text
stringlengths 5k
186k
| timestamp
stringlengths 19
19
| url
stringlengths 14
1.55k
| source
stringclasses 1
value |
|---|---|---|---|
Soola roosa värv on tingitud kõrgest mineraalainete sisaldusest – raud, kaalium ja magneesium –, mis on olulised hea tervise tagamiseks.
See kvaliteetne Himaalaja kristallsool on pärit Punjabi provintsi soolamaardlast, mis asub Pakistanis, umbes 200 km Himaalaja mäeaheliku lõunapoolsest osast. Himaalaja kristallsool on umbes 500 miljonit aastat vana ja kuulub kõige kvaliteetsemate looduslike soolade hulka. Himaalajas on seda kutsutud ka valgeks kullaks. Himaalaja soola kristallid on tekkinud miljonite aastate jooksul väga kõrge rõhu all.
Kõik Himaalaja soola mineraalid ja ühendid on keharakkudele hästi omastatavad ning aitavad hoida keha elektrolüütilist tasakaalu. Himaalaja kristallsool on üks puhtamaid saadaolevaid soolasid ilma igasuguste toksiinide või saasteaineteta.
Oma mitmekülgsete kasulike omaduste tõttu on Himaalaja sool arvatud supertoitude hulka. Himaalaja soolal on imelised omadused nii ravimina, toiduainena kui kosmeetikavahendina.
Toidu kõrval sobib Himaalaja sool kasutamiseks suuveena, kurgu- ja ninaloputuseks ning vannisoolaks.
Hummuse jaoks on tõenäoliselt igal kikerhernesõbral oma retsept. Täna jagame Sinuga Viktoria lemmik-kikerhernemäärde valmistamise viisi.
Burgerid on maitsvad, aga enamasti ei sisalda nad liiga palju sellist, mille söömise üle Su keha rõõmustaks. Kus viga näed laita, seal tule ja aita. Meil on välja pakkuda taimse läätseburgeri retsept, mis sisaldab hulganisti toiteaineid, vitamiine ja mineraalaineid.
Maitsestamata tofu sobib ideaalselt asendama juustukoogis toorjuustu või kohupiima, sest seguneb kannmikseris või köögikombainis mõnusaks ricotta-kreemiks. See põnev juustukook on taimne ja lisatud suhkruta, kuid loomulikult väga maitsev.
See mõnusalt lihtsasti ja kiiresti valmiv tervislikust toortatrast roog sobib hästi koos värske salatiga nii pearoaks kui lisandiks. Naudi toitva lõuna- või õhtusöögina!
Kaunivärviline supp sobib hästi nii vastlapäevaks, sooja andma külmal talvepäeval kui suvel, kui on võtta värskeid herneid. Tofu asendab suppides ja hautistes ideaalselt liha. Nii saad kergemini seeditava toidu, kuid valku annab tofu lihaga samal määral – 18 grammi 100 grammi kohta.
Punased sõstrad annavad sellele tavapärasest veidi teistmoodi kohupiimakoogile hapuka meki, ent võid nende asemel kasutada ka teisi marju, näiteks musti sõstraid või pohli. Maitsev kook peolauale või niisama nautimiseks!
See eriline ja isuäratavalt värviline peedi, tofu ja toortatrajahuga pirukas on tõeline hitt igal sündmusel - külla minnes, sünnipäevalaual ja muudel tähtpäevadel. Pirukas on taimne ja toitev ning gluteenivaba. Tervislik ja maitsev!
Pannkoogimaailm on põnev ja rikkalik! Proovi uusi maitseid ja püreesta pannkookidesse köögivilju. Nii saad nutikalt ka laste toidulauale köögivilju lisada. Pannkookidele sobib hästi lisandiks tofu, mis taimse valguna aitab hoida kõhu kauem täis.
Vahvad tofupallid maitsevad imeliselt koos vürtsika tomatisalsaga nii lõuna- kui õhtusöögina, nii soojalt kui külmalt, samuti sobivad need hästi külalistele pakkumiseks peolauale. Küpseta ahjus või suvisel ajal grillil.
See meie jaemüügijuhi üks lemmik- ja firmaroog on ideaalne olukorras, kui avastad laupäeva hommikul, et külmikusse on nädalast jäänud mõned köögiviljad. Kohenda retsepti ja kasuta just selliseid köögivilju, nagu ise soovid!
Ise müsli tegemise juures on kõige vahvam see, et saad kokku panna just need maitsed, mis sulle kõige enam meeldivad. Pealegi on müslit üllatavalt lihtne teha! Siin on sulle inspiratsiooniks eriti rikkaliku müsli retsept.
Kapsahautis pakub eriti maitsva elamuse sügisel, kui toiduvalmistamiseks on võtta värskeid kodumaiseid ande. Proovi traditsioonilise, hakklihaga hautise kõrval taimset kapsahautist tofu ja läätsedega.
Kerge suvine roog, mis valmib vaid minutitega! Abiliseks läheb vaja spiraallõikurit või Julienne`i koorijat. Kui soovid toekamat rooga, siis võid suvikõrvitsa asemel kasutada meelepärast teraviljapastat.
Tervislik toitumine ei tähenda, et magustoite ei saa ega tohi enam üldse süüa. See väärtuslikust toorkakaost ja kookospiimast maius on nii toitev, et magusaisu rahuldamiseks piisab juba väikesest portsust. Lisaks sobib see nii veganitele kui piimatalumatuse korral.
Hõrk maius, milles paksendajana on kasutatud tapiokipärleid ehk maniokijahust teratärklist. Pudingu keemise lõpus võid lisada ka meelepärast valgupulbrit, nii saad proteiinipudingu.
Kirju koer on eestlastele nostalgiline magustoit, mida annab valmistada mitmel moel. Selle retsepti abil valmib armastatud maius gluteeni- ja piimavabalt, kuid võid kindel olla, et maitses see versioon traditsioonilisele alla ei jää.
Tervislik salat, milles on tasakaalus süsivesikud, taimne valk ja tervislikud rasvad - maitseb hästi ja täidab kõhtu. Naudi lõuna- või õhtusöögina.
Suussulav šokolaadikook sobib hästi igasugusteks pidupäevadeks – sünnipäevaks, emadepäevaks, kooli alguse puhul jne. Lihtne valmistada isegi tööpäevaõhtul.
Kapsarullid on eestlaste jaoks tuntud ja armastatud roog. Selles retseptis valmivad need tavapärasest veidi erineval moel - ainult taimse täidsega.
Vahel napib ideid, kui tahaks õhtusöögiks valmistada midagi kiiret ja maitsvat. Siin on sulle retsept just sellisteks hetkedeks!
Maitsev kooslus tervislikust lehtkapsast ja sojakastme marinaadis tofust. Mahlane tofu maitseb hästi nii supi sees kui selle kõrval leivaviilul.
Klassikalistes purukattega kookides ja korvikestes kasutatakse täidisena traditsiooniliselt kohupiima. Selles retseptis on korvikestes täidiseks tofu.
Lihtne juustupirukas odrajahust põhjal, millele kuldkollase värvuse ja põneva maitsenüansi annab kurkum. Odrajahuga jääb pirukapõhi küll muredam, kuid väga maitsev.
|
OSCAR-2019
|
||
Presidendi proua luges minu kommentaari Delfi Naistekas ja ta kordas minu sõnu avalikkuse ees...E24 ja Delfi kajastasid seda:
Ma loodan,et te mõistate kui võtta mürki(süüa kauplusest ostetud toitu),hingata mürki(linnaõhku),ning katta ennast mürgiga(make upiga),elada energia vaeses keskkonnas(linnas)...kui peita ennast kosutava õhu eest ja puhta vee eest,ning energiaküllase keskkonna eest-ELADA LINNAS siis kõik meetodid mida te pakute kõigest leevendavad
Inimene peab elama õiges keskkonnas...inimene on ju loom...oleme ju inimahvid...loodus on meie normaalne elukeskkond...linn on inimese loomaaed!!!Inimese vangla ehk loomaaed on linn!!!
Evelin Ilves ütles, et tavalises toidupoes enam söögikõlblikku toitu ei müüdagi. Et toit on see, mis kasvab põllul ja metsas ning et poekraam on puhas keemia.
Laenupakett maalekolijaile: jupikese maa ostu tarbeks, odava savi või põhumaja ehitamiseks,tütarettevõtte loomiseks,ning koolituseks.
Täna kohtus proua Evelin Ilves Tallinna Kuristiku Gümnaasiumi lastega ja ütles, et ostab leiba poest vaid paar korda aastas.
«Mu perekond ei ole enam sellega [poeleivaga - toim] nõus,» ütles Evelin Ilves, vastates ühe õpilase küsimusele, kas ta valmistab ise leiba või ostab poest.
Selleks, et eristada poetoidu ja kodutoidu maitset, pakkus Evelin Ilves õpilastele välja hoiduda nädal aega suhkrust ja maitsta siis tähelepanelikult poetoitu. «Siis saate aru, kui palju pannakse nendesse [valmistoitudesse - toim] sisse soola ja suhkrut, et meis sõltuvust tekitada.» Kodus valmistatud toit on teistsugune, ütles Evelin Ilves. Selle asemel, et teleka ees lebada ja mitmeid tunde arvutis istuda, võiks parem süüa teha ja raamatuid lugeda, lisas ta.
Lisaks Ilvese proua öeldule Eesti Vabariigi riigivõimud toetavad põllumajanduslikku ühistegevust rahaliselt:
Kas võib arvata,et Eesti riigivõimud on alustanud väljakuulutamata kampaaniat "Eestlased maale elama" vää?
Kas Eesti riigivõimud saaksid välja sebida maale kolijaile laenupaketi millega noored saaksid muretseda jupikese maad ja sinna ehitada odava savi või põhumaja,ning veel raha meierei või autoehituse töökoja(noh,Eestis hakkab jõudsalt arenema elektriautotööstus)rajamiseks ja selle kõige tarbeks veel koolituse raha? Pangad võiksid oma laenupoliitikat muuta ja tulla vastu tütarettevõtete loomiseks maapiirkondades ja emaettevõtetele anda intressideta laenu tütarettevõtete loomiseks maapiirkondadesse.Ma pean silmas seda,et kinnisvara mullile võiks olla jäädavalt lõpp,et enam keegi ei peaks elama sellepärast,et kogu oma elu maksta kodulaenu...
Selle asemel,et kodu tarbeks maksta laenu kolmkümmend aastat,võiksid inimesed maksta väikeettevõtte laenu...No kurivaim,kõikidest ei saa suurettevõtjaid ja see kodulaen kurnab inimesed ära...peale kodulaenu võtta veel laen ettevõtte loomiseks läheb liiale...
Nii vast saavad hundid söönuks ja lambad jäävad terveks s.o. lambad saavad asuda maale elama...ja pagendatud inimesed saavad naaseda koduküladesse...
Emaettevõteteile võiksid pangad anda intressideta laenu selleks,et nood rajaksid tütarettevõtteid maapiirkondadesse ja just sellistele millistele kuulub tulevik.Kogu maailma majanduse trend on elektriautodel ja elektrituulikutel.
Emaettevõtted milledele Eesti riigivõimud ja pangad peaksid panustama s.o. andma intressideta laenu,et nood saaksid rajada tütarettevõtteid üle kogu Eestimaa:
Kui kõik eestlased elaksid maal siis riik säästaks ravikuludelt,kuludelt turvalisusele,kulutused lasteaedadele...
Toetuse eesmärk on põllumajandusega tegelevate ettevõtjate konkurentsivõime tõstmine ja turujõu suurendamine nende ühise majandustegevuse edendamise kaudu.
Toetuskõlbulik on põllumajandustootjaid ühendav PRIA-s ametlikult tunnustatud tulundusühistu, mille eesmärgiks on ühiselt turustada oma liikmete kaupa. Taotleja müügitulu liha, lehmapiima, teravilja, õlikultuuride, kartuli või nendest valmistatud toodetest peab taotluse esitamise aastal ületama 5 miljonit krooni. Mahepõllumajandustoodete puhul peab müügitulu ületama 2 miljonit krooni.
Toetust saab taotleda ainult 5 aasta jooksul, alates tootjarühma esmakordse tunnustamise kuupäevast, ja selle ülempiir on 4 850 445 krooni.
Tänavuse taotlusvooru eelarveks on planeeritud 25 miljonit krooni. Taotlusvoor on esialgselt kavas läbi viia selle aasta 30. augustist kuni 13. septembrini, tootjarühmade tunnustamise taotlusi hakatakse vastu võtma 15. juunist.
Põllumajandusministeeriumi maaettevõtluse büroo peaspetsialisti Merle Saaliste sõnul tegutseb Saaremaal äriregistri 2008. aasta andmetel seitse tulundusühistut. Piimandusvaldkonnas tegutsevad Mereranna põllumajandusühistu, põllumajandusühistu Ranna Agro, Kärla põllumajandusühistu ning Saaremaa liha- ja piimaühistu.
Et Saaremaa liha- ja piimaühistul endal mingit käivet ei ole, vaid kogu käive jääb AS-i Saaremaa Piimatööstus arvele, siis Saaremaa liha- ja piimaühistu kõnealust toetust ei saa.
Ülejäänud kolme ühistu puhul tekib samuti küsimus, kas nende liikmed on kõik põllumajandustootjad või lihtsalt passiivsed osakute omanikud.
Taimekasvatuses tegutsevad Bennu Veski ja Tornimäe masinaühistu, kelle vajakajäämiseks on toetuse saamise seisukohalt tegelemine pelgalt abiteenuste pakkumisega, aga mitte oma liikmete toodangu müümisega. Teraviljasektoris tegutseb Kavandi masinaühistu, kelle müügitulu on toetuse saamiseks liiga väike. Samas ei ole teada, kui suur on ühistu liikmete kogutoodang ja käive sel juhul, kui nad müüksid oma vilja tervenisti ühistu kaudu, selgitas Saaliste Kavandi ühistu võimalust tulevikus käivet suurendada.
Merle Saaliste lausus, et tootjarühmade toetuse eesmärgiks pole niivõrd uute rühmade teke, vaid olemasolevate muutumine suuremaks. “Kui sa lähed läbirääkimisi pidama töötlejaga või jaekaubandusega, et sul oleks siis mingisugune mass piima või liha, müügiargument, millega hinna üle kaubelda,” selgitas ta.
Põllumajandusministeeriumi äsja valminud ülevaate kohaselt oli Eestis 2010. a veebruaris 84 tegutsevat põllumajandustootjate tulundusühistut. Enam kui poolte tulundusühistute müügitulu jäi 2008. aastal alla 5 miljoni krooni.
2.See gilm on maailma suurimast pangaröövist mille panid toime pankurid koos USA kongresmenidega ja President G.W.Bushiga...nad röövisid maksumaksjate raha 700 biljonit USD...mäletate ju küll mil masu alguses kirjutati,et pangad vajavad abi...noh ja see abi andmine oligi pangarööv mille sooritasid pankurid...
3.Selles filmis näidatakse Mart Laari sõpru kes andsid talle rahalise tunnustuse,nood maffia ristiisad Goldman ja president G.W.Bush on Laari sõbrad...
4.Miks eesti sotsid pole teinud sõnakestki sellest filmist? See on järjekordne märk,et eesti sotsid on libasotsid s.o. korrumpeerunud ja seega marionetid ja pederastid...
See film jutustab väga palju USA-s ja maailmas toimuva kohta...pean toda veel vaatama ja siis üksipulgi lahti seletama...
"Kõigepealt hakatakse aktsiaseltsis Wermo keskenduma tootmisprotsesside ja müügitegevuse arendamisele."
Kuna president kuulutas välja seaduse mille abil tõsteti pensioni iga siis see näitab,et president ei usu Eesti rahvuse iibe tõusu...
EKSTREEM • Kui keegi mõtleb, et tegu oli süüdimatu noorukiga, kes heast peast kaheksa meetri kõrguselt süstaga alla sööstab, siis nii see päris pole.
Praegu Tartus õppiv 17aastane Taavi Irves on ekstreemsportlane, kel aastaid aerutajastaaži. Peale selle on ta hankinud kogemusi süstaslaalomis võisteldes.
Läinud pühapäeval tekkis aga soodne moment, et saada teiseks eestlaseks, kes edukalt süstaga Jägala joast alla sõidab.
„Ütleme nii, et huupi ei läinud keegi midagi tegema. See oli kaalutletud otsus, ” rääkis Taavi isa, ekstreemspordiürituste korraldaja Hillar Irves. „Olime seal ühel võistlusel ja võistluse vahel tekkis sobiv moment hüppe sooritamiseks, veetase ja ilmastik soosisid seda.”
Et kõik turvaline oleks, oli kohal ka päästemeeskond. „Turvanõuded olid täidetud ka kui midagi oleks juhtunud, siis oleksime saanud operatiivselt appi minna,” ütles Hillar Irves. Esimese eestlasena sõitis kolm aastat tagasi Jägala joalt alla ekstreemsportlane Andres Kaju. „Lätlased on sealt alla sõitnud tegelikult küll ja küll, kuid Taavi oli teadaolevalt teiseks eestlaseks, kes sealt alla sai.”
Jugadelt süstaga allasööstmine on tegevus, kus selgroovigastused on sagedased. Laskumisel on oluline, et süst läheks vette peaaegu vertikaalselt, sest horisontaalses positsioonis süstas istuva sõitja selgroog sellele vastu ei pea.
Hillar Irvese sõnul peitub suur oht ka selles, kas tagasivool tirib süstamehe vee alla või mitte. „Iseenesest loetakse Jägala juga suhteliselt ohutuks. Seal on sügav ja selletõttu ei teki seal väga tugevat vastuvoolu, mis süstamehe vee alla vangi jätaks,” selgitas ta.
Taavi Irvese jaoks pole see aga esimene kord kuskilt süstaga alla sõita. „Trennide käigus oleme hüpanud autosildadelt alla. See on nii, et istud silla äärel ja lased end põksti süstaga vette. Taavi on süstaga alla sööstnud ka Kubja kuuemeetrisest hüppetornist,” rääkis Taavi isa Hillar ja lisas, et tänu heale ettevalmistusele tuli ka Jägala hüpe hästi välja. „Taavil olid muljed muidugi laes ja adrenaliin lõi pea kohal kokku.”
Kuigi omaette võistlusi ei peeta nende vahel, kes kuskilt alla julgeb sõita või mitte, siis Hillar Irvese sõnul on inimloomuses midagi, mis paneb esmapilgul ületamatuid takistusi ületama. „Inimesed tahavad ju ikka saavutada midagi, mis algul võib tunduda absurdsena,” sõnas Hillar Irves ja tõi näite. „See on nagu mägironimine. Võistlusi ei peeta, kuid loeb see, kas oled seal mäetipus käinud või mitte. Sama on sellega, et kas oled siit alla sõitnud või mitte.”
Hüpe on edukalt sooritatud ja nüüdsest keskendub Taavi Irves enda tõestamisele kärestikuslaalomi alal. „Meie eesmärk pole siiski jugadelt alla söösta vaid ikka süstaslaalom, mis on ka olümpiaala. See on praegu üks kiiremini arenevaid spordialasid maailmas, mis on väga ekstreemne, dramaatiline ja hästi jälgitav,” võttis Hillar Irves edasised plaanid kokku.
USA elektriauto-teenuste firma Better Place lasi Jaapani pealinna tänavatele vurama neli spetsiaalselt sel eesmärgil ehitatud elektritaksot.
Vastloodud California ettevõte üritab oma aktsiooniga õhutada Jaapani autotootjaid disainima laaditavate akudega elektriautosid. Akusid on võimalik välja võtta ja uutega asendada.
Just sellise süsteemi tarvis arendabki Better Place akuvahetusjaamu ja muud vajalikku infrastruktuuri. Tänase seisuga on seda suunda autotootjate seas aktsepteerinud vaid prantslaste Renault ja Hiina Chery.
Jaapani valitsus hakkas projekti vastu igatahes huvi tundma ja otsustas 90-päevast katsetust finantseerida. Jaapani autofirmadest on Nissan valinud oma uue elektrilise luukpära Leafi jaoks pistiku-disaini, Toyota ja Honda propageerivad aga usinasti hübriidsõidukeid, kus bensiin ja elekter vaheldumisi tööd teevad.
Better Place'i asutaja Shai Agassi ütles, et Tokyo sai valitud selleks, et «Jaapani autotööstust üles äratada». Ning takso paistab selleks hea variant olevat. Tokyos on neid 60 000 - rohkem kui Londonis, New Yorgis ja Pariisis kokku.
Kõigist Tokyo tänavaid täitvaist masinaist teeb see küll vaid 2 protsenti, kuid samas on taksod pidevas liikumises ning tekitavad linna transpordialastest kasvuhoonegaasidest lausa viiendiku.
Igast kümnest Jaapani taksost on kuus Toyotad ning hübriid Prius on nende seas üsna populaarne. Kui Better Place suudab tõestada, et akudevahetus reaalselt toimib, võib ta endale Jaapanis päris suure akuklubi kokku saada.
Passiivmajades elavad pered kulutavad küttele kümme korda vähem kui teiste uute majade omanikud. Piltlikult öeldes on passiivmajas tavalise toa ärakütmiseks vaja ainult kolme sajavatist pirni. Sama tulemuse annavad näiteks ka jõulukuusel põlevad kümme küünalt (1 küünal on 30W). loe lisa...
Tavaliselt kütab maja keskküttesüsteem koos torude, radiaatorite ja õli- või gaasikatlaga. Sellise süsteemi soojusvõimsus on ca 100 W/m2. See tähendab näiteks, et maja soojana hoidmiseks peaks toa iga ruutmeetri kohal peaks põlema üks sajavatine pirn.
Passiivmaja puhul on idee, et soojakadusid vähendatakse niipalju, et maja saaks ära kütta ainult sissejuhitavat õhku soojendades. Arvutuslikult on see võimalik, kui soojuskoormus ei ületa 10 W/m2. See arv saadakse järgmiselt:
Hea ruumikliima tagamise eesmärgil on passiivmajas kontrollitud õhuvahetus möödapääsmatu. Kui lähtuda standardsest õhuvajadusest 30 m3 inimese kohta tunnis ja eeldusest, et inimese kohta tuleb majas 30 m2, on värske õhu vajadus minimaalselt 1 m3/(m2 h). Sissejuhitavat õhku ei soojendata kõrgema temperatuurini kui 50 °C põhjusel, et sellest ülespoole hakkab see halvasti mõjuma sisekliimale. Korrutus õhu soojamahutavusega 0,33 Wh/(m3K) annab tulemuseks, et soojuskoormus tohib olla maksimaalselt 10 W/m2. Selle näitajaga saab maja mugavalt ära kütta, andes vajaliku väga väikese koguse lisasooja ainult sissejuhitavasse õhku. See kehtib muuhulgas kõikide eluruumide kohta sõltumata kliimast. Välised olud hakkavad mõjutama alles seda, kui raske on soojakadusid piirides hoida, mis võimaldab koos niivõrd väikese lisasooja ja vabasoojusega bilanssi kokku saada.
Eelnevaga uuesti võrdlust tuues: tavalise toa ärakütmiseks on vaja nüüd ainult 3 sajavatist pirni. Sama tulemuse annavad näiteks ka jõulukuusel põlevad 10 küünalt (1 küünal on 30W).
Majandusbuumi ajal ehitatud sadade ja tuhandete hoonete puhul polnud säästlikkus peamine. Tarvis oli ehitada, et kasumit teenida. Kuidas aga luua maju, mis hoiaksid kokku energiat, oleksid valmistatud loodussõbralikest materjalidest ja võimaluse korral suudaksid ka “ise mõelda”?
„Tuleb elada majas, mis kulutab minimaalselt energiat. Sest maailma majandusprobleem nr 1 on ja jääb tükiks ajaks on energiaprobleem,” tõdeb Arengufondi majandusekspert Heido Vitsur. Kiiresti ja odavalt ehitatud maja ei saa olla energiasäästlik.
Energiasäästlik hoone ei tähenda pelgalt, et paneme majale uued aknad ja lampidesse säästupirnid. Hoone plaanitakse algusest peale energiasäästlikuks. Nii on UltraKub projekteerinud Eesti esimese nullenergia maja, mille energiatarve on aetud lausa nii madalaks, et vajaminev energia on mõttekas ise toota.
Energiasääst on põhiteema ka nn targas majas, mida on arendatud aastakümneid, ent turule on see jõudmas alles neil päevil. Tark maja jälgib, kas ruumis on liikumist või ei ole — sellest oleneb, kas lamp põleb, millisele tasemele on lülitatud küte jms. „Kui kodust ära lähed, võib seesama andur täita ka turvafunktsiooni,” selgitab Yoga Intelligence arendusjuht Raivo Raestik targa maja olemust.
Saade „2020: tulevikuta maja või tulevikumaja?” kaalub argumente passiivmaja ning nn targa maja ehitamise poolt ja vastu:
- energiasäästliku tulevikumaja energiabilanss võib olla praktiliselt null, kuid ehitamine on kallis;
Kõige lähemal näikse sellele olevat Nissan, mille pisiauto Nuvu peaks mitteametlikel andmetel seeriatootmisse jõudma 2012. aastal.
Nuvu näeb välja, nagu oleks see pärit mõne ulmefilmi võtteplatsilt, ja ega sisugi palju alla jää. Näiteks on see kolmekohaline (sic!) auto tagaveoline ja mootorgi asub auto tagaosas – nagu Porschel. Või Zaporožetsil. Muide, eks ole viimase ja Nuvu välisilmeski natuke sarnasusi?
Tagatipuks liigub Nuvu elektri jõul, kaks aastat tagasi esitletud ideeauto klaaskatuses olid koguni päikesepatareid, millest auto pidanuks vähemalt osa liikumiseks vajalikust energiast ammutama.
Pilvisteks päevadeks on siiski ka tavalisest seinakontaktist laadimise võimalus. Ühe laadimiskorraga suudab Nuvu sõita ümmarguselt 140 kilomeetrit ja tippkiirus küünib 120 kilomeetrini tunnis. Suuresti taaskasutatud materjalidest valmistatud auto akude laadimine käib hämmastavalt kiiresti – 80-protsendilise täitumuseni jõudmiseks kulub ümmarguselt veerand tundi. Arvestades, et Nuvu on mõeldud hommikul tööle ja õhtul koju sõitmiseks, polegi ju enamat vaja.
Volkswagen Golf on Euroopa müüduim auto olnud peaaegu et aegade algusest. Ent enam ei ole see nii – sel aastal on eurooplased armunud hoopis Ford Fiestasse. Märtsis oli Ford Euroopas müünud üle 68 000 Fiesta, Volkswagen aga suutis samal ajal müüa vähem kui 12 000 Golfi. Aasta algusest on endale peremehe leidnud 140 500 Fiestat ja 136 00 Golfi.
Mercedes-Benzi lipulaev S-klass näikse konkurentide silmi õige terava pinnuna torkivat. Eile alanud Pekingi autonäitusel on mitu autotootjat väljas mudeliga, mis just S-klassiga rinda pistma peaks hakkama.
Et Volkswagen loodab väärilist vastast uue põlvkonna Phaetonist, on ehk ootuspärane, ehkki Phaetoni eelmised mudelid pole
S-klassi menule lähedalegi saanud. Aga et Mercedest ründab ka Citroën enam kui 5,3 meetri pikkuse mudeliga Metropolis, on juba tähelepanuväärne. Näeme, kas 460-hobujõulise V6-mootoriga Metropolisel õnnestub see, mis prantslastel siiani korda läinud pole – luua rahvusvaheliselt edukas luksusauto.
Suurbritannia kindlustusseltsi Direct Line korraldatud küsitluse põhjal peavad britid viimase 25 aasta parimaks autoks Aston Martini mudelit DB9, mida suurem osa meiesugustest on näinud ainult James Bondi tööautona kinolinal või paremal juhul mõne luksusrestorani ette pargituna. Aga noh, kui auto juba salateenistuse heerosele kõlbab, ju ta siis hea on. Teise koha pälvis parima auto valimisel Volkswagen Golfi kiireks sõiduks tehtud erimudel ja kolmandaks jäi Sir Alexander Arnold Constantine Issigonise kingitus inimkonnale ehk Mini.
Nasval elavad Liia Ristain ja Jalmar Jaansen said Kaarma vallalt loa püstitada oma koduõuele isiklikuks otstarbeks mõeldud tuulegeneraator.
“Ehitusluba on väljastatud, ehitamise alustamise teatist ei ole omanik esitanud ja täiendavaid sooviavaldusi valda laekunud ei ole,” kinnitas Kaarma abivallavanem Urmas Sepp Oma Saarele.
Liia Ristaini sõnul saadi vallalt luba tegelikult juba mõne nädala eest, kuid kui generaatorit püstitama asuti, tekkisid väikesed erimeelsused ühe naabriga, kes polnud nõus, et tema krundi lähedusse tuulegeneraator püsti pannakse.
“Siis oli plats juba ette valmistatud, aga naabri vastuseisu tõttu nihutasime tuulegeneraatori asupaika nii, et see ei avalda naabri krundile mingit mõju,” rääkis Ristain. Kuna generaatori mõjud jäävad seega vaid nende oma kinnistu piiresse, ei olnud püstitamisplaani enam vaja naabriga eraldi kooskõlastada. Jalmar Jaansen lisas omalt poolt, et algselt valitud koht puutus kokku tegelikult kahe naaberkrundiga, kuid kuna üks neist naabreist oli samuti tuuliku püstitamisest huvitatud, nihutatigi seda lihtsalt nende krundi poole. “Tema oli igati nõus, sest on ise ka sellisest asjast huvitatud,” sõnas Jaansen.
Oma kodu elektriga varustamiseks mõeldud tuulegeneraatori püstitamisega teeb perekond uuesti algust mai alguses ja hiljemalt juunis saab seda Liia Ristaini sõnul kasutama hakata. “Varem ilmselt lihtsalt ei jõua,” nentis ta.
2.Mil toimus Geneva motoshow te panite oma lehte vaid pildid näitusel olnud mõningatest autodest.Te kirjutanud sõnakestki statistiliselt mis tüüpi autodega oli tegemist...kuid pooled esindatud autodest moodustasid hübriidid ja elektriautod...
Te varjate baasinformatsiooni...energeetika ja transport on kõige olulisemad ettevõtjaile...ja te ei suutnud jääda objektiivseks ses küsimuses...
3.Te peate endale selgeks tegema selle tõsisasja,et kõik ettevõtmised mis ei ole maaelu ehk rahvuse kesksed on ebarentaalsed ettevõtmised...
4.Teen teile ja pankureile,ning monopolidele ettepaneku sättida kõik ettevõtmised sedasi,et Eestlased elaksid maal...
7.Te tehke sedasi,et ärga koorige rahvast kodulaenuga aga andke täispakett milles on töökoht,koolitus...No näiteks,odava maja saab savimaja või põhumaja...20 000 krooni...teie laen põhinegu meieri või töökoja loomisele...
8.Tehke nii,et hundid söönud ja lambad terved...elamuaseme laenu asemel laenake tütarettevõtete loomiseks ja emaettevõtetele intressideta laenu...
Tünga Koerakast Omatehtuga saab teha juriidiliselt korrektselt ja täiesti legaalselt ning laenu-võla -maksuaktsiisivabalt.
Näiteks Koerakakast Omatehtu niidetud rohust Oma Tarbeks ja ülejäägid Naabrimehle tingimusel kui ta on Nabatamees - ei lähe koputama ja kaebama.
Koerakakat saab kasutada ka auokütuseks vajalike tahkete tablettide valmistamiseks Taani Tehnikaülikooli
Ei vaja kalleid seadmeid (need saab vamistada käeulatuses olevast käepärasest risust)ja teha saab täiest tavalise värkstoa tasemel.
Auto-ja ahjukütuse tooraine moodustab:Koerakaka ,lehmakaka,värskelt niidetud muru,möödunud sügisesed puulehed,tiigimuda
peotäie lehmakakaga ( lisatakse juurde kui pärmiasendajat)on tegelikult suurepärane auto-ja ahjukütuse tooraine.
|
OSCAR-2019
|
||
Panen siia lühikese ülevaate minu praegu müügis olevatest raamatutest. Kõiki neid saab osta raamatupoodidest ja odavama hulgihinnaga ka otse minult, kui raamatu juurde nõnda on märgitud. Selleks palun kirjutada aidi.vallik@mail.ee.
Raamatud saadan kohale maksikirjas või Smartpostiga, nagu otstarbekam tuleb (sõltub raamatute arvust).
14-aastane Ann leiab oma ema päevikud tolle kunagisest punkaripõlvest ning näiliselt harmoonilise perekonnaelu alt tulevad nähtavale inetud valed. Oma vanemates pettununa põgeneb Ann koos juhuslikult kujuneva noortekambaga mitmeks nädalaks tühjana seisvasse suvilasse, kuni kõik seal kogetu ja läbielatu viib ta hinges oma vanematega leppimiseni. 2001. aastal ilmunud, mitmeid auhindu võitnud ja koolide soovitusliku kirjanduse nimestikesse jõudnud noorteromaani illustreeritud uustrükk.
Minna kohtub aias hernetondiga ja ehmatab: äkki on ta kuri? Tont aga räägib, kuidas ta aitab kirsse lindude eest kaitsta, et Minna need endale saaks. Minna ja tont saavad suurteks sõpradeks ja tüdruk kutsub ta endale külla. Raamat neile, kes tõesti lugemist alles üsna varases järgus õpivad.
Väljaandja: Päike ja Pilv, autor: Aidi Vallik, värvilised pildid: Katrin Ehrlich, 24 lk, formaat: 200 x 200 mm, ISBN 978-9949-7224-1-9. Müüvad Päike ja Pilv, Apollo ja Rahva Raamat.
See lasteluulekogu on pühendatud inimeste tavalisele, kuid samas ka nii mitmekesisele ja imepärasele maailmale. Enamjaolt humoristlikus võtmes lasteluuletused räägivad erinevatest inimestest meie ümber, perekondade ja laste toimetustest, igapäevastest asjadest ja ka imelikest olukordadest. Raamatu on rohkelt ja värviliselt illustreerinud kunstnik Ott Vallik! NB! Raamat sai 2016. aasta Karl Eduard Söödi lasteluulepreemia!
Kaks koera, Pauka ja Roi, hakkasid sööma. Kummalgi oli oma kauss, kummalgi kausis oma toit. Sõid, kuni esimene nälg oli kustutatud, siis aga hakkas mõlemale tunduma, et teise kausis on palju parem söök. “Paremad palad” on lugu sellest, kuidas kadedus vanad sõbrad tülli ajas ja mil moel nad lõpuks jälle ära leppisid. Illustreerinud: Marja-Liisa Plats
Väike lumehelves sõitis taevas halli lumepilve süles ja vaatas alla maa peale. Ta ootas väga, millal tuleb tema kord maa peale tööle minna. Mis on aga lumehelbe töö?
Kirjastus: Päike ja Pilv 2014, kõvakaaneline, 32 lk, mõõdud: 20×20 cm, illustreerinud Elina Sildre. Osta saab Apollost ja Rahva Raamatust.
See on lugu kuuest lapsest, kel tuleb mererannas puhates ja pisut igavledes vahva mõte: joonistada liivale Eestimaa. Ja kõik, mis selle sees. Mägedest ja jõgedest loomade ja lindudeni. Rüütlite ja linnustest linnade ja küladeni. Merest mõisateni. Kratist Kalevipojani. Jaanipäevast jõuludeni. Laulupeost lipuni. Pokudest paraadini, tuletornidest teatrini, rukkilillest riigikoguni ja saunast saarteni. Raamat on nauditavalt napp, aga piisavalt sisukalt. Mõnusa huumoriga pealekauba.
“Mannikese lugu” on 3 – 8-aastastele lastele mõeldud värssjutustus, mis käsikirjana 2006.a võitis Põlvepikuraamatu konkursil auhinnakoha. See räägib tüdrukust, kes on nii pai, et vares puhtalt kadedusest viib ta varesepessa oma pojaks, ja muidugi lähevad kõik inimesed seepeale Mannikest ära päästma. Valmiv raamat sisaldab olulise lisana Piret Mildebergi tehtud meisterdamisosa, millest on võimalik raamatut rikkumata tegelasi väikeste hampelmannidena (hüpiknukkudena) välja lõigata, valmis meisterdada ja liikuma panna.
Koomiksiraamatu autor on Joonas Sildre, kelle koomikseid on ilmunud nii Eesti ajakirjanduses kui ka välismaistes koomiksikogumikes. Eesti koomiksi viljelejatest on ta välismaal üks tuntumaid. „Maailma naba“ on tema pikalt oodatud esimene autoriraamat ja pärast Olimar Kallase suuri töid 1980. aastatel nüüd taas üks eestimaine kunstiliselt kvaliteetne lastekoomiksiraamat. See räägib tüdrukust, kes üksi koju jäädes leiab koduaiast maad kaevandava teadlase. Too väidab, et just seal asub maailma naba, millel on omadus kõike ja kõiki enda poole tõmmata. Nii ongi, ja läheb lahti janditamine, kuhu kaasatakse veidrad naabrid ja muud väikeasula elanikud.
ISBN 978-9985-9774-3-9, väljaandja: MTÜ Lugu-Loo. Tekst ja illustratsioonid: Joonas Sildre. Kõva köide, täisvärviline, formaat: 21 X 28 cm, 36 lk. Hind: 5 eurot + postikulu. Osta saab ka Apollost ja Rahva Raamatust.
Tere Aidi Vallik! Palun ütelge kas on veel mingi võimalus Teie kaudu osta PINTS ja TUTSIK 1 ja 2 osa? Võtsin need raamatud oma lapsele lugeda raamatukogust ja nüüd on seis selline, et ta ei taha nendest kuidagi loobuda. Ta on 6.a ja suur loomasõber, need raamatud olid talle nagu maiuspala. Oleksime tõesti tänulikud, kui saaksime need oma koju osta. Teile aga tõesti suured tänud imetoreda lugemiselamuse eest! Kirjutage veel midagi toredat loomadest. Kõige paremate soovidega ja tänudega- perekond Lepp
Meie Mikaela lemmikraamat oli mitu aastat jutti “Unekoer”. Kuna laps oli veel pisike, siis ma ei lugenud seda talle ette, vaid keerasin lehti ja jutustasin kõrvale oma sõnadega, osa tsitaate võtsin siiski otse raamatust ja need kulusid talle pähe. Õnneks olid pildid mõnusalt teksti toetavad ning lapsele arusaadavad.
Siiani on mällu sööbinud lõbus seik, kus noorem õeke ronis tänaval kärust välja ning tegi oma elu esimesed sammud- tatsas taarudes piki tänavat, käekesed laiali. Ning kuidas me kahepoolene hõikas üle tänava talle järele: “Ja kuhu sina lähed täitsa elusast peast, sa armetu krants!!!” Inimesed tänaval ehmatasid soolasambaks ning jäid mind etteheitvalt vaatama, mina aga itsitasin vaikselt salli sisse – egas vaesed möödakäijad siis teadnud, et plika tsiteeris “Unekoera!” 🙂
Tere, kahjuks on Pintsu ja Tutsiku 1. osa täiesti läbi müüdud, ka mu enda käes ei ole teda enam rohkem eksemplare.
|
OSCAR-2019
|
||
Ma muidugi mõistan, et ka mina olen see fooliumimütsikesega seemnesööja, aga siiski. Kogu selle ACTA tralli juures hakkab mulle nii palju asju vastu, et ma parem ei hakkagi normaalset teesklema.
Kõigepealt muidugi juba see asi, et ACTA sätted esindavad siiski peamiselt suurkorporatsioonide, mitte autorite endi huve. Autorite huvi on tihtilugu vastupidine… maailmas on olnud juba palju konflikte autorite ja nende varalisi õigusi esindavate suurühenduste vahel. Kasvõi see You Tube’ist bändivideode maharookimine vastu bändide endi tahtmist, mis meiegi meediast läbi jooksis. Kui see asi nüüd lõplikult ära reglementeeritakse, siis minu meelest on päris kindel, et autorite õigused ise oma teoseid neti vahendusel levitada mis tahes moel kahanevad. Ja ei ole eesti autorid ainsad, kes seda ohtu näevad. Ühe ühispöördumise tekstile sattusin peale, sest seda blogi ma aeg-ajalt loen, aga ma arvan, et taolisi asju on eri riikide valitsustele saadetud ka teiste autorite poolt.
Teine lugu on sellega, et ka asja sügavuti tundvate juristide meelest on ACTA lepingute sõnastuses kohati palju segadust ja võimalusi mitmeti tõlgendamiseks. Kuni see sõnastus selline on, seni on selle allkirjastamine nagu põrssa ostmine kotis. Pluss need väidetavad läbirääkimislepingud, mida mitte keegi oma ihusilmaga veel näinud ei olevat. Ühesõnaga, nii tähtsa asja jaoks lubamatult palju segast.
Ja lähtuvalt eelmisest – mille alusel siis meie valitsus nii kindlalt teada saab, et meie seadusi selle lepigu allkirjastamine ei muuda? Kas läheb nagu sellega, et euro hindu ei pidanud tõstma? Kui päris mitu ACTA lepingu punkti tegelikult tingiks ka meie seaduste muutmise?
Üks meie väheseid rahvusvahelisele autoriõigusele spetsialiseerunud juriste, Karmen Turk, on need asjaolud väga selgelt välja toonud.
Kõik uduselt sõnastatud lepingud on väga tundlikud erinevate tõlgenduste suhtes. Et sellised lepingud reeglina kehtivad väga pikka aega, siis ei korralda nende täitmist ju kogu aeg samad inimesed või organisatsioonid. Inimesed vahelduvad. Järelikult vaasted, seisukohad ja väärtushinnangud kah vahelduvad. Ja mitut tõlgendusvõimalust pakkuvat lepingut ongi võimalik kasutada mitmel erineval moel. Me teeme ennast sellega jube sõltuvaks. Liiga sõltuvaks.
Veel üks asi – ma ei mõista, kuidas saab opereerida mingite netimaailmas saamata jäänud tuludega? Need tulud on ju täiesti hinnangulised ja isegi hüpoteetilised – kui siin “Lotte” autorid ahastavad, et neil on jäänud allalaadimiste arvel suured summad tulu saamata, siis paraku ei arvesta nad seda, et iga allalaadimine ei tähenda veel inimese ostuvalmidust. Mingist saamata jäänud mõõdetavast tulust saab siin rääkida ainult naiivne soovmõtleja, kes arvab, et iga tasuta allalaadimine väljendab inimese soovi iga hinna eest seda toodet tarbida. Aga lahtiste silmadega elanuna ma julgen uskuda küll, et suur enamik filmide, programmide ja muusika allalaadijaid (eriti noores põlvkonnas) ei ole huvist olenemata valmis seda toodet raha eest ostma. Kui tasuta ei saa, siis löövad käega ja jääb vaatamata/ kuulamata! Lihtsalt.
Kahjuks ma ei tea, kui laialt on piraatprogrammide kasutamine levinud meie väikeettevõtluses, loomemajanduses ja kodanikuühendustes? Oleks huvitav teada, kas selle kohta võib olemas olla mingeid andmeid…? Kuigi kui on, eks need ole siis ka hinnangulised. Aga juhul, kui Eestis väikeettevõtluses on seda palju, siis võib meie majanduses elu ootamatult huvitavaks minna. Mingi viimasel ajal kuuldud statistika järgi moodustavat väikeettevõtluse ligemale poole meie majandusest. Ja kui see ligemale pool tegutseb piravara toel, siis läheb küll naljakaks. Õigemini – tragikoomiliseks. On sisuliselt ilma alternatiivita profiprogramme, mis maksavad mitu tuhat eurot ja see on meie majanduskliimas väikeettevõtjale päris valus. Kui see ettevõtlus annabki inimesele tulu näiteks ainult mingid 500 eurot kuus, mis ellujäämiseks hädapärast vaja… Pole vist edasi mõtet rääkidagi.
Aga võib-olla olen ma liiga palju noorte inimeste jutte kuulanud. Ja võib vabalt olla, et ma pole kõigest päris õigesti aru saanud. Ei jaga ma torrentitest ja muudest sellistest asjadest ju midagi, las nooremad ja uljamad müravad.
Kirjutan adaptsiooni ühest sisseostetud TV-saatest, saksa päritolu ja selline pereteemadele keskendunud antoloogia-seriaal, või pseudodoku õigemini. Taaslavastatud tõsielusündmused dokumentaalfilmi võttestikuga. Ma ütlen ausalt, et minu jaoks on see selline väheloominguline töö, no mitte eriti motiveeriv. See on selline voice-overiga formaat, kus kõigepealt näidatakse, et juhtus, siis intervjueeritakse tegelast ja ta räägib, mis juhtus, ja siis saatejuhi hääl kaadri tagant ütleb igaks juhuks veel korraks üle, milles asi on ja kui vanad on peategelased ja kes on üksikema. Rõhk on tunnetel.
Kui ma ise peaksin seda algusest lõpuni välja mõtlema, siis ilmselt oleks huvitavam. Aga ma jah adapteerin. Ning mänguvõimalusi eriti ei ole, tuleb mahtuda ikka sama formaadi sisse ja kasutada sama võttestikku, millega see litsents sisse osteti. Jah. Mujal maailmas on sellistel pseudodoku-seriaalidel vaatajareiting üsna vinge, eks näis, mis siin olema hakkab.
Mind ajab närvi, et see ühe episoodi ümberpanemine mul nii kaua aega võtab. Uskumatu. Teinekord põrutan “Saladuste” stseene koos dialoogidega viie tunniga viisteist lehekülge. Aga sellega on hoopis teistmoodi suhe.
Et mul nüüd neid telekirjutamisi on kuhjunud, siis otsustasin end igaks juhuks natuke üle harida ja lugesin siin paari tarka raamatut selle kohta, kuidas Meerikamaal asju tehakse.
Kui lihtsalt puhast loomingut välja valada, n.ö kunsti teha, siis ausalt öeldes on see ju hirmus lihtne – lihtsalt teed, nagu seest tuleb. Aga kui kindla kommertsformaadi nõuded pea kohal ripuvad ja ajalimiit ei jäta katse-eksituse-meetodiks eriti aega, siis on jube kasulik teada, kuidas muidu ning mujal maailmas neid asju tehakse. Mida tähele panna. Mida millekski kasutada jne.
Peale selle praktilise külje on taoline kirjandus ka muidu jube huvitav. Et… kuidas nad seda siis ikkagi teevad seal Meerikamaal?
Selliseid kohti, kus algajale screenwriterile aimu antakse, kuidas kauplema peab, ei tohi meie kliimas südamesse võtta. Kuigi häiriv on tegelikult teadmine, et seriaali juures töötaval lihtsal meeskonnakirjutajal (kelletaolisi ühe seriaali juures on tööl 4-5 inimest) on ühe episoodi kirjutamise eest normaalne saada ca 30 000 USD (samas kui USA keskmine palk üldse 2009.aastal oli ühe netist leitud andestiku põhjal kuus 3500 dollarit). Ja tal on ühe episoodiga töötamiseks terve kuu!
Pagan, kui ma oleks sündinud teisele poole lompi, ma oleks rikas juba ammu. Kahjuks Eestis on stsenaristi töötasu ja keskmise töötasu suhe hoopis teisele poole kaldu. Et riigi keskmine töötasu teenida, tuleks kuus kirjutada ikka päris mitu episoodi, ja seda üksinda.
Aga ega ma kurda. Minu õnneks piisab täiesti, kui mul kirjatööga enese ja oma pere elatamine ilma suuremate rahaliste probleemideta välja tuleb. Tegelikult, õnnelik olemiseks piisab ka vähemast vist. sest need on kaks eri asja, olen ma aru saanud – õnn ja probleemid. Viimased paar aastat ongi üks pidev majanduslike probleemide pundar, mis närvi ajab, aga samas on täiesti õnnelik olla.
Koristasin. Pesin pesu. Pidasin kirjavahetust “ipsaanlastega”, st agentuuriga. Nad valmistuvad Bologna raamatumessiks ja panevad mu oma kataloogi, ning selleks tahtsid, et ma koostaksin oma loomingulise CV inglise keeles. Raamatupaki said sügisel kätte ja käisid sellega Frankfurdi raamatumessil, nagu ma aru sain, ja kolm kirjastust tahtvat Anni-raamatute umbes 10-leheküljelisi inglise keelde tõlgitud katkendeid näidetena näha. Küsimus nüüd, kes tõlgib, kas orgunnivad nemad või mina. Ja ingliskeelse CV kirjutamine võttis totralt palju aega ja nuputamist kõigi nende raamatupealkirjade ja auhinnanimetuste osas näiteks.
Soomest oma viie tõlgitud lastejutu honorari pole ma ka kätte saanud, pagan neid võtku. Täna tuli vabandav meil ja seletus, et on küll viibinud, aga nad tegelevad sellega. Jahmerdavad mingite projektirahade kättesaamisega.
“Pintsu ja Tutsiku” kohapealt pole Soome kirjastus kah veel midagi otsustanud. Mulle tundub, et nad seal Soomes on ikka tõesti aeglased.
Ja siis sai meil täna küte otsa. Õnneks homme tuleb uus tonn puitbriketti õuele. Õhtuks käis Ott kotikaupa jaemüügist seda ostmas, et öö kuidagi üle saaks.
Oi, jaa! Meie Suss on ka jälle korras! Teine süütepool on nüüd kah uue vastu vahetatud ja uksed käivad jälle lukku (vahepeal mitu kuud ei käinud, nii et auto seisis meil maja juures tänaval ööd-päevad läbi, uksed lukust lahti. Minul käisid selle olukorra pärast küll aeg-ajalt kerged tõmblused peal, aga õnneks siiski midagi ei juhtunud.). Pürksi Ott kiskus polstrid maha ja pani meile uued lukud ja signalisatsiooni kah, nii et meil on nüüd piuksuga Suss. Ja täna õhtul vahetasid nad veel taskulambi valgel akut.
Jäänud on veel kogu see pull lõpuni kinni maksta. Pool läks ette, nüüd tuleb hakata teist poolt nipitama. Aga peaasi, et elu edasi läheb ja me jälle liikuma pääseme.
Matsime täna isapoolse suguvõsaga Ridala surnuaiale mu tädipoja, kes elas kõigest 48-aastaseks. Kümnest Jaani-Tõnise lapselapsest on nüüd alles kaheksa. 2004. aastal lahkus esimesena minust pool aastat vanem teise tädi tütar – autoõnnetuses. Tädipoegki läks väga ootamatult. Infarkt.
Väljas oli nii külm, et lilled matusekimpudes ja pärgadel muutusid sekunditega pärgamenditaolisteks, uskumatult habrasteks, kroonlehed murdusid kohe ja poole pealt, kui vähegi vastu mindi.Katsusin palja käega, need ei olnud enam lilled – see oli otsekui hoopis teine materjal, see oli midagi imetaolist. Valged liiliad ja kreemikarva roosid hakkasid sellistena läbi kumama nagu toonitud klaas. See oli natuke õudne, lummav, väga ilus ja väga kurb.
Külma oli Haapsalus meie tulema hakates 24 kraadi, Ridala surnuaeda on umbes 8 kilomeetrit – ju ta midagi sellist oli sealgi. Te ju teate, et matustel hakkab peaaegu alati külm… See sõnakõlks omandas täna aga hoopis uue mõõtme. See oli vaikne ja julm külm. Väga selge taevaga, väga päikseline, lumine, kõrvetav külm, mis mujalt naha vahele pääsemata pures jalgu täiesti armutult, ja nägu, ja silmi. Nii kui hingeõhk prilliklaasile sattus, oli jääs.
Mõtlesin muudkui nende Jaani-Tõnise suvede peale, kui hernepõld oli ühel pool maja akna taga ja rukkiräägud rääkisid ööd läbi teisel pool. Tädi õpetas mind lehma lüpsma, aga ma ei saanudki seda selgeks. Tundmatut päritolu roniroosid kasvasid kahel pool majaust, ja vilus küljes olid hiigelsuured sõnajalad ja sinised käokingad. Tädi sõitis oranži Moskvitšiga mitu korda päevas kodu ja kolhoosi vahet, alati sõitis autoga just tema, ladus aga auto lapsi täis ja sõitis – mere äärde ujuma või poodi või tööle või… Eeskirju nagu vist polnudki siis, mitu last tohtis autos (ilma turvaistmeteta ja vööga kinnitamata!) kaasas olla… aga kes see väikeste külateede peal ikka kontrollis. Tädimees tallas “jossiga” silo ja võttis meid vahepeal jaokaupa kabiini kaasa. Teine, muinasjutu-tädi, viis meid talvel suure lumega aga lauta päkapikke otsima.
Ja peod olid lärmakad, lõbusad ja emotsionaalsed. Mõni väike draama kuulus peaaegu alati asja juurde, draamat seal armastati ja peaaegu kõik suhestusid toimuvaga intensiivsel moel – mis tegelikult päris lapsena pani mind veidi võõrastama ja heidutas natuke, sest emakodus vastupidi oldi alati väga vaoshoitud ja emotsioone välja ei näidatud, isegi tülitseti vaikides. Isapoolses suguvõsas oli kõvasti rohkem särtsu ja fantaasiaid, üks korralik luiskelugu aeg-ajalt oli hinnas kraam, mis algul kõikide emotsioonid taevani põrutas ja siis asjade selgudes kõvasti nalja tekitas.
Mul on ainult alati kahju olnud, et Mamma Kata, minu sealpoolne vaarema (isaisa ema) suri siis, kui ma olin ainult aastane või umbes nii. Tema oli alles olnud tõeline luguderääkija, käigu pealt olla neid välja mõelnud, ükskõik mille kohta, mida nägi. Temast on siiani maha jäänud igasugu lugusid, mille kohta siiani ei teata, kas need olid tõsi- või luiskelood.
Meie, tädi- ja onulaste vahelistest mängudest kõige jaburam ilmselt oli Cyrillus Kreegi mäng… võib- olla sellepärast on mul see meeles, et see oli kõige pahelisem… Seal oli üks nukk, umbes 50-60-ndatest, poiss-nukk mustas ülikonnas ja musta raamiga prillid pähe maalitud, nägu hirmus tõsine. Vot selle nimi oli Cyrillus Kreek. Meil oli Cyrillus Kreegi vastu teatav aukartus, sest “kui te sõna ei kuula, siis Cyrillus Kreek tuleb ja näitab teile!” (Päris-Cyrillus Kreek oli küll minu sündides juba üheksa aastat surnud, aga ega ma siis seda ju ei teadnud, ma ei teadnud üldse, kes ta selline on – peale selle, et on mustas riides ja prillidega ja hirmus kuri. Nüüd tagantjärele tean, et ta elas naaberkülas ja polla laste lärmi sallinud. Meie lapsepõlve ajaks enam reaalset ohtu temast ei olnud, aga näe – müüdid olid ilmselt järel ja see oli lõbus asi, millega lapsi hirmutada nagu Kolumatsiga.) Igatahes me mängisime selle nukuga koledaid ja vägivaldseid mänge, püüdes teda vanni uputada ja räästa alla üles puua ja muud sellist. Mäng lõppes alati Cyrillus Kreegi mahamatmisega, et siis järgmine päev ta jälle välja kaevata ja uuesti pihta hakata. See oli väga õudne ja põnev mäng.
Tegelikult me ei olnud üldse pahad lapsed. Tegelikult me ei tahtnud kellelegi haiget teha. Me ei piinanud loomi ega linde ega kiusanud ka üksteist. Lihtsalt see oli selline mäng.
Nüüd ma tean, et oma agressiivsusega toimetuleku õppimine on lapse arengu loomulik osa. Puht kogemata ja alateadlikult maandasime oma mingit sisimat agressiisust selles mängus. Õppisime tundma mingi viha endas, seda välja elama. Vist.
Ja ma mõtlen, ja olen täna õhtul juba mitu korda avanud oma telefonis selle tädipoja saadetud jõulu-sms-i ning loen seda mitu korda üle. Kui ma seda teen, siis need tänased matused tunduvad nagu veidi vähem tõelised, see kustutamata jäänud jõulutervitus hoiab seda inimest minu jaoks alles.
Mu lingikogu kipub jälle hullumeelseks paisuma, ja nagunii tahtsin juba ammu kõnelda raamatukogudele tekitatud “kohustusliku kirjanduse” nimekirjadest, mille eesmärgiks tõrjuda triviaalkirjanduse ostmist riigi raha eest rahvaraamatukogudesse.
Detsembris sai see plaan ilmsiks (Maalehe lugu ja Postimehe lugu) ja edasi arenes kõik tohutu kiirusega. Juba mõne nädalaga oli ministeeriumil ka nimistu kriteeriumid välja töötatud ja asi olemas. Ellu rakendama, mis muud.
Raamatukoguhoidjad reageerisid muidugi kõigepealt, aga kes neid meil viimastel aastatel üldse kuulab. Millegi pärast meil ei usuta enam sugugi kohapealsesse kompetentsi. Õpetajad ei tea midagi. Raamatukoguhoidjad ei tea midagi. Muuseumid ka justkui ei tea, neile taheti isegi ministeeriumi juurde eraldi kompetentsikeskus teha, aga kas pärast Jänest ka veel tehakse, seda ma ei tea.
Kirjanikud tundusid algul päris rahulolevad, nagu ma meie pealiku kõnest aru sain, või nagu väga hea kirjanik ja armas inimene Jan selle plaani kohta novembris kirjutas. Minu enda seisukoht, mille jaoks Postimees detsembrikuus ohtralt leheruumi lubas, oli siis alles kavandatavate nimekirjade suhtes ettevaatlik, ja on seda siiani, aga mulle jäi paljusid teisi kirjanikke kuulates (või FB repliike lugedes) mulje, et üldiselt see nimekirjade mõte planeerimisjärgus olles ikka meeldis. Arusaamine, et kiiruga meisterdatud valikupõhimõtted võivad kõrvale jätta ja jätavadki kõrvale raamatud, mis auhindu saanud ei ole, jõudis kohale hiljavõitu. Wimberg kirjutas selle kohta siis muidugi päris kohkunud loo, aga liiga hilja. Ajakirjanike omadest meeldis mulle Hõbemäe arukas ja ettevaatlik arvamuslugu sellel teemal. Ja ettevaatlikuks jäid ka kirjastajad, näiteks selles Tauno Vahteri arvamusloos on minu meelest asja väga tasakaalukalt ja analüüsivalt ka tootjate suunalt kaalutud.
Ka Päevaleht oma juhtkirjas näeb valukohana mitte niivõrd võistlust triviaal- ja väärtkirjanduse vahel, vaid pigem raamatukogude rahastamise probleeme.
Tahan siia linkida ka ühe “hundiulu” samal teemal, mis on jäädvustanud ka “Kolmeraudses” Langi seletusi kuulates saadud elamused. Soovitan lugeda.
Aga mina ütlen veel kord, et minu arust on need kiiruga väljatöötatud raamatuostupõhimõtted taas mingi esimese valuga väljapahvatatud mõte, esimene pähekaranud idee, mille tagamaadesse ja tõenäolistesse tagajärgedesse pole keegi süvenema vaevunud, nii nagu ei vaevunud seda algul tegema ka kirjanikud ise.
Esiteks, raamatukogude seisukohalt. Nad on juba avalikult välja öelnud oma kogemustele tuginevad tähelepanekud väärtkirjanduse ja ajaviitekirjanduse laenutuste umbkaudse suhte kohta. Nimekirjadele tuginedes on nad riigi raha eest sunnitud soetama väga häid väärtkirjanduse teoseid, võimalik, et mitmes eksemplaris, sest selleks ette nähtud raha tuleb ära kulutada ja meil ei ole neid kirjandusauhindu nii palju, et ühte riiulitäit nimetusi aastas kokku tuleks. Ootejärjekorrad muudele nimetustele, mida nüüdsest veel vähem sisse osta saab, pikenevad ja see järjekordadega jahmerdamine neelab paraja hulga tööaega, mida saaks muidu palju arukamalt kasutada.Lootusi ei maksa panna kohalikele omavalitsustele, et need hakkavad nüüd oma raamatukogudele rohkem raamatuid ostma – KOV-del on juba praeguses seisus majanduslikult kõrid kinni pigistatud ja viimaste aastate praktika on pigem väiksemate haruraamatukogude sulgemine KOV enda otsusega, nende kolimine koolide või muude vallaasutuste juurde, või neis tööaja lühendamine. KOV-d ei suuda raamatukogusid aidata ega võtta enda õlule hoolitsemist ajaviitekirjanduse kättesaadavuse eest.
Teiseks, lugejad. Ma just ütlesin, et ajaviitekirjanduse vähenemine toob tõenäoliselt kaasa ootenimekirjade pikenemise, või lugemusalase “heitumuse” – loobutakse raamatukogus käimast ehk üldse, kui mitu korda järjest ei saada laenutada seda, mida tahetakse. Pikemas perspektiivis lihtsalt langeb kultuuritarbimine maakohtades ja väikelinnades, sest neil pole ka väga teatri-, kontserdi- või kinovalikuid seal Suigus, Kaismal või Litsmõtsal. Seega langeb ka neis kohtades elavate inimeste kultuuriteadlikkus üldse, ja haritus – paradoksaalsel moel. Moodne väärtkirjandus ei hari lihtsate ootustega inimest, nii nagu teise klassi lapski ei saa veel lugeda “Tõde ja õigust”, mis siis, et tähed on selged.
Kolmandaks, kirjastused. Nende risk uute nimetuste väljaandmisel kasvab oluliselt. Olen enne juba mitmel korral siinsamas blogis öelnud, et raamatukogud on keskmiste müüginäitajatega raamatu puhul kõige olulisemad suurostjad, tihti läheb pool tiraaži neile ära, ja ülejäänud poolt siis müüakse jaetarbijale. Kui nüüd saab seda tõenäosust arvestada ainult auhinnatud raamatute juures, siis muutuvad arvatavasti tiraažid veel ettevaatlikumaks ja väiksemaks, kui nad juba meil on. Ainult poeostja praegustes majandustingimustes ei too kirjastusele suht kindlasti kasumit, eriti lasteraamatute puhul on tegemist lausa tõenäolise hävinguga (sest kõvakaanelisi, värvilisi ja tugeval paberil lastekaid on kallis teha), mistõttu väheneb omamaiste lasteraamatute väljaandmine veelgi.
Ma arvan, et väheneb ka väljaantavate eesti kirjanike raamatute nimetuste arv üldse, sest kunagi ei tea, kas too läheb nüüd auhinnavääriliselt või mitte, aga kirjastus arusaadavalt püüab ju ikka auhinnaraamatu peale mängida.
Väikekirjastused, karta võib, kärssavad täiega, sest neil pole ressursse ühe edutuks osutunud projekti kulusid katta teiste, edukamate omadest, ja loota, et mõni osutub auhinnaraamatuks. Kvantiteet ei ole piisav.
Kirjanikest. Pääs kirjandusturule muutub arvatavasti kitsamaks, sest kirjastused otsivad potentsiaalseid auhinnavõitjaid ja ärile omaselt on ettevaatlikud. Mis tähendab, et mingi auhinna võitnud autoritel polegi paha, aga selle eest need teised – mis tegema peavad? Kes neid tahab? Kõik ei saagi tipud olla, aga on sellegipoolest head kirjanikud ja muus olukorras oleks neil koht päikese all ning leivakannikas (või pool) olemas. Eristumine saab olema jõhker. On kirjanikud-auhinnavõitjad, kelle tööd realiseeruvad ja mingid sissetulekud laekuvad, ja siis need teised, kellel nagu üldse poleks mõtet enam kirjutada?
Ja muidugi debüütide ainuvõimaluseks jääb ilmselt ainult kirjandusvõistluste võitmine. Kes sind muidu ehku peale avaldab.
Olen Kassandrana kõnelnud. Mul ei ole selle loo juures optimismi tõesti raasukestki. Kuigi mul endal ilmselt auhinnavõitudega kitsas käes ei ole ja ehk ikka avaldatakse, olen ma eesti kirjanduse pärast lihtsalt mures (selle artikli puhul peab küll märkima, et siin ei ole arvestatud pisikirjastuste ja “isetegijate” müügiandmeid, sest nemad Kirjastuste Liitu ei kuulu – aga tendents on igatahes selge). Pealik küll arvab, et eestikeelne kirjandus kaob kahe põlvkonna jooksul ära lugejate vähesuse tõttu, aga mina kardan, et lugejad ei peagi siin oma vähenemisega mingit täiendavat panust andma.
|
OSCAR-2019
|
||
Miranda Shaw Passionate Enlightenement ja June Campbelli Traveller in Space kuuluvad kindlalt viimastel aastakümnetel tantrabudismist kirjutatud raamatute top-kümnesse. Mõlemad rõhutavad naisenergia, aga ka naisõpetajate olulist rolli tantrismis, tunnistades ometi, et suurelt jaolt räägivad nad sellest, mis kunagi oli, mille aga hilisem tiibeti mungaühiskond on tahaplaanile tõrjunud. Vähemasti nende endi olemasolu annab siiski tunnistust sellest, et naine võib olla tantra maailmas aktiivne.
Kui juba nimetatud sai, esitan siin ka oma kandidaadid vadzrajaanat tutvustava kirjanduse top-kümnesse. Kahele esimesele kohale paigutaksin Geshe Gelsang Gyatso raamatud, vastavalt Essence of Vajrayana ja Guide to Dakini Land, kolmandaks Keith Dowmani tõlke Yeshe Tsogyeli autobiograafiast Sky Dancer, neljandaks tulekski Miranda Show Passionate Enlightenment, viienda, kuuenda ja seitsemandana kolme tantra, Hevadzra tantra, Chakrasamvara tantra ja Guhyasamadja tantra kommenteeritud tõlked (viimane saksa keeles), kaheksandana Lama Yeshe Introduction to Tantra, üheksandana June Campbelli Traveller in Space ja kümnendana Sthepan Bayeri The Cult of Tara. Kõik need raamatud on vabad budistlikku tantrat käsitleva kirjanduse tavalistest hädadest, milleks on üldsõnalisus, tarbetu paljusõnalisus, salgamine ja hämamine. Pole ette näha, et ükski neist headest raamatutest võiks lähiajal eesti keeles ilmuda, parimaid väljavaateid selleks oleks vast Yeshe Tsogyeli elulool (on ka kirjandusteosena väga väärtuslik!) ja Laama Yeshe sissejuhatus tantrasse, viimane eelkõige oma lühiduse ja kergestimõistetavuse poolest. Kõigi kümne teose põhisisust olen püüdnud oma raamatutes eesti lugejale aimu anda, seepärast ei hakka neid siin lähemalt refereerima.
Miranda Shaw on pärit metodisti perest Ohio väikelinnast, 14-aastaselt huvitus Ida religioonidest, pärast seda kui peretuttav oli andnud talle lugeda Bhagavat Gita.järgnes suur lugemine, aga ka isiklikud kontaktid; kaks ja pool aastat elas Shaw Indias ja Nepaalis. Praegu on ta professor Richmondi ülikoolis.
Craig Hamiltonile antud intervjuus räägib ta oma tantraalastest kogemustest kohati päris meeldiva avameelsusega: Seksuaalsus on inimloomuse väga tugev ja olemuslik aspekt. Tsölibaat on põgenemine selle eest; see töö, mis tuleks teha seksuaalenergiaga, lükatakse edasi järgmistesse eludesse. Tantristid usuvad, et valgustumiseks peab igaüks saama ühdnusse energiaga oma südames. Sinna on kogunenud paljude elude viha ja hirmud ja ainuüksi see energia, mis vallandub suguühtes, võib need kõik hajutada. Kuid see ei ole võimalik igasuguses suguühtes, selleks tuleb leida partner, kes on vastaval vaimsel tasemel.
Craig Hamilton: Räägite oma raamatus õndsuse ja tühjuse ühtesulatamisest. Kas õndsus, mida silmas peate, on sama erootiline nauding, mida teavad ka kõik tavalised inimesed?
Miranda Shaw: Tantra praktiseerija läheb naudingus edasi, järgib seda selle juurteni vaimu südamikus, mis kujutabki endast puhast õndsust. See õndsus ületab kaugelt kõik meelerõõmud, kuid siiski võib selleni jõuda meelte kaudu. Naudingus on kerge juhtuma, et klammerdume selle külge ja jääme ikkagi meelerõõmude tasandile. Et seda ei juhtuks, liidetakse nauding mediteerimisega tühjuse üle.
Miranda Shaw: Jah, aga sa liidad sellele oma nägemuse tühjusest. Võtad naudingu nagu koost lahti, ei klammerdu ühegi selle osa külge ei end naudingu, ei ka partneri kui selle naudingu põhjustaja külge. Sel viisil liigud sa tavalisest naudingust ülemaisesse õndsusse, millel pole enam kirjeldatavaid omadusi ja mis üldse on kirjelamatu.
Craig Hamilton: Teie raamatust nähtub, et mehed on tantristlikus traditsioonis naiste imetlejad, palvelevad isegi “väärika naise vulvat”.
Miranda Shaw: ... ja on valmis suudlema naise mistahes kehaosa.. Tantristliku praktika eesmärk on muunduda jumaluseks. Naine peab jõudma äratundmisele, et ta on jumalanna, naisbuda. Mees võib teda selles aidata. Mees tunneb, et tema enda jumalikkuse lahutamatu osa on naise jumalikkuse tunnetmine.
Craig Hamilton: Mis vahe on algsel tantral ja sellel new age tantral, mis näitab tänapäeva Ameerikas üsna laia levikut, korralatakse sadu workshoppe?..
Miranda Shaw: Vahe on sihiasetuses. Siinne uustantra lähtub pigem paarisuhte terapeutilistest ideedest, millesse võetakse eksootilisi ida meetodeid, algses tantras aga on eesmärgiks valgustumisele jõudmine, suhe on vahend selleks. Indias ja Nepaalis küsitakse teineteiselt, kui on tekkinud kavatsus koos tantrat praktiseerida: “Milliseid tekste tühjuse kohta oled sa lugenud?” ja on endastmõistetav, et mõlemad on juba aastaid uurinud tantristlikku filosoofiat ning mediteerinud. Uustantra kursuslased on hoopis teistsugune rahvas. Kuidas on võimalik käsitseda hirmu, viha, aga ka klammerdumist naudingute külge, kui ei ole süvenetud tühjuse mõistesse!..
Craig Hamilton: Teie raamatust ei selgu, kas tegite ka ise läbi tantra jooga praktika.. ma mõtlen selles vaimus nagu te nüüd kirjeldasite.. Siis ikkagi tõstatan ka selle küsimuse, mis tekitab vastuolulisi mõtteid-tundeid. Ühest küljest nagu liiga intiimne küsimus, aga teisalt oleks see tõeline asjast rääkimine.
Miranda Shaw: tantristlik praktika on salajane, sellest ei räägita. Ei saa öelda: “Ma tegin seda või ma tegin teist.” See on täiesti välistatud. Nii et siis ikkagi.. Kurb küll. Tahaks tõesti siiralt teada, nii “kogemuste vahetamise korras”, aga ei..
Craig Hamilton: Laama Jorphel ilmelt andis teile palju sel ajal kui õppisite tema juures.. Kas see kutsus teis esile suuri muutusi?
Miranda Shaw: Ma muutusin täielikult, võiks öelda, isegi kuni rakutasandini. Tuttavad ei tundnud mind pärast enam ära. Ka mu arvamus meestest muutus täielikult. Kogesin, et mehed on võimelised olema peenetundelised ja tõesti – valgustatud. Avastasin meeste naistejumaldamise vormi, mille olemasolust mul polnud aimugi. Mind ümbritsesid naiskujuliste jumaluste kujutised ja alasti naisekeha kogemine religioosses, mitte kommertslikus kontekstis – nagu see on nii tvaline lääne kultuuris – vapustas mind sügavalt ja andis hindamatu positiivse impulssi. Ma olin lääne kultuurist tahtmatult enesesse võtnud palju häbil põhinevaid seksuaalseid sättumusi, millest nüüd lõpuks vabanesin.
Craig Hamilton: Kuuldavasti pole kõigil tantrast huvitunud noortel naistel nii hästi läinud. Kalu Rinpoche nooruke tõlk June Campbell on tekitanud budistlikes ringkondades pahameelt sellega, et räägib nüüd aastakümneid hiljem, kuidas auväärne seitsmekümneastane pühamees, keda ka nüüd pärast ta surma jätkuvalt austatakse kui üht väljapaistvamat õpetajat ja õpetlast, teinud temaga tantristlikke praktikaid, kuid ainuüksi enda huvides, ka oli ta käskinud sellest vaikida. Pahased tiibetlased väidavad, et need on vaid June fantaasiad..
Miranda Shaw: Vaevalt, kuid see, kui keegi kasutab teist üksnes oma huvides, pole küll tantra. Juba see on väär, kui tantristlik õpetaja otseselt suhet algatab, ta võib vaid vihjata..
Kes seda enam teab, kas või kuidas Kalu Rinpoche vihjas .. jääb vaid tõdeda, et Miranda Shawl oli tantristlikes ringkondades liikudes rohkem õnne kui June Campbellil. Oleks aga kentsakas põhimõtteliselt taundia seksuaalsuhet õpetaja ja õpilase vahel vaimulikus traditsioonis, mis ongi sellele üles ehitatud..
Olen nüüd vestnud kahest tantranaisest. Aga nende raamatud? – küsib ehk mõnigi. Neid olen tutvustanud oma raamatus Tantra ehk kõrgemal kui seitsmes taevas. Tantristlik vaimsus. Tantristlik seksuaalsus.
|
OSCAR-2019
|
||
Tervislik toitumine ei tähenda ainult kapsalehtede söömist või meeletuid piiranguid. Tervislik toitumine on vastupidi hoopis mitmekesine, sisaldab kõiki toiduainete gruppe ning mis kõige olulisem – toidab keha vitamiinide ja mineraalainetega. Järgmised toiduained võiksid toitumisnõustaja soovitusel igal inimesel köögis oma koha leida.
Oliivid ja oliiviõli on ideaalsed oomega-9-rasvhapete allikad ja sisaldavad rohkelt E-vitamiini. Lisaks vitamiine A, D ja K. Oliiviõli sisaldab hulgaliselt antioksüdante ning on seetõttu tõhusa toimega südamehaiguste ennetamisel. Lisa kvaliteetset oliiviõli värsketele salatitele ja küpsetistesse, valmista sellest maitsvaid kastmeid ning kasuta seda ka muu toidu valmistamisel.
Tšiia-, lina- ja kanepiseemned ning ka Kreeka pähklid on head oomega-3 rasvhapete allikad ning inimese organism suudab need teatud tingimustel muuta kõrgemateks rasvhapeteks, millel on põletikku alandav toime. Seeläbi toetavad need südame-veresoonkonda ning kogu organismi üldist heaolu. Lisa seemneid smuutidesse, salatitesse, küpsetistesse või pudru peale.
Süsivesikud on meie peamised energiaallikad ja täisteratooted koosnevad peamiselt komplekssüsivesikutest, mis imenduvad aeglaselt. Täisteratoodetes leidub palju meile olulisi kiudaineid, millel on soodne mõju kolesteroolile, veresuhkru stabiilsena hoidmisele, soolestiku töö reguleerimisele ja ka kaalukontrollile. Lisaks leidub näiteks täisterarukkileivas magneesiumit, fosforit ja kaaliumit ning B-grupi vitamiine.
Küll aga ei tasu ka teraviljatoodetega liialdada, sest tegemist on siiski süsivesikutega. Mõõdukus on võti, mis kehtib toitumise puhul üldiselt. Põhitoidukorral piisab näiteks kahest viilust täisterarukkileivast, 200-grammisest kausitäiest täistera-kaerahelbepudrust või 115 grammist keedetud tatrast või kinoast.
Loe täisteravilja kasulikkusest lähemalt artiklist “7 olulist põhjust, miks tasub eelistada täisteratooteid”. Vaata täisteraviljade valikut e-poest.
Kaunviljad on oma mineraalainete ja vitamiinide sisalduse poolest sarnased täisteratoodetega. Lisaks sisaldavad need ka hulgaliselt kiudaineid, mis aitavad korras hoida veresuhkrutaset ja seeläbi ennetada magusaisu ning tekitada täiskõhutunnet.
Kaunviljade kasulikkusest loe lähemalt artiklist “5 põhjust, miks tasub kindlasti süüa kaunvilju”. Vaata kaunviljade valikut e-poest.
Spinat, rukola, Rooma salat, lehtsalat aga ka aias leiduvad naadi- ja võilillelehed, nurmenukulehed, jänesekapsas, karulauk, murulauk, petersell, nõges jpt – need on vaid osa rohelistest taimedest, mida võiksime salatitesse ja smuutidesse lisada, pestoks teha või niisama näksida.
Küllap ei ole sulle uudiseks nõuanne, et päeva jooksul võiks süüa erinevat värvi puu-ja köögivilju, nii et kokku saaks menüüsse kõik vikerkaare värvid. Oma koht on siinjuures marjadel. Marjad sisaldavad palju antioksüdante ja aitavad seeläbi kaitsta keha vabade radikaalide eest. Neis leidub ohtralt erinevaid mineraalaineid ja vitamiine ning neid on väga hea säilitada.
Korja suvel ja sügise hakul aiast sõstraid, maasikaid, vaarikaid ja astelpajumarju ning metsast metsmaasikaid, mustikaid, jõhvikaid jm. Pakenda korralikult ning sügavkülmuta. Talvel on neist hea teha magustoite, smuutisid, toormoosi ja miks mitte ka toormahla. Lisaks on marjad veresuhkrule palju leebemad kui puuviljad ja neid võib korraga rohkem süüa.
Hea võimalus marjade kasulikke omadusi nautida on ka marjadest valmistatud täismahlad. Vaata neid lähemalt e-poest.
Idust saab alguse terve taim ja seal on olemas kõik vajalikud toitained taime kasvamise jaoks. Idandites leidub ohtralt väärtuslikke vitamiine ja mineraalaineid, ensüüme ja mikroelemente. Idandamise käigus seemnete vitamiinisisaldus suureneb ja vallanduvad mitmed biokeemilised protsessid. Samuti lõhustuvad protsessi käigus mitmed süsivesikud, rasvad ja valgud, mistõttu on organismil idandeid märksa kergem omastada.
Kui lasta idudel kasvada roheliste lehtedeni, siis tekivad neist võrsed. Idandid ja võrsed sisaldavad rohkem toitaineid kui ükski teine looduslik toit. Idandamiseks sobivad vaid kvaliteetsed seemned ning parimateks idudeks on toortatar, läätsed, kikerherned, lutsern ja munguba. Vürtsikamaid maitseid saab brokoli, sinepi, kressi ja redise seemnetest.
Kookosõli on arvatud supertoitude hulka, sest sellel on lihtsalt nii palju häid omadusi. Üks neist on kookosõli struktuur ja suhteliselt kõrge kuumakindlus, mis võimaldab toitu ohutumalt kuumtöödelda.
Kookosõli on kergesti seeditav, ei ladestu rasvkudedes ja kuigi see on oma struktuurilt loomsete rasvadega sarnane, ei sisalda kookosõli kolesterooli. Kookosõlil on ka antibakteriaalne, viiruste, bakterite ja mikroobide vastane mõju.
Lisaks toiduvalmistamisele sobib kookosõli ideaalselt ka kehahoolduseks. Kookosõli niisutab nahka ning sobib keha- ja näoõliks, juuksemaskiks, meigieemaldajaks, hammaste puhastamiseks jpm.
Loe kookosõli kasulikkusest lähemalt artiklist “8 viisi, kuidas saad kookosõlist kasu nii tervisele kui ilule”. Kookosõli kasutamiseks kosmeetikumina saad palju häid ideid artiklist “20 viisi, kuidas kasutada kookosõli nahahoolduses”. Hea hinnaga esimese külmpressi ja lõhnatu kookosõli leiad e-poest.
Soola kahjulikust toimest on palju räägitud, kuid samas on organismil ka soola tarvis ning täielikult oma menüüst seda eemaldada ei tasuks. Küll aga võiks tavalise lauasoola oma kodus asendada Himaalaja soolaga.
See on kaljusool, mis on moodustunud miljoneid aasta tagasi Himaalaja mäestikus. Himaalaja sool on looduslikult puhas ja rafineerimata ning selles leidub kuni 84 erinevat organismile olulist keemilist elementi, samuti hulgaliselt erinevaid mineraalaianeid.
Kakaooad on kasutusel juba 16. sajandist ning need olid sel ajal väga luksuslik toode, mis arvati andvat jõudu ja tarkust. Tänapäeval on kakao õnneks palju kättesaadavam, kuid silmas tasub pidada, et millist kakaod valida.
Toorkakaopulber on võimas supertoit, kuna valmistamise käigus ei ole seda kuumutatud üle 40 kraadi ning paljud olulised vitamiinid ja mineraalained on säilinud. Kuumutamisele on tundlik ka näiteks kakaos leiduv trüptofaan, asendamatu aminohape, mis on alustalaks rahuolutunnet ning head und reguleerivatele hormoonidele.
Toorkakao sisaldab rohkelt antioksüdante ning mineraalainetest magneesiumi, rauda, kroomi, tsinki, väävlit ja vaske. Kuumutamata kujul sisaldab see ka palju E- ja C-vitamiini. Seepärast lisa toorkakaod mõõdukalt smuutidesse, magustoitudesse ja pudru hulka ning valmista toorkomme või -šokolaadi.
|
OSCAR-2019
|
||
Eks me kõik arva, et just enda blogi on see kõige parem ja lahedam üldse. Minu jaoks on näiteks väga arusaamatu, miks mul juba tuhandet lugejat pole :S Kui enda üllitiste puhul ei märka isegi pisivigu, siis teiste blogide juures jääb selle eest absoluutselt kõik silma.
Kristina on kirjutanud kaks postitust teemal, milliseid blogijaid ta ei fänna (saab lugeda SIIT ja SIIT). Enamjaolt olen temaga täitsa nõus, aga lisaks tema välja toodud blogija-tüüpidele viskan paar enda oma sekka.
Nende postitused algavad tavaliselt alati pikkade vabandustega, et pole üldse aega ja mahti olnud, neil on niiiii kiire, pole blogile isegi mõelda jõudnud. Minu arust on see hõivatud olemine okei, igalühel on kiiremaid aegu, mis mind aga häirib on see, et pärast seda vabandust ja selgitamist, miks pole jõutud blogida…lõppeb postitus ära. Järgmine algab samamoodi vabandustega, kolm sõna juttu (käisin mere ääres, trippimas ja vanaema juures) ning kõik. Miks üldse blogida, kui selle jaoks aega pole?
Kõigi puhul see muidugi ei kehti, aga olen tihti märganud, et väikese lugejaskonnaga blogijad on äärmiselt meeldivad, sõbralikud, suhtlevad aktiivselt lugejatega, rõõmustavad iga kommentaari üle… ning kui järsku muutub nende blogi veidi popimaks, lugejaid tekib hulgim juurde, siis muutub ka autori blogi-iseloom. Eriti hull on siis, kui hakatakse saama tasuta asju ja sponsoreid. Avaldub see eelkõige kommentaarides, kus antakse ülbeid, ühesilbilisi vastuseid ja postitused on põhimõtteliselt selle tooniga, et “olge õnnelikud, et üldse teile kirjutan”. Pahatihti on ka nii, et alguses blogitakse väga tihti, lugejad harjuvad selle ühtlase kvaliteediga ära ning pärast populaarseks muutumist ja asjadesadu hakkavad postitused järjest harvemini ilmuma. Sest nii fabulous elu on ju vaja elada, pole blogi jaoks enam nii palju aega, mis te üldse ta hingest tahate.
Enamjaolt on need küll sellised noorukesed, varateismelise-eas blogijad, kes suures tuhinas tahavad ka oma päevaraamatut pidama hakata. Ja siis on iga. jumala. postitus sellest, kuidas ei teata, millest kirjutada, lugejad võiks nõu anda, mida üldse blogis näha tahetakse ja ühesõnaga, endal pole ideid üldse. Jällegi, miks siis üldse blogida?
Pean silmas neid, kes küsivad postituse all, mis teemadest soovitakse edaspidi lugeda. On isegi antud valikvariandid (elust, meigikotist, loetud raamatutest, juustehooldusest, küüntest, retseptidest jnejnejne). Ustavad lugejad muudkui kommenteerivad, annavad nõu ja avaldavad arvamust, millest nad siis lugeda tahaks. Lõppkokkuvõttes aga soovitud teemasid ei tule pea mitte kunagi, blogija kirjutab oma juttu edasi, iga postituse lõpus jälle küsimus “mida sooviksite blogis näha?” ja läheb samamoodi edasi.
Palju on räägitud sellest, kui olla juba blogija, oma elu, harjumused, kombed ja riidekapp teiste ette laotada, siis tuleb olla natuke paksema nahaga ning taluda kriitikat (ka seda, mis pole konstruktiivne). Eks nõme ole tõesti lugeda, kui keegi hoolega kirjutatud postitust halvustab või lihtsalt lahmib. Samas on paljud sellised, kes ise küsivad oma blogi kohta kriitikat ja arvamusi. Kui nad seda saavad, kirjutavad nad kõigepealt kommentaarile (ka pelgalt soovituste omale) vastuseks pika-pika ennastõigustava eepose, lõpetavad selle nähvamisega, et “minu blogi, ise tean, mis teen, ära siis loe” ning tehakse lisaks samal teemal neli järjestikust postitust. Ikka ennast õigustavalt. Ilmselt loodetakse selle kriitika-küsimisega saada ainult heakskiitu ja ülistavaid kommentaare. Nendest ei hakka rääkimagi, kes solvuvad selle peale, kui tuuakse välja mingid suuremad kirjavead ja -apsakad :D
Ehk siis blogijad, kes kirjutavad järjest postitusi a’la “mul praegu niiiiiiiiiii põnev projekt käimas, see on nii fun… AGA ma ei saa teile rohkem midagi öelda. Räägin, kui asi valmis”. Miks üldse seda mainida ja teemat tõstatada? Kirjutagi siis, kui kogu projekt on valmis ja sellest rääkida võid. Pahatihti on aga nii, et sujuvalt unustatakse terviklik postitus tegemata. Muudkui kedratakse, kui vinge asi neil käsil on ja siis… kõik. Või näiteks saadakse mingi pakk ning tehakse postitus ainult sellest kinnisest pakikesest, koos paari pildiga muidugi. Igale küsivale kommentaarile vastatakse “Küll ma teen uue sissekande, siis näete”. Heal juhul näeb järgnevatel päevadel ära, mis seal sees on, mõnikord aga unustatakse seegi ära :D
Okei, see läheb natuke eelmise punkti alla. Tegelikult mulle väga meeldivad igasugused detailpildid, eriti kui need on hästi teostatud ja veidi kunstilisedki. Aga ainult nende peale postitus üles ehitada… minu jaoks on see veidi naljakas ja kohati ka häiriv. Kui on väga erilisi detaile vaja näidata, siis muidugi, aga kui tehakse postitus mingist kindlast teemast ning ilmestatakse seda täiesti…ma ei tea, suvaliste piltidega… . Toon kohe paar näidet ka, loodan, et vastu päid-jalgu ei saa. Kui ehitatakse sissekanne konkreetselt üles näiteks oma ostude peale, räägitakse kolmest ülifancyst kleidist, mis endale seotati, siis noh, tahaks neid näha ka, mitte ainult pilte nööbist ja kraeõmblusest… Või räägitakse korterist, kui lahe see on ja mida kõike, siis ma eeldan, et seal on võib-olla natuke üldmuljet või midagi rohkemat edasi andvad pildid, kui lihtsalt tooliäärtest tehtud detailfotod. Ma ei mõtlegi seda, et peaks nüüd korteri maast laeni üles pildistama, nagu tahetaks seda kinnisvaraveebi üles riputada, aga kas või mingist möbleeritud nurgast või üldisest lahendusest. Näiteks Mari-Liis tegi oma korteritutvustuse väga maitsekalt ja stiilselt. Ehk ongi asi selles, et tahetakse tõsta lugejate uudishimu?
Loosimised mulle iseenesest meeldivad ning mis saaks olla lahedam, kui võimalus võita midagi ägedat? Eriti, kui blogija ei pea selle jaoks oma rahakotti kergendama, vaid saab näiteks sponsoritelt asju? Aga tuleb osata ka sellega piiri pidada ning valida, kellelt-mida vastu võtta, sest äärmiselt nõme on lugeda blogisid, kus seitse postitust järjest on reaalselt mõttetuid giveawaysid ja siis üks normaalne jutt ja siis jälle tosin loosimist.
Sellega on nii, et eks igal inimesel ole erinev keelevaist, päris vigadeta ei kirjuta vist keegi, lipsab endalgi neid sisse. Aga nii palju aega võiks ikka olla, et oma postitus üle lugeda ning parandada ära näpu- ja hooletusvead. Eriti, kui neid tekib umbes viisteist tükki ühe keskmise teksti kohta. Päris vigaselt kirjutatud blogisid ma ei suudagi lugeda, sest tavaliselt ei jookse neil mõte ka nii hästi. Näiteks kuigi Marina kirjutab (minu jaoks) vahel silmakriipivate vigadega, siis neist suudan ma üle vaadata, sest ta jutt on loogiliselt, humoorikalt ja sujuvalt üles ehitatud. Mitmetel blogijatel, mida muidu tahaks lugeda, on lisaks vigadele tekst megahüplik ja raskesti jälgitav. Näiteks lõppevad laused poole. Lihtsalt mingi muu mõte jooksis sisse. Või on lauses on kolm korda tegusõna on. Sellised apsakad on aga hõlpsasti lahendatavad ülelugemisega!
Mind ei häiri mitte see, et nad seal käia saavad, vaid see, et nad lõpuks ei kajasta seda oma blogis :D No kõik ju teavad, et (peamiselt) moeblogijatel on võimalus külastada erinevaid showroome ja nad saavad kutseid kaupluste avamistele-uue hooaja kollektsioonidega tutvumistele jnejnejne. Minu jaoks tunduvad need nii põnevad, sest ma ei tea, millised need üritused tegelikult välja näevad. Seda enam ootakski nende kohta häid postitusi. Sageli tehakse aga üks väike sissekanne koos kahe pildiga. Umbes nagu “ah, see nii tavaline värk nii fancydes kohtades käia, no biggie”. Hea on, kui sellinegi postitus tuleb, paar korda olen märganud, kus susatakse mõnda muusse teemasse sisse “Käisin eile X üritusel, oli lahe, nägin palju tuttavaid blogijaid”. Ja kõik. See viimane näide on muidu reaalselt ühest blogist võetud :D Ma ei tea, minu arust kutsutakse neid sinna ka reklaami eesmärgil, et nad kajastaks kõike koos piltidega oma lehel? Ja nii palju võiks ju viisakust olla üks korralik postitus teha, eriti kui suuresti tänu blogile see võimalus saadi.
Ja lõpetuseks tahaks öelda seda, et suur kummardus neile, kes igapäevaselt postitustes GIFe kasutavad ja leiavad selliseid, mis teemadele ideaalselt vastavad.
Olen vahel küsinud kas oleks mõni teema, millest keegi huviga loeks ja noh..siis võib juhtuda, et ma ikka kõigist neist teemadest ei kirjuta. Aga seda seetõttu, et mulle ei meeldi asju "pastakast välja imeda" ja valin rohkem teemasid, mis mind kõnetavad.
Kui gifidega piiri pidada ja leida täpselt olukorrale vastavad ja naljakad, siis on kihvt. Sageli aga topitaksegi neid iga lõigu ette-taha-kõrvale ja siis on küll, et aitaaab :D
Kui ma ise seda juttu kirjutasin, siis ma mõtlesin, et igas punktis on ka erandeid. Eks ma ise olen ka paar korda teema-nõu küsinud, aga pigem peangi silmas rohkem ekstreemsemaid juhtumeid, kus põhimõtteliselt igas postituses on lõik, et ooo, mida kuulda tahate??
Selle vastamisega on jälle nii, et eks oleneb paljuski ka lugejaskonna suurusest, kui kommenteerijaid on ikka palju, ei jõuagi kõigile vastata ja kui kümme tükki järjest on a'la "sa oled ilus", siis jah.. või kui ei oska midagi vastu öelda :D Aga ignoreerida näiteks küsimusi või pikemaid kiidulaule, on mu arust ebaviisakas :D
Aga just, näiteks meigivideo või pulmapostituste all ikka kordub väga mitmekümnekordselt " oi, kui ilus", aga noh, mis seal ikka, eks ma aegamisi siis vastan kõigile aitäh viiesajal erineval moel, mis ma oskan :D:D
Eks see ole jah, kui kõik need paarkümmend kommentaari on kõik põhimõtteliselt samad, siis on tõesti vist naljakas kõigile "aitäh" järjest vastu kirjutada :D
See on nagu täitsa okei, aga ma vahel ikka leian blogisid, kus kurdetakse, et oo keegi ei kommenteeri. Ühe postituse all oli siis kolm inimest arvamust avaldanud, üks küsimus, üks a'la "ilusad pildid/sa oled ilus" ja mingi muu veel. Ja mitte ühelegi poldud vastatud. Nagu ok, ma ka ei tahaks edaspidi sellist inimest kommenteerida :D
Mind häirivad osad gifid, sest ma ei tea, kas inimene on päriselt ka neid filme/sarju misiganes vaadanud, et julgevad neid gife panna. Ma paneks ainult neid gife, mida ma ISE olen ka näinud :D
Sellistega, kus tekst on all, see mind ei häiri, aga paar korda on olnud küll, kus kellelgi on gif mõnest mu vaadatud sarjast, aga on kasutatud kontekstis, kuhu ta üldse ei sobi :D No sellessuhtes, et sarjas oli see näidatav emotsioon hoopis teistsugune ja teise mõttega, kui blogis :D
Ja kui detailfotode piltidest rääkida, siis mulle ka meeldivad. Enam-vähem ilus ja tore on vaadata küll, aga ise ka väga pahandan, kui ei ole ühtegi fotot postituses siis ka asjast endast reaalselt ja ülevaatlikult. Ma ei tea, kas, aga toolideservade näol pidasid sa vist Iti blogi silmas? Vähemalt ma ka viimane kord tema korteripostitust vaadates üsnagi pahandasin ja tundsin, et täielikult mõttetu postitus, sest see ei andnud mulle mitte mingit muud infot kui et tal on valged toolipealsed – "cool." :D
Ma ainult siis harva leian, kui mõnest tuntumast filmist-sarjast mäletan mingit täpset kohta :D Aga muidu, asjatu vaev üldse otsida :D
Pidasin küll Iti blogi silmas, jah. Olen sinuga täiesti nõus! Ta teeb tõesti häid ja ilusaid pilte, aga juba päris pikalt olen tähele pannud, et läbiv joon on tal näidata võimalikult vähe, olenemata sellest, mis teemast kirjutab :D Ilus on vaadata, aga suht mõttetud postitused kokkuvõttes :D
Ma ei olnud kunagi mõelnud nende detaili piltide peale, kuid tegelikult on sul täiesti õigus. Kui eesmärgiks pole just "sneak peek", siis ei anna lähedalt detailide pildistamine edasi tervet lugu ja selline tunne nagu tahaks pilti sisse hüpata ja rohkem ringi vaadata. :D
Mul pole midagi detailpiltide vastu, õigel ajal õiges kohas mõjuvad need väga huvitavalt, kunstiliselt, aga kui ainult megalähedalt tehtud pilte üles riputada, siis mingi aja pärast kaob huvi blogi vastu täitsa ära. Kaua ma ikka vaatan riidemustreid või tasku-trukke :D
Ma olen see gif'i maniakk… Ausõna see aeg, mis ma kulutan nende asjanduste otsimisele teinekord on nagu reaalselt kaks korda pikem, kui see aeg, mis ma kulutasin blogi kirjutamisele.
ja mis puutub nendesse üritustesse, siis pigem olen ma kohal igal pool fotograafina ja seega kajastan ka päris paljusid asju enda blogis. Blogijate üritusi ja muud sellist aga plaanin tulevikus vast juba ise ettevõttega korraldada, seega hoia siis oma piip ja prillid, kui sa kusagilt ühe kutse saama peaksid! :D
Mul ühe sõbra õde on Tallinnas moeblogijatele üritusi korraldanud ja siis ma olen ikka kuulnud, kuidas blogijatele tehakse seal ette-taha kõik ära, antakse sageli goodie-bagid kaasa, vastutasuks loodetakse saada korralikku postitust koos piltidega ja siis… jäädakse pika ninaga. Aga noh, neil lugejaid-klikke palju, et ilmselt kuidagi ikka tasub ära.
Ma tegelikult kasutan gife väga harva ja eriti neid ei otsigi… pigem salvestan nt 9gagist või tumblrist ägedaid. Aga muidu google või tumblr, peamised kohad. :)
Hahaahahaa mina olen ausalt üks neist, kelle tekstid kubisevad kirjavigadest ja tõenäoliselt pooled laused on oma ehituselt väga imelikud. Aga selline ma olengi…Mul on peas tavaliselt 10 mõtet korraga ning katsu sa siis ühe kaupa neid kirja saada. Ja ma muidugi ei loe kunagi läbi ka :D Kooliajal samamoodi, suuline väljendus 5+, kirjalikus töös tõmbasid hinde alla kirjavead ja ebaloogilised lauseehitused. Mul oli tükk tegemist, et suudaksin lõpukirjandi vähemalt kaks korda läbi lugeda enne esitamist.
Praegusel ajal on pop pidada blogi. Umbes sama nagu sul on Facebook, Instagram jne. Kõik need väikesed blogijad on sõbrad ka, siis samad teemad. Aga ega minagi alustasin oma blogiga alles see aasta. Aga ma alustasin seetõttu, et mul oli hästi palju vaja targutada ja retsepte kirjutada ning blogi oli selleks sobiv koht. Ma muidugi ei arvanud, et keegi peale minu ja peika seda veel loeb.
Kui ma ausalt ütlen, siis nt sinu blogi puhul ma kirjavigu ei näe :D St ma märkan neid küll, aga need kuidagi nii.. pisivead ning tekst kaalub kõik üles. Ehk need vead ei jää häirima. Selle jutu järjepidevuse all peangi silmas seda, kus konkreetselt lõpetatakse lause POOLE peal ära, ja hakatakse muud juttu tootma. Eks ma saan aru, mis tolle lausega öelda taheti, aga vot see mind häirib :D
Ma olen erinevates kohates pidanud blogi vist aastast 2008 juba. Siis, kui ma ei teadnud blogimisest midagi, kui ma polnud lugenud välismaised saite ning Eesti omadest ei olnud ka kuulnud. Siis oli kuidagi vabam see õhkkond. Polnud vaja lugejate-klikkide nimel kedagi üle trumbata, tekitada draamat, et olla populaarne, rabeleda ninast veri välja, et saada tasuta asju, teha reklaami… Sessuhtes, et mina seda loomuliklt ei tee, mina pean blogi pigem hobikorras ja enda lõbuks, see, et mul lugejaid on, on minu jaoks hiiiigelsuur üllatus :D Aga just vaadates üldist pildi Eesti blogimaastikul, siis enamik uusi tulijaid ei võta blogimist kui lõbu, vaid ma ei tea… peavad seda, sest KÕIGIL ju on blogi :D
Ma olen see, kes ei viitsi mitu korda oma juttu üle lugeda :D Lihtsalt ei viitsi ja kõik ning kui kunagi hiljem loen, siis vaatan küll, et wtf, mis kirjavead :P:D
Ja seda ma teen ka, et ujun ühelt teemalt teisele vahel. Aga mulle endale kusjuures meeldib see stiil teiste puhul ka. Juhul, kui viimaks algse teema juurde ikka tagasi ka tullakse.
Gifide maailma aga ma pole kunagi viitsinud sukelduda…see on meeletu, kui raske on endale sobiva tsitaadigagi pildikest leida, mis oleks just see õige. Gifidega ei hakka üritamagi :P Pealegi mulle meeldib kõige rohkem iseenda tehtud soperdisi ilustuseks postitustele lisada :)
Sinu blogiga on sama lugu, mis Katri-Helena omagagi, kuna jutt on loetav ja hea, siis ma ei märkagi kirjavigu. Eks need vead paistavad silma siis, kui pole piisavalt tugevat juttu ja põhja all :D
Nüüd on kuidagi väga popiks saanud see gifide lisamine-nendega jutu illustreerimine, aga juba nende otsimine võtab niiiii palju aega, et jah… ma pigem ka jään endatehtud piltide juurde :D
Oh kui suur on ikka see äratundmisrõõm :) Olen ise väga harv blogide kommenteerija (küll aga suur lugeja) ja kirjutan ainult siis, kui midagi kas väga väga häirib või rõõm on nii suur, et ei saa kiitmata jätta. Kui julgesin viimati paari teismeliste üsnagi poppi blogi konstruktiivselt kommenteerida (viisakalt, soovitustega jne), siis vastu tuli täpselt see, mida sa siin välja tõid: "minu blogi, ise tean, mis teen" :D :D Sellisel juhul tahaks neile lausa vastu lahmida, et tee siis omale privaatblogi: ise kirjutad – ja ainult ise loed, kui kõigest nii ükskõik on :D
Heh :D Nii tüüpiline, et tahetakse saada AUSAT arvamust ja siis, kui seee arvamus ei meeldi, siis on jälle häda :D Aga samas sellised blogijad kaovad ka silmapiirilt üsna ruttu ära, sest kui konstruktiivset kriitikat kuulda ei võeta, jääb blogi ühele pulgale ja arenemist pole.
Nii hea postitus! Nõustun kõigega. Aga eriti närvidele käivad blogijad, kes on ära tõusnud ja blogijad, kes pildistavad ainult detaile.
Juba pikemat aega on mul meeles mõlkunud üks pildistamisidee. Täna siis pärast pikka plaanimist ja pidevat edasilükkamist sain selle teoks teha ning Kariniga väikse photoshoodi ette võtta. Küll on tore, kui on olemas nii toetavad sõbrannad, kes viitsivad oma vabal päeval juba hommikul vara end linna vedada, natuke külmetada ja sundimise peale poose võtta :D
Karini sain tegelikult kergesti ära räägitud, et ta oleks nõus mul modell olema, küll oli raskusi aga rekvisiitide leidmisega. Nimelt oli mu peas selline kujutluspilt, kus Karin seisab Emajõe ääres oleva allee teerajal, taustal udu ning seljas suure kapuutsiga punane keep.
Mina naiivselt arvasin, et kõige raskem on udu välja võlumine…seda siis selle hetkeni, kui avastasin, et mitte kusagilt Tartust pole saada soovitud keepi. Olgu, seda polnud kuskilt mujalt ka saada :D Isegi mu viimane abimees, Vanemuise kostüümilaenutus, vedas mind seekord alt. Küll võtsin aga viimases hädas sealt halli keebi. No täpselt ideaalne..aga vale värv.
Nüüd pilte vaadates olen isegi rahul, et nii läks. Kuigi punane värv oleks kindlasti olnud väga efektne, siis miskipärast mulle hullult meeldivad praegused hallid-tumedad pildid. Värvi andsid seekord Karini särk ja punased huuled.
Kuigi olin juba leppinud, et ilmselt uduseid pilte ei saa ja hea, kui vihma kätte ei jää, siis suur oli mu üllatus, kui hommikul oli akna taga paks udu! Pildid poleks pooltki nii mõnusad, kui seda poleks, ausalt!
Lõpuks tegime mõned niisama-lähivõtted ka ja kuigi algus polnud paljutõotav (narkosilmad ja muud jutud :D), siis Tyra Banksi õpetus üks-kaks-kolm-silmadlahtiklõps tuli kõvasti kasuks. Lisaks olin ma nats hämmingus, kuidas Karini silmad paaril pildil niiiiii tumedad olid ja siis teistel jälle niii heledad. Jaa, tean-tean, et see oli valgusega mängimise ja erinevate nurkade tõttu, aga ikkagi :D
Ma nüüd loodan, et Karin õues pikutamisest mingid haiguspisikut külge ei korjanud, sest juba homme on meil plaanis üks mitte-nii-väike rabamatk. Ma tean küll, et kõik ilmajaamad lubavad kui ühest suust vihma, aga ma keeldun seda uskumast. Noh, vähemalt seni, kuni ma pole põlvini soos ja läbimärg…
WOW!! Tahan ka modelliks tulla!! :D Ei tõesti, väga ilusad pildid. Mulle täiega meeldib vaata seeriaid, kus on konkreetne mõte välja toodud, väga mõnus.
Tõesti ilusad pildid ja mõnus kontseptsioon. Tänane udu oli muidugi ilusti süllekukkunud kink, sellist asja ikka iga päev ei näe :)
Ma ise tegelikult udu ei lootnudki piltidel näha, olin juba leppinud, et tulevad lihtsalt karged-hommikused pildid, aga seekord läks väga õnneks!
Ma tahtsin sama öelda, mis Maris. Alati meeldivad su fotoshootide teemad täiega, tahaks isegi osaleda. Kahju, et sul nii palju hakkajaid sõpru on :D (nali nali).
Muide, mul on tunne, et uduga on mingi kummaliselt mõnus ja heade tulemustega valgus inimeste pildistamiseks.
Jaa, mu arust on ka udusel ilmal on hoopis teine valgus ja kõik, pildid jäävad mõnusalt muinasjutulised.
Super lahedad! Sõrmuste isandast :D Aga tõsiselt, väga mõnusad. Ma ka armastan udu, aga katsu end nii vara välja vedada koos fotokaga… Või noh, ma isegi tegelikult katsuks, aga selleks on fotokat vaja… Muidu aga on see kindlasti minu lemmik fotoshoot sinu poolt!
Ma ka tavaliselt ei viitsi end üldse välja ajada, aga kui nagunii tänaseks pildistamine plaanis oli, siis ei saanud võimalust kasutamata jätta ja tuli varem välja minna. Jaa aitäh sulllee, mul nii hea meel, et teistele meeldivad need pildid sama palju, kui mullegi :)
Jaa, need mu lemmikpildid ka, pidin end korralikult tagasi hoidma, et kõiki ühte postitusse ei lisaks :D
|
OSCAR-2019
|
||
See tunne tekkis ühel hetkel, möödunud ööl, kui kogesin, kuidas üks Ko Pha Ngani poiss paadile gaasi andis.
Oleme pruudiga troopilisel saarel, Ko-Pha-Nganil, on öö. Ärkame oma bungalows üles ja asume teele. Meile on räägitud, et tuleb mingi tähtis pidu. Midagi sellist, kus on oodata tõelisi imesid.
Läbi dzungli on lahe minna, väga ilus. Siinseal lendab helendavaid mardikaid, kes omi ilusaid asju ajavad, samal ajal pidevalt mööduvale inimesele meelde tuletades, et igal pool on ikka midagi väga võimsat. Meile muidugi on see sel hetkel juba niigi selge, kuna kogu troopiline rohelus moodustab kauneid, selgeid mustreid. Neid mustreid, mis lähevad lõpmatutesse geniaalsetesse peensustesse ja tuletavad mulle meelde, mis on armastus ning panevad endalt küsima, et kas ma ikka olen seda alati teadnud. Tunneme end dzunglis nagu kodus.
Jõuame mäenõlvale ja alt orust juba kostub üsna paljulubav pulss. Guy's bar on see koht, kuhu me oleme teel. Mööda kaljusid laskub mugav trepp, laternad valgustavad. Näeme paate saabumas ning inimesi pulsi poole kulgemas. Tundub, et seekordne kogunemine on palju suurem, kui möödundnädalane. Kuulu järgi on ühel legendaarel DJ'l, Davidil seal täna sünnipäev. Jõuame rannale. On tõus. Piki lühikest rannariba õõtsuvad ookeanilainetel kümmekond suurte diiselpäramootoritega longboati. Paate on vaja kuna muumoodi sinna lahesoppi kus asub Guy's bar ei pääsegi. See on ka üks põhjustest miks Guy's bari peod on palju lahedamad kui ülejäänud peod Koh Pha Nganil. Laternad paatide ahtrites panevad vee helendama. Mõned juhid istuvad oma paatides, minekuvalmis. Teised lebavad palmide vahele tõmmatud võrkkiikedes, ajavad omadega juttu või lõõbivad lõõpivatele venelastele vastu. "Taxi-boat?", kostab harjunud maneeriga hüüe.
Läheme pulsi suunas. Laternaid vahepeal ei ole ning maa ning kohati ka õhk on täis mustreid. Veidi kummaline on nende peale astuda. Siinseal on veel inimesi, rahulikult, kiirustamata meiega ühes suunas minemas. Riietatud kummalistesse rõivastesse. Kellel suled peas, kellel nahkkott kintsu külge kinnitatud, kellel minule tundmatutes märgisüsteemides tatoveeringud keha katmas. "Hõimlased", mõtlen. Varsti tuleb välja, et nad ongi hõimlased. Ning et me oleme tulnud mingisugusele ülemaailmsele hõimlaste kogunemisele. Ja et - tahame me seda või ei taha - meie pruudiga oleme ka hõimlased.
Jõuame Guy's bari. Muusika on väga mõnus. Tekib mõte, et see muusika on nagu mingi bioloogiline masinavärk, mis töötab väga hästi. Silma järgi on kohal umbes 200-300 inimest. Kõigil salajane või vähemsalajane soov suhelda, mitte olla üksik. Ning muusika annabki neile selle võimaluse, läbi tantsu.
Istume pruudiga ühele kivirahnule, et veidi jälgida. Meie juurde tuleb Guy, koha omanik, vaatab oma intelligentsete silmadega meile otsa ja küsib oma Taipärase aktsendiga: "What do you need? MDMA? What do you need?" - "Nothing", on meie vastus. Guy naerab, mõistab meid ja meil on teineteisemõistmise hetk, üks esimesi, mis mul siin kohalike inimestega on olnud.
Kuna kell on veel vähe, pole alkoholijoojad veel minema läinud ning suitsetavad ja haisevad. Peamiselt on nendeks glamuurselt riides venelased, tõenäoliselt Hat Rinilt otse siia sõitnud, õllepudelit vähepeal käest panemata. Hais häirib pruuti, nii et läheme alla rannale.
Kõige hullem asi maailmas on, kui inimesed on tulnud mingite ootustega ja siis ära minnes proovivad välja mõelda, kuidas öelda, et jah ootused olid õiged. Aga õnneks seda oli sellel peol suhteliselt vähe. Ja hiljem, umbes kella 5 paiku hommikul oli seda seal veel vähem - väga sünergiline atmosfäär. Aga enne hiljemat läksime prutaga rannale ja jälgisime paate mustendavatel, kohati helendavatel laintel õõtsumas. Ahter ranna poole ja ankur meres. Aeg-ajalt mõned inimesed tulid juurde, läksid ära. Minu peas oli aga küsimus, et mis on siis lahe.
Sest ühest küljest, see mis näiteks seal kogunemisel toimub on väga lahe. Samas, mõned osavõtjad on kuidagi imelikult riides. Näiteks väga paljud kannavad seal selliseid ajaloolise hõnguga riideid - neo-tribal värk youknow - ja on näha, et nad on sellega palju vaeva näinud ja see on saanud suureks osaks sellest, kes nad enda arvates on ja see tundub mulle jällegi veidi klammerdumismaiguline. Samas, need neo-tribalistid peavad end üldiselt paremini ülal kui glam-tüübid. Mis paneb mind korraks mõtlema, et äkki säärasel riietumisstiilil on ikkagi rohkem pluss- kui miinuskülgi.
Siis aga näen, kuidas teismeline (nagu nad enamus) taxi-boat'i juht, oma suurele võimsa diiselpäramootoriga paadile hääled sisse paneb, kaldast eemaldub, üksinda üle tumeda laineharja veel tumedama öise ookeani poole sõidab ja korraks, puhtalt iseenda lõbu pärast, gaasi põhja vajutab. See on äge.
Armastus on ikka kõige võimsam jõud maailmas. Armastus suudab hävitada kõik, mida ei ole olemas. Selles teadmises elatud päev on olnud väga ilus minu jaoks. Mind joovastab, kui ma näen inimest, kes on õnnelik. Eriti, kui mina võin sellele õnnele mingilgi määral kaasa aidata. See kehtib muidugi ka iga mööduja kohta, kellega vahetatud "Hello" osutub millekski enamaks, kui täielik mõttetus, aga kõige rohkem sütitab mind ikkagi mu pruut. Ja ma tunnen seda lausa füüsiliselt, kuidas me üheskoos loome energiat.
Paar sõna ka selle koha kohta, kus me Prutaga viimased 4 päeva oleme bungalow'd (väga odava hinnaga) rentinud. Guü's Barist 10 minuti jalutuskäigu kaugusel, saare selles osas, kuhu saamiseks on vaja võtta taxi-boat ja kus ei ole 7/11 poodi, asub Eden's Garden ja see on üks lahedamaid kohti, kus ma olen olnud. Mulle meeldib, et siin - samuti nagu Guy's baris - on kõik väga orgaaniliselt funktsionaalne. Ei ole ülearuseid asju ja vajalikud asjad on ilusad ning lihtsasti kättesaadavad. Kõige peale näib olevat mõeldud.
Koha omanik on ka päris lahe tüüp. Mittekohalik. Naudib oma tööd. Näiteks eilne hommik. Lamame Prutaga mattidel ja ootame oma maitsvat hommikusööki, kui oma bungalowst tuleb räpases maikas ja lühikestes pükstes sassis juustega tüüp otse saali, teeb paar tantsusammu, teretab meid ja tantsiskleb ühe uuema, endast tõenäoliselt üsna heal arvamusel oleva neiu poole ning hakkab talle naljatades külge lööma. Esialgu neiu tõrjub teda, aga kuna ta on naljakas, hakkab lõpuks sulama. Siis aga küsib koha omanik: "Maübe I can get üou something to eat, drink?" Ja tundub, et tal on tõesti reaalne soov inimesi aidata. Samuti on ta oma Birma immigrandiperest personali hästi välja õpetanud - või on nad lihtsalt õppinud teda vaadates. Toredad, sõbralikud inimesed. Isegi umbes 12-aastane nõudepesija-abitööde tegija tüdruk, maja taga kraanikausi juures, kui muusika heaks läheb, tantsib omaette, veidi arglikult, arvates vist, et keegi teda ei jälgi. Aga mina jälgisin.
Ahoi! Viimase paari aasta jooksul on mul olnud umbes 3 või 4 põhjalikumat trippi, aga millegipärast ei ole ma enam tundnud vajadust nendest kogemustest kirjutada. Samas, ei taha ma et mu sissekanded siin blogis nõnda suvalise koha pealt lõppevad ja nii mõtlesingi, et oleks aeg väikseks vahekokkuvõtteks või võib-olla isegi selle blogi kõige viimaseks postituseks...
Mis siis on selle taga, et viimasel ajal mind psühhedeelikumid ei kutsu enam nii nagu varem. Ilmselt see, et mul on nüüd uus kirg - võinoh, see kirg oli minus juba ammu, aga viimase paari aasta jooksul olen ma selles vallas ka teatava edu saavutanud, mis lubab mul nüüd täielikult pühenduda. Praegu seda teksti kirjutades saan aru, et varasemalt olin peaaegu sama suure kirega suhtunud oma otsinguisse psühhedeeliamaailmas. Tol ajal, kuigi ma sellest niimoodi ei rääkinud, siis tegelikult ma ikkagi tundsin, et trippimine ongi minu panus maailmasse - minu töö. Kui enda sisekosmoses mingi asja ära olin lahendanud, arvasin, et tänu sellele liigub kogu maailm sammukese suurema korrastatuse suunas - võib-olla ma isegi ei eksinud? Aga nüüd on mul uus töö. Uus loominguline töö, mis mulle väga meeldib. Ja naine ja kaks last ka :)
Et kuidas ma suhtun psühhedeelikumidesse praegu, olles mõnevõrra teemast kaugenenud? Üks mõte, mis end ikka ja jälle mulle meelde tuletab kõlab nii: psühhedeelikumid on ravimid. Ehk et neid tuleb tarvitada siis, kui on vaja. Samamoodi nagu näiteks ei kõla eriti coolilt, kui keegi räägib, et ta peab iga päev valuvaigisteid võtma, ei peaks ka psühhedeelsete droogide kasutamine olema midagi millega uhkustada.
Seda, et millal kellelgi psühhedeelikume päriselt vaja on, on muidugi raske öelda. Mõnikord võiks ju tahta mõelda, et äkki tegelikult ei ole neid mitte kellelgi mitte kunagi vaja, aga vaevalt see nii lihtne on. Isegi loomadel näib olevat loomulik tung end jõudehetkedel mitmesuguste ainetega uimastada. Nagu inimesed, seavad ka loomad end seda tehes ohtu; uimas ahvid lähevad karjast liiga kaugele või jätavad lapsed unarusse, palderjanisõltlastest kassid saavad ajukahjustusi, purjus elevandid hakkavad märatsema. Itaalia etnobotaanik Giorgio Samorini oma artiklis "Animals and Psychedelics" väidab aga, et risk on seda väärt kuna psühhedeelikumid aitavat loomadel mõelda n-ö kastist väljaspool ja tulla välja uute lahendustega vanadele probleemidele - oskus ilma milleta ühel liigil oleks raske olelusvõitluses ellu jääda.
Seega, kuna tung erinevate ainetega eksperimenteerida näib olevat lausa evolutsioonilise funktsiooniga, on minu meelest mõtekam tegeleda droogide tarvitamisest tingitud kahjude ennetamisega kui droogide täieliku eiramisega. See on ka osa põhjusest miks ma seda blogi siin ära ei kustuta. (Kiusatus kustutada on, kuna mõned vanemad postitused tunduvad ikka liiga naiivsed.)
Midagi natuke üldisemat ka enda kohta. Kui kunagi mulle meeldis mõelda, et "kõik võib olla", siis viimastel aastatel on minu jaoks muutunud huvitavaks mõningatel teemadel mingit kindlat seisukohta võtta. Näiteks, kas Jeesus on kunagi päriselt, kõige otsesemas mõttes, vee peal kõndinud, kas kusagil mäe sees elavad igivanad somaadi seisundis tegelased, kas mõni inimene on kunagi suutnud telekineesi teel esemeid liigutada, kas on mõtet poest osta eriti kallist "väestatud" vett - minu vastus neile küsimustele on praegu - "Ei". Aga, kas universumis valitseb mingi sügavam, meile lõpuni mõistetamatu seaduspära, kas elul on mõtet, kas on siiski n-ö midagi veel - "Jah".
Kindlasti tarbin ma oma elu jooksul veel psühhedeelikume ja pole välistatud, et nendest kogemustest kunagi ka midagi kirja panen. Seniks aga, kõike head!
Suured tänud teie töö eest. Sattusin seda blogi lugema veel teismelisena, ca 2008 paiku. Üks päev mõtlesingi, et huvitav kas see blogi veel eksisteerib. Pidin rõõmustama, kui nägin, et jah! Tänud taas! Ärge ära kaduge!
|
OSCAR-2019
|
||
Saarte Koostöökogu tegevjuhi Ahti Kurise sõnul osaleb välja valitav konsultatsioonifirma kogu strateegia koostamise protsessis. „Algul viib läbi mõttetalguid ja hiljem aitab need sõnastada ja kaante vahele panna,“ märkis ta.
Saarte Koostöökogu on organisatsioonide vabatahtlik ühendus, mis tegutseb Saare maakonnas elavate inimeste huvides ja mille liikmeteks on kõik maakonna vallavalitsused, 30 mittetulundusühingut ja 20 ettevõtet.
Organisatsioonil on võimalus suunata Saare maakonda tulevaid LEADER programmi (EL algatusprogramm) vahendeid ning alates sügisest alustatakse mõttetalgutega, mille tulemusena valmib poole aasta jooksul maaelu arengustrateegia.
Varem Fordiga sõitnud Saaremaa rallisõitja Rasmus Uustulnd läheb juba järgmisel nädalal võistlustulle täiesti uue võidusõiduautoga, mis ta oma sõnul on juba päris rallika moodi. Kui enne keeras Rasmus Uustulnd Ford […]
Saaremaa tantsijad ja lauljad naasid noorte laulu- ja tantsupeolt küll veidi väsinutena, kuid siiski ülevate emotsioonidega. “Kui seista laulukaare all ja laulda selliseid tõsiselt isamaalisi, ilusaid laule, siis pole seal […]
Humanitaarprojekti “Hinge purjed” raames saabus pühapäeva õhtul Kuressaare jahisadamasse katamaraanpurjekas, mille pardal reisib seltskond puudega inimesi – vaegnägijaid ja pimedaid mitmest riigist. Projekti üks algatajatest, kuritegeliku grupeeringu korraldatud plahvatuses Jekaterinburgis […]
“Õpetajaamet on üks vanemaid ja lugupeetavamaid elukutseid, mille eesmärk on anda nooremale põlvkonnale edasi teadmisi ja elukogemusi,” kirjutab Saaremaa ühisgümnaasiumi värske vilistlane Karmela Kaasik. “Kui paljud praegustest noortest plaanivad tulevikus […]
Juulist alates saab haigekassa blankette Saare maavalitsuse asemel sotsiaalkindlustusameti Kuressaare klienditeenindusest Lossi tänaval. Sotsiaalkindlustusamet väljastab avalduste blankette hambaravi/hambaproteeside hüvitise ning Euroopa ravikindlustuskaardi ja ravikindlustuse taotlemiseks raseda, välisriigis õppija ja ülalpeetava […]
Eesti suurim purjeregatt, Muhu väina regatt tähistab sel aastal 60. aastapäeva. Regatt algab Haapsalust ja kulgeb siis Kuivastu ja Roomasaare kaudu edasi Pärnu poole. Kuivastusse saabuvad jahid laupäeva, 8. juuli […]
Selle üle, et tänavusuvine õpilasmalev Kuressaares nädala asemel kaks kestab, saab ainult rõõmustada – pakub see ju noortele kauem tegevust ja kopsakamat teenistust. Selliste malevate korraldajad teavad: noortele töö leidmine […]
Sarnaselt varasemate aastatega müüdi Saaremaale eraldatud vähipüügiload eile hommikul minutite jooksul. “Keskkonnaameti kontoris kohapeal läksid viie minutiga, internetis jagus umbes kümneks minutiks,” ütles Saarte Häälele keskkonnaameti jahindus- ja vee-elustiku büroo […]
Saksa-Balti kaubanduskoja juhatuse koosolekul valiti koja Eesti juhatuse uueks presidendiks ühehäälselt Enn Meri ja uueks asepresidendiks Aet Bergmann. Enn Meri on Saaremaal paikneva ettevõtte Merinvest OÜ nõukogu esimees ja kuulub […]
Poolas sõidetud MM-ralli etapil pidid Ford Fiesta WRC-ga kihutavad Ott Tänak ja Martin Järveoja pärast väljasõitu viimasel päeval liidrikohalt katkestama. “Mis ma oskan öelda,” lausus Tänak. “Kindlasti on see väga […]
Muhu Pagari asutaja ja juhatuse liige Martin Sepping lükkab ümber kuuldused, et nende Liival asuvas pagarikojas müüakse leiba maksimaalselt kaks leiba inimese kohta. “Ühele inimesele müüdava leiva koguse piiramine on […]
Pihtla vallas Vanamõisa külas asuvas Peedu talus avas eilsest uksed uus suvekohvik Oma Koda. Sama nime kannab tegelikult ka majutusasutus, mida Peedu talu pererahvas peab. Perenaise Seida Panneli sõnul on […]
Kui 1999. aastal Gotlandil toimunud Saarte mängude jalgratta kriteeriumisõidu võitis Andres Lauk, siis seekord oli võidumees tema poeg Karl Patrick Lauk. Lisaks sai Saaremaa meeskondliku kuldmedali. Isa Andres Lauk tunnistas, […]
Nädalavahetusel tuli Saaremaal autoroolist kõrvaldada üks alkoholijoobes sõidukijuht ja teine sõitis teelt välja vastu puud. Politsei peatas sõiduauto Porsche reede ööl vastu laupäeva Kuressaare ringteel, selle roolis oli 56-aastane mees. […]
Maavalitsus esitas vabariigi presidendile tunnustamiseks Saare maakonnas Taivo Pilleri ja Mart Haberi Muhu Vahtraste küla Majaka talust, Liilia Lemberi Pihtla valla Sutu küla Allikvee talust ning Maria ja Kalev Volteini, […]
Prokuratuur andis soodustuskelmuse süüdistusega kohtu alla Annika Väli ja Kaljo Ranna ning neli nendega seotud ettevõtet. Politsei süüdistuse järgi seisnes nende kuritegelik käitumine pettuse teel soodustuse saamises või soodustuse mitte-eesmärgipärases […]
Saarte Hääl kirjutas möödunud nädalal, et Kuressaare tervisepargi välikäimlas valitsev olukord on ebameeldiv. Sellega seoses uuris toimetus linnavalitsuselt, kas ja kuidas on plaanis olukord lahendada. Kuressaare linnapea Madis Kallas: Ka […]
Eesti võrkpallikoondis ajab MM-i lisavalikturniiril ja EM-i finaalturniiril läbi samade mängijatega, Keith Pupart valikusse ei kuulu, vahendas Delfi. Maailmaliiga turniiri ajal avaldas kapten Kert Toobal lootust, et Keith Puparti ja […]
Kõik ekstreemsetele ilmaoludele vaatamata starti läinud 26 vaprat jõudsid ka võidukalt finišisse. Meeste arvestuses olid teistest paremad Villu Vakra (aeg 37.29), Jorma Härmsalu (42.09) ja Simmo Kikkas (44.45). Naiste arvestuses […]
|
OSCAR-2019
|
||
Mõtlesin, et mõni ilus lillepilt värskete lumeolude keskel kulub marjaks ära. Need on 2010. aasta juulikuust.
Suure peenra keldripoolses otsas kasvas juba eelmise omaniku ajast mingi pargiroos, khtlustan, et Hansa, aga pole kindel. Igatahes ma sätitasin tema ümber igasugu ansambleid. See roniv asjandus esimese pildi peal on ängislill, mis siin veel ei õitse, aga kui õitses, oli ilus kollane küll – kahjuks roosipõõsas oli selle ilu ajaks juba ära õitsenud ja nii see kompa päris lõpuni tööle ei hakanudki.
Kuigi eestpoolt kuningakeppide ja vanaema tundmatute tumeroosade liiliatega pole ju väga vigagi. Liiliad võiksid olla kõrgemad ja teisel pool haigutab ka mingi auk, kus võinuks midagi kasvada. Aga Pints käis tolle koha peal pissil ja nii ei kasvanud seal mitte midagi.
See on jälle isteplatsi tagune lõunapeenar. Ma armastasin neid oranžikaid kullerkuppe. Aga ta jäi mul üks hetk kiratsema ja iga aastaga järjest viletsamaks – liiga kuiv oli ses aias tema jaoks ikkagi, kastmisest hoolimata. (Muide, ma ei tea ise ka, mis punane pütsik mul seal puu otsas ripub, aga mingil veidral moel ta täitsa sobib selle pildi peale.)
See tuli üks ilus kompa Lollypop-liiliate, kartuusia nelkide ja … no ei mäleta enam selle madala lillaka õiega mütaka nime… aga ta on mul praegugi alles ja ma toon temast järgmine kevad tükke. Oh – meelde tuli — tui-tähtpea!
See järgmine tuli välja küll nagu postkaart. Need aedkannikesed on seal kogemata, aga seda imetlusväärsem kogu klump ongi.
Aga muidu ma kirjutan praegu nagu nõdrameelne, jutti, järjest ja hirmsa hooga, et selle kuu ports siiski valmis jõuda. Ja võtan kolimisfirmade hinnapakkumisi. Ja pesin siin aknaid… sest ma sügisel justkui ei jõudnud sugugi. Homsest alustan uste ja uksepiitade küürimise ringi, ja siis tulevad laed, mis on kole ja jube töö. Pakkimist oleme alustanud kuurist… kergelt kõhe on, et äkki selle tempoga kisub ikkagi lõpupoole kriitiliseks see asi, aga noh, kiskugu siis. Küllap kuidagi jõuab ikkagi. Küll uuel aastal jõuab.
Nagu ikka jõulu eel, on ka seekord üks pidev pidu ja pillerkaar pihta hakanud. Vähemalt ei ole enam sellesse kavasse lülitatud lasteaia ja kooli jõulupidusid. Aga jagub nendetagi.
Eile käisime šampusega tänamas seda reedeõhtust helistajat, kelle kõne kaheteistkümnendal tunnil meid õigesse õue suunas. Mõnikord on keelepeksul ja klatšilgi sügavam mõte ja tähendus sees ning ülesanne täita, ja inimesest võib saada ta enese teadliku taotlusetagi vanajumala tööriist. Meie jaoks tähendas see lahendust, uut kodu paljudeks järgnevateks aastateks. See oli tähtis, ja tähtis oli minna tänama.
Üleeile oli meil Läänemaa Abikassa nõukogu selle aasta viimane koosolek ja selle järel väike pidusöök.
Süldi keetmiseni ma muidugi ei jõudnud, ei jõudnud sigalassegi, sest poolest ööst saabus räme migreen, mida surusin ibukatega alla umbes lõunani, ja siis mul oli täna veel kohustuslikud kolm akent pesta, sünnipäevakingi hankimise, pesupesemise ja muu sellisega tegelda. (Akende pesemisest — mis teha, kui sügiskuudel lihtsalt ei jõudnud, ja jaanuaris tuleb maja ju üle anda.)
Ja mind ajab paanikasse veel see, et kuu viimane dekaad on alanud ning mu neli kohustuslikku teletööd on ikka veel tegemata. Ma olen lihtsalt olnud sedavõrd sodi, ja tegelenud igasugu dokumentide, asjaajamiste ja muu sellisega — märksõnaks uue kodu ostmine —, ja vorpinud jõulukinke teha ja üritanud jooksvalt maja küürida ja ühest otsast kola kokku korjama hakata ja nüüd kõik need külaskäigud ja peod… Mul lihtsalt pole jagunud keskendumisvõimet veel kirjatöö jaoks, aga aega enam ei ole, sest kuu saab kohe otsa ja ma kohe ei tea, mis ma teen. No mis ma ikka teen. Valmis teen need tööd. Mis siis, et ma praegu ei kujuta ette, kuidas, aga valmis ma nad teen.
Mis ma veel olen siin viimasel ajal mõelnud ja tahtnud kirjutada: hirmust ja usaldusest. Ma olen sellesügiseste sündmuste jooksul nii palju selle peale mõelnud, ju see on asi, mis mul iseendas on ära lahendamata. Seda ma olen juba varem kirjutanud, et mul on olnud ja on kogu selle uue kodu saagaga seoses väga-väga palju hirme. Ja samal ajal ma ju tean kogu aeg, et kõik läheb alati nii, nagu on kõige õigem… aga ikka on hirm. Miks ta siis on, kas sellepärast, et ma ei usalda iseenda sügavaid sisemisi veendumusi? Aga miks ma ei usalda, kui ma olen palju kordi näinud, et kui astuda õhku, tulevad pilved patjadeks alla ja nii laabub kõik oma parimal moel? Ja ma olen ka seda näinud, et elus on palju hetki, mil edasiminekuks tuleb just nimelt astuda õhku.
Ja siis ma mõtlen, et see hirm ja usaldamatus elu vastu on ehk üleüldse mingi võõras mõju, miski, mis on meile lihtsalt sisse kasvatatud. Mõtlen, et meid ongi õpetatud eelkõige kartma ja elu umbusaldama. “Elu on, nagu peaksid sa seda hundi hammaste tagant tirima,” kirjutavad juba meie surematud klassikud (Tammsaare), elu tähendab jõuga edasirügamist, hambad ristis, veri ninast väljas, kõigi takistuste kiuste — ühesõnaga kasvatus toetub eeldusele, et elamine on kole ja raske ja kuidagi tuleb sellega siiski hakkama saada. Kasvatuse eesmärk ongi inimene eluks ette valmistada, just nagu elu oleks midagi suurt ja hirmsat. Umbes nagu sõdur läbib õppused, et lahinguis hakkama saada.
Aga kui võtta seda nüüd lihtsalt ja loomulikult. Kui võtta seda nii, et elu ei ole midagi sellist, milleks ennast tohutult ette valmistada, vaid et elu lihtsalt algab su sündimispäeval ja su elu ongi lihtsalt sinu elu, sinu oma algusest lõpuni, koos kõige hea ja halvaga, mis selle sees on (sest nii hea kui halb on mõlemad elus lihtsalt olemas, igasuguses elus), ja sa ei pea sellega võitlema, vaid lihtsalt õppima kõigest, mis su teele satub, ja arenema koos oma eluga… siis on juba terve hulk hirme maha võetud.
Ja et võib-olla ongi stressamise asemel õigem elu mitte nii tohutu tõsiselt võtta, vaid suhtuda sellesse pigem kui arvutimängu, kus sa ju ka kogu aeg pead lahendama mingeid ülesandeid, mingid nipid ära õppima, ja kui need selged on, siis pääsed järgmisele tasemele, kus tegelikult ju miski lihtsamaks ei lähe, vaid keerulisemaks ja ühtlasi huvitavamaks.
Sel hommikul, kui hakkasime Tartusse notarisse oma uut kodu ostma sõitma, vaatas Ott mõtlikult köögiaknast välja ja arvas, et ikka jube kopp on ees aastast aastasse igal hommikul esimese asjana sedasama kuuriseina vahtida.
Mina täna kraamisin kuuri tühjaks ja samamoodi tundsin, et siin on kõik liiga tihedalt ümber, teised majad kõigis viies kaares tihedalt seljas. Ja mõtlesin, et küll on hea, et nüüd saab avarate põldude ja rahulike metsatukkade vahele. Kui hea, kui hea, kui hea!
See oli see ootamatu telefonikõne Alo surmapäeva õhtul, mis meid õigesse õue viis, ja siis ka ei olnud veel paar nädalat selge, kas meile müüakse või ei.
Kogu see sügisene koduotsimise protsess oli nii heitlik, ebastabiilne, nii järskude kiirenduste ja pidurivajutamistega, nii üles ja nii alla, et see kurnas mu soodaks. Mu närvisüsteemi jaoks on sellised kahekuulised Ameerika mäed ikka suhteliselt liig. Aga küll ma end kunagi välja puhkan. Praegu hakkame vaikselt siit oma kola kokku korjama ja oma elutegevuse jälgi siin kokku tõmbama.
Vahepeal olen ikkagi natuke tööd ka teinud. Näiteks ühe arvamusloo Indias siiamaani kinnihoitavate meeste asjus. Mu enda nõbu on ka nende hulgas, nii et selle tõttu suhestun selle teemaga ehk veidi liiga isiklikult.
(Tõele au andes pean ma tunnistama, et umbes ainsad hetked, mil ma praegu üldse mingeid jõulumõtteid mõtlen, ongi need hetked, kus jälle lasteluuletust tuleb kirjutada. Minust endast tundub jõulutunne ikka veel sadade kilomeetrite kaugusel olevat… pole aega olnud selle peale mõeldagi. Aga ehk see tuleb veel. Äkki laupäeval, kui ma sülti hakkan keetma.)
Tehtud, olemas. Ja kõik on suurepärane. Lihtsalt imeline. Meil Otiga on nüüd peaaegu neli ja pool hektarit maad, millest lapike metsa, lapike põldu, larakas õueala terve kobara abihoonetega, pirakas tiik, mis on ilmselt vanajumala jalajälg sellel õnnistatud maal, ja 150-aastane hea tervise juures olev ning väga valdavas osas renoveeritud elumaja. Saun tiigi veeres. Maakivikelder. Must muld ja mutihunnikud. Võimsad põlispuud. Ja endise perenaise istutatud roosipõõsad.
Vajan kõigi teie pöidlahoidmist, helgeid loitse ja häid soove nüüd tuleval esmaspäeval, 15ndal. Allkirjad saavad sel päeval alla ja meie ning üldse selle tehingu kõigi osapoolte järgmiste aastakümnete saatus saab uue suuna. Uus hingamine, uus algus tuleb kobarana.
See on tegelikult imelik mõelda, kuidas mingite päris juhuslikuna näivate sündmusekeste tulemusena võtavad pöördeid paljude elud. See paneb mind mõtlema taas sellele, kui väga me kõik oleme siin maailmas omavahel seotud. Kui liigutatakse, siis hulgakaupa. Siis muutub palju ja paljudel. Ja ma nagu kardan justkui seda vastutust, sest minu ja Oti tahtest see sündmuste jada ju algas. Ja nüüd korraga on tunne, et kõige sellega algust teinuna on mul ühtlasi justkui vastutus ka kõigi teiste osapoolte ja kõige järgneva ees. Õudne tunne. Ja tegelikult ju jabur, rumal ja võib-olla minust isegi kõrk mõte, sest kõik on selle asjaga seotud ju ikkagi oma vabal tahtel. Mida ma õige arvan endast.
Aga mul on hirm. Päris tõsiselt. Ma olen jätkuvalt otsusekindel, aga ma sellegipoolest kardan kohutavalt. Ma usun ja tunnen ja tean sisimas, et jah, nii peab see minema, nii on õige. Aga teisalt — ikkagi, kust ma seda võin nii kindlalt teada, mis siis, kui me oleme hoopis tegemas oma elu suurimat viga? Aga mis oleks alternatiiv? Jääda järgmiseks 25 aastaks ja võib-olla veel kauemaks edasi siia Haapsalusse oma mugavasse pesasse ja tunda igal hommikul tüdimust ning meelehärmi nende asjade pärast, mis meile juba mitu aastat enam ei sobi? Liig väike aed mulle, liig väike pillimänguvõimalus Otile ja muu seesugune… Ja kunagi päris vanana tunda kahjumeelt, et miks ma ei proovinud kuskil mujal suuremalt, ägedamalt?
Aga ikka on hirm. Et kuidas me hakkama saame, kui… ja mis siis, kui… ja et kui seinad lahti teha, mis siis… ja nii edasi ja nii edasi. Sest ikkagi väga vana majaga on tegemist, ja üldse. Ning see ka, et meie senine maja oma ostjate ootusi õigustaks. On ju samuti vana maja, riukavend.
Sellised tunded siis viimasel ajal siinpool. Nii et… kõik läheb parimal mõeldaval viisil, sest nii lihtsalt läheb. Ja ma võtan oma hirmud ka põhjalikumalt käsile, muidu risustavad liiga palju eetrit.
Nii et võtaks nüüd kergemalt. Pühad ikkagi tulemas. Kui mõnel pole lapsele jõulusalmi õppimiseks anda, siis siit üks tuleb.
Veel pilte. Tänane ports on kõik pärit 2008. aastast. See oli aasta, kui meile tuli tädi Tötsu ja kui Mooru oli veel De La Gardie lossis elavatest rebastest viimata.
(Aga sellest viimatisest jubedusest niipalju, et taas kord õnnestus tulekahju kustutada, ja teeme nüüd tõesti nii, et notarini jõuame juba sujuvalt ja ehmatustevabalt, eks ole. Sinna pole enam palju aega, varsti saabki kõik korda.)
Siis mul olid veel roosid ka. Aga millaski, vist 2010, oli see kuri talv, mis enamuse ära võttis ja pärast seda pole ma enam roose istutanud ega ihalenud. Ei oska neid hoida nii, et nad mingi kurja talvega ära ei läheks. Kui katad, on jama. Kui ei kata, siis on ka jama. Nii et parem mulle edaspidi kibuvitsad ja pargiroosid. Need ei ole nii hellikud.
See valge kurekatel meeldis mulle kangesti, isteplatsilt vaadates oli ta nagu liikuv kardin rooside ees.
Ja kui iirised polnud veel lõpetanud, aga kellukad alustasid, siis oli idapeenras ikka päris mürgel.
Aga muide, oma teise jõulupüha pidusööki sõpradega jään ma igatsema. Kuigi… võib vabalt juhtuda, et… võib-olla.
Arvan, et tegemist on 2006. a suvega. Oma oksi maani kasvatanud punapaju on selle pildi peal veel alles. Ja rootsu kujul on alles ka üks mu kunagine ploomipuu, mis küll tollesama 2005./2006. aasta talvekahjustustustest ei toibunudki vaid ploomipuude paradiisi läks.
Kunagise pööninguluugi pealt tehtud pilt. Siit on näha, KUI väike mu siinne aed ikka on. Õige veidike vaid käändub veel maja nurga taha.
Ma keeldun tänastest sõnumitest. Lihtsalt keeldun neist kategooriliselt. See olukord lihtsalt EI keera end jälle tagurpidi. Nüüd me läheme ja teeme selle lihtsalt ära. Sest siis on see tehtud, ja meil on uus kodu olemas. See kodu, mida ma unes olen näinud ammu enne kui päriselt. Palun. Aitäh.
Aga muidu on tegus olnud. Tuli välja, et novembris tööd rabades olin ma ära unustanud, et kuu alguses juba tegin kaks stsenaariumi valmis, ja siis selle võrra sai neid kuu lõpus rohkem. Alles kuu kokkuvõtet tehes avastasin… aga see on väga hea. Iga lisakopka kulub ära. Jõulud ju ees, ja tehingud ja kolimine.
Ott ka avastas. Ott avastas, et tal on terve 2015. aasta juba tööd täis: viis tellitud lasteraamatut teha. Hakkame hästi elama. Kui ainult üks põrguahv veel meile oma võla ära maksaks, nende tööde eest, mis Ott juba kevadel tegi.
Käisime Tallinnas “Lumehelbe tööd” esitlemas. Täitsa kena pilt minust ja Elinast, kes on Oti kõrval üks mu lemmik-lemmik-lasteillustraatoreid. Foto on Joonase tehtud ja Elina Facebooki-lehelt, loodan nende lahkele loale.
Seoses vahepeal tabanud kõrgenenud kütmisvajadusega kirjutasin ühe lullamilla. Pühendusega kõigile ahjuomanikele.
Eile käisid Ivar ja Liis külas, täna emakene-hellakene. Minul, Otil ja Ivaril on ilmselge keskeakriis. Liis on selleks veel vist liiga noor ja ema on sellest juba välja kasvanud. Aga me ülejäänud kolm ei tea, kuhu oma üüratu paanilise eneseteostusvajadusega jookseks, kas või peaga vastu müüri ja mitu korda järjest. A meil on kõvad pead, ehk teevad müüri augu sisse.
Palun. Muidu tulevad tõesti kontide põletamine ja kanaveri mängu. (Kuigi ma juba õigustatult lootsin sujuvale ja planeeritult kulgevale lõpplahendusele. No aga küll see ka tuleb. Küll ta tuleb.)
Laupäeval läheb kuu täis. Olge nummid, kui vähegi selget taevast annab, kummardage talle kõik, teretage, tehke talle komplimente ja paluge tal toimetada meid sinna… Hopp-padi-hei!
|
OSCAR-2019
|
||
Ühingu eesmärgiks on edendada selle liikmete nii tööalaseid kui teisi professionaalseid, ühiskondlikke, õiguslikke ja kultuurilisi huvisid.
2.1.1. koondab elukutselistena golfi mängivad või õpetavad isikud liidu liikmeteks, toetamaks neid peamiselt töösuhtest tulenevate õiguslike, sotsiaalsete, sotsiaalsete ja majanduslike huvide kaitsmisel ja arendamisel;
2.1.5. organiseerib oma liikmetele ning teiste riikide vastavate liitude liikmetele ning Eesti amatöörmängijatele võistlusi ning teisi golfiüritusi;
2.1.8. arendab ja tugevdab ühingu osalemist rahvusvahelises tegevuses, eriti just Euroopa koostöös, kus tähelepanu pööratakse ennekõike koolitus-, võistlus- ja tööküsimustele.
3.1. Ühingu liikmeks võib olla ühingu tegevuse arendamisele ja eesmärkide saavutamisele kaasa aidata sooviv füüsiline isik, kes tunnistab ühingu põhikirja.
3.3. Ühingu liikmeks vastuvõtmise otsustab juhatus.Liikmeks astumise avaldus tuleb esitada kirjalikult selleks ühingu poolt valmistatud blanketil, millele vajadusel lisatakse juurde lisadokumendid. Juhatus võib vajadusel nõuda liikmekandidaadilt mänguoskuste testi läbimist kas mõne ühingu ürituse raames või eraldi, vastavalt ühingu juhatuse otsusele.Kui juhatus keeldub taotlejat liikmeks vastu võtmast, võib taotleja nõuda, et tema liikmeks vastuvõtmise otsustab üldkoosolek.
Liige võib ühingu juhatusele esitada kirjaliku avalduse liikmelisuse kategooria muutmise kohta, ning juhatus otsustab, kas liiget on võimalik vastavasse kategooriasse vastu võtta.
3.6. Ühingu liige on kohustatud liikmelisuse kategooriat muutma, kui liikme tegevus on muutunud ning liige ei täida enam vastava kategooria tingimusi. Juhul, kui liige seda kohustust ei täida, võib ühingu juhatus ta liikmestaatusest vabastada.
3.7. Ühingu toetajaliikmeteks võib vastu võtta ka eraisikuid ja õigusvõimelisi ühinguid. Toetajaliikmetel on ühingu üldkoosolekutel sõna- kuid mitte hääleõigus.
3.8. Ühingu üldkoosolek võib kutsuda ühingu auliikmeks ühingu tegevuses või golfispordis silmapaistva isiku.
3.9.1. liikmel peavad olema head mänguoskused ning teadmised golfimängust. Mänguoskuse näitajaks on amatöör-golfimängija kategooria ning ühingu juhatus määrab alati liikmelisuse taotlejatelt nõutava kõrgeima kategooria. Elukutselised golfimängijad peavad esitama vastava kategooria tõestuse;
3.9.2. golfiõpetamine ja treening ning võimalik golfivarustusega seotud äritegevus peab olema põhitööks vähemalt golfihooaja jooksul;
3.9.3. neil, kes võetakse liikmeteks, peab olema ühingu juhatuse poolt aktsepteeritav treeninguleping kas Eesti Golfi Liidu või mõne muu golfiliidu või vastava organisatsiooniga;
3.9.4. liikmelisuse saaja peab olema sooritanud piisavalt arvestuslikke treeninguid kas Soomes või välismaal. Arvestused peavad olema saanud heakskiidu Euroopa PGA:lt;
3.9.5. liikmetelt eeldatakse piisavaid oskusi töötamaks õpetajana ning iseseisva elukutselise treenijana ning muid omadusi, mida eeldab elukutselise golfimängija tegevuse edukas korraldamine;
3.9.6. golfiõpetajast liige peab täitma ühingu üldkoosoleku erikorraldust golfimänguoskuste säilitamise kohta;
3.9.7. golfiõpetajast liige, kes on olnud ühingu täisliige ühingu juhatuse poolt ettenähtud aja, võib üle minna tööle golfiväljaku juhatajana või mõnele muule elukutselisele, ühingu juhatuse poolt heakskiidetud golfiga seotud tööle, kaotamata seejuures ühingu liikmestaatust.
3.10.1. Elukutselisest golfimängijast liige on liige, kes mängib golfi elukutseliselt auhinnarahade eest;
3.10.2. Elukutselised golfimängijad peavad mängima professionaalsetel võistlustel ning täitma vastavate võistluste mänguoskuste kvalifikatsiooni. Ühingu juhatus otsustab, millised võistlused kiidetakse heaks liikmeks saamise ja liikmelisuse säilitamise nõuetena.
3.11.1. ühingu juhatus võin ühingu liikmeks vastu võtta isikuid, kes täidavad vaid osa eelpool toodud nõuetest. Sellisel juhul peab liikmelisust taotlev isik näitama, et tema eesmärgiks on täita ka puuduvad tingimused;
3.11.2. amatöörliikmetele on aega kolm (3) aastat, et täita puuduolevad liikmelisuse tingimused, misjärel, kui liikmelisuse taotlemise tingimuste täitmine on endiselt puudulik, võidakse vastav amatöörliige vabastada ühingu liikmelisuse staatusest;
3.11.3. Amatöörliikmeks võib olla nii golfiõpetaja liikmelisust kui professionaalse mängija liikmelisust taotlev isik.
3.12.1. ühingu liige võib minna seeniorliikmete kategooriasse, kui ta on olnud ühingu täisliige vähemalt kümme (10) aastat ning on vähemalt viiskümmend eluaastat vana;
3.12.2. juhatuse otsusega võib seeniorliikme tegevus olla tema kõrvaltegevuseks ka mänguhooaja. Seeniorliige peab täitma ühingu juhatuse kinnitatud nõuded mänguoskuse säilitamise kohta.
3.13.1. Kui ühingu liige ei tegutse enam oma liikmelisuse kategooriale vastava tegevusega, võib ta soovi korral siirduda ühingu passiivseks liikmeks.
3.14.1. Ühingu juhatuse otsusega võib golfiõpetajatest liikmed ja golfiõpetajaliikmetest seeniorliikmeteks või auliikmeteks siirdunud liikmed klassifitseerida eri tasemekategooriatesse. Ühingu üldkoosolek peab kinnitama ühingu klassifitseerimissüsteemi-põhised erinevate kategooriate määratlused.
3.14.2. Ühingu juhatust kinnitab liikme esimese ühingu klassifikatsioonisüsteemi-põhise tasemekategooria. Ühingu juhatusel on õigus muuta liikme tasemekategooriat, kui juhatus leiab, et liikme tegevus on muutnud ning liige ei täida enam tasemekategooriale vastavaid tingimusi.
3.14.3. Liige võib esitada ühingu juhatusele kirjaliku avalduse oma tasemekategooria muutmise kohta. Ühingu juhatus otsustab, kas on võimalik liige vastavasse kategooriasse arvata.
3.15. Liikmelisust ühingus ja liikmeõiguse teostamist ei saa üle anda ega pärandada. Füüsilisest isikust liikme surma korral või juriidilisest isikust lõppemise korral tema liikmelisus ühingus lõpeb.
3.19. Välja arvatud liikmele tuleb tema ühingust väljaarvamise otsuse tegemisest ja selle põhjustest viivitamatult kirjalikult teatada.
3.20. Kui liikme väljaarvamise otsustab juhatus, võib liige nõuda väljaarvamise otsustamist üldkoosoleku poolt. Üldkoosolek võib väljaarvamise otsuse liikme avalduse alusel kehtetuks tunnistada.
4.2.4. liige peab nii golfiväljakul kui ka sellest väljaspool käituma viisil, mis edendaks golfisporti, suhteid teiste ühingu liikmete ja ühinguga. Liige peab meeles pidama, et ta esindab golfi traditsioone ja oma ühendust.
4.2.5. liige peab tööl olema puhtalt riietatud ning tema välimus peab alati olema hoolitsetud. Liige on kohustatud järgima ühingu reegleid.
5.1. Ühingu üldkoosolek otsustab liikmete liitumis- ja liikmemaksude üle ühingu juhatuse ettepanekul.
6.1.3 põhikirjalistest eesmärkidest tulenevate tasuliste ürituste korraldamisest saadavast tulust ja reklaamüritustest laekuvast rahast;
6.1.4 tulust, mis on vajalik ühingu põhikirjalise tegevuse arendamiseks sh. äri-, vahendus- ja tootmistegevusest.Tegevusluba nõudvatel tegevusaladel tegutsemiseks taotleb ühing eelnevalt tegevusloa. Vajadusel asutab ühing tegevusluba nõudval alal äriühingu või omandab seal osaluse.
6.2 Ühingule tehtud sihtotstarbelisi eraldisi, -annetusi ja -pärandusi võib ühing kasutada eraldaja, annetaja
6.6. Ühingu tegevusest tekkivate võimalike kahjumite katmiseks kasutatakse sihtotstarbelisi makseid.
6.7. Ühingu liikmetel ei ole õigust ühingu varale, ühingul ei ole õigust ühingu liikmete varale. Ühing ei
kanna varalist vastutust oma liikmete varaliste kohustuste eest, liikmed ei kanna varalist vastutust ühingu
7.1. Ühingu kõrgeimaks organiks on selle liikmete üldkoosolek, milles võivad osaleda kõik ühingu liikmed.
7.2.5. juhatuse või muu organi liikmega tehingu tegemise või tema vastu nõude esitamise otsustamine ja selles tehingus või nõudes ühingu esindaja määramine;
7.2.10. muude küsimuste otsustamine, mida ei ole seaduse või põhikirjaga antud teiste organite pädevusse.
7.5. Juhatus peab üldkoosoleku kokku kutsuma, kui seda nõuab kirjalikult ja põhjust ära näidates vähemalt 1/10 ühingu liikmetest. Kui juhatus nimetatud juhul üldkoosolekut kokku ei kutsu, võivad taotlejad üldkoosoleku ise kokku kutsuda samas korras juhatusega.
7.6. Üldkoosolek on pädev vastu võtma otsuseid, kui selles osaleb või on esindatud üle poole ühingu liikmetest.
7.7. Kui üldkoosolek ei ole pädev vastu otsuseid vastu võtma, kutsub juhatus seitsme päeva jooksul kokku uue üldkoosoleku sama päevakorraga. Uus üldkoosolek on pädev vastu võtma otsuseid, sõltumata üldkoosolekul osalenud või esindatud liikmete arvust, kuid üksnes juhul, kui üldkoosolekul osaleb või on esindatud vähemalt kaks liiget.
7.8. Üldkoosolek on pädev vastu võtma otsuseid küsimustes, mis on üldkoosoleku kokkukutsumisel teatavaks tehtud.
7.9. Üldkoosoleku otsus on vastu võetud, kui selle poolt hääletab üle poole koosolekul osalenud ühingu liikmetest või nende esindajatest.
7.10. Isiku valimisel loetakse üldkoosolekul valituks kandidaat, kes sai teistest enam hääli. Häälte võrdsel jagunemisel heidetakse liisku.
7.11. Põhikirja muutmise või ühingu lõpetamise otsus on vastu võetud, kui selle poolt on hääletanud üle 2/3 üldkoosolekul osalenud liikmetest või nende esindajatest.
7.12. Põhikirjas ettenähtud eesmärgi muutmiseks on vajalik vähemalt 9/10 liikmete nõusolek. Muutmist otsustanud üldkoosolekul mitteosalenud liikme nõusolek peab olema esitatud kirjalikult.
7.14.1 ühingu igapäevase töö korraldamine, raamatupidamise korraldamine, lepingute sõlmimine, volikirjade kinnitamine;
7.15. Juhatus võib vastu võtta otsuseid, kui koosolekul osaleb üle poole juhatuse liikmetest. Otsus loetakse vastuvõetuks, kui selle poolt hääletab üle poole koosolekul osalenud juhatuse liikmetest.
8.1. Ühingu tegevus lõpetatakse kohtu või liikmete üldkoosoleku otsusega seadusandluses ettenähtud juhtudel ja korras.
8.4. Pärast likvideerimise lõppemist esitavad likvideerijad avalduse ühingu registrist kustutamiseks.
|
OSCAR-2019
|
||
ja alustasin värvimisega. Ausalt ,see on minu esimene auto mida ma iseseisvalt värvin. Homme on näha kui hästi see välja kukkus
Nüüd jääb siis nädalaks kere seisma, mis edasi saama hakkab, peab täitsa mõtlema. Peaks nagu keevitamise suunas minema, kuid esmalt vaja plekidetaile juurde muretseda.Ühesõnaga natuke finanstilist poolt uurida ja kaaluda hinnapakkumisi.
Punase krundi puhul on tegu pigem roosteaktiivsete lisanditega krundiga. Nimetus on kuskilt kõrva jäänud ja ei pruugi päris korrektne olla.
Happekrunt on minu teadmiste järgi hele kollakas, õudse happelhaisuga ja kantakse väga õhukese kihina peale. Kohe peale happekrundi peale kandmist kaetakse pinnad veel tavakruntvärviga, mis "sulgeb" ja kaitseb happekrunti.
Kas peale liivapritsi on plekk traatharjaga ka üle käidud, et liiva osakesed ja räni pleki seest eemaldatud?
Sm.Mirski jutt jumala õige ainus viga,et töökojas pole ainsatki liitrit vahekrunti, sinna peale panna . Ilmselt jääb sellisele kujule mõneks ajaks kuni keevituse tööd tehtud.
Sm.Nymmik, ei ma pole katust liivaga lasknud, kuna see oleks liiga riskantne. Pilt on eksitav kuna see mis katusel on liivatolm .
Katuse tegin täna liivapaberi ja taldlihvijaga üle! kasutasin esmalt 60 ja siis 180 paberit ja puhastasin silikooni eemaldajaga ära.
Asjaga hakkas kiire kuna töökotta, tulevad uued aparaadid ja ruum vaja vabastada! Selle pärast kiirustati ka värvimisega tagant.
Tulemuse üle ütleks,et ei ole paha,algaja kohta! Ainult mõnes kohas on värvi sisse liiva lennanud ja jooksma ka läinud ,esimese probleemi eest Gaziku onu juba varem hoiatas. Kuid asi on parandatav seega, mis sitast see uuesti!
Järgmisena on plaan, sillad,uksed,luugid,põll (NB! nüüd ka doonor põll olemas) jm, kaasa arvatud peenike kraam ära puhastada ja värv peale.
1.On vaid mõned, varased mõlgid katusel, sinna läheb vähe pahtlit, välja pinnida ei saa kuna kere konstruktsioon segab ja mõlk on sellise koha peal kuhu millegiga juurde ei pääse!
2.See jäi tegemata ja seepärast natuke krobeline on peale värvimist aga nagu ma eelmises postituses ütlesin, siis ma parandan vea ära!
Pilte ka,kuid ei saanud töökojas pilte teha, tänane päev möödus ameerika maa masinate saatel nii kähku, kuid need sündmused ei ole selle foorumi teema!
selle väikse liivapritsiga võib lasta vabalt ka katust, ei tõmba see plekki ära, isegi lasknud pehmeid plekke...
Pole juba pikka aega midagi kirjutanud ,kuna ausalt, mingit erilist edasi minekut ei ole. Olen saanud emaile ja sõnumeid,et mida teed ja kas nüüd ongi kõik,et jääbki sinna paika! Võin lugejate rahustamiseks öelda,et alla andmise mõtteid mul pole kohe mitte! Ning vahepeal pole ma endale ühegi Cadillac Fleetwoodi ega Buicki kuhugile kuuri alla ära peitnud ega soetanud. Ameerika maa ahvatlustele on raske vastu panna peab tunnistama. Samas võib olla ongi Sm.Väravamehaanikul õigus,et tegemist on vaid läikivate ahvatlustega, mine sa tea!
Kuid ometi päris käed rüpes istunud pole. Tegin suure välja mineku ja ostsin korraliku plekk katuse oma garaa¸ile, see vana katus on nagu üks suur õnnetus! Kuna laseb vett, aeg ajalt läbi ja effekt on sama nagu katust ei oleks. Lähiajal saab uus katus peale ja saab üks suur mure ära lahendatud.
raibet keegi väga hea meelega teha taha. Teisalt mul kahjuks pole sellist raha välja käija.Kuigi ma ei kahtle,et saaksin korraliku töö tehtud selle eest. Kuid hetkel sellega ongi nii,et kohati on tunne nagu lõhkise küna ees. Kas oodata korjata raha ja lasta ära teha või võtta asi ise käsile ja teha otsast lõpuni ise edasi!?
Detailid, mis tagasi tulid tsinkimisest, üks detail on läinud kaduma kuid see õnneks pole midagi väga olulist. Kuid selle asemel sain mingi ameerika auto osa hoopiski?
ma siia teemasse midagi kirjutasin. Sm.Tihhonovi sõnad: rohkem tööd vähem juttu. Panid mind mõtlema nii mitme asja üle. Kaua olen selle auto omanik "õnnelik" omanik olnud ja millised olid minu unistused selle autoga seoses.
Kas ma just hakkan nüüd mingit "mega korraliku" asja tegema on ise küsimus, pigem olen võtnud omaks suhtumise ,et peamine on,et saaks
Sügis läks mul täitsa aia taha kuna jäin haigeks päris pikaks ajaks ja see keeras mul palju asju peapeale.
Vahepeal sai ka automotosse teema tehtud kuna mitmed tuttavad käisid peale ja kuna nad volga.ee-d külastavad harva siis sai sinna ka teema tehtud igasugu
kiirete küsimuste lahendamiseks. Siia tahaks edaspidi kokkuvõtva jutu panna,et oleks lihtsam lugeda ja,et asi püsiks teemas.
teemat ja mina ei tea,mis aga midagi hakkas mul hinge närima ja sai võetud vastu otsus, ka need viimased jupid,mis on laiali kiskuda. Võtsin kohe mootori ette, tulemuseks oli siis see,et kes iganes seda mootorit remontinud pole töö on väga prosta olnud.
-hülsid said välja ploki seest on tõõpind on korras aga jahutus särgi poolne osa on kõike muud kui hea.
-väntvõll on ilmselt kuivalt kokku pandud või jäänud õli nälga ,sest esimesel raamsaalel on sooned sees.
Eelmine omanik väitis,et mootor on 20.000km sõitnud, sisuliselt vaadates mootori kulumist siis täiesti usutav, tüüpiline koht hooratta juures asuv rasva nööri juurest pole ühtegi tilka õli läbi tulnud.
Ainuke asi teha on siin kõik puhtaks pesta ja mõned uued osad osta, eelkõige hülsid ja tihendid mootorile.
Tagasillaga on see jama,et see tuleb vist ühes tükis uus osta vanal on lõtk jube suur sees, ja kuna see on ka autoga ilmselt 1978.a peale kaasas sõitnud siis vist selle lammutamine on üldse küsimus kas tasubki,ette võtta. Ise enesest võin ta laiali võtta,õppe eesmärgil. Tingimusel,et ennem saan mõned kinni roostetanud poldid liikuma.
Ka on birka ära võetud tulemüürilt, arvan,et ikkagi miski vasturääkivus vanas passis ja kere nr osas. Ei arva,et kere vahetus pigem miski bürokraatia omal ajal.
Järgmine probleem on,et kuidas ma saan õige 1977.a mootori. Nimelt olen tähele pannud,et 1983.a mootori ja vanema siis 1977,.a mootori ehituses on väike erinevus nimelt õli pumba osas. Fotol vasakpoolne peaks olema see,mida kataloog näitab ja parem on selline(fotol olev lõigatud),mis mootorist välja tuli.
Birka probleem on lihtne lahendada kuid mootori nr ja aasta arvu puhul on natuke jama. Peaks nr 83 üle lööma 77-ga?
Originaal mootorit ei leia enam iialgi ja sama aasta(1977) varumootoriga sama teema. Olen uurinud aga siiani ei mingit tulemust on vaid jäänud kas vanemad või uuemad mootorid ja mootori plokkid ette. Tuleb ilmselt edasi otsida. Seega hulga probleeme millele kohe ise vastata ei oska.
Teine huvitav tähelepanek: kere puhastamisel märkasin,et tehase poolse pigimattiga salong küll kaetud, kuid põhja all v.a käigukasti tunnel, ei olnud miskit muud kattet peal. Puhas plekk ja punane krunt värv ja sinna otsa, miski omavalmistatud mögin.
Kuna vahepeal on olnud ilmad äärmiselt ebasoodsad, siis igasugu ehitamine sai lükatud soojemate ilmade ajaks. Kuid ilmataat paraku muudab elu alati keeruliseks just siis kui sul seda kõige vähem vaja.
Aga külma ilma, tooli ning laua puudumine garaazis rääkimata soojapuhurist: enam mind ei takista. Kui vaja midagi teha siis tuleb see ära teha.
Konkreetselt sai puhtaks pestud bensiiniga: käändteljed, veepump ja mõned mootori ning esisilla detailid. Palju meeldivam on kätte võtta puhast asja kui miskit roostes või kõnsa kihiga kaetud detaili.
Nüüd on küsimus selles,et vaja oleks ka need asjad ära värvida, kuid siin tekib probleem, nimelt kus?
Praegune garaaz teha värvi töökojaks pole ka halb mõte, kuid siis tekib küsimus kuhu ma selle kere lükkan seniks kuni seal värvida ja lasta detailidel kuivada? Samuti pole ka kompressorit, maalri ülikonda ega värvipüstolit (on üks veneaegne aga värvida tollega ei saa).
Siit järeldus,et oleks kohe pidanud kaks garaazi ostma, kuid see on nüüd tagant järgi tarkus. Ometi miski lahendus sellele probleemile peab olema, kuid
Klapikambri kaas mida sai otsitud taga pikka aega, siin kohad tänud Sm.Varblasele, kelle abita poleks see kaas minuni jõudnud
Vasak pooltelg, minu jaoks tunduvad need asjad korralikud olema ja seega võib neid taaskasutada, samas mida lugejad arvavad?
"Teeks suitsu, kui keegi tuld pakuks ja kuskilt sigaretti saaks!" See vana kõnekäänd tuli lugedes meelde.
Ega seda autot vist enam rohkem lammutada ei õnnestu ja lõpuks tuleb ikkagi hakata teda taastama. Mulle meeldib, kui mehed nokitsevad töökojas, ei ole kobakäpad ja ei raiska oma elu pubides istumisega. Me keegi ei ole siia ilma sündinud meistriteks, vaid oleme tasapisi raamatutest ja eriti meistritelt oma oskusi kogunud. Ilma tööriistadeta töökojas pole midagi teha. Suuremal või väiksemal määral oleme oma tööriistu pärinud vanematelt, saanud kingiks sõpradelt või laenuks naabrimeestelt. Peamiselt ikka oleme kogunud raha pere kõrvalt ja ostnud ainult hädavajalikke asju. Tööpinke sai taastatud päris utiillist. Esimeste välisreiside taskuraha kulus minul eranditult tööriistadele. Tööriistad ise ei tee midagi, nendega loome endale võimaluse hästi tööd teha. Õnnestunud tööst saame me oma kaifi kätte.
Kindlasti vajame me enda kõrvale mõttekaaslasi, kelle käest hädas olles nõu küsida. Latt tuleb seada enda võimetele ja võimalustele vastavale kõrgusele. Pole mõtet joonduda nende järgi, kellel on palju rikkalikumad võimalused või lihtsalt paks rahakott. Kõnekäänd ütleb, et pigem varblane peos, kui tuvi katusel.
Noorte meeste puhul on loomulikult tähtsam, et nad omandaksid esmalt tööalase kvalifikatsiooni ja looksid jätkusuutliku perekonna. Vanatehnika olgu ikka vaba aja tegevus.
Et mu targutamisest midagi kasu oleks, siis seal Elva staadioni servas elab üks hea meistrimees (mõni aasta tagasi oli tal veel RAF buss ja kollane Sapaka muhk õues), kes võiks sulle nõu anda.
Rahu,ainult rahu Sm.MTJ juhataja, pole mõtet minu pärast muretseda, ma arvan,et küll ma oma probleemidega ka ise toime tulen.
Ei oska seekord ,midagi erilist rääkida pigem lisan fotod miskitest detailidest,mis said tehtud. Vaikselt pürgin eesmärgi suunas.
|
OSCAR-2019
|
||
Teisipäeval, 20. veebruaril sooritasid EELK konsistooriumis eksami Valdek Hang, Meelis Holsting, Tanel Meiel ja Ülle Reimann.
Usuteaduse instituudi pastoraalseminari juhataja, piiskop Einar Soone kirjeldas vaimuliku kandidaadi hindamist kolmetahulise või -kihilisena: „Üks osa on teadmised, mille põhjal on ette valmistatud – neid võidakse eksamil pisteliselt kontrollida ja küsida. Teine on praktilised oskused, mida läheb koguduses teenides vaja: kõnetehnika, esinemislaad ja kõik sellega seonduv. Kolmas on isiklik spirituaalne elu. Tulevase vaimuliku puhul on oluline kõik see kokku võtta.“ Einar Soone tunnustas vahetult eksami järel tublisid pastoraalseminari kursuslasi, kuid ühtlasi tuletas meelde, et üks samm vaimuliku ametini jõudmisel on seni veel ees – nimelt ordinatsioon.
Eksamile eelnes pool aastat ühist kasvamist pastoraalseminaris. Kursuslased jagasid tänusõnu oma juhendajatele, pastoraalseminari juhatajale piiskop Einar Soonele ja assistent Liina Sandrile, kelle käe all saadud hea ettevalmistus aitas väga erinevate ülesannetega toime tulla.
Komisjoniliikmed olid tulevaste vaimulike kirjeldusel sõbralikud, toetavad ja lahked, kuid eksam ise korralik katsumus. Päev algas kirjaliku ülesandega: peapiiskop palus kirjutada kõne vabariigi aastapäeva teemal. Rõhuasetus oli meie vabariigi loojate meenutamine. Suulised küsimused võisid olla alates teada-tuntud teemadest kuni teoloogiliste keerdkäikude ja ummikuteni välja. Oli pistelist teadmiste kontrolli, usutlust isikliku eluolu ja suhtumise teemal. Ülesandeks võis olla ka näiteks palve esitamine.
Iga vaimulikuks pürgija tee algas siiski juba kutsumuse tunnetamisest, otsusest asuda kiriku teenistusse. Kõik järgnev – vestlus konsistooriumis, õpingud, praktika ja eksamid – on olnud sellele kutsumusele vastamine ning tugevusproov. „Pinge langus ja vabanemine, teisalt aga uue staatusega kaasas käiv vastutuse koorem,“ kirjeldasid eksami värskelt sooritanud end vallanud tundeid.
Aimu tulevase vaimulikutöö kaalukusest andis see, et eksamikomisjonis osalesid pea kõik konsistooriumi liikmed: peapiiskop Urmas Viilma, piiskop Joel Luhamets, emeriitpiiskop Einar Soone, kantsler Andrus Mõttus ning assessorid Katrin-Helena Melder, Kadri Põder, Ove Sander ja Marko Tiitus.
Antiikajal oli üldine arvamine, et haigus ja hädad on patu tagajärg. Kas peaksime praegu teisiti arvama? Meil ei ole mingit põhjust tänapäeva meditsiini ja selle saavutusi hakata Piibli järgi korrigeerima. Ülepea ei peaks tänapäeva kristlasel olema probleeme ühegi loodusteaduses esineva väitega. Teaduse ja usu tasakaalu saame õppida meie tipploodusteadlastelt, kellest mitmed on ka ustavad koguduseliikmed ja tõsiusklikud kristlased.
Aga nõnda nagu kuue päevaga maailma loomise pildis miljardite aastate nägemine ei muuda Jumala loomisimet väiksemaks, vaid saab tohutuks tänamise ja imetlemise põhjuseks, ei muutu ka tänases loos Jeesuse imetegu tühiseks, kui me kristlastena ei piirdu iga haiguse puhul üksnes kurja vaimu sajatamisega. Arstid vajavad hädasti meie eestpalvet ja toetust. Ravimi tarvitamisele peaks lisanduma palvevägi ja usaldus Jumala vastu. Ja jõuliseks saab tänane sõna, et kurja vaimu väljaajamiseks vajame endiselt Jeesuse abi. Just siis, kui lõpetame musta või valge maagiaga posides iseenda imetegijaks pidamise, saame kogeda, kui väga vajame Jeesust.
Oluline on tähele panna, et tänase evangeeliumi esimeses salmis nimetatakse keeletuks kurja vaimu ennast, mitte inimest, kes oli vaimust vaevatud. Kui Jeesus keeletu kurja vaimu välja ajas, hakkas varem tummaks peetud inimene kõnelema. Matteuse järgi (Mt 12:22) oli mees ka pime ja sai lisaks kõnevõimele nägemise. Kurja lahkudes on inimene jälle see, kelleks Looja ta on mõelnud.
Meie olemus sõltub vaimust meie sees. Minu vaimulik elu pole ainult minu isiklik asi, sügaval südames ja teiste eest salajas, vaid see määrab ka mu ihu, elu ja kõigi mu lähikondlaste olukorra. Kui palju on meie peredes seda, et räägitakse küll, aga ei kuulda; teatakse, aga ei tehta välja; vaadatakse, aga ei nähta. Tühjast sündinud tüli laastab ja hävitab inimsuhteid ja abi ei ole siin ei teaduslikust maailmavaatest, ravimitest ega eneseabirühmadest. Jeesust on vaja, kes ajab kurja välja. Jumala Vaimu on vaja, kes asub elama meie elu keskmesse. Tõelise kurja vaimu või deemoni asumine meie südamesse on väga tõsine asi ja see ei juhtu tavaliselt kogemata. Siis on inimene mõne kahtlase rituaali või kurja teoga oma südame sellele ise avanud. Kirik tunneb selles võitluses eksortsistide, eri annetega ja väljaõppega preestrite ametit, sest oskamatu «päästja» võib ka ise deemoni kiusata jääda.
Loodus ei kannata tühja kohta, nii öeldakse. Üks paik, mis iial ei saa tühjaks jääda, on inimese süda. Jumal on meid loonud oma Vaimu eluasemeks. Võimsalt on kõlanud apostel Pauluse sõnad R. Tobiase heliloomingu kaudu: «Eks teie tea, et teie Jumala tempel olete, ja et Jumala Vaim teie sees elab …» Paratamatu on siis, kui side Jumalaga katkeb ja kui Tema Vaim ei saa enam meie teed juhatada, et kuri vaim astub asemele. Puhtaks saanud koda on Jumala lapse kirjelduseks, ilusaim, mida paluda ja kogeda. Sealtmaalt algavad ka usulised võitlused. Probleem, et väljaaetu asemel veel seitse kurjemat vaimu ründab, on usuvõõral inimesel tundmatu. Kristlase eesõigus on aga olla võitja poolel. Jeesus annab meile võimsa märgi: «Kui mina Jumala sõrmega ajan kurje vaime välja, siis on Jumala riik jõudnud teie juurde» (Lk 11:20). See on kindel märk nagu jõuluevangeeliumis karjastele antud tunnustäht: «te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat» (Lk 2:12). Kui sa seda märki näed, siis pole vaja enam kahelda. Kurjade vaimude alistumine tähendab Jeesuse kohalolekut.
Jeesus annab meile siin veel ühe olulise õppetunni. Ta räägib sisemisest ühtsusest ja teeb seda väga ootamatul viisil – tuues eeskujuks saatana kuningriigi (Lk 11:18). Maffiaimpeerium ega ka väike röövlijõuk ei saa endale lubada erimeelsusi. Need lahendatakse kiiresti, võib-olla ka julmalt, aga eesmärgipäraselt tegutseda pole riiuga võimalik. Hiljuti räägiti suurtest röövidest kulla- ja vääriskiviäridest Euroopa südames. Lühikese ajaga viidi kaasa palju ja kätte ei saadud kedagi – uudiste kommentaar kõlas, et vargajõugu näol on tegemist väga hästi kokkuharjutanud ühtse ja tugeva meeskonnaga. Saaks me selliseid sõnu kuulda oma kiriku kohta!
Meie ühiskond on haige. Küllap oled sinagi nõnda ohanud või vähemalt kaasa noogutanud. Mis õigusega? See ei ole hädaldamise ega parastamise koht. Kristlasena tead, et vale vaimu vastu ei aita aspiriin ega plaaster. Ka patu väiksemaks rääkimine või lausa ära kaotamine ei päästa. Päästab Jeesus. Kui ta ei saa alustada kõigepealt sinu südamest, järgmisena sinu perekonnast, sinu kogudusest, siis ei saagi paranemist toimuda. Paastuaeg on antud Jumala puudutuse igatsemiseks, mille järel saame jälle nägemise ja kõnevõime, et märgata oma lähedasi, tunda oma kohustusi eesõigustena ning anda oma suu ja kogu eluga kaunist tunnistust Jumala riigi jõudmisest meie juurde.
Valter Vaasa sünd taluperre Võrumaal, praegu Põlva maakonda jäävas Himma külas jäi I maailmasõja aega, tema kasvamine käis käsikäes noore riigi arenguga. Tõenäoliselt oleks temast saanud kooliõpetaja, aga talle oli määratud teine tee.
Võru ühisgümnaasiumi ja kaitseväes Tondi sõjakooli lõpetamise järel läks ta õppima ülikooli usuteaduskonda. «Valter Vaasa on nooruses kehastanud meie noore riigi kõrgeid ideaale,» on kirjutanud oma eelkäijast, kes kuulus Eesti Üliõpilaste Seltsi ja oli selle vilistlane uhkustundega oma elupäevade lõpuni, Valga praostkonna praost Vallo Ehasalu.
Poliitilise riigipöörde tõttu, mis tõi kaasa teaduskonna sulgemise, jäid esialgu õpingud lõpetamata, aga Valter Vaasa palus end üle viia filosoofiateaduskonda, kus õppis aastatel 1940–1942. Saksa okupatsiooni ajal õnnestus tal taas pühenduda usuõpingutele, aga lõpetas ta need 3. mail 1946 Tallinnas konsistooriumi juures avatud Usuteaduse Kõrgemas Katsekomisjonis, olles teadaolevalt selle esimene lõpetaja.
Viimase kahe õppeaasta jooksul jagas ta oma vaimuandeid ja kutsumust jutlustajana Põlva koguduses ja enda sõnul oleks sinna jäänudki, kui Põlvasse poleks määratud teine legendaarseks saanud kirikuõpetaja Jüri Kimmel. Valter Vaasa ordineeriti õpetajaks 15. detsembril 1946 ja teenimispaigaks sai Rõuge, kuhu ta jäi kaheks aastaks.
«Mina läksin Rõugesse, ent põhjustel, mille tagamaad olid poliitilised, tuli mul ka sealt lahkuda. Nüüd anti mulle valida Lüganuse, Vändra, Kullamaa ja Helme vahel. Käisime koos abikaasaga juba Kullamaal ära, aga tundsin, et ega Läänemaa elu Võrumaal sündinud ja kasvanud mehele ikka hästi ei istu,» on Valter Vaasa meenutanud.
Toonane assessor Jaan Kiivit seenior soovitas noorele õpetajale Helmet, mis ei tundunud sugugi ahvatleva pakkumisena, sest sealne kirik oli varemetes ja kogudust teeninud praost Johannes Uustal oli just arreteeritud. Soovituse põhjuseks aga oli tugev kogudus. Aasta oli siis 1948.
Pool sajandit hiljem, 1998. aastal on Valter Vaasa ajalehele Sirp antud intervjuus meenutanud asumist Helmesse, kus oli tunda tugevat vaimsust. Sealt oli saadetud peretütreid Valka esimesse eestikeelsesse tütarlastegümnaasiumi ja perepoegi ülikooli. Iseäranis elav oli Tõrva muusikaelu, tegutses tugev laulukoor, lavastati operette, mille jaoks Vanemuisest kostüüme laenutati. «Ajalooliselt on Helme ja Tõrva olnud üks kandvamaid kohti nii kultuurilises kui ka majanduslikus mõttes,» on ta öelnud.
Truu kaaslane nii elus kui kirikutöös oli abikaasa Heinola Vaasa (27.9.1918–24.9.2008), kes oli õppinud õigusteadust ja hiljem kirikumuusikat. Koos ehitasid nad Tõrva kesklinna oma maja ning kasvatasid suureks poja ja tütre. Abivajajad olid nende sõbralikus kodus alati oodatud, seepärast ei sõidetud kodust pikemaks ajaks äragi, et inimesed oma murega üksi ei jääks.
Valter Vaasa kujunemis- ja tööaeg olid väga erinevad. Ta säilitas oma nooruspõlve ideaalid ja väljendas neid töö kaudu. Oma igapäevast tööd ja elu on ta kirjeldanud järgmiselt.
«Mina olen oma jutlustes ja kõnedes püüdnud järgida kirjanduslikku joont. Olen kogu elu palju lugenud. Tean, et kedagi jäljendada pole võimalik, kuid alati on neid, kellelt õppida – sellepärast on mul ka mõned eeskujud. Üks niisugustest on olnud pastor Rudolf Kallas. Väga olen hinnanud ka Jaan Lattikut, kes oli võrratu kirja- ja kõnemees. Tagantjärele kahetsen, et olen oma elust raisanud palju aega majandusasjadele – oleksin pidanud palju rohkem kirjatööd tegema, aga maapastor on ikka pidanud ise kõigis töödes kaasa lööma, labidas või pintsel peos.»
Ustava ja kohusetundlikult tehtud töö eest valiti ta 1975. aastal Valga abipraostiks ja 1984 praostiks. Selles ametis oli ta kuni pensionile jäämiseni 1995. Aastal 1997 omistati talle Forseliuse seltsi teenetemedal ja 2001 Valgetähe III järk.
Helme kogudus kutsub kristlasi pühapäeval, 7. juunil kell 14 kirikusse, et tähistada koguduse kauaaegse õpetaja praost Valter Vaasa 100. sünniaastapäeva. Mälestusjumalateenistusel teenivad piiskop Einar Soone, praost Marko Tiitus, külalisvaimulikud ja Puhja koguduse muusikud. Maarjakase Selts kingib Helme kogudusele maarjakase, mis istutatakse kirikuaeda teema-aasta «Kaheksa sajandit Maarjamaad» puhul.
|
OSCAR-2019
|
||
Sünnikuupäev määrab, kas oled salapärane orhidee, sõbralik sirel või häbelik karikakar. Lillehoroskoop jaotab kõik inimesed lilledeks ning räägib ka sinu iseloomust, tõmmates paralleele lille ja inimese vahel, vahendab Kirss.net.
See südamesoojust sümboliseeriv lilleke tundub olevat salapärane, kuid tema loomuses on tegelikult rohkem häbelikkust. Selle märgi all sündinud inimene püüdleb visalt eesmärgi poole, arvestab teiste inimeste tunnetega ning on hea sõber igaühele.
Et talle ei pöörata kuigi palju tähelepanu, püüab ta sageli väevõimuga silma paista ja topib pidevalt nina igale poole. Mõnikord võtab ta endale üle jõu käivaid ülesandeid, millest peagi loobub. Samas ei märka paljud tema peamist iseloomujoont - headust. Ta on suurepärane sõber ja perekonnainimene ning hea alluv.
Õlglill on tuhm ja üsna silmatorkamatu. Ta on küllaltki tagasihoidlik, kuid omab head maitset - paljud kadestavad tema elegantsust ja stiilitunnet. Õlglillel on piisavalt energiat, et kõikidest raskustest üle saada.
Puuvõõrik-naine paistab silma uudishimulikkuse ja kerglase käitumise poolest. Ta on riskimeelne ning oskab mehi võluda. Puuvõõrik-mees peaks naiste tähelepanu pälvimiseks tegelema spordiga, mis teeb ta terveks ja ligitõmbavaks.
Selline naine on küll kaunitar, kes teab oma tõelist hinda, valides hoolikalt partnereid, ning enamikul juhtudel eelistab olla vallaline. Mees ei ole küll eriti kena välimuse ja flirtimisvõimega, kuid on hea töötaja ning saavutab tööalase edu.
Mimoosi-inimene sarnaneb oma lillega: ta on ülitundlik ja kannatab väga, kui tema tööd piisavalt ei hinnata, ülemused peaks hoiduma teda üle koormamast. Mimoos täidab oma tööülesandeid niigi innukalt, ihkab kiitust ega hooli puhkusest.
Mooni ilu on uimastav nagu oopium: mooni-naistesse armub palju mehi, kuid vaid vähestel õnnestub mooni poolehoidu saavutada. Mooni teele võib sattuda palju pisitakistusi, kuid ennast uskudes saavutab ta edu.
See veetlev ja rafineeritud lill peidab endas saladusi, millest vaid vähestel õnnestub osa saada. Teda iseloomustavad teesklus, pisipettused ja flirt, kuid siiski oskab Liilia olla täiuslikult õnnelik.
Selle ilmetu kahvatukollase lille märgi all sündinud inimesed on nii välimuselt kui iseloomult silmapaistvad. Digitaalis leiab väljapääsu isegi kõige keerulisematest olukordadest. Ta säilitab alati enesevalitsuse, kuigi tegelikult tahaks nutta.
Magnooliat iseloomustavad auahnus ja soov olla kõikjal esimene. Et seda saavutada, peab ta rohkem arvestama teiste inimeste ja nende nõuannetega.
Hortensia on suuremeelne ja helde, kuid liiga kergemeelne, mis muutub teistele mõnikord tüütuks: nad ootaksid temalt pigem asisemat abi.
Uhke Daalia soovib leida igas olukorras kuldset keskteed. Rohkem kui kõigil tuleb tal oma samme kaaluda ja jõudu arvestada. Samas ei maksa tal loota täiuslikule edule.
Piibelehel on helde ning avatud süda ning seetõttu saab ta sageli petta(nii tööl kui intiimelus). Samas on ta agar alluv. Piibeleht-naine vajab ustavat kaitsjat - näiteks Karuohakas-meest.
Umbusklik ja ettevaatlik Portulak ootab ja kardab alatasa mõnda riugast isegi oma armsamalt. Portulakiga on väga raske suhelda. Armastuses vajab ta hellitamist ja väärtustamist, siis tasub ta selle eest mitmekordselt.
Kummelit on raske mõista, sest ta eelistab oma tõelisi tundeid varjata ning arvamused jätab endale. Veetlevast välimusest hoolimata püüab ta tööl konkurendile kas karjääri nimel või lihtsalt nalja pärast jalga taha panna.
Konservatiivne inimene, keda väiksemadki muutused meeleheitele viivad. Ta vajab häid sõpru, hoolitsevat perekonda ja hubast kodu.
Selline inimene ei paista silma ei romantilisuse ega julgusega, ta on vaikse iseloomuga kodusistuja ja kõrvaltvaataja, kes saab alati oma tahtmise vaikselt peale käies.
Tulp-mees on kahtlemata don Juan, keda enamik sündmusi ja inimesi külmaks jätab. Tulbinaine on aga energiline ja iseteadlik, kelle tähelepanu on raske võita.
Seda märki iseloomustavad ühtaegu nii vesi, maa kui õhk. Ta on väga mitmekülgne isiksus, kes oskab hästi kohaneda. Ta ületab kergesti kõik pisitakistused.
Ehkki Kannike hoiab end varju, äratab ta üldist tähelepanu. Ta on alati valmis päikese kätte tulema, et võtta seda, mis õigusega talle kuulub.
See on kõhkleja tüüp. Kes ei lase end kergelt püüda. Kibuvitsa kaitsevad okkad, milleta ta elu oleks väga raske.
See on lillede kuninganna, kes tekitab teistes kadedust. Roosi vastu punutakse intriige, et tõrjuda teda talle kuuluvalt kohalt või teenitud tasust ilma jätta. Roosi on raske enda poole võita, sest sageli on ta üleolev ja egoistlik.
See on askeet. Enese suhtes vähenõudlik, nõuab ta palju teistelt inimestelt. Ta peab õppima oma salaunistusi vaos hoidma ning rohkem teiste inimestega arvestama.
Ei ole teist nii otsekohest inimest kui Nelk. Ta on otsiva loomuga, kuid see ei pruugi teistele meeldida. Nelk jääb alati oma arvamuse juurde, ta püüab kaitsta tõde.
Looduses on astrid sügisnukruse leevendajad. Samamoodi peletavad selle märgi all sündinud inimesed oma lõbusa iseloomuga süngust ja pimedust. Selliseid inimesi oskavad hinnata nii alluvad kui ülemused.
Kanarbik paistab silma rafineerituse poolest. Töö on nad asendamatud spetsialistid ning teavad ka ise oma käte ja oskuste hinda. Kanarbik on hea kaaslane, kes ei jäta sõpra hätta.
Need on meeldiva välimuse ja rafineeritud käitumisega inimesed, kelles peitub ka palju julgust ja lapsikust. Kameelial on head näitlejavõimed.
See taim on õitsele puhkemise, värskuse ja nooruse sümbol. Sirel abistab meeleldi teisi. Teda ärritavad valelikkus ning ta väldib lipitsejaid.
Selle märgi all sündinuid iseloomustavad julgus, visadus ja kangekaelsus, mis võivad vahel talle endale kahju teha. Enamasti on sellised inimesed sümpaatsed ja tõusevad tänu sellele jõudsalt ametiredelil.
Sellised inimesed paistavad silma salapärasuse ja mõistatuslikkuse poolest. Orhidee kahtleb kõiges ja satub seetõttu tihti kaaslaste ja ülemustega vastuollu.
Pojengil pole põhjust tervise pärast muretseda - ta võidab iga haiguse. Kuid ometi peaks ka tema puhkama. Pojengi põhiliseks probleemiks on suutmatus oma ülesandeid lõpule viia.
Sellistel inimestel pole just erilisi andeid, kuid nad on töökad ja kohusetruud ning võivad oskusliku suunamise korral saavutada suurt edu.
Võilill on soojuse sümbol: ka võilille-inimene toob kaasa soojuse, kuid ei suuda elada tähelepanuta. Seetõttu on võilill ekstravagantne ning astub tihti üle üldkehtivate normide piiri.
See on puhtuse sümbol. Harjumatust ja ebatavalisest mõtteviisist tingituna on ka Lootose käitumine omapärane ning seetõttu laseb ta nii mõnegi väärtuse käest. Teiste inimestega suheldes peaks ta olema paindlikum
Sellisel inimesel on kõik omadused, et olla hea sõber: ta on väga ustav ja rahulik, kuid võib keerulises olukorras kannatuse kaotada.
Nõidus on teadvuse muutmise kunst ning maag teab, et tema eneseidentiteet ja välismaailm on teadvuse ilming - Alkeemia
Nõidus on teadvuse muutmise kunst ning maag teab, et tema eneseidentiteet ja välismaailm on teadvuse ilmingFoto: depositphotos.com
|
OSCAR-2019
|
||
Olen üldiselt sellise suhtumisega, et kui teele tekivad ette takistused, siis selleks, et mind testitakse kui väga ma ikkagi midagi tahan. Näiteks hakkasin ostma endale uut objektiivi suvel, pidin niiiii palju sellega jamama, et lõpuks ta endale saada. Küll polnud see saadaval, siis saadeti mulle Canon kaamera ette käib objektiiv, siis jamas pank. Või kui vana kaamera hakkas juksima, hetkeks mõtlesin küll, et äkki jätan asja pooleli lihtsalt... aga ei - testitakse!!! See on muidugi risti vastupidi minu suhtumisele kunagi: esimene takistus tuleb - loobu! Milleks riskida kui niisama on ka täiesti okei olla.
Kui nüüd nädal enne Olli adenoidi operatsiooni hakkas tema tervis juksima, mõtlesin aga hoopis "vanaviisi", et äkki on see märk, et ei peaks ikka operatsioonile minema. Noh, et märk kõrgematelt jõududelt või nii ja kuni selle hetkeni, mil ta opil oli ja ma jälle tema juurde sain minna, palusin kõike mis vähegi sain, et see kõik oleks taaskord lihtsalt testimiseks.
Nagu eelmises postituses kirjutasin, sõitsime õhtu enne Tartusse sõbranna juurde ööbima. Operatsioonipäev algas väga varakult - 5:45 ajasin end voodist üles. Ega ma olin nagunii vaevu magada saanud, sest und ei tulnud ja ega see silmas ka püsinud. Sättisin end valmis ning lootsin, et ehk Oll magab ikka kauem (sest seda väiksem tõenäosus, et ta hakkab juua nõudma), aga kus sa sellega - kell 6 oli ka tema üleval.
Õnneks oli tal hommikul tegemist rohkem kui aega söögile/joogile mõelda, sest kõik kohad olid ju uusi mänguasju täis. Mina jõin veel kohvi jaaaa thank God, et jõin, sest minu järgmine mini snäkk oli vahetult pärast O. oppi ning korralikum söök alles pool 3.
Kella 7ks sõidutas sõbranna meid Kõrvakliinikusse. Tundus, et me olime päris täitsa esimesed seal, sest garderoobki oli veel kinni (fyi garderoobitädi läks ekstra särama kui ütlesin, et meil on vahetusjalanõud :D). Andsime asjad ära ning suundusime teisele korrusele registreerima. Jaaaa sorry, et tmi, aga möödas oli vaevu 40 minutit viimasest käimisest, kui ma tundsin, et pean juba vetsu minema. Nimelt nii töötan mina närvilises olukorras - käin pidevalt vetsus, sest mul on "närviline põis". Vahet pole kas ma joon midagi või ei, see lihtsalt täitub ja täitub ning lõunaks kahtlustasin, et mul on võib-olla põiepõletik tekkinud (aga siiski pole!).
Kui paberid täidetud (hea, et ma umbes ikka teadsin Olli kaalu, kuigi eeldan, et haiglas vast leiaks ka mõne), saadeti meid mingi kuuldeaparaadiga tädi juurde. Pani aga meie kaustiku vahele lehekese ja saatis edasi riideid vahetama.
Oll sai endale haigla poolt riided, mulle soovitas sõbranna selga panna pigem tumedad riided, mida ei karda veriseks teha. Mõtlesin kohe, et iiiiiik, mis veri?! Kuid olgu etteruttavalt öeldud, siis veriseks ei saanud midagi... peale taskurätiku. Ja nii me kooserdasime koos ooteruumi.
Seal said kõik lapsed mängida, õde tuli rääkis üldiselt ära mis toimuma hakkab. Pani lapsele tuimestavat kreemi kätele, et kanüüli panek oleks valutum (igaks juhuks paneb ta rohkematesse kohtadesse seda) ning siis jäi üle vaid oodata, et meie nimi öeldakse.
Kuna olime esimesed, eeldasin... et me oleme esimesed :D Aga enne meid kutsuti hoopis üks väiksem laps üles. Mõtlesin, et noooo ju siis võetakse ikkagi pisemad enne, millest lapsevanemana saan ka täiesti aru. Aga ei möödunud vist 5 minutitki kui Oll järele kutsuti.
Rääkides Olli meeleolust enne seda tralli, siis teadis ta vaid nii palju, et seal ta jääb magama hästi kiiresti ning arstionu võtab tal kollid ninast välja, mis niisama lihtsalt ei tule. Tundus ta jaoks igati loogiline lause. Lisas vaid kurvalt (kodus kui rääkisime sellest enne oppi), et aga talle ju maitsevad kollid. Võeh.... ehket tal oli kahju.
Kanüüli panek läks ka väga libedalt. Pärast mainis, et natuke oli valus, aga ta ei teinud piuksu ka. Selles mõttes oli mul hea meel, et ta nii suur mjees juba on, et mõistus peas ning saab kenasti ära rääkida, kuidas asjad on. Eks väiksemad lapsed muidugi nutsid rohkem ning ei mõistnud nii hästi, mis oli kohe-kohe toimumas (okei, ega O. ka ju ei teadnud täpselt).
Kohe seejärel suunati meid edasi opisaali. Mulle meeldis väga sealne meeskond, kes püüdsid Olli tuju võimalikult positiivsena hoida, sest ma ise vaikselt nägin, kuidas ta oleks tegelikult kohe-kohe tahtnud nutma hakata, aga hoidis tagasi. Ise pidevalt korrutasin talle, et kõik on hästi ja olen kogu aeg tema kõrval. Näidati talle lõbusalt, et pannakse rinna külge kleepsuga juhtmed (neid oli ta juba varem näinud kui mulle EKG tehti) ning eriti koomiline oli hetk kui õde ütles: "Alber, Alber vaata siia." Taheti näidata Ollile, kuidas süda tuksub ja mis erkaanil näitab. Ehket ma ei tea kas ta luges valesti, et kuigi minu perekonnanimi on jah see, siis Ollil ju pole. Seega Oll ei reageerinud ning ma suunasin ise O. tähelepanu südamemonitorile.
Seejärel lisati kanüüli erinevaid aineid (või... mis see õige termin oleks) ning vahetult enne selle aine panemist, mis teda uinutab, ütles ka arst mulle, et see toimib väga kiiresti, et ma ei ehmuks sellest. Ehket nii ongi normaalne. Oll oli terve aeg kusjuures seal opilaual istuli ning seda ka uinumise hetkel kui arst ta õrnalt siis lauale pikali asetas. Minul loomulikult seal pärast seda kauem enam ei lastud ollagi ning suunati opiosakonnast välja. Ma ei hakanud Olli pärast seda enam üldse vaatamagi üle õla. Kohe kui tal silm kinni vajus ja pikali asetati, võtsin kaasa tema sussid ja tormasin kiirelt välja.
Teadsin juba ette, et mingit vesistamist ma ei hakka tegema. Esiteks ma ei taha nutta avalikult ja teiseks oleks see mu lihtsalt jõuetuks teinud. Ning kui päris aus olla, siis ei olnud see lapse uinumise hetk ka teab mis traagiline. Vähemalt nii ma kordasin, sest enesetunne oli mul hea ning ma usaldasin neid inimesi. Mis muidugi ei tähenda, et ma poleks kõrgemaid jõude palunud, et kõik ikka hästi läheks.
Selleks ajaks kui ma pidin Olli ärkamise juurde minema, olin ma oma närvilise põiega juba 4 korda vetsus käinud. Ja tegelikult hea oli, et vahepeal vetsu otsisin kuna see viis mõtted eemale. Minu kõrval istus üks isa kes tundus küll maru mures olevat ning see oleks mind vaid rohkem närvilisemaks teinud. Kogu aeg vaatasin kella ja ootasin, et 15 minutit täis saaks, sest siis peaks opp läbi saama. Möödus 15. Möödus 20. Ja lõpuks vahetult enne 9 (kell pool 9 algas opp) kutsuti mind Olli juurde.
Astusin ruumi ja juba kuulsin eemalt Olli nuttu. See oligi ilmselt kogu selle päeva raskeim hetk emotsionaalselt. Üks asi on last ette valmistada ja mõelda erinevaid stsenaariume välja, teine asi on aga näha last nutmas ja ohkimas/köhimas ning ei tea mida teha temaga. Arst tuli veel mu juurde kinnitama, et tal on valuvaigistid peal, seega ei saa see väga valus tal reaalselt olla (ehket miks ta sellel hetkel tundus nagu oleks valudes). Tegelikkuses oli see lihtsalt ilmselge kerge paanika ja eks omajagu ka ebamugavust/valu kurgus. Nii ma siis lohutasin teda ja rahustasin kuidas sain. Õde tuli ühel hetkel mu juurde, et aga miks ma last ometi sülle ei võta. See oli ainus hetk kui ma oleks tahtnud ära flippida (dramaatiline), sest kui mulle öeldakse, et laps peab olema kõhuli või külili, ei ole mu esimene reaktsioon teda sülle võtta. Kuid noh, see oli mu emotsioon sellel hetkel ning tegelikult tundsin tohutut kergendust, et võisin teda ikkagi sülle võtta.
Kui lõpuks olid pisarad otsas, tuldi meid alla palatisse viima. Oll pandi ratastooli, kuigi alguses mõtlesin teda süles tassida... aga ma ausalt ei olnud enam kindel mis konditsioonis isegi olin. Teadsin, et pean tugev olema nii füüsiliselt kui emotsionaalselt, aga ei tahtnud riskida, et lapsega koos pikali kukun. Ja noh, eks O. tahtis ka ratastooliga natuke sõita.
Palatis olime päris pikalt ainult meie kaks (kokku oli 5 voodit). Kohe toodi Ollile ka jäätis (sai valida kahe vahel), väike kohupiim, vett ja väike jogurt. Ja KOHE kui O. oli jäätise lõpetanud, oli ta tema ise. Muidugi füüsiliselt veidi nõrgem, aga olemine oli küll tal täitsa hea. Vaatas multikaid või mängisime Uno kaarte (niiii hea, et need ikka kaasa võtsin, muidu oleks tal küll igav olnud).
Ja kuna ta taastus päris kiiresti, seda rohkem tahtsin KOHE koju saada. Ja muidugi tema ka, sest ta ise ka korrutas, et kõik on tal nüüd korras ja hea olla. Mingil hetkel täitusid ka teised voodikohad ning sagimist läks rohkemaks. Varsti lubati meil ka mängutuppa tagasi minna.
Lõpuks umbes 12:30 lubati meil koju minna. Õde rääkis mulle kõik vajaliku ära, pöördus siis Olli poole, et kas temal on küsimusi.
Seejärel sõidutas sõbranna meid tagasi koju. Koduteel tegi Oll väikese power napi ning on praeguseni üleval olnud ja jäätist söönud. Milline õnn, et emme sunnib jäätist sööma! Aga tegelikult sundima ei pea :D
PS! Küllaltki emotsiooni pealt kirjutatud postitus, lisaks mulle tundub, et oleksin nagu 24h üleval olnud... seega homme on aeg õigekirja kontrollida ja nüüd vist pikutama :D
PPS! Nutiajastu emmeke nagu ma olen, tundsin huvi juba eelnevalt sõbranna jutu järgi, et mis moodi telefoniga lood on. Kuhu võib ja kuhu mitte? Ehket kui mõnel on see tee ees seismas ja mõtlete, et tahaks lapse opi aeg telefoniga rääkida närvide rahustamiseks, siis parem seda mitte teha ja esialgu telefon siiski lukustatud kappi jätta (millele on ligipääs sul kogu aeg olemas). Nimelt operatsiooni osakonda ei tohi telefoniga minna (see asub hoopis teisel korrusel tavapalatist) ning kuskile mujalse seda seal ka jätta pole kui on aeg laps üles äratada. Äärmisel juhul siis minna 10-15 minutiks tõesti tagasi alla, rääkida seal ära ja siis loota, et oled õigel ajal üleval ootamas kui jälle lapse juurde kutsutakse. Aga ma räägin siin ka vaid Tartu Kõrvakliiniku kogemusest. FIY opisaalist kõrvalpalatis kus oli taastumine, olid kõik õed telefonides :D Niiet ma ei tea :D :D
Tehtud! Tublid! :) Siiras ja emotsionaalne postitus tõesti, väga põnev oli lugeda. Ma oleks 100% tönnima hakanud seal opisaalis. :D
Mul on hea meel :) Tead, kuni õhtu enne olin ka kindel, et nutan seal... sest ma arvasin, et Oll kindlasti hirmul (mida ta ka oli) ja nutab. Kuid ta ei näidanud ju miskit välja ning kus siis minagi sain seal nutma hakata kui tema ei nuta :D
Hea siis, et ma ei teadnud, et op 15 min kestab, oleks vist paanikasse sattunud :P Jako oli opil 50 minutit, tal ei tahtnud veri hästi hüübida.
Nagu olen aru saanud, siis keskmiselt peaks jah ca 20 minutit kestma. Kuigi ma olin valmis pikemaks ajaks, sest arstide jutu järgi olid tal need "väga suured". Aga kui epikriisi lugesin, siis olid täitaa keskmised olnud.
Olen nii mitmel korral seda postitust alustanud, aga ei ole suutnud välja mõelda, mis moodi seda kõike öelda. Öelda nii, et see kõik jääks mulle mälestuseks ning kogemuseks. Öelda nii, et see ei tekitaks mingit suurt haletsust. Öelda nii, et ma ise ei tunneks nagu räägiksin mingist "tavalisest asjast, mis juhtub nii paljudega, seega see on tavaline... seega mis sellest üldse rääkida". Öelda nii, et kellelgi teisel sarnases olukorras, oleks sellest kasu. Ja öelda nii, et ma saaksin hakata tervendama seda tühja kohta enda hinges ning edasi liikuda.
Mitte väga kaua aega tagasi katkes mul esimest korda elus rasedus ja ma ei ole kindel, et oskan selle kõigega üksinda toime tulla. Üksinda on ka tegelikult vale öelda, sest ma ei ole üksinda... aga osa minust tunneb kohe kindlasti nii - üksi, abitu, teadmatuses, segaduses, vihane, pettunud, väga-väga kurb. Ning täpselt selle pärast ma selle kõik emotsioonide ajel kirja panen, sest tean, et need tunded mu sees on normaalsed. On okei end täpselt nii tunda, kuidas ma tunnen.
Kõige raskem ongi ilmselt aru saada, et miks ometi see kõik pidi juhtuma?! Laps, kes oli nii oodatud ja tahetud... aga ometi oli mingi takistus. Ja kõige raskem ongi see, et kedagi ei saa süüdistada, ometi nii väga tahaks. Mõte sellest, et "lihtsalt juhtus nii, sest paljudel juhtub", on isegi hirmutav. Miks meiega? Miks nüüd? Miks, miks, miks, miks, miks?
Ometi näris mind miski juba väga varajases raseduse staadiumis. Iga rasedus on muidugi erinev eelmisest, aga see tundus juba varakult väga teist moodi mu esimesest. Mul käis sisimas pidev võitlus sellega, et mis mu sisetunne ütles ja mis ma reaalselt tahtsin mõelda. Kohati ei suutunud ma enda õnne ära uskuda ja kordasin seda endale, et palun usu, sest see on siin. Teine osa minust aga tundis, et see on vaid hetkeline. Ja seda on ausalt öeldes raske tunnistada. Ma ei arva mitte ühegi ihukarvaga, et "mõtlesin enda hirmud tõeseks", vaid pigem, et tundsin seda kõike ette. See on ka asi, mis tekitab minus tohutuid süümepiinu, sest ma ootasin seda last nii väga. Juba mitu aastat. Ning juba algusest peale tunda seda kõike, see lihtsalt murrab mu südame.
Sama moodi südantlõhestav on teada saada, et suurem osa su enda sõbrannadest on sama asja kogenud, kui mitte isegi hullemaid variante. See ei ole asi, mida tahaksid paljudega jagada, sest see teeb sind haavatavaks. See on nii isiklik. Ning mõistan täielikult neid, kes on otsustanud selle teadmise vaid enda ja kaaslase vahele jätta. Saan aru nendest, kes ei taha enne esimest trimestrit üldse kellelegi sõnagi poetada, et ootavad last. Ja siis on minusugused, kes tahavad leida nii palju infot ja isiklikke kogemusi, kes on sama läbi elanud. Lugeda, kuidas nemad sellega toime tulid, kaua aega võttis, et mitte enam hirmus elada ja kuidas läks elu edasi. Seega tundus vajalik, et ma ka enda kogemuse kirja panen täpselt nii nagu see oli.
Mul püsis lootus vist päris viimase hetkeni, et kõik ei ole nii nagu sisimas tundsin. Esmalt hakkas mul õrnalt määrima, aga kuna varasemalt on meelde jäänud, et veidikene nii vara võibki määrida, siis on see normaalne. Vähemalt selline normaalne, mida ma suutsin aktsepteerida. Tund hiljem muutus see määrimine tumedamaks ja tugevamaks.
Esimese asjana läksin A. juurde, et küsida, mida ma tegema pean nüüd. Mõistus oli justkui kadunud. Lõpuks otsustasin helistada ämmaemanda nõuandeliinile ja rääkida, kuidas asjad on. Arst teiselpool toru oli väga mõistev, rahustas mu maha ja soovitas esialgu rahulikult võtta ja vaadata, kuidas asjad edasi lähevad. Rääkis põhjalikult, mis seda veritsemist võis põhjustada ning rõhutas, et kui ikkagi palju rohkem hakkab verd tulema, pöörduksin valvearsti juurde.
Iga kord vetsus käies muutus mu sees hirm aina suuremaks. Verd ei olnud ikka veel nii palju, et ma oleks Tartusse jooksma hakanud. Hakkasin O.d magama panema ning kirjutasin mõnele sõbrannale. Üks pakkus kohe ka välja, et sõidame Tartusse kontrolli. Tagantjärele ma ei tea miks ma nii väga tahtsin vältida EMOsse minemist, justkui eitades seda, mis juhtuma hakkas. Lõpuks jäi O. magama ning otsustasin siiski kontrollis käia (kui keegi nüüd tunneb huvi, et aga miks A. ei võinud Olli magama panna, et ma läheks EMOsse, siis ma ei tahtnud, et O. üldse sellest midagi teaks ning tema uinumine oli minutite küsimus).
Ütlen siinkohal ära, et Tartu EMOs käik oli selles jubedas olukorras siiski väga meeldiv kogemus. Personal oli suurepärane ning mind koheldi kui inimest ja näis, et minu jaoks oli reaalselt inimestel ka aega (erinevalt kunagi pimesoolega Tallinnas EMOsse pöördudes - kohutav kogemus!!!).
Esmalt kutsus õde mind enda juurde, kuulas mind ära, mõõtis vererõhku ja temperatuuri. Andis No Spad mu valude vastu ning palus oodata, sest võtab naistearstiga ühendust. Juba sinna jõudes hakkas mul üks pidev pissil käimine pihta. Siiani ei tea kas see oli siis nüüd reaalselt katkemisest tingitud või mu närviline põis muutuski veel närvilisemaks. Ja kuna ma ei tea, siis sellepärast lisan ka selle siia sisse.
Seejärel kutsus õde mind tagasi ja ütles, et enne kui naistearsti juurde saan, oleks vaja võtta vere- ja uriiniproov (tore, JUST käisin vetsus), oodata nende tulemusi ja siis ultrahelisse. Andsin lõpuks proovid ära ja siis hakkas see pikem ootamine. Kui need esimesed kaks õe juures käimist võtsid aega oma 40 minutit, siis nüüd ootasime tulemusi ilmselt üle tunni aja. Sõbranna oli kindlasti rohkem minust hirmul, sest olin suutnud end kuidagi täiesti tuimaks teha... ma ei arvanud, et röökides nutmine mind ja teisi kuidagi aidanud oleks.
Umbes pool tundi enne seda kui naistearst mu enda juurde kutsus, tundsin vetsus käies, et midagi tuli välja. Ma ei oska seda absoluutselt kuidagi teisiti kirjeldada. Midagi tuli välja ja ma teadsin väga hästi mis just toimus. Ütlesin ka sõbrannale ning osa minust oleks tahtnud lihtsalt minema jalutada ja koju kiirelt saada.
Oleks võinud arvata, et mul oli selleks hetkeks lootus kadunud. Tegelikult mitte. Arst viis mu kolmandale korrusele naistearsti kabinetti ja rääkis minuga kõigepealt. Ootasin, et ta ütleks, et ma ei ole enam rase, sest tal olid ju tulemused käes... selle asemel hakkas ta arvutama mu nädalaid ja mis mu hcg tase oli - täiesti rase ja vastas oletatavatele nädalatele. Lootus tärkas jälle.
Esmalt vaatas ta peegliga, et verd ei ole üldse palju. Lootus jälle. Seejärel hakkas ta UHga vaatama. Natuke liiga kaua vaatas mu jaoks ning hirm tuli jälle nahka. Siis ta aga ütles, et kutsub vanemarsti, sest ta ei ole 100% kindel endas ning sellises olukorras ei taha keegi kõhklema milleski jääda. Taaskord tärkas minus lootus. Kui ta kabinetist välja läks, hakkasin ma lihtsalt metsikult värisema. Nagu oleks nii-nii külm olnud.
Arst aga ei näinud midagi. Lootemuna polnud ja see tekitas temas segadust, sest hcg ju näitas üht ning hetkeks hakati kahtlustama hoopis emakavälist rasedust. Siis aga ütlesin, et arst oli nädal aega tagasi mind UHga kontrollinud, aga rasedus oli veel liiga väike ja pidin nädal hiljem uuesti minema (see kõik toimus 3 päeva enne kordusvisiiti). Lisasin veel, et tundsin umbes 40 minutit tagasi, et midagi tuli mu seest välja.
Kõige hullem olid need 15 minutit pärast kontrolli. Olin kõik enda asjad alla sõbranna juurde jätnud, sest ma poleks enam arvanud, et veeeeel ootama pean kuniks nad pabereid täidavad ja asju kontrollivad. Mida ma muidugi ette ei heida, sest tõesti tehti kõike väga korralikult ja teisiti ei tahakski. Kuid pärast seda kui sa saad 100% kinnitust, et rasedus on katkenud, on viimane asi mida sa tahad, üksinda tühjas koridoris istumine.
Mõned päevad hiljem kinnitas minu enda arst, et tõesti on rasedus katkenud ning mu keha on sellega ise toime tulnud. Mis tõesti oli selles jubedas olukorras ainukene hea asi. Keha sai sellega ise hakkama. Selle eest olen ma lõpmata tänulik. Ja kuigi keha paraneb kiirelt, siis hing mitte nii väga. See on mul täiesti katki, tuhandeks killuks ning momendil ei kujuta ma üldse enam ette, millal ma peaks tegelikult ka terveks saama.
Päris nii ka ei ole, et istun masenduses ja vihkan maailma. Ma võtan seda kõike väga kaine mõistusega ning proovin mõelda, miks nii oli kõige parem. Sest tõesti - parem nüüd kui hiljem... see on ka ainus "parem" selles loos. See oli vajalik õppetund nii minule kui sellele lapsele, millest ma ehk kunagi saan täpsemalt aru. Hetkel on seda veel natuke raske mõista ja ärge arvakegi mitte, et ma kavatsen sellega üksinda toime tulla. Ei, tean, et olen piisavalt tugev, et selle kõigega toime tulla ning abi otsida ja ma ka tean kus seda saan, lihtsalt kõik omal ajal.
Ma ei süüdista ennast, et seda hirmu raseduse ajal tundsin, aga sellest hoolimata pean endale andestama. Osa minust tunneb nagu ma poleks hakkama saanud ja hirm, et kas üldse kunagi veel hakkama saan, on väga värske... aga see kõik ongi veel väga värske.
Sellises olukorras ei oska ka inimesele tegelikult midagi öelda. Kui mu enda sõbrannad on mulle rääkinud, et neil on rasedus katkenud, ei osanud ma ka siis midagi öelda ja kui päris aus olla, ei oskaks ka nüüd. Tollel ajal ma ei olnud seda ise kogenud ja tundus nagu arusaadav, et ei oska samastuda. Proovid lihtsalt mitte midagi lolli öelda (loll on näiteks öelda seda, et "see ei olnud tegelikult veel päris laps"... igaks juhuks, et keegi siin kommenteerima ei hakkaks sellist asja, jätame meditsiinilised terminid hetkel välja, et mis hetkest on loode laps jne). Kui ma nüüd mõtlen enda sõbrannade lugude peale tagasi, olles kogenud midagi sarnast, oleks mu reaktsioon sama - proovi lihtsalt mitte midagi lolli öelda.
Me kõik ilmselt teame, et selline asi on nii tavaline ja paratamatult juhtub paljudega. Ilmselt palju rohkematega kui me arvata oskame. Ning ilmselt igaüks meist on sellega kas otseselt või kaudselt kokku puutunud. Osa minust tõesti arvas, et sellist asja ju ometi ei saa juhtuda... see tundub siiani uskumatu, aga ometi see juhtus. Ometi sai see üheks osaks meie elust.
Ma ei tea kas see postitus konkreetselt kedagi aitab, tõesti tahaksin loota. Samas ei ole mu enda seis kuidagi kiita, ei ühestki otsast inspireeriv ega innustav, sest see alles juhtus. Hetkel alles aktsepteerin seda, et ma ei saa sellel aastal teist korda emaks. Aktsepteerin, et elul on minuga teised plaanid. Aktsepteerin, et see kõik juhtus hoolimata sellest, kuidas ma end tundsin, mida ma kartsin või kuidas lootsin. See lihtsalt juhtus. Vähemalt ma proovin endale öelda ja aktsepteerida, et see lihtsalt juhtus.
Mu rasedus katkes 7.nädalal, mul ka keha sai ise sellega hakkama. Ma ei põdenud üldse kaua, mõtlesin "ju siis ei olnud õige aeg", "mis si***ti, see uuesti" jne. Need laused lohutasid mind. Kõige rohkem olen aga ahastuses sellest, et pärast katkemist pole õnnestunud rasedaks jääda. Esimene rasedus tuli kiiresti, see teine ka, mis katkes, aga nüüd oleme 4 kuud üritanud. Mõnele suht lühike aeg, aga ma ise olen küll väga kurb olnud kui päevad jälle hakkavad.
Jah kui nii võtta, siis tegelikult on 4 kuud nii lühike aeg, võrreldes sellega kaua mõndadel läheb. Aga ju siis sama moodi keha lihtsalt vajab taastumiseks rohkem aega, ma tahaks vähemalt arvata.
Uskumatult kurb postitus ja teema aga väga hästi kirja pandud. Nii hästi, et aru saavad ka need, kes seda ise kogenud pole ning aru ei saa miks see nii haiget teeb. Ma oskan sulle öelda ainult seda, et aeg aitab. Jaa, armi hingest see ära ei kaota ning see väike hing (olgugi, et ainult loode, teie kahe jaoks ju ikkagi laps), jääb sinuga alatiseks. Ta on alati su teine laps. Isegi kui O veel mõne õe-venna saab, siis ka tema jääb alati üheks neist. Ja selle üle kurvastada ning katki olla, on täiesti arusaadav ja mõistetav. Ma ei soovi kiiret paranemist, sest sellest ei pea kiirelt üle saama, vaid head paranemist, sest see on ainult hea, kui sa paraned ja temast saab teie vikerkaarebeebi. Ja tõesti suur aitäh sulle. See teema on väga sage, kuid ikka veel tabu ja suuresti saladus.
Ega päris lõplikult vist ei saagi aru enne kui ise ei koge, mida ei soovi küll kellelegi :/ Aitäh sulle soojade sõnade eest. Kiiret mul tõesti ei ole sellega, kuigi usun, et tema hing tuleb meile ikkagi tagasi uue beebina kunagi :)
Kahjuks jah, mu ämmaemand isegi ütles, et tema kogemus on näidanud, et pea iga teine on seda kogenud. Nii kurb jah see, et nii paljud naised peavad midagi nii kohutavat üle elama.
Mul on olnud nii raseduse peetumine, kui ka katkemine. Nende vahel oli 4 kuud. Kaks korda järjest ja lühikese aja jooksul midagi sellist üle elada oli kohutav. Veidi aitas, et mul oli 1.5 aastane poeg, kelle eest hoolitseda, aga samas võib olla tegi see ka leinamisprotsessi pikemaks.. katkemine mõjus mulle isegi raskemini, see tuli nii äkki, ma olin nii veendunud, et see kord läheb kõik hästi (peetumist mul hakati varem kahtlustama, kuna loode oli kalendri arvutusest 2 nädalat väiksem. Kolm nädalat ma ootasin uut ultraheli). Peale katkemist veel tükk aega öösiti nutsin patja ja üritasin endas vastuseid leida.
Aga u aasta peale katkemist ma jäin lõpuks uuesti rasedaks. Algus oli küll keeruline, kuna tekkis hematoom ja oli katkemisoht, olin nö puhkerežiimil, et vältida pingutust, aga läks õnneks. Aga ma nii kartsin. Hirmuga käisin vetsus, ühe korra ka käisin emos. Nüüd mul on nüüd armas 10-kuune tütar.
Muide me kohtusime juhuslikult u aasta tagasi, Tallinnas bussipeatuses, mul oli suur kõht ees ja tulin rääkima :)
Ma ei kujuta ettegi mis siis veel oleks, kui selline asi juhtub esimest last oodates/planeerides. Mul on nii hea ja tegelikult ka natuke kindlam olla, et mul on Oll juba olemas. Kindlus, et küll me lõpuks ikka oma beebikese ka saame.
Muide enne oma viimast rasedust läksin ka uuesti õppima ja mõned kuud hiljem jäingi rasedaks. Aitas rahulikult võtta, muidu olin enne ikka väga endas kinni, et miks rasedaks ei jää.
Ma küll mõtlen juba ette, et aga nüüd on mõte juba seal, et jessand rasedana ülikoolis olla - JÄLLLE VÕI?! Olliga ju olin viimasel ülikooliaastal rase ning lõputööd läksin kaitsma kui ta oli juba paar kuud vana :D Oli see alles trall ja nüüd mõtlen, et kahe lapse kõrvalt ülikool jälle lõpetada, tundub hullumeelne. Kuigi eks ole teisigi, kes nii teevad. Ja alati saab ka akadeemilise võtta ja natuke venitada kuigi omast kogemusest on parem suuremad asjad ära teha kuniks veel kõige väiksem on väga väike. Oeh... enne võiks ülikooli sisse saada, siis rasedaks jääda ja siis alles vaadata mis edasi teha :D
Ma ise ka selle läbi elanud. Kohutav. Mul oli esimene laps. Köik oli enne arsti juurte jöudmist.. Ca nädal enne arsti. Enda oletuste järgi olin selleks ajaks 2kuud rase. . mdea kas köik oli selle süü et eelmisel päeval liiga rasket asja töstsin või ei.. Aga ca kell 5hommikul tundsin jalge vahel verd,läksin wcsse,muidugi raskustega sest mul oli nii nörk olla. Tagasi tulles istusin 2 korda , löpuks läks pilt silme eest ja plaksti ma pörandal olingi. Aga ime kähku tulin teadvusele ja koperdasin enda tuppa et side vötta ja alla panna.. Panin sideme alla ,töusin püsti ja tundin kuidas klomp püksi kukkus. Oh seda nuttu kurbust kogu päev,aga suutsin samal päeval küünte hoolduses ära käia. Oli see laps upsina tulnud aga siiski ootasin teda. Nüüd vahel siiani mötlen et oleks üks 2 aastane kes mul ringi siblib,kriibib hinge ilmselt elu löpuni sest see on osake naisest. Nüüd on mul 8kuune suslik kodus ja olen ääretult õnnelik ema. Kui see kõik nii minema pidi siis pidi.. 😐
Ma nüüd kordangi endale pidevalt, et kunagi kui meil see beebi lõpuks sünnib, siis ei kujuta temata elu ettegi ja ju pidigi eksole nii minema. Aga sama palju mõtlen ka sellele, et oleks see beebi sündinud, ei kujutaks ju temata ka elu ette :(
Minu valu põhjus on see, et ma ei jäägi rasedaks. Kõikvõimalikud uuringud on tehtud ja kõik on näiliselt ok, aga lihtsalt ei jää. Ei tea, miks. Juba mitu aastat nii väga ootame ja loodame. Minu olukord on samuti “nii tavaline asi, mis paljudel juhtub” ja kuigi ma sellest hea meelega ei räägi, siis mõned sõbrannad ikka teavad ja mõni on öelnud, et on sama asja läbi elanud. Ma ei tahagi sellest eriti rääkida, sest ma ei taha kuulda nõuandeid, et “lihtsalt võtke chillilt ja küll laps tuleb” või “ära mõtle sellele”. Samas, kui mõtlen, et mida ma siis tahaks, et teised ütleks, siis… ei teagi. Sest selles olukorras ei tee mitte miski olemist paremaks. Kui on palju tegevust (palju tööd, trenn, sõpradega ettevõtmised), siis ei mõtle sellele nii palju, aga kui jälle meelde tuleb, siis on reaalselt tunne, nagu terve maailma raskus vajub õlgadele, tohutu kurbus tuleb peale ja tahaks lihtsalt karjuda “MIKS?!”
Ma ei oska samuti sulle lohutuseks midagi öelda, sest tean, et selles olukorras ei lohuta miski. Saadan sulle häid mõtteid ja kui tahaksid pikemalt rääkida, siis võin sulle oma nimega läbi fb kirjutada. Pai! :)
Ei pea siit kommentaarist midagi välja lugema, kuid räägin, kuidas minul oli. 7 a püüdsime, olin lõpuks veendunud, et minu niigi 50% võrra vähenenud võimalus rasestuda oli kahanenud nullini ning, et ma ei saa mitte kunagi emaks. Täiesti hullud enesesüüdistused olid. Pinged ajasid meid lõpuks lahku ka. Kui minu ellu tuli uus inimene, olin kaks kuud hiljem ootamatult rase. Hetkel terve ja tugeva neljase poja ema. Vot selline kogemus elust.
Isssand ma vaid suuda ette kujutada kui vastik see tunne veel võib olla, et kõik analüüsid on korras ja mitte midagi nagu ei peaks viga olema ja siis lihtsalt ei jää rasedaks. Mida kõike peavad inimesed läbi elama :/
On küll keeruline, aga ma pole siiski lasknud sel olukorral mind defineerida ja ei kaota lootust, et kõik läheb siiski hästi. Läheb ka teil!
Tõesti kurb. Kuigi ma ise pole seda kogenud, on minu jaoks kõige kummastavam, kui öeldakse, et ju siis pidi nii minema. Ei pidanud, temast pidi saama väike armas beebi ja seejärel tubli ja terve väikelaps, aga ei saanud. Ja seda traagikat ei tohiks kuidagi pisendada.
Tead, mina olen üks nendest kes kordab ka endale nüüd, et ju siis pidi nii minema. See ei tee aga kuidagi seda traagikat väiksemaks, sest asi selles ongi, et muud moodi lihtsalt ei saa seda asja põhjendada :( Ja kõige rohkem tahakski sellises olukorras teada MIKS. Ja ainus mis sellele vastust annab ongi see, et ju siis pidi nii.
Olen selle ise läbi elanud ja minul aitas asjaga toime tulla mõte, et ilmselt oli midagi valesti, et katkes. Kuidagi ma leidsin sellest mõttest tol hetkel natuke lohutust, et see päästis mind hilisemast veelgi suuremast hingevalust... Kuid too hetk, kui istusin kodus ja vaheldumisi nutsin ja tegin rasedusteste ning triibud läksid kord-korralt aina õrnemaka ja heledamaks, kuni kadusid hoopis...võin julgelt õelad, et üks raskemaid hetki mu elus. Loodan, et leiad oma lohutuse ning saad eluga edasi minna!
Nagu ka mu arst ütles, siis enamus juhtudel toimubki looduse enda valik ehket oli kromosoomides miskit viga ning katkes. Ning tõesti nagu isegi kirjutasin, siis parem varem kui hiljem. Olli kandes olid ka mingid riskid, mille pärast pidin veel 17. nädalal hirmu tundma selle ees, et kas pean raseduse tõesti katkestama. Tagantjärele mõeldes oli see vist isegi palju-palju hullem kui see mis nüüd :/
Kolmas rasedus katkes üle aasta tagasi. Minu jaoks tegi lihtsamaks asja see, et käisin just arstil kes nägi et rasedus peetunud (kaheksandal nädalal oli 5 nädalase suurus). Arst oskas väga hästi mind ette valmistada mis juhtuma hakkab ja samal õhtul hakkas ka verejooks. Õnneks sai keha sellega hästi hakkama ja ei vajanud sekkumist. Ma õnneks seda hinge väga ei võtnud, kuna peetumisega ei olegi midagi teha. Praegu olen uuesti rase ning lähima paari nädala jooksul peaksin ka sünnitama.
Ma käisin veidi vähem kui nädal enne katkemist UHs (pidin nagunii naistearstile minema ja seega ta kontrolliski kuidas rasedusega on) kus rasedus ei vastanud päevadele, aga rahustas, et vabalt võib olla asi lihtsalt tsüklihäires ning rasestusin hiljem ja nädala pärast uus kontroll. Samas aga rõhutas, et kui peaks ikkagi verd hakkama tulema, pöörduksin emosse. No ja 2 päeva enne kontrolli hakkaski see kõik pihta :/
Mul katkes kaks aastat tagasi kaks rasedust järjest. Esimene 14.nädalal ja teine 6.nädalal. Olid planeeritud rasedused, väga oodatud, aga ei elanud seda väga üle, kuna ju sel oli mingi põhjus. Vb kui oleksin haiglas mingi protseduuri pidanud läbima, oleks raskem olnud. Õnneks sai keha hakkama.
Mulle meeldib mõelda, et see hing sai tema kehas lõpuks meie juurde tulla. Eelmised kehad polnud eluks väljaspool emaüsa kõlbulikud. Me ei kaotanud kedagi, pidime lihtsalt teda pikemalt ootama (L)
Just, ma mõtlengi täpselt seda sama! Et ta tuleb meie juurde jälle tagasi, lihtsalt läheb natukene aega :)
Mina sain veidi rohkem kui 1,5 aastat tagasi üllatustriibud, pidi kevadebeebi tulema. 10. nädalal ennast arvele võtma minnes selgus, et rasedus on 3 nädalat tagasi peetunud. Valisin tabletiabordi ja õnneks puhastus kõik juba pärast esimest tabletti, planeeritud käik haiglasse teise tableti järele jäigi ära. Puhastus algas kahjuks töö juures, ma pole vist kunagi nii palju verd näinud. Õnneks sain töö juurest diskreetselt minema ja käisin EMOs kontrollis, et kõik oleks väljas.
Esimene õhtu pärast teadasaamist ma nutsin palju. Õnneks oli suureks toeks vanem laps, kes oli sel ajal 2-aastane. Vaatasin teda ja olin tema üle tänulik.
Kusjuures terve selle raseduse aeg oli tunne, et midagi on valesti. Mis täpselt, ma ei teadnud, aga kogu aeg oli halb sisetunne.
Praegu sellele mõeldes ei ole erilist emotsiooni - juhtus, mis juhtuma pidi. Ei saanud kevadebeebit, vaid meie teine laps sündis hoopis 3 kuud hiljem suve lõpus. Olen õnnelik, et nii läks - muidu ei oleks meil seda 7-kuust rõõmupalli.
Oeh, oleks siis vaid, et järgmisel korral läheks kõik kenasti ja beebike sünniks tugeva ja tervena. Sellised lood jälle annavad palju jõudu ja lootust juurde ning olen väga tänulik, et seda ka minuga jagasid :)
Mul katkes varajane rasedus novembris, paar päeva enne isadepäeva kus plaanisin meest uudisega üllatada. Tundsin kohe alguses, et rasedus on kahtlane, väga halb oli olla juba enne testi tegemist. Õhtul hakkas määrima ja hommikul pesemas käies kukkus ära, mees oli tööreisil ja pidin kõik üksi üle elama. Siiamaani tuleb pisar silma kui seda meenutan. Küsimused, süüdistused see valu ja viha....
Veebruari algul sain aga üllatustriibud, nüüdseks on rasedust 16 nädalat kuid hirm püsib. Mõustus on alles novembris kinni ja nii raske on.
Kuna mul alles nii vähe aega möödas sellest kõigest, siis hetkel ilmselt liigagi normaalne, et uus rasedus mind hirmutab. Hetkel tundub justkui ilmvõimatu uuesti rahlikult rasedust nautida ja seega ei plaani ma kindlasti ka lähitulevikus uuesti rasestuda. See muidugi hetkel mõeldes. Keskendun sisseastumiskatsetele ja vaatan kuidas ülikoologa läheb. Sean selle enda jaoks prioriteediks. Aitäh, et enda kogemust jagasid :)
Ei oskagi tõesti midagi öelda. Virtuaalsed kallistused saadan teele. Ise ei ole sellist kogemust olnud aga mul on hea meel, et teised on suutnud enda keerulist kogemust ka jagada, mis vähemalt annab märku, et sa ei ole üksi.
Minul katkes rasedus 9. nädalal, see oli kolmas rasedus. Soovisime seda last väga aga kui rasedaks jäin siis tundsin äkki et ei olegi nagu selleks valmis ja ütlesin veel selle veel kõvasti välja mehel. Ma ei tea miks mul sellised emotsioonid olid. Ma mõtlesin selliseid mõtteid, et mis nüüd saab ja nüüd ei saa varsti enam oma riideid kanda st. täiesti jaburaid mõtteid aga olingi siis pigem negatiivne. Too päev tundsin lõunalt tulles, et muutusin hetkega kurvaks, midagi oli teisiti.. hiljem siis selguski, et sellel hetkel mu rasedus katkes. Hakkas määrimine, erakliinikust ei öeldud mulle veel otsesõnu. Järgmisel päeval oli juba verejooks, emo-s selgus tõde. Minu keha ei saanud sellega ise hakkama, paar tundi hiljem tehti mulle puhastus. See kurbus oli meeletu. Nutsin alguses palju. Siis aga sain aru, et elus edasi minna ja mitte kurbusesse kinni jääda tuleb uuesti proovida. Aasta hiljem ootasime uuesti last. Olin muidugi väga närvis, aga üritasin endaga kontaktis olla. Lebasin kodus õhtuti alati natuke voodil ja üritasin mitte mõelda üle vaid tunda. Selle rasedusega läks kõik kenasti ja nüüd on meil lisaks kahele pojale nunnu tüdrukutirts. Ma pea iga päev mõtlen teda vaadates kui tänulik ma olen selle eest, et ta meil on ja kui hea, et julgesime uuesti proovida.
See lõpp oli mu jaoks nii oluline ja tähenduslik. Tõesti, et see julgus lõpuks leida ja kui tänulik siis olla, et see laps lõpuks olemas. Aitäh, et jagasid :)
|
OSCAR-2019
|
||
Nimed Joakim Helenius, Urmas Sõõrumaa, Hannes Tamjärv ja Jüri Mõis ei vaja Postimehe lugejatele tutvustamist. Kõigil neljal on huvi biogaasijaamade ehitamise vastu.
Seni on oma plaane vaka all hoidvast Heleniuse Trigon Capitalist märksa konkreetsemad kavad Sõõrumaa Baltic Biogasil ja Tamjärve ning Mõisaga seotud Nelja Energial. Nelja Energia ja Baltic Biogas küsivad praegu kumbki Euroopa Regionaalarengu Fondilt toetust kahe biogaasijaama ehituseks.
Ületuleval nädalal annab keskkonnainvesteeringute keskus teada, kas projektid kiideti heaks. Positiivne vastus tähendab, et tõenäoliselt on Eestis juba tuleval aastal neli uut biogaasijaama: Järvamaal Aravetel ja Oisus, Lääne-Virumaal Vinnis ning Tartumaal Ilmatsalus.
Need oleks esimesed suuremad sõnnikust ja lägast biogaasi tootmise jaamad Eestis, seni tegutseb sealägast biogaasi tootmise jaam vaid Saaremaal Jööris ning selle elektriline võimsus on vaid 0,4 megavatti.
Baltic Biogasi juhatuse liige Priit Mikelsaar ennustab, et nelja-viie aasta pärast võib Eestis olla viis biogaasijaama ja kümne aasta pärast juba kümmekond.
Biogaasijaama tööpõhimõte on iseenesest lihtne. Sõnnik ja läga veetakse suurtesse kinnistesse kääritamismahutitesse, kus eraldub 50–60-protsendilise metaanisisaldusega biogaas. Gaasi põletamise tulemusena koostootmisjaama generaatoris tekib elekter ja üle jääb veel terve hulk soojust, mida saab kasutada lähedal oleva asula kütmiseks.
Juhul kui tulevaste biogaasitootjate jutt paika peab, saavad biogaasijaama lähistel asuvate majade elanikud tulevikus oma sooja senisest odavamalt kätte.
Jaamadest endist ei eritu ei läga- ega sõnnikuhaisu, ja mis tähtsaim, pärast kääritamist allesjääv kraam sobib suurepäraselt põldude väetamiseks ega haise enam jubedalt nagu töötlemata sealäga. Haisvaim osa lägast ehk gaas põletatakse lihtsalt ära.
Mikelsaare sõnul on Euroopa juhtiv biogaasitootja Saksamaa, kus töötab 4000 sellist jaama. «Saksamaal makstakse aga biogaasist toodetud elektri eest kaks-kolm korda rohkem,» räägib ta.
Selleks et biogaasitootmine Eestis ära tasuks, tulebki Mikelsaare sõnul küsida Euroopa Liidult lisaks investeeringutoetust jaama ehituseks. Samuti ei ole tema sõnul praegu biogaasijaama ehitamisel mõtet, kui jaama lähistel puudub asula, mille majade kütteks kasutada elektri tootmisega kaasnevat soojusenergiat.
2007. aastal koos Eesti suurima sealihatootjaga Ekseko ja hiljem ka ühe Torma põllumajandusettevõtte juurde biogaasitootmist plaaninud Eesti Energia taastuvenergia ettevõtte juht Ando Leppiman on biogaasi tootmise suhtes praegu skeptiline.
«Üldiselt ei ole Torma ja Ekseko praegu aktiivselt arendatavad projektid,» lausus ta. «Üritame tegelda projektidega, mis on majanduslikult tasuvad, ja biogaasiprojektid seda praegu ei ole.»
Leppimani sõnul on Saksamaa näitel näha, et kolmandik biogaasijaamadest ei tööta tõhusalt. «Kui aga toome selle tehnoloogia üle Eesti suhteliselt külma kliimasse ja eeldame, et tekib piisavalt biogaasi, ei pruugi see päris nii olla,» lausus ta. Sestap eelistab Eesti Energia teha praegu koostööd Eesti Maaülikooliga, kus katsetatakse biogaasi tootmist kohalikus kliimas.
Eesti seni ainus ja puhtalt sealägal töötav biogaasijaam sai Saaremaal Valjala vallas Jööri külas valmis juba 2006. aastal, aga alles mullu suudeti see enam-vähem korralikult tööle panna.
Jaama omanik Raul Maripuu ei salga, et biogaas oli esialgu nii väävlirikas, et sõi generaatori klapid lihtsalt läbi. «Rahaliselt biogaasitootmine ennast praegu ära ei tasu, ehkki ots otsaga tuleme kokku,» lausus ta.
Samas tunnistab mees, et Jööri biogaasitootmisest ülejäävast soojusest suur osa on praegu kasutamata ja ettevõte jäi lõppkokkuvõttes ilma ka ehituseks antud investeerimistoetusest. Igal juhul hindab ta biogaasitootmist keskkonnasõbralikuks tegevuseks.
Eile Tallinnas Sõle tänava piirkonnas toimunud elektrikatkestuse tõttu kannatasid suuremal või vähemalt määral kümned tuhanded kliendid, kes kasutavad Zone.ee poolt pakutavaid veebilehtede majutusteenuseid.
OÜ Zone Media tegevjuht Riho Kurg selgitas, et eilne elektrikatkestus polnud tingitud Zone Media tegevusest või tegevusetusest.
«Meile teadaolevalt kadus kõrgepingerikke tõttu elekter Sõle tänava piirkonna alajaamadest, mis muu hulgas teenindavad Linxtelecomi poolt hallatavat serverikeskust, mida Zone omakorda kasutab. Zone oli üks paljudest selles olukorras kannatajatest ning loomulikult kannatasid läbi selle omakorda ka meie kliendid,» märkis Kurg.
«Täna võime öelda, et eilne elektrikatkestus puudutas suuremal või vähemal moel kõiki meie kliente. Samas sellised kriitilised teenused nagu e-post ja DNS on meil hajutatud üle mitme serverikeskuse, seega sisenevaid e-kirju näiteks klientidel kaduma ei läinud. Mõjutatud klientide arvu suurusjärk on mitmetes kümnetes tuhandetes.»
«Miks ei rakendunud elektrivarustuse tagavararežiim serverikeskuses, seda tuleb küsida Linxtelecomi käest. Meie ostame neilt elektrit tingimusel, et see on turvatud UPS'i ja generaatoriga. Kriitilise infrastruktuuri osas ostame elektrivarustust mitmest vooluallikast, kuid eile vedasid neist suuremal või vähemalt määral alt kõik peale ühe.»
|
OSCAR-2019
|
||
Ma olen alati öelnud, et minu jaoks pole paremat kingitust, kui seda on raamatud. Seda enam rõõmustas mind detsembri lõpus saadud kiri, millega sain võimaluse tutvuda uue e-raamatute äpiga Fabula. Okei, mind tegi isegi natuke rohkem õnnelikumaks see, et mu lugemishuvi ja raamatute kokkuvõtte-postitusi on märgatud :D
Et kõik ausalt ära rääkida, siis pean ütlema, et ma olen väga vanakooli lugeja. Mind pole kunagi igasugused e-lugerid ega äpid tõmmanud. Niii hea on ju raamatut käes hoida ja hiljem see riiulile asetada. Teate küll seda lauset “I like my money, where I see it- hanging in the closet”? Ma arvan, et ma võin lõpu ümber teha “-stocked in the bookshelf“.
Samas ei tahtnud ma kindlasti Fabula pakkumist käest lasta ning asendasin mõneks ajaks raamatud oma ustava Huaweiga. Ma olen päris üllatunud, kui mugav ja lihtne on kasutada lugemiseks telefoni! Ma miskipärast mõtlesin, et hakkab silmadele ja on halb lugeda väikeselt ekraanilt, et vaja on ikka suurt tahvelarvutit.. aga mitte midagi sellist pole.
Minu jaoks kõige suurem pluss ongi see, et mul on terve raamatukogu ühe pisikese vidina sees. Kooliga seoses pean pidevalt Tartu-Tallinn-Tartu vahet sõitma ning bussireisid sisustangi enamasti lugemisega. Kui aga mul on kaasas suur spordikott, täistopitud käekott ja läpakakott, siis paraku ei mahu kaasa rohkem kui üks õhuke raamat. Ja alati ei tea ette, kas on tuju just konkreetselt seda lugeda.
Sama lugu on tööle tulemisega. Ma ei viitsi olla kaamel ja vedada kolme raamatut kaasa, et lugeda seda, mille jaoks tuju tuleb. Vahel ei tulegi ja siis vean raamatud sama targalt koju tagasi. Teine päev jälle pole ühtki kaasa võtnud ja tuleb tuhin peale…
Lisaks kergele kaasaskandmisele on Fabulal muidki häid omadusi. Ma pole küll teisi äppe kasutanud, et ei tea nende kohta rääkida, aga mulle väga meeldib, et see konkreetne äpp avaneb alati sealt, kus raamatuga pooleli oled. Teeb järjehoidmise palju mugavamaks. Ka näeb ära selle, mitu protsenti raamatust läbi on. See pole küll midagi väga olulist, aga tore on teada ikka. Seadetest saab valida ka erinevate režiimide, teksti suuruse, tausta värvi ja muu sellise vahel. Mina seda kasutanud pole, sest vaikeseaded sobivad minu jaoks ideaalselt- font on paraja suurusega, et ei pea kissitama, aga mitte nii suur, et ekraanil oleks ainult kolm lauset.
Mulle väga meeldib lugeda õhtuti, enne magamaminekut, aga tavaliselt ei saanud ma seda teha nii kaua, kui oleksin soovinud. Öölamp hakkas tavaliselt juba poole tunniga Märdi und häirima ja nii ma raamatu ohates käest paningi. Telefonist lugedes ei ole valgus aga nii silmatorkav ja lai ning nüüd on meil win-win olukord: Märt saab magada, mina lugeda :D
Fabulast leiab raamatuid kuues keeles: inglise, vene, läti, soome, saksa ja muidugi eesti. Siinkohal jõuan ka esimese miinuse juurde. Kuna äpp on niivõrd uus, pole valik veel teab-mis lai. Samas on ingliskeeles esindatud paljud klassikud (Nietzsche, Jack London, Sir Walter Scott, Jane Austen, Virginia Woolf…), kelle teoseid olen alati lugeda tahtnud, aga pole raamatukogust laenutada jõudnud.
Eesti keeles saab lugeda muuhulgas näiteks Lars Kepleri põnevusromaane. Ma olen “Hüpnotisööriga” ühel pool, praegu on pooleli “Painajalik leping”. Muuseas, esimesega olin raamatukogus üle kahe kuu ootejärjekorras, kuni alla andsin ja loobusin. Üldse olen jaanuari algusest saadik Fabulaga kokku lugenud viis teost ja veel kaks on hetkel poolikud. Ma ei tea, aga mulle tundub, et telefonist lugemine läheb kordades kiiremini. Ilmselt seetõttu, et ma saan seda igal ajal teha.
Nagu kõik head asjad, pole ka see kaasaskantav raamatukogu päris tasuta. Enne, kui ma põhimõtteline e-raamatute vastane olin, olin ka kategooriliselt äppidele maksmise vastu. Nüüd, kui tean, et nende kasutamine on tõepoolest mugav, siis leian, et see summa on tõesti väga sümboolne. Eriti arvestades seda, et ühe kuu tasu eest saad rohkem raamatuid, kui päriselt ostes. Praegu on Fabulal ka väike kampaania, kus esimesed 100 liitujat saavad lugeda eriti hea hinnaga. Kolme kuu soodustellimused on küll juba täis (tavahind on sellel 23,97€), aga näiteks 1 kuu maksab 5,71 eurot (tavahind 7.99€) ning 6 kuud on hinnaga 25,71 eurot (tavahind 47,94€).
Ma ei ütlegi nüüd, et viskan oma ustavad raamatud nurka ning hakkan edaspidi ainult nina telefonis käima, sest mulle meeldib uute raamatute lõhn selleks liiga palju :D Aga Fabula on kindlasti üks soodne ja mugav alternatiiv erinevate teoste lugemiseks, eriti siis, kui vaja palju reisida. Vahva rebasepeaga äpi leiab App Store‘ist või Google Play poest :)
Olen nüüd viimasel ajal lugemisega jälle järjele saanud. Kel pole raamatute jaoks aega, siis minge kooli- kui kodutööd kuhjuvad, siis tuleb maailma kõige suurem tuhin hoopis mõni asjassepuutumatu raamat kätte võtta ja end lugema unustada! :D
Hiljuti sain läbi “Müürililleks olemise iseärasused” (Stephen Chbosky). Olen seda filmi ka näinud ning edaspidi üritan sellist viga vältida, et enne film-siis-raamat. Seda lihtsal põhjusel- mulle meeldib ise ette kujutada, millised on tegelased, nende hääletoon, kõnemaneer… kui olen aga juba filmi näinud, siis paratamatult “kujutan” ma ette just näitlejaid. Mu arust näiteks Emma Watson ei sobinud üldse sellesse rolli ja nii kehv oli lugeda, kui tema nägu pidevalt ette hüppas.
Sisu on üsna lihtne- on selline kohmetu ja natuke teistsugune noor kutt, kel pole eriti sõpru (ja üldse seltsielu). Ta hakkab läbi käima endast vanemate noortega ning seiklused võivad alata! See on üks väike pilguheit teismelise maailma, kus näeb suureks saamise ängistust, üksindust, südamevalu ja muid muresid. Lisame siia sekka kahtlased minevikusündmused, natuke düsfunktsionaalse perekonna ja peaks kokkuvõttes saama ühe hea teose, või mis?
Minu jaoks polnud see aga üldse nauditav lugemiselamus. Olgu, raamatus tuli noormehe “teistsugune olek” paremini välja, sõpruse tekkimine ja selle sügavus olid hästi välja kirjutatud ning tegelikult sisu kui sellist ju oli.. Ma täpselt ei oska öelda, mis, aga miski jäi mind nii häirima. Võib-olla see, et raamat algas jutuga, kuidas ta parim sõber oli enesetapu teinud ja see on tema jaoks raske. Ma eeldasingi, et sellest räägitakse rohkem, antakse edasi nö mahajääja tundeid.. aga oh ei. Sõbra enesetappu mainiti kõige kuivemal ja mitte-emotsionaalsemal viisil täpselt kaks korda.
Mulle meeldis, kuidas sisse oli toodud geiteema, et populaarne kutt oli omasooihar, varjas seda kõigi eest, aga täispeaga “julges” end vabaks lasta. Et siis kaine peaga teeselda, nagu ei mäletaks ta midagi. Kuigi see teema ise oli äärmiselt põnev, mõjus see siiski natuke ülepingutatuna.
Lugemisväärseks tegi minu jaoks aga just perekonnaliin. Kuigi ka seal tundus, et on kogu draamaga natuke liiale mindud, mõjus see siiski usutavalt ja… tõeliselt. Ma ei tea, kui palju te nüüd aru saate (ei taha spoilerdada), aga see minevikust pärit jube sündmus tädiga.. see oli raamatus kordades paremini välja toodud. Kuigi ka seal polnud põhimõtteliselt otse öeldud, mis värk oli ning kui tähele ei pannud, siis võis sellest lihtsalt üle libiseda, oli see väga mõjuv! Selline vihjamisi öeldud ja ridade vahele ära peidetud süžeepööre, mis pani lugeja kaasa mõtlema, et kas ma ikka sain õigesti aru, mida just lugesin?
Ühesõnaga, kogu selle haibi tõttu ootasin midagi enamat. Võib-olla oli asi selles, et olin filmi näinud ja see tõmbas lugemuselamuse alla, aga mingit jälge see teos mulle ei jätnud. Ma ei tea, kuidas teiega on, aga ma hindan raamatute headust just selle järgi, kui sügava mulje see pärast lugemist jätnud on. Et kas ma mõtlen loole ka siis, kui raamat läbi on ja elan endiselt tegelastele kaasa, või on mul suva. Praegu kaldun rohkem viimase variandi poole. Ma ei ütle, et see oleks halb teos, öökapi-raamatuks sobib see küll ja ilmselt teismelistele läheb rohkem peale, mulle isiklikult jäi see natuke lahjaks :)
Teise raamatuna toon välja “Ashfalli” (Mike Mullin), mis (sa kuradi-kurat) on taaskord esimene osa ja ma pean uudishimu rahuldamiseks ka järgmised läbi lugema. Kuigi tegu on üsna mahuka teosega, siis see on kirjutatud niivõrd kaasahaaravalt ja lihtsalt, et paari tunniga olin loo endasse neelanud.
See on katastroofipõnevik, mis jutustab ühest 16-aastasest noormehest, kes jääb üksinda nädalavahetuseks koju, kui vanemad koos väikese õega sugulastele külla sõidavad. Täiesti tühja koha pealt kukub ta majale peale miski suur asi, mis hävitab pool majast ning takkaotsa tekitab tulekahju. Poiss pääseb eluga ja hoolitsevad naabrid võtavad ta oma tiiva alla, kui järsku saabub põhimõtteline maailmalõpp.
Nimelt otsustas Yellowstone‘i supervulkaan aktiivseks muutuda ja purskama hakata, tuues endaga kaasa maavärina, kõrvulukustava mürina ning tonnide viisi tuhka! See, kuidas autor on kirjeldanud pärast purskamist tekkivat olukorda, on niii hirmutavalt reaalne. Kuidas kõik on kottpime, sest taevast langev tuhk varjutab valguse (ja moodustab igale poole meetrite paksuse kihi), kuidas nad peavad kõrvaklappe kandma, sest müra on liiga tugev… ja neil pole muud teha, kui ainult oodata, et see läbi saaks.
Veidi aja pärast otsustab Alex (see teismeline kutt) võtta ette ohtliku retke läbi apokalüptilise Ameerika, et jõuda oma vanemateni. Tee peal kohtab ta inimesi, kes oma lahkuses kutsuvad ta oma koju, söödavad-joodavad teda..aga on ka neid, kes tahavad ainult halba. Just see mulle teose juures meeldiski. Ma olen lugenud päris palju igasuguseid maailmalõpu-raamatuid, mis keskenduvad ellujäämisele, aga väga vähestes neist on pööratud tähelepanu ka sellele, milliseks muutuvad inimesed, kui nad sellisesse olukorda panna. Sõbralik naabrimees võib osutuda külmavereliseks mõrtsukaks, lahke naine kannibaliks, sõber vägistajaks (raamatus päris nii pole, aga noh, saate aru küll).
Seetõttu oligi põnev lugeda, milliste tüüpidega Alex oma teel kokku puutus. Kunagi ei teadnud, mis täpselt sõbraliku näo taga peitis. Ja muidugi oli huvitav ka see, kuidas ta erinevaid olukordi ja kitsaskohti lahendas, et ellu jääda. Lisaks meeldis mulle väga sõjaväe-vaatenurk/liin. Mina näiteks ka väga loodan, et mingi suurema juhtumi korral on just sõjavägi see, kes inimesi päästab, neid aitab ja noh.. ühiskonda koos hoiab. See teos annab hoopis teise vaatenurga ning kuigi see on julm ja mõistmatu, siis ometi saan sellest aru. Kui eesmärgiks on hoida inimesi lihtsalt elus, samal ajal ehitades üles uut ühiskonda, peab tegema raskeid ja kohati ebainimlikke otsuseid, ei saa iga indiviidi eest väljas olla. Selline käitumine viib aga kiirelt julmuse ja võimu ära kasutamiseni.
Poole tee peal liitub temaga üks neiu, kellega siis koos seigelda ning kelle teadmised päästavad nii mitmelgi korral Alexi elu. Noh, pärast seda, kui neiu koos oma emaga Alexi sõna otseses mõttes surmasuust tagasi toovad. Lõpp on minu arust lihtsalt naeruväärselt naljakas- kutt riskib korduvalt eluga, et jõuda onu pere (ja oma vanemate) juurde. Jõuab katsumuste kiuste kohale….ja avastab, et vanemad on hoopis teda otsima läinud. Ega midagi, pean järgmise osa ka käsile võtma :D
|
OSCAR-2019
|
||
Iga aasta tulevad jõulud ootamatult. Eriti salakavalalt jõuab kätte mõne jõulupeo õhtu - hiilides tasa-tasakesi. Enamasti avastad täiesti viimasel hetkel, et jälle midagi selga panna pole. Kas mitte eelmine aasta samamoodi ahastuses kapi ees ei seisnud? Kas mitte siis ei lubanud endale, et järgmine aasta õmblen varakult ette sobilikud rõivad ühele või teisele peole?
Sel aastal sain vähemalt ühe jõulupeo jaoks end hästi ette valmistada. Ma nimelt õmblesin kleidi väga mõnusast paksust žakaarkangast (inglise keeles täpsem nimetus knit jacquard), mille koostises kas viskoos või puuvill põhiline tegija. Igal juhul on see ihu vastas väga mõnus kanda. Kangas tuli minuga juba suvel Abakhanist kaasa ja ootas kannatlikult kapis oma aega. Algselt oli plaanis see hoopis jakiks õmmelda, kuid kleit on palju mõnusam.
Lõige on palju kiidetud Ottobre 5/2016 ajakirjast number 12 mudel. Pikkade käistega, sissevõttetega ja läbilõikega kleit. Mulle meeldis teistsugune õlaõmbluse variant ja lõikejoonis jättis üleüldse sümpaatse mulje.
Õlaõmblused tulevad kaarena ettepoole. Algul oli tükk tegu juhendist arusaamisega, kuid lõpuks klikkis midagi peas ikka ära :) Mann oli ka abiks.
Kiirustamise tõttu sai küll õlaõmblused kaks korda üle õmmeldud (töö vale järjekord ja eks juhendit loetakse ikka alles siis kui oma mõistus enam kuidagi üle ei käi), kuid õnneks kangamuster varjab "hullema" ära.
Üldjoontes olen oma kleidiga väga rahul. Kangas ja lõige istuvad hästi kokku, masin ei tõrkunud õmblemisel ja kleiti kanda oli ilus ja mugav. Nüüd aga võiks mõni talvine pidu veel tulla, kuhu selle kleidiga patseerima saaks minna. Vastasel juhul peab lastega kinno või teatrisse minema äkki ;)
Nüüd, kolmekuningapäeval, saab selle kleidiga lõpuks jõuludega seotud asjad ette näidatud. Järgmisena tuleks leida blogisse sobiv viis pikkade pidžaamade demonstreerimiseks. Mis te välja pakute?
Viimane Ottobre naiste lõigete number (5/2016) on mu üks suurematest lemmikutest. Praeguseks hetkeks olen sealt õmmelnud nelja erineva lõike järgi ja suur tahtmine on veel vähemalt kolme erinevat proovida. Tegin alguses ühe pidulikuma kleidi (mille pean veel Manni peal üles pildistama), siis dressika kangast kleidi, kahed tudupüksid ja ühed retuusid. Püksid on kõik pildistamata, kuid dressikangast kleidi saan täna ette näidata.
Mustriline kangas on tellitud FB Disainkangaste tellimise grupist, minu mäletamist mööda oli see selline üks ainuke meetrine jupp näidisena. Must dressikangas on tõenäoliselt Abakhanist. Mõlemad puuvillased natukese elastaaniga. Kui mustriline on mõnus pehme ja vastu ihu tõeliselt mõnus, siis must variant on pigem kare ja kange. Samas ei sega see kleidi kandmist ega näe kole välja. Mustrilist jäi natuke järgi, ma loodan sealt ühe pikkade käistega pluusi esiosa ka kätte saada.
Nagu öeldud, lõige on pärit Ottobre 5/2016 ajakirjast number 16 lõige. Õige suurusnumber oli puusast natuke liiga lai minu maitsele ja seega tõmbasin natuke kitsamaks. Järgmisel korral prooviks sama lõike järgi õmmelda õhukesest trikotaažist kleidi - meie suvel oleks täitsa mõnus taolise kleidiga ringi rännata. Taskud teeks vähe sügavamad ja ehk leiutaks lukud ka peale? :)
Eelmise aasta postituste arvu löömiseks pean ainult veel 15 asja ette näitama :D Kui raske see ikka olla saab! Aga enne tuleks umbes kümmekond asja valmis õmmelda. Mul on plaanide nimekiri varsti kahe meetri pikkune juba :) Lisaks tänase tormituule ja Arktilise ilmaga pole paremat paika kui õmblusmasina taga. Ruttangi nüüd jälle masina taha.
Eelmine aasta oli tõsiselt kasin käsitöö osas ja eriti kasin blogipostituste osas. Isegi kui miskit valmis sai õmmeldud, siis pildistamiseks ja näitamiseks enam kuidagi aega ja tahtmist polnud. Mitmeid kordi mõlkus peas ka blogi sulgemine või lihtsalt unustuste hõlma jätmine. Ometi miski toob mind siia tagasi. Ju siis on raske ilma jutustamata olla.
Jutustamisega seoses tekib alati küsimusi - kui palju kirjutada; millest kirjutada; kust jookseb piir, mida jätta oma teada, mida mitte. Kas on mõtet kirjutada kõiki nüansse, suurusnumbreid, igapäevaelu raskusi? Kas lugejal on huvi minu saavutuste vastu? Kuidas leida aega pildistamiseks ja vaikust, et enda mõtted kirja panna?
Niisiis. Ma võtan täna natuke aega, et vähemalt enda 2016 aasta kokku lüüa. Ma tahan taaselustada oma päeviku kirjutamise, nii käsitsi kalendermärkmikusse kui ka oma töödest ja tegemistest siia blogisse. Mulle nii meeldib vanu mälestusi lugeda ja pilte vaadata. Alati tuleb kergelt uhke tunne peale. Seega nüüd tuleb tuleviku nimel pingutada ;)
Nii. 2016 oli kõige väiksema postituste arvuga aasta. Masendavad 17 tükki neid ainult oligi. Mõttetöö nendes oli ka kasin. Tagasiside oli kasin. Tööd olid kasinad. Kes neid pluuse ikka jõuab kokku lugeda... Tahaks kohe vinguda ja halada. Aga!
Ma olen koguaeg olnud praktiline inimene. Ma tahan kanda enda õmmeldud praktilisi ja mugavaid riideid. Mulle meeldivad lihtsad ja sirgjoonelised lõiked. Selline on minu stiil ja ma tunnen end hästi sedasi toimetades. Õmblusmamsliga loovusest ja loomingulisest lähenemisest rääkides tõden alati, et minu loovus töötab kõige paremini ruudulisel paberil. Selle tõestuseks võib väga lihtsalt vaadata ruudulisi lapitekke, lihtsaid särke-pluuse ja igasugu keerudest ja kangapusledest puudutamata jäänud teisi rõivaid. Lemmikkangad on ühevärvilised või väheste värvidega mitte väga kirjud kangad. Maailmas peab minusuguseid "halle hiirekesi" ka olema, muidu ei paistaks värvilised inimesed üldse välja ;)
Eelmise lõigu kokkuvõtteks saab öelda - 18 särki (nii pikkade kui ka lühikeste käistega), kahed väga lihtsad trennipüksid, 2 ruudulist sirgjoonelist beebitekki, 2 kotti (millest viimane on hoolimata puudustest siiani kasutusel), hunnik kangaoste ja nipet-näpet õmmeldud kummalegi poisile. Ei miskit eriskummalist, tohutult loovat või ahhetama panevat. Selline ma olen ja sedasi ma olen endaga rahul ja õnnelik.
Minu 2016 aasta lemmiktöödeks on mu kaks lapitekki. Hoolimata õmblemiseks jaguva aja vähesusest, sain need siiski valmis. Ma olen tänulik soovijatele, et nad mind õigele rajale jälle juhatasid :)
Eelmise aasta lemmikloominguks loen aga kangaste värvimise ja trükkimise. Ma tahaks varsti uuesti kanga jää hunniku alla peita ja siis päev otsa tulemust oodata. Äkki peaks kohe seda tegema? :P
Need värvid on ainukesed peale halli, musta ja valge (ja natukese sinise), mis mulle väga meeldivad.
Mul on hunnik töid eelmisest aastast näitamata. Alustan oma taaskohtumisega. Nimelt tuli minu juurde tagasi Karelile õmmeldud lapitekk, mis tahtis poisile järgi kasvada. Meeter korda meeter tekist sai 142x90 cm suurune tekk. Minu töö oli otsida õiged kangad ja aidata tekil pikkust juurde visata. See tekk meenutab mu oma poega - laiusest kaob ja pikkusest kasvab :)
|
OSCAR-2019
|
||
See on üks paljudest küsimustest, millele mina pean igapäevaselt vastuseid leidma. Jah, Ollil algas see imeline "miks-periood". Et kõik siililegi selge oleks, siis mina vajan mingit sarkasmimärki, seega edaspidi on kaldkirjas kõik sarkastiliselt kirjutatud :D Nüüd ja igavesti. See kurjakuulutav aeg, millest ma olen kuulnud ja varem veidi kurvastanud, et "miks minu laps nii ei tee..." ja nüüd põhimõtteliselt tahaks vahel juuksed peast välja rebida, sest hurraaa, mu laps hakkas ka "miks" küsimusi esitama. NIII TORE! Niiiiiiiiiiii tore!
Ma tõesti ei tea miks ma ikka veel vahel end teiste emade ja nende lastega enda last võrdlen. Selline automaatne asi vist. Mitte, et ma arvaks, et kui O. nüüd teatud asja ei tee samal ajal kui mõni teine tema vanuses, et mu peas kohe paanikakell tööle hakkaks. Pigem on need tavalised tähelepanekud.
Veel aasta tagasi ei rääkinud Oll ju midagi asjalikku. Kõik oli selline segane pudikeel, millest mina ja A. healjuhul aru saime. Mina ilmselt kõige rohkem, sest olen ju temaga pidevalt koos. Sellel ajal ei käinud O. ka veel lasteaias ja kui sõnadega ei saanud seletatud, siis rääkisimegi käte ja jalgadega. Otseselt ma ei muretsenud, et kas ta nüüd üldse hakkab mul rääkima varsti nagu teised lapsed tema vanuses (kuigi on ju küll ja veel täiesti tavalise arenguga lapsi, kes ei räägi 2.5 aastaselt korralikult), küll aga sain ma piisavalt kommentaare (ilma kelleltki küsimata), et "ära muretse, küll ta hakkab rääkima". Igatahes on selle aasta jooksul väga palju tema kõnes muutunud.
Oll rääkis ka enne "miks-perioodi" palju, aga nüüd on küll asi uuele tasemele läinud. See lobisemine on lõputu. Ehket kui on lapsi, kes hakkavad esimesi sõnu ütlema juba 6-kuuselt (khmm... Olli ema), siis on järgmine ports lapsi, kes on pea 2.5 aastat vait või pudikeele peal ja korraga plahvatavad ning kõik tagasihoitud lobisemine tuleb ühe korraga välja. O. on minu arust ehe näide sellest viimasest.
Nüüd pean mina end taltsutama, et mitte vastata Olli igale miks-küsimusele, et "lihtsalt on nii", sest paratamatult... lihtsalt nii ongi :D Mõned asjad on minu kui täiskasvanu jaoks ju nii ilmselged, et ma isegi ei tea miks mõni asi nii on nagu on. Vähemalt ei ole ma sellele mõelnud. Eile alles O. küsis minult, et miks on meestel naised kodus (kusjuures meie eelnev vestlus ei olnud kuidagi selle teemaga seotud). Üks osa minust oleks tahtnud vastata, et selleks, et kodus koristada ja süüa teha... agaaaaa no plesss, tahan ma jah enda lapsele sellist stereotüüpi naisest tekitada. Seda koristamise ja söögi tegemise osa näeb ta nagunii. Seega sai Oll vastuseks, et naised on targad ja nendelt saab head nõu. Talle sobis see vastus, sest ilmselgelt olen ma tema arvates ka tark. Mis seal ikka vaielda :D
Seega mis siia postitusse veel paremini saaks mahtuda, kui mitte Olli järjekordsed geniaalsed väljaütlemised, mis ma blogi FB'sse juba postitanud olen viimase kuu jooksul.
O. on ikka oma ema poeg. Hetk tagasi meenutas meie vestlus temaga seika aastast 2007, kui üks noormees mulle esmakordselt armastust avaldas.
Põhimõtteliselt TÄPSELT sama vestlus oli minul 10a tagasi ühe teise noormehega, aga mina olin Olli kingades
O. nokitseb kuskil eemal vaikselt ja korraga teatab: "Neid pataleisid meil vist ei ole lohkem kodus. Peame ostma."
O. oli vaikselt leidnud sobiva suurusega kruvikeeraja, keeranud lahti enda pesumasina väikese kruvikese, eemaldanud kaane ja vaatas sealseid tühje patareisid...
Oll: "Käime äla... ee... ma ei tiagi kus, aga kui seal äla käime, kus ma ei tea kus me lädeme, siis tulen koju ja mängin ledodega."
Täna meloodiat ei jõudnud lindistada, aga mõelge see ise juurde. Oll täna aiamaal tööd tehes laulis (pigem isegi räppis):
Ma imetlen seda, et sa selliseid kõneseikasid kirja tabad panna. Loen sinu omasid ja siis mõtlen, et mhh, miks mu oma midagi vahvat ei ütle või ei tee, aga samas tegelikult on ta ka jõhkralt kildu maha visanud. Lihtsalt ei kirjuta üles ja hiljem unustan seelle täpse kõnekäigu ju ära ja tagantjärgi ei ole nagunii enam nii naljakas, kui hetkel oli. :D
Aga mul oli ka kuskil kuu tagasi räme pettumus, et issand jumal, mu laps ei saa MIKS küsimusest aru ja kuidas ma talle selgeks teen, mis asi see MIKS on. Igakord, kui ma talt küsisin midagi stiilis "Miks sa nii tegid?" vastas ta "jah" ja ma facepalmisin, sest noh.. ma ei saanud aru, mida ta oma vastusega täpselt öelda tahab. :D
Siis ma paar päeva jutti muudkui painasin teda oma MIKS küsimustega ja lõpuks vist tabas ära või siis hakkas lihtsalt järele ahvima, sest ühtäkki oli tema see, kes neid miks küsimusi küsis. A minujaoks see veel siuke kehva periood ei ole ja tüütu ka mitte. Pigem tore, sest selle miks küsimusega saab temaga veelgi rohkem kino. :D
Ega ma sellel samal põhjusel hakkasingi neid suht koheselt üles kirjutama, sest sain aru, et need "ma pärast kirjutan üles, raudselt jääb meelde" ei toiminud :D
Ja eks suureks tõukeks oli ka see, et kuna Oll elab A. vanematest eriti kaugel, et nemad natukenegi rohkem osa saaksid tema tegemistest. Kuigi nad suhtlevad Skypes pea iaganädalaselt, siis neid kilde tavaliselt sellel ajal ei tule ta suust :D
Ma mingi aeg lugesin, et sellised 2-aastased (sellest vanemad / nooremad, põhimõtteliselt kes ei esita ise miks-küsimusi) ei saagi sellest "miks" küsimusest aru kui neilt pärida. Seetõttu sõnastasin alati küsimused talle teistmoodi ümber.
Ega see pole minu jaoks ka nö kehva periood, pigem ikka naljakas ja muidugi tore... aga kui seitse korda järjest küsib sama küsimust umbes 15 minuti jooksul, millele ta ise teab vastust, paneb küll natuke... värisema :D Tegelikult olen hakanud temalt vastu küsima kui ma tean, et ta ise vastust teab. Ehket küsingi, et mis sa ise arvad ja üllatus üllatus - ta vastabki :D
Kui miljon miksi ära tüütavad või 27 korda sama miksi küsiti, siis meil töötas hästi küsimus: "mis sina arvad, miks see nii on?". Mingil hetkel laps kasvas ja hakkas ütlema: "emme, mulle ei meeldi, et sa nii küsid!". Aga sinnamaani on esialgu veel aega:).
Jaa, olen ka Ollilt vastu küsinud (kui küsib 10000x korda), et miks tema arvab, et see asi nii on. Enamasti vastab täitsa uhkelt, sest teab ju vastust. Teine kord vastab, et no ütleee isee miks!
Need laste ütlemised on nii lahedad, ise olen ka ( nii palju kui jõudnud) kirja pannud, kui lapsed suured, siis tore koos lugeda :D
Ma saadan endale FB kirjades mida naljakat lapsed teevad või saadan mehele eesti keeles voice. Soos ta juba teab et see pole talle vaid mulle endale hilisemaks kirja panekuks.
Ma kirjutan lambikaid blogipostituste ideesid niimoodi endale chati :D Aga jah, hea kui kohe kirja saab, mis väike inimene ütleb. Väärtuslik kraam tulevikus.
Hahahaa, nii head jutud! :D nagu päriselt naljakad kohe. Vahel ikka jääb silm mõne teise blogija "lapsesuu" rubriigile peale ja ei aja naerma. Siit neid lugedes tean juba ette, et pärlid on tulemas :)
|
OSCAR-2019
|
||
Ei ole mingi saladus, et minul neid suhteid enne A.d just väga palju ei olnud. Vähemalt mitte selliseid, kus asi oli ametlik, et oleme boyfriend & girlfriend. Ei mõistnud ma siis ja tegelikult ei mõista siiani, kuidas nii paljudel mu sõpradel (ja üleüldse teistel inimestel) see suhtesse astumine kuidagi nii lihtsalt käib.
Mõned sõbrannad on vist terve meie tutvuse aeg olnud kogu aeg suhtes. Mitte isegi sama mehega, aga üks lõpeb, siis varsti on juba uus - ametlik suhe. Ja ma ei olnud suhtes mitte selle pärast, et ei oleks tahtnud suhtes olla, aga teine pool vist ei pakkunud ka kunagi välja ja ju ma siis ei olnud girlfriend material piisavalt.
See nõuab ilmselt päris palju eneseanalüüsi, enne kui ma tõesti saaks aru mikssss minuga ei tahetud niiväga asja ametlikuks teha ja seetõttu olingi enamuse enda elust enne A.d vallaline ja vaba. Not by my choice :D Kuigi vaadates tagasi nendele ametlikele suhetele, läks ikka päris jupp aega aega, enne kui leidsime, et okei - oleme siis täitsa koos-koos. Ma ei usaldanud, ei tahtnud end avada, eelistasin pigem sõprust, seega vist sinna see koer ongi maetud.
Minu esimene ametlik suhe oligi Saksamaal elatud aastal. Aaah kes juba sada aastat on mu blogi lugenud, need teavad vana head Sporti ja meie seiklusi. Eelmisel nädalal sain kahe enda sõbrannaga kokku, kellega koos olime vahetusaastal ning hakkasime meenutama möödunut. Eriti kuna mu enda õde on nüüd Saksamaal vahetusõpilane ja see meile heldimustunde hinge toob.
Teine ametlik suhe oli tegelikult nalja tegemine. See kestis reaalselt 13 päeva :D KÕIK meie ümber ütlesid, et issand me sobiks nii hästi kokku ja mismõttes me ainult sõbrad oleme. Ja siis ma reaalselt mõtlesin, et okei no proovime siis. Eks ma ise ikka tundsin natuke huvi ka, aga samas oli mul selle inimesega nii mugav ka ilma amelemiseta. Ja siis see moos kestiksi 13 päeva ning pärast seda ei suhelnud me üldse.
Üks, keda mina taga ajasin, aga ei tahtnud minuga midagi tõsist, oli narkodiiler. Ma ei suuda siiani uskuda, et üldse sellise inimesega teadlikult samas ruumis soovisin olla. Teeseldes, et ei tea millega ta tegelt tegeleb ja naeratades malbelt kui ta mulle jahu ajas. Ja ma tahtsin sellist endale meheks :D Tule taevas appi! Tänan õnne, et ju ma siis selle diileri arust ei olnud piisavalt gf material. Ilmselgelt ei osanud ma end õigesti väärtustada.
Ma ausalt ei tea miks ma üldse kirjutan sellest. Võib-olla, et ühe sõbrannaga hakkasime eile pulmadest rääkima, teine näitas mulle pulmakleite ja nii ma siis hakkasin enda pulmadele taaskord mõtlema jaaaaa omakorda eelmistele suhetele. Ehket jah, A. on minu 3. ametlik suhe (isegi kui 2. kestis 13 päeva :D oli see siiski ametlik :D) ja nendest ka kõige pikem, samas kõige kiirema ja tormilisema algusega. Nii tore on alati inimestele vastata, et "kui vana on Oliver - 3; kui kaua olete suhtes olnud - 3 a ja 9 kuud". Või noh, peaaegu 9 kuud, sest meie "ametlikuks" hakkamise kuupäev oli siis kui saime teada, et olen rase.
Ja nüüd mind huvitab, et kas teie jaoks on suhted alati kiirelt nö ametlikuks saanud või olete nagu mina, kes ei saa aru kuidas saab nii kiirelt leida endale peika :D
minu esimene suhe on minu praegune suhe, mis on kestnud u 5 ja pool aastat. praegu tundub, et saan oma ema moodi olla, kelle esimene suhe on minu isa, kellega nad eile 28ndat pulma-aastapäeva tähistasid :) abiellus oma 18ndal sünnipäeval, nii et on juba kõvasti üle poole oma elust abielus olnud.
Ma lootsin ka enda esimsesest suhtest midagi sellist, mis on mu vanematel. Ehket tänaseks päevaks kohe-kohe... appi... ka 28. pulma-aastapäev? :D Poleks ma Saksamaalt ära kolinud - kes teab, eksole :D
Meie olime koos 5 aastat enne kui laps tuli. Aga ka esimene päris suhe ja hetkel jookseb 10 aasta ❤️
Tõsiseid suhteid on mul olnud kokku enne oma abikaasat 2 aga vahele neile oli veel neid rebound suhteid
Mul olid kõik reboundid siis ilmselt :D (va arvatud esimene ja 13 päeva oma :D). Muud moodi neid nagu ei oskaks nimetada :D
Mina üks nendest, kes "ei oska vallaline olla". Viimase 8aasta jooksul olen 1aasta vallaline olnud 😆 Ja olen 24a, suhteid olnud 2. Mõlemal korral on pärast 2-3päeva pärast esmakohtumist ametlik olnud.
Tegelikult kahetsen, et oma noorust õieti ei nautinud ja sellele esimesele tolgusele 4(!!!) aastat kulutasin 😬
Vat :D juba 2-3 päeva :O Vot selliste suhete üle, õigemini nii kiire ametlikuks tegemise üle ma alati olengi imestanud. Noh ikka kurbusega, et miks keegi minuga nii kiirelt ei tahtnud suhtesse astuda :D Mitte, et ma enam selle pärast pead vaevaks, aga siiski.
Eks tagantjärele ei saagi muud teha kui olla lihtsalt tänulik õppetundide eest. Sest aega tagasi ei keera ja olematuks asja ei muuda.
Mina olengi see, kes on koguaja suhtes olnud. Sarisuhtestaja võib vist öelda. Viimati olin vallaline 14-aastaselt (praegu 27). :D päris imelik kui niimoodi kirja panna.. esimene päris peika oli selline teenage-love, teine suhe oli juba pikk suhe ning praegune ja viimane saab ikka päris ametlikuks kohe, sest pulmad toimuvad järgmisel suvel.
Minu esimene suhe sai alguse kui olin 20, olin hiline õitseja. Puberteedieas meie seltskonnal mingeid "käimisi" väga polnud, isegi gümnaasiumis oli meie klassis vaid mõni tüdruk, kes suhtes oli. No igatahes peale selle esimese suhte ja kooselu lõppu olin paar aastat täitsa vallaline. Kogu meessoo peale vihane polnud aga kedagi enda kõrvale ei otsinud. Niisama deitimas ikka käisin aga suhtesse sattuda ei tahtnud. Ja üldse otssustasin, et mina endale ise kaaslast otsima ei hakka ja ootan pigem printsi valgel hobusel. Ja siis tuli mu ellu on praegune elukaaslane ja lapse isa. Prints ta polnud ja valge hobuse asemel oli valge sportauto. Ehk siis minu teine suhe on mu senise elu olulisim.
Mina olen sinuga selles mõttes samas paadis, et sama moodi hiline õitseja. Nagu eelpool kirjutasin, siis esimene peika oli alles 18a. Siis oli päris mitu aastat niisama "deitimist" kui tuli too 13-päeva suhe. Jaaa pärast seda oli ka ikka mitu-mitu aastat enne A.d. Kuid mina otsustasin alles vahetult enne A.ga (taas)kohtumist, et ma enam ei otsi ja las siis olen vallaline ja reaalselt rahul sellega. Sest noh nagu kirjutasin, siis ma soovisin nii mõnegagi tõsisemas suhtes olla, aga teine pool ei soovinud. Seega jah, lased aga vabaks kõik mõtted ja ootused ning korraga ongi kõik millest unistad kohal (süõ) :D
Mina olen oma valikutega läinud kahte lehte. Olnud on üks nö ametlik suhe suhe, praegu olen teises. Esimene suhe oli siis kui olin just saanud 17. Olin maal sugulastega jaanitulel ja rääkisin sõbrannaga teistest eemal telefoniga. Kui kõne lõpetasin sain aru et keegi on siin veel. Oligi noormees, kes pakkus et me võiks minna koos jaaniussi otsima, väga jaburalt romantiline haha, aga nii see oli. Järgmisel päeval saime uuesti kokku, ja siis veel korra ja siis olimegi koos kuti initsiatiivil. Suhe oli keeruline. Ühelt poolt leekiv esimene armastus, hullult tore aeg, teisalt kui peale suve kutt ära kolis tekkis halb kaugsuhe, kus tagantjärgi mõeldes lasin endaga nõmedalt käituda. Ei osanud, polnud iseloomu ja ei olnud nii enesekindel ja ennastväärtustav. Suhe kestis 1.5 aastat, lõppes väikese vägivallaaktiga tema poolt, siis sain justkui laksust mõistuse pähe ja blokkisin too oma elust ära. Tükk aega polnud mingit isu meestega suhelda, mõned sebimised vaid, ei muud. Nüüd olen suhtes olnud oma endise klassivennaga, kellega olime enne tuttavad siis 7 aastat, sõbrad neli, koos peaaegu aasta. Nende aastate jooksul kus olime tuttavad oli kogu aeg mingi pinge meievahel, mis vahel ka kulmineerus, aga nii kui asjad läksid natuke kaugemale blokkisin ja eitasin. Siis käis aga kõlks ära ja voila siin me oleme. :)
Kurb, et esimene suhe nii lõpes. Samas kuulates ka enda sõbrannade jutte enda esimesest armastusest, tunnen, et minu esimene armastus oli küll vist midagi väga ebatavalist. Enamus mõtleb sellest kogemusest pigem halvasti, et kas lõpes halvasti või oli üleüldse kogu aeg pingeline. Mitte, et meil meelakkumine oli, aga tagantjärele oli kõik nii ilus meil.
Aga mul on hea meel lugeda, et nüüd end kindlasti väärtustada oskad ja väärilise partneri leidsid :)
"Päris" suhteid, mis kestsid kauem kui nädal-paar on vaid kaks. Esimese puhul sai meist paar vähem kui kuu peale tutvumist ning kutt oli tõesti suurepärane - armas, hooliv, mõistev. Olime koos pea kolm aastat - mis teisemliste kohta on päris palju - ning läksime lahku, sest ma tundsin, et tahame natukene erinevaid asju.
Pooleteist aasta pärast sain tuttavaks oma tulevase kaasaga. Selles suhtes nii kiiresti ei läinud - kulus pool aastat kuni meist paar sai. Poolteist aastat kaugsuhet ning nüüdseks oleme koos elanud neli aastat ja suvel lõpuks abiellusime kah :) nii, et see vist ikka päriseks-päriseks :D
Eks "mini" suhteid on ka olnud, enamasti arenenud sõpruse tasemelt. Aga noh, sellised polnud päris minu rida ning suhtest-suhtesse hüppaja ma ka polnud. Parem juba vallaline olla :D
"Mini suhe" on hea väljend :D All pool just kirjutasin, et mulle meeldib see inglise keelne sõna "dating", mida paraku eestlased väga nagu ei kasuta. Ja siis tulebki see küsimus, et keda saab siis ikkagi suhteks nimetada ja keda mitte.
Ma ka ei oska ilma armastuseta/suhteta elada.Esimene oli kui olin 15a. Ja tema 17 ning see kestis 4 aastat kokku-lahku suhe oli.Teine oli pigem siuke suhe milles ma ei oodanudki väga palju,kestis ta pool aastat,ja kolmas oli kaks aastat aga kuna ta oli mega vägivaldne nagu esimenegi siis hea et lõppes.Nüüd on neljas ja kindlasti viimane.Ma oleks nagu aastaid teda tundnud,uskumatu nagu hingesugulane.Ehitame koos kodu ja varsti saame esimese lapse :)
Kurb lugeda, et esimesed suhted sul vägivaldsed olid :( Mul on selline tunne, et mul kaoks igasugune usk siis armastusse ära, kui partner mind lööma hakkaks. Mul on hea meel, et nüüd enda kõrvale hea mehe oled leidnud :)
Aga mina ei saa aru, miks mõned (mitte sina, aga mõned siingi kommentaarides) salgavad suhteid maha ja pisendavad neid. Noh ikka stiilis nii, et: "tema see praegune on mu esimene suhe. No varem on ka olnud mõnesid, aga need olid naguniisama käimised, teismelise armumine jne, neid ma suhteks ei peagi, nii et praegune on ikka esimene." Väga jabur. :D Suhe on suhe ikka. Sa ka veits pisendad, et suhteid oli, rebounde oli, aga "ametlikult" polnud. Noo, mis siis tähendab ametlik. Järelikult enne kui sõrmus sõrmes, polegi neiul suhteid olnud ja saab ilusti puhas leht olla? :D See on utreeritud näide, et kust maalt saame hakata midagi ametlikuks pidama. Ilmselt sa siis pidasid ametliku all silmas, et panete facebookis end mõlemad paariks ja teete nunnusid paaripilte, külastate mõlema sugulasi vms. Minu arust juba see on piisavalt ametlik, kui mõlema sõbrad teavad, et inimesel on keegi, kellega vahest kokku saadakse jne. :D Isegi kui tegemist on avatud suhtega, et mõlemad veel vaatavad ringi, siis no suhe on suhe - igas suhtes omad kirjutatud/kirjutamata reeglid. Ma ei tea, mida üritatakse saavutada sellega, et eelmisi suhteid suheteks nimetada ei taheta (jälle ei räägi siinkohal sinust, sest sa ju tahaksid:D), aga minu arust see küll head muljet inimesest eriti ei jäta. :D
Eks siin mängigi rolli see, kuidas keegi sõna "suhe" defineerib. Muidugi olid ka need minul suhted kus ei olnud seda ametlikku "oleme nüüd koos", aga jah... need ei ole minu sõnaraamatus ikkagi need õiged suhted :D if that makes sense.
Muidugi on see ka suhe kui saate igal peol kokku ja veedate koos aega, aga kuna õhtustele / öistle kohtumistele väga muul ajal ei kohtunud, siis... no see ei ole mingi päris suhe :D
Mulle meeldib inglise keeles see sõna "dating". Ja seda võikski kasutada ilmselt kõikide nende teiste meeste kohta, kellega siiski polnud tegemist suhte-suhtega. Nii loogiline jutt, eksole :D
Nemad on KAVALERID :D mul vanaisa ikka tarvitses küsida kas mul kavaleri ka ikka on. Ma pidin oksele hakkama selle sõna peale. Kavaleri polnud ja kuidagi piinlik oli 😂 :D
Kuule jaa, meenus, et vanaema kunagi küsis, et kas ma kurameerin ka kellegagi :D Samas võiks jah eesti keeles ka olla midagi tänapäevasemat sellistele kaaslastele / suhetele. Kavalerid tundubki kõige õigem mõiste :D
Pean ka siinkohal end paljude eelvastajatega ühte patta panema, et olen sarisuhestaja (nagu Liina ütles haha). Esimene suhe kui olin 15, sinna otsa kohe järgmine kui olin 17, siis sinna otsa kohe järgmine kui olin 19 ja peale kogu seda kremplit leidsin Nilsi kui olin 21. Kui eelmised suhted tundusid "nagu omg niii pikad ja NII olulised, must be LUV" siis nüüd ma saan aru et õige inimese leidsin alles neljandal katsel. Olen Nilsiga nüüd koos elanud juba üle kuue aasta ja iga päev tundub ikka veel nagu suhte algusperiood, nii tore ja armas ja põnev. Nüüd oskan alles hinnata seda kui oluline on pikk suhe ja milline on see "true love" :)
Eks ma ole ka paljusid noormehi "armastanud" ja mõelnud, et nüüd on elu alles täiuslik. Khmm... ikka jah, ütleks :D
Nii vahva on kõikide lugusid lugeda. , Minu suhe sai alguse sutsuke peale 15nendat sünnipäeva (ca 1 kuu ) ja kestab tänaseni :) oleme abielus (2016 suvest) ja tulemas meie teine laps ka kohe varsti. Kokku me kolisime kui olin 16 äkki (vb polnud ka). Kindlasti tekib küsimus, mis su ema sellest arvas ??? Ausalt, mitte midagi head. Pani mind aga koju luku taha (kuigi olen alati see pai laps peres olnud) ja keelas suhelda. Aga peale kolmandat kodus ära jooksmist mitmeks päevaks sai ema aru, et ega mind vägisi kinni ei suuda hoida. Arutasime kõik asjad läbi, seksuaalteemad, rasedus, kool , töö (käisin kooli kõrvalt endale taskuraha teenimas) jm sellised jutud. Kuna see oli ka minu esimene päris suhe ja kokkupuude vastassooga :D siis ema ütles, kõik mis pidas vajalikuks. Abikaasa on minust pea 6 aasta vanem ja välismaalane, seega ema hirm oli suur ... aga näete , me oleme koos, meil on pere:) vaatamata kõikidele lausetele ahhhh see on pubekaarmastus , kuidas see mind marru ajas alati :D olles ise ema ei suudaks ma ettekujutads, et minu laps läheks kodust ära ja veel nii noorelt :D
Mulle ka hirmsasti meeldib teiste lugusid lugeda :) Sinu jutu peale aga ütleks: Ohjuudas :D Aga hea, et kõik läks nagu läks. Muidu pole 6a vanusevahe eksole midagi, samas kui üks on alaealine, tekib ikka kõhedus sisse. Eriti emal, aga mul on tõesti hea meel, et juba nii noorelt teineteist leidsite :)
Oll on tänaseks pea 3 nädalat olnud ilma meieta vanaema ja vanaisa juures Tallinnas. Pole eaaaaales nii pikalt temast varem eemal olnud nin...
Kuidas aru saan, et vot tõesti on kiire päev olnud? Pole 12h Twitteris käinud. See oli kunagi mu jaoks ikka ulme keeruline ja mõistmatu koh...
Suvaline võõras: "Kas sa oled rase?" Issssssand kuidas ma ei talu selliseid küsimusi! Olgu sõnastus kuidas tahes, mõte on sama...
See oli A. esimene küsimus mulle (õigemini, kas läheme täna ostma) kui ütlesin talle, et mind on Tartu Ülikooli sisse võetud. Täpsustan - k...
Miks mul on paanika iga kord kui keegi hääääästi aeglaselt mu majast mööda sõidab? Ahjaaa, sest ma kardan, et olen mõne pildistamise kalend...
Minu suvine nädal Tallinnas hakkab selleks korraks läbi saama, aga Oll jääb vanaema juurde veel isegi vaat et kaheks nädalaks!? Kindel pole...
Õhtu enne jaanilaupäeva kui me täiesti suvaliselt toimetasime kolmekesi kümblustünni ümber, otsustas Oll, et tema hakkab nüüd korralikult R...
Ideeliselt hakkab hetkel enne jõuluhooaega töö maht veidi vähenema ning mul on siiski siiras soov enda ülikoolis käimisest rohkem kirjutama hakata. Seetõttu olen jälle uuel katsel, et siin tihedamalt lobisemas käia. Näiteks sai mul eilsega paika umbes 95% jõulustuudio ideest. Nii raske on hetkel mitte modelli kohale kutsuda, pildid valmis teha ja üles panna.
Kas keegi veel jälgib Youtube'i bjuutigurude draamat, mis nädala alguses pihta hakkas... või oli see eelmise lõpus juba? Appiiii, A. raudselt peab mind täiesti totakaks inimeseks, aga see on lihtsalt nii põnev. Lisaks sellele pole mul sellest väga mitte kellegagi rääkida, sest nii palju kui ma olen sõbrannadega antud teemal vestelnud, tean ma sellest kõigest palju rohkem ning pigem jagan neile infot nagu paras gossip kanal (reaalselt kirjutasin "ganal" algselt).
Kuigi olen seda meelt, et tõesti on paljud popid bjuutigurud nii ära tõusnud, et jube... siis see mis momendil toimub näiteks Laura Lee kogu karjääriga, on ikka päris hirmus. Osalt leian, et ka ebaõiglane, et ta nüüd nii suure põntsu sellest kõigest saab, sest ta vist tõesti kaotab kõik :/ Ning lõppude lõpuks on see kõik nii kahtlane, sest keegi ei räägi vist ikkagi täielikku tõde ja siis ei tea mida uskuda. Ohmigod, ärge öelge, et ma ainus olen, kes momendil seda kõike jälgib :D Hea vaheldus mu meelest päris maailmast.
O. on nüüd jälle nädalaks ajaks Tallinnas vanaema juures. Käisime A.ga möödunud nädalavahetusel pulmas ning pidime algselt Olli kaasa võtma tagasiteel koju, agaaaaa siis leidis vanaema, et las ta ikka olla veel pealinna poiss. Ma lihtsalt sõidan siin edasi tagasi nelikümmend korda kuus Tallinna ja Elva vahet. What's new!?
ma hakkasin jeffree stari jälgima alles pärast seda shane'i dokki temast. enne ei teadnud neist kummastki tegelikult midagi, sest ma jälgin 1-2 jutuuberit, üldiselt vaatan talkshowde videosid ja nt john oliver, aga jutuubereid mitte. ehk siis mul ei ole jeffree suhtes mitte mingit muud teadmist ega muljet kui see, mille sain dokist ja mulle hakkas ta väga meeldima. kuigi ma ennast üldse ei meigi, siis olen ta videosid nüüd tagantjärele vaadanud ja hullult huvitav on.
täna hommikul just vaatasin hommikusöögi kõrvale mingeid videosid sellest draamast. mul endal pole mitte mingit arvamust, sest ma ei tea neid teisi inimesi seal ega midagi, aga suht huvitav on ikka. ja meenus, et kirjutasid ükskord mingist freelee draamast ja just mõtlesin, et huvitav, kas sellest ka kirjutad ja siin see postitus ongi, haha! :D
Hahaaa :D Jah, ei saanud ikka mainimata jätta. Ma olen Jeffreed ikka hea mitu aastat nüüd vist jälginud. Kuigi tahaks öelda, et 1, aga ei, ikka kaks kui mitte rohkem. Selles mõttes ei vaata ma seda draamat nagu Jeffree ise oleks puhas poiss, aga ta on mulle alati meeldinud ning kusjuures ma ei mõelnud teda kui ütlesin, et paljud on nii ära tõusnud enda kuulsusega. Kõlbaks öelda, et Jeffree on Jeffree, aga arvestades kõike seda kus ta tulnud on ja mis iseseisvalt saavutanud - hell yeah :D
Ma jälgin ka seda draamat :D eile üritasin sotti saada, et milles asi üldse. Ühesõnaga Jeffreega ei tasu jamada, no ja see Laura Lee vabandus..pekki, isegi mina oskan vist paremini näidelda :D
Ma hakkasin vist aasta tagasi lõpuks Twitterit kasutama, sest põhimõtteliselt käib kogu draamatsemine ikkagi seal :D Seega soovitan, kui veel ei ole. Või siis just ei soovita, sest... siis passidki seda ainult.
Kusjuures antud skandaalis ei teinudki tegelikult Jeffree ju mitte midagi, ise kaevasid endale nad selle augu ja kõik muu läks niisama ludinal nagu vist minema pidi.
Ooh, lahe! Kuidas sulle meeldis? Ma osalt nagu tunnen, et hüppaks kohe tundmatus kohas pea ees vette. Teine osa minust mõtleb ainult sellele, et ei tea kui tihti O. hakkab haige olema.
Puudumiste pärast ei tasu muretseda, sest vähemalt minu ajal sai õppejõududega kokku leppida, et puudutud loengute/seminaride asemel pidi mingi essee vms tegema. Ma muidugi ei tea, kui tihti Sul kool on, kas iga päev? Või kaugõppena? Aga õppejõud on üldiselt arvestanud sellega, et üliõpilastel on muudki teha kui seminarides istuda.
Praeguseks on muidugi palju TU saksa fillis muutunud: minu ajal toimusid loengud teises kohas, olid teised õppejõud ja isegi teine instituut, nii et ma arvan ka, et meie kogemused on erinevad :)
Seda nüüd küll, et 10a muutub nii mõndagi. Loodan küll, et kõik on mõistlikud, eks ole näha kuidas need asjad olema saavad. Ma olen jah tavaõppes. Hetkel ongi küsimus selles, et mis moodi saksa keele endaga seal algust tehakse kuna ideeliselt algab õpe A1 tasemest, aga ma väga ei nimetaks enda saksa keelt algtasemeks (paberite järgi olen C1, aga aastad on oma töö teinud grammatikaga :D). Oeh, nüüd tekib lausa veel rohkem põnevust sisse kui sellest lähemalt rääkima hakkan :D
Ma vaatasin Su õppejõud üle ja avastasin, et vähemalt osakonnajuhatajat tean ma väga hästi. Ma mäletan, et mul oli temaga mingi aine, mida võttis ainult 4 tudengit ja paar korda juhtus, et ma olin temaga kahekesi seminaris, sest teised ei tulnud kohale. See ei tähendanud loomulikult, et seminar ära oleks jäänud, ma sain lihtsalt väga personaalse lähenemise osaliseks :) Ja ta (ma eeldan, et teised ka) tahtis, et enne teatataks, kui loengusse /seminari ei jõua, sest siis oli mugavam ettevalmistusi teha. Lisaks temale tean ma veel A. Aroldit, kes hakkab Sulle ilmselt grammatika- ja leksikoloogiateemailisi loenguid andma. Tema meeldis mulle väga, aga tema eksamid olid väga, VÄGA rasked.
Minu arvates selle youtube draama kohta - oli ka aeg!! Nad on nii kaua ussitanud ja süütukesi mänginud, et paha hakkab. Laura L-s kahju pole, mulle ta pole kunagi sümpatiseerinud, tundub nii võlts ja tema see vabandus - appikene!! See oli niii halb näitlemine, et tegi asja enda jaoks ainult hullemaks. Ja ega Manny vabandus just ka parem polnud.. Kahju on isegi endast, et ma sellega niii kursis olen :D Olen pikalt haiguslehel olnud ja mis oma vaba ajaga ikka teki all teha kui youtube jälgida :D
Manny vabandus oli parem, aga juba algusest peale võltsi maitsega ning arusaadavalt vaid mingi "pääseteena" tehtud. Ilmselgelt Manny ja Laura puhtalt enda meikimisoskustega "tippu" ei tõusnud, sest ausalt... copper eye nude lip :D Kaua võib?! Suht sama nagu Jaclyni meikimisoskused, aga tegelt tema vastu mul nii väga polegi midagi (miinus kogu see Morphie ümber haip).
Ootasingi, kas sa ka tõstatad selle teema! :) Avastasin draamakanaleid ja Rich Luxi ja jälgin seeläbi seda teemat suure suure huviga. Pole Manny ega Laura kunagi sümpatiseerind, aga Laurast isegi kahju, sest see on praegu juba maas lamaja löömine. Samas see apology video on ebareaalselt kohutav ja see oleks võinud sellisel kujul pigem olemata olla. Ma arvan, et see oli ta nahapäästmisürituse puhul kõige halvem samm ja tõmbas ise endale vee peale. Muidugi ei saa aru, et mis neil üldse arus oli, et tüli norisid. Hea meel, et Jeffree nende tasemele ei langend ja saab sellega täiega plusspunkte ja nagu näha oli tal õigus, et tõde tuleb lõpuks ise välja. Teda selline kemplemine ei mõjutaks kuidagi, aga teised nüüd siplevad oma karjääri päästa üritades. Küllap sellepärast see teema maha ka ei jahtu veel, et on tunda, et palju on veel avaldamata ja seda, kuidas Laura ette võeti poleks ka keegi suutnud uskuda. Küllap toob see draama uut värskust ka, millele Shane Dawsoni seeriad hoogu lisavad. Ma arvan, et paljud vaatajad tüdinud nendest "eliitjuutuuberitest" ja ootavad midagi tooremat ja ehedamat vahelduseks. Mulle meeldis, mis RawBeautyKristil selle kohta öelda oli - See, et mõni endale pintsliga puudrit näkku määrib ja tal palju jälgijaid, ei tee teda kuidagi teistest paremaks inimeseks :) Oli ka aeg maa peale tulla.
Tegelikult ei tahtnud Gabriel tüli norida, vaid ta pani sellele pildile pealkirja selle põhjal, mis Manny ja Laura talle rääkisid Jeffree'st. Kogu aeg tegid teda maha kui paha inimene too on. Ja Gabbyl viskas koblaka ette. Nii vähemalt sain mina asjast aru, miks see pilt postitati ja millest see siis kõik edasi arenes. Õõõõk, miks ma seda kõike teadma pean :D :D
Ning tõsi see on, et vaheldus võiks nüüd tulla. Meikarid, kes tegelt ka loovad kunsti ja näitava enda oskusi, mitte see pagana copper eye uuesti ja uuesti.
|
OSCAR-2019
|
||
Viimastel aastatel on voldikkardina populaarsus järjest kasvanud. Ühelt poolt on selle populaarsuse taga meie arhitektuuri muutused, teiselt poolt aga kindlasti see, et elukeskkond ja selle kvaliteet mängivad meie elus järjest tähtsamat rolli.
Voldikkardinat eelistatakse peamiselt disaini pärast, sest plisseeritud kangast kardin mõjub toas elegantselt ja kaunilt. Lisaks omanäolisele disainile on voldikkardin aga ka väga funktsionaalne, mis kokku teebki voldikust hea valiku praktilisust ja ilu hindavale inimesele.
Voldikkardin oli esimene kardin, mida hakati tegema ülaltavatavana ja on ilmselt sellisena ka paljudele tuttav. Ülaltavatav kardin sobib kõikidele akendele ja on suurepärane lahendus, sest teeb meie ruumid valgusküllasemaks. Kardinat ülalt avades saame varjata altpoolt sissevaadet, samal ajal ülalt päevavalgust tuppa lastes, või varjata silmapaistvat õhtupäikest, kardinat samas täielikult ette tõmbamata. Sellist tüüpi kardinat kasutatakse palju maast laeni akendel, kuid on sama hea variant ka tavapäraste mõõtudega akendele.
Pimendavad voldikkardinad on valmistatud kahekordsest kärjekujulise läbilõikega e kärgkangast. Kangas on väga eriline, sest vähendab tänu kärgedes paiknevale õhule talvisel ajal ruumi soojakadusid või suvisel ajal ülekuumenemist. Kui tavalisest kangast voldikkardinast jooksevad läbi vertikaalsed kangast hoidvate nööride auguread, siis kärgkangal on nöörid peidetud kanga kihtide vahele ja kardinasse ei jää mingeid avasid, millest valgus sisse tungiks.
Duo voldikkardin on kahest kangast kardin, kus kardina ülemine ja alumine pool on erinevatest kangastest. Kardinat kasutatakse nii, et üks kangas tõmmatakse ette ja teine jääb kokku voltidesse või mõlemad kardina pooled on osaliselt avatud. Nii saab näiteks päevaks kasutada läbipaistvat kardinat ja õhtuks mitteläbipaistvat.
Voldikkardin on universaalne ja laiade kasutusvõimalustega. Kui akna ette panna ainult voldikkardin, sobitub see hästi modernsesse ruumi. Erinevate materjalide, mustrite või teiste kardinatega kombineerimisel aga võime sobitada voldiku kenasti ka klassikalisse interjööri. Voldikkardinaid saab teha erikujulistena trapets-, ring- või kolmnurkakendele ning lae- ja katuseakendele. Voldikkardina kangas on kodus käsitsi pestav. Sunoreki tootevalikus on värvilised ja puitimitatsiooniga kardinaprofiilid aknaraamidele paigaldatavate kardinate sobitamiseks aknaga.
Magamistuba on ikkagi kõige armsamaga koosolemise, mitte nutileludega mängimise koht. Foto: Shutterstock
Kuigi peaksime ärkama reipalt ja puhanult ning unne vajuma rampväsinult, pole see sageli nii. Kui sinul ja su perel on vaatamata normaalsel ajal voodisse ronimisega probleeme hommikuse ärkamisega? Uuringute järgi on üheks järjest kasvavaks und häirivaks teguriks ärevushäirete ning kofeiini ja alkoholi tarbimise kõrval helendavad ekraanid.
Inimeste bioloogilist ööpäevarütmi reguleerib hormoon nimega melatoniin, mis tekib ainult pimedas ja öisel ajal. Probleem seisneb aga selles, et ere valgus peatab melatoniini eritumise ning seetõttu ei tohiks vähemalt tund enne uinumist helendavaid ekraane vaadata. Mistahes hele valgus, sealhulgas ka teleriekraan, tungib ka magades läbi meie silmalaugude ning häirib inimese väljapuhkamist ja unekvaliteeti. Oluliselt paremini puhkavad aga välja need, kes loevad enne uinumist öölambi valgel raamatut või räägivad rahulikult pereringis oma päevasündmustest.
Kui oled harjunud ärkama hommikuti telefoni äratuse peale, kas suudad tõesti telefonihelina lihtsalt kinni panna ning kohe voodist välja ronida või pigem kiikad kiired töömeilid üle ja vaatad, mis vahepeal maailmas juhtunud on? Ja mida sa teed, kui uni öösel ära läheb? Loed lambaid, haarad vaikselt raamatu või vaatad telefonist, mida räägivad uudisesaidid ning mida sõbrad Facebooki on postitanud?
Inimesed on sotsiaalmeedia ohvrid, kes kardavad ilma jääda millestki, milles teised osalevad. Tung kiigata telefoni iga sõnumipiiksu peale on tegelikult vaid sõltuvus.
Teiseks probleemiks võib meie unetuse, pideva väsimuse ja stressimeeleolu taga olla nutiseadmete kiirgus. Nagu telefoni ei kanta rinnataskus, ei maga vist tänapäeval enam keegi ka nii, et telefon öösel padja all on. Ent samas toas olla töös oleva nutitelefoni või wifi võrgus töötava tahvelarvutiga võib teie meeleolule ja tervisele samuti kehvalt mõjuda. Me ju ei tea, mis on nende vaid 10-15 aastat vanade seadmete pikaajaline mõju inimestele.
PROOVI: lülita parem telefon lennurežiimile ja harju kasutama vana head äratuskella. See on välimuselt IN ja teeb tõenäoliselt oluliselt tugevamat häält kui telefonist kostev muusika. Ehk on juba nädala möödudes enesetunne parem? Tasub ju proovimist!?
Mitte alati ei ole muidugi nutiseadmed pahad. Näiteks võivad nad viia sind ka rännakule mööda lõõgastavat helimaastikku — klassikaline muusika, loodushääled või lihtsalt sinu lemmikartist. Kindlasti aitab nende kuulamine lõõgastuda väsinud reisijal pikal bussireisil või lennukisõidul. Aga seejuures pea meeles, et ekraan võiks olla „kinni“ ning seade ikkagi lennurežiimis. Nii on kasutegur suurem.
Paljud inimesed peavad nutisõltuvust psühholoogiliseks probleemiks, kuid tegelikult ei mõju see ju ainult psüühikale, vaid ka bioloogiliselt. Keegi ei keela ju säilitada oma digitaalset eluviisi, kuid samas on selle mõju miinimumini viimine meie endi kätes — millal, kus, kui palju ja kellega koos olles me nutiseadmetega tegeleme. Rääkides aga magamistoast… on see ikkagi kõige armsamaga koosolemise, mitte nutileludega mängimise koht.
|
OSCAR-2019
|
||
Kodumaine disainisaade “Kapist välja” teeb seoses Läti 100. juubeliga kummarduse meie lõunanaabrite rõivamoele – sel laupäeval kell 20.15 on ETV2 kanalil eetris erisaade “Kapist välja. Läti mood”. “Oleme seni kahel hooajal toonud vaatajateni ülevaate meie oma parimatest moeloojatest ja disaineritest, aga palju põnevat toimub ka meie naaberriikides,” selgitab saate toimetaja Piret Järvis-Milder. “Juba sel nädalal […]
Eestis teravkeelse kolumnisti ja blogijana tuntud Susan Luitsalu sulest on ilmunud särav kuldkirjaline raamat “Minu Dubai”.
Oksana Tanditi säravalt pühadehõnguline kollektsioon on saanud inspiratsiooni suurmeister Vincent van Gogh loomingu post-impressionistlikust meeleolust ja julgetest värvilahendustest.
Ehted on olnud pärandvarana – jõukuse, sotsiaalse staatuse ja võimu atribuutidena – olulised aastatuhandeid. Adamson-Ericu muuseumis saab vaadata näitust, mille keskmes on mõisted traditsioon ja innovatsioon.
Femme novembrikuine salongiõhtu tuleb särav, maagiline ja ajas tagasirändav. Ootame teid 14. novembril kell 19.00 inspireeriva ja õdusa olustikuga Särevi Teatrituppa, kus kohtume kodumaad külastava vintage-stiili viljeleva ehte- ja tekstiilikunstniku Piret Kartusega. Salongiõhtu sõpradel avaneb imeline võimalus saada osa Pireti seiklustest laias maailmas ning seni avaldamata moesaladustest – selgub, kuidas tunnustatud kunstnik on viimased 15 aastat väljaspool Eestit […]
Terve novembrikuu jooksul on Lilli Jahilo uusim kevadsuvine kollekstioon “The Heat Wave” müügil Ameerika luksuskaupade veebikaubamajas Moda Operandi, saades nii kättesaadavaks moegurmaanidele üle terve maailma.
Rõhuasetus on tunnetusel, kihilisusel ja joontel, sümbolistlikel objektidel, kaadrist väljaspoole jääval ja kaugemale ulatuval narratiivil.
Tallinna Kunstitoodete Kombinaat ARS avas kauplus-galerii, kus kunstihuvilistel on võimalik näha ja osta Eesti professionaalsete kunstnike originaalloomingut ja autoritiraaže.
Seekordne näitus on eriti kummituslik ja salapärane, sest mood ärkab ellu alles siis, kui seda taskulambiga valgustada!
Tegime juttu soengukunstnik Massimo Morelloga, kes võttis Tallinn Fashion Weekil auga vastu tiheda stiilide vahetamise väljakutse, lauljatar Laura Pritsiga, kes oskab end hästi riietada ja Aljona Karroga, kes oli Tallinn Dollsi jumestuskunstnik.
Kas sa Woolishit tead? Oleme veendunud, et oled linna peal märganud nende lahedaid kudumeid või ehk ehtib su kodu mõni nende põhjamaiselt karge disainiga, ent oh-kui-mõnus-pehme padi või pleed.
Eestimaine looduskosmeetika tootja JOIK avab oma uue mahuka ilu-ala, kust leiab laia valiku JOIK tooteid näo- ja kehahooldustoodetest küünalde ja kodulõhnastajateni, alati on esindatud uudistooted ning parimad pakkumised.
Inspireeriv Merle Liivak pakkus mõnusat dialoogi emaduse ja naiseks olemise teemadel. Mis on tänapäeva emaks saanud naiste kõige suuremad väljakutsed? Kas meie lastel on piisavalt võimalusi kogeda õnnelikku lapsepõlve? Milline on Merle enda kogemus?
Juba homme toimub kõigi moegurmaanide rõõmuks järjekordne loeng, kus oma teadmisi ja kogemusi jagab Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi direktor Kai Lobjakas.
Rõõmusõnum kõikidele moegurmaanidele, 27. novembril aset leidev filmi- ja rõivakunsti üheks põimiv show toob publikuni noorte Eesti moeloojate loometöö.
Alexanderlingi loomingu läbivaks teemaks on naine, ülistades tema voogavat siluetti ja lopsakust Vionnet loomingust inspireeritud drapeeringute, kroogete ja keskkohta rõhutava plisseeriga.
Elegantsust, romantilisust ja õrnust kiirgav kollektsioon tõi lavale tviidi ja heleda värvigamma, naiselikud detailid ja figuuri rõhutavad lõiked ning retroelemendid.
Elegantne mahemoe bränd KiRiVOO esitles uut loomingut kahes osas- esimese kollektsiooni oli disaininud Kristiina Jeromans ja teise kollektsiooni autoriks oli Liisi Tui.
Gita Siimpoja loomingu aluseks on rüiu vaibatehnika sidumine rõivakunstiga, luues seeläbi vastandlike esteetikate ja põnevate faktuuride maagilise armumängu.
Viimase moeõhtu avas keskkonnasõbralikku ja jätkusuutlikku disaini ja tootmist au sees hoidev Woolish, kes tõi lavale meriino- ja alpakavilla pehmuse.
Tallinn Dolls tõi lavale võimsalt inspireerivate naiste kahurväe ning pakkus moepublikule vaatemängu, milles lõid kaasa mitmed tuntud ja karismaatilised naised.
Riina Põldroosi kollektsioon seikleb kolmekümnendate hõbeekraanide diagonaallõikelise ja kehaembava siidi, kunstkarusnahast ja tikanditega kasukate ning litrite ja käsitsi valminud pitsi maailmas.
Ketlin Bachmanni värske looming sammub seekord hoopis monokroomset rada, kus loovad värviharmooniat must ühes nahatooni ja metalliläikega.
50ndate filmistaaride glamuurisärast inspireeritud kleidid ja rõivad tõid lavale ka sillerdava litrisära, mida täiendasid lameekangad ja pastelltoonide kergus.
Piret Kuresaar esitles moesõpradele sügistalvise hooaja villamantleid, mida täiendasid litrisähvatused ja efektsed koloriidid ning lõbusad geomeetrilised mustrid.
Diana Arno võlub moepublikut luksusliku ja mugava, ajatu ja detailirohke, naiseliku ning kaasaegse disainikeelega.
Kirill Safonov tõi lavale kirkad toonid, kihillise stilistika ja vimkaga detailid, mis omavahel mängisid põnevat moemängu.
Äli Kargoja on kollektsiooni loomiseks inspiratsiooni kogunud lauljalt ja stiiliikoonilt Sade, samuti ka 80ndate stiilist ja mees-flamenkotantsijate kostüümidest.
Iris Janvier tõi moelavale kargest ja pimedast põhjalast inspireeritud kollektsiooni, milles mängisid põhirolli sügavad toonid, virmalistelt laenatud voogavad jooned ning tähistaevale omane sära. Publiku ette jõudsid puhtad värvitoonid ja sügav must, mida ilmestasid särtsakad litrikangad ning efektsed detailid. Hoolimata visuaali küllusest jäi Iris Janvier truuks praktilisele ja uuenduslikule käekirjale ning keha embavale kangavalikule. Ühes põhikollektsiooniga jõudis […]
Al Meta moemärk sündis ideest kasutada ära kudumitootjate juurdelõikuse jäägid, keeldudes ühtaegu ka masstootmise viisidest ja keskendudes oma tegevuses ebatraditsioonilisele disainile.
Metsikute ja figuratiivsete ehete looja Marita Lumi ammutab rohkelt inspiratsiooni loomariigist ning püüab tabada nende olendite olemust.
Laupäeval stardib Hollandis Eindhoveni disaininädal Dutch Design Week, kus teiste moetööstust raputavate tööde seas näidatakse ka kahte Kristi Kuusk projekti.
Liisa Soolepp on tuntud põhjamaiselt karge käekirja poolest ning teda iseloomustab tugev visuaalne keel.
Ehtebrändi New Vintage by Kriss looja Kriss Eglite on aga tuntust kogunud isikupärase joone, jõulise käekirja ning ainulaadse hoiakuga, mis kajastub selgelt ka tema loomingus.
Hanna Haring hindab ja loob visuaalselt intrigeerivat, kuid praktilist disaini, mis ühendab maailma juhtivad moetrendid unikaalse disainikäekirjaga.
Inga Vatsk-Laasner loob moodi limiteeritud autoriloominguna, mida ilmestavad julged katsetused ning kus kohtuvad nii nõukogudeaegsed veidrused kui ka tänapäevased, puhta joonega lõiked, mis põimuvad läbi Inga meisterlike stilistikalahenduste üheks ainulaadseks tervikuks.
Katrin Aasmaa tugevuseks on läbimõeldud stilistika, millega ta seob üheksakümnendate Eesti ja kaasaegse tänavamoe, hõrgu getoglämmi ja sovetliku nostalgia, pöörased aksessuaarid ja läbimõeldud rõivadisaini.
Kristel Kuslapuu loomingut iseloomustab koloriitne, mitte ühelegi reeglile alluv käekiri, mis väljendub tema vormijulges, kontrastses ja provokatiivses disainikeeles.
Eve Roosna uues kollektsioonis on rõhuasetus detailidel, kus harmoonia mugavuse ja elegantsuse vahel toob esile kandja isiksuse.
Moenädala avapäev kulmineerub hiilgava Kuldnõel 20 galaga, mille raames antakse üle tänavused Kuldnõela ja Hõbenõela auhinnad.
Moekuulutaja saab uudistada värskeimaid moetrende, näha esmakordselt Eestis esitletavaid sadadest bambuslehvikutest valmistatud moeskupltuure ja kuulata kodumaiste superstaaride etteasteid.
Eelvaade moeauhinna Kuldnõel nominendi Hanna Haringu võistluskollektsioonile, mis pühendatud Eesti muutlikule ilmale.
Eesti triiksärgi tootja Sangar ja jätkusuutlik disainer Reet Aus toovad oktoobris müügile oma kolmanda limiteeritud ühiskollektsiooni, mille keskmes on seekord lihtsam igapäevasärk mis kataks rohkema kui vaid triiksärgi klassikalist vajadust.
Riina Varoli näitus AG47 Galeriis toob vaatajate ette kaasaegse käsitluse kaameravabast fotograafiast läbi fotomanipulatsiooni ja kihiliste kollaazide.
Külastajate soovil lisati kavasse lisaseanss filmile “Westwood: punkar, ikoon, aktivist”, mida näidatakse viimast korda 21. oktoobril.
Seekordseks külaliseks on tegus Merle Liivak – kolme lapse ema, uue ajakirja EMA looja ja peatoimetaja ning Vikerraadio saate Peresaade üks saatejuhtidest.
Ugala teatri 99. hooaja teise uuslavastusena jõuab laupäeval, 6. oktoobril publiku ette briti näitekirjaniku Nick Payne’i auhinnatud draama „Tähtede seis“, mille keskmes on kahe inimese, Marianne ja Rolandi, suhete-tulevärk. Tavapäratu armastusloo lavastab Ringo Ramul ning mängivad Kadri Lepp ja Janek Vadi, kes viibivad kordagi lavalt lahkumata kunstnik Annika Lindemanni loodud peeglimaailmas, olles publiku silme all […]
Uudse kontseptsiooniga pood võimaldab külastajatel vabalt ehtevitriinide vahel uudistada, kaotades traditsioonilised müüjaid ja kliente eraldavad letid.
Kristina jagas vahetult oma mõtteid ning kogemusi erinevatest rollidest meie elus, eneseväärtustamisest ja aususest, naise ürgsest seksuaalsusest, arhetüüpidest ja muinasjuttudest, oskusest öelda „ei“ ning iseenda ja oma elu loomisest ning hoidmisest.
Suurejooneline ja kahtlemata vaatemänguline moenädal toob nelja päeva vältel lavale 23 moelooja ja -brändi kõige uuemad kollektsioonid, lisaks antakse sügisese TFW raames üle kahekümnes Kuldnõela auhind.
Väljavalitud Eesti disainerite käekirjas on näha minimalismi, mis Jaapani kultuuriruumi võiks sobida.
Reedel, 28. septembril avatakse HOP galeriis kahe noore ehtekunstniku Hanna-Maria Vanaküla ja Hansel Tai ühisnäitus.
Salongiõhtul uuritakse, milline on jätkusuutliku disaineri loometeekond ja kas oma eesmärgi nimel tuleb ka loomingulisi kompromisse teha.
Esietenduvas lavastuses otsitakse tõlgendusi tekstilistele ja füüsilistele traditsioonidele (võitluskunstid, popmuusika, folkloorne pärand jne), et üles leida uue kultuuri ja traditsiooni leppimise potentsiaal.
Londonis tegutsev Eesti päritolu kindabränd Riina O on välja tulnud uue kindakollektsiooniga, inspireeritud bioluminestsentsist – meresügavustest tähtedeni ulatuvast looduse imepärasusest.
Londonis resideeriv kõrgmoe rõivaste restauraator ja moekunstnik Mirjam Maramaa tuli augustis nädalaks Eestisse,et viia läbi kõrgmoe rõivaste taastamise kursust. Rääkisime Mirjamiga haute couture siseelust.
See, mida teeb Joonas Saks, ei ole lihtsalt õpetamine – Joonas annab inimestele kaasa tööriista, mis aitab mõista, mismoodi minateadvus end üles ehitab. Uurisime Joonase käest, kuidas tema vaimsele teekonnale jõudis.
Tallinki laevade duty-free kauplused tõid esimesena Eestis müügile Inglismaa nahahoolduse lipulaeva ehk luksusbrändi Molton Brown.
Neidude kollektsioon on saanud inspiratsiooni väljapaistva naishariduse edendaja Elfriede Lenderi kooli õpilaste rõivastiili järgi.
Vaid kuuel septembrikuu päeval avaneb võimalus täiendada oma disaini- ja kunstikogu esma- ja ainueksemplaride, unikaalesemete ja haruldaste praakidega, mille sarnaseid mujalt ei leia!
Moefilmide festival MoeKunstiKino, mis toob kinoekraanile värske valiku moe- ja kunstimaailma tutvustavaid dokumentaalfilme.
Eesti esimene käsitööprillide tootja Framed by Karl on koostöös autodisainer Björn Koopiga loonud uue prillimudeli.
Võitnud tööde seas on näha unikaalseid lahendusi, mille puhul hinnati kõrgelt nii idee ainulaadsust, võimet luua tuntavat muutust meie igapäevaelus või ühiskonnas tervikuna ning ka toote äripotentsiaali.
Eesti mõistes on tegu erakordse ettevõtmisega, mille taga on kaks inspireerivalt loomingulist naist, kes nõustusid jagama meie lugejatega selle põneva tegevuse telgitaguseid.
Müstika Tantsustuudio hing ja eestvedaja Berit Aicha Vill korraldab midagi väga erilist, mis on esimene omataoline maailmas!
Meie lihtne ja tagasihoidlik soov on, et naised kannaksid igapäevaselt rohkem kleite ning ei kardaks särada ja tuua esile enda naiselik võlu.
Kahel päeval on kohal üle 100 disaineri ning disainibrändi meilt ja mujalt, kaasas nii juba klientide südamed võitnud klassikud kui ka uued ja põnevad tooted.
ARSi disainerid ja kunstnikud näitavad huvilistele oma stuudioid ning on võimalus otse loojalt kaasa osta ainulaadset ja hinnatud loomingut.
Vaatamata filmi kohatistele tumedatele toonidele on see ilus lugu ühe noore naise puhtast armastusest muusika vastu. 14. septembril täitunuks Amy Winehouse’il 35. eluaastat.
Projekti eesmärk kombata kartmatult ruumilise mõtlemise ning couture’i piire formuleerus läbi peenelt viimistletud sümmeetria, asümmeetria ning matemaatiliste korduste.
Seekordne Disainiöö on varasematest aastatest veelgi mahukama programmiga ning selle läbivaks teemaks on inimsõbralik linnakeskkond.
Näitus,kus saab tutvuda 190 parima tööga tootedisainiauhinna BRUNO, graafilise- ja veebidisaini, teenusedisaini, noore disaineri preemia SÄSI ja Noore Püssi kategooriatest.Olete palavalt palutud sellest osa saama.
On Sul kasutuses mõni armsaks saanud Reet Ausi riideese, millest küll ei saa? Reet Aus otsib oma moeetendusele lemmikrõivaid kandvaid kliente, sõpru ja kõiki kaasalööjaid.
Kaubamaja jalatsivalik täienes äsja maailmakuulsa Dr. Martensi saabaste ja kingadega, sealhulgas ka veganitele sobivad jalatsitega, mis ei sisalda ühtegi loomse päritoluga osa.
Täna avatakse HOP galeriis Rootsi tarbekunstnike rühmituse näitus, kes töötavad erinevate materjalidega: keraamika, klaas, tekstiil ja ehtekunst.
Omanäoline moeetendus, kus kontseptuaalse vaatemängu kaudu eksponeeritakse rõivad, mille loomisele samaväärselt disaintoodetega on pühendatud märkimisväärselt aega.
Maailmamuusika tipptegija, mantralauljatar Simrit Kaur Khalsa energia ja hääl puudutab inimesi kõige sügavamatel tasanditel ning iga temakontsert on kui omalaadne hüpnootiline riitus. Lapsendatud laps Kreekas väga noortele vanematele sündinud ja seetõttu USA-s adopteerituna üles kasvanud Simrit on tänaseks kujundanud endast brändi: Simrit Kaur Music, LLC. Oma loominguga on lauljatar nädalate kaupa püsinud iTunesi maailmamuusika edetabeli […]
Disainiöö pakub lisaks põhiprogrammile külastamiseks arvukalt seminare, loenguid, töötubasid ning stuudiote avatud uste päevi, millele kindlasti tasub pilk peale heita.
Tanel Veenre Jewellery tuntud kõrvamarjade kollektsiooni on selleks sügiseks lisandunud lopsakad Megamarjad.
Eestis toimub esimest korda psühhedeelikumide ja teadvuse konverenverents, kuhu tuleb kõnelema neli tunnustatud teadlast üle maailma.
Rootsis asutatud moekaupade jaemüüja laieneb koos ASOS-ega, et jõuda oma järgijateni igas maailma osas, kus nad viibivad.
Arhidektuurimuuseumis avatakse põnev ajaloonäitus, mis toob vaatajateni Lutheri tehase tootenäiteid ning replikatsioone Isokoni toodetest, mille arenguloo juures olid Bauhausist tuntud disainerid Walter Gropius, Marcel Breuer jt.
8. septembril avab NID Pariisi disaininädalal Eesti ja Soome disaini pop-up-näituse ja poe nimega „Back to Basics”.
Kodumaise kudumibrändi Woolish kollektsiooni läbivaks teemaks on värvirohked mustrid ja lehe motiivid ning selle hooaja värvigammad on bordoo, roosa, briljantroheline, lilla, toonilt kaamelikarva beež.
|
OSCAR-2019
|
||
Laupäeval EELK Usuteaduse Instituudis peetud lahtiste uste päev möödus optimistlikult tulevikku vaadates. Rõõmustamiseks on põhjust: Eesti Kõrghariduse Kvaliteediagentuuri (EKKA) hindamisnõukogu leiab, et instituudi õppekavad väärivad riiklikku tunnustust. Eesmärk on saavutatud «See on olnud pikk tee, mis on kestnud ajast, kui alustasime rakenduskõrgharidusele üleminekut,» räägib rektor Ove Sander. «Pean siinjuures tänama Jumalat ja tunnustama neid inimesi, kes kaasa ...
Piiskopliku nõukogu koosolekul 20. mail arutati jätkuvalt vaimulike eetikakoodeksi koostamist. Piiskop Einar Soone pakkus, et seniste keeldude asemel võiks kasutada rohkem positiivses vormis sõnastatud nõuandeid. Peapiiskop Andres Põder rõhutas, et eetikakoodeksit on vaja kirikus korra tagamiseks, mille alusel saaks piiskop või praost esitada vaimulikele teatud nõudmisi. Peapiiskop rõhutas, et töötajalt saab eeldada asju, mis on talle enne selgeks tehtud, sellepärast on ...
Kirikuteöö raames avati Tartu Jaani kirikus kunstnik Merille Hommiku näitus «Teine arvamus» illustratsioonidest, mis on avaldatud ajalehes Eesti Kirik aastatel 2009–2014. Mõte sättida kokku näitus nädalast nädalasse kirikulehes ilmunud illustratsioonidest tuli Tartu Ülikooli-Jaani koguduselt. Teostuse osas lõi kunstnik aga ise käed külge. Ta valis oma loomingust, mis Eesti Kiriku arvamusleheküljel kolumni illustratsioonina ilmunud, välja 20 meelepärast tööd, neist neli ...
Astusin esmaspäeva hommikul palavusele vaatamata reipalt toimetuse poole ja mõlgutasin mõtteid eelseisvatest töökohustustest ning nädalavahetusel toimunust. Valimised on selleks korraks läbi saanud, Euroopa Parlamenti valitud kuus saadikut – Andrus Ansip, Kaja Kallas, Indrek Tarand, Yana Toom, Tunne Kelam ja Marju Lauristin – võivad Brüsselisse sõiduks hakata kohvreid pakkima. Sinoditel peapiiskopikandidaatideks esitatud vaimulikud saavad veel ennast enne sügisest kirikukogu ...
Jõhvi kirikus õnnitles kogudus pühapäeval tänujumalateenistusel õpetaja Peeter Kaldurit, kes on teeninud kogudust 34 aastat. Et kirikus on rohkem kui üks orel, hõiskas pillide kuningaski sel päeval kolme organisti käe all. Lauluga tuli sõpra tervitama segaansambel Tammikust. Peapiiskop Andres Põder tõi kingitust üle andes esile sünnipäevalapse laia haaret ja võimekust kirikutöös. Ustavad kirikuliikmed meenutasid õnnitlusi üle andes olulisi hetki koos käidud teelt ja ...
Viljandi praostkonna 14 koguduse esindajad alustasid sinodipäeva armulauaga Taagepera kirikus ning jätkasid koosolekuga Kivimäe turismitalus. Peapiiskop Andres Põderit presiidiumisse paludes nimetas koosolekut juhatanud Marko Tiitus, et tema seitsme praostiks olemise aasta jooksul on kirikupea sinodikoosolekust alati isiklikult osa võtnud, mida praostkond hindab kõrgelt. Tänule tänuga vastates nimetas Andres Põder, et peab Viljandit «oma praostkonnaks», sest alustas ...
Mõisakülas pühitseti orel Möödunud pühapäev oli Mõisaküla koguduses eriline: hooldajaõpetaja Arvo Lasting ja Ari Tuhkanen pühitsesid kirikus Saksamaalt kingituseks saadud oreli. Oreli on ehitanud 1960ndatel Hans Wolf. Ülespanekuks ehitati orelile puidust alus. Pilli pani Mõisakülas üles ja tegi talle noorenduskuuri Soome Nurmijärvi sõpruskoguduse orelimeister, mitmekümneaastase kogemusega oreliehitaja Paavo Wirpi. Tänujumalateenistusel oli külas ja teenis kaasa Nurmijärvi ...
Ligi 40 aastat EELK teenistuses olnud Andres Põder introdutseeriti peapiiskopi ametisse 2. veebruaril 2005. Täpselt kümme aastat pärast seda, 2. veebruaril 2015 seatakse Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus ametisse uus peapiiskop. Andres Põder jääb emerituuri oma 65. sünnipäeval, 22. novembril. Intervjuus, mille küsimusi said esitada Eesti Kiriku lugejad, on peapiiskop Andres Põder ametijärglasele mõeldes öelnud, et kui uus kirikujuht mõnes küsimuses tema arvamust peaks ...
Peapiiskop Andres Põder pühitses pühapäeval Haapsalu toomkiriku uued kellad. Piiskopilinnuse kellatornis püha Neitsi Maarja ja püha evangelist Johannese kella pidulikul õnnistamisel lausus peapiiskop: «Olgu Jumala õnnistuse tööriistadeks need kellad.» Koguduse koorilauljate esituses kõlas dirigent Sirje Kaasiku poolt pidulikuks päevaks loodud laul helisevast kellast.Minu hing ülistab370 kilo kaaluva kella ühel poolel on toomkiriku ristimiskabeli emaaltari madonnakuju ja ...
Tartu ülikool läheb järgmisest õppeaastast üle uuele õppesüsteemile, mille kohaselt kolmeaastasele bakalaureuseõppele järgneb kaheaastane magistriõpe.
Ülikoolihariduse standardiks saab tulevikus olema magistrikraad. Sellega seoses on selginenud ka usuteaduskonna ja teiste teoloogia kõrgkoolide omavahelised suhted.
«Kui varem pidi üliõpilane laskma teises koolis tehtu hinnata, bakalaureusekraadi saamiseks juurde õppima ja sealt edasi õppima, siis uue süsteemi kohaselt on kõik need, kes on õppinud rakenduskõrgkoolis teoloogiat, vabad konkureerima Tartu ülikooli magistriõppesse,» ütles Tartu ülikooli usuteaduskonna avatud ülikooli projektijuht Ain Riistan. «Rakenduskõrgkooli diplom on sisuliselt võrdsustatud ülikooli kolme-aastase bakalaureuseõppe tasemega.»
Et esimeste uue õppekava järgi bakalaureusekraadi taotlejateni läheb veel aega, on usuteaduskond otsustanud alustada sügisel avatud ülikooli kaugõppes kahe magistriõppe erialaga – religiooniantropoloogia ja usuteadusega.
«Usuteaduse magistriõpe on mõeldud eelkõige neile, kes on omandanud teoloogiakõrghariduse mõnes rakenduskõrgkoolis, aga miks ka mitte Tartu ülikoolis või mõnes teises teaduskonnas, ning kes tahavad õpinguid jätkata ja kraadi saada,» täpsustab Riistan.
Sihtgrupina mainib Riistan tegevvaimulikke: «Mõeldud on ka neile, kes on varem õppinud ning kes töötavad vaimulikena. Neid kutsume hea meelega omandama magistrikraadi ja täiendama oma haridust, kuna tegeleme kaasaegse teoloogia probleemidega.»
Religiooniantropoloogia õppekava on mõeldud täienduseks neile, kes tunnevad huvi usu ja religiooni vastu, kuid kellel ei ole eelnevat teoloogilist haridust.
«Religiooniantropoloogia magistriõppesse võetakse vastu kõrghariduse baasil, mis on saadud Eestis tunnustatud kõrgkoolis,» ütleb Riistan. «Kui oled õppinud näiteks majandust või matemaatikat, aga tunned huvi teoloogia- või usuprobleemide vastu, siis on kahe ja poole aastane täiendav magistriõpe just sulle.»
Religiooniantropoloogia käsitleb inimest usulisest vaatenurgast, religiooni kaasaegses kontekstis ja tänapäevastes avaldusvormides. «Me ei õpeta siin heebrea ja kreeka keelt, pigem tänapäevaseid aineid nagu religioonisotsioloogia, religioonipsühholoogia, kultuuriuuringute probleemid, piiblitõlgenduste küsimused,» lisab Riistan.
Kuna religiooniantropoloogia keskendub religiooni ja kultuuri suhetele, inimese ja ühiskonna suhetele usulisest vaatevinklist, siis on religiooniantropoloogia magistriõpe mõeldud ka neile, kes töötavad kirikutes, kuid kellel ei ole teoloogilist haridust – näiteks koguduste sotsiaaltöötajad, koguduste abilised, kiriku vanemad.
«Oodatud on ka need inimesed, kes argitöö tõttu puutuvad kokku inimese usulisest käitumisest tuleneva problemaatikaga, olgu siis sotsiaal- või kultuuritöötajatena, politseinike või poliitikutena,» kommenteerib Riistan.
Konkreetsemad vastuvõtutingimused avaldatakse lähipäevil usuteaduskonna koduleheküljel, asjast huvitatutel palutakse pöörduda usuteaduskonda. Avatud ülikooli kaudu pakutav magistriõpe kestab kaks pool aastat ning maksab 7500 krooni semester. Õppetöö toimub kord kuus kolmepäevaste õppesessioonidena. Dokumentide vastuvõtt algab 3. juunil ja lõpeb 30. augustil.
|
OSCAR-2019
|
||
Mööduv nädalavahetus oli kohe kindlasti üks nendest, mis jättis mu lihtsalt hingetuks ning mis on meenutamist väärt kogu ülejäänud eluks. Kes Instagrammi jälgib (või ongi reaalselt mu sõber :D), teab juba mis täpsemalt minu sünnipäeva tähistamisel juhtus, kuid alustan siis algusest.
Ega ma linna jõudes väga mingeid ettevalmistusi teha viitsinud. Läksin laualina otsima kangapoest ja minu rõõmuks oli Kanga Džunglis 50% ale kõikidele kangastele. Lõpuks leidsin ühe väga kärtsroosa, mille eest maksin lõpuks veidi üle 10 EUR 2,7x3m (sellel oli ka väike defekt küljes, ja sain omakorda 10% alla). Sellega siis piirdusid minu jõupingutused, sest kõik mis puudutas sööki oli mull nagu - ah küll jõuab. Ema seevastu kordas, et mul tuleb ju pea VIISKÜMMEND inimest ja midagi peab ju laual ikka olema. Ärge saage valesti aru - loomulikult oli mul plaanis süüa pakkuda, aga ma oleks ise piirdunud ilmselt paari vaagnaga. Selle naeris ema loomulikult välja ning lõpuks tegime Selveris ikka päris korraliku arve.
Ah issand ma ei suuda end tagasi hoida ja siin sellest toredast sünnipäevast rääkida, enne pean ikka ühe suure uudise välja põrutama ja siis jätkan juba täitsa peo osaga. Nimelt küsis Allan umbes nädal aega enne mu sünnipäeva, kumba soovin - panni või röstrit. Sellel hetkel kui ta küsis, mõtlesin, et ju mõni mu sõpradest tahab teada, mida mulle kinkida. Ütlesin siis kohe röstrit. Selle peale ta vastas, et hääküll, kingib mulle röstri. Võite ainult arvata kui vaimustunud ma sellest olin. Eks ma tasapisi muidugi leppisin selle mõttega, sest praktiline ta oli ja ega meil ju rahaga priisata ka ei ole. Vahepeal lipsasid sisse sõnad "punane ja valgete täppidega" (ja mulle meeldib selline kombinatsioon väga), seega isegi hakkas mulle see mõte meeldima. Mis mul ikka ju üle jäi - ega ma pirtsplika ka pole. Kui röster siis röster.
Enne sünnipäeva algust läks Allan veel linna, sest ta väidetavalt pidi kingi oma bff'i käest kätte saama. Tund enne sünnipäeva algust helistab ta, et kas olen riides ja valmis. Paraku olin alles hakanud ennast meikima ja nägin veel suht lääbakas välja. Ta palus mul aga välja tulla, sest kingitus on õues ja suuuuur. Õde, ema, vend ja õe sõbranna tormasid siis kohe aknale ja ema hõiskas: "Maja all on suur punane auto." Ega ma väga vaimustuses ei olnud sellest mõttest, et auto saada. Esiteks olid nad alles ühe auto sõpradega Allani bff'ile kinkinud ja see ei tundunud üldse originaalne. Õue astudes ootas Allan mind teisel pool teed ja palus sinna poole tulla. Kiiresti olin endale tossude asemel kontsakingad jalga pannud ja sõimasin end peas, et nüüd justkui suusataja ringi kõnnin (nii ebamugav oli, aga ilus :D ).
Allan võttis käest kinni ja oli kahtlane. Kõndis suht enesekindlalt Estonia taga, hakkas siis vasakule poole minema, vaatas ringi ja siis otsustas, et võiks ikka paremale minna - PARKLA POOLE. Küsisin, et kas ta tõesti kingib mulle auto, sest see ei ole üldse normaalne. Mul ei ole ju lube! Ei näinud ka ühtegi punast valgete täppidega ja korraga jäi ta seisma (täpselt selle pargi juures, või kus see kuju on... vaade sünnakohast oli ka kenasti sinna) ja laskus ühele põlvele.
Võite ainult ühe korra arvata, mis mu vastus oli. Loomulikult "Jah!". Värisedes kõndisime mõlemad õnnelikena tagasi peokohta. Õnneks õnneks oli mul kena maniküür ja õnneks õnneks ka kontsakingad jalas (kuigi mul oli raske nendes liikuda).
Tagasi jõudes valetasin alguses, et saingi auto... siis aga viskasin ette oma selle sünna kõige populaarsema poosi:
Kuna külalised tulid kahes satsis, siis mõlemal korral ootasin ära mil kõik kohal ja siis vaikselt poetasin moka otsast, et me nüüd kihlatud. Tegelikult sõpradele ütles Allan kõva häälega. Nagu seal ka küsiti, et millal siis pulmad, vastan ka siin, et kuna sellest on veel nii vähe aega möödas, ei ole veel suuri plaane tegema hakanud. Kui tean, eks siis siin ka teada annan :D Mõlemad tahame Allaniga aga lumiseid pulmasid... niiet järjekordset suvepulma te küll ei saa.
Pidu oli aga vägev! Mul on maailma parim perekond ja parimad sõbrad. Üles sai pandud ka photo booth mis kõige rohkem ilmselt meelt lahutas. Niiet aitab jutust, usun, et pildid annavad asjast parema ülevaate:
Väga lahe:) Ma ootasingi, millal Sa uudise siin välja ütled - sest Kristo FB lehelt ma seda juba nägin (ta mu töökaaslane:))
Ma ka ootasin juba pilte peost ja kihlumisest :) Nii tore! Kuna ma vist fb-s vaimustunult vist ainult laikisin ja õnne nagu ei soovinudki või nii, siis...palju õnne siin! Nii sünnipäevaks kui ka kihlumise puhul! :)
Palju õnne! Ja no 50 inimest ongi juba nagu keskmine eesti pulm. :) meil oli veidi üle 50 inimese. Oi see pulma planeerimine on nii põnev ;)
Kuid kui nüüd päris aus olla, siis pärast üleüldise esimese nimekirja koostamist kadus igasugune huvi suure pulma vastu (kergelt üle 120 inimese :D ).
Oo jessas kui lahe! Palju-palju-palju (ja jada jätkub) õnne! Krt, mul ka ju see nädal 25. sünna (ma ei teadnudki, et meil sihuke väike sarnasus), ja nüüd ükskõik mis kingiks saan, ikka pole sama hea :D
Omggg, need käe näitamise pildid(sõrmuse näitamise?) on niiii änksad ju. Megatäiuslik, noh, suurepärane mees ja idülliliselt kaunis naine!!11111!!!!!!!!
|
OSCAR-2019
|
||
Nii igatahes on mu viimased ajad möödunud. Üks igavene ringisahmimine käib kogu aeg. Igal pool tahaks enne külas ära käia, kui suvi päris otsa saab.
Tööasja mõttes sai lõppeva nädala kolmapäeval käidud Pivarootsis noorte kirjandussõprade suvelaagris kirjanduslikku matka läbi viimas. Koos Jaanus Vaiksooga. Kes järgneval pildil loeb kiviaia otsas luuletusi.
Aga matk viis meid edasi veel mitmesse toredasse kohta, kus minagi sain lugeda, ja kus lastel toimus kõrgeima kivitorni ehitamise võistlus.
Laagrist viis õhtul meie tee edasi Läänemaale Tanskasse, kus sõprade suvilas kohtusime mitme armsa inimesega vanadest aegadest ja veetsime meeleoluka õhtu. Öösel ema juurde. Järgmisel päeval tagasisõidul aga turgatas mulle pähe, et seekord sõidame ju ilma tädi Tötsuta, järelikult on täitsa võimalik minna külla ühele peaaegu meie tavapärase trassi lähistel elavale aalujale, kes mind ammu, ammu, ammu on külla kutsunud, aga alati on meil ju see koer.
Ega järgminegi päev niisama tühja läinud. Juba hulga varem oli kokkulepitud Togrami aiasoppide (ja elutoa … ja kasvuhoone …) külastamine ju. Nii et pärast töötöötöö ärategemist õhtul me sinna põrutasimegi, olles eelnevalt Nõo tagant auto peale laadinud Lendava tekitatud väga väärtusliku künnapuusaepuru (et ma järgmine kevad ei peaks jälle murelikult rinda pistma küsimusega, millega ometi ogoroodinat multšida).
Mina ei saa aru, kuidas Togramid sellega veel oma töötöö ja majapidamise ja laste ja vana maja renoveerimise kõrvalt hakkama saavad. Igatahes nad on täitsa kindlasti kõige tublimad ja töökamad noored inimesed üldse, keda ma oma elus näinud olen.
Nii. Aga see pole veel kõik. Järgmiseks päevaks oli samuti külaskäik kokku lepitud. Sellele lisandus hommikul sõnumiga saadetud sünnipäevakutse samaks õhtuks ühte teise kohta. Oi jommaijoo…
Aga me käisime külas oma peaaegu-lemmikkoerte ja nende perenaise juures. Peaaegu-lemmikkoerad sellepärast, et meie oma tädi Tötsu on siiski lemmik number üks. Aga tema järel tulevad kohe härra Nelson, Tita, Hanne ja Korts.
Chow-chowd tekitavad kuidagi iseäralikku joovastust ja eufooriat, kui neid kaisutada ja nende pehmes karvas pusserdada. Vahel nad ei lähe isegi eest ära selle peale. Saavad aru, et inimestel on ka vajadused.
Ning nende imekoerte juurest sõitsimegi õhtul peaaegu otse edasi sinna sünnipäevale. Lille juurde. “Moldaaviasse”. “Moldaavia” tähistab meie kõnepruugis toda meie sõprade kodu. Sellepärast, et see on kuidagi … moldaavialik.
Aga ma ei pildistanud toda üritust. See oli kena rahulik perekeskne üritus, kus sai põhimõtteliselt öö hakuks lõualihased valusaks naerda. Nagu ikka Moldaavias. Nii et mul on väga hea meel, et Lill tegi mõne aasta eest õige otsuse ja Tallinnast Elvasse kolis, kus me mõistagi hoopis sagedamini kohtuda saame kui vanasti … see tähendab vahepealse paari aastakümne jooksul.
Aga kõige selle kõrvalt õnnestus mul kuidagi ogoroodinal lõigata oma kolm maasikapeenart puhtaks vanadest haigustunnustega lehtedest. Ma ainult loodan, et uued lehed jõuavad veel kasvada, enne kui päris talveks ära keerab.
Ja täna ma korjasin ära esimese laari aedube ja samuti nuikapsad, oad on blanšeeritud ja ootavad sügavkülma paigutamist, nuikapsastega tegelen edasi homme. Täna naksisin ka meie noore kuuseheki võrsete tippe tihedama harunemise huvides, köitsin kimpu õlelilli ja parkjuuri ning riputasin neid aiatuppa kuivama, et talvel tuppa suvehõngu tuua … ja rohgisin paar peenart. Ja käisime Tartus ja tõime ära mu tellitud nõudepesumasina, sest käsipesust mulle nüüd tõesti siiralt aitab.
Meil eile oli üks ülimalt rõõmustav sõit. Nimelt pidi Prantsusmaalt pärast 10-kuist äraolekut naasma preili Tütar, astuma Riias lennukist maha ja … Aga et minu ja Oti töögraafik väga ei võimaldanud täispäevast autosõitu Riiga ja tagasi ette võtta, siis leidis preili Tütar väga sobiva võimaluse tulla Riiast bussiga Valmierasse, mis on umbes poole maa peal, ja meie olime sinna juba rõõmuga nõus talle järele sõitma, sest see võimaldas enne seda hommikul veel oma päevatöö ära teha.
Ja minul küpses kohe kena plaan, kuidas ühendada see logistiline liigutus ammuse mõttega minna ja mõni Läti puukool või taimemüügiplats oma silmaga üle kaeda. Kas on ikka tõsi, et Lätis on taimede hinnad kolmandiku kuni poole võrra odavamad kui meil siin.
Nii et kui ma terve pika hommiku kuni umbes poole kaheni oma töölaua taga lugemikku vorpisin, käisid mõtted juba oma rada ja …
Umbes kella poole nelja ajal olimegi Strenči puukoolis, mille pisikesel vastuvõtuplatsil tervitas meid sõbralik hall kassiisand, punane puust putka ja kena okaspuudealune haljastus. Ja müügiplats. Mis täielikus korrelatsioonis Tsiili antud ütlustega ei olnud küll väga rikkaliku, kuid oli seda huvitavama valikuga.
Vastavalt nõuannetele tegin punases putkas istunud naisterahvaga juttu ka mõnest toredast taimest, mis on mu kuumade unistuste nimekirjas, aga mida ma müügiplatsilt ei leidnud, ja sain teada, et neid ei ole ka puukooli salajastes soppides või põldudel mitte. Aga sellegipoolest sai pool pagasiruumi Strenčis täis. Ott hakkas muretsema ja tundis huvi, kas preili Tütar on infot andnud oma pagasi suuruse ja hulga kohta.
Kõik me teame ju ometi, et taimi mahub alati ja igasse autosse, olenemata sellest, mis või kes seal juba ees on ja kui rohke pagasiga muidu reisitakse, eks ole?
Et taaskohtumist vääriliselt tähistada, kuid rohkem vist sügavast antropoloogilisest huvist, otsustasime tagasiteel külastada viimase aasta vist suurimat turismimagnetit Eesti-Läti vanas piiripunktis.
Ma usun, et me varustasime end Proseccoga umbes kuuks ajaks, kui mingit erakordset sündmust vahele ei tule.
Ning ma pean ütlema, et me erinesime oma viie haleda veinipudelikesega ülejäänud massist oluliselt. Sest pood oli pungil eestlasi täis, sabad kassades olid pikad, ja kõik peale meie seisid neis sabades selliste kärusse kuhjatud alkoholikogustega, nagu toimuksid neil järgmisel nädalal korraga nii poja pulmad kui ämma matused.
Nagu pildilt näha, on mul nüüd kuusk ‘Valentins’ja Jaapani mänd ‘Shirobana’, millele olen meelega head ja sooja kohta hoidnud. Ning mägimänd ‘Rositech’, kuused ‘Cupressina’ ja ‘Lorelei’, lehis ‘Kornik’ … ja siis veel väiksemat kraami. Õnneks on mul kokuka taimed juba peaaegu istutatud, nii et saan mõne päeva jooksul alustada selle saanitäie mahaistutamisega!
See on siis nüüd möödas. Aalujate ehk aiablogijate igasuvine kokkutulek, mis seekord toimus juba 9. korda. Igal kokkutulekul otsustame, kelle juures järgmisel korral kokku tuleme, ikka üle aasta vaheldumisi Põhja- ja Lõuna-Eestis. Nüüd oli Lõuna-Eesti kord, ja minul oli au olla selle uhke ürituse võõrustaja.
Tegelikult, kui me räägime võõrustamisest, siis need meie kokkutulemised on siiski pigem sellised, et kõik tassivad kaasa süüa nõrkemiseni, nii et korraldaja ei pea 50 inimese äratoitmise teemadel väga pead valutama ega hirmsasti rahakotti vaevama. Pidulauad saavad uhked ja olemine ülimõnus. Suurepärane!
Sel aastal loeti minu pool kokku 48 inimest, seda koos laste ja kaasavõetud pereliikmetega. Hoovi ja tee äärde pargitud autosid saime kokku 15. Kaasa tassitud ja kohapeal palavikuliselt omanikku vahetavaid taimepotte, -totsikuid ja -nutsakuid ei jaksanud keegi kokku lugeda. Minu maja varjupoolne seinaäär sai igatahes neid täis, nagu ka kõikide külaliste autode pagasiruumid. Taimevahetus on meie kokkutulekute üks kirglikumaid ja põnevust kütvamaid osasid, mille juures ontlikud aednikud hakkavad käituma nagu aardekütid või kullakoopasse sattunud mereröövlid. Suurepärane!
Ürituse teise järgu moodustab pidulaud, mis meil oli kaetud aita, aga meid tuli kohale nii palju, et sinna ikkagi üle 40 inimese ei mahtunud ja siis sai kiiremas korras organiseeritud ka õue kohad.
Sinna vahele ja/või asemele sobitub palju spontaanset kaootilist liikumist, vestlusgruppe ja tööd sektsioonides. Suurepärane!
Õhtul sõitis enamus rahvast ära laiali, kuid osa jäi siiski veel lõkkeõhtule, tuli minu ning Otiga sauna, ja jäi ööbimagi. Nii et viimane ekipaaž kalleid külalisi veeres meie õuelt minema umbes eile keskpäeva paiku.
Ja nüüd on mul kõvasti istutamist! Olge te kõik tänatud, kes te mu istutusalade täitmise eest hoolt kandsite!
|
OSCAR-2019
|
||
Suur tragöödia, II maailmasõda, kujunes eriti traagiliseks paljudele väikerahvastele, kes, ilma et nad seda ise oleks tahtnud, kisti suurriikide vahelisse arveteõiendamisse. Ka see, kelle poolel tuli võidelda, ei olnud tihti oma teha, vaid kujunes olukorrast olenevalt. Ei olnud haruldased needki juhud, kus ühe ja sama rahva esindajad olid mõlema poole armeedes. Nii oli lugu ka eestlastega. 1941. aasta suvel mobiliseeritud mehed, kelledest paljud hukkusid Venemaal töölaagrites pidid hiljem võitlema Nõukogude Armee ridades. Valdav enamus eestlastest aga osales sõjas sakslaste või soomlaste poolel.
Enne sõda ja ka veel II maailmasõja algupäevil olid Eestis valdavaiks inglisesõbralikud meeleolud. Olid ju inglased omal ajal kaasa aidanud Eesti iseseisvuse sünnile ning ka hiljem säilitanud Eestiga sõbralikud suhted. Samal ajal oli eesti rahvas aastasadu oma põhiliste vaenlaste ja rõhujatena tunnetanud sakslasi, eeskätt just balti saksasoost mõisnikke. 1940. - 1941. aastal, pärast Eesti annekteerimist Nõukogude Liidu poolt toimunud sündmused - rahulike elanike kallal toime pandud vägivald ja terror, arreteerimised ja eriti massiline küüditamine olid aga enamikule eestlastest väga kiiresti selgeks teinud, et suurim oht eesti rahva olemasolule on vene kommunism. Lootus Inglismaa ja Prantsusmaa abile eesti rahvuse ja riikliku iseseisvuse säilitamisel oli kokku varisenud. Veelgi enam, mõlemad riigid olid saanud Nõukogude Liidu sõpradeks ja liitlasteks ja nii nägi enamik eestlasi pärast sõja puhkemist Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel oma põhilist liitlast idast tuleva surmaohu vastu paratamatult Saksamaas ning sajanditevanune vaen vajus olukorrast tingituna tahaplaanile.
1941. aasta suvel algas Eestis massiline venelaste vastu suunatud partisaniliikumine. Eestlastele oli selgeks saanud, et Venemaa kommunistliku korra vastu tuleb iga hinna eest võidelda. Pärast sakslaste saabumist, keda võeti vastu sõprade ja vabastajatena, astusid aga tuhanded eesti vabatahtlikud Saksa sõjaväkke, et seal loodud eesti väeüksustes asuda oma kodumaad Stalinliku Venemaa eest kaitsma ja tasuda eesti rahvale tekitatud kannatuste ning ülekohtu eest. Loodeti, et sakslased annavad võimaluse Eesti Vabariigi taastamiseks, mille järel oleks siis liitlastena Saksamaa poolel sõjas Nõukogude Liidu vastu osaletud. Paraku ei osanud saksa võimud seda indu täielikult ära kasutada ja Eesti iseseisvust taastades eestlastest omale kindlaid liitlasi teha. Vastupidi, nende tegevus, ehkki parem kui Nõukogude Liidu poolt eestlaste suhtes rakendatud terrorireþiim, oli siiski okupantide tegevus ja ei äratanud juba üsna varsti eestlastes enam erilist sõprust ega usaldust. Sellele vaatamata jätkati siiski koos sakslastega võitlust venelaste vastu, sest antud juhul lähtuti põhimõttest - hädakorral võib Kuradi väljaajamiseks kasutada ka Peltsebuli abi. Paljud lootsid, et kordub 1918. aasta ajalooline situatsioon: mõlemad Eestit okupeerinud suurriigid, Venemaa ja Saksamaa, kurnavad ennast sõjas vastastikku välja ja nii avaneb ehk võimalus Eesti iseseisvuse taastamiseks. Üldise arvamuse kohaselt oleks sel juhul aga väga oluline olnud, et sõjategevuse lõppemisel ei oleks Eesti pinnal Vene vägesid. Eesti iseseisvus oli eesmärk, mille nimel tasus võidelda ja püüda Eesti piire uue Nõukogude okupatsiooni eest kaitsta.
Kui püüda objektiivselt hinnata eestlaste käitumist II maailmasõjas, siis tuleb lisaks kõigele muule arvestada ka veel ühte olulist asja ja nimelt, et ega eestlastel nende olukorras, kuhu nad ilma omapoolse tahtmiseta olid sattunud, ei olnud mitte kunagi võimalust valikut teha lääne demokraatia ja Saksamaa vaid ikka ja ainult kahe totalitaarse suurriigi, stalinliku Venemaa ja hitlerliku Saksamaa vahel. Kumbki neist riikidest ei olnud eestlastele sümpaatne, kuid demokraatlike lääneriikide sõber ja liitlane II maailmasõjas, Venemaa, oli ennast Eestis sõjale eelnenud okupatsiooniaastaga juba sellisel viisil tutvustada jõudnud, et oli täiesti selge - antud ajalooepohhil on eesti rahva surmavaenlaseks, kelle eest ennast iga hinna eest kaitsta tuleb, kommunistlik Venemaa. Just see otsustas asja. See aga, et olukorrast tingituna tuli neil eesti meestel, kes tahtsid oma kodumaad kaitsta kommunistliku Venemaa eest, seda teha Saksa sõduri mundris oli kurb paratamatus. Kuid eesti sõdur võitles sini-must-valget vappi mundrikuue käisel ja vaba Eestit eesmärgina südames kandes.
Oma valiku tegid ka eesti lendurid, kelledest oli 1940. aastal Nõukogude Armee 22 Territoriaalse Laskurkorpuse juurde moodustatud üksik lennusalk. (Selle koosseis vastas aga Nõukogude Liidu lennuväepolgu suurusele). Eestis toimunud vägivallateod ja arreteerimised, mis puudutasid ka lendureid, aitasid ka nende hulgas nõukogudevastaseid meeleolusid süvendada. 27. juunil, kui saabus käsk lennusalga isikkoosseisu suunamiseks Venemaale, otsustasid lendurid käsku mitte täita ja metsavendadeks hakata.
Metsa põgenes üle 80% üksuse lendavkoosseisust. 1941. aasta suvistes Eesti vabastamislahingutes osaleti jalaväelastena. Neis lahingutes tegi endale nime Saksa sõjaväe juures tegutsenud eestlastest koosnev major Hirvelaane pataljon, mille ohvitserkoosseisu moodustasid peamiselt lendurid.
Pärast Tallinna vabastamist, millega isikkoosseisu lepingud sõjategevuses osalemiseks lõppesid, pataljon varsti likvideeriti ja lenduritel tuli otsustada, mida edasi teha. Põhiliselt sooviti jätkata võitlust, kuid Eesti relvajõududes ja omas väeliigis. Selleks ei olnud sakslased aga valmis ja lennuüksuse loomist ei krooninud esialgu edu. Eesti sõjaväest, nagu juba öeldud, ei tahetud midagi kuulda ja ka Saksa lennuväes eesti üksuste loomist ei peetud vajalikuks. Lennuvägi kui eliitväeliik oli mõeldud ainult sakslastele.
Asi võttis aga parema pöörde, kui Eestisse saabus 1941. aasta sügisel tagasi siit 1940. aastal baltisakslasena lahkunud Gerhard Buschmann. Viimane oli enne sõda Eesti Aeroklubis olnud innukas mootor- ja purilennuharrastaja ja tuntud ka väga eestimeelse mehena. Et tal, nagu paljudel teistelgi baltisakslastel, oli Saksa võimude juures häid sidemeid, siis võttis ta edasise asjaajamise oma peale ja saavutas lõpuks, ehkki raskustega, ka edu. Vahepeal tehti katset eesti lennuüksuse loomiseks isegi Soomes, kuid soomlased, kes ilmselt ei tahtnud sakslastega vastuollu sattuda, ei olnud sellega nõus. 1942. aasta veebruaris oldi lõpuks siiski nii kaugel, et saadi luba eestlastest mereluure lennuüksuse moodustamiseks, nimetusega Sonderstaffel Buschmann. Üksus oli mõeldud luureks Soome lahe ja Läänemere idaosa kohal ning sidepidamiseks sakslaste valduse olevate saartega. Üksus oli mõneti eriskummaline. Lennualane varustus saadi lennuväelt(Luftflotte 1 poolt), lahinguülesanded mereväelt, toit ja palk tuli aga SS-politseilt. Üksus baseerus Tallinna külje all olnud Ülemiste lennuväljal. Et sakslased olid lennuüksuse loomisesse ilma entusiasmita suhtunud, siis oli üksuse varustus algul üsnagi kehv. Lendama hakati esialgu peamiselt enne sõda Eestis konstrueeritud ja ehitatud relvastamata õppe-spordilennukitel PTO-4, milliseid oli ime kombel 4 tükki lahtivõetult suudetud säilitada. Lennukitele maaliti ainult Saksa sõjaväelennukite tunnusmärgid - mustad ristid. Üksus sai ka mõningaid teisi lennukeid, (üks De Haviland DH-89 “Dragon Rapide”, neli Lätis ehitatud SV-5-t jne.), kuid neid kasutati vähe. Luurelendudega Soome lahel alustati märtsi algul. Ehkki neil lendudel oli kokkupuutumisi ka vastase hävitajatega, lõppesid need kõik, tänu PTO-4 headele vigurlennuomadustele, siiski suuremate pahandusteta.
Ka lennugrupis teenivate meeste väljanägemine oli üsnagi kirju. Elati enamasti kodus ja riides käis iga mees nagu talle meeldis, kes omaaegses Eesti sõjaväe mundris, kes tunnusteta Saksa sõjaväe mundris, kes aga hoopis erariides. Ühe sõnaga - loodud lennusalk meenutas väliselt mingit partisaniüksust. Omavaheline läbisaamine meeste vahel oli hea ja Saksa sõjaväele iseloomulikud seisustevahed ülemate ja meeskonna vahel, ehkki kehtisid Saksa auastmed, olid siin vähetuntavad.
Et Saksa merevägi oli üksuse tegevusega igati rahul, siis sai lennusalk 1942. aasta suvel oma käsutusse juba 20 spetsiaalset mereluurelennukit Heinkel He-60. Uute merelennukite saamisega sai põhiliseks lennuväljaks nüüd Ülemiste lennuvälja kõrval olnud Ülemiste järv (seda järve oli juba enne sõda tsiviilotstarbelise lennuväljana kasutatud). Laienesid ka üksuse ülesanded, millede hulka kuulus nüüd suures osas ka võitlus vastase allveelaevadega, kes korduvalt püüdsid Kroonlinnast lääne suunas välja murda. Et vabatahtlikke üksusesse astujaid oli piisavalt palju, siis suurenes lennusalk kiiresti.
Tegevuse intensiivistumisega küpses aga kriis ja 1942. aasta sügisel tõusis päevakorda üksuse likvideerimise küsimus. Asja tagapõhi olevat seisnud selles, et Himmler, samuti merevägi olevat juba ammu taotlenud ka omale lennuüksuste loomist. Göring oli aga Hitlerilt saanud nõusoleku, et kõik, mis on seotud lennuasjandusega kuulub tema valdkonda. Himmleri valdkonda kuulus aga omakorda kõik, mis oli seotud välismaiste üksustega. Sonderstaffel Buschmann oli lendav üksus, mis koosnes välismaalastest ja lisaks sellele oli operatiivselt allutatud veel ka mereväele. Seega ei allunud täielikult õieti mitte kellelegi. Segaduse ja Himmleri ning mereväe edasiste pretensioonide vältimiseks pidas Hitler õigeks üksus likvideerida ning olevat lennuväele andnud ka vastava korralduse.
Et lennuvägi, merevägi ega ka SS-politsei ei olnud selle korralduse täitmisest mitmesugustel põhjustel aga eriti huvitatud, siis sellega ei kiirustatud ja nii jätkas üksus esialgu tegutsemist, olles n.-ö. hädalahendusena vormiliselt allutatud Saksamaal, Himmleri käsutuses tegutsenud ja peamiselt kulleri- ning sideülesandeid täitnud eriülesannetega lennugrupile. Koha peal ei muutunud sellega aga midagi. Kuid oli selge, et selline lahendus on ainult ajutine.
Üksuse ülem, sonderführer G. Buschmann nägi lõpplahendust siiski ainult üleminekus Saksa lennuväe alluvusse rahvusliku eriüksusena ja jätkas selles suunas tegutsemist. Visa asjaajamise tulemuseks oli lõpuks see, et 1943. aasta 1. aprillil viidi Sonderstaffel Buschmann üle Saksa lennuväe koosseisu, kus selle baasil moodustati (vist esimese) välismaalastest koosneva lennuüksusena Aufklärungsfliegergruppe 127. Vahetus ka üksuse ülem. Sonderführer Gerhard Buschmann lahkus ja tema asemel sai uue lennugrupi ülemaks algselt sideohvitseriks tulnud sakslane kapten Paul Lehmann. G. Buschmanni lahkumise põhjusteks oli ühest küljest see, et ta ei olnud sõjakooli lõpetanud ohvitser, teisest küljest peeti teda aga ka liiga eestimeelseks meheks. Pärast üleminekut meeskond kasarmeeriti, saadi saksa mundrid (paremal käisel olnud sini-must- valge vapi ja pealkirjaga ESTLAND), samuti kehtis üksuses nüüdsest peale Saksa lennuväe üldine kord, palgad jms.
Üksuse koosseis oli vabatahtlike juurdevoolu tõttu vahepeal tublisti suurenenud ja Aufklärungsfliegergruppe 127 koosnes juba kolmest lennusalgast. Neist esimene oli mere- ja kaks ülejäänut maalennusalgad. Oli alustatud ka uute meeste väljaõpet - käimas oli vaatlejate ja pardalaskurite kursus. Ka uusi lennukeid saadi. Nendeks olid 1943. aasta märtsis saadud 15 Arado Ar-95-t, millele 1943. aasta septembris lisandus rannikuluureks veel 8 Henschel Hs-126-t. Arado 95-ed oli G. Buschmann leidnud Pillau lennubaasis ringi kolades. Seal olid ka algselt lennukikandja “Graf Zeppelini” tarbeks ehitatud jahilennukid Messerschmitt Bf-109T, mis pärast seda, kui lennukikandja valmisehitamata jäi, olid sinna unustatud. Buschmann küsis eestlaste jaoks mõlemaid. Aradod ta sai, jahilennukite andmiseks ei olnud sakslaste vaim aga veel valmis ja pärast ülesleidmist viidi nad kiiresti minema.
Mis puutub lennuüksuse rahvuslikku koosseisu, siis lendav (kaasa arvatud lennusalkade ülemad) ja ka valdav osa maapealsest koosseisust olid eestlased. Ainult osa tehnilisi spetsialiste ja lennusalkade hauptfeldweeblid olid sakslased. Viimased eeskätt sellepärast, et sellel kohal teenides oli vajalik saksakeelse asjaajamise oskus ja Saksa sõjaväes kehtestatud vastava korra tundmine. Lennuüksuse üldisele meelsusele see aga mõju ei avaldanud ja üksus oli igati eestimeelne.
Soome lahe ja Läänemere idaosa luure jäi nüüd täiesti eesti lennuüksuse hooleks. Tõsiselt tegeldi ka allveelaevade vastase võitlusega. Kõige sellega tuldi edukalt toime ja pälviti Saksa väejuhatuselt korduvalt tunnustust.
Üksus oli ainult mereluurega tegelemiseks aga juba liiga suureks paisunud. Nii siis varustati maalennusalgad 1943. aasta mais - juunis lennukitega Heinkel He-50 ning juuli lõpus saadeti teine lennusalk kapten Valter Reili juhtimisel Ilmeni Järve juurde rindele, kus spetsialiseeruti rinde ja selle lähitagala kohal kergetel lennukitel tegutsevateks öölahingulenduriteks (sisuliselt öisteks pommituslenduriteks). Algul baseeruti Staraja Russa lähedal Tulebljas, pommitades rinnet Lovati jõe ääres. Mõne aja pärast saadeti lennusalk aga Dnost umbes 40 km põhja pool asuvale Relbitsa lennuväljale ja varsti sealt edasi Leningradi lähistele, Siverskaja lennuväljale, kust käidi Kolpino ümbrust pommitamas. Peagi, oktoobri algul järgnes uus kolimine. Seekord oli sihtpunktiks Pihkva lähedal olnud lennuväli Pihkva-West. Nüüd saabus Tallinnast sinna ka kolmas lennusalk. Peale kõige muu osaleti siin ka partisanide vastases võitluses. Novembri algul järgnes uus kolimine Neveli lähistele, Idritsa lennuväljale. Seal viibiti Neveli rindel tegutsedes kuni 1944. aasta veebruari alguseni. Vahepeal olid toimunud aga ka organisatsioonilised muudatused. 1943. aasta novembris moodustati senisest Aufklärungsfliegergruppe 127 teisest ja kolmandast lennusalgast iseseisev lennugrupp, nimetusega Nachtschlachtgruppe 11, mille ülemaks sai kapten Paul Lehmann, merelennusalk jäi aga tegutsema kui üksik lennusalk 1/127. Selle salga ülemaks jäi senine esimese lennusalga ülem, eestlane ülemleitnant (hiljem kapten) William Laanekõrb.
1944. aasta jaanuaris murdsid Nõukogude Liidu väed Leningradi blokaadi ja liikusid kiirest läände, saabudes juba veebruari alguseks Eesti piiridele. Iseenesest mõista tekitas see kõikides eestlastes suurt ärevust ja soovi osaleda edaspidi otseselt Eesti piiride kaitseks peetavates võitlustes. Ja nii hakatigi seni Venemaal tegutsenud eesti väeüksusi Eestisse koondama. Ka Nachtschlachtgruppe 11 selline taotlus leidis Saksa väejuhatuse poolt arusaamist ja lennugrupp saabuski veebruari algupäevil Narva rindele. Grupi tugikohaks sai rinde lähedal paiknev Jõhvi lennuväli, kust Eesti kaitselahingutes osaledes oli lennuüksuse ülesandeks Narva rinde ja selle lähitagala ning ühendus-juurdeveoteede pommitamine.
Nagu eespool juba öeldud, alustati 1943. aasta kevadel, veel Sonderstaffel Buschmannis uute vaatlejate ja pardalaskurite väljaõpet. Kuid plaanid olid suuremad. Saksa väejuhatus oli lõpuks arusaamisele jõudnud, et välismaalased on vajalikud isegi lennuväes ja nii formeeriti 1943. aasta sügisel Lätis, Liibavis (praegu Liepaja), Grobini lennuväljal lennukool eestlaste ja lätlaste väljaõpetamiseks. Tegevust alustati septembris. Selles koolis, mis ühtlasi oli ka Ergänzungsnachtschlachtgruppe Ostland, õpetati välja nii lendureid, pardalaskureid kui ka maapealset tehnilist koosseisu. Teostati nii algajate väljaõpet kui ka varem lennuväljaõppe saanud, kuid reservis olnud lendurite täiendavat koolitust. Kooli juhtkond koosnes sakslastest, kuid lennuõpetajad olid vastavalt kas eestlased või lätlased. Eestlastest lennuõpetajad olid kõik lahinguüksustest sinna saabunud, juba rindekogemustega mehed. Eestlastest lõpetas kooli 1943. aasta detsembris kuuemeheline grupp endisi lendureid, kellele oli antud täiendõpet ning 1944. aasta juuni algupäevil 26 lendurit, kes olid alustanud algajatena. Lisaks neile viidi läbi veel pardalaskurite kursus, mis lõppes mais ja motoristide kursus. Liibavi lennukool kujunes üleüldse välja suureks õppekeskuseks, kuhu saadeti kõik värskelt lennuväkke astunud mehed algväljaõppe saamiseks. Väljaõppe saanud lendurid, pardalaskurid ja ka maapealsed mehed saadeti Nachtschlachtgruppesse 11 täienduseks, lätlastest aga moodustati Nachtschlachtgruppe 12. Kooli eestlaste osa tegutses Liibavis kuni 1944. aasta juunini, mil ta üle viidi Pärnusse, kus jätkas tegutsemist Ergänzungsnachtschlachtgruppe Estland (tavakõnepruugis Pärnu lennukooli) nime all.
Pärnus tegutsemise ajal lõpetas kooli veel üks kaheksameheline grupp täiendõppel olnud endisi lendureid ja alustati ka uue algajate grupi väljaõppega. Paraku need mehed lenduritunnistuse saamiseni enam ei jõudnud. Kursus jäi pooleli seoses Eestist lahkumisega 1944. aasta septembris. Lendama õpiti, aga puudu jäi sõjaväelenduritele vajalikest oskustest (eeskätt pime- ja öö- ja pommituslennud), seega oleks vaja olnud veel umbes poolteist kuud väljaõppeaega. Ettevalmistamisel oli ka järgmise lendurite kursuse komplekteerimine, kuid need mehed tegid läbi ainult arstliku komisjoni, millega asi sedakorda lõppeski.
1944. aasta mais ja juunis saadeti Nachtschlachtgrupist-11 kaks gruppi, kokku kümme meest Saksamaale jahilendurite väljaõppele. Kaugemas plaanis olevat ette nähtud olnud kahekümne jahilenduri väljaõpe Focke-Wulf Fw-190-tele. Väljaõpe toimus kolmes etapis - Strahlsundis, Plates ja Küpperis. Suve lõpupoole alustati jahilennuüksuse jaoks ka tehnilise personali väljaõpet, mis toimus samuti Saksamaal, Bayreuthis. Esimesena Saksamaale saadetud lendurite väljaõpe kestis umbes kaks kuud, mille järele nad saadeti Eestisse, seal paiknenud saksa üksustesse praktikale. Teise lendurite grupi väljaõpe aga venis, nii et teine grupp lõpetas kursuse alles oktoobris. Väljaõppel kanti ka kaotusi - õnnetusjuhtumite tagajärjel sai surma kolm õppima saadetud lendurit.
Nagu eespool juba öeldud, saabus Nachtschlachtgruppe 11 Eestisse tagasi 1944.a. veebruaris ja asus Narva rindel ka kohe tegutsema. Varsti saadi juurde ka uusi lennukeid. Nendeks olid Fokker CVE-d, mis saabusid ajavahemikus veebruarist aprillini. Lennukid anti esimese lennusalga käsutusse. Nende lennukite kohta öeldi naljatades, et tegemist on hollandi lennukiga, mis on sakslaste poolt taanlaste käest ära võetud ja antud eestlaste kätte venelaste vastu võitlemiseks.
Koos rinde seismajäämisega Narva all 1944. aasta veebruaris muutusid mõnevõrra ka lahingulendude tingimused. Nimelt võimaldas seismajäänud rinne vastasel rindele koondada arvukalt igasuguse kaliibriga õhutõrje-suurtükiväge, mistõttu üle rinde lennanud lennukeid võttis sageli vastu õhutõrjekahurite mürskude lõhkemistest põhjustatud tõeline ilutulestik. Kuid lahinguülesandeid täideti sellele vaatamata hästi ja väejuhatuselt saadi nii mitmelgi korral eduka tegutsemise eest tunnustust.
Mai lõpupoolel saadi lendavkoosseisule ka täiendust. Nimelt saabusid rindele värskelt Liibavi lennukoolis pardalaskurite kursuse lõpetanud mehed. Ehkki lendurite arv seoses jahilendurite väljaõppele saadetud meeste lahkumisega mais - juunis pisut vähenes, tuli juuni lõpupoole ka neile täiendus Liibavis lendurite kursuse lõpetanud 25 mehe näol. Neile lisandus juuli lõpul veel Pärnus täiendväljaõppel olnud kaheksa lendurit. Uutest lenduritest moodustati juunis lennugrupi kolmas lennusalk, osa lendureid suunati aga ka olemasolevatesse lennusalkadesse täienduseks. Kolmas lennusalk sai oma käsutusse Saksa Nachtschlachtgruppides laialdaselt kasutusel olnud lennukid Arado Ar-66. Uued lendurid omandasid kiiresti lahingulendudeks vajalikud oskused ja kogemused ja nii võib kahtlemata öelda, et Nachtschlachtgruppe 11 lahinguvõimsus oli suve lõpupoole, võrreldes varasemaga tunduvalt kasvanud.
Lahingutegevuse käigus vahetati ka lennuvälju. Kolmanda lennusalga moodustamisel lahkus esimene ja teine lennusalk Jõhvi lennuväljalt, siirdudes rindest veidi kaugemal olnud Rahkla lennuväljale. Kolmas lennusalk aga tegutses Jõhvis. Juulis, kui Narva all Sinimägedes olid ägedad lahingud, oli olukord ka rindele küllaltki lähedal oleval lennuväljal pingeline. Ühel ööl tahtis sakslastest koosnev lennuväljapersonal isegi jalga lasta, kuid eestlasest lennusalga ülem suutis mehed siiski paigal hoida öeldes, et lennusalgal mitte mingit taganemiskäsku ei ole ja kuna salga lennukid on lahingulennul, siis enne lendude lõpetamist ta lendudeks vajalikust lennuvälja teenindavast personalist mitte kedagi minema ei lase.
Mõni aeg hiljem tuli Jõhvist siiski lahkuda. Seda siis, kui vastane hakkas tõsist survet avaldama Tartu suunal. Vastavalt saadud käsule lahkus nüüd ka kolmas lennusalk Jõhvist ja baseerus Rahkla lähedal olnud Triigi lennuväljal. Lennugrupp tegutses nüüd vaheldumisi nii Narva kui ka Tartu suunal. Augusti lõpul sai lahingutegevus Tartu suunal valdavaks ja siis koliti veel kord. Seekord siirduti Kesk-Eestis paiknevatele lennuväljadele, et rindele lähemal olla. Esimene ja teine lennusalk asusid Adavere, kolmas aga sealt mitte kaugel paiknenud Kärevere lennuväljale.
Paraku hakkas suve teisel poolel lennuüksuse tööd tõsiselt häirima lenduritest mitteolenev põhjus - Saksamaad haaranud kütusekriis. Nii mõnigi ilus, lahingulendudeks igati sobiv öö tuli maas istuda või ainult osalise koosseisuga lennata. Autor mäletab, kuidas ükskord saabus kõrgemalt poolt käsk bensiini kokkuhoiu mõttes edaspidi öösel pommid hobustega lennukite juurde vedada. Paraku osutus selliste hobuste leidmine ümbruskonna taludest, kes öösel, töötavate, mürisevate ja tuldsülitavate mootoritega lennukite vahel liikudes oleksid rahulikuks jäänud, võimatuks ja käsk tühistati, aga alles peale pikki vaidlusi. Iseenesest mõista andis see kõik niigi ülekaalus olevale vastasele veelgi rohkem tegutsemisvõimalusi mida oma kodumaad kaitsta tahtvad lendurid murega jälgisid.
Mis puutub üksiku mereluuresalga 1/127 tegevust, siis see oli kogu 1944. aasta jooksul olnud ühesugune, hõlmates mereluuret ja allveelaevade vastast võitlust Soome lahel ja Läänemere idaosas. Kõikide lennuüksusele antud ülesannetega oli see ka edukalt ka toime tulnud ning sakslaste andmetel olevat eesti lennuüksus 12 vastase allveelaeva hävitamisel määravat rolli mänginud.
Paraku ei lugenud eestlaste soov oma kodumaad iga hinna eest kaitsta suurriikide hiiglaslikus heitluses midagi. Seoses üldise olukorraga rinnetel otsustas Saksa kõrgem väejuhatus Eesti edasisest kaitsmisest loobuda ja ajavahemikus 18. - 22. septembrini 1944 said kõik eesti lennuüksused käsu Eestist lahkumiseks. Seejuures ei öeldud kohe, et Eesti jäetakse hoopis maha. Seda võis olukorda hinnates ainult aimata. Iseenesest mõista avaldas Eesti mahajätmise otsus kõikides eestlastest koosnevates väeosade sügavat mõju ja lennuüksused ei olnud siin erandiks. Eesti väeosades oli küllalt neid, kes otsustasid käsku ignoreerida ja, ükskõik mida see endaga kaasa ka tooks, Eestist mitte lahkuda, vaid ennast metsades või mujal varjates venelastevastast võitlust jätkata. Loomulikult oli see lootusetu võitlus, kuid tol ajal hellitati lootust, et varem või hiljem siiski ka lääneliitlaste ja venelaste vaheliseks relvakonfliktiks läheb. Vastastikusi arusaamatusi eestlaste ja sakslaste vahel süvendas ka see, et eestlastest koosnevate jalaväeüksuste taandumine oli, lisaks muule, informatsiooni puudumise tõttu ka üsnagi halvasti korraldatud. Paljudele tundus, et eestlased jäeti lihtsalt taanduvaid saksa üksusi katma, hoolimata mis neist edasi saab. (Tänu halvale korraldusele ei suutnud kõik eesti väeosad õigeaegselt taanduda.) Lisaks sellele püüdsid sakslaste järelkomandod taganemisel ka mitmeid objekte hävitada. Et eestlastele nende kodumaa rusuhunnikuks muutmine vastuvõetav ei olnud, toimus selle tulemusel eestlaste ja sakslaste vahel isegi relvastatud kokkupõrkeid. Loomulik, et suhtumine sakslastesse muutus kõige selle tagajärjel tunduvalt halvemaks.
Ka lendurite ette kerkis küsimus, mis saab edasi. Oli ju eesmärk, mille nimel võideldi -vaba Eesti - nüüd lootusetult lakanud olemast. Nachtschlachtgruppe 11 sai äralennukäsu 18. septembril ja sihtkohaks oli määratud Põhja-Lätis olev Blome lennuväli. Alles veidi enne seda oli lennugruppi külastanud üks saksa kindral ja teatanud, et ärge muretsege, Eestit kaitstakse. Seetõttu olid paljud mehed oma kodustele teatanud, et ärge minge kuulujuttudest paanikasse, Eestit kaitstakse. Nüüd, aga alles Blomes, öeldi korraga, et kõik on läbi. See tähendas paljudele lennugrupi meestele aga nende omaste venelaste kätte jäämist. Iseenesest mõista ei olnud meeste arvamus sakslastest ja nende asjaajamisest selle järel just kõige parem.
Nachtschlachtgruppe 11 sai peagi käsu lennata Blomest edasi Liibavisse, kust umbes nädalase peatuse järgi viis teekond Leetu, Tirk liai lennuväljale. (Lennuüksuse maapealne koosseis järgnes üksusele kogu aeg autovooriga). Tirk liai oli välilennuväli ja mehed ootasid, et tuleb uuesti lahingulende tegema hakata. Paraku üksus nagu unustati. Päevad möödusid, ilma et midagi oleks toimunud. Alles siis, kui rinne oli juba üsna lennuvälja lähedal, saabus lõpuks käsk Ida-Preisimaale lendamiseks kus lõppsihiks oli Heiligenbeil.
Nagu eespool juba öeldud, tõi Eesti mahajätmise käsk endaga paljude meeste jaoks kaasa küsimuse, mis saab edasi. Eesti lennuüksused olid senini ennast igati lahinguvõimeliste ja võitlustahteliste üksustena näidanud. Sellest rääkis umbes 7000 sooritatud lahingulendu ja eesti lennuüksustele korduv tunnustuse avaldamine Saksa väejuhatuse poolt, kellele lennuüksused olid operatiivselt allutatud. Nüüd aga kaotas edasine sõda, mis seisnes ilmselt ainult võitluses Saksamaa eest, eestlaste jaoks oma mõtte. See ei olnud enam eestlaste sõda. Ja nii lendaski mereluure lennusalga 1/127 Eestist lahkumisel 3 lennukit (Ar-95) Rootsi. Liibavist äralennul suundus ka Nachtschlachtgruppe 11 koosseisust üks He-50 ja üks Fokker CVE sinna samasse. Selge, et see ka sakslaste usaldust eestlaste vastu ei suurendanud. Heiligenbeilis olles saabus käsk, Nachtschlachtgruppe 11 likvideerida. Käsk loeti ette 12.oktoobril, 13 oktoobri hommikul põgenes veel üks Fokker CVE nelja mehega pardal Rootsi, teine lennuk purunes aga stardikatsel. See oli lendamise lõpp.
Mereluure lennusalk 1/127 likvideeriti Pillaus 22.oktoobril ja ka Pärnu lennukool lõpetas pärast Frankfurti Oderi ääres saabumist tegutsemise.
Eesti lennuüksuste koosseisus teenis sõja ajal lendavkoosseisus (koos Pärnus väljaõppel olnud, kuid lennuväljaõpet mitte lõpetanud kursantidega) kokku 156 meest, neist 97 väljaõppinud lendurit. Ülaltoodud meestest alustas sõja ajal oma lennutegevust 82 meest ehk 52.6%, kusjuures lenduritest oli sõja ajal oma esmakoolituse saanuid 25 ehk 25.8%. Otseses lahingutegevuses venelaste vastu lendurite, vaatlejate või pardalaskuritena osales üle 130 mehe. Lendavkoosseisu väljaõpetamiseks korraldati üks vaatlejate kursus, kaks pardalaskurite kursust kaks lendurite täienduskursust (reservist tulnud meeste uuesti väljavedamiseks) ning kaks lendurite kursust algajatele, milledest üks ka lõpetati. Lisaks sellele saadeti jahilendurite väljaõppele 10 lendurit. Nagu eespool juba öeldud osaleti lahingutegevuses mereluurel 1942. aasta märtsist, öölahingulenduritena aga 1943. aasta juulist alates. Kokku sooritati umbes 7000 lahingulendu, milledest öölahingulennugrupi arvele tuli üle 5000 lennu. Langenute või surmasaanutena kaotati 13 lendurit, 2 vaatlejat ja 1 motorist. Neile lisandus veel 2 lahingutegevuse käigus raskesti haavata saanud lendurit. (Veel enne, 1941. aasta suvelahingutes oli metsavendadena, major Hirvelaane pataljoni koosseisus või Omakaitses võideldes langenud 7 lendurit ja 1 motorist). Kaotusi oli ka maapealsel koosseisul, mille põhjuseks oli lennuväljade pommitamine venelaste poolt ja üksuste Venemaal viibides ka partisanide tegevus, kuid arvulised andmed nende kohta autoril kahjuks puuduvad.
Võrdluseks võib tuua nüüd venelaste ja inglaste poolel võidelnud eesti lendurite arvu (siin on arvesse võetud mehed, kes oma esmase lennuväljaõppe said Eestis). Venemaale 1941. aasta suvel mobiliseeritud lendurite (põhiliselt reservlendurite) arv ei ole teada. Eriti neid ei usaldatud, ja nii teenis enamus neist maavägedes. Eestist Venemaale läinud lendavkoosseisu meestest sai lendama ainult 7 meest (6 lendurit ja 1 radist), kes teenisid peamiselt tagalas, lennukoolides. Rindel lendas neist üleüldse ainult 2 lendurit, kelledest 1 langes (ka radistil tuli lennukoolis raadioala instruktorina teenides aeg-ajalt lahingulendusid sooritada). Huvitav on sedagi märkida, et Nõukogude Armees, Eesti Laskurkorpuse käsutuses olnud öiste pommitajate eskadrillis “Tasuja”, mille lennukid olid ehitatud Nõukogude Liidus olnud eestlaste annetuste eest, oli lendavkoosseisus ainult üks eestlane (üks ülalnimetatud kahest rindel lennanud lendurist) ja seegi saadeti lennukoolist sinna alles 1944. aasta septembris, pärast Eesti vallutamist venelaste poolt.
Inglaste poolel, poola üksuses lendas 4 eestlast, kes olid algul mobiliseerituina Venemaal olnud, siis aga õnnestus neil ennast poolakaiks tehes kindral Andersi armeesse astuda ja koos sellega Inglismaale siirduda. Ülaltoodust kokkuvõtet tehes võib seega öelda, et rõhuv enamus eesti lenduritest võitles sakslaste poolel. Mis puutub Saksa lennuväes teeninud eestlaste üldist arvu, siis täpseid andmeid selle kohta ei ole, aga eksperthinnanguliselt võib arvata, et üldse teenis Saksa lennuväes, koos lennukiremondi töökodades, lennuvälja, komandodes jne. olnutega, umbes 1000 eestlast.
Siinkohal tuleb veel märkida, et üldiselt oli eesti lennuüksuste kohta käivates tulevikuplaanides ette nähtud Eesti Lennuväeleegioni formeerimine, mis oleks teoks saanud pärast käimasoleva lendurite kursuse lõppemist Pärnus. Ettevalmistustööd selles suunas igatahes käisid. Paraku lõpetas Eestist lahkumine aga kogu sellesuunalise tegevuse.
Lõpuks võiks ehk veel pisut rääkida ka eesti lennuüksustes lennanud meeste isiklikest saavutustest. Sellest rääkides tuleb öelda, et suurem osa kauem lennanud meestest, eeskätt lenduritest, omas kuldse rindelennuspange ja I klassi Raudristi, mereluure lennusalga 1/127 ülemat kapten William Laanekõrbi autasustati lisaks sellele aga ka Aupokaaliga eriliste saavutuste eest õhusõjas (Ehrenpokal für besondere Leistungen im Luftkrieg).
Pärast eesti lennuüksuste likvideerimist koondati nende isikkoosseis Frankfurti Oderi ääres, seal paiknevasse Kunersdorfi Fliegerhorsti, kus jäädi oma edasist saatust ootama. Sinna koondati ka pärast jahilendurite väljaõpet saksa üksustes praktikal olevad lendurid, samuti jahilennuüksuse jaoks tehnilise koosseisu väljaõppel olevad mehed. Ühe sõnaga, peaaegu kõik Saksamaal viibivad lennuüksustes teeninud eestlased (ainult mõned väiksemad meestegrupid jäid sinna, kus nad olid). Eestlaste edasise saatuse kohta liikusid meeste hulgas mitmesugused kuulujutud. Oli selge, et vaatamata sellele, et eestlased olid oma sõdurivande andnud ainult venelaste vastu võitlemiseks, kavatsevad sakslased neid ilma meeste eneste arvamust küsimata ka edaspidi sõduritena kasutada. Sest kuhu mujale sel kodumaata jäänud eesti sõduril Saksamaal ikka minna oli.
Mõne aja pärast saadeti osa ohvitsere 20 (eesti) SS diviisi juurde ümberõppele, meeskond ja valdav osa ohvitsere lähetati aga Taani, Esbjergi, kus kuulujuttude järgi pidi alustatama langevarjuküttide väljaõppega. Paraku kestis sealviibimine lühikest aega ja juba detsembri algul siirduti edasi Dortmundi, raskesse õhutõrje-suurtükiväkke. Teenistus õhutõrje-suurtükiväes kestis kuni märtsi lõpuni, mil eestlased saadeti algul Hamburgi, 20 SS diviisi tagavarapataljoni ja sealt õige varsti edasi Hirschbergi, diviisi lahinguüksuste juurde. Juba enne, veebruari algul, oli umbes 200-meheline grupp eestlasi saadetud Cottbusi alla, kus nende edasine teenistus kulges laialijaotatuina saksa õhutõrjepatareide vahel. Ka õhutõrje-suurtükiväes olnud ohvitsere ei saadetud 20 SS diviisi, vaid nad jäid Lääne-Saksamaale kuni liitlastele vangilangemiseni.
Nüüd tekib küsimus, kas eesti lendurid sõja lõpuperioodil enam lennata ei saanudki. Päris nii see siiski ei olnud, sest jahilenduri väljaõppe saanud mehed ja lisaks neile veel mõned üksikud lendurid viidi 1944. aasta lõpul - 1945. aasta algul tagasi lennuväkke, kus nad kuni sõja lõpuni lendasid saksa üksustes.
Enamiku eestlaste teenistus Saksa sõjaväes lõppes 8 - 10 mail Tðehhoslovakkias, kus nad venelaste või tðehhide kätte sõjavangi langesid. Oli ka neid, kellel õnnestus läände pääseda. Paljudel tðehhide kätte vangilangenuist tuli läbi teha nn. “tðehhi põrgu”, milles paljud pärast sõja ametlikku lõppu veel hukkusid. Ja ega neil, kes sõjavangilaagritest mõne aja pärast kodumaale saabusid, seiklused veel lõppenud ei olnud. Suurem osa neist meestest asus varsti uuesti pikale teele. Nüüd juba süüdi mõistetuina Nõukogude Liidu vastu võitlemise pärast, kusjuures enamasti oli karistuseks 25 aastat vangilaagrit koos varanduse konfiskeerimisega pluss 5 aastat kõikide õiguste kaotamist ning 5 aastat asumist kaugetes põhjarajoonides. Nende meeste päästjaks sai Stalini surm, mille järele anti 1955. aastal Saksa sõjaväes teeninutele amnestia. Aga ega neil elu nüüdki veel kerge ei olnud, sest mitmesuguseid piiranguid ja kitsendusi rakendati nende suhtes kuni Eesti taasiseseisvumiseni.
Ka läände pääsenute elu ei olnud algul sugugi kerge, sest neid peeti saksa natside käsilasteks. Ei suudetud mõista, et eestlased ei sõdinud mitte Saksamaa, vaid oma kodumaa eest. Oli ju kogu aeg propageeritud, et kõik, kes olid sõdinud koos sakslastega olid halvad ja kurjategijad. Mida endast kujutab kommunistlik Venemaa, sellest saadi lääneriikides alles mõne aja pärast aru, kui paljude Euroopa riikide ümber aastakümneteks raudne eesriie sulgus. Siis hakati tasapisi ühte ja teist oma liitlasest mõistma (kõik ei ole seda siiski veel tänini mõistnud). Seetõttu käis läände jõudnud eestlaste käsi, vaatamata kõigile alguses olnud raskustele, üldkokkuvõttes siiski tunduvalt paremini, kui nende Nõukogude Liitu jäänud sõjakaaslaste käsi, kellede jaoks II maailmasõda praktiliselt lõppes alles Eesti taasiseseisvumisega.
|
OSCAR-2019
|
||
Psience OÜ koostöös Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutusega (HITSA) on läbi viimas kordusuuringut, mille juhtkomisjoni kuuluvad Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajad, IKT ettevõtjaid ühendava Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindajad. Programm on loodud Eesti kahe suurima ülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli ja Tartu Ülikooli valitud IKT õppekavade arengu toetamiseks.
Saada süstematiseeritud tagasisidet tööandjate rahulolu kohta IKT õppekavade lõpetanute teadmistest ja oskustest
Anda erinevatele osapooltele sisendit IKT arengu, hariduskorralduse ja tööjõu vajadustega seotud otsuste tegemiseks
Kutsume käesolevaga üles uuringus osalema ettevõtteid, kus töötab 2017. või 2018. aastal TTÜ ja TÜ järgmiste õppekavadel lõpetanuid:
Ettevõtted on oodatud huvi korral uuringusse panustamiseks andma endast märku: Kai Auger (Psience OÜ), tel 56 918 330 või e-posti teel kai@psience.ee. Uuring viiakse läbi intervjuudena.
Tegu on kordusuuringuga uurimaks tööandjate rahulolu IKT õppekavade lõpetanutega. 2015/2016. aastal viidi läbi sarnane uuring, kus osales üle 50 IT ettevõtte ning kokku tehti 133 intervjuud IT erialade lõpetanute ja nende tööandjate esindajatega. Uuringust saadud sisendit on kasutatud eelpool nimetatud õppekavade arendamisel.
Valdavalt on tööandjad ülikoolilõpetanute üldise tasemega rahul. Suurem rahulolu puudutab magistrierialade lõpetanuid.
Bakalaureuseastme üldaineid peetakse harivateks, kuid ohukohaks nähakse nende suure mahu motivatsiooni langetamise võimalust.
Ülikoolidelt oodatakse kiiret õppeainete kaasajastamist, praktilise õppe osakaalu suurendamist, õppetegevusse rohkem ettevõtete esindajate kaasamist ja paindlikumat õpet.
Tööandjate ootus ülikoolile on kaasaegsete tehnoloogiate ja raamistike õpetamine (masinõppe, andmekaeve, pilve- ja mobiilitehnoloogiaid, tehisintellekti ning asjade internetiga (IoT) seonduvate kompetentside edastamine).
Psience OÜ. (2017). Tööandjate rahulolu-uuring IKT õppekavade lõpetanutega. Kasutatud 07.11.2018 https://www.hitsa.ee/ikt-haridus/uuringud/tooandjate-rahulolu-ikt-oppekavadel-korgkooli-lopetajate-oskustega/2017-aasta-tooandjate-ja-lopetajate-rahulolu-uuring
Hea IT-spetsialist saab mitu tööpakkumist kuus, kui mitte sagedamini. Miks on aga ühest ettevõttest töötajaid väga keeruline ära meelitada, teisest mitte?
Teadlikult või vähemteadlikult langetab iga inimene oma töö puhul otsuse, kuivõrd suur on tema pühendumus ja iseenda seotus organisatsiooniga.* Kusjuures kahe sarnaselt motiveeritud töötaja motivatsiooni sisu võib olla väga erinev! Teadusuuringud lubavad oletada, et töötaja edukuse ja püsivuse kohta räägivad tema huvid, täpsemalt – huvide sobivus tööandja omadega. Mitte niivõrd üldine huvi mingi kindla töö või eriala vastu, vaid asjaolu, kuidas huvi klapib konkreetsete oskuste, ülesannete ja keskkonnaga, mida vastav töö nõuab. See ennustab ka abivalmidust, lojaalsust ja pikemat püsimist organisatsioonis. Huvi peetakse oluliseks sisemise tegutsemissoovi (motivatsiooni) allikaks või selle eeltingimuseks.**
Ehkki potentsiaal huvi tekkimiseks peitub inimeses, määratleb keskkond suuresti huvi suuna ja arenguloo. Antud kontekstis peame keskkonna all eelkõige silmas erinevaid töötaja tööga rahulolu mõjutavaid tegureid. Siit ka vastus meie küsimusele – mida teadlikumad oleme töötajate ootustest, seda suurem on tõenäosus luua keskkond, kus inimesed püsivad ning kus huvide klapp inimese ja organisatsiooni vahel on maksimaalne.
Olles oma tegemistes suunatud suurel määral just IT ettevõtetele ning nähes IT ettevõtete erinevat panustamist oma töötajatesse, soovime aidata kaasa sellele, et nii meie tänased kui tulevased kliendid suudaksid leida üles oma töökeskkonna kujundamise arengukohad ning oskaksid seeläbi oma töötajaid paremini hoida. Eriti tingimustes, kus töötajaid jääb tööturul järjest vähemaks.
Oleme IT värbamise kõrval tihedalt seotud ka erinevate IT valdkonna uuringutega. Nii on kogunud hoogu ka soov anda ühelt poolt panus iga ettevõtte personaalsele töötajate tööga rahulolule ning teiselt poolt teha laiemaid üldistusi ja võrdlusi kõikide osalejate vahel. Viimased on kindlasti ka järeldused, millest võiks huvituda IT valdkond laiemalt.
IT ettevõtte jaoks on tegemist tavapärase töötajate tööga rahulolu ja pühendumuse uuringuga. Laiemad IT sektori võrdlusanalüüsid ja järeldused tulevad kaasa pealekauba!
Psience omab tänaseks ligi 10-aastast uuringute läbiviimise kogemust. Teostatud uuringute teemad ulatuvad töötajate tööga rahulolust kuni laste koolikiusamise uuringuteni. Enim oleme siiski teostatud töötajate tööga rahulolu-uuringuid ning juhtide ja spetsialistide 360 kraadi tagasiside hindamisi. Viimast armastame ise kutsuda ringtagasiside kogumiseks. Klientideks on olnud siinkohal nii avaliku sektori organisatsioonid kui erasektori ettevõtted. Valdavalt on olnud tegemist kas väikse või keskmise suurusega ettevõtetega, kus oleme saanud pakkuda personaalseid lahendusi ning võimalust koguda juurde ka kvalitatiivset infot tulemuste sisukamaks analüüsimiseks.
Meie uuringud on pigem põhjalikud, sisaldades automaatsete analüüside kõrval alati ka meie projektijuhtide järeldusi ja kokkuvõtvaid arutelusid. Automaatseid numbrianalüüse me pigem väldime, mistõttu võivad meie uuringud olla teinekord kallimad, ent selle võrra ka sisukamad. Oleme omal nahal kogenud, et see suurem töö on igat higipiiska väärt.
Samuti käsitleme uuringuna ka teeninduse hindamise läbiviimist, mida tuntakse rohkem ehk isegi testostude nime all. Ka siin on olnud au teha läbi kümne aasta koostööd väga erinevat tüüpi organisatsioonidega, hinnates teeninduse taset erinevates valdkondades, olgu selleks siis kas raamatukauplus või värskelt valminud uue kodu müük testkliendile. Teeninduse hindamine on tundlik valdkond ning eeldab testklientide hoolikat toimetamist viisil, mis ei reeda testkliendiks olemist. Oleme aastate jooksul kujundanud välja üle-eestilise testklientide võrgustiku, kelle hoolikas koolitamine lubab meil nendes täna igati kindlad olla. Iga testostu läbiviimine on põnev elamus ning ootame selles jätkuvalt ka uusi huvilisi kaasa lööma.
Paralleelselt kirjeldatuga on meil kogu aeg olnud käsil ka mõned pikemad mitmeaastased süvauuringud erinevatel huvitavatel teemadel, nt
Rajaleidja keskuse töötajate IKT vahendite kasutamise kogemuse uurimine koostöös Innove Soome partneritega
Projekti “Aktiivne ja turvaline koolipäev” tulemusuuringu läbiviimine koostöös Turu Ülikooliga Soomest
Risti alevi elanike hoiakute uurimine 330 kV elektriliini trassi asukoha võimalike variantide suhtes
On olnud põnev teha koostööd erinevate partneritega nii ülikoolidest kui erinevatest erialaliitudest ja avaliku sektori asutustest. Samuti on erinenud kasutatavate meetodite ampluaa – oleme selle 10 aasta vältel saanud eksperdiks nii kvalitatiiv- kui ka kvantitatiivuuringute läbiviimisel ning omame siinkohal ka tugevat üle-eestilist partnerite võrgustikku.
Täname kõiki oma häid koostööpartnereid koos loodud väärtuste eest. Oleme kindlad, et järgmine kümnend saab olema sama põnev! Aitäh Teile!
|
OSCAR-2019
|
||
Nõnda valvake nüüd, sest te ei tea, millal majaisand tuleb, kas õhtul või keskööl või kukelaulu ajal või varahommikul (Mk 13:35).
Eestimaal kirikutorne tähelepanelikumalt silmitsedes näeme nende tippudes risti, kukke, liiliat ja aotähte. Kukk, tõsi küll, armastabki istuda kõrguses, aga kuidas on ta ikkagi leidnud endale tee kirikutorni?
Kuke sümboolikal on tänu selle linnu erilistele omadustele väga mitmekülgne tähendus. Oma sillerdava sulestiku ja tulipunase harja tõttu on kukk paljude rahvaste juures päikese ja tule sümbol. Ta esindab kuulsust, ülemvalitsust, julgust, vaprust, valvsust, ettevaatlikkust, võitluslusti, viljakust, uhkeldamist.
Kaks võitlevat kukke sümboliseerivad eluvõitlust. Kukk kui valvur päeva ja öö vahel, teadvuse ja alateadvuse vahel. Kolmandat vahikorda 02.00–06.00 (Iisraeli vanem vahikordade jaotus) nimetatakse kukelauluks.
Muistses Lähis-Idas tuntud uskumuse järgi ennustas kukk ka sügisvihmade algust. Iiob märgib tunnustavalt ära kuke mõistust (Ii 38:36). Juba 6. saj eKr oli ühel Iisraeli kuninga ametnikul graveeritud pitsatile kukk märgiks, et ta oma isandat valvsuses ja tähelepanelikkuses teenib.
Sumeris on Nergal (isand, kes luusib ringi öösel), halastamatu allilma kuningas, mõnikord kujutatud kuke peaga. Süürlastel ja egiptlastel on kukk päikese ja tulejumala sümbol. Pärsia religioonis on ta pühendatud päikesejumal Mithrale. Päeva kuulutajana on kukk Avestas jumal Ahura Mazdale pühendatud. Ta on Jaapani päikesejumalanna Amaterasu lind ning kreeklastel valguse- ja päikesejumal Apollonile pühendatud.
Apolloni (Apollo) sünni juures viibides on kuke kohalolek jumaliku valguse tuleku märgiks. Pallas Athena juures kui valvsuse sümbol, Arese juures võitlusinnu ja valmiduse sümbol. Kukk on Gallia Mercuriuse atribuut. Tervisejumal Asklepiose juures on ta võitlusvalmiduse sümbol haiguste vastu võitlemisel. Iraanis on kukk kui kuninglik lind sagedasti kuningate skeptril.
Germaanlased ja indialased austasid kuldset kukke maailmapuus. Hiinas on kukk mehelik (yang) printsiip; esindab heaolu, vaprust, ustavust. Hiinlastele on kukk püha loom, keda ei sööda. Samuti ei söö kukke berberid ja keldid.
Kukk on kümnes sümbolloom 12st maa suguharust. Punane kukk on ürgpilt päikesest ja kaitseb tule eest. Valge kukk kaitseb vaimude eest, ajab deemonid eemale.
Krooniga peas kehastab ta kirjandusliku harituse vaimu; kannustega kukk väljendab sõjakat iseloomu. Samalaadselt kõlava sõnaga on kukk õnne soodustav. Matuseriitustes kaitseb ta kurjade vaimude eest. Hiinas kehastab kukk päikeseloojangut. Agressiivse loomana on ta ka sõja sümbol.
Keskajast alates oli kukk sakslastel, inglastel ja itaallastel prantslaste sümboliks, kes siinjuures rõhutasid kuke koleerilist, praalivat, himukat iseloomu. Sellele vastukaaluks Karl V, Karl VII ja Louis XI teatasid: «Kukk ei ole sugugi naeruväärne, vaid võidukas ja valvas. Tema laul äratab inimesed, kuulutab päikest ja peletab eemale deemonid ning pimeduse. Ta on valguse, elu ülestõusmise ja lootuse sümbol.»
Samas kuulub kukk ka allilma juurde. Germaani allilma jumalanna juures on kukk see, kes sisseastujaid tervitab. Põhja-germaani mütoloogias valvab kuldharjaga kukk vikerkaaresilda, mis jumalate eluasemele viib. Kuke kiremine äratab Valhalla kangelased viimaseks suureks lahinguks. Eriti must kukk kuulub nõiduste ja mustadele jõududele toodavate ohvriloomade hulka. Hilisantiigis on aastadeemon Abraxas kuke peaga.
Ohvriks toodud kuke veri pidi tooma vilja- ja karjaõnne. Rahva hulgas oli visalt kuni 19. saj püsinud komme ohverdada hingede austamise ajaks mihklipäevaks loom. Võrumaal ei tahetud sagedasti suuremat looma ohverdada, vaid tapeti must kukk. Osa liha viidi ohvripaika, osa sõi peremees ise ära. Surnu väljaviimisel majast ohverdati talle kukk, et ta enam maja rahu ei häiriks. (M. J. Eisen)
Kukel arvati olevat eriline vägi. Ta näeb inimestele nähtamatuid vaime, näiteks marrast ehk mardust jm. Esivanemate arvates võivad kurivaimud ainult öösiti teotseda, päeva tulekuga lõpeb nende vägi ja võimus. Kuke laul ajab vanapagana, tondid ja kodukäijad põgenema. Kui vanapagan kavatseb mingisugust suurt tööd korda saata, ajab kukk oma lauluga kõik nurja.
Kuke esimest laulu kuuldes teavad kurivaimud hästi, et nende tegevus maa peal otsa saanud ja neil tarvis oma riiki tagasi minna. Rahvas seletab esimest kukelaulu nii: Taganege, kurjad vaimud! Teist: Rahvas, üles! Kolmat: Tööle ja teele! Mõnikord viibib vanapagan veel pärast esimest ja teist kukelaulu, aga kolmas sunnib teda jalgadele valu andma.
Rahvapärimus Kaarmast räägib, kuidas kurivaim muiste tahtnud Kaarma kiriku ust jõululaupäevaks kinni panna, kuna siis on kirikus rohkem inimesi kui muidu. Kui vanapagan koos naisega suuri kive kandes Kiratse küla vahele jõudnud, laulnud aga kukk ja ettevõtmine jäänud katki.
Võrumaal hüütakse musta kukke murdjaks ja kirjut kukke kirivaks kiskujaks; punane kukk kannab Võru pool vanapagana vereva velje ja valge kukk valge vateri nime (Sitzungsbericht d. Gel. Estn. Ges. 1886, lk. 47). Mujalt Eestist ei ole mulle niisugust kukkede vahetegemist silma paistnud, vaid värvi peale vaatamata peetakse igat kukke vanapagana vihaseks vaenlaseks.
Ühe arvamusena on kukk kurjade vaimude hirmutuseks kirikutorni otsa pandud. Samaaegselt oli kukk vanasti öine tunnikell, mille järgi arvati aega, tõusti magamast, mindi tööle.
Juba varastest aegadest on kukk olnud kristlastel ülestõusmise sümbol: nii nagu see lind uut päeva kuulutab, elavad ka kristlased uue päeva ootuses, mil Kristus taas tuleb. Kukk tähistas valmisolekut Kristuse vastuvõtmiseks tema taastulekul, aga samal ajal ka valvelolekut kuradi rünnakute vastu. Nagu kukk oma lauluga öö lõppu ja uue päeva algust kuulutab ning magajad üles äratab, nii on Kristus võitnud patu ja surmaöö ning äratab inimesed kristlikule usule ja igavesele elule.
Kukke kohtame varakristlikel sarkofaagidel, hauatähistel, freskodel ja mosaiiktöödes ülestõusmise sümbolina, kus ta kuulutab uut päeva pärast surmaööd. Peetruse stseenide kujutamisel on kukk, sagedasti sambal seisev, inimliku nõrkuse ja kahetseva patuse võrdkuju. Õpetussõnades (30:31) on kukk uhkuse sümboliks. Ka Peetrus on alguses uhke ja enesekindel.
Raamatul seisev kukk kuulub sümbolina St. Veiti (St. Vitus) juurde. Ühe pärimuse järgi heideti pühaku martüüriumis kukk koos pühakuga keevasse pigisse. Teise allika järgi on kukk jäänud St. Vitusele slaavi valgusejumalalt Svantovitilt, kelle St. Vitus välja tõrjub ning kellele kanu ja kukkesid ohverdati.
Kukk on olnud jutlustaja võrdkujuks: öö on maailm, hele päev Jumala riik. Jutlustaja ülesandeks on magajad, kes pimeduse töödele on andunud, äratada ja viia nad niikaugele, et nad Jumala valguses elaksid. St. Gregor (540–604) võrdleb kukke hea jutlustajaga, kes tiibadega oma külgi piitsutab (ise patte kahetseb), enne kui häält tõstab.
Kiriku tornides on kukke algselt ilmselt kasutatud rohkem praktilisel eesmärgil tuulelipuna. Ta näitab, kust puhub Jumala tuul, mis on väärt, et sellele oma tähelepanu pöörata. Valvurina-tuulelipuna pöörab ta end igasse suunda, et kurjadel jõududel silma peal hoida. Kullatud kukel särab tõusvas päikeses erilise kirkusega uue päeva valgus. Ta tervitab ärkavat päikest-Kristust idas, kes kurja ja pimeduse jõud põgenema lööb.
Kukk kirikutornis pidi kaitsma ka rahe ja välgulöögi eest. Esimene kirjalik tähelepanek kukest kui tuulelipust kiriku katusel Saksamaal Brescias pärineb aastast 820. Pisut hiljem näeme kukke kui tuulelippu Prantsusmaal. Pärast reformatsiooni näeb Saksamaal kukke enamasti evangeelsete kirikute tornides. Vichy režiimi ajal Prantsusmaal (1940–1944) tähistas kuke installeerimine kiriku torni vastupanu.
Kukk kiriku tornis on Jumala uue päeva ja tõelise valguse kuulutaja, ta äratab patuunest, kutsub meid valvsusele ja tõelisele meeleparandusele, tuletab hoiatavalt meelde Peetruse salgamise lugu. Üsna vahetult enne Jeesuse vangistamist ütleb Peetrus oma õpetajale: «Kui ka kõik taganevad sinust, ei tagane mina eluilmaski!» Kui ta aga pisut hiljem suurest kartusest Jeesust ära salates küsijatele vastab: «Ma ei tunne seda inimest», siis tulevad talle meelde Jeesuse sõnad: «Enne kui kukk laulab, salgad sina minu kolm korda ära».
Nii on kukk meile ka hoiatus liigse enesekindluse, hooplemise ja ülemeelikuse eest. Kukes on manitsus mitte lasta ennast tuulest kanda ja juhtida, vaid järgida ustavalt Kristust.
«Siimon, Siimon, vaata, saatan on väga püüdnud sõeluda teid nagu nisu! Aga mina olen sinu pärast Jumalat palunud, et su usk ei lõpeks. Ja kui sa ükskord pöördud, siis kinnita oma vendi!» Peetrus ütles talle: «Issand, ma olen valmis minema sinuga niihästi vangi kui surma!» Jeesus aga ütles: «Ma ütlen sulle, Peetrus, kukk ei laula täna enne, kui sa oled kolm korda salanud, et sa mind tunned!»
Aga nad võtsid Jeesuse kinni ja viisid ära ja tõid ülempreestri majja. Ent Peetrus järgnes eemalt. Ja kui nad keset õue tule süütasid ja üheskoos maha istusid, istus ka Peetrus nende sekka. Aga üks teenijatüdruk nägi teda tule valgel istuvat ja ütles ainiti tema peale vaadates: «Ka tema oli koos Jeesusega!» Peetrus aga salgas: «Naine, ma ei tunne teda!» Natukese aja pärast lausus üks mees Peetrust nähes: «Ka sina oled nende seast!» Peetrus aga lausus: «Inimene, ma ei ole!»
Ja umbes tund aega hiljem kinnitas seda keegi teine: «Tõepoolest, ka tema oli Jeesusega, ta on ju galilealane!» Peetrus aga ütles: «Inimene, ma ei mõista, mida sa räägid!» Ja otsekohe, kui ta alles rääkis, laulis kukk. Ning Issand pöördus ja vaatas Peetrusele otsa ja Peetrusele tuli meelde Issanda sõna, kuidas ta temale oli öelnud: «Enne kui täna kukk laulab, salgad sina mu kolm korda ära.»
Teatrimees Jaan Tooming nuriseb praeguste luteri kiriku õpetajate üle, sest temale näivat, et nad on kinni kitsas maailmas, korrutavad ikka vanu mõisteid, suutmata neid avada kaasaegsele inimesele (EK 07.09). Ma ei saa aktsepteerida neid etteheiteid.
Evangeelne kuulutus jääb läbi aegade lähtuma Jumala sõnast – 66 raamatust koosnevast Piiblist. Selle juures kasutame pühakirja mõisteid, mis ei vanane juba sellepärast, et need on antud inimkonna kasutusse jumaliku inspiratsiooni ehk ilmutuse tulemusena. Piiblile lisaks me kasutame kirikutöös alusena luterlikke usutunnistuskirju, mis kehtivad põhimõtteliselt ka kaasajal. Iga põlvkond võtab Piibli mõisted vastu uudsena, vanemale põlvkonnale on need armsad ja elujõudu andvad juba seepärast, et aastakümneid nendega tuttav ollakse.
Küll aga tekib kiriku kuulutusest arusaamise ja omaksvõtmisega probleeme, kui kuulaja ei taha õpilase rollis olla ega piiblilugusid ja kristlikku õpetust tundma õppida. Või ei viitsi elu põhiväärtusi sisaldavat õpetust endale selgeks teha.
Jumalateenistuse jutlusest arusaamine eeldab kuulajalt teadmisi kogu Piibli ulatuses. Sellepärast on sajandeid Eesti koolis lastele ja noortele usuõpetust õpetatud. Kuid nüüd arvatakse, et saame ilma usuõpetust õppimatagi pühakirjast ja jutlusest aru.
Kaasaja Eestis on igal inimesel head võimalused Piibli tundmises end n-ö nulltsüklist hakata harima või täiendusõpet saada. Koguduste juures töötavad piibliringid. Eestikeelset vaimulikku kirjandust ilmub arvukalt. Pereraadios toimub juba kuuendat aastat peaaegu akadeemilisel tasemel piibliõppekursus «Piibel kaanest kaaneni». Mina isiklikult olen ammutanud sellest mammutsaatest Piibli iga raamatu iga salmi kohta uuemaid ja võrratuid kommentaare. Paljud mõisted ja sümbolid on saanud varasemast arusaadavamaks.
Kui inimene on piibliõppe kursuse läbinud, siis on talle ka avanenud terminoloogia, mida kirikus kasutatakse. Tema mõtlemisvõime avardub tunduvalt igapäevaelu nähtuste kristlikuks käsitlemiseks kui ka aktiivseks isiklikuks jumalateenistuslikuks eluks oma koguduses. Jumala sõna on imeline – see võimaldab näha asjade hetkeseisust hoopis kaugemale. Ta näitab meile lõpptulemusi, et võiksime selle valgel teha oma elus õiged valikud, mida pole tarvis kahetseda isegi igavikus.
|
OSCAR-2019
|
||
Inimese mõistus töötab ikka omapäraselt. Kui mul on hunnik töid ja tähtaegu kukil, lapsed haiged, ise haige või kodu vaja korda seada, on mul peas miljon +1 ideed kõigega, mida võiks kohe õmmelda. Mõtteid muudkui kuhjub ja tekib frustratsioon, et mitte midagi valmis ei jõua... Kui lõpuks kohustuslikud tööd kaelast ära saab ja vabalt endale õmmelda tohiks, ei tule mitte ühtegi ideed. Kõik mõtted on justkui tuhaks põlenud ja ükski kangas kapis ei hüüa, et vali mind ja õmble midagi ägedat.
Sellisel hetkel tuleb plaanimajandus välja otsida ja lihtsalt käärid kangasse lüüa. Sellisel hetkel tuleb endale öelda - hakka aga pihta. Kasvõi triigi niisama kangast ilusaks. Või õmble midagi, mis on vajalik. Sellisel hetkel lõin ma käärid tumesinisesse trikotaaži ja õmblesin endale retuusid :) Lõige pärit Ottobre 5/2016 numbrist ja need on jalas imemõnusad! Tumesinine kangas FB Disainkangaste tellimise grupist. Nüüd tuleks ühed mustad ka õmmelda, sobiks teiste rõivastega ka kanda.
Nii kirjutasin ma mõnda aega tagasi, arvates enesekindlalt, et järgmisena õmblen endale tuunika ka ning pildistan kohe rõivad blogi jaoks. Tegelikkuses õmblesin igasugu muid riideid, lugesin ja tegelesin uuesti miljoni muu kohustusliku tööga. Lõpuks asusin tuunika kallale. Kangas on tellitud Nööbijuttude kangapoest ja sinine ühevärviline FB Disainkangaste tellimise grupist. Imemõnusad mõlemad!
Tuunika lõike võtsin Ottobre 5/2014 numbrist, pildil tundus nii mõnus olevat. Tegelikkuses nõuab aga see lõige pehmet väga hästi langevat õhukest kangast. Minu tuunika hoiab kehast eemale ja kangas on natuke liiga kange sellisele lõikele. Kahju!
Tulebki välja, et mõni rõivaese õnnestub ülihästi, enamustega jään piisavalt rahule ja aeg-ajalt on mõni rõivas selline, mida tuleb kohe ümber tegema hakata. Tuunika kuulub sinna viimasesse gruppi. Mis ikka - järgmised tulevad jälle hästi välja! :)
Ma siin lubasin hoolega rohkem blogis nähtav olla, kuid jaanuari lõpp läks väga sujuvalt üle poole veebruarini. Tõenäoliselt oli asi haigustes. Lisaks olin ma raamatutesse uppunud. Õmblesin ka aga pildistamiseni ei jõudnud. Lõpuks ajasin fotoka statiivi otsa, tegin end ilusaks ja muudkui poseerisin iseendale. Küll see on raske töö! Muudkui jäta meelde, millist jalga kõverdada, kuidas käsi hoida, õlad kerkivad kõrvadeni ja siis tuleb neid alla suruda, naeratus muutub tigeduseks ja kõigele lisaks ronivad väiksed elus ja eluta olendid pildile. Eluta olendiks seekord robottolmuimeja, mis otsustas mu varbaid puhastama tulla...
Pildistamise tulemust näitan lausa kolmes erinevas postituses. Esimeses on pudru ja kapsad: kodune kossakas, pitssärk, boolero ja viimaks mu uus lemmikdressipluus.
Oma koduse kossakaga olin enam-vähem rahul kuniks abikaasa koju tuli ja küsis, et miks ma nõukaaegset laudlina kannan. Sain ka siis aru, mis mind häiris. Lilleline kangas on ostetud suvepuhkuse ajal Kuressaarest väikesest kangapoest ja tol hetkel mulle see väga meeldis. Tõenäoliselt mõne teise lõikega ei tunduks see nii "laudlina" moodi, kuid kumerad servad ja piisavalt ruumikas disain ei tee head. Varrukad on õmmeldud villasegusest kangast, mis peale pesu kangesti viltu jooksma hakkas. Kahjuks oli mul seda alguses lausa 3m ostetud, seega nüüd tuleb palju varrukaid õmmelda, sest kehaosas jääb kangas liiga keerdu. Lõige on pärit täiesti viimasest Ottobrest (Ottobre Woman 2/2017), mis eile alles poelettidele jõudis. Mina aga tellisin Ottobre Woman numbrid endale ottobredesign.com lehelt ja sain esimese kätte juba nädal aega tagasi.
Pitssärki olen endale juba tükk aega plaaninud õmmelda. Tahan seda bleiseriga kanda. Lisaks pole ma ainult pitsist rõivaeset varem õmmelnud - nüüd oli hea katsetada. Lõige vist Burdast, enam tõesti ei mäleta. Särk oleks võinud küll pikem olla aga kangast lihtsalt polnud rohkem. Järgmist õmmeldes on mul juba rohkem kogemust.
Boolerojaki lõige on pärit Ottobre 5/2012 numbrist. Miskipärast tundub minu jakk palju lühem olevat kui ajakirjas pildistatud variant. Varrukad istuvad natuke liialt ümber ja seljaosa oleks võinud vähe laiem olla. Ausalt öeldes oli see selline katsetuse õmblemine - hetkel ei kujuta ma veel üldse ette, kus ma taolise asjaga käima hakkaks. Ehk suvel mõne kleidikese peale visata ainult :) Kangas on pärit Abakhani kaalukangaste hulgast, arvatavasti puhas polüester.
Nüüd aga mu lemmikdressipluusi juurde. Lõige on Ottobre 5/2014 ajakirjast pärit. Sinisekirju mustriline kangas on tellitud FB Disainkangaste tellimise grupist ja koosneb puuvillast (ja natuke elastaani). Tumesinine kangas on tõenäoliselt Abakhanist ja on täitsa tavaline puuvillane dressikangas. Tahtsin algselt kogu dressika mustrilisest teha aga minu õnneks polnud seda piisavalt. Ma olen nii rahul praegu, et üks hõlm on tumesinine.
Dressika õmblemine oli "kohustuslik" osa mu ühest FB väljakutsest - võtan osa Sew Alongs & Sewing Contests grupi SSW:DS (Seasonal sew wardrobe deep stash) konkursist ja mu plaanimajanduse kohaselt oli see üks jaanuarikuu töödest. Teine oli tuunika ja kolmas retuusid. Need said ka üles pildistatud ja tulevad varsti esitlusele. Veebruaris tahaks softshellist püksid ja bleiseri valmis saada.
Dressipluusi õmmeldes proovisin seda muudkui selga ja pooliku tööna asi kohe üldse ei meeldinud - tundus, et muster on liiga kirju ja lõige ei klapi kangaga. Nüüd, kui dressikas valmis, olen ma sellega väga rahul. Järelikult oli puudu viimistlus, sinine lukk ja pael kapuutsiõmbluse äärest :)
|
OSCAR-2019
|
||
Igaüks on oma elu jooksul teinud vähemalt mingisuguseid plaane, milleni tahaks jõuda. Need võivad olla päris väikesed ning nende saavutamine läheb kuidagi iseenesest ja märkamatult. Saab aga teha ka suuri plaane, milleni jõudmise viisid pole plaanijale endalegi päris selged. Tahaks midagi tõsist teha ja saavutada, aga kuidas? Tuleb kelleltki teiselt nõu ja abi paluda.
Jeesuse jüngrid olid sarnases olukorras. Nad olid mõnda aega juba Jeesuse juures olnud, kuulnud nii mõnestki suurest tõotusest ja näinud Jeesuse imetegusid. Viimasel ajal oli aga Jeesus rääkinud neile surmast ja ülestõusmisest. Surma kohta oli neil kogemus olemas, sest nende lähikonnas oli ju ikka mõni inimene surnud. Mis on aga see ülestõusmine, millest Jeesus räägib? Nende teada pidi see olema midagi jumalikku, suurt ja vägevat, millest ainult pühakiri kõneles. Jeesuse räägitav tulevikuväljavaade oli nii raskesti mõistetav. Ei ole siis imestada, et Jeesus peab neid julgustama ja ees ootavat selgitama.
Jeesus julgustabki neid ning kutsub uskuma temasse ja Jumalasse. Seda on nad omateada teinud, kuid teame meiegi, kui kergesti võib usk kõikuma hakata ja kahtlused tulla. Seepärast vajavad Jeesuse järgijad ikka julgustust – «teie süda ärgu ehmugu!». Koos sellega räägib Jeesus Isa majast, kus on palju eluasemeid. Jüngrid on jätnud Jeesusega koosolemise pärast maha oma maised kodud ja talle järgnenud. Mõned vennad on tahtnud isegi Jeesuse taevase aujärje paremal ja vasakul pool kohta saada. Kuid Jeesus ei räägi taevasest aujärjest, vaid taevasest kodust, kus on eluase iga uskuja jaoks.
See on paik, kus ei olda enam «võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed», nagu ütleb apostel Paulus (Ef 2:19). Seega oleme me võõrad ja majalised siin ja praegu ning meie tulevane ja tõeline kodu on taevas, mille poole me alles püüdleme. Sellest kodust Jeesus oma jüngritele rääkiski ja ütles, et sinna ei pääse keegi kuidas tahes, vaid tema kaudu. Tema ise on «tee ja tõde ja elu», mille kaudu me pääseme Isa juurde. Jeesus räägib meile kodust, mille poole oleme teel, mida ootame ja igatseme.
Olin aasta tagasi teenimas eestlasi Kanada läänerannikul Vancouveris. Nad on aastakümnetega oma elu seal nullist üles ehitanud, kuid ütlevad, et kõige raskemaks asjaks on nende jaoks olnud koduigatsus. Seda ei saanud kuidagi kõrvaldada ega millegagi asendada. See oli ja on neis olemas. Kardan, et meil, kes me elame oma kodumaal, on raske mõista seda igatsust ja pinget. Sügavamalt järele mõeldes peakski meie igatsus taevase kodu järele sarnane olema. Oleme praegu teel taevase kodu poole. Nagu jüngrid vajasid julgustust ja selgitust, nii vajame meiegi seda. Meilegi ütleb Jeesus, et tema on tee, tõde ja elu.
Mõiste «tee» ütleb meile, et meil peaks olema selge, kuhu läheme. Kuid maailmas on palju teid ja me ei tea, kuhu need kõik viivad. Igal inimesel on elus võib-olla korragi olnud reisides vajadus teed küsida. Küsida juhatust, kuidas soovitud kohta jõuda. On hea, kui juhatus on selge ja lihtne. Kui aga seletus on pikk ja keeruline, läheb kergesti meelest, millise nurga juures kuhupoole pidi pöörama või millist märki tähele panema. On nii hea, kui keegi meiega kaasa tuleb ja meid kohale viib. Loetud evangeeliumilõigus Jeesus aga just seda teebki. «Mina olen tee …» Ta ei ütle meile umbmääraselt: minge sinnapoole!, vaid võtab meid käekõrvale ja viib kohale. Kas saab veel turvalisemat teekonda olla, kui on tee koos Jeesusega, tema käekõrval?
Sõna «tõde» ütleb seda, et siin peaks meil tegemist olema millegagi, mis on tõeline, ehtne, mida ei ole kuidagi keeratud ega väänatud. Tõde on vastand väärale ja valele. See sõna toob meile meelde Tammsaare «Tõe ja õiguse». Inimene on oma elupäevadel ikka otsinud tõelist, ehtsat, õiget. Jeesus ütleb, et kes jääb tema sõnasse, see tunneb tõde ja tõde teeb tema vabaks (Jh 8:32). Jeesus räägib ka Tõe Vaimust, kes tuleb ja juhib meid kõigesse tõesse, kes võtab tema omast ja kuulutab meile (Jh 16:13–14).
Viimane mõiste, mida Jeesus meile siin nimetab, on «elu». Elaval ja elutul kehal ei ole näiliselt suurt erinevust. Nad näevad välja üsna ühesugused. Ometi on neil kvalitatiivselt väga suur erinevus. Elava keha kõik funktsioonid toimivad, ta liigub ja tegutseb, elutu on aga surnud. Tema osaks on veel ainult kõdunemine ja kadumine. Jeesus ütleb, et tema ongi selleks tulnud maailma, et meil oleks elu ja seda pealegi veel ülirohkesti (Jh 10:10). See elu, mida Jeesus annab, on meie uus kvaliteet. Meis on osa Jumalast.
Ainult Jeesuse läbi me saame Jumalat tõeliselt tunda ja jõuda kord tema juurde. Jeesus on see, kes meid kohale viib. Aamen.
Vitraaikunstnik Dolores Hoffmannist kiirgab salapäraselt ligitõmbavat energiat ja soojust just nagu tema loomingustki. Kunstniku vitaalsus, aval suhtlemisviis ja pisut omapäraselt kõlav eesti keel lasevad oletada võõramaist päritolu. See on aga vaid osaliselt õige. Dolorese ema, Leningradis elanud eestlanna, arreteeris KGB, kui tütreke oli vaid 5kuune, sakslasest isa aga hukati. Nii sattus väike Dolores juba väga varakult võõrastesse kätesse. Vaatamata elutee raskustele on Dolores Hoffmannist saanud see, kellena teda täna tunneme – Eesti kuulsaim vitraaikunstnik.
Kunstniku huvi maailma vastu, tahtmine näha pealispinna alla ning mõista süvahoovusi, ei lase tal aga loorberitele puhkama jääda, vaid sunnib aina edasi liikuma. Iga päev toob uusi teadmisi ja avastusi, millest mõnigi leiab väljenduse kunstis. «Kord küsis näiteks üks teoloogiateadlasest katoliku preester, kas ma tean, et Maarja oli beduiinitar. Ma ei olnud sellele varem mõelnud. Pärast seda hakkasin madonnat alati kaetud juustega kujutama, sest lahtiseid juukseid kandsid ju ainult kergemeelsed naised.»
Kunstiinstituudi maalijana lõpetanud Dolores Hoffmanni tee vitraai juurde kulges monumentaalmaali ja fresko kaudu. «Kui avastasin vitraai, ei suutnud enam maalida, olin värvilisest valgusest lummatud, see otsekui pimestas mind.»
Mõni aasta pärast tõelise kutsumuse äratundmist jõudis Dolores oma kunstiga ka pühakotta. Esimesed kirikule mõeldud vitraaaknad valmisid 1975. aastal Valjala Püha Martini kirikule Saaremaal, kus tol ajal teenis õpetaja Toomas Paul. Kunstnik ise imestab praegugi veel, kust võttis ta julguse minna kirikusse kunsti looma. «Sel ajal toetas mind mitte ainult koguduse õpetaja, vaid ka Muinsuskaitseamet,» on kunstnikul suurest pimeduseajast siiski ka head meenutada.
Nõndasamuti nagu omal ajal parteilisi suuniseid, pelgab kunstnik praegu muinsustele kehtestatud rangeid ettekirjutisi, mille tõttu on nii mõnigi huvitav töö pooleli, paljud hoopis teostamata jäänud. Nii oli Dolores Hoffmannil plaanis luua vitraaid kõigile Tallinna Püha Vaimu kiriku akendele. Täielikult said valmis aga ainult Vana Testamendi stseene kujutavad põhjakülje aknad. Kristuse tähendamissõnade põhjal valmima pidanud vitraaid kiriku lõunaküljele teostamiseni aga ei jõudnudki, sest juba aastaid tagasi takerdus kunst bürokraatia võrgustikku.
«Stagnaajal oli muinsuskaitse asutus, kus töötasid rahvusaadetest kantud avara mõtlemisega isiksused, Villem Raam näiteks. Praegused ametnikud näivad aga olevat sügavalt ateistliku ellusuhtumisega inimesed, kes tahavad, et kirik oleks muuseum. Aga pühakojas on ju elu ja iga uus põlvkond vajab oma kunsti. On ju maailmas küllalt katedraale, millesse iga ajastu on jätnud jälje ja nii tänapäevani välja,» teab kunstnik kõnelda.
Kuigi peale Dolores Hoffmanni on Eesti kirikutele vitraae teinud veel neli-viis kunstnikku, ei saa vitraaikunsti grand old lady neist kedagi päris oma õpilaseks nimetada. «Töötasin kolmkümmend kolm aastat Kunstiakadeemias õppejõuna, aga kuna andsin kompositsiooni, mis oli vaid üks täiendav aine põhiainete kõrval, ei saanudki otseseid õpilasi tekkida,» muretseb Dolores Hoffmann vitraaikunsti järelkasvu pärast.
Pärimisele, kuidas hinnata n-ö isetegevuslikku vitraaikunsti, mida praegusel ajal kõikjal ohtralt pakutakse, lausub Dolores, et tal ei ole midagi maalivate naivistide vastu, kuid klaasiga töötamise peaks siiski professionaalide hooleks jätma. «Vitraa on ohtlik kunstiliik selles mõttes, et ta manipuleerib valgusega. Jääb mulje, et seda on väga lihtne teha, sest värvilised killukesed säravad ju iseenesest. Aga just värvitunnetus on see, millest isetegevuslastel sageli puudu jääb.»
Kui näiteks vannituppa vitraaakent luues juhindub kunstnik vaid oma südame häälest ja laseb fantaasial vabalt lennata, siis kirikusse vitraae kujundama hakates kuulab kunstnik kõigepealt ära koguduse õpetaja soovid ja uurib seejärel hoolega vastavat pühakirja kohta. Süvenemise käigus tulevad sageli esile ka varem tähelepanuta jäänud, kuid olulised detailid.
Nii on kunstnik pidanud umbes viieteistkümnel korral Kristust kujutama, kuid kuna iga kord erinevas olukorras, siis on loomisega kaasnenud alati pingest kantud hingevärelus. Sel aastal valminud vitraail Laiuse Püha Jüri kirikule tuli kunstnikul kujutada vee peal kõndivat Peetrust – üheaegselt nii kahtlust ja vajumist kui ka usku ja püsimist.
Juba pikemat aega on Dolores igatsenud teha maailma loomise teemalist tööd, kuid siiani ei olevat talt keegi seda tellinud. Teades, kui paljude Eestimaa kirikute aknaid katab tavaline aknaklaas, pole võimatu, et kunstniku igatsus peagi ka teoks saab. Vitraaaknad on kiriku lahutamatuks osaks, selles on Dolores veendunud, rääkigu muinsuse hoidjad mida tahes. «Aknaklaas leiutati ju alles 17. sajandil, enne seda olid akendel vitraaid, sest nii suurt tükki klaasi, kui oleks aknale vaja, lihtsalt ei osatud valmistada.
Samuti ei tasu kiinduda vanadesse ja mädanenud puuraamidesse, sest algselt olid raamid just raidkivist ja metallist.» Ka puhtpraktilisest seisukohast tekib kirikus vajadus läbi värvilise klaasi valgust mahendada – ilmselt on nii mõnigi kirikuline kogenud, et otsene ja kiiskav valgusvoog on sedavõrd pimestav, et ei näe isegi kirikuõpetajat.
Dolores Hoffmann on teinud vitraae mitte ainult luteri kirikule, vaid ka teiste konfessioonide pühakodadele. Viimane töö läks näiteks baptistikogudusele ja kujutas taevasse minevat Kristust.
Dolores on Tallinna Püha Vaimu koguduse liige. «Olen põhimõtteline luterlane,» ütleb ta enda kohta. «Ma ei suuda nimelt ühelegi distsipliinile hästi alluda, tunnen, et tahaksin kogu aeg piltlikult öeldes kätt tõsta ja midagi küsida. Luterlus laseb rohkem hingata, ta on tänapäevasem, annab võimaluse ise mõelda. Olen kui kass, kes tahab omapäi kõndida.»
Julguse küsida, uurida, katsetada ja hüljata piirid ning olla ebastandardne on Dolores ammutanud omaenese elust. «Olen kogu elu tundnud, et olen teistsugune. Sõjakeerises sattusin vene lastekodusse, kus hakkasin esimese keelena rääkima vene keelt. Kui ema mu üles leidis ja Eestisse tõi, pidin ma, kleenuke ja põdur, minema vene kooli, kus pärast sõda käisid peamiselt sõjaväelaste lapsed, söönud ja hästi riides.
Kunstiinstituudis õppides olin samuti teistest erinev, sest olin tulnud vene koolist. Kui hakkasin monumentaalmaali vastu huvi tundma, tundus kõrvalolijatele seegi tavapäratu ja veider. Kirikusse vitraae tegema hakates arvas aga nii mõnigi kolleeg, et pühakoda pole küll koht, kuhu kunsti luua. Ilmselt oli neil kunstiajalugu jäänud õppimata, sest teatavasti sündis vitraaikunst just ristiusu kirikus.
Ka see, et mul on keset vanalinna, Katariina käigus, töökoda ja ateljee, on andnud põhjust mind teistsuguseks pidada. Kuid kui palju on olnud tööd ja vaeva, et nende kunagiste kloostrimüüride vahele kõik see rajada,» ohkab kunstnik oma töökojas kamina ees istudes ja värelevaid tuleleeke silmitsedes. Samal ajal jätkavad taamal oma igapäevatööd klaasimeistrid, kes ei lase end meie jutuajamisest põrmugi häirida. Nii nagu Dolores pole kunagi välja teinud sellest, mida teistel tema kohta arvata on, vaid teinud ikka nii, nagu ise vajalikuks pidanud.
|
OSCAR-2019
|
||
Kõik teavad, mis on A3. Sõltuvalt huvigrupist: mõnele on see Audi üks edukamaid mudeleid ja osadele hoopis kontoripaberi standardsuurus. Aga seda, mida tähendab A3 Leani kontekstis, tasub teada neil, kes ettevõtte arendamisega tegelevad.
Kõik on ilmselt selle väitega nõus, et äriliste probleemidega tegelemine eeldab korraliku mõtlemist. Ega asjata Albert Einstein ole öelnud, et ühtegi probleemi ei saa lahendada sel mõtlemise tasemel, millisel ta tekkis. Järelikult on vaja läheneda põhjalikumalt, mis tähendab, et meie lahenduskäik peab olema analüütiline.
Toyota on analüütilise lähenemise tarbeks välja töötanud lihtsa viisi. Selleks on vaja vaid pliiatsit, kustukummi ja paberit. Seda hakati kutsuma A3-raportiks, sest selle välja töötamise ajal oli A3 maksimaalseks paberi suuruseks, mis erinevate tehaste vahel oli võimalik faksiga saata.
Nagu öeldud, kasutati A3 probleemide ja kõrvalkallete analüütiliseks lahendamiseks ning on oma ülesehituselt kaunis lihtne, koosnedes omavahel seostatud (antud näite puhul, allikaks LEI) seitsmest lahtrist:
Üldjuhul järgib A3 struktuuriline ülesehitus Lean-i puhul alati PDCA-loogikat, kuid see pole norm omaette. Tegelikult ei ole suurt vahet, millist parenduste juhtimise kontrolltsüklit kasutatakse, see võib vabalt olla ka Six Sigma DMAIC või mõni muu empiirilis-teoreetiline meetod.
Lisaks analüütilisele lähenemisele, toimib A3 ka sinu analüüsi ja mõttekäigu kommunikeerimise vahendina. See lihtsustab teistel sinu mõistmist ning ka endal on hõlpsam teistele probleemi ja selle lahendamist selgitada.
Tabavalt on selle kohta öelnud ka Lean-i guru John Shook. Ta nimetab A3 meie mõtlemise protsessi visuaalseks demonstratsiooniks, millega tagatakse kiire üksteise mõistmine ning loob eeldused konstruktiivseks aruteluks. Samuti hõlbustab see juhendamist, kuna teise mõttekäiku nähes leiad ka vea kiiremini üles.
Hoolimata sellest, et A3 vorm annab protsessile kaunis selged piirid ette, ei tohiks siiski sellest saada “küll need lahtrid hiljem täidan”-dokument. Lihtsalt lahtrite täitmine (pahatihti tagantjärgi) on kõigest ajaraisk. A3 peaks olema elav dokument, mida
uuendatakse ja muudetakse kogu probleemilahenduse protsessi käigus, lisades sinna pidevalt olulisi andmeid, graafikuid, pilte jne.
Järgnevalt toon ühe näidisprobleemi, et tekiks ettekujutus, kuidas A3 reaalselt kasutada. Tegemist on ühe reaalses elus juhtunud olukorraga, mida on õppeeesmärgil pisut kohendatud.
Probleemiks on ühe tundmatu ettevõtte tootlikkus – nimelt ei suudeta toota ühikuid vastavalt püsitatud eesmärgile. Käime läbi kõik etapid:
Siin etapis antakse probleemile laiem taust ning selgitatakse, miks just selle probleemiga on vaja tegeleda. Probleeme ja kõrvalekaldeid on alati rohkem, kui ressursse nendega tegelemiseks ning seetõttu peab olema valik alati põhjendatud.
Lisaks sellele ei ole mõistlik ressursi säästmise mõttes iga probleemiga tegeleda. Sedasi välditakse olukorda, kus piltlikult öeldes 30 € säästmiseks raisatakse 4000 € . Siin etapis peab põhjendus olema korralikult motiveeritud.
Hetkeseisu kaardistamiseks tasuks alati käia reaalselt seal, kus see probleem aset leiab (Lean kontekstis nimetatakse seda gemba-ks e. tõlkes “tegelik koht”. Võeti kasutusele Jaapani Toyota võttis selle termini kasutusele Jaapani kriminalistide järgi, kes kutsuvad sündmuskohta “gembaks”.)
Kasuta pilte, graafikuid, diagramme jne, et võimalikult piltlikult kirjeldada probleemi hetkeseisu ning valitsevat trendi. “Romaani” ei ole soovitatav kirjutada, kasuta konkreetseid fakte.
Soovitud tulemus on sama, mis eesmärk ja see peab olema võimalikult konkreetne. Peab vastama kindlasti küsimustele: mida, mis hetkeks ja miks.
Analüüsi etapp keskendub tavaliselt juurpõhjuse leidmisele ning selleks kasutatakse tavaliselt mitmeid meetodeid, kuid klassikaline Lean-i lähenemine on järgmine:
A3-l tavaliselt tervet analüüsikäiku ei ole võimalik visualiseerida, vaid presenteeritakse peamisi leide.
Siinkohal kasutatakse meelega sõna “ettepanekud”, kuna selles etapis ei olda veel täiesti kindlad, kas välja pakutud vastumeetmed toimivad.
Üldjuhul on nii, et kui leitakse üles probleemi juurpõhjus, siis on ka vastumeetmed/ettepanekud üsna ilmselged. Tähtis on siinkohal, et inimesed, kes selle tööga vahetult seotud on, oleks kah kaasatud oletatavate lahenduste väljatöötamisse.
Ettepanekute elluviimise plaan peab olema võimalikult konkreetne. Iga elluviidava tegevuse taga peab olema konkreetne vastutav ning tähtaeg.
Seda räägitakse küll söögi alla ja peale, kuid mainin ikka – suhteliselt suure tõenäosusega tekib plaani juurutamisel probleeme, kui vastutavaks on märgitud “kõik” või tähtajaks “järgmine kvartal” – see ei toimi. Alati kindel nimi ja detailne kuupäev.
Uue lahenduse juurutamisel tuleks seda mõnda aega jälgida, kuna võib juhtuda, et see ei toimigi ning kusagil on tehtud viga. Selleks tuleb panna lahendusele külge mõõdik (või kasutada kontrollimiseks samu indikaatoreid, millega näidati probleemi hetkeseisu 2. etapis).
Juhul, kui lahendus ei toimi, siis liigutakse tagasi analüüsi etappi ning alustatakse sealt uuesti. Lahenduse toimivuse korral aga viiakse see sisse standardisse. Ilma selleta ei ole mõtet A3 tehagi, vastasel juhul ollakse mõne aja pärast samas seisus tagasi. Standardiseeritud töö on see, mis aitab saavutatud taset hoida.
Selle järjepideval kasutamisel on ettevõtte töötajad õppinud selgeks analüütilise mõtlemismalli, mida peagi alateadlikult igas situatsioonis rakendatakse. Ja mis võiks olla veel võimsamaks relvaks ühes ettevõttes, kui õppida tegema õigeid otsuseid?
|
OSCAR-2019
|
||
Meie teiste ürituste (Tipikate Rattamatk, Tipikate Rattamatkaklubi Sügismatk, õhtused rattasõidud) tingimused on erinevad ning nende kohta peaksid lugema vastavalt infolehelt.
Tegemist on üritusega, mille käigus sõidetakse ühe päeva jooksul ratastega umbes 250 km pikkune teekond Tallinnast Käärikule, viies seal toimuvatele Üliõpilaste Suvemängudele kohale TTÜ Üliõpilaskonna lipu.
Kui tavapäraselt tähendab sellise maa jalgrattaga läbimine võistlussporti, siis meie üritus on erinev – eelkõige on selle sihtgrupiks inimesed, kelle jaoks jalgratas küll päris võõras ei ole, kuid kes kasutavad seda peamiselt matkamiseks, vaba aja veetmiseks, punktist A punkti B liikumiseks ja/või muudeks sõitudeks, mille eesmärgiks ei ole otseselt treening ega võistlus.
Eelnevast lähtudes ei ole ka ürituseks kuluv aeg mitte sportlastele omane 6-9 tundi, vaid selle käigus tehakse puhkepause ning teel ollakse sõltuvalt ilmast ja muudest teguritest üldjuhul kokku 16-20 tundi, ühel väga erandlikul juhul on minevikus kulunud ka 22 tundi.
Eelkõige on see üritus osaliste jaoks võimalus ennast proovile panna – kas sa oled võimeline sõitma 250 km ühe päevaga.
Loomulikult osaleb sel sõidul igal aastal ka inimesi, kelle jaoks taolise distantsi läbimine probleeme ei valmista ning meiega on ka tulevikus oodatud liituma ratturid, kelle jaoks see rada ja tempo isegi higi lahti ei võta – eelduseks on vaid see, et ollakse valmis arvestama nendega, kes sellist vahemaad esimest korda elus ühekorraga sõidavad.
Kes ennast liiga tugevana tunneb, siis julgustame üritust enda jaoks ise raskemaks ja huvitavamaks tegema. Lihtsama poole pealt on meil kahe inimese rattale pakkuda suured lipud – üks neist on TTÜ Üliõpilaskonna lipp (mille Käärikule transportimine ongi ürituse üheks eesmärgiks), teiseks on Tipikate Rattamatkaklubi lipp. Minevikus on aga ette tulnud ka olukord, kus üks rattur spetsiaalse rakise abil mõlemad lipud oma rattale kinnitas ning nendega kogu teekonna läbis. Samuti on Tallinn – Kääriku retke minevikus läbi sõidetud nii nõukaaegse noorukitele mõeldud jalgrattaga “ereliukas” kui ka samast ajastust pärit ühekäigulise naisterattaga. Kaks inimest tegid selle distantsi kaasa spetsiaalselt selleks retkeks kokku keevitatud tandemTÕUKErattal ning üks neist on hiljem sõitnud maanteerattaga järjest 500 km ehk edasi-tagasi otsad. Seda maad on läbitud tiigrikostüümis, sarvilise mütsiga, veetud kogu oma matkavarustust ratta pakiraamil ja tehtud palju muudki meeldejäävat. Kui sul jõudu ja tahtmist jagub, siis ole loov ja mõtle välja midagi, millest ka aastate pärast veel räägitakse :)
Kuigi uute osaliste jaoks on üritus enamasti enda proovilepanek, siis päris ilma ettevalmistuseta on see ikka tohutu piin ja valu ning teistega sama tempot hoida pea võimatu. Jah, selle retke on minevikus kaasa teinud inimene, kelle jaoks see oli aasta pea esimene rattasõit, kuid vaevalt tal need mälestused kunagi meelest ära lähevad :) Üldiselt võib pühapäeva- ja hobiratturite puhul võtta orientiiriks, et kui sama aasta jooksul on rattaga läbitud vähemalt 1000 km, siis peaks retk igati jõukohane olema. Loomulikult inimesed on erinevad, mõnikord on kehv vorm ületatav suure tahtejõu ja rumala järjekindlusega ning tõesti on inimesi, kes ilma igasuguse ettevalmistuseta suudavad selle hambad ristis ja läbi valu kaasa teha – eks igaüks valib oma viisi :)
Kindlasti soovitame endas kahtlejatel võtta eelnevalt osa nii meie õhtustest rattasõitudest kui ka juunis nädalavahetustel tehtavatest ühepäevastest retkedest.
Retkelisi abistab teekonna jooksul saateauto, mis üldjuhul viibib ratturite läheduses nii palju kui võimalik. Siiski peab arvestama, et ette võib tulla olukordi, kus saateauto tund-paar eemal peab olema.
Saateauto pakub teekonna jooksul joogipudelite täitmise võimalust nii vee kui spordijoogiga, samuti erinevaid snäkke. Palun arvesta, et see ei tähenda siiski kaugeltki kogu toitlustamist, vaid sööki tuleb sul ka endal teekonna jooksul poodidest ja söögikohtadest juurde osta. Käärikul kohapeal on retke osavõtutasu sisse arvestatud õhtusöök peale kohalejõudmist ja laupäevane hommikusöök.
Saateautos on olemas päiksekreem, putukatõrjevahendid, magneesium, esmaabipakk, ketiõli ja vahendid jalgratta esmaseks remondiks. Kui midagi vajad, siis palun küsi. Samuti on sul peatustes võimalik ligi saada enda isiklikele asjadele, mille oled saateauto vedada andnud.
Kui rattur on liiga väsinud või ratas katki ja kohapeal mõistliku pingutusega remontida ei saa, siis pakub saateauto võimalust katkestamiseks. Samuti on väsinud ratturil võimalik vahepeal autos puhata ning mingi maa edasi saada. Osaleja jaoks tähendab see, et ametlikku finišikorda ta sel aastal kirja ei saa.
Ürituselt tagasisõit on igaühe enda korraldada – inimesed soovivad lahkuda erinevatel aegadel ning ühise transpordi organiseerimise vastu ei ole seni kunagi piisavalt huvi olnud. Käärikult on võimalik lahkuda liinibussiga või sõita rattaga 17 km Pukale rongi peale, samuti on mõnikord võimalik leppida endale kokku koht TTÜ Üliõpilasesinduse poolt organiseeritud bussis. Vastavalt meie retke saateauto võimalustele oleme minevikus osadele inimestele saanud ka ise tagasisõiduvõimalust pakkuda, aga selles osas pikka etteplaneerimist ei toimu ning võimalustest anname teada jooksvalt.
Erinevalt inimeste transpordist on meil tavaks pakkuda kõigile retke osalistele ilma lisatasuta võimalust oma ratas ja muu matkavarustus Tallinnasse tagasi saata – ehk siis kes soovib Käärikult lahkuda omal käel, aga jalgratta ja muud pakid meiega tagasi saata, siis üldjuhul on selline võimalus olemas. Kui varustuse tagasitee transporti vajad, siis palun küsi selles osas meilt enne üritust üle.
Kääriku retke puhul kehtib meil paljuski põhimõte “koos arutame, koos otsustame” ning selleks tarbeks on kasutusel meililist 250 [ät] rattamatkaklubi.ee. Listiga liitumiseks saada vabas vormis kiri “soovin liituda” samasse listi. Sealt saad ka infot, kuidas konkreetsel aastal tagasisuuna transpordiga lood on ning võtta osa enne üritust toimuvatest aruteludest, mille käigus erinevad nüansid paika loksuvad.
Palun veendu, et tuled retkele tehniliselt korras rattaga ning kuna sõit toimub avalikel teedel, siis tee ennast autodele võimalikult nähtavaks! Igasugused tuled, helkurid ja vilkurid on selleks väga head! Samuti võid kanda helkurvesti või helkivaid käe- ja jalapaelu.
Rangelt soovituslik on kiiver. Õnnetusi juhtub ja isegi kui sa ise selles süüdi ei ole, siis ilma kiivrita võid raskeid peakahjustusi saada just sina!
Kõige rohkem purunevad rattal rehvid. Võta palun kaasa oma rattale sobiv varu siserehv, soovitavalt isegi 2 tk.
Kindlasti on vajalik isiklik joogipudel, mida saad täita kas teeäärsetest poodidest või saateautos olevast veekanistrist. Joogipudeleid võiks sul rattal olla lausa kaks – üks spordijoogi jaoks, teine puhta veega.
Mõistlik on rattaga sõites alati kaasas kanda veidi šokolaadi, halvaad, müslibatooni või muud kõrge energiasisaldusega snäkki. Kui peaksid sattuma olukorda, kus energia ootamatult otsa saab, aga saateauto juhtub eemal olema, siis saad sellest kiiret abi.
Ööbimistarbed ja muud asjad, mida sa ei vaja enne Käärikule kohale jõudmist – need kõige suuremad pakid paigutame saateautosse kõige taha ning neile teekonna jooksul ilma mõjuva põhjuseta ligi ei saa.
Kindlasti peab igaüks enda jaoks läbi mõtlema, mis on need minimaalsed asjad, mida kogu teekonna jooksul ratta peal kaasas kanda. On inimesi, kes ilma varurehvi ja muid elementaareid asju omamata põhimõtteliselt sadulasse ei istu ja on neid, kes tööriistadega niikuinii midagi ette võtta ei oskaks. Kui inimesel on vähemalt varurehv endal kaasas (ja kellelgi teisel ka pump ja heeblid), siis saab rehvi purunemise korral tema probleemi kiiresti lahendada ja ta saab koos grupiga edasi kulgeda. Kui juhtub aga nii, et rehv puruneb nõrgemal ratturil, tema varurehv on saateautos ja saateauto ise hetkel eemal, siis võtab probleemi lahendamine palju rohkem aega. Seetõttu võib osutuda mõistlikuks, et saateauto hiljem peale probleemi lahendamist ratturi ülejäänud grupile järgi aitab ning osalejal jääb ära see rõõm, et “sõitsin kogu tee ise”.
Vähemalt joogipudelid, mingi soojem riietusese vihma ja jaheduse tarbeks ning kerge snäkk peaks küll igaühel rattal kaasas olema. Kas aga kanda rattal ka varurehvi ja vahendeid rehvi vahetamiseks, muid esmaseid tööriistu, plaastreid, päiksekreemi ja putukatõrjevahendeid või loota nende osas vaid saateautole, peab jääma igaühe enda otsustada.
Kuna retk kulgeb mööda asfaltteid, siis kehtib mõistagi reegel, et peenema rehviga on kergem edasi liikuda. Palume antud ürituse raames siiski mitte laskuda võistlusse “kes suudab retkeks vingema maanteeratta välja ajada” – see ei ole selle ürituse eesmärk. Suurem osa inimesi sõidab selle maa maha sama rattaga, millega ka muud sõidud ja matkad tehakse ning seetõttu võib retkel näha nii maastikurattaid, hübriidrattaid kui osaliselt siis ka maanteerattaid. Kes oma võimetes eriti kindel ei ole ning sõiduks oleks kasutada vaid laia rehviga maastikuratas, võiks siiski kaaluda sellele peenemate rehvide hankimist. Ehk on retkeks valmistumisel hea teada, et ka maastikuratastele on võimalik hankida päris peeneid, siledaid ja seetõttu asfaldil kergelt veerevaid rehve.
Kui suudad selle retke läbi sõita ilma käikudeta rattaga, “teise maailmasõja aegse” rattaga või lihtsalt huvitava, aga “objektiivselt võttes liikumist takistava” sõiduriistaga, siis mäletatakse seda muidugi kaua, samas soovitame taolisi võimalusi proovida vaid keskmisest tugevamatel inimestel.
Antud üritus on kindlasti see koht, kus tasub oma rehvidelt lugeda välja maksimaalne lubatud rõhk ning nad sinnamaani täis pumbata – see mõjutab asfaldil veeremist oluliselt. Olgu lihtsalt orientiiriks öeldud, et laia rehviga maastikuratastel jääb suurim lubatud rõhk enamasti 3,5…4,5 atmosfääri vahele, hübriidratastel 4,5…6 atmosfääri vahele, maanteerataste rõhud algavad 7 atmosfäärist ja võivad teatavatel juhtudel ulatuda ka omajagu üle 10 atmosfääri.
Hoolitse, et su ratta kett oleks õlitatud! Kuiv kett võib katkeda, mis heal juhul tähendab sekeldusi, halval juhul aga rasket kukkumist. Saateautos on ketiõli olemas – vajadusel palun küsi!
Taoline pikk teekond vähendab su kehas nii energia-, vee- kui soolavarusid, seega tasub kogu teekonna jooksul tarbida saateautost pakutavat spordijooki ning nii soolast kui magusat snäkki. Samuti arvesta, et päev on pikk ja raske, seega vajad lisaks snäkipausidele ka korralikku toitu. Tavapärase sõidu hulka kuulub kaks pikemat pausi, mille jooksul saad söögikohti külastada, lisaks väiksemad poe- ja putkapausid. Söö ja joo piisavalt ning kui tunned, et mõni lihas hakkab krampi kiskuma, siis küsi saateautost magneesiumi!
Saateautos on olemas ka väike sortiment jalgratta varuosadest, kuid nende hind ei kuulu ürituse osavõtutasu sisse. Kui su ratas vajab teekonnal varuosi, siis need tuleb sul endal hüvitada.
Tõsise ja kiiret professionaalset abi nõudvate probleemide korral helista 112 (kiirabi, pääste, politsei).
See üritus saab teoks seetõttu, et vabatahtlikest entusiastid seda eest veavad, seega kehtib kogu ürituse jooksul põhimõte “koos teeme, koos lahendame probleemid”. Kui korraldajad või teised osalised abi vajavad ning näed, et oskad ja saad käe külge panna, siis palun tee seda!
Tegemist on üritusega, mis leiab ka mõningal määral internetis kaasaelamist, seega palun arvesta, et retkel on tavaks pildistada ja filmida ning seda materjali nii reaalajas üle kanda kui ka tagantjärgi vaatamiseks välja panna. Kui leiad hiljem, et mõni sinust tehtud kaader avalikku interneti ei sobi, siis palun anna meile teada ja vaatame, mis teha annab – kindlasti ei soovi me kedagi häbistada, vaid pigem demonstreerida osalejate vaprust ning seeläbi motiveerida tulevikus ka kaasaelajaid ennast proovile panema.
Sõidustiili hoiame retkel viisaka, sealhulgas hoiame paremasse teeserva ja näitame manöövritel suunda. Me ei peatu teel, vaid teepeenral või muus ohutus kohas.
Kuigi ratturite seas on üldteada tõde, et teise inimese tuules sõita on märksa kergem, siis tasub meeles pidada, et Liiklusseaduse järgi vastutab tagant otsasõidu korral tagumine rattur. Palun arvesta nii pikivahe hoidmisel kui muudel juhtudel oma võimetega ning ole alati tähelepanelik!
Kogu grupi võimalikult kiire edenemise huvides on oluline, et nõrgemad saaksid sõita tugevamate “tuules”. Kuna retkel olevad ratturid on tavaliselt erinevate võimetega, siis kipub aga tihti tekkima olukord, kus tugevamad liiga kiire tempoga juba retke esimese kolmandiku jooksul nõrgematelt “tossu välja” pressivad ning mida aeg edasi, seda pikemaks kujunevad ootepausid. Seega mida rohkem tugevamad suudavad (vähemalt retke esimeses pooles) pakkuda nõrgematele sobiva tempoga “tuult”, seda kiiremini lõppkokkuvõttes grupp finišisse jõuab.
Kindlasti peavad ette kihutavad ratturid arvestama, et saateauto liigub üldjuhul nõrgemate tempos. Kui juhtub näiteks olukord, kus tugevad on eest ära sõitnud ja saateauto peab tagapool nõrgemate ratturite tehnilisi probleeme lahendama ning samal ajal paduvihma sadama hakkab, siis ei saa ette kihutanud ratturid oma lisariideid saateautost kätte enne, kui grupi saba järgi jõuab. Mõistlik on seega kogu grupil võimalikult koos kulgeda!
Kuigi ürituse eesmärgiks on võimaldada enese proovilepanekut ka nendele ratturitele, kes selle distantsi ees suurt aukartust tunnevad ja on valmis läbi häda ja valu hakkama saama, siis mõistagi kuskil on ka piir – kindlasti ei saa päris seda eeldada, et kui keegi kavatseb 30 tundi rajal tiksuda ja veri ninast väljas sihtkoha poole roomata, et siis nii saateauto kui ülejäänud grupp samas taktis liikuma peaksid. Lõpliku otsuse retke ajalise taluvuspiiri osas võtab vastu ürituse projektijuht, arvestades selleks ka teiste osaliste arvamusi. Kui ajaline taluvuspiir ületatud saab, siis pakutakse nõrgematele viimast võimalust saateautoga finišisse saada.
Iga osaleja vastutab enda ja oma asjade eest ise. Ürituse korraldajad ei vastuta retkel juhtuda võivate õnnetuste eest.
Saateauto kanistrites tuleb kaasa Tallinna kraanivesi ning vajadusel täiendame veevarusid kohaliku piirkonna kraanidest ja kaevudest. Kuigi kanistri täitmisel täpsustame vee pakkujaga alati üle, et see oleks joogikõlbulik, siis Tipikate Rattamatkaklubi ei võta endale vastutust vee kvaliteedi osas. Tundlikuma tervisega inimesed peaksid joogivett hankima iseseisvalt teeäärsetest poodidest.
Palun arvesta saateautosse antavate asjade korral, et kuigi ürituse korraldajad teevad oma parima, et kõik asjad terved ja alles püsiksid, siis korraldajad ei saa võtta vastutust asjade purunemise, hävimise või kadumise eest. Väldi liiga õrnade või hinnaliste asjade saateautosse andmist!
Kui su ratas vajab transportimist saateauto haagisel, siis tuleb arvestada, et seal ei ole spetsiaalseid rattahoidjaid. Kellel kallim ratas või kardab kriimude pärast, võib ratta iseseisvalt ära pakkida ning laadimisel abiks olla. Korraldajad rataste transportimisel tekkida võivate kahjude eest ei vastuta.
Palun arvesta, et tegemist on paljude jaoks enese proovilepanemise üritusega, seega ei ole Tipikate Rattamatkaklubil võimalik ürituse kulgemise ajagraafikut täpselt ette planeerida.
Tipikate Rattamatkaklubi korraldab üritusi mittetulundusühinguna, kus osavõtutasu on oma olemuselt korraldusega seotud kulude klappimine. Kuigi meie üritustele on oodatud ka inimesed väljastpoolt klubi liikmeskonda, siis iga osavõtja peab siiski teadvustama, et osavõtutasu maksmine ei tähenda meilt teenuse ostmist, vaid klubilise üritusega liitumist. Meie osavõtutasud ei sisalda kaitset õnnetuste ja ootamatuste vastu ning tekkinud ettenägematud olukorrad lahendatakse grupis ühiselt.
2.5 Miks maksab transport matkale ja sealt tagasi nii palju? Ma olen bussiga sõitnud küll ja tean, et kilomeetri hind ei tohiks nii kallis olla?
2.8 Mu sõber osaleb ürituse korralduses. Kas saan osavõtutasust soodustust? Kas saan liituda viimasel hetkel, aga maksta algset soodsamat hinda? Kas saan loobumise korral kogu raha tagasi?
Kuna inimesed on aastate jooksul tundnud huvi Tipikate Rattamatka osavõtutasude kujunemise kohta, siis on siia lehele kokku koondatud enamlevinud küsimused ning vastused neile.
Sellise küsimuseni võivad inimesed jõuda peamiselt kahel põhjusel: kas ei ole teadvustatud kõiki neid hüvesid, mida osavõtutasu endas sisaldab või siis ei ole inimene kursis kaupade ja teenuste hindadega, mida ühe kvaliteetse ürituse korraldus nõuab.
Tipikate Rattamatka projekt ei alga mitte sellest hetkest, mil osalised matkale kohale tulevad, vaid umbes 9 kuud enne seda. Korralduse käigus külastame matka piirkonda eelnevalt neljal-viiel korral, veetes kohapeal üritust ette valmistades kokku 8-9 päeva. Mõistagi kaasnevad juba nende eelretkedega ka kulud - transport, majutus ja eelretkel tööd tegevate vabatahtlike toitlustus.
Matkal osalejate jaoks sisaldab meie osavõtutasu kuute korralikku toidukorda, lisaks veel väiksemat snäkipausi pühapäeval. Õhtu- ja hommikusöögid toimuvad meil kõik "söö palju tahad" põhimõttel ning enamikel juhtudel oleme sama põhimõtet saanud rakendada ka reedesel ja laupäevasel lõunasöögil. Meie eesmärgiks on pakkuda kvaliteetset toitu, mis muuhulgas tähendab, et reedesel grilliõhtul pakume ehtsat liha ja toorvorste, hommikusöökidel ei pea osalejad leppima odava vorstiga, vaid menüüs on korralik sink jne. Meie ööbimispaikadeks on enamasti kaunid turismitalud, kus oleme osavõtutasu sisse kuuluvana saanud pakkuda ka saunavõimalusi ja muud meelelahutust. Meie õhtuste ürituste ettevalmistus tähendab muuhulgas ka kulutusi tehnikarendile ja muude abivahendite hankimisele ning loomulikult on palju kulusid seotud meie saatekaubikute ja saatemaasturi tegevusega (autorent, kütus, ...).
Tipikate Rattamatkasid iseloomustab huvitav, kaasahaarav ja tihe kultuuriprogramm, mis mõistagi toob kaasa kulutusi giidide ja kohaliku elu tutvustajate tasudeks ja meeneteks, samuti vaatamisväärsuste sissepääsutasudeks. Lisaks nähtavale programmile tähendab Tipikate Rattamatka korraldus meie jaoks, et mõelda tuleb ka paljudele varjatud nüanssidele - kuidas tagada valmisolek probleemide lahendamiseks, kuidas tagada, et üritus kulgeks oma etteplaneeritud rööbastes jne. Kõik see põhineb meie pikaajalisel kogemusel, kuid vajab elluviimiseks igal aastal ka raha - seda nii jooksvate kulumaterjalide kui pikemaajaliste arendustegevuste tarbeks. Kes soovib tutvuda meie plaanidega, mis seotud saatemeeskondade kasutada oleva varustusega, saab seda teha siin.
Kasutame oma matkadel praktikaid, mis ürituse osalejate jaoks märkamatult mugavamaks ja mõnusamaks muudavad - meie eesmärgiks on lahendada ära võimalikult palju olmemuresid ning tagada, et inimesed saaksid võimalikult suure osa üritusest keskenduda programmi nautimisele. Üks näide paljudest taolistest praktikatest, mis osalejaid märkamatult õigele teele suunab, on saateautost tasuta mineraalvee jagamine. Kui matkaline alati kättesaadava mineraalvee abil oma kaotatud vedeliku- ja soolavarusid taastab, on matk tema jaoks parema enesetunde tõttu ka lihtsalt nauditavam :)
Usume, et oleme oma matkaga kaasnevaid kulusid planeerinud parimal võimalikul moel, oleme saanud üritusele väga palju väga positiivset tagasisidet ning loodetavasti kohtume edaspidistel matkadel ka sinuga :)
PS: Kahtlemata on meil alati oodatud ka uued inimesed ürituse korraldusse oma panust andma. Kui ühelt poolt võimaldab kaasa aitamine osavõtutasu enda jaoks soodsamaks saada, siis teisalt on "asjas sees olemine" kindlasti ka heaks kogemuseks. Ja loomulikult ei saa välistada, et just sinu panustamine selle ürituse täiesti uutesse kõrgustesse viib ;) Kui soovid Tipikate Rattamatka korralduses kaasa lüüa, siis palun anna endast teada aadressil info [ät] rattamatkaklubi.ee
Jah, viimastel aastatel oleme pidanud ka sellisele küsimusele vastama :) Eks on ju teada, et nii mõnegi ühepäevase (rahvaspordi)ürituse osavõtutasu võib meie matkaga üsna samasse suurusjärku minna, samas kui meie puhul sisaldab see kolme pikka ja organiseeritud päeva, kahte õhtust üritust ja ööbimist ning üldjoontes pea kõike eluks vajalikku. Võime kinnitada, et tegemist ei ole pettusega, vaid kõik mis kirjas, kõik nii toimubki :)
Meie ürituse osavõtutasu aitab taskukohasena hoida peamiselt asjaolu, et oma vabatahtlikest tiimiga teeme ja korraldame pea kõik asjad ise ära. Palkasid me ei maksa ja valmis teenuseid tellime üsna vähe, enamik kulusid on seotud ürituseks vajaminevate kaupade ostuga. Tipikate Rattamatka korraldusse annab oma panuse pea 40 vabatahtlikku, seejuures panustatakse ühtekokku umbes 2500 vabatahtlikku tundi. Esimene Tipikate Rattamatk toimus juba 2001. aastal ning seejärel aasta-aastalt arenedes oleme praeguseks koondanud oma tuumikusse inimesed, kel üheskoos on olemas profesionaalne taust pea kõigil aladel, mida ühe kvaliteetse väliürituse korraldamisel soovida võiks. Ka projekti eestvedamine Tipikate Rattamatkaklubi juhatuse poolt toimub vabatahtliku panuse läbi, projektijuht isiklikult peab koos kõigi eel- ja järeltegevustega olema valmis aasta jooksul panustama umbes 500 vabatahtlikku tundi.
Mõni inimene kogub hobikorras marke, mõni putitab garaažis vana autot, meie ühiseks kireks on aga korraldada igal aastal üks selline üritus, mis väga pikaks ajaks meelde jääb :)
Lisaks eelnevale näeme igal aastal palju vaeva, et leida üritusele ka sponsoreid - ainult osavõtutasude baasilt me kõiki kulusid kinni maksta ei suuda. Tipikate Rattamatkade suurim sponsor läbi aastate on olnud Tallinna Tehnikaülikool.
Kui Tipikate Rattamatkaklubi 2001. aastal oma tegevust alustas, oli tegemist üsna lihtsate tudengiüritustega. Aasta-aastalt on meie korraldus muutunud põhjalikumaks ning üritused ise kvaliteetmatkadeks. Paraku on sellega seotud aga ka kulude kasv ning kokkuvõttes on ürituste osavõtutasud muutunud selliseks, mis hetkel õppivate tudengite jaoks enam taskukohane ei ole. Võttes arvesse, et järelkasv nooremate tudengite arvelt on meie jaoks oluline, samuti et meie suurim toetaja on läbi aastate olnud Tallinna Tehnikaülikool, olemegi välja tulnud meetmega, mis võimaldab TTÜ tudengitel lihtsamini meie üritustega liituda.
Kokkuvõtlikult ei ole meil kahjuks võimalik teha soodustusi suuremale sihtgrupile kui TTÜ bakalaureuse- ja magistritudengid, sest see tähendaks puudujääki meie eelarves ning vajadust osavõtutasusid üldisemalt tõsta. Nagu eespool juba lahti seletatud, siis kõiki saadavaid hüvesid arvestades on ka osavõtu täishind siiski väga soodne diil :)
Meie osavõtutasu on olnud järk-järgult kasvav juba päris palju aastaid ning kindlasti on veel palju asju, mille osas suudaksime üritust veel vingemaks teha, kui meil oleks selleks rohkem raha. Teisalt hüppeliselt me loomikulult oma tasusid tõsta ei saa, sest pole teada, kuidas osalejad sellega kaasa tuleksid. Seega tuleb meil igal aastal teha kompromiss ning valida mingid kindlad tegevused, mille võrra üritust vingemaks ja uhkemaks teha saame.
Kui vaadata mineviku ja tuleviku üritusi, võib kindlasti öelda, et 2018. aasta matk saab olema hoopis midagi muud kui ta oli 2015. aastal, 2015. aasta matk oli hoopis midagi muud kui ta oli 2012. aastal ning see omakorda oli kahtlemata oluline arenguhüpe võrreldes 2009. aasta üritusega. Meie kasvanud kulud võib eelkõige võtta kokku nii:
Rohkem saatemeeskondi, rohkem vabatahtlikke taustatööd tegemas, parem valmisolek ootamatustega hakkama saamiseks ning kokkuvõttes ürituse parem tehniline teenindus ja sujumine.
Rohkem raha ööbimiskohtadele, seal kasutatava inventari rendiks ja lisateenuste tellimiseks - et pakkuda nii osalejatele paremaid elamusi kui korraldajatele paremaid töötingimusi.
Miks maksab transport matkale ja sealt tagasi nii palju? Ma olen bussiga sõitnud küll ja tean, et kilomeetri hind ei tohiks nii kallis olla?
Enamasti unustavad sellist küsimust küsivad inimesed ära, et rattamatkajate transport ei tähenda mitte ainult bussi tellimist, vaid lisaks tuleb tellida ka veoauto jalgrataste transpordiks. Kaks sõidukit tähendavad aga seda, et maksta on vaja kaks arvet. Kui võrrelda transporditasu matka põhitasuga, siis esmapilgul võib küll tunduda kummaline, et edasi-tagasi transport moodustab märgatava osa kogukulust, kuid selle põhjus on tegelikult lihtne: kui ürituse enda puhul teeme me pea kogu korralduse oma vabatahtlike meeskonnaga ära, siis bussi ja veoauto osas meil võimekus puudub ning seetõttu peame need tellima vastavaid teenuseid osutavatelt ettevõtetelt. Samuti ei suuda me tagada, et nii veoauto kui buss täpselt täis oleksid, vaid peame arvestama mõningase ebaefektiivsusega.
Eelnevale vaatamata eelistavad siiski rohkem kui pooled matkalised kasutada meie ühist transporti, seega näeme, et ühise transpordi organiseerimine on vajalik. Kahtlemata on see väga mugav viis matkaga liitumiseks, samuti võimaldab juba teel olles üritusse sisse elada ning koos teiste retkelistega ootusärevust üles kruvida :)
Tipikate Rattamatka korralduse üheks eesmärgiks on võimaldada kõigil soovijatel üritusest osa võtta. Samas kuna osalejate arv aastati veidi kõigub, siis peame korraldusperioodil tegema pidevaid hinnanguid ja otsuseid, kui palju mingit kaupa on vaja hankida, kui paljudele teenuseid tellida ning mõnel juhul ka otsustama, kas ühe või teise koha külastamine taolise grupiga üldse võimalik on. Varem maksnud inimesed võimaldavad meil tagada, et oma hinnangutes liigseid üle- ega alapakkumisi ei tee ning et matkal kõik sujuks. Samuti aitab varem maksnute raha meil tasuda arveid, mis ürituseni oodata ei kannata. Tegemist on meetmega, mis on läbi aastate ennast väga hästi õigustanud ning sellise poliitikaga kavatseme kindlasti ka jätkata.
Üldjoontes on meie pakett kasutamiseks ikkagi "võta või jäta" meetodil. Nagu eespool juba kirjeldatud, siis toetub kogu Tipikate Rattamatka korraldus vabatahtlike panusele ning me ei soovi teha oma elu keerulisemaks sellega, et liigselt erikokkuleppeid sõlmima ning nende kohapealset täitmist jälgima peaksime hakkama. Kindlasti on siinkohal ka mõningaid erandeid - kui ikka inimene kirjutab, et saab osaleda ainult ühel päeval, aga soov see-eest on suur, siis kindlasti on mingi kokkulepe võimalik.
Hoopis teistsugune lähenemine on meil aga nendele inimestele, kes meie matka korraldusse oma panuse annavad - nende puhul on kahtlemata võimalik mingid hüved osavõtutasust välja arvata näiteks seetõttu, et inimene matkaga hiljem liitub, varem lahkub, ühe öö eemal on vms.
Mu sõber osaleb ürituse korralduses. Kas saan osavõtutasust soodustust? Kas saan liituda viimasel hetkel, aga maksta algset soodsamat hinda? Kas saan loobumise korral kogu raha tagasi?
Üldine vastus on ei. Umbes kolmandik Tipikate Rattamatka osalejatest on ise mingit pidi korraldusega seotud (kas siis ettevalmistamise või mõne kohapealse ülesande täitmisega) ning kui lisada siia erinevad sõprussidemed, siis tähendaks see erikohtlemise vajadust võib-olla 75-le protsendile osalejatest. Tipikate Rattamatka osavõtutasud ja muud sellega kaasnevad meetmed täidavad siiski kõik ühte eesmärki - maksta kinni üritusega seotud kulud. Just korraldajate sõbrad peaksid olema need, kes kõige rohkem korraldajate pingutusi näevad ning peaksid oskama seda hinnata.
Taaskord on hoopis teine jutt neile, kes ise oma arvestatava panuse ürituse kordaminekusse annavad - neile on ette nähtud soodustused matka osavõtutasust, võimalus mingeid valikuid teha ja nende eest maksta hiljem kui ametlikud tärminid ette näevad, saada mõjuva põhjuse ilmnemisel kogu ürituse eest tasutud summa tagasi.
|
OSCAR-2019
|
||
Rakvere teatri peakunstnik Eveli Varik mässis trobikonna teoseid ja teatri skulptuurid kilesse. Ühte hingetõmbesse mahub intensiivsel naisel palju mõtteid ning kunstiliike mööblidisainist luuleni.
Teater on suur orgaaniline asutus ja esimest korda on nii suured ruumid ja mahud minu käsutuses. Eks see ehmatab alguses ära ja siis pead väga konstruktiivselt mõtlema, kuidas tekiks tervik. Kuna tegemist on suure kollektiiviga, tuleb arvestada, mida müügipool tahab ja mida kunstipoolega teha annab. Tuleb kokku panna nii, et oleks efektne ja mõjus. Mõelda tuleb ka teatrikülastajale, sest tegu on siinse kultuurikantsiga.
Seletada tuli ka, et see on kontseptsiooni osa, et tulevad ka pildid ja objektid pakitult. Jõulud on tihedalt seotud pakkide tegemisega. Väike sädelus ka kile ja valguse näol. Pakkimisega on nagu iga visuaalse kunstigagi, et kui paneb vaatajas mõtte liikuma, siis toimub areng, mis ongi oluline. See võib häirida, aga jääb silma. Küllap tuleb selliseid ideid veel.
Kunstnik peabki tooma endaga kaasa midagi julget, värsket, seda, mis erutaks ja muudaks, teeks inimesi terasemaks. Kui kunst tekitab küsimuse, on juba hästi. Hullem on see, kui lihtsalt ripub või on ja üldse ei kõneta. Tänapäeval on võimalusi väga palju, nii on ka kunstis neid tohutult, ja kõik ei saa kõigile kunagi meeldima. Me teeme valikuid ikka vaid iseenda kogemusest lähtuvalt, kogegem siis kõike uut ja huvitavat!
Olen sündinud Kohtla-Järvel, juurte ja temperamendi poolest olen lõunaeestlane. Isa Antslast, ema Moostest. Elanud, õppinud ja töötanud Tartus ja Tallinnas.
Suurepärane on väljakutse töötada asutuses, kus saad rakendada kõiki elus omandatud oskusi ja mõelda suurelt. Siin on sisekujundus, kunstinäitused, visuaalne disain, mööblidisain, tootedisain.
See on nii suur võimaluste maa. Tundub, et see on täpselt see koht, kuhu sattuma pidin – olen teinud mööblit, tegelnud valgustusega, õppinud Tartu kunstikoolis tekstiili, Konrad Mäe stuudios maali, Eesti kunstiakadeemias graafikat ja sisekujundust. Ainuke asi, mida ma pole teinud, on lavakujundus. Seda tahan kindlasti teha.
Ütlen ausalt – polnud siinsega üldse kursis. Just enne läks nii, et reisisin kolm aastat maailmas ringi.
Olin siin vanaemaga käinud lapsepõlves, vallimäel ringi kolanud. Mul on siin üks suguvõsa liin. Linn ei ole päris võõras. Viimati käisin pojaga kümme aastat tagasi, tegime siin paaripäevase tiiru.
Mul on kaks last. Tütar on kümme aastat vana ja poeg kakskümmend. Ma ei pea Tallinna parimaks linnaks, ja eriti lastele. Tütar elab Moostes minu vanemate juures ja käib väikeses mõisakoolis, üksteist last klassis. Väikesed kohad on turvalised ja looduskesksed. Tahad, ronid puu otsa, tahad, sõidad rattaga seenele, tahad, lähed järve ujuma. Poeg õpib Räpinas aiandust. Oleme sõbrad, arutame asju, küsin neilt nõu. Oleme väga lähedased inimesed.
Ma ei pea eriti ühiskonnas levinud arvamustest lugu, pigem usaldan iseenda sisetunnet. Olen isiksuse- ja energiapõhine inimene. Usun, et kui inimeses on hea energia, siis ta paneb selle enda ümber liikuma ja pole oluline olla kogu aeg kätt pidi koos. Piisab, kui üksteise peale mõelda, ükskõik kus sa ka ei viibiks, siis ongi kõik armas sinuga. Kui ema tunneb end hästi, siis tunnevad kõik tema ümber ennast hästi. Inimene on oma maailma keskpunkt. Tuleb mõelda enda peale, ja kui oled endaga rahul, siis on teised ka sinuga rahul. Kui peegeldad head, peegeldub see sulle vastu.
Ma pole kunagi mõelnud, et mul peab olema klassikaline perekond. Olen mõelnud, et minu elu peab olema huvitav, ja mul on ses suhtes õnne olnud. Maine ja vaimne peavad olema tasakaalus. Keegi pole eksimatu, aga tuleb anda endast parim.
Põlva keskkoolis mängisin lasteteatris. Lavakasse sisse ei saanud. Jüri Lumiste tegi Tartus teatristuudio Kullervo, sinna sain sisse ja lõpetasin selle. Töötasin Vanemuises aasta rekvisiitorina. Mulle tundus hästi loogiline, et teater tuleb mu ellu tagasi.
Mulle väga meeldib siin. Hästi põnev on ja olen väga rahul. Rakvere teater on väga hea teater. Seda on mu sõbrad ka öelnud.
Teatris on see ka hea, et inimesed tegelevad iseendaga ja süvitsi mõtlemisega enda sees. Kõik inimesed tunnevad oma tööd ja mingid asjad tehakse ütlematagi ära. See on nii tore üllatus.
Kui kunstnikuna töötad üksi ja see on sinu elu, millele pole vaja tagasisidet, siis teatris kollektiiviga töötades ootan tagasisidet, aplausi. Kiidusõnu on juba öeldud.
Olen palju reisinud, näinud teatrit ka mujal maailmas. Nägemine avardab ja teeb tolerantseks. Saad teada, et kuskil mujal pole parem, saad aru, et kõik on sinu enda sees olemas.
Olen kunstis klassikaliste võtete põhine inimene. Lõpetasin Eesti kunstiakadeemia graafikuna, püüdsin saada graafiliseks disaineriks, aga elu läks niimoodi, et minust sai hoopis mööblidisainer ning tegin müügitööd, projekteerisin kööke ja vannitubasid, tegelesin sisearhitektuuriga. Ülikooli ajal teenisin leiba visuaalse disainiga.
Eesti vanasõna julge hundi rasvasest rinnast on õige. Minult on küsitud, kuidas ma julgesin peakunstnikuks kandideerida. Vastasin, et see on koht, kuhu ma sobitun.
Aasta aega ma kirjutan luuletusi ja tahan teha siin teatris luuleüritusi. Teatris on plaanis kuus näitust aastas. Olen seda tüüpi kunstnik, kes tahab kunstiga muuta maailma, laiendada inimeste sallivuse piire. Me peame olema üksteise suhtes sallivamad ja kunsti kaudu saab seda arendada.
Tahan teha teatrinäitustel ka natuke šokiasju ja kohapeal maalimisi paralleelselt luuleürituste ja luulepiknikega, kindlasti tuleb üllatusi. Tahan viia sisse traditsiooni, et tekiks kunstihuviliste ring, kes hakkaks omavahel suhtlema ja arutlema. Just kirjandus ja kunst paralleelselt.
Olen tegelnud laste ja suurte kunstiõpetusega. Tallinnas teen aktijoonistamise stuudiot ja annan graafikatunde, sellega tahaksin võimalusel jätkata. Veel tegelen suureformaadilise aktifotoga. Inimese keha ei paelu alastusega, huvitav on valgus, värv, tühi ruum ja inimene. Alasti inimene ei valeta. Viimased aktid tegin ilma peadeta, sest pea annab inimesele tähenduse, aga mida vähem on tähendust, seda parem. Kunstikriitikud hakkasid hirmsasti kirjutama, et seal on su ema või tütar, aga see ei oma mingisugust tähtsust, nimetan neid kollasteks seosteks. Minu jaoks on tähtis visioon, see, mida ma tahan öelda.
Kunstist peaks rääkima lihtsas keeles, aga kunstimaailm on hästi võõrandunud ja kaldunud filosoofia poole peale. Kunsti tehakse ju inimeste jaoks. Kunstnik ei tohiks kapselduda oma väikesesse maailma.
Tänapäeval seletatakse kõik ära, informatsiooni hulk on väga suur. Seda rohkem peame tootma asju, mis on lihtsalt staatilised; et väliselt toimub väga vähe, suurem osa toimub sinu sees. Maailm on läinud väga väliseks. Mingil hetkel peaks tulema tagasi see sisekaemuslik asi. Nii jõudsin ka mina pildi juurde tagasi.
Minimalism on parim, et silm ja mõte puhkaks ja hakkaks samas ka tööle. Kõik, mis on ära seletatud, on müra. Sellest mürast rosina väljanoppimine läheb järjest ja järjest raskemaks.
Kunstikoolitustel räägin, et kunst on selleks vajalik, et keskenduda ja leida asju enda sees. Kui pildil leiate kontrapunkti, siis leiate elus ka. Kui oskate tegelda kompositsiooniga pildi peal, oskate kompositsiooni leida ka elus.
Pead leidma müra seest õige asja, keskenduma sellele. Ja pead teadma, mida sa tahad. Selleks on kunst väga hea asi.
|
OSCAR-2019
|
||
Meil olid sihukesed kadrid see aasta, kes tulid, tõid ise kõike kaasa ja veetsid minu ja Otiga terve meeleoluka õhtu kuni peaaegu südaööni välja 🙂
Alguses olin rabanduse äärel ja üsna keeletu, aga see oli ikka üks rõõmus ja vapustav üllatus küll. Kadrid kõik puha omad ja head ka.
Aga täna tegin tööd kuni umbes praeguse kellaajani. Nii kaua läks sellepärast, et polnud eriti lennuilma, samas kuu lõpp on käes ja kohustuslik kava tuleb valmis saada, ning kui lennuilma ei ole, siis sünnib iga lause tahtejõu ja hammaste kiristamise ning jubeda ajakuluga. Mis ei ole üldse see, nagu inimesed tegelikult peaksid kirjutada saama: lusti, rõõmu ja tuhinaga. Nagu mul ikkagi enamasti ju on. nagu eelmine kuu oligi… aga see kuu on kirjatööga olnud justkui üks igavene jama. Kuu on Konnas vist.
Õhtune uudis oli veel see, et kui Ott pärast kolme pilti ajakirjandusele Elvasse poodi sõitma hakkas, läks autol mingi rihm katki ja sellega julges ta veel ainult tagasi kodu poole pöörata. Õnneks ei olnud ta kaugele jõudnud. Ja selle teemaga tegeleme me homme edasi.
Käisin korra siit aedade ja metsade keskelt korraks jälle ka luuletajate maailma kaemas. Hullunud Tartu Luuleprõmmul. Ehk Euroopa luuleprõmmu meistrivõistlustel 2015. Eelvoorud algasid juba neljapäeval, aga siis ma “prõmmisin” ju ise seal Kiriveres ja Kolga-Jaanis, koolilastele. Sealt tagasi jõudnuna oli mul reedeks tarvis veel paar kulka taotlust kokku panna, reede oli IV jaotuse materjalide tähtaeg ja päris reedese päeva hooleks ma kogu seda kupatust usaldada ei saanud. Pärast paari karmi kogemust olin sunnitud möönma, et kõige viimasemal päeval taotluste netitsi vormistamine ja materjalide üleslaadimine on paras ajaraisk ja närvide tapmine, sest kõige viimasemal päeval on ärganud kõik, kes vähegi midagi taotleda ja sinna üles laadida tahavad, ja see veebikeskkond ei pruugi sellist koormust ja liiklustihedust ning -mahte niisama ludinal läbi lubada.
Nii et võtsin end kokku (olin esinemistest jube sodi tegelikult), pudeli brändit kõrvale, ja hakkasin tegelema. Lõpetasin sellega millalgi öösel. No ja pagan võtaks, millalgi nad ju võiksid mulle järgmise lasteluulekogu jaoks raha anda ometi? Miks mitte lõpuks seekord!? Sest ma olen kolm korda juba küsinud, ning tutkit. Seekord tegin kõik kapitaalselt ümber ja panin terve uue käsikirja kokku ka. Teistest luuletustest ja teistel alustel. Töötasin sellega siin viimase nädala jooksul, aga pole blogis millegipärast maininud.
Reedel, teise eelvooru õhtul… olin eelmisest päevast lihtsalt väsinud, ning piisavalt rahul endaga, kui Lääne Elu töö tehtud sain, pluss elementaarsed majapidamistööd. Õhtul välja minemise peale ei jaksanud mõeldagi. Süsi, kutupiilu. Niipalju oli, et leppisin lapsega selle kokku, millal, kus ja kuidas me homse asjus kohtume…
… ja nii me veetsimegi tütrega elamusliku ja lõbustava laupäevaõhtu luuleprõmmu meistrivõistlustel, mille tulemustest kirjutab Tartu Postimees siin, ja järelpeol Kirjanike maja keldris, Arhiivis, kus mängis Kriminaalne Elevant, oli samuti avatud mikrofon ja spontaansed paljukeelsed deklamatsiooniringid suitsunurgas.
Kui te vaatate seda Postimehe linki, siis seal on video võitja esinemisest. Aga ma lisaks siia veel ühe lingi oma personaalse lemmiku kohta. Ta esines finaalis sama tekstiga, aga see video on üles võetud kusagil mujal.
Täna oli taas see päev, kui käisin kahes koolis kirjanikku jooksmas. Kirivere ja Kolga-Jaani põhikoolis. Mõlemad sellised väga sümpaatsed väikesed maakoolid, õpilasi seitsmekümne ümber. Kuulamas muidugi korraga kogu koolipere, mis teeb õigupoolest mu jaoks esinemise alati natuke raskemaks, sest nii suure vanusevahega publikut on keeruline hõlmata ja hallata. Räägid põhikooli vanemat astet huvitaval teemal, hakkavad pisikesed varsti nihelema ja haigutama. Räägid algklasse huvitaval teemal, võivad eluterved teismelised end liiga üleolevalt tundma ja omavahel naljatama hakata, mis jällegi ju tähendab, et lasen oma publiku käest ära.
Õnneks ei juhtu seda mul tihti. Tänagi ei juhtunud. Lihtsalt ma jälgin kõneldes oma auditooriumi kogu aeg selle pilguga, kuidas nüüd on… ja kuidas nüüd on… kas väikesed ilmutavad tüdimuse märke või kas nüüd on teismeliste tähelepanu hajuma hakanud… ja siis vahetan taas teemat ja adressaati, et vahepeal kaduma kippuv pool auditooriumist taas kätte saada. Enamasti saangi. See on nii selgelt äratuntav, kas nad kuulavad parajasti kogu tähelepanuga mind või lihtsalt on oma mõtetesse vajunud, kas silmad säravad sellepärast, et nad parasjagu minuga kaasa mõtlevad, või sellepärast, et nad mõtlevad mingile sõpradega tehtud või plaanitsetavale tembule.
Ja ma arvestan ju ka oma esinemisi ette valmistades alati sellega, milline vanusegrupp või grupid mul parajasti ees on. Ma ei ole küll hirmus põhjalik ettevalmistaja, teen vaid mõned märkmed enda jaoks konkreetset esinemist läbi mõeldes, aga ma ei ole esinedes tegelikult neid märkmeid kunagi kasutanud. Nii nagu mul kooliajal spikreid kirjutades (tikutoosiformaadis paberitükkidele imepisikese käekirjaga) polnud vaja neid peaaegu kunagi kasutada. Mul on suures osas käemälu.
Muide, ma sain täna laste käest imeasju teada. Tuleb välja, et on olemas mingi raamatukirjutamise äpp, mida tänapäeva loomingulised õpilased kasutavad. Ma ei väsi jahmumast elektroonikateaduse võidukäigu üle oma lühikese eluea jooksul. Mõelda vaid. Raamatukirjutamise äpp. Peaks oma silmaga ka kaema, mida see endast kujutab. Aga mul on sihuke eelarvamus, et arvatavasti on see äpp ikkagi mingi paras mänguasi, mitte midagi sellist, mis minu elus ja töös midagi lihtsamaks või otstarbekamaks muudaks. Ei tea. Peaks uurima.
Mulle meeldivad need maakoolid, aga seda ma juba ütlesin. Ja eriti meeldivad mulle vanad, ajalooga maakoolid. Neid ei tohiks kinni panna. Neis on mingi oma eripärane väärikus ja aura, need koolid ongi heas mõttes teistmoodi, neis on midagi vana ja olemuslikku. Need koolid on osa selle kogukonna, selle küla või valla identiteedist, nad on olulised.
Vana koolimaja külge on ehitatud uuem, nõukaaegne koolihoone. Hoonete vahel seespool on eksponeeritud ka vana maja palksein.
Pildid on võetud netiavarusest, antagu mulle selle eest andeks. Mis teha, kui ise taas ja taas õigel ajal pildistada ei oima (muide, täna oli mul fotokas isegi käekotis kaasas, aga unustasin pildistada).
Tempo püsib ja tegusad päevad jätkuvad. Sellepärast pole jälle mahti leidnud kirjutada ka, muudkui sekelda ringi ja aja asju ja korralda ja vaata, kuidas kõigi töödega rea peal püsiks.
Muuhulgas ka seltskondlikult. Pärast viimast sissekannet käisin veel külas nii Lendaval kui Kaarnal, Kaarnale viisin lõngad ja arutasime mu “karupükste” asja. Et ma siin ise olen seotud igasugu lubadustega kududa olulistele isikutele jõuluks kiisukampsuneid ja muid asju, aga täisvillaseid retuuse iseendale ikka hirmsasti tahaks ka, siis koob need retuusid mulle hoopis Kaaren oma tarkade ja kärmete masinate abiga. Aitäh!
Lendava aeda tegin paar rüüsteretke, et viia ta õunapuude alt ära viimased kõlblikud õunad. Nüüd on mul keldris ka õunakompotti ja purk köögikapis kuivatatud õunu täis. Imeline. Aitäh!
Rahmeldajamaal toimus järgmine pidulik kujuavamine koos sellele järgneva peoõhtuga. Ausõna, jõulutunne tuli peale. Kuju sellesse aeda tegi Lendav ja selle kaunitari nimi on And. Aitäh Rahmeldajale pildi eest, sest minu fotokaga läks nagu ikka – ma kannatan vist tõesti mälunõrkuse all, et seda kunagi ei meenu kaasa haarata.
Juba järgmisel päeval oli Lendav meil – vurledele abiks uue kaevuvõlli tegemisel. Enne talve oli mõistlik kaev ka käsitsi kallale kargamiseks korda saada. Vana võll oli mäda ja vänt käis pudeda puidu sees ringi lihtsalt, sellega ei olnud võimalik mingit vett üles vändata.
Vara läks pimedaks, aga lasime veel mõne tunni maja tulede ja ehituslambi valgel edasi. Päev lõppes, kui püüdsime pliidi all punaseks aetud raudvitsu uuele võllile otsa ajada, et hiljem vänta sisse kiiludes puitu lõhki ei ajaks. Aga eks ole. See üritus jäigi paraku meeleoluka sketši tasemele. Ja järgmisel päeval pingutas Ott võlli otsad kokku hoopis ehituspoest ostetud moodsa aja pingutatavate vitstega. Igatahes teisel päeval tegime kahekesi selle asjanduse lõpuni ja on, kuidas on.
Nagu näete, siis võll on veidike nigu vabakujuline, ja ega see vända kiil sinna sisse päris otse end ka sisse taguda ei lasknud. Samuti ei pääsenud ilma paari väiksema praota. Aga põhiline on, et see värk nüüd töötab ja annab vee häda korral kaevust kätte, kui elekter peaks ära minema.
Ja ogoroodina on tühi ja paljas nagu enne loomist. Või õigemini mitte siiski päris. Kevadel oli ta õigupoolest veel palju tühjem ja paljam, võite ise kevadiste fotode pealt veenduda. Aga nüüd on peenrakastid tühjaks söödud või keldrisse tühjaks tassitud ning kaetud viimase rohuniidusega. Kasvavad veel ainult järgmise kevadeni sinna hädapärast eest ära istutatud iirised, maasikate tütartaimed, rooskapsad ja paksoid, mida veel otse potti tuua saab. Ja Osvald.
Muide, selle pildi peal on taas mingi imelik valguskera (seal metsa kohal). See ei ole päike, päev oli täitsa pilvine. Välku ma ei kasutanud. Ma ei tea, kust see kera tuli. Hingedeaeg on ju, ega tea, kes siin ringi lendab. Või mis efekte teatud ilmastikutingimuste korral vanad fotoaparaadid võivad anda.
Meil on käsil vist kingituste päevad. Täna hommikul rikkus une koiduhämaras toimuv jube mürgeldamine magamistoas. Kui end üles ajasin, et Kata sealt välja visata, avastasin, et miski maailmas polnud juhtunud ilmaasjata. Kiisu-Kata oli teinud kingituse nii Otile kui mulle. Kummagi voodipoole ette põrandale oli hoolitsevalt hommikusöök valmis pandud.
Aga ma jäin ikkagi üles ja hakkasin toimetama, tegin köögis tule üles ja Kiisu-Kata tuli siis sinna – et köögikappide alt veel üks hiir kinni püüda! See lasi tal kaks korda lõugade vahelt jalga, Kiisu-Kata pressis end köögikappide alla mahtumiseks lapikuks nagu lestakala, ja siis sai proua Punks kadedaks ja õelaks ning enne kui ma jõudsin teda keelata või takistada, ründas kapi alt väljatolknevaid tagakäppi ja taguotsa. Kiisu-kata ehmatas, hiirejaht sai paraku läbi, ja siis nad urisesid natuke aega teineteise peale, kuni Punks pahuralt tagasi oma diivanile taandus.
Proua Punks on ikka igavene õelusekott ja kadekops. Ise ta hiiri kätte ei saa, ja siis on nagu kohe uss sees, kui teine saab.
Aga eile saime kingituseks kena kollase kõrvitsa. Sest me käisime Muhediklas abiks Kaarna tehtud kuju kergitamas. Pildid, mis mul selle kohta näidata on, on kõik kolm Muhedike omad. Mina ise olin taas see tahmapea, kes fotoka koju unustas (nagu alati, kui oleks põhjust seda kuhugi kaasa võtta).
Meie seltskonnas valitseb juba tõeline puitskulptuuride maania. Ogoroodina juba muutus nakkushaiguseks, nüüd on järg puukujude käes. Ja ma arvan, et kui me selle kuivanud pihlaka omal siit kuivati juurest maha võtame, siis sellest peaks ikka kah kuju tegema. Miski kaapola, nagu mu tütar oma väga varases nooruses puitskulptuuride kohta ütles.
Kirjastus Päike ja Pilv saadab kohe-kohe trükikotta mu järgmise lasteraamatu, õigemini koeraraamatu, “Paremad palad”, millesse pildid joonistas Marja-Liisa Plats!
Ma usun, et see peaks kuu lõpuks poelettidel olema. Kindlasti saab otse Päikesest ja Pilvest e-poest siis tellida ka.
Muu tegusus oli, et käisime selle kuu lihakraami järel, ajasime Tartus Oti terviseasja ja minu raamatupoe-asja ja loomapoe-asja; siis mitu tundi kodus tükeldasin, purustasin, karbistasin-kotistasin ja sügavkülmutasin, õhtul keetsin veel rasva; puhastasin ja seadsin ogoroodinal talvekorda kaks peaaegu viimast peenart, mõtlesin selle juures hiljuti taas üle loetud Underi-Adsoni päevaraamatule – ma ei tea, kuidas see on juhtunud, aga ma mõtlen sellest nüüd hoopis teisiti kui varem. Mulle tundub nüüd nende päevaraamatute järgi, et tegemist polnud mitte lihtsalt ülitundliku loovinimese natuuriga, noh, sellega ka, aga selle pideva närvinõrkuse ja unetuste ja peavalude ja äärepealt-surmade ja vaevu-liikumiste ja üldse selle igavese kaeblemise taga oli võib-olla hoopis suur enesehaletsus, kaastunde otsimine, teatav manipuleerimine… sest sellele pidevale draamale oli tänulik ja kaasaelav publik ja põetaja 24/7 olemas Adsoni näol.
Ja kindlasti oli tal päriselt ka tegemist mingi närvihaigusega. ja ma ei taha kindlasti tema kannatusi kuidagi pisendada või maha teha.
Lihtsalt kui varem jäi neistsamadest päevaraamatutest tunne, et Adson mängis temaga kui nukuga, oli talle põetaja, ihukaitsja ja vangivalvur ja võib-olla valas oma otse pealetükkiva hoolitsusega Underi haiguse avaldumiselegi õli tulle, siis nüüdkordsel lugemisel mõtlesin ma hoopis, et Under manipuleerib temaga.
Huvitav täitsa, kuidas ma seda situatsiooni veel umbes 10 aasta pärast tõlgendan. Tõenäoliselt on mul siis kogu sellele asjale veel üks kolmas pilk.
Nojah, ja siis ma mõtlesin veel päris pikalt Kennethi peale. See on üks poiss tollest näidendist, mis mul praegu töös on. Ta ei tohi olla liiga sümpaatne, aga ma ei saa sinna midagi parata, et ta ikkagi kuidagi kogemata tuleb sümpaatne.
On meil üks koht, kus ta peab midagi ilget, tobedat ja häbiväärselt lapsikut tegema. Nii et üks tütarlaps, kelle suhtes seal lootusi hellitati, isegi ta oma sõbratsoonist välja arvaks. Ma ei tea veel päris hästi, mis ilguse see Kenneth mul teeb siis. Äkki näen unes seda.
Jõudsime lõpuks oma keldriesisega tegeleda. Suvi otsa pidasime siin ju plaani, mis sellega teha, et keldri uks talvel enam kinni ei külmuks, nagu ta läinud talv ju oli ja nagu eelmise perenaise info järgi pidigi olema. Aga ma ei saa selle nalja jätkumist ju lubada, mul on riiulid seal puha head manti täis laotud ja kuidas me need sealt siis talvel kätte saame, kui ukse kinni külmuda laseme.
Kurjajuur oli keldri lävepaku ees omajagu kerkinud pinnas. Suveajal uks avanes, aga siiski liikus otseselt vastu maapinda. Selge, et külmaga maapind kerkib ja siis enam ei avane. Nii et meil oli vaja sea ukseesist seal delikaatselt madalamaks võtta. Igasugu ideid oli, näiteks sealt korralikult killustikuga ära täita, et välistada igasugune vee kogunemine jne, aga siis juhtis üks kena külaline, kellega seda probleemi ka arutatud sai, meie tähelepanu asjaolule, et keldri juurest läheb nagunii üsna kena kallak allapoole. Nii et vee kogunemist vähemalt teoreetiliselt seal kartma ei peaks.
Siis tegimegi lihtsalt nii, et kaevasime ukseesise lahti, koorisime pinnast vahelt omajagu välja, panime mättad tagasi ja loodame, et pääseme talvel keldrisse ning et tõepoolest vett sinna korjama ei hakka.
Eile käisime Elvas Lendava näituse avamisel. See jääb nüüd mõneks ajaks raamatukokku üles. Ma arvan küll, et Lendav on mu lemmik-loomajoonistaja ja lemmik-kujusaagija. Aga mu arvamuse juures on ilmselt ka subjektiivne aspekt hästi tugev, nii et ajaloolisele tõele ma igaks juhuks ei pretendeeri.
Töötan Polygon teatrile mõeldud noorteetenduse käsikirja kallal. See on põnev töö, teeme seda Piret Jaaksiga kahasse, mis minu jaoks on uus ja huvitav viis ühte kirjatükki teha, ning samuti on selle etenduse ülesehitus selline mitte kõige tavalisem. Kavatsen nüüd paar esimest novembrinädalat sellesse üpris süvenenud olla… kui ma üldse oskan enam millessegi süvenenud olla, kui lasen ringi nagu orav rattas, sada asja korraga peas keerlemas ja tuhat toimetust korraga käsil.
See ka veel, et mul diagnoositi borrelioos. Üks (või mitu?) neist kuuest puugist, kes enne jaanipäeva mind sõid, oli raipenahk-nakkusekandja. Täna käisin kordusanalüüsi andmas. Kui see eelmist kinnitab, siis on põhjust rõõmustada – hakkan ravi saama ja nii on lootust lõpuks vabaneda ka mind sel sügisel mõnevõrra vaevanud ebaselgetest liiges- ja lihasevaludest ja muudest enesetunde hälvetest, mille tõttu ma õigupoolest perearstilt borrelioosianalüüse küsima läksingi.
Muu hulgas ajasin juhiloa külge käiva tervisetõendi ja juhiloa pikendamise asjad korda. Igavene tüütus. Aga mittekehtivat juhiluba pole ka väga mõtet sahtlis pidada, eriti kui siin maal võib tekkida akuutne vajadus Oti asemel ise rooli taha minna.
Mõistlikud inimesed teevad seda augustis, ma tean. Aga minul lähevad nad alles nüüd esikus kastides punaseks.
Ogoroodina annab siiski ikka veel. Annab rediseid, rõikaid, roos- ja lehtkapsast ja paksoid. Muus osas on köögivili koristatud ja vormistatud kes kuidas, keldris ja kastis ja pütis ja purgis või sügavkülmas; peenardel viimasest muruniitmisest pärit muruhake tekiks peal. Ja tüdimust millegipärast ei ole. Ma jätkaks sama tuhinaga, kui vaid saaks. Juba jõllitan internetis köögiviljaseemneid ja teen märkmeid, mis huvitavaid sorte kõik ma tahaks katsetada.
Aiasoppides oli näha täpselt niisuguseid asju, mida novembri hakul aedades ikka. Ja siis veel muud väga huvitavat värki, mida ma siiski ei pildistanud, sest kavatsen seda teha valgusolude paranedes kunagi kevade poole.
Üks erand siiski: Togrami intrigeeriv liivmultšiga peenar maja ees. Pimedal novembripäeval mõjub see liivmultš tõesti ootamatult kirgastavalt. Näeb rõõmus välja!
Küll aga olid selles novembrihämus täielikud pilgupüüdjad selle taluõue vanad abihooned ja väga ilusad varemed ja kummalised kiviaugud. Väga ilusad kiviaugud. Sain aru, et siia hakkab järgmisel hooajal maakelder taastulema.
Sõidu argine põhjus oli aga kümme kilo sibulaid ja kiloke küüslauku, mis mul Togramilt juba umbes septembri hakul vist tellitud oli. Lõpuks sain nad ära veetud sealt. Mitte et neil seal väga viga oleks olnud, Togram on sibulatele hea perenaine.
Ja meil oli imetore õhtu. Mulle tundub, et need pimedad hilissügisõhtud ainult selleks mõeldud ongi, et inimesed kuskile valgetesse tubadesse kokku tuua ja üksteise seltskonda nautima panna. See on lihtsalt see aeg!
Eks päev enne käisime Otiga ju ka külaseltsi lõikuspeol. (Mille peale mu tütar sai naerukrambid, et me oleme maakad, maakad! Aga olemegi! Ja külaselts on siin suurepärane. Kunagi ma võib-olla veel kirjutan sellest.)
Muide, täna on aastapäev. Täpselt aasta sai sellest, kui me oma kodu nägime ja sellesse ära armusime.
|
OSCAR-2019
|
||
Mänguväljak võtab päikest, eemal kohiseb meri. Laman mänguväljaku ääres männiokkasegusel liival ja jälgin karges meretuules õõtsuvaid puulatvu, mis helesinise, kohati neoonlillaks siriseva taeva taustal huvitavaid vorme omandavad. Süvitsivaatlemist segavad ainult mu enda takistamatud itsitamisehood. Minuga koos on veel neli inimest ja ka nemad on seeni söönud. Mmm-Lll, minu pruut, lebab sinisel taldrikukujulisel lastekarussellil, Kkk on eemal kiikhobuga külili vajunud ja millessegi süvenenud, Aaa istub ronimisredeli otsas ja Mmm tema kõrval kiigel. Meil on üksteisest suva ja väga hea olla.
Ühel hetkel konstateerin, et Mmm-Lll on juba mõnda aega kadunud. Tõenäoliselt on tal kõik korras, aga kuna ta sõi seeni esimest korda ja mina olin see, kes talle neid soovitas, lähen ikkagi järele, et vaadata, kuidas tal kulgeb.
Mmm-Lll on mere ääres ja väga heas tujus. Istume, itsitame, vaatame merele ning ei saa midagi üksteisest aru. Järgmisel hetkel aga tundub mulle, et saame üksteisest aru rohkem, kui tahaks saada. Ta hakkab imelikku juttu rääkima (mulle kõlab see nagu täiesti seosetud laused) ja mina tema pärast natuke muretsema - kardan, et tal võib n-ö bad trip tekkimas olla. Pakun välja, et võiks tagasi mänguväljakule minna. Talle see mõte ei meeldi. Kuigi ma olen täiesti teises maailmas ja väga raske on mingeid realistlikke mõtteid mõelda, arvan, et ju ma saan ikkagi natuke rohkem aru kui Mmm-Lll ja tunnen, et oleks õige tagasi minna. Ta ei ole nõus.
Tunnen, et mul hakkab kõhus keerama. Tean, et seentega võib oksendamist ette tulla ja seetõttu ma väga ei muretse, aga füüsiliselt halb enesetunne niidab mu nii maha, et tunnen end täiesti võimetuna. Tunnen, justkui ma tõmbuks kokku ja nagu ma laguneks laiali, nagu ma tõuseks samal ajal õhku ja langeks põrgusse. Mmm-Lllil näib minu agooniast täiesti suva olevat. Asume kuskil imelikus kohas, mitte päris rannas, pilliroopuhmaste vahel.
-"Ah selline sa siis oledki! Ole pealegi selline, kui sa tahad, aga ära mind sellega kaasa tõmba, jäta mind sellest välja, ära MIND kaasa tõmba!," vuristab Mmm-Lll üsna närviliselt ja kõnnib kiiruga minema. Ma olen üsna kindel, et tema tripp on nüüd eriti halvaks minemas, aga ma ei suuda tema heaks midagi teha, kuna mul on juba endal nii halb nagu mul kunagi varem kogu elu jooksul ei ole olnud.
Laman pilliroopuhmaste vahel ja kõik on nii tuksis kui olla saab. Esiteks, füüsiliselt tunnen retsimat iiveldust kui mistahes alkoholimürgituse puhul kunagi olen tundnud - pea käib ringi, keha on nii nõrk, ükski asend ei aita, sisikond tahaks aina suu kaudu välja tulla. Aga kõige hullemad on sel hetkel mu mõtted. Peas ketravad mingid vastikud sundfraasid. Igasugused tulevikulootused haihtuvad. Näen kuidas minu ja kõikide mu sõprade elud lõppevad õnnetult, hallilt, igavalt, kuidas kellestki ei saa kedagi. Kõik näib nii mõttetu ja mitte heas mõttes. Mõtlen, et nojah, ilmselt minu edasine elu möödubki nüüd kõiksugu vaimuhaiglate vahel pendeldades. Täiesti võimatu, et see tunne kunagi üle võiks minna, kuna see ei ole ju tunne vaid teadmine. Jah, nüüd ma lihtsalt tean, kuidas asjad on. Samal ajal kui ma neid mõtteid mõtlen, taevas kriiskab neoonvärvides, ma ei saa aru, kas ma olen suur või väike, ma kohati justkui hõljuks oma kehast eemale, aga hoian temast kõvasti kinni - kõike seda oleks mõnikord päris lahe tajuda, aga hetkel on mul nii paha olla, et ei suuda seda nautida. Ja siis hakkan ma mõtlema vahetumatele probleemidele: Mmm-Lll läks üksinda, ilma mobiilita, mingis suvalises suunas kõndima ega ole veel tagasi tulnud ja tõenäoliselt on tal sama halb olla kui minul. Ma tean, et ta leia ise teed tagasi Aaa juurde. Tõenäoliselt saab ta eluaegse psüühikakahjustuse ja mina olin see, kes tal soovitas neid seeni süüa. Mul ei ole aimugi, kuspool ta võiks olla. Ma peaks tagasi Aaa poole minema ja midagi jooma (tunnen oma dehüdreerumist eriti intensiivselt), aga ma ei tohi minna, sest see rand võib olla ainuke koht, kuhu Mmm-Lll oskab tagasi tulla. Üritan Kkkle helistada, aga ei saa teda kätte - kusjuures telefoni oli väga keeruline kasutada, suure vaevaga närisin ennast sellest komplitseeritud operatsioonisüsteemist läbi. Lõpuks on selline tunne, et tahaks kutsuda endale ja Mmm-Lllile kiirabi ja politsei. Tahaks lihtsalt sealsamas kägaras olla, ennast täis kusta ja lasta teistel ennast kantseldada - see oleks nii lihtne ja mugav. Olen väga lähedal, et tõesti 112 helistada, aga lõpuks siiski võtan ennast kokku ja nagu justkui vaatan oma deemonitele näkku. Ja juba paistavad lahenduste peenikesed niidiotsad, haaran neist. Tasapisi suudan mõelda positiivsematele asjadele ja leian kõigele negatiivsele lahenduse. Leian meeldivama versiooni elu mõttest. Ja siis avastan väga lihtsa lahenduse ka oma vahetule probleemile - tuleb ise Mmm-Llli otsima minna!
Väga suure vaimse ja füüsilise pingutusega ajan end jalgele ja lähen siis pooleldi roomates, pooleldi joostes Mmm-Llli otsima. Leian ta kurvi tagant, minust paarisaja meetri kauguselt koos Mmmiga liiva peal istumas, itsitamas ja trippi nautimas. Selgub, et neil on kogu aja väga hea olnud. Oh jess, milline kergendus, mina olen ainuke, kellel oli halb hakanud! Korraga näib mu endine mure nii absurdne ja kauge. Vaimselt olengi juba päris korras ja halb tripp asendub heaga - isegi itsitan natuke-, aga füüsiliselt tunnen end oksendamise ja vedelikupuuduse pärast ikka veel halvasti ning mul õnnestub tüdrukuid veenda, et me tagasi Aaa poole läheksime. Mmm teab kuhu minna. Kogu tee kõnnin kägaras nagu neandertallane, sest tunnen, et just nii on õige. Mmm nuputab, et miks liiv nii kergesti ühe mu näopoole külge kleepub.
Tagasi jõudnud, pesen, joon mahla ja saan jälle päris normi, muutun isegi natuke eufooriliseks. Elanud läbi halva tripi ja uuestisünni ilusasse maailmasse tunnen end kuidagi väga ehedalt ja mul on vajadus oma värvilistest riietest välja saada. Võtangi Vietnamist ostetud särgi ja jaki seljast ning tõmban selga vana hea musta kampsuni - sellega on nii mõnus ja kohustamatu tunne. Lihtsalt olen oma kampsunis.
Kaminas on soe tuli. Võtan oma kitarri kaissu ja mängin - väga hästi enda meelest. Tunnen end jälle mugavalt, turvaliselt, võimekana. Usun tulevikku.
Üldiselt olen ma psühhoaktiivsete ainete suhtes alati päris suure taluvusega olnud ja pole kunagi midagi negatiivset kogenud. See oli nüüd esimene kord. Ma ei olegi päris kindel, miks mul bad trip tekkis. Võimalik, et selle tingis mure Mmm-Llli pärast. Võimalik, et lihtsalt füüsiliselt halb enesetunne ja oksendamine viisid ka mõtted põrgusse. Võimalik, et mul on mingis mõttes pingeline periood (sisseastumised jms) käsil ning seeni ei tasu sellisel ajal süüa.
Väga huvitav kogemus(kõige toredam on see, et sa suudad sellele ikkagi positiivselt tagasi vaadata ja vb. ka sellest midagi õppida)Kas need oli lihtsalt tavalised eesti metsadest korjatud seened, mis sisaldavad psilocybiini või kuskilt mujalt saadud?
|
OSCAR-2019
|
||
Veebileht on dokument või teabeallikas, mis kõlbab veebi (World Wide Web) jaoks ja millele pääseb ligi ja mis on loetav veebibrauseris. Veebileht on tavaliselt HTML- või XHTML-vormingus ja võib sisaldada hüperlinke, mille abil saab liikuda muudele veebilehtedele, sama veebilehe mõnele osale või muudele andmeobjektidele veebis. Veebilehed hõlmavad sageli muidki teabeallikaid, näiteks laadilehti, skripte ja pilte.
Veebilehele võib pääseda kas kohalikust arvutist või veebiserverist. Veebiserver võib piirata kasutajate ligipääsu, nii et ligi pääseksid vaid privaatsed võrgud, või avaldada lehti avalikus veebis. Veebilehti küsitakse veebserveritelt hüperteksti edastusprotokolli (HTTP) abil.
Lehed võivad koosneda failidest, tekstist ja muudest elementidest, mis on veebiserveri failisüsteemis (staatiline veebileht), või olla konstrueeritud serveripoolse tarkvaraga (programmidega), kui seda on taotletud (dünaamiline veebileht). Kliendipoolne skriptimine (kliendi arvutis käivitatavad programmid) võimaldab kasutaja käskudele veebilehtedel kiiremini reageerida.
Veebilehed sisaldavad tavaliselt teavet teksti värvide ja tausta kohta, tihti ka lõplikus vaates nähtavate piltide ja muud tüüpi meedia linke. Paigutus, tüpograafia ja värviskeemide informatsioon on tagatud laadilehe (inglise keeles: Cascade Style Sheet, CSS) instruktsiooni poolt. CSS võib ka olla HTML-koodi sisse kirjutatud või esitatud eraldi failina, millele viidatakse lehe koodis. Viimane variant on tarvilik olukorras, kus üks suur laadileht mõjutab tervet veebilehte: kuna HTTP töötab nii, et veebibrauser laadib alla laadilehe veebiserverist arvutisse vaid ühe korra ning kasutab selle vahemälus olevat koopiat terve lehe jaoks. Pildifaile hoitakse veebilehe serveris eraldi failidena, kuid kui HTTP-leht on kord juba avatud ja seega ka veebibrauseriga arvutisse alla laaditud, on suur tõenäosus, et seotud failid, näiteks pildid, päritakse juba vaatamisprotsessi käigus.
HTTP 1.1 veebiserver hoiab veebibrauseriga ühendust seni, kuni kogu vajalik teave on taotletud ja tagatud. Veebibrauser renderdab tavaliselt pildid koos teksti ja muude veebilehe materjalidega.
Kliendipoolset arvutikoodi nagu JavaScripti või Ajaxit saab tagada kas veebilehe HTML-koodis või nagu CSS-laadilehtedega, eraldi, lingitult allalaadimiseks määratletud HTML-koodis. Need skriptid võivad joosta kliendi arvutis, kui kasutaja seda lubab.
Veebibrauseril võib olla graafiline kasutajaliides (nt Internet Exploreril, Mozilla Firefoxil, Chrome'il ja Operal) või tekstipõhine kasutajaliides (nt Lynxil või Linksil).
Puuetega veebikasutajad kasutavad tihti abistavad tehnoloogiad ja kohastuvaid strateegiaid, et veebilehti kasutada oma erivajadustele vastavate abivahenditega.[1] Kasutaja võib olla värvipime või ei saa kasutada hiirt mõne vigastuse tõttu, kasutaja võib olla kurt ning tal on tarvis, et heli tema jaoks tekstiks töödeldakse, kasutaja võib olla pime ning vajada abivahendit, mis ekraanil oleva teksti heliks töötleb, või spetsiaalset Braille ekraani.
Nii puuetega kui ka puueteta kasutajad võivad keelata allatõmbamised, piltide ja teiste meediate vaatamise, et säästa aega, võrgu ribalaiust või siis lihtsalt teha enda veebisirvimist kergemaks. Näiteks mobiilsetel seadmetel olevatel kasutajatel on piiratud ekraanisuurus ning ka ribalaius, seega kasutatakse piltide ja muu meedia vaatamise võimaluse keelamist sagedasti. Paljud, kellele ei meeldi ka mingid kindlad kirjastiilid, kirjasuurused või siis värvid, mille veebilehe omanik on valinud, võivad seadetest valida endale sobivad.
World Wide Web Consortium (W3C) ja Web Accessibility Initiative (WAI) soovitavad, et kõik veebilehed oleksid kujundatud just neid võimalusi silmas pidades.
Veebileht kui informatsioonikogum võib sisaldada mitut tüüpi teavet, mis on lõppkasutajale nähtav-kuuldav.
staatilised pildid – rastergraafilised, tüüpiliselt GIF, JPEG või PNG; või siis vektorvormingus nagu SVG või Flash
animeeritud pildid – tüüpiliselt animeeritud GIF- ja SVG-, kuid võib ka olla Flashi, Shockwave'i või Java vormingus.
interaktiivne illustratsioon: alates „Vajuta siia, et mängida“ piltidest kuni mängudeni, tavaliselt kasutatakse Flashi, Java aplette, SVG-d või Shockwave'i.
metaandmed koos semantiliste metaandmetega, charseti informatsioon, dokumendi tüübi definitsioon (DTD)
diagramation ja stiili informatsioon: renderdatud esemete ning visuaalsete spetsifikatsioonide informatsioon (CSS)
Veebileht võib sisaldada ka dünaamiliselt kohandatud teabe elemente, mis sõltuvad veebibrauserist või lõppkasutaja asukohast. Neid võidakse kasutada IP-aadressi jälitamise kaudu ja/või küpsiste abil.
Üldisemast vaatepunktist, mõne informatsiooni elemendid, näiteks kerimisriba, on standardi järgi samasugused kõikidel lehtedel. Seda tüüpi veebilehe standardset informatsiooni pakuvad vastavad tehnoloogiad, näiteks veebilehemallide süsteem.
Veebilehed vajavad tavaliselt rohkem ekraaniruumi, kui kuvari lahutusvõime lubab.[viide?] Enamik tänapäevaseid veebibrausereid lisab automaatselt kerimisriba, mis lubab kasutajal liikuda veebilehel alla-üles ja vasakule-paremale, et näha kogu lehe sisu. Horisontaalselt kerimine on vähem levinud kui vertikaalselt, mitte ainult selle pärast, et tihti on selliseid lehti halb printida, vaid selle pärast, et horisontaalne kerimine on kasutaja jaoks ebamugavam kui vertikaalne. (Kuna read on horisontaalsed, edasi-tagasi kerimine iga rea pärast oleks ebamugavam, kui kerimine pärast seda kui kogu ekraani ulatuses olev tekst on loetud; ning suuremal osal arvuti klaviatuuridel on „page up“ ja „page down“ nupud ja hiirtel vertikaalne kerimisratas, horisontaalse kerimisrattaga hiiri ei ole just eriti palju)
Kui veebileht on asetatud veebiserveri harilikku kataloogi, muutub see veebisaidiks. Veebisait hõlmab tavaliselt veebilehti, mis on üksteisega lingitud või mõnda muud ühtset meetodit navigeerimiseks. Kõige olulisem veebisait mis veebilehel olema peab on esileht. (index page)
Olenevalt veebiserveri sätetest võib esileheküljel on palju erinevaid nimetusi, kuid kõige levinum on index.html. Kui veebibrauseri abil vaadatakse veebisaidi avalehte või ükskõik millist URL-i, mis suunab edasi mingisse kausta, mitte kindlale failile, siis annab veebiserver veebibrauserile ette avalehe. Kui avalehte pole konfiguratsioonis määratud või sellist faili pole olemas, kuvatakse kasutajale veebibrauseris veateade või kausta sisu.
Veebileht võib koosneda kas ühest või mitmest HTML-failist, kasutades paneele või serveripoolseid lisasid (Server Side Includes). Paneelid on tuntud selle poolest, et tekitavad probleeme veebile ligipääsemisega, autoriõigustega,[2] navigeerimisega, printimisega ja otsingumootori edetabelitega,[3] tänapäeval kasutatakse paneele vähem kui 1990-ndatel.[4][5]
Paneelid ja SSI lubavad kasutada teatud sisu, mis ilmub paljudel lehtedel (näiteks lehekülje navigeerimises, päises), korrata ilma HTML koodi duplikeerimiseta paljudes failides. W3C soovitab kasutada 2000. aasta alternatiivi, <object> märgist,[4] mis samuti lubab osal sisul jääda paigale ning teist samal ajal navigeerimisribaga liigutada. Tänapäeva CSS-i ja JavaScripti- kliendipoolse tehnoloogiaga on samuti sellised asjad võimalikud.
Veebilehte tehes tuleks silmas pidada W3C loodud HTML, CSS, XML ja teisi standardeid. W3C standardid on loodud selle jaoks, et kõik veebibrauserid saaksid veebisaite kuvada identselt, ilma et peaks kasutama mingeid erilisi renderdamistehnikaid. Korralikult kirjutatud veebilehte on võimalik korralikult vaadata mitut tüüpi veebibrauserites, nii nende uutes kui ka vanades versioonides, sõltumata kuvari lahutusvõimest. Paljudes veebibrauserites on lisavõimalused ka kuulmis- kui ka nägemispuudega inimestele.
Tänapäeva veebilehed muutuvad aina enam dünaamilisemaks. Dünaamiline veebileht tehakse valmis serveri poolt, kui seda nõutakse ning seejärel antakse kätte lõppkasutajale. Sellist tüüpi veebilehekülgedel ei ole püsilinki ega staatilist URL-i.[viide?] Tänapäeval on seda näha paljudes populaarsetes foorumites, online poodides ning isegi Vikipeedias. Selline lähenemine on mõeldud selle jaoks, et vähendada staatiliste lehekülgede hulka ning nende asemel hoida vajalikku informatsiooni andmebaasis.[viide?] Osadel otsingumootoritel tekib raskusi dünaamiliste veebilehtede leidmisega, siis on soovitatav ka lisada staatiline veebilehekülg.
Veebilehe graafiliseks esitamiseks on vaja veebibrauserit (GUI-keskkonnas). See on tarkvara, mis teeb veebilehe tavakasutaja jaoks saadavaks. Enamikus tänapäevastest veebibrauseritest saab vaadata ka veebilehe lähtekoodi. Lähtekoodi on võimalik vaadata ka allalaaditud veebilehe avamisel tekstiredaktoriga.
Veebilehe valmistamiseks kasutatakse kas HTML-i redaktorit või tavalist tekstiredaktorit. Lehe veebiserverisse laadimiseks kasutatakse tavaliselt FTP-klientrakendust.
Veebilehe disain on igaühe enda teha, kasutada võib ka valmis veebilehemalle. Mallid lubavad kujundajal muuta lehekülje sisu ilma, et ta peaks muretsema lehe üleüldise esteetika pärast. Paljud inimesed avaldavad oma veebilehti kasutades tooteid nagu Tripod või Angelfire. Nende vahenditega saab igaüks teha tasuta kodulehe ning hoiustada seda internetis.
On ka teisi võimalusi veebilehe tegemiseks, võib paigaldada tarkvara, nagu näiteks Wiki, sisuhaldustarkvara või forum, mis aitavad kasutajal kiiresti ning hõlpsasti "valmistada" "dünaamilise veebilehe". Tänapäeval kõige populaarsem platvorm veebilehe loomiseks on WordPress, seda kahel põhjusel. Esiteks on WordPress põhimõtteliselt tasuta, kui sa just ei soovi hankida lisapluginaid. Teiseks on WordPressile loodud sadu tuhandeid lisapluginaid, mis suudavad teha kõike, mida ette oskad kujutada.[6]
Veebilehe sirvimisel salvestatakse see automaatselt arvutisse. Sõltuvalt veebibrauserii seadetest salvestatakse veebileht kasutaja arvutisse määramata ajaks, mõnikord isegi kasutaja teadmata. Seda koopiat saab arvutist eemaldada igal ajal. Enamik graafilise kasutajaliidesega veebibrausereist võimaldab salvestada veebilehti arvutisse jäädavalt.
Salvestada HTML-kood, nii et suhtelised lingid muudetakse absoluutseteks linkideks, tänu sellele säilivad ka hüperlingid.
Salvestada kogu veebileht – kõik pildid ja teised vahendid, sealhulgas ka stiililehed ja skriptid laaditakse alla ning salvestatakse uude kausta koos HTML-koodiga ning linkidega, mis viitavad arvutis olevatele salvestatud lehtedele. Teised suhtelised lingid muudetakse absoluutseteks linkideks.
Salvestada HTML-kood koos piltide ja teiste vahenditega ühte ainsasse MHTML-faili. Sellist salvestamise võimalust pakuvad vaikimisi vaid Internet Explorer ja Opera.[7] Ka on võimalik sellist salvestamise viisi kasutada muude veebibrauseritega, kuid selleks on vaja installida vajalik lisandmoodul.
Enamik operatsioonisüsteeme lubab rakendusprogrammidel, näiteks veebibrauseritel, mitte ainult välja printida veebilehte, vaid ka printida failiks, mida saab hiljem vaadata või välja printida. Kasutades laadilehti, on mõningad veebilehed juba kujundatud nii, et kõik hüperlingid, menüüd ja muud navigeerimisobjektid, mis on paberil kasutud, on kas eemaldatud või siis lisatakse prinditava lehe kehasse või lõppu.
|
OSCAR-2019
|
||
Võtke seda ravimit alati täpselt nii, nagu selles infolehes on kirjeldatud või nagu arst või apteeker on teile selgitanud.
-Peate pöörduma arsti poole, kui sümptomid süvenevad või ei parane: lastel ja noorukitel kolme päeva pärast;
Ibustar forte on näidustatud lastele kehakaaluga alates 10 kg (1 aasta vanused), noorukitele ja täiskasvanutele.
-kui olete ibuprofeeni või selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud lõigus 6) suhtes allergiline;
-kui teil on olnud bronhospasm, astmahood, nina limaskesta turse (riniit), angioödeem või nahareaktsioonid (urtikaaria) pärast atsetüülsalitsüülhappe (ASA) või teiste mittesteroidsete põletikuvastaste ainete (MSPVA) võtmist;
-kui teil on anamneesis varasema MSPVA-de kasutamisega seotud seedetrakti verejooks või mulgustumine (perforatsioon);
-kui teil on või anamneesis olnud korduv mao-/kaksteistsõrmiksoolehaavand (peptiline haavand) või verejooks (kaks või enam kindlat haavandumise või verejooksu juhtu);
-kui teil on suur vedelikukaotus (dehüdratsioon), mille on põhjustanud oksendamine, kõhulahtisus või ebapiisav vedelike manustamine;
Kõrvaltoimeid saab minimeerida, kui kasutada väikseimat efektiivset annust võimalikult lühikese aja jooksul, mis on vajalik sümptomite kontrolli alla saamiseks.
Ibustar forte kasutamist samal ajal teiste MSPVA-dega, sh niinimetatud COX-2 inhibiitoritega (selektiivsed tsüklooksügenaas-2 inhibiitorid), tuleb vältida.
MSPVA-de kasutamisest tingitud kõrvaltoimete, eriti surmaga lõppeda võivate seedetrakti verejooksude ja perforatsioonide esinemissagedus on eakatel suurem.
Kõigi MSPVA-de kasutamisel on teatatud surmaga lõppeda võivatest seedetrakti verejooksudest, haavandumistest või perforatsioonidest, mis võivad tekkida ükskõik millal ravi ajal nii koos hoiatavate sümptomitega või anamneesis olevate tõsiste seedetrakti sümptomitega kui ka ilma nendeta.
Seedetrakti verejooksu, haavandumise või perforatsiooni risk on suurem MSPVA annuste suurendamisel, haavandi anamneesiga patsientidel, eriti kui haavand on tüsistunud verejooksu või perforatsiooniga (vt lõik 2 „Ärge kasutage Ibustar forte’t”) ja eakatel patsientidel. Need patsiendid peavad alustama ravi väikseima võimaliku annusega.
Sellistel patsientidel ja patsientidel, kes vajavad samal ajal raviks väikeses annuses atsetüülsalitsüülhapet või muid ravimeid, mis tõenäoliselt suurendavad seedetrakti kahjustuste tekkeriski, tuleb kaaluda kombinatsioonravi koos kaitsvate (protektiivsete) ravimitega (nt misoprostool või prootonpumba inhibiitorid).
Kui teil on anamneesis seedetrakti kõrvalnähud (eelkõige siis, kui te olete eakas), peate te teatama ükskõik millisest ebatavalisest kõhupiirkonnas esinevast sümptomist (eriti seedetrakti verejooksust), eriti kui need ilmnevad ravi varastes järkudes.
Ettevaatus on vajalik, kui te saate samal ajal seedetrakti haavandi või verejooksu riski suurendavaid ravimeid, näiteks suukaudseid kortikosteroide, antikoagulante (nt varfariin), selektiivseid serotoniini tagasihaarde inhibiitoreid (kasutatakse muuhulgas ka depressiivse meeleolu ravimiseks) või trombotsüütide agregatsiooni inhibiitoreid, nagu atsetüülsalitsüülhape (vt lõik 2 „Muud ravimid ja Ibustar forte”).
Kui Ibustar forte’ga ravimise ajal tekib seedetrakti verejooks või haavandumine, tuleb ravi katkestada ja arstiga nõu pidada.
MSPVA-sid tuleb kasutada ettevaatusega patsientidel, kellel on anamneesis seedetrakti haigus (haavandiline koliit, Crohni tõbi), sest need haigused võivad ägeneda (vt lõik 4).
Põletikuvastaseid/valuvaigistavaid ravimeid, nagu ibuprofeen, võib seostada infarkti- või insuldiriski vähese suurenemisega, eriti kui seda kasutatakse suurtes annustes. Ärge ületage soovitatud annust ega ravi kestust.
-kui teil on südameprobleemid, nagu südamepuudulikkus, rinnaangiin (valu rinnus), või kui teil on olnud südameinfarkt, šunteerimine, perifeersete arterite haigus (halb verevarustus jalgades või jalalabades ahenenud või ummistunud arterite tõttu) või mis tahes tüüpi insult (sh miniinsult või transitoorne isheemiline atakk (TIA));
-kui teil on kõrge vererõhk, diabeet või kõrge kolesteroolitase, kui teie perekondlikus anamneesis esineb südamehaigusi või insulti või kui te suitsetate.
Väga harva on seoses MSPVA-de kasutamisega kirjeldatud tõsiseid, mõnel juhul surmaga lõppenud, punetuse ja villide tekkega nahareaktsioone, nagu eksfoliatiivne dermatiit, Stevensi-Johnsoni sündroom ja toksiline epidermaalne nekrolüüs / Lyelli sündroom (vt lõik 4). Suurim risk nende nahareaktsioonide tekkeks on varases ravijärgus: enamikul juhtudest tekib reaktsioon ravi esimesel kuul. Esimeste nahalööbe, limaskesta kahjustuste või mis tahes muude ülitundlikkusnähtude ilmnemisel tuleb Ibustar forte kasutamine lõpetada ja kohe arsti poole pöörduda.
-allergiate (nt nahareaktsioonid teiste ravimite suhtes, astma, heinapalavik), nina limaskesta kroonilise turse või krooniliste hingamisteid ahendavate haiguste korral on teil suurem risk ülitundlikkusreaktsioonide tekkeks.
Väga harva on täheldatud raskeid ägedaid ülitundlikkusreaktsioone (nt anafülaktiline šokk). Esimeste ülitundlikkusreaktsiooni sümptomite ilmnemisel pärast Ibustar forte võtmist tuleb ravi lõpetada. Väljaõppinud personal peab sümptomite ilmnemisel võtma kasutusele meditsiiniliselt vajalikud meetmed.
Ibustar forte toimeaine ibuprofeen võib ajutiselt pärssida vereliistakute talitlust (trombotsüütide agregatsioon). Seetõttu tuleb koagulatsioonihäiretega patsiente hoolikalt jälgida.
Ibustar forte pikaajalise manustamise korral on vajalik korrapärane maksanäitajate, neerufunktsiooni ja vererakkude arvu kontrollimine.
Enne mis tahes kirurgilisi protseduure tuleb arstilt või hambaarstilt küsida või teda teavitada Ibustar forte võtmisest.
Kui te juba võtate teisi valuvaigistavaid või palavikku alandavaid ravimeid või antibiootikume, võite te Ibustar forte’t võtta ainult siis, kui arst on seda teile soovitanud.
Kui teil on mõni raske haigus ja/või te võtate regulaarselt ravimeid, tuleb teil enne Ibustar forte kasutamist oma raviarstiga nõu pidada.
Mis tahes liiki valuvaigisti pikaajaline kasutamine peavalu puhul võib seda süvendada. Kui selline olukord on tekkinud või seda kahtlustatakse, tuleb küsida nõu arstilt ja ravi katkestada. Ravimite liigsest tarvitamisest tingitud peavalu diagnoosi tuleb kahtlustada patsientidel, kellel esineb sagedasi või igapäevaseid peavalusid vaatamata peavalu ravimite regulaarsele kasutamisele (või hoopis nende kasutamise tõttu).
Üldiselt võib analgeetikumide harjumuspärane kasutamine, eriti mitmete valuvaigistavate ainete kombineerimisel, tuua kaasa pöördumatu neerukahjustuse koos riskiga neerupuudulikkuse tekkeks (analgeetiline nefropaatia).
Teatage oma arstile või apteekrile, kui teie või teie laps kasutate/kasutab, olete/on hiljuti kasutanud või kavatsete/kavatseb kasutada mis tahes muid ravimeid.
Ibustar forte võib mõjutada teiste ravimite toimet või vastupidi. Nende ravimite hulka kuuluvad näiteks:
-antikoagulandid (st vedeldavad verd ja takistavad verehüüvete tekkimist, nt aspiriin ehk atsetüülsalitsüülhape, varfariin, tiklopidiin);
Ka mõned teised ravimid võivad mõjutada Ibustar forte ravi või vastupidi. Seetõttu küsige alati nõu oma arstilt või apteekrilt, enne kui kasutate Ibustar forte’t koos teiste ravimitega.
Ibustar forte kasutamine samal ajal digoksiini (kasutatakse südame tugevdamiseks), fenütoiini (kasutatakse krampide raviks) või liitiumiga (kasutatakse teatud psüühikahäirete raviks) võib suurendada nende ravimite sisaldust veres. Seerumi liitiumisisalduse, digoksiinisisalduse ja fenütoiinisisalduse kontrollimine ei ole õige kasutamise puhul (maksimaalselt nelja ööpäeva jooksul) tavaliselt nõutav.
Ibustar forte võib nõrgendada vett väljaajavate tablettide (diureetikumid) ja kõrge vererõhu vastaste ravimite (hüpertensioonivastased ained) toimet. Nende kooskasutamisel võib olla suurem risk neerukahjustuste tekkeks.
Ibustar forte võib nõrgendada AKE-inhibiitorite (kasutatakse südamepuudulikkuse ja kõrge vererõhu raviks) toimet. Lisaks võib nende ravimite kooskasutamisel olla suurem risk neerutalitluse häirete tekkeks.
Ibustar forte ja kaaliumit säästvate diureetikumide (teatud vett väljaajavad tabletid) samaaegne kasutamine võib suurendada vere kaaliumisisaldust.
Seedetrakti haavandite või verejooksu risk on suurem, kui Ibustar forte’t võetakse samal ajal glükokortikoidide või MSPVA-de hulka kuuluvate teiste põletiku- ja valuvastaste ravimitega.
Trombotsüütide agregatsiooni pärssijad ja teatud antidepressandid (selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid) võivad suurendada seedetrakti verejooksude tekkeriski.
Ibustar forte manustamine 24 tunni jooksul enne või pärast metotreksaadi manustamist võib põhjustada metotreksaadisisalduse suurenemist ja tugevdada selle kõrvaltoimeid.
Tsüklosporiin (ravim, mida kasutatakse immuunvastuse mahasurumiseks pärast elundi siirdamist ja reumaatiliste haiguste raviks) põhjustab suurema tõenäosusega neerukahjustusi, kui seda anda samal ajal teatud mittesteroidsete põletikuvastaste ainetega. Sellist toimet ei saa välistada ka tsüklosporiini ja ibuprofeeni kombineerimisel.
Probenetsiidi või sulfiinpürasooni (kasutatakse podagra ravis) sisaldavad ravimid võivad aeglustada ibuprofeeni eritumist. Selle tagajärjel võib ibuprofeen organismis kuhjuda ja selle kõrvaltoimed tugevneda.
MSPVA-d võivad tugevdada antikoagulantide (nt varfariin) toimet. Nende ravimite kombineerimisel on soovitatav jälgida vere hüübimisnäitajaid.
Kliinilistes uuringutes on täheldatud MSPVA-de ja sulfonüüluureate (kasutatakse veresuhkru vähendamiseks) vahelisi koostoimeid. Ehkki praeguseks ei ole kirjeldatud ibuprofeeni ja sulfonüüluureate koostoimeid, on kombineeritud manustamise ajal soovitatav ettevaatusabinõuna jälgida vere glükoosisisaldust.
CYP2C9 inhibiitorid: ibuprofeeni manustamine koos CYP2C9 inhibiitoritega võib ibuprofeeni (CYP2C9 substraat) toimet tugevdada. Uuring vorikonasooli ja flukonasooliga (CYP2C9 inhibiitorid) näitas S(+)– ibuprofeeni toime tugevnemist ligikaudu 80...100%. Kui samal ajal manustatakse tugevaid CYP2C9 inhibiitoreid, tuleb kaaluda ibuprofeeni annuse vähendamist, eriti kui ibuprofeeni suuri annuseid manustatakse koos vorikonasooli või flukonasooliga.
Kui te kasutate mõnda eelpool nimetatud ravimitest, pidage enne Ibustar forte kasutamist nõu oma arstiga.
Ibustar forte’t võttes tuleb teil alkoholi tarvitamisest hoiduda. Samaaegne alkoholi tarvitamine Ibustar forte’ga võib võimendada mõningaid kõrvaltoimeid, nagu toimeid seedetraktile või kesknärvisüsteemile.
Kui te jääte Ibustar forte võtmise ajal rasedaks, rääkige sellest oma arstile. Ärge võtke seda ravimit kolmel viimasel raseduskuul. Vältige selle ravimi kasutamist raseduse esimese kuue kuu jooksul, välja arvatud juhul, kui teie arst on seda teile soovitanud.
Ibuprofeen ja sellest ainevahetuse käigus tekkinud ühendid erituvad rinnapiima ainult väikestes kogustes. Kuna praeguseks ei ole teada kahjulikke toimeid imikutele, ei ole ibuprofeeni soovitatavate annustega lühiajalise ravimise kestel imetamise katkestamine tavaliselt vajalik.
Ravim kuulub ravimite rühma (MSPVA-d), mis võivad kahjustada naiste viljakust. See toime on ravimi kasutamise lõpetamisel pöörduv.
Ibustar forte’t kasutades võivad tekkida kõrvaltoimetena väsimus ja pearinglus. Seetõttu võib üksikjuhtudel olla häiritud reaktsioonivõime ning aktiivselt liikluses osalemise ja masinatega töötamise võime. Eriti kehtib see juhtudel, kui samal ajal tarvitatakse alkoholi. Te ei suuda siis ootamatutele ja äkilistele sündmustele enam piisavalt kiiresti ja sihipäraselt reageerida. Kui ravim teile nii mõjub, ärge juhtige autot ega teisi liiklusvahendeid; ärge kasutage masinaid ega sooritage mingeid ohtlikke ülesandeid.
See ravimpreparaat sisaldab suurima üksikannuse (10 ml) kohta 2,5 mmol (57,9 mg) naatriumi. Sellega tuleb arvestada patsientide puhul, kes on piiratud naatriumisisaldusega dieedil.
See ravim sisaldab vedelat maltitooli. Kui teie arst on teile öelnud, et teie või teie laps ei talu mõningaid suhkruid, pidage enne selle ravimi võtmist oma arstiga nõu.
Lastele ja noorukitele annustatakse Ibustar forte’t kehakaalu alusel, reeglina 7...10 mg/kg kehakaalu kohta üksikannusena kuni maksimaalselt 30 mg/kg kehakaalu kohta ööpäevase koguannusena.
Suukaudset suspensiooni võib võtta söögiaegadest sõltumatult. Tundliku maoga inimestel on soovitatav Ibustar forte’t võtta söögi ajal.
6.Siirupi manustamiseks asetage süstla ots lapse suhu ja lükake kolb aeglaselt silindrisse tagasi. Palun kohandage kiirus lapse neelamiskiirusele.
Pärast kasutamist sulgege pudel korgiga. Tõmmake kolb silindrist välja, peske mõlemad süstlaosad sooja veega puhtaks ja laske kuivada. Hoidke suusüstalt lastele kättesaamatus kohas.
Kui teile tundub, et Ibustar forte toime on liiga tugev või liiga nõrk, pidage nõu oma arsti või apteekriga.
Kui lastel ja noorukitel on vaja seda ravimit võtta üle kolme päeva, või kui sümptomid ägenevad, tuleb arstiga nõu pidada.
Kui täiskasvanutel sümptomid ägenevad või on vaja seda ravimit palaviku tõttu võtta üle kolme päeva või valu tõttu kauem kui neli päeva, tuleb arstiga nõu pidada.
Lõpetage ibuprofeeni kasutamine ja pöörduge arsti poole, kui teil tekib ükskõik milline üleannustamise sümptom, näiteks peavalu, pearinglus, uimasus, teadvusetus (lastel ka krambid), kõhuvalu, iiveldus ja oksendamine, seedetrakti verejooks, maksa ja neerude talitluse häire, vererõhu langus, hingamise pärssumine (respiratoorne depressioon) või tsüanoos (huulte või naha sinakus).
Allpool toodud kõrvaltoimete loetelu hõlmab kõiki kõrvaltoimeid, mida ibuprofeeniga ravimise ajal on täheldatud, sealhulgas ka neid kõrvaltoimeid, mis on tekkinud ibuprofeeni suurte annuste pikaaegsel kasutamisel reumaatiliste haigustega patsientide ravis.
Toodud kõrvaltoimete esinemissagedus, mis katab ka väga haruldasi kirjeldusi, põhineb ibuprofeeni lühiaegsel kasutamisel maksimaalses ööpäevases annuses kuni 1200 mg ibuprofeeni (= 30 ml Ibustar forte suukaudset suspensiooni, maksimaalne ööpäevane annus täiskasvanutel ning noorukitel kehakaaluga vähemalt 40 kg) suukaudsete ravimvormide korral ja 1800 mg ibuprofeeni suposiitide korral.
Tuleb arvesse võtta, et alltoodud kõrvaltoimed on valdavalt annusest sõltuvad ja võivad erinevatel patsientidel varieeruda.
Võivad tekkida mao-/kaksteistsõrmiksoolehaavandid (peptilised haavandid), mulgustumised (perforatsioonid) või seedetrakti verejooksud, mis võivad lõppeda surmaga, eeskätt eakatel patsientidel (vt lõik 2 „Hoiatused ja ettevaatusabinõud”).
Kasutamise järel on kirjeldatud iiveldust, oksendamist, kõhulahtisust, kõhupuhitust, kõhukinnisust, seedehäireid, kõhuvalu, tõrvataolist väljaheidet, veriokset, haavandilist stomatiiti (suu limaskesta põletik koos haavandumisega), koliidi ja Crohni tõve ägenemist (vt lõik 2 „Hoiatused ja ettevaatusabinõud”).
Sellised ravimid nagu Ibustar forte võivad olla seotud südameataki (müokardiinfarkt) või insuldi tekkeriski vähese suurenemisega.
−Seedetrakti vaevused, nagu kõrvetised, kõhuvalu, iiveldus, oksendamine, kõhupuhitus, kõhulahtisus, kõhukinnisus ja väikesed seedetrakti verejooksud, mis harvadel juhtudel võivad põhjustada punaste vereliblede puudust (aneemia).
−Mao- või soolehaavandid, mõnikord koos verejooksu ja perforatsiooniga. Suu limaskesta põletik koos haavandumisega (haavandiline stomatiit), koliidi või Crohni tõve ägenemine, mao limaskesta põletik (gastriit).
Ibustar forte kasutamine tuleb lõpetada ja pöörduda kohe arsti poole, kui teil tekib tugev valu ülakõhus, te oksendate verd või näete verd väljaheites või kui väljaheide muutub mustaks.
−Kesknärvisüsteemi häired, nt peavalu, pearinglus, unetus, erutatus (agiteeritus), ärrituvus või väsimus.
−Ülitundlikkusreaktsioonid koos nahalöövete ja sügelusega, samuti astmahood (võimalik ka vererõhu langus). Sellisel juhul tuleb kohe arsti teavitada ja Ibustar forte’t ei tohi enam võtta.
−Söögitoru põletik (ösofagiit) või pankrease põletik (pankreatiit), membraanitaoliste ahendite tekkimine peen- ja jämesooles (diafragmalaadsed soolestriktuurid).
−Uriinierituse vähenemine ja vedelikupeetuse suurenemine kudedes (tursed), eriti kõrge vererõhu või kahjustunud neerufunktsiooniga patsientidel. Nefrootiline sündroom [vee kogunemine kehas (tursed) ja ulatuslik valkude eritumine uriini], põletikuline neeruhaigus (interstitsiaalne nefriit), millega võib kaasneda äge neerufunktsiooni häire.
Nende sümptomite tekkimisel või ägenemisel peate lõpetama Ibustar forte võtmise ja pöörduma kohe arsti poole.
−Maksatalitluse häire, maksakahjustus, eriti pikaajalise ravi puhul, maksapuudulikkus, äge maksapõletik (hepatiit).
−Vereloomehäired (aneemia, leukopeenia, trombotsütopeenia, pantsütopeenia, agranulotsütoos). Esmased haigusnähud võivad olla palavik, kurguvalu, suu limaskesta pindmised haavandid, gripilaadsed vaevused, tugev nõrkustunne, ninaverejooks ja nahaverevalumid. Kui ilmneb ükskõik milline nimetatud haigusnähtudest, lõpetage kohe selle ravimi kasutamine ja minge arsti juurde. Te ei tohi ennast ise ravida valuvastaste ega palavikku alandavate ravimitega.
−Rasked nahareaktsioonid, nagu punetuse ja villidega nahalööve (nt Stevensi-Johnsoni sündroom, toksiline epidermaalne nekrolüüs / Lyelli sündroom, juuste väljalangemine (alopeetsia). Üksikjuhtudel võivad tuulerõugete (Varicella) ajal tekkida rasked nahainfektsioonid ja pehmete kudede tüsistused.
−On kirjeldatud infektsioossete põletike ägenemist (nt nekrotiseeriva fastsiidi tekkimine) teatud põletikuvastaste ravimite (mittesteroidsed põletikuvastased ravimid, mille hulka kuulub ka Ibustar forte) kasutamise ajal.
Kui Ibustar forte kasutamise ajal tekivad või ägenevad infektsiooni tunnused (nt punetus, turse, kuumamine, valu, palavik), küsige viivitamatult arstilt nõu.
−Aseptilise meningiidi sümptomid, nagu tugev peavalu, iiveldus, oksendamine, palavik, kaela jäikus või teadvuse hägunemine. Suurem risk on teatud autoimmuunhaigusi (süsteemne erütematoosne luupus või segatüüpi sidekoe haigus) põdevatel patsientidel.
−Rasked üldised ülitundlikkusreaktsioonid. Nähud võivad olla näo- ja keeleturse, kõriturse, millega kaasneb hingamisteede ahenemine, hingeldus, südamekloppimine ja vererõhu langus kuni eluohtliku šokini.
Ükskõik milliste nende sümptomite ilmnemisel, mis võivad tekkida juba ravimi esmakordsel tarvitamisel, on vajalik viivitamatu arstiabi.
Täpseks annustamiseks on pakendis kaasas 5 ml polüpropüleenist suusüstal (gradueeritud 0,25 ml vahedega).
|
OSCAR-2019
|
||
Mul on pea kuu aega üks taaskasutuse postitus pooleli. Mõtlesin, et las olla, alustan parem uuega. See kampsun lihtsalt vajab omaette postitust ja nüüd kartulikeetmise kõrvalt saan kampsuni jutu kirja panna.
Kampsuni lugu algas minu jaoks Humanast. Viimastel kuudel olen seal tihti käinud ja eriti just nendel päevadel kui nad riideid 3 euroga või odavamaltki ära annavad. Pealegi asub üks mu kodukoha toidupoega samas majas, miks mitte läbi astuda :)
Käes oli jällegi suur soodusmüügi aeg, tõenäoliselt iga ese 3€. Leidsin nii mõndagi, mõtlesin juba lahkuda, kui silma jäi hallikassinine kudum. Tõmbasin teiste riiete vahelt selle välja, kuid eespool olevad triibud ja toiduplekk peaaegu sundisid mind seda tagasi panema... Kuniks nägin kui ilusti puhas ja armas muster oli seljatükil. Õnneks kampsun paistis ka piisavalt suur ja lai ning lendas mu ostukorvi.
Pesumasinast tulnud paistis toiduplekk juba väiksem, kuid siiski keset kõhtu. Triibud ka ei sümpatiseerinud.
Leidsin teiste Humanast pärit kangaste (ja tulevaste taaskasutusriiete) hulgast ühe suure ja täispika halli kleidi, mis tundus suurepärane lisand ja täpp i peal. Hallis kanga koostiseks oli märgitud 80% viskoosi ja 20% villa. Käe all ja ihu vastas tundus kergelt kare ja oligi juba mures, mida sellega peale hakata. Kampsuni seljaosasse sobib aga suurepäraselt!
Plaan oli järgmine - kasutan ära olemasoleva kampsuni varrukad, kuid teen need poolpikaks. Kampsuni esiosaks kasutan hallikassinist kudumit, seljaosaks kleidist välja lõigatud tükki. Esitüki, tagatüki ja varrukate lõike puhul oli abiks New Look 6735 (B variant) - natuke siit-sealt kohendamist ja istus ilusti :)
Kõigepealt lapitekist. Õmblesin selle juba suvel samaaegselt teise jänku tekiga. Üks oli tellitud ja seega oli tellijal vabadus valida endale lemmik. Suures tuhinas aga unustasin esialgu pilti teha. Foto tegi mu väikevenna ja tekk sai esitatud ka konkursile nii-öelda hädaabiks. Muidu poleks viite lastetekki kokku tulnud ja lastetekid oleks suurtega koos võistelnud ning ebavõrdses seisus olnud. Loomulikult kulub suurtele rohkem aega ja pühendumist ning need on rohkem võitu väärt.
Kangad jällegi puuvillased, jänku peal fliisist. Teki sees mahuline vatiin. Suurus natuke vähem kui meeter korda meeter :)
Mõnda aega tagasi sain vennalt tellimuse. Vaja oli katsikukingitust. Kudusin siis ühed mõnusad kollased pitsilised sokid (õpetus jällegi IT õpitoast). Õmblesin lisaks ühe paeltega teki ja vennas haaras komplekti veel varasemalt õmmeldud mesimummu teki. Päris tore kink sai :)
Paeltega teki ühel pool puuvillane flanell armsate loomapiltidega ja teisel pool kollane fliiskangas. Sokid said Emmebi Superbe lõngast ja on väga pehmed. Loodan, et peategelane rõõmustab! :)
Järgmine kord ehk jõuan enda taaskasutus või uuskasutus juurde - ühest kleidist sai pluus, üks kleit sai pikemaks tehtud jne. Mõnda koolitööd võiks ka ju näidata :)
Augustis toimunud blogi sünnipäevaloosis sai välja lubatud üks punane rootsi põiming. Õigemini küll maasikane põiming :) Mõtteid oli igasuguseid, teadsin, et ei taha ühtki varasemat põimingut korrata. Kuid esimene teostus läks aia taha ja teine ei tahtnud alguses üldse nii välja tulla nagu mõttes oli. Aeg muudkui jooksis ja koolitööd surusid peale.
Lõpuks otsustasin, et pühendan enda ühe hommiku ja lõuna ainult sellele rätikule. Päike tuli välja ja mõnus oli. Teinekord kui annad endale käsu mõelda ainult ühele asjale, tekib palju kergem tunne ja töö möödub lennates. Nii läks ka selle põiminguga.
Punane kangajupp sai sinna vahele ise šabloonide abil maalitud. Tegin 2 tükki - üks läks Isetegija aastaprojekti maalimise alla ja teine jõudis siia rätikule. Triikisin väga hoolega värvi kinni ja loodan, et see kuidagi sealt ülejäänud rätikule ei levi. Šabloonide abil taoliseks maalinguks sain inspiratsiooni Silpsolpsu blogist. Kangajupi äärtesse tuli põiming, mille mustri leidsin tänu enda armsa sõbra abile - aitäh Kaie! Nii lahe, kuidas mu sõbrad ja tuttavad teavad minu hobisid ja annavad mulle alati häid ideid ja materjale juurde :)
Triin kirjutas enda blogis ja näitas oma imearmsat serviisi sellel ilurätikul/linikul. Minu meelest näevad need üheskoos väga südantsoojendavad välja! Aitäh Triin sellise ägeda soovi eest!
Minu suur tänu kõikidele blogi loosis osalenutele! Kui ma veel ei teadnud, kes võidab, üritasin välja mõelda viise kuidas lahendaksin erinevaid soove. Loodan, et meri, lavendlid, talv ja maasikad said teile rõõmuks! :) Ehk järgmine aasta jälle! :)
... ehk siis mitu rootsi põiminguga rätikut. Kõik peale ühe, valmisid juba suvel laadale müügiks, kuid keegi neid omaks pole tahtnud. Nii nad siis ootavad oma aega ja kohta. Fotod said tehtud mõni aeg tagasi, blogisse jõuavad nüüd. Täna on lihtsalt selline tunne, et kõige muu miljoni toimetuse vahel võiks siin endast märku anda.
Miljon toimetust tuleb mul koolist. Endalegi ootamatult olen sel sügisel jälle üliõpilaseks hakanud. Noormees piisavalt suur, emme saab kõrgharidust omandada. Orienteerusin oma õpingutes pisut ümber ja lisaks muule omandan kõrvalerialana käsitööd ja kodundust. Käsitöö ainete hulka kuulub ka õmblemine (mis nagu polekski õping vaid hobi), kodunduse osas on nii põnev uurida puhastusvahendite kohta ja rääkida oma lauanõude kollektsioonist :) Läheks kõik õpingud nõnda sujuvalt!
Ülemöödunud nädal oli mul vaja koostada pesupulbritest ettekanne. Käisin siis mööda poode, uurisin, mida müüakse ja mida erinevad pesupulbrid sisaldavad. Ettekanne tehtud ja õhtul aur endast välja lastud jäin sügavasse unne. Öösel aga olevat ma silitanud abikaasa juukseid ja teatanud, et tal pesupulber juustes. Seejärel end poolpüsti ajanud, uuesti katsunud ja öelnud, et ah, ei ole kah... Mina õnneks või kahjuks ei mäleta midagi :)
Sedasi need koolipäevad mul siin mööduvad. Mõni päev heidan kiire pilgu enda blogisse ja mõtlen, kas õhtul võtan end kokku, et miskit ette näidata. Siiani pole jõudnud.
Rätikutest siis kah. Mustrid minu peast, inspiratsioon laest ja pitsilt :) Lõngad ikka puuvillased. Täna jõudis kohale ka blogi loosivõiduks olnud rootsi põimingus rätik (ma ilusti vabandasin ka Triinu ees, et nõnda palju on vett vahepeal merre voolanud). Selle pildid on hetkel veel fotoaparaadis. Homme on ka ju päev! Minu homne päev sisaldab küll toiduohutust ja vorstide ettekande koostamist, kuid ehk ma millalgi siia ka jõuan :)
|
OSCAR-2019
|
||
Siin elamises pole minu kassid kunagi liiva kasutanud. Kiisud teevad oma hädad duššinurka ja sealt koristame ära. Liivadega on minu arust liiga palju jama ja siis oleks ju terve korter liiva täis.. kuidas kiisu tuleb oma kastist ja siis peremehele kaissu minu arvates on ilma mugavam.
Sinu jutu järgi võiks nagu aru saada, et see on eriti hull asi, aga nad käivad mõlemad ühes kohas. Ma ei kujuta ettegi liivaga jamamist ja terakseste koristamist.. me puhastame iga kord aluse ilusti ära ja kõik on hästi.
Nu ei ole midagi hullu, kuidas teile ikka sobib ja mugavam on, nii tehke. Lihtsalt kuulen esimest korda, et tubastel kassidel pole oma liivakasti. Vabandust kui tibake halvustavalt mu küsimused kõlasid :wink:.
Ostsime ülemiste keskuse loomapoest. Sellest kus PRO PLAN loomatoitu müüakse (seal on kokku 3 loomapoodi - Braham, ja siis kaks tükki kohe vastastikku millest üks on hästi kitsas ja tuubil asju täis, teine müüb pro plani). Pakk on 4,5 kg minu meelest ja tundub et saame seda kasutada kuid..
Haisuprobleemi pole ja tükid tekkivad ka mida välja tõsta. Ainult kuna tegemist on üsna kergete tükikestega siis need jäävad käppade külge kastist lahkumisel ja mõned tükid ikka vedelevad aegajalt kasti ümber.
ma ostsin jälle Dr. Sterni kvartspärleid ja tundub, et nende juurde ka jään:) - vahepeal pidin häda korral kasutama paakuvat liiva- jube lausa- ma ju laisk inimene ja seda paakuvat ei või ju wc potist alla lasta- hinna poolest on ta küll odavam aga koguseliselt läheb rohkem, kuna on ju vaja seda juurde lisada pidevalt ja haises ka kohutavalt juba nädala pärast. Põhimõtteliselt on pinnale jäänud hetkel 3 varianti: kvartspärlid ja tükid, saepurugraanulid ja ÖkoPlus cat\'s Best tüüpi liivad- st mida saab wc-sse visata koos kiisu väljaheitega
Muuseas seal Olga-arsti juures müüakse kah seda Ökopissisodi.. Suured kotid jäid kohe esimesena silma kui uksest sisse astusin..
Aga miks paakuvat ei tohi kempsupotist alla lasta? Ma olen koguaeg need tükid sinna visanud.. Issandjeesus.. kas nüüd on ummistust oodata või? :para:
Ilmselt sellepärast ei tohigi, et ta seal torustikus võib ka paakuda täitsa vabalt Sõltub muidugi sellest ka, kui suure klimbi alla lased. Võib põhjustada ummistust küll.
Tavaline liiv hakkab haisema küll. Oleme ise ka sellega korra proovinud aga hästi tihti peab vahetama.
Täiesti normaalne on ja ei hakka niiruttu haisema ka. Väga vastik oli üks kassiliiv, mis tõsiselt kõvadeks tükkideks muutus ja nii raske oli pärast kasti puhastada.:dooh:
Me kasutme Natusani hetkel. Vahepeal proovisime mingit Pura lavendlilõhnalisi graanuleid...agaa need kiisule ei meeldinud. Nüüd mõtlen, et peaks mõnda teie poolt heaks kiidetud liiva proovima:)
Sest üldiselt tüütab see ära juba, et liivapuru on igapool mööda tuba laiali, kui kass vetsust välja tuleb:S
Meie kassid käivad Cat`s Best Ökoplusi peal. Tundub, et neile sobib. Ainuke miinus, et tassivad ikka täitsa mõnusalt seda kastist välja - ema ei õpetanud vist käppasid puhtaks raputama peale kastis käimist Mul on kasti ees väike kare uksematt, niiet suuremosa purust jääb sinna kinni ja mööda elamist päris laiali ei tassi.
Nii palju, kui olen uurinud, Cat`s Besti müüakse Ülemiste keskuse loomapoes, Haabersti Zoovetkeskuses, Valdeku kliinikus, Tartu mnt kliinikus, Nõmme kliinikus. Kuna maaletooja on Nostrem Pet, siis arvatavasti müüakse seda liiva veel Nostrem Peti kaupluses ja kliinikus Kivila 5, Priisle keskuses ja Paldiski mnt 29a. Ise olen ostnud Mustika keskuse loomapoest ja Sõpruse Hyperrimi loomapoest.
Mina jälle ringiga kvarstpärlite juures tagasi. Tundub tõesti, et väga hästi hoiab haisu ära (kahjuks mul praegu nohuperiood ka, nii et järeldage ise), aga ikkagi, ma tahaks näha seda lolli, kes mõtleb välja pärlid, mis ju veerevad. Kogu tuba on neid ju täis. Talla all käib muudkui krõps ja krõps. Peale kasti valamist oli kassipojal muidugi umbes pool tundi seal tegemist, lihtsalt istus ja mängis seal. Mõtlesin, et ta ei kavatsegi sealt enam välja tulla.
Tallinnas on igatahes igalpool neid mitte-ümmargusi, Pärnu kohta kahjuks ei tea midagi, kus või mis.
Nojah, mõni pärl pole nii hull, aga mul on kõik kohad täis. Nõme on veel see, et neid ei saa hästi isegi kühvlile pühkida, sest põrkavad sealt kohe tagasi ja veerevad minema.
jap. ma arvan ka et pärlitega see jama on. meil ka terve koridor ja vannituba pärleid täis.olen proovinud erinevaid, kassidele on siiani kyll kõik sobinud. aga äkki prooviks järgmisena neid saepurugraanuleid. ps. ja minul on yks tuttav kelle tubane kass teeb kergema häda vanni ja suurema häda ajalehtedele. samas kokkuhoid kyll oma 100 eeki kuus
Me kasutame ka praegu Dr . Sterni kvartspärleid . Aga kavatsen üle minna saepurugraanulitele . Muidugi kavatsen Sterni edasi kasutada , aga lihtsalt vahelduseks kasutaks / prooviks midagi uut . Saepurugraanulid selle pärast , et need imavad vedelikku väga hästi . Ja Sterni kasutan , et tõesti ei ole mingit lõhna ( kui on väga kaua olnud üks pakk pärleid , siis ikka lõhn hakkab ninna küll ) ja saab ühte pakki päris kaua hoida kastis , keskmiselt ühe kuu hoiangi .
|
OSCAR-2019
|
||
“Kui prits on põllul, siis järelikult mürgitab,” ei vaevu suur osa inimesi endale taimekaitse põhitõdesid selgeks tegema. PEETER LILLEVÄLI
Eelmisel suvel taimekaitsevahendi hoolimatu kasutamise tõttu massiliselt hukkunud mesilaste juhtum muutis mesinikud põllumeeste suhtes umbusklikuks ja nörritab korralikke, taimede pritsimisel kõiki reegleid järgivaid põllumehi.
Möödunud aasta juulis hukkusid Lääne-Virumaal üleöö miljonid mesilased, põhjusena tuvastas põllumajandusamet rapsipõllul keelatud putukamürgi kasutamise. Kahju suuruseks hindas eksperdikomisjon peaaegu 35 000 eurot.
Põllumeeste mainele andis see juhtum tugeva löögi. Mitte üksnes mesinike, vaid ka paljude keskkonnahoidlikult mõtlevate inimeste silmis. Kohati ülepaisutatult, mis teeb põlde kõiki reegleid järgides pritsivad põllumehed murelikuks.
Patmari talu peremees Ain Rego lisab veel ühe põhjuse, miks prits põllule läheb − vedelväetiste laotamine.
“Inimesed ei tee vahet, mida see prits põllul teeb. Ühel õhtul, kui pritsiga põllule sõitsin, seisis põllunaaber mulle tee peale ette: “Hakkate jälle mürgitama?” Vastasin, et teeme umbrohutõrjet. “Ah nii, seda võite teha küll, ma mõtlesin, et tulete mürgitama,”” toob ta näiteks.
Rego toonitab, et igal põllumehel − ja igal pritsiga töötaval traktoristil − peab olema läbitud taimekaitsekoolitus ja olema seda tööd teha lubav paber.
“Tänapäeval võtavad kõik taimekaitse asjus sõna, aga enamik neist ei tee endale seda asja selgeks. Taimekaitses kasutatavaid preparaate toovad Eestisse hulgimüügifirmad, põllumajandusamet on andnud loa neid kasutada. Millal ja kuidas kasutada, on seadusandlusega paika pandud. Kui ma rapsipõllul hiilamardikaid tõrjudes kasutan lubatud normi järgi õigel ajal pritsides preparaati, mille pakendil on kirjas, et see on mesilasesõbralik, siis ei tee ma ju midagi valesti. Kui ma tõrje tegemata jätan, paneb see putukas mul rapsi nahka.”
Taimede õitsemise ajal putukatõrjet teha ei tohi. Prits võib aga selgi ajal põllul ringi sõita − leheväetist laotada või taimehaigusi tõrjuda. Kui asja mitte tundev inimene seda nägema juhtub, ongi kisa lahti: mürgitatakse!
Sel esmaspäeval teatas põllumajandusamet taas mesilaste hukkumisest Lääne-Virumaal. Mesilastest võetud proovist tuvastatud veterinaarravimi ja taimekaitsevahendi toimeainete jääkide sisaldus mesilastes oli selline, mis võis põhjustada nende hukkumise.
“See on põllumeestele järjekordne hoop,” nendib Kasela talu peremees Ermo Kasela, kes ise ei julge enam eriti isegi lubatud ajal lubatud koguseid taimekaitsevahendeid pritsida.
Kaselal on mesinikega mitmesuguseid kogemusi. Ühega, kellelt ta maad rendib ja kelle tarud sealsamas põldude kõrval on, pole kunagi probleeme olnud. Teine on tema peale kaevanud nii põllumajandus- kui veterinaar- ja toiduametile. Põhjust tegelikult polnud: esimesel juhul tehti põllul mitte putuka-, vaid hoopis seenhaiguse tõrjet (ja õitsvaid taimi põllul polnud), teisel juhul polnud peremees oma pritsi juba poolteist kuud liigutanudki.
“Putukatõrjet tohibki ainult öösiti teha, õhtul kella kümnest hommikul viieni. Mesilate läheduses alustan veel hiljem,” räägib ta.
Ain Rego ütleb, et viimastel aastatel on päevad enamasti nii tuulised, et kõik pritsimised tulebki öösel teha.
Mesinikke teavitatakse pritsimisest ette ka. Teavitada saab muidugi ainult neid, kes oma tarud on PRIAs kirja pannud ja kelle kontaktandmed sealt leida võib.
“Minul mesilasi surnud ei ole, ju on nende korjemaadel asjalikud põllumehed. Tarusid on mul mitmel pool, probleeme pole olnud ei Kiiklas, Revino ümbruses ega Valastel.”
Umbusklikud on mesinikud Aldi sõnul põllumeeste suhtes sellegipoolest, just nende mesilaste hukkumise juhtumite tõttu. Seda enam, et mesinike kaitseks toimivat mehhanismi ei ole.
“Hea mitu aastat on räägitud kahju hüvitamiseks fondi loomisest − sellesse fondi teeksid makseid kas taimekaitsevahendeid Eestisse toovad firmad või neid vahendeid ostvad põllumehed, hiljem nõutaks raha kahju põhjustanult tagasi. Selline fond annaks mesinikele kindlust, aga ainult jutuks on see kahjuks jäänudki.”
“Rajada tuleb vähemalt kolmest kultuurist koosnev põld − kultuuride valik on ette antud −, mida üldse ei pritsita. Lisaks peab olema vähemalt kümne taruga mesiniku kinnitus, et ta oma tarud selle põllu äärde viib; selle eest makstakse siis põllumehele toetust,” räägib Aller.
(Endisel) Ida-Virumaal, täpsemalt Aseri kandis on praegu ainult üks põllumees sellised korjealad rajanud.
“Eri kohtades on kolm korjeala: 46, 15 ja 7,5 hektarit. Rääkisin mesinikega läbi, mida kusagile külvata, soovid olid erinevad, aga keerispead tahtsid kõik,” räägib Indrek Tapner osaühingust Lei, kellel on kokkulepe nelja mesinikuga kokku 80 taru kohta.
Mesinikega pole tal kunagi probleeme olnud − rapsi Tapner ei kasvata, üksnes teravilja, mille peal mesilased väga ei toimeta.
“Nendel korjepõldudel teen ainult hooldusniidet. Kuna PRIA selle eest toetust maksab, tahaks huvitatud mesinikke juurde saada, et riske hajutada, mitte üksnes teraviljale loota.”
“Eks need annavad kindlust ka, mul endal ja teistelgi lähiümbruse mesinikel sai neli-viis aastat tagasi hulga mesilasi hukka. Analüüsid näitasid putukamürki, aga kohe ei leidnud seda õiget põldu üles ja nii see asi jäi.”
Põllumeeste vastu Haljas seepärast vimma ei pea: “Need on üksikud rumalad inimesed, kes valel ajal mürgitavad, selle põhjal ei saa üldistada.”
|
OSCAR-2019
|
||
Mis on Tööstus 4.0 ja kas selle põhimõtted löövad troonilt enam kui pool sajandit tootmisjuhtimist valitsenud Lean kontseptsiooni?
See on huvitav ja õigustatud küsimus, mis ilmselt paljudel tootmisprotsesside arendajatel on tekkinud. Tööstus 4.0 idee on lihtsalt sedavõrd ambitsioonikas, et seal ei paista sugugi ruumi olevat Lean juhtimissüsteemile, mis oma põhimõtetes lihtsust ja keerulistest IT-süsteemidest hoidumist üles näitab.
Parafraseerides kultusfilmi “Viimne Reliikvia” lõpustseeni, siis kas see on Leani lõpp? Võin seni uuritu põhjal võtta siiski julguse vendjohanneslikult vastata, et ei, see ei ole lõpp, kõik kestab edasi, ei lõpe veel protsessi-innovaatorite püha üritus!
Kuidas selline veendumus tekkis ja mis peitub Tööstus 4.0 termini ja kontseptsiooni taga, saadki käesolevalt lugeda.
Tuleb tõdeda, et kuigi Tööstus 4.0 on viimasel ajal maailmas palju kõneainet tekitanud, siis üht head ja ühist definitsiooni sellele siiski ei ole. Käibel on erinevaid selgitusi, üks keerukam kui teine. Mulle endale meeldib ehk kõige rohkem (peamiselt seetõttu, et on võimalikult lihtne) Itaalia suurima tehnikaülikooli Politecnico di Milano definitsioon, mis ütleb, et Tööstus 4.0 on tööstuse ja tootmise tulevikuvisioon, kus infotehnoloogilised lahendused tõstavad konkurentsivõimet ja efektiivsust selle läbi, et ühendavad väärtusahelas kõik ressursid (andmed, inimesed, masinad).
Esmalt tuli kontseptsioon kõne alla 2011. aastal Saksamaal liidukantsleri Angela Merkeli vahendusel, kus lubati, et selle abil tõstetakse tootmine uuele tasemele. Trummid löödi põrisema ning välja kuulutati neljanda tööstusrevolutsiooni algus – nimeks sai sellele Industrie 4.0 (Industry 4.0, Tööstus 4.0). Kusjuures huvitav on asjaolu, et eelnevaid tööstusrevolutsioone on defineeritud alles pärast nende toimumist, seekord kuulutatakse revolutsiooni ette, mistõttu võib seda ka kergeks haibiks kutsuda.
Aga mida see siis endas sisaldab? Idee järgi kaasab Tööstus 4.0 tootmisse uued tehnoloogiad, kus kokku viiakse digitaalne ja füüsiline maailm – pilvandmetöötlus, asjade internet, reaalajas mõtlemise ja reageerimise tehnoloogia, pilvepõhised teenused, suurandmete analüüs, robootika, tehisintellekt, 3D-printimine jpm. Kõik selleks, et luua kahe järgmise dekaadi jooksul nö intelligentne või tark tehas, mis tulemina tagab suurema efektiivsuse ning konkurentsivõime.
Saksalased ise hindavad sellele enda jaoks suurt tulevikku ja kasu. Tööstus 4.0 peaks ainuüksi Saksamaale aastaks 2025 kokku 78 miljardit eurot lisatulu tootma, mis nende kahaneva rahvaarvu tõttu on seda muljetavaldavam suurus.
Tõsi, hetkel veel siiski peale kisa suurt liigutamist Tööstus 4.0 suunas ei ole. Mõneti on see ka mõistetav, kuna puuduvad veel siiani täpsed spetsifikatsioonid ning positiivsed kaasused. Pigem veel unistavale meeleolule viitab ka McKinsey uuring, mis viidi läbi 2016. aastal 300 (USA, Saksamaa ja Jaapani) tööstuseksperdi seas. 90% vastanutest arvas küll, et nende konkurentsivõime kasvaks Tööstus 4.0 juurutades, kuid samas vaid 16% neist omas selle juurutamiseks strateegilist plaani.
Konservatiivsed ollakse ka Tööstus 4.0 investeeringute tegemisel. Vaid väga väike osa (14%) T&A-kuludest on suunatud uue kontseptsiooni arendamisse. Takistusi selleks on muidugi mitmeid. Alates sellest, et puuduvad positiivsed kaasused, mis õigustaks suuri investeeringuid, lisaks veel andmeturvalisus ja koostöö kolmandate osapooltega.
Kuidas on üldse tekkinud arusaam, et Tööstus 4.0 sööb Leani välja? Ilmselt seetõttu, et pealtnäha tunduvad Tööstus 4.0 tehnoloogiad täiesti vastandlikud Lean lihtsuse põhimõtetele. Näiteks IT-lahendused, mis oma olemuselt pakuvad võimalust süsteemidesse lisada keerukust.
Ka automatiseerimine võib tähendada Leanile vastupidiselt madalamat paindlikkust, sest protsesse, mis on kord juba automatiseeritud, on hiljem raske muuta ja seetõttu ka keerulisem paremaks disainida. Sellisel pinnal aga ei saa toimuda töö käigus õppimist, järelikult töötajate arusaam, kuidas tehas tegelikult toimib, jääb pinnapealseks.
Lisaks tähendab automatiseerimine üsna suuri investeeringuid põhivarasse, mis igakuise fikseeritud kuluna ei küsi, kas sul on parasjagu tellimusi või mitte. Veel hullem, kui soetatud on hoopiski vale tehnoloogia, mille tagajärjed võivad olla üsna katastroofilised. Kurvaks näiteks siinkohal on Tesla liigse automatiseerimise tuhin, kus neil tuli välja vahetada mitmed hiljuti soetatud kõrgtehnoloogilised seadmed ning need ikkagi inimestega asendada. Lean-lähenemine püüab sellistest liigsetest investeeringutest igal juhul hoiduda.
Lean seevastu ei saa jällegi kiidelda info liikumise kiirusega. Siin on Tööstus 4.0 totaalne ühilduvus ja võrgustumine selgelt üle. Kiire info liikumine aitab ka turule paremini reageerida. Järelikult on tegu olulise konkurentsiteguriga.
Niisiis, mõlemal on omad tugevused ja ka puudused ning see on pannud paljusid tööstusala eksperte arutlema, kas need kaks kontseptsiooni võiks kuidagi ühildada. Üks karakteristika, millel palju peatutakse, käsitleb Leani kui Tööstus 4.0 kontseptsioonile ülemineku eeldust, teine jällegi mõlema omavahelist sünkrooni. Vaatleme neid mõtteid pisut lähemalt.
Lean keskendub tootmisprotsessis raiskamiste kõrvaldamisele ning standardiseeritud rutiinide loomisele. Tagajärjeks on operatsioonisüsteemi madal keerukus, kus kasutatakse lihtsaid masinad ja töökohti. Need aga omakorda hõlbustavad oluliselt tootmisprotsessi automatiseerimist ja digiteerimist, mis veelgi olulisem, lisavad tasuvust .
Lean tootmisele meeldib ka visuaalne kontroll ning protsesside läbipaistvus, mis võimaldab lihtsamini seal avastada kõrvalekaldeid. See on aga pannud paljusid valdkonna eksperte uskuma, et Lean kontseptsioon on eelduseks eduka Tööstus 4.0 programmi elluviimiseks.
Mõtet kinnitab ka Staufen AG poolt läbi viidud uuring 179 tööstusettevõtte seas, kus tuli ilmsiks, et Tööstus 4.0 pioneeride seas oli üks ühine joon – nad olid kõik juba varasemalt oma operatsioonisüsteemis Lean juhtimissüsteemi rakendanud.
Ekspertide seisukohtadega sel teemal võiks pikalt jätkata, kõik kinnitavad kui ühest suust, et Lean-põhimõtete rakendamine enne Tööstus 4.0 süsteemile üleminekut on ülioluline, et ettevõtted ei hakkaks digitaliseerima ebaefektiivsuseid (so tegevusi, mida Leani loogika järgi nagunii ei oleks vajalik teha).
Kes juhtus lugema mõni kuu tagasi siin blogis ilmunud Tesla ja Toyota tehaste tootmiskontseptsioonide võrdlust, siis ka Toyota uut tehasekontseptsiooni juurutav asepresident Mitsuru Kawai ütles sisuliselt sama: “Enne automatiseerimist tee protsess tõhusaks ning nii lihtsaks kui võimalik. Alles seejärel, kui protsess on läbinisti lihtsustatud, võivad masinad üle võtta.”
Leidub ka autoreid (Rüttimann ja Stöckli), kes ei näe Tööstus 4.0 kontseptsiooni kui revolutsiooni, vaid hoopis kui “Lean-tordi kaunistust”. Teisisõnu, Tööstus 4.0 tehnoloogiate rakendamine saab olema Lean tootmise uus väljakutse, millega arendatakse olemasolevat kontseptsiooni, muutes seda paindlikumaks. Kuid Lean jääb aluspõhimõtteks edasi.
Sama meelt on ka kaks juhtivat konsultatsioonibürood McKinsey ja BCG, kes näevad Tööstus 4.0 kui Lean juhtimissüsteemi digitaalset toetust.
Viimane neist on kahe kontseptsiooni omavahelise liitmise osas eriti optimistlik ning näeb, et selliselt on võimalik ettevõtetel oma kulusid vähendada kuni 40% viie kuni kümne aasta jooksul. Samas hoiatab BCG, et kui mõlemat kontseptsiooni individuaalselt rakendada, siis oleks potentsiaal kulude vähendamisele kõigest keskmiselt 15%.
BCG idee seisneb mõlema tugevate külgede ärakasutamises ning on olnud ideest sedavõrd haaratud, et pakkus sünteesile välja isegi oma termini – Lean Tööstus 4.0 (Lean Industry 4.0).
BCG näeb Lean Tööstus 4.0 integreeritud mudelis suurt potentsiaali. Efekt on isegi suurem, kui mõlemad kontseptsioonid oleks eraldi juurutatud.
Lean Tööstus 4.0 integreeritud süsteemi puhul hinnatakse kõige suuremateks efektideks kvaliteedi paranemist 20% võrra (liitreaalsuse kasutuselevõtt tööoperatsioonide juhendamisel) ning varude vähendamist 30% ulatuses (varude ja tootmise etteennustamise täpsus, mis baseerub suurandmetel).
McKinsey omakorda lisab sinna veelgi efekte. Näiteks 30%-50% masinate seisakute vähenemine, mis saavutatakse ennetava hoolduse ja kaugjuhtimisega.
Tööjõu efektiivsus on samuti koht, kus digitaalne tulemuste juhtimine, robootika ning isejuhtivad sõidukid aina enam automatiseerivad käsitööd (näiteks komplekteerimine ja tehasesisene transport). Selliselt on võimalik tööjõu efektiivsust parandada omakorda 40%-50%.
Väga tabavalt on Lean Tööstus 4.0 kontseptsiooni kokku võtnud operatsioonide tõhususe ekspert Netland. Tema arvates on neljas tööstusrevolutsioon võimaldamas tõelise Lean ettevõtte sündi:
“Tööstus 4.0 tehnoloogiad võimaldavad palju rikkalikumat arusaama kliendinõudlusest ning jagavad seda samaaegselt üle kogu tarneahela. Targad tehased suudavad toota kiiremini ning palju vähem ressursse raisates. Kontseptsioon võimaldab ka palju kiiremat ühe-tüki-voo -põhimõtte rakendumist kliendi erisoovidest lähtuvatele toodetele.
Sel kõigel on potentsiaali radikaalselt vähendada varusid kogu väärtusahela ulatuses. Lean tootmine on viis, kuidas saavutada vähemaga rohkem – nii on see täna kui ka tulevikus.”
Kõik saab siiski alguse tasuvusest, kui seda ei ole, siis ei hakka keegi endale ühtegi investeeringut kõrgtehnoloogilistesse tööstussüsteemidesse tegema. Siin aga on eriti tähtis, et automatiseerimine ja Lean käiksid käsikäes, sest pole mõtet automaatseks teha tegevusi, mida nii-ehk-naa Lean põhimõtete järgi ei oleks vaja teha. Kui ettevõte investeerib robotitesse ning paigutab need protsessidesse, mis pole eelnevalt optimeeritud, siis robotid hakkavad teostama väärtust mittelisavaid tegevusi, see omakorda vähendab aga investeeringute tasuvust
Tulles tagasi päris alguses tõstatatud küsimuse juurde Leani jätkusuutlikkusest Tööstus 4.0 tulekuga, siis tuleb pigem tõdeda, et viimane ise vajab hoopis tuge mitu kümnendit valitsenud tootmiskontseptsioonilt. Samas suudavad nad üksteist suurepäraselt täiendada nagu arvasid suured konsultatsioonifirmad McKinsey ja BCG.
Kui viimane uuris 750 tehase juhi käest, kui asjakohane üks või teine kontseptsioon ka aastal 2030 veel tundub, siis 97% küsitletuist arvas, et Lean on ka veel siis väga oluline. Tehase digitaliseerimise osas olid arvamused pisut tagasihoidlikumad – 70%.
Niisiis, kui juba sai alustatud klassikute tsiteerimisega, siis oleks paslik mõne sellisega ka lõpetada ning parafraseeriks Mark Twain’i. Kuuldused Lean’i peatsest surmast on tugevasti liialdatud.
|
OSCAR-2019
|
||
Best Interneti konverents tähistab tänavu oma 10. sünnipäeva. Algusaastatel oli Best Interneti populaarseim esineja Peep Laja, kes täna elab ja tegutseb peamiselt USAs. Intervjueerisime Peepu tema puhkuse ajal Tartus.
Aastal 2011 sai loodud agentuur Markitekt, mis on nüüd ümber brändituna kannab nime Conversion XL. Meie agentuuri palgal on hetkel 10 inimest Tallinnas.
Hakkasime tegema puhtalt ühte asja, mille nimi on conversion optimisation ja seda ainult ingliskeelsele turule: 90% klientidest on Ameerikast, vähem ka Austraaliast, Indiast, Suurbritanniast, vahel satub sekka ka mõni muu riik.
Üldiselt on nii, et meid palkavad ikkagi suure territooriumiga riikide - USA, Austraalia, India - ettevõtted, kus ollakse harjunud, et nende agentuur ja teenusepakkuja ei asu nende kodulinnas. Näiteks Soomes, Suurbritannias või Saksamaal ei saa äri teha, kui sa ei lähe kliendi kontorisse temaga kätt suruma.
Meie jaoks on klientide alumine latt veebikäibe osas vähemalt miljon dollarit aastas. Ja Eestis selliseid kliente praktiliselt polegi. Oleme töötanud kahe e-poega Eestis ja tagasiside on, et me oleme ikka liiga kallid. Meie hinnastamine on väärtuspõhine, olenevalt sellest, kui suur on kliendi firma.
Kui meie kliendi Marriot Hotelsi käive aastas on 8 miljardit aastas, siis 1% võrra käibe tõstmine teeb kokku üsna palju Ferrarisid.
Aga Eesti kohaliku parfüümipoe puhul võib see summa olla näiteks 10 000 eurot. Agentuurina oleme õppinud seda, et ükskõik, kas töötada väikse või suure firmaga - tööhulkon laias laastus sama, aga suure firmaga töötades saab ta rahaliselt rohkem kasu ja ta on võimeline rohkem maksma.
Sellel aastal lõime lisaks ka online- ja koolitusäri, mille nimetasime Conversion XL Institute´iks- selle heaks töötavad 4 inimest Ameerikas Austinis, kus ka mina ise peamiselt pesitsen. Tegemist on siis kuumaksupõhise tootega, mille kaudu inimesed saavad ligi UX ja Conversion-alastele koolitustele. Seda sellepärast, et meie agentuur ei eskaleeru, kuid meie blogi on oma valdkonnas maailma kõige loetum: 250 000 lugejat kuus. Enamik neist, kes seda blogi loevad ja meie uudiskirja tellivad, kas ei vaja meie agentuuri, ei jaksa meie teenuseid endale osta, sest need on suhteliselt kallid või neil on see poliitika, et nad töötavad ainult oma kodulinna agentuuriga, mis on Euroopa standard.
Nii me mõtlesimegi, et kuidas monetiseerida 90% oma meilinglistist või lugejaskonnast ja tegime sellise koolitus- ja research toote sinna juurde. Teeme ka originaaluuringuid, et mis töötab veebis paremini.
Ettevõtja ei mõtle, et mul on vaja konkreetselt pressiteadet või conversionit, vaid pigem stiilis „mul on vaja see ja see maha müüa“, brändi ehitada ja nii edasi. Aga maailm, mis ettevõtjale sealt vastu vaatab, on turundusinimesed, kes teevad laias laastus sama asja, kuid on millegipärast koondunud eri laagritesse ja kasutavad oma töö kirjeldamiseks isegi erinevat sõnavara. Mis see conversion täpselt on?
Meie ei loo midagi, vaid võtame olemasoleva asja ja teeme selle paremaks. Olgu selleks siis e-teenus, veebileht… ja meie puhul saamegi rääkida tegelikult ainult veebiasjadest, meie appidega ei tegele.
Ja seda paremaks tegemist mõõdame ikkagi dollarites. Peamised mõõdikud on revenue per visitor, sest sinu traffic ju tõuseb ja langeb, eriti sesoonse toote puhul - ühesõnaga, palju sa raha teenid per külastaja.
Ja samuti peame oluliseks näitajaks ka seda, mitu protsenti külastajatest teeb soovitud tegevust, näiteks tellib hinnapakkumise, liitub uudiskirjaga vms - see ei pea olema tingimata ostmine.
Seda lausa 97% ulatuses, jah. Nagu juba öeldud, on meie blogil 250 000 lugejat kuus, väga suur meilinglist, millega liitub iga päev veel 150 inimest, konverentsid Eestis ja USAs, Ühendriikides on selle nimi Conversion XL Live. Eelmisel aastal osales sellel 500 inimest, järgmisel aastal teeme veel suurema.
Siin tuleb välja see igavene dilemma, et kui aktiivselt saab content marketingis müüa? Kui olla liiga tootekeskne, muutub see ühel hetkel liiga suureks promoks, samas kui minna teemast liiga kaugele, tekib küsimus, mis kasu sellest on.
Meie võime enda kohta väita, et me üldse ei tegele enda müümisega, kõik on 100% sisu. Aga meie äri on ekspertiis ja meie blogipostitused loovad meile pidevalt eksperdikuvanit. Meie blogi menüüs on lingid, igasugused bännerid, mille kaudu inimesed satuvad meie maandumislehele, kus on müügijutt.
Meie blogi puhul oli nii, et alguses kirjutasin ma kõik postitused ise, sest sain aru, et sisu = lugejad. Alles 2-3 aastat tagasi palkasime esimese täiskohaga kirjutaja, praeguseks on neid juba kaks. Mõlemad toodavad kaks blogipostitust nädalas ja tegelevad ka distributioniga. Eks kirjutamine ole üks asi, aga tähtis on ka see, et see leviks ka sotsiaalmeedias, saaks backlinke.
Praegu on meie blogi juba 5 aastat vana ja ütleme nii, et guugeldades midagi conversion optimizationiga seoses on meid võimatu mitte märgata.
Paljud arvavad, et ilma rahata pole võimalik oma sisu orgaaniliselt levitada, et tuleb maksta blogijatele ja ekspertidele, et sinu asja refereeritaks.
See kehtib siis, kui sa oled täiesti tundmatu. Pead lihtsalt üle teatud mäe saama oma tuntusega - näiteks võib tuua kasvõi Seth Godini, kes on omadega nii „üle mäe“, et mida iganes ta ka ei avaldaks, jõuab see igale poole. Tema ei pane Facebookis oma postitusi „promoted posti“ alla!
Põhimõtteliselt kehtib see ka meie puhul. Aitame muidugi oma postituste levimisele kaasa, aga mitte rahaliselt. Teeme käsitsi outreachi, oleme kõik ära kaardistanud kõik influencerid igasugustes blogides, väljaannetes, sotsiaalmeedias. Kui blogipostitus ilmub, saavad asjaga seotud inimesed kohe käsitsi kirjutatud meili. Teeme ka „name droppingut“- mainides kellegi nime kuskil artiklis, laigib/ sheerib/ tweetib see inimene tõenäoliselt seda postitust jne. Aga algus on kindlasti keerulisem.
Eks open rateon alla läinud, aga e-mailist paremat asja pole ikkagi veel olemas. Meil on iganädalane uudiskiri pluss promokirjad, avamise protsent kõigub 20 ja 30 % vahel, mis on turul suhteliselt keskmine näitaja.
Kehtib ka seos, et mida suurem on su list, seda väiksem avamise protsent on. Sellepärast tulebki aeg-ajalt seal väikest „puhastust“ teha, et eemaldada inimesed, kes kunagi liitusid, aga tegelikult ei tunne juba aastaid asja vastu huvi. Nemad saadavad ka Google´ile signaale, et nad ei tunne sinu asja vastu huvi ja suurema tõenäosusega satuvad sinu kirjad selle läbi spämmi.
Puhtalt isiklikust vaatenurgast: mul on umbes 100 uudiskirja, mida ma tellin - väga harva juhtub, et ma mõne neist lahti teen. Aga vahel, kui on väga hea subject line, siis ikka klikid sealt mõnda artiklit ja nii see lihtsalt käibki.
Üks asi, mille oleme oma blogile juurde lisanud, on push-notificationid: iga kord, kui tekib uus blogipostitus, tuleb notification (toimib nii deskdopil kui mobiili peal) ja nendel on tõesti raju click- through rate. Kui e-mailil on see tavaliselt 1-3 % vahel, siis nende puhul on see näitaja 10-15% ja seda mitte e-maili asemel, vaid lisaks.
Kas on võimalik kuidagi üldistada, millised on klassikalise veebipoe probleemid? Mis kategoorias tavaliselt coversionit parandada tuleb?
Kõige üldisem probleem on, et ei öelda selgelt välja, miks peaks klient ostma just sellest konkreetsest poest. Näiteks Samsungi telekaid müüb veel sada poodi: puudu on just väärtuspakkumise esitamine, või ei ole ettevõtjale endalegi selge, miks just tema poest peaks ostma.
See on jah kommunikatsiooniprobleem. Esiteks, mis on ettevõtte sõnum ja teiseks, kus ja kuidas seda kommunikeerida. See peab olema esitatud erinevatel maandumislehtedel: e-poes näiteks avalehel, kategoorialehel ja tootelehel. Tihti on probleemiks ka toote raske leitavus, otsing on sageli kehv. Ja loomulikult ostu vormistamise vaev: kui mitu vormivälja sa pead täitma, kui mitut sammu ostuprotsess sisaldab, kuidas sa tegeled inimese kõhkluste-kahtlustega.
Kogu protsess muutub efektiivsemaks, kui inimene peab minimaalselt andmeid sisse trükkima. Hull trükkimine kaasneb sellega, kui küsitakse kauba kätte toimetamiseks aadressi - eriti mobiilis on seda väga ebamugav teha. Aga Google Maps´il on tasuta API, mis on address order complete - ühe nupulevajutusega on kõik vajalikud väljad täidetud. Ja näiteks Amazon paymenti puhul on minu krediitkaardi andmed juba salvestatud: kõik võib olla plõks-plõks-plõks, väga lihtne. Eestis on asi eriti hull - isegi krediidtkaardiga makstes tuleb jamada ID-kaardi ja ei-tea-millega veel.
Meie oma testides oleme selgelt näinud, et kõiksugused liikuvad asjad - animatsioonid, videotaustad - kõik tapavad müüki. Ma ei loe enam sõnumit, et miks osta seda toodet või teha soovitud tegevust, vaid hakkan vaatama seda videot. Ja veel kõige hullemad müügitapjad on need sliderid: uus pilt - kaks sekundit - jälle uus pilt jne. Tahad homme müüki tõsta? Tapa kõik liikuvad asjad oma veebipoes ära ja müük läheb üleöö üles.
Mis sa selle emotsiooniga ikka teed, äri tehakse ju ikka rahaga. Olen neid sõdu pidanud pikki aastaid. Aga kui sa ütled selgelt ära, et võtame selle videotausta siit maha ja teenid aastaga 500 000 dollarit juurde, saadakse aru.
|
OSCAR-2019
|
||
Meie kõigi jaoks on koduse toimetuleku eeldus pere eelarve, oma sissetulekute ja väljaminekute kavandamine. Kui teeme seda läbimõeldult, on kindlus homse ees tagatud, kui aga rutakalt ja ülepeakaela, on tagasilöögid kiired tulema.
Elame ju üliliberaalses turumajanduslikus riigis, kus iga kroon tuleb tööga välja teenida ja kulutuste üle täpset arvestust pidada. Seejuures peame oskama ette näha kõikvõimalikke mõjureid ja ka erakorralisi väljaminekuid.
Ent ka kõige arukamast arvepidamisest hoolimata võib pere kindlustunne homse ees kaduda, klapita, kuidas tahad. Nii juhtub, kui riigijuhid teevad kiirustades ettearvamatuid valikuid – siis kisub elujärg paratamatult allapoole.
Mis tahes maksude muutmine avaldab ühel või teisel moel mõju meile kõigile. Valitsuse rutakate otsuste tagajärjel kannatab mõistagi kõige rohkem väiksema sissetulekuga perede eelarve.
Kavandatav aktsiisimaksude tõus seotakse tulevase ihalusega – euro kasutuselevõtuga 2011. aastal. Hinnakoormus tõuseb aga juba järgmise aasta alguses, tervelt kolm aastat varem ja korraga. Rääkimata sellest, et mootorikütuse- ja elektriaktsiisi kerkimine seab löögi alla ka kõigi teiste tooterühmade hinnad. Tõusevad ju seeläbi kõikide kaupade veokulud, hoiustamis- ja rendihinnad, mille maksame ostjana poes kinni meie. See puudutab kõiki.
Nagu ka hinnatõusuga kaasnev hüppeline raha odavnemine ehk inflatsioon järgmistel aastatel. Säästudel pole enam sellist väärtust, kui oli nende hoiustamisel.
Kavandatav maksureform teeb muudki kurja. Näiteks eriotstarbelise diiselkütuse kehtiv aktsiisimäär on 690 kr 1000 liitri kohta, samas kui EL-i alammäär näeb ette 330 kr 1000 liitri kohta. Miks on meie põllumehed seatud sellisesse ebavõrdsesse olukorda?
Veel on teatavaks saanud, et kaugkütte ja ka küttepuude käibemaksu määr kavatsetakse tõsta 5%-lt 18%-le. Sellisel juhul oleks tegu toasooja topeltmaksustamisega. Ja siingi ei jaotu esmatarbevajaduste kulude kandmine kõigile võrdselt, vaid veelgi ebavõrdsemalt kui seni. Sellega rikutakse kõigile Eesti elanikele võrdsete võimaluste tagamise põhimõtet.
Hoopis kummaline on aga elektrihinna tõus. EL-i nõudega alammäära ühtlustamiseks oleks tarvis tõsta elektri hinda 1,5 senti, kuid valitsus kavandab 5-sendist tõusu – kilovatt-tunni eest rohkem kui kolm korda enam. Ökoloogiline maks kaotatakse, ja seda kaks aastat varem, kui kavandati maksu kehtestamisel. Kui see ei ole monopolide toetamine meie taskust, siis mis see on?
Tundub, et aktsiiside tõstmisel oleme ka naaberturgudega liiga vähe arvestanud. Alkoholiaktsiis tõenäoliselt suurendab viinaturismi meilt Lätisse, sest uute määrade korral oleks meie viinahind 40% kõrgem kui lõunanaabritel. Sama rada käib ka õllehind. Kuidas kavatsetakse kaitsta meie siseturgu odavama alkoholi eest, millised abinõud (ja kui kallid) rakendatakse salaviinaturu tekke vastu? Seda ei tea peale eelnõu algatajate veel keegi.
Ja see pole veel kõik. Valitsuse kindel kava langetada tulumaks 18%-le põhjustab 10-miljardilise augu tekke riigieelarves. Praegu me ei tea, kui palju läheb maksma suhete halvenemine Venemaaga, kuid pole võimatu, et sellega lisandub miinusesse teine kümme miljardit.
Ja siin peitubki kogu selle ummisjalu kiirustamise ja riigikassa kiire rahavajaduse põhjus. Alles kolme aasta pärast (2010) jõustuvate euronõuete varju pugedes võetakse riigikassa aukude lappimiseks meilt raha nüüd ja kohe. Tulumaksu alandamisega täidab Reformierakond eelkõige oma valijatele antud ammuseid lubadusi, ja seda kõigi kodanike arvelt. Kuid on ju ka teada, et nn õhukese riigi teooria ei kaitsegi kõigi ühiskonnakihtide huve.
Rahvaliit on seisukohal, et praegu ei ole õige aeg otseste kulude vähendamiseks, sest senisest enam raha tuleb suunata sisejulgeoleku kindlustamisse, hariduse ja tervishoiu arendamisse, pensionide tõstmisse, kohaliku omavalitsuse tulubaasi suurendamisse jne. Hädavajalik olnuks tõsta ka üksikisiku tulumaksuvaba määra – meie ettepanekul 5000 kroonini kuus –, sellega vähendaksime ebavõrdsust ning tagaksime madalama sissetulekuga inimestele parema toimetuleku. Paraku töötas valitsuskoalitsiooni hääletusmasin laitmatult ning meie ettepanekud hääletati lihtsalt maha.
Rahvaliit tegi oma ettepanekud ka kõigi aktsiiside puhul, kuid neid tabas sama saatus. Ometi pole tänaseni selge, millise koormuse paneb nüüdseks seadustatud maksutõus ühiskonnale tervikuna, igale inimesele, omavalitsustele, riigiasutustele ja ettevõtluse konkurentsivõimele. Need vaidlused on alles ees, kuid eelpool nimetatud seadused jõustuvad tõenäoliselt õige pea.
Rahvaliit on seda meelt, et otseste maksude alandamine kindlasti ei kata kasvavaid kulutusi, mis tulenevad uutest kõrgetest maksudest. Järelikult toimetulek halveneb, mitte ei parane, nagu väidavad nimetatud seaduste autorid. Valitud maksupoliitiline suund võib riigi viia majanduslanguseni, kindlasti aga tõstab inflatsiooni. Mõistagi kannatavad selle tagajärjel nii inimeste heaolu kui ka riigi arenguvõime. Jääb vaid öelda, et vahel on valimislubadustel ratsionaalsusest suurem jõud.
Eriti kurba seisu satuvad pensionärid, sest hinnatõusuga nullitakse oodatav pensionikasv ning lootused lahedamale toimetulekule luhtuvad. Arvestage ise – koalitsioonierakonnad lubasid nelja aasta jooksul tõsta keskmise pensioni 6000 kroonile, samas kallineb elu ainuüksi inflatsiooni tõttu selle aja jooksul ligi veerandi võrra ja hinnatõusust teist sama palju, kui mitte rohkem. Aktsiiside tõstmisele läheb viimane osa sellest oodatud tõusust, võimalikke sääste sööb jälle inflatsioon.
Nii tuleb välja, et kogusummas oleks lubadused justkui täidetud, ostujõudu arvestades aga seisavad pensionid paigal ja elu aina kallineb. Tegemist on pooliku tõe ehk teadliku manipuleerimisega ja sisulise pettusega, sest tulumaksu vähendamine ning maksuvaba miinimumi tõus pensionäre ju ei puuduta.
Usutavasti on kõigil veel värskelt meeles koalitsioonierakondade valimiseelsed lubadused, nii et on viimane aeg võrrelda neid lubadusi praeguste tegudega.
|
OSCAR-2019
|
||
Hando Runnel, Ilmamaa ajaraamat 2004. Ilmamaa, 2004. Jaan Pehk, Sisukord. XXI, 2004. Maario Essa, Kellegi teise muru. SE&JS, 2004. Pihutäis kentsakaid üllitisi ? mida sihukestega peale hakata? Katsetaks lugemisega? Olgu. Kõigepealt võib lugeda pealkirju või vähemasti autorite nimesid, nii on turvalisem, kohe ei tule raamatut avada ja vaadata, mis sees on. Ah Pehu Jaanil polnudki veel oma raamatut? Imelik. Ma arvasin, et on juba ammu, mees mutku figureerib siin ja seal tintimisega seotud asjas, vana olija ju. A olgu, on nigu on, las olla. Las raamat olla, olla las Pehk. Maario Essa? Kesse kurram sihuke? Pretensioonikas tõrvalane! Trubetsky eessõna, Kurvitza kujundus, väljaandjateks Sirje Endre ja Urmas Ott. Tohoh. Eks meile kõigile meeldi hiiglaste õlgadel seista, kuigi Essa hoopis lebab, ja mootorrattal. Kohe vaatame, kuhu vurin viib. Tõrvast on ennegi tarku inimesi ja Kroonika peatoimetajaid tulnud. Kesasja ? Runnel? Mees avaldab vist küll iga tähe ära, mis suleotsast pudeneb. Mis viga üllitada, kirjastus pihus ja puha. Näis-näis. Huh. Kas teeb nüüd see raamat lahti tuks ? teeb kohe kõik kolm ja kaeb, mis peseb? Mõhõh.
Kõige väiksema raamatu kaanel on tore kriksadull ja kiri ?Ajaraamat?. Tiitlilt saame teada, et ?Ajaraamat? pole mitte niisama ajaraamat, vaid Ilmamaa ajaraamat 2004. See teeb ettevaatlikuks. Võib juhtuda, et tuleb veel ajaraamatuid. Poleks tarvis. Raamatus on 21 mõnevõrra luuletisi meenutavat tekstikest, tekstistiku koostajaks ja sõnastajaks on märgitud Hando Runnel. Ja veel on märgitud, et trükiarv on 350. Ja ajaraamatu tekstid on inimeste kohta, neid inimesi, autor kaasa arvatud, on 21. Kust võtta sellisele raamatule veel 329 lugejat, jääb arusaamatuks. Iga salmi ei tule tingimata trükki lasta, oldagu nii klassik kui tahes.
Maario Essa ?Kellegi teise muru? võiks peaaegu liigitada raamatute sekka, mille parim osa on pealkiri, sest pealkiri on ju tõepoolest hea. Sees on paraku epigoonlikku soga tera liig palju saanud, etemad asjakesed võivad varju jääda. Mis võivad, jäävadki. Aga nad on vähemalt olemas. Leheküljed 26, 27 ja 33 on antud headele tekstidele lebada, ja mitte ainult. Kirjanduses, nagu tarkloomad väidavad, hinnaalandust ei tehta. Näiteks sellepärast, et kellelgi pole munasid, küll aga on tissid, või et keegi teine on ainult 16aastane. Siiski on kuueteistaastasel rohkem lootust ja aega hakata selliseid paremat sorti asjakesi juurde tegema kui näiteks kuuekümneaastasel. Paraku on trubetskoidne postpunk tuberkuloidselt lokkav ja mühab kui rohi, mis umb. Ja asisemad sõnastised lasevad ennast kaua otsida. Äh mis, ega mul miskit tolle vastu pole, et üks tragi tegelane poisist peast raamati teeb. Tehku lihtsalt järgmine parem ja moos saab maitsema pekisem. Või kribelgu proosat, teoses sisalduv katkend on ju väga hea. Luuletajaid ongi kuidagi palju saanud, häid jutukärutajaid aga napib sajaga.
Kolmest pisikesest on Jaan Pehk kõige suurema teinud, ?Sisukord? nimeks. Ja toimivaid luulendikke on ses sisukorras tublisti. Õigupoolest on nõrku tekste lihtsalt väga vähe. Nii vähe, et kipub jääma ekslik mulje, nagu oleks Pehu Jaan suur luuletaja. Tegelikult ta väga suur ei ole ja rohkem ikka multimees kui luuletaja. Aga et ta ei tegele krampliku kirjanikuksolemisega, kukub kirjutatu välja paremini kui nii mõnelgi, kel ränk kirjanikutaak viglaga turja külge kinni virutet. Muidugi on siin hulk lihtsasti lõbusat luulerdust ja riimilõbu, aga ka terast ja tundlikku teksti, mis ei lase vaieldamatult virtuoosse sõnakasutusega Pehku pelgaks pullivelloks pidada. Raamatu avaluuletus on kohalikus kontekstis krestomaatiline ja väärib raiumist kuhugi mujalegi kui raamatusse, mina soovitaksin näiteks Pika Hermanni külge, sinna, kus nõuka ajal ristleja Pamjat Azova mälestustahvel roikus.
Jah, sellest kobarast on Pehk maksakaim banaan, siin on süüa ja jääb ülegi. Rõõm oli koorida, nagu Keil ütleks. Maario Essa banaan on rohelisevõitu, peab päikse käes või banaaniküpsetusahjus pisut sundaega teenima. Runneli Ilmamaa-banaan on sedakorda nässu läinud, võib-olla polegi ta banaan, vaid mingi muu asi. Baanan näiteks. Üldiselt aga: tore, et eesti keeles ikka raamatuid ilmutatakse. Muidu oleks ainult sport ja hammaste kiristamine. Uh. Õudse koha peal tuleb jutt katki jät —
Soome mängufilmi 100. aastapäevale pühendatud näitus Helsingis Veebruari keskpaigast kuni 29. aprillini on Helsingi kobarkino Tennispalatsi ülakorrusel asuvas kunstimuuseumis väljas näitus “Tähistaevas – filmitähti soome filmi kuldajast”. Finnkino, mis Tallinna CCPs pakub peamiselt vaid head kommertsi ja popkorni, on Helsingis olnud sunnitud kinomaja katuse all sallima kaht suurt galeriid ja isegi raamatupoodi. Kultuuride vahe või kultuuriterror? Igal juhul Helsingis paistab, et Kumu meets Coca Cola Plaza.
Näitus on pühendatud, nagu terve rida muidki ettevõtmisi Soomes käesoleval aastal, rahvusliku mängufilmi 100. sünnipäevale. Nimelt 29. mail 1907 esilinastus Helsingis Teuvo Puro ja Louis Sparre lavastatud lühikomöödia “Salaviinapõletajad”. Film ei ole kahjuks säilinud.
Tennisepalee kunstimuuseumis on alati väga põnevaid näitusi olnud, näiteks Yoko Ono fotod, “Star Wars’i” filmisarjale pühendatud väljapanek, arvutumängud ja aluspükste ajalugu, Jeff Koons, filmikaskadöörid jne, jne. Seekordsel näitusel on eksponeeritud soome filmitähtede “elust suuremad” päevapildid, moodsa tehnika abil viimase piirini lihvitud kvaliteedis. Näha on rida kinotoole 1910. aastate keskpaigast, ikka kümnend ja – tool. Väga põnevate kujundusdetailidega tarbeasjad. Muide, enamikus mitte nii pehmed, nagu praegused meie kinodes – pidi olema isegi mugavam istuda.
Omaaegsed filmiprojektorid on ehtsad vana väärika disaini imed, vist küll oleks uhkem tunne saalis istuda, kui tead, et filmilint jookseb läbi Rolls Royce’i meenutava näitamismasina. Näha saab ka enne suurt sõda kasutatud operaatorikohvrit kõigi vajalike filtrite ja lisatarvikutega, samuti filmigrimeerija igapäevaseid töövahendeid.
Kostüümidele pole näitusel seekord rõhku pandud, selleks pole ka piisavalt ruumi; kõike näeb niigi hästi fotodelt, monitorist vaadatavatest filmitreileritest läbi aegade ja samuti suurel ekraanil jooksvatest filmikatkenditest.
Soome filminduse esimesed suured tähed sündisid 1920. aastate lõpu tummfilmides ja staarikultus sai hoo sisse helifilmi tulles (Eesti mängufilmindusele andis see tehnikauuendus teatavasti surmahoobi).
Ansa Ikonen, Tauno Palo, Regina Linnaheimo, Helena Kara, Leif Wager, Joel Rinne ja Teuvo Tulio, kui nimetada ainult mõnesid. Soome filmi kuldaeg ulatub 1930ndatest 1960ndatesse, kuigi sõjajärgsete aastate majandusraskused jätsid oma haavava jälje filmindussegi – aga vaesel ajal, kummaline küll, kipuvad inimesed kinos unistamas käima isegi rohkem kui headel aegadel, kui ainult piletid liiga kallid pole.
Soome Kirjanduse Selts on näituse puhuks välja andnud raamatu “Filmitähtede aeg”, mis sisaldab üle saja lehekülje pilte ning filmiajaloolase Sakari Toiviaineni artikli “Siinpool tähti”. Muide, kes juhtub minema Helsingisse, 19. aprilli õhtul juhib ringkäiku näitusel legendaarne soome filmiloolane ja -kriitik Peter von Bagh.
Soomlased on alati oma filme armastanud. Lisaks laiemalt tuntud suurtele filmifestivalidele on igal aastal soome filmide festival, mis eeloleval nädalavahetusel (12.–15. IV) peetakse Turu linnas juba 16. korda.
Veerandsada filmi ajavahemikust 1939 kuni 2003, vanim film on tänavu meie Theodor Lutsu üles filmitud, Yrjö Norta ja Toivo Särkkä lavastatud “Veebruarimanifest”. Peateemaks on festivalil Mikko Niskaneni looming ja selle võimalikud peegeldused tänase päeva Soome filmiloomingus.
|
OSCAR-2019
|
||
Nagu ikka - vahepeal tuleb postitusi nagu saekaatrist laudu ja siis saabub jälle pikem periood vaikusega. Samas see ei peaks enam üllatus olema, et Tallinna nädalatel mul lihtsalt ei ole aega blogiga tegeleda. Sellel korral ei tegelenud isegi mitte fototöötlusega (va paar üksikut asja, mis oli vaja juba enne reisi algust valmis saada... aga ma munesin).
Kui viimati oktoobrikuu lõpus Tallinnas olin, läks mu tööarvuti katki. Ise olen siiani veendunud, et tehnika lihtsalt tunneb kui mul on paanika ja olen niisama närvihaige. Ehket nähvan ja olen üleüldiselt väga halva inimese moodi... ja siis otsustab ta (tehnika), et parem läheks katki, et ma mõistaksin taaskord mis on elus olulisem - ikka lähedased, mitte töö. Kellel ikka seda raha elamiseks vaja on... eksole... seega läheb arvuti katki. Okk. See selleks.
Seega otsustasin sellel korral võtta asja veidi rahulikumalt. Ei lubanud kellelegi ulmehelikiirusel fotosid ning tegingi ainult pilte Tallinnas. Kuna ma mitte ei soovi fotode arvu vähendada, mida inimesele üle annan ja samuti ei soovi enda töökvaliteeti langetada (süõ), siis paratamatult tulebki veidi nüüd oodata. Noh ja kuna ma pole väga enda Elva stuudiot (ütlen, nagu mul oleks neid rohkem :D ) kuskil promonud, on kuu algus päris vaikne - ideaalne aeg rahulikult fotode töötlemiseks. Agaaaaaaa agaaaa plaanid on suured ja hirmutavad ja kohati tahaks nutta selle kõige pärast! Väga normaalne jutt eksole. Pole ammu bloginud, seega ma lihtsalt jutustangi nagu ma jutustaks.
Tallinn oli nagu ta ikka oli - midagi ei jõudnud teha, aega jäi liiga väheks. Nägin taaskord vaid käputäis sõpru, sest pooled ei teadnud, et ma üldse pealinnaski olen... aga kuna ma teadsin, et mul on vähe aega, siis ei hakanud kellelegi ka liialt ütlema, et "kle olen Tallinnas, aga mul pole su jaoks aega". Veebruari lõpus tulen jälle... just sayin'.
Tallinna reisi lõpp oli aga vähemalt sjuuuuperäge. Nimelt läksin abiliseks ühele teisele fotograafile (vunts.com) Tallink Megastar laeva avamisele. Fototöö oli ka hoopis teistmoodi kui tavaliselt olen harjunud. Üks asi on pildistada üleüldist melu mingil üritusel või siis lihtsalt sessioonid inimestega. Teine asi on aga olla greenscreen'i fotograaf, mille fotod jooksevad otse arvutisse, seal lisatakse nendele kliendile sobiv taust ja trükitakse kohe välja. Väga lahe oli! See on lihtsalt nii lahe, kui saad võimaluse proovida midagi hoopis teistsugust.
Kahjuks laevast endast pole mul suurt midagi rääkida, sest väga kaugemale ma 7. tekilt ei jõudnudki. Mis tegelikult on edaspidi autotekk. Hiljem üks korraldajatest küsis, et kas me üldse jõudsime kuskile uudistama, pidin kurvastusega mainima, et 9. korruse naiste vets oli kaugeim punkt mu jaoks. Aga mis sest ikka, ega ma sinna shoppama plaaninudki minna (ok, tegelt tahtsin korra, aga ei jõudnud :D). Nüüd natuke pilte ka sellest õhtust. Kogu see eelnev jutt pidi olema tegelt üks lõik, sest tahtsin selles postituses kahest teemast kirjutada... aga nüüd see venis, seega teen teise postituse hoopis eraldi valmis ja postitan... homme.
Õhtu enne jaanilaupäeva kui me täiesti suvaliselt toimetasime kolmekesi kümblustünni ümber, otsustas Oll, et tema hakkab nüüd korralikult R-tähte ütlema. Jessas see on vist kõige lahedam asi maailmas. Päris tõsiselt pole ma kunagi midagi nii väga nautinud kui tema R põristamist. See on alati mu meelest lahe olnud kui lapsed selle tähe selgeks saavad, aga oma laps... ob boy!
Mind osalt üllatas, et ta R'i selgeks sai, sest alati arvasin, et kui tuleb, siis kõige viimasena ja enne seda on tal niisama rääkimine juba paigas. Kes ei tea, siis Ollil lõigati veebruarikuus adenoidid ära, mistõttu tal oli enne seda kõne ja kuulmine osaliselt häiritud. Ehket ta õppis mõndade tähtede kasutamise sõnades valesti ära. Nüüd tagantjärele on muidugi loogilisem, et lihtsam on uus asi selgeks õppida kui midagi ümber õppida.
Hoolsalt parandame ja harjutame aga pidevalt. Kui enne oppi ei mõistnud Oll erinevate sõnade häälduse vahet (ta reaalselt ei saanud aru, et "nagu" ja "nadu" on erineva hääldusega, millest viimast tema siis kasutas... kasutab), siis nüüd ta vähemalt kuuleb erinevust ja kui õigesti talle sõna kordan, pole probleemi seda järele öelda. Mis on ainult hea. Eks siis sügisest hakkame ka tihedamalt logopeedi juures käima.
Ollil on tekkinud viimase kuuga suuuuuuuur tätoveeringute vastu. Ühe sai mingist üllatusmuna taolisest asjast (vist need joogipudelid, milles üllatusmuna sees) ning pärast seda üritasime meelde jätta, et poest leida... aga Elvas võid vist sellisest asjast unistada. Lõpuks Tartus leidsin ühest poest hunnikutes... isegi hõbedasi ja kuldseid, mis mulle endale väga meeldisid. Seega panime osad peale ja neid näeb ka piltidelt... aga õhtu enne Tallinnasse sõitmist pani A. Olli ülakeha põhimõtteliselt täiesti täis neid :D Oll oleks näkku ka tahtnud, aga siis mõtles hetkeks, et ta ise ei näe neid siis ju.
Oll muljetab mulle õhtul mis tegi seal: "M. kogu aeg küsis ja küsis, et kas ma tahan süüa. Sõin siis ühe toidu ära ja siis ta jälle küsis kas tahan süüa. No ma ei tahtnud rohkem, aga kogu aeg küsis."
|
OSCAR-2019
|
||
Teatavasti on Saksa sõjaväes võidelnud eestlasi, nii vabatahtlikke kui ka mobiliseerituid, sageli süüdistatud Suur-Saksamaa ja natsismi eest võitlemises. Et Saksamaa kuulutati Nürnbergis sõjakurjategijaks, siis on sõjakurjategijate mõistet automaatselt püütud laiendada ka Saksa sõjaväes teeninud eestlastele. Eriti agarad on selles küsimuses olnud Venemaa ja juudiringkonnad. See võimalus, et eestlased pidasid omaenda sõda, mille eesmärgid Saksamaa eesmärkidega kaugeltki ei ühtinud ei ole välismaal, tänu Venemaa ja juudiringkondade tugevale propagandale ja Eesti Vabariigi valitsusorganite üsnagi mannetutele, praktiliselt peaaegu olematutele selgitustele, kuidas asjalood tegelikult olid, erilist kõlapinda leidnud. Ja nii ongi siis II maailmasõjas sakslaste pool võidelnud eestlastele jäänud külge natsistlike kurjategijate maine, kellega korralikel kodanikel ei sobi tegemist teha. Isegi Eestis, kus valitsejad tegelikku Eesti ajalugu peaksid nagu tundma, püüavad valitsusringkonnad Saksa sõjaväes teeninud meeste tegemistest, et ennast välisriikide silmis mitte kompromiteerida, võimalikult eemale hoida. Iga hinna eest püütakse maailmale jätta muljet, et tänapäeva Eesti valitsusorganitel ja sõjaväel nende meestega midagi ühist ei ole. Samal ajal ei ole püütudki objektiivselt, tõsistele uurimistöödele tuginedes hinnata, kellega Saksa sõjaväes teeninud eestlaste puhul siiski tegu on. Teise maailmasõja aega käsitlev tõene Eesti ajalugu on Eestis alles kirjutamata.
Kui rääkida eestlastest Saksa sõjaväes, siis nende võitluse õiguslike aluste hindamisel ei saa kuidagi mööda vaadata Eesti Vabariigi põhiseaduslike valitsusorganite tegevusest Saksa okupatsiooni tingimustes. Ehkki nende tegevus toimus suurel määral okupatsioonivõimude eest varjatult, põranda all, ei saanud isegi sakslased neid päris ignoreerida, sest nad pidid paratamatult arvestama Eesti põhiseaduslike valitsusorganite autoriteediga eestlaste hulgas. Samal ajal oleneb aga nende organite poolt tol ajal vastu võetud otsustest ja seisukohtadest see, kuivõrd õigustatuks saab pidada eestlaste võitlemist koos sakslastega Nõukogude Liidu vastu II maailmasõjas. Näitab ju see, kas eestlaste Saksa sõjaväes teenimine oli kooskõlas Eesti põhiseaduslike valitsusorganite poliitika ja soovitustega, või oli tegemist meestega, kes eirasid oma maa seadusliku valitsuse ja rahva enamiku seisukohti, nagu see lääneriikide kodanike Saksa sõjaväes teenimise puhul toimus ja asusid võitlema sakslaste Uue-Euroopa ideede eest.
Eesti poliitiline seisund oli juuni teiseks pooleks, kui algas sõda Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel ülimalt komplitseerituks muutunud. Eesti oli vastu oma tahtmist sattunud kahe sõdiva suurriigi vahele, kelledest kumbki tema seaduslikke ja vaieldamatuid enesemääramise õigusi ei tunnustanud. Nõukogude liit oli Eesti 1940. aastal annekteerinud ja kehtestanud terrorirežiimi, 1941. aasta suvel Eesti vallutanud sakslased aga seadsid samuti sisse okupatsioonirežiimi ega tahtnud Eesti iseseisvuse taastamisest kuuldagi. Samal ajal Lääneriigid, kes Eesti Vabariiki juriidiliselt edasi tunnustasid, olid sõjas Saksamaaga ja liidus Nõukogude Liiduga. Sellises olukorras ei olnud Eestil oma huvide kaitseks mitte kusagilt tuge leida ja säilinud eesti riigivõimuorganitel tuli tegutseda üksinda, oma parema arusaamise järgi.
Kui Eesti riigitegelased pärast rohkem kui aasta kestnud nõukogude terrorit sakslaste okupatsioonirežiimil oli õnnestunud Eesti poliitiline juhtkond peaaegu täielikult hävitada. Küüditatud, arreteeritud või tapetud oli vabariigi president Konstantin Päts ja enamus valitsuse liikmeid, sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner koos paljude kõrgemate ohvitseridega ning suurem osa juhtivaid poliitika-, kultuuri-ning majandustegelasi. Kümnest varasemast riigipeast oli arreteeritud või hukatud üheksa. Ellu jäi vaid Rootsi põgenenud A. Rei. Eestis olid end varjata suutnud peaminister Jüri Uluots, riigivolikogu esimees Otto Pukk ning riiginõukogu abiesimees Alfred Maurer. Leidus veel omavalitsuste juhtivaid isikuid, ülikoolide õppejõude-teadlasi ning sõjaväelasi, kuid mitte ühtki kindralit.
Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseadusele, oli antud olukorras kõrgeimaks võimuesindajaks peaminister prof. Jüri Uluots. Samal ajal oli prof. Uluotsa presidendi kohusetäitjaks olemine vajalikul viisil vormistamata, sest puudus võimu üleandmise akt. Et nõukogude okupatsioonirežiim oli kõik ministrid kas hukanud või Venemaale viinud, ei olnud võimalik saada ka akti asendavat valitsuse tunnustust. Kuid see, kuidas Eesti seaduslik valitsus oli kukutatud ja kõik järgnevalt toimunu vabandab vormivigu. Ehkki president oli J. Uluotsa 1940. a. peaministri kohustest vabastanud, oli see toimunud Nõukogude Liidu valitsuse ja relvajõudude otsese surve all ja põhiseaduses ettenähtud korrast mitte kinni pidades. Seega oli vabastamine õigustühine. Juriidiliselt Eesti Vabariigi seaduslik valitsus seega ametist ei vabanenud ja prof. Uluots oli Eesti Vabariigi seaduslik, nüüd aga ka presidendi kohustes olev peaminister. Nagu edaspidine sündmuste käik näitas tunnustas ka rahvas J. Uluotsa kui presidendi kohusetäitjat.
Peaminister Jüri Uluots asus juba Tartu vabastamislahingute ajal tegevusse. Kohe oma tegevuse alguses tuli tal kokku puutuda eesti sõjaväe taasloomise küsimustega. Teatavasti olid Eesti regulaararmee üksused 1940. aastal üle viidud Nõukogude armee koosseisu, kus neist moodustati 22. Territoriaalne laskurkorpus mis pärast sõja puhkemist viidi Venemaale, kusjuures suur osa ohvitsere eelnevalt arreteeriti. Kuid Eesti ei olnud siiski päris kaitsetu. Nõukogude okupatsioonivõimude tegevus oli viinud selleni, et Eestis oli tekkinud laiaulatuslik vastupanuliikumine, mis eriti eredalt väljendus nn. „metsavendluses”. Relvastatud partisanid - metsavennad osutasid kohe, Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel puhkenud sõja esimestest päevadest alates, üle kogu Eesti punaarmeele tugevat relvastatud vastupanu. Isegi Eesti suuruselt teise linna Tartu vabastamine toimus valdavalt juba enne sakslaste saabumist, metsavendade poolt. Lõuna-Eestis tegutsesid eesti üksused iseseisvalt ja koondatult vähemal või suuremal määral Eesti oma ülemjuhatuse alla. Nii oli Emajõe rindel võitlevate eesti üksuste sõjaline juhtimine allutatud Lõuna-Eesti partisanisalkade üldjuhile major F. Kurg’ile, kes omakorda määras oma käskkirjaga maakondlikud ülemad. Kuid et üldine koostöö oli veel nõrk, tõusis päevakorda eesti partisanide ja Omakaitse üksuste liitmine kindlamalt organiseeritud ja paremini relvastatud malevaks ühtse juhtimise all.
J. Uluotsa üks lähemaid samme ta Tartus tegevusse astudes oli selle pakilise ülesande lahendamine, tõstes ühtlasi üles ka Eesti sõjaväe üldorganisatsiooni küsimuse. Eesti armee organiseerimine senistest partisaniüksustest ja mobilisatsiooni teel ning selle relvastamine ja varustamine oli antud olukorras mõeldav ainult kokkuleppel Saksa sõjaväejuhatusega. Sellega seoses muutus üha aktuaalsemaks ka Eesti ja Saksa vahekordade selgitamine. Teatavasti oli Eestis sajandite jooksul välja kujunenud olukord, kus eestlased tunnetasid sakslasi oma igipõliste vaenlastena. Veel II maailmasõja alguses oli eestlaste sümpaatia valdavalt lääneriikide poolel. Kuid nõukogude okupatsioon oma ränkade inimsusevastaste kuritegudega eesti rahva vastu oli viinud selleni, et sajanditepikkune vaen unustati ja sakslasi võeti Eestis vastu kui vabastajaid ning loodeti, et nad taastavad Eesti iseseisvuse. Relvastatud eesti üksusi aga taheti kasutada selleks, et koos sakslastega vabastada Eesti nõukogude okupatsioonivägedest ja võidelda siis edasi kommunistliku ohu lõplikuks hävitamiseks.
Eesti ja Saksa vahekordade selgitamise muutis aktuaalseks ka asjaolu, et järjest rohkem tekkis pingeid ja hõõrdumisi eesti tsiviilasutuste ja võitlevate üksuste ning sakslaste vahel. Rahutukstegevalt mõjusid ka kuuldused, et sakslased olevat Leedus seal moodustatud ajutise valitsuse vahistanud. Kõige selle tulemusel koostati prof. J. Uluotsa poolt kokkukutsutud grupi avaliku elu tegelaste poolt veel enne Eesti täielikku vabastamist juba 29. juulil memorandum Eesti seisundi kohta, mis otseühenduse puudumise tõttu Saksa valitsuse ja kõrgema väejuhatusega anti samal päeval edasitoimetamiseks üle Tartu välikomandandile ja mõni aeg hiljem ka Saksa 18. armee ülemale, kindralooberst Küchlerile. Memorandumis taotleti Eesti riikliku iseseisvuse taastamist ja võimu üleandmist Eesti seaduslike võimude kätte ning Eesti sõjaväe taasorganiseerimist, et koos sakslastega osaleda võitluses Nõukogude Liidu poolt veel okupeeritud Eesti maa-alade ning kümnete tuhandete Venemaale viidud eestlaste vabastamiseks.
Seega võib öelda, et Eesti seaduslike võimuorganite seisukoht eestlaste ja sakslaste sõjalise koostöö suhtes oli sel hetkel igati soosiv. See ei olnud erilisest saksasõbralikkusest vaid ajaloolisest paratamatusest tingitud otsus, mis põhines teadmisel, et teisi liitlasi Eestil antud ajalooetapil võitluses vene kommunismiga lihtsalt polnud. Natsistlik ideoloogia, Suur-Saksamaa ja Uus-Euroopa ei mänginud siin väiksematki rolli. Tähtis oli vaid Eesti iseseisvuse taastamine.
Ametlikku vastust memorandumile ei tulnud. Vastus anti suusõnaliselt ja see oli eitav – Saksamaa ei luba okupeeritud idaaladel mingit valitsuste tekkimist ega rahvuslike sõjavägede loomist. Sellest tulenevalt hakkasid sakslaste tagalavõimud relvastatud eesti üksusi laiali saatma. Oli ju Saksa valitsuse ametlik seisukoht, et okupeeritud rahvastele oma sõjaväge ei lubata ja neile ei anta ka võimalust osa võtta võitlusest Nõukogude Liidu vastu. Sel ajal olid sakslased oma võidus kindlad ning ei soovinud teiste rahvaste abi Nõukogude Liidu üle võidu saavutamiseks. “Vere au” pidi kuuluma ainult sakslastele. Okupeeritud rahvaste osaks pidi jääma ainult töötegemine. Vastavalt sellele seisukohale anti välja käskkiri Omakaitse likvideerimise kohta. Selles küsimuses ilmnes aga mõningane vastuolu saksa sõjaväe- ja tsiviilvõimude vahel. Just viimased olid ideoloogiliselt õige jäigad ja saksamaa relvade võidus surmkindlad ning neile oli Eestisse saabudes ebameeldivaks üllatuseks eesti relvastatud üksuste olemasolu.
Paraku näitas elu Saksa sõjaväe juhtkonnale õige kiiresti, et otsus oli ennatlik olnud ja juba augusti algul kutsuti Omakaitse uuesti kokku. Eesti vabatahtlike üksusi kasutati ka Põhja-Eesti ja saarte vabastamisel. Kuid siin oli sõjategevus juba rangelt Saksa ülemjuhatuse juhtida. Välja arvatud metsavendade üksused, mis tegutsesid punaväe tagalas, olid aktiivselt maa vabastamisel osalevad eesti üksused regulaarselt liidetud saksa sõjaväega. Augusti lõpul hakati aga Saksa Sõjaväe Ülemjuhatuse korraldusel formeerima eesti rahvusväeosi rindetaguseks julgestusteenistuseks. Et vältida Eesti sõjaväe taasloomist, ei tohtinud üksused siiski olla suuremad kui pataljon ja nad allutati 18. armee tagala ülemale.
Tekkinud olukord seadis Eesti seaduslikud valitsusorganid raskesse olukorda. Korraga oli tegemist kahe ohuga – bolševistliku Nõukogude Liidu ja natsionaalsotsialistliku Saksamaa territoriaalsete ambitsioonidega. Samal ajal olid ka Eesti poliitikute hulgas kahe suuna esindajad, kellede vaated mitmetes küsimustes lahknesid. Erinevus seisnes eelkõige suuremas või väiksemas orienteerituses lääneriikidele, valitsuse loomise põhimõtetes, ning selle
tegevuse välismaale viimise küsimuses. Kuid mõlemal suunal tuli tahes-tahtmata arvestada asjaoluga, et ainult Saksa sõjajõud võisid eeldusi pakkuda uue nõukogude okupatsiooni ärahoidmiseks, vähemalt seni, kuni Nõukogude Liidu sõjaline jõud polnud sellise määrani murtud, et oleks võimalik olnud neile ise oma jõududega vastu astuda. Võidelda korraga mõlema – Nõukogude Liidu ja Saksamaa vastu ei olnud mõeldav. Aktiivne vastupanu Saksa sõjaväele tähendanuks vaid kaasaaitamist punaväele ja bolševismile, keda 1940/1941. aasta kurbade kogemuste põhjal peeti Eesti suhtes vaenlaseks number 1. Samal ajal peeti võimalikuks, et Saksamaaga saab edaspidi hakkama sedamööda, kuidas Lääneriikide jõud kasvavad sedavõrd, et Saksamaa on lõppkokkuvõttes sunnitud demokraatlikele riikidele alistuma ja oma ekspansiooniplaanidest loobuma. Saksamaa lõppvõitu ei usutud.
Kõige selle tõttu peeti vajalikuks kõikide võimaluste ärakasutamist eesti sõjaliste formatsioonide loomiseks ühel või teisel viisil, et need soodsal juhul võiksid kujuneda alustoeks omariikluse taastamisel. Julgestusüksuste moodustamine kulges edukalt. Soovijaid oli palju, sest eestlastele oli selge – nõukogude ohu vastu tuleb võidelda. Kokku moodustati augustis-septembris 6 julgestusgruppi. Lisaks sellele hakati septembris moodustama ka politseipataljone. Tuleb märkida, et kõik eesti üksused, mille formeerimiseks tuli käsk moodustati lühikese ajaga. Eesti rahvas toetas kõigiti sõda punaste vastu pidades sakslasi oma sõjaliitlasteks, kuna mõlemal oli ühine vaenlane – kommunism. Eesti seaduslike riigivõimuorganite tasandil vaadeldi Saksa sõjaväes teenivaid eestlasi aga kui võitlejaid Eesti eest.
Saksa sõjaväevalitsus andis 1941. aasta detsembri algul maa halduse üle Saksa tsiviilvalitsusele. Et sakslased Eesti seaduslike valitsusorganite tunnustamisest keeldusid seisatas prof. J. Uluots olude sunnil oma avalikult nähtava tegevuse riigipeana ja Eesti põhiseaduslikud riigivõimuorganid hakkasid tegutsema põranda all, piiratud kujul ja ülesannetes, nagu see tookordsetes olustikus osutus võimalikuks. Juba septembris oli Saksa armee tagala ülem andnud tegutsemisloa Saksamaal moodustatud “Eesti Omavalitsusele” eesotsas Hjalmar Mäega.
Eesti põhiseaduslike riigiorganite tegevus kandus 1941. aasta sügisel Tallinna. Moodustus esialgne poliitiline tsentrum, nn. “kitsas kolleegium” koosseisus: peaminister J. Uluots, riigivolikogu esimees O. Pukk ja riiginõukogu abiesimees A. Mauer ning neile lisaks veel teisigi kaastöölisi. Kujunes olukord, kus kõikide poliitiliste erakondade esindajad tulid aeg-ajalt kokku põranda all olukorra kohta seisukoha võtmiseks ja otsustamiseks. Kui kokkutulekud polnud võimalikud, siis kaaluti kõiki olulisi küsimusi üksikutel kokkusaamistel erakondade esindajatega. Oluliseks lüliks sidepidamisel ja legaalseks kattevarjuks osutus bolševike tegude kohta andmete kogumiseks moodustatud Aktuaalse Ajaloo Arhiiv ja hiljem selle baasil moodustatud Aktuaalse Ajaloo Komitee, mille tegevus võimaldas korraldada ringisõite ja koosolekuid.
2) tuleb püsida järeljätmatult Eesti iseseisvuse faktilise taastamise ja Eesti seaduspäraste riiklike organite avalikult tegevusse astumise platvormil;
3) tuleb olla korrektseis vahekordades Saksamaaga ja mitte astuda samme, mis võiks nõrgendada Saksa sõjalist potentsiaali, kuid mitte võtta osa Saksa sõjaeesmärkide taotlemisest, välja arvatud võitlus Nõukogude Liiduga uue Nõukogude Liidu invasiooni ärahoidmiseks Eesti maa-alale;
Nende, mõnevõrra vastandlike seisukohtade selgituseks tuleb märkida, et Eesti olukord erines tol ajal vägagi oluliselt teiste, sakslaste poolt läänes okupeeritud riikide olukorrast. Puudus neil riikidel ju teine, Saksamaast tunduvalt ohtlikum vaenlane, mis Eestil oli Nõukogude Liidu näol olemas. On selge, et sellises olukorras oli nende riikide põhivaenlaseks Saksamaa, kelle vastu tuli võidelda. Eestlastele oli Saksamaa aga võitluses Nõukogude Liiduga ainsaks arvestatavaks liitlaseks. Samal ajal ei olnud eestlased sakslastele mitte ideekaaslasteks vaid ainult relvavendadeks idavõitluses. Lootsid ju eestlased, nagu eespool juba öeldud, Saksamaad oma ambitsioonidest Eesti kohta tulevikus lääneliitlaste abiga loobuma sundida. Seetõttu ei püütudki ennast sakslastega rohkem kui ainult sõjalistes küsimustes siduda, kaugemat tulevikku arvestades peeti aga otstarbekaks häid suhteid hoida just lääneriikidega, kelle seisukohad võisid otsustavaks saada sõjajärgse maailma kujundamisel.
Siinkohal tuleb märkida, et ka põranda all olles pidasid Eesti seaduslikud valitsusorganid kogu aeg sidet Eesti esindustega välismaal. Loomulikult toimus sidepidamine salateid pidi ja selle ülesandeks oli informatsiooni saamine ning lääneriikide informeerimine Eesti olukorrast ning vastuvõetud otsustest ning nende põhjustest.
Ehkki saksa okupatsioon Eestis oli tunduvalt pehmem kui nõukogude terrorirežiim, tegid sakslased, eriti nende tagalavõimud oma ülbuse ja oskamatusega eestlastega käituda siiski suuri vigu, muutudes selle tulemusel õige peagi vabastajatest okupantideks. Nii on Soome marssal G. Mannerheim oma “Mälestustes” kirjutanud: “Sakslaste poliitikat Baltikumis tuli märkida kui mõistmatult lühinägelikku, kuna nad ei võimaldanud isegi autonoomiat neile kolmele balti rahvale, kes suvel 1941 olid Saksa vägesid vastu võtnud kui vabastajaid ja olid valmis osa võtma võitlusest N. Liidu vastu. Ka muus osas jättis eestlaste, lätlaste ja leedulaste kohtlemine palju soovida. Saksa poliitika Baltikumis röövis kahtlemata Saksa sõjaväelt väärtusliku toetuse …” Hitleri eestivastasest poliitikast hoolimata oli eestlaste poolehoid sõjaõnne suhtes siiski sakslaste poolel ja sooviti saksa relvade võitu idarindel. Lähtuti tuntud ütlusest, et Kuradit võib hädakorral ka Peltsebuliga välja ajada. Neist seisukohtadest lähtudes ei teinud eestlased midagi, mis oleks kahjustanud sakslaste sõjapidamist. Eesti sõdurid kes võitlesid idarindel aga pälvisid rahva üldise poolehoiu.
Konflikte sakslastega nende ülbuse tõttu ei tekkinud mitte ainult tagalas vaid ka eesti väeosades. Vastupidiselt esialgsetele lubadustele, et eesti väeosi kasutatakse ainult rinde tagala kindlustamiseks ja nõukogude partisanide vastaseks võitluseks, sundis 1941/1942. aasta talvel sakslastele raskeks muutunud sõjaline olukord juba üsna varsti eesti väeosi rakendama ka otseselt rindevõitluses. Jutud “vere aust”, mis pidi kuuluma ainult sakslastele vaikisid. Lahingutes näitasid eestlased ennast igati heade sõduritena ja teenisid lahinguüksustena Saksa sõjaväe juhtkonna poolt tunnustuse. Samal ajal viis saksa võimude ülbe ja halvustav suhtumine eesti rahvasse ja eesti sõduritesse selleni, et vabatahtlike sõjaväkkeastujate vool vähenes ja ka suur osa 1941. aasta suvel-sügisel värvatud meestest tahtsid pärast lepingu lõppu oma üksustest lahkuda. Üleskutsed tulla vabatahtlikult punaste vastu võitlema Uue-Euroopa nimel või Õhtumaa kultuuri päästmiseks jätsid eestlased külmaks. Kõik see sundis sakslasi tegema mõningaid mööndusi – mundrikuue varrukal lubati kanda rahvusvärve, idamedali asemel hakati andma raudriste jne.
Mõningase muutuse tingis olukorras Eesti Leegioni moodustamine. Paljud, eriti Venemaal võidelnud vabatahtlikud mõistsid selle all esialgu iseseisvat, hästi varustatud ja relvastatud Eesti sõjaväge. Kuid peagi esialgne õhin vaibus. Relva-SS ei olnud Eestis kuigi populaarne. Lisaks sellele kardeti, ja seda õigustatult, et leegioni rakendatakse mitte Eesti piiride kaitseks vaid mujal. Kõige selle tulemusel hakkasid sakslased 1942/1943. aasta talvest alates eestlaste sõjaväkke saamiseks rakendama sunnimeetodeid. Kui 1943. aasta kevadtalveni värvati Eestist mehi Saksa sõjaväkke siiski vabatahtlikkuse alusel, siis 1943. aasta märtsis kuulutati välja mobilisatsioon, kus kokkukutsutuile anti valida võimalus asuda teenima kas Eesti Leegioni,
Wehrmachti abiteenistusse või rasketööstusse. See aga viis selleni, et osa mehi, keda ähvardas leegioniminek põgenes Soome, kus nad hakkasid teenima Soome sõjaväes. 1)
Kuigi 1943. aasta sügiseni ei võtnud sakslased Eesti konstitutsioonilise juhtkonnaga mingit ametlikku kontakti ja püüti temast kui olematust mööda vaadata, hakati 1943. aastal siiski kaudseid kontakte otsima. Eesmärgiks oli toetuse saamine sakslaste taotlustele Eesti suhtes. Olukord oli tasapisi muutunud selliseks, et sakslased pidid siiski mingil määral arvestama hakkama elanikkonna meeleoluga. Esialgu püüti üht või teist nimekat isikut saada sakslaste poolt loodud Eesti omavalitsuse koosseisu, pakuti võimalust eesti natsionaalkomitee loomiseks, mis koosneks küll eesti rahvuslikest tegelastest, kuid ei oleks võimuorgan jne. Läbirääkimistel sakslaste esindajatega osales ka peaminister J. Uluots isiklikult, kuid vastus neile otsestele või kaudsetele ettepanekutele oli eitav.
Eesti konstitutsiooniliste organite seisukohad nende Saksa valitsuse katsete kohta olid järgnevad: 1) Eesti püsib rangelt riikliku iseseisvuse taastamise pinnal ning igasugused ettepanekud, mis sisaldavad suveräänsusõiguste piiramist ei saa kõne alla tulla, 2) Eesti tahab küll koostöös Saksa riigiga pidada võitlust Nõukogude Liidu vastu, et kindlustada Eesti iseseisvust, kuid siin oleks vajalik Eesti iseseisvuse tunnustamine Saksa riigi poolt. Muud vahendid võivad olukorda ainult halvendada, 3) Saksa valitsuse korraldused sundmobilisatsiooni asjus on vastuolus rahvusvahelise õigusega, eriti kehtiva Haagi 1907. aasta konventsiooniga (1943.a. oktoobris kuulutati välja uus mobilisatsioon 1925. ja 1926. aastal sündinuile). Need seisukohad tehti saksa võimudele teatavaks kaudseid teid pidi, sest kontakte Saksa ametlike esindajatega ei olnud.
Peaminister J. Uluots ja tema kaastöölised ei pidanud võimalikuks astuda saksa võimude korraldustele otseselt vastu, arvestades, et igasugune saksa sõjajõudude tegevuse nõrgendamine aitaks kaasa sellele, et saksa okupatsioonile järgneks veelgi brutaalsem nõukogude okupatsioon. Mis puutub eesti sõduritesse, siis mobiliseerituid vaadeldi kui võitlejaid Eesti eest. Samal ajal peeti vajalikuks teha kõik mis võimalik, et mitmetel rinnetel laialipaisatud eesti üksused koondatakse Eesti pinnale.
Saksa sõjaline ebaedu ja eesti rahva hoiak sundisid Saksa võime 1943. aasta oktoobris oma senist ignoreerivat ja üleolevat poliitikat Eesti poliitilise juhtkonna suhtes mõnevõrra muutma. Saksa välisministri von Ribbentropi nimel tegi kindralkomissar Litzmann prof. Uluotsale ettepaneku, et eestlased moodustaksid komitee ja avaldaksid selle kaudu deklaratsiooni võitluse vajadusest bolševismi vastu. Ühtlasi anti mõista, et see komitee võiks omada alalist iseloomu ja avaldada oma seisukohti kõigis poliitilistes ja muudes küsimustes. J. Uluotsa poolt kokku kutsutud poliitiliste erakondade juhtivate tegelaste nõupidamisel otsustati küsimus eitavalt, sest eesti rahvas on oma bolševismivastast hoiakut küllaltki selgesti juba väljendanud. Ühtlasi avaldati nõusolekut esineda saksa välisministrile pikema seletusega Eesti juhtkonna seisukohtadest Eesti staatuse ja Eesti iseseisvuse taastamise nõude kohta. Kindralkomissar Litzmann võttis selle otsuse pahameelega vastu. Saksa sõjaväevõimude esindaja Põhjaarmee tagala ülemjuhataja kindral von Both oli siiski taktitundelisem, kui ta mõni aeg hiljem oma kõnes Omakaitse malevate ülematele tunnustas eestlaste võitlust idarindel ja puudutas ka Eesti iseseisvust, arvates siiski, et praegusel hetkel on esmatähtis bolševismi hävitamine. Seega kokkuvõttes ei pakutud eestlastele mitte midagi uut.
Seega oli olukord 1943. aasta lõpuks kujunenud selliseks, et Saksa juhtkond oli esmakordselt pärast kaks aastat kestnud okupatsiooni pidanud vajalikuks astuda otsesesse kontakti Eesti riiklike organite esindajatega, kuid jäi Eesti iseseisvuse suhtes siiski oma jäigalt eitavatele seisukohtadele.
Sellele vaatamata, et kindralkomissar ei olnud mitte mingit seletuskirja-memorandumit Eesti juhtkonna seisukohtadest nõus vastu võtma, see siiski koostati. Memorandumis käsitleti üksikasjaliselt Eesti vahekordi Nõukogude Liidu ja Saksamaaga ja märgiti muu hulgas, et iseseisvuse tunnustamine looks poliitiliselt ja juriidiliselt vastuvaidlematud eeltingimused võitluse jätkamiseks Nõukogude Liidu vastu. Seejuures kriipsutati alla, et see võitlus saab Eesti osas aset leida niivõrd, kuivõrd see puudutab Eesti iseseisvuse kindlustamist ja vabariigi piiride kaitsmist. Seletuskiri esitati mitmesuguseid kanaleid kasutades Saksa valitsusele. Samuti leiti teid selle saatmiseks läänemaailma.
1943. aastal tehti esimesed sammud ka Eesti Vabariigi Rahvuskomitee loomisel. Oli tekkinud vajadus sellise keskuse järele, kes koordineeriks Eestis tegutsevate väiksemate põrandaaluste gruppide tegutsemist ja annaks neile juhiseid Eesti iseseisvuse taastamiseks.
1944. aasta jaanuaris alanud nõukogude vägede pealetung Leningradi rindel tõi rindejoone juba veebruari alguseks Eesti piiridele. Saksa sõjavägi taganes paaniliselt. Olukord oli katastroofiline. Selles olukorras otsustas sakslaste poolt loodud Eesti Omavalitsuse juht dr. Hjalmar Mäe välja kuulutada üldmobilisatsiooni. Ka selles olukorras kartsid sakslased veel, et eestlased moodustavad oma sõjaväe ja andsid nõusoleku ainult 15 000 mehe mobiliseerimiseks. Mobilisatsioon kuulutati välja 1. veebruaril. Et mobilisatsioon õnnestuks, peeti vajalikuks juhtivate rahvuslike ringkondade toetust. Selle saamiseks pöörduti prof. Uluotsa poole, kes kutsus küsimuse läbiarutamiseks ja otsustamiseks kokku suurema koosoleku, kus osalesid kõik eesti poliitilised erakonnad. Pärast pikemat arutelu langetati üksmeelne otsus – Nõukogude Liidule tuleb osutada relvastatud vastupanu. Tehtud otsuse põhjal pöördus J. Uluots oma 7. veebruaril toimunud raadioesinemises rahva poole, kus ta ütles, et meie rahval pole aegade jooksul nii rasket katsumust olnud kui praegu ja kaalul on eesti rahva saatus. Seoses sellega kutsus ta rahvast üles võitlusele meie kõige kurjema vaenlase, vene kommunismi vastu.
Mobilisatsioon õnnestus üle ootuste ja kokku tuli üle 40 000 mehe, rohkem kui neid suudeti rakendada. Poliitilises osas tuleb märkida, et seda mobilisatsiooni loeti Eesti valitsusorganite poolt Eesti mobilisatsiooniks. Mehed asusid sõjaväkke võitluseks oma maa ja rahva kaitseks. See oli võitlusse minek ühe agressori abil teise agressori vastu, kuid teist teed ei olnud. Paraku tuli seejuures alla neelata ka hulk ebakohaseid samme sakslaste poolt, kuid eesmärgiks oli koondada kogu jõud Nõukogude Liidu vastu.
Esimestest mobiliseerituist moodustati kiiresti kolm pataljoni, kes rügement “Revali” nime all kohe Narva rindele saadeti, kus pataljonid saksa üksustele allutati, hiljem aga liideti 20. Eesti relvagrenaderide diviisiga. Ühiste jõududega õnnestus venelaste rünnak peatada. Ka eesti väeüksused, kes seni olid võidelnud mitmel pool Venemaal (idapataljonid, 20. Eesti relvagrenaderide diviis, 11. Öölahingulennugrupp j.t.), nõudsid enda kodumaale saatmist, et kaitsta Eesti piire. Veebruari ja märtsi kuu jooksul saabusidki eesti väeosad tagasi Eestisse ja saadeti peaaegu kohe ka rindele. Olude sunnil olid sakslased sunnitud loobuma oma poliitilisest eesti rahva ja ta sõjaväe lahutamise printsiibist. Valdav osa Eesti järelejäänud sõjajõude asus tegevusse oma loomulikul ainuõigel rindel, oma maa piiridel. Raskete lahingute tulemusel peatati rinne Narva jõe joonel, põhja pool Narvat likvideeriti venelaste sillapead ja ehkki lõuna pool Narvat säilis nn. “Krivasoo kott”, suudeti aprilli lõpuks rinne Narva suunal siiski stabiliseerida. Suhteliselt vaikne periood Narva rindel kestis peaaegu juuli lõpuni.
Mobiliseerituist moodustati 6 piirikaitserügementi ning tagavararügement. Osa mehi saadeti aga teistele võitlusüksustele täienduseks. Rügemendid saadeti rindele, kuid selle asemel, et moodustada neist eestlastest koosnevad ja eestlaste poolt juhitud diviisid, nagu taotleti, allutati nad saksa üksustele. Ka varustus ja relvastus, mis sakslased rügementidele andsid oli nigel ja ei vastanud kaugeltki loodetule. Suur osa mobiliseerituist, kes saadeti tagavararügementi aga ei leidnudki õiget rakendust. Väga tõsised probleemid tekkisid eestlastel SS-iga. Nimelt tahtis 20. relvagrenaderide diviisi ülem kõik eestlastest koosnevad väeosad, eriti aga idapataljonid, oma alluvusse saada. SS-i minek oli aga suuremale osale eestlastest vägagi vastumeelt. Kuid pärast pikemaid vastuseise lahendasid sakslased selle küsimuse n.ö. jõu positsioonilt siiski SS-i kasuks ja idapataljonid allutati 20. diviisile.
Üldmobilisatsiooni õnnestumine ja eesti sõjameeste tähelepanuväärne osa punaarmee suurpealetungi peatamisel tõstis sakslaste silmis tugevasti Eesti opositsioonijõudude autoriteeti ja veebruaris tegi kindralkomissar Litzmann J. Uluotsale ettepaneku asuda Eesti Omavalitsuse juhi kohale. Uluots esitas selle eeldusena omapoolsed konkreetsed tingimused, millede vastuvõtmine oleks praktiliselt tähendanud aga Eesti iseseisvuse taastamist ja sakslased polnud nendega nõus. Keeldumise järel tehti samasugune ettepanek prof. E. Kantile. Ka sellele ettepanekule järgnes keeldumine.
14. veebruaril (teistel andmetel 23. märtsil) toimus üldkoosolek, kus kokkuleppel J. Uluotsaga moodustati Eesti 1938. aasta põhiseaduse raames organisatsioon, kuhu kaasati kõik enne 1934. aastat tegutsenud erakonnad, välja arvatud Isamaaliit. Organisatsioon sai nimeks Eesti Vabariigi Rahvuskomitee. Sündmuse areng idarindel oli kujunenud selliseks, mis lubas oletada uute olukordade tekkimist ja seetõttu peeti vajalikuks eesti poliitiliste ringkondade koondumist ühise keskuse ümber.
Eesti Rahvuskomitee alustas kohe aktiivset tegevust. Loodi tihe kontakt teiste Balti riikide vastupanuliikumistega ja hakati põranda all taastama iseseisvusaegseid organeid ja tegema ettevalmistusi võimu ülevõtmiseks sakslastelt nende lahkumisel Eestist. Aprillis toimus Riias illegaalne kolme Balti riigi nõupidamine, kus ühtlustati taktikat ja kooskõlastati tegevust. Saksa mobilisatsiooni otsustati igal juhul toetada, sest peeti vajalikuks rahvuslike relvajõudude loomist, et nende abil sobival momendil võim enda kätte haarata. Side loodi ka välismaaga (Rootsi, Soome). Sidet Londoniga ja lääneriikide poliitiliste ringkondadega luua aga ei jõutud. Nagu tagantjärele on selgunud, oli see isegi kasulik, sest liitlased kasutasid neile osutatud usaldust kurjasti ja edastasid kogu Balti riikidest saadud informatsiooni Nõukogude Liidule, kes seda hiljem, pärast Eesti taasokupeerimist iseseisvusmeelsete isikute likvideerimiseks kasutas.
20. aprillil kutsus peaminister J. Uluots Eesti Vabariigi põhiseaduse alusel kokku valimiskogu koosoleku. Sellel koosolekul võeti vastu otsus Eesti juriidilise staatuse kohta ja volitati J. Uluotsa täitma Eesti Vabariigi presidendi ülesandeid. Sellega taastati juriidiliselt Eesti valitsus ja oodati soodsat momenti tegutsemiseks. 21. aprillil nimetas peaminister J. Uluots peaministri asetäitjaks Otto Tiefi ning järgnevatel kuudel formeeriti valdavalt Rahvuskomitee liikmetest ka valitsuse koosseis.
Paraku toimus 20. aprillil ka ligi 230 Eesti Vabariigi Rahvuskomitee tegevuses osalenud isiku arreteerimine, keda süüdistati saksavaenulikkuses ja luures liitlaste kasuks. Paljudel õnnestus küll varjuda, kuid arreteerimine andis raske hoobi Eesti-Saksa koostööle.
Kiiresti hakkas kasvama vastastikune umbusaldus. Kõigele vaatamata Eesti Vabariigi Rahvuskomitee tegevus jätkus. Selle etteotsa asus nüüd O. Tief. Mis puudutab koostööd sakslastega, siis sõjalist olukorda arvestades võeti vabadusse jäänud iseseisvusliikumise juhtide poolt vastu otsus, jätkata kõigele vaatamata Saksa armee toetamist ja hoiduda kõigest, mis võiks rindele kahju tuua.
Juuli lõpul algasid Narva rindel jälle rasked lahingud. Juuli esimesel poolel olid sakslased Narva alt teistel rinnetel toimuvate sündmuste tõttu pidanud terve rea väeüksusi minema viima ja otsustasid rinde lühendamiseks tagasi tõmbuda nn. Tannenbergi liinile. Enne aga, kui tagasitõmbumiskäsku täita jõuti alustasid Nõukogude väed suurrünnakut ja saksa väejuhatuse mõningate vigade tõttu sattusid taganevad väed, sealhulgas ka eesti üksused suurtesse raskustesse ning kandsid suuri kaotusi. 24.07.- 09.08. toimusid Auvere all ja Sinimägedes Eesti ajaloo kõige raskemad lahingud, kus Nõukogude 2. löögiarmee ja Krivasoo kotis tegutsenud 8. armee püüdsid meeleheitlikult kaitsest läbi murda. Nõukogude armeede vastas seisid diviisid, diviiside vastas rügemendid ja pataljonid. Nõukogude diviisid jooksid verest tühjaks, kuid edu ei saavutatud. Ka kaitsjate kaotused olid suured, kuid rinne Sinimägedes jäi püsima.
Juulis loodi Stockholmis Eesti Vabariigi Rahvuskomitee välisesindus, mis seadis oma ülesandeks Eesti olukorra tutvustamise ja sideme loomise välisriikidega ning 1. augustil avaldas Eesti Vabariigi Rahvuskomitee üleskutse, milles teatati Rahvuskomitee asutamisest ja selle sihist tegutseda Eesti iseseisvuse taastamise nimel senikaua, kuni Eesti põhiseaduslikel organitel avaneb võimalus alustada tegevust. Samal päeval ilmus ka teine dokument – korraldus nr. 1 – milles teatati, et Rahvuskomitee on asunud juhtima ja korraldama Eesti rahva olemasolu-võitlust ning taotleti rahva vastupanu tugevdamist idast ähvardava ohu vastu ja kutsuti eesti sõjamehi relvaga käes võitlema Eestit okupeerida püüdva Punaarmee vastu
Juuli lõpul pöörduti ka saksa okupatsioonivõimude poolt jälle eesti poliitilise juhtkonna poole ettepanekuga kaaluda küsimust, kuidas tõhustada eesti rahva vastupanu bolševismi ohule sel sõjaliselt otsustaval ajajärgul. 2. augustil peetigi suurem koosolek, millest võtsid osa eesti avaliku elu tegelased ja omariiklusaegsed poliitiliste võimude esindajad. Sel koosolekul võeti vastu olulised seisukohad sõjapidamise tõhustamiseks, milles mainitakse, et Eesti sõjaväe rakendamisel on aset leidnud häired, mis ei saa jätta mõju avaldamata eesti sõjameeste löögivõimele, samuti on häireid esinenud ka tsiviilvalitsemise alal. Ühtlasi toonitati, et eesti rahvas jääb kindlalt oma seisukohtade juurde, mis avaldati oktoobris kindralkomissar Litzmannile ning esitada rida nõudmisi, mida tuleks koheselt täita. Sõjaväe osas nõuti kõikide eesti sõjaväeüksuste koondamist terviklikuks Eesti sõjaväeks ja selle allutamist Eesti sõjavägede juhatajale ning Eesti sõjaväe varustamist sakslaste poolt ühistel alustel Saksa sõjaväega. Kahjuks ei olnud Saksa juhtkonnal ka nüüd taipu, et otsida teid sõjapidamise tõhustamiseks. Saksa tsiviilvõimud ei pidanud tõstatatud küsimuste arutamist vajalikuks, sõjaväevõimude juures leidis eestlaste ettepanek küll mõistmist, aga selle rakendamiseks puudus neil otsustav võim.
10. augustil pidas J. Uluots Tartus suuremal koosolekul kõne Eesti sõjaeesmärkidest ja sõjalisest olukorrast. 19. augustil anti see kõne edasi ka raadio teel. Kõne oli mõeldud peamiselt väljaspoole arvestades, et sõja ajal kõiki raadiokõnesid hoolega kuulatakse. Aga ta oli mõeldud ka sakslastele. Selles kõnes kinnitas J. Uluots, et eestlased on valmis oma vabaduse kaitseks tooma ohvreid, aga samuti Eesti kustumatut õigust võitluseks oma maa ja vabaduse eest.
Augusti alguses alustasid venelased rünnakut lõunasuunast millega Lõuna-Eesti muutus juba üsna varsti võitlustandriks. Paraku seisis Lõuna-Eesti ründava vastase ees aga peaaegu kaitseta. Siin paiknes küll 207. julgestusdiviis, kuid sellel oli ainult üks rügement. Diviisile allusid ka Eesti Omakaitse lahinguüksused ja 5. piirikaitserügement, kuid need üksused olid halvasti varustatud: Juba 13. augusti vallutas Punaarmee Võru ja liikus edasi põhja poole. Ägedates lahingutes Vääsa-Sangaste piirkonnas pandi punaarmee liikumine Valga suunas praktiliselt seisma ja rinne stabiliseerus Väike-Emajõe joonel, kuid seda edukamalt tegutses Punaarmee Tartu suunal, kus lisaks maad mööda edasiliikuvatele jõududele paisati üle Lämmijärve Mehikoorma juurde ka dessant ja venelased jõudsid peagi Tartu lähistele.
Olukorra kergendamiseks saadeti Narva alt Tartu rindele kolm võitlusgruppi, kuid juba 24. augustil möödusid Punaarmee osad Tartust. Tartu olukorra kergendamiseks paisati Riia lähistelt Elva alla krahv Strachwitzi tankigrupp, kuid selle rünnak vaatamata esialgsele edule takerdus venelaste suurte abijõudude kohalesaabumisel ja suuri kaotusi kandnud tankigrupp paisati tagasi. 25. augustil tungisid venelased Tartusse.
19. augustil olid Eestisse tagasi saabunud Soomes Jalaväerügement 200 koosseisus võidelnud eestlased, ligi 1800 meest. Tagasi saabuti ilma relvadeta. Sellele vaatamata tõstis soomepoiste saabumine tunduvalt elanikkonna meeleolu. Et sakslastele oli aga rahvuslikult meelestatud väeosa eksisteerimine vastumeelt, siis üksus hajutati. Esimene pataljon saadeti 26. augustil Tartu alla rindele, kus nad pidid võitlema 20. Relvagrenaderide diviisi 46. rügemendi koosseisus, selle kolmanda pataljonina, teine pataljon suunati aga Kehrasse, 20. diviisi õppelaagrisse. Soomepoiste tegevus nn. Voldi kiilu likvideerimisel Pupastvere lahingus oli igati edukas, ehkki kanti ka raskeid kaotusi. Emajõe põhjakallas lääne pool Tartut puhastati vaenlastest, kuid olukord rindel oli sellele vaatamata ülimalt hädaohtlik, sest Saksa sõjajõud ei olnud enam suutelised vastu panema ja 16 septembril andis Hitler loa Eesti maha jätta. Plaan nägi ette Eesti järkjärgulise mahajätmise, kusjuures eesti väeosad pidi taandumist katma. Raskerelvade, laskemoonavarude ja parema relvastuse andmine eestlastele oli ka nüüd veel kategooriliselt keelatud.
17. septembril algas Tartu rindel venelaste suurrünnak, mis viis kogu rinde kiirele kokkuvarisemisele. Enamik saksa üksusi oli selleks ajaks Eestist juba välja tõmmatud. Siin ja seal puhkesid veel ägedad lahingud, mitmes kohas ka Narva alt taanduvate Saksa sõjaväkke kuuluvate eesti üksuste ja Punaarmeesse kuuluva Eesti Korpuse üksuste vahel, kuid põhimõtteliselt oli Eesti saatus otsustatud. Suur osa saksa poolsest rindest oli muutunud väikesteks gruppideks, kes püüdsid taanduda kas üle Läti piiri või jõuda läänerannikule, et leida võimalusi meritsi Eestist põgeneda. 22. septembril vallutas Punaarmee Eesti Korpuse eelsalk oma teekonnal ainult mõnes kohas väikest vastupanu kohates Tallinna.
Juba 24. augustil oli ilmunud Eesti Vabariigi Rahvuskomitee korraldus nr. 2, milles anti rahvale juhiseid juhuks kui Nõukogude Armee peaks Eesti taasokupeerima.
Sakslaste lahkumisest Eestist sai iseseisvusliikumine teada alles 18. septembril. Pärast ametlikku teadaannet Eesti mahajätmise kohta tegi peaminister veel kord katset, et saksa võimud veel viimasel minutil tuleksid vastu eesti rahva üksmeelsele nõudele ja maalt lahkumisel annaksid võimu üle Eesti seaduslikele võimuorganitele. Vastseks oli nagu ikka – ei. Siis kohtus raskesti haige J. Uluots O. Tiefiga ja teatas, et sakslased taganevad Eestist ning aeg tegutsemiseks on käes. Edasi nimetas J. Uluots eriõiguse alusel oma käskkirjaga 18. septembril ametisse Vabariigi valitsuse eesotsas peaministri asetäitja Otto Tiefiga. Valitsuse koosseis avaldati ka Riigi Teatajas ning sellest informeeriti ka Eesti saadikuid välismaal.
19. septembril toimunud valitsuse koosolekul andsid uue valitsuse liikmed 1938. aasta põhiseaduse kohaselt ametivande. Ühtlasi teatati uue valitsuse tegevusseastumisest ja sellega seoses Rahvuskomitee likvideerimisest. Ametisse nimetati ka sõjavägede ülemjuhataja kolonel J. Maide. Valitsuse esimeseks sammuks oli iseseisvuse taastamise deklaratsiooni avaldamine, milles nõuti kõikide võõrvägede Eestist lahkumist ja avaldati protesti Nõukogude Venemaa poolt teostatava vägivaldse okupatsiooni vastu. See tekst paljundati ja avaldati Riigi Teatajas. Valitsuse deklaratsiooni tekst anti raadio teel edasi ka Rootsi, kus see ette loeti ühes Stockholmi lähedal asunud kirikus. 20. septembril heisati Pitka meeste poolt pärast kokkupõrget sakslastega Pika Hermanni torni sini-must-valge lipp.
Otto Tiefi valitsus sattus kohe väga raskesse situatsiooni, millest väljapääsemiseks puudusid nii sõjalised kui ka majanduslikud ressursid. Sõjavägede ülemjuhatajal ei olnud mingeid tõsiselt arvestatavaid sõjalisi jõude, sest rindel viibivate eesti üksustega puudusid igasugused kontaktid. Seega oli valitsuse väljakuulutamine tehtud Eesti kaugemat tulevikku silmas pidades. Kellegi ei olnud illusioone, et see valitsus saaks kätte ka tegeliku võimu. Tuginedes realiteetidele peeti valitsuse moodustamisel silmas, et tema liikmed ja teised juhtivad isikud püüaksid põgeneda välismaale, et seal tegutseda Eesti kasuks. Valitsuse soovitusel sõitsid prof. J. Uluots ja E. Kant ning veel mõned isikud 20. septembril Rootsi. Suuremal osal valitsuse liikmetest aga põgenemine ei õnnestunud ja enamik neist langes venelaste kätte vangi. Nad arreteeriti ja saadeti Siberisse, kus mitmed neist vangistuses surid. Sõjavägede ülemjuhataja kolonel J. Maide ja sisekaitse ülem J. Reigo mõisteti aga surma ja lasti maha. Otto Tief elas vangilaagri küll üle, aga Eestisse elama teda ei lubatud ja ta suri pärast karistusaja kandmist Lätis.
Relvastatud vastupanu püüdis organiseerida veel Vabadussõja aegne kangelane, admiral J. Pitka, kes Eestisse oli saabunud juba 1944.a. suvel ja püüdis nüüd luua oma löögiüksust. 21. septembril avaldati üleskutse, kus kutsuti kõiki eesti väeosi löögiüksusega ühinema. Paraku oli juba hilja. Suhteliselt nõrgad ja koordineerimatult tegutsevad üksused avaldasid edasitungivale Punaväele küll mitmel pool vastupanu, kuid oluliselt need lahingud Punaarmee edasiliikumist pidurdada ei suutnud. Toimus ka relvastatud kokkupõrkeid sakslastega, kes püüdsid taandumisel mitmeid objekte õhkida. 24. septembril vallutasid bolševikud Haapsalu ja Pärnu ning 26. septembriks oli kogu mandri Eesti langenud Punaarmee kätte. J. Pitka saatus ei ole tänini päris selge. Kindel on vaid see, et elusalt ta ennast nõukogude võimu kätte ei andnud.
Nagu ülalesitatust selgub, alustasid Eesti õigusjärgsed riigivõimuorganid oma tegevust kohe, kui suurem osa Eestist oli alles vabastamata ja lahingud käisid Tartu pärast. Algusest peale peeti kindlat poliitilist joont, mille eesmärgiks oli saavutada Eesti taasiseseisvumine. Esialgu loodeti naiivselt, et sakslased aitavad sellele kaasa, kuid juba üsna varsti selgus, et sakslased ei ole Eestis mitte vabastajad vaid ainult okupandid, kes järgivad vaid Suur-Saksamaa huvisid. See sundis Eesti riigiorganeid juba 1941. aasta sügisel oma avaliku tegevuse lõpetama ja siirduma põranda alla, kuid kogu valitsuse tegevus oli ka nüüd suunatud Eesti iseseisvuse taastamisele. Sellest ei loobutud kogu sõja kestel, ka siis kui sakslased sõja lõpupoole olid sunnitud Eesti põhiseaduslike riigivõimuorganitega kontakteeruma ja pakkusid seaduslikule presidendi kohusetäitjale isegi juhtivat kohta sakslaste poolt loodud Eesti Omavalitsuses. Et tingimused mida pakuti ei vastanud iseseisva Eesti huvidele, siis loobuti.
Oma tegevuses oldi üsnagi omapärases seisus. Kui sakslaste poolt okupeeritud lääneriikides oli asi üheselt selge – vaenlane, kelle vastu tuli võidelda oli nii rahva kui ka eksiilvalitsuse arvates Saksamaa, siis Eesti olukord oli tunduvalt keerukam ja seda ei suudeta lääneriikides tihti mõista. Tuli tal korraga ju tegutseda kahe okupandi vastu. Et hädaohtlikumaks Eesti riigile ja rahvale peeti neist Nõukogude Liitu, siis oli ainuvõimalikuks lahenduseks võidelda koos sakslastega Nõukogude Liidu vastu, kuid mitte toetada sakslaste poliitilisi eesmärke, vaid teha koostööd ainult nii palju, kui see oli vajalik Venemaa purustamiseks. Sakslaste lõppvõitu ei usutud ja loodeti, et lääneriigid varem või hiljem Saksamaa alistavad. Seetõttu püüti igati hoiduda ka lääneriikide huvide kahjustamisest. Ehkki eesti poliitilised jõud olid kahestunud ja Eesti iseseisvuse taastamisteede kohta eriarvamusel, oldi sõjalises küsimuses ühisel arvamusel – sakslaste sõjategevust ei tohi kahjustada. 1944. aastal toimuski Eesti valitsuse taasloomine mõlema poliitilise suuna koostöös.
Üsna selge oli algusest peale ka Eesti põhiseaduslike riigiorganite seisukoht eesti sõdurite võitlemise osas saksa sõjaväes loodud eesti üksustes. Eesti sõjaväe loomist peeti hädavajalikuks ja kui sakslased seda ei võimaldanud, vaid moodustasid eestlastest ainult väiksemaid üksusi, mis olid allutatud sakslaste juhtimisele, siis leiti, et võitluse üldisest eesmärgist lähtudes – purustada kommunistlik Venemaa - tuleb neid sõdureid, ükskõik millistes üksustes nad ka ei teeninud ja kuidas nad sõjaväkke ei sattunud, kas vabatahtlikult või mobiliseerituina, pidada põhimõtteliselt Eesti sõduriteks. Ja Saksa sõjaväes teenivatel eestlastel oli suur poolehoid ka eesti elanikkonna hulgas. 1944. aasta veebruaris toimunud mobilisatsiooni peeti aga eesti mobilisatsiooniks. Saksa sõjaväge kasutati lihtsalt relvade ja varustuse saamiseks ja liitlasena võitluses Venemaa vastu. Teisi liitlasi antud ajalooetapil polnud lihtsalt kusagilt võtta.
Siit tuleneb üks väga tähtis järeldus. Kui okupeeritud lääneriikides vabatahtlikult Saksa sõjaväkke astunud mehed olid kas omaks võtnud sakslaste ideoloogia ja võitlesid Uue-Euroopa loomise nimel või tahtsid lihtsalt võidelda kommunismi vastu, siis igal juhul tegutsesid nad vastupidi oma rahva ja valitsuse tahtele. Eesti sõdurit aga kutsusid võitlema Eesti põhiseaduslike valitsusorganite üleskutsed ja see võitlus toimus eesti rahva heakskiidul, ainsa eesmärgiga, kaitsta Eestit nõukogude terrorirežiimi taastulemise eest ja varem või hiljem taastada Eesti iseseisvus. Suur-Saksamaa ja Uus-Euroopa jätsid eesti sõduri külmaks. Et see võitlus toimus vahepeal ka väljaspool Eesti piire, ei olenenud mitte eesti sõduri tahtest, vaid selles olid süüdi sakslased, kes ei soovinud kuni lõpuni, et Eesti saaks koondada oma üksused ühte kokku ja formeerida nende baasil Eesti oma sõjaväe. Ja see, et eesti sõdur võitles oma valitsuse ja rahva tahtel on oluline vahe, mis ei võimalda eestlasi, ka 20. Relvagrenaderide diviisi võitlejaid, teiste rahvuste SS-vabatahtlikega (välja arvatud lätlased) ühele pulgale seada. Nendega oldi küll relvavennad ja lahingukaaslased idavõitluses, kuid see võitlus toimus täiesti erinevatel lõppeesmärkidel. (Konkreetsetes lahingusituatsioonides võitlejad ise seda vahet loomulikult ei tunnetanud, sest seal oli eesmärk üks – vaenlane hävitada).
Seda erinevust, et eestlaste võitlus koos sakslastega oli sanktsioneeritud Eesti seaduslike riigiorganite poolt ja seega seaduslik ei ole tänapäeva Eesti riigivõimud endale selgeks suutnud või tahtnud teha, rääkimata selle selgitamisest välisriikides. Ikka ja jälle püütakse sõjaaegsetest eesti sõduritest distantseeruda, et jumala pärast mitte keegi mitte kusagil midagi ütelda ei saaks, endale aru andmata, et need mehed, võideldes koos sakslastega, täitsid ju ainult tolleaegsete Eesti seaduslike riigivõimuorganite tahtmist ja nende võitluse lõppeesmärgiks oli Eesti iseseisvuse taastamine, mitte aga natsistliku Uue-Euroopa või Suur-Saksamaa loomine. Seega mitte midagi kuritegelikku, Eesti seadusliku valitsuse ja rahva tahte vastast nende tegevuses ei olnud. 2) Et nad oma eesmärki ei suutnud saavutada ei olenenud neist, vaid üldisest suurriikidevahelise sõja käigust.
Distantseerudes eesti sõdurist distantseerutakse ka tolleaegsest Eesti seaduslikust valitsusest ja rahvast, seda mõistmata, et sellega annab tänane Eesti valitsus oma rahvale signaali - Eesti valitsuse üleskutseid, käske ja korraldusi, mis puudutavad Eesti kaitsmist, ei tarvitse tõsiselt võtta, sest tulevikus, kui olud mingitel põhjustel peaksid muutuma, võivad need üleskutsed
lihtsalt seebimullideks osutuda, millega mitte keegi, isegi Eesti järgnevad valitsused ei tarvitse arvestada. Süüdlasteks jäävad aga need, kes heauskselt Eesti valitsuse üleskutsele järgnesid. Kurb eeskuju on ju olemas.
1. E. Kant. Jüri Uluotsa memorandum Eesti seisundi kohta 29. juulist 1941. Koguteos “Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas” VI, Kirjastus EMP, Stockholm, 1958.
2. A. Purre. Eesti sõda Nõuk. Liiduga. Koguteos “Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas” VII, Kirjastus EMP, Stockholm, 1959.
3. J. Klesment. Kolm aastat iseseisvuse võitlust võõra okupatsiooni all. Koguteos “Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas” VIII, Kirjastus EMP, Stockholm, 1959.
4. R. Maasing. Katseid Eesti sõjaväe uuestiloomiseks. Koguteos “Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas” VII, Kirjastus EMP, Stockholm, 1959.
5. H. Kauri. Sõdiv rahvas, vaenlane ja liitlane. Koguteos “Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas” IV, Kirjastus EMP, Stockholm, 1957.
6. E. Ernits. Eesti Vabariigi esinduse tegevusest Ühendriikides 1941/1945. Koguteos “Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas” IX, Kirjastus EMP, Stockholm, 1960.
7. E. Kant. Maakuulamisretkelt Weimarisse ja Berliini. Koguteos “Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas” VIII, Kirjastus EMP, Stockholm, 1959.
8. H. Maandi. Kümne aasta eest. Koguteos “Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas” VIII, Kirjastus EMP, Stockholm, 1959.
9. A. Purre. Võitlused Eestis 1944. Koguteos “Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas” IX, Kirjastus EMP, Stockholm, 1960.
Andmeid on võetud ka teistest nimetatud koguteoses avaldatud artiklitest, samuti mitmetest, Eestis ilmunud sõjasündmusi käsitlevatest teostest.
1) Paraku oli Soome minek seotud küllaltki suurte raskustega, mistõttu Soome läinud meeste üldarv oli ainult pisut üle 3000 mehe.
2) Et Balti Relva-SS üksusi, kaasa arvatud Eesti Leegion, tuleb oma eesmärgilt ja ideoloogialt kvalifitseerida teisiti kui Saksa SS-üksusi märgib oma 13. septembril 1950.a. Eesti Asepeakonsulile New-Yorgis saadetud kirjas ka USA Ümberasustatud Isikute Komisjon, kes sellega seoses teatab, et peab Eesti Leegioni USA valitsusele mittevaenulikuks liikumiseks ja selle liikmete taotluse korral USA-sse sissepääsemiseks tuleb neid käsitleda vastavalt nende isiklikele teenetele. Seda seisukohta ei ole eesti sõdurite süüdistajad kas tahtlikult või teadmatusest aga arvesse võtnud, lähtudes eestlaste puhul samadest kriteeriumitest kui Saksa SS-i puhul.
|
OSCAR-2019
|
||
1900. aasta jaanuarikuus hakati välja andma Paide esimest ajalehte. See oli kolmekeelne (vene, saksa, eesti) “Paide teataja” ja ilmus kord nädalas. Nädalaleht saab nüüd taastatud, ent seekord veebiväljaandena.
31. augustil toimub Paide kogukonnakeskuse Kõhna Grete Galeriis (Tallinna tn 11) islandi muusikute kontsert.
25. juulil kell 10 kuni 14 kutsuvad Järvamaa Muuseum, KIK ja Paide Ühisgümnaasium kõiki huvilisi pärandkultuuripäevale!
Juuni alguses saab Järvamaal, Koordi külas Sven Aluste põhumaja juures õppida savi kasutamist ökoehituses.
SA Järvamaa Kogukonnafondi nõukogu poolt kinnitati Sihtkapitali ekspertgrupi ettepanek stipendiumide jaotuse osas.
Eesti Televisiooni saate „Aeg luubis“ võttegrupp on täna Kareda vallas Esnas, et teha pühapäevasesse saatesse uudislõik kitsarööpmeliste raudteede saatusest. Teema on Türi-Tamsalu kitsarööpmeline raudtee ja mõte sellele teele jalgrattatee teha.
MTÜ Järvamaa Giidid koostöös Marek Vahula ja Paide linnaga kuulutavad välja giidikonkurssi „Paide pajataja 2010“. Konkursi eesmärk on tekitada üldsuses huvi Paide ajaloolise vanalinna vastu, leida uusi Paide tundjaid ja ajaloohuvilisi ning koguda uudsete vaatenurkade alt teavet Paide linna kohta.
Alates Eesti Vabariigi aastapäevast (24. veebruar) kuni kevadise pööripäevani (21. märts) on võimalik taotleda kohaliku ajaloolise pärandi hoidmisele ja säilimisele suunatud tegevustele toetust Järvamaa Pärandi Sihtkapitalilt.
Ühendus Weissenstein ja Paide Säästva Renoveerimise Infokeskus (SRIK) korraldavad 19. veebruaril Paides vanalinna konverentsi, kuhu on kutsutud osalejaid üle Eesti.
Laupäeval, 31. oktoobril kell 21.00 tähistavad Paide kultuurikeskuse väikeses saalis oma juubeleid ansamblid Kosmikud ning Propeller. Õhtut juhatab nii sõnas kui muusikas DJ Mart Juur.
Paide Gümnaasium tähistab tänavu 100. juubelit. Kooli direktori Vello Talviste sõnul toimub juublinädal novembri lõpul ning päädib vilistlaste kokkutulekuga 28. novembril, kuhu on oodata kuni 1000 inimest.
29. septembril kell 17 toimuvad Paide Kultuurikeskuses sarja "Kalendrikäänud" raames järgmised mihklipäeva üritused:
Järgmisel reedel, 11. septembril on kõigil soovijatel võimalus oma käega panna paika munakive Rüütli tänaval.
2009. aasta on väljakuulutatud kui muuseumiaasta, mille tunnuslause on: „Muuseum on ehe“. Alates 1977. aastast tähistatakse 18. mail Rahvusvahelist muuseumipäeva ja sellele päevale lähimal laupäeval rahvusvahelist muuseumiööd, kus paljud muuseumid üle maailma avavad hilisteks tundideks oma uksed kõigile huvilistele. Järvamaa kuus muuseumit on pannud muuseumiaasta raames seljad kokku ning kutsuvad ühiselt kõiki huvilisi 16. mail kell 18.00-01.00 JÄRVAMAA MUUSEUMIÖÖLE.
Paide linnavalitsus kehtestas Pärnu tänav 60 kinnistule detailplaneeringu, eesmärgiga rajada sinne kahekordne ärihoone.
Eesti Ajaloomuuseumis Tallinnas Suurgildi hoones on 28. märtsini vaadata Eesti muinsuskaitse ümarlaua ja Eesti ajaloomuuseumi koostööna valminud ühisnäitus „Ultima memoria. Eestimaa lagunenud ja hüljatud kultuurimälestised“.
Paide Ühisgümnaasium kutsub ajaloohuvilisi 3. veebruaril kell 12:00 Paide linna vanasse rahvamajja (Pärnu tn 55), et üheskoos tähistada linna rahvamaja kui Eesti Vabadussõja mälestusmärgi avamise 80. aastapäeva.
6.- 7. veebruaril toimub Paides viies kaunite kunstide festival „Kolmkõla“ ühendades endas traditsiooniliselt kujutavat kunsti, muusikat ja luulet.
3. veebruaril toimub Paide raekojas Soome-Eesti keelpillikvarteti kontsert, kus tulevad ettemängimisele muusikajaloo kaunimad palad Bachist biitliteni.
12. jaanuaril 2009, esmaspäeval toimub Järvamaa muuseumis (Lembitu 5, Paide) "Järvamaa muuseumide päev".
Täna otsustas Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus toetada 36 miljoni krooniga Paide linnavalitsuse esitatud projektitaotlust Paide vallimäe rekonstrueerimiseks ning vallitorni ajakeskuse rajamiseks.
Aasta lõpp tõotab Paide kultuurielus tulla väga vilgas, sest novembri ja detsembri jooksul toimub linnas kokku üle 30 erineva kontserdi, teatrietenduse ning muu ürituse.
Vastrenoveeritud Paide Raekoda kandideerib Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastaauhinnale.
20.10 – 03.11.2008. a toimub teemaplaneeringu „Paide linna miljööväärtuslike hoonestusalade määramine ning kaitse- ja kasutamistingimuste seadmine” keskkonnamõju strateegilise hindamise programmi ning teemaplaneeringu eskiislahenduse avalik väljapanek.
Teisipäeval, 30. septembril tähistatakse Paide kultuurikeskuses Paide linna 717. sünnipäeva, kus erinevalt varasematest aastatest ei kanna peokavas pearolli mitte professionaalsed esinejad vaid Paide linna lauljad, tantsijad, võimlejad, lasteaia- ning koolilapsed.
29. septembril kell 19 toimub Paide Raekoja suures saalis Paide linna asutamise 717. aastapäeva eelõhtu.
Laupäeval, 30. augustil, esietendub Paides kooliaasta algusele pühendatud Tõnis Mägi koolioratoorium „Tarkus“, lisaks legendaarsele Mäxile astuvad Paide kultuurikeskuse laval üles veel Chalice ning ETV tütarlastekoor Aarne Saluveeri juhendamisel.
Esmaspäeval avatakse Paide raekojas ning kirikus Eesti klaasikunstnike aastanäitus, kus on eksponeeritud 22 kunstniku aasta parimad tööd.
Järgmisel kolmapäeval avatakse pidulikult uuenduskuuri läbi teinud ning selle käigus avalikke funktsioone juurde saanud Paide raekoda. Esimese üritusena toimub Paide raehoones taasiseseisvumispäevale pühendatud kontsert.
Paide Vallitorni esimesel ja kolmandal korrusel on terve juulikuu vältel avatud Poola klaasikunstniku Janusz Bogacki taieste näitus "Vaikus on muusika".
Paide keskväljakut võib vaieldamatult pidada maakonna esindusväljakuks, mistõttu ei tohiks seal tehtav puudutada mitte üksnes paidelasi, vaid kogu maakonda.
Reede pärastlõunal alguse saav ning südaööni kestev suvealgusfestival „Algab Suvi 2008“ toob Paide vallimäele 11 bändi üle Eesti eesotsas Brides in Bloomi ning Riho Sibula ja Ultima Thulega.
Eile andsid KEKi Ehituse ASi esindajad linnavalitsusele üle Paide raekoja rekonstrueeritud esimese korruse, kogu raekoda peaks üle antama juunis.
Paide linnavolikogu võttis oma neljapäevasel istungil vastu otsuse suuresti eurorahade toel Paide vallimäele rajatava ajakeskuse kaasfinantseerimise osas.
Nädalavahetusel lõppes Paide rahvaülikoolis giidide koolitus, mille tulemusena lisandus Järvamaale 15 uut ning täiendas oma oskusi 12 senist giidi.
Miljööalade teemaplaneeringu kehtestamine takistab edaspidi Paide linna miljööväärtuslikku tsooni sobimatute ehitiste kerkimist ja vanade ning ajaloolise väärtusega hoonete restaureerimist ning rekonstrueerimist sobimatul viisil.
Linnavalitsus otsustas määrata restaureerimistoetused kümne väärtusliku hoone restaureerijale kogusummas 371 970 krooni.
Ühendus Weissenstein andmetel sai täna hommikul Paide linnavalitsus Türi vallavalitsuselt diplomaatilise noodi, milles antakse Paide linnale 12 tundi Türile kuuluva territooriumi vabatahtlikuks tagastamiseks.
Paar–kolm aastat tagasi tekkinud mõte luua Paidesse kunsti -ja käsitööinimesi ühendav kogu ja taastada keskusele ruumid sai sel nädalal jälle hoogu juurde.
Täna algab Paides Järvamaa Keskraamatukogu aulas noorte moehuviliste taaskasutusnädal „Kasutatud kasulikuks”.
Paide linnavolikogu võttis vastu restaureerimistoetuste uue korra, mille eesmärk on kaasa aidata Paide linna arhitektuuripärandi, linnaehitusliku eripära ja ajalooliselt väljakujunenud miljööpiirkondade säilitamisele, kaitsmisele ja teadvustamisele ning säästva arengu põhimõtete rakendamisele.
Sel nädalal lõpetas töö Järvamaa ainuke kunstikauplus Paides Väike–Aia tänavas, käsitööga kauplejad veel jätkavad.
15. ja 16. veebruaril toimub Paide Vallitornis järjekordne, juba neljas Kaunite kunstide festival "Kolmkõla".
Arhitektide Liit kutsub kõiki huvilisi neljapäeval, 31. jaanuaril kell 15 Paide Vallitorni Eesti arhitektuuriliste väikevormide paremikku kajastava näituse “VÄIKE 2002-2006” avamisele.
Reedel külastasid Järvamaad Isamaa ja Res Publica Liidu riigikogu fraktsiooni liikmed, et tutvuda omavalitsuste hetkeseisu ning lähiaja plaanidega ja kuulata nende ettepanekuid, kuidas asjad riigis veel paremini tööle saada.
12. veeburaril 2008 kell 19 esitab Viljandi Ugala teater Paide Kultuurikeskuses näitekirjanduse kullafondi kuuluva Henrik Ibseni draama "Nora maja", mille on lavale toonud TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti eriala lavastajatudeng Helen Rekkor.
Ühenduse loomisest alates on olnud eesmärgiks mh koostada nn vanalinna atlas, ehk kaardistada vanalinn.
8. detsembril leiab Kesk-Eestis, Paide linnas aset järjekordne sügavasisuline ATOM OM ürituste sarjast. Sedakorda kannab ettevõtmine alapealkirja UFODE DISCO.
4. detsembril kell 18.00 Järvamaa Keskraamatukogus KAteatri esituses Friedebert Tuglase “Poeet ja idioot”.
Esmaspäeval kuuleb Paides jazzivõtmes maailmakuulsat jõulumuusikat saksofonikvarteti ja basskitarristi James Wertsi esituses.
Linnavalitsus on paigaldanud üle linna mitu traadita Interneti saatjat, mis loovad võimaluse Paides tasuta Internetivõrgu kasutamiseks.
Paide Rahvaülikool ootab laupäeval, 20. oktoobril kell 11.00 GIIDIDE KOOLITUSele ajaloo ja kultuurihuvilisi inimesi, kes soovivad õppida tutvustama maakonna kultuuri, ajalugu ja vaatamisväärsusi nii oma valla elanikele kui sise-ja välisturismigruppidele.
Veljo Tormise ja Rahvusmeeskoori plaaditsükli valmimise puhul tuleb Paides ettekandmisele paremik eesti ühe tuntuima helilooja aastakümneid kestnud loomingust.
Septembris tegevust alustanud mittetulundusühing Nelja Kuninga Tee avab järgmise aasta mais, Jüriöö ülestõusu 665. aastapäeval, eestlaste nelja kuninga käiku Padiselt Paidesse tähistava matkateekonna.
Linnavalitsus on käivitanud EASi poolt 411 374 kroonise suuruse kaasfinantseeringu saanud „Paide vanalinna tervikliku arendamise kava“ projekti, millele loodetakse ka linlaste aktiivset kaasamõtlemist.
Paide linnavalistuse vanalinna spetsialisti Karen Klandorfi sõnul tulid Paide raekoja teise korruse saalist ehitustööde käigus välja originaalsed sambamotiivid.
Paide kiriku põranda uuendustööde käigus pinnase alt välja tulnud keskaegsete müüriosade arheoloogilised uuringud lubavad arvata, et keskajal oli Paides kaks kirikut, neist üks kolmelööviline.
Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse toetas Paide linna taotlust piirkondliku arengu kavandamise programmi kaudu 411 374 krooniga, et töötada välja siinse vanalinna tervikliku arendamise kava.
Linnavalitsus otsustas Tallinna tänav 19 maja restaureerijaid toetada 100 000 krooniga, mis on seni suurim ja ühtlasi maksimaalne toetuse väljamaksmise määr.
Linnavalitsus otsustas ligi 48 000 krooniga toetada miljööväärtuslikul alal asuvate majade korrastajaid, kes materjali valikul pole otsustanud kasutada kõige odavamaid lahendusi vaid on läinud ajastule sobivamate materjalide kasutamise teed.
Tänasest algas Paide vanalinna vanade hoonete pildistamine ja mõõtmine, et välja selgitada, millistele hoonetele ja hoonete detailidele tuleks edaspidi restaureerimisel tähelepanu pöörata.
Paide Vallitorni kuuendal korrusel oli eile pidulik sündmus, mis andis põhjus šampanjaklaase kõlistada
Paide linnavalitsus tellis liiklusspetsialistidelt uuringu, kas on võimalik keskväljakult autoliiklus ära juhtida. Hiljuti valminud uuringu tulemused annavad sellele mõttele rohelise tee.
Laupäeval (2. juunil) kella poole kolmest toimub ühisgümnaasiumi võimlas karate näidistreening, millest võtavad osa Eesti parimad karatekad maailma karatejumala staatuses oleva Steve Arneili juhtimisel.
Järvamaa Muuseumil on valminud ülevaade Järvamaa laulupäevade saja-aastaset traditsioonist, mis annab põhjaliku ülevaate laulupidude ajaloost alates esimesest laulupäevast 1907. aastal kuni 1960. aastani.
26. mail kell 18:00 toimub Paide Vallimäel Järvamaa juubelilaulupidu – 100 aastat esimesest laulupäevast.
Linnavalitsuses alustas eilsest tööd vanalinna ja haljastuse spetsialist Karen Klandorf, kelle töö põhirõhk kuulub Paide vanalinna planeeringu ja arhitektuurilahenduste väljatöötamisele ning haljastuse planeerimisele.
Paide linnavalitsus määras viis esimest rahatoetust linlastele, kes kavatsevad remontida oma vanalinna elamut muinsuskaitsenõuete kohaselt, seega tavalisest kallimalt.
Kolmapäeval, 18. aprillil kell 15 avatakse Järvamaa Muuseumi fuajees muinsuskaitsekuule pühendatud näitus „Järvamaa kirikud”.
Paide abilinnapea Kaido Ivaski avaldas lootust, et järgmiseks nädalaks jõuavad Puuvilja tänava rekonstrueerimisel lammutamisele mineva majade elanikud kolida uude elukohta.
Homsel Paide linnavolikogu istungil tuleb 11. päevakorrapunktina arutusele Vainu tänav 3 detailplaneeringu vastuvõtmine.
Rahvusvaelise muusikafestivali raames tulevad 16.-18. märtsil Paidesse esinema muusikud Soomest, Taanist, Saksamaalt, Rootsist ja Ukrainast.
Reedel, 9. märtsil kell 14.30 esineb Paide Muusikakoolis viiulil Tallinna Muusikakeskkooli ning Muusikaakadeemia dotsent Mirjam Kerem, kes kaitseb kontserdi raames oma doktorikraadi.
Laupäeval, 24. veebruaril Paide Kultuurikeskuses kontsert-aktus Eesti Vabariigi 89. aastapäeva puhul.
Neljapäeval, 15. veebruaril Paide Kultuurikeskuses muusikaline kohtumine Peeter Rebase ja Lauri Saatpaluga.
Paide Vallitornis käivad kuu algusest ehitustööd, mille tulemusena peaks kevadel valmima suurema ekspositsiooni esimene näitusesaal.
Viimaste päevade jooksul on taas avalikkuse huviorbiiti kerkinud Paides, Suur- Aia tänava alguses asuvate puithoonete edasine saatus.
Järvamaa Muuseumil ja Järva Maavalitsuse arendus- ja planeerimisosakonna nõunikul Aino Kreitsmanil on käimas projekt „Nelja Kuninga Tee”, mis tähistab Jüriöö ülestõusu ning oleks hiljem turistidele ja teistele rännuhuvilistele põnevaks matkarajaks.
Tuleva aasta 16.-19.märtsini korraldatakse Paides muusikakooli eestvedamisel rahvusvaheline muusikafestival „Paide ja Sõbrad“ kuhu oodatakse osalema 160 muusikuid seitsmest välisriigist.
Eile pärastlõunal avas Paide Vallitorn kuraditosina Järvamaa kunstniku osavõtul järjekordse maakonna kunstnike aastalõpunäituse.
Koos Dolby heliprotsessori ja lugeja soetamisega on Paide Kultuurikeskuse kino digitaalne helisüsteem viimastel aastatel tehtud investeeringute toel saavutatud taseme, mis on omane ainult suurematele esinduskinodele.
Sel reedel ja laupäeval (10. ja 11. november) toimub Paide Kultuurikeskuses järjekordne Järvamaa Mess.
Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni uudistetoimetused avavad homme, 7. novembril Paides ühise Kesk-Eesti korrespondendipunkti. ETV ja Eesti Raadio toimetajana asub Paides tööle Olev Kenk.
Paide Vallitorni seintel on sel kuul avatud näitus Tartu kunstikooli õpilaste töödest aegade jooksul. Esimesele korrusele sättis kooli õppemeister Aet Kingsepp (pildil) koos abilistega üles töid 1960ndaist aastaist.
Selle aasta septembris ilmus saksakeelne raamat kirjanik Hermann Hesse Paides elanud vanaisast, Carl Hermann Hessest.
Aastaid Paide üheks häbiplekiks olnud maa–alale Suur–Aia ja Põllu tänava nurgal, mida rahvasuu kutsub Bermuda kolmnurgaks, kerkib kaks maja äripindade ja korteritega.
Uppsala ülikooli filosoofiadoktori, Torbjörn Fulton on avastanud Rootsi kuninga, Johan Kolmanda hauamonumendilt Uppsala Toomkirikus kaks 16-st sajandist pärinevat lahingustseeni kujutavat gravüüri.
Neljapäeval, 12. oktoobril kell 19 Paide Kultuurikeskse suures saalis Hanna-Liina Võsa ja Tarmo Eespere kontsertkava "Vilistades vastu tuult".
Kolmapäeval avati Paide Vallitornis Türilt pärit vendade Pajoste maalinäitus. Tallinnas Vaal galeriis toimunud näitus toodi Vallitorni juhataja Jaak Salmari palvel ka Paidesse.
Sel laupäeval, Paide linna 715. aastapäeval kell 12.30 tutvustatakse Paide Vallitorni esimesel korrusel uut linna vanemat ajalugu käsitlevat raamatut.
Paide linnavolikogu otsustas tänasel istungil omistada kauaaegsele arstile Juta Kirsile Paide linna aukodaniku nimetus. Volikogu otsusega antakse Paide linna vapimärk Järvamaa muuseumi juhatajale Tiiu Saaristile.
Paide linna ja Gümnaasiumi spordihalli arhitektuurilise ideelahenduse konkursi võitis võistlustöö „Täheke“.
Täna pärastlõunal Paidest üle käinud torm lõhkus Ristiku piirkonnas majakatuseid ja murdis iidseid pärnapuid Pärnu tänaval ja Reopalu kalmistul. Esialgsetel andmetel inimesed tormis kannatada ei saanud.
Reedel, 18. augustil kell 14 avatakse Paides kirjanik Hermann Hesse vanaisale ja tema perekonnale kuulunud maja asukohal mälestustahvel.
11. augustil saabub Paidesse rändteater, saab näha mitmeid etendusi ning õhtul Vallimäel näitlejate ja Genialistide ühiskontsert
Neljapäeval, 10. augustil kell 15 avatakse Järvamaa Muuseumis näitus „Arvo Pärt – tuntud ja tundmatu”.
Paide tehisjärve ääres võis eile hommikul sündida Eesti naiste kalapüügirekord, kui Virve Krass sikutas veest välja üle meetri pika ja kümme kilo kaaluva haugi.
Munitsipaalpolitsei andmetel on Tallinnas 153 tühja ning osaliselt põlenud ja lagunenud majalobudikku, millest paljud tuleks kiiremas korras lammutada.
1.augustil kell 18.00 Järve tee Mündi poolses otsas Suur rulluisu –ja suusavõistlus "Järve Tee Rull".
Tänane Äripäev teatab, et viimased aastad aktiivselt kinnisvara ostnud ning kaupmehi oma tulekuga ärevil hoidnud Saksa odavkauplustekett Lidl otsustas Eestisse tulekust loobuda ning krundid müüa.
Kolmapäeval, 5. juulil kl 16 avatakse Tartu Ülikooli Kunstimuuseumis näitus „Väikesed puust linnad”.
Laupäeval, 1. juulil, kell 13 avatakse Järvamaa Muuseumis fotonäitus „Naine läbi ajaloo, Naise lugu”.
Eelmisel neljapäeval, 15. juunil 2006, otsustas Paide Linnavolikogu detailplaneeringu algatamise, millega hakatakse laiendama K-Keskust ning lammutatakse kaks Suur-Aia tänava puumaja.
Eesti esimeste kutselise giidi tunnistuse saanute seas oli ka Järvamaa Muuseumi juhataja Tiiu Saarist.
|
OSCAR-2019
|
||
Ikka veel ei saa neid Norraga seotud uudiseid lugeda, ilma et kananahk selga ei tuleks. Hea seegi, et tulistamisohvreid on vähem, kui algul öeldud. Kuid siiski, nii palju leinas kodusid, nii palju elamata jäävaid elusid; nii valus hoop meie usu ja veendumuse pihta, et rahulikes Põhjamaades ei saa midagi sellist juhtuda ja et meie lapsed kasvavad kõik kindlasti suureks ja elavad vanaks.
Ja läheb vaja vaid ühte relvastatud psühhopaati, et kogu see kindlus, usk ja turvatunne kukuks kokku nagu kaardimajake.
Ka minu laps oli nüüd kodust ära, rokkis reedest pühapäevani Viljandis Rock Rambil ja tänaseni Valgas oma toanaabri juures. Ma olin tegelikult juba umbes kuu aega enne seda sisemiselt paanikas. Kesse paremini teaks, mida kõike võib juhtuda, kui komplektis on massina noori, alkohoolseid jooke, rock ‘n’rolli ja kõike muud, mis siia ritta kuulub.
Aga ta saab hakkama, ta on ju suur, see mu lapseke, olgu ta õnnistatud. Ja temast oli väga arvestav ja hooliv mulle aeg-ajalt sõnumeid saata, et oma jätkuvat tervist ning olemasolu kinnitada – nagu ma palusin.
Aias olen pisitasa teinud tavapäraseid väikesemahulisi hooldustöid. Muide, orientpetid ja orientaalid õitsevadki! Aga neile ma tahaks pühendada kohe eraldi postituse… näiteks homme. Praegu panen muidu paar pilti.
Selle peal kadaka kaisus on näiteks üks üllatus. Mingi vägihein, ma pakuks. Huvitav on see selles mõttes, et seemnepaki järgi pidi siit sirguma villane sõrmkübar.
Siin on kirdenurk enne orientpettide puhkemist, tegijateks seega too roosa floks, kelle nime ma ei tea, ja kõrge heleroosa kassinaeris. Siit on näha ka, kui uhkeks on orientpettide ja orientaalide puhmad kasvanud ja kui vägevad on õiepungad.
Ja mis ma siis ise veel teinud olen? Aias kõpitsenud. Õmblusmasina välja tarinud ja parandanud hunnikut ammu parandamist oodanud rõivaid ja ümber õmmelnud üht-teist. Teinud Otile kahed teksad tema kasvule sobivalt lühemaks näiteks, ja lõpuni õmmelnud omale kaks seelikut, mis värvli pealepanemise staadiumis kunagi vedelema jäid. Ja siis olen “Saladusi” kirjutanud, sest sügishooaeg tuleb iga päevaga lähemale. Väikesel Oru laadal käisime raamatuid müümas ja saime vahepeal äikest kah kaela – aga turvavarustus suure kile näol päästis meid. Oma kalli täditütre sünnipäeval käisin tagantjärgi ja see oli äärmiselt tore õhtu pluss pool ööd. Lugenud olen. Natuke kudunud olen ka. Ja koristanud.
Eks see ongi olnud selline väike hingetõmbeaeg kahe suure külalistelaine vahel – järgmine saabub seoses Augustibluusiga umbes poolteise nädala pärast ning eks siis teeme jälle punki ja pulli.
Õnneks. Muidu oleks mul rohkem aega musti mõtteid mõtelda nendest Norras mõrvatud noortest. Lastest. See on vana õpetajakiiks – ka 19-aastased kaheteistkümnendikud on ikka “lapsed”. Ja kui ma oma kaheksateistaastast ja tema sõpru vaatan – on ju lapsed.
Nüüd on nii läinud, et varased liiliad on suutnud juba kõik ära õitseda, nii et ma pole fotoaparaadiga nende ligi saanudki. Hilised asiaadid aga õitsevad veel kenasti ning väikese retke nende seltsis suudan organiseerida küll.
Ootan orientaale ja orientpette – pungad on prisked nagu vorstid ja nad on hämmastavalt kenasti paljunenud viimasel paaril aastal. Nojah – kuumad suved on neile vägagi mokkamööda. Tuleb vaim valmis panna ja ootusi mitte liiga kõrgele kruvida, sest lokkamisaastatele järgnevad kardetavasti virelemisaastad, kui suved taas kahekümne kraadi ümber ennast kokku tõmbavad ja vihmased või lumeta talved tagasi tulevad.
Sõber Centerfold köögiakna alt. Ta ei pane mulle peaaegu üldse pahaks, et veel mai lõpus teda rappisin ja ta külje alt sibulaid välja urgitsesin (sõpradele, kes teda tahtsid).
All paremas nurgas elab aasia liilia, kes pole see, kes ta pidanuks olema. Tegemist oli Hollandi laiatarbesibulatega ja sordinimi “Dimention” kauniste paki pääl kirjas. Asiaatliilia Dimension, mis on väga kaunis ja suurejooneliselt mustjaspunane, aga ta kindlasti pole. See pilt polegi ausalt öeldes selle liilia presenteerimiseks suurem asi, on pigem tore ja veidi metsik grupipilt, kus ka mu aia ainus elupuu (Yellow Ribbon, istutatud 2006), elulõng Huldine ja metssalveid, mille nime olen ära kaotanud. Ja need humala “Aureum” kasvud on tänase seisuga juba korrale kutsutud.
Veel üks tugev kollane, Nove Cento, elab aga lõunapeenras oma elu ja kujutab midagi ette. Ma juba kolm suve plaanin teda ümber istutada, sest ta on liiga ette laienenud. Võib-olla sel suvel isegi suudan end kokku võtta ja ta ümber kolida.
Aga nüüd tuleb “müstikusi muinasmaailmast”. Mina ei tea, kes ta on ja kust siia sai, ja ta pealegi elab täiesti seljas ühel vaesel orientaalil, kelle päästmiseks läheb kohe, kui see kõrge punane on õied närtsitanud. Ma pole ainult veel päris selgeks mõelnud, kumb ära kolida: kas see punane elukas või orientaal “Lovely Girl”. Pakun siiski viimast, sest orientaalile oleks mul tegelikult hetkel ka paremat ja päikeselisemat kohta pakkuda kui see seal.
Ja see kõrge punane… ei ole mul sellist liiliat aias olnud, ei ole, ja raiuge või surnuks, mina ei mäleta, et ma oleks sellise siia istutanud. Ühtegi kirja pole kah maha jäänud, kust ma ta sain, miks ja kuidas. Oma meeter nelikümmend on ta kõrge ka, nii et nagu tõsine võsa.
Ta meeldib mulle oma tugeva olekuga hirmus hästi tegelikult. Isegi viimati siit üle läinud äikesehood oma rahe ja tuulepuhangutega, mis mul begooniad potist välja puhusid, ei teinud sellele kõrgele punasele mitte midagi – ja pange tähele: ta on mul sidumata!
Käisime neljapäeva õhtul oma külalistega sõitmas. Tuli juttu vanadest pooleldi liiva sisse mattunud rannamändidest, hongadest, ja et pereisa on fotohobiline, siis lubasin näidata Nõva lähedal kohta, kus olen hongasid näinud päris hulganisti.
Minu lisamotiiviks oli muidugi ka piiluda, ega sealkandis kukeseeni ole. Muidugi mitte päris nende luidete peal, enne neid on ikka kohevam ja niiskem vöönd, kus kukekad teoreetiliselt elada võiksid. Etteruttavalt aga võin öelda, et kukekaid polnud ja üldse ühtki seent ei olnud ning mets oli täiesti krõbekuiv. Ning valdavalt suurema osa ajast kolasime ringi ikka luidetel endil, kus islandi- ja põdrasambliku seest olnuks kukekaid igal ajal täiesti mõttetu otsida. Sealt ma toon muidu sügiseti hoopis oma liivtatikud, männiriisikad ja hobuheinikud.
Aga hongad leidsime üles Aitäh Evale, kes enda tehtud fotosid lubas kasutada, nõnda et nii see kui ka kõik selle postituse järgnevad fotod on Eva tehtud.
Niisugused huvitavad jändrikud näevad nad välja. Leili Mihkelson on oma metsablogis neist samuti kirjutanud.
Nägime ja pildistasime veel põnevaid taimi, millest osa tundsime ära, näiteks nõmm-liivatee, kuid meie üllatuseks kasvas sealkandis umbes sama rohkesti ka selle heleroosaõielist vormi, ja tihtilugu selle tavalise lillaga lausa kõrvuti. Niisugune nägi see välja. Kui see nüüd ikka on sama liik?
Leidsime sealt liivast ka ühe käpalise, meie nii-öelda loodusliku orhdeeliigi, mille hiljem kodus suutsime määrata tumepunaseks neiuvaibaks. Pidavat Hiiumaal suhteliselt massiline olema. Lubjalembene. Nii et ma ei oska kujutleda, mis valemiga ta ennast sinna noorde männikusse sisse on seadnud.
Aga siis jäime me määramisega jänni. Ilmsiks tuli kohutav puudujääk mu koduses raamatukogus – et mul nimelt pole ühtegi looduslike rohttaimede määrajat! Ja eFloora netimäärajaga jäime me tõsiselt hätta. Nii et äkki keegi tunneb need kenakesed ära? Kasvukoht ikka seesama – vanadel samblastunud liivaluidetel mändide vahel.
Selle taime puhul on mul tunne, et ma nagu isegi teaks ta nime, oleks nagu keele peal, aga no välja ei tule! Õievarte kõrgus oli umbes 7 – 10 cm, kuid nupud kahjuks kinni. Võib-olla polnud need veel puhkenudki, aga võib-olla oli kellaaeg lihtsalt hiline (kohtasime neid taimi umbes poole kümne kuni kümne ajal õhtul).
Ja siis jäi meid kummitama veel üks mõistatus – niisugune kena väike roosaõieline taim. Näeb välja, nagu võiks talle miskid marjad otsa tulla, aga me küll ei osanud arvata, millised nimelt. Kui keegi oskab tema identiteedi kohapealt midagi arvata, oleks suurepärane. Pildistasime teda selleks otstarbeks igast asendist.
Teeb soodaks jah, aga ei saa öelda, et mõnus poleks. Aeg on edasi kulgenud väga seltskondlikul lainel ja teeb seda jätkuvalt – praegu ootangi nelja järgmise külalise sisseastumist. See seltskond jääb pühapäevani, aga vahepeal võib ette tulla veel lisandusi. Reedel tuleb vanasse heasse Gambrinosse mängima Sven Kullerkupp, kelle edasistest liikumistest mul hetkel veel täpset infot ei ole, aga võimalik, et tuleb tallegi majutust pakkuda. Mul oleks selle üle hea meel, sest ehk saaks siis ka meie klaveri jälle häälde 🙂 Seda pole oma kuus või seitse aastat häälestatud ja pill annab sellest juba väga, hm, häälekalt märku.
Aga muidu oli üleeile üks tähtpäev. Ükskord ammu 11. juulil kukkus mulle taevast alla üks poiss. Ta tegi seda ainsal võimalikul õigel ajahetkel, kui ma olin parasjagu pettunud ning kurb ning otsustanud ennast lahti raputada teatud kurnavatest emotsionaalsetest sidemetest.
Trallisime oma seltskonnaga piiskopilinnuse alumisel terrassil, ja ülemisel pidutsesid ka mingid seltskonnad. Igatahes ühel saatuslikul hetkel andis ülemise terrassi põrand järele ja koos lauajuppidega kukkusid alla meie lauda niisugused poisid, trummar Ott Vallik koos oma kidramehe Mäksuga:
Aga sügiseks oli selge, kuidas asjad tegelikult on. Ja siis veel veidi hiljem me abiellusime ühel ilusal päikeselisel jaanipäeval Haapsalu toomkirikus.
Kõik oli muutunud. Aidi Vallikust sai kohe varsti lastekirjanik. Ott Vallik sai kohe varsti lasteraamatute illustreerijaks. Oleme koos lammutanud, loonud ja lehvitanud.
See ei oleks olnud teisiti võimalik. Ilma Otita poleks ma päris kindlasti ka Anni-lugusid kirjutanud. See oli ainult tema katkematu õhutamine, julgustamine ning jäägitu toetus, mis selle võimalikuks tegi.
Nüüd on läinud küll elu nii lustlikuks kätte, et täna olen juba päris väsinud ja õlu võiks minu poolest mõneks ajaks maapealt kadunud olla. Iga päev käivad külalised või käime ise külas, vedeleme aedades, ujume meres, lobiseme, kuulame muusikat… huvitav, kes vahepeal mu eest kirjatöö ära teeks? Sest süveneda ja mõtelda ei ole keset sihukest sebimist üldse võimalik. Mul lesib siin kirjutuslaua vasemas eesservas juba nädalavahetusest saadik väljaprinditud paberileht terve valmiskavandatud “Saladuste” loo eeltööga, läheb teine justkui järjest plekilisemaks ja kulunumaks, aga selle kõige valmiskirjutamiseks oleks mul vaja umbes kuut rahulikku ja vaikset tundi järjest pluss stabiilset meeleseisundit ja keskendumisvõimet. Kus need on, ma küsin?
Lõpuks on vähemalt mu haigusnädalate jooksul aias kujunenud bardakk ja džungel likvideeritud, peaaegu kõik daaliad pottidest välja istutatud, ronitaimed tagasi lõigatud, kõik iirisevarred maha murtud, roosidele kolinud lehetäisid pritsitud, viinamarjakobarad lehepadrikust taas päikese kätte praadima päästetud… ja veel niisugust nipet-näpet. (Viinamarju tuleb see aasta kõvasti, seda peab ütlema. Siin Ott juba räägib miskeid veinitegemisjutte, aga ma tahaks seda näha.) Liiliapuhmaid peaks kah veel kuidagi siduma, enne kui nad massiliselt õide puhkevad. Praegu õitsevad alles mõned mu kõige varasemad asiaadid: Nove Cento, Lollypop, Salmon Classic ja keegi täiesti tundmatu erepunane, kelle sibulad ma läinud aastal Kalli käest sain.
Ah jaa, kastnud olen ka. Kole-kole kuiv on. Eile tegin ühele suurele daaliale istutusauku nisugusse kohta, mida ma voolikuga kastnud sel suvel ei olegi, ja pooleteise labidalehe sügavuselt oli maa täiesti tuhkkuiv. Eks ma neid istutusauke siis uputasin kõvasti, enne kui ma neisse üldse midagi sisse hakkasin panema.
Ja täna öösel nägin unes pika habemega vanameest, ilmateadlast, kes justkui mingis tuleviku-ajas rääkis meie praegusest suvest. Meelde jäi tema kõnest see koht, kus ta ütles, et sel aastal leidis aset üldse kogu Eesti kirjapandud ajaloo jooksul teadaolev kõige pikem põud… ta ütles ka päevade arvu ja see oli nagu päris jube, kuigi ma enam seda numbrit ei mäleta. Üle saja miskit.
Õnneks see oli ainult uni,sest täna olen ma siiski ainult päeva võrra vanem kui eile, ja unevanameeste põuastatistika loodetavasti reaalsesse ellu ei rakendu. Ma loodan. Kuigi täna hommikul just helistas ema ja rääkis, et neil pole pärast jaanilaupäeva vihmanatukest enam üldse midagi sadanud ja marjapõõsad hakkavad juba kollaseks tõmbuma. Ega liivamaa peal olegi selle põuaga nalja, ja suurt aeda ei jaksa ju kasta ka.
Neljapäeva õhtul mürgeldas äike Haapsalus päris korralikult. Ott oli sõpradega samal ajal bändiproovis ja kui tagasi tuli, siis rääkis, et ühele sõbrale olid lapsed äikese ajal suure ärevusega helistanud: issi, tule koju, tule koju, äike on!
Nüüd on jälle kogunenud rida huvitavaid linke kultuuriasjade kohta sel varasuvel. Parem jagan need teiega ära, enne kui neid korraga liiga palju saab.
17. juunil sain oma suureks jahmatuseks lugeda, et haridusminister Aaviksoo seab Eesti Kunstiakadeemia jätkusuutlikkuse kohale suuri küsimärke ning peab võimalikuks isegi selle ülikooli kaotamist – kui nüüd ajakirjandus tema suhtumist ikka õigesti kajastas. Kui see nii läheks, siis tehtaks sellega eesti kunstile ja tarbekunstile ja kogu selle valdkonna arengule ning kestmisele tõesti korvamatut kahju. Teatud erialad teiste ülikoolide vahel ära jaotada ei ole ju selles olukorras mingi lahendus! Igasugustel loomingulistel aladel on õppekavajärgsete ainepunktide kõrval sama oluline ka suhtlemine ning koostegevused teiste kunstnike ja kunstitudenditega, sest loovuse arengu tingib nimelt seltskond, milles inimene iga päev liigub. Õppekavapunkte saab kokku ajada kus iganes, aga tegeliku loovuse, tungi ja tormi pärast ei tohiks laiali lammutada suure kunstiülikooli vaimu ja aurat, sest selle asemele lihtsalt ei olegi midagi pakkuda.
Jubedalt häirib mind ka see mitu korda kuuldud seisukoht, et kunstiharidus kui selline olevat üldse mõttetu. Et kui inimene on andekas, siis oskab nagunii. Aga minu arust palju rumalamalt enam ei olegi võimalik mõelda. Igasugune kunstiline eriala on igas oma žanris siiski teatud tehnikate, mõjutuste, stiilide jmt võtete kogum (ning mitte väike!), mida peab valdama, et oma alal edukas olla ja oma annet lõpuni avaldada. Kui andeomast haridust üldse mitte anda, jääb inimene paraku siiski hobitasemele, või vähemalt areneb tema anne ja oskus niimoodi liiga aeglaselt. Tema töö võib küll olla nauditav kunstiliselt vähenõudlikumale ja väheteadlikumale vaatajale-kuulajale, aga asjatundlikuma publiku ees see kriitikat ei kannataks ja selle väljund ning mõjuväli oleks piiritletud inimese lähiümbrusega. See on iseloomulik harrastuskunstile. Ma ei halvusta seda üldse, sest seda on vaja ja sellinegi väljund on paljudele-paljudele inimestele tarvilik ning nende kuulajatele-vaatajatele meeldiv. Ma tahan lihtsalt ütelda, et profikunstil või profikultuuril üldse on erinevad ülesanded, erinevad eeldused ja erinev mõjuväli ja et kõrgkultuuri ei tohi võtta samadel alustel harrastuskultuuriga. See oleks liiga ohtlik. Iga kunstnik, kirjanik, muusik, näitleja, kes suudab oma loominguga end kehtestada rahvusvahelisel tasemel mujal maailmas, on meie riikluse rahvusvahelise renomee ja seekaudu riikluse püsimise seisukohalt ülisuure väärtusega. Aga niikaugele suudavad jõuda siiski eriti suurte looduslike eeldustega, eriti andekad inimesed, kes samal ajal on oma valdkonnas ka väga sügavuti haridust saanud.
Ja asi ei ole ju ka selles, et meil napiks looduse poolt andekaid inimesi, kellega Kunstiakadeemia õppekohti täita. Vastupidi – nagu näitab konkurss kunstiakadeemia õppekohtadele.
Kultuuriministeerium kinnitas muide kuu lõpus ametikohale uue kunstinõuniku Maria-Kristiina Soomre, kes asub tööle septembrist. Tema senise tegevuse kirjeldust vaadates ei saa teda kindlasti asjatundmatuses kahtlustada. Tore!
Ah jaa, 20. juunil rääkis raadios Ilmar Tomusk väga huvitavalt keeleseaduse muudatustest ja laste nadist lugemusest. Laste lugemise kohta algab jutt 30. saateminutil. Ilmar Tomuski lasteraamatut “Tere, Volli!” ma soovitan igal juhul soojalt, see on äge raamat. Lapsele huvitav ja täiskasvanu saab ilmselt ka mitme koha peal laginal naerda.
See ei lähe nüüd küll juunikuu kirja, vaid on päris värske,lausa tänane teadasaamine: uue ERM-i ehitusplaanid said järgmise tagasilöögi.
Sellest projektist on ajalehed kirjutanud ju juba kaua, aastajagu vähemalt. Selle suureks veaks on peetud küll hoone pompöössust, küll selle tulevast paiknemiskohta Raadil, küll midagi kolmandat. Kas mitte ühel hetkel ka väliseksperdid, kellel projekti hinnata lasti, ei olnud selles osas üsna kõhkleval seisukohal? Kahjuks ei ole ma neid ERMi saaga linke kogunud ega oska nüüd allikatele viidata.
Kahju jah, et selle uue ERMiga seni peamiselt üks häda ja viletuses kaasas käib, aga ma mõtlen, et kui olemasolevale projektile on erinevatest kanalitest olulist asjatundlikku kriitikat tulnud ja ka ehitushange läheb prognoositust kolmandiku kallimaks, siis võib-olla tasuks projekt ikkagi veel kord üle vaadata ja vajadusel äkki oludele sobivamaks kohandada? Muidugi ei pruugi ka see võimalik olla, sest projekti muutmised pole kah mingi odav lõbu. Pealegi on kultuuriminister siiski selle asja kohapealt üsna otsusekindel ja optimistlik. Mis on minu meelest hea.
Kõige lõpetuseks midagi hingele. David Vseviov kirjutab eesti kultuurist väga ilusasti ja õigeid asju. Minu väga sügav lugupidamine sellele inimesele.
|
OSCAR-2019
|
||
-kui olete morfiini või selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud lõigus 6) suhtes allergiline;
-ägeda hingamispuudulikkuse, raske bronhiaalastma, alkoholimürgistuse ja halvatusliku soolesulguse (paralüütilise iileuse) korral;
-kui teil on hingamishäired, sest opiaadid vähendavad hingamiskeskuse tundlikkust. Hapnikuvaegus (hüpoksia) ja süsinikdioksiidi liigsus (hüperkapnia) võivad süveneda:
-kui te kasutate või olete viimase kahe nädala jooksul kasutanud selliseid ravimeid nagu monoamiinioksüdaasi inhibiitorid;
-vastsündinute ja väikelaste puhul, sest nad võivad olla vastuvõtlikumad morfiini toimetele, eriti hingamist pärssivale toimele;
Morfiinvesinikkloriid võib tekitada psüühilist sõltuvust. Ravimi kasutamisel rangelt meditsiinilistel näidustustel on psüühilise sõltuvuse kujunemise oht vähene. Pahaloomulise haiguse lõppstaadiumis ei ole sõltuvuse teke oluline. Morfiin-sõltuvus on raskesti ravitav.
Opiaatide ja monoaminooksüdaasi (MAO) inhibiitorite koosmanustamisel on kirjeldatud vererõhu langust ja kesknärvisüsteemi (KNS) ning hingamist pärssiva toime tugevnemist.
Barbituurhappe derivaadid potentseerivad opiaatide poolt esilekutsutud teadvushäireid ja hingamisdepressiooni.
Tuberkuloosivastaste ravimite rifampiini ja rifapetiini toimel võib väheneda morfiini plasmakontsentratsioon ja morfiini efektiivsus langeb. Rifampiin vähendab morfiini valuvaigistavat toimet tunduvalt.
KNS-i depressandid (barbituraadid, bensodiasepiinid, tsentraalselt toimivad lihasrelaksandid, teised opioidvaluvaigistid, fenotiasiinid) pärsivad manustamisel koos morfiiniga tugevalt KNS-i ja tekkida võib hingamissüsteemi pärssumine, vererõhu alanemine, sedatsioon või kooma.
Opioidide agonistide/antagonistide kuritarvitamisel võivad tekkida ärajätu sümptomid. Alkoholiga koos manustamisel pärssub KNS ja võib tekkida sedatsioon.
Ravi ajal morfiiniga ärge juhtige autot, sest ravim võib aeglustada reaktsioonikiirust. Ravi ajal morfiiniga ärge kasutage masinaid või mehhanisme.
Morfin DAK sisaldab naatriummetabisulfitit, mis võib harva tekitada raskeid ülitundlikkusreaktsioone ja bronhospasmi.
Operatsiooni premedikatsioon. Kuni 10 mg 60…90 minutit enne operatsiooni; lastele kuni 0,15 mg/kg lihasesse või naha alla.
Maksapuudulikkusega patsientidele tuleb morfiini manustada ettevaatusega ja annustamise intervalle pikendada.
Tavaline annus lastel on 0,1...0,2 mg/kg lihasesiseselt või nahaaluselt iga 2...4 tunni tagant, maksimaalselt 15 mg.
Vastsündinutel ja väikestel lastel tuleb morfiini kasutada ettevaatusega, kuna nad võivad olla tundlikumad opioididele.
Eakatel tuleks algannust vähendada ja tiitrida individuaalselt soovitud terapeutilise vastuse saamiseni. Kuna eakatel eritub morfiin organismist aeglasemalt kui noortel, võib vajalik olla ka päevase koguannuse vähendamine.
Morfiini suures koguses üleannustamisel on kirjeldatud järgmisi sümptomeid: erakordselt tugev unisus kuni stuupori ja koomani, hingamisdepressioon, skeleti lihaste jõuetus, külm ja higine nahk, pupillide ahenemine (mioos). Mõnikord ka südametegevuse aeglustumine ja vererõhu langus. Raske üleannustamise korral, peamiselt intravenoosselt, võib esineda ka apnoe (hingamiskatkestus).
Esmajärjekorras tuleb pöörata tähelepanu vabade hingamisteede säilitamisele, vajadusel tuleb rakendada abistavat või juhitavat hingamist.
Naloksooni tuleb ettevaatusega manustada nendele, kellel on diagnoositud füüsiline sõltuvus morfiini suhtes või kellel seda kahtlustatakse. Sellisel juhul võib opioidi toime järsk ja täielik katkestamine vallandada ägeda ärajäämasündroomi.
iiveldus, oksendamine, kõhukinnisus, sedatsioon, peapööritus, uimasus, uriini peetus ja segasusseisund. Ravi jätkamisel nimetatud kõrvaltoimed (välja arvatud kõhukinnisus) tavaliselt lahenevad.
hingamise pärssumine, peapööritus, eufooria, ärevus, nõrkus, peavalu, rahutus, treemor (värin), koordineerimata lihasliigutused, krambid, meeleolu muutused, nägemused, lihasjäikus, lühiajalised hallutsinatsioonid, orientatsioonikaotus, nägemishäired, unetus, koljusisese rõhu tõus, suukuivus, morfiini saanud emadel sündinud vastsündinutel on täheldatud ärajätusümptomeid (rahutus, oksendamine, isu tõus, ärrituvus, hüperaktiivsus, kartlikkus, ninakinnisus, krambid ja kriiskav nutt), psühholoogiline ja füüsiline sõltuvus.
vererõhu langus, vererõhu tõus, südame löögisageduse aeglustumine, südame löögisageduse kiirenemine, südame pekslemine, näopunetus, hingamise pärssumine, kihelus, nõgestõbi, muud nahalööbed.
suured doosid võivad põhjustada KNS erutatust ja selle tulemusel võivad tekkida krambid, veenipõletik, kopsuturse, Oddi sfinkteri spasm, müokloonus (jäsemete tõmblused), anafülaktiline reaktsioon.
Harvem võivad esineda hüpotermia, libiido vähenemine või impotentsus, allergilised nähud. Suurte annuste kasutamisel on väga harva tekkinud lihasjäikus.
Kui ravimit kasutatakse krooniliste valudega patsientidel vastavalt soovitustele, on füüsilise ja psüühilise sõltuvuse tekkeoht märkimisväärselt väiksem. Ravimi korduva kasutamise järsul katkestamisel ja opioidi antagonisti manustamisel võib tekkida tüüpiline ärajätusündroom (mis on füüsilise harjumuse tunnuseks). Seetõttu tuleb annust järk-järgult ja sobivate annustega vähendada.
|
OSCAR-2019
|
||
30. Jul 2012 Regionaalneettevõtlus, kaubandus, kütuseturg, majandus, piirikaubandus, poliitika, Venemaa, viisapoliitikaadmin
Maksu- ja tolliameti jõuline tegevus Eesti-Vene piiril toimunud kütuseturismi tõkestamiseks on sõltumata õiguskantsleri algatatud uurimise tulemusest oma eesmärgi juba saavutanud – paljudel inimestel pole enam Venemaale asja.
Küsimusele, kas piiratud sortiment käsimüügiravimeid võiks lisaks apteekidele olla müügil ka toidupoodides, on riik seni vastanud eitavalt. Paraku ei teeni valitsuse konservatiivne hoiak kodanike huve, sest ravimite kättesaadavus maal muutub üha raskemaks.
Võru linn on jõudnud mentaalse teelahkmeni, kus seistes tuleks vastata küsimusele, kas liigume edasi Tartu äärelinnastumise lainel või suudab see kant säilitada ka mingisuguse majandusliku tõsiseltvõetavuse?
Väljavaated ei ole hetkel teab mis head, sest meie peamist vara – inimesi – jääb mitmel põhjusel vähemaks. Kui negatiivne iive on asi, mis kammitseb kogu Eestit, siis väljaränne on teema, mis Võru linna ja maakonda väga valusalt puudutab.
Kui Tartu võib arvestada, et lahkujate asemele tuleb üldjuhult maalt värske tööjõud asemele, siis Võrus, nagu enamikus teistes maakonnakeskustes, ei ole neid maalt tulijaid enam eriti kuskilt võtta – maa hakkab juba tühjaks saama.
See ei ole kuigi originaalne avastus, et võrulaste elu on üha rohkem seotud Tartuga. Tartu on meie tõmbekeskus: seal asub üli- ja kutsekool, head gümnaasiumid, töökohad, haigla, korralikud kauplused, käib vilgas kultuurielu. Võrut ja Tartut lahutab 50 minutit auto- või 75 minutit bussisõitu. Paljud õpivad ja töötavad ning peatselt ka elavad seal. Isegi Võru linnavolikogu esimees elab Tartus.
Mida vähemaks jääb Võrus töökohti, seda enam tuleb hakata rääkima Võrust kui Tartu ees- või tagalinnast, sõltub kuidas vaadata. Iseasi, kas seda protsessi peaks katsuma kuidagi pidurdada või võtma kui paratamatust?
Paratamatusega leppida on kahtlemata kõige lihtsam, sest siis ei peaks mitte midagi tegema. Välja arvatud halisemine, kuidas riigi regionaalpoliitika on järjekordselt tuksis. Pealegi ei paista välja, et väliste tegurite toel võiks toimuda mingi pööre paremuse poole.
Pigem vastupidi: maagümnaasiumide sulgemine ja Antslas kutsehariduse likvideerimine kiirendab Võrumaa noorte väljarännet kodumaakonnast. Antsla kandi põhikooli lõpetajad suunduvalt tulevikus joonelt Tartusse ning ka Vastseliina poolt tulijad eelistavad sõita ringteed mööda edasi Emajõelinna gümnaasiumisse, mitte pöörata Võrru. Kui kodust tuleb nagunii lahkuda, siis milleks teha enam vahepeatust Võrus?
Õnneks on Võru Kreutzwaldi gümnaasium suhteliselt hea mainega, nagu ka Võrumaa kutsehariduskeskus, mis suudavad noorte varast väljavoolu maakonnast mõnevõrra pidurdada, kuid laiemas plaanis ei kujuta Võru enam Võru maakonna jaoks tõsist tõmbekeskust. Seda kohta on jõuliselt haaramas Tartu.
Võru tulevik regionaalse keskusena on küsimärgi all. Mida varem lahkuvad noored kodumaakonnast, seda väiksem on tõenäosus, et nad siia tagasi tulevad – mida varem side katkeb, seda kindlamalt ta kaob.
See on omalaadne keeris, mis meie kanti tühjaks imeb, sest isegi kui noor inimene tahaks pärast kooli(de) lõppu kodukanti naasta või kutsekooli järel siia jääda, ei ole tal tihtipeale midagi tasuvat teha, sest sobilikku tööd pole. Kõik ei suuda ettevõtjaks hakata.
Seega pole midagi tähtsamat, kui võimalikult laia valikuga töökohtade loomine, mis pole muidugi kellegi uudis. Poliitikud lubavad seda iga nelja aasta tagant, kuid paraku lasevad tulemused end oodata. Vahest on siis tehtud valesid asju?
Võru linnas on viimase kümne aasta jooksul kulutatud päris kopsakas summa avalikku raha spordi-, kultuuri- ja vaba aja taristu, teede, veevärgi arendamiseks.
Eelmise kümnendi keskel tehtud investeeringud tehti linnavõimu lootuses, et kui Võru ilusti korda teha ja arendada välja sotsiaalne taristu, hoiab see inimesi kodulinnas paigal, meelitab võõraid ligi ja innustab tööandjaid siin ettevõtlust arendama.
See oli endise Tartu linnapea Andrus Ansipi innustav jutt, kes mingil ajal tõi igal võimalikul juhul näiteks Aura veekeskuse, mille valmimine Tartu linnale väga soodsalt olevat mõjunud. Paraku ei ole spordihall, staadion, äraremonditud Kannel, Tamula rannapromenaad, Kubja metsarada toonud Võrule seda edu, mida ehk loodeti – inimesed lahkuvad endiselt.
Ei ole mõtet seada kahtluse alla Võrus tehtud avalike investeeringute vajalikkust. Kahelda tuleks selle poliitika jätkamise õigsuses.
Aastaid on provintsipoliitikute edukuse mõõdupuuks olnud see, kuidas ta oskab oma linnale või vallale raha välja rääkida. See raha on valdavalt kulutatud erinevatele ehitusprojektidele ehk nendeks investeeringuteks, mida ka Võru eelmisel kümnendil hoogsalt tegi.
Paraku see mõõdik ei tööta enam, sest ilusad koolid ja moodsad sportimisvõimalused pole omavalitsuse jaoks enam eelis, vaid kuulub n-ö põhivarustusse. Pealegi ei loo ehituseks kulutatud raha omavalitsuses juurde püsivaid töökohti – need luuakse tööstuses ja teeninduses.
Sestap ei tule võimuesindajate edukust enam mõõta positiivsete EASi projektide üldarvu ja rahalise mahu järgi, millega on ehitatud see või remonditud too maja, vaid selle põhjal, mitu töökohta on ta suutnud omavalitsusse vahendada.
Mitu töökohta on Võrru vahendanud viimasel kümnel aastal ametis olnud linnapead, ma ei tea. Teada on, et kui mõne aja eest proovis linnavalitsus koos erakapitaliga rajada Võrukivisse tööstusparki, lasti see plaan pehmelt öeldes auklikuks. Otsustajate suutmatus teha pühendunult koostööd on paljude Eesti omavalitsuste probleemiks.
Ent just korraliku taristuga tööstuspargid, mille eesotsas on kasuahned mänedžerid, keda toetab kohaliku võimu esindus, olles vajadusel valmis tegema investoritele soodustusi, on võti töökohtade saamiseks omavalitsusse.
Võrus on selle kõigega küll jupiti tegeletud, kuid paraku mitte organiseeritult ja sihipäraselt – alati on midagi puudu jäänud, üks lüli vahelt ära kadunud.
Kui Võru soovib säilitada majandusliku tõsiseltvõetavuse, mitte muutuda Tartu magamistoaks, tuleb poliitikutel sihik ümber suunata. Valijale mulje avaldamiseks ei tule tingimata midagi ehitada, vaid hoopis valijaid juurde tekitada. Mõistagi on ehitamine lihtsam.
Muutused on võimalikud, kui linnavalitsus ja tööstuskinnisvara arendajad seda soovivad ja ühiselt tegutsevad. Ajal, kui Soome ja Skandinaavia firmad otsivad võimalusi tootmise ületoomiseks Eestisse, peaksime kätt pulsil hoidma.
Usun, et mänedžeridel on mõne tootmisettevõtte kohaletoomine lihtsam, kui läbirääkimiste laua taga istub ka näiteks linnapea, miks mitte ka maavanem. See näitaks pühendumist, mida osatakse hinnata. Eriti veel juhul, kui omavalitsus vabastab investori esimesel kahel aastal maamaksust ja teeb soodustusi vee- ja soojaarvete tasumisel, aitab kaasa töötajatele elukoha muretsemisel…
Tööandjad eelistavad ettevõtteid hoida seal, kus on see neile kõige kasulikum. Tehkem siis Võru selliseks kohaks.
Valitsus on ilmselt mõistnud, et 2007. aasta septembris tehtud otsus, millega keelduti Vene-Saksa gaasitoru paigutamisest Eesti mandrilavale, oli viga.
Nordstreami gaasijuhtme Eesti vetest möödajuhtimine oli valitsusest küll kangelaslik, kuid olemuselt pisut donkihotlik üritus, mis ei viinud mitte kuhugi. Tollane lootus, et eestlaste eeskujul blokeerivad torujuhtme ehituse ka Soome ja Rootsi, ei täinud ja praeguseks on gaasitoru reaalsus.
Mäletatavasti oli/on Nordstreamiga seoses välja pakutud salakavalaid vandenõuteooriaid. Üks neist räägib sellest, et Vene sõjalaevad kasutavad olukorda ära selleks, et hakata toru kaitsmise nime all Läänemerel patrullima ja sellega võetakse Euroopa Liidu sisemeri, sisuliselt oma kontrolli alla.
Rääkimata sellest, et gaasitarnete suurendamine seob Euroopa Liidu eesotsas Saksamaaga veel tugevamasse sõltuvusse Vene toorainest. Samuti peeti võimalikuks, et Läänemere põhjas lebavad, II maailmasõja ajal sinna uputatud mürgitünnid võivad torujuhtme ehitamise ajal või pärast tööde lõppu lekkima hakata, muutes Läänemere surnud veekoguks. Ja nii edasi.
Valitsusel ei olnud raske 2007. aastal Gazpromi kontrollitavale Nordstreamile EI öelda, sest aprillikuine venelaste märatsemine Tallinnas oli kõigil värskelt meeles. Või peaks küsima, kas valitsus oleks üldse julgenud toona teisiti otsustada?
Küsida võib ka seda, kas meie valitsus ütleb Nordstreamile EI ka juhul, kui ettevõte pöördub uuesti Eesti poole, et küsida luba gaasijuhtme järgnevate torude ehitamiseks, mis võiksid kulgeda läbi Eesti vete?
Eleringi juht Taavi Veskimägi esitas küll selle küsimuse, kuid ei soovi ise vastata. See on mõistetav, sest ükspuha, milline oleks võrguettevõtte juhi seisukoht, võib see muuta teda haavatavaks. Ka poliitiliselt.
On veel üks asi. Paralleelselt käib arutelu selle üle, kas ja millise hinnaga riigistab valitsus ASile Eesti Gaas kuuluva Eesti gaasivõrgu. Valitsus pole riigistamisega kiirustanud, sest gaasifirma vastuseis on tuntav ja tegelikult kiiret kuhugi pole. Meie gaasituru osakaal on energiabilansis sedavõrd madal, et ELi poolt seatud kohustus, hoida gaasi müük ja jaotamine lahus, siin sellele ärile ei laiene. Eesti Gaas on sealjuures Gazpromi tütarfirma.
Kaldun uskuma, et kui Gazprom peaks Eesti käest Nordstreami teise etapi tarbeks merealust maad küsima, siis see talle ka antakse. Valitsusel on hoobasid, millega läbirääkimisi mõjutada ja ka eesmärk, mida saavutada – madalam gaasi hind, mida peaminister Andrus Ansip on tähtsustanud.
|
OSCAR-2019
|
||
Pühapäeva südaöö paiku sai operatiivinformatsiooni- ja mereseirekeskus teate, et Äksi saare lähedal on madalikule sõitnud Norra lipu all seilav kaubalaev "Framnes" kümne inimesega pardal. Inimesed õnnetuses kannatada ei saanud.
Pühapäeval kell 23.45 sai piirivalve operatiivinformatsiooni- ja mereseirekeskus teate, et Muuga sadamast 14,5 kilomeetri kaugusel, Äksi saare lõunatipus, on kaubalaev madalikule sõitnud. Sündmuskohale suundusid Muuga sadama lootsikaater ja piirivalvelaev Pikker. Valmisolekus oli ka piirivalve helikopter, teatas piirivalveamet.
Operatiivinformatsiooni- ja mereseirekeskus sai raadio teel aluselt info, et 10-liikmeline laevameeskond arstiabi ei vaja. Muuga sadama lootsikaater ja piirivalvelaev Pikker tegid sündmuskohal kindlaks, et reostust ei ole.
Norra lipu all sõitnud 80 meetri pikkune kaebalaev "Framnes" oli teel Muuga sadamasse. Laev oli ballastis.
Piirivalvelaev Pikker hoidis alusel kogu öö silma peal. Varahommikul suundus olukorda kontrollima ka piirivalve reostustõrjelaev Kati. Piirivalvelaevad jäävad sündmuskohale olukorda jälgima ning on valmis võimaliku reostuse korral tegutsema. Ilmastikuolud merel on head.
Hommikul käisid veeteede ameti laevakontrolli inspektorid koos piirvalvega laeva kontrollimas ja kaptenil tuvastati 0,99-promilline joove, kirjutab Postimees.ee. Veeteede ameti pressiesindaja sõnul sõitis laev madalikule täiskäigul ja on oma ujuvusest kaotanud 20 cm. "Mis tähendab, et ta on üsna tõsiselt madalikul kinni, kust iseseisvalt ilmselt lahti saada ei õnnestu," lisas ta.
Ballastitankidesse öö jooksul vett lisandunud ei ole. Täpsed vigastused tehakse kindlaks tuukriülevaatuse käigus, mille peab tellima omanik.
Umbes niisugune pealkiri võiks ajalehtede esikaantelt vastu vaadata, kui värskes Prantsuse linateoses „Nocturama“ näidatu peaks Pariisis või kusagil mujal päriselt teoks saama. Miks-küsimus vasardab ka filmi vaadates pidevalt peas. Selget vastust lõpuks ei saagi. Keegi ei uuri erineva taustaga Pariisi noorukeilt – kellest mõni alles lapseohtu –, mis põhjusel nad linna tähtsatesse hoonetesse pomme panid. Miskipärast jääb see kripeldama, et nende üle ei peeta vajalikuks kohut pidada.
Režissöör Bertrand Bonello draamapõnevik „Nocturama“ mängib vaataja emotsioonidel, tekitades vastakaid tundeid. Kohati tõrgub aju pidamast neid ühiskonnaga rahulolematuid noori inimesi ohtlikeks riigivaenlasteks, kes on hingelt üdini ja parandamatult halvad. Nad on ju ometigi samasugused lihast ja luust inimesed nagu meie? Armastavad, unistavad, kardavad. Mõnel paistab olevat isegi südametunnistus.
Film rajaneb kontrastidel. Ühelt poolt näeme hirmuäratavaid psühhopaate, kes silmitsevad imetlevalt oma hävitustööd, kui leegid akendest välja lahvatavad ja majaseinu neelavad. Ja kes panevad ööseks ühte kesklinna kaubamajja varjudes püsti ennastunustava peo, kus mekitakse kalleid veine ja juuste, proovitakse selga peeneid rõivaid, sõidetakse mänguautoga ja võetakse vanni, konjakiklaas näpus.
Teisalt näeme hirmunud ja murelikke noori. Kes loodab, et hukkunuid pole kuigi palju. Kes näeb luupainajalikke nägemusi või küsib arglikult: kas me kõik peame nüüd surema? Näeme viimase hetke meeleheitlikke armuavaldusi. Viimset kõnet emale, kui on üsna kindel, et kõik on kadunud. Sõnatut käepalumist juveeliletist näpatud sõrmusega. Meigitud ja parukaga geimoslemi hingestatud muusikalietteastet. Stseenid, mis vaatajat kindlasti päris külmaks ei jäta.
Mõjub veidralt, et suurem osa noortest pommipanijatest ei saagi nagu õieti aru, mida nad teinud on. Selline naiivsuse ja psühhopaatia kokteil on õigupoolest üliohtlik. Kas meie saatus võibki sõltuda kamba ebastabiilsete noorukite suvast? Kui palju meie keskel sääraseid varjatud vaenlasi elab?
Oleme harjunud seostama terrorismi teatud religiooni ja sisserännanutega. Kuid Bonello ei tahtnud ilmselgelt teha usulist filmi. Terrorivandenõusse on segatud nii immigrantide järeltulijatest moslemid kui ka valged prantslased, kellest mõnigi pärit jõukast ja mõjukast perest. Esialgu paistabki, et kõigil neil inimestel, keda näidatakse metrooga kuhugi teel olemas, pole mingit seost. Kuid neid liidab mingisugune viha, äng.
Filmi võimas alguskaader, mis näitab Pariisi oma täies ilus, justkui mõnes turismireklaamis, istutab küll koheselt pähe mõtte: miks peaks keegi tahtma, et selle võrratu linnaga midagi halba juhtuks?
Noorte motiiv jääbki häguseks. On vihjeid sellele, et ülikoolis politoloogiat õppivad rikka pere noored ei taha saada oma vanemate sugusteks. Miski praeguse ühiskonna juures riivab nende õiglustunnet. Nad tunnevad, et kuuluvad ühte pigem nendega, kes pole nii privilegeeritud. Kõnekas on stseen, kus üks vandenõulastest, Lähis-Ida päritolu noormees, teenindab kohvikus samuti sepitsuses kaasa löövaid valgenahalisi tudengeid.
Neile, kes muretsevad inimelude pärast, mida plahvatused võisid nõuda, kinnitab üks liidreid kinnitab, et seda, mida nad tegid, oli hädasti vaja teha ja parem on mitte uudiseid jälgida ega sapiseid netikommentaare lugeda. Siin tekib küll paralleel usuäärmuslastega. Sest kas nemad teadvustavad endale alati seda, millesse nad end mässivad? Filmis on eriti kahju tumedanahalisest poisist, kelle kodune olukord pole ilmselt kiita, sest sinna ta ei kipu – niisiis jõlgub ta endast vanemate seltskonnas ja täidab ka pommimissioonis nende käsku.
Kokkuvõttes tundub, et linaloo lõpus peabki jääma valitsema selgusetus tühjusetunne. Sest miks ei kuulata ära, mis on osalistel öelda? Kas kõigi ööseks kaubamajja varjunute roll oli võrdne? Kas teistega samasugust lõppu väärib ka noormees, kes oma pommi ei aktiveerinud? Pealegi, mind huvitaks Prantsuse kodanikuna juba põhimõtte pärast, ims oli nende noorte motiiv – tunne oma vaenlast!
Võib kritiseerida liigset poliitkorrektsust, mis näitab terroristide ridades ka väga ebatõenäolisi tegelasi. Aga kui edasi mõelda, siis äkki polegi see kõik nii ebaloogiline? Nagu üks juhuslik inimene tänavalt filmis enesestmõistetavusega lausub: „Millalgi pidi see ju juhtuma.“ Ehk peaks vähemuste ja muude probleemsete ühiskonnakihtide kõrval pöörama õigel ajal tähelepanu ka noorte rusutusele?
Üha raskem on endale jalgu alla saada ja elada elu, mida lääne ühiskonnas on suutnud endale võimaldada vanemate või vanavanemate põlvkond. Haridus muutub kallimaks ja tihti tuleb suur osa elust õppelaenu tagasi maksta. Kinnisvara on kättesaamatu, isegi 30ndates üüritakse veel sageli sõpradega ühist kodu. Kui tahad saada edukaks, pead kas üle laipade astudes äri või poliitikat ajama – seegi ei tundu paljudele ahvatlev.
Aga väärtused ja see, mida peetakse ihaldusväärseks, muutuvad visalt. Seda tõestab omamoodi tõik, et noored mässajadki ehivad end filmis meelsasti jamesbondiliku ülikonnaga.
Igatahes pakub „Nocturama“ palju mõtteainet ja seda tasub vaadata igal ühiskonnahuvilisel. Väärib mainimist, et huvitava võttena on kasutatud sama olukorra kordamist teiste tegelaste vaatevinklist – see aitab hoomata, mis paralleelselt eri ruumides toimub ja kuidas erinevad osalised samaaegselt reageerivad.
|
OSCAR-2019
|
||
Unistame avatud Eestist, kus elavad julged, hoolivad inimesed ning kus austatakse vabadust, isikupära ja pidevat õppimist.
võõrkeelte ja teiste kultuuride tundmaõppimine toimub loomulikult igapäevase suhtluskeskkonna osana ja aineõppega seostatult
fookuses on sügavad aineteadmised matemaatikas ning teaduslik lähenemine nii loodus- kui sotsiaalainetele
õppetöö planeerimisel ja läbiviimisel on keskmes lapse sotsiaal-emotsionaalne areng, tema vaimne ja füüsiline tervis
Esimese koolina Eestis rakendab Avatud Kool kolmekeelset kümblusprogrammi. Selle mudeli erinevad versioonid on levinud riikides, kus mitme keele oskust peetakse laste hilisemate väljavaadete jaoks oluliseks või kus sellel on oluline roll kogukondade sidumisel.
Lisaks kolmele põhikeelele toome igapäevasesse õppesse digiõppe ja -pädevused. Vanemas kooliastmes lisanduvad teiste keelte õppimivõimalused (prantsuse, saksa jm).
Keelte kõrval on Avatud Koolis suur tähtsus sügavatel aineteadmistel, mille puhul paneme rõhku õppeainete omavahelisele seostamisele ja läbivatele teemadele. Suure osa koolipäevast pühendame praktilisele projektõppele, mille tegevusi planeerivad ja viivad läbi eri ainete õpetajad ühiselt. Projektõpe toimub nii emakeeles kui ka võõrkeeltes ning projektidesse kaasatakse vajadusel kooliväliseid eksperte.
Reaalteaduste heal tasemel õpetamiseks on Avatud Koolis matemaatika tunde rohkem, kui riiklik õppekavaga ette näeb. Õpilaste matemaatilis-loogilise mõtlemise arengule aitab kaasa ka kõigile lastele mõeldud programmeerimisõpe.
Lisaks tugevatele aineteadmistele ja suurepärasele keeleoskusele on Avatud Koolis oluline elus hästi hakkama saamiseks vajalike oskuste, hoiakute ja harjumuste kujundamine.
Praktiliste eluoskuste (nt koostööoskused, empaatiline teiste mõistmine, endast ja oma tunnetest arusaamine, enesekehtestamine, tagasiside andmine ja vastuvõtmine, kriitiline mõtlemine ning tervislike valikute tegemine toitumises ja liikumises) harjutamine on samuti Avatud Kooli õppe osa ning nende oskuste ja hoiakute arendamine toimub nii tundides kui ka väljaspool klassiruumi.
Kõik koolipäeva lisategevused nagu hommikuring ja päeva lõpetamine, pikk vahetund õues, lugemismaterjalid ja tegevused projektides ning kõikvõimalikud õppekäigud toetavad eluks vajalike oskuste arendamist just nagu käsitletakse neid teemasid ka õppetöös.
Meie kool on mõeldud eelkõige Põhja-Tallinna, Kesklinna ja Kristiine piirkonnas elavatele peredele, kes soovivad, et nende lapsed saaksid kodu lähedal väga hea ja tänapäevase hariduse.
Ootame oma kooli keele- ja kultuuritaustalt mitmekesiseid lapsi, et ühes klassis saaksid koos õppida nii kodus eesti kui vene keelt rääkivad lapsed, aga ka muude koduste keeltega ning mitmekeelsed lapsed. Ka perede sotsiaalmajanduslikult taustalt tervitame mitmekesisust.
Meile on väga oluline, et Avatud Kool oleks kättesaadav erinevate majanduslike võimalustega peredele. Kuigi loome erakooli, teeme seda tihedas koostöös kohaliku omavalitsusega ning rõõmustame selle üle, et meil on Tallinna linna sisuline ja majanduslik tugi.
endast, kaaslastest ja maailmast. Suhtume austusega nii meiega sarnastesse kui ka erinevatesse inimestesse ja arvamustesse.
seada kõrgeid eesmärke, julgeme eksida ja uuesti alustada. Julgeme oma arvamuse välja öelda, julgeme sekkuda, kui näeme ebaõiglust.
Kooli loomisel ja arendamisel on vaja teha pidevalt erinevaid strateegilisi ja taktikalisi valikuid. Mille põhjal otsustada, kuidas üles ehitada kooli õppekava? Mille alusel valida õppeviisid, mida uuenduslikus koolis ellu viia? Meie lähtume järgmistest põhimõtetest:
Pikaajaline vaade – teeme otsuseid, püüdes võimalikult hästi hinnata nende pikaajalist mõju ja mitte ainult lähtuda lühiajalisest kasust või kahjust.
Tõestatud mõju – õpetamine on kunst ja samaaegselt teadus. Alates 1990. aastatest on teadusuuringud suutnud päris täpselt kirjeldada, kuidas õppimine toimub. Need uuringud ei anna tingimata ühest vastust, kuidas õpetamine peaks toimuma, küll aga võib uuringutest lähtudes vigu vältida ja jõuda õigetele lahendustele lähemale.
Kuluefektiivsus – iga uuenduse kavandamisel ja elluviimisel on oluline hinnata kulu ning oodatava mõju suhet. Näiteks meta-uuringutel põhinev Education Endowment Foundation kirjeldab erinevate õppeviiside hinnangulist kulu ja oodatavat mõju.
Kõrged ootused – me oleme seda meelt, et õpilased (ja täiskasvanud) on enamasti võimelised palju rohkemaks, kui nad ise usuvad. Meie ootus on, et kõik õpilased omandavad olulised võtmepädevused koos sügavate aineteadmiste ja laia silmaringiga.
Õpilasekesksus – õpilase arengu toetamine on kooli keskne tegevus. See tähendab, et õppetegevus on õpilasekeskne ning lähtub eelkõige õpilase vajadustest, tema varasematest teadmistest ja oskustest (vastandina õpetaja- või õpikukesksele lähenemisele). Kooli juhtkond toetab õpetajat, et õpetaja saaks oma töös olla õpilasekeskne.
Relevantsus – hinnang selle kohta, kui oluline on antud õppeviis või lähenemine Eesti ja maailma kontekstis.
Arenguootused on Avatud Koolis kirjeldatud viie võtmepädevuse kaudu. Võtmepädevused on ühtviisi olulised nii õpilaste, õpetajate kui ka kogu kooli personali vaates.
on oma tunnetest teadlik, julgeb ja oskab neid väljendada, oskab ennast kontrollida, on füüsiliselt aktiivne
|
OSCAR-2019
|
||
Lause «Kuriteost ei tohi keegi kasu saada» kirjeldab ilmekalt filosoofiat, mis võtab kokku nende inimeste töö, kes tegelevad iga päev kriminaaltulu tuvastamisega. Ükski inimene ei tohi kuriteo arvelt rikastuda ning kui see on juhtunud, peab riik tegema omalt poolt kõik, et tekkinud olukorrale reageerida, kirjutab siseministeeriumi korrakaitse-ja kriminaalpoliitika osakonna nõunik Ursula Kimmel.
Kuritegelik maailm sammub ajaga kaasas, areneb pidevalt ning katsetab uusi valdkondi. Organiseeritud kuritegevuse meetodid, rühmituste struktuur ja mõju ühiskonnale on järjest mitmekülgsemad, mistõttu peab olulisemate kriminaalmenetlustega tegelev keskkriminaalpolitsei kuritegeliku maailmaga sammu pidama või olema sellest sammuke eespool.
Kriminaalpoliitika arengusuundades aastani 2018 on kokku lepitud, et politsei ja prokuratuuri ühised prioriteedid on võitlus organiseeritud ja raske peidetud kuritegevuse vastu. Esmajärjekorras pööratakse tähelepanu korruptsiooni-, narko-, suure kahjuga majanduskuritegevuse ja inimkaubanduse tõkestamisele. Võitluses raske varjatud kuritegevusega keskendutakse järjest enam kuritegevusest saadava tulu vähendamisele.
2011. aastal loodi keskkriminaalpolitsei koosseisu kriminaaltulu tuvastamise büroo, mis on muutnud efektiivsemaks teabe hankimise ja analüüsi ning parandanud kuritegude kohtueelset menetlemist. Kui 2009. aastal suutsime 99 kriminaalasja raames arestida kuritegelikku tulu 1,6 miljoni euro väärtuses, siis 2014. aastal oli arestitud vara väärtus juba 2,57 miljonit eurot (136 kriminaalasja). Väga edukas oli aasta 2012, mil kriminaaltulu konfiskeeriti lausa üle 27 miljoni euro, millest 20,1 miljonit moodustas ühes kriminaalmenetluses arestitud vara.
Keskkriminaalpolitsei kriminaaltulu tuvastamise üksus tuvastab kriminaaltulu ka teistele kriminaalmenetlusi korraldavatele asutustele. Näiteks kaitsepolitseiametile ja maksu- ja tolliametile tuvastati 2012. aastal kriminaaltulu 600 000 euro väärtuses, kuid 2014. aastal juba 1,7 miljoni euro väärtuses. Niisiis on kriminaaltulu tuvastamise maht läbi aastate suurenenud ja eraldi üksuse loomine on end kindlasti õigustanud.
Arvestatav osa kriminaaltulust tuvastatakse suure kahjuga majanduskuritegusid menetledes. Et see on ka kriminaalpoliitika üks prioriteetidest, loodi 2014. aasta mais keskkriminaalpolitsei koosseisu majanduskuritegude büroo.
Kriminaaltulu tuvastamise üksuse üks eesmärke on olnud arendada välja arestitud varade käitlemise süsteem. Nii koondataksegi 2016. aasta keskpaigast vara haldamine ja müügi korraldamine politsei- ja piirivalveametisse ning maksuametisse, et vara käitlemise aeg ja kulud väheneksid. Võõrandatava konfiskeeritud vara vastu huvi tundvad inimesed saavad edaspidi kogu vajaliku info neist kahest asutusest, mitte 15 erinevast maavalitsusest, nagu varem.
Uuendustega jõuame enamate ostjateni, saame tõsta müügihinda ja niiviisi suurendada riigieelarvesse laekuvat raha. Samas muudetakse konfiskeeritud vara valitsemine paindlikumaks, et võimaldada sellele leida ühiskonna jaoks kõige kasulikum rakendus.
Narkootikumidega seotud süüteod liigitab karistusseadustik rahvatervise vastasteks süütegudeks. Narkootikumidega kaubitsemine on varjatud iseloomuga raske kuritegevus, mis kahjustab ühiskonda sõltuvuste leviku ja uimastitest tingitud kasvava surmade arvuga. Eestis suri aastatel 2008–2015 fentanüüli ja 3-metüülfentanüüli tarvitamise tagajärjel 962 inimest – üle 80 protsendi narkosurmadest on seotud nende ainete üledoosiga. Narkovastane võitlus on seetõttu suunatud enim üledoose ja kahjusid põhjustavate uimastite turu vähendamisele ja kuritegelike organisatsioonide lõhkumisele.
Kuna narkokuritegevusega võitlemise üks prioriteete on alaealiste ja noorte kaitsmine, on enam rõhku pandud just nende kriminaalasjade avastamisele ja prokuratuuri saatmisele, mis on seotud alaealiste kallutamisega narkootiliste ja psühhotroopsete ainete tarvitamisele.
Rahapesu andmebüroo alustas keskkriminaalpolitseis tegevust 1999. aastal, mil trendiks oli variisikute ja varifirmade kasutamine. Tollal oli väga levinud skeem, et kurjategijad otsisid oma firmadele «direktoreid» turgudelt ja bussijaamadest. Täna on üksuse peamiseks ülesandeks rahapesu ja terrorismi rahastamise kahtlusega tehingute kohta info saamine ja analüüs.
Kuna kuritegevus on kolinud suuresti internetti, kaasa arvatud variisikute otsimine, eelnevad rahapesule sagedasti majanduskuritegude kõrval ka küberkelmused – olgu selleks rohket meediakajastust saanud n-ö nigeeria kirjad või näiteks kaardipettused, kus tehinguid sooritatakse varastatud krediit- või deebetkaartidega. Kui 2013. aastal registreeriti Eestis 74 küberkuritegu, siis 2015. aastal oli see arv juba 142.
Pole ime, et 2014. aasta eurobaromeetri küsitluse andmetel on inimesi enim hirmutavad internetiohud just andmete kuritarvitamine ja kaardipettused. Nii on ka Euroopa Liidu tasemel seatud kuritegevusega võitlemise prioriteetideks küberkuritegevuse ja eelkõige võrgu- ja maksekaartidega seotud pettuste, interneti teel laste seksuaalse ärakasutamisega ning küberrünnetega tegelemine.
2015. aastal täiustati küberüksust kaheksa uue ametikohaga, et küberkuritegevuse analüüsivõime oleks veelgi kvaliteetsem ja tõhusam. Meie eeskujulikku arengut valdkonnas ilmestab asjaolu, et 2015. aasta kevadel Eestit külastanud Euroopa Liidu nõukogu vastastikuse hindamise töörühm GENVAL hindas Eesti võimekuse võidelda küberkuritegevusega heaks.
|
OSCAR-2019
|
||
Täiskasvanuid pole ilus lastega võrrelda, aga kui täiskasvanud käituvad nagu lapsed ja mõtlevad nagu lapsed, siis teisiti ei saa.
Juba aastaid on räägitud sellest, et venelasi (vabadust kõigi eestivenelaste ees, see pole solvang!!!) ei saa usaldada kõrgetele ametikohtadele. See on nii näiteks Soomes, ja seda täiesti arusaadavatel põhjustel. Eestis on aga aetud juba aastaid täiesti vastupidist poliitikat ja räägitud vastupidist juttu, kuidas venelased on kõik suured patrioodid ja on valmis Eesti eest seisma viimase kui hingetõmbeni. Ning selle taustal tuleb välja üha uusi ja uusi venelasi kõrgetel kohtadel, kes on Eesti riigi reetnud. Siin võiks küsida, et kaua võib seda mängu mängida? Ja mis on asja point? Mida annavad need venelased juurde neil kõrgetel kohtadel, et neid peab edutama?
Ilmselt rääkis ausat juttu Andrei Hvostov, kes tunnistas, et venelasi ei saa usaldada. Nii on, veri on paksem kui vesi. Siin pole isegi midagi arutada, see on selge juba aegade hämarusest. Aga Eestis on leiutatud mingi eriline tüüp võõramaalasi, venelasi, kes on Eesti patrioodid. Keegi ei saa aru, kust see mõtteviis tuleb, aga nii see on. Ja siis edutatakse selliseid tegelasi nagu Deniss Metsavas, antakse neile kätte kogu info, et siis pärast käsi laiutades öelda, et näedsa, oli riigireetur. Umbes sama nagu anda lapsele püss kätte, et siis tunnistada, et näe, tulistas inimest. Jääb mulje, et see ongi eesmärk - toota juurde üha uusi ja uusi riigireetureid.
Muidugi, lihtne oleks see asi, kui see oleks ainult mäng. Aga siin on kaalul Eesti julgeolek ja tulevik. Mängitakse lahtise tulega, või nagu lapsed mängivad tikkudega. Laste puhul pole see kuritegu, aga kui nii talitavad täie mõistusega inimesed, riigi juhid, siis on see pehmelt öeldes arusaamatu. Kas eesmärk on Eesti riik samamoodi kandikul vaenlasele üle anda nagu juhtus 1939. aastal? Või mis?!
Kohati jääb mulje, et Eesti riiki juhivad lapsed. Otsused tehakse lapse aruga ja ei võeta täiskasvanute juttu kuulda. Kui soomlased, kelle suhted venelaste ja Venemaaga on kordades paremad kui Eestis ei usalda venelasi, siis miks peaks eestlased seda tegema?
Ma tunnistan ausalt, peale Pronksiööd ei tea ma ühtegi venelast, kes Eesti riigist lugu peaks. Jah, tehakse nägu, et kõik on ok, vajadusel ollakse ka patrioot, aga nurga taga hoitakse rusikat taskus. Oodatakse oma valget, või punast laeva. Nii nagu eestlased ootasid vene võimu ajal.
Nüüd räägitakse, et isegi kõige sügavamal nõuka ajal tegid eestlased näo, et usaldasid vana korda. Et vanad parteilased nagu Kallas või Ansip olid tegelikult Eesti patrioodid. Mängisid lihtsalt mängu kaasa, ootasid oma momenti. Kui nii talitasid eestlased, miks arvatakse, et venelased on teistsugused, ausad, räägivad kõik välja nagu asjad on. Tõmmates omale vabatahtlikult pasa kaela. Päris ausalt, pärast Pronksiööd ei julge ükski venelane enam Eestis öelda nagu asjad on. Välja arvatud ehk Hvostov ja mõni üksik veel.
Venelaste endi jaoks oleks Eestis lihtsam, kui neid ei lastaks kõrgetele kohtadele. See ei tähenda usalduse puudumist - lihtsalt kindluse mõttes. Nii nagu eestlasi ei lastud NLiidus kõrgetele kohtadele - samuti täiesti arusaadavatel põhjustel. Saksa ega Vene sõjaväes ei antud II ilmasõja ajal eestlastele otsustavatel hetkedel isegi relva kätte - neid hoiti abiteenistuses. Relvad anti kätte sõja lõpus, mil ühed eestlased saadeti nagu koerad teisi eestlasi taga ajama. See oli jube alandus eesti rahvale, aga nii see oli. Kuulus Tehumardi lahing oli tegelikkuses üks eestlaste tapatalg.
Nüüd veidi laiemat tausta. Pärast Skripalidega juhtunut on selge, et ükski venelane ei julge „pakkumistele” EI öelda. See võib tähendada enda, halvemal juhul terve perekonna mürgitamist. Olgu lisatud, et õiges annuses ei jäta uue põlvkonna bioloogiline relv novitšok mingeid märke mürgitamisest ja diagnoosiks pannakse infakt, insult või rabandus. Seda ei tea väljaspool Vene luureasutusi keegi, palju venelasi on maailmas juba novitšoki abil hauda aetud või sellega mürgitatud ja ähvardatud. Millegipärast jäeti Skripalid ellu - see polnud eksitus - nad riputati kõigile nähtavale kohale varna, Lääne asutustega koostööd teinud venelased. Hoiatuseks tulevastele Metsavastele ja Volinitele, mis juhtub nende ja lähedastega, kui nad koostööd ei tee. Kas on siis sellises olukorras mõtet Metsavase-suguseid tegelasi edutada?! Tuua neile endile häda kaela. Kas Eesti suudab neid novitšoki eest kaitsta, kui seda ei suuda Briti eriteenistused?
Vene luureasutused on agressiivsed, võibolla agressiivsemad kui kunagi varem - see on fakt. Ja esmajärjekorras võetakse ette kõrgetel kohtadel mõjukad kaasmaalased - seegi on fakt. Nüüd tuleks need kaks asja omavahel kokku viia. Kas see on siis tõesti nõnda raske?!
See on nii ja naa.Need mängud käivad lihtinimesel ülepea.KGB on MI lapselaps aga mida püüab teha alati arenev lapselaps?Mingil veidral moel on juudimõrtsukatest koosnev NKVD suutnud tänase fsb ridadest juudid välja suruda või allutada ja võtta riigis võim endi kätte.Tänane venelaste juhitud Venemaa ei allu enam maailmavalitsejale ja olukord on muutnud samaks nagu tsaari ajal kus MI näeb suurt vaeva ,et kukutada valitsus Venemaal.Ei oska öelda kes on Putini taga aga nii libedaid selle annab otsida ja sinna asutusse lolle ei võeta.Ilmselgelt viitavad kõik märgid sõjale ,et Venemaad uuesti "korrale" kutsuda.
Eestis ei usuta, kui naine on mehe suhtes vägivaldne. Aga nagu vahendab eestinen.fi, on sama asi ka Soomes, kus naine võib meest peksta, ilma et midagi juhtuks.
Miks see nii on, et kui mees on vägivaldne, võetakse talt lapsed, aetakse naise juurest minema ja määratakse karistus, aga kui naine on vägivaldne, siis peab lahkuma mees ning lapsi ta enam ei näe?
See on suur mõistatud, mis on mind vaevanud juba enam kui 10 aastat, aga selgust pole siiani saanud. Kas naised on kuidagi võrdsemad ja paremad kui mehed, et nende kohta kehtivad teistsugused õigused? Miks peab mees kannatama, kui naine on vägivaldne?!
Mis kõige huvitavam, prokuröride arvates on mees süüdi ka selles, kui naine on tema suhtes vägivaldne. Mehe kohta, keda naine peksab öeldakse tossike ja elu läheb edasi nagu poleks midagi olnud. Samas kui mees julgeb naise vastu käe tõsta, pannakse mees kohe vangi.
|
OSCAR-2019
|
||
Mul oli kõrvaoperatsioon, mille käigus pandi mulle uus kuulmekile. Sellest on möödas kuu aega. Kas perearstil on mind õigus tööle saata kui mul esinevad ikka veel kõrvas valud, kuigi tema väidab, et olen terve. Tegelen füüsilise tööga.
Antud juhul on tegemist meditsiinilise hinnanguga, mille annab arst. Haiguslehte on võimalik pärast 30 päeva möödumist pikendada, kui see on vajalik.
Küsimus: Kas saan nõuda kahjutasu, kuna mitu kuud olen põlvega hädas ja nüüd tuleb välja, et arst ei märganud luumurdu?07.12.2015
Probleemi kirjeldus: kukkusin maikuus. Haiglas öeldi, et luumurdu pole. Anti lahas, mitte kips, kirjutati tabletid, võeti põlvest verd, süstiti. Juunis käisin magnetuuringul, vaadati, öeldi, et kõhre väike murd, sellepärast teeb liiga veel. Põhimõtteliselt käisin terve suve pidevalt põlvest verd välja võtmas, ja mingeid süste saamas. Nüüd, novembrikuu lõpus, käisin teise arsti juures, kuna valu oli jätkuvalt teatud liigutuste puhul üsna terav. Teine arst ütles koheselt magnetuuringut vaadates, et teil on luumurd olnud, ja et perearsti poolt kirjutatud tabletid lõpuni võtaks ning kui valu veebruariks pole kadunud, siis tuleb eeldatavasti põlve lõigata ja vaadata mis seal sees valu teeb.
Ehk siis esimene arst pani vale diagnoosi, jättis märkamata luumurru, kulutasin suve jooksul oma aega ja raha, et arsti juurde sõita, lootes, et asi ikkagi paraneb ning lõpuks teine arst ütleb niimoodi. Kas mul oleks mõtet kuhugi pöörduda mingi kahjutasu asjus, sest kui asjale oleks kohe jaole saadud, oleks ma ehk juba terve?
Selleks, et kindlaks teha, kas esimene arst eksis pannes vale diagnoosi, tuleb pöörduda Tervishoiuteenuse Kvaliteedi Ekspertkomisjoni poole, kes annab hinnangu arsti tegevusele ehk tuvastab ravivea olemasolu. Kui vastus on jaatav, siis on võimalik nõuda kahju hüvitamist.
Eriarst lõpetas töötamise ja suunas mind teise polikliiniku sama eriala arsti juurde, olin kuu ootejärjekorras ravi jätkamiseks. Registratuuris nõuti uuesti visiiditasu 5.- maksmist põhjendusega, et esimesest tasumisest on möödas veidi üle 3 kuu ja alati peab maksma iga kolme kuu tagant, isegi siis, kui käia pidevalt ravil. Kui see raha võeti alusetult, siis kuidas on seda võimalik tagasi taotleda?
Visiiditasu ei saa nõuda, kui inimese suunas eriarsti juurde teise raviasutuse sama eriala arst ja kui tegemist on kroonilise haigusega. Praegusel juhul on võimalik pöörduda Haigekassa piirkondliku osakonna poole ja esitada neile visiiditasu maksmise kohta tšekk ja asjaolude kirjeldus.
Küsimus: Kas hotelli välisukse ees komistamisel saadud trauma korral on õigus hotellilt kahjutasu nõuda?16.10.2015
Hotellist väljudes komistasin hotelli ukse vahetus läheduses (mõned sammud välisuksest) olevale põndakule ja sain hüppeliigese nihestuse koos sidemete rebendiga. Hotellis anti esmaabiks jääd, pöördusin seejärel koheselt traumapunkti. Koheselt ei esitanud pretensioone hotellile, kuna ei osanud hinnata trauma tõsidust ning lootsin kiiresti taastuda. Tänaseks olen töövõimetus lehel olnud 4 nädalat ja haiguslehele ei paista lõppu. Kas mul on õigus nõuda hotelli omanikult kahjutasu saamata töötasu ja ravikulude eest (käin taastumiseks laserravis, mille iga seanss maksab). Palka sain kõigest 300.-, haigusraha pole niipea saada. Olen õpetaja ja karkude najal tunde anda ei saa. Kaaslased ütlesid, et seal, kus jalga väänasin, oli kividest laotud kõnniteel kõrgendik, millelt maha astudes õnnetust juhtuski. Kuna üks kaaslane peatas kukkumise hoo, ei saanud ma veel suuremaid vigastusi. Mind toimetati tagasi hotelli. Kas sellisel juhul on võimalik kahjutasu õnnetuse korvamiseks tee omanikult/hotelli omanikult? Tean, et löökaukudest põhjustatud auto vigastused korvatakse, kui suudetakse põhjus tõestada. Kuidas on inimese katkiminekul?
Hetkel antud küsimus ei ole niivõrd seotud meditsiiniõigusega kuivõrd võlaõigusega. Täpsemalt on tegemist kahju õigusvastase tekitamisega. Seda kas konkreetsel juhul on olemas alus kahju hüvitamise nõudeks, on esitatud asjaolude pinnalt raske öelda. Tõendada tuleb, et hotellil esines süü. See tähendab, et hotell peab vastutama. On võimalik, et komistamise põhjus oli isiku enda hooletus, tähelepanematus. Ei ole teada, kas aste oli tähistatud või mitte.
Küsimus: Mida teha, kui vigastuse põhjustanud hoone omanik ei hüvita erakliiniku arvet, haigekassa järjekord on aga aastaid?29.05.2015
Tere. Ühiskondlikus hoones rikuti ohutusnõuded, mis põhjustas klientidele kehavigastusi. Haigekassa kulul ravile järjekorras olemine kestab aastaid. Samas, süü omaks võtnud hooneomanik ei soovi hüvitada ravikulu erakliinikus, sest see oleks mõnevõrra kallim, kuigi oluliselt kiirem, võrreldes riikliku kliinikuga. Kellel on õigus ja kuidas saab asja lahendada, kui kompromiss pole saavutatav? Kas kohtu poole pöördumiseks on aega kuni 3a alates õnnetusjuhtumi päevast või alates kahjunõudearve esitamise aastale järgneva 3a jooksul? Juhul, kui kannatajal on õigust valida ravivõimalusi erakliinikus Eestis või välismaal, kas süüdlasel tuleb teha ettemaksu otse kannataja või kliiniku arvele, vastavalt olemasolevale hinnapakkumisele? Millised õigusaktid võivad reguleerida arsti-patsiendi suhet Eesti, Euroopa ja Jaapani erakliinikus? Tänud
Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seadusest § 153 lg 1 aegub kehavigastusest tekitatud kahju nõue kolme aasta jooksul. Aegumine algab ajast, mil kahjunõude esitamiseks õigustatud isiku kahjust teada sai või kahju tekitanud isikust teada sai.
Ettemaks tuleks teha ikka kannatanu arvele, sest tervishoiuteenuse osutamise leping sõlmitakse kannatanu ja kliiniku vahel. Eestis reguleeritakse tervishoiuteenuse osutamist arsti-patsiendi suhtes eelkõige võlaõigusseadusega, ka tervihoiuteenuste korraldamise seadus.
Kahju hüvitamise põhimõte eeldab, et hüvitama peab mõistlikud kulud. Võlgnik asetatakse olukorda, milles oleks ta olnud, kui kahju tekitamist ei oleks aset leidnud.
Võlaõigusseaduse § 130 kohaselt tuleb kehavigastuse tekitamisel hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud. § 140 annab kohtule võimaluse kahju suurust vähendada, kui see on teise poole suhtes ebamõistlikult suur. Praegusel juhul ravile minek erakliinikusse tundub olevat olnud õige. Seega saab öelda, et süüdlane peab hüvitama erakliinikus tehtud ravikulud. Kui summa ei ole ülemäära suur võrreldes tavakliinikuga, siis tuleb hüvitis välja maksta täies ulatuses. Välismaale ravile minek on õigustatud ainult siis, kui Eestis ravi ei saa.
Juhul, kui vajate antud küsimuse lahendamiseks täiendavalt nõu või tekib täiendavaid küsimusi, pöörduge julgelt Advokaadibüroo LMP poole, kas telefoni teel 625 2000 või e-posti aadressil info@lmp.ee.
Perearstil on oma kindel nimistu, kellega ta tegeleb. Tulenevalt tervisetõendi väljastamise määrusest on tervisekontrolli teostajaks perearst. Seega peate pöörduma selle perearsti poole, kelle nimistusse te kuulute.
Küsimus: Kuidas peab käituma tööandja, kui kahtleb, et töötaja vaimne tervis pole päris korras ja võib kujutada ohtu teistele?28.04.2015
Olen tööandja ja mul on kahtlus, et mu töötajal on tekkinud probleemid vaimse tervisega. Tema jutt ja käitumine on muutunud kummaliseks ning kardan, et kui tal nö krõks ära käib, siis ta võib kliente ohustada. Samas hetkel tema tööle midagi ette heita pole ehk töölepingu lõpetamiseks otseselt alus puudub. Klientide (ja kaastöötajate) turvalisuse tagamiseks soovin aga kuskilt töötaja tervislikku seisundit kontrollida. Kas see on võimalik? Või peaks ma politsei poole pöörduma? See pole ju ka normaalne kui pean ootama ära aja, mil ta reaalselt kellelegi kallale läheb. Palun abi.
Esmalt tuleks töötaja endaga rääkida. Küsida, kas arst on talle mingi diagnoosi pannud. Kas on alust arvata, et tema tervis võib hakata töö tegemist segama. Kui pikema aja jooksul on töö tegemine häiritud, töövõime oluliselt väheneb, siis saab töölepingu lõpetada (TLS § 88 lg 1 p 1). Enne aga tuleks võimaluse korral pakkuda muud tööd.
Küsimus: Kas arst võib patsiendi nõusolekuta pöörduda telefoni teel valvepsühhiaatri poole?09.04.2015
Kas arst võib patsiendi nõusolekuta pöörduda telefoni teel valvepsühhiaatri poole ning valvepsühhiaater võib telefoni teel diagnoosida patsiendil psüühilise häire patsienti nägemata ja temaga isiklikult kohtumata? Ravidokumentides on anonüümne valvepsühhiaater ja psühhiaatriline diagnoos, kuigi patsient pöördus EMO-sse tugevnenud peavalu ja silmade valgustundlikkuse tõttu ning talle teostati valuvaigistavat ravi (patsiendil anamneesis migreen), mingit psüühilise seisundi häiret EMO dokumendil ei ole dokumenteeritud.
Kui tekib kahtlus, et patsiendil võib olla vaja teise arsti abi, siis tuleb tema poole ka pöörduda. Samas tuleb sellest enne patsiendiga rääkida. Kui tegemist ei ole erakorralise juhtumiga, see tähendab, et kui on võimalik nõu pidada, siis tuleb seda ka teha. Teise arsti juurde saab suunata patsiendi sellisel juhul tema nõusolekul. Valvearsti puhul on ilmselt teatud juhtudel täiesti õigustatud, et nad suhtlevad telefonitsi. Pigem siiski tuleks eeldada, et diagnoosimine toimub ikka vahetu kontakti teel.
Dokumenteerimiskohustus on tervishoiuteenuse osutajal siiski olemas. Seda enam, et psüühiline häire diagnoositi. Kuigi EMO arst seda ei teinud, peaks märge suunamisest olemas olema. Ravidokumentidest see ka tuleneb. EMO dokumentides eraldi ilmselt ei pea seda sellisel juhul kajastuma. Küll on aga oluline, et suunamine ei toimuks patsiendi teadmata. Dokumenteerimiskohustuse vajalikkus seisneb selles, et üks arst teaks, mida teine arst on patsiendiga varem teinud ning milline on olnud patsiendi varasem tervislik seisund. Arsti nimi peab olema dokumentides kajastatud.
Ei oska öelda, kas migreeni puhul võib olla tegemist veel ka mingite psüühiliste häiretega. See puudutab meditsiini. Sellisel juhul on normaalne, kui EMO paberites seisab põhjus, et pöörduti migreeni probleemidega, kuid kuna ravi käigus diagnoositi ka psüühiline häire, siis kajastati ka see seal. See ei sõltu sellisel juhul asjaolust, kas pöörduti EMO-se psühhiaatrilise probleemiga.
Kes tasub isiku eest kommunaalkulu arved, kui isik on kohtuotsusega sundravil? Isik elas üksinda ja sai pensioni. Ravil olles pensioni ei saa.
Eelduslikult on siiski tegemist tahtevastase raviga. Sundravi kohaldatakse, kui isik mõistetakse kriminaalkorras süüdi, kuid talle on vaja kohaldada sundravi, sest ta ei ole süüvõimeline.
Tahtevastase ravi kohaldamise taotluse teeb kohtule kohalik omavalitsus. Seega eelduslikult on kohalik omavalitsus isiku eestkostja, kuna asjaoludest ei nähtu, et isikul oleks lähedasi. Eestkostjal on õigus ja kohustus hooldada isiku vara. Seega maksab kommunaalid KOV isiku enda vara arvel. Eelduslikult on korter isiku korter. Kui vara ei jagu, peab KOV tagama, et isikul oleks elukoht, kuhu pärast tervenemist elama asuda. Tavaliselt võimaldatakse sotsiaalpind KOV-i poolt. Kui tegemist on üürikorteriga, siis maksab kommunaalid vastaval ajal üürileandja.
Küsimus: Kas ja kuhu pöörduda, kui leian, et arst tegi operatsiooni lohakalt ja mind eelnevalt riskidest teavitamata?20.03.2015
Tere! Olin hiljuti operatsioonil, kus lõikuse käigus kahjustati ka närvi. Möödas juba 2 kuud ja muutunud pole midagi. Eelnevalt tuikas vaid sealt, kus oli neurofibroom. Seega oli teada, et selles moodustises on ka närv sees. Kui anti saatekiri lõikusele ja enne narkoosi ei informeerinud kumbki arst, et see on seotud mingigi riskiga. Puudub ka allkiri minu teavitamise kohta. Peale lõikust saadud paberitel kirjutab aga opereerinud arst, et närv vabastati ja säilitati. Samas tuli ta aga peale ärkamist kohe minu jalga näpistama ja küsis, kas ma tunnen seda. Ei tundnud aga midagi. Hetkel jalalaba tuim, pidevalt kõrvetamise tunne, vahel teravad torked ja oluliselt halvenenud elukvaliteet. Ka neuroloogi juures on kinnitatud, et kahjustati närvi. Taastusravis öeldi otse välja, et olge õnnelik, et motoorne närv viga ei saanud, siis juba kõndimisel loobiksin jalga. Kästi opereerinud arsti poole tagasi pöörduda. Mida aga peaksin tegema, kas selline arstipoolne apsakas on loomulik. Olen hetkel olulisi lisakulutusi kandnud (juba 5 korda Tartu vahet sõitnud - a 120 km, ravimid jm). Arst on teinud oma tööd lohakalt. Soovin teada kas ja kuhu pöörduda.
Esmalt tuleb mainida, et tervishoiuteenuse osutajal on kaks olulist kohustust, mida tuleb tervishoiuteenuse osutamise lepingu täitmisel täita: kvaliteetse ravi osutamise kohustus ja teavitatud nõusoleku saamise kohustus.
Nõusolek. Oluline on mainida, et iga meditsiinilise toiminguga kaasnevad riskid. Enne ravitoimingu tegemist tuleb arstil veenduda, et patsienti oleks teavitatud temale osutatava teenuse olemusest, vajalikkusest, kaasnevatest riskidest ja tagajärgedest. Nõusolek tuleb saada piisava aja jooksul enne protseduuri, et patsiendil oleks aega kaaluda, mida teha. Nõusoleku vorm ei pea olema kirjalik. Küll aga on see tõendamise poolelt tugevalt soovitatav. Oluline on, et teavitamine oleks tõesti aset leidnud.
Hoolsuskohustus kui kvaliteetne ravi. Sellele kas osutatud teenus on olnud kvaliteetne, annavad hinnangu meditsiinitöötajad. Tervishoiuteenus peab vastama teenuse osutamise ajal arstiteaduse üldisele tasemele ja see peab olema osutatud tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. See tähendab, et hinnatakse, kas arst on täitnud hoolsuskohustust. Kui on tuvastatud, et toime on pandud raviviga, siis ei saa kohe öelda, et arst on hoolsuskohustust rikkunud. Tagajärje näol võib olla tegemist niinimetatud loomuliku või kaasneva komplikatsiooniga ehk see jääb niinimetatud lubatud riski piiresse.
Hinnangu annab Tervishoiuteenuse Kvaliteedi Ekspertkomisjon. Kui otsusega ei nõustuta, on võimalik pöörduda kohtusse. Esmane kaebus tuleks aga esitada vastava haigla juhtkonnale.
|
OSCAR-2019
|
||
Eelmisest Eesti Kirikust võisime lugeda Tarmo Toomi haruldaselt suurepärast artiklit «Klubikirik», kus tsiteeriti pikalt ajakirja The Economist ning vaagiti kriitiliselt klubiliste megakirikute ümber koondunud ameerika kristluse «tugevuse» põhjuseid.
Üks nendest kõlas järgmiselt: «Megakirikud võidavad endale tuhandeid pooldajaid vastuvõtu-latti madalale lastes.» Tõsi, nii on võimalik kasvatada koguduseliikmete arvu, ehkki – nagu leiab õigusega Tarmo Toom – kristlik sõnum ja kirik endale omases tähenduses taanduvad seal peaaegu olematuks.
Eestis võime kohata risti vastupidist kavatsust: väidetakse, et vastuvõtu-latti tõstes pidavat inimesed hakkama kirikust rohkem lugu pidama, mis omakorda pidavat võimaldama kiriku tugevnemist. Mida tahetakse sel teel saavutada? Kas märgatakse, et kiriku tugevdamine nõuetehulga suurendamise kaudu, mis tõrjub eemale «leiged», tähendab kiriku sihilikku kokkukuivatamist? Kui see oleks EELK poliitika, siis peaks kirik kiiresti ette valmistama ka strateegiaid kokkutõmbumiseks, nähes just «püha jäägi» väljafiltreerimises oma tugevust.
Mina isiklikult eelistaksin Taizé-liikumise stiili: teha kõik lihtsaks (st madaldada vastuvõtu-latti), kuid mitte reeta kiriku ülesannet (ja mitte palju hoolida arvudest). Ka ei tuleks ennast üle koormata (ja viimaks ära kurnata) muu kõrvalisega, mis ei kuulu kiriku repertuaari (klubiline tegevus, laagrite hulga üleuputus jne) – kõike seda tuleb teha mõõdukalt. Rõhk peaks olema vaimulike tegevusel, ilmikkond jääb kõikuvamaks suuruseks. Küllap Jumal koondab koguduste ümber ka tõsiseid ilmikuid.
Samuti pole vaja võidelda nn liberaalse teoloogia vastu, mis suhtes me olevat läänest u 30–40 aastat maas, nagu vihjas rootsi naisvaimulik Susan Senter ja millele eelmises Eesti Kirikus valuliselt reageeris Peeter Randmäe.
Paljad negatsioonid ei suuda kindlasti kõigutada lääne suurkirikuis ja teoloogias valitsevat arusaama, et Piibel ja Jumala sõna ei ole absoluutselt kattuvad. Aastakümneid on nii õpetatud ka Usuteaduse Instituudis ja Tartu Ülikoolis. Nii nagu Jeesus on Jumal ja inimene, on ka Piibel Jumala sõna inimeste sõna kaudu – üksnes jumalik pool on tingimatu ja eksimatu, inimlik pool aga tinglik ning kultuuriliselt tingitud.
Kui palju keegi sellise arusaamaga nõustub, on tema isikliku usu küsimus – laial rindel on ammu võitnud ajaloolis-kriitiline piiblieksegees. Pole mõtet võidelda Susan Senteri vastu, kelle väited ei sisalda midagi erakordset läänemaailma kontekstis (kuhu kuulume Euroopa Liidus ka meie). Meilgi on õpetatud teoloogiat teadusliku eksegeesi alusel ja kui see enam ei meeldi, siis on võimalik teha kannapöörde ning hüljata seni kehtinud teoloogilise hariduse teaduslikkuse printsiibid.
Siiski mulle tundub, et paanitseda pole põhjust – ka mitte liberalismi jätkuvat pealetungi kogedes. Mis tulema peab, see tuleb, kuid kõike ei pruugi aktsepteerida. Loota võib ka seda, et teoloogia, mis ei täida oma ülesannet, lõppude lõpuks ikkagi kaob. Tegutsegem siis pigem positiivselt kristliku usu ja kiriku teenistuses – sellega astume iseenesest, ka ilma võitluseta, kristliku sõnumi moonutuste vastu.
Sattusin hiljuti ühe hea uskliku inimesega arutlema karistamise teemal. Vestluskaaslane arvas, et ühe konkreetse juhtumi puhul oleks pidanud teo sooritajat karistama aastase vangistusega. Küsisin, miks.
Me vähemalt püüame elada mõtestatud maailmas ja tunneme ennast turvalisemalt, kui saame asjade ja nähtuste põhjustest ning olemusest aru. Veel enam on kasulik mõtestada iseenda käitumist. On üsna levinud seisukoht, et kui keegi saadab korda sobimatu teo, on vaja teda karistada. Olgu siis tegu lapse vembu või täiskasvanu kuriteoga.
Miks me karistame? Parim karistuse definitsioon, mida olen kuulnud, ütleb, et karistus on reaktsioon mingile teole, mis vähendab selle teo kordumise tõenäosust. Tähendab, reaktsioon tuleb valida vastavalt teole ja sooritajale, et tegelikult ka karistus mõjutaks edaspidist käitumist. Statistika näitab vangistuse kohta aga, et vanglast vabanemise järel on tõenäosus kuriteo kordumiseks suurem kui enne seda. Miks me siis kasutame sellist reaktsiooni kuriteole?
Kui jätame välja karistuse käitumistkorrigeeriva funktsiooni, jääb järele peamiselt kättemaks. Lääne karistuspraktikas prevaleeribki karistuse kui kättemaksu funktsioon. Oleme sellega nii harjunud, et peame karistamist (ja teadvustamatult ka kättemaksu) enesestmõistetavaks ja möödapääsmatuks. Mu vestluspartner väitis, et kaastundlikud ja heasüdamlikud inimesed saavad aru, miks kurjategijale vangistust on vaja. Mina ei saa.
Kui vangistuse peamine funktsioon on kättemaks, siis kuidas on see seotud heasüdamlikkuse ja kaastundega? Meie oskamatus pahategudele reageerida on vist võimetus kurjuse ees. Seda iseloomustab kõige paremini alternatiivide puudus. Kui ei karista, järelikult tahaks kohe kõigile andeks anda ning sarimõrvarid, vägistajad ja pedofiilid vanglast välja lasta. Ega ikka ei taha küll.
Vangistus võib olla vajalik teiste ja ka isiku enda turvalisuse pärast ning mina pooldan ohtlikkuse- (mitte süü-) põhist vangistust. Kuid kui meie ainus reaktsioon pahateole on karistus ja kuriteole vangistus, siis on meie repertuaar üsna kasin, tegevus vähe mõtestatud ning võimetus kurjusega toime tulla napp.
Karistamine on piibellik nähtus. Vana Testament annab selged juhised karistamiseks, määrab proportsioonid, viisid ja täideviijad. Võiks arvata, et kristluses on karistamine igati õigustatud ning sügavamat mõtestamist polegi vaja.
Ent kas ei anna Uus Testament meile hoopis teistsugust perspektiivi karistamisele? Otse teolt tabatud naisel, kelle karistamiseks on olemas selge juhis, lausa jumalik alus, laseb Jeesus minna, öeldes vaid: „Mine ja nüüdsest peale ära tee enam pattu!“ Kristluse kese on karistus, mis on tühistatud.
Me kõik oleme karistusealused, kuid meile on andeks antud. Jumalikus andestuses ei ole tingimusi, aga on võimalused. Üks võimalus on muuta oma suhtumist karistamisse, sest karistamine ei kõnele kunagi (kurja)tegijast, vaid karistajast. See, kuidas me mõtestame karistamise ja suhtume kurjade tegude toimepanijaisse, kõneleb meist, mitte neist.
Ma ei taha öelda, et kristlased peaksid kõigile andestust kuulutades pead paitama. Usun, et nii, nagu Jeesus lõi täiesti teistsuguse perspektiivi patule ja lunastusele, kuritööle ja karistusele, võiksime meiegi seda teha. Teistsugune vaade võiks olla tekitatud kahju heastamise keskne. Iga konflikti puhul, selmet küsida, kes on süüdi, võiks küsida, milline kahju on tekkinud ning kuidas seda heastada.
Kristus oli ennekõike nõrkade ja abitute poolel, nii võiks ka kristlased olla. Iga kuriteo nõrgem pool on kannatanu. Ohvrite vajaduste uuringud näitavad, et mitte karistus ei ole kannatanute vajadus, vaid ennekõike kahjude heastamine. Iga kurja teo sooritaja peaks saama võimaluse võtta vastutus oma teo eest ning heastada teistele ja ka iseendale tehtud kahju.
Kas poleks see enam mõtestatud reaktsioon pahale teole? Kahju- ja heastamispõhine lähenemine sobib nii laste vallatuste korral kui paljudel juhtudel kurjategijate kohtlemisel. Vangla ei sisalda vastutust, vaid hoopis välistab selle. Paljude pikaks ajaks trellide taha saatmise asemel võiksime enam lasta inimestel võtta vastutust ning heastada tekitatud kahjusid.
Võimalusi selleks on palju, kuid ennekõike on vaja muuta mõtlemist ja suhtumist. Kristlased võiks olla siin maa soolaks ja valguseks lambijalal. Me võiks ümber mõtestada enda suhtumist kurjusele reageerimisse ning loobuda karistamise ihast ja pöörduda heastamise poole.
Kiitus ja tänu Jumalale! Jumal ei ole meid pannud viha alla, vaid pääste-omandamisele meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kes meie eest suri. Nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei saa hukka, vaid temal oleks igavene elu. Jumal laskis meie kõigi süüteod tulla Tema peale. Kiitus ja tänu Jumalale, Jeesusele Kristusele!
Ei tahaks enesest rääkida, kuid ei saa ka rääkimata jätta, sest see on juhus, mis ei kordu. Veebruarikuus olin raskel operatsioonil. Tean, et teie, head inimesed, kogu kogudus, tegite eestpalveid minu eest. Tänu teile! Ise palvetasin operatsioonile minnes, andes oma ihu, hinge ja vaimu Jeesuse Kristuse, minu lunastaja kätte. Kiitus ja tänu Temale.
Operatsioon kulges hästi ja läks korda. Jumal võttis teie kui ka minu palveid kuulda. Kiitus ja tänu Jumalale ja teile eestpalvete eest! Mulle meenub ja jääb alatiseks meelde episood, kui lamasin intensiivravi palatis. Sellest tahaksingi teile rääkida. Tundsin end väga halvasti. Hingamine oli raske, kartsin, et lämbun, ka valud olid. Tuli kannatada.
Korraga tekkis mu peas selge kordumatu mõttevälgatus. Ma mõtlesin ja sain teha enesele selgeks, mis minu, patuse inimese kannatus on võrreldes Jeesuse Kristuse kannatustega. Kiitus ja tänu Tallele! Teame kõik, et Jeesus oli veatu, patuta ja süütu. Teame sedagi Tema piinadest – terve kannatuste nädal.
Surm ristil, pilkamiste, mõnituste, peksmise ja piinamistega. Mis tegi ja tundis Tema püha ja õilis süda? Ta kannatas kibedasti ja enne, kui hinge heitis, palus Ta kõigeväeliselt Isalt oma piinajate ja hukkajate eest: Isa, anna nendele andeks, sest nad ei tea, mis nad teevad!
Tänu, kiitus ja ülistus Temale! Mis oli minu valu selle kõrval? Seda kõike meenutades hakkas mul kergem ja ma olin leidnud tuge ei kelleltki muult kui meie Lunastajalt Jeesuselt Kristuselt. Tänu Temale saan olla jälle palvelas. Kiitus ja tänu Jumalale!
Arvan, et see episood ja selle meenutamine võib aidata mõndagi raskes olukorras olevat inimest, kui ta vaevub meenutama eelräägitud tõsilugu. Palvetage Jumala, Jeesuse Kristuse poole, kes meid oma püha vere läbi on lunastanud. Tänu ja kiitus Jumalale! Jumal õnnistagu kõiki pühakodasid, kirikuid ja palvemaju, nende õpetajaid ja kogudusi. Õnnistatud olgu ka Laitse palvemaja-kogudus, et see suureneks edasi Jumala auks ja kiituseks.
|
OSCAR-2019
|
||
Kui oled kunagi personaaltreeneri abi kasutanud - mõtle hetkeks, kas ja mida sa temalt õppisid või mis sinus muutus.
Kui oled ise personaaltreener - tuleta meelde, mida sinu inimesed sulle tagasisidena rääkinud on - kas oled suutnud nende elus kas või ühe väikse positiivse muudatuse teha?
Paljude inimeste jaoks võib sõna personaaltreener luua silme ette pildi karjuvast halastamatust ideaalses vormis lihaselisest ulme-inimesest, kes ise ei libastu kunagi, ei jäta vahele ühtegi trenni, kes toitub vaid munadest, kanarinnast, valgukokteilidest ja porganditest ning kelle teenuste kasutamine on kui rahakoti tolmuimejaga puhastamine.
Tegelikult ei ole esimeses lõigus kirjeldatud siiski mitte tõsielu. Vähemalt minu puhul mitte. Mina olen tavaline inimene, nagu iga teinegi, lihtsalt minu eluvaldkonnaks on treenimine, inimkeha ning selle muutumise jälgimine ajas vastavalt treeningule ning toitumisele. Mitte miski pole võrreldav tundega, kui sulle tullakse ütlema, et tead Kristel, viimasel jooksuüritusel tundsin, kuidas jõuan nüüd hoida oma keha palju paremini üleval või nüüd jõuan tõsta vabalt oma koera 10kg-seid toidukotte autost esikusse või nüüd mu alaselg ei valuta enam tööl arvuti taga istudes või nüüd jaksan joosta hingeldamata trollile, kuna olen kaalus ala võtnud.
Minu motoks on, et asjad tuleb hoida lihtsana ning minu treenitavad peavad olema suutelised uued harjumused oma igapäevaellu lülitada, muidu ei ole minu sõnadel tähtsust.
Hea treener vist peaks olema hea psühholoog/psühhiaater. Kui oskad mõjutada inimest osavalt heale teele, siis ka saavutab edu. See aga on keerukas. Näiteks väiksele lapsele öelda, et mine mängi õues, ei toimi. Selle saavutamiseks võib sobida efektiivsemalt öelda vastupidist, et öelda, et ta on tubli laps, et ohutult kodus istub, selletulemusena laps lähebki ootuspäraselt õue hoopis. Et siis osav oskab mõjutada heade võtete abil.
Hea treener ei saa olla hea psühholoog / psühhiaater. Need on mõlemad elukutsed, mille õppimiseks kulub baasõppes 5-6 aastat + täiend. Pealegi psühholoogid ja psühhiaatrid enamus keskenduvad ikka psüühikahäiretele, nendega kaasnevatele või neid põhjustavatele probleemidele.
Nn "tagurpidi psühholoogia" täiskasvanute peal õnneks või kahjuks enam nii üheselt hästi ei toimi kui pisikeste peal, kes enda vasttärganud iseseisvust käskudest-soovitustest ohustatuna tunnevad.
Kui müüd osavalt turul tomateid, siis oled hea müügimees, olenemata mõiste "müügimees" teaduslikust tähendusest ja olenemata haridusest.
Treeneri psühholoogilisi võimeid saab ka hinnata, mida apremad need on, seda paremini ta mõjutab treenitavaid.
Kraad tõestab koolitusprogrammi läbimist ainult. Need mitmed, kes läbivad, on tõestanud, et nad on psühholoogiliselt siiski üsna manipuleeritavad, käituvad ootuspäraselt- olgugi, et võiks eeldada, et nende kraad annaks osavust juurde. Et kraad on, aga psühholoogina nõrgad.
Enamus ülekaalulise hädasid on siiski teadmiste puudumine ja see on see, mida personaaltreener pakub - oma teadmisi!
Ainult nö fakti-teadmiste üleandmine ei anna tulemust enamasti. Vaja on oskuslikult serveerida neid. Ja see ongi nö psühholoogia osa.
Võib ka öelda "hea inimeste tundja". Ses mõttes, et ta hetkega näeb inimtüübi ära ja teab oletada, kuidas too reageerib erinevatele metoodikatele. Et siis- tunneb hästi inimesi.
empaatia ‹1› s. osadustunne teise inimesega, tema omaduste, seisundite ja käitumisega. Head teenindajat iseloomustavad empaatia ja viisakus.
Muidu eesti ajaloos hakati ka kooliõpetajat vaatlema "teenindaja" vaatenurgast, kunagi 10a tagasi, varem seda ei tehtud. Kirjutati rohkelt arvamusi kasutades sõna "teenindaja".
Muidu empaatia võime on kõikidel inimestel olemas minuteada, puudub aga loomadel ja sotsiopaatidel/psühhopaatidel. Ses mõttes peaasi, et treener oleks inimene, ja ilma diagnoosita.
Hea teenindaja (empiirilise teadmise põhjal, arenenud 'euroopalikes' riikides, vähemalt) on see, kes ei unusta hetkeksi, et "klient on kuningas", isegi siis, kui klient ei käitu kuningana. Lühidalt: üritab müüa iga hinna eest, näol naeratus. Mask.
Sest empaatia on see, kui osatakse ennustada midagi hästi vist? Et osatakse ennustada, kuidas teine inimene mingile asjale reageerib vist?
Pisut psühholoogi peab treeneris tõesti olema või vähemalt kainet analüütilist mõistust kombineerituna kuulamisvõimega ning uudishimuga oma kliendi suhtes.
Selge on see, et kõik inimesed omavahel ei sobi ning üksi õpitud "trikk" ega "nipp" neid sobima ei pane.
Psühholoog ja psühhiaater on kutsestandardiga määratud ametid. Psühhiaater rohkem, psühholoog vähem. Kasuta väljendit "inimeste tundja ja mõistja" ja oled täpsem.
Söömishäire (ei ole olemas toitumishäiret - inglise keeles on ju ka eating disorder mitte feeding või nutritional disorder) on täpselt nii tavaline nagu ta on - statistika on olemas kasvõi Wikipedias. Enamik treenitavaid õnneks selle häirega ei ole ja kindlasti ei saa oodata treeneritelt pädevust selle häire ravis, hea kui oskavad tähele panna ja edasi suunata.
Liiga suur hüpe ühest dimensioonist teise võib viia hoopis läbikukkumisele. Alustame koos väikeste sammudega.
Tundub, et osades eluvaldkondades BabySteps tempo ei ole vist ikkagi hea- näiteks suitsetamise mahajätus.
Muidu aga väikesed sammud on psüühikale vist üldiselt paremad. Sest kui teha väga suur hüpe, siis võib tekkida suur stress ja trauma.
Fitness-elustiili siseneda sobiks vast just väikeste sammudega enamikele. Näiteks kui vaadata treening- ja toitumiskavasid, siis tänase päevani valdavalt on esinenud kavad, mis päeva pealt alustavad uut elukorraldust. Koheselt esimesel nädalal sätestab kava 4-5 trenni ja seda ühtemoodi ka kõigi järgnevate kavade osas. Tegelikult esimese nädala esimene trenn on suur šokk, ja peale seda poleks vaja rohkem üldse treenida, alles järgmisel nädalal võiks kavandada ühe treeningu rohkem. Tänaseni kavad seda pole aga teinud minumeelest? Toitumis-plaani osas sama jutt. Kas oleks mõtet ka neisse asjadesse hakata BabySteps metoodikat sisse lisama nüüdsest?
Kas parem on see, et muudad üks-kaks asja oma harjumustes paremuse poole ja suudad seda teha järjepidevalt, kuna see ei muuda su elu tundmatuseni või siis alustada "uut elu" ning avastada paari nädala pärast, et ei suuda selle kõigega kaasa minna ning kõik-või-mitte-midagi suhtumise tõttu täiesti loobuda? Mina panustaks esimesele, mis pikemas perspektiivis võib välja viia selleni, et kogu elu ongi tundmatuseni muutunud.
Aga eks on inimesi, kes tõepoolest suudavad suurema stressita oma elu kardinaalselt muuta ja sel juhul - miks mitte alustada suure hüppega.
|
OSCAR-2019
|
||
Sõber pakkus välja, et võiks tema maakodus veidi suurema seltskonnaga erinevaid psühhedeelikume trippida. Oli plaanis, et kõik ei võta täpselt samu aineid ega koguseid ning õhku sai visatud ka hüpotees, et ehk kambavaim ja ühine ruum suudavad kogu seltskonna ainete ja koguste erinevusest hoolimata ühisesse teadvusseisundisse viia. Meile kasutada olevad ained olid LSD, seened, kanep ja ülinatukene san pedro kaktust.
Seekord sai päris põhjalikult n-ö eeltööd tehtud, mille käigus mu sõbra sõber pakkus välja, et ei peaks olema lihtsalt tripp vaid rituaal. Esialgu oli see mõte mulle küll veidi vastumeelne, aga ühe hea sõbranna nõuandel ja kartuses, et võib-olla olengi hakanud mingisugusesse enda kindlaks kujunenud trippimisformaati kinni jääma, otsustasin lõpuks rituaalile ikkagi võimaluse anda ning päev-päevalt hakkas see mõte mulle aina parem tunduma.
Tavapärasest erinev oli veel see, et juba paar päeva enne trippi hakkas iseenesest tekkima meditatiivne meeleseisund ja et kogemust veel tugevamaks muuta, ei söönud ma trippimise päeval rohkem kui hommikul paar puuvilja.
Istusime siis lõpuks üheksakesi ühe vana talu kambrikeses. Ruumi keskel oli väike altar LSD, seente, kanepi, MDMA, San Pedro, viirukite (salvei ja palo santo), väikse Buddha kuju ja kristallidega. Alguses istusime niisama ja arutasime läbi mõned reeglid, milleks oli peamiselt, et see ruum kus me praegu oleme on püha ruum ja siin olemise eesmärk on iseendas sügavale minna ning kui on soovi juttu rääkida või midagi muud pühasse ruumi sobimatut teha, tuleb minna kõrvalruumi või kuhugi mujale. Mu sõbra sõber, kelle idee see rituaal oli - nimetame teda siin tekstis siis šamaaniks, kuigi selle kohta on mul veel ühtteist öelda -, koostas oma arvutis playlisti, mis koosnes peamiselt ayahuascatseremooniate lauludest.
Hakkas rituaal. Ruum ja ka iga inimene eraldi puhastati hipide kombel salveisuitsuga. See mulle täitsa meeldis, oli justkui mingit laadi meditatsioon. Siis saadeti ringi käima jutusau, mille juures igaüks ütles taotluse (mis ta soovib selle tripiga saavutada) ja võttis tüki san pedrot. Vahepeal said kõik ka ühe seene. Seene ja san pedro kogused olid muidugi nii väikesed, et see oli rohkem nagu sümboolne - otseselt mingist seene- või kaktusetripist ei ole mõtet rääkida. Taotluste ajal asusime tasapisi n-ö main dishi kallale. Mina ja veel paar inimest võtsime igaüks kaks doosi LSD'd. Paar inimest võtsid ühe doosi LSD'd ja ühe doosi seeni. Mõned võtsid lihtsalt kas ühe doosi LSD'd või ühe doosi seeni.
Kuniks tripp hakkas peale tulema, mängisime minu ettepanekul natukene parmupilli. Oli päris lõbus. Tekkis vaikus ja šamaan pani oma playlisti randomi peal mängima. Esimene lugu oli päris hea. Tundsin, kuidas LSD hakkab tasapisi mõjuma ning nautisin seda kerget surinat oma kehas. Nägin enda ümber häid sõpru ja mul oli hea meel, et ka neil oli hea. Tuli veel paar head lugu. Visuaalid hakkasid tasapisi tööle. Siis aga hakkasid mind playlistis olevad lood häirima. See tähendab, nad ei olnud isegi kõige hullemad, aga mina oleksin eelistanud vaikuses istuda ja minna enda sees sügavamale. Mõne loo maneer minu meelest proovis mulle ette öelda, et kuidas ma nüüd peaksin ennast tundma ja see veidi häiris. Kui hakkas mängima üks teatav lugu, mille puhul nii sõnad kui instrumentaal olid nagu põhikooliõpilase kirjutatud, oli küll veidi nagu šokk, et miks selline lugu siia playlisti on pandud. Vaatasin siis šamaani, kes minu meelest sel hetkel väga proovis ennast šamaaniks pidada ja tema arvutit, millist ma ise endale eales ei ostaks ja kõvaketast, mille valgustus mulle ei meeldinud ja mõeldes mõtet, et miks ta neid laule omale kõvakettalt arvutisse ei kopeerinud ja miks tal üldse maitset ei ole ja miks me ütlesime taotlusringide ajal indiaanlaste kombel "Ahoo!", kui oleks võinud öelda palju tugevama eestikeelse sõna nagu "Aitäh!", hakkas kogu see reglementeeritud pühadus totakas näima. Oleksin tahtnud öelda, et okei nüüd paneme muusika kinni või lähme varsti õue, aga kuna varasematest kogemustest olen ma õppinud, et oma tripi esimest kriitikapuhangut ei maksa kohe valla lasta, kuna enamasti midagi head sellest ei sünni, jätsin ütlemata ja jälgisin huviga seda totakust (parasjagu mängis mingisugune skandinaavialik poplauluke). Vaatasin paarile sõbrale otsa ja nägin, et nad mõtlevad umbes sama mis mina.
Varsti olidki umbes pooled meist kõrvalruumis ja üsna pea läksime juba edasi õue. Tähistaevas, selge õhk, trööstitu sügis, kaugelt kostuv maantee kumin - vähemalt minu jaoks olid need palju sügavamad vaatlusobjektid kui mingi laul sellest, et kõik on üks ja keha saab terveks. Sel hetkel tundus, et kogu see rituaal oli üles ehitatud umbes selleks, et leida kinnitust millelegi, mille suhtes on juba otsustatud, kuidas see peab olema. Minu meelest aga on LSD selleks, et lahti lasta ootustest, harjumustest, mälestustest, mõtlemisest ja eelkõige on LSD religioosne kogemus mille käigus saab teada midagi uut. Mõtlesin, et kahju inimestest, kelle trippimised ainult selliste rituaalidega piirduvadki.
Läksin sisse tagasi kavatsusega soovitada ka teistel õue minna. Õnneks olid ka toas siiski piirid juba lagunema hakanud, inimesed liikusid ringi ja hävisid fanni. Küsisin ühe lähedase inimese käest (nimetan teda edaspidi S'iks) , kelle jaoks see oli esimene LSD-tripp ja kellele mina seda soovitanud olin, et kuidas läheb. Kes küsib, küsis ta vastu. Päris hea küsimus. Ütlesin talle (nalja pärast käskival toonil), et nüüd tuleb õue minna. Ta sai naljast aru. Tasapisi liikuski kogu kamp õue, kus oli käsil suure lõkke süütamine. Paber ja puud olid niisked, nii et lõke eriti ei tahtnud põleda. Sel hetkel oli mul muidugi suva, kas ta läheb põlema või mitte. Pigem oli tähtis, kuidas ma ta põlema panen või ei pane ning miks. Kunsti nimel, nalja pärast proovisin lõket süüdata niimoodi, et oleks võimalikult vähe tõenäoline, et ta põlema läheb. Varsti ta siiski põles ja taeva poole tõusvad sädemed olid väga ilusad. Praksumist kuulates meenus, et mu lemmik heli on plahvatus. (Kui kaob ära see, mis peab kaduma.)
Kuna S oli üks väheseid tüdrukuid seltskonnas ja ühtlasi väga ilus, proovisid kõik temaga oma avastusi jagada ja talle oma maailmavaadet selgitada. Vähemalt nii mulle tundus, kuna ma olin temasse armunud. Nägin teda inimestega kelle teadmisi ma ei usaldanud ja üleüldse käis lõkke ääres koguaeg suur naljatamine ja lobisemine, nii et mul tekkis tahtmine talle just enda trippimisviisi tutvustada - tahtsin ta lõkkest veidi eemale viia, et saaks vaikselt olla ja tähti vaadata. Kuna aga talle selleks ajaks juba päris palju erinevat juttu oli räägitud ja mina vist lähenesin jälle veidi liiga käskivalt (nalja pärast muidugi) võttis ta minu suhtes kaitsva hoiaku ja sel hetkel nägin ma tema nägu muutumas veidi reptiloidseks, mis oli natuke hirmutav. Ma muidugi teadsin, et see muutus toimub minu enda meeles ja on lihtsalt minu viis asjade nägemiseks, aga midagi see hallutsinatsioon siiski peegeldas. Tundus, et see pool inimesest lööb välja kui ta tunneb end ähvardatuna, nii et tõmbusin tagasi ning kuigi midagi jäi minu ja tema vahel ikkagi lahendamata, saavutasime mingisuguse enam-vähem flow.
Ta ütles mulle, et igaühel on oma tõde ja ma ei tohiks enda tõde peale suruda. Aga minu meelest siiski kõik, mis keegi mõtleb ei ole tõde kasvõi juba näitel, et inimestel on harjumusi, mis on neile endile ja kogu maailmale on kahjulikud.
Enam-vähem tripi kõrghetkel jõime üheksa peale ära umbes nelja inimese MDMA doosi. Mõni sai rohkem, mõni vähem. Ise tundsin MDMA mõju minimaalselt, aga võib-olla ei olekski tahtnud rohkem, kuna käsiloleva happetripi aeg olin just aru saanud, et mu kolm viimast MDMA trippi ei ole mulle sada protsenti hästi mõjunud. See tähendab, kindlasti MDMA on mind avatumaks teinud ja õpetanud elust rohkem mõnu tundma, aga seda sügavust, mis pärast happetrippe tekib, oli MDMA minus vähendanud.
Olime siis seal lõkke ääres ja oli plaanis suitsetada kanepit ehk nagu hipid selle kohta tavatsesid öelda "Santa Mariat". Šamaan pidas pika kõne selgitades, et miks me seda täpselt teeme. Inimesed kuulasid, ootasid, aga ilmselgelt keegi tegelikult ei suutnud seda kõnet algusest lõpuni läbi protsessida, kuna endalgi toimus peas nii mõndagi huvitavat. Kui kõne sai läbi ja šamaan tahtis joindi põlema panna, ütlesin ma, et ma ei saanud täpselt ikkagi aru tema kõnest. See oli okei, et ma nii ütlesin. Tavaolukorras oleks see ehk veidi kohatuna mõjunud, aga religioosse rituaali aeg minu meelest ei ole tähtis see, et ära teha need asjad, mis on plaanis, vaid on tähtis, et kuidas ja miks neid teha. Ja mulle tundus, et ka meie self-claimed šamaan sai sellest aru, sest kõigil oli lõbus ja siis ta seletas veidi lihtsamalt.
Varsti ütles keegi, et võiks baba juurde tagasi minna. Baba tähendab India traditsioonis õpetajat ja siinkohal nimetati babaks seda ruumi, kus me olime alustanud oma tseremooniat. Mina olen aga selliste sõnade suhtes allergiline. Umbes pooled meist jäid õue.
Läksin siis jalutama koos sõbraga, kes sellest seltskonnast minuga võib-olla kõige rohkem sama maailma jagas. Tema oli söönud doosi seeni, doosi hapet ja joonud rohkem MDMA'd kui keegi teine too õhtu ning ilmselt tundis end väga hästi. Leidsime, et peaksime rohkem aega koos veetma. Ka minul näis midagi sellest MDMA'st vaikselt tööle hakkavat. Hiljem hoidsime mina, mu sõber ja S - see kellesse ma armunud olin - kolmekesi tähistaeva all (tähtede vahel olid valgusjooned ja nad liikusid seal) kätest kinni ja tundsin suurt soojust meie vahel.
Nagu võib-olla siit juba välja on tulnud, siis meil olid too õhtu ikkagi suht erinevad tripid. Need, kes olid ainult seeni trippinud, olid minu meelest väga seene näoga ja justkui mingist lõbusast seenevaimust juhitud. Üks seenetrippija ütles mulle, et talle seened meeldivad rohkem kuna seened on vähem intellektuaalsed ja hape on ruuduline. Minu meelest hape on mitmetahuline, aga ma saan aru küll, mis ta selle all mõtles. Ja inimene kes oli ainult ühe LSD võtnud (ja kellega ma varem muideks ainult ühe korra olin kohtunud), ei näinud ilmselt nii palju ilu kui need, kes olid võtnud kaks. Sel ajal kui mina nägin veel laes ja seinal müstilisi kujundeid mille päritolu ma kuidagi selgeks ei suutnud teha, rääkis tema nostalgilisi jutte oma elust ja minu meelest aktiivselt tegeles taasklammerdumisega või siis endale uute imidžikihtide ladumisega ja ma ei saanud teda ka aidata öeldes, et aga vaata hoopis neid kujundeid seal laes, kuna doosi erinevuse tõttu ta neid sel hetkel enam väga tõenäoliselt ei oleks suutnud näha.
Hommikul oli ühissöömaaeg mille ajal käis ringi jutusau ning igaühel oli võimalik midagi öelda. Üllatavalt viljakaks kujunes see ring ning inimesed tõepoolest ütlesid ausalt, mis nende meelest eelmine õhtu oli hästi ja mis oleks võinud paremini olla ja mis on siiamaani lahendamata.
Järgmisel päeval olid värvid väga kontrastsed ja näiteks puud olid küll sellised nagu nad alati on olnud, aga see millised nad alati on olnud, tundus mulle korraga väga psühhedeelne. Miks need raagus kased just taolised välja näevad nagu mõni fantaasiarikas kunstnik nad oleks maalinud? Kust tulevad need printsiibid mis panevad maailma välja nägema just nii nagu ta on.
Järgmine kord siiski tripiks koos inimestega, keda ma tunnen paremini. Ideaalis võiks tegu olla parimate sõpradega.
Rituaalsusel tegelikult olid ka oma positiivsed küljed, aga järgmine kord võiks seda veidi teisiti teha. Näiteks võiks valida teistsuguse muusika või ta üldse ära jätta ning võiks mitte püüda adapteerida mõne muu droogi rituaali LSD'le.
|
OSCAR-2019
|
||
Kolmapäeval, 23. novembril kell 17 saab Tartu Pauluse kirikus näha Vahur Laiapea ja Juhani Püttsepa dokumentaalfilmi «Vahimehed suure järve rannal». Kohal on filmi peategelased ja tegijad. Sissepääs tasuta.
Filmitegijad jälgisid kahe aasta jooksul Peipsi-äärsete Mustvee ja Lohusuu koguduse õpetaja Eenok Haameri ja Kasepää vanausuliste koguduse eestseisja Andrei Sergini tegemisi. Tegemist on kahest iseseisvast lühifilmist koosneva teosega, millest kumbki keskendub ühe peategelase portreteerimisele. Nende esitlemine koos toob mõlemas lühifilmis esile tähendustasandeid, mis omavahel dialoogi astuvad ja filme üksikult vaadates võivad märkamata jääda.
Tänavu 8. septembril lõi Maarja-Magdaleena kiriku orel, mis valmis 1889. aastal Tartus meister Müllverstedti töökojas, pärast pea 40-aastast pausi taas kontserdil kaasa. Kui kõik läheb nii, nagu orelihoidjad loodavad, saab see pill mõne aja pärast osaliselt mängukorda.
Organistid Anneli Klaus ja Miina-Liisa Kuusemaa said Maarja-Magdaleena kirikus toimunud kontserdil kasutada küll vaid esmasesse töökorda seatud pedaali viit registrit ja seda kõike tänu talguliste tublile tööle.
22.-24. juulini peeti Maarja-Magdaleena kirikus orelipuhastamise talgud, kus koos noorte ja lastega osales 49 inimest lähemalt ja kaugemalt, üks härra koguni Kanadast. Pidevalt oli tööl umbes 20 talgulist.
Talgulisi juhendanud meister Olev Kents ütles, et temale teadaolevalt pole nii põhjalikult ja suure hulga inimestega orelipuhastamise talguid Eestis kunagi varem tehtud.
Kõik sai alguse sellest, et talvel said kokku Tartus tegutsenud meistrite Müllverstedti ja Kessleri orelite haldajad. Kuulsa meistri Müllverstedti sünnist möödub tuleval aastal 180 ja surmast 110 aastat. Müllverstedti töökoja ajalugu tunneb põhjalikumalt Helika Gustavson. Tartu Peetri koguduse organisti Anneli Klausi sõnul tuli neil idee tähtpäevi väärikalt pühitseda. Aruteludel leiti, et kõige halvemas seisus on Maarja-Magdaleena kiriku orel, mis polnud juba pea 40 aastat häält teinud. Orelihoidjate hulgas on ka meister Olev Kents. Kui organistid temalt küsisid, mida Maarja-Magdaleena pilliga kõigepealt teha tuleks, vastas meister, et see tuleks puhastada. Nii tuli orelihoidjate ühingu liikmetel mõte korraldada puhastustalgud.
Kui keegi arvab, et kirikutöös ei ole kohta suurüritustel, siis ta eksib. Minu arvates tuleb kiriklikele suurüritustele leida sobiv ajastus ja vorm, siis on loota ka positiivset tulemust.
Olen veendunud, et põhiline misjoniöö toimub ikka inimeselt inimesele igapäevaelus, aga suuremad kokkutulekud ja kuulutuse vormid aitavad inimestevahelist sõnumi jagamist innustada. Missio 2011 näitas, milline on kohalike koguduste valmidus haarata kinni võimalusest ühisel jõul kuulutustööd teha. See oli positiivne edasiminek, eriti rõõmustav oli koostöö kohalike omavalitsustega, mis Läänemaal väga hästi toimis.
Missio 2011 oli avaürituseks Kristuspäevale 28. juulil 2012, mida praegu ette valmistatakse. Kristuspäeva kontseptsioon on pärit Šveitsist. Seda on rakendatud ja edasi arendatud Soomes. Mõlemas riigis on juba aset leidnud kaks üleriigilist sündmust, mida on korraldanud erinevaid kirikuid ja organisatsioone esindavad kristlased.
See on päev, kus kristlased saavad kokku. See on nähtav tunnistus kristlaste ühtsusest ja üksmeelest, elav tunnistus Kristusest meie aja ühiskonnas. Kuigi üritus leiab aset pealinnas, saavad kõik külad ja maakonnad osalemise võimaluse. Selleks valmistame ette järgmise aasta alguses palvuste ja kontsertide kava, millega kutsume kristlasi kokku tulema ja palvetama Kristuspäeva eest, aga ka julgustame võtma vastutust eestpalves oma küla ja maakonna eest. Sel moel areneb ülemaaline palvevõrgustik.
Kristuspäeva ettevalmistust juhib Agape Eesti koostöös Eesti Kirikute Nõukoguga, Eesti Evangeelse Alliansiga ja EELK Misjonikeskusega. Misjonikeskusel on otsene roll ettevalmistavate palveürituste korraldamisel. Haapsalus pühitsetud ja peapiiskopi poolt teele läkitatud misjonilipp rändab kaasa kõigile eelüritustele ja jõuab Kristuspäevaks Tallinna.
Väga positiivne oleks, kui Kristuspäev ei jääks üksiksündmuseks, vaid aitaks kaasa kristlaste ühtsuse tugevdamisele ja palvevõrgustiku kujunemisele. Loodame, et palvevõrgustik kujuneb elujõuliseks ka pärast seda konkreetset üritust.
Oleme uute eesmärkide ja ülesannetega alustanud kirikuaastat. Õndsusloolised sündmused kirikuaasta ringis algavad jälle algusest, et juhtida ristiinimest elama usus ja lootuses lunastusele Kristuses. Meile on kirikuaasta rütm abiks hingehoiul ja ka misjonitöö tegemisel.
Käesolev nädal tõi kirikukogul arutlusele EELK arengukava muudatused. Muudatuste osas on igati tervitatav EELK Konsistooriumi taotlus toetada senisest rohkem allasutustes tehtavat tööd. Misjonikeskus on rajamise protsessist alates taotlenud seda, et ta allasutusena ei oleks iseseisev organisatsioon, vaid EELK misjonieesmärki realiseeriv tööorgan.
Misjonikeskuse tööd kujundades lähtume põhimõttest, et misjon on kogu kiriku vastutus, mitte ühe misjoniorganisatsiooni olemasolu õigustav tegevus. Arengukava muudatuste protsessis tuli selgelt esile, et jumalateenistuslik elu ja misjon on arenguprotsessi kesksed valdkonnad. Nüüd on antud lootus, ja see tähendab ka vastutuse võtmist, et kirikuvalitsuse huvi ja soov olla mõjutamas misjonitöö arengut saavad lähiaastatel selgemaks.
Misjonikeskus annab oma panuse, et läbirääkimised kulgeks kiriku arengule igati edukaks. Loomulikult on väga teretulnud majanduslike ressursside lisandumine EELK misjonitöö arengusse, sest tööd planeerides oleme ikka järjekindlalt vaadanud, millised on meie rahalised võimalused ja kui palju on meil usku Jumalasse. Jumal on siiani olnud misjonikeskuse vastu armuline ja me saame käesoleva aasta lõpetada tänuliku südamega, misjonitöö toetajad on olnud ustavad. Suur tänu ja Jumal õnnistagu teid!
Advendiaega alustades ja aastat lõpetades mõtlen koos Paulusega: «Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust! Ei suudeta uurida tema kohtumõistmisi ega jälgida tema teed!» (Rm 11:33)
|
OSCAR-2019
|
||
Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuuri (EU-OSHA) algatatud kahe-aastane kampaania käsitleb erinevaid töökeskkonnas esinevaid ohutegureid, sealhulgas psühhosotsiaalsed riskid. Keskendutakse eeskätt kõrge riskiga sektoritele, nagu ehitus, tervishoid ja põllumajandus.
“Tööohutuse ja töötervishoiu agentuuri korraldatav kampaania hõlmab tööandjaid, töötajaid, töökeskkonnavolinikke, praktikuid, poliitikakujundajaid ja teisi huvirühmi,” ütles agentuuri rahvusliku koordinatsioonikeskuse juht Tiit Kaadu. Eestis esineb mitmeid tõsiseid probleeme nii riskihindamise läbiviimise kui ka selle kvaliteedi osas. Eriti asjakohased on meie jaoks kaks kampaania seatud eesmärki: edendada lihtsat samm-sammulist lähenemist riskihindamisele ning toetada ettevõttesiseste jõududega läbiviidavat riskihindamist.”
„Igaüks peaks teadma oma töökeskkonnas esinevaid riske. Riskide asjatundlik hindamine on eelduseks tervislike töökohtade loomisel,” ütles tööinspektsiooni peadirektor Katrin Kaarma.
Vastavalt Eurostati andmetele sureb Euroopa Liidus igal aastal tööõnnetuste tõttu 5720 inimest. Lisaks sellele sureb Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni hinnanguil igal aastal Euroopa Liidus 159 500 töötajat kutsehaigustesse. Arvestades mõlemad arvud kokku, sureb ELis hinnanguliselt iga kolme ja poole minuti järel keegi tööst tingitud põhjusel. Enamik sellistest õnnetustest ja haigustest on ennetatavad, ning ennetus algab riskihindamisest.
ELi õigusaktide kohaselt peavad kõik ELi tööandjad korraldama riskihindamisi. Riskihindamine aitab tööandjatel mõista, mida on tööohutuse ja -tervishoiu parandamiseks vaja teha. Eesti töötervishoiu ja tööohutuse seaduse kohustab tööandjat korraldama töökeskkonna riskihindamist.
„Juba üksainuski tööõnnetus ja kutsehaigus on liiga palju,” ütleb Euroopa tööhõive, sotsiaalküsimuste ja võrdsete võimaluste volinik Vladim?r Špidla. „Isegi kui need ei lõpe surmaga, on tagajärjed vastuvõetamatud nii kannatavate inimeste jaoks kui ka majanduslikust seisukohast. Igal aastal satuvad ELis miljonid töötajad õnnetusse, mis sunnib neid vähemalt kolmeks tööpäevaks koju jääma, ning see on majandusele tohutult kulukas. Riskihindamine on selliste juhtumite arvu vähendamise võti. See aga on üksnes esimene samm, millele peavad järgnema edasised meetmed.”
Tervislike töökohtade kampaania rõhutab riskihindamise vajalikkust kooskõlas ühenduse töötervishoiu ja tööohutuse strateegiaga (2007–2012), mille eesmärk on vähendada kogu ELis tööõnnetusi viie aastaga veerandi võrra.
Tööohutuse ja töötervishoiu agentuuri direktor Jukka Takala: „Tervislike töökohtade kampaaniaga soovime julgustada ettevõtteid korraldama nõuetekohaseid riskihindamisi, millesse oleks kaasatud kõik nende töötajad. Soovime levitada selliseid hea tava kogemusi, mida saaks teisteski töökohtades kasutada."
Takala rõhutab kampaania põhisõnumit: "Esiteks, riskihindamine ei ole tingimata keeruline, bürokraatlik või ainult asjatundjatele mõeldud ülesanne. See eksiarvamus on eriti levinud VKEde seas. Tegelikult on olemas hulgaliselt vahendeid (nt kontroll-loendid), mis riskihindamist hõlbustavad, ning EU-OSHA edendab lihtsat viieastmelist lähenemist. Teiseks, nõuetekohane riskihindamine on ka äriliselt mitmeti kasulik, sest töökohtade ohutumaks ja tervislikumaks muutmine aitab vähendada töölt puudumist ja kindlustuskulusid ning suurendab töötajate motivatsiooni ja tootlikkust.”
Euroopa riskihindamise kampaania „Tervislikud töökohad. Hea sinule. Hea äritegevusele” on Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuuri üleeuroopaline teabekampaania, mille eesmärk on tõsta teadlikkust riskihindamise tähtsusest ja muuta Euroopa töökohad ohutumaks, tervislikumaks ja tootlikumaks. Kampaania kestab kaks aastat (2008/2009) ja seda toetavad ELi eesistujariigid, Euroopa Parlament, Euroopa Komisjon ja Euroopa sotsiaalpartnerid.
Rinna taastamiseks on kolm võimalust: implantaadi paigaldamine või uue rinna vormimine kas selja lailihast või kõhu sirglihasel põhinevat “nahasaart”
“Arenenud riikides tehakse neid operatsioone rutiinselt, paljudel juhtudel taastatakse rind juba vähilõikuse käigus,” ütles Taastava Kirurgia Kliiniku
juht Andrus Loog. “Meil piirdub enamik naisi välise proteesiga – neid kasutati rinnahoidja sees juba nõukogude ajal – või lepib tühja kohaga.
Vanemaealiste seas on käegalöömist rohkem. Samas avastatakse rinnavähki ka noortel patsientidel, kelle elukvaliteet paraneks innataastusoperatsiooniga
Sama kliiniku plastikakirurg Olavi Vasar nentis, et Soomes loetakse rinnavähi ravi lõppenuks alles siis, kui rind on oma kuju tagasi saanud. Selle
loogika järgi jääb meil suurel osal rinnavähipatsientidest ravi pooleli. Heade spetsialistide nappust peab Põhja-Eesti regionaalhaigla (PERH) kirurg Agne
Tšerenkova üheks peamiseks põhjuseks, miks meil saavad nii vähesed naised pärast vähioperatsiooni rinna tagasi.
PERHis alustati tänavu mais kaks-ühes-operatsioonidega: kirurgid Siim Simmo ja Agne Tšerenkova taastasid rinna kohe pärast rinnavähi eemaldamist.
Praeguseks on regionaalhaiglas sarnaseid lõikusi (kõiki kolme meetodit kasutades) jõutud teha kümmekond. Selliste operatsioonide tegemine tähendab
Vasara hinnangul on Eesti rahvaarvu arvestades spetsialiste siiski piisavalt – väike operatsioonide hulk tuleneb pigem patsientide ja võimalik,
|
OSCAR-2019
|
||
Jällekord oli meil suurepärane võimalus joosta kaasa tudengitega Skype Hackathonil, ning seda läbi mitme päeva. Avamine toimus kinos Kosmos ning sedakorda koostöös teise vahva projektiga milleks oli Digigirlsi inspiratsioonipäev. Seejärel siis 48 h tihedat suhtlust, koostööd, progemist, naeru, vaidlusi, pettumusi, väiksemaid ja suuremaid töövõite. Meie usin kaamerasilm sai sellest kõigest osa ning ka teil on võimalik sellest kõigest mõne minutiga tempokas ülevaade saada.
Videomikser on olnud läbi aastate suur ja spetsiifiline riistapuu, õnneks on koos muu elektroonika arenguga ka see tehnika nüüd oluliselt väiksemaks ja mõnusamaks läinud. Pildil siis nähtav eriti kompaktne lahendus kus multimonitoriks on kasutusel Shogun monitor, kuna aga seadmel on ka omal peal väike ekraan siis tegelikult on võimalik isegi ilma välise monitorita mõni lihtsam südmus ära toota. Lisades siia vajadusel arvutiks väga kompaktse 11″ Mac Air’i, on tulemuseks täiesti proffessionaalne ning ka ülimalt kompaktne ning universaalne lahendus. Blackmagic’u verivärske ATEM Television Studio HD on kohal ning parem kui varem. “The world’s smallest all in one broadcast switcher” väidab tootja ise. Headele partneritele pakume endiselt ka rendivõimalust.
Juba suvel filmitud ning mitmeid kuid järjest toodetud projekt on lõpusirgele jõudmas. Sedakorda siis olid töös tavapärasest ägedamad videoloengud. Senini suurim rohelise tausta töö ning saame jällekord tõdeda, et paljude kasulike kogemuste võrra jälle rikkam. Kokku sai toodetud 30 loengu jagu materjale ning valmistatud lugematul hulgal graafikuid. Julgeme uhkelt öelda, et ei läinud tuksi poolegi.
Kuna moefoto on juba nii 1856, siis tegime ka sellel aastal midagi keerukamat ning panime purki korraga nii foto kui ka video. Siit tuleb väike sneak peek vaade mõnedele sportlikele modellidele kes Tasku keskuse püstistel ekraanidel teile detsembris ilunumbreid pakuvad. Kokku saab kuu aja jooksul näha 20 erinevat riietuskomplekti, seega on küllaga valikuid kust ideid ammutada. Purki sai see kõik 20 komplekti võetud sisuliselt 1 tööpäevaga, seega tempot võite isegi aimata 😉
Hea laengu festival IDeeJazz tõi Tartusse maailma särava tähti ning meil oli tõeline au neid oma kaameratega püüda. Kohale toodi sellised nimed nagu Richard Bona, Dino Saluzzi, Marcin Wasilewski, Enver Izmaylovi. Videosalvestust tegime kolmel suurimal kontserdil mis toimusid ERM–is, Vanemuises ning muusikakooli Tubina saalis. Nagu suuremal festivalil ikka, ei puudunud ka seekord üllatused mis nõudsid kiiret lahendamist, kuid ka sellega saime igati kenasti hakkama. Kokkuvõttes igati mõnus sündmus ning jällekord midagi põnevat ka oma kogemustepagasisse panemiseks.
Sellel aastal avanes jällekord võimalus pakkuda videolahendust A le Coq spordihallis toimuval MyFitnessi trennipeol. Kuna MyFitness oli meeldivalt avatud põnevamate videolahenduste osas, siis tulime sedakorda välja plaaniga kaasata suurele ekraanile ka kohaletulnud osalejad. Tavapäraselt on siis näidatud suurel ekraanil vaid laval toimuvat. Paigutasime ühe väiksema kaamera otse lava ette koos automaatslaideriga, mis võimaldas toota mõnusalt ülevaatliku ning sujuvalt liikuvat pilti, ning tuua trennis paljude nägudele tagasi naeratuse, kui nad end järsku suurelt ekraanilt leidsid. Kokkuvõttes oli tegemist igati õnnestunud setupiga, kuna kogu selle videopoole sai toota ära vaid ühe inimesega, samas oli kasutusel kaks liikuva pildiga kaamerat pluss vaheklipid arvutist ning režii (e. videomix). Eriti hea meel oli selle üle, et saime seda kõike näidata korraliku kvaliteediga LED ekraanil. Jääme loomulikult jällegi ootama uusi väljakutseid järgmisel aastal.
Juba üle kuu on haigusega võideldud ning lõppu pole näha, seega sai eile öösel hoopis ette võetud ning ära öösse mindud. Iidsed lubasid palju tuhande aasta vanust meteooriprügi põletada meie atmosfääris. Ja nii oligi, kellel vähegi huvi on, siis soovitan ennast linnast eemale vedada ning vaatama minna, mingi müstiline kõiksus tuleb peale küll, kui tunnikese ainult tähistaevasse vaatad. Kuna ma polnud vist kunagi varem tähistaevast pildistanud siis läksin täiesti külmalt katse-eksituse meetodil peale ja endale üllatuseks sain mõne täpi isegi pildile. Kommentaariks vaid niipalju, et see nõuab tohutult kannatlikkust. Suurim avastus, ülla – ülla, tähed on värvilised! Päriselt, minge vaadake isa ka, see polegi nii keeruline, tuleb lihtsalt pilk telefonist välja tõsta.
Üle aastate üks tempokamaid ning mõnusamaid moeplahvatusi Taskus. Kevadine tantsust tulvil moeshow Tasku keskuse lavalt, kus sai näha nii kevadmoodi kui ka napimaid kehakatteid. Vilksamisi piilume seekord ka kardina taha, ning kuulame pealt dirigentide raadiosidet.
Vaid päev enne puhkust olime usinalt ametis ühe uue põneva kursuse tutvustuse klipiga. Tegemist siis vaid 1 ööpäevaga valminud projektiga. Kasutatud katteplaanid olid muidugi varasemast olemas. Tehniliselt siis greenscreen võte, set sai üles pandud ülikooli ühte auditooriumisse.
Optimismi- ja startupihõnguline avapidu Tartus, Raekoja platsis, kus avati suure remondikolina saatel uus hoone. Täpsemalt avati küll vana hoone uutele tuultele. Üritusel said kõik soovijad panna käe külge uue keskonna kujunemisel, samuti pakuti nii sporti kui süüa kui meelelahutust. Avati Tartu “Wall of Fame” ja tutvustati oma uusi geniaalseid ideid. Meie kaunil kaasabil võimalik nüüd saada mõnusalt tempokas ülevaade kogu sellest sündmusest.
Kaunil laupäeva hilisõhtul sai Elvas kino tehtud. Koos päikeseloojanguga algas nimelt Arbi järve kaldal öökino kus näidati ära kolm täispikka filmi. Meie poolt siis sedakorda tehniline pool. Üles sai pandud 3×4 m tagantvalgustusega ekraan ning 6000 lm @ HD projektor. Üldine info ürituse kohta on leitav Elva Noortekeskuse FB lehelt. https://www.facebook.com/events/572511536220954/
Väsimatu kaamerasilm saatis piiiika nädalavahetuse sedakorda mööda koos tublide tudengitega. Nimelt koguneti Tallinnas Skype ülesutsel kokku ja näidati mida on võimalik 48 tunni jooksul IT alal valmis meisterdada. Kokku sai 13 tiimi ja pühapäeva õhtul toimunud esitlusel esitleti ka 13 projekti, mille seas oli värskeid lahendusi nii veebiteenuste kui mobiiliäppide kui riistavara kasutuse osas. Mis aga kõige olulisem, inimesed nautisid ilmselgelt täiega kogu üritust ja tänusõnadega korraldajate poole ei koonerdatud. Täna on loodetavasti see päev kus kõik osalejad ja korraldajad saavad jällekord alustada elu tavarütmis kus päevale järgneb ka öö, ning meie siin hakkame vaikselt lahti harutama mis selle 2 ööpäeva jooksul kaamerasse on kukkunud.
Juba nädal tagasi uudistesse jõudnud uudis kuid nagu eelmistelgi aastatel toimus ka seekord Tasku kevadine moeshow. Sedakorda suur rõhk Ivo Nikkolo paremikul, lisaks värsked kevadtrendid Tasku kauplustest. Hea oli näha, et sündmus oli kokku meelitanud kaunikesti suure ravahulga. Kellel aga see siiski laivis nägemata jäi, siis neil nüüd võimalus saada siitkaudu aeglane kuid kiire ülevaade.
Peale kuudepikkust ootust õnnestus kätte saada üks esimesi meie riiki saabunud uue põlvkonna (video) torusid Sony E-mount kaameratele. Hoolimata sellest, et pole veel jõudnud sellele väga valgustki sisse näidata siis tekkis juba peale vaadates tunne, et see vaatepilt on jagamist väärt. See vaatepilt nimelt, kui objektiivi külge ka kaamera keerata – jah, just niipidi, mitte kaamera külge objektiiv 🙂
Tegemist on tõeliselt tõsise tüki tehnikaga mis koos A7S kaameraga näeb täpselt nii koomiline välja nagu pildilt näha. Tõtt öelda, päriselus veelgi koomilisem. Seda objektiivi külge keeratud pisikest kaamerakarpi vaadates on endalgi raske uskuda et tegemist on hetkel ühe võimsaima komboga mis laias maailmas videoinimesi hetkel erutamas on. Kindlasti ei ole plaanis selle toruga tabeleid pildistama ja pixleid lugema hakata, selleks on olemas piisavalt muid huvilisi laias internetis, küll aga võib juhtuda, et peale mõningast kooselu tuleb siia mõningaid muljeid veel. Samuti sai paar klõpsu tehtud koos Movcam puuriga ümber kaamera, sellises komplektis pole vaade enam niivõrd ehmatav. Lõppkokkuvõttes tuletab see pilt meelde siiski vaid üht, elektroonikat saab tõesti lõpmatuseni väiksemaks teha, kuid füüsika paindumatus nõuab endiselt üsna rasket ja roppu klaasi.
Kuna oleme juba aastaid Microsofti video vendor siis mõni kuu tagasi olime jällegi tegusad Tallinnas Skype kontoris kus toimus järjekordne Hackathon. Kuna juba teist aastat on tingimuseks, et iga tiim peab lõpuks kokku saama oma projekti esitluse videoklipi, siis täpselt nagu ka eelmisel aastal sai hommikut alustatud väikse koolitusega video teemadel ning seejärel aidatud tiime nende esitluste või esitluste osade filmimisel.
Täna sai see postitus tehtud aga hoopiski sellisel kaunil põhjusel, et nüüd on võimalik kõigil üliõpilastel minna osalema järgmisel avatud Hackathonil Tallinnas 24 – 26 Aprill
|
OSCAR-2019
|
||
Karl Puusemp (21.10.1903–18.6.1978) valiti 1936 Pindi koguduse õpetajaks. 1948–1954 varjas end vahistamise eest, kogudust teenis sel ajal jutlustajana tema abikaasa Hilja. Tuli peidust välja 1954 oma tütre leeripäeval ja jätkas Pindil teenimist 1958. aastani.
1936. aasta suvel sai mitu kogudust endale uue õpetaja. 12. juulil valiti Tõstamaale Joh. Teras ja Pinti Karl Puusemp.
Raplas koguneti 9. augustil kirikusse osa saama uue abiõpetaja V. Kirotari ametisse pühitsemisest. Oma tervituskõnes hoiatas õpetaja J. Liiv, et Raplas on vaimulikul palju tööd. Jutlustas muidugi uus hingekarjane. Jumalateenistust kaunistas koor köster P. Schützi juhatusel.
Paistus möödus 9. august õpetaja Jaan Bergmanni ja helilooja Friedrich August Saebelmanni mälestamise tähe all. Mõlemad töötasid Paistus üle 30 aasta, Bergmann kui suur usumees, elav jutlustaja ja väsimatu töötegija, Saebelmann kui laste usuvaimus kasvataja ja muusikaga koguduse ilumeele ärataja.
Õpetaja M. Vaher pidas mõlema kalmul palve. Kihelkonna ühendatud koorid laulsid Bergmannile «Mu elu Kristus ise» ja Saebelmannile «Tähtede taga». Jumalateenistus surnuaial lõppes Holstre pasunakoori helidega. Kohal oli ka Bergmanni poeg Heinrich abikaasaga.
28. augustil tähistati Tallinna Kaarli köstri Gustav Kasemetsa 70. sünnipäeva, eelmisel aastal sai tal täis 25 aastat selles ametis. Sündinud oli ta Rapla kihelkonnas. Sooritanud kodukooliõpetaja eksami, oli ta 1887–1910 köster-organist Paldiskis, sealt peale aga Kaarli kirikus köster. Alates 1923. aastast täitis ta ka koguduse asjaajaja ja raamatupidaja ülesandeid.
29. augustil sai Pärnumaa abipraost Johan Reitag 60aastaseks. Sündinud oli ta Viljandimaal Pärsti vallas. Tartu ülikooli usuteaduskonna lõpetas 1901. aastal. Prooviaasta tegi Palamusel ja Kodaveres ning 1904 õnnistati ta Tarvastu kirikus õpetajaks. 1907 sai temast Püha kiriku õpetaja ja 1911. aastast töötas ta Toris.
20. august oli tuntud laulupidude tegelase Hans Kanni abikaasa, lauluema Liisa Kanni 80. sünniaastapäev. Sel puhul korraldati Tartu Maarja kalmistul tema haual palveteenistus.
Tallinna Kaarli kogudus pidi mõnda aega läbi ajama naabruses asuva Jaani kirikuga, kuna oma pühakoda vajas hädapärast siseremonti. Pandi uued põrandavaibad, millega akustika pisut paranes, ja tehti värvimistöid.
Tallinna Kaarli 3. pihtkonna noortel oli kombeks saanud suviti külastada oma õpetajat A. Sommerit tema suvekodus Laulasmaal. 2. augustil leidis seal aset järjekordne vabaõhu-jumalateenistus. Õpetaja Sommer kõneles usust, lootusest ja armastusest ning laulis pihtkonna noortekoor. Pr Sommeri poolt oli teelaud. Läbisõidul Keilast osaleti sealgi jumalateenistusel. Jutlustas õpetaja Koolmeister ja laulis segakoor E. Truusi juhatusel.
30. augustil korraldasid Tallinna Kaarli noored aga väljasõidu-jumalateenistuse Harju-Jaani kirikus. Muidugi oli kaasas ka noortekoor Alfred Karindi juhatusel. Jutlustas õpetaja Koppel, soololauluga mitmekesistas teenistust H. Jänes. Päev veedeti kiriklas vaimuliku muusikaga. Pärast lõunat peeti vaimulik koosolek Aruküla koolimajas.
26. juulil leidis aset üks omapärasemaid ettevõtmisi meie kristlikus kirikus: Petserimaa I vaimulik laulupidu. Juba eelmisel päeval oli kohalikus Peetri kirikus jumalateenistus õpetaja Sommeri ja Kodavere kirikukoori kaastegevusel, köster Küütsi juhatusel. Laulupäevast võttis osa 30 luterlikku ja 18 õigeusu kirikukoori Petserimaalt, Tallinnast, Tartust, Viljandist jm rohkem kui 2000 lauljaga.
Luterlikke koore juhatasid Richard Ritsing ja Petseri Peetri kiriku köster Valdur Hirvesoo, õigeusu omi Nikolai Vehnovski. Esineti kloostris Mihkli kiriku peasissekäigu juurde viival laial trepil. Alustuseks lauldi ühisel jõul «Meie Isa». Ka kõnelejad olid mõlemausulised: assessor Sommer, õpetaja Hinno ja kloostriülem Nikolai.
15. ja 16. augustil oli Räpinas Võru praostkonna lastetöö tegelaste 3. konverents. Räägiti kirikliku lastetöö vahenditest, ristimisest, uuestisünnist ning uuspaganlusest Eestis, st taarausust. Meeliülendav oli Vennaste Seltsi palvelas 16. augustil külalisõpetajate osavõtul peetud palveteenistus. Sellele järgnesid laste- ja peajumalateenistus kirikus. Kohal oli ka koguduse noortekoor, juhatas Herman Känd. Soololauludega esines Estonia tenor Aleksander Tamm.
14.–16. augustini tähistati Pirita kloostri 500. aastapäeva. Päeva pimenedes olid kiriku viil ja ruum valgustatud elektrilampidega. 14. augusti keskööl kõlas tornis koraal pasunate esituses. 15. augustil, kui täitus 500 aastat kloostri pühitsemisest, leidis kiriku varemetes aset raadioülekandega jumalateenistus, mida talitas õpetaja Th. Tallmeister. Järgmisel päeval oli samas samuti raadioülekandega roomakatoliku jumalateenistus.
19. juulil pidas Keila õpetaja A. Köögardal esimese korrapärase jumalateenistuse 500 inimesele Vasalemma Aedlinna Korraldamise Seltsi platsil. Kasutusel olid laululehed, osalesid pasunakoor ja Keila noorte kirikukoor. Kavas oli nii talitada suve lõpuni, kuid juba peeti plaani ehitada ka abikirik. Vasalemma jaama ligidale oli viimase 10 aasta jooksul tekkinud 100 majapidamisega aedlinn, mille elanikud vajadust tundsid jumalasõna järele.
26. juulil oli Narva-Jõesuu luterlikus kirikus kontsert-jumalateenistus Männiku sõjatehases toimunud plahvatuse ohvrite perekondade heaks. Esinesid Tallinna konservatooriumi viiuli eriala õppejõud Alfred Papmehl ning konservatooriumi kasvandikud Olga Lund, T. Pajo-Prove ja Meta Tari.
Suvel on teadagi tore väljasõite teha ja nii võttis ka Kunda koguduse nõukogu 1. ja 2. augustil ette huvimatka naaberkogudustesse. Käidi Rakveres, Kadrinas, Simunas, Tormas, Mustvees ja Viru-Jakobis. Õpetajate ja köstrite juhtimisel tutvuti kirikute ja nende ajalooga.
Tallinna Kalamaja kalmistut enam pole, kuid 2. augustil 1936 oli ta veel alles. Haruldaselt kuum ilm tõi sinna surnuaiapühale rahvamurru. Korrastati haudu, osaleti praost H. Kubu juhitud jumalateenistusel ja kuulati pasunakoori mängu.
Laiusel oli aga 16. augustil laulupäev, mis algas kontsert-jumalateenistusega kirikus. Jutlustas liivlaste hingekarjane H. K. Erviö, soololauludega esines H. Kommusar ja viiulipaladega F. Sööt, ei puudunud ka ühendatud laulu- ja mängukoor. Kirikla pargis toimunud laulupäevale oli kogunenud 3000 inimest.
Lääne-Harju kirikutegelased tulid 23. augustil kokku Risti leerisaali sinodile. Avajumalateenistust kaunistas Risti koguduse koor köster O. Salulo juhatusel. Otsustati ametisse panna praostkonna vikaar ning pidada koguduste ja praostkonna laulupäevi. Võeti nõuks pidada laulupäev 1937. aastal Raplas ja noortepäev Ristil.
9. augustil oli Järva-Madise rahval pidupäev. Pärast suuremat remonti õnnistati kirikukellade helinal uuesti sisse siinne kirik. Õnnistamist toimetas piiskoplik vikaar A. Sommer, oreliettekannetega esines prof August Topman ja tšellopaladega Udu Topman. Koori juhatas L. Orgo ja soololauludega astus üles H. Wieckmann. Õhtul oli kirikus vaimulik kontsert.
26. juulil meenutati 80 aasta möödumist Avinurme kiriku nurgakivi panekust. Sel puhul korraldati kontsert-jumalateenistus, esinesid soololauljad ning sega- ja pasunakoor. Soliidselt oli esindatud vaimulikkond: praost Beermann Kadrinast ning õpetajad Kuusik Tormast, Nurm Haljalast ja Keller Avinurmest.
30. augustil tähistati Audrus kiriku 300 aasta juubelit. Audru 1636. aastal ehitatud ja Pühale Ristile pühendatud pühakoda oli ühtlasi esimene usupuhastuse ajal ehitatu Baltimaades. Põhjaliku remondi saanud kiriku pühitsemiskõne pidas piiskop Rahamägi Taaveti laulu 122 alusel, mis oli pühitsemistekstiks ka 300 aastat tagasi.
Jutlustas Pärnu praost Grünberg. Kuna kõik ei mahtunud kirikusse, jutlustas väljaspool olijatele Sindi õpetaja Paigaline. Musitseerisid Audru pasunakoor hr Põldsami juhatusel ning Audru, Sindi ja Ellamaa ühendkoor köstri kt E. Pärna juhatusel. Kirik sai rohkesti kingitusi: kõigis liturgiavärvides altarikatted, viieharulise kroonlühtri, armulauariistade siidist katted ja toolid altariruumi.
Valmis sai ja 23. augustil pühitseti uus Piirissaare õigeusu kirik, mis ehitati 1921. aastal mahapõlenu asemele. Puudusid veel kirikuriistad.
24. augustil lahkus oma Jumala juurde Kärla õpetaja Theodor Heinrich Oswald Hirschhausen. Sündinud oli ta 15. oktoobril 1903 Reigi õpetaja pojana. Usuteadust hakkas Tartu ülikoolis õppima 1924. aastal. Prooviaasta tegi Raplas ja Narva Aleksandri kirikus. Õpetajapühitsuse sai 1930. aastal. Töötas Viljandis, alates 1931. aastast Kärlas.
Halvad olid lood Tudulinnas. Lahkhelid koguduses kestsid juba 12 aastat. Vennastekoguduse liikmed mitte ainult ei eraldunud põhikogudusest, vaid nõudsid endale ka kirikut. Riigikohus mõistis selle siiski luterlastele. Tüli lõpetamiseks asutati mõlema koguduse asemele nn rahukogudus, kuhu võisid astuda kõik tülis osalejad. Katse ebaõnnestus ja nüüd oli Tudulinnas juba kolm omavahel riius kogudust.
Lisame siia lõppu veel ka ühe ristiusu vastaste ettevõtmise. 19. juulil olid Lõuna-Eestis Sõmerpalus koos taarausulised. Kinnitati oma usku ja tutvustati seda ka kokkutulnud 1500 inimesele. Rõhutati oma Kristuse-vastasust, soovi põhjalikult tundma õppida esivanemate uskumusi, mitte kasutada «ristimiseneedust» ja muid Jumala armu väljendusi ning pühendada end maiste väärtuste teenimisele.
Ja Jeesus hakkas taas neile mõistu kõnelema: «Taevariik on kuninga sarnane, kes tegi oma pojale pulmad. Ja ta läkitas oma sulased kutsutuid pulmapeole paluma, aga need ei tahtnud tulla. Taas ta läkitas teisi sulaseid: «Öelge kutsutuile: Vaata, mu söömaaeg on valmis, mu härjad ja nuumveised on tapetud ja kõik on valmis, tulge pulma!» Aga kutsutud ei hoolinud sellest ja läksid ära, kes oma põllule, kes oma kaubale, mõned aga võtsid sulased kinni, teotasid neid ja tapsid nad ära. Kuningas vihastas ja saatis oma sõjaväed, hukkas need mõrtsukad ja süütas põlema nende linna. Siis ta ütles oma sulastele: «Pulmad on küll valmis, aga kutsutud ei olnud seda väärt. Minge nüüd teelahkmetele ja kutsuge pulma, keda te iganes leiate!»
Igaüks meist on korraldanud lähedastele, sõpradele või tuttavatele koosviibimisi. Vahel nõuab sellise peo ettevalmistamine kaua aega, seda eriti siis, kui tegu on koosviibimisega, kus pakutakse süüa. Mäletan lapsepõlvest, kuidas sünnipäeva tulles ema juba varahommikul hakkas süüa tegema, selleks et õhtused külalised toidetud saaksid. Peoks ettevalmistusi tehes kulub esiteks palju raha ja teiseks läheb selleks vaja palju tööd.
Peo korraldaja jaoks on ilmselt kõige olulisem suhelda oma külalistega. Sõpradega koosolemine annab palju ning selle nimel ollaksegi valmis kulutama raha, nägema vaeva, tegema tööd. Sellisele pidusöögile kutsumine on kutsutu jaoks suur au. Alati tuleb hinnata seda, kui teine inimene peab sinust lugu ja kutsub sind peole. Kui sind on kutsutud, siis tuleb selle jaoks ka aega leida. Kui aga tõesti aega ei ole, siis teatatakse sellest aegsasti ja öeldakse ka põhjus, miks ei saa minna.
Mida olulisem on peolekutsuja jaoks pidu, seda tähtsam on leida aega sinna minekuks. Pulmapidu on üritus, millest ei saa keelduda vabandades end aiamaa rohimise või päevitamisega. Kes nii vabandab, on abielluja solvaja – seda veel eriti juhul, kui abielluja on prominent ehk siis kuninga poeg. Ometigi leidub Piibli kirjakohas neid, kes ei võtnud kutset vastu ja kes läksid pigem põllule tööle ja turule kauplema. Oli isegi neid, kes solvasid kutsuja saadikuid.
Korraldaja on põhjusega solvunud. Ta sõbrad paistavad olevat jõukad, korralikud ja elus edasijõudjad, kuid samas inimestena hoolimatud ja ükskõiksed. Sellised sõbrad pole õiged sõbrad. Nüüd, kus pidulaud on valmis ja külalised pole tulnud, on peremees hädas, sest toidud on valmistatud, kuid sööjaid ei ole. Ta käitub ettearvamatult ja kutsub pidusöögile need, keda ta muidu poleks kutsunud: võhivõõraid inimesi – nii halbu kui ka häid. Need, kellest teised ehk ei hooli, mõistavad tulla ja olla tänulikud. Arvatavasti just need inimesed oskasid kõige õigemini hinnata peokorraldaja kutset. Võib-olla said neist paremad sõbrad kui nendest, kes olid austatud, kuid kes vabandasid ja ei tulnud kohale. Vaid üks mees ei oska hinnata kutse väärtust ja läheb peole viletsa riietusega. Tema saab kuninga pahameele osaliseks.
Kes Piiblit on lugenud, see teab, et pühakirjas räägitakse tavaliselt inimesest ja Jumalast. Vahel tehakse seda võrdpiltide kaudu. Tänane tekst peokorraldajast ja pidulistest on üks selliseid. Jumal on pakkunud meile võimaluse saada Temaga ühendusse. Kutse on antud edasi meile kõigile. Kristus ütleb: «Tulge minu juurde kõik.» Iga inimene võib saada ühendusse Loojaga, juurelda elu mõtte üle. Ja kui oleme oma elus ühenduses Jumalaga, siis oleme tõeliselt õnnelikud. See on otsekui pidu.
Looja on meid tõeliselt armastanud! Ta on meie heaks ohverdanud oma Poja! Nüüd kutsub Ta meid oma Sõna juurde, armulauale, koguduse osadusse. Kui nüüd on kirikus kaetud armulaud, milles saame osa Temast, siis on ju solvav jätta sinna minemata ja vabandada end öeldes, et mul on vaja muud teha. Kui meil on pühakiri, siis on ju solvav jätta lugemata Jumala sõnum, mis on sinule antud! Kui kogudus palvetab koos, on ju solvav jätta Jumalaga kõnelemata!
Tegelikult on kutse tulla Jumala juurde palju enam väärt kui meie vabandused, sest Jumalal on anda meile elus just seda, mida vajame kõige rohkem. Kui tavalisel peol antakse meile süüa-juua, siis Jumalal on meile midagi anda elu sisulise poole jaoks. Ta annab meile elumõtte, avarama perspektiivi, ühenduse teiste inimestega, seotuse kogudusega. Elu, milles on koht Jumala jaoks, on tegelikult märksa kirevam ja rõõmsam kui elu ilma Temata. See on kui pidu, millele oleme kutsutud. Ilma Temata on aga elu üks hall argipäev, millel puudub siht. Mis kasu on inimesel oma rabelemisest ja tormamisest, kui ta ei saa oma argipäeva saavutusi siit maailmast igavikku kaasa võtta? Kõik peab kord maha jääma. Ja siis on oluline just see, kas oleme järginud Jumala kutset, kas oleme valmis minema taevasele pidusöögile, igavesse ellu või on meie hing ainult selle maailmaga seotud.
|
OSCAR-2019
|
||
Algus 14.05 lõpp 15.30 Juhataja: Rainer Vakra Protokollija: Andra Ainsaar Võtsid osa: Valeri Korb, Eevi Paasmäe, Kalle Palling (kuni 14.35), Urve Palo, Elle Kaur (nõunik-sekretariaadijuhataja), Vivi Older (nõunik) Puudusid: Meelis Mälberg, Andres Metsoja, Terje Trei Kutsutud: Algatajad Olga Kurdovskaja, Allan Tamm ja Olga Gudkova, Järve Biopuhastuse juhatuse liige Vladislav Korzanov, Viru Keemia Grupi tehnikadirektor Meelis Eldermann, keskkonnaosakonna juhataja Erika Sulg ja suhtekorraldusjuht Irina Bojenko, Novotrade Invest AS esindajad Marina Setdikova ja Reimo Päri, Eastman Specialities OÜ juhatuse liige ja ohutusjuht Mihhail Gristsenko, Eesti Linnade ja Valdade Liidu nõunik Irja Alakivi, Keskkonnaministeeriumi asekantsler Harry Liiv, välisõhu ja kiirgusosakonna peaspetsialist Reet Pruul, Keskkonnaameti keskkonnaosakonna juhataja Rein Kalle, Keskkonnainspektsiooni keskkonnakaitseosakonna juhataja Allar Leppind Päevakord: 1. Kollektiivne pöördumine „Laske meil hingata! Kohtla-Järve linna elanike pöördumine Riigikogu poole“ (1-6/18-98) 1. Kollektiivne pöördumine „Laske meil hingata! Kohtla-Järve linna elanike pöördumine Riigikogu poole“ (1-6/18-98) Rainer Vakra märkis, et kollektiivses pöördumises palutakse peatada seadusevastane olukord Kohtla-Järve linna õhu saastamise osas. Pöördumises kutsutakse üles kõiki selle probleemi eest vastutajaid - riiki, linna ja ettevõtteid - seda viivitamatult lahendama. Pöördumises märgitakse, et õhusaaste ja ebameeldiv hais mürgitavad juba aastaid keskkonda ja seavad ohtu linnaelanike tervise. Vladislav Korzanov tutvustas ettekandes (protokolli lisa 1) Järve Biopuhastuse (JBP) tegevuskava seoses Kohtla-Järve lõhnahäiringuga. Eesmärk on reoveepuhasti tehnoloogia muuta haisuvabaks ja vähendada tahkete setete koguseid. Rakendatavate meetmete korral peaks lõhnaainete emissioon vähenema 34%. Kuna JBP ei kvalifitseeru meetme „Veemajandustaristu arendamine“ tingimustele, siis on tehtud Keskkonnaministeeriumile ettepanek toetuse andmise tingimusi muuta. Rainer Vakra küsis, et mis seisus on eelpoolnimetatud ettepaneku lahendamine. Harry Liiv vastas, et ettepanek on alles ministeeriumile esitatud ja seda kaalutakse. Tehtud ettepanek nõuab mitmeid analüüse ja Euroopa Komisjoni nõusolekut. Varasemalt on Kohtla-Järvel ja ka JBP-s tehtud mitmeid investeeringuid olukorra parandamiseks. Meelis Eldermann andis ettekandega (protokolli lisa 2) ülevaate Viru Keemia Grupi (VKG) lõhnaainete vähendamise kavast. Samuti näitas ta pilte tootmisterritooriumi seisundi kohta enne erastamist ja käesoleval ajal. Viimase 8 aastaga on VKG investeerinud 657 mln €, millest 56 mln € investeeringuid välisõhu kvaliteedi parandamiseks. Seejuures on heitkogused vähenenud, vaatamata tootmismahtude suurendamisele. Lisaks on pidevalt kasvanud keskkonnatasud: vääveldioksiidi tasu on 10 aastaga kasvanud 700% võrra. Samas ei jõua põlevkivisektorisse läbi keskkonnainvesteeringute palju tagasi, mis tegelikult aitaks mitmeid kohalikke probleeme kiiremini lahendada. Kohtla-Järve välisõhu probleemi põhjuseks on kõigi sealsete ettevõtete koosmõju tulemus. Rainer Vakra küsis, et kas VKG on saanud ka Keskkonnaametilt ettekirjutise seoses välisõhu saastamisega. Meelis Eldermann vastas, et ettekirjutisi on saadud eelnevatel perioodidel. Allar Leppind märkis, et Kohtla-Järve välisõhu uuringute tulemusel leiti, et neli suuremat kohal olevat ettevõtet tekitavad suurima välisõhu häiringu ning kõikide koosmõjus tuleb lõhnahäiringut vähendada. Keskkonnainspektsioon alustas ka kõigi nelja ettevõtte osas haldusmenetlusi ja Keskkonnainspektsiooni nõudmisel tuleb välisõhu kavadega ühes tempos edasi minna. Reimo Päri selgitas ettekandes (protokolli lisa 3) Novatrade Investi plaane lõhnaainete vähendamiseks. Ettevõte viib läbi oma territooriumil välisõhu mõõtmisi ning täiustab ja moderniseerib järk-järgult seadmeid. Rainer Vakra tundis huvi, et kas ilma Keskkonnainspektsiooni sekkumiseta ei oleks ettevõtted välisõhu kvaliteedi parandamisega tegelema hakanud. Meelis Eldermann vastas, et ettevõtte tegevuse määravad Euroopa Liidu direktiivid ja Eesti seadusandlus. Vladislav Korzanov lisas, et JBP-i investeerimiskava nägi settekäitluse arendamise projekti ette juba poolteist aastat tagasi ning haldusmenetlus ei ole selle täideviimist kiirendanud. Reimo Päri täiendas, et parima võimaliku tehnika juurutamise kohustus tuleneb ka Euroopa normidest ning lõhnaainete vähendamise projekti eesmärk on samuti välisõhu kvaliteedi parandamine. Mihhail Gristsenko tutvustas ettekandes (protokolli lisa 4) Eastman Specialities OÜ lõhnataseme alandamise programmi aastatel 2017-2020. Vastavalt kehtivale keskkonnakompleksloale on ettevõtte piirile määratud neli õhu kvaliteedi kontrollpunkti, mis analüüsivad suuremaid saasteainete koguseid. Seni ei ole lubatud piirmäärasid ületatud. Ettevõtte lõhnataseme alandamise programm näeb ette ennekõike vanade seadmete väljavahetamist ja parima võimaliku tehnika kasutusele võtmist. Rainer Vakra küsis pöördumise algatajatelt, et kuidas nad jäävad rahule ettevõtete ettepanekutega oma tegevuskavade kohta. Olga Kurdovskaja tõi välja, et heaks näiteks hea suhtlejana kohalike elanikega on VKG. Kindlasti ettevõtted panustavad töökeskkonna parandamisesse, kuid palju tehnilist teksti jääb tavakodanikule ka segaseks. Elanike jaoks on tähtis elada ohutus keskkonnas ja keegi ei ole uurinud, kuidas lõhnaained mõjuvad pikaajaliselt inimese tervisele. Samuti ei saa garanteerida, et 2022. aastast on linn haisuvaba – ka 2016. aastal lubati, et lõhnaprobleemid lõpevad. Vladislav Korzanov märkis, et tegemist on oluliste investeeringutega, mida kiiremini teha ei saa, kuid 2022. aastaks on kindlasti kõik plaanid realiseerunud. Rein Kalle andis ettekandes (protokolli lisa 5) ülevaate, mida on tehtud alates 2016. aastal valminud uuringust „Välisõhu kvaliteedi, lõhnahäiringu ning saasteainete heitkoguste hindamine Kohtla-Järve linnas Järve linnaosa piirkonnas“ ja kuidas on plaanis nelja ettevõtte esitatud kavadega edasi minna. Lisaks korraldati 27. septembril 2018 avalik arutelu, et kohalikele elanikele kavasid tutvustada ning need on kättesaadavad ka Keskkonnaameti veebilehel. Nüüdseks on kavad heaks kiidetud ja kõik meetmed ning nende täitmise tähtajad on ettevõtetele kohustuslikud. Samuti tuleb ettevõtjatel esitada täitmise kohta aruandeid ja teha inventuure. Urve Palo märkis, et on kahetsusväärne, et kolme linna ühisettevõttel JBP-l jääb aastaks 2022. plaanide täitmiseks puudu 4,8 mln €. Ta küsis, kas arendustöödega ei saanud varem alustada. Vladislav Korzanov vastas, et aega on võtnud projektide ettevalmistamine ja koostamine. Rainer Vakra tundis huvi, et miks ei ole ettevõtted varem probleemiga tegelenud ja kas põhjuseks on lõpuks Keskkonnainspektsiooni sekkumine. Vladislav Korzanov selgitas, et JBP-i reoveepuhasti sai valmis 2009. aastal ja sellele järgnenud probleemide esitamise perioodil kaebusi ei tulnud. Seejärel edasisi investeeringuid ei tehtud, kuna Keskkonnaministeeriumis koostati mitu aastat samateemalist üleriigilist strateegiakava. Paralleelselt riigi strateegiakavaga valiti lõpuks 2016. aastal JBP-le tehnoloogia ja nüüd jätkatakse eelprojektiga. Harry Liiv lisas, et riigi strateegiliste küsimuste analüüsimine ei takista üksikutel vee-ettevõtetel investeeringute tegemist, praegu on vajalik olemasolevate kavadega võimalikult kiiresti edasi minna. Vladislav Korzanov täiendas, et strateegiline kava nägi ette Kohtla-Järvele riikliku käitluskeskuse rajamist. Olga Kurdovskaja palus täpsustada, et mille alusel on JBP valinud praeguse tehnoloogia. Vladislav Korzanov märkis, et kriteeriumiteks oli, et ettevõtte piiril ei ületaks lõhnaained piirmäärasid, investeerimis- ja käitamiskulutused ning tehnoloogia sobivus ettevõtte toorainega. Valeri Korb selgitas, et JBP-i sooviks arenguid kiiremini ellu viia, kuid kogu projekti ettevalmistamine ja hange võtavad aega vähemalt ühe aasta ning see ei sõltu rahast, vaid seadusega ettenähtud tähtaegadest. Lisaks olevat puudu 4,8 mln € ei ole võimalik taotleda Euroopa Liidu toetustest ning seega loodetakse tõsiselt riigieelarveliste vahendite peale. Allan Tamm märkis, et ettevõtete tegevuskavad on vastuvõetavad. Seejuures võiks KohtlaJärve linn koostöös ettevõtetega läbi viia uuringu, kuidas piirkonna õhukvaliteet mõjutab inimese tervist. Reet Pruul selgitas, et põlevkivi arengukava raames tegi Terviseamet koostöös Tartu Ülikooli teadlastega uuringu laste tervisest sealses piirkonnas, mida käidi tutvustamas ka kohapeal. Samuti on tehtud mitmeid uuringuid, ka välisriikide poolt, töökeskkonna kohta, osad analüüsisid lausa keskkonnamõju kromosoomi tasemel – otsitud geneetilisi muutusi ei leitud. Lisaks ei räägita enam saasteainete vähendamisest, kuna neid piirnorme täidetakse. Olga Kurdovskaja tõi välja, et Tartu Ülikooli keskkonnatervishoiu dotsendi Hans Orru hinnangul tuleb piirkonna õhukvaliteedi ja töökeskkonnaga endiselt väga tõsiselt tegeleda. Meelis Eldermann märkis, et inimeste tervist mõjutavad sotsiaalmajanduslik seisund (töökoht, palk, Maslow' püramiid), tervisekäitumine ja elukeskkond – Ida-Virumaa elukeskkonda mõjutavad pärandreostus ja tööstusettevõtete tegevus. Lisaks on antud piirkonnas kõige suurem tööpuudus, ligi 12% lastest elab alla vaesuspiiri ning on madalad keskmised palgad. Irja Alakivi ütles, et Keskkonnaministeeriumis käivad probleemide lahendamised väga aeglaselt ning ootaks neilt tõsisemat suhtumist sealse piirkonna elukvaliteedi tõstmisesse. Vaatamata vee madalamale hinnale, tuleks ette näha enam riigipoolset abi. Harry Liiv selgitas, et Keskkonnaministeerium teeb kaalutletud otsuseid, kuna arvestada tuleb mitmete koostoimivate seaduste, kavade ja strateegiatega. Lisaks ministeeriumi otsusega algselt üldse JBP-i loodi ja rahastati. Ida-Virumaal on Keskkonnaministeerium väga mitmeid projekte algatanud, neid juhtinud ja ellu viinud. Olga Kurdovskaja märkis, et ennekõike ootavad kohalikud elanikud mõistvat suhtumist, kuna olukord on jõudnud taluvuse piirini – inimesed elavad vaesuse piiril, väga paljudel lastel on astma, allergiad või muud respiratoorsed haigused, kuid puudub piisav arstiabi. Samuti ei ole normaalne tõdeda, et haiseb 60 päeva aastas. Lisaks on keeruline mõista, kui räägitakse projektide rahastamisest, siis kuidas see mõjutab sealseid inimesi – muutusi ju ei ole näha. Pöördujatele jääb mulje, et riik on neid hooletusse jätnud. Rainer Vakra kinnitas, et kindlasti läheb ka tallinlastele korda, kuidas elatakse Ida-Virumaal. Keskkonnakomisjon hoiab pingsalt silma peal lõhnakavade täitmisel. Komisjoni esimees tänas pöördujaid keerulise teema tõstatamise eest ning soovis edu selle eestvedamisel. Otsustati: 1.1 Jätkata arutelu komisjonis. (konsensus- Valeri Korb, Eevi Paasmäe, Urve Palo, Rainer Vakra) Rainer Vakra juhataja Andra Ainsaar protokollija (allkirjastatud digitaalselt) https://www.riigikogu.ee/tegevus/dokumendiregister/dokument/801f5574-6e0d-44f2-8625-559a0dc442ea
Lähtudes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-st 1529 Riigikogu juhatus otsustab: Võtta menetlusse Olga Kurdovskaja k.a 3. septembril algatatud kollektiivne pöördumine „Laske meil hingata! Kohtla-Järve linna elanike pöördumine Riigikogu poole“ ja edastada see menetlemiseks keskkonnakomisjonile. (allkirjastatud digitaalselt) Eiki Nestor Riigikogu esimees
Inimeste tervise kahjustamine s.h. otseselt eluea vähendamine peaks olema põhiseaduse ja inimõigust vastane. Ma töötan Eesti Rohelises Liikumises põlevkivi teemadega, juhul kui võimalik, siis võiks millalgi proovida kokku saada ja arutada, kuidas võiks saada õhu puhtaks!
|
OSCAR-2019
|
||
1 ml IMMUNINE lahust sisaldab pärast manustamiskõlblikuks muutmist 5 ml steriliseeritud süsteveega ligikaudu 120 RÜ/ml inimese IX hüübimisfaktorit.
Verejooksude ravi ja profülaktika B-hemofiiliaga (kaasasündinud IX hüübimisfaktori puudulikkus) patsientidel.
Annus ja asendusravi kestvus sõltuvad IX hüübimisfaktori puudusest, verejooksu asukohast ja ulatusest ning patsiendi kliinilisest seisundist.
Manustatav IX hüübimisfaktori ühikute hulk väljendatakse rahvusvahelistes toimeühikutes (RÜ), mis vastab IX hüübimisfaktorit puudutavale WHO standardile. IX hüübimisfaktori aktiivsust plasmas väljendatakse kas protsentides (suhtena normaalsesse inimplasmasse) või rahvusvahelistes toimeühikutes (RÜ) (suhtena IX hüübimisfaktori kontsentraatide rahvusvahelisse standardisse).
Üks rahvusvaheline toimeühik (RÜ) IX faktori aktiivsust vastab 1 ml normaalse inimplasma IX faktori aktiivsusele.
Allpool toodud vajaliku IX faktori annuse arvutamine põhineb empiirilisel leiul, et 1 rahvusvaheline ühik (RÜ) IX faktorit kg kehakaalu kohta suurendab 12 aastastel ja vanematel patsientidel plasma IX faktori aktiivsust 1,1% võrra normaalsest aktiivsusest.
Manustatava koguse ja manustamise sageduse määramisel peab igal üksikjuhtumil lähtuma kliinilisest efektiivsusest. IX faktori preparaate tuleb harva manustada rohkem kui üks kord ööpäevas. Hemorraagia korral ei tohi IX faktori aktiivsus langeda alla vastava perioodi plasma aktiivsuse taset (% normaalsest või RÜ/dl).
Verejooksude pikaajaliseks profülaktikaks raske B hemofiiliaga patsientidel on tavalised annused 20...40 RÜ faktor IX kg kehakaalu kohta 3 kuni 4-päevaste intervallidega.
Mõnedel juhtudel, eriti noorematel patsientidel, on osutunud vajalikuks lühemad annustamise intervallid või suuremad annused.
Ravi ajal on oluline määrata IX faktori taset, et määrata korduvate infusioonide manustamisel sobiv annus ja sagedus. Suurte operatsioonide puhul on hädavajalik asendusravi täpne jälgimine hüübimisanalüüside abil (plasma IX faktori aktiivsus). Erinevatel patsientidel ravivastus IX faktorile võib olla erinev, mille tulemuseks on erinev in vivo taastumus ja erinevad poolväärtusajad.
Olemasolevaid andmeid laste kohta on kirjeldatud lõigus „4.8 Kõrvaltoimed“ eraldi lõiguna „Eripopulatsioon“ ja lõigus „5.2 Farmakokineetilised omadused“.
Tuginedes olemasolevatele kliinilistele andmetele, saab annustamise soovitusi anda lastele, kes on vanemad kui 12 aastat. 6...12 aastastele lastele ei ole olemasolevad kliinilised andmed annustamise soovituste kohta piisavad.
Intravenoosne kasutamine. On soovitatav mitte ületada manustamiskiirust 2 ml minutis. Ravimpreparaadi manustamiskõlblikuks muutmise juhiseid vt lõik 6.6.
Kui nende seisundite ajal teostatakse adekvaatset ravi, võib IMMUNINE’t manustada vaid eluohtliku verejooksu raviks.
IMMUNINE’ga on võimalikud allergilist tüüpi ülitundlikkusreaktsioonid. See preparaat sisaldab lisaks IX faktorile ka teisi inimvalke.
Patsientidel tuleb ülitundlikkusreaktsioonide sümptomite tekkimisel soovitada ravimi kasutamine koheselt lõpetada ja pöörduda oma arsti poole.
Patsiente ja/või nende hooldajaid tuleb teavitada ülitundlikkusreaktsioonide varastest nähtudest, kaasa arvatud nahalööve, generaliseerunud urtikaaria, pigistustunne rinnas, hingeldus, hüpotensioon ja anafülaksia.
Pärast korduvat inimese IX hüübimisfaktori preparaatide kasutamist tuleb patsiente kontrollida neutraliseerivate antikehade (inhibiitorid) esinemise osas, mis tuleks määrata Bethesda ühikutes (BÜ) sobivat bioloogilist analüüsi kasutades.
Kui oodatavat IX faktori taset ei saavutata või kui sobiva annuse manustamisel verejooks ei peatu, tuleb määrata IX faktori inhibiitori esinemine. Kui inhibiitori tase on kõrge, võib ravi IX faktoriga olla ebaefektiivne ja tuleb mõelda teistele ravivõimalustele. Selliseid patsiente peavad ravima arstid, kellel on kogemused hemofiiliapatsientide ravis.
Kirjanduses on avaldatud andmeid seose kohta IX faktori inhibiitori tekke ja allergilise reaktsiooni vahel. Seetõttu tuleb allergiliste reaktsioonidega patsiente uurida IX faktori inhibiitori esinemise suhtes. IX faktori inhibiitoritega patsientidel võib järgmisel kokkupuutel IX faktoriga olla suurem risk anafülaksia tekkeks.
Allergiliste reaktsioonide tekkeriski tõttu IX faktori ravimpreparaatide suhtes, tuleb IX faktori esimene annus raviarsti otsusel manustada hoolika meditsiinilise jälgimise all ning tingimustes, kus on kohe võimalik kasutada allergiliste reaktsioonide ravivõtteid.
Kuna IX faktori kontsentraate on seostatud tromboemboolsete komplikatsioonide tekkega (risk on suurem madala puhtusastmega preparaatide korral), võib IX faktorit sisaldavate preparaatide kasutamine fibrinolüüsiga ja dissemineeritud intravaskulaarse koagulatsiooniga (DIK) patsientidel olla potentsiaalselt ohtlik. Potentsiaalse trombootilise komplikatsiooni ohu tõttu tuleb maksahaiguse, trombofiilia, hüperkoagulatsiooni seisundite, stenokardia, südame isheemiatõve või ägeda müokardiinfarktiga patsiente, postoperatiivseid patsiente, enneaegseid vastsündinuid või vastsündinuid või trombootilise juhu riskiga või DIK’iga patsiente preparaadi manustamisel sobivate bioloogiliste testide abil varajaste trombootilise- ja tarbimiskoagulopaatia nähtude avastamiseks kliiniliselt jälgida. Igal sellisel juhtumil tuleb kaaluda IMMUNINE ravi efektiivsust ja võimalike komplikatsioonide riski.
−Inimverest või -plasmast valmistatud ravimpreparaatide kasutamisest tulenevate infektsioonide vältimise standardsete meetodite hulka kuuluvad doonorite valik, individuaalsete donatsioonide ja plasmapoolide skriinimine spetsiifiliste infektsioonimarkerite suhtes ja tõhusate tootmisprotseduuride kasutamine viiruste inaktiveerimiseks/eemaldamiseks. Hoolimata sellest ei saa inimese verest või plasmast valmistatud preparaatide manustamisel täielikult välistada infektsioonitekitajate ülekannet. See kehtib ka seni tundmata viiruste ja teiste patogeenide suhtes.
−Rakendatavaid meetmeid loetakse efektiivseteks kestaga viiruste, nagu inimese immuunpuudulikkuse viirus (HIV), B-hepatiidi viirus (HBV) ja C-hepatiidi viirus (HCV) ning kestata A-hepatiidi viirus (HAV), suhtes.
−Kasutusel olevad meetmed võivad ilma kestata viiruste puhul, nagu parvoviirus B19, olla piiratud efektiivsusega. Parvoviirus 19 infektsioon võib olla ohtlik rasedatele (loote infektsioon) ja immuunpuudulikkusega või suurenenud erütropoeesiga (nt hemolüütiline aneemia) isikute jaoks.
−Sobivat vaktsineerimist (A- ja B-hepatiit) tuleb kaaluda patsientidel, kes saavad regulaarselt/korduvalt inimplasmast pärinevaid IX faktori tooteid.
IMMUNINE sisaldab arvutuslikult 20 mg naatriumi viaali kohta. Seda peab võtma arvesse madala naatriumisisaldusega dieedil olevate patsientide ravimisel.
Loomadel ei ole reproduktsiooniuuringuid IX faktoriga läbi viidud. Kuna B-hemofiiliat esineb naistel harva, puudub kogemus IX faktori kasutamise kohta raseduse ja imetamise ajal. Seetõttu tohib IX faktorit raseduse ja imetamise ajal kasutada ainult kindla näidustuse esinemisel.
Vt lõik 4.4. Parvoviirus B19 infektsiooni riski kohta lugege hoiatust lõigu 4.4 alajaotises „Viirusohutus“.
IX faktorit sisaldavate preparaatidega ravitud patsientidel on harva täheldatud ülitundlikkus- või allergilisi reaktsioone, mille hulka võivad kuuluda angioödeem, põletus- ja torkimistunne infusioonikohal, külmavärinad, nahaõhetus, generaliseerunud urtikaaria, peavalu, lööve, hüpotensioon, letargia, iiveldus, rahutus, tahhükardia, pigistustunne rinnus, kipitus, oksendamine, vilistav hingamine. Mõnedel juhtudel on need reaktsioonid progresseerunud raske anafülaksiani ja on esinenud ajaline kokkulangevus IX faktori inhibiitorite tekkega (vt ka lõik 4.4).
IX hüübimisfaktori inhibiitoritega ja anamneesis allergilise reaktsiooniga B hemofiiliaga patsientidel on immunotolerants-induktsioonravi järel esinenud nefrootilist sündroomi.
B-hemofiiliaga patsientidel võivad IX faktori vastu tekkida neutraliseerivad antikehad (inhibiitorid) (vt lõik 4.4). Inhibiitorite tekkimisel on kliiniline ravivastus ebapiisav. Sellisel juhul soovitatakse pöörduda hemofiiliaravi keskusesse.
Faktor IX preparaatide manustamisel on potentsiaalne risk trombembooliate tekkeks. See risk on suurem madala puhtusastmega preparaatide korral. Madala puhtusastmega IX faktori preparaate on seostatud müokardiinfarkti, dissemineeritud intravaskulaarse koagulatsiooni, veenitromboosi ja kopsuarteri trombemboolia juhtudega. Kõrge puhtusastmega IX faktori preparaate on selliste kõrvaltoimetega harva seostatud.
Allolevas tabelis on kõrvaltoimed toodud vastavalt MedDRA organsüsteemi klassile (SOC ja eelistatud termin).
Allpool toodud kõrvaltoimete nimekiri põhineb andmetel, mis on saadud IMMUNINE’ga läbi viidud kuuest kliinilisest uuringust 197 patsiendiga ja turuletulekujärgsel järelevalvel.
IMMUNINE kasutamist uuriti B-hemofiiliaga lastel vanusegruppides 6...12 aastat ning vanemad kui 12-aastat. Ohutus oli sarnane IMMUNINE’t kasutavate täiskasvanute omale.
Lisaks sellele uuriti IMMUNINE kasutamist ka kahes vaatlusuuringus B-hemofiiliaga patsientidel vanusegruppides kuni 6-aastased lapsed ja 0...64 aastased patsiendid. IMMUNINE kasutajatel oli ohutus kuni 6-aastastel lastel sarnane üle 6-aastaste laste ja täiskasvanute omale.
IX faktor on üheahelaline glükoproteiin, mille molekulmass on ligikaudu 68 000 daltonit. See on maksas sünteesitav K-vitamiinist sõltuv hüübimisfaktor. IX faktor aktiveeritakse XIa faktori (hüübimiskaskaadi sisemine rada) ja aktiveeritud VII faktori/koefaktori kompleksi poolt (hüübimiskaskaadi välimine rada). Aktiveeritud IX faktor koos aktiveeritud VIII faktoriga aktiveerivad X faktori. Aktiveeritud X faktor muundab protrombiini trombiiniks, mis omakorda muudab fibrinogeeni fibriiniks ja verehüüve saab tekkida. B-hemofiilia on suguliiteline pärilik vere koagulatsioonihäire, mil IX faktori aktiivsus on suurel määral vähenenud ja mille tagajärjel tekivad spontaanselt või vigastus- või kirurgilise trauma tõttu profuussed verejooksud liigestes, lihastes või siseorganites. Asendusravi käigus IX faktori tase plasmas tõuseb, korrigeerides ajutiselt faktori puudulikkust ning verejooksuhäireid.
Vastavalt 4 faasi uuringule oli IX faktori keskmine taastumine eelnevalt ravitud 12 aastastel ja vanematel patsientidel (n=27) 1,1 (+ 0,27) vahemikus 0,6 kuni1,7 RÜ/dl manustatud RÜ/kg kohta. Samas uuringus oli keskmine taastumine eelnevalt ravitud 11 aastastel ja noorematel patsientidel (n=4) 0,9 (+ 0,12) vahemikus 0,8 kuni 1,1.
IMMUNINE on suure puhtusastmega IX faktori kontsentraat, mis sisaldab II, VII ja X faktorit vaid jääkidena. IMMUNINE ühekordsed annused katseloomadel ei näidanud toksikoloogilist või trombogeenset toimet.
Mittekliinilistel korduvannusega uuringutel ei ole mõtet, kuna inimese valk on katseloomade suhtes heteroloogiline.
Kuna IX faktor on inimese proteiin, mis füsioloogilistes tingimustes plasmas ringleb, ei ole oodata toksilist toimet reproduktiivsusele ega mutageenset või kartsinogeenset toimet.
Kasutada tuleb ainult kaasasolevaid süste/infusioonivahendeid, kuna inimese IX hüübimisfaktor võib adsorbeeruda mõnede süste/infusioonivahendite siseseintele ja seetõttu võib ravi ebaõnnestuda.
Valmislahuse keemilis-füüsikaline stabiilsus on tõestatud 3 tunni jooksul temperatuuril kuni 25 °C. Mikrobioloogilise saastatuse vältimiseks tuleb ravim kohe ära kasutada, välja arvatud juhul, kui lahustamise meetod välistab mikrobioloogilise saastatuse ohu (kontrollitud ja kinnitatud aseptilised tingimused). Kui ravimit ei kasutata kohe, vastutab selle säilitamisaja ja -tingimuste eest kasutaja. Valmistatud ravimit ei tohi külmkappi tagasi panna.
Kõlblikkusaja jooksul võib ravimit hoida toatemperatuuril (kuni 25 °C) 3 kuu vältel. Märkige säilitamise kuupäev pakendile. Pärast seda säilitamise kuupäeva ei tohi toodet tagasi külmkappi panna, vaid ravim tuleb koheselt ära kasutada või hävitada.
IMMUNINE pulber on üheannuselistes II hüdrolüütilist tüüpi neutraalklaasist viaalides. Lahusti on üheannuselises I hüdrolüütilist tüüpi neutraalklaasist viaalides. Pulbriviaalid on suletud klorobutüülkummist korkidega. Lahustiviaalid on suletud bromobutüülkummist korkidega.
IMMUNINE tuleb valmistada vahetult enne manustamist. Valmislahus tuleb kasutada koheselt, kuna preparaat ei sisalda konservante. Manustamiskõlblikuks muudetud lahust tuleb enne manustamist visuaalselt kontrollida võõrosakeste ja värvimuutuste suhtes. Lahus peab olema selge või kergelt opalestseeruv. Valmistatud lahuseid, mis on hägused või sisaldavad sadet, ei tohi kasutada.
Enne IMMUNINE manustamist on soovitatav paigaldatud venoosset juurdepääsuvahendit isotoonilise füsioloogilise lahusega loputada.
1.Soojendage avamata lahustiviaal (steriliseeritud süstevesi) kuni toatemperatuurini (maksimaalselt 37 °C).
3.Eemaldage ülekandenõela ühelt otsalt kaitse, seda keerates ja tõmmates (joonis B). Suruge see nõel läbi lahustiviaali kummikorgi (joonis C).
5.Pöörake lahustiviaal pulbriviaali kohale ja lükake ülekandenõela vaba ots läbi pulbriviaali kummikorgi (joonis D). Lahusti tõmmatakse vaakumiga pulbriviaali.
6.Eraldage viaalid teineteisest, tõmmates nõel pulbriviaalist välja (joonis E). Lahustumise kiirendamiseks loksutage või keerutage pulbriviaali kergelt.
7.Pärast pulbri täielikku lahustumist torgake korgist läbi kaasasolev õhustamisnõel (joonis F) ja tekkinud vaht vajub kokku. Eemaldage õhustamisnõel.
1.Eemaldage kaasasolevalt filternõelalt kaitse seda keerates ja tõmmates ning sobitage filternõel kaasasolevale ühekordsele steriilsele süstlale. Tõmmake lahus süstlasse (joonis G).
2.Eemaldage filternõel süstlalt ja süstige lahus kaasasoleva liblikinfusioonikomplekti (või lisatud ühekordse nõela) abil aeglaselt veeni (maksimaalne injektsiooni kiirus 2 ml minutis).
|
OSCAR-2019
|
||
IMMUNINE on IX hüübimisfaktori kontsentraat. See asendab IX faktorit, mis hemofiilia B korral on puudu või ei funktsioneeri korralikult. Hemofiilia B on suguliiteline pärilik vere hüübimishäire, mil faktor IX aktiivsus on vähenenud. Selle tulemusena tekivad kas spontaanselt või juhusliku või kirurgilise trauma tulemusel liigestes, lihastes ja siseelundites rasked verejooksud. IMMUNINE manustamine korrigeerib ajutiselt IX faktori puudulikkust ja vähendab verejooksude tekke ohtu.
IMMUNINE´t kasutatakse verejooksu raviks ja profülaktikaks kaasasündinud B-hemofiiliaga patsientidel.
-kui olete inimese IX hüübimisfaktori või selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud lõigus 6) suhtes allergiline;
-kui teil esineb konsumptsioonkoagulopaatia (tuntud ka kui DIK, dissemineeritud intravaskulaarne koagulatsioon). See on eluohtlik seisund, mille korral tekib vere ulatuslik hüübimine ja verehüüvete teke veresoontes;
-kui teil esineb hüperfibrinolüüs. Hüperfibrinolüüs tekib siis, kui vere hüübimisvõime on vähenenud, sest tähtis hüübimisaine fibriin on vähenenud;
-kui te olete ülitundlik hepariini suhtes või kui teil on esinenud trombide tekkega seotud vererakkude arvu ebanormaalne vähesus, mis on põhjustatud hepariini manustamisest (hepariinist indutseeritud trombotsütopeenia).
Esineb harv võimalus, et teil võib tekkida raske, ootamatu allergiline reaktsioon (anafülaktiline reaktsioon) IMMUNINE suhtes.
Kui teil tekib mõni järgnevatest sümptomitest, lõpetage kohe infusioon ja võtke ühendust oma arstiga. Need võivad olla anafülaktilise šoki sümptomid ja vajavad kiiret meditsiinilist sekkumist:
-Teie arst teeb teile korrapäraselt vereanalüüse tagamaks, et teile määratud annus on piisav ja et teie veri saab vajaliku koguse IX faktorit.
-Kui teie verejooksud ei ole IMMUNINEga kontrolli all, võtke kohe ühendust oma arstiga. Teil võivad olla tekkinud IX faktorit neutraliseerivad antikehad. IX faktori inhibiitorid on teie veres olevad antikehad (inhibiitorid), mis mõjutavad IX faktori toimet, muutes IMMUNINE vähem efektiivseks verejooksu kontrollimisel. Teie arst teeb vajalikke teste selle kinnitamiseks.
-Esineb võimalik seos IX faktori inhibiitorite ja allergilise reaktsiooni esinemise vahel. IX faktori inhibiitoriga patsientidel võib olla suurenenud risk ootamatute ja raskete allergiliste reaktsioonide (anafülaksia) tekkeks. Seetõttu tuleb allergilise reaktsiooni tekkel patsienti kontrollida IX faktori inhibiitorite suhtes.
Kui ravimeid valmistatakse inimverest või -plasmast, kasutatakse konkreetseid meetmeid infektsioonide edasiandmise vältimiseks patsientidele. Nende hulka kuuluvad:
Hoolimata nendest meetmetest ei saa inimverest või -plasmast valmistatud toodete manustamisel täielikult välistada haigustekitajate ülekandumise võimalust. See kehtib ka seni tundmatute viiruste ja teiste haigustekitajate kohta.
Rakendatavaid meetmeid peetakse tõhusaks kestaga viiruste jaoks, nagu inimese immuunpuudulikkuse viirus (HIV), B-hepatiidi viirus ja C-hepatiidi viirus, ning ilma kestata viiruste jaoks, nagu A-hepatiidi viirus.
Kasutusel olevad meetmed võivad ilma kestata viiruste puhul, nagu parvoviirus B19 [viirus, mis põhjustab naha punetust (nakkuserüteem)], olla piiratud efektiivsusega.
Parvoviirus 19 infektsioon võib olla ohtlik rasedatele (loote infektsioon) ja immuunpuudulikkusega või teatud tüüpi aneemiaga (nt sirprakuline aneemia või hemolüütiline aneemia) isikute jaoks.
Teie arst võib teile soovitada vaktsineerimist A- ja B-hepatiidi vastu, kui te saate regulaarselt / korduvalt inimplasmast valmistatud preparaate.
Selleks, et kasutatud ravimipartiide üle arvet pidada, on tungivalt soovitatav, et te märgiksite üles toote nime ja partii numbri iga kord, kui teile manustatakse IMMUNINEt.
B-hemofiilia esineb naistel väga harva, seetõttu puudub hetkel kogemus IMMUNINE kasutamise kohta raseduse ja imetamise ajal. Samuti puudub kogemus IMMUNINE mõjust viljakusele.
Kui te olete rase, imetate või arvate end olevat rase või kavatsete rasestuda, pidage enne selle ravimi kasutamist nõu oma arstiga. Teie arst otsustab, kas IMMUNINEt tohib raseduse ja imetamise ajal kasutada.
Teie arst määrab teile sobivaima annuse. Ta teeb seda teie vajaduste kohaselt. Palun rääkige oma arstiga, kui teile tundub, et IMMUNINE toime on liiga tugev või liiga nõrk.
Teie arst teeb korrapäraselt vajalikud laboratoorsed testid, et kontrollida, et teie vere IX faktori tase oleks piisav. See on eriti oluline, kui teile tehakse eluohtlike verejooksudega suurem operatsioon.
Kui IX faktori tase teie vereplasmas ei tõuse piisava tasemeni vaatamata sobivale annusele või kui verejooks ei peatu, võib oletada inhibiitorite olemasolu. Teie arst kontrollib inhibiitorite olemasolu vastavate analüüsidega. Inhibiitorite olemasolu korral tuleb võtta ühendust hemofiiliaravi keskusega.
Kui teil on tekkinud IX faktori inhibiitorid, võib teil verejooksu kontrollimiseks vaja olla suuremat IMMUNINE annust. Kui ka see annus ei kontrolli teie verejookse, võib teie arst mõelda mõne teise ravimi kasutamisele. Ärge suurendage IMMUNINE koguannust verejooksu kontrollimiseks ilma arstiga konsulteerimata.
Teie arst ütleb teile, kui sageli ja milliste intervallidega tuleb IMMUNINEt manustada. Ta teeb seda vastavalt IMMUNINE efektiivsusele konkreetselt teie puhul.
Lahuse valmistamise järel kaasasoleva süsteveega manustatakse IMMUNINE aeglaselt veeni (veenisiseselt).
IMMUNINEt ei tohi enne manustamist teiste ravimitega segada. Need võivad ravimi efektiivsust ja ohutust kahjustada.
-Kasutage ainult pakendis olevat manustamiskomplekti. Teiste komplektide kasutamisel võib IMMUNINE kleepuda infusioonivahendite siseseintele, mistõttu annus ei pruugi olla õige.
-Kui teile manustatakse veeni kaudu ka teisi ravimeid, peab venoosset juurdepääsu enne ja pärast IMMUNINE manustamist sobiva lahusega loputama, nt füsioloogilise lahusega.
-Süstelahus peab olema selge või kergelt piimjas (opalestseeruv). Ärge kasutage häguseid või nähtavate osakestega lahuseid.
1.Soojendage avamata kummikorgiga kaetud lahustiviaal (steriliseeritud süstevesi) kuni toatemperatuurini (maksimaalselt 37 °C).
2.Eemaldage kaitsekorgid kummikorgiga kaetud pulbriviaalilt ja lahustiviaalilt (joonis A) ja puhastage mõlemad kummikorgid.
6.Kui kogu lahus on voolanud pulbriviaali, eraldage viaalid teineteisest, tõmmates nõel pulbriviaalist välja (joonis E). Lahustumise kiirendamiseks loksutage või keerutage pulbriviaali kergelt.
1.Eemaldage kaasasolevalt filternõelalt kaitse, seda keerates ja tõmmates ning sobitage filternõel kaasasolevale ühekordsele steriilsele süstlale. Tõmmake lahus süstlasse (joonis G).
-Kasutage kohe järgmine regulaarne annus ja jätkake regulaarsete intervallidega nagu arst on soovitanud.
−ohtlik allergiline reaktsioon (anafülaktiline reaktsioon). Kui teil tekib mõni järgnev sümptom, lõpetage kohe infusioon ja pöörduge viivitamatult oma arsti poole. Olge eriti valvas, kui teie arst tuvastas teie veres inhibiitoreid:
−järsku tekkiv naha või limaskestade turse, millega kaasneb või ei kaasne neelamis- või hingamisraskused (angioödeem),
−teatud neeruhäire, mille sümptomid on silmalaugude, näo ja jalgade alaosa turse koos kehakaalu suurenemisega ja valgu eritumine uriiniga (nefrootiline sündroom).
Kui teie arst tuvastas teil veres inhibiitoreid, võite olla seerumtõve tekkeriskiga. Kui teil tekib mõni järgnevatest sümptomitest, lõpetage kohe infusioon ja võtke viivitamatult ühendust oma arstiga:
Samasse ravimgruppi kuuluvate ravimite kasutamisel on täheldatud järgmisi kõrvaltoimeid: ebanormaalne või vähenenud tundlikkus (paresteesia).
Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arstiga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud.
Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud pakendile ja etiketile. Kõlblikkusaeg viitab selle kuu viimasele päevale.
Kõlblikkusaja jooksul võib IMMUNINEt hoida toatemperatuuril (kuni 25 °C). See aeg on siiski piiratud vaid 3 kuuga. Pange toatemperatuuril (kuni 25 °C ) säilitamise kuupäev kirja pakendile. Nende 3 kuu jooksul tuleb IMMUNINE ära kasutada. Kui te ravimit ei vaja, peate selle 3 kuu möödumisel hävitama. Ärge pange IMMUNINEt tagasi külmikusse.
1 ml lahust sisaldab pärast lahustamist 5 ml steriliseeritud süsteveega ligikaudu 120 RÜ inimese IX hüübimisfaktorit.
IMMUNINE on valge või helekollane süste- või infusioonilahuse pulber. Pärast kaasasoleva lahustiga (steriliseeritud süstevesi) valmistamist on lahus selge või kergelt piimjas (opalestseeruv). Tahkete osakeste, värvimuutuse või hägususe esinemisel palume toodet mitte kasutada ja võtta ühendust Baxteri klienditoega.
|
OSCAR-2019
|
||
Õhtul magama minnes olin nii väsinud, et panin hommikuks igaks juhuks kolm äratust, et kindlasti üles saaksin ja lennukile jõuaksin. Nii ärkasin öösel mitu korda ja vaatasin igaks juhuks kella, et ma sisse poleks maganud. Vedasin end esimese kella peale püsti ja astusin mõned minutid peale kella 7 hommikul hotellist välja, kohver näpuotsas, metroo peale.
Õhtul oli hotelli administraator öelnud, et hotellist lennujaama süidab umbes pool tundi ühistranspordiga, kuid ta soovitas mul minema hakata pigem poolteist tundi varem, sest kunagi ei tea, kuidas liiklus mõjutada võib. Suhtusin tema sõnadesse kerge skepsisega, kuid püüdsin siiski olla seekord pigem varem kui hiljem kohal. Google Mapsi juhiste järgi lahkusin hotellist täpselt õigel ajal, et kella 8ks lennujaama jõuda.
Brussels Nord jaamas pidin metroo pealt ümber istuma rongile. Tipptunni rahvamassis vastassuunas liikudes leidsin õige perrooni üles ja alles siis taipasin, et mul on rongipilet ostmata ning ühtki piletiautomaati läheduses ei paistnud. Vedasin kohvri taas trepist alla ning suundusin automaadi otsingutele. Sel ajal, kui ma piletiostuautomaadiga hullasin, selgus tõsiasi, et rong, millele ma planeerisin minna, hilines jaama üle poole tunni ning järgmine lahkus kaugemal olevalt perroonilt kuhu ma piisavalt kiiresti ei oleks jõudnud. See omakorda tähendas, et sain külma tuule käes oodata hilinenud rongi, mis saabus samal ajal ülejärgmise rongiga. Õnneks olin endale siiski väikse ajavaru jätnud ning jõudsin pagasi äraadmise leti juurde 15 minutit enne selle sulgemist, olles seal ainuke reisija.
Turvakontrollis oli rahvast juba omajagu. Valisin kiirelt värava, kus paistsid olevat reisijad, kel reisimisega veidi enam kogemust, nii et saba läks kiiresti. Turvalindi juures pakkisin oma asjad vilunult kastidesse, astusin väravatest läbi ja rõõmustasin, et mu asjad skännerist kiiresti tulid. Haarasin kasti kaasa eemal oleva laua juurde, et seal end veidi paremini kokku pakkida, kui märkasin silmanurgast eemal turvalindil mingit roosat asja. Vaatasin oma kasti, siis linti uuesti ja taipasin, et keset linti klaaskuubikus seisis mu sall, mille andurid olid tuvastanud ja pagasikontrolli lindi tänu sellele seisanud, ent sall ise oli nii kerge, et see sealt kuidagi edasi ei liikunud, klaaskuubikusse aga turvatöötaja järele küünitama ei ulatunud. Peale mõningast püüdlemist leidis turvanaine kuskilt mingid tangid, millega ta salli järele upitas ja selle lõpuks kätte sai. Huh.
Eile jõudsin toidupoodi hetkel, kui sealset šokolaadipoodi just sulgema hakati. Arvasin, et leian ka vajaliku täna lennujaamast. Tõepoolest, lennujaamas on ostuala nagu mujalgi, kuid üsna nadi valikuga ja pisikene. Kui Brüsseli lennujaam on muidu suur lahmakas, mille ühest otsast teise kõndimiseks võid märkamatult vabalt tunni kulutada, siis ostuala on seal sisuliselt olematu. Ohkasin omaette ja nentisin sama tõetera, mida ammu juba reisidelt tean: kui näed ja meeldib, osta kohe, sest hiljem ei tule selleks enam võimalust. Nii ka seekord. Eks omad vitsad peksavad ning valik tuli teha sellest, mis pakuti.
Pagasit ära andes loeti mulle kindlad sõnad peale, et oleksin väravas õigel ajal, kuna buss viib lennukile ja buss ei oota. Haarasin teepealt hommikusöögiks võiku ja vee ning sättisin end väravasse. Lasin suurema massi mööda, järasin oma saia ning jäin viimase viie inimese hulka, kes lennukile teise bussiga saadeti. Osad näod olid juba tuttavad - noogutasime tervituseks ühe naisterahvaga, kellega koos esmaspäeva õhtul samal lennul juba olnud olime.
Kui lennukisse jõudsin, avastasin, et mu iste oli juba kellegi teise poolt hõivatud. Kui kergelt hämmingus näoga istmerea vahesse seisma jäin, märkis kõrvalistuja, et nad soovisid saada kõrvuti kohti ning sestap võiksin ma istuda nende algsele kohale varuväljapääsu juurde 13. ritta. Muidu ei olekski sellest ju suurt midagi, jalgadel on seal veidi enam ruumi, kuid omakorda tähendas avariiväljapääsu rida kahte asja: läpakat ei saanud ma eesistuja jalge alla käekotiga panna, sest avariiväljapääsu reas peab olema kogu pagas üles ära pandud ja teisalt magama keeramiseks ei olnud võimalik aknakatet alla tõmmata, sest avariiväljapääsul aknakatet pole. Arvestades aga kogu antud reisi planeerimist ja senist kestvust, ei olnudki siin ausalt öeldes suurt muud midagi oodata, nii et istusin siiski 13. ritta, panin läpaka käekotiga üles ära, tõmbasin endale salli tekiks peale jaheda lennukikere varjuks ning tukkusin järgnevad paar tundi aknast paistva ereda sooja päikesevalguse käes. Pealpool pilvi siiski paistab päike.
Lennujaamast välja astudes oli mul siiras hea meel, et see reis oli ilma suuremate muredeta lõppenud. See kriipiv tunne, mis tekib siis, kui näed, et asjad ei hakka kuidagi plaanipäraselt kulgema juba algusest saadik, ei ole mitte midagi mõnusat ning tekitab pigem tahtmise reis üldse ära jätta. Ja kui see ei ole võimalik, siis kogu seda stressi reisi jooksul on rohkem kui rubla eest. Ma ei mäleta, et mul oleks kunagi varem olnud ühtki sellist reisi, kus nii palju väikseid asju järjest valesti kipub minema. Siiski rõõmustasin ja olen siiralt tänulik, et lõppude lõpuks läks kõik hästi ning ilma suuremate viperusteta. Jah, elu on ikkagi seiklus ning pealpool pilvi paistab päike.
|
OSCAR-2019
|
||
Kui ühte lastetuppa asju paigutamas käisin, viisid teed mind natukene mälestustesse. Pelgulinn ja Stroomi rajoon. See on vist üks natukene “avastatud” ja siis jälle “avastamata” pärl keset Tallinnat, mille sisemusse mul natukene nooremana paremini piiluda õnnestus. Mäletan ühte kõrget maja, milles parim sõbranna korterit üüris. Ta korteri seinad olid kirevaks värvitud ja jõime külmast kangetena rõdu nautides ta korterinaabri valmistatud kohvi. Disney printsessidega kaunistatud kruusist.
Ja siis mäletan bussisõite, mis südame põksudes möödusid. Sõitsin R’ile külla. Olime just tuttavaks saanud ja elasime teineteisest lühikese sõidu kaugusel. Mäletan seda pikka alleed Stroomi ranna suunas. Jalutuskäike rannal. Lahedat parki, mis ööseks suletakse. Põnevaid maju ja vahvaid elanikke. Märkasin, kuidas sealsed elanikud oma keskkonnast maksimumi võtta suudavad- majade esised täitusid kevade saabudes lilledega ja hoolitsetud oli pea iga elamu esine murulapp. Asi, mida vahel eramajadeski teha ei jõua.
Ja nüüd sattusin ma sinna kanti jälle. Küll hoopis teistel põhjustel- käisin kena Kolde Rannamaja näidiskorteri lastetuppa asju paigutamas. Kolde Rannamaja asukoht oli üllatavalt mugav, kuigi niisama kaardilt vaadates tundus kuidagi kaugel olevat. Kohal olles nägin, et see on ju Pelgulinna sünnitusmaja vahetus läheduses ja seega pole ka kiirelt arenev Kopli-Kalamaja-Telliskivi üldsegi kaugel. Üks õdus jalutuskäik puitmajade vahel ja kokkutoovad brunchid poppides kohvikutes, parimate sõbrannadega, on ootamas.
Minu ülesanne oli aga täita üks tilluke lastetuba lahedate asjadega. Väikesed toad on mu lemmikud ja proovisin asjade valimisel lähtuda paarist endale seatud reeglist
Kui tuba on väike, siis ei saa sa sinna sättida neid ideaalse maailma asju- suurt riidekappi, lugemistugitooli, lauda mängimiseks, pilkupüüdev lugemisnurk, uhke ja suur nukumaja, fantaasiatest tulvil mängunurk jms. Nüüd tuleb olla tark! Minul vedas- selles toas on hästi suur aken otse õue ja nii ei pidanud ma pimeduse hirmu kartma. Üks lastetuba lihtsalt peab olema heast valgusest tulvil, eksole!
Põrandale sätitud istumispadjad võivad olla mõnusad mängimiseks, ümber sättides moodustada vahva lugemisnurga ja pisikeses kodus, hoopis elutuppa viies, olla lisa istumiskohtadeks pere lastele või nende sõpradele.
Ka UpWarsaw’i riiulid mängivad selles toakeses mitmel rindel- need on head kohad kus asju hoida, aga mänguajal võivad olla hoopiski nukumajad või midagi muud põnevat.
Pisikene kirjutuslaud koos kahe tooliga on tore sõbrannadega joonistamiseks või sõpradega uhke teepeo maha pidamiseks.
Ma tean, et mänguasjapoe kirevad tooted panevad Sind arvama, et seda kõike on ka sinu lapsele vaja, sest muidu ei arene ta nii, nagu need lapsed, kellel need kodus olemas on. Aga tead mis. See on nüüd küll see maailm, kus lihtsuses peitub võlu. Sõltub küll vanusest, aga päris pisikene tegelane ei vaja oma ellu just eriti palju mänguasju ja on selles eas, kus ta suudab ise ka kõige lihtsamatele asjadele mängurolli külge mõelda. Selles toas kasutasin mänguasjadena puidust figuure, Mailegi jänest, pliiatseid, puslesid ja raamatuid.
Mugavus on lastetoa võti. Ja mugavus mitte selles osas, et voodil väga pehme madrats oleks või istumispadjad memoryfoamist, vaid selle kasutusmugavus. Et seda oleks koristada väga lihtne, et mööblit saaks kasutada mitmel viisil ja, et seda väikesel inimesel lihtne koristada ja korras hoida oleks. Nii valisin tuppa Flexa mööbli- voodi, riiuli ja ratastel kasti. Ratastel kast võib toetada seina külge kinnitatud riiulit, kuid samas võib seina ääres ka eraldi elu elada- olla istumis või mängimisaluseks, peita endas kas riideid või mänguasju.
Kuna päris riidekapi kasutamise ja valimise otsustasime jätta päris elanikele, siis hetkel on tuppa paigutatud stange. Päris väikene laps selle kasutamisest mõnu tunda ei saa, kuid ema või natukene suurem laps juba küll. On ju ilmatumalt tore, kui parimad, silmailu pakkuvad, kleidid kohe võtta on! Või siis hoopiski erinevad kostüümid rollimängude tarbeks. Nii need pisikesed baleriinid ju kasvavad!
Seda põnevatkorterit, mille muu sisustus oli samuti hästi lahe ja natukene stiililt meie Pärnu kodu sarnane, saad vabalt kohapeal oma silmaga vaadata! Kes teab, äkki saab sinustki uus Pelgulinlane.
Nii tore postitus. Meil peagi ees ka väikeste lastetubade sisustamine ning kuigi Flexa ei ole mulle uudis, olin nad siiski unustanud. Loomulikult plaanin nüüd nende tooteid osta 🙂 et siis, suur aitäh!
Nii kihvt! Vaatan alati kõiki su lastetoa postitusi suu lahti ja mõtlen kuidas enda poja imepisikest tuba kaunilt kuid funktsionaalselt lahendada. Noo ei jõua ma iial millegi nii ilusa ligilähedale. Mõnele on ikka kuhjaga silma ja maitset antud!
Nii kena sinust!! Tegelikult on Bellal hästi keeruline tuba ja samamoodi- üsna väike. Aga kuna seal on paar “soppi”, siis on natukene parem asju mahutada. Aga reaalsuses on selle funktsionaalseks tegemine mulle samamoodi üks suur peavalu 😀 Nii, et mõistan sind täiesti! Aga nunnu on see küll, eriti armastan seda koristada, sest need pisikesed asjad on lihtsalt nii armsad. Aitäh sulle!
😀 Viimsi heakorra eeskirjades. Tegelt tohid, aga seda ei tohi näha olla. Muru pikkus on ka reguleeritud 😀
|
OSCAR-2019
|
||
Hommikul ärgates vaatasin kella, see näitas alles 7. Käisin tualetis, tulin tagasi voodisse ja vaatasin uuesti kella, nüüd oli kell 8 saanud. No kuidas? Ma ei olnud ju ometigi tund aega endale märkamatult tualetis? Vaatasin hämmeldunult uuesti kella ja arvasin, et ju siis enne vaatasin lihtsalt valesti. Hiljem selgus, et täna öösel keerati Kuubal kella tund aega edasi. Täpset selgitust sellele me aga kuskil ei näinudki.
Pakkisime oma asjad kokku, jätsime mõned käsitöösigarid, mis pole sellise kvaliteediga, et tasuks Eestisse kaasa tuua, naabertoa rootslasele, palusime endale takso tellida lõunaks ning sättisime end nautima veel viimaseid kuurortimõnusid. Olgugi et kuurortis hakkab kiiresti igav ja läheb üksluiseks, on siin teispidi ka mõnus lihtsalt vedeleda ning mitte midagi teha.
Hommikul oli õues tugev soojavine, mis hommikutuulega laiali hajus, jättes järgi vaid sinise taeva terava päikesega. Täna oli lõpuks ometi ideaalne rannailm, peaaegu sileda helesinise merega, mille soojast veest polnud mul soovi kuidagi välja tulla. Nii mõnus oli vees lihtsalt hõljuda, lastes õrnadel lainetel end kergelt kiigutada.
Tee Varaderost Havanasse on korralik ning läheb kiiresti. Umbes poole tee peal ületab pikk betoonsild džunglist orgu ning Havana poole otsa on mugavalt rajatud kohvik koos vaateplatvormiga. Sealt avaneb ümberkaudsele maastikule tõepoolest imeline vaade, millest ei tasu lihtsalt niisama mööda kihutada.
Seekord peatusime Havanas vanalinna servas Loft Havana majutuses, millele ma päris täpset nime ei oskagi anda. See pole päris casa particular ehk kodumajutus, kuid hotel ka mitte. Majutusasutuse vastuvõtt asub ühes majas, kus on ka mõned toad, hommikusööki serveeritakse katuseterrassil. Meie tuba asus aga samal tänaval mõni maja eemal teisel korrusel, kõrvuti kohalike elanike korteritega. Kuubal oleme harjunud juba sellega, et pildid näevad netis tihti paremad välja kui asi ise on ehk pildid on küll tõesed, ent tubade olukord on tihti väga väsinud. Seekord tabas meid aga positiivne üllatus - see elutoa osaga kõrgete lagedega suur tuba, mille enda käsutusse saime, on kahtlemata Kuuba reisi kõige parem majutus, millest jääb Trinidadi oma vaid grammi võrra alla. Ma olin heas mõttes rabatud. Üsna värske remondiga, korraliku sisustusega, maitsekas, lihtsalt ilus ja kaasaegne korteri stiilis majutus.
Havana vanalinna eripäraks on see, et void käia mööda kõrvaltänavat, kus on täielik vaikelu ja mis näeb välja nagu kohalik agul, aimamata, et paalleeltänaval käib linna kõige suurem turismimöll, sest selle heli ega melu ei paista üheltki ristmikult ega kostu eemalt. Nii võid kõndida mööda kõrvalisi tänavaid linnas sikk-sakitades, möödudes turistikatest tänavatest neid täiesti märkamata, kuigi neid just otsidki. Ka meoe ööbimiskoht asub tänaval, kuhu turistid väga ei satu ja mis on täis kohalike sagimist, kuigi tihedat sagimist täis tänavad asuvad meile väga lähedal. See annab hoopis teistsuguse võimaluse nõjatuda hotellitoa rõdu piirdele ning vaadata all tänaval kohalike inimeste asjatoimetusi. Ah, Havanal on siiski olemas omad võlud.
Õhtu hakul tegime veelkord tiiru Havana vanalinnale peale, kuigi olime kõikides kohtades juba olnud. Täna on pühapäev ning linn on täis kohalikke jaluavaid perekondi, kes on tulnud vanalinna aega veetma. Poed on suletud ning mitmed söögikohadki kinni. Inimesed näevad välja lõõgastunud ja oma aega mõnusasti nautivat, pigem õnnelikud ja rahulikud, oma pere seltsi nautivad. Perekond on kuubalastele üldse äärmiselt tähtis ning kõik asjad käivad pere järgi.
Kuigi internet kasutamine Kuubal on piiratud, on nad väga teadlikud turistidele suunatud reitinguportaalidest ning presenteerivad uhkusega TripAdvisori soovituskleepsu või kutsuvad üles enda kohta soovitusi netis andma. Ühtpidi on ju romantiline mööda tänavat jalutades suvalisse söögikohta sisse astuda ning vaadata, mida sel kohal pakkuda on, kuid teistpidi terve reis niimoodi ei viitsi ning tahaks ka head toitu nautida. Valisime offline kaardilt välja kõrge reitinguga söögikoha El del Frente, mille nime tänaval kuskil näha ei olnud ning mida reetis vaid Trip Advisori kleeps uksel. See oli pisike kahel korrusel söögikoht umbes kümmekonna lauakesega, kus oli iga sentimeeter arvel ning mis oli tugevasti rahvast täis. Meil ei olnud broneeringut, kuid meil õnnestus saada laud pooleteistkümneks tunniks, millest meile täiesti piisas. Söögid olid head, ent kokteilid suured ja kahtlemata ühed parimad, mida oma Kuuba reisi jooksul saanud oleme. Kuubalt on võimalik täiesti saada hea toidu ja joogi elamus.
Meil oli vaid üks koht, kuhu tahtsime kindlasi minna, veel käimata – Fortaleza de San Carlos de la Cabana merekindlus, kus õhtul kell 20:30 algab keskaegsetesse riietesse rõivastatud püssimeeste marss, mis lõppeb ehtsa kahuripauguga. Sättisime end tänavanurgale veidi enne kella 20 taksot ostima. Nagu oodatud, astus hetk hiljem meie juurde nö sisseviskaja, kes taksot pakkus. Kui ta kuulis meie taksosoovist, jooksis ta kohe eemale suure tee äärde, peatas takso, rääkis tingimused juhiga läbi ning kokkulepitud hinnaga saime kenasti vana ameeriklasega kindluse juurde.
La Cabana merekindlus on suur ja võimas kiviehitis, mille juurde pääseb kas merealust autotunnelit mööda, üle kanali praamiga või väga suure ringiga jalgsi. See kindlus näeb välja täpselt selline nagu vanasti arvutimängudes oli. Kindluse siseruumidesse on rajatud museum, kuid kindluse tegelik väärtus lisaks õhtusele showle on sealt avanev vaade Havana linnale.
Kui etendus läbi ning linnavaade nauditud, avastas M kindluse siseõuest Etecsa wifi leviala ehk minutipõhise internet, mille kaardid meil olemas olid. See oli hea hetk homsete lendude check-in ära teha, et saaksime hommikul minna rahuliku südamega veel panka raha vahetama, et taksosõiduks vajalik summa olemas oleks ning seejärel lennujaama liikuda. Kindlusest äratulles peatas meid taas tee ääres mingi tüüp, kes taksot pakkus. Kuna sõiduvahendit oli meil vaja, et hotelli tagasi jõuda, siis leppisime hinnas kokku, ta leidis meile vana ära-hinga-ära-liiguta napilt koos seisva ameeriklase ning istus ise selle eesistmele. Meie sõit oli õnneks lühike, eesmärgiga vaid hotelli lähistele jõuda. Kui autost lahkusime ja tüübile kokkulepitud summa andsime, vahetas ta taas turistivaluuta kohaliku 25 korda väiksema kupüüri vastu ning väitis, et andsime talle vales valuutas. Kuna sama triki olime oma reisi alguses juba läbi teinud, ei viitsinud me tüübiga pikemalt jaurata ja kõndisime ignoreerides lihtsalt minema. Tüüp kehitas õlgu, istus tagasi autose ja sõitis ära.
Oma ööbimiskohta jõudsime tagasi napilt enne öist vihma. Olgugi, et väljas on just sadanud, siis kohalikke see kuidagi ei heiduta ning olenemata pühapäeva õhtust käib meie majutuse tänaval tõsine melu. Kuigi akendel on siin isegi klaasid ees, kostab tänavamelu koos kaasa võetud kõva muusikaga niivõrd hästi tuppa, nagu oleksid aknad pärani avatud. See on üks asi, millega on mul Kuuba puhul endiselt keeruline harjuda.
|
OSCAR-2019
|
||
Kanamaks on üks väärt tooraine. Valmib kiirelt ja vajab üsna vähest vaeva, et toorena suhteliselt eemaletõukava välimusega maksast saaks valmis midagi, mida saab hõrgutiseks nimetada.
Seekordne tõeliselt kauni lõpptulemuse andnud köögikatsetus algas sellest, et Rannamõisa ja Santa Maria andsid oma tooteid katsetada, et leida kana + maitseaine uusi kooskõlasid. Pasteedilisted kuuluvad minu lemmikute hulka, seetõttu läks kanamaks ka pikemalt mõtlemata seekord veidi pidulikumaks pasteediks ehk, kui soovite, terriiniks. Minu jaoks oli üllatuseks, kuivõrd maitsva ja teistlaadse maitsenüansi andis ürtide, kardemoni ja magusa õunaveini kasutamine. Tulemus jääb kindlasti üheks lemmikuks.
Esmalt alusta sellest, et leota kanamaksa piimas kas mõned tunnid või ka üleöö. Tõsta piimast välja, nõruta ja patsuta majapidamispaberiga kuivaks.
Sulata pannil keskmisel kuumusel 100 gr võid ja prae selles sibulat ja küüslauku umbes 5 minutit. Lisa ürdid, sool, pipar, kardemon ja kanamaks ning hauta, kuni maks on pealt küps ja seest veel veidi roosakas. Selleks kulub ca 8-10 minutit. Kalla pannile Põltsamaa Kuldne ja tõsta pann tulelt.
Sulata ülejäänud või väikeses kastrulis või pannil madalal kuumusel. Tõsta pann tulelt ning lase paar minutit, seista. Koori või pinnale tekkinud "vaht" ära ning kalla või maksamassile ettevaatlikult peale (et terriinile peale satuks vaid ühtlane ilma tükkideta või).
Selline mõnus sidrunine heeringas hakkas mulle silma Soome ajakirjast Maku, mille toimetust meil koos teiste blogarditega veidi aega tagasi oli võimalik ka väisata. Maku on Soome suurim toiduajakiri, mis ilmub üle kahe kuu ja mida millegipärast Eestis ei müüdagi. Nii et kui ülelahe satute, siis haarake kaasa. Sisukas, ilus ja asjalik on see ajakiri kindlasti.
Aga heeringatest, mis sidruniga marineeritud. Millegipärast jäi see pilt ja retsept mulle Maku'st kohe silma. Vahelduseks korralikule soolaheeringale meeldib vahel vägagi Soome-Rootsi tüüpi magusam heeringatüüp. Siinkohal muidugi on magususel oma piir - ajakirja retsetpis toodud suhkrukogust vähendasin ma rohkem kui poole võrra ja lisasin marinaadi soola, mis ajakirja variandis puudus täiesti. Kui ikka pole harjunud heeringamoosi sööma, siis ei ole midagi teha. Magusust jagus ka selle vähendatud suhkrukogusega küll ja veel.
Jaota purki kihiti sibul ja porru ning heeringas. Kalla peale marinaad. Sule purk. Järgmisel päeval on heeringas parajalt valmis, et saab maiustama asuda. Must leib sobib imehästi kaaslaseks.
See retsept on pärit minu hindamatust allikast ehk Našalt, kellel on otselink olemas nii Peipsi äärde kui ka slaavipäraste toitude juurde, kes valmistab ise fantastilisi hoidiseid (ja muid toite muidugi ka) ning kes ei ole sugugi kade ja jagab koos edasijagamiseõigusega alati ka kõiki huvipakkuvaid retsepte. See konkreetne retsept pärineb tema vanaemalt ning otsapidi viivad retsepti jäljed välja Kirovi Kalurikolhoosi köögisaladuste juurde.
See variant vürtsikilust on veidi erinev ja tavapäraste kiluvürtside asemel on kasutusel ka musta tee puru. Esmalt muidugi tuleb ära klaarida ka see väike mure, et kilu on päris keeruline leida ja need "kilufileed" on tegelikult väiksemad räimefileed. Need olid hetkel ainukesed, mida saada õnnestus. Aga no mängime, et on ikka vürtsikilu.
400-500 gr kilu või räime (kas tervena või fileed, mida õnnestub leida, õigem oleks muidugi terve kala)
50 gr soola (algses retseptis oli 2 spl, minu jaoks jäi see liiga vähe soolaseks ja panin maitse järgi juurde, klassikaline vürtsikilu valem on 100 gr soola 1 kg kala jaoks)
Nõu põhja pudista loorberileht. Lao kalad nõusse kihiti ja nii, et pead on ääres ja sabad keskel koos . Maitsesegu tuleks raputada nii, et peadele jagub seda rohkem kui saba poole (see õpetus kehtib siis tervete kalade puhul, fileed tuleks lihtsalt nahk allpool nõusse laduda). Iga kihi vahele tuleks raputada maitsesegu ja asetada peenemaks pudistatud loorberileht. Ladustatud kihtidele aseta peale raskus ja lase seista üleöö.
Valmis kala söö nagu vürtsikilu ikka: must leib, roheline sibul, keedetud muna. Või valmista munavõi ja aseta munavõile üks korralik vürtsikala.
Keedetud keelega valmistatud salat on vana klassikaline roog, mida ikka pidupäeval lauale sätiti. Keel jääb koorestes salatites hästi mõnus tihke ja taine ning isegi tavalise kartulisalati või ka rosolje muudab keel hoopis teistlaadselt maitsvaks. Selles keelesalatis annavad porgand ja hernes lihasele maitsele mõnusat magusust lisaks ja oma olemuselt peaks see kooslus olema just selline oma Eesti pühade pidulauale sobiv. Kohe-kohe ju EV sünnipäev tulekul.
Keele keetmine ei ole keeruline. Üldjoontes on tegevuskäik järgmine (arvestuslikult ca 1 kg sea-või veisekeelele): aseta potti poolekslõigatud koorega sibul, üks pisem porgand, veidi pastinaaki, üks sellerivars, igasugu ürtide jääke (mina ei viska kunagi peterselli, tüümiani või tillivarsi ära, need kuluvad hädasti ära leeme keetmisel), 5-10 tera vürtsi, 5-10 tera (valget) pipart, paar loorberilehte, veidi soola, keel(ed), külm vesi, et keeled oleksid kaetud ja siis pott tulele.
Kui keema hakkab, tuleb tuli nii väikeseks keerata, et potis puljong vaevu-vaevu võbeleb. Riisu ära ka pinnale tekkinud vaht.
Keeda 1-1,5 tundi (suurem veisekeel võib ka kuni 2 tundi keeda), kuni keeled on noaga katsudes seest pehmed. Keelt peaks koorima nii kuumalt kui võimalik ja soovitatakse peale keetmise lõpetamist ka "ehmatada" ehk külma vee alt läbi lasta. Siis peaks keelt kattev kare kiht paremini eemalduma.
Salati jaoks haki 2 suuremat keedetud porgandit, lisa 400 gr nõrutatud konservherneid ja 300-400 gr hakitud keelt. Keele keeduvedelik kurna ja kasuta puljongina suppide valmistamisel.
Kastmeks sega kokku võrdses koguses majoneesi ja hapukoort, lisa paar teelusikatäit mädarõigast, soola, suhkrut ja pipart maitse järgi ning kalla salatikaste hakitud köögiviljadele ja keelele peale. Sega, kontrolli maitset. Hea oleks salat valmis teha paar tundi varem, siis jõuavad maitsed seguneda ja ühtlustuda.
Kuidagi on juhtunud nii, et EV aastapäeva, vastlapäevade ja talve teise poole tuisuste ilmadega liiguvad mõtted ikka meie kliimale ürgomaste toitude juurde. Sellised tummised ja toitvad road on esiplaanil ning kepsakalt kerged salatid ootavad veel kevadet.
Sõira valmistamisest olen SIIN päris põhjalikult kirjutanud ja ka pildilisi seletusi lisanud. Mõnus mässamine ja tõeliselt maitsev tulemus. Seekord, sõirateo käigus, oli parasjagu kõrval laual äsja ahjust tulnud muskaatkõrvits ja kiiresti tuvastasin ka külmkappi eelmisel päeval ootele jäänud värske salvei varud. Nii see kooslus tekkis ja sai väga maitsev lisand. Ilusast päikesejuustu värvist rääkimata.
Muu tegevuskäik on sarnane sõirapostituses kirjutatuga. Seekord kasutasin 5%-list pakikohupiima, millest tuleb veidi kuivem ja kompaktsem juust, kui nt Saidafarmi kohupiimaga.
Vaja läheb: 1 l piima (kui õnnestub kätte saada, siis puhtaim jääb maitse pastöriseerimata piimaga, Nopri oma liigub kõige sagedamini), 500 gr kohupiima, 50-100 gr võid, 1 tl soola, 1-2 muna, mõned (värsked salveilehed), 1 dl ahjus pehmeks hautatud ja sõelal nõrutatud kõrvitsat.
Kuumuta potis piim kuni keemiseni. Sega kohupiim ühtlaseks. Lisa potti piimale kohupiim ning kuumuta segu potis keskmisel kuumusel kuni vadak eralduma hakkab.
Võta pott tulelt ning kalla saadud mass sõelale ning jäta ca 15-30 minutiks nõrguma (siin on nüüd ka see koht, kus sõira tekstuuri saab reguleerida - tahad kreemjamat, nõruta vähem, tahad kuivemat lõpptulemust, jäta kauemaks. Võid ka kergelt lusikaga vajutada ja sõiramassi sõelal keerata, et võimalikult palju vadakut välja saada. Mina eelistan lihtsalt veidi nõrutada).
Sulata pannil või potis või, lisa või sisse hakitud salveilehed, kuumuta neid veidi võis ning lisa siis nõrgunud kohupiimamass.
Sega läbi ning lisa lahtiklopitud munad, sool ning püreestatud (või kahvliga peenemaks surutud) kõrvits.
Kuumuta mõned minutid, kuni mass kergelt pakseneb, kuid ära keeda. Kalla marliga vooderatud kaussi, voldi marli nurgad sõirale peale ning jäta ööpäevaks külma nõrguma. Võid panna ka kerge vajutuse alla.
Järgmisel päeval keera kauss tagurpidi, et sõir kausist välja välja tuleks. Eemalda marli, lõika sõir viiludeks ning kasuta vastavalt soovile kas võileival, salatis või niisama suupistena.
Eile oli siis see päev, kus minu blogil sai täis kaks aastat ja loendama saab hakata kolmandat. Ühest küljest justkui palju, teisalt on aasta-paar muutunud möödumise kiirust arvestades üsna tühiseks ajajärguks.
Blogipidamise puhul on kaks ikka pigem palju kui vähe. Eriti kui arvestada seda, kuivõrd on blogimise kriteeriumid selle ajajärgu kulgedes muutunud või teisenenud. Kui palju toredaid toidukiiksuga inimesi on tänu blogimisele minu tutvusringkonda tekkinud. Kuidas on ka pildiline keel muutunud (vahel on kohe väga piinlik esimesi fotosid vaadata ja arvestades, et ise hoian fotoaparaati käes alles napp pool aastat, siis luban kindlasti edasi areneda).
Torti tuleb ikka sünnipäeva puhul süüa (kes heietusi lugeda ei viitsi, leiab tordi - siin pildil siis sidrunikreemiga variant - retsepti postituse lõpust)
Esialgu alustavad kõik vist blogimist õhina ja tuhinaga. Vaja kirja panna minu lemmikud, minu uued leiud, minu reliikviaretseptid, minu kõige-kõigemad. Kõik mis hingel pakitsenud ja vajab nüüd väljaütlemist. Proovid kogu oma veenmisjõudu appi võttes postitusele lisada neid emotsioone, miks just peaks ja võiks seda retsepti proovima....postitad entusiastlikult ja siis hakkad hingevärinaga ootama, mis nüüd saab. Kas keegi märkas? Jessas, vist märkaski! Kas keegi ka kommenteerib ka? Oh issand, keegi ongi kirjutanud! Kerid erutusest värisevate kätega kommentaariumiruumi ette ja loed. Kui on hästi öeldud, siis loed teist ja kolmandatki korda ise heameelest õhetades. Kui on viidatud mingile ebatäpsusele või näpukale postituses, siis kihutad kiiresti "edit" nuppu vajutama, et piinlikusest lapilisena oma viga parandada.
Nii ei märkagi, et vajud vaikselt elustiili, millest sul süütult oma retsepte avalikku ruumi paiskama asudes aimugi polnud. Jalutades või autoga sõites sõnastad oma järgmise postituse sissejuhatust. Raamatuid ja ajakirju sirvides otsid uusi, seni läbiproovimata ideid, millega blogi huvitavamaks muuta. Lappad regulaarselt teisi blogisid, et hoida ennast kursis sellesama elustiili viljelejatega ehk toiduhulludega, kellega nüüd juba mõnda aega sarnast toidukäitumist jagad. Kapid on täis toite, mis ei jõua enne otsa saada, kui juba järgmise pakitseva postituse jaoks uue roa valmis vaaritad (koer on jätkuvalt tänulik selle õnne üle, mis nüüd tema peale langenud on ja hävitab püüdlikult kõik ülejäävad toidukogused). Lapsed heldivad selle peale, kui ema mõni päev "normaalset" toitu teeb, selmet taaskord sundida kõigi maitsemeeli kohanema uute põnevate maitsekooslustega.
Kogu selle rahutuse ja mõneti ka pideva toiduteemalise eneseotsingu taustal (ärge, jumala eest, laske end eksitada sellest kindlast kõneviisist, mida vahel harrastan) olen jätkuvalt üllatanud, et sedasama mitte millelegi pretendeerivat toidublogi külastatakse. Ikka rohkem ja rohkem. Ja see teeb südame soojaks, meele ärevaks ning lisab kogu toidualasest rahutusest alguse saanud eneseväljendusele hoopis teise mõõtme.
Olgu alljärgnev mõttearendus selle väljendus, milleni olen ise paari aasta jooksul kõrvuni blogimises sees olles jõudnud. Kohe kindlasti ei taha manitsev-õpetav positsioonilt jutlust pidada ja näppu viibutada.
Blogimine on ühest küljest vägagi isiklik tegevus. Veebipäevik, kui soovite, kuhu talletad oma vahetud emotsioonid nagu ka lemmikretseptid. Aga mitte ainult. Päevikut ei jäeta reeglina bussijaama ooteruumi või veel vähem ei riputata teadetetahvlile kõigile lugemiseks. Hoitakse ikka rohkem endale ja ollakse seeläbi ka vabad oma mõtteid täpselt nii sõnastama ja jäädvustama kuidas iganes heaks arvatakse.
Blogi ripub avalikus ruumis. Teadetetahvel siis, mingis mõttes. Kõik võivad seisma jääda ja lugeda. Ja see avalikus ruumis tegutsemise nüanss peaks olema midagi sellist, mida ei tohi teadvustamata jätta. Meie, blogijad, oleme kõigile nähtavad ja reeglina rõõmustame ju suurte külastajanumbrite üle. Kas siiski alati tajume me ka seda, et blogist astub läbi päeva jooksul sageli tuhat ja rohkem inimest (hea küll, kõik ei ole unikaalsed külastajad), kelle tausta, elustiili, veendumusi ja tõekspidamisi me ei tea. Me räägime nendega ja meid kuulatakse. Sageli küsitakse ka nõu - tõenäoliselt iga blogija poole pöörduvad tihti blogilugejad soovituse saamiseks, arutlemiseks, abistava info hankimiseks. Ühest küljest võib olla loomulikult selle usalduse eest meelitatud, aga teisalt tuleks tajuda järjest selgemalt, et see usaldus kohustab ka meid olema usaldusväärsed.
Mis muudab meid, blogijaid, usaldusväärseks? Ehk on saabunud aeg ja koht teadvustada, et külastajate arvu vaadates oleme ehk eneselegi ootamatult saanud meediumiks, millel on teatav võim ja võimalus arvamust mõjutada. Ja sellega kaasnev suur vastutus oma sõnade eest.
Järjest rohkem on hakanud toidubloginduse mõjuvõimu tajuma ka reklaamimaailm ja tõenäoliselt on iga vähegi arvestatav toidublogi saanud hulgaliselt huvitavaid ja vahel ka kohe eriti huvitavaid koostööpakkumisi.Toidubloginduse tingimusteta laskumine reklaamimaailma rüppe ja muutumine tema tööriistaks oleks selle toidubloginduse, mida me seni tunneme, surm. Vähemalt ise tajun küll seda vabadust ja võimalust oma ausad eelistused blogi vahendusel välja öelda (telesaate puhul ma teile seda privileegi kahjuks lubada ei saa). Teisalt ei saa ma öelda, et olen mina (nagu ka mitmed teised blogid) reklaamist või tootjate initsiatiivist täiesti puutumata. Enda jaoks olen piiri tõmmanud sellisena, et kohustun märkima alati postitusele juurde, kui selle taga on mõne tootjafirma tellimus või katsetamiseks jagatud tooted ja kohe kindlasti ei räägi musta valgeks ehk siis kui minu tõekspidamistega toode ei sobi, siis ma oma blogisse teda ei luba. Samas jätan endale vabaduse ja õiguse teha vajadusel headele asjadele tasustamata reklaami täpselt nii palju kui soovin.
Mis aga peamine - toidublogijad peaksid ja võiksid olla need, kes kannavad ja annavad edasi kogu meie toidukultuuri ning põlistavad seda ainuomast, mida me siin külma kodumaal koos jagame. Mida muud on emade ja vanaemade retsetpide jagamine ning vanade heade toitude meeldetuletamine ja uuele elule äratamine.
Loodetavasti ei ole see suurushullustus, kuid aiva enam olen hakanud tajuma, et toidublogimine on ehk olulisem kui esmapilgul arvata. Ei ole see pelgalt "täna tegin kana, homme plaanis supp" stiilis veebijäädvustused, vaid kõikide toidublogide koondsummana on tekkinud midagi, millel on arvestatav mõju kogu meie hetke toidukultuurile. Teadvustagem, hoidkem, jagagem siis seda, mis meil on ja kui see kaheaastane blogike kasvõi killukese lisab kogu mosaiiki, siis on midagi olulist siiski sündinud.
Tänud teile, kallid blogi lugejad, kes te olete mu tegevusi toetanud ja innustanud ka ennast paremaks ja põhjalikumaks muuta ning läbi kelle olen kindlasti arenenud rohkem, kui ilma blogi pidamiseta.
Aga et on sünnipäev, siis tuleb torti ka süüa. Tordi idee pärineb viimasest Donna Hay ajakirjast, aga näiteks suhkrukoguse olen ma umbes pooleni vähendanud. Ja jääb ka nii see tort täitsa korralikult magus, uskuge mind.
Põhjaks on siinkohal šokolaadine biskiit ning vahekihi tegin kahesuguse: tavapärase sidrunikreemi ning laimi-mündikreemi.
Sulata potis madalal kuumusel või, šokolaad, vaniljesuhkur (-essents) ja vesi ning sega kuni ühtlase läikiva massi tekkimiseni.
Vahusta munad suhkruga. Lisa šokolaadisegu ja sega ühtlaseks. Ühenda omavahel jahu, kakao ja küpsetuspulber ning sega muna-šokolaadisegu sisse ka kuivained. Kalla võitatud ja küpsetuspaberiga kaetud lahtikäiva (22 cm) vormi põhjale ning küpseta 160 kraadi juures vähemalt tund aega. Küpsust kontrolli tikuga. Tõsta koogipõhi ahjust ja lase veidi jahtuda.
Kuumuta kastrulis 2,5 dl piima koos suhkruga kuni suhkur on täielikult lahustunud. Sega klaasis tärklis ülejäänud piimaga. Kalla tärklise-piimasegu kuuma suhkru-piima hulka ning kuumuta kuni segu pakseneb. Alanda kuumust, sega juurde või. Viimasena lisa tsitruseliste mahl ja riivitud koor ning munakollased. Mündikreemi puhul tilguta sisse ka mündiekstrakt. Kuumuta pidevalt segades kuni segu pakseneb. Jahuta.
Kui mündiekstrakti ei õnnestu leida, viska kohe alguses kuuma piima sisse mõned mündivarred. Hiljem eemalda need enne kui kreemi paksendama hakkad. Kui tahad mündikreemile erksat rohekat värvi, siis lisa veidi sinist toiduvärvi.
Uurista eelnevalt küpsetatud ja jahutatud koogipõhjale auk nii, et külgede ja põhja paksus oleks ca 1 cm. Selleks sobib hästi väiksem tordilabidas. Kontuurid saad ette joonistada koogivormist veidi väiksema läbimõõduga ümmarguse taldrikuga. Tekkinud süvendisse kalla kreem Visuaalselt näeb siis protseduur välja selline:
Kuumuta potis keemiseni suhkrur, vesi ja sidrunimahl kuni suhkur on segunenud. Alanda kuumust ja keeda mõned minutid. Jahuta veidi. Vahusta munavalged tugevaks vahuks. Sega jätkuvalt vahustades suhkrusiirup kuni tugeva ühtlase vahu tekkimiseni. Määri beseevaht kreemikihile. Jahuta.
Kooki lõika noaga, mida tuleks kasta enne iga tüki lõikamist külma vette. Siis jääb lõikepind ilus sile.
Magusad karamellised küüslaugud rikkalikus kitsejuustuses-kooreses pesas võivad pakkuda ootamatult täiuslikku maitsenaudingut. Omamoodi uskumatu on see, kuivõrd magusalt maitseb palsamiäädika-karamellikastmes haudunud küüslauk, kes muidu nii hammustavalt terava iseloomuga kipub olema.
Valmista ette piruka põhi. Selleks vooderda ca 26-28 cm läbimõõduga ümmerguse lahtikäiva koogivormi põhi küpsetuspaberiga. Määri vormi küljed õliga. Või kasutada ka kandilist eemaldatava põhjaga vormi. Rulli tainas jahusel pinnal nii suureks, et sellega saaks katta nii vormi põhja kui seinad (tainas peaks ulatuma mõned sentimeetrid üle vormi äärte). Aseta tainapõhjale raskus (nt fooliumile puistatud herned või oad) ning küpseta 180-200 kraaises ahjus ca 15-20 minutit. Eemalda raskus ning küpeta ilma fooliumita tainast veel ca 5-10 minutit, kuni tainas on kergelt pruunistunud. Kui soovid hästi õhukest tainapõhja, võid toorele tainale joonistada terava noaga vormi põhja kontuurid nii, et tainast lõpuni läbi ei lõika. Küpsenud tainal saab siis eraldada pealmised kihid põhjaosast.
Kalla kooritud küüslaukudele keev vesi peale nii et nad oleksid kaetud ning lase seista ca 5 minutit. Kalla küüslauguküüned sõelale. Kalla pannile oliiviõli, kuumuta ning prae küüslauguküüsi mõned minutid. Lisa palsamiäädikas ning vesi ning alanda kuumust. Hauta küüslauku ca 10 minutit ilma kaaneta. Lisa suhkur, rosmariin, tüümian ja ca 0,5 tl soola. Hauta vaiksel tulel veel 10-15 minutit, kui osa vedelikust on aurustunud ning vedelik hakkab karamelliseeruma.
Sega kausis muna, toorjuust, koor, sinep, veidi soola ja pipart. Kalla segu eelküpsetatud põhjale, torka sinna sisse küüslauguküüned ja nõrista peale karamelline siirup. Puista peale riivitud juust ning küpseta 160-180 kraadi juures pirukat ca 40-45 minutit, kuni see on kaunilt kuldpruun.
Lase pirukal veidi aega peale ahjust võtmist jahtuda, eemalda siis vormist ning puista serveerimisel peale veidi värkset tüümiani.
Retsept ilmus 2012. aasta ajakirja Oma Maitse veebruarinumbris ning inspiratsiooniallikaks selle piruka puhul pärines Ottolenghilt.
Põdraliha ei ole meil just kõige levinum tooraine. Kel on olnud õnne proovida, teab, kui rikkalikult maitseb ühe suure metsaelaniku liha. Õnneks on saadaval ka põdralihast konserve ning üsna lihtsa vaevaga võib meisterdada pidulikult külluslikud põdralihast täidisega korvikesed. Seltsiliseks siis metsased maitsed: kadakamari, murakas ja soovi korral ka metsaseened. Kes soovib, võib sama täidist ka kinniste pirukate täidiseks sättida.
Esmalt valmista volovanid. Selleks rulli lehttainas veidi õhemaks ning lõika välja 8-9 cm läbimõõduga 8 ketast. Neljast väljalõigatud kettast lõika keskmine osa 6-7 cm läbimõõduda ümmarguse vormiga välja - sellest moodustuvad volovani seinad. Aseta neli ümmargust „raami“ nelja terve ketta peale.
Pildiliselt näeb see protseduur välja umbes nii nagu allpool näha ja kasutusse võib võtta kõikvõimalikud kodus leiduvad ümmarguse äärega abivahendid (nagu pildilt näha).
Soovitavalt määri eelnevalt veega ka volovani põhja ääred, et küljed paremini kinnituks. Küpseta 200 kraadi juures pöördõhuga ahjus ca 15-20 minutit, kuni volovanid on kaunilt kuldpruunid. Võid kõrgemaks küpsenud põhjakihilt paar ülemist tainakihti pealt eemaldades korvi süvistada (seda tuleks soojalt teha). Jahuta.
Kuumuta pannil keskmisel kuumusel või, lisa hakitud sibul, rosmariin, loorberileht, kadakamarjad ning hauta segu ca 10 minutit. Lisa põdraliha ja murakamoos ning hauta vaiksel tulel mõned minutid. Maitsesta soola ja pipraga. Soovi korral lisa ka hakitud metsaseeni. Hautamise lõpul lisa vähese veega segatud tärklis ning lase massil pakseneda. Eemalda loorber ja rosmariin.
Eelmise postituse ehk jaheruugi (või käändub see hoopis jaherua) kohta infot otsides jäi Silvia Kalviku "Eesti toite" raamatus taaskord vahva nimetusega toit ehk leivavatsk.
Ei see midagi keerulist. Eeldab seda, et leiba küpsetatakse kodus. Leivataina sisse tuleb lihtsalt keerata veidi kartuliputru ja siis ei ole enam leib, vaid leivavatsk. Hästi mõnus suutäis, kusjuures.
Tegevuskäik on selline, et eelkääritatud tainas tuleb valmis segada ja tavapärasest vormileivast ikka tükk maad paksem leivatainas segada. Mina tegingi selle vea, et tainas oli tiba liiga vedel ja nii kippus leib vabas vormis kerkima pigem laiusesse kui kõrgusesse. Tainas laota jahusele pinnale nelinurga kujuliselt ja lase kerkida. Kerkinud tainale määri kartuliputru ning keera tainas rulli. Lase veel veidi soojas kerkida ja küpseta nagu tavapärast leiba.
Pärast mõtlesin, et kartulipudrule oleks pidanud peale laotama veel kihi praetud sibulaid, oleks olnud kohe eriti uhke leiva-sibula-kartulivatsk. Aga no jääb järgmiseks korraks see tootearendus.
Jaheruug on üks vahva vana toit mis tänapäevakeelde ümberpanduna tähendab kruupidega sülti. Tunnistan kohe üles, et minu vanaema retseptipärandisse jaheruug ei kuulunud. Leidsin selle hoopis Silvia Kalviku "Eesti rahvatoitude" raamatust.
Ärgitas see idee järeleproovima küll, sest kruubid meeldivad mulle iseenesest väga. Süldikeetmisega oli mul seni veidi segane suhe. Mitte et ma sülti ei sööks, vastupidi, vahel võtan hea meelega tükikese, aga minu sülditrauma oli seotud pigem lapsepõlvega ja sellega, et ema keetis teatud vaheaegade järel ikka sülti. Ja kui seda juba keedeti, siis ikka palju-palju. Kogu sahver oli täis õõnsaid anumaid, mis täidetud süldiga. Seni, kuni süldijärge jätkus, muud toitu juurde ei tehtudki ja nii tuli pahatihti juba hommikusöögiks sülti süüa. Lõunaks ja õhtuks niikuinii. Ju seda kõike sai liiga palju ja nii ei ole ise seni tahtnud sülditegu ette võtta.
Aga jaheruug murdis needuse ja uudishimu sai minust võitu. Käisin ära turul, tõin ära seajalga ja seakõrva (et ikka süldiliimi jaguks) ja vasikaliha-konte.
Üldjoontes sarnaneb kogu tegevuskäik tavalise süldikeetmisega. Samal ajal, kui liha keeb, tuleb keeta ka kruubid ja lisada siis vormidesse kruubid ja süldimaterjal vaheldumisi.
Pese liha külma vee all, vajadusel lõika tükke väiksemaks ning pane külma veega keema. Vett peab olema nii palju, et see liha katab. Riisu vaht. Lisa maitsejuurikad, vürtsid, sool ja koos koorega sibulad ning lase hästi vaiksel tulel keeda ca 2 tundi nii, et liha kontidelt lahti lööb. Tõsta liha välja, tükelda väikesteks tükkideks. Kurna vedelik läbi sõela. Kuumuta tükeldatud liha ja leem uuesti kuni keemiseni. Maitsesta lõplikult.
NB! Kuum sült peaks maitsema nagu veidi ülesoolatud supp, sest jahtudes tõmbub soola maitse tagasi ja muidu jääb sült liiga mage.
Niisuta kausid külma veega, tõsta kausipõhja soovitud kogus keedetud kruupe, sinna peale kalla süldisegu. Soovi korral võid kruupe veel lihakihile lisaks tõsta. Kalla peale piisavalt vedelikku ning lase külmas hanguda.
Väljakallutamiseks tõmba noaga süldi ääred kausi servast lahti või tõsta kauss korraks sooja vee sisse. Kalluta järsu raputusega sült kummuli taldikule.
Praeguste pakaseliste ilmadega võib sülti ka soojal kujul tarbida. Selleks tuleks sült lihtsalt soojendada, törts õunaäädikat (mis aitab veidi liimist rikkalikku maitseleent tasakaalustada) lisada, soovi korral veel hakitud keedetud kartulit või võis hautatud köögivilju lisada ning jaheruugi supp ongi valmis.
Esmalt pean tunnistama, et mina ei ole mitte erapooletu ühe korraliku värske suitsuräime suhtes. Korralik ja värske ei ole kindlasti see supermarketi penoplastist alusele kile alla pakendatud krimpsus kuivanud miniatuurne suitsuräim, mida minu käsi ei tõuse ostma kohe üldsegi mitte. Samas, kui satun kuldsetele prisketele läikivatele suitsuräimedele (nagu juhtus viimase Keskturu retke ajal) ei jäta mina neid kohe mingil juhul koju toomata.
Suitsuräim on üks neid lemmikuid, mis minu lemmiktoitude nimekirjas lapsepõlvest alates, kui sain kalapoe kõrval elades alati jaole just neile värskelt suitsuahjust kohale toodud kuldsetele kaladele. Oi kui mahlane ja mõnus see suutäis oli ja kui niisama ei jõudnud enam süüa, siis sai suitsuräimest teha kõikvõimalikke maitsvaid toite alates salatist kuni kartulivormi või omletini välja. Minu lemmik oli soe võileib suitsuräimega, kus leiva-või salaviilule tuli määrida veidi võid või majoneesi, puistata suitsuräimetükke, siis üks mahlane sibulaviil ja kõik see katta juustuga. Siis ahju, kuni sai krõbe ja juust sulanud. Ehh, siiani läheb meel härdaks mõeldes neile ilusatele hetkedele koos suitsuräimega....
Teine vaieldamatu lemmik oli aga suitsuräimest valmistatud võileivakate. Selle valmistamine on lihtsamast lihtsam ja täpseid koguseid on keeruline tuua, kuna pole kunagi mõõtnud ega kaalunud ja välja on tulnud alati.
Määrde jaoks tuleks esmalt suitsuräimed (ca 300 gr) puhastada nahast ja luudest. Tükeldada väiksemaks, mida teen seda kahvliseljaga. Võtta paar punast sibulat (või ka šalottsibulat) ja hakkida see hästi peeneks. Siis segada kausis suitsuräim, sibul, kasmeks hapukoort ja majoneesi 1:1 või ka ainult majoneesi, maitseks soola ja pipart, hakitud värsket tilli vm maitserohelist. Segada kuni kreemja ühtlase massi saamiseni. Soovi korral võid lisada ka keedetud muna, hakitud hapukurki vm. kalasalati tavapärast kraami.
Serveemiseks tuleks lõigata ümmarguse vormiga kergelt rösteris või pannil röstitud (kodu)leivast ümmargused rattad, asetada sinna peale paras ports suitsuräimevõiet, kaunistada marineeritud kurgi viilude, sibularataste ja tilliga ning valmis ta ongi!
Seda ümmarguse suupiste nikerdamist läheb muidugi vaja vaid juhul, kui tahad pidulikumat vaagnatäit. Sobib ju selline suupiste ideaalselt näiteks EV aastapäeva tähistamiseks. Koduseks igapäevaseks tarbimiseks piisab ühest (pigem siiski kahest) korralikust suurest leivakäärust, kuhu saab siis ohtralt suitsuräimevõiet peale kuhjata ja üks "päris" toit on jälle valmis.
Vahel ei tahagi mingit vigurit. Tahaks lihtsalt sooja saia. Lapsedki rõõmustavad selle üle, kui ei pea oma maitsemeeli jälle mingi ema hullu katsetusega kohandama, vaid et saab mõnusa ahjusooja saiaviilu paksu kihi võiga, kuhu peale veidi soolahelbeid veel puistata. Eks armastasin minagi lapsena oma vanaema tehtud sooja sepikut või ja soolaga.
Sepikutegu on iseenesest mõnusalt lihtne. Kerkimise puhul aitas jaheda ilmaga see, kui ahjuplaadi kamina lähedusse sättisin. Kerkis täiesti ilusti ja vajadusel saab ka veidi soojendatud praeahjus pärmitaina kerkima meelitada.
Sega kausis odrajahu kuivpärmiga ning lisa käesoe (kuivpärmi puhul võib vesi kuni 42 kraadi olla) vesi. Sega. Lisa sool ja mesi. Järgmisena lisa osaliselt nisujahu, siis veidihaaval õli ja nii, kuni kogu vajaminev kogus on lisatud ning sõtku siis tainas ühtlaseks ja läikivaks.
Küpseta 220 kraadi juures 15-20 minutit. Ahjust välja võttes võid veidikeseks ajaks niiske köögiräti sepikutele peale visata, et koorik veidi õhem tuleks.
Köögiviljahooaeg on nüüd täies hoos. Minu maakodus on kõik õõnsad anumad täis tillukesi erkrohelisi kapsapäid, pisikesi suvikõrvitsaid (ja suvikõrvitsaõisi), küpseid tomateid, mahlast pritsivaid noori küüslaugupesasid, neitsilikult magusaid saledaid porgandeid, roheliste lehtede sisse end häbelikult peitnud tillukesi lillkapsaid ja... nii võiks pikalt jätkata. Osad viljad otse enda peenralt, teised viljad kaasa ahnitsetud maakodu lähedal asuva Tõstamaa keskuse lille- ja köögiviljaputkast, kus suve edenedes kohalikku köögiviljakraami ohtralt jagub. Ja no ei suuda mina neid nupsikuid suvemagusaid vilju sinna jätta. Ei nuikapsas ega brokoli maitse muul ajal nii magusalt, kui keset suve ja minivormis. Naudin, talletan maitsemällu ja õhkan õndsusest!
Loomulikult tuleb esmalt kõiki suvevärskeid vilju sisse ahmida toorelt. Noored viljad on lihtsalt nii ehedad ja õrnad oma maitsebuketilt. et tihti ei vaja nad üldse kuumtöötlemist või kui, siis ainult natukene. Peale tooretest köögiviljadest isu täis krõmpsutamist võib aga haarata ahjuvormi järgi ja sättida sinna vabakäelise assortii kõikidest käepärastest köögiviljadest. Nii saab kiirelt ja kerge vaevaga väga maitsva ahjuköögiviljaroa valmistada. Sobib hästi nii liharoogadele seltsiliseks aga mina söön sellist köögiviljaassortiid põhitoiduna. No ei tahagi lihtsalt midagi muud sinna juurde ega kõrvale. Või kui, siis veidi fetajuustu, parmesanilaaste või näpuotsaga grillitud halloumit.
Sellise köögiviljade assortii ettevalmitamise puhul pista köögikaal kindlasti kuhugi kapisügavusse ja retsepti suhtu ka kui "retsepti" ehk siis pigem on siin vabakäeline tegevuskäigu kirjeldus, mille puhul on lihtsalt vaja idee üles noppida ja siis ise loominguliselt sellele lähenema hakata. Mis viljad on parajasti käepärast, nendest tulebki seekord ahjuviljade assortii. Nii lihtne see ongi!
Säti kõik köögiviljad välja arvatud tomat ahjuplaadile. Piserda õliga ja puista peale soola, pipart, sidrunimahla ja paprikapulbrit. Sega kätega läbi ja aseta 200 kraadi juurde umbes pooleks tunniks. Tõsta siis välja, lisa tomat ning küpseta veel umbes 10-15 minutit. Valmis plaaditäiele puista peale värsket tilli. Sinna juurde sobib puistata ka fetajuustu või soolakat brõnsat. Nii saad toekama eine, kuigi maitsev on ta ka lihtsalt niisama süües.
Kes armastab kala, see armastab ka tõenäoliselt lõhet. Ka mina olen üks neist, kes lõhet väga armastab. Loomulikult olen ma kiindunud ka nii neitsilikku siiga, rannarahva põhitoiduseks olnud räime ja kevadisse magusasse meretinti (ja kõik need kalad, kes sinna vahepeale jäävad), aga lõhel on meie toidulaual eriline koht ja lõhe satub meie toidulauale ikka üsna tihti. Seda nii küpsetatud kujul kui ka toorelt kas graavilõhena või muul moel.
Lõhe puhul olen muutunud samas üsna pirtsakaks ja valivaks ehk siis kui lõhet lauale sätin, siis peaks see olema eriti värske ja hea kvaliteediga. Pigem vähe ja head, kui et kilode kaupa ja kahtlase kvaliteediga. Eriti kehtib kvaliteet sel puhul, kui on plaanis lõhet toorelt tarvitada ja just täpselt ühel sellisel juhul juba mitu head aastat tagasi jõudsingi Peetri Lõheärini välja. Pidin nimelt läbi viima ühe toidukoolituse, mille käigus tuli valmistada Jaapani stiilis toormarineeritud lõhe ja koolitus toimus teisipäevasel päeval. Kui uurisin tuttavate toidufännide käest, kust saaks nädala esimeses pooles tõeliselt värsket kala, anti mulle mitmest kohast selge juhis astuda läbi Peetri Lõheärist Nõmme turul. Sinna ma käima jäingi, sest lõhel ja lõhel võib olla uskumatult suur vahe. Ja see kvaliteedivahe säilib ka peale küpsetamist ehk siis Peetri Lõheäri lõhe tekstuur ja mahlasus on klass omaette ja seda julgen ma kinnitada oma pikaajalise kogemuse põhjal. Nüüd olen üsna veendunud Peetri Lõheäri klient ja soovitan alati kõigile sõpradele-tuttavatele ka just seda kalapoodi. Peetri Lõheäri poode leiab nüüd kolmest kohast - nagu juba nimetatud, Nõmme turult, Balti Jaama uuest ja uhkest turuhoonest ning Pirita keskusest. Täpsemat infot saad vaadata Peetri Lõheäri kodulehelt SIIT.
Seepärast olin ka üle keskmise rõõmus, kui sellest samast Peetri Lõheärist minu poole koostöösooviga pöörduti. Väärt kraami alati ja kuna seal ettevõttes on rõhuasetused ilusti paigas, siis pikemat mõtlemisaega ei olnudki vaja.
Üheks hästi lihtsaks ja maalähedaseks lõhe valmistamise võimaluseks on lõhe plangul lõkkekumas küpsetamine. Selline idee on näpatud meie põhjanaabritelt, kus lõkkekuumuses kala kutsutakse loimuloheks. Põhimõte on lihtsamast lihtsam. Lõhefilee tuleb kinnitada puuplangule umbes nii, nagu alumisel pildil näha. Soovitavalt siis puidust punnidega, et metalliga lõhe puhast maitset mitte rikkuda. Planku võid osta suvalisest ehituspoest(eelistada tuleks täispuitu, välistades liimpuidu jmt), seega ei tohiks selle puudumise taha ühegi lõkkelõhe valmistamine jääda.
Siis tuleks teha paras lõke ja lõhe sinna lõkkekumasse küpsema sättida. Lõke peab olema selline parajalt kuum ehk siis tegemist ei ole mitte kiirmeetodiga, vaid vaikselt lõkkekumas küpseva kalaga. Plangule kinnitatud kala tuleks sättida lõkkest nii kaugele, et kala kohal kannataks kätt hoida umbes 5-10 sekundit. Ehk siis omamoodi madalal temperatuuril küpsenud lõhe. Maitsestamise osas on koolkondi mitu, kuid kõige puhtama maitsega lõhe saab nii, et lõkkepaistele läheb lõhe oma neitsilikkuses ehk siis ilma maitsestamata. Lõkkepaistes küpsedes omandab kala kerge suitsuse maitse, mis on oluliselt delikaatsem ja pehmem kui tavalisel suitsukalal. Ja et suitsust maitset veel mõnusamaks muuta, siis võib kala alla sättida veel mõned kadakaoksad. Lõkkesuits ja kadakaoksad on siis küpsemisel ainukesteks maitsestajateks. Tõeliselt neitsilik lõhe 😉
Kogenum silm saab juba aru, et siin on tegemist mitte enam toore, vaid poolküpse lõhega. Kala pind ei ole enam läbipaistev.
Kui mingi osa kipub liiga aeglaselt küpsema, võib planku keerata vastavalt sellele lõkke suunas. Ehk siis kui sabaosa kipub aeglasemalt küpsema, nagu pildil näha, võib vahepeal saba lõkkele lähemale sättida.
Kui on soovi kiiremini kala küpseks saada, võib lõhe sisse ka sälgud lõigata. Täpselt nii, nagu alloleval pildil. Nii pääseb kuumus paremini kala sisse, kala küpseb kiiremini ja ka serveerimine on selle võrra lihtsam, et portsjoniks ongi üks lahtilõigatud viil kala.
Kel aga aega, see võib kala ka lahtilõikamata küpsetada. Alguses tundub, et küpsenud kala ei erista toorest just mitte liiga palju, aga tegelikult on lõkkekumas küpsenud lõhe ikka täitsa teistmoodi kui toores lõhe. Kuldse koorikuga ja kergelt lahtilööva lihaga. Mina kontrollin küpsust nii, et katsun kõige paksemast kohast näpu torgata liha ja naha vahele ja kui see on juba lihtne ehk siis liha naha küljest lahti, siis peakski olema lõhe valmis.
Maitsestamine jääb suuremalt jaolt hilisemaks tegevuseks ehk siis serveerides oleks soovitav hoida soola- ja pipraveski läheduses. Nii puhta ja eheda maitsega lõhe vajabki vähe. Natuke väga head soola, natuke väga head pipart, soovi korral veidi hapet kas sidruni- või laimimahla näol, veidi hakitud värsket otse peenralt toodud tilli ja.... no on ikka maitsev küll!
Kokkuvõtvalt tegevuskäik siis järgmine: kinnita lõhefilee puupunnidega plangule. Soovi korral säti filee alla ka kadaka- või ka näiteks kaseoksi. Aseta plank koos lõhega lõkkest ca 50 cm kaugusele. Kuumust kontrolli nii, et saaksid kätt 7-10 sekundit lõhe juures hoida, ilma et valus hakkaks. Jäta lõhe lõkke äärde küpsema ca 45 minutiks kuni tunniks. Kontrolli aeg-ajalt küpsust ja seda, kas lõhe küpseb ühtlaselt. Vajadusel keera planku, kohenda lõket või muuda lõhega plangu kaldenurka, et lõhe ühtlaselt küpseks. Tõsta valmis lõhega plank lõkke juurest eemale ja maitsesta lõhe soolahelveste ja musta pipra ning värske tilliga või tillivõiga.
Lisaks lõkkele võib aga loomulikult lõhet ka grillida. Suitsune grillimaitse sobib lõhega väga hästi ning grillimiseks on palju erinevaid võimalusi. Võib lõhefilee tükeldada ja grillida portsjontükke, samas on hästi mugav grillida ka tervet lõhefileed. Hästi mõnusa tulemuse annab saviplaadil grillitud lõhe. Savi kuumeneb korralikult kuumaks ning hoiab küpsemise ajal hästi kuumust. Kui sul saviplaati käepärast ei ole, võid kasutada ka fooliumit.
Grillitud lõhe maitsestamiseks on mitmeid mooduseid. Meie pere lemmikuks on saanud mee- ja sinepimarinaad. Hea lihtne valmistada ja annab alati supermaitsva tulemuse. Sinepina võib kasutada kas teralist või kreemist sinepit vastavalt sellele, mida keegi eelistab. Selline kaste sobib hästi ka ahjulõhe valmistamiseks, nii et igaüks võib siis vastavalt oma soovile kastet kohandada oludele sobivaks.
Sega kastme ained kokku. Tõsta lõhe õlitatud saviplaadile või fooliumisse ja määri kaste ühtlaselt lõhe pinnale. Fooliumi võid pealt kokku voltida. Aseta kuumale grillile ja grilli ca 20-30 minutit sõltuvalt filee paksusest. Küpsust kontrolli kõige paksema koha pealt. Fooliumis grillides ava küpsemise lõpus fooliumipakike pealt ja küpseta avatult lõpuni.
Ahjus küpseta lõhet samuti kokkuvolditud fooliumi sees 180 kraadi juures ca 20 minutit. Ava siis foolium pealt, lülita sisse ahju grillelement ning aseta lõhe grillelemendi alla mõneks minutiks, kuni kala pealispind on kergelt pruunistunud. Tõsta lõhe ahjust või grillilt, puista peale värsket hakitud peterselli ja serveeri kohe.
Tulemus jääb mõnusalt mahlane ja tekstuuri lisavad krõmpsuvad sinepiterad. Juurde paku soovipäraseid lisandeid - värsket salatit, ahjuköögivilju või ka kartuleid kas siis keedetuna või ahjus valmistatult.
Ketšupit ei pea sugugi ainult tomatitest tegema. Oma loomult magusa maitsega peet sobib vürtsidega vääristades ketšupis pearolli mängima küll. Tulemus jääb igati põnev ja järeleproovimist vääriv ning lisaboonuseks on tõeline värviteraapia – purpurne ketšup on kui kirgas värvilaik igal taldrikul.
Kuumuta ahi 200 kraadini. Keera koorimata peedid fooliumi sisse ja rösti peete sõltuvalt suurusest ca 1 tund. Kontrolli enne ahjust võtmist noaga katsudes, kes peet on keskelt pehme ja läbiküpsenud. Tõsta ahjust välja ja jahuta veidi. Koori ja riivi või tükelda peet.
Kuumuta suuremal pannil õli ja tõsta pannile sibul, porgand, selles, küüslauk ning vürtsköömned. Hauta umbes 5 minutit ning lisa siis tükeldatud või riivitud peet, tšilli, sool, suhkur ja punase veini äädikas. Kata kaanega ja hauta umbes 20 minutit. Tõsta pliidilt, jahuta veidi ja töötle siis blenderis või köögikombainis kuni segu on ühtlane ja kreemjas. Vajadusel lisa veidi vett. Maitsesta. Kalla segu uuesti pannile, kuumuta keemiseni ja tõsta siis steriliseeritud purkidesse või pudelitesse. Säilita jahedas.
Suvehooaeg ja lihtsad-kiired toidud on minu jaoks saanud sünonüümiks. Ei taha keegi aega raisata toas pliidi eest toimetades. Pigem on hinnas road, mis valmivad kiirelt ja ei nõua ka liialt nikerdamist. Eriti siis, kui suvel maakodus või suvilas olla, võib tekkida ka tooraine mure. Väikesed armsad maapoed pakuvad tavaliselt kõige lihtsamaid ja kättesaadavamaid toorained. Siin vormis kokku sätitud hakkliha, ketšupit, kartulit ja juustu peaks aga ka kõige metsatagusem külapood suutma pakkuda. Kuna praegune jahe suvi just liialt külmsuppidele mõtteid ei suuna, võibki valmistada toitvat ja maitsvat kartuli-hakkliha vormi, mille muudab eriti mõnusaks hakklihale lisatud tomatiketšup, mis küpsedes koos kerkiva auruga ka peale laotatud kartulipüree ära maitsestab.
Selline kartulivorm väärib tiitlit ajatu klassika, sest sarnasel moel valmistas mõnusat argirooga ka minu ema. Vormi kujule sobib viia ka näiteks eelmisest päevast jäänud kartulipuder, mis muudab kogu valmistuskäigu eriti kiireks ja lihtsaks. Ja kes soovib, võib kartulipudru asemel kasutada köögiviljaputru ning lisada lisaks kartulile püreele porgandeid, kaalikaid või ka näiteks bataati või muid köögivilju.
Alusta esmalt kartulipudru valmistamisest. Selleks kalla kooritud ja tükeldatud kartulitele soolaga maitsestatud vesi nii, et nad oleksid kaetud ja lase siis keema tõusta. Keeda, kuni kartulid on pehmed. Suru kartulid peeneks, lisa kuumadele kartulitele või ja piim ning sega läbi, kuni saavutad soovitud konsistentsiga pudru. Kuid tahad eriti kohevat vahus putru, töötle kartulipuder mikseriga läbi. Tõsta puder kõrvale.
Kuumuta pannil õli ja hauta sibulat keskmisel kuumusel mõned minutid, kuni sibul on klaasjas. Lisa hakkliha ja prae hakkliha läbi kuni see on värvi muutnud. Maitsesta soola, pipra ja paprikapulbriga. Lõpus lisa ketšup ja sega kõik läbi. Kalla liha ahjuvormi. Sinna peale säti kartulipuder ühtlase kihina ning kõige peale raputa riivitud juust.
Küpseta eelkuumutatud ahjus 180-200 kraadi juures 30-40 minutit, kuni vormi pealispind on kuldseks küpsenud. Serveerides puista peale värsket hakitud tilli ja paku juurde värsket salatit.
Visalt ja oluliselt aeglasemalt kui eelnevatel aastatel, aga siiski vääramatu jõuga valmivad lõpuks ka suvemarjad. Punase sõstra põõsast kumab juba roosakaspunast varjundit ning tigeda tikripõõsa esimesed viljad on ka juba parajalt pehmed ja magusad. Õnnis suvemarjade hooaeg on käes ja kõik lemmikud marjakookide retseptid aeg välja kraamida.
Tikker on kindlasti üks teenimatult alahinnatud suvemarju. Võib-olla on siin põhjuseks tikrite üsna aega- ja vaevanõudev puhastamise protseduur või suhteliselt tugev marjakest ja seemnerikkus. Vaatamata sellele on tegemist tõelise maitsehurmuriga, mis oma erksa happega teeb paljudele teistele marjadele pika puuga ära. Ja kes tikrikesti ega -seemneid pelgab, võib kasutada tikrivõiet, mis eelnevalt läbi sõela aetud tikritest valmistatud. Nii et häiri ei suured seemned ega marjakestad, kuid mõnus maitse vääristab kooki samas elegantselt ja maitsemeeli hellitades. See kook on speltajahust koogipõhjaga, samamoodi võib kasutada ka tavalist nisujahu. Eriti põneva maitsenüansi lisamiseks võib lisada koogile friteeritud angervaksaõisi, mis lisavad magushapule koogile kergelt mõrkjasmagusat nüanssi. Kui soovid aga traditsioonilisemat varianti, jäta lihtsalt angervaks lisamata ja puista soovi korral peale hooajalisi suvemarju.
...või lisada põnevat maitset andvaid mõrkjaid friteeritud angervaksaõisikuid. Kuna tegemist on kange kraamiga, siis ära angervaksaga siiski üle pinguta
Ma armastan suvist aega tema lihtsuse võlus ja maitsete eheduses. Suvisel ajal oma maakodu köögis toimetades elan ma justkui täiesti teises maailmas võrreldes muu ajaga linnakodus olles. Suvi ja maaelu tingivad selle, et eelistatud on maitsed oma lihtsuses ja eheduses. Ei mingeid erilisi trikitamisi ja põnevaid toite. Kui värske kapsas ja kartul on käepärast, sauna tagant saab tuua värsket tilli ja kalamehelt samal päeval püütud värsket kala, siis tulebki see lihtsalt kõik kokku minimaalse sekkumisega üheks suveõhtuseks toidukorraks vormistada.
Praetud ahvenafileed, värsked kartulid võiga, kurgisalat, suviselt magusad tomatid - mida sa hing sellistel hetkedel oskad veel ihata!
Ahven on üks minu lemmikuid oma puhta maitse ja magusa lihaga. Ahvenat võib usinam kalapuhastaja fileerida ning siis võis ja õlis krõbedaks praadida või....
...võtta lihtsalt sisikond välja, soomused maha ja siis pannile. Maitsev ja mõnus on ahven igal juhul.
Ahvenate praadimise puhul on keeruline kogu tegevust retsepti kujule viia. Kui kalad on puhastatud, tasuks need läbi pesta ja siis näiteks majapidamispaberiga veidi kuivemaks kuivatada, enne kui pannile panna. Puhastatud kaladele tuleks värskelt jahvatatud soola ja pipart peale puistata ja veidikeseks soolduma jätta, kuigi tegelikult ei juhtu ka midagi, et kui kalad kohe pannile panna.
Kuumuta pannil õli ja või segu nii, et või kergelt mullitama hakkab ning prae ahvenafileesid esmalt nahaga pool allpool paar minutit ja siis kiirelt ka teiselt poolt. Maitsesta soovi korral sidurnimahlaga ja puista peale värsket tilli. Võid teha ka nii, et praed kalafileed täiesti magedana ja puistad soola ja pipart alles praetud kaladele. Jääb eriti neitsilik ja puhas maitse, kuid kasuta siis kindlasti väga head soola või, veel parem, soolahelbeid. Tervete ahvenate puhul prae neid (sõlvuvalt suurusest) mõned minutid mõlemast küljest. Kaladele on soovitav puhastades uimed külge jätta, nii on maitse intensiivsem ja näiteks tervete kalade puhul saad kala küpsust kontrollida seljauime sikutades. Kui see kergelt eemaldub, on kala ka seest parajalt küps ja võib maiustama asuda.
Kala, teatavasti, tahab midagi mõnusat sinna kõrvale. Suvisel ajal ja värskete kartulitega on meie pere üheks lemmikuks saanud kartulite valmistamise moodus, mida olen hakanud nimetama võiga aurutatud kartuliteks. Ehk siis teisisõnu on meetod kusagil praadimise ja aurutamise vahelisel hallil alal ja annab tulemuseks mõnusad kartulid, mis oma tekstuurilt on keedetud kartuli ja ahjukartuli vahepeal. Või ja till ainult täiendavad kartulite kesksuvist maitset. Juurde sobib lisandiks pakkuda värske kurgi-tilli salatit hapukoorega, kodujuustukastet või ka NEID praetud värske kapsa lohkusid (minu tõeline suvelemmik).
Suvisel ajal, nagu ka käesolevast postitusest selgub, on minu jaoks köögi baasvarustuses pakk võid (soovitavalt võimalikult suur), sool, pipar ja värske till otse peenra pealt. Suurt rohkemat ei olegi vaja. Lihtne elu ja puhtad maitsed!
Kartulid valmisid minu uuel teraspannil. Teraspann on selline tore pann, mis muutub kasutades ainult paremaks ja mille eluiga võib lugeda aastakümnetes. Prantsuse päritolu de Buyer erineva suurusega teraspanne on võimalik leida Ülemiste keskuses asuvast Kulp poest.
Sulata pannil keskmisel kuumusel või. Lisa pannile küüslauk, tillivarred ning värsked kartulid ning kuumuta mõni minut. Puista peale soola. Kartulite panniga kokkupuutuv külg võib kergelt kuldseks muutuda. Kalla siis peale vesi, sega läbi ja alanda kuumust. Kata pann kaanega ja lase vaiksel kuumusel aurutuda. Sega kartuleid mõned korrad. Hauta, kuni kartulid on pehmed. Puista peale värsket hakitud tilli ja serveeri kohe. Kui pannile on jäänud kastet, kalla ka see kartulitele peale.
Hea meelega alustaks seda postitust rõõmu jagamisest ohtra kirsisaagi või vaarikauputuse teemal. Paraku on jahe suvi just täpselt selline, et kõik marjad kasvavad ja küpsevad teosammul. Kui eelmisel aastal samal ajal ragistasin igal teisel hommikul maja kõrval olevas vaarikavõsas oma kriimuliste käte ja jalgadega ning täitsin sügavkülma ja moosipurke vaarikahoidistega, siis praegu on vaarikamarjad alles pisitillukesed. Saagini aega veel küll ja küll. Maasikahooaeg on küll kätte jõudnud, aga maasikas ei ole minu jaoks just lemmik koogimari. Pigem eelistan teda niisama süüa. Küpsetades kipub maasikas muutuma vesiseks ja maitset kaotama. Seetõttu siis tulebki kesksuvisel ajal heietada taaskord rabarberikoogist. Loodetavasti siiski viimast korda selle hooaja jooksul. Õnneks on tikrid juba hooga paisumas ja esimesed punased ja mustad sõstrad ka jumet omandamas.
No ja tegelikult ei ole ju rabarberikookidel häda midagi. Pigem vastupidi. Oma erksa happega on rabarber ju tegelikult üks mõnusamaid koogivilju. Lihtsalt aeg on sealmaal, et ihkaks juba suvemarju. Mustikad, sõstrad, tikrid, vaarikad....Tahaks neid kõiki oma käega korjata ja ohjeldamatult neid esmalt niisama süüa ja siis smuutidesse, hommikuputrudele, kookidesse ja krõbedikesse, pirukatesse ja kissellidesse sättida. Aga tuleb kannatust veel veidi varuda. Ja tegelikult sobib selline retsept suurepäraselt ka teiste marjade või viljadega valmistamiseks. Rabarber tuleks siis lihtsalt muude viljadega asendada (ja kui tegemist väga veerohkete viljadega, siis ehk veidi ka igaks juhuks tärklist lisada).
Tegelikult tuli see rabarberikook (mida ma algselt plaanisin siiski teha suviste marjadega) igati maitsev ja mõnus. Rabarber, tajudes vist oma viimast võimalust, säras selles koosluses suurepäraselt ja flirtis martsipaniga üsna väljakutsuvalt.Kaerajahust põhi lisas koogile veidi maalähedust (ja loomulikult ka tervislikumat nüanssi) ning siidine toorjuustukatte vormistas põhja ja vahekihi ilusaks kolmkõlaliseks maitsenaudinguks.
Valmista esmalt koogipõhi. Selleks töötle köögikombainis kaerajahu, suhkur, või ja sool ühtlaseks. Kuni moodustub ühtlane tainapallike. Suru tainas 24–26 cm läbimõõduga küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäiva koogivormi põhjale. Küpseta eelsoojendatud ahjus 180 kraadi juures ca 10-12 minutit, kuni taina pind on kuiv, kuid mitte pruunistunud.
Martsipani-rabarberi vahekihi valmistamiseks sega tükeldatud rabarber martsipani ja riivitud ingveriga ning suru siis eelküpsetatud koogipõhjale. Suru segu ühtlaselt vastu koogipõhja.
Sega toasoe toorjuust munade, suhkru ja vanilliga. Ära segu klopi, vaid sega lihtsalt ühtlaseks rahulike ringjate liigutustega kuni toorjuustusegu on kõik ühtlane ja tükkidega. Kalla martsipani-rabarberikihile.
Aseta ahju 170-180 kraadi juurde ja küpseta ca 45-50 minutit, kuni pealiskiht hakkab kergelt pruunistuma ja on kalgendunud. Kui pealiskiht kipub liialt pruunistuma, alanda kuumust või kata kook pealt fooliumiga. Liiga lühikese küpsetamisaja puhul on oht, et kook ei küpse korralikult läbi.
Kui grill juba korra soojaks aetud, siis tuleks temalt võtta viimast. Lisaks lihale ja grillvarrastele võib grillile röstima sättida ka tomateid ja piprakaunu, millest saab hiljem vürtsika ja mõnusalt suitsuse maitsega salsakastme valmistada. Grillil röstitud tomatist ja jalapeno piprast kokku keedetud salsakaste on midagi neile, kes tõeliselt teravaid elamusi armastavad. Grillsütel röstimine annab kastmeleviljadele mõnusalt suitsuse maitsenüansi ja aitab samas ka tomatilt ning pipralt koort kätte saada. Peale grilliprotseduure muutub koor üsna lihtsalt eemaldatavaks.
Selliseks kastmeks sobivad hästi veidi üleküpsenud tomatid, mis niisama söömiseks on juba veidi liiga lötsi olemisega. Kastmete jaoks on sellised viljad aga puhas kuld - magusa viljaliha ja kergelt kastmeks laguneva sisuga aitavad nad mitmeid erinevaid kastmeid hästi nauditavaks muuta.
Kuumuta grill korralikult kuumaks. Lõika tomatitele ristikujuline sisselõige ja grilli tomateid ja pipraid kuumal grillil neid vahepeal ümber keerates. Tomatite nahk võib kergelt mustaks tõmbuda. Tõsta viljad grillilt ära kausi sisse. Kata kauss kilega ja jäta veidiks ajaks seisma. Koori tomatitelt koor ning haki need. Korja kokku ka kogu tomatitelt eralduv mahl. Koori ka jalapeno pipardelt nahk, eemalda seemned ja membraanid ning haki need peeneks. Tõsta piprad ja tomatid potti, lisa ülejäänud ained ja lase keema tõusta. Hauta umbes 10 minutit. Töötle siis köögikombanis saadud mass veidi peenemaks, kasutades „pulse“ režiimi ca 8-10 korda. Tõsta siis segu potti tagasi. Säti maitsed paika ja vajadusel lisa soola, suhkrut või hapet. Lase keema tõusta ja keeda veel mõned minutid. Tõsta steriliseeritud purkidesse, kaaneta ja säilita jahedas.
See on mõnus väikese vimkaga kook, mis vaatamata oma täiesti korralikule toorjuustukoogi välimusele ei ole seda mitte. Tegemist on leotatud India pähklitest tehtud väga maitsva kreemiga, mida tõepoolest ei pea üldse küpsetama, vaid mis taheneb jahutamise abil. Katteks sobib kasutada hooajalisi suvemarju. Lisaks 100% taimsele olemusele on tegemist ka kõikide reeglite järgi eeskujuliku toortoitumise loogikaga sobiva toorkoogiga.
Peale koogi järeleproovimist sai sellest kohe meie üks uusi lemmikuid. India pähkli kreem koos hapuka marjakattega on tõeliselt hõrk kooslus ja peaks vaigistama ka kõik need, kes tervislike kookide osas jätkuvalt skeptilised on. Ja millal siis veel oma toidulaud tervislikumaks ja värskemaks sättida, kui suure suve ajal, mil marjad värsked ja mahlased ning vitamiinidest pungil. Nii et tasub ahi vahepeal suvepuhkusele saata küll!
Valmista koogipõhi. Selleks töötle köögikombainis ühtlaseks massiks. Kui segu tundub liiga kuiv, lisa veidike vett. Segu peaks näppude vahel surudes kokku hakkama. Vooderda ca 20 cm läbimõõduga lahtikäiv koogivorm küpsetuspaberiga ja suru koogipõhi tihedalt koogivormi põhjale.
Kurna ja kuivata leotatud pähklid majapidamispaberiga kuivemaks. Tõsta kõik vale-toorjuustukreemi komponendid purustajasse või blenderisse ja töötle ühtlaseks kreemjaks massiks. Mida võimsam on purustaja, seda kreemisema ja ühtlasema tulemuse saad. Kalla pähklikreem koogipõhjale ja tasanda ühtlaseks. Tõsta sügavkülma. Tõsta kook ca 15-20 minutit enne serveerimist toasooja.
Serveerides lisa vaarikakate – selleks töötle vaarikad koos suhkru ja laimimahlaga ühtlaseks ja laota koogile või paku juurde kastmena.
NB! See kogus on pigem väiksele ümmargusele koogivormile (max 20 cm läbimõõduga). Kui soovid suuremat kooki, siis kahekordista koguseid.
See retsept ning lisaks veel kolm toorkookide ja -pirukate retsepti ilmus juulikuises ajakirjas Oma Maitse. Natuke pikemalt sai sinna ka kirja pandud toorkookide valmistamise kohta soovitusi ja nippe. Seega, kel huvi rohkem, saab lisainfot otsida värskest Oma Maitse ajakirjast.
|
OSCAR-2019
|
||
Tsivilisatsioon sammub edasi ainult seetõttu, et leidub inimesi, kes on valmis võõrastavaid, irratsionaalseid ja häirivaid toone summutama.Richard Rorty
Rahvusvahelise kunstnike foorumi ehk IKG (Internationales Künstlergremium) asutasid 1976. aastal kunstnikud Joseph Beuys, Jochen Gerz, Gotthard Graubner ja Klaus Staeck. IKG oli ja on individualistide – kunstnike, kuraatorite ja kriitikute liit, mis Pen-klubi analoogina astub välja kunsti-, informatsiooni- ja pressivabaduse, kultuurilise enesemääramise, tolerantsi ning kultuurilise paljususe eest. Tegemist on niisiis vana, tänaseks rohkem kui kahesaja liikmega võrgustikuga, mille eesmärgiks üle piiride ulatuv koostöö. Ida- ja Lääne-Euroopa kunstnike kohtumised on alati olnud üks prioriteet. IKG funktsioneerib lumepalliprintsiibil: kohtumised toovad vanad ja uued liikmed kokku kutsutud külalistega võõrustajamaalt ning mujalt, nii mõnedki ehk ühinevad omakorda võrguga. Selline dünaamiline struktuur on avatud uutele, muutunud vaatepunktidele ning areneb tuntud ja veel etableerumata kunstnike ja kunstikriitikute, erinevate hoiakute, väljendusvormide ning nägemisviiside isemeelses segunemises. Kõikide arutelude keskmes on aga kunsti mõiste ise, kunsti samuti muutuv roll avalikkuses, selles aktiivselt osalemise võimalikkus, peegeldades nii asutajaliikmete nagu Joseph Beuys ja Hans Haacke lootusi, neid samas uutes tingimustes edasi arendades. Loomulikult peab maailmas, mis IKG asutamisest möödunud aja jooksul teisenenud on, ka selline, s.o poliitiline engagement muutuma: kui külma sõja aegadel oli peamine eesmärk Ida-Euroopa liikmetele reisimis- ning näitusevõimaluste loomine või ka otsene toetus juhtudel, kui kunsti vabadus oli ohustatud, siis tuleks tänases, kunagiste blokkide ja vaenlasekujudeta ning avanevate piiridega Euroopas leida teistsugused, subtiilsemad sihid. Tuleks levitada avatud, mõistmisele ja respektile rajatud kultuuri kontseptsiooni ning see ka ellu viia: rohkem kui kunagi varem on oluline, et kultuur ei muutuks tagatiseks sellisele poliitikale, mis ratsionaliseerib kollektiivse eneseeristamise aktid. Rohkem kui kunagi varem on möödapääsmatu analüüsida virulentseid ning piiravaid indentiteedimõisteid kui kapseldumise instrumente, märgata identiteedipoliitika plahvatusohtlikku potentsiaali.
Kunstil on oma spetsiifiline osa kultuurilise teise mõistmisprotsessi arengus: kunst on kui mitte muud, siis tundlikkuse ja solidaarsuse harjutus. Kunstis – mis ise on vabaduse analoog – kristalliseerub eneserealiseerimise võimalus vormina, kuid seda dogmaatilise ühekülgsuseta. Samas on kunstil oluline roll selle omakootud võrgu, mis moodustab meie kultuuri, reflekteerimises ning näitlikustamises, väärtusteskaala kujundamises nii nagu ka kuuluvuse tekitamises: alati ebakindel tasakaal endasse hõivava kultuuri ning kujutlusvõime vabaduse vahel.
Tulles aga ülevate ideede kõrgusest tagasi maa peale: viimastel aastatel organiseerib IKG intensiivselt kohtumisi, debatte ja näitusi, kus teineteise lähedusse satuvad erinevad asjad. Kohtumine 2003. aastal Belgradis keskendus kuritegeliku poliitika tõttu aastateks kõrvale jäetud Serbia ja selle praeguse kunsti taasavastamisele. 2004. aastal Łódźis oli diskussioonide keskpunktis uuesti asutatud biennaal ja kunstnike muuseum (Artists’ Museum), IKG Poola liikmete initsiatiiv, ning “construction in progress”-idee. Tallinnas oli plaanis omalaadne peaproov Kumus. On ju kunstimuuseumid kummalised struktuurid. Nende traditsiooniline roll kunstiteoste arhiivina, kus on leidnud koha see, mis pidi representeerima kunstiajalugu; nende roll ajaloo kandja, haridusasutuse, kodanliku avalikkuse kultuspaiga, esteetilise kogemuse kohana ning masinana, mis ise esmalt kunsti toodab, seisab täna taas luubi all – kahtlused muuseumi ülesannetes, arutelud tema imidži ümber saadavad kerkivaid uus- ja juurdeehitisi. Tundub, nagu otsiks muuseumi-institutsioon enesele uut nägu ja uut funktsiooni, kuid tammub seejuures siiski veel ja esialgu vana muuseumi jälgedes. Killunenud kunstivälja mängulise instseneeringu aluseks on ju ikka veel museaalne fiktsioon võimalusest kunsti homogeense süsteemina, kunstiajaloolise korrapärana esitada. Kuna see idee on muutunud aga üsna ebaselgeks, jääb vaid põgenemine tulevikku, territoorium laieneb üha enam – selle asemel et olla lõppsiht ühel reisil kunsti juurde, muteeruvad kunstimuuseumid tänapäeval pigem vahejaamadeks… Mida tähendab tänapäeval kunsti eksponeerida ning tähendust luua, kes on ringis sees ja kes on ringist väljas? Lõpuks hõlmab muuseumi kui institutsiooni analüüs ka avalikkuse, muuseumi kui foorumi ning konsensuse kandja küsimust ja seda ajal, mil igasugune ühisosa järjest katkendlikumaks ja püsitumaks jääb. Need teemad kõlasid mõnedes ettekannetes ning mitmetes vestlustes Tallinnas, hoolimata sellest, et kavatsetud proloogist uues muuseumis sai viimasel hetkel epiloog kunstimuuseumi endises näituseruumis Rotermanni soolalaos. Sealsamas tekkis improvisatsiooni ja etüüdina ka omalaadne näitus, mis iseenesest väga heterogeensed tööd näitusesaali ühise katuse alla tõi: teoste ja žestide varjamatu vastuolulisus kordas (irooniana) seda, mida iga muuseum, iga näitus tegelikult teeb, kui teosed, mille mõttelised kavandid teineteist välistavad, vaataja esteetilises teadvuses lepitatakse.
IKG kohtumised on omalaadne näituse, perekondliku kokkusaamise, debati, tutvumisõhtu segu. See tähendab iga kord uut mänguvälja, kus saavad kokku hoiakud, ettekujutused ning pildid oma vastuolulisuses. Olulisemaks sellises avatud protsessis on kommunikatsioon, uudishimu, külgetõmme ja huvi teise vastu. Ühtlasi on see alati ka väljakutse: leida tasakaal kõigi nende isepäiste positsioonide vahel, et tulemus poleks steriilne või üheplaaniline, vaid paistaks hästi timmitud. Selline ad hoc presentatsioon kajastab avatud kultuurimõistega seotud lootusi ning osutab, et teistsugusus on saavutatav, et paljusus ei pea tähendama suvalisust või ühtsus ühekülgsust. Iga kohtumine seisab erinevate raamtingimuste ees, iga kohtumine defineerib IKG põhimõtteliselt uuesti, ja nagu alati on küsimused tähtsamad kui vastused.
27.-30. septembril toimub järjekorras teine Vaba Linn, mis seekord koosneb neljast praktilisest, vabavaralisele mõtlemisele ja linnaruumi ühendamisele pühenduvast töötoast. Valdkondadena on esindatud avatud tehnoloogia, avatud disain, avatud haridus ja avatud teadmised.
Stefan Kainbacher Austriast ja Andreas Wagner Saksamaalt viivad läbi töötoa, mille käigus õpitakse tundma kahte vabavaralist platvormi, Processing ja Open Paths, omaalgatuslike kaardirakenduste loomiseks, olgu selleks näiteks Tallinna parimate piknikukohtade või salarandade kaart.
Karin Tõugu ja Mikk Meelak loovad osavõtjate abiga avatud disaini põhimõttel toimiva funktsionaalse ja linna kasutajatele vajaliku linnainstallatsiooni, mida on lihtne ehitada ja mille disaini võib iga ehitaja lähtuvalt oma vajadustest muuta. Toimiva näitena saab siin tuua Tallinna tänavatel ja hoovides pesitsevad vabaõhu pinksilauad.
Kadri Klementi pühendub koos töötoast osavõtjatega uute haridusformaatide väljatöötamisele, mis aitaksid õpetada lastele paremini linnaruumi eripärasid ja funktsioone. Formaatidest luuakse kõigile vabalt kättesaadav infomaterjal, mida saab kasutada sarnaste õppesündmuste läbiviimiseks.
Vaba Linna neljandas töötoas toimub Herkko Labi ja Henri Laupmaa juhtimisel visioonipaberi “Open Tallinn” väljatöötamine, mis sõnastab avatud Tallinna käsitlemise põhimõtted ja defineerib valdkondlikud mõisted eesti keeles, loob praktilised ideed mõistete rakendamiseks ja kogub kokku juba olemasolevad näited nn vabavaralise Tallinna toimimisest. Visioonipaberi tulemus vormistatakse bukletiks, mida levitatakse Eesti kohalikes omavalitsusüksustes, erakondades, valitsusasutustes ning on kättesaadav ja tasuta kasutatav kõikide teemast huvitatute jaoks.
VABA LINN korraldaja on SA Tallinna Kultuurikatel, mille tegevuste üks põhifookuseid on uute tehnoloogiate spektri integreerimine Kultuurikatla kultuuri- ja haridustegevustesse. VABA LINN on loodud Kultuurikatla võtmeprojektina, eesmärgiga muuta see järgnevate aastatega rahvusvaheliseks sündmusvõrgustikuks, mis kaasab nii üliõpilasi, keskkoolinoori, eksperte ja visionääre, linnaruumi arengu üle otsustajaid kui ülikoolide õppeprogramme, tehnoloogiaettevõtteid, kogukonnaliikumisi ja rahvusvahelisi ühiskonna arengule keskenduvaid võrgustikke.
|
OSCAR-2019
|
||
Nagu teisedki esmakordsed vanemad, naudime meie oma beebiga tegelemist täiel rinnal. I. on hästi füüsiliselt arenenud ja nii naudib ta just kehalist aktiivsust kõige enam. Kui ta oli alles kuu aega vana, alustas ta koos papaga ujumistrennides käimist. Kaheselt lisandusid Vello Vaheri võimlemistunnid, kus samuti issiga tore aega veeta. Minule jääb siis muusikatund ja kodused kunstikatsetused ja muud lihtsamad asjad, millega päevi täita. Kui aga küsida, mis talle KÕIGE rohkem meeldib siis…see on vesi. Kuigi ta on võimlemistunnis priimus ja ääretult tubli, siis sellist lõbu ja rõõmu mis vette saades ta silmis peegeldub, ei suuda anda ükski muu tegevus.
Nagu kõik noored emad teavad, on aga ujumistundidesse saamine täielik peavalu. Kui I. alla 7 kilo kaalus, käisime me Medicumis, kus on eratunnid ujutamiseks sobilikus vannis. Need olid hästi kasulikud, sest nii õppis R. ära erinevad ujutamistehnikad ja nii oli ka beebi esialgu täiesti professionaali kätes ja miski ei saanud valesti minna. Nüüd, kaheksa kuuselt, kaheksa kiloselt on nad papaga edasi läinud “suurte” laste tundi, kus vanemaid kuni 4 ja nüüd peab ka ujutav vanem end ise ka märjaks kastma. Mis on veelgi toredam! I. ei karda vett absoluutselt ja sukeldub muretult basseini äärest vette, kust ta kinni püütakse. Igal korral vannituppa pääsedes ja nähes, et keegi duśśi all mõnuleb, ei suuda ta asja niisama jätta ja läheb hopsti vee alla kõhuli ja hakkab käte-jalgadega vees mängima.
Nii võib aimata, et igaõhtused vannitamised on samuti tema südamerõõm. See on üks osa meie unerituaalidest ja loodame alati, et see ehk teda rohkem väsitab. Et aga kõik hästi oleks, vajame me selleks erinevaid lemmikuid.
Vannirätikuid on meie majas beebi tarbeks kokku 4. Üks on spetsiaalselt ujumistrennideks, kaks Hemtexi oma ostsime siis kui ta sündis ja Little Dutch, neist kõige pehmem, on on alati valmis õhtust pehmet beebit kuivatama.
Lisaks läheb vaja śampooni-duśigeeli, mis Linea MammaBabylt. Selle toote puhul meeldibki mulle enim see, et täidab kahte funktsiooni. Kuigi, tõsi, beebi juukseid ju igapäevaselt pesta pole tarvis, leian siiski, et parem üks anum kui kaks. Ka reisidel on see hoopis mugavam. Kunagi ju ei tea millal see õhtune puder juustes lõpetada võib…
Siis on meil Linea MammaBaby vanniriis, mis aitab beebi nahka pehmena hoida. Lisaks aitab see ka siis, kui pepu mähkmetest pikemat puhkust ja suuremat hoolitsust tahab. Käputavale beebile pole enam nii lihtne õhuvanne teha ja vannis on see kõige lihtsam! Minu meelest.
Ja peale vanni paneme beebile vahel, vajadusel natukene Linea MammaBaby näokreemi. I. on hästi õrna nahaga ja see kreem on suureks abiks just külmematel perioodidel, kus põsed natukene tuuleravi vajada võivad.
Kirjuta kommentaaridesse oma enda või lapse vannirutiini lemmikesemed , hakka Little Dutch ja Linea MammaBaby Facebooki lehti jälgima ja kui loosiõnn sulle naeratab, võid võita Linea MammaBaby ja Little Dutchi koostöös valminud vahva väikese vannisõbra komplekti.
Ideaalne kingitus kellelegi samasugusele veehullule nagu on meie väike I. või siis enda pisikesele tegelasele. Tegelikult on neid komplekte erinevaid ja lisaks vannisõbrale leiad erinevaid komplekte ka vastsele ilmakodanikule. Kõik kingimured lahendatud, kas pole?
Minu vannirutiini juurde kuulub absoluutselt kindlalt vannivaht(kindlat eelistust ei ole, proovin erinevaid), suur klaas sidruvett ja hea raamat!
Aga beebi on alles tulekul ning kui ta vähegi oma vanemate moodi tuleb, saab temast samuti suur väike vannisõber 🙂
Minu vannirutiin sisaldab väga sooja vett, palju-palju vannivahtu, võimalusel küünlaid. Aega iseendale!
Nii mina kui elukaaslane oleme väga-väga suured veesõbrad. Ootan väga peagi sündiva beebitüdruku suhet vannitamisse ja ujumisse.
Meie kaheksakuune kalake armastab samuti vett ning õhtuse vannitamise lõpuks on vähemalt pool vett välja pritsitud – rõõm vees olemisest on nii suur lihtsalt 🙂 Pärast vannist tulekut jätkub siputamine saunalina sees kuniks issi ta lõpuks pidžaama sisse pista suudab. Issi ja mõnusalt soe vesi ongi vist ükskõik millistest esemetest tähtsamad 😉
Meie põnni vannirutiinis on olulisel kohal Dermosili lõhnatu vannivaht ja mõnus suur kapuutsiga rätik kus sees pärast ketas olla.
Mõlema vaieldamatu lemmik on (kui vesi ise välja jätta) üks umbes 15cm suurune veoauto, mille 2aastane kunagi vannituppa vedas ja sellest ajast peale lahutamatuks osaks vanniskäikudel on.
Kuna meie beebi ilmutab ennast alles uuel aastal, siis selline kingitus kuluks kindlasti marjaks ära! 🙂
Meie laps on samuti veeloom. Õhtune vannitamine kestab 1-1,5h, sest Prints raputab pead kui varem välja tahan võtta. Igapäevaselt me šampooni/dušigeeli ei kasuta ning õhtune vann on rohkem mängimiseks. Lemmikud asjad vannis mängimiseks on tühjad potsikud.
Minu vannirituaali juurde kuulub rahulik muusika, kuum vannivesi ja Joiki vannitrühvlid. Pärast vanni kehale mõnus naturaalne mandliõli. Beebipoiss on kohe-kohe saabumas (tähtaeg juba veidi üle läinud) ja tema vannirituaalid veel selguvad 🙂 komplekt oleks äärmiselt tore mõnele suuremale sõbrale kingituseks või meie beebipoisile osaliselt kasutamiseks, osaliseks ootuseks 🙂
Meie neljakuune on suur vanni sõber. Oma beebivanni ei mahu ta ammu, sest seal ei jäänud piisavalt ruumi, et jalgadega siputada. Nüüd suures vannis on kaaslaseks alati vannipardid, kes ka pisikese tähelepanu köidavad. Pärast vanni tuleb alati hea uni ja mõnus oma pessa tuttu pugeda. Vannirituaalide juurde käib ka kreemitamine, sest pisikesel on kuiv nahk ja see vajab niisutamist.
Vann on see kuht kus päeva raskused reaalselt vee alla vajuvad!? Minu pisike kohe kahene röövliplika Luise armastab tohutult vannis raamatuid lugeda, jah, ikka neid, mis vees ära ei lagune!? Môlemad armastame vahtu, juustes, vees ja põrandal!?
Väga lahe kingitus! Ka minu väike aastane on täielik veehull. Detsembris spaasse minnes oleks väga tore selline kasulik kompekt beebiasju kaasa võtta – rõõmu nii lapsele, kui vanematele ?
Meie kahele pisikesele meeldib kõige rohkem vannis ja dussi all issiga mängida 😀 Loomulikult ka vannipardid, kastekann ja pehme rätik, millega emme peale pesu kuivaks teeb.
9-kuune Hugo käib vannis tavaliselt ülepäeviti ja kui issi kodus on, siis armastab ta seda teha issiga. Kindlasti kuulub vannitamise juurde Bioderma dušiõli, mis teeb vee mõnusalt vahuseks ja väike vannipardike. Mõnel heal päeval satub vanni ka kaks pardikest 🙂
Selline fancy komplekt kuluks ära küll. Meil muidu nii tavalised tooted kõik, polegi midagi väga meeldivat 🙂
Minu 2-kuune beebi on ka 3x issiga vanniujutamises käinud. Kahju tõesti, et sinna nii raske aegu on saada.
Õige vanniskäigu juurde käib alati vannivaht ja õdus küünlavalgus ning pärast on eriti mõnus otse hoomikumantlist värskete puhaste linade vahele pugeda.
Kingiksin vannikomplekti oma väikevennale, kes saab kohe kohe (vast loetud tundide jooksul lausa) esmakordselt isaks oma elukaaslasega 🙂 Ise kasutan pesukordade ajal ainult ühte dušhigeel/shampoon toodet ehk siis 2in1, firmad erinevaid tunde järgi aga alati öko/vege. Talvel kasutan vast avastatud IMELIST Eestis tehtud BonMerite kätekreemi, mis imendub super kiiresti ja jätab kogu naha megapehmeks!
Lapse vanniskäik sisaldab mõnusalt sooja vett, vajadusel Sebamedi beebišampooni, pehmet bambusrätikut, sheavõid ja ohtralt musisid puhaste varvaste vahele.
oma kodus mul kahjuks veel vanni pole, aga unistuste vann on silme ees ja kui garderoob valmis saab, hakkame vast uut suurt vannituba koos (auru)saunaga ehitama. kevadel Horvaatias käies avastasin enda jaoks vannipulgad, mida seal iga õhtu kasutasin ja 3 tk (kookos, sidrunhein ja miski šokolaadine) tõin koju kaasa seda unistuste vannituba ja vanni ootama. nii-et vannipulk + mõnus külm jook on minu lemmik vannirutiin. aga ma loodan, et meie peagi saabuv beebi saab ka vanni-fänn olema. teda ootab tore Muumidega vann ja see komplekt oleks sinna juurde lihtsalt ideaalne.
Meil täna oli just ujumise trennipäev 🙂 9-kuune Mattias on samuti eeskujulik õpilane trennides. Meil kodus on kasutuses Ikeast soetatud laste vannirätik, mis näeb armas välja ja kõige olulisem, on piisavalt suur ka vanema lapse jaoks. Duššigeele-shampoone väga ei kasuta, st 9 kuu jooksul oleme suutnud ära kasutada 2 testri purgikest. Linea tooted on siiski meie peres esindatud. Nimelt emme kasutab nende duššigeeli ning on väga rahul. Suvel sai Matule peale pandud ka Linea päikesekaitsekreemi
Tiina, sina võitsid meie vannimängu!! Ole hea kirjuta karin@lineashop.ee ja ütle, et oled Miramii loosi võitja 🙂
Meie poiss oli algul ikka väga umbusklik vanni suhtes ja tegime kõva kisa saatel seda nii vähe kui võimalik. Mingi hetk käis plõks ja tüüp on kõige suurem vanni sõber üldse! Möllab nii, et kõik on ümberringi märjad. Eriline lemmik on must piraat vannipart :D. Need tooted meeldiks talle väga – eriti pehme rätik :).
Meie lapsel on vannis pardike, aga see huvitab teda ainult minuti, edasi on kõige põnevam asi duššiotsik ja voolik.
Meie pisikese vannirutiinist ei tohi puududa kaks vanniparti ning kastekann. Lisaks on alati nii emme kui issi vanni ääres sulistavale tirtsule kaasa elamas. Üks oluline osa rutiinist on issiga vanni veest tühjaks kallamine dušialusele, sest siis on eriti äge veel kätega vees plätserdada. Lõpuks vannilina ümber ja tudule 🙂
Kuna meil kodus vanni pole, siis lapse jaoks on probleem lahendatud täispuhutava basseiniga. Minu tütrele meeldib kaa väga vesi. Ta võib mul seal dušinurgas basseinis tund aega ka toimetada oma vannimänguasjadega.. vahepeal peab sooja vett juurde laskma. Üldiselt me ei kasuta pesemiseks muud kui vett, vahel vajadusel ka dr. Bronneri lavendliseepi, et lapsel tuleks hea uni. Vannitame üldjuhul iga päev.. v.a siis kui laps haige on, siis teeme kiire loputuse vaid.
Kuna meil on väga kare vesi ja beebi nahale mõjub see veel eriti kuivatavalt, siis meie ei saaüle ega ümber ühest vanniõlist. Sortsuke vannivette ja tuleb sellestki veest välja pehme beebi 🙂
Meie kahekuune tirts armastab väga vannitamist. See on issi ja tütre kvaliteetaeg, sest issil on mõnusalt suured käed, kuhu oma pea toetada ja siis ise siputada 🙂 Vannirutiini juurde käib kindlasti magusmandliõli, mis vette lisatuna teeb naha hästi pehmeks. Kui mõni koht veel kuivama kipub, siis saab seda ka niisama peale määrida. Muidugi on tarvis ühte pehmet kapuutsiga vannilina, mis pärast kõik voldikesed kuivaks teeb 🙂
Kuna meil kodus vanni ei ole, siis ostsime kõige suurema beebivanni, mille leidsime, et sellel võimalikult pikk kasutusaeg oleks. Istumisalust me ei ostnud ja ujutame teda seal niisama. Esimest korda beebide vanniujutamisse minnes tundis neiu ennast juba nagu kala vees, kuna kodus teeme temaga sarnaseid harjutusi 🙂
Oi, selline korvike oleks ideaalne praegu. Lõpetasime vannitoa remondi ja on just pisikese vannimänguasjadele korvikest vaja. Meie aastane sell on täielik vannifänn ja vannist välja tulek toimub tõelise sõjaga. Lemmikud on muidugi erinevad vannimänguasjad ja oballi pall, mida uputada ja vastu vannitoa seinu rahus loopida saab.
Minu kahesele on vannis alati väga meeldinud. Samuti meeldib talle pärast vanni Hemtexist ostetud pandakaru rätikuga ringi joosta ja viimaseid mänge enne tudu teha.
Minu pojal on vanniskäik samuti osa une-eelsest rutiinist. Enamasti mingeid vahendeid ei kasuta, kuid vajadusel lähevad käiku Sebamed tooted. Lemmikmänguasjadeks on need samad pisikesed potsikud, väike kastekann, Lego Duplo koerake, kes hästi ka vannikaaslaseks sobib. Kui sulistamised sulistatud, keeratakse laps pehmesse rätikusse, pestakse hambad, pannakse uneriided selga ning asutakse unejuttu kuulama! 🙂
Meie vanniskäik algab õhtuti lauluga “Pinni ja panni, Piia läheb vanni”. Siis sulistame mulistame nii, et kõik kolm on märjad. Pesemisvahendeid kasutame harva, mänguasjadeks on Peppa pildiga vannitermomeeter.
Ütlen selle postituse eest suur-suur aitäh! Minu junsul on kohutavalt kuiv ja krobeline nahk, oleme proovinud erinevaid kreeme-õlisid, mis nahka pehmendaksid, kuid midagi ei ole siiamaani mõjunud. Ajendatult antud postitusest soetasin Linea vanniriisi ja peale esimest vannikorda (mis sai suures õhinas keset päeva tehtud, et toode järgi proovida) olen ma leidnud vahendi, mida ma ei uskunud, et leian. Lõpuks saan ma paitada oma lapse pehmeid jalgu. Niiet, tänud veelkord! Ahjaa, muidu on meil kasutuses sebamed-i beebižampoon ja kollikujuline pesusvamm, mis junsule alati rohkelt lõbu pakub 🙂
See on küll hästi tore. Mina märkasin ka muutust koheselt. Ja pisikese vanni jaoks ei pane tervet pakki ära- kestab kauem 😛
Meie lapse lemmikuteks vannis on kummipart ja kilpkonn, millega saab vett pritsida. Siiani pole veel peale puhta vee ning vahel ka kummeli midagi kasutanud lisaks, kuigi juba tükk aega mõtlen, et peaks proovima Linea Mammababy tooteid.
Minu pisikese kalakese vannirutiini kuulub kindlasti Linola vanniõli, Sebamed Baby pesemisvahendid, Madara kehaõli ja otseloomulikult kollased pardikesed ☺️ Linea tooteid sooviks küll vahelduseks proovida!
|
OSCAR-2019
|
||
Tänapäevased kunstlikult toodetud ravimid on lihtsasti kättesaadavad ning esmane ja ainus arstide poolt ettekirjutatud raviviis. See on viinud selleni, et meie esivanemate poolt aastatuhandeid kasutatavad looduslikud ravivõtted ja teadmised taimedest vajuvad üha enam unustuste hõlma. Tihti pöörduvad inimesed n.ö alternatiivmeditsiini poole alles viimases hädas, kui ükski arstide poolt kirjutatud ravim pole aidanud ja nad on valmis kõike proovima. Tegelikkuses peaks asi käima vastupidi – kui hoiduda ennast mürgitamast kunstlike ainetega ja tugevdada organismi loodusest saadavate „ravimitega“, pole arsti järjekorras istuda vaja. Nii nagu loomad saavad kogu energia loodusest, on seda alati saanud ka inimesed. Kuigi taimeliigitus „adaptogeen“ on viimase aja nähtus, ulatuvad teadmised nende taimede toimest iidsetesse aegadesse.
Adaptogeene nimetatakse sageli tervete inimeste ravimiks. Mõiste „adaptogeen“ või „adaptogeenne ravimtaim“ viitab farmakoloogilisele kontseptsioonile, mis tähendab, et nende manustamise järgselt stabiliseeruvad organismi füsioloogilised protsessid ja paraneb homoöstaas, näiteks suureneb rakkude stressitaluvus. Adaptogeenid soodustavad bioloogiliste ergutavate ainete tekkimist kehas (interferoon, interleukiin jt). Üldine farmakoloogiline teooria kahtleb adaptogeenide kontseptsioonis, samal ajal on FDA (USA Toidu- ja Ravimiamet) ja Euroopa ravimiamet teooriaga nõustunud. Ravimtaimedega tegelejate hulgas on kategoriseerimine „adaptogeenid“ väga populaarne rõhutades nende võimet pikendada eluiga, tõsta libiidot ja suurendada heaolu. Enamik uuringuid adaptogeenide kohta tehti Nõukogude Liidus, Koreas ja Hiinas 1980ndatel. Mõiste „adaptogeen“ oli algselt loodud farmakoloog N.V. Lazarevi poolt 1947. aastal Prantsusmaal kirjeldamaks dibasool 12-bensüül-bensimidasooli (vererõhualandaja) mõju. Hiljem võttis selle mõiste kasutusele endine Nõukogude Liit kirjeldamaks abinõusid organismi vastupanu suurendamiseks bioloogilise stressi korral kliinistes ja eksperimentaalsetes uuringutes. Praeguseks on määratlust kohandatud ning adaptogeen märgib uut klassi loodusliku päritoluga ainevahetuse reguleerijaid, mis suurendavad organismi võimet kohaneda keskkonnafaktoritele ja vältida nendest tulenevat kahju organismile. Positiivne adaptogeenide puhul on see, et mõistlik kasutamine ei põhjusta toksilisi nähte. Siiski tuleb meeles pidada, et ka taimsed ravimid on eelkõige ravimid ning enne nende tarvitusele võtmist tuleks pidada koguste ja tarvitamisviiside osas nõu inimestega, kellel on antud vallas kogemusi.
Ameerika ženšenn on kergema toimega ja vähem stimuliseeriv kui aasia ženšenn. See on kergelt jahutav ning sobib väsimusest vabanemiseks, kopsupõletikust või bronhiidist (eriti kuiva köha puhul) taastumiseks, astma, kroonilise stressi (koos depressiooni või ärevusega) ja kopsu või seedetrakti autoimmuunsushaiguste puhul. Lisaks on see väga kasulik ööpäevarütmi häirete korral, metaboolse sündroomi, neerupealiste puudulikkuse, immuunsüsteemi halvenemise ja unepuuduse korral. See on pehme toimega ning põhjustab palju väiksema tõenäosusega unetust või närvilisust kui aasia ženženn, mistõttu on sobilik regulaarseks kasutamiseks ka noorematele inimestele.
See ravimtaim on üks tuntumaid Rasayana (noorendavaid) abivahendeid ajurveedas . See on üks väheseid rahustavaid adaptogeene ning seda on traditsiooniliselt kasutatud ärevuse, halbade unenägude, kerge obsessiiv-kompulsiivse häire, unetuse puhul ja närvisüsteemi töö parandamiseks. Ashwagandha juur toimib põletikuvastaselt ja on väga kasulik fibromüalgia, rahutute jalgade sündroomi, Tourette’i sündroomi kerge vormi ja osteoartriidi raviks. Eriti hästi aitab see autoimmuunhäirete puhul, mis mõjutavad lihaseid ja liigeseid, nagu reumatoidartriit, anküloseeriv spondüliit, polümüosiit ja reumaatiline polümüalgia. See parandab meeste viljakust (suurendab spermatosoidide arvu ja seemnerakkude liikuvust) ning tänu oma rauasisaldusele aitab rauapuudus aneemia puhul (keeda juurt piimas ja lisa melassi). Ashwagandha stimuleerib ka kilpnäärme talitlust. Uuringud hiirtel on näidanud märkimisväärset hormoonide T3 ( 18 %) ja T4 ( 111 %) taseme tõusu pärast 20-päevast kasutamist (Panda, 1998).
Ženšenn, eriti punane, on kõige stimuleerivam adaptogeen. Traditsiooniliselt kasutatakse seda hiina meditsiinis vanematel meestel puuduliku neeru yang-energia puhul (impotentsus, väsimus , alaseljavalud). Seda tasuks kasutada osana ravist depressiooni, kurnatuse, Addisoni tõve (kasutada koos lagritsaga), unetuse, suhkrutõve, kahheksia, immuunpuudulikkusega allergilise astma (kasutada koos hiina sidrunväändiku ja lagritsaga) ja erektsioonihäirete puhul. Samuti aitab see ära hoida või ravida leukopeeniat vähipatsientidel, kes saavad keemia- või kiiritusravi. Inimkatsed on näidanud, et aasia ženšenni kasutamine vähendab kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse (KOK) sümptomeid (Gross, 2002) ning maovähist tulenevaid surmajuhtumeid ja metastaaside esinemissagedust (Suh, 2002). Silmas tuleb aga pidada, et ženšenn on tugevatoimeline ning liigne kasutamine võib põhjustada unetust, ärevust, kõrgenenud vererõhku ja ärrituvust.
See röövik-seen (talvel putukas, suvel taim) on üks haruldasemaid adaptogeene. Kuigi neid väga kalleid parasiidivastseid on veel saadaval, kasvatatakse enamus cordycepse tänapäeval sojaubade baasil. Hiina traditsioonilises meditsiinis kasutatakse seda neeru yin- ja yang-energia puudusest põhjustatud krooniliste haiguste või äärmiselt suure füüsilise koormuse puhul. See parandab libiidot ja suurendab spermatosoidide arvu, leevendab väsimust, aneemiat, kroonilist köha, tinnitust ja luuüdi supressiooni. Cordycepsil on ka aktiivne kasvaja- ja leukeemiavastane toime, see parandab vereringet ja südametegevust, samuti kopsumahtu. Cordyceps kombineerituna nõgeseseemnete, töötlemata kratikübara, salvei ja rabarberiga omab väga head ravivat toimet degeneratiivsete neeruhaiguste puhul. Inimkatsetes on cordyceps näidanud olulist kasutegurit meeste seksuaalse düsfunktsiooni, hüperlipideemia, trombotsüütide vähesuse, allergilise nohu, tinnituse ja kroonilise trahheiidi ravis.
Siberi ženšenn on vähem toniseeriva mõjuga kui aasia ženšenn (Panax spp.). See on neutraalne sobides igapäevaseks kasutamiseks. Siberi ženšenn on näidustatud ” keskmisele ” inimesel, kes on ülekoormatud ja ülesöönud, kuid toitainete puuduses, ei saa piisavalt magada või füüsilist koormust, silmade all on tumedad ringid ja pupillid on suurenenud või ahenenud. Regulaarselt tarbides parandab ženšenn immuunsüsteemi , vähendab kortisooli taset ja põletikke ning parandab kognitiivset ja füüsilist võimekust . Siberi ženšenni on edukalt kasutatud luuüdi supressiooni raviks keemiaravi või kiiritusravi järgselt, angiini, kõrge kolesteroolitaseme, peavalu , unetuse ja isutuse raviks. Kliinilises praktikas kasutatakse seda ka ööpäevarütmi häirumise puhul ning aktiivsus-tähelepanuhäire raviks .
Lagrits on mitmekülgne ja rohkesti kasutatav ürt hiina ja euroopa traditsioonilises meditsiinis. See parandab immuunsüsteemi ning võib olla kasulik autoimmuunhaiguste (luupus, skleroderma, Crohni tõbi, reumatoidartriit) ravis, samuti immuunpuudulikkuse tingimustes (vähk, HIV). See tugevdab neerupealiste funktsiooni ning koos hariliku ženšenni ja cordycepsiga aitab ravida Addisoni tõve. Lisaks tulevad selle kasulikud omadused esile allergia, maohaavade ja spastilise köha puhul. Liigsel lagritsa tarbimisel võib organismis suureneda naatriumi kinnihoidmine ja kaaliumi liigne eritumine. Naised on selle suhtes tundlikumad kui mehed, hüpertensiooniga patsiendid peaksid vältima seda taime järjepidevat kasutamist.
Inka marjades sisalduvad antioksüdandid aitavad vältida põletike teket ja neis leidub kõikidest maailma marjadest kõige rohkem proteiine (16%). Inkamarjad sisaldavad rohkesti C-vitamiini, beetakaroteeni, fosforit, B2- ja B3-vitamiini, samuti bioflavonoide. Bioflavonoidid aitavad lõhustada ja omastada C-vitamiini ning nõrgendavad viiruste toimet kehas. Bioflavonoidid on eriti tähtsad vereringesüsteemile, ajule, silmadele ja suguelunditele, mis vajavad tavalisest rohkem toitaineid ja hapnikku. Inkamarjad sisaldavad rohkesti ka pektiini, mis kontrollib toitainete kulgemist läbi seedeelundite. Pikka aega on neid marju kasutatud traditsioonilises meditsiinis erinevate haiguste ja tervisehädadega võitlemisel, näiteks malaaria, vähk, hepatiit, astma ja reuma. Tänapäeva teadlased on välja toonud, et marjades olevad toitained (polüfenoolid ja karotenoidid) omavad põletikuvastaseid ja antioksüdantseid omadusi, mis on kõrgelt hinnatud võitluses südamehaigustega. Inka marjad aitavad ära hoida mao-, käärsoole- ja seedesüsteemi vähki, tugevdavad ja taastavad optilisi närve, aitavad kergendada kurgu- ja suuõõne põletikke, puhastavad verd, parandavad seedesüsteemi tööd, aitavad ära hoida juuste väljalangemist ning enneaegset hallinemist.
Maca juur mõjub üldtoniseerivalt, taastab energiat, parandadab sportlikke saavutusi ja tõstab vitaalsust. See sisaldab 18 aminohapet, taimesteroole, rohkesti vitamiine (B1, B2, B6, C, E), mineraalaineid ja mikroelemente (kaltsiumi, kaaliumi, magneesiumi, väävlit, rauda, fosforit, tsinki, vaske ja mangaani). Maca juur toimib hormoontegevuse tasakaalustajana, selle koostises on arginiin, millel on suur roll meeste viljakuse ja seksuaalse aktiivsuse stimuleerimisel. Paljud naised saavad abi menstruatsioonivalude, PMS-i nähtude, limaskestade kuivamise ja kuumahoogude korral. Maca toetab ka kilpnäärme tööd ja sobib luude hõrenemise ennetamiseks. Traditsiooniliselt on macat kasutatud meelte selitamiseks, mälu arendamiseks, masenduse leevendamiseks ja unekvaliteedi parandamiseks, PMS-i nähtude ja üleminekuea vaevuste leevendamiseks.
See on Venemaalt pärit ravimtaim, mida kasutatakse kesknärvisüsteemi stimulandi ja närvisüsteemi taastajana. Loomkatsed on näidanud juure immuunsüsteemi parandavat, kasvajavastast ja kognitiivseid võimeid parandavat toimet. Inimkatsetes on lisaks ilmnenud, et taim on tõhus antidepressant (eriti alkoholivõõrutusnähtudest tuleneva depressiooni puhul). See on kasutusel ametliku ravimina Venemaal alates 1961. aastast olles populaarne toonik sportlaste hulgas (soodustab lihaste ülesehitamist ning suurendab piimhappe ja kusihappe eritumist). Regulaarne maralijuure kasutamine alandab LDL-kolesterooli taset, vererõhku ja vähendab vere viskoossust.
Kuldjuurel on pikk kasutamise ajalugu Skandinaavias, Ida-Euroopas ja Venemaal noorendava toonikuna. See on olnud Venemaal ametlikuks ravimiks alates 1969. aastast kui kerge kesknärvisüsteemi stimulant, mälu tugevdaja ja immuunsüsteemi tugevdaja. Inimkatsetes on kuldjuur osutunud efektiivseks kerge depressioon, halvenenud kognitiivsete funktsioonide (Spasov jt, 2000), aktiivsus- ja tähelepanuhäire, erektsioonihäirete , amenorröa ja naiste viljatuse ravis. Kuldjuurt tuleks vältida ärevuse, maania või bipolaarse häirega inimestel. Tiibeti meditsiinis kasutatakse traditsiooniliselt mitut liiki kuldjuurt kopsude tugevdamiseks, vereringe parandamiseks, väsimuse leevendamiseks ja üldise nõrkuse puhul.
Hiina sidrunväändiku marjadel on kesknärvisüsteemi kergelt stimuleeriv toime, samal ajal luues rahuliku ja keskendunud meeleseisundi. Seda võib kasutada koos ameerika ženšenniga kurnatuse leevendamiseks. Marju tasuks kasutada osana ravist B- ja C-hepatiidi (kasutada koos piimohaka ja kurkumiga), astma (koos lagritsaga) ja närvisüsteemihäirete puhul, nagu Parkinsoni tõbi, Meniere sündroom ja teismeliste või täiskasvanu aktiivsus- ja tähelepanuhäire. Taime kasutatakse Fu Zheng teraapias immuunsüsteemi funktsioonide toetamiseks ja vähipatisientidel kemoteraapiast tulenevate kõrvaltoimete vältimiseks. Traditsiooniliselt on seda kasutatud ka enureesi, kõhulahtisus ja liigse higistamise puhul.
Raskemetallideks nimetatakse metalliliste omadustega elemente, mille tihedus on suurem kui 5000 kg/m³. Neid seostatakse eelkõige saastumise ja toksilisusega. Levinumad raskmetallid on arseen (As), kaadmium (Cd), koobalt (Co), kroom (Cr), vask (Cu), elavhõbe (Hg), mangaan (Mn), nikkel (Ni), plii (Pb), tina (Sn) ja tallium (Tl). Mõned neist elementidest (Cu, Co, Mn, Cr) on inimestele väikestes kogustes vajalikud, näiteks ainevahetuses. Enamik raskemetalle on aga organismile ka väga väikestes kogustes kahjulikud, kantserogeensed või mürgised, kahjustades kesknärvisüsteemi, maksa, neerusid, nahka, luid ja hambaid. Mis need täpsemalt on, kust me neid saame ja kuidas neist vabaneda?
Raskemetalle leidub kõikjal meie ümber – toidus, vees, õhus ja aina sagedamini isegi toodetes, mida pidasime seni turvalisteks. Nende täielik vältimine ei ole võimalik, küll aga saame minimeerida nendega kokkupuudet ning aidata kehal neist vabaneda. Raskemetalle satub keskkonda näiteks metallide kaevandamisel ja töötlemisel, söe- ja naftaproduktide põletamisel, väetiste tootmisel ja väetamisel, jäätmete ümbertöötlusel ja põletamisel ning liikluses. Samuti jõuab tööstustest ja mujalt saastatus ka veekogudesse. Looduslikud raskemetallide allikad on vulkaaniline tolm, maismaa tolm, metsade või muude ökosüsteemide põlengud ja ookeaniline mereline aerosool.
Alumiiniumi ei peeta keemiliselt raskemetalliks, kuna see on madalama tihedusega. Kuid selle mõju tõttu organismile käsitletakse seda raskemetallidega ühes kategoorias. Alumiiniumi saame näiteks mitmetest ravimitest, sealhulgas maohapet neutraliseerivatest antatsiididest, alumiiniumist valmistatud nõudest (kui need veel kasutusel on), küpsetamisel kasutatavast hõbepaberist, antiperspirant-tüüpi deodorantidest, küpsetuspulbrist, saastunud joogiveest, toidulisanditest, autode heitgaasidest, tubakasuitsust ja ilutulestikust.
Pideva pliiga kokkupuute korral võib mürgistus alata kergest psüühikamuutustest ja lõppeda surmaga. Oluline on seejuures, kui kaua ja kui kiiresti puutub inimene kokku raskmetalliga ning inimese vanus. Kergem pliimürgistus põhjustab väsimust, keskendumisraskusi, mälunõrkust, unehäireid, ärrituvust, luu kasvuhäireid, õpiraskuseid, kõrgenenud vererõhku, kaalukaotust, vastuvõtlikkust infektsioonidele, peavalusid, seedehäireid ja mitmeid muid probleeme. Ägedama mürgistuse sümptomid on unisus, krambid, segadus, koljusisese rõhu tõus, mis viivad teadvusetuse ja surmani. Kahjustused võivad olla ka püsivad. Kesknärvisüsteem kahjustub, kui pliisisaldus on üle 3 µmol/l. Plii võib inimesele vähki tekitada. Imikud, rasedad naised ja looted on pliimürgistusele kõige vastuvõtlikumad. Lastel imendub plii seedetraktis. Tagajärgedeks võivad olla ajukahjustused, käitumis-, kontsentratsiooni- või õppimishäired.
Elavhõbedat kasutatakse elektriseadmetes, patareides, lampides, kraadiklaasides. Varem kasutati seda ka pestitsiidides, fungitsiidides, antiseptikumides, pleegitavates kreemides, ka stomatoloogias hõbeplommides ehk amalgaamplommides. Kuigi paljud elavhõbedat sisaldavad ained või aparatuurid on keelatud, kasutatakse neid ikka veel. Seda võib leiduda lahtistites, printeritindis, lahustites ja värvides, kosmeetikatoodetes, pesuloputusvahendites, plastis. Oluline on teada, et suur hulk mereande ning kalu (eriti suured röövkalad) on elavhõbedaga saastunud. Laste puhul on elavhõbeda allikaks ka vaktsiinid.
Toksilisuse seisukohast on olulise tähtsusega elavhõbeda esinemise vorm. Tööstused kasutavad anorgaanilist elavhõbedat ja tihti satuvad elavhõbedajäägid heitveega veekogudesse. Veekogude põhjamuda mikroobid muundavad anorgaanilise elavhõbeda märgatavalt ohtlikumaks metüülelavhõbedaks. Metüülelavhõbe jõuab veekogu toiduahelasse ja kuhjub ahela kõrgeimal astmel olevates röövkalades. Erinevalt anorgaanilisest elavhõbedast kahjustab metüülelavhõbe peamiselt suuraju koort. Raskemateks tagajärgedeks on jäsemete halvatus, liikumisraskused, tundehäired, kuulmise nõrgenemine ja psüühikahäired. Arenev kesknärvisüsteem on mõjudele tavaliselt tundlikum, seega rasedad ei tohiks elavhõbedat sisaldavat kala üldse süüa.
Pärast kokkupuudet elavhõbedaauruga on kesknärvisüsteemi elavhõbedasisaldus kümnekordne, võrreldes sama koguse manustamisega suu kaudu. Kesknärvisüsteemis jaguneb elavhõbe ebaühtlaselt, kogunedes väikeajju ja piklikaju piirkonda. Elavhõbe eemaldub aeglaselt, poolestusaeg on umbes aasta. Sümptomid varieeruvad kergest isiksushäirest kuni dementsuseni välja.
Elavhõbedaga seotud ajukahjustus võib väljenduda näiteks imikute hilinenud arengulistes verstapostides, nagu kõndimine ja rääkimine, viletsas mälus ja tähelepanuvõimes, samuti mõjutab see keelelisi oskusi, peenmotoorikat ja käe-silmade koostööd. Sageli nimetatakse seda dementsuseks, autismiks, tähelepanu- ja käitumishäireks, Parkinsoni tõveks, depressiooniks, migreeniks ja muudeks probleemideks. Kuigi kõiki neid tervisehäireid võivad põhjustada ka mitmed teised faktorid, ei tasu elavhõbedamürgistust ühe põhjusena välistada.
Kuna elavhõbe kontsentreerub rasvkoes ja akumuleerub pikema aja vältel, siis ei tohiks olla üllatav, et see võib põhjustada tõsiseid lihaste ja liigesevalusid, lihasjäikust ja paistetust. Skeleti-lihassüsteemis on elavhõbedamürgistuse nähtudeks lihaste valulikkus, kiire väsimine, lihasjäikus, krambid ja muud probleemid. Sageli võib artriidi, fibromüalgia, kroonilise väsimuse sündroomi ja multiskleroosi algseks põhjuseks olla ühe võimalusena liigse elavhõbeda akumuleerumine.
Raskemetallidest vabanemine on keeruline, kuid väga oluline. See võtab sageli väga pikalt aega, et neid kehast efektiivselt ja turvaliselt väljutada. Selle jaoks on mitmeid toite ja toidulisandeid, mis puhastumisele kaasa aitavad, näiteks erinevad merevetikad, klorella, spirulina, koriander, petersell, väävlirikkad küüslauk ja sibul, roheline tee, lutsern, kõrge kiudainesisaldusega toidud, võilillejuur, punane päevakübar, lagritsajuur, E- ja A-vitamiin, seleen, tsink, asendamatud aminohapped ja mitmed muud.
Alustuseks tasub leida hambaarst, kes on spetsialiseerunud amalgaamplommide turvalisele eemaldamisele. Seejärel on hea konsulteerida holistilise meditsiini spetsialistiga, kes mõistab õige toitumise, toidulisandite ning seedesüsteemi ja maksa/neerude puhastamise olulisust, et kehast raskemetalle tõhusalt eemaldada.
Väga oluline on tarbida puhast vett, higistada (saunas või infrapunasaunas) ja peale seda ennast hoolikalt pesta, tervislikku ja puhast toitu süüa. Küüslauku kasutati 1970-ndatel edukalt pliimürgistusega laste ravimisel ning see aitab ka kõiki teisi raskemetalle kehast välja viia. Värske koriander on nii tõhus raskemetallide siduja, et võib suures koguses maksa üle koormata. Mõõdukal tarbimisel on see aga suurepärane abimees. Ka probiootikumid hapendatud toitudest aitavad raskemetallide sidumisel kaasa ning taastavad raskemetallide poolt kahjustatud soolestiku mikrofloorat.
Rohelised lehtköögiviljad on igasuguste mürkide puhastamisel head, kuid talvisel ajal, kui neid toidus napib, saab toetada enda toitumist klorella ja spirulina toidulisanditega. Klorella on äärmiselt tõhus keha puhastaja ning lisaks raskemetallidele aitab see puhastada maksa alkoholijääkidest ja pestitsiididest. Jaapanis ärkas suur huvi klorella suhtes, kui 1945. aastal Hiroshimale ja Nagasakile heidetud aatomipommide järel hakati uurima loomade võimet puhastada organism raskemetallidest. Üks uuring näitas, et 8 grammi klorellat päevas suurendas kaadmiumi eraldumist kehast uriiniga seitsmekordselt. Samuti on leitud, et klorella eemaldab elavhõbedat ja pliid.
Kuna raskemetallide kuhjumine on aeglane ja märkamatu protsess, siis tasub pigem tegeleda ennetamise ja pideva puhastamisega, kui oodata, millal tõsisemad terviseprobleemid tekivad.
Posted in Artiklid (kõik) | Comments Off on Raskemetallide mõju organismile ja kuidas neist vabaneda
Viimasel ajal on ravikanepist väga palju meedias juttu olnud ning oleme ka ise seda teemalt käsitlenud. Mõni nädal tagasi astus Telegrami toimetuse uksest sisse mees, kes rääkis meile hämmastava loo isiklikust kogemusest abikaasa vähktõve ravimisel. Paraku on see lugu kurva lõpuga Janeki ja tema pere jaoks, kuid võib-olla peitub siin siiski lootuskiir neile, kel sama katsumus ees, kuid kes on haigusele varasemas staadiumis jälile saanud.
Meie lugu sai alguse 2013. aasta jaanuaris, kui minu armastatud abikaasal diagnoositi 4. staadiumis emakakaelavähk. Tavameditsiinis tähendab 4. staadiumi vähk teatavasti surmaga lõppevat haigust, meie puhul anti lootust elamiseks alla kahe kuu, juhul, kui võtame vastu meditsiini poolt laialt kasutatud protseduurid – ohtralt kiiritust ja keemiaravi.
Kui küsisin oma abikaasalt, miks ta sellest mulle varem ei rääkinud, vastas ta, et milleks ometi… Ta nimelt ei kavatsenud nagunii vastu võtta arstide ja meditsiinisüsteemi poolt pakutavat kaasaegset vähiravi kiirituse- ja keemiaraviga. Ilmselt oleks mu naine rääkimist veelgi edasi lükanud kuni suurte valudeni, kui ta poleks avastanud internetist, et vähi ravimine on siiski võimalik, nimelt Rick Simpsoni kanepiõliga.
Peale haiguse tuvastamist toimus nn arstide konsiilium koos vähihaigega, kuhu otsustasin naisega kaasa minna, et kuulda otse arstidelt, kui mastaapses järgus vähk juba on ning kui kaua tal elada on jäänud. Hämming oli muidugi suur, kui nägin onkoloogia osakonna arstide suhtumist: sisuliselt ei öelda sulle seal ausalt mitte midagi, kui kaugele vähk juba arenenud on või mida see kõik vähihaigele tähendab. Ravi kulg pannakse paika ilma haige inimesega nõu pidamata, sest mis valikuid inimesel ikka on.
Ma küsisin arstidelt otse, kui palju mu naisel elada on jäänud juhul, kui võtta vastu tavameditsiini poolt pakutav ravi. Vastus kõlas – alla kahe kuu, hakake perega ettevalmistusi tegema abikaasa lahkumise puhuks. Küsisin, et milleks on vaja teda siis veel kiiritada ja keemiat täis toppida, kui ta nagunii on surija. Vastati, et kiiritusravi vähendab valusid enne surma. Mitte keegi ei maini sulle aga seda, et sureva inimesena veedad sa viimase kuu haiglas täielikus agoonias ja surmahirmus, morfiini mõju all ja kõige lõpuks ka mitte oma lähedasi ära tundes. Ja sellega minu abikaasa ei leppinud.
Vähi ravimine on teatavasti kõige kallim ravi üldse. Tegelikult arstid ju teavad, et selle tavameditsiini ravimeetodiga sa ellu ei jää, vähemalt mitte neljandas staadiumis vähihaige. Aga sind vähemalt võetakse ravile, see maksab suurt raha ja seda suurt raha teenitakse inimeste eludega mängides. Kindla peale oled sa arstide mõistes juba lootusetult aru kaotanud juhul, kui otsustad alternatiivmeditsiini kasuks. Ja see puudutab kogu meditsiinisüsteemi kuni perearstini välja.
Kõige kurvem on see, et alates tavameditsiini ravi keeldumise hetkest ei saa sa arstidelt enam mitte mingisugust toetust. Sinusse suhtutakse kui täielikku idiooti, arvestamata inimese enda arvamuse ja tõekspidamistega.
See võib kõlada julmalt, aga minule isiklikult jäi mulje meditsiinisüsteemi käitumismalle arvesse võttes, et isegi surmaotsust tähendava diagnoosiga vähihaigele on vaja kindlasti sisendada lootust ning peale panna kiiritus- ja keemiaravi, et inimene elimineerida ühiskonnast ning teenida selle pealt tuimalt kasumit. Ei ole vaja ju ühiskonda mürgitama agoonias inimesi, kes muutuvad ohtlikuks nii teistele kui ka iseendale. Nii nagu öeldakse: karda inimest, kellel ei ole enam mitte midagi kaotada.
Kuna me olime teadlikud kanepiõli ravivõimest, tutvununa Rick Simpsoni tekstide ja videotega internetis, julgesime arstide poolt määratud kiiritus- ja keemiaseanssidest loobuda. Julgesime riskida, sest kaotada polnud ju midagi. Me ei leidnud internetist ühtegi viidet selle kohta, et Eestis keegi veel oleks kanepiõli abil vähki ravinud. Seega pidime meie olema esimesed.
Ühiskond tunneb kanepit narkootikumina, see on illegaalne aine ja vähemalt Eestis pole see õli kujul kättesaadav. Pean siinkohal ära märkima, et kui kanepit suitsetada, siis on tal tõepoolest narkootiline toime, aga mitte keegi ei suvatse isegi mainida, et kui manustada kanepiõli süües, puudub tal igasugune narkootiline mõju. Ainsad sümptomid on söögiisu suurenemine ja parem uni, mida kiiritus- ja keemiaravi puhul just ei ole.
Kanepiõli oli vaja kuidagi kiiremas korras kohale toimetada. Suhtlesime ka Rick Simpsoniga, aga tema ei tegelenud enam ise selle õli tootmisega, vaid pigem propageerimise ning tutvustamisega. Pealegi, Kanadast poleks me mingi valemiga seda turvaliselt kätte saanud. Õnneks elab meil paar sõpra Hollandis ja seal on ju teatavasti kanep legaliseeritud. Nad olid meid nõus aitama.
Jõuan nüüd jutuga loo tuumani ehk siis räägin, milline imeravim on kanepiõli. Vähi ravimiseks on vaja manustada 60 g kanepiõli ja seda 90 päeva jooksul. Alguses väiksemates kogustes ja kui organismil on juba tekkinud tolerants aine suhtes, siis 1 g päevas. Väga suurest kogusest ei saa alustada, kuna teatavasti tekitab kanepiõli väga hea une ning tolerantsi puudumisel võib inimene kuni 3 ööpäeva järjest magada.
2013. aasta veebruaris alustasime meie siis vähi ravimisega Rick Simpsoni meetodil. Juba kahe nädala pärast tekkisid meil täpselt samasugused sümptomid nagu keemia- ja kiiritusravi puhul. Pöördusime konsulteerimiseks oma perearsti poole, kuna seoses vähirakkude lagunemisega tekkis lümfisõlmedes ummistus. Muide, kui keemia ja kiiritus hävitavad lisaks haigetele vähirakkudele ka terved rakud, siis kanepiõliga ravides hakkavad vähirakud ennast ise hävitama, kuid terved rakud jäävad terveteks. Sisuliselt tugevneb inimese immuunsüsteem ja organism hakkab ise ennast vähirakkudest puhastama.
Niisiis, pöördusime perearsti poole ja pidasime temaga sellel teemal nõu. Ta üllatus, et meil tekkisid samad sümptomid mis tavameditsiini ravi puhul ja ta oli meile igati toeks. Paraku aga järgmisel korral polnud ta enam üldse nii sõbralik ning tema suhtumine oli täielikult muutunud. Ma tõesti ei tea, aga ilmselt oli ta kellegagi rääkinud ja võib arvata, et tal keelati meile toetuse ja abi pakkumine. Alternatiivmeditsiin on arstide jaoks tabu, isegi kui inimene hakkab surema.
Ravi alguses olid minu abikaasal suured valud ja organism oli väga kurnatud. Vahepeal pidi ta võtma valude vastu isegi morfiinitablette, õnneks kõige lahjemaid. Kuna see haigus on väga julm ja organism ei suuda nii rängas staadiumis ise vähiga võidelda, palusin arstidelt, et nad paneksid tilgutisse lisaks muudele turgutavatele ainetele ka C-vitamiini, kuna olin selle ravitoime kohta palju lugenud. Vastuseks sain, et C-vitamiini ei saa, kuna see paneb vähirakud vohama. Mis mõttes, mõtlesime meie, Soomes on olemas kliinikud, kus ravitakse inimestel vähki suurte C-vitamiini annustega. Selle asemel, nagu hiljem ravimilt lugesime, tuldi koju ja pandi tilgutisse hoopis tugevatoimelist hormoonravimit, mis küll ajutiselt tekitab parema enesetunde, kuid hävitab inimese immuunsüsteemi. Siis sai meile lõplikult selgeks, et mingit toetavat abi meil arstidelt loota pole ning sellest hetkest olime haigusega omapead.
Aprilli lõpuks olime raviga jõudnud sinnamaale, et minu abikaasa ei pidanud enam võtma kangeid valuvaigisteid ja tundus, et kõik läheb paremuse poole. 2013. aasta maikuu alguseks olime ära söönud umbes 50 g kanepiõli ja vähirakud olid hakanud lagunema väga kiires tempos, mis tähendas omakorda seda, et organism oli täis vähirakkudest tekitatud mürke. Ja sellel hetkel oleksime väga vajanud meditsiinilist tuge, mida meie aga kahjuks ei saanud. Mu abikaasa ei suutnud midagi süüa, kuna organism hülgas mürke ja ka toidu oksendas ta kohe välja. Muide, need on taas samad sümptomid, mis kiiritus- ja keemiaravigagi kaasnevad. Samuti oli hakanud kehast väljuma väga suurtes kogustes vähkkasvajat ennast. Niisiis kanepiõliga ravimine töötas, täpselt nii nagu Rick Simpson räägib.
Kõlab uskumatuna, aga minu abikaasa seest tuli kokku välja kuus hanemuna suurust vähikamakat, mida organism ise oli hakanud hülgama ning olime täis lootust ja rõõmu. Viskasime koos nalja, millega me omapead küll hakkama oleme saanud. Kuigi söögiisu hakkas taastuma, kaotas abikaasa kasvajate väljumisega väga palju verd.
14.05.2013 hommikul langes minu abikaasa kahjuks selle suure pingutuse ja verekaotuse tõttu koomasse. Sellel hetkel ei osanud mina teda enam mitte kuidagi aidata ja ma kutsusin kohale kiirabi. Meedikute saabudes näitasin veel klaaspurki ning rõhutasin, et see on vähk, mis on välja tulnud. Meedikud lihtsalt ignoreerisid. Minu abikaasa viidi haiglasse ja sellel hetkel oli minul juba selge, et siinkohal meie lugu lõpeb. Nagu Rick Simpsongi ütleb, jäävad inimesed isegi kanepiõliga ravimisel liiga hiljaks. Aga kuigi see tema elu ei suutnud päästa, siis aitas kanepiõli tal vähemalt väärikalt surra. Ja nii see oligi. Olles kogu ravi aja koos oma lähedastega ja poegadega oma kodus. Ja mis kõige tähtsam, mu naine sai olla täie mõistuse juures ja adekvaatne. Oma kalli abikaasa Terje Hiieti surmateate sain 14.05.2013 kell 14.00.
Olles käes hoidnud inimese ihusooja vähkkasvajat, mis tänu kanepiõlile inimesest ise välja tuleb, julgen puhta südamega teile kinnitada, et ärge olge nii umbusklikud. See tõesti toimib. Julgege võtta vastutus ning kindlasti saate haigusest jagu, eriti siis, kui vähk ei ole veel nii suureks kasvanud. Aga tutvused, et saada esmaabi, kuluvad kindlasti samuti marjaks ära!
…siis kanepiõli ravib meditsiinilises mõttes ka kõige keerulisemaid juhtumeid nagu leukeemia, ajuvähk, luuvähk, nahavähk jne. Sest teatavasti ei saa nendel juhtudel vähirakku täielikult välja opereerida või kiiritada ning leukeemia ehk verevähki ei ravi tavameditsiin minu teada üldse. Seevastu kanepiõli manustades on leukeemiat üldse kõige lihtsam ravida, kuna ravim läheb seedetraktist otse verre. Kanepiõli paneb inimese immuunsüsteemi nõnda funktsioneerima, et vähirakud hakkavad ennast ise hävitama ning lisaks tervenemisele tugevneb ka immuunsüsteem.
Lisaks vähile ravib kanepiõli ka selliseid haigusi nagu diabeet, skleroos, Parkinsoni tõbi, artriit, põletikud, kroonilised valud ja alkoholism. Tavameditsiin ei jõua kunagi haiguse põhjusteni – sinu piina leevendatakse, aga sind ei ravita terveks.
Telegram vahendas integratiivse meditsiini toetaja Glenn Sabin ja naturopaat Lise Alschuler seisukohta selle kohta, kas toidulisandid tegelikult toimivad või mitte.
Kuigi suur hulk toidulisandite tootjaid järgivad kvaliteedinõudeid ning toodavad kvaliteetseid tooteid, siis on alati neile lisaks käputäis tootjaid, kes järjekindlalt eiravad seaduseid ning turustavad madalakvaliteedilisi tooteid niikaua, kuni seda ei märgata. FDA ei suuda kõiki kümneid tuhandeid tooteid uurida, kuid alates 1994. aastast, kui toidulisandite turgu reguleeriv seadus jõustus, on lõpetatud paljude tootjate tegevus.
Need võivad sisaldada Hiinast pärit taimset materjali, mis on sageli tugevalt saastunud pestitsiidide, raskemetallide ja isegi inimeste väljaheidete jääkidega, kuna nende tootmise standard on väga madal. On juhtumeid, kus võimekust suurendavana reklaamitud tooted sisaldavad anaboolseid steroide ja teisi farmaatsiatööstuse produkte ning suurt hulka lisaaineid, mida tooteinfo sildil ei kajastata.
Toidulisandite ohutuse ja efektiivsuse kohta on tehtud väga palju uuringuid, mis vaatlevad nende tõhusust haiguste ennetamisel ja ravimisel. Mitmed uuringud on tõestanud positiivset efekti, teised on näidanud, et statistiliselt määrav efekt puudub. Mitmed uuringud on näidanud toidulisandite puhul ka negatiivset toimet ja vastunäidustusi, kui neid kombineeritakse mingite ravimitega või tarvitatakse teatud haiguste ajal. Toidulisandite kohta tehtav teadustöö on väga erinev.
Sadu miljoneid dollareid raisatakse selle peale, et uurida sünteetilise päritoluga toitaineid, mida manustatakse väga madalates kogustes ja mille tulemuse analüüsimisel keskendutakse ainult ühele kitsale teemale.
Ravimitööstuse poolt välja töötatud uurimustöö mudel on toidulisandite puhul väga ebaefektiivne. Selles ei hinnata adekvaatselt inimeste uuringueelset toitainelist seisundit ning individuaalset füsioloogiat. Lisaks kasutatakse neis uuringuis sageli viletsa kvaliteediga toodet ning ebapiisavat annust.
Teadusajakirjas Nutrients avaldatud meta-analüüsis kirjutab Oregoni osariigi ülikooli professor Balz Frei, et enamus vitamiinide kohta tehtud kliinilisi uuringuid on läbi viidud viletsa metodoloogiaga. Siiski on olemas ka suur hulk uuringuid, mis demonstreerivad toidulisandite efektiivsust ja turvalisust. Sageli ei saa need aga sama suurt meedia tähelepanu, kui vastupidist väitvad uuringud.
Ilmselgelt on kogu toidulisandite tööstuse mainet kahjustanud mõned ebaausad tootjad, kes turustavad viletsaid ja isegi ohtlikke tooteid. Kuid on palju firmasid, mis müüvad hoolikalt valitud toorainest valmistatud kõrgekvaliteedilisi toidulisandeid ja vitamiine. Usaldusväärsed firmad valmistavad oma toodangut vastavalt kehtestatud reeglitele ning nende toodetele annavad oma tunnustuse ja sertifikaadi sageli kolmandad osapooled. Kliinikud ja inimesed peaksid kasutama usaldusväärsete tootjate toodangut, et tugevdada ja arendada integratiivset meditsiini.
Siiski on paljude tarbijate jaoks ka toidulisandite puhul olulisem hind, kui kvaliteet. Hinnatundlikud tarbijad ostavad sageli odavaid tooteid, mille toitainete sisaldus on madal ning sünteetiline. Isegi, kui see on tunnustatud ja turvaline toodang, ei ole selle efektiivsus ja biokättesaadavus võrreldav kõrgema kvaliteediga toodetega.
Ühtedel inimestel on puudus kindlatest toitainetest, teistel on probleeme aga mingite toitainete omastamisega. Paljude jaoks võib kvaliteetsetest toidulisanditest abi olla – juhul, kui nad tõesti teavad, mida nende keha vajab. Et toidulisandite tarbimine ka tulemusi annaks, oleks vaja põhjalikku individuaalsest hinnangut, mida saab teha näiteks veretestide abiga. Testide tulemusi peab analüüsima selleks spetsialiseerunud inimene ning kui laboriproove regulaarselt korrata ning sümptomeid põhjalikult analüüsida, siis on võimalik toidulisandite soovitusi ja koguseid pidevalt kohandada vastavalt reaalsele infole, mitte kellegi arvamusele.
Toidulisandid võivad olla abiks, kahjulikud või lihtsalt raha raiskamine – olenevalt sellest, milline on konkreetse toote kvaliteet, mõju ja inimese tegelik vajadus selle järele.
Enne toidulisandite tarvitama hakkamist on kasulik konsulteerida integratiivse, funktsionaalse või loodusravispetsialistiga ning analüüsida põhjalikult, milliseid toitaineid tegelikult vajaka on.
Farmaatsiatööstuse toodangu testimiseks välja töötatud metoodika ei ole alati efektiivne toidulisandite uurimisel.
On firmasid, mis müüvad suurepäraseid toidulisandeid; On ka nurgataguseid tootjaid, kelle toodang on väga madala kvaliteediga ning suuri kaubanduskette, mis müüvad halva imenduvusega sünteetilisi tooteid. Inimene peab ise enne ostmist veenduma toote kvaliteedis ning tutvuma erinevate võimalustega.
Ökoapteegi Eliksiir loomise tagamaa peitubki eelnimetatut põhimõtetes – pakkuda inimestele vaid kõrgkvaliteetseid ja tunnustatud tootjate toidulisandeid. Nemad on valinud põhiliseks toidulisandite tootjaks Solgari, mis on oma 60-aastase tegutsemise jooksul saavutanud rahvusvahelise tunnustuse ning pälvinud oma toodetega hulgaliselt auhindu. Solgari kaasaegne tootmine järgib kõrgemaid standardeid, millega käib kaasa kvaliteedikontroll igas tootmisetapis alates toormaterjalist, lõpetades lõpp-produkti toime teadusliku kontrolliga. Lisaks annab ökoapteek oma klienditele professionaalset nõu tervise toetamise ning sobivate toidulisandite valimise osas.
Maisisiirup ehk glükoosi-fruktoosisiirup (High Fructose Corn Syrup, HFCS) on toiduainete tööstuses saanud märkimisväärselt suure rolli suhkru asendajana ning leidub üllatavalt paljudes uutes toodetes, laastades inimeste tervist. See on eriti odav, odavam kui tavaline suhkur ning kasu saab ainult toiduainete tööstus. Maisi ümber pöörleb suur rahamajandus, maisist suur osa toodetakse GMO-na ehk geenmuundatult. Leitud on ka mürgise elavhõbeda jääke. Maisisiirupit võib õigustatult pidada meie tervise röövliks. Ülekaal, mälu- ning õppimisprobleemid on lisandunud. Maisitootjate liit on halva kuulsusega maisisiirupi nime muutnud maisisuhkruks, tahtes ilmselt inimesi lollitada. Sellel teemal on paar aastat tagasi õigustatult sõna võtnud meie presidendiproua Evelin Ilves, kuid nagu ikka esialgu sõnumitooja „lastakse maha“. Ta tõi sisuliselt esile, et keisril ei ole rõivaid ja vastutasuks sai sõimu.
Äsja on taas ilmunud artikleid seoses maisi-fruktoosi siirupiga. Äripäevas Premia Foodsi juht väitis, et maisisiirup ei ole tervisele sugugi nii hirmus kui arvatakse. Samas jättes kõrvale kõik need allikad, mis väidavad just vastupidist.
Isoglükoosi ehk maisisiirupi ehk glükoosi-fruktoosisiirupi kasutamine on laienenud Euroopas plahvatuslikult nagu omal ajal pidalitõbi. Seda kasutatakse eelkõige odava hinna pärast, need on nö mahutoiduained ja annavad magusa maitse. Tervisele ei mõtle keegi.
Lausa tervisekahjudest keeldutakse rääkimast ja kui ka midagi paotatakse, siis stiilis, et on olemas ka uuringuid, mis ütlevad, et need komponendid ei ole kahjulikud. Kõik oleneb muidugi ju kogustest.
Tänaseks leidub maisisiirupit ja maisitärklist pea igas riiulis valmistoitude koostises: küpsised, siirupid, kastmed, maitsestatud jogurtid, ketsupid, jäätised, muud magusatooted, saiad, leivad, limonaadid, koka koola jne, jne. Mõnikord on need peidetud sõna taha mahlakontsentraat ja moos.
Valmistatakse viljast, üldjuhul maisist. Glükoosi-fruktoosisiirupit on kerge transportida, ta on vedel ja odav. Teeb jäätise paksemaks ja kohevamaks.
Lisaks tehakse veel muundatud maisitärklist, vaadake magusaid jogurteid ja erinevaid valmiskastmeid, mis seal pakendilt on lugeda: muundatud maisitärklis.
Glükoosi-fruktoosisiirup imendub vereringesse hetkega ja tõstab veresuhkrut. Maisisiirupis on fruktoosi hulk palju suurem kui tavalises suhkrus. Seetõttu on maisisiirup magusam ja ka toiduainetetööstuse jaoks paremini töödeldav. Ka puuviljades on suhkur fruktoosina , kuid see on seotud kujul ja ei kujuta endast ohtu. Puuviljades on fruktoos seotud muude bioloogiliste koostisosadega, seal on ka antioksüdante ja muid fenoolseid ühendeid, vitamiine, mineraalaineid. Puuviljadel ei ole leitud puhta fruktoosi sarnaseid tervisekahjusid. Tavaline fruktoos on siiski toiduainetetööstuse produkt ja tervisega ei ole siis midagi pistmist.
Glükoosi-fruktoosisiirup on kahjulik ka maksale, aitab kaasa rasvumisele sh siseorganite rasvumisele ja aitab kaasa teise tüübi diabeedi tekkimisele. Samuti uuringutega on leitud, et glükoosi-fruktoosi siirup tekitab ka sõltuvust. Uuring rottidega näitas, et rotid valisid pigem glükoosi-fruktoosisiirup kui tavalise suhkru.
Glükoosi-fruktoosisiirup häirib meie organismi küllastusmehhanisme, vähendades nö küllusehormooni leptiini toodangut.
Coca-Cola ja teised nn karastusjoogid ning limonaadid on inimeste rasvumisepideemia üheks oluliseks põhjuseks. Nimelt kasutatakse limonaadide magustamiseks kõrge fruktoosisisaldusega maisisiirupit, fruktoos on aga üks tõhusamaid kehakaalu tõstjaid. Näiteks USA-s, kus rasvumine on eriti akuutne probleem, saavad inimesed põhihulga kaloritest just fruktoosist.
Kui juua aasta jooksul iga päev purk Coca-Colat, võib kehakaal lõpuks kasvada seitsme kilo võrra. Ka suurendab karastusjookide ohter tarbimine diabeeti haigestumise riski 85 protsendi võrra. Kõige rohkem tekitavad limonaadid tervisehäireid lastel.
Michael Blanding, kes äsja avaldas raamatu Coca-Cola ajaloost, paljastab rohkem kui 200 riigis tegutseva hiigelfirma teisigi varjukülgi. Väidetavalt seostatakse firmat ametiühingutegelaste mõrvamisega Lõuna-Ameerikas. Coca-Cola villimistehased Indias ja Mehhikos on aga süüdi kohalike mageveekogude kuivamises ja saastumises.
Palju suhkrut söövad noored on suurema riskiga haigestuda südamehaigusesse. Palju puuviljasuhkrut saavatel koguneb teistest rohkem rasva siseelundite ümber, mis omakorda viib südamehaiguste riskide kasvuni.
Uuring rottidel, kus GF siirup tekitab obesiteeti, tõstab keha rasvahulka ning vere kahjulike triglütseriidide taset
Uuring näitab, kuidas GF siirup tõstab vererõhku, tekitab metaboolset häiret nii loomadel kui inimestel sõltumata toidu kogusest. Samuti tuntakse muret, et see tekitab ka neeruhaigusi. Arvatakse, et fruktoos on ka keskkonnamürk, millel on suuri tervisekahjusid.
Tehti uuring, kus noortele täiskasvanute energiavajadusest 25% tuli GF siirupiga magustatud jookidest ning 2 nädalaga nende südame- ja veresoonkonnahaiguste riskitegurid tõusid tunduvalt. Sama palju kui fruktoosiga magustatud jookide mõjul, kuid tuntavalt rohkem kui tavalise suhkruga. http://www.ncbi.nlm.nih.gov/sites/entrez?db=PubMed&cmd=search&term=21849529
GF siirup häirib küllastuse tunde tekkimist ja seda on ilmekalt näidatud hiirte peal. Hiirtel võrreldi transrasvu ja GF siirupit. Juba mõne nädalaga tuli esile GF siirupi kahjulikud mõjud ning GF siirup lisas hiirtel toidu hulka ning tekitas rasvumist ja 2. tüübi diabeeti.
Rottidele tehtud uuring näitab, et loomad valivad pigem GF siirupi kui tavalise suhkru, millest võib järeldada, et GF siirup tekitab ka loomadel sõltuvust . http://www.ncbi.nlm.nih.gov/sites/entrez?db=PubMed&cmd=search&term=21236278
Arsti igapäevaelus näeb, kuidas lapsed lähevad nö pöördesse liigsest suhkrust ja lisaainetest. Asi ei ole ainult GF siirupis vaid üleüldises suhkrukoormuses, kas siis lisatud tavalise suhkru, tärklise või glükoosi-fruktoosi siirupi kujul. Tasub vaid poodides silte vaadata, suur osa inimestest lööb käega ja ütleb, et mida ma siis üleüldse süüa võin, sest neid suhkru ja lisaainete koguseid on niivõrd palju.
Laste ja noorte päevane toidukogus koos vahenäksidega võib ühtekokku niigi sisaldada lausa kümneid E-koodiga tähistatavaid aineid. Kui toiduvalikusse lisanduvad laste lemmikud, nagu hamburgerid, maiustused, karastus-, energiajoogid, pudingud ja magustoidud, kasvab lisaainete hulk tunduvalt. Tegelikult tarbitud lisaainete hulka pole aga võimalik kokku arvutada, sest tootjal pole kohustust lisaainete määra avalikustada.
Juba 1970. aastate algul avastasid ameerika teadlased, et koolis halvasti edasi jõudvate ja rahutute laste toit sisaldas rohkem lisaaineid kui teistel. Hilisemates uuringutes on avastatud, et kunstlikud värv- ja lisaained suurendavad laste õpiraskusi ja käitumishäireid, nagu ärrituvust, impulsiivsust, rahutust, unehäireid, kannatamatust, sotsialiseerumishäireid ja koguni agressiivsust.
Kunstliku magusaine aspartaami kahjulikust mõjust on tehtud lugematuid uurimusi, sellegipoolest kasutatakse ainet rohkem kui 6000 toiduaines ja ravimis.
Aspartaami kõige levinumad kõrvalnähud on peavalu ja migreen, ängistus, ärevus, masendus, unetus, uimasus ja väsimus. On avastatud, et lisaks vähile põhjustab aine epilepsiahooge. Suur osa närimiskumme sisaldab aspartaami, ühe närimiskummi padjakese närimine võib vallandada raske peavaluhoo nagu ka lubjatabletid ja muud tooted, mis sisaldavad aspartaami. Inimesel, kes kannatab peavalude all, tasuks üle vaadata kõik ravimid ja toiduained, mida ta kasutab, sest paljude peavalud on lakanud, kui nad on loobunud aspartaami sisaldavatest toodetest.
Vastavalt seadustele ei tohi lisaained kahjustada ega ohustada inimese tervist. Selle reguleerimiseks on kasutusele võetud nn ADI-arv (Acceptable Daily Intake) ehk lisaainete aktsepteeritav päevane määr. Inimesele aktsepteeritav ADI-arv tugineb loomkatsetele, mis on tehtud üksikute lisaainete suhtes. Sellistel katsetel põhinevad soovitused ei võta aga arvesse lisaainete koostoimet, inimese individuaalset tundlikkust mõningate ainete suhtes ega erinevaid toitumisharjumusi. Üldkokkuvõttes on uurimustulemused väga puudulikud, lisaainete koostoime ja pikaajalise tarbimise mõjude kohta pole üldse mingeid andmeid.
Magustada võib datlitega, jaanileivapuu jahuga, banaanidega, meega või praegu saadaval olevatest naturaalsetest suhkrutest on kõige kasulikumad inka suhkur e. panela suhkur, ja kookosõie suhkur. Indiaani suhkrus või Panela suhkrus on 5 korda rohkem mineraalaineid kui tavalises pruunis suhkrus. Karamelline Panela suhkur on hea raua, magneesiumi, fosfori ja kaltsiumi allikas. Kookospalmi- ehk kookosõie suhkur keedetakse kookosõie nektarist. Kookosõie suhkur on madala glükeemilise indeksiga (GI-35), mis on madalam kui agave siirupil (GI-42) ja meel (GI-55). Kookosõie suhkur on naturaalsetest suhkrutest kõige toitvam, sisaldades, C- ja B-grupi vitamiine, mineraalidest rauda, magneesiumi, kaaliumi ja tsinki. Kookosõie suhkur on maitselt kõige magusam.
Stevia lehte peetakse veel sadu kordi magusamaks kui rafineeritud suhkur, ometigi ei sisalda ta peaaegu üldse kaloreid. Nii et Stevia suhkur on ka üks valik, olgugi et jahu kujuna maitse ei pruugi kõigile sobida ja sellisel juhul võib proovida steviast tehtud geeli, millel puudub kibekas maitse.
Arst Andres Lindmäe kirjutab Terviseportaalis paljudest olulistest meditsiini(tööstuse) eksiarvamustest. Kasulik lugemine kindlasti!
Kokkuvõtteks tuleks öelda, et inimesed on äärmiselt osavad tegema korda nii luu murde kui sooritama keerulisi operatsioone, asendama jäsemeid ning isegi organeid. Kuid kaheldava väärtusega on suurem osa keemia ja meditsiinitööstuse mürkaineid (loe “ravimid”), mis peaksid midagi ära võtma või ‘ravima’. Hea, et järjest enam avanevad inimeste silmad ning üha enam tuletatakse meelde vanu tarkuseid ning ei lasta endale puht muidu keemiat sisse süstida.
Mis iganes assotsiatsioon kellelgi selle pealkirjaga nüüd tekkis, artikli teema on tõepoolest üldlevinud arvamuse kohaselt inimest aitama seatud ja kutsutud meditsiinisüsteem. Kes on lugenud minu eelmist artiklit ”Korruptiivselt kaaperdatud meditsiin“ (PP 23.01), sellel on järgneva mõistmine juba kergem.
Jah, see süsteem võib tappa ja sandistada. Nii näiteks aastal 2004 keelustatud liigesevalusid leevendama reklaamitud preparaat Vioxx tappis ainuüksi USAs otseselt (rääkimata kaudsetest tüsistustest) rohkem ameeriklasi, kui sai surma Vietnami sõjas, ehk üle 60 000 inimese. Muidugi on kogu teema laiem ja keerulisem kui üks “ebaõnnestunud” preparaat, kuid kahjuks on vale ja teadmatus süsteemsed. Mäletame kurikuulsat preparaati nimega talidomiid. Nüüd on esimesed andmed, et diklofenak, üks levinumaid mittesteroidseid põletikuvastaseid preparaate, võib olla pea sama ohtlik kui Vioxx. Järjest rohkem ilmub uut ja hoiatavat informatsiooni – on esimesed andmed, mis näitavad, et isegi süütuimaks protseduuriks peetav rasedusaegne ultraheli kasutamine polegi lootele täiesti kahjutu ja seda peaks kasutama mitte kergekäeliselt niisama piilumiseks, vaid tõepoolest ainult hädavajalikel juhtudel.
Selliseid näiteid on palju ja kuhjuv informatsioon on kallutanud mind üha rohkem veendumusele, et tänapäeva farmakoloogiapõhine allopaatiline meditsiin teeb kokkuvõttes rohkem kahju kui kasu, kuna põhineb valel paradigmal. Kuidas nii? Kinnitan, et teatud valdkondades on tänapäeva meditsiin lausa fantastiline: intensiivravi, suutlikkus päästa elusid kriitilistes situatsioonides, proteesida kulunud liigeseid ja palju muud head ja kasulikku. Ent vaatamata kogu tänapäeva meditsiini suurepärastele saavutustele teatud valdkondades, jään oma esialgse väite juurde. Kahju tekitatakse ennekõike seetõttu, et massiliselt rikutakse arstikunsti esimest ja tähtsaimat reeglit – ära kahjusta. Meditsiinisüsteem kahjustab ennekõike sümptomaatilise farmakoloogilise ravi kaudu, samuti näidustamata ja/või kahjulike diagnostiliste ja raviprotseduuride kaudu ning see kahjustamine on massiivne.
Kadunud professor Mart Kull on öelnud: ”Perearst on ravimifirma postiljon.“ Muidugi ei tohi üldistada: seesama lause kehtib paljude teiste erialade arstide suhtes ja muidugi ei kehti see kaugeltki kõigi (pere)arstide osas. Kas praegune süsteem tervikuna on ikka kutsutud ja seatud ainult aitama või on sellel oma tumedam pool? Kui jah, siis mida sellega ette võtta?
Haige, kes võtab keemilist ravimit, peab paranema kaks korda – esiteks haigusest ja siis ravimist. William Osler, M. D.
Paljude tänapäevaste meditsiiniliste uuringute saatekirjal peaks olema hoiatussilt, nii nagu sigaretipakil: ”Uuring võib kahjustada teie tervist.“ Uuringud võivad olla vajalikud ja tihti asendamatud õige diagnoosi panekul. Samal ajal on uuringute ülekasutamine massiline. Kindlalt võin väita oma eriala, ortopeedia suhtes, et tugi-liikumisaparaadi probleemide diagnostikas kasutatavad röntgenuuringud ja MRT (magnetresonantstomograafia) on räigelt üle kasutatud. Samasugune hoiatus peaks olema farmakoloogiliste preparaatide karpidel-pudelitel.
Loogiline, et mida pädevam ja kogenum arst, seda vähem vajab ta diagnoosimiseks uuringuid. Seda hämmastavam on fakt, et Eesti haigekassa nõukogu oma viimases otsuses lepingupartnerite valiku kohta annab eelise (plusspunktid) neile raviasutustele, kelle diagnostiliste protseduuride kasutamine ületab Eesti keskmise! Lauslollus, millega soositakse patsiente kahjustava ja ressursse (meie kõigi maksuraha) raiskavat ebapädevust!
Teine küsimus on ahnus – raviasutuse soov, et aparaat teeniks tulu. Haigekassa, kes peaks olema seatud kulusid kokku hoidma, hoopis soodustab neid.
Meie praktiseerime teaduspõhist meditsiini, ütlevad arstid. Muidugi. Küsimus ei ole aga arstides – loomulikult üritavad nad rakendada tõendatud diagnostikat ja ravi. Küsimus on arstide koolituses ja teaduses endas. Kaks lihtsat küsimust: kas oleme ajaloos korduvalt näinud, et teadus on osutunud ekslikuks? Paratamatu vastus on ”jah“.
Kas teadus võib osutuda manipuleerituks? Raha paneb rattad käima ja sõna teaduspõhisus võib tihti panna jutumärkidesse. Miks arvame naiivselt, et meditsiinisüsteemis korruptsiooni pole? Käibele on tulnud termin crap-science (rämpsteadus). Ebasobivad uuringud on võimalik panna n-ö kalevi alla ja uuringuid sättida selliselt, et saavutataks soovitav tulemus. USA kontrollorgan FDA (Food and Drug Administration) ja Suur Farma on tuntud korruptiivsed partnerid. Nii ongi praegune ”teaduspõhine“ meditsiin toonud müügile sandistavaid ja tapvaid mürke (sõna drug – ravim – tähendab inglise keeles ka mürki).
Kas ei ole aeg hakata vähemalt kahtlema ja uurima, et jõuda selgusele, ega meile pole tihti ja räigelt valetatud?
Klassikaline rämpsteaduse ja valega loodud on müüt joogivette (ja hambapastasse) fluoriidi lisamise kasulikkusest, mida hambaarste on õpetatud hoolega toetama.
Algsetele uuringutulemustele, et lastele teatud vanuses naatriumfluoriidi manustamine aitab vähendada hambakaariest, on lisandunud uued, seda kummutavad uuringud. Aga kõrvalmõjude oht on massiivne ja seda algul ei uuritudki. Mida head saab oodata mürgisest ainest, mis on rotimürgi ja mürkgaasi sariin B põhikoostisaine, mida kasutati koonduslaagrites vangide kuulekamaks muutmisel ja mis on alumiiniumitööstuse toksiline jääkprodukt?
See on valdavalt USA, mitte Euroopa probleem: minu teada fluoriidi Eestis joogivette ei lisata (seda on Pärnu piirkonna põhjavees kohati niigi palju). Saksamaal keelustati selle kasutamine 1980. aastal. Inimesi peaks ettevaatlikuks tegema, et fluoriid on paljude psühhotroopsete ainete (Prozac!) koostisosa.
Järgmine suurtest valedest – vaktsineerimine – puudutab kogu maailma. Massiivne tõendusmaterjal näitab praeguseks, et vaktsiinidel pole olnud tegelikku mõju nakkushaiguste ”väljajuurimisel“, kahjulikke mõjusid on hoolega varjatud. Ülimalt kahjulikuks on osutunud antibiootikumide ülekasutamine ja seeläbi immuunsüsteemi oluline nõrgestamine.
Kolesteroolialandajad – järjekordne pettus. Isegi kui usaldada farmaatsiafirmade uuringuid, selgub, et nende kasulikkus on alla ühe protsendi, kahjulikud mõjud ületavad 20 protsenti.
Mammograafia – kui palju vähki need uuringud avastavad ja kui palju neid tekitavad? Eraldi teema on vähi ”ravi“ tööstus. Veel on palju küsimusi, millele vastuseid otsida. Õnneks on inglise keelt valdavatele inimestele informatsioon vaid hiirekliki kaugusel, järjest ilmuvad tõlked eesti keelde. Meditsiinisüsteemis on valet ja kuritegelikkust, toimuvat võib kohati nimetada farmakoloogiliseks holokaustiks. (Mike Adams).
Hinnanguliselt 119 000 inimest sureb meditsiiniliste vigade tõttu, 106 000 inimest FDA (Food and Drug Adminisatration) heaks kiidetud farmakoloogiliste preparaatide tõttu.
Psühholoogiliste uuringute kohaselt on 5–6 protsenti inimestest psühhopaadi-sotsiopaadi kalduvustega ja üks sotsiopaadi omadusi on pürgimine võimule vahendeid valimata. Välise sarmi ja demagoogilise kõneoskuse varjus on aga nartsissistlik eneseimetlus, kahetsustunde, häbitunde, halastustunde absoluutne puudumine, patoloogiline valetamine, inimestega manipuleerimine. Kõlab nagu poliitik?
Praegune süsteem on loodud suuresti psühhopaatide poolt, on nende kontrolli all ja toimib nende kasuks. Sellisele meditsiinisüsteemile on loomulikult kõige kasumlikum krooniliselt haige klient.
Kui lisada veel süsteemi kontroll informatsiooni (korporatiivselt kontrollitud massimeedia), haridussüsteemi (algharidus pole kohustuslik mitte ainult inimesele kasulike teadmiste andmiseks), litsentsimise ja osalt teaduse üle, pole olukord sugugi imekspandav.
Õnneks ei ole me enam infosulus ja inimestel on võimalus otsida kas või internetiavarustest väärtuslikku informatsiooni ja tihti on patsient oma probleemist vaat et informeeritum kui arst ise. Inimeste teadlikkus tõuseb ruttu.
Mitmes linnas (Portland jt.) on inimesed võtnud aktiivse rolli ja hääletanud maha vee fluoreerimise, järjest rohkem on vaktsineerimisest keeldujaid.
Valed tulevad ilmsiks: viimase kahe aasta jooksul on kuus suuremat farmaatsiafirmat ennast süüdi tunnistanud uuringutulemuste võltsimises ja maksnud hiigeltrahve (mis nende sissetulekute juures on kahjuks muidugi pisku).
USA vaktsiinikohus on mõistnud miljoneid dollareid vaktsiinidest kahjustatutele. Jaapani valitsus on andnud hoiatuse massiivse reklaamikampaaniaga turule toodud emakakaelavähi vastase vaktsiini Gardasil (tõestamata efektiivsus, ohtlikud kõrvalmõjud, sealhulgas noorte tüdrukute vaktsineerimisjärgne menopaus) suhtes. Samasugune otsus on vastu võetud USAs Utah osariigis, Iisrael alustab sel teemal täiendavaid uuringuid.
Midagi hakkab muutuma inimestes. Kui tervis on inimese oma, oleks viimane aeg võtta vastutus oma tervise eest enda kätte ja mitte usaldada pimesi midagi ega kedagi: ei paljulubavaid reklaame ega valges kitlis autoriteete. Arstki peab muutuma järjest rohkem patsiendile nõuandjaks, partneriks hea tervise saavutamisel, mitte autoritaarseks dikteerijaks. Kui ei, on selge oht saada patsiendi poolt ”vallandatud“.
Posted in Haigused, Kasulik teada!, Kilpnääre, Ravimid | Comments Off on Mõrad meditsiinitööstuse viimseni lihvitud süsteemis
Keskkonnaorganisatsiooni Greenpeace’i värskelt avaldatud raportist selgub, et paljude populaarsete moebrändide lasteriided ja -jalatsid on mürgisemad, kui arvata oskame.
Greenpeace’i varem avaldatud uurimused on viidanud toksiliste kemikaalide kõrgele sisaldusele täiskasvanute rõivastes ning kõigest mõne aastaga on organisatsioon suutnud veenda 18 suurt rõivabrändi, sealhulgas näiteks Zarat, Mangot ja H&M’i, eemaldama aastaks 2020 riietest toksilised jääkained.
Möödunud aastal testiti aga Inglismaal Exeteri ülikooli Greenpeace’i laboratooriumis kokku 82 laste riideeset ja jalatsipaari, mis soetati 25 erinevast Euroopa, Ameerika ja Aasia riigi tuntud brändide esinduskauplustest. Teiste seas uuriti kiirmoebrändide C&A, Disney, H&M’i ja American Appareli, spordibrändide Adidase, Nike’i ja Puma, ning luksusbrändi Burberry tooteid.
Raportist «A little story about the monsters on your closet» («Väike muinasjutt koletistest sinu riidekapis») selgus, et kõik testitud kaubaartiklid sisaldasid vähemal või rohkemal määral ohtlikke kemikaale – nonüülfenooletoksülaate (NPE), ftalaate, tinaorgaanilisi ühendeid, perfluoroühendeid (PFC) ja antimoniühendeid.
NPEd, mida kasutatakse tekstiilide töötlemiseks ja mis võivad põhjustada hormonaalseid häireid, leidus 61 protsendis toodetes. Ehkki NPEde sisaldus ei tohi ületada 1mg/kg, leiti neid C&A, Disney ja American Appareli riietest isegi kuni 17 mg/kg.
Greenpeace’i raporti tulemustega hästi kursis olev Balti Keskkonnafoorumi (BEF) kemikaalide ekspert Heli Nõmmsalu selgitas, et Euroopa Liidus on nende ainete kasutamist õigusaktides sätestatud piirangute abil oluliselt vähendatud, kuid siiski on NPE endiselt üsna laialdaselt kasutuses tööstuslikes protsessides ja toodetes, mis on valmistatud väljaspool Euroopa Liitu.
Ftalaate, mis on klassifitseeritud reproduktiivtoksiliseks ja mis võivad lastel põhjustada arenguhäireid, leiti 33st tootest – kokku testiti nende sisaldust 35 tootes. Ftalaate sisaldavad PVC-katted, mida kasutatakse sageli tekstiilile piltide ja logode trükkimiseks.
«Seega värviliste piltide trükkimisel T-särkidele võib neisse sattuda ftalaate ning selliseid T-särke ei tohiks lastele osta,» nentis Nõmmsalu.
Kujutle toitu, mis turgutab tervet su organismi, varustab enamuse eluks vajalike valkudega, ennetab allergiat, tugevdab immuunsüsteemi, aitab ennetada vererõhu ja kolesteroolitaseme tõusu ning kaitseb vähi eest. See suurepärane toiduaine juba eksisteerib ning seda nimetatakse spirulinaks. See on tsüanobakterite perre kuuluv sini-rohevetikas, mis kasvab soojades mageveekogudes. Seda võivad tarbida nii inimesed, kui loomad ning see on saadaval nii pulbri, tableti, kui helveste kujul.
Looduslikult võib seda leida troopiliste ja subtroopiliste piirkondade järvedest, kus on kõrge pH tase ja palju karbonaate ja bikarbonaate. Enamus müüdavast spirulinast on siiski tööstuslikult toodetud USA-s, Tais, Indias, Taiwanis, Hiinas ja mujal maailmas. Tänapäeval kasutatakse seda üle maailma laialdaselt ning seda peetakse üheks võimalikuks jätkusuutlikuks toiduallikaks maailma näljahäda probleemi lahendamiseks, kuna tegemist on äärmiselt vastupidava organismiga, mis kasvab väga erinevate temperatuuride juures ja ei vaja erilist hooldust.
Ajalooliselt kasutasid spirulinat juba asteegid ka teised Kesk-Ameerika rahvad kuni 16. sajandini, kogudes seda Texcoco järvest. Esimene suuremahuline spirulina tootmine sai alguse juba 1970ndatel Lõuna-Ameerikas. Spirulina on traditsionaalse menüü osaks olnud ka Kesk-Aafrikas Tšaadis, kus seda koguti väiksematest järvedest suure Chadi järve lähedal.
Kuivatatud spirulina sisaldab keskmiselt 60% valku ning kõiki asendamatuid aminohappeid. See on valgusisalduse poolest parem, kui enamik taimseid valguallikaid, kuid võrreldes loomse valguga on selles veidi vähem mõningaid aminohappeid. Umbes 7% spirulinas on mitmed kasulikud rasvad, ning lisaks leidub selles B-grupi vitamiine (B1, B2, B3, B6, B9), C-vitamiini ning rasvlahustuvaid D-, A- ja E-vitamiini. Mineraalidest on spirulinas kaaliumi, kaltsiumi, kroomi, vaske, magneesiumi, mangaani, fosforit, seleeni, naatriumi ja tsinki. Eraldi tasub välja tuua see, et spirulinas on ohtralt hea imenduvusega rauda, mis teeb sellest suurepärase aneemiat ennetava toidu. Kaltsiumit on selles 26 korda rohkem, kui piimas, mis aitab toetada luude ja hammaste tervist. Selle erkroheline värvus viitab sellele, et spirulina sisaldab ka mitmeid tervisele kasulikke fütotoitaineid, sealhulgas näiteks beetakaroteen, klorofüll ja mitmed sarnased ühendid. Klorofüll on abiks kehast mürkide väljutamisel ja immuunsüsteemi toetamisel.
2) Tea kahjulike plastide tähistust ja väldi nende korduvkasutamist ja kuumutamist. Jälgi ka, ega näiteks sinu laste mänguasjad ei ole tehtud kahjulikest plastidest, sest lastel on komme oma mänguasju suhu pista.
3) Ära pane toitu vahtplasti, ära mähi pirukaid kilesse ega kasuta kilekotte. Nii on parem nii sinule kui ka keskkonnale!
Järgmise 12 päeva jooksul tüdrukud vaatlesid, mõõtsid, kaalusid ja pildistasid tulemusi. Eksperimendi lõpuks olid tulemused ilmselged – kressi seemned, mis olid paigutatud ruuteri lähedale ei olnud kasvanud. Paljud neist olid täiesti surnud. Samal ajal kui need seemned, mis olid paigutatud teise ruumi kasvasid jõudsalt.
Posted in Artiklid (kõik) | Comments Off on Õpilaste teaduslik eksperiment leidis, et taimed ei kasva Wifi kiirguse läheduses – Ole Teadlik
|
OSCAR-2019
|
||
"Tundmatu sõdur" on 1985. aastal valminud soome sõjafilm. Väinö Linna romaani "Tundmatu sõdur" põhjal lavastas filmi režissöör Rauni Mollberg. Eelmise sama teose järgi vändatud samanimelise filmi oli lavastanud Edvin Laine kolmkümmend aastat varem. Mollberg kasutas nooremaid ja kogenematumaid näitlejaid kui Laine omal ajal.[1] Osatäitjate vanust arvestades on Mollbergi versioon veidi tõetruum kui Laine oma.[1]
Mollbergi "Tundmatut sõdurit" vaatas 590 271 kinokülastajat, mis on Soomes vaatajate arvult 17. kohal.[2] Film võitis kolm Jussi auhinda: Rauni Mollberg režissööritöö eest ning Risto Tuorila Koskela ja Paavo Liski Rokka rollide eest. [3]
Filmis osalenud näitlejad mäletavad Rauni Mollbergi kui väga nõudlikku režissööri, kes ei andnud armu ka amatöörnäitlejatele. Võiduajamiste huviline Mollberg leidis Mika Mäkelä (Rahikainen), kes polnud kunagi näidelnud, hipodroomilt publiku hulgast, algaja kooliõpetaja Pertti Koivula (Lahtinen) harrastusteatrist ja Hannu Kivioja (Riitaoja) teatrikõrgkooli lavastajate sisseastumiskatsetelt. Samas olid nii Paavo Liski (Rokka) kui ka Risto Tuorila (Koskela) juba hinnatud teatrinäitlejad, Pirkka-Pekka Petelius (Hietanen) oli tänu sellistele telesaadetele nagu "Velipuolikuu" ja "Mutapainin ystävät" laiale publikule tuntud ja Kari Väänänen (Lammio) oli juba Aki ja Mika Kaurismäki poolt usaldatud näitleja.[4] Filmivõtted algasid märtsis 1984 Lammi vallas Evo küla lähedal. [5]
1985. aastal valminud film oli 1955. aasta "Tundmatust sõdurist" üle 20 korra kallim – Laine filmi kulud olid 1985. aasta vääringusse ümber arvestatuna 650 000 marka ja Mollbergi filmile kulus üle 14 miljoni marga. Laine ei tegi filmi ilma kaitseväe abita kuid kasutas sõjaaegset filmimaterjali. Mollberg aga kasutas paljudes episoodides kaitseväe mehi ja tehnikat, sest värvifilmiga polnud sobiv vana mustvalget sõjadokki kombineerida. [6] Lisaks näitlejatele osales filmi tegemisel üle 5000 abilise. [5] Mollbergi filmivõtteid jälgis ka Väinö Linna ise, kuigi sel ajal ta tervis halvenes ja infarkti tõttu kaotas ta kõnevõime. Kirjanik viibis ka filmi esilinastusel Tamperes, mis oli üks tema viimaseid etteasteid avalikkuse ees. [7]
Filmis ei ole kasutatud taustamuusikat. Muusikat esineb ainult neis episoodides, kus stsenaarium seda ette näeb – näiteks Äänislinna hõivamist tähistaval paraadil või ka siis, kui Vanhala mängitab grammofonil plaate. Film on üles võetud käes hoitava kaameraga.[8] Äänislinna vallutamist peetakse filmi üheks olulisemaks stseeniks.[6]
Ajaleht Hyvinkään Sanomat uuris 1986. aasta jaanuari küsitlusel nii Laine kui Mollbergi filmi vaadanud inimeste arvamust. Küsitleti 693 inimest 75 omavalitsusest. Neist 64% pidas Mollbergi ja 21% Laine filmi sõjavastaseks. Isamaaliseks pidas Laine filmi 77%, aga ainult 12% Mollbergi filmi. Vastanutest 12% arvas, et Laine filmist oli jäetud välja romaani olulisi sündmusi ja koguni 47% arvas sama Mollbergi filmikäsitluse kohta. [6] Usutluses "Helsingin Sanomat" lehele rõhutas Mollberg, et tema filmi tegelased "... on inimesed ja indiviidid, kes peavad näitama sõja mõttetust kaasaja noorsoole".[5] Mollberg mainis, et talle oli kõige südamelähedasem "Tundmatu sõduri" tegelaskuju Riitaoja.[9]
Mollbergi töö oluline nüanss on tema püüe teha teadlikult Laine versioonist erinev film, mis samas üldjoontes järgiks Väinö Linna romaani kui stsenaariumi algmaterjali. Mollbergi eesmärk oli puudutada oma filmiga 1980-ndate noori, kuid see eesmärk ei täitunud, sest noorte kinokülastajate osalus jäi alla oodatud taseme.[6] Matti Ranin, kes mängis 1955. aasta filmis kapten Jorma Kariluoto osa, pidas noorte näitlejate kaasamist õigeks otsuseks, sest Jätkusõtta võetud mehed olid valdavas osas väga noored. Kuid tema arvates polnud 1980-ndate noortel näitlejatel filmis näidatud ajastuga sarnast sidet nagu oli 1950-ndate näitlejatel.[10]
Rauni Mollbergi "Tundmatu sõduri" filmikriitika oli enamasti positiivne ja see oli 1980-ndatel üks vaadatumaid filme, kuigi jäi vaatajate arvult alla 1989. aasta Pekka Parikka sõjafilmile "Talvesõda". Mollbergi film pole siiski nii populaarseks saanud kui Iseseisvuspäeval aastate jooksul televisioonis kordusena näidatud Laine film.[8] Ka Mollbergi enda varasem film "Maa on syntinen laulu" ("Maa on patune laul") (1973) edastab soome kodumaiste filmide vaatajate arvult "Tundmatut sõdurit", olles 11. kohal.[11]
Mollbergi filmis osalenud näitlejad kogusid tuntust ja mõnest sai lausa publiku lemmik. Pertti Koivula loobus õpetajaametist, Hannu Kivioja vahetas teatrikõrgkoolis eriala lavastajast näitlejaks, äsja näitleja eriala lõpetanud Pauli Poranen (Lehto) alustas suurepäraselt oma karjääri ning rohkem koomikuna tuntud Pirkka-Pekka Petelius näitas end Hietaneni rollis hoopis teistsugusest küljest. Kõik "Tundmatus sõduris" osalenud näitlejad hindasid kõrgelt Mollbergi oskust juhendada amatööridest näitlejaid. Aga samas filmi peaosades olnud Mika Mäkelä, Pekka Ketonen (Kariluoto), Tero Niva (Vanhala) ja Ossi-Ensio Korvuo (Määttä) ei jätkanud hiljem näitlejana.[4]
|
OSCAR-2019
|
||
Suvel püüame teha kõik, et nahk näeks välja eriti kaunis, sest käime ju siis aeg-ajalt poolpaljalt ringi (mida ilm küll viimasel ajal eriti ei soosi). Et naha eest hoolitsemine oleks tõeliselt mõnus kogemus, loosin koos DOVE´ga välja DermaSpa Goodness kehahoolduskomplekti, kuhu kuuluvad kehaõli, kehalosjoon, kätekreem ja kehakreem.
♥ Jaga kingiloosi pilti ja kirjuta pildi alla, kas oled sel aastal randa jõudnud ja millises rannas armastad käia.
Olen kohe täitsa kurb, sest selle nädala trennist läks kolmandik aia taha. Nädala algus läks nii kiireks, et sain jalapäeva teha alles neljapäeval. Laupäeva lootsin käte- kõhuharjutustele pühendada ja midagi hullu polekski olnud,
Jalapäev läks super hästi, nii hästi ei olegi veel ükski treening õnnestunud. Tegin kõik harjutused peaaegu veatult kaks korda läbi ja 7 minuti jooksul jõudsin teha ilma rapsimata kaks ringi. Nii super tunne oli pärast.
Treenimise juures ongi minu meelest kõige mõnusam see hetk peale trenni, kui duši all seistes enda üle uhke oled, hehe. Lihased olid reedel veidike valusad, aga ei midagi hullu.
Kahjuks oli minu rõõm üürike, sest järgmise päeva õhtul tundsin ma ennast äkitselt kohutavalt halvasti, pea valutas ja sees hakkas keerama, edasist ma siin pikemalt ei kirjeldaks. Esialgu kartsin, et mind tabas migreenihoog, mille äkki liigse pingutusega olin endale kaela tõmmanud. Mul on küll migreenilaadseid peavalusid koos väikese iiveldusega mõned korrad elu jooksul olnud, aga sellist, kus pean ummisjalu wc-sse jooksma küll mitte. Kuna ka kõht läks korrast ära, siis on selge, et tegu on mingit sorti "kõhugripiga" või siis toidumürgitusega.
Ma olen siiani sedasorti haigustest imekombel pääsenud. Vähemasti ma ise ei mäleta, et oleksin midagi sellist üle elanud. Aastate jooksul on meil peres need kõhuviirused möllanud küll, aga mina olen alati vaid rõõmus põetaja olnud.
Muidugi võib ka asi olla näiteks murelites, mida ma praegu kilode kaupa sisse söön ja ei pese neid sugugi nii, nagu ema käsib ehk ei leota ega loputa 150 korda, vaid pesen neid lihtsalt sõelal kraani all. Enam ei tee, ausõna! Tegelikult ei julge ma neid üldse enam süüa, see aasta vähemasti mitte, sest olemine oli ikka päris halb. Õnneks läks asi kiirelt üle ja eile oli juba peaaegu tip-top olla ning täna veelgi parem.
Kui homme on juba päris hea, siis asun jälle kava kallale, küll vast mitte täiskäigul, et mitte kasu asemel kahju teha, keha ju veel päris normis pole.
Ma ei tea, kas asi on selles, et mul reedel enamus sissesöödust välja tuli või on kava tõesti juba nii kiirelt tulemusi andnud, aga peeglist vaatas täna vastu natuke sihvakam kere, kui tavaliselt. Toiduga ma küll tagasi ei ole hoidnud, pigem vastupidi - ema oli mul sel nädalal külas ja pea iga päev olid meil menüüs koogid-tordid.
On, kuidas on, BBG treeninguga olen jätkuvalt väga rahul ja olin tõesti ääretult kurb, et ei saanud sel nädalal korralikult kava järgida. Mulle tundub, et selline kindla kava järgi treenimine motiveerib mind rohkem, kui suvalised workout ´id, mida ma siiani Youtubest tegin. Ma justkui tunnen kohustust see läbi teha, kui ta mul kord juba on ja panin tähele, et kuigi vahepeal tegin kava tahvlist või telefonist, siis paberi pealt harjutuste vaatamise juures on see võlu, et saan peale nende lõpetamist lehe puruks rebida ja ütlemata tore on jälgida, kuidas paberikuhi aina õheneb, polegi teist enam palju järgi. jeee!
Hoopis teisel teemal - ostsin täna maitsestamata skyri. Kuidas teile meeldib? Veidike omamoodi maitsega, aga jogurtile vahelduseks täitsa mõnus. Mustikamoosiga variant oli minu jaoks liiga magus, valasin suhkruvabale hoopis mangipüreed peale ja väga hea sai. Kas keegi on kõrvitsa-päevalilleseemne skyri proovinud, kõlab väga kahtlaselt minu jaoks, aga ma pole ka eriline kõrvitsa sõber. Kas see on magus või soolane?
Tänasesse ilusasse sooja suvapäeva sobib imehästi üks jätsiloos! PREMIA oli nii armas ja lubas mul enda jäätisevalikust teile midagi mõnusat välja valida. Mulle tundus kõige isuäratavam Ekselence pistaatsiajäätis, mis on premium-kategooria koorejäätis, millel sisuks pistaatsiapähklite maitseline jäätis, mis on kaetud ehtsast šokolaadist paksu glasuuriga, mida omakorda katab itaaliapäraste makroonide puru... Kas ei kõla mitte hästi?
Olen veel siiani eilse muuseumikülastuse lummuses... Kel vähegi võimalik seadku sammud KUMU´sse, näitusele "Poeesia ja spliin*", kus on väljas 50 ebamaist kostüümi ja rohkem kui 150 aksessuaari viktoriaanlikust ajajärgust (1837-1901). Kõik need jalutus-, külastus-, ratsutamis-, leina- ja ballikleidid tekitasid nii-nii imeliku tunde, mida ma ei oska isegi sõnadesse panna. Piltidelt ei paista see sugugi välja, aga koha peal sa näed, et need kleidid on tõesti vanad ja neid on päriselt kantud, need ei ole mingid teatrikostüümid - nendega ongi käidud ballidel, jalutatud tänaval, seelikusaba tolmus lohisemas... see tekitas natuke sellist hirmusegust põnevust või pigem hämmeldust, novot, ma ei oskagi seda seletada, neid kleite peab ise lähedalt nägema ja nende energiat tundma, et seda tunnet kogeda, hästi kummaline igatahes. Ma ei tahtnud mitte kuidagi näituselt koju tulla, tahtsingi sinna saali nende kleitide ja maalide vahele keerlema jääda.
Kangesti oleks tahtnud, et keegi oleks juurde rääkinud, kus ja kes täpselt nende kleitidega käis, kuigi keegi seda ju teada ei saagi või mis asjad need klaasi all kõik reas olid. Kel võimalik, soovitan 14. juunil koos kuraatoriga ekskursioon läbi teha, siis on kindlasti veelgi põnevam.
Ma otsisin mõned fotod kuninganna Victoria valitsemisajast välja ja pikkisin need siia vahele, et natuke selle ajastu hõngu edasi anda. Kõige selle ilu juures on muidugi täiesti kohutav, et naised pidid ennast korsettidega piinama ja keha moonutama. Kõik kleidid olid mõistusevastaselt peene keskkohaga ja üldse kuidagi väga tillukesed, aga inimesed vist olidki siis pisemad.
Lisaks Vene moeajaloolase-kollektsionääri Aleksandr Vassiljevi kogust pärit kleitidele-aksessuaaridele, mis enamasti pärit Prantsusmaalt ja Ameerikast, on väljas ka äärmiselt kaunid maalid Eesti Kunstimuuseumi kogudest. See oli minu lemmik, ma olekski võinud seda sinna imetlema jääda...
Kingad olid kõik uskumatult tillukesed ja nii kitsad, et ma ei kujuta ette nende naiste jalgu, mille otsa need pidid minema. Hästi kõvad ja ebamugavad tundusid ka, tantsida nendega oli vist paras piin.
See pärlitega ballikleit oli mu lemmik. Kujutasin ette, kuidas selle kandja ballisaali sisenes ja kõik ahhetasid, osad muidugi läksid kadedusest roheliseks ka...
Näitus on avatud oktoobri lõpuni, nii et kõik huvilised jõuavad asja imetlemas käia. Tõesti äärmiselt imetlusväärne, elamust pakkuv ja meeldejääv näitus, mida soovitan kõigil vaatama minna. Eriti kindlasti neil, kes armastavad Anna Kareninat või Tuulest Viidud lugusid... Roheliste kleitide juures tuli kohe meelde Scarlett O´Hara rohelistest sametkardinatest kleit ja mõnda tumedamat kostüümi kujutasin täitsa Anna seljas ette.
|
OSCAR-2019
|
||
Milleks on tarvis ansamblit, kui üks mees ongi ansambel? Grammy nominent, bassist ja helilooja Michael Manring on keeli sõrmitsev tõestus, et basskitarr on tegelikult äärmiselt mitmekülgne instrument. Levinud arusaama kohaselt suudab bassist muljet avaldada vaid teisele basskitarristile. Säärase meelestatusega astus Von Krahli ilmselt enamik mittebassiste.
Täissaalile esinenud Manring alustas leebelt ja äratuntavamate lahendustega, näppides jämedatest keeltest välja blues’ipala. Kohe oli ka selge mehe sümbioos pilliga. Sel määral, mil Manring bassi kui instrumenti valdab, ei saa inimene küllap iseennastki tunda. On ju vaimne ja füüsiline samastumine pilliga üha haruldasem nähtus. Vähemasti sellisel mängleval ja ennast nautival kujul, nagu Manring seda teeb. Võiks ka arvata, et mehel on paar lisakäsi või mõni müstiline abimees taskus, kelle abil ühel pillil terve bändi töö tehtud saab. Muu hulgas tuli tema bassist kuuldavale näiteks saksofon, suupill ja mõistagi akustiline kitarr. Psühhedeelilise lennuga ambient’i helimaastike kohal ning isegi heavy metal’it puudutades ja popiga flirtides pani Manring ahhetama ka paljud kohal viibinud muusikud.
Lisaks Manringile astus üllatusesinejana lavale veel prantslane Yves Carbonne oma unikaalse kaheksakeelse subcontrabass’iga, mis Manringi sõnul on tõenäoliselt kõige madalakõlalisem basskitarr terves universumis. Kahe peale jämmiti meisterlikult, ent siiski oleks tahtnud Manringi iseseisvaid imetegusid edasi nautida. Ega küll küllale liiga tee, ütles kohalik mees Raul Vaigla ning ühines seltskonnaga. Von Krahli laval oli kolm suurepärast basskitarristi korraga ja tulemus oli sedavõrd nauditav, et esmane nukrus Manringi sooloesinemise katkemise tõttu ununes peagi.
On väga rõõmustav näha-kuulda muusikuid, kes käsitsevad instrumenti jimihendrixlikul kombel, väänates arusaamu ja minnes instrumendi suhtes isegi mõnevõrra jõhkraks. Pill on vahend, mis tuli pärast muusikut, mitte vastupidi. Seega on mõnevõrra kohustuslik suhtuda temasse ka teatava üleolekuga. Ainult nii on võimalik luua sellist muusikat, nagu teeb seda Michael Manring.
Kokkuvõtvalt on paslik tsiteerida Tom Darterit ajakirjast Keyboard: “Unustage ära tema hämmastav tehnika ja musikaalsus; unustage ära tema absoluutne pillivaldamine; unustage ära, kui sujuvalt jooksid kokku muusikalised ideed ja nende esitus… Kirgastumine saabus eelkõige tundes (nähes, kuuldes) rõõmu, mida pillimang Michaelile pakub.”
1. detsembril möödub 50 aastat ühe meie tipptenori Vello Jürna sünnist. Varalahkunud laulja mälestuseks korraldab Pille Lille Muusikute Toetusfond sellele tähtpäevale pühendatud vokalistide konkursi, mis toimub tänasest 1. detsembrini Jürna sünnipaigas VäikeMaarjas (II voor) ja Tallinnas. Žüriisse kuuluvad Margareta Haverinen-B rant (Soome), O ٳegs Orlovs (Läti), Ivari Ilja ja Pille Lill. Võitjad kuulutatakse välja ooperigalal, mis toimub Vello Jürna sünniaastapäeval 1. XII kell 19 Estonia kontserdisaalis, esinevad nii laulja sõbrad, kolleegid kui ka konkursi parimad.
Sirp küsis Pille Lillelt, millega üle 30 ooperirolli teinud Vello Jürna talle eriliselt meelde on jäänud.
Pille Lill: Vellol oli väga suur jumalik kingitus, loodus oli andnud talle maailmatasemel häälematerjali. Temas oli tohutult töökust, ta oli avatud ja lahtine, rõõmsameelne, väga hea lavapartner. Ta sädeles laval ja rahvas armastas teda väga. Esimest korda laulsime Estonias koos Tubina ooperis „Barbara von Tisenhausen”. Vello debüteeris rahvusooperi laval veidi varem kui mina, olime siis väga noored solistid. Sealt hakkas pihta kogu meie rollide nimestik: tulid „Boheem”, „Butterfly”, „Don Carlos”, „Traviata”, „Tosca”… Kõige viimane roll oli tal vist „Aidas”. Peaaegu kõik, ligi 30 ooperirolli, olen teinud temaga koos, põhiosa aastatel 1989–1998. Vello suhtumine töösse oli äärmiselt põhjalik. Mäletan kõiki neid huvitavaid arutelusid, mil analüüsisime tegelasi. Edasi hakkad rolli mängima ja selle käigus tekib partnerlus. Tunnetad teist läbinisti, ei karda, aimad ette teise mõtteid, liigud nii, kuidas partner tahab, ja vastupidi ning unustad muu maailma. Nii tekib energiate kooslus ja see ongi põhjus, miks inimesed ikka ja jälle ooperisse oma lemmikuid vaatama tulevad, et näha tõelisi tundeid ja osa saada selle õhtu ainukordsest „imest”. Vellol oli väga kindel oma arvamus. Kuna olime noored, siis mul oli see õnn, et pääsesin tema mõttemaailma sisse, hiljem ta sulgus rohkem endasse. Ta otsis ennast ja elas väga üle, kui ei saanud end hääle abil väljendada nii, nagu tahtis. Ta vajas tuge nagu kõik suured kunstnikud. Kuna Eesti on väike riik, siis on iga anne suur väärtus – annete lahkumine liig vara on korvamatu tagasilöök. Väljapaistvaid dramaatilisi tenoreid on Eesti ooperimuusika ajaloos olnud väga vähe ja pärast Vellot on selles hääleliigis 10–20aastane vajakajäämine. Seetõttu austamegi meie väikese maa kunstiandega inimesi ja hoiame neid rahva teadvuses nii nende eluajal kui ka pärast. Selle konkursiga loodame leida Vello Jürnale väärilisi järglasi.
Kas Vello Jürnale pühendatud konkurss on ühekordne ettevõtmine või tahate anda sellele mingi regulaarsuse?
Püüan aidata kaasa, et vokalistide konkurssidel oleks Eestis järjepidevus: ühel aastal rahvusvaheline Klaudia Taevi konkurss, teisel Eesti-sisene konkurss, kas PLMFi korraldatud või Hendrik Krummi või Tiit Kuusiku nimeline.
Konkursist võivad osa võtta Eesti kodanikud ning Eestis alaliselt elavad ja õppivad üliõpilased. Konkursile on registreerunud seitseteist noort lauljat: 10 naist ja 7 meest. See on väikese Eesti kohta suur arv. Osavõtjad on põhiliselt meie muusikaakadeemia üliõpilased ja on ka juba akadeemia lõpetanud lauljaid. On väga tähtis, et noored lauljad saavad hinnata oma võimeid, vastastikku üksteist võrrelda ja saada tagasisidet oma ala professionaalidelt
|
OSCAR-2019
|
||
Viljandi Jaani kirikus algab 6. septembril kell 10 kuldleeripüha jumalateenistus. Pühaga tähistatakse 50 aasta möödumist leeriõnnistuse saamisest, kirjutab Sakala. Kuldleer on mõeldud Jaani koguduse liikmetele, olenemata sellest, millises koguduses nad on leeriõnnistuse saanud. 1948. aasta 3. juunil said Jaani kirikus leeriõnnistuse Koidula Aasa, Meeri Kallas, Raja Kalmet, Hilja-Ellinora Mankin, Ellen Mägi, Virve ...
2009./2010.õ.a. toimub vastuvõtt järgmistele erialadele: BAKALAUREUSEÕPE (120 AP/180 ECTS): akadeemiline usuteadus MAGISTRIÕPE (80 AP/120 ECTS): akadeemiline usuteadus religioonipedagoogika kristlik kultuurilugu diakoonia diakoonia ja sotsiaalteenused DOKTORIÕPE (160 AP/240 ECTS) akadeemiline usuteadus kristlik kultuurilugu Dokumentide vastuvõtt toimub ...
Võrumaal asuva Vana-Roosa kiriku seinte vahelt on rahu kadunud. Vennaarmastuse asemel on lubanud hooldajaõpetaja Mait Mölder allutada Roosa koguduse liikmed oma tahtele. Viimased neli aastat pidas Vana-Roosa kirikus jumalateenistusi praktikant Malle Kruusma. Pärast jaanipäeva keelas Mölder tal nii jumalateenistuste pidamise, matmise kui üldse kõik vaimulikud talitused. Paar nädalat tagasi kõrvaldas Mölder ...
Kohtumine jäädvustati ühispildile. EELKd esindasid praost Jaan Tammsalu, peapiiskop Urmas Viilma, kantsler Ülle Keel, assessor Kadri Eliisabet Põder, usuteaduse instituudi dekaan dr Randar Tasmuth ja Sigrid Põld. Raepress
EELK delegatsioon eesotsas peapiiskop Urmas Viilmaga käis Tallinna linnavalitsuses kohtumas abilinnapea Mihhail Kõlvarti, kesklinna vanema Alar Nääme ja linna kultuuriameti juhataja Aini Härmiga, et arutada reformatsiooni 500. aastapäeva ühise tähistamise võimalusi Tallinnas.
Peapiiskop Urmas Viilma märkis, et reformatsiooni aastapäeva tähistamiseks värskendatakse Tallinna vaimset ja kultuurilist pärandit reformatsiooniajast ning see saab toimuda Tallinna linna ja EELK koostöös.
Abilinnapea Mihhail Kõlvarti sõnul toetab Tallinna linn reformatsiooni aastapäeva tähistamist ning peab sel puhul oluliseks samuti koostööd. «Teatavasti ei piirdunud reformatsioon kiriku uuendamise ja religioosse uuenemisega, vaid see mõjutas toona kõiki ühiskonnagruppe. Seepärast on igati loogiline, et ka eelseisva aastapäeva tähistamisel püüame kaasata erinevaid huvigruppe,» märkis Kõlvart Raepressile antud usutluses.
2017. aastal tähistatakse 500 aasta möödumist luterliku reformatsiooni algusest. Tallinn on ametlikult arvatud Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas (EKOE) poolt projekti «Euroopa reformatsioonilinnad» 46. liikmeks. Tallinn on esimene linn Baltikumis, mis on saanud Euroopa reformatsioonilinna tiitli, mille linnad säilitavad ka pärast 2017. aastat.
EKOE 2013. a alanud projekt toetab Euroopa kirikute ja linnade koostööd reformatsiooni aastapäeva tähistamisel. Selle eesmärgiks on elavdada kunsti, kultuuri ja vaimsuse koosmõju, edendada reformatsioonilinnades turismi ning kohtumist reformatsioonipärandi ajalooliste ja kaasaegsete vormidega.
Randar Tasmuth andis teada, et reformatsiooni aastapäevaga seoses korraldab usuteaduse instituut oktoobris kahepäevase kongressi teemal «Reformatsioon 500 – vaimsus, kultuurimõjud, perspektiivid». Kongressi eesmärk on käsitleda usupuhastuse vaimsust ja keskseid arusaamu ning avada reformatsiooni mõju Eesti kontekstis.
Konstruktiivsel kohtumisel otsustati luua erinevate ühisürituste kavandamiseks ja läbiviimiseks töörühm, mis alustab tegevust hiljemalt selle kuu lõpus. Koostöö tõotab tulla tihe ja meeldiv.
Eesti Piibliseltsi esimees piiskop Tiit Salumäe ja peasekretär Jaan Bärenson andisid kohtumisel president Kersti Kaljulaidiga talle üle Piibli ja piibliseltsi 200. aastapäevaks valminud filmi.
Kõneldi Eesti ühe vanima rahvusliku organisatsiooni, Eesti Piibliseltsi ajaloost (asutatud 1813) ja tänapäeva väljakutsetest, Piibli tõlkimisest soome-ugri hõimurahvaste keeltesse ning nüüdisaegsete uuenduslike vahendite kasutamisest piiblitöös. Eestikeelse Piibli 300. aastapäevaks valmistudes (2039) on koostöös Eesti Kirikute Nõukogu ja teiste asutustega alustatud uue piiblitõlke ettevalmistamist.
Piibliselts kuulub Ühinenud Piibliseltside perre koos 145 piibliseltsiga enam kui 200 maalt. Traditsioon kinkida presidendile Piibel sai alguse president Lennart Meri ajal.
Suurtel riiklikel tähtpäevadel on ikka tavaks pöörduda inimeste poole, kelle tegevus on aidanud meil iseseisvust taastada ja oma riiki taasluua. Ehkki Eesti põhiseaduse üks peamisi autoreid Jüri Adams ei tunne, et 20. august tema südant väga puudutaks, on see päev kalendrisse kiigates kui riigi poolsünnipäev ja ühtlasi ka aeg poliitikuil pikemalt suvepuhkuselt naasta.
Käesolevaks intervjuuks valmistudes leidsin 2005. aasta veebruaris ajalehes Põhjarannik ilmunud intervjuu Teiega, mis lõpeb sõnadega: «Nii rahulikku vabariigi aastapäeva nagu sel aastal ei ole eestlastel olnud aastast 1924. Sellest tuleneb ka vastus küsimusele, mis on käesoleval hetkel Eesti riigile ja rahvale kõige tähtsamad asjad. /…/ Seepärast on praegu aeg tegelda mitte riigiga, vaid iseenda perega. Kõigile Eesti kodanikele on praegu kõige tähtsam vormistada ära oma kooselud, teha kiiresti valmis oma lapsed, anda neile haridus, sättida oma kodud korda – sellised asjad. Kes teab, kui kauaks meile sellist aega on antud …»
Arvan, et see oli tollal täiesti õige hinnang. Mis vahepeal on kümne aasta jooksul muutunud – maailmas on olukord läinud hulga vastikumaks ja potentsiaalsed ohud Eesti riigile, mis sõjakast vene natsionalismist johtuvad, on vahepeal kasvanud.
Mis puutub soovitusse oma eraeluasjad korda teha, siis selles suhtes pole õiget edasiminekut olnud. Mullu sai võimalikuks see, et vormistamata abielude teemadel tekkis ühiskondlik ja seadusandlik hüsteeria. Minu selle suve üks meeldivamaid isiklikke kogemusi oli kohtumine vanade tuttavatega, kes olid jõudnud näiteks pärast 18aastast faktilist kooselu lõpuks arusaamisele, et on õige aeg ka abielu ametlikult ära vormistada.
Ühes külanaljandis on kujund «suure sepa soss». Susserdaja, kes sepatööd ei oska, ei suuda rauatükist midagi valmis teha ja lõpuks viskab selle veetünni. Kostab kuuma rauatüki jahtumise hääl «soss». Just selline oli lugu ka selle seadusega. Palju kisa ja kära, aga ei mingit praktilist ega kasulikku tulemust.
Paranoilisem inimene võiks arvata, et viimasel ajal on ühiskonnale meelega loobitud hambu teemasid, mis teda lõhestavad – kooseluseadusest kuni pagulasteemani. Millest tulevad sellised möödarääkimised?
Siin on ilmselt tegemist laiemalt öeldes meie ühiskonna ja rahva praeguse vaimse seisundiga. Seda iseloomustav sõnaühend on ilmselt «vaimne segadus». Ei ole selge, millega üldse peaks tegelema ning kuhupoole riik ja ühiskond peaksid liikuma.
Ainuke praeguseks hetkeks alles jäänud poliitiline idee on heaoluriigi või – saksa terminoloogias – sotsiaalriigi idee. Teiste sõnadega – Skandinaavia maade ja Saksamaa jäljendamise idee. Aga see poliitiline aade on pärit ajastust, mis on ammu möödunud; see on 1950.–1960. aastad Lääne-Euroopas, kus rahvastiku liikumine oli veel suhteliselt väike ja mitmesugused sotsiaalkorraldused, mis tänapäeval on mõeldamatud, olid siis teostatavad.
Ja selle taustal toimuvad aeg-ajalt mingisugused raskesti seletatavad, osaliselt ajakirjanduslikud liikumised, mida mina nimetaksin mürtsu tegemiseks – kooseluseadus, pagulased. Võttes ette teoreetilise võimaluse, et Eestisse asub elama – mingiks ajaks või lõplikult – teatud hulk võõramaalasi, selle taustal on toimunud täiesti ebaadekvaatne, primitiivne vaimne aktiivsus. See pole hea märk Eesti ühiskonna vaimse tervise kohta.
Eesti riigi korraldus on selle koha pealt kahtlemata kriisis. Põhiseaduses on öeldud, et valimised peavad olema vabad ja võrdsed. Need nõuded peavad kehtima mitte ainult iga valija suhtes, vaid ka kandidaatide nimekirjade ülesseadmise koha pealt, mida juristid nimetavad passiivseks valimisõiguseks. Aga tegelikult see nii ei ole. Eestis on kujundatud olukord, et kandidaatide nimekirja riigikogu valimistele saab esitada vaid kümmekond esitajat – see pole kindlasti näide valimise vabadusest. Tegelikult kujunes välja nelja erakonna kambasüsteem. Hulk valijaid on ilmselt saanud sellest hädast teadlikuks ja avaldasid oma protesti sel moel, et viimastel valimistel anti palju hääli uutele nimekirjadele.
Võrdsuse asjaga on lugu veelgi halvem. Alates 2003. aastast kujunes välja seniste erakondade ühishuvidel põhinev süsteem, kus riigikogus antakse maksumaksja taskust iseendale väga suurt toetusraha, mille üks tulemus on olnud see, et sisuliselt lükatakse oma valimiskampaaniate kulud maksumaksja õlule. Tänavu kevadel riigikogu valimistel oli valijate ees kaks eraldi kandidaatide nimekirjade rühma. Ühed, mille taga oli massiivne reklaamikampaania, mida ei maksnud kinni erakonnad ega nende toetajad, vaid see võeti maksumaksjate taskust. Ja teiseks kaks autsaider-nimekirja, kes olid nende ülejäänud neljaga võrreldes täiesti ebavõrdses olukorras – rahaliselt ei olnud neil mingit võimalust nelja kartellierakonnaga võistelda.
27. jaanuaril 2012 ilmus IRLi uue esimehe valimisi silmas pidades teie kirjutis «IRL kui voodihaige – kas sureb, paraneb või jääb sandiks» (oli mõeldud erakonna, kuhu Adams tollal veel kuulus, liikmetele, aga see avaldati mitmes väljaandes – toim.), mis on prohvetlikuks osutunud.
Ma küll ei mäleta, aga kujund on iseendast hea ja on osutunud õigeks; kehtib siiani. Paranemist ei paista ja suremist ka praegu mitte – voodihaigena edasi elamine on siis kehtiv kujund.
Arvan, et paljudele Vabaerakonna liikmetele tuleb üllatusena, et küsitluste järgi ollakse juba mõnda aega erakondade seas populaarsuselt teisel kohal Keskerakonna järel.
Kindlasti. Aga ükski inimene, kellega olen rääkinud, ei ole näinud selles sisulist põhjust. Ühest küljest on see kui protestihääled. Teisest küljest kui sisulise põhjenduseta avanss. Selline vastutus ajab tõsiselt närvi.
Olete rääkinud, kuidas okupatsiooniajal aitas kirik – või täpsemini mõned tema esindajad – kaasa vabadusvõitlusele.
Pika elu jooksul olen leidnud häid rahvuslasi ja vabadusvõitlejaid väga paljude erinevate kirikute liikmete ja aktivistide hulgast. Aga luteri kirik paistis kindlasti silma sellega, et selle sees tegelesid inimesed hästi palju kultuuriväärtuste hoidmise ja vaimuliku ning filosoofilise haridustegevusega. Masinakirjas paljundatud sadade ja tuhandete raamatute hulk – ma mõtlen nimetusi – on imeline kultuurinähtus, vastupanuvõitluse vorm nõukogude ajast.
Jaan Kiivit on nendest aastatest inimene, kelle suhtes on mul jäänud kõige sügavam austus. Tal oli väga mitmesuguseid rolle, muu hulgas tegeles ta hästi palju Välis-Eesti trükiste levitamisega ja aitas meil ka, muidugi oma võimaluste piirides, hoida põrandaaluseid kontakte läänemaailmaga. See, et ta tõusis luteri kiriku etteotsa, oli minu arvates igati põhjendatud ja õigustatud.
Laiemalt võiks öelda, et ka hilisemas riigitöös on mul olnud au ja õnn töötada koos kirikutesse kuulunud inimestega ja need koostöökogemused on olnud kõigiti kiiduväärsed. Minu elukogemus ütleb, et inimesel, kes kuulub kirikusse või on lihtsalt usklik, on suurem ühiskonna teenimise anne. Mida rohkem sellistel inimestel jagub energiat tegelda ka riigitööga, seda kasulikum on see sellele riigile ja rahvale.
Kui lasite end 1990. aastate keskpaigas EELKs ristida ja konfirmeerida, põhjendasite seda sellega, et kirikusse kuulumine sobib rahvuslik-konservatiivse suunaga poliitikas.
Rahvuslik-konservatiivne suund peaks olema poliitiliselt traditsiooniliste kirikute liikmetele kahtlemata kõige vastuvõetavam. Aga pärast iseseisvuse taastamist on rahvuslik-konservatiivsel suunal tegutsenud valdavalt mitteusklikud inimesed. See suhe pole nii lihtne. Ma arvasin, et kirikuga liitumine on igapidi õige ja õigustatud samm ja ega ma ei ole seda tagantjärele kuidagi ümber mõelnud ega kahetsenud.
Iga inimene peab oma elu ja kogemust korrastama ning nõudlikumal inimesel viib see küsimuseni, kuidas ta suhtub kaasinimestesse ja milline on tema suhe Jumalasse. Ma ei hakkaks ühte kirikut teisest paremaks pidama, sest tunnen liiga palju erinevaid armsaid inimesi, kes kuuluvad muudesse kirikutesse.
Kas olete mõelnud ka kurikuulsa eestlaste usuleiguse peale, mis on küll tuletatud vähesest nominaalsest sidemest kirikuga?
Siin võime taas jõuda analoogia juurde sellesama kooseluseaduse temaatikaga. Meie ühiskonnas on mitmeid veidraid probleeme. Enamik inimesi elab enda arust traditsioonilist kooselu ja kasvatatakse oma lapsi. Samas ei anta oma kooselust riigile teada; seda ei registreerita. Sellel võivad olla ja tihtipeale ka on nende jaoks ettenägematud negatiivsed tagajärjed hilisemates elufaasides.
Mingisugune analoogia on ka usuküsimustes. Formaalselt öeldakse «mina ei kuulu ühessegi kirikusse» ja päris kindlasti on statistikud ammu suutnud näidata, et nendest arvudest ei saa teha järeldusi, et inimesed oleks tingimata kirikuvaenulikud või jumalaeitajad.
Mulle meenub, nagu oleksite pärast infarkti, mille tõttu olitegi vahepeal poliitikast eemal, öelnud, et arst keelas poliitikategemise ära, kui elada tahate.
Seda mitte, aga tõsi on, et normaalse poliitikatöö puhul on vaja energiat – tööpäevad on väga pikad ja üldiselt väljapuhkamiseks eriti palju aega ei jää. Poliitikat saavad teha vaid väga tugeva tervisega inimesed. Need, kes ennast üle pingutavad, võivad selle eest väga kallilt maksta. Minu arvates meie iseseisvuse taastamise perioodi kaks kõige võimekamat, silmapaistvamat ja energilisemat inimest – Mart Laar ja Edgar Savisaar – on mõlemad näited inimestest, kes pole käitunud mõistlikult, pole osanud oma tervist hästi hoida.
Kas on õigustatud, et 20. august, mida vahepeal nimetati ka alavääristavalt Savisaare-pühaks, on nüüd ametlikult kalendris riikliku tähtpäevana?
Eestis on praegu välja kujunenud hoopis teistsugune riikliku elu kalender, kui oli varem. Meil on praegu Eestis kaks kuud suvepuhkust, mille ajal peaaegu ei tegelda poliitikaga ja isegi valitsusekriitikud jätavad valitsuse rahule, peaaegu. See on tänavusel aastal võib-olla ka õige. Aga suurem suvepuhkus algab umbes jaanipäevast ja sellest väljatulemine toimub augusti viimasel dekaadil. Sinna on mitu aega kokku jooksnud – üks on 20. augusti tegemine riigipühaks, milleks minu arvates pole erilist sisulist põhjendust.
Pean tunnistama, et minu hinges on sel pühal tühi koht; pole hingelist sidet, et midagi väga olulist oleks sel kuupäeval kunagi juhtunud. Aga tõenäoliselt suvepuhkuse lõpu tähistamine jääb alles. Teine liin, mis on kokku jooksnud, on 23. augustiga seotud mälestusüritused. Molotovi-Ribbentropi pakti avalikustamine kujunes üheks põhiliseks iseseisvuse nõude taastamise lipukirjaks. Nii kujunes välja Hirvepargi koosolekute traditsioon. Tõsine poliitika-aasta algab Eestis umbes 20. augustist, ehkki riigikogu tuleb kokku alles septembri keskel, ja kestab jaanipäevani.
ERSP asutajaliige ja põhikirja autor. Aastatel 1991–1992 oli Põhiseaduse Assamblee liige. Ta on Eesti põhiseaduse projekti peamine autor.
ERSP Isamaaga liitumise järel olnud Isamaaliidu ja IRLi liige. Alates 15. oktoobrist 2014 on ta Eesti Vabaerakonna liige.
tuli kuulama kirikutäis rahvast.Rapla XIII kirikumuusika festivali avakontserti, Enn Võrgu oratooriumi
hetki meie südameisse ja hinge jättis,» ütles Rapla koguduse õpetaja Mihkel Kukk kirikulisi koduteele saates.
Ülestõusmispühade ajal valmis Eesti Piibliseltsi ja internetiportaali Kompass koostööna kauaoodatud internetiversioon Piiblist.
Eesti Piibliseltsi peasekretäri Jaan Bärensoni sõnul sai idee teoks soovist muuta Piibel kõigile kättesaadavaks ja netiversioon on üks võimalus selleks. «Eesti Piibliseltsi eesmärgiks on nagu kõikidel rahvuslikel piibliseltsidel, organiseerida Piibli tõlkimist, trükkimist ja levitamist. Kaasajal ei tähenda raamat ainult trükitud formaati. Lisaks paberkandjale on olemas audio-, video-, digi- ja muud formaadid,» selgitas Jaan Bärenson.
Eesti Piibliselts on kätt proovinud CD-Piibliga, mis ilmus 2001. aastal, hiljem ilmus Uue Testamendi audioväljaanne ning käsil on viipekeelse Markuse evangeeliumi väljaanne, mis ilmub videoversioonis. «Nüüd oli järjekord netipiibli käes,» lisas Jaan Bärenson.
Uues netipiiblis ei kasutatud teksti lemmatiseeritud versiooni nagu CD-Piiblis. Netipiiblis on säilitatud värsiread, sest see lihtsustab rütmi ja erinevate tekstifragmentide jälgimist. Nii netipiibel kui ka CD-Piibel võimaldavad otsida konkreetset mõistet ja sõna.
«Eelkõige aitab ta lugejat, kes soovib kiiresti konkreetset teksti leida,» selgitab Jaan Bärenson. Piibli internetiversioonist on võimalik lugeda Vana ja Uut Testamenti ning apokrüüfe. Kuigi netipiibel on mõeldud kõigile, kes soovivad Piiblit lugeda, ei asenda see paberil trükitut.
Tegu on netipiibli esimese versiooniga, mis on valminud meeskonna visiooni järgi. «Netipiibel ei ole veel valmis, see täieneb kogu aeg,» rääkis Jaan Bärenson. Hetkel on puudu viidete aparatuur kirjakohtade vahel ning päevasõna igaks päevaks.
Muudatusi on tulemas, kuid eelkõige keskendutakse Piibli igapäevase lugeja soovidele. Seetõttu on oodatud kõik ettepanekud, mis aitavad netipiibli kasutamist hõlbustada. Jaan Bärensoni sõnul on neid ka terve hulga tulnud ning ta usub, et osa neist leiab varsti rakendamist.
Usun, et enamiku inimeste jaoks on kirikutornidel pilkupüüdev ja rahustav mõju. Olen seda tunnetanud meritsi Tallinnale lähenedes, Tallinn-Tartu maantee oluliseks verstapostiks on kujunenud tuttavlikult viipav Põltsamaa punane kirikutorn ja üsna tee äärde jääv Anna kirik. Aastaid Hiiumaal Saarnaki laiu pärnasalus istumas käies olen Suuremõisa poole vaadates kiriku torniga sõbraks saanud. Kindlasti on igal ...
Eestikeelse kirikulaulu algus ulatub XVI sajandisse. 1540. a sai Tallinna Püha Vaimu kiriku õpetajaks Reinhold Beseler. 1546. a võttis ta oma kostile eestlasest koolipoisi Hansken Sussy. Raad tasunud paberi eest Noormehe ülalpidamisarvetest nähtub, et Beseler on talle sageli ostnud tinti, paberit ja raamatuid «ühe eestikeelse evangeeliumi- ja lauluraamatu» tõlkimiseks ning koostamiseks. Et Hans Susi 1549 katku suri, on ...
Asjad, mis jutustavad minevikust, on valmistatud kätega, mis ehitasid tulevikku. Teedy Tüür Tallinna Toomkirikus asub väike töökoda, mille olemasolust ja tegemistest ei tea kuigi paljud. Tegemist on Toomkiriku vappide konserveerimistöökojaga. Nagu nimestki aru saada, tegeletakse seal kirikus leiduvate vappide konserveerimisega. Töökoja organiseerimist alustati 1992. aasta veebruaris. Hiljem kirjutati alla kolmepoolne leping. ...
Eestimaa vanim kirikukell on kukkunud kildudeks. Torn, milles oli ta kodu, jäi ilma kiivrita. Tallinn ja kogu Eestimaa on kaotanud ilusa killu oma ajaloost, ühe hindamatu vana aja sümboli. Kas oleme mõelnud sellele, mis oli ka nõukogude ajal linna tähistavatel siltidel? Ainsa selgelt äratuntava hoonena oli ja on seal tänagi sihvaka torniga kirik. Mäletan seda imelist ja võimsat tunnet, kui Tartu raekoja platsi poole minnes ...
Intervjuu Eesti Kristliku Rahvapartei esimehe Andres Mäeverega Eesti rahvusliku liikumise ajajärk tunneb poliitikas ja ühiskonnaelus aktiivseid vaimulikke, näiteks Willem Reiman, Jakob Hurt ja Johan Kõpp. Ka taasiseseisvunud Eestis ei ole olnud aega, mil poleks leidunud Riigikokku kandideerivaid või kohalikus omavalitsuses osalevaid vaimulikke. Miks oli vaja 1998. a luua just kristlik partei? Täpsema ülevaate saab programmist ja ...
1Kr 9:16-23 Selle pühapäeva teema on Jumala kutse pidulauda. Seda näeme kõigist tekstidest. Aga näeme ka, et inimesed ei taha Jumala juurde tulla. Enamik inimesi tunneb Jumalat halvasti. Ühed tunnevad Jumala ees hirmu ja püüavad seetõttu Teda vältida. Teised arvavad, et Jumal polegi püha ja lepib peaaegu kõigega, mida inimesed arvavad või teevad. Kolmandad kujutlevad Jumalat äärmiselt range isandana, ...
Kristus ütleb: Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! Mt 11:28 Jeesus kutsub enda juurde väärsammude ja tegematajätmistega koormatud inimesi, täiust taotledes üle püüdnuid, elu rataste vahele jäänuid, otsimistes tüdinuid, teiste hoolimatuse all vaevatuid, solvatuid, allasurutuid ja lihtsalt hingelt väsinuid. Ka need, kes arvavad olevat õitsval ja turvalisel ...
Sellele arvule on Piiblis selgelt viidatud kui antikristuse arvule. Praktikas viib see selleni, et Kreekas juurutatakse elektroonilist süsteemi, mille põhielemendiks on koodarv 666. Kas ei tule selles näha provokatsiooni ja meie kristliku õigeusu elanikkonna kiusamist? Öeldut silmas pidades peab Püha Sinod vajalikuks juhtida valitsuse ja poliitiliste ringkondade tähelepanu järgmistele ettepanekutele:
1. Mitte kasutada arvu 666 koodarvuna riiklikes elektroonilistes süsteemides. Sellega tagatakse isiksuse kaitse.
2. Pöörduda Euroopa Liidu juhtkonna poole arvu 666 väljavahetamiseks keskses elektroonikasüsteemis mis tahes teise koodarvu vastu.
3. Mitte mingil juhul lubada, et arv 666 võetaks kasutusele meie maa uues isikutunnistuste süsteemis.»
Nagu elu näitas, ei võetud kiriku ettepanekut kuulda. Nii pöördus kreeka kirik usklike poole järgmiste sõnadega: «Armas kristlik kogudus! Aeg, milles elame, on vaimsete väärtuste languse ja õigeuskliku kristliku mõtte moonutamise aeg. Erilist ärevust tekitavad sündmused, mis leiavad aset vaimses ja sotsiaalses sfääris, kus idee ühtsest maailmakorrast koos sünkretistliku religiooniga on suunatud sellele, et kaoks igasugune erinevus õigeusu ja hereesiate vahel, samuti vahe õige ja ebaõige, terve ja rikutud mõtlemise vahel.» Esitatu pärineb Kreeka kiriku Püha Sinodi otsusest nr 2626 7. aprillist 1997.
Ja veel. Luxemburgis olevat võetud kasutusele arvuti nimega «Metsaline», millega võivat numereerida ja identifitseerida igat meie planeedi elanikku. Strasbourgis juurutatavat keskset võimsatel arvutitel baseeruvat Euroopa Liitu kuuluvate kodanike kontrollsüsteemi. Seda silmas pidades konstateeritakse Püha Sinodi protokollis järgmist: «Kogu elektrooniliste kaartide süsteem pole muud kui kuradi järjekordne leiutus, kes valmistab teed antikristuse tulekuks, et talle üle anda kogu oma võim ja vägevus (Ilm 13:2).
On selge, et mitte arv 666 ise ei rüveta inimest, vaid tema taga olev Uus Maailmakord. Inimene rüvetub sellesse süsteemi kuulumisega…, mis on algul poliitilis-majanduslik, seejärel aga vaimne diktatuur (Ilm 13: 4). Kuivõrd mõjuvõimas see on, näitab sääraste rahvusvaheliste organisatsioonide toetus nagu ÜRO, UNESCO, Maailma Kirikute Nõukogu, vabamüürlased, Rooma Klubi jt.
Neid kirikuid ja usklikke, kes jäävad truuks oma usule ja ei osale oikumeenilises liikumises, kutsutakse fanaatikuteks ja äärmisteks reaktsionäärideks, nagu seda olevat fundamentalistid. Nad võetakse arvele kõigest sellest tulenevate tagajärgedega.» Kreeka parlament nõustus Schengeni kokkulepetega. Nii jääb vaid üksikutel usklikel üle «ei» öelda.
USA president Carteri rahvusliku julgeoleku küsimuste nõustaja Zbigniew Brzezinski olevat teoloog Vladimir Maksimenko andmeil öelnud 1968. aastal: «Meie ajajärk pole üksnes revolutsiooniline, vaid me astusime kogu inimkonna ajaloo uude metamorfoosi. Maailm seisab transformatsiooni lävel, mis oma ajalooliste tagajärgedega on dramaatilisem kui see, mida põhjustasid prantslaste ja bolševike revolutsioonid. Aastal 2000 saadakse aru, et Robespierre ja Lenin olid pehmed reformaatorid.»
Kristuse risti kui kristluse sümbolit kohtab väljaspool kirikut veel üsna harva, erandina vast lilledega ehitud krutsifiksidena Leedu ja Poola teede ääres või usu tunnusena kaelas. Seevastu tähekombinatsiooni WWW kohtame peaaegu igal sammul: autodel, ajakirjadel, raamatutel, kaupadel, aadressidel, nimekaartidel, reklaamiprospektidel, afiššidel jne.
Sellega antakse teada, et antud tähekombinatsiooni kasutavad isikud on tarbimisühiskonna teenistuses ja pakuvad oma teeneid. Metsalise nime arv 666 tähekombinatsiooni WWW maski taga on kõrvale tõrjunud risti ja annab tunnistust preapokalüptilise ajajärgu saabumisest. Kui Kristus esineb avalikult lunastust pakkuva ristimärgi all, siis kurat esineb varjatult tarbimisühiskonna hüvesid pakkuva tähekombinatsiooni WWW varjus.
Internet on selle markantsemaks tunnistajaks. Jeruusalemma Püha Õlimäe kloostri väliseestlasest nunn ema Ksenia, kellega kohapeal tutvusin, kirjutas mulle hiljem: «Üheks minu palgaliselt ametikohalt lahkumise põhjuseks oli arvutite invasioon, olen nende, ka TV suhtes psühholoogiliselt allergiline…»
Nende kloostris arvutid, järelikult ka internet puuduvad, mujal on nad mitmel pool kloostrites olemas. Ka televiisorit võib vaid selleks loa saanud nunn vaadata, et vajadusel informeerida mõningatest sündmustest. Olen kuulnud, et mitmes Poola ja Prantsusmaa katoliiklikus kloostris on televiisori vaatamine väljunud päevauudiste raamidest.
Kelle teenistuses televisioon on, selgub meie teleprogramme jälgides, eriti Kanal 2 saadete osas. Õhtust õhtusse propageeritakse ehedat vägivalda. Ameerika Ühendriikides, kust need saated enamasti pärit, teostatud teaduslikud uuringud kinnitavad veenvalt taoliste saadete noorsoo kuritegevusele ja narkosõltuvusele kallutavat mõju. Meil aga ei taheta seda tunnistada.
Millised järeldused tuleks teha kristlaskonnal? Kui lugeda William Barclay Johannese ilmutusraamatu kommentaare, olevat Johannes kirjutanud oma raamatu keiser Domitianuse valitsemisajal, seega siis ajavahemikus 81–96 pKr. Domitianuse ajal kulmineerus keisri kultus tema isiku jumaldamise ja kristlaste tagakiusu näol.
|
OSCAR-2019
|
||
Majandusministeeriumis ette valmistatud uue toitlustusseaduse eelnõu kohaselt ei tohi süüa enam ise teha ega lasta seda teha vabalt valitud kokkadel, vaid selleks peab palkama registreeritud toitlustusfirma.
"Arvestades täna Eestis toimuvat on vajalik üheselt mõistetavalt sätestada toitlustamise võimalikkus ilma toitlustusloa, -projekti ja registris registreeritud toitlustajateta," seisab majandusministeeriumi seletuskirjas eelnõule.
Seaduseelnõus seisab, et toitlustamine peab toimuma vastavalt toitlustusprojektile ja vajalik on toitlustusluba.
Toitlustada võib majandusministeeriumi nägemuse kohaselt vaid ettevõtja, kes on registreeritud riiklikus erinõuetega tegevusaladel tegutsevate ettevõtjate registris.
Eelnimetatud tingimused ei kehti ainult söömaaegadele, mis on lühemad kui 60 sekundit ja kus osaleb vähem kui neli inimest.
Eelnõu üks väljatöötaja majandusministeeriumi toitlustusregulatsiooni talituse juhataja Malev Pikkaru põhjendas seadust sellega, et toitlustamise juurest võhikud eemale tõrjuda.
"Küsimus on ju selles, kas inimene, kes pole toitlustust õppinud, on pädev nii toitlustama, et see oleks ohutu," ütles Pikkaru Veelehele.
Eesti homofoobide assotsiatsioon (EHA) teatas, et alustab geisõbralike nimekirja koostamist, kuhu võivad sattuda ka need, kes oma meelsusest homoseksualistide suhtes teada ei anna.
Nimekirjas hakkavad olema kõik Eesti territooriumil tegutsevad ja geisõbralikku suhtumist ilmutanud organisatsioonid, ettevõtted, ühendused ning muud kommerts-, riiklikud ja mitteriiklikud asutused, seisab assotsiatsiooni pressiteates.
Iga kuu uuenevasse nimekirja pannakse geisõbralikku suhtumist ilmutanud asutuse nimi ja aadress ning soovitus mitte ainult Eesti, vaid ka kogu maailma heteroseksuaalidele hoiduda kasutamast selle asutuse teenuseid, kuna see võib osutuda ebameeldivaks, hoiatas assotsiatsioon.
Koos geisõbralikku suhtumist ilmutanud ettevõtete nimekirjaga avaldatakse ka heteroseksuaalidesse lojaalselt suhtuvate ettevõtete nimekiri ning soovitus kasutada vaid nende asutuste teenuseid.
Eesti homofoobide assotsiatsioon lubas, et hakkab e-postiga levitama kirja, milles tehakse asutustele ettepanek vastata mõningatele küsimustele ning selle kirja alusel kujundataksegi asutustest arvamus.
"Kui kirja saanud asutus jätab kirja tähelepanuta, siis lisatakse asutus automaatselt geisõbralike nimekirja," ütles Eesti homofoobide assotsiatsiooni esindaja.
Eesti homofoobide assotsiatsioon kinnitas, et kontrollib ja täpsustab kõiki erinevatest allikatest saabuvaid andmeid ning lisab alles pärast kinnituse saamist organisatsiooni nimekirjadesse.
Assotsiatsioon kutsub Eesti homofoobe üles abistama nimekirjade koostamisel ning hakkab selles valdkonnas tegema heteroseksuaalsete inimestega tihedat koostööd.
Assotsiatsioon avaldas lootust, et geisõbralike nimekirjad on tulevikus abiks normaalsetele asutustele ja tekitavad homoseksualiste eelistavate asutuse suhtes hukkamõistu.
Nagu selgus täna varahommikul Türbi andmeturbe ja IT nõustamisfirma GasperSky Lab. aruandest, on tarkvarafirma Microsohk juba aastaid salaja klientide arvutite ressursse kasutanud.
Käomuna on poetatud kõikidesse Windowz MT ning Windowz 2000 perekonna operatsioonisüsteemidesse, kus jookseb "System Idle Process" nimeline programm.
Selle olemasolus võib veenduda, kui tegumihalduris "Windowz Task Manager" vaadelda protsesside nimistut, kus eksisteerib iga kasutusel oleva protsessori kohta üks sellenimeline kirje.
Microsohk on senini väitnud, et tegu pole mitte reaalse programmiga, vaid informatiivse lõimega, mille ülesandeks on näidata, mil määral on protsessori jõudlus kasutamata.
"Sama absurdne oleks, kui kallaksime ämbrisse vett juurde, saamaks teada, palju seal vaba ruumi on, olles ise teadlikud sellest, kui palju me olime sinna eelnevalt vett mahutanud."
Põhjalikust tarkvaraauditist selgub ka "informatiivse lõime" tegelik olemus, mis polegi niivõrd süütu, kui olime senini uskunud. Programm tegeleb "vabal ajal" Microsohi poolt ette antud arvutusülesannete täitmisega.
Täiendavalt toetudes Meerika kosmoseuurimisagentuuri NADA andmetele, on Microsohk juba aastaid osutanud mitmetele suurfirmadele tohutut arvutusjõudlust nõudvaid teenustöid.
Kuna Microsohi sisekorraeeskirjad pole tänini lubanud erinevatel institutsioonidel veenduda firma arvutipargi täielikus suuruses, pole olnud ka ametlikku alust milleski kahelda.
Kui Windowz MT või Windowz 2000 operatsioonisüsteemiga arvutis on paigaldatud täiendavalt vähemalt üks järgnevatest programmidest, pole arvutusülesannete ning tulemuste transport mingi probleem.
Üheks põhjuseks, miks Internet Exploder integreeriti tugevalt operatsioonisüsteemi, võib käesoleva aruande põhjal pidada just seda, et tagada kontroll "System Idle Process"'i üle.
GasperSky Lab. jätkab oma tööd, sest on alust arvata, et tööülesandeid ning arvutustulemusi võidakse internetiühenduseta arvutite ning Microsohi vahel transportida ka flopiketaste formaadiandmete seas.
"See pole sugugi suurim põhjendatud laim, mis meie pihta on lennanud," oli Microsohi CEO Steve Balhner rahulik. "Ja me poleks ka sel juhul ainukesed - võtke näiteks Distributed.net või SETI@Home. Ja kui paljud nendes projektides osalejatest teavad, mida nende arvuti tegelikult arvutab?"
Kokkuvõtteks mainis Balhner, et ettevõtte üheks arendussuunaks on tõesti olnud paigaldusprotsessivabade ning kaugjuhitavate toodete väljatöötamine, kuid seda vaid .HET ideoloogia raames.
«Sai vähe päikest saadud ja vasaku käe, noh siin nagu külje ees, kus on need nagu piitsepsid ja driitsepsid, siin nagu on nahk nagu lahti natuke, narmendab noh.»
|
OSCAR-2019
|
||
Neljapäeval (13.02.14) kohaliku aja järgi kell 21.45 purskus ida Jaaval vulkaan Kelud. Teine "plahvatus" toimus kuus tundi hiljem.
Evakueeritud on kümneid tuhandeid inimesi. Vulkaanilise tuha tõttu on teadaolevalt hukkunuid seni kuus, kadunud inimeste otsingud jätkuvad.
Kelud asub mu kodukülast ligikaudu 300 km kaugusel. Tuhapilved on matnud kogu Jogja halli kihi alla. Ringi liigutakse näomaskidega.
Paljud vabatahtlikud koristavad luudade, labidate ning veesurvevoolikutega küla- ning maanteid. Liiklus on tavapärasest rahulikum, sest paljud eelistavad jääda turvaliselt koju.
Kolm päeva hiljem on taevas endiselt hall, ei päikest ega vihma. Õhk on liikumatu ja kuiv, tuhk on endasse imenud kogu niiskuse. Isegi hallitavad seinad enam ei hallita.
Toauks, mis niiskuse tõttu uksepiitadest laimaks oli paisunud, on nüüd nii kokku tõmmanud, et väike sõrm mahub vahele pista. Kodu koristamine näib üsna mõttetu.
Peale põrandapesu on tunni aja pärast olukord sama, mis enne kuna tuhk poeb tuppa läbi uste, akende ning katuse pragude.
RATTAGA RONGI: Jalgratta võib Hollandis rongi peale kaasa võtta, kuid lisaks tavapiletitele tuleb siis osta 6eurone rattapäevapilet. Kais Allkivi
„Miks ma üldse bussiga koolis käisin, kui rattaga saan ma poole tunni asemel kohale kümne minutiga?" küsisin endalt, õhinas kui väike laps, kui ma mõne nädala eest esimest korda ülikooli juures rattasadulast maha ronisin. Olin kogenematu jalgratturina Utrechti tihedat rattaliiklust peljanud, kuid ise selle keerises olla pole üldse nii hirmus, nagu kõrvalt paistis.
Ma poleks arvanud, et jalgrattasõidust saab minu meelisliiklemisviis, mille järgi rihin oma riietumisstiiligi. Kuid Utrechtis õppides olen hakanud kesklinna ja kodu vahet väntamist täiel rinnal nautima ega kujuta ette, et liikleksin siin igapäevaselt kuidagi teisiti. Kui ma esimesest hirmust üle sain, tundus mulle peagi jabur, et varem kulutasin bussisõidule 50-60 eurot kuus ja raiskasin teel olekule kolm korda rohkem aega.
Bussiga keskusse minnes jalutan ma esmalt ligi veerand tundi peatusse (pärast seda, kui lähemal asunud peatus ümberkorralduste käigus suleti), lisaks ooteaeg ja kümmekond minutit sõiduaega. Teist teed pidi jõuaks jalutades kohale sama ajaga. Rattasõit neelab aga kümme minutit. Kui tuulesuuna ja fooritulega veab, siis vähemgi. Lihtne arvutus ütleb, et edasi-tagasitee peale kokku säästan nii juba 40 minutit.
Pealegi on mugav sisseoste pakiraamil rattakotis sõidutada, selmet jalgsi toeka toidukotiga koju kõmpida. Algaja sõitja nagu mina peab ainult vaatama, et kandam liiga raskeks ei kisuks ja tasakaalu hoidmist ei segaks. Rattasõidu suur pluss on ka paindlikkus: oma kaherattalisega saab kesklinnast iga hetk tagasi, olenemata sellest, kui pika aja tagant või kas üldse bussid hilisel kellaajal käivad. Samuti pole kõik bussiliinid nädalavahetusel töös.
Paljud Utrechti välistudengid on rattasadulas algul ebakindlad, sest pole harjunud oma maal niiviisi linnaliiklusse sukelduma. Nähes, et ratas on siin põhiliiklusvahend, ja tuttavate õhutusel enamik neist enne või hiljem murdub. Esimesed harjutustiirud, et teid tundma õppida, tehakse sageli hilisõhtul, kui teisi liiklejaid on vähe ja valgusfoorid väljas. Minagi tegin esimesed sõidud õhtuhämaruses, kartes autosid ja teisi rattureid tulvil teid.
Kuigi teadsin algusest peale, et siin oleks targim omale ruttu ratas soetada, lükkasin ma seda edasi, sest Hollandisse õppima kolides ei tundnud ma end ratta seljas kuigi kindlalt. Nagu oma avapostituses kirjutasin, hakkasin ma rattaga sõitma alles mõni aasta tagasi ja siiski tegin seda üsna harva, kui õelt või mõnelt sõbralt ratta laenasin, sest omaenda kaherattalist mul polnud. Olin ringi sõitnud ka Hollandi maateedel, ent linnaliikus tundus ekslikult hirmuäratav.
Murdepunktiks oli see, kui vaatasin, et inimesed, kellega koos ma välja lähen, peavad minu tõttu samuti jala käima, ehkki muidu eelistaks nad rattaga sõita. Kuigi kuulsin ka hirmujutte ratta pealt kukkunud ja luu murdnud välistudengeist, otsustasin pärast esimest siin veedetud kuud härjal sarvist haarata. Kuna rattaost tundus mulle ennatlik, laenasin esmalt tuttavalt varuratast. „Kui sa selle rattaga sõidetud saad, tuled sa iga rattaga toime,“ teatas ta. See päevinäinud sõiduriist oli tõesti karm proovikivi: ka omanikul endal kippus see pidevalt vänderdama ning pidureid tuli täiest jõust enda poole rebida, et neist natukenegi abi oleks (korra sõitsingi sõbrale tagant sisse). Sõitsin selle esialgse rattaga paar korda õhtusel ajal kesklinna ja tagasi ning hommikuti bussipeatusse (ajasäästuna tundus juba seegi, et kulutasin 15 minuti asemel viis).
Karastavast kogemusest oli sedavõrd kasu, et tunnen end nüüd ratta seljas julgemalt ja vabamalt kui iial varem. Peagi tihkasin omale hankida püsivama ratta, mis on mugavasti juhitav ja mille paksud rehvid muudavad kampuse ja vanalinna munakiviteedel rappumise talutavamaks. Selle rattaga käin kõikjal ja ühtegi ebameeldivat vahejuhtumit pole kolme nädala jooksul ette tulnud.
Utrecht on rattasõiduks justkui loodud - selgelt eraldatud rattateedel on hea turvaline tunne. Autosid ei tarvitse peljata nagu Eestis, sest siinsed juhid, leppinud paratamatusega, et jalgrattur on Madalmaade liikluses kuningas, oskavad ratturitega arvestada ega tuiska näiteks järsult sisehoovist või ristuvalt tänavalt välja. Aeg-ajalt ajavad mind endast välja aga rollerijuhid, kes samuti rattateel vuravad ja parajat lärmi tekitavad.
Üks esimesi reegleid on see, et möödujaist ei tohi ennast häirida lasta. Olen ka teistelt siinsetelt eestlastelt kuulnud, et sõida kui kiiresti sa sõidad, ikka tuhiseb suur osa kohalikke rattureid sinust vaevata mööda. Ei maksa üldse imestada, kui mõni eakam daam või härra sust täie hooga mööda kihutab. Või lapsevanem, kes oma rattal ka kolme võsukest veab. Muusikat pole igatahes tark rattasõidu ajal kuulata, sest siis ei kuule taganttulijate kella ega tea end õigel hetkel paremale hoida.
Kui foorituli roheliseks läheb (mõnel pool on ratturitele spetsiaalne foor, mõnel pool tuleb lähtuda autode foorist), on oluline kiiresti liikuma saada, sest tipptunnil võib selja taga oodata veel kümme ratturit. See ei valmista mulle uue rattaga õnneks probleemi. Kui aga kohalikut otsustavad punast tuld eirata ja siiski ristmikku ületada, on nende oma asi, kuidas minust mööda saada, sest olen otsustanud külalisena liiklusreegleid austada ja alati fooritulega arvestada.
Võtab ahhetama, kuidas kohalikud peokleidi ja pika mantliga ratta selga ronivad või suudavad sõidu ajal hoida mis tahes pampu, kas või reisikohvrit. Kuna mul kuluks selleks veel aastaid harjutamist, on pidev rattasõit sundinud peale mõningad muutused imagos.
Reeglina armastan käia kontsakingadega, kuid pedaalimiseks eelistan madalaid paeltega kingi. Kui kontsasaabastega on veel suhteliselt mugav sõita, siis kingad, mis piisavalt kindlalt jalas ei püsi, ei tule kõne allagi. Samuti tuleb unustada kitsad pliiatsseelikud. Olen imestanud, miks siinsed neiud tihti karjuvalt lühikese seelikuga ringi käivad, ent vastus on lihtne: sellega on mugav vändata. Ise olen peamiselt pükstele üle läinud. Ka lühikeste sangadega õlakoti, millega varem koolis käisin, olen asendanud ümber keha käiva sportliku kotiga.
Ehkki Hollandis ei pea rattavargust kaugeltki nii kiivalt kartma kui Eestis (paljud inimesed jätavad ratta välisukse ette või eesaeda), on tark soetada korralik rattalukk ning ratas alati - isegi mõneks minutiks poodi lipsates - hoolsalt lukustada, sest varastatud ratastega äritsejad ei maga. Kesklinnas pargitakse rattaid iga tara ja lambi- või liiklusmärgiposti, isegi peenema puutüve ümber. Ratast ei tohi aga kinnitada kanalipiirde kõrgeima toru külge, sest purjutajatele meeldib rattaid üle piirdeserva kanali kohale rippuma keerata. Lahtiselt kanali ümbrusse jäetud rattad võivad reede või laupäeva ööl sootuks vees lõpetada.
"Kaardimaja" ja üldse poliitika puhul peab nentima, et kuigi tahaks rääkida puht tööalasest professionaalsusest, kus inimestevahelised isiklikud suhted mingisugust rolli ei mängi ning otsused saavad tehtud ainult objektiivsusele ja ratsionaalsusele rõhku pannes, siis tegelikkuses see nii ei ole ja kuidas saakski olla, kui poliitikuametiski jäädakse lõpuks ikkagi ainult inimeseks.
Seekordses "Kaardimajas" illustreerib seda kõige paremini ehk just presidendipaar, kelle professionaalset läbikäimist on hakanud tugevalt segama nende eraelulised probleemid, mis praegusel ajal lõikavad nõnda teravalt sisse Valge Maja afääridesse, et vajavad edaspidise normaalse koostöö nimel lahendamisel suisa professionaali abi.
Sellest samas asjaolust koorub iseenest välja tõde, kuivõrd palju sõltub ühe inimese vaimutugevus tema suhetest oma lähedastega. Nimelt pole just keeruline märgata, et Walkeri nõrkusmomendid, mis seotud murega oma abielu pärast, on ühtlasi ka momendid, mil ta on Frank Underwoodi poolt kõige manipuleeritavam ning oma otsustes mitte niivõrd vaba.
Armastus ja sellega seonduvad probleemid võivad ka maailma kõige võimamast riigijuhist teha paraja lödipüksi, mis ilmselt on hetkel vajalik eraelulises plaanis, kuid kahjulik tähtsate otsuste vastuvõtmisel, sest ei võimalda end päriselt mõttega probleemidesse pühendada ning teeb Underwoodi-sugustele oma ettepanekute läbisurumise üsna lihtsaks ülesandeks.
Walkerite kõrval on hakanud murenema Jackie Sharpi kõva pealispind ning olenemata oma hiljutisest vankumatust seisukohavõtust, et tema ja Remy Dantoni vahel juhtunu oli viga ja ei tohiks kindlasti korduda, on see sellegipoolest jäänud korduma ning Sharp on mõistmas, et prestiižika ametikoha kõrval käib täisväärtusliku elu juurde veel midagi.
See armusuhe võib aga tulevikus teha keeruliseks Sharpi läbikäimise Frankiga, kes on seni naises näinud mõttekaaslast ja tugevat partnerit, kedagi, kellega võiks korda saata suuri asju. Remy Dantoni sekkumine komplitseerib seda vahekorda, kuivõrd tema ja Franki vahelist suhet sobiks kõige leebemas vormis nimetada „formaalsustesse peidetud vastastikuseks tülgastuseks".
Sharpi kõrval on elu uusi värvinguid avastamas ka Rachel Posner, kelle sõbrannasuhe on omandanud hoopis uued, kuid ehk isegi kergelt etteaimatavad mõõtmed. Lisa Williams (Kate Lyn Sheil) tundus algusest peale olevat siiraste, kuid talle endalegi tundmatute soovidega. Sellegipoolest näib see kõik nende mõlema jaoks toimivat ja Racheli tema pikalt kestnud pimedusest välja toovat.
Omaette pimedusesse on sattunud Doug Stampler, kes on enesele tunnistamas oma tekkinud tundeid Racheli vastu, kuid ei oska ilmselgelt nendega hästi ümber käia, kuid kuidagi ei tahaks uskuda, et ta laseks Racheli ja Lisa vahel tekkinud romantilis-seksuaalsel suhtel sekkumata edasi areneda, mistõttu võib eeldada, et nende kahe rõõm pikalt kesta ei saa.
Armumured armumuredeks, praeguseks on süsteemi nihkesse ajanud hoopis teist laadi suhted, eelkõige nende purunemised – president Walkeri järel on Tusk kaotanud nüüd ka Fengi ning nagu tõendab tema korraldatud meediarünnak Underwoodide vastu, siis nüüd tegu juba sõjaga.
Stockholmi kuningalossis on 18. oktoobrist 12. märtsini avatud näitus kuningliku pere pruutkleitidest.
|
OSCAR-2019
|
||
Meie igapäevane elu on tohutult kiire ja paljud tegevused on üsna tülikad ja aeganõudvad. Samuti üleliigne materiaalsus ja asjad väsitavad. Tahan muuta oma elu lihtsamaks, tasakaalukaks ja mõnusalt sujuvaks, et oleks rohkem aega tegeleda iseenda ja perega. Tundub üsna lihtne, eks? Lihtsalt võta aega ja tegutse. Igapäevaselt kujuneb see vähemalt minu jaoks üsna keeruliseks – hommikul ärkan, kiiresti riidesse, laps riidesse, lasteaeda, tööle, töö, töö, töö, laps lasteaiast ära, teen süüa, teen isikliku firma ja hobiprojekte, juba magama. Õnneks nädalavahetused on pisut leebemad.
Ma usun, et see on minu puhul täitsa tehtav. Proovin pisut enam tegevusi läbi mõelda, mitte koheselt tormata neid tegema. Hästi palju olen seda praktiseerinud tööl. Mu varasem ametikoht nõudis tohutut sebimist, asjatamist ja 100 asja vahel manageerimist. Tihtilugu ei saanud mõtteid isegi ööseks välja lülitada. Ma sain 17 aasta jooksul sellest täieliku üledoosi ja olen nüüd lõpuks õppinud asju prioritiseerima ja võtma chillilt. See ei tähenda, et teeksin kehvemini, kaugeltki mitte – pigem rahulikult, keskendudes ja planeeritult. Aitab väga!
See, et ma paneksin eelmisel õhtul järgmise päeva plaani kirja on ulme. Kuna enamus neist on seotud tööga, siis ma lihtsalt ei taha töömõtteid õhtul mõelda. Pigem meeldib mulle ülesandeid to-do listina jookvalt kirja kui tekib midagi, mis vajab ära tegemist. Nii on mul pidevalt ports liste erinevate tüüpide kaupa: töö ja oma firma asjad eraldi. See aitab mul sodi peast välja visata ja hoida seda paberil, palju vähem muretsemist, et midagi unueb. Ja kui asi on tehtud saan selle visuaalselt maha kriipsutada – kohe selline mõnus motiveeriv tunne.
Ideeliselt peaks see päeval, eriti hommikul hulga aega kokku hoidma. Ainukene asi, mida ma teen omale tööle kaasa on värskelt pressitud mahl või smuuti. Alguses kui hakkasin värskelt mahla kaasa pressima avastasin, et ma jään hommikul tohutusse ajahätta. Puuviljade ja köögiviljade lõikumine, pressimine ja peale seda mahlapressi pesemine võtab arvestatava aja. Mul umbes 20 minutit. Ma ei tea, äkki olen jube aeglane lihtsalt? Seega olen hakanud mahla õhtul valmis tegema. Ega tegelikult oleks ju päris-päris värske parem, aga hommikul on iga minut und elutähtis. Smuutidega on lihtsam, need ei võta eriti aega ja jõuan valmistada ka hommikul.
Vohh, see on minu jaoks üks hädavajalik tegevus. Ma olen jube unimüts hommikuti. Kell võib heliseda 5 korda enne kui ma üles tõusen. Tihtipeale panen esimese helina minimaalselt pool tundi varem, et oleks teadmine: “Jess, saan veel nii kaua magada!” Iga minut magamist on hommikul elulise tähtsusega. Autos tööle sõites on loomulikult jube uni, aina haigutan ja olen päris udu. Tegelikult tahaksin aga hoopis tõusta ja vaikselt päeva sisse elada mõnusate rituaalidega. Need mõned korrad, mis ma olen suutnud ennast kokku võtta, on olemine palju värskem ja päev kulgenud mõnusamalt. Hetkel üritan harjutada ennast varem tõusma, vaikselt päeva sisse elama.
Samamoodi, nagu hommikune, toimib ka õhtune rutiin, aga eesmärk on pigem päeva tegevustest välja tulla ja tegeleda iseendaga. Loe, mediteeri, joo mõnus tassike teed, kirjuta paberile oma mõtteid. Mina sätin blogipostituste kirjutamise tavaliselt õhtusele ajale. See on minu jaoks terapeutiline ja maandav.
Minu puhul ellu viia väga raske. Üldse asjadest loobumine tuleb mulle väga raskelt ja südamevaluga. Kuigi riidekapp on mul täitsa kenasti korras, ausalt. Riided puudel ja teine osa ilusti virnadesse lapatud. Teiste sahtlite, kappide ja riiulitega on kehvem lugu pisut. Aga … ma tegelen selle parandamisega aktiivselt. Unistustes tahaks hoida kappides minimaalselt hädavajalikke asju ja piinlikult sätitult. Ühesõnaga tegelen sellega, sest olen kindel, et aitab väga palju elu lihtsustada.
Ma ei ole seda siiani teinud. Arvan aga, et mõte on täitsa hea. Ma usun, et see aitab konkreetsetele tegevustele ja eesmärkidele rohkem fokusseerida ja seeläbi ka rohkem saavutada. Iga uue kuu eesmärke paika pannes teha enda jaoks ka ülevaade kuidas eelmise kuu eesmärkidega läks. Võtan selle nipi kasutusse ja hakkan praktiseerima juba detsembrist. Olgugi, et pool kuud juba läbi. Mõne väikse eesmärgikese jõuan ikka täita. Kindlasti pean meeles pidama, et eesmärk ei pea olema tohutult suur ja raskesti saavutatav. Kuigi ka neid on vaja, et ennast liigutama panna. Eesmärk võib olla ka midagi lihtsasti teostatavat, näiteks: “Olen inimestega lahkem ja naeratan rohkem!”. Lihtne ju – kui teadlikult tegeleda, siis muudab väga palju.
Mõned eesmärgid on nii suured, et nende täitmine ühe kuuga läheb keeruliseks. Seetõttu on hea mõte seada omale aasta, poolaasta või kvartali eesmärgid. Minu meelest on aasta eesmärkide seadmine tore tava, kuigi tihti kipuvad need peale kirjapanemist ununema. Nipp on siin, et tuleb pidevalt neid eesmärke endale meelde tuletada. See aitab alateadlikult sihi poole liikuda. Plaanin kindlasti rakendada.
Oh, see on väga raske. Pidevalt on mingeid asju “väga vaja”. Tegelikult muidugi on see pigem emotsiooni ajel toimunud ost. Eriti raske on tagasi end hoida, kui see pean-selle-saama-või-muidu-suren asi on soodsa või väga soodsa hinnaga. Siis on seda kohe tohutult vaja. Tegelikult aga paljusid, et mitte öelda suuremat osa, nendest asjadest ma ei kasuta. Esiteks mõjub see rahakotile halvasti, teiseks kuhjub kodu mõttetu sodi alla. Tegelen enesega, et järjest asjade hulka vähendada ja vähendada. Kindlasti ei lähe ma äärmusesse ja ei säilita ainult eluks vajalikku. Pigem mõtlen oma vajadused korralikult läbi ja liigun vähemate, kuid kvaliteetsemate asjade poole. Eesmärk on tunda end hästi ja anda kõikidele asjadele mõte, mitte käia ainult linase kleidi ja viiskudega.
Need väsitavad meid väga. Sisemuses tihti ei tahaks nedega tegeleda, aga kuna oled võtnud need kohustusteks, siis nii kergelt ei pääse ka. Mina üritan neid tulevikus omale vähem võtta – tegelen ainult nendega, mida on päriselt vaja või päriselt tahan. Muudest üritan ajapikku, kuid kindlalt vabaneda. Õnneks olen juba puhastustööd ka alustanud.
Pisut ehk raske aru saada, kuidas seda täpselt teha. Ma arvan, et täpselt samamoodi nagu asjadegagi. Püüa segadust endas vähendada – kirjuta, loe, viibi looduses, mõtle oma mõtteid selgeks. Ma usun, et see on üks võtmekoht, teen seda praegu ja plaanin jätkata tulevikus. Ilma enam ei oskagi. Soovitan Sinul ka proovida.
Need asjad on tõesti pisikesed ja ei vaja suurt vaeva. Küll aga päeva jooksul nende pisiasjade nautimine teeb kogu päeva meeldivamaks. Nauding võib olla mis iganes sulle rõõmu valmistab: hommikune soe dush, mullide puhumine, hea raamat, tass värsket kohvi, suudlemine, hea muusikapala, värsked marjad, miks mitte ka klaasike veini. Seda võin ma ilma ütlematagi vabalt teha. Tuleb endale lihtsalt meelde tuletada, et kohustused ei ole ainukene asi maailmas ja tuleb enda heaolu tõsta esimeseks.
Mida vähem on riideid, seda , universaalsemaid ja üksteisega sobivaid, seda lihtsam ja vähem aega nõudev on igapäevane riietumine. Mulle tegelikult meeldib üsna lakooniline stiil, samas ka natukene vürtsi rokilikuma ja tänapäevasema kantriteemaga segatuna. Natukene raske on tähelepanu vajava naisena seda ellu viia, aga olen astunud esimesi samme. Heidan vähemalt korra nädalas riidekapile lihtsalt 1min pilgu peale ja võtan välja esemed, mida ilmselt ei kannaks enam. Enamasti on need pigem värvilised, kirjud ja erksates toonides riided. Suur osa riideid on mul sinised (teksa), valged, hallid, beežid, mustad. Sekka muidugi ka kõike muud. Paljud asjad sobivad omavahel üsna hästi. Üritan igapäevaselt seda poolt endas arendada.
See võib tunduda siin teemas esiti kummaline nõuanne, kuid tegelikult see nii ei ole. Aeglaselt söömine võimaldab toitu nautida, saades söödavast suuremat rahulolu. Läbi rahulolu ja teadlikkuse koguseid vähendada ja süüa tervislikumalt. Tervislikult söömine mõjutab omakorda heaolu, tundeid ja tervist. Ehket mida tervislikumalt sööd, seda lihtsam ja parem Su elu on. Üritan järgida, aga alati ei õnnestu kahjuks. Küll aga tegelen selle eesmärgiga igapäevaselt ja proovin päev-päevalt rohkem käppa saada.
Kui planeerid oma toidukorrad nädala jagu ette, vähendad oluliselt igapäevast nuputamist: “Mida täna küll süüa teha?!” Ühe korra mõtled, terve nädal hooletu. Teiseks planeerides saad kasutada samu tooraineid erinevatel päevadel efektiivsemalt. Teed ühel päeval midagi, millest saad järgmisel päeval midagi muud teha. Ilmselgelt korralik aja kokkuhoid. Mina isiklikult olen selles väga halb. Kuid jällegi asi, mida tahan enda puhul muuta.
Kui töötad igapäevaselt arvutiga, siis loogilise failisüsteemi loomine hoiab kokku tohutult aega. Ma ise olen selline kord nii ja kord naa. Teatud tüüpi asjad on mul väga karmilt organiseeritud, samas igasugune loovam materjal on emotsiooni ajel salvestatud ja üsna pilla-palla mitmes kaustas laiali, mistõttu ka peale salvestamist suuremat osa neist ma enam ei ava. Halb komme ja taas ma arvan, et produktiivuse mõttes üritan end parendada. Postkasti tühjendamises olen ma lihtsalt eluhalb, ma isegi ei viitsi keskenduda, et midagi muuta. Loomulikult on kirjad mul strukturureeritud kaustadesse, aga see palju ei päästa.
Proovi teha paus online-elust vähemalt tunnikene päevas ja proovi vahel täieliku online-paastu näiteks üheks päevaks. Mine parem metsa. Ma tean, et jube raske – eriti mul, kelle põhi- ja hobitöö on kõik seotud IT ja arendusega. Siiski proovin päevas leida mingeid augukesi, kui teen midagi muud.
Minu jaoks kannab seda eesmärki blogi. Siia saan oma unistuste elu visualiseerida ja hoida endal pidevalt silme ees.
20. Lõpetuseks küsi alati, kas see lihtsustab minu elu? Kui vastus on ei, mõtle uuesti, kas peaksid seda tegema.
|
OSCAR-2019
|
||
Kui kasutad kodus Amazon Prime Video, Netflixi, Telia, Elisa ja Viaplay teenuseid, siis panime sinu jaoks kokku nädalavahetuse filmi - ja seriaalisoovitused.
"Rio" on seiklusrikas 3D-animakomöödia "Jääaja" tegijatelt. Loo tegevuspaigaks on värviküllane Rio de Janeiro ning Brasiilia lopsakad vihmametsad, peategelaseks aga haruldane siniaara nimega Blu, kes arvab, et on omasuguste seas ainus allesjäänu. Kui Blu saab teada, et on olemas veel üks samast liigist lind, ja et see on veel tüdruk, jätab ta selja taha oma turvalise puuri Minnesota väikelinnas ja võtab suuna kaugele Riole.
See pole aga sugugi armastus esimesest silmapilgust, sest kodustatud ja lennuvõimetu Blu pole sugugi vääriline paariline metsikult iseseisva ja lennuka linnutüdruku jaoks. Üheskoos ootab neid elu suurim seiklus, kus nad saavad väärtuslikke õppetunde sõprusest, armastusest, vaprusest ja avatusest elu imede suhtes.
Oslo kriminaalpolitsei juhtivinspektor Harry Hole (Michael Fassbender) asub uurima kummalist juhtumit, kus ühel lumesajusel ööl kaob jäljetult oma kodust pereema. Hole on kindel, et talle mõned nädalad varem saadetud anonüümne kiri peagi tapatöid alustavast lumememmest ning kadunud naise hoovi tekkinud veider lumememm on omavahel kuidagi seotud. Koos andeka noore kolleegi Katrine Brattiga (Rebecca Ferguson) tuleb uurijate tandemil kõrvutada värske juhtumiga aastakümneid vanu mõrvu, et läbi hammustada ja üle kavaldada võika tapja järgmine samm. See kõik peab juhtuma veel enne järgmist lumesadu. Jaht Norra esimesele sarimõrvarile on alanud.
Tume ja pahaendeline linateos põhineb Norra populaarse krimikirjaniku Jo Nesbø samanimelisel bestselleril. Hole-sarjas on ilmunud üksteist raamatut, millest “Lumememm” on seitsmes. Nesbø teoseid on tõlgitud 50 keelde ja müüdud üle 36 miljoni eksemplari. Verdtarretavas põnevusloos on meisterlikult ühte põimitud Põhjamaade krimi kohustuslikud elemendid: töönarkomaanist ja alkoholikust uurija, sünge tegevuspaik ning käsitlus sotsiaalsest probleemist, mis lööb kildudeks illusiooni Norrast kui heaoluriigist.
Ühest ekstsentrilisest, raskusi taluvast ja kokkuhoidvast perest jutustav "Klaasloss“ on erakordne lugu tingimusteta armastusest. Oscariga pärjatud Brie Larson ("Ruum“, "Kong: Pealuu saar“) toob Jeannette Wallsi populaarsed memuaarid ekraanile noore naise rollis, kes leidis tänu oma äärmiselt ebastabiilse isa (Woody Harrelson, "Näljamängude“ filmid) rõõmuküllasele ja metsikule loomusele sütitava kindlameelsuse, et ehitada endale üles edukas elu iseenda reeglite järgi.
Andy Dufresne on noor ja edukas pankur, kelle elu muutub radikaalselt, kui talle mõistetakse oma naise ja tolle armukese tapmise eest eluaegne vanglakaristus. 40-ndatesse paigutatud film näitab, kuidas Andyst (sõbra Redi abil) saab äärmiselt erakordne vang.
Sarja keskmes on naine, kelle prominendist mees satub korruptsiooni- ja seksiskandaali tagajärjel trellide taha. Eeskujuliku koduperenaise Alicia (Juliana Margulies) turvaline argirutiin leiab ootamatu lõpu, kui tema abikaasa Peter ("Seksi ja linna" Mr. Bigina tuntud Chris Noth) arreteeritakse ja Alicial tuleb enda ning oma kahe lapse eest võitlema hakata.
Üks aasta 2017. suurimaid hittfilme, mis voitis neli Oscarit, sealhulgas parima filmi ja parima lavastaja kategoorias. "Vee puudutus" on Guillermo del Toro ("Paani labürint") loodud muinasjutufilm täiskasvanuile, mis jutustab üksildasest koristajast Elizast (Sally Hawkins, "Paddington 2"), kes käib koos oma tuttava Zeldaga (Octavia Spencer, "Koduabiline") koristamas salajast valitsuse laborit. Tööd tehes kohtab ta imepärast olendit, kes on Amazonase jogedest kinni püütud ja kellega tehakse laboris jubedaid katseid. Naine armub olendisse ja teeb meeleheitliku katse teda päästa
Kuuele Oscarile kandideerinud hork romantiline draama. Filmi peategelane on kuulus kleididisainer Reynolds Woodcock (Daniel Day-Lewis, "Veri hakkab voolama"), kes elab ja töötab 1950ndatel Londonis ning riietab linna koorekihti. Vanapoisist Reynoldsi elu muutub aga päevapealt, kui ta kohtab kaunist preili Almat (Vicky Krieps, "Noor Karl Marx"). Isepäisest neiust saab peagi mehe muusa ja molema elu muutub kardinaalselt igaveseks… Filmi lavastas kultusrežissöör Paul Thomas Anderson ("Veri hakkab voolama”).
Disney-Pixari stuudios valminud imeline animafilm, mis voitis kaks Oscarit – nii parima animatsiooni kui parima laulu kategoorias. Südamlik film räägib muusikukarjäärist unistavast Mehhiko poisist nimega Miguel. Kuna poiss tahab hoolimata perekonna vastasseisust saada muusikuks, satub ta sekeldustesse ja jouab ootamatult välja Surnute Maale. Salapärases ja maagilises riigis ootavad Migueli ees esivanemate vaimud, uued sobrad ja tema perekonna ajalugu puudutavad suured saladused… Filmi tegelased räägivad eesti keeles, neile andsid oma hääle Andreas Poom, Kaspar Velberg, Lauri Saatpalu, Hele Korve, Tiit Sukk, Merle Palmiste jt.
See animeeritud ulmeseriaal ilmus Netflixi nagu välk selgest taevast, aga ilmselgelt see kasutajatele meeldis, sest teine hooaeg algab 2019. aasta esimeses pooles.
Kui Jon Bernthali ("Elavad surnud") kehastatud Frank Castle esimest korda Punisheri rollis Marveli ja Netflixi seriaali "Daredevil" 2. hooajas üles astus, siis sai paljudele selgeks, et ta oli selle karakteri kehastamiseks loodud.
Õnneks ei pidanud kaua ootama, sest natuke aega hiljem sai ka tema endale päris oma seriaali, mille teine hooaeg on juba samuti töös.
Kui see komöödiakuld on nägemata, siis sa mida enam ootad? Briti parimad komöödianäitlejad on valmis sinu tõekspidamisi purustama, aga seda kõike õnneks hea huumori kastmes.
2014. aasta õudusfilm "Ouija" on üks väga vilets "teeme sellest ühest esemest õudusfilmi" tüüpi linateos, mille järjest või õigemini eelloost ei oodanud keegi midagi, aga välja kukkus üllatavalt korralik hirmutaja.
See animedraama peaks huvitama kõiki neid, kes vaatasid 2016. aasta animehitti "Your Name" ja mõtlesid, et enam paremaks minna ei saa. "Flavors of Youth" on loodud sama stuudio poolt ning see pole sugugi sama hea, aga näeb välja imeilus ning on mõnes mõttes ka sama liigutav.
Kanada mockumentary seriaal kujutab treileripargis elavate tegelaste igapäevaseid seiklusi. See on põhjusega kultusseriaal.
See põletava kommentaariga satiir on korraga nii naljakas, hirmutav kui ka šokeeriv ning teeb seda hooaegade jooksul väga erinevates žanrites.
Kui Marveli ja Netflixi ühisprojektide alla kuuluv "Luke Cage" 2016. aastal 1. hooaja alustas, siis tundus see vähemalt esimeste osade põhjal aeglane, aga see kõik oli alati tänu muusikale ja peategelast kehastavale Mike Colterile niivõrd stiilne, et seda oli raske kinni panna.
Netflixi "Okja" on USA ja Lõuna-Korea ulmeline seiklusfilm, mis valmis Lõuna-Korea modernse kino ühe parima režissööri Bong Joon-ho valvsa käe all. Filmis üritab noor tüdruk Mija päästa tema parimat sõpra, kelleks on hiiglaslik olend, mõjuvõimsa korporatsiooni käest.
Michael Mann on suurepärane režissöör, kelle viimane hea film jäi kahjuks aastasse 2004, mil ilmus "Collateral". Tundub, et mees ei oska lihtsalt ajaga kaasa käia, kuigi nüüd on tal töös 2019. aastaks planeeritud film Ferrari loojast.
Hiljuti astus Joe Rogani saates üles kultuskirjanik Chuck Palahniuk, kes rääkis oma loomingulistest protsessidest ja ka tema 1996. aasta romaani "Fight Clubi" mõjudest.
Seepärast soovitame vaadata ka David Fincheri lavastatud "Fight Clubi", sest kui nimetada üks film, mis peab aja kulutavale jõule vastu, siis on see kindlasti nende hulgas.
Joss Whedoni kultusseriaal "Firefly" jõudis 14 episoodiga paljude fännide südametesse jõuda, kui Fox otsustas selle siiski 2003. aastal pooleli jätta.
Õnneks sai Whedon 2005. aastal teha "Firefly" tegelastega täispika filmi, mis tõmbas kokku kõik lahtiseks jäänud niidiotsad.
"The Shield" oli 2000ndate alguses SEE krimiseriaal ja seda suuresti tänu Michael Chiklise karismale.
Billy Bob Thornton on suurepärane näitleja ning see advokaadi elust pajatav seriaal näitab seda suurepäraselt.
|
OSCAR-2019
|
||
„Eesti ja Iisraeli suhted on üha tihedamad nii kultuuri kui ka majanduse ja tehnoloogia vallas ning selle üle on ainult hea meel,“ ütles Nestor. Iisrael tähistas tänavu oma 70. ja Eesti 100. sünnipäeva. „30 aastat noorema sõbraga ühendab meid innovatiivsus, aga ka teadmine, et vaba demokraatlik riik pole iseenesestmõistetav, vaid väärtus, mida hoida ja kaitsta iga päev,“ ütles Riigikogu esimees.
Täna külastab Nestor Jeruusalemmas Iisraeli parlamenti, kus kohtub Knesseti esimehe Yuli-Yoel Edelsteini ja opositsiooni esindajatega. Eesti delegatsioon kohtub parlamendis ka küberkaitse alakomitee ja Eesti sõprusgrupi liikmetega. Eiki Nestor osaleb samuti holokausti mälestuskeskuse Yad Vashemi pärjatseremoonial ja allkirjastab sissekande külalisteraamatusse. Õiglaste alleel tehakse peatus eesti teoloogi, luuletaja ja filosoofi Uku Masingu ja tema naise Eha auks istutatud puu juures. Masingud varjasid Saksa okupatsiooni ajal oma kodus juudi üliõpilast, päästes sellega tudengi elu.
Homme saab Eesti delegatsioon Tel Avivis ülevaate Iisraeli innovatsiooni ja iduettevõtete edulugudest. Lisaks külastatakse Eesti suursaatkonda ning kohtutakse Eesti kodanike ja Eestiga seotud kogukonnaga Iisraelis.
“Peame komisjoni istungil arutama kahetsusväärset olukorda, kus Riigikontroll juba kolmandat aastat järjest pöörab tähelepanu Eesti Haigekassa ja Eesti Töötukassa reservide mittesihipärasele kasutamisele,“ märkis erikomisjoni esimees Aivar Sõerd. Esimehe sõnul ei ole Eesti Haigekassa ja Eesti Töötukassa reservide kasutamine riigi likviidsusprobleemide lahendamiseks kooskõlas Eesti Haigekassa seaduse ega ka töötuskindlustuse seadusega. „Need seadused lubavad Rahandusministeeriumil Eesti Haigekassa ja Eesti Töötukassa raha üksnes hoida, aga mitte kasutada igapäevakulude katteks. Rahandusminister on aga liialt kaua viivitanud eelnõu algatamisega, mis selle ebakõla seadustes lahendaks,“ lisas Sõerd.
„Teiseks on nii Riigikontroll kui ka erikomisjon andnud Rahandusministeeriumile konkreetse suunise esitada eelarvestrateegias üksikasjalik selgitus ning aja- ja tegevuskava, kuidas ja milliste riigi rahanduslike protsesside raames valmistutakse Euroopa Liidu toetuste vähenemiseks, kuid ka see suunis on Rahandusministeeriumi poolt täitmata,“ ütles Sõerd.
Sõerd tõi välja, et 2017. aasta valitsussektori eelarve struktuurseks puudujäägiks kujunes 0,7 protsenti SKPst ning nominaalseks puudujäägiks kujunes 0,4 protsenti SKPst.
„Eestil on üle maailma ligi 200 aukonsulit, mis on muljetavaldav arv,“ ütles komisjoni esimees Marko Mihkelson. „Komisjoni liikmetel on olnud välislähetustel võimalus kohtuda erinevate aukonsulitega ja me oleme kogenud, et nende hulgas on väga erineva taseme ja võimekusega inimesi, kes võtavad oma kohustusi erinevalt.“
„Aukonsulite roll peaks olema ennekõike majanduskontaktide loomine lisaks sellele, et nad aitavad Eesti kodanike konsulaarküsimustes,“ ütles Mihkelson. „Lihtne on mõõta passide väljastamist ja konsulaarabi juhtumeid, kuid praegu tundub, et aukonsulid on seni vähem kasutatud ressurss majanduskoostöö arendamisel.“
Mihkelsoni sõnul on väliskomisjon sel aastal pööranud tähelepanu välisteenistuse võrgustiku toimimisele ja tugevdamisele. „Praegu näeme kui laiali ja harali on välismajanduspoliitika kujundamine. Siin tuleb leida võimalusi, et koostööd erinevate ametkondade vahel parandada ja välismajanduspoliitika koondada ühtse juhtimise alla,“ ütles Mihkelson.
Komisjoni liikme Henn Põlluaasa sõnul ei saa eesmärk olla lihtsalt mehhaaniline aukonsulite arvu suurendamine, vaid neil peab olema konkreetne roll Eesti esindamisel nii diplomaatilises, majandus- kui muudes sfäärides.
„Peame oskama kasutada nende potentsiaali ja võimekust Eestile kõige suuremat kasu tooval viisil, mis tagaks ka Eesti parima nähtavuse kõikjal. Sealjuures on väga oluline suurendada nende sidusust ja koordineeritud koostööd Välisministeeriumiga,“ ütles Põlluaas.
Komisjon soovis saada ülevaadet kui hästi on aukonsulid informeeritud ja kuidas nad Eesti välisteenistuses osalevad. Komisjonile selgitati, et välisministeerium on aukonsulite ülesandeid ümber vaatamas ja senise konsulaarabi osutamise kõrval pööratakse tulevikus suuremat tähelepanu välismajanduse ja väliskaubanduse arendamisele. Selgitusi jagasid välisministeeriumi konsulaarosakonna peadirektor Kersti Eesmaa ja konsulaarabi büroo lauaülem Katrin Moon-Farouk.
Oktoobri seisuga on Eestil ligi 200 aukonsulit 86 riigis. Enamus aukonsulitest ehk 60 protsenti paikneb Euroopas, sellel järgnevad Põhja-Ameerika ja Aasia 12 protsendiga.
Riigikogu liikmete küsimustele on vastamas peaminister Jüri Ratas, justiitsminister Urmas Reinsalu ja riigihalduse minister Janek Mäggi.
Peaminister Jüri Ratas vastab küsimustele Politsei- ja Piirivalveameti töötajate arvu, valitsuse juhtimise, korruptsiooniohu, Eesti ja Venemaa piirilepingu ratifitseerimise ning ÜRO migratsioonileppe kohta.
Justiitsminister Urmas Reinsalu vastab küsimustele ÜRO migratsioonileppe juriidilise siduvuse ning riigiõiguse uurimise kohta.
Riigihalduse minister Janek Mäggi vastab küsimustele Ida-Virumaa tegevusprogrammi täitmise kohta ning haldusreformi mõju kohta ääremaastumisele.
Valitsuse algatatud alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga (699 SE) tahetakse kehtestada intensiivselt gaasi tarbivatele ettevõtjatele maagaasi soodusaktsiisimäär, mis on 11,30 eurot 1000 m3 kohta. Teise muudatusena näeb eelnõu ette jätta ära aastateks 2019 ja 2020 planeeritud alkoholi aktsiisimäärade tõus. Selle muudatuse eesmärk on vähendada täiendavat survet piirikaubanduse hoogustumisele ja sellest tulenevat aktsiisitulu alalaekumist.
Põhiseaduskomisjoni esimehe Marko Pomerantsi sõnul viis komisjon eelnõudesse sisse omajagu muudatusi. „Komisjon otsustas, et haldusasjade numbrid jäävad avalikuks, kohtulahendites on ka edaspidi kirjas initsiaalid, mitte pseudonüümid, ning kriminaalmenetluses on süüdistatavate nimed tulevikuski avalikud. Andmekaitse seaduse ja selle rakendusseaduse pärast ajalehed Eestis ilmumata ei jää,“ lausus Pomerants.
Komisjoni liige Peep Aru tõi välja, et komisjon ei pidanud otstarbekaks piirata ligipääsu abieluvararegistri registrikaardile. „Samuti muutis komisjon ligipääsupiirangut surnud inimese andmetele. Kui algses eelnõus oli 30-aastane piirang, siis komisjoni muudatusettepaneku järgi võib surnu andmeid töödelda kümme aastat pärast surma,“ ütles Aru.
Komisjon viis eelnõudesse sisse teisigi muudatusi. Ühe muudatuse järgi tuleb avalikus kohas pildistamisest ja filmimisest teada anda nii, et see oleks arusaadav ja enda jäädvustamist saaks soovi korral vältida.
Istungil osalesid Justiitsministeeriumi avaliku õiguse talituse juhataja Illimar Pärnamägi, sama talituse nõunikud Mirjam Rannula ja Marii-Liisi Makara, karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Julia Antonova ning õiguspoliitika osakonna nooremnõunik Artur Lundalin.
Komisjon otsustas saata valitsuse algatatud isikuandmete kaitse seaduse eelnõu (679 SE) ja isikuandmete kaitse seaduse rakendamise seaduse eelnõu (650 SE) Riigikogu täiskogu istungile teisele lugemisele 21. novembril.
Rahanduskomisjoni esimehe Mihhail Stalnuhhini sõnul ei leidnud esitatud muudatusettepanekud pärast läbivaatamist toetust, sest katteallikateks pakutud lahendused oleksid muutnud eelarves taotletud proportsioone ja püstitatud eesmärkide saavutamist.
„Valitsus ja koalitsioonisaadikud ei toetanud põhimõtteliselt vahendite ümberjagamist üürimajade ehitamise, tasuta ühistranspordi ja Eesti Energia investeeringute arvelt,“ ütles Stalnuhhin. Ta lisas, et rahanduskomisjon tegi 21 muudatusettepanekut, milles on arvesse võetud ministeeriumidega koostöös tehtud ettepanekud vahendite ümberjagamise kohta.
Tuleva aasta eelarve arvestab kolmeprotsendilise majanduskasvuga. Riigieelarve eelnõu kulude ja investeeringute maht on kokku 11,31 miljardit ja tulude maht 11,06 miljardit eurot. Eelarve on nominaalselt 133 miljoni euroga ülejäägis ja struktuurses tasakaalus. Maksukoormus jääb järgnevatel aastatel senisele tasemele.
Seega 2019. aasta riigieelarve seaduse eelnõu (700 SE) teine lugemine on kavandatud Riigikogu täiskogu istungil 21. novembril.
Põhiseaduskomisjoni kuuluva Tiit Teriku sõnul on Ühendkuningriigi lahkumisprotsessi ümber veel küllaltki palju segadust, kui aga välja astumine on jõudnud reaalsete sammudeni, saab Eesti Euroopa Parlamenti ühe liikme juurde. „Kuni Brexiti protsess pole veel lõpuni viidud saab Brüsselis Eestit esindada vaid 6 liiget, 7 parlamendiliiget hakkavad oma kohustusi täitma alles pärast seda, kui kõik Ühendkuningriigist Euroopa Liidust lahkumisega seotud formaalsused on täidetud,“ sõnas Tiit Terik.
Riigikogu liikme sõnul tuleneb seadusemuudatus ennekõike Ühendkuningriigi lahkumisega Euroopa Liidust, kuid vajab sellegipoolest teiste liikmeriikide reageerimist. „Brexiti protsess mõjutab ka Eestit, sest kehtivad seadused on vaja toimuvaga vastavusse viia. Samuti on eelnõus sees punkt, mille tulemusel ei pea tulevikus kohtade ümberjaotamise korral asuma kodumaal taaskord seadust muutma,“ sõnas Tiit Terik.
Euroopa Liidu liikmesriigid otsustasid, et Ühendkuningriigist 73 vabaks jäänud kohast 46 mandaati jäetakse reservi, ülejäänud kohad jagatakse ära teiste liikmesriikide vahel. Lisaks Eestile saavad ühe mandaadi juurde ka Poola, Rumeenia, Rootsi, Austria, Taani, Slovakkia, Soome ja Horvaatia. Viis kohta saavad juurde Hispaania ja Prantsusmaa, kolm kohta Holland ja Itaalia. Iirimaa saab Euroopa Parlamendis juurde kaks kohta.
„Presidendi otsevalimine on oluline rahvademokraatia samm,“ sõnas Hallemaa. Parlamentäär Hallemaa märkis, et „see on inimeste jaoks oluline teema. Kohtumistel rahvaga on ka öeldud, et nii väärikal rahval on õigus oma presidendile.“ „Põhjanaabritel on presidendi otsevalimised. Eestis väidetakse, et otsevalimistel saab president rahvalt justkui liiga suure mandaadi. Soome riik ei ole läinud hukka, presidendil pole täidesaatvat võimu, ta on moraalne majakas, tasakaalustav jõud“, lisas Hallemaa.
Hallemaa rõhutas, et riigireformi tegevuste kavandamisel ja täitmisel peab keskmes olema inimene. „Senistes reformides on inimene paraku jäänud tahaplaanile,“ sõnas Hallemaa. „Eluliselt olulistes teenustes puuduvad edasise, täiendava höövlitöö võimalused. Iga otsuse puhul tuleb eelnevalt hinnata, mida võidab sellest iga konkreetne Eestimaa elanik.“
Hallemaa sõnul peab riik tagama inimestele olulised põhiteenused nende elukohas kõikjal Eestis. „Olulised põhiteenused on seotud põhiseadusest tulenevate ülesannete täitmisega: elu ja tervise kaitse, haridus, sotsiaalriigi tagatised,“ ütles Hallemaa. „Pahupidinäiteid on mõne aasta tagusest avaliku sektori töökohtade arvulisest vähendamisest, Tartu Ülikooli Kliinikumis, Maanteeameti ARK-ides ja mujalgi.“
Eesti on tuntud ja tunnustatud e-riik, osundas Hallemaa, kuid täna tuleb meil siiski ausalt rääkida riigireformi käigus selle Eesti e-tiigri taas ülesse äratamisest, X-tee edasiarendamisest. „Ühtlustamist ja lihtsustamist vajab riigiportaalis erinevate taotluste esitamine, parandada tuleb ametkondade omavahelist andmevahetust,“ sõnas Hallemaa.
Riigireformi probleemkomisjoni liikmetel oli töine kohtumine Riigireformi Sihtasutuse esindajate Raivo Vare, Jüri Raidla, Kristi Liiva ja Kristel Urkega.
Eelnõuga ajakohastatakse pankade ning investeerimisühingute kapitali-, juhtimise ja ühinemise ning kindlustusandjate nõudeid ja automaatse liikluskindlustuse tekkimise aluseid. Lisaks täiendatakse pankade ja investeerimisühingute kriisilahenduse aluseid ning täpsustatakse Tagatisfondi koostööd teiste Euroopa Liidu liikmesriikide tagatisskeemide ja EL-i institutsioonidega.
Eelnõuga suurendatakse finantsstabiilsust ning tagatakse finantssektori usaldusväärsus ja läbipaistvus ning turu jätkusuutlik toimimine. Juhtivkomisjoniks määrati rahanduskomisjon.
Valitsuse 12. novembril algatatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (Eestis tehtud vahekohtu otsuste täidetavaks tunnistamise menetluse loomine) eelnõu (749 SE).
Eelnõuga viiakse vahekohtute regulatsioon vastavusse Riigikohtu praktikaga. Peamise muudatusena soovitakse ühtlustada Eestis tegutsevate vahekohtute otsuste tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise nõuded. Luuakse kohustus, mille kohaselt tuleb kõigi Eestis tegutsevate vahekohtute otsused täidetavaks tunnistada, välja arvatud Eesti Kaubandus-Tööstuskoja arbitraažikohtu ja Notarite Koja vahekohtu menetluses tehtud otsused. Juhtivkomisjoniks määrati õiguskomisjon.
Valitsuse 12. novembril esitatud Riigikogu otsuse “Ühendkuningriigi poolt Euroopa Investeerimispangas märgitud kapitali asendamine” eelnõu (751 OE).
Seletuskirjas märgitakse, et seoses Ühendkuningriigi lahkumisega EL-ist tuleb asendada Ühendkuningriigi osa Euroopa Investeerimispanga kapitalis ülejäänud liikmesriikide osadega. Kui see tegemata jätta, väheneks panga võimekus laenata, samuti satuks ohtu panga AAA krediidireiting, mis võimaldab laenata madalama intressimääraga.
Otsusega volitab Riigikogu rahandusministrit Euroopa Investeerimispanga juhatajate nõukogus hääletama uue kapitalijaotuse poolt. Uue kapitalijaotuse kohaselt asendavad liikmesriigid proportsionaalselt Ühendkuningriigi osa panga kapitalis. Eesti märgitud kapital suureneb 173 020 000 eurolt 206 248 240 euroni. Eesti sissemakstav kapital suureneb 2 963 711 euro võrra kokku 18 395 811 euroni. Otsest rahalist kohustust ei kaasne, sest sissemakstav osa kasvab Euroopa Investeerimispanga varasemate aastate kasumist tekkinud reservide arvelt. Otsus vajab Riigikogu heakskiitu, kuna Eesti riigi kaudne varaline kohustus suureneb. Juhtivkomisjoniks määrati rahanduskomisjon.
Seletuskirjas märgitakse, et kehtiva kiiruskaamerate regulatsiooni sätted ei ole seni võimaldanud kasutusele võtta teisaldatavaid kiiruskaameraid. Kuigi liiklusseaduse kohaselt võib liiklusjärelevalvet teha teisaldatava või statsionaarse tehnilise vahendiga, sätestavad seaduse sama paragrahvi lõiked automaatse liiklusjärelevalve süsteemi puhul võimaluse kasutada üksnes statsionaarseid vahendeid.
Hetkel on Eestis võimalik kasutada kahte kiirusemõõtmise lahendust kolmest ehk käsikaameraga mõõtmine ja statsionaarse kaameraga mõõtmine. Mobiilse kiiruskaamera kasutamise võimalus ei muuda kehtivat õiguskorda ehk tagajärg isikule jääb samaks. Juhtivkomisjoniks määrati majanduskomisjon.
Riigikogu juhatus otsustas võtta menetlusse ka Eesti Vabaerakonna 24. oktoobril algatatud kollektiivse pöördumise „Poliitilise dieedi kolm retsepti“ ja edastas selle menetlemiseks põhiseaduskomisjonile.
Pöördumises kutsutakse üles vähendama erakondade rahastamist, Riigikogu liikmete kuluhüvitisi ja ministrite arvu ning toetama Riigikogus menetlemise käigus sellekohaseid eelnõusid.
Riigikogu juhatus registreeris ka Monika Haukanõmme lahkumise Eesti Vabaerakonna fraktsiooni koosseisust.
Valitsuse algatatud Vabariigi Valitsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (Keskkonnaameti ja Keskkonnainspektsiooni ühendamine) eelnõu (710 SE) eesmärk on ühendada Keskkonnaministeeriumi haldusala valitsusasutused Keskkonnaamet ja Keskkonnainspektsioon. Asutuste ühendamise eesmärk on tõhustada riigi strateegiliste ülesannete täideviimist keskkonnavaldkonnas, kasutada olemasolevaid ressursse tõhusamalt ja mõjusamalt, pakkuda kvaliteetseid avalikke teenuseid ja vastata ühiskonna ootustele ka pikemas plaanis. Loodav amet jääb täitma kõiki seniseid kahe ameti põhifunktsioone.
Põhiseaduskomisjoni algatatud Euroopa Parlamendi valimise seaduse muutmise seaduse eelnõuga (696 SE) jäetakse seadusest välja Eestist Euroopa Parlamenti valitavate liikmete arv, kuna Eestile Euroopa Parlamendis eraldatavate kohtade arv tuleneb ELi õigusaktidest ja see võib muutuda. Seepärast viidatakse eelnõus, et Eestist Euroopa Parlamenti valitavate liikmete arv on sätestatud Euroopa Liidu õigusaktides.
Kehtiva seaduse järgi valitakse Eestist Euroopa Parlamenti kuus liiget. Euroopa Ülemkogu 28. juuni otsuse järgi on 2019. aasta Euroopa Parlamendi valimistel Eestist Euroopa Parlamenti valitavate esindajate arv seitse. Kui Ühendkuningriigi Euroopa Liidust väljaastumine ei ole Euroopa Parlamendi koosseisu volituste alguspäeval veel jõustunud, asub Eestist Euroopa Parlamenti valimistulemuste alusel kuus liiget ja seitsmes valitud liige lisandub siis, kui Ühendkuningriigi Euroopa Liidust väljaastumine on jõustunud.
Veel näeb eelnõu ette, et kandidaatide arv erakonna nimekirjas võib ületada Eestist Euroopa Parlamenti valitavate liikmete arvu kahe võrra. Seega võib tuleval aastal erakonna nimekirjas Euroopa Parlamenti kandideerida kuni üheksa inimest. Praegu võib erakonna nimekirjas olla kuni 12 kandidaati, mis on kahekordne Eestist seni valitud Euroopa Parlamendi liikmete arv.
|
OSCAR-2019
|
||
PARANEB: Elina paraneb raskest lõikusest Mustamäe haigla 11. korrusel. Seltsiks on tal koer Lontu, kes on last saatnud ka operatsioonisaalis. Kalev Lilleorg
Õhtuleht avaldab 70. sünnipäeva puhul artikleid arhiivist. Lugu ilmus ajalehes SL Õhtuleht 20. jaanuaril 2005.
Soome kirurgid tegid üheksa-aastasele Elinale ülikeerulise operatsiooni, mis päästis ta elu. Elina paraneb ja võib juba nädala pärast koju saada.
Elina haigussaaga sai alguse mullu aprillis, kui ta emaga Mustamäe haiglasse näo- ja lõualuukirurgi Siiri-Mai Hanteini vastuvõtule tuli. Tüdrukul oli kerge alalõuapaistetus ja valu.
"Arvasime, et tavaline piimahambapõletik ning tegime sisselõike. Kui meile vastu purskus veri, siis selguski, et lapse alalõuga täidab veresoonte kasvaja, mis on omakorda ühendatud vereringega," räägib Hantein. Elinale tehti veresoonte sulgemine, misjärel oli lapsel paar kuud parem.
Oktoobris pöördus Elina samade sümptomitega Han?teini poole. "Tegime uue veresoonte sulgemise, kuid avastasime siis, et kuivõrd uued sooned kasvavad väga kiiresti, umbkaudu ühe kuuga, oleks vaja põhjalikum lõikus ette võtta," selgitab Hantein.
Hantein uuris koos kolleegidega raamatutest, broüüridest ning internetist, kuidas Elinale kõige paremat ja kindlamat abi anda. "Pöördusin Helsingi Ülikooli kolleegi Christian Lindquisti poole, kellele saatsin kõik Elina haiguslugu puudutavad dokumendid. Uurisin, kuidas ja kas nad oleksid nõus last aitama," meenutab Hantein.
Eilne Ilta Sanomat kirjutab, et kuigi Eesti arstid üritasid korduvalt lapse verejookse sulgeda, läksid üritused luhta ning ajutiselt tekkis Elinal isegi ajukahjustus. Sellest õnneks laps paranes.
Soomlased nõustusid Elinat aitama, kuid tegid talle enne põhjalikud uuringud. 10. jaanuari hommikul viidi Elina Helsingi Ülikooli kliinikusse, kus talle tehti veelkordne veresoonte sulgemine. "Õhtul tuli ta lennukiga ja Eesti tohtri järelevalve all Tallinna tagasi. Järgmisel päeval tulid neli Helsingi Ülikooli näo- ja lõualuukirurgi ning kolm operatsiooniõde erilennukiga Mustamäe haiglasse ning tegid Elinale elupäästva lõikuse," räägib Hantein. Tema sõnul suhtusid arstid Elina operatsiooni nii tõsiselt, et võtsid Soomest lõikuseks vajaläinud tehnika kaasa.
Operatsioon oli Soome tohtrite arvates üle ootuste edukas. "Soomlased arvasid isegi, et operatsioon oleks võinud kujuneda umbkaudu 10tunniseks. Nad kartsid kõige hullemat, tüsistusi," märgib Hantein.
Lõikuse ajal suleti veel kord lapse veresooned, eemaldati osa Elina alalõuast, seejärel see toestati ning võeti puusaluust tükike, et lapsele uus lõug vormida, selgitab Han?tein keeruka lõikuse käiku.
Eile, Mustamäe haigla 11. korruse palatis, naeratab Elina rõõmsalt. Miski ei viita sellele, et veel nädalapäevad tagasi oli ta surmasuus. Ta lõug on küll pisut turses, kuid ei midagi rohkemat. Kuskilt ei paista välja, et lapsel osa alalõuast ära lõigati.
Elina tegeleb mänguloomadega ja lehvitab fotograafile. Ta ei oska öelda, millal võiks taas koju pääseda.
"Väga kindlalt ei oska midagi lubada, kuid võib-olla nädala pärast," oletab raviarst. Hantein märgib, et mais tahavad soomlased Elina uuesti üle vaadata.
GALERII | Sõurokkar Evestus andis hotellisviidis kontserdi: arvasime, et kohale tuleb kolm inimest | Õhtuleht
Hotellituppa oli kohale tulnud kümmekond inimest. Kuna tegu oli üsna väikse toaga, poleks sinna ilmselt rohkem rahvast mahtunudki. Evestus arvas bändikaaslastega, et kohale ilmub umbes kolm inimest.
Sviiti sisenedes tabas salapära: kardinad olid ette tõmmatud, laes olid väiksed lambikesed ja mustad õhupallid. Eemal voodi peal võis märgata "Mona Lisa" maali, kapiuste küljes rippusid musta värvi T-särgid. Külalistele pakuti viskit, õlut ja šampust.
Esitamisele tuli viis lugu, mis olid teadlikult rahulikumat laadi valitud. Evestus lubab aga, et õhtul Rockstarsis toimuval Beats From the Vaulti showcase'il armu ei anta. "Klubis tulevad kiiremad ja mõnusamad lood," räägib ta.
Oma päevase esitusega jäi mees rahule. "Kontsert oli teistsugune, aga hästi veider selle koha pealt, et siin on väga palju inimesi, kes tulevad lihtsalt uudistama. Kui tavaliselt kontserti anda, siis publik teab, mida kuulama tuleb," räägib Evestus, et täna oli tal enne esinemist veidi närv sees, sest ümber oli rohkem hindavaid pilke.
TMW-l astub muusik sel aastal üles neljandat korda, esimest korda said ürituse külastajad Evestust näha 2009. aastal. "Mulle meeldib Tallinn Music Weekil käia kontserte andmata, siis saab rahulikult ringi liikuda ja showcase'e külastada," tunnistab ta. "Täna on terve päev kinni, kuna annan kaks kontserti. Aga esinemistel on ka oma võlud, sest meie muusika jõuab inimesteni, kes võib-olla muidu meid vaatama ei tuleks," räägib mees.
Millest on aga tingitud põhjus, et Evestus annab rohkem kontserte välismaal kui Eestis? "Siin on meil suhteliselt väike publik. Arvan, et ei ole mõtet üle mängida," põhjendab ta. "Kui teha tantsumuusikat, siis võib iga nädalavahetus mängida. Inimesed tulevad tantsima, ükskõik, kas esineb bänd või on laval DJ. Aga kui sa oled artist, siis iga nädalavahetus ei ole mõtet, tüdineb ise ära ja ei saa midagi uut pakkuda," leiab mees. "Eestis vaatame ikkagi, et meil oleks igal kontserdil publikule midagi uut anda. Näiteks teeme lugusid natukene ümber või lisame kavasse uusi laule, et kõigil oleks huvitav ja äge," sõnab muusik.
Eestis ja välismaal esinemisel Evestus suurt vahet ei näe. "Eestis on selles mõttes mõnusam, et siin on teatud osa inimesi, keda sa tunned ja kes on lava ees alati kohal. Sa tead, kellel on mõni lemmiklugu," lausub ta. "Välismaal on jälle see huvitav, et sa vaatad, mis reaktsioon publikul on, kuna nad näevad sind esimest korda," ütleb mees.
Tallinn Music Weekile soovib mees sünnipäeva puhul palju õnne ning et muusika jääks festivalil edaspidigi olulisele kohale. "Siin tuleb kogu aeg hästi palju teemasid juurde, tekib hirm, et äkki mingil hetkel jääb muusika tagaplaanile. Aga ma arvan, et nii kaua, kui ürituse nimi on Tallinn Music Week, läheb kõik hästi," sõnab ta.
|
OSCAR-2019
|
||
Viaplay filmiriiulisse on jõudnud müstiline draamafilm “Rachel, mu piin”, kus rullub vaatajate ees lahti sünge ning kaasahaarav lugu kirglikust ja vankumatust armastusest, mis annab samas maad kahtlustele ja hirmule. Ebatavaliselt kaunis Rachel (Rachel Weisz) saabub Philip Ashley (Sam Claflin) uhkesse Cornwalli mõisa. Ehkki Philip kahtlustab, et äsjane lesk Rachel võib olla põhjustanud tema armastatud nõo Ambrose’i (Deano Mitchison) surma ja näeb naises esiti enda vaenlast, on mees peagi Rachelist üdini lummatud. Selles sünges, salapärases ning erootilise pingega laetud hea ja kurja loos peab Philip otsustama, kas imeline Rachel on tulnud selleks, et ka tema hävitada, või on ta salalike meeste süütu ohver, kes ihkab vaid üht: olla armastatud.
Selleks, et saada teada, kuidas lood tegelikult on, säti ennast mõnusalt filmiõhtuks valmis, seniks aga toome sinuni 6 naise ebatavalised lood, kuidas nad oma või teiste abikaasad teise ilma on saatnud.
Neljandal Rooma keisril Claudiusel olid tõsised probleemid oma viienda naise Agrippinaga, kelle kohta ei pidanud mees paljuks ka avalikult kurta. Legend räägib, et see pani südika naise tegudele, eriti pärast kuuldusi Claudiuse soovist oma poja Britannicusega ära leppida. See oleks Agrippina poja Rooma valitsemisest kõrvale jätnud ning ei sobinud naise plaanidega kohe üldse. Räägitakse, et naine kasutas mehe kõrvaldamiseks mürki, mille toime oli aga aeglane ja valurikas. Vana mees ei surnud Agrippina arvates piisavalt kiiresti, mistõttu saatis kaval naine mehe juurde orja sulega, väites, et oksendamise esilekutsumine teeb põduraks jäänud valitseja tervise kindlasti paremaks. Ja olekski teinud, kui sulg poleks eelnevalt mürgi sisse kastetud.
Katherine Knighti kutsutakse ka Austraalia kõige kuulsusrikkaimaks psühhopaadiks. Tema raevuhoogude all kannatasid valimatult kõik - ta ründas oma peigmehi ja lapsi kirve, nugade, triikraudade ja pannidega, purustades päid ja hambaid ning tekitades sügavaid haavu. Kord lõikas ta raevuhoos isegi naabrimehe kaheksanädalase kutsika kõri läbi. Linnarahvas kartis teda ja põhjusega.
Betty Lou oli keerulise minevikuga alkohoolik, kes oma üksildluse peletamiseks mudkui abiellus. Miskipärast ei suutnud ta aga oma abikaasadega ühist õnne nautida ning kippus hoopis meeste elude kallale. Ühest abikaasast sõitis Betty autoga üle, kuid tollel õnnestus pääseda. Oma viienda abikaasa, Doyle Wayne Barker’i lasi ta 1981. aastal maha, et saada endale mehe vagunelamu, kuuenda abikaasa, Jimmy Don Beetsi kõrvaldas ta samuti ja seda sooviga saada endale mehe elukindlustusrahad ja pensioni. Ta mattis mõlemad mehed oma tagahoovi. Mõrvad tulid aga välja ning Bettyle määrati 2000. aastal karistuseks surmanuhtlus mürgisüsti abil.
Vahemikus 1994-2013 kaotas jaapanlanna Chisako Kakehi lausa seitse abikaasat ning sai kindlustuselt ligi 8 miljonit dollarit hüvitist. Tema seitsmes abielu kestis vaevalt kaks kuud, kui vaene mees otsad andis. Politsei asus asja uurima ning selgus, et pea kõikide abikaasade organismis oli jälgi tsüaniidist, samuti leiti mürgi jälgi naise kodus olevast prügikastist. Chisako mõisteti surma, kuigi naine vandus, et on süütu, lihtsalt saatuse poolt kogemata ära neetud.
Amy oli Conneticuti hooldekodu omanik, kes sattus politsei huviorbiiti, kui tosin tema hoolealust üksteise järel riburadapidi sussid püsti viskasid, olles vahetult enne naise oma testamenti lisanud. Kokku leidsid oma otsa 48 hooldekodu elanikku, sealjuures 5 abikaasat, kes üllatuslikult olid kõik arseeni mürgistuse saanud. Kohtus suudeti teda aga seostada vaid ühe mõrvaga, mille karistuseks oli surmanuhtlus. Amy kaebas aga kohtuotsuse edasi klausliga, et tema vaimse tervisega pole kõik päris korras ja ta on morfiinisõltlane. Kohus tuli talle vastu ning surmanuhtlus muudeti 1919. aastal eluaegseks vanglakaristuseks. Tema lugu on olnud inspiratsiooniks näidendile ja filmile “Arenic and Old Lace”.
Giulia Tofana oli naine, kes aitas Renessanssi aja naistel oma abielusid lahutada. Ta oli 17. sajandi Itaalia kuulsaim sarimõrvar, kes muutis oma kosmeetikaäri mürgivabrikuks ja tappis ligi 1000 abikaasat.Giulia elas nimelt ajastul, mil abielusid ei sõlmitud armastusest vaid vanemate tahtest olenevalt, arvestamata noorte tunnetega. Kui juba abielus, oli noor naine mehe alluvuses, mis tähendas kohati ka vägivalla ja halva kohtlemise talumist. Lahutus ei tulnud kõne allagi ja ainus viis soovimatust liidust pääseda oli abikaasa tappa. Selleks meisterdas Giulia mürgi, mida kutsuti Aqua Tofanaks. Surm saabus kiirelt ja valutult. Giulia äri kestis segamatult ligi 50 aastat kuni kausitäis suppi ta reetis. Nimelt ei suutnud üks naine oma abikaasale mürgitatud suppi sisse sööta ning tunnistas kõik mehele üles. Ilmselgelt võeti Giulia seepeale kinni ja hukati koos oma tütre ja kolme abilisega.
Britney ja „Päevaraamatu” peategelane? 10 ikoonilist filmirolli, mis peaaegu läinuks kellelegi teisele - Kinoveeb
Britney ja „Päevaraamatu” peategelane? 10 ikoonilist filmirolli, mis peaaegu läinuks kellelegi teisele
Mõni legendaarne filmiroll on meile niivõrd loomulikuks saanud, et oleks üpris raske kedagi teist selles ette kujutada. „Titanic” DiCapriota? „Teekond mälestustesse” Mandy Moore'ita? Ometi pole nende ja paljude teiste osatäitjate kasuks otsustatud sugugi mitte kohe ja kõhklusteta. Järgnevalt toomegi välja kümme meile niivõrd loomulikuks kujunenud filmirolli, mida võinuks sama hästi mängida keegi teine.
Daniel Day-Lewis võlgneb Oscari-väärilise rolli eest tänu muu hulgas Liam Neesonile, kes oli juba kümne aasta eest režissöör Steven Spielbergiga lepingu sõlminud. Kui aga võtete aeg kätte jõudis, oli Neesoni kirg projekti vastu lahtunud: „Me hakkasime lugema (käsikirja – toim), jõudsime sissejuhatuseni ja siis jäi mu silme ette koht „Lincoln:” ehk kätte jõudis aeg, kus peaksin alustama rääkimist, ja ma lihtsalt mõtlesin, et ma ei peaks seal olema. See aeg on möödas. Mu parim-enne-kuupäev on möödas. Ma ei taha seda Lincolni mängida. Ma ei saa tema olla.”
Kui Britney oleks tõesti „Päevaraamatus” („The Notebook”) Allie Hamiltoni mänginud, poleks filmiajalugu sugugi ainus, mis oleks võinud teisiti minna. Nimelt olid peategelased Ryan Gosling ja Rachel McAdams pärast filmivõtteid kolm ja pool aastat suhtes.
Jennifer Hudson on oma memuaarides „I Got This: How I Changed My Ways and Lost What Weight Me Down” avaldanud, et ta ütles ära Oscarile nomineeritud rollist filmis „Precious”, sest ei tahtnud filmi jaoks kaalus juurde võtta: „Ma võtsin juurde Effiega („Dreamgirls” – toim) ... ja olgugi et see film („Precious” – toim) liigutas mind väga, tahtsin ma rolli, mis ei oleks seotud mu kaaluga,” kirjutas ta.
James Cameroni „Avatar” tuli välja 2009. aastal ja sai peagi maailma enim kassatulu teeninud filmiks. Film tegi Sam Worthingtonist pea üleöö punase vaiba staari. Seepärast oleks ehk huvitav teada, et Worthington poleks kunagi seal filmis üles astunud, kui Matt Damon oleks sellesama pakkumise vastu võtnud. Damon on väljaandele Playboy öelnud: „Mul oli väga raske „Avatarile” ei öelda, sest tahtsin väga James Cameroniga koos töötada. Siiani tahan, sest ta on fantastiline. Mäletan, et pärast seda, kui Cameron oli öelnud, et pakub seda küll mulle, aga kui ütlen ei, siis see film ei vaja mind, mõtlesin omakeskis, et appikene, vähe sellest, et pean oma graafiku tõttu ei ütlema, teeb ta veel staari mingist tüübist, kes hakkab mult hiljem töid ära võtma.”
Ei ole võimalik! Aga nii see on: Sean Connery oli nii-nii lähedal, et mängida peaosa filmis „Sõrmuste isand” („The Lord of the Rings”). Saatuslikuks sai käsikirja mittemõistmine. Olgu mainitud, et räägime ingliskeelsest käsikirjast, mitte Tolkieni konstrueeritud kõrghaldjate keelest.
Travolta aga loobus rollist. Selle fakti teeb eriti huvitavaks asjaolu, et 1995. aasta Oscarite jagamisel konkureeris Travolta kõrvuti Tom Hanksiga (mängis Forrest Gumpi – toim) parima näitleja tiitlile (Travolta oli nomineeritud rolli eest „Pulp Fictionis” – toim.) ja kaotas.
Režissöör Stuart Gordon on öelnud, et „Ameerika psühho” („American Psycho”) käis tegelikult päris paljude inimeste käest läbi – nii režissööride kui ka näitlejate osas. Kui valik oli veel Gordoni peal, oli paati võetud ka Johnny Depp. Seda seni, kuni raamatu autor Bret Easton Ellis võttis kõmuajalehtede veergudel sõna, nimetades Deppi suvaliseks näitlejaks, kes on liiga vana, et seda rolli mängida. Pärast seda olid arutluse all veel paljud nimed – Edward Nortonist Leonardo DiCaprioni –, kuid lõpuks otsustati, et Patrick Batemani mängib hoopis Christian Bale.
„Titanic”, mida me praegu teame ja armastame, võinuks kujuneda hoopis teistsuguseks, kui Kate Winsleti kõrval oleks üles astunud hurmurist südametemurdja Matthew McConaughey. Kate on saates „The Late Show” avaldanud, et kui ta tegi oma esinemisproovi Rose'ina, luges ta esialgu oma ridu McConaughey, mitte DiCaprio kõrval.
Nicholas Sparksi „Teekonda mälestustesse” („A Walk to Remember”) on päris võimatu ette kujutada mõne teise peategelasega kui Mandy Moore. Me pole aga ka sugugi ainsad, kes nii arvavad. Nimelt on teine peaosatõitja Shane West ühes oma intervjuus öelnud: „Mandy rolliga käis kaasas veel üks nimi (viidates Jessica Simpsonile – toim). Mäletan, et ma ei olnud sellest ideest vaimustuses ja õnneks seda ka ei juhtunud. See inimene ei tundunud lihtsalt õige.”
|
OSCAR-2019
|
||
Hiljuti sattusid mulle juhuslikult kätte kaks Rootsi kriminulli. Üks neist oli n i i halb, et esiteks võtsin seda praktiliselt isikliku solvanguna ja teiseks pean ma oma pühaks kohuseks inimesi selle eest hoiatada.
Kusjuures kõnealust oopust saatev müügiedu ületavat (isegi) Stieg Larssonit. Siinkohal oleks muidugi sobiv ka kohe märkida, et Larssoni üle ilma kuulus triloogia mind olulisel määral ei kõnetanud. Nii tüütu see muidugi ei olnud, et oleks pidanud ennast päris jõuga sundima seda lugema, aga mõnevõrra arusaamatuks jäi ikkagi, millest kogu see (eksitav) kära asja ümber. Paljukiidetud põneviku kohta oli see lausa lubamatult veniv ja igav ning aimatava lõpplahendusega, eriti „Lohetätoveeringuga tüdruk“, mis mingil arusaamatult põhjusel pealegi veel pärast lahenduse saabumist tükk aega edasi venis, rääkimata sellest, et esimese 300 lehekülje jooksul ei juhtunud üldse mitte midagi.
Aga seades Larssoni taustsüsteemiks, olen ma sunnitud oma sõnad väheke ümber hindama. Sest tuleb välja, et saab veel tunduvalt hullemini. Kui Millenniumi-triloogia kõrvale paigutada Lars Kepleri (pseudonüüm, mille taga peitub rootslastest abielupaar) „Hüpnotisöör“, siis saab esimest tituleerida peaaegu kirjanduseks.
Pärast kehva raamatu läbilugemist saan ma alati väga vihaseks – mind on petetud!- raisatud aja tõttu ja selle tõttu, et argument edasi lugemiseks „aga äkki läheb paremaks“ jätkuvalt ei tööta. Mitte kunagi. Mis halvasti algas, lõpeb veel hullemini. Alati. Antud juhul sai minu taluvuspiir kogunisti sellisel määral ületatud, et pean end veidike välja elama.
Ühesõnaga, „Hüpnotisöör“ algab maniakaalse veresaunaga ja teose kõige paljulubavamaks osaks see jääbki. Edasi läheb kogu sõit kolinal allamäge ja kuskil poole raamatu peal on autoritel veel üks suurepärane idee pähe turgatanud, mispeale loo esimene, sinnamaani keskne tegevusliin jäetakse hoobilt sinnapaika ja hakatakse uut teemat arendama. Eriliselt lohisev ja narratiivi seisukohast suhteliselt ebaoluline sajaleheküljeline tagasivaade kümne aasta tagusesse aega pakub ohtralt napakat ja hambutut dialoogi, terve paraadi potentsiaalseid mõrtsukaid, üks ebausutavam kui teine, ja voila! – järjekordse maniaki. Kaks psühhopaati ühe hinnaga, fantastika.
See on muidugi üldteada, et krimiromaanidel politseijuurdluse tegeliku käiguga ülearu palju ühist ei ole, aga see ületab juba igasugused piirid, kui politsei püüab ilmselgelt sarimõrtsuka järgmise ohvriga ühendust saada kõneposti teadete jätmisega. Äkki kodanik ei vasta telefonile sellepärast, et ta on juba varuosadena oma korterisse laiali laotatud? Ah tühja kah, ärgem hakakem vaatama minemisega aega raiskama, jätame järjekordse teate. Sarnased absurdsused nii dialoogis kui tegevustikus on paraku siiski selle teose kõige väiksem probleem.
Kala mädaneb, nagu ikka, peast, see tähendab, kõik saab alguse muidugi sellest, et see raamat on kehvasti kirjutatud, aga lisaks on ta ka kehvasti tõlgitud ja veel kehvemini toimetatud. Kui ma olen sunnitud järjepanu lugema lauseid „ma olen imponeeritud“ või „ta ei prioretiseeri seda“, siis mu pea lõhkeb varsti. Kui raamatu autorid oleks enne „bestselleri“ kirjutama asumist suvatsenud läbi lugeda mõne loovkirjutamise käsiraamatu („Kuidas kirjutada neetult head romaani“ või midagi taolist) ja seal toodud nõuandeid metoodiliselt rakendanud, siis oleks nad raudselt suutnud produtseerida midagi tarbitavamat.
Kriminaalromaan ei ole ega peagi olema kõrgkirjandus, aga mingid elementaarsed nõudmised võiksid siiski olla täidetud. Antud juhul on tegemist ikka päris piinliku lati alt läbijooksmisega ja mis asja juures vaat et veel kõige hullem – kuna kõigel, mida vähegi on müüa õnnestunud, peab olema mitmeid osi, siis on kogu see spektaakel loomulikult kavandatud sarjana (mida mina selle kohta arvan vt eestpoolt – kõik, mis algas halvasti jne). Asjaolu, et siin polnud potentsiaali ainsamakski raamatuks (isegi mitte sel juhul, kui ta oleks nii 150 lehekülge lühem olnud), vaevalt nüüd kedagi takistab.
Ainus mõeldav põhjus, miks ma võiksin soostuda selle teose järge (mis vististi on samuti juba eesti keeles ilmunud) lugema, oleks teatav masohhistlik soov näha, kas järgmine osa on veel hullem. Aga see ei ole endastmõistetavalt kuigi eluterve põhjus, sest sellisel kombel raisatud väärtuslikke tunde oma elust enam tagasi ei saa.
Resümee: mitte kuhugi viivad ja igasugust loogikat eiravad süžeeliinid; absurdsed, hüsteerilised ja ebasümpaatsed karakterid; igav ja ebaloomulik dialoog; joobnult hüplev tegevustik; lame ja sarmita peategelane (kriminaalkomissar Joona Linna), kes mitte mingil moel ei intrigeeri ega tõuse (kui Põhjamaade krimikirjandusest tuntumaid näiteid tuua) Kurt Wallanderi või Harry Hole karakteritele ligilähedalegi – kuna mina ennast sellest kõigest läbi närisin, siis teie ei pea seda tegema.
Ma soovitan tungivalt jääda Henning Mankelli ja Jo Nesbø juurde – kellest esimene on ehk pisut parem kirjutaja, aga teisel jällegi peakangelane veidi keerukam isiksus (isegi kui sündmused iga raamatuga absurdsemaks kisuvad).
(Teine minu kätte juhtunud raamatutest, Johan Theorini „Minevikuvarjud“ oli õnneks tunduvalt kobedam.)
Kuumuta pannil oliiviõli, prae tükeldatud köögivilju umbes 5 minutit, maitsesta soola, natukese suhkru, musta pipra, palsamiäädika ja värske tüümianiga.
Rulli tainas veidi õhemaks ning kata sellega neljakandilise või 26 cm läbimõõduga ümmarguse pirukavormi põhi ja küljed. Jaota peale köögiviljatäidis ja küpseta 200-kraadises ahjus 30 minutit. Lase jahtuda.
Juuresolev köögiviljapirukas on inspireerit caponatast. Soovi korral võib muidugi kõige peale valada ka muna-piimasegu (2 muna + 2 dl kohvikoort näiteks), siis on pirukat parem lõigata.
|
OSCAR-2019
|
||
Tegin täna tööringi Tallinn-Tartu-Võru-Tartu-Tallinn. Ja ma pean tõdema, et Eesti on ikka väga suur riik. Seda just ilma mõttes, sest kui Tallinnas pole lume haisugi, siis peale Paidet hakkas pilt muutuma ning Tartu oli juba jõuluselt lumine. Peale Kambjat läks aga asi lausa muinasjutuliseks: päike hakkas paistma, teede ääres olid poolemeetrised hanged, kuused pakult lumemütse täis ja põldudel paistsid vaid üksikud pikemad kõrred läbi paksu lumevaiba välja. Ilus oli! Ja meie Tartu kontoris rääkisid inimesed, kuidas nad nädalavahetusel lumememmesid tegid, näitasid pilte ja võrdlesid, kes suurema ehitas. Paistis, et see oli mingi Tartu selle nädalavahetuse hitt-tegevus. Ning kui nad küsisid, et mida mina siis Tallinnas tegin, ei uskunud nad mind, kui ütlesin, et ...riisusin muru. Aga just seda ma tegingi, ehkki eks see pisut kummaline oli detsembris lehti ja okkaid riisuda ning sodi kottidesse toppida. Ja tartlastel, kes samal ajal elu eest lund kokku mätsisid, oli ilmselt tõepoolest raske uskuda, et kahe tunni autosõidu kaugusel ilm nii erinev oli. Mulle igatahes tundus, et nad ei jäänudki mind lõpuni uskuma ja arvavad siimaani, et ma aasisin nende kallal...
Kui kuskil kõlas uudis, et pühapäeval sadas ühe päevaga alla pool kuunormi sademeid ehk lund, siis Pääskülas oli kindlalt tegemist vähemalt kuunormiga. Minu garaaži allasõidutee ülemine ots oli täiesti triiki lund täis, mida mu silmad ei mäleta siis elamise algusest peale. Ausalt öeldes pole ma oma kaevamistöödega praegusekski veel garaaži ukseni jõudnud, olen umbes poole peal, aga tänava äär on puhas. Magda ei saa päris hästi aru, mis toimub, sest vahepeal ei ulatu ta jalad põhja ning ta vaeseke jäi mõned korrad kõhu peale kinni. Siis oli hädaldamist palju... Aga iseenesest on see ju lahe - siin on väga ilus ja on isegi natuke kahju, et ilmaennustuse järgi sulab see kõik nädala lõpuks ära. Ilmselt ma siiski ei jõua seda sulamist oodata, sest pean enne oma auto kätte saama. Et siis pole midagi muud teha, kui aga minna jälle kaevama. Ja tõesti - kord kahe-kolme aasta peale ma kirun, et mul selline allaseõidutee siin on. Võite isegi arvata, et täna on üks nendest kordadest...
Võim vahetub mujal ka kui Ameerikas, aga seda ei panda eriti tähele. Eile krooniti Thimpus uus kuningas Jigme Khesar Namgyel Wangchuck. See on vana kuninga 28-aastane poeg, kes väidetavalt on üksiti nüüd maailma kõige noorem kuningas üldse. Kui ma kolm aastat tagasi esimest korda seal käisin, siis oli parasjagu käimas kõva arutelu selle üle, et vana kuningas tahab oma trooni pojale loovutada. Vana kunn arvas nimelt, et ta on liiga vana - ta oli siis tervelt 55-aastane - ja riiki peaks juhtima noor kuningas, kes on avatud ja kaasaegse ilmavaatega valitseja. Kohalikud, kellega ma seal siis rääkisin, arvasid, et see on väga paha plaan. Et nende Oxfordi haridusega kunn on väga hea mees ja ilus pealeselle, ning et las poeg veel õpib elu tundma. Aga noh, nüüd sai vana kunn siiski oma tahtmise, nagu ka selle, et sellest aastast on Bhutanil ka oma 47-kohaline parlament, millest rahva tahtel on 45 kohta kuningale lähedalseisva partei käes ja kaks kohta opositsioonipartei saadikute käes. Kolm aastat tagasi oli rahvas ka parlamendi vastu, aga kus sa kunni tahtmise vastu saad. Muuseas, vanal kuningal on üldse kümme last, mida tundub olevat igavene pinutäis, aga ärge unustage, et tal on ka neli naist, kes muuseas on kõik õed... Niipalju veel, et uuel kunnil naist ei ole ja seega võib arvata, et tegemist on ühe hinnalisema abikaasakandidaadiga üldse. Kui mitte maailma mastaabis, siis Himaalajas vähemalt.
Aga mina lähen nüüd kolme tunni pärast lennuki peale, et juba õige varsti varbad sooja ookeani pista. Seniks aga vaadake pilte, mis ma tegin Bhutani kuningalossi aias, kus peeti Guru Rimpotche auks korraldatavat iga-aastast püha, kus tantsiti rituaalseid maskitantse, puhuti pasunaid, löödi trumme ja saadi pattusid andeks. Kui ma õigesti mäletan, siis vist pidid need uue kunni kroonimispidustused ka sealsamas toimuma...
Ja kuigi Ameerikas ning ka meil siin arvatakse, et just praegu toimub maailma presidendi valimine, on siiski selle palli peal kohti, kus kedagi ei huvita, kas parasjagu saab esimest korda USA presidendiks mustanahaline või asepresidendiks naine. Muidugimõista räägin ma Bhutanist, kus üleval mägedes käib elu oma tasast ja harmoonilist rada pidi. Ma arvan, et praeguseks on Lunana rahvuspargis, kus põhiosa Lumeinimese matkaradadest kulgeb, kurud juba lumme mattunud ja sealsed külad peavad nüüd ise vaatama, kuidas kevadeni hakkama saada. Ja kindlasti leidub seal inimesi, kes alles kuskil aprilli lõpul, kui kurud jälle lahti sulavad ja esimesed jakikaravanid alt kohale jõuavad, teada, kas kuskil Ameerikas on presidendiks demokraat Obama või vabariiklane McCain.
Ma panen siia mõned pildid Lunanast, kus ma alles või siis juba pisut enam kui kolm nädalat tagasi üleval jumalatele ning taevatähtedele lähedal olin, ja kuhu - mulle tundub - peab kindlasti ka tulevikus minema. Nojah, ilmselt küll mitte uuesti Bhutani, aga Himaalajasse küll. Nepaali ilmselt niikuinii, aga võib-olla ka Pakistani Kashmiiri. Sest see avaruse ja vabaduse tunne, mida mägedes kogeda saab, on nagu omamoodi uimasti, millest pärast mõnekordset proovimist sõltuvusse langeb. Ja kui jääbki mõni aasta vahele ning tundub, et saad juba sellest lahti, siis pärast järjekordset mägimatkadoosi saad ühtäkki aru, et ei, mäed ja matkad on sind oma buldogihaardesse võtnud ja lootused sellest sõltuvusest vabanemiseks jäävadki pelgalt lootusteks...
Bhutanis on kohustuslik kooliharidus lastele vanuses 8-10. Edasi tuleb teha eksamid ja tulemuste põhjal otsustatakse, kes jätkavad koolis ja kes hakkavad vanemaid talutöödel abistama. Kui põhikool läbi, siis jälle eksamid ning uus valik. Ja nii kuni ülikoolini välja. Erinevalt paljudest teistest selle kandi riikidest, on kogu õppimine tasuta, kõige tublimad saadetakse riigi kulu ja kirjadega välismaa, peamiselt India ülikoolidesse. Paistab, et koolide tase on isegi kaugetes mägikülades päris hea. Vähemalt see, mis puudutab keeleõpet. Ka kaks aastat koolis käinud jõnglased räägivad üllatavalt head inglise keelt, seda kogesin ma meie kõige noorema, 11-aastase hobuseajaja peal, sellesama, kes siin pildil on, kes tegi on kaks aastat läbi, sai head eksamitulemused, aga kolmandal aastal, kui kool algas, võttis oma võileivakarbi ja läks kooli asemel metsa uitama. Ta nimelt arvas, et ega see kooliskäimine mingi õige asi pole ja ütles, et tema tahab hoopis loomaajaja olla. Nii ta siis meiega kaasa matkaski, vanema vennaga kahekesi, tegi tööd ja sai palka ning oma matkaosa lõpuks (me nimelt vahetasime poole pealt loomi ja ajajaid) ka 40 dollarit jootraha. Ma küll talle rääkisin, et koolikäimine on ikka üsna kasulik tegevus ja lõpuks ta mulle isegi lubas, et võib-olla ta siiski läheb kooli tagasi, aga omal vilasid silmad ringi, nagu Nukitsamehel.
Aga lapsed on Bhutanis jube suhtlemisaltid ja pidistamishimulised. Nad võivad sulle kümme minutit jutti poseerida, naeratus näol ja ainuke, mida nad vastutasuks tahavad saada, on näha digikaamera displei peal seda, kuidas nad välja näevad. Minu suhtes pidid nad pettumusi üle elama, sest mina kasutasin filmikaamerat. Aga ei sest miskit, rõõmsad olid nad ikka ja ei mingit raha, kommi või pliiatsite mangumist, mis näiteks Nepaalis nii tavaline on. Ja see, et nad sellised kriimud ja tatised on, kuulub seal asja juurde, sest üleval mägedes on ju kliima karm, külmad tuuled vahelduvad kõrvetava päiksega ja erinevalt põhjamaisest matkajast ei tea nemad ju UV faktor 50-st midagi. Ja majades ei ole neid sealjuures selliseid meile tuttavaid soojust akumuleerivaid kiviahjusid, vaid keset maja on tavaliselt üks väike raudahi, mis annab sooja umbes 50 cm raadiuses ja ainult siis, kui seal all midagi parasjagu põleb. Seega on neil ka toas parasjagu hundilaut, mis sunnib neid magama jakivillast tekkide hunniku all. Ja peal ka, sest voodeid neil ei ole ja kogu elu käib põrandal.
Ahjaa - kui meie lastel on pikk suvevaheaeg, siis neil on samasugune talvevaheaeg, mis paljudes mägikülades kestab novembrist aprilli lõpuni, sest siis ei pääse üle lummemattunud kurude lihtsalt nendesse küladesse, kus kool on. Linnades on talvevaheaeg pisut lühem, ainult nii kaks ja pool kuud jutti. Aga see-eest suved on lastel sisustatud. Siis nendel, kes oma eksamid hästi on teinud ja ikka ka koolis käia tahavad. Mungaõpilastega on teine lugu - nemad peavad kloostris olema ja õppima kogu aeg, kusjuures noviitsiaeg kestab neil ei vähem ega rohkem kui 25 aastat. Ja alles siis saab sinust täieõiguslik munk.
Sain lõpuks oma matkapildid ära ilmutatud ja sisse skännitud. Hakkan neid otsapidi siia üles ka riputamaa, esimeseks valikuks pakun vaadata Snowmani kontraste. Kui meie siin aasime, et Eestis on enamasti vahelduva pilvisusega ilm kohatiste sademetega, siis Bhutanis tuleks see lause lugeda umbes nii: "väga vahelduva pilvisusega, väga kohatiste ning eriti karmide sademetaga ilm". Polnud väga suur ime, kui ühel hommikul astusid telgist välja ja sattusid otse pilve sisse, kust söögitelgi leidmisega oli paras tegu, järgmisel hommikul sõid oma putru ja jõid teed paljas kõht sooja päikese poole pööratud, kolmandal hommikul tagusid aga telgiukselt esmalt maha jäätunud lume ja siis avastasid, et saatjad on hommikusöögilaua katnud õue - brrr...
Ka kurud olid erinevad. Mõne ületasid vesi vinges tuules silma lendamas ja vaatasid, et kurult ruttu alla varju saaks. Teisel vedelesid pooltunni ja lasid päikese käes vaikselt nurru. kolmanda võtmist alustasid alt lühikestes pükstes ja üleval võttis sind vastu lumi, mille all peidus salakavalalt libedad kivid. Teisele poole kuru järgmisesse laagripaika pidid muulad ja hobused telkide ja muu koormaga enne jõudma. Muidu polnud kuskil märgi käiguriideid kuivade vastu vahetada. See tähendas, et kuskil keskpäeva paiku pidime loomakaravani järgi ootama ja endast mööda laskma. Vahel pidi ootama päris pikalt, sest järsul ja kivisel rajal liigub inimene oma kahel jalal isegi osavamalt ja kiiremini, kui loomad neljal.
Et maailm on väike, veendusin taas oma viimasel õhtul Bhutani pealinna Thimpu ühes mõnusas baaris. Lauas, kus ma oma kahe matkakaaslasega istusin, oli paar vaba kohta, ja ühel hetkel tulid ning istusid sinna kolm eurooplast. Vahetasime ühega neist paar triviaalset viisakusväljendit, et kes ja kust, kuni selgus, et ta elab juba viis aastat Thimpus. See oli juba huvitav, ja kui ta ütles, et on Austriast, läks jutt edasi, sest mina teadsin ka üht austerlast, kes mõned aastad tagasi tegutses alguses turismiäris Nepaalis, aga hiljem Bhutanis. Rääkisin siis sellest mehest ja küsisin, et kas ta on kuulnud oma kaasmaalasest, kes töötas Bhutani kuninga turisminõunikuna, ja kes sai hakkama sellise hullu tembuga, et sõitis Viinist autoga Bhutani, läbides oma teel Türgi, Iraagi, Iraani, Afganistani, Pakistani ja India. Selle peale vaatas see naine mind väga suurte silmadega, vaikis hetke ja ütles, et jah, ta teab seda meest, see on tema isa, ja küsis, et kust mina teda tean. Ta lisas veel, et isa läbis sama tee ka teistpidi, ja et selliseid reise tegi ta mitu. Siis ma pidin rääkima sellest, et ma olin kunagi ühe meesteklubi liige, kusjuures tema isa kuulus samasse klubisse Austrias, jne.
Ühesõnaga, kolme minuti jooksul selles juhuslikus Thimpu baaris leidsin inimese, kelle isa ma teadsin. Imelik on seejuures see, et kõik see ei üllatanud mind sel hetkel miskipärast üldse. See tundus kuidagi nii loomulik, aga mu matkakaaslased vaatasid küll toimunut väga suurte silmadega pealt. Nüüd tagantjärele tundub see suhteliselt põgus ja väga juhuslik kohtumine siiski üksjagu kummaline. Nojah, ma olen ju lugenud, et iga mistahes kaks inimest maailmas leiavad ühise tuttava keskmiselt kuuenda inimese kaudu, aga see, et ma Martini - nii oli tolle hullu austerlase nimi - tütrega niimoodi juhuslikult Bhutanis kohtun, oli siiski omajagu imelik. Eriti veel see, kuidas me oma jutuga praktiliselt kohe tema isani jõudsime. Kogu selle loo juures on muidugi ka ebameeldiv pool. Nimelt teatas Martini tütar Sofia mu palvele oma isa tervitada, et kahjuks pole see võimalik. Nimelt oli tema isa eelmisel aastal ootamatult siitilmast lahkunud. Ja kuigi ma ise polnud kunagi Martiniga kohtunud, teadsin ma meie ühiste tuttavate kaudu temast päris palju, nii et see uudis puudutas mind kuidagi vägagi isiklikult.
PS! Mu matkapildid on ikka veel ilmutuses, ma pole neile järele jõudnud minna, sest olen pärast tagasitulekut kõik päevad lennus olnud. Ja esmaspäeval lendan jälle, seekord Tartusse. Et siis uue nädala keskpaiku loodan mõned pildid siia üles riputada ja nende juurde veel matkajutte ka rääkida. Aga see siin on üks pilt mu eelmiselt, kolme aasta tagusest Bhutani-matkalt.
|
OSCAR-2019
|
||
Kui papilloom äkki põeb, ärge paanikat kohe. Seda nähtust saab seletada täiesti kahjutute teguritega. Selleks, et täpselt teada saada haiguse põhjus, on vaja pöörduda dermatoloogi poole. Ta teeb patsiendile ettepaneku läbida lihtsate testide seeria, mis selgitab, kas hiljuti tuvastatud sümptomeid ja papilloomi ise tuleb karta.
Kui papilloom on põletik alla käsivarre või teise kehaosa all, tuleb kõigepealt selgitada selle põhjuseid. Ainult aeg-ajalt toimub see protsess spontaanselt. Arstid nimetavad mitmeid tegureid, mis selgitavad, miks neoplasm on muutunud. Alljärgnevalt on toodud põhjused, mis vastavad papilloomide põlemise põhjusele:
Viirusliku hariduse vigastus. Mõnikord levivad papilloomid väga ebamugavates kohtades, kuna neid pidevalt vigastatakse. Selliseid kasvu on kahjustanud naelad, riided, ehted või habemenuga. Kahjustatud kude lihtsalt tungib patogeenideni. Nad on põletikulise protsessi alguse süüdlased, mis põhjustab papilloomivärvi muutumist;
Tugev emotsionaalne kogemus. Kui papilloom loputatakse ja haiget tekitatakse, peate meeles pidama, kas patsiendil on hiljuti tekkinud tõsine stress. Lõppude lõpuks võib ta ka põhjustada sarnaseid probleeme;
Hormonaalse tausta rikkumine, mis on tingitud rasedusest või pikaajalistest ravimitest. Sel põhjusel esineb mitte ainult papilloomiturv, vaid ka selle hariliku vormi muutus;
Pikaajaline kokkupuude ultraviolettkiirgusega. Kui papilloom põleb ja punastab, on võimalik, et inimene veetis liiga palju aega päikese käes.
Need ei ole kõik tegurid, mis selgitavad, miks papilloom paisteb ja paisub. Turse on tihti seotud asjaoluga, et inimesed kuritarvitavad alkoholi ja suitsetamist. Kahjulikud harjumused kahjustavad mitte ainult haiguse arengut, vaid kogu organismi seisundit.
Kui papilloom kaelal või muul kehaosal on põletikuline, siis on seda raske märkida. Seda häiret tunnevad selle iseloomulikud sümptomid. Nimelt:
Mõnikord kulgeb põletikuline protsess iseenesest. Siiski on kõige parem alustada ravi, et vältida kahjulikke mõjusid.
Mõnikord viiruse lööbi turse ja punetus viitavad pahaloomulisusele. See on protsessi nimi, milles healoomulised koed degenereeritakse pahaloomulistesse kudedesse. Ärritavad sümptomid on võimalus koheselt külastada dermatoloogi kontoris. Kui papilloom põeb ja sünnib, on võimalik, et see toob lähiajal kaasa haiguse pahaloomulise liikumise.
Kümnete HPV tüvede seas on need, mis eristuvad kõrge onkogenitsusega. Kui inimene haigestub ühega neist, siis varem või hiljem ähvardab see vähki.
Vähesed võivad kindlalt öelda, kas papilloom on põletikuline, siis mida teha. Kui ta tõesti paisub, punetaks ja hakkas haigestuma, siis peab ta arsti vaatama. Ainult ta saab hinnata praegust olukorda asjakohaselt ja soovitada kõige tõhusamat ravi.
Kõik põletikulise papilloomiga patsientidele pakutavad terapeutilised meetmed põhinevad mitmel moel:
Papilloom põletik võib igal ajal, kui inimene ei hooli teda. Selle tulemuse tagajärjeks on healoomuliste kasvajate hoolikas käitlemine. Kui papilloomid põlevad, peate need neist lahti saada. Tsütotoksilised ravimid aitavad probleemi lahendamisel. Nende aktiivsete komponentide tõttu kahjustavad nad viiruse rakke ja takistavad selle paljunemist.
Tänapäeval kasutatakse interferooni sageli papilloomiviiruse ravis. Seda saab võtta suu kaudu. Kõik sõltub ravimi vormist, mis sisaldab raviainet. Kombineeritud ravi toimib kõige paremini, mis mõjutab viirust ise ja selle tekitatud nahalööbe.
Kui papilloom hakkab suurenema, siis hakkab see häirima. Viirusega põhjustatud punane tuumor vajab täielikku eemaldamist. Kui patsient eriarsti ajal, kuni papilloomi ei ole palju suurenenud, siis toimimise venitatavus see möödub komplikatsioonideta, sest väikesed kahjustused sobivamad radikaalne ravi.
Enne viraalset kasvaja eemaldamist peab see töötlema. Menetluse käigus tuleks järgida mitmeid reegleid:
Töötlemiseks võite kasutada mistahes antiseptilist ainet, mis ei sisalda värvaineid. Sellisel juhul ei toimi jood ja zelenka, sest nad ei lase arstil näha papilloomide värvust. Pärast pesemist antiseptiga on soovitatav kinnispakk peata kleepuvast kipsist;
Kui kudede tüvest on papilloomist eraldunud, tuleb see analüüsimiseks laborisse ladustada ja viia see laborisse.
Põletikulise papilloomiga võitlemine on kõige parem teha radikaalse meetodi abil. Arstid pakuvad probleemi lahendamiseks mitu võimalust:
Kirurgiline. Lihtsaim viis pealelaadimise peatamiseks. Operatsioon viiakse läbi tavapärase skalpelliga kohaliku anesteesia all. Praeguseks on see meetod asjakohane ainult neoplasmide korral, mis degenereeritakse pahaloomuliseks kasvajaks. Healoomuliste purskustega ei kasutata, sest pärast skalpelliga töötamist kehas jääb märkimisväärne arm.
Keemiline. Operatsiooni ajal kasutatakse piimatoodet või salitsüülhapet, mis võimaldab papilloom põletada. Kompositsiooni rakendatakse mitu korda. Seetõttu võtab see menetlus palju aega. Arsti hooletuse tõttu võivad terved koed vigastada, mis põhjustab nahale põletust. Armid pole välistatud;
Elektrokoagulatsioon. Tänapäevane meetod, mis tähendab papilloomide kuivatamist selle tõttu, et see mõjutab kõrge sagedusega voolu. Hooletuse tõttu võivad kõrvalised kuded, mida viirus ei mõjuta, vigastada. Selle tagajärjel suureneb rehabilitatsiooniperioodi pikkus;
Raadiolaine. Veel üks võimalus viiruse kasvu ära tõmbamiseks raadiosageduslike lainete abil. Selle raviga on vigastuste oht minimaalne. Lisaks sellele on menetlus ise valutu ja ei vaja palju aega taastuda;
Laser. Üks parimaid ja ohutumaid papilloomide eemaldamise meetodeid, mis on põletikulised. Ravi sobib löövete leevendamiseks kõige tundlikumates piirkondades, kuna see mõjutab nahka kergelt.
Põletiku tekke eemaldamise meetodi valik sõltub paljudest teguritest. Pabloomi asukohta, meditsiinilisi näitajaid ja patsiendi eelistusi võetakse arvesse.
Paljud patsiendid, kes õpivad põletikku, püüavad papilloomit kodus ravida. Aidata probleemiga toime tulemiseks võib olla fütoteraapia. Põletikust papilloomi töödeldakse palavikmahlaga, mis on kavandatud pinna käitlemiseks. Mitte vähem kasulik on pulber, mis on valmistatud sama taime kuivatatud lehtedest.
Raviarikaste tervendav toime, mis kogutakse pärast esimese külma ilmnemist. Nad teevad karusnaha ja panevad selle valus kohale. Samuti tulevad kalansoid või küüslauguga valmistatud meditsiinilised ühendid.
Kui papilloomiviirus on nakatunud pärasoole, võite proovida vähendada põletikku ja valu abil infusiooni valmistatud naistepuna ja kummel, segada omavahel võrdse summa.
Paljude papilloomide ravimine on soovitav esimestel põletikupäevadel. See aitab kiiresti toime tulla valulike sümptomitega ja vältida tüsistusi.
Papilloom on epiteeli moodustunud väike väljakasv, mis sarnaneb väliselt väikese papillaga jalgadel või ümarate kasvajate akumulatsiooniga, mis tõstavad paari millimeetri üle naha. Nende väljanägemise põhjus on papilloomiviirus või teadusliku HPV (inimese papilloomiviiruse) andmetel. Infektsiooni on kaks peamist võimalust:
Kasvade lokaliseerimine on põhjustatud papilloomiviiruse tüvest, mis neid põhjustab (seal on rohkem kui 100 sorti). Papilloomit saab tuvastada näol, kaelal, kubemekindlalt, kaenlaalustel, tuharate ja isegi jalgade talladel. Enamik neist esindab oma "kaptenina" puhtalt kosmeetilisi probleeme. Kuid mõned papilloomid, mille esinemine on kaasnenud valu või sügelust, on paljunemisvõimalike kasvajate leevendamiseks.
Vähesed inimesed pöörduvad dermatoloogi poole kohe pärast keha ebameeldiva defekti leidmist. Kuid arvamus vajaduse kohta arsti külastada muutub, kui papilloom on muutunud ähmasemaks, punetaks ja haigestub.
Just nii, ilma nähtava põhjuseta, papilloom ei saa paisuda ja hakkama saama. On olemas loetelu teguritest, mis tekitavad kasvu põletikulise protsessi.
See tõuge võib olla tõsise geneetilise või kroonilise haiguse ajal patsiendi ajaloos esineva ägenemisega. Sellisel juhul saab neoplasmi põletikulist protsessi eemaldada alles pärast põhiriski kvalitatiivset ravi;
Tugev ja püsiv närvisüsteemi ülekoormamine vähendab keha kaitset ja võib papilloom põlema ja punetada;
Hormonaalsed tasakaalustamatus naistel. See võib esile kutsuda selliseid muutusi naisorganismis nagu rasedus, rasedus või abord, naiste reproduktiivse süsteemi patoloogilised seisundid või kilpnääre sobimatu toimimine.
Kõige sagedasemad põhjused, miks papilloom paisteb ja levib, on kasvu tahtmatud vigastused või katsed vabaneda neist ise.
Kasvu kahjustamine on lihtne. Nahapiirkonnad, kus papilloomid asuvad, eristuvad sageli epiteeli peenuse ja selle kõrge niiskuse järgi. Sellepärast piisab papilloomist ümbritseva naha kahjustamise ja punetuse tekkimisest, isegi riiete õmblusest, mille ärritus võib põhjustada kahjustusele trauma.
Kahjustuse ülemise kihi vigastus "avab ukse", et sattuda ta patogeensetesse mikroorganismidesse. Selle tulemusena algab põletikuline protsess papilloomikudes, mis avaldub väljastpoolt järgmisel kujul:
Kui on valus puutuda kokku kogunemisega või ebameeldiva lõhnaga, ärge viige konsulteerimist spetsialistiga. Selliste tagajärgede tekitamine võib olla hooletu raseerimine, kasvatamise vältimine või pidev kokkupuude tiheda riietusega.
Hoonestatud serva tihendamine, millele on lisatud rõhu all olev valusündroom, muudab selle välimust - impregneerimise või kuju muutumise ilming näitab ohtu. Neoplasmi rakud muunduvad pahaloomulisteks rakkudeks. Ja papilloomipõletiku põhjused ei täida mingit rolli. Ainus võimalus ohtliku protsessi peatamiseks on kogunemise eemaldamine.
Kui kasvaja on täis pumbatud ja suureneb jätkuvalt, ilma kompleksse viirusvastase ravita ja sellest vabanemiseks on hädavajalik. Vastasel juhul suureneb haiguse taastekke oht.
Mustunud kogunemise sümptomaatika, mis jätkuvalt haiget või sügelema, suurendab tavaliselt haigestunud isiku riske. Selline reaktsioon võib näidata:
Kogunemise kudede hülgamine, mis näitab selle peatset kadumist. Valusündroomi puudumisel ei ole mingeid ravimeetmeid vaja;
Kui märkate, et papilloomi paistes ja pimendatud möödud meditsiinilise paikseks raviks - see annab tunnistust koe kärbumine kogunemist ja suremas. Verejooksu puudumisel ei ole antud juhul vaja täiendavat ravi.
Kasv võib minema enne teie kohtumist spetsialistiga. Sellisel juhul on soovitatav histoloogiliseks diagnoosiks kõrvaldatud osa salvestada.
Pole saladus, et teatud tüüpi papilloomiviiruse põhjustatud papilloomid on osa onkogeensuse ohust. Lihtsamalt öeldes on sellised papilloomid altid muutustele vähihaigusteks, näiteks melanoomiks (nahavähk). Pahaloomulise kasvaja protsessi alguse põhjus võib olla traumad või komplikatsioon pärast papilloomide eemaldamist või pigem ebaõnnestunud katse ise vabaneda. Sellise ohtliku protsessi arengu märgiks on põletikuline protsess.
Papilloomide rakkudest algav põletik ulatub külgmiste anumate ja lümfisõlmedeni. Põletikuline lümfisõlme suureneb märkimisväärselt suurusega, mis on palpeerumise korral märgatav ja hakkab valutama. Kõik see on murettekitav signaal healoomulise kasvaja muundumise latentsest protsessist pahaloomuliseks.
Pahaloomulised haigused tehakse haiglas pärast kõigi vajalike kliiniliste uuringute tulemuste saamist ja diagnoosi kinnitamist.
Parim viis soovimatute kasvajate probleemi lahendamiseks on saada dermatoloogilt kvalifitseeritud abi. Ravi spetsialisti juhendamisel algab uuringu ja lõpliku diagnoosiga.
Abi arst teada kõiki üksikasju ja diagnoosida mitte ainult tüüpi kasvajad, vaid ka papilloomiviiruse tüvi, mis selle põhjustas, aitab viimaste uuringute meetodeid:
Riikliku uuringu läbiviimine dermatoskoobi abil. Selline seade võimaldab dermatoloogil üksikasjalikult tutvuda hoonestatud serva struktuuriga ja määrata, millise sordi papilloomiga ta tegeleb;
Tsütoloogiline uuring. Rakkude taseme ülesehituse analüüs võimaldab seda liigitada healoomuliste või pahaloomuliste kasvajate rühmana;
Histoloogia analüüs. Sellise uuringu teostamine on võimalik pärast kogunemisprotokolli eemaldamist. Kinnitab eemaldatud koe rakkude hea kvaliteedi.
Digene'i testimine. Selle eesmärk on kindlaks teha papilloomiviiruse tüvi, mis oli haiguse põhjustaja, pahaloomuliste kasvajate oht ja samuti HPV leviku ulatus.
Need uuringud aitavad dermatoloogil määrata täpset diagnoosi ja valida ravimeetod, mis on efektiivne iga konkreetse juhtumi puhul.
Teraapia põletik kasvajad on vaja integreeritud lähenemisviisi ja ojade viirusevastaseid ravimeid, mis on efektiivne konkreetse HPV sordid, kasutamise Immunomodulaatorite tugevdada organismi kaitsevõimet ja otsene võitlus pindmised vead.
Antiseptik ilma värvipigmendita. Sobiv preparaat kloorheksidiin, vesinikperoksiid või miramistiin. Pärast naha kahjustatud ala töötlemist tuleb see sulgeda bakteritsiidse kipsiga, et vältida sekundaarse infektsiooni esinemist. Joodi, zelenoki, sinise juustu kasutamine on rangelt keelatud;
Verejooksu korral ravib papilloom meetodit, mida kasutatakse kapillaaride hemorraagiate tõkestamiseks. Vere peatamiseks töödeldakse seda peroksiidiga või miramistiini lahusega ning pitseeritakse plaastriga või riivitud;
Kui põletikulise protsessiga kaasneb valu, kasvaja ülemäärane suurenemine ja selle ümber naha punetus ilma verejooksu, siis ei ole vaja kogunemist ravida;
Papilloomide ravimisel antiseptilise toimega võib see osa kukkuda. Kui võimalik, tuleb seda säilitada ja näidata dermatoloogile.
Kõik need meetodid on ajutised ja nõuavad järgnevat konsulteerimist dermatoloogiga, kes soovitab kõige efektiivsemat moodust eeltöötluse eemaldamiseks. Eksperdid hoiatavad, ärge ennast ravige. Nad peavad sageli tegelema olukorraga, kui tütarlaps eemaldas papilloomi ja ta sai põletikuliseks. Kuidas ravida ja kui palju ravida - ainult arst teab! Ärge katsetage oma tervist.
Skalpelli meetod või hävitamise kirurgiline meetod. Kasutatakse suure arvu kasvuproovide eemaldamiseks või nende paljunemiseks. Selle meetodi negatiivne hetk on sekundaarse infektsiooni kõrge risk;
Elektrodestruktuuri meetod. Kõrgsageduslik vool, mis kulgeb läbi loop-elektroodi, viib neoplastiliste kudede nekroosi. Meetodi miinus on see, et arm jääb neoplasmi kohale.
Krüodestruktuuri meetod. Lööve külmutatakse vedela lämmastikuga madalaimal võimalikul temperatuuril. Meetodi eeliseks on vajadus anesteesia järele ja selle kasutamise võimalus rasedatele naistele ja lastele. See on üks kõige turvalisemaid papilloomide hävitamise viise. Meetodi puuduseks on haiguse korduvuse suur oht, mis on tingitud kontrollimatult sügavuse külmutamisest;
Raadio lagunemise meetod. Selle meetodi puhul kasutatakse raadiolaine tugevust. Selle positiivseks tunnuseks on minimaalne kahjustatud naha nakatuda oht;
Laser hävitamise meetod. Laserkiire toimib skalpellina. Mitteinvasiivne meetod võimaldab välistada sekundaarse infektsiooni tekkimise võimalust.
Farmaatsiatoodete kasutamine, mis hõlmab agressiivseid keemilisi happeid, võib viia põletikulise protsessi levikule naaberkestesse, veresoontesse ja lümfisõlmedesse.
Ainuke koduhoolduse võimalus, mis on võimalik kasvaja põletiku korral, on antiseptiliste vahendite abil meditsiiniline abi ja kahjustatud ala hooldus.
Kategooriliselt keelatud kasutada traditsioonilisi retsepte, mis sisaldavad agressiivseid toimeaineid. Näiteks lubi, jood või äädikas. See võib põhjustada põletikuliste kudede täiendavat kahjustamist. Ärge viige reisi arsti juurde. Neoplasmi põletik võib olla selle pahaloomulisuse sümptomiks, st degeneratsioon pahaloomuliseks kasvajaks.
Võtke kohe ühendust kogenud nahahaiglas. Teil võib vaja minna täiendavat nõu spetsialisti, näiteks uroloogi või günekoloogi kohta. See on tingitud kasvajate lokaliseerimisest.
Sõltumata sellest, millist meetodit põletikulise kogunemise eemaldamiseks valite pärast selle probleemi arutamist, peate võtma ettevaatusabinõud, et vältida haiguse tüsistusi ja taastumist.
Võimaluse korral vältige kahjustatud naha pinda, kuni eemaldatakse pärast eemaldamist moodustatud koorik;
Et vältida nahavigade tekkimist ja vältida põletikulist protsessi olemasolevate kasvajate korral, tuleb järgida lihtsaid reegleid:
Hoolitsege isikliku hügieeni eest, et mitte luua HPV reproduktsioonile soodsaid tingimusi. Eelistatud on niiske sooja keskkond;
Kui hõõrdumine on välja tõrjunud, ravige kahjustatud nahapind koos antiseptiga ja katke see rihmaabi või sidemega;
Kõigil kolmel isikul on statistiliste andmete alusel tuntud papilloomid. 80% -l inimestest levib papilloomiviirus veres, mis tähendab, et haigus võib igal ajal areneda. Enamik kasvu ei häiri ega põhjusta ebamugavust, kuid mõnikord nad paistavad ja hakkavad paha. Kuidas õigesti tegutseda või saabuda, kui papilloom on põletikuline ja milline arst ravi poole pöörduda?
Papillomatoos erineb asümptomaatilisest suundumusest - tavaliselt kasvud ei kujuta endast mingit ohtu, nad ei ole palpeeritavad, ei haiget ega sügelema. Seetõttu ei näe tihti isegi väikseid kasvajaid.
Papilloomipõletik on murettekitav sümptom, mis väljendab kasvu muutusi. See juhtub järgmistel põhjustel:
Vigastus. Purustatud või kahjustatud kasv on kergesti põletikuline. See on tüüpiline papilloomile kaelal, näol (silmalau), kubemes, all nõelas. Neoplasmid on vigastatud juhusliku kahjustuse (näiteks raseerimise ajal), riiete või punaste ehtedte hõõrumisel äkiliste liikumistega.
Kroonilise haiguse ägenemine. Kasv võib paisuda kehas üldise joobeseisundi, kõrge temperatuuri, põletikuliste protsesside taustal. Lisaks võib teatud ravimite võtmisega kaasa tuua papilloomide halvenemise.
Tugev stress. Emotsionaalsed purjed halvendavad immuunsust ja vähendatud keha kaitse taustal aktiveeritakse HPV. See võib kaasa tuua uute kasvu kasvu või esile kutsuda juba olemasolevate papilloomide kasvu ja valulikkust.
Rasedus Naistel raseduse ajal muutub hormonaalne taust oluliselt, mis mõjutab immuunsüsteemi. Seda perioodi iseloomustab papilloomiviiruse suurenenud aktiivsus - moodustumine võib suureneda, nende arv kasvab.
Hormonaalsete ravimite vastuvõtmine. Hormonaalne tasakaalutus on üks papillomatoosi progresseerumist soodustavatest teguritest, mistõttu sageli täidetakse papilloomide kasvu ja põletik ravimite taustal.
Papillomatoos on healoomuline kasvaja, mis ei kujuta ohtu tervisele. Kuid mõned HPV tüübid (16, 18, 31, 45, 56 ja teised) võivad põhjustada vähki. Seetõttu on kõige ohtlikum põhjus, miks papilloom põletikul ja punaselgusel on pahaloomulisus - tuumori degenereerumine pahaloomuliseks.
See juhtub mitmel põhjusel. Arstid seostavad sellist degenereerumist koos onkoloogiliste haiguste tekke, kiirituse, geneetilise eelsoodumusega vigastustega. Protsessi iseloomustab papilloomide oluline muutus, see võib:
Mis siis, kui papilloomid on sellisel viisil põletikulised? On vaja konsulteerida arstiga. Võite alustada uuringut dermatoloogiga ja kui pahaloomulist protsessi kinnitab, siis tuleb seda ravida onkoloogiga.
Kui pärast vigastust põeb papilloom põletikku, siis mida teha esimesel minutil pärast õnnetust. Peamine ülesanne on vältida haava nakatumist, kuna see võib olukorda halvendada ja raskendada ravi.
On vaja haava puhastada mustusest (loputatud seebi ja veega) ja töödelda antiseptiliselt. Sobivad kloorheksidiin, vesinikperoksiid, jood ja sellel põhinevad ravimid. Kui teil pole esmaabikomplekti käepärast, kasutage alkoholi mis tahes kosmeetikat.
Kui papilloom vereerib või seal on märgatavaid pisaraid, võib veri peatada, vajutades steriilset sidemeid haava vastu.
Põletikulise protsessi vältimiseks on parem kahjustatud ala sulgeda bakteritsiidse kipsiga. See kaitseb kahjustatud papilloomi täiendavate vigastuste eest.
Kui kogunemine on täielikult välja lülitatud, tuleb see asetada õhukindlasse anumasse ja hiljem histoloogiliseks uurimiseks.
Pärast sellist ravi on soovitav saada abi dermatoloogilt. Kuid kui kahju ei olnud tugev ja esmaabi anti korrektselt, haav paraneb iseseisvalt. Meditsiiniline abi on vajalik, kui punetus, paistetus, valu ja sügelus ei läbi 2-3 päeva pärast vigastust.
Kui papilloom loputatakse ja haiget tekib, peate isegi mingil põhjusel ühendust võtma dermatoloogiga. Konsultatsioon arstiga on kohustuslik, kui sümptomid ei kao 5-7 päeva jooksul, kogunemine suureneb ja tekitab ebamugavusi.
Esimene asi, mida arst peab tegema, on määrata vajalik diagnostika. Uuringud aitavad tuvastada viiruse tüüpi, määrata kasvaja tüübi. Uuritavat papilloomit uuritakse järgmiselt:
PCR (polümeraasi ahelreaktsioon). Analüüs aitab kinnitada viiruse esinemist konkreetses kasvus. Selleks võetakse sisse põletikulise piirkonna määrimine või kraapimine.
Tsütoloogia. Rakkude uurimine, mis võimaldab meil tuvastada nende struktuuri rikkumised. Analüüsi jaoks võetakse proovid ja kriimustused.
Nende eksamite tulemuste põhjal otsustab arst, kuidas ravida papilloomi. Samal ajal, kui see on märkimisväärselt suurenenud ja püsib põletikul, soovitatakse seda kustutada.
Meditsiinikeskuses nõuab papilloomravi korral tõsine põletik. Kahjustatud kahjustus eemaldatakse - see on juba ebausaldusväärne, kinnitatud nahale ja laguneb aeglaselt.
Kui kinnitatakse, et kasvaja on healoomuline, võib selle eemaldada salvide ja geelidega. Selleks kasutatakse enamasti Panavirit, Zoviraxit, Condilinit, Verrukacidit.
Kui papilloom on nakkuse tagajärjel paistes, eemaldatakse kõigepealt haav, ravitakse antibakteriaalsete ainetega. Ja alles pärast põletiku eemaldamist algab peamine ravi.
Kasvajate vabanemise üks tõhusamaid viise on kirurgiline eemaldamine. Kaasaegses dermatoloogias kasutatakse järgmisi meetodeid:
Viraalse päritolu nahapõletike omadus on aja möödumisel, et muuta selle suurust, kuju, värvi. Soodsate asjaolude kombinatsiooniga võib kaotada. Mõnel juhul võite papilloomide piirkonnas valu tunda, märkate selle punetust. Need on põletikulise reaktsiooni tunnused, mida ei tohiks tähelepanu pöörata. Sellise metamorfoosi põhjuste ja käitumisreeglite mõistmine seoses nende esinemisega aitab vältida võimalikke ebasoovitavaid tüsistusi.
Epidermise kahjustuse tagajärjel tekib mikroorganismidega nakatumine. Naaberkudedes algab põletikuline reaktsioon ja kasv iseenesest. See võib punduda ja tumeneda, veritseda. Võib sügelema ja haiget, põhjustada põletust. Kui antiseptilist ravi ei toimu õigeaegselt, võib põletikuvastane haav lehmast välja tõmmata ja koed surevad selle rakkude surma tõttu.
Papilloomide koduse eemaldamise vahendite ebatäpne kasutamine, näiteks kohalikud nekrotiseerivad ained nagu "Verrukacid", "Superchistotel";
Üleantav isik stress, raske emotsionaalne stress, või pikaajaline depressioon vähendab immuunsust ja suurendab tüsistuste riski paljude haiguste, sealhulgas HPV;
Kroonilise haiguse ägenemine. Sellisel juhul püütakse esiteks haiguse leevendamist ja seejärel, kui seda on veel vaja, ravitakse papilloomi;
Hormonaalsed muutused naisorganismis. Need esinevad puberteedieas, raseduse ajal, koos abordi või abordiga. Hormoonide tasakaaluhäired tekivad ka kilpnäärme ja naiste suguelundite haigustes.
Traumade tagajärjel võib tekkida pahaloomulise kasvaja omaduste tõttu papilloomrakkude omandamine rakkudes. Kuid peamine põhjus on varjatud HPV-viiruse tüübist, mis mõjutab keha. Teadus teab mitu tosinat sorti. Nende seas on isoleeritud tüved, millel on kõrge ja madala onkogeense aktiivsuse oht. Seega, kui papilloomiviiruse kasvanud infektsiooni tõttu viiruse alatüüp kõrge riski pahaloomulisi muutusi, näiteks 16 või 18, mis tahes kahju ei tohiks tähelepanuta.
Järgmised sümptomid võivad näidata atüüpiliste rakkude esinemist ja nõuda kohapealset ravi onkodermatoloogile:
Haava, kaasa arvatud verejooksu korral, töötlemine antiseptilise lahusega, millel ei ole selle koostises värvaineid. Kloorheksidiini või miramistiini optimaalne kasutamine;
Overlay Harsoside või Kiinnelaastari bakteritsiidse papilloomi vajadusel kaitsta mehaaniliste vigastuste eest, misjärel soovitatav kiire üleminek arsti poole;
Juhul eraldamine kõigi või mõnede osa papilloomid, see tuleb asetada pudeli füsioloogilise lahusega või lihtsalt steriilses anumas ja võtan teiega dermatoloog. Histoloogiliseks uurimiseks on vaja koeproovit, mis aitab määrata ravi taktikat.
Mitte mingil juhul ei saa te ära lõigata, katkestada, proovige vabaneda papilloomist, mis õnnestus põletikul saada ja kodus esineda. Vähirakkude esinemise korral peab arst välja võtma kohustusliku koe diagnostika.
Selle tagajärjel tekkiva naha ärrituse ja turse peitmise tõttu püüavad paljud naised kasutada vundamenti ja meik. Vaatamata suurele kiusatusele papilloomiga võidelda ühega nendest abinõudest, on parem jätta nahk rahule. Ainete ringis, mis on keelatud põletikulise epiteelile manustamiseks, on mitmesuguseid puhastusvahendeid, alkoholit sisaldavad losjoonid, leelised, happed, repellendid.
Peamine viis papilloomide raviks on nende kõrvaldamine, kuna ravimravim ei anna kõnealuses olukorras alati oodatavat mõju. Pahaloomuliste haigusjuhtude korral on kirurgiline eemaldamine mõeldud pahaloomuliste kasvajate kasvu ennetamiseks.
Enamikul juhtudel vähendatakse ravi taktikat viirusevastaste ja immunostimuleerivate ravimite valimisega. Ravis kasutatakse tsütotoksilisi ravimeid, mis hävivad neoplastilisi rakke ja interferoonipõhiseid ravimeid. See aitab kaasa papilloomiviiruse levikule. HPV täpse tüübi kindlaksmääramiseks kasutatakse selliseid kaasaegseid uurimisviise:
Riistvara kontrollimine dermatoskoobi abil. See digitaalne optiline meditsiiniseade võimaldab väikseima detailiga uurida naha pinna struktuuri ja tuvastada pahaloomulisi kasvajaid varases staadiumis;
Uuring polümeraasi ahelreaktsiooni (PCR) abil. See analüüs võimaldab kõige usaldusväärsemalt määrata viiruse olemasolu kehas, selle arvu ja tüüpi. Diagnoosi materjaliks võib olla kraapimine, määrimine või verejooks. Tulemused saab valmis 5 tunni jooksul, kuid sagedamini - järgmisel päeval;
Digeneeni sõelkatse või hübriidide võtmise meetod. See võimaldab avastada viiruse DNA kõrge onkogeensusega riski;
Eemaldatud papilloomide rakkude histoloogiline uurimine annab võimaluse kasvaja hea kvaliteedi kinnitada või eitada.
Arvestades informatsiooni papilloomide asukoha, nende arvu ja seisundi kohta, otsustab arst nende ühel või teisel viisil eemaldamise. Kõige levinumad ja efektiivsed neoplasmide likvideerimise meetodid on:
Kirurgilise skalpelliga lõikamise meetod. Seda kasutatakse avalikes meditsiiniasutustes, et eemaldada kolme sentimeetri läbimõõduga korpused. Operatsioon viiakse läbi kohaliku anesteesia abil. Papilloomist ja tema väga antiseptist ümbritseva koha ettevalmistamine, arst akusseerib kasvajat ja saadab selle histoloogiale. Haavale pannakse kosmeetiline õmblus. Oodata, et paranemine peaks olema umbes kaks nädalat;
Laseri eemaldamine. See on kiire ja valutu viis eemaldada nii lamedad kasvu ja papilloomid jalgsi. Laserkiire abil kõrvaldab haavainfektsiooni, see võimaldab teil kontrollida summa väljalõigatud koe. See veretu meetod väldib armistumine ja sobib isegi noortel patsientidel;
Cryodestruction - papilloomikude külmutamine vedela lämmastiku kasutamisega. See meetod sobib laste ja rasedate naiste raviks, ei vaja anesteesiat, on verest. Seda peetakse õrna meetodina patoloogiliselt muudetud kudede hävitamiseks. Selle puuduste hulgas on suutmatus kontrollida töötlemise sügavust ja sellega seoses vajadust korduvate menetluste järele;
Elektrokoagulatsiooni meetod. Silmade elektroodi abil puutub papilloom kõrge sagedusega elektrivoolu. Selle tulemusena kuded surevad ja seal aset leidub veel väikest jälge;
Ravi lainete kirurgia meetod. Seda valutut, mitteinvasiivset meetodit kasutatakse edukalt mitmete väljakasvude ärakasutamiseks raadio nuga abil. Kõrgsageduslikud raadiolaineid põhjustavad rakkude purunemise, millele need on suunatud, samuti takistavad haavu nakatumist, kuna need hävitavad mis tahes mikroorganisme. Kui kasutate raadio nuga, on kergesti tungimise sügavus reguleeritud. Oluline eelis on kiire operatsioonijärgne rehabilitatsioon.
Viirusliku kasvaja eemaldamiseks pärast taastumist kulub umbes kolm nädalat. Selle aja jooksul peate järgima järgmisi käitumisreegleid:
|
OSCAR-2019
|
||
Mulle nii meeldib, kui tootjad tulevad välja uute põnevate toodetega, ükskõik, kas need on siis huulepulgad, telefonid või piimatooted.
Piimakissellide üle oli meil kõigil hästi hea meel. Oli see lasteaia- ja koolitoit mis ta oli, magustoidud olid seal enamasti siiski täitsa toredad ja tekitavad mõnusa nostalgia-heldimuse, kui neid üle pika aja jälle kuskil maitsta saab.
Kakaokissell sai kõigi käest nahutada. See on liiga vedel, liiga lahja, kuidagi vesine ja natuke liiga tugeva kakao maitsega. Magustoidu tarvis ei ole temas piisavalt tummisust ja niisama joomiseks on jälle kuidagi liiga kange. Oleme kõik küll šokohoolikud, kuid see pakitäis jättis meid üsna külmaks. Karamellkissell sai kiita. Peale esimest lonksu kostis igast suust: vauu, niiii hea, mmmmmm, super! Kissell on mõnusalt paks, tugeva karamelli maitsega, piisavalt magus ja kõik muud asjad, mis magustoidus olema peavad. See näeb hästi isuäratav välja ka ja kui veel natuke hapukat moosi oleks keskele susata... Kindla peale rändab see pakk poest meie külmikusse teinekordki. Piimakisselli, küll laktoosiga ja kilepakendis, olen koju üsna tihti ostnud, see meeldib eriti meie pesamunale. Aga kõigile teistele ka. Maitse on mahe ja naturaalne, mitte liiga lääge. Täpselt selline, nagu lapsepõlvest mäletan. Mina oleks ehk veidi paksemat jooki eelistanud, mida saaks lusikaga mekkida, aga teised kulistasid seda hea meelega klaasist. Just see magustoit kogus kõige enam kiitust - meie pere lemmik!
Koorene metsmaasikajogurt ei ole meile jällegi võõras, olen seda topsis ennegi koju ostnud. See on mõnusalt koorene, maasikamaitset on piisavalt ja mis jogurti juures minu meelest väga tähtis - see pole liiga magus, selline mahe magustoit. Laps natuke vingus, et seemned ei meeldi. Mulle jälle meeldis, et maasikatükke oli tunda, neid võiks isegi rohkem olla. Koorene põldmarja jogurt sai natuke nahutada, sest oli veidi liiga vedel. Üks ütles, et liiga magus, teine, et pole piisavalt magus, arvata võib, et viimase on lausunud lapse suu. Mina ütleks, et magusamat ei tahaks, kuid minu jaoks oli natuke liiga hapu ja kuidagi tavalise maitsega. Põldmari on tegelikult üsna mahe mari ega ta eriti maitset välja taha anda ka, ju seepärast on jogurtisse viinamarja ja aroonia kontsentraati lisatud, viimast ehk küll värvi tarvis. Selline keskmine jogurt, mis eriti ei üllatanud, aga ega viga ka ei olnud.
Dexter, kes ei saanud midagi maitsta, kuigi üritas, keeras ennast kättemaksuks valgete linade vahele ja nägu oli vahele jäädes täpselt selline...
Tahtsin kangesti ilusat KKK pealkirja, aga fakt on see, et mina panin kohvikus pintslisse kaks koogitükki ja nii neid kokku neli sai. Meil küpses Sandra ja Merliniga juba soojal suvel plaan minna Solarise keskusesse Komeedi kohviku katuseterassile imelist vaadet ja maitsvaid kooke nautima, kuid ikka tuli midagi ette, mis meie vägeva ettevõtmise nurjas ja lükkas Komeedi külastuse sügisesse, mil terass juba ammuilma lukku löödud. Aga koogid olid puha alles ja üllatusena veel täitsa suvise sisuga - leidsime neist nii rabarberit, kui täitsa ehtsaid marju.
Kohvik ise on hästi hubane, armas ja väga mugavate pehmete diivanite/tugitoolidega. Kui sinna ennast sisse istutad, enam hästi välja ei taha pugeda. Seintel ripuvad kohviku perenaise Anni Arro ema Epp Maria Kokamäe imelised maalid ja sisustuses on kasutatud nii mõnusaid toone, eriti meeldib mulle see ilus helesinine, mida leiab nii mööblilt kui lauanõudelt. Ja muidugi need suured rohelised puud väikeste lambikestega, mida mul ei õnnestunud küll pildile püüda. Aga koogid said kõik korralikult dokumenteeritud.
Valisime koogileti taga ninad vastu klaasi ikka tükk aega, sest tortide-kookide sortiment on Komeedis väga lai, kodulehelt lugesin neid kokku lausa 16! Merlin otsustas vahukoorega rabarberi-maasikatordi kasuks, mis nägi kõikidest kõige isuäratavam välja, süüdi on selles kindla peale maasikad. Leppisime kohe kokku, et lööme kõik üksteise kookidele ka kahvlid sisse ja seepärast oskan nüüd öelda, et Merlini tordi parim osa oli vahukoorekreem ja muidugi maasikad, aga vot need suured rabarberitükid panid meid küll õlgu kehitama - ei andnud need tordile midagi juurde, olid suured, kõvad, koledad ja isegi mitte hapukad. Ehk talve poole kaovad need tordist, kui mittehooajaline kraam ja asenduvad millegi toredamaga. Muus osas igati mõnus ja ilus suutäis.
Sandra Geiša tordilõik oli ilmatuma pirakas ja kui see nimi on mõeldud seostuma Geisha šokolaadiga, siis välimusest paistab välja küll, et šokolaadil on tordi juures asja olnud - see näeb tõesti välja nagu ühe šokohooliku unistus. Maitse on aga sootuks tagasihoidlik ja Geishat ei paista kuskilt kandis, aga kes ütles, et peab? Tort on ise päris maitsev, kuigi kakaod/šokolaadimekki võiks nii tumepruunilt koogilt isegi rohkem oodata, kuid kook on kuiv! Kangesti tahaks seda millegagi immutada või siis kreemikihti poole laiemaks paisutada. Aga kui teed peale rüübata, läheb alla küll. See kõlas nüüd lamedalt. No ütleme nii, et ma ei ole suur šokolaadikookide fänn ja need peavad ikka eriti suussulavad ja šokolaadised olema, et ma ei vigiseks. Teistele igatahes meeldis, olen vist liiga nõudlik.
Mina valisin toorjuustukorvikese erinevate marjadega. No kas see ei näe mitte tore välja! Vaarikad ja kirsid maitsesid niiiii värskelt, justkui oleks need veidi aega tagasi nopitud ja toorjuustukreem oli mõnusalt mahe, veidike ehk oleks võinud isegi magusam olla, sest noh, oma meeletut magusaisu ma sellega päriselt leevendada ei suutnudki. Üks viga oli sellel koogil veel küljes - korvike, mille peal kogu see toredus seisis oli kivikõva. Me tõesõna natuke isegi kahtlustasime, kas see üldse söödav on, aga tükkideks me ta igatahes raiusime ja ära sõime, elus oleme ka.
Ehk ei tule pehmem põhi üsna mahlase sisuga muidu toime ja muutub vettinuks. Ei tea, aga selle hambaid murdva kivikorvikese tõttu ma seda magustoitu endale enam ei vali. Aga ilus oli...
Panin Napoleoni koogile kohe alguses silma peale ja kuna kõhus ruumi veel oli ning magusahammas oli ikka veel irevil, siis lauda ta palutud sai. Oi, kui hea oli! Täiuslik Napoleon - parajalt magus, läbi imbunud, pehme ja natuke krõbe. Moosi oli vahel parasjagu ja see ei olnud häirivalt hapu. Seda kooki tellin kindlasti teinekordki. Muidugi alles siis, kui teised kõik proovitud, mis on vist aga üsna kahtlane ettevõtmine, sest nagu olen aru saanud Komeedis kookide/tortide sortiment aeg-ajalt uueneb, aga no küll ma oma Napoleoni juurde ükskord ringiga tagasi jõuan, sest tema kindlasti, kui klassika kuhugi ei kao ja pealegi võib ta jääda mul alati selleks "teiseks", kes viimasena lauda saabub.
Mulle meeldis, et teed sai Komeedis tellida kahes erinevas suuruses kannuga, kas siis ainult endale või kahepeale. Niikuinii jätkub juttu kauaemaks ja siis on mõnus vahepeal sooja teed kannust juurde valada selle asemel, et ettekandjat tülitada ja uut tassi oodata. Teesid on samuti ilmatu hulk erinevaid, lausa 12! Mina jõin mõnusalt hapukat puuviljateed "Magus mari".
Näppasin Komeedi kodulehelt paar pilti interjöörist, sest ise teha ma neid ei taibanud. Mulle hästi meeldib, kuidas Anni jutustab SIIN Komeedi saamisloost. Meie istusime just sellel mõnusal diivanil puu all, kus Anni Arro lehte loeb...
Ega ma nüüd väga koogivingatsi muljet ei jätnud? Jah, mu ootused olid ülikõrgeks kruvitud ja lootsin vist, et kukun jalapealt pikali, kui esimese Komeedi koogi apmsu võtan, aga ma ausõna nautisin seda kohvikukogemust väga ja need väikesed või noh, suured rabarberitükid ja kivikorvikesed olid tillukesed tühised asjakesed, mille kallal saime lihtsalt natuke laua taga nokkida, endal suud head paremat täis ja koogipuru suu ümber.
Kuidas te sellistesse postitustesse üldse suhtute, kas võin teinekordki kohvikusse kaamera kaasa võtta
Tähistamaks sügise algust ja tegelikult ka natuke seda, et Facebookis teid juba ümmargused 3000 kokku sai, loosin välja toreda L`Occitani kingikoti, milles nende hitt-toode, mandli dušiõli ja uhiuus greibi-rabarberi kätekreem, mis on osake uuest jõulukollektsioonist ja mida poest veel ei leiagi. Valmis kollektsioon koostöös makroonimeistri Pierre Hermèga ja nagu arvata võib, lõhnab see imeliselt. Kingikotti pistan veel üht-teist toredat.
♥ Kui soovid lisahäält, jaga kingiloosi pilti Facebookis. Kirjuta pildi alla JAGATUD! Pilt asub SIIN.
♥ Kirjuta siia postituse alla oma nimi ja emaili aadress. Loeksin ka hea meelega, mis teile sügise juures kõige rohkem meeldib või kui sügis sugugi meele järele ei ole, mis eriti vastukarva on. Kui midagi pähe ei tule, jäta tühjaks. :)
Mul on seda postitust kohe kuidagi eriti tore kirjutada. Üritus, kuhu olin kutsutud oli nii mõnusalt päikeseline ja armas, ma väga loodan, et läbi piltide see kuidagi edasi ka kandub. Käisin nimelt eelmisel nädalal Rocca al Mare keskuses Prantsuse looduskosmeetikabrändi L`Occitane butiigi avamisel. Nende tooteid ei ole ma saanud just palju proovida, kuid üldine mulje brändist on jäänud hästi armas ja maalähedane.
L`Occitane ( õige hääldus: lok-si-tann) pakendid on sellised natuke vanamoodsad, justkui vanavanaema tualettlaualt ja kõik lõhnab veidike puudriselt ning harjumatult mahedalt. Mu vängete aroomidega rikutud nina tundis ennast nende looduslõhnade keskel äraütlemata hästi ja lõpuks suutis ta kreemipurkidest ja küünlaklaasidest neid peeni lõhnanüansse juba päris hästi püüda.
Kuigi butiik on üsna tilluke, jätkub seal uudistamist oi, kui kauaks. Külalisi oli avamisel palju ja kõikjale ma uurima ei mahtunudki, aga silma jäi, et tooteid on küll igale eale, nahatüübile ja maitsele. Pakutakse nii naha-, keha- kui juuksehooldustooteid, lõhnu, küünlaid ja kodulõhnastajaid.
Kui keegi on uue päevakreemi otsinguil, siis seda Angelica Hydra Vital kreemi soovitan kahe käega. Niisutab tõhusalt ja lõhnab imeliselt.
Püüdsin pildile ka Angeelika Kangi, kes on kauaaegne L`Occitane fänn ja oli palutud koos kaupluse juhatajaga linti läbi lõikama. Mina olen jällegi tema suur fänn ja seda mitte ainult tema imeliste makroonide pärast. Mulle on alati hirmsasti meeldunud teda telekast vaadata ja kuulata, ta räägib nii mõnusasti ja malbelt ning näeb alati nii šikk ja kaunis välja. Nüüd nägin ära, et päriselus on ta täpselt sama armas kui televiisoris.
L`Occitane butiigist leiab ka maas laeni riiuli, mis otsast otsani täis mõnusaid tooteid meestele. Kõik näeb väga šikk ning stiilne välja ja niipalju, kui jõudsin nuusutada lõhnas ka kõik ülihästi. Sinna riiuli juurde sean kindlasti sammud nii umbes kolme kuu pärast, kui mu sõrmed ei valeta...oktoober, november, detsember...
Siin pildil on reas kolm L´Occitane kõige popimat toodet. Esikohal troonib nende imekreem Crème Divine, mis võitnud hulgi auhindu ja seda kindlasti asja eest. Tegu on eriti luksusliku kreemiga, mille koostisest leiab "surematu lille" immortelle ehk hariliku käokulla ekstrakti,
millel on suurepärased vananemisvastased omadused. See taim säilitab oma vormi ja ilusa värvi ka siis, kui on täiesti kuivanud, nägin oma silmaga (vt. järgmist pilti). L`Occitane kasvatab käokulda Korsikal mahetootmise teel lausa viiekümnel hektaril!
Teiselt kohalt leiame lahedas metallist tuubis kätekreemi, milles 20% puhast sheavõid, lisaks mett, mandliekstrakti, kookosõli - kogu seda headust müüakse maailmas iga kolme sekundi tagant üks tuub! Mhmh, selle lause läbilugemise ajal löödi letti vähemalt kaks.
Kolmas hitt-toode on mandlilõhnaline dušiõli, mida ka mina olen hakanud ajapikku armastama. Jep, oli aeg, kui selle õli üsna tugev mandli lõhn oli mulle millegipärast täiesti vastukarva, nüüd aga tõmban seda suure mõnuga ninna. Lisaks jätab see naha nii pehmeks ja on huvitava õlise tekstuuriga, mis muutub pestes õrnaks vahuks.
TKM Beauty tegevdirektor ja L`Occitane esindaja Eestis Anne-Liis Ostov rääkis meile brändi väärtustest ja sellest, kuidas ja millest tooted valmivad...
Kui põnevad jutud kuulatud ja lint läbi lõigatud läks suuremat sorti šoppamiseks. Igaüks oli juba poes uudistades oma lemmikud välja valinud - avamissoodustust tuli ju ära kasutada! Kui kassasaba otsa sai olid kõik ootusärevuses, sest kõigi ostu teinute vahel läks loosi magus auhind. Arvake ära, kes võitis 50€ kinkekaardi!!! Armas Sandra, kellega koos me sellel toredal üritusel käisimegi! Olime nii elevil ja rõõmsad ning loomulikult jäime poodi kauemaks, et auhind kohe käiku lasta. Mida toredat Sandra endale poest valis saate lugeda tema blogist SIIT.
Ma ei ole kohanud soojemat ja armsamat inimest, kui Sandra ja olen äärmiselt rõõmus, et temaga kohe Tallinnasse kolides tuttavaks sain. See väike päike pistis mulle pihku kirsilõhnalise kingipaki, mida olin enne käes keerutanud! Nii tema moodi, teha armsaid üllatusi.♡
Siin on minu ainus ost, sest see oli just see, mida ma vajasin - näopesugeel (tavahind umbes 16€). Valikus oli päris mitmeid näopesuvahendeid, kuid loomulikult valisin pudeli Angelica sarja riiulilt. Ma ei saaks rohkem rahul olla - see näeb imearmas välja, on mugava pumbaga, lõhnab just nii, nagu üks heinputk võiks lõhnata, muutub käte vahel mõnusaks vahuks ja peseb näo korralikult puhtaks ilma seda kuivatamata. Soovitan!♥
Ostuga kaasas olnud tootenäidistest proovisin ära nende auhinnatud Divine kreemi ja see muudab tõesti naha juba esimese kasutuskorraga imepehmeks ja siledaks. Ma ei ole varem nii tõhusat kreemi proovinudki ega vist ka nii kallist, purgike maksis 82€. Keda numbrid ei hirmuta, küll aga kortsud, siis sellesse kreemi tasub investeerida küll.
Kreem on üsna rikkalik ja mina oma väga rasuse nahaga kasutaksin seda pigem öösel. Kuiva/normaalse naha puhul soovitatakse peale kanda nii hommikul kui õhtul.
Kui lähete uut butiiki uudistama pistke kindlasti taskusse ka Partnerkaart, see annab toodetelt 5% allahindlust ja kel juhtub sünnipäev olema, see saab viis päeva enne ja pärast soodustust 10%
L´Occitane teise butiigi leiate Ülemiste keskusest, samuti pakuvad nende tooteid Kaubamaja ja I.L.U. kauplused Kristiines ja Lõunakeskuses.
p.s. Tulge kindlasti veidikese aja pärast blogisse tagasi, sest ürituselt kingiks saadud kingikoti loosin oma armsate lugejate vahel välja!
Mõni aeg tagasi pakkus LOVERTE mulle imetoreda võimaluse valida oma äranägemise järgi nende poest proovimiseks mõned Clarinsi tooted. Jeee!!! Olin selle paljukiidetud Prantsusmaa brändi imeilusatele asjakestele juba ammu tahtnud oma sõrmekesed taha saada, eriti sellele roosale tuubile, millest kõik maailma ilublogijad nii ilusti kirjutavad.
Selle tuubi kohta uurisin enne otsustamist mitmetest blogidest , sest sära andvad tooted on tegelikult need, milledest ma tavaliselt kaarega mööda käin. Kõik, mis hiilgab, kumab või muul moel tähelepanu tõmbab on minu halva näonaha juures pigem ebasoovitav. Aga mida rohkem ma erinevaid arvustusi lugesin seda selgemaks sai, et see meigialuskreem suudab teha mõlemat - peita optiliselt nahavead ja anda nahale ilusa kuma.
Kõik Clarinsi tooted näevad väga ilusad ja luksuslikult läikivad välja, nii ka see kreemituub. Lisaks viskab see imeilusat roosat kuma, kui tuubi käes keerutada. Ja sellel on pump! Ma armastan pumpadega tooteid, eriti selliseid, milledega saab täpselt doseerida, ta ei viska sulle kohe tervet pumbatäit toodet välja. Ühe pumbatäiega saaksin terve pere näod kumama lüüa. Kreemi kulub tõesti imevähe, paarist tilgast jätkub kogu näole ja kuna toode on hästi kreemjas, siis saab need paar tilka ka ilusti ühtlaselt laiali ajada. Samas on konsistents imekerge, mis on minu ülirasuse naha puhul väga tähtis, ka ei muuda see nahka kiiremini rasvaseks ega ummista poore. Ütleme nii, et kreemi ei ole nahal absoluutselt tunda, küll aga näha.
Näha on see hästi õrn kuma, mis tõesti muudab naha ilusamaks ja nooruslikumaks. See ei hakka kohe silma, kuid nägu peegli ees keerutades näed, et valguse käes teeb kreem trikke ja peegeldab nahavead - kortsud, armid, poorid kosmosesse tagasi. Veidike on märgata ka roosakat helki, kuid seda, et nägu liialt roosa tooni võtab, karta ei maksa.
Kellel on veatum nahk saab kreemi kindlasti ka üksi, ilma jumestuskreemita kanda, et vaid veidi nahatooni ühtlustada ja väiksed vead peita ning nahale tervislik jume anda. Mina kasutan seda kas meigi all või viimasel ajal hoopiski jumestuskreemi sisse segatult. See muudab kõik jumestuskreemid imeliseks, isegi need, mis sahtlisse ma ei tea, mis aegu on ootama jäänud, saavad sellega uue hingamise ja leiavad kasutust.
Kreemi on saada kolmes erinevas toonis - minul on roosaka tooniga 01 Rose, mis lisab nahale üldist sära, veidi kollakas 02 Champagne, mis korrigeerib punetust ja 03 Peach, mis sobib tumedamale/päevitunud nahale ja annab soojema/kuldsema sära.
Püüdsin siia pildile saada seda ilusat kuma. Nii läikiv nahk kindlasti ei jää, sest pildi tarvis määrisin kreemi parajalt paksu kihina. Täitsa vabalt võib kreemi kanda üle terve näo, see ei jää särav kui diskopall, vaid püüab ilusti valgust ja kumab parajalt näo kõrgematel kohtadel, sinna, kuhu valgus langeb.
Ütleme nii, et toode ei ole hädavajalik, kuid kes tahab ennast veidi poputada ja igapäevast meigirutiini natuke erilisemaks, luksuslikumaks muuta, siis mõnusa "olen väike printsess" tunde annab selle kasutamine küll. Ahhhh, kui armas!
See tore tuub on kindla peale blogimaailmas kõige enam kajastust leidnud Clarinsi toode. Pea kõik ilublogid, mida jälgin, on aastate jooksul sellest huuleläikest juttu teinud ja ma ei mäleta, et keegi oleks tema kohta paha sõna öelnud.
No kuidas saakski, te ainult vaadake teda! Tuub näeb imearmas välja ja on vaatamata sellele, et teda peab natuke pigistama on ka kasutamine väga mugav.
Tuubi otsas on tilluke pehme ja karvane aplikaator, millega on mõnus läiget huultele kanda. Natuke naljakas on mul seda toodet läikeks kutsuda. Koostis on nii kreemine ja niisutav, et kangesti meenutab hoopiski huulevõid või paksemat geeli, millesse tooniandjat sisse segatud. See jätab huuled hästi siidiseks, pehmeks ja värvi saavad need täpselt nii parasjagu, et raske on aru saada, kas oled jumala poolt nii kauni huuletooniga õnnistatud või on see mõne eriti šefi huuletoote tekitatud.
Valisin tooni tükk aega ja jäin lõpuks pidama ilusal soojal roosal Candy Shimmer`il. See on armas ja tagasihoidlik, igapäevaseks kasutamiseks ideaalne "minu huuled, aga paremad" toon. Ma ei tea, kas kõik kuus läiget lõhnavat ühtemoodi, kui nii, siis super, sest minu tuubist tuleb küll nii mõnusat karamelli/vanilje aroomi, et võtab mõmisema.
Mis mulle veel meeldib, on see, et huuled ei jää hullumeelselt läikivaid, vaid tagasihoidlikult, loomulikult säravad.
Kui ma miskit miinust (mis ei ole tegelikult miinus, vaid pigem märkus) oskan sellest tuubist välja imeda, siis ehk vaid seda, et väga paksult ei tasu läiget huultele kanda. See on nii kreemine, et tunne võib veidi raske jääda. Pildi tarvis ma seda tegin, muidu ei oleks tooni eriti näha jäänud ja siis oli huultel veidi rõhuv tunne (natuke on muidugi näha ka, et olen üle pingutanud). Ma ei tea, miks ma seda üldse mainin, aga noh, nii igaks juhuks. Mõni ehk soovib rohkem värvi ja hiljem ehk kurdab, et läige on huultel ebamugav vms. Suureks plussiks on see, et ükskõik, kui paksult sa seda huulekreemi ka peale ei määriks, kleepuma see ei hakka. Aga ikkagi... ära pane paksult. :)
Kas ma olen kõikide teiste ilublogijatega sama meelt, et see on üks paganama hea huuletoode - JAH! Kas see on täpselt nii hea ja natuke veel paremgi, kui ma ette kujutasin - JAH! Kas mul on kohutavalt kahju, kui ta mul ükskord otsa saab -JAH! Aamen...
Selle väikese tuubi kohta olen samuti väga palju head kuulnud ja minu paljude lemmikblogijate/youtuberite lemmikutest käib see peitekreem pidevalt läbi. Loomulikult tahtsin proovida!
See peitekreem on mõeldud spetsiaalselt tumedate silmaaluste peitmiseks. Selles on valgust hajutavad pigmendid, mis optiliselt silmaaluseid helendavad, samuti kofeiin, mis võitleb tursetega ja nahka pehmendav aaloe.
Konsistents on üsna vedel, kuid pigment on rikkalik ja katab kenasti. Kõige enam meeldib mulle, et peitekreem jääb peale hajutamist täiesti märkamatuks ja sulandub nahaga täielikult. Sobib imehästi ka neile, kes jumestuskreemi ei kasuta ja soovivad on vaid tumedaid silmaaluseid peita.
Kuna kreem on selline veidi kleepuv (mis tagab hea püsivuse) on seda minu meelest näppudega mugavam peale kanda, aga ka pintsliga saab kenasti hakkama. Tulemus jääb vahepealne, mitte liiga matt ega liiga kumav, just selline normaalse naha moodi, kuid kuna ta ikkagi veidike valgustpeegeldav on, siis vistrike ja muude kõrgemate ebatäiuste petmiseks ma teda ei kasutaks, selleks oleks hea mõni täiesti matt toode. Küll olen toodet tupsutanud nina ümbrusesse punetuse peale ja seal käitub see vägagi kenasti. Tooniks valisin kõige heledama 01 ja väga õigesti tegin, see on täpselt mulle sobiv, ei liiga roosa ega kollane, ilus neutraalne hele toon.
Kellel on rasune nahk nagu minul, siis kindlasti soovitan peale peitekreemi kasutamist silmaalused õrnalt üle puuderdada, et see kortsukestesse ei koguneks. Ma ei ütleks, et Clarinsi oma selles osas teistest erineks, ilma puudrita kogunevad nad mul kõik silma sisenurgas olevatesse väikestesse voltidesse. Küll aga märkasin, et kui kasutan seda silmalaugudel (mul on silmalaud hästi õhukese nahaga ja veresooned kumavad hirmutavalt läbi), siis püsib see täiesti veatult terve päeva ega kogune lauvakku. Olin üllatunud! Ma ei pressi praegu mitte üht miinust välja, kui siis vaid üks tilluke tuubile, mis vahel kipub liiga palju toodet välja andma, kui ettevaatamatult tegutseda, sest seda kulub tõesti vaid nööpnõelapea jagu. Aga nii väikesele tuubile pumpa tahta on vist palju küsitud.
Kõige lemmikuma toote jätsin kõige viimaseks. See pliiatsikujulises pakendis huulepalsam on kindla peale kõige mõnusam huuletoode, mida ma eales kasutanud olen. Mul ei ole kunagi olnud huulepalsamit, mis oleks nii meeldiva lõhnaga, libiseks huultel nii kergelt, niisutaks piisavalt, ei kleepuks, muudaks huuled imeliselt siledaks, annaks lisaks imeilusa tooni ja näeks sealjuures ka väga armas välja.
Miks ma valisin just tooni My Pink? Tegin natuke eeltööd ja uurisin välja, mis peitub selle nime taga. Nimelt muudab see esialgu täiesti värvitu palsam huultele kandes värvi - see reageerib iga inimese pH tasemega erinevalt ja suu saab lõpuks just Sinu Roosa. Ma olen tähele pannud, et erinevatel päevadel on selle toon mu huultel erinev. Vahel muutub see lõpuks väga erksaks fuksiaroosaks, teinekord jälle pisut tagasihoidlikumaks. Peegli ette on isegi põnev minna, kui palsam huultel.
Vahel on see ikka väga üllatav, kui paari tunni pärast, selle asemel, et värv kahvatuks, nagu tavaliselt ikka huulevärvidega kipub olema, on My Pink hoopiski intensiivistunud. Isegi, kui läige on söömisega juba huultelt ammu kadunud, on värv ikkagi veel huultel üsna kõvasti kinni.
Siin pildil on näha, et palsam on täiesti värvitu ja imelikul kombel ei muuda see mu käeseljal ka aja möödudes värvi. Hmm, tundub, et huulte pH on teiset klassist.
Täna oli kahjuks just see päev, kui huuled ei tahtnud fuksiaroosaks muunduda ja pildile ei jäänud nad ka pooltki nii erksad, kui nad mul tegelikult olid, nii et peate mu sõnu uskuma või siis ise järele proovima.
Kui nüüd peaksin neist neljast valima vaid ühe toote, mida teile kindlasti soovitada, siis arvatavasti võtaksin selle viimase. Seda palsamit on tõesti lust kasutada ja kui nii väike asjake saab päeva oma mõnusa magusa vaniljelõhna ja huuli eriliselt pehmeks tegevate omadustega ilusamaks muuta, siis teda ma teile just eriti soojalt soovitangi.
Kel nüüd tuli suur kihk ka ise mõni Clarinsi toode ära proovida, siis kuni 29. septembrini saab Loverte lehelt kogu valikule 10% allahindlust! Kõik Clarinsi ilusad asjakesed on reas SIIN.
Kui mõni toon või toode hetkel otsas, tasub mõne aja pärast uuesti piiluda, varusid täiendatakse pidevalt.
|
OSCAR-2019
|
||
Erakonna Eestimaa Rohelised esinumber Lääne-Eestis Mart Saarso väidab, et rohelised ei soovi kedagi solvata ega poriga loopida, kuid samas on ta seisukohal, et tänapäeva globaliseeruvas maailmas on roheline maailmavaade paratamatus, sest tegemist on meie eksistentsi küsimusega. Alternatiiviks rohelisele maailmavaatele on vaid inimkonna hukk.
Eesti on Euroopas üks väheseid riike, kel pole oma Antarktika uurimise jaama. Soomlased, kes alustasid Lõunamandri püsiva uurimisega veidi vähem kui 20 aastat tagasi, on mulle korduvalt öelnud, et mis teil, eestlastel, viga, teil ju nii suur ajalugu selja taga… Nõukogude lipu all on eestlased ju enam kui pool sajandit Antarktikat uurinud. Projekti eesmärgiks ongi see alaline uurimisjaam sinna rajada.
Nüüd aga oled astunud poliitikasse ja miskipärast liitunud roheliste erakonnaga. Neid erakondi on siin tillukesel Eestimaal juba niigi palju, teame, kui killustatud on riigikogu, miks siis veel ühte parteid vaja oli?
Seletus on väga lihtne. Tavaliselt küsitakse, kas te olete vasak- või parempoolsed. Ette rutates ütlen, et meie valmiskampaania põhimõte või isegi päevakäsk oleks järgmine: kuna Eestil on endistest Nõukogude vabariikidest läinud kõige paremini, siis me ei arva, et oleks õigustatud ühegi erakonna (üksikpoliitikust rääkimata) poriga loopimine. Me ei solva mitte kedagi. Me arvame ka seda, et ülisuured retušeeritud näopildid liinibussidel on labane ja et poliitikas on see eilne päev.
Me ei levita tänavanurkadel järjehoidjaid, õhupallikesi või muud pudipadi. Meie, rohelised, teeme panuse eelkõige inimese mõtlemisele. Me lööme arvamuslugudega, selgitame ja räägime kõigile, mida taotleme.
Läheks nüüd ikkagi veidi konkreetsemaks. Mida siis Eestimaa rohelised taotlevad? Miks sina oled roheline?
Hiljuti kutsuti mind telesaatesse „Terevisioon”. Enne saadet küsisin saatejuhi käest, millest me räägime. Ta ütles: „Räägime niisama.” Siis palusin, et annaks vähemalt paar pidepunktigi. Sellepeale ta vastas: „No räägime sellest, et kalavarud on vähenenud ja et maailma lõpp on lähedal.”
Läksin hommikul telestuudiosse. Jutt kiskus kohe väga roheliseks ja selle maailmalõpu kohta ütlesin ma välja kolm versiooni. Need kõik on reaalsed. Esimene oleks selline: üha enam riike soovib endale tuumarelva – kõige kiirem ja valutum maailmalõpp olekski, kui käib üks suur pauk ja me lihtsalt lakkame olemast.
Teine stsenaarium on mõnevõrra kurvem ja tundub, et inimkond, sh ka Eesti, on valinud selle tee. See on ohjeldamatu tarbimine. Kunagi kirjutasin Postimehes arvamusloo.
Selle ajendiks oli, et nägin ühe kooli õue peal mustadest prügikottidest laotud püramiidi. Nendes kottides olid puudelt langenud lehed. Minu kui talus sündinud inimese loogika ütleb, et sellesama kooli lapsed pidanuks need lehed kokku riisuma ja kooliõuenurka komposti panema, et siis ühel kevadpäeval, kui kõik on kõdunenud, see materjal kooli ette lillepeenrale viia.
Selline käitumine seob inimest loodusega. Pealkirjastasin oma arvamusloo „Sügislehed kilekottides” ja selle viimane lause oli: „Ma loodan, et peagi saabuv talv ei too turule uut teenust, mille käigus pakitakse kilekottidesse ka tänavalt roogitud lumi.”
Teise kogemuse andis mulle ümbermaailmareis purjekal Lennuk (Aastail 1999–2001 osales Saarso Lennuki kaptenina projektis „Eesti lipp ümber maailma” – toim.) Kui oled keset Vaikset ookeani, siis see vaade, mida sinu silm jahi tekilt haarab, on ju ulatuselt tegelikult väga väike, isegi gloobusel pole võimalik seda ära märkida.
Samas ujub sinust pidevalt mööda mingeid kiletükke, tühje pudeleid, plastkanister … Seda prahti oli kõikjal. See ongi inimkonna arengu ummiktee. Maailmareis andis mulle kindla veendumuse, et see, mida inimene juba on teinud oma koduplaneedil, on enam kui ohtlik.
Sellest kõigest tulenebki meie kõige tähtsam põhimõte – roheline maailmavaade on paratamatus. Teiste sõnadega, poliitikas võid sa olla kas vasakpoolne või parempoolne, sa võid olla kristlane või muhameedlane, su nahavärv võib olla must, kollane või valge, see kõik ei oma mitte mingit tähtsust. Põhimõte on selles, et me kõik – pean silmas kogu inimkonda, eestlasi, saarlasi – saeme praegu üksmeelselt seda oksa, millel istume. Ühel päeval see oks murdub ja siis prantsatame kõik mürtsti alla.
Kui me aga sedaviisi veel jätkame, siis miks propageerime samaaegselt titetegemist. (paljud erakonnad seda enne valimisi teevad)? Kas me soovime sigitada uusi inimesi siia ilma, et nad oleks määratud pikale ja piinarikkale hukule? Pole vist MÖTET? VÖI mis?
Selles seisnebki kolmas stsenaarium. Rohelised siiski usuvad, et veel pole hilja… Roheliste missioon on, et seda kurssi, millel me praegu oleme sõitnud, tuleb natuke korrigeerida. Korrigeerida sedamoodi, et tuleb leida lahendused, mitte jääda ummikteele. Iga inimene, kui tal on vähegi südametunnistust, saab vältida seda kolme „R-i”: ära raiska, ära reosta, ära rüüsta!
Sinu jutust kõlab nagu etteheide, et olemasolevad erakonnad on seni tegelenud raiskamise, reostamise ja rüüstamise edendamisega.
(Veidi ebalevalt – toim.) Jah, ma siiski julgen seda väita. Kaasaegse poliitiku kohustuslikku sõnavarasse kuulub kindlasti ju sõna „keskkonnakaitse”. Kuid esitame endale küsimuse, kelle eest meil seda keskkonda kaitsta tuleb? Iseenda eest. Mina asendaksin sõna „keskkonnakaitse” sõnaga „keskkonnahoid”. Kunagi kirjutasin ajalehes Meie Maa, et ei ole olemas niisuguseid mõisteid nagu „meite meri”, „meite atmosfäär”, METTE pole.
Maailmameri on avatud süsteem, atmosfäär samamoodi, neid kahte asja me jagame kõigi teiste rahvastega. See tähendab seda, et sõltumata sellest, et oleme väike riik, peab ka meil olema sõnaõigus kaasa rääkida selle ühise varanduse säilitamise nimel. Vastasel juhul, nagu ma juba ütlesin, pole ju mõtet rääkida iibest ja selle tõstmisest.
Tõepoolest, roheliste mõtteviisi kestus ei ole neli aastat, so järgmiste valimisteni. Ainult üks haletsusväärne raamatupidaja võib nii mõelda. Meie mõtleme aastakümneid ette, kui mitte aastasadu. Roheline maailmavaade on jätkusuutlik maailmavaade ja kui keegi arvab, et rohelised on sellised naiivsed inimesed, kes kõikjal kallistavad puid ja nuusutavad lillekesi, et rohelised üldse on ullikesed, siis need inimesed ei ole asjasse lihtsalt süvenenud ja eksivad rängalt.
Roheliste põhiideestik on: uued tehnoloogiad, uued lahendused – see kõik on vajalik, et ühiskond jääks jätkusuutlikuks. Need fossiilsed ahvatlused, mille nimi on nafta, kivisüsi või põlevkivi, need saavad varem või hiljem otsa. Siin tuleb leida alternatiive.
Eestis näiteks on üheks alternatiiviks tuuleenergia. Sageli toovad inimesed siin vastuväiteks: aga mis siis juhtub, kui tuult ei ole – kas siis pole meil ka elektrit? See on naiivne, pealiskaudse ja rumala inimese jutt. Vastupidi. Kas oled tähele pannud, et sageli räägitakse raadiouudistes: tuul puhus 18 m/sek ja siin-seal pole jälle voolu. Et tuuleenergiat senisest enam kasutada saab, see pole nüüd enam tühipaljas idee, siin on kõik vastavad arvutused tehtud. (Kuidas oleks tuulerohketel päevadel võimalik energiat akumuleerida – toim.)
Tuleksin ikkagi tagasi poliitika juurde. Päris meie vestluse alguses sa kritiseerisid praeguste erakondade käitumist ja jäi mulje, et rohelised soovivad taas nn uut poliitikat. Neli aastat tagasi luiskas seda „uue poliitika” juttu Res Publica. Nad kõrbesid kähku ja nüüd on need respublikaanidest valetajad leidnud endale mõnusa äraolemise teistes erakondades, näiteks Reformierakonnas ja Isamaaliidus. Kas teie erakonna täht jääb ikka kestvalt särama ega kustu sama kiiresti nagu Res Publical?
Res Publica saatus meid kindlasti ei taba. Omal ajal olin Res Publica asutamise juures ja ma ei tee sellest saladust – mind väga jõuliselt püüti sinna parteisse värvata.
Res Publica töötas nagu firma: oli turundusosakond, rahandusosakond, reklaamiosakond. Meil, rohelistel, on asjad kõik sootuks teistmoodi. Meie soov on erakonna sees juba toimiv ODOM – otsedemokraatlik otsustusmehhanism.
Praegu on nii, et keegi tark ja jõuline onu Toompeal otsustab, tädi Maali käest aga küsitakse midagi vaid iga nelja aasta tagant.
Inimesed peavad ka valimistevahelisel ajal saama võimaluse poliitikas osalemiseks. Inimestesse tuleb tagasi tuua see tunne, et näiteks Roomassaare sadam või Kuressaare–Kuivastu maantee on minu oma ega kuulu kellelegi võõrale. See on üks roheliste ülesanne.
Ükski asi ei õnnestu üleöö. Teie, armsad ajakirjanikud, olete ehk tähele pannud, et rohelised ei ole lubanud kahe aastaga pensioni kahekordistada. Selliste lubaduste jagamine on puhas populism, see on inimeste petmine. Me oleme selgelt välja öelnud, mida taotleme. Me taotleme otsedemokraatiat, energeetilist julgeolekut ja keskkonnahoidu.
Meie ridades on tippjuriste, ärimehi, inimesi kõigilt elualadelt. See tähendab, et tegelikult katame kogu selle poliitilise spektri. Meie pink on nii pikk, et kui riigikokku saab 101 rohelist, siis oleme võimelised moodustama valitsuse.
Miks peaks saarlane ikkagi sind valima? Meie vestluse alguses ütlesid, et pead Saaremaal konkureerima oma sõprade Andres Tarandi ja Tarmo Kõutsiga?
Ma ei taha midagi halba öelda oma sõprade kohta, kuid enda kui kandidaadi kohta ütleksin järgmist: kui inimesed valivad mind või roheliste erakonda, siis hääletavad nad jätkusuutliku maailmavaate poolt.
Kandideerin siin ühe lihtsa asja pärast. Mul on selle saarega üks eriline side. Kui ehitasime jahtlaeva Lennuk, elasin sisuliselt terve aasta Saaremaal. Tookord tunnetasin ma igal sammul, et saarlased suhtusid sellesse projekti kui meite asjasse. Kui see oleks olnud minu teha, oleks Lennuki nime alla kodusadamaks kirjutatud mitte Tallinn, vaid Nasva. Ka merd olen sõitnud koos saarlastega, mistõttu on mulle ka juurde jäänud saaremaine kõnepruuk. See keel on mulle niivõrd külge hakanud, et mandrimaal on mind sageli saarlaseks peetud.
Elu siin Saaremaal peab muutuma selles suunas, et ei oleks vaja nii tihti mandri vahet liikuda, vaid siin kohapeal peab rohkem olemas olema. Saarlased on töökad ja tublid ja mis kõige tähtsam – kui kasutada maarahva lihtsat väljendit – saarlaste õnn on see, et neil ei ole huumorisoon pärasoolega kokku kasvanud.
Kinnitati sise-EM-le sõitjate nimekiri. Eesti Kergejõustikuliit kinnitas ametlikult osalejad 2.–4. märtsini Inglismaal, Birminghamis toimuvatel Euroopa sisemeistrivõistlustel kergejõustikus. Saarlastest kuuluvad koondisesse mitmevõistlejad Kaie Kand ja Madis Kallas ning sprinter Marek Niit. Treenerina kuulub delegatsiooni Raivo Kallas.
Saaremaa valdade XV talimängud koroonas mängiti Muhus. Võistkonnad oli väljas 10 vallast. Valdade pingerida kujunes järgmiseks: 1. Laimjala, 2. Pihtla, 3. Leisi, 4. Mustjala, 5. Orissaare, 6. Kihelkonna.
Vaatamata pakasele, mis jättis pealinnas ära vabariigi aastapäevale pühendatud paraadi, peeti Orissaares suusavõistlusi. Radadel pikkusega 11 km ja 5 km osales kokku 78 suusatajat.
11 km raja parim oli Jüri Suluste ajaga 35.25, teisena lõpetas Ahto Aulik (37.14) ja kolmandana Jüri Linde (40.38). Parim naine oli üldkokkuvõttes üheksandaks jäänud Kadri Viil ajaga 46.33. Parim noor võistleja oli Meelis Linde, lõpuajaks 45.58.
Valjala põhikoolis toimunud lauatennise matškohtumise LKT Tops ja Saaremaa valdade spordiliidu vahel võitsid klubimängijad tulemusega 18:14. Kolmandat korda toimunud võistluste parimad olid LKT Topsi poole pealt Gunnar Usin, Heini Tilts ja Aare Lehtsi meestest. Topsi naistest olid parimad Tiia Müürisepp, Siisike Lehtsi ja Krista Tammeaid.
|
OSCAR-2019
|
||
Inimese papilloomiviirus on üsna tavaline haigus. Praktiliselt igal inimesel oli karv vähemalt korra nahal. Neid neoplasmaid on tohutult palju, kuid igal juhul tuleb neid võidelda. Lõppude lõpuks mõnel juhul kasvavad nad koos ja välimus on halvasti rikutud.
Eksperdid ütlevad, et nakatumine selle viirusega tekib vanuses 3... 5 aastat. Kuid sel perioodil haigus ei ilmne. Pärast kümne aasta möödumist jalgadele, kätele, näole ja teistele kehaosadele võib ilmneda tüükad. See on tingitud asjaolust, et hormonaalsed muutused tekivad noorukieas ja immuunkaitse on oluliselt vähendatud. Selle tulemusena ei saa keha lihtsalt inimese papilloomiviirust vastu panna.
Enamikul juhtudel ei ole papilloomide eemaldamine rahva ravimeetoditega ravimi efektiivsusest madalam. Tavalised kana munad võivad püsivalt vabaneda paljudest tuumoritest. Kuid selle toote kasutamine munade põhjal on võimalik ainult nendele inimestele, kes ei kannata selle toote suhtes allergiat. Lõppude lõpuks võib isegi välimine rakendus põhjustada allergia avaldumist. Siin on retsepp papilloomide raviks kana munaga seotud ravimiga.
1. Kodutöötlemiseks peate vati, ribaabi ja mõne kana muna. Kuumutage ahju 250 kraadini. Asetage munakoorid küpsetusplaadile ahjus. Hoidke seda seal 30 minutit. Seejärel eemaldage kest ahjust ja laske sellel jahtuda.
Koorige pulber pulbriks ja valage suletud anumasse. Piserdage puuvillast vilt väikesteks tükkideks. Täida iga muna pulbristatud munaga ja asetage puuvill ülevalt. Katke kleeplindiga. Menetluse kordamine peaks toimuma iga kolme päeva tagant. Kursus on 1 kuni 2 nädalat. Tavapärased tüükad kaovad pärast esimest täielikku kursust.
Puuvillase tampooni abil puhastage kõik papilloomid valguga. Päeval on väärt kolm või isegi neli sarnast menetlust.
Nädal hiljem vähendatakse naha kasvajaid märkimisväärselt. Kuid ravi tuleb jätkata, kuni see on täielikult kadunud.
Inimorganismis esinevad tüükad ja papilloomid on seotud inimese papilloomiviiruse sisestamisega kehasse. Arvatakse, et see põhjustav aine põhjustab mitte ainult naha ja limaskestade moodustumist, vaid ka emaka ja kõrvalekallete pahaloomulisi tuumoreid. Selle patoloogia ravi peaks tegelema ainult arst, kes koostab teile individuaalse raviskeemi ja ütleb teile, kuidas ennetada re-infektsiooni.
Kuid ravimteraapia ei neutraliseeri kohe haiguse välimust ja patsiendid otsivad viise, kuidas kiiresti kahjustada tüükad ja papilloomid. Haiguse vastu võitlemiseks on palju rahvapäraseid meetodeid - pohlakivi mahl, puuviljade ja äädikhapete nõrk lahendus. Kuid nende meetodite kasutamisel tuleb arvestada selliste ravimite kõrvaltoimetega - allergilised reaktsioonid, põletused.
Papilloomid ei suuda vastuollu libedatele. On mitmeid meetodeid, mis võimaldavad selle taime kasutamist, et vabaneda kasvajatest nahal. Kuid tuleb meeles pidada, et õunapuu peetakse agressiivseks taimiks ja selle mahl võib õrna nahka kahjustada.
seda taimet on lihtne leida. Piisab lihtsalt taime murda ja hõõruda mahla abil. Väärib märkimist, et enamik mahlast varre eellasest osast. Esimese nädala jooksul hõõrutakse papilloomimahl iga kolme tunni järel. Järgmise paari nädala jooksul on protseduuri läbiviimine üks kord päevas. Kuu hiljem kaob uus kasv.
2. On olukordi, kus mahlasekandiin lihtsalt ei suuda papilloomidega toime tulla. Sellepärast tasub kasutada selle taime alkohol Tinktuure, jahvatada värsket tuuniima rohtu ja valada klaasi mahutisse. Täida rohus alkoholi ja veega. Sulgege anum tihedalt ja asetage külmale kohale viie päeva jooksul. Valmistatud tinktuurist valmistatakse kompressid.
Tinktuuris niisutage puuvillast või sidemega tükk ja kinnitage 15 minuti jooksul naha kahjustatud piirkonda ettevaatlikult. Pärast protseduuri tuleb nahk pesta tavalise veega ja seejärel määrida beebi koorega. Kursus on kolm nädalat. See papilloomide vastu võitlemise meetod ei sobi tundliku naha omanikele.
3. Rohkem säästvaid vahendeid on väljavõtte õunapuu. Selle valmistamiseks võta 150 grammi tuhtivat rohtu ja peeneks hakitud. Maapinnast toorainet tuleks panna anumasse ja täita kuuma veega. Kui infusioon on jahtunud, pange see keskmisele kuumusele ja keetke.
Seejärel pange tuld alla ja keedetakse puljong, kuni vedeliku maht on mitu korda langenud. Seejärel eemaldage puljong tulega ja mähkige see sooja rätikuga. Jätke seade umbes kümneks kuuks soojale. Valmistoote tüvi ja valage ettevaatlikult klaasi pakendisse. Kompressi jaoks kasutage vedelikku. Ravi kulg kestab kuni kasvaja täielikult kaob.
Papilloomide eneseväljendamine ei ole vajalik, sest mõnel juhul võib see põhjustada ainult halvenemist ja ebameeldivaid tagajärgi. Ainult arst võib määrata õige ja tõhusa ravi
Mõned inimesed, kes avastavad ootamatuid kasvajaid nahal, arvavad, et kogu asi on vananenud, kuid papilloomide korral ei ole elatud aastate arv tähtsusetu. Nad ilmuvad lastele, pensionäridele ja kahekümne-aastasele kaunitele. Neid kõiki "kasvuhoonegaasid" ei tähelda mitte korraga kõik kasvajad, näiteks armuliit allpool asuv papilloom sageli paljastab end puudutamata. Sõltumata sellest, millal te kohtusite oma kehaga ootamatute "külalistega", külastage kohe dermatoloogi.
Papilloomi - kasvu nahal ( "tutid" moodustavad sageli) vahemikus 0,2-2 cm Tüüpiliselt soliidtuumorid on toon, aga see võib olla pruuni.. Papilloomide kujul on mõnikord segased tüükad, kuid kui te vaatate tähelepanelikult, näete erinevust jalgade vormis. Seetõttu kutsuvad inimesed sageli papilloomide "ripatsid" või "helmed". Reeglina ilmnevad kasvajad ootamatult, ei põhjusta valu, kuid nende proliferatsiooni kiirust on raske ennustada. Sul võib olla üks väike papilloom - ja sama ja püsida pikka aega või lühikese aja jooksul muutuda terve hulk kasvu. Hirmutada, eriti kui see ei ole vajalik, hariduse kvaliteetse kvaliteedi korral võib ravi viivitamine provotseerida tüsistusi, sealhulgas vähktõbe.
Kas papilloomide moodustumine ja nende kasvu intensiivsus põrandast sõltub? Arstid ütlevad, et papilloomid esinevad võrdselt sageli meestel ja naistel ning nende kasvu iseloom ei ole etteaimatav.
Papilloomid ilmnevad viirusega nakatumise tagajärjel, mistõttu nende füüsiline kõrvaldamine pole haiguse ravimise tagatis.
Papilloomid võivad olla nii kaasasündinud kui omandatud olemus. Isegi lapsel on mõnikord liigne väljaheide, kui emal on kehas viirus, mis on kergesti lastud lapsele. Ja kuidas ema nakatub ja kõik inimesed, kellel on omandatud "õnnetus"? Elementaarselt lihtne - viirusega inimese nakatumine.
Kuidas see juhtub? Leibkonna või seksuaalse kontakti kaudu naha või limaskestade mikroskoopiliste pragude kaudu. Sageli me ei kahtlustan, et mees - vedaja viirus, muide, ta ei saa ka teada, sest mõnikord haigus "uinunud" kehas aastaid ilma aktiveerides ja ootab õige hetk oma "õitseaeg."
Millistes kohtades saate nakatuda inimese papilloomiviirusega (HPV)? Kuhu tahes - voodist kuni käepigistuseni tööl. Kui kõik muu on jätkuvalt hooletusse jäetud hügieenieeskirjadest, siis 70% juhtudest muutute täpselt samaks HPV kandjaks.
Esiteks need, kellel on nõrgenenud immuunsüsteem. Esiteks kannatasid nad nakkushaigustest, alkoholi kuritarvitamisest, seksuaalvahekordist, suitsetamisest ja suukaudsetest rasestumisvastastest vahenditest. Teiseks kannatavad inimesed, kes ei järgi hügieenieeskirju. Näiteks samas basseinis saate jalutada vene keelt, mitte paljajalu ja enne külmkapis vaatamist on parem pesta käsi, eriti kui te tulite tänavalt. Kahjuks ei mäleta mitte kõik kodumajapidamiste ohutuse ja puhtuse põhieesmärke, mida tuntakse juba alates lapsepõlvest ja mis seetõttu kannatavad.
Haigus esineb sageli alles paar kuud. Näiteks ootamatult näete, et papilloomid kasvavad käte alla, naha pinnalt aktiivselt "haaravad" ja ei tea mis see on. Esimene reaktsioon sellistele mügarakkudele on erinev - keegi paanika ja nutt, valab arst, teised võivad "loobuda" - läheb ise edasi. See on ebatõenäoline! Esiteks on parem vabaneda kasvust, teiseks, peate HPV raviks läbi käima, vastasel juhul võite uuesti ja jälle avastada ootamatuid "külalisi" oma kehale.
Vahel inimesed lihtsalt ei märka neoplasma, ehkki nad edukalt laienevad. Kontrollige korrapäraselt keha ja kontrollige nahale puudutamist. Näiteks kui tunnete ja kahtlustate, et papilloom ilmub käsivarre alla, siis võimaldab telefoni abil telefoni ekraanil kuvatud foto ja ekraanil kuvatav suurendamine hõlpsasti külastatavat külalist.
Kaasaegne meditsiin on valmis pakkuma paljusid neoplasma eemaldamise meetodeid, hea, teadlased hoolitsevad selle eest, et protsess on nii tõhus kui ka valutu. Papilloomide eemaldamise meetodid:
Selle protseduuri puhul kasutage vedelat lämmastikku temperatuuril umbes -199 ° C. Noorukid põletatakse lämmastikuga mitmeks istungiks ja muutuvad viaaliks, mille arst eemaldab mõne päeva pärast. Töödeldud ala kaetakse filmiga, mis kuivab ja seejärel kaob. Reeglina, pärast krüodestruktuuri ei ole nahal armid.
Kõige tavalisem meetod täna. Selle eeliseks on see, et laser "blokeerib" ained kokkupuute protsessi käigus, kõrvaldades seeläbi verekaotuse. Kvalitatiivse aparatuuri ja profiilikogemuse olemasolul ei ole arstil nahal mingeid jälgi.
Papilloomide poolt kahjustatud naha osa eemaldatakse spetsiaalse seadme abil - nn raadio nuga. Protseduuri ajal kasutavad arstid kiirguses kogutud ioniseerivat kiirgust. Seanss on valutu ja kiire. See meetod on suhteliselt uus, kuid populaarseim.
Sellisel juhul papilloomidega võideldakse elektrilise vooluga, mis juhitakse läbi spetsiaalse nõela ja põhjustab sädemeid. Neoplasmid põletakse, kuid pärast seda ilmub arm. Kuid pärast naha hõõrumist ja kukutamist armide pinnalt ei ole see nii ilmselge. Tuleb märkida, et selle meetodiga kaasneb valu, seega anesteesitakse patsiendid.
Seda kasutatakse endiselt meditsiinis koos kaasaegsete tehnikatega. Arsti nõutava kogemuse ja virtuoosse oskusega on papilloomide eemaldamise jäljed vaid veidi nähtavad.
Mida kiiremini te viirust leiad ja hakkate seda võitlema, seda vähem tõenäoliselt peate oma kehast eemaldama need vihkavad "teenetemärgid".
Statistiliste andmete kohaselt on umbes 60% kogu maakonna populatsioonist üks organismis papilloomiviiruse liikidest. Kuid tugeva immuunsüsteemi tõttu ei saa igaüks oma probleemi ette arvata. Papilloomiviiruse esialgne tungimine kehasse toimub enamasti teise isiku poolt, kes on haiguse kandja. Kui viirus lahendab uue peremehe kehas, võib see viivitamatult ilmneda või mõne aja pärast end tunda. Tuleb meeles pidada, et pärast infektsiooni enne esimeste sümptomite ilmnemist võib immuunsüsteem tugev olla rohkem kui üks aasta. Organismi tõrke provokatsioon võib saada:
Väljaspool käsi all olev kold näeb välja papillast. Ka kahjustuse suurus võib olla erinev, samuti nende arv. Patsiendi poolt harva esineva tekke ilmumise hetkest alates, kuna see ei põhjusta mingit valu.
Ilma papilloomist käe all on piklik kuju. Aja jooksul kasv võib hakata kasvama ja pikenema. Nende väljanägemise tõttu kutsutakse neid "ripatsidena".
Aksilli piirkond on altid suurema higistamisele. Niiske keskkond võib kujuneda üheks peamiseks põhjuseks, miks uued kasvajad aja jooksul muutuvad suuremaks. Lisaks on higi sageli papilloomide põletiku tekitaja.
Soovitatav on eemaldada kahtlustele alluvad tüükad. Neoplasmid ei ole pahaloomulised, kuid nende eripärase vormi tõttu on nad sageli traumeeritud, mis võib viia nakkuse levikusse.
Pärast spetsialisti poolt läbiviidud uuringut määratakse patsiendile kindel testide kogum, mille eesmärk on tuvastada provotseerija, kes on nõrgestanud immuunsüsteemi. Niipea kui tõeline põhjus on kindlaks määratud, valitakse sobiv ravi.
Rindkerepüstolid võivad kaotada ise, niipea kui üldine tervis normaliseerub. Tavaliselt on see ravimeetod väikeste tuumoritega efektiivne. Kui papilloomid on juba suured, ei ole väärt loota, et need kaovad üksi.
Cryodestruction. Ehitised külmutatakse vedelas lämmastikus. Pärast kokkupuudet madalatemperatuuriga hakkab problemaatiline koht surema ja pärast paari päeva kukkumist ise või arst eemaldab selle pintsettidega. Kui protseduur viiakse läbi õigesti, ei jää patsiendi kehale nähtavad jäljed (armid).
Elektrokoagulatsioon. Riistvara eemaldamine, mis viiakse läbi elektrivooluga. Papilloomid põlevad välja, kuid pärast kokkupuudet nahaga sel viisil jäävad jäljed armidesse. Lisaks on elektrokoagulatsiooni teostamine valulik, seega vajab patsient anesteesiat.
Klassikaline kirurgia. Hoonestatud serva väljavool tehakse tavapärase skalpelliga. Seda meetodit peetakse efektiivseks papilloomide suurusega.
Kui nahakahjustused on eemaldatud ja selle haigus on ravitud, ei tohiks te peita ennast. Papilloomiviirus organismist ei kao kuhugi ja ainult surutakse alla. Loomulikult on kõigi haiguste õigeaegne ravi ja õige eluviisi säilitamine taastuvuste tõenäosus minimaalne, kuid see on endiselt olemas.
|
OSCAR-2019
|
||
Akne kujul olevate õlgade ja käsivaraste lööve on paljudel inimestel sageli esinenud. Põletikud ei ole mitte ainult ebatraditsioonilised, vaid näitavad ka keha tõrkeid või tõsiseid haigusi. Probleemi ignoreerimine võib põhjustada lööbe veelgi suuremat levikut teistele kehaosadele. Selle vältimiseks tuleks uurida põhjuseid ja valida õige ravi.
Noodulid. Lülisammas on küünarvarred väikeste pimples või selgelt väljendunud tuberkulaadide kujul. Põhjustab valu palpatsioonil.
Akne või akne. Esineb rasvapõletike põletiku tagajärjel. On must ja piimjasvalge. Vanusega nad kaovad või muutuvad sõlmedeks.
Haavandid. Epidermise ülemistes kihtides kasvavad pimples. Igas õõnsuses on pool. Põranda ümbritsev nahk muutub punaseks ja põletik süveneb.
Vesikillid või villid. Nad näevad välja nagu tihedad õõnsused, mis täidetakse erinevate toonide sisuga. Pärast ravi jäetakse nähtavad armid.
Lööbe põhjused on erinevad. Nad jagunevad kolmeks rühmaks - nakkuslik, sisemine mitteinfektsioosne, välimine.
Esimesesse kategooriasse kuuluvad: samblik, süüfilis, viirushaigused, nagu leetrid, punetised, tuulerõuged või herpes.
Karmid, tihedad ja sünteetilised riided kandmine muudab naha hingamise keeruliseks ja tekitab kangast hõõrdumist epidermise ülemise kihi suhtes.
Teisteks koosluste põhjuseks on geneetiline eelsoodumus, mis esineb sageli esimesel eluaastal lapsel.
Sageli lööve seljas ja õlgades on sageli kehas hävitav seisund. Seetõttu, kui tekib lööve, peate konsulteerima dermatoloogiga. Pärast vajalike testide läbimist määrab arst kindlaks haiguse olemuse ja määrab ravi. Kompleksne teraapia on väliste ja sisemiste ravimite vastastikune mõju, mis hävitab haiguse põhjused.
Nagu juba öeldud, on patoloogiliste põletikuliste nahaaluste välimusel erinev etimoloogia, nii et ravi peaks olema erinev. "
"Dalacin" - antibiootikum, mis sobib abstsesside eemaldamiseks ja punaste suurte kehapiirkondade leevendamiseks. Siiski on ravimil mitmeid vastunäidustusi ja kontrollimatut kasutamist põhjustab sarvide ilming pärast pikaajalist kasutamist.
Tsink on aja jooksul testitud universaalsete omadustega ravim. Kasutatakse lööbe raviks täiskasvanutel ja lastel.
"Badyaga" tänu ärritavale toimele suurendab vereringet, mis aitab kaasa naha uuendamisele. Lisaks puhastab see epiteeli. Seda kasutatakse iseseisva ainena ja kombinatsioonis teiste ravimitega, suurendades nende toimet. Seda ei soovitata kasutada naha terviklikkuse ja avatud haavade rikkumise korral.
Vaatamata väärikusele võivad pikaajalise kasutamise välised ravimid põhjustada allergilisi reaktsioone nii lapsel kui ka täiskasvanutel. Seetõttu on arsti nõustamine kohustuslik.
Allergiavaktsiinides ärritust tühistatud vastuvõtu "suprastin", "Diazolin", "tavegil" või muu antihistamiinikumid.
Sisemisel põhjusel määrab spetsialist immunomodulaatorid ja hormonaalsed ravimid. Ravi kestab mitu kuud. Haigus ei kao välja ilma jälgi, kuid ainult mõne aja möödudes.
Farmakoloogiliste ravimite täiendav ravi on maitsetaimedel põhinevad vannid. Kuiv nahk aitab puljongid kummel, jõekarvi, niiskus, string. Haruldaste infusioonide, kaskipungadest pressid vähendavad oluliselt akne välimust. Kartonite infusioon on teada desinfitseerivate ja põletikuvastaste omaduste poolest.
Keha tuleb ette valmistada enne ja pärast kandesortide või pakkide kasutamist. Enne salvi või geeli jääkide võtmist loputage naha pehme rätik või salvrätik lõpus protseduuri.
Piisavalt tuleb järgida lihtsaid reegleid, nii et ilma ninaks ja põletikeks muutuks normiks. Tervislik eluviis ei kahjusta kedagi, nii et tasub jätta toiduainetest kunstlikud värvained, lõhnaained ja säilitusained. Ärge sööge ülekuumutatud, vürtsikas toitu.
Kasutage looduslikku kosmeetikat. Eemaldage garderoobist sünteetilisest riidest riided. Prügi alkohol ja suitsetamine. Pöörake tähelepanu isiklikule hügieenile. Muuda voodipesu iga 1-2 nädala tagant, ärge kasutage teiste inimeste aluspesu. Lisaks stressi ja kogemuste vältimiseks, kuna enamik haigusi seostatakse inimese kesknärvisüsteemi ebastabiilsusega.
Õnge- ja käsivarre lööve on pigem ebameeldiv nähtus, mis põhjustab sisemisi ja väliseid põhjuseid. Ja kui esimesi neist on raske vabaneda, saab neid teatud tingimustel vältida.
Lööve õlgade välimus võib näidata mitmesuguseid haigusi ja terviseprobleeme, eriti kui see põhjustab sügelust, turset ja punetust. Lööve võib põhjustada nii naha ärritus kui ka nakkus. Õlgadel esinevad lööbed võivad ilmneda erinevate sümptomitega, on tähtis probleemi õigeaegne tuvastamine ja selle esinemise põhjus.
Naha moodustumine võib muutuda põletikuliseks, sageli esineb sügelemist. Noodulid nahal on väikesed lööbed. Reeglina on need erinevad värvi ja nendega kaasneb naha turse. Vahaiguse lööbed on väikesed kooslused värvitu sisuga. Kui riietele hõõrudes puruneb mullid, põhjustab lööve põletikku või muutub mingiks märga erosiooniks. Nõuetekohase antiseptilise raviga on sellised lööbed hästi ravitavad ja paranevad, jätmata armisid.
Kõige sagedamini on õlgadel ja käsivartel lööve väikeste pimples kujul. See on sügav angerjas. Alla sagedamini käsivarre nahal on suured furunkulid. Selliste ühendite mürgisus on kollane või roheline. Sügava lööbe korral võib teil tekkida ebamugavustunne, kui vajutate sõlme või viaali.
Kaelal ja kehal võib ilmneda ka vesikleil - sügavale süstitud mullid, millega kaasneb sügelus. See lööve kujutab endast ohtlikku vesiikulite kahjustuse tagajärjel tekkivate erosioonide nakatumise ja nõtmise ohtu.
Mesoteliate, lehtede või vesiikulite moodustumine võib olla iseseisev haigus. Lööve nahal võib põhjustada järgmistel põhjustel:
Raku näärmete suurenenud aktiivsus suurendab rohelise rasvkoe tootmist, mille tulemuseks on pooride ummistumine ning komedoonide ja akne moodustumine. Akne nakkamine mehaaniliste kahjustuste ja ekstruudumise ajal põhjustab tihtipeale sügavalt asetsevate veresoonte furunkkide moodustumist. Sellised lööbed põhjustavad valu ja ebamugavusi ning neid on raske ravida.
Kaelal või õlal lööb mullid sageli pärast kokkupuudet allergeeniga või ärritava ainega, mis sageli toimib sünteetilisest kudedest, mis on keha lähedal. Kuumal hooajal ja kõrge niiskuse korral on õlgade tekkega seotud suurenenud higistamine.
Naha moodustuvate sõlmede või villide sisemiste põhjuste hulgas on hormonaalse tausta ja kilpnäärme patoloogia. Sellised tõrked põhjustavad rasvade näärmete aktiivsuse suurenemist, mis võib esile kutsuda näo ja keha lööve.
Inimesed, kes on altid allergilistele reaktsioonidele, võivad etiketil kontaktis oleva mulliga purustada ärritava või allergeeniga.
Lööve võib põhjustada kas rasvade näärmete sekretsiooni rikkumine või mitmed nakkuslikud nahakahjustused. Lööve õlal, käsivarrel, rinnal ja seljal võib olla järgmiste haiguste sümptom:
Naha seeninfektsioon võib ilmneda kehaosas. Selle haiguse iseloomulik sümptom on naha punaste laikude moodustumine. Laigud võivad sügelema ja paisuda. Põletikulised lööbed koorimiskeskusega täppide kujul võivad viidata teise epiderma infektsioonile, mis on tuntud kui samblike.
Süüfilis esineb lööbe kujunemisel tihedate vesiiklite kujul. Sellise haiguse iseloomulik sümptom on krooniline kurk, siis ilmneb lööve, siis läbib see ilma ravita.
Laste nahalöövete esinemist võib seostada viirushaigustega, nagu näiteks tuulerõugete või leetritega. Tuleb meeles pidada, et nende haigustega kaasneb lööve kogu naha, mitte ainult teatud piirkonnas. Punaste täpid nahal võib põhjustada punetiste tekke. Lisaks vesiikulitele, vesiiklitele ja laikudele iseloomustavad neid haigusi kehatemperatuuri tõus ja üldine halb enesetunne. Te peaksite teadma, et sellised haigused on väga nakkavad, nii et keha lööve on õigeaegselt oluline ravi alustamiseks.
Enamikul juhtudel on vesiikulite või sõlmede ilmnemine nahal seotud kontaktiga või allergilise dermatiidiga. Reaktsioon väljendub tihti sünteetilise koe kandmisega, mis sobib hästi kehaga ja takistab hapniku jõudmist nahale. Samuti võib reaktsioon tekkida teatud kosmeetikavahendite ja kodumajapidamistes kasutatavate kemikaalide kasutamisel.
Väike lööve kaelal ja õlal võib põhjustada selline tavaline allergiline nahareaktsioon kui kontaktdermatiit. Selle haiguse iseloomulik sümptom on väikeste vesiikulite moodustumine, mis sügavalt sügeleb. Veelgi enam, kahjustatud piirkonna nahk tungib ja punaneb. Selle haigusega kaasneb põletikuline protsess.
Lööbe ravi algab haiguse põhjuse määratlemisega. Akne korral määratakse patsientidele spetsiaalset ravi, mis võimaldab vähendada rasvainete tootmist. Samal ajal viiakse läbi epidermise kahjustatud piirkondade kohalik ravi spetsiaalsete antiseptiliste ja koorivate ainetega, mis võimaldab eemaldada ummistunud poorid ja vältida edasisi lööbeid.
Nakkushaiguste ravi viiakse läbi spetsiaalsete ravimitega, mida määrab ainult raviarst. Infektsioonid, mis avaldavad nahale lööve, nõuavad õigeaegset ravi.
Naha seenhaiguste korral näidatakse patsientidele spetsiaalseid salve-antimükootikume, mida kasutatakse kahjustatud ala suhtes. Löögi õigeaegne ravi soodustab vesiikulite, vesiikulite või sõlmede kiiret paranemist.
Lööve on allergiline, peate esmalt identifitseerima allergeeni. Kerge nahakahjustuse korral on stimulatsiooni kõrvaldamine piisav, et tagada lööve ilma ravita. Ebamugavate sümptomite kõrvaldamiseks kasutatakse antihistamiine.
Erinevate haiguste sümptomite sarnasuse tõttu on naha sõlmede või vesiikulite moodustumise põhjus sõltumatu. Tuleb meeles pidada, et mõned nakkushaigused on väga nakkavad, seega on arstiga nõu pidamiseks tähtis aeg otsida.
Inimese keha reageerib erinevalt negatiivsetele teguritele, mõnel juhul võib see olla õlgadele ja käsivartele lööve. See võib olla eri kujuga, värvidega ja sellega kaasnevad täiendavad sümptomid. Näiteks on akne nahal tihti määrdunud ja sügelev. See on väga halb märk, mis näitab, et patsient peab konsulteerima kiiresti arstiga.
Kõige olulisem on lööbe asukoht. Sõltuvalt sellest on võimalik diagnoosida ja määrata, milline probleemne keha on seotud. Diagnoosi tegemisel on kohustuslik arvestada, kui palju lööve kehale on ilmnenud, kus täpselt tekkis probleem, milline on vistrikide värvus ja suurus. Peale selle pöörab eriala tähelepanu ka täiendavatele sümptomitele. See võimaldab õigesti diagnoosida ja välja kirjutada patsiendi kõige sobivama ravi.
Sõltuvalt sellest, mis on lööbe põhjused, võivad nahakahjustused erineda välimusega. Peamised lööve on 6. Kõige sagedamini ilmub keha tavalised mullid. Need on väikesed, see tähendab, et nende suurus ei ületa 5 mm. Sellise kujundi sees on vedelik, mis voolab välja, kui nahk on kahjustatud. Pärast vesiikli lõhkemist jääb tema koht väikeseks haavaks. Ta kiiresti paraneb ja jätab jälgi tema taga.
Kui prillide õõnsus ei hõivata ohutut vedelikku, vaid põrn, on see juba tõsine probleem. Seda tüüpi lööbe keerukus sõltub naha kihtide läbitungimise sügavusest. Pinnapealse nõtrusega löövet nimetatakse angerjaks ja sügavamaid pimples nimetatakse furunlikaks. Sellist löövet tuleb väga hoolikalt eemaldada, sest ebakorrektsed toimingud võivad põhjustada komplikatsioonide tekkimist.
Mõnikord ilmneb lööve väikeste pimples kujul, mis paiknevad üksteise lähedal. Nad hõivavad teatud osa nahast ja erinevad iseloomuliku värvi poolest, mis võivad olla roosad või punased. Ei ole välistatud tugev sügelus ja pleekimine kohapeal. See ei ole hea märk, mis nõuab arsti kohustuslikku pöördumist.
Lisaks võivad vesiikulid nahal areneda. Need on kindlad tihendid, mis näevad välja nagu mullid, kuid neid ei ole nii lihtne eemaldada. Vesiikulite raviks tuleb olla väga ettevaatlik, sest pärast valede meetodite kasutamist võib jääda kole jäljed.
Lööbed nahal võivad olla erinevat tüüpi. Mõnede haiguste korral ilmub akne korraga mitmele sordile. Olulist rolli mängib mitte ainult lööve, vaid ka lokaliseerimine. Sageli on inimene mures õlgade ja käsivarre lööbe pärast. Võib ilmuda igasugune akne ja põhjused on erinevad.
See on alati ebameeldiv avastada selline defekt kui lööve. Pealegi on sageli see tõsine haigus, mis näitab, et kui teil tekib lööve, peaksite alati pöörduma arsti poole.
Spetsialist peaks läbi viima mitmeid olulisi diagnostikameetodeid. Ja alles pärast seda, et panna õige diagnoos. Kuni patsient täpselt teab, mis toimub tema kehas, on vaja järgida teatavaid reegleid. Esiteks puudutavad need isikliku hügieeni esemeid. Kui isikul äkki oli kõhu ja õlavarre lööve, peate saama isikliku rätiku ja kasutama eraldi voodipesu. Lisaks on mõneks ajaks tasu, et keelduda basseini külastamisest ja ujumist avatud vees. See kaitseb teisi võimalike nakkuste eest, kui äkki osutub, et see on nakkushaigus.
Kui esineb nahalööve, konsulteerige alati arstiga. Spetsialist suudab tuvastada probleemi põhjused ja soovitab kõige sobivamat ravi. Lööve vabanemine võib olla väga ohtlik. Paljud inimesed püüavad akne vabaneda kosmeetika abil, mis viib tüsistuste tekkimiseni. Eriti sageli see juhtub, kui kasutate puhastusi. Sellised vahendid levivad infektsiooni veelgi piki nahka, mis viib uue akne ilmumisele.
Kui nahal on lööve, mis võib põhjustada tugevat sügelemist, peaksite proovima vältida kriimustamist. Kui pimples muutuvad haavaks, siis satuvad need koheselt kaudsed armid. Kui sügelemine on väga raske, siis enne arsti poole pöördumist võite võtta antihistamiinikumi. Kuid pärast seda on vaja külastada spetsialisti, kuna on võimalik, et probleem on ohtlik haigus.
Kõige ohtlikum lööbe tüüp on nakkav. See on suur probleem, mis võib levida teistele inimestele, seega peate võitlema mitte ainult vistrikud, vaid ka nende algpõhjustega.
Nakkushaigused, mis võivad lööbe põhjustada, võivad olla üsna palju. Väikestest vistrikestest nähtavad sümptomid viitavad sahharaamatu arengule, ja suured, mis levivad kogu kehas, sealhulgas õlgadel, viivad süüfilise nakkust. Suureks ohuks teistele on kanaarpeid, punetised ja leetrid. Kui inimesel ei ole nende haiguste suhtes puutumatust, isegi pärast nakatunud lühikest kontakti, ilmneb kindlasti haigus. Veterinaararpe, leetrid ja punetised on iseloomulikud närviliste papulade kehas vedelikuga. Lisaks täheldatakse selliseid sümptomeid nagu palavik ja üldine halb enesetunne.
Mitte-nakkavaid probleeme võib esineda mitut liiki, mis võivad põhjustada löövet õlgadele ja käsivarrele. Kui räägime vanema vanuserühma patsientidest, võib probleemi peidetud päikese keratoosis. Vanusega on sellised nähtused esinevad palju sagedamini. Patsioloogia avaldub pikaajaliselt päikese käes. Esialgu on koht, mis on tugevalt lõtv. Päikese keratoos on ohtlik haigus, sest see võib olla vähktõbe. Lööve peituvad plekid avalduvad peamiselt õlgadele ja käsivartele.
Sypat võib olla tingitud ravimist. Mõnedel inimestel on antibiootikumidele allergia, mis põhjustab löövet, sealhulgas õlgadel. Allergilised reaktsioonid võivad esineda pesuainel, mis oli pestud riided, toiduainete ja sünteetiliste ainete jaoks. Lööve võib olla mehaanilise dermatiidi tagajärg, see tähendab rihmade ja kinnitusvahendite hõõrumist.
Väga sageli õlgadel ilmneb akne, mis on tingitud hormonaalsest ebaõnnestumisest. See juhtub sageli noorukitel ja naistel enne kriitilisi päevi. Kui lööve ei kao pikka aega, peaksite alati pöörduma arsti poole. On võimalik, et hormonaalset tasakaalutust põhjustas siseorganite patoloogia või kilpnäärme ebanormaalne toimimine.
Õngedel esinevad lööbed võivad olla seedetrakti töö probleemide tagajärjed. Sarnane reaktsioon põhjustab seedetraktist düsbakterioosi.
Lööve korralikult ravimiseks peate nägema arsti ja selgitama välja probleemi peamised põhjused. Selleks peate läbima veri ja uriinitesti, naha kaapimise, düsbioosi koprogrammi, hormoonide taseme määramise, keha tundlikkuse antibiootikumide suhtes ja võib-olla läbida veel mitu protseduuri.
Kui spetsialist on õigesti diagnoosinud, määratakse sümptomaatiline ravi. Nakkushaigusi ravitakse peamiselt antibiootikumidega. Tuumad, punetised ja tuulerõuged läbivad iseenesest, kuid vajavad lööbe hoolikat töötlemist.
Mao ja düsbakterioosi haigusi ravitakse spetsiaalsete vahenditega. Kui progesterooni ja testosterooni test näitab hormonaalset ebaõnnestumist, tuleb välja kirjutada sobivad ravimid.
Juhul, kui testid ei avasta patoloogiaid, on patsiendil soovitatav pöörata tähelepanu puhastusvahendi ja kasutatud riiete kvaliteedile. Peale selle peate oma toitumist läbi vaatama, kuna on võimalik, et õlgadel esinev lööve ilmnes tavalise allergilise reaktsiooni tõttu. Antihistamiini võtmine ja allergeeni kõrvaldamine toovad naha seisundi tagasi normaalseks.
Puhastatud väävlit müüakse igas apteekis ja selle looduslikud allikad on toit. Igapäevane toitumine peaks alati sisaldama väävlit sisaldavaid tooteid.
|
OSCAR-2019
|
||
Naha punetus mooli ümber on tõsine põhjus arstile helistamiseks. Tavaliselt ei halvenda nevi mingil viisil. Selle ümbruse paistetus võib olla nii normaalse põletiku kui ka kasvaja pahaloomulisuse märk. Seetõttu ei saa sellist sümptom mingil juhul eirata.
Tavaliselt on nevusi pind ühtlane, värvus on kogu pinnale sama, servad on ühtlased ja nevus ei asetse nahale mingeid reaktsioone. Põletiku välimus moli ümber näitab neoplasmi verevoolu suurenemist. See protsess võib provotseerida:
Mehaaniline kahjustus. Liigne mehaaniline stress võib põhjustada punetust. See juhtub siis, kui mool on kogemata vigastatud küünte, riiete või ehtega, kui see on hõõrdumise asemel.
Kemikaalid. Kui agressiivsed komponendid, mis ärritavad nahka, sisestavad sünnimärgi, võib nahal punetust avaldav keha reageerida. Seega, kui kasutate kosmeetikavahendeid või toimeaineid sisaldavaid ravimeid, peate olema ettevaatlik ja vältima nende saamist nevus pinnale.
Malignisation. Neuuse piirkonnas sünnistub healoomulised ja pahaloomulised sümptomid, alustatakse raku jagunemise aktiivseid protsesse. See võib põhjustada sügelust, punetust neoplasmi ümbruses. Seetõttu, kui pole nähtavaid põhjuseid naha punetuseks mooli ümber, peate uurimiseks tutvuma onkodermatoloogiga.
Foto 1. Inimesed, kellel on palju mooli, peaksid olema pidevalt valve all. Kui sünnimärk põgus - see on võimalus arstiga nõu pidada. Allikas: Flickr (Polina Kovard).
Väikesed lapsed on väga liikuvad ja võivad seetõttu igal ajal vigastada kasvajaid. Sünnimärki ümbritsev punetus võib tekkida selliste tegurite mõju tõttu:
Mehaaniline nahakahjustus. Juhuslik kriimustus või muljutised võivad põhjustada punetust. Sellisel juhul peate sünnimärgist hoolikalt kontrollima - nevus enda pinna terviklikkust kontrollima.
Tavaliselt on nahapinnal ühtlane toon, ilma teravate üleminekuteta ja piirideta. Kui nahk mooli ümber on punane, pöörake tähelepanu Samaaegsete sümptomite esinemine:
Oluline! Kõige aktiivsema päikeseenergia (11: 00-18: 00) ajal tänava sisenemisel on soovitatav kasutada päikesekaitset.
Võimalikud tüsistused ja tagajärjed hõlmavad sünnimärgi pahaloomulisust. Verevoolu suurenemise tulemusena, mis tekib punetusega, melanotsüüdid võivad moolides aktiveerida. Nende kontrollimatu jagunemine on tähis melanoom.
See on tähtis! Katsete suund väljastatakse ainult onkoodermatoloog pärast visuaalset uurimist. Arsti edasitoimetamist ei tehta selliseid katseid.
Sellisel juhul on ravi kahes suunas. Sümptomaatiline ravi lihtsalt leevendab punetust ja tähendab täielikku ravi nevusi eemaldamine antud kohast nahale. Sümptomaatilise ravi saab rakendada traditsioonilise meditsiini meetodeid. Eemaldamine toimub ainult meditsiinilise asutuse baasil pärast onkodermatoloogiga läbiviidud uuringut.
Foto 2. Sünnimärgi eemaldamise kohta teeb otsuse onkodermatoloog. Allikas: Flickr (Eugene Evehealth).
Oluline! Ravimeetod määrab raviarst. Nevuse enesehooldus ja selle ümbruse punetus võib põhjustada neoplasmi pahaloomulisust.
Traditsioonilise ravimi kasutamine punetuseks on suunatud kahjustuse verevoolu intensiivsuse vähendamisele ja infektsiooni arengu ennetamisele. Seetõttu põletikuvastane ja antiseptiline elemendid:
Kaaliumpermanganaadi nõrk lahendus. Pühkige kahjustatud piirkond 2 korda päevas, kuni punetus täielikult kaob.
Kartulid. Punase asemel kasutage riivitud või lihtsalt kooritud kartulit. Kokkupuute aeg keskmiselt 25 minutit.
Pöörake tähelepanu! Enne nende meetodite kasutamist pidage alati nõu arstiga! Enesehooldus võib olla ohtlik.
Võite vältida punetuse esinemist ilma nevi UV-kiirguse avastamata. Kasutage mitmesuguseid päikesekaitsetoodete ja -preparaate. Soovitav püüdke vältida päikese aktiivsuse perioodidel.
Samuti on soovitatav regulaarselt läbi viia moolide uurimine ja kui esineb mis tahes muutusi, aga ka ebameeldivaid tundeid, pöörduda arsti poole. Mida varem ravi alustatakse, seda paremad võimalused edukaks taastumiseks ilma võimalike tagajärgedeta.
Mole või nevi peetakse healoomuliste kasvajateks, tavaliselt ei tekita need erilisi probleeme. Kuid mõnel juhul vajavad nevi suuremat tähelepanu. Murettekitav põhjus võib olla moli ümber punetus. Põletikuline protsess võib alata erinevatel põhjustel, seetõttu on parem vältida kõiki provotseerivaid tegureid eelnevalt.
Mehaanilised kahjustused võivad põhjustada moli punetust. Sageli on nevus põletik, sest karmide õmblusteta kangaste ja ebamugavate riidetega kandmine. Kui te ei saa pesta hõõruda kõva käsna mutid, ei pruugi see kaasa ainult punetus, vaid ka seda, mida võib avada vähene veritsus.
Sageli põhjustab nevus punetus liigset päikesevalgust. Erilist tähelepanu tuleks pöörata näol või kaelal asuvatele sünnimärkidele, kuna need on alati avatud ja jäävad pidevalt ultraviolettkiirguse alla.
Mõnikord ilmneb punetus ja sümptomite muutused hormonaalsete muutuste taustal. Rasedus ja hormonaalsed ravimid võivad põhjustada neuusi piirkonnas ebameeldivaid tundeid.
Neuusi punetuse kõige ohtlikum põhjus võib olla sünnimärgi degenereerumine healoomulise ja pahaloomulise kasvaja poolt. Kuid pole vaja paanikat, kui rakkude patoloogiat avastatakse õigeaegselt, siis seda onkoloogiat kiiresti ja edukalt ravitakse.
Mehhaanilised rikked on enim vastuvõtlikud moolidele, mis paiknevad kaelal, õlal, rinnal, lambaliha tsoonis ja keskmise pikkusega piirkonnas. Naiste puhul peetakse kehapiirkonda, kus alati rihmade rihmad paiknevad, ohualana. Peaksite pöörama tähelepanu nevile, mida raseerides võib huulitada, eriti meeste jaoks.
Punetav ja laienenud mooli erinema vähk ei ole selgelt ähmane piire, mis on värvitud ühtse intensiivsuse keskse osa nevus.
Ärge kandke pingul riideid ja loobuge aksessuaaridest, mis põhjustavad hõõrdumist või survet nevusle;
piirata kokkupuudet päikesevalgusega ja kasutada tooteid, mis kaitsevad nende fototüübile vastava ultraviolettkiirguse eest;
Kui sünnimärk põleb ja valutab, peate kohe pöörduma dermatoloogi või mõne muu pädeva spetsialisti poole. Selleks, et objektiivselt hinnata nevuse seisundit ja valida sobiva ravi, on vaja läbi viia hädaabi diagnoos. On võimalik, et punetus kaob iseenesest ja see ei kahjusta tervist. Kuid selle sümptomi tähelepanuta jätmine ei ole vajalik, tuleb kohe teada saada, kas see on ohtlik.
krüodestruktsioon - moodustumine eemaldatakse vedelas lämmastikuga, mille temperatuur on -180 kraadi;
Kui märkate punastust ja sünnimärgise kahjustust, on soovitatav kohe ravida seda tsellulaari või meditsiinilise alkoholiga, et vältida põletikku. Hästi aitab salvi antibiootikumide, tsingi, salitsüülhappe baasil. Kiiresti eemaldatakse linaseemneõli punetus. Kuid kõik need on ajutised meetmed, mida saab ära kasutada, kui ei ole võimalust pöörduda viivitamatult spetsialisti poole.
Tuleb märkida, et õigeaegne pöördumine arsti poole aitab vältida pahaloomulise hariduse arengut. Ekspert peaks täpselt määratlema põletikulise protsessi põhjuse, seda iseseisvalt välja selgitama väga raskesti. Põletiku moli viivitamatut eemaldamist ei soovitata kõigepealt täielik diagnoosimine ja alles siis valida kõige optimaalne ravimeetod. Olge oma tervise suhtes tähelepanelik ja reageerige õigeaegselt kõigile organismi murettekitavatele signaalidele.
Akne on templid... Kui palju pisaraid vallutati nende vihatud "vaenlaste" tõttu, kui palju ravimeid kasutati, kui palju lootusi langeb, et leida imerohi.
|
OSCAR-2019
|
||
Ülemhelide klubi – see on regulaarne inimeste kokku saamine, kes tahavad laulda, kõlada ja luua muusikat, kes soovivad teha oma häält enesekindlamaks , kõlavamaks, soovivad end muuta, avastada oma potensiaali ja loomulikult mõista, mis on ülemhelid ja tunnetada harmooniliste helide mõju.
ÜLEMHELID on peened, vaevu tabatavad kõrge sagedusega kaashelid, mis on kõigis meid ümbritsevates helides. Ainult harmoonilised ülemhelid on võimelised laadima meid rõõmsameelsuse ja eluenergiaga. Järgides kuldlõike põhimõtteid, toovad ülemhelid ruumi harmoonilise sümmeetria, häälstades hinge ja keha. Me elame karmis ja agressiivses helide keskkonnas, meid ümbritseb tohutul hulgal vibratsioone ja müra, millest enamus toovad kaasa kaose. Linna inimene vajab pidevat loomulikku linnalähedast fooni, nn valget müra – mere- ja tuulehelisid, linnulaulu, lehtede sahinat ja teisi helisid. Meie silmadele meeldib vaadata sümmeetrilisi objekte, samuti meeldib meie kõrvadele vastuvõtta õigeid harmoonilisi helisid. Seepärast kuulata ja laulda ülemhelide harmoonilisi helisid, tänu nende kõrgasedusele looduses, – toidavad meie peaaju, taastavad jõu, viivad sügavasse lõdvestusseisundisse, tugevdab immuunsüsteemi ja viib harmoonilisse seisundissse. Tänu sellele efektile ülemhelide laulmise ajal me ühineme sügavaimate maailmaloomise printsiipidega, elame läbi resonasntsi tunnetuse.
Ülemhelide abil õpime me harmooniat, Õpingutes me saame teada, mis on ülemhelid., õpime põhilisi tehnikaid ülemhelide väljatoomiseks, õpime kuulama ja eraldama ülemhelisid ja loomulikult lisandub hulgaliselt praktikaid ja mängimist ülemhelilistel instrumentidel – tiibeti kaussidel jt… see õppimine sobib profesionaalidele ja samuti algajale, Igaühel meist on mida jagada ja mida õppida. Koos me suudame kõik!
muusik, heliterapeut, korraldaja ning üks Tervendavate helide keskuse loojatest ja juhatajatest, Johnatan Goldmanni rahvusvahelise helitervendajate assotsiatsiooni liige.
Aadress: Tallinna Vanallinnas, Uus 19, NB! tuled jalgväravast hoovi sisse ja lähed otse, Okasroosikese lossi äärmine uks, vasakul, viib otse meie saali.
Selle heliteraapiliste tervendavate ja arendavate praktikate kursuse helikausside, hääle ja teiste instrumentidega, on Viktor Ogui välja töötanud toetudes oma 30-aastasele praktikale erinevates joogavaldkondades ning 10-aastastele uurimistööle ja ekspeditsioonidele Himaalajas ja Aasias. See kursus on spetsiaalselt suunatud kasutamiseks tervendus- ja arendustegevuses nii gruppidega, individuaalselt kui ka iseseisvalt (sh jooga ja qigong).
Kursus №3 “Akustiline jooga (helijooga)” tugineb heliteraapia alusprintsiipidele nii helikausse kui häält kasutades, olles sobiv kasutamiseks nii grupis kui ka individuaalselt, esitades minimaalseid nõudeid helikaussidele ja praktiseerija vokaalsele võimekusele.
Kursus №3 “Akustiline jooga (helijooga)” omab Venemaa riiklikku autoriõiguse tunnistust nii metoodikale kui õpetamisele.
Võib juba seminari viimasel päeval (omades metoodika nõuetele vastavat varustust) alustada kursusel omandatud meetodite kasutamist nii iseseisvalt kui grupis.
Omandab suure hulga erinevaid meetodeid koostööks helikausside ja häälega, et kasutada neid tervendusteks ja meditatsiooniks nii grupile, iseseisvalt kui ka individuaalselt.
Omab võimalust soetada endale lisaks erinevaid, antud teemat käsitlevaid raamatuid, kogumikke ja videosid.
Omandab valmis tehnikad enesearenguks, enesetervenduseks ja oma loomingulise potentsiaali suurendamiseks.
Ühe kuu jooksul on kursusel osalenutel võimalus saada Viktor Ogui poolt toetust kinnises WhatsApp grupis.
Selle seminari keskmes on suur hulk tehnikaid ja praktikaid helikausside ja hääle ning füüsilise kehaga, tööks nii grupiga kui individuaalseks praktiseerimiseks.
Selles seminaris sisalduvad iidsed ja kaasaegsed meetodid ning praktikad on kogutud erinevatest maailma paikadest: Himaalaja (Nepaal, Bhutan, India, Zanskar, Ladakh, Mustang, Tiibet), Aasia (Jaapan, Uus-Meremaa), vana maailm (Ühendkuningriik), Lõuna-Ameerika (Peruu), Põhja-Ameerika (USA).
Pärast seminari läbimist ja järgides helikausside valimiseks antud soovitusi, võite soetada omale sobivad helikausid ükskõik millisest maailma punktist, kus see parajasti on kasulik või mugav konkreetseks praktikaks.
Meil on olemas kontaktid inimestega, kes müüvad kvaliteetseid helikausse nii Venemaal kui kogu maailmas. Meil on hea meel jagada teiega kõiki vajalikke soovitusi ja kontakte.
Loominguliste elukutsete esindajatele (kunstnikud, skulptorid, heliloojad, kirjanikud, luuletajad, turundus- ja PR-spetsialistid)
Inimesed, kellel on stressirohke tegevusala (õpetajad, võimustruktuuride töötajad, administraatorid, tippjuhid, noored lapsevanemad)
Lai spekter meetodeid ja viise koostööks ning praktikaks helikausside, hääle ja füüsilise kehaga nii individuaalseks- kui grupitööks
Valmisolek meditatsioonikontsertide, meditatsioonide ja joogatunni osade läbiviimiseks helikaussidega
Venemaa Massažiliiga auliige, aga samuti assotsiatsiooni liige Vene Spordimeditsiini Assotsiatsiooni – Spordi meditsiini ja invaliidide ja haigete rehabilitatsiooni alal, Rahvusliku ühenduse „Esteetiline Meditsiin“ liige, Vene professionaalse meditsiini assotsiatsiooni liige spetsialistide traditsioonilise ja rahvusliku meditsiini alal
• Kursus №1: “Vibroakustiline massaaž helikaussidega kontaktmeetodil” on täielikult ülesehitatud toetudes meetodi teaduslikele alustele füsioteraapia ja rehabilitatsiooni seisukohast, inimese normaalse anatoomia ja füsioloogia järgimisele, klassikalise massaaži ja vibroakustiliste massaaži seostele.
Categories: Seminar Töötuba Tags: akustiline jooga Häälejooga helijooga heliteraapia kuhu minna Tallinnas meditatsioon Tallinn Tiibet tiibeti helikausid tiibeti kausid tiibeti kausside koolitus tiibeti meditsiin töötuba Viktor Ogui
|
OSCAR-2019
|
||
BC Valga-Valka/Maks&Moorits avas täna OlyBet Eesti-Läti korvpalliliigas võiduarve, kui alistas oma koduväljakul Läti ülikooli meeskonna 62:58. Valga/Valka tuli seejuures välja 19-punktilisest kaotusseisust.
Valga/Valka jäi kiiresti 0:7 kaotusseisu, kuid suutis avaveerandi lõpuks vähendada vahe 13:15-le. Teisel perioodil piirdus aga kodumeeskond kõigest nelja punktiga (!) ja pikale vaheajale mindi lätlaste juhtimisel 36:17.
Pärast vaheaega oli Valga justkui ümbersündinud - kolmas veerand võideti 24:12 ja otsustava neljandiku keskpaigaks jõuti 19-punktilisest kaotusseisust viigini 52:52. Ka mängu lõpp, mis kujunes väga põnevaks, kuulus kodumeeskonnale.
Kristaps Miglinieks oli võitjate resultatiivseim 22 punkti ja 11 lauapalliga, lõpuminutil tähtsa korvi toonud ja Valga ette viinud Carl Anthony Montgomery võttis lisaks 10 punktile lausa 17 lauapalli.
Nii Valgal kui Läti ülikoolil on nüüd tabelis üks võitu, Valgal viiest ja lätlastel kolmest mängust.
Ilusad ilmad on tulekul ning lisaks autole on mitmeid keskkonnasäästlikke ja tervislikke viise, kuidas liigelda – olgu selleks siis jalgratas, rula, rulluisud, tõukeratas või mõni muu vahend. Anname ülevaate, kust leida mõnus sõiduvahend kogu perele.
Velo&Moto tähistab mais oma kümnendat sünnipäeva ja on spetsialiseerunud jalgrataste ja nende lisatarvikute müügile ning rattahooldusele. Kaupluse südameasjaks on, et igaüks saaks omale just selle jalgratta, mis tema vajadusi kõige paremini teenib. Selleks on e-poes ostjat nõuastav jalgratta ostuabi – ankeet, mille täitmisel leiab endale just selle õige.
Velo&Moto pakub e-poes sama head ja kiiret teenindust nagu oma kaupluses Viljandis. Mõlemast leiab väga suure valiku kvaliteetseid jalgrattaid, Austria KTM-i, Itaalia Ferrini ja Shosckblaze ning maailma suurima rattatootja Gianti erinevaid mudeleid. Lisaks elektrijalgrattaid, mille järele nõudlus Eestis üha kasvab. Kauplusega saad ühendust telefonil 646 6466 või aadressil epood@velomoto.ee.
Rulatamine sai alguse 1940-ndatel Californiast, mil surfarid otsisid tegevust päevadeks, kui ilm surfamist ei soosinud. Sellest ajast on rulatamisest kujunenud üks populaarsemaid ekstreemspordialasid maailmas ning ratastega lauast endast mugav ja lõbus kergliiklusvahend jalgratta ja rulluiskude kõrval. Rulasid on küll mitmeid erinevaid tüüpe, kuid laias laastus võib neid liigitada cruiser-longboard-tüüpi ning trikiruladeks.
Cruiser'id ja longboard'id on peamiselt mõeldud tänavatel liiklemiseks, trikirulad aga trikitamiseks tänavatel, rulaparkides või kus iganes rulataja kujutlusvõime trikitegemist võimalikuks peab.
Rula kergliiklusvahendiks valides tuleks lähtuda soovitud eesmärgist. Lühemate distantside läbimiseks on sobilik cruiser-tüüpi rula, olles kompaktne ning kerge ja mugav kaasas kanda. Pikemate distantside läbimiseks ja suurema hoo saavutamiseks on sobilik longboard, mis on oluliselt stabiilsem ning millega liiklemisel ei pea nii palju tööd tegema.
Kui rulade hingeelu huvi pakub, tasub astuda läbi kauplusest, kus rulaharrastajatest müüjad võivad rääkida asjast peensusteni ja aitavad suurima heameelega leida sulle sobiliku sõiduriista!
SEBA Rulluisupood on rulluisutajatele suunatud spordipood, kust leiab rulluiske kõikidele sõidustiilidele, alates muudetava suurusega lastemudelidest kuni slaalomi, agressiivse ja maratonisõiduni välja. SEBA rulluisud sobivad kõikidele, ka algajatele, tugev saabas aitab hoida jalga õiges asendis ning hõlbustab õige sõidutehnika omandamist. Kõiki mudeleid on võimalik muuta vastavalt kliendi soovile – saapa, raami, rataste ja värvieelistuse järgi. Rulluisupoest leiab palju lisavarustust, nagu kaitsmed, kiivrid, kotid, sokid, rattad, laagrid ja palju muud.
Kui uute rulluiskude ostmisega läheb veel aega või soovid rulluisutamisega esmalt tutvust teha, siis saab rulluisupoest laenutada SEBA FRX-i ja Juniori rulluiske. Laenutuse tingimused ja hinnad leiad laenutuse lehelt.
SEBA Rulluisupood korraldab kolmapäeviti Admiraliteedi basseini ääres rulluisuslaalomi õhtuid, kus kohtuvad nii professionaalid, edasijõudnud kui ka algajad. Pane tähele! Hea koht, kus õppida erinevaid trikke või rulluisutamise põhitõdesid. Üritus on tasuta ja oodatud on kõik.
Tõukeratas on mugav igapäevane liiklemisvahend. Sõitmisega saab hakkama igaüks! Surfhouse pakub nii trikirattaid kui ka linnasõiduks mõeldud cruiser-tüüpi tõukerattaid. Sarnaselt ruladega seisneb ka triki- ja cruiser-tõukerataste erinevus peamiselt kujus ning suuruses. Cruiser on suurem ja raskem, samas stabiilsem ning võimaldab veereda suurema hooga.
Trikitõukeratta valikul tuleb lähtuda peamiselt sõitja pikkusest, kaalust ja oskustest. Algajatele ja lühematele sõitjatele on mõeldud väiksemate mõõtudega ning pisut robustsema konstruktsiooniga tõukerattad, edasijõudnumatele juba kergemad, kvaliteetsemad ja paraku ka kallimad isendid. Surfhouse'i trikitõukerataste valikust leiab mitmeid erinevaid brände, mille hulgas ka maailmatasemel tiimidega Grit Scooters, Lucky Pro Scooters ning Phoenix Scooters, millega sõidab ka Eestist pärit Euroopa meister Roomet Säälik!
Sarnaselt rulaga saab tõukerattaid osta valmiskujul või koostada neid eraldi juppidest. Tõukeratas on nagu lego, kui mõni osa hakkab kuluma või on lihtsalt soov sõiduriista ägedamaks teha, siis võta ja asenda. Kaupluses Surfhouse on selleks kõik olemas.
|
OSCAR-2019
|
||
Võru praostkonna sinodikoosolekut peeti Urvaste pastoraadis. Päev algas jumalateenistusega Urvaste Püha Urbanuse kirikus.
Saadikute hulgas oli vanu tegijaid, aga ka päris uusi, esmakordselt valituid. Üks neist, Rõuge koguduse liige ja kirikuvanem Rannar Susi valiti hiljem ka kirikukogu saadikuks. Võru praostkonda kuuluvat piiritagust Petseri kogudust esindasid kaks meest: üks siitpoolt piiri ja teine Venemaalt. Esimene neist, Heino Kostabi tõlkis kõik sinodil kõneldu kogudusekaaslasele vene keelde.
Kaks aastat praostkonna elu juhtinud praost Urmas Nagel (Räpina koguduse õpetaja) oli aruannet esitades positiivne, töötegijaid kiitev ja tunnustav. Sinodil valitses rahulik, sõbralik ja heatahtlik meeleolu. Oli 16. aprill ja pastoraadi ees kõrgus lumehang poole aknani.
Arvudest kõneldes rõõmustas praost armulaualiste arvu kasvu üle; Põlva kogudus (õpetaja Toomas Nigola) suurenes 2007. aastaga võrreldes 70 liikme võrra. Mitmes koguduses on tulnud juurde nädalasiseseid palvusi (Kanepi, Põlva, Räpina). Võrumaa kogudused on suurearvulised ja isegi kolm tagumist ei tundu väikesed.
Ka huvitavast tegevusest pole kohtadel puudust, aga teada anda sellest ei taheta. Niiviisi infotööle etteheiteid tehes tunnustas Urmas Nagel kalendritegijaid Toivo Holloga (Vastseliina koguduse õpetaja) eesotsas, kes andsid välja praostkonna oma 2009. a piltidega seinakalendri ja tahavad seda tegevust ka jätkata. Koos peeti lastepäeva, korraldati leerilaager ja peeti vaimulik laulupäev. Ei armastata sõita õppepäevadele Tallinna, sest sõit on kallis ja tööd kohapeal niigi palju.
Praostkonna kõik vaimulikud saavad pühenduda vaid koguduse teenimisele, oma põhitööle, ega pea elatusvahendeid hankima muud tööd tehes. «Meie vaimulikud tahavad olla koos oma inimestega ja leiavad nende jaoks aega,» sõnas praost. Kõige rohkem tegi praostile muret õpetaja puudumine Rõuge koguduses, mida ta ise pidi kaheksa kuud teenima. Nüüdseks on sealgi olukord lahenenud, kogudust teenib õpetaja Mait Mölder.
«Mida kogudused võiksid ühiskonnale praegusel ajal pakkuda?» küsis praost ja kutsus üles inimesi rohkem panustama vabatahtlikule tööle ning näiteks riiete ja teiste kasutatud esemete annetusmüügi korraldamisele.
Jumalateenistuslik elu kulgeb kogudustes vastavalt sellele, kas eelistatakse uut või vana liturgiat. «Siin on meil kirju pilt,» nentis praost ja ütles, et pole kedagi käskinud, kuigi ise eelistab liturgias kasutada uut kirikukäsiraamatut. Palveelu tähtsaks pidav Urmas Nagel ütles, et «kiriku nähtavust ei pea suurendama asendustegevustega», küll aga peab ta oluliseks kogudustes uute töövormide otsimist. «Me oleme liialt ratsionaalsed, korraldame õppepäevi ja seminare, aga kirik vajab ka teist poolt – palveelu rikastamist, uusi vaimseid impulsse, meditatsiooni ja retriiti,» ütles Nagel. Sama meelt oli hilisema ettekande ajal ka peapiiskop Andres Põder.
Praostkonna kogudused on potentsiaalilt ja võimalustelt eriilmelised: on väga väikesed kogudused (Petseri, Roosa, Mehikoorma), aga on ka miljonärkogudus Põlva, nagu praost naljaga pooleks ütles, viidates koguduse renditud majadele ja neist tulevale tulule. Majanduslik toimetulek sõltub suuresti sissetulekutest, aga ka tänapäeva võluvitsast – projektist. Kui oskad mingiks tegevuseks või otstarbeks projekti kirjutada ja tead, kust raha taotleda, siis seda ka saad. Näiteks tõi praost oma koguduse, kust läks teele üheksa projekti, millest enamikku rahastati. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse abil on korrastatud kiriku park ja vana pastoraadi ümbruses maha võetud vanu puid.
Praostkonnakassa maks on 6 krooni liikmesannetaja kohta ja see on vist madalaim EELKs. Maksust on vabastatud Petseri, Roosa ja Mehikoorma kogudus.
«See on suur asi, et me oleme hakkama saanud ja tunnustame üksteist sellistena, nagu me oleme. Hakkamasaamine on usu küsimus. Ei ole võimalik, et Jumal meid maha jätab,» lõpetas praost julgustavalt.
Peapiiskop Andres Põder ütles kokkuvõtvalt: jääb kõlama üldine positiivne hinnang olukorrale; domineeris lootusrikas vaim. Koguduse elus vajatakse uusi vaimulikke impulsse, inimestena usulisi elamusi, palvekogemusi – andis peapiiskop toetust praosti poolt tõstatatud mõttele vaimulikust kasvamisest.
Kanepis peetakse armulauaga jumalateenistust igal pühapäeval. Õpetaja Margit Lail tunneb rõõmu koguduse lauljatest, vanas köstrimajas avatavast muuseumitoast.
Mehikoorma õpetajal on meeleparandusaeg, kogudust teenib praost. Kogudus on harjunud palju ise tegema.
Pindis tuntakse heameelt kahest kirikuvanemast, kes on abistanud jumalateenistuse pidamisel. Õpetaja Mait Mölder käis advendiajal koos vallavanemaga head sõnumit viimas valla asutustes. Kogudust asub hooldama õpetaja Argo Olesk.
Põlva on õpetajakeskselt juhtimisstiililt astunud samme demokraatia teele, rohkem on kaasatud nõukogu liikmeid jumalateenistuse ettevalmistamisel; remonditakse ja ehitatakse; halvas seisus kirik vajab siseremonti.
Roosa kogudust hooldav õpetaja Mait Mölder kinnitas, et olnud on nii leeriõnnistamist kui ka ristimisi, teenimisel aitab jutlustaja Malle Kruusma. Liikmetel on mure koguduse tuleviku pärast. Praost peab võimalikuks Roosa muutumist Rõuge abikoguduseks, nagu see omal ajal olnud.
Rõuge kogudust nimetas praost pühadekoguduseks. Tervistavalt on mõjunud oma õpetaja puudumine – kogudus on muutunud iseteadvamaks. Vald teeb meelsasti kirikuga koostööd.
Urvaste kirikule lisaks toimuvad teenistused Heimtali ning Kraavi kirikus ja Antsla palvemajas, ütles abipraost õpetaja Üllar Salumets. Suurt tööd on siin tehtud kalmistu kaardi digiteerimise ning hauaplatside arvestuse ja maksu kogumisega. 1994. a kogudusele tagastatud kalmistu tulud-kulud jõudsid 2008. a tasakaalu. Koos vallaga peetakse 25. mail urbanipäeva.
Vastseliina õpetaja sõnul on tema kõige suure mure seotud päästeametiga, kes käib kogudust trahvimas puuduliku tuletõrjesüsteemi pärast. Tänulik on ta abilistele, sest üksi ei tee midagi ära. Toivo Hollo annab pühapäevakoolitunde Orava lasteaias ja koolis.
Võru kirikus paigaldati linna rahalisel toel kütteseadmed. Õpetaja Andres Mäevere ütleb, et kuigi kõnnitakse majandusliku toimetuleku piiri peal, minnakse Jumala abiga edasi. Hooldajana Petseri kogudusest kõneldes ütles Mäevere, et seal on uus juhatuse esimees ja koguduse kestmise võti on venekeelse töö käimapanemisel. Praosti meelest võiks kõneks tulla Petseri muutumine EELK diasporaakoguduseks, aga seni on kõige üle määramatus.
Kirikukogu saadikuiks valiti Üllar Salumets, Mait Mölder ja Rannar Susi, asendusliikmeiks Eevi Tisler ja Argo Olesk.
Võrumaal oldi varmad üksteist ja häid abilisi tänama ning vaadati lootusrikkalt tulevikku, sest tulevik on Jumala käes ja küll Tema lahendab kõik asjad hästi.
Maestro Roman Toi jõudis Eestisse vahetult pärast aprillisündmusi. Ta on hästi kursis sellega, mis siin juhtus.
Maestro Roman Toi on Viljandi linna aukodanik, Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemia ning Viljandi Kultuuriakadeemia audoktor.
«Olen esitanud endale küsimuse, miks see nii läks. Teatud võrdlusi võib teha 20. aastate Eestiga. Nägin Viljandis pärast Vabadussõda iseseisvuse loomist. Sakslasi oli siis kahte sorti. Ühed ütlesid, et nemad matsidega kaasa ei lähe, ja matsid ei läinud nendega ka kaasa. See grupp närtsis mõne aasta jooksul ära.
Sama on siinsete venelastega – kes on Eesti ühiskonda tulnud, need elavad edasi. Pahandusi teevad need, kes ei taha andeks anda, et Eesti sai vabaks. Õnneks eestlased lasevad ebameeldivused «mööda külgi maha joosta».
Mis puutub aga sellesse vaesesse Tõnismäe tinasõdurisse, siis tema polnud milleski süüdi. Kuid õigesti tehti, et ta nii äkki minema viidi. Olen lugenud riigikogu uurimiskomisjoni protokolli, kus seisab, et Vene ajal pandi see üles puhtal kujul kiituseks nõukogude võimule.»
Eestis esitles Toi oma trükivärsket raamatut «Kaunimad laulud pühendan sull’». Kuidas tekkis mõte raamat kirjutada?
«Ma ei mäleta täpset momenti, kuid mõtted hakkasid aastaid tagasi tekkima, siis, kui püüti eesti ühiskonda Kanadas lõhki ajama hakata. Juhtnöörid selleks tulid muidugi NSV Liidust. Esimene motiiv oli, et meil oli keelatud kokku puutuda kodumaalt tulnutega, see oli 70. aastatel.
Mina vaatasin, kuidas seda käsku saaks naeruvääristada – hakkasin hankima endale Eestimaa värsket koorimuusikat. Ja ma kannatasin selle tõttu rünnakute all. Näiteks pandi väga pahaks, kui me segakooriga Boris Kõrveri operetist «Laanelill» katkendi esitasime. Opereti tegevus toimub küll XX sajandi alguses Tartus, kuid Kõrver oli ju ENSV Heliloojate Liidu esimees! Moskva palgalised olid ummisjalu emigrante omavahel tülli keeramas. Tundus, et see neil algul isegi õnnestus.»
«Meie koorid olid valmis kulutama Eesti tutvustamise peale. Me käisime New Yorgi Lincoln Centre’is laulmas, esinesime ka jõulude ajal Jeruusalemmas, olime koos maailma teiste kooridega Jeesuse sünnikiriku trepi peal laulmas. Eesti keeles laulmas. Kuid meie aktiivsus muutus mõningatele inimestele pikapeale tülikaks ja meid taheti tülli ajada. Minu koorimuusikaline tegevus kujunes iseseisvat Eestit tutvustavaks missiooniks.»
See küsimus, kas Eesti uuesti iseseisvaks saab, ei tõusnud üldse üles, oldi kindlad, et saab. «Meie ülesanne oli rääkida iseseisvast Eestist ja sellest, mis juhtus, et iseseisvus kaotati. Ma süüdistasin siis ja süüdistan praegugi inglasi ja ameeriklasi, et nad müüsid meid Jalta ja Potsdami konverentsil lihtsalt venelastele maha.»
Oma raamatut peab maestro meeldetuletuseks sellest, kuidas nõukogude võim püüdis ulgueestlasi (nagu ta korduvalt ennast ja oma saatusekaaslasi kutsub) omavahel tülli ajada. «Selle raamatu kirjutamine ei olnud hõlbus ja et see nüüd kaante vahele sai, on tänu inimestele, kes minu juhitud koorides üle maailma Eesti tutvustamisega tegelesid. Kuid et kogu see võitlus ühe raamatu kaante vahele mahuks, pidi seda kahjuks väga lühidalt tegema. Aga kooriliikmed olid mul väga toredad ja nendest tahaksin ma kunagi veel kirjutada.»
Auväärses eas helilooja ei väsi ikka ja jälle uusi ideid välja pakkumast. Kiriku laulu- ja palveraamatus on ligi viiesajast koraalist ainult 30 eesti algupärandid, leiab Toi ja teeb EELK Konsistooriumile ettepaneku kuulutada välja uute kirikulaulude kirjutamise konkurss. Preemiaraha 50 000 krooni paneb vanameister ise välja. «Jäin mõtlema, et ega ma Peetruse juurde nüüd nii kallist piletit ka ostma ei pea, panen parem mõne pennikese välja ja inspireerin inimesi originaalseid eesti koraale kirjutama.»
Et koraalikirjutamine kergete killast pole, on maestro nõus appi tulema: «Ma kavatsen Eesti Kirikusse lähemal ajal paar artiklit kirjutada, kuidas peaks koraale kirjutama, eriti koraalide sõnu. Kõige suurem probleem on selles, et sõnad peavad ühest salmist teise rütmiliselt identsed olema. Õnnetuseks on muusika fraasid nende alguse ja lõpu suhtes karmimad. Ja kui üks silp jookseb järgmisse fraasi, ajab see normaalse rütmi sassi.
Mõni koraal on hästi lauldav, mõni aga kohe mitte, nii see on. Ma sain väga kiita lauljatelt, kes esinesid 23. mail Toomkiriku kontserdil (Toi juubelikontserdil lauldi tema laule. – T.P.) ja just selle pärast, et eesti keele kõla ja muusika käisid seal hästi kokku.»
Ometi teeb üks asi Toi meele kurvaks: «Kiriku põhikiri ei mäleta organisti, räägib küll kiriku teenistujatest, kuid organistist eraldi mitte. Neli aastat tagasi käisime abikaasaga kodumaal külas olles vähemalt kaheksas kirikus ja ma võtsin stopperiga aega, kui palju oli jumalateenistusel muusikat ja kui palju sõna. Ja see oli sõbralikult pooleks. Aga seda ametimeest, kes muusikaga terve jumalateenistuse ühte tervikusse mängib, ei ole põhikirjas meeles peetud.»
Välis-Eesti kirik sai endale uue peapiiskopi, dr Andres Tauli. Toi on Tauliga Toronto Peetri kirikus kaua koos teeninud. Ta on veendunud, et E.E.L.K. ja EELK peaksid ühinema, ning loodab, et Andres Taul selleks teed sillutab. «Meie uus peapiiskop hoolitseb kindlasti selle eest, et atmosfäär Kodu- ja Väli-Eesti kiriku vahel muutub sõbralikumaks ja üksteisele lähedasemaks,» on vanameister veendunud.
«Mina olen kogu aeg öelnud, et kahe peaga vasikat pole meil vaja ehk kirikud peaksid kindlasti ühinema. Tahaksin toetada ka Rootsi praostkonna soovi EELKga ühineda. Leidke uks, kust see ühiskond sisse lasta. Euroopa ja ülemerekogudusi eristab distants Tallinnast ja peamine küsimus ühinemisel on ju administratiivne, mitte teoloogiline. Meieisapalvet loeme ju sama moodi üle terve maailma.»
Oma pikaealisuse saladuse kohta ütleb Toi ühe sõna – abikaasa. Nüüdseks on abikaasa Vaiki igaviku teele lahkunud. «Abiellusime Vaikiga 1941. aastal, oleme laulatatud Tallinna Kaarli kirikus. Mul oli väga õnnelik abielu, mis kestis 62 aastat. Ehkki me ei olnud kõiges alati ühel meelel, kuid erinevate arvamuste tolerants on iga abielu vundament.» Roman Toi poeg Ants on Torontos arst. Ta veetis koos abikaasa Inga ning tütre Kristiga ka mõned päevad isaga koos Eestis.
Roman Toi on nüüd Torontos tagasi, kuid kodumaaga aitab tal sidet pidada Internet ja e-post. Igapäevast tööd teeb ta Toronto Peetri koguduses organistina (pühapäeviti kaks teenistust, ametitalitused peale selle) ja õppejõna Toronto konservatooriumis: «Mul on veel õpilasi ja see on üks lõpmata magus tunne, kui vanalt veel ennast vajalikuna tunned.» Muide, kõik vajalikud autosõidud teeb maestro ise ja autorooli hoidis ta peos Eestiski.
Esmaspäeval, 18. juunil pühitses maestro oma 91. sünnipäeva. Sel puhul ühineb õnnitlejatega ka Eesti Kirik.
|
OSCAR-2019
|
||
Heido Trofimov kirjutab, et eesti ajakirjanduses aset leidev arutelu eutanaasia seadustamise üle tundub pigem kunstlik kui siiras, samas kui eutanaasia seadustamise võimalikud tagajärjed on väga rängad.
Debatt eutanaasia üle kogub Eestis kaheldamatult tuure. Näiteks Google’i otsingu andmetel on leheküljel Postimees.ee ajavahemikus 2016 mai kuni 2017 mai kasutatud sõna “eutanaasia” 216 korda, samas kui aastate 2015–2016 vastav tulemus on ainult 46 ja aastate 2014–2015 jaoks 32.
Miks muutub eutanaasia järjest olulisemaks teemaks, mida pidevalt pildil hoitakse? Kas meditsiinis, eetikas või meie arusaamises elust ja surmast on viimase paari või kümnekonna aasta jooksul toimunud mingid põhimõttelised muutused, mis soosivad sellise arutelu teket? Mulle endale tundub, et ei ole, ning seepärast ei ole ma ka kuigi üllatunud sellest, kuidas eutanaasiat kui ühiskondliku arutelu teemat ajakirjanduses tutvustatakse. Sest see arutelu ei ole suuremas osas siiras mõttevahetus läbi arvamusartiklite kujul “mina toetan eutanaasiat; siin on minu argumendid” või vice versa, vaid pigem tutvustatakse meile debati metafüüsikat: “aeg on see debatt käima lükata”, “naabrid juba arutavad”, “vajame tabudeta arutelu eutanaasia teemal”.
Mida tähendab, et me “vajame” arutelu mingil teemal? See on sisutu väide, sest keegi ei vaja arutelu lihtsalt arutelu pärast. Vajatakse informeerimist, mitte arutelu. Seepärast on tegu eufemismiga, katsega näida neutraalne, mis tõlgituna tähendab: ma räägin eutanaasiast, sest te peate selle ideega ära harjuma. Ma informeerin teid sellest, mis on vältimatu.
Ning mida muud see tähendab, et “aeg on kätte jõudnud” kui seda, et “oleme enda arengus jõudnud kõrgemale tasemele, kus saame end ette valmistada eutanaasia seadustamiseks”? On aeg hakata juurutama uut elust lahkumise moodi, sest naabrid juba ammu tegelevad sellega?
Ühesõnaga näib, et eutanaasia on osa progressiivsest narratiivist, mida tulevikku vaataval inimesel jääb üle üksnes täita, nagu sedastatakse ühes kooseluseadust toetavas artiklis, kus erinevad teemad on elegantselt põimitud ühtseks tervikuks: “Ma loodan südamest, et tulevikus suudab Eesti ühiskond liikuda ka eutanaasia ja kanepi legaliseerimise juurde.“
Pean tunnistama, et nendest helgetest nägemustest hoolimata on mul väga raske ilmutada vähimatki poolehoidu ideele seadustada eutanaasia. Minu põhiline vastuväide eutanaasiale on järgmine: isegi kui eutanaasia on mõeldud üksnes ravimatult haigetele, kes otsustusvõimelises seisukorras selle valiku iseseisvalt langetavad, muudab eutanaasia seadustamine meie kõigi mõtlemist surmast.
Miks ma rõhutan surmast mõtlemist, kui vastavalt meie harjumuspärasele kogemusele tavaline inimene sellele pigem ei keskendu – vähemalt mitte surma “protsessile”, kuigi võib-olla elule pärast surma? Sest ma arvan, et on olemas põhjus, miks me sellele ei keskendu, ning see põhjus on hea. Me aktsepteerime seda, mida me ei saa muuta, aga võimaluse olemasolu hävitab pelga aktsepteerimise.
Ning siin näeme me, kuidas eutanaasia on täpselt selline “võimalus”, mis radikaalselt moonutab meie mõtlemist elu väga tähtsast osast – surmast. On hea, et me ei keskendu sellele, kuidas täpselt me sureme. Me lihtsalt aktsepteerime seda, et me kunagi sureme. Aga isegi inimene, kellele ei tuleks kunagi pähegi kaaluda enneaegselt elust lahkumist, hakkab paratamatult kaaluma võimalusi, mis talle on antud. Hästi, eutanaasiasoovile võib anda allkirja ainult inimene, kes on terve mõistuse juures ja oma valikus vaba. Aga selle valiku võib väga hästi põhjustada üksnes vastava võimaluse olemasolu. Mida peab mõtlema paratamatult haige inimene, kellele on antud võimalus teisi säästa – isegi kui keegi seda tegelikult ei soovi? Ei pea ju midagi isegi ütlema selleks, et vana voodihaige memm tunneks end jalusolevana.
Pealegi ei tundu kuigi usutav, et eutanaasiat oleks võimalik piirata üksnes ravimatult haigetele inimestele, keda ootab ees piinarikas surm. Esiteks võib nii ravimatust kui haigust tõlgendada filosoofiliselt ja nende tähendusi lõpmatult venitada. Teiseks on binaarne valik see, kas inimesed surevad loomulikku surma või me aktsepteerime nende surmamises osalemist (olgugi, et nende nõusolekul). See, mis tingimused me selle juures seame, on ilmselget teisejärguline küsimus. Sest kellel on lõpuks voli otsustada, kelle piin on suurem, kes väärib halastavat süstalt ja kes ei vääri? Kui eutanaasia muutub aktsepteeritud praktikaks, tõstab kahtlemata pead ka eutanaasia-õiguslus, mille vastu ei ole esitada ühtegi head argumenti. Ning paratamatult kasvab inimeste arv, kes peavad suremise asemel kaaluma ka võimalust olla surmatud.
Tundub vältimatu, et eutanaasia hästi omaks võtnud ühiskonnas muutub vanadus ja haigused, aga tegelikult ka teistsugused ebatäiuslikkuse vormid aegamööda millekski iseenesest häbiväärseks. Ning kui nii, siis hakkab automaatse kerglusega vähenema ka “otsustusvõimelisuse” ja “vaba valiku” aspekti rõhutamine.
Meile tutvustatakse eutanaasiat kui midagi väga ohutut, spetsiifilist ja üksikutele inimestele suunatut. Aga see ei saa olla ühtegi nendest asjadest, sest kui inimese surmamine muutub aktsepteeritud praktikaks, tähistab see radikaalset nihet meie mõtlemises elust ja surmast üleüldse. Ma ei saa öelda, et sellel on ettenägematud tagajärjed, sest ma kardan, et teadmised inimpsühholoogiast ja ühiskonna toimimisest, rääkimata ajaloolistest ja kaasaegsetest kogemustest, aitavad üsna hästi tagajärgi kaardistada. Eutanaasia seadustamine viib julma ja ebainimliku ühiskonna tekkeni.
Soome siseminister Kai Mykkänen hoiatas, et kümne aasta pärast võib Soome olla autode süütamise ja eeslinnade kuritegevuse poolest samasugune kui Rootsi. “On risk, et kümne...
Saksa siseminister Horst Seehofer on väljendanud veendumust kahepoolsele kokkuleppele jõudmises Itaalia ametivenna Matteo Salviniga, et viimane võtab tagasi Saksa-Austria piirile ilmunud migrandid, kes on...
Itaalia siseministeeriumi andmetel on välismaalaste osakaal kuritegudes kahtlustatavate seas kerkinud 31,9 protsendini, kuigi rahvastiku üldarvust moodustavad immigrandid vaid kaheksa protsenti. Tegemist on käesoleva aasta esimese...
Poliitilise spektri parempoolsele tiivale paigutuv erakond Alternatiiv Rootsile (AfS) on asunud septembrikuiste parlamendivalimiste eel jõuliselt rõhutama vajadust saata tagasi koju immigrandid, kes rootslaste külalislahkust...
Ungari valitsuse immigratsioonipoliitikast on saamas Euroopas "peavool". Immigratsiooniküsimus tõuseb ilmselt 2019. aasta Euroopa Parlamendi valimiste põhiteemaks. "Ungari näitab tagakiusatud kristlaste aitamises eeskuju teistele maadele, mis...
Iiri valitsus palub osana oma pagulasprogrammist loovutada oma tühjad toad kuni aastaks ajaks migrantidele, vahendab Breitbart. Kui te “lubate oma vakantse kinnisvara või vaba...
Taani valitsus esitles täna “paralleelühiskondade” elimineerimise plaani aastaks 2030. Osana kavast kavatsetakse migrandirohketes ja kõrge töötusmääraga piirkondades kahekordistada karistusi selliste kuritegude eest nagu vargused ja...
|
OSCAR-2019
|
||
Pakkisime õhtul igaks juhuks kohvrid ära, et hommikul saaksime rahulikult magada, hommikust süüa ning hakata lennujaama sättima. Kui olime voodis juba veidi ärkvel olles unelenud, tõmbas M rulood akende eest ära. Ma ei uskunud oma silmi - päike! Särav päike paistis otse meie hotellitoa akna taga. Ma ei mõelnud kaks korda, helistasin K ja S tuppa, äratasin nad üles ja käsutasin randa. See oli meie reisi kõige viimane võimalus korrakski päikest nautida.
Meie hotellist umbes paarisaja meetri kaugusel on Miami Beachipikk rannariba, nii et otse hotellist üle tee minnes on rannapromenaadile ja liivale otse ligipääs. Viskasime M-ga ujukad selga, leppisime noortega kokku kohtumise rannas ning pikendasime meie toa check-outi aega pealelõunani, et saaksime neljakesi end enne lennujaama minekut meie toas korda seada. Kuigi alles tunnike varem oli tulnud paduvihma, millest rannaliiv oli läbi vettinud ja päike vaheldus pilvedega, mõnulesime kõik mõnusas päikesepaistes.
Olin oma päiksekreemi juba suurde kohvrisse õhtul ära pakkinud ning uuesti seda lahti pakkima hakata olnuks päris keeruline. Õnneks on Miami Beachi rannaäär varustatud tasuta päikesekreemi dispenseritega. Teised keeldusid päiksekreemi pealepanekust, ent peale mõningast aega päikse käes praadimist meenus mulle, kuidas kunagi peaaegu 15 aastat tagasi Hiiumaal kord Tõrvaninal kõrkjate vahel poole tunniga kreemita villideni põlesin, nii et kaks nädalat pärast seda püstijalu magasin. Ma ei tahtnud kuidagi riskida sellega, et pean pikka lennureisi taluma päiksepõletusega. Pigem kerge jume kui villid. Lasin end teistel 30-se faktoriga 2-tundi veekindla kreemiga sisse kreemitada. Käisime korraks S-ga ujumas ning siis andsime K-ga poistele alla: kuigi päike oli mõnus, andis hommikusöögita jäänud tühi kõht end tugevasti tunda. Miami Beachil serveeritakse ainult teatud hotelli külalistele mõningaid jooke, mida nad saavad oma toa arvele panna, sest kaubitsemine otse rannas on keelatud.
K ja S olid märganus kuskil meie hotelli lähedal mingit hommikusöögi kohta. Seda kohta meil enam leida ei õnnestunud, nii et kõndisime põhilise keskuse poole mööda tänavaserva, lootuses leida mõni söögikoht. Esimene, milleni jõudsime, oli kuubalaste võiku- ja burksi koht, mis nägi välja päevinäinud ja veidi räpakas, kuid inimesi puupüsti täis. Selle kõrval asus valgete laudlinadega itaalia restoran, mis oli täiesti inimtühi. Mõtlesime hetke ja otsustasime minna kuubakate juurde.
Lõpetasime hommikusöögi, vahetasime riided hotellitoas ning asutasime end lennujaama poole teele. Kuigi teeäärsed sildid suunavad lennujaama kenasti, siis silma GPS-ta oleks väga lihtne maha magada mõni oluline mahasõit, pööre või valida vale rida. Ka on oluline jälgida rendiauto tagastuse silti, et mitte sõita kogemata lennujaama teise otsa. Kui Miami kesklinnast endale rendiauto võtsime, soovitas sealne konsultant meil osta ka tagastusvõimaluse tühja paagiga. Reisi jooksul tankides ning avastades, kui soodne on kütus USAs (liitri hinnaks ümber arvestatuna ca kahekordne hinnavahe Eestiga), olime korraks juba mõelnud, kas saime tünga selle lisateenuse ostuga. Siis märkasime alles lennujaama juures olevate tanklate kütuse hinda - see oli tavapärasega võrreldes täpselt kaks korda kallim. Tasus ikkagi kuulata Sixti teenindajat.
Miami lennujaamas on rendiautode tagastamine tehtud väga mugavaks - see kõik toimub ühes suures parkimismajas, kus erinevatel korrustel on kokku paarkümmend rendifirmat, igaühel oma selgelt sildistatud ala. Sõitsime Sixti vahesse ning jäime ootama juhtnööre, kuhu edasi manööverdada. Ühtäkki selgus aga, et see oligi kõik, kiiresti asjad ja inimesed autost välja, auto võtmed üle anda, kiired pildid teenindaja poolt autost ning tehtud. Teenindaja juhtis meie tähelepanu sellele, et autol on tekkinud pamperile nurgale lisakriim, mida neil kirjas pole. Kuna olime võtnud täiskindlustuse, siis peaks kõik sellised asjad meil olema kaetud, aga ilmselt võtab Sixt sel teemal veel M-ga eraldi umbes kuu aja pärast ühendust.
Jõudsime oma pagasiga mehitamata terminalide vahelisele rongile, kui avastasime, et M uhiuued polariseeritud klaasidega päikseprillid jäid rendiautosse. Sõitsime sama rongiga uuesti tagasi renditerminali. Kuna ühe meie kohvri luku niblakas oli kaotsi läinud, siis otsustasin selle ajaga, mil M käis päikseprille rendifirmast ära toomas, lasta meie kohvri ära kiletada. Ootasime ja ootasime, aga M-i polnud kuskil. Hakkasime juba kergelt närviliseks muutuma, kuigi aega oli meil veel piisavalt. Lõpuks, pool tundi hiljem, tuli M võidurõõmsa näoga - meie rendiauto oli juba partneri juurde pessu saadetud ja seetõttu võttis prillide otsimine oodatust kauem aega. Küll neil käib kõik ikka kiiresti!
Kaks filmi ja mõned tunnid und hiljem maandusime Frankfurdis. Meil oli viis tundi aega surnuks lüüa. Ebanormaalselt pikk aeg, et lennujaamas konutada ja ebamõistlik aeg, et püüda korraks linnapeale minna. Istusime samasse baari ja samasse lauda maha, kuhu tulleski nin g mölutasime lendudevahelise aja lihtsalt maha. Lennujaamades võiks ometi olla midagi teha sel perioodil, kui sa pead seal lihtsalt tundide kaupa passima.
Tallinna lennujaamas maandusime neljapäeva õhtupoolikul. Tööpäeva tipptund andis lennujaamagi tunda. Esimesed inimesed krabasid kiirelt taksod ära ning ülejäänud jäid lootma heale õnnele, et ehk tuleb mõni takso iseenesest veel lennujaama. Tegin Taxofoni äpi lahti ja imekombel õnnestuski mul sealt mõne minutiga takso saada. Kui takso meid nimeliselt lennujaama eest peale võttis, saatsid meid ärritunult nördinud teiste taksot ootavate reisijate pilgud.
Ah, kui hea on kodus tagasi olla! Väljas oli tõeline detsember. Jõulud kohe-kohe ukse ees. Mõelda vaid, et kõigest loetud tunnid tagasi võtsime rannaliival päikest ja hullasime soojas ookeanivees. Maailm on ikka üks imeline paik!
|
OSCAR-2019
|
||
Mul paar viimast päeva keerlevad sellised mõtted peas.Koerandus foorumites on mitu korda läbi käinud teemad tõupaberiteta koertest(ning paljud koertekasvatajad näevad suurt probleemi sellistes inimestes,kes müüvad paberiteta koera puhtatõulise pähe)
Kuid kuidas on kassimaailmas lood,nii Eestis kui ka välismaal.Meilgi on alatihti näha kuulutusi a'la müüa puhtatõulisi kassipoegi,ilma paberiteta.
mina näiteks ei ole kunagi üldsegi aru saanud sellest tõuvärgist. eriti sellepärast, et tõuloomad haigestuvad kergemini, neil on rohkem pärilikke haigusi jne. kui loom saab südamelähedaseks ja armsaks, pole minu jaoks vahet, kas ta on või ei ole mingist tõust. ja mida sa mõtled selle all, et kas peaks tuleviku suhtes probleemi nägema?
ja pealegi tundub loomade, eriti kasside näitustele viimine minu jaoks veidike looma sundimisena, sest mulle pole kassinäitustelt küll eladeski jäänud tunnet, et kiisud seal väga leplikult ja rõõmsameelselt on. koertega on teised lood, koerad naudivad peremehe kiitust ja mõnda maiust, mis kordaläinud triki eest saada võib, aga kasse jätab see minu meelest üsnagi ükskõikseks, nad tunduvad nii isepäised, et peremehe arvamus neid küll ei mõjuta. ja üldsegi, enamasti näib kiisu ikkagi arvavat, et just tema on kodus peremees
nii et kuna ma ei taha oma loomi kunagi näitustele viia ega nende poegade eest raha teenima, siis ei näe mina tõuloomandusel üldse erilist mõtet. samas olen ma antud vallas suhteliselt võhik ja võib-olla on see kõik siiski väga oluline.
tegelikult tuleneb see sellest,et tõukasside puhul me teame,et nt siiamil võivad olla pärilikuks haigused see ja see,kuid pärsia kassil hoopis teine asi.Kuid tõuta kassidel me ei saa eristada,et nüüd pruunidel kassidel on pärilikkus südamehaigustele ja valgetel kassidel on silmad haiged jne.
[size=-1]ei taha selle teemaga vaenu tõsta,vaid pigem rahulikult ja sõbralikult sellise vajaliku teema kohta arutleda ja kuulata erinevaid seisukohti ning arvamusi[/size]
paadunud tõukasside kasvatajana vaidlen küll juba näiteks sellele vastu, et tõukassid haigemad, kui tavalised kodutriibikud. kust selline väide üldse on tulnud??? vastust sellele arvamusele tean küll! nimelt uuritakse tõukasse tunduvalt rohkem, neid testitakse erinevate haiguste suhtes ja teatakse mitmete põlvkondade vältel võimalikke pärilikke probleeme. neist räägitakse rohkem, samal ajal aga ei hakka keegi uurima põhjust "miks Lauda-Ants äkksurma suri". õige aretusprogrammi ja testitud vanematel ei sünni vigaseid poegi. palju räägitakse küll siiamite kõõrdsilmsusest, sabadefektidest või pärslaste jooksvatest silmadest ning valehambumisest. sellised probleemid tulevad just siis kui nö. "kasvataja" ei tunne aretatavaid loomi mitme põlvkonna vältel. sellest on natuke vähe, kui kaks sobivat sugupuud kokku panna. kui selliseid vigu teevad algajad kasvatajad, siis millerdajad ei suvatse selle peale isegi mitte mõelda. loomulikult on tõupaberiteta loomapoegade tootjad suur probleem. ka need kasvatajad on probleemiks, kes "seaduslikult" ekspluateerivad oma emakasse ja lasevad neil aastas mitu korda poegida. kasvatajad peaksid eelkõige oma kavatatavale tõule mõtlema, mitte rahale. paraku aga kuuleb tihti lauset " ma olen oma tõukassi eest nii palju raha välja käinud, et tahaks talle kas või ühte pesakonda saada". milleks?! kui inimesel on rahast kahju, mis ta oma ego rahuldamiseks tõukassi soetades maksis, siis tunduvalt odavam ja üllam on päästa mõni õnnetu tänavakass.
Ootasin juba ammu millal see teema üles võetakse. Olen selle üle mõelnud, kuid teades milline tormiline vastukaja tõuline/tõuta teemadel on tavaliselt olnud, siis otsustasin seda seekord mitte ise algatada.
Minu arvates on probleem täiesti olemas ja mitte väike. Tavaliselt on vist nii, et paaritamisega teenivad raha need inimesed, kelle loomal tõupaberid puuduvad. Nad ei tee terviseuuringuid, samuti ei huvita neid ka mingid vaktsineerimised. Heal juhul annavad oma kasvandikele enne uude kodusse minemist ussirohtu, kui sedagi. Ja siis küsitakse siiamile või pärslasele sarnaneva (tema armsust see muidugi ei vähenda) kodukiisu eest peaaegu sama suur summa kui puhta tõukassi eest. Selles asjas häirib mind kõigepealt see, et tegeletakse kasside paljundamisega - tänapäeval pingutatakse selle nimel nii palju et veenda inimesi oma kasse mitte paaritama, sest kasse on liiga palju. Sellised inimesed teevad aga risti vastupidi - piinavad oma emaseid kasse iga aasta või koguni mitu korda aastas paaritama ja seda ainult raha nimel. Viimasel ajal on sattunud varjupaikadesse päris palju kiisumillerite kasvandikke. Ka see näitab et asi on täitsa nihu. Neid nagu ei huvita eriti millistesse kodudesse kiisupojad lähevad, peaasi et raha saab. Nii juhtubki tihtipeale et just need kiisud satuvad varjupaika, tänavale või teisele ringile. Tihtipeale tegelevad nad petmisega. Olen kuulnud juhtudest kus valetatakse oma poeginud lemmikutele erinevaid tiitleid külge ja moositakse kergeusklikke et tegemist puhtatõuliste x-tõugu kassidega ning et paberid saadab hiljem järgi. Ja nii need paberid jäävadki tulema.
Kassid ise selles muidugi süüdi ei ole. Kõik on kinni loomapidamiskultuuri madalas tasemes. Ja inimeste endi mõtlemises. Niikaua kui mõtleme, et \'steriliseerimine on loomapiinamine\' ja et \'iga kass peab vähemalt kord elu jooksul pojad saama (millerite tõlgendus: \'miks siis juba mitte selle pealt taskuraha teenida\'), on ka Eesti tänavad täis hulkuvaid ja kodutuid kasse, kes talvekülmade saabudes piinarikkalt surevad või auto alla jäävad või loomapiinajate ohvriks langevad jne. Kõiges on süüdi inimesed. Alati.
kui erandid välja jätta,siis suurem osa kassiomanikke,kellel on tõuta kassid, võtavad kassipidamist lõdvalt ja kergekäeliselt(ei steriliseeri/kastreeri kassi-kass käib \'küla\' peal-saab pojad-pojad muutuvad metsikuks-neid ei vaktsineerita-marutaudi ja muude haiguste oht,riskides juba inimeste tervisega)kõik algab sellest,et saadakse soodsalt kassipoeg ning ei mõelda kohustuste peale,mis seisavad ees järgnevad pikadpikad aastad.Igal pool uputab lausa kuulutustest \'ära anda armsad kassipojad\'
seega miks lasta oma tõuta kassil pojad saada? (aga mul on juba soovijad olemas-aga kui keegi alt hüppab? sünnib oodatust rohkem poegi? ja mis siis edasi? ise ei jõua ju mitme kassiga hakkama saada,eriti veel siis kui kassipojad saabuvad puberteedi ikka,kas siis jääb ainsaks lahenduseks merekool või hoopis külm tänav?) Südametunnistus!
Hiljuti kuulsin raadiost,et Eesti on kõrgel kohal hulkuvate loomade probleemi pärast! (ja see ei ole spordivõistlus,et mis riik kõige tippu saab!) me räägime loomade elust!
No teie jutust jääb siin mulje, et tõuta ja-paberiteta kassid pole midagi väärt ja ärge laske neil üldse sigida. Selle koha pealt olen annaga nõus - mul nt pole ka vahet, kas kass on paberitega või mitte, kui ma temaga mööda näituseid jooksma ei hakka. Mul on kass enda jaoks, mitte teistele demonstreerimiseks. Ja kui nt üks vanematest on paberiga ja teine mitte (võibolla mingil põhjusel on see vormistamata jäänud), see siis nullib kohe tõu ära? Et nüüd on mingi suvaline kodutõug???
oot, see on natuke veider lause, et tõuta ja -paberiteta kassid pole midagi väärt ja et ärge laske neil sigida. kas sigimine muudab siis kiisu väärtuslikuks?
või oh ma ei tea ka... see on nii kahe otsaga asi. mõnele on väga oluline, et ta kiisu pojad saaks ja teinekord tundub mulle ka, et on natuke ebaõiglane võtta kassilt ära võimalus teada, mis tunne on olla kiisuema. aga samas nähes oma kodulinna tänavatel nii-nii palju kodutuid, nälginud ja haigeid kiisusid, ei saa ma küll jällegi aru, mis mõttega lasta neil paljuneda, kui nad ise hakkama ei saa.
nagu mu tuttav ütles, "kõnelda nad ei mõista, sotsiaalhoolekannet nad luua ei saa, et teineteist aidata. siis peabki inimene sekkuma." sest tõesti, miks lasta loomadel sündida ja pärast tänaval piinelda, ei ole ju ainult nii, et tänavale satuvad ilma tõuta kassid, tean oma tutvusringkonnastki inimest, kes oma ilusa ja täiesti tõupuhta pärsialanna lihtsalt hooletult kodunt minema saatis. nii et see tõuaretus ajal, kus kodutute kiisudega on nii palju probleeme, on minu meelest veidike kohatu.
anna, mis puutub tõuaretus kodututesse kassidesse. need on täiesti erinevad asjad. üks on meie ühiskonna probleem, kus inimesed on vastutustundetud ja lasevad oma loomi hulkuma ning ei vastuta tagajärgede eest. teine on lihtsalt ülikallis hobi.
kallid kõnelejad, keegi ei taha ja ei teegi tõupaberiteta loomi maha. maha tehakse inimesi, kes ei mõista oma teo tagajärgi. ma tõesti ei saa aru inimestest, kes toodavad paberiteta pesakondi. milleks? ja seda enam veel, et kodu otsivaid loomi on nii palju.
No ikkagi teeb ju sama välja, et pole mõtet oma paberiteta kassil poegida lasta, kui kodutuid kassipoegi on nii palju
dagi, jah tõesti sa ise ütled sedasama ju, millest mina rääkisin. ma ei saa aru kasside arutust ülepaljundamisest, sest kodutuid kasse on nii-nii palju. ja tänaval hulkuvad kassid pole ainult tõutud kiisud, tõukasse on ka ja nemad on tekkinud tänu sellele, et tõukiisudest huvitatud inimesed on lasknud neil paljuneda.
just täpselt arutust paljundamisest, aga mitte tõuaaretuse mittevajalikkusest. ma kirjutasin juba oma esimeses postituses, et isegi pooled paberitega pesakonnad võiksid olemata olla. selle ümber vaidlema hakata, palju tänavatel tõukasse on, pole ju mõtet. neid näeb ikka üksikuid ja needki on ju pärit enamus kõik just sellistest "poolpaberitega" pesakondadest. mina isiklikult ei ole küll oma praktika jooksul näinud tänaval jooksmas ühtegi puhast pärslast, siiamit ega foldi. isegi varjuka lehtedel olevad kassid sarnanevad neile tõugudele, aga kohe on näha, et tegemist ei ole puhtatõulise isendiga.
okei, ma ei taha mitte mingit tüli norida või midagi sellist. see, mida ma kokkuvõttes öelda tahan, on see, et ma ei näe tõuaretusel mõtet seni, kuni kasse on niigi üleliia palju ja kõikidele kodusid ei jätku. nüüd sai vast selgelt öeldud, ma loodan.
Palun ära võta isiklikult, proovi seda teemat korra kõrgemalt vaadata. Pole siin keegi midagi halba ühegi kassi kohta rääkinud. Jutt on inimestest, kes teenivad kasside paljundamise pealt raha. Ja seda ma heaks ei kiida. Tegelikult ei poolda ma üldse mingit paljundamist, ka tõukasse tuleks vähem paaritada. Praegu tundub, et peaaegu iga dok-ga kassil on lubatud järglasi saada, juhul kui ta on need mõned korrad näitustel käinud. Niipalju kui aru olen saanud, siis näitused ei ole kasside teistele demonstreerimiseks, vaid selleks et teada saada kui tõuline sinu kass on ning kas tal on asja tõuaretusse. Kohati räägivad inimesed näitustest ikka igasugu tsirkust kokku, teadvustamata milleks need tegelikult vajalikud on. Kuigi üht asja pean offtopic tunnistama... Need kasside riietamisshowd on küll täielik loomapiinamine, selliseid asju näitustel minu arvates lubada ei tohiks.
Lõpetuseks veel et kui kassi üks vanematest on tõukass ja teine mitte, siis jah see nullib tõu ära. Kassikasvatamine on üsna keerukas hobi. Mina ei jaga sellest küll midagi aga need inimesed, kes sellega tegelevad, on pannud sellesse hobisse oma hinge ning energia ja teinud väga suurt eeltööd - uurinud geneetikat ja terviseprobleeme jne. See on nagu omaette teadus, et kuidas sarnase välimuse ja iseloomuga kasse niiviisi aastate jooksul säilitada. Paaritades paberitega kassi paberiteta kassiga, töötad vastu inimestele, kes selle tõu säilitamise ja puhtana hoidmise endale südameasjaks võtnud.
Tahtsin oma eelmist postitust täpsustada, et kassid kui sellised on mulle kõik südamelähedased. Iga kass on eriline, olenemata tema tõust, tõutusest või paberitusest. Arvan et kasside paaritamisega peaks praegusel ajal väga ettevaatlik olema. Kodukasse ei tohiks teadlikult üldse paaritada, kuna neid kogemata tulnud pesakondi on ikka veel väga palju, rääkimata tänavakasside poegadest. Paberiteta nn tõukasse ei tohiks paaritada tõu solkimise tõttu ja paberitega tõukassidest võiks järglased saada ainult need kõige tervemad ja tõulisemad. Üleüldse võiksid kassipidajad järele mõelda kellele neid kassipoegi õieti vaja on - kas kassile või neile endile.
brazen võttis selle kõik väga hästi kokku. just nii ju peakski olema. kahjuks me võime siin rääkida palju tahes sellest teemast. inimesed kes foorumeid loevad on enamasti üsna vastutustundlikud kasspidajad. nende inimesteni see info ei jõua kellele seda kõige rohmkem selgeks teha oleks vaja.
hiljuti ostsime kasvatusest emase paberitega pärslase, kes oli tunnistatud mitte aretuseks, kuid meie jaoks polnud paberid olulised, vaid et kiisu saaks endale hea kodu ja meie uue pereliikme, kelle eest hoolitseda ja keda armastada. kiisukese emme ja issi on mõlemad tsempionid jne . see selleks.
teie eelpool kirjutatud juttu lugedes, tundsin ennast nagu kurjategija- et kui minu kiisul pojad tulevad kunagi, (olenemata kas tegu on paberitega või paberiteta isase pulmalisega- on pojad ikkaki paberiteta) tema enda tervise huvides, siis oleks see väga hull tegu?
valisime oma kiisu sellejärgi, et ta meeldis meile tohutult- paberid polnud siin üldse mingiks määrajaks aga tundub, et kuna ta on tunnistatud mittearetuseks tegi asja keeruliseks...
PS! näitustel ei meeldi vist kellegile käia aga tõuaretajatele on see väljapääsmatu, seal näidatakse oma kasse teistele tõuaretajatele, ka väljaspool eestit, pannakse kirja kõikide kasside andmed jne, et otsida parimaid kanditaate aretuseks- et tõugu edasiaretada, ja ka hinnatakse, mis loeb väga palju. kui nüüd järelemõelda, siis on see üks raske ja keeruline töö, mitte mingi rahateenimise asi, kõik ju maksab- paaritamine, näitusemaks, klubimaks , hooldus jne jne
Olen ka jutte kuulnud, et kui korra poegida ei saa, võivad igasugused kasvajad tulla (samuti ka koertel), mis on tegelikult üsna loogiline, kui kasvõi inimese järgi võtta. Samuti on oht nt rinnanäärme kasvajateks naistel, kes pole kunagi sünnitanud.
Otsustasin ka sellel teemal sõna võtta.Tegeleme kasside aretusega alles esimest aastat aga üht _teist võiksin siiski väita.Et kasse on liiga palju kehtib ainult kodukasside kohta.Vaadates ajalehes kuulutusi on näha , et ära anda (harvem müüa) on enamuses kodukassid , tõupaberitega loomi on vähe. Meil sündisid novembris pärsja kassil pojad ,me ei pannud lehte isegi kuulutust, ainult kodulehel sai ära märgitud. Kõik kassipojad on juba broneeritud.Teiseks ostes kassipoja tõutunnistusega võib ola kindel ,et see on just seda tõugu kass mida soovisite.Suvalise tädi käest ostetud tõutunnistusetta tõukass võib hiljem osutuda hoopis uut tundmatut tõugu loomaks.Olen näinud kuulutust müüa pool pärsjkassi poeg ?, uus tõug.Kui inimene on raha kassipoja eest välja käinud , siis ta seda naljalt tänavale ei viska. Kahjuks tuleb tunnistada ,et aretajaid on ka kahte tüüpi.Esimesed kes käivad oma kassidega näitustel ja otsivad sobivaid kandidaate paaritamiseks.Nende müüdavad kassipojad on ka kallimad ja parimate tõuomadusteg.
Teine tüüp ,kes on ostnud omale hulgi tõukase ,registreerinud kasvanduse,käinud korra näitusel (see on vajalik paaritus loa saamiseks) ja poegi tuleb nagu vändrast sae laudu. Kassid elavad puurides (mis on keelatud) või hunnikus pisikeses toas.
Seda ,et kass peaks vähemalt korra sünnitama ei ole ma ise välja mõelnud,seda soovitavad veterinaar arstid. Pärast sünnitust muutub kassi kehaehitus tugevamaks ja ka iseloom pehmemaks.seda võin ma kinnitada omast kogemusest.Isegi näitusel soovitas Pransuse kohtunik meil exoticu esimesel võimalusel paaritada kuna ta oli väikse võitu.Emasel kassil nagu ka naisterahval on vaja korra sünnitada.Kui ei ole plaanis kassi kasutada aretuseks siis on parem kohe steriliseerida.
On sul viidata mõnele uurimusööle, mis seda väidet kinnitab? Kui ei, siis pole ka midagi väita. Mingi kohtuniku või veterinaari subjektiivsest arvamusest ei piisa. Esiteks on hulk veterinaare seisukohal, et põhimõte \'üks pesakond tervise nimel\' on täiesti mittekehtiv ja teiseks, isegi kui kassi kehaehitus muutub tugevamaks (mis on iseenesest juba vaideldav teema), pole see piisavalt eetiline alus pesakonna tegemiseks.
Kusjuures vastav teema on olemas ka ühes koertefoorumis, pange aga iga sõna \'koer\' asemele \'kass\' ja koera tõu nimetus asendaga kassi omaga, ning saate äravahetamiseni sarnase jutu siinsega. Kuna aga seal liigub ka veterinaare ja väga pikaajalise kogemusega (koera)kasvatajaid, saate ehk midagi asjalikku lisaks.
Mis puutub väitesse, et tõukassid maksavad ja seetõttu ei satu tänavale - looda sa... Ma olen rohkem kursis koerandusega ja tänavale ning varjupaika satub ka tõukoeri, olgugi vähem, kuna krantse võetakse ilmselgelt kergekäelisemalt. Aga selge on ka see, et inimene, kes ei viska oma looma tänavale, ei viska olenemata sellest, kas loom on tõuloom või segavereline.
Normaalne inimene ei viska ka tasuta saadud kassi tänavale. Samas mõnda ei takista ka välja käidud rahasumma kassi teisele ringile saatmast. Kassiabi seltsi hoiukodudest on läbi käinud päris mitmeid nn paberiteta tõukasse ja isegi mõned paberitega loomad.
Siiami värvides (maskiga) kasse on meil kohe hulgi olnud ja teadagi küsitakse ka nende poegade eest börsis ja soovis raha, kuigi tegemist pole üldsegi tõukassidega. Ja ikka satuvad tänavale..
Peaaegu oleks varjupaika sattunud ka üks sfinks tõugu kiisu. Näete ei ole midagi et tõukassidest nii kergelt ei loobuta -l loobutakse küll.
Mõned õuekassid võivad ka nii vist hulkuvateks saada, kui pere näiteks elukohta vahetab. Paljud kassid ju ei võta uut kohta omaks ja lähevad tagasi. Nii nad õue jäävadki.
Olen kuulnud, et seda soovitatakse tugevama kehaehitusega tõugude puhul (britt, pärslane jne.), kuid meie emasel (vene sinine) läks rinnakorv ikka päris laiaks peale teist pesakonda. Ja tean, et orientaalidel on see lausa mureks ja nii mõnigi on näitustest loobunud, sest nad "pole enam vormis".
|
OSCAR-2019
|
||
See 700+ aastat vana Rootsi pealinn paikneb 14 saarel. Olen siin täitsa mitu korda käinud, aga kõik on ikka nagu uus. Tegelikult on Stockholm minu jaoks olulise tähendusega. Minu esimene välisreis toimus just siia. Aasta siis oli 1991. Sel kaugel ajal sõitis Tallinn-Stockholm liinil veel parvlaev Nord Estonia.
Uudistes öeldi, et täna tuleb lühikesepüksi ilm. Soe on, aga mitte liiga soe. Looduse värvid on imelised. Parim päev jalutamiseks. Alustuseks läksime suure ringiga ja orkestri helide saatel kuningalossi, kus toimus mingisugune rahvakogunemine. Liiga palju inimesi liiga väiksel maaalal. Pole üldse minu teema.
Otsustasime hoopis, et jalutame veel suurema ringiga ABBA muuseumisse. Ei saa öelda, et ma nende suurim fänn olen, aga näidake mulle inimest, kes ei teaks seda endist Rootsi kultusbändi. Muuseumis on tegemist kõigil vanusest hoolimata. Kogu bändi ajalugu on piltide, juttude ja videotena olemas. Veel on võimalik tantsida koos bändiliikmetega, laulda ABBA kuulsaid hitte ja kõike seda salvestada ning järelvaadata. Mulle isiklikult meeldis see, et sain teada, kes nad olid enne bändiga liitumist ja mis neist neljast on saanud pärast hullumeelset ABBA aega.
Hotell asub 1900. aastate algusest pärit elegantsest hoones. Toa aknad on sisehoovi. Esmapilgul tundus, et parem oleks ikka vaade tänavale, aga tegelikult on kõik ideaalne või paremgi veel, sest džässifestival tuleb koju kätte. Pikutan teki all ja kuulan ilusat muusikat. Mis sa veel oskad tahta?
Et kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb minna tagasi aprilli lõppu, kui sain õnnitluskaardi sellise sõnumiga:
Vanus tuli juba varem, aga nüüd on lõpuks käes ka see reede. Pakkisin pika musta kleidi kotti ja asusin teele.
Kuigi alustasin ettevalmistusi varakult, siis ratsaniku monumendi kõrvale jõudsin paraja hilinemisega. Puhkamine ja söömine ikka kõigepealt ja siis suure jooksuga Rootsi Kuninglikku Ooperiteatrisse. Tegemist on klassikalise vana kooli ooperimajaga, mis asub Stockholmi südames.
Suurejoonelise fassaadi taga avanes veelgi kaunim interjöör. Kulda ja sametit on siin korralikult. Olin hoonest nii vaimustuses, et unustasin täpsustada, mida vaatama hakkame. Kui tuled kustusid, siis luges sõbranna kiiruga ette hunniku muinasjutu pealkirju!?! Terve esimese poole üritasin aru saada, et mis balletiga siis ikkagi tegemist on. Tchaikovsky imelise muusika tundsin ära esimestest taktidest. Lõpuks panime pildi kokku, et see on ju “Uinuv kaunitar”.
Kusjuures see on sellel nädalal teine kord, kui oma sünnipäeva raames Tchaikovskyga kohtun. Kolm päeva tagasi õnnestus samanimelises restoranis õhtust süüa.
Nagu kord ette näeb, siis etenduse vaheajal tegime suu magusaks. Mulle ikka väga meeldib veel pool aasta hiljem sünnipäevakooki süüa. Mina tänan.
Täna hommikul kell 10.00 sõitsin funikulööriga üles vanalinna, et minna teatrisse. Künkanõlvast väljaraiutud Kreeka amfiteater on säilinud roomlaste poolt 1. sajandil uuendatud kujul. Kreeklased kujundasid teatri nii, et etenduste tausta moodustaks imeline miljonivaade. Teatrit kiidetakse suurepärase akustika poolest. Sattusin lava ette just siis, kui üks lauljast turist hääleharjutusi tegi. Muljetavaldav! Lubasin endale, et ükskord ma tulen veel siia tagasi ja saan osa ühest imelisest kontserdist.
Eile õhtul kiirkõndisin läbi Taormina peatänava ning viisin end kurssi poodides pakutavaga ja täna viisin alustatu lõpule.
Sitsiilia on Vahemere suurim saar, mida ümbritsevad kolm merd. Saareelanikele kohaselt on sitsiilased läbi aegade olnud usinad kalurid. Seetõttu iseloomustab siinset kööki mereandide rohkus, kuid toidulaualt ei puudu ka maitsvad juurviljad, lambaliha ning pasta. Traditsiooniliseks magustoiduks on krõbedaks küpsetatud ja ricotta-kreemiga täidetud torud ehk cannoli’d. Minu lemmikuks nad ei saanud, aga see on minu probleem.
Peale järjekordset maitsvat kõhutäit merekaldal, ronisin trepist üles ja kirjutasin basseini ja mere vahel blogi. Lained möllavad ja päike paistab. Elu on ilus. Seda täpselt nii kaua, kui reaalsusega vastu pead sain ja avastasin, et kohe saab see muinasjutt otsa.
Eile õhtul leidsin unekommi kõrvalt kirja, kus vabandatakse, et homme ja ülehomme ei saa suurte lainete tõttu mereäärsele terrassile, vaid tuleb korrus kõrgemal asuva basseiniga leppida.
Lõunasöögiks maandusime väiksemale neist - Panarea saarele, kus meid viidi elektriautodega restorani. Linn meenutab neid Kreeka rannikulinnu, kus kitsad tänavad on ääristatud siniste detailidega valgete majadega.
Kõht maitsvaid mereande servani täis, suundusime tagasi suurele saarele. Kuna veits on pilves, siis ei tea lõpuni, kas Etnale saab. Õnneks sai. Nägime vulkaani ka ülevalt. Võimas.
Kuigi Sitsiilia on ametlikult Itaalia suurim saar ja vaheldusrikkaim maakond, siis sitsiilased ise ennast Itaalia osaks ei pea. Ka helikopteri piloodi jutust tuleb välja, et Sitsiilia on omaette riik. Tundub, et seda usku nad siin valdavalt ongi.
Sitsiilia looduspilti troonib Euroopa kõrgeim tulemägi Etna, mis paiskab aeg-ajalt välja vulkaanituhka. Talvel kattub vulkaanitipp lumega ja siis pidavat siin isegi suusatada saama. Praegu ei õnnestunud lund näha, aga suusatõstukit kasutasime küll.
Tõstukiga üles jõudnud, ronisin mööda laavavälja veel kõrgemale. Tegemist on ilma taimestikuta pinnasega, mis meenutab kuumaastikku. Tõmbasin kopsud tuhatolmu täis, tegin mõned kohustuslikud selfid ja ronisin alla tagasi. Ei saa öelda, et siin just väga soe oleks.
Etnat ümbritseb hobuseraua kujuline veinipiirkond, mille põhjaosa on kõige hinnatum kasvuala. Vulkaaniline pinnas annab veinidele erilise mineraalsuse, kõrgel asetsevad aiad loovad unikaalsust veelgi juurde. Ainult 5% kogu Sitsiilia toodangust tuleb Etna ümbrusest.
Külastasime viimati nimetatud veinimaja, kus saime kiire ülevaate nende veinidest ja tootmisprotsessist. Tegemist on kultusveinidega, mida eksporditakse 65 riiki, sh Eestisse. Korduvalt rõhutati, et lisaks vulkaanilisele pinnasele on siin kontinentaalne kliima mitte vahemereline nagu mujal. Ja nende kahe teguri koosmõjul on siinsed veini unikaalsed. Rääkida nad oskavad. Mina igal juhul usun.
Keeldusin kategooriliselt lahkumast enne, kui sain põllule viinapuude vahele uitama. Lõpuks ometi on olemas ka viinamarjad. Kui veinide osas lähevad üldjuhul maitsed lahku, siis viinamarjad on vaidlusteta kõigi lemmikud.
Öösel sadas korralikult ja hommikul selgus, et meil ei ole enam üldse kiire, sest vihm viis kaasa osa teest ja traktor läks alles asja parandama.
Õnneks või kahjuks ei pidanud kaua ootama ja peagi saime mägedest tulema. Teele jäi üks tore kohtumine lammastega.
Pisikese hilinemisega jõudsime Sürakuusasse, kus sündis ja elas Vana-Kreeka teadlane Archimedes. Siinne õhk on kuulsate kreeka poeetide, matemaatikute ja poliitikute pärandist paks.
Alustuseks külastame rohkem kui 2500 aasta vanust Neapolise arheoloogiaparki, kus on amfiteater ja Kreeka teatri varemed, Archimedese haud ja suured koopad, millest kuulsaim on Dionysose Kõrv.
Peale lõunasööki jalutasime Sürakuusa kõige kaunimas ja ühtlasi vanimas osas väikesel Ortigia saarel, mida ühendab maismaaga teetamm. Nagu muinasjutus jalutaks ringi.
Arvasin, et täna tuleb lihtne päev, aga võta näpust. Peale võrkkiiges vedelemist, tuli asjad kokku pakkida ja teele asuda.
Tee on kitsas ja käänuline ning kilomeetrid vähenevad visalt. Õnneks on bussiakna vaated maalilised. Lambakarjad vahelduvad põlevate põldude, õlipuusalude, kaktusehekkide ja tomatipõldudega, aga mida pole on viinamarjad. Korraks tekkis kahtlus, et kas oleme ikka õigel teel.
Kui viimaks Tenuta Regaleali paistma hakkas, oli elu jälle ilus. Sekundiga ununesid bussis veedetud tunnid. Tegemist on Sitsiilia südames asuva ajaloolise veinimõisaga, mis juba 1830. aastast on ühe perekonna valdustes. Täna majandab siin kaheksas põlvkond Tascasid.
Regaleali valdus asub mägises piirkonnas Palermo ja Caltanissetta provintside vahelisel alal, mis paikneb 450-650 meetri kõrgusel merepinnast. Kokku on neil 500 hektarit, millest 390 hektaril kasvavad viinapuud. Lisaks on õlipuuaiad ja mitu hektarit põllumaad.
Kõik toit ja jook, mida ka külalistele lahkelt pakutakse, tuleb omast aiast, va kartul. Isegi lambad on neil omad.
Täna on kogu kupatus ainult meie päralt. Enne õhtusööki saime lühiülevaate perekonna ajaloost ja veinivalmistamise protsessist. Muuhulgas selgus, et 2018 ei ole hea veiniaasta, kuna liiga palju on vihma sadanud. Peale õhtusööki kogunesime elutuppa päevasündmusi arutama ja kabet mängima.
Just täpselt nii palju on vaja, et end siin nagu kodus tunda. Julgen väita, et külalislahkus on sitsiillastele emapiimaga kaasa antud.
Siin on paradiislikult ilus. Teine oluline märksõna on vaikus. Siia muinasjuttu võiksin vabalt elama jääda. Üks jama siiski on. Nad on jõudnud juba viinamarjad ära korjata, aga mul on kinnisidee, et pean saama viinamarjaraksu.
Täna külastasime Feudo Arancio veinimaja, mis on osa Mezzacorona veinigrupist. Kaasaegsele veinimajale kuulub 700 hektarit viinapuuaedu, mis asuvad Sitsiilia päikeselisel lõunarannikul, kus valgus on intensiivne ning kliima kuiv ja tuuline. Need tingimused võimaldavad toota unikaalse aroomi ja tugeva karakteriga veine.
Väidetavalt on tegemist ühe Itaalia keskkonnasõbralikuma projektiga. Siin ei kasutata keemiat, putukatõrjet tehakse looduslike vahenditega ning vett ja elektrit tarbitakse säästlikult. Samuti asub veinimaja osaliselt maa all, et vähendada termoregulatsioonile kuluvat energiat.
Feudo Aranciost sõitsime Porto Palosse mereande sööma. Polnud üldsegi paha. Lisaks sain jalgupidi Vahemeres solgerdada.
Nüüd on õige aeg pöörduda tagasi hotelli ja nautida sealseid võlusid. Kahjuks tuul on nii tugev, et merre ujuma ei lubata, aga basseinis on ka mõnus. Ja need vaated, need võtavad sõnatuks.
Sitsiilia moodustas kunagi olulise osa Kreeka impeeriumist, oli Roomale strateegilise tähtsusega ning vallutati hiljem järgemööda bütsantslaste, araablaste, normannide, prantslaste, hispaanlaste ja bourbonide poolt, enne kui ühines Itaaliaga. Iga vallutus jättis jälje ja lisas uue kultuurikihi eelmiste peale.
Kui normannid 1071. aastal Palermosse tulid, eelistas krahv Roger elada araablaste kindlustatud palees, mida kindlustati veelgi ning nimetati peagi ümber Normannide paleeks. Seoses San Giovanni degli Eremiti kiriku ja katedraali ehitamisega muutus Palermo normannide arhitektuuripärliks. Pärast sajandite jooksul tehtud uuendusi on stiilide segunemise tõttu saanud katedraalist midagi unikaalset ja Sitsiiliale omast. Ka Normannide paleed on erinevad vallutajad täiustanud.
Alustuseks seisangi keset normannide Palermot ja olen sõnatu. Esimese hooga ei saa aru, et milline neist on palee või katedraal või kirik, aga üks mis kindel, kõik see kokku on ülivõimas.
Viimane normannide ehitis on 12. sajandil rajatud Monreale katedraal, mis kõrgub mäe otsas Palermo kohal. Range välisilmega katedraal peidab endas maailmas ainulaadseid mosaiike. Konstantinoopoli meistrid koos kohalike käsitöölistega panid seina mosaiigitükkide näol 2200 kilogrammi puhast kulda.
Peale jalutuskäiku Monreales oli järgmine peatus Kaputsiinide ordu katakombid. Ootamatult leidsin ennast 8000 muumia keskelt. Nii juhtub, kui käid teiste sabas ja eeltöö on tegemata. Samas pole üldse kindel, et kui oleksin teadnud, kuhu ma tulen, kas oleksin julgenud siseneda. Ütlen ausalt, et natuke hirmus oli, aga samas huvitav ka. Kurb on see, et kui midagi kardinaalselt ette ei võeta, siis see kõik hävib lähiajal. Ühesõnaga kui vähegi võimalik, siis soovitan siin esimesel võimalusel ära käia.
Vahemärkusena olgu öeldud, et mungad balsameerisid 17-19 sajandil kõrgemat päritolu palermolaste surnukehad ja paigutasid need kloostri keldrisse, kus need on säilinud tänase päevani.
Väidetavalt oli Palermo 16. sajandil miljoni elanikuga Euroopa suurim linn. Ja tegelikult võiks normannide radadel pikemalt jalutama, aga programm näeb ette, et tuleb sõita hoopis täiskuu valvsa pilgu all Verdura Resorti.
Peale eilset pikka tagasiteed ärkasin täna Negombos. Siia lõppu sobib ideaalselt päev iseendaga. Raamat, rand ja ayurveda massaaž. Kiire shopping ja lõpupidu.
Üks tähelepanek veel. Ilmaennustuse jälgimine on mõttetu, sest see valetab. Iga päev näitab laussadu, aga mida pole, see on vihm.
Ella lähedal asub Sri Lanka kõige rohkem pildistatavam objekt. See on ka põhjus, miks täna jälle uni lühikeseks jäi. Kiirkõndisin 3,5 kilomeetrit mööda raudteeliipreid, et esimese rongi saabumise ajaks kohal olla. Napilt, aga jõudsime. Nine Arch Bridge ja sinine rong oma silmaga üle vaadatud.
Üks koer otsustas minu omaks hakata ja saatis mind truult kogu tee. Täitsa kahju oli teda hiljem maha jätta.
Et mitte kaheksat tundi järjest bussis istuda, siis tegime tutvust Sri Lanka “rohelise kulla” ehk Tseiloni teega, mis on muuhulgas ka nende kõige tähtsam ekspordiartikkel.
Külastasime teeistandust. Nüüd on teada, kust tuleb see meie kaubandusvõrguski nii populaarne Tseiloni tee.
Esimest korda istutati teed Sri Lankale 1824. aastal, kui paar Hiinast toodud taime Peradeniya botaanikaaias mulda pandi. 1873. aastal eksporditi Inglismaale veel tagasihoidlikud 10 kilogrammi teed. Tänapäeval kasvatatakse teed juba rohkem kui 200 000 hektaril ja eksport ulatub 300 miljoni kilogrammini aastas. Sri Lanka on maailma suurim teetootja.
Minu üllatuseks selgus, et ükskõik milline teepuru – roheline, must või valge – lõpuks tassi kuuma veega tõmbama pannakse, saab kõik alguse ühest ja samast teepõõsast. Kohalikud ise joovad musta teed, teised värvid on pigem turistidele mõeldud.
Rongisõit Kandyst looduskaunisse Nuwara Eliyasse on elamus omaette. Juba jaamas mõistan, et ma pole ainus, kes Lonely Planetit on lugenud. Tänan jumalat, et pole turismi kõrghooaeg. Vastasel juhul ma ei mahuks rongi, sest juba praegu on inimesed ustest ja akendest otsapidi väljas.
Siinkohal on paslik mainida, et Sri Lanka inimesed on ääretult sõbralikud ja lahked. Seda ilmestab eredalt fakt, et kuigi nad juba istuvad kolmekesi kahe tooli peal, siis kolmandal tunnil pakuvad nad naeratades turistile nurgakest oma istmel.
Peale paaritunnist rongi melu jälgimist tuleb hakata aknast välja vaatama. Rong on vaikselt roninud kõrgemale mägedesse, kus laiuvad laugete nõlvadega künkad, mis sobivad ideaalselt tee kasvatamiseks. Otsatud teeistandused ning teepõõsaste vahel teelehti korjavad naised on maaliline vaatepilt. Nüüd ei saagi enam fotoaparaati käest.
19. sajandi algusest 20. sajandi keskpaigani kestnud Briti ülemvõim on peale teekultuuri ja raudteeliikluse jätnud jälje ka üldisemalt. Näiteks inglise keele oskus on üsna levinud ning enamik siltegi on dubleeritud inglise keelde.
Just Nuwara Eliyas ja selle ümbruses ongi Briti ülemvõim kõige paremini tunda – koloniaalarhitektuur, Victoria park ja jahedad õhtud. 2000 meetri kõrgusel asuvat piirkonda kutsutakse seetõttu ka Väikeseks Inglismaaks. Taamal paistavad Sri Lanka kõige kõrgemad mäed. Mõistan, miks inglise kolonisaatorid just siin armastasid oma aega veeta.
Esimest korda elus käisin farmis, kus kasvatatakse lillepotis maasikaid. Ja seda kasvuhoones, et taimed liiga palju päikest ei saaks. On neil alles probleemid. Ei usuks, kui ise poleks näinud.
Kui silmad sulen, siis on tunne nagu sõidaksin Alpidesse suusatama. Tegelikult keerutame hoopis mööda maalilist mägiteed õhtuks Ellasse. Kliima on vahelduseks inimlik. Jalutades otsin päikselist poolt, sest vilus on ainult natukene jahe. Nagu oleksin koju jõudnud.
Bussiekskursioon pöördus tagasi Negombosse. Kuna mul on listis veel mõned kohad, mis vajavad jäädvustamist, siis tuleb siia kanti kauemaks jääda.
Alustuseks Peradeniya botaanikaaed, mis rajati juba 1374. aastal esialgu kuningate iluaiana. Praegu on siin üle 5000 taimeliigi. Ega siin midagi revolutsioonilist polegi, aga paljud meil lillepotist vastu vaatavad taimed kasvavad lageda taeva all põrgukuumuses. Muuhulgas on siin orhideemaja ja allee Seyshellide kookospalmidest, mille vili on maailma suurim seeme.
Seejärel liikusime edasi mägise piirkonna keskusesse Kandysse, mis on Sri Lanka suuruselt teine linn ning iidsete kuningate ajastu viimane pealinn. Kandyt peetakse Sri Lanka üheks maalilisemaks linnaks, kus tuleb külastada kuldse katusega Buddha hamba templi kompleksi.
Sisenemine templisse õnnestus alles kolmandal katsel. Tänu sellele on mul nüüd tutikad elevantidega püksid. Kuna templites tuleb olla paljajalu, siis päikese poolt kuumaks köetud kividel käimine oli paras väljakutse. Olin sõna otseses mõttes nagu kass kuumal plekkkatusel. Lubasin endale, et järgmine kord võtan sokid kaasa.
Mul oli alguses plaanis täna kaua magada, aga tänu lindude koori varajasele etteastele see ei õnnestunud. Egas midagi, tuleb minna ekskursioonile!
Dambulla koopatempel kujutab endast 150 meetri kõrgust kaljut, mille sisse on uuristatud muljetavaldav templikompleks. Koopad andsid peavarju iidsest pealinnast Anuradhapurast põgenenud kuningale, kui ta 14 aastaks eksiili saadeti. Troonile naastes rajas ta koobastesse riigi kõige suurejoonelisema templi. Lisaks paljudele buda kujudele katavad seinu ja lagesid freskod.
Sigiriya on 200 meetri kõrgune kalju, mis jääb rohkem silma kui tema peale ehitatud kindlus, millest pole tänaseks kahjuks palju säilinud. Suures kuumuses oli kalju otsa ronimine paras väljakutse, aga tasus ära. Ülevalt avanesid imelised vaated ümbruskonnale.
Kuigi hommikul ma väga õnnelik ei olnud, siis nüüd tänan lindude koori, et nad magada ei lasknud, sest mõlemad tänased vaatamisväärsused on Sri Lankat külastavale turistile kohustuslikud.
Sõitsime Polonnaruwasse, et külastada Sri Lanka vanuselt teise kuningriigi asupaika. Linn oli suureks keskuseks 11.-12. sajandil ning kajastab keskaegsete Sri Lanka kuningate elu. Siinse elu kunagist suursugusust pole raske ette kujutada.
Jõudsime teistmoodi Sri Lankasse. Lopsaka loodusega piirkonda, kus on mäed, metsad ja põllud. Kui meil Eestis istuvad elektritraadil varesed ja tee ääres võib aeg-ajalt kohata põtra või kitse, siis siin ronivad mööda elektritraate ahvid ja teeületust ootavad elevandid.
Eile jõudsime Trincomaleesse ja võtsime korraks aja maha. Õnneks teisi turiste eriti pole ja lõputud liivarannad, palmid, päike ja sinine vesi on meie päralt.
Sõitsime paatidega snorgeldamisreisile väikesele saarele, kus korallide vahel ringi ujudes nägin miljonit värvilist kala. Nagu suur akvaarium. Osadel avanes võimalus ujuda koos haide ja kilpkonnadega. Võib vist öelda, et elu nagu seiklusfilmis.
Täna varahommikul toimus ametlikult vaalavaatlus, aga tegelikult nägime hoopis delfiine ja kalureid. Kella kuuene ärkamine tasus ära, sest delfiinide paraad oli muljetavaldav.
Pooleli jäänud uni lõunaks lõpule viidud sain puhkusega jätkata. Mittemidagitegemine on vahelduseks päris mõnus.
India lähedus annab tunda nende toitudes, mis on keskmisest vürtsikamaid. Lisaks riisile kuuluvad siin igapäeva elu juurde karri ja kõikvõimalikud piprad. Vastupidiselt minule on teravusega harjunud ka sööki nuruvad hulkuvad koerad.
Maailmarändur Marco Polo nimetas 13. sajandil Sri Lankat parimaks saareks kogu maailmas. Järgmise natuke rohkem kui nädala jooksul selgub, kas nõustun temaga või mitte.
Sri Lanka tuleb sõnast Sinhaladipa ehk singalite maa, tõlgitud on teda ka kui õnnemaa. Kuni 1972. aastani oli saare nimi Tseilon.
Täna alustas 300 maailmakodanikku Sri Lankaga tutvumist. Enamuse ajast veetsime ratastel. Päeva tipphetk oli Wilpattu rahvuspargi külastamine. Tegemist on saareriigi vanima ja suurima rahvuspargiga, kus nägime suures koguses erinevaid linde, kitsi, piisoneid, makaake ning ühte krokodilli. Olin juba lootuse kaotanud, aga tagasiteel jalutas metsavahel üks elevant, kes muutis päeva kordaläinuks. Tegelikult nägime ka leopardi või õigemini kujutluspilti temast.
Pidin endale korduvalt meelde tuletama, et ma ei ole loomaaias. Ja see on täiesti normaalne, et kõiki loomi pole võimalik kahe tunniga kohata. Tunnistan, et Tansaania on mind ära rikkunud. Siiani on eredalt meeles sealsed sebrade, kaelkirjakute ja elevantide karjad, lõvipuud ning jõehobukuhjad.
Ainult natukene vastu enda tahtmist tegin silmad lahti äratuskella peale, et jõuda Bangkoki äärelinna Nothaburi hommikusele turule. Väidetavalt igas mõttes otstarbekam viis sinna jõudmiseks on kasutada jõetransporti. Chao Phraya ekspresspraam suundub põhja ning möödub nii mõnestki Bangkoki vaatamisväärsusest, lisaks kaunid vaated ümbrusele kuni jõuab lõpuks Nonthaburisse.
Loenly Planet väidab, et kohalikud armastavad siin ostlemas käia. Nii ongi, siinsete seapeade ja kanavarsvaste vahel ei näinud ma ühtegi teist fotoaparaadiga tuiavat turisti. Ehe Tai turg ja kohalik kogukond üle vaadatud sõitsime praamiga tagasi linna.
Kas teadsite, et 19. sajandil oli Bangkok täis kanaleid ja teda kutsuti Idamaade Veneetsiaks. Tänaseks on enamus kanaleid kinni ehitatud või tänavate all peidus, kuid mõningast aimu kaugest kanalite aegsest ajast on siiski võimalik saada.
Arvasime, et oleme jube targad ja ei võta turistidele mõeldud paadikruiisi, vaid lähme ise kohale. Sõitsime Chao Phraya jõe teisele kaldale endisesse pealinna Thonburisse, kus elatakse rahulikku turistivaba elu. Kõik sildid on ainult kohalikus keeles ning ühtegi tuk-tuki pole silmapiiril.
Mõnda kanalit õnnestus näha, aga mitte neid, kuhu turiste paatidega viiakse. Minu isiklik arvamus on, et Veneetsiast on asi kaugel. Pole isegi mõtet võrdlema hakata.
Ehedast Tai elust hakkab vaikselt üledoos tekkima. Oma vaba aja veetsin hoopis mööda hiiglaslikke kaubanduskeskusi ekseldes. Aru ei saa, millal üks lõppeb ja teine algab. Kõige sügavama mulje jättis Siam Paragoni toidukorrusel asuv food market, kus muuhulgas õnnestus kõht kuivatatud mangosid täis maitsta.
Õigust räägivad need, kes ütlesid, et esmaspäeviti on Hiinalinnas rahulik. Täna on kõik teistmoodi. Bangkoki Hiinalinn kujutab endast kitsaste tänavate, tiheda liiklusega teede ja tänavaturgude labürinti, kus kohalikud ja turistid naudivad külgkülje kõrval tänavatoitu. Riisinuudlid munaga ja küüslaugus praetud hiidkrevetid on minu lemmikud.
Üldisemalt võib öelda, et vahet pole, mis kell Bangkokis ringi liigud, alati leidub kuskil mõni lauake või ratastel käru, kus valmistatakse süüa. Pimeduse saabudes tekib tänavatele lugematu hulk improviseeritud restorane, kus pakutakse maitsvat ja odavat toitu.
Hiinalinna segasumm on peamine põhjus, miks turistid siia tulevad. Räägitakse, et linnavõimud tahavad hakata improviseeritud restoranide tegevust ohjama. Eesmärgiks on Bangkok puhtamaks saada. Selle vastu pole mul midagi. Samas väidan, et kui kaob tänavatoit sellisel kujul, siis kaob Bangkoki üks oluline omapära.
Elame jalutuskäigu kaugusel Bangkoki sünnikohast. Suundusimegi alustuseks Ko Ratankosinisse, kunstlikule saarele, kus asuvad Wat Phra Kaew tempel ja suure palee kompleks. Viimane on olnud läbi aegade Tai kuningate residents. Tõeline arhitektuuri meistriteos.
Siin kultuuris viiakse iga päev templitesse sületäite kaupa lilli, mida ostetakse lilleturult. Ma pole kunagi varem näinud korraga nii palju lilli ja nii hästi lõhnavat turgu.
Ikka veel lillede lummuses jalutasin jõeäärsel promenaadil ja astusin sisse Wat Pho templisse. Seda korda otsustasin jalanõudest loobuda ning kuldlehtedega kaetud lamavat buda isiklikult tervitada.
Koju jalutades leidsin ennast Khao San tänavalt. Nüüd tean, miks Bangkoki seljakotireisijate pealinnaks peetakse. Tundub, et kõik turistid on siia kogunenud, et nautida massaaži, tänavatoitu, muusikat ja sooja ilma.
Samasugune, kuid veidi vähem kärarikas puhkuse meeleolu valitseb Soi Rambuttri tänaval. Üllatus, üllatus! See on minu kodutänav. Nüüd on selge, miks eile uinusin muusikahelide saatel.
Kui elaksin Tai Kuningriigis, siis toituksin oluliselt tervislikumalt. Kõik koogid ja moosid jääksid söömata, sest siinsed mangod, arbuusid ning ananassid on üle kõige. Ja täiesti normaalne on neid tänavalt osta ning kilekotist süüa.
Õnneks pakutakse turistidele hommikusöögiks riisi kõrvale ka mune Benedicti moodi ja pannkooke maasikamoosiga.
Lõpetuseks üks tore fakt. Traditsioonilised kambodža naised riietuvad päevade järgi erinevatesse värvidesse. Näiteks punane on pühapäeva värv ja lillat kannavad nad teisipäeviti. Ma olen küll veits kade, sest neil pole igipõlist probleemi, et mis siis täna selga panna.
Chao Phraya jõe kallastel Tai lahe ääres asuv Tai pealinn Bangkok võtab vastu hoopis teise tempoga. Sekundiga on selge, et liiklejaid on rohkem kui tänavatele mahub. Tagantjärele tarkus on, et aega tuleb siin varuda. Kuigi omast arust hakkame kõikjale minema pigem liiga vara, siis kohale jõuame reeglina mõningase hilinemisega.
Hiinlased jõudsid Bangkoki minust 200 aastat varem. Just siit Hiinalinnast sai alguse kõigile tuntud Tai tänavatoidu kultuur. Jalutasime vihmasajus mööda Hiinalinna Yaowarati tänavaid ja maitsesime giidi juhendamisele parimaid palu. Just siis kui mõtisklesin, et mis siin nii erilist on, selgus, et esmaspäeviti on siin ebatavaliselt rahulik. Hoolimata sellest sai kõht liiga täis ning kohalik muusikagi kuulatud.
Kuna Tai poksist ma huvitatud pole ja selleks, et mitte liiga vara magama minna, leian end teist õhtut järjest jalamassaažist. Mõnus.
Siem Reapi provintsis asuv muistne Angkori linn on Kagu-Aasia üks olulisemaid arheoloogilisi paiku. 400 ruutkilomeetrisel alal on enam kui 100 iidset monumenti ja kümmekond templikompleksi, mis on ehitatud khmeeride dünastia kõrgajal 9-13 sajandil.
Templitest suursuguseim on Angkor Wat, mis on väidetavalt maailma suurim religioosne ehitis. Angkor Wat on Kambodža sümbol ja süda ning teda kujutatakse isegi riigilipul.
Nüüd on õige aeg üles tunnistada, et just sellesama Angkor Wati pärast siin olengi. Kuuldavasti pole mina ainus. Igal aastal külastab piirkonda üha enam inimesi üle kogu maailma. Õnneks on praegu turismis madalhooaeg, mis võimaldab suuremate rahvamassidega maid jagamata iidset impeeriumi uudistada.
Sellega meie pühaüritus veel ei lõppe. Järgmisena külastasime Khmeeri impeeriumi viimast pealinna Angkor Thomi. Jalutasime läbi lõunavärava ning siirdusime unikaalsesse Bayon´i templisse, mille torne kaunistavad 200 naeratavat nägu. Naeratasin koos nendega.
Arvatakse, et Angkor Wat ehitati nii suursugune just sellepärast, et ta pidi olema võimsam kui Angkor Thom. Naabrist parem mõtteviis levis juba iidsetel aegadel.
Templituur sai punkti Tomb Raideri sõpradele tuttavas paigas. Lara Croft tegi tegusid templis Ta Prohm, mille on oma embusesse haaranud kuni 300 aastased viigipuud ja tohutud rohttaimed. Erinevalt paljudest teistest Kambodža templitest on Ta Prohm jäetud puutumatuna aastasadadeks. See siin on ainulaadne kooslus inimese ja looduse koostööst.
Templitega saaks vabalt mitu päeva ära sisustada, aga nüüd aitab. Lähme hoopis ja vaatame, kuidas elatakse järvel.
Sõidame traditsioonilise puupaadiga Tonle Sapi järvel, mille pindala varieerub olenevalt aastaajast 2700-16 000 ruutkilomeetri vahel. Tegemist on Kagu-Aasia suurima mageveekoguga, kus elab 170 ujuvkülas umbes 90 000 inimest. Lisaks elumajadele ujuvad mööda kool, kauplus ja politseijaoskond. Ainult mobiilimastide ja templite peale saab kindel olla, sest nad on vaiadel kinni.
Kaarti vaadates selgub, et Tonle Sapi järv voolab edasi Tonle Sapi jõkke, mis omakorda ühineb Mekongi jõega. Siit ka põhjus, miks kõik nii tuttav tundub. Olen sellist elu näinud Vietnamis Mekongi deltas. Ning mõningane sarnasus on ka eluga Myanmaris Inle järvel.
Prügimajandus on allapoole igasugust arvestust. Nägin oma silmaga, kuidas kõik ebavajalik üle parda lendas. Harjumuse jõud on nii suur. Levinud mõtteviis on, et kuna sajandeid on nii tehtud, siis teen mina ka. Mis sest, et kookospähklist jooginõu on asendunud plastpudeliga. Samas kõik ei ole veel kadunud. Paar kilomeetrit eemal korjas üks proua okstesse kinni jäänud plastpudeleid kokku.
Vihmaperioodi tõttu on järv XXL suuruses ning järveäärsed riisipõllud vee all. Mis tähendab, et riisipõldudel saab kala püüda. Ilma naljata, just seda nad siin teevad.
Riis on siinmail sama tähtis kui leib ja kartul eestlasele. Ega ilmaasjata ei tähenda khmeeri keeles sõna “söömine” (nam bai) otsetõlkes “riisi sööma”. Khmeeri köögi lahutamatu osa on aurutatud riis, mida serveeritakse nii hommikusöökide kui suppide kõrvale, karrist rääkimata. Oluline on märkida, et riisi kasvatamisega tegeleb 80% kambodžalastest.
Iidne linn ja tema templid, üks inimestes vastakaid tundeid tekitav suurlinn ning maailma parim saar. Tõotab tulla üks mitmekülgne puhkus.
Maandusime peale 18 tundi teel olemist Siem Reapi. Lugesin raamatust “Minu Kambodža”, et tuk-tuk’i (khmeeri keeles remork) juhid üritavad turiste nöörida. Ei midagi uut siin päikese all. Selle teadmisega kaugele ei jõua, sest lennujaamas pole teist valikut. Tuleb maksta 9 dollarit ja tunnistada, et juba ongi nahk üle kõrvade tõmmatud.
Road 60 on kohalike kogunemiskoht. Iga päev alates kella viiest tekib siia kilomeetripikkune toiduturg, kus muuhulgas pakutakse grillitud konna ja fritüüritud ämblikke. Kuigi siinsed aroomid ja eksootiliste puuviljade kuhjad kutsuvad sööma, siis kaine mõistus ütles, et tuleb minna turistipiirkonda õhtustama.
Kõigis reisikirjades kiidetud Pub Street on võimas. Kui mujal linnas on suhteliselt pime, siis siin pole tulede ja vilede pealt kokku hoitud. Nagu üks suur vabaõhu ööklubi koos erinevat liiki muusika ja toidupakkujatega. Kui millegi üle nuriseda, siis on see lärm.
Veel vaatasime üle Miss Wong’i kokteilibaari, mis hingab samas rütmis 1930. aastate Shanghaiga. Mulle isiklikult sümpatiseerib see koht palju rohkem kui Pub Street.
Siin on viimaste aastaste jooksul ehitatud palju ja ehitatakse veel. Väidet, et Berliin on Euroopa suurim ehitusplats, ümber lükata pole võimalik. Ükskõik mis suunas vaatad, ikka näed mõnda kraanat.
Saksamaa pealinn on kultuuride paabel Euroopa südames. Lihtne näide teistest kultuuridest saksa oma kõrval on döneri kebab. See türklaste toit on kõikjal. Berliinis lõikab alati keegi kuskil pöörleva küpsetusvarda küljest liharibasid, keerab selle koos salatiga pita leiva vahele ja küsib mõned eurod. Ja mis peamine, see maitseb suurepäraselt.
Berliin on rahulik ja konservatiivne. Suurlinna kohta on siin uskumatult palju ruumi, õhku ja rohelust ning ootamatult vähe inimesi. Omast käest tean, et Berliinis tunnevad end hästi ka need, kellele suurlinnad reeglina mõjuvad väsitavalt.
Täna hommikuks olime võtnud omaks siinse elutempo ning kiirustasime aeglaselt kebabiputkadest mööda ning tegime lõpetuseks suvesoojuses ühe hilise hommikusöögi.
Hamburger Bahnhof. Endises vaksalihoones on koha leidnud kaasaegse kunsti muuseum. Ja siin me oleme.
Ikka veel kunsti ja arhitektuuri kooslusest lummatuna liigume kireva ajalooga Tempelhofi lennuväljale, mille kaudu varustati Lääne-Berliini toidu jm eluks vajalikuga. Lennujaam avati 1923. aastal olles üks esimesi Saksamaal. Pärast sulgemist 2008. aastal on lennujaama ala kasutatud erinevatel eesmärkidel. Alates 2010. aastast on ala rahvale avatud Tempelhofi pargi nime all. Siin on ruumi kõigile.
Hommikuse kunstitunni jätkuks viis Berliinis elav sõbranna Anselm Kieferi näituse “Life Time – World Time” avamisele. Tegemist on ühe tänapäeva kuulsaima ja rohkelt kõneainet pakkunud saksa kunstniku ja skulptoriga. Näitusel saab näha, kuidas muutuvad ajas ja erinevate protsesside tulemusena asjad. Teiste sõnadega, et mis juhtub erinevate materjalidega, kui panna nad põlema või vette või mulla alla. Soovitan!
Berliin on täis Korea, Tai, Vene, Poola, Türgi, India, Itaalia ja kõikvõimalike muude maade toitu. Olen võõraste maitsete osas skeptiline, aga täna otsustasin proovida midagi uut. Ja seda ainult sellepärast, et minu kohalik lapsepõlvesõbranna soovitas.
Korea restoran Kimchi Princess on nii populaarne, et pidevalt on järjekord ukse taga. Seda põhjusega, sest toit on ülimaitsev. Ja juttu jätkus meil kauemaks.
Et peale 10 aastat mitte kohe jälle laiali minna, siis lasime endale tutvustada Kreuzbergi ööelu. Jalutuskäik oli meeleolukas. Kohalikud on tänavatel ja pidutsevad. Poolkogemata käisime ära ka peol, kus kõlasid Balkani rütmid. Huvitav kogemus.
Täna hommikul oli nii kiire, et isegi hommikusöök jäi söömata. Põhjuseks kuuldused, et kui enne kaheksat järjekorras ei seisa, siis võib Riigipäevahoone külastamisest ainult unistada.
Saime nimed kirja ja nüüd võisime rahulikult tõeliste turistide kombel läbi Brandenburgi väravate jalutada ning Unter den Lindenil hommikusööki nautida. Jalutuskäik jätkus läbi holokausti memoriaali Potsdami platsi poole.
Siin tuksub uue Berliini süda, mis on täis viimaste aastakümnete arhitektuuri. Üks põnevamaid hooneid on originaalse kupliga Sony Center. Tegelikult asus siin ka 1920. aastatel linnaelu keskpunkt, kuid peale II maailmasõda sai sellest paigast tühermaa ning alles peale Berliini müüri langemist hakkas plats taas muutuma linnaelu keskpunktiks.
Berliini eristab teistest Euroopa linnadest see, et siin peetakse lähiajalugu olulisemaks kui ammust võimsate keisrite aega. Nüüd seamegi sammud sinna, kuhu iga endast lugupidav turist minema peab.
Ikka veel ei mahu pähe, et see sama müürijupp, mille ees seisan, oli kunagi kilomeetreid pikk ja lõikas kaheks ühe rahva ja linna, mõnikord ka perekonna.
Vahemärkusena olgu öeldud, et täna on Eestis soojem kui Berliinis. Kuna riietuse valikul me ei olnud sellega arvestanud, siis osa seltskonda otsustas ennast soojendada Euroopa suuruselt teises kaubamajas KaDeWe’s. Mina isiklikult ei jõudnud gurmeekorruselt kaugemale.
Kõht head Tai toitu täis, võtsime suuna Riigipäevahoone poole. Teele jäi veel kuulus piiriületuspunkt Checkpoint Charlie.
Turvakontroll õnnelikult läbitud, jalutasime koos paljude teiste turistidega Norman Fosteri poolt projekteeritud modernses klaaskuplis, mis kaunistab sajanditevanust parlamendihoonet. Väidetavalt on tegemist esteetilise pärli ja insenerikunsti imega. Esialgu ei olnud suur osa berliinlasi sellest sugugi vaimustuses, aga inimesed harjuvad kõigega ja tänaseks on kuppel omaks võetud.
Päeva lõpuks sain veel ühe imelise kogemuse võrra rikkamaks. Mis juhtub siis, kui Jazzkeller 69-s saavad kokku sakslane, prantslane ja ühendkuningriiklane. Seda on sõnadega võimatu kirjeldada, aga kuuldu oli VÕIMAS. Minu jaoks sai džäss juurde uue põneva nüansi alternatiivdžässi näol.
Saksamaa pealinn on aastaid olnud kurikuulus oma elujõuliste subkultuuride poolest. Nende õitseaeg jääb 1990. aastatesse. Tänaseks olevat Berliin taltsutatud. Ka Kreuzberg, mida peetakse üheks värvikamaks linnaosaks, on muutunud “teistmoodi” inimeste ohtlikust ümbruskonnast trendikaks elurajooniks. Ka meie otsustasime ennast just siia mõneks ajaks sisse seada.
Elame 1894. aastal avatud ja algselt tööliste puhkealaks rajatud Viktoriapargi vahetusläheduses. Alustasime Berliini vallutamist jalutuskäiguga pargis. Kuna selleks ajaks olin valmis sööma mida iganes, siis astusime sisse esimesse süüa pakkuvasse asutusse ning tellisin pikalt mõtlemata viinerit. Etteruttavalt olgu öeldud, et see jäi viimaseks, sest Berliini kulinaarne ampluaa sellega õnneks ei piirdu.
Viktoriapargis on tehiskosk ja memoriaal, mis jääb 66 meetri kõrguse Kreuzbergi mäe tippu ning meenutab preislaste võitu Napoleoni-vastastes sõdades.
Täna on Saksamaal riigipüha ja rahvas pidutseb. Mis tähendab omakorda seda, et kõik poed on suletud. Õnneks on olemas bensiinijaamad, kust saime kõik vajaliku, et hommikul mitte nälga surra.
Yorkschlösschen on Berliini hõnguga pubi-restoran, mis on džässkontserti nautivaid kohalikke puupüsti täis. Mahutasime ennast terrassile ja sõime ühe mehise talupoja õhtusöögi. Ei mäletagi enam, millal viimati praekartulit ja muna sõin, aga tunne on nagu oleksin koju jõudnud.
Võib ju olla, et eestlased tunnevad end Berliinis koduselt just seetõttu, et tunneme saksa kultuuriruumi üsna hästi, kuna oleme sinna kunagi isegi kuulunud.
Kuressaarega on huvitav lugu. Olen siin korduvalt käinud, aga seda alati mõne sündmuse raames. Mistõttu on linn ise jäänud siiani avastamata. Täna tuleb vigade parandus.
Hommikuse jalutuskäigu tulemusel olid keskpäevaks kohustuslikud sammud tehtud ja linnale laias laastus ring peale jalutatud.
Juba eile sai selgeks, et aprill on ideaalne aeg siseturismi harrastamiseks, sest suured rahvamassid pole veel kohale jõudnud. Mulle meeldib. Muuhulgas saan ihuüksi Kuressaare lossiplatsil hängida. Ka spaakeskuse bassein on ainult minu päralt. Viimase põhjuseks siiski see, et enamus seltskonnast nautis korrus kõrgemal kontserti.
Kui veel täna hommikul võisin une pealt juhatada teid Kuressaare Selverisse ja muus osas vajasin järeleaitamistunde, siis nüüd tean täpselt, kus on loss, kuursaal, veski, Suure Tõllu ja Pireti kuju või milliste tänavate nurgas asub hoov, kus õitseb sadu või isegi tuhandeid märtsikellukesi. Käisin seda lummavat ilu kolm korda vaatamas. Iga valgusega oli vaatepilt erinev, aga alati imeline.
|
OSCAR-2019
|
||
Ravimi kasvuhormoon. See esindab sünteesitud rekombinantsete meetoditega somatropiini, mis on identne inimese kasvuhormooniga. Endogeense kasvuhormooni puudumisega lapsed ja Prader-Willi sündroom somatropiin suurendavad ja kiirendavad skeleti lineaarset kasvu. Nagu täiskasvanutel ja lastel, säilib somatropiin normaalse kehaehituse, stimuleerides lihaste kasvu ja edendades rasvade mobiliseerimist. Eriti tundlik somatropiini vistseraalse rasvkoe suhtes. Lisaks lipolüüsi stimuleerimisele vähendab somatropiin triglütseriidide sisaldust rasvavarudes. Peale selle mõjutab ravim rasva, süsivesikuid ja vee-soolade ainevahetust. Somatropiin stimuleerib maksas LDL retseptoreid ja toimib lipiidide ja lipoproteiini profiilides seerumis. Üldiselt vähendab kasvuhormooni puudulikkusega somatropiiniga patsientidel LDL-kolesterooli ja apolipoproteiini B kontsentratsiooni seerumis. Samuti võib üldkolesterooli vähenemine olla. Somatropiin suurendab insuliini taset, kuid glükoosisisaldus tühja kõhuga tavaliselt ei muutu. Hüpopüitariisiga lastel võib tekkida tühja kõhuga hüpoglükeemia, mis on dokitud ravimit saanud patsientidel. Somatropiin taastab plasma taset ja koevedelikku, mida on vähendatud kasvuhormooni puudumisega; soodustab naatriumiresistentsust, kaaliumit ja fosforit. Somatropiin stimuleerib luu ainevahetust. Kasvuhormooni puudulikkusega ja osteoporoosiga patsientidel jätkab somatropiini pikaajaline ravi mineraalse koostise taastumist ja luutihedust. Somatropiinravi suurendab lihasjõudu ja füüsilist vastupidavust. Somatropiin suurendab ka südame väljundit, kuid selle efekti mehhanism pole veel teada. See roll võib olla perifeerse vaskulaarse resistentsuse vähenemine. Kasvuhormooni puudulikkusega patsientidel võib olla vaimsete võimete ja vaimse seisundi muutuste langus. Somatropiin suurendab elujõudu, parandab mälu ja mõjutab neurotransmitterite tasakaalu ajus.
Biotransformiroetsa neer ja maks. Keskmine T1 / 2 pärast Genotropin® sisse- / väljalülitamist kasvuhormooni puudulikkusega patsientidel on umbes 0.4 nr. Kui ravimi T1 / 2 kasutuselevõtt jõuab 2-3 nr. Täheldatud erinevus on tõenäoliselt seotud ravimi aeglasema imendumisega n / a süstimisel. Umbes 0.1% manustatud ravimeid muutumatul kujul eritub sapis.
Vedelikupeetusest põhjustatud kõrvaltoimed: täiskasvanu (> 1% ja <10%) - perifeerne ödeem, pastosnost alajäsemed, artralgii, müalgia ja paresteesia. Need mõjud on tavaliselt kerged või mõõdukad. See esineb ravi esimestel kuudel ja väheneb spontaanselt või pärast annuse vähendamist. Nende kõrvaltoimete esinemissagedus oli annusest sõltuv Genotropin®, patsiendi vanus ja võib-olla pöördvõrdeline vanuse, mille puhul oli kasvuhormooni puudulikkus. Lastel on need kõrvaltoimed harvad (> 0.1% ja <1%). Kesknärvisüsteem: harva (> 0.01% ja <0.1%) - healoomuline intrakraniaalne hüpertensioon, võib tekkida nägemisnärvi paistetus. Endokriinsüsteemi osa: harva (> 0.01% ja <0.1%) - diabetes mellitus tüüpi 2. Selgus ka kortisooli seerumi vähenemine. Selle nähtuse kliiniline tähtsus näib olevat piiratud. Luu- ja lihaskonna skeleti süsteem: reieluukude dislokatsioon ja subluksatsioon, soprovozhdaющiesя prihramыvaniem, valu puusas ja põlves; Prader-Willi sündroomiga patsientidel võib tekkida skolioos (tk. Genotropiin®, mis suurendab kasvu kiirust); harva - müosiit, mis võib olla tingitud Genotropin®-i kuuluva m-kresoolkonservandi toimest.
Kohalikud reaktsioonid: süstekohas (> 1% ja <10%) - lööve, sügelus, valulikkus, tuimus, hüperemia, turse, lipoatroofia.
Muu: mõnedel juhtudel (<0.01%) - Leukeemia areng lastel siiski ei erine leukeemia esinemissagedus lastel, kellel puuduvad kasvuhormooni puudulikkus.
- kasvaja kasvu sümptomid, kaasa arvatud healoomulise intrakraniaalse kasvaja kontrollimatu kasvu (kasvajavastane ravi tuleb lõpetada enne ravi algust Genotropin®);
- kriitiline seisund, mis areneb kiiresti patsientidel avatud südameoperatsiooni või kõhu-, mitmekordse trauma ja akuutse hingamispuudulikkuse tõttu;
- Prader-Willi sündroomiga patsientidel esineb rasket rasvtõbe (kehakaalu / kõrguse suhe ületab 200%) või raskeid hingamisteede häireid;
Raseduse ajal on genotropiinravi kliiniline kogemus piiratud. Seetõttu peaks raseduse ajal olema selgesti hinnatud ravimi määramise vajadust ja sellega seotud riski. Normaalse raseduse ajal on hüpofüüsi kasvuhormooni tase pärast nädala 20 oluliselt vähenenud, asendades peaaegu täielikult platsentaarse 30i nädala, mistõttu on vaja jätkata asendusravi Genotropin® raseduse III rasedusnädalal tõenäoliselt. Eksperimentaalsel uuringul ei ilmnenud loomadel mingeid kahjulikke toimeid lootele, millest siiski ei tohiks olla, et genotropiin®-i kasutamisel inimesega sarnaseid tulemusi saadakse. Puudub usaldusväärne teave kasvuhormooni eritumise kohta rinnapiima puhul, kuid igal juhul on intaktsete valkude imendumine lapse seedetraktist väga ebatõenäoline.
Üleannustamise juhtumid Genotropin® on teadmata. Sümptomid: ägeda üleannustamisega võimalik hüpoglükeemia ja seejärel hüperglükeemia. Pikaajaline üleannustamine võib põhjustada ülekaalulisi inimese kasvuhormooni (akromegalija, gigantiin) sümptomeid. Ravi: ravimi eemaldamine, ravi simptomaticheskaya.
GCS ühisel kasutamisel vähendab Genotropin® stimuleerivat toimet kasvuprotsessile. Genotropiin® samaaegsel kasutamisel koos türoksiiniga võib tekkida kerge hüpertüreoidism.
Ravimit tuleb hoida lastele kättesaamatus kohas, pimedas kohas temperatuuril 2 ° kuni 8 ° C. Kõlblikkusaeg - 3 aasta. Valmistatud lahust võib säilitada 2 nädala jooksul külmkapis (temperatuuril alates 8 ° kuni 4 ° C). Vältige külmumist või kassetti, pole valmis lahust.
Medea on paeluv koht, kust igaüks leiab enda jaoks midagi huvitavat. Külastad leiavad siit mõndagi, mida vaadata. Populaarsete vaatamisväärsuste seas on Chrea rahvuspark.
Töö või puhkusereis? Medea pakub mugavaid majutuskohti kõigile. Meie valikus on 3 hotelli. Tubade hinnad alates 69 EUR öö. Paljudele tubadele kehtib allahindlus kuni 53%.
|
OSCAR-2019
|
||
See on lihtne valgendada hambaid kodus mõned looduslikult olemas aineid. Söögisooda on üks selline, mis on tuntud oma puhastust omadused. Lahjendati vesinikperoksiid, aktiivsütt ja õunasiidri äädikat liiga tõotavad pärlvalgete. Sa võiksid proovida Ayurveda meetod õli tõmmates või Munch maasikad või isegi puhastada hambaid banaan koor kiire tulemuse.
Kui sa naeratad, kogu maailma peatub ja Stares, samas laulab Bruno Mars. Muidugi, kui teie “pärlvalgete on Helme ja valge nagu see peaks olema, et teil on üks ilu häda vähem. Aga selles peitub probleem-enamik meist, need pärlvalgete ei ole valge nagu nad peaksid olema või lihtsalt ei valge üldse.
On mitmeid tegureid, mis põhjustavad hammaste kollaseks. See hõlmab geneetika, toidu ja joogiga me tarbime ja meie suuhügieeni. Kuigi mõned toidu ja jookide otse hambaid määrida, lõppkokkuvõttes on jaotus emailiga, mis põhjustab hammaste värvimuutusi. Nii et isegi kui me proovida erinevaid looduslikke ja lihtne hammaste valgendamine meetodid, tuleks hoolitseda, et tugevdada hambaemaili.
Kuigi on olemas mitmeid üle-leti tooteid samuti valgendamine ravi olemas, enamik neist kasutada kemikaale, mis võivad kahjustada hamba ja hambaemaili ja luua hamba tundlikkus probleeme. On ka palju harjumusi saab vältida, et hoida oma hambaid saada värvunud või värvitud. Teine võimalus on erinevate kodus õiguskaitsevahendid, mis annavad häid tulemusi. Alates munching toidud nagu seller, õunad, pirnid, ja porgandid närimine sugarless närimiskummi, paljud kodu õiguskaitsevahendeid keskenduvad käivitavad süljeeritus suus-hea võimalus neutraliseerida hape, mis põhjustab hambakaariest samuti pesta toidu praht hambaid.
Meil on kokku pandud mõned usaldusväärsed hammaste valgendamine meetodid, mida saab kergesti teha kodus:
Söögisoodat on kerge abrasiivne. On see abrasiveness mis aitab eemaldada plekke ja hambakatu hambaid ja valgendada ta. Ja kõik see, vaid paar minutit.
Märkus : Söögisoodat võib Murda kaitsev emailiga hambaid. Niisiis, kasutada seda ainult üks kord või kaks korda nädalas valgendamine tulemusi.
See on pleegitamine omadusi vesinikperoksiidi, mis aitavad valgendama hambaid. Vesinikperoksiidi valgendab hambaid oksüdeerides nende orgaanilisest maatriksist. See ei põhjusta olulisi muutusi hambaemaili ja on täiesti ohutu meetod proovida kiiresti hammaste valgendamine. Ainuke asi, mida meeles pidada on, et mitte neelata toodet.
Võtke vesinikperoksiidi lahust väikesesse konteinerisse, Kastke puhas näopesemisrätikuga vedelas, siis kasuta ligunenud lapiga õrnalt hõõruda hambaid.
Teine retsept hõlmab maasikad kasutab ka meresoola. Meresool varustab abrasiveness nühkima välja plekke. Mash kolm maasikad viljalihaga ja lisage näputäis meresoola. Pühkige ekstra sülje välja hambaid paber, siis kohaldatakse helde osa segu kogu oma hambaid. Lase segu istuda viis minutit, seejärel loputa. Kas see igal õhtul.
Apple õuna äädikas Arvatakse, et aidata eemaldada plekke hambad. Kuigi see ei pruugi saada kohe tulemusi, õunasiidri äädikat on terve orgaaniliste meetod, mis aitab taastada hammaste valget värvi üle regulaarset kasutamist.
Kombineeri üks osa õunasiidri äädikat ja kahest osast veest. Sulistatakse lahendus ümber umbes kaks minutit. Korrake seda iga päev.
Kombineeri üks osa õunasiidri äädikat ja kahest osast veest ning kasutada seda lahendust suuloputusvedelikus igal hommikul pärast oma regulaarset suuhügieeni.
Võtke küps banaan ja hõõruda siseosas koor hambaid kaks minutit. Siis loputa veega. Korda kaks korda päevas.
Üks parimaid ja lihtsamaid viise saada valged hambad loomulikult on valida õli tõmmates. Ja õli tõmmates kookosõli on ilmselt üks parimaid viise, kuidas valgendama hambaid kodus. Seda seetõttu, et lauriinhape kookosõlist aitab lagundada bakterid, mis on vastutav kollaseks hambad. Uuringud on näidanud, et õli tõmmates on võime vähendada naastude ja igemepõletik.
Kuna õli tõmmates on ohutu regulaarselt, saate seda teha iga päev koos oma tavalise suuhügieeni rutiin. Võite valida ka seesamiõli, kuna see liiga on arvatavalt väga kasulik hammaste tervisele.
Õli tõmmates: Niipea, kui te ärkate, swish supilusikatäis õli suus tühja kõhuga 20 minutit ja sülitada sisu välja. See võib järgneda regulaarselt harjata.
Leota puhta riidetükiga õli hõõruda hambaid ta. Korrake iga päev kuni soovitud tulemused saavutatakse.
Aktiveeritud süsi on väga imav aine, mis on võimeline absorbeerima ja väljutav toksiinid meie keha sees kui ka väljaspool.
Aktiveeritud süsi teeb seda ilma saada imenduda kehasse ise. Kui tegemist on hammaste valgendamiseks, see toimib sidumisel tahvel ja mikroskoopilised lühisõnumeid, et hambaid määrida peale seda ja õhetus välja. Samuti neelab ebameeldivat lehka ja bakterid samuti tööde desinfektsioonivahendina.
Märkus : Aktiveeritud süsi on tõenäoliselt plekki kroone, korke, või portselan spoonid. Kui teie hambad muutuvad tundlikuks kasutamine lõpetada.
Enamik neist meetoditest on aeglane ja õrn ja ohutu hammastele. Kuid mõned ravimeetodeid, mis kasutavad happeliste tooted võivad olla liiga tugev igapäevaseks kasutamiseks. Lõpuks happed luua väikesed augud hammastesse, ja seejärel iga liiki värvimine tüüpi toidu immitseb neid pisikesi auke ja sinna jääda. Alati loputage suud regulaarselt vee pärast, kasutades mis tahes nende toodete.
|
OSCAR-2019
|
Subsets and Splits
No community queries yet
The top public SQL queries from the community will appear here once available.