text
stringlengths 5k
186k
| timestamp
stringlengths 19
19
| url
stringlengths 14
1.55k
| source
stringclasses 1
value |
|---|---|---|---|
Kell 18.00 läksin punkbändiga lavale. Mina olin kitarrist. Selleks ajaks tundsin juba seda happele iseloomulikku, natuke erutavat ja hirmutavat särinat, kihelust igemetes ja lõuas. Väga tore esinemine just ei olnud. Kitarririffid tundusid kohati igavad ja mul oli tunne, et tahaks hoopis teistsugust muusikat mängida praegu.
Pärast kontserti panin kitarri oma 2-inimese telki, kuhu olid ladustatud veel umbes kümne punkari asjad ja läksin paljajalu alla järve äärde.
Väike rabajärv oli soe ja rahulik. Võtsin riided seljast ja läksin ujuma nagu paljud teised. Ma polnud varem happe mõju all ujunud ja mul oli kerge kahtlus, et ei tea, kas on ikka väga hea mõte vette minna – mõnes filmis hakkaks siis kindlasti halvad asjad juhtuma. Aga tuli välja, et ujuda on väga mõnus ja et ma oskan happes isegi paremini ujuda, kui tavaliselt. Järves ei olnud peaaegu üldse mingit trippimise tunnet, vaid kõik oli väga loomulik. Tunnetasin oma voolujoonelisust ja harmooniat.
Natuke aega pärast väljatulekut hakkas mul ebamugav. Mul oli raskusi omale koha leidmisega. Istusin natuke aega Mmmi ja teiste juures, aga seal olid paar purjus tüdrukut, kes näisid kuidagi väga-väga labased, lodevad ja mulle talumatud. Siis hakkasin mõtlema, et ehk on viga hoopis minus, et äkki mina olen mingisugune imelik, kes ei saagi kunagi ühtegi kampa sobima... ja kartsin üksindust. Koos murega hakkasid ka mu ülitundlikud tajud mind häirima – ma ei suutnud neid enam nautida ja soovisin, et oleksin normaalne. Sealt edasi tekkis mul mõte, et kui ma tahan olla normaalne ja kampa sobida, siis järelikult ma ei ole eriline, olen täiesti tavaline suvaline tüüp, kes on ennast segi tõmmanud. See kestis umbes 15 minutit, siis rahunesin maha ja hakkasin asju jälle helgema pilguga vaatama, kuigi tunne, et mul pole kuskil olla, veel säilis. Istusin tuttavatest natuke eemale, aga mitte liiga kaugele. Järveäärne oli niiske. aga värske. Tundsin loodust oma varvaste ja sõrmede all. Tundsin, kuidas loodus annab mulle jõudu ja nüüd mul oli ükskõik, mis minust arvatakse.
Nautisin ilusat vaadet ja silmitsesin süüdimatult ilusaid aluspesus tüdrukuid. Neid oli hea vaadata, aga mingit seksuaalse tooniga tungi ma ei tundnud. Üks neist – ma olin temaga kunagi ühel kontserdil paar sõna rääkinud – tuli istus minu vastu: „Noh, mis sa teed siin siis niimoodi?” - „Sa oled väga ilus niimoodi paljalt.. võinoh, ma enne eemalt vaatasin.” Muide, ma tundsin ta ära alles siis, kui ta päikeseprillid eest võtts. Millegipärast hakkas ta mind kogu ülejäänud festivali jooksul otsima ja mul järel käima. See oli natuke naljakas, aga natuke ka tüütu.
Läksin tagasi festivalile, paljajalu ja ennast leidnuna. Niivõrd iseendana tundsin ennast viimati varajases lapsepõlves. Mul oli ükskõik, mida teised teevad või arvavad.
Vahepeal suitsetasin natuke (umbes 2 ja pool mahvi) kanepit, kuna olin varematest kordadest täheldanud, et kanep annab LSD tripile hoogu juurde. Seekord ma esialgu ei tundnud kanepi mõju peaaegu üldse, aga nüüd järelemõeldes arvan, et ta midagi mulle ikka tegi.
Ülejäänud õhtu möödus väga mõnusalt. Kõndisin festivalialal ringi, suhtlesin inimestega, kes mulle lahedad tundusid, sain lähedasemaks vanade tuttavatega, leidsin uusi. Suhtlemine ja käitumine tulid mul üleüldse väga hästi välja enda arvates. Rääkisin hästi vabalt ja loomulikult, aga mitte tühjadest asjadest, vaid sellest, mis parasjagu tähtis tundus. Teadsin täpselt, mis on tõde, mida öelda ja kuidas seda tõde veel ka nii öelda, et mu vestluskaaslane end hästi tunneks. Tundsin, et sellest suhtelmisest on mulle suures plaanis palju kasu.
Kell oli umbes 4 hommikul kui ma all järve ääres hakkasin djembemängu kuulama ja selles spontaanselt ka ise kaasa lööma. Ma polnud enne kunagi nii hästi mänginud. Üks tüüp küsis, et miks ma nii tõsiselt mängin.
Umbes kell 6 hommikul otsustasin, et oleks vaja natuke magada, et ma järgmine päev väga väsinud ei oleks. Minu enda väikeses 2-inimese telgis, mis paistis enne asjadest nii pungil olevat, et sinna enam kedagi ei mahu, magas nüüd veel 5 punkarit kuidagi üksteise otsas hunnikus. Päris naljakas oli tegelikult mõelda, et kuidas nad sinna purjus peaega sisse olid roninud ja et miks nad lihtsalt õues lageda taeva all ei olnud tahtnud magada. Võtsin oma magamiskoti ja leidsin endale koha bändi Veebruar telklaagris, kus telkide ees maas olid mõned matid.
Mul oli nüüd hea. Värske õhk puhus peale ja tõusva päikese valguses sillerdasid tuule käes kaseladvad. Hallutsinatsioonid tekivad kõige lihtsamini kui pea on paigal, kuhugi toetatud ja ei ole midagi muud parasjagu käsil peale jälgimise. Varsti ei õõtsunud enam kaseladvad, vaid ilusad kuldsed, naljaka kujuga looduseolendid. Tundus, et nad justkui jälgivad kõike, mis me inimesed teeme, aga nad ei ole millegi peale pahased, vaid võtavad kõike huumoriga, justkui irooniliselt – „jaajaa, tehke-tehke oma värke, aga küll te kunagi aru saate.” Ja mina seal telkide ees maas olin väga õnnelik, et ka mina olen osa loodusest ja universumist ning et see osa minust ei lähe kunagi kaduma.
Samuti nagu tripp algab juba enne manustamist, ei pea ta tingimata lõppema koos aine keemilise mõjumise lõppemisega. Mina näiteks üritasin seekord niimoodi seada, et osa kogemusest tuleks minuga alatiseks kaasa.
Mu meel oli veel nii aktiivne, et kella üheksaks hommikul ei olnud ma minutitki maganud. „Mis siis ikka,” mõtlesin ja läksin järve ujuma. Pärast seda tundsingi end juba üsna värskena ning tuli tahtmine lahkuda sealt festivalilt, mis enam eriti värske ei olnud. Andsin oma kitarri Veebruari-inimeste kätte (aitäh Janis!), panin asjad kokku ja hakkasin Vändra poole hääletama – õhtul pidi seal ühe sõbranna suvilas pidu tulema ja ma tahtsin neid inimesi näha. Huvitav oli, et just see järgnev hääletusretk mõjus mulle isegi psühhedeelsemalt kui enamik möödunud happetripist.
Ma ei teadnud, et Lellest saab ka otse Vändrasse, nii et hääletasin päris suure ringiga. Vahepeal veetsin umbes tunnikese ka Raplas. Lõpuks jõudsin kohale nelja autoga. Ebatavaliselt kiiresti võeti mind igalt poolt peale. Sain kõigiga heale jutule ja vist meeldisin inimestele. Näiteks võttis mind Vändra lähedal peale üks tuugalt täis auto, kus sattusin istuma ühe päris nägusa tüdruku kõrvale. Mul oli kahtlus, et ma ei ole, noh, eriti hea kõrvalistuja, kuna, pärast magamata ööd ja pikka reisi palava päevaga, ma arvatavasti just väga kena välja ei näinud ja olin higine. Aga äkki küsis see tüdruk, et kas mul pruuti juba on. „On”. „Aa, kahju. Ma muidu mõtlesin, et hakkaks ise su pruudiks.” Tavaliselt ma mingi naistemagnet küll ei ole – huvitav, kas mingi osa minu happejärgsest aususest oli siis nii köitev?
Lõpuks oli mul veel päris pikk maa kõndida, tegin vahepeal väikese metsapeatuse, et end kergendada ja võtsin millegipärast ka paljajalu. Metsa all astusin aga mingisuguse asja omale jalga. Istusin rahulikult maha, puhastasin piirituselapiga (mul oli väike apteegikott seljakotis) haava, urgitsesin noaga võõrkeha välja ja panin plaastri peale. Ma ise ka imestasin, et ma seda viitsisin – tavaliselt oleksin vist kergelt valutava jalaga lihtsalt edasi kõndinud.
|
OSCAR-2019
|
||
Venitasin ja venitasin selle aasta kokkuvõtte kirjutamisega, sest tundsin, et mis mul ikka nii väga erilist sellel aastal siis juhtus? Eriti võrreldes eelmise aastaga (link). Ega lapse sündi ja kihlumist vist saagi miski ületada... kui siis ainult uus laps ja/või abiellumine ning need üritused sellesse aastasse ei mahtunud.
Kui ma ei oleks seda kokkuvõtet teinud, ei oleks mulle tegelikult kohalegi jõudnud kui oluline see aasta just minu enda jaoks oli. Eelmine keskendus tasakaalu leidmisele pereelus. Elu muutus täielikult Oliveri sünniga, vaja oli nö ära õppida uued rollid, samal ajal üritades aru saada kesasi ma ise olen. See aasta aga keskenduski nüüd rohkem sellele "kesasi ma ise olen".
Postitasin Instagrammi ühe pildi, millel seisis: "Stop letting people make you feel bad or embarrassed about doing what makes you happy. Find what you love and do more of it. Never apologize." See kõnetas mind väga palju. Mitte, et keegi mu huvisid või hobisid maha teeks. Minu üks nö halbadest harjumustest ongi see, et ma kipun tihti vabandama ette ja taha, miks ma mõnda asja teen või kuidas teatud asjadest mõtlen. Ja milleks? Ma tahaks öelda, et olen tänaseks päevaks lõpuks aru saanud, et ma ei pea võõrastele inimstele hakkama end põhjendama ja selgitama. Ennekõike ikka situatsioonis, kus teine osapool lihtsalt paukuda tahab, eeldades ja oletades, ilma reaalselt teadmata minu kohta midagi.
Eks see käib suuresti selle blogi kohta. Ikka ja jälle tunnen vajadust liigselt põhjendada ja vabandada, sest ma ei taha... ma ei tea isegi mida ma ei taha. Vale muljet kuidagi jätta... võivõivõi jummel teab mida. Samas milleks?! Nagu eeldavad teised, eeldan ka mina, et kes seda blogi on juba pikemalt lugenud, on päris hästi aru saanud milline inimene ma olen. Ja nende ees ei ole mul vaja ju end liigselt põhjendada? Kes ei ole pikalt lugenud, siis eeldan, et intelligentne inimene nagunii ei lähe teisele ära panema, fakte teadmata (tegelikult ka fakte teades, ei läheks). Võõra negatiivne kommentaar ei saa ju üle kaaluda kümmet positiivset kommentaari lähedastelt (süõ)?!
See aasta ei erine eelnevast. Ehket ma usun ikka veel, et kõik mis tehtud sai, viis mind punkti, kus olen praegult. Õnnestumised on toredad ja ebaõnnestumised õpetavad, et tulevikus nendest õppida. Okei, üks asi on... aga seda ma välja siiski ei kirjuta ja proovin edaspidi lihtsalt... järjepidevam olla.
Ütlen ausalt, et eelmise aastaga ei saa selle aasta märkimisväärseid sündmusi kuidagi võrrelda (hallloooo - lapse sünd, ülikooli lõpetamine ja kihlumine). Samas... head sündmused ei olegi tegelikult sellised, et neid peaks võrdlema. On suuremad ja on väiksemad kordaminekud. Tähtis on see hea emotsioon ning täpselt selle emotsiooni nad minus ka tekitasid:
Tegelikult oli ka neid raske valida. Ja kuna mu aju suudab suurema osa asjadest ära unustada, siis kiire sirvimine blogi ajaloos tuletas mulle meelde just neid sündmusi esimesena (okei, Olli sünna oligi kohe esimeseks pandud, aga teised kaks siis). Tegelikult oli jõuluõhtul kinkide avamine ka ikka vääääga märkimisväärselt eriline sündmus, aga see nagu läheb mu jaoks osaliselt kokku 3. sündmusega, sest üks asi viiski teiseni.
Päris lahedad olidki kõik need erinevad pildistamised, millega sellel aastal algust sai tehtud. Ütlen ausalt, et kui need pakkumised lambist poleks tulnud, siis ma ei oleks vist küll iialgi julgust enda sees üles leidnud, et end sellel alal edasi areneda ja soovida kuskile püüelda. Seega siinkohal tahan tänada kõiki teid armsaid inimesi, kes minuga pildistamas on soovinud käia :)
Mida tähendab "mitte nii lahedad asjad, mida sai tehtud"? Kõik mis ma teen ongi lahe (süõ)! Muidu ma ei teeks ju :D Samas mitte nii lahe on alati see tunne enne pildistama minemist. Ma rääääiiigelt põen ja tahaks tühistada. Pärast pildistamist mõtlen alati, et mida ma põdesin?!
Oiiii - pulmavideo! Nii filmimine kui monteerimine ning ennekõike emotsioon pruudi ja peigmehe poolt, kui olid lõpliku variandi kätte saanud. Nagu ka pildistamistega, tekkis vahetult enne pulma tunne, et teesklen haiget ja ei saa minna (haha, sorri Mari-Liis kui seda loed :D). Õnneks sai kaine mõistus võitu ja läksin siiski värisedes kohale ning teesklesin julget. Tagantjärele oli see tõesti üks parimaid võimalusi ja ma ei kujuta ette kui loll inimene ma oleksin pidanud olema, kui oleksin sellest kõigest loobunud. Ega tihti ei tule ju selliseid võimalusi, et sulle usaldatakse nii tähtsa sündmuse jäädvustamine.
See on vist ilmselt hea asi, kui mulle ei meenu ükski reaalselt keeruline olukord sellel aastal (süõ).
Ette kujutada kesasi minust saab. Just siis kui Oliveril on aeg minna lasteaeda. Muidugi see ei ole mul täpselt nagunii paigas, aga ilmselt on mul rohkem ideid kui aastat alustades. Ma ei ütleks siiski, et see on kerge aasta lõppedes, aga jah... selgem ilmselt.
Eelmisel aastal vastasin Allan ja sellel aastal tundub, et pean sama originaalse vastuse andma :D Kuna ta on mulle kõige lähedasem inimene (süõ), siis paratamatult mõjutame teineteist kõige rohkem ja ega ma ilma temaga läbi arutamata ja kõike kaalumata ei oleks ju teinud neid otsuseid, mis on viinud mind tänasesse punkti.
Tõmble vähem asjade pärast, mille üle sinul puudub kontroll. Eks ma mõtlen siin tegelikult väga konkreetseid asju, aga las see jääda minu teada.
Aasta lõppedes ei tunne küll, et midagi oleks tegemata jäänud või liiga vähe teinud. Üllataval kombel ei olnud mul sellel aastal mingit soovi reisida. Eks alati võiks rohkem remonti teha, aga see ei sõltu nii väga minust.
Vabandada ette ja taha võõrastele inimestele miks ma midagi teen või ütlen, et nad jumala eest ei arvaks, et ma olen paha ja jube inimene. Aga see on põhimõtteliselt sama, mis esimese küsimuse vastus.
Kujutan ette, et nagu mitmed teised inimesed, siis eks ma tahaks ka paljusid asju. Ehk lootsin, et selleks aastaks saab üleval korrusel meie magamistuba valmis... aga ei saanud.
Loomulikult. Eriti hea meel on mul kõigi nende tutvuste üle, mis tekkisid ühes BBG kavaga alustamist. Facebook väidab, et sain 22 uut sõpra juurde.
Sellel aastal vist isegi mitte. Vähemalt ei meenu küll. Hoopis taasleidsin ühe vana ja erilise suhte.
Juba ammu muutsin seda suhtumist, et "vot uuest aastast hakkan seda tegema". Kui tahad midagi alustada, siis alusta kohe. Samas ma ei taha üldse maha teha neid, kes vajavadki seda kindlat uue aasta pauku, et muutus toimuks. Isegi kui see on vaid hetkeline. Kui tunned, et vot 2. jaanuaril tahaks spordiklubisse minna - mine siis, see on ikka rohkem kui varem.
Rääkides aga isiklikest soovidest, siiiiiis ei teeks tõesti paha, kui kuulaksin vähem seda, mida ütlevad võõrad ja rohkem, mida ütlevad lähedased.
|
OSCAR-2019
|
||
Nii, sellest “Saladuste” hooajast on nüüd veel ainult üks stsena kirjutada, ja see on üks romantiline tondilugu, umbes kolmekümneaastase (või veidi vanema?) naisterahva saadetud kiri. Õudukamaiguline. Meil kunagi ammu oli ka üks õudukas, aga vist juba üle-üle-üle-eelmisel hooajal – see vana kummitava maja lugu. Ma ei oska seda isegi linkida, sest seal “Saladuste” järelvaatamise lehel on need osad ainult numbritega märgitud.
Aga nüüd tuleb teistmoodi. Ei kummita mitte maja, vaid varasurnud peigmees/elukaaslane. Või oli isegi abikaasa… pole veel õieti süveneda jõudnud.
Just äsja lõpetasin ka ühe romantilise loo noore muusikaõpetajanna ja keskkoolipoisi armuloost, mis nagu muinasjutus altari ees lõppes. Huh. (Ma arvan, et selle laulatuse vist kirja kirjutaja ikka luuletas juurde, no ei saa ju päris elus nii hästi minna?!?) Tegelikult oli päris võluv seda kirjutada. Ja lugu ka lihtne.
Klots (Ott ja teised velled) sõitsid täna Tartusse lugusid salvestama. Homseks ja ülehomseks on neil stuudio, äkki saavad demo tehtud. Viimane aeg neilt ka miskise kvaliteediga helindeid saada. Ehk neid kaudu jõuab ka festivalilavadele ja võib-olla ka raadiosse (näiteks Elmarisse ehk ikka?! Kuigi ma tean hirmus vähe inimesi, kes Elmarit kuulavad). Läksid siit vastu õhtut teele meie Sussiga, kolm meest, Suss ja pillid. Lõõtsamees oma naisega tulevad eraldi Tallinnast.
Ma loodan, et neil läheb hästi ja et nad jõuavad kõik sisse mängida, mis neil plaanis oli. Ja et see kaks korda ligemale kolmsada kilomeetrit pimedas (nii täna minnes kui pühapäeva õhtul tulles) läheb hästi, musta jääd ei teki ja lörtsi sadama ei hakka. Mis teha, no ei olnud rehvivahetuseks praegu raha.
Täna sõitis mu viljakasse tööpäeva sisse autokool, kus meite plika käis läinud sügisest selle kevadeni, enne kui otsustas pooleli jätta. Tuleb välja, et meil on seal veel natuke asju klaarida. Muidugi rahalisi. Surnud hobused ühesõnaga. Ja palun ärge öelge teie ka mulle, et plika peaks ikka kindlasti autokooli lõpuni tegema. Muidugi peaks. Kas ma suvest saadik vähe olen rääkinud. Täna rääkisin ka. Pisarateni. Mõlemapoolseteni. Draamat kui palju. No päris nii ei olnud, et “Ennem ma hüppan ojasse, kui Erastu Ennule lähen”, aga midagi umbes sinnapoole.
Tänast akent pesta ei jõudnud ja ruutmeeter peenart jäi ka puhastamata, sest draama on üks näitekirjanduse suurvorme. Hea, et ma õhtusöögi lõpetuseks end koguda olin jõudnud ja kirjutamine jälle välja tuli. Väga hästi hakkas jooksma isegi. Vahepeal jooksin reklaamipauside vahel ka NCIS merekriminaliste, või kes nad on, vaatama. Mulle meeldib sealt see hull patsidega tüdruk, Abby vist. Ja Ducky on ka armas. Mul võiks sihuke isa olla. Tark, korralik, südamlik ja tegeleb ekstreemsustega töö juures (lahkamine).
Aga nüüd ma lähen teleka ette selle oma mustade juustega põrgulise kampsunit edasi kuduma. Kaitsku rohelised kaheksakannad mustal põhjal teda kõige kurja eest.
Sa armas Mooses, ütleb Majasokk. Ma pole tervelt kümme päeva midagi blogisse kirjutanud. Õudne. Mis minuga lahti on.
Tõele au andes, jah, tegelikult juba tükk aega ja see forsseerub. Aga ma tean, et lõppude lõpuks tulen ma endaga ikka toime. Julgelt üle poole akendest on pestud ka. Ja mõnel peenral sügispuhastust tehtud. Kasvuhoone on sel aastal lausa erakordselt korda tehtud. Ju ma häbenesin siis kohutavalt, et eelmiseks talveks mul jäidki sinna tomativarred sisse.
Kirjutatud on ka. Isegi. Kuigi õudselt raske on keskenduda, peaaegu võimatu. Iseenda sisemised mustad mõtted muudkui tiirlevad ja keerlevad ega jäta eriti võimalust teiste (tegelaste) mõtete jaoks.
Toredat on ka. Tegin metsas ühe imetillukese hilissügisese tiiru ja leidsin triibulisi heinikuid, hobuheinikuid ja sügis-limanutte. Palju mitte, sest Ott oli kärsitu, närviline ja tahtis kogu aeg koju minna. Seenekastme jao sain siiski. Metsas oli veel muidu mingeid kahtlasi pruune vöödikuid või kühmikuid, mida ma ei tundnud ja koju vedades määrata ka ei õnnestunud. Justkui ei leidnudki seeneraamatust niisugusi seeni. Anomaalia. Ning muidugi ei söönud ma neid tundmatuid. Vaja mul jah näiteks kühmvöödiku otsa sattuda, pärast vaata, kust sa uued neerud saad. Kui üldse ellu jääd.
Siis käisime veel sünnipäeval. Mu väike vanaema sai 93-aastaseks. Et tal on kogu aeg külm, siis sai ta kingituseks minu kootud hästi soojad villased põlvikud. Ma kudusin need tegelikult juba millalgi suve lõpus, laatadel laua taga seistes.
Üks äge kudum selle sügise esimesest poolest on mul ette näidata veel, nimelt kena roosa titetekk. No oli mul üks kena kogus roosat mohäärisegust lõnga, mis oli nii pehme ja mõnus, aga roosat kampsi ma enda ega tütre seljas ette küll ei kujuta. Nii hakkasingi titetekki kuduma kohe samal päeval, kui tädipoeg sõnumi saatis, et nende peres hommikul tütar sündinud. Mustri ja idee sain siit. Nii ilusa serva jaoks mul roosat lõnga siiski enam ei jagunud, nii et sinna sai hoopis valge heegeldatud vähikäik.
Teki juurde õmblesin valge tekikoti, augu ümber nunnud kitsad pitsisakid. Kui tüdrukute värk, siis tüdrukute värk.
Et titat pidi vanaema sünnipäeval näitama tuldama, siis pakkisin kogu kraami kaasa, rääkisin sugulastega läbi ja noor pere sai n.ö katsikukingi suguvõsa poolt kohe sealsamas kätte. Üks tädi lisas lilled ja vennanaine kaks titesärki. Sest ega me siit Läänemaalt vast hakka viie perekonnaga neile sinna Tallinna külje alla koos katsikule minema, meie lähedaste sugulaste ring on ju tõesti suur. Hea, et me vanaema suure laua taha veel enam-vähem kõik ära mahume. Aga noorelt titemammalt ei saa oodata, et ta suudaks vastu võtta umbes kakskümmend katsikulist ühekorraga. Väikeses korteris. Peaasi, et õnnitlused korraga kätte sai, küll on aega edaspidi neil ka ükshaaval külas käia.
Mis siis veel. Ah jaa, eile käis Ivar, aga me olime täitsa viisakalt ja vaikselt. Umbes südaööni. Mis siis ikka väga välja kippuda, kui isegi söögirahaga käib igavene nipitamine.
On lootust, et midagi sellel rindel isegi hakkab juhtuma. Oti suunalt. Tal susiseb midagi, aga mis, seda ma veel ei ütle. Äkki sõnun ära. Aga isegi see tekkinud lootus on juba selgelt plusspoole nähtus.
Miinuspoolel muidugi on see, et jõulujuttude raamatu projekt ei teostu. Saime Kulkalt selleks raha küll, aga peaaegu poole vähem, kui tarvis oli. Olen neile tänulik ikka, aga selle eraldisega ei saa me tõesti midagi peale hakata, ma kalkuleerisin nii- ja naapidi ja võrdlesin eelmiste jõulude aegseid müüke, et äkki saaks trükikojale paarikuulise järelmaksuga selle trükkimise kinni maksta – aga ei tule kuidagi välja. Isegi positiivse müügiprognoosiga ei tuleks välja. Nii et see raha läheb Kulkale seekord tagasi ja jõulujutud lükkuvad edasi… eh siis järgmisel aastal proovime uuesti?
Ühesõnaga, miinus- ja plusspoole balansis hoidmine on minu jaoks alati jube keeruline olnud, aga praegune aeg tundub seda nõudvat rohkem kui miski varasem aeg. Ja ma mõtlen seda nii majanduslikus kui muus mõttes, saate aru küll.
Kui ma olin umbes üheksateist aastat vana, sain mingil põhjusel endale oma sõbranna Eva ema kootud suure villase salli. Ma ei mäleta, mis puhul või kuidas see täpselt oli, sest sellest on ju natuke üle kahekümne aasta möödas. Kas oli sünnipäev või lihtsalt sattusin neil olles külmetama või… Ühesõnaga, mina ei tea. Igatahes ma olen kandnud seda suure tänutunde ja armastusega läbi kõikide järgnenud talvede siiani ja see sall näeb välja niisugune.
Ja siis jäi meite Mari sõbranna Siret kõigepealt mingisse viirushaigusesse, vaevu sai paraneda, kui juba jäi angiini. No ütle nüüd last. Mari räägib, et Siret käib ilma sallita, sest tal polevat niisugust ägedat salli, mida kanda kõlbaks.
Aga ma tahaks sisimas tegelikult selle salli eest midagi talt vastu ka. Ma tahaks nimelt, et kui tema kunagi on neljakümnene tädi ja tal on õnn omada tütart, siis teeks ta sooja (musta?) salli oma tütre sõbrannale.
Ma vist ei räägigi talle sellest. Sest tegelikult mulle piisaks täiesti, kui ta nüüd oma kõri soojas hoiaks.
Ma ei ole näinud ühtegi “Kodutunde” saadet tervikuna, olen näinud sellest väga juhuslikke jupikesi võib-olla kogupikkusega 10 minutit, mitte rohkem, ning neil üürikestel hetkedel saadud muljetele tuginedes ei ole must saanud selle saate vaatajat. Nii et ma ei ole kindlasti õige inimene selle saatesarja kohta midagi arvama. Aga selle eest ma loen ajalehti, ning mind häirib kohutavalt ühe “Kodutunde” saatega üleskruvitud viha Tudulinna valla sotstöötaja vastu.
Mis on meie inimestega lahti, et esimese hooga ja nii varmalt ollakse valmis süüdistustega kallale tormama ametiisikule, kelle tööülesanneteks on tegelikult nendesamade süüdistajate ja nende perekondade nõustamine ning aitamine? Jah, nemad ka teevad vigu nagu kõik inimesed, aga on väga vale algatada täiesti pealiskaudsete ning asjatundmatute järelduste põhjal mingit klaperjahti inimese vastu, kes oma ametis seni on olnud tubli juba pikka aega.
Lihtsalt kahju on. Ma otsapidi ju natuke tean, milline on see kontingent, kes moodustab sotsiaaltöötaja töö sihtgrupi. See ei ole kergesti mõistetav rahvas, seal on väga palju probleeme, millest vaesus moodustab ainult ühe väikese osa. Nende inimeste aitamine on üleüldse väga keeruline, sest raha peo peale andes ongi võimalik lappida ainult seda ühte väikest augukest koide poolt võrguks puretud kangas.
Ja ikka need lapsed. Korraks kohapeale sõitnud ning haledat juttu kuulnud saatetiim otsustab selle ainsa kogemuse juures, et emale ja lastele ongi liiga tehtud, et nooremad kaks ära lastekodusse viidud? Loevad oma ühekordse kogemuse täiesti piisavaks, et sotsiaaltöötajatena ise hinnanguid anda ja hakata survestama laste koju tagasitoomist?
Hea küll. Venekeelne lastekodu oli inimlikust küljest viga, aga määrustikud ja tööjuhendid sageli asja sisulise ning inimliku küljega ei kattu. Ei saa süüdistada inimest selles, et ta talitas nii, nagu kirjutatud seadus ette näeb.
Küsimus on minu meelest hoopis muus. Selles, mis nüüd edasi saab nendesamade lastega, kelle huvides püüdis tegutseda nii sotsiaaltöötaja kui vastandlike meetoditega “Kodutunde” saatetiim.
Inimesed väga sageli ei muutu. See ema, kes on kogu loo keskne figuur, jääb ikka selliseks, kes ta on, koos oma närvihaiguse, alkoholilembuse ja selliste elukommetega, mis on 33ndaks eluaastaks taganud talle seitse last erinevatelt isadelt. Kui vallatöötajate tunnistuste järgi elanud lapsed enne kuulsat saadet suhteliselt hooletussejäetuna ja mustuses, siis kas selle saate eetrisseminek ning kogu see avalik tähelepanu mõjutab ema sinnapoole, et tema lastepere edaspidi on hoolitsetud, arstiabi saanud ja turvaliselt hoitud?
Sellel ei saa silma peal hoida ei saatejuht, produtsent ega sajad kommenteerijad veebilehtedes. Tudulinna sotstöötaja on saate poolt üles köetud avaliku vaenuga maatasa tambitud. Emale andis “Kodutunde” saade otsekui moraalse õiguse koos avalikkuse toetusega. Ma ei oleks üllatunud, kui see sotsiaaltöötaja ameti tõesti maha paneks. Kui ei pane, siis selle perega sisuliselt ei ole tal võimalik enam tegeleda.
Nii et kes aitab siis neid lapsi (ja võimalikke järgmisi sündivaid lapsi), kui see ema näiteks joomatuuri peale satub, kui süveneb tema haigus või alkoholism või mõlemad, kui järgmine tema lastest satub nii raskelt haigestuma, et ilma arstiabita surra võib?
Kui sellise pere käekäik ei ole kohaliku sotstöötaja südameasi, siis neid olukordi ei märgatagi. Et olla valmis abi andma vajalikul hetkel, peab olema pidevalt kursis. Telesaade võttis Tudulinna sotstöötajalt moraalse õiguse hoida end selle pere eluga kursis, samuti ilmselt igasuguse motivatsiooni seda teha.
Kui ühel hetkel seal peres nüüd taas sotstöötaja abi või sekkumist hädasti vaja oleks, mis siis saab?
Ei ole poolt aastatki, kui avalikkus oli šokeeritud laste kasvatamisest koerte kombel, siis oli põhiline etteheide sotsiaaltöötajatele, et nad ei märka ega sekku õigel ajal. Nüüd on sotstöötaja sekkumine ning tegutsemine hoopis vägivallaks ja kiusuks tembeldatud. Mis nad siis tegema peavad?
Tudulinna sotsiaaltöötaja ise ilmselt tuleb praegusest emotsionaalsest kriisist välja, kuivatab pisarad ära, lööb selja sirgu ja elab edasi sama tublilt, kui ta seda seni on teinud. See ühekordne sopaloopimine ajakirjanduses on juba aasta pärast inimestel meelest läinud ning isegi tema nimi ei tule enam praegu kommentaariumides märatsejatele tuttav ette.
Aga see probleemne ema oma praeguses võidueufoorias arvatavasti ei mõista veel täiesti, mil määral tegelikult suurenes tema isiklik vastutuskoorem oma laste ning pereelu eest, samuti vastutus Tudulinna valla teiste elanike ees, kellest suur osa tunneb nii teda kui tema lapsi kui sotsiaaltöötajat ise, päriselus.
Talinna Raamatutrükikoda saatis teate, et nende hulgimüügiosakond likvideeritakse ja et tuleb lattu minna ja oma raamatud sealt ära tuua. See ei ole hea uudis. Kas Raamatukoi poekett ja netipood siis ka kaovad? Või?
Kitsaks on raamaturul läinud jah viimastel aastatel (mitmuses, mis ilmselt ongi TRT hulgi viinud viimase piirini. Vinna või ära vinna seda mitmust… kui meenutada “Alice’it imedemaal”. Kirjuta või ära kirjuta või…)
Vannitoa kohalt hakkas nüüd nende suurte vihmadega katus läbi tilkuma. Ikka need igivanad valtsid. Kui keegi teab vastutustundlikku plekkseppa, kelle spetsiifika on vanade plekk-katuste renoveerimine, siis palun andke temast teada. No ei ole ju mõtet kogu katuse plekki hakata välja vahetama, kui ühtegi roostet kuskil ei ole, korralik sõjaeelne kolmemillimeetrine Inglise plekk, ainult valtsid on ajaga väsinud ja vajaksid üle pingutamist.
Ellil on jooksukas, kogub praegu tuure. Järgmisel nädalal alustab Hermann ilmselt oma armuaariate ja vägistamisplaanidega, praegu lihtsalt topib nina teisele saba alla ja ahistab. Aga see olukord on osutunud nii ohjeldatavaks, et ma isegi ei muretse. Kui nädal aega kõrvaklappidega käia ja koeri eraldavad uksed lukus hoida, siis probleemi ei ole.
Pühapäeval käisime hobuheinikute järel. Muuhulgas vaatasime ka mu lehterkukeseenekohta. Rõhk sõnal: muuhulgas. Tulemus oli siiski 14 liitrit lehterkukekaid ja 6 liitrit hobuheinikuid. Ma ei tea, kas jäime hiljaks või mis, aga hobuheinikutega oli tänavu suhteliselt ikaldus. Sügavkülma jagus pärast nende pannil kuumutamist siiski kolm pakikest ja ühe portsu tegin kohe pirukateks. Natuke sibulat, keeduriisi ja keedumuna ka hakitud seentele sekka, poest ostetud lehttainas ja tulemuseks on Überpirukad.
Mingi hetk peab aknaid pesema hakkama ja aias sügistööd ära tegema, eks. Ma ainult ei tea, mis hetk see on.
Ega muud midagi. Tsüklonid liiguvad üle pea ja minul jälle migreeniga häda. Täitsa huvitav, et mul need asjad ikka koos käivad. Võin ilmateate järgi ka peavalude toimumise ajaga arvestada.
Ega ma palju täna kirjutada suudagi, helendavat ekraani vahtida on väga valus ja silmade eest virvendab nagunii. Tulin ikka arvuti taha, mõtlesin, et vaatan ja püüan… no ma olen selle “Klassi” Theaga natuke plindris, püüan talle sisse minna, aga ta ei lase kuidagi. Mõtlen küll ta peale nii mis hirmus ja iseenesest on ta ju väga sümpaatne tüdruk, miks ta siis minuga nii käitub?
“Ühikamutt” kirjutas mulle FB-s, ja ta on tõesti pööraselt tore. Tegi omi ettepanekuid, kuidas ta roll võiks uutes “rottides” areneda ja mida stsenadesse selles mõttes sisse panna võiks ja. Väga, väga vahva.
Ühed rahad (need, mis ei pidanud pangalaenu maksmiseks minema) on veel tulemata, see ei ole enam nii äge. Ainult mingi õnnetu euroalus on veel laiali lammutada ja ära kütta, ja kui pärast seda ka veel toda raha pole tulnud, siis kütame maja arvatavasti mõnda aega hingeõhu ja peeretustega. Toiduraha esialgu on, kokkuhoidlikult majandades saab hakkama. Tangud likku!
Ja et see Ott pidi ikka uuesti suitsetama hakkama, ma ei või. See on tõeliselt ja rõvedalt kulukas nuhtlus. Ausalt, kui ei oleks oma, võtaks leivalt maha.
Mis siis veel juhtunud on. Ah jaa, Ott kolis oma arvuti ja digilaua kodunt ära… kohta, kus ei ole internetti. Tal on nüüd vaja meie jõulujuturaamatu illustreerimise ja küljendusega puhuda ja pigistada, et see novembri alguseks trükikojakõlbuliseks saada. Ning internet osutub alati tema jaoks liiga segavaks teguriks. Hirmus lihtne on ju iga kord, kui mõte hetkeks toppama jääb, klõpsida lahti FB või mõni ajaleht või foorum ning unustada seejärel end sinna umbes tunniks. Või isegi mitmeks. Nii et kui on täie intensiivsusega tarvis tööd teha, on internet saatanast. Ka mulle. Aga mul ikka õnnestub seni kuidagi hakkama saada.
Nüüd ma lähen igatahes arvuti tagant ära ja püüan selle migreeni korrale kutsuda. Võib-olla saaks vähemalt õhtuks asja sinnamaale, et viis või kuus tundi ikka kirjutada suudaks. Piparmünditee ja Ibukaga.
Muide, selleaastase kirjanduse Nobeli sai rootslane Thomas Tranströmer. Luuletaja. Temalt on minu teada eesti keeles ilmunud üks luuleraamat, vist Kaplinski tõlkes, ja juba päris ammu – ma pakuks ikka mõniteist aastat tagasi või veidi rohkem. Mul on see raamat meeles, sest see meeldis mulle kunagi üsna hästi.
Septembris said tööd siiski tehtud peaaegu kõik: “Rottide” jaoks ja kolm “Saladuste lugu”. Nüüd võtan jälle kaks nädalat ainult “Klass.Elu pärast” kirjutamise jaoks ja teleasjad panen natukeseks kõrvale. Muidu, kui väga ühelt teisele hüpata, võib tõesti lolliks minna. Kõik need erinevad tegelased ja erinevad elud ja… kui ma neid kirjutan, siis ma elan neid võõraid elusid ise ka ju oma ajus läbi. Ja lõpuks ongi nii, et igasugused hääled peas üksteise võidu räägivad (nagu eelmises postituses videole viitasin).
Muidugi pingelanguspeavalu tuli peaaegu kohe, kui ma reede õhtul poole kaheksa ajal viimase stsena lõpetasin ja ära saatsin. Sellest hoolimata lasin end meelitada Alo ja Kitu poole paari õlut võtma. Ühel hetkel helistas üksik Mäks proovikast ja Ott siirdus Aloga sinna, mina ei julgenud traalima minna nii väsinud peaga… ma ju tean, mis juhtub, kui ma pingelanguse ning väsimusega lõõgastumise täiel rinnal ette võtan. Nii et seekord parem mitte, ja õigesti tegin, sest Alo ja Mäks olid lõpetanud alles laupäeva hommikul teadmata kellaajal, mil olnud valge juba.
Laupäeval tegime väikse treti linn lähedale metsa, kust me ei leidnud midagi. Kui auto nüüd vähegi vastu peab (meil Sussil on probleemid mitmes asjas… süütepool ja lukud ja süütelukk) ja kui bensu jaoks raha jätkub, siis tuleks teha Nõva kanti veel see hobuheiniku- ja lehterkukeseeneretk ja siis oleks seentega selleks aastaks kõik.
Ning auto asjus ootame motogeeniust Pürksi Otti… alustuseks tahaks tema arvamust kuulda, palju see pull autoga siis seekord maksma läheb, kui tema remontida võtab, ja siis peab mõtlema, kust see raha saada. Kui palju teenindus võtab, seda me juba teame, nad täna ütlesid. See kuulub meie jaoks enam-vähem ulme valdkonda.
Küttepuudega on ka probleem, nimelt meil pole neid ikka veel. Suvi otsa lootsime, et mingi müük läheb sedavõrd hästi, et saab kõik talvepuud korraga ära tellida, aga ei läinud ega saanud. Nüüd pole enam parata, tuleb vingerdades paari ruumi kaupa ostma hakata ja püüda niimoodi välja vedada. See on üks alanud nädala teemasid, millega tegelema pean hakkama.
Aga laupäeval tulid ka veel muud halvad uudised ja selle kaatriõnnetusega olen ma siiani justkui oimetuks löödud.
Kindlasti olete lehtedest lugenud ja telekast näinud – kaks meest jäid reede õhtul Rohuküla ja Hobulaiu vahel merel kadunuks. Noh, ma olin selle noorema mehe, Martini keskkooliajal ta eesti keele õpetaja, viimati kohtusime juhuslikult augustis, näitas nii uhkelt oma kevadel sündinud titat ja ilusat armsat naist ja rääkis, et missioonidele enam ei lähe (ta oli sõjaväelane), et eluks uued plaanid ja… Hästi suurt kasvu väga südamlik ja sümpaatne noor mees, keskkooliajaga võrreldes oli temasse tulnud niisugune mõnus rahulik küpsus ja mul oli ta pärast hästi hea meel.
Terve ta siinne suguvõsa on tuntud ja tunnustatud, väärikad ja targad inimesed. Arstid ja farmatseudid. Ja nüüd selline õudne kaotus nagu välk selgest taevast. Kaks tublit meest korraga.
Ja siin ma nüüd mõtlen, lugesin hommikul ühest kommentaariumist kellegi vana saarlase juttu, et sügiseti jäänud vanasti igal aastal mehi merele, et seda ei peetudki nagu millekski imelikuks või… oli pigem elu seaduspära. Aga nüüd, kui elu on muutunud üldiselt ikkagi palju kindlamaks ja turvalisemaks, ei suuda neid merelejäämisi küll enam nii fatalistlikult võtta. Iga selline juhtum on tragöödia ja miski, millega pole mitte keegi mitte kuidagi arvestanud. Ja kuidas saabki niisuguse õnnetuse juhtumisega arvestada, eks. Kui isegi tuult ei ole ja meri on vaikne ja mehed harjunud.
Võib-olla just see teebki need õnnetused üldiselt tunnetatavateks tragöödiateks, et puudub vähimgi eeldus arvata, et midagi juhtub, aga ometi juhtub. See röövib suure tüki terve kogukonna turvatunde küljest, sest see tuletab meelde, et taolised ootamatud tragöödiad võivad tabada ükskõik millist ja ükskõik kui head perekonda, ka meie enda perekonda ükskõik millisel ajahetkel, ja me ei saa sel hetkel kuidagi aidata. Ja see on nii kole teadmine, et ei taha seda kuidagi oma pähe lasta. Süda hakkab võitlema selle teadmise vastu, ise hirmul.
|
OSCAR-2019
|
||
Äsja möödus ajalehe Eesti Kirik taas ilmuma hakkamisest kakskümmend kaks aastat. Mul oli õnn 1990. aasta märtsi esimesel pühapäeval koos professor Evald Saagi ja tollase peatoimetaja Joel Luhametsaga osaleda ajalehe esimese numbri õnnistamisel Tallinna Kaarli kirikus. See oli meeldejääv sündmus ja oluline teetähis kogu meie kiriku jaoks. Väga paljud koguduseliikmed, nii need, kes olid aastaid ustavalt ja ennastsalgavalt kirikut oma piskust toetanud, kui ka paljud uued kogudustega liitujad, said nüüd oma lehe näol endale iganädalase hea kaaslase. Aastakümneid otsekui varjusurmas olnud kirik muutus meie ühiskonnas seeläbi veelgi nähtavamaks.
Kuigi Eesti Kiriku tiraaž on nende nostalgiliste algusaastatega võrreldes nüüdseks oluliselt langenud, ei saa päris sama öelda lehe loetavuse kohta. Järjest enam ammutatakse informatsiooni interneti vahendusel ning seda tendentsi ei saa ignoreerida ega kellelegi pahaks panna. Sama lugu on ka kõigi teiste meediaväljaannetega.
Sellele vaatamata on meie kogudustes veel küllalt inimesi, kes ootavad kolmapäevi just seetõttu, et siis leiavad nad postkastist oma kiriku värske häälekandja. On neid, kelle jaoks Eesti Kirik on ainuke leht, mida nad üldse tellivad ja regulaarselt loevad. Ajaleht on nagu oodatud sõber, kelle seltsis veedetud tunnid ei ole kasutult möödunud.
Jaanuaris saatsin oma koguduses lühikese vahega kaks sellist inimest, Liidia Palmi ja Eveline Lootuse igavikuteele. Nad olid kõrgesse ikka jõudnud üksikud naisterahvad, kes viimased aastad teineteist toetades ühe katuse all elasid. Nende teiseks, sisuliselt aga esimeseks koduks sai kogudusemaja. Hommikul olid nad alati esimesed tulijad ja õhtul viimased lahkujad. Kui koguduses olid pidupäevad, ei jõudnud nad ise tavaliselt jumalateenistuselegi, sest külaliste jaoks pidi kindlasti laual olema värske, lõhnav ja ahjusoe kringel. Sageli võeti selleks appi isegi öötunde, kuigi taolist ohvrimeelsust keegi neilt ei nõudnud.
Kõike seda tegid nad vabast tahtest ilma tasuta ja mis kõige tähtsam, suure rõõmuga. Nad maksid hea meelega ise veel peale, et tohtisid teisi teenida. Sellist suhtumist kohtab meie kogudustes harva. Ma usun, et paljud, kes on Raplas käies seda külalislahkust kogenud, meenutavad tänulikult neid armsaid inimesi.
Oli päris tavaline, et juba neljapäevaks oli Liidial ja Evelinel Eesti Kirik algusest lõpuni läbi loetud. Sageli esitasid nad asjatundlikke ja vahel ka murelikke küsimusi ühe või teise lehes avaldatud isiku või sündmuse kohta. Ma nägin, kuidas nad tänu ajalehest saadud või ka Pereraadiost kuuldud infole elasid kaasa mitte ainult oma koguduse, vaid kogu meie kiriku rõõmudele ja muredele. Nad palvetasid ka nende inimeste probleemide pärast, kes ise sellest teadlikudki polnud.
Just see, kui sa saad lugejatelt nii asjalikku ja adekvaatset tagasisidet, tõestab veenvalt meie kirikulehe vajalikkust.
Olen enam kui kindel, et oma häälekandja omamine ei ole EELK jaoks luksus, nagu vahel puhtmajanduslikust aspektist vaadatuna on üritatud väita. Pigem on see hoolimine neist, kes ise ei pääse kirikusse või ei tunne ennast tänapäevases arvutimaailmas ja internetikeskkonnas koduselt.
Väga tähtis on, et kirikulehe iganädalane ilmumine oleks jätkusuutlik ka praegu, mil liikmesannetajate arv EELKs aasta-aastalt küllalt drastilist langussuunda näitab. Selleks kutsun Sind, hea lugeja, märtsis, mida võib pidada ka Eesti Kiriku kuuks, ühinema ajalehe soodushinnaga sõbratellimuse kampaaniaga. Selle loosimisel võid Sa võita jaanipäevaeelse kahepäevase põneva lugejareisi Eesti lääne- ja looderanniku kirikutesse ja looduskaunitesse paikadesse.
Palju enam võidavad aga need, kelle heaks Sa selle omapoolse ohvri oled teinud. Ja koos nendega loomulikult Sinagi. Ikka selleks, et meid kõiki rõõmustaks veel kaua igal kolmapäeval üks ja ühine hea sõber – ajaleht Eesti Kirik!
Laupäeva ennelõunal saadeti Tallinna Kaarli kirikust viimsele teekonnale kirjanik Jaan Kross.Leinatalituse läbi viinud Püha Vaimu koguduse õpetaja Gustav Piir juhtis tähelepanu sellele, et kirjanik lahkus igavikku apostel ja evangelist Johannese päeval, luuletajate, kirjanike, raamatumeistrite, trükkalite ja ka teoloogide kaitsepühaku päeval.
Meistriga said tänulikud lugejad hüvasti jätta kirikus juba reede pärastlõunal. Ärasaatmistalituselgi jagus kirikupinkidesse lähedaste, kolleegide, võitluskaaslaste ja sõprade kõrvale Jaan Krossi raamatute austajaid. Sajad leinajad süütasid Tallinnas Harju tänaval Eduard Vilde monumendi juures kirjaniku kodumaja ees küünlad.
Järelehüüdeid oli palju: esmalt sõna saanud Tõnis Arro Eesti Üliõpilaste Seltsist kõneles 1938. aastal EÜSi astunud Krossist kui eeskujust ja teenäitajast. «Usun, et Su sirgjoonelisuse taga oli kord juba tehtud «truuiks surmani» otsus, mis vabastas Sind järgnevatest valikuvaevadest ja sai tugevamaks iga uue otsusega ja teoga. Nii julgesid teha vähesed, sest vähesed uskusid, et aatelisus tasub kindlalt ära,» ütles Tõnis Arro. Üliõpilasseltsi liikmed mälestasid kaasvõitlejat H. C. Schnoori «Leinalaulu» saatel.
Eesti vabariigi president Toomas Hendrik Ilves nimetas järelehüüdes lahkunud Meistrit «lõime vedajaks». «See lõim, mida Sa vedasid, võimaldas eestlastel uuesti püsti tõusta. See lõim aitas meil pimeduses edasi minna. Me teadsime, et Sa oled ees seda vedamas; sellest haprast, kuid katkematust lõimest kinni hoides me teadsime, et me ei eksi valesse kohta.»
Nädala jooksul, mis Jaan Krossi arvukais artiklites ja kultuurisaadetes meenutati, jäi kõlama mälestus suurest eestlasest, kellele Eesti oli südameasjaks.
Täna saame olla ülimalt tänulikud, et Jaan Kross olemas oli. Tänuks võime võtta riiulist mõne tema romaani, novelliraamatu, luulekogu või tõlkeraamatu ja uuendada lugemiselamusi, elada tema maailmas ja lasta end kõnetada tema tarkusel.
|
OSCAR-2019
|
||
Nagu eelmise postituse lambapiltidestki näha on, saime Eesti kestva talve vahele ka natuke päikest. Minnes oli lumi maas ja tulles sadas lörtsi. Kevad on meil ju ainult kalendri järgi ;)
Sihtkohaks valisime Araabia-Aasia ja Euroopa piirimaa Türgi. Uus riik mulle, numbriks 30 :) Tõeline reisufänn, nagu ma olen, uurisin ja puurisin eelnevalt netist infot nii riigi kui selle elu-olu kohta. Sihtpunkt oli küll kuurortis, aga mõneks päevaks sai rattad alla ja sealt välja.
Esimese kohana külastasime mägedes või õigemini mägede vahel asuvat Sapadere kanjonit. Meie õnneks polnud turismi hooaeg veel avatud ja tõenäoliselt sinna mägikülakeste vahele palju turiste ka ei satu. Kohalikke oli aga väga huvitav jälgida - naistel pead kaetud kirjude siidirättidega, lapsed jooksmas, mõni ema süles magamas... Mehed istumas majade ees, lehmad-kuked-kanad ümberringi askeldamas.
Kanjon ise oli aga võimas, veemühin kurdistas kõrvu ja kevadine veerohkus silmadele hea vaadata. Kõrgete kaljude vahel kärestiku kohal kõndides tundsin end sipelgana.
Mägiteedel sõit, mägikülad ja terasspõllud, kohalikud inimesed ja mõnusalt hiliskevadine/varasuvine ilm ja loodus jätsidki kõige sügavama mulje.Türgi meenutas mulle ühtaegu Araabia Ühendemiraate, Mehhikot kui ka Vahemereäärset Hispaaniat. Eks ta olegi segu kristlusest ja islamist, pürgimas Euroopasse aga samas jäädes traditsiooniliselt ikka Araabia maaks... Selline mõnus kultuuriline segu.
Teistest päevadest jäid meelde kõiksugu mustrid - Side linnakeses sai pildistatud Rooma impeeriumi aegseid varemeid (mis tänapäeval aeg-ajalt ikka ilusti savi ja kividega üle mätsitakse, et oleks mida rahvale näidata :D), kus samuti ohtralt ornamente leidus.
Tänu heale valgusele sai nägemine iga päevaga paremaks, pidevalt väljas olles vahtisime kaugusesse ja arvuti taha jõudsin ainult siis, kui väikemees magas. Sedagi ainult päevasündmuste kirja panemiseks. Mustritest vaimustudes suutsin isegi palmilehte endale põnevaks mustriks pildistada :)
Õhtuti nokitsesin üht mütsi heegeldada. Reisi viimaseks päevaks jõudsin isegi valmis, kuid pähe proovides avastasin, et siiski liialt suur. Harutasin üles ja hetkel seisab poolikuna mul laual. Õnneks enne reisi olin sarnase rohelise mütsi heegeldanud ja poja sai päikese eest siiski kaitstud :)
Poja õnneks on mütsil ka nokk. Kohalike lapsesõbralikkus ja musitamine ei meeldinud noormehele kohe mitte ja seega oli väga hea noka taha end ära peita.
Heegeldajat nägin ka tänaval. Palusin kenasti luba pildistada ja tädike ei osanud selle peale muud, kui naeratada ja veelgi kiiremalt heegeldama hakata. Armas!
Ühel õhtul jalutades kohtasin ka teist vanemat kohalikku naisterahvast, kes juuspeenest niidist midagi tegi. Arvan, et tegu oli nõelpitsiga, kuid kahjuks pilti teha sel hetkel ei taibanud. Meelde jäi veel see, et naisterahvas istus ilusti kaetuna (pahkluudest kuni pealaeni) heegeldatud tekiga kaetud pargipingil. Oleks hea kaader olnud...
Lõputult kaadreid sain teha aga enda päris esimesest heegeldatud mütsist, mis mingisugusel naljakal või mittenaljakal põhjusel polegi siia blogisse jõudnud. Kandnud olen kord või paar. Pole lihtsalt minust seda mütsikandjat inimest kui õues piisavalt soe paljaste kõrvadega ringi lasta :)
Juba ammuilma aega tagasi oli IT-s selline armas projekt nagu TKV Romantika. Kui registreerimine lahti läks võitlesin tükk aega iseendaga aga panin end siiski kirja. Hoolimata hunnikust erinevatest töödest, mis mu tähelepanu ootasid...
Minu suurimaks rõõmuks tuli mulle pakk Tintsult! Ma imetlen tema töid ja tegemisi! Ja meil on olnud ka üks tore omavaheline kohtumine seoses roosa lõngaga. Seda enam olid kõhus mõnusad liblikad, kui pakki kätte saades saatjana tema nime nägin! Ahhetamist ja ohhetamist ning elevust-rõõmu jätkus mulle kohe mitmeks-mitmeks päevaks :) Pakis oli imeline ise tehtud karp, mille kaant kaunistas paeltikand.
Karbis sees mõnusalt magusalt lõhnavad teeküünlad, pitsid ja satsid, šokolaad ja armas kaart. Lisaks tulid pakist välja teeküünla alused/klaasid, mis suurepäraselt sobivad mu elutuppa!
See pakk oli lihtsalt täiuslik! Mugisin karbist võetud šokolaadi ja vahtisin oma imelist pakki. Täiesti võrratu romantiline pakk ja mul on nii hea meel, et otsustasin siiski pakivahetusest osa võtta.
Saatuse sõrm loosil andis mulle aga kõva pähkli pureda - pidin paki tegema Susale! Kes natukenegi IT-s ringi vaadanud ja uudistanud, see teab, et tema tööd on üdini ainulaadsed ja täiesti tema oma käekirjaga tehtud. Läbi aegade on tal olnud minu suur imetlus tema tööde suhtes. Puresin kolm päeva iga vaba hetk tema kahte blogi - käsitöö ja mõtlemise nurgakest. Lõpuks jäi kõrvade vahele kõlama tema suur Rootsi vaimustus. Alustasin internetis tuhlamist erinevate rootsipäraste käsitööliikide suhtes. Rootsi vaimustavad pitsid küll romantilised ja armsad, aga sellist meisterlikkust, et pitse ka ise valmis tikkida, minus veel pole. Tikkimisega pole ma kunagi väga sinasõber olnud. Mis siis ikka - tuli rohkem kaevuda. Kuidagi kobamisi jõudsin rootsi põiminguni (swedish weaving ehk huck weaving). Oh, mis vaimustus mind tabas! Pealtnäha lihtne tehnika aga lööv tulemus!
Ning siis tekkis tagasilöök - sellist riiet, millele neid imekenasid tikandeid põimitakse, pole Eestist kuskilt saada... Enamik kangapoe müüjaid polnud rootsi põimingust midagi kuulnud, riidena soovitati ainult Aidat. Aga Aida riidest ma käterätte teha ei tahtnud. Ja käterätid rootsi põiminguga pidi Susa saama!
Nukralt Kangas&Nööbis ringi lontides jäin vahvelriide ette seisma. Palusin müüjannalt tömbi otsaga nõela ja uurisin kangast. Tegin arvutusi. Mõõtsin. Lõpuks jalutasin poest välja valge ja sinise vahvelriidetükiga. Sinist enda tarbeks, valge romantika jaoks.
Kodu jõudes alustasin pusimist valge kallal. Kõigepealt kangas pessu, kuivama ja siis triikrauaga üle. Õiges mõõdus tükid välja lõigatud (4 tk, sest esimene pidi ju aia taha minema) ja alustasin tööd. Tuulasin netist mustreid, ammutasin ideid. Kuna vahvelriie ruudustik on tunduvalt suurem õigest "huckist", siis ühtki mustrit üks-ühele üle võtta polnud võimalik. Endale arusaamatul põhjusel üritasin esimese hooga põimingut teha pärlniidiga. See aga on liialt peenike ja ei jäta ilusat tulemust. Järgmised proovid tulid juba õige materjaliga - puuvillase lõngaga. Tahtsin tugevat romantilist punast, aga kartsin selle värvikindluse pärast. Seega otsustasin õrna roosa kasuks.
Põimingut teha oli tõeline nauding. Üks õhtu ei pannud kellaaega tähele ja lõpetasin alles siis, kui liiv silma jõudis, läbi rähma nägin kellaajaks 2 öösel... Arvestades, et hommikul tavaliselt äratus kell 7, tuli kiirelt magama kobida.
Tikandid valmis tekkis ideekriis - kas ja millised heegelpitsid. Mitte ükski ei tundunud piisavalt hea. Lõpuks jällegi oli abi internetist. Sain erinevad mustrid ja kaks esimest rätti said pitsid päris kähku külge. Viimast pitsi heegeldades aga lõppes niit. 2 rida oleks vaja olnud teha ja samasugust niiti enam polnud. Aeg surus peale ja lähedal olevatest poodidest ka enam ei leidnud. Seega tuli teise otsa pitsil üks rida vähemaks harutada ja lõpetada mõlemad omamoodi. Üldse oli ülim närv sees ja paar plaanitud asja ei õnnestunud.
Lisaks rättidele valmistasin šokolaaditrühvlid. Valgest ja tumedast šokolaadist, sisse sai peidetud ka mandel. Ja lisaks rändasid pakki Geishad, sest need meeldivad ju kõigile :)
Pakkisin asjad kokku, pistsin ümbrikusse juurde veel viimasel hetkel USA-st saabunud päris-päris hucki riiet, roosilised salvrätikud, ühe romantilise mereõhtu pildiga kaardi ja nii see teele läkski.
Oh kui suures pabinas ma olin kõik need päevad, mil pakk Pärnus ootas ja siis veelgi suuremas, kui avastasin, et pakk on välja võetud. Minu suureks õnneks Susale aga pitsilised rätid väga meeldisid :)
Lubasin endale, et nii pea enam TKV-st osa ei võta, sest aega lihtsalt pole. Kuigi hing nii kripeldas TKV Teeme lapse rõõmsaks registreerimise ajal... Südame rahustuseks sain aga oma pojale midagi valmis :) Kahekuulise blogipausi ajal sai ka üks pisike eraviisiline pakivahetus veel läbi viidud, sellest kirjutan päeva-paari pärast.
|
OSCAR-2019
|
||
Neli ametnikku istuvad kõrvuti leti taga. esimene võtab meie hoolikalt täidetud ankeedid, milles püüdsime piinliku täpsusega vastata küsimustele isegi vanaisa-vanaema kohta, asetab need läbi lugemata virna peale, torkab meie passide vahele kollased lehekesed ja annab edasi kõrval istujale. See lööb lehekese klambriga kinni ja annab jälle edasi, järgmine kasseerib meilt sisse 25$ nepaali viisa raha ja ulatab paberid edasi. Järgmine mees lööb templid sisse ja heidab passid meie ette letile. Kõik, võime lennujaamahoonest väljuda ja oleme oma teeneid pakkuvate taksojuhtide meelevallas. Tean, et tuleks küsida: „Kas sul konditsioneer on?“ ja kui mees innukalt jaatab, siis veel: „Kas töötab ka?“ – kuid olen kahest järjestikulisest lennust – üks veel öine - nii väsinud, et ei viitsi, sõnan vaid: „Thamel, Nirvana Garden Hotel,“ ja istume sisse esimese, kõige agressiivsema, mõrtsukanäolise taksojuhi logisevasse masinasse. Kathmandus on vahemaad lühikesed, võib riskida, Delhis ja Mumbais tuleb küll tingimata leida töötava konditsioneeriga korralik takso, muidu võid peagi kusagil ummikus tolmu- ja bensiinivingu lämbuda.
Räpased majad ja tänavad, juba tahabki tolm ja bensiiniving hinge matta. Siis korraga on vaatepilt aga täielikult muutunud: kahel pool kitsast tänavat kunsti- ja antiigikauplused, mööda kõnnib palju valgeid inimesi. Olemegi Thamelis. See oaasike kesk räpast suurlinna kujutab endast kaht umbes kilomeetripikkust paralleelset tänavat, mida omavahel ühendavad paarisajameetrilised tänavajupid, kenad puhtad siseõued ja aiad täis hotelle, restorane, kauplusi. Idüll oleks täielik, kui poleks kõikjal inimeste vahel sebivaid mootorrattaid, taksosid ja jalgrattarikšasid, ent isegi nendega harjub peagi kui sellele paigale omase kurioosumiga. Siin on ka maailma suurim ja odavaimate hindadega ida-alase ingliskeelse kirjanduse kauplus Pilgrims Bookhouse.
Tõeliselt hämmastav kultuurinähtus on aga – tankakauplused. Selliseid spetsiaalseid poode, kus müüaks üksnes tantrabudistlikke riidemaale, leidub peale Kathmandu veel vaid Tiibeti pealinnas Lhasas. Algselt tekkisid need ilmselt kohalike elanike ja kloostrite nõudlusest, nüüd saavad oma põhisissetuleku aga kahtlemata juba lääne turistidelt. Kõige rohkem ostetakse mandalaid – need ringikujulised värvikirevad peenemustrilised pildid kujutavad endist tantristlike jumaluste paleesid. Lääne tusrist muidugi ei jaga sellest midagi, kuid ometi kogeb mingit vahetut harmoniseerivat mõju ja – ostab. Muide juba Carl Jung huvitus mandalast kui harmoniseerivast kujundist, uuris neid ja katsus kasutada vaimuhaiguste raviks. Teiseks minevamaks tankamaaližanriks on rituaalses ühtes jumalused. Neidki on kujutatud väga erinevalt, küll nii, et naisjumalus istub meesjumaluse süles ja embab teda, küll seisvas asendis, küll nii, et mõlema keha katavad ehted, küll päris alasti, küll malbeina, küll raevukaina. Muidugi ei tuleks neid vaadata kui pornopilte, vaid tunnetada neis mees- ja naisenergia erinevaid avaldumisvorme, ent see ei tähenda, et sensuaalsuse peaks neist lausa kõrvale heitma. Nepaali keeles on sellise pildi nimetus budashakti, tiibeti keeles yab jum (isa ja ema).
Et mitte ostma hakata ja siis oma ostusid kaasa tassida, otsustasime kohe ette võtta pikema väljasõidu, käia ära hindude pühas Janakpuri linnas, india eepose „Ramajana“ kangelanna Siita sünnipaigas, kuhu tullakse palverännakule kogu Indiast. Kathmandust on sinna Tallinna ja Tartu maa, kuid et kõigepealt tuleb sõita üle mäeahelike keerlevat teed, kulub sõiduks terve päev. Pooleks päevaks jõudsime alles mägikuurordisse, mille vaatetornist väidetakse avanevat kõige ilusam vaade Himaalaja peaahelikule. Vaade oli tõesti imeilus: allpool paar-kolm mäeahelikku, iga tagumine järjest ähmasemalt näha, edasi vaid vööt põuavinet ja siis selle kohal peaaegu pooles taevas lumivalge sakiline mäetippudeviirg – ligikaudu saja kolmekümne kilomeetri kaugusel.
Seda põldu, mille keskelt olevat kord leitud karusnahal lebav lapsuke Siita, katab nüüd terveni suur valge tempel,
mille ruumides toimetatakse pidevalt erinevaid vaimulikke talitusi. Kõige sagedamini näeb sellist pilti: valges rüüs preester istub sammaskäigus, tema ees on aset võtnud värvikirevais riideis perekond ja preester nüüd tegeleb nendega: kastab sõrme värvipotti, surub märgi kellegi laubale, teisele annab närida mingi puulehekese, samal ajal loeb mantraid – võime vaid aimata, mis toimub – tervendamine ja psühholoogiline nõustamine ühtaegu.
Janakpuris võõramaalasi peaaegu ei käi, seda ehedam on siin aga hindu linnamiljöö: otse kõnniteeservas vabaõhu-juuksuriäri: habemenoad välguvad, ühel mehel on jäänud põsele veel vaid väike sälk musti juukseid, kohe läheb seegi..
Majadevaheline väike tühi krunt on täitunud prügist, milles tuustivad rõõmsalt üks must ja üks valge siga, mõlemal kari põrsaid taga.
Palume taksojuhil lihtsalt aeglselt linnas ringi sõita ja pildistame akendest. Lõpuks tuleb mul veel mõte: võiks ära käia kohalikus raudteejaamas. Selgub, et hea mõte. Oleksin ma filmimees, oleksin saanud terve dokumentaalfilmi „Rongi lahkumine Janakpuri jaamast.“ Meie saabudes olid vagunid – roostekarva, ilma aknaklaasideta, mõnedel küll trellid akende ees – juba puupüsti täis. Järjest enam hakkas reisijaid ronima vagunite katustele, isegi veduri peale. Kui siis konduktor näitas viimase vaguni juurest määrdunud rohelist palakat, hakkas rong aeglaselt liikuma. Ikka veel hüpati trepiastmetele, joosti rongile järele, mõned kukkusid, ilmselt eriti viga ei saanud. Sõit üleval vabas õhus pidi olema poole odavam, kuid ma küll ei usu, et piletikontroll katuseid mööda käima hakkas ega olnud ka näha, et keegi ennist all oleks vaadanud: jaa, sul on pilet, võid üles ronida...
Tagasi Thamelis, hakkasin juba tõsisemalt kauplustes ringi vaatama. Kui Tiibet on maailma katus, siis Nepaal – pööning. Nüüd, kui hiinlased on Tiibeti välismaalstele täielikult sulgenud, valguvad tiibeti vanavara vood peamiselt Kathmandu antiigikauplustesse. Eriti oleksin tahtnud seekord leida kahte asja: „lootost“ – see on selline budistlik püha ese, mille enamasti kullatud pronksist õielehed avanevad ja siis on näha keskel rituaalses ühtes jumal ja jumalnna – ja Vadžrajoogitari luuripatsitest seelikut – mõlemad võrdlemisi haruldased esemed, kuid tõhusa otsimise järel Kathmanduust põhimõtteliselt leitavad. Nii nagu Thameli hiilguseks on tankapoed, nii on Khatmandu sõsarlinna Patani vanalinnas üks teise kõrval loendamatu hulk poekesi, mis kõik müüvad kullatud kujusid. Thamelist on sinna vaid paar kilomeetrit, esmalt tuleb sõita läbi tolmuse kesklinna, siis üle haisva solgijõe, teiselt kaldalt algabki juba Patan ja peagi oled vanalinnas, mille tolmukarva telliskivimajade ustest ja akendest säravad vastu kullatud kujud.
„Lootosi“ nägin mitmeid Kathmandu kõige kallimates antiigipoodides kuningapalee esisel Durbar Margil, kuid ükski neist ei meeldinud mulle sedavõrd, et oleksin kallist asja endale igatsenud.. Järgnevad päevad pühendasin kümnete tankapoodide läbi sõelumisele. See on võrdlemisi aega nõudev tegevus, sest kõigepealt rullivad kaupmehed su ees üks teise järel lahti kõige tavalisemaid tankasid, kuni taipavad, et sa tõesti oskad kunsti ja käsitöö vahel vahet teha ning toovad välja juba midagi väärtuslikumat. Olen ka õige suur norija:
Ma muidugi tean, et mu ees on üks ammu kindlaks kujunenud klišee, mida nüüd aina korratakse ja korratakse ja et algse mõtte poolest pole see mingi sekspilt, ka mitte „ebausujumaluste“ kujutus, vaid energiate piltlik kirjeldus - oskuslike vahendite ja tarkuse ühtumine - , aga kui meie nüüd oleme ostjad, siis arvestagu ka meie maitset: me ei ole sugugi huvitatud tiibeti budismi tähttähelisest järgimisest, vaid oma uue, euroopaliku tantrabudismi kujundamisest india ja tiibeti ainetel. Ma lausa tunnen, et inimesi, kes on selle peale väljas, liigub Thameli põnevates kauplustes peale minu veel päris palju, ainult et raske on nende kõigiga siin võluvas segadikus tuttavaks saada. Thamel on praegu maailmas üks sellsieid paiku nagu on olnud juba pikemat aega näiteks Kalifornia, kus kujuneb aina uusi vaimseid liikumisi: seal sensitiivsus- ja suhtlemistreeningud, aga ka läänelik tantra. Ka kliima poolest on Nepaal eurooplasele ideaalne: novembris, kui meil on see rõskehall hilissügis, on siin meie maikuu parimad päevad: hommik pisut karge, päeval üle kahekümne kraadi sooja ja pilvitu taevas, õhtu taas kargem. Kunagi ei teki küsimust, milline ilm on homme – ikka samasugune. Eestlastele on kujunenud Thamelis oma lemmikhotelliks puhas, kuid ülimalt tagasihoidlik „Lily“, mille kitsukeses kohvikus saadakse kokku. No nii vaesed me ka enam ei ole... Soovitaksin Nirvana Garden Hotel-i, millel on tõesti väike imeilus aed. Kahene tuba rõdu ja aiavaatega 40$. Huvitavamatest hotellidest võiks veel nimetada pisut kallimat Khatmandu Gest House-i ja tublisti odavamat Garudat, mis on alpinistide lemmikkoht – seintel kõigi nende portreed, kes Everesti vallutanud. Ka meie Rein Sikk vaatab siit vastu. Kõigil nimetatud hotellidel on vahemaad vaid paarsada meetrit.
Kui oli selge, et seekord pole lootust leida „lootost“ ja luuripatsitest seelikut – viimasega oleks kaasnenud tollis üksjagu pinevust, sest luuesemete väljaviimine on karmilt keelatud, ehk küll muidu vaadatakse kunstiesemete riigist lahkumisele meie õnneks nii Nepaalis kui Indias veel läbi sõrmede – keskendusin veelgi enam tankade, eriti yab-yum tankade valikule. Üks suur mustvalge pilt tekitas vastakaid tundeid. Nõustusin küll kohe kaupmehe väitega, et see on suure meistri töö, kuid avaldasin imestust, et Buda näoilmes ei väljendu nagu üldse valgustatus, vaid pigem tüdimus: jälle on see naine mulle sülle lennanud...
Kaupmees ei mõistnud mu reakstiooni, kiitis aga ikka suurt kunstnikku. Mida enam pilti vaatasin, seda vähem see mulle meeldis.
Lõpuks õnnestus mul leida paarteist tankat, milles oli tõesti kunstniku oma fantaasiat, aga samal ajal säilinud ka kujutelma algne usulisfilosoofiline mõte ja üks Padmasambhavat ning ta kaaslannat Jeshe Tsogjelit kujutav kullatud kuju.
Vahel muigan enda üle, et olen tankakaupmees, kes pole müünud ainsatki tankat. Ühe väikese kaupluse jagu on mul neid juba kogunenud küll. Meil ei ole ju veel tankade järele nõudlust, kui mõni ostakski, siis tahaks väga odavalt saada. Olen nagu see mees, kes kirjutas esimese eestikeelse klaverimängu õpiku ajal, kui ühelgi eestlasel veel klaverit polnud.
|
OSCAR-2019
|
||
Eesti oli veel Venemaa koosseisus ja läks koos Venemaaga üle Juliuse kalendrilt Gregoriuse kalendrile. Tegelikult mitte kogu Eesti: seoses Saksa okupatsiooniga oli Lääne-Eesti saartel uuele kalendrile üle mindud juba 1917.a sügisel ning Ruhnus juba 1915. aastal. Petserimaa vana- ja õigeusulised keeldusid esialgu uut kalendrit aktsepteerimast.
Ülemineku pehmendamiseks kasutati mõnda aega kahte kalendrit paralleelselt, siiamaani lisatakse selleaegsetele daatumitele uue kalendri järgi ja vana kalendri järgi.
Oli segaduste aeg, ajalehed ei ilmunud, ei olnud teada, millise riigi koosseisus eestlased edaspidi elama hakkavad.
1) aeglane, astmeline üleminek, kus igal aastal visatakse minema 24 tundi e 1 ööpäev, kalendrivahe oli 13 aastat, seega oleks reformiks kulunud 13 aastat, seda oleks saanud kasutada ka õigeusu kirik;
2) kiire, hetkeline üleminek, 13 päeva jäetakse lihtsalt vahele, kaotatakse ära, kiriku huvisid ei arvestata.
26.jaanuaril 1918 allkirjastasid Venemaa Vabariigi Rahvakomissaride Nõukogu dekreedi Lenin ja rahvakomissarid. See oli kalendrireformi läbiviimise aluseks.
Dekreet oli 10-punktiline ning sisaldas praktilisi nõuandeid üleminekuks, kuidas arvestada tähtaegu ja palkasid jne, ning viimane punkt ütles, et 1.juulini tuleb alati sulgudes ka vana kuupäeva kasutada. Mõned Eesti ajalehed kasutasid topeltkuupäevi juba sajandi algusest peale.
Millal see kalender trükiti? Kas trükkijad olid ettenägelikud või trükiti aasta alguses, kui kalendrireform oli juba välja kuulutatud? Mulle tundub, et see oli varem trükitud, nad ütlevad, et uues aastas on 365 päeva, tegelikult oli 352.
Tegelikult oli Lõuna-Eestis Gregoriuse kalender juba varem kasutusel olnud - aastatel 1582-1625, kui Liivimaa oli Poola võimu all.
Gregoriuse kalendri nimetus tuleb selle kasutusele võtnud paavst Gregorius XIII nimest, ettepaneku selline kalender kasutusele võtta olevat teinud Napoli arst Aloysius Lilius.
Kalendrite muutmine käib vist revolutsioonidega kaasas - pärast Prantsuse revolutsiooni muudeti ka kalendrit. Nii Prantsusmaal kui ka Venemaal oli kalendrireformi üheks eesmärgiks inimeste kirikuskäimise harjumustest lahti saada.
Samas tundub hästi veider, et ajal, kui on väga palju lahendamata probleeme, hakatakse jahmerdama kalendrireformiga, millega ei ole 300 aastat kiiret olnud.
1922.a mais peeti Roomas rahvusvahelise astronoomia ühingu peakoosolek, kus kalendrireformide komitee formuleeris rea seisukohti:
*aasta algus, 1.jaanuar, on juhuslik, oleks soovitav alustada aastat talvisest pööripäevast, 22.detsembrist;
a) kalendrit tuleks muuta nii, et kuus oleks 4 nädalat so 28 päeva, seega oleks aastas 13 kuud ja 1-2 lisapäeva, siis saaks korraldada nii, et iga 1. kuupäev oleks pühapäev, 2.esmaspäev jne; aasta algaks alati sama päevaga ja nädalapäevade side kuupäevadega oleks lihtne;
b) aasta koosneks 52 nädalast ja 1-2 lisapäevast, mida võib paigutada aasta lõppu või nimeta päevana mõne püha hulka; aasta algaks alati sama päevaga ja nädalapäevade suhe kuupäevaga oleks lihtne; aastasse jätta 12 kuud 364 päevaga, kusjuures järgemööda oleks 2 kuud 30 päevaga ja kolmas 31 päevaga.
Paistab, et kalendri reformimine hakkas ka Nõukogudemaale meeldima, sest 1.novembrist 1929 viidi ellu uus kalender, kus kõigi kuude pikkus oli 30 päeva ja lisaks olid veel 5 kuudevälist päeva, mida nimetati Lenini päevadeks või tööstus- või töölispäevadeks, ning liigaastal tuli 30.veebruari järel veel üks lisapäev. Nädal oli 5-päevane, kõik päevad olid tööpäevad, aga ühe päeva sai ikkagi puhkust, selle põhiline mõte oli takistada pühapäevast kirikuskäimist. Sellest tekkis omajagu segadust, 1.detsembril 1931 mindi kuude jaotuselt Gregoriuse kalendrile tagasi, aga nädal muudeti 6-päevaseks, puhkepäev oli 6.päeval. See kestis 1940. aastani.
Laadapildid on mu lemmikud. Olen leidnud Osta.ee - st ja eBay-st Eesti laadapilte, mille taustade puhul tahaks väga teada, kes need joonistanud on ja mis tal mõttes oli.
Õllelaod olid vaheetapid õlle tarnimisel tehastest kõrtsidesse ja kauplustesse. Tehastel olid üle Eesti laod, kuhu õlu transporditi vaatides raudteevagunitega. Suvel kasutati selleks jäävaguneid, talvel köetavaid vaguneid (kütja sõitis kaasa), väiksemaid koguseid saadeti õlgkotiga ümbritsetud vaatides. Õllelaos villiti õlu pudelitesse, sildistati ning veeti ümbruskonna kauplustesse laiali. Tühjad pudelid ja kastid (korvid) osteti tagasi.
Kuni 1927. aastani sellistes väikestes poodides õlut ei müüdud, õlut võis müüa ainult kõrgema järgu kaubanduspatendi ostnud kauplustes. 1926 - 1932.a kehtis õlletehaste vaheline tsoonileping, mille järgi Põhja-Eestis müüdi Saku ja Lõuna-Eestis A. Le Coq`i tooteid.
Õllelaod varustasid poode-kõrtse paarikümne kilomeetri raadiuses. 1920-ndatel veeti õllepudelid laiali hobustega, 1930-ndate alguseks olid teed ehitatud paremaks ja õlut sai laiali vedada juba autodega.
Pahkla Tuletõrjujate Kogu on saatnud Kohilast Saku õlletehasele 1.sept 1937 pruugitud vaate ja kraane.
Sellest pildist on teada ainult, et Leida ja Oskar käisid linnas kartuleid müümas ja pärast lasid ennast karuga pildistada.
Leidsin netist sellise karuga pildi. See peaks olema eestiaegne laadapilt, aga ülemine on riietuse järgi nõukogudeaegne pilt.
Paljudes Nõukogude Armee väeosades ei tohtinud üldse fotoaparaati omada. Aga kodused ootasid teateid ja pilti. Esimese linnaloaga lasti ennast kohalikus ateljees pildistada, ajateenistuse kohale lähima linna huviväärsustega fotomontaaž tegi pildi huvitavamaks.
Kena1970-ndate - 1980-ndate aastavahetuse pilt, meeldiv vanapaar, mõnus interjöör. Aga pildile on trüginud fotopomm - pioneer, kes muudab pildi meeleolu ja tekitab küsimusi.
Esiplaanil olevas anumas on leiva eeltainas, siia mahtus 2 kotti jahu, kumbki 70 kg. Töö toimus kolmes vahetuses, korraga oli tööl 5 inimest. Paremal brigadir Malle, kelle rüüžidega pükstega tööülikond on pigem nagu ööülikond.
Simunas, leivatööstuse lähedal. Malle on teel koju, võrkkotis, ajalehe sisse mässituna, on töölt kaasa võetud värske leib. Malle ei osanud öelda, kas see oli vargus või ei olnud - keegi ei kontrollinud ja enamasti võeti koju kaasa praakleiba. Küll aga pidas ta varguseks pärmi kojutoomist, mida ta tegi siis, kui mõni tuttav tahtis pulmadeks õlut teha, aga poes ei olnud pärmi saada.
|
OSCAR-2019
|
||
kolmapäev, 14. november 2018 11:40 | Elu on must ja valge | Eesti tutvumiskuulutuste (18+) andmebaas - vaata siit
Kuulutus: Tere ! Olen sportliku kehaga ja väga hästi hoolitsetud noormees, kes otsib midagi pōnevat. Kirjuta julgelt
Kuulutus: hei neiud vanuses 23-31a, omad autot ja on hommikust saadik suur isu või algas kuidagi hommik viltu ja sooviksid nüüd natuke vallatleda,endal pind puudub täna, läheks sinu autoga kuskile siia lähedale metsa oma kogemusi jagama, olen puhas,diskreetne,viisakas, julge kaasategija, ja sinult ootan sama. pigem saata sms,ei ole väga meilil. 23-31a vanemad naised ajavad mind rohkem pöördesse.Ei paku sponni ega võta vastu, pilte soovid siis küsi meili.
Kuulutus: Hei hei naised ❤️ Soovid saada head rahuldust? Tahad, et keegi domineeriks su vittu? Pakun sulle absoluutselt kõike vajadusel ning kõhklema ei löö millegi eest!! Tulen ise kohapeale! Diskreetsus ja anonüümsus 100% tagatud! Vajadusel sponsoreerin (1200€) Saada SMS ja arutame edasi
Kuulutus: Olen 49.182.81 Hea välimusega sportlik mees. Soov tutvuda naisega,kellele olla salajane sõber. Vahemaa ja vanus pole takistuseks. viimsi1234@mail. ee
Kuulutus: Tere Tartu neiud! Olen 29-aastane noormees, 185cm pikk, 78kg, hea huumorisoone, puhas, diskreetne ja sõbralik. Saatsin tänaseks õhtuks sõbrad koju ja ootaksin kedagi seksikat enda juurde. Viime öö hommikusse. Takso ja baarikapp minu poolt :) Piltidega vastajatele vasatn koheselt, kes ees see naine :) Vanus kuni 35a :)
Kuulutus: Tere! Sooviksin leida Tartus , Kesk-Eestis naist kellele meeldiks kui teda keelega rahuldatakse.. Olen usaldusväärne, diskreetselt,hooliv......Olen huvitatud pikemaajaliselt kontaktist , mitte ainult ühest korrast. Te ei kahetse kui mulle vastate!
Kuulutus: Tere,kena enda eest hoolitsev noormees tutvub neinu, naisega et täna midagi huvitavat korda saata. Lilled ja vein minu Poolt.
Kuulutus: Kutsuks külla täna õhtuks kena, ilusa naise. Joob veini ja seksib. Saada endast pilt sellele vastan mina pildiga ja kui klapib saamegi kokku!
Kuulutus: Tervist neiud. Täna oleks siis pakkuda ühele õnnelikule sauna õhtu koos alkohooliga ja nauditava seltskonnaga ja ka õnneliku lõpuga kui mõlemad osapooled seda soovivad. Pildi saadan sms kui küsite ja sooviks ise ka pildi teilt.
Kuulutus: Tere, Sooviks tutvuda kena naisterahvaga seks suhte eesmärgil, võibolla ka minust vanem. ;)
Kuulutus: Kas täna keegi sobilikus vanuses naine tahaks rännumehega kuhugile välja lobisema minna Keila kandis. Või kutsub keegi hoopis omale külla. Ootan kõnesid.
Kuulutus: Vaba ja vallaline Tallinna noormees tuleb paarile kolmandaks voodisse. Otsin paari kus naispool ilus ja sale. Tulen paarile koju külla. Kohtumine paari pool kodus.(kummiga ma ei seksi). Olen puhas ja terve mees. Paarid kuni 50.eluaastat. Paari meespool võib olla ka pealt vaataja rollis. Reaalset kohtumist. SMSid oodatud.
Kuulutus: Heihopst! Tegin just siidri lahti ja pakuks ühele neiule ka,aga selljuhul võta ühendust minuga.Teeme õhtu huvitavaks,pakun peale siidri veel midagi ;) 28a.viisakas noormees ootab külla.
Kuulutus: Tervitus tüdrukud Kohtuks, vestleks ja kui leiame ühise keele, siis võtaks kaissu Neiu vanus võiks olla 18-35 Kui viitsid siis kirjuta...kui ei, siis otsi edasi
Kuulutus: Kenad neiud kuni 30 a. Kui te tunnete end üksikult, otsite tõelist armastust ? Kirjutage, ehk just meie oleme need kes moodustavad ideaalse paari ;) võib pakkuda ka üheöö suhteid. ise olen 28 aastane, keskmist kasvu noormees.Täpsem info e-maili teel. Sisustame üksteise pimendaid õhtuidlõbusalt ;). Sponsorlust ei paku.
Kuulutus: Tere! Ma otsin naisi, kes tahaksid mängida "pornhub" ja "youporn" lehtede jaoks mõeldud videote jaoks. Videod võivad olla näo või ilma nägude valikuliste vaadetega. Lisateabe saamiseks võtke minuga ühendust e-posti teel.
Kuulutus: Hei hei kenad ja saledad naised kuna liigun suht palju ringi, siis siit selline mõte et kellel huvi vahest liituda siis võiks kirjutada. Kui peaks mingit tegu olema siis sponsoreerin. Nii et võib vabalt kirjutada kellel huvi!!!!
Kuulutus: Noormees otsib seltsi Tallinnas, peatun hotellis. Naisterahvad, kirjutage või lisage snapchatti madis.peterson :)
Kuulutus: Diskreetne noormees tutvub naisega. Kellega meeldivalt aega veeta. Sobivusel pikemaajalised kohtumised.
Kuulutus: Soovin tutvuda endast vanema naisega kellega meeldivalt aega veeta. Sobivusel pikemaajalised kohtumised.
Kuulutus: Tere. Otsin paari kes oleks huvitatud kohtuma noorema mehega seksi eesmärgil. Paari vanus võiks olla 30-40a. Aga võib ka abielu naisega tutvuda seks eesmärgil kellega nädalas korra kohtuda ;) jään kõnesid ootama :)
Kuulutus: Mees, kes näeb välja parem kui pilt. Olen abielus oldud 20 aastaga jõudnud tõdemusele, et aegajalt tuleb lohutada oma keha ja hinge uute väljakutsetega. Seega otsin abielunaist, kes soovib päevastel tundidel oma keha ja hinge lohutada. Alustame suhtlemist juba täna ja vaatame kuhu välja jõuame...
Kuulutus: Kas leidub siin neidu, kes sooviks sex eesmärgil kohtuda. Nautida seda kauem, kui 15 min. Hea oleks leida yks kindel neiu. Jää su kirja ootama, pilte vahetame meili teel.
Kuulutus: Vaba ja vallaline tallinna mees otsimas omale ilusat ja saledat ja suhtest vaba ja vallalist pinnaga naist sekspartneriks. Naist kellega püsivalt koos voodirõõme nautima hakata. Naist kellele keelekat teha, kui ka kes mehele suuseksi teeb. Öösel koos kaisus magama hakata. Olen aus ja rahulik, viisakas, hooliv. Otsin naist kes aus, hooliv, sõbralik, tööl käiv ja voodis vabameelsem. Naist kellega hiljem kooselu luua. Naist kellega ka kolmekat harrastama hakata ka kooselus. Naine kes valmis ka ise mind pealt vaatama teise naisega seksimas. Soovin ka naist vaadata teise mehega tegemas jne. Olen suurema seksuaalsusega ja täiesti vaba. Naisel võib olla ka 1laps ainult. Naist kellega ka ühist last võimalik saada. Reaalset kohtumist. Smsid oodatud. Lollitajatel hoida eemale.
Kuulutus: Tere 18-40a naine , kes sa otsid , püsitoetust , seiklust vōi hoopis püsisuhet, siis oled just ōige kuulutuse juures. Mina olen hea välimusega mees , sportlik , diskreetne ja usaldusväärne. Olen oma kiire elutempo kōrval valaline ja soovin leida endale keegi kelleg saab vahetevahel aega veeta, on see siis spaas vōi isegi romantiline nädala lōpp Pariisis. Kui arvad , et sobid siis saada kiri teele . Vastan kōikidele kirjadele , aga pildiga kirjad saavad eelise. Muudame pimedad sügis ōhtud romantiliselt meeldivaks. Minu email : krfaft999@gmail.com
Kuulutus: Noormees tahab saada vähe kogenumat naist. Kokkuvõtvalt võiksid olla n-ö seksi õpetajanna või lihtsalt naine, kellele meeldib seksida vähekogenud noormehega ning teda vajadusel juhendada. Max vanus võiks olla 45 aastat ja asuda võiksid Pärnus või lähiümbruses. Kiri või SMS.
Kuulutus: otsin kõigepealt sexi naist v neiut kellega lihtsalt sexida ja olla ja ükspuha kas siis tavaasjana tavamõttes v sponsi eest vahet pole kõik sobib ja siis alles suhet ja sex pole mitte viimane asi vaid see peab olema esimene asi kuna olen pikalt ilma olnud ja ilma sexita ei loo ma midagi ilma sexita pole ma millestki huvitatud kõigepealt on sexi vaja end rahulikult ära rahuldada ja siis rahulikult edasi sest nagunii otsin suhte mõttes ka ja suhte mõttes ka vahet pole mis suhe peaasi on ju et on kedagi mis kujuneb see kujuneb ja ongi ja kui ei kujune midagi siis on see lihtsalt sex ja ongi
Kuulutus: Tere 18-40a naised, otsin armukest kellega vahel mürada, väga tere tulnud on anaal seksi pakkumised, ära ei ütle ka muudele huvitavatele ideedele . tahaks proovida igasugu huvitavaid uusi asju voodis,autos hotellis. võiks ka ära proovida kruppi seksi, tuleks kolmandaks. Ühesõnaga postkast on avatud pakkumistele. Ja kui ma parasjagu ei sa tel. vastata jätke sõnum helistan ise tagasi. Nii et julged ja peale hakkajad naised võtke aga ühendust ja kui oma mehest vajad vaheldust siis sama moodi võtke ühendust. Minu suust ei kuule keegi meist midagi. 100 prossa hoian saladust. Nati endast ka, olen siis 33a, 196cm 88kg. keskmine eesti mees.
Kuulutus: Tere. Pakun kenale Eesti neiule, naisele salasuhet, sponsorlust,pead olema vähemalt 18 ja rõõmsameelne, sexi maias. Võiksime vahetevahel kohtuda korra nädalas ja nautida üksteist, olen nõus tegema anaal sexi kui on soovi, kogemused olemas,kui õieti teha on see väga nauditav. Ise olen 35aastane ,heal järjel, täiesti ok välimusega . Soovin et kohtumised jääksid diskreetseks, nii et võtke ühendust julgelt, karta pole vaja,ei ole mingi pervo. Sex mulle ja materjaalne tugi teile kui on soovi võib ka lihtsalt olla omavaheline kohustustevaba sexisuhe,vahet pole kus te asute tulen ise kohale, Eesti on ju nii väike. Jään ootama.
Kuulutus: Hei! Noored ja eakad sulelised naised! Tutvun naisega püsisuhte,seks, eesmärgil ja kui vaja ka spons!
Kuulutus: Hey Tutvuks naisega anaalsex eesmärgil, pole kunagi seda proovinud kui soov oleks proovida. Vanusele piiranguid ei sea. Vähe endast olen 184 cm pikk välimusest sportlik ei ole paks, välimus üle harju keskmise
Kuulutus: Tutvun naisega, võid ka olla volüümikam ja keda huvitaks kohtumine sponsoriga mõned korrad kuus.Koht on olemas ja igat kohtumist toetaks 60 euroga.Sinu poolt sooviks puhtust ja diskreetsust ja pakun ka ise sama omalt poolt.Ise olen pikemat kasvu ja tavalise kehaehitusega sõbralik mees.Vanus ei oma tähtsust
Kuulutus: Otsin naisterahvast, kes sooviks aja maha võtta ja nautida üksteist autos/hotellis. Vajadusel sponsoreerin sind kui avaldad soovi. Vanusele piire ei sea, ning saatke kiri koos pildiga. Vastu saadan ka oma pildi ja sobivusel kohtume. Endast, sportliku kehaehituse, diskreetne, hea huumorisoonega meesterahvas.
|
OSCAR-2019
|
||
Kodu sanitaarseadmeid tulebki lasta torumehel aeg-ajalt kontrollida ja vajadusel korda teha. Päris kõike ei ole endal võimalik parandada ja seda ei peagi, kuid regulaarse ülevaatuse ja elementaarse hooldusega on võimalik kenake rahasumma kokku hoida. Sanitaarseadmete ja kodumasinate lekked ning probleemid tekivad märkamatult aegamööda. Neid probleeme aga on võimalik ennetada, kui kutsute santehniku asjatundja pilguga sanitaartehnikat üle vaatama. Tühisena tunduv tilkumine võib lõppeda tõsise veekahjuga, mida kodukindlustus võibolla ei katagi. Samuti võib valamu all paikneva vesiluku lahtivõtmine ja puhastamine tunduda kerge tööna, kuid torumehed teavad, et eriti plastmaterjalist detaile võib olla raske tagasi keerata nii, et ühendus jääks veetihe.
Kui soovid hinnapakkumist, siis palun võta ühendust info@santehnik.ee , lepime kokku kohtumise. Hinnapakkumise küsimine ei kohusta millekski ja ei maksa Sulle midagi
Hinnapakkumine annab sulle täpse ülevaate sellest, kui palju läheb hinnanguliselt soovitud tööd maksma. Saad täpse ülevaate kõikidest vajalikest töödest, kasutatavatest materjalidest, nende kogustest, ühikututest ja ühiku hindadest.
Hooldamata boileriga kaasnevad oluliselt suuremad elektriarved. Kuna enamjaolt on Eestis väga lubjane vesi, tuleb ka boilereid tihedamalt hooldada, seda mitte tehes võib järgneda boileri üsnagi kulukas remont või lausa uue ost.
Teil on võimalik tellida regulaarset boileri hoolduse teenust. Selleks andke esimese hoolduse ajal meie santehnikule teada, et soovite oma boilerit regulaarselt hooldada. Me registreerime Teid oma andmebaasi ning fikseerime viimase hoolduse aja. Järgmise hoolduse aja saabudes võtame Teiega ühendust ning lepime kokku sobiva aja uueks boileri hoolduseks.
Sõltuvalt ummistuse asukohast ja tekkest. Enamus ummistusi on kergemad ning tavaliselt saame neist jagu vähema, kui tunni ajaga.
Kui on märgata, et vesi voolab valamust aeglasemalt ära, on viimane aeg kutsuda torumees. Üldjuhul kipuvad inimesed kasutama sellistes olukordades torupuhastusained, mis on pigem mõeldud ummistuse ennetamiseks, aga neid tuleb kasutada ettevaatusega – tegemist on väga söövitavate kemikaalidega, mis ei tohi sattuda silma ega nahale ja isegi tühja pudelit ei tohi jätta lastele kättesaadavasse kohta. Ummistuse tõttu seisvasse vette valatud kodukeemia teeb torumehe töö raskemaks ning samuti võib see avaldada halba mõju ka torustikule ning kummitihenditele. Kui aga vesi aeglaselt või veel halvemal juhul ei taha üldse enam alla minna, siis ei pruugi vahendist enam kasu olla, sest lahus ei pääse sügavamale torusse ummistust lagundama.
Kui vesi ei lähe enam vihmaveetorust alla, siis peseme toru survepesuriga. Kui see ei aita, siis kasutame torude puhastamiseks mõeldud „ussi“, millega ummistus eest lükata. Nurkliku vihmaveetoru puhul on teinekord mõistlikum see lahti ühendada ning seejärel käsitsi puhastada.
Üheks abinõuks veetoru jäätumise vastu on tõesti veekraani vaikselt nirisema jätmine, sest kui vesi liigub, siis see torustikus ei külmu. Seda abinõud tuleks kasutada mõistlikkuse piires. Mõnikord sellest ei piisa, sest nirisemine vaid pikendab külmumise aega.
Toru külmudes suureneb jäätunud vee maht ning see on ohtlik just metalltorude puhul, mis võivad lõhkeda üsna lühikese ajaga. Plastik annab vee paisumisele järele, kuid korduv jäätumine võib sedagi kahjustada. Alati on soovitav kutsuda appi vastava ala spetsialistid veetorusid sulatama esimesel võimalusel, et ennetada suuremat kahju.
Metalltorusid on võimalik sulatada madalpinge vooluallikaga. Kuna metall juhib hästi sooja, siis sulab ka torustikus olev külmunud vesi. Seda tööd peaks just ohutust silmas pidades tegema siiski vaid santehnik. Kindlasti ei tohiks asuda metalltoru sulatama lahtise tulega.
Plastmasstoru on võimalik lahti sulatada aurugeneraatoriga või selleks tööks ettenähtud kütteallikaga.
Eriti just kevade poole on meil palju väljakutseid seoses jäätunud vihmaveesüsteemidega, ka maa-alustega. Erinevaid tehnoloogiaid kombineerides saame sellistel juhtudel ka kiiresti probleemidele lahenduse.
Hoonetesse paigaldatud peaveearvestid kuuluvad vee-ettevõtjale (Tallinna Vesi või muu kohalik vee-ettevõte). See on arvesti, mis mõõdab kogu maja veetarbimist ja asub tavaliselt veemõõdusõlmes. Kõik peaveearvesti paigaldamise ja hooldusega kaasnevad kulud kannab vee-ettevõte, kuid vahearvestite (nt korterite ja kastmisvee arvestite) taatlemine või paigaldamine on korteriühistu või omaniku kohustus.
Jah. Vahetame eramajade, korterelamute ning äri- ja tootmishoonetesiseseid veearvesteid. Hoonesisese veearvesti paigaldamise ja korrasoleku eest hoolitseb korteriomanik või hoone haldaja.
Kehtiva mõõteseaduse kohaselt tuleb veearvesteid taadelda iga 2 aasta tagant. Korteriveearvesteid tuleb taadelda iga 5 aasta tagant. Kui hoonesisene veemõõtja on taatlemata või taatlemisajast üle läinud, siis tuleb tellida santehnik, kes veemõõtja maha kruvib, taadelda viib koostööpartneri juurde, tagasi toob, kohale sätib ning plommib.
Jah. Meie santehnik kruvib taatlemist vajava hoonesisese veemõõtja maha ning viib taatlemisse koostööpartneri juurde ja toob pärast taatlemist tagasi ning paigaldab arvesti oma vanale kohale koos plommimisega. Santehnik.ee väljastab veemõõtja taatlemise või vahetuse kohta akti.
Taadeldud veemõõtja annab kindluse, et ühel heal päeval ei koge korteri- või majavaldaja halba üllatust. Näiteks suures kortermajas, kus kõigil korteritel peale ühe on veearvestid taadeldud, võib ootamatult selguda, et summaarne veekulu on suurem kui üksikute veemõõtjate näitude summa. Sel juhul on ühistul õigus nõuda vahe kinnimaksmist leibkonnalt, kelle veemõõtja on taatlemata. Taatlemata hoonesisese veemõõtja omanikul puudub juriidiline alus vastuvaidlemiseks
Väljakutse miinimumtasu on ühe tunni hind. See tähendab, et remondi- ja hooldustööde puhul arvestatakse tööaega esimese tunni kohta ühe tunni täpsusega, peale esimest tundi käib tööaja arvestus poole tunni täpsusega.
Kui Teil on probleeme Santehnik.ee teenuste tasumisega, palume Teil meiega ühendust võtta e-posti teel: info@santehnik.ee või helistades meie kliendiinfo telefonil 55510072. Koos leiame sobivaima lahenduse.
Soovi korral sõlmime Teiega avarii-ja hoolduslepingu, mille eesmärgiks on tagada Teie rahulolu läbi püsiva ning asjatundliku teenindamise. Avarii-ja hooldusleping tagab Teie seadmete regulaarse kontrolli ja kindluse, et hooldatava süsteemi rikke korral sõidab meie hooldusmeeskond kohale esimesel võimalusel. Küsi pakkumist info@santehnik.ee .
Võtke meiega ühendust pakkumise küsimiseks, leiame variandi, mis Teie korteriühistule kõige enam sobib. Küsi pakkumist info@santehnik.ee .
Avarii-ja hooldusleping tagab regulaarse tehnosüsteemide kontrolli, et ennetada võimalikke suuremaid avariisid. Regulaarne hooldus tagab seadmetele pikema eluea.
Oleme kokkuleppel valmis teostama ka töid väljaspool Tallinna ja Harjumaad. Väljaspoole Tallinna sõitmisel tuleb arvestada hinnakirjas oleva kohalesõidutasuga, mis on 0.50 €/km.
Praktika ei ole tasustatud, kuid laieneme pidevalt ja uute töötajate värbamisel eelistame neid, kes on meie juures edukalt praktika sooritanud.
Arvestades ettevõtte võimalusi ja praktikandi eelistusi ning profiili, valitakse välja sobivad kandidaadid, kellega võetakse ühendust.
Veendu, et oled valmis töötama meie ettevõttes, samuti ole valmis töötama kiiretempolises, füüsilist pingutust nõudvas, kuid samas lõbusas töökeskkonnas.
Meie värbamistiim võtab Sinuga ise ühendust ning annab edasi kogu vajaliku info vastavalt värbamisprotsessi tegevustele.
Juhul, kui Sinu küsimusele alljärgnevas vastus puudub, võta ühendust meie klienditeenindusega infotelefoni +372 555 100 72 või kasuta all olevat kontaktivormi, oleme alati valmis Sind aitama.
|
OSCAR-2019
|
||
Asusime laagrist teele kell 6.00. Hommik oli erakordselt selge ning krõbedalt külm. Marsruudi alguspunkti, Juškar-Ola kurule, jõudsime kella 10.00-ks, olles eelnevalt traversseerinud pikalt mööda potentsiaalselt laviiniohtlikku järsku lumenõlva.
Marsruut ise oli väga loogiline ja sirgjooneline, kulgedes ikka vahetult kord ühel-, kord teiselpool harja (400m, I-II). Vaid korra tuli marsruudi viimases kolmandikus laskuda enne üht žandarmi alla vasakule (100m, I-II), et seejärel mööda lumekuluaari tõusta juba teisele poole žandarmi (80m, I). Sealt edasi tuli traversseerida mööda kohati väga paksu lumega kaetud harja (100m, I-II), mis manitses ettevaatusele, kuna ei võinud teada, mis lumekihi all peituda võib. Üldiselt oli ronimine väga lihtne ning pärast pisut järsemat lõpuosa (30m, 60°, II) jõudsime Abaja tippu kella 12.00-ks. Tipust avanenud vaatepilt oli ilus, ilm päiksepaisteline ja tuulevaikne.
Parast tavapäraseid tipuprotseduure laskusime alla mööda tuldud teed ning jõudsime tagasi laagrisse kella 15.00-ks.
Marsruudieelse bivuaki rajasime Sairami põhjaseina jalamil asuvale moreenvallile 3300 meetri kõrgusel. Alumise baaslaagri juurest Sairam-Su jõe äärest kulub sinna matkamiseks 6 tundi, kusjuures inimeste poolt sissetallatud radu on väga vähe või üldse mitte. Esmalt tuleb ületada jõgi, seejärel võtta suund kaljude poole, mida kohalikud kutsuvad „King-Kongiks” – sinna looklevad vaid kitsad loomarajad, tehes endale teed läbi puu- ja kõrge rohurinde. Edasi mööda laugeid mäenõlvu kuni maalilise „Solnetšnõi” kuruni. Sellele järgneb pikk traaverss mööda moreennõlvu, et jõuda üles Sairami tsirkuseni. Jõudmaks marsruudieelsest bivuakist omakorda marsruudi algusesse, tuleb mööda moreennõlva matkata veel 45 minutit ülesmäge, Sairami põhjaseina vasaku osa alumise liustikukeele suunas.
R1 Mööda liustikukeelt mäe põhjaseina jalamilt 150 meetrit (50-65°) üles, kuni kaljuseina alguseni.
R3 Karniisi alt vasakult mööda, sisenurgast 15 meetrit üles (70-80° VI), jõudmaks välja harjakeseni.
R6 Kaljuploki ja seina vahelt läbi, misjärel 35 meetrit (80-90° VI) üles mööda sisenurka ja seinaosa.
R8 Mööda seinakest ja sellele järgnevat harja 60 meetrit (75° V) üles mugavale riiulile harja peal.
R10 Mööda lahtise reljeefiga seinaosa 60 meetrit (70-90° V) üles kuni laiema riiulini. Koht ühele telgile.
R13 Marsruudi võtmelõik – 60 meetrit (80-100° VI+) mööda seina, kaminat ja siledat ülekaldega seinaosa suunaga üles-vasakule mugava riiulini. Selle köiega lõpeb tehniline seinaosa.
Et tegu on väga harva läbitava marsruudiga (viimati ligi 15 aastat tagasi), olime silmitsi üsna lahtise reljeefiga – eriti marsruudi ülaosa võtmelõigul (R13). See nõudis kõigilt grupiliikmetelt väga ettevaatlikku reljeefilugemist ja ohutute jaamakohtade organiseerimist. Terve marsruudi peale polnud ühtegi varasemate gruppide poolt jäetud julgestuspunkti. Teiseks reljeefi eripäraks oli kindlasti kivimi tekstuur – kuigi kätele ja jalgadele ronimiseks toetuspunkte jagus, ei võimaldanud reljeef kasutada lihtsasti paigaldatavaid julgestuspunkte (frende ja klemme), sest ainsad usaldusväärsed praod olid mõnemillimeetrise läbimõõduga. Seega kasutasime marsruudil julgestuspunktide ning jaamade organiseerimiseks pea täielikult ainult kaljukonkse, vähesemal määral kaljunaelu ning minimaalselt frende ja klemme. Et kaljukonksude paigaldamine ja eemaldamine võtab paratamatult rohkem aega, dikteeris see paljuski meie liikumise tempo.
- 14. september: bivuakk esimese ronimispäeva lõpus (R10), 4000 m. Platsike väga väike ja kolmest küljest piiratud järsu seinaga. Vajas tugevat ümberehitamist ja telgi julgestamist. Vett võimalik sulatada vaid jääst.
- 15. september: bivuakk laskumisteekonnal mööda loodeharja, 4000 m. Platsike minimaalne, konarlik ning vajas tugevat ümberehitamist ja telgi julgestamist. Vett võimalik sulatada vaid jääst.
Tipust laskumiseks valisime marsruudi mööda loodeharja (2B). Laskunud veidi üle tunni aja, oli päike juba loojumas (19:30) ning rajalugemine muutus üha raskemaks. Seetõttu otsisime esimese vähegi sobiva platsikese, korrastasime selle endale sobivaks bivuakiks ning saatsime seal öö mööda, et järgmisel hommikul varavalges oma teekonda jätkata. Laskumismarsruudi viimane lõik kulgeb pikalt mööda siledaid oinapäid ja kuivanud liustikukeelt, mis kaetud väga lahtise moreeniga, mis kutsus pidevalt ettevaatusele, et mitte seongukaaslastele kive kaela kukutada.
Marsruudi põhiosa ehk lõigud raskuskategoorias V...VI+ läbisime vahelduvjulgestusega, alla selle aga reeglina üheaegses liikumises. Taktika valikul lähtusime järgmistest põhimõtetest:
1) Esironija (Juta) ronib üles, ronimissussidega ning ilma seljakotita – julgestuseks kaks dünaamilist köit. Jaamas organiseerib ta ühe neist tugiköieks, teise julgestuseks.
2) Teine (Tolik) ronib järgi, saabaste ja väikse seljakotiga – julgestuseks üks dünaamiline köis, mida kontrollib esironija, ning teisel dünaamilisel köiel, mis on fikseeritud tugiköieks, libiseb plokk-rullik. Järgironija võtab endaga üles kaasa kolmanda, staatilise köie.
3) Kui teine on üles jõudnud, kinnitab ta staatilise köie uueks tugiköieks. Järgmisena julgestab teisena jaama jõudnu üheaegselt edasi nii esironijat kui kolmandat. Samal ajal kui esironija kahe dünaamilise köiega edasi töötab, ronib kolmas (Rees) saabaste ning suure seljakotiga järgi, puhastades lõigu kaljunaeltest – julgestuseks ühe dünaamilise ronimisköie alumine ots (teise otsaga liigub esironija juba edasi) ning staatiline köis, mida mööda libiseb taaskord plokk-rullik. Eemaldatud praovahendid annab kolmas kohe jaama jõudes teisele üle, kes omakorda toimetab need järgmises jaamas edasi esironijale.
Tõus Sairamile mööda Sedelnikovi 1977. aasta 5B marsruuti kujutas endast 830-meetrise kõrgustevahega põhjaseina, kus V...VI+ kategooria kaljude kogupikkus oli 500 meetrit. Lisaks tehnilisele ronimisele oli sel harvaronitaval marsruudil võtmetähtsusega nõudmiseks ettevaatlik reljeefilugemine ning usaldusväärse julgestuse organiseerimine, vältides lahtist reljeefi. Meie kolmeliikmeline grupp läbis marsruudi, pidades kinni varem paika pandud taktikast, mis rõhutas maksimaalset ohutust, kiiret edasiliikumist ja puhast stiili. Tõusu sooritasime 20h 15min ning ühe vaheööbimisega. Kuigi ronisime rahulikult ja kiirustamata, võib võrdluseks tuua esmaläbijate vastavad näitajad – 66h ja 5 vaheööbimist. Grupi üksmeelsel hinnangul oli tegemist põneva tehnilise tõusuga fantastiliselt ilusas piirkonnas.
|
OSCAR-2019
|
||
Aasta 2012 on mulle käsitöös olnud kõige produktiivsem aasta. Algas küll vaikselt, sest jaanuaris sain valmis vaid kahed sokid, kuid mida aeg edasi, seda rohkem ma teha jõudsin :)
Veebruaris sain maha selle aasta esimese tekiga - pisike beebitekk rändas Iirimaale ja sai ühele armsale tüdrukutirtsule rõõmuks.
Samuti sain veebruaris valmis esimese pakivahetuse asjadega. Paeltikandis roosid kaunistama kotti, käevõru ja prossi. Pakk sai minu meelest tõeliselt armas.
Märtsikuu jäi täiesti vahele. Kindlasti ma midagi ikka nokitsesin, kuid ju siis midagi näidata polnud, mille üle uhke saanuks olla.
Aprillis aga osalesin järjekordses pakivahetuses. Tundsin, et selles lihtsalt peab osalema - romantika ju. Tänu sellele sisetundele jõudsin rootsi põimingu juurde. Romantika pakivahetuses sain ise maailma parima paki - Tintsult. Karp on kasutuses - see hoiab poja sünniga seotud asju, mis mulle tähtsad (kaardid, nabanööriklamber, vana-vanaisa kingitud kuldmünti ja vanavanemate kingitud hõbelusikat jne). Ja kuna see on nii võrratult ilus, siis on see meil elutoas klaaskapis aukohal.
Ise aga olin saanud paraja väljakutse. Pidin paki tegema Susale, kelle töid ja tegemisi alati imetlusega vaatan. Aitäh saatusesõrmele ja Susa Rootsi vaimustusele! Tänu sellele leidsin käsitööliigi, mis mulle tõeliselt hästi sobib.
Aprillis sai õmmeldud veel 2 heegelnõelte pesa ja ühe kleidi ning heegeldasin pojale mütsi, kuid need loeksin vähemtähtsateks töödeks sel aastal.
Mais õmblesin trikotaaži - kleidi ja seeliku. Eks näeb, kas järgmine suvi annab põhjust kleiti kanda ka :) Üks müts sai veel heegeldatud. Selle kandis poiss suvega päris ilusti ära, järgmine suvi tuleb mütse uuesti heegeldama hakata. Veel tekitasin mais elevust mõistatusemäng-loosimisega.
Viimase tulemusena õmblesin juunis lausa 4 poekotti. 3 tükki loosimise võitjatele ja ühe proovikatsena iseeendale :) Enda kotti sai suve läbi kaasas veetud. Ainukeseks puuduseks sai luku puudumine. Järgmiseks suveks tuleb midagi kinnist õmmelda.
Juulikuu oli mu selle aasta kõige tähtsam kuu. Sain sõrmuse sõrme ja teise perekonnanime. Selleks päevaks õmblesin endale kleidi ja tikkisin-õmblesin sinna peale vöö. Lisaks tahtsin heegeldada pisikese randmekoti, kuid too jäi pooleli ja alles aasta lõpupoole lõpetatud. Sõrmusepadi sai pisikese heegelmotiivi ja õhtu enne "ära võtmist" kokku õmmeldud. See puhkus Haapsalus ja registreerimise päev olid tõeliselt ilusad ja rahulikud. Ei mingit jooksmist-närveldamist, vaid ainult meie kolme aeg. Poja sai mööda mänguväljakuid mürgeldada, meie puhata ja endi jaoks aega ning mälestusi luua.
Augustis esitlesin üht tagasihoidlikku rootsi põiminguga käterätikut, muud ei jõudnudki teha. Ju ma siis puhkasin ja nautisin olemist :) (Tegelikult küll õmblesin hoopis konkursi tarvis tekke, aga neid ei saanud ju näidata.)
September nagu korralikult koolilapsele ikka, sai palistatud rohkete töödega. Lõpetasin hulga pooleliolevaid töid ja näitasin ära lausa 3 tekki - kaks suurt ja ühe pisikese.
Oktoobris sai veel hulganisti pooleliolevaid töid lõpetatud (ja häbi-häbi mulle, et neid nõndapalju kuidagi tekkinud oli). Oktoobris sain veel väga suure austuse osaliseks - nimelt pidas Annelix mind vääriliseks kutsuda enda sõbraks ja jagada temaga koos Isetegija kalendris ühe kuu ruumi. Selle jaoks pildistasin üles kiirelt 3 rootsi põimingus käterätikut ja paar lapitehnikas kotti. Need pildid jõudsid 2013 aasta Isetegija käsitööfoorumi kalendrisse. Ma olen kohe nii uhke :)
Novembris käisin pärnakatele rootsi põimingut õpetamas. See oli tõeliselt vahva pärastlõuna ja arvan, et ise õppisin kõige rohkem :) Peale selle sai novembris kootud ühed väikesed kindad ja sokid, õmmeldud nipet-näpet ja ühe Eesti lipuvärvides beebiteki. Viimane lendas lausa Austraaliasse :) Samuti tegin otsa lahti rootsi põimingu õpetustega.
Detsembris sain jällekord kinnitust, et Murphy seadused töötavad. Kõige kiiremal ajal jäi laps haigeks, arvuti vajas uuendamist, ise olin haige, mees oli haige, laps jäi uuesti haigeks, ise jäin uuesti haigeks... Kõige selle keskel sain ikkagi üles paar rootsi põimingu õpetust, käisin Tartus (või õigemini Ülenurmes) rootsi põimingut õpetamas ja IT advendikalendris ilmusid 2 minu kirjutatud rootsi põimingu õpetust. Aasta kõige suuremaks ja tähtsamaks tööks oma pulmakleidi kõrval loen aga teki. Mul on nii hea meel, et mulle selline palve usaldati ja nii hea meel, et ma ise just palkmaja välja pakkusin. Nagu Sunray ütles - iga tekk on omamoodi eneseületus ja see minu jaoks oli lausa mitmekordne :)
Ma olen enda aastaga väga rahul. Tegin käsitöös täpselt seda, mis mulle kõige rohkem meeldib - põimingut ja lapitehnikat sekka natuke kudumist-heegeldamist. Ma andsin/müüsin ära vahendeid, mida ma ise ei vaja ja kasutada ei taha (suur hunnik lõngasid, fimosavid ja pastamasin; pärlitest ja heidest olin juba 2011 lahti öelnud). Ma arenesin edasi ja õppisin palju uut. Ma kohtusin nii toredate inimestega, kellega on palju ühiseid huvisid. Sain endale paar lähedasemat tuttavat, kellega jutustada on huvitav ja kellelt saan alati abi paluda. Aitäh teile, kes te mu ellu sel aastal tulite ja häid mälestusi koos minuga lõite!
Järgmise aasta plaanid olen juba valmis teinud. Need panin eraldi kirja teisele lehele (2013. aasta käsitöömõtted). Arvan, et polnud ülemäära ambitsioonikas. Kevadeni jätkub samasugune režiim, nagu nüüd sügisel (et nädalas 4 hommikut vabad), ja sel ajal saab mõnuga käsitööd teha. Arvuti taga võiks vähem istuda ainult :) Sügis toob kindlasti uusi väljakutseid, kuid loodan, et käsitöö jaoks jätkub ikka piisavalt aega.
Sel aastal olid kingitusteks suured plaanid. Siis aga tuli Murphy oma seadustega külla ja kõik plaanid lendasid vastu taevast. Minu õnneks olin ma aasta alguses vähemalt jõulukaardid valmis teinud, muidu oleks needki saatmata.
Kahel viimasel jõulueelsel päeval jõudsin siiski midagi maitsvat teha. Üks küpsisesegu sai purki aga pildikasti ei jõudnud. Küll aga sai üles pildistatud mitu purki heade hommikute müslit :)
Retsepti sain siit ja ausalt öeldes oli tegemine väga lihtne ja mõnus. Hoolimata sellest, et esimese plaaditäie kõrbema lasin :D Pistsin seda kohe mitmele inimesele kingikotti ja vastutasuks olen saanud hulganisti häid sõnu. Enam poest müslit ei osta! Minu tehtud on parem.
Aasta alguse poole olin vaimustuses kootud jõulukuulidest. Sain ju endale jõulukuulerite raamatu ka ja tahtsin kohe kududa. Lootsin, et enne jõule teen neid veel ja näitan korraga, kuid sel aastal polnud nii ette nähtud. Nüüd aga näitan vähemalt selle ühegi ära.
Lisaks olen teinud pärlitest ja karvasest traadist lumehelbeid, kuid need jätan jaanuaris näitamiseks. Täna liiga soe ilm, äkki sulavad veel ära ;)
Paar kuud tagasi sain ühelt kallilt lähedaselt inimeselt tellimuse. Kõigepealt näidati mulle tuba ja seejärel paluti päevatekki. Kõigepealt nõusolekut ja siis juba hakkasime arutama suuruse, värvikombinatsiooni ja mustri üle. Pakkusin välja palkmaja tehnika. See oli midagi, mida polnud ma varem suure tekina teinud. Samas olen päris palju vaadanud imeilusaid suuri tekke just palkmaja plokkidest. Kui vähegi otsingut teha, leiab imeilusaid võimalusi neid plokke kokku sobitada ja mustreid luua.
Otsustasime ühe lihtsa ja lööva mustri kasuks. Värvikombinatsioon sai võetud toa seinas olevalt tapeedilt - hall ja roosakas-lilla. Mustrist ja voodist sõltuvalt sai suuruseks valitud umbes 2.3x2.3m, et päevatekk ilusti voodi kataks ja ka äärte alt ei jääks tekke-patju-lina näha. Kaasa sain veel tüki tapeeti, et värve sobitada.
Kangaste otsimine oli raske - proovi sa enne jõule halli ja lillat kangast leida. Igal pool oli punast-rohelist-kulda-karda :D Oli mustrilisi lillasid kangaid, kuid valge taustaga, mis poleks tekis nii head olnud. Lõpuks sain siiski kümmekond kangast kokku ja sobitamine võis alata.
Plaanisin 3 ringiga plokke teha, kuid jätsin igal õmblusel ühe kangapoole õmblusvaru arvutamata. Ehk siis arvutasin õmblusvaruks ainult 1 cm, tegelikult pidanuks olema 2 cm. Tegelik õmblusvaru plokil tuli 0.7-1 cm (olenevalt kanga paksusest ja olgem ausad - nii sirgelt ja täpselt ma õmmelda veel ei oska). Prooviplokki õmmeldes sain siis aru, et sedasi jääks tekk liialt väike ja otsustasin kangavarusid vaadates lisada ka neljanda ringi. Plokkide suurus lõpuks oli u 37-38 cm kandis.
Jagasin plokkide südamikud 3 osasse ja vuristasin hooga kokku esimese osa 2 esimest ringi. Siis vaatasin uuesti enda arvutusi, skeeme ja prooviplokki ja avastasin ühe suure vea. Nimelt mingis segadushoos olin ploki värvid valesti kokku pannud ja kui oleksin samamoodi jätkanud, oleks halli värvi olnud tekis kohe palju rohkem kui lillat. Õnneks aitas hädaabikõne Sutsukesele ja kiire harutustöö ning tekitegu võis jätkuda :)
Teppimine oli paras tegu. Seda teadsin ette, sest enda Paistu-aineline tekk on ju sama suur. Kõige keerulisem oligi keskosa teppida, õnneks seda polnud väga palju :) Kolm kihti ühendatud plokkide vahelt, samuti raami äärest. Oleks nagu veel kuidagi tahtnud, kuid samas ei soovinud ma mustrit tepinguga rikkuda.
Korra tekkis tunne, et jätaks endale... Aga mu voodile sobib natuke lühem tekk, sest jaluts on kõrge.
Kantisin teki kahekordse kandiga. Lõikasin selle 10 cm laiuse ja murdsin pooleks. Sedasi jäi ilus lai kant. Mõlemad pooled õmmeldud masinaga.
Ja miks siis just tõeline lapitekk? Plokke õmmeldes tundus mulle, et palkmaja ongi see lapitehnika. Lappidest, ribadest plokkide kokkuõmblemine. Ja mitte ainult 1-2-3 riba, vaid 16 pluss südamik. Muidugi õmblesin kiirmeetodil (ehk pikad ribad ja plokid kõik reas ja hiljem plokkide vahelt lõikamine), kuid siiski on see tõeline töö ja tegemine. Ja ma olen üdini rahul, et sellega hakkama sain. Nagu oleks teinud ära suure ja kardetava eksami hindele 5+!
Tellija jäi rahule :) Ja armas noorpaar (sest kuidas ikka kutsuda sel suvel abiellunuid), kes jõulude aegu sai teki omanikuks, jäi ka rahule. Imestasid ainult selle üle, et värvid nii hästi sobivad. Selle peale avalikustati saladus - ma olin enne tuba vaatamas käinud ;) Pikka iga tekile ja noorpaarile!
See vöö oli valmis juba ammu aega tagasi. Aga kuna vana pea on vana pea, siis ootas ta lihtsalt omanikule üleandmist. Vahetult enne jõule tekkis aga vajadus ja vöö leidis tee lõpuks omanikuni, et kaunistada jõuluõhtul ühte lihtsat musta kleiti :)
Tegemine tegelikult väga lihtne - pilkupüüdev pael õmmeldud mustale kangale. Selja peal lai kummipael ja nö rinnahoidjahaagid. Hea lihtne peale panna (ei pea paelasid siduma) ja elastne kummipael hoiab vöö õigel kõrgusel paigal.
Nüüd mõtlen, et peaks endalegi tegema taolise. Aga enne tuleb läbi mõelda, mida peale hakata ikka veel pooleliolevate töödega ja tegeleda ka ülikoolitöödega.
Minu teine advendikalendri õpetus ilmus täna! (Link on uuendatud ja töötab jälle.) Tahtsin teha lumehelbeid ja mõtlesin välja sellised mõnusad "kiitsakad" helbed. Kasutasin sinist ja tumesinist (mitte musta :D) puuvillast lõnga (tõenäoliselt Camilla).
Seekord said lumehelbed rätiku mõlemasse otsa. Äärepitsi otsisin ja otsisin. Lõpuks leidsin siit sellise äärepitsi, mis meenutas samuti lumehelbeid. Kokku sai minu jaoks päris äge tulemus - lihtsalt rätikuks isegi liiga hea! Seega vahetasin oma eelmise valge liniku välja ja nüüd kaunistab üks mõnusalt talvine linik mu suurt söögilauda.
Heegeldamine ei lähe viimasel ajal kohe üldse mitte. Otsin alternatiive, et rätik ei jääks "alasti". Kangaribadest sats äärde, värviline kandiriba... mõned mõtted ikka on. Poepitsid ei lähe minu meelest mitte. Vähemalt pole ma selliseid ilusaid pitse leidnud, mida külge õmmelda...
Üks lumehelvestega rätik ootab siiani pitsi. Osaliselt on juba külge heegeldatud, kuid teine pool on alles täitsa tühi. Seega ei saa näidata. Tuleb oodata. Tänane töö on aga teppimine ja kantimine. 5,76 ruutmeetrit on kokku liimitud. Liimipurk sai ka tühjaks. Nüüd ainult 2 tk neid järgi, siis peab uuesti Karnaluksi külastama :)
Kõik plaanitud jõulukingid on tegemata. Järgmine aasta peaks eesmärgiks võtma, et detsembri alguseks on kõik kingid tehtud. Muidu kaunistuste meisterdamisele ei jää enam sekunditki aega...
Olen tükk aega mõelnud, et kuidas ja mida täpsemalt edasi õpetada. Vahepeal sai antud üks väga äge õpituba Ülenurmes ja seda tagantjärgi analüüsides jõudsin selgusele. Pealegi sain eile just kinnitust, et siiani olen õpetused ilusti loetavalt kirja saanud ja see andis tõuke uueks postituseks :)
Põimimiseks pead kõigepealt valima mustri. Selles postituses annan ette rombi mustri. Rombi muster on suure mängumaaga - kõikvõimalikud erinevad värvikombinatsioonid (mis tekitavad illusiooni, et osad rombid on väiksemad, teised suuremad), erinevad lisamustrid nii rombide sisse kui äärtesse.
Nüüd märgid rätikul keskmise püstise koeniidi haaknõelaga. Soovitan keskkoha märkida umbes 5-7 cm kaugusel rätiku alläärest. Sellest mõni sentimeeter kõrgemal alustadki põimimist.
Mustriskeemil on numbritega märgitud kõik kohad, kus pead lõngaga koeniitide alt läbi minema (soovitavalt siis 3 keskmise koeniidi alt, jälgi, et lõng ei läheks läbi kanga tagumisele poolele). Samuti on märgitud liikumissuund. Rombimustri tegemist alusta keskmistest lõngadest, mis skeemil punasega näidatud (näidisel on alustatud alumise kollasega), ja liigu kõigepealt alla. Kui alumine rida on tehtud, võid kohe põimida ka ülemise kollase ja saadki esimesed rombid kokku. Näidisel on nö kolmekordne romb - ehk siis 3 erinevat tooni lõnga alumistel sakkidel ja samuti ülemistel. Sina võid teha ka ühe-, kahe- või kasvõi kümnekordsed.
Lõnga pikkus ~50 cm ühe poole jaoks. Kogu laiuses rätiku põimimiseks läheb siis vaja 1m lõnga. Lõngapikkus sõltub ka sinu kangast, konkreetsest lõngast, sinu põimingu tugevusest. Seepärast ongi kõik lõngakulud umbkaudsed.
Juhul, kui tegid põimingu käterätiku toorikule, lõpeta põimimine u 4 cm enne küljeäärt ära ja vii lõng kanga tagumisele poolele. Kui kogu põiming on valmis, siis lõika ülejäänud lõngad küljeäärega samal kaugusel ära ja keera kanga äär kaks korda sisse ja õmble kinni. Põimingu kohal jälgi, et pööratud kangaäär jääks täpselt teisele poole toodud lõngade peale ja õmblusega saaksid kõik lõngaotsad ilusti kinni.
Kui aga tegid põimingut valmis käterätikule, siis vii lõngad õmblusvaru vahele ja õmble mööda eelmist õmblusjoont lõngad kinni.
Järgmine postitus proovin lõpetamise osas illustreerivaid pilte ka näidata! :) Seniks aga põimige rombid valmis!
NB!! Ja kui sa midagi oled siinse õpetuse järgi valmis teinud, siis pane kommentaaridesse link ka! Lisaksin need hea meelega siia õpetuse juurde teistele ka vaatamiseks :)
Hea suurte ruutudega paberi eest tahan tänada Estogirlie't! :) Printisin selle hallina välja ja skeemi skännisin sisse. Parem kui pildistades! Ja kui arvutijamadega ühele poole saan, siis saan rahumeeli ülejäänud mustrid ka ilusti sisse skännida :)
Isetegijas on üks äge kalender :) Teate ikka jah? Ma sain ka päkamütsi pähe ;) Sellest pikemalt järgmises postituses...
PPS. Kõik ettepanekud, küsimused ja kommentaarid õpetuse paremaks muutmiseks on väga oodatud! Ja soovid - milline mustritest järgmisena? ;)
1. detsember kujunes minu jaoks üheks ütlemata meeleolukaks päevaks. Aga et asja mõtteni jõuda, peaksin alustama hoopiski sellest, et peale pärnakate õpituba tuli mulle IT-s kiri Triinelt, kes kutsus mind Põlvasse õpituba tegema. Eks ikka rootsi põimingu asjus. Põlvasse aga ei saanud piisavalt rahvast kokku ja tõstsime õpitoa hoopiski Tartu külje alla ja hilisemaks kuupäevaks. Sinna registreerus kohe 17 inimest. Kahjuks või õnneks päris kõik siiski kohale ei ilmunud.
Minu ettevalmistused hõlmasid kanga varumist (mis lõpptulemusena läksid luhta, sest jõulude eel oli punane vahvelkangarull Tallinna poodides otsa saanud ja mulle jäi sealt ainult lõpp pihku). Seejärel suutsin loendada kokku 8 rätikutoorikut, mis tegelikkuses osutus hoopiski 6-ks toorikuks...
Eelneval õhtul asju kokku pakkides ja kellaaegasid arvutades arvestasin, et kui kell 10 sõitma hakkan, on aega maa ja ilm... sest 10-st 12-ni on ju tervelt 4 tundi :D Õnneks järgmine hommik oli õhtust targem. Kell 7.30 ärgates koitis mu ajunatukeses selgus, et selliste teeoludega peaks sõitma hakkama hiljemalt kell 8 või 8.30. Riidesse, meiginatuke peale, asjad kätte ja kohuke külmikust kaasa ja nii ma startisin. Enne Tartu Lõunakeskuse juurde jõudmist peatust ei teinud. Sinna jõudsin veidi enne 11.30-t, et haarata Statoilist kaheraudne, kohv ja jäätee :) Kui rämps, siis juba täiega!
Lõunakeskusest Ülenurme sõites sain ühe ringi peal sõites autol peaaegu külje siledaks (kaherealine ringtee, kuid minu ees sõideti ilusti ühes reas, aga kellelgi oli tõenäoliselt kiire ja mind suruti ringi keskele, kui oleksin hoopiski välja tahtnud sõita) :D Õnneks pidurid olid head ja auto jäi terveks. Mind juhatanud GPS tegi ka jälle nalja - tädike seal sees räägib ju inglise keelt ja nii kõlasid pidevalt laused - turn left to "tiituringtiii" (ehk siis eesti-inglise keele segu tee ringteele) ja kovakateetatii (lugedes rõhuta kõiki silpe eraldi). Päeva pärliks osutus minu jaoks Hikii tänav :) Kes tõlgib ära?
Edasi läks päev aina paremaks - kõik kiitsid mu rätikuid (no ma pean ju seda kirjutama - tundsin kohe kuidas jalgadel kergem hakkas, sest kiitus tahtis lendu viia) ;) Kõik olid nii hakkajad ja kui nipid räägitud, siis mustrid tekkisid väga kergelt rätikutele. Üks neiu oli eriti kiire ja jõudis isegi kohvitamise kõrvalt mustri rätikule põimida teistest kiiremini :)
Ettenägelikult olin seekord oma fotoka lauale pannud ja kui kõik hoolsalt põimisid, tegin mina paar klõpsu ka.
Ma aga pole harjunud nii palju rääkima. Kurk läks muudkui kihelema ja köhakomm oli pidevalt keele peal. Minu õnneks, nagu ma hiljem taipasin - nimelt kööginurka olid toodud imehead šokolaadiampsud. Kui ma päris lõpus kaks tükki ära sõin, tegin kähku vehkat - muidu oleks kandik koheselt tühi ka olnud. Lihtsalt võrratud!
Värvikombinatsioone tekkis ilusaid ja ilusamaid :) Üks rätikutest on mootoriga nõela omanikul juba blogis. Ma tahaks ka sellist nõela :P
Jõulumustreid oli ka. Paberil ja nii mõnigi jõudis juba rätikule. Ja õhku jäi minu lubadus mustreid siia üles panna. Plaan on neid lisada ükshaaval koos selgitustega :)
Tagasisõit päälinna oli omaette elamus. Kuna ma Tartus miskipärast tankida ei tahtnud ja autos tark süsteem näitas, et 250km sõidab ilusti ära, siis tee peal sain piisavalt närvikõdi. Kütuseveok oli kraavis, kogu liiklus külavaheteedele ümber suunatud. 5 autot ees ja mina muidugi hooga järgi. Sõitsime mööda külavaheteid ja üks hetk 4 esimest pööravad eramajade hoovidesse. Kaubik minu ees aeglustas ja sel hetkel nägin oma GPS-i pealt, et tupik. Egas midagi - GPS üritas mind muudkui tagasi saata, aga Tartusse ma ju uuesti jõuda ei plaaninud. Nii ma siis sõitsingi metsavaheteedel ja põldude vahel ja jälgisin muudkui bensiiniosutit. Lõpuks jõudsin õigele ümbersõiduteele tagasi (ja samuti kaubik, kes ustavalt peale tupikut minu järel sõitis). Teeoludest ja kraavis rattad taeva poole olnud sahast ma parem ei kirjutagi. Samuti sellest udumassist, mis vahetult enne Tallinna tuli (no nii paks udu, et poleks näinud näppugi suhu pista) :D
Ja teate ikka, et päkapikud luusivad ringi? Meil oli hommikul lapse saapa sisse muna jäetud... Sellega seoses tuli mul kohe meelde varahommikune mõte (kui kuulsin, et abikaasa allkorrusel ringi liigub ja mitte mu kõrval ei maga), et äkki tulevad mulle ka päkapikud. Aga vot ei tulnud! Lootus sureb viimasena eks - jõuludeni on veel aega :D
Kui heal inimesel on sünnipäev ja sa pole teda ammu näinud ja koos aega viitnud, siis ei saa ju lihtsalt sms-i saata. Ja kui sul on veel 2 sõpra, kes sama tunnevad, siis saabki peale hoolikat planeerimist minna pildistama :) Eriti hea on minna juba tuttava fotograafi juurde, kelle tehtud pildid sulle väga meeldivad.
Nii me siis ühel pühapäeva õhtupoolikul saime plikadega kokku (ikka plikad - kõik alla 30-ne veel ;)). Mõni oli mures, teine oli põnevil ja üks lihtsalt üks paras mammi :) Tulemuseks olid naerupahvakud, edvistamine, veidi tuult, mõni hüpe ja tantsusammud, hiljem mõnus salat ja kommentaarid järgmiste sünnipäevakinkide osas... Viimaseid ei saa kohe mitte kirja panna, jututeemad võiks sildistada väga musta huumori alla.
Fotograafiks armas nimekaim Kadri. Aitäh, sulle! Ja eriti kohe selle eest, et hea mõtte pähe idanema panid ;)
Seeliku lõige ise joonistatud, õpetus pärit "Käsitööpäevikust."Tõesti hea lihtne ja ka algajale kiirelt teostatav. Järgmise puhul tahan alt laiema teha. Ja värvli võiks korraliku õmmelda. Taskud on moe pärast. Linane kangas.
Ma juba tean, mida plikadega oma sünnipäeva puhul teha plaanin :) Ikka Kadri juurde pildistama, sest siis on hea võrrelda - enne ja pärast ;)
Minu käest on mitmeid kordi küsitud, et mis värk selle keskelt alustamisega ikka on. Miks peab alustama keskelt? Äärest oleks ju mugavam...
Kui sa alustad keskelt, jääb su plaanitav muster ka ilusti keskele! Ja kui näed, et äärde enam mustrikord ei mahu (või mahub poolikuna), siis saad äärmise mustrikorra ka üldse ära jätta ja viia lõngad sirgelt küljeõmbluseni.
Kui alustad küljelt ja mustri tegemiseks on vaja 3m lõnga, siis on ikka jube tüütu seda kõike sealt esimeste koeniitide alt läbi vedada. Kui alustad keskelt, siis jääb sulle mõlema poole jaoks ainult 1,5m ja töö läheb palju libedamalt :)
Kui sa ei tea täpset vajalikku lõngapikkust, siis küljelt alustades on lihtsam "puusse panna." Uute mustrite põimimisel jätan ma ühe poole lõngatoki külge ja teist poolt põimin. Juhul kui lõng jääb liiga lühikeseks, saab tokist juurde anda ja hiljem tean teise poole lõnga kohe parajalt pika varuda.
Kui on tihe põiming ja suur ese, siis ühest äärest teise põimides hakkab ese ühele poolele kiiva kiskuma (õnneks või kahjuks ise väidet kinnitada ei saa, see on minu "raamatutarkus").
Täiesti minu isiklik kiiks aga mina teen nii - alustan keskelt ja põimin kogu ühe poole mustri korraga ära. Keskele jääb küll hunnik lõngasid, kuid need ei sega ja ma saan täieliku ülevaate mustrist (ja vajadusel on lihtsam harutada ja uuesti põimida). Õpitubadest jäi mulje, et mõnele veel selline kiiks meeldib :)
Mu pildiruum Picasas sai otsa. Kuna aga ma mujale kolida ei taha ja abikaasa kiitis Google hinna sobivaks (ja märkis, et nemad müüvad kallimalt serveriruumi), siis järelikult tuleb juurde osta. Seega järgmine nädal jälle uus õpetuse osa - siis saab ka mustrilehed üles laadida :)
Õmblesin ühel vihmasel novembrikuu päeval sini-must-valge beebiteki. Tekk oli nö tellimustöö, mis rändab koos Sutsukese imeliste lipuvärvides tekkidega Austraaliasse. Aitäh Sutsukesele! :)
Kangasteks uus lilledega must, sinine on kasutatud küljekardinad ja valge uus (kuid juba eakas) paksem kangas. Selline taaskasutus-uuskasutusprojekt. Tagumisel poolel siniste toonidega ruuduline kangas. Kõik puuvillased, vahekihiks mahuline vatiin.
Õmmeldud päevaga, tepitud ööga :) Ehk siis päeval plokid valmis, õhtul kokku ja öösel teping. Viimane pealt läbipaistva niidiga (või õigemini tamiiliga). Mõõduks 1.08x1.08 m.
Uue teki tükid on juba välja lõigatud, kuid hetkel hoopis heegeltööd ja rootsi põiming käsil. Päeva-paari jooksul ka uus osa rootsi põimingu õpetusest laekumas siia :)
Pildistatud kinnaste-sokkidega samal päeval rabas. Käisin oma kilekotitäie asjadega ja kõrgete kiilkontsaga saabastega ringi kui üks meesterahvas teretas ja jõudu soovis. Läks vaja :)
|
OSCAR-2019
|
||
Paari nädala pärast, 24. oktoobril möödub aasta Rõuge noormehe Markkus Ansbergi kadumisest. Teda nähti viimati ööl vastu 24. oktoobrit Võru kesklinnas ja pärast seda on kadunud nagu tina tuhka. Kadumise ajal oli ta 17, nüüd 18, käis Parksepa keskkoolis. Hobiks jalgpall.
Ansberg oli küllalt aktiivne sotsiaalmeedias. Näiteks ask.fm saidil on ta vastanud küsimustele ja seal on küsimus, kui ta oleks lind, kuhu lendaks. Vastus on: Venemaale. Tuleb välja, et mingi kihk oli tal seoses Venemaaga. Võrule on Venemaa lähedal, paarikümne kilomeetri kaugusel. Võib oletada, et noormees läks Venemaale, seda on päris lihtne teha, sest piir on või vähemalt oli suhteliselt lõdvalt valvatud. Tal oli ema piirivalves, ilmselt teadis kohti, kust üle minna.
Tõenäoliselt oskab asja kohta lähemaid selgitusi anda tema sõbratar Hanna, kellega Markkus oli suhtes.
Miks sa paned siia üles selliseid lugusid, mida oleme kõik juba ammu netist lugenud ja mis ei vii mitte kuskile?
Inno, topi oma loll jutt suhu tagasi..keskööl Võru linnas sihitult ja narkouimas ringi tuikumas, Vene piirini on ca 30-40 km, ja isegi kui tal oleks õnnestunud mingi ime läbi seda teha, oleks ta kohe järgmisel hommikul kinni nabitud /piiritsoon ikkagi/..ilma dokumentide ja rahata, olematu vene keele oskus jms...tahad asjaliku uudist, mine küsi oma suure sõbra ja iidoli Pommionu käest, tema teab neid Võru suuri saladusi...
Inno su rong on läinud. Ei tule seda tabamata imet enam sinu sulest. Mida rohkem sa siin kirjutad, seda enam saame teada, et su pea on täitsa tühi. Lausa kumiseb juba. Vahel oleks tõesti targem mitte kirjutada. Niikuinii kõik juba teavad su huumorinurka.
Kust see narkojutt tuleb? Kui pommionu teaks, siis teaksid teised ka juba. Fakt on see, et Markkus on siiani Interpoli kaudu tagaotsitav, järelikult pole teda leitud. Kui pole leitud, siis tuleb teda jätkuvalt otsida. Ei saa ju olla, et täisjõus noormees, peaaegu täisealine järsku ära kaob.
Inno, sa ei valda vist teemat..? selles asi ongi, et Markkus elas Võrus korteris, et oleks lihtsam koolis käia ja suhtles pidevalt oma vanematega, et endast teada anda, aga tol õhtul ja järgneval hommikul oli poiss levist väljas ja kadunud..loomulikult ärevusse sattunud vanemad pöördusid politsei poole, kuid seal esialgu keelduti menetlust algatamast, siis hakkasid selguma Markkuse kadumisele eelnenud asjaolud (muuhulgas ka viibimine ühes seltskonnas), kuid polisei keeldus endiselt algatamast kriminaalmenetlust, mis oleks võimaldanud üle kuulata antud seltskonnas viibinud isikuid ja teostada Markkuse telefoni positsioneerimist tol ööl...siis ilmusid välja videosalvestised Markkuse viimastest käikudest, siis hakkasid rääkima mõned seltskonnas viibinud isikud ja tuli välja antud valeütlused ning et seal oli toimunud kokkupõrge Markkusega, tarvitatud kahtlasi aineid ning viibisid seal ka mõned isikud, keda kohekuidagi ei tahetud politsei uurimisega tülitada jne.jne..ja mis puutub Markkuse sotsiaalmeedia postitustesse, siis mina panin kunagi koolis oma käega kirja, et tahtsin saada kosmonaudiks..oleks ma nüüd kaduma läinud, hakatakse mind Baikonuri kosmodroomilt otsima..?
No vot. Kodutöö kõik tegemata, aga aina laksutab kui ööbik. istu kaks ja ära enam räägi asjadest, millest sa midagi ei tea.
Pärast toda seltskonda ja kokkupõrget oli Markkus veel liikunud Räpina maanteel. See viib Venemaa poole minu teada.
Mis ime linn see Võru on oma suurte saladustega, kus toimuvad kaklused, inimeste kadumised, täis psüühikahaigeid ning nagu lugeda ka siinse kohviku "kelnerid" on sealtkandist pärit?
Inno, Räpina maanteed mööda saab ikka Räpinasse, nii oli see aasta tagasi ja on ka nüüd..Venemaale viib Luhamaa tee, mis ristub Räpina maanteega, see selleks...aga arvestades seda, kui suured otsingud läbi viidi ja kui põhjalikult Võru lähiümbrus läbi kammiti, on tõenäoline, et ta kuhugi autosse võeti ja minema viidi, kuhu, on iseküsimus..ning kui politsei oleks asja tõsisemalt võtnud ja koheselt alustanud otsinguid ja menetlust, oleks ehk mõnegi kuuma jälje üles võtnud..kõige kummalisem ongi asja juures see, et nad oma kolleegile (poisi emale) sellise käru keerasid, hea tahtmise korral oleks saanud kas või mitteametlikult asuda asja uurima...
Aga miks just tema sinna autosse võeti? Minu teada politsei tegeles asjaga päris aktiivselt. Luhamaa poolt on kaunis raske piiri ületada, aga ta võis minna Värska poole, seal on isegi seenelised Venemaale nii jalutanud, et keegi aru pole saanud.
Ja kui ta soov oli ära kaduda, nagu kahtlustati, siis kuhu te ise läheks, kui sooviksite ära kaduda? Sohu on kaunis raske inimest viia ja riskantne, eriti öösel.
Seenelised olid mingid vanamutid, kes otsisid teed välja, hõikusid ja huikasid metsas kuni sattusid Vene piirivalve peale. Või kui Markkus kinni võeti, näiteks, kas on kindel, et talle oleks tehtud trahvi ja tagasi toodud. Eriti arvestades Kohveri juhtumit. Ta võib vabalt praegu kudeda kuskil Butõrka kongis, kuni spetsialistid "selgitavad", kellega tegu.
Inno, sa lähed oma oletustega päris metsa - alles hõiskasid, et pole probleem 20 km Võrust üle Vene piiri jalutada, nüüd ütled, et Luhamaa kaudu polegi nii lihtne..ja pealegi - üldse annad aru, kaugel on Värska ja kaugel Luhamaa..? ööpimeduses ja mingist sogast segi kamminuna on raskusi isegi omaenda koduhoovis toaukse ülesleidmisega, sa räägid siin orienteerumise meistriklassist Võru-Värska- Vene/Eesti piir seenemetsas..
Kallid lapsevanemad, jälgige oma kallite alaealiste võsukeste käimisi ja tegemisi, ärge kasvatage neist kompleksidega inimesi, kellel tekib ju nooruses vajadus tarbida meelemürke. Muidugi ma tean, et seda on lihtsam öelda kui teha (eriti depressiivsetes Eesti väikelinnades), aga mõttekoht ikkagi.
Sulle ikka see Venemaa-hüpotees ei anna rahu..aga pane ennast korra selle rekkajuhi asemele ja kujutle, et sõidad, võõras riigis, ümberringi võõrad inimesed ja võõras keskkond, sul on lastiks mitmekümne tuh EUR eest kaupa ja pead selle võimalikult kiiresti riigist A riiki B kohale toimetama ja eksole, esimese asjana, kui näed pimedal ööl teel tuigerdavat noorukit, võtad kiiruse maha (ainuüksi pidurdusteekond...), lähed kabiinist välja ja küsid osavõtlikult, kas on abi vaja (mõtlemata põõsastes ootavatele võimalikele röövlitele)..kutsud kabiini ja otse loomulikult arvestad ka lisaajaga, mis kulub piiripunktis, et selle kutsumata külalise taust ja pabereid uurida...
Huvitav kas markkust veel otsitakse? Huvitav et rääkijad arvavad et politsei andis endast kõik tema leidmisele tekib küsimus kas see ikka oli nii kuna oma laps oli kaasosaline, ning see asi mätsiti kinni ammu oleks markus leitud kui oleks lapsed seda öelnud aga ei elavad ikka süümepiinadega. Halb on mõelda et eesti politsei mätsib kinni nii noore poisi asja.
|
OSCAR-2019
|
||
Mahetooteid pakkudes puutume sageli kokku küsimusega, et miks on mahetoit tavatoidust kallim. Loe lähemalt, millest mahetoote hind sõltub ning mis kergitab selle tavatoodetest kõrgemaks.
Kuigi tänapäeval on juba väga palju häid näiteid, kuidas mahepõllumajanduse saagid on tavapõllumajanduse omadest suuremad, siis on ikkagi veel palju kultuure, mille puhul saagid jäävad mahedas endiselt väiksemaks. Siin on põhjuseks keskkonnategurid, näiteks erinevad kahjurid.
Mahepõllumajanduses ei ole lubatud kasutada kahjurite tõrjumiseks kunstlikke taimekaitsevahendeid, vaid ainult looduslikke meetodeid. Näiteks külvatakse põldudele vahekultuure, et suurendada elustiku mitmekesisust – et põldudel oleks putukaid, kes hävitavad teisi kahjureid, et linnud käiksid põllul kahjureid söömas jne.
Seega ei pruugi mahepõllumajanduse puhul olla pindala kasutus nii tõhus kui tavapõllumajanduse puhul ning teha tuleb palju lisatööd. Kuna mahetootjad on sageli väiketootjad, tehakse seda lisatööd käsitsi, näiteks käiakse põllult kahjureid korjamas jne. Käsitöö on aga kallis. Tavapõllumajanduses on võimalik külvata ja kasvatada suurel pindalal sama andi suurte masinatega, hävitades kahjureid sünteetiliste taimekaitsevahenditega ning suurendades saagikust sünteetiliste väetistega.
Selline intensiivne põlluharimine viib aga olukorrani, kus mullast saavad ühel hetkel toitained otsa. Tavapõllumajanduses kasutatavad pestitsiidid ja nende jäägid mullas pärsivad elustikku, pidurdades mitmesuguseid protsesse. Mulla elurikkuse säilitamine on aga aluseks kestlikule tootmisele. Ühel hetkel enam kunstlikest väetistest ei piisa, mullas lihtsalt ei ole enam elu ega toitaineid. Mahepõllumajandus aga aitab tõsta mulla bioloogilist aktiivsust ehk elurikkust ja viljakust.
Alates 1970-ndatest aastatest, kui mahepõllumajandus maailmas arenema hakkas, on mahetoodete tarbimine aina kasvanud ning jõudnud praeguseks olukorda, kus nõudlus maheda järele on suurem, kui mahepõllumehed suudavad pakkuda. See omakorda on kergitanud samuti mahetooraine hinda, sest ande ja vilju, millest toota, lihtsalt ei ole alati piisavalt. Näiteks on väga kallid mahemaitseained, sest neid kasvatatakse väga vähe.
Ent kui mahetoodete tarbijaskond kasvab, tekib ka mahepõllumehel suurem kindlustunne ning ta on valmis tulevikku rohkem investeerima – soetama paremat masinaparki, suurendama mahemaa ulatust ning ehitama töötlemishooneid ehk panustama käsitöö asemel suurematesse tootmismahtudesse.
Mahetootmises on mahud tavatoodetest väiksemad – olenevalt tootegrupist võib maht olla lausa sadu kordi väiksem. Väiksemate mahtude korral on aga tootmis- ja transpordikulud ning muud sellised lisakulud oluliselt kallimad.
Kas kasutada masinaid suurel või väikesel põllul, toota suures või väikeses tehases, transportida väikesed aluseid või tervet veokitäit kaupa – siin on hindades suured erinevused.
Näiteks valmivad ka mitmed Loodusväe valikus olevad tooted tunnustatud mahetootjate juures välisriikides, sest Eestis ei ole selleks tootmistehnoloogilist võimalust. Kuna logistiliste ja mahuliste väljakutsete tõttu on mahetooted paratamatult tavatoodetest kallimad, on mahetoodete hind tarbijale oluline.
Soovime aga Loodusväes, et mahetooted oleksid kättesaadavad kõigile ega jääks hinna tõttu valimata. Seepärast püüame hoida oma toodete hinnad nii taskukohased, kui vähegi võimalik. Teatud tooteid on aga Eestis oluliselt kallim valmistada ja nii olemegi kaasanud tootmispartnereid välismaalt.
Mahetoodete hinda aitaks soodsamaks muuta kindlasti suuremad mahud ehk kui mahetoit oleks iga päev enamate inimeste laual, siis selle toomismahud kasvaksid ning hinnadki langeksid.
Küll aga tasub mõelda, et mille arvelt tavatoodete puhul see odav hind tuleb? Kuidas on võimalik seda nii suurtes mahtudes ja odavalt kasvatada ja toota ning kas see kätkeb endas ohte keskkonnale ja inimeste tervisele?
Tihtipeale tuleb tavatoodete odav hind paraku keskkonna ja inimeste tervise arvelt. FAO (The Food and Agriculture Organization of the United Nations) 2015. aasta aruande põhjal moodustavad looduskapitali kulud mitte-maheda puhul 170% toote müügihinnast. See tähendab, et kui tavatoode maksab ühe euro, peaks see keskkonnakahju arvesse võttes maksma 2.7 eurot.
Suuremate saakide saamiseks kasutatakse sünteetilisi taimekaitsevahendeid ja väetisi, mis kahjustavad nii mullaviljakust ja mõjuvad seeläbi pikemas perspektiivis hävitavalt saagikusele ning viljade toitainerohkusele. Samuti jõuavad nende kahjulike ainete jäägid põhjavette ning läbi viljade ja ka põhjavee meie toidulauale ja organismi.
Lisaks kaudsele mõjule on sünteetiliste ainete kasutamisel loomulikult ka otsene mõju ja kahju põllumeestele, kes nende ainetega töötavad. Hiljuti tegi USAs California kohus ajaloolise otsuse, kui keemiatööstus Monsantol tuleb maksta 289 miljonit dollarit kahjutasu mehele, kes kasutas oma töös regulaarselt glüfosaati sisaldavat umbrohutõrjevahendit ning see põhjustas talle vähki haigestumise.
Kogu maailmas on tõusnud suureks probleemiks ka mesilaste massiline suremus, mis on seotud tavapõllumajanduses kasutatavate taimekaitsevahenditega. Mesilased on olulised paljude kultuuride tolmeldajad – sajast põllukultuuriliigist, mis annavad 90% maailma toidust, tolmeldavad mesilased üle 70 liigi.
Seega on keskkonnahoidlik suhtumine ja mesilaste ellujäämine planeedi jätkusuutlikkuse seisukohast väga kriitiline teema, sest mõjutab otseselt meie toidulauda ja ellujäämist. Ja nii on ka iga inimese ostukäitumise mõjuahelal suur roll ning mahetoodete eelistamine olulise tähendusega nii inimeste kui keskkonna tervise mõttes.
Vaata Loodusväe tooteid lähemalt meie e-poest. Leiad need ka kõigist suurematest ja hästivarustatud kauplustest – Selveritest, Prismadest, Coopi kauplustest ja nende e-poodidest jt.
|
OSCAR-2019
|
||
Taotleme uuringu läbiviimist, mis selgitaks välja kodanikupalga võimalikkuse Eestis ning sisaldaks testi, soovitavalt tervikuna mõnes maakonnas.
Tingimusteta põhisissetulek kujutab endast riigi poolt igale seaduslikule elanikule või vähemalt selle riigi kodakondsusega isikule regulaarselt makstavat tasu, mis katab inimese põhivajadused ja võimaldab tal olla aktiivne ühiskonnaliige.
Kodanikupalga mõiste on põhisissetuleku kohta kasutatav juhul, kui põhisissetuleku maksmise eelduseks on riigi kodakondsus.
Põhisissetulekut makstaks ilma majanduslike eeltingimusteta - ei põhisissetuleku maksmine ega ka selle suurus ei sõltuks inimese palga- või ettevõtlustulude olemasolust või puudumisest ega nende tulude suurusest.
olla inimestele majanduslik turvavõrk, kaotada vaesumishirm ning viia seeläbi miinimumini nii rahapõhised sõltuvussuhted kui ka nende piirav mõju inimesele tema eluliste valikute tegemisel
kaotada suurem osa sotsiaaltoetustest, nendega seotud bürokraatiast ja selle ülalpidamiseks tehtavatest kulutustest, vabastades inimesed seeläbi sundusest pidevalt tõestada kellelegi oma õigust väärikale eksistentsile
tagada majanduslik õiglus sissetulekute jaotumisel erineva hõivatusega inimeste vahel - et kasvõi ühekordset vähetasuvat tööd tehes või väikest ettevõtlustulu saades oleks inimese kogusissetulek igal juhul suurem kui mittehõivatuna
Allakirjutanute hulgas võib olla nii põhisissetuleku kehtestamise vastaseid, pooldajaid, skeptikuid kui ka alternatiivsete lahenduste nägijaid või eelistajaid
Kõik allakirjutanud, sõltumata oma suhtumisest põhisissetuleku ideesse peavad vajalikuks põhisissetuleku teostatavusuuringu, sealhulgas testi läbiviimist, kuna
põhisissetuleku rakendamine tähendaks ühiskonna jaoks suuri ümberkorraldusi, mille käivitamine ilma põhjaliku ettevalmistustööta oleks mõeldamatu
idee teostatavuse või mitteteostatavuse ning põhisissetuleku võimalike positiivsete ja/või negatiivsete mõjude üle otsustamiseks on vaja vettpidavaid tõendeid, mitte asjaosaliste usku
Allakirjutanud võtavad teadmiseks informatsiooni, küsimused ja seisukohad, mis on esitatud alljärgnevates alajaotustes ning paluvad uuringu läbiviimise otsustamisel ja läbiviimisel neid arvestada, sealhulgas
soovitust, et nii testimisel kui ka võimalikul rakendamisel kasutataks “põhisissetulekuturismi” vältimiseks kodanikupalga vormi
seisukohta, et mõju uurides peaks silmas pidama kõiki, mitte pelgalt neid, kes tänaste arusaamade järgi on (võimalikud) sotsiaalabi saajad
Põhiküsimused on sisse kirjutatud juba uuringu nimetusse, kuid üksikküsimustest väärib kindlasti tähelepanu alljärgnev:
Millised peaksid olema miinimumpalga ja põhisissetuleku proportsioonid? Kui miinimumpalga netosumma osutub põhisissetulekust väiksemaks ja moodustab seega alla poole kogu netosissetulekust, kas siis oleks hädavajalik tõsta miinimumpalka nii, et netopalk oleks vähemalt võrdne põhisissetulekuga?
Kas peaksime põhisissetulekult eeldama ja pidama õigustatuks survet palkade tõstmiseks või kärpimiseks sellisel kujul, nagu on kirjeldatud blogiartiklis “Mis suunas suruks kodanikupalk töötasu?” (http://www.kodanikupalk.ee/teataja/208 ) ?
Juhul, kui pidada õigustatuks vähemalt survet miinimumpalga tõstmiseks, siis kas testperioodil on võimalik sellele survele testrühma osas ajutiselt järele anda ning kas ja milliseid seadusemuudatusi see eeldaks?
Teoreetiliselt on võimalik, et mõne organisatsiooni töötajate palgad jäävad üksnes sellesse vahemikku, kus on üleminekul põhisissetulekule võimalik palka valutult kärpida (vt näidet http://www.kodanikupalk.ee/teataja/208 ). Töötaja ei kaotaks netosissetulekus või oleks see vaatamata kärpele ikkagi kõrgem kui enne üleminekut.
Kas pidada lubatavaks tööandja püüdu kasutada sellist olukorda tööjõukulude kokkuhoiuks, ehkki tal puudub otsene vajadus kompenseerida tööjõukulude pealesunnitud kasvu muudel ametikohtadel?
Kas juhtivtöötajatel oleks põhisissetuleku tõttu põhjust karta võimu kaotamist alluvate üle, kelle jaoks vallandamine või “väljasöömine” tähendaks vaid sissetuleku olulist vähenemist, kuid mitte enam riski sattuda (oma perekonnaga) vaesusesse ja sotsiaalsesse isolatsiooni? Kas ja millist mõju avaldaks see organisatsiooni tööle?
Turu-uuringute AS-i Omnibuss-küsitluses juunis 2016 uuriti, kui paljud ja millises summas riigilt niisama raha saades oleksid nõus oma tööst loobuma. Sõltuvalt summast oli võimalikke loobujaid vahemikus 0% (<300 €) kuni 48% (>1600 €, koos väiksema summaga nõustujatega). Vt, http://www.inst.ee/uuringud/juuni-omnibuss
Kas ja kuidas mõjutanuks neid tulemusi kindel teadmine, et mõeldud on põhisissetulekut, mida makstaks ka tööl käivale inimesele lisaks töötasule?
Kas oleks otstarbekas rakendada õiguslikke ja tehnilisi meetmeid, mis takistaksid põhisissetuleku ebamõistlikku kasutust (alkohol, hasartmängud jne)?
Kas täiskasvanutele, kes ei pea sobilikuks põhisissetuleku vastuvõtmist, peaks pakkuma võimalust oma põhisissetuleku annetamiseks? Kas ja kuidas annetamist tunnustada?
Oletame, et põhisissetulekut plaanitakse maksta ainult Eesti kodakondusega isikutele (kodanikupalk), ülejäänud saaksid vajadusel kõiki tavapäraseid sotsiaaltoetusi senise korra järgi. Samas oleksid kodanike tulud oluliselt rohkem maksustatud kui mittekodanikel, kes põhisissetulekut ei saa. Mittekodanike miinimumpalk oleks omakorda põhisissetuleku summa võrra kõrgem kui kodanikel, et netotulu oleks sama suur kui kodaniku netomiinimumpalk ja põhisissetulek kokku (mõistagi tööandja kulul).
Kas põhisissetuleku kehtestamisele sel moel on õiguslikke takistusi ja kui on, siis mida oleks võimalik teha takistuste kõrvaldamiseks?
Kas põhisissetulekut saab pidada sotsiaalabiks, kui seda makstakse sõltumata tulude olemasolust ja suurusest? Kui ei, siis kas see asjaolu võiks muuta lihtsamaks põhisissetuleku kehtestamise kodanikupalga vormis?
Majandusleht The Economist avaldas enne Šveitsi 6. juuni referendumit OECD statistikale toetuva kalkulaatori (http://www.kodanikupalk.ee/teataja/238 ), mis näitab, kui suurt põhisissetulekut suudaksid organisatsiooni liikmesriigid maksta praeguses olukorras (sh Eesti, ca 250 eurot kuus) ning kui suureks peab muutuma maksude osakaal SKP-st, et riigile oleks suurem summa jõukohane.
Oletame, et The Economisti kalkulaatorit võib usaldada. Eespool mainitud palgasurveartikli lõpus on toodud põhisissetuleku näidismudel, mis koostati spetsiaalselt võimaliku palgasurve näitlikustamiseks. Kui Eestis tahta praegu kehtestada sama suur põhisissetulek (435 eurot), siis kalkulaatori järgi peaks maksude osakaal SKP-s kasvama 32,9 protsendilt 41 protsendini.
Kas see oleks võimalik nimetatud näidismudeliga, mille puhul praeguselt üksikisiku tulumaksult (20%) kaoks maksuvaba tulu (põhisissetulek on niigi maksuvaba) ning lisanduks nn kodaniku sotsiaalmaks 33% (maksuvaba tulu = miinimumpalk)?
Või tuleks leida täiendavaid või alternatiivseid rahastamisallikaid (loodusressursside kasutamise maks vms)?
Või piisaks ka väiksemast maksukoormusest, eeldades, et osa põhisissetulekust kaetakse ärajäävate toetuste ja tööjõukulude arvelt?
Maailmas toimuvate arengute tõttu tuleb paratamatult hakata ümber hindama töö ja ettevõtluse rolli meie igapäevaelus. Rikaste ja vaeste vahelise lõhe suureneb, uus tehnoloogia aga muudab üha enam inimtööjõudu ebavajalikuks. Vaesusele arenenud riikides puudub juba praegu igasugune õigustus.
Lisaks vaevab nn vana maailma rahvastiku vananemine madala loomuliku iibe tõttu, mille suhtes on väikeriigid ja -rahvad eriti haavatavad. Idee leevendada olukorda sisserände abil võib puhtmajanduslikult olla põhjendatud ja teostatav, kuid pikemas perspektiivis tekitaks see uusi, sealhulgas majandusväliseid ja tõenäoliselt hoopis valusamaid probleeme, millel praeguse rändekriisi ning eestlaste ja mitmete teiste rahvaste ajaloolise kogemuse valguses pole mõtet pikemalt peatuda. Selle asemel tuleks lahendada olukord, kus kehtiv sotsiaalse kaitse süsteem pigem pärsib kui soodustab põliselanike loomulikku iivet.
Põhisissetulekule kui võimalikule lahendusele võib olla alternatiive, kuid huvi kasvu selle vastu maailmas pole võimalik eirata. Varem või hiljem tuleb ka Eestis selle küsimusega niikuinii hakata tegelema.
Sõltumata alates 1960-ndate aastate lõpust läbi viidud pilootprojektide positiivsetest tulemustest (sh USA, Kanada, India, Namiibia) on mõeldamatu, et niivõrd radikaalse ühiskonnareformi võimalikkuse või utoopilisuse üle otsustataks ilma põhjalike uuringute ja testideta, pelgalt usule toetudes.
kevadel 2016 kogu EL-s läbi viidud e28 küsitlus (Dalia Research) näitas põhisissetuleku ideele 64% toetust
Kuna tulevik võib tuua EL ühtse põhisissetuleku, siis oleks mõistlik luua eeldused, mis võimaldaksid Eestil oma ideede ja kogemustega (kasvõi püüda) mõjutada selle mudeli kujunemist eestlastele võimalikult sobivamaks.
Seetõttu peame vajalikuks, et põhisissetuleku teostatavusuuring, sh Eestile sobida võiva(te) mudeli(te) väljatöötamine ja testimine toimuks juba lähiaastate jooksul.
Tulemuste adekvaatsuse huvides tuleks test viia läbi nii autentsel (põhisissetuleku mõttele vastaval ja Eestile sobival) kujul kui vähegi võimalik:
testrühma kuulumine ei sõltuks inimese tuludest või varanduslikust seisust – kogum oleks võimalikult esinduslikum
testrühma liikmetele ei oleks testperioodiks ette nähtud sotsiaaltoetusi, mis põhisissetuleku kehtima hakates kaoksid
testimise läbiviimist (osaliselt) regionaalsel põhimõttel - tervikuna mõnes maakonnas (näiteks Hiiumaal ja Saaremaal)
Ühiskonnauuringute Instituudi ja Turu-uuringute AS Omnibus-küsitlusel juunis 2016 taheti vastajatelt teada, kui palju peaks riik neile igakuiselt maksma, et nad oleksid nõus oma palgatööst loobuma. Küsimus oli sõnastatud järgmiselt: "Kujutleme hüpoteetilist olukorda, kus riik maksaks inimestele raha ning töölkäimisest võiks ka loobuda. Kas Teie oleksite nõus loobuma töölkäimisest ning kui jah, siis kui palju Te sel juhul sooviksite iga kuu riigilt raha saada?" Tulemused andsid mõningast aimu, kui paljud ja millise riigi poolt garanteeritud rahasumma puhul võiksid teoreetiliselt palgatööst loobuda (oleksid nõus seda tegema), kuid neist ei selgu, kui paljud neist nõustujatest kindlasti palgatööst loobuksid ning kui paljud neist omakorda valiksid sel juhul jõudeelu, vahetaksid tegevusala või katsetaksid ettevõtlusega. Vt http://www.kodanikupalk.ee/teataja/204 Samuti ei olnud küsimusest võimalik otseselt välja lugeda seda, et riigi poolt makstav rahasumma oleks tingimusteta põhisissetulek, st et seda makstaks sõltumata sellest, kas ja kui palju inimene saab palka või ettevõtlustulu. Seega võis (kuigi ei pruukinud alati) vastajale jääda mulje, et silmas peetakse taolise summa maksmist töötasu asemel tööst loobumise korral, mitte aga seda, et palgatöö tegija netosissetulek oleks riigi poolt makstava summa võrra suurem. Varem, sama aasta kevadel aga korraldas uuringufirma Dalia Research üle Euroopa Liidu põhjalikuma küsitluse suhtumisest põhisissetuleku ideesse. 64% vastanuist hääletanuks selle poolt. Tulemused näitasid sedagi, et kui EL kodanikele makstaks põhisissetulekut, mis oleks piisavalt suur katmaks inimeste põhivajadusi, siis loobuks kindlasti palgatööst 4% . Vt http://www.kodanikupalk.ee/teataja/167 Eesti küsitluse järgi oleks "teoreetilisi loobujaid" samas suurusjärgus (max 5%) juhul, kui riik maksaks 400-500 eurot kuus. Selles valguses näib, et eestlane ei erineks palju "eurokeskmisest", kuid see oletus vajaks kinnitust detailsema uuringuga.
Eeldades, et põhisissetulekust ei saa loobuda, tasuks teostatavusuuringu raames kindlasti püstitada küsimus, kas ja mismoodi peaks inimesele antama võimalus oma põhisissetuleku annetamiseks juhul, kui ta ei pea mingil põhjusel sobilikuks põhisissetulekut vastu võtta ning kas ja mismoodi võiks annetajat selle eest avalikult tunnustada? Välistamata võimalikke alternatiive, tasuks kaaluda järgmisi reegleid: 1. Annetada saab ainult täiskasvanud kodanik ning ainult enda põhisissetulekut. Mistahes annetused oma laste arvelt peaksid olema välistatud. 2. Annetamisele kuulub mitte automaatselt kogu põhisissetulek, vaid eelmise kuu jääk enne uue põhisissetuleku laekumist. Inimesele peab jääma võimalus kasutada oma põhisissetulekut, kui mingil põhjusel muutub muude elatusvahendite kasutamine ootamatult võimatuks. 3. Kui alaealise põhisissetuleku kontole võib koguneda kui tahes suur summa, siis täiskasvanud isiku põhisissetuleku eelmise kuu jääk kuulub igal juhul automaatselt mujale suunamisele. Põhisissetuleku saaja peab otsustama, mis saab tema igakuisest ülejäägist. Annetamine on vaid üks valik loetletud võimalustest: a) ülekanne oma tavalisele pangakontole* b) ülekanne oma lapse/laste/vanemate põhisissetulekukonto(de)le c) annetamine: - riigieelarvesse ilma sihtotstarbeta - elukohajärgsele omavalitsusele ilma sihtotstarbeta - mõne valdkonna toetuseks -- riigieelarves -- KOV eelarves - mõne organisatsiooni tegevuse toetuseks - mõne projekti toetuseks * - siin eeldatakse, et põhisisstulekukontol endal ja vastaval pangakaardil on teatud piirangud, mis muudaks keerukaks põhisissetuleku ebamõistliku kasutamise. Võimalike tunnustamise reeglite väljatöötamisel tuleks pidada silmas seda, et samal ajal, kui ühed võivad olla väga huvitatud oma nime olemasolust mõnes avalikus sponsorite nimekirjas, ei pruugi see teistele üldse olla vastuvõetav. Samas võib igaühel tekkida vajadus dokumendi järele, mis seda annetamist tõendab ning mille autentsuses ei saa kahtlusi tekkida.
Tekitab huvi, miks see peaks oluline olema.. annetada võib ka oma muid varasid ja sissetulekuid ning juba praegu.. igakuise annetuse samas summas võib panna käima pärast laekumist.. see saab olla vaid üleminekuteema, kas ei peaks keskenduma muule.. või on see muudatuse juurutamiseks kuidagi oluline nt rahavoogude juhtimiseks alguses, siis võiks ju pigem minna mingitel alustel järk-järgult
See võib olla annetajale oluline näitamaks, et just kodanikupalk on annetatud. Suures osas on küsimus ka infotehnoloogilises lahenduses. Mingil juhul ei tohiks anda võimalust loobumiseks sellisel moel, et kodanikupalka ei laekugi. Kujutleme sellist perekonnasisest "kokkulepet", et kõik loobuvad, kuna ühel pereliikmel on sissetulekud piisavalt suured, et kõiki ära toita. Tegelikult säilitatakse niimoodi teis(t)e pereliikme(te) sõltuvus suurte sissetulekutega pereliikme rahakotist. Taoline rahakotiahel on aga tihtilugu takistuseks näiteks vägivaldsest peresuhtest lahkumisel. Muide, ühele USA 1970-ndate aastate põhisissetuleku pilootprojektile tegi lõpu konservatiivsete vaadetega elanike protest. Nimelt tuli ilmsiks "halbade abielude" suur hulk, sest sellised rahakotipõhised abielud hakkasid lagunema.
Juhul, kui te ei näe teksti sees selgelt eristatavaid alapealkirju ja loendeid, siis avage petitsiooni tekst selle lingi kaudu, et näha teksti normaalselt liigendatuna: https://citizenos.com/et/topics/c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b Kuna tegemist on ühe ja sama infosüsteemiga, siis on ka citizenos.com vaates võimalik pöördumisele toetusallkiri anda. Soovi korral aga saate rahvaalgatus.ee vaatesse tagasi pöörduda selle lingi kaudu: https://rahvaalgatus.ee/topics/c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b/vote
Üks oluline punkt, mille kohta ei leia selles algatuses ühtegi märget on vastutus. Kodanikupalk ei tohi olla pelgalt sotsiaaltoetusi asendav mehhanism, vaid peaks käivitama ka inimeste parema kaasumise ühiskonda ja arengu terviklikuma, enesevastutuslikuma ning keskkonda vähem koormava inidviduaali suunas. Kodanikupalk peaks kindlasti arvestama inimese tarbimist, taaskasutust, ümbertöötlemist, suhestust inimeste ja keskkonnaga, kogukondlikkust, osavõtlikkust jne. Kodanikupalk peaks käivitama kavlitatiivse nihke inimestes, mitte olema vaid olemasoleva elukorralduse majanduslik muudatus.
Inimkonnal on tohutud kogemused inimese kui töövahendi sobitamisel elukeskkonda. Omaaegne orjapidamise tava keelas kohelda orja viisil mis võis orjalt võtta eluisu. Kaubavahetuse arenedes aga tekkis tööjõule tasapisi hind ning see asendas tavakohased tööjõu pidamise tingimused tööjõult teenitava kasuga. Ehk tekkis bioloogiline, kuluv ja vananev töövahend millest majanduslikel põhjustel õigel ajal tuli lahti saada. Täna räägime pensionite kaost, sotsiaalkindlustatuse piiramisest, tööjõu migratsioonist, eutanaasiast jne. Ehk ikka tagasi inimajaloo mustematesse aegadesse, sinna kus inimene muutub üleliigseks exeli alusel.
Neile, kes mingil põhjusel ei saa anda digitaalset toetusallkirja, on nüüd võimalus anda allkiri paberil. Selleks on vaja alla laadida ja välja trükkida spetsiaalne allkirjaleht, kuhu mahub kokku kuni 5 toetusallkirja ning saata allkirja(de)ga leht kampaania jooksul aadressile, mis allkirjalehe allosas on kirjas. Nendele, kes ei saa pöördumise teksti internetis lugeda, võib teksti välja trükkida. Kuid seda teksti ei pea kuhugi saatma. TOETUSALLKIRJADE LEHT - http://www.kodanikupalk.ee/teataja/wp-content/failid/2017/01/POHISISSETULEK_ALLKIRJALEHT.pdf PÖÖRDUMISE TÄISVERSIOON VÄLJATRÜKIKS - http://www.kodanikupalk.ee/teataja/wp-content/failid/2017/01/Tingimusteta_pohisissetuleku_algatus-1.pdf
Kui suur see summa on mida kodanikupalgana kasutada, ilma täiendavalt raha leidmata ,peaks saama järgmise tehtega: liites kokku täna jagatava (sotsiaaltoetused, emapalk, invaliidsus, haigusrahad, pension, töötukassa jne) ning selle jagamisele ( inimeste palgad, asutuste ülalpidamine jne) kulutatav summa jagada Eesti kodanike vahel. Selle tehte tulemusel tekib mingi number, mis võikski olla esmane kodaniku palk. Selleks, et see raha panna teenima kodanikke oleks tarvilik riiklik rahandus asutus - näiteks riiklik hoiu-laenuühistu tüüpi ettevõte, mis teenib kasumit ühistu liikmetele, ehk kõigile kodanikele (mitte piiritagustele või kodumaistele pankuritele). Loomulikult jääks igal inimesel vaba valik ,kus oma raha hoida, kuid esmane ülekanne laekuks sinna. Samuti toimuks seal alaealistele raha kogumine. Kodanikupalga tekkimine oleks samuti väga suur samm lõimumise ellu viimisel. sest annaks tõsise stiimuli tegeleda kodakondsuse saamisega. Seejuures vabaneksid täna lõimumise läbiviimisele kulutatavad vahendid, mis omakorda saaks lisada kodanikupalgale. Eeldatavalt parandaks kodanikupalk ka inimeste tervist, sest suur stressiallikas (hirm homse ees) oleks olemata. Vabaneksid vahendid haigekassas. Kas kõike on võimalik välja uurida ja arvutada? Kahtlen. Tundub, et siin on nüüd koht, kus tuleks Eesti väiksust eelisena ära kasutada ja teha Euroopa Liidu tasemel kogu riigis eksperiment , mis näitaks maailmale kas see on võimalik või mitte.
Ei tohiks unustada, et Eestis on suur protsent elanikest mittekodanikud, kes on siin kaua elanud ja võrdväärselt makse maksnud. Mõnes teises riigis võib kodanikupalga kehtestamine põhisissetulekuturismi peatamiseks mõistlik olla, Eestis aga mitte.
Nagu selgus programmi e28 raames korraldatud küsitlustest, on põhisissetuleku idee toetajate osakaal kasvanud aastaga nelja protsendipunkti võrra. 2016. aastal oli see 64%, 2017. aastal 68%. https://daliaresearch.com/blog-31-of-europeans-want-basic-income-as-soon-as-possible/
Kuna algatajate hulgas on ka roheliste erakonna endisi ja praeguseid liikmeid, siis oli juhtkond nõus sellega, et paberkandjal toetusallkirju saadetaks nende postiaadressil. See on Erakond Eestimaa Rohelised Tulika 19 10613 TALLINN Palume võimalusel teavitada allkirjalehe saatmisest ka e-mailitsi jaanus.nurmoja@gmail.com See postiaadress on ka allkirjalehel
Hetkel on tulumksuvaba miinimum 500 eur, mis tähendab praeguse 20% tulumaksu juures 100eur. Kui kaotada ära tulumaksuvabastus, vähendada toetusi ja pensioneid 100eur võrra, siis olekski võimalik maksta 100eur/kuu püsisissetulekut. Kodanikupalka, nagu nimigi ütleb, peaksid saama Eestis elavad Eesti kodakondsust ainuksena omavad isikud. See aitaks lahendada kolme probleemi: 1. Tekib topeltkodakondsusega inimesel motivatsioon teisest kodakondsusest loobuda. 2. Tekib määratlemata kodakondsusega, ehk halli passi omanike, tugev motivatsioon Eesti kodakonsuse taotlemiseks. 3. Väheneb vastuseis võõrtööjõu vastu. Mida rohkem võõrtöölisi seda rohkem maksuraha, mida kodanikupalgana laiali jagada.
|
OSCAR-2019
|
||
Leidsin riiulist ja lugesin läbi. Raamatuks on seda ehk palju pidada – teksti oli 30+ lehekülje ringis. Niisama tore ja lõõgastav lugemine.
Nägin, et see raamat tuleb arutlusele Soome Instituudi raamatuklubis. Ja kuigi ma pole sinna kunagi jõudnud, loen alati nende pakutavad raamatud läbi (kord jätsin pooleli ka, ei sobinud). Üllatusega näen, et ka Apollos maksab see raamat lihtsalt naeruväärselt vähe (RR-s ka). Vaatan, et ilmumisaasta on suisa 2015, aga pole enne midagi kuulnud sellest. Ja tegelikult ei teagi, miks ei ole. Sest tegemist on ikkagi hea raamatuga, kuigi siin on väga palju lahtisi otsi ja tõlgendusvõimalusi.
Nimelt on see lugu osaliselt väga segane 🙂 . Mis on arusaadav: tüdruku jutustus, kuidas ta Albaanias mehele läheb. Kuidas tullakse kosja, kuidas käivad ettevalmistused pulmadeks jne. Võiks öelda, et selles osas meenutab suisa Serafima ja Bogdani. See lugu on aga põimitud noorima poja Bekimi jutustusse – see poeg on oma teadliku elu kasvanud üles Soomes. Kosovo põgenikuna. Ühtlasi on ta homo. Ja ühtlasi on tal mingi teema kasside ja madudega 🙂 . Vot see osa raamatust ongi mingil määral segane või tõlgendamise küsimus. Sest pealkiri – Minu kass Jugoslaavia – viitaks justkui millelegi. On see keegi, keda tahaks hoida ja silitada, aga kes ikkagi kaob? Või see, kes esitab mõttetuid nõudmisi ja tahab surmata kodulooma ehk mao? Ja madu – hirmuunenäod lapsepõlves, imelik tervendaja (oi-oi, kui palju seal ütlemata jäeti – usu täpselt mida ise tahad). Ja kogu mao sümboolika üldiselt. Pluss kass ja madu on siin läbivalt ka diskreetsed homoerootika sümbolid.
Igatahes on see raamat justnimelt sellisest kõige suuremast kõrvalejäetusest: eemal oma maast, oma rahvast. Samas eemal soomlastest (pagana pagulased, teil on sõda läbi, minge koju!) ja eemal kodumaa albaanlastest (sööte siin kahvli-noaga rahvustoitu, mida süüakse sõrmedega!). Ja olles homo.
Ema lugu, mis jõuab oma jutustamisega lõpuks samasse hetke, on korralikult lineaarsem, et pakub mitmeid huvitavaid punkte vana ja uue maailma kohtumisest. Traditsioonide maailmast, mis kohtub vägivallaga, aga ka uue ühiskonnaga, kuhu neid sisuliselt siiski vastu ei võeta. Või kuidas? Mees, kes on töötanud kodumaal ministeeriumis ja on kõrgelt haritud, ning naine, kes on kasvatatud üles heaks koduperenaiseks. Kuidas esimese jaoks on muutus märgatav, suur ja laastav. Teise jaoks hoopis teistmoodi – ta suudab võtta kohvri ja mehe juurest minema jalutada, kui kõik lapsed on välja kolinud. Elada üksi. Teha isegi tööd.
Vot siis. Tundub, et ma ei oska midagi kirjutada. Igal juhul jättis see raamat mulje. Huvitav, kiire lugemine, samas jääb pärast tiksuma, kuna saad aru, et midagi oli seal taga veel varjul, mis vajaks läbimõtlemist.
See raamat oli mu lugemisnimekirjas ilmselt veel enne, kui eestikeelne tõlge ilmus. Nüüd lugesin ometi läbi eestikeelse versiooni (Ene Mäe tõlkes). Ja on tunne, et tahaks originaali ka lugeda. Tõlge, muide, on väga hea ja leidlik. Lihtsalt pakuks huvi, mis originaalis seisis, kuna vaja on välja mõelda terve rida sõnu, vasteid ja termineid 🙂 . Juba pealkiri kõlab ju originaalis: “Vanaema tervitab ja vabandab” (Min mormor hälsar och säger förlåt).* Või tobude klassifikatsiooni jaoks, mis Elsal (peaaegu kaheksasel peategelasel) ja tema vanaemal oli:
Tropp on natuke nõmedam kui jobu, võib-olla mitte nii napakas kui töllmökk, aga tunduvalt nõmedam kui molu. Siiski kaugeltki mitte nii nõme kui mölakas, kes on kõige napakamat sorti tropp. Ja muidugi mitte nii nõme kui keenjus, mis tähendab mölakat, kes on ühtlasi ka töllmokk. (lk. 244)
Ma pean ütlema, et lugema asusin teatud eelarvamusega. Esiteks tekitab ikka eelarvamusi, kui kõik raamatut kiidavad. Sama juhtus ju “Mees nimega Ove” raamatuga, mis raamatuna mulle ei meeldinud, filmina oli pisut kokkuvõtlikum, aga paljud asjad raamatust läksid kaduma (mõnes mõttes oli üldistatud siiski paremuse ja mõistetavuse ja loogilisuse suunas). Lisaks tekkis kunagi positiivne eelarvamus hoopis eksitaval kombel – sest Vallgreni raamat on “Härra Bachmanni brošüüri jaoks” (mis minu ajus teatud hetkel pakkus lühiühendusena autoriks Backmanni. Soovitan muide lugeda!).
See raamat oli aga ootamatult hea. Olin varem lugenud, et ajas lugejat naerma – jah, ilmselt ka seda. Aga huvitav on see, et ei oskagi öelda, kas see on mõeldud lastele seikluslooks või vanematele inimestele muinaslooks. Või hoopis lastele muinaslooks. Sest siin on kõike, see on tõsine klassika mu arvates. Kõige sümpaatsem on ju tegelikult see, et tegemist ei ole ühestki otsast tiluliluga ja alatoon on väga kurb. Räägib su lähedastest inimestest, nendevahelistest mittemõistmistest, kärgperest, vanaemast, kes kaob, emadest, kes teevad karjääri ja kellel pole laste jaoks piisavalt aega, sõjapõgenikest. Ja kõike seda läbi suure muinasjutumaailma, mille vanaema on Elsa jaoks üles ehitanud! Mul on isegi kahju, et ma seda raamatut nii kaua lugesin, korraga läbi lugedes oleks ilmselt ka selgem pilt. Tahaks tõtt-öelda kohe uuesti otsast alustada.
Peategelaseks, nagu öeldud, on raamatu lõpus jõulude ajal kaheksaseks saav veidi “isemoodi” tüdruk Elsa, kelle ainus sõber on vanaema. Kes sureb. Ja kellele vanaema on jätnud pärast oma surma mingit sorti aardejahi mängu – kirjakesed, mida tuleb adressaatidele viia. Igas kirjas palub vanaema millegi eest vabandust. Iga kirja üle andes tutvub Elsa mõne inimesega oma kortermajast. Mõne inimesega vanaema elust. Need inimesed on kõik oma probleemidega, mille mõistmise jaoks on vanaema loodud muinasjutumaailm imeline!
Naermaajavat on siin tõesti nii ühes kui teises kohas. Näiteks elab majas üks ülikorralik tädi Prusseliuse moodi mutt, kes muudkui kaagutab ja tänitab jms. Ühe koha peal on tema kohta kirjas:
Siis näib ta end kokku võtvat ja naeratab heasoovlikult. Tal on käes ristsõnaajakiri. Britt-Mariele meeldivad väga ristsõnad, sest ristsõnade puhul kehtivad väga selged reeglid. Elsa näeb, et ta on lahendanud ristsõnu hariliku pliiatsiga. Vanaema ütles ikka, et Britt Marie on seda tüüpi naine, kes peab jooma kaks klaasi veini ja tundma end pöörase ja hulluna, et ta suudaks endale üldse ette kujutada ristsõna lahendamist pastakaga. (lk. 67)
Elsa ema elab nüüd koos George’iga, kes on reibas sportlik mees, enamasti on tal retuuside peal lühikesed spordipüksid, ta käib palju jooksmas ja praeb palju mune. Lisaks on ta heatujuline ja meeldib kõikidele – Elsal on natuke raske sellega leppida, sest oma sisimas ta teab, et George ei tohiks talle väga meeldida, eksole (sama on isa uue naise, Lisette’iga. Tema on ka tore, kuigi Elsa arust ei peaks vanemate uued kaaslased talle väga meeldima). Ja kuna vanaema tahab kõiges olla Elsa poolt, siis ta on solidaarsusest ka ise George’i vastu 🙂 . Ühes niisama toredas kohas, mis räägib ajast, on ka selle kohta üks lause:
Kohee on ürgmonstrum, kes tahab, et kõik toimuks jalamaid. Iga kord, kui mõni laps ütleb “varsti” või “pärast” või “ma ainult”, röögatab Kohee raevukalt: “Eeei! Kohe! SEDA TULEB TEHA KOHEEE!” Kohee vihkab lapsi, sest lapsed keelduvad uskumast Kohee valet, et aeg on lineaarne. Lapsed teavad, et aeg on ainult tunne, nii et “kohe” on nende meelest mõttetu sõna, nagu vanaemagi alati arvas. George ütles ikka, et vanaema ei ole ajaoptimist, vaid ajaateist, ja tema ainus religioon on hilinemism. Elsa sai George’i peale väga kurjaks, kui too niimoodi ütles, sest see oli väga naljakas, ja väga raske on suhtuda halvasti kellessegi, kes on vaimukas. Huumorimeel on George’i kõige närvesöövam iseloomuviga. (lk. 218-219)
Sedasorti sissevaateid vanaema loodud muinasjutumaailma on terve raamat täis. Kõik Peaaegu-Ärkvel-Maa muinasjutumaa osad algavad M-tähega, Miamas on muinasjuttude vestmiseks, aga erinevaid teisi on ka, mis paraku vahepeal segi lähevad (oleks palju parem, kui ei läheks). Minu arust on siin näiteks ühes kuningriigis tore väike viide Rootsi poliitkorrektsusele (eh, võib-olla isegi mitte sellele, vaid tänapäeva amerikanismile, kui kõik peavad olema rõõmsad, kurbust ja jama on parem eitada, eksole). N-ö teemal “hea võidab alati!”:
Niisiis keelas kuninganna Miaudacase riigis konfliktid ära. Kõik pidid kogu aeg omavahel hästi läbi saama, sest see oli efektiivsusele hea. Ja kuna peaaegu kõik konfliktid algavad sellest, et keegi ütleb “ei”, siis keelas kuninganna selle sõna ära. Ja kõik, kes seda seadust rikkusid, heideti otsekohe suurde ei-vanglasse ning mitusada mustas soomusrüüs sõdurit, keda nimetati jaatajateks, patrullisid tänavatel ja valvasid, et ei tekiks lahkarvamusi. Aga kuninganna ei jäänud sellegagi rahule, nii et varsti polnud keelatud mitte ainult sõna “ei”, vaid ka niisugused sõnad nagu “mitte” ja “võib-olla” ja “njaa” saatsid sind otseteed vanglasse, kus sa ei näinud enam iialgi päevavalgust. Ja kui sa juhtusid päevavalgust nägema, siis riputas mõni jaataja otsekohe üles uued kardinad. (lk. 108-109)
Kõige rohkem nalja tegi mulle see, kuidas keegi kuskil muinasjuttudes tööotsi saab. Vanaema aitas seal kellelegi tööotsi sebida (tihtipeale näppas vanaema oma muinasjuttudesse detaile teistest tuntud muinasjuttudest, mh. ka Harry Potterist, mis on Elsa absoluutne lemmik, enamasti ei ole Elsa vanaema peale selle peale pahane, aga toob ära, kui talle tundub, et tegu on plagiaadiga. Ta on siiski ju erakordne isemoodi laps – ja see on hea! Reaalsusele pretendeerivad lapsed täiskasvanute kirjutatud raamatutes on teinekord natuke liiga jamad). Näiteks Kurjadest ja Huntidest:
Keegi, kes on kuri. Niisiis kuri selles mõttes, et vihane, nagu pärismaailmas olla saab. Tähendab mitte Miamase kuri. Miamases on kuri ju üks teatud neljajalgne loom, kes on väga hundi moodi, aga tigedam. Vanaema rääkis nendest. Kurjad ongi kõige tigedamad just huntide peale, sest hundid näppavad nende nina alt kõik head muinasjutu-tööotsad ära. See vihavaen sai alguse paljude igavike eest, kui üks kuri sai ühest muinasjutust, mis keenjustele võib-olla meenutaks pärismaailmas natuke tuntumat Punamütsikese ja hundi muinasjuttu, “koostööraskuste” pärast viimasel hetkel kinga. Pärast seda krabasid hundid libakurjade rollid kõikides vampiirifilmides nagu muuseas enndale ja nüüd on hundid vägevad muinasjutustaarid, aga kurjad töötavad vanaema jutu järgi enamjaolt Peaaegu-Ärkvel-Maa mitmesugustes asutustes klienditeenindajatena, suitsetavad kollaseid sigarette, teevad karvadesse lillasid salke ega ole sugugi rahul. (lk. 174)
“Ära nori tüli inimesega, kellel on rohkem vaba aega kui sinul,” ütles vanaema ikka. Elsa tõlkis selle lause endamisi nii: “Ära nori tüli inimesega, kes on oma vanuse kohta tragi.” (lk. 187) – oi kui õige see on!
[Musta seelikuga naine:] “Ära võitle koletistega, sest ka sinust võib saada koletis. Kui vaatad piisavalt kaua kuristikku, siis hakkab kuristik sind vastu vaatama.”
“Ta oli saksa filosoof. See on … ah, ma tsiteerin teda kindlasti valesti. Aga ma arvan, et see tähendab vist, et kui sa vihkad vihkajat, siis on sul oht muutuda samasuguseks kui see, keda sa vihkad.”
Ääretult tore on näha, kuidas vanaema ise seda lapse-täiskasvanu maailma ikkagi Elsa jaoks segab. Just kogu selle muinasjutumaailma väljamõtlemise läbi, kui Elsa tegelikult oma taiplikkuses paljustki läbi näeb. Tore tsitaat:
Vanaemal ja Elsal oli kombeks koos õhtuseid uudiseid vaadata. Aeg-ajalt ajendas see Elsat küsima, miks suured inimesed kogu aeg nii palju lollusi teevad. Vanaema vastas tavaliselt, et asi on sellest, et suured inimesed on inimesed, ja inimesed on üldiselt mölakad. Elsa väitis, et see ei ole loogiline, sest suured inimesed on ju peale lolluste välja mõelnud ka üht-teist head. Nagu näiteks kosmoselennud ja ÜRO ja vaktsiinid ja juustuviilutajad. Selle peale ütles vanaema, et elu teeb keeruliseks see, et ükski inimene pole sada protsenti mölakas ja peaaegu mite keegi pole sada protsenti mittemölakas. Elamise kunst seisneb selles, et sa katsud nii palju kui võimalik püsida mitte-mölaklikul poolel.
Ükskord, kui nad olid koos õhtuseid uudiseid vaadanud, küsis Elsa, miks peavad nii paljud mittemölakad igal pool surema ja miks nii paljud mölakad ei pea. Ja miks keegi üleüldse peab surema, olgu ta mölakas või mitte. Vanaema üritas Elsa tähelepanu jäätisega kõrvale juhtida ja teemat vahetada, sest vanaemale meeldis jäätis rohkem kui surm. Aga kuna Elsa võis olla pagana kangekaelne jõnglane, andis vanaema viimaks alla ja tunnistas, et arvatavasti peab miski alati oma koha loovutama, et millelegi muule ruumi teha.
“Nagu siis, kui me bussiga sõidame ja vanad inimesed peale tulevad?” päris Elsa. Seepeale küsis vanaema, kas Elsa oleks nõus jäätist sööma ja teemat vahetama, kui ta selle peale jaatavalt vastaks. Elsa ütles, et oleks küll. Siis ütles vanaema: “Jaa-jaa, täpselt nii ongi!”
Kogu muinasjutumaailm koos oma riikidega, millel on imelikud nimed, tundub olevat pärit mingist muust keelest – keelest, mille õpetas vanaemale “monstrum” ehk “Hundisüda” ja mille vanaema on edasi õpetanud Elsale. Mulle pakkus huvi, millise keelega on tegemist ja tundub, et Backman on kasutanud esperantot. Mis on selles suhtes tore, et pole regionaalselt ühegi konfliktipiirkonnaga seotud, seetõttu on täiesti neutraalne.
Mulle ikka väga meeldis see raamat. Olen Backmani üle positiivselt üllatunud. Varasemad raamatud on tundunud pigem sellised “tahaks olla naljakas” püüdlustena (ja tõsi, minu arust tuli see raamatus “Mida minu poeg peaks maailmast teadma” päris hästi välja). Siin pole aga sees seda põlvkondade vahelist teravust läbi nalja, vaid siin ongi sügavus – nagu vendade Lõvisüdamete kaasaegne ja julgem (vähem muinasjutulisem) jätk.
Mae, kes on tänuväärselt välja toonud tsitaadi kuuskede kohta (leheküljenumbrit ei ole): “Miamases on kuused mõtlevad elusolendid, kellel on okaspuude kohta ebatervelt suur huvi sisekujunduse vastu. Nad ei ela metsas, vaid Miamase lõunapoolsetes linnaosades, mis on viimasel ajal trendikaks muutunud, töötavad enamasti reklaamibüroos ja kannavad toas salli. Ja üks kord aastas, kohe pärast esimese lume tulekut, kogunevad kõik kuused lossi juurde suurele väljakule ja selgitavad konkursiga välja, kes millisesse majja jõuludeks seisma läheb. Kuused valivad maju, mitte vastupidi, ja järjekord selgitatakse välja tantsuvõistluse abil. Vanasti pidasid nad revolvriduelli, aga kuused on nii kehvad laskurid, et see võtti liiga kaua aega. Nüüd tantsivad nad kuusetantsu, mis näeb natuke omapärane välja, sest kuuskedel ei ole jalgu. Nii et kui mõni mittekuusk tahab matkida tantsivat kuuske, tantsib ta jalad koos. See on praktiline näiteks diskoteegis, kus tantsupõrandal on vähe ruumi.”
* Tõlkija Ene Mäe selgitab seda asja Mae blogisissekande kommentaariumis: “Kui tohib, siis ma seletan, miks tõlke pealkirjaks ei saanud “Vanaema tervitab ja palub vabandust”. Peamiselt sellepärast, et Elsa peab seda lauset ütlema pärast vanaema surma, ja ma ei tahtnud, et see kõlaks nagu “tervisi teisest ilmast”, sest nii ei ole see ju mõeldud. Eesti keeles tundub mulle haua tagant tervitamine õõvastavam kui rootsi keeles. Võib-olla on see lihtsalt mu isiklik kiiks, lap[s]epõlve kultusfilmi kustumatu jälg. Sel juhul palun vabandust. :)”
Sinule, lugeja. Kui sinul ei oleks nii kahtlane maitse, peaksin ma tõenäoliselt endale mingi päristöö otsima.
Lugesin nüüd kolmanda eesti keeles ilmunud Fuenkinose ka läbi (kronoloogiliselt siiski enne tõlgitud). Jälle selline lihtne ja rahulik lugemine (ja vaatan, et ka teised kirjutavad umbes sama). Keskmes on Nathalie, kes saab kokku Francois’ga, kes siis aga ootamatult jooksma minnes auto alla jääb ja sureb. Nende perfektne abielu, mis on kestnud mitu aastat (kuid veel teadlikult lapsi saamata) on ühtäkki läbi ja naine peab edasi minema. Mattub töösse, tõmbub endasse. Siis on seal veel ülemus Charles, kes on temast kangesti sisse võetud, aga ei tunne, kust läheb delikaatsuse piir ja pressib ennast väga toetama. Ja siis on mingi tühmakas rootslane, keda keegi kontoris isegi tähele ei pane, aga kuna tegemist on Rootsi firmaga, siis pidi mõni rootslane olema ja kvoodi tõttu võeti. Markus. Kord astub Nathalie oma kabineti uksest välja, Markus on kuidagi ukse taga, Nathalie (maailma kõige ilusam ja ihaldatavam naine) suudleb teda pikalt ja läheb oma teed. Markus on aga alati olnud kõrvaletõugatu ja ta ei saa aru, mis juhtus. Kui aru saab, et see ei tähendanudki midagi, nõuab vähemalt, et Nathalie temaga ühele õhtusöögile tuleks. Ja siis ootamatult selgub, et hoopis nemad sobivad, iseäranis seetõttu, et Markusel pole enam lootusi ja et ta ei pressi ennast peale, vaid on loomulik. Novot, siis tahab Charles kohe Markuse edutada ja ta Rootsi saata, mispeale nii Nathalie kui Markus ootamatult hoopis töölt minema sõidavad. Nathalie vanaema juurde. Ja hauda vaatama.
Seega absoluutne sisuspoiler. Ja muud ei juhtunudki. Aga see kirjutamisstiil on samasugune lihtne ja omamoodi, väikeste kõrvalpõigetega ja infokildudega. Ja täiesti kontekstiväline tsitaat ka (selline, mis sobib aforismikogusse):
Armuloos saadab alkohol kaht vastandlikku ajahetke: kui teineteist avastatakse ja tuleb endast rääkida ning kui pole teineteisele enam midagi öelda. (lk. 115, tõlk. Pille Kruus)
See on vist võrdlemisi uus raamat – nägin poes, tellisin raamatukogust ja sain läbi (lühike). Originaalis ilmunud eelmisel aastal, eesti keeles Kadri Jaanitsa heas tõlkes sel aastal. Esiteks ametlik kokkuvõte:
Soome iseseisvuse juubeliaastaks on Rosa Liksom välja toonud luukered ühe rahva kapist, kapi alt, pealt ja tagant.
Tegelikult on see kokkuvõte sedapuhku tõesti täpne – “ühe öö raamat” seda enam. Tegemist on mingis mõttes unenäolise kirjandusega, mis tuleks korraga läbi lugeda (mul kahjuks läks ikka kaks õhtut enne magamaminekut, kuna oli teisi jutuajamisi). Kadri Jaanitsa tõlge on samuti väga oluline ja hea – nimelt on tekst justkui murdes (stiliseeritud murdes ilmselt). Hakkasin möödunud aastal ühte teist sarnaselt tõlgitud raamatut lugema (minu arust ka soome kirjandus ja Kadri Jaanits), aga ei läinud kuidagi minema.
See raamat veab oma sisemonoloogiga tõesti kaasa. Ainult keskel takerdub pisut, kui jutt läheb liiga pikalt sõja ajale ja kindlatele inimestele. Enamasti tuttavad nimed, aga ajalootundjatele siiski põnevam. Tegemist on täiesti ootamatu vaatenurgaga 20. sajandi esimese poole sündmustele – ja siinkohal pole ootamatuks mitte natsimeelsus, vaid pigem see naise hääl, vaatenurk. Siin pole tegelikult isegi hukkamõistu – samas pole jäädud ka tuhmi kriitikapuuduse juurde. Minategelast pole seega lihtsustatud ega kergema vastupanu teed mindud, samas on tegemist siiski harukordselt erilisi tüübiga.
Ja läbini soomelik – siin on nii palju ilusat Lapimaa loodust, üldse Soome loodust – järved, rabad, sood, metsad…. Osalt justkui looduse enda sisemonoloog. Mingi sisemise jõu monoloog.
Seda raamatut ei saa soovitada neile, kes otsivad sisu, põnevust, sündmuste hargnemist ja lahendust. See raamat mõjub oma stiili ja vaatenurgaga. Ometi on see mõjus. Kahjuks ei ole veel eriti palju kirjutatud. Ehk hiljem lingin, kui tuleb midagi. Seniks:
Mäletasin, et olen temalt enne ka ühe raamatu lugenud. Kokkuvõtet läbi lugedes siiski väga ei meenunud…
Läksin filmi vaatama väga ettevaatlikult. Peale kõikjalt kostvate vaimustushüüete oli siiski paar tuttavat, kes söandasid jääda reserveerituks. Ja üks, kes ütles, et film iseenesest pole paha, aga. Seega lähtepunkt filmi nägemiseks oli hea – lauskiidu peale minnes võib pettuda. Üldiselt otsustasin ka, et püüan vaadata filmi kui eraldiseisvat üksust, seostamata seda Astrid Lindgreniga. Lugesin aasta tagasi ju Jens Anderseni raamatut ja see meeldis mulle väga. See andis väga hea ajastukirjelduse ja aimu, kuidas Astridist kujunes see kirjanik, kelleks ta sai. Kuidas ta võitles ja milliseid iseseisvaid otsuseid ta elus vastu võttis.
Paraku häirib filmis see seostatus Astrid Lindgreni nimega ikka rohkem, kui ma oleks tahtnud. Seda ei saa siiski vaadata kui noore inimese kujunemislugu tol ajastul – ehk läbi 20. sajandi (olgu, tegelikult 20. sajandi esimesel poolel, kuna film võttiski ette ainult elu noorena ja selle osa ta elust, millest ta ei olnud ka oma lastega rääkinud, mida ei pidanud üldse oluliseks teiste inimeste jaoks – ennast, oma isikut, oma elukäiku). Miks ei saa? Astridist ei ole seal peale mõne välise kokkulangevuse sündmuste vahel ju midagi. Kogu lugu on lihtsustatud – ja minu arust vales suunas. Teiseks on kogu lugu jutustatud läbi tänapäeva arusaamade ja prisma – kaduma läheb jällegi ajastu, see, mis raamatus nii hästi välja tuli. Mind paneb tänapäeva rootslaste (kirjanike ja filmitegelaste) puhul teinekord imestama, kuidas nad ei suuda ajastusse sisse minna. Kasvõi see väike seik, mis oli justkui sisse toodud Astridi raamatute meeleolu edasi andes – kuidas perekond kartuleid pannes äkki kartulisõda pidama hakkab. Võib-olla on Astrid sellest kuskil kirjutanud? Minul on samas väga keeruline uskuda, et 1920ndate jumalakartlik talunik oleks kevadisel kartulipanekul sedasi kartuleid raiskama hakanud. Selline “toiduga mängimine” on ikka pigem uue aja teema… Kartul ja leib – kas need polnud siis pühad? Nii nagu minu lapsepõlves, nii ehk vähemalt 1920ndate Smålandis, taluperes? (Või päriselt – miks tuleb puid kuurist sellise suure käruga välja ajada? Sisse – ma saan aru. Võtad suurest lõhutud puude hunnikust, viid sisse ja laod riita. Aga kuurist viid ju ahjukütteks ühe, kaks sületäit/korvitäit? Kas režissööril oli vaja näidata, et ta teeb talutöid ja ei tulnud hästi meelde, mis töid olemas on?)
Teiseks tundus mulle, et oli siiski läbivalt kasutatud sinatamist (palun parandage mind, kui ma valesti mäletan). Sest oli hetki, kui ma imestasin, et isegi meil veel teatud kontekstis siiski teietataks…. Rootsi sinatamise komme ilmus ju ometi alles 1960ndatel? Ja vahepeal nimetati inimesi nende poole pöördudes kolmandas isikus – proua Andersson ja härra Persson….
Siis veel seegi, et iga uudistelugeja ja reporter räägib minu arust tänapäeval mõnda põriseva r-iga murret. Kas siis tõesti ei ole ühtegi näitlejat valida, kes räägikski smålandi murret? Seda enam, et neid poleks ju palju vaja läinud… Ainult Astridi emal oli midagi sinnapoole (nii täpselt ma ära ei kuule, aga see minu jaoks sobis). Härra Blomberg oli ju puhas Stockholmi härrasmees tänapäevast. Sileda lõuaga ja veel 50ndates noorusliku väljanägemisega. (Hea, et Marie vähemalt taani keelt rääkis 🙂 ). Ja nende lugu – nii vähe, kui sellest niikuinii teada on – ei kulgenud ju üldse sedasi. Ainult jämedates joontes. Uskuda, et noor ja kogenematu usklikust perest pärit Astrid ennast ajalehetoimetuses lihtsalt koketeerivalt lahti riietama hakkaks, tundub tõtt-öelda mõeldamatuna. (Ja muidugi “pühatuse teotamisena” – vaene Astrid Lindgren, kes tegelikult ei tahtnud oma eraelu üldse rambivalgusesse seada. Ja kes ei saa ennast enam kaitstagi. Ta perekond küll on avaldanud nördimust, aga siiski).
Samas jääb filmi-Astridist siiski mulje, et ta on noor ja rumal, väga mõjutatav, iseäranis sellest Blombergist. Raamatust jäi mulje, et ta siiski hakkas juba enne kalduma iseseisvumise poole, nägema enda võimalusi, soovimatust ennast siduda vanema härrasmehega, kelle ca 8-le lapsele ta peaks kasuemaks hakkama. Ta soovis ennast arendada, teha karjääri, kaldus juba toona kirjutamise ja ajakirjanduse poole. Kuna film keerles tõesti ainuüksi selle ühe armuloo ja lapse ümber, jäi välja ka see, kuidas Astrid iseseisvaks kujunes, kuidas nad sõbrannadega mööda Rootsit ringi sõitsid – noored tüdrukud, üksi! Siin näitas noori tüdrukuid ainult kontekstis, kui nad jõid, tantsisid ja laaberdasid ega omanud mingit iseseisvat mõtlemist. Filmist jääb mulje, et sellele iseseisvumise teele tõukas ta ainult juhus – see armumine Vimmerby ajalehe omanikku ja vajadus väikesest kohast põgeneda, et oma sohilaps ilmale tuua….
Ma saan aru, et filmis on teatud lihtsustatust vaja, et tekiksid selgemad jooned – kõike ju ei saa. Samas mõjus see lihtsustatus vales suunas. Ma ei saa öelda, et poleks üldse meeldinud – ilusad looduskaadrid on alati midagi väärt ja Alba August oli imeilus! Aga kogu see hollivuudlik ülesehitus ja lõpp… Meenub alati see, mida ütles Magnus (kelle perekonnanime ma ei tea ega mäletaks) 1996. aastal Rootsis, kui vaatasime kõik koos mingit filmi: “Puudu on vaid see, et nüüd tuleks õnnelik perekond üle välja, käiks lugu Love lifts us up where we belong ja koer lippaks ka kõigi sabas”. Vot sellest filmist see otseselt puudu ei olnud. Õnnelik perekond astus uhkelt kirikusse, vanaemal “sohilaps” süles 🙂
Ma ei viitsi väga teisi arvustusi otsida (SvD ja DN on ju tasulised ka), seega lugesin ainult SVT oma ja Fredrik Sahlin leiab üldiselt sama, mida minagi:
|
OSCAR-2019
|
||
Tegele oma ülesannetega enne päikesetõusu ja koonda tähelepanu enne, kui seda hakatakse kõrvale juhtima, kirjutab Äripäev.
Enamik inimesi, kes ärkavad hommikul kell neli, teevad seda töökohustuste tõttu – näiteks põllumehed, stjuardessid ja postitöötajad. Teised ärkavad enne kukke ja koitu, sest nad tahavad, kirjutas Wall Street Journal.
Juhid on tihti kiitnud varase ärkamise eeliseid. Apple’i tegevjuht Tim Cook on tuntud selle poolest, et on üks esimesi inimesi, kes kontorisse jõuab, ja üks viimaseid lahkujaid. Tema alustab oma hommikut kell 3.45. Wall Streeti endine tippjuht ja praegu naistele investeerimist tutvustavat firmat Ellevest juhtiv Sallie Krawcheck on kirjutanud, et ta pole ühelgi teisel ajal produktiivsem kui hommikul kell 4.
USAs Scottsdale’i linnas elav 33aastane ettevõtja Russ Perry rääkis, et hommikul kella neljast kuueni on tema kõige planeeritum, organiseeritum ja tihedam osa päevast. “Pärast seda võib juhtuda mida iganes,” sõnas ta.
Esimese asjana pärast ärkamist ta palvetab. “Ma olen kristlane. Ausalt öeldes tänan jumalat igavate asjade eest, kuid minu jaoks on see nagu ergutuskõne,” tunnistas ta. Seejärel tegeleb ta e-kirjadega, ettevõtte rahaasjadega ja läheb jõusaali. Koju tagasi jõuab ta kell 6.30 ja tavaliselt on selleks ajaks ärganud üks tema tütardest. “Sellega lõpeb minu eraklus,” ütles ta.
Kuigi Perry teab, et ekspertide hinnangul e-kirjade lugemine hommikul esimese asjana kulutab vaimuenergiat tühikäigul, aitab postkasti korrastamine tal enda sõnul ärevust talitseda. “Tunnen, et saan teiste ees edumaa,” märkis ta.
Selline eluviis tähendab ka järeleandmisi. Perry on õhtul kella kümneks rampväsinud ning läheb voodisse silmaklappide ja kõrvatroppidega, sest tema abikaasale Mikale meeldib kaua ärkvel olla. Kuid Perry ei tunne, et peab millestki loobuma. “Vaataksin muidu ilmselt lihtsalt telekat või teeksin arvutis asju, mis ei nõua erilist ajutegevust,” sõnas ta.
Need, kes ärkavad vara, kuid ei tööta juhtival kohal, pole tingimata töönarkomaanid. Enamasti loodavad nad vältida tehnoloogiast ja sotsiaalmeediast tingitud segavaid faktoreid. Need, kes töötavad kodus, tahavad päeva käima saada, enne kui teised nõudmised hakkavad segama. Mõni otsib üksindust ja vaikust.
“Kui sul on vaikust ja rahu ja sa ei muretse, et inimesed tahavad su tähelepanu, oled märkimisväärselt efektiivsem ja saad tähtsad asjad tehtud,” leiab psühholoog Josh Davis, kes juhib uuringuid neuroteadusega tegelevas instituudis NeuroLeadership Institute. Ta on kirjutanud raamatu “Two Awesome Hours”, mis räägib sellest, kuidas kasutada teaduspõhiseid vahendeid produktiivsuse suurendamiseks.
Kõige raskem osa produktiivsuse puhul on Davise sõnul see, et inimesed ise seavad oma kontorisse takistusi. Näiteks on laud segamini, pidevalt saabuvad teavitused e-kirjade kohta, mobiiltelefon heliseb, Facebookist tulevad teavitused, vaja on jälgida uudiseid. “Kell neli ärgates on nad pooled neist segajatest eemaldanud,” selgitas Davis. “Keegi ei oota, et sa vastad e-kirjale või telefonile kell neli hommikul. Keegi ei postita Facebooki. Niimoodi on kadunud nii sisemine kui ka välimine kiusatus.”
New Yorgis tegutsev 44aastane ettevõtja Peter Shankman tõuseb voodist tavaliselt mõni minut pärast nelja. Kaks korda nädalas läheb ta koos sõbraga 16kilomeetrisele jooksuringile pimedas. Linnatänavad on enamasti inimtühjad, mis annab peaaegu et segamatu ruumi mõtlemiseks. “Kui pean inimeste vahel põiklema ja jälgima, kes must möödub, siis mul ei teki uusi ideid,” ütles Shankman.
Kella seitsmeks on ta pesnud ja söönud, ning istub kontorilaua taga, vastab e-kirjadele, kirjutab või töötab. Asja teine külg on see, et kella poole üheksaks õhtul on ta voodis. “Ma olen rampväsinud, aga heas mõttes, mis tähendab, et mul ei ole energiat, et teha midagi rumalat, nagu süüa mitu liitrit jäätist kell 22.30.” Ta märkis, et varane start annab talle aega, et valmistada oma kolmeaastasele tütrele hommikusööki.
Chicago äärelinnas on Lauren Milligan ärganud kella neljast alates ajast, kui ta asutas oma karjäärinõustamisettevõtte ResuMAYDAY 15 aastat tagasi. 46aastane naine kirjeldas, kuidas talle meeldib kohvi juues vaadata, mismoodi tähed taevast kaovad. Kuid kulub tunde, enne kui ta näeb kedagi oma naabruskonnas liikumas, mis tekitab eraldatuse tunde. Peale selle tuleb sageli tema ärkamise ajal koju abikaasa, kes on muusik ja esineb 4–5 õhtul nädalas.
Spordisaali Harmony Studios 48aastase omanikule Karen Schwalbe-Jonesile on hommik heade otsuste aeg. Ta hakkas kell neli ärkama umbes 13 aastat tagasi, kui sündis tema poeg. Niimoodi sobitas ta oma päeva trenniaja, enne kui lülitus ümber ettevõtte juhtimise lainele. Varem magas ta kella viieni ja lootis trenni teha millalgi pärastlõunal, kuid siis läks alati nii kiireks, et kella kaheks pärastlõunal oli ta närviline. “See ei olnud kellelegi hea,” meenutas ta.
Schwalbe-Jones tunnistab aga, et mõned järeleandmised valmistavad talle raskusi. “Mul on palju imetoredaid sõpru, keda ma ei näe kunagi, sest olen sellise eluviisi valinud,” märkis ta. “Ühel päeval tahaksin minna ka õhtusöögile nii, et ma ei pea pidevalt oma kella jälgima.”
|
OSCAR-2019
|
||
Aasta kodaniku tiitlile saavad kandideerida Eesti Vabariigi alalised elanikud ja kandidaate saavad esitada kõik soovijad. Taotluses tuleb põhjendada kandidaadi sobivust ja seost selle aasta kodanikupäeva motoga «Tegus kodanik on riigi rikkus».
Kandidaate esitada 17. novembriks kultuuriministeeriumi aadressil Suur-Karja 23, 15076 Tallinn või e-postiga aadressil aastakodanik@kul.ee
Laupäeval, 9. veebruaril algusega kell 19 toimub Tallinnas Salme kultuurikeskuses kolmandat aastat kontserdiõhtu Eesti Gospelmuusika Auhinnad (EGA).EGA eesmärgiks on tunnustada eesti muusikuid, kes panustavad meie muusikamaastiku mitmekesistamisse, luues muusikat, mis toob austust Loojale. Korraldajad lubavad kuulajaile värvirikast ja mitmekesist muusikavalikut, mida on EGA projektijuhi Timm Rannu sõnul kohalikus kontekstis hakatud kutsuma eesti gospeliks. Lisaks rahvahääletuse alusel jagatud auhindade kätteandmisele kuuleb kontserdil armastatud artistide etteasteid (nt WAF Gospelkoori juhatav Anneli Pilpak, Rebecca, EELK Misjonikoor ja Tõnis Mägi).
Eelmise aastaga sarnaselt otsustavad kuulajad, kes neile aasta jooksul kõige rohkem hinge läksid, ja tunnustavad parimaid ettevõtmisi. Alates 1. jaanuarist saavad kõik muusikasõbrad kodulehel www.sonico.ee oma tähelepanekud ja tunnustuse edastada. Veebruari alguseks kujuneb sellest kokkuvõte, mis tehakse teatavaks kontserdil.
Enne kontserdiõhtut kell 17 algab seminar. Kõigi huvilistega arutleb Mehis Metsala selleaastase EGA teemal «Loodud looma». Muusikutele mõeldud seminari viib läbi Timo Lige.
Talvine laupäevaõhtu on kogupereüritus, sest korraldajad on mõelnud ka publiku päris noorele osale ning laste jaoks toimub paralleelselt seminaride ja kontserdiõhtuga laste EGA, kus pere pisipõnnid saavad laulda, mängida ja vaadata teatritükki «Vanaisa piiblilood».
Rannu sõnul on EGA 2007 meeldejääv ja südamlik kontsert, millele müüakse vaid 500 piletit. «Tegelikult on õhtu jooksul kogu eesti kristliku muusika paremik kord aastas ühel laval,» kutsub Rannu piletiostjaid kiirustama.
Piibli tundmist on ikka peetud hea hariduse näitajaks. Ometi on selle hästituntud teksti tõlkeprotsess olnud märksa keerulisem, kui võiks arvata. Uurisin eesti keele instituudi vanemteadurilt Kristiina Rossilt, millal toimus Piibli tõlkimine eesti keelde ja kuidas on see meie keelt mõjutanud.
Laias laastus võib kogu tõlkimise jagada kolme etappi. Esimest, reformatsioonieelset ajajärku võib nimetada ka tõlkimise eeletapiks. Nii suure ja keerulise teksti tõlkimisel on eeltingimuseks, et kõigepealt peab keeles olemas olema vastav sõnavara ja kõnepruuk. Kristianiseerimise algusajal oli eestikeelne suuline kultuur ju läbinisti paganlik, nii et kõigepealt tuli tasapisi tekitada kristlik sõnavara ja fraseoloogia.
Kuna tollane eestikeelne traditsioon oli suuline, on keele kristianiseerumise täpset algust raske määrata, aga ilmselt algas see protsess niipea, kui ristiusuga kokku puututi. See suuline eelfaas oli keskse tuumiksõnavara loomise aeg, mil kõige olulisematele mõistetele leiti eestikeelsed vasted ja kinnistusid ka mõned pikemad vormelid, näiteks meieisapalve või kümne käsu üksikud fraasid.
Järgmiseks perioodiks võib pidada vahetult reformatsioonile järgnenud aega, kui hakkas arenema kirjalik tõlge. Üksikuid eestikeelseid ülestähendusi on alles ka varasemast ajast, kuid reformatsiooni võib pidada siiski üsna teravaks piiriks suulise ja kirjaliku vaimuliku eesti keele vahel. Luterlike vaimulike kaugemaks eesmärgiks oli muidugi algusest peale Piibli tõlkimine, aga eesti keelde ümberpanek võttis väga kaua aega siinsete ajalooliselt kujunenud olude pärast, mille tõttu polnud haritud vaimulikku eliiti, kelle emakeeleks oleks olnud eesti keel.
Alustati lühemate tekstide kirjalikust tõlkimisest, nagu katekismused ja kirikulaulud, aga varakult tõlgiti ka perikoope (lõik Piiblist, mida loetakse jumalateenistusel – toim.), mida võib juba pidada otseselt piiblitõlkeks. See varase kirjaliku tõlke aeg kestis umbes 100 aastat – algas kohe pärast reformatsiooni ja kõige olulisemad baastekstid said tõlgitud 1630. aastateks. Nüüd oli võimalik hakata rääkima Piibli reaalsest tõlkimisest.
Kolmas, otseselt Piibli tõlkimise faas algas 1640. aastatel. Tolleaegse Eestimaa piiskopi Joachim Jheringi kirjades on säilinud esimene ülestähendus selle kohta, et kavas on tõlkida Piibel eesti keelde. Algselt oli piiskopil mõte tõlkida kogu Piibel, kuid targemad pead Rootsist soovitasid tal esialgu piirduda Uue Testamendiga. Tõlge saigi mõne aastaga valmis, aga toimetatud trükiversioonini see ei jõudnud ning tegelikult kestis seegi, otseselt piibliteksti tõlkimise faas umbes 100 aastat, kuni viimaks 1739. aastal anti Anton Thor Helle juhtimisel välja esimene terviklik Piibel põhjaeesti keeles.
Selle aja sisse jääb ka esimene lõunaeestikeelse Uue Testamendi trükiversioon («Wastne Testament» 1686), mille organiseeris Liivimaa superintendent Johann Fischer. Lõuna-Eestis valmis juba enne seda ka arvatavasti terve piiblitõlge Johannes Gutslaffi sulest, kuid üllatavalt pole ükski hilisem tõlkija tema materjali kasutanud. Tänapäevani on tema tõlkest säilinud käsikirjadena üks kolmandik Vanast Testamendist ja Uus Testament.
Luterliku teoloogia üks põhimõtteid oli, et kristlane peab ise Piiblit lugema, ainult Piiblist on võimalik tõde leida. Sellest omakorda tulenes ühelt poolt vajadus kõik lugema õpetada ja teiselt poolt nõue, et igaühele peab Piibel olema kättesaadav tema emakeeles. See tähendas, et need peamiselt saksa emakeelega pastorid, kes Baltimail tegutsesid, olid oma ameti tõttu kohustatud ära õppima kohalike inimeste keele, sest nende ülesandeks jäi Piibel siinsetesse keeltesse tõlkida. Kuivõrd eestikeelne kirjalik kultuur seni puudus, siis pidid nad tõlkimise tarbeks ühtlasi looma kirjakeele, nii et eesti kirjakeel tekkis tegelikult Piibli tõlkimise kõrvalnähuna.
Päris kindlasti. Eks tõlkijate endi arusaamad muutusid ka ajas, sest kirjalikku tõlget arendati ju kahesaja aasta vältel, enne kui Piibel n-ö valmis sai. Oma osa mängisid muidugi ka igaühe isiklikud arusaamad ja keeleline andekus. Aga ühtekokku võib küll väita, et asjaolu, et kirjalikule eestikeelsele kultuurile panid aluse võõrkeelsed inimesed, kes olid alles täiskasvanueas selle keele ära õppinud, avaldas keelele mõju. Ja need mõjud on ka tänapäeva eesti keeles veel alles, ehkki neid on alates 19. sajandist intensiivselt püütud välja puhastada.
Tegelikult hakkasid juba 17. sajandi lõpus esimese keelereformi noored eestvedajad Adrian Virginius ja Johann Hornung nõudma, et kirjakeel peaks paremini vastama kõnekeelele. Kuna nad olid Eesti aladel sündinud ja keele juba lapseeas selgeks saanud, oli nende keeletunnetus ka märksa parem kui vahetult reformatsioonile järgnenud põlvkonna pastoritel. Aga algne vana saksapärane põhi jäi paratamatult alles nii sõnadesse kui lausestruktuuri.
Selle üle vaieldi, kas tõlkida originaalist või Martin Lutheri saksakeelse tõlke järgi. Kuni 17. sajandi keskpaigani tõlgiti perikoope kindlasti saksa keelest. Rootsi kirik toetas Lutherist lähtumist, sest rootsi tõlge on väga Lutheri-pärane. Seetõttu on ootuspärane, et kõik 17. sajandi tõlkijad vähemalt mingil määral ka Lutheri tõlkele toetusid ja sellega arvestasid, ehkki näiteks Johannes Gutslaff ning Andreas ja Adrian Virginius on tõlkimisel kindlasti ka originaaltekste kasutanud. Otse ja üksnes heebrea originaalist on tõlgitud alles 1739. aasta versiooni Vana Testament. Tolleks ajaks oldi jõutud juba teise äärmusesse – Lutheri saksa keele mõjusid välditi lausa kramplikult ja oluliseks peeti, et tekst vastaks väga täpselt originaalile.
Tõlkimisel kehtib kuldreegel: «Originaal on aegumatu, aga tõlge vananeb.» Kui kiiresti ta vananeb, oleneb sellest, millal ja mis olukorras tõlge on tehtud. Praegu meil kehtiv Piibel on üsna eklektiline ja kokku pandud eri tükkidest. Tõlge on oma praegusel kujul keeleliselt ettevaatlik ja tuhm. Teine äärmus on Soomes kasutatav Piibel. See on tõlgitud Eugene Nida dünaamilise ekvivalentsuse põhimõtet järgides ning väga julgelt ümberütlev ja soomepärastav. Soome ja eesti tõlget kõrvutades on kohati raske arugi saada, et tegu on sama tekstiga.
Vana teksti tõlkimisel tekib alati küsimus, kui palju tänapäeva lugeja tollastest kujunditest aru saab ja kuidas öeldu mõtet temani tuua. Eks originaalipärane tõlge nõuab lugejalt rohkem võimet vanasse kultuuri sisse elada, aga kui lugejalt niisugust võimet üldse ei eeldata ja vana teksti väga kaasajastatakse, vananeb tõlge veelgi kiiremini ja vajab juba paarikümne aasta pärast ümbertegemist või lisakommentaare ja selgitusi.
Jaanalind – jälg arvukatest hebraismidest, mida 1739. aasta piiblitõlkes kasutati eksootiliste Lähis-Ida reaalide edasiandmiseks (< hbr ja’ana + liiginimena eesti lind).
Kõrb (: `kõrbe) – Lähis-Ida kuiva kõrbemaastiku jaoks puudus eesti keeles sobiv sõna; nii heebrea kui kreeka originaalis esineb vastav sõna enamasti kontekstis, kus oluline pole mitte see, kuidas sealne maastik välja näeb, vaid paiga inimtühjus; eesti varasemates piiblitõlgetes hakati seda edasi andma metsa tähistavate sõnadega kõrb (: kõrve) või (lõunaeesti tõlgetes) laas. 1739. aasta piiblitõlge tugineb murrakutele, milles seesütlev kääne on tugevas astmes (kõrb : kõrbes) ning sealt üldistuski sõnale tema eksootilises tähenduses tugev aste; nii on tänapäeva keeles saanud ühest sõnast kaks erineva vormistiku ja erineva tähendusega sõna kõrb : `kõrbe ’kuiv taimkatteta ala’, kõrb : kõrve ’suur asustamata (soine) metsaala’.
Tohuvabohu – heebrea väljend algkaose kohta (praeguses eesti tõlkes 1Ms 1:2 tühi ja paljas); eesti piiblitõlkes pole seda kunagi kasutatud; eesti keelde on see tulnud üsna hilja saksa keelest, ehkki ka M. Lutheri piiblitõlkes niisugust hebraismi pole ja saksa keelde tõi selle laenuna akadeemilisest hebraistikast J. W. Goethe (1817).
Tühi töö ja vaimunärimine – täpne tõlge Koguja raamatu heebrea väljendist, pärineb 1739. aasta piiblitõlkest.
Haridus: 1973–1978 Tartu ülikool, eesti keel ja kirjandus, soome-ugri eriharu; 1981–1983 aspirantuur Keele ja Kirjanduse Instituudis; 1984 doktorikraad Tartu ülikoolist, instruktiiv läänemeresoome keeltes
Ajakirja Keel ja Kirjandus kolleegiumi liige, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse teadusnõukogu liige, Eesti Keele Instituudi teadusnõukogu liige ja EELK Usuteaduse Instituudi Toimetiste kolleegiumi liige.
|
OSCAR-2019
|
||
1. detsembril kuulutas keskkonnaminister Keit Pentus Tallinnas, F-hoones välja silmapaistvamad selle aasta keskkonnateod. Bioneer käis ka kohapeal üritust jälgimas.
Konkursile laekus 9 keskkonnateo, 14 keskkonnategija ja 14 keskkonnateokese kandidaati. Keskkonnateo ja -teokese tiitlitele võis kandidaate esitada igaüks, lubatud oli ka enda kandidatuuri ülesseadmine. Aasta keskkonnasõbraliku ettevõtte esiletõstmiseks sai ettepaneku teha kas ettevõte ise või erialaliit.
Levinumad märksõnad tänavustes projektides olid keskkonnaharidus, säästev eluviis, keskkonnahoid. Projektide peamine eesmärk oli suurendada keskkonnateadlikkust, õpetada jäätmete sortimise ja taaskasutuse vajalikkust ning kaasata nii lapsi kui ka täiskasvanuid oma ümbritseva (elu)keskkonna loodussõbralikumaks muutmisse. Ettevõtted tulid konkursile kandideerima oma nutikate keskkonnasäästlike terviklahendustega, kus peamisteks märksõnadeks oli ressursi säästlik kasutamine ja jäätmete taaskasutusse suunamine. On näha, et järjest enam arvestavad ettevõtted oma tegevuses mitte ainult majanduslikku poolt, vaid sinna juurde üha enam ka sotsiaalset ja keskkonnakaitselist aspekti.
"Aasta keskkonnategu on hea näide sellest, kuidas ühendada nutikas idee, innovatsioon ja vana ning väärtusliku eest hoolitsemine," selgitas keskkonnaminister Keit Pentus. Ta lisas, et Aasta keskkonnateo tiitli välja andmisel soovitakse esile tõsta neid, kes on rakendanud uudseid lahendusi ja kes on heaks eeskujuks, kuidas majanduse arendamisel arvesse võtta ka looduse hoidmise vajadust.
Hindamiskomisjon selgitas konkursivõitjad välja kolmes kategoorias: aasta keskkonnateo auhind 2011, millele kandideerisid avalikkuse keskkonnateadlikkust suurendanud teod; aasta keskkonnateokese auhind 2011, kus võistlesid laste- ja noorte keskkonnaharidusega seotud projektid ning aasta keskkonnategija auhind 2011, millele konkureerisid keskkonnasõbralikkusega silma paistnud ettevõtted. Parimaid konkursil osalejaid tunnustab Keskkonnaministeerium rahaliste ja mitterahaliste auhindadega ning keskkonnategija, -teo ning -teokese märgise kasutamise õigusega.
Keskkonnategude eest kiita saanud koos keskkonnaministriga Tallinnas F-hoones. Pildistas Katrin Lipp, wwww.bioneer.ee
MTÜ Eesti Loodushoiu Keskus, „HappyFish“ (rahaline preemia 2474 eurot) - „HappyFish“ projekti eesmärk on taastada Emajõe kalade koelmualad ning suurendada Emajõe vanajõgede suudmeid setetest ja luhtadelt võsa puhastamise kaudu. Projektist ei saa kasu mitte ainult kalad, vaid ka looduskaitsjad, kalastajad ning paadimatkajad.
“Vanajõgede kaladele sobivaks kohandamine, vanajõgede suudmete puhastamine ja kaitsealuse kalaliigi telemeetriline jälgimine ei ole mitte lihtsalt huvitav projekt, vaid võib tulevikus võimaldada praegu ohustatud kalaliigi elujõule aitamist,” ütles keskkonnaminister Keit Pentus.
MTÜ JCI GO Koda, „Laste teadlikkuse tõstmine prügi teemal“ (rahaline preemia 2000 eurot) - MTÜ JCI GO Koda on teinud tänuväärset tööd laste harimisel jäätmete teemal.
Selleks on valminud näiteks näidend "Prügihunt ja Superjänes", mida on etendatud lastele üle Eesti kokku 50-l korral. Samuti on näidendist valminud DVD, mida saab näidata õppematerjalina nii lasteaia- kui ka algklasside lastele.
Viru Keemia Grupp (VKG) - VKG sai oma võidupunktid keskkonnajuhtimissüsteemi juurutamise eest, mis tähendab, et ettevõte on oma tegevusega kaasnevad kõik võimalikud keskkonda mõjutavad tegevused kaardistanud ja keskkonnamõjud arvesse võtnud. Selle tulemusena suudab VKG paremini ja säästlikumalt kasutada oma ressurssi, tagada keskkonnasaaste kontrolli ning selle plaanipärast vähendamist ning samuti järgida sotsiaalse vastutustundliku käitumise põhimõtteid.
Ragn-Sells AS - Ragn Sells AS on rakendanud kõrgtehnoloogilise segaolmejäätmete mehhaanilis-bioloogilise töötlemise, mis on unikaalne nii Eestis kui ka kogu Põhja-Euroopas. Eesmärk on kasutada ära rohkem tavajäätmeid (85%), kus uues tehases sorteeritakse välja taaskasutusse suunatavad materjalid, mida kasutatakse toorainena uute toodete tootmisel. Toorainena mitte kasutatavatest jäätmetest valmib kütus, mida kasutatakse energiatootmisel. Energiatootmisel tekkiv tuhk kasutatakse omakorda ära ehitusmaterjalide tootmiseks. Kunagi varem ei ole Eestis sellises mahus olmejäätmeid suunatud taaskasutusse.
Baltic Agro AS - Baltic Agro AS pakub väetamisteenust spetsiaalse lägalaotusmasinaga. Masin laotab läga põllule väga ühtlaselt, vastavalt laotusnormile, mattes läga mulla sisse ning töödeldes lisaks randaalseadmega veel mulla pindmise kihi. Sellega jääb lisaks laotamisele ära ka üks mullaharimiskäik ning põllud on valmis koheselt külviks. Tooraineks kasutatakse vedelsõnnikut loomakasvataja enda lautadest, kuid kasutakse ka ära nende loomakasvatajate vedelsõnnik, kellel ei ole põldusid.
Konkursile esitatud töid hindas kaks žüriid, kuhu kuulusid looduskaitse- ja keskkonnakorralduse ala spetsialistid, valitsusväliste organisatsioonide esindajad, Keskkonnaministeeriumi töötajad ja ettevõtlusega seotud isikud ning ka ajakirjanduse esindajad.
|
OSCAR-2019
|
||
Mõni nädal tagasi sain Fotoluksi poolt võimaluse testida (iga blogija unelmat) Sigma 50mm F1.4 DG HSM ART objektiivi. Nikonile, loomulikult. Pean ütlema, et see on vist üks kõige lahedamaid võimalusi üldse ühele (blogijale ja) fotograafia huvilisele. Sõber muidugi mainis, et see on selline paras narrimine - anda nädalaks ajaks vinge objektiiv ja seejärel ära võtta. Tahaks ju ikka endale jätta! Selles osas vastu ei vaidlegi - vääääääga tahaks endale jätta, kuid samas on see suurepärane võimalus korralikult testida ja selgeks teha, milline objektiiv endale järgmisena soetada. Korraga ju kõike ei saa, seega baby steps.
Minu eelmises objketiivi tutvustavas postituses (link), pidas keegi vajalikuks kommenteerida, et see oli väga ebaprofessionaalselt kirjutatud (arvestades, et olen käinud filmikoolis). Siinkohal tahan lihtsalt üle korrata, et minu blogi ei ole tehnikablogi, kus ongi kõik väga tehniliselt ja nö professionaalselt kirja panud. Selle objektiivi kohta leiab palju professionaalsemaid ülevaateid üle kogu Interneti ja mul ei ole vähimatki soovi selle tutvustust nii kirjutada!
Minnes nüüd aga objektiivi enda juurde, siis 50mm objektiiviga on mul juba omajagu kokkupuudet olnud. Nimelt ostsime Allaniga minu ülikooli lõpetamise puhul teise (võib-olla isegi kolmanda) ringi 50mm Nikkori objektiivi Ebay'st. See küll tegi päris kenasti oma tööd, aga õiget fookust oli sellega väga raske saavutada. Pildistada sain sellega vaid elutuid objekte, mida suutsin manuaalselt teravustada (mu silmanägemine ja nõrgad prillid nimelt raskendasid asja). Uue kaameraga muutus elu natuke kergemaks, sest tööle hakkas autofookus. Imedeime.
Fotoluksi koduleheküljel seisab, et Sigma 50mm ART objektiiv on ideaalne suudio- ja portreeobjektiiviks. Lisaks sobib see ka hästi tänavafotograafiaks. Esimesena võtsingi ette kodusema elu (lapsed, loomad, taimed). Tubastes oludes annab see F1.4 (võrreldes minu Sigma objektiivi F2.8'le) pildile ikka palju juurde. Järeltöötluses on vähem vaja tegeleda pildile valguse lisamisega.
Siinkohal lisan veel, et see postitus saab olema väga piltide rohke. Mõtlesin selle küll kolmeks osaks ära jaotada, aga ma arvan, et keda see fototeema niiväga ei huvita, ei keri ka seda postitust kaua enam alla poole (rääkimata 2. ja 3. osa postituste avamisest) jaaaa keda see teema huvitab, sirvib ka selle lõpuni :D
Seejärel otsustas Allan objektiivi veidi autoga sõitma viia. Olen varem ka kirjutanud, et kui mulle meeldib inimesi, meeldib Allanile ennekõike loodust ja objekte pildistada. Seega pani ta kaks asja kokku, viis auto loodusesse ja tegi pilte. Pean tunnistama, et suhtusin sellesse ettevõtmisesse skeptiliselt, sest kui mina vähemalt kuulen "50mm", siis mõtlen ennekõike portreefotosid. Kuid nagu Fotoluksil endal kodulehel kirjas, siis saab sellega ka enamat teha (ma tihti jään enda mõtlemisega raamide sisse, mitte ei pressi end nendest välja).
Üks asi, mida kahetsen, et ei teinud, oli üks väike fotoshuut mõne kauni neiu või paariga. Seega sellel teisel vihmavabal päeval läksime lihtsalt kolmekesi Elvasse pilte tegema. Ausõna kui Allan poleks seda objektiivi autopildistamisele viinud, ei oleks ma 50mm üldse hakanudki ise õue viima (sest nagu ütlesin - ma olen harjunud sellist kasutama vaid inimesi lähedalt pildistamiseks). Seega avanesid mu silmad veidikene :D
Mulle meeldis see objektiiv väga. Enam ei ole kahtlustki, et kui me uut objektiivi ostma hakkame, peab selle F olema 1.4. See ikka annab pildile teise tera kui natuke väiksem ava. Allan eile küsis, et kui mul oleks nüüd testitud objektiivide vahel valida - kas 20mm või 50mm, siiis tunnistan ausalt, et 20mm. Mis võib-olla on ehk imelik otsus, arvestades, et eelistan just nimelt inimesi pildistada... aga ma ei teagi, too 20mm objektiiv avaldas mulle lihtsalt nii suurt muljet, eeet ma ei saa seda oma peast ära enam :D
Minul on küll fuji oma, kuid samuti 1,4 aga 35mm. Üldiselt olen väga rahul ja õues tehtud pildid on ikka super. Samas stuudio piltide tegemisel olen kuidagi koba ja ei saa hakkama. Portree pildid tulevad kõik väga ilusad aga niikui veidi suuremas plaanis pildistan tuleb täielik jama.
Sinu õnneks, lisasin viimastele piltidele näitajad juurde. Oleks teistele ka pannud, aga toorikud on Allani arvutis ja ma ei viitsi neid läbi sorteerida :D Mõndadel lisasin vaid säri pikkuse, sest õues olla kasutasin enamasti ikkagi f1.4 ja ISO 100.
Üldiselt inimesi pildistades lihtsalt tulebki õppida seda kuidas nad poseerima panna ja kõik muu on juba Lightroomi maagia (minu jaoks vähemalt :D)
Ilmselgelt oled sa selles asjas tunduvalt osavam kui mina. Peaks sulle mõnele sessioonile tulema vaatama ja natuke õppima :)
Mina kasutan nüüd Nikon D7100. Alustasin aga Nikon D3100'ga, mis oli mul kasutusel kuni eelmise aasta detsembrini ning saan seda vaid kiita (see on siiani mul kasutuses). Kuna ma tean rääkida ainult Nikonite kohta, siis soovitaksin sul uurida Nikon D3200 kohta, mis on siis uuem mudel minu vanast kaamerast. Soovitasin seda sama kaamerat (KIT objektiiviga 18-55mm) ka oma õele, kes on sellega väga rahul. Hinna ja kvaliteedi suhe on tõesti hea (eriti kui leiad näiteks mõne teise ringi hästi hoitud kaamera).
Samas oleneb mille jaoks sa seda kaamerat kasutada tahad. Kui sa tunned, et sooviksid tulevikus fotograafias end edasi arendada, siis kindlasti uuri ka teisi peegelkaameraid. FBs on grupp Hobifotograafid, kus on sellel teemal ka päris mitu teemat tehtud. Kui soovid aga niisama elu jäädvustada ja ei tunne vajadust, et tahaks tulevikus näiteks teisi objetkiive proovida / osta, siis uuri ka hübriidkaamerate kohta. Paraku nende kohta ei oska ma midagi soovitada, kuna ei ole ise kasutanud.
Aga mis sa arvad Canon EOS 100D'st? võrreldes seda Nikon D3200ga ning kas pigem Nikon D3200 või D3300? Olen väga tänulik, kui leiad aega ja viitsid vastata :)
Ma ei oska Canonite kohta midagi öelda. Ei ole kunagi ühtegi omanud ja väga vähe ise teiste omadega pilte teinud. Mis puutub aga 3200 ja 3300 võrdlemisse, siis ei ole kunagi 3300 kohta lähemalt uurinud. Ehket siinkohal saaksid parema vastuse juba fotopoest. Ilmselt saaksid võrrelda neid samu aparaate, pannes mõlemad nimed Googlesse ja siis "compare" lõppu. Peaks tulema kaks tulpa kus mõlema all siis linnukesed, et mis omadused on ühel, mis teisel ja lõpuks kumba rohkem soovitatakse.
Mis teeb minu jaoks ühest inimesest hea fotograafi on see kui ta pildistab täiesti igavat objekti (nt nagu see silla lõpus olev redel?) ja see pilt on captivating. Ja täpselt seda sina (või teie :)) olete teinud. Väga kift!
|
OSCAR-2019
|
||
Miks on nii, et kui mul on terve päev aega töö tegemiseks, siis veedan esimese poole päevast tehes mitte midagi (okei, kirjadele vastasin ja tegin paberimajandust... aga töö all pean silmas ikkagi video monteerimist / fototöötlust)? Hea küll, vahel vaja üksi olemise aega ka, arvestades, et enamuse ajast on O. mu külge kleebitud (noh, samas ruumis), aga sellel nädalal on mul konkreetselt ainult tänane päev, et teha tööd-tööd-tööd ja mina... kirjutan blogi.
Ma olen ikka õrnakene. Viisin hommikul O. lasteaeda kes jäi minust sinna päris õnnetuna maha. Asja ei teinud kergemaks ka see, et ta mulle nutuste silmadega aknal lehvitas. Ema küll lohutas mind, et eks tal ole vaja ka jälle lasteaiaga harjuda, sest see kuu on tõesti meil veidi kreisim olnud kui teised.
Vahepeal tekkisid mul lasteaia suhtes imelikud tunded. Justkui pinge, et pean ju lapse sinna viima ning mis mõttes ta jälle ei lähe?! Ausalt, mitte keegi ei ole mind kunagi survestanud sellega, et LAPS PEAB KÄIMA, LAS OLLA HOMMIKUST ÕHTUNI SEAL (dramaatiline). Aprillikuu algas meil üldse Tallinnas, siis läksime koju, aga pidin jälle helistama, et Oll köhib veidi, ei tule. Paar päeva siis jälle käis. Uuesti tatt lippab (helistan), jälle jäi koju. Siis oli mingi viirus aias, ma lihtsalt ei viinud teda (helistan). Jaaaa seejärel läksime uuesti pealinna (helistan) ning nüüd ülehomme põrutame me sinna jälle tagasi... ning ongi 5 päeva lapsel lasteaias käidud ja kuu läbi.
Ma ei tea miks ma tundsin, et laps PEAB käima seal. Ja veelgi enam, et ma tundsin täiesti olematut survet, et kuidas ma jälle helistan, et laps ei tule. Nagu õpetajad tahaksid veel ja veel rohkem lapsi rühma :D Teie jaoks ehk veidi segane jutt, aga mul on vaja see siia talletada, et tulevikus endale meelde tuletada neid segaseid tundeid ja olematut survet, mida tundsin.
Tahaksin selle "uue ema" sündroomi kaela ajada. Liiga palju mõtlesin sellele, et mida teised arvavad või mõtlevad. Eriti tuletades meelde, et loogiline, et sa haiget last ju lasteaeda ei vii. Samuti miks ma peaksin O. Elvasse jätma kui pean ise Tallinnasse tööle minema. Jah, A. saaks kindlasti temaga hakkama, aga ma ei pea ka normaalseks, et viin oma lapse pool 8 hommikul aeda (kui A. käiks rongiga, siis põhimõtteliselt kella 7st) ja toon koju pool 6 (keegi kord küsis, et miks O. A.ga ei jää kui ma pealinnas). Muidugi ei saagi miskit sinna parata kui mõlemad vanemad käivad kellast kellani tööl, see on teine asi. Räägin lihtsalt, et kui on võimalik teisiti, siis on see loomulik, et ka nii teen.
Ja siis ma vahel olen mõtlema jäänud, et kui me poleks Elvasse kolinud, kas ma siis oleks ka nii-nii kokku kasvanud Olliga? Ma ei ole absoluutselt sellist usku, et "sa annad liiga palju hellust lapsele" :D, aga tänaseks päevaks ei ole ma temast mitte ühtegi päeva eemal olnud. Okei, võib-olla kaks päeva kolmest aastast kui olen hommikust õhtuni eemal olnud, aga see on ka kõik. Ja seetõttu vahel mõtlengi, et kas oleks pidanud? Ei tea kas ma siis oleks ka suuteline jätma mitmeks päevaks lapse kellegi teise hoolde, samas kui praegult ei suuda 8ks tunniks lasteaedagi jätta, ilma, et ma vähemalt ühe korra ei nutaks?!
Kohe kindlasti sa "ei pea" Olli aeda viima. Aia poolt räägib see, et laps on samas seltskonnas ning nii lähevad mängud seal sujuvamalt kuna ta on ikkagi "oma". Kui laps käib aias harvem siis esiteks peale pikemalt pausi hakkab tal jälle kerge harjumise ja sisse elamise periood ning rühmakaaslaste jaoks on ta ka natuke võõram kuna ei mängi nendega nii sageli koos.
Mina panin lapse aeda 2-aastasena. Kuna olin ise kodune siis lasin tal teha vaid poolikuid päevi, et harjuks kollektiiviga ning saaks lihtsat teha teistsuguseid asju kui minuga kodus. Aga kuna haigused kippusid kimbutama siis reaalselt rühmas käia sai ta vähe. Kogu aasta jooksul käis ta aias keskmiselt 6-7 päeva kuus. Aias talle üldiselt meeldis ja õpetajad ka aga üldselt me selle aastaga päris aiarütmi ei saaudki. Teisel aastal kolmesena oli lugu hoopis teine. Haigused sel määral enam ei kimbuta. Laps teeb pikemaid aiapäevi (mitte veel päris 8 tundi aga viin hommikusöögiks ja peale õhtuoodet lähen järele). Tal on oma lasteaiasõbrad ja ta on täitsa asjalik lasteaialaps. Ühel päeval tahtsin kuti koju jätta, ta keeldus :D
Minu pika loo moraal on see, et harva aias käies kestis meil muudkui harjutamise periood ning päriselt harjus laps rühmas siis kui hakkas seal regulaarselt käima. See ei tähenda muidugi, et peaksid kodusena Olli iga päev aeda viima. Aga äkki näiteks viid hommikul ja tood enne und koju. Ja nii 3 päeva iga nädal. Ja lapsed ja nende harjumise kestus on erinevad.
Tegelikult polegi asi selles, et Oll ei oleks harjunud lasteaiaga. Kui ta seal regulaarsemalt käis (enne aprilli), siis ei olnudki otseselt probleemi. Ma polegi teda kunagi üle 2 päeva nädalas jätnud lõunaunne. Pigem ongi hetkel probleemiks haigused, mis ei lasegi lapsel kunagi üle 3-4 päeva nädalas käiagi (5x nädalas ma teda nagunii sinna ei saada kui võimalik).
Ma seda tahan küll näha, et Oll ei taha lasteaiast ära tulla. Enda kogemusest ütlen, et ma käisin ka regulaarselt seal. Jah, leppisin sellega, aga eales ei valinud ma lasteaeda kodule :D Ja mulle tundub, et Oll on oma ema laps :D
Ma saan sellest survest 100% aru kuigi meile algusest peale räägiti, et iga päev pole vaja nagunii ja lapsele ka kergem poolikud päevad jne.. aga ikka oli kuidagi jube nõme kui ta jälle ei läinud.. lõpuks võtsin ta aiast ära 😄
Mul on ratastool küll olemas kuid ma ei täht teda äratada kell kuus et enne seitset toast välja minna ja ta seitsme aeg aeda jätta, et ma ise õigeks ajaks tööle saaks.
Kuna me lähme juunis hispaaniasse, paariks aastaks. Siis tundus märtsis teda aiaga harjutama hakata jälle mõttetu, pärast saab sõbrad ja tal ka kahju neist eralduda. Ehk et tema pärast juba ei pannud teda sinna tagasi.
Aa ma vahepeal olid neil tuilerõuged, siis said kodus olla ja lasteaias olid täis, siis me jälle ei saatnud teda aeda 😃
Aah kui lausa ärasõit varsti, siis veel eriti. Arusaadav. Ugh ega ei kujutaks tõesti ette sellist edasi-tagasi sõitmist. Meil vähemalt jäävad kõik lasteaiad teel bussi-rongijaama.
Meil siin 4 km raadiuses tegelikult 3 v 4 lasteaeda. Aga see mille kasuks otsustasime tundus lihtsalt kõige toredam, mis sest et vastassuunas.
Seal on kanad (praegugi ühel kanal 2 tibu), päevasel ajal siblivad need laste vahel ringi. Lastel on juurviljaaed. Õuna, kirsipuud. Marjapõõsad ja maasikad kasvavad igal pool. Lapsi on küll umbes 90, mis on üsna palju aga väga vahva koht oli :) kõik toidud, mis seal said olid ökoloogilised, ehk lapsed ei söönud pestitsiite jm jama sisse. Enne sööki olid nad alati õues ja sööma kutsuti kellukest tilistades. Kõik mudilased jooksid karjaga tuppa ja läkaid kohekäsi pesema. Nii armas oli neid vaadata alati. Reedeti tehti toit alati õues lõkkel ja nad ka sõid väljas.
Ehk jah, praktiliselt mõeldes oleks võinud ju panna sinna, mis mul tööle sõites teele jäi aga mulle tõesti meeldis see lasteaed kus ta käis :)
Lapsed kes veedavad pikad päevad 1i mängudes või lasteaias, nende enesekindlus on tunduvalt madalam kui lastel, kes vanematega palju koos on.
Lisaks veel see, et ka niisama kodus llles ei pea ise terve aja lapsega tegelema, tulebki lasta lapsel igavust tunda, et nupp nokkima hakkaks ja ta ise endale tegevusi välja mõtleks:)
Olen täitsa nõus. Ma ei ole ealeski uskunud sellist asja, et "laps saab liiga palju armastust" või "muutub memmekaks kui liiga palju kallistad ja bla bla". Mulle tundub, et sellist asja suudavad öelda vaid inimesed, kes pole liiga palju armastust saanud.
Õnneks / kahjuks saabki Oll kodus olles palju ise tegevust endale otsida, sest paratamatult pean ma mingi osa päevast ikkagi tööd tegema arvuti taga. Vahel ikka on kurb kui tuleb minu juurde, et "emme pane alvut kinni, mändime," aga mis parata.
Mina olin pea 10 aastat üldse üksiklaps ja lasteaiaga oli nagu oli. Mu ema sai ka mind koju ikka jätta tihti ja tõesti - mul ei ole kunagi üksi igav. Elusees pole olnud ja ma ei saa üldse aru inimestest, kes ütlevad, et "teeme midagi, mul pole midagi teha" :D
Minu laps käis 8-9h päevas lasteaias 2aastaselt. Olude sunnil ja mul oli iga päev kurb teda viia. Lisaks on ta olnud mu ema juures viimase aasta jooksul kokku 3ööd. Ja iga kord kui tsau ütlen hakkan nutma. Seega ei ole vahet, kas olla koos või lahus. Ikka kasvad lapsega nii kokku, et võtaks tööle kaasa kui vaid saaks.
Üldse ei taha ette ka kujutada seda tunnet, et viia laps nii kauaks ära. Eriti nii väike :( Samas täiesti arusaadav kui peab. Ma vahepeal mõtlesin, et äkki peaks O. kuidagi poole kohaga sinna panema, et keegi teine saaks rühmas koha, kelle vanematel ongi selline olukord, et väga vaja seda kohta. Sest noh, mul on enda töö suhtes vaja paaril korral kuus KINDLASTI viia laps aeda... aga ülejäänud ajast võikski olla lihtsalt paar korda nädalas hommiku poole seal.
|
OSCAR-2019
|
||
„Kõige vahvamad olid Ozobotid,“ ütlesid mitu õpetajat HITSA ühe koolituspäeva lõpus muljeid vahetades. „Need robotid on nii nunnud!“ Sellel koolitusel õpitigi tundma tuliuusi ja tarku elektroonilisi ning robootilisi vidinaid.
Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutuse koolitus „Targad elektroonilised (Makey Makey, LittleBits, Philips Hue) ja robootilised vidinad (Bee-Bot, Ozobot, Edison)“ toimus esimest korda 9. mail HITSA nutiklassis. Koolituse sihtrühm on lasteaia- ja klassiõpetajad. Järgmised koolitused on 17. mail Tartus ja 25. mail Tallinnas, ehkki peab kohe lisama, et grupid on juba täis. Keda vidinate tundmaõppimine huvitab, siis edasiste koolituste osas tuleks jälgida HITSA koolituskalendrit.
„Kõik vahendid, mida sellel koolitusel tutvustame, on maailmas olemas olnud alla kahe aasta, nii et väga palju õppematerjale nende kohta veel ei ole,“ ütles HITSA koolituse läbiviija Janika Leoste. „Need vidinad on tulnud turule ja haaranud õpetajate südame. Me tutvustame tegelikult maailmas üha enam levivat suundumust: õpetada tõsiseid asju läbi mängu. Toomegi siis vahendi lasteaeda ja algkooli, mängime elektroonika- ja robootikavahenditega. Valmistame lapsi ette, et kui nad lähevad põhikooli, siis ootavad neid juba suuremad robotid ja keerulised programmeerimiskeeled. On ju suur probleem, et põhikooli- ja gümnaasiumiõpilasi ei huvita robootika ega elektroonika, probleem läheb edasi kõrgkooli, kus napib seetõttu IT-erialadele tudengeid.“
Koolitusel ei peeta pikki loenguid, vaid rõhk on katsetamisel ja ise tegemisel. Tegelikult võib öelda, et õpetajad mängivad.
Mõnusalt ümara mesilase välimusega minirobot Bee-Bot on põrandarobot, kes aitab lahendada ülesandeid ja leida õigeid vastuseid, kasutades õpimatte. Sobib lastele alates 3. eluaastast. Roboti abil saab lastele anda esimesed teadmised seadme juhtimisest ja lihtsast programmeerimisest, vahend on hea abiline lugema ja arvutama õppimisel.
Ozobot on ülipisike (läbimõõt 2,6 cm) programmeeritav haridusrobot, kes oskab sõita värviliste markerijoonte peal ja keda saab juhtida värvitriipudest koodide abil. Põnevust lisab disainivõimalus – igale Ozobotile saab anda isikupärase välimuse.
Edisoni haridusrobot on LEGO klotsidega ühilduv, väike, programmeeritav ja väga taskukohase hinnaga haridusrobot. Roboti liikumist saab juhtida triipkoodide abil, selleks on olemas vastav alus, mille peal robot askeldab. Roboti abil saab lastes tekitada huvi robootika ja programmeerimise vastu, saab tutvustada andureid ja seda, kuidas andurid keskkonnale reageerivad.
Makey Makey on elektrooniline leiutamiskomplekt, mis muudab pärismaalima asjad arvutiklaviatuuri nuppudeks. Ainus tingimus on, et see asi peab juhtima elektrit (näiteks köögiviljad, puuviljad, kommid). Selle komplekti juures on oluline rääkida lastega elektriohutusest.
LittleBits on tööriistakast leiutajale: see on midagi, mille abil saab teha midagi, näiteks mänguasja. Magnetite abil ühenduvad elektroonilised komponendid loovad vooluringi, mis paneb põlema tuled või käivitab mootori - täpselt nii, nagu väike leiutaja soovib.
Philips Hue on valgusallikate sari, mis sisaldab programmeeritavaid ja äpi abil juhitavaid valgusallikaid. Õppevahendi eesmärk on õpetada värvilahendusi ja äratada huvi programmeerimise vastu.
„Koolitusele tuldi konkreetse sooviga vaadata ja katsetada, kas ja missugused vahendeid tegelikult ka kooli-lasteaeda muretseda. Koolitusel sai õigesti hinnata, mitu õppevahendit ühe rühma või klassi kohta vaja läheks. Kui osta liiga vähe, siis ei saa õppetööd läbi viia, kui osta liiga palju, siis ei jätku raha,“ rääkis Janika Leoste.
Tulekski rõhutada, et kõik mainitud väikevidinad on hinna poolest soodsad. HITSA avas ka taotlusvooru, kus on võimalik kõigil alus-, üld- ja kutseharidusasutustel taotleda toetust mikrokontroller-arendusplaatide, robootikakomplektide ja nende riistvaraliste lisade, elektroonika-mehhaanika KIT-ide ning 3D-printer KIT-ide soetamiseks. HITSA sihtfinantseerib haridusasutusi 75% ulatuses seadmete soetamise koguhinnast. Haridusasutuste omaosalus on 25%. Tähtaeg taotluste esitamiseks on 15. mai.
Janika Leoste ütleb koolituse iseloomustuseks veel, et kuna elektroonika-robootikatarkvara uueneb pidevalt, siis ei toetuta koolitusel mingile kindlale programmeerimisplatvormile, vaid õpetatakse, kuidas elektroonikat-robootikat integreerida ainetundidesse, näiteks matemaatika või eesti keele tundi. „See tähendab, et võime vahetada seadmeid, aga meil on alati oskused, kuidas robootikat-elektroonikat ainetundi integreerida. Kasutame robotit või elektroonilist seadet, et demonstreerida nähtust, sündmust, loogikat.“ Pärast koolitust peabki iga osaleja kirjutama n-ö hüpoteetilise õpiloo ehk läbi mõtlema, kuidas ta enim meeldinud vahendit tunnis kasutaks.
Tartumaalt Luunja vallast Lohkva lasteaiast olid koolitusel neli töötajat. Õppealajuhataja Anneli Mõtsmees ja õpetaja Jana Lode jagasid muljeid Koolielule.
Anneli: Kuna need on asjad, mida oleme plaaninud oma lasteaeda soetada, kasutades HITSA taotlusvooru võimalusi, siis tulimegi, et teaks täpselt, mis nende komplektidega teha saab.
Anneli: Robootika on väga hea loogilise mõtlemise ja matemaatiliste oskuste arendamiseks, robootika ei ole niisama mängimiseks. Need on head aktiivsed vahendid. Õpetab lastele ka meeskonnatööd.
Saaremaalt oli koolitusel Kahtla Lasteaia-Põhikooli direktor ja robootikaringi juhendaja Helle Rüütel ja Rae vallast Vaidast Pillerpalli lasteaiast õpetaja Annika Aas.
Helle: Miks direktor on robootikaringi juhendaja? Olen matemaatikaõpetaja, aga koolis on matemaatikaõpetaja olemas. Robootika ja matemaatika on lähedased, nii hakkasingi ringi juhendama, on huvitav lapsi tundma õppida läbi robootika. Koolis on meil LEGO We Do ja LEGO Mindstorms EV3 komplektid, mõlemat kolm. Sellest jagub päris paljudele lastele, sest eri vanuserühmad käivad ringis erineval ajal.
Annika: Meil ei ole praegu lasteaias midagi olemas, ja sellepärast ma koolitusele tulingi. Eelmisel nädalal käisime oma maja õpetajatega HITSA nutiklassis, ka vanemad õpetajad tutvusid nutiseadmete ning robotitega. Nüüd on kindlam tunne taotleda vahendeid ka meie lasteaeda.
Helle: Kõige rohkem jäid tänasest koolitusest meelde Bee-Boti ja Ozoboti robotid. Väikeseid nutiseadmeid oleks põnev just lugema ja arvutama õppimise juures kasutada.
Helle: Need vahendid ongi mäng, midagi põnevamat oleks raske leida. Minu kogemus ütleb, et lapsed omandavad teadmised robootikast ja nutiseadmetest kiiresti, ja neile meeldib, kui nad saavad oma kätetöö panna häält tegema ja liikuma.
Annika: Tuleks ka lapsevanemaid harida, et näidata neile, milliseid vahendeid on veel olemas lisaks tahvelarvutile ja televiisorile. Lapsel võiks kodus ka väike robotikomplekt olla. Kui juba siia koolitusele tuled, siis su maailmapilt väga palju avardub.
IT Kolledži kaugõppesse on kahe päevaga esitatud üle 150 sisseastumisavalduse. IT Kolledži kaugõppes saab õppida õppekavadel IT süsteemide administreerimine ja IT süsteemide arendus. Sisseastumisdokumentide vastuvõtt lõppeb 16. septembril 2013.
IT Kolledži kaugõpe sobib eelkõige töötavatele inimestele, kes soovivad omandada kvaliteetset IT kõrgharidust põhitöö kõrvalt. Ligi pooled kaugõppijad töötavad juba täna IT-alal spetsialistide või juhtidena, teine osa kaugõppijatest on IT-kaugete elualade esindajad, kellel on suur huvi ümberõppeks.
IT Kolledži kaugõpe on 2006. aastal ellukutsutud õppevorm, kus osalemine eeldab väga suures mahus, vähemalt 75% ulatuses, tudengi iseseisvat tööd. Iseseisva õppe toetamiseks on õppekava ainekursused viidud e-õppe vormi ning õppematerjalid on kättesaadavad veebikeskkonnas. Valdav osa õppejõu ja ainekursusel osalejate omavahelisest suhtlusest toimub e-õppe suhtlusvahendite abil. Auditoorne õppetöö toimub õppesessioonidena nädalalõppudel, keskmiselt iga kolme nädala tagant. Õpingute edukaks läbimiseks kaugõppe vormis on vajalik enesedistsipliin ja enesemotivatsiooni oskus.
IT Kolledž on sisseastujate seas väga populaarne, seda näitas taaskord suvisel vastuvõtuperioodil esitatud sisseastumisavalduste hulk. Päeva- ja õhtuõppesse esitati 797 avaldust ja õppima asus 176 esmakursuslast. IT Kolledži neljateistkümnenda päeva- ja õhtuõppe vastuvõtuperioodi populaarseim õppekava oli IT süsteemide arendus.
Vastuvõtt toimub kahele õppekavale: IT süsteemide administreerimine ja IT süsteemide arendus. Dokumente saab esitada sisseastumise infosüsteemis SAIS kuni 16. septembrini 2013.
Kutsekeskhariduse omandanud ning enne 2004. aastat keskhariduse omandanud kandidaadid täidavad avalduse SAIS-is ja toovad kandideerimiseks vajalikud dokumendid IT Kolledžisse. Dokumente saab esitada IT Kolledži õppeosakonda Raja tänav 4C igal tööpäeval kell 10:00-16:00. Lisaks saab dokumente esitada laupäeval, 14. septembril kell 10:00-16:00.
Sisseastujatele on eeltingimuseks Eestis omandatud keskharidus või sellele tasemelt vastava välisriigi hariduse omamine. Riigieksamid ei ole sisseastumisel nõutud, kuid matemaatika riigieksami tulemus annab sisseastumisel kuni ühe lisapunkti.
Eesti Infotehnoloogia Kolledž on 2000. aastal loodud mittetulunduslik rakenduslik erakõrgkool, kus on võimalik omandada rakenduslik kõrgharidus õppekavadel IT süsteemide administreerimine, IT süsteemide arendus ja Infosüsteemide analüüs. Kokku õpib IT Kolledži päevases, õhtuses ja kaugõppes üle 870 õppuri. IT Kolledžist suundunud Eesti IT tööjõuturule 634 IT spetsialisti.
|
OSCAR-2019
|
||
Lapsehoidja Jüri Ratas: ülevaade poliitikutest, kes on saanud peaministrilt mõne skandaali tõttu noomida - Arvamus
Lapsehoidja Jüri Ratas: ülevaade poliitikutest, kes on saanud peaministrilt mõne skandaali tõttu noomida
Jüri Ratas on pidanud oma peaministriks olemise ajal rinda pistma mitme skandaaliga, mis on seotud tema valitsuse ministri või lihtsalt erakonnakaaslasega. Kaks keskerakondlasest ministrit on pidanud ka ametist tagasi astuma.
Sama päeva õhtul, mil president Kersti Kaljulaid nimetas Jüri Ratase juhitava valitsuse ametisse, süüdistas Eesti Ekspress (22.11.2016) oma loos värsket maaeluministrit ja keskerakondlast Martin Repinskit valetamises oma Ida-Virumaal tegutseva kitsefarmi kohta. Ajaleht kirjutas, et Repinski müüb Hollandist toodud kitsejuustu oma farmi toodangu pähe ja tootmisprotsess tema farmis ei vasta nõuetele ja ta on jätnud inimestele palga maksmata.
Repinski lükkas kõik süüdistused kohe tagasi ja kinnitas, et ta ei ole kedagi petnud ning kogu tema tegevus vastab seadustele. Ratas ütles 24. novembril valitsuse pressikonverentsil, et talle ei meeldi maaeluminister Martin Repinski kitsekasvatuse teemal üles kerkinud kahtlustused ning minister peab kõik kahtlustused kiiresti ja selgelt ümber lükkama, kui need tõele ei vasta.
«Ma olen Martin Repinskiga vestelnud nii täna kui ka eile kui ka üleeile õhtul. Minu sõnum on olnud talle üks, et need väga tõsised kahtlustused või väärteod, mis ta on teinud, tuleb ümber lükata, kui need ei vasta tõele. Neid tuleb ümber lükata nii kaua, kuni on selge, et ta tegevus on olnud õige,» kommenteeris Ratas
Hiljem jõudis avalikkuse ette veel, et maaeluminister Martin Repinski on saanud Ida-Viru maakohtult alaealisena kelmuse katse eest tingimisi vanglakaristuse on korduvalt karistatud ka väärteokorras liiklusrikkumiste eest.
Repinski lükkas lõpuni kõik Eesti Ekspressi süüdistused tagasi, kuid astus siiski 6. detsembril ametist tagasi. Poliitik põhjendas oma tagasiastumist sooviga tuua Jüri Ratase värskelt ametisse astunud valitsus tule alt välja.
Paar päeva pärast Repinski kitseskandaali puhkemist teatas riigikogu rahanduskomisjoni esimees Mihhail Stalnuhhin (KE), et ta pole nõus ERRi ajakirjanikega enne suhtlema, kuni tema käest on vabandust palutud.
«Te kindlasti teate, et pärast seda, kui mind ei lastud debattidele, mina ei suhtle ERRiga, ei raadio ega televisiooniga ja nii see jääb,» ütles Stalnuhhin «Aktuaalsele kaamerale», kes soovis küsida nn katuserahade jagamise kohta tuleva aasta eelarves.
Ratas ütles paar päeva hiljem, et ta tuletas Stalnuhhinile meelde, et amet kohustab teda edastama avalikkusele informatsiooni ja seda saab teha vaid läbi ajakirjanduse. «Kui ta siiani seda teinud ei ole, siis helistan talle uuesti, kuulan ja lohutan teda. Nali naljaks – ta peab aru saama, et ta peab seda tegema.»
Küsimusele, kas Ratas on valmis Stalnuhhini lahti laskma, kui ta veelkord keeldub suhtlemast, vastas ta: «Ma ei usu, et ta enam keeldub. Ma usun, et ta saab selgelt aru, et see käib tema töökohustuste hulka.»
Haridusminister Mailis Reps sattus eelmise aasta alguses skandaali, kui kinnitas Postimehele, et pole Kremli-meelse portaali Sputnik ajakirjanikule holokausti ja küüditamise teemal intervjuud andnud, aga Sputnik avaldas sama päeva pärastlõunal video, mis tõestab vastupidist.
Reps tunnistas hiljem, et ta eksis Sputnikule intervjuu andmisest rääkides, kuid tema kinnitusel polnud tegemist teadliku valetamisega.
Peaminister Jüri Ratas tunnustas, et Mailis Reps on vabandas oma ütluste pärast. «Vabariigi valitsusel ei ole kindlasti suhtumine Sputnikusse kuidagi muutnud. Me ei anna neile intervjuusid, see on kindel,» ütles Ratas.
Küsimusele, kuidas aktsepteerida oma meeskonnas ministri valetamist, vastas Ratas, et luiskamine ei ole kuidagi vabandatav. «Minister ütles, et sel päeval andis ta palju intervjuusid. Kas ja kui palju ta suutis neile end pühendada, see on iseküsimus. Aga Mailis on kahetsenud oma ütlusi ja võtab sellest õppust. See on oluline,» ütles Ratas.
Eelmise aasta 9. mail pronkssõduri juurde lilli viinud Oudekki Loone pälvis tähelepanu «Aktuaalsele kaamerale» antud intervjuuga, kus ta muu hulgas ütles, et kui liitlased ei oleks Teises maailmasõjas võitnud, siis ei oleks meil täna Eesti riiki.
Samuti ütles ta, et kuigi Eesti vabadusega läks pärast Teist maailmasõda veel aega, on ka see, et «pommid ei kukkunud kaela», Eestis päris oluline. Loone pidi pärast sõnavõttu korduvalt selgitama, mida ta oma sõnadega mõtles.
Pronkssõduri juurde lilli viies püüdis tähelepanu ka Olga Ivanova, kes andis intervjuu Vene propagandakanalile Sputnik
Ratas ütles 11. mail valitsuse pressikonverentsil küsimustele vastates, et 9. mai 1945 oli ränga okupatsiooni jätk veel raskemal kujul.
Loone ajalooalased väljaütlemised ei ole tema sõnul aktsepteeritavad ja seda arutati eile ka erakonna juhatuses. «Tegemist on täiskasvanud inimese ja poliitikuga ja ta saab aru oma valeütlustest,» ütles Ratas. Peaminister taunis ka Ivanova käitumist: «Ma loodan, et erakonna liikmed saavad aru, et me ei anna intervjuusid sellisele väljaandele, mis ei teeni Eesti riigi huve.»
Eelmise aasta 24. mail ilmus Lääne Elus artikkel sellest, kuidas endine riigihalduse minister Mihhail Korb kohtus eelmisel päeval Haapsalus veteranidega. Küsimusterahe alla sattunud minister ütles veteranidele, et ta ei toeta Eesti NATO liikmeks olemist, soomlaste riigikaitsepoliitika meeldib talle rohkem. Aga oma armee ülalpidamine oleks Korbi sõnul palju kallim.
Korb saatis samal päeval kui artikkel ilmus välja avalduse, kus ütles, et toetab Eesti liikmesust NATOs igati. Keskerakonna avalike suhete juhi Andre Hanimägi sõnul olevat Korb oma esialgse mõtte lihtsalt halvasti sõnastanud.
Peaminister Jüri Ratas võttis Korbi skandaali teemal sõna esialgu Facebookis: «Mihhail Korbi NATO-teemaline sõnavõtt oli ebaõnnestunud ja kahetsusväärne. Valitsuse seisukoht julgeolekupoliitikas on üksmeelne ja pole muutunud. Sama on kinnitanud minister Korb, kes oma ebaõnnestunud sõnavõtu pärast ka vabandas.»
Pärast sõnavõttu sotsiaalmeedias ütles Ratas Postimehele, et ta kohtub juba samal õhtul minister Korbiga, et temalt tema väljaöeldu kohta aru pärida. «Ma tahan kuulda tema käest isiklikult, mis ta arvab NATOst ja Eesti kaitsmisest,» rõhutas Ratas.
Samal õhtul esitas Korb Ratasele tagasiastumisavalduse, mille valitsusjuht otsustas rahuldada. «Vabandan oma sõnavõtu pärast, seda segadust ei oleks tohtinud tekkida ja ma mõistan oma vea raskust. Seetõttu astun tagasi,» ütles Korb Stenbocki maja juures ajakirjanikele. Korb lausus, et otsustas tagasi astuda eelkõige seetõttu, et hoida koalitsiooni koos.
Jüri Ratase hinnangul oli olukord, kus juba teine Keskerakondlasest minister peab tagasi astuma kahtlemata halb, kuid toonitas, et kõik valitsuseliikmed peavad mõistma, et nende sõnadel on väga suur kaal.
Vaid päev pärast Mihhail Korbi tagasiastumist riigihalduse ministri kohalt pidas kaitsepolitsei Tallinna prügiäri kriminaalasja raames kinni Tallinna keskerakondlasest abilinnapea Arvo Sarapuu, kes sai kahtlustuse toimingupiirangu rikkumises eriti suures ulatuses.
Samal ajal Brüsselis toimuval NATO riigipeade ja valitsusjuhtide kohtumisel viibiv Ratas ütles Postimehele, et ta oli Sarapuud puudutavast kriminaalasjast teadlik vaid nii palju, kui ta selle kohta meediast lugenud oli. «Olen temaga ka isiklikult kohtunud, küsinud, kas need kuuldused vastavad tõele, ta on neid eitanud,» ütles Ratas.
«Tänane päev aga näitab seda, et neil kuuldustel on suure tõenäosusega väga tugev alus olemas,» lisas peaminister, kes kinnitas, et 1. märtsil alustatud kriminaalasjaga ta enne tänast kursis ei olnud.
Ratas sõnas veel, et Sarapuu ei saa kindlasti abilinnapeana jätkata. «See tähendab ka seda, et Tallinn peab tegema kõik jõupingutused, et tagada linnaelanikele operatiivne korrapärane prügivedu. Ja see tähendab ka seda, et Tallinn peab tegema igakülgset koostööd uurimisasutustega, et selle skandaali osas võimalikult kiiresti lahendus leida,» rääkis ta.
Tallinna abilinnapea Arvo Sarapuu astus järgmisel päeval oma ametikohalt tagasi ja teatas, et ta lahkub poliitikast jäädavalt.
Postimees kirjutas eelmise aasta 15. juunil, et Keskerakonnast on mitteametlikes vestlustes õhku visatud kahtlus, et Ivanova võib ette valmistada oma nimekirjaga kohalikele valimistele minekut. Ivanova ise ütles Postimehele, et jutud sellest, et tekib mingisugune teine nimekiri, käivad juba ammusest ajast ja selles pole midagi imelikku. Küsimusele, kas nendel juttudel on alust, vastas Ivanova, et ei oska seda praegu öelda ega soovi sel teemal ka midagi lisada.
Keskerakonna esimees, peaminister Jüri Ratas rõhutas 20. juunil erakonnakaaslastele saadetud kirjas, et iga keskerakondlane peab toetama erakonna kohalike valimiste kampaaniat, ning kutsus lõpetama jutud ja võimalikud tegevused erinevate nimekirjade loomiseks.
Kaks nädalat hiljem korraldasid kolm õde ehk Toom, Loone ja Ivanova pressikonverentsi. «Eile õhtul läksime laiali teadmisega, et läheme oma nimekirjaga valimistele. Veetes öö targa inimese ehk iseenda seltsis, langetasin ma hommikuks vastupidise otsuse. Vabandan oma õdede ees, kellel oli vähe aega selle otsusega kohaneda,» teatas Toom.
Pärast Toomi avaldust ütles Ratas, et ta tunnustab siiralt Yana Toomi otsust toetada Eesti Keskerakonna valimisnimekirja.
Eelmise aasta 11. septembril otsustas Keskerakonna juhatus erakonnast välja arvata Tallinnas erakonna vastu kandideerivad 32 inimest, nende seas Olga Ivanova.
Keskerakonna esimees Jüri Ratas ütles toona pressiteate vahendusel, et valimisliitudes kandideerijad on end juba ise sisuliselt erakonna nimekirjast välja arvanud ning erakonna juhatusel tuli otsus vaid vormistada. «Loodetavasti arvestab Olga Ivanova ka edaspidi, et ta on valitud riigikogusse Keskerakonna saadikuna ning austab oma valijaid ja erakonna programmi,» ütles Ratas. «On kahetsusväärne, et meil tuleb inimesi välja arvata, kuid see on vajalik ja õiglane, et usaldust erakonna vastu hoida,» lisas ta.
Kaitsepolitsei pidas eelmise aasta 18. oktoobri hommikul kinni Reformierakonda kuuluva Tartu abilinnapea Valvo Semilarski ja keskerakondlasest abilinnapea Artjom Suvorovi, keda kahtlustatakse mitmes korruptsioonikuriteos.
Keskerakonna esimees Jüri Ratas saatis parteikaaslastele samal õhtul kirja, milles lubab, et erakond mõistab korruptsiooni hukka nii sõnades kui tegudes, nii praegu kui tulevikus.
Ratase sõnul mõistab Keskerakond korruptsiooni hukka. «Kinnitan, et minu juhtimisel ei ole Keskerakonnas kohta korruptsioonile ega meile valijate tahtel antud võimu ühelgi viisil kuritarvitamisele. Selget ja läbipaistvat tegutsemist ootavad meilt õigustatult nii meie liikmed kui valijad üle kogu Eesti,» lisas Ratas.
Eelmise aasta oktoobris eskortisid kapo ametnikud linnavalitsusest arestimajja abilinnapead Artjom Suvorovi (pildil) ja Valvo Semilarski.
Selle aasta jaanuaris sai president Kersti Kaljulaid 104 allkirjaga avaliku kirja, milles mõistetakse hukka 2016. aastal näitlejanna kallal vägivallatsenud NO99 lavastaja Tiit Ojasoo kaasamist EV100 aastapäeva kontserdi loomisse. Reinsalu nimetas 104 inimese pöördumist presidendile kanakarja kambakaks ning avaldas kahetsust, et 2016. aasta Tiit Ojasoo skandaali kommenteerides naistevastase vägivalla hukka mõistis.
Peaminister Jüri Ratas pidas justiitsminister Urmas Reinsalu arvamusloo sõnakasutust sobimatuks. «Mõistan naistevastase vägivalla igal juhul nii füüsilisel kui vaimsel kujul hukka! Siin ei ole ega saa olla arutelule mingit kohta,» sõnas Ratas, kes sel teemal ka justiitsminister Urmas Reinsaluga vestles. «Ta selgitas mulle, et tema eesmärk oli öelda, et karistamisele peab järgnema ka andestus,» lisas peaminister.
«Mis puudutab justiitsministri tänast arvamuslugu, siis tema sõnakasutus on sobimatu. Soovitasin tal vabandada kõigi ees, keda tema ebaõnnestunud avaldus solvas,» ütles peaminister kokkuvõtteks.
Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni liige Velman ütles selle aasta veebruaris ajalehele Stolitsa, et ei oota juba ammu pädevatelt asutustelt või ametlikult volitatud poliitikutelt kainet pilku rahvusvahelisele olukorrale.
Peaminister ja Keskerakonna esimees Jüri Ratas ütles, et jääb eriarvamusele oma erakonnakaaslase Vladimir Velmaniga, kes teatas välisluureameti aastaraportit kommenteerides, et ei usalda Eesti riigiasutuste hinnangut rahvusvahelisele olukorrale.
«Ma usaldan Eesti välisluureametit. Loomulikult on see vale tee! Eesti riigi institutsioone tuleb usaldada,» ütles Ratas rahvusringhäälingu (ERR) saates Stuudios on peaminister vastuseks palvele kommenteerida Velmani seisukohta.
«Ma loen alati läbi (erakonnakaaslaste tekstid - BNS) ja püüan alati vestelda oma erakonnakaaslastega, kui nad on mingites kohtades läinud valele teele,» märkis Ratas.
|
OSCAR-2019
|
||
Refraktor ehk läätsteleskoop: nii objektiiv kui okulaar on läbipaistvad, st. valgus läbib kogu optilise süsteemi ilma peegeldusteta. On mugav kasutada, kuna vaatleja istub "vaatesuunas".
Läätsteleskoobi kasutamise oluline piiraja on eri lainepikkustega valguskiirte erisugune murdumine läätses - nn värviaberratsioon. Kvaliteetse kujutise saamiseks tuleb objektiiv ehitada erinevate läätsede liitsüsteemina.
Refraktori puudusteks on ka teleskoobitoru suur pikkus ning halb tasakaal: toru ülemises otsas asuva objektiivi kaal võib ulatuda sadade kilogrammideni. Kasvab ju läätse paksus koos läbimõõduga. Lisaks tingib pikk teleskoop vaatlustorni suured mõõtmed. Kõik see viib riista maksumuse mõttetult suureks ning kasutamise ebamugavaks ja seepärast ongi maailma suurim refraktor "ainult" ühemeetrise läbimõõduga (10 korda väiksem suurimast reflektorist!) ning valmistatud rohkem kui 100 aastat tagasi.
Optilise skeemi järgi jagunevad refraktorid Galilei ja Huygens'i tüübiks; esimesel neist on okulaariks nõguslääts ning kujutis teleskoobis on päripidine. Huygens'i teleskoop koosneb kahest kumerläätsest ning pöörab kujutise ümber. Sellele vaatamata kasutatakse tänapäeval vaid viimast skeemi. Põhjuseks on nõgusokulaari väiksem vaateväli.
Reflektor ehk peegelteleskoop: objektiivi osa täidab nõguspeegel, okulaariks on tavaliselt lääts (läätsede süsteem). Et peegel muudab kiirte suuna vastupidiseks, asub peafookus teleskoobi torus. Suure teleskoobi puhul saab vaatleja fookuses olla, vähemate teleskoopide puhul saab sinna panna vaid kiirgust vastu võtvaid seadmeid.
Vajadus juhtida valgus väljapoole teleskoobi toru on viinud erinevate reflektoritüüpide tekkele. Kõige lihtsam on peegeldada valgus torust välja ristsuunas (nn. Newtoni süsteem); kõige mugavama ja lühema teleskoobi saame, kui peegeldame valguse tagasi peegli suunas ja teeme viimase keskele ava, mille taha paigutame okulaari. See nn Cassegrain'i süsteem muudab reflektori sama mugavaks kui seda on läätsteleskoop, ja kuna ta on vähemalt kaks korda lühem (kumera sekundaarpeegli korral isegi kuni 4 korda lühem!), on eelised silmnähtavad.
Suurenduse määrab objektiivi (peegli) ning okulaari fookusekauguste suhe. Kuna tänapäeva tehnoloogia lubab vähendada viimast mõne millimeetrini, võib tuhandekordse suurenduse saada juba suhteliselt väikese viiemeetrise fookusekaugusega teleskoobiga. Iseasi, kas sellise suurendusega midagi peale saab hakata.
Valgusjõu määrab objektiivi läbimõõdu ning fookusekauguse suhe, nn suhteline ava. Mida suurem see on, seda nõrgemaid objekte me taevas näeme. Kuna fookusekauguse lühendamine vähendab suurendust, viis just see tingimus hiidteleskoopide tekkeni.
Vaateväli on otseses seoses suurendusega: mida suurem on suurendus, seda väiksem on vaateväli. Suurte teleskoopide korral omab siin määravat tähtsust optiline skeem - teleskoop peab andma võrdselt hea kujutise nii "otse tulevate" (teljega paralleelsete) kui viltu langevate kiirte korral. Siin on suuri tegusid teinud meie kaasmaalane Bernhard Schmidt, kelle 1930. aastal välja mõeldud teleskoop on tänaseni ületamatu.
Lahutusvõime (vähim nurk, mille all paistvad tähed on teleskoobis eristatavad) on seotud suurendusega: mida suurem on suurendus, seda suurem on ka lahutusvõime. Väikeste teleskoopide juures mõjutab lahutusvõimet ka objektiivi läbimõõt.
Asimutaalne monteering lubab teleskoopi pöörata ümber vertikaaltelje (muuta asimuuti) ning ümber horisontaaltelje (muuta kõrgust). On kõige "odavam" monteering, aga nõuab väga täpset juhtimist Maa pöörlemise kompenseerimiseks. Tänapäeval juhib teleskoope arvuti ja see pole enam probleem.
Raammonteering - teleskoop pöördub raami sees, mille pikitelg on polaarteljeks. Kasutatakse madalatel geograafilistel laiustel, kus esimesed monteeringud pole võimalikud. Ei võimalda vaadelda pooluselähedast piirkonda (mis nagunii asub korrektse vaatluse jaoks liig madalal).
Kui refraktoritel on fookuse (mõeldakse objektiivi fookust!) asukoht määratud teleskoobi teljega, siis reflektoritel on teleskoobi teljel asuv peafookus kasutatav vaid väga suurte läbimõõtude korral. Vaatlejakabiiniga peafookust rajatakse teleskoopidele läbimõõduga üle 4 meetri, fotokaamera paigutamise võimalus on ette nähtud ka Tõravere poolteisemeetrisel teleskoobil.
Abipeeglite kasutamisega saab teleskoobi kogutud valgust suunata ükskõik kuhu ja seetõttu valitakse fookuse asukoht vastavalt vaatluse iseloomule.
Cassegraini fookus: valgus peegeldatakse tagasi peapeegli keskel asuvasse avasse, mille taga asub okulaar või vaatlusriist. Muudab teleskoobi "refraktori sarnaseks" ning sobib kõigiks vaatlusteks.
Newtoni fookus: valgus peegeldatakse välja risti optilise teljega. Kasutatakse väikeste teleskoopide juures, peamiselt visuaalsetel vaatlustel.
Naschmidti fookus: Newtoni "suurte teleskoopide analoog". Valgus peegeldatakse välja piki teleskoobi toru pöördetelge, mille otsa kinnitatakse vaatlusriist.
Kudee (coud� - painutatud) fookus. Kasutatakse kõigi nende süsteemide jaoks, kus fookuses asuv aparatuur peab jääma teleskoobi pööramisel paigale.
Tänapäeva teleskoobiehituse põhisuunad määrab arvutustehnika: digitaalselt juhitav mehaanika võib teleskoopi suunata ükskõik kuhu ja pöörata ükskõik mis suunas. Seega kaob vajadus varasemaid vaatlusriistu iseloomustanud "kavalate" monteeringute järele. Süsteemi valiku määrab hind ja töökindlus.
Suured teleskoobid on, nagu varem öeldud, eranditult reflektorid. 1980-test aastatest alates kasutatakse üksnes asimutaalset kahvelmonteeringut ning Naschmidti fookust. See, nn. BTA-süsteem võeti esmakordselt kasutusele NL 6-meetrise teleskoobi juures ja ta lubab viia miinimumini lisaks teleskoobile ka kupli mõõtmed. Viimaste teleskoopide (nagu ESO 8-meetrised ning USA Sloan'i teleskoop) jaoks on ehitanud vaid "pool torni" - et teleskoopi pole kõrguses vaja pöörata rohkem kui 90 kraadi, puudub vajadus sfäärilise kupli järele. Seda asendab vertikaaltelje ümber pöörlev "kast", mille katus ja üks külg lahti käivad.
Väikeste amatöörteleskoopide juures on kasutusel kõik monteeringud. Asimutaalne "kahvel" koos Newtoni fookusega moodustab nn. Dobsoni süsteemi, mis on kõige odavam ning samal ajal ka hästi käsitletav. Teleskoopi juhitakse käsitsi, okulaari juures oleva käepideme abil. "Dobsoniga" on hea vaadelda suure läbimõõduga objekte, nagu komeedid, udukogud, täheparved; ka Kuu ja Päike. Ei sobi pildistamiseks ega suurte suurenduste korral.
Newtoni süsteem koos Saksa monteeringu ja kellamehhanismiga lubab hästi vaadelda ning pildistada planeete, kaksiktähti ja teisi suurt suurendust vajavaid objekte. On paraku raske ning kohmakas.
Cassegraini süsteem ning kahvelmonteering on tüüpilised USA seeriateleskoopide juures. Kasutatakse nii täisautomaatseid asimutaalmonteeringuga teleskoope (suunatakse GPS-süsteemi vahendusel) kui "tavalise" kellamehhanismiga parallaktilises monteeringus vaatlusriistu. Kahvelmonteeringu suurim "viga" - okulaari sattumine kahvli hargnemiskoha juurde - kõrvaldatakse "murtud okulaari" abil
Foto.Maailma suurim refraktor. Valmistatud 1897. aastal, akromaatilise objektiivi läbimõõt 102 cm, fookusekaugus 19.4 m, asub Yerkes'i observatooriumis USA-s.
|
OSCAR-2019
|
||
Eile oli üks ootamatult sisukas tripp. Setup oli selline, et mu sõber tundis, et tal on väga vaja hapet teha nüüd kohe ning asjaolude pakilisuse ja mõnede muude faktorite kokkulangevuse tõttu otsustasime seekord leppida linnas trippimisega. Kesköö paiku olime viiekesi minu korteris, ütlesime paar lõbusat sõna ja võtsime happe sisse.
Esialgu paistis, et tuleb selline lihtne ja mõnus tripp nagu mul ikka viimasel ajal on olnud. Nautisin vibratsioone oma kehas ja visuaalide vaikset esilekerkimist. Kui sõber pakkus välja, et võiks minna ühele elektroonilise muusika peole/plaadiesitluskontserdile, tundus see täitsa kohane mõte, seda enam, et ürituse nimi oli "Abstraktsioonide öö". Panime siis end liigse kisa ja kärata kenasti riide, samal ajal veidi lõbu tundes mängust, justkui oleks igati tavaline nähtus, et seltskond saab kokku, teeb hapet ja läheb peole.
Teekond kulges mööda mereäärt ja väikseid tänavaid ning oli lumine ja ilus. Jõudsime siis sellele vanale tehasehoonele lähemale ja vaikselt hakkas kostma biiti, mis tekitas korraks mõtte, et kas maksab ikka sisse minna, aga olime kõik seikluslikus meeleolus ja läksime lõbusalt.
Ukse peal müüs pileteid keegi junkie välimusega noormees, kes tõenäoliselt sai aru, et me ei ole päris tavalises teadvusseisundis peole tulnud. Templi pani käe peale keegi suur turvamees, kes tõenäoliselt oli mingite ohtlike klientidega harjunud, nii et näis ka meisse kuidagi veidi agressiivselt suhtuvat kuigi vähemalt mina omalt poolt proovisin küll sõbralik olla. Sees olid mõned tuttavad näod ja tantsusaalist kostus päris karmi muusikat. Mu sõber, kelle idee see tripp oli ja kes ühtlasi seekord ka kõige suurema doosi võttis ja seetõttu meist viiest kõige enam trippis, rääkis mõne oma tuttavaga, aga ei saanud täpselt aru kellega ta räägib või mida nad talle räägivad. Proovisin tantsusaalis plaadiesitluslaivi kuulata, aga õhk oli liiga läppunud, et seal saalis olla. Kuulasin siis ukse taga koridoris, samal ajal räpasele kivipõrandale tekkivaid ilusaid mustreid jälgides. Aeg-ajalt käis läbi pea mõte, et on vist ilmselge, et minuga ja üldse meie seltskonnaga midagi toimub. Mõned peolised lausa üsna otse ütlesid, et hullud tüübid olete ikka.
Saime neljakesi kahe ruumi vahepeal kokku ja mõtlesime, et ei tea kus meie viies võiks olla. Hüüda teda ei saanud, kuna müra oli liiga suur. Kuidagi imelik oli olla ja õhus oli aina rohkem pinget. Kuniks korraga käis sähvatus, vool kadus ära ja muusika jäi vait. Selline tunne oli, et vool läks ära täpselt sellepärast, et konflikt selle peo ja meie tripi vahel läks liiga suureks. Huvitav oli jälgida, kuidas korraga peo struktuur lagunes, kui korraldajatel ei olnud enam võimu selle üle, mis muusikat kõik inimesed kuulevad ja inimestel ei olnud enam mingit otsest põhjust seal peol olla. Hakkasid tekkima sidemed ja inimestest moodustusid grupid, hõigati üksteist. Kuskilt juba kostus üksildast suupilliheli. Siis tuli vool tagasi ja meie läksime minema.
Järgmisena tuli minu jaoks selle tripi ja üldse mu viimase aja üks murrangulisemaid hetki. Kõndisime siis sealt peolt minema ja mu sõber aina korrutas mulle, et ta ei saa üldse aru, kus ta on (kuigi olime seal samas kohas varem mitmeid kordi viibinud) jne. Mina oletasin, et talle meeldib asju teistele lihtsalt veidi suuremana näidata ja ei teinud sellest eriti välja. Siiski, sealtmaalt ma tundsin, et ju siis mina hetkel olen see kõige adekvaatsem, kes teab kus me oleme ja kuhu meil on vaja minna. Mind veidi häiris see, et kõik nii ära on ja et ei ole mingit ühtset meeldivat vibe'i. Siis nägin, kuidas üks tripikaaslane tegi mu heale sõbrannale mingit imelikku nägu, mille kohta mulle tundus, et see külvab segadust meie trippi ning ütlesin siis midagi taolist, et kamoon, hakkame nüüd kõik ausaks ja normaalseks ja ärme tekita rohkem segadust. "Näotegija" küsis mult seletust ja ma siis proovisin seletada. Ise ma sellel seletamisel enam eriti pointi ei näinud, aga kuna ta küsis seda mult niimoodi, et ma arvasin, et ta eeldab, et mul mingit vettpidavat seletust ei ole, siis mõtlesin, et okei ma siis seletan konkreetselt ja kainelt selle tühise asja ära ja on rahu majas. Selle seletamise ajal läksin ma aga kuidagi hoogu ja vist saatsin tema poole mingisuguse hukkamõistva näoilme, mida ta ka tähele pani. Minu seletus oli siis selline, et minu meelest ta tegi sel hetkel liiga ekspressiivse näo ja sel hetkel see minu meelest ei olnud vajalik, aga et see on väike asi ja suva tegelt. Seepeale nii mu sõber, kelle näost ma rääkisin kui sõbranna kellele ta seda "nägu" teinud oli vaatasid mind ja küsisid, et millest sa räägid, milles nüüd asi on? Ja siis mulle korraga jõudis kohale, et see ei olnudki olnud mingi ülearune nägu vaid hoopis täiesti tore mäng nende kahe inimese vahel, millest mina ei olnud lihtsalt aru saanud. Kui varem olin arvanud, et ma olen kambast kõige adekvaatsem, siis nüüd sain aru, et just täna oma näilisele adekvaatsusele olin ma olnud kõige vähem adekvaatne ja kõik teised olid sel hetkel minust juba palju sügavamale jõudnud oma tripiga.
Hiljem proovisin enda käitumist kuidagi välja vabandada, aga jooksin sõnadega ummikusse, nii et oleks tahtnud juba ka neid sõnu kuidagi vabandada, aga see oleks loonud sellise nõiaringi, mis mu kohmetust oleks aina suurendanud, nii et otsustasin olla tagasihoidlikum. Tegime ka muusikat, pidasime maha pikki arutelusid ja oli palju huumorit, aga minu jaoks on siiamaani kõlama jäänud ikkagi see, et tuleb natuke asjade üle järele mõelda ja võib-olla mitte igas olukorras edaspidi eeldada, et mina olen kõige targem.
Tundub, et kohmetuse nõiaring sai kirjaliku vabandusega punkti. See on Teil väga huvitav blogi. Võib öelda, et tekste kronoloogiliselt lugedes on ka teatavat arengut kirjutajana näha. Kas olete sellele päevikule ka Kenderi juhtumi valguses mõelnud? Praeguste riigi või prokuratuuri seisukohtade alusel (või just nihilistide kaitsetatkika, rääkides seadustest, vt Lobjakas ERR debatis) pisut sarnane moment, kas pole? Moraalselt on see küll vastuvõetavam. Seadus või moraal. Ideaalis oleks seadused ühiskonna moraaliga ideaalses kooskõlas. Kirjutage vahel veel mõni lugu. Ning mis on saanud plaanist avaldada kogumik?
|
OSCAR-2019
|
||
Aktsia on väärtpaber, mis esindab väikest osa ettevõttest. Aktsionäridel võib olla õigus saada dividende ja osaleda aktsionäride koosolekutel.
Võlakirjad on sisuliselt laenud ettevõtetele või valitsustele. Võlakirja väljalaskja maksab saadud laenusummalt regulaarselt intressi ja tagastab laenu kindlaks määratud lunastustähtpäeval.
Osta saab Balti piirkonna valitsuste ja ettevõtete võlakirju, kuid kaaluda on võimalik ka huvitavaid globaalseid investeerimisvõimalusi.
Meie investeerimisnõustajad tutvustavad Teile investeerimisteenuste osutamise tingimusi ning teenustasusid.
Olenevalt Teie vajadustest soovitavad meie spetsialistid Teile kõige sobivamat investeerimismeetodit ja annavad nõu väärtpaberitesse investeerimisel.
Eesti väärtpaberite jaoks võib klient avada isikliku väärtpaberikonto Nasdaq CSD juures või pangasisese väärtpaberikonto.
Välisväärtpabereid on võimalik hoida vaid pangasisesel väärtpaberikontol. Kõiki väärtpabereid, mis on kajastatud Danske Banki pangasisesel väärtpaberikontol, hoitakse esindajakontodel depositooriumis või kolmanda isiku juures.
Allpool on esitatud üldine kirjeldus varade eristamise erinevatest tasemetest, mida pakutakse Danske Bank A/S Eesti filiaali klientidele.
Lõppinvestori konto on väärtpaberikonto, mis on registreeritud kliendi nimele ning millel hoitakse vaid ühe pangakliendi väärtpabereid. Lõppinvestori kontol hoitav vara on panga maksejõuetuse korral kaitstud kõige kõrgemal tasemel, sest väärtpaberikontol olevad väärtpaberid on kliendi omandis, need ei kuulu panga pankrotivara hulka ning niisuguse vara arvel ei saa rahuldada ka panga võlausaldajate nõudeid.
Kuna lõppinvestori kontod on registreeritud kliendi nimele, on teave tegeliku omandi kohta läbipaistvam ja täpsem.
Teave nimeliste väärtpaberite investorite kohta on vahetult kättesaadav ka emitentidele, Juurdepääs ajakohastatud teabele lõppinvestorite kohta on emitentidele kasulik investorsuhete haldamiseks, üldkoosolekute korraldamiseks ja hääletamisteks.
Danske Bank´is saavad kliendid lõppinvestori konto avada Nasdaq CSD-s Eestis registreeritud väärtpaberite hoidmiseks.
Lõppinvestori konto avamise ning sulgemise eest Nasdaq CSD-s võetakse teenustasu vastavalt Danske Banki kehtivale hinnakirjale.
Hooldus- ja tehingutasud on samad lõppinvestori kontode ja esindajakontode puhul ega sõltu varade eristamise tasemest.
Esindajakonto on väärtpaberikonto, mis on registreeritud panga nimele ning seda kasutatakse panga ühe või mitme kliendi vara (st mitte Pangale kuuluva vara) hoidmiseks. Esindajakonto puhul peab pank sisemist registrit tegelike omanike kohta.
Esindajakonto puhul ei ole info investorite kohta emitendile vahetult kättesaadav ning klient ei saa väärtpaberite omanikuna täita oma õigusi ja kohustusi isiklikult. Emitent võib seetõttu paluda pangal lõppinvestorite kohta teabe edastamist. See on näiteks vajalik enne üldkoosolekuid või muid korporatiivseid sündmuseid.
Varad, mida hoitakse esindajakontol, on kaitstud panga maksejõuetuse korral, sest esindajakontol olevate varade ja neist varadest tekkivate varade (näiteks dividendide, kupongimaksete jms) omanikud on vastavad kliendid ning kõnealune vara ei kuulu panga pankrotivara hulka ja niisuguse vara arvel ei saa rahuldada ka panga võlausaldajate nõudeid. Tulenevalt mõnes teises riigis kehtiva maksejõuetuse õiguse erisustest võib esindajakontol hoitavate varade ülekandmine teisele teenusepakkujale, väärtpaberite käsutamine või muude väärtpaberitest tulenevate õiguste teostamine olla piiratud.
Hooldustasud ning tehingutasud ei erine Nasdaq CSD-s avatud lõppinvestori konto ja esindajakonto puhul.
Pärast ostutehingu tegemist broneeritakse vastav rahasumma Teie väärtpaberikontoga seotud arvelduskontol ning väärtuspäeval kantakse väärtpaberid Teie väärtpaberikontole ja rahasumma debiteeritakse.
Väärtpabereid müües broneeritakse Teie väärtpaberikontol vastav kogus väärtpaberid; väärtpaberite väärtuspäeval väärtpaberid debiteeritakse teie väärtpaberikontolt ja raha kantakse väärtpaberikontoga seotud arvelduskontole.
Tehingu tegemise ning väärtuspäeva vahel ei ole Teil võimalik omandatud väärtpaberite ega debiteeritud rahasummaga teha teisi tehinguid.
Danske Bank Grupis on kehtestatud uus poliitika – sotsiaalselt vastutustundlik investeerimispoliitika (edaspidi SRI-poliitika). Poliitika eesmärk on tagada, et klientide raha ei investeeritaks sellistesse ettevõtetesse, mis eiravad inimõiguste, relvastuse, töötingimuste, keskkonna ja korruptsioonivastase võitluse alaseid rahvusvahelisi standardeid.
„Me otsustasime kehtestada SRI-poliitika selleks, et tagada kindlustunne klientidele, kes paigutavad oma investeeringud Gruppi,“ sõnab Danske Capitali asepresident Niels-Ulrik Mousten. Otsus kehtestada Grupis SRI-poliitika on tihedalt seotud meie veendumusega, et nõuetekohane käitumine on pikaajalise väärtuse loomise eeltingimus ettevõttes. „Just seetõttu polegi SRI-poliitika vastuolus Grupi eesmärgiga teenida võimalikult suurt tulu oma klientidele,“ ütleb Niels-Ulrik Mousten.
Rootsi ettevõte Ethix SRI Advisors kontrollib regulaarselt, kas portfelliettevõtted vastavad nõutud standarditele.
Kui mingit ettevõtet süüdistatakse nõuete pidevas ja raskes rikkumises, siis uurib Ethix esitatud süüdistusi. Kogu protsessi vältel püüab Ethix pidada dialoogi ettevõtte ja teiste seotud osapooltega. Dialoog annab võimaluse kuulata ära süüdistatava ettevõtte selgitused ning uurida, kas ettevõte rakendab meetmeid rikkumise lõpetamiseks ja rikkumise kordumise ärahoidmiseks.
Danske Bank Grupis on loodud SRI Komitee. Selle liikmed on Danske Capitali, Danske Pensioni ja Danske Investi direktorid ning kollektiivse vastutuse ja Grupi SRI valdkonna esindajad. Ethixi teostatud analüüsidest lähtuvalt otsustab SRI Komitee, kas loobuda süüdistatava ettevõtte väärtpaberitest või jätkata dialoogi ettevõttega.
„Dialoogi eesmärk on selgitada välja, kas antud ettevõte kavatseb muuta oma käitumist seoses kõnealuse juhtumiga või mitte. Sõltuvalt dialoogi tulemustest otsustame, kas selle ettevõtte väärtpabereid müüa või hoida,” ütleb Niels-Ulrik Mousten.
Finantsinstrumentide väärtus võib nii suureneda kui ka väheneda. Finantsinstrumentidesse investeerimise riskid kannab täies ulatuses klient. Finantsinstrumentidesse investeerimisest võib tekkida kasum või kahjum, mistõttu ei pruugi klient saada rahalist kasu ja võib koguni kaotada osa või kogu investeeritud summa. Varasemad tulemused ei ole usaldusväärne alus edasiste tulemuste ennustamiseks. Välisturgude finantsinstrumente mõjutavad ka valuutakursside kõikumised, mis võivad finantsinstrumentide hinda mõjutada positiivselt või negatiivselt. See teave ei kujuta endast investeerimisnõustamist, teenusepakkumist ega pakkumist konkreetse finantsinstrumendi ostmiseks, müümiseks, vahetamiseks või hoidmiseks.
Veebilehel esitatud igasugune teave finantsinstrumentidesse investeerimise kohta on reklaamteave. Teave ei ole ette nähtud levitamiseks või kasutamiseks isikute poolt mis tahes jurisdiktsioonis või riigis, kus selle teabe levitamine või kasutamine on ebaseaduslik. Eelkõige ei ole teave ette nähtud levitamiseks Isikutele, kes kuuluvad kategooriasse „US person“ Ameerika Ühendriikide 1933. aasta väärtpaberite seaduse (muudetud redaktsioonis) ja Ameerika Ühendriikide 1934. aasta väärtpaberituru seaduse (muudetud redaktsioonis) tähenduses, ega kõnealuste isikute poolt kasutamiseks.
See on üks populaarsemaid investeerimismeetodeid. Kutselised fondijuhid investeerivad paljude investorite vara erinevatel turgudel võlakirjadesse, aktsiatesse või muudesse finantsvaradesse. Kasum ja risk sõltuvad valitud lahendusest.
Klientidele investeerimisteenuste osutamist reguleerivad reeglid põhinevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivil, mis on tuntud ka lühendi all MiFID (Markets in Financial Instruments Directive).
|
OSCAR-2019
|
||
Kuulus majandusteadlane Ronald Coase ütles, et kui andmeid piisavalt kaua piinata, siis need lõpuks tunnistavad üles. Tõsi, oht on olemas, kuid mõningane analüütiline surve avaldamine võib nende taga peituva sisu mõistmiseks olla siiski vajalik.
Miks see oluline on? Paljuski seetõttu, et igasugu koosolekutel, kus organisatsiooni viimase perioodi tulemusi või kõrvalekaldeid numbriliselt monitooritakse, võib üsna lihtsalt eksiteele minna, kui mängu tulevad üldistatud numbrid.
Võtame mõtte illustreerimise näiteks juba üsna kuulsaks saanud Titanicu laevahuku statistika, kus numbrite taga peituv taust muutub, kui pisut sügavamale kaevuda.
Enam kui 100 aastat tagasi toimunud Titanicu laevahukk oli karm. Inglismaalt USA-sse esmareisi teinud suure laeva pisut enam kui 2000 reisijast pääseb külmast hauast vaid alla poole. Üllatavaks lähevad andmed, kui vaatame hukkunute ja pääsenute suhet esimese klassi reisijate ning ülejäänute võrdluses (muide, see on kõige sagedasem võrdlus, mida huku kajastamisel tehakse).
Andmete esmasel vaatlusel järelduks, et kui olid esimese klassi reisija, siis sinu pääsemise lootused olid oluliselt suuremad ja neid justkui eelistati päästepaatidesse laskmisel teiste reisijarühmadega võrreldes. Esimese klassi reisijatest pääsesid üle poole (62, 46%), samal ajal kui teistest klassidest pääses vaid alla kolmandiku (27,08%).
Isegi hii-ruut-test näitab tabelis esitatud numbrite erinevusi statistiliselt olulistena ning esimese hooga võiks eeltoodud järeldusega leppida. James Cameron nii tegigi ning väntas intriigist lausa kinohiti. Kuid kas kõik on ikka nii sirgjooneliselt selge nagu esmapilgul paistab? Kaevume pisut sügavamale.
Vaatame, samu numbreid meeste ja naiste lõikes. Nüüd näeme mõnevõrra teistsugust pilti. Pea 70% naistest ja lastest pääses. Samal ajal meestest õnnestus külma hauda vältida vaid igal viiendal.
Andmed viitavad justkui härrasmehelikule käitumisele, kus naistel ja lastel on ohuolukorras pääsemisel eesõigus, mis mõneti kummutab üldiste andmete arusaama, et õnnega koos olid vaid need, kel priviligeeritud I-klassi staatus.
Probleemide lahendamisel üldistatud numbritega siiski hakkama ei saa. Võtame näiteks Lean juhtimises kasutatava probleemilahendamise metoodika (PDCA), kus üks peamine element on aru saamine hetkeseisust. Selleks kogutakse olemasoleva probleemi kohta andmeid, mis omakorda histogrammi või pareto diagrammiga pulkadeks lüüakse, et probleemi tõelisi detaile paremini mõista. Ja alles siis saab juurpõhjust leidma asuda.
Kui numbritesse süvitsi ei lähe, siis suure tõenäosusega hakkaksime lahendama probleeme, mida tegelikkuses ei eksisteeri, sest üldiste numbrite ülekaal ei tähenda veel seda, et meie järeldused on õiged.
Kokkuvõtteks võib öelda nii, et James Cameronil vedas. Ta suutis andmete pinnapealse tõlgendamise enda edu kasuks pöörata. Igapäevajuhtimises nii hästi ei pruugi minna. Ehk siis andmete mittepiinamine võib näidata küll tõde, kuid mitte täit. Väike survestamine on siiski vajalik.
Sõjaruum manab kindlasti paljudele ette pildi hämarast toast, kus kindralid ümber kaardilaua järgmist strateegilist käiku sepitsevad – ikka, et oma vastast üle trumbata. Samanimeline ruum on saanud täna aga paljude Lean ettevõtete igapäevase juhtimise oluliseks osaks.
Vahe on vaid selles, et vaenutegevuse planeerimise asemel lahendatakse sõjaruumis (mida kutsutaks ka kontrollruumiks, adrenaliini ruumiks, Lean-ruumiks jne) probleeme.
Nagu paljud muudki siin blogis käsitletud tehnikad, pärineb sõjaruumi kontseptsioon samuti Toyotast. Seal kutsutakse seda “obeya’ks” (vahest ka kahe o-ga, “oobeya’ks“), mis tähendab otsetõlkes “suurt ruumi”. Ruumi suuruses siiski tehnika võlu ei peitu ning selle kontseptsiooni mõte on üks sügavamaid Lean juhtimises. Lühidalt öeldes: kui Lean juhtimine on ettevõtte närvisüsteemiks, siis sõjaruum on selle süsteemi ajuks. Läänemaailmas tuntakse obeya’t pigem “sõjaruumi” nime all.
See on informatsiooni käitlemise koht, kus seda sünteesitakse, lüüakse pulkadeks, analüüsitakse, prioritiseeritakse – kõik selleks, et võtta kiirelt vastu õigeid otsuseid. Nii on sellest saanud lahutamatu juhtimiselement paljude suurettevõtete nagu Toyota, Boeing, Lego, Volvo Group jpt operatsioonisüsteemis.
Sõjaruumi ehk obeya-kontseptsiooni juured viivad meid ajaloos tagasi Toyotasse, kui viimased arendasid oma Priuse hübriidajamiga sõidukit 1990. aastatel. Priuse peainseneril Takeshi Uchiyamadal oli vaja projektiga edasi minna, kuid informatsioon oli erinevate valdkondade ja otsustajate vahel laiali. Seega puudus tal kontroll ja võim projektiga tõhusalt edasi liikuda.
Selle olukorra lahendamiseks tekitas ta ruumi, kus erinevate valdkondade vastutavad käivad kohal ning dokumendid ja andmed on kättesaadavad kõigi jaoks. Eesmärk neil kõigil oli üks – vähendada Priuse turule toomist 36 kuult 18 peale. Idee ühes ruumis projekte hallata oli sedavõrd edukas, et peagi sai see orgaaniliseks elemendiks Toyota Tootearenduse süsteemist.
Peagi avastasid jaapanlaste sõjaruumi tulemusi ka ameeriklased ühes Detroidi autotehases, kui olid lahti monteerinud Toyota toodetud mootori. Ühes mootori osas kasutati kolmel korral ühte ja sama polti, samal ajal kui ameeriklaste versioonis olid kõik ühendused erinevat tüüpi.
Põhjus oli väga lihtne. Ameeriklaste tootearendusosakond kasutas kolme erinevat inseneride tiimi, kus igaüks oli vastutav ainult oma komponendi eest. Nende lahendus nõudis kolme erinevat tööriista ja kolme erinevat laoartiklit, mis tegi sõiduki tootmise nii raha- kui ka ajakulukamaks. Inseneritiimid aga olid ise rahul, kuna lahendus ju toimis.
Teooria sõjaruumi taga on väga lihtne: eraldada aeg ja ruum koordineerimise ja probleemilahenduse tarvis ning organisatsioonilised takistused saavad kõrvaldatud. Tulemuseks on toimivad lahendused ja tegevused, mida saab kiiresti ellu viia.
Mõistagi ei loo “suur ruum” ja regulaarsed koosolekud veel asjale sisu. Ruumi võtmeelemendiks on seintele paigutatud graafikud, tabelid ja muu oluline info, et tiimi liikmeid informeerida ja pidevat ülevaadet toimuvast anda. See võimaldab juhtidel paremini näha suurt pilti, jälgida strateegia täitmise kulgu, identifitseerida probleeme ja võtta otsuseid vastu õigeaegselt.
Sõjaruumi tegemiseks ei ole olemas erilisi reegleid või nõudeid. Ruum ja neli seina on kõik, mis selleks vaja läheb. Kui seintega ruumi ei ole (näiteks avatud hoones), siis saab edukalt ka stend-tahvleid kasutada. Paikneda võiks selline ruum hoone või ala keskses kohas nii, et sinna jõudmine võtaks aega kõigest 2-3 minutit.
Sõjaruum võiks soovituslikult asuda töö tegemise koha vahetus läheduses (näiteks tootmisliini kõrval või osakonna keskel) ning seinte puudumisel võib kasutada ka stend-tahvleid.
Kui tegu on tootmisliiniga, siis peaks sõjaruum asuma kohe selle vahetus läheduses. Tootearenduse puhul kehtiks sama põhimõte, siis oleks ruum seal, kus viiakse läbi katseid ning uus info saaks kohe kantud seintele.
Süsteemi edukaks kasutamiseks on vaja siiski rohkemat, kui lihtsalt seinu ja asukohta. Tegemist on ikkagi kohaga, kus inimesed tulevad kokku, seal on oma protsess ja ka eesmärgid, mida saavutada. Eesmärgid võivad struktuuriüksustel olla küll erinevad, kuid obeya-süsteemi neljaetapiline loogika on valdavalt kõigil sama:
Selline protsess võimaldab tiimidel avastada ja tegeleda probleemidega juba enne kui need hakkavad tugevalt tööd häirima. Seevastu nendega hiljem tegelemine oleks juba oluliselt ajamahukam ja ka kallim.
Kuigi sõjaruumide ülesehituses ainuõigeid lahendusi ei ole, siis tutvustan kahte võimalikku lahendust, mis mulle endale on siiani kõige loogilisemad tundunud. Üks neist sobib rohkem ettevõtte juhtkonna ja teine osakonna/tiimi tasemele.
Ka ettevõtte juhtkonnal peaks olema oma sõjaruum ning selle ülesehituseks sobiks üsna levinud PDCA-lähenemine. Selles ruumis oleks seintele visuaalselt kuvatud ettevõtte strateegilised eesmärgid ja plaanid nende saavutamiseks. Ühtlasi oleks vaja näha jooksvat progressi ning rutiini, kui miski ei kulge plaanipäraselt ja vajaks juhtkonna kohest tähelepanu.
Ruumi seinad on üles ehitatud Plan-Do-Check-Act (Plaani-Teosta-Kontrolli-Korrigeeri) põhimõttel ja järjestuses:
“Plaani” sein – seal asetsevad juhtkonna strateegilised plaanid ettevõtte jooksva perioodi kohta. Lisaks on seinal jooksvad operatsioonide ja finantside prognoosid. Strateegilised plaanid kujunevad hoshin-kanri planeerimisprotsessi käigus, kust tahvlile kantakse vaid käimasolev periood (sageli ka poolteist perioodi).
Operatsioonide ja finantsprognoosid saadakse seinale SOFP (sales, operations, finncial forecasting) planeerimisprotsessi käigus. Ajaraami oleks neil sama kui strateegilistel eesmärkidel ja plaanidel (tavaliselt poole- kuni pooleteiseaastane vaade).
“Teosta” sein – üldiselt kuvatakse seal info peamistest tegevustest, mis strateegiliste plaanide täitmiseks on vajalikud. Seega on seal ettevõtte peamiste funktsioonide tegevusplaanid ning nende jooksev monitooring. Tegevused ja nende elluviimise plaanid eesmärkide täitmiseks töötab välja iga osakond ise ning annab koosolekul aru juhile jooksvast progressist.
“Kontrolli” sein – sageli on see kõige suuremaks sektsiooniks sõjaruumis. Sellel on kuvatud peamised KPI-d ja tegevusmõõdikud, mis näitavad ettevõtte hetketulemusi. Lisaks võib seal olla ülevaade väärtusahela tulevikuolukorra elluviimise numbrilistest näitajatest, mis annavad tagasisidet, kas teostatud kaizen projektid väärtusahelas ka tegelikku mõju omavad.
“Korrigeeri” sein – siin on kuvatud kõik vastumeetmed ja muud initsiatiivid, mis juhtkond on endale koosolekute käigus progressi monitoorimisel määranud. Need on tavaliselt kõrvalekalded plaanist, mis on vaja uuesti korda saada. Ühtlasi on seal märgitud iga kõrvalekalde eest vastutav isik või töögrupp ning see on kuvatud seinal lahenduse saamiseni.
Üldjuhul kohtub ettevõtte juhtkond sellises sõjaruumis kord kuus. Samas võib seda teha ka sagedamini, kui on vaja lahendada probleeme või genereerida ideid. Viimaseks on see ruum iseäranis sobilik, kuna on rikkalikult varustatud informatsiooni ja muude vajalike vahenditega probleemilahenduseks.
Kui Toyotas olid algselt sõjaruumid mõeldud ristfunktsionaalsete projektimeeskondade tarvis, et arendusinfo oleks ühes kohas ning tagada ühtne eesmärgi suunas liikumine, siis täna on jõudnud obeya-ruumid Lean ettevõtetes ka osakondade ning tiimide juhtimisse. Seal jälgitakse peamiselt igapäevast tulemuslikkust ning lahendatakse tööd takistavaid probleeme.
Sellised sõjaruumi-koosolekud toimuvad väga sagedase intervalliga, tavaliselt ühe korra, kuid mõnigatel juhtudel lausa mitu korda päevas – sõltuvalt sellest, mitmes vahetuses tööd tehakse ning kuidas töö paraasjagu kulgeb. Ruumi või tahvlite ülesehitus on kaunis sarnane juhtkonna omaga, vähem on siiski planeerimise osa ning rohkem ehk probleemilahenduse pinda.
“Eesmärgid ja aastane tegevusplaan” sektsioon – sinna paigutatakse osakonna või tiimi info peamistest tegevustest, mis neile antud eesmärkide täitmiseks on vaja ellu viia.
“KPI-d ja tegevusnäitajad” sektsioon – ka selles sõjaruumi versioonis võtavad need enda alla kõige suurem pinna. Sellel on kuvatud peamised KPI-d ja tegevusmõõdikud, mis näitavad osakonna tulemuslikkust ning püstitatud eesmärkide täitmist.
“Avastatud probleemid” sektsioon – kui sooritus ei ole selline nagu plaanitud, siis kõik kõrvalekalded ja probleemid, mis takistavad töö tegemist kantakse siia kõigile nähtavaks. Probleemilahendusele määrataks eka vastutav ning kirje ei kao seinalt enne, kui probleem saab lahendatud.
“Aktiivsed A3 dokumendid” sektsioon – mõningad probleemid on keerukama iseloomuga ning vajavad tõsisemat analüütilist lähenemist. Selleks kasutatakse Leanis PDCA-lähenemist ning kogu probleemilahendus visualiseeritakse A3 formaadis. Käimasolevad A3-d on kuvatud seinal, et kõigil oleks näha, kaugel lahenduskäik on ning kuidas on probleemile lähenetud.
“Probleemilahenduse pind” sektsioon – selline tahvel või seinapind on vajalik koosolekul osalejatele probleemilahendustehnikate praktiseerimiseks. Seal saab hõlpsasti läbi viia nii ajurünnakut kui ka muid loovustehnikaid (kalasaba diagramm või ka 5MIKS-i).
On olemas ka nn vaese mehe sõjaruum. See koosneb vaid kahest tahvlist, millest ühel on kuvatud osakonna või tiimi KPI-d ja tegevusmõõdikud ning teisel on avastatud probleemid ning nende lahendamine. Alustuseks on see piisav, et hiljem edasi põhjalikuma lahenduse suunas liikuda.
Üks suurimaid muresid tänapäeva ettevõtetes on allstruktuuride silodena eksisteerimine. Igaüks toimetaks justkui omaette ning ühtset agendat, mille poole ettevõtte hüvanguks püüelda ei joonistu.
Sõjaruumi idee on seevastu olnud algusest saati eeltoodud olukordade vältimine. Eesmärgiks on olnud saada kõik allstruktuurid ühes suunas liikuma, kasvatada koostööd, avastada ning lahendada probleeme. Ja mis peamine – kiiresti! Kui sa suudad oma probleeme või tootearendustsükleid lahendada kiiremini, kui konkurent seda teeb, siis on see turul suur eelis.
Tänapäeval võiks kasuna veel lisada arvutites ja inimeste peades elava informatsiooni nähtavaks tegemise. Selle asemel, et olulist informatsiooni kusagil peidus hoida, võimaldab sõjaruum seda asjaosalistele oma töölõigu arenguks ja paremaks juhtimiseks ära kasutada.
Minule endale meeldib sõjaruumi näha kui üht suurepärast igapäevase töö juhtimisvahendit, mis aitab igal juhil oma võtmeprotsessidel silm peal hoida. Seda aspekti on ilmekalt kirjeldanud ka Timkeni tehase operatsioonide juht Robert Porter:
Alustan igat tööpäeva gemba-ringkäiguga (gemba ehk “tegelik koht” jaapani keeles – M.B.) tehases. Minu esimene peatus on sõjaruumis. Seal saan väga kiiresti kindlaks teha, kas olen tootmisplaanidega järjel. Kui ei ole, siis selgub hetkega, kus ja miks täpselt kõrvalekalle on tekkinud. Teise peatuse teen juba seal, kus reaalselt probleem esineb.
Kokkuvõtteks peab siiski tõdema, et kuigi sõjaruumi ülesseadmine võib esmapilgul tunduda üsna lihtne, siis tegelikkuses läheb toimiva kontseptsiooni tegemiseks aega nädalaid. Juba üksnes eesmärkide ja mõõdikute paikapanemine hoshin kanri meetodil on ajaliselt päris pikk protsess.
Aga see pole veel kõik. Kõige raskem osa on distsipliini juurutamine sõjaruumi rutiinseks kasutamiseks. Kui süsteem ettevõtteüleselt ükskord paika saab, siis selle panus igapäevasesse järjepidevasse arengusse on omakorda tohutu.
|
OSCAR-2019
|
||
Teil ja kõigil teistel teie ettevõtte töötajatel on Delve’is oma profiilileht. Profiililehtedelt leiate teavet inimeste kohta ja inimeste kaudu. Samuti saavad teised nende kaudu teid üles leida. Samuti saate töökaaslastega otse profiililehtede kaudu ühendust võtta.
Oma lehe kaudu pääsete kiiresti tagasi nende dokumentide juurde, millega olete hiljuti töötanud, saate minna teiste inimeste lehtedele vaatama, millega nemad tegelevad, ja isiklikku teavet värskendada.
Profiililehele siirdumiseks klõpsake vasakpoolsel paanil nuppu Mina või klõpsake Delve’is ükskõik kus oma nime või pilti.
Teie profiilileht on koht, kus saate värskendada oma kontaktandmeid ja lisada muud teavet, mida soovite teistega jagada. Oma profiili isikupäraseks muutmiseks saate endast pildi üles laadida ja valida tausta.
Näpunäide.: Kui lisate profiililehele oma projektid, oskused ja hariduskäigu, aitab see teistel, kes teid veel ei tunne, teid paremini tundma õppida.
Juba lisatud teabe muutmiseks või uue teabe lisamiseks, et teistele enda kohta rohkem teavet anda, klõpsake nuppu Värskenda profiili.
Märkus.: Te ei pruugi saada muuta kõiki oma profiilis olevaid andmeid. Võimalik, et osa teabest (nt teie nimi või ametinimetus) hangitakse teie IT- või personaliosakonna hallatavatest süsteemidest. Kui soovite neid andmeid värskendada, pöörduge nende või administraatori poole.
Teie kontaktandmed on teie lehe külastajatele nähtavad ja nad saavad teiega otse ühendust võtta. Samuti kuvatakse teave selle kohta, kellega te koos töötate ja mis dokumentide kallal teie ja teiega seotud inimesed töötavad. Siiski näevad külastajad üksnes neid dokumente, millele neil on juurdepääs juba olemas. Teie privaatsed dokumendid ega nendega jagamata dokumendid pole nähtaval. Lugege lisateavet privaatsuse kohta Delve’is.
Selles jaotises kuvatakse dokumendid, mille olete hiljuti loonud või mida muutnud ning mis on talletatud OneDrive for Businessis või SharePointis. Samuti näete siin dokumente, mille olete teistele meilimanustena saatnud.
Kui olete klõpsanud nuppu Kuva kõik, saate kuvatavat sisu piirata vahekaartide ja parempoolses ülanurgas asuva filtri abil.
Selles jaotises näete inimesi, kellega koos te töötate või inimesi, kellega teil on oma asutuses mingi seos.
Kui soovite minna mõne inimese profiililehele, klõpsake tema nime. Kui soovite näha rohkem inimesi, klõpsake nuppu Kuva kõik.
Selles jaotises kuvatakse teiega seotud inimeste seas populaarsed dokumendid. Dokumentide valik muutub aja jooksul ja põhineb sellel, mida teiega tööalaselt seotud inimesed on lugenud või millega töötanud.
Kui leiate midagi sellist, mida soovite hilisemaks säilitada, lisage dokument oma lemmikute hulka või tahvlile. Lisateavet leiate artiklist Delve’is dokumentide rühmitamine ja ühiskasutusse andmine.
Kui soovite liikuda mõne konkreetse inimese profiililehele, klõpsake Delve’is ükskõik kus tema nime või pilti.
Inimesi saate otsida oskuste, projektide, hariduse või muu teabe järgi, mida nad on oma profiililehele lisanud.
Kui avate kellegi teise profiililehe, kuvatakse seal nende teave ja dokumendid, millega nad töötavad. Samuti on nähtaval nendega seotud inimesed ja teiste inimeste populaarsemate dokumentide valik.
Kuvatakse üksnes need dokumendid, millele te juba juurde pääsete. Kellegi privaatsed dokumendid ega teiega jagamata dokumendid pole nähtaval.
Märkus.: Inimeste otsimine oskuste, projektide, hariduse jms järgi on praegu saadaval juhul, kui teie asutus on liitunud esmaväljaannete kavaga
Inimestega saate meili, telefoni või Skype’i teel ühendust võtta otse nende Delve’i profiili kaudu. Ühenduse võtmiseks sobiva aja leidmiseks annab Delve teile põgusa ülevaate inimese päevast, kuvades tema kalendrisse märgitud vabad ja hõivatud ajad. Kui inimene pole parasjagu tööl, kuvab Delve teate kontorist väljasoleku kohta.
Delve’is saate teavet otsida ja avastada ka vasakpaani käskude kaudu: Otsing, Avaleht, Lemmikud, Inimesed või Tahvlid.
Isikupärastatud ja ajakohase ülevaate saamiseks sellest, millega teie ja teiega tööalaselt seotud inimesed tegelevad, valige Avaleht. Vaates Avaleht kuvatakse dokumendid, mis tõenäoliselt pakuvad teile parajasti kõige rohkem huvi. Kuidas saab Delve teada, mis on minu jaoks oluline?
Kui näete Delve’is dokumenti, mida soovite hilisemaks salvestada, klõpsake kaardi vasakpoolses allnurgas asuvat järjehoidjat, et lisada dokument oma lemmikute hulka. Kõik kasutajad saavad omavahel seotud dokumentide kogumiseks ka tahvleid luua. Lehel Lemmikud näete kõiki tahvleid, kuhu olete dokumente lisanud või mille olete lemmikute hulka lisanud. Vasakpaani loendis Tahvlid kuvatakse teie viimatised tahvlid. Lisateavet leiate artiklist Delve’is dokumentide rühmitamine ja ühiskasutusse andmine.
Delve’is võib näha mitmesugust tüüpi sisu, kuid teie saate vaadata ainult seda, mille jaoks teil on juba juurdepääs.
Oma dokumentide lehel või teiste inimeste lehtedel saate valikut piirata dokumendilehe parempoolses ülanurgas asuva failitüübifiltri abil. Levinud failitüüpide (nt Word, Excel ja PowerPoint) kuvamiseks valige Levinud failitüübid. Ainult mõnda kindlat tüüpi dokumentide (nt PDF-ide) kuvamiseks valige failitüüp loendist.
Oma lehel näete teistele meilisõnumitega saadetud manuseid. Teised inimesed näevad dokumente, mida olete nendega meilimanustena jaganud.
Ainult siis, kui lisate töölauakaustad teenusesse OneDrive for Business. Sel juhul saate kasutada OneDrive for Businessi eeliseid ning oma sisu turvaliselt sünkroonida ja pääsete sisule kõikjalt juurde. Teie sisu kuvatakse Delve’is, kus saate seda teistega jagada. Teised näevad ainult neid dokumente, millele neil on juurdepääs juba olemas.
Delve’is kuvatav sisu on mõeldud just teile. Kui teie avakuval ei kuvata dokumenti, mis kuvatakse teie kolleegi avakuval, ei pruugi teil olla dokumendile juurdepääsu õigust või pole te dokumendiga vajalikul määral seotud. On võimalik, et leiate dokumendi kolleegi lehelt või otsingu abil.
Veenduge, et järgite teemas Dokumentide talletamine kohas, kus Delve neile juurde pääseb esitatud nõuandeid.
Mida rohkem teete kolleegidega koostööd, vaadates, redigeerides ja ühiselt kasutades üksteise dokumente, seda enam on Delve’ist teile kõigile kasu.
|
OSCAR-2019
|
||
Rakvere linna heakorraeeskiri ja koormise kehtestamine heakorraeeskirja täitmiseks - Rakvere Linnavalitsus
Määrus kehtestatakse Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse§ 22 lõike 1 punkti 361 ja § 36 lõigete 2, 3, 4 ja 5 ning Teeseaduse § 25 lõike 7 alusel.
(1) Rakvere linna heakorraeeskirja (edaspidi:eeskiri) eesmärgiks on puhtuse ja korra tagamine Rakvere linna haldusterritooriumil ning selle saavutamiseks vajalike nõuete kehtestamine .
(2) Koormis kehtestatakse eesmärgiga tagada heakord üldkasutataval territooriumil. Koormise määramisel kehtestatakse koormise olemus, ulatus, täitmise tingimused ja kord ning koormise täitmise üle kontrolli teostamise kord.
1) kinnistu- füüsilise või juriidilise isiku omandis või valduses olev kinnistu või muu territoorium;
4) heakorratööd- tolmu, liiva, jäätmete, lume ja jää koristamine ning libedusetõrje tegemine, muru ja rohu niitmine ning mahalangenud puulehtede koristamine.
1) risustada ja reostada või muul viisil kahjustada territooriumi ja sellel asuvat ehitist ning tänava- ja pargimööblit;
4) pesta ennast, sõidukit, pesu või muid esemeid linna veekogudes ja purskkaevudes ning muudes selleks mitteettenähtud kohtades või reostada neid muul viisil;
6) kuhjata kloriidisegust liiva või lund puude ümber või tänavaga külgnevale haljasalale, paigutada kloriidisegust puistematerjali või muud prahti linnametsa, haljasalale või mujale selleks mitteettenähtud kohta;
7) telkida ja/või ööbida haljasaladel, parkides, linnametsas ja muus selleks mitteettenähtud kohas ilma Rakvere Linnavalitsuse nõusolekuta;
(2) Tahke kütuse, ehitusmaterjali või muu materjali mahalaadimine üldkasutataval territooriumil on lubatud tingimusel, et ei takistata jalakäijate ja sõidukite liiklust ning materjal teisaldatakse ja territoorium heakorrastatakse 5 kalendripäeva jooksul.
(3) Avaliku laste mänguväljaku omanik või valdaja peab vahetama liivakastis liivavähemalt üks kord aastas ning hoidma mänguvahendid ja väikevormid korras.
(4) Avaliku ürituse või avaliku koosoleku korraldaja peab heakorrastama ürituse või koosoleku toimumise koha ja selle lähiümbruse hiljemalt kaheksa tunni jooksul pärast ürituse või koosoleku lõppemist või vastavas loas määratud tähtajal.
2) hoidma korras kinnistu piirdeaia ning kinnistu piirides asuvad parklad, mänguväljakud, pesukuivatuskohad, vaibakloppimispuud jmt. rajatised;
4) niitma kinnistul muru või rohu, pügama hekki ning kärpima üle kinnistu piiri üldkasutatavale territooriumile ulatuvad põõsad ja puuoksad, mis varjavad liikluskorraldusvahendit või takistavad jalakäijate ja sõidukite liikumist;
5) kõrvaldama kinnistul asuvalt ehitiselt lume, jääpurikad, varisemisohtlikud kivid ja muu materjali või asjad, mis võivad ohustada kinnistuga piirneva üldkasutatava territooriumi kasutajat või risustada üldkasutatavat territooriumi;
6) korterelamu rõdul asju hoides ja pesu kuivatades tegema seda selliselt, et see ei ole avalikust kohast nähtav;
7) tagama, et kinnistul olev kütte-, ehitus- või muud materjal ei ulatu kinnistu piirdest kõrgemale juhul kui selle paigutamiseks on teisi võimalusi;
8) kasutusel mitteoleva ehitise puhul vältima hoone varisemisohtlikust ning sulgema sissepääsud hoonesse.
(1) Koormiseks on Rakvere linna heakorraeeskirja täitmiseks kohustuslikud heakorratööd, mida peab tegema füüsiline või juriidiline isik nende kinnistuga vahetult piirneval üldkasutataval territooriumil, mis ei ole teemaa või on kõnnitee (puhastusala).
(2) Kohustuslikud heakorratööd tuleb teha mõistliku aja jooksul, kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti.
(1) Jäätmed tuleb koristada igal päeval. Talvel libedusetõrjeks kasutatud libedusetõrje vahend (liiv jms) tuleb koristada hiljemalt 15. maiks.
(2) Lumi ja lahtine jää peab olema puhastusalalt koristatud hiljemalt 24 tunni jooksul pärast lumesaju lõppemist.Kõnnitee läbitavuse tagamiseks tuleb vajaduse korral lund koristada ka lumesaju ajal, pikemaajalise saju või tuisu korral vähemalt üks kord 24 tunni jooksul.
(3) Libedus peab olema tõrjutud hiljemalt 12 tunni jooksul selle tekkimisest. Libeduse tõrjeks kõnniteel võib kasutada kloriide, abrasiivmaterjale (liiv, killustik jms läbimõõduga 2-6 mm) või kloriidide vesilahuseid.
(4) Hoonete omanikel tuleb tagada katustele ja räästa külge kogunenud varisemisohtliku lume ja jää eemaldamine liiklejaile ohutul viisil.
(5) Muru ja rohi tuleb niita vähemalt kahel korral ajavahemikus 01. mai kuni 01. oktoober ja kesklinnas vähemalt üks kord kuus.
(6) Lehed tuleb riisuda sügisel enne püsiva lumekatte tekkimist või kevadel 15.maiks, kui lehtede riisumine sügisel ei olnud ebasoodsate ilmastikuolude tõttu võimalik.
(1) Rakvere linnavolikogu (edaspidi: linnavolikogu) loal võib koormise täitja maksta raha, mida kasutatakse selle koormise täitmiseks.
(2) Loa saamiseks esitab koormise täitja Rakvere Linnavalitsuse kaudu taotluse. Taotluses märgitakse:
(3) Linnavalitsus kontrollib taotluses esitatud andmeid ja esitab linnavolikogule vastava otsuse eelnõu.
(4) Loa raha maksmiseks koormise täitmise asemel või loa andmisest keeldumise otsustab linnavolikogu. Loa andmise otsuses märgitakse:
(1) Kontrolli koormise täitmise üle teostavad Rakvere Linnavalitsuse ametnikud, kellele see on antud tööülesandeks.
Kehtetuks tunnistatakse Rakvere linnavolikogu 15. juuni 2004.a määrus nr. 23 „Rakvere linna heakorra eeskiri".
|
OSCAR-2019
|
||
Kontseptsioon on huvitav. Britid võiks enne mängu avaldada, mitu protsenti sellest asjast on briti jalgpalli, siis teab kas tasub tulla oma närve rikkuma. Aga üldiselt võiks küll läbi mängida.
Laekus juulikuu voor. Mulle sobivad seekord E-N kõik õhtud. Andku teised huvilised teada enda eelistustest.
arko kirjutas: Laekus juulikuu voor. Mulle sobivad seekord E-N kõik õhtud. Andku teised huvilised teada enda eelistustest.
Väike statistikarubriik ka. Annaalidest lähtub, et üksik-, paaris- või võistkonnamängus on nädalavahetusel (eeldatavalt) starti tulevastest mäluritest võitnud meistritiitleid 29 meest.
Esmalt tahan tänada Siljat korralduse eest, samuti väärivad tunnustust mängude tegijaid. Mängu tegemine on alati tõsine ülesanne ja seekordsed tegijad olidki võtnud asja tõsiselt. Küsimused, igaüks üksikult võetuna, olid igati korralikud (oskan muidugi rääkida vaid individuaal- ja võistkonnamängust, paarismängu las hindavad teised), aga, jah, küllap ka koostajad ise said mängude käigus aru, et komplektina ei tekitanud need saalis kohati kuigi suurt mängulusti. (Kas meistrivõistlustel peaks, on iseküsimus, aga isiklikult olen seda meelt, et senikaua kui MV on üks osavõturohkemaid mängu hooajal, siis ala jätkusuutlikkuse huvides on hoida mängud ligipääsetavad).
kui defineerida kergena või pigem kergena küsimus, mille vastab individuaalis ära vähemalt kolmandik ja teistes mänguliikides vähemalt pooled osalejaist, oli neid sel nädalavahetusel:
Tegelikult puudutab see arutelu Eesti mälumängu laiemalt, mulle tundub, et viimastel aastatel on liigagi tihti jäänud mängudes 50% piir kätte saamata või ületab selle ainult 1-3 esimest. Jällegi, jätkusuutlikkuse huvides pole see ehk kõige parem. Eks raskusastet tunnetada ongi keeruline, enamasti on rusikareegel see, et mis endale tundub elementaarne või kindlasti lihtne, on tegelikkuses üsna keskmise raskusastmega. Väga, väga harva petab tunnetus vastupidises suunas.
Teine aspekt (siingi räägin üldisemalt, mitte selle nädalavahetuse mängudele viidates) on mängude sisemine tasakaalustatus. Ja see on pigem kõige sagedasem nurin, mida mängu järel on kosta (nt jalgpalli polnud üldse, ainult vene värk, pool mängu oli ajalugu). Sellele on ehk senimaani üsna vähe tähelepanu pööratud, aga võiks rohkem, kuna aitab kindlasti kaasa mängijate rahulolule. Ise kasutan lihtsat nippi, sõnastades mängu alguses teemade nimekirja, mis võiksid mängus olla võrdselt esindatud ning hakkan siis teemasid ükshaaval kokku panema, jälgides, et kõigi puhul oleks nii kergeid kui ka raskemaid küsimusi ning mitmekesisust alateemades ja geograafias. Nii on kergem märgata, kui mäng kuhugi poole kiiva hakkab kiskuma.
Mis arvate, kas oleks mõistlik ja tarvilik panna mälumänguliidu poolt kokku n-ö mängujuhi käsiraamat, kus oleks nõuandeid küsimuste koostamiseks, mängu komplekteerimiseks ja läbi viimiseks?
Ka mina tunnustaks mängude tegijaid ja on siiski edasiminek, et me arutame siin mängude raskuse, mitte segaste sõnastuste ja vaieldavate faktide üle, mida on mõnikord juhtunud. Eks paremini saab alati ja isiklikult tahaks kõikide tegijate mänge ka edaspidi (olen nõus, et mõni neist võiks olla tiba kergem) mängida, miks mitte karikasarjas?
Ma ei tea, kas oleks vaja just juhendit või käsiraamatut, aga see, et eestikate mängud peaks olema teemade osas tasakaalus on loomulik. Nädalavahetuse mängudel puhul ei täheldanud, et poleks olnud. Küll peaks kas siis juhendis kinnitama või igakord üle kordama, et jagamisi medalite osas eestikatel ei peaks olema. Sellega läks seekord veits nihu. Võiks olla mängu tegija enda välja mõelda, kuidas ta need viigid ära lahutab, aga see kuidas see täpselt olema saab, peaks olema mängu alguses kõigile maha öeldud.
Mina tahan öelda aitäh kõigile, kes leidsid Tartusse tee! Ja veel eriti suur aitäh neile, kes lisaks sportlikule pusimisele leidsid endas jaksu ka klubiõhtul osaleda!
Tahan lihtsalt omalt poolt märkida, et tegelikult oleks juhend algajale mängutegijale igati kiiduväärt ettevõtmine. Eestikatele küsimustetegijad on juba kogemustega inimesed ja elementaarsete asjadega kursis. Meil on aga palju noori (võtame kasvõi meie TÜMK-i Tartus), kes tahaksid ka mänge teha, kuid ei julge, sest pole millelegi toetuda. Kellel on tuttavaid vanemaid kolleege, saavad neilt nõu ja abi, teisi aitaks aga selline juhend või käsiraamat igati. Ja kindlasti oleks sellisest juhendist kasu ka mälumängukultuurile laiemalt.
Teine asi - juhendid võiksid küll olemas olla. Näiteks EML ametlik seisukoht viigilahutuste ja kohtade väljamängimise osas. Neile saaksid mängujuhid siis toetuda.
Ma natuke sirvisin individuaali küsimusi. Võistkonnamängu omadega olin ma eelnevalt tuttav. Mitte midagi poleks juhtunud kui need kaks mängu omavahel ära vahetada. St et Individuaal oli ikka sigaraske!Raskem kui võistkondlik ilmselt. ja vastuseid polnud enamasti ka kuidagi võimalik tuletada. Ühesõnaga kas tead või ei tea teema. Kui ma kusagil märtsikuus veel mõtleisn , et äkki tuleks ja mängiks individuaali(kuupäevad siiski ei sobinud), siis täna olen ma jumalast õnnelik, et aega raiskama ei hakanud. Minu arust läheb asi ühe kuivemaks ja räigelt faktipõhiseks. Märksa lõbusamaid mälumänge ja kirjumat osalejaskonda näinud ja kogenud inimesena, ma vist ikka veel ei viitsi tegevsporti tagasi tulla. Kõige silmapaistvam tulemus emv l ja ka ainus märkimisväärne, on Jaan Loide 11. koht individuaalis. Tõesti sügav kummardus vanameistrile.
Ühe vea avastasin võistkondliku mängu küsimustest. Yousuf Karshi küsimuses oli toodud kolm fotot, millest keskmine, Salvador Dali foto ei ole teps mitte Karshi vaid Philippe Halsmani tehtud. Mitte, et sellest midagi muutunud oleks, aga ma lihtsalt panin alguses Churchilli foto järgi Karsh kirja ja siis hakkasin kahtlema, et Dali pilt on ju Halsmani oma ja siis muutsin enne vastuste äraandmist ikkagi Halsmaniks selle.
Üldiselt jäin nädalavahetusega väga rahule, tänaksin korraldajaid ja küsimuste koostajaid. Üksikmäng ehk oli pisut liiga raske, aga pole midagi, teebki tugevamaks.
Jaanile tahaks öelda, et tema mängu esinelik Pärnus sai jaanuaris punkte 69-67-58-53 ja EMV individuaali esinelik 67-67-65-62, nii, et täiesti võrreldav.
Ennast näiteks tuues sain individuaalis üksi 39% võimalikest punktidest, võistkonnas saime kogu kambaga samuti 39% võimalikest punktidest, nii et see võistkonnamäng kergem ei saanud kohe kuidagi olla.
Nii, et selle individuaali süüdistamine, et tegemist oli mingi üksikult erakordselt raske mänguga, ei ole küll põhjendatud. Mis ei tähenda, et ei võiks kergem (või eeskätt rohkem tuletatavate vastustega) olla.
Siinset tagasisidet põnevusega lugedes lisan paar punkti ka enda poolt. Või noh, mis ma siin ikka lisan. Tõsi on, et sai tehtud korralik jurakas jah, suhteliselt sihipäraselt seejuures. Tundus kuidagi algusest peale, et eestikatel võib ikka lappi vajutada, sest kui mitte seal, siis kus üldse? Arengule mõeldes ja nii.
Samas, kui rääkida mälumängu jätkusuutlikkusest laiemalt, siis julgen arvata, et vahet pole, eestikate raskusastmega mängides selle ala üldist olukorda ja populaarsust küll ei muuda. Kuid see on ilmselt kusagil mujal rääkimise jutt.
Aga muidu, tulge meie öömälukale. Seal on lusti hoopis rohkem, tasuta pealegi. Laupäeval, 19. mail, kell 23. Spordimuuseumis.
Teema lõpetuseks niipalju infot 2019. aasta EMV kohta, et tõenäoline toimumisaeg 20-21.04.2019 ja üle jupi aja on Eesti tasemel mängud plaanis Haapsalus, peaorganisaator Margus Maiste.
|
OSCAR-2019
|
||
Ka nõukogude ajal tehti rahva hulgas tuleohutusalast selgitustööd. Muu hulgas lasi tuletõrje valitsus trükkida miniplakateid, suurusega 14x19cm. Tiraaž on enamasti olnud 40 000 või 60 000 eksemplari.
Otsene seos teo ja tagajärje vahel 1970. aastast. Tagaküljel tõestisündinud lood nimede ja aadressidega.
Taga lugu kodanik Reet L-st, kes elab Tallinnas Vaksali tänavas ja kes võttis ahjust välja kuuma tuha, mille pani laua alla kasti, mis põhjustas korteris tulekahju. Tuleohutuse eeskirjad nõuavad, et küttekoldest kõrvaldatav süsi ja tuhk tuleb veega niisutada ja viia selleks määratud tuleohutusse kohta.
Siin on kujutatud elektrikorki, väga levinud komme oli, et selle sees olevat kaitset ei asendatud uuega, vaid parandati ise traadiga, Pälsoni tänava ühiselamus oli korke parandatud isegi kahvliga.
Sellistel pliitidel olid keraamilistes pesades punaselt hõõguvad spiraalsed traadid. Kui sinna midagi süttimisvõimelist vastu puutus, siis läks see põlema.
Keskmisel taga: Kingissepa rajoonis Asvakülas põles maha L.Kirsti majapidamishoone. Tuli sai alguse 9-aastase Kaarel Kirsti käest, kes pildus süüdatud tuletikke noorema venna poole. Üks tikk sattus põrandale kuiva pilliroopahmaka sisse.
Seltsimehed, hoidke elamut tulekahju eest! Kütteseadmete kasutamisel täitke kõrvalekaldumatult tuleohutusnõudeid!
Neid plakateid vaadates tundub mulle, et praeguseks on suur osa potentsiaalseid tuleohu allikaid kõrvaldatud: triikraudu peaaegu ei kasutata, lahtise spiraaliga elektripliite pole olemas, küünlaga kuuris ei käida, kuuskedel on põhiliselt elektriküünlad, ka ahiküte on oluliselt vähenenud, sama ohtlikuks on jäänud vaid purjus peaga suitsetamine.
1920-ndatel läks lahti Vabadussõja mälestusmärkide buum, igasse külasse oli oma sammast vaja. Kõigil skulptoritel, kes vähegi midagi teha suutsid, olid käed-jalad tööd täis.
1923. a alustas Eesti Vabadussõjas langenud kangelasi mälestav Tartumaa komitee kavandite tellimist Tartu mälestussamba jaoks. Aga esitatud kavandid komiteed ei rahuldanud.
1925.a 26.septembri Päevalehes ilmunud Paul Sepa kirjutises "Adamsoni isik ja looming" on Adamsoni Tartu Vabadussõja mälestussamba kavand selline:
Üleval sale õitsev "Eesti" sümbooliline kuju, ahelad jalge all, kroonib sõdureid ja hoiab kõrgel riigilippu. Eelplaanil sõdurite grupp Vabadussõja lõpujärgust. Tagumisel plaanil Kalevipoeg valvel, tuginedes mõõgale; pilk kaugele ulatav, terav ja julge.
Aga monumentaalkunst ei ole ainult kunstniku teha, oma sõna on öelda ka maksjal - sale õitsev Eesti jäeti ära.
Uus kavand Tartu mälestussambaks. Teatavasti pole jõutud kindlale seisukohale, missugune peaks olema Tartus püstitatav vabadussõjas langenud kangelaste mälestussammas. Kõik kavandid, mis akadeemik Amandus Adamsonilt saadud, vaadati komitee poolt läbi. Osutus, et arhitektoonilise külje juures veel uusi kavandeid tuleb teha. Nüüd on A.Adamson esitanud uue kavandi, mis komitees veel läbi vaatamata. Kavandi järele kujutab sammas kaljut, millel seisab Kalevipoeg. Samba küljel on haavatud sõdur püssiga ja teine tema kaitseks iga silmapilk välja astumas.
Mälestussamba leping sõlmitud. Samba ehitamine maksab 3 1 / 2 milj. mrk. Eile viibis Tartus prof. A. Adamson ja sõitis siit otse edasi Itaaliasse. Kirjutati alla sambaehitamise lepingule, mis pikemat aega oli lahtine küsimus. Samba ehitus läheb maksma umbkaudu 3 1 / 2 milj. mrk., sellest samba aluse peale, mis kodumaa graniidist valmistatakse, ligikaudu üks miljon, kunstnikule töötasuks 1 miljon jne. Kujud valmistatakse Itaalias, kus töö otsekohe algab, kui kunstnik sinna jõuab.
Lepingu järgi oli Amandus Adamson kohustatud esitama 1.augustiks 1927 4,5 m kõrguse pronksi valatud Kalevipoja kuju ja 2,5 m kõrguse sõdurite grupi. Kalevipoeg pidi asetatama graniidist alusele, mis oleks kujutanud kaljut ja samba küljel pidi asetsema rühm sõdureid.
Kujud modelleeris ja valas A.Adamson Itaalias 1927. aastal ning 20.septembril jõudsid need Tartusse, olles enne pikalt seisnud Tallinna tollis, sest ei jõutud kokku leppida tollimaksu suuruses.
Kuid ka see nüditud variant käis tellijale üle jõu. Kõik hakkas venima. Kujud viidi linna vanasse elektrijaama varjule.
Vabadussõjas langenute mälestussammas (Kalevipoeg). Mälestussamba komitee on samba asukoha küsimuses otsusele jõudnud. Samba alust lihtsustatakse, kõrvale on jäetud prof. Adamsoni poolt valmistatud kujud - sõdurid. Need paigutatakse langenud sõdurite haudadele Pauluse kalmistul. Kujur Eller on mälestussamba ehitustööde üldjuhataja.
Nii et Amandus Adamsoni valatud kujude grupist tehti 2 monumenti - Kalevipoeg jõe äärde puiestikku (1927.a on võimaliku asukohana märgitud ka politseiplatsi) ja sõdurid Pauluse kalmistule.
Langenute ühishauale mälestusmärgi valmistamise tööd anti välja. Vabadussõjas langenute mälestamise Tartumaa komitee juhatuse poolt on otsustatud teatavasti Pauluse kalmistul asuvale langenute ühishauale asetada mälestumärk, milleks kasutatakse ära prof. A. Adamsoni poolt valmistatud pronksist sõduritegrupp. Sõduritegrupile aluse saamiseks kuulutati välja vähempakkumised, mille tähtpäevaks oli 20. juuli. Nüüd on komitee juhatuse poolt otsustatud mälestusmärgi aluse valmistustööd anda välja kivitööstus Joh. Kärnerile, kelle poolt pakutud hind osutus kõige vastuvõetavamaks. Mälestussamba alus peab valmis olema hiljemalt 15. oktoobriks.
Üldiselt suhtuti sellesse kujusse halvustavalt, peeti täiesti ebaõnnestunuks, ka alus oli sobimatu, rahvas kutsus skulptuuri kummuti otsa roninud sarvikuks.
Tartu linnavalitsuse poolt on saadetud kõikidele algkoolidele ringkiri, milles tähendatakse, et mitmed koolid ja ka osa ajakirjandust on Vabadussõja mälestussammast hakanud nimetama "Kalevipoja" sambaks. Kuigi samba kujuks on meie muinaseepose sangari kuju, on sammas siiski püstitatud Vabadussõja mälestuseks. Linnakoolivalitsus soovitab samba lühendatud nimetusena tarvitusele võtta "Vabadussammas".
Me teame, et iga hästi täidetud ülesanne, iga üle plaani toodetud ese aitab kindlustada meil töörahva ajaloolist võitu ja kiirendab meie kalli kodumaa jõudmist kommunismi.
Samal ajal aga seisavad linnas mälestusmärgid, mis meenutavad valusalt kodanluse terrorit ja kodanliku kliki võitlust tööliste vastu. Üks selliseid on kodanliku kliki poolt Emajõe kaldale püstitatud nn "vabadussammas", mida kodanlikud natsionalistid püüavad maskeerida Kalevipoja nimega.
28.detsembril 1952 avati TRÜ 150. aasta juubelipidustuste käigus samal kohal Fr.R.Kreutzwaldi mälestussammas.
Oli liikvel ka jutt, et Kalevipoja kuju on maetud Emajõe sauna lähedale hoovi peale, käidi isegi kaevamas ja otsimas, kuid asjatult.
Moodustati Tartu Vabadussõja mälestussamba (Kalevipoeg) taastamise komitee, kes sõlmis 1996.a lepingu skulptor Jaan Luigega, kes pidi valmistama Adamsoni kuju koopia.
Monumentide komisjoni esimees Rait Toompere väitis, et nad tegid juba enne seda konkursi, mille võitis Endel Taniloo.
84 aastat tagasi hakkas Eesti koolides kehtima uus õpilaste hindamise kord, mida kasutatakse tänini, nimelt mindi kolmejärguliselt hindamissüsteemilt (hea, rahuldav, mitterahuldav) üle viiejärgulisele (väga hea, hea, rahuldav, mitterahuldav, puudulik, nõrk).
Ma ei tea, kuidas algselt oli, aga praegu on hindamine tegelikkuses neljaastmeline, 1 ja 2 on mõlemad ühesugused halvad hinded, ühel on teatav karistusfunktsioon juures.
Umbes samal ajal ilmus ka eeskiri õpilaste käekirja normeerimise kohta. Sinnamaani võis igal õpilasel olla oma käekiri , kuid nüüd anti ette neli tähtede kirjutamise viisi: paiskaldkiri, nöörkaldkiri, paispüstkiri, nöörpüstkiri.
Tore väike 48 leheküljega lasteraamat eelkooliealistele ja kooliealiste nooremale astmele, trükiarv 20 000.
See on ilmunud ajal, kui hakati massiliselt suuri maju ehitama ja ka selle raamatu peategelane saab suurde mugavustega majja korteri. Peamiselt on aga juttu laste omavahelistest suhetest.
Ning vastust ootamata algas ta: "Kord elasid kaks tüdrukut ja üks poiss. Nad läksid reisima. Kõigil oli kotitäis vahvleid kaasas. Esimesel päeval sõid nad üheskoos ühe tüdruku vahvlid ära. Teisel päeval jälle teise tüdruku vahvlid. Aga kui tuli kolmas päev, siis võttis poiss, kellel olid kõik vahvlid alles, oma koti välja ja andis teistele ainult imenatuke. Teised mõtlesid, et ta annab pärast veel, aga ta ei andnud, vaid sõi kõik ise ära, nii et läks sellest söömisest ümmarguseks. Kas te teate, miks ta ei andnud? Sellepärast, et ta oli kapitalist!"
Nad võtsid sõdurid ja läksid kööki. Tiit mõõtis vahemaa välja ja nad hakkasid sõjaväge ritta seadma. Tiit sai varem valmis ja alustas kohe pommitamist.
Ta võttis taskust kummidega harkpüssi, mille ta just täna hommikul oli valmis meisterdanud, ja poisid hakkasid kordamööda märki laskma.
Kuid Tooma ema ei teinud sellest seletusest väljagi, vaid küsis: "Toomas, kust sa need püssikummid said?"
"Ah kust ma need sain?" mõtles Toomas kuuldavalt ja püüdis aega võita. "Las ma mõtlen natuke. Ah kust ma need sain?"
Mäletan oma lapsepõlvest ragulkat ehk kada. Mu mees ütleb, et selle kummiks kasutati jalgratta õhukummi, aga kõige parem oli täispuhutava mängulooma kumm. Koolis lasti näpukatade ehk näpukummidega, mille hargi moodustasid laskja sõrmed. Viimase jaoks harutati kumminiiti pesukummist, aga parema sai isa vanast sokitripist või enda sukatripist.
|
OSCAR-2019
|
||
Mõistumäng sai eilse kuupäevaga läbi. Minu tänu kõigile, kes pead vaevasid ja ka neile, kes mängu paari minutiga läbi tegid (nagu näiteks mu väike venna, kellele mu "naljad" juba tuttavad on :D).
Et aga need, kelle juhtmed kuskile kinni jäid, saaks ka rahus edasi liikuda, kirjutan siia ka vastused :)
Esimeseks küsimuseks oli milliseid rotte sööb inimene? Eks ikka sprotte. Võibolla kuskil pistetakse päris rotte ka, aga usun, et sellest ma rohkem teada ei taha...
Teiseks küsisin riisi kohta. Millist riisi ei sööda? Eks ikka Pariisi. :) Selle küsimuse vastuseks pakkus mu sõber (kellel ma pidin lausa kõrval istuma, et ta ikka mõistatuse läbi teeks...) sõna kriisi :D Siinkohal pidas ta silmas eelkõige vist Kreeka kriisi, endal tuli mõttesse kohe keskeakriis. Ju hakkan sinna ikka jõudma :D
Kolmandaks ma väga loodan, et tapeeti keegi "enam" ei söö (no mõnel kodus pisike pätt on tõenäoliselt söönud) ning neljandaks pole ma näinud ühtegi sukka/sokki kuduvat lumememme :) Ja õige lohkudega kübar on ikka sõrmkübar. Peakattena kasutatavad lohkus kübarad on tõenäoliselt kellegi tagumiku alt läbi käinud.
Need, kes kõik küsimused ära vastasid, said võimaluse osaleda loosimises. Nii tore oli lugeda teie kommentaare ja mul on hea meel, et sain teie päeva natuke nalja ja ajuragistamist tuua. Aitäh ka teile, kes te vastasite mängu kohta, kuigi loosimisest osa võtta ei tahtnud. Teie kõigi tagasiside andis julguse, et teine kord samuti midagi põnevat välja mõelda. :) Eks see ole elukutse viga - algklassi õpetajana proovisin ikka õppimist võimalikult põnevaks teha :)
Kuna mängu lõppedes oli mu poja juba sügavas unes, siis loosimine toimus kohe esimese asjana hommikul. Eks ikka sellepärast, et ma saaks kohe ideid koguma hakata ning kangaid otsima/valima. Kirjutasin kõikide osalejate nimed paberilipikutele ning puistasin lauale laiali. Palusin pojal fortuunaks :)
Palju õnne! Nüüdseks on mul juba mõtted olemas, kangad enam-vähem valitud :P Võtan e-maili või IT kaudu ühendust!
Sõpru tuleb ikka hädas aidata. Isegi kui parasjagu on "hädaks" see, et shoppama ei viitsita minna, kuid esinemiseks on vaja punast seelikut. Aitasingi :) Kõigepealt viisin sõbra poodi, ostsime punase riide. Võtsin sõbra pealt ümbermõõdud ja pikkusmõõdud ning õmblesin. Pingutasin hoolega kummi samuti...
Esimesel selgaproovimisel oleks kingalusikat vaja olnud. Kumm oli liialt pingul :) Seeliku tegumood kiideti heaks ja mina tõttasin koju tagasi, et pisivead parandada. Teine proov oli väga kiire - seelik selga, tiir peegli ees ja esinema! Sõber saigi tantsitud :)
Järgneval päeval tegin kiirelt pildid. Päev oli nii võrratu, et pidin lilli ka lisaks pildistama. Minu kõige lemmikum aastaaeg on kohe-kohe käes...
PPS. Kes pole veel mõistatusemängust osa võtnud, siis võta ikka! ;) Kui esimese küsimuse ära lahendad, siis ülejäänud tuleb ludinal! 3 päeva on veel aega!
Mõistatused on mulle juba lapsest saati meeldinud. Samuti kõik kiiksuga mängud. Seega on mul mõttes teiega üks mõistatusemäng mängida :) Kes kaasa mõtleb ja lõpuni jõuab, saab ehk üllatuse! Kliki esimesele lingile ja siis peaks avanema aken, kuhu saad kirjutada vastuse. Seejärel näed peidetud teksti, kus sees on uus vihje :) (Lisan, et Internet Exploreriga see aken tõenäoliselt ei avane, palun kasuta Firefoxi.)
Kasti sisse tuleb kirjutada vastus ühe sõnaga ja väikeste tähtedega ilma kirjavahemärkideta. Kui kirjutad õige vastuse, avaneb Sulle järgmine kastike :) Palun ära kirjuta vastuseid kommentaaridesse - lase teistel ka mõistatada. Tean ka seda, et vastuseid võib olla veelgi peale minu pakutu, kuid Sinu leida on just see õige! ;)
Pojale valmis üks järjekordne müts. Ikka heegeldatud. Seisis mul poolikuna tükk aega laual, täna hommikul võtsin kätte ja lõpetasin ära. Käisime juba küla peal kiitust ka saamas :)
Materjaliks sama, mis eelmisegi mütsi puhul, ainult värvid teised. Heegelnõel nr 3. Mütsi muster pärit siit (kuid pisikeste muudatustega, muidu oleks liiga lai tulnud). Noka õpetus algselt siit, kuid selle mütsi puhul ei võtnud õpetust ettegi, tegin lihtsalt mälu järgi. Kui eelmisel sai kasutatud noka jaoks kahekordselt lõnga, siis selle nokatsi puhul otsustasin pehmema noka kasuks ja tegin ühekordselt.
Vaadates aga Katariina blogis imelisi heegeldatud mütse ja tema koostatud põhjalikke juhendeid, tekib tahtmine veel paar mütsikest heegeldada :P
Rong pärit Rocca Al Mare keskuse Lianni poest. Kui mina sain endale hunniku lõngasid, pidi poja saama peotäie ronge (kutsudest rääkimata...).
Natuke Bloggeri juttu ka siia lõppu. Nimelt viimasel ajal on mul teiste blogidesse kommentaare jättes pidev sõda nende kasti sees tähtede kirjutamisega. No lihtsalt ei suuda aru saada, mis tähed seal parasjagu on. Seda silmas pidades võtsin enda blogil word verificationi maha (nüüdseks juba paar kuud tagasi vist) ja mul pole tulnud mitte ühtegi spämmi kommentaari. Loodan, et teil, armsad külastajad, on siin mugav oma arvamust jätta :) Ja kes julgeb, võib ka oma blogis selle ära muuta!
PS. Olen proovinud järjest kõiki huvitavaid käsitööblogisid ka enda Bloglisti lisada. Täna aga avastasin, et isegi Triine (IT-s) blogi pole sinna jõudnud. Seega kui Su käsitöötegemiste blogi on Bloggeri või WordPressi (või mõnes muu sarnases) keskkonnas, siis anna mulle julgelt teada! :) Mulle väga meeldib kui näen järjest uuendused ära - eks ma ise olengi enda blogi suurim külastaja :D
Järjekordne kleiditegu sai alguse Etsy-s nähtud kleitidest. Edasi "guugeldades" leidsin samalaadseid kleite lausa lademetes ja nii mõnigi oli ka õpetuse kirja pannud. Enda kleidikese õmblesin selle õpetuse järgi. Nõuanded head, õmblemise järjekord selgelt kirja pandud. Siiski on päris mitu asja, mida uue kleidi õmblemisel teisiti teeks.
Riie on pärit kauplusest Kangas&Nööp, ostetud jõuludeaegse soodukaga. Muidu poleks vist raatsinud ehku peale kleiti õmblema hakata - pole ju venivat riiet varem väga õmmelnud ja masin pole ka selle jaoks täpselt õige. Vargsi hiilivad pähe mõtted korraliku overloki soetamisest, kuid niisama seisma ei tahaks seda osta. Seega tuli katsetada :)
Mina oma kleiti kannan teisiti kui soovitati. Seepärast järgmise kleidi puhul teeksin vaheosa tunduvalt laiema, et see rinnaosa ja selja tagant rinnahoidja ilusti ära kataks. Samuti lisaks sinna kummipaela - kuidas, seda pean veel mõtlema. Paelad, mis rinnaosa katavad ja seejärel ümber kere siduda saab, lõikaksin kohe lühemad. Õpetuse järgi peaks need olema 2.5 m pikad (ja nii ma need ka algselt tegin), kuid enne pildistamist lõikasin pea meetri jagu maha. Vastasel juhul oleksin pidanud neid 3 korda ümber kere keerutama.
Seelikuosa on kleidil välja lõigatud ühes tükis ja tõeliselt lai. Minu jaoks jäi seda riiet liiga palju sinna. Uue kleidi puhul tuleks seelikuosa samuti kahes tükis välja lõigata ja küljeõmblused teha (mis omakorda nõuaks paremat veniva riide õmblemise oskust :D).
Kuigi on päris mitu-mitu asja, mida teeks teisiti, on kleit siiski kantav. Suurema tuule puhul tasub küll ettevaatlik olla, muidu võib juhtuda nagu Marilyn Monroe'l ;) Trepist alla joostes võib sama juhtuda...
Ajakulust kah. Õpetuses öeldi, et see on maailma lihtsaim kleit vaid ühe õmblusega :) Mina tegin siiski täpselt 3 õmblust. Lihtne oli ikka. Materjal ei hargne ja seega kõik ääred on sellised, nagu kääride alt tulid. Aega läks ühe päeva jagu (päeva sisse mahtusid veel kaks jalutuskäiku, lõunasöögi valmistamine ja söömine, kohvipausid ning jutustamised-mängimised) ;)
Sama kleidi erinevaid kandmisviise näeb näiteks sellest Youtube videost. Kübar laenatud kalli sõbra käest, kes ka pildistamisel abiks oli. Aitäh!
Järgmisena on plaanis samalaadne seelik. Neljapäevaks peab juba valmis olema, seega lippan nüüd õmblusmasina manu. Lapse tuduaeg tuleb ju maksimaalselt ära kasutada! ;)
|
OSCAR-2019
|
||
Raadiost vilksamisi kuulsin eile kellegi targa kõneleja väidet (jutt käis ikka taas vähendatavatest emakeeletundidest, aga kõneleja nime ma kinni ei püüdnud), et meil on nagunii märksa rohkem emakeeletunde koolis, kui on teistel EL liikmesriikidel. Nonii. Kas tegemist on sihiliku valetamisega või info absoluutse mittevaldamisega?
Ma loodan, et Külliki Kask (Eesti Emakeeleõpetajate Selts) ei pahanda, kui kopin siia ühes tema ettekandes välja toodud konkreetsed arvandmed. NB! Tegemist on keeleõpetuse äärmiselt hea asjatundjaga nii teoorias kui praktikas.
Seega: Eesti koolide emakeeleõpetuse maht on juba praegu üks Euroopa väiksemaid, eriti keskkooliosas. Uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse jõustumise järel oleme me Euroopa Liidus kõige väiksema emakeeleõpetuse mahuga riik. Tasub muide võrrelda suurriik Prantsusmaaga, kus teadupärast ei tohiks olla ühtegi muret prantsuse keele edasise saatuse ja mõjukuse pärast. Ja vaadakem seejärel korraks ka teisi meiesarnaseid pisiriike, kel meiega sarnased mured keele ja kultuuri kestvuse pärast: Lätit, Leedut, Slovakkiat, Ungarit.
Me ei vajagi Vene sõjamasinat, katku või veeuputust – me saame ise ju oma rahvuse ja -kultuuri väljasuretamisega nii hästi hakkama. Ja veel kui märkamatult. Keegi ei saa arugi, et see toimub.
Ma loodan südamest, et selleks hooajaks on põdemised põetud ja ees tulemas hoogne ning töine kevad. Vahepeal hakkas küll häbi ja valus oma mökususe pärast. Ega sandi enesetundega taha ju midagi teha, ka maja oli see kaks nädalat täiesti koristamata. Noh, pole midagi, ongi õige aeg tasapisi kevadise suurpuhastusega pihta hakata. Seda enam veel, et Elli äsja lõppenud jooksuaja käigus on Hermann kõik aknad ja aia klaasukse täiega täis ilastanud. Me tahtsime Hermanni isegi filmida, kuidas ta, keel pool meetrit suust väljas, tilkudes, ähkides ja vingudes mööda maja ringi jookseb, akna juurest akna juurde, aga mu seebikarp pani end väga ebasobival ajal kinni ja teatas, et ta patareid on tühjad. Ja laadija oli jälle muidugi mõista kadunud Teismelisuse Peakorterisse.
Vahepeal kõigutas mind muide tugevalt ilmsiks tulnud fakt eesti keele tundide kavandatava kärpimise kohta koolides. Ma võtan kõik oma head sõnad valmiva põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kohta tagasi, kui nad nii teevad! See oleks uskumatu lollus, mille viljad saavad kõigile nähtavaks alles 20 aasta pärast, aga selleks ajaks on see Lukase kuritegu juba aegunud. Mul tuleb kananahk ihule, kui ma mõtlen, et kahekümne aasta pärast on noored ellu astuvad täiskasvanud oma emakeelt õppinud ca 500 tundi vähem kui praegused 35-aastased täiskasvanud, kes me oleme lõpetanud kooli umbes aastal 1990. Oh, ega see 500 tundi kõik ju polegi Lukase patt, tema osa sellest on vaid 105 tunni võrra vähendamine. Osavad mehed enne teda on juba suurema jao ära kärpinud.
1970. aastatel, Elsa Gretškina ameti- ja venestamise tippajal said eesti õpilased kogu kooliaja jooksul, st 11 klassi läbimisega 2415 tundi eesti keelt. Võrdlus: vene koolides oli vene keele kui emakeele tunde veidi üle kolme tuhande. 1980. teisel poolel kasvas eesti kooli emakeeletundide arv 2432-ni. 1989/1990. õppeaastaks aga tuli üleliiduline direktiiv emakeeletundide vähendamise kohta ja sarnaselt teistele liiduvabariikidele kärbiti ka eesti koolide emakeeletunde 280 võrra, nii et 1990-ndatel kooli läinud lapsed said lõpuks kokku 2135 tundi eesti keelt. Siis tuli taasiseseisvumine. Uue iseseisvusaja esimene tõsisem koolireform toimus aastal 1996, kui haridusministriks oli Klaassen. Võinuks ju arvata, et tühistatakse see venešovinistlik haridusdirektiiv ja emakeeletunnid antakse tagasi. Aga mis juhtus? 1996. aasta haridusseadus kaotas kirjanduse kui eraldi õppeaine sootuks ja vähendas omakorda veel neid eesti keele tundegi 105 võrra. 90-ndate lõpus kooli läinud lastel jäi 12 klassi jooksul saada vaid 2030 tundi emakeelt. Nii. Kokku olime kaotanud alates 1990. aastast juba 385 tundi. 2002. aasta koolireform õnneks emakeeletunde ei puudutanud, nii et see meid praegu ei huvita. Aga nüüdne, 2009. aasta koolireform, milles sisaldub küll palju häid ja vajalikke muudatusi, teeb ometi niisuguse kuriteo, et vähendab eesti keele tunde veel 105 võrra, ja emakeele kui õppeaine kogumaht ongi sujuvalt kärbitud 1925 tunnini, mis on 490 tundi vähem kui aastal 1990. Palju õnne! Kremlis oleks niisuguse plaaniületamise eest medal rinda pandud, hr Lukas!
Juba praegu on 40-aastaste ja 20-aastaste üldisel kirjaoskusel tugev vahe sees. Pole vaja mõistatada, kumma grupi kasuks. Riigieksamikirjandite parandajad näevad, kui palju lõpetab kooli poolkirjaoskamatuid inimesi, kes hädised 20-50 palli 100-st pälvivad. Ma olen täiesti veendunud, et lõpukirjandi asendamine grammatikatestidega seda jõuvahekorda ja statistikat ei muuda. Eesti keele riigieksamite keskmine hinne on umbes 55 palli. Keskmine! Kui räägime oma emakeele valdamisest ja emakeelsest väljendusoskusest, siis kas ei peaks see tulemus olema midagi veidike rohkemat kui hädine rahuldav? Internetikeskkonnad kubisevad 20. eluaastates inimeste poolkirjaoskamatutest sõnavõttudest – teate, foorumites on võimalik profiili kaudu sageli ka inimeste vanust vaadata. Mina olen huvi pärast vaadanud, kui kirjutaja koperdav väljenduslaad või õigekirja valdamine küsimusi tekitab.
Et ennetada nüüd solvunud kahekümneste kommentaare, lisan igaks juhuks, et mul pole mõtteski solvata noori inimesi ja ma ka automaatselt ei kahtle kõigi noorte kirjaoskuses. Taevake, mul on viimasel aastakümnel ju olnud päris palju märksa ilusamate hinnetega eksamikirjutajaid ja suurepäraseid emakeelevaldajaid ka kärbitud tunnimahtude juures. Mina räägin sellest keskmisest ja veel rohkem sellest alumisest otsast, kelle puhul avaldub tundide vähendamise mõju äärmiselt valuliselt ja ühiskonna- ning kultuurivaenulikult.
Kirjaoskus on lahutamatult seotud lugemisoskuse, -vilumuse ja -harjumuse kujunemisega. Kui me vähendame kirjaoskust, väheneb ka eesti rahva lugemus, see tähendab, et alaneb kultuuritase, sotsiaalne ja emotsionaalne kompetents, fantaasia ja abstraktse mõtlemise võime. Kirjasõna jääb elitaarseks hobiks, väheste kultuurigurmaanide harrastuseks. Kõrgharitud “beetade” jaoks ilmselt hakkab kirjandus ja lugemine olema eelkõige professionaalne paratamatus, praktiline väärtus, millel rahvus- ja maailmakultuuri kandjana pole nagu mingit tähendust. Põhimass moodustub formaalselt põhi- ning keskharitud “gamma”-inimestest, kes teevad oma lõpueksamid ära statistilisele keskmisele või alla selle, ning pärast kooli lõpetamist ei kavatse enam kunagi ühtegi raamatut lugeda ega loe ka. Palju õnne, Eesti Vabariik ja meie haridusministrid, kes sellesse müüri igaüks on oma tellise pannud! Emakeelepäeva saame ju pidada ikka ja ka kirjandusauhindu väja anda, eks ole, sest kirjandusžüriide koosseis üldiselt ikka koondab eruditsiooni. Ainult et kirjandus kaugeneb massidest veelgi – nagu ta praegugi liiga lähedal oleks. Aga laste ja täiskasvanute alates 1990-ndatest järjest kahanev lugemus on juba omaette teema.
Mis veel. Ma kuulasin nädalake tagasi, kuidas Urmas Sutrop rääkis telekas äärmiselt rumalat juttu sellesama eesti keele tundide vähendamise teema kohta ja üks tema säravamaid pärle oli see, et tegelikult olevat kõik kinni õpetajates, et kvantiteeti tulekski vähendada ja kasvatada hoopis õpetuse kvaliteeti; et eesti keele õpetajatel on aeg üle minna kaasaegsete õppemeetodite rakendamisele ja siis on kõik korras ja kirjaoskuse tase ei vähene kuskilt. Halloo! Mul on valus kuulda, kui tark inimene ei häbene nii asjatundmatut juttu ajada. Olles ise pärast koolist lahkumist ikkagi Emakeeleõpetajate Seltsi tegevusega kursis ja andnud õpetajate täiendkoolituse loenguid, võin ma öelda, et kuvand eesti keele õpetajast kui krigisevast kuivikust, kes aastast 1960 ikka ühtemoodi kursusi läbib ja tunde annab, on aegunud. Kindlasti on praegu veel mõningaid selliseid, ei vaidle selles osas vastu – aga need Sutropi ihaletud kaasaegsed õppemeetodid olid koolis kenasti kasutusel juba 2000-ndate alguses. Ma ise kasutasin meelsamini just noid uuemaid meetode, ja peamiselt just neid, ja seepärast võin ma öelda: jah, need on tõhusamad, tõstavad kvaliteeti, on lapsele köitvamad, AGA nõuavad paraku vanaaegsetest meetoditest (loeng, tahvel, kontrolltöö) märksa rohkem tunniaega. Fakt. Me ei saa vähendada tunde ja samaaegselt rohkem kasutada aktiivõppemetoodikat, sest esimene välistab teise. Ole sa seal klassi ees nii hea õpetaja kui tahes.
Ega muud midagi. Võib-olla lisaks veel, et ma olen ülimalt solvunud, et IRL-i haridusministri käe alt emakeele pihta niisugune litakas tuleb. Ja kui see tõesti nii jääb, kui nii ära tehaksegi, siis ma kaalun täitsa tõsiselt oma IRL-i liikmelisuse lõpetamist, sest mul on häbi.
Ma olen ikka veel nii nõmedalt haige, et püsin praktiliselt töövõimetu. Kallan kurgust alla liitrite kaupa pärnaõieteed meega; kontrollin okserefleksi jätkuvat olemasolu, lastes kõrri astelpaju-saialille õli (kodumaine, öko, aga realiseerimisel uskumatult jõle asi), mässin ennast sallidesse ja püsin püüdlikult toas. Võiks ju nagu juba paremaks minna? Vahepeal juba tegelikult natuke läkski, aga see oli korraks, siis tuli nagu uus laine jälle peale. Ja ka plika jäi jälle haigeks, nii et meil on siin tõeline laatsaret. Eriti kui arvestada, et Hermann saab jätkuvalt seljaravi ja et Ellil algas eile jooksuka tippaeg, mille tulemusena on siin juba nimetatud vanamees muutunud ähkivaks, ilastavaks ja lõõtsutavaks seksmaniakiks. Muidugi ma lahutasin nad ära, aga see tähendab jälle seda, et Hermann viriseb, vingub, ulub ja haugub, et oma südamedaami ligidusse pääseda. Daam ise aga on kiiduväärselt rahulik, ilmselt loomult pipar, peab Hermanni liginemiskatseid tüütuks ja nähvab talle urinal, kui see Casanova liig pealetükkivalt talle peadpidi saba alla üritab pugeda. Täna öösel oli Hermann minu juures magamistoas, Elli aiatoas ja uks oli vahelt lukus, mis tähendas, et meil kõigil oli halb öö. Vähemalt sada korda ajas Hermann mu üles, sest ta vaeseke ei saanud põrmugi rahu, muudku käis jälle ust katsumas, linki lõgistamas, kiunus, ronis vaheldumisi minu kaissu ja siis jälle oma asemele tagasi, ohkis ja virises. Otil on närvid läbi ja ta kolis maja teise otsa töötuppa diivanile magama, et vähemalt öösel sündmuste keskpunktist eemal olla. Ma ei saa ka Hermanni mõnda teise tuppa kupatada või ööseks kuhugi eraldi jätta, sest ta ei talu üksiolemist ning sellest tuleks veel suurem lament. Ma olen muide proovinud. Siis ulub ja kraabib ta niimoodi, et terves majas ei saa keegi magada ning pärast peab uued siseuksed panema või vähemalt neid põhjalikult remontima.
Aga mina oma seisukohast ei tagane – ei mingeid segaverelisi kutsikaid selles majas. Koeri on maailmas isegi palju, minge vaadake, kõik varjupaigad täis.
Vabandan avalikult ja alandlikult kõigi ees, kellele sel nädalal midagi teha olen lubanud, sest ma ei ole seda teinud (mis see siis ka iganes oli) ja lähipäevadel veel ei kavatse ka. Mul on millegi tegemiseks lihtsalt liiga halb olla. Mingi jäletum viirustõbi pani mulle litaka kirja ja isegi vertikaalne asend on viimastel päevadel olnud võrdlemisi pingutav. Ajutegevusest ma parem ei räägigi.
Mul on täisväärtuslikuks eluks ausõna kõik olemas, puudu on ainult üks väike asi, või ei, puudu on midagi üsna olulist. Vaata, ma siin juba mitmes postituses olen halanud teemal, et mul ei ole igasuguseid huvipakkuvaid püsililli, mille kasvatamist tahaksin proovida, oma aias enam kuhugi panna. No siia ja sinna tegelikult ikka veel sokutaks üht-teist ära, aga kolmsada ruutu jääb kolmesajaks ruuduks, millel sajaruudune maja ning kuur on kah veel peal. Kasvuhoonest ja köögiviljapeenardest ärme parem räägimegi, nagu ka marjapõõsastest mitte, sest nende ruutmeetrite juures ongi kogu mu aed ainult üks suvine õuetuba. Ning selliste tingimuste juures on täiesti mõistetav, et ma kulutan selle ruumi kõige-kõige huvipakkuvama peale – milleks on püsililled. Aga isegi selle huvi väljendus on palju suurem kui mu aed võimaldab. Ja peale selle tahaks ikkagi ise kasvatada ka tomatit, kurki, porgandit ja maitsetaimi, eks ole, sest see kõik on ka väga huvitav maailm. Mulle meeldib jumalat mängida.
Nii et tunnen teravat puudust umbes hektarist maast, kuhu ma oma maailmaloomisega ehk ära mahuksin. Kuigi, kui mul kunagi kümne aasta pärast tuleb pähe dendraariumit rajada, oleks ka see vist liiga vähe. See hektar või kaks… las ma räägin teine sellest.
Põldude ja metsade vahel kulgeb väike tee, millel kaks autot teineteisest mööduma ei mahu, noh, kui, siis hädavaevu. Ritsikad siristavad, kõrge rohi tantsib tuules, puude ja aasade erivärviline roheline ulatub lõpmatusse, taevasse. Metsatukk lõpeb, maastik läheb avaramaks ja heledaks, teegi lõpeb – suubub ühe metsatalu õue. Väravast kummalgi pool kasvavad hõberemmelgad, neist mõlemale poole edasi ümbritseb õue vabakujuline, pügamata, veidi metsik hekk erinevatest põõsastest: kibuvitsad, põõsasroosid, kolkvitsiad, sirelid, punaselehelised kukerpuud – kõik läbisegi, see hekk õitseb kaootiliselt kogu kevade ja suve, ühes põõsad alustavad, teised lõpetavad, värvid vahelduvad ja moodustavad reeglipäratuid mustreid.
Väravast majani, umbes kolmkümmend meetrit, läheb kahe hiigelsuure püsilillepeenra vahel rohutee – madalaks niidetud, kummalgi pool seda aga nelja meetri laiune püsilillebordüür, mis aprillist oktoobrini õitseb, alati midagi, ja õitsemisvaesel perioodil näivad seda tegevat kõrrelised, iluohakad, hostad ja värviliste lehtedega taimed. Borduuride tagaosas möllavad inimesekõrgustena jorjenid, kukekannused, lõhislehised päevakübarad, kitseenelad, tokkroosid, kõrged astriliigid ja muud pikakasvulised püsililled, keskmises rindes pojengid, päevaliiliad, floksid, erinevat liiki kellukad ja päevakübarad, astilbed, liiliad… Eesservas lösutavad suureõielise kukekannuse, habenelgi, madalamate kellukaliikide umbes kolmekümne sentimeetri kõrgused puhmad. Ühtegi taime ei ole üks või kaks – kõike on külluslikult, gruppidena.
Paremat kätt bordüüri taha jääb puuvilja- ja marjaaed, mida aga väravast tulles kahemeetriste jorjenite ja kukekannuste varjust esimese hooga ei märkagi, paistavad ainult puude rohelised võrad. Kevadel, kui bordüür pole veel kõrgusse kerkinud, loovad aga õuna-, pirni- ja ploomipuud peenra taha õisroosasid pilvi.
Vasakut kätt on põhjasuund, varsti vahetab sealpool õitsva põõsasheki välja tumedad ja tõsised kuused, ustavad tuulepüüdjad ja aiahoidjad. Vasakut kätt kulgeva lillebordüüri kõrgetele edvistajatele moodustavad nad mustja stabiilse tausta, nii nagu maalilgi on raam. Aga vahepeal… Vasakpoolse püsikupeenra ja kuuseheki vahel on viissada ruutmeetrit tuulevarjulist köögivilja- ning puukoolimaad. Suurem osa köögiviljapeenardest töötab viljavahelduse põhimõttel. Osa on aga püsik-köögiviljade (spargel, rabarber) päralt. Samuti jääb sinna püsililleseemikute katsepeenar, n.ö kool, ja peenar püsikute ning kaheaastaste lillede ettekasvatamiseks, enne kui nad õitsemisaasta kevadel istutusaladel ja bordüürides oma päris koha leiavad. Ning kasvuhoone, muidugi. Korralik, klaasist, tilkkastmisüsteemiga ja õhutamisautomaatikaga, juhuks kui ma ise näiteks nädal aega järjest maale ei pääse, sest ka seda võib juhtuda.
Mööda lillebordüüridevahelist teed tulles möödume lõpuks kuuri elulõngadega kaetud otsaseinast ja satume maja õuele. See on pisike vana tuulekojaga maja, mitte üle viiekümne ruutmeetri suur – köök ja üks või kaks tuba, rohkem ei ole ju omaette olemiseks vaja. Õue keskel, maja ja kuuri vahel on kaev. Majas on elekter, sest kastmise hõlbustamiseks on teinekord vaja tööle panna pump, ning samuti vajab arvuti elektrit, kui ma seal näiteks kirjutada tahan, ja pliit ja valgus ja kasvuhooneautomaatika. Ja küte. Linnakodus on puudega mässamist enam kui küll. Need perioodilised viibimised maal vast ei kujune elektriga küttes liiga kulukaks. Saunapuude tegemisest muidugi ei pääse, sest hoonetevahelise õue kolmandasse, vasakusse külge jääb väike saun.
Hoonete vahele ja kaevu ümber jäävad paari meetri laiused niidetud rohuteed, ülejäänu on vabakujulised istutusalad, kuhu saab kombineerida vastavaid tingimusi vajavaid ilutaimi ja lilli. Hoonekompleksist paremal aga, pärast viljapuuaeda, on lai edelasse-läände avatud ala. Seal on rooside ning lehtla koht, seal lõpeb ka paremalt kulgev põõsashekk, avades vaate. Ja muidugi sealt edasi iridaarium, mis juunikuus võib oma suurejoonelise iluga kas või tappa, kuid ülejäänud aasta on mittemidagiütlevad mõõgataolised lehed ja paljad juuremugulad mustal mullal. Mulle tundub, et nad oleks massistutusena päris hea üleminek metsikule loodusele: pärast iiriseid tuleb aas ja kitsas jalgrada aiast kulgeb üle selle metsa. Ja kui ma olen teiega küllalt jaganud vaimustust oma viimase aja eriti kaunite lilleleidude üle, söönud teiega koos otse peenrast maasikaid või puu alt õunu, joonud lehtlas kohvi ning vaadanud üle heinamaa kaugusse, siis võtame koerad ja taimemääraja kaasa ja lähme metsa avastusretkele, saunavihtu tegema, seenele või marjule või lihtsalt mõtteid tuulutama.
Ning öelge nüüd. Ma olen selle kõik nii selgelt välja mõelnud, et see ongi nagu tegelikult olemas, ja ma ei saa aru, kuidas siis ikka ei ole. Või on, aga kuskil mujal, kellelgi teisel? Ja räägitakse ju, et mentaalsel tasandil loodud objektid ja sündmused materialiseeruvad ühel hetkel ka meie n.ö pärisellu. Kas ei võiks siis seegi?
Iseenesest poleks ju midagi lihtsamat: mis sa, tobu, uneled, osta sobiv maatükk, ehita see kõik sinna peale ja ongi olemas. Nojah, noh. Küllap ma nii teekski, kui ei oleks mitmekümneaastast eluasemelaenu juba seljas pluss mõne aasta pärast plika ülikoolitamine. Nii et unistus sellise aia loomisest sünniks ellu vist ainult mingi jumaliku vahelesegamise tulemusena.
Avastasin köögikappi koristades sinna ununenud suvise märtsikellukese “Gravety Giant” sibulad, mis ema mulle sügisel andis. Täitsa lõpp. Ma ei saa aru, miks ma need sinna köögikappi siis panin. Piisas vist ühest registreerimatust hajameelsest liigutusest, millega näiteks mõnikord pannakse koos muude ostudega külmkappi ka rahakott ja siis otsitakse seda taga nagu segane…
Sibulad aga õnneks ei olegi veel päris lootusetult pehmed. Pistsin nad potti mulla sisse ja viisin jahedasse konkusse 10 kraadi juurde. Lasen neil paar-kolm nädalat seal olla ja siis viin veel külma keldrisse ka. Seal ainult paar-kolm kraadi sooja, ehk saavad kuu ajaga kiirkorras veel natuke talve kätte. Vaatame, mis saab. See aasta ei õitse nad kohe kindlasti, aga ma olen täiesti rahul, kui nad lihtsalt ellu jäävad.
Kolan mööda neti-aianduspoode ja muudkui koostan nimekirju kõigest, mida ma tahaksin. Mängin mõttega, et saan nad kõik, ja et ühtlasi saan ka terve botaanikaaia jagu maad, kuhu need kõik ära mahuksid kauneid ansambleid moodustama. Natuke aega mängin, uurin peenraplaane ja mõtisklen nimekirjade kohal… ja siis võtan pliiatsi, kiristan natuke hambaid ja tõmban enamuse sealt maha. Kuid elu näitab, et isegi siis jääb veel kirja sedavõrd palju taimi, et aprillist juunini jooksen nendega mööda aeda nagu kass poegadega ning nuputan, kuhu nad kõik küll ära paigutada, nii et saaks ilus.
Tööd teen ma vahepeal ikka ka. Pärast “Roosi” lõpetamist on tähelepanu uuesti “Saladustel” – töös olev lugu on taas minu jaoks üsna keeruline. Teemaks on joobeseisundis tütarlaste seksuaalne ärakasutamine noormeeste poolt. Minu töölaual on neli vastavasisulist kirja, nelja noore tüdruku lood, mille baasil püüan kokku kirjutada ühe fokusseeritud ja kompositsiooniliselt pädeva loo, mis lõpuks saatesse jõuab.
Mõnikord on nende lugude ja kirjadega tegeledes väga raske mitte muutuda hinnanguliseks. Eriti kui neis avalduvad eluvaated ja käitumistavad on minu enda omadest suhteliselt kauged, või vähemalt pean ise neid endale kaugeteks ning võõrasteks. Sellisel juhul on ka kaunis raske astuda peategelase kingadesse ja vaadata sündmustikku tema silmade läbi, seda ilma hinnanguid andmatagi. Kui ma sisimas juba hinnanguliseks muutun, siis ajan end juba sootuks tupikusse. Aga igal inimesel on ometi omad põhjused just nii toimida, nagu ta parajasti toimib, inimese enda jaoks on tema teod ju enamasti ikka põhjendatud, vähemalt teo sooritamise hetkel. Minu asi on mõista neid põhjusi ning neist omakorda tulenevaid toimimisi, mitte neile hinnanguid anda. Olen varem sellega ämbrisse astunud ja kardan seda korrata. Nägin ühe korra nimelt, kui palju üks äärmiselt huvitav karakter sellega kaotas, et ma hinnanguliselt lähenedes suutsingi esmalt temas näha ainult groteskset ja karikatuurset külge. See juhtus “Hingede” stsenaariumiga töötades, Maya ema puhul. Hea, et kaasstsenarist Peeter Sauter nägi tookord selle tegelase teist poolt ning tollest tulenevaid võimalusi, nii sain minagi nägijaks. Kuigi vahet pole, filmiaega tolle naisterahva näitamiseks nagunii ammendavalt ei jagunud, peaaegu kõik tema stseenid osutusid lõpuks väljajäetuiks ja nii muutuski Dora paraku vaid imelikuks episoodiliseks tegelaseks, millest oli mul hirmus kahju.
Nõnda siis. Et las ma siis tegelen nüüd nende õnnetute tütarlaste ja eksinud hingedega. Vaatame. mis sellest saab.
Võib vist nii öelda jah. Kõpitsesin täna viimast korda selle käsikirja üle, vormistasin ning saatsin TEA kirjastusele ära. Nagunii läksin tähtajast (1. veebr) nädalakese jagu üle. Raamatuna peaks see ilmuma selle aastanumbri sees. Teades illustreerijate töötempot, arvan ma, et tõenäoliselt sügisel, vaevalt et varem jõuab. Ma olen illustreerija kohapealt veel tegelikult üsna nõutu. Ott ei saa seda võtta, ja ma pole suutnud seni välja mõelda ühtegi umbes sama emotsiooniga kunstnikku, kes Roosit joonistada võiks.
Tundub, et peaksin paariks tunniks minema lasteraamatukokku ja seal viimaste aastate omakirjanduse osas kõvasti ringi lappama. Kardetavasti ei ole ma väga paljude praeguste noorte tegijate töödega kursiski.
Käsikirjast endast olen ma hetkel veel jumala vaimustuses. See on tavaline eufooria mingi suurema töö valmis saamise järel, ja hiljemalt raamatu ilmumise ajaks läheb see õnneks või kahjuks üle. Siis lülitub taas töösse see analüütiline pöialpoiss mu kõrvade vahel. Praegu ta on muide vakka. Ta ongi tüüpiline tagantjärele-targutaja.
Raamat ise on minu meelest päris väikestele, nii 4-5-aastastele, ma kujutan ette. Peategelane on 4-aastane Roosi, kes viiest jutust neljas mingi kohutava käki kokku keerab, aga tal on täitsa omad erilised põhjused olemas, miks nii läheb. Viiest loost neljas läheb olukorra lahendamiseks vaja erakorralise meditsiiini teeneid, ja ühes avaliku korrakaitse abi. Ma isegi kaalusin tükk aega, kas mitte panna raamatu alapealkirjaks “Viis jubedat juttu väikelastele”, aga see ei oleks lasteraamatule kardetavasti kutsuv reklaam.
See kõik kõlab niimoodi ülevaatena muide palju kohutavamalt, kui raamat ise on. Tegelikult verd ei lenda ja kõik tegelased jäävad ellu (peale põdra).
Hmm. Nüüd võib jälle asjast hoopis sel moel aru saada, et tegemist on huumoriraamatuga… aga see ei ole paraku ka nii. Tont küll. Hetk tagasi, oma arutluskäigu alguses olin ma ju veel päris veendunud, et tegemist on hea lasteraamatuga. Nüüd, kus ma püüan üldjoontes seda tööd kuidagi iseloomustada, hakkab millegipärast tunduma vastupidi.
Aga ei. Tegelikult on need siiski realistlikud jutukesed 4-aastase Roosi tegemistest, mis alati päris sellistena välja ei kuku, nagu ta eeldab. Tegelikult on seal ka iva ja uba. Ja nüüd mul on vaja leida kunstnik, kes Roosit liiga pahaks ega ka mitte liiga heaks ei joonistaks.
Muide, Ellil algaski eile jooksukas. Kaks nädalat on nüüd tüütu, aga saab elada; kolmandal nädalal saab aga kõvasti kisa ja mürglit, sest siis on väikeste kutsikate tegemiseks kõige õigem aeg, aga paha emme eraldab koerad ära ja keelab “noortel” rõõmu. Eelmine kord ilastas Hermann kõik I korruse aknad täis, sest oli vaja ju õues olevat Ellit vahtida; kraapis värvi ja pahtli maha aiatoa uksel ja aiauksel; püüdis neiu juurde pageda läbi katuseakna (proovige ise 50 koerakilogrammi sabapidi kinni hoida, et ta 45-kraadise kaldega plekk-katusele ei pääseks), ähkis, ilastas ja kiunus peaaegu vahetpidamata, ühesõnaga, pani meie kannatuse tõsiselt proovile. Mõte, et kahe nädala pärast seisame taas silmitsi selliste loodusjõududega, täidab mu kerge paanikaga.
“Ai, ära tee, ei või olla, jälle hakkab pihta” ütles mees, kui veidike peale südaööd natuke napsisena sõprade poolt koju saabus ja mind köögilaua tagant koos mullakottide, külvikarpide ja seemnepakkidega leidis.
Igatahes joonisin ma tähtsalt oma aiakaustikusse kena tabeli, kuhu märkida sisse oma sellehooajalised külvid. Taimede nimed, kasvunõuded, idandamistingimused, külvide kuupäevad ja muu selline. Viis karbikest ongi hetkel juba rõõmsalt õues lumehanges ja seemned neis stratifitseeruvad õnnelikult nüüd kuu ja kaks. On nimelt terve pikk rida põnevaid püsililli, mis seemnest idanemiseks vajavad külmaperioodi. Nendega nimelt oligi viimane aeg tegeleda, sest muidu pole neile äkki seda külma enam kusagilt võtta. Ma olen mõnikord varasematel aastatel hädajuhtumitel ka külmkappi selleks kasutanud, aga perekonna silmis ei olnud see idee põrmugi populaarne. Mullakarbid toiduainetega kõrvuti ei tundu tõesti kõige hügieenilisem kooslus. Nõnda eelistangi lumehange.
Meel läks seemnetega sehkendades ja näppupidi mullas sorkides kuidagi elevaks ja rõõmsaks. Tundus, et kevad jõudis kohe tüki maad lähemale. Ilusaid lillepilte seemnepakkidel oli muidugi kah kena vaadata.
Jah, hea meel on muidugi ka sellest, et “Rumal Roosi” hakkas kaheteistkümnendal tunnil ootamatult ladusasti edenema. Mitu head mõtet tuli korraga, neljapäeval kirjutasin, reedel kirjutasin… Homme saab see valmis.
Mis eilsesse puutub, siis Tarmo sünnipäeval pakuti absoluutselt suurepäraselt valmistatud lõhet. Oli tore olla toredate inimeste seltskonnas ja näha mõnd kaugele kolinud inimest. Üldse oli tore. Ainult et kokteilid maitsesid ka kuidagi vist liiga hästi ja sellepärast tekkis umbes kahe ajal öösel tunne, et nüüd peaks ära koju minema, enne kui need veel paremini maitsema hakkavad. Pealegi tahtsin täna hea enesetunde juures olla ja seemnetega tegeleda, mida ma ka sain.
Väga vaikne nädal on olnud. On olnud aega lugeda ja mõelda. Ja samas on süvenenud rahulolematus iseendaga, tunne, justkui ei teeks midagi… aga ometi on ju iga päev ikka midagi tehtud ja kirjutatud, visandatud, üles märgitud.
“Pintsu ja Tutsikut” tuleb järgmise nädala lõpul trükikojast veel viissada tükki, ainult et seekord pehmekaanelisena. Elli valutab varvast, sest tal õnnestus kuidagi üks küüs poollahti rebida… väike asi ja paraneb ära, aga valus mõistagi. Hermanni oleme hoolega ravinud, tundub, et valud on tal taandunud… aga nüüd on juba uus, mõneti isegi naljakas probleem: kuskil lähikonnas vist mingil emasel koeral jooksuaeg ning meie vanamees oma invaliidsusest hoolimata on nõnda hakkamist täis, et vingub hommikust õhtuni, on kaotanud söögiisu ja uluks muudkui ahastavalt õues, kui ainult lastaks. Eile üritas hüpata üle värava nagu oma parimail päevil… aga haigus ja vanus on nähtavasti oma töö teinud. Katse siiski mõjus hoiatavalt ja igaks juhuks sai seepeale raadiopiirde rihm üles otsitud, Hermannile kaela pandud ja see seadeldis taas sisse lülitatud. Hermann selle üle muidugi õnnelik ei olnud, n.ö kadus viimne lootus naistesse pääseda. Nüüd käib ringi, viriseb ja nuusib iga poole tunni tagant argliku lootusega Ellit – äkki ikka on just tema see, kes neid ütlemata magusaid lõhnu levitab. Aga õnneks ei ole. Elli jooksukani peaks… mmm… veebruari lõpuni aega olema, enne kui siin põrguks läheb! MIDA? Et naabri emasega saab just siis ühele joonele, kui Elli alustab, ja Hermann on ühesõnaga kuu aega järjest segane? Oh jumal. Ma pean põgenemisplaani välja töötama.
Mis meil veel juhtunud on. Üleeile pidi meie teismeline meid äärepealt šoki äärele viima, kui ta saabus koolist, võttis väga kaua saapaid jalast ja siis küsis mu käest: “Emme, kas sul on olnud täna halb päev või hea päev?” Sissejuhatus ei tõotanud midagi head. Ma kahjuks ei julge siia kirjutada, milles täpselt asi seisis, sest suuremas osas oli juhtunu ikkagi minu üsna suure tütre asi ja minul nagu pole õigust selle kohta avalikult sõna võtta… Aga oli üks selline hetk, mille puhul lapsevanem kriitiliselt üritab enda sisse vaadata ja mõista, kus ning millal sai mööda pandud ja kas sellel kõigel võib olla ka jäävaid tagajärgi. Siiski ma usun, et kõik laabub. Seda enam, et eile tuli plika sellest asjast uuesti rääkima ja ütles, et ta langetas ses asjas ühe otsuse. Otsus, muide, meeldis mulle. Ja mulle meeldis, et ta ise selleni jõudis.
Ohhoo, ja sel nädalal on olnud päris tore tunne raamatuhulgidele arveid välja kirjutada – st ma ei fänna arvete koostamist kui tegevust, vaid mulle on meeldinud need numbrid, mis ma arvetele võin märkida. Huvitav, kuidas kordustrükiga minema hakkab?
|
OSCAR-2019
|
||
Õpetajad tõstavad nii tihti kohti ümber, täna oli ümber tõstmine saksa keele klassis ja eile näiteks oli matemaatikas ning valitsuses. Hiljuti oli ka inglise keeles. Ning kõik on juba vähemalt kolmandat-neljandat korda.
Inglise keele õpetaja on selline, kes tunni alguses võib vabalt lasta meil lihtsalt istuda 20 min, siis järsku tõuseb püsti oma laua tagant ja hakkab karmi õpetajat mängima : ''put your phones away, tšššššššššššš, put your phones away, phones away'' Kuna see õpetaja on meil Jennyga sama, siis Jenny arvas, et ta ei oska midagi muud teha ja sellepärast tõstabki meid nii tihti ümber. Ega tõesti, tema tund on see, kus ma olen vähemalt 4 korda pidanud kohti vahetama. Aga millegipärast ei istu Jennyle kohe üldse see õpetaja, nii et eks ta võib-olla vahest liiga karm oma ütlemistega.
Saksa keeles õppisime järgarve ja appi kuidas mind ajas muigama, kui õpetaja kirjutas tahvlile numbrid, pani siis punktid taha ja hakkas seletama, kuidas see punkt muudab numbrit. No et ei ole üks, vaid on esimene. Mulle tuli see täiesti üllatusena, et nad seda ei teadnud. Ma ju teadsin küll, et nemad kirjutavad 1th, 2nd jne, aga millegipärast ma arvasin, et nad seda ikka teavad.
Inglise keele tund oli lihtne. Tunni alguses istusime niisama. Siis andis õpetaja väga lihtsa tööülesande, ma ei tea, miks me seda tegime. Tal olid ekraanil erinevate artiklite aadressid. Meie pidime minema ühele leheküljele, sinna kopeerima selle aadressi, lisama autori ning siis see lehekülg automaatselt tegi selle asja, mis sa pead iga kirjandi lõppu panema ''kasutatud kirjandus'' alla. Loodan, et väga segane seletus pole :D
Ma ei tea kas ma blogis kirjutasin, aga me tellisime endale kooriklassiga t-särgid ja pusad. Mina valisin pusa, sest t-särke ma tavaliselt ei kanna aga pusa on koolis hea kanda, eriti siin, kus on kogu aeg koolis nii külm. Täna sai õpetaja lõpuks siis kõik kätte. Kuna ta õpetab veel paari koori, siis oli tal kokku 5 suurt kasti ning niikaua kuni ta neid sorteeris, saime meie Sisters act 2 vaadata. See on see nunnade film, kus üks naine läheb muusikaõpetajaks kooli, kus kõik õpetajad on nunnad.
Tunni lõpus läksid paljud õpetajat kallistama, sest homme teda enam koolis pole. Peale jõuluvaheaega tuleb alles tagasi :(
Matemaatikas lahendasime ülesandeid läpakas. Seekord oli meil asendusõpetaja, kellel on päris korralik aktsent. Ta oli ükskord inglise keele tunnis ka asendusõpetaja. Aga ta ise on hästi tore, erinevalt 99% asendusõpetajatest, seega ei olnud hullu midagi.
Kui ma õigesti kuulsin, siis ta ütles ühele õpilasele, et ta on Ukrainast, aga ma ei ole 100% kindel.
Kriminalistikas võtsime nüüd uue teema ''veri'', Ehk paar päeva on nüüd jälle sellised, kus peame vihikusse slaididelt uut informatsiooni kirjutama.
Üks erinevus on mulle silma hakanud võrreldes Eesti ja USAga, nimelt küsivad paljud õpilased kogu aeg igasuguseid küsimusi. Üks poiss küsib kohati eriti tobedaid, mitmel korral on kõik lihtsalt naerma hakanud.
Siin on koolis nii, et peaaegu iga päev käib igas klassis korraks keegi töötajatest tundi vaatamas. Vahest tullakse ainult korraks sisse, mõnikord jäädakse tunniks ajaks ja ma pole veel kordagi kuulnud, et keegi neist midagi ütleks.
Tookord olime siis ka jälle kriminalistika klassis, rääkisime juuksekarvadest. Siis tuli uksest sisse üks nendest töötajatest, kes oli juhtumisi kiilakas.
Jätkasime siis oma tunniga ja see poiss küsis õpetajalt, ise selle mehe poole vaadates, et kas need, kes on kiilakad, lähevad tavaliselt ise kiilakaks või ajavad. Kõik hakkasid lihtsalt naerma, õnneks ka see kiilakas mees ise. Kui ta lahkus, siis õpetaja tegi nii lahedat nägu ja see toon, kuidas ta räägib, seda ei saa lihtsalt sõnadega edasi anda.
Peale seda saigi koolipäev läbi, bussist maha tulles jooksime ruttu hostvennaga tuppa, sest jõõõhkralt külmad ilmad on siin praegu.
Õhtul kuue paiku läksime Jennyga Jo-Ann'i. Meil on neljapäeval koolis ujumistiimiga ametlik lõpetamine ja kõik seniorid peavad teistele ujujatele tegema autasud. Ja autasudeks teeme sellises stiilis, nagu need lindid, mis missivõistlustel missidele antakse.
Tagasiteel autos sõitsime Walmartist mööda ja siis Zoe ütles ''siin ka Walmart''. Me siis imestasime, et kuidas ta teab, ta ei oska ju lugeda. Ta siis seletas, et aga ta näeb, et tal on head silmad. Ema siis lihtsalt ütles wow või midagi säärast millepeale Zoe lausus ''I'm so cool, am I''. See oli nii armas, me kõik hakkasime naerma. Üldse tema ja Henry on lahedad kujud, vahest ütlevad selliseid vanainimese lauseid jne.
Üks fakt õpilastest mis praegu meelde tuli. Nimelt on siin poiste seas jõhkralt populaarne mega aeglaselt kõndimine. Ma üritan kirjeldada, et mingi ettekujutus luua.
Näiteks küsivad tunni ajal välja, siis juba tõusmiseks kulub neil ligi 100 aastat. Siis enamusel on loomulikult püksid poole tagumiku peal ja nii ta läheb, kõigepealt üks jalg, siis teine. Sihuke oks laiali ja ''kõik vaadake mind'' nägu on ka ees (haha ju siis töötab, sest ma olen ju vaanud :D) Ja nii nad kõnnivad ligi 1 minut klassist välja.
|
OSCAR-2019
|
||
Kõik teavad vist seda reklaami, kus kinosaal on rahvast täis ja reklaami ajal tuleb sinna kutt, kes neile jooki müüs ja rõõmsal häälel teatab, et ohhh, näete, tegin tünksi teile, Coca Cola Zero maitseb samamoodi nagu tavalinegi, haha, nii tore. Ja terve saal on vaimustusest väänlemas ning õnnelikult plaksutamas.
Ma ei tea, iga kord, kui ma seda reklaami vaatan, mõtlen, et kurat, kui selline asi päris elus ära teha, siis küll terve saal nii õnnelik poleks. Eestis (okei, kui mitte siin, siis Venemaal kindlasti) saaks sellise asja eest peksa! Kui ma tellin ikkagi Coca Cola, siis mul on jumala suva, et mõnes teises joogis on kaloreid vähem, ma tahan saada seda, mida ostan. Ja juba trotsi pärast ei läheks uue järgi :D
ja maitse on ka sel coca-cola zerol täiesti alla arvestuse… täpselt nagu keegi oleks klaasi täie vett juurde valanud… :D
ma nägin seda reklaami esimest korda poolas ja nüüd eestis nähes oli esimeseks mõtteks, et hei poola keeles oli sellel kutil palju ilusam hääl :D meil jälle mingi häälemurret ootav meesterahvas teksti lugema pandud.
:D Mu arust on pooled head reklaamid ära rikutud, sest pealelugeja näitleb üle, on täiesti emotsioonitu või nagu Sina ütlesid, ootab häälemurret :D
Kuna mu köha otsustas, et ma meeldin talle liiga palju, ja tuli tagasi, siis ma olen terve tänase päeva lihtsalt teed joonud ja apelsini söönud. Ok, empsiga käisin ka korra linna peal, kus ma olin ta isiklik pakivedaja. Mul umbes kümme drafti bloggeris igasuguste huvitavate teemadega, aga kuna ma ei jõua isegi süveneda ja vaatan poole silmaga “Keha kui asitõendit” (Nüüd juba “Grey Anatoomiat”), siis tuleb siit üks lihtne faktipostitus:
*Ma kardan vahel nii ebanormaalselt palju igasuguseid asju. No näiteks praegu on mul köhimisest mega peavalu ja mul reaalne hirm, et ma köhisin peas mingi veresoone katki ja suren ära :D Või kui ma kuskilt loen mõne haiguse/kasvaja kohta, mis avaldub alles viimases staadiumis, siis ma olen kindel, et mul raudselt on see olemas. Kõige kõige suurem hirm on mul aga sünnimärkidega, sest mul on neid ikka tohutult ja nad ise on ka tohutud. Pluss mul on kaks veresünnimärki ja ma täiega kardan neid ka. Kuigi ma käin iga aasta kontrollis ja iga aasta öeldakse, et alles ist gut, on mul ikka hirm. Ja ärme parem hakka üldse rääkimagi igasugustest laeva/auto/jalgratta- jms õnnetustest, mis “võivad” juhtuda.
*Kui ma muidu olen väga kanasõber, ei suuda ma süüa seda grillil tehtuna. Mul on miskipärast siis alati tunne, et see on toores ja grillilt jääv “suitsu”maitse mulle ka ei istu.
juuksed sirgeks föönitada, kui hakata mässama bed-headiga. Kõva seitse aastat püsis see komme, kuni ma avastasin, mulle nüüd juba täitsa see bed-head meeldib, sest see toob tagasi mu kadunud lokid :D
*Ma ei talu seda, kui mõni juuksekarv on paigast ära. Mulle hullult meeldivad need messy bunsi soengud ja lohakad hobusesabad või või lihtsalt sasitud soengud.. aga kui ma neid endale teen, siis noooo ei. Segasest krunnist saab üliontlik ja kõõõõvasti keeratud krunn, hobusesaba peab ka pingul olema (ma ei kannata, kui just patsikummi juurest on juuksed lõdvalt)… ja kui mul kunagi olid ülilühikesed juuksed, et oh, lahe sellist vahaga räsitud soengut teha, siis ilmselgelt ei tulnud sellest midagi välja.
ära kuulama selle, kas ta ikka paneb enda järelt ukse kinni. Ja nagu ma ütlesin juba ühes eelmises postituses, siis mulle ei meeldi uksi lahti teha, kui keegi pole külla tulemas.
*Ma raiskan way too much time fanfictionite lugemiseks. Sest ilmselt pole tööl targemat teha, kui Daryli või Harry väljamõeldud seiklusi lugeda.
*Mulle ei meeldi tänapäeva muusika. On mõningaid erandeid laulude näol, aga mu arust tehti nii 5 aastat tagasi veits mõttekamaid. Siinkohal pean silmas neid üleüldiselt populaarseid artiste, mitte neid, keda keegi kodus salaja kuulab.
*Mulle meeldis väiksena vaadata oma venda nutmas. Sest ta oli NIIIII nunnu siis. Ja ma sain teha ju lohutada! Siis ma vahepeal hammustasingi teda väiksest sõrmest, et ta nutma hakkaks. Parima Õe Auhind tuleb ära vist :D
*Mul oli ükskord keset kõige kuumemat suve kopsupõletik ja ma palvetan viie jumala poole, et praegu see olukord poleks, sest mulle ei meeldi arsti juures käia.
*Ma armastan kordusi! Ma võin vaadata neli korda järjest “My Kitchen Rules” hooaega, ja iga kord on sama põnev, et kas nad nüüüüd jõuavad toidu taldrikule ja kas nüüüd on neil maitsetega kõik korras.
*Ma loen tavaliselt iga raamatut mitu korda. Vähemalt neid, mis mul endal kodus olemas on. Sellega seoses tuleb meelde, et kui Harry Potteri viimane osa alles välja tuli ning seda eesti keelde tõlgitud polnud, tõmbasin selle endale netist alla ja lugesin mõnuga… kuni avastasin, et see oli vale versioon :D KES viitsiks üldse nii palju vaeva näha ja täitsa uue Harry Potteri kirjutada? :D
Kui Rauno Soomes oli viimast korda ja me just omaette kolisime, keerasin ma KÕIK uksed korteris lukku. Isegi köögiukse, mis sest, et sel polnud välisuksega midagi pistmist. Aga äkki tuleb keegi näiteks ventilatsiooniaugust :D
Jaaa :D Mul on vannitoas mingi ventiava vms jäänud eelmiste omanike remondist, mingi 10×10 cm ja sealt kostub vahel kajana nt vihmasadu ja ma igaaa kord mõtlen, et raudselt keegi saab sealtkaudu sisse ronida :D
|
OSCAR-2019
|
||
Armsad tartlastest blogilugejad, täna saabub kaugelt saarelt teie linna “Minu Islandi” autor Tarvo Nõmm, kes raamatu ühe peategelase, tütar Roosiga koos näitavad seinale pilte ja räägivad jutte Islandist. Täna, teisip, kell 18.00 Tartu Linnaraamatukogus Kompanii tn, neljandal korrusel.
Ja edasi läks meil siis Kätliniga jutuks. See oli meile mõlemale uus, tekkis mõnus küsimuste-vastuste sünergia, lisaks siis fotode energia. Mõned mu küsimused olid kodus varem välja mõeldud, sest tahtsin neile tõesti vastuseid saada, näiteks… Jätka lugemist →
Kirjastuse Petrone Print populaarne „Minu…“ sari on jõudnud järjega Kolumbiasse. Raamatu autor Ave Ungro läks Kolumbiasse plaaniga õpetada kuus kuud ühes katoliiklikus keskkoolis inglise keelt. Saatuse tahtel jäi ta sinna maale aga kaheks ja pooleks aastaks, elas kahes linnas, töötas ka tõlgina ning korraldas Eesti filmi päevi Kolumbias. Ave ise kirjutab „oma Kolumbiast“ järgnevalt: „Elasin sellel maal läbi oma elu suurimad rõõmud ja valud, mis on nii hullupööra minu sees, et ma võib-olla „ei saagi Kolumbiast üle“. Ühest küljest oli ju palju valusat, mida ei tahaks mäletada, samas valdab mind tunne, et ilma nende mälestusteta oleksin palju vaesem inimene. Ma armastan Kolumbiat väga. Aga kui päris aus olla, siis see on armastuse ja vihkamise suhe…“ Millised on need sügavalt isiklikud põhjused, mis annavad alust Avele seda maad vihata, mis pani teda Kolumbiat armastama ning miks on raamatu alapealkiri „Lend papagoi nokal“ – need on vaid mõned küsimustest, millele huvilised vestlusõhtul autoriga vastuse leiavad.
Singapur. Unikaalne koht. Hiiumaa suurune saar, mis on igast otsast Aasia, ainult et – uskumatu – puhas! Kes Aasias käinud, saab aru, miks Singapuri puhtuse üle imestada :). Siin linnas ei tohi prahti maha pilduda, selle eest võib saada trahvi. Meie oleksime peaaegu trahvi saanud ühes olukorras (sellest täpsemalt mu raamatus) ja pärast seda liikusin ma kogu aeg teatud hirmuvärinaga ringi. Näiteks sattusin poodi kotiga kaasa võtma pluusi, mille eelmisel päeval olin ostnud – ja küll ma siis kartsin, et äkki jään vahele! Täiesti irratsionaalne hirm. Aga kuna poes on igal pool sildid, et varguse eest läheb viieks aastaks vangi, siis mis seal imestada, et see mul meeles kummitas… Jäätisepaberi mahaviskamise eest võib saada näiteks 1000 dollarit trahvi. Nätsu riiki sisse tuua ei tohi, ees ootab hiigeltrahv, kui see sul kogemata kotipõhjas on ja piirivalvele vahele jääd, samamoodi ei tohi nätsu tervel maal omada ega närida, ja narkootikumide omamise eest on surmanuhtlus… Jätka lugemist →
– Keha. Me ei läinud massaazhisalongidesse, neid oli küll igal sammul, aga mina olin ju lastehoidja funktsioonis. Ainus, mida proovisin, koos tüdrukutega, oli jalamassaazh näljaste kalade poolt. Ühes kohas suutsin ma selle kenasti välja kannatada, kuigi sõrmenukid olin küll katki hammustanud pärast (kõdi!), aga teises kohas kaks päeva hiljem ma lihtsalt ei suutnud oma jalgu kalade sees hoida. Kalad olid suuremad, tugevamad ja vist ka näljasemad. Tõmbasin jalad välja ja üks veel rippus mul varba otsas nagu kaan! Huuh. Kahju oli neist, oleks tahtnud neile veel süüa anda küll, aga mis teha, kui mu instinktid seda välja ei kannatanud. Teoreetiliselt peaks need kalakesed küll vaid surnud nahakihid ära sööma ja alles jäävad nagu pehmed beebijalad. Jätka lugemist →
Sain esimest korda pihta, et mul on vist nüüd kogu maailmas eestlastest sõbrad-seenevõrgustik. Olin juba enne kokku leppinud Reelikaga (kes tahab kirjutada raamatut “Minu Istanbul”) ning Kertuga (kes on meie laste blogi fänn), plaanisin ühega kohtuda õhtul ja teisega hommikul, aga selgus, et nad on parimad sõbrannad. Üks elab küll Euroopas ja teine Aasias, vahepeal on ju Bosporuse väin. Selle väina peal me siis seilasimegi. Kertu ja Reelika olid head giidid ja head jutuvestjad. Elasin kaasa nende elule: see tundus olevat luksuslik, aga teatud mõttes üksildane. Nad ei kuulu türgi naiste hulka, ja nad ei kuulu enam ka Euroopa/Eesti naiste hulka, saavad mõlemalt poolt eelarvamusi tunda. Aga hea, et nad on olema teineteise jaoks, üksi oleks palju raskem. Jätka lugemist →
18. märtsil kell 18.00 kutsume kõiki Tartu Linnaraamatukogu ülakorruse saali (Kompanii 3/5) kohtuma „Minu Itaalia” autori Kristiina Praakliga! Vestlusõhtu juhatab sisse meie kirjastuse esindaja ja raamatu “Minu Eesti” autor Justin Petrone, kes on päritolult enamjaolt itaallane.
Kristiina näitab slaide ja räägib, milline on tema Itaalia, ning mis on see, mis teda ikka ja jälle Saapasääremaale tagasi tõmbab.
See on teine üritus linnaraamatukogu ja kirjastuse Petrone Print lugemisaasta kohtumisõhtute sarjast. Rohkem infot saab telefonil 736 1396 või aadressil dagmar@petroneprint.ee
16. märtsil kell 17 on Tallinna Keskraamatukogus külas kirjastuse Petrone Print autorid Epp Petrone (“Minu Ameerika 1” ja “Minu Ameerika 2”) ja Kaia-Kaire Hunt (“Minu Nepaal”). Jätka lugemist →
Iga aasta augustis saabub Eestisse uudishimulikke ja rõõmsameelseid vahetusõpilasi erinevatest maailma nurkadest. Nii ka sellel aastal. Ootame noori Taist, Jaapanist, Mehhikost, Uruguaist, Uus-Meremaalt ja Euroopast: Saksamaalt, Šveitsist, Austriast, Soomest, Türgist, Moldovast, Tšehhist ja mujalt. Nad tulevad Eestisse aastaks ajaks elama, et saada tunda eesti pere- ja koolielu ning õppida meie kultuuri ja meie keelt. Just neile noortele otsime vahetusperesid, kes on valmis, oma kodu üheks aastaks vahetusõpilasele avama. Jätka lugemist →
Ma edastan siin Kirjandusmuuseumi palve: nad koguvad eluloolisi mälestusi märksõnaga “Minu mälestuste Soome”, alates nõukogude ajast. Siin on see täpsemalt lahti kirjutatud, mida nad ootavad ja mida tehtud tekstidega teha looavad: http://www.finst.ee/2009/minu_malestuste_soome.html.
|
OSCAR-2019
|
||
Meile, eestlastlaste, põhjamaa inimeste jaoks on tegemist iidest ajast tuntud päikese taassünni pühaga, mida on erineval viisil tähistatud kõikide rahvasate seas, viisil mis just nende jaoks õige, ja eri kontingentidel üle planeedi. Kuna päikest on inimene jälginud aegade algusest saadik, päikese ja kuukalender hoolikalt üles märkinud, siis teadis juba ürginimene, millal on päike talvisel pööripäeval pesas ja millal algas taas päeva pikenemine, see oli talve murdumine, võit pimeduse üle, samm suve ja külluse poole.
Ikka ja veel usutakse siiralt seda legendi eestlaste seas, et Jõulud on VAID Jeesuse sünnipäeva pidu, meie niiöelda päästja tulemine, aga mida rohkem ma selle kohta uurin, seda rohkem hakkan ma mõistma, et tegelikulult pole JÕULUD mitte üldse (ALGSELT) kristlik püha, mida paljud veel arvavad. Nii nagu ma ise 10 aastat tagasi jõule ei soovinud üldse pidada oma rumaluses, sest juba siis hakkasin ma mõistma, et midagi on väga valesti selle asjaga, aga mis siis täpselt, jäi vastava kirjanduse puudumise taha kinni. Aga nüüdseks olen mõistnud, et tegelikult kristlased lihtsalt kaaperdasid selle tähtsa päeva, ehk pistsid oma päästja sündimise iidse ja väga vana paganliku ühe aasta tähtsamale päevale. Mitte lihtsalt ei kaaperdanud pööripäeva au, vaid kõikide iidsete PÄIKESEJUMALATE SÜNNIPÄEVA ! Meie inimesed aga tähistame seda endistviisi, kuna see teadmine on meie teadvuses sees, me tajume selle aja ja sündmuse tähtsust aga oleme SISU tänu ajupesule unustanud ja asendanud uue koodiga, mis oleks aeg murda.
Päikesejuma mõistet ei maksaks võtta ka sõnasõnalt, meile arusaadaval moel, et tegemist on jumala staatusesse tõstetud olendi sünnipäevaga, vaid otsesest mõttes, PÄIKESE endaga, selle energiaga millega meid toidetakse.
Nagu teada hakati tegelikult Jeesukese sünnipäeva tähistama alles 4. sajandil. Pealegi kui sügavamalt uurida, saame teada et UT (uus testament) pole kordagi Jeesuslapsukese sünni aega täpsemalt märgitud. Pigem on netiavarustes km kaupa arutelusid selle üle, et tegelikult on see jutt otsast otsani segane ja faktilisi vigu täis. Enamasti siiski VT ja UT on lihtsalt kogumik vanu legende, pärimused on üle võetud, enda omaks tehtud ja tänu sellele üsna ebausaldusväärseks muutunud, ühesõnaga endale kogu au ja kuulus võetud – meil on päästa. Pealegi algne Jeesuse sünnipäev oli 6.01 ja tänaseni peetakse jõule 6.jaanuarini. Veel Armeenlased siiani peavad jõule 6.01.
Niisiis, kui uurida UT tekste ja tegelikust, siis näiteks jutt kolmest karjasest Petlemmas, kellele ingel teatase teada rõõmusõnumitest, siis tegelikult detsembri kuus on ka seal liiga külm, et karjaga öösel väljas olla. Lisaks paneb mõtlema, milleks lapseootel naine keset külma võtaks ette 150 km reisi, pole usutav.
Veel vanas Norras ja Islandil jól, nüüd jul või jol, Taanis ja Rootsis jul. Eesti keeles Jõul ja Soomlaste joulu. Seega Jõul on ühe iidse iidse jumalanna nimi, kes on Eestis unustatud, aga mujal põhjamaades veel mälus.
Nimetus jõulud võib olla ka germaani päritoluga. Nii kandsid skandinaavlasii talvise pööripäeva pühad nimetust jõi (hjul) — s. t. ketas, anglosaksidel jälle geõl=rõõm, nali.
Skandinaavlaste julpüha kestis 12 kuni 20 päeva suurte pidustustega ja ohverdamistega. Need pidustused pidid kas hävitama surnud esivanemate hingesid, kes siis kõikjal liikusid, ja samuti taotlesid tulevase põllu- ja karjasaagi õnnestumist. Sama ajaga ühtusid ka skandinaavlaste rahu ja sigivuse jumaluse Freyr’i austamise pühad, mis kõik olid seoses päikese kulminatsiooniga ja päevade pikenemisega
Pärsias ja pärslaste kaudu levis Mithras kogu Ees-Aasias ning esimesel sajandil enne Kristust ka õhtumaal, Rooma riigi aladel, ja isegi üle selle, nii Saksamaal kui ka Skandinaavias. Tänaseni leitakse siin ja seal Saksamaal Mithra kultuse pühadusi ja reliikviaid.
Ristiusu algpäevil oli Mithra kultus ristiusule kardetav võistleja. Mitmed Rooma keisrid olid mithra-usulised. Eriti II ja III sajandil jõudis Mithra kultus Rooma riigis haripunktile. Selle eriti suur toetaja oli keiser Traianus.
ja Jeesus (3. sajandil ja nimetusega “Õigluse päike”) .. neil kõigil on samal päeval sõnnipäev ja neid kõiki on isegi kujutatud sarnaselt ikoonidel ja kunstis.
Egiptlased kujutasid vastsündinud päikest isegi lapsena pildil, mis tema sünnipäeval – talvisel pööripäeval – tema kummardajatele vaatamiseks välja toodi. Kahtlemata oli see Neitsi, kes 25. detsembril poja sünnitas, võimas orientaalne [st Lähis-Ida] jumalanna, keda semiidid kutsusid Taevaseks Neitsiks või lihtsalt Taevaseks Jumalannaks; semiidi maadel oli ta üheks Astarte [inglise keeles ka Easter ehk lihavõtted] paljudest vormidest.
Miks siis 25.12, mitte 21.12 ? Tegelikult on 25 käänupäev, 21-24 on pesas, ühepikkused päevad, alates 25 on päev jälle pikem.
“Pööripäev kui selline on tänapäeval üle tähtsustatud. Meie rahvatraditsioonis on oluline pööriaeg, mis kestab mitu päeva. Pööriaeg algab astronoomilisel pööripäeval 21. või 22. detsembril ehk jõulukuul, ja lõpeb 25. detsembril – siis hakkab päike taas pikemalt käima, algab uus päikeseaasta. Vahepeal on päike pesas – talvises päevapesas. Jõuluaeg on päikeseaastavahetuse aeg.
Võrumaal on veel XX sajandi alguses öeldud 25. jõulukuu päeva kohta, et see on vastse ajastaja päev ehk siis uue aasta päev. See on meieni elavalt jõudnud traditsioon.
Enamik meie rahva jõulutavasid on põlised ehk siis maausulised ning pühendatud aastavahetuse hetkele, mil valmistutakse uueks aastaks. Jõulud on uue aasta seeme – see usk muudabki jõulud pühaks.”
Näiteks Saturnaalid on Vana-Rooma pühad, mida peeti Saturnuse auks. … neid tähistati üldiste söömingute ja vastastikuste kingitustega. Saturnaalide kombed kajastuvad ristiusu jõuludes.
“Saturnaalia ajal tegid rikkad vaestele kingitusi, et austada kuldset vabaduse ajastut, mil Saturnus valitses maailma. Orjadel lubati vahetada oma isandatega kohad ja riided. Nad valisid isegi oma kuninga, kes valitses pidustuste ajal despoodina. Saturnaalia tähendas metsikut liiderdamist ja oli Paani enda vääriline festival”
“Loomulikult sattus see varase kiriku poolt tugeva tsensuuri alla ja hoolimata faktist, et Jeesus Kristus ning pühakud asendasid järk-järgult paganlikke jumalusi, peeti seda kaua aega kristliku ideaaliga täiesti kokkusobimatuks. Ometi oli see festival kaotamiseks liiga populaarne ja [katoliku] kirik andis viimaks sellele vajaliku tunnustuse, uskudes, et kui jõule ei saa alla suruda, siis tuleb neid pidada kristliku Jumala auks”
Talvine pööripäev ehk toomapäeva oli ka vaimudepäev. Ei tohi segi ajada hinge ja vaimu. Hing ja vägi läksid hauda ning kadusid koos kehaga, aga vaim jõudis teise ilma. Vahepeal võis vaim ka natuke ringi hulkuda, olla mõni tootemloom või libahunti joosta. Talvine pööripäev ongi vaimude päev, mil esiisade vaimud tulevad koju käima, vaatama, kuidas meil läheb. Meil, eestlastel, ei olnud surma nagu kristlastel, et sured ära, tõused üles ja astud kohtu ette.
Ööl enne talvist pööripäeva detsembris pandi akendele küünlad põlema, et esivanemate vaimud oskaksid koju tulla. Kaeti laud. Laua otsa, kus eelmine peremees harilikult istus, pandi küünal ja toit. Pärast pööripäeva alustas vanarahvas suuri pidustusi. Nendele pidi puhta südamega vastu minema.
Pärast pööripäeva ärkas päike üles. Enne aasta lõppu otsiti omavahel lepitust. Kui vihamehed kogu külarahva ees ära ei tahtnud leppida, võeti asi avalikkuse ees üles. Tihti leppisid vaenupooled juba enne külakohut ära.
Eesti Jõuludel/Uusaastal kui siirdeperioodil olid rahvauskumuste järgi liikvel head ja halvad haldjad, surnute hinged jm. nn. teise maailma olendid. Heade vastuvõtmiseks ja kurjade tõrjumiseks tekkis rohkesti kombeid, tõrjuti kära-müraga, tuledega jms.
Eestis on jõulud kestnud 24. detsembrist 6. jaanuarini või siis Kristlikus keeles advendist kolmekuningapäevani. 19. sajandil on jõulusid venitatud pikemaks nn järelpäevade ehk lapsepäevade ehk annepäevade ehk nuudipäevade ja muunimeliste päevade abil. Peamiselt olid need siis päevad, millal mehed liikusid viimast õlut otsides külas ringi. Tundub, et sel kombel saadi kuni kolm töövaba lisapäeva (jõulu-annepäev, jõulu-juulapäev, pühade emapäev; nääri-annepäev, Anne lapsepäev; kolmekuninga-kaiepäev, Kaie lapsepäev, kolme-kuninga-krõõdupäev).
Jõuluaeg algas vanasti toomapäevaga ja kestis kuni nuudipäevani, nii et ka uusaasta ja kolmekuningapäev sinna sisse jäid. Aja jooksul kujunesid viimastest omaette pühad, aga rahvasuus kutsuti neid veel kaua aega edasi jõuludeks: vana-aastaõhtu ja uue aasta esimese päeva kohta öeldi uued jõulud, kolmekuningapäeva kohta aga kolmandad jõulud või jõulusaba.
Toomapäev 21. detsembril oli jõuluaja algus. Selleks päevaks pidid olema kõik aasta toimetused tehtud, võlad makstud ja lubadused täidetud. Majapidamises tehti suurpuhastus, isegi sauna kerisekivid pesti puhtaks. Lauad küüriti puhtaks ja magamiskottidesse pandi värsked heinad. Kõik suurem praht, mis koristamise käigus tekkis, koguti kokku ja nimetati Mustaks Toomaks ning maeti maha. Kardeti, et kui Toomast hoolsalt ei mata, siis poeb ta hauast välja ning uputab järgmisel aastal kogu majapidamise tahma ja mustuse sisse.
Toomapäevast kuni jõululaupäeva hommikuni toimus usin pühadeks valmistumine. Kõik tööd, mis polnud otseselt jõuludega seotud, olid keelatud. Selle sisse langes kogu jõuluperioodi söögi valmistamine, sest jõuluõhtust alates toite ainult soojendati.
Kõige olulisem toiming oli aga õlgede tuppa toomine. Vanemal ajal olid õled elumaja ja kiriku põrandal üldiseks jõuluaja tunnuseks, mitte ainult Eestis, vaid ka paljudes Euroopa maades. Jõuluõlgede komme pärineb paganluse aegadest. Arvatakse, et see tava on seotud esivanemate kultusega, aga kuidas täpselt, pole selge.
Pärast seda, kui jõululaupäeva õhtul pimedaks oli läinud, saabus aeg, kus kõik taeva- ja põrguväravad lahti olid. Kõige kindlam viis kurja vastu on olnud rist, mille algne tähendus ei tulene kristlikust ristipuust, vaid paganlikust Päikese sümbolist. Enne jõuluõhtut tehti riste igale poole, kust kurjad vaimud võisid sisse pugeda: ustele, akendele, väravale, samuti loomadele selga.
Üks kõige vanemaid ja kauem püsinud uskumusi on, et jõuluöösel tulevad esivanemate hinged koju tagasi. Seetõttu ei pandud jõuluööks ka uksi haaki ega riivi. Samuti jäeti neile sauna vesi ja vihad ning söök lauale.
Jõuluaja lõpuks oli enamasti kolmekuningapäev, saartel ja rannikul kohati ka nuudipäev (7. jaanuar). Nuudipäeval käisid noored mehed talust tallu ja lõpetasid igal pool õllevarud ehk „ajasid pühad välja“.
Ahto Kaasik: “Jõuluaeg algab toomapäevast, 21. detsembrist – see on suurpuhastuse päev, sest ees ootav püha aeg nõuab puhtust eluruumides ja ka hinges. Vana aasta praht aetakse välja. Toomapäeval pannakse üles ka jõuluohutised, mida me praegu nimetame jõulueheteks või kaunistusteks. Need on kõikvõimalikud krässid, riputised, märgid.
Kõrtest, roost, lõngast, õlgedest tehtud tähekesed, kuubikud, kroonid loovad argimõistes meeleolu. Maausu mõistes on krässe mõtestatud aga ka kui ohutisi – kui kaitset loovaid esemeid, mis püüavad endasse pühal ajal kõik soovimatu: puhastavad eluruumide väge ja tekitavad inimestele turvalise tunde.
Kuna aastavahetuse aeg loob omamoodi kogu järgmist aastat, valmistab seda ette, siis on väga tähtis, et inimesed oleksid pühal ajal õigesti häälestatud, tunneksid häid mõtteid – siis on need valdavad ka eeloleval aastal ning see tuleb meeldiv ja kerge.
Et krässid koguvad endasse ka kõike negatiivset, halba väge, põletatakse krässid ja ohutised pärast jõulu ära. Suurtes linnades tehakse ju praegugi jõulukuuskedega sama: heidetakse nad suurtesse lõketesse.
Halba väge kogunud krässe pole mõistlik jätta aastaks otsaks kuhugi kapi peale uusi jõule ootama. Jah, nad on küll sageli väga ilusad ja armsad, aga nende juures on oluline ka see, et nende meisterdamine on samuti väärtus omaette. Nende riputiste tegemine valmistab inimestele rõõmu, naudingut ja seda on hea igal aastal uuesti kogeda.
Jõulukrässi taaskasutamine on nagu plastmassist jõulukuusk – ta on küll alati olemas ja teda on lihtne välja tuua, aga temaga ei kaasne seda rõõmu ja väge, mis tuleb igal aastal uue kuuse toomisega.”
Vana-aastaõhtu juurde kuulub veel üks taig – üheksast erinevast puust tehtud tuli. See on siis aasta esimene tuli: vana tuhk viiakse välja ja üheksast puuliigist, mille hulgas peab kindlasti olema kadakas ja pihlakas, tehakse ahjutuli. Vanasti, kui me elasime suitsutaredes, tuli suits muidugi tarre ja usuti, et sellel on eriline, puhastav, tervistav, õnnistav jõud.
Õhtul, kui see tuli oli ära põlenud, tehti tuhk tasaseks ja hommikul vaadati, mis jäljed on tuhale tekkinud, ning ennustati nende pealt, mis saatus peret sel aastal ees ootab. Mina seda tarkust, kuidas tuha pealt ennustada, ei valda, aga üheksapuutuld olen teinud minagi, isegi korteris – süüdanud üheksast erinevast puust pärit laastud väikese aluse peal. Suitsuanduritel õnneks käivad patareid välja, see on selline tänapäevane maausulise tarkus.”
|
OSCAR-2019
|
||
Laste hulgas levivad parasiidid, näiteks peatäid ja naaskelsabad ning sügelised ülikiiresti. Teema on piinlik, kuid sellest mööda vaadata ei saa. Anname nõu, kuidas laste parasiite ära tunda ja kuidas nendest kõige kiiremini lahti saada.
Kõige sagedamini on täid 3–11aastastel lastel, kuivõrd nad on teistega kõige rohkem kehalises kontaktis. Täi levib otsesest kokkupuutest nakatunud inimestega, nende juustest, kammilt, mütsilt, kõrvaklappidelt,
käterätilt. Peatäi elab ainult inimese peas juustega kaetud alal. Lemmikpiirkonnad on kõrvatagused ja juustepiir kaelal. Lükates juuksed
lahku ning vaadates juukseid peanaha lähedal, on näha juuste küljes valkjaid tinge tavaliselt just kõrvade taga ja kaelal. Peatäidest
Määri juuksed peamäärdega või pese apteegis saada oleva pedikuloosivastase šampooniga. Puhasta tolmuimejaga põrandad, vaibad, pehme mööbel, seejärel puhasta ja vaheta ka tolmukott, sest tingud on veel 10 päeva elus. Pese rõivaid tulise veega. Täile on surmav temperatuur alla 22° ja üle 44°C. Madalamal temperatuuril pestud riided tuleb üle triikida. Kõike, mida ei saa pesta, kuid mis võib olla nakatanud (mütsid, paksud mantlid), pane kaheks nädalaks suletud kilekotti. Autos ei tohiks unustada puhastada istmekatteid.
Kirbud levivad koduloomade ja nende pesade kaudu. Kirbu hammustus põhjustab tugevasti kiheleva ja punetava kubla, mille keskel on veidi verd. Harilikus keskmiselt puhtas kodus ei parasiteeri kirbud inimesel püsivalt, peremeheta jäänud kirp peab vastu kõigest mõned päevad. Kuid ka kõige hoolikama koristamisega jääb meie majapidamisse veel rohkesti
Kirpude tõrjumiseks on vaja vältida lindude ja väikeloomade pesi eluruumides. Kirpude esinemiskohad pritsitakse puutemürkidega või aerosoolidega. Täide ja kirpude tõrjet vajavad ka pehmed mänguloomad. Parasiitidest vabanemiseks panna mänguasjad kilekotti ja 48 h sügavkülma.
Kuigi sügelised on kehva hügieeni tagajärg, võib need parasiidid oma kehale saada ka puhas inimene. Sügelised levivad nahakontakti kaudu inimeselt, kes haigust põeb. Lest võib haakuda ühiseid käterätte või kindaid kasutades, kuid ka näiteks kaupluses valmisriideid selga proovides. Sügelisi tekitab väike nahalest, kes on inimsilmale vaevalt nähtav. Sügeliste ainevahetus kiireneb õhtul ja öösel ning just siis asuvad nad tegevusse. Laps hakkab ennast kratsima, tekitades rohkesti kriimustusi. Neis hakkab arenema nahapõletik ja -mädanik, tekivad kärnad.
Sügelised puurivad ennast läbi marrasnaha ja tekitavad selle alla käigud. Sügeliskäik on nahast veidi kõrgem kuni sentimeetripikkune jooneke. Lest eelistab käikudeks inimese sõrmede sisekülgi, randme sisepinda, peopesi ja küünarnukke, lastel ka jalatallaaluseid.
Ravida tuleb kõiki pereliikmeid. Ravim kanda kogu kehale. Ihu- ja voodipesu vahetada enne ravikuuri alustamist ja pärast lõppu. Mänguasjad tuleb hoida kuni kaks nädalat kilekotti suletuna. Et ravi oleks edukas, tuleb pärast nende vahendite pealekandmist vahetada voodi- ja ihupesu ning tekk ja pesta neid vähemalt +60° juures üle 10 minuti. Käterätte tuleb vahetada kaks korda päevas.
Sooleparasiidid on inimese sooles elutsevad ussnugilised. Nakatutakse mustade käte või saastunud söögi (aed- või puuvilja, liha või kala) kaudu. Paljudel inimestel ussid haigustunnuseid esile ei kutsu, vahel ilmnevad aga seedehäired ja väsimus. Ussnugiliste munad roojas on märk
Ümarusside klassi kuuluvatest sooleparasiitidest on kõige rohkem levinud askariidid ehk solkmed ning naaskelsabad ehk linaluu-ussid ehk niitussid (Enterobius).
Solkmed ehk askariidid arenevad inimese peensooles 25 cm pikkusteks roosakateks ussimunadeks, mis on saadud mustade kätega (lastel saastunud maapinnal ja liivakastis, tolmusel põrandal koeraga mängides) ning saastunud puuviljade, köögiviljade ja marjade söömisel (ka kärbsed võivad solkmete mune levitada!).
Solkmetõbi toob kaasa isuhäired, iivelduse ja suurenenud süljevooluse, aeg-ajalt kõhuvalu ning oksendamise (solkmed võivad väljuda suu kaudu).
Lastel on seedehäired ka kõrge palaviku ja erutuvusega, nad muutuvad jonnakaks. Solkme munade avastamiseks uuritakse rooja mikroskoobiga.
Naaskelsabad ehk linaluu-ussid on väikesed valge niidiotsa taolised 1 cm pikkused ussikesed, mis liikudes põhjustavad öösiti päraku piirkonna sügelemist. Rohkem on neid lastel, kes kipuvad nii sõrmi kui ka mänguasju (millel on ussimunad) suhu panema. Kuu aja jooksul tekivad soolestikus munadest küpsed linaluu-ussid. Kui laps end kratsib, siis võivad ussimunad sattuda ta kätele ja sealt suhu, ning ring kordub.
Linaluu-ussid võivad põhjustada ka laste voodimärgamist, kuid kõhuvalu linaluu-ussid enamasti ei tekita.
Kui teisi usse avastatakse väljaheites ussimune leides, siis naaskelsabasid vaid päraku piirkonna kaabet uurides (vahel on näha väljaheitel ka usse)
Ravi parasiitidevastaste ravimitega, mille kohta küsige nõu perearstilt või pereõelt. Ravi saavad kõik pereliikmed samaaegselt. Ihupesu tuleb vahetada iga päev. Aluspesu tuleb pärast pesemist ka triikida.
Alati peab pesema käsi, ka küünealuseid enne söömist, pärast tualetis käimist ja enne magamaheitmist
Kui avastate lapsel parasiidid, on oluline mitte häbi tunda, vaid teha kindlaks nakkusallikas ja teavitada lastekollektiivi ja sõpru. Nii hoiate ära parasiitide laia leviku.
Palusin Umat tuua oma roosad ujumisprillid, avasin köögiakna ja püüdsin hingata õhku kaugemalt.Foto: earkogu
Istun köögilaua taga. Tuli praksub puupliidi all ja äsja Saaremaa lemmikloomade turvakodust adopteeritud uus kiisu Pajuvärava Mifie mängib põrandal mingi Uma-Raju mänguasjaga. Üks laps on lasteaias, teine koolis. Õues kallab nagu ikka, aga toas on vaasis sügisastrid ja köök on lõigatud õunte lõhna täis, sest puupliidi kohal on mul kaval rest, kus õunu, ravimtaimi ja muud hooajalist kuivatan. Ega ma praegu palju muud teha jõuagi, kui kõike seda headust, mis suvi on andnud, purki-sügavkülma-mahlakotti toppida.
Toidutegemine on kummaline teema. Kõik me teeme kogu aeg süüa ja mingi osa eestlastest ju sarnasaselt minule kasvatab ise omale söögiks liha, teeb talveks hoidiseid sisse ega mõtle tegelikult kogu aeg sellele, kas valmistatud toit vastab mingisuguste ametkondade kehtestatud nõuetele. Aga justkui ju peaks, sest kui teed, tahad jagada ja paljud soovivad ka ehedat maakraami saada. Just sellist, nagu kunagi kodudes tehti. Kus pole säilitusaineid, värvaineid, kus mahla sees on sade või munakoorel kanakaka muster. Toidu jagamine on laiemas mõttes üks ühiskonna toimimise alustala ja suhtlusviis. Kas siis, kui mul ei ole kraanikauss õige kalde all, on minu tehtud hapukurk kuidagi kehvem kui turul müüdav?
Tänavu sügisel võtsin esimest korda ette mädarõikateo. Tuttaval Muhumaal on ilma naljata mädarõikapõld, millest ta tahab väga lahti saada, sest rõigas kutsub metssigu tuhnima ja see väekas taim vohab niigi aiaelu segavalt. Läksin kaevasin mõned kilekotitäied juurikaid välja ja tulin nendega koju. Pesin hoolega puhtaks ja asusin koorima. Ega ma täpselt teadnud, mis ma teen, sest minu lapsepõlvekodus mädarõigast sisse ei tehtud.
Õnneks on mul paar asendamatut asendusvanaema (need tädid, kellele sa vaatamata veresuguluse puudumisele tõsiselt korda lähed ja kes siis, kui su oma vanaemad juba mulla all, kõiki vanu söögiteosaladusi teavad ja neid rõõmuga jagavad), kes mädarõikateoga hästi kursis ja oma nippe jagasid.
Koorisin ja tükeldasin alles esimest peotäit, ise mõeldes, et huvitav küll, miks seda tööd õues teha soovitati, kui silmadesse lõi valukramp ja pisarad purskusid välja. Isegi kõrvadel hakkas seest valus, kui silmale nähtamatut auru sisse hingasin.
Nii kangete eeterlike õlidega taime ma teist ei teagi, ka kõige hullem sibul on selle kõrval poisike. Palusin Umat tuua oma roosad ujumisprillid, avasin köögiakna ja püüdsin hingata õhku kaugemalt. Lapsed käisid küsimas, et miks ma sedasi nutan, kas juhtus midagi.
Jah, võib-olla just seetõttu asendusvanaema tädi Reet soovitaski selle juurikaga õues mässata. Hakkisin, silmad vees ja sall üle nina tõmmatud, kausitäie juurikat valmis ja panin kannmiksrisse. Õige pea olid hakkimisest tekkinud aurud lapsemäng, sest see, mis kannmiksri avades õhku paiskus, oli nagu gaasirünnak. Lisasin vapralt äädikat, soola-suhkrut ja läbikeedetud vett ning mikserdasin pastat, kuniks mu asendamatu purustaja-sõber ära sulas. Selge, seetõttu rääkis Reet vanast heast hakklihamasinast ja kilekotist toru otsas.
Aga isegi uue köögikombaini (mille sain muuseas tutikana kohalikust kaltsukast ning mis on kuldaväärt riistapuu ja päästis mu vana hea hakklihamasina soetamisest) ja õuekolimise hinnaga oli tulemus nii üle prahi äge, et kõik vaev tundus justnagu see hetk, kui pärast sünnitust lapse oma sülle saad.
Olin ostnud uued ilusad paarisajamilliliitrised purgid, sest mulle meeldib asju teha uutesse purkidesse. Ilusam ja puhtam ning ühesugusem. Sööme ju ka silmadega ...
Üks pilt sotsiaalmeediasse ja juba lendasid peale mädarõikahimulised sõbrad: „Meie tahame ka!”. Ja taas oleme nõuete juures. Muidugi tahan ma oma tehtut jagada, olgu see siis näiteks toodud mädarõigas, mõni supikukk, mis mulle endale külmikusse ei mahu, või õunamahl, mida ma isegi kesisel õuna-aastal nii palju sain, et ise kindlasti talvega ära ei jaksa juua.
Mis seal salata, eks ma müüsin ka. Kuulutasin sotsiaalmeedias ja vahetasin oma täiesti kodustes tingimustes tehtud töö raha vastu, mis aitab minu muidu ilma igasuguse eurotoetuseta maaelule rohkem kaasa, kui mõni meede seda suudakski. Ma ei solgi turgu, sest minu kogused on laia tarbimise mõttes siiski niivõrd väikesed, et poed kahjumisse ei jää ja päris mädarõikatootjad mu mõnekümne purgi pärast tõenäoliselt pankrotti ei lähe.
Aga ametkondade silmis rikun seadust, kui loojakarja aidatud jäärast liha ise ära süüa ei jaksa ja keegi sõber mõne kintsu endale küsib. Isegi tasuta ei tohi anda. Paradoksaalne, kuidas me liigina siiamaani ellu oleme suutnud jääda, sest nii peened nõuded tulid ju alles mõnikümmend aastat tagasi ... Kuidagi oleme me ju kõik need tuhanded aastad elus olnud.
Kas rõõmsat elu elanud loom, kes kasvanud hoole ja armastuse ning pererahva tööga, on kuidagi vähem kvaliteetne kui kordagi elus päikesevalgust näinud elukas kuskil steriilses laudanurgas? Kas oma kodus võimalikult humaanselt ja stressivaeselt loojakarja saadetud looma liha on kuidagi vähemkvaliteetne kui tapamaja kõledates koridorides oma tundi oodanud looma oma?
Hügieen ja liha saastumise vältimine on ju ka maainimesele elementaarne, sest siingi teatakse puhastest töövõtetest, ning oma tööga kasvatatud looma liha määrdumise tõttu raisku lasta on juba patulaadne. Maal on väga selge, et kõik, mida sa teed hooletult, maksab kurjasti kätte ja seetõttu tuleb siin kohe eriliselt toiduhügieenile rõhku panna.
Rikun või seadust, aga arvan, et oma tehtud söök ja selle jagamine aatekaaslastega on vajalik ja ajatu värk ning ka seda tegemise kunsti on hea jagada. Suvel paluti mind ühele festivalile tegema kukesupi töötuba, st näitasin inimestele, kuidas enne loojakarja saadetud vabapidamislindudest supp saab. Kitkusin, puhastasin, keetsin ja maitsestasin sadakonna inimese silme all need linnud ja rääkisin sellest, kui oluline on, et me austaksime ja väärtustaksime seda looma, kes on elu jätnud. Nelja tunniga valminud suppi me ei müünud, sest see see ei oleks kindlasti ühelegi „nõudele” vastanud.
Inimeste tervisega ei mängita, mis siis, et see oli just selline supp, mida kõik vanaemad kodus oma kukkedest tegid. Kes julges, sai proovida. Omal riisikol.
Hiljem sain provokatiivse kõne ajakirjanikult, kes küsis, et, nooh, tapsid inimeste ees linnud ära, jah? Ei tapnud. Ma ise ei tapa, sest ei suuda ja ei oska seda tööd teha. Olen mõelnud õppida, aga vaim ei ole siiski valmis. See lugu, mida reporter soovis, vist lõpuks ei ilmunudki, sest teemat ju polnud.
Mis see kõrval tehtud pelmeenitöötuba teine on, ehk ainult selle vahega, et sealiha oli juba läbi hakkmasina käinud ega näinud enam looma moodi välja ...
Õnneks on viimase paari aastaga teinud ka veterinaaramet olulise sammu „päris” toidu toetamise osas ja oma kodust tohin ma vähemasti mitteloomset kraami müüa. Või kogukonnalaadal omatehtud vahvleid või kodukohvikus n-ö ühekordselt oma küpsetisi või hoidiseid. Lihaga on veel teine teema ja see teeb kurvaks. Aga mine tea, järsku see ikka ka läheb ajaga paremaks.
Nüüd aga ongi aeg uuesti Muhumaale sõita, labidas pihku võtta ja veel üks korralik laar mädarõigast garaažiuste vahele püsti pandud väliköögis valmis teha. Just nii, nagu asendusvanaema Reet mind õpetas.
|
OSCAR-2019
|
||
Põrandakütte vallas on TECE juba ammu asjatundja: 1980ndatel tutvustas ettevõte esimest difusioonikindlat alumiinium-komposiittoru. Seega on TECEfloori tootesari aastakümnete pikkuse töökogemuse tulemus põrandakütte vallas.
Uue RTL Boxi näol toob TECE turule kauni välimusega põrandakütte regulaatori, millel on klaasist kate ja pilkupüüdev alumiiniumist pöördnupp. Tänu pilkupüüdvale disainile ja kompaktsetele mõõtmetele pole regulaatorit tarvis peita ja selle võib kasutajasõbralikult paigaldada valgustilüliti kõrgusele.
Tavapärased tagasivoolu temperatuuri piirikud (RTLid) on valdavalt otstarbekohase disainiga. Uue toote väljaarendamisel jääb disainist sageli väheks. Seetõttu paigutatakse RTLid sageli põrandapinnale, võimaluse korral varjatult, mis ei suurenda eriti kasutajasõbralikkust. TECE läheneb asjale teisiti, kasutades TECEfloor RTL Boxi, mis näeb tõeliselt hea välja! Seitsme millimeetri paksune lame täisklaasist kate on saadaval musta või valge värviga. Anodeeritud alumiiniumist termostaadi pöördnupp jätab kvaliteetse mulje nii vaatamisel kui kasutamisel. Oma kompaktse suurusega 104 x 124 millimeetrit on karp kuni 60 protsenti väiksem kui enamik konkurentide tooteid.
Praktikas juhtub tavapäraste RTL boksidega sageli, et termostaadi pöördnupp eendub seinast kaugele, olenevalt seina ehitusest. Seepärast on TECE välja arendanud spetsiaalse sügavuse reguleerimissüsteemiga paigaldusplaadi, mis aitab vältida seda visuaalset ja dimensionaalset puudust. Karbi saab paigaldada ka tavapärase valgustilüliti kõrgusele. Nii välditakse ebamugavat kasutamist, küürutades põrandani.
Lame kate on seitsme millimeetri paksune ja on valmistatud TECE-le omasest klaasist, saadaval valge või mustana. Anodeeritud alumiiniumist termostaadinupp jätab kõrgekvaliteetse mulje nii vaatamisel kui kasutamisel.
Tavapärased tagasivoolu temperatuuri piirikud kipuvad roomama põranda tasandil. Lisaks ebamugavale kasutamisele, ei sobi see asukoht ka tehnilisest seisukohast, sest temperatuuriandur asub soojusallika lähedal.
TECEfloor Design RTL boksi saab hõlpsalt paigaldada ja joondada valguslüliti kõrgusele, tänu intelligentsele paigaldustehnoloogiale.
Minimalistliku disainiga ümaratel ruumitermostaatide klaasist kate on saadaval musta, valget või oranži värvi. Neid saab ka igal ajal välja vahetada.
Oleme seadnud oma põrandaküttesüsteemile kõrge kvaliteedistandardi. Seda näitab kaubamärk "Silver Line Quality" (SLQ). See esindab kontrollitud kvaliteeti ja kõigi detailide garanteeritud ühilduvust.
TECEfloori küttetorude ranged tootmisnõuded vastavad täpselt klamberliite tugi- ja kinnitusrõngale. Klamberliite rõngastihend tagab täpselt väljamõõdetud tihenduse kollektori Eurocone'i liitmikus. Servomootoris on lisaks vabamutrile ka tõste- ja sulgeulatused reguleeritud vastavalt kollektori klapitihendile.
Kas soovite kiiresti ja lihtsalt arvutada välja kogu vajamineva materjali põrandaküttesüsteemi jaoks? Saate seda teha TECEsmartfloori abil. Alates rõhukaost ja materjalide nimekirjast, kuni torustiku pikkuse ja veemahuni arvutab see nutikas, lihtsa kasutajaliidesega kiirplaneerija vaid mõne minutiga välja kõik vajaliku. Ning vaid ühe hiireklõpsuga saate meilt üksikasjaliku kalkulatsiooni ja materjalide nimekirja.
Alumiinium-plast-komposiittoru, valmistatud suure tihedusega polüetüleenist, suure temperatuuritaluvusega. Pehme alumiiniumtuumaga, spetsiaalselt põrandakütte jaoks.
Suure tihedusega polüetüleenist valmistatud plasttoru, suure temperatuuritaluvusega. Soodne alternatiiv.
Viiekihiline plasttoru, valmistatud keskmise paksusega ristseotud polüetüleenist. Ülimalt elastne, spetsiaalselt põrandakütte jaoks.
Ristseotud, suure tihedusega polüetüleenist valmistatud plasttoru. Äärmiselt vastupidav mõranemisele.
Alates harilikest mullimattidest või soojus- ja heliisolatsiooni tagavatest vahtkummiga mullimattidest kuni naelutus- või kipsplaadini pakub TECEfloor paigaldussüsteeme igaks olukorraks.
Mullimatt on saadaval kolmes versioonis – koos (müra)isolatsiooniga või ilma. Mullistruktuur võimaldab torusid kergesti paigaldada nii telgsuunaliselt kui diagonaalselt, 6 cm paigaldusvahega. Sobib torudele läbimõõduga 14, 16 ja 17 mm.
Müraisolatsioon ülimalt vastupidava fooliumkangaga kuluteadlikuks paigaldamiseks. Tänu spetsiaalsele ankurdustehnikale pakuvad TECE laiad kinnitusnaelad T 8 extra küttetorudele parimat kinnitusvõimalust.
Vastav kinnitustööriist töötab usaldusväärselt ja sujuvalt. Sellepärast on paljud meie kliendid naelte ja kinnitustööriistaga väga rahul.
10 mm paksune EPS-materjalist kokkuvolditav kinnitusmatt universaalseks paigaldamiseks kliendi isolatsioonile, nagu näiteks sobilik mineraalvill, EPS- ja PUR-isolatsioon, või renoveerimisprojektide puhul olemasolevale mördikihile. Olenemata soojusisolatsiooni, heliisolatsiooni, koormustaluvuse või paigalduskõrguse nõuetest jääb kinnitusmatt alati samaks, muutub vaid täiendav isolatsioon.
Uus universaalne paneel UP sobib seina, lae ja põrandaküttesüsteemide paigaldamiseks, kipsplaat- ja telliskiviseina paigaldiste jaoks ning kütte- ja jahutussüsteemide lahenduste jaoks.
TECEfloor pakub kõike vajalikku korrektseks paigalduseks. Vuugitasanduselemendid, paisumisprofiilid või servaisolatsioon: TECEfloori betoonitarvikud on igati praktilised.
Uus roostevabast terasest TECE kollektor on mõeldud kasutamiseks eelpaigaldatud suruliitmikega. See muudab torude ühendamise palju lihtsamaks. Lisaks innovatiivsele ühendustehnoloogiale pakub uus roostevabast terasest kollektor ka suurt kambrimahtu ja selle tulemusena väiksemat survekadu kollektorisüsteemis.
TECE kahe- ja kolmesuunalisi plastkollektoreid saab kergesti ühendada vaid kahe pöördega ning kombineerida soovikohaselt üksteisega kuni 12-suunaliseks kollektoriks. See muudab ehitusel ladustamise lihtsamaks ja lisab paindlikkust: kui vajatakse täiendavat küttesüsteemi, siis kasutatakse ühe kolmesuunalise mooduli asemel lihtsalt kaht kahesuunalist.
Kollektorite tootevalik sisaldab roostevabast terasest ja plastikust kollektoreid, samuti erinevas suuruses kollektorikappe. Kõik kollektorid läbivad tootmise käigus täieliku kontrolli talitluse ja lekkekindluse osas.
|
OSCAR-2019
|
||
Personaaltreening on sihipärane treenimisprotsess ja kõikehõlmav eluviisikonsultatsioon. Personaaltreeningu eesmärgiks on aidata harjutajal saavutada püsivaid eluviisimuutusi. See on ka õigete teadmiste jagamine muutuste toeks ning innustav õpetamine. Õppimiskogemuste ja personaaltreeneri toetuse abil treenijas süttinud motivatsioonileek säilib ja leegitseb nädal nädala järel endisest rõõmsamalt.
Eesmärgid saavutatakse ja saavutatud tulemused säilitatakse väikeste õigesuunaliste muudatuste ning treenimissoovi säilimise abil.
Personaaltreeneri oskused koosnevad liikumisala, toitumise, ergonoomia, taastumise ja paljude muude tervise ning heaoluga liituvatest teadmistest ja oskustest. Vähemalt sama tähtis personaaltreeneri töös on motiveerimise- ja suhtlemisoskus. Hea kuulamisoskuse ja positiivse ellusuhtumisega personaaltreener on klientide hulgas väga nõutud!
Mida tähendab professionaalsus personaaltreeningu valdkonnas? Kas see on professionaalsus ja üksikasjalik teooria valdamine, treenimistehnikate laitmatu oskamine, täiuslikud treeningprogrammid või kliendile erinevate teadmiste ja oskuste pakkumine?
Kommunikatsioon ja suhtlusoskus. Väga olulised oskused on innustamine, vestlus- ja kuulamisoskus, enda asetamine kliendi positsioonile ja tema elusituatsiooni mõistmine ning selle arvestamine juhendamisel ja treeningkava koostamisel. Need on isegi tähtsamad kui tehnilised oskused. Ühestki täiuslikust treeningkavast pole mingit abi, kui klient ei ole innustunud ja kava täitmisele pühendunud!
Ka tehniliste töövahendite ja kutseprogrammide valdamine ning kasutamine kuuluvad kindlasti personaaltreeneri oskuste hulka. • Tõeline professionaal oskab kuulata, vastata kliendi tegelikele vajadustele, müüa otstarbekaid ja parimaid teenuseid, pakkuda muid treenimise abiteenuseid ning hoida pikaajalisi häid kliendisuhteid. Lisaks arendab hea professionaal kasumlikku ja tulemuslikku äritegevust, hoides häid suhteid koostööpartnerite ja klientidega.
Nagu kõigi muude ametite esindajate hulgas, nii on ka personaaltreenerite seas tippspetsialiste ja ka oma töösse vähema auahnusega suhtuvaid inimesi. Seepärast tasub valiku tegemisel olla tähelepanelik. Lõppude-lõpuks on valiku tegemine lihtne, tuleb vaid küsida õigeid küsimusi ja esitada konkreetsed nõuded.
Personaaltreeneri litsents on koolitusorganisatsiooni tunnustus isikule kutseoskuste kriteeriumide omandamisest. Litsentsieksamil kontrollitakse õpilase oskusi teoorias, juhendamisvõtteid ja teenuste loomise oskust. Soorituskriteeriumide hulka võib kuuluda ka konkreetne kliendi juhendamisprotsess koos analüüsi ja raportitega.
Soomes kuuluvad tunnustatud personaaltreenerite koolitusorganisatsioonide hulka Trainer4You, Fisaf, FAF ning Trainerlab. Nendest vaid Trainer4You on saanud tunnustatud EHFA/Ereps – akrediteeringu rahvusvahelistele kvaliteedikriteeriumitele vastavate nõuete täitmise kohta (tase 4).
Kui kliendil juhtub olema mõni trauma või haigus, on mõttekas palgata omale selline personaaltreener, kellel on füsioteraupeudi baaskoolitus.
Suurima osa tänastest klientidest moodustavad ikkagi tervisespordiga alustavad, motivatsiooni ja ajapuudusega võitlevad tavalised inimesed. Nende inimeste treenimisel on kõige olulisem hooliv, innustav suhtumine ja realistlik, efektiivne ning turvaline treeningprogramm. Baaskoolitusel ei ole siin nii suurt tähtsust, vaid suhtlemisoskus ja sujuv kommunikatsioon on tihti määrava tähtsusega.
Isegi ideaalne treeningprogramm ei garanteeri häid tulemusi. Saavutused on auhinnaks pühendumise ning programmi ja juhiste järgimise eest. Üks hea personaaltreener peab olema usaldusväärne. See ei tähenda tingimata viimseni lihvitud keha ja punnitavaid lihaseid, vaid tervet ja end hästi tundvat isikut ning kindlate teadmiste tõttu omandatud autoriteeti. Seda ei tugevda keeruliste erialaste terminite kasutamine ega tabamatuks jäävad filosoofilised tarkused, vaid hästi põhjendatud ja kergesti rakendatavad nõuanded ja lahendused. Kui personaaltreener räägib esmakohtumisel rohkem iseendast kui küsib sinu kohta või räägib kasutades üksnes professionaalseid termineid, tee tark otsus ning lepi kokku kohtumisaeg mõne teise treeneriga.
Tavaline koostöö personaaltreeneriga kestab umbes pool aastat ja hõlmab endas iganädalast kokkusaamist. Ole hea ja ära vali endale treeneriks sellist inimest, kellega kohtumine muutuks sinu jaoks koormavaks. Vastastikune keemia peab toimima, kohtumised peavad olema oodatud sündmused, mitte regulaarsed õudusunenäod.
Kogenud personaaltreener võib olla turvaline valik. Või siis mitte. Noor, äsja koolitused lõpetanud ja entusiasmist pakatav treener võib olla veel lihvimata teemant või isegi pärl. Kogemus ei ole alati korrelatsioonis oskuste ja veel vähem entusiasmiga. Parim ja usaldusväärseim viis on küsida soovitajaid, eriti hea kui saad helistada mõnele kõnealuse treeneri endisele või praegusele kliendile.
Enne koostöö alustamist tuleks sõlmida personaaltreeneriga üksikasjalik leping, kus oleks kirjas koostöö kestus, kohtumiste arv ja sisu, samuti eesmärgid, mida teenuse kasutamine peaks aitama täita. Leping peab olema professionaalne, kergesti loetav ja juriidiliselt kehtiv. See peab kindlustama nii treeneri kui ka sinu seljatagust ebaselgetes olukordades, vaidluste ja lepingu katkestamise soovi korral. Nõua kindlasti lepingule allkirja enne teenuse eest maksmist.
Eesmärkide kirjapanek ja motivatsiooni väljaselgitamine on personaaltreeneriga koostöö puhul üks oluliseim samm. Kui treener lubab sulle ebareaalseid tulemusi või kui eesmärkide arutamine jääb tahaplaanile, siis mõtle veidi ning võib-olla kohtu teiste treeneritega.
Saades personaaltreenerilt pakkumise, hinda selle mahtu, individuaalsust ja sisu arusaadavust. Selgus, keeleline korrektsus ja kergesti loetavus on tugevused, mis aitavad kaasa sellele, et sa ei osta põrsast kotis. Mõlema osapoole huvides on see, et tead täpselt, millega end seod ja mida ostad.
Hea ja odavaim on kindlasti selleski olukorras teineteist välistavad tegurid, kuid parim ja kalleim ei pruugi samamoodi korreleeruda. Personaaltreening on kvaliteetne, individuaalne ja terviklik kehalist seisundit ja heaolu parandav treeningprogramm, mis vajab tuge ja julgustust. Seetõttu ei saa kõrge hinnaga alati parimat teenust, kuid see peab olema põhjendatud ja paindlik.
Usun, et EKFL saaks soovikorral ka palju mõistlikuma hinnaga pakkuda analoogseid personaaltreeneri koolitusi (kui soovi oleks).
Mitte et hetkel toimuvatele Trainer4you koolitustele saaks või oskaks midagi ette heita - kindlasti on kvaliteet super, aga olles isegi rääkinud mitmete tegevate treeneritega, siis 1,5 aasta ülikooli hind on kaheteist päevase koolituse eest (millele lisanduvad hilisemalt lisa-moodulid) enamusele liig.
Lisaks sellele, ülikoolis sa õpid ja praktiseerid kõvasti rohkem, kui paaripäevasel koolitusel. Ülikool ei ole ainult teooria - praktikad toimuvad rühmasiseselt, laboris, koolis ja spordiklubis. Teooriat on ka muidugi kordades-kordades rohkem, kui koolitustel.
Minumeelest Trainer4you koolitus hinnaga 2490 eurot on täiega üle mõistuse. Keskmisele eestlasele mitmekordne kuupalk. Kipun arvama, et inimesed kellel see raha võtta oleks, ei taha kohe mitte personaaltreeneriks saada, vaid teevad midagi muud. Mitu inimest juba end sinna registreerinud on? 1-2?
Noh, sellega on nii, et riik maksab kinni koolitused. Näiteks töötukassa kaudu saab inimene koolitusi, ning riigikassa eraldab ka riigiasutustele koolituseks raha, ja mõned eurofondid võivad koolitust finantseerida, ja ka mõni rikas asutus, jne.
Teretere Kuna koolis söök mõttetu siis olen viimase nädala endale kanafileed ja riisi/tatart kaasa teinud sama hinna eest saab kõvast rohkem ja paremat sööki Kuid oleks soov saada teada Teie retsepte kanafileega, et oleks ikka tervislik.
Praegu olen ise praadinud lihtsalt pannil tambitud fileed, kuid veits kuivavõitu jääb ning pannil täidetud fileed teinud ( sisse juust + murulauk).
Ise olen pannil praadimisest täiesti loobunud, ahjus marinaadis küpsetatuga ei anna lihtsalt võrrelda.
Marinaadi makrodesse ise ei arvesta, kuna pärast valan selle ära. (Kana imab veidi sisse aga ei muretse selle pärast väga). Marinaadi võib ka muidugi hiljem kastmena kasutada.
Mina teen sellist kana, et võtab magusaisu ka ära, kuigi suhkrut ei ole lisatud Retsept siis järgmine: Vaja läheb apelsini, mett, sinepit ja kanafileed. Kana tuleb lõigata tükkideks. Valmistada marinaad, kuhu kuuluvad ühe apelsini koor, üks spl mett ja kaks spl teralist sinepit. Maitse järgi soola ja pipart. Kanatükid jätta paariks tunniks marinaadiga külmkappi. Seejärel võta kana marinaadist välja ja pane umbes 20-minutiks ahju.
Teine retsept on kana sinepi ja juustuga. Sega kokku 1-2 spl sinepit ja veidi riivjuustu, lisa ka tilk piima, soola ja pipart. Saadud kaste pane tükeldatud kanale peale ja seejärel 20-minutiks ahju. Kui kasutada Juku juustu, saab väga valgurikka kana..
|
OSCAR-2019
|
||
Minu arvates on see hea idee- Ducasse läheb üle kõrgekvaliteetsetele keemiavabadele ehk organiilistele toiduainetele ja ei viska kala ja mereande menüüst välja ja mingis koguses jääb ka liha alles. Kuigi esimesed pealkirjad ajalehtedes olid a la Ducasse muudab oma 3 tärni restorani taimetoidurestoraniks.
Leidsin ühe vana sissekande- väike lõbus pilajutt kuidas inglasest taimetoitlane tuleb Pariisi kohvikusse…
Eile sattusin ma toreda lõigu peale Stephen Clarke-i raamatus Merde 2 ja tahaksin kirja panna episoodi, kuidas Pariisi söögikohta saabub inglise turist ja soovib taimetoitu saada…
… oli reede hommik, poole kaheteistkümne ringis. Ta kõndis teetuppa, vaatas valvsalt ringi ja nihkus Benoit poole, kes seisis ja uneles, põsk surutud vastu sooja teekeedunõu….
“Quelles sont les options végétariennes? (Missugune on taimetoidu valik)” küsis turist. Tal oli tugev inglise aktsent, kuid hääldus oli väga selge.
Bemoit katkestas eelmängu teekeedunõuga ja pühendas oma tähelepanu uudsele intellektuaalsele väljakutsele. Temalt ei olnud kunagi varem taimetoidu valiku kohta küsitud. Prantslasena ei olnud ta isegi ette kujutanud, et säherdune asi olemas on. Ent ta tuli hästi toime. Ta osutas menüüle tahvlil, ning teatas pikaldases, selges prantsuse keeles, et siin on kõvasti taimset värki- soojad juustuleivad, salatid, küpsekartulid- tal tuli ainult välja valida.
Ei, mõtlesin, kartulid on inimsööjad. Katsu vaid ühele kahvel sisse lüüa ja ta hammustab sul käe otsast.
Loomulikult sain ma aru, mida ta küsis. Kas täidis oli vegetaarne? Kuid küpseoad on küpseoad. Ta pidi teadma, et need ei ole konnaneerud hobusevere kastmes.
Alguses oli Benoit hämmingus. Tema loogiline prantsuse aju jooksis kokku, kui sattus vastakuti inimesega, kes küsis, kas köögivili on taimetoit. Õnneks aga õpivad Prantsusmaa koolilapsed kaheksateistkümnenda eluaastani filosoofiat, seetõttu oli ta võimeline sooritama suurejoonelist hüpet külgmõtlemisse.
“Ei, see on Prantsuse juust”ütlesin inglise keeles.” Kunagi ei või teada, kas juuretis on loomne või taimne. Aga kui olete Prantsusmaal suutäiegi juustu ära söönud, siis pole sellel mingit vahet:”
Nad tõttavad teenindama üheaegselt 20-t lauda ning satuvad vastamisi säärase selliga, kes küsib taimetoidu valiku üle. Kiirustav kelner mõtleks enesest mõistetavalt, et taimetoitlase puhul on esimene valik pista ta peadpidi kempsupotti.
Peale ajaraiskamise on siin nimelt tegemist teatava ebaviisakusega. Chef veedab aastaid kokakoolis, koostab kuude kaupa menüüd, veedab tunde koostisosi ostes ja toitu valmistades, ning siis tellib turistide perekond kolm tavalist omletti ja spagetitaldriku. Ketšupiga. Justkui oleks Michelangelo kavandanud Sixtuse kabeli ja siis tatsab paavst sisse ning teatab: “tead, ma arvan, et mulle meeldiks hoopis katta kõik ühtlase poolmati värvikihiga:”
” Vaadake, te räägite prantsuse keelt tõesti hästi”, ütlesin mehele ” kuid pole mõtet keelt kõneleda, kui te ütlete selles asju, millest kohalikud iialgi aru ei saa. Nad ei hooli siin põrmugi taimetoidust. Nende meelest on igaüks, kes ei saa pooltooreks jäätud loomalihast orgasmi, igavene silmakirjateener. Nende silmis on Prantsusmaale tulev taimetoitlane nagu keegi, kes annab kasinusvande ja asub siis haaremisse elama….
ma ei ole küll konnaneerusid sööma sattunud, aga need kanasüdamed, mis me Aveiro rodizios sõime, olid peris kenad ju.
Eelmisel suvel, kui tulime kahenädalaselt puhkuselt Liguuriast, siis ma rääkisin ka siin kõigile, et suure palavuse tõttu olime me ka kaks nädalat taimetoidul. Peale pisukest mõtlemist taipasin, et see, mida ma iga õhtu meloni ümber mässisin, oli siiski liha, mis sest, et prosciutto nime all ja imeõhuke ja hõrk. Ja et need vutid, mida me grillisime, olid hoolimata kõhtutopitud viinamarjadest kah puhas liha jne jne. Nii et sel viisil olen ma täitsa valmis taimetoitlane olema 🙂
A mina arvan, et veinisõbral on võimatu taimetoitlane olla. Ja kui juba taimetoitlane + veinivaenlane, siis kurb, aga minul ei ole selle inimesega väga palju kokkupuutepunkte. No ma kaklema just ei kipu ja oma vaateid peale ei suru, aga…
Ma ei ole ka mingi lihakäntsaka vitsutaja, aga on asju, mille vastu ei saa. Nagu näiteks üks tore vasikaantrekoot ahjus rokfoori kattega või lambafilee ürtidega sütel grillituna – mõlemad käesoleval nädala ära proovitud ja oi kui hääd!
Me vist just pühapäeval filosofeerisime selle üle, et kõige tähtsam on tooraine ja austus selle vastu. Täpselt samuti nagu ma jumaldan ilusat talleliha või ilusat vasikamaksa, vaimustab mind küpse mahlane tomat või ilusad suvikõrvitsad… Aga mitte sellepärast et see taimetoit on. Talvised taimed, andke mulle andeks, ei tekita mingeid emotsioone. Küll aga on igasugu kuivavatud oad, läätsed väga toredad asjad talvel…
No seesama vaimustus toorainest oli ka üks põhjus, miks me Liguurias enamaltjaolt köögiviljadest toitusime – maja ees oli mäenõval laiuv aed, kust tulid imelised baklazhaanid, suvikõrvitsad, nende õied, tomatid, salat jms. Puhas rõõm. Aga kalaturg ja lihapood oli muidugi sama õnnis koht.
Vahel tuleb nukrus peale ja tundub, et tahaks elada nende inimeste keskel, kelle kõige olulisem jututeema on toit ja vein, ehk siis prantslased, itaallased. A õnneks vaigistavad meie toidublogid ja kaasmõtlejad (Tigu ja Mann ja Vernanda ja kes kõik veel) mu hingehäda 🙂
Rõõm ilusast ja maitsvast toidust on üks ürgsemaid rõõme, las ta siis jääda ka meile oma ürgsel moel, st koos liha ja kala söömise võimalusega.
Minul on jälle see probleem, et mul võib puhtast taimetoidust süda läikima hakata, nii ebanormaalne kui see ka ei kõla. Ainult ühe korra sain mingeid spagette juustu ja veel millegagi, mis oli ok, aga pärast tahtsin ikka kapist liha peale haugata:D
no nii hull mul ka pole 🙂 vahel juhtub, et lihtsalt ei satugi mitu päeva lihalist sööma. eriti kui ma veel kontoritöötaja olin – no mida see 10h kirjutuslaua taga konutaja siis ikka vajab – tass kohvi ja tops jogurtit 😛
minu poolest nautigu taimetoitlane taimetoitu, aga jätku muud rahule, a la tigedat soigu teemal, et issake kuis sa vaest loomakest sisse vopsid või et kas ikka õun on puult loomulikul teel alla potsatanud.
sellistele ma hakkan tavaliselt ilmekalt ja värvikirevalt kirjeldama kodust jänesetappu… või kiitma oma lihunikku, kus lihakerede vahel jalutades valid endale tükke välja.
ma jälle mõtlen, et too kenasti prantsuse häälduse ja laused äraõppinud inglane oli sellepoolest mats, et läks külla võõra maa restorani ja hakkas seal targutama.
Ta kahtles igas taimetoidu tooraines – siis võinud turu päält prantsusmaal endale lehelised ja kasvulised ööbimispaika osta ning ise vaaritad.
ütlen veel kord, aeglaselt ja rahulikult, ma ei halvusta taimetoitlust, võin ka ise a la kolm päeva jutti süüa tatraputru ja õhata tema headusest lugulaulu.
aga ma ei kannata kui näiteks kuskil suurel õhtusöögil hakkavad mõned kodanikud ohkima ja puhisema, kuis nemad kohe ampsugi võtta ei saa, kõik liuad on hirmsat liha täis etc. ja mis inimesed need on, kes seda jälkust suu sisse võtavad.
ja jänesetapp, kuna me kodus neid peame ja asjal on söögieesmärk, siis pole ma neid lasknud endale lähedale ega hakanud emotsiooni tekitama teemal “kui nunnud loomakesed” etc.
kokkuvõtvalt ei pea ma taimetoitlast lihasööjast paremaks ega vv. kuid ei kannata asjata soigu ega teiste valikute halvustamist.
Tead Maarja- mingis eas peabki oma tutvusringkonda kokku tõmbama. Võib-olla on see taimetoidu kõrvalmõju, et inimestel aju kokku jookseb ja aru ei saa, kui tehakse irooniat topakate kohta, kes oma tarbijaõigusi taga ajavad ja taimetoitluse kui sellise vahel. Mina ei saaks nende inimestega suhelda: ükskõik, millest sa räägid- tunnevad nad, et peavad endast ja oma valikutest rääkima. Las istuvad oma kaalikatega oma kodus ja ärgu tulgu teistele “valgustust” tooma.
paras annus huumorisoolikat, sinna juurde võrdses koguses hääd eneseirooniat, ports tervistavat pohhuismi, ja probleemi tegelikult polegi.
Ma arvan, et kui mõni prantslane seda loeks ja sellest aru saaks, ei ütleks ta, et kirjutajal on õigus, vaid hoopis, et kirjutaja on labane — söö liha ja naudi seda, aga äärmine matslus on hakata teiste indiviidide söömisharjumuste üle ilkuma.
????? Mina ei oska ka ridade vahelt välja lugeda, et toitumisharjumuste üle ilgutakse. Ilgutakse ikka kodanike üle, kes oma tarbijaõigusi igal pool nõuavad (antud tekstis siis kodanik, kes nõuab taime toidu juurde menüüs eraldi V tähte) Mis kuradi harjumus see on tulla Prantsusmaa restorani ja nõuda makarone ketšupiga….
Tegelikult mind huvitab palju rohkem see nähtus, mis selle teemega üles kerkis, et osadel inimestel pole absoluutselt huumorimeelt. Maarja sai suisa anonüümse kirja, kus teda noomiti jne.
Raamat ei ole dokumentaaljutustus- Clark on veidi labane kirjanik, kuid selles konkreetses lõigus ei näe ma grammigi labasust.
selle jänesetapuga tuli mul kohe üks lapsepõlve kõige eredam mälupilt meelde. meil vanaema juures peeti jäneseid. mitte pulli pärast, aga ikka söömiseks ja päris palju, mingi 50 tk oli vist ära. ma siis tulin ükskord külla natuke hoiatamata ja vanaema parajasti tegeles jänesetapuga. tavaliselt ta seda ise ei tahtnud teha, lasi mingil naabrimehel (vanaisa ise ei tahtnud) viina või liha eest maha lüüa ja ära nülgida. aias kasvas antoonovka, mida meie, lapsed, kutsusime jänesepuuks, sest vanaema sidus jänese jalgupidi kahe oksaharu külge ja andis tellisega.
no ja nii siis lapselaps tuli, vanaemal põll verine ja nahk nülgimisel. ei saaks öelda, et sellest oleks nüüd mingi jubeda trauma saanud, aga meelde jäi küll eluks ajaks. jänest meeldib endiselt süüa.
Mina ei saa ka sellest viginast aru- kui jahimehed ei reguleeriks huntide, rebaste jne. arvu, oleks varsti ka inimestel marutaud kallal või tuleks näljane hundikari linna inimesi ründama.
Sama on ju koduloomade-lindudega.. Mis sa siis pead neid toitma ja ootama kuni nad loomulikku surma surevad ja maha matma? See on küll kõva bisness…
mul tuli jälle uki jutu peale meelde, et ma olla olnud pooleteisene, kui vana-aastaõhtul nõudsin veel änkuliha (küülik siis) ja jäin koib peos tugitooli magama 🙂
no jeesus maria ma ütlen, lugege näiteks jamie’s italy’t sealt, kus kolmene plika seisab lutt suus mingi kitse või lamba rümba juures.
või seda kohta locatellist, kus ta räägib, kuidas viib aeg-ajalt oma suurlinnas kasvavad lapsed maale farmi ja näitab neile loomade elu, samas neil ikka meeles hoidesm et see on toit, mis sest, et nummi välimusega.
üks asi, millega ma muidugi olen nõus, on see, et peale suuremat lihasöömist on teisel päeval peris raske tunne kõhus, sest seedimisele kulub loomulikult rohkem aega ja energiat, kui porgandipüreele. aga see ei tee minust veel taimetoitlast.
Minu arvates on sellised anonüümsed meilisaatjad ja ka siin sõna võtnud “fallenboy” sama mis “Saia Aksel ai jutu vallalõ küla pääl”. Anonüümne tähendab ju olematu.
räägitakse, et liha söömine teeb agressiivseks, siin aga tundub hoopis vastupidi 😉 keegi võttis liiga tõsiselt
Täna ühe kodanikuga asju ajades mõtlesin kuhu teda klassifitseerida, too “kiretu kuivik” on kümnesse sordinimi.
ma ütleks, et öu, dier ehk ehk oh, põder (ilma pottipistmise tagamõtteta, seekord). mistõttu laulaks veelkord vana laulu, et mitte väga pika aja pärast on valge liha sööv ja veini joov hetero loodusharuldus. ja siis võib vast pröökama ka hakata, enne ju pole hea toon, kui vähemusse ei jää. aga ma tegelikult ka tolereerin peaaegu kõike, nii kaua, kui mind ahistama ei hakata. sealhulgas isegi endast targemaid inimesi:)
😀 😀 Kui Prantsusmaal head lihunikku kodukvartalis või lähimal turul ei ole, siis poekaupa nähes saan isegi mõneks ajaks lehetoidu usku pöördunuist aru.. Aga senine kokkupuude Pariisi moekate trenditoitlastega on näidanud, et kui nädala sees ollakse taimetoitlased ja menüü koosneb seemnetega smuutidest ning salatitest, siis nädalavahetusel külas pakutud vasikasteigist või öisel kodutee burgerist ära küll ei öelda 😉
Kui see tekst siia 2009 sai kirja pandud, olid suhtumised ja arusaamad ka hoopis teised. Ma ka armastan vahel päevasel ajal trendikohast midagi jube taimset ja moekat võtta. Siiski loodan, et ma ei keera peast nii ära, et hakkan klassikalistes restodes küsima taimetoidu menüüd 🙂
|
OSCAR-2019
|
||
Tallinn-Kääriku traditsiooni algus ulatub aastasse 2003 (vasakult: Tõnu Pullerits, Indrek Roosileht, Arno Mikkor, Aivar Hannolainen). Foto autor: Arno Mikkor
Läbi aegade on Tallinn-Kääriku retke edukalt lõpuni sõitnud 81 inimest, kes on ühtekokku saanud kirja 191 finišikorda. Retke edukalt lõpetanud ratturid tähestikulises järjekorras:
Liis Truubon: “Osa võtma ajendas tahtmine teada saada, kas olen suuteline rattaga sellist maad läbima. Ning muidugi vahva seltskond, kellega selline ettevõtmine läbi teha. Tulemuseks oli, et olin suuteline, kuigi korra oli ka täielik madalseis. Sain hea kogemuse võrra rikkamaks ning natukene rohkem ennast tundma”
Milena Naar: “Sõitma tulin, et end proovile panna ja teada saada, mis tundeid tekitab 250 km järgemööda rattal väntamine, hoolimata sellest, kas paistab päike või ladistab vihma ja on tugev vastutuul. Kõike on ette tulnud!”
Hillar Saare: “Peamiselt osalen selle pärast, et Käärikule on bussiga kindlasti igavam sõita kui rattaga (ma ei ole bussi ega autoga käinud, tegelt ei tea). Rattaga on iga kord midagi uut kogeda. Vett, tuult, päikest, kukkumisi, meeletut tempot, väsinud pilke, raskeid otsuseid (kas minna Otepäält või mitte), grupi koostööd. Aga kõige olulisem – mõnusaimat tunnet kohale saabudes ja saunas lihaseid lõdvestades õllet libistada.
Märt Saum: “Mind ajendas aastal 2008 sõitma sügav huvi rattaspordi vastu, grupisõidu kogemuse puudumine ja enese proovilepaneku soov. Ka soov näha, kuidas nii pikal sõidul grupisõit välja tuleb, kuna tegu ikka erineva tasemega ratturitega ja seal peab koostööd tegema, et kohale jõuda. Väga hea kogemus oli, õpetab teistega arvestama, kuna endalegi meeldib rohkem üksi sõita.”
Meelis Pärjasaar: “Esimene kord 2004 läksin läbima seda hullu ettevõtmist selleks, et ennast proovile panna ja sellest kogemusest osa saada – eelneval 2003. aastal olid ju esimesed 4 hullu selle ette võtnud ja ära teinud. Ma enne ei uskunud, et see võimalik on. Aga kui nemad hakkama said, pean ju mina ka saama. Saingi. 2005. aastal tulin sõidule sellise vormiga, et olin enne seda see hooaeg 10km sõitnud. Ehk panin ennast proovile, kuidas on see maa ilma trennita läbida. Kukkus lihtsalt nii välja, et ei sõitnud enne, kuid kuidagi tuli loll mõte ennast ikkagi ära regada. Viimased 60 kilomeetrit läbisin algul ühe valutava põlvega, pärast Otepää mägede vahel kahe valutava põlvega. Ilmselge vähese trenni viga. Aga läbi tegin selle kiusuga ja teadmisega, et ma seda ju suudan – eelmine aasta ju sain hakkama. Huvitav tähelepanek – teisel korral olid jalad järgnevatel päevadel palju vähem valusad, kuigi füüsiline vorm oli kehvem. Eks see teooria peab siis järelikult paika, et õlle aitab piimhape tekkimist vältida. Ilmastikuolusid õnnestus selle tripi jooksul näha kõike, mida loodusel eestis jaanipäeva paiku pakkuda suudab. Algab asi rõske jaheda ilmaga, mõne tunniga on päike väljas, siis saab soojendusdressi maha koorida. Veel mõnda aega, siis kisub palavaks. Kuskil 150km kaugusel tuli uni peale – on ju ainult mõni tund magada saanud. Vahepeal on une ja tuima väntamise tulemusel selline tunne, et kukun kraavi – võtab ratta seljas “nokkima”. Võibolla on oma osa siin ka eessõitja käiguvahetaja hüpnotiseeriv vahtimine. Õhtu poole kisub tuuliseks, mõne minuti pärast kallab paduvihma. Mõned kilomeetrid saab siis tugeva taganttuule ja paduvihmaga 40-50km/h kihutades jõutud söögikohani, kus katus peakohal. Paras aeg paus teha ja praadi süüa, et siis tunni pärast edasi sõita. Kohale sai jõutud pimedas, 23:30 paiku.”
Tallinnast Käärikule sõitmiseks on kolm peamist võimalust: Viljandi maantee, Tartu maantee ja Piibe maantee. Arutletud on ka Pärnu kaudu Käärikule minemist, kuid seda pole veel seni kunagi tehtud, kuna selle marsruudi valik on seotud kõrgema riskiga – kunagi ei tea, mis ilm toob ning mis on grupi keskmine tase. Otsuse, millist teed sõidetakse, teeb grupp nädal enne sõitu. Aastate lõikes on valitud järgnevad trajektoorid:
2006 – Viljandi mnt (läbi Otepää ehk pikem ring). Omapäraseks tegi sõidu see, et teel oldud 20-st tunnist 18 sadas vihma, kusjuures üldiselt Eestis nii vihmane ei olnudki – ilmselt liikusime täpselt vihmapilvedega koos. Nii mõnigi rattur tundis esimest ja siiani viimast korda elus, et jalale toetuda ja pedaale vajutada on raske lihtsalt seetõttu, et jalatallad on veest krimpsus.
2009 – Viljandi mnt (sõideti veel läbi Otepää, st Pikasillalt ei keeratud tavapäraselt paremale Puka ja Sihva peale, vaid pandi otse edasi suurema ringiga läbi Otepää)
Esimesele matkale minnes ei olnud keegi osalejatest läbinud 250km-ga võrreldavat distantsi. Tõnu oli läbinud 140 km ühe päevaga, Indrek 120 km, Aivar ja Arno alla 100 kilomeetri. Matk kulges valdavalt ladusalt, korralik lõuna võeti Põltsamaal ning suplemas käidi Võrtsjärves. Ärevusmoment tekkis viimastel tõusudel, kui Tõnu tunnistas, et oleme eksinud, sest rada ei klapi kaardiga. Siiski leiti õige niidiots ning finišisse jõudis seltskond 21.30 paiku.
2005. aastal tegi Kaupo Karja matka läbi jalgrattal Ereliukas, startides mitu tundi peale teisi, vedades lippu ning tehes veel midagi, mis jääb siinkohal mainimata, kuna seda fakti on raske uskuda, kui pole ise näinud.
2006. aastal tulid Tallinn-Kääriku matka starti vanakooli kokkupandavast rattast valmistatud tandemtõukerattaga Kaupo Karja ja Jürjo Väli. Teades tõukeratta väiksemat keskmist kiirust, alustasid tõukeratturid TTÜ eest Kääriku poole kl 4.00 toimunud ühisstardi asemel 2.00. Kahjuks tuli tandemtõukerattal katkestada 32. kilomeetril, sest rehvi mantel kulus ära ning purunes.
2013. aasta läks ajalukku väga rohke osavõtjate arvuga – sõidule registreerus ametlikult 21 inimest, lisaks sõitis Tõnu Pullerits teekonna hiljem üksi 8,5 tunniga läbi ning jõudis Käärikule vaid pool tundi peale teisi. Seejuures neist 22-st inimesesest olid 15 esmakordsed Kääriku osavõtjad. Kaupo Karja sõitis küll suure osa maad kaasa, kuid keeras omajagu enne lõppu plaanitult oma otsa mujale. Seega tema sel korral finišit kirja ei saa, aga üldkokkuvõttes võib öelda, et kõik ratturid saavutasid oma püstitatud eesmärgi. Eraldi ära märkimist tasub veel Tõnu Pulleritsu osavõtt. Kuna ta ei saanud töölt õigel ajal tulema, siis startis ta üksi alles pealelõunal ning sõitis kogu maa maha 8,5 tunniga. Kuigi üldiselt peaksime ametlike finišite hulka arvestama pigem just selle Kääriku retke ürituse raames üheskoos sõitnud inimesi, siis antud juhul võib niivõrd tubli tulemuse ja üsna lähedase finišeerimisaja tõttu talle siiski ametliku finišikorra kirja panna. 2013. aasta suurendas Kääriku sõidul läbi aegade finišeerinud neidude arvu 7-lt 13-le ehk 86% ning noormeeste arvu 35-lt 44-le ehk 26%.
2014. aastal tegid oma ammuse (ja väga märkimisväärse) eesmärgi teoks Kaupo Karja ja Jürjo Väli. Olles 2006. aastal proovinud Tallinn-Kääriku otsa läbida tandemTÕUKErattaga, pidid nad peale 32 km läbimist ratta tehniliste probleemide tõttu katkestama. Nüüd, 8 aastat hiljem keevitasid nad kokku uue ja spetsiaalselt selleks retkeks mõeldud tandemtõukeratta, millega ka edukalt kogu teekonna läbisid.
2015. aasta viis osalejate arvu uude kõrgusse – retke tegid ratastel läbi 27 inimest, seejuures katkestajaid ei olnud. Ära märkimist väärib veel see, et kõige staažikam osaleja Raul Luha jõudis sel retkel kümne osaluskorrani ning varemgi korduvalt sportlikkusega silma paistnud Kaupo Karja sõitis edasi-tagasi, läbides vähem kui 30 tunni jooksul 500 kilomeetrit.
2016. aasta retke iseloomustas varasemast interaktiivsem kaasaelamisvõimalus – koostöös TTÜ Filmiklubi ja Event Media OÜ-ga toodeti retke ajal pidevat videostriimi, mida lisaks Tipikas.tv-le kandis üle ka ERRi portaal Novaator. Selle väga pika päeva jooksul sai jälgida nii otsepildis ratturite kulgemist kui näha ka paljusid varasemaid meie üritusi puudutavaid videomaterjale. Selle eest, et videovoog otse-eetris ei katkeks, hoolitses kogu 18-tunnise perioodi jooksul Kaupo Kuusemäe. Interaktiivsusele andis oma panuse ka asjaolu, et kasutasime tol päeval aktiivselt Zello nimelist häälsuhtlusrakendust, mille abil oli kaasaelajatel võimalus ka ise grupiga reaalajas ühendust pidada ning seega ka video live-ülekandesse sekkuda.
Parandused ja täpsustused käesoleva veebilehe suhtes saada aadressile aivarhannolainen ätt geemail punkt com.
|
OSCAR-2019
|
||
Mõte teha Dex'i oli suhteliselt spontaanne - olin parajasti korteripeol koos inimestega, kellega võib-olla ei tuleks pikemaajaliselt läbi käia, kuna tol perioodil vajus kõik suht läbu peale ära. Kõigest oli suva. Igatahes, kaks neist olid käinud päeval vilksamisi Läti piiri taga, lähimas apteegis, sest Eestis müüakse Tex'i ainult retseptiga.
See hakkab mõjuma suhteliselt aeglaselt, kuna õige kogus tablette tuleb sisse süüa u tunni aja jooksul ja siis võtab veel umbes kolmveerand tundi, et see mõjuma hakkaks. Esimesed ilmingud on suhteliselt ebameeldivad - kõigepealt hakkab naha alt sügelema. See ei ole mitte nagu tavaline kihelus, kui nt kärbes ronib käe peal ja on kõdi, vaid nagu sügeleks lööve või kirbuhammustused naha sisepoolel. Ettevaatlik tuleb olla natuke vist, muidu on oht, et kratsid lihtsalt naha katki. Mõistus jääb enam-vähem okeiks, seega ei ole vaja karta, et hakatakse mingeid kontrollimatuid ja segaseid asju tegema, põhimõtteliselt lihtsalt vaatad ja uurid, kuidas see sulle mõjub.
Pärast kihelust hakkab palav ja see on ka viimane asi, mis näitab, et nüüd oled mõju all. See mõjub erinevalt - mina nt olin suhteliselt pikka aega nagu keedetud vähk ja oli sihuke prožektorivalguse käes seismise tunne, kõrvetav, mõni hakkas lihtsalt kergelt õhetama ja kurtis palavust. Lõpuks see enam ei häirinud.
Kõik asjad tundusid väga 2D, nagu ajakirjapilt, mis liigutab ja kus toimub elav tegevus. Heledad esemed, nt valge laud või käed, olid ruumilised. Nagu need raamatud, mis lahti tehes mingi paberkonstruktsiooni (lossi, konna, metsa) üles viskavad. Mõni tundis ennast suhteliselt loominguliselt - nt tahtis joonistada, aga mina ei tundnud küll mingit inspiratsioonivoogu ega midagi. Natukene naljakad ja küllaltki eksistentsiaalsed mõtted tulid pähe:P Kuidagi eriti naljakas ja hägune on sellele tagasi mõelda..
Me põhimõtteliselt käisime toast tuppa ja tegime erinevaid liigutusi, et vaadata, mis näeb välja teistmoodi kui mitte mõju all olemine. Nt peeglist oli ennast imelik vaadata. Sihuke tunne, et peegel on klaas, mis on nii puhas, et nagu oleks peegelpilt ja klaasi taga on hoopis keegi teine. Ma mäletan, et vaatasin oma keha, aga oma nägu ma ei mäleta. Veel raputasime oma käsi ja lehvitasime ning sõrmed olid üldse väga naljakad: nagu mingid iseseisvad usjad asjad, mis ajavad käelabade küljes täiesti oma asja. Jäsemete tajumine ja vaatamine oli veider ja tundus nagu enda omad oleksid ainult silmad ja ülejäänud on mingid külgejäänud asjad, mis elavad oma elu. Kõndida oli samuti veider, jalad olid nagu puuhalud all: ainus painduv koht oli põlv ja seepärast astusime kuidagi väga hakitult ja raskustega.
Mingi hetk hakkas väga paha. Ma oksendasin, kuid samas olin piisavalt selge, et see enda järelt ära koristada ja selle üle naljagi teha. Pärast seda oli väga hea olla. Kogu aeg oli soov teha suitsu ja süüa, aga isu üldse ei olnud. Ühest ampsust kaugemale ei saanud, toit oli nagu saepuru ja suits nagu liige hapnik, mida vaja pole.
Tex'i mõju kestis umbes 12 tundi, kuna ka veel hommikul ärgates olid jalgade asemel puuhalud, aga muid veidrusi ei olnud. See kogemus oli iseenesest huvitav, aga ei kutsunud eriti uuesti proovima, kuna need alguse sügelused ja kõrvetused jäid tugevamalt mõjuma kui hiljem kogetud katsed, samas see mõju on igal inimesel tõesti erinev. Minule mõjus algus väga tugevalt, aga hilisem jäi natukene lahjaks. Üks teine elas alguse kergelt üle ja edasine oli loominguline ja naljakas. Kolmas aga oksendas kõik pärast kõrvetusi välja, läks magama ja hommikul ei mäletanud ühte sündmust kah mitte.
Kui sul kunagi uuesti kirjutamis- või postitamistuju tekib, võid omale teha anonüümse google konto ja ma saan su teha Psühhotroopika kaasautoriks, nii et saad postitada oma (anonüümse) nime alt.
Eh, ma ei tea, mis meeltesegadushoos ma selle teksti küll kirjutasin, igatahes, sees on paar viga: mitte Tex, vaid Dex (dexofan?) ja need pole midagi muud kui köhatabletid.
Päris rets värk tegelikult. Ma ise vist ei julgeks süüa selliseid asju. Mõnes mõttes tundub kindlam kasutada ikka illegaalseid drooge, mis ongi trippimiseks mõeldud.
Kui nüüd tagantjärele mõelda, siis ei olnud jah eriti läbimõeldud asi see, aga enamik neid inimesi, kellega ma siis läbi käisin, tegidki selliseid jushuslikke kättesaadavaid mõjuvaid asju enamjaolt.
Ma olin varem kanepit teinud mitmeid kordi, aga see pole mulle kunagi mingit mõju avaldanud, seega põhimõtteliselt jah.
Veel mõned aastad tagasi müüdi seda köharohtu nimega Dexofan ka Eestis täiesti vabalt käsimüügiravimina.
Ostsin ja võtsin seda sisse, algul 1-2 päevas, hiljem 5-6 või rohkem. Täiesti ilmsüütul eesmärgil köha leevendada, sest mul oli astmaatiline köha. Hirmsasti segas loengutes käimist. Olin tollal tudeng.
Loengus käia sai ning isegi hea oli, tähelepanu igaljuhul rohkem kontsentreeritud kui pidevalt köhides. Ühel hetkel aga hakkas pea ringi käima ega jäänudki enam paigale. Vähemalt 3 päeva sai kõndimise asemel lennatud. Päris koguaeg ka tasakaaluhäireid, pearinglust ja lennutunnet polnud, need tulid hooti ja alati väga ootamatult, suvalistel hetkedel.
Mina, ilmsüütuke ei osanud ka midagi kahtlustada, võtsin aga oma rohte edasi, kuni boyfriendi ema (kes on kogenud medõde) jaole sai. Ta läks näost kahvatuks ja keelas mul edaspidi kangete rohtude tarvitamise ära.
Varsti peale seda muudeti Dexofan retseptiravimiks. Minule aga jäi temast helge mälestus kui elu parimast köharohust...
|
OSCAR-2019
|
||
Lääne-Viru ärimees Oleg Gross plaanib oma kaubandusimpeeriumi Narva laiendada ning eile päeval maandus talle kuuluv helikopter efektselt piirilinna südames soetatud kaubandushoone katusel.
63 omanimelise kaupluse ning neid kauplusi teenindava pagari- ja lihatööstuse omanik Oleg Gross selgitas, et helikopteri maandumises katusele ei ole midagi erilist − vaja on vaid omaniku nõusolekut, ning nimetatud juhul tema ise ongi omanik.
Praegu töötab Grossi ettevõtetes − mitte ainult kaubanduses, vaid ka liha- ja pagaritööstuses − ligikaudu 1600 inimest. Talle kuulub 63 kauplust üle kogu Eesti ning nende aastane käive on 130 miljonit eurot.
Kõigis kolmes Narva hoones, mille Gross ära ostis, olid või on veel praegugi kehtivad rendilepingud ning seetõttu uusi kauplusi kiiresti avada ei õnnestu.
Grossi sõnul kavatseb ta kõigepealt avada poe praeguseks juba suletud Pähklimäe turu asemel aadressil Pähklimäe 2а. Hoone rekonstrueerimise projekt on praegu kinnitamisel.
“Tahaks selle poe avada võimalikult kiiresti, kuid see sõltub sellest, kui kiiresti me ehitusloa saame. Dokumendid on juba linnavalitsuses. Eestis bürokraatia üha laieneb, nõudmisi on üha rohkem ja rohkem, ent niipea kui meile ehitusluba antakse, hakkab asi kiiresti liikuma,” sõnas Gross.
Samuti Grossi soetatud kaubandushoones aadressil Pähklimäe 6а paikneb praegu Maxima kauplus ning seal lõpeb kehtiv rendileping 2019. aasta septembris.
Grossi sõnul on keskuse endise omanikuga kokkulepe, et too võib jätkata Narva Centrumi esimesel korrusel tööd veel kaks aastat. Seega avatakse uus kauplus seal pärast 2020. aastat.
Narva Centrumi hoone endine kaasomanik, ettevõtja Aleksandr Jefimov kinnitas Põhjarannikule, et turg jätkab vanas hoones tööd veel vähemalt kaks aastat. “Ehkki ma arvan, et kauemgi,” lisas ta.
“Nagu Oleg Gross juba ütles, tekitab bürokraatia probleeme, aga ma arvan, et nimetatud juhul saab probleeme olema veel rohkem. Praegu on tõepoolest keeruline midagi ehitada,” tõdes Jefimov, et müüs Narva Centrumi hoone näol Grossile põrsa kotis.
“Meie põhisuund on müüa oma toodangut, värsket liha,” rääkis Oleg Gross Narva tulevaste kaupluste kontseptsioonist. “Meil on oma seakasvatus − 12 000 siga − ning vorsti-, kondiitri- ja pagaritööstus. Kogu meie käibest 15 protsenti annab omatoodang − see on väga hea näitaja ning teist sellist poeketti Eestis ei ole.”
Ärimees kinnitas, et juba olemas olevate toidukaupluste küllus Narvas teda ei heiduta: ta loodab Eesti ja Venemaa suhete paranemisele ning seega ka venemaalastest ostjatele.
“Vaatame, kui kõik hästi läheb, siis paigutame siia võib-olla ka kulinaaria, sest Vene kööki tunneme me väga hästi,” rääkis Gross. “Ka minu vanaema oli venelane. Nii häid perenaisi, nagu on venelased, eestlaste seas ei ole ning nad on ka parimad töötajad. Praegu töötavad meil kulinaarias ainult venelased.”
Saksa odavketi Lidl võimalik tulek Eestisse aga teeb Grossile veidi muret, nagu ka teistele kaubandusettevõtjatele. “Kuid seal on siiski Saksamaal toodetud ja meile võõrad kaubad, meie paneme rõhu Eesti toodangule, millega meie inimesed harjunud on ja mida nad armastavad,” rahustas Gross.
“Me tuleme siia soodsate hindadega, Selveri hindasid me siin pakkuma ei hakka, me hakkame võitlema,” lisas ta otsusekindlalt.
Rahapesu näib üksnes pealiskaudselt vaadates lihtne ja välditav. Tegelikult on selle definitsioon kiiresti muutunud ja tõkestamine ikka väga keeruline.
Tuhat eurot on suur raha. Keskmine Läti kuupalk. Eesti keskmine kuupalk on juba üle 1300 euro. Seda rahasummat on seega enamikul lihtne hoomata, kujutada ette, mis tuleb niisuguse raha saamiseks teha või millele saaks seda kulutada.
Nüüd loevad keskmist palka saavad inimesed lehest, et ühest Taani omanikega pangast on rahapesu eesmärgil läbi käinud kümneid miljardeid välismaalastele kuuluvaid eurosid ja dollareid. Paneb õlgu kehitama. Kahe ja poole kordset Eesti keskmist palka saavad riigikogu liikmed küsivad, kes vastutab ja miks keegi varem ei märganud, ning prokuratuur algatab kriminaalasja.
Rahapesu tähendab üldjuhul kuritegelikul teel saadud raha päritolu varjamist nii, et seda saaks vabalt kasutada. Kui summad ulatuvad miljarditesse, siis peavad ka kuriteod olema suured. Aga kõik ei ole nii must-valge.
Rahapesu teema on muutunud kriitiliseks just viimase kümnendi jooksul, eelkõige tänu USA kindlale soovile tegelda terrorismi finantsallikate kinnikeeramisega ning Venemaale Krimmi okupeerimise ja muu eest karistuseks määratud sanktsioonide jõustamisega. Kruvid on kinni läinud kasvavas tempos.
Veel hiljuti reklaamisid Läti pangad end valehäbita Venemaal ja mujal endise Nõukogude Liidu territooriumil kui Šveitsi, mis on lähemal ja kus räägitakse vene keelt. Sõna otseses mõttes kümnetel sealsetel pankadel olid esindused Moskvas, Kesk-Aasias ja Šveitsis.
Seda kõike vaatamata väga valusale kogemusele 2008. aasta majanduskriisi ajast, kus suurim kohalik pank Parex Kesk-Aasia ja Vene raha väljatõmbamise tõttu üleöö kokku kukkus, kuid mitte ilma poliitiliste tagajärgedeta (kahjud tuli loomulikult kinni taguda maksumaksjal). Vaid paarkümmend aastat tagasi, enne Euroopa Liitu astumist, sai nii Parexis kui veel mitmetes Läti pankades avada arve, millega ei olnud seotud ühegi isiku nime, lihtsalt number.
Kuigi numbriarved kadusid, said kuni selle aastani ikkagi Lätis mitteresidentide teenindamisele orienteeritud pankade kliendid hankida läbinähtamatu taustaga ettevõtte, millel omakorda oli pangas arve. Ainult USA jõhker sekkumine, mis tõi kaasa AB.LV panga sulgemise ja Läti keskpanga siiani lahenduseta juhtimiskriisi, viis äri lõpetamiseni. Rahapesuks niisugust tegevust üldjuhul keegi viimase ajani ei nimetanudki.
Ei saa öelda, et Eestis poleks kahtlast pangandusäri tehtud. Aga kindlasti tehti Lätis rohkem ja palju eesmärgipärasemalt. Seda šokeerivam on teada saada, et Eestis tegeles viisakalt öeldes mitteresidentidele makselahenduste pakkumisega Skandinaavia omanikega Danske panga filiaal. Kui vaadata praeguseks Danske brändi alla jõudnud panga ajalugu üheksakümnendatesse välja − kus nimeks oli Forekspank ja panga juhtkond käis regulaarselt Moskva vahet −, siis peaks üllatus väiksem olema.
On kindel, et nii Sampo kui Danske tegid endise Forekspanga uute omanikena põhjaliku due diligence’i ja teadsid, mida ostavad. Igal juhul ei tasu eestlastel vastutaja otsimisel eksklusiivselt rahvuskaaslaste kallale minna, sest vastuseta küsimused on enamikus Kopenhaagenis.
Omaette mõistatus on, mis uutes oludes üldse rahvusvahelisest pangandusest ning pangasaladusest saab. Mul on tuttav, kes suvest saadik ei saa enam oma Venemaa panga arvelt Eesti panga arvele raha kanda, ehkki tema tegevuses pole midagi valgustkartvat. Eesti e-residentsuse kava tundub olevat suurtes raskustes, kuna pangad hoiavad tundmatutele arvete avamisest kindluse mõttes eemale. Ja nii edasi.
|
OSCAR-2019
|
||
TEGELIKULT on selle koogi nimi mensakook. Ausalt. Hakkasin seda tegema ülikoolis olles ning üks minu kursaõdedest mõtles, et see on ideaalne kook, mida süüa " during that time of the month" ning nii see endale nime saigi... sest varem sellel nime polnud. Ning nagu noored ikka on, kergelt labased ja ropud, siis mensakoogiks see ka jäi. Nii teavad seda kooki ka ilmselt kõik minu sõbrad ja tuttavad, kes on minuga tutvust teinud enne 2013. aastast... sest siis ma vist oma viimase sellise koogi ka valmistasin.
Enam ma seda suurelt ja laialt pealkirjaks ei pane for obvious reasons, aga et te lihtsalt teaksite koogi ajalugu :D Ei võta ma ka mingeid autoriõigusi selle koogu eest kui omalooming, sest kooki katsetasin ikkagi reaalse retsepti järgi ning kuna see oli nii lollikindel, siis tegema seda jäingi (ja ammu läks meelest kus kohast originaal pärineb, andestust).
Olles nüüd aga vegan suunaga enda toitumises, olin juba ammu unistused sellest koogist maha matnud. See polnud mul meeleski kuniks (vist) kuu alguses sõbranna minult retsepti küsis. Ja oh ime - see oli mul peas (umbkaudselt). Ning korraga hakkasin mõtlema, et tänaseks päevaks olen ma juba vegan toodetest rohkem teadlik ja väga suure tõenäosusega saan kõik piimatooted seal sees ka asendada. Asusin uurima ja tehtud see saigi!
Olgu öeldud, et nagu ikka minu poolt kirja pandud retseptidega, on kõik mõõtühikud soovituslikud ning ei tasu pliiatsiga järge ajada, et "oi kirjutasid 200ml, aga mul läks natuke rohkem, apiii". Ma teen ikka väga suvaliselt süüa ja sama moodi lendavad asjad mul ka potti - tunde järgi!
Põhja tegemiseks sulata esmalt vesivannis tume šokolaad. Kui see sulab, purusta küpsised. See pole raketiteadus, võid teha tükid puruks kätega (et oleks suuremad tükid) või ka purustajas täitsa liivaks. Isiklikult soovitan hoida šokolaadipõhi küllaltki õhuke. Paaaaaaaalju õhem kui seda on minu pildil näha, sest ma läksin lihtsalt hoogu ja ei mäletanud väga, et see põhi peaks õhuke olema. Selle tulemusena läheb võib-olla ka vähem küpsiseid vaja kui "retseptis" kirjas :D (olgu öeldud, et mul on 28cm diameetriga koogivorm ja sellest kogusest tuli päris paks põhi).
Kui šokolaad on sulanud, lisa või ning seejärel kaerakoor (otse pakist kalla välja, ei pea vahustama ega midagi). Sega, sega, sega. Sega kõik ühtlaseks massiks ja nüüd ideeliselt võid sinna sisse panna küpsised ja segada või mökerdada ja kallata koogivormi kus juba purustatud küpsised lamavad. Soovitan pigem potis segada... ma ise nii ei teinud. Kahetsesin. Kata vorm ühtlaselt ära ja pane külmkappi.
Eeldusel, et sa võtad kas uue poti või pesed tumeda šokolaadi poti ära, pane nüüd valge šokolaad sulama. Vahusta kausis Planti "vahukoor". Pakil on kirjas, et seda tuleb vahustada lausa 5 minutit. Johhaidii ma ütlen, aga see oli asja väärt, sest läkski täitsa kenasti vahtu. Maitselt on see tiba magusam kui lehmapiima vahukoor. Kui see on vahustatud, siis lisa sinna tofu ja sega ära (ma mikserdasin). Ideaalis võiks segu jääda ühtlane ja sile, mul jäid tofust ikka kerged täpikesed sisse, aga hiljem maitset see ei mõjutanud kuidagi. Lisa lõpuks segule ka sulanud šokolaad (sega ühtlaseks) ja kalla see koogipõhjale nüüd kõik peale. Pane vähemalt neljaks tunniks külmkappi. Ja valmis ta ongi.
Ideaalses maailmas sobivad sellele kõige paremini peale maasikad. Samas ka mustikad ja mina hetkel kasutan kirsse. Ilma marjadeta on see liiga magus mu arust, muidugi oleneb ka palju sellest millist šokolaadi kasutasid. Mina kahjuks ei vaadanud poes esimese hooga enda šokolaadide koostisosi, sest kuidagi juba kujutasin ette, et on vegan. Tumedas oli tavalist võid kasutatud ja valges mingit piimapulbrit. Eks järgmine kord olen targem (ei, ma ei mäleta enam peast kahjuks mis šokolaadid olid).
Vegan valget šoksi polegi kuskil tavalistest poodidest saada. Olen ise näinud seda kas spets ökopoodides või Solarises. Maksab röögatult palju rohkem kui traditsiooniline valge šokolaad. Tumedat vegan šokolaadi on väga lihtne leida, eestimaine Bitter (56%, mitte 70%!) on täitsa vegan. Soovitan ka mitte proovida vegan juustukooki teha muust tofust kui ainult silken variandist. Ma olen proovinud ja suhteliselt õudne on.
Silken tofut ma enam millegi muu vastu ei vaheta :D Selle valge šokolaadiga oligi see häda, et mulle ullikesele jäi kuskilt kõrvu, et valge šokolaad ongi enamasti vegan ja nii ma siis haarasin selle ühe kätte ja jalutasin minema. Kodus alles vaatasin ja kae imet. Kuid jah, edaspidi kavatsen ikkagi ostan vegan valget šokolaadi, sest nii tihti ma seda kooki nüüd ka ei tee, seega vahel võib rohkem ka kulutada ;)
Peaks äkki isegi proovima... Siiani on minu kõige šokolaadisem šokoladikook olnud kuulus kolme komponendi kook: muna, toorjuust ja šokolaad. Ja no jeerum küll, ma mäletan siiani KUI magus see ikka oli ning ma tegin seda aastaid tagasi. Ei julgekski praegu vist uuesti teha või kui, siis väga vähe, sest isegi maailma suurim šokolaadisõber suudaks seda vaid pisikeste portsjonitena süüa.
Ega sedagi nüüd väga suurt tükki saa võtta... aga samas selle võlu see ongi, et keskmise suurusega koogist jagub parajale seltskonnale, sest palju pole vaja anda :D Ma olen nädal aega seda kooki söönud :D
Menss ‹mensi, menssi jne) on kõnekeeles menstruatsioon. Nii et tehniliselt peaks su koogi nimi olema mensikook. Head isu!
|
OSCAR-2019
|
||
Soojad augustipäevad, palju jalutamist ning uudistamist, vähe kehva leviga internetti = pisike puhkus ehk 9-päevane kvaliteetaeg.
Sel suvel ei saa küll keegi öelda, et päikest ja soojust on vähe olnud. Veel nüüdki, augusti lõpus on olnud nõnda suvine, et väikene hooletus maksis mulle end kätte kerge päikesepõletusega. Kuna enne päikese kätte minekut ei olnud meeles kreemitada, siis ... pidin hoolega salvima end peale suvesoojuse nautimist.
Esimene pilt sai tehtud Imaveres. Tavaliselt ju ikka kiirustame punktist A punkti B ja siis ei ole aega pildistamisele mõeldagi. Nüüd oli aega rohkem ja sihiks meie naaberriigid Läti ja Leedu.
Kõik, kes sisemaalt Viljandi kaudu Ruhja suunas sõidavad, on näinud suurt ja ilusat seent. See on justkui ikooniline teetähis - alati oodatud ja äratundmisrõõmu tekitav.
Ruhja. Kesklinnas avar väljak huvitavate skulptuuridega ja ... no loomulikult ei saanud ma jätta ostmata sealsete pagarite maitsvaid tooteid.
Bauskas külastasime mootorsõidukite muuseumi. Palju nostalgiat ja äratundmisrõõmu ning palju ka üllatusi nö "enne-meie-aegsete" ja "mitte-tuttavate" masinate näol.
Reis jätkus ja õhtuks saabusime Šiauljaisse. Hotell "Šiauljai" asub kohe linna keskel asuva jalakäijate tänava ääres ja kõndides sel tänaval tabasin end mõttelt: leedukatel tundub olevat märksa rohkem maad, kui meil siin põhjapoolses riigis. Ausalt, olen vaimustatud sellest, kuidas ollakse osatud hoida ja hinnata väljakute avarust ning ka nt tänavate laiust! On osatud hoida olemasolevat ning kommerts (ja ehk ka kasuahnus) ei ole lainetena pea kohal laineid kokku löönud ning sundinud iga vaba ruutmeetrikest täis ehitama büroosid ega äripindu. Muidugi on Leedus ka suuri poekette ja restorane, aga pisikesed poekesed ja tavalised- ning ka tänavakohvikud on toredad. Ja keegi ei vaata viltu, kui ostad vaid tassi kohvi ja naudid lihtsalt olemist.
Pildil on hotelliesise väljaku purskkaevud vaadatuna maapinnalt ja 11. korruse aknast, mõned vaated jalakäijate tänavalt ja öisest linnast.
Selles linnas asuvad peale väga-väga paljude skultuuride, muuseumide, kohvikute jms ka Jalgrattamuuseum ja Kassimuuseum. Peale nö elutute eksponaatide on Kassimuuseumil ka elav eksponaat... või tegelikult vist rohkem valvur ja muuseumieksponaatide heaolu eest hoolitseja.
Siinkohal tabas mind järjekordne üllatus - see imeilus vesihall kass astus ruumi ja suundus otsejoones minu juurde. Hõõrus end minu jala vastu, nurus silitust ja heitis mulle lausa jalgadele, et temaga tegeleksin. Juba pikemat aega on see minu jaoks hämmastust tekitav, et kassid mulle nö "ligi tikuvad". Ma olen allergik ja vahel ma mõtlen, et kuna paljusid allergiaid ravitakse allergeeni väikeste doosidega, siis ehk on kassid oma tarkuses otsustanud mind ka ravida.
Edasi reisisime Kaunasesse ja peatusime Kaunase hotellis. Ilus linn. Väga palju vaatamisväärsusi, muuseume jms , millest meie jõudsime näha-külastada vaid väga väikest osa.
Ka Kaunases on lai ja ka üsna pikk jalakäijate tänav, mis lõppedes jätkub järgmise jalakäijate tänavaga .... lõppedes raekoja platsil. Taevake, sellel tänaval võib veeta tunde ja päevi ja ikka mitte kõike näha või märgata.
Kaunase on ka loomaaed. Selle juurde sõitmisel peab aga olema ettevaatlik, sest asfaldis on üüratult suured löökaugud. Siin pildil on esindatud minu lemmik - hüljes.
Ja muidugi on külastamist väärt Kuradimuuseum. Ka funikulööriga e mägiraudteega mäkketõusu nautimine ja Baltikumi kõrgeima basiilika katuselt vaadete nautimine on elamus.
Jajah, ja leedu rahvusroad lõhnavad hästi, maitsevad hästi, aga .... toiduportsud on suured. Järgmistel kordadel olime pisut targemad ja palusime ühe portsjoni ja tühja lisataldriku. Sellega oldi lahkelt nõus ja isegi mineraalvee tellimisel pakuti võimalust tellida üks pudel ja kaks klaasi.
Turisti aeg on teadagi lühike, aga kuidagi ei saanud jätta külastamata Mega keskust. Ohtralt poekesi, aga .... huviobjektiks oli hoopis akvaarium - 11 meetrit kõrge, 10 meetrit pikk ja 4 meetrit lai. Imeline, milline rahustav toime on vee-elu jälgimisel!
Vabaõhumuuseumis on vaatamist palju ja ainukeseks miinuseks (minu silmis) on asjaolu, et liikumisprobleemiga inimesele on teekond eksponaatide juurde veidi raske. Nö küla keskus asub mäe tipus ja tõus on üsna järsk. Külakeses on kirik, kool, töökojad, söögikohad, raamatupood, püsiekspositsioonid mineviku elust-olust jpm. Töökodades valmistavad meistrid kohapeal keraamika-, merevaigu- ja puidutooteid ning neid saab ka endale kaasa osta.
Alumisel pildil paistab trepikäsipuu - meie peatumispaik asus teisel korrusel ja sinna pääses trepist. Kaunis vaade merele ning düünidele, kerge ja puhas õhk, lahke pererahvas, suvine augustisoojus, palju huviväärsusi (millest enamus asuvad jalutuskäigu kaugusel) .... no mida veel tahta? Ilmselgelt - rohkem aega!
... ja ka supelranda minevatest rajakestest palutakse mitte kõrvale kalduda. See on vajalik, et taimede juurdumist soodustada. Et erosiooni takistada, kaetakse neis kohtades, kus tuul suuremat kahju tegema ulatub, maapind peenemate puudega ning soodustatakse nt kibuvitsa kasvu läbi nende.
Ja pugeski pisuke nukrus hinge, sest pisike reis hakkas lõppema. Veel vaid mõned huviväärsused ja jalutuskäigud Riias.
Riia teletornist avanevad suurepärased vaated. Kahjuks ei ole minul profikaamerat ja ega ma sellega ka midagi teha ei oskaks, aga silmaga oli sealt tornist näha ka merd ja sellel sõitvaid laevu. Jõe mõlemal harul toimus samuti tihe laevaliiklus. Torni vaateakende ring asub 100 meetri kõrgusel maapinnast.
Ööbisime hotellis "Laine". Terrassikohvikus, kolmanda korruse kõrgusel, sai vaikses eraldatuses linnakärast nautida maitsvat kohvi.
Jõudiski kätte aeg naasta koju. Tegime vahepeatuse Pärnus, et jalutada pisut Rannapromenaadil. Ehkki ei olnud veel hämar ja tuled ei valgustanud ning purskkaevudki tukkusid nukralt suvemelu meenutades... seisis Elevant vapralt rannal ning teokarbidki külitasid rahulikult rannaliivas.
Pärnu ranna kiituseks võib öelda, et siin on parasjagu tihedalt nii prügikaste kui ka istumispaiku paigutatud.
Ja isegi nüüd, kui september kutsub lapsed kooli ja rannahooaeg on ilmselgelt lõppenuks kuulutatud, oli kena ja rahulik promenaadil patseerida.
Reis sai otsa ja kodused hooled/tegemised juba ootavad. Aga kalendrisuvi kestab veel ja ilmad võimaldavad veelgi soojust ja energiat koguda.
Väga tore reis oli teil. On mida soojalt meenutada talve pimedates õhtutes sooja tassi käes hoides. :) Kenad pildid.
Imeline reis! Suur tänu muljeid jagamast. Ja veel suuremad tänud ka mind meeles pidamast, armas Elina! See oli tõeline üllatus saada postkaart Leedust! Tegi kohe südame soojaks :)
|
OSCAR-2019
|
||
Päris keeruline, mul on sellel teemal nii palju mõtteid, aga millest siis ikkagi alustada? Ilmselgelt pole ma siin blogis väga meigitoodetest kunagi rääkinud. Seda väga lihtsalt põhjusel, et ma ei ole väga kunagi hoolinud, mis tooteid kasutan. Peamiseks faktoriks oli hind. Ja kuna muu tõesti ei huvitanud, siis ei hakanud üldse enamale mõtlema.
Alates eelmise aasta maikuust alates võib minu elustiili võtta ilmselt kokku sõnadega "pro vegan". Mu toidulaud ei ole veel 100% vegan (jep, külas torti söön), aga selles suunas ma liigun ning tunnen end ka üha kindlamalt (eks ikka selles mõttes, et mida süüa ja asendada). Seega nagu loomulikult, liigub mu huvi nüüd toidult edasi kosmeetikale.
Mind ausalt öeldes isegi üllatas (halvas mõttes) kui paljud firmad teevad ikka veel loomkatseid. Seega otsustasin, et proovin olla edaspidi teadlikum meigitoodete ostmisega. Nimelt on mu suureks sooviks ühel päeval kohe täitsa asjalikku fotomeiki ka enda stuudios pakkuda (hetkel pigem... nokitsen niisama Internetist õpitul), seega otsustasin, et kui uusi tooteid stuudiosse ostan, siis vaid cruelty free (edaspidi CF) ning võimalusel ka vegan.
Minnes nüüd aga konkreetsete meigitoodete juurde, toon välja mõned enda lemmikud... ja asjad, millest ma ei ole veel päris hästi aru saanud. Eks muidugi mängib suurt rolli ka iga inimese enda näonahk ning mis minul ei toimi, võib olla kellegi teise lemmik.
NYX'i toodetest ei teadnud ma enne Youtube'i midagi. Ühel hetkel jäi silma, et nad olid ka Eestisse jõudnud ning pärast mõningat uurimist ostsin esimesed tooted Tallinnast katsetamiseks (Kaubamaja). Kuna minu Lumene pore filling primer hakkab otsa saama ja nagu oli silma jäänud, et seda HD Studio Photogenic primer base'i kiideti just õlinahale, valisin ka selle. Leian, et hetkel on seda natuke vara mul kiita, samas ega see peagi poore nüüd niiväga täitma... sest seda see ei tee ka. Ehk saan varsti enda uued fotod kätte, eks siis ole näha kui photogenic see kõik on. Muide, seda, kas NYX toode on vegan või mitte, saate uurida siit (link). Kuigi ausalt, ma päris täpselt siiski aru ei saa, sest osasid tooteid nagu ei ole seal (kuigi kõik primerid, mis seal välja toodi, olid vegan).
Concealer on minu jaoks täiesti uudne asi. Seega loomulikult tellisin endale kohe E.L.F.'i kõige heledama tooni. Kahjuks aga ei olnud see kõige heledam. Nimelt olen mina täitsa... kahvatu, mistõttu ostsin ka sobivas toonis jumestuskreemi (toon: porcelain). Concealer'i kõige heledam toon oli aga Fair, mis paraku on siiski jumekast tumedam ning kogu point ongi selles, et see oleks ikka mõni toon jumestuskreemist heledam. Seega nüüd see E.L.F. mul seisab kuniks keegi tiba jumekama nahatooniga mulle külla tuleb.
NYX'i Gotcha Covered concealer on aga metsikult paksu tekstuuriga. Hea küll, on tõesti full coverage, aga kui sul on selline imelik nahk nagu minul, et osad kohad on õlilaigud, teised jälle kuivad nagu kõrb - siis ei soovita päris nii paksu toodet. Kuigi jah, fotode jaoks on see hea, sest see on väga korraliku katvusega. Minu tooniks on alabaster.
Kasutasin päris pikka aega Lumene läbipaistvat tolmpuudrit (translucent powder). Tupsutasid niiske beauty belnderiga seda nahale ja kogu õli oli kogu päevaks lännu. Eelpool mainitud põhjustel, kasutasin Lumene ära, aga uuesti enam ei ostnud. Seega proovisin esimesena E.L.F.'i Perfect Finish HD puudrit (toon: clear). See teeb oma tööd, aga ma olen vist ikkagi harjunud just tolmpuudriga meiki tegema, seega uuesti ma selle järele ei haara ja proovin mõne teise sama firma toote ära.
Mida ma aga tahan kahe käega kiita, on E.L.F.'i Volumizing-Defining ripsmetušš. Ainus "häda" on selles, et ta on alguses kohe eriti märg. Ehket kui peale kannad, siis ole reaalselt väga paigal, et su ripsmed kuskile vastu ei läheks, aga kui see on kuivanud, siis on see mu arust imeline. Kes on mind videotes ja päriselus näinud, teavad, et mu silmad tõmblevad päris palju ja mul on alati olnud häda sellega, et ripsmetušš läheb laiali (ka veekindel) - see pole isegi mitte veekindel ja püsib nii hästi!
Samuti meeldib mulle väga NYX'i micro kulmupliiats. Mul ei ole kõige paremad kogemused kulmupliiatsite teritamisega, seega otsustasin vahelduseks midagi muud proovida ja ma olen üli rahul. Otsik on sellel ka nii mõnusalt... micro :D (väidetavalt on see ka vegan).
Lauvärvipalette on mul tegelikult ikka mõni veel, aga paraku see, mille esimesena ostsin, ei ole CF. Seega ei taha ma seda ka siin kellelegi soovitada. Küll aga on Wet n Wild tooted CF ning neil on ka päris palju tooteid vegan. Küll aga on neil just nimme hetkel lehekülg uuendamisel, kus on kirjas kõik vegan ja mitte vegan tooted (link). Selle paletti märgistust ma ei mäleta, sest seda ma algselt ei tahtnud üldse ostagi. Ometi olen sellega aga väga rahul. Hea neutraalne, aga samas kõige jaoks. Küll aga oli vegan märgistusega mu meelest päikesepuuder (link), millest ma paraku pilti ei teinud, aga mis on marumõnus. Muide, Wet n Wild tooted on müügil Ideaalkosmeetikas.
Ja lõpetame selle kõik ikka highlighteriga, mis on hetkel vist üks popimaid meigitooteid üldse. Tahtsin siis ka ikka olla trendikas ja ühe ära proovida. Päris Jeffree Stari enda tooteid ma ei raatsinud katsetamiseks võtta, küll aga tellisin tema poolt soovitatud E.L.F.i oma, toonis Moonlight Pearls (link). Mul lendas see muidugi päris kiiresti maha ja kuna see highlighter on sellise kupliga, lendas kuppel sellelt pealt ära (aga kõlbab siiski kasutamiseks). Küll aga on see väga mõnusa kumaga. Üldse mitte intensiivne kui panna peale üks kiht, aga mida rohkem lisad, seda säravamaks ka kõik muutub. Seega katsetamiseks soovitan igatahes.
Selline oli siis minu ilukoti sisu väike osa. Mul on nii hea meel, et kõik need tooted on lõpuks ka Eesti turule jõudnud ning valik suureneb pidevalt. Kunagi, kui sellest CF teemast kaarega mööda käisin ja proovisin sellele lihtsalt mitte mõelda, arvasingi, et CF tooted on lihtsalt palju-palju kallimad. Tegelikkuses ei maksa need samad tooted kuidagi rohkem kui kõik muu Maybelline, L'Oreal jne.
Olen sellest teadlik, et L'Oreali alla kuuluvad. Mind isiklikult see NYX'ist eemale ei peleta, sest nemad enda tegemisi sellest mõjutada ei lasknud ning ka Hiinasse enda tooteid ei müü (kus peab tooteid loomadel testima enne müüki panekut). Kuid jah, eks igaüks tehku omad valikud.
Tead, kuulsin hiljuti, et NYX kahjuks CF brändide alla siiski päriselt ei kuulu. Nimelt on NYXi emafirma L'oreal, kes teadupärast oma kosmeetikat loomade peal testib. Seega läheb NYXi toodete pealt teenitud kasum kaudselt ikkagi L'orealile, kes selle rahaga omakorda loomkatsed kinni maksab. Guugeldades leiab selle kohta palju infot.
Siiski arvan ma, et see on nii tore, et sa sellisest asjast lähtuvalt ka kosmeetikat ostad :) oled eeskujuks! Minu mõttemaailm veel hetkel päris sealmaal pole, et suudaks tavaliste drugstore brändide toodete ostmise ära lõpetada.
Ma olen ka seda uurinud ning hetkeseisuga olen siiski otsustanud NYX'i tooteid edasi osta kui midagi head leian. Jaaaa osaliselt nagu ikka mõtlen, et kui L'oreal omakorda näeb, et nende CF brandide tooteid tarbitakse (või ma ei tea, tehakse ju küsitlusi ja uuringuid), siis äkki ühel hetkel ka muudetakse firmas asja. Ei, naiivselt ma ei arva, et see peaks toimuma 10a jooksul... aga tuleviku mõttes siiski.
Samas Wet n Wild on tõesti üks soodsamaid, mida olen leidnud. Samuti on vist Catrice CF. Pole seda nii täpselt uurinud, aga silma nagu jäi, et osad isegi vegan nendel.
Kosmeetika puhul on üheks heaks mõõdupuuks Hiina - kui kosmeetikat seal ei müüda, siis võib üheks põhjuseks olla loomkatsetuste mittetegemine, Hiina nimelt nõuab et kõigile kosmeetikatoodetele oleks tehtud loomkatsed.
Just ja seetõttu ilmselt ei muutu ka suurfirmadel see, et loomkatseid teha kuna Hiina turg on lihtsalt nii suur ja tulutoov.
Miks mitte üldse looduskosmeetikat katsetada, mis keemiat ei sisalda. Pole küll uurinud, kas nad loomkatseid teevad, aga miks süüa tervislikult, aga keemiat endale näkku määrida?
Ju siis ei ole mina ka veel sealmaal. Ei ole nii, et ühte asja teed nö korralikult, siis peaks ka kõiges muus sama moodi talitama. Nii palju kui olen mineraalkosmeetikat vaadanud, on hinnad ikkagi kõrgemad kui nendel keemiat täis toodetel.
Mineraalkosmeetika on kindlasti parem valik, aga taaskord - päris uisapäisa ma ka ei taha asju osta. Pole selle kohta täpsemalt uurinud, sest esiteks ongi silma jäänud pigrm kõrgem hind (lily lolost kuulsin ka alles hiljuti) ja teiseks polegi nii palju arvustusi veel vaadanud, et kuidas tooted ka reaalselt on. Mõeldes ennekõike siis kallimatele toodetele.
Ei ole tarvis põhjendada, keegi ei ütle ka, et ostma peaksid, tõin lihtsalt välja, et Lily Lolo hinnad ei erine sedavõrd.
Kas Too Faced on kuskil Eestis ka saadaval mõnelt edasimüüjalt? Tean, et ABH saab Make My Day Shopist, aga Too Faced pole üldse lähemalt uurinudki, kuna pole lihtsalt silma jäänud (ja mul pole selliseid kaarte, et väljamaalt tellida :D).
|
OSCAR-2019
|
||
Buehlertal pakub midagi huvitavat igaühele. Külastajad leiavad siit mõndagi, mida vaadata. Populaarsete vaatamisväärsuste hulka kuuluvad Windecki loss ja Mehliskopfi mägi. Ära unusta külastamast paiku nagu Vana veinikelder ja Gaisholli juga.
Buehlertal tervitab külastajaid avasüli. See on linn, kus leidub hotelle igale maitsele. Kui sinu sihtkoht on Buehlertal, ootab sind Hotels.com saidil 1362 head pakkumist. Paljud majutusvõimalused hinnasoodustusega kuni 40%. Tubade hinnad alates 11 EUR/öö. Allpool näete, millise kategooria hotelle Buehlertal ja selle lähipiirkond pakub.
Lähim lennujaam on Karlsruhe (FKB — Karlsruhe/Baden-Baden), mis asub 13,2 km kesklinnast. Strasbourg (XER — Boulevard de Metzi bussipeatus), piirkonna teine suurem lennujaam, jääb 35,4 km kaugusele.
Probiootikumid on bioloogiliselt aktiivsed bakteriaalsed preparaadid, mis sisaldavad organismi residentmikrofloorast pärinevaid elusmikroobe ja mis avaldavad kasulikku toimet inimese tervisele. Probiootikumid on kasutusel funktsionaalse toiduna (jogurtid, juustud jt) või toidulisanditena (kapslid, tabletid).
Funktsionaalne toit omab võrreldes tavatoiduga lisaväärtusena mingit organismi kindlat funktsiooni parandavat toimet. Fermenteeritud piimad (hapupiim, keefir, jogurt) ja hapendatud juurviljad (kapsas, kurk, seened jne) on olnud kasutusel sajandeid. Nende kasulikku mõju inimese tervisele seostati neis leiduvate nn ettevalmistatud toitainetega. Edaspidi selgus aga, et kasulikku toime eest vastutavad hoopis fermenteeritud toitudes paljunevad bakterid ja/või seened.
Probiootikume kasutatakse sageli koos prebiootikumidega, milleks on keemilised ühendid (sageli fruktooligosahhariidid – FOS), mis ei imendu peensooles ja soodustavad probiootiliste mikroobide (heade bakterite) elutegevust (substraat metabolismiks) või aitavad blokeerida retseptoreid. Prebiootikumid on toidu mitteseeduvad koostisosad, mis soodustavad jämesooles meie normaalse floora, eriti bifidobakterite kasvu ja paljunemist. Prebiootilise toimega aineid leidub puu- ja köögiviljades, kaunviljades, korvõielistes, siguris, nisus, sibulas, küüslaugus, porrus ja teistes toiduainetes.
Sünbiootikum on probiootikum, mille koostisse on lisatud mõni prebiootikum ning tänu omavahelisele koostoimele tagavad soole mikrofloora tõhusa tervendamise.
Probiootikumide manustamine ei asenda inimese enda normaalset mikrofloorat, küll aga suurendab see indiviidide kasulike mikroobide hulka. Probiootikumid taastavad mikrofloora tasakaalu ning neid kasutatakse enamasti sel juhul, kui mõned raviviisid (antibiootikumid, mitmesugused ravimid, dieet või kirurgilised manipulatsioonid) on kahjustanud organismi kolonisatsiooniresistentsust.
Teiseks oluliseks rakenduseks on probiootikumide kasutamine infektsioonide profülaktikaks, näiteks reisimisel. Neid on edukalt rakendatud ka rotaviirusdiarröa raviks. Uurimused on näidanud erinevate probiootikumide kasulikku toimet ka allergiliste reaktsioonide mahasurumisel, vererõhu langetamisel ja ateroskleroosi profülaktikas.
Probiootikumide kõik toimemehhanismid pole lõplikult välja selgitatud, kuid on selge, et nende manustamine vähendab tinglikult patonogeensete mikroobide osakaalu üldises mikroflooras ja suurendab organismile soodsate mikroobide hulka. Probiootikumide poolt eritavate eksogeensete antimikroobsete ainete (nisiini, reuteriin, laktotsiin, mikrotsiin) toime on erinev ja tüvespetsiifiline. Enamasti on need madalamolekuraalsed, temperatuuride suhtes stabiilsed ühendid. Nende abil reguleerivad probiootikumid ökosüsteemides mikroobide arvulist vahekorda. Samuti toodavad probiootilised bakterid vesinikperoksiidi, piimhapet ja lühikese ahelaga rasvhappeid ning mitmeid regulaator-metaboliite. Probiootikumid blokeerivad ka patogeensete mikroobide adhesiooniks vajalikke retseptoreid ning on võimelised käivitama humoraalset ja rakulist immuunsust.
Probiootikumid on võimelised vähendama toksiinide hulka keskkonnas enda toodetud proteaaside abil või absorbeerides toksiine oma pinnale. Seda kasutatakse näiteks pseudomembranoosse koliidi puhul, manustades laktobatsillaarset probiootikumi koos ksülitooliga. Prebiootikum ksülitool (fruktooligosahhariidid) soodustab teiste mikroobide, sh. laktobatsillide, paljunemist ja C.difficile alla surumist.
Probiootikumid takistavad bakterite ja viiruste kasvu, stimuleerides lokaalset (IgA, makrofaagid) ja süsteemset kaitsevõimet (komplemet, T- ja B-lümfotsüüdid, tsütokiinid). Täheldatakse IL-8 ja γ-interferooni osakaalu tõusu, mis viib makrofaagide aktiivsuse suurenemisele ja patogeenide efektiisemale hävitamisele.
Siiski pole igal kommertsiaalsel probiootikumil kõiki eelpool nimetatud kasulikke omadusi ning seetõttu otsitakse pidevalt uusi spetsiifilise toimega baktereid.
Siiski tuleb probiootikumide manustamisel alati arvestada, et tugevasti nõrgesatatud kaitsevõimega organismis võivad ka mittepatogeensed mikroorganismid põhjustada infektsioone. Nii on immuunpuudulikkuse korral kirjeldatud Lactobacillus spp. poolt põhjustatud endokardiiti ja bakterieemiat.
Mikroob-antagonistidele juhtis tähelepanu Ilja Metšnikov juba 1894. aastal. Ta näitas, et piimhappebakterid omavad toimet kooleratekitaja Vibrio cholerae vastu in vitro, hiljem saadi sama efekt küülikul in vivo. 1907. aastal postuleeris Metšnikov teooria laktobatsillidest kui eluea pikendajatest, mis vähendavad mürgiste metaboliitide tootjate hulka sooles.
Suure panuse probiootikumide uurimisse andis alates 1970-ndatest inglise teadlane Roy Fuller, kes hakkas laktobatsille kasutama kanapoegade salmonelloosi profülaktikaks. Paljud uurijad otsisid erilisi antagonistlike omadustega mikroobe, D. Van der Waaij formuleeris 1971. aastal mõiste kolonisatsiooniresistentsus.
|
OSCAR-2019
|
||
Eesti kirikute nõukogu peab täna Haapsalus väljasõiduistungit, kus arutatakse muude küsimuste kõrval ka nõukogu tulevikusuundi.
„Siin on palju kogudusi ja pärastlõunal külastamegi neid,” põhjendas kirikute nõukogu täitevsekretär Ruudi Leinus, mis peab kirikute nõukogu oma väljasõiduistungi Haapsalus.
Muude küsimuste kõrval on päevakorras kirikute nõukogu presidendi, luteri kiriku peapiiskopi Andres Põderi ettekanne. Põder esitab oma ettepanekud ja ettekujutuse kirikute nõukogu tuleviku kohta.
Haapsalu linnapea Urmas Sukles peatus kõrgeid külalisi tervitades põgusalt Haapsalu ja Betlemma sõprussuhetel.
Ligi 300 aastat kogudust teeninud Christian Ackermanni barokne meistritöö hävis Teise maailmasõja ajal tulekahjus. 2001. aasta veebruaris tagastati Rootsi-Mihkli kogudusele ligi 30 aastat kirikus kasutusel olnud Armbrusti altarisein. Koguduseliikmete ühistööna püstitati seejärel ajutine altarisein ja hakati tegema ettevalmistusi uue sisustuse saamiseks.
Altari pühitsemise jumalateenistus 7. detsembril tõi kiriku rahvast täis nagu jõuluõhtul. Teenisid peapiiskop Jaan Kiivit, praost Tiit Salumäe, sõpruskoguduse pastor Jeremias Sankari Soomest Vihantist. Laulis koguduse segakoor Maiu Linnamägi juhatusel, orelil musitseeris Elke Unt.
Peapiiskop Jaan Kiivit ütles, et me vajame elus juhatust vaimsetes asjades ja seepärast olgem tänulikud, et meil on pühakoda, kuhu tulla, ja kogudus, kuhu kuuluda.
Pärast külmas kirikus toimunud jumalateenistust kutsuti kõiki kogudusemajja, kus abilisi südamlikult tänati. Märjamaa koguduse õpetaja Illimar Toomet kinnitas, et arhitekt Illar Kannelmäe parandas jooniseid ja nägi vaeva ilusa tulemuse saavutamiseks. Arhitekt rõhutas, et püüdis oma lihtsa lahendusega sobituda kiriku ehitamise aega, mistõttu kasutas selgeid geomeetrilisi vorme. Pole vähetähtis, et altarilaud on valmistatud kohalikust Orgita dolomiidist, kivitööd teostas OÜ Orgita Dolomiiditooted. Puitesemed valmistas OÜ Eksurest.
Altarimaali autor Uno Roosvalt märkis, et ta uuris enne töö alustamist kunstiraamatuid ja luges evangeeliumi, kuid üritas teiste loomingut mitte kopeerida ja paigutas oma maali kangelased (Kristus, Maarja ja Ristija Johannes) Eesti rannamaastiku taustale, sest ta on ennekõike maastikumaalija.
Suur tänu kuulub Vihanti sõpruskogudusele, kes kogus 141 000 krooni ligi 350 000 krooni maksma läinud töödest. Märjamaa vallavalitsus toetas ettevõtmist 86 000 krooniga, Märjamaa koguduse kulu oli 100 000 ja üksikannetajatelt laekus 21 000 krooni. Meeles peeti ka Saksamaa Rendsburgi linna koguduse esindajaid Ertmute ja Werner Beckmanni, kes korraldavad annetuste kogumist siinsete koguduste tarvis. Kõigile neile kingiti raamitud pilt uue altarimaaliga.
Peapiiskop Kiivit märkis rahuloluga, et tema ametisoldud kümne aasta jooksul on Eestis meie vaesusest hoolimata rajatud üle kümne uue jumalateenistuse ruumi ka taolistesse kohtadesse, kus neid varem pole olnud. Ta toonitas, et suurt abi on seejuures osutanud teiste riikide sõpruskogudused.
Märjamaa koguduse elu läheb peapiiskopi arvates ülesmäge. Siin on tore kogudusemaja, nüüd saadi kirikusse uus altar koos kõige juurdekuuluvaga ja inimestel on võimalus kunstiliselt kõrgel tasemel teostatud töid vaatama tulla. Kiivit pidas oluliseks, et Märjamaal tegutseb üheskoos mitu kohalikku tegijat: koguduse koori juhib siinse muusika- ja kunstikooli direktor Maiu Linnamägi, hea on ka omavalitsuse koostöö kogudusega. Vallavanem Eero Plamus kinnitas, et kirik on Märjamaa oluline tunnusmärk.
Peaaegu 35 aastat Kullamaal ja Piirsalus kirikuõpetaja olnud Ants Leedjärv (63) paneb kevadel ameti maha, läheb pensionile ja kolib elama Tallinna külje alla Jürisse Karla külla.
Leedjärv ütles, et läheb tervise pärast n-ö eelpensionile. Kirikuõpetajad saavad muidu pensionile 65aastaselt, temal on sinnani aega peaaegu kaks aastat. Kui täie jõuga ei saa, siis niisama pensionini tiksuda ta ka ei taha. Viimase jutluse päeva Kullamaa kirikus ei ole Leedjärv kindlaks määranud, kuid oma lahkumisavalduses on ta palunud end vabastada 1. maist. «Suvel on uuel kirikuõpetajal kergem sisse elada,» on ta mõelnud ka oma järeltulijale.
Kuigi lahkumiseni on vaid mõni kuu, ei ole ta oma tööd kergemalt võtnud. Sel neljapäeval, mil oli viimane päev esitada Leaderi programmi rahataotlust, tõi ta Haapsallu Piirsalu koguduse taotluse. «Piirsalu käärkamber tahab kiriku küljest ära kukkuda,» selgitas Leedjärv taotluse sisu. Vakantseks kuulutatud koha vastu on huvilisi praegu kaks, ütles Leedjärv. Märtsis peavad kandideerijad Kullamaal proovijutlusi. Koguduse nõukogu valib kirikule õpetaja. Nõukogu üks tingimus on, et õpetaja elaks kohapeal. «Olen kogudusele öelnud: käige märtsis usinasti kirikus,» ütles Leedjärv, «siis oskate valida.»
Vakantseks ei jää üksnes kirikuõpetaja, vaid ka organisti koht, mida peab praegu abikaasa Tooni. Organisti on aga isegi raskem leida kui kirikuõpetajat, ütles Ants Leedjärv. «Rääkida oskab igaüks, aga katsu sa orelit mängida,» muigas ta.
Jõelähtmest pärit Ants Leedjärv määrati Kullamaale ja Piirsallu õpetajaks 5. oktoobrist 1977. Vahepeal on ta nende koguduste kõrval teeninud ka Noarootsi, Kirbla ja Varbla kogudust. Kullamaa kuulsate kirikuõpetajate pikas reas on Ants Leedjärv nimetanud ennast tavaliseks maapoisiks.
«Ma ei ole keelt parandanud ega Piiblit tõlkinud,» viitas Leedjärv oma kuulsaile eelkäijaile Heinrich Gösekenile, kes koostas aastal 1660 põhjaeestimurdelise käsiraamatu, ja Heinrich Gutsleffile, kelle tõlkes ilmus aastal 1715 põhjaeestimurdeline Uus Testament.
«Ainult ühe kogudusemaja olen ehitanud,» lisas Leedjärv tagasihoidlikult. Kui Göseken oli Kullamaal kirikuõpetaja 40 ja Dahl 48 aastat, siis Leedjärv on samuti üks staažikamaid, tema on teeninud Kullamaa kogudust peaaegu 35 aastat.
Leedjärv on ka Kaitseliidu Lääne maleva kaplan. Ta pidas võimalikuks, et vajadusel saab kaplanina malevat edasi teenida. Et Leedjärvede pere uude kodukülla jääb ka Jüri kirik, on uute elanike üle kõige õnnelikum ilmselt Jüri kogudus ja kirikuõpetaja, sest neil on nüüd vajadusel õpetaja ja organist sealtsamast võtta.
Ants Leedjärv on 2002. aastast Kullamaa valla aukodanik, 2007 valiti ta luteri kiriku aasta vaimulikuks ja sai preemiareisi pühale maale.
Praost Tiit Salumäe ütles, et Ants Leedjärv on mees, kelle peale võib loota. «Õpetaja Ants Leedjärv on töötanud Kullamaal ja Piirsalus üle 34 aasta, ta on koos oma organistist abikaasaga kasvatanud üles kolm tublit last, hoidnud kogudust elus, ehitanud uue pastoraadi ja hoidnud kiriku heas korras. Koostöös kirikumuusikust abikaasa Tooniga on ta õnnistusrikkalt teeninud Kullamaa ja Piirsalu kogudust ning hooldanud Noarootsi, Nõva ja Varbla kogudust. Kirikuvalitsuselt on ta saanud mitu autasu, ta on valitud aasta vaimulikuks. Ants on kolleeg, kellega on olnud hea koos töötada, tema peale võib loota ja selle, mida ta on lubanud, viib ta ka ellu. Ühiskondlikult on ta olnud aktiivne vallavolikogu liige ja pälvinud Kullamaa kõrgeimad autasud,» iseloomustas Salumäe oma kolleegi.
|
OSCAR-2019
|
||
Ma nüüd seisan silmitsi nende 20 rm küttepuudega järgmiseks talveks, mis just nüüd koormakaupa õue peale veerevad ja tuleb kuuri loopida ning seal riitadesse laduda. Just nüüd, kui mees on saabunud haiglast pimesoolelõikuselt ja on hapras tervislikus olukorras ning majapidamislikus mõttes täiesti kasutu.
Eile toodi üks viieruumine koorem ja täna teine. Nii et ma olen veetnud nüüd mõlemal õhtul rea tunde (sest hommikuti ja päeval on ju töö-töö) neid puid üksinda kuuri loopides, hing vaheldumisi täis enesehaletsust ja viha sellise asjakorralduse vastu. Ja läbi pea jooksevad umbes taolised mõtted.
Tegelikult ma peaksin rõõmus olema, et pärast pikka talvist pekikogumist on nüüd võimalus ennast tublisti liigutada ja lihased suure kevade ning aiatööde saabumise ajaks vormi ajada.
Aga pagan, need puud on nii jämedalt lõhutud, rasked ja toored ja see vehkimine on tegelikult päris raske, vaataks näiteks passist sünniaasta numbrit ka ja arvestaks seda fakti, et veebruari lõpus rängalt põetud gripilaadne viirushaigus on siiani mu hingamisteed mingit jama täis jätnud, mille tõttu pärast kümmet sammu on toss väljas ja ähi või pooleks ennast – ja nüüd need puud veel.
Pole midagi, ega pea ju vihtlema nagu saunaline, võib rahulikumas tempos ka, ega ole vajagi tervet hunnikut ühe õhtuga kuuri loopida, piisab, kui iga õhtu natuke … ja ühel päeval nad ongi kõik seal kuuris ju. Kui kannatust inimesel jätkuks.
Nojah, aga loobi siin neid läbi selle ukseaugu nagu nõelasilma, kui kohe ukse taha on Abikaasa mingil mulle teadvustamata aja jooksul kogunud ühe oma kuulsatest Hunnikutest, kuhu kuuluvad vanad lammutuslauad ja vanad euroalused ja lauajupid ja üldse selline jama, mille ta ammu oleks pidanud pliidi alla saagima. Kui ta oleks oma naist õigel ajal kuulanud. Aga need mehed. No ei kuula ju. Ja nüüd ma siin võitlen tema kokkukeeratud jamaga, püüdes küttepuid hoolsalt Hunnikust mööda loopida.Mma saeks ise need eest ära, aga elukogemus ütleb, et hakka mehe tegemata asju ise ära tegema, siis sa jäädki neid ära tegema kogu ülejäänud eluks. ja pealekauba, ma kardan mootorsaagi, sest see müriseb ja tuleb mulle kindlasti kallale.
Mis trenni, pärast on karpaalkanalid jälle umbes ja käed surnud, isegi veel enne, kui labida kevadel esimest korda maasse olen saanud lüüa.
Randmetoed panid? Ei pannud? Ei viitsinud otsida, kus need on? No siis on tervist küll, lase edasi ja ära virise.
Teeb ju meele haledaks kui eile, pärast esimese koorma tulekut, loopisin nii ilusti ukse eest terve laia riba vabaks, et käruga kuuri küttepuude järele saaksin, sest ahju on ju vaja kütta nende kuivade puudega, mis seal kuuri tagumises paremas nurgas on, ja täna tuli teine koorem ja kallutati täpselt sinnasamasse kuuri ette jälle maha. Nii et enne kui ma täna oma ahjupuudeni saan, mis enne ööd ka vaja on tuppa tuua, pean ma jälle ukseesise lagedaks loopima et käruga mahuks.
Niikuinii tuleb need KÕIK sul lõpuks kuuri loopida ja seal ära laduda kah veel, nii et ära virise, loobi. Ja kuuri tagumised uksed tuleb täna enne ööd ka mõlemad pärani lükata, sest kui homme ahjupuude koorem teise ukse ette pannakse, siis sa enam neid uksi lahti ei saa.
Ise olid loll, oleksid eile võinud selle peale mõelda. Nüüd ronid ja ei virise. Ja roni ettevaatlikult, sest kui sa nende veerevate halgude peal oma kondid ära murrad, siis ei ole siin majapidamises enam ÜHTEGI teovõimelist inimest ja te kõik surete külma kätte. Või ei sure, aga maksate elektriarvega ennast lolliks. Ja solgiämber tuleks aknast välja tühjendada, sest Abikaasa ei tohi raskeid asju tõsta.
Huvitav, kas ma eile ikka 2 ruumi jõudsin sisse visata? Sest poolt eilsest koormast vist päris ei jõudnud, kui ma hunniku järgi vaatan. Kümme ruumi viie päevaga kuuri saada oleks siis ju täitsa mõeldav, aga vahepeal läheb ladumise peale ka … ütleme, neli päeva? Äkki kolm? Ja siis on veel kümme ruumi ahjupuid ootamas … veel kaheksa päeva, aga ahjupuud on palju raskemad ja see võtab tempo maha … issand, ma vehinn nendega suure kevadeni siin.
Teda tundes … umbes kuu. Ära üldse unista. Sul on selleks ajaks need puud juba kuuris ja riidas kõik, nii et anna aga minna.
Kui kuur on sisseloobitud puude hunnikut täis, siis tädi Tötsu ei saa enam minna sinna elevantside püüdmise auke kaevama ja kurvastab.
Kuuris sees on pime jah, aga kuni sa siin väljas seda hunnikut näed, seni loobi ikka. Halge ju ka veel näed, eks ole. nii et vara viriseda. Ilus täiskuu ka paistab, vaata, kui valge tegelikult on.
Aga kui hundid tulevad? Kooserdavad ju viimasel ajal igal pool. Kui nad tulevad ja ma neid halgudega pildudes peletama hakkan, siis pärast ju jälle häda, korja neid halge mööda poolt õue. Kui nad halgudega pildumist üldse kardavadki. Hangu mul siin puukuuris ka ei ole, ainult kirves. Aga ma pole kunagi hundiga lähivõitluses olnud ja ei tea, kuidas teda kirvega lüüa, kui kallale hüppab.
Metsas oled käinud? Oled. Hundijälgi siin näinud oled? Ei ole. Siis lõpeta lolluste väljamõtlemine. Hundid on Läänemaal. Läänemaa on kaugel. Pole midagi kirvega visata. Loobi aga rahulikult.
Aga kui ma juba toas olen, siis läbi akna õue vaadata on ikka juba JUMALA pime. ja pealegi, mul on täna õhtul veel kindlasti vaja üks 1800-tähemärgiline lugu kirjutada ühe haridusküsimuse teemal. Ma lubasin. Täna õhtu ongi kõige viimane aeg see ära saata.
Oi, pagan. See ka veel. Siis tuleb tõesti tuppa minna. Ega siin tõesti ei näe enam eriti midagi … paistku see kuu pealegi.
Heh. Inimene on kogukondlik loom ja teab, et ennast vigaseks töötada ei tohi. Kas sa pole mõelnud, et kutsuks kellegi appi? Kui ma veel noor olin ja Tartus yyrikates elades 5 rummu kaupa puid ostsin ja varastamise vältimiseks need kohe peale saabumist sisse viskama pidin, siis oli meil kombeks sõberannadega yksteist aidata.
(Dramaatiliselt) sest kui sul juba midagi krooniliselt st järelejätmatult, ravimatult ja vaigistamatult valutab, siis läheb järjest rohkem ajupauerit ja mõtlemise energiat valu talumisele ja järjest vähem jääb kirjutamisele ja mõttetööle.
|
OSCAR-2019
|
||
-Serevent sisaldab ravimit toimeainega salmeterool. See kuulub ravimite rühma, mida nimetatakse pikatoimelisteks bronhilõõgastiteks. Salmeterool aitab avada hingamisteed, muutes hingamise kergemaks. Ravimi toime saabub tavaliselt 10...20 minuti jooksul ning kestab 12 tundi või kauem.
-Arst on teile ravimit määranud hingamisraskuste vältimiseks. Need võivad olla tingitud astmast. Serevent’i regulaarne kasutamine aitab ära hoida astmahoogude esinemist. See hõlmab ka füüsilisest koormusest tingitud või vaid öösiti esinevaid astmahoogusid.
-Serevent’i regulaarne kasutamine aitab ära hoida ka teisestest haigustest, näiteks kroonilisest obstruktiivsest kopsuhaigusest (KOK) tingitud hingamisraskuste teket.
-Serevent aitab ära hoida hingelduse ja viliseva hingamise teket. Ravim ei toimi siis, kui hingeldus või vilisev hingamine on juba tekkinud. Sellisel juhul vajate te kiiretoimelist bronhe lõõgastavat ravimit (näiteks salbutamooli).
-Serevent sisaldab norfluraani. See on keskkonnasõbralikum kui vanemad inhalaatorid. Vanemate inhalaatorite ja Serevent’i maitse võib olla erinev. Maitse erinevus ei oma ravimi toime aspektist mingit tähtsust.
-Kui teie astma või hingamisraskus süveneb, teavitage sellest otsekohe oma arsti. Teil võib vilisevat hingamist või rindkere pingsust esineda sagedamini või te võite kiiretoimelist
bronhilõõgastit vajada rohkem kui tavaliselt. Neil juhtudel ärge suurendage Serevent’i annuste arvu. Teie haigus võib süveneda ja te võite jääda tõsiselt haigeks. Pöörduge oma arsti poole, kuna teie astmaravi võib vajada muutmist.
-Niipea kui teie astma on piisava kontrolli all, võib arst kaaluda Serevent`i annuse järk-järgulist vähendamist.
-Kui teile on Serevent määratud astma raviks, jätkake juba kasutatava astmaravimi, eriti inhaleeritavate hormoonide või hormoonitablettide kasutamist. Jätkake ravimi kasutamist samades annustes nagu varem, kui arst ei ole määranud teisiti. Tehke seda isegi juhul, kui te ennast paremini tunnete. Kui te alustate Serevent’i kasutamist, siis ärge lõpetage inhaleeritavate hormoonide (või hormoonitablettide) manustamist.
-Arst jälgib teid ravi ajal hoolikamalt juhul, kui teil esineb kilpnäärme ületalitlus, suhkurtõbi (Serevent võib tõsta veresuhkru taset) või südamehaigus, sealhulgas ebakorrapärane või kiire südametegevus.
-Teatage oma arstile, kui te kasutate või olete hiljuti kasutanud mis tahes muid ravimeid, kaasa arvatud astmaravimeid või ilma retseptita ostetud ravimeid. Mõningatel juhtudel ei pruugi Serevent kokku sobida teiste ravimitega.
-Enne Serevent’i kasutamist teatage oma arstile, kui te saate praegu seennakkuste vastast ravi ketokonasooli või itrakonasooli sisaldava ravimiga või kui te saate HIV-nakkuse raviks ritonaviiri. Nende ravimite toimel võib suureneda Serevent’i kõrvaltoimete (kaasa arvatud südame rütmihäirete) tekkerisk, samuti võivad kõrvaltoimed süveneda.
-Serevent’i ei tohi kasutada koos beeta-blokaatoritega, kui arst ei ole määranud teisiti. Beeta- blokaatorid, nagu atenolool, propranolool ja sotalool on enamasti kasutusel kõrgvererõhu või muude südamehaiguste raviks. Teatage oma arstile, kui te võtate beeta-blokaatoreid või teile on hiljuti määratud ravi beeta-blokaatoritega, kuna need võivad vähendada või muuta salmeterooli toimet.
-Serevent võib vähendada kaaliumisisaldust teie veres. Sellisel juhul võivad tekkida südame rütmihäired, lihasnõrkus või –krambid. Need tekivad suurema tõenäosusega juhul, kui te kasutate Serevent’i koos teatud vererõhuravimitega (diureetikumid) või teiste hingamisraskuste leevendamiseks kasutatavate ravimitega (nagu teofülliin või hormoonid). Arst võib teha teile vereanalüüsid, et kontrollida teie vere kaaliumisisaldust. Kui teil on küsimusi, arutage neid oma arstiga.
Täiskasvanud, kellel esineb krooniline obstruktiivne kopsuhaigus (KOK, kaasa arvatud bronhiit ja emfüseem)
Inhalaatori kasutamist õpetab teile arst, õde või apteeker. Nad kontrollivad aeg-ajalt teie inhalatsioonitehnikat. Kui te ei kasuta inhalaatorit õigesti või juhiste järgi, võib see tähendada, et ravim ei toimi astma või KOKi puhul nii tõhusalt kui vaja.
1.Kui te kasutate inhalaatorit esimest korda, kontrollige, kas inhalaator on töökorras. Huuliku katte eemaldamiseks vajutage ettevaatlikult pöidla ja nimetissõrmega selle külgedele ning seejärel tõmmake.
2.Loksutage inhalaatorit korralikult, suunake huulik endast eemale ning vajutage balloonile, et pihustada õhku kaks ravimiannust. Juhul kui te ei ole inhalaatorit kasutanud rohkem kui ühe nädala jooksul, pihustage enne inhalaatori kasutamist samuti kaks ravimiannust õhku.
2.Eemaldage huuliku kate (nagu on näidatud esimesel pildil). Kontrollige, kas huulik on nii seest- kui väljastpoolt puhas ning veenduge, et huulikus ei oleks võõrkehasid.
3.Loksutage inhalaatorit 4 või 5 korda, et tagada lahtiste esemete eemaldamine ja inhalaatori sisu ühtlane segunemine.
4. Hoidke inhalaatorit püstises asendis sõrmede ja pöidla vahel nii, et pöial on inhalaatori põhjal, huuliku all. Hingake võimalikult sügavalt välja.
6.Hingake suu kaudu sisse. Vahetult pärast sissehingamise alustamist vajutage inhalaatori ülaosale ja pihustage hingamisteedesse ravimi annus. Samal ajal hingake ühtlaselt ja sügavalt sisse.
7.Hoides hinge kinni, eemaldage inhalaator suust ja võtke sõrm inhalaatori ülaosalt. Hoidke hinge kinni senikaua, kui see on teile mugav.
9.Pärast inhalaatori kasutamist asetage alati tagasi huuliku kate, et kaitsta huulikut tolmu eest. Huuliku kate asetage tagasi seda kindlalt surudes, kuni kostab klõpsatus.
Harjutage paar esimest korda peegli ees. Kui inhalaatori ülaosast või suunurkadest tuleb „auru“, proovige uuesti.
Kui teil või teie lapsel on raskusi ravimi manustamisega, võib Serevent’i manustamiseks kasutada vahemahutit. Pidage nõu arsti, õe või apteekriga.
Kasutage inhalaatorit alati vastavalt juhistele. Kui te manustate kogemata soovitatust suurema annuse, teavitage sellest arsti või apteekrit. Teil võib tekkida südamepekslemine ja värisemine ja/või pearinglus. Samuti võib teil tekkida peavalu, lihasnõrkus ja liigesevalud.
Ärge manustage kahekordset annust, kui annus jäi eelmisel korral manustamata. Manustage lihtsalt järgmine annus tavalisel ajal.
Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki. Kõrvaltoimete tekkevõimaluse vähendamiseks määrab arst teile ravimi kõige väiksema toimiva annuse, mis tagab kontrolli astma või kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse üle. Serevent’i kasutamisel on kirjeldatud järgmisi kõrvaltoimeid.
Tekkida võib raskekujuline vilisev hingamine ja köha. Samuti võib tekkida sügelus ja turse (tavaliselt näo-, huulte-, keele- või kõriturse). Nende nähtude ilmnemisel või kui need tekivad järsku pärast Serevent’i manustamist, teavitage otsekohe oma arsti. Serevent’i suhtes tekib allergilisi reaktsioone väga harva (vähem kui ühel kümnest tuhandest inimesest).
-Värisemise tunne; kiire või ebaregulaarne südametegevus (südamepekslemine), peavalu; käte värisemine (treemor). Värinaid esineb sagedamini siis, kui manustatakse rohkem kui kaks inhalatsiooni kaks korda päevas. Need kõrvaltoimed ei kesta kaua ning vähenevad Serevent-ravi jätkudes.
-Väga kiire südametegevus (tahhükardia). Tahhükardiat esineb sagedamini siis, kui manustatakse rohkem kui kaks inhalatsiooni päevas.
Sellisel juhul lõpetage Serevent inhalaatori kasutamine. Manustage kiiretoimelist bronhilõõgastit ja teavitage kohe oma arsti.
-Ebakorrapärane südametegevus või ekstrasüstolid ehk vahelöögid (rütmihäired). Ärge lõpetage Serevent’i kasutamist, kuid teavitage oma arsti.
-Veresuhkru (glükoos) sisalduse suurenemine (hüperglükeemia). Kui te põete suhkurtõbe, võib osutuda vajalikuks veresuhkru taseme sagedasem jälgimine ning suhkurtõve ravi korrigeerimine.
-Kohe pärast kasutamist asetage tagasi huuliku kate seda kindlalt surudes, kuni kostab klõpsatus. Ärge rakendage ülemäärast jõudu.
-Metallmahutis olev vedelik on rõhu all. Seda ei tohi avada, lõhkuda ega põletada, isegi kui see on tühi.
-Ärge kasutage Serevent’i pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud sildil ja karbil. Kõlblikkusaeg viitab selle kuu viimasele päevale.
Inhalatsiooniaerosool, suspensioon. Survestatud mahuti sisaldab valget või tuhmvalget suspensiooni inhaleerimiseks.
Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge palun müügiloa hoidja kohaliku esindaja poole. GlaxoSmithKline Eesti OÜ
|
OSCAR-2019
|
||
Võtsin mustanditest spetsiaalselt ühe aegunud postituse välja, et meelde tuletada kuiiiii palju mobiile olen kogemata ära lõhkunud või mis lihtsalt on otsustanud katki minna (link), sest sellel nädalavahetusel läks järjekordne.
Üleüldse on tollest postitusest juba kaks aastat möödas ja võin kohe öelda, et sellele nimekirjale võite oma 4 telefoni vähemalt juurde lisada. Kuid seekordne telefon (mis on vana vaid mõni kuu) ei läinud katki minu süül... ega ka A. kes tegelikult seda hetkel kasutas.
Nimelt sai A. endale töönumbri, aga tema telefonil ei olnud dual-sim auku seega selle asemel, et endale mingi suvaline "vanaisa telefon" juurde osta, otsustas ta minuga telefonid ära vahetada. Ma olin sellest otsusest muidugi sillas, sest tema telefon maksis umbes 3x rohekm kui minu oma (aga ma olin enda soodukaga ka väga rahul). Jaaaa sellel nädalavahetusel otustas too telefon (minu oma, mida A. kasutas) töötamise lõpetada. Lihtsalt ei läinud käima ja kõik. Või ma tegelikult ei teagi mis sellel täpselt veel häda oli, aga süüd ei saa küll kellegi kaela ajada, peale telefonitootjate.
Seega nüüd läheb too mobiil garantiiremonti kes teab kui kauaks ja mina pean endale jälle uue telefoni ostma. Juptiduu. Ausalt, paar aastat tagasi oleks ma sillas olnud mõttest, et saan uue telefoni. Nüüd läksin esimesse poodi (netis) ja panin lehe küllaltki kiiresti kinni, sest ma lihtsalt ei viitsinud valida. Mind ei huvita mobiilid, või siis vähemalt nende valimine. Absoluutselt iga mobiil valmistab mulle varsti jälle pettumuse, ehket kui ma teda just ise ära ei lõhu, siis otsutab se niisama katki minna. Milllleks!!!?
Ma ausalt ei ole selline, kellel oleks enda telefonist ükskõik. Kuigi mulje võib ilmselt selline jääda (ükskõik kui palju ma ka ei korrutaks, et hoian enda asju). Kas siis tõesti 500+ Eurot maksev telefon on enda hinda väärt ja ma peaksin investeerima? Sest ütlen ausalt, et MA EI USU. Siin tuleb jälle mängu see "meie energia lihtsalt on selline, mis tehnikat lõhub". Mul on näiteks suuuuur tahtmine osta endale iPhone, aga ma ei tea ka nendest midagi. Miks on ühed ca 400 Eurot ja teised juba 900+?!
Ma arvasin koguaeg, et iPhone'id on mingi loll hipsterite peenutsemine, aga mah god, see on võrratu vidin. Mul ei ole küll kõige uuem, vaid 6S, aga see on lihtsalt NII räigelt tõestanud kui töökindel ja tubli ta on. Mõtlesin tookord ka, et oi kuradi kurat, nii palju raha telefoni eest. Veensin ennast, et sotsiaalmeedia haldamine on nii suur osa mu tööst ja sissetulekutest, et see tasub end ära. Ja on täiega tasunud. Eriti, et sel ka komme vahel vastu maad lennata on... ja neil vist garantiitingimused ka kõige etemad, see oli minu jaoks juba eos suur pluss. :D
Mu sisetunne karjub juba tükk aega iPhone järele, aga ennekõike sellepärast, et ma lihtsalt tahan seda :D Samas jah, kas just 6S see valik oleks, sest niiväga ma ka seda iPhone ei taha :D
Mul jagub samuti iPhone'de kohta vaid kiidusõnu! Olen kasutanud iPhone nüüd juba 5 generatsiooni jagu (3, 4S, 5S, 6S, 7) ning nii minu kui ka mu kaaslase (kes saab kõik mu vanad telefonid endale :D) kogemuste põhjal - no see ON üks vastupidav telefon! Kaaslane sai mu, tolleks hetkeks juba 1,5+ a vana iPhone 5Si endale. Ühel ilusal suvepäeval kaotas selle tankla parklas ära. Sellest oli üle sõitnud, hetkeks, kui selle tagasi saime, üks kuni mitu autot ja guess what.. Selle Touch ID töötas! Ja ekraan ka! Kuigi see oli täitsa sodiks, siis see ikkagi töötas. iPhone 6S, mille ka kaaslane endale sai.. Pillasin selle tol samal päeval maha, mil selle talle pidin andma, Rocca al Mare ees - ekraanipidi asfaldile, ilma korpuseta, siis läks katki (kuigi enne seda oli loendamatu arv kordi maha kukkunud, aga mingi suvaline eBay korpus hoidis seda väga kenasti katki minemast). See on nüüdseks ühesõnaga katkise klaasiga tema käes olnud pea aasta aega ja töötab samuti laitmatult. Teda see katkine klaas kasutamisel ei sega ja muid vigu see telefonile põhjustanud pole. Imelised telefonid! Mul endal on hetkel 7, mida mu 1,3a suslik pillab kodus, ma ei tea, vist 10+ korda päevas põrandale, aga see on ikka sama terve ja ilus ja hea nagu esimesel päeval ostes! :)
PS. Kaaslane oli enne minuga kohtumist totaalselt iPhone'de vastane. Ei olnud tal neisse usku. Kui aga tal üks kord olude sunnil oli vaja võtta kasutusse minu vana 4S ning seda mõnda aega kasutada, siis pärast seda ta enam oma Sony'de jms juurde tagasi pöörduda ei tahtnudki :) Ja tänaseks kiidab ise ka oma sõpradele jt-le, kuidas ta ikka iPhonega rahul on! :)
Ma olin ka mingil hetkel hullem vastane, aga siis sain aru, et kadedus räägib. Ja tänaseks päevaks ma ei tahagi seda enam nii väga tahtmise pärast, vaid lihtsalt kuulengi palju head nende kohta. Jah, ka teiste firmade telefonid on samaväärsed... aga samas olen nende firmade telefone ka juba kasutanud ja kas pettunud või lihtsalt juba puruks lennutanud.
Mul on Sony Xperia z5 ja see on nüüd mu 3. Sony. Kõik on täiesti ideaalselt töötanud ja ei ole ühegagi mingeid probleeme olnud. Olen lihtsalt tahtnud uuema vastu välja vahetada. On kõik korduvalt maha kukkunud ja muud vatti saanud, aga katki ei ole ükski läinud, isegi mitte ekraan. Seega oma kogemuste põhjal soovitan küll sonyt.
Mu vennal on vist midagi sellist, aga mäletamist mööda tahab ta juba uut. Aga ma ei ole kindel kas sellepärast, et see ei ole hea või see pole piiiisavalt hea tema jaoks enam (gamer) :D
Minul jällegi on väga halb kogemus Sonyga. Esimestel kuudel tekkis akuprobleem, siis läks kaamera puruks, siis ei kuulnud inimesed mind enam ja lõpuks läks ekraan ka. Täiesti oleneb, mis partii saad, minul igaljuhul ei vedanud. Siiamaani on lemmikuks siiski Samsung.
Iphone 7, ei saaks rohkem rahul olla :) Ilmselt mängib suurt rolli siin see, et eelmine telefon oli kaa iPhone ja iOs süsteem on nii lihtne, et enam androidi peale minek ei oleks enam kõne allagi tulnud :D
Keegi võiks nüüd öelda, et iPhone 5S või mingi muu selline odavam ka väga väga hea, sest 7 ma ei ostaks endale :D
Mu mehel on iPhone 5S juba 2,5 aastat ja ta on sellega väga rahul. Ta muudkui korrutab, et kui minu Android kunagi otsad annab, siis pean ka endale õuna ostma :D
Mu õel on ka 5S ja ta sellega samuti väga rahul. Eks ma pean sinna õunapoodi kohale minema ja uurima neid. Seal nagunii räägitakse mind ära :D
Mul on 5S ja kiidan täiega. Vanematel mudelitel vist sügisest enam uuendusi ka enam välja ei lasta, nii et vanemaid mudeleid ehk odavama hinna tõttu ei vaataks. Hind sõltub mudelist ning mälumahust (alla 32GB ei soovita, kuid kui teed palju pilte/videoid ja tahad palju äppe, siis jääb ka sellest üsna ruttu väheks).
Mulle lihtsalt meeldib selle disain, ikka mõnus tükk alumiiniumi käes ja mitte kipakas plast. Vanakooli kandiline välimus tõmbas rohkem kui uuemate mudelite ümaramad nurgad. Olen kasutanud nii madalama kui keskmise hinnaklassi Androide ja nüüd siis iPhone'i ja olen enam kui rahul. Ei olnud Androididel ka midagi viga, töötasid kõik väga hästi ja operatsioonisüsteemi lihtsus/keerulisus mulle erilist tähtsust ei oma sest tehnikahuvilise inimesena tegin endale asjad mõlema puhul ruttu selgeks. Kuid enam vist Androidi või mõne muu OP-süsteemi peale üle ei läheks.
Ma ei pea iPhone'i enda puhul mingiks staatusesümboliks, kuid see lihtsalt meeldib mulle mu kasutatud telefonidest kõige rohkem. Olin kaua nende suhtes skeptiline, kuid nüüd olen tõesti väga rahul.
Mu õde just ütles, et iPhonedel saab kergelt mälumahtu juurde osta. Et tal endal 5S nagu enne kirjutasin, aga igakuiselt maksab 99 Eurosenti, et oleks 50gb mälumahtu. Eks ma pean uurima ja võrdlema, et mis kasulikum tuleks. Lihtsalt oli hea teada, et mälumahtu saab suurendada.
Mul ka iPhone 5S juba viimased kolm aastat. See on korduvalt maha kukkunud jne, aga midagi pole temaga juhtunud. Näeb endiselt välja nagu uus. Olen ka mõelnud, et ostaks nagu mõne uuema mudeli, aga kuna see töötab endiselt ideaalselt, ei ole põhjust olnud. Soovitan ka iPhone'i!
Mõtled ehk andmesidemahtu? Riistvaralist mälumahtu (nagu arvutitel kõvaketas) just iPhone'idel minu teada küll suurendada ei saa ja seda peetakse Apple'i toodete puhul ka üheks suurimaks puuduseks. Androididel näiteks saab suurema mälukaardi sisse pista ja korras. iPhone'i ostes sõltubki hind sellest, kas võtta 16, 32, 64, 128 või 256 GB mälumahuga seade. Mida rohkem mälu, seda kõrgem hind.
No see pilt mis õde saatis on iCloud Storage upgrade. Muud tarka ma ei tea öelda selle kohta :D Sest üllatusin ka ise seda kuuldes, kuna olen muidu täpselt sama kuulnud, et kui 16gb on, siis nii jääb.
Eelpool nimetatud iCloud on pilveteenus (umbes nagu Google Drive või Dropbox), kuhu saab teha telefoni backupe, pilte laadida jne ehk sisuliselt võid oma telefoni sisu seal hoida ja see füüsiline mälu (16GB/32GB jne) on minimaalselt kasutusel. Näiteks fotogalerii puhul hoitakse paralleelselt (kui muidugi on "linnuke" õiges kohas tehtud) nii telefoni mälus kui ka pilves olevaid pilte alles. Aga omast kogemusest soovitan vaadata alates 32GB mudeleid, sest 16GB läheb väga ruttu täis just erinevate rakenduste ja nende poolt hoitavate andmete mahu tõttu.
Ma ostsin mõned aastad tagasi 499 eur maksma Samsung Galaxy Alpha. Ja käis üks kuni mitu korda garantiis. Kuna mul kehvad kogemused Sony ja Samsungiga, ostsin jaanuaris Huawei P9. Hetkel täitsa rahul. Õel on Huawei P9 Lite ja nagu ma aru sain, ka tema oma täitsa normaalne ja on sellega rahul.
Noh mul siin Huawei p8 lite just lõpetaski töötamise, seega sellest firmast ma ei taha enam midagi kuulda :D
Mulle meeldiks ka uus iPhone või Samsung Edge, aga reaalne mõistus ütleb, et see rohkem eputamiseks. Midagi müstiliselt paremat, levi tekitavat (kodus väga kehv levi) neis pole. Minu jaoks oli telefonil oluline pildi kvaliteet, et saaks ka netis käia ja ilus võiks välja näha ka. Helistada saab ju iga telefoniga?! Otsustasin Oneplus kasuks. Hiinast küll, aga pea 2aastat pole probleeme olnud, hinna ja kvaliteedi suhe ikka väga paigas ja pildid ikka väga head (isegi virmaliste teeb häid pilte). Seega kui tõesti nuppudega Cat'i ei taha, siis julgen soovitada.
Mul on 100€ väga võimekas hiinlane, tellitud gearbest'st Euroopa laost, seega ei pidanud tolliga ka tegelema. Samade näitajatega tuntud brändi telefon maksaks ilmselt 300+. Alati jääb võimalus, et Hiina valitsus nüüd jälgib mind, aga noh, eks ma elan selle teadmisega, sest ei raatsi ka üldse neid kohutavaid hindasid maksta, mida küsitakse :D
Ega ma ei imestaks kui ma nüüd ka sealt hoopis endale telefoni telliks... samas pole ma üldse uurinudki sellise võimaluse kohta. Aitäh soovitamast!
Mul endal iphone6 ja igati rahul. Kõik toimetused saab tehtud :) ostsin kasutatuna ja toimib ideaalselt. Ei näe pointi osta tutikat iphone kui kasutatuna saab ka väga hea toote. :)
Ma olen kusjuures iPhone'del kogu aeg silma peal hoidnud, et müüks keegi ometi väga kena ja heas korras telefoni, aga no ei leia :D
vaata lehekülgi mobipunkt ja plazamobiil. endale ostsin viimasest kasutatud SE A seisukorraga ja ma utlen et on täpselt sama hea kui uus!
Ma hetkel vaatasin ja võrdlesin poe hindadega seda jaaaa pean ütlema, et ma enne vist eelistaks osta uut ja saada pikem garantii kui vaid 3 kuud. Aga aitäh soovitamast ikkagi. Ma siiski uurin ja kaalun neid võimalusi.
Kiidan ka Sony Xperia z5-t. Mul ka mitmes Sony juba ja ideaalne telefon. Teeb kõike seda sama, mida Miiu iPhone. iPhone pole absoluutslt ainuke töö- ja purunemiskindel telefon. Seda on mu Sony juba aastaid tõestanud.
Aga ka Samsung Galaxy S-seeriad on kõik superhead ja vastupidavad. Mul endal s7, enne oli s6 ( viskasin puruks ta, ise oleks edasi kestnud, nägi välja kui tutikas ) ja mehel on iPhone SE. :)
Kuid jah, hetkel olen vaadanud 5S'i ja SE'd ning hetkel langeks valik SE kasuks vaid kaamera pärast.
Mul on olnud iPhone, kaks Windows telefoni, kaks Samsungi Androidi. Ausalt - vahet pole. Kõik töötavad sama hästi. Lastel on odavad suvakad Androidid. Töötavad ka need.
Päris 700 ei maksaks ma nagunii. Siiani on kõik mu telefonid jäänud sinna 200 (või alla) Euro kanti ja nüüd olen võõõõibolla valmis välja käima kuni 400 :D
Seega nüüd ongi mul vaja välja selgitada, et kas need ka piisavalt okeid oma sisult või kogun paarsada eurot veel.
Uuri Oneplus 3. Näitajad vist pidid samad mis õunal ja samsungil olena aga hinnaklass odavam. Olen väga-väga palju kiidusõnu selle kohta kuulnud ja väidetavalt kestavad ka...
Ostsin just paar kuud tagasi omale uue telefoni ja kuigi see aeg on veel liiga lühike, et konkreetset mudelit kiita (hetkeseisuga küll täiesti rahul!).. aga tegin päris põhjalikku eeltööd enne ja soovitan kaaluda ka selliseid vähemtuntud tootjaid nagu Honor, Asus, Lenovo.
Asus on mul olnud ja on ka ühel tuttaval. Mina enda oma täitsa kiidaks kuniks see mul puruks kukkus. Tuttava oma oli aga täiesti praak (seda kinnitas ka hilisem uuring tolle konkreetse mudeli kohta... mina mõni eeelnevalt ei teinud :D).
Oli iPhone SE, müüsin maha, mitte et sellel midagi viga oleks olnud, muudel põhjustel. Aga pms on see telefon lihtsalt poosetamise telefon. See näeb välja üliilus ja seda välimust ei anna teiste tootjate omadega võrreldagi. Erti meeldis mulle SE puhul väiksus, mida teised tootjad samuti enam ei paku. Aga mis puudutab sisu, siis Android kindlalt parem. Esiteks ei ole sellel iPhone'il mitte mingit pidi lihtsam kasutajaliides. Mina ikka otsisin ja otsisin neid sätteid, peast halliks minemas. Lisaks ei meeldinud mulle see, et ei olnud eraldi rakenduste menüüd, vaid kõik istusid avakuval. Lisaks ma sain kreepsu, kui peale ostmist selgust, et see telefon ei ühildu Blutoothi abil ei arvuti, ega ühegi teise telefoniga (ka iPhone). Jah, ma tean, et blutooth on andmete edastamiseks üsna vanaaegne meetod, aga mulle meeldib. Siis ma pidin nii arvutisse kui ka telefonisse laadima mingi rakenduse ja videote saatmiseks eraldi rakenduse ja OH MY GOD noh.
Aga väga töökindel oli see küll, et kunagi ei jooksnud poole aasta jooksul kokku ega teinud mingeid trikke. Ainult ekraani tulid ülilihtsalt mõrad. Ühe väikse hinda kõva alla võtva mõra suutsin vahetult enne müüki teha ja oi, kui kuri ma olin, sest sellega oli uuest telefonist vana telefon saanud. Ühegi "samsajunniga" pole mul ekraaniga probleeme olnud.
Telefoni puhul on mul välimusest täiesti ükskõik, sest enamasti ostan nagunii kaaned ümber ja siis ei näe keegi nagunii mis asjaga on tegu. Küsiks pigem, et kuidas sellel kaamera oli? Tegi head pilti? Ma vähemalt numbrite põhjal ütleks, et on täitsa hea, aga kuidas tegelikkuses?
Siis sa küsisid, et miks üks maksab 800 ja teine juba 400. Muud polegi, kui see 800 on lihtsalt võimsam, suurema ekraaniga jne. See 400-ne on siuke tänapäevaste standardite (mida suurem ekraan ja rohkem megapiksleid, seda parem) järgi juba old school telefon, mis teatud kasutajatele meeldib, et on väike ja kompaktne.
Samsung j5. Mehel ja ämmal mõlemil see, samuti mitmel ämma töökaaslasel ja kõik kiidavad väga. Mu enda telefon on mitmeid kordi kallim, aga pole sugugi parem. 1a.ee's oli hind vist viimati 16gb mudelil natuke alla 170euro, 8gb oli isegi odavam.
Mulle tundub, et need soodsamad samsung galaxyd kõik sinna samasse auku. Või noh, neid olen ma küll ja veel proovida saanud. Mõni hea, mõni okei ja mõni on lihtsalt liiga vara vastu põrandat puruks lennanud. Ma peaks ausalt telefoni hoopis rihmaga kaelas kandma (aga siis ma ka ilmselt lennutaks selle kogemata vastu puud liiga kiirelt pöörates :D).
Ma ostsin kevadel endale kasutatud iPhone sellisest kohast nagu mobipunkt.ee. Oi ma uurisin et kas ikka usaldusväärne ja normaalne koht, ei leidnud kuskilt tagasisidet ka väga ja ükski tuttav polnud ostnud sealt. Nad pakuvad et kohapeal saad telefone vaatama minna, aga kuna nad Tln ja ma Tartus siis see variant jäi ära. Aga ma otsustasin riskida ja tellisin kasutatud 6S-i ja siiamaani töötab nagu oleks poest uue ostnud. Mobipunktiga suhtlesin enne tellimist läbi nende Facebooki ja nad saatsid telefonist ka reaalseid pilte, et mis kriimud ja kraamud peal on. Oli ka veidraid asju, nagu näiteks see, et kui telefoni kätte sain (saadeti smartpostiga tasuta) siis oli telefon ikka sisse lülitatud ja nt näpujäljed olid peal, kuigi leheküljel on kirjas, et enne desinfitseerivad ja puhastavad telefoni pinna, et tagada võimalikult uueväärne kogemus.
Vot kasutatuna ma vist ikkagi ei tahaks osta. Pigem siis juba koos garantiiga (vaatasin, et neil seal 3 kuud garantii ainult). Aga aitäh soovituse eest.
Mina olin pikka aega kindel, et kui ostan uue telefoni, siis selleks on kindlasti iphone. Lõpuks sain ma aru, et ma oleks iphone'i ostnud ainult välimuse ja nime pärast, sest kõik teised telefonid, mis valikus olid, olid näitajate poolest vähemalt poole paremad ning hind kõva paarsada eurot odavam :D
Kui lõpuks huawei p10 välja tuli, mille välimus iphone'iga suht sarnane, aga näitajad (eriti akumaht ja kaamera!!) poole paremad, siis olin müüdud. Ma never pole endale nii kallist telefoni ostnud, sest ma pillan ka neid pidevalt maha, aga mõtlesin, et vana huawei lendas korduvalt kivitrepile ja maha jne, ei tulnud kriimugi klaasile, äkki uus sama hea :D
See uue huawei puhul super (ma ei tea, vb teistel uutel telefonidel ka :D) on see, et juba ostes on peal see nö karastatud kaitseklaas. Mul ühe korra on juba kiviterrassile see kukkunud, klaas terve ja väike mõlk korpusenurgas. Igaljuhul, mina olen väga rahul!
Mul oli varem mehe vana samsung S2 ja nüüd tema vana Samsung S5 ja temal olid telefonid 2 aastat ja ka minul on need samakaua vastu pidanud ja ma pillan telefoni iga jumala päev vastu maad. Ja täiesti ausalt iga päev, liialdamata, vastu betooni, vastu asfalti, on ka teiselt korrusel alla lennanud ja töötab vigadeta. Mehe käes korra kukkudes kaamera fokusseerimine läks katki, aga see tehti garantii korras korda. Mina ei vaheta samsungi just sellepärast mitte millegi muu vastu, sest minusugusel kobal on vaja telefoni, mis igapäev vastu maad lennata võib (ja olles vaid ühe kriimuga viimasest asfaldile lennust)
Ma soovitaksin pigem Xiaomi telefone, endal oli eelnevalt redmi note 2, nüüd on redmi note 4 ja no super telefon! On olnud kukkumisi ja pole midagi sellega juhtunud ning hind on nendel lihtsalt niivõrd hea.
Mina olen Sony inimene. Juba aastast 2006 vist. Järgmiseks telefoniks ka üks Sony välja vaadatud. Minu valikut kitsendab ka see, et suuri kirjatöid ma telefonis ei tee ja seega ei taha suuremat telefoni kui 4,6 tolli. Ja selliseid on turul vähe.
Just5 telefone uuri. Läti bränd. On täheldatud, et 180€ maksev Just5 ja üks 500-eurone Samsung on näiteks samade tehniliste näitajatega.
Motorola teeb ka veel telefone, kusjuures! Elukaaslasel on MotoG1 juba mitu aastat ja ta tahab uut osta, aga see näru pole nõus katki minema :D mul on endal ka MotoG3 või 4 ja nii odava hinna eest (169€) on telefoni rohkem kui küll olnud - tahan ka peamiselt helistada ja instagramis scrollida igavatel hetkedel. amazonist peaks seda tellida saama, ma pole kindel, kas Eestist saab seda osta veel. Et kui tahaksid veel suvatelefoni, nagunii läheb katki :)
Mina olen see, kes ostab telefoni kaamera järgi. Umbes aasta tagasi sai tol hetkel turul olevatest telefonidest tehtud valik (peale pikka vaagimist) Samsung Galaxy S7 edge'i kasuks. On jah fancy ja ropult kallis, aga kaamera ka nii-nii hea! Olen kõrvalt saanud katsetada ka iPhone 7 Plus'i, mille kaamera jääb ehk vaid nõks kehvemaks (minu silmale) ja siis ka iPhone SE'd, mille kaamera minu jaoks ei ole midagi märkimisväärset.. väga keskpärane, aga eks SE kasuks räägib selle taskukohane hind ja hea disain. Samuti olen kuulnud head ka OnePlus 3 kaamera kohta. :)
Mul on kaamera koha pealt silma jäänud Microsofti 950...vist oli. Ja hinna poolest ka maru mõistlik. Nüüd ootangi, et sõber selle heaks kiidaks.
Olles proovinud paljusid erinevaid telefone, siis lòppude lòpuks ei ole näitajad need, mille järgi valiks. Minu jaoks on Iphone kasutajasõbralikkus nii palju olulisem, kui mõne teise firma telefoni (pisut) paremad näitajad. Enam vist tagasi Androidi peale ei läheks ja loodan, et mu Iphone6 peab veel kaua vastu! Varsti saab 4 aastat!
Ma ka eelistan väiksemat ekraani. Sest ega tegelikult pole mul selle suurega ka miskit teha. Jah... ööpimedusea suuremalt ekraanilt parem youtube vaadata, aga no elab üle. Kogu aeg vaatan kuidas kaamerad varsti läpakate mõõtmeid võtavad.
Mul vist oli ZTE. Kui mul telo puruks kukkunud, siis suudan firmale uue võimaluse anda :D see vist jah kukkus.
Võib-olla tasuks lihtsalt oma asju rohkem hoida. Loen seda postitust ja neid kommentaare ja enamasti on neis tegemist ohjeldamatu laristamisega ja ebamajanduslikkuse ning hoolimatusega. Kuidagi väga kurb hakkas...
Ma räägin, et vahet pole kui palju midagi põhjendad või seletad, alati leidub ka selliseid arvamusi. Loodan, et sul on taskurätte.
|
OSCAR-2019
|
||
Hedvig Hansoni ema Novella Hanson on laulja ning isa Tõnu Kilgas on laulev näitleja. Ka Hedvigi kaks isapoolset vanavanemat tegelesid näitekunstiga. Vanaema Ellen Kaarma oli Tartu Vanemuise esinäitlejanna 1951–1967. Vanaisa Lembit Mägedi oli näitleja Vanemuises, hiljem Pärnu Endlas.
Oma elu esimesed 12 aastat elas Hedvig Tõrvas vanaema Anna juures, seal kujunes temast lüürilise iseloomuga looduslaps. Emotsionaalsust ja looduslähedust on tugevalt tunda ka kõigis tema lauludes. Varajase lapsepõlveaja muusikaliste mõjutajatena on Hedvig nimetanud ansamblit Fix (kuna käis emaga kaasas Fixi kontsertidel), hiljem ABBAt ja ema kassettidelt kuuldud afroameerika juurtega rütmimuusikat (Earth, Wind & Fire, Chaka Khan, Randy Crawford, Stevie Wonder jt). Kaheteistkümneselt kolis Hedvig Tallinna ning asus õppima Tallinna 21. Keskkooli muusikaklassi. Keskkooliõpingud jätkusid Tallinna 60. Keskkoolis ning muusikaõpingud Tallinna Muusikakoolis klaveri erialal, mille 1992. aastal edukalt lõpetas. Kuigi lõpetanud keskkooli viitega, otsustas Hedvig edaspidi iseõppimise kasuks. Hedvigi sõnul on ta tänulik klaveriõpetaja Maire Roovikule, kes ei lubanud tal õpinguid katkestada, nii sai Hedvig hea muusikalise hariduse ning armastuse klassikalise muusika vastu just seal. Samas paelus Hedvigit ka laulmine. Tollel ajal harjutas ta peamiselt Whitney Houstoni lauldud, vokaaltehniliselt nõudlikke ballaade. Just Whitneyt ongi Hedvig oma teismeliseea ainsaks lauluõpetajaks nimetanud.
Esimene suurim võit tuli laulukonkursilt "Kaks takti ette", millele järgnes varsti tööpakkumine Raadio 2-s. Hedvigil olid omad saated, "Emotsioonid" ja "Maitseküsimus", mis peagi leidsid oma kuulajaskonna. Tol ajal olid lauljanna lemmikuiks pop-soul ja funk, ansambliga Con Spirito esineti peamiselt Tallinna klubides. Sel ajal reisis Hedvig üksi USA-sse, lootuses leida võimalusi teha oma lemmikmuusikat just seal. Kompromissitus mänedžeriga suhtlemisel ning koduigatsus sundisid lauljatari kiiresti koju tagasi pöörduma. See valik andis võimaluse arendada muusikalist iseseisvust ja omapära, jäädes puutumatuks popi ja showbusiness'iga kaasaskäivatest reeglitest.
1997. aastal sündis koostöös parimate eesti džässmuusikutega – "Basic Concept" – Hansoni debüütplaat "Love for Sale". See oli kindel suund džässmuusika poole. Kui džässilegend Charles Lloyd Hedvigit selle kavaga Tallinnas kuulas, kommenteeris ta: "Hedvig Hanson on haarav ja siiras." Teine album "Let Me Love You" (2000) tähistas aga täielikku iseseisvumist muusikalise mõttes ja omaloomingu esitamist.
Aastal 2001 ilmus Hansoni esimene eestikeelne plaat "Tule mu juurde". Selle plaadi eest pärjati ta aasta naisartisti ning aasta džäss- ja bluusiartisti nimetusega. Oma eestikeelse albumi ilmumist põhjendas lauljanna "eesti keele ilu avastamisega" – nooremas eas polnud ta arvanudki, et võiks kunagi eesti keeles taolist rütmimuusikat laulda. Ema Novella lauldud laulud suunasid Hedvigi eestikeelse muusika juurde.
Juhuse tõttu sattus see plaat plaadifirma Universal džässi- ja klassikaosakonna juhi Wulf Mülleri kätte Londonis. Müller oli sellest vaimustuses ning tegi artistile ka kohe ettepaneku plaat samamoodi, nagu see on, Universal/Emarcy kaubamärgi all välja lasta. Hedvig aga otsustas teha uue plaadi. Selleks kulus aasta. Kohtumine oma lemmiku, džässkitarrist Pat Methenyga inspireeris Hedvigit kirjutama plaadi lõpuloo "Pat's Lullaby", mille üks osa on Lõuna-Eesti rahvalaul.
Tegu oli Eesti esimese džässmuusikuga, kes sai rahvusvahelise lepingu nõnda suure plaadifirmaga. Hedvigi neljas CD "What Colour is Love" (2003) sisaldab valdavalt tema enda loomingut ja on kriitikute sõnul tõeline meistriklassi näitaja. Kuue kontserdiga tuur mööda Eestit kogus täissaale ja positiivseid vastukajasid. Lisaks tutvustati plaati ka kontsertidega Saksamaal, Austrias, Šveitsis ja Hispaanias. Venekeelse "Jazz Kvadrat" arvustaja Leonid Auskern nimetab plaati väljakujunenud meistri tööks, tõstes esile seda, et Hedvigi hääles kajab džässimineviku suuri meistreid, kuid ta ei kopeeri neist kedagi. Ka Wulf Müller saatis talle kiidusõnadega tänukirja. Plaadi nimiloo autor, Terry Callier aga kiitis Hedvigit tundlikkuse eest, millega lauljatar ta laulule oli lähenenud.
Samal aastal valiti Hanson Eesti Raadio aasta muusikuks, samuti pälvis ta Eesti Muusikaauhindade aasta nais- ja džässartisti tiitli.
2005. aastal ilmus Hansoni teine rahvusvaheline album "You bring me joy". See oli rahvusvaheline versioon albumist "Nii õrn on öö" (2004), duoalbum koos Andre Maakeriga. Kiitvad arvustused ilmusid mitmetes rahvusvahelistes džässist kirjutavates väljaannetes [1].
2006. aastal ilmus eestikeelne album "Ema laulud", mis sisaldas vanu rahvalaule ning Hedvig Hansoni enda kompositsioone. Album oli pühendatud tema esimesele pojale.[2]
Pärast "Ema laulude" ilmumist võttis Hedvig endale rahvusvahelistelt esinemistelt puhkust, et pühenduda täielikult oma kahele pojale.
Aastal 2008 ilmus album "Kohtumistund" ([3]). Külalisesinejad olid pianist Kristjan Randalu, löökpillimängija Abdissa Mamba Assefa ja trompetist Jukka Eskola. See album tõi Hedvigile taas aasta džässartisti tiitli.
2009. aasta lõpus välja antud kogumikplaat "Armastuslaulud" on kui omamoodi "Greatest Hits" – Hedvigi kaunimad laulud. Plaadi lugude seas on üllatusena Hansoni/Runneli "Ma tean, et ma tulen kord jälle", XXI Sajandi Orkestriga ja lisaks kaks uut laulu: Jaan Tätte "Lahkumine" ja Olav Ehala / Viiu Härmi "Siin on oja".
2011. aasta kevadel ilmutas lauljatar tantsulisema plaadi "Tants kestab veel", mis tuletab meelde tema erilist armastust rütmi- ja gruuvimuusika vastu. Plaadil on tuntud palasid Eesti biitmuusikast ning omaloomingut – kunagi kirjutatud ingliskeelsed laulud on saanud eestikeelseteks. See on ühtlasi esimene Hedvigi plaat, kus kõlavad akustiliste pillide asemel elektripillid, mängijateks noorema põlvkonna parimad muusikud.
Nöörkeraamika kultuur hakkas levima Eestis 3000. aasta paiku eKr. Savinõusid ilustati nöörijäljenditega, mis andis aluse nöörkeraamika kultuuri nimetusele. Teiseks iseloomulikuks tunnuseks olid venet ehk paati meenutavad, väga hoolikalt lihvitud ja sissepuuritud silmaaukudega kivikirved. Selliste kirveste põhjal on seda nimetatud ka venekirveste kultuuriks.
Eesti alal levinud nöörkeraamika kultuur oli üks paljudest samalaadsetest, mida kohtab väga laialdasel maa-alal. Idas ulatusid nöörkeraamika kultuurid Volga ja läänes Reini jõeni, lõunas peaaegu Alpideni.
Nöörkeraamika kultuuri rahvastik tegeles loomakasvatusega, pidades kodukitsi, lambaid, veiseid ja sigu. Ka maaviljelusel oli neil varasema kammkeraamika kultuuriga võrreldes suurem tähtsus. Uurimistöödel on avastatud tõendeid odra, nisu ja kaera kasvatamisest. Arvatavasti tegeldi aletamisega väikestel põllulappidel. Kuna tuli hävitas kamarakihi, siis hariti maad ennekõike kivi- ja puukõblaste abil. Esineb ka leide, mis viitavad kalastamisele ja jahile.
Nöörkeraamika kultuuri asulad paiknesid piirkondades, kus leidus rohumaid koduloomadele ja sobivat mullakihti maaviljeluseks. Asulapaiku iseloomustab õhuke kultuurikiht ja vähesed leiud. Sellele on pakutud kaks seletust.
Ühe oletuse järgi ei elatud pikemalt ühes kohas paigal, vaid otsiti uusi maid karjale ja põlluharimiseks.
Teise arvamuse järgi võivad napid leiud hoopis näidata, et suuremad kogukonnad olid jagunenud omaette elavateks üksikperedeks, kes ei jätnud eriti palju arheoloogiliselt avastatavaid jälgi.
Nöörkeraamika kultuuri iseloomustavad veel teistsugused matmiskombed. Kalmistud rajati asulatest väljapoole veidi kõrgematele küngastele. Surnud asetati maasse kaevatud haudadesse külili kägarasendis ja sageli üks või mõlemad käed pea all. Mõne tugevasti kägardatud luustiku puhul on arvatud, et surnu võis olla kinni seotud. Ühe arvamuse järgi võib see viidata muutustele usundis: surnuid hakati kartma.
|
OSCAR-2019
|
||
Hakkasime kalendris kohtumisi üle lugema, kuid see osutus üpris kiiresti keeruliseks, sest neid on olnud esimese viie kuuga pea loendamatu arv.
Kõik sai alguse koostöölepingu sõlmimisest Cisco’ga ning eesmärk oli kohe saavutada ka kõrge Premier Partner staatus. Koos meiega on sama partnerstaatusega Eestis vaid kaks aktiivset ettevõtet. Selle taseme saavutamiseks pidid kõik liikmed läbima erinevaid koolitusi ning lõpuks IT Koolituskeskuses edukalt sooritama ka mitmeid eksameid.
Ühel koosolekul koos Cisco’ga tuli meil mõte, et võiks korraldada konverentsi, kuhu kutsuks kõik lahedad inimesed kokku. Kuna meil kõigil on olnud võimalus külastada Cisco poolt igal aastal korraldatavat tehnoloogiakonverentsi Cisco Live!, mõtlesime et tahame selle omamoodi tuua ka Eestisse. Seda enam, et oleme võtnud endale eesmärgiks olla Eestis number üks Cisco partner ja keskendume vaid nende lahendusele. Ei läinud väga kaua aega ka ürituse nimevaliku osas – H2R Live!
Otsus tehtud ja kuupäev paigas! Hakkasime mõtlema, keda rääkima kutsuda? Võtsime eesmärgiks kutsuda just selliseid inimesi, kes ennem ei ole Eestis toimunud konverentsidel osalenud. Jaotasime päeva erinevateks osadeks ja hakkasime otsima potentsiaalseid kõnelejaid. Siinkohal tänusõnad ka Cisco Eestile, tänu kellele saime väga kiiresti õigete inimestega kontaktid loodud. Lühidalt võib öelda, et lõppkokkuvõttes suutsime kokku saada väga muljetavaldava delegatsiooni Ciscost! Küsimusi tuli ka Cisco enda inimeste poolt, et kuidas te seda tegite – kõik olid meie pealehakkamisest üllatunud.
Meie plaan oli algusest peale eristuda teiste ettevõtete korraldatavatest üritustest. Siinkohal vajab mainimist ka asukoht, kus lõpuks otsustasime enda ürituse teha – IMAX Kino Kosmos. Peale esimest ruumide ülevaatamist oli meile ühiselt selge, et just siin me seda teha tahamegi. Millal veel avaneb võimalus teha presentatsiooni 300m2 suurusel kinoekraanil?
Üritus kulges väga hästi ning kokku registreerus üritusele, suhteliselt lühikese etteteatamisajaga, üle 200 huvilise. Esimese korra kohta väga hea tulemus!
“Maailmas on kahte tüüpi ettevõtteid – need keda on häkitud ja need kes veel ei tea, et neid on häkitud”
Samal ajal kui me korraldasime enda üritust, saime tuttavaks väga paljude lahedate inimestega. Ühed neist olid Allan ja Enelin. Nimelt olid nad just ehitamas Eestis esmakordselt uudse kontseptsiooniga koostöötamiskeskust – Spring Hub. Juba esimesel kohtumisel saime aru, et meie mõtted on sarnased – innovaatilised. Praeguseks hetkeks on nad samuti täistuuridel käima saanud ja avalikkusele kõnelesid enda plaanist esmakordselt just meie H2R Live! konverentsil.
Võime julgelt väita et Spring Hub kontoris on bulletproof Wi-Fi ning top noch videokonverentsi lahendus. Kogu infrastruktuur on üles ehitatud Cisco Meraki pilvehaldus lahendusele ja kolmes koosolekuruumis on võimalik kõigil kasutada Cisco videokonverentsi võimalusi. Artikkel IT Uudistes.
Võib öelda et Spring Hub on justkui meie väike Cisco demoruum või EBC(Event Briefing Center). Korraldame nende juures erinevaid üritusi ja tutvustame uusimaid lahendusi. Järgmised üritused leiavad aset juba 19ndal ja 24ndal jaanuaril:
Tulles tagasi H2R Solutions juurde, siis esimese viie kuuga on välja kujunenud ka meie enda positsioon turul ja valdkonnad kuhu oleme rohkem spetsialiseerumas. Oleme võtnud enda fookuseks Security, Networking ning Collaboration. Just Collaborationi poolelt oleme väga palju tööd ära teinud ning meie kaasabil on lõpuks Eesti klientidele kättesaadav ka Cisco Spark teenused. Kui me selle kohta veel sügisel küsisime, saime vastuseks et võib-olla 2017. aasta jooksul. See ei tundunud just kõige lubavam vastus ning hakkasime selle nimel töötama. Tänaseks päevaks on see teenus Teile kättesaadav ja me oleme ka esimene Cisco partner Baltikumis, kellel on õigus seda müüa.
2017. aasta saab olema veel tegusam ja juba jaanuar tõotab tulla väga innovaatiline. Cisco portfelli on lisandumas uus ja innovaatiline toode ning 24ndal jaanuaril Spring Hub’is saab selle esmatutvustust näha.
Aasta alguses on oodata ka H2R kodulehe uuenduskuuri ning loome võimaluse valida endale just see kõige õigem võrgulahendus!
Pakume uuest aastast kõiki lahendusi ka kuupõhise tasuga. Enam ei pea ühekordselt suurt summat korraga välja käima – antud võimalust pakume koostöös InBank Liisinguga
Et saaksite Cisco videokonverentsi lahendusi koosolekusaalides nautida kvaliteetselt ekraanilt, pakume koostöös Samsung Eestiga väga hea hinnaga 55” profiekraane
Tagatoas on käimas veel mitu väga huvitavat arutelu erinevate koostööpartneritega ning loodame neist rääkida juba üpris peagi. Maagilisteks märksõnadeks on innovatiivsed, targad ja uudsed kontorid. Seda nii infrastruktuuri, kui sisu poolest.
Samuti oleme klientide kiiremaks teenindamiseks sõlminud koostöölepingud mitmete Euroopa suurimate distribuutoritega, et tagada kaupade kiire tarne ning saades sama head hinda, kui tellides otse Cisco tehasest!
Oleme suurendamas ka oma meeskonda, et teenindada veel rohkem kliente ja piirkondi, kes võib-olla praegu pole piisavalt tähelepanu saanud
Kuna Eesti turul on andekaid inimesi veel, oleme alustanud koostööd mitme Eestis tegutseva IT lahendusi pakkuva ettevõttega, et saaksime oma klientidele pakkuda veel laiemat teenusportfelli. Seega võite meid varsti kellegiga koos vägitegusid tegemas näha
Plaanime külastada 2017 aastal Cisco Live! konverentse ning neist plaanidest anname kindlasti teada ka Teile ja lähme harime ennast üheskoos.
Nagu alguses mainisime, oleme täiesti kindlad, et 2017. aasta tuleb äärmiselt lahe ja tegus. Hetkel aga soovime kõigile edukat algavat uut aastat ning kohtume juba peagi!
|
OSCAR-2019
|
||
Paksu põhjaga potis suhteliselt tugeval kuumusel lasta pidevalt segades sulada umbes 250 g-l suhkrul. Kui kõik on sulanud ja tükke ei ole, lisada peene nirena keev vesi, ikka kogu aeg segades. Keeda veidi, lisa ülejäänud suhkur ja keeda veel veidi, kuni siirup on ühtlane ja tumenenud (aga mitte kõrbenud). Jahuta toatemperatuurini või vähemalt leigeks.
Siis sega toasooja või hulka munad, sool ja piparkoogimaitseaine. Seejärel sega hulka jahtunud siirup, lõpuks soodaga segatud nisujahu. Keera toidukilesse ja hoia vähemalt ööpäev jahedas.
(Sellest kogusest saab umbes kaks parajat pätsi tainast – umbes nagu neid poes müüakse. Mina paningi kaks pätsi eraldi kiledesse, teise koguse hoian võib-olla aastavahetuseks.)
Eile sain elamuse – õppisin kartulivorsti tegema! Ema sai lihatööstusest osta puhastatud soolikaid ja et korralik kartulivorst oli juba ammu perekonna pidusöökide juures unistuseks olnud, siis hakatuseks tegimegi kohe seda.
Viimast korda sõin päris kartulivorsti küll vist oma kakskümmend aastat tagasi – kui sõber Ignase ema seda tegi. Ja enne seda meil vanaema tegi seda aeg-ajalt pühade puhul. Aga see oskus hakkab vist rahva seast kuidagi ära kaduma, vähemalt ma polnud enam kaua-kaua kuulnud, et keegi seda enam teeks. Ja mina ise ei osanud.
Tehniliselt võttes on kartulivorst kah osa eesti rahvusköögist, kuigi vist lõunapoolsetes maakondades suhteliselt tundmatu. Kesk-Eesti ja Märjamaa kandis tehtud seda aga vanasti palju. Ka Lääne-Eesti tunneb seda. Põhja-Eesti kohta ma ei tea.
1989. aastal ilmunud Linda Petti kokaraamatus “Kartulitoite” on eesti rahvustoitude all toodud päris algupärane kartulivorsti retsept – kuid autor nendib kahetsevalt, et sellest toidust tuleb vist rääkida minevikuvormis, sest vaevalt enam keegi seda valmistab.
Detsembri algul Paide Jõulukrooni laadal üks talu muide müüs kartulivorsti, ja ostsin nostalgiaõhinas siis prooviks nii kilokese. Kodus sain pettumuse osaliseks – küpses küll hästi ja nägi ilus välja, aga seest oli kartulimaitseaine karva oranž ja maitses põhiliselt naatriumglutamaadi järele. Pekitükikesi ei näinud seal sees ühtegi. Nii et jah, pettumus, mis seal rääkida.
Nüüd tegime emaga ise. Soolikad olid tööstuses juba puhtaks pestud ja plastlindi peale aetud. Ei midagi õõvastavat, kuigi plika kiljus eemal ja keeldus sellele asjale käsi külge panemast. Noh, umbes sama reaktsioon tuleb kala rookimise peale, või selle peale, kui ma veisesaba potis puljongiks keetsin ja plika seda nägi. Natuke uih-aihhi käib ilmselt selle vanuse juurde. Koos tõenäosusega, et kui piisavalt kiljuda, teeb keegi teine asja ära.
Vorstitäidiseks läksid siis peeneks tükeldatud kartulid koos sibula, seahakkliha ja veidikese sulavõiga. Punet, suhteliselt palju. Soola. Piprasegu. Ja ei mingit kartulimaitseainet, mitte mingil juhul.
Kui liha oleks vähem pannud ja oleks see olnud pekikuubikutena, oleksid köömned olnud omal kohal, ka nendega on kartulivorst äärmiselt maitsev.
Segu oli hea soolikatesse ajada kahekesi, üks sai lusikaga täidist lehtrisse tõsta ja allpool juppe siduda, teine surus ülevalt jämeda pulgaga peale. Muide, vorstipritsina töötas väga hästi pooleks lõigatud kokapudel, see suupoolne osa. See on hea vindiline, hoiab soolikat paremini paigal.
Igatahes valmis saime kolm ja pool kilo kartulivorsti, siis sai täidis otsa ja saun soojaks. Vorstid läksid suurde potti keema. Pärast keetmist osa ahju, nagu vorstidega käib, osa sahvrisse jahtuma ja oma aega ootama.
Jõululaupäevaks teeme veel tanguvorsti – suitsupekikuubikutega. Neljapäeval lähen emale appi neid meisterdama.
Aga kui kellelgi on kuskil vabad soolikad ja tahab midagi “eksootilist” ning kartulivorst tema jaoks seda on, siis selline oli täidise retsept:
1 1/2 kg kartuleid – kooritud ja poolitatuna keeta 5 min ja siis jahutada ja siis kuubistada või tükeldada muul moel – aga päris pudruks pole päris hea. Mõistlik on hoida natuke kartulikeeduvett alles, et täidisemass pärast parajalt pehmeks segada – see mass ei tohi väga kõva olla, muidu on paha toppida.
Toppida mitte eriti tugevalt sooltesse (ma ei oska hinnata, kui mitu meetrit meil neid soolikaid läks… alla viie midagi) ja siduda meeldiva pikkusega juppideks. Panna keevasse vette ja keeta pool tundi. Ja lõpuks ahju küpsema. Keedetud peast säilivad vast umbes nädala jahedas ruumis ka kenasti.
Vorstitäidise võib ka teha üldse ilma lihata, aga siis ma paneks palju rohkem võid pluss rõhku köömnetele. Ja tegelikult võib minu meelest seda lihakraami kartulivorsti sisse panna ka palju vähem, kui see konkreetne retsept ette näeb. Hea tuleb see toit igal juhul. Ärge ainult seda õudset naatriumglutamaadipõhist kartulimaitseainet sinna pange.
Kartulivorstist leidsin muidu juttu veel siit ja siit veel kolmanda retsepti koos vestlusega. Jah, ja siin on lausa illustreeritud see vorstitegu.
“50 a maal elav naisterahvas (lesk, veidi kerglaste elukommetega, suitsetab) otsib samaväärset meest, kes oskab nõu ja jõuga abiks olla ja on lõbus seltsiline. Soovitav oleks hea huumorimeel, pillimänguoskus ning looduslähedane eluhoiak.”
Suurepärane, kas pole? Mulle meeldib, et inimene tutvumiskuulutuseski ei taha olla parem, kui ta on, vaid teebki n.ö ausa pakkumise (Muidu on kuulutustes kõik ju korralikud ja mittesuitsetajad, aga…?) ja teab lisaks sellele ka väga täpselt, millist inimest ise otsib. Soovitav on pillimänguoskus… No imeline!
Mul hakkas selle kuulutuse peale kohe mõte liikuma ja ma hakkasin endale ette kujutama, milline võis olla tema kadunud mees. Ning milline perekond neil üldse võis olla. Küllap neil oli tore.
Ma olen mõnikord mõelnud, et ma ei kujutaks küll ette, kui Ott minu kõrvalt kaoks. Ausalt ei kujuta. Seda kohta ei annaks vist küll enam kuidagi täita… aga elu ju läheb edasi ja… mis ma teeksin siis? Paneksin samamoodi lehte kuulutuse, et “Naine, …-a, suitsetav, ülekaaluline, veidi kerglaste elukommetega, otsib samaväärset pillimänguoskusega ja kunsti hindavat meest…? (Muhv, nõudmiseni?)
Ma ainult loodan ja tahan uskuda, et mul ei tule sellise kuulutuse koostamiseks kunagi tarvidust. Annaks jumal, et ei tuleks. Mulle ikka Ott meeldib kõige paremini.
Mind juba huvitab, kui kaua nii saab. Sportlik hasart on tekkinud. Keerlen ülihelikiirusega ringi ega taju enam, kuhu ma välja vurritan. Irreaalne tunne on.
Läinud laupäeval müüsin Viimsis, pühapäeval Pirital. Pärast seda oli paaritunnine nõupidamine selle päris uue seriaali sisu asjus, siis sugulaste pool kolmiksünnipäev, siis keskööks kodu.
Esmaspäeva varahommikul alustasin sellise inspiratsiooni ja innuga, milline polnud mind ammu külastanud. Ja ma olen vaimustuses. Mulle meeldib hullupööra seriaali hooaega kavandada, sündmustikku fabuleerida, nuputada dramaatilise struktuuri detailide üle, luua tegelasi, jaotada sündmustikku episoodidesse, kõrvutada, põimida ja ristata tegelasliine, üles ehitada esimest episoodi ja vormistada step-outline’i. Nii nämma. Ma olen seda esmaspäeva varahommikust saadik teinud kolme kuuetunnise pausiga, mis kulusid magamiseks. Ja ma tunnen ennast jube õnnelikuna.
Mari helistas, et tema mälumänguvõistkond võitis maakondliku koolinoorte mälumängu, mis toimus üleeile. Õigemini, Noarootsi Gümnaasiumi kolm võistkonda võitsid maakondliku koolinoorte üleeilse mälumängu üleüldse. Panid kõik kolm kohta kinni. Kusjuures osalesid tegelikult kõik Läänemaa gümnaasiumid. Ma olen väga uhke, et minu lapse võistkond sai esikoha. Ja tema koolikaaslased ülejäänud kaks. Huvitav auhinnatseremoonia muidugi võis see olla.
Töölaua ja klaviatuuri taga. Kusjuures, alates eilsest pärastlõunast UUE klaviatuuri taga. Sunnitud ja planeerimatu ost, sest vana klaviatuur osutus tõesti ühel hetkel lõplikult mittetöötavaks. Jajah, aga kestis mul kah üle nelja aasta ülitihedas kasutuses. Logisema hakkas siit ja sealt, funktsioneerimise lõpetasid teatud vähem vajalikud klahvid ja sekundaarsed operatsioonid, aga töötada sai. Kui nüüd space-klahv omadega lõpetas, siis ei olnud küll enam midagi teha.
Uus klaviatuur on musta värvi Logitech. Madala klahvistikuga ja vaikne. Ei klõbise, kui kirjutan. Sümpaatne. Ma pole kõigega veel päris harjunud, sest nooleklahvid ja delete on teises kohas.
Aga kirjutada tahaksin täna hoopis mõne rea Kairiti mälestuseks. Ta suri läinud reede hommikul neljakümne ühe aastasena pärast kaks aastat kestnud rasket haigust, mis ravimatuna ja järjest süvenedes röövis ta liikumis- ja töövõime juba hulk aega enne seda, kui ta ise ära kutsuti.
Me ei olnud kunagi suured sõbrad, lihtsalt ta oli osa mu noorusest. Me õppisime Tartus koos kunsti ja mängisime ühikas veesõda, pudelikeeglit ja tegime muid lollusi. Kairitist saigi kunstnik, minust ei saanud. Aga me elasime pärast mõlemad kõik need aastad Haapsalus ja sattusime ikka kokku, me rõõmustasime üheskoos, kui oli Klotsi esimene kontsert, me tegime mitmeid ühiseid plaane lasteraamatute vallas… mille teostamiseni me ei jõudnud kunagi.
Eelmise aasta kevadel käis Kairit viimati meil, siis ta suutis veel väljas toe najal kõndida. Ta tuli koos elukaaslasega vaatama Oti digitaalset joonistuslauda, et äkki suudaks ta selletaolise aparaadiga siiski veel joonistada, kui käed enam pliiatsit ei juhi. Ta pidi kahjuks pettuma, sest ka digilaud on survetundlik ja digitaalse pliiatsi käsitsemine on täpselt samasugune kui mistahes muu pliiatsi käsitsemine.
Ma ei suudagi ette kujuda selle pettumuse ja õnnetuse suurust. Ta vajas joonistamist. Ta oli kunstnik.
Ja haigus ning liikumisvõimetus süvenesid järjest. Pea seevastu jäi selgeks. Ja eneseteostuse tung. Ilmselt lõpuni välja. See on, mis mind Kairiti lõppemise juures vist kõige kurvemaks teeb. Sest ma kujutan ette, mis see on. Kui sa oled füüsiliselt võimetu realiseerima iseenda kõige tähtsamat ja olulisemat osa ja rahuldama enda üliolulist vaimset vajadust – vajadust luua.
Sel läinud reedel vapustas mind veel üks kummaline kokkusattumus, millest ma isegi ei oska uskuda, et see oli kokkusattumus. Nüüd ma mõtlen, et see võis olla ta hüvastijätt.
Nagu ikka, algas mu hommik köögis pliidi ees istumise ja tule tegemisega. Tulehakatuseks toome nimelt aeg-ajalt Lääne Elu toimetusest portsu vanu ülearuseks osutunud ajalehenumbreid, neid on seal erinevatest aastakäikudest ja kõik rohkem või vähem läbisegi… ja pliidisahtlist sellest virnast suvalist ajalehte tõmmates tõmbasin välja Kairiti pildi. See oli ajaleht aastast 2006. Artikkel rääkis sellest, kuidas Kairit oli saanud Kalevi kommivabriku n.ö ametlikuks kunstnikuks, st temalt oli tellitud peaaegu kõigi toodete uute pakendite ja ka reklaamide kujundused. See oli väga suur diil, oleks ka praegu. Sellepärast leht kirjutaski. Intervjuu Kairitiga oli nii optimistlik, nii helgemeelne, nii tulevikulootusi täis – ja ma vaatasin tema naerusuist nägu selle suure foto peal ja mõtlesin, et issand jumal, kes oleks siis osanud uneski ette näha, et paari aasta pärast kaob see elurõõm ja loomisjõud mingi rõveda, julma, vastiku, ebaaõiglase haiguse tõttu, jätmata inimesele enam sisuliselt midagi.
Ta oleks selle vana ajaleheloo näol justkui käinud minuga hüvasti jätmas. Nii ma mõtlen. Tunnen. Ja ma tahan kogu hingest uskuda, et Kairit saab selles kohas, kus ta nüüd on, lõpuks ometi jälle joonistada.
Alles hiljem sain teada, et Kairit oli oma haiguse ajal, kui ta enam õiesti kodunt välja ei saanud, ka blogi pidanud. Lugesin. Mõtlesin veel rohkem, kui vähe terve inimene oskab üldse mõista, mida elab läbi väga rasket haigust põdev inimene; mida elab läbi inimene, kes tegelikult teab oma haiguse ravimatust, aga püüab loota ja loodabki.
Aga minu mälestustes jääme me Kairitiga ikka õhtuvidevikus Tartu kunsta ühika rõdule laulma, teadmisega, et pärast laua taga teeme lõpuni oma kompositsiooni kodutöö, nii nagu terve eesolev elu on täis kunsti tegemist, kirjatööd ja loomisrõõmu.
Viimane nädal on olnud täis jõulumüüke ja esinemisi – st ringisõitmist. Ja selle aja jooksul kuhjus priskelt nii ühte kui teist kirjatööd, nii et nüüd lõõtsutan ja mõtlen, kust otsast seda hunnikut läbi hammustama hakata. Aega on järgmise nädalavahetuseni, sest siis püüame jälle müüma minna. Müügitöö ei ole mulle see kõige meeldivam ülesanne, aga midagi pole parata – kahjuks inimene ei saa elada talvel kuuse all ja samblikku süüa.
Läinud neljapäeval sõitsime Haapsalust Narva, ma esinesin neljas koolis ja õhtul sõitsime koju tagasi. Seda väsimust pole mõtet kirjeldada, te vast kujutate seda kõik ette. Aga elamused olid suurepärased ja mulle meeldisid need Narva teismelised ning nende õpetajad väga. Ja kõik rääkisid minuga eesti keelt, nii et mul oli isegi enda pärast piinlik. Tohutu muljetavaldav oli taas see Narva koolilaste avatus – nii massiliselt küsimusi ei esitata mulle üheski eesti koolis! Kõik eesti keeles, kellel paremini, kellel kehvemini, aga kõik nad püüdsid ja olid nii toredad. Muidugi need olid ka keelekümblusklassid, aga lapsed siiski reegline vene peredest kõik.
Reedel kodus tegime Lääne Elu laupäevanumbrisse lastenurka. Ott ka Nädal Nelja, ja mina kavandasin uue hooaja jaoks üht Saladuste lugu, aga väsimus oli eelmisest päevast veel niisugune sees, et ega suurt midagi välja tulnud. Nagu ajusurmas oleks viibinud. Lullamilla tuli välja seetõttu, et selle põhiraamid olid mul juba varem sodikaustikusse välja mõeldud, nüüd siis ainult tegin lõpuni. Jõuluteemalise muidugi, sest nüüd on juba ju see aeg, kus jõuluvana jaoks luuletusi õppima hakatakse.
Laupäeval müüsime Paide Jõulukroonil ja pühapäeval Järvakandi laadal. Müümise ja autosõidu kõrvalt sai ka pool sokipaari valmis, eks ma vaatan, kellele see jõuludeks läheb.
See jõululaatade melu on tore. Ja see tekib just kultuurimaja korraldatud laatadel, kus on eeskava ja esinejad ja päev sisustatud täies ulatuses ka muude asjadega kui kauplemine. Siis on ju rahvast laadal ka kohe rohkem, kui pered tulevad vaatama, kuidas lapselaps tantsib ja vanaema laulab või umbes nii. Sest laat ei tohiks tõesti olla ainult ostmise ja müümise koht, laat kannab kogukonna jaoks ikka palju muid väärtusi ka, näiteks olles kohtumispaik ja kuuluvustunde kinnitaja.
Nii Paide Jõulukroon kui Järvakandi olid selles osas väga head näited, kuidas läbimõeldud korraldamise ja kohalike isetegevuslaste kaastööga muutub laat nagu kohaliku rahva jõulupeoks kohe.
Haapsalu sel aastal aga jõululaata ei tee ja mul on sellest väga kahju. Inimesed ju tegelikult ootavad seda, aga kultuurimaja siiski otsustas mitte korraldada. Ma ei tea, miks, kultra direktoriga telefonis sellest rääkides jäid vastavad argumendid mulle küll segaseks, aga noh, see on nende otsus. Mingi pisike jõulumüük pidi küll noortekeskuse korraldusel kohvikutoas tulema, aga… No see kõlab täpselt nii, et lapsed tulevad müüma ise joonistatud jõulukaarte ja ise tehtud küünlaid, mis on kahtlemata hästi tore, kuid kui minu eesmärk on raha teenida, siis mina pean ikka sõitma kuhugi mujale, kus toimub päris laat ja kuhu tuleb palju inimesi.
Eile tiksusin arvuti taga ja püüdsin kirjatööd teha. Postimehest on essee tellitud. Teise kohta lubasin tõlkida ühe lastejutu eesti keelde. Kolmandasse kohta olen lubanud kirjutada sõnad ühe laste jõululaulu jaoks. Neljandasse kohta kohendada juba olemas olevaid lastelaulusõnu.
Ma olin eile veel nii väsinud, et sellest kõigest ei tulnud midagi välja. Haledad kavandid ainult, mis täna hommikul üle vaadatuna osutusid kah kasutuskõlbmatuteks. Nüüd olengi uuesti üritamas. Ehk läks eilne päev ikka selles mõttes puhkepäeva ette kirja.
Ah jaa, ja siis saabus eile veel üks hämmastav uudis – “Mannikese lugu” võitis Aasta Rosina, siin ka pressiteatena. See on Eesti Lastekirjanduse keskuse enda auhind läinud aasta omanäoliseima lasteraamatu eest. See uudis viis mu ausalt öeldes hoopis rivist välja, sest oleks ma teadnud, ma poleks kindlasti pühapäevasele Lastekirjanduse keskuse peole minemata jätnud. Peokutse ma muidugi sain, aga lihtsalt toredale peole minemise asemel otsustasime Otiga hoopis Järvakandi laadal oma rahakoti eest hoolt kanda. Ja kui eile hommikul ajakirjanik helistas ning intervjuud küsis, olin ma nagu puuga pähe saanud. Mis auhind? Mina? Miks keegi ei öelnud? Miks ma, igavene tohman, ikka kohale ei läinud? Eelistan heade ja armsate kolleegide nägemisele rahateenimist?
Häbi tunnistada, jah. Praeguses olukorras, kus ei ole absoluutselt hõisata ja ebakindlus on sisse kirjutatud nii homsesse kui ülehomsesse päeva, jooksengi iga euro järele, mis mu kirjatöö eest on võimalik saada.
|
OSCAR-2019
|
||
Kas suudame ennast asetada Iisraelis aset leidnud sündmuste keskele? Vaid paari päeva eest seisid Jeesuse risti juures mõned inimesed ja nende hulgas oli ka Maarja Magdaleena. Seejärel olid Arimaatia Joosep ja Nikodeemos korraldanud Jeesuse ihu matmise Jeruusalemma lähedal asuvas aias paiknenud uude hauda.
On hommik. On aed oma puude ja põõsastega ning värske hauaga. Maarja minek hauale on üks paljudest sündmustest, mis tõstatab küsimusi. Miks Maarja läks varahommikul hauale? Kas uudishimust, mis on edasi saanud, ehkki ta pidi teadma, et suletud hauda sisse ei pääse? Milleks siis minna? Kas armastusest oma õpetaja vastu? Meie ei tea, aga veel olulisem on küsida, kuidas oleks olnud selles olukorras lugu meiega. Ja siit edasi minnes – kuidas on lugu meiega täna?
Akadeemik Tarmo Soomere sõnade kohaselt on uudishimu üsna hea vaktsiin tõepõhjata poliitika vastu. Meie praegusel nn tõejärgsel ajastul on sõna tõde langenud väära kasutamise küüsi ja räägitakse lausa niinimetatud alternatiivsetest tõdedest. See on muidugi loogiline mõttetus, aga äkki on isegi hea, et küsimus tõest on ilmalikus meediaski üles kerkinud, sest nii saab näidata, et esimese alternatiivse tõe pakkumisest saame lugeda juba alates 1Ms 3:1.
Maarja jõudis hauale ja tõdes vaid üht: kivi oli haualt teisaldatud. See oli lihtfakt, aga missugune oli tõde? Vähemalt selle olukorra tõde? Pilaatus oleks nagu tahtnud teada midagi üldtõe kohta! Tõe ühte aspekti võib nimetada faktide õigeks tõlgenduseks. See toob meid tagasi Maarja juurde, kelle inimlik arusaam silme ees seisvast pildist oli korraga õige ja teisalt väär. Kivi teisaldus oli tõde, Jeesusega seotud oletus aga vale. Ilmselt oleksime teinud ise sama järelduse. Maarja oletas, et keegi on Issanda hauast ära viinud ja seetõttu ta ei tea, kuhu nad on ta pannud. Seda ütles ta kahele jüngrile ja see lihtfakt pani nad liikuma.
Võime asetada end mõttes kahe jüngri kõrvale nagu nende matkavarjuks ja minna siis koos hauale selgust otsima. Nendega koos võiksime ka hauda sisse vaadata. Ega meie ei saaks teada midagi rohkemat kui seda, et haud on tühi. Lihtfakti tähendus jäi peitu ja olnuks varjul ka meie eest, sest Kirjast aru saamist ei olnud veel kingitud (Jh 20:9). Haualt kodu poole oleksime ka meie läinud teadmisega, et Maarja sõnad pidasid paika. Silmaga nähtud tõene fakt ise ei avanud faktitagust tõde. Mis on tõde? Tõde on rohkem kui üksik tõsiasi. Tõde võiks olla tõsiasjade tausta, omavaheliste seoste ja tulemuse tähenduse taipamine.
Tänase kirjakoha parem mõistmine nõuab nädala esimese päeva hommikut kuvava jutustuse terviklikku lugemist koos Maarja teistkordse hauale minekuga. Maarja kohtumine oletatava aednikuga tuletab meelde Jeesuse varasemaid sõnu endast kui viinapuust aias, mille aednik on Isa, Iisraeli Jumal (Jh 15:1jj)! Alles imelise aedniku kõnetus võimaldas Maarjal tunda Jeesus ära ja nimetada teda oma õpetajaks. Meie silmadele avatakse midagi sellest saladusest, kuidas Jeesuse lahkumine meie maailmast oli järkjärguline, ja niisugune oli ka selle mõistmine. Kaks jüngrit olid saanud teadlikuks tühjast hauast. Järgnevalt Maarja küll nägi Jeesust ja suutis ka ära tunda, aga ei tohtinud puudutada, sest ülesminek Isa juurde seisis veel ees. Nädala pärast aga kingiti Toomale juba tundmine, et Jeesus on Issand ja Jumal (Jh 20:28).
Maarja käitumine õpetab meile tunnistuse andmist Jeesuse kohta, julguse osutamist oma usu tõendamiseks. See näide innustab meid paluma Jumalalt oma elu jaoks vajalikku julguse ja selguse vaimu. Hiljutiste valimiste puhul Hollandis näidati uudistes ühes kirikus tegutsenud valimisjaoskonda. Kas see oli üks mahajäetud kirikuist, seda me ei tea. Ent igal juhul on usulise käitumisjulguse puudumine Kristuse salgamine, kus oma veendumusi enam kaitsta ei suudeta.
Meil on alanud Mustamäe kiriku ehitamine suur Jumala arm ja ka julgustav märk tunnistuse andmisest ja usu säilitamisest, mida me vajame nagu puhast õhku. See on märk vastupidises suunas liikumise tahtest, evangeeliumisse uskumisest ja selle tõeks elamisest. Seesugust tunnistuse andmist vajame me ise, aga vajavad ka meie vennad ja õed teistes maades. Oleme saanud palju tuge teistelt kirikutelt, ent võib tulla ka aeg, kus sõsarkirikud vajavad oma usu kinnituseks meie usku üles äratatud Jeesusesse.
Ustava Maarja kohtumine Jeesusega on kirjas ja loetav kõikidele rahvastele ning ka meie oleme selle rõõmusõnumi kandjad. Issand ei ole ära viidud. Ta on üles äratatud ja tema läkitatud Vaim on meie juures. Jumala tuul vilistab meie kaudu oma imelisi viise, elustab meid ja kingib tõe tundmist. Jeesus on üles tõusnud.
Homme, 22. septembril tähistatakse vastupanuvõitluse päeva Pärnus. MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi korraldusel avatakse kell 14.30 perekond Pätsi endisel kodumajal Riia tänav 273 mälestustahvel, millega meenutatakse, et sellesse hoonesse rajas oma perele 1891. aastal kodu Jakob Päts. Siin kasvasid mõjukateks ühiskonnategelasteks Pätside pere viis last, kellest Konstantin Pätsist sai Eesti esimene president.
Kell 16 toimub Eliisabeti kirikus (fotol) Eesti riigivanemate mälestusteenistus. Teenivad peapiiskop Andres Põder, praost Enn Auksmann ja diakon Rando Lillepa. Kõneleb MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi esimees Trivimi Velliste.
Seoses publikumenuga ning soodsa ilmaga otsustati Tartu Ülikooli-Jaani kirikus (fotol) jätkata algselt juulist augustini planeeritud kontserdisarjaga «Tornimuusika». Viimane kontsert toimus eelmisel teisipäeval, mil viiekümnele kirikulisele – ohutustehniliselt pole lubatud orelirõdule rohkem inimesi – musitseerisid Meelika Hainsoo ja Mall Ney. Sarja korraldaja, koguduse juhatuse esimees Juhani Jaeger ei tea, kas jätkatakse tuleval suvel.
Kuni homseni, 22. septembrini saab Tartu ülikooli usuteaduskonna 20. aastapäeva üritustele, mis toimuvad ülikoolilinnas 6.–8. oktoobrini, registreeruda soodushinnaga, kümme eurot. Hiljem maksab aastapäevast osavõtt 15 eurot. Päevadele on teretulnud nii vilistlased, üliõpilased ja õppejõud kui ka kõik, kes peavad ennast usuteaduskonnaga seotuks.
Üksikasjalikum informatsioon on kättesaadav usuteaduskonna kodulehelt http://www.us.ut.ee , samas on võimalik ka ennast üritusele registreerida.
Tornikiivri karniis kiriku trepi kohal oli mõnda aega varisemisohtlik. Juba neli nädalat kestnud tööd jätkuvad, sest tõstuk saab korraga vaid ühe mehe üles viia.
Pühakodade riiklikult programmilt saadi 2013. a toetust 12 000 eurot katuse karniiside renoveerimiseks. Valga linnavalitsus andis 5000 eurot juurde, sihtasutus pidi veel 1000 eurot lisama, sest esialgu kavandatud summast (15 000) ei piisanud. Aga nüüd võib rõõmustada, sest avariiolukord on likvideeritud.
Diakon Kaido Metsoja: «Karniisi pudenevad kivid on uute vastu välja vahetatud ja selle peal olnud katkine plekk samuti. Mehed teevad korralikku tööd.» Töömehed elavad Valga pastoraadis ja saavad sealt ka lõunat. Siit tuli väike kokkuhoid töörahas.
SA Valga Jaani Kiriku Renoveerimine juhatuse esimees Sirje Päss: «Katuseplekil oli lausa kasvama läinud kaks kaske, üks neist koos juurtega peaaegu viiemeetrine. Juur ulatus akna ülemise servani. Süüdlased on nüüd välja juuritud. Eestiaegne auklik plekk tuli samuti tükkhaaval välja kangutada, asemele pandi tugevam ja kahekordse valtsiga. Paraku sellega praegu tööd ka piirduvad. »
Ehituslikult on mõttekas teha kõik torni renoveerimistööd korraga, sest tellingute paigaldamine on väga kulukas, selgitas Haspo OÜ. Sellepärast peab veel raha koguma, et saaks korraga teha nii kellahoolduse, krohvimise kui värvimise.
Linnakodanikud, mitte alati koguduseliikmed, eesotsas linnapea Kalev Härkiga peavad Valga Jaani kirikut linnale väga oluliseks. Keskse asukoha ja arhitektuurilise välisilme tõttu võiks ta olla ka aja- ja kultuurilugu tutvustavaks püsinäitustega külastuskeskuseks. Kirikus on säilinud ülihea kõlaga unikaalne Ladegasti orel. «Kontserdid toovad ikka inimesi kirikusse,» on Kaido Metsoja päri.
|
OSCAR-2019
|
||
Eestit läbiv Vene transiit on üleriigilise ajakirjanduse andmeil päris kokku kuivanud. Kaubavood on vähenenud 40 protsenti ja sadamate kaubakäitlus poole võrra. Rahalises väljenduses loeti kahjusid sadade miljonite kroonidega.
Plussidest rääkides võib nõustuda peaminister Andrus Ansipiga, kes peab 2007. aasta olulisemaks sammuks Schengeni ruumiga liitumist. Ansip tõstis esile kutset Eesti astumisest majanduslikult kõrgelt arenenud riikide klubisse OECD-sse.
Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts pidas vajalikuks ära märkida kõrget tööhõivet ja palkade kasvu. Negatiivsest küljest toonitas minister, et tõusvad tasud on saanud tööandjaile suurimaks probleemiks.
Tallinna linnapea Edgar Savisaare arvates sai 2007. aastal kõige rohkem kannatada kohalik tööstus ning lähitulevikus tuleb tegutseda inflatsiooni kasvu ja majanduslanguse valguses.
Meie maakonna firmadel on üldiselt hästi läinud. Rõõmu teeb laeva- ja paadiehitusfirmade areng. Rahvusvahelises ulatuses on nad kõvasti tuntust kogunud. Nende jaoks oli aasta nii kvalitatiivselt kui ka kvantitatiivselt edukas.
Elektroonikatööstusel läheb hästi. Töötajate arv neis ettevõtetes on pidevalt kasvanud. Praegu annavad elektroonikatööstusettevõtted tööd juba ligemale 800 inimesele.
Detsembris avati kaks suurt kaubanduskeskust. Väga oluliseks pean Saaremaa kaubamaja taasavamist. Uusi tegijaidki tuleb igal aastal juurde. Detsembri keskel avas uksed ehitustarvete kauplus Bauhof.
Nii nagu ikka, pole head halvata. Transpordi arenguplaanide elluviimisel saime tunda tagasilööke, mis elukorralduse sassi ajavad, aga samas toovad välja ka tegelikud puudused. Eesseisvaid ohtusid käisin kahe bussifirma esindajaga majandusministrile tutvustamas juba augustikuus. Tookord arvas minister, et maavanem ei käitunud korrektselt. Hiljem aga võttis asi järsu pöörde ja bussifirmad ähvardasid streigiga.
Maakonna majanduse edasise arengu aluseks on dokument “Saare maakonna arengustrateegia 2020”, kus oleme arvestanud kõikide huvigruppide soove.
Plusspoolele võib panna piima kokkuostuhinna tõusu. Kui aasta alguses maksti liitri piima eest 3.60–3.80, siis arvasime, et suvel see hind langeb. Juhtus hoopis vastupidine asi. Praegu makstakse liitri piima eest 4.80–5.50. Positiivne on seegi, et meie firma jätkab oma tegevust täies elujõus. Töötajate kaader on püsiv.
Kuigi sügisepoole kiskus vihmale, saime oma teravilja kõik salve, samuti teised põllukultuurid. Sööta varusime isegi rohkem kui eelmisel aastal. Saakide üle ei virise.
Negatiivse poole peale paneksin toetuste klaperjahi, mis peaaegu pool aastat venis. See nõudis paljude asjade ümber mängimist ja liigset ootamist.
Kõige tähtsam on see, et laevakompanii sai 15. aastaseks. See on praeguses majandusruumis omaette saavutus. Andsime tellimuse kolme uue laeva ehitamiseks. Neist esimene peaks jõudma liinile 2009. aastal.
Lõpetasime ühenduse pidamise Sillamäe ja Kotka vahel. Kas see on halb või hea? Kõik on suhteline. Igatahes oli see meie jaoks rikastav kogemus.
Mul on vedanud. Koolikoplis panin käima mõned kursused. Soomlased õppisid minu juures eesti keelt. Hobuseid olen juurde muretsenud ja neid välja õpetanud. Loodan järgmisel aastal suksud turistidele kasutada anda. Ostsin ühe huvitava hobuse. See on värvuselt nagu valge-mustakirju lehm, samasugune laiguline.
Saaremaa sadamas avasime väikese toitlustamiskoha Saare Sandvichi. Saime aru, et laeva pealt tulevad turistid ei ole meie kliendid. Autoturistid aga küll. Keskelt läbi käis sadama parkimisplatsil päevas 40 autot.
Turismiaasta oli üsna normaalne. Statistikat ma küll ei tea, aga arvan, et turiste vähemaks jäänud ei ole. Siseturismis on täheldatud kasvutendentsi. Eestlane õpib Eestimaad tundma. Rootslasi on hakanud rohkem käima. Otselennuliinil on siin kindlasti oma panus. Lätlasi käis samuti rohkem. Mõntu–Ventspilsi laevaliinil on siin oma roll.
Turiste käib veel praegugi. Kui külastada Kuressaare toitlustusasutusi või spaasid, siis hakkavad turistid kohe silma. Turismiturul peame aga edaspidigi pingutama.
Olgugi, et majandus- ja kommunikatsiooniministeerium meie seisukohti sajaprotsendiliselt ei aktsepteerinud, saime asjaajamises aasta aega pikendust. Hea meel on sellest, et meid toetavad nii maa- kui linnavalitsus ning turismifirmad ja teised ettevõtted.
Jätkuvalt huvitutakse Saaremaale lendamisest. Seda näitavad nii liini- kui tšarterlennud. See annab lennujaama tegevusele jumet. Ka väikelennukitega külastatakse Kuressaaret stabiilselt. Tänavu õnnestus meil ka terminal lõplikult valmis ehitada.
2007. aasta oli piimandussektorile omamoodi huvitav ja ettearvamatu aasta. Vastupidi kõikidele oletustele tõusis aasta esimesel poolel toorpiima hind. Aasta lõpuks on hinnatõus olnud üle ühe krooni kilo kohta. Samal ajal, seoses toorme hinna tõusuga, on ka tooted kallinenud. Maailmaturul täheldatakse piimatoodete järele tugevat nõudlust.
Välisturgudel makstakse piimatoodete eest päris hästi. Ka paljud Eesti tööstused läksid oma kaubaga välisturule. Meie seda siiski ei teinud, kuna kogused on liiga väikesed, jäime Eesti turule.
Investeeringute seisukohast läks samuti kõik korda. 21. detsembril katsetasime uusi vadaku tihendamise seadmeid. Ehitasime ümber vadaku puhastamise ja separeerimise liinid.
Täielikult rekonstrueerisime kõrgemale automatiseeritud tasemele pesusüsteemid. Veebruaris saame uue juustuliini. Selle montaaži peaksime lõpetama maikuus.
|
OSCAR-2019
|
||
Ott Lepland: Miks ma peaksin saama superstaariks? Hmm... võib-olla ei peakski. See pole ju kõige tähtsam. Aga kui ma selleks saaksin, siis teeksin omalt poolt kõik, et jätta sügav jälg nii Eesti muusikaajalukku kui ka inimeste südamesse.
Birgit Varjun: Inimesed ei pea minu poolt hääletama, aga võiks, kui ma neile meeldin. Superstaariks võiksin saada sellepärast, et tooksin värskust ja uusi nüansse eesti muusikasse just oma vokaaliga.
Mihkel Raud: See oli fantastiline, nüansirohke, peen! Sinu hääles oli varjundeid, mida varem pole kuulnud.
Heidy: Sattusin vaatama Briti «X Factori» finaali, mis on samasugune saade, ja võin sulle vanduda, et sa ei jäänud noile kahele finalistile millegagi alla.
Rein: New Yorgist rääkides... Küllap leiaksid nendes muusikaliteatrites, mis piki Broadwayd laiuvad, väärilise koha.
Nüüd asus rokkima sädelevas minikleidis esimene superstaar Birgit Õigemeel, kes kandis ette laulu «Kahe vahel». Talle järgnes superstaarisaate teise hooaja võitja Jana Kask sünge ja võimsa lauluga «Face in the Mirror». Jana ja Birgit haarasid publiku kaasa oma versiooniga Robbie Williamsi hitist «Entertain».
Rein: Sa oled laval alati kindel ja rahulik ning ei muretse. See kandub kuulajateni, kes hakkavad ka end kindlalt ja rahulikult tundma.
Mihkel: See kõlas rahulikult, imeliselt, autentselt. Kui panen silmad kinni, tundub, nagu oleks välismaal.
Heidy: Sinu esitustes on alati midagi hästi siirast, ehedat ja lihtsat. Selles kõiges on näha suur süda. Publikule meeldivad maagilised inimesed, kes suudavad lihtsast asjast kunsti teha.
Mihkel: Ka täna laulsid seda paremini kui Ivo Linna. Arvestades, et Ivo Linna laulab paremini kui miljonid eestlased kokku, siis on see päris kõva värk.
Maarja-Liis Ilus: Hea meel, et oled supervormis, haigusest pole jälgegi. Särad, oled tõeline rokitšikk. Said isegi Rein Rannapi kaasa plaksutama.
Rein: Jube mitmekülgne oled. Enne kiitsime sinu soojust ja küpsust, nüüd kiirgasid pöörast energiat. Valitsesid seda lava. Pole sõnu.
Heidy: Sa oled lõpuks lahti lasknud mingist krambist. Aitäh, Kaupo Karelson, et sa selle Oti ära väntsutasid. Nägime teda lõpuks tema siiruses, eheduses ja aususes.
Rein: Oled tohutu laia ampluaaga. Rock'n'rollist romantiliste ballaadideni, tuleb sul kõik hästi välja.
Mihkel: «Mihkel otsib superstaari» võit läks praegu jagamisele. Panid praegu maha täiesti uue märgi. Selle esitusega näitasid sa, mille järgi hakkavad tulevikus sellesse saatesse pürgijad joonduma.
«Ootan suurt ja võimsat kontserti. Kui siiani on finalistid esinenud väikeses stuudios mõnesaja inimese ees, siis nüüd on huvitav näha, kuidas nad end suurel kontsertlaval kolme tuhande inimese ees kehtestavad. Nüüd alles näeme tõeliste talentide sündi!» kommenteeris kohtunik Mihkel Raud.
Oti esituses kõlab jõululoona «A Little Drummer Boy»; oma parimaks esituseks möödunud saadetest peab Ott laulu «Kohtumistund».
«Olen selle loo ettekandega saates väga rahul, aga jätan siiski inimeste otsustada, kas see ikka oli parim. Pigem mulle see laul lihtsalt meeldib, vokaalselt hea ja mõnusa fiilinguga,» põhjendas Ott.
Birgit valis jõululauluks kauni ballaadi «Amazing Grace». Lauljatari arvates on siiani väidetavalt tema kõige parem esitus «Blue». «Otsustasin kantriloo kasuks, kuna selle esitusega sain kõige rohkem positiivset vastukaja. Birgit loodab, et võidule viib teda AC/DC «You Shook Me All Night Long».
«Ma ju lubasin AC/DC ka ükskord ära teha ja see on nüüd mu viimane võimalus. Pealegi saan selle looga oma teekonna siin saatesarjas võimsalt lõpetada.»
Kõik kümme finalisti esitavad superfinaalis ka traditsioonilise ühislaulu, millele tänavu kirjutas muusika Rein Rannap ning sõnad on Maian Kärmase sulest. Samuti astuvad lavale möödunud hooaegade võitjad Birgit Õigemeel ning Jana Kask, nende etteastet vürtsitab kahe lauljatari ühine duett.
Riho Sibul (vasakult), Toomas Rull, Raul Vaigla, Aare Põder ja Kalle Vilpuu kas pärast või enne kontserti, ilmselt pärast.
Minu ja veel mõne hinnangul on Ultima Thule nüüd õitsvas keskeas teinud elu plaadi: «Jälgede jälgedes» on kõrge lendleva gruuviga, aga sügav ja jõuline, meloodiline ja funky, moodsas soulroki võtmes, aga vanakooli ruumilise analoogsaundiga meistriteos.
Sel nädalal ilmus 23 aastat tegutsenud bändi värske album üle viie aasta, eelmiseks oli 2005. aasta «Ingel ja suli». «Jälgede jälgedes» on alles neljas Ultima Thule stuudioalbum, tuleb aga arvestada, et kogu «Ingli ja suli»-eelne loomingu paremik ilmus ansambli 15. sünnipäeva tähistanud 3-CD-lisel «Kogutud teostel» aastal 2002 – osa parematest paladest ongi ilmunud ainult kogumikel.
Eriti väärib märkimist, et ansambel, kelle kontos on lugematult Eesti rokilukku läinud lugusid («Tung ja torm», «Aed», «Liivimaa pastoraal», «Vägev vähk», «Lennelda priiks», «Kassitapp», «Umbluu», «Ilmarine ja Dvigatel», «Inimhinge insener», käsi ei taha pealkirjade kirjutamist lõpetada) ja kes võiks õndsa pensionipõlveni või veidi üle selle hittloomingu najal liugu lasta, tuleb välja uuenäolise materjaliga, mille hulgast «Elan välja», «Varavalmik», «Linnutee liiprite all», «Kandideerin» ja muud saavad kindlasti klassikuteks, aga tugevus on eelkõige siiski albumi terviklikkuses.
Kohtusin algkoosseisu kahe liikme Raul Vaigla (48) ja Riho Sibulaga (52) raadiomaja kohvikus, võtsime teed ette ja rääkisime pisut bändijuttu.
Sibul: Me tegime selle plaadi analooglindistusega, trummid ja kõik instrumendid kõlavad ikka oluliselt sügavamalt ja paremini.
Sibul: Seda ruumilisust analoogsaund võimaldab, trummid ja paljud asjad kostavad teistmoodi kui digis. Kõlab võib-olla nagu vanakoolimehe jutt, aga eks me ole ka seda, mis siin salata.
Vaigla: Natuke teadlikult ka jätsime õhku rohkem, sest eelmine plaat võib-olla oli veidi üle produtseeritud...
Sibul: Ja ei olnud aega ka lõppmänguga palju tegeleda «Ingli ja suli» puhul... Kuulasime just üle nelja aasta üle eelmist plaati...
Vaigla: Trummid, bass, kitarr ja laul, mis on mängitud linnahallis lindi peale. See on esimene protsess. Hiljem on ta läinud digitaalheli peale.
Saund ei ole seejuures õõnes, ta on ikka mõnus täidlane. Aga kust te selle gruuvi võtsite niimoodi kenas keskeas?
Ma ei ütle, et varem ei olnud gruuvi, aga uut iseloomustab just lendlevus, funk ja soul – ikkagi uus sõna bändi arengus. Kas see tuli teadlikult?
Vaigla: Mitte teadlikult. Kui sul tekib mingi loo idee, siis sa ei mõtle selle peale, et kuidas seda nimetada.
Sibul: Suunitlus oli see, et need lood on kummardused, kuigi need otsesteks viideteks lõpuks välja ei kujunenud.
Sibul: Kõikvõimalikke vihjeid gruuvmeistrite suunas, näiteks Tower Of Power (1960ndatest peale tegutsev Oaklandi funk/soul-orkester – VV). See on jah teistmoodi.
Sibul: Kevadel sai välja lubatud sügiseks uus plaat. Mõtlesime, et kui nüüd ei jõua, siis anname veebruaris välja, meile need alguse ja lõpu teemad sobivad. Aga Elmu (stuudiogeenius Värk – VV) tegi üsna kiiresti valmis. Ja puhas stuudioaeg oli meil kõigest kaks nädalat.
Vaigla: Ja kui iga aasta anda plaat välja, siis peaks järgmine nädal jälle stuudiosse minema. Sorri.
Vaigla: Siis ju produtseeriti sellist imelikku muusikat, rokkmuusikal polnud üldse mingit kohta. Heal juhul saime pubides bluusi mängida. Vahel ikka oma asja kah, kui kuhugi festivalile kutsuti. No mis oli üheksakümnendatel popp?
Sibul: Suvistel kontsertidel ikka käivad meieealised ka, aga keegi neist ei hakka ju kuhugi klubisse tulema kell kaksteist öösel. See on üks kummaline Eesti fenomen, et südaööl läheb bänd peale.
Vaigla: Plaadiostmisega oli küll naljakas, mingil kontserdil müüsime, ja siis noored tulid: ma ostan oma emale, ma ostan isale, ma ostan emale, keegi ei öelnud, et ma tahan endale.
Sibul: Esiteks ma tahan plaadipoes olla, ma tahan valida, ja siis ma tahan käes hoida, ja kodus võtta oma aeg ja kuulata.
Vaigla: Mina tahaks ikka loota, et meie vanad kuulajad on sellised, kes tahavad plaadi mängijasse panna, mitte (klõbistab sõrmedega närviliselt laual – VV) arvutis ei ürita kuskilt alla tõmmata.
Sibul: ... mitte SMSi. Eriti sünnipäevade puhul. Mul üks sõber täiesti solvus, kui sai SMSiga õnnitluse. Ei või siis (tõstab käe kõrva äärde – VV) väikest kõnet teha.
Vaigla: Kõigepealt tegime Riho pool kevadel Hiiumaal laagri kolm päeva, polnudki ammu niimoodi koos olnud, muidu ikka kõik vaatavad kella, siia-sinna, aga väga armas, jämmisime, kuulasime. Ja nüüd me teeme Riho juures samas kohas endale esitluse, teeme sauna, võtame väikse napsi, lõpeb samas kohas, kus algas.
Sibul: See plaat tuli üsna lihtsalt, eks alati mingid nüansid jäävad kripeldama, aga tõde on ka vigades.
Sibul: Veebruari lõpus, märtsi algul tulevad esitluskontserdid. Ja... võib-olla peaks veel mõne plaadi tegema.
Sibul: Eesti on väga suur, vaata kuidas samal aastal ühed põllumehed said ikaldustoetust, teised said uputustoetust.
Sibul: Või siis patsutad õlale teisele ja ütled (teeb purjus inimese melanhoolset pröökamist): süngelt paned, vana!
|
OSCAR-2019
|
||
Jällegi postitus vaid kangastest. Humanas olid sooduspäevad ning ma ei suutnud kohe kuidagi end tekstiili riiulist eemale hoida. Tegelikult olen sama kangast (kardinaid tegelikult) varem ka ostnud, kuid nüüd oli hind palju parem. Lisaks käisin nädalavahetusel Sõbra tänava sügislaadal ning olin õnneuimas kui leidsin mõnusaid nõukaaegseid kangaid. Müüja ei tahtnud nii palju raha võtta, kui olin valmis nende eest maksma ja seetõttu sai poeg endale jälle mänguautosid ja muffineid osta ;)
Ma peaks nüüd kangakapi tühjaks tegema ja siis kangad korralikult kokku voltima. Sel juhul ehk mahuvad ära. Kui ikka ei mahu, tuleb tekki õmmelda. Või rõivaid. Või kotte. Või ajapuudusel kasvõi padjapüüre ja voodilinu. Peaasi, et õmmelda :)
Mustrilist kangast oli seekord lausa kaks juppi. Üks sai ette, teine tahapoole. Kleidi alumine ots on tumesinisest polüester trikotaažist. Minu meelest istus nii ilusti sinna mustrilise lilla juurde. Kroogitud on silikoon- (või elastik-) kummi abil - ma ei teagi, mis selle asjanduse õige nimi on. Läbipaistev veniv kummi moodi materjal, mida muidu ikka õmmeldakse õlaõmbluste tugevdamiseks, aga kuna see on mõnusalt veniv ja pehme, oli sellega nii mõnus kergelt krookida. Ei jäänud kõhu peale okastama kah mitte.
Ülemise osa algne lõige sama, mis nendel pluusidelgi. Vöö sai jupitatud ülejääkidest. Annab selle vajaliku midagi juurde kleidile.
Olete te tähele pannud, et mõni samm arengus on hoopis raskem kätte tulema kui teine? Üks samm läheb linnutiivul, ise ei pea pingutama ega vaeva nägema. Teine samm on aga tugeva vastutuule, raju vihma ja jäise ilma tõttu nii raske astuda; justkui kere ja vaim oleks väsinud ja ei suuda uut väljakutset enam taluda. Kui aga suudad sellest end läbi viia, jääb väljakutsest tulev rahulolu tükiks ajaks sinu keresse elama.
Ma võin võrrelda oma samme iga tekiga - mõni tekk lõikab ja õmbleb end ise kokku, mul on vaja lihtsalt olemas olla. Tundub, et polekski nagu midagi õppinud, vaid lihtsalt tegutsenud. Järgmine tekk käsib välja astuda sellest mugavustsoonist. Ei saa lihtsalt tegutseda, tuleb mõelda, aru pidada, silmi kissitada ning enda mõtteid jagada nendega, kes mõistavad. Kui hakkad mõtlematult tegutsema, juhtub äpardus - lõikad sõrmel tüki maha. Ärge nüüd ehmatage! Kirjapildis näib asi palju hullem kui tegelikkus.
Verevalamisega maailmapilt jälle avardus - tükk tühja maad haigutas praeguse ja viimase ketasnoa äparduse vahel. Jutustasin sellest pea kõigile, kes vähegi kuulata jaksasid, sest ega ruutsentimeetrist naha- ja lihatükki iga päev joonlaua kõrval vedelemas näe. Vastutasuks sain hulgim häid paranemissoove ja need mõjusid! Juba neljandal sidumiskorral ei lahmanud haavast verd välja ja sõrm ei andnud puuduvast tükist enam pideva valuga teada. Silitasin sõrme ja kiitsin hea paranemise eest...
Üks väga tore naisterahvas tegi mulle selgeks, et asi polnud laiskuses või lohakuses. Laisk inimene poleks viitsinud 15 vaba minutit kangaste tükeldamiseks kulutada. Kehamälu vedas lihtsalt alt. Kangaste matil lõikumine on tõepoolest mul kehamälus, kuid sel hetkel keskendusin valele asjale. Kehamälu on aga tänuväärt asi - kui kangast matil muudkui pöörata ei viitsi, võtad ketasnoa vasakusse kätte ja lõikad ikka edasi. Innovatiivsus! Ma olen paremakäeline kirjutaja aga kangast lõikuda oskan mõlema käega pea sama hästi. Õnnelik õnnetus missugune! Lisaks minu teadmisele enda tubliduse, innovatiivsuse ja oskuste kohta hoiab ka Õmblusmamsel oma kehamälu ärkvel. Mina olen seega täitnud oma kohuse täielikult.
Selle tekiga seoses meeldib mulle teadmine, et olen oma mugavustsoonist välja saanud. Kuidas sinist tekki mitte liiga siniseks ajada? Õmmelda ei saa ju halva emotsiooniga, veel vähem tellitud tekki pahaks ajada. Kui ma esimese raske sammu tehtud sain (neli tundi kavandite joonistamist/mõtlemist) oli tunne maru hea. Kangaste valimisel tekkis tavapärane rütm. Viimane tähendab seda, et pea pool kangakappi on põrandale tõmmatud ja mina muudkui tõstsin erinevaid kangahunnikuid kokku ja lahku. Vaid ühe kanga eemaldamisega muutub kogu teki dünaamika...
Kui ma silmi kissitades olin kangakuhjaga rahule jäänud, tuli lõikamisrõõm. Edasi juba üheksa töötava sõrme abil õmblemine. Õmblemise ajal külastas mu pead nii palju häid mõtteid! Sel hetkel tundsin, et olen raskema osa arengusammust läbi teinud, sest ideed, mis pähe lendasid, polnud tavapärased. Mõni idee vajas koheselt üles märkimist, mõne panin aju tahatuppa laagerduma. Nüüd, kui tekk on valmis ja üle antud, jääb vaid hinge tõmmata ja uus väljakutse vastu võtta. Ma pole kaugeltki mitte kohale jõudnud vaid ikka teel. Avatud olekuga sammun uutele teadmistele vastu, sest ma tean, ma saan ja tahan veel paremini ning omanäolisemalt enda loomingut materiaalsel kujul teisteni tuua.
Tänaseks (postitamise hetkeks) on mu sõrm nii võrratult hästi paranenud, et isegi plaastrit ei pea peal hoidma. Naljakalt tundlik on näpuots, kuid töö parandab selle kiirelt. Selle teki õmblemine jääb küll väga hästi meelde! Ma olen üdini rahul :)
Tekk on 175x225 cm suur, enamasti puuvillastest kangastest, vahel mahuline vatiin (100gr/m²). Teki kavand minu tehtud ühe kindakirja põhjal. Kindakirja päritolu kahjuks ei tea, leidsin lihtsalt netist mustrijupi.
Teki tellija ja uus omanik olid rõõmsad ning järgmine tekitegu sai juba kokku lepitud. Ma jään nüüd mõõte ootama :)
Humanas algas eelmine nädal soodusnädal. Sellel päeval, kui mina sinna juhtusin, oli -30% päev. Leidsin kohe mitu meeldivat kangast, millest mõned panin kõrvale Õmblusmamsli jaoks. Minu riiulitele jõudsid aga sellised:
Täna sattusin aga Telliskivi kirbuturule (või siis festivalile, tänane oli kuidagi väga suur üritus). Olin lapsele lubanud, et läheme rongiga sõitma ja hea oli sõit ühendada väikese turutuuriga. Muidugi vedas kõige rohkem poisil - koju tulles oli ta kolme auto ja ühe dinosauruse võrra rikkam. Kohe kui autod käes, oli vaja kiirelt koju tagasi saada, kuid ma tahtsin ju endale ka midagi leida. Õnneks autode nimel oli noormees nõus koostööd tegema ja nii ma leidsin ühelt müüjalt kaks imeilusat kangast (üks tükk suurem ja teine väiksem, kokku 4€) ja teiselt müüjalt neli Coatsi tumesinist niidirulli (90 senti tükk). Oh ma oleks nii väga tahtnud veel niite osta! Kvaliteetsed Coatsi niidid maksavad poes nii palju ja enamik rulle olid väga vähe kasutatud. Lisaks oli samal müüjal ilusat kangast, aga rahakott ja poisi kannatus ei töötanud minuga kaasa...
Minu meelest on nii armas kui tellijale hakkab mõni mu lapitekkidest väga meeldima. Eriti armas, kui otsustatakse tänu sellele minult lapitekki tellida. Nii juhtus ka Luhtunud unistuse sõsaraga. Tegelikult võiks selle luhtumise nüüd küll ära unustada - tekk on nii armas ja pehme, värvidena on tagasihoidlikud pastelsed toonid oma kauniduses ja tekile tikitud pael seob kõik omavahel kokku.
Seekord pael tikitud (või siis tepitud) ahelpistega läbi teki pealsele - ka tagumisel poolel on lillede jooned näha. Aega võttis, kuid asja sai! Ehk beebi sõrmed ei mahu kuskile paela alla kinni jääma.
Beež kangas toorpuuvillane, roosa on linase-puuvillase segu. Täpselt needsamad, mis suures tekiski. Minu nimesilt läks seekord tagumisele küljele. Teki omaniku nime tikkisin aga ahelpistega ülesse serva, lisaks juurde väike lilleke. Lilled leidsid koha ka tagumisel poolel.
Tänasest algas mul aga kool. Õnneks homne päev on vaba, küll aga istun nädalavahetuse siseruumides õppides muuhulgas õuesõppe pedagoogikat. Huvitav, kas seda õues ei peaks õppima? ;)
Ma ei teagi, kuidas alustada. Algus on nagu liiga kaugel (seal eelmine aasta valminud mereteemalise koti juures), vahepealne osa tühi (no polnud aega ja õiget mõtet ja ideed) ja lõpp on pea kaks nädalat kantud kott ning isu uue ja parema järele. Ehk järgmine aasta valmib uus :)
Koti lõige on sarnane merelainete kotile, ainult põhjaks olev vahetükk on peenem ja külgede pealt kitsenev. Koti esiküljel ja tagaküljel on taskud - tagapool üks suur ühe trukiga kinnitatav ja esiküljel kolm trukkidega kinnitatavat taskut. Päris kinni trukid taskuid ei hoia aga vähemalt kohe välja ka asjad ei kuku. Lisaks annavad trukkide hallid pealsed koti välimusele nagu midagi juurde. Tagapool oleva tasku äärde on kinnitatud kangast õmmeldud paela külge võtmete jaoks karabiinhaak. Just välistasku ja õige nurk on välja arvestatud selle jaoks, et võtmeid võimalikult lihtsalt kätte saada. Ukse avamiseks tõmban lihtsalt paela koos võtmetega koti seest välja ja ei pea võtmeid sealt haagi küljest lahti võtmagi.
Võtmed paela otsas koti tagumise poole tasku küljes. Kui parasjagu kasutada pole vaja, siis saab võtmed tasku sisse peitu panna.
Koti küljed, põhi ja taskud on kõik eraldi läbi tepitud, igal nendest erinev teppimismuster. Sedasi oli hea kätt harjutada - detailid polnud liiga suured ja tüdimust ei tekkinud. Üldse, mis tüdimusest saab rääkida kui kott kahe päevaga valmis saab :) Koti sangade sisse on õmmeldud valge roheliste triipudega püksirihm. Annab tuge ja hoiab sangad vormis. Taaskasutus pealegi.
Lisaks tepingutele sai ka kõik õmblused kinni õmmeldud (tepitud), et kott paremini vormi hoiaks ja kauem vastu peaks.
Koti ruudulised kangad on pärit Lembelt (ma jälle tänan!). Õnneks on mul neid erinevates toonides veel - kui kellelgi peaks pähe tulema, et soovib taolist kotti näiteks roheliste värvidega ;) Kangatükid olid suhteliselt väikesed (ma pakuks, et kõige suurem oli nii A4-suurune) ja seepärast sai need ribadeks lõigutud. Mulle meeldib, et ribad on erineva pikkusega ja seega välistaskute ääred pole sirged.
Miks ma uut tahan? Sellel kotil on kaks sanga. Mul jälle ei olnud meeles, et eelistan ühe sangaga kotte :)
|
OSCAR-2019
|
||
KARLSON, Rain (19. II 1992 Tallinn), poksija, Ainar K-i vend. 193 cm, 91 kg. Lõpetas 2010 Tallinna Ehituskooli, jätkanud õpinguid TLÜ-s kehakultuuri erialal. Harrastanud 2001–06 Eero Praksi käe all judot. Poksiga tegelnud a-st 2006 Aleksandr Jegorovi ja Ervin Kade juhendamisel. Võitnud 2012 kehakaalus kuni 91 kg üliõpilaste MM-il kulla, sõjaväelaste EM-il hõbeda ja U-23 EM-il pronksi. Saanud 2009 juunioride EM-il kehakaalus kuni 81 kg 5. koha. Tulnud 2010, 2012, 2013, 2014 ja 2015 Eesti täiskasvanute meistriks. Kuulunud a-st 2011 Eesti koondisse. Olnud rhv turniiridel medalivõitjaid, sh saanud 2012 ja 2013 Tamperes ning 2013 ja 2014 Helsingis esikoha. EASL-i parim sportlane 2012. Eesti parim poksija 2012, 2013 ja 2014.
Hetkel valmistan ma ennast ette turniiriks Leedus, mis toimub 19-23 mai ja peale seda lähen Juuni alguses välismaa laagrisse ja peale seda algavad minu jaoks Euroopa Mängud, mille jaoks ma pean olema tippvormis.
Hetkel teen 3 korda nädalas jõutreeningud koos Taavi Koovitiga Status Clubis, kes annab mulle spetsiaalseid harjutusi just poksi erialale mõeldud tegevuseks!
2 korda nädalas on mul jooksutrennid ja 1 kord nädalas jalgpall ja 5 korda nädalas on tehnikatrennid!
Olen blogis uus ja üritan siia hakata oma postitusi lisama nii treeningutest, võistlustest kui ka treeninglaagritest !
Tore, algus on tehtud. Vaatasin eile juhulikult facebookis ringlevat "Ringvaate" testi ,kus mõõdeti löögitugevust. Päris korralikud numbrid lõite välja 3-6 korda tugevamini kui tänavapealt juhulikult möödaläinud tegelased. Moisar paugutas ka korralikult. Kui see link on võib siia ka vaatamiseks välja panna.
Täna sôidamegi koondisega Leetu! Eestlastest on esindatud 3 poksijat. Täna hommikul olin jätkuvalt kilo üle oma vôistluskaalust ja arvatavasti pean ôhtul natukene higistama. Eile tegin veel viimase jooksutrenni kristiines ja tegin väikese video, kus ma löön varjupoksi. Head vaatamist
Socikase turniiri esimene päev oli edukas, suutsin vana Leedu meistri punktidega üle mängida. Homme lähen vastamisi Armeenlasega. Thumbs Up!
Enne võistlus kaalusin 93 kg, mis on mu võistluskaalust 2 kilo rohkem ja tänu sellele, et ma pidin kaalu jälgima sain võistluse ajaks parema kiiruse!
Võistluste tulemus siis selline, et suutsin 2 matši võita, nii kohalikku Leedukat kui ka Armeenia poksijat kuid finaalis pidin tunnistama Hollandlase paremust.
Vaadates viimaseid võistlusi siis saab tulemusega rahul olla, veel tippvorm ei olnud kuid päris mitu sammu sinna suunas sai tehtud. Kuu ajaga on nii palju muutunud, vastupidavus ja enesekindlus, tehnika ja löögijõud on kõik paremaks läinud, kindlasti saab selle Taavi Kooviti ja Fitshoppi toidulisandite süüks ajada!
Paar päeva tagasi valis poksiliidu juhatus mind 4-ndat korda Eesti parimaks poksijaks, mis näitab minu taset ja stabiilsust!
Eelmisel nädalal viibisime vennaga Itaalias, kus toimus meie viimane pikem ettevalmistuslaager. Trennid vahetusid üle päeva ja selline nägi välja meie treeningkava -
Järgmised võistlused on siis Euroopa meistrivõistlused Bulgaarias mis algavad augustis.Väike puhkus ning alustame uuesti tööga!
Hetkel on täielik keskendumine Euroopa Meistrivõistlusteks, mis toimuvad Bulgaarias, 5-16 augustil, nagu nähe siis eestlastest on minemas sinna 5 poksijat.
Kui alustasime Koovitiga jõutreeninguid siis suutsime vennaga mõlemad võtta rinnale 50kg, hetkeks on paranenud juba 30 kilo ja me mõlemad tunneme ennast suurepäraselt!
Tahame tänada inimesi ja toetajaid kes on uskunud vendadesse ja me anname kõik, et tuleks ka resultaat. Suured tänud fitshoppile ja Olimpile tänu kellele on meie vorm märgatavalt paranenud! Panen ka pildi meie uhiuute kleepsudega autost.
Sõbrad kuidas te ise kommenteerite Euroopa mängude tulemust (selge, et ootasite rohkem kui võib - olla tulemus oli, kuid üldmuljed ja ehk mis sellest kogemusest kaasa on edaspidi võtta?) Edu teile soovides!
Muidugi oli pettumus meile mõlemale vennaga aga mis oli meie jaoks tähtsam oli ikkagi üldpilt. Vorm on ikkagi tõusuteel ja vaadates meie esitusi paar kuud tagasi siis pilt on hoopis teine. Olümpiapoks on lihtsalt selline ala kus Euroopa ja Maailma keskmik on lihtsalt ühtlaselt nii tugev ja kohtunikud hindavalt suhteliselt subjektiivselt siis pole lihtne sealt läbi murda. Õnneks oleme me lõpuks saanud tiimi kokku kellega saame igapäevaselt harjutada proffesionaalselt ja muidugi tänu fitshopi toidulisanditele on taastumine väga kiire ja enesetunne super. 6 Augustil algavad Euroopa meistrivõistlused aga sinna me isiklikult tulemusele ei panusta, kuna ettevalmistusaeg on liiga lühike ja kõige suuremad sihid seame järgmise aasta Olümpia kvalifikatsioonidele
Soovitan teil teha vastav youtube kanal ning videod sinna ülesse laadida. Teistel mõnusam ning lihtsam vaadata.
Hetkel käib ettevalmistus selle aasta viimaseks tiitlivõistlusteke ehk sõjaväelaste Maailmamängudele. Võistlused toimuvad oktoobri alguses Lõuna Koreas! Hetkel on tervis hea ja olen paranenud käetraumast, panen paar videot üles millised treeningud hetkel toimuvad.
Hetkel käivad viimased ettevalmistused sõjaväelaste maailmamängudeks, Kuni järgmise nädala lõpuni on tugevad treeningud ja siis võtame koormuse alla, 30 september on juba minek Seouli.
Hetkel teeme 3 korda nädalas sparringuid ja tehnikat, 2 korda on rahulik pikem jooks ja 2 korda jookseme mägesid. Veel teeme 2 jõutrenni ja 2 ujumistreeningut.
Kuna treeningkoormus on suur siis vajame häid toidulisandeid ja on tunda, et taastumine on OLIMP toodetega piisavalt kiire et me suudaks ühest trennist teise ära taastuda. Heale unele aitab kaasa ZMA ja kalaõli.
Nüüd oleme Lõuna Koreast tagasi ja hetkel anti meile natukene puhkust, tulemuseks jäi siis mõlemale üks võit ja üks kaotus. Kuigi me medalit ei saanud ei ole hetke olukord midagi hullu. Matšides oli näha, et vorm on läinud paremaks kuid mitte veel piisavalt. Arenemisruumi on veel kõvasti ja loodame, et suudame ennast OM kvalifikatsioonideks täielikult tippvormi ajada.
Enne sõjaväelaste maailmamänge tegime ühe HD video meie treeningust mida saab vaadata facebookis Wiru treeningu lehel.
Ainari järgmine võistlus on rahvusvaheline turniir Soomes, kuhu mina kahjuks ei saa minna käevigastuse tõttu. Võistlus toimub 19-22 november.
|
OSCAR-2019
|
||
Öösel jooksis mul ninast verd. Tegin ilusad plekid oma tuppa valgele vaibale. Mõtlesin, et pole mul mõtet niisama ka nühkima hakata. Heitsin voodisse tagasi ja veerand tundi vähemalt mõtlesin ainult sellele kuidas nüüd see veri kuivab ja kas peaks vanemad ülesse ajama või mitte. Lõpuks suutsin muid mõtteid mõelda ja magama jääda.
Hommikul rääkisin ära mis juhtus ja nemad tundsid pigem minu üle muret. Alati ei maksa nii palju muretseda :)
Autosse minnes vedasin siis oma suure koti ja läpakakoti ka kaasa. Peale seda kui hostema mu kooli ära viskas tõi ta mu asjad Jenny juurde.
Peale tunde oli craft club - minule Jennyga jäi see viimaseks. Õmblesime õmblusmasinaga omale kätesoojendajad.
Enne kui bussipeatusesse hakkasime minema, siis soojendasime oma kätesoojendajaid mikrolaineahjus. Nii head soojad olid. Teepeal arutasime Jennyga, kuidas võiks vest ka selline olla, sest no käed olid küll soojad, aga kõik muud kohad hakkasid siiski külmetama.
Teises tunnis helistas ESL naine õpetajale ja nii ma siis läksingi tema juurde. Teel sinna nägin Laurenti, võp Šveitsist. Ta hakkas esimese asjana rääkima, et tal hostisa lõi ta kodust välja ja nüüd elab minu vana pere juures. Ma ei suutnud seda uskuda ja mitu korda ütlesin, et ausõna, pole naljakas nali. Kuna ta ikka ei jätnud ja ütles, et elab seal, siis lihtsalt küsisin, et milline mu tuba välja näeb. Ta ütles, et magab endliselt minu roosade linadega :D
Muide ma nägin ükspäev oma ex-hostvenda niimoodi koridoris, et ta tuli mulle vastu ja kui ta mind nägi (3m kauguselt) siis pööras otsa ümber ja kõndis minu ees klassi tagasi. Ma ei osanud midagi muud teha kui naerda.
Kodus hakkas Jenny muffineid kaunistama, et Ms. Ilona juurde kaasa võtta. Hiljem aitasin frostinguga katta neid, mida ta kooli kaasa ei võtnud.
Peale õhtusööki läksid vanemad Zoe lasteaeda/kooli vaatama. (siin vist kutsutakse seda juba kooliks? ei ole mina sellest aru saanud kuidapidi need asjad on)
Lapsed hakkasid rahulikult multikaid vaatama nii et me saime rahus oma koolitükke teha ja juttu rääkida.
Kui vanemad koju tulid, läksime Jenny tuppa ja hakkasime Endless Love'i vaatama. Peale seda tulin magama ära.
Buss oli näiteks täna soojem kui eile :D Tegelikult on see väga suur vahe, kas sa külmetad need 15min seal bussis või on hea soe. Selle bussiga on ju nii, et ta tuleb kooli poolt ning meie oleme esimene peatus. Edasi sõidame koolist aina kaugemale, seejärel pöörame ümber ja võtame teiseltpoolt teed lapsed peale :D
Ses-suhtes on see hea, et pigem hommikul läheb kauem aega, sest peale kooli oleme meie jällegist need, kes kõige varem koju saavad.
Inglise keele tundi minnes küsisin õpetajalt, et miks mul hinne nii halb. Mul oli kirjand tegemata - see oli juba eelmiseks aastaks, aga mul läks meelest ära kuna ma ju arvasin, et vahetan koole.
Nii veider kui lebod samas siin need õpetajad on. Küsisin, et kas võin raamatukokku arvutisse seda lõpetama minna ja tema otseloomulikult lubas. Siin ei pea muretsema ka, et millestki maha jääd. Siinne õppetempo on palju aeglasem.
Mingi hetk tuli Jenny ka sinna, sest me pidimegi tegelikult Ms. Ilona (ESL naine) juurde koos minema. Mul oli talle banaanileib ja Jennyl siis muffinid. Minu leiba me sööma ei hakanudki. Muffinid meeldisid kõigile. Ära tulles kallistasime jälle Ms. Ilonat. Lubas mulle Ann Arborisse külla tulla, et lähme kusagile jäätist sööma ja veedame päeva koos.
Järgmine nädal veel näen teda koolis. Nimelt võivad ESL õpilased oma eksameid tema juures teha. Kindlasti lähen ma oma valitsuse tööga tema juurde.
Kokku veetsin tema juures siis pea, et 3 tundi - päris palju. Isegi lõuna ajaks jäin sinna ja sõin raamatukogus, kus Jenny mulle seltsiks oli. Mõtlesin, et pole ju mõtet sööklasse minna kui saab ka seal olla.
Matemaatikas sain kõik oma lehed täidetud. Nimelt olin ma kogu aeg peatükkidega teistest maas, kuna eks ma muutusin veidi laisaks kui ma arvasin, et enam niikuinii sinna kooli tagasi ei lähe. Iga tund võtsid teised uue teema ja mina ajasin oma asju. Mulle täiega meeldis niimoodi omaette, kuulasin muusikat ja täitsin lehti.
Kriminalistikas tegime jälle grupitööd, juba kolmandat päeva. Ma tunnen ennast väga mugavalt ja see on tore, et teised räägivad ka minuga nagu kohalikuga, selliseid igapäevaseid asju.
Samas on see väga väsitav, sest ma ei tea kunagi millal keegi minuga rääkima hakkab ja kui alguse maha magan, siis enam aru ei saa, millest jutt käib :D
Alguses olin täiesti üksi kodus. Kui teised tulid, siis üritasin oma inglise keele tunni raamatut lugeda. See on väga keeruline raamat, sest nii palju slängi on sees.
Me otsustasime koju jääda ja kui peale viite hostisa koju tuli, siis istusime kõik koos lauda ja sõime õhtusööki.
USAs on riided odavamad ja lisaks on siin väga sageli suured allahindlused ehk kui õigel ajal poodi sattuda siis võib ikka väga hea diili saada.
Mul on krediitkaart mida siin kasutan ja kui vaja, saan ka sularaha välja võtta, nii et otsest ''taskuraha'' ma endaga kaasa ei võtnud :D Kuigi alguses siiski paar dollarit ikka oli nii igaks juhuks ja lisaks ka eurod. Eurod olid täiesti kogemata, aga esimene lend oli meil Frankfurti ja vahetusõpilastega kohe ostsime süüa ka sealt lennujaamast nii et täiesti asja ette. Loomulikult võib sul seal ka kaart töödata, aga no kunagi ei tea ja ma ei tahtnud kohe kaardilt laristama hakata :)
See oleneb täiesti kuust palju raha läheb. Näiteks kui ujumistiimiga liitusin, siis pidin omale trikood ja dressid ostma, mis tähendas seda, et raha läks rohkem.
Ikka soovitan minna, juba enda pärast. Vahetusaasta muudab sind palju iseseisvamaks ja aitab paljudes asjades selgusele jõuda. Kuigi need on kindlasti viimased asjad millele enne vahetusaastale minekut mõeldakse :D
Vahetusõpilase elu ei ole ainult üks lust ja lillepidu, päris raske on ja eks see on igal pool nii, aga mainin ikkastki ära, et sõpru on raske leida, ise pead täiega pinda käima. See on minu jaoks väga raske.
Lisaks minu kool asub ju ülikoolilinnas, tänu sellele on paljud välismaalased siia kolinud ja koolis Hiinlasi nähes ei tea sa kunagi kas tegu on kohalike või vahetusõpilastega. Tänu sellele ei huvitu sinust keegi, kindlasti ka sellepärast, et alati on seal koolis palju vahetusõpilasi.
Mulle ei meeldi USAkate puhul pealiskaudsus ja keep smiling. Samas poes on tore kui saab müüjate või võhivõõrastega vabalt rääkida. Aga sellepärast ei leia sa kunagi head sõpra kellele võid ka kõige isiklikumaid asju rääkida.
Lisaks ei meeldi suured massitoodangud ja et igale poole saab ainult autoga. Ma olen harjunud, et kõndides saan kuhu vaja.
Siinse linna plussiks on küll see, et siin on bussid, aga külmaga väga ei tõmba. Lisaks just ükspäev mõtlesin, et tore oleks Norale (teine eestlane) külla minna, aga siis peab jälle keegi autoga viima. Eestis on ka selliste vahemaade läbimiseks bussid.
Mul on väga hea meel, et siia tulin, sest varem olin surmkindel, et mõneks ajaks tulen siia elama, nüüd aga tean, et see pole minu cup of tea. Kindlasti oleks tore sõprade/perega reisile tulla ja populaarsemad kohad läbi käia jne.
Loodan siiski, et kõik kellele see mõte pähe on tulnud, võtavad selle teekonna ka ette. See on kogemus kogu eluks :)
|
OSCAR-2019
|
||
Mis on aastast 1989 taas ilmumist alustanud kultuuriajakirja Akadeemia missioon ja kuidas toimub sisu kokkupanek erinevate valdkondade vahel, sellest oli Eesti Kirikule valmis rääkima ajakirja peatoimetaja Toomas Kiho ja universalia valdkonna eest vastutav toimetaja Jaan Kangilaski.
Kõneldes Akadeemiast ei saa mööda värviteemast. Nüüd saan uurida, kuidas leiate uuele aastakäigule ajakirja kaaneümbrise jaoks värvi.
Toomas Kiho (T. K.): Trükikojast saadetakse lehvik värviproovidega, nagu ehituspoes oleme harjunud nägema. Koguneme toimetusega laua taha ja teeme valiku. Vahel oleme pikemalt, mitme aasta värvid välja mõelnud, et ilusti toon-toonilt reastuks. Mõnikord tuleb emotsionaalne välkotsus. Värvid juba korduvad.
Kui Akadeemia 1989. aastal (taas) ilmuma hakkas, oli alates esimesest numbrist usuteaduslike kirjutiste osakaal märgatav. Kuivõrd arvestate tänapäeval teoloogidega?
T. K.: Tänini kehtib 1989. aastal paika pandud nelikjaotus (universalia, humaniora, socialia, naturalia – L. R.), kus universalia hõlmab umbes ühte neljandikku ajakirja sisust ja koosneb kahest poolest, usust ja filosoofiast. Seega, kui väga jämedalt öelda, siis üks kaheksandik võiks olla usuteaduslikud tekstid. Selleks andis tõuke nõukogude aeg, mil kõik usuteaduslik, niisamuti ka filosoofiline mõte, oli põlu all. Nii oli ka maha vaikitud Uku Masing, kes on eesti kultuuri- ja mõtteloos ometi kolossaalselt oluline. Masingu suureks ülesäratajaks sai Hando Runnel, kes oli ju ka Akadeemia sünni juures. Seetõttu ilmus Masingut algusaastatel palju.
Jaan Kangilaski (J. K.): Nelikjaotus ei tähenda aga, et igas numbris oleks alati kaheksandik teoloogiat. Mina toimetajana püüan pigem ühte numbrisse panna ainult filosoofiat ja teise numbrisse ainult teoloogiat: religioonilugu, võrdlevat usuteadust ja teisi teolooga alla kuuluvaid märksõnu. 1990ndate lõpu ja 2000ndate alguse sisukordi vaadates saab väita, et ka Usuteadusliku Ajakirja ilmuma hakkamine (ilmub aastast 2000 Akadeemilise Teoloogia Seltsi väljaandena – L. R.) ei muutnud Akadeemias teoloogilise materjali määra. Silma hakkab seegi, et samad autorid avaldasid töid mõlemas ajakirjas.
T. K.: Me ei põlga sugugi neidki artikleid, mis oma sisu poolest paigutuvad justkui kahe valdkonna vahele, mis ületavad kitsast valdkonna piiri ja mida hiljem raamatukogutöötajal on raske bibliografeerida. Seda võiks nimetada Akadeemia missiooniks – avaldada materjali, mis puudutab laiemat lugejaskonda. See puudutab ka autoreid. Usuteadusliku taustaga inimesed on kirjutanud erialakaugetel teemadel. Näiteks teoloog Amar Annuse mullune artikkel «Diagnoosita savant: uurimus autismispektrist ja Uku Masingust» pälvis küll universalia kuldauhinna, kuid auhinnaseminaril pidas autor juba selgelt kirjandusteadusliku ettekande, mille käsikiri läks avaldamise kaalumiseks juba humaniora toimetajale. Seega käsitleme sellist piiride sujuvust ja mitte jäigalt fikseeritud olekut pigem voorusena.
T. K.: Pole mõeldav avaldada vaid tõlkelugusid. Me ei ole tahtnud tõlgete osatähtsust suureks ajada. See oleks kergema vastupanu teed minek, sest nõuaks tänapäeval põhimõtteliselt vaid guugeldamist ja tõlkeõiguste saamiseks lepingute sõlmimist. Siin peab kiitma meie kolleegiumi liikmeid, kes koosolekutel ikka rõhutavad, et toimetus ei unustaks originaalkirjutiste tähtsust. Originaal on ikka põhiline. See kajastub ka üksiknumbri ülesehituses, kus ehedamad lood on paigutatud algusesse.
J. K.: Erinevate valdkondade toimetajatel on rõhuasetused erinevad. Minu valdkonnas on tõlgete osatähtsus suurem, aga siiski mitte üle 50 protsendi. Filosoofias tuleb tõlkelugusid rohkem kui teoloogias. Võin tunnistada, et teoloogid saadavad kaastöid varmamalt kui filosoofid. Filosoofias lisan vahel omaalgatuslikult tõlkelugusid, sest kaastöid ei laeku piisavalt. Muidugi varieerub see aastate lõikes, aga tendents on selline.
T. K.: Muidugi on see, millest inimesed mõtlevad ja tahaksid kirjutada, seotud sellega, mis on meie ümber ja aktuaalne. Meie taotlus on aga teha ajast sõltumatut ajakirja. Kui praegu kirjutatakse vabadusest või terrorismist, siis peaks seda olema huvitav lugeda ka 20 aasta pärast. Selles mõttes tahaksime päevakajalisusest vabad olla. See on taotlus, mille poole püüame.
Kui Akadeemiat teeb toimetus, abiks kolleegium, siis ilmselt ei saa kõnelda autoritaarsest juhtimisest. Kuivõrd sõltub siiski sisu konkreetsest peatoimetajast?
J. K.: Akadeemia oli algusest peale suhteliselt detsentraliseeritud ajakiri. Osakonna toimetajad otsustavad ja valivad avaldamiseks tekstid, peatoimetaja saab soovitada, kas ja mida võiks juurde võtta. Toomas viis sisse uuenduse, et viimases toimetamisfaasis vaatab ta tekstid üle, seda varem ei olnud. Seega, Kaalepi ajal oli kraadi võrra suurem autonoomia.
Ain Kaalep ütles, et Akadeemia missioon on anda uuele põlvkonnale rõõmusõnum demokraatiast ja liberaalsusest. Mis on Akadeemia ülesanne nüüd?
T. K.: Toona, 80ndate lõpus, oli see evangeeliumina tõesti vajalik. Praegu võiks jagada rõõmusõnumit tsensuurita mõtlemisvõimalusest. Meie ülesanne on leida maailma mõttevaramust tekste, mida eesti lugejale vahendada, ja leida Eestist kirjutajaid, kelle mõtted koondada mistahes teemal. Akadeemia pakub ka pikemate tekstide avaldamiseks võimaluse.
Perioodilistel väljaannetel on kombeks teha auditooriumiuuringuid. Kuivõrd on Akadeemia tegijad kursis, kes on teie lugeja?
T. K.: Õnneks ei pea sellist uuringut tegema meie ise, meie eest on selle teinud kõige professionaalsemad sotsioloogid eesotsas Peeter Vihalemmaga. Kultuuriministeerium on tellinud kultuuriajakirjade lugejauuringu, mille vahekokkuvõtted valmisid möödunud aastal ja lõplik kokkuvõte ilmub sel suvel. Selles uuritakse põhjalikult sotsioloogiliste meetoditega kultuurikanalite kasutamist.
Uhke tunne oli teada saada, et Akadeemia ei ole kõige kiduram kultuuriväljaannete hulgas. Meie tellijate arv on neljakohaline. Kuigi mina ei ole suur sotsioloogiliste uurimuste fänn, hindan, et saame selle uuringu kaudu ülevaate, kes, kui palju ja mida loeb.
T. K.: Lugejate vanusest teame, et üle 75aastaste hulgas on meie loetavus väike. Meie lugejaskonna vanus ei ole kasvanud koos Akadeemia vanusega. Seda toetab jõudsasti asjaolu, et meie artiklite hulgas on kirjutisi, mille lugemise õppejõud on teinud oma kursustel õppuritele kohustuslikuks.
Uuringust tuleb välja, et Akadeemia pidevate või mõnikord lugejate seas on üle poole kõrgharidusega ja mehi on lugejate hulgas rohkem kui naisi. Saame teada, et Akadeemia lugejatel on vastajate keskmisest suuremad kodused raamatukogud, raamatute lugemine ja kultuuriasutuste külastamine on keskmisest oluliselt aktiivsem.
T. K.: Meie ei ole mingid trükkalid ega tehnikud. Meie ülesandeks on tegelda sisuga ja vahendada seda lugejatele. Kui lugejad ei taha paberil ja soovivad võrgus tekste, siis on meie kohus seda tagada. Praegu peame vajalikuks ja võimalikuks ilmuda jätkuvalt ka paberil. Küsimus on majanduslik, et kuidas finantseerida. Kahtlemata oleks võrgus palju odavam toimetada. Ka kättesaadavam. Tavalises kommunikatiivses kultuurisfääris on mõistlik olla võrgus kättesaadav. Kas priilt või raha eest. Ideaalne oleks muidugi olla internetis priilt saadav.
J. K.: Peaaegu seda me ju ka oleme. Viimased 12 numbrit on müügil ja kõik varasem on tasuta internetis kättesaadav.
J. K.: Üldiselt ei pea toimetaja palju vaeva nägema, et leida autoreid juurde. Pakutavate kaastööde hulk on suur, aastane järjekord on olemas. Toimetaja initsiatiivil tulevad mõned tõlkelood, mida võib-olla muidu ei tuleks, aga ka tõlkelugusid pakutakse kaastöötajatelt. See on natuke isevoolu tee, kus aastad võivad olla väga erinevad.
hakkas ilmuma 1989. aasta aprillist, alates 1990. aastast ilmub 12 korda aastas, sealhulgas ühele teemale keskenduvad erinumbrid;
avaldab filosoofiliste, teaduslike ja populaarteaduslike artiklite ja esseede tõlkeid ning algupäraseid artikleid ja esseesid, ilukirjandust ja graafika reproduktsioone, samuti retsensioone.
EELK Kirikumuusika Liit (KML) valis oma üldkoosolekul uue juhatuse ja revisjonikomisjoni, tegi kokkuvõtteid eelmisest aastast ja vaatas tulevikku.
Kirikumuusikuid oli tulnud tervitama assessor Tiit Salumäe, kes rõhutas aruannete kirjutamise vajalikkust. «Aruanded jäävad ajalooks ja nende kirjutamine ei ole mahavisatud aeg,» ütles ta. Salumäed sundis selleks mõtteavalduseks fakt, et Ida-Harju, Tartu, Pärnu, Viru ja Võru ehk tervelt viis praostkonda 12st ei ole oma muusikaaruannet esitanud.
Sellest tulenevalt pole ka statistilised näitajad täielikud. Kuid vaimulike aruannetele tuginedes tõi assessor välja mõned huvitavad andmed, näiteks muusikatöös osales eelmisel aastal EELKs kokku 2295 inimest, tööd juhendas 269 (praostkonna muusikasekretäride kaudu 160) muusikut, muusikakollektiive on kokku 159 (KMLi andmetel 82), kooriproove tehti kokku 8860 tundi.
Huvitav on teada, et meie kogudustes on 4665 vabatahtlikku. «See on tohutu jõud ja võime olla väga tänulikud selle töö eest, mis ju suures osas toimub vabatahtlikkuse alusel või siis minimaalse tasu eest,» sõnas assessor.
KML tähistab sel aastal 20. sünnipäeva. Oma eesmärgi – aidata vaimuliku muusika viljelemise ja arendamisega kaasa Jumala sõna levitamisele ja usu süvendamisele – täitmiseks on liidul terve hulk ülesandeid. Neid on isegi nii palju, et Salumäe arvates saaks selle tohutu hulgaga hakkama ainult üks suur ministeerium. Ta pakkus välja mõtte liidu organisatsioonilisest uuendamisest. Näiteks vaimulike konverentsi kuuluvad kõik vaimulikud, kuid KMLi mitte kõik muusikud.
EELK arengukavas 2008–2017 käsitletakse jumalateenistuslikku ja muusikaelu ühe võtmevaldkonnana, rõhutades, et koguduse vaimsele ja arvulisele kasvamisele aitab kaasa ka aktiivne ja heal tasemel muusikaelu. Lõpetuseks märkis assessor, et käesolev kiriku usuaasta on Eesti riigis kultuuripärandi aasta ning rahvuskultuuri oluline hoidja on ajast aega olnud ka kirikumuusika.
Liitu kuulub 98 täisliiget ja kaheksa vaatlejaliiget. Möödunud aasta oli liidule tegus. KMLi juhatuse esimees Tuuliki Jürjo nimetas hästi korda läinud vaimulikku laulupäeva Suure-Jaanis, kontserdisarja «Mu süda, ärka üles» raames toimunud viitteist kontserti, segakoori KOSK Norra-reisi, CD-plaadi ilmumist ja 30. aastapäeva tähistamist; tublilt tegutseb ka lastekoor Väike Küünal. Aasta kirikumuusikuks 2011 pärjati Tartu Peetri koguduse organist Anneli Klaus ja Keila koguduse organist-koorijuht Pille Metsson.
Kirikumuusika liidu üldkoosolek valis uue juhatuse koosseisus Tuuliki Jürjo, Maarian Lend, Pille Metsson, Aivi Otsnik, Kadri Ploompuu ja Sigrid Põld. Revisjonikomisjoni liikmeteks valiti Gustav-Leo Kivirand, Margus Liiv ja Jaanus Torrim.
Tulevastest tegemistest rääkides on tervet aastat läbivaks Hugo Lepnurme 100. sünniaastapäev. Kristel Aer tutvustas seda laiapõhjalist ettevõtmist, kuhu mahuvad kontserdid, näitus, CD-plaadi väljaandmine, laste orelifestival, konverents jms. KOSKi koor läheb suvel kontserdireisile Ahvenamaale ja Väike Küünal Soome.
Pasunakooridest rääkides pidi Kahro Kivilo taas nentima, et neid on vähe, kuid olemasolevad on tublid. Eelmise aasta tipphetkeks oli Hageri pasunakoori 65. aastapäeva tähistamine. «See oli tõeline puhkpillide pidupäev! Üllatuseks sai aga see, et meie pasunakoori ei lastud Ruhnu kirikusse sisse,» vaagis Kose koguduse pasunakoori juht Kivilo eelmise aasta sündmusi.
Aivi Otsnik avalikustas aasta 2012 kirikumuusiku tiitli saajad, kelleks on Narva koguduse organist Tuuliki Jürjo ja Puhja koguduse organist Miina-Liisa Kuusemaa.
|
OSCAR-2019
|
||
Meil on üks tore grupp inimesi, kes said Marja Matiiseni lapitöökursusel omavahel tuttavaks ja kes siiani koos käivad. Kogusime mailiaadressid kokku ja tegime ühise listi. Üks hetk kutsusime listi inimesi lisaks. Omavahelistele kokkusaamistele kahjuks kõik alati tulla ei saa ja meil on tekkinud selline väike aktivistide punt, kes pea alati kohal on.
Kui nüüd keegi väga huvitatud on meie listiga liitumisest, siis andke aga mulle teada (ja põhjendage siis ilusti liitumissoov ära). Kokku oleme saanud nii Pärnus kui Kiilis ja järgmine kord on meil Märjamaa vallutamine :) Räägime lapitehnikast, manipuleerime kangaid, näitame töid ja jutustame ohtralt kõigest. Peale kohtumisi on alati nii hea meel nähtud sõprade üle.
Viimasel korral saime kokku Lembe pool. Jutustasime, sõime, tegime karpe, Lembe jagas võõraid kangaid laiali ja naersime kohe päris ohtralt. Jagasime nippe ja rääkisime tehtud töödest. Meil ainult mõned on piisavalt edevad blogide pidamiseks ja teiste töödest kuulame mõnuga juttusid. Hea oleks vaadata ka!
Sel korral oli eelnevalt kodune töö ka antud, ilusaid ja ilusamaid kangapilte sai imetleda juba enne karbi kallale asumist. Lembe pildistas need ka üles ja lisas pildid oma blogisse. Siinkirjutaja kodune töö oli täitsa tegemata. Õnneks sobis kohapeal jagatavast tükk pitsi ja tükk lillat kangast sinna karbi peale päris hästi.
Selle karbiga osalen IT aastaprojekti jaanuarikuus: karbi tegemine ja kõiksugu paberitööd on minu jaoks jaburalt keerulised, karbi katsin paberiga, mis alguses ei olnudki nii hele, valmistulemus oli aga jahmatavalt valge ja paberi jooneline-triibuline pind ei jäänudki nii palju karbi peal näha, kui lootsin. Karbi sisse võib panna joonistatud mustrid või Jaapanipäraselt võõrad esemed ;)
... mis ma Mannile järgmiseks selga ajasin, vajab ka näitamist. Selle punase kleidiga on mul väga kahetised tunded. Seega panengi selle postituse kirja alustades negatiivsest ja lõpetades positiivsega. Ajaline järjekord sealjuures on täiesti pahupidi pööratud.
Punase kleidi vihast punaseks ajav pool: KANGAS! Kui ma olen ostnud kanga, maksnud selle eest raha, ilusti nõuetekohaselt selle läbi pesnud (sest ma pesen kõik oma kangad läbi, et vältida hilisemaid halbu üllatusi) ja siis! Pesumasinast välja võttes oli mu kangas krudisev, nii mõneski kohast kokku tõmmanud (või lausa kokku kleepunud), üleni topiline ja karvane (ma ostsin selle täiesti siledana poest). Ma olin nii pettunud, et mõtlesin selle kanga sealsamas poodi tagasi viia. Aga ei viinud. Mõtlesin, et saan ehk kuidagi ikkagi ära kasutada.
Teine negatiivne pool on see, et abikaasa hüüab seda kleiti punaseks kartulikotiks. Või salliks, mis ma olen lohvakalt endale ümber keeranud... Ma olen sellisest kriitikast häiritud, sest ma tean, et see on tõsi. Aga mis sa siis ära teed, kui üks hetk pole enda kinnisideest jagu saanud ja ühe punase kartulikoti endale ikka valmis õmmelnud.
Kolmas negatiivne pool - kuidas saada topilisest kleidist viisakaid pilte? Eriti peale seda, kui oled terve päev selles istunud loengutes olles. Eks see viimane oli enda süü, kuid tegelikkuses ma lootsin, et saan ehk ülikoolis kuskil valgemas kohas pildid juba tehtud. Ei läinud päris nii...
Neutraalne pool - hoolimata topilisusest ja kartulikoti välimusest oli sellega päris mugav terve päev ringi kalpsata. Teine neutraalne osa on see, et kleidi tegemiseks ei kulunud palju aega - isegi kraele mõeldud nööpe ei kulutanud ära, sest nähes kanga käitumist, asendasin nööbid ühe prossiga.
Kergelt positiivse poolele liikudes ütlen, et mulle väga meeldib kanga värv ja hea langevus. Sellise lõike puhul ei tohi kangal mingit jäikust sees olla. Positiivne on ka kanga koostis - viskoos (aga mitte 100%, ülejäänut kahjuks ei mäleta).
Rohkem positiivsust annab mulle rahulolu endaga - ma olen ammu tahtnud taolist lõiget õmmelda endale (lõike joonistasin ka ise ühe pluusi järgi). Kleidi algidee pärineb sellelt naisterahvalt (ma ikkagi vahin ta kleiti ja suunurgast tilgub ila...). Mõnes mõttes valisin katsetamiseks täiesti õige kanga. Esiteks ei raisanud kvaliteetset ja kallist kangast ning selle viskoostrikotaaži pehmus ja struktuuritus sobivad väga hästi.
Veel rohkem rahul olen teadmisega, et õppisin uut moodi kraed õmblema ning hoolimata paarist voldikesest, sain tehnika kätte ning kasutan seda kindlasti mõne teise rõiva puhul. Samuti on hea nüüd vaadata, kui lai peaks krae olema, et ei jätaks salli muljet :D
Lisaks toob rahulolu teadmine, et üks talvine kleidike on mu kapis lisaks ning hoolimata kergelt räsitud välimusest saab seda siiski kanda. Veel rohkem toob rahulolu teadmine, et kui mu sall-kartulikotikleit mind ära tüütab, saan selle lihtsalt seelikuks teha.
Tore on ka see, et kangas oli tegelikult 50% allahinnatud ja ma ei maksnud selle eest hingehinda. Tõenäoliselt oli see ka põhjuseks, miks ma kangakauplusesse tagasi ei läinud.
Kõige rohkem pakub rahulolu teadmine, et kui ma midagi endale eesmärgiks sean, siis saan sellega ikka hakkama küll :P
Millise kleidi siis järgmiseks õmblen? ;) Ma arvan, et tuleks tagasi taaskasutuse radadele minna. Seda enam, et TK Värskenda oma garderoobi hakkas lõpuks ka pihta!
Lapiseeliku materjaliks kasutasin eelmisest lapiseelikust üle jäänud tükke ja ühevärvilist punast kangast. Mul oli idee, aga välja ei kukkunud päris nii nagu tahtsin. Tõenäoliselt sellepärast ootas seelik lõpetamist kohe kaua aega. Nüüd aga võtsin end kätte ja sain mõnuga ühe asja UFOde nimekirjast maha tõmmata. UFO nimetus tuleb inglise keelest - unfinished objects (lõpetamata asjad).
Seelikul on valgest libedast materjalist vooder all, külje peal lukk. Kangastest olen pikemalt kirjutanud eelmise lapiseeliku postituses. Ikka need samad endale kallid vanad rõivad. Eks siis suvel saab näha, kas ma sellega välja ka julgen minna võin kannan ainult kodus :)
Seelikuga samal päeval haarasin oma taaskasutuskastist ühe tuunika. Lõin kohe käärid sisse ja pärast alles tuli meelde, et foto jäi tegemata. Mis siis enam! Eks peate uskuma mu sõnu, et enne oli hõlmik-tuunika, millel dekoltee nabani. Ma ei saa väga hästi aru, kes selliseid asju kannab...
Lõikasin ta paarist õmblusest lahti, õmblesin teistmoodi kokku. Varrukaid ja õlaõmblusi ainult ei puutunud. Kasutasin ära kaeluse osa ja kuna dekoltee oli ikka veel liiga paljastav, sai sinna tükike musta pitsi.
Ise olen väga rahul - mulle väga meeldivad taolised pluusid. Kaubandusest ma pole selliseid leidnud ja kui mõni üksik välimuselt nagu passiks, siis 20-30€ selle eest küll ei raatsi välja käia. Ju ma üks kooner olen. Antud pluusike läks mulle maksma paar tundi tööd ja Humanale jätsin algmaterjali eest 3€.
PS. Praegu on jälle Humanas sooduspäevad! Endale andsin aga lubaduse, et lähen sinna alles siis kui taaskasutuskasti ruumi tekib (hetkel ajab üle ääre).
Aastavahetuse aegu olin ma täielikul taaskasutuslainel. Ideed lihtsalt hüppasid pähe ja ei lasknud rahulikult istudagi. Nüüd saab vaikselt tehtut näitama hakata.
Selle lillelise mustriga musta seeliku leidsin ma millalgi sügisel Humanast. Materjaliks 95% viskoosi ja 5% elastaani ning tootjaks Hennes. Pealtnäha täitsa kasutamata ja korras seelik võlus mind hetkega ära. Poes tekkis vaimusilma lilleline pluus mustade varrukatega.
Tõin seeliku koju, pesin ja panin kasti, kus hunnik teisi rõivaid oma taaskasutust ootavad. Nii ta seal seisis kuniks eelmise aasta eeleel- ja eelviimase päevani. Mingil põhjusel tõmbasin seeliku üle pea ja jätsin käed sinna sisse. Nägin hetkega, et kleidiks on ta täiuslik ja pluusi plaan haihtus õhku...
Musta trikotaažkangast kodus polnud (hämmastav, arvestades kui palju kangaid mul on...). Õnneks oli Kangadžunglis 50%-line allahindlus ja sobiv kangas mõistliku hinnaga olemas. Palju ei läinudki vaja - varrukate jaoks ja riba kaelusesse. Ülejäänud oli ju seeliku näol olemas :)
Lõike juures (need käeaugud...) sain abi New Look 6735 (variant B jällegi) lõikelt. Lisaks torkisin ennast külgedelt nööpnõeltega natuke ja Manni ka veidi.
Kaks satiinpaela leidsin kapist - need kuulusid kunagi ühe pliiatsseeliku juurde, kuid sobivad väga hästi ka selle kleidi vöökohta märkima. Ilma paelteta pole nagu päris õige värk.
Üks lapiseelik (ka enamuses taaskasutuskangad) ja üks tuunikast ümber õmmeldud pluus ootavad oma debüüti siin blogis. Mul aga kaks päeva veel vaja ülikoolis kõvasti pingutada ja siis võin nautida kahte vaba nädalat! Arvake ära, mida ma oma vaba ajaga peale hakkan? :P
PPS. Me Made May ehk Minu valmistatud mai projektist osavõtjad - andke endast märku - teeme ühise albumi. Mina ja Õmblusmamsel igatahes kavatseme maikuus teid piltidega üle uputada!
Mina alustan seda aastat taaskasutusega. Või õigemini eelmise aasta viimastel päevadel olin ülimalt produktiivne ja õmblesin endale garderoobi mitu uut riietuseset. Talvisi riideid on kuidagi vähevõitu ja kastitäis riideid, mis vajavad ümbertegemist, muudkui ootavad. Haarasin sealt siis sviitri ja kõrge kaelusega vesti - üks oli liiga lühike, teine liiga lai ja kõrge kaelus ka häiris. Omavahel sobisid nad aga väga ilusti kokku :)
Otsus tuli väga kergelt - vestist sai kehaosa, millele sviitri käised külge. Sviitri alläär sai kaeluseks. Kehaosa õmblesin kitsamaks ja ka natuke lühemaks.
Teine ese on seelik, mille kanga leidsin jällegi Humanast. Mitte, et see enam üllatus oleks... :D Igal juhul hakkas mulle see tumelilla hästilangev kangas väga meeldima ja otsustasin seda kasutada endale prototüübi seeliku õmblemiseks. Prototüüp seepärast, et tegelikult õmblesin sinepikollast seelikut ühele toredale naisterahvale, kuid ei mäletanud täpselt enda staariseeliku õmblemist. Tumedamat taskutega seelikut oli mul aga nagunii vaja. Nüüd on vähemalt eksamisessi ajal miskit jälle selga panna.
Taskuääre alumised nurgad said tugevduseks õmbluse ka peale. Järgmine kord tahaks hoopis neeti sinna :)
Seeliku kangas maksis vähem kui lukk ja alläärde sissepoole õmmeldud kandipael kokku :) Seeliku omahind seega umbes 4.5€ :) Värvus-kangas ja lõige annavad kokku just mõnusa kombinatsiooni, mida talvel paksude sukkade ja pikkade saabastega koos kanda. Nüüd on ainult talve vaja!
Sel aastal tahan endale palju-palju rõivaid õmmelda. Mulle väga meeldib kanda enda tehtut ja ma tunnen end hästi kui tean, et keegi mulle samades riietes vastu ei jaluta. Pealegi pole ma kunagi olnud moegurmaan ja eelistan lihtsat klassikalist stiili. Isegi horoskoobis öeldi nii! ;) Mul on suur kastitäis enda ja Humanast pärit rõivaid, mida ma tahan ümber teha. Lisaks on hunnik kangaid, mille puhul on isegi lõige teada - vaid õmmelda vaja.
Lisaks tahan sel aastal osaleda ingliskeelsetes blogides leviva Me Made May projektiga. Tähendab see seda, et maikuu igal päeval kannad kas ainult või osaliselt enda tehtud rõivaid ja pildistad need üles. Lisaks on hea tava maikuu rõivaste õmblemisele pühendada. Saab olema üks huvitav kuu! :) Kas teeme Eesti blogides ka selle üleskutse?
|
OSCAR-2019
|
||
Novembri esimesel nädalalõpul peeti Kose pastoraadis EELK Laste- ja Noorsootöö Ühenduse eestvõttel taas emade ja tütarde laagrit.
Tasapisi on taoliste kokkusaamiste formaat välja kujunemas ja muutunud oluliseks sündmuseks, kuhu kindlasti tulla tahetakse.
Laagri päevakord oli seegi kord traditsiooniliselt üles ehitatud – ei puudunud ühised hommiku- ja õhtupalvused, hommikuvõimlemine, tutvumisring, tegevused emadele/tütardele nii koos kui eraldi, tagasiside.
Igal aastal on laagri kava keskendunud mingile kindlale teemale, sedakorda siis loomadele. Kõneldi loomadest, vaadeldi neid perspektiivis läbi veeuputusloo, käidi Polli loomaaias ning kokkusaamine tipnes mutionu peoga, kus osalejad ennast mõne loomana kujutasid. Nagu oli näha ja ka muljetest selgus, kujuneski ühiselt ettevalmistatud karvaste ja suleliste pidu kõigi lemmikuks. Lapsed panid ise kokku oma esinemiskava – kes soovis, mängis pilli või laulis; omal kohal olid akrobaatilised kunsttükid.
Emade jaoks loodi meeldiv meeleolu juba esimesel õhtul, kui kokkutulnud said tuttavamaks, lõid ühise põrandapildi ning kõnelesid sellest, kuidas nad üldse laagrisse jõudsid. Teadmiste omandamisel ja silmaringi avardamisel kujunes tõeliselt nauditavaks TÜ usuteaduskonna Vana Testamendi ja semitistika õppetooli dotsendi Urmas Nõmmiku teemaarendus veeuputuse loo kohta Vanas Testamendis.
Laste jaoks kujunes suursündmuseks kindlasti ka Polli väikeloomaaia külastus, kus sai loomi toita, oma käega katsuda ja lähemalt uurida, kuidas nende elu aias läheb. Lisaks tuntumatele lindudele-loomadele sai näha erinevaid faasaneid ja kanu, suurteks lemmikuteks kujunesid sõbralikud guanakod.
Laagri kavas on alati oluline osa olnud käelisel tegevusel. Sedakorda said lapsed meisterdada Noa laeva, isadele vooliti tigu ja koos emadega vilditi Kerstin Kase juhendamisel seepe. Ühiselt sai jälgida ka leivategu ning oma koht oli vanaaegsete ilunippidega tutvumisel.
Emade ja tütarde laager on omanäoline veel seetõttu, et pidu valmistatakse koos ette. Nagu ütles üks osalejaist: mitte millestki tehakse midagi – koristatakse ruumid, kaetakse pidulik laud, valmistatakse süüa ja osatakse nautida nii head toitu kui meeldivat seltskonda.
Hingekosutust saadi ka pühapäevasel ühisel jumalateenistusel Kose kirikus, kus teenisid Mare Palgi, Rein Keskpaik ja Kahro Kivilo.
Nii laagri eestvedajad Eha Kraft, Mari-Ann Oviir, Katrin Lille kui ka paljud kohale tulnud emad on küsinud, miks ei korraldata isade ja poegade laagreid, need on ajapikku ära vajunud. Küllap on põhjus selleski, et paljud osalejaist oleks vaimulikud, kellel aega niigi napib.
Idee on korraldada suuremaid laagreid kogu perele, kus osa päevast oleks sisustatud erinevate tegevustega; samas on selge, et taolise intiimse ja usaldusliku atmosfääri loomine on võimalik pigem laagrites, kus pole sadu inimesi.
Siin on järelemõtlemise ja diskussiooni koht ning nagu LNÜ tegevjuht Eha Kraft ka lisas, on korraldusmeeskonda oodatud kõik need, kel ideid ja soovi edaspidiseid kokkusaamisi kujundada.
15. septembril kell 18 toimub Tallinnas Koplis asuvas Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku Tallinna Püha Nikolause kirikus (Treiali 6) piiskopmärter Platonile pühendatud kontsert, kus õigeusu muusika kõlab pühakojas esmakordselt tšello ja meeskoori esituses. Esinevad Allar Kaasik (tšello) ja meeskoor Logos Lätist. Muusikasündmus toimub rahvusvahelise muusikafestivali Musica Hymnis raames, mille kontserdid toimuvad Eestis, Lätis ja Venemaal.
Õigeusu kiriku traditsiooni kohaselt kasutatakse jumalateenistusel vaid inimhäält ja instrumentaalse muusika kontserdid toimuvad sealsetes pühakodades haruharva. Seekordse erandi põhjuseks on asjaolu, et Kopli kirikus toimuv kontsert on pühendatud piiskopmärter Platonile, kelle piiskopiks pühitsemine toimus 100 aastat tagasi.
Haridusministeeriumi saali on kogunenud erakoolide esindajad. Petitsioon.ee keskkonnas on erakoolide toetuseks antud üle 5000 hääle. Hääletada saab 13. novembrini. Tiit Kuusemaa
26. oktoobril toimus Tartus haridus- ja teadusministeeriumis (HTM) erakoolide juhtide ja pidajate koosolek, millest võtsid osa ka kristlike erakoolide esindajad.
Koosolekule kogunenud vaagisid olukorda, mis on tekkinud seoses erakoolide rahastamisega. Eestis on 47 eraalgatuslikku koolipidajat, kes peavad 56 kooli, kristlikud on neist 9. Erakoolide eelarve moodustavad haridustoetus, tegevustoetus ja maja kulud ning tugiteenused. Kahte esimest on siiani toetanud riik ja kohalikud omavalitsused (KOV), viimane kulu on kaetud õppemaksust ja muudest tuludest, nt annetustest.
Kevadest on kirgi kütnud HTMi plaan muuta erakooliseadust (EraKS). Muutmise põhjuseks on riigikohtu otsus 28. oktoobrist 2014, et EraKS § 22 lõike 2 (mis jõustus 1.09.2011) järgi kohustus toetada erakoole tegevustoetusega ei ole olemuslikult omavalitsuslik ja on põhiseadusega vastuolus selles mõttes, et pole õigusakte, mis näeksid ette KOVile EraKSga pandud kohustuste rahastamise riigieelarvest. Seega viitas riigikohus, et vahendid tegevustoetuseks peaks andma riik.
Koosolekul Eesti Kristlike Erakoolide Liitu ja Kaarli kooli esindanud Jaak Aus nentis: «Oleme äraootaval seisukohal. Senine riigipoolne erakoolide kaasamine läbirääkimisprotsessi on olnud pigem formaalne. Meid on kutsutud laua taha, aga arutelu, kuidas olukorda mõistlikult lahendada, pole olnud. Ministeeriumis peetud koosoleku rõhuasetus oli, et võtame aja maha ja mõtleme rahulikult asjad läbi.»
Justiitsministeerium (JM) jättis eelnõu 20. oktoobril kooskõlastamata ebapiisava vacatio legis’e (mõistlik kohanemisaeg, mille jooksul erakoolidel oleks võimalik oma tegevust ümber korraldada) ja puuduliku mõjude analüüsi tõttu.
Kui HTM on rahastamisskeemi muudatust põhjendanud vajadusega koolivõrku korrastada, siis JM viitab: «Jääb ebaselgeks, kuidas kavandatavad muudatused sellele kaasa aitavad. Enamgi, alles viis aastat tagasi võeti vastu muudatused, millega erakoolidel tekkis võimalus tegevuskulude toetust saada, ning toona ei leitud, et see koolivõrgu korrastamist segaks.»
Lisaks osutab JM, et kui erakoolid jäävad ilma neile ette nähtud toetustest, võib see kaasa tuua nende sulgemise ning piirata seeläbi lastevanemate südametunnistusvabadust. Näiteks on erakoolid Eestis praegu ainus võimalus vanematel tagada oma lastele kristlik haridus.
Toomkooli direktorit Egle Viilmat teeb murelikuks võimalik sunnitud õppemaksu tõstmine, sest juba praegu vajab nende kooli 134 õpilasest umbes 30 õppemaksusoodustust: «Kristlikesse koolidesse pannakse lapsi reeglina põhimõtete ja väärtuste pärast, mitte et on võimalik maksta.»
Koosolekul võeti vastu avalik pöördumine, milles juhiti tähelepanu, et seaduse muudatusega võetakse turvatunne erakoolide lastelt ja nende peredelt ning see toob kaasa laste ebavõrdse kohtlemise. 2014/2015. õppeaastal õppis eraalgatuslikes kogukonnakoolides 5624 õpilast ja õpetas 849 õpetajat.
Apostel Mattiase päeva ehk madisepäeva suvesoojal õhtul kogunesid Kuressaare külje all Upa teeristi lähedal Kuressaare viie erineva koguduse pastorid koos koguduseliikmetest abilistega, et teha teoks aasta eest ühisel nõupidamisel sündinud idee. Kümne aasta eest endiselt metsakasvanud Upa küla karjamaalt taasleitud prohvetikivi on otseselt või kaudselt seotud vähemalt kolme konfessiooni ajalooga. Ühiseks eesmärgiks oli Saaremaad enim mõjutanud vaimuliku ärkamise keskmes olnud ning palve-, laulu- ja jutluste kohana kasutatud Upa prohvetikivile juurdepääsu rajamine.
Eri põlvkondi ja erinevaid kogudusi sümboolselt ühendanud Kuressaare-Kuivastu maantee äärne koht sobib ka tänapäeval hästi kokku vennastekoguduse liikumist palju mõjutanud Nikolaus Ludwig von Zinzendorfi seisukohaga, et usk peab ühendama, mitte eraldama. Kirikutevahelist osadust avardasid ka talgutel osalenud Espoo toomkoguduse vaimulikud.
Vennastekoguduse liikumine Saaremaal saavutas 1740. aastate alguseks oma esimese kõrgpunkti. Liikumisega ühines nii kohalikke eestlasi kui ka sakslasi. Tuntumad sündmused tollest ajast on seotud Upa külaga, kus kohalikud talupojad Upa Triin ja Upa Jürgen olid saanud äratust ning hakkasid ise Issanda armu kuulutama.
Liikumine võttis järjest suurema ulatuse ning kogunenud suure rahvahulga tõttu hakati koos käima mitte enam rehetoas, vaid õues – tänapäevani tuntud Upa prohvetikivi (Luukivi) juures.
Kui Saaremaa baptistiliikumise teerajajaid priilastest jutlustajad 1897. aastal esmakordselt Kuressaaret külastasid, pidasid nad enne linna jõudmist esimese palvehetke just Upa kivi jalamil.
Eesti metodisti kiriku asutaja ja Kuressaarde koos Karl Kuumaga esimese koguduse rajanud Vassili Tähti vaimulik kodu oli algselt samuti Leisi vennastekogudus.
31. jaanuaril Tartu ülikooli aulas ja 1. veebruaril Tallinna Jaani kirikus. Kontsertide algus kell 18.
Eesti Filharmoonia Kammerkoor esitab dirigent Risto Joosti juhatusel Vene kirikumuusika säravaid meistriteoseid kahest erinevast ajastust. Kõlavad Dmitri Bortnjanski (1751–1825) koorikontserdid nr 9, 24 ja 17 ning Alfred Schnittke (1934–1998) koorikontsert.
|
OSCAR-2019
|
||
Teekonnal pildi sisse sunnib Runnel lugejat alatasa mõistatama. Hando Runnel, Reebuse rahvas ehk Piltlaulud ehk Sõnad kadunud. Koostanud Kadri Asmer. Kujundanud Mari Ainso. Ilmamaa, 2010. 160 lk. Märtsikuu Loomingus mulluse aasta eesti luulet üle vaadates pole maininud Märt Väljataga Runneli „Videvikku”, vaatamata raamatu hästi komponeeritud sisule ja pilkupüüdvale välisilmele. Põhjus peitub ilmselt asjaolus, et „Videvik” koosneb 2/3 ulatuses varem ilmunud luuletustest ega haaku kuigi hästi läinud värsiaasta „jõujoontega”. See-eest teeb ülevaataja tähendusrikka reveransi K. E. Söödi ja G. Suitsu poolt täpselt sada aastat tagasi koostatud antoloogiale „Eesti luule”. Jättes praegu „Videviku”, Väljataga ja tänase luule tunnustähised sinnapaika, ei pääse minagi läinud sajandi alguskümnendeid meenutamata. Aastal 1913 andis Auguste Kaarna Tartus välja „täielikuma kogu Eesti luuletusi” pealkirjaga „Eesti luuleilm”. Selle saatesõnas nendib koostaja, et iga luuletaja on laulik, kes kujutab „Eestlase wälimise ja sisemise hingeelu tähtsamaid silmapilkusid ehk momentisid”. Ühena neist markantseist momendikujutajaist on ajasõelale jäänud ülalmainitud Gustav Suits.
XX sajandi alguse nooreestilikku luuleilma valgustas Suitsu „Elu tule” palang, XXI sajandi hakul miilab Hando Runneli „Armukahi”, mis autori enda sõnutsi on „igavene põlemine armastuse tules”.1 Läinud aastasaja esiotsas unistas Suits Alpidest ja Hannibali selgetest sihtidest. Sama sajandi lõpul on Runneli luule Hannibali tegu korranud ja läinud üle Alpide (kogu „Üle Alpide”, 1997). Ohvreid tuli tuua mõlemal. Suitsust jäi luulelise Rubico kaldale nimevääriline „Ohvrisuits”, Runnelil jagus teispool mägesid rammu „Sinamu” tsükli „Ohvrikivi” tarbeks. Alea iacta est.
Niisuguse pealkirjaga tähistas Viivi Luik enam kui 30 aasta eest luuletajana täisikka jõudmist. Tema sisemusest valla pääsnud tundelüürika tajus juba välisilma võnkeid. Hando Runnel on ammu täisealine ja läheb pildi sisse Luigele vastupidisel põhjusel, oma „mina” kaitsmise nimel. Võib-olla see ongi „uus samm” Runneli luules, mida „Reebuse rahvas” ihkab näha Postimehe kirjandusküljed monopoliseerinud professor Rein Veidemann (Postimees 30. VII ). Loodan siiski, et mitte liiga pikk samm. Muidu neelab pilt oma looja lõplikult.
Teekonnal pildi sisse sunnib Runnel lugejat alatasa mõistatama. Seda sajandit alustas ta koguga „Mõistatused”, nüüd siis on platsis reebused ehk piltmõistatused. Ma püüan aru saada, et sõnad kaovad pildi sisemusse, ent siin pole tegu tavapärase reebusega, vaid Reebuse rahvaga. Järelikult on pildi sisse minejaid rohkem kui üks ning nad kõik elavad ise elu. Seega näitab Runnel meile elavaid pilte (ärge ainult ütelge, et „teeb kino”!). Kui ma eksin, siis las „mõistab ja rehkendab Allah ja fellah”, nagu autor ise on kord rehmanud2. Oma loomeloo sõnastikus sedastab Runnel: „Viimasel ajal ma naudin rohkem keelt ennast, keelt kui mingi mustri (minu rõhutus – A. O.) loomise võimalust”3. Mustreid ta „Reebuse rahvas” koob ja näitabki, kuid sellest allpool. Siinkohal rõhutagem luuletaja täiuseni arenenud keelevaistu ja sõnatundlikkust ning õnnestunud sõnaloomet. Sellised tuletised nagu „armukahi” ja „sinamu” on tõeliselt suure Meistri väärilised.
Kuid meepott tõrvatilgata pole siiski õige meepott. Ja kui too tilk sinna kusagilt ei kuku, siis tuleb ta potti tilgutada. Seda autor vaadeldava raamatu 96. leheküljel teebki. Kes või mis ometi on salapärane „õplanna” Lea, kelle poole luulemina valutuike saadab? Teda ei võta omaks isegi keeleuuenduse ülevõllihoos välja pakutud „lõvinna”. Raamatus esitatud „elavaid pilte” too tõrvatilk siiski rikkuma ei küüni. Seda enam, et Hando Runnel ise toimib oma teose juures kui stsenarist ja produtsent. Režissööri ülesandeis on kunstiteadlane Kadri Asmer, kes raamatu tiitellehe pöördel on kirja pandud koostajana.
Märksõna „luule” juures oma „Väravahingi” kriiksutades määratleb Runnel luulet kui suveräänse sõna kunsti ja resümeerib: „Ta (luule – A. O.) kohus on põgeneda laulust, vabaks välja koorutada ennast häälest”.4 Nüüdses raamatus on autor hääle pildi vastu vahetanud, ent nimetab oma tekste ikkagi lauludeks. Tõsi küll – piltlauludeks. Kas tuleb seda mõista nii, et pildi sisse kadunud sõnad helisevad, ümisevad oma viisi ning lugeja (kuulaja) ülesanne on too viis kinni püüda? Umbes samamoodi, nagu aegade hämaras talitati rahvalauludega. Sellise uitmõtte kutsus esile Runneli ammu teada sinasõprus nii regilaulu kui ka selle noorte sugulaste laada-, kõrtsi- ja lorilauludega. „Reebuse rahva” suhu pandud värsinelikute kohta võib hea tahtmise korral ju ütelda, et tegu on pahatihti vemmalvärssidega (lk 56, 94, 114), salmikuluulega, mis oli „Sinamu” ja „Videviku” jaoks liiga kergekaaluline. Ent pisimagi tahtmise seda kuulutada võtab ära PaulEerik Rummo mõne aasta tagune retooriline küsimus: „Kas oma prohveteist vaimustumise käigus ja eesmärgil teeme neid tasapisi endale meelepärasemaks?”.5 Ma ei saa kuidagi öelda, et hammaste teritamine Runneli sõnaseade kallal millegi mulle meelepärasemaks teeb.
Sestap liigume sõnadelt raamistuse juurde. Kõigepealt üks mehine virtuaalne musu Mari Ainsole, kes on kujundanud kõigi selle aastasaja olulisemate Runneli luuleraamatute kaaned. Kui „Viru veri ei värise” (2008) kohal pool silma kinni pigistada, siis pakuvad need kõik omaette esteetilist naudingut. Vähemalt kolm Hando Runneli viimast kogu (kõnesolev kaasa arvatud) juhatavad sisse autori oma käega joonistatud vinjetid. Nende eellugu ulatub juba tosina aasta taha, Runneli joonistuste näituseni kirjandusmuuseumis. Luule- ja pildikunsti koosmõju katsetamine jääb samasse aega. Katsetuse tulemiks oli väikese trükiarvuga õbluke raamatuke nimega „Haruldus”, millest tänaseks on saanud bibliofiilne rariteet. Olendid „Reebuse rahvast” avaval vinjetil meelestavad küll meenutama multifilmidest tuntud Muumipapat oma perega, kuid on seeläbi ka elusamad.
Kolmveerandi raamatust võtavad enda alla pildid, mille režissöör Asmer on välja valinud. Kõrvallehekülgi täidavad autori (stsenaristi) loodud sõnamustrid, mis pildi sisse kadudes alustavad sellega ühiselu ja kõnetavad meid. Ses kõnes on muret ja rõõmu, keelemängu ja mõtteteri, huumorit ja enesekriitikat, igatsust ja resignatsiooni. Mida ei ole, on sapisus. Selle soovitab autor kohe pausidesse jätta. „Reebuse rahva” piltlauludest kostev hääl on armastuse hääl, mõistatuslik nagu reebus ise. Paiguti sigineb tämbrisse küll dissonantslikke pooltoone (lk 40, 78) või looja igivanu nalju rumala kriitiku aadressil (lk 30), kuid eks koer koera tunne. On ju Runnelgi kriitikale suud andnud6 ja terekätt pakkunud. Sõnu neelavate piltide sisekõnet aga mõistatagu igaüks omaette. Vihjena võib lisada, et kõne sõnamustrid on salvestatud. Seda teeb raamatu tekstiosa järele paigutatud kaamerasilm, mis ühtlasi toimib kaleidoskoobina. Viimsena sisestab luuletaja sinna kibestunud sõnumi: „paber otsa saand, tint otsas on, / uus, armutu aeg justkui alanud” (lk 124). Jah, ei ole enam eesti rahva rindeaeg nagu oli „Avalike laulude” (1970) aegu ega aeg tantsida kaerajaani „Punaste õhtute purpurisse” (1982 ja 2008). Kuid peagi tantsib ilus pikk poiss eurotindi ja -paberiga ning küllap nad tantsivad Runneligi sesse „Kes aias?” mängu.
Raamatu viimases neljandikus on „Reebuse rahva” esindajad staatilisemad, süüvinumad kui algupoolel. Mõni neist kaevub mälestustesse (Uku Masing, Vaino Vahing), mõni kõnetab sealtilma mehi (Ilmar Malin, Aksel Eist, Lennart Meri), mõni jälle siinilma omi (Ülo Tuulik, Arvo Valton, Jüri Arrak). Aega seejuures ei vaadata, sõnu peaaegu ei tehtagi. Varem lausutud sõnad jäid piltidesse. Need, keda autor lahkudes kaasa võtab, seiravad suletud sui ajatut laulupeosammast (lk 150). Tulevikuga seob elavate piltide autorit ainult üks visioon ja seostub see miskipärast Riho Illakuga. Kas sellepärast, et Illak on noorim, keda „Reebuse rahvas” kampa võtab (kuigi pealtvaatajana)? Või näeb Hando Runnel Riho Illakus tulevast Tartu vaimu? Sest praegu on Runnel ise Tartu vaim, ajaluule huulil ja „Eesti mõtteloo” kandam turjal. Läinud sajandi algul oli Jaan Tõnisson, kes ka ju natuke luuletaja. Kõlbluse ja rahvusluse vankrit võinuksid need kaks sirgeselgset meest vabalt kõrvu vedada.
1 Hando Runnel, Väravahingede kriiksumist kuulnud ehk mõisteline sõnastik autori elu- ja loominguloo juurde. Ilmamaa, 2008, lk 25.
5 Paul-Eerik Rummo, Kuldnokk kõnnib. Jooksvast kirjandusest 1964–2009. „Eesti mõttelugu”, nr 91. Ilmamaa, 2010, lk 341.
Uku Masingu 59 isiklikku, valusat, filosoofilist ja teoloogilist kirja Jaan Kiivit seeniorile, aastaist 1929 – 1940 ning sporaadiliselt ka aastaist 1953 – 1959. Veel leiab siit Kiiviti kirjutise 1941.-1942. aastast, kus ta kajastab nii aega ja olusid kui oma pisipoja edusamme – pojale mõeldud päeviku kujul. Võimas ja intiimne kultuuri ning aja puudutus. Koostanud Hando Runnel, toimetanud Siiri Ombler ja Urmas Nõmmik, konsulteerinud Kalle Kasemaa ja Külliki Kuusk, kujundanud Mari Ainso. Ilmamaa, 2006. 416 lk.
Ave Alavainu isiklik ja ilus pühendusraamat: mälestused suhtlemisest Betti Alveriga ning Alveri käevõru lugu. Lisaks kaasas plaat, millel Alavainu loeb Alveri poeese. Kujundanud Ilona Gurjanova, plaadistanud Heino Veanes. Ave Vita!, 2006. 26 lk + CD.
Suure filosoofi ja poeedid isamaalised laulud, Mati Sirkli võimsa tõlketöö uusim väljalase, jäävad poeesia ülevamasse ja üllamasse ossa. Saateks ja abiks põhjalikud kommentaarid. Saksa keelest tõlkinud Mati Sirkel, kujundanud Marek Allvee. Verb, 2006. 152 lk.
Ühe tõlgituma ja tunnustatuma hollandi kirjaniku müstiline jutustus, rituaalide ja elu ja muidugi surma põimumine. Haarava stiiliga. Tõlkinud Kerti Tergem, kujundanud Tiina Sildre, toimetanud Katrin Kern. Olion, 2006. 142 lk.
Tuntud iiri režissööri ja kirjaniku poeetiline tagasivaade nelja inimese koos veedetud lapsepõlvele ja noorusele Drogheda lähedal Boyne’i jõe suudmealal. Iirlaslike painetega lugu lapsepõlve süütusest. Inglise keelest tõlkinud Krista Kaer, kujundanud Valge V. Varrak, 2006. 372 lk.
Fantast raamat: autori vedamine kaameraga loomi jahtides on fenomenaalne, loomadest räägib ta siin pildiseeriate kaupa. Začek tunneb ka loodusteaduslikku tausta, piltide juurde jutustatud lood pole ilutsev saatetekst, vaid asjalik loodusmehe jutt. Kujundanud Mari Kaljuste ja Janika Vesberg, toimetanud Marika Mikli. Varrak, 2006. 206 lk.
Wimbergi viimane täiskasvanutele mõeldud luulekogu ilmus juba kuus aastat tagasi, vahepeale jäävad üks romaan ning mõned lasteluulekogumikud. “Kärpssed” on kaval raamat, mis algab jantimisega ja läheb siis naljatlevalt-õrnalt vabavärssete lapsepõlvemeenutuste ja unenäopiltide juurde. Kujundanud Aapo Ilves, tõlkinud Mika Keränen (soomekeelne valik) ja Kalju Kruusa (ingliskeelne valik). Jutulind, 2006. 120 lk.
Kirjanikelt, kes kaasa lõid, paluti lisaks värssidele ka pisikest isiklikku pöördumist laste poole. Nii sai kokku üks südamlik ja soe koguteos, kus löövad kaasa Ellen Niit, Doris Kareva, Hando Runnel, Merca, Karl Martin Sinijärv, Leelo Tungal jpt. Koostanud Tiina Väljaste, pildid joonistanud Juss Piho, kujundanud Mai Grepp, korrektuuri lugenud Monica Kiik. Pere ja Kodu, 2006. 112 lk.
Eesti ühe esimese naisarhitekti Erika Nõva (1905 – 1987) mälestuste raamat jätkab arhitektuurimuuseumi oma kogudes leiduvate mälestuste publitseerimist. Arhitekti isiklike meenutuste kaudu saab lugeja aimu arhitekti, iseäranis naisarhitekti rollist ja tähendusest 1930ndate teise poole Eestis. Raamat on varustatud rikkaliku pildimaterjaliga. Mälestused on valinud ja toimetanud Anne Lass, raamatu kujundanud Irina Tammis. Eesti Arhitektuurimuuseum, 2006. 72 lk.
Tartus tegutsenud ühe viimase pallaslase Alfred Kongo (1906 – 1990) maalide kataloog. Juta Kivimäe käsitleb maalikunstnikku kui kammerliku maali meistrit ja Reet Pulk-Piatkowska kirjutab Kongo pedagoogitööst. Kataloogi teevad väärtuslikuks kunstniku kaasaegsete, maalikunstnike Kalju Nageli, Valve Janovi, Harri Puderselli, Lola Liivati, Jaan Punga, kunstiteadlaste Vaike Tiigi, Mirjam Peili jt mälestused. Kataloog on antud välja kunstniku 100. sünniaastapäeva näituse puhul Tartu kunstimuuseumis 29. IX – 19. XI. Kataloogi on kujundanud Maris Valk. Tartu Kunstimuuseum, 2006. 96 lk.
Maalikunstniku Mari Roosvalti kataloog annab ülevaate tema loomingust 1970 – 2006. Kunstniku loometeed on analüüsinud Reet Varblane rõhuasetusega oma ruumi ja omaruumi poeetikal, kunstniku isikut aitavad avada intervjuu kunstnikuga ning fotovalik. Rikkalikult reproduktsioone. Kataloogi on kujundanud staažikas kunstnike monograafiate kujundaja Tiit Jürna. 52 lk.
Traditsiooniline kogumik, seekord on vaatluse all teatriaasta 2005. Tegu pole aastaülevaatega, kaante vahele on kogutud esseesid-artikleid, mis inspireeritud läinud teatriaastast. Sõna on saanud Anneli Saro, Luule Epner, Sven Karja, Rait Avestik, Ivar Põllu, Valle-Sten Maiste, Ivika Sillar, Lea Tormis jt. Kogumiku on koostanud Madis Kolk. Eesti Teatriliit, 2006. 455 lk.
Lilian Vellerand on koondanud materjalid lavastuste kohta, mis 70ndate aastate alguse Eestis kujunes elusündmuseks. 1973. aasta jaanuaris esietendus Draamateatris Mats Traadi – Voldemar Panso “Tants aurukatla ümber”, millest sai teatriesteetika ja publiku vastuvõtu tõttu omamoodi poliitiline meeleavaldus. See on ühe lavastuse sünni ja hääbumise lugu, mis sisaldab nii omaaegseid dokumente, artikleid kui ka kaasaegsete meenutusi. Toimetaja Ene Paaver. Eesti Teatriliit, 2006. 384 lk.
Ajakiri on üllitanud eesti teatri aasta erinumbri, kus avaldavad arvamust nii teatritegijad (Ingo Normet, Katri Aaslav-Tepandi, Hendrik Toompere, Tiit Ojasoo jt) kui ka teatrivaatlejad-analüütikud (Jaak Rähesoo, Piret Kruuspere, Luule Epner, Lilian Vellerand). Tänuväärne ettevõtmine Akadeemialt, loodetavasti leiab sealt kirjutisi teatri kohta edaspidigi. Peatoimetaja Toomas Kiho.
Fotoajakirja huvikeskmes on loodusfoto: Jaanus Järva kirjutab loodusfotograafia rollist loodushariduses, Sven Začek liikumise jäädvustamisest, Taavi Piibemann looduse pildistamisest, Margot Kask Ivar Veermäe aiafotodest, Laura Kuusk tsoonist jne. Marika Alver peatub Arles’i fotofestivalil ning Õnne Pärl toob Afganistani pildistamisesse isikliku vaatenurga. Peeter Linnap jätkab fotoloogia rubriigiga. Peatoimetaja ja vastutav väljaandja Tiit Lepp, toimetajad Ahto Külvet ja Jaan Sokk.
Rootsi romaanikirjaniku ja esseisti fantaasia demograafilistel teemadel ilmus esmakordselt 1970ndail, aga läbimurde saavutas alles 2005. aastal, kui elu hakkas kirjamehe fantaasiale järele jõudma. Rootsi keelest tõlkinud Ülev Aaloe, toimetanud Anu Saluäär. Loomingu Raamatukogu 2006, nr 32. 80 lk.
Suure poeedi teine tulemine maakeelde. Mis siin öelda: irooniline, bravuurikas, sotsiaalne ja poliitiline, keelemängurlik, kujundiihar, suurepäraselt tõlgitud. Kogu lugu. Saksa keelest tõlkinud Maarja Kangro, toimetanud Terje Kuusik. Loomingu Raamatukogu 2006, nr 33. 94 lk.
Saalomonile omistatud piibli (“Ülemlaul”) uus tõlge, põhjalikult kommenteeritud ning kõrvutatud vanade tõlkeversioonidega. Heebrea keelest tõlkinud ja kommenteerinud Vello Salo, toimetanud Anu Saluäär. Loomingu Raamatukogu 2006, nr 34. 78 lk.
|
OSCAR-2019
|
||
Hinnaklassi tõttu on esimesed krabajad justnimelt rondiärikad ja järelmaks24 tüüpi ettevõtted. Nende mõlemaga asjaajamine on ajaraiskamine selles mõttes, et adekvaatset infot seisukorra ja ajaloo kohta enam ei saa müüja jutust, isikust ja kõnemaneerist.
Eelmisel sügisel ajasin ka kuulutustes pikemalt näpuga järge ja kuipalju kordi võis näha seda, kuidas ühel hommikul müüdud autod olid sisuliselt järgmisel päeval paarsada euri kallima hinnaga jälle müügis ülesostja poolt.
Kes otsida viitsib, see leiab selle autojärelmaksu kohta ka erinevaid telesaadete klippe (Kaua võib, C-Komando jms). Oma tuttav naisterahvas käis ka lolli peaga seal "vähesõitnud" Yarist vaatamas. Käigud ei lülitunud, ilmselt oli hoovastik täiesti läbi ja armatuuris ei põlenud ükski lamp ega kiri kui auti käima panna. Selle kohta öeldi, et " sjee on njormalna, vaheta armatjuuri patarjei ära". Rohkem pole vist mõtet kommenteerida seda urgast. Erinevate rondiärikate kohta on foorumites infot, kõige kuulsam on keegi härra EstRus Tartust. Ostetakse samamoodi odavalt romulakandidaate ja müüakse maha kui heas korras hooldusraamatuga autod. Küsimusi esitades tuleb vastuseks alati, et ei tea.
Minulegi tundub uskumatu lugeda kuidas vana ja odava auto otsingul soovitatakse konnasööjate omi ja koreakaid. 10 aastat tagasi oleks sellise soovituse peale soovitaja väljanaerdud ja teatud asutusse soovitatud pöörduda (kus enesepiinamist saab ilma kehva autota).
Samas tänapäeval asjalood muutunud ja VAG gruppi kvaliteet ka võrreldes vana ajaga alla käinud (või over-engineering üles käinud), et vist annabki juba võrrelda neid kahte. Noh, kasvõi B3 diisel-Passat (1.9 TD) vs. B6 diisel-passat (2.0 TDI), üks kui igiliikur, mis liigub aeg-ajalt õli juurde valades siiamaani ning teine üks uuest peast saati häda ja õnnetus (eelmisel lehelgi näide).
Üks asi mis silma jäi on see, et teemaalgataja otsib väikest mootorit ning siin soovitati ka Golf 3. Selle ajastu VW 1.4 monopritse mootorid olid ka üks suurim häda ja viletsus, mis olla saab (lisaks polnud üldse ökod ka nagu eeldada võiks). VAG bensukas hakkas siis ikka pommikindlast 1.8 (või oli ka 1.6?) mootorist, mida leidus igal pool (Golf, Passat, Audi 80 ja vist ka A4) ning mis oli tõeline igiliikur.
Võimalik jälle, et tänapäeva need 1.2 50 kw jms. mootorid on väga head ja vastupidavad, aga igal juhul saab nende resurss ennem otsa kui väljatoodud 1.8 66 kw mootoril. Lisaks moodsad ja sellised peened (suur kw- madal töömaht) mootorid vajavad kindlasti ka kallimaid/spetsifiilisemaid õlisid, mida üsna väikese tõenäosusega 1000 eurosele ja 15-20 aastat vanale masinale ostetakse. Läheb ikka kõige odavam kui üldse õli vahetatakse, mitte vajadusel lihtsalt pealevalamist ei harrastata (mootor ju nii vana et "pole mõtet õli vahetada, situb kohe uue õli ära" ).
Aga üldiselt nagu juba eelpool välja toodud, siis tähtsam kui märk kapotil ja roolil on 1000 eurose auto kõhu- ja kapotialune. Kui sillas on näha et on uusi detaile hiljuti pandud (mõni rooliots, roolivarras, pidurikettad, uus support, amordid vms.), mis ülejäänud rooste ja eluoluga kokku ei lähe, siis võib öelda et tegu on hoolsa omaniku ja väärt autoga (sellises hinnaklassis muidugi üsna väike võimalus). Lisaks ka vaadata, et kas KAT on ikka põhja all alles ja pole välja lõigatud (autoj2relmaks24 vms. kahtlasest kohast võib olla tõenäoline või on suvakas universaal KAT asemele istutatud).
Lisaks kui igapäeva Eesti liikluse autot pole 20 aastat põhja alt pestud ning ka midagi vahetatud (poltidel/liidetel paks rooste) siis peab sillapudinaid/piduriosi vahetama minnes arvestama suurema tööajaga ja murdunud poltide, lisajuppidega ning kurjade mehhaanikutega.
Väga hea kui omanikul on adekvaatset infot rihmavahetuse ja õlivahetuse kohta. Kahtlaseks näitajaks võib lugeda kui mootoriruum on ilusti puhtaks pestud. Ise vähemalt teeks siis kuskil ca. 10 km maanteed ning uuriks hiljem, et mootor kusagilt koormuse all õli välja ei pressi. Kerge õlikiht/õlised kohad vanal mootoril on normaalsed, aga on nähtud ka vana mootorit, millel pärast mõningat maanteed ja koormust värskelt tulnud õli kärssab väljalaske kollel (1.6 bensukas Vectra B, mis läkis enne sõitu kapoti alt nagu uus - tekitab kahtlust küll).
Aga vaadates, kellele autot ostetakse (peenemad ja maitsekamad soovid ja normid), siis kõigepealt peaks üle vaatama, et millised masinad (välimuse ja salongi poolest) tulevad üldse kõne alla hinnaklassis ning siis hakata tehnilist poolt ja variante vaatama. Edu!
Olin ka mõne kuu eest sama teema ees ja valikudki olid sarnased: Yaris, 206, Fabia. Miskit vist veel. Lõpuks läks loosi 206. Eestist ostetud, korrapäraselt hooldatud, kontrollitav ajalugu (sh üks omanik), roostet pole, vaid värvipealne lakikiht narmendab mõnest kohast ja mõned parklakriimud- mõlgikesed (naisterahva auto olnud). Ja mis mu kaasale eriti meeldis- auto oli seest uueväärne- puhas ja ilus, vaid rool ja käigukanginupp kulumisjälgedega. Peugeotide müügiga tegelev sõber vaatas auto üle ka, tagasild ok, muus osas ka- igatahes andis rohelise tee. Praegu oleme rahul.
Kui muus osas saab nõustuda, siis reaalsus on see, et 150ga võib juba terve b5 passati varuosadeks saada rääkimata mingist vecrast. Selliseid hindu võib maksta uue jupi eest või mingis romulas, kus loodetakse, et kunded asjast midagi ei jaga. Selles tonni kanti hinnaklassis autode doonoreid saab 100-200 euro eest, mõnel kere läbi, mõnel mootor aga samas muud osad nagu siin näites toodud el aknatõstukid, peeglid ja ventilaatorid ju veel kasutatavad. Muidugi eeldab see viitsimist ja ruumi, kus doonorit osandada aga kes tahab, see saab neid autosid ja ka kõiki lisasid väga odavalt töökorras hoida. Ka margifoorumitest saab juppe oluliselt odavamalt kui romulatest kui ei taha omale doonorti soetada
|
OSCAR-2019
|
||
Jah nii saab ka, aga õnneks siiski kõik selliste vanemate masinate omanikud varuosadoonoreid ei harrasta (muidu oleks Tallinna mägede ja Tartu Annelinna niigi vähesed parkimiskohad lisaks veel pooleldi "romula all"). Muidugi osaliselt on ka selliseid, minu vanas Tartu elukohas (Annelinna kortermaja) oli ühel asjalikul meesterahval 2 Passat B3 maja ees, ühega sõitis ja teine oli osadeks (sai ostetud amordipüstaku ja käändtelje pärast). Samas meil polnud parkimiskohtadega probleeme ka, et sai alati maja ette parkima.
Vectra peegli saaga oli 2007. aastal ning siis need autod veel natuke maksid ka midagi. Passati ventilaator aga oli ca. aasta tagasi ja sain selle (150 euri uus) ka lammutatava masina pealt FB kaudu 20 euroga. Samas on tegu siiski kasutatud osaga, millel aegajalt viskab sama väsimuse ja vanaduse märki kui väljavahetatud osal kui see hakkas läbi minema. Uus osa oleks olnud 1 korra ja (auto)eluaegne.
Aga näiteks, vändaga vs. elektriaken, oli endal hiljuti selline juhus, kus tegin elukaaslasega lihtsalt sõidu ajal juttu, et kui talvel aknad jääs siis ei tasu el. akent alla lasta. Tuli talle üllatusena kuigi load olnud kauem kui mul ja ta vend ning isa eluaegsed automehhaanikud. Siis rääkisin talle kuidas ise kunagi hajameelusest el. akna süsteemi ära lõhkusin talvel külmaga akent alla lastes.
Vänt-aknaga on hea, kui on kinni külmunud siis ta on ka kinni ja inimliku jõuga ei liigu kuhugi, samas 20 aastat vana süsteemi vastupidavus jää-katsele elektrimootoriga on üsna kaheldav.
kuna tegemis nö pühapäeva autoga mis enamuse ajast seisab eriti suvel siis üle 1,5 kilo nagu vist pole mõtet raha seisma panna.naine töötab min palgal lasteajas 1 km kodunt.suvel veloga tööle,talvel jala.keila poed kodunt 7 km mis põhisõidud ja plika koolivahet vahel vedada 30 edasi tagasi.seetõttu võikski ökonoomsem pill olla ja ikka selline paljulevinud mark millele lammaris pulki saab.margi osas mingeid eelistusi ja mitteeelistusi pole.autot proovisõidul kolinaid oskan vast vaadata,roostevaba võiks kah olla ja alla 2000 aasta kah väga ei taha ja bensukas pommikindlam.ˇalla 1,4 l pada pole ilmselt kah vaadata.ülevaatusel kästi vanal pannil kere ära vahetada ja lappima vana küll ei hakka enam.
Kui neid 2000 alguse skoodafoobiaid vaatad, siis neil on kasutuses miski vanalt skodalt üle vöetud 1.4, seda ei soovita (fabial mitu erinevat 1.4ja, see skodalt pärit asjandus on ketiga, 50kw).
kusjuures ma olen ka kõva fiati p.de, ja oman/ud neid mitmeid ka selle sajandi omi ning võin kinnitada, et on töökindlad ja jupid odavad, isegi hooldamata autod kestavad, neile soovitan kõhu alla vaadata sest vahest põhi rootsetab, pealt raisad ei roosteta ja õkod on ka, eriti olen vaimustuses stilost, pranslatega on jah need lood, et tasub osta lihtsama varustusega masin, näiteks renoo - jupid odavad, sõit mugav aga mingid tühised el asjad jupsivad aegajalt eriti kesklukk ja el aknad jamuu sõitu mitte segavad asjad.
kuna vahepeal sai ka nn rondiärikas oldud , siis ksf sysi ütles õieti, kui tahad alla turuhinna autot siis pead min 2x päevas uusi kuulutusi kammima ja olema valimis kohe raha taskus ostma startima, siis võib päris korralike asju saiaraha eest saada
1,6 bensu Stilo oli küll eriline hunnik õnnetust. Küll jooksis mootor kotti ja küll kõrbes aju ära ja lõpuks roostetas kere ka ära kuidagi eriliselt äkki ja seda siis kui auto oli ca 10 aastat vana. Lisaks on seal mignid elektrilised roolivõimud, mis maha kipuvad kärssama jne. Öko polnud ta ka kuskilt otsast. Lisaks Stilole on ka Alfa 159 olnud ja tehniliselt oli see umbes sama kõnts kui Stilo, seega itaallasi väga isikliku kogemuse põhjal ei soovitaks kasvõi sellepärast, et suvalisele VW või Toyotale on lihtsam suvalisest külapoest või romulast õiget juppi saada. Üks asi muidugi on itaallaste juures hea, välimuse disain aga lõppkokkuvõttes ma ei tea kas see ära tasub. Lisaks on need itaalalsed vist ju suht madala kliirensiga ja maale eriti ei sobi ka seetõttu, vähemalt Stilol ja Alfal oli koguaeg kraapimist Tallinnas.
Julgeks vastupidiselt mõnele eelkõnelejale, soovitada just prantsuse autosid, muidugi tingimusel, mida vähem lisasid ja väiksem mootor seda parem. Kui ise oleks sellise valiku ees siis otsiksin hästi säilinud Peugeot 206 1.4 (55kw) bensiini mootoriga autot. Laias plaanis on selle autol ainult üks suurem probleem koht ja see on see palju kirutud tagasild. Tänasel päeval maksab vahetus taastatud silla vastu vist ca 300 euri ja kui ise teha siis poole vähem. Kontroll on ka lihtne, kui rattad lääpas pole ja proovisõidu ajal tugevat kolksu kuulda pole siis järelikult korras ja kestab edasi. Kere üldjuhul roostekindel ja turul leidub veel päris viisakaid avariivabasid autosid. Mootor on minu hinnangul täiesti võrreldav legendaarsete "pommikindlate" mootoritega (opeli 2.0 85kw või VW 1.9 d).
Ma nüüd ei taha, et keegi arvaks nagu need peukarid ültse ei lagune, lagunevad küll, kogu aeg oleks tegelikult midagi vaja parandada aga kui piisavalt kaua viga ignoreerida siis kaob see reeglina ära ja hakkab ise nii tööle nagu vaja või siis harjud ise ära, et mõni aken ei käi alla vahest, mõni uks ei tule lahti või aegajalt tuleb genekale/starterile julgustav koputus haamriga teha. Aga põhiasi, mind ei ole ükski Peugeot/Citroen tee peale jätnud, töötab ka siis kui pooled jupid auto küljest on mitte vajalikena maha kruvitud.
Ning sellel eelpool ligitud Fiat Puntol julgeksin pakkuda, et 95% tõenäosusega saab tagumise istme alt asfalti vaadata ja küljekarpide sisemisest poolest pole mälestustki enam, sealjuures väljastpoolt võib karp olla täiesti veatu.
Las naine proovib kõigepealt sõita keskmise 1.8 bensumootoriga 1000 eurise Passati/A4/golfiga millel on selle raha eest käetugi, kesklukk, el aken ees, kui veab siis kliima, püsikas, kompuuter, pakiruum, kõrvalistujaga on võimalik häält tõstmata rääkida. Põhi ei kuku alt ära, üks ei käi nagu Ladal plärts kinni, armatuurlaud ei ole valmistatud vanadest ülessulatatud kokapudelitest jne
Ja siis las sõidab muude kinnisvaradega nagu siin pakutud Fiatid Pesood ja muud Citroenid. Kõik käkid mille saab juhiistmelt üle õla asfaldit vaadata välistaks eos, ei pea just väga elav kujutlusvõime olema kujutamaks ette mis saab tagumistest reisijatest tagant otsasõidu korral, või esiistmetel reisijatest kui mõnele länkarile ratta alla jääda.
See nüüd ei ole päris teemasse, aga võiks ikka mõtlema panna. Vast on siin põhjus miks mõned oma autosid kiruvad ja mõned mitte.
Siin on ka väga loogiliselt ära põhjendatud miks juba saksas-hollandis-belgias on igal kolmandal autol jupp maad tegelikust läbisõidust kadunud, kuna liising on läbisõidupiiranguga ja ületatud kilomeetrite eest ei taheta maksta:
Kui peab olema just väike, siis võiks valikus olla ka näiteks Fiat Panda ja Ford Fusion. Töökindluse üle väga ei kurdeta ja põhi tiba kõrgem, Golf (4)näiteks ei sobi maapiirkonda just oma ülimadala esiosa pärast, lisaks "kandiline" käiguvahetus ja totrad elektrihädad (kojamehed, ukselukud)
Endal samuti paljukirutud prantslastega rohkem häid kogemusi, kui kiidetud sakslastega. VAG-i masinatesse suhtun juba suht suure ettevaatusega, kolmega on kokkupuuteid olnud ja läbivaks jooneks on rehvide ebaühtlane kulumine (kusjuures üks oli uus auto).
Mis puudutab Škoda ürgvana 1,3 keti ja alanukaga mootorit, siis selle äratapmiseks peab palju vaeva nägema. Või kuivalt sõitma. Kütus aga sellele meeldib ja isegi MPI pealepanek ei tee sellest pajast mingit väändeimet.
Prantslast kas remondid ise või leiad eelarvamusteta remondimehe. Suvalised töökojad räägivad ainult tüüpvigadest. Nagu mersugagi, mida selles hinnaklassis küll osta ei soovita.
|
OSCAR-2019
|
||
Rootsi õhujõud saatsid täna pärastlõunal kella 16 ajal Luleås asuvast õhujõudude baasist välja oma Jas hävitajad.
"Me ei saa kommenteerida, mis üksused on kaasatud jälitustoimingutesse Stockholmi saarestikus," ütles kaitseväe pressiesindaja Mikael Abrahamsson.
Relvajõudude kommunikatsioonijuht Eero Karhuvaara ütles, et see on täiesti normaalne tegevus ning mingit draamat ei ole.
Rootsi kaitsevägi tühistas lähenemiskeelu tundmatut veelust objekti otsivatele Rootsi sõjalaevadele.
Kaitsejõud ei selgitanud piirangu kehtestamise põhjust, märkides vaid, et otsust langetati operatiivselt.
Rootslasi mitmendat päeva ärevuses hoidva allveelaeva pildile jäädvustanud mees on kindel, et tegu on allveelaevaga.
"Jõudsin mõelda, et vau, mis nüüd juhtub. Jõudsin näha mõnda laevatorni, aga ei näinud lippe ega muid sümboleid,"
"Nad tundsid asja vastu suurt huvi ja esitasid palju küsimusi. Ma olen kindel, et tegu oli allveelaevaga,"
Eesti ikka pingutab ka täna oluliselt oma merevaatlusvõime ja ennetustööga, nii on lugeda olnud. No vaatame praegu - sõidab näiteks täislastis kaubalaev hea käiguga 10 sõlme Vilsandi merepoidest seespool ligi 3,5km ja PVL-101 on juba valves ühes lahekäärus, lisaks on ta ka reostustõrje võimekusega alus. Tähendab, on võimalikele olukordadele mõeldud, tubli.
Kuidagi aga närib see et äkki mõnes riigis, võibolla isegi mereriigis, oleks kohalik rannavalve võtnud ebaõige kursiga laevaga raadio teel ühendust ja suunanud õigele kursile teisel pool merepoisid...
Samas, ega see ei sega ju meeste und. Isegi kui kummitus nimega Uljanik 501 on tagasi ja kah magab jälle Hiiumaa lähedal, no mis seal ikka imelikku on et reisilaev sedasi puikleb, ei taha kohe mitte Tallinnasse minna, kuigi see on ikka veel sihiks märgitud.
Et meil mõeldakse umbes nii - ah mis see meie asi on mis nad seal Rootsi rannas teevad, siis silmaklapide liigutamiseks lisan veel ühe pildi - kui kaugel siis ikkagi see va NS Concord meist on...
Mulle tuli aga seda olukorda nähes mõte et äkki on russikute arvates Tallinn kuhugi Hiiu ja Saare vahele pandud? Uljanik pidi tulema Tallinnasse ja siis ta ju ongi reidil... Concord kah, pingutab, navigeerib, orienteerub... küll ta kunagi ikka kursi leiab. Aga see kaubalaev, nu see sõidab lihtsalt BUSSirajal ja mupsikud ei tee tast väljagi...
Kui nüüd meenutada millest teema algas, siis ma arvan et nüüdseks on see asi suht läbi. Sest kui juba hävituslennukid saadeti rannikut kuulama, peab olema võimalus et "kala" sai ikkagi plehku pandud. Ja seepärast ka lubati taas tsivilistidel laevatamine.
Kuid kuivas keskkonnas saavad sweded hakkama küll, näiteks mees mustas osutus kohalikuks elanikuks Ove'ks - http://www.aftonbladet.se/nyheter/article19727377.ab
Rootsi kaitsejõud andsid meelega valeandmeid arvatavate veealuste tähelepanekute asukoha kohta. Jungfrufjärdeni väinas aset leidnud vaatlus toimus tegelikult teises kohas võrreldes sellega, mida kaitsejõud esialgu teatasid.
SVT uuris fotot ja kaarti ning esmaspäeva pärastlõunal üritati paadiga seda kohta leida. Edutult. Mitmed detailid pildil viitavad sellele, et see on tehtud teises kohas kui see, millele Rootsi võimud viitavad.
Pärast seda, kui SVT riigikaitsevõimud nende andmetega silmitsi asetas, saabusid mõne tunni pärast uued andmed.
„Me oleksime pidanud selle kohta selgemalt väljenduma,“ ütles Rootsi kaitsejõudude pressišeff Philip Simon.
Rootsi kaitseväe juhataja Sverker Göranson: "Kui keegi rikub meie suveräänsust, siis me tegutseme. On lihtsalt vastuvõtmatu, et miski asub Rootsi territooriumil. Me reageerime ja tegutseme kohe, kui näeme seda tüüpi tõendeid, see on iseenesestmõistetav."
Rootsi patrullkaater sõitis väidetavalt otsa Vene raadiosaatjale, mis oli veepinnale kerkinud. See olevat saanud stardipauguks kogu operatsioonile Stockholmi saarestikus, teatas kinnitamata allikas ajalehele Aftonbladet.
Väidetavalt sõitis Rootsi mereväe kaater reedel Stockholmi saarestikus otsa mingile objektile, teatud Vene raadiosaatjale, mis oli kinnitatud vee alla, kuid lahti pääsenud ja pinnale tõusnud.
See oli Stridsbåt 90 klassi kaater, mis põrkas kokku esialgu allveelaevaks peetud objektiga, kuid hiljem osutus kinnitatud installatsiooniks, mis tuli lahti ka kerkis Stockholmi saarestikus pinnale,“
Objekt oli väidetavalt poolemeetrise läbimõõduga ning see pidavat nüüd olema Rootsi kaitseväe territooriumil.
Riigiduuma väliskomisjoni esimehe Aleksei Puškovi sõnul viitavad Stockholmi saarestikus toimuvad otsingud ja nende esiletõstmine kohalikus meedias lääneriikide Vene-vastasele sündroomile.
Puškov märkis, et selles situatsioonis tõmbas endale tähelepanu tõsiasi, et Rootsis hakati peaaegu kohe alguses süüdistama Venemaad, et selle allveelaev häiris Rootsi rahu, vahendas ITAR-TASS. Selline väide oli väga iseloomulik – lääs viis end Vene-vastase sündroomi seisundisse. «Seal otsitakse pidevalt tõendeid mingist Vene agressiivsusest, mida tegelikult ei eksisteeri,»
Eriti on seda märgata Baltimaades - Eestis ja Lätis, kus tema arvates saadaks õnnelikuks, kui tõepoolest ilmneks viiteid Venemaa agressiivse välispoliitika kohta. «Kuna nende riikide välispoliitika on ehitatud üles üksnes sellele, et süvendada pingeid lääne ja Venemaa vahel,»
Rootsi päevalehes Dagens Nyheter avaldati sukeldujaist ka pilt, millest siiski ei ilmne, kus see on üles võetud.
Rootsi kontradmiral Anders Grenstad rääkis täna õhtul korraldatud pressikonverentsil, et Rootsi suveräänsust on ohustatud ja olemasoleva informatsiooni järgi on midagi võõrast tõepoolest meres.
Ta märkis, et lisaks kolmele varasemale tähelepanekule on kaitsejõududeni jõudnud veel kaks uut vihjet võimaliku allveelaeva kohta.
Stockholmi saarestikus toimuva operatsiooni ülema asetäitja Grenstadi sõnul on need piisavalt huvitavad, et otsinguid jätkata.
"Nende tähelepanekute kohaselt olevat nähtud kas midagi pinnale tõusvat, mingisugust inimese tegevust, valgust, laineid või midagi sarnast."
Grentsadi sõnul uuritakse praegu neid teateid põhjalikult. Samuti lisas mees, et kui need kaks vihjet ära langevad, siis on neil veel kolm madalama astmega tähelepanekut, mida nad kavatsevad uurida.
"Kõik vihjed on tulnud avalikkuselt. meil on ka omad tähelepanekud olnud, aga need on hinnatud madalaks,"
Arusaamatuks jääb kogu see venelaste sahmerdamine - sellega tõestavaad nad paratamatult, et on asjaga kuidagi seotud.
Ei, need pildid on küll autentsed, kuid mitte otsitud objekt. Piltidel on tegemist Walrus klassi Hollandi allveelaevaga, mida pildistas erutunud kodanik. See laev osales Rootsis õppustel. Selle laeva pärast russikud hakkasidki rootslasi mõnitama, et otsige hollandi laeva...
Probleem on aga selles et mida nad otsivad, kui nad kaotasid otsinguvõimelised helikopterid ASW seadmetega? Viimane Vertol 107 ASW läks teenistusest välja 2008, tekkinud auku kaitses loodeti täita NH90 kopteritega kuid see hange läks...p
pimedasse. Kuna nii läks siis osteti augutäiteks 15 UH-60M Blackhawks kopterit, millel puudub ASW seadmestik ja mis kõige nutusem, ka SAR võimekus.
Nende spetsialistid ütlevad et nad võiksid oma AS109 ja Super Puma kopteritele ASW peale panna, see võtaks aega mitmed kuud. Hullem aga on see et väljaõppes on ju samuti auk, mille täitmine võtab aastaid. Ja praeguse kursiga pidada ASW võimekus taastatud olema pärast 2020 aastat.
Nad ütlevad et kui täna peaks juhtuma MS Estonia laadne õnnetus, oleks asi ikka päris seal p..pimedas.
Seepärast ongi võimalik et saarestikus oli/on russikute meeskond, kes väga ei pea muretsema reaalse kättesaamise pärast. Võis isegi nii olla et tegemist oligi provokatsiooniga, et vaadata "mis te siis nüüd teete".
Rootslased kasutasid kõige vingema relvana sonarpoisid, isegi süvamiine ei pillatud. Seetõttu aetigi tsivilistid eemale et oleks midagi kuulda.
On väga tähelepanuväärne et siis kui tulid esimesed teated kontaktist "millegagi", pani NS Concord hääled sisse ja... õkva Hiiumaale! Oletame et siis kadus russikutel lootus asi märkamatult lahendada, seal passimine oli niigi nagu tulistel sütel käimine.
Deep Vision on tegelikult üsna rutiinsel ja tundub et plaanitud reisil. Algselt oli ta paar päeva Gotlandi idaküljel uuringd tegemas, eile õhtu ees aga suundus rannikule. Hommikul mulle küll tundus natuke imelik et ta sildus reisiterminali Nynäshamni. Kuid see oli neil väga lühiajaline proviandi laadimine, praeguseks on nad juba tagasi Gotlandi juures.
Mis aga mulle silma hakkas, on ikka see Uljanik 501. Kui NS Concord sügab sinna tagasi kus ta tuli, siis ka Uljanik on otsustanud "oma" piirkonnast lahkuda - nad nagu teeks mingit sünkroonujumist .
Sihtkohaks on tal nüüd Vene Balti sadam Tallinnas... Kui keegi märkaks tõsisemat huvi selle vastu üles näidata siis võib olla sobiv võimalus.
Öösel oli laev Lõuna-Rootsi Skåne maakonna juures ning selle läheduses viibisid Hollandi sõjalaevad. Hollandi merevägi eitas, et jälitab Vene laeva.
Professor Logatšovi oli lokaliseerimisteenistuste järgi näha kurssi võtmas Gotlandi lõunatipule. Aeg-ajalt positsioneerimissüsteemidest kadunud laev asus öösel keset Läänemerd Skåne kõrgusel.
Hilisõhtul oli kaht Hollandi laeva, Zeelandi ja Evertseni, näha taas võtmas täpselt sama kurssi Professor Logatšoviga, nüüd aga põhja suunas, enne kui nad äkki positsioneerimissüsteemidest kadusid.
„Hollandi mereväe alused HNLMS Evertsen, Amsterdam ja Zeeland lahkusid Tallinna sadamast pühapäeval, 19. oktoobril. Laevad viisid läbi õppuse Läänemerel ja liikusid pühapäeval edasi, et alustada õppust koos Leedu ja Poola sõjalaevadega esmaspäeval, 20. oktoobril,“
„Minu hinnang on endiselt, et NS Concord käitus väga kummalisel viisil ja teda võib ilmselt seostada veealuse tegevusega Stockholmi saarestikus. Et NS Concord liigub nüüd tagasi Venemaa suunas, võib vabalt olla pettemanööver, mille peale venelased on mihklid,“ kommenteeris Rootsi riigikaitsekõrgkooli strateegia ja julgeolekupoliitika lektor Tomas Ries. „See võib tähendada, et Professor Logatšov võtab üle tema rolli emalaevana või on tal mingi muu ülesanne. On muidugi ka huvitav, et ta viibis Kaliningradi lähistel, enne kui pööras Rootsi suunas. Ja kui NATO nüüd Hollandi näol sekkub ja laeva jälitab, on see äärmiselt huvitav, isegi ajalooline.“
Rootsi kaitseväe valveteavitaja Dag Enanderi sõnul pole plaane luureoperatsiooni kokku tõmbama hakata.
Kontradmiral Anders Grenstad tunnistas ajalehele Dagens Nyheter, et kaitseväe omad tähelepanekud ei ole nii head.
Praktiliselt kõik suured laevad, mida on viimastel päevadel saarestikus nähtud, seisavad nüüd kai ääres.
Soome Soome lahe merekaitsepiirkonna ülem kommodoor Markus Aarnio: „Alus (Vene uurimislaev Professor Logatšov) on Läänemere lõuaosas, rahvusvahelistes vetes, umbes Klaipėda kõrgusel. Ta ei liigu praegu üheski kindlas suunas, vaid tiirutab edasi-tagasi. Ma ei tea tõesti, milles on küsimus,“ ütles Aarnio.
Kalur Marcus Olofsson märkas teisipäeva pärastlõunal allveelaeva kaheksa meremiili Gotlandi kaguosas asuvast Närist idas. Allveelaev liikus Rootsi vetes ja hoidis kurssi edelasse.
„See ei ole meile tundmatu allveelaev. Me teame, mis allveelaev see on, kuidas see on liikunud ja mis on selle ülesanne. Me ei kommenteeri seda allveelaeva rohkem, aga see ei ole meile tundmatu,“
Olofssoni sõnul polnud see esimene kord, kui ta kalastades allveelaeva näeb. Viimati kaks aastat tagasi nägi ta allveelaeva täpselt samas kohas.
Seoses Rootsi kaitsejõudude suuroperatsiooniga võimaliku välismaise päritoluga tegevuse uurimiseks Rootsi territoriaalvetes tähelepanu äratanud Vene tanker NS Concord veidrale liikumisele ei ole loogilist selgitust, leiab Vene ajakirjanik, merendussaidi Morskoi Bjulleten toimetaja Mihhail Voitenko.
Enne Rotterdami sadamast lahkumist olevat tanker viibinud viis kuud Peterburis remondis, kuid AIS ei ole selle saabumist Peterburi fikseerinud. Viimased AIS-i andmed aga näitavad üksnes, et tanker suundub Taani väinadesse, mitte aga seda, millisest sadamast see väljus, mis Voitenko sõnul on väga ebatavaline.
"Kuid pärast seda algasid tankeri täiesti arusaamatud looklemised keset Läänemerd. Ta liikus halssidega rahvusvahelistes vetes, kuid Rootsi eksperdid kahtlustavad, et ta tegutseb retranslaatorina, see tähendab kindlustab hüpoteetilise allveelaeva side kellegagi mingil kaldal, Võimalik, et Moskva jõe kaldal,"
Ta märkis, et tanker saabus oma veidrate manöövrite paika juba 5. oktoobril ega olnud 20. oktoobril veel sealt lahkunud.
Suure tankeri, mille seisupäeva maksumust hindab Voitenko kümnete tuhandete dollaritega, manööverdamist ja pikaajalist viibimist keset Läänemerd ei ole tema sõnul võimalik seletada kaubalaevade ekspluateerimise normaalse praktikaga.
"Meil on käimas külm sõda. Arvestades meie sõjaväelaste järsult kasvanud aktiivsust kõikjal, kus nad on ja kuhu võivad pääseda, pean mina isiklikult võimalikuks mingite allveelaevade tegevust mingites vetes, kuhu, tundub, pole neil mingit asja, ja enamgi veel - kus nende viibimine on seadusevastane,"
Tema sõnul on teada, et Vene sõjaväelased kasutavad mõne ülesande täitmiseks tsiviilaluseid, ning ta ei pea täiesti võimatuks, et sarnastel eesmärkidel võidi ette valmistada ka hiigelsuur tanker.
"Võimalik, et NS Concordi tegutsemisele on mingi ratsionaalne ja mitte konspiratiivne selgitus, kuid sel juhul on SKF-i juhtkond kohustatud selle esitama,"
Rootsi kaitseväe informatsioonidirektor Erik Lagersten: „Luureoperatsioon, mida me oleme läbi viinud, siseneb osaliselt uude faasi. See tähendab, et alused, mis on olnud merel, on naasnud hoolduseks ja ülevaatuseks sõjasadamasse. Meeskonnad on jätkuvalt kõrgendatud valmisolekus ja jäävad laevadele, kuni antakse uued käsud. Maa- ja õhuüksused jäävad piirkonda,“
„Me töötame otsingutel väsimatult. Seda tehes on tähtis kannatlikkus, kannatlikkus, kannatlikkus ja kannatlikkus. Me kasutame oma pardasensoreid, nii passiivseid, kui me kuulame, kui ka aktiivseid, kui kuulame sonaritega. Me oleme valmis edasi töötama, kui kõrgem ülemus nii ütleb,“
Ma ikka olen arvanud et uurimislaevadel on targad inimesed, kes tavaliselt ära ei eksi. Aga näed, ei ole enam, sest kuidas muidu need professorid siis Baltiiski alt tagasi Rootsi poole hiilivad...
See NS Concord oli ilmselt suures osas kohe algusest showdancer. Oli ju selge et selline "triivimine" jääb tahestahtmata silma (ja jäigi). Pole isegi tähtis see valede hulk millega seda tegevust õigustati, haledaim neist oli kahtlemata laadungi ootamine Tallinna sadamast. Teda võidi kasutada lähiside retranslaatorina.
Samal eesmärgil võis uinuda Hiiumaa lähistel ka Uljanik 501, mille ebaloogilist käitumist saaks seletada testsõitude perioodiga enne tellijale üleandmist , kuigi seda tehti tootja poolt juba jaanuaris 2014.
Minu silmis on Uljanik 501 päris hea "linnasõja dessantlaev", sest ta mahutab 200 reisivat sõdurit, omab apparelle nii otse kui küljele, omab helikopteritele maandusmisväljakut, mahutab kenasti vajamineva tehnika kahel autodekil. Me oleme juba näinud kuidas russikud on kavalalt kasutanud ära tsiviilmaskeeringut nii relvade kui sõdurite toimetamiseks kuhu tahes, mis takistaks seda teha sellise laevaga?
Ma nagu näen et tegelikult proovitakse saada mingit informatsiooni nii objektist Baltiiski sõjaväebaasi kui vastupidi. Nimelt ka vastupidi. Professoritel polnud tarvidust siseneda füüsiliselt Baltiiski sadamasse, kuna seda infot peab nagunii saama üle kanda läbi juhtmevaba meediumi, nüüd püütakse läheneda nii lähedale kui tarvilik ja jääda nii kaugele kui võimalik.
Mõned varasemad teated on olnud sellised kus mingi objekt tiirutab ringiratast ja ilmselgelt on häiritud juhtimissüsteem. See informatsioon mida püütakse üle kanda võib olla tarkvara mis on vajalik süsteemi taastamiseks. Ülekandjaks võib sobida Rootsi tingimustes ka "mees mustas", kes võib ka ollagi nimega Ove, kuid säärane füsionoomia võib viidata et ta on/oli kergesti äraostetav - nn parmatuhhasid leidub ju igal pool. Kas aga vette vistatud pakike saadi kätte või mitte? Pakike seepärast et niisugusele parmatuhhale ei saa anda spetsiaalset raadiovarustust tarkvara ülekandeks, lisaks oleks selle trianguleerimine kasutamise korral kohene, operatsiooni ju käib.
IT inimene ütleb kohe et igasuguses mil op süsteemis on info korduvalt backupitud, kuid ikkagi saab olla et mingil ootamatul põhjusel ei saa backupist süsteemi püsti.
On arusaadav et uurimislaevana omab Professor Logachev märgatavalt paremat raadiosüsteemi, seda enam et tema varustusse kuulub ka miniallveelaevade varustus. Uljanik 501 ja NS Concord ei saa seesugust aparatuuri avalikult omada ega kasutada, seetõttu polnud neil ka enam mõtet showdancerina esineda, nende võimalused võisid osutuda nähtavasti ebapiisavaks.
Seepärast on väga tervitatav et Hollandi laevad hoiavad silma peal neil professoritel ja loodetavasti nende raadioliiklusel.
|
OSCAR-2019
|
||
Beebiriietega seotu on minu arvates olnud beebiasjade varumisel üks kõige segadust tekitavamaid teemasid, sest:
1) eri firmade beebiriiete suurused on täiesti erinevad, nt võib 9 kuusele beebile mõeldud body olla vabalt sama suur kui mõne teise firma 0-3 kuusele mõeldud body. Ka isegi sama firma 0-3 kuusele ja 3-6 kuusele mõeldud riided võivad olla sama suured! Proovi, siis aru saada, mis suuruses asjad on juba olemas ja mida oleks veel vaja! Lõpuks lihtsalt võrdlesingi riideid omavahel üritades neid sedasi kategoriseerida;
2) on keeruline aru saada ja otsustada, mis suuruses riideid ikkagi beebile varuma peaks. Kõikjal kurdavad emad, et beebid kasvavad riietest kiirelt välja ja paljusid asju ei saagi kanda. Et natukenegi oma peas beebiriiete teemalist segadust korrastada võtsin riiete hankimisel aluseks beebide kasvukõverad.
Beebipoiste ja -tüdrukute kasvukõveraid võrreldes on näha, et üldjuhul sünnivad poisid natuke suuremana (pikema ja raskemana) ning kasvavad ka kiiremini riietest välja. Lisan kasvukõverad, kuhu on märgitud täpikestena keskmised pikkused eri kuude lõikes ning olen juurde joonistanud ka beebiriietele vastavad suurused, et oleks silme ees, kui kaua tõenäoliselt vastavas suuruses beebiriietust saab kanda. Üleval graafiku teljel on tähistatud beebi vanus.
üle pea riiete selga panek on keeruline, kuna beebi ei hoia alguses pead – mugavam on õrna beebit riietuda mitte üle pea, vaid eest kinni seotavate/trukkidega bodydega
enim varuda vastsündinule suuruseid 56 ja 62 (62 suurust kannab kõige kauem), et ei peaks kogu aeg riideid pesema, siis võiks olla ca 7 body iga suurust: 56, 62 ja 68
eelistada otsast kinni olevaid pükse, kuna sokid kipuvad beebidel jalast ära tulema; veel parem kui püksid oleksid peale keeratavate otstega.
beebipoistel heal juhul esimesed 3 elupäeva (pikkus on sündides tõenäoliselt 48-56 cm: keskmiselt ca 52 cm);
beebitüdrukutel heal juhul esimene elunädal (pikkus on sündides tõenäoliselt 47-55cm: keskmiselt ca 51cm).
beebipoistel saab kanda esimese kuu lõpuni (esimese elukuu lõpuks on pikkus keskmist arvestades ca 56cm);
beebitüdrukutel saab kanda esimese kuu lõpuni (esimese elukuu lõpuks on pikkus keskmist arvestades ca 55cm).
Vasakul firmalt Joha siidi-villa hallil kostüümil võimalik jalaotsad lahti keerata ehk saab kauem kasutada
Kasutatult: Vähemalt pooled beebiriided on meil varem kasutatud – osad sain õvedelt (näiteks kõik soojad riided), osad ostsin Facebooki beebiriiete grupist ning osad Paavli kaltsukast (parim kasutatud beebiriiete valik, hind ca 0,5 eurot tükk). Käisin ka paaris Humana kaltsukas, aga seal ei jäänud mulle midagi silma.
Poest osta: Ma ei kujuta ette, kui peaks kõik riided uuena ostma – see läheks ikka meeletult kalliks maksma või siis ajades läbi paari asjaga tuleks neid kogu aeg pesta. Uuena asju ostes läheks 1000 eurot beebiriiete peale ära nii, et silm ka ei jõuaks pilkuda. Uued asjad ostsin Sternumi poest (peaaegu kõik villa-siidi tooted) ning puuvillased riided Mothercare kui ka BabyCity poest.
Kõik Facebooki kaudu ja kaltsukast ostetud riided pesime pesumasinas läbi, kuna neil oli võõras “puhta pesu” lõhn juures. Uusi ja kodunt saadud asju (õvedelt) ma eraldi pesema ei hakanud. Me kasutame oma pesu pesemisel Mayer Sensitive pesupulbrit, kuna 1) sellel pole tugevat pesulõhna ning 2) ka mu enda nahk on üpris tundlik – hakkab sügelema kangete pesupulbritega. Ostsin Sternumi poest ka sapiseepi, millega vajadusel on võimalik saada beebiriietelt lootusetuid plekke maha. Kõik peale soojade riiete triikisin ära.
Minu suurim hirm viimastel kuudel oligi see, et beebile pole midagi selga panna ja siis ma pean kas vastsündinuga poodi minema või mehe üksi shoppama saatma. Ma ei tea miks, aga see tundus mulle väga halva stsenaariumina. Sorteerides ja triikides beebiasju on mul lõpuks ometi tekkinud tunne, et meie beebi paljaks ei jää ja midagi ta endale ikka selga saab. Nüüd tuleb veel valida sünnitusmajast koju toomise “esinduskomplekt” ning ongi riietega valmis.
Olin siiani tellinud kaupa vaid Amazonist ning sealtki vaid asju. Riiete ostmine e-poest on minu viimase aja uus avastus. Esiteks ütlen kohe ära, et see on minu jaoks palju keerulisem kui tavalisest poest ostmine, sest mul on väga raske ette kujutada, kuidas see riideese mu seljas istuks või kui suur on see “õige” suurus. Positiivseks küljeks on tohutu kaubavalik. Pärast pikka mõtlemist, tegin oma esimesed õnnestunud e-poe riideostud beebiriiete ja imetamisriiete ning ühe ebaõnnestunud ostu luttide vallas.
Kaubavalik ja -paigutus: väga hea valik, ilusad asjad ja loogiline asjade paigutus, eriti meeldib kollektsioonide osa, kust on hea komplekte näha, ent kahjuks mitmed ilusad asjad olid otsa saanud, keskmine hinnaklass
Beebiriided toodi kahe erineva pakina kahel järjestikusel tööpäeval (2. ja 3. tööpäev). Next-i beebiriiete suurused vastavad Mothercare riietele olles pigem kasvuvaruga. Tõesti üllatusin, et riided olid nii mõnusast pehmest materjalist.
Ostsin riideid eri suurustes kuni aastasele, päris vastsündinu asju ei ostnud. 0-3 kuud ja 3-6 kuud riided tunduvad mõõtes minu arvates täpselt ühesuured. Kaks pidžaamat saadan tagasi, kuna need ülisuured (suurusele 9-12 kuud, aga pigem sobivad ca 2.aastasele). Minu ostud (0-3 kuud, 3-6 kuud, 6-9 kuud ja 9-12 kuud):
Kohaletoimetamine: 3-6 tööpäeva jooksul pärast kinnitusmeili saamist, sageli kohaletoimetamine tasuta (igasugu promokoodid)
Sain kleidi kätte 6 päeva pärast kinnitusmeili saamist. Materjal oli pehmem kui olin arvanud. Oli täpselt selline nagu pildil.
Kaubavalik ja – paigutus: väga lai valik, seal on tõesti kõike ja igale maitsele; kui kuskilt mujalt sobivaid asju ei leia, siis seal on alati kõik olemas.
Beebiasi.ee – tellisin sealt e-poe kaudu kaks lutti. Sain pärast makse sooritamist kohe sms teate, et mu kaup ootab mind poes (olin valinud kaubale ise järgi minemise – kuskil Lasnamäel). Kohale jõudes selgus, et neil ei ole nendes värvitoonides lutte, mille eest olin maksnud, ning müüa ei mõistnud miks mulle ei sobi kaubana vastu võtta teistes värvitoonides lutte. Samas kodulehel näib nagu kõik kaup oleks olemas. Nõudsin raha tagasi, mis ka sain. Selline veider kogemus.
Enne rasedaks jäämist mõtlesin, et beebile pole palju vaja – toit ju omast käest (pigem küll rinnast) võtta ning meie kliimas ongi vaja osta vaid riideid. Tegelikult ongi nii, AGA ühe tänapäeva inimesena olen niivõrd mugav, et kõikvõimalikud elu lihtsustavad vidinad meeldivad mulle väga: elektriline hambahari, tolmuimeja, kiire arvuti, induktsioonpliit jne, mistõttu lisandus beebiasjade listi ka mitmed “mugavustarbed”. Koostasin selle listi, et ka ise parema ülevaate saada, mis on juba beebi tulekuks olemas ja mida veel vaja oleks.
Siin listis on mul beebile vajaminev mähkimiseks, uneks, beebiga liikumiseks, toitmiseks (imetamiseks) ning beebiapteeki. Samuti riided ja pesu endale pärast sünnitust. Beebiriiete ja sünnituskoti kohta teen eraldi postituse.
Mähkimislaud – sai valitud selline, mis asuks kummuti peal, et beebile riiete võtmiseks ei peaks kaugele minema ja riskima sellega, et beebi end samal ajal mähkimislaualt maha keerab. Just seetõttu valisime ka klassikalisest laiema mähkimislaua.
Mähkimislaua lähedale paigutasime riiuli, et mähkmed oleksid kohe käeulatuses. EDIT: Esimesed 2-kuud, kui beebi kakas öösel iga 2-3h tagant, siis oli meil mähkimislaud viidud meie magamistuppa ja asus mänguasjakasti peal.
Mähkimisalusele kate – ostsin sellised pehmed rätid kahes suuruses, et mähkimislaual poleks nii libe. Sinna peale lähevad ühekordsed aluslinad.
Ühekordsed aluslinad mähkimislauale (suurus 40×60) (Beebicentrist), sest muidu mähkimislaua pind on jahe ja võib määrduda. Lisaks ühekordsed aluslinad ka hea kodust väljas mähkimisel. Apteegis müüakse neid ka.
Niisked lapid – firmalt Eco by Naty lõhnastamata puhastuslapid, mõeldud eelkõige mähkimislaua juurde ning beebikotti.
Maheda valgusega öölamp – et öösel ärgates ei peaks eredat valgust tööle panema, magamistoas ongi meil öökappidel reguleeritava valgustugevusega lambid. EDIT: ostsime hämara valgusega lampe IKEA-st veel juurde, sest 1) pidin öösel oma beebit nägema, et tal ikka kõik hästi on ning 2) et näeksin talle tissi suhu panna, imetades piima pühkida, vajadusel mähkida jne.
Beebivoodi külge kinnitatav organiseerija – (ostsime Zara Home-st) et saaks ka meie toas hoida öösel imetades vajaminevaid asju, nt imetamisel marlilapid, rinnapadjad vms. EDIT: ülivajalikuks osutunud! Panime sinna ka mähkimisega seotud asjad. Beebiriided laotasin lihtsalt võrevoodi servadele- sealt hea mugav neid võtta.
MyHummy kaisukad – see oli kõige esimene asi, mida mõtlesin osta saades teada oma rasedusest, imiteerivad 5 eri “valge müra” hääli, mis parandavad lapse und ja mõjuvad rahustavalt (nt vihmasadu, merelained, tolmuimeja, südametoonidega lootevedelikus olemise heli), heli vaibub 60 minutiga, võimalik 12h režiim, kui beebi niheleb, siis hakkab jälle tööle. Suurem mõmmik voodisse ja väiksem kaisukas, nt vankrisse. Tellisin need siit: https://shop.myhummy.co.uk/. EDIT: hakkasin neid kasutana alles 2,5 elukuul, kui hakkasin aktiivselt last magama panema, varasemalt ta ise vajus alati süües unne.
Lapsevann – IKEA-st. Ootab kuni beebi on suurem, sest esimesed 3-kuud on beebipoiss käinud meil alati suures vannis ja koos oma isaga (ma sünnitusjärgselt 2-kuud ei tohtinud).
Lisaks ostsime ka erinevaid vannimänguasju, mida mees siis lapsele vannis olles näitab (või on need pigem talle endale lõbustuseks). 🙂
Turvaiste (-häll) autosse – kuigi saime esialgu turvahälli mehe õelt, siis selgus, et see ei vasta enam tänapäeva ohutusnõuetele. Turvatoolide maailm on ülimalt suur. Pärast seda kui olin 6h erinevate toolide ohutuse kohta uurinud ja erinevaid arvustusi lugenud olin täiesti segaduses, mistõttu otsustasin anda ülesanne tool valida hoopis mehele. Ülejärgmine päev olimegi juba poes ja ostsime uue Cybex Cloud Q turvahälli ning ka Isofix kinnituse sinna juurde. Eeliseks on siis sellel turvahällil see, et turvatestides on see üks oma valdkonna parimaid, tooli küljes on päikesekate ning tooli on võimalik lasta pikali juhuks kui beebi seal sees magama jääb.
lapsevanker – saime samuti mehe õelt, ent kuna ostsime uue turvahälli, siis selgus, et see sinna vankri raamile ei sobi ning ostsime ühe vankri juurde: Cybex Balios S-i. Selle käru eeliseks peaks siis olema see, et last saab vajadusel lamavasse asendisse panna ning suur korviosa sobib hästi toidupoodi minekuks. Sellele raamile saab kinnitada meie turvahälli. Linnatänavatele peaks sobima. Sellega hakkame jalutamas käima ning teine vanker jääb rõdule.
kandelina/-kott – raske valik, ent uurides nende mõlema kohta tundus mulle kandelina kasutusaeg pikem ja kokkuvõttes rohkem beebi ja kandja keha järgi sobitatav kui see on võimalik kandekotiga. Kuigi alguses väga pelgasin kandelina, sest äkki see sidumine on ikka liiga keeruline ja beebi jääb kuidagi lõdvalt kõhu ümber, siis nähes ja ise proovides lina sidumist armusin sellesse. Valituks osutus ülipehme PureBabyLove kandelina, värv Blue (palusin Villapai poel tellida purebabylove.com-is müügil olev jääsinine värvitoon). Villapaist kandelina ostes saab ka tasuta 30min õpetuse konsultatsiooni. Plaanin beebi panna kandelinasse kohe esimestel elupäevadel. EDIT: panime beebi kandelinasse 2.elupäeval ning kandsin teda ainult kandelinas kogu esimese elukuu. Kuna ta oli sündides pisike (2934g), siis ei olekski kandekott sobinud nii väikesele. 2.elukuu paiku ostsime veel TULA free-to-grow kandekoti, et ka mees saaks last rohkem kanda, nt reisil olles. Koti saab kiiremini selga minu arvates.
beebiasjade kott – koti valikul lähtusin eelkõige sellest, et see oleks välimuselt ilus ning et ka mehel sobiks selle kotiga käia. Valituks osutus Beebicenter Minimoes müügil olnud Babymel Robyn koti. Kotiga oli kaasas ka termokotike ning reisimähkimismatt juhuks kui ringi liigeldes vaja hoo pealt beebit mähkida. Meile meeldis see kott just seetõttu, et Sten soovis selga pandavat kotti, mina õlakotti ning selle koti puhul on kõik need ja rohkemgi viise kandmiseks. EDIT: vajalik, kogu aeg kasutuses!
Beebimonitor – ostsime VTech Baby BM 1000, saab kasutada, kui beebi rõdul või meie vanemate aias magab. Eks kasutades paistab, kas oleks pidanud ostma mõne uhkema mudeli. EDIT: oleks võinud osta ikka kaameraga variandi, sest emasüda tahab beebil kogu aeg silma peal hoida, aga ajab asja ära.
Imetamislapid – beebi suu pühkimiseks, kaitsmaks riideid toidu tagasiheite eest, EDIT: Alguses läks neid kogu aeg “mustaks” (küll imetades rinnad piimast tilguvad, küll laps oksendab või krooksutab mistmiljon korda jne) ja ei jõudnud need nii kiirelt pesta ja ära kuivada, kui oli vaja, mistõttu olime alguses ostnud 7tk, ent siis käis mees poes ja ostis 3tk juurde. Need kaelkirjak Sophie rätid olid küll kallimad, kui teised lapid, aga need NII pehmed, et alati eelistan neid teistele.
Rinnapadjad – kuuldavasti rinnad imetades nii mõnigi kord tilguvad veel edasi, selleks siis vajalikud rinnapadjad, väidetavalt parimad on Philips Aventi omad, ostsin ühekordsed (võimalik osta ka pestavaid). EDIT: Lemmikuks on Philips Aventi öö omad, sest need on suured ja isegi öösel niheledes ei nihku lootusetult rinnalt paigast. NUKi omad on ka väga suured ja head.
Beebikaal – saime tasuta Steni väikse õe oma, firmalt Laica. Väidetavalt alguses on hea beebit kaaluda, et süda olleks rahul, et beebi ikkagi kaalus juurde võtab. EDIT: woww, ma ei kujuta elu ilma selleta ette. Enne lapse saamist tundus see suht mõttetu vidin, aga kaal annab ikka väga palju hingerahu ühele esmaemale! Eriti alguses, et kas beebi ikka kosub korralikult ja hiljem kui tissistreigi päevad, et kas ta juba kaotab näpja tõttu kaalu või lihtsalt saab kiiremini kõhu täis ja ei vaja enam nii palju toidukordi kui alguses.
Imetamispadi – pärast pikka kaalumist soetasin lõpuks pika imetamispadja variandi (BeebiCenter minimoest), mis on ka raseduse ajal alates ostmise päevast olnud igapäevaselt kasutuses nii istudes, magades kui mistahes asendis olles. EDIT: oli kasutuses pigem rasedana, aga leidnud kasutust ka lapsega, nt. toetamaks kätt, kui vaja 1h aega järjest imetada.
Imetamiskleidid – kodust väljas diskreetseks imetamiseks, et ei peaks õues rinda paljaks võtma. Nii tumesinise kui ka sinise-valge triibulise imetamiskleidi ostsin Amazonist, valge-musta triibulise imetamiskleidi H&M netipoest (suuruste valik netipoest tellides oli paras analüütiline õudusunenägu, loodetavasti suurused sobivad). Enamik ilusaid imetamiskleite olid H&M netipoest ära müüdud, mitmes Tallinna H&M-i poes kohal käies oli imetamiskleitide valik ikka väga nadi. Imetamiskleidi suuruse valik on keeruline – soovitatakse valida raseduseelne suurus või üks nr suurem.
Imetamisrinnahoidjad – oluline, et rindade all tugev traatkaar ei suruks ja rinna saaks kergelt välja võtta. Hädavajalikud ka raseduse ajal, kuna emakas ulatub aina kõrgemale rindade alla. Ostsin 3 paari õhemaid (valge-hall komplekt H&M-st, roosa Amazonist) ja 3 paari paksemaid rinnahoidjaid (roosa-hall komplekt H&M-st ja sinine Amazonist). Viimasel puuduvad klõpsud, rinnaosa on veniv ja see võimaldab võtta kumbagi rinda eraldi välja. Kõik on rinna osas polsterdustega. Õhemad imetamisrinnahoidjad ostsin eelkõige kodus ja öösel kandmiseks, sest mul on öösel raske magada, kui rinnahoidja tihedalt ümber kere ja juhul kui keset ööd imetades piima peaks jääma tilkuma, siis saab imetamispadja panna rinnahoidjasse ja rinnahoidja väel magada. EDIT: ostsin veel imetamisrinnahoidjad juurde RelaxMom poest, sest vaja läheb ka toestusega imetamisrinnahoidjaid!
Öösel kandmiseks (kui keset ööd imetades piima peaks jääma tilkuma, siis saab imetamispadja sinna panna)
Imetamistop (rinnahoidja ja top ühes)– ideaalne kodus olemiseks, et saaks kiiresti ja kergelt imetada. Samas olles õhukesed, siis nibud paistavad läbi pluusi. Kui on soov ka kodust väljas top-i kanda, siis oleks vajalik panna ikkagi rinnahoidja alla (ehk siis topelt trukid rinna välja võtmiseks – nii top-i kui ka rinnahoidja omad). Minu raseduseelne riiete suurus täitsa sobis. EDIT: nibud ei paista, kuna nibude ette läheb ju rinnapadjad.
Veel mõtlen, kas osta: lutti (EDIt: ostsin lõpuks MAM firma oma, mis on ortodontide poolt soovitatud nigg kasutama hakkasime ca 2.elukuul), rinnapumpa (tundub hirmutav), õlad kaetud imetamispluusi (siiani pole poodidest ilusat leidnud).
BEEBIAPTEEK – kuigi kõik beebid saavad sündides Apotheka ja Benu apteegist tasuta beebipakid, kus on kõiksugu beebile ja emale vajaminevat, siis kannatamatutena soetasime beebiapteegi karpi mõned baasasjad:
Humer – nohu korral füsioloogiline meresoola lahus, mis vedeldab sekreeti ja kergendab väljanuuskamist
Marlilapid, nt silmade puhastamiseks. EDIT: lisaks ostsime veel ka füsioloogilist lahust, sest beebil oli vaja puhastada alguses ogapäevaselt naba ja silmi (pisaranäärmete ummistus on tavaline, sest need pole veel korralikult välja arenenud).
Bepanthen, geelina ja salvina (paksem, kuivema naha korral) – kergete nahakahjustuste korral, nt kui beebil pepu punane, rinnanimbud imetamisest valulikuks muutunud. EDIT: panin seda kreemi juba haiglas ennetavalt pärast iga imetamiskorda ja jälgison, et beebi ampsals tissi alati korralikult suhu (olin kuulnud hirmulugusid veristest nibudest). Ostsime neid veel juurde, sest igapäevaselt pärast iga mähkuvahetust paneme beebi pepule kreemi.
Veel mõtlen, kas osta beebi nohu korral väidetavalt imet tegev Nosiboo ninaaspiraator, päris kallis teine – ca 150 eurot.
Kleepsud minisünnipäevade ja tähtpäevade talletamiseks – kõige nunnumad kleepsudega märgikesed, mis olen hetkel müügil näinud, tähistamaks tähtpäevi või uusi arengusamme, tellisin need Kodult-Kodule netipoest. Erinevalt teistest taolistest on tegu kleepsudega ja usun, et neid on kergem beebi kõhule panna, kui otsida kohta ümber beebi pea, kuhu saaks fotojäädvustusel kaardi panna
Tegelustekk. Üks matt ja teine rippuvate mänguasjadega. EDIT: mõlemad osutunud ülivajalikuks! Tavalisel pehmel matil tegime võimlemist, roomamise harjutamist ning mänguasjadega matil beebi pigem vaatab mänguasju ja toimetab ise.
EDIT: ostsime enne sünnitust koju ka sünnituspalli (eri kõrguses pallid – vastavalt enda pikkusele), mille üle olin pikal sünnitusel vägagi tänulik.
Sünnitusjärgsed kõhtu korrigeerivad aluspüksid – füsioterapeut soovitas ühes rasedate loengus esimesed 2 kuud pärast sünnitust kanda, mistõttu ostsin BeebiCenter minimoest Carriwelli püksid (ostsin lõpuks number suurema, kuna raseduseelne S suurus tundus piinamisena). Väidetavalt peavadki need püksid väga tihedalt ümber olema. EDIT: kandsin esimesed 2 nädalat. Tekitas hea ja saleda tunde alguses.
EDIT: soovitan osta VÄGA palju ka tavasuuruseid sidemeid, sest neid kulub pärast esmaste hiiglaslike sidemete kasutamist päris ohtralt (veritsus võib kesta 1 kuu).
Kokkuvõttes võib öelda, et enamik beebiga vajaminevast on meil juba soetatud ning jäänud on veel vaid mõned üksikud asjad (aega on tähtajani veel 2 kuud) – kõigepealt läbi mõelda, kas neid ikka on vaja ja siis teha mingisugune parim valik. Kõlab nagu tehtav plaan.
Olen inimene, kes väga hindab raamatuid, ning olles otsapidi tõmmatud beebimaailma oli mul ilmselgelt KOHE vaja ühte korralikku beebiootuse märkmikku, kuhu saaksin kogu oma raseduse talletada, sest kõik ununeb ju nii ruttu! Samuti vajasin raseduse ja kogu selle beebimaailma kohta infot, mida leidsin rasedusraamatutest ja ette mõeldes seiklesin ka beebi esimese eluaasta ülestähendamiseks mõeldud raamatute maailmas.
Võrreldes erinevaid märkmikke meeldis mulle enim just 9+1 Beebiootuse kalendermärkmik, kuna see on väga põhjalik. Esiteks on seal palju informatsiooni kehtivate hüvitiste kohta, igasugu infonumbrid, lehed kirjutamaks ämmaemanda visiitide kohta, trennipidamise arvestused, tabelid aitamaks planeerida lapsele vajalikke asju jpm. Lisaks on seal palju küsimusi, mistõttu olen neile vastates saanud nii üksi kui ka koos mehega järk-järgult mõelda raseduse ja lapsevanemaks saamise teemade peale. Kuna kohati on küsimused päris isiklikud, siis tõenäoliselt ei ole tegu raamatuga, mida kellelegi teisele peale enda või oma mehe lugeda annaksin. Pigem on see mõeldud mulle endale rasedusajast mälestuseks.
Tagantjärgi tarkusena, kui mul oleks plaan anda kunagi rasedusraamat oma lapsele, siis tõenäoliselt liiguksin etteantud küsimuste juurest tühjade lehtede suunas ja ostaksin raseduse alguses kaustiku, kuhu on mugav kirjutada, ning valmistaksin ise rasedusmärkmiku Pinterestist ideid ammutades. Esmarasedana on see muidugi keeruline ja vajab viitsimist.
Sissekanne: kuidas rasedusest teada saamine, teistele rääkimine läks. Väike meie hetke elu kirjeldus.
Üldine tervis raseduse ajal, nt kaalutõus (nädalate/kuude või trimestrite kaupa), kõhu ümbermõõt; meeldetuletused, mida võib raseduse ajal süüa ja mida mitte
Trenniplaan, nt millal ja kus trennis sai käidud, kui kaua treenisin, kuidas enesetunne trenni ajal/ pärast trenni
Mida osta enne beebi tulekut, kategoriseerida, nt beebi toitmiseks vajaminev, mähkimiseks, riided, ravimid jne – kogus, kas on veel vaja ja kas juba olemas
Lisaksin veel ilusaid kleepse ja kirjutaksin rasedusaegsetest mälestustest. Lisaksin iga nädala/kuu juurde oma pilte hetke isudest, kõhust.
Lisaks beebimärkmikule, kuhu oma mõtteid talletada, otsin nii poest kui laenutasin raamatukogust järgnevad rasedusraamatud (reastasin need meeldivuse järjekorras):
Loomulik ehk aktiivsünnitus. Ülle Liivamäe. – põhjalikult käsitletud erinevaid rasedusaegse võimlemise harjutusi, sünnituspositsioone ja üldiselt sünnituse kulgu. Kohati häirib, et autor ei viita algallikatele, mistõttu on osa tekstist pigem arvamuslugu rasedusaegsest tervisest.
Punuloogia. Müüte murdev raamat rasedusest ja lapse imikueast uudishimulikele vanematele. Linda Geddes. – Hästi paljud raseduse alguses tekkinud küsimused said teaduslikus võtmes tänu sellele raamatule vastused. Raamat ongi koostatud küsimus-vastus põhimõttel, nt kas sündimata lapsed näevad unenägusid, mida teha, et mu tita terve öö rahulikult magaks jne.
Nüüd ma tulen! Kristiina Uriko, Reet Raukas, Häli Mets, Kadi Liik. – Eesti arstide ja ämmaemandate poolt loodud sisutihe ja asjalik käsiraamat, mida loeks uuesti, kuna seal juttu ka beebi ja väikelapse arengust.
Püha taevas, Sa oled rase! Mariann Kaasik. – Humoorikas läbilõige rasedusest, kuhu oli lisatud ka kasulikku infot. Sai väga palju naerda. Lugesin kahe õhtuga raamatu läbi.
Loomuliku sünnituse teejuht. Ina May Gaskin. – Kuigi seda raamatut peab lugema väga kriitilise pilguga, kuna paljud sünnituslood pärinevad minu ema sündimise ajast ning ilmselgelt on hetkel haiglate sünnitusosakondade sünnivõtetes palju muutunud, siis raamatu teine osa on tõeliselt inspireeriv ja tekitab loomuliku sünnituse suhtes hea tunde. Inspireerib sünnitusel oma sisetunnet usaldama.
Rasedus. Dr. Anne Deans. – Sarnane raamatule “Nüüd ma tulen!”, ent sisaldab vaid raseduse ja sünnitusega seotut. Rohkem pilte.
Me saame lapse! Dorling Kindersley. – Minu jaoks on sealne info liiga pindmine, kuna eelistan mind huvitava teemaga rohkem süvitsi minekut. Samas kõik, mis on raamatus olemas, on silmale meeldiv ja asjalik.
Sünnitus instinktide toel. Kuidas kuulata oma sisemist häält. Val Clarke. – Minu jaoks liiga lihtsalt kirjutatud või vähemalt tekitas see tunde, et seal oli vähe uut infot. Raamatus “Loomuliku sünnituse teejuht” oli minu jaoks rohkem avastamist. Samas pildid olid ilusad ja mõni peatükk väga huvitav lugemine.
Sportliku ema käsiraamat. Toitumine ja trenn raseduse ajal ja pärast sünnitust. Anneli Päivänsara. – Kuigi seal oli kõik, mida pealkirigi lubab koos rohkete illustratsioonidega, siis natuke kuivalt oli kõik kirjutatud.
Väga suureks dilemmaks oli minu jaoks milline võiks olla beebiraamat, kuhu hakkan märkima kõike põnevat, mis beebi arengus ette tuleb. Nimelt häiris mind, et nii mõnegi raamatu puhul on mitmed leheküljed pühendatud teemadele, mis pole aktuaalsed, nt ristsed, või on enamasti tühjad lehed, kuhu tuleb ise mõelda, mida tahaksid kirjutada, või on lihtsalt tobedad ja/või vähe küsimusi. Esimese lapse puhul ei tea ma mida võiks kirjutada, mistõttu on hea, kui mingisugusedki ideed on ette antud.
Käisin korduvalt raamatupoodides eri raamatuid uurimas. Otsisin ka internetist isetegijaid. Mulle jäid eelkõige silma kolm raamatut, mis kõik on mingis mõttes kõige paremad. Neis on imeilusad illustratsioonid, põnevad ja loogiliselt järjestatud küsimused ning piisavalt ruumi kirjutada.
Positiivne eripära: rohkelt küsimusi, põhjalikult just esimene elukuu, mis jaotatud nädalateks, ilusad värvilised mustritega lehed, palju lehekülgi (80tk), iga kuu alguses on lühidalt kirjutatud sellest, mis ees ootab (nt kas hakkavad tulema hambad, mida beebi selleks ajaks juba tõenäoliselt oskab jne) ja antud ka eakohased mängusoovitused
Negatiivne: pole jäetud eriti ruumi iga kuu kohta piltide lisamiseks, samas kui beebil nii kui nii pildialbum, siis ehk ei sega.
Negatiivne: vähe lehekülgi (44tk), samas kõik oluline on olemas; põhjalikuks kirjutamiseks siiski vähe ruumi; pole kasvamistabelit, kuhu oleks hea ülevaatlik muutusi kujutada
3. koht: Minu esimene raamat. Beebiraamat. Raamatu kaas on tagasihoidliku välimusega, ent sisulehtede pildid on väga ilusad. Raamatu sisuga saab tutvuda siin: https://www.facebook.com/minuesimeneraamat/
Positiivne eripära: mõeldud kauemaks kui vaid üks eluaasta (kuni 7.a), juuste talletamiseks väike ümbrikuke, enim ruumi vabalt kirjutada, palju lehekülgi
Negatiivne: peab endal olema ideid, millest kirjutada, nt ruum jäetud 1.-12.elukuu kohta ja edasi kuni 7.eluaastani lühikokkuvõtete tegemiseks (ruumi ca 1/3 lehekülge iga sünnipäeva kohta)
Kuidas oled talletanud oma beebiootust? Milline rasedusaegne raamat on Sind enim mõjutanud? Mis on Sinu arvates ühe hea beebiraamatu omaduseks?
Categories Ettevalmistused beebiks, ostud•Tags beebiootus, beebiraamatud, rasedusmärkmik, rasedusraamat
Oleme viimased nädalad Jaapani reisilt koju saabudes mehega nii öelda beebituba pununud. Millega ühed esimest korda vanemaks saavad püüdlikud noored ikka tegelevad kui mitte beebitoa sisustamisega. Eks inimesed on erinevad, aga meile meeldib, kui asjad on varakult tehtud. Olen elanud kodus, kus kunagi toad lõplikult ei valminud ning seetõttu on lust elada koos mehega, kes aitab viia asjad lõpuni viimse detailini. Minu algses visioonis oli beebituba džungli teemaline, pigem roheliste värvitoonidega. Lõpptulemusega oleme väga rahul.
Mööbel. Nagu juba kirjutasin, siis kõige esimene ost meie beebi jaoks oli beebimööbel (https://minuperspektiiv.wordpress.com/2018/03/17/beebituba-ja-asjad/), mille ostsime endale firmast nimega Meblik. Mööbli tellimine võttis aega ca 1 kuu. Steni sõnul olid mööbli kokkupaneku juhised võrreldes IKEA mööbli panekuga väga keerulised, ent osavate kätega sai ta mööbli ühe pika õhtu-ööga kokku.
Imetamistool. Pinterestist beebitoa pilte vaadates jäi mulle silma, et kõikjal tubades on tugitool. Alguses olin kahevahel, et kas seda ikka on vaja. Samas kujutasin ennast seal istudes ette beebile süüa andmas, beebi mängimist jälgimas ning kunagi lapse voodi kõrval istudes unejuttu lugemas. Stenile see mõte meeldis ning peagi olimegi Järve keskuse Aatriumi mööblipoes ning proovisime eri pehmusega tugitoole. Tugitooli peamisteks kriteeriumiteks oli, et seal oleks pehme istuda (tehakse väga palju kõvasid tugitoole!), et see poleks väga suur (meil pole toas nii palju ruumi), et käetoed oleksid natuke laiemad (parem toetada asju ja ennast) ja et hind poleks liiga kallis (tegu on ikkagi ju vaid tooliga!). Ega valik väga suur ei olnud, ent rahulik hall toon tundus meie värvikirevasse džungli beebituppa sobivat. Nüüd tundub tugitooli olemasolu beebitoas lausa hädavajalik. Hea on minna sinna tuppa, maha istuda ja beebimõtteid mõelda. Ühesõnaga väga vajalik ost.
Vaip. Vaiba ost oli üks keerulisemaid. Alguses plaanisime osta lastepärase vaiba, mis oleks mõnus pehme ning ilusate looma piltidega. Vaadates läbi kõik vaipu müüvad internetipoed ning käies läbi kõik suuremad vaibapoed Tallinnas, jõudsime tõdemuseni, et selliseid lastepäraseid vaipasid lihtsalt ei tehta nagu meile meeldiks. Enamik olid ebameeldiva karedusega, koledate loomadega ning nägid väga ebakvaliteetsed välja. Seetõttu seadsime pilgud jälle selle Eesti vaibategija poole, kellelt oleme ostnud koju ka kõik oma muud vaibad – Narma. Nende vaibad on pehmed, kergesti puhastatavad ja kui ühest vaibapoolest tüdineda, siis teisel pool on teistsugune muster. Hall toon sobitus tugitooliga.
Kardinad. Kuna väärtustame mehega kvaliteetset und, siis olime kohe otsusel, et magamistoas peab kardinaks olema pimendav ruloo ehk siis black-out. Nagu teistega kodu ruloode puhul tellisime sellegi Sunorekist. Pimendavate ruloode värvivalik pole väga suur ning seetõttu oli rohelise ruloo valik üpris kerge. Asjatundjatena palusime ruloo raskuse tüki servad kinni õmmelda, sest on jube tüütu, kui ühel hetkel see raskusena mõjuv tükk rulood alla lastes hakkab ühest otsast välja ronima.
Lambid. Valgustusega tegeles Sten, valides ja ostes lambid Soome IKEA-st. Kauba tõi meile koju kätte transpordi firma nimega IKEAST. Oleme ka varem korduvalt nendega IKEA-st kaupa tellinud ja alati on olnud väga kiire ja professionaalne teenus. Lampideks on siis laes olev eri loomade piltidega lamp ning kolm väikest käe vajutusel aktiveeruvat lampi, mis loovad parajalt hämara valguse – kaks siilikest ja üks rebane (lillepoti kõrval).
Lill. Loomulikult peab igas toas olema ka üks taim. Rohelisele toele kohaselt valis Sten kõigepealt IKEA-st rohelise poti. Steni taime valiku kriteeriumiks oli, et see oleks piisavalt kergesti hooldatav, kuna kõik eksootilised taimed on Sten suutnud võib-olla liigse kastmisega ära suretada. Minu kriteeriumiks oli, et taim oleks põnev. Kahepeale leidsimegi Bauhausist pehmete vetika moodi lehtedega väikse taime, mis Steni ostetud potti ära mahtus.
Seinad. Tapeete poes vaadates ei jõudnud me Steniga konsensusele: tema tahtis värvikirevat tapeeti ja mina tema sõnul “igavat”. Lihtsalt seina roheliseks võõpamine tundus ka kuidagi igav. Siis leidis Sten laheda internetipoe (http://stencilit.co/et/), kust ostsime kaks šablooni – ühe taimede ja ühe loomade mustriga. Šabloonid postiga kätte saades lõikasime kõik tükid eraldi ning suundusime Bauhausi värvi, rullikute, värviteibi jms järele. Kõigepealt ostsime poest värvinäidised, siis läksime koju, proovisime neid näidiseid sobitada oma seina ja mööbliga ning seejärel poodi värvide järele. Kleepisime šabloonid seinale ning hakkasime värvima, vahepeal šabloone seinal edasi tõstes. Alguses oli mul plaan värvida iga leht vaheldumisi hele-ja tumerohelisega, aga pintsliga värvides ei jäänud väga ilus ning siis tegime ikkagi rullikuga iga lehe ühte värvi. Tore oli mehega koos seina värvida. Minu arvates tuli igati unikaalne ja lahe sein.
Beebivoodi. Nagu kirjutasin, siis beebivoodi paneme oma voodi kõrvale, ent hetkel on see beebitoas. Kookose-tatramadratsi ostsime koos võrevoodiga Meblikust. Veekindlad kummiga B-sensible voodilinad (2tk – üks valge ja teine beež) ostsime Beebicenter Minimoodist. Sealt ostsime ka voodipehmenduse, teki ning pakiga oli kaasas ka padjapüür (beebidele patja pole vaja, aga see püür nii mõnus pehme, et ma vist paneks selle beebile küll pea alla). Muusikaga voodikaruselli puhul oli minu tingimuseks, et see ei tohi olla liiga põnev, et beebi ikka uinuks, mistõttu sobisid hallivärvilised nunnud loomad ideaalselt.
Beebituba. Esimesed beebile ostetud asjaks oli meil juhuslikult beebitoa mööbel. Kuigi mees mõtles, et ostame mööbli IKEA-st, siis leidsin internetist poe nimega Meblik, kus tundusid eriti lahedad laste-ja just beebitubade komplektid. Ühel päeval läksimegi Järve keskusesse sinna poodi oma silmaga mööblit vaatama ja selgus, et parasjagu oli kogu mööblile allahindlus 10-20% ning kuna see nägi käe all katsudes veelgi lahedam välja kui internetist vaadatuna, siis ostsimegi samal päeval kohe asjad ära. Ostsime sealt riietuskapi, mänguasjakapi, mitte häält tegeva seinakella, kummuti koos mähkimisalusega, kookos-tatramadratsi ja võrevoodi, mis alguses paneme oma voodi kõrvale. Voodiga olen kõige rohkem rahul. Selles voodis peaks laps saama magada ca kuni 4. aastaseni, võred käivad eest ära ja võimalik reguleerida kolme eri kõrgusesse:
Käisime ka mitmes poes tapeete vaatamas, ent kuna me ei jõudnud kokkuleppele, sest mees soovis väga lapsikuid-värvilisi tapeete, ent mina midagi rahulikkumat (mehe sõnul vanamoelist), siis olime mõlemad nõus ideega, et värvime ühe seina ära ja ostsime seintele lõbusaid spetsiaalseid seinakleepse. See peaks siis toimuma lähiajal enne mööbli kätte saamist. 🙂
Minu soov oli, et kogu tuba poleks sinine, autodega ning piraadid pole ka päris see. Kuna mehe lemmik värv on roheline ja mulle meeldivad nunnud loomad, siis pinterestist ja näidis beebitubasid vaadates tekkisid sellised ideed:
Beebiasjad. Ühel päeval töölt koju tulles nii mööda minnes rääkis mees, et oli mitu tundi uurinud beebi mänguasju ja listi kokku pannud, mida kõike vaja oleks alates vannist, potist ja mitmesugustest mänguasjadest. Kuigi kohati oli tegu ikka pigem kahe aastase laste mänguasjadega :D, siis ikkagi tore, et mees ka vaikselt teemas sees. Olime ju leppinud huvidest lähtuvalt kokku, et tema tegeleb beebi mänguasjadega ja mina riietega, muud asjad vaatame koos. Minu emalt saime minu väike vendade ja õe alles hoitud beebiriideid ja mehe vanematelt mehe väikese õe igati korraliku vankri ja turvatooli. Nendelt saame ka soovil tohutu koguse igasuguses vanuses lapse jaoks mänguasju, mängutekke jne.
Oleme käinud viimasel ajal mitmesugustes beebipoodides uudistamas, et mis seal põnevat müügil on ja mida võiks vaja minna. Põnev on uudistada, mida kõike välja mõeldake, no näiteks on olemas “pesa”, kus beebi magab ja see pannakse mehe ja naise vahele voodisse, et kumbki teda ära ei magaks, või näiteks beebile magades selja taga toetuseks “klots”, et ta magaks külili. Ohh… neid asju on ikka väga palju, muidugi kõike pole ju VAJA ja seetõttu olemegi lihtsalt vaatamas käinud, aega ju veel on. Ühest beebiblogist (lifeatlucky13) leidsin ultimate listi exceli tabelina (ostude all), kus on kõik vajaminev kirjas alates sellest mida peaks sünnitusmajja kaasa võtta, kõik apteegist vajaminev, beebiriided (mis suuruses, kui palju bodysid jne) ja veel igasugu head leheküljed lugemiseks.
Kindlasti plaanin ka ise beebile riideid osta, aga seda juba siis, kui tuba valmis ja mööbel paigas. Võib-olla on ka asi selles, et hetkel poes ringi käies on riidevalik tundunud pigem kehv: materjalid on karedad ja sellised odava väljanägemisega (al nagu läheks trenni) ja pole sellist nunnufaktori tunnet, et vot seda riietust küll poodi jätta ei saa. Endale ka ju riideid ostes tahaks, et oleks mõnus pehme või huvitav materjal. Võib-olla on asi selles, et poisslaste riidevalik ongi kehvem. Aina enam uudistan ka veebipoode, kuigi siis ei saa ju oma käe vahel materjali katsuda. Kindlasti hoian kursis, mida ilusat leidnud olen. 🙂
|
OSCAR-2019
|
||
Mõned päevad tagasi kolasin ringi erinevates inglisekeelsetes blogides ja silma jäi BBC õmblusvõistlus nimega The Great British Sewing Bee. Tegu on siis võistlusega, kus igas saates keegi välja läheb ja lõpuks üks võitjaks osutub. Tõeliselt südamlik ja riiete õmblemisele (mitte draamale) keskenduv 4-osaline sari. Youtubes on samuti üleval - nii et kes inglise keelt ei pelga ja on riiete õmblemisest huvitet - kiigake siia. Saate ideid, kasulikke nõuandeid ja tõeliselt mõnusa tunde, et tehakse ikka nii ilusaid asju :) Lisaks saab kuulda õiget inglise keelt koos nii erinevate aktsentidega.
Täna hommikul peale viimase osa vaatamist, tahtsin kangesti ise õmmelda. Mul oli kangas ja mummudega pael valmis vaadatud ja kuna mu kallis-kallis kaelarätik on nüüdseks ribadeks kantud, oligi aeg uus teha. Lihtne 1x1m ruut ja pael ääres.
Talvel võtsin nõuks proovida overlokki. Suur tahtmine oli riideid õmmelda ja mitte pidevalt põdeda hargnevate äärte üle. Seega lõikasin tükid välja ja sõitsin Märjamaale Sutsukese poole, et tema ateljees Jaguari katsetada. Seelikul said kõik vajalikud ääred tehtud ja järgmise nädala jooksul omandasin päris oma overloki kah (Janome, mitte Jaguari - tundub, et ühest suurest kaslasest mulle piisab - tiigerpojast). ;)
Seelik aga seisis. Kuidagi ei tulnud tahtmist seda lõpetada. Algselt pidi tulema 4 paaniga lihtne seelik, küljel lukk. Alläärde plaanisin panna lillat värvi kanga, sest põhikanga sees olid ka lillad triibud.
Mõned päevad tagasi uurides oma aprillikuulubadusi, võtsin nõuks selle seelikuga ühele poole saada. No ja kuna ma olen siiani roosa seeliku lõikest vaimustatud, lõikasin paanidel ülemise osa maha ja õmblesin sinna hoopis lillast kangast passeosa. Lilla kanga puudusel tekkis tagumisse passeosasse ka sisse üks tumedam triip.
Alläärde sai lilla kant ja musta luku puudumisel õmblesin seelikusse tumepruuni luku. Endine seeliku ülemine osa läks aga passeosa voodriks :)
Eelmine aata pidas IT foorum oma järjekordset sünnipäeva. Pidustuste käigus oli plaanis ka üks padjavahetus teha ja minagi tahtsin osa võtta. Kahjuks inimene mõtleb, vanajumal naerab... Padi, mida plaanisin vahetusse paisata, sai valmis eile hilisõhtul.
Kätte on aga jõudnud aprilli lõpp ja mul tuli tunne, et võiks oma aastaplaanidest pisikese kokkuvõtte teha. Oma plaanilehel ma pidevalt muudan ja uuendan, kuid tahtsin enda jaoks siia veel üle kirjutada :)
1. Tekid: beebitekke tehtud 1/3-st, suuri tekke 0/3-st. Üks beebitekk on tellitud ja sellega proovin mais hakkama saada, suuri on samuti üks tellitud (tähtaeg juuni algus). IT-s ehk on konkurss ka tulemas ja ideid on soojendatud juba kaua ;)
2. Overlokk on olemas, töid aga võib sellegipoolest müüa :) Igasuguseid huvitavaid pakkumisi on laekunud ja olen avatud uuele!
3. Aasta lõpuks lõpetada kõik pooleliolevad tööd - siiani sujub päris hästi. Koera sabaks jääb kindlasti pääsusabasall, kirikindad ja sinine fileeheegeldus. Õmblustööd aga kahanevad hooga (no ja samasuure hooga tuleb uusi projekte peale)...
4. Uusi tehnikaid olen õppinud kaks. Tyvekiga mässamine on tõeliselt põnev väljakutse. Selle eest tänan Marjat ja tema lapitöö edasijõudnutele kursust :) Overlokiga ääristamine on samuti täiesti uus asi. Eesmärk täidetud!
6. Kangavarude vähendamine on edenenud suurepäraselt. Kuigi viimane käik Humanasse tõi suure tagasilöögi (4€ eest 5 m puuvillast kasutamata kangast :O). Kui nüüd end kätte võtta ja 3 tekikotti ka valmis õmmelda, saaks ühe riiulinurga täitsa tühjaks.
7. Tõenäoliselt kingituseks minevate asjade sahtel on täis (pean uue koha otsima), eks näis, mis 1.ks detsembriks saab.
veebruaris sain hakkama ainult ühe asjaga kohutuslikust ja seegi oli harutamine. Kirikindad viisin üldse sügisesse ja plaanitud seelik sai eile lõpetatud. Plaanist väljapool olin aga väga tubli :)
märtsis vältisin plaani samasuguse hoolega nagu veebruaris. Märts oli üldse masendav kuu, üks haigus ajas teist taga... Aga reisieelses adrenaliinihoos sain valmis üllatava koguse asju :D
aprill pole veel läbi, kuid siiani olen positiivselt meelestatud. Mis sest, et alles mõni päev tagasi vaevlesin ise haigena ja reisilt tagasi jõudes on väiksel noormehel juba teine haigus kallal, midagi ikka jõuab valmis. Eile aga oli aprilli kõige produktiivsem päev - seelik, padjakate, roosa koti sangad ja beebitekk (poolenisti tepitud). Tänane päev liigub samas rütmis - beebitekk sai kanditud ja noormehe lõunauinaku ajal plaanin teise seeliku kallale minna :) Kohustuslikust osast vist ainult triibulist märssi ei jõua valmis, suur tekitegu tuleb enne peale.
Sedasi enda plaanide ja tegemiste lahtikirjutamine tekitab minus mõnusalt positiivse tunde - nii palju olen siiski jõudnud ära teha ja väga selgelt on näha, mis kõik ees ootab. Ja ikka on mul miljon tööd korraga käsil - ju ma lihtsalt olen selline :)
Kunagi aastaid tagasi ostsin Seppäläst 2 käisteta särki. Materjaliks libe trikootaaž ja esiosa kahekordsena õmmeldud. Läbi aastate olen neid pidevalt kandnud, kuid ausalt öeldes kulumise märke need ei näita. Viimased 2 aastat on aga särgid tundunud liialt lühikesed (eks vanus ka juba sealmaal, et paljast kõhuriba väga näidata ei taha).
Seega otsides endale mõnusat särgiku lõiget, tulid need kaks meelde. Võtsin ühelt umbkaudse lõike, haarasin kapist punase trikootaaži ja õmblesin endale uue pikema särgi.
Esiosa on õmmeldud poolenisti topeltkangast. Kaelus algselt pahemalt poolt (paremad pooled koos) kinni õmmeldud ja siis ümber pööratud. Esiosa õmblus ulatub kaela taha ja seega rohkem kaelust õmblema ei pidanud. Käiseavadesse õmmeldud samast riidest riba (plaanisin küll algselt käiseavad kantida, kuid see riba jäi ilusti hoidma ja ei hakanud seda teistpidi enam pöörama).
Oh oleks taht enne reisi veel mõne seeliku, kleidi või särgi valmis jõuda, aga nüüd tuleb oodata, mil Eestisse ka jõuavad piisavalt soojad ilmad :) Sellega aga soojamaaesitlused lõppevad.
Alustan õlapaeltega topist ehk särgikust. Ei oskagi sellistele asjadele head nime anda - t-särgid need ei ole, särk ütleks üldse triiksärgi moodi asjanduse kohta, pluus võiks ka nagu varukatega olla ja top - sellist sõna eesti keeles on imelik kuulda. Kuidas siis nimetada?
Tundus piisavalt lihtne teha ja selline, mida kannaks kah. Riide ostsin Tartu mnt Abakhanist. Kodus vaatasin riiet ja mõtlesin, et mida ... ma küll mõtlesin - see pole absoluutselt minu moodi kangas! Seega katsetamiseks sobiv, oli mu järgmine mõte...
Võtsin lõike, lõikasin kangatükid välja. Õmblesin kaenlaaugukohad ja ülevalt ääred, lasin küljed kokku, õmblesin allääre ja lisasin kummi ning ülesse samast kangast lõigatud paela. Oligi valmis. Siis panin korra selga kah.
Nüüd aga liigume allapoole edasi. Nimelt eelmisel pildil olev roosa seelik on samuti mu enda õmmeldud. Selle üle olen ikka uhke ka :)
Seeliku alguslugu ma ei tea, minu kätte sattus see aga ühest päälinna suurest teiseringikaubamajast. Silma jäi just suuruse (no vähemalt XXXXXL suurus) ja kanga tõttu. Keegi oli nimelt lasknud endale õmmelda kummiääre ja voodriga seeliku. Roosa ja suur. Esimene tükk ja tagumine tükk, samapalju kena roosat voodririiet ka. No ja tõenäoliselt just sellepärast oli see seelik seisma jäänud - kangas on kulumata, õmbluskohad venitamata ja igatepidi tundus nagu kellegi ebaõnnestunud käsitööprojekt. Tõin koju, lõikasin õmbluskohad ära ja pesin. Edasi läks kappi seisma. Paar korda tõstsin kapist välja kah, aga roosa vooder oli libe ja pealne kergelt veniv (diagonaalselt) ja ei taht tavamasinga selle kallale minna.
Enne reisile minekut otsustasin selle valmis õmmelda. Proovisin Käsitööpäeviku järgi teha endale lõike ja siis õmblesin pealmise osa kokku. Voodri kah. Ei sobinud kohe mitte - jäi kiskuma ja oli nagu torbik. Proovisin asja parandada tehes ülesse äärde voldid. Ei miskit...
Egas midagi. Otsisin välja lõike (Burda 8677, variant A), mille kohta mu hea sõber ütles, et selline seelik istub hästi, sest on puusadelt ümber ja alt laienev.
Suurus 38 oli täpselt paras. Muidu oli lõikesse sisse arvestatud 1,5 cm õmblusvaru, aga overlokiga saab kitsamaga hakkama. Lõikasin välja järgijäänud kangast enda seelikutükid ja voodritükid ning juba ilma lukuta sain aru, et see seelik hakkab hästi istuma. Allosa tuli küll teha kitsam kui lõige ette nägi, kuid minu meelest on sedasi ka väga kena.
Seeliku allääre õmblesin masinal peitpistes. See oli minu jaoks esimene kord ja oh kus tuli alles õpetuses näpuga järge ajada, et ma kanga õigesti voldiks! :)
Ausalt öeldes oli kohe peale selle seeliku valmimist tahtmine sama lõike järgi veel ja veel seelikuid õmmelda. Mõttes tembeldasin lõike endale kõige paremini istuvaks seelikulõikeks, mida on hea ja lihtne õmmelda.
Täiesti käsitöövaba postitus. Mitu asja on ootamas, kuid kuna ma just sain tööle oma domeeninime (mida olen juba ammu ajanud taga ja proovinud seda segadust selgeks saada), siis annan siin vaikselt teada.
Reisiks valmistudes sain mitu asja õmmeldud. Nende hulgas olid ka poja kolmed lühikesed püksid. Lühikeste pükste vajaduse avastasin reisi jaoks riideid välja vaadates, õnneks hakkasin seda tegema mitu päeva varem.
Esimesena valmisid kellelegi kuulunud rohelisest velvetseelikust bermuuda pükste moodi alt laiad poolpikad püksid. Lõige on pärit ajakirjast Ottobre 3/2011. Suuruseks valisin 98 ja läks õnneks. Viimast just seetõttu, et kuigi mu poja on 90 cm kandis, siis 98 lõike järgi õmmeldud püksid on täpselt-täpselt parajad. Kui Eestis peaks kunagi suvi tulema, teen tõenäoliselt suurema lõike järgi uued...
Minu püksipaar ei saanud erinevaid värve, samuti jäid tegemata taskud. Natuke lühemad kui algselt määratud tegin kah. Väikemees sai nendega käidud kenasti ja kuigi mul pildilist tõestust ei ole anda, istusid need jalas ilusti.
Esimest korda tegin faux fly-d ka :) Pidin kõigepealt Google abi kasutama, et teada saada, kuidas seda nimetatakse ja seejärel sain teada ka kuidas sellist asja õmmeldakse. Jälle targem.
Õmblused tehtud enamasti overlokiga, pealmised kollased õmblused on niisama ilu ja värvi pärast lisatud. Püksisääre peale sai embleem, mis on kõvasti vanem kui noormees ise. Noormehe vanaema tõi ja rõõmustas, et nüüd see poisi pükse ehib. Ülemises ääres kummipael. Hea kerge jalga visata.
Teine püksipaar sai alguse abikaasa sõnadest, et need esimesed pole üldsegi mitte lühikesed püksid vaid pikad :) Noh eks need ulatavad jah poolde säärde välja. Seega oli vaja Lühikeseid Pükse. Jätsin alumise osa lisamata ja tegin sääreotsad natuke kitsamad. Nii saingi teise paari lõike. Materjal on samuti taaskasutus - seekord kellegi salatirohelised hästi laiad seelikpüksid või püksseelik. Igal juhul oli piisavalt suur tükk head linast, et ei tasunud lihtsalt katla alla lasta (siinkohal aitäh Marikale, et sain materjali hoolega varuda).
Sääre peal sõidab poja poolt välja valitud auto. Eks ta leiab ka endale miskit, kui ma järjekordselt raha Karnaluksis "investeerin"
Nende puhul tuli lukukoha petukaup paremini välja - harjutamine teeb meistriks :) Sääreotstes olin laisk - keerasin lihtsalt enne overlokiga ääristatud sääreotsad sisse ja lasin pealt tavaõmblusega kinni.
Kui need kahed püksid lõpetatud olid, tahtsin miskit põnevat teha :) Natuke Google abi jälle ja tuli ette nii mõnigi vana hea õpetus. Kuigi kell oli tol õhtul juba uut päeva tiksumas, ei suutnud ma magama minna ja nii tirisingi välja oma vana trikoosärgi, poisi dressipüksid, käärid, kriidi ja punased niidid.
Nüüd aga joon ma oma superema kruusist teed edasi ja teenin nime auga välja - täpselt 23 tundi peale kodumaa pinnale tagasijõudmist on mu poja kätte saanud kõhuviiruse. Saigi nädal aega juba terve oldud... Aga seekord jõudsin enne lapitöökursusel ära käia ja homme võistlust ka tulemas ei ole :)
Samuti sai valmis nööritav kott mänguloomade jaoks. Viimaseid meil hulgim ja need peavad kaasas olema, sest kes muidu mänguautodes sõidavad! ;)
|
OSCAR-2019
|
||
Rahandusministeeriumi blogis kirjutab kindlustuspoliitika osakonna nõunik Kertu Fedotov 2009. aastal alanud II pensionisamba väljamaksetest ja selle süsteemi muutmise plaanidest:
Alguseks üks meeldetuletus – kohustuslik kogumispension (II sammas) on Eesti riikliku pensionikindlustussüsteemi osa, see on loodud toeks riiklikule pensionisambale (I sammas) ja peab töötama samade eesmärkide saavutamise nimel – et inimesed saaksid piisavat pensioni (sotsiaalne jätkusuutlikkus) ja et jätkuks raha nende pensionide väljamaksmiseks (finantsiline jätkusuutlikkus).
Olukordadeks, kus raha on kogutud liiga vähe, et seda eluaegse pensionina välja maksta, on ette nähtud erandid – ühekordne väljamakse ja fikseeritud perioodiks (mitte elu lõpuni) kokkulepitud regulaarsed väljamaksed (fondipension) otse pensionifondidest. Piir, mis ütleb, kas raha on kogutud piisavalt või mitte on seotud miinimumpensioni ehk rahvapensioni määraga. Rahvapensioni määra kehtestab Vabariigi Valitsus ja seda määra indekseeritakse riikliku pensioni indeksiga. Alates 2015. aasta 1. aprillist on rahvapensioni määr 158,37 eurot.
Pensioni saamiseks tuleb elukindlustusseltsiga sõlmida pensionileping, kui pensionifondidesse on raha kogutud vähemalt 50-kordse rahvapensioni määra jagu, s.o vähemalt 7918 eurot ja 50 senti. Kui pensionileping on sõlmitud, hakkab elukindlustusselts pensioni välja maksma ja teeb seda inimese elu lõpuni. Sarnaselt riikliku pensioniga ei ole pensionisaajal ka siin vaja karta, et pensioni maksmine ühel hetkel lõpeb, sest raha enam ei ole. Pensioni suuruse saab välja arvutada pensionikeskuse veebilehel esitatud kindlustusseltside kalkulaatori abil.
Erandiks on olukorrad, kus raha on kogutud vähem. Kui pensionifondidesse kogutud raha ei ületa 10-kordset rahvapensioni määra (1583 eurot ja 70 senti), saab selle summa soovi korral korraga välja võtta.
Kui pensionifondidesse kogutud summa jääb 1583 euro ja 70 sendi (10-kordne rahvapensioni määr) ning 7918 euro ja 50 sendi (50-kordne rahvapensioni määr) vahele võib inimene eluaegse pensioni asemel valida väljamaksed kindlaks perioodiks, so fondipension.
Väljamaksete perioodi pikkus sõltub inimese vanusest, näiteks 63-aastase inimese puhul makstakse kogutud raha fondipensionina välja kümne aasta jooksul. Kui kümme aastat saab läbi, ei ole rohkem ka teisest sambast raha saada. Et väljamakse suurus fondipensioni puhul liiga väike ei oleks, saab väljamaksele määrata miinimumsumma. See tähendab, et inimesel on aasta jooksul õigus kätte saada kolmekordse rahvapensioni määra suurune summa ehk umbes 475 eurot (umbes 40 eurot kuus). Kui kogutud summad on väiksemad (alla 30-kordse rahvapensioni määra ehk alla 4751,1 euro), tähendab miinimumsumma kasutamine seda, et kogu raha kasutatakse ära kiiremini ja väljamaksete tegemine lõpeb tegelikult varem kui algselt kokku lepiti.
Kuigi ka väiksemate summade puhul ei keela seadus pensionilepingu sõlmimist ei ole see kõige praktilisem lahendus. Kui raha on kogutud vähe, siis kujuneb ka pension väga väike, sest seda makstakse oluliselt pikema aja jooksul kui näiteks fondipensioni puhul.
Selleks, et inimestel, kel ei ole kogutud eluaegse pensioni maksmiseks piisavalt raha, oleks ka siiski soovi korral võimalik oma väljamaksete suurus fikseerida ja investeerimisriski kandmisest loobuda, on lähitulevikus plaanis fondipensioni kõrvale tuua tähtajalised pensionilepingud.
Sellise lepingu tähtaeg hakkaks fondipensioniga sarnaselt sõltuma inimese vanusest (kümme aastat, kui inimene on 63-aastane). Kui fondipensioni puhul sõltuvad väljamaksed pensionifondide investeerimistulemustest ja võivad sel põhjusel kuust kuusse kõikuda, siis tähtajalise pensionilepingu puhul maksaks elukindlustusselts garanteeritud intressi, mistõttu oleks väljamaksete suurus muutumatu.
Aastatel 2009–2014 pensionilepingute alusel makstud keskmine pension oli 50 eurot kuus (eluaegne pension), sealjuures 2014. aastal sõlmitud lepingute keskmine pension 56 eurot kuus. Keskmine fondipensioni väljamakse oli samal perioodil 48 eurot. Keskmine ühekordne väljamakse oli 1 040 eurot.
Teise sambasse on raha kogutud küllaltki lühikest aega, mistõttu on ka selle samba pensionid olnud esialgu pigem tagasihoidlikud. Ajapikku teise samba tähtsus kasvab ja siit makstava pensioni osakaal hakkab moodustama keskmiselt kolmandiku esimese ja teise samba pensionidest, keskmisest kõrgema sissetulekutega inimestel isegi suurema osa.
Siiski ei tähenda teine sammas ka tulevikus täiendavat sissetulekut võrreldes praeguste pensionäridega. See katab augu, mis demograafiliste muutuste tagajärjel esimesse sambasse tekib – lihtsustatult öeldes hoiab teine sammas tulevikus meie pensioni palga suhtes samal tasemel nagu see on praegu meie vanavanematel või vanematel.
Väga kahjulik riik on meile, kui inimestele nii igas mõttes.Milleks sellist riiki vaja ültse inimestele kahjulikud seadused milleks, aru ma ei saa .Mi...
Eesti kinoedetabelit troonib Pixari animatsioonistuudio looming "Imelised 2", mis on jätk 2004. aastal kinoekraane vallutanud "Imelistele". Möödunud nädalal käis multifilmi vaatamas 6113 kinokülastajat. Kolme nädala jooksul on Imeliste seiklusi nautinud 76 866 kinokülastajat.
Teisele kohale platseerus seekord "Võimatu missioon: tagajärjed", mis on kahe nädalaga kokku toonud 28 545 kinokülastajat.
Kolmandal kohal on hoogne seiklusfilm "Spioon, kes mu hülgas", kus peaosalisena särab Mila Kunis. Filmi vaatas möödunud nädalal 2313 kinosõpra.
"Mamma Mia! Siit me tuleme taas" on jätk armastatud muusikafilmile "Mamma Mia", mis jooksis kinoekraanidel kümme aastat tagasi. Meryl Streep´i, Colin Firthi, Amanda Seyfriedi, Pierce Brosnani ja teiste vanade lemmikute seiklusele elas möödunud nädalal kaasa 2201 kinokülastajat. Film on Eesti kinopubliku ees olnud 5 nädalat ning selle aja jooksul on filmi vaatamas käinud 68 344 vaatajat.
Möödunud nädalal Eesti kinolinadele jõudnud animafilm "Röövitud printsess" startis üsna tagasihoidlikult. Filmi käis avanädalal kaemas 2177 kinokülastajat.
Sony Picturesi toodetud animafilm "Hotell Transilvaania 3: koletuslik puhkus" on väikeseid ja suuri kinosõpru naerutanud kokku juba 6 nädalat. Möödunud nädalal jõudis krahv Dracula ja teiste värvikate tegelaste seiklusi vaatama 1862 huvilist, platseerudes seega kinoedetabelis kuuendale kohale.
Visionäärist filmirežissööri, Spike Lee uusim film "BlacKkKlansman: Must mees klannis" kõnetas kodumaist filmipublikut üsna tagasihoidlikult. Filmi käis avanädalal vaatamas 1835 huvilist ning teenis kassasse 12 207,21 eurot.
|
OSCAR-2019
|
||
Ross Linnamägi (20) ja ja Hele-Mai Mängel (18) ehk duo Charlie võitis «Elu võimaluse» konkursi oma debüütlooga, mille žanrigi on keeruline täpselt määratleda. Kogu Eesti näeb ja kuuleb neid teleekraanil laupäeval, 4. märtsil. | FOTO: Eero Vabamägi
See, mis laululooja ja kitarristina tuntud Rästa huvi paelus, olid tollal kõigest 19-aastase noormehe iseomandatud oskused launchpad’i, MIDI-kontrolleriga. Asi on pealtnäha lihtsam, kui keerulised nimetused vihjavad: tegu on väikse nelinurkse klahvidega seadmega, mis võimaldab kasutada erinevaid muusikainstrumente digitaalselt ilma vastavaid pille tegelikult mängimata. Mis tähendab, et Linnamägi on sisuliselt multiinstrumentalist. Ja mitte ainult: ta on Eestis üks väheseid, kui mitte ainus, kes suudab ka live’is esitada seda, mida on stuudios pikkade keeruliste katsetuste käigus loonud.
Niisiis pole ime, et Trafficu liige Rästa ülejärgmisel päeval Linnamäele sõnumi saatis ja uuris, millega talle seni täiesti tundmatu noormees tegeleb. See polnud pelgalt uudishimu. Rästal olid ka oma huvid mängus. Ta oli hiljuti loonud poistebändi Beyond Beyond, kuhu oli vaja taustale trummarit (või kui väga täpselt öelda, siis kontrolleristi ehk elektroonilist perkussionisti). Linnamägi vastas, et on lõpetamas Elleri muusikakoolis löökpillide eriala ning on õppinud interneti vahendusel omal käel produtseerimist. Aga Rästa... vaikis. Alles poolteist kuud hiljem võttis uuesti ühendust – et kutsuda Linnamägi Beyond Beyondi trummariks.
Lühidalt: tegemist oli juhusega, et seni valdavalt Tartus tegutsenud Linnamägi pääses Eesti suure muusika lävepakule. Veelgi suurema läbimurdeni jäi vähem kui aasta. Selle sooritamiseks, nagu välja tuli, kulus ära üks teine hiljutine juhus.
Kaks ja pool aasta tagasi seisis Tartu Poska gümnaasiumi vastne kümnendik, õpilasesinduse liige Hele-Mai Mängel silmitsi küsimusega, kust leida soojendusbänd kooli balli peaesinejaile, korduvalt Eurovisioonil taustalauljana üles astunud Kaire Vilgatsile ning «Eesti laulu» konkursil Eurovisioonile pürginud Rolf Roosalule. Mis oleks, kui looks seks puhuks oma bändi, arutas Mängel kahe koolivennast kitarristiga. Vaja oli leida vaid bassimees ja trummar. Mängel oli valmis hakkama solistiks. Ta oli õppinud kaheksa aastat klaverit, lisaks neli aastat iseseisvalt kitarri ja aasta jagu isegi trumme. Aga enim sobis ikkagi laulmine, mida ta lihvis aastaid Fa-Dieesi stuudios: 2013. aastal võitis ta «Tähtede laulu» konkursil koguni esikoha.
Esinemine ballil läks sedavõrd hästi, et bänd – kuigi mõned liikmed vahetusid – otsustas soojendusartisti rolli endale võtta ka järgmisel kooliballil. Tookord, tänasest veidi rohkem kui aasta tagasi, juhatasid nad sisse Trafficu.
Aga siis, nagu loominguliste kollektiividega ikka juhtub, tekkisid pinged («Ei midagi hullu,» lisab Mängel) ning bänd Sin Cire võttis aja maha. Kuid kaks selle liiget, Linnamägi ja Mängel, tõdesid, et on muusikuina leidnud ühise keele. Mis oli üllatav.
Üllatav seepärast, et Linnamägi tegutses elektroonilise muusika lainel, aga temast kaks aastat noorem Mängel eelistas risti vastupidist. Ta oli veendunud, et kõik instrumendid, olgu trummid või kitarr, peavad olema naturaalsed, mitte MIDI-kontrolleriga tekitatud. See näib nii põhimõtteline vastuolu, et siit ühiselt midagi ette võtta paistab lootusetu.
Mullu sügisel, veidi pärast seda, kui Mängel oli saanud 18, rääkis ta Linnamäele, et on kirjutanud ühe laulu, «Rose Parade», millega võiks kandideerida «Eesti laulu» konkursile. Aga selleks, möönis ta, tuleb veel kõvasti vaeva näha. Lugu oli üksnes klaverisaatega – ja sellest jäi mõistagi väheks. Üheskoos otsustasid nad teha loo elektrooniliseks. Ehk selliseks, mis käis Mängeli seniste eelistuste vastu. Kuid oli see-eest Linnamäele meelepärane.
Kuid tuli välja, et ühistööd on kergem planeerida kui ellu viia. Sest mõlemad, nagu ilmnes, on üksjagu põikpäised. Ja lisaks perfektsionistid.
Möödunud sügistalvel lõid nad «Rose Parade’ist» mitu varianti. Ühe pisut karmi, veidi jõhkravõitu fiilinguga; ühe sellise, mida sobiks mängida raadios; ja siis sellise, mida oleks hea esitada live’is. Aga ükski variant ei tulnud niisugune, et mõlemad olnuks rahul. Nad proovisid, vaidlesid ja arutasid nii kaua, kuni – uskumatu, aga tõsi! – loo esitamise tähtaeg läks mööda.
Selle aasta algul märkas Mängel netis kampaania «Elu võimalus» kuulutust: otsitakse Eesti muusikamaastikule juurde just seda solisti või bändi, kes sealt täpselt puudu on. Ja peaauhind – võitja astub üles Saku suurhallis «Eesti laulu» finaalkontserdil.
See oli täpselt too võimalus, mida Mängelil ja Linnamäel vaja oli. Ei, mitte tagamõttega, et siit me nüüd tuleme, pange lava meile valmis. «Elu võimalus» andis neile tõuke, veel ühe võimaluse oma esimene ühislugu «Rose Parade» ikkagi esitamisküpseks luua.
Hoolimata ootamatust ajapikendusest ei läinud loometöö sugugi kergemalt. Täiuslikkust taga ajades, detailide kallal nokitsedes võib Linnamägi söömata-magamata tegutseda öö läbi, varaste hommikutundideni. «Mõistus läheb siis rohkem lahti,» tunnistab ta. «Vahepeal tekib tunne, nagu teine inimene produtseeriks sinu eest.» Aga siis, kui Mängel pärast koolitunde stuudiosse astus, et üle kuulata, mida Linnamägi vahepeal teinud, ütles ta pahatihti järsult, konkreetselt: «Ei.» Mängel annab endale aru, et on inimene, kel on raske nõustuda millegi muutmisega, isegi kui talle sisimas tundub, et muutmine on vajalik. Kuid oma asjast – ja «Rose Parade» oli algselt ikkagi tema looming – on tal raske lahti lasta.
«Rossil võis vahepeal üle visata, kui ma tulin jälle stuudiosse ja ütlesin, et ei sobi,» möönab Mängel.
Päev enne tähtaega sai «Rose Parade», meloodiline dubstep, kui püüda žanri määratleda, viimaks valmis. See andis hea, rahuloleva tunde. Mängel kõndis mööda linnatänavaid trenni – ta harjutab nädalas kaks korda rahva- ja üks kord tänavatantsu –, kuulas kõrvaklappides vastvalminud lugu ja... pisarad valgusid silma. Enam paremaks minna ei saanud. Lugu tundus talle perfektne.
Charlie on see nimi, mille all duo Linnamägi-Mängel oma looga rahva ette astus. Hiljuti koolibändi Sin Cire tehes olid selle liikmed võtnud nalja pärast endale lavanimed, ja Mängel valis nime Charlie. Nimi hakkas talle meeldima. Liiati sobib see ühtviisi nii poisile kui tüdrukule. Ja kui tuli vajadus oma duole samuti nimi panna, oli Charlie sama hästi kui varnast võtta. Mingit tähendust, kinnitab Mängel, sel pole.
Eelmise nädala esmaspäeval, mil Mängel tegi pärast koolitunde traditsioonilist lõunauinakut, helises ühtäkki telefon. Ta võttis väsinud häälega vastu. Sealt tuli teade: Charlie on jõudnud «Elu võimalusel» kuue parema hulka.
Järgmisel päeval pidi «Eesti laulu» ja Elu24 žürii kuulutama välja konkursi võitja. Mängel, närvid ootusärevust pingul, läks pärast koolipäeva vanaema juurde, et ehk saab seal teha kerge uinaku. Aga ei saanud. Jälle helises telefon.
«See kõik on nii sürreaalne olnud,» lausub Mängel veel mitu päeva hiljemgi. «Seda on raske sõnadesse panna.»
Jah, selline saatus tabab ilmselt väheseid: teed oma noore elu esimese suure, põhjaliku, viimistletud loo ja jõuad sellega otseteed Saku suurhalli lavale esinema Eesti menukaimal ja pinevaimal laulukonkursil.
Ta mõistab, et «Elu võimaluse» võiduta, ükskõik kui eriline ta DJ, kontrolleristi või multiinstrumentalistina ka poleks, oleks tal oma töö ja loominguga palju, palju raskem suure publiku ette jõuda. Vaevalt siis aitaks ka juhuslikud kohtumised Rästaga.
Viis ja pool aastat tagasi, kui Hele-Mai Mängeli vaba aega sisustasid peamiselt klaveritunnid, istus ta ühel suvepäeval Pärnus sõudepaati ja tüüris, selge ees, keset suvepealinna jõge, kaasas parim sõbranna, temast ligi aasta vanem klassiõde Annika Väljataga.
Loomingulise natuuriga Mängelile polnud sport midagi sellist, mida ta iga hinna eest teha tahtnuks. Vastupidi: ema-isa nägid alatihti vaeva, et veenda tütart trennis käima. Seitsmenda klaasi tüdrukuna sattus ta vanema koolikaaslase kutsel sõudma. Ala tundus alguses parajalt vaheldusrikas: harjutamine ei käinud üksnes veel, vaid ka jõusaalis ja jooksurajal.
Juba aastase treenimise järel startis Mängel koos Väljatagaga Pärnu jõel paarisaerulises kahepaadis Eesti meistrivõistlustel. Eessõudja oli Väljataga, kes hoidis Mängeli hinnangul rütmi temast paremini. Distantsi pikkus oli tuhat meetrit.
Võistlus lõppes Mängeli ja Väljataga võiduga. Nad tuli U14 vanuseklassis Eesti meistriks. Järgmised kaotasid umbes paadipikkusega.
Paraku jäi pikakasvuliseks sirgunud Mängeli sõudjakarjäär lühikeseks. Vanem sõbranna Väljataga läks üle järgmisse vanuseklassi ning koos nad sõita rohkem ei saanud. Sedasi lahtus ka Mängeli sõudmishuvi.
|
OSCAR-2019
|
||
Viimased paar päeva on möödunud sellises tempos, et ma tõesti hakkasin ühel hetkel heldimusega meenutama lapsepõlve ja kuidas kõige suurem probleem tundus katki läinud kleidiäär. Aaah the good old days. Lühidalt öeldes ütlen, et kui keegi tunneb, et tahaks maksuametisse kirjutada, aga tunneb end liiga rumalana või arvab, et küsimus on rumal - nad on kindlasti hullemat kuulnud!
Jälle on aeg kodinad kokku pakkida ja Tallinna poole sõitma hakata. Mulle ei meeldi üldse pakkimine, hea on aga see, et kanname ema ja õega samas suuruses riideid ehket ega ma väga palju peagi kaasa tassima. Suurem osa mu kohvrist sisaldab nagunii tehnikat.
O. hakkas enda kotti juba pühapäeval pakkima kui vanaema ja onu tagasi Tallinnasse sõitsid. Ka lasteaias räägib, et tema sõidab homme Tallinnasse. Samas Ollil toimub kõik homme. Rääkisin eile lasteaeda järele minnes õpetajaga ja imestasin, et O. nii täpselt oskas seletada, et sõidab bussiga Tartusse ja siis Tallinnasse (õpetaja uuris igaks juhuks, sest ta teadis, et läheme reedel, Oll aga väitis, et homme). Me pole temga väga palju rääkinud täpsest marsruudist ja viimased aasta aega oleme ju nö kümnest korrast üheksal sõitnud pealinna rongiga. Ehket imestasin heldimusega, et teadis, et ümber isegi peame istuma.
Rääkides nüüd natuke väikelapsega reisimisest (Eestimaa piires), siis olemegi enamuse ajast Olliga sõitnud rongiga. Esiteks sõidab rong otse Tallinnast Elvasse 2.5 tunniga. Ei pea ümber istuma ning kui veel käru kasutasime, siis ei oleks väga ette kujutanudki seda, et tõstan igal korral Tartus käru ühest bussist teise, samal ajal imikut käes hoides. Lisaks sellele kulub bussiga vähemalt 3 tundi kokku, oleneb ennekõike siis sellest, millise bussiga Elvast Tartusse sõidad (on neid, mis tulevad 35 minutiga, aga ka neid mis sõidavad tund aega).
Ühel hetkel saime Tallinnasse ka käru, seega jäi ära see hirm, et kuidas ma kõik asjad ümber tõstan. Mind paelus bussiga sõitmise juures ennekõike see, et sain rahulikult omal kohal Olli imetada. Mitte, et mind oleks rongis kunagi miski takistanud, aga paraku rongis istusin seal kus oli kärude ja rataste koht jaaaa rong oli pea alati täis (eriti suvel) ning kuigi ma ei välgutanud enda nibu kellelegi (ei kartnud ka selle pärast, et keegi pirtsperset mängiks nähes imetavat ema), tahad ju ikka imetada võimalikult rahulikult ja privaatselt. Seega hakkasingi õige pea sõitma bussiga.
Aga umbes enne Olli aastaseks saamist, hakkas tema ju püsti tõusma ja õige pea ka kõndima. Oh ma nii mäletan seda viimast bussireisi kui ta oli just kõndima hakanud ja ei suutnud bussis ühel kohal istuda. Vahet pole mis tegevusi ma talle seal välja mõtlesin - ikka pressis vahekäiku (kuhu ma teda loomulikult ei lasknud). Pärast seda sain aru, et bussisõitudega on nüüd lõpp. Seejärel loobus ta ka rinnast, seega lahenes asi nagu iseenesest.
Küll aga oli O.ga rongisõidud alati niiiii väsitavad. Ta ju ei püsinud koha peal ja tahtis maailma avastada. Täiesti arusaadav, aga alati pelgasin neid reise, sest esiteks pidin ma kullipilguga jälgima meie asju (lõpuks hakkasin lihtsalt 1. klassis sõitma) ning teiseks... no kõnni ise 2.5 tundi väikese inimesega ühest rongi otsast teise. Õnneks aga mida aeg edasi, seda mõistlikumaks muutub see väike inimene. Püsib veidi rohkem paigal, vaatab isegi mõne multika ära. Ja ennekõike kuulab sõna, et väga kaugele ei tohi minna kui lasen tal üksi rongis ringi jalutada. Ikka nii, et ma teda alati näeksin.
Eelmise aasta oktoobris pidimegi bussiga üle pika aja jälle pealinna sõitma. Natuke pelgasin, aga lõpuks möödus see aeg niiii kiiresti ja nii lihtsalt, et taaskord loobume vist rongiga sõitmisest (süõ). Vähemalt Elva-Tallinn suunal. Kahtlustan, et tagasi tahaks saada võimalikult kiiresti, mis tähendab siiski rongiga sõitmist. Oll oli nii tubli, istus oma koha peal, sõi ja vaatas multikat - the dream! Lisaks sellele on Lux Express varustatud ka WC'ga, seega ideaalne väikelapsega sõitmiseks.
Ma pidin siin nüüd lobisema niisama igapäevastest asjadest, mis on toimunud, aga läks siis hoopis nii.
Mul nüüd imelik küsimus sulle. Pean ka varsti lapsega rongiga sõitma minema ja vaatasin netist rongi pilte ja tekkis küsimus, et kuidas wc uks lahti käib? :D kas vajutan nuppu ja tõmban/lükkan oranži kangi või kuidas? :D
Ilmselt olete kursis blogijaga Paljas Porgand ehk Merilin (link). Kes ei ole, siis lühitutvustus, miks temast kirjutama hakkasin, on see, et tema lasi hiljaaegu enda rindu suurendada. Miks aga see teema mul üldse peas keerlema hakkas, oli see, et Merilin on alati väga body positive suhtumisega. Teeb trenni, toitub tervislikult, jagab häid nippe ja üleüldiselt pooldab väga-väga positiivset suhet enda kehaga. Vähemalt selline mulje on minule jäänud tema blogi lugedes. Küll aga tekkis palju kisa ja kära (võib-olla liialdan, aga see jäi mulle lihtsalt silma), et kuidas saad rääkida positiivsest suhtest enda kehaga, enda armastamisest täielikult ja samal ajal panna endale kunstrinnad? Ehket räägid ühte, aga teed teist - kuidas saad olla nii kahepalgeline?!?
Ma saan nii mitmes asjas end Meriliniga samastada, alates positiivsest suhtumisest enda kehasse, lõpetades selle sama sooviga - panna endale kunstrinnad. Seetõttu mind see teema ja need erinevad negatiivsed kommentaarid mõjutasidki natuke kaasa rääkima. Kohati sellepärast, et olin ise justkui küsimärgi alla seadnud selle mure - kas saan rääkida enda keha täielikust armastamisest, soovides ise kirurgiliselt midagi selle juures muuta? Mitte, et ma lõpuks oleks enda otsuse langetanud kedagi teist kuulates, sest seda tunnet enda sees muuta ei saa ja tegelikult pole tahtnudki. Tänu sellele teemale aga loksus minu jaoks asi paika ja mõistsin, et saan enda keha kogu täiega armastada - soovides seda siiski samal ajal muuta.
Räägin siin muidugi vaid sellest, kuidas mina asja näen, aga arvestades milliseid jubedaid kommentaare selle teema all nägin, leidsin, et ma ei saa ju ometi ainus olla (lisaks Merilinile :D), kes asja teises valguses näeb. Mul on terve elu olnud väikesed rinnad, suuremad on need olnud vaid siis kui kehakaal on ühes sellega suurem või kui olin lapseootel / imetasin (obviously). Väikeste rindade all pean silmas A või koguni AA korvi (viimane ma nüüd ka ilmselt olen), seega plezzz kui te nüüd kavatsete mulle öelda, et "mu rindadel pole häda midagi". Lõppude lõpuks selle teema puhul ei muuda minu arvamust ja soovi enda rindu kohendada see, mida teised arvavad või tunnevad MINU keha kohta või kui väga "nad tahaksid minu rindu" / ... mis iganes muud asja...
Tänaseks päevaks on mu rinnad kahanenud tõesti all time miinimumini. Viimati olin nii väikese rinnaga vist siis, kui rinnad alles kasvama hakkasid teismelisena. Suurem kehakaal hoidis ka rindasid nõksa suuremana. Kui nüüd järele mõelda, siis imetamine isegi niiväga ei mõjutanud rinda, pigem mulle tundus vahepeal, et rinnad on raudselt väiksemad kui nad olid enne rasedust, aga piltide järgi pigem ütleks, et olid samad (ehket väikesed). Kui minu varasem normaalkaal oli 63 kilo (ehket sõin mis tahtsin, aga siiski ei õginud üle), siis nüüd on selleks 55-56 (sama moodi süües, mida tahan, lihtsalt pro vegan). Ehket mu kehalt on kadunud 7-8 kilo ja mulle tundub, et pool sellest läks mu tissist. Väike nali, aga siiski - mu eelnev väike rind on tänaseks päevaks veel väiksemaks muutunud.
Ja nüüd jõuame selle osa juurde, kus ma tõesti ja ausalt ütlen, et armastan enda keha. Olen väga tänulik kõige selle eest, mida ta on suutnud teha, mida olen saavutanud. Ja see, et ma armastan enda keha ning soovin suuremaid rindasid, ei tähenda, et ma enda rindasid vihkan VÕI et ma peaksin selle pärast enda keha kuidagi vähem armastama. Suurem rind on aga alati olnud midagi, mida ma olen tahtnud, aga mida pole antud, seda lihtsalt pole (ma räägin siin reaalselt täidlasest B-korvist!). Suuremat rinda aga paraku pole võimalik ka kuidagi muud moodi saavutada.
Osaliselt võrdlen seda teemat sellega, et oled ülekaaluline, soovid kaalu langetada, aga see ei tähenda, et sa ei võiks ja ei saaks enda keha armastada ka ülekaalulisena. FAKT on aga see, et ülekaalu sa saad vähendada. Rindu loomulikult suurendada, sealjuures mitte enda kehakaalu kasvatada, aga ei saa. Mitte kuidagi. Kui saaks - ma juba ammu kasvataks loomulikult enda rinda.
Mu ema (kellelt ma ilmselgelt oma minirinna olen pärinud) muidugi ütleb, et tema küll ei taha endale kunstrindasid. Samas ta ka tunnistas, et minu vanusena ta ei osanud üldse unistada või mõeldagi kunstrindade panemisele ja loomulikult ta pidigi sellega leppima ning aastate möödudes muutusid ka prioriteedid / soovid / mõtted. Absoluutselt ei välista, et 10-20 aasta pärast olen mina sama moodi leppinud enda minirinnaga ja täiesti siiralt saaksin ka öelda, et ei taha kunstrindasid... samas HETKEL on see soov minu jaoks väga aktuaalne. Õnneks / kahjuks poleks hetkel rahagi selliseks protseduuriks, aga kui minu tunded enda keha kohta on samad ka pärast teise lapse saamist / imetamist, hakkaks ma selle realiseerimisega ka pihta.
Minu meelest on nii jabur nende inimeste suhtumine, kes oma seisukohtades on kõiges nii äärmuslikud. Sinu menetletud teema on ainult üks näide mitmest: kui armastad, siis ei tohi tahta midagi muuta. Kui vihkad midagi, siis pead vihkama kõike sellega seonduvalt. Kui võtad midagi ette, tee surmani jne. Minu meelest on täiesti võimalik midagi/kedagi armastada, näiteks inimest, siiski soovides, et midagi oleks tema juures teisiti. A la, ma armastan oma kaaslast, aga soovin, et ta tooks mulle rohkem lilli vms. Oma keha ei ole mingi erand. Või et kui mulle mingi inimene üldiselt ei meeldi, siis mingi omadus tema juures võib siiski olla imetlusväärne jne jne. Neid näiteid on lõputult. Ma arvan, et kõik need, kes kommenteerivad, et oma keha armastamine ja sealjuures tahtes midagi selle juures muuta, väljendab kahepalgelisust, peaksid korraks peeglisse vaatama - kas nad ise ka oma radikaalsetele väljaütlemistele vastavalt elavad. Üleüldiselt meenutab selliste inimeste suhtumine väljakujunemata teismesliste suhtumist elusse.
Nii on, sest mitte midagi väga ei saa teha täiiiiiesti 100%. Sama moodi jaurasin ma pikalt enda peas veganlusega. See on asi, mida ma tõesti 100% pooldan, aga selleks, et olla 100% vegan, no see võtab ikka jupp aega kui üldse päris võimalik meie ühiskonnas.
Samas ikka leidus inimesi, et mismõttes sa KÕIKE KORRAGA ei muuda. Mõtlemata sellele, et sammu haaval eesmärgini minnes, on lõpp-tulemus palju püsivam. Vähemalt omast kogemusest :D
Ma räägin kõige pealt iseendast. Sellest peaks kajastuma minu arvamus kogu selle teema kohta. Ma ei ole rahul enda küüntega- sellepärast lasin geelküüned panna, ma ei ole rahul oma juustega- sellepärast kannan alatihti pikendusi. Kui ma oleks iseendaga üdini rahul, ei kannaks ma neid asju. Ehk et minu arvamus ongi see, et kui inimene hõiskab avalikult, kui rahul ta oma kehaga ja iseendaga on, miks siis on vaja midagi siis muuta? Muidugi on see ainult minu arvamus ja ma ei ole Merilini blogis käinud seda välja ütlemas, sest kokkuvõttes on see tema keha ja ise teab, mida sellega peale hakkab. Igal inimesel omad põhimõtted ja vaated, kuidas miskit näeb. Ma tahaks ka kunagi kunstrindu panna, sest oma rindadega pole üldse rahul. :)
Ma olen üldse selline laisk inimene, et ega ma eriti ei viitsi käia teistes blogides arvamust avaldamas, las iga üks teeb, mida tahab. :D Aga.. nüüd viitsisin. :D
Hah ma tean seda kommenteerimise viitsimist. Vahepeal üritasin, aga nüüd olen jälle loobunud (loodan, et see käib hooti).
Aga eks selle teemaga olegi (no olgem ausad - iga teemaga), et igaüks räägib, kuidas tema asja näeb. Kui sina näed soovi midagi enda juures muuta, sest sa tõesti pole üldse sellega rahul, siis nii ongi.
Mina olen jälle sedameelt, et alati saab paremaks. Nagu all pool kommenteeriti (jessand, või Instas, ma olen kõiki tekste läbisegi töötegemise kõrval lugenud), et see, et midagi sulle enda juures juba meeldib ja rahul oled, ei tähenda, et ei saaks paremaks. Nii on ka mu tissid täitsa okeid, aga saaks paremaks :D
Ma lihtsalt tahan öelda selle postituse kohta: jaa! Mõnikord ma vaatan mingeid pilte inimestest, kellel on enda arvates väikesed rinnad ja mõtlen, et oleks mul sellinegi! Millegipärast paljud inimesed ei usu, et üks naine tahab suuremaid rindu ainult selletõttu, et ma ei tea, meestele meeldida, aga no üldiselt tahetakse ikkagi enda pärast. Ma ka väga tahaks, aga operatsioonile vist ei taha minna. No rahagi pole, aga see tundub kuidagi hirmus janii. Tahaks, et tuleksid kuskilt niisama :D Sest ükski rinnahoidja ei sobi ja tahaks ka õlapealteta kleite/pluuse kanda janiiedasi, aga samas ei tahaks selle juures välja näha nagu väike tüdruk :D Mul veel see probleem ka, et ülakeha on üldiselt väga kondine ja rindade vahel paistavad ribid välja, aga no KUIDAS MA SAAN SINNA JUURDE mingit pehmendust. Oeh, rant, sorry :D
Oh ma olen täiiiiesti sama meelt, et ega minagi tahaks tegelikult operatsioonile minna. OLEKS SIIS mingi muu variant, kuidas rinda natuke suuremaks saada - ma teeks seda (oleks see näiteks sama lihtne kui tagumiku trimmi treenimine). Mul on täpselt sama häda, et ülakeha on pigem kondisem (ei... siinkohal ei ole vaja kellegi öelda, et söö rohkem) ja ma ei taha välja näha nagu väike tüdruk. Riides olles saab veel ära petta, aga ma tahan alasti peeglisse vaadates näha seal siiski naist, mitte... lamedat rinda :/
Mina olen ka sinuga nõus ja Merliniga ka. Mul oli tast kohe nii kahju, et ta sellise turmtule alla sattus, sest tõesti sa võid ennast armastada aga see ei tähenda, et ei võiks tahta enda juures midagi muuta. Aga lihtsalt meie ühiskonnas on kunstrinnad kuidagi väga tabu teema mulle tundub. Aga egas midagi, teine pätsike ahju ja peale seda saadki endale uued rinnad panna :) Aega raha ka koguda- ainult ~4000 euri :)
Samas olen nii tänulik, et see teema tekkis. Nagu kirjutasin postituses, siis maadlesin selle mõttega isegi. Ja tänu sellele muutus asi mu jaoks justkui kergemaks - taaskord, ega mul ei olegi vaja end kellelegi õigustada ja ma olen enam kui kindel, et kui ma kord suudan endale uued rinnad panna, siis ei blogi ma enam ammugi mitte :D
See pilt Sinust siin on fantastiliselt ilus. Prink keha ja väiksed rinnad on minu superiluideaal (hea loll sõna :D). Sellise keha peal langev õhtukleit, avar dekoltee, kus vaid rinnakumerused õrnalt hoomata... Nii kaunis ja õrn ja veetlev.
Ma lihtsalt ei kujuta ette, miks keegi tahaks neid meloneid. (Olgu need nii loomulikud kui tahes, need pole kunagi loomulikud). See on nõme sõna, aga ju see võrdlus on ikkagi kuskilt tekkinud. Ja need armid, minu jaoks võrdub täiesti enda vabatahtliku invaliidistamsiega. Aga inimesed näevad ilu ja seksikust väga erinevalt ja tunnevad veel erinevamalt.
Mulle isiklikult üldse ei meeldi need avarad dekolteed, alati imestan, et issand kuidas nad julgevad (mitte nagu... et õudukas), aga pigem mõtlengi, et ise sama väikese rinnaga ei julgeks nii. Meloneid pole kunagi tahtnud, tahaks midagi enamat kui lame rind :D
Mõnes mõttes kindlasti hea, et mul ei ole sellist raha, et opilauale minna ja nagu eelpool kirjutasin - eelistaks varianti, et saaksin suuremad rinnad ilma operatsioonita :D Seega aega mul veel on, et endaga täitsa-täitsa rahu teha.
Süvaanalüüs kahepalgelisuse teemal on veider - lihtsalt tee, mis tahad. Sinu keha, sinu maitse, sinu otsus.
Mina ütleks ka, et enda keha saab armastada ka samal ajal kui selle puudujäämisi või vigu korrigeerida. Minul isiklikult on peale rasedust turjal ikka ohtralt ülekilosid, millest üritan lahti saada. Aga samal ajal ma siiski aktsepteerin ka oma praegust keha ning oskan ka selles head leida.
Äkki saab oma keha üldises mõttes armastada, aga lihtsalt näiteks rindu mitte armastada :D Nii nagu ma üldiselt armastan oma last, aga tema jonnihood mulle küll ei meeldi :D Aga tundub silmakirjalik küll öelda, et ma armastan oma rindu nii nagu nad on ja siis panna silikoonid.
Minul ei ole ka üldse rindu - AA korv või alla selle. Aga mina kunstrindu ei taha! Minu jaoks on millegi kunstliku enda keha sisse opereerimine lihtsalt nii võigas. Ma olen täielik tervisefriik (vb isegi foobik) ja see lihtsalt ei tundu kuidagi hea mõte. Operatsioon on kehale šokk ja ilu pärast ma seda teha ei tahaks. Muidugi mine sa tea, vb aastate pärast, kui lapsed olen saabud
(saatsin kogemata pooliku kommentaari ära) tahtsin öelda, et pärast lapsi vb mõtleksin ka opi osas teisiti. Minu meelest on ka rindadeta keha ilus ja ükski mees pole mulle seda ette heitnud, et lame olen. Mõnikord häbenen enda paljast keha, aga sellegi poolest olen spordiklubi riietusruumis üks väheseid, kes ei ürita end elu eest katta :D
Mulle pole ka tõesti ükski mees öelnud mu rindade kohta midagi, ikka täitsa minu enda sisemine tahtmine alati olnud, mitte tingitud teistest.
Julgen siinkohal sõnavõtta, kui inimene kelle korvisuurus 80F. Olen proovinud kanda ka rinnaoidjaid suurusega 85, kuid need on alati olnud liialt suured keha ümber.
Minu esimene probleem seisneb alati selles, et kust leida rinnahoidjaid, mis oleksid ühteaegu ilusad, parajad ning ka rahakoti sõbralikud. Triumf... ja ka seal on tihti keeruline leida seda õiget.
Teiseks, mu rinnad jäävad mulle tihtilugu ette. Näiteks oli meil kunagi söögilaud, mis istudes jäi täpselt mu rindade alla ning pidevalt need nö. lebasid iseseisvalt seal laual. Seega pidin ise valvas olema. Jumal tänatud, et seda lauda enam ei ole :)
Kolmandaks, keskkoolis oli käia samuti ebameeldiv, kuna kõigil olid oluliselt väiksem partii kui minul. Ja tihti peatusid teiste silmad mitte minu silmadega ja seda nii noormeeste kui ka neidude puhul.
Neljandaks, spordi tegemine (jooksmine, kangiga "võimlemine" jne) on hullem piin. Kui rinnahoidja on liiga lotakas, siis rinnad on täpselt seal, kus nad ise soovivad olla ning joostes teevad haiget. Ümberkeha on neid aga keeruline siduda, kuna nad sõna otses mõttes pritsuvad igalt poolt välja.
Aga ma olen õnnelik enda rindade üle. Tean, et kui kunagi lapsed peaksin saama, siis nad teevad neile suht üks-null ära ning seejärel võin minna rahuliku südamega ja lasta end veidi muuta :)
Rääkisin eile sellel teemal sõbrannaga, kellel just vastupidiselt on palju suuremad rinnad kui tema tegelikult sooviks. Tegelikult olen hästi palju kuulnud just seda, et kui ütlen, et sooviksin rindu suurendada, kujutavad inimesed ma ei tea mis suuri rindasid ette. Spordi pärast just ennekõike ei tahaks mingeid hiiglaseid. Nagu sinagi kirjutasid, nii on mulle küll ja küll rääkinud suurema partiiga naised kui raske on trenni tegemine.
Ega ma pigem tahaksingi loota, et kui naised ütlevad, et neile mingi asi enda juures ei meeldi, et seda ei loetaks välja kohe, et nad VIHKAVAD midagi. Sama nagu mina ütlen, et ma absoluutselt ei vihka enda rindasid. Täitsa okei... aga see ei tähenda ka, et nad mulle meeldivad :D
70G ja ausõna jooksmine küll mingi piin ei ole. Müüakse ju spordirinnahoidjaid, mis ongi täpselt jooksmiseks mõeldud, Shock Absorber näiteks. Minu rinnad küll kusagile ära ei hüppa jooksmise ajal. Saan kõik oma pikad jooksud joostud. Tuleb õige leida lihtsalt ;)
Minu arust ikka on silmakirjalik. Kõige lihtsam tõestus on vastata ausalt küsimusele, kas paneksid kunstrinnad ka üksikul saarel elades? Aus vastus oleks ju ei, sest keegi ei hakkaks üksikul saarel elades läbi tegema operatsiooni, mis on siiski riskantne ja tüsistusvõimalustega. Alles eelmise nädala Radaris rääkisid oma loo 2 rinnaoperatsiooni teinud naist.
Nii kurb on näha/lugeda kuidas inimene ei näe ennast ilusana sõltumata sellest, et nii palju teised ütlevad, et väike rind on ka kaunis....
Palja Porgandi puhul häirib, et ta pani ikka suht melonid ja rõhutab neid kõikidel piltidel oma riietusega. Kui pani enda/mehe jaoks, siis ju ei kannaks nii paljastavaid riideid? Väga paljud instas olevad pildid on tal üle võlli...
Mul on ka väga väikesed rinnad-AA. Ideaalis tahaks muidugi suuremaid, aga operatsioonile minema ei hakka, kuigi raha oleks olemas. Ei suuda lihtsalt teha oma kehale võõrkehaga liiga. Seda enam, et rinnaopid on nii uued asjad, et me tegelikult ei tea, kuidas need kokkuvõttes organismi kahjustavad. Operatsioon on veel üks asi, aga võõrkeha jääb ju aastateks. Tuttaval just hiljuti hakkas lekkima 7-aastat olnud silikoon ja olukord olid päris karm.
Üksiku saare võrdlus on minu arust ikka hoopis teine asi. Lisaks olen küll ja veel kirjutanud, et kui oleks võimalus rinda suuremaks saada kuidagigi muud moodi peale operatsiooni - ma loomulikult eelistaks seda. Ausalt võiks olla samad harjutused rinnale nagu on tagumikule.
Eks tihti ole nii, et inimene tahab ikka seda, mida tal ei ole. Enamuse oma elust olen tahtnud sirgeid juukseid ja tedretäppide vaba nägu, nüüd viimastel aastatel on need alles hakkanud mulle meeldima. Seega jah, tore, et mul seda vaba raha rinnaoperatsiooniks poleks. Ehk ühel hetkel arvan ka enda väikesest rinnast enamat kui lihtsalt "okei". Nii lihtsalt paraku see ei käi, et keegi ütleb, et on ilus ja nii ongi.
Minu arvates oli Palja Porgandi avameelne postitus operatsioonist väga vapper ja hästi kirjutatud. Las teeb oma kehaga, mida soovib. Mind hakkas kogu asi häirima hiljem, kui praktiliselt igal pildil on rinnad keskpunktis (ja mitte aimatavad, vaid paistavadki silma kui "melonid"). Lihtne on jutlustada oma keha armastamisest, kui sul on nö ideaalne keha (kuigi suure vaevaga saadud).
Ma saan aru, et tema sissetulek oleneb tema jälgijatest ja reklaamist, aga minu jaoks on siiski üsna veider, kui kõik soovijad teavad täpselt, milline sa ilma riieteta välja näed, kellega seksid ja kui tihti. Lisaks on see (normaalsele) mehele tõeline turn-off.
Mul endal on selline keskmine partii (olenevalt kehakaalust 75B-C, imetamise ajal 75E), aga tunnistan täiesti ausalt, et kui pärast laste soovitud arvu täitumist on vaatepilt kole, siis plaanin neid kohendada. Esimene laps ei muutnud eriti midagi, aga teine-kolmas võivad mõjutada küll. Ilmselt ma ei suuda endale aastaid kinnitada, et rippuvad rinnad on väga kaunid. Nii et iseenesest ei ole mul protseduuri kui sellise vastu midagi, küll aga liigse eneseeksponeerimise vastu.
Samas tema opist on alles nii vähe aega möödas ja nagu ma aru olen saanud, siis lähebki aega, et need nö oma kohale paika loksuksid (ok, loksuksid on kõige imelikum selle kõige kohta öelda :D).
Ma kandsin enne täpselt samamoodi trennis sports bra-d ja ka piltidel olin nii. Küll aga jäävad mu rinnad sulle nii palju ette seepärast, et enne ei olnud midagi, mis ette oleks jäänud. Ma ei kanna absoluutselt teistmoodi riideid ja ei rõhuta oma partiid. Pusa on mu igapäeva kõige tavalisem riideese. Lihtsalt pildile satutakse ju ikka siis kui ollakse üles löödud näiteks ürituse jaoks ja kannan parasjagu silmapaistvamat ja seksikamat riideeset. Aga noh, nüüd ma ka saan kanda kõiki neid kleite ja pluuse, mida varem olematu rind lihtsalt ei lubanud.
Mina olen oma otsusega ikka rahul ja ei hooli kriitikast. Seega Aili Sulle soovitan võtta aega ja rahulikult mõelda läbi see. Ma mõtlesin sellele oma 6 aastat, hehe! Aitäh Sulle aga toe eest ja tore oli su mõtteavaldust lugeda ;)
Eks mida tuntum on inimene, seda rohkem jäävad tema valikud ka teistele ette. Ning aega mõelda on mul sellele veel küll ja küll, sest ega enne teise lapse sündi / imetamist ma ei tahagi neid panna. Kuigi see vist ei tohiks imetamist mõjutadagi?! Ma pole uurinud :D Aga jah, paar aastat on veel mõtlemisaega.
Ooh see kõlab küll ahvatlevalt. Kaks numbrit suuremad rinnad... Nüüd tahaks küll olla reklaami ohver ja järele proovida :D
See kõlab ikka väga ahvatlevalt, aga ma peangi nüüd natuke rohkem selle kohta uurima hakkama... et kui palju seda väikest tuubi reaalselt kasutama ka peab. Ja KES need 95% rahulolevad kliendid olid.
Kõige vähem võtab minu mõistus seda, et kuidas saab sihikindel treenija oma uut keha mitte igatmoodi armastada, mis ilmselgelt on tal sihikindlalt ja raske tööga tehtud lihaseliseks ja madala rasvaprotsendiliseks. :D Kuidagi tobedaks on see treenimine läinud - kas kõikidel on siis nüüd silme ees ideaalina mingid fitnessimodellid, kes ei ole reaalselt saavutatava kehaga, vaid on end lõiganud ebarealistlikuks. (Samal ajal ise pläägutavad küll, et tehke kõik trenni ja saate samasuguseks nagu mina. Eem, jah - tehke trenni ja tehke oppe - oleks realistlikum loosung.)
Tahan öelda, et madala rasvaprotsendiga treenitud inimese maailma kõige loomulikum seisund ongi ju lameda rinnaga olemine. Miks siis üldse nii väga end treenida, kui see terviklik tulemus ei meeldi? Minu silmis oleks täpselt sama jabur, kui keegi teeb usinalt jõutrenni, aga talle ei meeldi sixpacki välimus ja siis on kurb, kui see talle tekib. Kes tegi, ise tegi.
Sinu kommentaar näitabki täpselt kui erinevalt inimesed asja näevad (üldse ei mõtle pahaga). Mina näiteks leian just, et kui oled enda keha kallal tööd näinud, tahtnud treenida end fitnessmodelliks, aga selle käigus on rinnad täiesti ära kadunud, siis miks peaks eeldama, et nüüd oledki lameda rinnaga. Kui on veel võimalus rinnad tagasi saada (ma ei räägi siin mingist G-korvist, vaid normaalse rinnakuju taastamisest).
Samas jättes kõrvale selle treenimise. Mina ei üritanud teadlikult enda rasvaprotsenti vähendada, ma ei ole isegi üle poole aasta regulaarselt trenni teinud ja tiss on veel rohkem ära kadunud. Kuid jah, ma aktsepteerin enda rinda nagu see on. Ja pigem olen oma väikese tissiga ja sellise rasvaprotsendiga nagu praegult, kui see, mis olin 8 kilo raskemana. Sest fakt ju on, et hommepäev ma seda tissioperatsiooni tegema ei lähe. Esialgu uurin üleval mainitud kreemi kohta :D
Ma ka ei mõista seda äärmuslikkust. Kui on võimalus midagi veel paremini teha, olla veel parem või antud juhul veelgi rohkem rahul oma kehaga kui sa antud juhul oled, miks mitte seda teha?
Kui ma otsustan minna täienduskursustele, kas see tähendab, et ma arvan, et ma olen loll? Või tahan olla veel targem?
Kui ma tahan tulevikus teha teistsugust tööd (näiteks jõuda karjääri tippu samal alal) kas see tähendab, et ma ei ole rahul tööga, mida ma sel hetkel teen?
Kui mulle meeldib näiteks Bruno Mars aga mulle ei meeldi paar tema lugu, kas see tähendab kohe, et mulle ei meeldi ta üldse?
Kui ma tahan vahetada juustevärvi, kas see tähendab, et ma ei armasta ennast? Või ei ole rahul iseendaga sellisena nagu ma olen? Võib-olla aga võib-olla tunnen ma, et ma olen teistsuguste juustega veel parem kui ma hetkel olen.
Seega see must-valge maailmapilt on väga häiriv ning ma tegelikult ei kujuta isegi ette, kuidas need inimesed elavad!
Eks see piir tulegi paljudel sellega, et kui kõik muud asjad saab nö loomulikult, siis on ka normaalne end alati parandada ja täiustada. Aga nagu ma juba sada korda siin kirjutan (sest ma ei väsi seda kordamast ka :D), siis tiss ei kasva kuidagi niisama. Ehket kuna seda loomulikult ei saa suurendada, siis nagu peaks leppima sellega.
Mina küsiksin esiti rinnaoppide eitajatelt, et kas sellisel juhul ka ei oleks op õigustatud ja lausa vajalik?
Teema algatajal on ilmselgelt suurem ja kena partii ja sellisel puhul võibolla kõik ka ei otsustaks opi kasuks:)
Mul nii lame jah ei ole, aga pigem tekib paljudel just nimelt selline liiga ekstreemne ettekujutlus kunstrindadest kui neid mainid. Vähemalt seda olen ise täheldanud kui olen maininud. Üks asi võib tunduda niisama riiete all kui suured rinnad on, teine asi aga mis nad ilma rinnahoidjateta tegelt on.
|
OSCAR-2019
|
||
Kuuba on riik Ladina-Ameerikas. Ta hõlmab suurema osa Kuuba saarest ja seda ümbritsevad väiksemad saared.
Umbes kaht kolmandikku Kuubast hõlmavad künklikud tasandikud. Suurim mäestik on riigi idaosas paiknev Sierra Maestra, kus asub Kuuba kõrgeim tipp Pico Turquino (1974 m).
Kuuba kliima on troopiline. Jaanuari keskmine õhutemperatuur on 21 °C ja juuli keskmine õhutemperatuur 27 °C.
Riikliku Statistikavalitsuse andmete järgi kasvas Kuuba rahvaarv esimest korda viimase nelja aasta jooksul. 2009. aasta lõpuks elas Kuubal 11 239 000 inimest, neist mehi 5 629 000 ja naisi 5 610 000. 60-aastased ja vanemad moodustavad rahvastikust 17%.[3]
27. oktoobril 1492 avastas Christopher Kolumbus oma esimesel merereisil saared ja Kuubast sai Hispaania koloonia, mida valitses Hispaania kuninga esindajana Havanna kuberner. 1762. aastal kuulus see suurlinn ka põgusalt Inglismaale, enne kui ta vahetusena Florida eest tagasi saadi. Aastatel 1756–1763 toimunud Seitsmeaastase sõja tulemusel tõid britid kümne kuu jooksul Aafrikast Kuubasse tuhandeid orje. (Hispaanlased ise Aafrikast orje tuua ei saanud, sellega tegelesid peamiselt inglased, prantslased ja hollandlased.) Orje toodi ka hiljem ja tänu neile sai Kuubast üks tähtsamaid suhkrutootjaid 19. sajandil. Kuuba põhilised põllumajandussaadused olid tubakas ja suhkur.
Aastatel 1868–1878 toimunud Kümneaastase sõja tulemusena kaotati orjanduslik kord 1884. aastal ja Kuuba oli eelviimane riik, kus seda tehti (viimane oli Brasiilia).
19. sajandil toimus mitu ülestõusu, mis kasvatasid pinget Hispaania ja USA vahel, mis lõppesid Hispaania-Ameerika sõjaga ja mille tulemusel saavutas Kuuba 1902. aastal iseseisvuse Hispaaniast, kuid jäi USA mõjuvõimu alla; ka Guantánamo laht jäi USA-le. USA mõjuvõim tähendas, et USA-l oli õigus Kuubal oma sõjaväge hoida ja kolm neljandikku suhkrukasvandustest kuulus USA investoritele. Havannast ja Varaderost said turismikeskused koos hulga kasiinode ja striptiisiklubidega.
1902. aastal valiti Kuuba presidendiks Tomás Estrada Palma, kes valitses edukalt neli aastat. Kui ta soovis oma valitsemisaega pikendada, järgnes sellele ülestõus, mis maha suruti. Palma astus tagasi ja USA kuberner Charles Magoon võttis Kuubas võimu üle kuni 1909. aastani. Kuuba järgmised valitud presidendid, kel erilist kohalikku võimu ei olnud, olid José Miguel Gómez (1908–1912), Mario Garcia Menocal (1913–1920) ja Alfredo Zayas (1921–1925).
Esimesest maailmasõjast Kuuba sõdurid otseselt osa ei võtnud, kuid Kuuba kuulutas sõja Saksamaale üks päev pärast USA-d, 7. aprill 1917.
1925. aastal valiti Kuuba presidendiks Gerardo Machado, kes oli tuntud oma natsionalistlike vaadete poolest ja kandis seepärast hüüdnime Troopika-Mussolini. Tema presidendikampaaniat toetasid rahaliselt tuntud USA miljonärid Rockefeller, Guggenheim ja Morgan. Esimesel valitsemispäeval lasi ta oma vastaskandidaadid kas mõrvata või eksiili saata, nende hulgas saatis ta USA-sse eksiili ka oma eelkäija Mario Garcia Menocali. 1933. aastal astus Machado pärast mitut ülestõusu ametist tagasi.
Poole aasta pärast, septembris 1933 toimus Kuuba armees edukas vastuhakk, mille tulemusel sai ülemjuhatajaks Fulgencio Batista. Pärast seda oli Kuubal küll veel mitu riigijuhti, aga tegelik võim oli Batista käes.
1940. aastal toimusid Kuubas presidendivalimised, mille võitis kommunistidega koalitsiooni moodustanud Fulgencio Batista Grau San Martíni ees. 1944. aastal võitis valimised Grau San Martín, sest põhiseadusel järgi ei saanud Batista uuesti kandideerida ja ta läks elama USA-sse. 1948. aasta presidendivalimised võitis Carlos Prío Socarrás. 1952. aastal pidid toimuma uued valimised, mida Batista oleks soovinud uuesti võita, aga kuna avaliku arvamuse küsitlused ei näidanud talle selleks võimalust, otsustas ta Socarráse 10. märtsil 1952 võimult kõrvaldada, see tal ka õnnestus. Ta moodustas kõikide parteide esindajatest presidendivalimiste nõukogu, kes valis ta kolm kuud enne ametlikke valimisi teist korda presidendiks. Tänu Batista valitsemisele (koos kommunistidega) sai Kuuba populaarseks turistimagnetiks. Havanna oli kalliduselt ja dünaamikalt maailma kolmas linn. Kuna kuubalased olid väsinud korrumpeerunud valitsustest, siis toetasid nad Batistat, kes rajas infrastruktuure ja koolimaju. Hoolimata majanduslikust edust organiseerisid opositsiooniparteid, näiteks Orthodoxo ja Auténtico, 1950. aastatel tudengite osavõtul rahutusi, lõhates pomme ja tappes tsiviilelanikke.
Kuna lõpuks leiti, et ka Batista valitsus on korrumpeerunud ja teeb koostööd maffiaga, kasvas Kuuba kesk- ja kõrgklassi vastuseis valitsusele.
Fidel Castro, kes kuulus parteisse Orthodoxo ja parlamenti, oli üks aktiivsemaid valitsusvastaseid. Ta levitas avaldusi, et Batista valitsus tagasi astuks, sest valimisel oli rikutud valimisprotseduuri. 26. juulil 1953 korraldas Castro ebaõnnestunud rünnaku Moncada sõjaväele Santiago de Cubas, paljud tema sõdurid hukkusid ja Castro mõisteti 15 aastaks vangi.
Havanna, mis oli USA maffiabossi Meyer Lansky võimu all, sai tuntuks kui rahvusvaheline narkootikumide sadam. Batista ja teised poliitikud nautisid kasumeid, mida nad narkootikumiärist ja kasiinodest said. See aga ei meeldinud paljudele kuubalastele ja ameeriklastele. Rahva rahustamiseks kuulutas Batista 1954. aastal välja valimised, kus oli vaid üks ametlik kandidaat – tema ise.
1956. aastal kuulutas Batista valitsus välja amnestia poliitvangidele, kaasa arvatud Castrole. Castro läks eksiili Mehhikosse, kus kohtus Ernesto Che Guevaraga, ja nad organiseerisid Batista valitsuse vastase 26. juuli liikumise. Kui nad 80-mehelise salgaga 1956. aasta detsembris laeval Granma Kuuba edelarannikul maabusid, tapsid valitsusjõud neist enamiku ja Castro põgenes Sierra Maestra mägedesse.
1956. aastal keeldus Batista valimiste korraldamisest ja valimised toimusid 1958. aastal, kui Batista pani ametisse presidendi, kel polnud Kuubal mingit võimu. Batista valitsus kaotas ka USA toetuse ning 1. jaanuar 1959 astus Batista mitme poliitilise rühmituse survel ametist tagasi ja siirdus Dominikaani Vabariiki. Castrost sai Kuuba peaminister.
USA tunnustas kohe Castro valitsust. Castro alustas riigis radikaalseid reforme, natsionaliseerides ettevõtted ja põllumajanduse ning lõpetas USA domineerimise riigis.
3. jaanuaril 1961 lõpetas Washington diplomaatilised suhted Kuubaga ja 16. aprill 1961 kuulutas Kuuba end sotsialistlikuks riigiks. Järgmisel päeval saatis USA CIA-s väljaõppe saanud sõdurid Sigade lahte, kus toimus Sigade lahe dessant. Castro valitsuse kukutamine ei õnnestunud ja veebruaris 1962 kuulutas USA välja täieliku kaubandusembargo Kuuba vastu, mis kehtib tänini. USA president Barack Obama siiski tühistas osaliselt piirangud Kuuba suhtes.[4] 2015. aasta juulis taastasid Washington ja Havanna rohkem kui pool sajandit kestnud vihavaenu järel diplomaatilised suhted. Kuuba arvutuste kohaselt on embargo läinud praegustes hindades maksma ühtekokku 125,8 miljardit dollarit.[4] Hoolimata embargost on USA aga ikkagi viies riik Kuubasse eksporditavate kaupade mahu poolest.
Suvel 1962 tõi NSV Liit Kuubale maa-maa-tüüpi tuumalõhkepeadega keskmaaraketid ja oktoobris seadis need üles (sihtmärgiks USA). Kuubal olid ka NSV Liidu pommituslennukid. 22. oktoobril 1962 tegi USA president John Kennedy avalduse, milles informeeris USA-d ja muud maailma, et USA blokeerib Kuuba selleks, et NSV Liit ei saaks sinna lisavägesid viia. USA sõjavägi viidi kõrgendatud lahinguvalmidusse. Samaga vastas Nõukogude Liit. Tekkis reaalne tuumasõja oht. Mõlema riigi väed olid valmis iga hetk sõjategevust alustama. 28. oktoobril teatas NSV Liit, et toob raketid Kuubast ära. Vastusena sellele lõpetas USA Kuuba blokeerimise ja viis Türgist ära ka sealt NSV Liidu suunas sihitud raketid. Pärast Kuuba kriisi seati USA ja NSV Liidu vahel sisse riigipeade "kuum liin".
|
OSCAR-2019
|
||
Lugesin Postimehest, et Tiit Madisson on pärast kuueaastast Hispaanias elamist Eestisse tagasi kolinud. Põhjusteks igavus ja palavus. Samadel põhjustel tulime ka meie Innoga Portugalist tagasi, ainult et Tiit pidas kauem vastu kui meie :).
Suurepärane uudis! Ma ise vaikselt mõtlesingi, et temasugusel, Eesti ajaloos nii märgilise tähtsusega mehel hakkab võõral maal lihtsalt pensionäripõlve pidades varem või hiljem igav, ja juba ootasin, millal ta tagasi tuleb. Nüüd on see juhtunud ja selle üle tuleb ainult rõõmu tunda.
Äkki saab nüüd heastatud ebaõiglus, mis lükkas Tiidu Eesti Vabariigi taastamise järgsetel aastatel poliitika perifeeriasse, nõnda et tema koha said üle võtta vanad kommunistid, kes end seejärel kohe kõige suuremate vabadusvõitlejatena esitlesid. Tegelikud vabadusvõitlejad, kes polnud pidanud paljuks oma aadete eest vangiski istuda, lükati kõrvale ja püünele ronisid inimesed, kellele pole probleem teha karjääri mistahes riigikorra ajal, ehk elukutselised karjeristid.
Ma ei tea, kas ainult mulle tundub nii, aga isamaalisus paistab jälle moes olevat. Ja vabadusvõitlejad on jälle seksikad. Tiit ilmselt tunnetas seda ja tuli seepärast tagasi. Kuna ta tajus, et nüüd on jälle tema aeg. Ongi. Nüüd ei muud kui jälle aktiivselt politiitikasse. Sinna on just praegu hädasti vaja inimesi, kes ei räägi läbinämmutatud lausetega ja suudavad genereerida värskeid ideid. Midagi sellist, mis inimesi raputaks ja kaasa tõmbaks!
Allar Jõks tegi oma trumpiliku naljaga algust, aga siit oleks vaja edasi minna. Just nüüd on õige aeg vanadel vabadusvõitlejatel varjust välja tulla ja oma sõna sekka öelda. Kuidas Eesti peaks edasi minema, mis tooks õnne meie õuele?
PS. Vaata Tiidu tagasituleku puhul Kohviku paremal küljel olevaid isamaalisi kõnesid, mis peetud 2009. aastal Hirvepargis!
Ma ei viitsinud seda lõpuni lugedagi. Seal ju nii suur Savisaare ülistamine , et hakkab halb. ja siis veel Üks hoiatav näide meil juba on – Pronksiöö. Tallinnas ei märatsetud ainuüksi Pronkssõduri pärast – see oli ühe vähemuse meeleheitlik karje nõuda endale teiste inimestega samaväärset kohtlemist, samu õigusi.
Mis nende teiste inimeste kohtlemisel siis valesti oli? Et nad ei ausata meie riiki, et ei taha keelt õppida ja kas see on siis diskrimineerimine. Oma sõpruskonnast tean paljusid vene rahvusest inimesi, kes häbenesid, et nende hulgas on selliseid pätte ja kaabakaid.Pronkssõduri ära toimetamine oli ainuõige tee ja seda oleks pidanud juba palju varem tegema. Mina olen küll Antsipi üle uhke, et ta sellega hakkama sai. Rahvusraamatukogu ette selline monstrum ei oleks mitte kuidagi sobinud ja praegu on tal väga õige koht.
kuule jobu, neid inimesi on palju-palju, kes ei seedi ei padusotsialismi/-kommunismi ega padukapitalismi/-liberalismi, aga nad on väga kaugel anarhismist. tänapäevased anarhistid on kõige armetumad jätised, keda üldse ette kujutada saab, põlastusväärsed programmeeritud globalistide tööriistad. selles mõttes ongi madisson ja teised rahvuslik-konservatiivselt mõtlevad inimesed täielikud vastandid anarhistidele.
Ma ei kiirustaks Madissoni kohe anarhistiks lahterdama. Selliseid, kes iga riigikorra juures nende puudused läbi näevad, oli ja on teisigi. Solženitsõn näiteks, kes oli pigem monarh- kui anarhist.
Üks viga on - püüda siinset olukorda kirjeldada üksnes väliskeeltest laenatud terminitega. Seda võib teatud määrani teha, aga iga hetk peab arvestama, et kuna terminid on laenatud suurkeeltest, on ka nende "kanguskraad" teine ja ei vasta päris kohalikule olukorrale. Madisson ilmselt on rahvuslane, olemata natsionalist. Ja iseseisvuslane - olemata siiski anarhist.
Madisson pole kindlasti konservatiiv. Konservatiivile on riik ja üldse institutsioonid ning stabiilsus väga tähtsad. Madisson on eluaeg selliseid asju jälestanud. Aga noh, mingi Anonüümne Argpüks, kellel tulen ess püksi, kui keegi ta nime peaks teada saama, ei sellistest asjadest aru muidugi.
Anonüümne Argpüks -- kui sa vähegi mees oled, kirjuta mulle marguskiis75@gmail.com. Siis vaatame, kas tuleb s... püksi sul.
Aga miks peaks Madisson sellist riiki, nagu meil 10 aastat on olnud, seedima? (Ning kas seedimise lõppsaadus ei väljenda juba niigi asja olemust ;))
Ja miks peaks olema konservatiivile tähtis mõni ennast naeruväärseks teinud institutsioon? Vaevalt leiduks konservatiivi, kes tahaks minna Taavi Rõiva valitsusse - isegi riigi stabiilsuse nimel mitte. Konservatiiv peab kõigepealt oluliseks tervet mõistust. Kui seda mingis institutsioonis pole, siis ei saa konservatiivi kohale tule ega mõõgaga.
Muide - mitu aastat vallavanema ametikohta pidanud mees vaevalt institutsioone ja riiki tervikuna jälestab. Jälestab ikka konkreetse riigi väärnähtusi ja väärtegelasi.
kusjuures kiis suutis kunagi endast üsna aruka mulje jätta ja pidasin temast teatud tema väljaütlemiste tõttu isegi lugu (delfis kunagi kommenteeris raadile rajatava eesti rahva mausoleumi teemat ja laitis ka selle projekti sel kujul maha).
aga millalgi märkasin, kuidas ta facebookis täiesti põhjendamatult ekre-t põhjas, nagu kõigile liberastidele kombeks, nii et näitas oma tõelist olemust, müüdav põhimõttelage jobu nagu pea kõik nn kulturnikud.
miks ma peaks mingile jobule kirjutama!? elagu oma luuludes edasi või tulgu välja oma vikerkaarsest mullikesest, vaadaku, mis euroopas toimub.
Miks te selle Lõunalehe lingi ära kustutasite kus Irja Savisaart 3 kuud presidendiks soovis ja pronkssõdurit ülistas. Nii tore oleks tema kahepalgelisust ka teistel lugeda.
Kohtusin Martiniga juba eelmisel sajandil, kui purju jäi (talle piisas vähesest) kukkus Hitlerit ülistama. Juba siis selge mis tegelene on. Hiljem paistis Martin silma ona piiritu GW Bushi kiitmisega, eriti oma Terve Mõistuse Sündikaadis.
Mis Madissoni puutub, siis vallavanem ongi paljudele anarhistidele kõrgeim ametikoht, mis üldse olla võiks. KOVsid anarhistid pooldavad. Nad eitavad riiki.
Ei mäleta GWB kiitmist Sündikaadis. Mäletan, et see onu käis Eestis külas ja pealoputusmeedia tegi pugemisrekordeid - nagu ametlik võimgi. Miks pidanuks Sündikaat alternatiivse väljaandena peavoolurida ajama?
Mul küll ei ole selge, "mis tegelane on", kui keegi purjus peaga midagi ütleb. Kaine peaga aetud jutt on Martinil igatahes selge ja enamasti arukas. Ja parlamentaarsus ei eelda ju sugugi isiku "fännamist", piisab põhimõtete toetamisest.
Loe Madissoni mõni kirjatöö läbi, saad temast paremini aru. Muide, Madisson läks Lihulasse püstitatava samba asjus tollase peaminister Partsi juurde läbi rääkima (tolle eelneval kutsel), aga Parts ei võtnud teda vastu. Kumb ikkagi kumba eitab?
|
OSCAR-2019
|
||
Ka minust sai uudishimu võitu, võit langes kokku hea juhusega ja "legaalne kanep" ongi nüüd proovitud. Kuigi ta vist de jure enam nii legaalne ei olegi.
Üks sõber ostis. Pool tundi pärast helistamist olevat auto akna all olnud ja tehing oli kulgenud ausalt ja ebamugavusteta. 4-grammine kotike maksab 600. Võrdluseks, kui sa õigeid inimesi ei tea, võib sama palju maksta ka 2 grammi kanepi eest.
Kuigi suitsetasime võrdlemisi suurest, plastpudelist tehtud "bongist", oli toss kurgule palju käredam kui kanep - umbes selline tunne nagu suitsetaks lõket. Tajusin üsna järsku meeleseisundimuutust ja see seisund ei olnud minu meelest just üleliia sarnane kanepipilvele. Ta oli ikka midagi muud. Tripp - jah, ma tõepoolest nimetaksin seda tripiks -, tripp algas puhtfüüsiliste tajude muutustest ja imelikust suminast kogu kehas, mis läks varsti üle üsna intensiivseks mindtripiks. Jälle üks uus reaalsuse tajumise viis, mis esialgu oli väga huvitav, aga siis tuli mul meelde, et ma pean 15 minuti pärast ära minema ja ühe inimesega kokku saama ning see mõte jäi üsna vastikult painama kuniks ma kohtumise edasi lükkasin. Pean tunnistama, et vahepeal soovisin, et ma ei oleks seda kraami suitsetanud. Esimene viga oli vist selles, et ma suhtusin Spice'i liiga kergekäeliselt, ei olnud ennast ette valmistanud - ootasin mingit väga nõrka kanepitaolist stone'i mille ajal saan rahulikult oma asjade ja mõtetega edasi tegeleda, aga mind "ründas" hoopis midagi muud. Kogu see kogemus meenutas mulle seda, kui ma esimest! korda kanepit suitsetasin - kõik oli uus, naljakas ja ka natuke hirmus ning ma ei tundnud ennast täielikult kontrollis olevat. Mul oli juba täiesti meelest läinud, mis tunne on midagi uut teha - kanepit olen nüüdseks nii palju suitsetanud, et valitsen seda seisundit enda arvates üsna hästi.
Praegu, umbes 6 tundi hiljem, tunnen ikka veel kergeid järelmõjusid ja ma vist ei kirjuta hetkel eriti ladusalt.
Kokkuvõtteks, oli huvitav ja - tänu heale seltskonnale - ka päris tore, aga väga tihti ma seda kraami ikkagi ei suitsetaks. Ise kindlasti ei hakka ostma, võib-olla kui seltskonnas suitsetatakse, teeksin veel kaasa.
Erowid väidab, et Spice'i mõjuvõime on tingitud sünteetilistest kannabinoididest CP-47,497 homologue, JWH-018 ja HU-210. Wikipediast võib välja lugeda, et Spice võib sisaldada ka salviat (mis on täiesti omaette teema) ja hawaian baby woodrose'i (mis sisaldab LSA'd - LSD-sarnast ainet). Ma peaaegu, et usun mõlemat.
Pean vajalikuks veel öelda, et lõppkokkuvõttes ma ei soovita seda. Kanep on kindlasti riskivabam valik - keegi ei tea ju tegelikult Spice'i ja tema pikemaajaliste järelmõjude kohta midagi täpset.
see ei ole üldse nii hull asi , kamm ei ole just sama jahh mis kanepil aaga naljakas on ikka midagi uut ja nii õelda looduslikku proovida ,mulle meeldis aaga kanep on ikkka etem ;)
Ak 47 on kanep. Amsterdamis sai ära proovitud. Lõi nagu haamriga pähe. Püsti-pikali tsükkel kestis päris kaua. Päris hea kraam oli.
Neid Spice on nii palju. Päike, Ak 47, ibiza jne . Õldiselt seda üle 2-3 mahvi ei tehtagi. Haiseb nagu tõsiselt halvasti. Aga trip on väga hull eriti kui seda liita kleepsuga(Happega). Aga see selleks..
Kuid Tulevastele lugejatele ja huvilistele ütleks hoiatuseks kindlasti, et spice võib endast tervisele vägagi reaalset ohtu kujutada. Olen lugenud lugusid, kus inimesed on trippides südamerikke tõttu surnud ja omal on ka paar kohutavat kogemust. Kui bad tripid kõrvale jätta, siis ükskord hakkas süda nii kiiresti peksma, et ma ei usu, et see on kunagi nii kõvasti üldse tagunud. Ja mis hullem- umbes 48h jooksul pärast trippi jättis mu süda iga mõne minuti järel löögi vahele. Seda tunnet on raske kirjeldada, aga kui see juhtub, saad aru. Kuna olin (vist) veel alaealine ka, ei julenud arstide poole ka pöörduda, lootsin, et läheb üle. Läkski, kuid kõigi nende tundide vältel lubasin omale sadu kordi, et seda asja enam ei puuduta, ja pole sellest ajast puutunud ka, sai lõpp ära antud.
Kuid endal ja sõpradel on olnud selliseid naljakaid kokkupuuteid selle ak'ga, et tõmbad terve gripi ära, võibolla saab kuskil 10-15 korda teha(oleneb kaha suurusest muidugi, aga palju ei jaksa- halb maitse ajas vahel lausa öökima), ja 15 korrast 14 on nagu tavalisest vb lahjemgi kanepitripp ja siis üks nendest, vahel esimene, vahel viimane, on nii võimas, et ükski kanepitripp pole kunagi sellisel viisil pead segi ajanud, kuid kergelt meenutas samuti kõige esimesi kokkupuuteid kanepiga. Kuigi olen igapäevane suitsetaja, pole kunagi savust nii tugevaid parakaid kogenud, samuti pole kunagi kanepi pärast õnnest nutnud vms. Samas mäletan, et enamus kordi oli emotsioon ikkagi negatiivne- kahetsesid, et tegid ja ootasid, et üle läheks.
Kiriks toril oli kord, kui sai vist 2 kaha järjest tõmmatud pärast pikka päeva. Võitlesin kaua hirmuga vahele jääda uimastatuna garaažist tuppa tulles. Lõpuks helistasin sõbrale ja rääkisin talle olukorra ära, lootes aega võites ja sellest rääkides rahuneda. Järgnes võibolla üks veidramaid kogemusi elus, kus ma lihtsalt värisesin pikali u. pool tundi võimetuna oma keha liikumist mingilgi määral kontrollida. Kui Spice või salvia videoid internetis vaadata, tundub see isegi päris tavaline. Vedas, et kedagi kodus polnud, oleks vist kohe wismarisse maoloputusse saadetud. Pärast kõike seda tuli reaalsustaju vaikselt tagasi, kergitasin oma pead mõeldes, et kus ma üldse olen, peaks koju minema nüüd. Üllatuseks avastasin, et olin terve see aeg oma voodis olnud. Sellest kõigest oli pärast väga vähe mälestusi.
Igal juhul väga veider asi, ja kuigi ta tundub huvitav, mäletan, et kahetsesin pea alati, kui tegin.
|
OSCAR-2019
|
||
2011. aastast kehtiva „Ruumiandmete seaduse“ § 44 lg 2 kohaselt on aadressikoht asulast väiksem maa-ala, mille nime kasutatakse teiste aadressiobjektide aadressis.
Väikekohajärgne adresseerimine on põhjendatud sellistes tihedamalt asustatud piirkondades, kus ei ole selgelt välja kujunenud liikluspinnajärgset adresseerimist ja sellele ei ole mingil põhjusel otstarbekas üle minna. Väikekohtadena võib käsitleda näiteks endiseid aiandusühistuid, tihedamalt asustatud külakeskuseid, külaosi, paiku, kante, endiseid kolhoosikeskuseid, garaažiühistuid jne, kus kasutatakse majade ja maaüksuste nummerdamist.
Vastavalt määrusele moodustatakse Oidrema, Lõpe, Koonga ja Irta külades väikekohad ja majade aadressid muutuksid järgnevalt:
Lõpe külas tekiks väikekoht Lõpe keskus. Lõpe keskuse moodustaksid korterelamud Endla, Joosepi, Lõpe 4, Lõpe 5, Lõpe 6, Lõpe 7 ja Pääsukese.
Endine aadress Lõpe 4-3, Lõpe küla, Koonga vald, Pärnumaa muutub aadressiks Lõpe keskus 4-3, Lõpe küla, Koonga vald Pärnumaa.
Irta külas tekiks väikekoht Irta keskus. Irta keskuse moodustaksid korterelamud Irta 2, Irta 3 ja Irta 4.
Endine aadress Irta 4-5, Irta küla, Koonga vald, Pärnumaa muutub aadressiks Irta keskus 4-5, Irta küla, Koonga vald Pärnumaa.
1. Elamutele antakse aadressid liikluspinna ehk tee või tänava järgi. Segadust tekitaks asjaolu, et muutuksid majade numbrid. Ühel pool teed peaks olema paarisarvulised majanumbrid ja teisel pool paaritud. Näiteks võiks tekkida aadressi Koonga 6 asemal aadress Lasteaia tee 2.
2. Elamute aadressides kasutatakse nimesid nagu tavaliste hajaasustuses asuvate talumajapidamiste ja eramajade puhul. Seda võimalust on juba kasutatud Lõpe külas asuvate Endla, Pääsukese ja Joosepi korterelamute puhul. Näiteks Endla –3, Lõpe küla, Koonga vald, Pärnumaa. Endla tähistaks siinkohal hoonet ja –3 tähistab korterinumbrit.
Praegu on Koonga Vallavalitsus seisukohal, et ei ole vaja majade uue nummerdamise või neile nime andmisega asjatut segadust külvata ning otstarbekam on moodustada väikekohad. Kui uue aadressi kirjutamisel jäetakse sõna väikekoht või keskus kirjutamata siis jõuaks saadetis või operatiivsõiduk ilmselt endistviisi pärale.
Ootame antud teemal elanike ettepanekuid 31. oktoobrini. Eriti ootaks Lõpe küla Endla, Joospi ja Pääsukese elamute omanike arvamust, sest nende aadressid on tegelikult korrektsed ja väikekoha koosseisus olemine ei ole tingimata vajalik.
Ettepanekud palun saata e-posti See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. või vallavalitsuse postiaadressile Koonga Vallavalitsus, Koonga küla, Koonga vald, Pärnumaa.
Koonga Vallavalitsusele laekus tähtajaks, 03. juuniks 2016. a., kaksteist (12) taotlust hajaasustuse programmi projektis osalemiseks ning toetuse saamiseks.
Koonga vallal oli kasutada hajaasustuse programmi toetuste rahastamiseks riigipoolset osa 8 912.- eurot ning valla eelarvest oli toetuste andmiseks ette nähtud 12 500.- eurot. Kuigi hajaasustuse programmi toetusteks esialgu kavandatud riigi osa vähendati, eraldas Koonga vald oma eelarvest lubatud 12 500.- eurot ning toetus otsustati jagada rahastuse saanud projektidele suhtega 40% valla osa ja 26,67%, tingimuslikult rahastatud projektile suhtega 50% valla osa ja 50% riigi osa kokku 21 412.- eurot, mis moodustab taotletud toetuste summast alla poole – 48,2 %.
Hajaasustuse programmi taotluste hindamise komisjon tunnistas oma 27. juuni 2016. a. istungil kõik esitatud taotlused programmdokumendi nõuetele vastavaks ning tegi Koonga Vallavalitsusele ettepaneku rahuldada taotlused eelarvevahendite piires pingerea alusel. Ettepanek tehti 4 (nelja) projekti toetamiseks taotletud ulatuses ning 1 (ühe) projekti toetamiseks tingimuslikult eelarvevahendite jäägi ulatuses.
Koonga Vallavalitsuse 29. juuni 2016. a. korraldusega nr 151 ja 26. juuli 2016. a. korraldusega nr 164 rahuldati komisjoni poolt ette pandud hajaasustuse programmi 5 (viie) toetuse taotleja esitatud taotlused komisjoni poolt koostatud pingerea alusel järgmiselt:
Pärnu Maavalitsus korraldab 9.novembril 2016 kell 14 üheksateistkümnenda maakonna kuldpulmapaaride austamispäeva. Sellele pidulikule sündmusele on oodatud kõik Pärnu maakonnas elavad abielupaarid, kel sel aastal täitunud või täitumas 50 kooseluaastat, samuti abielupaarid, kes briljantpulmadeni jõudnud (60 kooseluaastat).
Palume juubelipaaridel endast teada anda Pärnu Maavalitsuse rahvastiku toimingute talituse telefonidel 44 79 724 või 44 79 760. Samuti võib maavalitsusest ise läbi astuda ja kabinetis 202, 209 (Akadeemia 2, II korrus) austamispäevale nime kirja panna. Eelregistreerimine kestab 29.septembrini.
Pärnu Maavalitsus soovib tänada ja õnnitleda kuld- ja briljantpulmapaare, tänu kellele saab meie noorem põlvkond aimu abielu kestmajäämise võimalikkusest. Väärikad abielupaarid on eeskujuks oma lastele, andes neile eluteele kaasa pagasi väärt elutarkustega ja on tõestuseks kõigile, kes abielu väärtustes ning püsimises kahtlevad.
Pärnu Maavalitsus teavitab Pärnu maakonna planeeringu teemaplaneeringu „Harku-Lihula-Sindi 330/110 kV elektriliini trassi asukoha määramine“ kehtestamisest
Pärnu maavanem kehtestas 15.07.2016 korraldusega nr 1-1/16/736 Pärnu maakonna planeeringu teemaplaneeringu „Harku-Lihula-Sindi 330/110 kV elektriliini trassi asukoha määramine“. Planeeritud 330/110 kV elektriliin on osa kogu Eesti katmiseks vajalikust 330 kV elektrivõrgust. Sellega luuakse Lääne-Eestis eeldused elektri varustuskindluse suurendamiseks ja ülekandekadude vähendamiseks ning see võimaldab võrguga liituda uutel elektritootjatel. Planeering lähtub üleriigilises planeeringus Eesti 2030+ seatud eesmärkidest. Samaaegselt
keskkonnamõjusid, võimalikke alternatiivseid lahendusi ning kavandatud negatiivsete mõjude leevendamise meetmed on hinnatud keskkonnamõju strateegilise hindamise käigus. Sobivaim trassikoridori asukoht selgitati välja avaliku planeerimisprotsessi ning erinevate osapoolte koostöö ja kaasamise tulemusena.
Teemaplaneeringuga on määratud 330/110 kV õhuliini trassikoridori asukoht ning reserveeritud selle rajamiseks vajalik maa-ala.
projekteerimiseks ja toimimiseks vajaliku ala Koonga, Audru ja Sauga valdade territooriumidel. Trassikoridor on määratud vastavalt 330 kV õhuliinile esitatavatele nõuetele. 330 kV pingega õhuliinist tulenevalt on planeeritava elektriliini kaitsevööndi ulatus mõlemal pool liini telge 40 m. Planeeritud elektriliini trassikoridor on laiusega 100 m, sest trassikoridori on kavandatud elektriliin koos kaitsevööndiga ja 20 m laiune puhverala. Vajadusel on projekteerimise käigus võimalik
nihutada õhuliini koos kaitsevööndiga vaid trassikoridori sees puhverala ulatuses. Kehtestatud teemaplaneeringu alusel koostatakse ehitusprojekt, millega määratakse õhuliini ja mastide täpsed asukohad. Pärast elektriliini valmisehitamist jääb trassikoridori laiuseks 80 m, so kaitsevööni ulatus 40 m mõlemale poole 330/110kV elektriliinist.
Planeeritud 330/110 kV elektriliinil on ühel mastil nii 330 kV kui ka 110 kV ahelad. Selline lahendus vähendab elektriliini kaitsevööndi alla jäävat maa-ala, väiksemad on ka liini ehitamise materjali ja hilisemad hooldustööde kulud. Pärnu maakonnas tehakse elektriliinilt 330 kV õhuliini sisseviigud Sindi alajaama ning 110 kV sisseviigud Lõpe, Audru ja Sindi alajaamadesse ning vajadusel perspektiivsetesse Lemmetsa alajaama.
Planeeritud 330/110 kV õhuliini tassi koridori pikkus Pärnu maakonnas on ca 57 km. Kõrgepingeliiniehitamine on kavandatud aastatel 2017-2020.
kehtestamise korraldus, keskkonnamõju strateegilise hindamise aruanne ja teised planeeringulisad on kättesaadavad Pärnu Maavalitsuse veebilehel:
|
OSCAR-2019
|
||
Kooritunnis laulsime jälle siis oma laule ja kui lõpetasime, siis üks tüdruk pööras ümber ja küsis ''Sina laulsid praegu täiega hästi?''
Ma ei osanud midagi öelda sellise küsimuse peale, vaatasin ümberringi ja kuna mina olin ainus alt viimases reas, siis mõtlesin, et võib-olla mõtles mind.
Tavaliselt laulan ma vaikselt, vähemalt nii on mulle tundunud ja kui Marleeni minu kõrval pole, siis hoian väga madalat profiili, sest üldjuhul kõlan siis nagu 5-aastane. Siin on aga see, et kõik laulavad valjemalt ja siis julgen mina ka kõvemini laulda ja ei pea piiksuma vaikselt nagu hiir.
Alt olla on ikka päris hea. Olles eluaeg sopran olnud, mõistan nüüd paremini, miks madalatel häälerühmadel alati kauem aega läheb, et asi selgeks saada. Kohe, kui sopran laulma hakkab, siis kohe vägisi tahad nende noote laulda. Sopran ongi tegelikult ju kõige lihtsam, muidugi mitte siis, kui väga kõrgeid noote laulma peab. Aga viisi poolest kindlasti.
Matas rääkisime tunni algul veidi minust ja üldse vahetusõpilaseks olemisest. Õpilastele ei jõudnud see kohale, et miks ma niisama siia tahtsin tulla. Nemad arvasid, et lõpetangi siin kooli ja et tulin siia elama.
Kriminalistikas tegime rühmatööd ja siis ka küsiti minult ja Jennylt küsimusi. Siiani on kõik õpilased küsinud, et kas meile siin meeldib ja siis öelnud, et me neid endaga kaasa võtaks kui koju lähme. Eks muru on mujal ikka rohelisem ja taevas sinisem.
Craft club'is võisid kõik kes tahtsid vahelduseks jõuluehteid teha. Tegime siis neid Frozen'ist inspireeritud jõulukuule, kus Olaf (lumememm) lõkke ees sulama hakkab ja oma kuulsa lause ütleb. Olaf'ist rääkides, siis see on ikka uskumatu kui paljud arvavad, et mu nimi on Olaf või siis lihtsalt teevad selle kulul nalja, kuna pidavat sarnaselt kõlama :D
Koolipäevad on nii üksluised, et raske on midagi erilist välja tuua. Tegelikult tundub üldse, et peaksin mingeid nädala kokkuvõtteid hoopis tegema hakkama, sest esiteks nagu ütlesin, ei oska alati midagi kirjutada ja ma ise mõtlen, et igav on teistel lugeda. Teiseks ka see, et päris hirmutav tundub, et ma blogin igast päevast, mis ma siin veedan.. kokku neid ju lausa 309. 309'st on alles jäänud 198. Olnud olen siin juba 111 päeva - ilus number.
Samas arvan, et liigitaksin ju niikuinii oma postitused päevade kaupa eraldi lõikudesse, seega ega väga vahet poleks.
Koolis tunnen ennast juba vabalt ja koduselt. Päris palju on selliseid päevi olnud, kus tundides räägin erinevate õpilastega vabalt igapäevastest asjadest.
Peale kooli tulin koju ja siis juba läksime Jennyga ilusalongi, et omale akrüülküüned peale panna. Siin pole geelküüned kõige populaarsemad, enamusel on akrüülid.
Väga huvitav kogemus oli. Töötajad olid hiinlased, omavahel rääkisid päris palju Hiina keeles. Ma siis ütlesin ka, et veab teil, saate kogu aeg kõigest rääkida ilma, et teised aru saaks :D
Küüntega oleme mõlemad Jennyga rahul. Peale panek maksis 22$ + erinevad lakid ja joonistused tegi hinnaks 27$ ja siis ma andsin ka 3$ tippi, ehk sain omale küüned 30 dollariga. (24€, päris hea ju)
Jenny hostisa tuli meile pärast järgi ja siis läksime neile õhtusööki sööma. Kaua nende juures polnud. Enne kui minu koju ära tõime sõitsime hostema, Jenny ja lastega ringi ning vaatasime jõulutuledes maju.
Jennyga avastasime ühe naabruskonna kus olid jõõõõõõõhkralt ilusad majad. Mõtlesime, et ükskord peame sinna kõndima minema, ehk tuleb veel mõni soojem päev.
Kriminalistika tunnis käib minu pinginaaber sellise kotiga (poiss). Tal läks seljakott katki ja muud kotti tal ka pole. Pakkusin talle, et võin oma roosa seljakoti talle viia - talle oleks sobinud. Aga kuna see on odav ja ma ostsingi uue seetõttu, et see vaikselt õmblustest lahti hakkas tulema, siis teadsin, et pikka pidu poleks. Täna siis üks tüdruk pakkus, et võib oma vana koti talle tuua :)
Ma vahepeal juba mõtlesin, et viiks talle oma ujumiskoti, mis on samas stiilis nagu pildil olev, ainult, et musta värvi.
See maja on päris uhkelt ära kaunistatud ja näeb sellele vaatamata päris hea välja - erinevalt mõnest teisest, mida nägime
Kui ise viitsid ja tahtmist jagub, siis kirjuta ikka nii nagu kirjutanud oled. Julgen väita, et tänavustest vahetusõpilastest kõige paremini kirjutatud blogi. :) Edu ja jaksu lombi taha!
Kuna kooli polnud siis magasin üheteistkümneni. Peale seda sõin hommikusöögiks oma koolilõuna karbikese.
Teadsin, et 13-15 vahel tuleb Jenny hostema mulle järgi, et Jenny juurde ööseks minna. See oli meil juba varem kokku lepitud, sest reedel pidi hostema terve päeva töö pärast kodust eemal viibima ja see tundus hea mõte.
Veidi enne kolme tuligi hostema lastega järgi, minu viisid Jenny juurde ja ise läksid veel toidupoodi.
Edasine plaan oli Taken2 ära vaadata. Telekas otsingusse seda sisse lüües selgus, et seda näidatakse ka niisama telekast, kell 20:00. Otsustasime siis nii kaua oodata, sest nii saime tasuta.
Reklaamipauside ajal uuendasin mina kogu aeg kooli kodulehekülge lootusega leida teadet, et ka reedel jääb kool ära. Seda õnnesõnumit sinna kahjuks ei ilmunud. Lisaks näitas Jenny mu telefoni kaardilt kus ta elab. Ta sattus sellest nii eufooriaase, et näitas mulle, kus ta sõbrad ja onud-tädid elavad. Lisaks näitas ka kooli ja lemmikrestorani :D
Film lõppes 22:00. Seejärel tulin 'oma tuppa' ära. Kuulasin muusikat ja skyplusi ning lisaks külastasin viimse hetkeni kooli kodulehekülge.
Tegelikult tahtsin tahvlil olevatest nootidest pilti teha, aga esikaamera lõi ette. Ja kuna see kampsun näeb lahe välja siis why not see pilt ka siia panna
Kella kuueks hommikul panin omale äratuse. Jenny oli küll sel hetkel veel kodus, aga kuidagi läks nii, et ma teda ei näinud.
Nimelt pidi hostema ta 6:35'ks kooli ette viima. Ta läks business club'iga kusagile esinema. Seega kooli ta ei tulnud. Nii armas, et Rona oli mulle lõunasöögikarbi valmis pannud. Lisaks ka hommikusöögi.
Paar minutit enne seitset pidin bussipeatusesse minema. Rona sõidutas mu sinna ära, paarsada meetrit :D Aga see oli väga hea, sest need paar minutit, mil ma koolibussi ootama pidin, olid külma tõttu päris piinarikkad. Aga minu jaoks oli see huvitav. Ma pole ju hommikuti bussiga kooli sõitnud ja just sellel päeval polnud Jennyt ka.
Peale kooli tuli Rona lastega mulle järgi ja me läksime otse bowlingut mängima. Ta oli mulle kohvi ja nutella saiu teinud :)
Hiljem läksin 'oma tuppa', Jennyt polnud veel kodus. Kaheksa aeg tuli mulle tere ütlema. Vahetasime paar sõna oma päevast ning seejärel läks ta magama. Vanemad hakkasid filmi vaatama, aga mulle tundus voodis lebamine tol hetkel ahvatlevam. Veetsin siis KOLM tundi telefonis enne kui magama jäin. No rohkem ma lihtsalt kuulasin muusikat ja naistekat. Nimelt kui kunagi youtubest selle ''mustasilmsed lapsed' video leidsin Skyplus'i hommikuprogrammist siis lõi küljeribale paar lugu ka naistekast. Neid kuulates tekkis selline igatsus ja äratundmisrõõm ja mõte, et kuidas ma üldse ilma nendeta nüüd elada olen suutnud :D
Mõni päev tagasi lõi pähe, et kui Skyplus'i kodulehel on hommikuprogrammi arhiiv olemas, et äkki on ka siis naistekasaated alles. Olidki ja nüüd olengi õhtuti neid nö unejuttude eest kuulanud.
Seejärel hakkasime Jenny ja Zoe'ga mingit kaladega lauamängu mängima. Pidid käega karbist õige kujuga kala leidma. Ning see mäng oli kohutavalt väsitav, sest iga kord pidime lisaks mängimisele käega Zoe silmi ja karpi katma, sest sellises vanuses lapsed üritavad piiluda ja sohki teha.
Kell kaksteist läks Jenny perega skypema. Me panime siis ka Zoe'ga mängu ära, sest kahekesi mängides oli see veel tüütum. Õnneks tüdines ta ise ka mängust ära.
Seejärel aga seadsime sammud minu juurde. Nimelt küpsetas ka minu hostema koogi ning nii me siis jõime kohvi, sõime kooki ja jutustasime.
Kui teised lahkusid, siis tulin oma tuppa ära. Pikutasin pimedas toas ja kuulasin muusikat. Seitsme paiku tuli hostema ütlema, et õhtusöök on valmis. Selleks ajaks oli ka hostema sõbranna oma kahe lapsega siia tulnud.
Ning, et 2 järjestikust ööst Jenny juures veel vähe oleks, siis lähen ma järgmine nädala esmaspäeval Jenny juurde ja jään sinna kuni reedeni. Ning pühapäeval jään vist uuesti nende juurde.
Äratus oli kell 9:00, sest peale kümmet sõitsime juba linna nimega Plymouth. Seal toimus jääfestival.
Väga suur ala see polnud. Aga igatahes olid seal siis erinevad jääskulptuurid, kõik sellised suhteliselt pisikesed.
Ühe telgi all jagati tasuta nänni, tänu sellele saime me Jennyga omale joogipaki hoidja, (vist on selle tarbeks, pole päris kindel) huulepalsami, päikeseprillid ning need sõrmikud, mida saab puutetundlikutelefoniga kasutada. Kuna mul eelmised sõrmikud niimoodi katki, et üks sõrm väljas ja vähemalt mulle on jäänud mulje, et ei ole enam nii efektiivsed, siis mul oli väga hea meel uute üle.
Hahaha, see pilt on tehtud Jenny telefoniga ja nii kui ta selle oma õele saatis, siis ta õde saatis minu näost zuumitud versiooni vastu :D
|
OSCAR-2019
|
||
kolmapäev, 14. november 2018 11:22 | Elu on must ja valge | Eesti tutvumiskuulutuste (18+) andmebaas - vaata siit
Kuulutus: Hiljuti lahutatud naine otsib sobivas vanuses meest, kellega minna sauna ja niisama jutustama. Sobivusel ka kõik muu võimalik, diskreetne pakkumine! Ise 35/169/66 puhas ja korralik!
Kuulutus: Otsin sponsorit lühikohtumiseks autos, asun kesk-eestis olen 160 cm pikk ja 57 kg, heledate juustega, diskreetne. Tingimused: pead olema puhas, mitte haisema, tulema ise kohale. hinnaga nõustuma (sex on 70 ja see on tunni hind ja alla selle ei soovi).
Kuulutus: Külastan päevasel või öisel ajal seksimaiaid mehi. Diskreetsus tagatud.Helista või saada kiri. Endal kohta pole. Soovikorral võimalik mind hotelli kutsuda.
Kuulutus: Sale väikse keha ja mitte eriti suurte kogemustega sellel alal neiu tuleb öösel külla tunnikeseks. Soovin taskuraha teha.
Kuulutus: Olen hetkel vaba proua ja otsin sõpra-armukest. Olen ise rõõmus, vallatu ja sõbralik ja tahaksin kohata meest, kes hea varustusega ja asjalik, rõõmus tüüp.
Kuulutus: Heas vormis naine soovib tutvuda normaalse mehega pikaajalise armusuhte eesmärgil (seks, hellitused, massaaž jms). Alkohoolikute ja haige närvikavaga inimeste suhtes olen allergiline.
Kuulutus: imaverest läbi sõidul ja tahaksid tunni puhata kohvi juua ja minuga meeldivalt aega veeta? seks, massaaz, see on hea lõõgastus enne teekonna jätku.
Kuulutus: Ilus ma pole, väga kole ja paks ka siiski mitte veel :) Vaba ma olen küll ja peale pudelit veini on väike seksiisukene peale tulnud. Öö ka ukse ees - ehk tuleb keegi seltsi juba täna uue veiniga?
Kuulutus: Hei seksikas seiklushimuline 25 - 45a. mees, kes sa oled unistanud põnevast salajasest salasuhtest - kõik ei ole veel läbi... või on?. Kiire tegutsemise korral annab üht-teist veel päästa! Ootan su kirja, kui oled tegija!
Kuulutus: peolt väsinult ja yxi siis kodus jälle:( lootusetu kedagi leida vist siit linnast enam isegi üheöösuhteks või tuleb keegi kaissu võtma? ma ikka loodax et tuleks ka mitte ei lobaks netis kella 5ni ja siis ikka yxi :(
Kuulutus: Olen vallaline 19-aastane naine. Kui sooviksid täita mu unelmaid siis tee seda ja kirjuta mulle!
Kuulutus: Elus palju haiget saanud ja saatuse tahtel üksi jäänud naine sooviks tutvuda toreda vaba mehega,Olen tüdinud üksi olemast? Soovin kaaslast, kellega jagada oma rõõme ja muresid Soov oleks kohata meesterahvast kes oleks aus,hooliv,südamlik ja abivalmis. Välimus pole kõige olulisem otsin püsisuhet ehk leidub veel kuskil keegi,keda mina leida soovin,lihtne ja tavaline mees,kes on lõbus südamlik ,aus,23kuni40kindlasti romantiline ja positiivne,mul ka vaja rahalist abi olen lapsega kodune kas tôesti pole normaseid ainult kaabakad pervod terve internet tãis, fuii vastik lausa hakkab kôik seksi peal vãljas kas tõesti ei karta sugu haigusi saata, lausa hale teist, meestest kui sa ei soovi üheöö suhet soovid kes sinust hoolib , tahad armastut leida siis helista mulle kohe âra maga enda õnne maha, ehk Ennem Jôule oleme koos paneme leiba ühte patta, 28546;56197118 helista
Kuulutus: Hei tore ja aktiivne noormees! olen üksik neiuke kes otsib toredat kaaslast kellega vahel jalutma või "kohvile" minna:) võiksid olla vanuses 25-40a ja pikemat kasvu:)
Kuulutus: Sale, väikeste rindadega blond naine pakub intiim-massaazi meesterahvale 35+ oma kohake märjamaal ning hind 45€.
Kuulutus: Soovin leida kindlat sekssuhet mehega vähemalt selle aasta lõpuni, kellele meeldiks mind keelega hellitada ja mehelikkusega üllatada. Kui eelistad naiselikku vormi ja soojust siis võiksid kohe enda soovist teada anda.
Kuulutus: 162/52 sale blond naine soovib tutvuda kena seksika ja seksimaia mehega (võid olla abielus)et nautida mega head sexi.Võiksime kohtuda mõned korrad kuus.Meeldib mehele rahuldust pakkuda.Sex ei pea kestma mitte 5 minutit,vaid ikka 1-2 tundi.Minu poolt on oluline puhtus ja diskreetsus. Asun täpselt viljandi-tartu vahel väiksemas maakohas.
Kuulutus: Tere mehed. Olen 23/165/55 sale ja blondide juustega tüdruk. Kõige koledam eksemplaar just pole aga seda saad ainult sina ise otsustada ! Rahanappus on mind siia saidile ajanud ja loodan,et sina 18-55a mees minuga ühendust võtad niipea kui võimalik. Avatud kõikidele pakkumistele, samuti oleks sobivusel ju võimalus ka millegi püsiva jaoks sest ega üksi pole ka hea olla. Ootan!
Kuulutus: Nagu hiljuti lahku läinud naised tihtipeale, nii ka mina, olen üksik ja see tekitab vahel suure seksi-isu peale. Näpud ja dildo pärismeest ei asenda, isegi kui seda meest vaid tunniks jagub... Võta ühendust, kui sind ei hirmuta, et olen suur jutupaunik. Olen puhas, piisavalt asjalik ja tore inimene oma vajadustega. Sponsoreid ei vaja ja ise ka kedagi ei sponsoreeri.
Kuulutus: Olen kena ja ilus brünett neiu, elan üksinda ning käin tööl, kuidas sellest jääb väheks, et ära elada. Kuna mul suhet pole, siis olen vaba nautimaks seksi võõra, kuid meeldiva mehega. Olen 171 cm 53kg, sale, väikeste rindade ning väikse pepuga. Kui sa tahad mõnusat õhtut, kus on vestlus, vein ja seks ning oleksid nõus selle eest jätma mulle ühe või kaks 50€ rahatähe, siis oled oodatud külla.
Kuulutus: Tere olen tudeng neiu Tallinnast,venelanna. 162/54. Otsin meest kellel oleks kogemusi, mida edasi kanda. Olen hea suhtleja, õpihimuline kena väljanägemisega ning puhas. Ei jäta sind külmaks.
Kuulutus: Kaks lillekest 23 ja 25a otsivad meest kellele kahekesi pakkuda meeldiv kohtumine sponsorluse eest. Seks kahe neiuga on esimesel korral vaid 100€. Suuseksi teeme kahekesi ja hiljem seks mõlema neiuga. Ära lase head võimalust käest:)
Kuulutus: Tere! Armas ja viisakas noor naine pakub end välja 50€ kuni 200€ eest. Võid mind viia, kuhu soovid, minuga meelt lahutada, minu seltskonda nautida. Ilmselt olen ootamatu leid neis räpastes portaalides. Inetutel ja jobudel palun mitte tülitada. Eesmärk on lahendada ajutine maj.probleem. Seksi ei müü, kuid meeldiva tutvuse korral ei ütle sellest edaspidi ära. Olen usaldusväärne ja diskreetne.
Kuulutus: Hei! :) Olen väga ilus ja noor neiu, volümikama kehaehitusega ja otsin sponsorit..;) Kas siis korra või korduvalt. Sina peaksid kindlasti olema puhas, hoolitsetud, hea välimusega,DISKREETNE ja mõnus kaaslane :) Koht ei olegi oluline, aga võiks ikka Tallinnasse jääda. Kirjuta kindlasti ja räägime meili teel edasi! ;) Kui sinu pakkumine on hea, teen sulle ka väga palju head :))Kohtun ka öösel:)
Kuulutus: tartus õppiv tudengineiu on sellel nädalalõpul üksinda trt-s korteris ja võiks proovida kohtuda sexi eesmärgil sponsoriga:) head sexi tahame me kõik aga väike orgasmiboonus oleks ka minule vaja et ikka järgmise suveni vastu pidada. võib muidugi ka natuuras tasumisele mõelda ntx poes koos käia ja nädala söögi ja natuke alkoholi osta.
Kuulutus: Tagasihoidlik neiu Räpinast pakub intiimi. Minett 35, seks+minett 60€. oma koht on ka. olen 157cm 55kg. Nädalalõppudel olen tartus. Pind on olemas.
Kuulutus: Tere armsad mehed, tekkis selline mõte, et järsku pakuks mõnele julgele mehele huvi vahetada vastastikku intiimfotosid. Ei tea muidugi, kas selliseid leidub, aga kui leidub, oleks väga lahe. Ise olen kodune ja seksielu on kesiseks jäänud, aga otseselt oma meest petta ei sooviks veel. Kuhugi neid netti riputama ei hakkaks, lihtsalt kogu see kirjavahetuse protsess erutaks ja pakuks huvi. Samas kui kellegil huvi, võiks kohtuda ka reaalselt ja nö "kiirpilte" teha :) Kirjutage julgelt, kel vähegi huvi sellist laadi suhtluse vastu on.
Kuulutus: tartu tdruk, 26-aastane pakub tartu ja selle ümbruse noormehele või härrale head massaazi ja äkki natuke midagi veel :) vastu ootaks natuke sponssi. pind on kohtumiseks olemas ja võin tulla ka külla.
Kuulutus: Olen valmis täitma ka su kõige saladused kirjuta mulle. Väike sponn kulub ju alati ära. Mehed 25+ kui soovid head ja mõnusat õhtut siis olen ma sinu jaoks loodud.
Kuulutus: Olen 32/171/57 sportlik, hallisilmne, tumedapäine lasteta, haritud, tööd ja lõbu võrdselt armastav ning majanduslik iseseisev naine. Majanduslikud ning vaimsed huvid on tasakaalus, armastan nii tegutseda ja riske võtta kui ka rahulikult kodus terve päeva voodis veeta ja laiselda:) Usun, et mul on palju pakkuda ühele kiftile mehele kes otsib samuti seda õiget kaaslast. Unistuste mees:) võiks olla minust mõni kuni 10 a vanem, lasteta ning muude suhtekohustusteta, alates 180cm pikk, turskema/suurema kehaehitusega, intelligentne, ambitsioonikas ja (vanusest tulenevalt) juba üht-teist saavutanud. Naistemees/seelikukütt ja värskelt lahutatud mees pole samuti mulle. Üheöösuhetele ja voodil põhinevatele suhetele/sponsoritele on kindel EI. Niiet hea Eesti mees: üks seksikas, hea ja truu Eesti naine on veel saadaval :)
Kuulutus: Olen üksik naine (hetkel). Vajan mõnusat massaaži. Kas pole Tartus äkki kedagi saadaval, kes seda lõõgastust mulle pakuks? Hea tasu eest saab seda mujaltki kuid siit otsima ajendas soov mõnu tasuta saada.
Kuulutus: Olen diskreetne ning enese eest hoolt kandev kuid püsisuhtest vaba naine, kes otsib nn seksisemu, et tuua vaheldust igapäevaellu. Ei otsi elukaaslast vaid Meest, kellega paaril korral kuus mõnes hubases hotellis kohtuda ning üksteise fantaasiaid ellu viia. Saada mulle oma kohtumissoov.
Kuulutus: Tere soovin tutvuda 28-35a hea eesti mehega salasuhte eesmärgil olen 24a 168cm keskmise kehaehitusega pikkade pruunide juustega, siniste silmadega, käin tööl meeldib tegeleda spordiga, liikuda palju looduses. varsti tuleb talv ja tore oleks seda kellegiga koos sisustada.
Kuulutus: Olen Tallinna 25a-ne tüdruk. Olen ilus, sale, aktiivne, atraktiivne ja hea südamega. Ma ei suitseta ega joo. Olen diskreetne ja puhas. Elukaaslast ma ei otsi. Kokkusaamise koht on olemas. Otsin diskreetset partnerit (soovitavalt pikaajaliseks) salasuhteks, kes sponsoreeriks mind. Kõige ideaalsem on, kui oled abielus ja lastega ja vanuses üle 40 aastane. Võin tulla ka reisikaaslaseks välismaale. Ootan põnevaid kohtumisi!
Kuulutus: Soovin leida mees-sõpra, kes väärtustab intiimsuhet visiitsuhtena ja ei ole kade. Eelistan kohtumist abielus mehega. Olen sale tumedapäine neiu kes on praegu üksi...
Kuulutus: Päikest kõigile! Mõni rutiinses pereelus olev mees võiks kirjutada mulle, vahetame mõtteid :)
Kuulutus: Kallid mehed. Kas on mõnel teist samasugune tunne, et igapäeva tava elust on kopp ees ja tahaks teha salaja mõnel korral seda, mida tavaliselt ei tee....Kui on, siis võiksime üksteisele abiks olla. Ja see oleks diskreetne. Hea kui Läänemaa ja Pärnumaa ja kohtumiseks olemas ka koht.
Kuulutus: Tahaks mehele seksori olla. Täidan kõik su soovid, poosid, ja kohad . Olen väsimatu , tulihingeline ja alati kiimas. Kui just sina oled see mees ,kes arvab et pole naist kes suudaks sind rahuldada just nii nagu sa tahad, siis ma tulen tõestan vastupidist. Kohtumised on 100€ ja kestavad 2-4h.
Kuulutus: Rahulik ja sõbralik tüdruk otsib täna Viljandist kaaslast. Võimalik ka sponsorlus ja seks. Teeme midagi ägedat.
Kuulutus: Olen neiu, kes ei usu väga armastusse ja pikaajalistesse suhetesse. Tänu sellele pean siia pöörduma, võin olla Teie noor ja vallatu armuke või keegi tore tuttav kellega õhtusööki ja head seksi nautida. Suhtleme alguses meili teel, vahetame pilte ja vaatame kui hästi klapime teineteisele ning kohtume siis kui sa oled kindel oma soovis :)
|
OSCAR-2019
|
||
Kui müstitsismi laiemas tähenduses defineerida kui „Õpetust „Jumala“ otsesest teadmisest ehk vaimse tõe kohesest saavutamisest intuitsiooni läbi“, võib ka tiibeti tantrismi pidada müstitsismi vormiks. Probleemiks on siin muidugi see, kuidas mõista termineid „teadmine“, „Jumal“, „vaimne tõde“ ja „intuitsioon“. Nende sõnade kasutamise hoolikas analüüs toob otsekohe ilmsiks nende taga peituvad komplekssed ja divergentsed mõisted ning mingit üldsobivat mõistmist ei näi olevat käepärast. Hoolimata müstitsismi erinevate vormide näilikust sarnasusest, eksisteerib nende vahel suuri erinevusi. Kuid selleks, et need erinevused üksikasjalikult välja tuua, läheb vaja kõigi nende süsteemide põhjalikku teadmist, ühes kõigi nende isiklike kogemustega, nagu kontrollitud hulga müstikute poolt. Nõuded on tõepoolest liialt rasked, kui mitte võimatud, ükskõik millisele indiviidile tänapäeval täita. Autori eesmärgiks ei ole seepärast mitte anda tiibeti tantrismi kriitiline uurimus vastandina müstitsismi teistele vormidele, vaid tutvustada tavalisele lugejale mõningaid tähtsaid tekste, mis senini olid euroopa keeltes kättesaamatud.
Mõned sõnad tiibeti tantrismi põhiõpetuse ja alusprintsiibi kohta, mis kriipsutab alla praktikat, võib olla kasulik. Seda võib summeerida järgmiste sõnadega: „Budasuse jumalikkus on kõikjalolev, kuid kiireim viis selle tõe mõistmiseks on avastada ta omaenese keha-mõistuse kompleksis.“ Vaimsete harjutuste ja tantristlike tehnikate rakendamise abil – nagu seda on Kuus Yogat – suudate te varsti mõista, et keha, mõistus ja „objektiivne maailm“ on kõik jumaliku Budasuse ilmutised. Samsara on Nirvana, inimesed on „jumalad“, „ebapuhtad“ „kire-soovid“ ise on Viie Sünnipärase Buddha väljendused. Valgustatus ehk Vabanemine ei ole saavutatav mitte inimese kire-soove välja juurides, vaid nende samastamisega trantstsendentaalse Tarkusega. Tiibeti tantrismi põhiõpetust võib seega nimetada õpetuseks inimese keha-mõistuse kompleksi vastavusest, kui mitte samasusest Buddha omaga. Kõigi tantristlike yogade vaim ja praktika on samuti suunatud selle põhiprintsiibi avamisele.
Võtkem nüüd kaks tanristliku praktika sammast – Tõusev ja Täiustuv Yoga – selgituseks sellele põhiõpetusele. Tõusva yoga praktikas õpetatakse yogit visualiseerima ja seega ära tundma välist maailma kui Mandalaid; oma keha kui Kaitse-Buddha keha; oma närvisüsteemi kui Kolme Kanalit ja nelja Cakra nadisid; oma sekreete kui positiivsete ja negatiivsete elementide bindusid; oma hingamist ja energiat kui Tarkust-Pranat ja „Valgust“ … Täiustamise Yoga praktikas õpetatakse teda esmalt lahustuma kogu oma Energia-Mõte Sünnipärases Valguses – Dharmakayas – mis senini peitunud Südame Cakra keskuses ja sellest uuesti projekteerida Vormi-Keha (Rupakaya) ning niiviisi elustada Budasuse lõpmatud toimingud.
Siin peaks samuti mainima tähtsat teooriat, mis kriipsutab alla tiibeti yogade praktikat, tuntud kui „Prana ja Mõistuse samasus“. Tantrism vaatab maailma koosnevana vastandlikest elementidest ja suhetest: soumeneon ja fenomen, potentsiaalsus ja ilmutus, põhjus ja tagajärg, nirvana ja samsara … Prana ja Mõistus. Iga selline kahesus, kuigi näiliselt vastandlik, on tegelikkuses eraldamatu üksus. Kui suudetakse täielikult mõista ja valitseda kahesuse üht liiget, mõistetakse ja valitsetakse automaatselt ka teist. Seega see, kes mõistab mõistuse olemust kui trantstsendentaalset Tarkust, mõistab samal ajal ka prana olemust kui ammendamatut elulisust ja Budasuse toimingut. Siin ei ole vajalik seletada kõiki selle õpetuse paljudest külgedest, vaid pöörata tähelepanu kõige tähtsamale nendest, nimelt „mõistuse ja prana vastastikusest iseloomust“. See tähendab, et teatud tüüpi mõistust ehk mentaalset tegevust saadab muutumatult vastavat laadi ja rütmiga prana, mis peegeldub hingamises. Seega ei loo viha mitte üksnes erutatud mõtte-tunde, vaid ka hingamise karmi ja rõhutatud „tormisuse“. Teisest küljest, kui esineb rahulik kontsentratsioon mingil intellektuaalsel probleemil, ilmutavad mõte ja hingamine sarnast rahulikkust. Kui kontsentratsioon on sügav nagu siis, kui püütakse lahendada peent probleemi, hoitakse mitteteadlikult hinge kinni. Kui ollakse viha, uhkuse, vihkamise, häbenemise, ülbuse, armastuse, himu, jne. meeleolus, võib ka seda erilist „pranat“ ehk „õhku“ koheselt eneses tunda. Sügavas Samadhis ei tõuse ühtki mõtet, seepärast ei ole seal ka tajutavat hingamist. Valgustatuse pühendushetkel teeb prana läbi revolutsioonilise muutuse. Iga meeleolu, mõte ja tunne – kas siis lihtne, peen või kompleksne – on saadetud vastava ehk vastastikuse prana poolt. Dhyana edendunud astmetel on vereringe mahaaeglustunud peaaegu seiskumiseni, tajutav hingamine lakkab samuti ja yogi kogeb valgustatuse teatud astet mõistuse mõttevabas seisundis. Siis ei toimu muutus mitte üksnes teadvuses, vaid ka keha füsioloogilises fuktsioneerimises.
Rajades enese sellele printsiibile, pakub tiibeti tantrism kahte rada ehk kahte tüüpi yogat, mis mõlemad viivad sama eesmärgini. Ühte kutsutakse Vabanemise Rada ehk „Mõistuse Yoga“, teist Vilumuse Rada ehk „Energia Yoga“. Esimene on paljus sarnane Ch´an (Zen) Budismiga, kuna ta rõhutab Sünnipärase Mõistuse jälgimist ja viljelemist ning nõuab üksnes minimaalselt rituaali ja yoga ettevalmistusi. Teine on seeria rangeid ja kompleksseid yoga praktikaid, tuntud kui Tõusev ja Täiustuv Yoga. Kolm väljavõtet, mis tegelevad Mahamudraga selle raamatu I osas, on esimesest grupist, mis lugeja varsti avastab olevat silmatorkavalt sarnane varase Zen Budismiga. Naropa Kuus Yogat on teisest grupist – süntees Tõusvast ja Täiustuvast Yogast, erilise rõhuga viimasel.
Yoga vaatekohast on Kuue Yoga grupis õpetused Kuumusest ja Illusoorsest Kehast primaarsed, ning ülejäänud neli: Unenäo, Valguse, Bardo ja Muunduse õpetused nende harud. Sellele vaatamata võivad neile, kes on huvitatud „mitte-teadvuslike“ ja „üliteadvuslike“ seisundite uurimisest, olla Unenäo ja Valguse Yogad tähtsamad, kuna nad annavad ainest olulist informatsiooni. Et varustada lugejaid Kuue Yoga üldise tagaplaaniga, on tõlgitud lisaks neile lihtne kuid selge tekst – Lama Drashi Namjhali Sissejuhatuse Epitoon Kuuele Yogale. Kuna praegusel ajal ei oma tõlkija juurdepääsu tiibeti originaaltekstidele, on kolm Mahamudraväljavõtet ja Drashi Nanjhali Kuus Yogat tõlgitud hiinakeelsest variandist, mis hiljuti saadud budistlikest allikatest Hongkongis ja Taiwanil. Kõik diakriitilised märgid on tekstis tiibeti ja sanskriti romaniseeritud sõnades välja jäetud, kuna nad üksnes viiksid segadusse ja takistaksid tavalisi lugejaid ning on mittevajalikud asjatundjale, kes otsekohe tunneb ära algupärased tiibeti ja sanskriti sõnad. Kuid märkustes ja sõnaseletustes on need märgid sisse võetud, et muuta kergemaks tähtsamate terminite äratundmise. Mõnikümmend enamkasutatavat terminit, mis esinevad tekstis, on varustatud definitsioonide ja seletustega, et abistada uusi lugejaid.
Tõlkija paneb kogu vastutuse lugejatele, kes võivad järelemõtlematult eksperimenteerida Kuue Yoga õpetusega. Nende tekstide paljas lugemine ei suuda kunagi asendada elavat Gurut, kellelt tõsine Bodhi-otsija peaks esmalt saama pühenduse ja juhingu, enne kui ta võiks asuda tegeliku praktika juurde. Tõsistele õpilastele ei saa see raamat olla enamat kui teatmeallikas, kui Teenäitaja.
Tõlkija, kartes nende tähtsate õpetuste kaotsiminekut oma kodumaal kommunismi türannia all, on rikkunud traditsiooni ja avaldanud need siiani „salajas valvatud“ dokumendid ingliskeelses tõlkes, lootuses, et nad võivad osutuda tõeotsijaile kasulikeks.
|
OSCAR-2019
|
||
Taolisi kotte (inglise keeles sling bag) on internetis pidevalt nähtud. Olin enne neid küll vaadanud, aga endale miskipärast veel õmmelnud ei olnud. Niisiis tegin valmis umbkaudse lõike ja õmblesin voodriosa kokku. Selle pealt oli kohe hea ära näha, kas on vaja miskit suuremat muuta või mitte. Õnneks ei olnud. Ainult sangaosa pikendasin, muus osas klappis kõik väga hästi kokku.
Koti jaoks kasutasin erinevaid kangajuppe, mis pärit siit-sealt. Mul on mõned korda nii vedanud, et kangad on lihtsalt mulle antud. Ühe naisterahvaga sattusime rääkima ja nii nagu minu puhul tavaks - õmblemisest ja lapitehnikast võin tundide kaupa lobiseda. Temale aga tõi see mõtte anda mulle need kangad, mida ta enam ise ei kasuta. Võtsin suurima rõõmuga vastu kõik, mis pakuti :) Lisaks sattusin Isetegijas kahe kotitäie kangaste otsa, mis kiirreageerimise tulemusel minu koju jõudsid (1/3 mulle, ülejäänud edasi jagamisele, et teistel ka rõõmu oleks). Nii saigi erinevatest rõõmu toonud kangastest selline tore kevadine õlakott kokku.
Näitasin koti soovijale ette ja tõdesime, et sang tuleb u 10 cm pikemaks teha ja siis ongi kott fantastiline. Minu 4 tundi kiiret õmblemistuhinat on selleks korraks end tõestanud. Võib öelda, et see on õhinapõhine tuhinavuhinaga õmmeldud kott :)
Alustan siis kõige tühistemast aga samas väga praktilistest asjadest - poekotid. Neid pole vist kunagi liiga palju. Pealegi oli mul neid hunnik välja lõigatud ja nüüd siis alles sain viimase kokku.
Vasakpoolne raamatukogus käimiseks, parempoolne on koolitööna valminud (mõlemad juba tükk aega kasutuses).
Üks kottidest oli meil koolis õmblemise tööks. Selline sissejuhatav: üks tasku sai kanditud, teine ümber pööratud ja koti sees olev tasku sai mitmest detailist erinevate õmblustega kokku õmmeldud ja ülesse äärde lõikekohase kandi. Ehk hea õmbluse näidistöö. Materjal on dekoratiivkangas, millel värvivead peal. Minu meelest väga effektne kottide jaoks. Aitäh siinkohal Vanatädile!
Kee valmis ka koolitööna. Mul on kevadsemestril loeng Tekstiilide modelleerimine I ehk kokkuvõttes hõlmab see heegeldamist. Loengus istume heegelnõelad käes, vaatame erinevaid heegelpindasid ja muudkui heegeldame ning õpime uusi töövõtteid. Tekstiilide modelleerimine II on mul ka - seal istun samamoodi aga koon :P Kevadel on siis kudumeid ja heegeldatud esemeid oodata. Õnneks esmaspäevane õmblemine tasakaalustab liigse heegeldamise-kudumise!
Kee on tehtud puuvillasest heegelniidist nõelaga 1,5 ja sinna sai ohtralt klaaspärleid sisse. Tegelikult ongi üks hästi pikk heegelkett, mida saab vajadusel lühemaks või pikemaks siduda või hoopis vööna kasutada.
Siit edasi saan sujuvalt kleidini minna. Kangas on pärit Kangas ja Nööbist. Ostsin selle augustikuus kui neil olid suured soodushinnad ja sain Kadaka poest viimase jupi. Nüüd, jaanuaris soodushindade ajal oli neil sama kangast uuesti hea hinnaga müügil, kuid kuna ma enda omaga parasjagu jändasin, ei hakanud juurde ostma.
Lõikeks kasutasin NewLook 6095 B varianti. Kõige rohkem valmistas muret vahemaa õlaõmblustest rinna sissevõteteni. Lõpptulemusena jätsin ära õlaõmbluste õmblusvarud ja sissevõtted tõin kõrgemale (vastasel korral oleks need mul naba juures olnud). Huvitav, kas ameeriklased (või kus iganes neid NewLook lõikeid kokku pannakse) on siis õlgadest laiemad/paksemad/jämedamad? See pole mitte esimene kleit, millel täpselt selle sama kohaga probleeme on... Lisaks tõstsin seljaosa sissevõtteid 2 cm kõrgemale, sest muidu oleks need mul poole kanni peal olnud.
Mõõtude järgi valisin endale ülaosa suuruse 12, mis alates vöökohast sujuvalt suuruse 14 peale muutsin. Nüüd kleiti kandes tunnen, et oleks võinud kleidi numbri võrra väiksema teha.
Lõike järgi pidi kleit olema trikotaažist ja selja peal lukuga. Kui aga kleit ilma lukuta täiesti vabalt selga läheb, siis ma küll lukul mõtet ei näe. Seega lukku ei ole ega tule.
Käe- ja kaeluseavasse said lõikekohased kandid (kui nii suuri tükke niimoodi nimetada võib). Igal juhul olen ma kleidi pahupoolega ülimalt rahul. Mu õmblusmasin ja äärestusmasin tegid minuga väga head koostööd.
Kanga mustriga oli üks mure kah. Nagu näha, siis kleit on eespoolt heledam ja tagant tumedam. Kangas oli ilusti ombre (järjest tumeneva) effektiga, kuid see ei vastanud kleidi tükkide lõikamise suunale. Selleks, et saada kleit ülevalt alla järjest tumenev, oleksin pidanud kangast lõikama kudumise suunale risti. Tõenäoliselt oleks tegu olnud siis ühe järjest pikeneva kleidiga.
Teiseks mureks oli õmblemisel tekkinud tunne, et kleit on liiga kirju ja midagi tasakaalustavat selles pole. Pidasin plaani juba õmmelda alläär hoopiski ühevärvilisest mustast kangast. Õnneks või kahjuks ma piisava raskusega ja paksusega trikotaaži ei leidnud. Kannan kleiti hoopis vöö, mustade sukkade ja ühevärvilise pluusiga - need tasakaalustavad kirjut mustrit päris hästi :)
Tundub, et taolisi riideesemeid võiks mu kapis veelgi olla. Ehk natuke õhemast ja heledamast kangast, et näiteks maikuus kanda saaks... sest Me Made May on tulemas! :P
Üks hästi ilus ja rahulik lugu. Täpselt selline läbiva õnnetundega lugu, mille rahulik meloodia toob rahu ja soojuse. Lugu, mis viib mõtted rändama. Loo taustaks võib lugeda minu lugu:
Mul oli üks imeline päev. Alustuseks oli pikk kõne Õmblusmamsliga. Nii hea on rääkida, kui inimene on sinuga ühel lainel ja oskab kaasa rääkida kõikidel teemadel. Me omavahelisi kõnesid peab alati keegi kolmas katkestama, sest muidu me istuks praegugi veel telefoni otsas ja ideed muudkui voolaksid...
Kodus oli vaikus ja rahu. Laps lasteaias, mees tööl. Minul aega tund-paarõmmelda oma tekki. Read läksid ludinal ja tunne oli suurepärane - tore osa päevast ju alles ees!
Selleks toredaks osaks sai tõeline maiuspala: kohtumine vanalinnas järgmise sümpaatse inimesega ja lapitöö meistrite näitus "Päike". Näitus toimus Tallinna Rahvakunsti Galeriis, peale meie oli ainult kõrvaltoas müüja ja tagatoas keegi. Me muudkui ahhetasime, jutustasime, imetlesime töid ja nautisime vaba hetke.
Jagan teiega siin oma hetki läbi kaamerasilma. Neile, kes ei saanud ise kohale minna. Neile, kes tahavad silmale pai teha.
Esimene töö, mis silma rõõmustas, oli teksast. Autori nime ei pidanud ma kordagi otsima, sest see töö ütleb kohe: Marja Matiisen! Minu meelest on see fantastiline, et kunstniku tunneb tema töödest ära. Nendel töödel lihtsalt on oma käekiri, oma meeleolu, oma aura... Näitusel oli teisigi selliseid töid, mille tegija tundsid ilma silti otsimata ära. Mõneti ma olen kade, et mul pole veel sellist väga omast käekirja. Minu käekiri alles areneb ja iga esemega, mida loon, saab see üha tugevamaks.
Teine imetluse esilekutsunud töö asus kohe Taustajõudude kõrval. Elle Ikävalko "Jää on murdumas" imeline kooslus lõngadest, tüllist, paelast ja andest need kõik üheks tervikuks siduda. Taolised kõigest kokku üheks tervikuks tööd annavad väga hästi aimu inimese loovusest. Tahaks olla tunnistajaks loomeprotsessile ja vaadata inimese pea sisse - mis sel hetkel toimub. Kuidas tulevad need mõtted võtta erinevad materjalid ja need ühte siduda. Tehnikad on küll õpitavad, kuid eks igaühe loovus seab piirid... Mul tekib alati aukartus nii loovate inimeste ees.
Kolmas mind paeluv töö oli jällegi Marjalt. Selle töö korrapärasus, sümmeetrilisus ja värvid tõmbavad su endasse. Lisaks väga oskuslikult kasutatud illusioon-niit, mida pidi tükk aega otsima. Arvasin juba, et kõik ribad on sinna võluväel kinnitatud, sest ühtki õmblust neilt ei paistnud. Võluvägi on selles töös sees nagunii.
"Loojang Muhus" Katre Arulalt. Alustasin kirjeldust nii ja naapidi, aga kustutasin jooksvalt kõik maha. Mõne töö puhul jääb sõnadest lihtsalt väheks.
Mu viimane lemmik oli osavalt kasutanud erinevaid villaseid kangaid ja arhailist tikandit. Tulemus oli mõnusalt karge ja soe, oma ja armas. Täpselt selline, nagu kargel talvepäeval villasesse mähkinult looduses silma puhkad.
Kandsin seda näituse emotsiooni mitu päeva endaga kaasas. Tunne hõlmas imetlust, austust, väheke kadedust (mis on ju edasiviiv jõud) ja soovi ise ka teha tööd, mis teistele palju rõõmu ja inspiratsiooni tooks.
Peale näitust mõnus lõuna, millele järgnes mu reedeõhtune kohustuslik loeng loovusest. Hommikul tegelesin enda loovuse arendamisega, päeval olin inimeste loovusest tulnud töid vaimustunult vaadanud, õhtul jagasin enda loovust teistega. Ettekande teemaks oli minu loovus, selle avaldmine ja mis seda toidab.
Mis siis on mu loovus? Ruudustikus omale meelepäraste mustrite joonistamine võiks lihtsalt kokku võtta. Valge paber või üleni valge kangas ehmatab mind. Jooniks sellele ruudud ja ülejäänud on juba puhas rõõm. Näitasin oma lemmiktöid, rääkisin ideede leidmisest ja töö valmimisest kentsakaid juhtumeid. Kõige parem tunnustus oli ettekande lõpus tulnud küsimus - kui ma tellida tahan, kuidas siis ühendust saab...
Teen enda blogis veidi korrastustööd ja tõstan siia postitusse kokku info, mis muidu oli eraldi lehel Rootsi põimingu nime all. Rootsi põimingute lehele kogun nüüdsest kõik oma põimitud tööd.
Kõige ülemine on tavaline pärliniit Red Heart Cotton (nr 8 ma eeldan). Minu meelest kaob see vahvelriide ruudukeste sisse ära. Ei anna kuidagi ruumilisust juurde ja kui värv väga tume ei ole, siis kohati pole aru saadagi, et midagi lisaks põimitud.
Kolmandana on kasutatud Hanna Cable heegelniiti (50 gr = 175m). Kuna see on rohkem paela moodi lõng, siis tekitab täitsa mõnusa pinna, on tugevam ja hoiab paremini.
Neljandaks on Almina lõng. 50gr = 169m. Täiesti võrreldav eelmisega, ainult natuke pehmem. Tihedates mustrites kasutaksin kindlasti, hõredas ei oma minu jaoks piisavalt efekti.
See siin ongi ainult minu arvamus. Igaüks saab valida just temale meeldivad niidid-lõngad põimiseks. Lõnga valides tuleks kindlasti arvestada nii kanga kui mustriga - mida tihedam muster, seda peenem peaks olema lõng (nt Cheope lõnga 4 korda samast aasast läbi saada on üsnagi tülikas). Kui aga on hästi tugev vahvelkangas (ma mõtlen just seda, et kui need augud seal sees on sügavad ning kangas on ruumiline ja mitte lame), siis peenemad lõngad lihtsalt kaovad sinna sisse ära. Antud proovilapi kangas on hästi tugevalt triigitud ja ühtlase pinnaga.
Põimimiseks saab kasutada erinevaid kangaid. Traditsiooniline on huck-kangas käterätikute jaoks (tellisin selle internetist, Eestis pole müügil seda näinud). Hucki puhul kasutatakse nii pärliniite, mulineesid kui ka puuvillaseid lõngasid.
Ise kasutan enamasti kõige tavalisemat vahvelkangast. Ühe ruudu külg on u 0.5 cm. Sellele saab põimida minu meelest kõige paremini just puuvillaste lõngadega.
Poes on aeg-ajalt müügil ka väiksema ruuduga vahvelkangas. Sellele kangale ise veel põiminud ei ole, kuid tõenäoliselt on kõige parem põimida mulineede, heegel- või pärliniitidega kuna ruutude aasad on üsna ahtad.
Ma tegelikult tahtsin veel küsida, kas nõel on sul täitsa tavaline? Kas võiks olla pikem või lühem? jämedam või peenem?
Nõel on mul selline tömbi otsaga ja natuke sellest veneaegsest sukanõelast väiksem. 4.3 cm pikk ja suure silmaga. See on minu jaoks osutunud kõige paremaks kodustest nõeladest. Suur sukanõel tundus liiga jäme olevat.
Ma kunagi ammu tegin sellist tikandit tüllile, aga ei teadnudki, et on tegu rootsi põiminguga. Mul on selle kohta terve raamat - Tšehhis 1988 välja antud. Ja mustrid on kõik tüllile antud, seega sobivad ruudulisele vahvelkangale ka, kus ruudud kohakuti
|
OSCAR-2019
|
||
Olen muutunud täiesti ebanormaalseks unekotiks. Magan öösel, tõusen üles, tegutsen mõned tunnid, siis tahaks jälle pikali ja magada. Ja magangi, sest kirjutada unisena ei saa. Nagu oleks mingi energialeke, aga noh, eks ta ongi ju seda olnud, kõik see esinemisi täis kaks nädalat. Mul oli 11. märtsist alates siiani 10 esinemist. Osa neist pikkade sõitudega, osa siinsamas lähedal Tartumaal. Ja esinemised tõmbavad mu alati energiast tühjaks. Märtsikuus on ses mõttes veel eriti jabur, et siis kipuvad need üritused kevadväsimuse perioodile kontsentreeruma – emakeelepäeva ümbrus tekitab nimelt suure nõudluse kirjanike avalike esinemiste järele. Ega ma ei kurda, see on osa mu tööst. Aga minu jaoks jällegi selline üsna raske ja kurnav osa.
Paljud räägivad, et saavad esinemistest energiat juurde. Mina ei saa. Mina suudan end hoopis nendega täiesti tühjaks tõmmata.
Nii ma olengi püüdnud neid esinemisi tasakaalustada siin igasuguste väikeste rõõmudega ja leebusega iseenda vastu. Ja sellega, et luban endale toredaid asju ka. Näiteks külvan ja pikeerin siin vahepeal. Ning eelmisel laupäeval avasin päevitamishooaja, õieti üsna kogemata. Temperatuur oli vilus miinus kaks, aga ogoroodinal aidaseina taga tundus, et pluss kakskümmend. Pärast seda, kui olin kasvuhoonesse oma varajased juurikad maha külvanud, vedasin kuurist sinna sooja seina äärde paksu polsterdusega vana pingikatte, rookisin end ihualasti ja päevitasin. Set tahtsin. Ja ma olin päikest ikkagi juba hirmus väga palju igatsema hakanud. Too päev oli päike. ja siis vahepeal ühel päeval oli veel, siis oli juba natuke soojem, kraad nullis, kuid aidaseina juures oli lausa kuum, ma ütleksin. Päike võttis, mis särises. Vedelesin seal paljalt ja lugesin lasteraamatut (suurepärast lasteraamatut muide, Catherine Applegate’i “Üht ja ainukest Ivani”), kuni Ott mind otsima ja reaalsesse asjalikku maailma tagasi tooma ilmus.
Olen tädi Tötsuga pikki tiire ringi kolanud. Viimane kord tuli naabrinaine ka kaasa. Lumi on niipalju sulanud, et vahepeal läbimatud metsateed on taas läbitavaks muutunud, kõndisimegi siis üht mööda üht vana mahajäetud talukohta vaatama, mis siin sügavamas metsas on. Meist linnulennult metsa sisse nii veidi üle kilomeetri, ma arvan, mööda teid tuleb pikem maa. See on ilus koht olnud. Kunagi.
Sel kevadisel lumel olen ka uusi jälgi näinud. Nimelt talv otsa ei kohanud ma metssigade jälgi, nüüd aga olen nende peale sattunud juba mitu korda. Vististi on üks kari kuidagi taas siia kanti sattunud. Kitsed ja rebased on tavalised. Põdra radu olen kohanud. Kähriku teid. Ja siis miski suurema kärplase jälgi: kas mäger või metsnugis või veel keegi kolmas, ma ei tee neil kahjuks vahet. Peaks selle endale selgemaks tegema. Aga tollel viimasel retkel nägin veel ühte jälge, mida ma elus varem näinud ei olnudki, ausalt öeldes see hirmutab mind pisut. Sest no palju neid suuri viie varbaga loomi meie metsades ikka siis liigub… Ühesõnaga, meil kondab selle jälje järgi otsustades siin ka üks karumõmm. Eriti üks esikäpa jälg oli väga ilus. Mul on tagantjärele kahju, et ma ei pildistanud. Ma kuidagi ei taipa pildistada, kui olen mingis hetkes. Alles pärast mõtlen, et blogisse oleks olnud nii tore panna.
Täna jällegi oli hommikul nii soe, et istusin tund aega terrassil ja lihtsalt kuulasin – õhk oli lindude laulust paks. Tunnen ära lõokeste ja tihaste laulu, aga peale nende oli veel hulk soliste, keda ma hääle järgi tuvastada ei oska. Meie hiireviu on igatahes tagasi. Haned saabuvad. Isegi pardid tiirutasid prääksudes meie tiigi kohal, aga pidid pettuma, sest see sunnik on ikka veel jääs. Ja kuskilt väga kaugelt aimus justkui juba ka sookurgede häält, aga ma pole väga kindel, see oli tõesti kaugelt ja ma ei näinud ühtegi.
Nii ma ei olegi suurt midagi asjalikku teinud. Pärast seda esinemisrallit, mis kolmapäeval Tallinnas selleks korraks finaali sai, olengi ainult tahtnud puhata ja mängida. Ja magada.
On alanud intensiivne kirjanikujooksmise aeg. Täna näiteks käisin kindlasti ühes kaunimatest koolidest, kus ma esinenud olen. Maidla kool Ida-Virumaal Lüganuse vallas täitsa vapustas mind. Kool tegutseb kahekorruselises esinduslikus ja imeilusasti, austuse, pieteeditundega ja säästvalt renoveeritud mõisahäärberis. Seal on alles ja hoolega säilitatud kõikvõimalikke vanu sisustusdetaile, seespool on alles puitspitsilised aknaluugid, vanad sepishingedel uksed, 200-aastased raudlukud… ma olen täiesti lummatud. Seejuures on tegemist veel terve täiuslikult säilinud ja hooldatud mõisakompleksiga. Kogu hoonestus on alles, hoitud ja väga heas korras. Milline väärtus see on!
Veel pilte mõisahoonest, kus tegutseb kool, aga mis pakub oma keldriosas lisaks koolitoidule õhtuti ka külarahvale toitlustus- ja peoteenust.
Aga eile pidasime tütre sünnipäeva, mu vend ja ema võtsid ette pika sõidu ja tõid lapse teise vanaema ka kaasa. Lapse, jajah. See laps on ju üsna mitu aastat juba täiskasvanu 🙂
Igatahes leidsin, et tema sünnipäev on suurepärasel ajal. Emakeelepäeval nimelt. Ja sünnipäevaks valmistumise on alati hea põhjus kevadine suurpuhastus varakult ette võtta. Sellega tegelesin nimelt laupäeval ja pühapäeval. Mul on kõik nüüd siin üle küüritud ja läikima löödud. Ainult aknad oodaku natuke soojemat aega.
Ma käisin juba vaatamas, kas sellest möödunudsuvisest elamusest blogisse ka ikka kirjutasin, aga näe, pole. Ju ma siis häbenesin. Sest ma ise kahtlesin juba ka, et näen nägemusi või hõljuvadki mul siin valged vaimud viljapõllu kohal. Igatahes läinud suvel ühel õhtul, kui päike oli juba madalal, nägin üle külatee põllul üht valget looma liikumas. Oli kitse suurus, kuju ja liikumine – aga see loom oli helebeež, peaaegu valge. Jälgisin teda tohutu kummastustundega hulk aega, kuni ta mu vaateväljast minema jalutas. Ja siis mõtlesin, kes pagan ta oli. Metskitsed ometi valged ei ole. Hirved ka mitte. Koer see loom kindlasti ei olnud. Liikumises ja kehakujus ei olnud ka mitte midagi hobuse- või ponilikku. Nii et kui ma seda seika siin sõpradega arutasin, siis ei jäänudki mul lõpuks muud üle kui järeldada, et ju see pidi siis ükssarvik olema.
Nüüd käisime Aalujate rakukesega ühe loodusfotograafi esinemisõhtul Vapramäe loodusmajas. See kõik, mis ma seal nägin ja kuulsin, oli mu jaoks pööraselt huvitav, aga seal sain ma ka teada ja näha, et too minu “ükssarvik” oli mitmel korral tolle loodusfotograafi pildile jäänud. Ja et tegemist on viimase aasta jooksul Tartumaal ringi uitava albiino metskitsega.
Omamoodi imelik ja kahetine tunne on see, kui lummus laguneb, aga küsimus saab vastuse. Ja mul on hea meel, et ma ikka päriselt nägin seda. Mitte ei mõelnud omale ükssarvikut välja. Mis oleks ka võimalik olnud. Tihtilugu on mul sisimas raske aru saada, mis on päriselt ja mis ma olen välja mõelnud. Sest need väljamõeldud asjad mu elus on umbes sama päris. Noh, seda on raske seletada, see on mul lapsest peale nii, ainult et siis oli see vahetegemine veel segasem. Praegu ma üldiselt ikka saan sellega hakkama. Kuigi lapsepõlvemälestuste juures ma ikka alati kahtlen, kas see või too oli päriselt või ainult minu peas. Aga teadmine, et ka albiinod metskitsed on olemas, teeb reaalsuse tajumise kuidagi turvalisemaks.
Pärast olime külas ka. Aed, mis mu viimase külaskäigu ajal oli täis õitsvaid roose ja lopsakaid hortensiaid, oli talviselt teistmoodi. Aga kahjuks oli pime juba, nii et majast kaugemale lumesse sumama ei läinudki. Toas oli pealegi väga tore.
Mis siis veel. Projet “Sahvriuks” on peaaegu teostunud. Lõpptulemusest on jäänud veel panna piirdeliistud. Aga uks ise sai valmis ja ette, ja ma ei oska nüüd enam kütta kuidagi. Töötoa, köögi ja elutoa osa läks kõvasti soojemaks. Kui enne pidin köögi ja töötoa vahelist ahju kütma iga päev (lisaks pliidile, millel kaks korda päevas süüa teen), siis pärast ukse ettesaamist läks selle rütmiga siin nii palavaks, et jookse või välja. Nii et ma siis katsetasin ja näib, et selliste null-väike pluss-väike miinus-kraadidega on seda ahju ülepäeviti kütta enam kui küll.
Uskumatu, kuidas nende külmaaukude ustega sulgemine ikka aitas. Nüüd ma juba mõtlen, kas siin üldse on vaja mingi soojustamise peale veel mõtlema hakata. Kui on niigi soe, siis misasja sa soojustad. Või?
Nagu öeldud, piirdeliiste veel ei ole. Aga uks on meie küla puusepa tehtud ja väga ilus. Just täpselt selline, nagu siia vaja oli, mis oleks ühtpidi piisavalt kitsas, et seina äärde elektripliit või tulevikus kitsas kapp ära mahutada, aga mis teisest küljest oleks teatava ümbermöbleerimise korral ka täies ulatuses avatav, kui näiteks on vaja sahvris olevat sügavkülmikut välja vahetada.
Selles kohas oli enne ju ruuduline heegeldatud kardin. Eks omajagu aitas külma vastu seegi, aga no mitte küll nii tõhusalt, kui nüüd see uks.
Köögi üldvaade on koduselt segamini. Harilik pisilohakus, mis ikka tekib, kui inimesed sees elavad ja toimetavad. Sahvriuks paistab külmkapi tagant üsna pretensioonituna. Mulle meeldib.
Käula saime tagasi, ainult et automehaanik oli esialgsetes uudistes liiga optimistlik. Kõik muu tegi korda, aga ABSi tööle ei saanud, sest auto aju keeldub seda tunnistamast. Nii et me peame kuskilt teise arvamuse hankima ja siis otsustama, mis sellega teeme, kas võtta või jätta.
Lõbutsesin nädal aega siin selle filmiprojektiga, millest paaril korral varem rääkinud olen. Oh jumal. Väga värskendav, väga ergutav jälle millegi sellisega tegeleda, suurt lugu välja mõelda ja välja töötada, karaktereid kujundada – imeline! Andku universumi head jõud sellele projektile edu (mis esmasjoones siis tähendab miskist suunast rahastusotsuseid).
Nüüd kevadel on mul natuke rohkem sellega aega tegeleda ka, sest Kanal 2 tõmbas “Saladuste” kevadise hooaja kokku, saime 12 saate asemel 7, ja kuidas ja kas üldse sügisel sellega jätkame, see on nüüd küsimärgi all natuke jah. Aga samas, kui mitu hooaega üks saade lõppude lõpuks eetris võib olla, ilma et reiting langusse läheks? “Saladustel” on selja taga 11 hooaega. Seda on… no palju on. Nii et on olnud ju väga hästi.
Muide, need eelmise postituse koerad – need said järgmisel päeval lõpuks koju oma inimeste juurde. Mul on selle üle nii hea meel. Nagu ka kutsude omanike üllatus- ja tänuvisiidi üle, mille peale mõtled esimese asjana, et seda poleks üldse vaja olnud, sest mingit sellist tänamist ma ju ei oodanudki, aga samas teeb südame soojaks ja meele rõõmsaks.
Aa, ja siis see ka veel, et leidsime omale ühe varustaja, kes toob meile maailma parima suitsukala otse õuele. Koos vorstide ja sealihakonservidega. Ma usun jätkuvalt ja veendunult väiketootmise eelistesse.
|
OSCAR-2019
|
||
Juhtusin blogisse. Vaatasin, et augustikuu on täiesti tühjalt mööda läinud, september juba rohkem kui poole peal. Vähe on tehtud, palju on juhtunud :) Eks näeb, kuidas sel aastal edasi - võibolla jääbki üks-kaks postitust kuus mu limiidiks. Nüüd aga kolm ühes - kolm paari sokke, üks postitus.
Niisiis külmal juulikuu päeval sorteerisin oma lõngade sahtlit ja leidsin sealt Novita Nalle sokilõnga. Eelmised endale kootud sokid olid leidnud juba tee prügikasti (sest augud olid lappimiseks juba ammu liiga suured) ja seega otsustasin vardad sisse lüüa.
Lõng ise on ilus metsmarjade värvi, sisaldades punast, lillat ja roosat, sekka valge-halli säbrulist ka. Kõik täiesti minulikud värvid. Keras meeldis mulle see kombinatsioon rohkem kui sokkides. Pitsilised sokid (ikka sama lemmikmuster) said üleni Novita lõngast; teise paari puhul kasutasin sääreosas ka G-B Jil lõnga. Tõenäoliselt oleks üks sokk muidu varvaste osast ilma jäänud, sest marjakirjut lõnga jäi vaid väike kerake alles.
Kogu tehnilise poole panin kirja oma roosasse kudu-märkmikusse. Millise emotsiooni ajel ma sellega poest koju küll tulin, jäi endale arusaamatuks. Ju ma lihtsalt naudin erinevaid kauneid kirjatarbeid, kuigi enamasti jäävad need kasutamata seisma. Sel puhul vähemalt otsustasin ühe märkmiku asjalikuks muuta ja panin sinna sokkide andmed kirja. Ehk järgmine kord on abiks kudumisel.
Lisaks kahele paarile sokkidele kudusin kiirelt ka ühed pisikesed valmis. Või noh - mitte piisavalt pisikesed, aga ehk põnnile talve lõpu poole juba piisavalt parajad. Õpetus nagu ikka Isetegijast, lõngaks oli Steinbach Wolle Supersport. Oleks võinud ikka peenema lõnga võtta, saanuks pisemad sokid. Aga oleks-poleks...
Selleks talveks vähemalt minul ja pisipõnnil varbad soojas :) Hea, et külm juuli tegudele ajas ja augustikuu soojakraadid said ka sujuvalt sokkidesse kootud. Vanarahvas juba teadis, et rege tasub suvel rautada...
Lubasin suure hooga juba juuli alguses oma töönurka näidata aga nagu näha, siis jõuan tegudeni alles nüüd. Esiteks oli õmblemise soolikas jäänud kuhugi kadunuks (ei imesta selle kolimise juures), lisaks mu õmblusmasin tõrkus, puhkus oli, siia-tänna käimised ning üle-üldse kärss kärnas ja maa külmand. Sellisel suvel, nagu tänavu, pole viimase üle vaja vist imestadagi...
Nüüdseks olen omandanud uue õmblussoolika. Õigemini küll töölooma. Mu üks suur unistus on mu töölaual ja juba mitmeid tunde minu heameeleks töötanud.
Töönurgast esialgu - kolisin oma kummuti koos niitide, lõngade ja muu tarvilikuga. Selles kummutis on asjad nii hästi sorteeritud, et patt olnuks seal ümberkorraldusi tegema hakata. Kummuti peale sai koha mu arvuti. Ega ühe läpaka jaoks polegi tervet kirjutuslauda vaja, õmblus- ja äärestusmasin vajavad tunduvalt enam ruumi. Lisaks ootab ees aastane paus ülikoolist ja polegi vaja nii pikalt arvuti ekraani taga konutada.
Kummuti kõrvale sai algselt pojale ostetud riiul. Tegime lapse jaoks soodsa vahetuskauba - ta sai suure kapi koos riiulitega, mina pisikese riiuli, millele hetkel veel mahuvad pea kõik mu käsitööraamatud ja ajakirjad. Kui ma muidugi plaanin viimastele veel kõvasti raha kulutada, siis pean uut riiulit ka otsima hakkama.
Katusealusesse said (õigemini jäid juba eelnevast ajast) mu vatiinirullid. Õnneks sai sealt hulgim karpe ja purke välja visatud, hetkel on isegi varuruum millelegi, mis külma ei karda.
Kõige rohkem ruumi võtab mu sinine töölaud. Laud pärineb eelmistelt korteriomanikelt ja mul on ütlemata hea meel, et abikaasa ei lubanud mul seda sisse kolides ära anda. Vanad omanikud seda ei tahtnud, mulle ei sümpatiseerinud sinine värv... Küll aga on sellel väga tugev raam, tugev pealisplaat ja tugevad jalad. Piisavalt suur kahele masinale ja lõikematile. Lambi jaoks jääb ainult teinekord ruumi puudu. Laua kõrvale seadis end Mann sisse (teine variant oleks tal ukse taga konutada). Äärestusmasinat kasutades pean Manni natuke trügima, aga ehk saame ikka sõbralikult ruumi ära jagatud.
Kappi pistsin mõned karbid (nööbikarbid, kummide karbi, lukkude karbi) ja vajadusel annab sinna isegi triikraua ära peita. Viimast kavatsen küll pigem triikimislaua peal hoidma hakata, aga toa nii öelda esinduslikuks muutmiseks võib ehk nii juhtuda.
Seinakappi sai veel üks restidega riiulimoodul, kus sees mu rõivaste õmblemiseks mõeldud trikotaažkangad. Need ongi ainukesed kangad, mis siia tuppa kolisid. Ülejäänud kapitäis on endiselt lapse toas ja vajadusel käin seal sorteerimas. Korra juba küsiti, et millal ma need sealt ära viin... Vastuse peale, et kabinetis pole piisavalt ruumi, kästi need siis katusealusesse panna (nagu need mahuks.... ihiii). Lisaks on lapse toas veel hunnik kaste ja kirjutuslaua sahtliboks, kus sees pärlitega mässamise ajast kraami. Eks ma aegamisi sorteerin ja vähendan enda kastihunnikut, aga minema ei raatsi ju midagi visata. Endalgi vähe ;)
Õnneks nüüdseks on ring peaaegu täis saanud - lapse asjad magamistoast tema tuppa kolitud, õmblusasjad lapse toast välja kabinetti, kabinetist maha müüdud suur kirjutuslaud, kabinetis hoiul olnud väikseks jäänud riided ja vanad mänguasjad rändasid konkusse ning konkus hoiul olnud võrevoodi ja muu titekraam (mida kohe varsti vaja) ringiga tagasi me magamistuppa. Viie aastaga on kokku kuhjunud hulgim asju. Õnneks nii mõnigi kotitäis läks prügi hulka või taaskasutusse. Kergem hingata ja olla.
Pika jutu lõpuks natuke tööloomast ka. Mitme koosveedetud tunni lõpuks võin käsi südamel öelda, et ma olen oma otsusega ääretult rahul. Valisin juba ammu endale uueks õmblusmasinaks Janome Horizon MC8900 QCP mudeli (kõige odavam ikka Karnaluksist ostes). Kogusin raha, sest tuhandet eurot just tagataskust välja ei võlu. Lotovõitu ei tulnud ega tulnud. Sünnipäeval sain natuke lisa ja abikaasa lubaduse ülejäänud osa finantseerida. Siinkohal suur-suur aitäh kõikidele kallitele, kes ümbrikuga tulid.
Peale sünnipäeva ruttasin poodi, et oma kauaigatsetud masin koju tuua. Ukse taga viskasin veel nalja, et nüüd kui raha koos, siis masinat kindlasti pole. Vot ei olnudki. Tuli tellida ja pea kaks nädalat oodata sipelgaid täis pükstes :D Eks seepärast ei saanud blogisse ka kirjutada - polnud miskit näidata ju. Igatahes lool õnnelik lõpp - suure kõhuga sai suur kast puhtalt emotsioonide najal koju tassitud (õnneks Karnaluksist soomlaste hordide vahelt välja viis masina sealne väga tore müüja Andrei, aitäh!).
Esimeste muljete hulka kuulub rahulolu - 8900 on mõnusalt suure tööruumiga, piisavalt vaikne ja jõuline. Mulle tohutult meeldib automaatne niidilõikamise süsteem. Lisaks piisav ruum nõelast paremal. Naudin teppimisel masina häält ja sisseehitatud astuvat jalga. Kangakihid püsivad ka liimita õigel kohal. Ja kas ma mainisin juba seda avarust, mis nõelast paremal valitseb? :D Ma tahaks kohe mõnda suurt tekki teppima asuda, et kogu seda ruumi täita...
Andke vaid aega nüüd õmblemiseks. Aitäh kõikidele, kes selle pika jutu lõpuni jõudsid lugeda. Ma lihtsalt pidin selle kõik kirja panema. Endal kunagi tulevikus ka hea lugeda :)
Masinate taga valitseb vaikus. Vaid korraks sai äärestusmasin sisse lülitatud, et niidistamist näidata. Mööbel ja masinad on kolitud, kuid uus õmblusnurk pole õmblema veel kutsunud. Eks oma roll ole ka puhkusel, kodust eemal olemisel, sünnipäevade rallil...
Sel kevadel olen hoopis väga rohenäpp olnud. Mul on rõdul kasvamas füüsalid, pisikesed tomatid, üks suvikõrvits ning hulk pipraid, mille jaoks sai isegi venna ja abikaasaga koostöös väike "kasvuhoone" ehitatud. Piprad nimelt ei tahtvat tuult. Paar-kolm toalille sai ka jälle suveks rõdule viidud, ehk saavad piisavalt kosutust ja rõõmustavad talvel mind õitega.
Õmblemise juurde tagasi tulles - mai ja juuni Õmblen endale projektid on plaani võetud, juuli oma ootab järge. Kanga ostmisega olen kõvasti patustanud, samuti on mu koju ilmunud kaks Ottobre lasterõivaste numbrit, Ottobre naiste number ja kaks Burdat. Õmblemata ajakirjade arv seega pigem tõusujoonel.
Õmblusjutte ja tehtud töödest mul sel korral pilte näidata pole. Maikuu olen ikka veel "võlgu" Õmblen endale 2015 projekti osa, juuniga pole isegi alustanud. Sel kuul on olnud hoopis teistsuguseid tegemisi küllaga: ülikooli kevadsess on edukalt üle elatud ja mõni viinamari oli õite magus (seda eriti peale magamata ööd...).
Kooliga ma enamasti tegelesingi. Lisaks hakkas meie pere sünnipäevatrall pihta. Seep' see on kui kõik vähid ;) Jaanipäev takkaotsa. Nüüdseks on ka kõiksugu õmblusnurga kolimist edasi lükkavad vabandused otsa saanud ja seega tegin täna oma kirjutuslaua kabinetis tühjaks. Päris üllatav oli avastada, et kõik laua sahtlites olnud asjad mahtusid ilusti mu kapi riiulitele (miks need seni küll tühjana seisid?) ja kirjutuslaud ise sai juppideks võetud. Keegi hea inimene võiks selle nüüd Osta.ee-st ära osta ja minema viia. Kus ma edaspidi endale arvutinurga-kirjanurga teen, alles mõtlen. Õnneks ma seda eriti ei kasutanudki.
Seega operatsioon Lapse tuba lapse toaks sai alguse. Saab korralikult kõiksugu õmblusnodi, lõngad, ajakirjad, raamatud, pitsid, satsid jms üle vaadata, sorteerida ja teise tuppa tassida. Mu suur sinine õmbluslaud mahub sinna ilusti ära, kummuti ja sahtliboksi osas pean alles rehkendama hakkama. Kabinetis saab olema vähem ruumi laiutamiseks kui praegu. Kahjuks või õnneks? Kes seda teab.
Loodan väga, et nädalaga olukord stabiliseerub ja hiljemalt juuli alguses on mul miskit ka ette näidata. Uuest õmblusnurgast saavad ka pildid üles kui kõik oma kohale sätitud. Tõenäoliselt koos ühe NII hea uudisega :P
Kuidagi juhtus nii, et viimase kahe maikuu nädala jooksul tegin vaid ühe pildi endast. Kandsin küll hoolega enda õmmeldud riideid pea kõik päevad, kuid kui hommikul veel pildistamine meeles oli, siis õhtuks oli see ammu peast kadunud.
Põhjendan kõike seda jama öiste üleval istumistega. Kõhuelanik ei sega, küll aga ei jätku mul piisavalt vererõhku meie mõlema jaoks. Lisaks jalakrambid, mingi imelik närvilisus või pinge (no kui ikka iga öö järjest 3-4 tundi üleval istud, siis tekib närvilisus kergelt), suur väsimus aga täielik unetus. Praeguseks hetkeks olen probleemile lahenduse leidnud magneesiumi abil :)
Käsitööd (näiteks maikuu Õmblen endale tulemust) tulen aga blogisse näitama aga peale ülikooli kevadsessi. Järgmiseks laupäevaks (ehk juunikuu 13-ks päevaks) peaks mu kevadine laiskusesess kas magusaid või kibedaid vilju kandma. Eks näeb siis! Nüüd aga viimaste suurte pingutuste kallale ;)
Jälle kotid. Seekord kõik endale ja oma perele kasutamiseks. Eelmises postituses mainitud neljanda koti jaoks lõikasin küll kangad välja, kuid ei saanud neid nii hästi klappima, kui oleks tahtnud. Jätsin selle töö esialgu pooleli ja läksin hoopis viienda, kuuenda ja seitsmenda koti kallale.
Viies, kuues ja seitsmes kott maikuus on poekotid. Mul oli juba tükk aega kangas nende jaoks ootamas ja oligi viimane aeg uued õmmelda. Vanadel on juba augud sees suurest kasutamisest. Uued poekotid on tugevast linasest pesuõmblusega õmmeldud. Tänu Sillulullu kottidele on neil üleval ääres kummipael, millega saab kotid ilusti rulliks keerata. Ei midagi keerulist, kuid praktilised.
Tänu teistele kottide õmblemisele, tekkis ka suur tahtmine ise uue kotiga ringi patseerima hakata. Algul tahtsin punast, siis mereteemaliste kangastega, viimasena kargas pähe aga ammu ihaldatud variant. Käisin Karnaluksis lõngariiulite vahel end tuulutamas ja leidsin täpselt õiged lõngad. Kuduma-heegeldama ma küll ei hakanud, mul oli lõnga hoopis kaunistamiseks vaja ;)
Kott on linasest kangast, triigitud vatiinile, tepitud sik-sak-pistega. Sees on puuvillane vooder nelja tasku ja võtmete jaoks karabiinhaagiga. Tagumisel küljel ka üks lukuga tasku. Kahjuks polnud kodus beeži või halli piisavalt pikka lukku. Seega kasutusse läks hoopis valget värvi meetrilukk.
Mulle meeldib, et kott pole üht kindlat värvi vaid sobib igasugu rõivastega. Enne olin ikka hädas, sest punase-roosakirju kott sinisekirjude riietega läks liiga silmi koormavaks minu jaoks. Lisaks mulle meeldib, et sellel kotil on üks parajalt pikk sang. Sanga sees jällegi vana püksirihm (need hakkavad juba otsa saama!) tugevduseks.
Ainuke asi, millega ma üldse rahul ei ole: tagumise külje lukuga tasku õmblesin liiga kõrgele. Teist korda astun juba sama reha otsa... Kurjaks ajab lausa! Natuke võin nuriseda, et kott on liiga sügav. Järgmise teen kindlasti vähemalt 5cm lühema.
Järgmisena tuleb käsile võtta Õmblen endale 2015 maikuu projekt. Mai hakkab juba läbi saama ja ma polegi ühtki ajakirja veel kasulikuks muutnud! MMM'15-st juba järgmises postituses. Viimasega on natuke nukrad lood...
Alguse sai mu kotitegu juba talvel, kui tulin üks hommik koju kahe munadepüha-teemalise linikuga. Sooviti sellist natuke pöörast kotti, millega oleks tore ringi käia. Vaatasin neid linikuid ja ei leidnud kuidagi sobivat kangast nendele lisamiseks. Koti kokkuõmblemise ja mõõtude osa oli ka meelest läinud ja seetõttu otsustasin enne igaks juhuks nö proovikoti õmmelda.
Valisin välja hunniku pastelseid peamiselt taaskasutuskangaid ning õmblesin ruudulise pinna. Sinna juurde said sangad ja voodriks ühest kardinajupist sisu. Sees on ka lukuga tasku ja võtmete hoidmiseks paela otsas karabiinhaak. Lapitehnikas pealispind on läbi tepitud tugevaks triigitud vatiinile. Mulle meeldib, et kott vormi hoiab ja sedasi ka koti seest lihtsam asju leida. Sanga äär mõlemalt poolt kanditud diagonaalkandiga.
Jäin esimese kotiga küll rahule, kuid teise plaanisin kantimata valmis õmmelda. Kangad valisin jällegi peamiselt kunagiste kardinate hulgast (nii mõnusad tugevad materjalid ja ilusad mustrid). Sanga õmblesin ümberpööramise meetodil ja kott valmis kiiremini kui esimene. Hoog oli sees :) Lisaks teadsin, et munadepühalinikud ikka veel ootavad kotiks moondumist ja mina samal ajal mängin oma kangastega.
Selle koti sisse sai samuti karabiinhaagiga pael võtmete jaoks, lukuga tasku ühele poolelel ja teisele poole kummipaelaga kroogitud tasku. Pealmine lapitehnikas osa jällegi tepitud tugevaks triigitud vatiinile. Voodri ja pealmise osa ühendasin omavahel ka nurkadest - sedasi ei liigu vooder koti sees ringi.
Peale kahte kotti tundsin, et nüüd on linikute osas selgus majas. Tehnoloogia osa teada, suurus teada ja kuidagi iseenesest leidsin oma silmale sobivad kangad. Mulle meeldisid suuretäpiline sinine ja triibuline kollane kõige paremini. Sisuks sama rõõmus triibuline kollane ja jällegi kõik vajalikud taskud olemas. Tepitud tugevaks triigitud vatiinile ja üleval ääres kinnituseks ikka trukk. Kõik hõbedased trukid selleks korraks otsas kah :)
Kolmanda kotiga olengi tehnoloogiliselt kõige rohkem rahul. Just niimoodi plaanin ka neljanda õmmelda, sest minu jaoks sedasi kõige lihtsam ja loogilisem. Kogemus õpetab :) Nüüd pean aru, kas mitte endale ka sellist risti üle keha kantavat kotti õmmelda. Mõnus oleks lapsega toimetada ja ise aktiivne olla kui õlakott õla peal tolgendades pidevalt ette ei jää. Lootus ka viiendale?
Viimase möödunud nädala ja kahe päeva kohta pole öelda muud kui hunnik endleid ehk selfie-sid ehk enda pildistamist käeulatuse kauguselt. Reisil olles nägin päris paljudel käes endlikeppe (no need pikad kepid, mille otsa kaamera pannakse ja siis ikka endast pilti tehakse) ja itsitasin. Internetis levis pilt, et tänu massilisele enesepildistamisele on Narkissose tegelaskuju antiikmütoloogiast täiesti kahvatunud. Vaadates selfie-de kultuuri massilist laienemist ei imesta üldse selle asjaolu üle.
Enda nädalale tagasi vaadates loodan täiesti naiivselt, et kõikidel endast foto tegijatel oli käsil Me-Made-May'15 pildistamine nagu minulgi. Kuidas siis muidu välja vabandada järgmist endlihunnikut:
Üks rõivaese mu plaanitutest sai enne reisi veel valmis. Seega neli asja kaheksast on siiani valmis saanud. Plaanitud oli õmmelda liblikakleidile lisaks teine samasugune, sest seda esimest olen iga suvi hoolega kandnud. Materjal samasugune polüester, lõige sama McCall's 6264 variant A ja isegi suuruse jätsin samaks. Ainuke muudatus oli rinna all olevast kummiribast loobumine. Tundus juba ilma selletagi väga hästi istuvat. Juurde õmblesin samast kangast pika vöö, millega vajadusel kleiti koomale tõmmata.
Kangas pärit tõenäoliselt Mustika Abakhani kaalukangaste hulgast, kapis seisnud ehk aasta-poolteist. Isegi hästi. Tundub, et jätsin enne kappi panemist kanga läbi pesemata ja kuigi polüester ei tohiks kokku tõmmata, oli kleit peale pesu nii 5 cm lühem. Täitsa imelik lugu - hakka või alläärde pikendamiseks mingit kangajuppi juurde lõikama :)
Veel lihtsam oli õmmelda üht kodust seelikut. Suvel sellisega hea ringi lipata, sest kumminiidiga tehtud krooked annavad mõnusalt ruumi ja ei pitsita mitte kuskilt. Ristkülikuline tükk toruks õmmelda, ära krookida ja alläär tagasi pöörata - häbi seda isegi õmblustööks nimetada :D
Kangas jällegi Mustika Abakhanist kaaluga puuvillaste hulgast. Mulle nii väga meeldisid selle värvid ja muster, et ei hoolinud kanga liigsest jäikusest sellise seeliku jaoks.
Nüüdseks olen juba kottide õmblemise lainel. Kaks on valmis, kolmas on pooleli ja neljanda jaoks valin mõttes kangaid. Seejärel tahaks endale ka ühe koti õmmelda :P
* üks Humanast pärit lohvakas XXL suuruses nahkhiirelõikeline õhukesest viskoosi ja polüestrisegusest trikotaažkangast beeži värvi pluus
Esiteks tuleb kogu materjal põrandale maha visata koos lõigetega ja pead murda täpse materjali kasutamise osas. Pea murdmise lihtsustamiseks võib pluusi eelnevalt õmblustest lahti lõigata, varrukaotsad ja alumine äär küljest lõigata.
Järgmisena tuleks välja lõigata kõige suurem kangatükk ehk seljaosa. Seejärel vaadata kui palju annab välja lõigata pluusist esiosa jaoks ja ülejäänud lisada augulisest kangajupist. Varrukad tuleks välja lõigata puuvillasest kangajupist ja varrukaotsteks saab kasutada pluusi soonikus varrukaotsi ning hõlmaäärteks tagasipööratuna pluusi alumist soonikkoes äärt. Kõik komponendid tuleb omavahel õiges järjekorras äärestusmasina abil ühendada ja seejärel teha vajalikud tepingud õmblusmasinaga. Edasised kaunistused juba igaühe vabal valikul.
Kui toode valmis, tuleb nautida kandmist. Aktiivse kasutamise tulemusel aeg-ajalt pesta pesumasinas. Vajadusel triikida :)
Pildistamiseks sõitke kõigepealt raba äärde, avastage sealt imelikud metsamehed ja kõva tuul, sõitke koju tagasi, tehke pildid, tuunige neid arvutis heledamaks ja näidake blogis ette :)
Nagu ma ammuilma olen rääkinud, oli mul lubatud üks lapitekk õmmelda. Nagu ma natuke vähem aega olen rääkinud, on mu õmblusmasin viimasel ajal turtsakas ja omab paremaid ja halvemaid päevi. Nagu ma pea üldse pole kirjutanud, ootas tellija oma lapitekki väga kannatlikult.
Nüüd lõpuks ma enam ei pea lihtsalt rääkima või kirjutama vaid saan südamerahus ka pilte näidata. Minu kavand, arvutused, kangalõikumised ja väheke õmblemist. Minu suureks rõõmuks väga koostöövalmis Õmblusmamsel ja tema poolt kokku õmmeldud-tepitud tekk. Ma jään tükiks ajaks tänuvõlglaseks, et aitasid selle suure projekti lõpuni viia! Aitäh-aitäh-aitäh!
Järgmise lapiteki tegemise võtan plaani alles siis, kui saan uue õmblusmasina taha istuda ja ei sõltu enam masina võimekusest. Sinnani aga vuristan peamiselt äärestusmasinat kasutades endale rõivaid kokku ja pean läbirääkimisi üksikute õmblemiste osas, mis tavamasinaga vaja läbi viia.
Lõpetuseks aga tänan Kristat veel ja veel, sest sinuta võiks ma vaid arvutuskäike ja kavandeid ette näidata :)
|
OSCAR-2019
|
||
Peale kolme läksime Jenny ja tema hostperega Toledo loomaaeda. See oli jõuludeks tuledega ära kaunistatud.
Rohkem seekord filmisin, sest jõulutuled jäid video peale paremini peale, realistlikumalt. Natukene on loomi ka näha. Madusid ja muid pisikesi loomi filmisin ka, aga need jätsin videost välja. Minu jaoks oleksid nad video ära rikkunud. Kohe kuidagi ei sobinud kokku nende jõulutulekestega.
Loomaaed oli väga suur aga paljud loomad jäid nägemata, sest väljas oli pime ja paljud juba magasid.
Kuna oli esmaspäev siis oli peale tunde ka craft club. Kui mul oleks nööbid kaasas olnud, siis oleks mu peapael hetkel juba valmis.
Me lähme Jennyga mingi päev Jo-Ann'i, siis ostan omale nööbid ning lisaks ka lõnga, et omale salli tegema hakata.
Ma olen hetkel nii vaimustuses sellest, et tegelikult saab kõik asjad endale ise ka teha mitte ei pea poest ostma. Üritan ikka realistlikult mõelda ja midagi suurt mitte tegema hakata.
Koolipäevast väga midagi meeles pole, kriminalistika tunnis sai ehk kõige rohkem nalja. Nimelt kuna meil ju endiselt teemaks veri, siis õpetaja tahtis meile ise ühe katse teha.
Ta võttis suure paberi ja pani seinale. Võttis kätte haamri ja kinnitas teibiga sinna otsa vatitupsu mille verega kokku tegi. Hakkas siis sellega vehkima, nagu mõrvaks kedagi. Verd aga ei lennanud üldse. Pani siis verd juurde, vehkis veel tugevamalt ja siis lätaki lendas see vatitups vastu seina kinni :D Kõigil oli nalja nabani.
Seejärel võttis ta siis uue vatitupsu ja kinnitas tugevamalt, siis katse ka õnnestus. Hea tuju oli igatahes garanteeritud.
Tunnist lahkudes küsis üks poiss, et kust ma pärit olen. Ütlesin siis, et Eestist. Tema küsis, et kus see asub? Ja siis tegin ma oma suurima vea.. ütlesin, et see on kohe Venemaa kõrval. (nii hea ja lihtne on ju niimoodi seletada) Tema selle peale: ahah, et siis oled venelane jah?! Eestlased ei tohi mitte kunagi mainida sõna Venemaa, sest muidu oled kohe venelane. Ma olen ise kuulnud kuidas mõni on minust rääkinud ja öelnud, et ma Venemaalt.
Peale kooli käisime hostemaga postkontoris, panin oma 5 ümbrikku teele. Mul läks sama palju raha kui mu empsil minu paki peale.. siiani valus mõelda ja süda tilgub verd. (Välismaal olles ja teist keelt kõneldes saad aru kui veidrad on eestikeelsed väljendid)
Saksa keeles õpime me praegu ilma ja sellega seonduvaid lauseid. A'la udu, päike paistab, ilm on halb jne,
Iga hommik vaatame saksa keelsetest uudistest ilmateadet ja täidame selle päeva kohta käivat paberilehte. Väga huvitav idee minu meelest.
Juba eile hakkasime meisterdama ühte asja, et sõnad hõlpsamini selgeks saaks. Ma ei hakka isegi üritama siin selgitama mis asi see on, parem panen pildi.
Mis ma öelda tahtsin on see, et vähemalt minu koolis on keele õppimine tehtud väga lihtsaks. Teemasid ei vahetata nii ruttu ja mingit igapäevast sõnavara tööd ei ole. Paljud asjad käivad nö läbi mängu, nagu ka seekordne meisterdamine.
Ma tõsiselt naudin siinset saksa keele tundi. Iga hommik selle tunniga alustada on ikka väga mõnus. Kuigi ma tean, et võib-olla me õpime siin vähem, aga vähemalt on alati tuju seda teha.
Mis eriti naljakas, paljude jaoks on see nii raske. Ükskord ujumas rääkisin ühe tüdrukuga tundidest, ta ütles, et ta õppis saksa keelt 2 aastat (2 aastat on kohustuslik, võid 4 aastat ka õppida kui tahad) ja talle ei meeldinud. Ma siis küsisin, et miks ei meeldinud? Tema ütles, et nii raske oli.
Eks see võib jah raske olla, kui varem pole võõrkeeli õppinud ja siis järsku 14-aastaselt pead hakkama. Minu arvates on see ikka parem, et Eestis alustatakse esimese võõrkeelega juba esimesest või kolmandast klassist.
Kriminalistika tund on ka üks mu lemmikutest. Sõnavara on küll keeruline, aga huvitav on kui saab nii tihti teooriat praktikas rakendada.
6. detsembril käisime õpilastega kes õpivad saksa või prantsuse keelt Frankenmuthis. See on Saksa linn, Bellevillest pea kahe tunni kaugusel, autoga saab muidugi kiiremini kohale kui koolibussiga.
Kõigepealt käisime me Bronner's Christmas Wonderland-is, see on maailma suurim jõulupood, avatud 361 päeval aastast. Ehteid oli igasuguseid, igas toonis jne. Samas kui küsida, kas eelistaksin sellist masstoodangut või pisikest butiiki, siis valiksin viimase. See pood oli ülerahvastatud ja kuna liiga palju oli kõike seda kraami, siis minu jaoks kaob see jõulude tähendus totaalselt ja asendub pigem stressiga. Aga vähemalt on ära nähtud.
Päris paljude riikide ehteid oli ka, Eestit loomulikult mitte. Ma siis ütlesin Jennyle, et noh, niikuinii pea, et kõikide jaoks olen ma Venemaalt, et miks siis mitte pilti teha. Jenny vastu: No kuna paljude arvates tulen ma Austraaliast, siis ma võin ju nende ehetest pilti teha :D
Väljudes oli seina peal sellised sildid ja Eesti keelne ka täitsa olemas. Jenny proovis ka lugeda : ''Kokkuttulekkuukohttt''
Ise piirdusin advendikalendriga, bussi istudes pidin selle muidugi kohe avama ja kuna oli 6.detsember, siis sain seda šokolaadi päris palju süüa :)
Sealt edasi sõitsime Frankenmuthi kesklinna, kus meile anti vaba aega kuni kella viieni. Meid lasti maha (:D) kohas, mis meenutas küla. Seal oli hästi palju poode jne. Kuna aga õpetaja tahtis meile näidata kogunemispaika, kuhu kella üheks pidime korraks minema, siis kohe alguses sinna ei jäänud.
Kõndisime siis sealt mööda, üle silla, kuni jõudsime kesklinna. Kell hakkas juba 12 saama ja otsustasime, et jääme kuni kella üheni sinna linnaossa ja vaatame seal ringi. Tegelikult jõudsime ainult paari poodi, ülejäänud aeg läks restoranis.
Restoran oli lahe, ettekandjad kandsid saksa rahvusriideid. (ei tea nime) Üldse kuidagi huvitav tunne oli, nagu täiskasvanud inimesed peenes restoranis :D
Peale söömist käisime siis oma kontrollpunktis ning suundusime tagasi sinna nö külla. Käisime seal kõik poed läbi. Seal oli igasugu poode - kommipoed, riidepoed, ehetepood, isegi koerapood jne.. Lõpuks läksime ühte hoonesse kus kohviku kõrval oli üks diivan. Seal me siis istusime ja puhkasime jalga kuni kell sai viis.
|
OSCAR-2019
|
||
II. järgu sõjaväearst Pjotr Bogdanovi isikutunnistus. Teenis Musta mere laevastiku 12. õhuväebaasis, mis asus Sevastoopolis. 1943. aastal sai majori auastme.
NKVD alampolkovnik Jefim Manõshevi isikutunnistus ja väljavõtted sõjaväepiletist. Manõshev oli 286. ( Tallinn ) ja 289. ( Kohtla- Järve ) sõjavangilaagrite juhtivkoosseisus, sõjaväepileti järgi Nov. 1944- Mai. 1947.
Tallinnas tegutses pärast sõda mitmeid kinnipidamiskohti, mis praeguseks on ununemas. Üheks selliseks ümbruskonna elanikes ängistust, viha ja kaastunnet tekitanud kohaks oli Endla tänava ääres, teisel pool Kibuvitsa ja Tulika tänavat asunud 286. sõjavangilaagri kolmas osakond. Sõjavangilaager nr 286 rajati 16. oktoobril 1944. Seal peeti peamiselt sakslastest ja austerlastest vange, mõnevõrra vähem ka ungarlasi.
Sõjavangilaagri administratsioon eesotsas laagriülema Slutsevskiga asus Pirita tee 26. Sellele allus 11 osakonda, millest Tallinnas asusid teine, kolmas, kuues ja kaheksas. Olgu vahemärkuseks öeldud, et sõjavangilaager number 286 polnud kaugeltki Tallinna ainuke. Siin asus ka mitu ehituspataljoni, milles valitses vangilaagritega paljuski sarnane olukord.
Sõjavangilaagri number 286 kolmanda osakonna ülemaks oli 21. septembrist 1946 kapten Aleksei Nikolajev, kes oli kolm aastat varem rindel raskesti haavata saanud.
1948. aastal vaheldus vangilaagri juhtkond tihedamalt. Lühemat aega juhtis laagrit Zitomiris sündinud juut Lev Lazarevski. Sama aasta 1. veebruarist oli ülemaks Leonid Batõgin.
Vähemalt 1945. aasta mais oli kolmas laagriosakond tööalaselt seotud Eesti Raudtee Ülesehitusvalitsusega. Asutus taotles 5. mail 1945. aastal Endla tänavale kolmehektarist maa-ala ajutiste barakkide püstitamiseks. Samal aastal anti üle vähemalt kolm suurt barakki (number 5, 6 ja 7), köök ja saun. 1946 valmisid klubihoone ja viis suuremat barakki (numbrid 14-18). Tehas number 9 andis omapoolse panuse 1946. aastal ühe suurema baraki (number 2) ja kartseri (hoone number 3) ehitamisega.
Barakkides olid kahekorruselised narid ja iga vangi kohta kaks ruutmeetrit põrandapinda. Hoonetes number 17 ja 19 paiknes konvoirood. Laagril olid veel ambulatoorium, laatsaret ja täikamber, mis võis teenindada kuni 50 inimest tunnis, pesuköök, kus võis ööpäevas pesta kuni 70 kilo pesu ning üldladu, mis mahutas 160 tonni kaupa.
Laagrit ümbritses okastraataed. Kinnipidamiskoha ainuke sissepääs asus kohakuti praeguse Kibuvitsa tänavaga. Väravatagust väikest väljakutaolist ala kasutati loendusteks ja muudeks suuremateks üritusteks. Hiljem, kui vangide elu muutus kergemaks, kasutati seda platsi ka spordiväljakuna.
Vangid töötasid erinevates tehastes ja ülesehitustöödel. Lisaks kurnavale tööle laastasid nende tervist ka vilets toit ja kehv riietus. 1946. aasta 2. aprilli ülevaatusel selgus, et 40 kinnipeetavat pidi tööl käima täiesti kulunud saabastega või päris ilma jalanõudeta. Eesti kliimas võib sellisel ajal sageli veel lumigi maas olla.
Niigi raske olukorra tegi väljakannatamatuks laagriosakonna Smeri töötajad, kes öötundidel selgitasid vahendeid valimata vangide poliitilist meelsust ja varasemat tegevust.
Kui mitte arvestada erihaiglas surnud vange, siis lõppes vangilaagri nr 286 erinevates osakondades ühtekokku 658 inimese elutee. Kui paljud neist olid kolmanda osakonna kinnipeetavad, on raske öelda. Näiteks 1946. aasta 19. aprillil koostatud käskkirjast ilmneb, et tolle aasta esimesel kvartalil heitis seal hinge neli vangi.
17. märtsil 1945 oli kolmandas laagriosakonnas arvel 252 vangi, neist esimesse kategooriasse ehk tervete meeste nimekirja liigitus ainult 42. Teise kategooriasse ehk nendeks, kes olid võimelised töötama ainult kergematel töödel, kuulus 87 Endla tänava vangilaagri elanikku. Neid mehi, kelle tervis oli vilets ja keda sai kasutada ainult laagri sisemistel töödel, oli 63.
Selsamal päeval oli 31 vangi distsiplinaarosakonnas karistust kandmas ja 11 raskemat haiget laatsaretis. Kergemalt haiged pidid tööle minema. Lisaks sellele oli 18 kinnipeetavat mingil muul põhjusel teistest isoleeritud.
1946. aasta jaanuaris oli kolmandas laagriosakonnas 1300 vangi, sama aasta aprillis oli vange 1523, mais 1812 ja augustis 1860. Võib arvata, et 1947. aastal püsis vangide arv enam-vähem samal tasemel ja seejärel hakkas järk-järgult vähenema koos nende kodumaale saatmisega.
1948. aasta lõpus algas üldine laagrite likvideerimine. Massiliselt saadeti vange kodumaale 1949. aastal 14. mail. Samal aastal moodustati seoses kolmanda laagriosakonna likvideerimisega hoonete ja materiaalsete väärtuste üleandmise komisjon.
Pärast seda kasutati endisi vangilaagri hooneid elamutena, kuhu kohaliku legendi järgi majutati elama omaaegsed vangilaagri töötajad koos perekondadega.
Väljavõtted sõjaväepiletist ja infot laagri nr. 289 Kohtla-Järve, Käva kohta ( allikas virumaa.ee ) :
16.10.1944.a. jõudis rindeväeosade järel Kohtla-Järvele sõjavangide koondamispunkt,mis kolis endisesse saksa sõjavangilaagrisse Kävas. Vastse vangilaagri esimeseks ülemaks oli major Zatõlkin ja laagri peamiseks tootmisülesandeks oli gaasimagistraali Kohtla-Järve -Leningrad rajamine. Töötati nii gaasi tootmiseks vajalike rajatiste ( suurimaks ehituseks olid tunnelahjud) ja ka trassi ehitamisel ja paljud leidsid rakendust ka Käva-2 kaevanduses. Suuremate objektide lähedusse paigutati ka laagri osakonnad.
Juhtkond koos 1 osakonnaga asus Kohtla-Järvel (Kävas), 2.osakond oli Kukrusel (töötati Kukruse kaevanduses), 3.osakond Kiviõlis ja 4.osakond paiknes algul Kohtla-Nõmmel, hiljem viidi aga üle Tallinnasse, kus sõjavange kasutati masinatehase ehitusel ja muudel ehitusobjektidel.
Laagril oli ka mitmeid väiksemaid ja mobiilseimaid allüksusi (üks neist asus Kohtla-Järve linnas / Kohtla-Järve linnavalitsuse taga ja endise Tallinna poe vastas/ ja nende ehitustööna on kerkinud enamus Kalevi ja Keskalle tänava majadest. Kui algas laagrite likvideerimine, siis kujunes laager nr.289 Kävas üheks kolmest põhilaagrist, millele anti üle likvideeritavate laagrite osakonnad. Suure laagri ülalpidamiseks oli rajatud ka Jõhvi lähedale oma põllumajanduslik abimajand (hilisem Jõhvi Aiand) kus oli ka oma loomapidamine.
Laager nr.289 pidi mahutama algperioodil kuni 3600 vangi, tegelikult oli vange vähem, kuna Eestist pärit vangistatud Saksa armee sõdurid, vaatamata rahvusele tuli saata NSVL põhjapiirkondadesse ja Siberisse rajatud sõjavangilaagritesse, kust aga peagi eestisoost inimesed toodi tagasi Eestis asuvatesse töö pataljonidesse Narvas, Sillamäel jm.E simene suurem partii, ligi 1700 eestlast ja 500 sakslast saadeti Kohtla-Järvelt Karjalas asuvasse laagrisse 16.11.1944.a-l ja veel mitmelgi korral saadeti siit sõjavange mitmetesse Venemaa piirkondadesse.
Kohale jäeti peamiselt haavatud ja haiged ja ka palju oskustöölisi (ehitajaid, potseppi, insenere jms.) 01.01.1945.a. andmeil oli vangilaagris 1139 vangi.
1945.a. kevadel hakkas ka siin vangide arv pidevalt kasvama ja laagris olevate vangide arv kasvas 10200-ni ja 29.11.1947.a-l oli vangilaagris 13009 sõjavangi, mis oli ka arvatavasti maksimum. 08.08.1949.a-ks oli laagrisse jäänud veel 6000 vangi ja viimased vangid lahkusid siit 11.09.1949.a. Selleks ajaks oli algusest peale laagrist läbi käinud 32532 sõjavangi. Laagri abimajand likvideeriti 01.11.1949.a-l ja vara anti üle Sinimäe sovhoosile ning veel mitmele lähedal asuvale kolhoosile ja laagri lõpliku likvideerimise päevana on kirja pandud 25.02.1950.a.
Sõjavangilaagri elu kohta on kirjutanud suurepärase kroonika sõjavang Otto LUTZ “Das Lied von Kohtla-Järve”. Kohtla-Järve (Käva) vangilaagri nr.289 ja osakondade kalmistud on märgistatud ja on uurimisel järgmiselt: Kävas on kaks kalmistut (nr.1 ja nr.2) kuhu on maetud 750 inimest, mälestuskivi ja mälestusrist avati siin 24.juulil 1996.a. Ida-Viru SOMS-i ja Saksamaal asuva “Laagriühingu Kohtla-Järve” poolt, Kukruse vangilaagri kalmistu avati 24.augustil 1996.a. ja siia on maetud 44 sõjavangi, uurimisel ja taastamisel on Kohtla-Nõmme sõjavangilaagri kalmistu.
Ja veel üks tunnistus, millel kahjuks sisu puudu. Selle eest on aga foto vägev ja kaasas ka ordeni raamat. Orden ise oli kadunud juba ennem seda, kui dokumendid sain... Iseenesest oleks tore, kui orden ka oleks, sest tegu on varase kinnituse küljes rippuva Isamaasõja ordeniga ( nagu pildil ).
Vanemleitnant Ambrosovskii oli tankist, rühma ja tankikomandör. Ordeni sai 1943. aasta suvel Kurski suunal peetud lahingutes.
|
OSCAR-2019
|
||
Ja seesugune pedofiilia, pederastia ja homoseksualiste ühtse tervikuna käsitlemine ei tulene Spiegeli ajakirjanike perverssest meelelaadist, vaid sellest, kõnealune poliitiline radikalism on seda pikki aastaid ISE teinud ja seda programmiliselt ja varjamatult.
Küsimus ei olegi selles, kui hästi või intellektuaalselt ta ennast väljendada oskab. Kõik ei peagi ühel tasemel suhtlema. Küsimus on selles, et homoseksuaalsus, mille vastu ta võitleb on tema enda fantaasia ja see on ilmselge, tihti isegi väga intellektuaalsete homofoobide puhul. Mingi konkreetne pedofiiliaskandaal ei mängi siin mingit rolli.
Ilmakuulus tv-show Fear Factor, mille abil hr Lotman kaasaaja ühiskondades lausa globaalses mastaabis kesksele kohale (vt USA asepresidendi Joe Bideni vastavat karmisõnalist avaldust) paigutatud mõistet „homofoobia“ selgitab, on igas mõttes hea alus arutluseks. Tv-shows peab grupp inimesi nende meelest ihaldusväärse dollaripaki nimel üksteisega konkureerides omaenese ja/või neile kui inimkonna esindajatele universaalselt kaasa antud, enesesäilituseks hädavajalikud hirmud või foobiad maha suruma / ületama, seejuures ka „jälkuste söömisega“ - nagu hr Lotman tabavalt tähendab - toime tulema. Ja seda kõike pataka dollarite eest, mille võitja pärib. Muud eesmärki, näiteks tunnustust, mis moraalsete eneseületuste, ennastsalgava kangelaslikkuse jmt eest „vana korra“ ajal järgnes, pole.
Millega premeerib aga „Uus Kord“ kõiki neid tublisid üritajaid, kes hirmsates siseheitlustes oma „homofoobiaga“ selle ületavad ja kasvõi sümboolseltki „homofoobiavastase“ võitlusega ühinevad? Laiu eneseületajate masse muidugi hea enesetundega: „oleme jõudnud moraalselt ülimuslikku positsiooni võrreldes madalalaubaliste, vihkajalike homofoobidega!“ „Uue Korra“ poolt üles ehitatud sotsiaalsetes ja võimupüramiidides on seesinase eneseületuse läbi teinud ülespoolepürgijad kahtlemata suures eelisolukorras võrreldes „kitsarinnaliste homofoobidega“. Väga homofiilsena esinevas Hollandis sõelub immigratsiooniamet Mustalt mandrilt pärinevate sisserändajate seast välja paslikud kodanikukandidaadid, testides nende sallivust aparatuuriga, mis mõõdab nende reaktsiooni videos suudlevatele meestele. Kui on „homofoobiakahtlane“, näidatakse mustale mehele ust. (Lugesin, et üks mitu aastakümmet Hollandis elav türklane, professioonilt immigratsiooniadvokaat, avaldas imestust, et tema pole 30 aasta jooksul Hollandis avalikult suudlevaid mehi näinud ja miks ometi peavad praegused immigrandikandidaadid taolise ennekuulmatu testiga silmitsi seisma. Seda lugedes mõtlesin, et pole sugugi välistatud, et see test tal veel ees seisab ja et ta läbikukkumisel vanale kodumaale tagasi pöörduma peab.) Igatahes paneb SEE asjaolu kahtluse alla väite, et „homofoobia“ ja „ksenofoobia“ tingimata käsikäes peaksid käima (ka massimõrtsuk Breivik, olles resoluutselt „kaltsupeade“ vastu, oli ühtlasi programmiliselt väga salliv homoseksuaalide suhtes). Vastavas ametlikus paturegistris tundub „kseno-“ väiksema kategooria patt olevat kui „homofoobia“.
Igatahes on preemiasüsteem, sarnaselt Fear Factoriga, täitsa olemas. Kuid karistussüsteem märksa tõsisem. Fear Factoris ei järgne testides ebaõnnestujate suhtes mingeid ühiskondlikke sanktsioone. Küll aga „homofoobiakahtlaste“ puhul – olgu kahtlusalune kas IT-tööstuse gobaalse tuntusega tipptegelane (Modzilla Brendan Eich, kes sai sule sappa, sest kompetentsed organid olid jälile jõudnud Eichi poolt traditsioonilise pere kaitseks töötava ühingule tehtud rahalisele annetusele) või koguni Hollywoodi A-kategooria staar (avalikkuse ees „homofoobseks“ tunnistatud repliigid tõid kaasa kõrge profiiliga skandaalid koos Alec Baldwini ja Gary Oldmani sümboolse ristilöömisega) või poliitika kõrgeimatesse sfääridesse jõudnu: aastakümneid tõsiseks juristiks, poliitikuks ja konservatiivseks avalikuks intellektuaaliks peetud Rocco Buttiglione, kes „homofoobiakahtlase Paavsti homofoobiakahtlase lähikondlasena“ Euroopa Komisjoni kohast ilma jäeti.
Eeltoodud kõrge profiiliga karistusaktsioonid moodsaima ilmakorralduse mõjukamate sfääride („nutiäri“, meelelahutustööstus, poliitika) hierarhiate tippude lähistel ei jäta kahtlust selles, et poliitiliskultuuriline homofiilia pole teps mitte „nõrgem pool“, vaid kehtestab end halastamatult.
Vähimagi kahtluseta on Hr Lotmanil võõrandamatu õigus mind tema blogi külalislahkuse kuritarvitajaks lugeda ja mu kommentaarid kustutada (mida ma täiesti emotsioonitult ka aktsepteerin), ometi katsetan veel ühe „homofoobia“ aspekti üle arutlemisega.
Jättes ära arutluse selle üle, kas „foobiateks“ nimetatud inimlike tõrjerektsioonide hulka, mis inimkonna liigina säilimises, samuti inimgruppide vahelises ellujäämiskonkurentsis tänini on kasuks tulnud, ka seesinane „homofoobia“ kuulub või ei kuulu, arutlen selle termini „meditsiinilise“ aspekti ja selle aspekti vastuolulise ekspluateerimise üle nn „geirahva vabadusvõitluses“ (nn gayliberation).
Kui USA publitsist, aktivist ja psühhoterapeut George Weinberg selle termini 1966. aastal välja nuputas, siis väidetavalt samal minutil noppis selle tema sõber Al Goldstein, kes selle oma põrandaalustes väljaannetes Screw ja Gay üle „geikogukonna“ kuulsaks tegi. Ning alates 1972. aastast, mil Weinberg oma raamatus Society and the Healthy Homosexual õnneliku sõnaleiu psühhoteraapia-sõnavarasse poetas, oli termini üleilmne võidukäik kindlustet. Nagu ka psühhoterapeutide kogukonna haaranud iha inimkond sellest homofoobiaks nimetet vaimsest häirest vabastada. Et tollekas ajaks oli juba kogu „vabaks maailmaks“ nimetav inimkonna osa end psühhoterapeutide diivanitele sirutanud ja moodsale ühiskondlikule situatsioonile vastavalt „täiega teraapiat nautis“, siis avastas ka iga endast lugupidav eesrindlik keskklassi liige talle juba terapeudi poolt tutvustatud seesmise deemonikarja seast veel ühe väga põneva tegelase – va Homofoobia nimelt. Missugune meeldiv üllatus kinnitas progressiivse keskklassi ameeriklase veendumust, et ta pole oma dollareid terapeudi arvele kandes neid mitte tuulde külvanud.
Konsensus, et „oma endeemilistes patoloogiates“ siplev valge lääne inime vajab Maailma Paremaks Paigaks Muutmise nimel, Inimkonna Helge Tuleviku nimel permanentset psühhoteraapiat asjatundliku terapeudi terase pilgu all, kehtestas end järjest „loomulikumalt“.
„Homofoobia lihtsalt PEAB välja ravitud saama,“ kõmistas Aja Nõue vastava ala autoriteetide suu läbi, „muidu neist õiget elulooma ei saa.“
Ent üks oluline takistus seisis USA paremaks paigaks muutmise teel – nimelt seisis ametlikus vaimsete häirete nimistus mitte „homofoobia“, vaid hoopis paljukannatanud homoseksualism! Mida teha? Mis sellega ette võtta? Ent, nagu õnnelikes stoorides ikka, kus häda kõige suurem, sääl abi kõige lähem:
paralleelselt sellega, et pühhoterapeutide leegionid nende diivanitel vaimset massaaži nautivatest ameeriklaste massidest Homofoobia-nimelist kurivaimu välja ajasid, oli täide õide puhkenud (psühhoteraapia-buumile näiliselt hoopis vastandlik) kultuurirevolutsiooniline intellektuaalne liikumine, mis end „anti-psühhiaatriaks“ nimetas ja mis väga karmilt hukka mõistis mistahes „vaimuhaigeks“-sildistamise riiklike institutsioonide, akadeemiliste psühhiaatria-institutsioonide ja muidu-mulisejate poolt. Psühhiaatrilisi haigusi polevat põhimõtteliselt olemas, olla vaid repressiivse ühiskonna soov „erinevat“ häbimärgistada ja represseerida. „Antipsühhiaatria“ üks silmapaistvamaid liidreid Thoma Szasz oli juba 1963. aastal (seega kolm aastaksest enne seda kui Weinberg „homofoobia“ tuvastas) verminud termini 'Therapeutic State' – mis minu meelest tõepoolest üks särav ja väga tabav leid oli ja on ja millega Szasz häbimärgistas riiklik-ühiskondlikku asjadekorraldust, kus riik tunneb end Psühhoterapeudina, kel kompetents ja voli ja võim kodanike psühholoogiat riigile sobivas suunas korrigeerida. (Seejuures pandagu tähele, et Szaszilt pärineb ka termin „nanny state“, „riik-lapsehoidja“, mida needsamad Eestit valitsevad neoliberaalsed võimud, kes parasjagu oma alamaid psühhoteraapilistel eesmärkidel, kõiksugu kõrge profiiliga loitsimiste, õigusloomeliste- ja meediašokiteraapiate abil „homofoobiast“ võõrutavad, kõigis muudes kontekstides vägagi varmalt kasutavad, et nn õhukest riiki õigustada.)
Niisiis asus professionaalne antipsühhiaatria paralleelselt sellega, kui psühhoteraapia üha uusi ja uusi ühiskonnaohtlikke vaimseid häireid oma patsiendiks võetud ameeriklaselt tuvastas, tegevusse akadeemilise kliinilise psühhiaatria põllul, et Ühendriigid repressiivsest või „repressiivsest“ psühhiaatriast sootumaks vabastada. Millise võitluse vist kõige otsustavamaks võiduks saigi homoseksualismi ametlikust vaimsete häirete nimistust välja arvamine paarikümne aasta pärast, seda muidugi koostöös järjest efektiivsemaks organiseeritud homoaktiivi, progressiivsete ideoloogiatöötajate, progressiivse populaarkultuurikujundusaparaadi ja ülejäänud progressiivse inimkonnaga, missugune aktiiv kõik need aastakümned võidukalt kahe, justkui vastandsuunda ujuva parve vahel karelnud: kord „homofoobide“ võõrutusravile hoogu andes, kord psühhiaatreid „repressiivse teraapia“ pärast hurjutades.
kust võtab praegust Eesti Vabariiki president Ilvese ja RE-SDE koalitsiooni poolt valitsev võim volitused Eesti Vabariigi kodanikke in corpore president Ilvese ja RK esimehe Nestori eesistumisel ja Rõiva juhitud valitsuse poolt teostatavale ülimalt mastaapsele ja ülimalt intensiivsele "pühhoteraapiale" allutada?
1. Ka mina pean ennast sotsiaalseks konservatiiviks, st minu jaoks ei saa ühiskond ja selle tähtsamad institutsioonid, nagu näiteks perekond, olla sotsiaalse eksperimendi objektiks. Asjad arenegu loomulikul teel.
2. Ka minu jaoks on üks ebameeldivamaid asju seoses kooseluseaduse vastuvõtmisega, et see ei tulnud meie ühiskonna orgaanilistest vajadustest, vaid üsna jõulisest välissurvest (olen sellest juba kirjutanud).
3. Mitte mingil juhul ei tohi valitsus ega parlament alluda tänavasurvele. Eile nõudis üks liikumine vasakpööret, täna teine liikumine parempööret: tänavademokraatia tähtsaim tunnus on see, et ta on kapriisne ja labiilne. Selline demokraatia kehtestati praegu näiteks Donetski vabariigis, kus otsustavaks faktoriks on see, kes kõvemini karjub (reaalselt aga juhivad kõiki protsesse Moskva instruktorid). Ka kohtuotsuseid, k.a surmanuhtlust määratakse hääletamisel lihthääleenamuse teel.
Huvitav, mind täiskasvanuna nagu ei häirigi homonduses too seksistlik ehk füsioloogiline pool eriti. Ma olen oma orientatsioonile üpris kindel. Samuti usuline pool, paganana nagu olen. Ma muretsen selle pärast mida ühiskonnas normaalsuseks deklareeritakse.
Küll aga mõeldes noormeestele kes mingil eluperioodil on tänu oma hormoonidele nagu "mustlaspüssid" ning otsivad vastassugupooles sageli muud kui nood enamasti on valmis pakkuma (romantikat, käest kinni jalutamist, õhkamist)...
Vanasti kuulus "prantsuse lastetoa" praktiliste nõuannete hulka "käed tekile" ja "kui sa ennast imelikult tunned võta üks külm dušš". Tänapäeval lükatakse aga nina ette raamat "Kuningas ja kuningas" ;) Poiste ja poiste vahel aga teadaolevalt ei ole sugudevahelist piiri, mis on see tegur mis seisab vastu primitiivsele erutusele. Kui mingit moraalset vahet ei ole, kõik suhted on ühiskonnas võrdsed ja lubatud.
|
OSCAR-2019
|
||
2016. aasta maikuus tegi Mauruse kirjastus mulle ettepaneku hakata koostama nende jaoks uut 5. klassi lugemikku. Mul oli tööd tegelikult niigi juba natuke üle jõu, aga see tundus nii huvitav ettepanek. Alati on põnev ja paras väljakutse teha midagi sellist, mida enne pole teinud – ja õpiku koostamine seda minu jaoks oli.
Lähteideena otsustasime kaunis ruttu “Pintsu ja Tutsiku” lugude edasiarendamise kasuks, sest omal ajal ilmudes oli see raamat kaunis populaarne 4. – 5. klasside laste hulgas ja algusest peale olin ma kindel, et see lugemik tuleb pigem väärtus- kui kirjandusteooriapõhine. Loodus. Inimese vastutus. Hoolimine. Ümbritsevast lugupidamine. Täisväärtuslikud ja edasiviivad suhted üksteise ja kogu maailmaga. See, kuidas lastekirjandus kõiki neid hoiakuid on peegeldanud läbi ajaloo, ja kui rikas ja suur on maailma lastekirjandus.
Lugemiku illustreeris Ott Vallik – kuidas siis teisiti, sest eks tea tema kõige paremini, kuidas Pints ja Tutsik välja nägid!
Selline oli lugemiku kaane esialgne (töö)versioon, mis rippus kirjastuse veebilehel üleval praktiliselt esimese osa ilmumispäevani:
Lugemiku varustasin kahe eessõnaga, üks õpetajatele, teine õpilastele. Sest toimetaja arvas, et see on vajalik – see ei tulnud ju mingi traditsiooniline õpik, nagu neid sada aastat on tehtud. Ja neis eessõnades püüdsingi kirjeldada kõiki oma töö lähtekohti ja eesmärke. Jagan need siiagi.
Kas sulle meeldivad lemmikloomad? Äkki on sinulgi kodus mõni neljajalgne sõber, või linnud või akvaariumikalad? Või vahest sa alles unistad päris oma koerast või kassist? Äkki oled isegi lugenud minu poolt kirjutatud „Pintsu ja Tutsiku“ raamatuid? Kui see nii on, siis on vedanud ja „Pintsu ja Tutsiku lugemik“ meeldib sulle kindlasti. Seda sellepärast, et siin on tavalisest natuke rohkem juttu lemmikloomadest meie elus, muudest loomadest metsas, looduse elurikkusest – ja üleüldse sellest, kui väärtuslik ja oluline on kogu meie looduskeskkond. Kahjuks me inimestena kipume seda liiga tihti ohustama ja peaksime hoopis suuremat tähelepanu pöörama selle hoidmisele. Ma loodan väga, et aja jooksul õpid sinagi loodust üha rohkem märkama, mõistma, hoidma ja armastama.
Kuid samamoodi tuleb õppida hoidma inimest. See lugemik räägib ka sellest, kui suurepärased, ainulaadsed ja olulised me kõik oleme oma sarnasuste ja erinevustega. Ning see, kuidas me omavahel suhtleme, võib muuta maailma kas väga palju paremaks või väga palju halvemaks – aga seda viimast ei taha me tegelikult ju keegi.
Peale kõige muu tahtsin ma selle lugemikuga juhatada sulle teed kirjanduse võlumaailma. Tahtsin sulle näidata, kui lai ja rikas on maailma ja ka Eesti lastekirjandus – ja see on nii rikas, et tõesti igaüks võib leida sealt midagi, mis valmistab elamuse ja haarab kaasa, paneb endaga koos naerma ja nutma. Oluline on ainult osata leida enda jaoks õiged raamatud. Kui me seda oskame, siis on raamatulugemine tihti veel huvitavam kui film või arvutimäng – ning peale selle teeb meid targemateks ja paremateks inimesteks. Sellepärast leiadki sa siit lugemispalu, mis on maailmakuulsaks saanud juba rohkem kui sada aastat tagasi, ja katkendeid, mis on pärit alles vaevu kümmekond aastat tagasi kirjutatud, kuid samamoodi auhinnatud ja kuulsaks saanud lasteraamatutest. Sellepärast ongi siin lugusid nii elavatelt kui ammu lahkunud kirjanikelt nii Eestist kui mujalt maailmast. Soovin, et see kõik annaks sulle aimu lastekirjanduse suurusest ja rikkusest – ja sellest, millises suunas liikuda just sinule meeldivat raamatut otsides!
Palju lugemisrõõmu sulle, ja kui sul on kodus mõni lemmikloom, siis tee talle ka minu poolt üks pikk pai!
Ma olen alati uskunud, et kirjanduse õppimine peab käima lugemise kaudu. Sellepärast on selles õpikus palju tekste ja vähe teooriat. Õpiku metoodilise osa moodustavad autorite lühitutvustused ja mõistete selgitused, mis on vajalikud lugemispalade ja nende konteksti mõistmiseks, ning küsimused ja ülesanded, mis suuremas osas suunavad arutelule, arutlusele, loovuse arendamisele, ja on peamiselt väärtuspõhised. See on kirjanduse mõistmiseks väga vajalik. Õpiku kaheksa sisuplokki on kujundatud väärtus- või teemapõhiselt: koolielu, kodu, mets, meri, töö, looming jne.
Kuid ma ei ole ülesannetes ka teooriat tähelepanuta jätnud. Minu taotlus oli selles õpikus teooriat anda suupäraste palakestena, mis toetaksid vastavat lugemiskogemust. Tänapäeval on leidnud ju kinnitust, et inimene omandab teadmisi kõige paremini kontekstiga seotud killukeste kaupa, mitte algusest peale ühtse süsteemse plokina. Veelgi enam, tahtsin vältida tolle viimase lähenemise juures õpilastes nii kergesti tekkida võivat ja nii alamotiveerivat tüdimust. Võib-olla on teadmiste kinnistamisegi mõttes hea, kui näiteks rahvaluule eri tahkude juurde on põhjust pöörduda mitu korda õppeaasta jooksul?
Püüdsin mõelda ka nende õpilaste peale, kes alati enne teisi oma palad loetud ja ülesanded tehtud saavad. Eelkõige nende jaoks on mõeldud selle lugemiku „Kirjanduspähklid“. Samuti olen välja pakkunud ideid grupi- ja klassitööde läbiviimiseks.
Paigutasin sellesse õpikusse ilmselt tavatult palju luulet – ning seda põhjusel, et nooremas eas lihtsate kokkukõlksuvate ja lõbusate lastesalmikestega rohkem harjunud lapsed põhikoolieaski hoiaksid tugevat sidet luulevormiga. Emotsionaalselt võib see puudutada ju sügavamaltki kui proosa.
Selle õpiku jaoks kirjutatud Pintsu ja Tutsiku jutud on omal moel järjeks kümmekonna aasta eest ilmunud „Pintsu ja Tutsiku“ raamatutele. Need on ilukirjandustekstid oma ilukirjanduslike stiilivõtetega (vesteline stiil, släng, argikeel, kujundlikkus) ja on mõeldud lugemiku teemaplokkide nii-öelda soojenduseks.
Omaette riugas on selles õpikus Mari ja Maidu matkapäevikud ning lugemissoovitused. Neid luues juhindusin ise oma koolipraktikas omandatud tõdemusest, et eakaaslase soovitus on teatud vanuses igal juhul tähendusrikkam kui õpetaja või lapsevanema oma. Sellepärast vast ei tasu pahandada, et need silmaringi avardama ja lugemust suurendama õhutavad tekstid ongi kirjutatud nii-öelda lapsekäega. Andkem Maidule ja Marile andeks, lõppude lõpuks ei teinud nad seda ju hindele.
Kirjastuse otsusel ilmub see lugemik kaheosalisena: ikka selleks, et laste koolikott oleks kergem. Mulle sisulises mõttes see otsus väga ei meeldinud, aga laste tervis on muidugi tähtis (mitte ei see õpik nüüd nii paks oleks tulnud, aga eks kirjastus teab paremini).
Teine osa läheb detsembri alguspäevadel trükikotta ja jõuab koolidesse jaanuari alguseks. Tööversioonis näeb see välja selline, aga Ott joonistab ka sellele uue kaanepildi:
Ma olen selle tööga päris rahul, kuigi natuke ebakindel. Kuid veel ebakindlam olin ma need kaks aastat seda kokku kirjutades. Õnneks oli mul töö edenemise järgus võimalik saata mõni teemaplokk tuttavatele emakeeleõpetajatele arvamuse avaldamiseks. Ja mul oli sagedasti telefonitoru otsas suur lastekirjanduse ekspert Krista Kumberg, kelle asjatundlikele nõuannetele sain lugemispalu otsides ja valides toetuda. Olen teile nii tänulik, kallid inimesed! Päris üksinda oleksin tõesti justkui pimeduses kobanud.
Ma tõesti loodan, et lastel ja õpetajatel on sellest õpikust rõõmu ja kasu ja et olen kõigist kõhklustest ja kahtlustest hoolimata suutnud jälle ühe liivaterakese kanda sinna maailma paremaks muutmise mäkke.
Projekti eesmärk: takistada pinnasest niiskuse aurumist ja umbrohtude seemnekülvi ning vähendada seeläbi oluliselt aedniku töötunde sundasendites.
Projekti kirjeldus: mootor-käsiniidukiga purustatud tamme- ja vahtralehed leiavad (taas)kasutust istutusalade multšina. See on orgaaniline ja looduses lagunev, tasuta käes, ning mis peamine: umbrohu- ja seemnetevaba. Peeneks purustatuna ei peaks see hakkama ka tuule käes ringi lendama. Peaks kevadeks vajuma parajalt tihedalt kokku, et ei lase tuule toodud umbrohuseemneid idanema. Et tammeleht laguneb väga kaua, võiks üks selline kiht oma ülesannete kõrgusel püsida paar aastat vähemalt, enne kui liialt pehmeks ja kõduks muutub. Aja jooksul siiski ilmselt üsna õhukeseks vajuvat multšikihti on kavas umbes üle aasta täiendada uue koguse värske lehepuruga. Et tamme- ja vahtralehti tuleb iga sügis meeletutes kogustes, pole selle juurdehankimine probleem. Kulu sellele on vaid niidukile kuluv bensiin.
Muide, nende piltide kohta: siin paistvad terveks jäänud tammelehed ei ole mitte multši osa, vaid ma käisin pärast töö lõpetamist mururehaga rohu peenra äärtes üle, et serv piltidel ilusam jääks. Aga muidugi oli see peenraäärne muru juba jälle puude otsast alla lendavaid lehti täis. Ma pühkisin need lihtsat peenrasse multši peale.
Täna oli jälle Tartus asja ajada. Üks mu ülesanne oli pidada tõsine sõjanõu lavastaja ja teatrijuhiga selle suvise tüki asjus, mida ma neile peagi kirjutama hakkan. Ajurünnak, visioonide jagamine, arutelu karakterite ja põhisündmustiku üle jms. Materjalid selle jaoks olin loomulikult juba enne läbi töötanud, see oli umbes tuhat lehekülge erinevate tekstide lugemist. Sellest tuleb Lutsu Teatri järgmise suve vabaõhuetendus, komöödia. Meie armastatud kirjandusklassika ja rahvuslike tüvitekstide põimimise baasil. Selle kirjutamine saab põnev olema.
Teine missioon oli aga veelgi erutavam – saime trükikojast kätte minu loomalood värssides, lasteraamatu “Kust said?”, mis sisaldab pikki ja ammendavaid jutustusi selle kohta, kust meie metsade loomad ja roomajad kauges minevikus oma iseloomuliku välimuse omandasid. Umbes nagu klassikalisest lastekirjandusest tuntud Rudyard Kiplingu jutustused sellest, miks kaamel on küüruga ja kuidas kass kõnnib omapead. Aga minu omad on luuletused, õigemini värssjutustused, ja eksootilisi loomi ei puuduta.
Selliseid tekste on raamatus 21 tükki. Kirjutasin need selle aasta esimesel poolel ühekaupa – igal reedel ühe, laupäevase Lääne Elu lasterubriigi jaoks. Lihtsalt mõtlesin, et ma olen nii tüdinud nende igareedeste lasteluuletuste huupi laksimisest ja et see võiks mu jaoks teatud uue värskuse omandada, kui ma võtaksin endale mingi temaatilise või vormilise telje, mille ümber neid mingi pikema perioodi vältel joondada. Ning sellised loomalood tundusid päris hea mõte olevat.
Lääne Elu jaoks illustreeris need iga kord eraldi Ott Vallik. Vaimukalt ja naljakalt, nagu ta ikka oskab. Aga algusest peale oli selge, et raamatu jaoks peaks ta need uuesti illustreerima: põhjalikumalt, hoopis detailirohkemalt ja viimistletumalt. Sest ajaleheruum ju raamatuillustratsiooni mahtu ei võimalda. Need formaadid on liiga erinevad. Ma panen siia mõne näite Oti töödest.
Plaanisime selle raamatuna välja anda sügise jooksul. Aga Otil olid kevadest saadik käed juba niigi tööd täis. “Kust said?” ei mahtunud enam kuhugi. Koos pidasime nõu ja ühel meelel olles otsustasime paluda Urmas Nemvaltsi, “Mürakarude” ristiisa ja geniaalset karikaturisti. Meie suureks rõõmuks oli Urmas nõus, sest talle mu loomalood meeldisid. Ja siis läkski lahti.
Kujundaja Tom, kes on üks neist kolmest mehest, kellega Ott siin bändi ja karmi hevi teeb, pani kokku pildid ja tekstid ning andis raamatule tema näo.
Siin on 21 lugu ja 56 lehekülge, värvilist pilti jagub igale leheküljele. Raamatu mõõdud on 17 x 24 cm, nii et pole suur ja pole ka väike.
Ja ma olen nii ülirahul Urmase tehtud piltidega, see on nii äge ja nii tore, et ta selle projektiga kaasa tuli ja tegi sellest raamatust midagi täiesti erilist.
See raamat on tegelikult vist Eesti lastekirjandusmaastikul muidu ka natuke eriline, sest värssjutustused ei ole meil kuigi levinud žanr. Neid ei kirjutata just palju. Aga mulle meeldib selliseid teha. Need minu praegused imelood, mida ma Lääne Elule kirjutan ja mida ka sageli facebooki üles panen, on ka oma olemuselt ju sellised sündmustikuga värsstekstid.
Igatahes, nüüd on mu loomalood värssides saanud üdini vahva vormistuse ja nii-öelda lõpuni valmis. Ja te saate neid osta Apollo poodidest ja nende veebist ning Rahva Raamatu poodidest-müügipunktidest ja veebist. Autogrammi ja pühendusega saab aga ka minu käest otse, nii et palun ainult vastavast soovist teada anda! Mu meiliaadress on endiselt aidi.vallik@mail.ee.
Enne kui kuu aega mu viimasest postitusest mööda saab, annan endast natukene märku jälle. Sügis on, sügiseti võiks eelduspäraselt ju tempo natuke tasasemaks minna, aga. Minul kuidagi ei ole niisugust asja. Mul veel hulk sügistöid aias lõpule viimata ja mitu pirakat projekti korraga teoksil.
Viimase pildi peal olevad pastinaagid on sordikirjeldusel öeldust kolm korda suuremad. Ma olen tohutult üllatunud, need jurakad on poole kilosed kuni kilosed. Põuakahjustuse märke ei näe ühtegi, neil nagu polekski põuda olnud. Aprilli lõpus nad külvasin. Ja nende peenrakast polnud enne kaks aastat saanud ei väetist, komposti ega sõnnikut, ainult põhumultš oli sel suvel nende külviridade vahel. Ja siis tulevad sellised purakad.
Töö, millega kolme päeva õhtupoolikuid olen sisustanud, on suure paraadpeenra multšimine. Purustatud tamme- ja vahtralehtedega.
Olen seda mõtet omaette haudunud siin mitu aastat: et mis oleks, kui kasutada istutusalade multšiks just isetehtud lehehaket. Neli vana tamme ja kaks väravavahtrat annavad iga sügis meeletus koguses lehti, koristamata neid jätta ei saa, sest nad katavad murupinna tihedalt nagu koorik ja pealegi siis lendab enne lund iga suurema tuulega neid üksikuid lehti muudkui mööda aeda laiali. Ja just sinnasamasse paraadpeenrasse, mis on neile suurtele puudele kõige lähemal. Nii lehed me kokku koristama peame. Aga kuhu need siis panna? Nende kuue vana suure puu pealt tuleb neid ju tõsiselt palju. Esimene aasta riisusime kokku ja vedasime ühe augu täiteks siit kaheksa kuupmeetrit tamme- ja vahtralehti. Ma tean, sest meil on kuupmeetrine transpordikott, millega neid lehti ühest kohast teise veame. Komposti ju tammelehti ka ei pane, need kõdunevad seal terve igaviku, kuni 8 aastat. Põletada saaks, aga ma eelistaks seda mitte teha – sest ma vajan multši.
Sellesuvise põuaga kasvas minu veendumus, et kõik, mis võimalik, peab multši alla minema – nii suur vahe oli selles, kuidas elasid põua üle seni multšitud taimed, põõsakesed ja noored okaspuud, ja kuidas elasid põua üle multšimata istutusalade taimed. Vihje: multšitutest ei läinud looja karja ükski, taimed olid terved ja tugevad. Mittemultšitutest kaotasin mitu puukest ja põõsakest, ning osa jäi siiani põdema. Ning minu teine põhjus, miks kindlasti multš, on soov suvist rohimisvaeva otsustavalt vähendada. Ogoroodinal, kus peenrakastid juba kevadel põhu peale said, sain maitse suhu.
Nii ma siis leidsin, et hakin need tamme- ja vahtralehed Trummi meetodil muruniidukiga ära ja teen suurte peenarde multšiks. Las need tammelehetükid mul seal peenras siis lagunevad kaheksa aastat. Ongi hea, kui liiga kiiresti ei lagune. Ja kui ma männikooremultši ei pea koormate kaupa ostma hakkama.
Kui ülalpool seda fotot vaadata, kus ma põhimõtteliselt alles töö alguses olen, siis minu meelest ei jää pilt sugugi kole. Ehk silmale harjumatu, aga mitte inetu. Ja suvel pealegi kasvavad püsililled selle nagunii kinni. Nii et ma arvan, et nii saab küll. Aga muidugi lõpliku järelduse saan teha alles paari aasta pärast.
Siis käisime Tsiili võsatalgutel. Kohutavamat ilma poleks talguteks välja saanud mõeldagi – aga omal moel oli see pööraselt lõbus, tihedas vesises lörtsis võsa menetleda. Tsiil kirjutab sellest päris ülevaatlikult oma blogis.
See lumi jäi maha tervelt paariks päevaks. Umbes siis toimus meil siin aktsioon teistre koeraga, kes viimasel ajal tahab kangesti meie daamidele külla pressida, kuigi neil pole siin pulmi ega midagi. Onneks on see koer sõbralik ja südamlik, kuigi ta võiks seda rohkem omas kodus olla. Ta on nimelt isane ja ma kardan oma noorte okaspuude pärast. Tean väga hästi, mida üks isase koera uriin võib korda saata, ja ma võimalusel väldiksin seda.
Kirjastus Maurus sai trükikojast kätte minu tehtud lugemiku ja koolid saavad seda nüüd kõik ostma hakata.
Seda müüb Apollo Kauplused siin ja Rahva Raamat siin. Minu käest otse saab ka, paar eurot odavamalt ning pühenduse ja autogrammiga – ainult helistage ja kirjutage mulle sellest soovist!
19. juuli hommikul, kui ma päikesepaistes terrassil istusin ja alanud päeva jaoks peas plaani kavandasin, helistas mu vend ja andis teada, et mõne tunni eest oli surnud mu vanaema. Seesama Palivere vanaema, kes mind ja venda kasvatas kõik need aastad, kui ema ülikoolis käis, kelle juures oli minu lapsepõlvekodu. Minu vanaema.
Vanaema elas erakordselt pika elu. Ta on sündinud 1918. aastal, oktoobris olekski saanud 100-aastaseks. Aga ta jaks oli juba paar aastat üsna otsas. Kui ta veel 95-aastasena veetis pikad päevad kõplaga aias, siis viimased aastad möödusid tal juba tubases tugitoolis ja päris lõpus lausa voodis.
Selles mõttes ei olnud tema lahkumine ju ootamatu. Aga see oli ikkagi … ootamatu. Ikkagi olin oma lapselikul moel oma peas kujutlenud teda justkui igavesena. Kellenagi, kes oli alati olemas olnud, ja jääb alati olema.
Vanaema oli see, kellele ma verinoore 20-aastase abielunaisena jooksin telefoniputkast helistama, et küsida, kuidas tehakse jahukastet või peedisalatit, või mida teha, kui ma olen riidekapis avastanud koid või jahukotist kuivaputukad. Kuigi ma lapse ja teismelisena mässasin tema sirgjoonelise ja kõikvõimsa perekonnajuhtimise vastu kõvasti, oli just vanaema see, kellelt ma täiesti teadvustamatult võtsin omaks ettekujutuse, kuidas perekonnaelu välja peab nägema ja milline olema perenaiseroll ühes majapidamises. Vanaema oli tugev ja jõuline naine, kuigi ise kasvult nii pisike. Aga tema juhtis kogu elu. Tema otsustas, tema ütles. Ja isegi kui vanaisa oli see, kes tegelikult ütles, siis ma ikkagi nägin seal taga niite, mis jooksid vanaema tarkadesse ja töökatesse kätesse.
Ta oleks võinud olla suure talu perenaine ja ta oleks sellega hiilgavalt hakkama saanud. Oma tarkuse ja töökusega.
Tema pealt ma õppisin, kuidas hoitakse inimesi, kuidas hoolitakse. Kuidas võõrustatakse külalisi ja toidetakse oma tööväge. Kuidas toimivad õmblusmasin, kudumisvardad, sahver, kelder ja peenramaa. Kuidas pestakse pesu ja koristatakse tuba. Kuidas vikatiga küülikutele rohtu niita, puhastada seeni ja marju, keeta moosi, marineerida kurke ja kuidas sõtkuda saiatainast.
Kui me veel päris väiksed olime, siis ma mäletan, et vanaema lesis meie juures voodis, kuni me magama jäime. Et me omapead teisel korrusel ei kardaks.
Vanaema luges eluaeg palju, ilma raamatuta ei läinud ta õhtul voodissegi. Ta armastas raamatuid. Ja ma tean, et ta lapsena oli katsetanud ka kirjutamist. Olen oma silmaga näinud ühes esimese vabariigi aegses Laste Rõõmus üht tema kirjutatud jutukest – ajast, kui ta käis veel Kasti algkoolis. See ajakirjanumber peaks praegu veel Paliveres vanaisa toas kapis alles olema. Aga vanaema ei rääkinud ise oma kirjutamisest küll kunagi. Ma usun, et tema elu lihtsalt läks nii, et kirjutamisele pühendumine ei olnud võimalik. Aga võib küll olla, et kuidagi on minu geeniahelas kombineerunud vanaema lapsepõlveaegne kirjutamisharrastus ja teise suguvõsapoole pealt vaarema Kata loomusund lugusid välja mõelda ja rääkida.
Minu ja vanaema ühine saladus oli see, et mõnikord me kahekesi kuulsime või nägime midagi, mida teised keegi ei kuulnud ega näinud. Aga me ei rääkinud sellest ka omavahel kunagi, ainult vaatasime teineteisele siis otsa. Ja teadsime pilgust, et teine kuulis või nägi seda ka.
Ma mõtlesin kogu aeg, et kui vanaema siitilmast ära läheb, tuleb ta mulle seda kuidagi ütlema. Kui isa suri, siis koputati ju tugevasti nii eesukse kui meie magamistoa akna peale, me mõlemad Otiga kuulsime seda. Aga vanaema ei tulnud märku andma. Ma ei näinud isegi seda unes ette, ei saanud ühtegi märki. Hoopis vend helistas paar tundi hiljem.
Matusetalitus peeti järgmise nädala lõpus kahes osas, alguses tema ja vanaisa poolt Palivere liivadele rajatud kaunis koduaias ja pärast Lääne-Nigula kirikus. Ta sängitati Leediküla kalmistule vanaisa kõrvale.
Peielauas rääkis tema kadunud õetütre poeg mulle, et vanaema lapsepõlvekodus Nõmmel on veel alles ja elus see õunapuu, mille vanaema isa tütre sünni puhul istutas. Sinna perre sündis kolm tütart, igaühe sünni puhul istutanud minu vaarisa Jaan õunapuu. Vanaema oli õdedest viimane, kes elus – samuti tema õunapuu oli veel ainsana teiste hulgast alles.
Saate aru, ligemale 100-aastane õunapuu! Õunapuude tavapärane eluiga on ju hoopis lühem. Enamasti 60 – 70 aastat. Aga see õunapuu elab ja kannab veel.
See andis mulle põhjuse järgmise Läänemaa-sõidu ajal Nõmmelt läbi minna. Ma polnud seal käinud üle kümne aasta. Ka vanaema ise polnud sinna oma elu lõpus enam aastaid saanud, tervise pärast. Aga Nõmmel elab praegu tema noorima õe tütrepoja pere.
Et vilja olevat ta hakanud ikkagi järjest vähem kandma, siis minu külaskäigu ajaks oli puu otsa jäänud veel vaid viimane herilaste poolt sissesöödud auguga õun. Pererahva lahkel loal sõin ma selle lõpuni. Ja siis võtsin mõne selleaastase vesivõsu, et lasta see ühel oskajal pookida või silmastada uuele alusele. Et istutada see enda aeda. Et vanaema oleks oma õunapuu kaudu veel minuga.
Mis sorti see õunapuu on, ei oska küll arvata. See on sügisõun, viljad väga suured. Kuju meenutab ‘Härjasüdame’ tomatit, maitse meenutab natuke ‘Valget klaari’. Aga see ta kindlasti ei ole. Õun on roheline, ilma punaseta. Õhukese koorega. Viljaliha väga mahlane ja magushapu.
Võib-olla järgmisel aastal õnnestub sealt puu otsast ka mõni terve vili kätte saada ja Pollisse määramisele viia. Mis sort see võib olla, mida istutati 100 aasta eest tütre sünni puhul taluaeda? Tunneks keegi üldse selle ära? Sest arvata võib, et see sort on juba üsna tundmatuks muutunud, paljundusest ja levitamisest ammu väljas.
Nõmmel kasvab ka väga, väga vana elupuu. Ilmselt samuti istutatud vaarisa Jaani poolt umbes 100 aastat tagasi.
Viimastel aastatel rääkis vanaema Nõmmest ühtepuhku, igatses sinna tagasi, igatses vaatama minna. Ei saanud ju enam. Jalad ei kandnud ja jõudu ei olnud. Aga ma olen kindel, et tema hing oleks rõõmustanud, nähes, kui ilus on Nõmme praegu. On veel palju ilusam kui mu lapsepõlveaastatel, kui seal elas vanaema poissmehest vend üksinda. Vanaema oleks väga õnnelik olnud, teades, et Nõmme praegune noor perenaine on samuti pühendunud aednik nagu tema ise oli, nagu mina olen, ja et Nõmmele on rajatud suur iluaed.
Mu hing oli kerge ja rõõmus, kui sealt õunapuuokstega kodu poole edasi sõitsime. Maailmas on asjad korras. Vanaemaga on hästi.
Ja millalgi ma nägin teda ka unes, üks ja ainuke kord. Ainult ma ei mäleta, kas see oli enne või pärast meie Nõmmel-käiku. Kas see oli augusti lõpu- või septembri alguspäevadel. Ma nägin unes, et olin Paliveres, istusin vanaema voodi kõrvale temaga juttu rääkima nagu ikka viimastel aegadel seal käies, aga vanaema tõusis voodis oma öösärgis neljakäpakile ja upitas, tagumik ees, jalad voodist põrandale – nagu lapsed voodist välja tulevad. Ise ütles asjaliku ja täiesti selge häälega: “Ma mõtlesin, et tõusen nüüd üles, lähen välja.”
Ma olen hulk aega juba mõelnud, mis mul sel suvel ometigi viga on olnud. Kevadest saadik on ainult mingi nüri pusimine iga asjaga, miski pole käes lennanud ega vuhinaga edenenud, nagu võiks ju. Eks see kukkumine on ka mu blogist väga selgelt näha. Ja ma usun, et see oli ikkagi siiamaani mu kevadine läbipõlemine, kui ma end paljude väga mahukate ja intensiivsete kirjatöödega läbi küpsetasin (filmiprojekt, filmikoolitusprogramm, lugemiku lõpetamine, seriaalid …). Kevadel, millalgi mais, ütlesingi lõplikult üles oma koostöö “Suletud uste” asjus, “Saladused” oli juba veidike varem lõpetatud. Siis ma tundsin läbipõlemist väga selgesti ja selle ka oma äraütlemise põhjenduseks tõin. Aga ma poleks uskunud, et see ei lähegi niisama lihtsalt ja ruttu üle, kui ma arvasin, vaid kestab jõuetuse, tahtetuse ja loiduse näol läbi terve kuuma ja kauni suve.
Tegelikult sattusin lugema üht põhjalikumat artiklit läbipõlemissündroomist ja seal väideti, et sellest taastumiseks võib minna isegi kuni aasta.
Ma siiski loodan, et nii hull see asi minuga ei ole. Seda enam, et nüüd, sügise hakul, ma tunnen, et olen ennast ikkagi taas üles leidnud ja hoog on sisse tagasi tulnud. Või on see hõiskamine enne õhtut?
Igatahes olen ma suutnud ennast taas igal rindel kätte võtta ja tunnen jälle, et mu asjad on mu kontrolli all tagasi. Mitu raamatut on sel sügisel ilmumas, ja aias tuhnimine ja möllamine on jälle nauding ning mäng.
Aiale ei olnud see suvi muidugi hea. Kevadel need vesirotid … ja 1. mail läks uskumatult soojaks ja mõnusaks. Ja kuivaks. Meie kandis tuli maikuus ainult üks korralik umbes kaheteisttunnine vihm, ja edasi kahel päeval vaid lühikesed sahmakad. Juunis tundus, et läheb niiskusega siiski paremaks: kuu esimesel dekaadil tuli algul küll vaid lühike vihmahoog, aga dekaadi lõpus andis lausa kolmel päeval järjest äikesevihma. Siis aga temperatuur kukkus ja saabus aiapidajate õudusunenägu: hilisöökülm. 13. juuni hommikul oli mul siin maa kahutanud ja mul oli väga hea meel, et ma kõrvitsaid veel kasvuhoonest välja polnud istutanud. Sel ööl võttis külm ka mõne juba õue suvitama viidud toataime. Enne seda oli mai algusest saadik ju nii soe olnud!
Järgmised vihmad saabusid jaanipäeva paiku – klassika. 21., 22. ja 24. juunil sadas korralikult. 25., 29. ja 30. juunil sadas veel üksikuid lühikesi hooge. Juulikuus aga läks asi käest ära. Sadas küll tervelt kuuel päeval juulikuus – aga iga kord vaid umbes 15- minutilise tagasihoidliku sagara. August jätkas samamoodi kuival ja kuumal kursil kuni kuu keskpaigani, mil saabusid vihmad, millel oli juba vihma nägu.
Aga kahju oli muidugi juba sündinud. Hoolimata sellest, et ma lohistasin vihmutit mööda aialahmakat ringi nagu segane, läksid paar noort sellesuvist istutust ikkagi looja karja. Ja mõni eelmisel aastal aeda toodud pisike okaspuu, millest mul on väga kahju. Näiteks Serbia kuusk ‘Pimoko’ ja hall nulg ‘Archer’s Dwarf’. Vihmutist jäi väheks.
Ka pildistama olen sel suvel laisk olnud. Juunikuiseid pilte olen natuke näidanud eespool, aga siin ka mõned juulikuust, kui puhkesid monardad ja varasemad floksid, liiliad ja päevaliiliad. Kuiva tõttu olid nad kõik aga hoopis madalamad ja lahjemad kui muidu. Vorm oli nõrgavõitu. Ja mu paraadpeenras on ikka veel pilt hõredavõitu, sest paljud taimed seal on alles õige pisikesed või neid polegi veel.
Sauna ees õitseb elulõng ‘Huldine’, mille kolides Haapsalust kaasa tõin, seal on ka Futult saadud valge astilbe ja samuti Haapsalust kaasa kolitud hosta ‘August Moon’, mis kannatab täispäikeses elamist üsna hästi.
Ogoroodinat vaadates hakkab natuke imelik, kui meenutan, et kolm aastat tagasi kevadel oli see veel täiesti metsik, künklik ja üdini umbrohtunud kesa. Aga sel aastal saime esimesed üksikud õunadki.
See suvi meeldis soojalembestele köögiviljadele muidugi eriti. Lattoad ei ole aastaid juba mul nii hästi elanud.
Eelmise aasta arbuusovka kaevasin omale puukoolipeenraks, kus juurdunud pistikuid edasi pisikesteks puudeks-põõsasteks kosutada, nii et neid parki või mujale murusse istutada annaks.
Keldrimäel on aga praegugi vähe õitsejaid. Ma pean selles osas midagi ette võtma, et seal pärast kevadet ka midagi vastu säramas oleks.
Siia ma tahtsin tekitada sellist halli ja punase liikumist. Aga paremal ja vasakul olevad hallid roomavad kadakad on praegu selle mulje tekitamise jaoks siiski veel liiga väikesed. Las kasvavad. Mõni punane õitsev tutt oleks aga nende vahele tõesti väga vajalik.
Nulgude eest peenrast tuleb mul need koledaks läinud habenelgitüükad välja kaevata. Järgmisel aastal on neil õitsemine nagunii juba kehv. Nad annavad oma parima siiski noorte taimedena, oma elu teisel aastal. Kui ma nad eest reast ära võtan, siis paistaks jorjenite möll hoopis paremini välja.
Lõkkeplatsipeenras on püsikud veel väiksevõitu ja hõredalt. Sellepärast istutasin kevadel siia lilltubakad ja kalifornia magunad. Vasemal pool on ainult mu noorukesed püsikud. On ikka hõre lugu küll. Tagapool paistavad pisikesed okaspuud, kõik alles allameetrimehed. Läheb veel mitu aastat, enne kui nemad oma nägu ja tegu hakkavad näitama. Aga nende selja taga olevale põllule külvatud talivili on tõesti ilusasti idanenud.
Iiriste tapalaager. Lõikasin nad tagasi, aga huvitav, palju neid siis sellel talvel välja läheb? Igatahes seni, kuni ma pole oma uut iiriseala valmis teinud, ei tule siia majapidamisse enam ühtegi suureõielist aediirist suretamisele. Sest nagu välja tuli – see koht hoiab niiskust. See on tõeline anomaalia, sest on ju kallak, aga näe. Muld on seal peaaegu alati niiske. Tõsi, sellesuvise suure põua ajal läks ka siin kuivaks. iiristele meeldis. Aga nüüd ei ole juba mitu nädalat siin pinnas kuivanud hetkekski.
Kavatsen kõik peenrakastid, millest saak koristatud, talveks põhu alla panna. Ma kujutan ette, et see hoiab ära salakavala umbrohukasvu hilistel sügis- ja varastel kevadkuudel, ja kevadel võib olla hirmus hea,kui ei pea alustama kaevamisega, vaid võib fokini kohe pehmesse ja niiskesse maasse lüüa. Sest põhukate takistab ka kevadise lumesulavee äraauramist.
Näide põhumultši otstarbekusest. See on koristatud põldubade peenrakast. Külviridade vahed olid multšitud, aga külviread ise mitte. Ja kohe on näha, kuhu umbrohi kasvab ja kuhu ei. Paremal pool olen poeaaegu terve rea juba ära rohida jõudnud, fokin on ka vartpidi näha.
Üks mu kallisasjake, pisike valge mänd ‘Louie’ läheb sügise edenedes järjest kollasemaks. ta peabki niimoodi tegema, sellepärast ma teda ju tahtsingi.
Drummondi vaher võtab vist eeskuju tagantpoolt paistvast vanast vahtrast ja arvab, et kasvada tuleb ühele poole.
Täna õhtul, kui end vihmahoo puhkedes aiast tuppa sättisin, ilmus taevasse vikerkaar head õhtut soovima.
|
OSCAR-2019
|
||
Kindlasti huvitab paljusid, kui mitte kõiki, et mida temast, tema tootest või teenusest blogides ja internetis laiemalt kirjutatakse.
Üks ettekanne just sellel teemal jäi Blogfestil ära. See annab mulle sobiva võimaluse ise hiilata. Veelgi enam - ma lisan siia ka nipid, kuidas Twitterit ja muid lehekülgi kerge vaevaga monitoorida!
Kõikide nippide kasutamiseks vajad sa mingisugust RSS lugejat, et ühe korra tööd tehes saaks pärast muretult vilju nautida.
Mina isiklikult kasutan Google Reader’it ja olen väga rahul. Kui sa ei tea veel, mis asi RSS on, siis on viimane aeg siit lugeda: Kas SINA juba kasutad RSS’i? RSS’i pakkuvate lehtedega tegelemiseks on minu meelest kõige mugavam Firefoxi kasutada sest see oskab kohe aadressiribal ära näidata, kui leht feedi pakub.
Kui pole teisiti öeldud, siis ei vaja ükski nipp enda kuhugi sisse logimist ega kasutajakonto loomist.
Lehel blogsearch.google.com saad sisestada oma otsinguväljendi(d) ning tulemuste RSS’i endale lugejasse lisada. Kõvaks eeliseks on see, et otsingus saad kasutada kõiki Google tavaotsingu võimalusi, st otsida linke oma lehele, jne.
Eesti blogide monitoorimiseks sobib vana hea blog.tr.ee. Kahjuks nad otsingu feedi ei paku või on see nii hästi peidetud, et mina ei leidnud. Siiski on lahendus olemas: tee blog.tr.ee lehel otsing, kopeeri aadressirealt URL ning sisesta see lehel page2rss.com. Tulemuseks saad otsingulehe muutuste RSS voo.
See pole küll parim lahendus aga vähemalt sa saad teada, kui blog.tr.ee otsingutulemustes midagi muutub. Selle riista abil saad suvalisel lehe, mis RSS'i ei väljasta, muutustel silma peal hoida.
Lehel blogpulse.com sisestad oma otsingufraasi, vajutad "Search" ning kohe otsingutulemuste arvu järelt saad endale RSS’i tellida. Eesti saidid tulevad täitsa kenasti välja.
Technorati sobib pigem välismaiste blogide jälgimiseks. Mine aadressile technorati.com/search ja tee vajaliku väljendiga otsing. Lisaks saad otsingut veel tuunida (kust otsitakse, keel, autoriteetsus, jms). Otsingutulemuste arvu taga on pisikeses kirjas “Subscribe“ ja RSS ikoon. Salvesta see link oma RSS lugejasse.
Lehel www.google.com/alerts saad oma otsingufraasi ning selle, kustkohast otsingut tehakse ära määrata ning tulemused endale kas meilile või RSS kaudu tellida. RSS’i tellimine eeldab Google konto olemasolu aga e-mailile tellides pole seda vaja.
Ma ei usu, et erinevate päringute arvul mingeid piiranguid oleks. Seega, kasuta erinevaid otsinguväljendeid, et sa igal juhul teaks, kui keegi sinust või sinu tootest / teenusest midagi kusagil kirjutab.
Sellest, mida teha siis, kui kusagilt negatiivsed asjad välja hakkavad tulema, kirjutagu juba teised.
... Veel parem on see, kui tütar ka hea on. Ja osav. Just äsja tuli ahjust välja esimene plaaditäis lihapirukaid. Laps ise tegi. Mulle. Ma natuke aitasin ka, aga vähetähtsates . . .
Tänapäeval toimub suur osa äritegevusest internetis ning interneti osakaal ärivaldkondades kasvab iga päevaga. Kodulehekülg on ettevõtete jaoks üks olulisem, tihti kõige olulisem reklaami kanal. Iga ettevõtja tahab, et tema firma kodulehekülg oleks alati kõigile nähtav ning töötaks viperusteta. Sarnaselt ettevõtjatele,…
Proloog Mis ettevõttega võiks olla tegemist? Missioon – Teeme suhtlemise lihtsaks Visioon – Oleme esimene valik täisside vajaduste täitmisel, pakkudes parimat kliendikogemust Väärtuslubadus Personaalne ja kliendikeskne Lihtne Usaldusväärne Väärtused Kliendikesksus Tulemuslikkus Koostöö Areng Loovus Kõlab hästi? Tahaks ju selle ettevõtte…
Kindlasti olete kõik kuulnud taolisest üritusest? Hetkel on kõikjal bännerid vilkumas – reklaam voolab sisse ustest ja akendest… Aga kas sa oled juba otsustanud ka osa võtta? Need, kes viimasele küsimusele jaatavalt saavad vastata võivad ülejäänud teksti lugemata jätta ja…
Andrus Ansip käsitleb vanemahüvitist püha lehmana, keda tuhandete kaupa tapamajja saadetakse. Tahtsime kõige paremat, aga…
Läksin ükspäev Rimisse – naine käskis lapse sünnipäevatordile küünla osta. Küünlad pühadele õdedele Rimist leidsin, kuid numbriga sünnipäevatordiküünlaid ei leidnud. Kõrvalosakonnast leidsin Rimi töötaja, kes kaupa riiulisse ladus. Tervitasin teda ja küsisin, et kas neil kusagil on küünlaid sünnipäevatordile. Mutt…
Vana anekdoot viskab nalja selle üle, kui mitu miilitsat on lihtsaks pirnivahetuseks vaja. Pirnivahetus võib aga probleemiks osutuda, kui pirn asub nii kõrgel, et isegi pikem mees selleni ei ulatu ja piisava pikkusega redelit kusagilt käepärast võtta pole. Nii juhtuski,…
Eelmise nädala lõpus ja selle nädalal alguses läbis jooksvalt meediat teema, et Töötukassa ei pruugi ühel momendil endaga hakkama saada ning ainuvõimalik lahendus on töötuskindlustusmakse tõstmine. Kunagi hiilgas üks sotsiaalminister (kelle nime ma praegu momendil ei mäleta) avaldusega, et sotsiaalkindlustusmaksu…
Tähelepanelik lugeja märkas, et esmaspäeva hommikul ilmus minu blogis tavapärase asemel hoopis erinev postitus Ega ma ka neid märke tea – mul pole ju lubegi…. Eriline selle poolest, et seda polnud ma mitte ise kirjutanud vaid tegu oli “külalispostitusega” mille…
Nädalake tagasi õnnestus mul Õismäe ujula kõrval parkides saada aknavahele väärteomenetluse algatamise otsus kutsega Tallinna munitsipaalpolitsei peainspektori jutule. Määratud kuupäevaks ilmusin kohale. Pargitud autost oli tehtud mitu pilti, need olid ilusti paberile välja trükitud. Küsimusele olin sunnitud vastama, et on…
|
OSCAR-2019
|
||
Kuigi Teine maailmasõda lõppes 2. septembril 1945 Jaapani kapituleerumisega, seisis halvim alles ees. Teherani, Jalta ja Potsdami kohtumisele järgnesid lääneliitlaste järeleandmised sõja peamisele agressorile NSV Liidule.
20. novembril 1945 alustas Nürnbergis tegevust rahvusvaheline sõjatribunal. Iga kohtuprotsessi puhul tekib otsekohe küsimus: kes on kohtunik ja millest tuleneb tema õigus kohut mõista? Nürnbergi tribunali kohtunikud olid Teise maailmasõja võitjariikide USA, NSV Liidu, Suurbritannia ja Prantsusmaa esindajad.
Õiguse Kolmanda Reich’i juhtide üle kohut mõista omistasid liitlased vastavasisuliste rahvusvaheliste kokkulepete puudumisel endale ise. Selleks koostati ja võeti 1945. aasta suvel vastu rahvusvahelise sõjatribunali harta, mis koostajate kinnitusel sisaldas seni kirja panemata rahvusvahelisi õigusi.
Harta nägi ette kolm kuriteokoosseisu: sõjakuriteod, vallutussõja alustamine ja inimsusvastased kuriteod. Liitlaste väitel tulenes kohtupidamise õigus Saksamaa tingimusteta kapitulatsioonist.
Kuna Nürnbergi rahvusvaheline sõjatribunal koosnes vaid võitjariikide kohtunikest, polnud see õiguslikus mõites rahvusvaheline kohus, vaid liitlaste okupatsioonikohus.
Võrdluseks võib tuua Haagi rahvusvahelise kohtu, mille on moodustanud ÜRO ja mis seega toetub laiapõhjalisele rahvusvahelisele konsensusele. Legitiimsuse tagamiseks tulnuks Nürnbergis kohtumõistmisse kaasata neutraalsete riikide (Rootsi, Šveitsi jt) esindajad.
Protsessiga kiirustati ja see lõppes 1. oktoobril 1946. aastal. Selle protsessi suunaja-peasüüdistaja oli Nõukogude peaprokurör Andrei Võšinski. Protsessi pearežissöör ja nööritõmbaja oli aga kahtlemata Jossif Stalin, kes koos Saksamaaga oli jaganud ära mõjusfäärid Ida-Euroopas, vallutanud Poola, tunginud seejärel kallale Soomele, okupeerinud Balti riigid ning valmistunud kallaletungiks Rumeeniale ja Saksamaale, olles seega üks Teise maailmasõja initsiaatoreid.
Nürnbergi protsessi ülesanne oli seadusandlikus korras karistada natslikke sõjakurjategijaid, kes hävitasid miljoneid süüta inimesi. Teisisõnu: Nürnbergis taotleti õiglust. Kuid seda ilusat tõde varjutab tume vari.
Miks pidi natsikurjategijate üle kohut mõistma ja karistama Stalin, kes oli hävitanud kordi rohkem inimesi veel ammu enne Hitleri võimuletulekut, nii et Hitler võinuks teda vaid kadestada?
Kummaline on seegi, et Stalin karistas hitlerlasi, keda ta ise oli võimule aidanud, materiaalselt abistanud ja kuritegudele tõuganud.
Nürnbergi protsessil ei arvestatud põhimõtet, mille järgi süüdimõistetavalt ei saa nõuda, et ta täidaks neid õigusnorme, mida kohtumõistjad ise pole täitnud. See tähendab, et analoogsete kuritegude toimepanemisel võitjate poolt ei oleks tohtinud kaotajat neis tegudes süüdistada või tulnuks samasuguste õigusrikkumiste eest karistada ka liitlaste poolt toime pandud kuritööde tegijaid.
Miks salgasid Nõukogude süüdistajad, et Saksamaa välisminister Ribbentrop andis 1941. aasta 22. juunil Nõukogude saadikule Berliinis üle noodi sõja alustamise kohta?
Asi on selles, et peale Saksamaa välisministeeriumi noodi andis Ribbentrop Nõukogude suursaadikule üle veel kolm dokumenti: Saksamaa siseministri, SS-Reichsführer’i ja Saksamaa poliitšefi ettekande Saksamaa valitsusele NSV Liidu diversioonialase töö kohta, mis oli suunatud Saksamaa vastu, Saksamaa välisministeeriumi ettekande Nõukogude valitsuse Saksamaa-vastase propaganda ja poliitagitatsiooni kohta ning Saksa armee ülemjuhataja ettekande Saksa valitsusele Nõukogude vägede koondamise kohta rünnakuks Saksamaa vastu.
Saksa välisministeeriumi nooti ja selle kolme lisa ei lükanud tookord ümber Molotov ega Nõukogude valitsus, kuna Nõukogude luure tegi tõepoolest aktiivset luure- ja õõnestustööd Saksamaa ning tema liitlaste vastu.
Ühtlasi korraldas Nõukogude valitsus ebatavaliselt intensiivset varjatud kampaaniat oma elanike ja armee ettevalmistamiseks peagi Saksamaale ja Rumeeniale antava purustava löögi puhul.
Nagu teada, koondas Nõukogude juhtkond 1941. aasta algul oma läänepiirile maailma ajaloos seninähtamatul hulgal vägesid.
Saksamaa ja Rumeenia piirile oli toodud 13 armeed, 11 000 tanki, 15 000 lennukit ja 35 000 suurtükki. Need andmed ei pärine hitlerlaste noodist, vaid Vene Föderatsiooni kaitseministeeriumi ametlikust allikast.
Marssal Georgi Žukov kirjutab oma memuaarides, et 1941. aasta märtsis võeti Moskvas vastu otsus 20 mehhaniseeritud korpuse loomise kohta, selleks oli juurde tarvis 16 000 tanki. Samal ajavahemikul sai Punaarmee juurde 17 745 lahingulennukit, millest 3719 olid täiesti uut tüüpi.
Seega oli õigus Ribbentropil, kui ta Molotovile antud noodile lisatud dokumendis märkis ära Nõukogude vägede enneolematu kontsentreerimise Saksamaa idapiirile.
Nõukogude uurijad nõudsid Nürnbergis Saksa välisministrilt Ribbentropilt vaid üht: et see tunnistaks, et NSV Liit ei kavatsenud rünnata Saksamaad, et NSV Liit polnud sõjaks valmis ja et Saksamaa ei kuulutanud NSV Liidule sõda ega andnud üle mingit dokumenti.
Kui Ribbentrop soostunuks eeluurimisel Nõukogude süüdistajate ettepanekuga, oleks ta viivitamata viidud süüdistatavast tunnistajaks. Kuid Ribbentrop jäi endale kindlaks.
Mõni Saksa kindral siiski mõistis Stalini mängureegleid ja võttis need omaks. Vene sõjaajaloo žurnaal (VIZ, 1990/3) kirjutas:
“1946. aasta 9. jaanuaril pöördus (kindralfeldmarssal) F. Paulus Nõukogude valitsuse poole kirjaliku avaldusega, milles paljastas Teise maailmasõja konkreetseid ja tegelikke vallapäästjaid, peatudes nende okupeeritud territooriumidel kordasaadetud metsikustel.”
Sellist tunnistajat Stalin vajaski ja Paulus tuli Nürnbergi kohtusaali NKVD laost väljaantud musta ülikonna, valge särgi ja kikilipsuga ning lakknahast kingades.
Pärast tunnistuse andmist pääses Paulus võllast ja ta viidi tagasi Gulagi vangilaagrisse. Nagu mainitud, ei arutatud Nürnbergis võitjariikide toimepandud kuritegusid.
1. Katõni mõrv. Teade Katõni veretööst s.t. ligi 22 000 punavägede kätte langenud Poola ohvitseri mõrvamisest NKVD poolt 1940. aastal sai maailmale teatavaks 13. aprillil 1943, mil Berliini raadio tegi teatavaks Smolenski lähedal hukatud Poola ohvitseride ühishaua leidmise ning kutsus rahvusvahelisi eksperte võtma osa mõrva uuriva komisjoni töös. Lääneliitlased ilmutasid avalikult imestust ja kahtlusi Berlini raadio teate suhtes, tembeldades selle Saksa propagandaks ja Nürnbergi tribunal mõistis Poola ohvitseride mõrvamises süüdi Saksamaa.
2. Vene külade hävitamine. 17. novembril 1941 ilmus Stalini käskkiri nr. 0428, kus oli öeldud: kõik asustatud punktid, kus peatuvad Saksa väeosad, tuleb 40-60 km ulatuses t rindejoonest purustada ja põletada maha, samuti 20-30 km teedest paremale ja vasakule. /…/ Hävitusgrupid peavad purustusaktsioone teostades olema ülekaalukalt riietatud sõjasaagiks saadud Saksa Wehrmachti ja Waffen SS-i mundritesse. See õhutab vihkamist fašistlike okupantide vastu ja kergendab partisanide värbamist fašistide tagalas. Ka tuleb hoolitseda, et aktsioonides oleks ellujääjaid, kes saaksid "sakslaste hirmutegudest" tunnistusi anda. /…/ Sel eemärgil tuleb igas rügemendis luua 20-30-mehelised hävitusgrupid, kelle ülesandeks oleks läbi viia asustatud punktides õhkamised ja süütamised. Nürnbergi kohus mõistis vene külade ja asustatud punktide hävitamises süüdi Saksamaa.
3. Narva linna hävitamine. 5.-6. märtsil 1944 pommitasi umbes 200 Nõukode liidu lennukit Narva linna, muutes selle rusuhunnikuks. Seda hävitustööd aitas teha Eesti Laskurkorpuse kahurvägi ja miinipildujad. Hiljem ajas N. Liit Narva linna hävitamise sakslaste süüks. Seda tehti, nagu see Nõukogude propagandale ikka kombeks on olnud. Veelgi enam. Narva varemed pildistati. Fotod koondati kahte suurde albumi ja esitati süüdistusdokumentidena Nürnbergi kohtule.
Kahtlemata kuulunuks Nürnbergi harta inimsusvastaste kuritegude paragrahvi alla näiteks liitlaste poolt Saksamaa linnade vaippommitamised, mis toimusid Briti lennuväemarssali Arthur Harrise (“Pommi Harris”) kavandatud saksa tsiviilisikute demoraliseerimise eesmärgil ja mille tulemusel hukkus 570 000 tsiviilisikut, 26 000 politseinikku ja sõjaväelast ning 39 000 sõjavangi ja välismaalast. Haavata sai ja invaliidistus umbes 900 000 inimest, kellest 76 000 hiljem surid.
Saksamaale ja Austriasse marsil mõrvasid punaarmeelased 56 000 tsiviilisikut. Kolm miljonit saksa naist, vanurit ja last deporteeriti Venemaale. Punaarmeelased vägistasid kõige tagasihoidlikumal hinnangul üle miljoni saksa naise. Seda vägivalda saatis ennenägematu julmus.
Üks tuntumaid sakslaste tapmisüleskutsete autoreid oli kirjanik ja Stalini austaja Ilja Ehrenburg, kes töötas armeelehe Krasnaja Zvezda toimetuses.
„Tapke! Tapke! Sakslased pole inimesed Pole olemas niisugust kuritegu, milles pole süüdi sakslased, ei elavad ega need, kes veel sündimata. Täitke seltsimees Stalini käsku ja trampige fašistlik elajas surnuks tema enda koopas. Murdke vägivallaga saksa naiste rassistlik kõrkus. Võtke neid seaduspärase sõjasaagina. Tapke, vaprad edasitormavad punaväelased. Kui sa pole tapnud päevas ühtegi sakslast, siis on see päev elatud asjatult,“ üleskutsed.
Saksa tsiviilisikute massiline küüditamine ja tapmine NSV Liidu kontrolli alla langenud aladel jätkus Nürnbergi protsessi ajal.
1945. aasta talvel deporteeriti Euroopa idaossa jäänud sakslased, kokku umbes 14 miljonit inimest, kes elasid Sileesias, Tšehhi Sudeedimaal, Pommeris ja mujal, läände – põhiliselt Briti okupatsioonitsooni Saksamaal.
Küüditatud pidi üle elama ränki kannatusi. Arvestuste kohaselt hukkus Tšehhoslovakkiast põgenenud sakslastest tsiviilelanikke teel 250 000, Poolast põgenenuid 1 250 000 ja teistest Ida-Euroopa riikidest põgenenuid 600 000 inimest. 1946. aastaks oli Saksamaa rahvastik ida pool Elbet kahanenud 17,26 miljoni inimese võrra.
Nürnbergis pidasid võitjad kohut võidetute üle. Ameerika president John F. Kennedy avaldas oma raamatus “Profiles in Courage” (”Vapruse elulood“) tunnustust senaator Taftile ja kiitis tema poliitilist mehisust, et ta julges, vaatamata sionistlike organisatsioonide ässitusele, seada kahtluse alla Nürnbergi protsessi õigluse, kuna enamikku kohtualuseid oli tunnistuste saamiseks julmalt piinatud, mistõttu ei või nende tunnistusi võtta tõena.
Kennedy lisas raamatu kommentaaris, et “Nürnbergi kohus on konstitutsioonilise Ameerika häbiplekk ning tõsine hälve anglosaksi kohtupärandis”. Pole imestada, sest enamik Nürnbergis tegutsenud Ameerika kohtunikest oli sõja eel Saksamaalt emigreerunud juudid, kel oli vähe kokkupuudet “anglosaksi kohtupärandiga”.
1993. aastal avaldas juudi soost ajaloolane John Sack New Yorgis raamatu “An Eye for an Eye” (”Silm silma vastu“), kus ta tõestas, et pärast sõda tapsid juudid “kättemaksuks” kümneid tuhandeid sakslasi.
Istudes kommunismi kurjategijatega ühise kohtulaua taga, kandsid lääneriigid seega maha kõik kommunismi kuritööd ja andsid Ida-Euroopa Stalinile vägistamiseks, põhjendades, et Stalin päästis Ida- ja Kesk-Euroopa rahvad natsismi ohust ja nüüd on tal õigus toimida oma äranägemise järgi.
|
OSCAR-2019
|
||
Halva tervise põhjusi on hakatud otsima ikka rohkem halvenevatest keskkonnatingimustest, saastatud õhust, suitsetamisest ja muust sarnasest. Neil on kahtlemata laastav mõju meie tervisele.
Siiski ei ole ebaõige toitumine vähem ohtlik, sest see omakorda nõrgestab inimese vastupanu tervist häirivatele keskkonnateguritele. Kahjuks otsitakse ebaõigest söömisest põhjusi harvemini kui mujalt. Mis on haigestumise põhjus? Järeldus on tavaliselt üks — ebaõige toit, mis soodustab kõige muu halva kõrval ka pahaloomuliste bakterite kasvu.
Nii näiteks ei soovitata vanemaealiste toidus enam liha, puljongit, rafineeritud ja muid taolisi toiduaineid (kõige sobilikum keskkond halvaloomulistele bakteritele), sest aeglustunud ainevahetuse käigus soodustavad nad bakterite kasvu.
Tihti ei osata rahuldada oma magusavajadust, ahvatlusi pakutakse kaubandusvõrgus praegu rikkalikult. Kui liialdame suhkruga, on organism sunnitud laenama aluselisi mineraale luudest ja hammastelt, et neutraliseerida vere happelist reaktsiooni. Suhkur ja püülijahu on söötmeks mikroobidele, mis on ohtlikud kõhunäärmele, rikuvad maitsmismeelt.
Organism ise enam glükoosi ei tooda, vaid ootab seda valmiskujul. Veel enam, suhkur ja valge jahu annavad vaid tühje kaloreid ega varusta meid vajalike toitainetega. Suhkur kahjustab ka immuunsüsteemi. Just kommimaiustajad lapsed haigestuvad kergemini viirushaigustesse.
Organism peab saama eluprotsessideks vajalikke toitaineid, kuid sellisel hulgal, et midagi ei jääks kasutamata. Võib-olla kuulute ka teie nende hulka, kellel on kombeks öelda: „Pole mõtet elada, kui ei saa rohkelt süüa kõike, mis meeldib!“ Sellega on saanud kõht meie käskijaks ning muutnud inimese naudingute orjaks.
Isegi loomadele antakse tasakaalustatud toitu. Kas inimene alati mõtleb sellele? Enamasti seatakse eesmärgiks, et kõht oleks täis. Kõige kurnavamaks saab aga liigsöömine.
Asi pole mitte üksnes kaalu lisandumises, vaid sellega viiakse organism tasakaalust välja, toimub enesemürgistus ja tulemuseks on haigused. Mikroorganismid toodavad inimese sooltes toidust vajalikke aineid. Aga kui sööme liiga palju, rohkem kui organism vajab normaalseks tegevuseks, kui kasutame oma toidus rohkem suhkrut, rafineeritud valget jahu, rasvu, lihvitud riisi jm, muutub organismis mikroorganismide koosseis.
Mikroorganismid eraldavad kasutamata valkainete aminohappest süsihappegaasi ja üle jäävad mürkained.
Inimene peaks pärast söömist tundma end reipa ja tugevana. Kui tekib roidumus ja jõuetus, tähendab see, et organismis toimivad mürgid. Viimased on aluseks paljudele haigustele. Sooltes tekkivad roisubakterid imenduvad verre, nad ei suuda pärast rasket einet ainevahetusjääkidena eralduda.
Õige toidurežiimiga võime korras hoida soolte tegevuse, aga ka paraneda paljudest haigustest. Ei tohi süüa, nagu juhtub, et ainult kõht täis saaks. Söögem vähemalt 4 korda päevas ja pigem vähem kui rohkem.
Tuleb loobuda näksimisest toiduvaheaegadel. Soovitatav on teha ka üks kord kuus koormusvaba päev (juua näiteks ainult ravimteesid või juurviljamahlu) organismi puhastamise eesmärgil.
Pidulauas tunneb inimene tavaliselt juba pärast esimest toitu end söönuna. Aga laua äärest me üles ei tõuse, sööme veel ja veel. Lõpuks istume tuima näoga „käärides ja hapnedes“, viitsimata isegi vestelda.
Just nii juhtub tihti meil jõulu- või uueaasta vastuvõtu pidulikus lauas! Parem on teha pidulaud rootsi lauana, kus pole perenaise otsest pilku sind jälgimas ega sundimas. Kõik saavad söönuks vastavalt oma tahtele, liigutakse ja seltskonnal on hea enesetunne.
Magusaisu võiks pidulauas rahuldada meega segatud sügavkülmutatud marjadega, värskete või kuivatatud puuviljade ja marjadega, aga mitte suure suhkrusisaldusega kookide või tordiga. Peolaual, ka soolaste toitude vahel, võiks olla puuviljad ja marjad, mis panevad ilusasti punkti meie rikkalikule söömale.
Organismi kannatused selle koorma all võivad välja lüüa alles paari päeva pärast näiteks mao või kõhunäärme vaevustega. On küllalt teada peoõhtujärgseid südame rütmihäireid, vererõhu tõusu või kõhuhädasid ja see kõik on vale toitumise tagajärg.
pidev mõõdukas peavalu, mis võib muutuda migreeniks; roidumus pärast sööki, millega võib kaasneda unisus; sügelev selg, õlad ja isegi kõrvad; nahahaigused; röhitised, kõhupuhitused, kõhuvalu; halb hingeõhk.
Soovitan töölkäivatele inimestele mitte liialdada kella kuuesel toidukorral, vaid õigem on endale lubada tund enne magamaminekut veel kerge eine mingi taimeteega. Mõnele meeldib õhtune klaas sooja piima meega, mõnele klaas keefiri jm, valikud on kõik õiged, kui uni tuleb rahulik.
Toit peab olema looduslik ja puhas, vaba pestitsiididest ja mürkainetest (värvained, lisaained, säilitusained). Looduslikus toidus on halbade mikroobide vastaseid aineid. Paljud neist tugeval termilisel töötlemisel hävivad, mistõttu on seedimise korrashoiuks head toortoidud (taime- ja hapupiimatoidud, kohupiim, mahlad) ja termiliselt vähem töödeldud toiduained.
Et maole ja sooltele normaalset tööd anda, tuleb toitu juba suus korralikult mäluda, lausa peeneks pudruks. Miks? Toit peab segunema süljega, sest selles on lisaks ensüümidele rohkesti ka antibakteriaalseid aineid.
Muidugi on meil õnneks ka maosoleval soolhappel baktereid hävitav toime, kuid see toimib siis, kui me ei liialda söögi ajal vedeliku joomisega.
Juua tuleks paar tundi pärast söömist. Üldse pole söögi kõrvale morsi pakkumine hea komme, juua tuleks hiljem. Mõnele küll uskumatu, kuid Ameerika teadlased on seda tõestanud ammu, et aidates süljel ja maomahlal õigesti toimida, vabaneme paari tunni jooksul miljarditest batsillidest. Meie organismis on lausa kilodega baktereid, muidugi kõik pole pahad (head võitlevad „kahjuritega“).
Halba teeme endale antibiootikumidega, mis hävitavad ka head mikroobid. Looduslikud antibiootikumid (ingverijuur, mädarõigas, küüslauk, jõhvikad jt) hävitavad üksnes kahjulikke baktereid.
Niisamuti kui liigsöömine on kahjulik, ei või lubada ka seda, et organismil oleks puudus mingist toitainest. Eriti patustame vitamiinide ja mineraalainete kasutamisel. Ei päästa meid mingid kapslid või tabletid, kui toitume valesti!
Kui mingil põhjusel ongi need preparaadid meile vajalikud, siis ikka koos korraliku tasakaalustatud toiduga. Siin aitab köögiviljade, puuviljade ja marjade rikkalik kasutamine toidus (vähemalt 0,5 kg päevas).
Tihti on lastel ja vanematel inimestel vähene isu. Käsu korras või ennast sundides taldriku tühjaks söömisega teeme halba oma organismile. Süüa tuleb isu järgi ja selle puudumisel tuleb üles leida hoopis isu puudumise põhjus.
Meie loomulik vastupanuvõime ebasoodsatele mõjuritele on väga suur. Kui juba lapse arenedes immuunsüsteemi tugevdamisele tähelepanu ei pöörata, siis hiljemalt 40-aastaselt hakkavad ilmnema haigused.
Suur tähtsus haiguste vastupanuvõime säilitamisel ja korrashoidmisel on soolte mikroflooral. Kui soolestik töötab normaalselt, on organismil suur vastupanuvõime.
Näeme iga päev Televiisorist reklaami Actimeli tervislikkuse kohta. Kõik on õige ja mitte ainult see, vaid kindlasti kõik hapupiimatooted (eeskätt jogurtid) on organismile haiguste vastupanuks olulised. Kuid kõrvale ei tohi jätta ka teisi väärt toiduaineid, mida tuleb samuti oskuslikult süüa.
Toit peab sisaldama küllaldaselt valke, rasvu, süsivesikuid, vett ning mikrotoitaineid vitamiinide ja mineraalainete näol. Immuunsüsteemi säilitamine ja aktiviseerimine on meie elu eksisteerimise alus. Ei ole vaja oodata imesid väljastpoolt. Kui me ise ei muuda oma eluviisi, kombeid ja toitu, siis vaevalt me haigustest ainult tablettide abiga paraneme.
Pea kõikidel haigestumise juhtudel on immuunsüsteem olnud nõrgestunud ebaõige söömis- või elurežiimi tõttu. Lisaks endale diagnoosi panemisele tuleb alustada ka ravimisega. Kui läheme loodustoodetega või toiduga ravimisele, tuleb end jälgida. Kontrollida tuleb annuseid ja korrigeerida, et leida sobivad.
Kõik parimad soovitused ei sobi kõigile. On neid, kellel on kõrgendatud tundlikkus mõne lõhna, tolmu, niiskuse, kuumuse, külma või mingi toiduaine suhtes — sellega tuleb arvestada. Loodusravimite maailm on lai, siit leiab alati midagi niisugust, mis ühele või teisele inimesele kasulik on.
Sama saab öelda ka toidutaimede kohta, ka siin on valik suur. Iga tehtud viga toitumises jätab jäljed, mille heastamine võib võtta aastaid.
Toituda tuleb igal aastaajal nii, et leiaksime taimede maailmast just need, mis hoiaks immuunsüsteemi tugeva ja korrastaks seedimisprotsesse.
|
OSCAR-2019
|
||
Leisi kandist pärit Andres Kuusk juhib ERR-is üht emotsionaalsemat saadet, mis iga nädal uudisekünnise ületab. Vaid vähesed teavad, et tema üks esimesi töökohti oli Kaali kooli kehalise kasvatuse õpetaja.
ANDRES KUUSK: Hästi oluline on see, et kohalik hääl oleks Tallinnas kuuldavam. Et kas kogukonna liidril on see võrgustik olemas, et ta jõuab oma sõnumiga Tallinna.
“Kuule, mida sa endaga ikka tegid?” küsib teine Eesti telemaastiku staar Roald Johannson Andres Kuuselt, kui telemajas ühte lifti satume. Küsimuses on süüdi Kuusk ise, kes “Foorumi” hooaja alguses tegi saatele reklaami teatega, et muutunud on palju. Ka tema kehakaal.
Pean sissejuhatuseks tunnistama, et kasutasin seda “Ringvaate” lülitust ära täiesti teadlikult. Meil olid “Foorumi” saate ajad tohutult muutunud ja peast käis läbi selline kiiksuga mõte. Kui ma muidu endast kunagi televisioonis ja mujal rääkida ei armasta, siis nüüd oli kaal tõesti alla läinud ja mõtlesin, et teeme sellise väikese nüansiga loo.
Tegelikult on lugu lihtne. Ma olin ennast käest ära lasknud, käisin 113 kilo peal ära. Nägin välja nagu murumuna. Tegelikult sellist kõlksu, et hakkan nüüd dieeti pidama, mul ei käinudki. Kõik tuli samm-sammult. Esimene trikk oli see, et hommikul tuleb kõht täis süüa. Tervislikult. Putru, marju, seemneid.
Siis lõuna ajal kõht täis. Ma kohe ei kannata nälgimist. Ma võtan pigem kala kui liha. Kala ma söön palju. Õhtused näksimised jäid ära. Õhtuse näksimise asemel võtan pigem porgandi või õuna. Saarlane on ikka õllesõber ka, seda olen samuti piiranud. Klaasi veini luban alati, hea meelega. Kahe aastaga läks 20 kg, praegu olen 93 kandis. Kogu aeg oli nagu kaks ämbrit midagi kaasas. Kohutav trennimurdja ma ei ole, pigem olen ma kõndinud. Jälgin, et päeva sammud täis saaks.
Jõusaalis ei käi, suusad panen alla mõne korra aastas. Ratast armastan ja rulle meeldib sõita. Jooksumees ma küll ei ole, kuigi olen ju kõrgema haridusega kehalise kasvatuse õpetaja. Aasta aega olin Kaali koolis kehalise kasvatuse õpetaja.
Ma olen vist rääkinud ka kuskil, et mu esimene haridus oli kehakultuur. Esimese aasta sellest veetsin siis tööteenistuses. Olin Saaremaal Kaali koolis 17-aastase poisijussina. Tõukasime tüdrukutega kuuli ja tegime kõiki asju, mängisime võrkpalli, jooksime.
Pean tunnistama, et eks see kehakultuuri õppima minek oli hiljem natukene selline huupi minek. Mul ei olnud head ideed, mida õppima minna. Perekonnas oli samas sees, et peab minema kõrgkooli. Sporti ikka tegin. Kergejõustikku, ujumist päris tugevalt, korvpalli mängisin. Kehalise õpetajad olid mul Leisi koolis Vaha Väino ja Toivo Lepp.
Maaõpetaja ametikoht andis sel ajal armeest vabastuse. Minu aastakäigust osa läks veel Nõukogude armeesse ja osa mitte. Ma naeran, et lõppkokkuvõttes ma ei ole sõjaväest viilija ikkagi olnud. Olen hiljem oma töö tõttu käinud terve armee jagu kriisikoldeid läbi, ma olen nagu rehabiliteerinud ennast.
Leisist kolm kilomeetrit eemalt Tombast, kui päris täpne olla. Ema on mul üle 20 aasta Leisi koolis olnud, praegu on pensionär. Isa enam ei ole, aga ta oli agronoom. Õde Kersti on mul laulja, Ülle on õpetaja ja Elle koolitab kokkasid.
Saaremaal on mingisugune värskus, mida mujal ei ole. Kui sa ise Saaremaal elad, siis sa ei pane seda tähele, kui äge seal kõik on. Mul on mulje, et see miski läheb järjest ägedamaks.
Mõnes mõttes on saarele minek nagu tagasiminek looduse ja loomuliku elukorralduse juurde. See on tegelikult see, millest sa linnas olles puudust tunned.
Linnas on küll suured ja vilkuvad tuled ja sa saad teha asju, mida maal ei saa. Ma olen alati seda öelnud, et mulle tundub, et linnas on natuke selline mänguelu, päriselu on tegelikult ikkagi linnast väljas.
Näiteks Leisi keskkooli ja Orissaare gümnaasiumi saatus. Tallinnast vaadates tundub, et mis seal siis on, mõnikümmend kilomeetrit vahet ja miks ei võiks olla vaid üks kool. Kui ma mõtlen enda peale, siis kooliajal sattusin Leisist Orissaarde ühe korra aastas võistlustele ja siis paar korda sõitsin ekskursiooniga läbi. Lähedal küll, aga samas nii kaugel. Kõik ei ole nii lihtne, kui kaugemalt paistab.
Kindlasti ei taju neid eriti inimene, kes on elanud terve elu Tallinnas. Väikese koha toimimise loogikat ei õpi tunnetama ka siis, kui sa suvel kaks nädalat suvilas veedad.
Mina sellist üldistust teha ei taha. Ma ei ole kunagi nõus lahkama poliitikat niimoodi, et kõik on võõrandunud ja kaugenenud. See ei vasta tõele. Poliitikas on palju südametunnistusega ja aatelisi inimesi. Kogu probleemi olemus seisneb ju selles, et poliitik võib ju aru saada, et elu on ka Tallinnast eemal. Küsimus on selles, mida ja kuidas teha saaks. Vaidlus käib alati selle üle, et kas see riik peab minema kohapeale inimeste elu paremaks tegema või peab ta pigem looma inimestele keskkonna ja siis inimesed toimetavad ise või leitakse mingisugune ühisosa.
Minu isiklik seisukoht on esmalt see, et seda on vaja. Selles ma enam ei kahtle. Keeruliseks läheb siis, kui me hakkame tulevasest korraldusest rääkima. Transport, keskused. Selge see, et mingisugused teenused peavad inimesel olema ikka käe-jala juures. Kõik teenused ei saa väikestest kohtadest, inimeste juurest ära kaduda. Dubleerimist tuleb samas vähendada. Võtmeküsimus ongi ikkagi see, et mis on teenuste loetelu, mis peab ja jääb inimestele kättesaadavaks. Tegelikult vajab see veel selgitamist.
Naljaga pooleks võib öelda, et mina tegin haldusreformi ära juba kooli ajal. Käisin Kuressaares kõigepealt kolm korda nädalas lastemuusikakoolis. 40 km bussiga. Kuna Leisis ei olnud siis veel ujulat, käisin veel laupäeviti linnas ujumas.
Ma saan väikeste kohtade omavalitsusjuhtide hirmudest täiesti aru. Selge on see, et mingid asjad lähevad inimesest kaugele. Ükskõik kui ilusaks me ei ürita seda pilti teha, seda on aus inimestele välja öelda. Suurt pilti vaadates peame me jälle aru saama, et rahvastik vananeb ja inimesed lähevad minema, me lihtsalt ei suuda vanal moel seda riiki ülal pidada. Seal tuleb eristada seda minu väikest pilti ja riigi suurt pilti.
Absoluutselt. Ei saa olla inimest, kellel ei ole olemas seisukohta. Ka see on teada, et ajakirjanikul on õigus maailmavaatele ning lõpuks ka ajakirjanik teeb valikuid. Mis puudutab saateid, siis minu roll on tuua välja probleemi olemus ja üritada aru saada, mis on need ühisosad ja seisukohad.
Kas sa saad alati aru ka, mida need poliitikud sinu ees räägivad? Kas vahel seda “pilt on, aga heli ei ole” tunnet ka ette tuleb?
Saan üldjuhul ikka aru. Vahel ma ei saagi kõike teada. Kes mida omavahel kuskil komisjonis on rääkinud. Läheb vahel ka segaseks, aga see on osa saatest.
Jätkuvalt väga kummaline. Sellega ei harju vist mitte kunagi. Öeldakse, et kõik teleinimesed peavad natukene edevad olema. Mul on see edevus olemas, aga see seisneb pigem selle sõnumi toomises, loo toomises. Suhtumises, et mina leidsin kihvti loo ja mina räägin teile selle.
ajakirjanikul peaks ideaalis olema kaks kõrgharidust – üks kajastataval alal ja teine ajakirjanduslik. Andres on minu teada lõpetanud veel mingi kõrgkooli lisaks kehakultuurile, kahjuks ei mäleta millise ja mis erialal. Kõige hullem, kui ajakirjanikul pole ei haridust ega elukogemust, selliseid on viimasel ajal üha rohkem.
|
OSCAR-2019
|
||
Täpselt aasta tagasi tulid kaks naist välja jutuga, et Trump ahistas neid. Aastaid tagasi, aga ikkagi.
Üks neist (Jessica Leeds) teatas, et Trump haaras tal rindadest ja üritas kätt seeliku alla ajada, kui nad olid lennukis. „Ta oli nagu kaheksajalg, kelle „haarmed“ ulatusid kõikjale, tundsin end ohustatuna,“ teatas naine.
Teine naine (Rachel Crooks) rääkis, et mees suudles teda pärast tutvumist mõlemale põsele ja suule: „See oli minu jaoks nii üllatav kui alandav, olin töötaja, mitte libu.“
Ta ei tabanud ära, millised pinged olid tekkinud tema valitsuses. Rõivas eelistas endiselt mööda maailma reisida, poliitmaailma vägevatega small-talki viljeleda ja ühele pildile pääseda. Varsti pidi temast saama superstaar seoses Eesti eesistumisega Euroopa Liidus.
Ja tulemus oligi käes. Presidendivalimistel tegid Rõivasele ära nii omad kui võõrad. Siim Kallase asemel sai riigipeaks Kersti Kaljulaid. Peagi kaotas Rõivas ka valitsusjuhi koha ning Reformierakonna peaaegu 12 aasta pikkune võim murdus.
Rõivas ei tõmmanud aga seejärel tagasi nagu Keit-Pentus Rosimannus pärast Autorollo skandaali, vaid lasi end valida Riigikogu aseesimeheks.
See koht lubas tal endiselt mööda maailma ringi sõita (ta noolis pikemas perspektiivis kohta europarlamendis), kusjuures märksa pingevabamalt, sest parlamendi asespiiker pole kunagi sellise avalikkuse tähelepanu all nagu valitsusjuht.
Vastupidi, Rõivas püüdis ise igati pildile pääseda, sest valimised on tulemas. Ta kutsus isegi peaministrikarjääri ajal teda avalike suhete alal aidanud Ave Tampere enda juurde Toompea lossi tööle.
Ehk mingit osavalt punutud poliitilist lõksu pole olemas. Kogu see skandaal pole Keskerakonna, sotside, EKRE, IRLi ega „Tegusa Edgari“ vandenõu. See kõik on vaid Taavi Rõivase enda „osavate käte“ tulemus.
Korraldas uhked pulmad, mille puhul Kaupo Karelson uuris juba mitu kuud varem meediaväljaannetelt, kuidas nad Luisa Värgi naiseks võtmist kajastaksid. Olla kutsunud pulma isegi Angela Merkeli. Mutti ei tulnud, küll aga saabus Luksemburgi peaminister Xavier Bettel.
Rõivas liikus ringi ka edukate ettevõtjate seltskonnas. Eesti aukonsul Singapuris Sonny Aswani rääkis suvel uhkusega Ekspressile, kuidas sügise hakul toimub Eesti äridelegatsiooni visiit tema isamaale ja et seda juhib Taavi Rõivas ise.
Tollel reisil sattus Rõivas veelgi suurema jama sisse, kui aasta tagasi, mil ta Stenbocki majast välja söödi.
Rõivas olla ühel erapeol (see toimus naaberriigis Malaisias) tantsinud kellegi Katriniga (nimi muudetud) liiga lähestikku, teda kuskil nurgas hämaruses suudelnud, seeliku üles kiskunud ja kehast kabistanud.
See polnud Rõivase ega Reformierakonna vastane poliitiline vandenõu. Katrin rääkis juhtunust tuttavatele esimest korda juba ürituselt lahkudes ja seejärel, kui ta Eestisse saabus, ka oma siinsetele sõbrannadele. Kelle seas juhtus olema ajakirjanik. Nii jõudiski lugu Eesti Päevalehte.
See kõik juhtus ajal, mil kogu maailma räsivad ahistamisskandaalid. Ekspress kirjutas sel nädalal, kuidas Hollywoodis (Hollywood on sageli globaalne suunanäitaja) sattus seksuaalse ahistamise tõttu tule alla üks olulisemaid filmitööstureid Harvey Weinstein. Muuseas süüdistas teda Ashley Judd, kes hiljuti näidatud „Twin Peaksi“ uuel hooajal mängis tegelast, kes ülemusele külge lüüa püüab.
Seejärel saime teada, et seksuaalse ahistamise kahtluse tõttu eemaldati töölt ka Amazoni stuudiote pealik Roy Price.
Hollywoodi puhul pole see muidugi imelik, juba Mario Puzo kirjutas „Ristiisas“, kuidas üks sealne produtsent noori tüdrukuid voodisse viis (tollele produtsendile tehtigi hiljem tema lemmiksuksu pea maha lõikamise kaudu kurikuulus „pakkumine, millele ei saanud ei öelda“).
Seksuaalne ahistamine on viimasel ajal ka üha olulisem teema Eestis. Tänavu käis päris palju vaidlusi teemal, kas ahistav jälitamine peaks olema kriminaalkuritegu või mitte – seda nn Istanbuli konventsiooni eelnõuga seoses. Riigikogu võttis eelnõu vastu samal ajal, kui Rõivas oli juba Singapuri lennanud.
Sel esmaspäeval rääkis Päevalehe hittlugu, kuidas tuntud psühhiaater Lembit Mehilane katsus ilma nõusolekuta depressioonihaige patsiendi rindu ja soovitas tal armuke võtta.
Rõivas murdus. Ta ei käitunud enesekindlalt nagu vaba maailma „liider“ Trump. Ei hakanud väitma, et kogu ahistamisjutt on jama või et purjus naine langes talle kaela ja hakkas hoopis teda kabistama. (Naine ju oli tunnistanud, et peoruumi nurgas toimunut teised tõenäoliselt ei näinud.)
Ekspeaminister püüdis selle asemel hoopis meediat vältida ja seejärel, kui Päevalehe lugu siiski ilmus ja skandaal puhkes, esines ta väga kõhklevalt. Ta püüdis kõigest hingest vältida vastust küsimusele, kas ahistamine leidis aset või mitte.
Teda tuleb tunnustada selle eest, et ta võttis poliitilise vastutuse ja astus tagasi Riigikogu aseesimehe kohalt, kuid ta tegi seda samuti ebaleva põhjendusega.
Veel üks kannataja selles loos on Ave Tampere, sest teda ähvardab töökaotus, kuna Riigikogu lihtliikmetel ei ole nõunikke.
Kõva lataka sai Reformierakond, sest Rõivas on ikkagi partei üks tuntumatest liikmetest ja esinumber Tallinna Kesklinnas. Selles ringkonnas võistles Reformierakond kuni eilseni võidu pärast, ERR avaldas uuringutulemused, et Keskerakonna toetus oli seal 28 protsenti ja Reformierakonna oma 27 protsenti.
Pärast Päevalehe artikli ilmumist oli tundide küsimus, et Taavi Rõivase nimi tuleb välja, et ta satub surve alla ja peab tagasi astuma. Kui mitte Riigikogust, siis Riigikogu juhatusest kindlasti.
Kui ta oleks väitnud, et ta oli purjus ja ei mäletanud midagi, siis oleks järgnenud süüdistuste laviin, et ta jõi end pildituks.
Ükskõik, mida Taavi Rõivas oleks teinud, mitte miski poleks teda aidanud. Ja peale iseenda ei saa ta süüdistada mitte kedagi.
|
OSCAR-2019
|
||
KINESIOLOOGIA on viimaste aastakümnete uusimaid ja efektiivsemaid psühhofüsioloogilise korrektsiooni meetodeid, mis baseerub Hiina energiaõpetusel ja tegeleb energia ringlusega inimese kehas. Hiina energiaõpetuse kohaselt sõltub inimese tervis tema eluenergia vabast voolust. Inimest vaadatakse kui ühtset tervikut: nii tema kehaline kui ka vaimne tervis sõltub eluenergia vabast voolust. Kinesioloogia rajas 60.-ndate aastate algul USA kiropraktik dr.George Goodhearth. Ta avastas üksikute lihaste seose energiameridiaanidega ning et meridiaani kindlate punktide mõjutamisega saab energiavoolu aktiveerida.Kinesioloogia abil saab taastada aju poolkerade vahelise seose ning aju ja keha vahelise koostöö.
Kinesioloogia on terviklik meetod, kuna seda on võimalik kasutada kõigis eluvaldkondades. Ta järgib vana Hiina põhimõtet, et tervis on saavutatud alles siis, kui kõik inimese elus on energeetilises tasakaalus, st. omavahel kooskõlas. Kui te olete terve, võite kinesioloogiliste meetodeitega välja selgitada, kuidas te saaksite teha oma elu veelgi täiuslikumaks, kui see on praegu. Te õpite selgemini vahet tegema, mis teid teie isikliku potentsiaali (teie võmete või kehaliste oskuste, teie elurõõmu, teie suhtlemisoskuse) rakendamisel segab või toetab.
"Tervendav puudutus" - "Touch for Health" on rakendusliku kinesioloogia baasmeetod. Selle töötas välja 70.-ndatel aastatel USA-s dr. John Thie, eesmärgiga anda asjaarmastajatele kätte meetod hea tervise saavutamiseks ja haiguste ennetamiseks.Terapeutide jaoks vahendab "Tervendav puudutus" rakendusliku kinesioloogia põhiteadmist. Kursuse käigus omandatakse lihaste testimise võtted, mille abil leitakse meie stresside põhjused. Stressi tagajärjeks on muutused lihaste seisundis. Praktikas omandatakse korrektsiooni meetodid, mis kujutavad endast tervet sünteesi erinevatest puudutustehnikatest, millega saate aidata nii iseennast kui ka pereliikmeid ja sõpru.
tervisliku seisundi paranemine, eneseregulatsiooni käivitumine,enesetervenduslike jõudude aktiveerumine,
Keha tunneb iseenda vajadusi. "Tervendava puudutuse " meetod võimaldab meil seda individuaalselt kindlaks teha lihastesti abil. Loomulikult pole "Tervendav puudutus" kõike tervendav imemeetod ja see ei asenda haiguse korral arstiabi. Aga kas pole tore teada,et võime oma tervist parandada on sõna otseses mõttes meie endi kätes?
I osas õpitakse testima 14 lihast, mis vastavad 14 põhimeridiaanile. Erinevate reflekspunktide ja teiste korrektuuri elementide kasutamisega püütakse taastada lihaste ja kehaenergia tasakaalu. Õpitakse testima toiduainete sobivust, tasakaalustama emotsionaalset stressi, testimist asendusisikuga, lihtsat eneseabi valude puhul.
II osa on neile, kes seda meetodit juba tunnevad ja tahavad omandada rohkem teoreetilisi ning praktilisi teadmisi rakenduslikus kinesioloogias. Õpitakse testima järgnevat 14 lihast (selja-, vaagna- ja õlavöötme lihased). Lisanduvad uued korrektsioonimeetodid. Õpitakse viie elemendi teooriat, tasakaalustamist meridiaaniratta abil, viie elemendi ühe punkti balanssi. Uute tehnikate omandamine võimaldab energia tasakaalustamist läbi viia lühema aja jooksul.
III osas õpitakse täiendavalt 14 lihase testimist, varjatud üleenergia tasakaalustamist pulsitesti abil, reaktiivsete lihasseoste tasakaalustamist, informatsiooni energeetilist salvestamist verweilmoduse abil, hoiaku analüüsi, sammu balanssi, toonibalanssi, tasakaalustamist tiibeti kaheksatega ja muid tehnikaid.
IV osas õpitakse akupressuurpunktide teooriat, luo-punkte, bilateraalselt väljalülitatud lihaste tasakaalustamist lülisamba reflekspunktide abil, 42 lihase testimist seistes, 5-elemendi tasakaalustamist toitainetega, eneseabi meetodeid valude korral ja muid tehnikaid.
Kursusest osavõtja saab eestikeelse õppematerjali, mis on varustatud fotode, skeemide ja selgitustega nii testiliigutuste kui ka korrektsiooni meetodite kohta. Kursuse läbinud saavad soovi korral IKC sertifikaadi.
Thouch for Health (Tervendav puudutus) on meetod, mis aitab nii selle põhirakendajatel kui ka asjaarmastajatel saavutada töö- ja erasfääris suuremat edu ning paremat tervist. TFH suurendab sportlaste ja vanemate inimeste võimet saavutada oma eesmärke, parandab kooliõpilaste ja igas vanuses õppurite õppimisvõimet ning on samas ka tõhus täiendus teistele tervishoiualastele ennetavatele meetmetele. Tahaksin teile südamele panna, et tutvuksite selle meetodi ja tema kasutamisega põhjalikult, sest see võib edaspidises elus olla aluseks teie isiklikule arengule ja aidata saavutada tippvormi.
Soovitan teile käesolevat VAK-i kirjastuse TFH väljaannet. VAK-i ja IAK-i asutajad ning juhatajad olid esimesed, kes pakkusid TFH-d ka saksakeelses keskkonnas. Nad uurisid TFH-d juba ajal, kui see kinesioloogia suund oli veel seotud International College of Applied Kinesiologyga (ICAK). Sel ajal olin mina International College of Applied Kinesiology esimees ja samaaegselt ka Touch For Health Foundationi president. IAK toetas mind alates minu esimesest külastusest Saksamaale, mille eesmärgiks oli TFH õpetamine. VAK-i välja antud TFH-d käsitlevad kirjutised on alati olnud kõrgetasemelised.
IAK-i poolt väljaõpetatud professionaalsed kinesioloogia rakendajad asutasid aastal 1987 Saksa Rakendusliku Kinesioloogia Mittetulundusühingu (Deutsche Gesellschaft für Angewandte Kinesiologie e.V., DGAK). Selle organisatsiooni eesmärk on kindlustada väljaõppe ja rakendamise kvaliteedistandard, anda juhised kinesioloogia rakendamiseks eetiliselt ja õiguslikult korrektsel viisil ning teha koostööd ametkondadega, et tagada kogu avalikkuse kasu TFH eelistest.
VAK ja IAK realiseerivad hästi TFH meetodi põhifilosoofiat, nimelt terviseparanduslikku ideed ning tõuget aidata end ja oma peret ise. Seepärast soovin käesolevale artiklile tema aktiivset elluviimist.
|
OSCAR-2019
|
||
Kui suvi on minekul, näeme vähem päikesevalgust. Hunnitud päikeseloojangud on vaid meenutustes või piltidel. Kuid loome ise endale soojade toonidega mõnusa olemise. Üks nipp on luua interjööri emotsioone tekitavaid värvikooslusi, kasutades värvilisi valgusteid.
Selliseks hõõguvaks soojaks tooniks on oranž. Psühholoogiliselt mõjub see värv ergutavana. Vabastab pingeist, toob uusi mõtteid, annab elujõudu ning aitab olla mõistvam ja sallivam, lisab julgust ja võimet elus toime tulla. Väsimuse ja masenduse korral annab energiat, aitab haiguse järel kiiremini taastuda.
Arvatakse, et oranž aitab ravida vaimseid häireid ja depressiooni, aitab vabaneda obsessiivsetest hirmudest ja tugevdab moraali.
Oranž innustab minema edasi, töötades selle värviga, valib inimene instinktiivselt õige tee, sõltumata oma intellektist. Oranž sümboliseerib edukust. See seondub enesest lugupidamisega.
Samas jää realistiks. Välitida tuleb liigset värviküllust, mis hoopis enesetunnet võib õrritada või rahutuks muuta. Eesmärgiks on ikka harmoonia loomine interjööri.
Seetõttu tuleks vältida näiteks samasse seeriasse kuuluvate värviliste valgustite üleküllust ühes ruumis. Väikesesse ruumi polegi mõistlik paigutada siis näiteks sarnased lae- seina-, põrandavalgustit, mis küll kõik omavahel hästi sobivad kuid jäävad siis liiga intensiivselt interjööris mõjuma.
Märtsikuus toimunud Frankfurti messi moto võiks olla light is data ehk teisisõnu: hea valgustuse aitavad luua need komponendid ja näitajad, mis kohe silmagi ei paista. Need on peidetud disaini ja valgusti korpuse sisse ja taha. See on tänu innovatsioonile pidevalt arenev võimaluste maa. Tulemuseks efektiivsemad, arhitektuursemad, silmasõbralikumad, mitmefunktsioonilised valgustid, mis omakorda muudavad meie elu lihtsamaks, mugavamaks ning elutervemaks.
Juba varasemalt teada tuntud dimmerdamine, valgustite sisse ja väljalülitamised saavad juurde aina uusi võimalusi, mugavdades meie elu. Lisaks tavapärastele puutetundlikele lülitusvõimalustele võid seda kergelt teha käe viipega või hoopis kasutada oma telefoni äppi ja bluetooth'i. Nutirakendused saavad olla abiks ka valgustite suuna muutmiseks.
Samuti leidub tootjatel valgusteid, mille valgusnurka saab ise suumida keerates valgusti spoti osa optikat mõjutades. Valgusnurki saab muuta 10 kraadilt 40 kraadile ehk valgusvihk laieneb säilitades valgusvoo ulatuvuse kaugusesse.
Kuid dimmida saab ka valgusallika enda värvsustemperatuuri: see on sooja –külma valguse reguleerimine. Näiteks Leds firma LED-ide värvsustemperatuuri saab dimmida vahemikus 2000-3000K vastavalt vajadusele ja meeleolule. Vastavalt sellele, mida soovite ruumis teha, saab luua personaalselt just teile sobiliku valguse. Kui soovite olla reibas ja töövõimeline, peate tegema aktiivselt tööd, siis reguleerite endale pigem külmema valguse, õdusaks meeleolu loomiseks sobib aga soojem ja kollakam valgus.
Tänu LED-ide kiirele arengule ja erinevatele variatsioonidele, LED ribadele ja LED moodulitele saavad valgusti olla üliõhukesed, miniatuursed, kitsad ja samas hästi valgustavad. Tänu LED ribade painduvusele on loodud atraktiivseid ja dekoratiivseid valgusteid.
Samuti on võimalik toota mõnesentimeetriseid üliõhukesi plaatvalgusteid, mis suurepäraselt võiks välja vahetada meie harjumuspärased moodulkastid büroodes. Need sisseehitatud LED'idega valgustid näevad kenad välja, annavad hästi valgust, on säästlikud ja silmasõbralikud.
Tänu uuele nurgalõikamise tehnoloogiale ja LED moodulite arengule on võimalik kitsastesse profiilidesse sügavusse asetatada 5-15 LED moodulit, mille tulemusena saadakse võimas valgus, mis samas ka ei pimesta, kuna valgusallikas on sügaval profiili sees. Sellega minimeeritakse valguse räiguse näitu. Viimane on oluline just tööruumides.
Sarnaste dekoratiivsete lineaarvalgustitega saab ühtlaselt valgustada kogu ruumi. Need võivad olla nii pinnapealsed, riputatavad või süvises. Võimalusi mitmekülgsemaks valgustamiseks annab lisavalgustite paigutamine samale süsteemile näiteks magneti abil. Vastavalt vajadusele saab lisatud valgusteid siiani sees ümber paigutada ja suunata erinevate nurkade all. Samuti on võimalik neid eraldi dimmida.
Uudsed valgustid on justkui legod: kokkupandavad. Niimoodi saab kergelt luua erinevaid valgustamise nurki, tugevust ning eripära. Näiteks Luciferose valgustit Twenty 7 downlight tüüpi valgustit saab kombineerida 27 erinevaks efekti andvaks valgustiks. Valgusvoogu saab suunata läbi ringi, ellipsi, ruudukuju jättes samas osaliselt peitu valgusallika. Lisana on saada erinevaid võresid, samuti on võimalik kasutada nii siseseid koonuselisi katteid kui väljaulatuvaid spotte ja seda kõike on lihtne installeerida ilma spetsiaalse tööriistata. Erinevad osad ühilduvad magnetsüsteemiga. Selline kombineeruvus võimaldab nimetatud seeriat kasutada erinevates ühiskondlikes ruumides, kaubanduses, kontorites ja eramutes.
Valgustitest komplekti moodustamise võimalus on kliendile lihtsaks tehtud - tootjad valmistavad üht valgustit väga erinevates mõõtudes ja värvitoonides ning tulemus võib olla väga eriline ja ainulaadne. Inspireeritakse kokku sättima minimalistlikke valgusteid suuremahulisteks rühmitusteks.
Pikkade telgedega ja liigenditega seina-, lae- ja rippvalgustid on mugavalt ümbersätitavad vastavalt vajadusele. Olukordades, kus tuleb näiteks elutoa söögilaud ringi paigutada või suurema arvu istujate jaoks pikemaks teha, saab telgedel ja liigenditega lampe mugavalt sobivasse kohta ümber paigutada. Neid on hea kasutada ka juhul kui väikese lauapinna tõttu pole otstarbekas lauale veel laualampi mahutada, vaid saate samafunktsiooniga valgusti hoopis seinale asetada või riputite abil valgusti ümberpaigutada.
Moevoolu spekter sellel aastal tundub olevat üsna lai. Alustades vormi puhul minimalismist ja lõpetades ülevoolava küllusega. Esindatud on nii käsitööna sündinud valgustid kui autentsed valgustid ning ehedad materjalid. Kuid silma jäävad ka futuristlikud, hüpermodernsed ja progressiivsed lambid. Meile tuttav vintage on endiselt tähelepanuvääriv.
Ilmunud on uus ootamatu värvigamma valgustitele: roosa ja sinine erinevate varjunditega. Sama huvitavad on värvilised ja sealjuures läbipaistvad valgustid, mis on firmades Leds, Marset ja B.Lux.
Silma jäävad omapärased ufo ja meteooridilaadsed, futuristlikud ja ulmelised valgustid (Marset Ginger) ning eriti värviküllased valgustid (Marset Tam Tam / Marset Concentric). Tooni annavad viltuselt lõigatud poolikud kerad, kummaliselt poolitatud või nihkes kerad (Marset Theia). Sekka ka poeetilisi, sensuaalseid, loodusest inspireeritud eksperimente nagu näiteks Foscarini Kurage või kuulsa Paticia Urquiola poolt Flosile loodud Serena.
Vintage stiil on sisse murdnud paljude tootjate nimekirja. Valikut jätkub ka kõige nõudlikumale retro kummardajale.
Kokkuvõtteks. Iga aasta mess on mõneti omanäoline, kord toimub suur hüpe ühe tootja toote arenduses, kord teisel firmal. Disainimisel kombatakse erinevaid piire ja tuuakse aegade tagant välja uusi hitte. Kuid tehnilis-dekoratiivne valgusti areneb peadpööritaval kiirusel. Elame innovatiivses maailmas ja sellest saame mõjutatud kõik. Julget kaasamõtlemist ja järeleproovimist, sest teisiti ei saa tundma eeliseid, mis meie kõigi heaks on arendatud.
|
OSCAR-2019
|
||
1944. aastal toimunud kaitselahingutest Eesti idapiiril on möödunud rohkem kui kolm- veerand sajandit, kuid siiani pole eesti sõjameeste vastupanu Eestit taasokupeerinud Puna- armeele saanud riiklikku tunnustust. Samuti pole Eesti riik pidanud vajalikuks 1944. aasta kaitselahingutes langenud tuhandeid vapraid sõjamehi väärikalt mälestada.
Veelgi enam. Ei Eesti presidendid ega riigi tippjuhid pole oma avalikes sõnavõttudes kunagi meenutanud 1944. aastal Eesti idapiiril toimunud kaitselahinguid. Riiklike tähtpäevade kõnedes räägitakse mõnikord küll Tiefi valitsuse moodustamisest, soomepoistest, Balti ketist ning vene vägede väljaviimisest, kuid tähelepanuta on jäänud sündmused, mis järgnesid 1944. aastal presidendi kohustes Jüri Uluotsa üleskutsele, mille tulemusel lisaks juba varem Idarindel võidelnud eesti üksustele haaras relva järele veel üle poolesaja tuhande mehe.
Tagant järel tarkusena teame nüüd, mis oleks juhtunud siis, kui 1944. aastal oleks loobutud vastupanust Punaarmee sissetungile.
14. jaanuaril 1944 alustas Punaarmee Leningradi piiramisrõngast läbimurret, eesmärgiga hävitada sakslaste 18. armee ja vallutada Eesti. Kuna Saksa 18. armeel oli väga vähe varusid, oli see hoolimata ägedast vastupanust sunnitud taanduma.
Taganevate saksa väeosade kolonnid jõudsid Narva 20. jaanuaril ja nende pidev liikumine üle Narva jõe kestis kuni 2.veebruarini. Kohatises paanikas jäeti maha relvi ja varustust. Taanduvate sakslaste sooviks oli jõuda võimalikult kaugele lagunevast rindest. Neil päevil oli olukord Narva rindel äärmiselt keeruline ja ohtlik. Eesti seisis täiesti kaitsetult punase laviini ees.
Nende päevade sündmusi on tolleaegne Eesti Omavalitsuse juht dr. H. Mäe ajalehes "Võitleja" nr. 7 1954 kirjeldanud järgmiselt:
"29. jaanuaril 1944 helistas mulle rinde ülemjuhataja, kes teatas, et Punaarmee on murdnud läbi saksa põhjarinde, saksa sõjavägi on taandumas, jättes maha relvi ja sõjavarustust, ning 16. ja 18. armeed ähvardab kottijäämine. Seepärast kavatsetakse kiiresti taanduda Väina jõe taha, mistõttu Eesti satub lähema kahe nädala kestel nõukogude võimu alla...
Palusin seepeale selgitada, kas rinde ülemjuhatus on nõus rinnet meie idapiiril peatama, kui teostan üldmobilisatsiooni ja annan meie uuesti moodustatud väeosad appi. Õhtuks sain vastuse, et järgmisel päeval on selle küsimuse otsustamiseks Riias suur nõupidamine. Palusin kindralinspektor Soodlat koos minuga Riiga sõita...
Riias koosolekul kindral Jeckeln küsis minult, kas saame anda kogu Omakaitse nende käsutusse. Teatasin, et peame õigemaks regulaarse sõjaväe loomist ning teostame selleks üldmobilisatsiooni. Sakslased pidasid nõu ja teatasid, et nad on küll üldmobilisatsiooniga nõus, kuid sellega ei tohi kutsuda kokku enam, kui 12.000 meest... Selle piiritlusega meie ei nõustunud. Nüüd tõstsid sakslased piiri 15.000 mehele. Pidasime Soodlaga nõu ja otsustasime selle kitsendusega nõustuda, kuna sakslased muidu ei annaks üldsegi mobiliseerimiseks luba. Arvasime, et paneme mobilisatsiooni käima ja mobiliseerime tegelikult rohkem, küllap hiljem ikka saame aktsepti. Samal koosolekul langetati ka otsus mobilisatsiooni teostamiseks Lätis.
"Nüüd kinnitasid sakslased, et 16. ja 18. armee antakse kiires korras käsk rinde peatamiseks ja teatatakse kindralstaabile, et tänu kokkuleppele meiega on rinnet võimalik stabiliseerida. [...] Ka lätlased tänasid meid nende abistamise eest, mille tulmusel nad saavad oma maa kaitseks juurde vajalikke relvajõude.
Kindralinspektor (kolonel) Soodla alustas otsekohe üldmobilisatsiooni eeltöödega. Kuid juba esimestel päevadel selgus, et saksa tööameti ja mõnede eesti ringkondade vastupropaganda raskendavad mobilisatsiooni läbiviimist. Rääkinud läbi Otto Pukk'iga, lubas viimane aidata ja kutsuda endist peaministrit, prof. Jüri Uluotsa Tallinna Ringhäälingusse mobilisatsiooni läbiviimist toetama.
7. veebruaril 1944 esitas eesti presidendi kohusetäitja professor Jüri Uluots Eesti Ringhäälingus esinedes üleskutse minna kaasa mobilisatsiooniga ja takistada kogu jõuga punavägede uut sissetungi Eestisse. Selle üleskutsega kuulutas presidendi kohustes olnud peaminister Saksa relvajõudude koosseisus võitlevate eesti väeosade tegevuse vabadus- võitluseks ja meeste teenimise eesti väeosades kodanikukohuseks.
Arvestades Eesti idapiiril valitseva olukorra ohtlikkust ja seda, et eesti rahval puudus selge ülevaade tegelikust olukorrast, oli prof. J. Uluotsa üleskutsel otsustav tähtsust. See toodi ära kõikides Eestis ilmuvates ajalehtedes ja sellel oli suur mõjujõud rahva senise suhtumise muutmisel toimuvasse mobilisatsiooni.
Üldmobilisatsiooni toetasid Eesti Vabariiklik Rahvuskomitee ja paljud tuntud kultuuri- ja ühiskonnategelased nagu A. Gailit, K. A. Hindrey, A. Kivikas, H. Visnapuu, J. Kõpp ja teised. Mobilisatsiooni edukaks läbiviimiseks moodustati selgitusgrupp, kes kogu maa läbi sõitis ja olukorra tõsidust ning rindele mineku vajadust rahvale selgitas.
Üldmobilisatsioon tõi kokku umbes 50 000 meest. Saksa sõjaväe juhtkond oli sellise tulemuse üle üllatanud ja pidas seda prof. J. Uluotsa teeneks. Samas aga tundus nii suur relvastatud eestlaste hulk sakslastele hirmutavalt kahtlasena ja nad keelasid kõiki mobi- liseerituid väeosadeks formeerida. Alles pika kauplemise peale nõustusid nad 38 000 mehe väeosadesse vastu- võtmisega. Ülejäänud arvati Omakai- tse koosseisu, kuhu oli kutsutud veel ka 22 aastakäiku üle neljakümne eluaasta vanuseid mehi.
Mobiliseeritud meestest formeeriti kuus piirikaitse rügementi. Samuti toodi 1944. aasta alguseks Venemaa rinnetelt Eesti idapiirile kõik varem moodustatud Eesti üksused ja järgnevalt toimunud kaitselahingutes osalenud eesti väeosades oli nüüd kokku ligi 80 000 meest.
Koos taanlaste, norralaste, rootslaste, hollandlaste, belglaste ning saksa väeosadega suudeti 1944 aasta veebruaris Punaarmee sissetung Eestisse peatada. Eesti sõjamees näitas veelkord oma jõudu ja suurt kaitsetahet kodumaa kaitsmisel.
Kui 1944. aasta jaanuaris poleks eestlased end mobiliseerinud ja sakslased oleksid oma väed Eestist välja viinud, oleksid Vene tankid jõudnud Tallinna mitte septembris 1944, vaid veebruaris 1944.
Tänu vastupanule sai võimalikuks Tiefi valitsuse moodustamine ja 80 tuhande eestlase põgenemine läände, kes jätkasid seal võitlust Eesti iseseisvuse taastamise nimel ja andsid oma panuse eesti kultuuri säilimisel. Just tänu 1944. aasta vastupanule sai võimalikuks, et paguluses sündinud Toomas Hendrik Ilvesest sai Eesti president.
Kui 1944. aasta veebruaris poleks, valdavalt eesti üksuste toel, pandud Punaarmee edasitung Eesti idapiiril kaheksaks kuuks seisma, poleks moodustatud Tiefi valitsust ja katkenud oleks Eesti riigi järjepidevus.
1944. aastal peetud kaitselahingutega kirjutati eesti lähiajalukku liialdamata veel üks sangarlik lehekülg. Seekord ei andnud võitlus küll ihaldatud tulemust, kuid ta andis vääramatu aluse järgnevale põlvele vabadusvõitluse jätkamiseks.
1944. aasta juulis sattus Soome lootusetusetusse olukorda ja marssal Mannerheim palus päev enne Viiburi linna langemist saksa ülemjuhatuselt sõjalist ja tehnilist abi. Hitler lubas anda Mannerheimile abi vaid tingimusel, kui Soome valitsus ei sõlmi separaatrahu N. Liiduga. Soome president Risto Ryti võttis need tingimused vastu, kinnitades seda 26. juunil 1944 isikliku kirjaga Hitlerile.
Saksa ülemjuhatus võttis Narva rindelt ära ja saatis Soomele appi 122. jalaväediviisi ja ühe lennusalga, mis koosnes 33st Junkers Ju 87D tüüpi sööstpommitajast (stuka) ja 50st hävitajast Focke Wulf Fw 190.
Kui 1944. aastal oleks loobutud Eesti idapiiril Punaarmeele vastupanust, oleks Narva jõe joonel olnud tohutud Punaarmee väeüksused viidud juba jaanuaris 1944 soomlaste vastu ja kuna marssal Mannerheimil poleks olnud enam kelleltki abi paluda, oleksid Vene tankid juba 1944. aasta jaanuaris (või hiljemalt veebruaris) jõudnud Helsingisse ja Soomest oleks saanud Soome NSV.
Seega aitasid eesti sõjamehed kaasa Soome iseseisvuse säilimisele, olles samal ajal sunnitud loovutama oma kodumaa sissetungivale Punaarmeele.
1944. aasta septembris sõlmis Soome N. Liiduga rahulepingu. Soome väljumine sõjast kiirendas ka Narva rinde kokkuvarisemise. Saksa 122. jalaväediviisi ja ühe sööstpommitajate lennusalga viimine Karjala Kannasele nõrgestas oluliselt Narva rinde vastupanuvõimet. Raskeid taandumislahinguid pidades püüdsid 20. Eesti relvagrenaderide diviis, eesti piirikaitse rügemendid, eesti Ida- ja politseipataljonid, Omakaitse lahingpataljonid koos Nordlandi, Nederalndi ja saksa diviisidega küll aeglustada Punaarmee edasitungi, kuid seoses Soome väljumisega sõjast N. Liidu vastu otsustas Saksa väejuhatus oma väed Eestist välja viia, mis viis Eesti rinnetel kogu sõjalise vastupanu kokkuvarisemisele.
1944. aastal Eesti taasokupeerimine Punaarmee poolt naelutas vallutajad häbiposti ja lasub tänaseni raske süüdistusena tookord vallutajat toetanud vaba maailma rahvaste südame- tunnistusel.
Oma vormi puudumisel oldi sunnitud kandma küll saksa vormi, kuid vormi varrukal kandsid eesti sõjamehed sini.must-valget embleemi.
|
OSCAR-2019
|
||
Täna on täpselt selline päev kus tunnen, et tuleks see 1. september juba kiiremini ja saaks lapse lasteaeda viia (Olli lasteaed tegelikult juba teisipäevast avatud)! Kuigi alles paar päeva tagasi just tõmblesin, et issand miks mul on teda üldse vaja lasteaeda panna :D Aaaah, drama-mama. Oll lihtsalt keeldus täna lõunaunne jäämast, endal silm jumala loojas, aga eiiiii. Ja siis ma seal püüdsin rahulikuks jääda, sest ühel hetkel teadsin, et ta vajub ära. Vajuski. Kell 15.03. Dsis.
Samal ajal kui Oll jauras, mõtlesin mina, et noooo vaevalt mul tema uneajal enam motivatsiooni on fotosid töödelda. Ma lihtsalt ei funktsioneeri pärastlõunal arvuti taga. Seega tahtsin blogi kirjutada ja nii saatsingi enda mobiilist arvutisse 10 hiljutist fotot mobiilist. Sama postituse tegin ka juulikuu lõpus (link). Lubadusi andma ei hakka, et ka edaspidi neid teen... seekord läks lihtsalt nii :D Ja tegelikult teen ma ikka üllatavalt vähe mobiiliga pilte. Enamus on tehtud erinevate vestluste jaoks sõbrannadega / A.ga / perega. Enam lambisemaid klõpse ei saa olla (eriti viimane).
O. otsustas täna koerakuudis mängida. Hea soe ning katus ei lase läbi (erinevalt meie majast). Thor läks ka talle muidugi risti põiki ukse ette, et poiss välja ei saaks. Ja nii nad seal kahekesi siis olidki. Samade mänguasjadega.
Õhtu enne oli minu vanavanemate kuldpulm. Kui Olli kodus magama panime, läksime A.ga kahekesi linnapeale. Mina tegin temast seal pilti ja endast vist ei lasknud (miks??? Ma olin nii ilus sel õhtul)... ja A. tegi minust siis hommikul kui veel magasin (ja pani selle magamispildi mulle telefoni screensaveriks).
No ja siis ma tulin juuksurist. Kõige viimane pilt on tehtud tänaval kõndides, et keegi ometi aru ei saaks, et pilti ENDAST teen. Worth it!
Wat! Juba saabki jaanuar läbi! Ühes sellega mõtlesin, et tahan ikkagi rohkem hakata vaadatud filmidest kirjutama. Jummala eest mitte reaalset filmikriitikat jagama, sest ma ei ole pärast ülikoolist lahkumist üldse filme enam nii vaadanud nagu sellel ajal (kes ei tea, siis käisin BFMis mis on... filmikool :D). Kuigi teatud asjadele pööran muidugi rohkem tähelepanu, tahan filmide vaatamisest saada pigem lõõgastust ja keskendun rohkem tundele, mis üks või teine teos minus tekitab. Ehket keep that in mind kui edasi loete :D
Kas filmide vaatamist saab üldse hobiks nimetada? Mulle tundub, et kuna see on nii tavaline tegevus, siis see väga ei ole nagu kellelegi hobi vaid... tavaline elu osa. Aga kuna ma ikka omajagu neid igal kuul vaatan ja mulle väga meeldis kokku panna enda 2017. aastal vaadatud filmide paremikku/soovitusi (link), otsustasin, et tahan regulaarselt teha postitusi möödunud kuul vaadatud filmidest. Lisan enda "suurepärase" arvamuse juurde ka punktid 10st, mida igale filmile annan.
Magasin 10 minutit selle filmi algusest maha, mis viis mind koheselt metsikult segadusse kogu filmist. Kuigi õde pidevalt korrutas kõrval, et see ei muuda midagi ning lobises kiirelt mis oli juhtunud, ei takistanud see mul aga samaaegselt lugemast Wikipediast järele, et misasja seal nüüd toimub (pausi kahjuks ei saanud panna, sest see tuli otse telekast). Ning lõpuks tõesti ei olnud need 10 minutit algusest nüüd nii olulised kui ei näinud, aga samas ikka olid küll olulised 10 minutit :D Filmikriitikut minust ilmselgelt ei saa!
Mu pidev mõte filmi jooksul oli "isssssand" või "appppiii". Mitte, et see film mind tegelikult kuidagi sügavamalt mõjutanud oleks, aga ikka pani mõtlema kui hirmus võib olla taoline olukord mis... näib täiesti ilmvõimatu. Kes muidugi ei tea filmist midagi, siis lühikokkuvõte on see, et mees sõidab teise universumisse (või galaktikasse?) ning aeg käib seal veidi teisiti. Kui nad on seal uuel planeedil viibinud tunni, on Maal möödunud üle 20 aasta. Ning lõpuks näibki, et astronautide jaoks on möödunud vaid aastad, aga Maa elanikele aastakümned.
Aitäh, aitäh Anonüümne, kes sa soovitasid mul seda filmi vaadata! Sama päeva õhtul panin selle mängima ning see oli tõesti väga hea film ja soovitan seda absoluutselt kõigile... okei, kes ei taha näha kuidas verd pritsib ja soolikad lendavad, neile tõesti ei soovita, vist.
Ühel hetkel filmi alguse poole läks lausa meelest, et tegemist on sõjafilmiga, sest korraks leidsin end nii tihti naermast nagu oleks Politseiakadeemia filmi mingi osa (mis pole enam naljakas, aga noh... taoline stsenaarium). Kiirelt aga muutus filmi meeleolu naerust väga tõsiseks. Nimelt olid peategelasel väga kindlad põhimõtted - minna sõtta, aga mitte kanda relva. Ta keeldus ka õppeperioodil relva kätte võtmast ning lõpuks pidi ta kohtu ette astuma. See oli kõige suurem absurditeater minu jaoks (et üldse nii päriselt võimalik on), et ta taheti vangi saata kuna keeldus relva kätte võtmast (soovis olla meedik).
Väga-väga kurvalt ja tõsiselt filmilt hüppame aga otse komöödiasse. Tegelikult vaatasin seda vana-aasta õhtul, aga mis see üks päev siia-sinna ikka on (Dunkirki vaatasin ka jaanuaris, aga näed, ilutseb ta hoopis "Filmid 2017" nimekirja postituses).
Taolisi girls trip filme on ikka metsikus koguses ning ega see nüüd kuidagi oluliselt ei erine teistest. Ikka huumor, vahel mõne jaoks labased naljad, seksijutud ja muu taoline. Hea kerge meelelahutus. Ehket kui treiler meeldib, siis ilmselt meeldib film ka.
Järg filmile Bad Moms (2016), aga ei teagi mis sellest arvata. Ma ei ütleks vist, et parem oli, aga ega see halb film ka ei olnud. Meelelahutuse mõttes ei jäänud naljadest puudu, sügavama mõttega sisu oli olemas ning natuke pisaraid ka... vist. Kõige rohkem jäi mulle aga meelde Kathryn Hahni tegelane kes oli mu jaoks filmis ka the saving grace, sest tema momendid on mul filmist siiani hästi meeles. Teiste omad mitte nii väga.
Ma ei teadnud kas lisada see film siia nimekirja või mitte, aga panin selle endale taustaks kord mängima ja lõpuni seda vaadata ei suutnud. Mitte sellepärast, et see oli "oi nii hirmus", vaid lihtsalt ei viitsinud. Ja kuna ma seda lõpuni ei vaadanud, ei hakka ka otseselt hinnangut andma... lihtsalt teadmiseks, et lõpuni ei viitsinud vaadata :D
JACK BLACK!!! Kas ma võin talle eraldi punktid anda filmist. Tema väärib küll 10/10st. Kuigi ma väga ei ole vaimustatud ideedest teha vanadest filmidest "uuemad versioonid", aga kuna see oli nagu teine külg originaalfilmist, annan andeks (nagu neil on minu andestust vaja). Tegevus toimus Jumanji's, versus originaal kui Jumanji tuli tavamaailma üle.
Minnes nüüd aga Jack Blacki juurde, siis enne filmi vaatamist olin lugenud tema tegelase kohta ning kuidas ta rääkis, et ta oli põhimõtteliselt sündinud selleks rolliks - mängida teismelist tüdrukut. Ja see oli nii hea! Mulle tõesti meeldis tema roll seal filmis.
Filmist endast rääkides, siis mulle täitsa meeldis see. Ja ennekõike oli mul hea meel ikka selle üle, et tegevus Jumanji's toimus ning kõik nagu videomängus käis, seal hulgas "elude kaotamine". See oli huvitav lisa asjale.
Mulle tegelikult meeldivad igasugused katastroofifilmid, mistõttu paelus ka see film mind... aga kui nägin IMDB madalat hinnet sellele (5.4/10) ning olles treileriga poole peal, sain aru mis sorti filmiga on tegu. Ses mõttes see nagu täitsa saast ka pole, aga ega ta suurem asi äge ka mitte. Katastroofide efektid olid päris head, aga siiski jäi pigem selline tunne, et nagu tahaks teha midagi A Day After Tomorrow sarnast, aga sisu osas mu meelest jäi ikka asjal puudu.
Ma ei tea miks, aga poole ajast seda filmi vaadates kummitas mind hoopis film "Easy A". Tegelikult pole raske arvata miks. Mõlema lugu keerles ümber raamatu/näidendi, mis inimesed omavahel kokku/lahku viis. Teadsin, et oleksin pidanud enda mõtted kohe pärast vaatamist kirja panema, sest siis olid mul veel mingid emotsioonid selle suhtes, aga enam mitte. Selline "okei käime keskkoolis, armume õpetajasse" film.
Boonusena tahtsin veel kirjutada kahest UK telesarjast, millest esimese peategelasteks on vampiir, vaim ja libahunt (eesti keelne pealkiri just selline ongi). Ning täpselt nende kolme (ühel hetkel lisandub üks libahunt veel) ühisest elukorraldusest sari räägibki. Kogu aeg üritatakse neid tappa või toimub midagi muud müstilist.
UK sarjal on 5. hooaega, aga pärast 3. hooaega läheb asi kahtlaseks. Nimelt lahkub 3. lõpuks üks peategelane ning 4. alguses tuleb välja, et üks libahuntidest samuti ei ole enam sarjas ning 4. hooaja esimese osa lõpuks on originaal koosseisust alles vaid üks. Olin üleüldse väga kahtleval seisukohal, et kas pärast 3. üldse asja enam edasi vaadata, seega vaatasin osa korraga. Ja ma olen väga rahul, et selle 4. hooaja ka ikkagi lõpuni vaatasin, sest uued osatäitjad toodi päris hästi sinna sisse... aga kui 4. hooaja lõpus ka viimane originaal ära läks, ma 5. hooajaga ei jätkanud (teades, et see oli ka viimane sellel sarjal).
Kuna kõiki hooaegu sellel saab vaadata Telia TV filmiriiulilt täitsa tasuta, siis loomulikult seda ma olen ka õhtuti teinud. Mõnikord A. passib ka ning ükspäev siis saatis mulle selle:
Ei hakka eitamagi, et nii Being Human kui Poldarki innustas vaatama ikka Aidan Turner. Kuigi mõlemast sarjast olin juba pikalt ammu-ammu kuulnud enne kui üldse vaatasin kes näitlevad. Poldarkist muidugi rohkem, sest seda näitas (näitab?) ka ETV (???) ja mu ema ikka vaatas seda ja vahel jagas ka mulle kommentaare. Seega selle vaatamine oli mul kunagi tulevikus planeeritud, aga siis märkasin, et esimene hooaeg on sama moodi Telia TVs tasuta olemas, seega mis paremat põhjust mul veel oli majapidamistöödega viilimiseks?
Jättes kõrvale fakti, et peategelane on ilus mees, olen ma selle sarja tohutuks fänniks saanud. Mulle meeldib näitlejatöö, huvitav sisu ja fakt, et see kõik toimub 18. sajandi lõpus on lihtsalt boonuseks. Mulle meeldib vaadata sarju/filme mis toimuvad umbes sellel ajal, sest see on ikka nii teistmoodi maailm praegusest, kuid samas ikka ja jälle leiad paralleele praeguse eluga.
Veebruarikuus plaanin vaadata hoopis Oscaritele nomineeritud filme. Kõigepealt mis kandideerivad parima filmi Oscarile ja sealt siis lähen edasi. Hetkel nagunii ühtegi filmi vaadata ei saa kuniks Poldarki kõik 3 hooaega on vaadatud (ja saan ootama jääda neljandat!!!).
Aitäh, ma ei teadnudki, et Telial filmiriiulis ka koht seriaalidele on :D Poldarki teist hooaega näitab hetkel Sony Channel.
Ma juba vaatan netist teist hooaega, niisama kanalist vist ei suuda midagi peale Selgeltnägijate tuleproovi vaadata (sest ei jää miskit muud üle kui vene keelt ei oska :D). Victoria on mul samuti märgitud "vaata varsti" alla :D Seda olen ka silma nurgast vahel vaadanud, aga mitte vaatama jäänud.
Tuli veel meelde, et samast ajastust on ka "Harlots/Langenud naised" täitsa huvitava lähenemisega, hetkel on seda ühe hooaja jagu.
Interstellar oli üks mu lemmikuid, Matthew pole kunagi meeldinud ja LÕPUKS tuli kinno minu lemmikraamatuseeria põhjal tehtud film "Laskur" Seega isiklikult soovitan sulle seda vaadata! Raamatud on mu lemmmmmmmikud Stephen Kingi omad ja kodus olemas ka aga filmist saab pihta ka ilma lugemata, väga hästi on kokku võetud :) Ahja, siis armusin ma Matthewse ära :D
Nii "vana" film ja ma pole näinudki seda. Kuulnud olen, aga nüüd siis tean silma peal hoida, et ühel hetkel vaadata.
Ma olen vaadanud "Being human" US versiooni, seal kõik kolm peategelast lõpuni samad. Lõpp on selline nunnu tervel sarjal, aga mu arust võtab hästi kõik kokku- et pole sellist lõpetamatuse tunnet vms nagu osade sarjade puhul.
Sellepärast, et ma US versiooni esimesena vaatasin, ei suuda hakata UK oma vaatama. Tean juba ette, et hakkan liialt võrdlema.
Ma sain alles poole peal teada, et USA oma on ka ja samal põhjusel ei taha ka toda vaadata :D kuigi nüüd huvitab sealne lõpp, sest UK oma oli pigem ikka nagu kurb (vähemalt kuniks veel viimane originaal päris surnud-surnud polnud... kummitus). Ehket kõik nad ju surid ära ning "ilus" oli vaid see, et kummitus edasi sai minna nende juurde lõpuks.
Ma olen väga segaduses, et mis filmist jutt käib. Ainuke vaste sellele on 2007 "Shooter", aga seal ei mängi ju Matthew?!
See kujuures ongi mul esimesena plaanis ära vaadata sealt nimekirjast. Kui ma nüüd vaid Poldarki vaadatud saaks :D
Being Human UK on NIIIII hea no täitsa lõpp :D Vaatasin paari aasta eest ja nii hea mälestus jäi sellest. Eriti meeldis esimene hooaeg, teises ei meeldinud, et lõpus nad kõik tülli hakkasid keerama ja 3das häiris kuidas kõik jaurasid selle ümber, mis Mitchell rongis tegi. Minu lemmikud olidki need stseenid kus nad kolmekesi olid ja sellist mõnusat briti huumorit tehti. Ja muidugi Mitchell meeldis täiega piinatud vampiirina :D Aga tema seksikust tõmbas natsa alla kui lugesin peale sarja vaatamist intervjuusid ja Aiden mainis kuskil kuidas ta tol ajal oli ta nii suur pohhuist, et ei viitsinud hambaid pesta.
Peale 3dat hooaega vaatasin natuke, aga seal läks kõik nii jaburaks. Nt see mis lõpu leidsid nii George kui Nina, see oli lihtsalt ajuvaba. Ja need uued tegelased mind ei tõmmanud. Minu jaoks oli veider et Hal pidi olema jube ohtlik ja jumal teab mis, aga minu jaoks oli ta mingi väike jupppjalg :D
Jah, mulle ka meeldis esimene. Aga suurema pettumuse valmistas Mitchelli ja Annie "armastus". Ma nagu ootasin sellest midagi enamat, sest väga mingit armastust küll välja ei paistnud. Ning jah, seda oleks võinud vähemalt näidatagi kuidas Nina suri, mitte lihtsalt lännu. Kuigi George'i minek mulle meeldis. Tollel hetkel ma ei teadnud, et ta pärast seda ära sureb :( Hal mulle isegi meeldis, aga kui hakkasin 5. esimest osa vaatama, siis ei suutnud. Tahtsin ainult Mitchellit (miks ma ka Poldarkit tuhinaga vaatama hakkasin :D).
Nad rikkusid jaa selle nende armastuse ära kogu selle rongijamaga ja üldse tundus, et see kõik oli kiiruga kokku klopsitud, sest nad teadsid, et Aiden kavatseb lahkuda. Aga see tundubki olevat UK sarjade viga. Ma ei tea kas sa Misfitsi oled näinud? Sellel on ka esimene hooaeg no jumala 5+ ja teises hooajas on ka päris head mõned osad, aga siis hakati ka kiiruga mingeid jaburaid asju genereerima ja lõpuks muutus see kõik nii totraks.
Jaaa, täpselt. Sest ausalt kui ma poleks teadnud, et nad on paar, siis ei oleks seda ekraanilt küll aru saanud. Eriti kummaline oligi see lõpp (mis muidugi oli cheesi ja mulle meeldis) kus Mitchell ütles, et oli tema eluarmastus. Oleks võinud seda rohkem näidata, sest aru küll ei saanud :D
|
OSCAR-2019
|
||
Kõik on pooleli. Igasugu muid asju on teha, noorim pereliige nõuab oma aega ja kuidagi on õmblemine nii tahaplaanile vajunud. Samas iga natukese aja tagant on suur sügelus masinate taha. Seega väiksed asjad saavad ikka valmis. Neid aga ükshaaval siia blogisse solgutada ei viitsi. Täna siis neli särki korraga. Mulle hakkas väga meeldima Esta esitlusviis ja tänane esitlus on sarnases stiilis. Loodan, et ei pahanda ja tänan!
Kangad: kirju kunagi ostetud Kangadžunglist, ühevärviline Kangas ja Nööbi kaalukangaste hulgast. Mõlema koostis kas viskoos või puuvill.
Lõige: arvatavasti miski Ottobre lõige, aga ühele küljele õmblesin läbipaistva kummi, et särgi pikkust vähendada. Tekitab mõnusad voldikesed, mis isiklikud voldikesed ära peidavad.
Kangad: kirju kangas tellitud E-bayst MinervaCrafts müüjalt. Postikulu on normaalne (eriti kui ostad mitu erinevat kangast ja küsid postikulu veel eraldi üle). Kangad on ilusad ja kvaliteetsed. Hind on mõnel kangal väga soodne, mõnel kallim aga ma olen oma suure saagiga sealt poest väga rahul.
Lõige: Ottobre 2/2008 number 2 lõige. Tegelikult ma pole selle särgiga rahul - mulle ei meeldi kaela taha seotavad särgid, imetamise puhul tuleks sõlm lahti teha ja see ei ole mugav. Lisaks ei jäänud esiosa piisavalt hästi langema ja see kaelus hoiab end kangelt eemale. Kõhu peal on aga rohkelt kangast ja tõenäoliselt saaks sinna sisse peita suure kõhu. Ma usun, et rohkem selle lõike järgi õmblema ei hakka.
Kangas: puuvillane isevärvitud hall puuvillane kangas. Päritolu ei mäleta kahjuks. Hall oli tõeliselt ebakvaliteetne - peale pesu jooksis täiesti viltu, ei aidanud venitamine ega triikimine. Õnneks oli seda ostetud mul ainult 70cm jagu ja seega nüüd peaaegu otsas. Värvisin jääga, kogu kangale värvi ei lisanud.
Lõige: Ottobre 2/2009 nr 1. Ma ei saa aru - muidu on Ottobre särkide lõiked pigem pikad, kuid see siin on mulle tõsine nabakas. Seetõttu hakkab see särk tudusärgiks. Suvel hea lahe magada :P Järgmine kord teeks õlapaelad laiemad ning särgi vähemalt 10cm pikema.
Ajakulu: paar tundi ehk. Põhiline ajakulu läks vist nõela ning talla vahetamisele. Katsetasin esimest korda enda tavamasinal kaksiknõela ja kui vähegi kvaliteetsemad niidid peale panna, siis võib väga rahul olla.
Kangas: enne tavaline naturaalvalge, mille jääga värvisin kirjuks. Endale tulemus väga meeldib - rõõmus ja suvine.
Lõige: võetud olemasoleva poest ostetud särgi pealt. Tegelikult on nüüd ühes Ottobres ka sama lõige olemas, peaks lihtsalt maha ajama. Selle särgi õmblemiseks viskasin lihtsalt vana särgi kanga peale ja lõin käärid sisse. Samas mulle praegu selline lihtne kerge särk väga meeldib ja teeks mõne veel.
Ajakulu: väike, ei mingit täppisteadust. Üks õhtu ja jäi aega üle veel jalkat ka vaadata. Kaksiknõelaga olen ikka rahul :)
Kantud mustaks juba. Ega saagi pikalt puhtaks jääda kui kaks tükki oma tatiseid ninasid ja mustasid suid kallistades su särki pühivad. Nüüd tahaks teada, kas peale pesu on värvid alles või läksid veega alla.
Nüüd tahaks uusi õmmelda. Lapitekk on ka pooleli. Mõtteid ja ideid on miljoneid, aega aga mõnikümmend minutit õhtul väsinud peaga. Järgmine postitus tuleb ehk kuu aja pärast.
Kui üks asi viib teiseni ja teine kolmandani, siis võib täitsa vabalt avastada, et ei jõua hommikut ära oodata. Hoolimata sellest, et muidu ma täitsa pelgan neid hommikuid, sest viimasel ajal on äratus kell 5 või hiljemalt kell 5.30... Nüüd ma siis tean, et tasub igaks ööks rõdule miskit "podisema" panna ja hommikud on kohe palju-palju ilusamad. Või vähemalt värvikirevamad :)
Shibori pilte vaadates (Pinterestist loomulikult) jäid ette jääga värvimise pildid. Mu viimase aja nõrkuseks on juba kõik, mis sisaldab ennast kangast ja värvi ning ma olingi hetkega otsustanud - ma tahan ka proovida! Otsisin internetiavarustest õpetusi, nõuandeid, nippe ja tehnika kirjeldust. Rüüstasin Abakhani värvide osa (nad müüvad Rit kangavärve, mis USA-s eriti populaarsed on) ja enda rahakotti ning siin ma nüüd siis olen. Esimene kangas on valmis t-särgilaadseks saama, teine kuivamas.
Esimene värvimisse läinud kangas oli viskoosi ja elastaani segu (viimast ehk maksimaalselt 5%). Panin karbi põhja puidust klotsid, siis kraanikausi jaoks mõeldud plastmassist resti ning selle peale kortsutasin eelnevalt märjaks tehtud kanga. Mul on kahtlus, et kanga pahem pool jäi peale poole. Sellesse karpi mahtus täitsa ilusti 1.5x1m kangast ära (karbi suurus ehk 35x35cm).
Jääd panin ühe pakitäie peale, tegelikult liiga vähe. Järgmine kord paneks topelt koguse kui vähegi võimalik. Kangale jääb tugevam muster ja ilusam kui jää aeglaselt sulab ja värv järk-järgult kangani jõuab. Nüüd tuli peale panna pulbervärv. Nagu öeldud, kasutasin Rit värve: roosar, fuksia tooni ja lillat. Kokku ehk umbes kaks kuhjaga teelusikatäit. Muidugi jäin sel hetkel mõtlema fakti üle, et igal pool kästi värvile lisada soola. Aga kuidas kui ma pulbrit ära ei lahustanud, kangast värvivette ei pane? Igal juhul esimesele tööproovile jäi sool lisamata.
Hommikul suure hurraaga haarasin kanga, pesin külma veega liigse värvi välja ja panin Marabu EasyColori kinnitisse (Vunderist saab sellist värki). Lootsin, et võtab niimoodi värvi ilusti kinni. Kinniti juhend käskis kanga uuesti kuivama panna ja nii ma siis tegin. Pärast kuivamist panin kanga masinasse 40º C kuivama ja uuesti kuivama. Lõpptulemus on tunduvalt heledam ja tuhmim, värvid pole nii kontrastsed kui peale esimest värviloputust. Tõenäoliselt annab veel paar pesu värvi välja kah.
kortsutasin kangast väga tihedalt ja hoolikalt jälgides, et kuskile ei jääks lihtsalt suurem ports kangast tihedalt kokku
Mulle meeldib see tihe muster ja erksad värvid. Esimene tööproov ei näinud isegi peale külma veega loputamist nii erk välja.
Nüüd mõtlen, et mida teha teisiti, et kangal värvid jälle tuhmiks ei läheks. Praegu on imeilus! Seega mul on käes nüüd ainult külma veega loputatud kuiv kangas, millel tuleks kuidagi värv kinni saada. Mis on teie ettepanekud? Mida võiks katsetada? Kas sellest oleks kasu, kui ma USA blogide soovitusi järgiks ja enne värvimist laseks kangal seista soodalahuses? Miks see hea on üldse?
|
OSCAR-2019
|
||
Võistluste korraldaja on Viljandi Bowling Club. Võistlustel järgitakse antud reglementi. Võistlus on händikäpiga.
Viljandi Firmaliiga Kevad 2018 on võistkondlik turniir. Osalemisõigus on kõigil bowlingumängijatel, kes tunnistavad antud reglementi.
Händikäp (HCP) lisatakse järgmise valemi alusel: (190 – keskm) x 0,8. Saadud arv ümardatakse täisarvuks. Maksimum händikäpiks on 64 punkti. Händikäp arvutatakse ümber iga etapi järel, käesoleva firmaliiga kevadetapi keskmise alusel, kaasates võistluskeskmise mis on enne esimest etappi. Esimeses voorus arvutatakse händikäp, eelmiste hooaegade tulemuste järgi, selle puudumisel EVML-i ametliku AVK järgi ning nende mõlema puudumisel, arvestatakse maksimumhändikäp.
Kehtib võistkondlik händikäp. Kui mõne mängija AVK on nt 210 ja seega HCP -16 p, siis arvestatakse need miinuses olevad 16 p võistkonna HCP summast maha. Võistkonna HCP summa ei saa olla väiksem kui 0. Individuaalarvestuses on miinimum HCP 0.
Võistluse osavõtutasu on 360 eurot võistkonna kohta. Osavõtutasu sisaldab mänguaega, võistluste korralduskulusid ja auhinnafondi.
Võistkonna registreerimine ja osavõtutasu maksmine: Võistkonna liikmete ning kapteni kontaktandmete äramärkimine toimub kuni 19.02.2018 e-posti aadressil viljandi.bowling@gmail.com. Võistkonna nimekirja saab mängijaid lisada kuni teise etapi lõpuni. Võistlust ei toimu kui osalejaid on alla kaheteistkümne võistkonna. Osavõtutasu peab olema makstud esimeseks etapiks. Võistkond kes soovib tasuda arvega, edastab ettevõtte rekvisiidid 19.02.18 e-posti aadressile viljandi.bowling@gmail.com.
Võistluskirjeldus: Juhul kui võistkonda kuulub naine või alla 16a vanune mängija, siis tema saab HCP +10p sarja kohta. Võistlused toimuvad alagruppides, 4 võistkonda igas grupis. Enne esimest etappi alagrupid loositakse. Edasi moodustatakse need võistkondade jooksvate võidupunktide alusel pärast iga lõppenud etappi. Võistkonnas on kolm mängijat. Iga etapp koosneb kolmest mängust st 4 meeskonda mängivad kõik omavahel ühe mängu. Võistkonna liikmete punktid summeeritakse, liidetakse händikäpi punktid ja suurema summa saavutanud võistkond võidab. Ühe mängija tulemus pluss händikäpi (HCP) punktid ei saa ületada summat 300. Võit annab 3 punkti, viigi korral saavad mõlemad 2 punkti ja kaotus annab 1 punkti. Mängud toimuvad Ameerika mänguviisis, 2 võistkonda rajapaaril. Radade vahetus pärast igat mängu, vastavalt võistluskaartidele. Soojendus 10 minutit enne esimese matsi algust.
Juhul, kui esineb tehniline probleem, määrab kohtunik vajadusel uue mänguaja. Tehnilise vea puhul antakse uus vise.Vastavalt EVML-i kehtivatele võistlusmäärustele on keelatud oma tulemuse tahtlik mõjutamine, kasutades ebaausaid võtteid (tahtlik möödavise jne). Selliste ilmselgete katsete korral arvestatakse selle mängija järgmise etapi händikäpiks 0 p. Tema vastava etapi visketulemusi keskmiste arvutamisel ei arvestata.
Puuduva (haigestunud) võistkonnaliikme puhul kasutatakse mängija firmaliiga kevadetapi hetke keskmist miinus 30 punkti ja keskmist saab arvestada ainult võistlejale, kes on vähemalt korra juba käesoleva hooaja kevadetapil osalenud. Selliseid tulemusi ei arvestata AVK ja HCP arvutamisel järgmisteks etappideks. Korraga saab mängida mitte rohkem kui ühe ärajäänud mängijaga. Ühe mängija keskmist ei saa kasutada kahel korral järjest ning kahe korra vahele peab jääma ka mängitud etapp. Hilinenud mängija ei saa liituda poole sarja pealt, arvestusse läheb tema keskmine miinus 30 punkti. Kahe või enama võistkonnaliikme hilinemise või põhjuseta tulemata jätmise korral märgitakse võistkonnale kaotused ja vooru osavõturaha ei tagastata. Etapi jooksul on lubatud teha üks kord ühe mängija vahetus!
Mänguajad on vastavalt kindlaksmääratud ajakavale (mis selgub peale registeerimise lõppu). Võistkondade jooksev paremusjärjestus avaldatakse jooksvalt Viljandi Bowling Club kodulehel. Iga võistkond jälgib ise oma paigutust järgnevaks etapiks!
Eelvoorude paremusjärjestus selgitatakse võidupunktide alusel.Võrdsete võidupunktide arvu korral arvestatakse võistkondade mängukeskmist koos HCP-ga, kui see on sama, siis võistkonna puhast keskmist tulemust.
Finaali pääsevad kõik võistkonnad eelvoorude tulemuste põhjal. Eelvoorus kogutud punkte kaasa ei võeta. Finaalvooru eest tasu ei nõuta.
Mängitakse omavahel 2 mängu, punktid liidetakse. Selguvad “Superfinaali” esimene, teine ja kolmas võistkond.
Mängivad kolmas ja teine võistkond ühe mängu. Suurema punktisummaga võistkond mängib edasi esimese võistkonnaga ühe mängu. Selgub Firmaliiga Kevad 2018 üldvõitja.
Paremusjärjestuses arvestatakse 5. parema etapi tulemusi. Arvestust peetakse punktisumma järgi koos händikäpiga. Arvesse ei lähe etapid, kus mängib nö võistleja keskmine. Individuaalset arvestust peetakse kahes grupis (mehed, naised). Võrdse tulemuse puhul loeb kõrgeim ühel etapil saavutatud punktisumma koos hcp-ga.
Auhinnafondi suurus sõltub osalevate võistkondade arvust. Auhinna saavad 1.-6. koha saavutanud võistkonnad.
Individuaalselt autasustatakse kolme paremat mees- ja kolme paremat naismängijat ning iga etapi võitjat.
|
OSCAR-2019
|
||
Ja tõepoolest, raudteekraavis potikildude hulgas vedeles silmatorkavalt ka üks ööpott, mille email oli maas ja mida rooste oli juba tublisti söönud. Kõik need majapidamises kõlbmatuks muutunud esemed oli siia visanud jaamaülem, otsekui vaidlusaineks tulevaste sajandite arheoloogidele, kes kunagi seda asustuspaika avastades jäävad lausa juhmilt vahtima, lapsed koolides aga hakkavad õppima emailitud ööpottide ajastut.
Emailitud ööpottide ajastut Eestis on üsna raske määrata. Enne emailitud potte ja paralleelselt nendega, olid keraamilised potid. Emailnõusid hakati Eestis tootma minu teada 1920-ndatel aastatel, võimalik, et nende hulgas olid ka ööpotid. Aga milliseid ja kui palju neid Eestis kasutati, ei ole teada. Oletan, et talurahvas sellise edeva asja peale raha ei raisanud, aga linnade värsketes töölisasumites olid need küll omal kohal.
Selle teema juurde kuuluvad ka rannarahva kusesarved. Kui naine käis merel, siis ei saanud ta oma häda üle paadiserva teha, paat oleks ümber läinud, siis kasutati loomasarvest tehtud kusesarve, mida siis tühjendati üle paadiserva või siis oli otsas auk, nii et ihuvedelik voolas üle paadiserva, suurema häda jaoks oli paadis ämber.
Sain sõbralt tema vanaisa 1927. aastal tehtud kulutuste nimekirja, kus on muu hulgas ka 95 marka kulutatud Maiele poti ostmiseks. Maie oli siis 11-kuune.
See ei olnud päris tavaline Eesti pere, nad olid teistest haritumad ja jõukamad Hellenurme veski omanikud, Maie ema oli lõpetanud gümnaasiumi ja õppinud Berliinis.
Arvan, et tavalises taluperes ööpotti ei tarvitatud. Suured inimesed käisid külma ilmaga ja öösiti vööruses pange peal, lapsed jooksid püksata ringi ja lasid, kuhu juhtus, kuni hakkasid ka pange peal ja suvel sitalepikus, talvel laudas käima.
Töölisagulite puumajade kuivkäimlad olid kas külmas tuulekojas või lausa õues. Olenes inimese tervisest, vanusest ja soost, kuid üldiselt öösel ja külma ilmaga eelistati potti, laste jaoks olid kuivkäimlad üsna hirmutavad, nemad käisid 6.-7. eluaastani poti peal.
Kuivkäimlad hakkasid minu mäletamise järgi Karlovast kaduma 1980-ndatel-1990-ndatel, sinnamaani olid potid möödapääsmatud.
Kus neid potte toodeti? Seal, kus teisigi emailnõusid. Eestis tehti neid tootmiskoondises "Vasar", aga nii palju, kui ma pottide alla olen vaadanud, tundub, et Eestis müüdi igas suure kodumaa otsas toodetud potte, näiteks Magnitogorski metallurgiakombinaadis tehtuid.
Metallpotte sai hästi pesta ja desinfitseerida, aga peale istudes olid nad väga külmad ja üsna terava servaga.
1980. aastal lavastas Viljo Saldre "Vanemuises" Mihkel Tiksi näidendi "Lahtihüpe". Sealt on mul siiamaani meeles stseen, kus poisid kasutasid pissipotti tavalise toidukastrulina, üks tegelane tuleb koridorist ühiselamu tuppa pissipotiga, kirjeldades äsja aset leidnud kohtumist tütarlapsega: "Ta arvas, et mul on suletud tsükkel".
Maalehes oli lugu 1980-ndatel probleeme tekitanud pissipottidega pildist, Lembit Peegel ütles, et ta sai selle pildiga kohe kuulsaks. Kusjuures probleem ei olnud mitte paljas poisis, mis praegu oleks mõeldamatu, vaid selles, et pildil oli pissipotte 15 nagu liiduvabariike, aga üks oli teistest eraldunud.
1984.a oli meie peres juba plastmassist pissipott. Aga see oli väga kipakas, last pidi igaks juhuks kinni hoidma, et ümber ei läheks.
Saime sugulastelt 15 aastat vana potitooli, kuhu käis seesama pott külge, siis ei olnud enam muret ümberkukkumisega.
Esimene tänapäevase kujuga pott ilmus meie perre 1980-ndate lõpul, kui Tartu Plastmasstoodete Katsetehas hakkas pissipotte tootma. See tekitas meil omajagu elevust, sest me teadsime, et potte tehakse siinsamas Karlovas (tehases töötav naabrimees tõi), aga poti alla oli pressitud Made in Finland. Nagu pildil näha, on hinnalipik tehase logoga, kuid ilma toote nimetuseta.
Tartu Plastmasstoodete Katsetehase potid olid suur rõõm lastevanematele: ei läinud ümber, lapsel ei jäänud istumisest pepu peale vorpi, poistega ei pidanud enam nii hoolikas olema, sest ees oli kõrgem osa, nn pissipidur.
Praegu saab poest osta kõikvõimalikke pissipotte, kuid nende kasutusaeg on väga lühike, suurtel pole vaja ja lapsed hakkavad varakult WC potil käima.
Uus avaldis Viljandi hampelmannide loos. Viljandi linnavolinik Jüri Kõll tegi avalduse politseile, et linnavolinik Eduard Viilup on temalt vägivallaga ära kiskunud ühe hüpiknuku, mis kujutas Ed. Viilupit ja olnud kunstitöö. Vahejuhtum leidis aset ühes Viljandi kõrtsis ja, et J.Kõll oli veidi alkoholi mõju all ja ärritus, tekkis tal peale selle veel kokkupõrge politseiga.
Nüüd pühade-eel omakorda Ed. Viilup tegi avalduse politseile, süüdistades J.Kõlli selles, et ta on teda laimanud sellega, et demonstreeris teda, Viilupit, kujutavat hüpiknukku kõrtsipublikule.
Enne Riigikogu eilse erakorralise istungjärgu algust tõi «Kuningriiklaste» fraktsiooni esimees Kalle Kulbok istungisaali nugise topise ning asetas selle enda ette lauale. Seepeale tuli Kulboki juurde vihane Riigikogu esimees Ülo Nugis, lubades maamarssalile «kõigi nähes naha peale anda».
Teemat natuke uurides selgus, et maailmas on väga põnevaid hampelmanne, näiteks prints Harry ja kuninganna Elisabethi omad.
Et kasvatada lapsi kommunismi vaimus, kommunismi eest võitlemise vaimus, tuleb neid oskuslikult mõjutada, selleks aga, et lastele mõju avaldada, peab nende hingeelu tundma.
Seina peal number 94 võiks tähistada Lenini 94. sünniaastapäeva, sel juhul on Lenini sünnipäeva pidulik rivistus aprillis 1964. Parasjagu raporteeritakse, see kõlab umbes nii: "Seltsimees malevanõukogu esimees, 6.klassi pioneerirühm Vladimir Iljitš Lenini sünnipäeva pidulikuks tähistamiseks valmis. Kohal 15 pioneeri, puudub 2. Rühmanõukogu esimees Mari."
Ja kui palju on meil veel klassikursuse kordajaid! Leidub selliseidki, kes istuvad mõnes klassis isegi kolm aastat. Siin on pioneerimaleval tohutu tegevusväli, r i i k l i k u t ä h t s u s e g a ülesanne. Iga harimata inimese näol on ju läinud kaduma töömees, võitleja. Iga klassikursuse kordaja - see on raha, mille riik on tuulde visanud. Liiatigi pole see väike summa. Kui meie maal väheneks klassikursuse kordajate arv ainult poolegi võrra, võiksime täiendavalt ehitada mitusada koolihoonet!
Riiklik kultuurimälestiste register ütleb, et ühishauda on maetud 99 langenut, kes võitlesid 1944. aastal Nõukogude armee poolel Piirissaare ümbruses. Mälestussammas püstitati ühishauale 1948. aastal ja tahvel langenute nimedega 1950. aastal.
Kohalike jutu järgi on pandud mälestussambale kõigi Piirissaarel ja selle läheduses kaduma läinud sõdurite nimed, aga maamulda on neist maetud ainult mõnikümmend.
Piirissaarlastele oli rängaks katsumuseks 1944. aasta veebruar, kui saare hõivasid Nõukogude armee 128. laskurdiviisi pataljonid ja rajasid siia sillapea Eesti vallutamiseks. Saksa väejuhatus paiskas üle järve tulnud väeosade vastu oma pommituslennuväe. Kahe nädala jooksul sooritati saarel ja selle kõrval mandri kaldatsoonis maasse kaevunud venelaste vastu (Nõukogude armee 128.laskurdiviis) 500 õhurünnakut ning dessant sunniti taanduma. Muu hulgas said pihta ka kohalikud elanikud, kes polnud jõudnud pakku minna.
Sellised plakatid olid koolis ülesriputatuna õppevahendite ruumis, kust vajaduse järgi neid siis klassi toodi ja tahvli külge konksu otsa pandi. Vahel sai koos õpetajaga käia neid toomas, hästi põnev ruum oli.
Koolis oli minu jaoks kõige hullem asi klassi ees sellise piltplakati järgi jutustamine, alati lootsin, et mind ei küsita ja kuna käisin 42 õpilasega klassis, siis enamasti läks õnneks.
Nõukogude ajal hakati vene keelt õpetama teisest klassist, nii et see pilt toodi tundi kevadel aastase õppimise järel.
Esimene, 1960.a pilt on väga tõsine, inimesed on soliidsed, kõik tüdrukud on põlvini seelikutega ja orkester ning vaatajad on soliidses eas. Vaatajate hulgas on korda pidamas ka sinises vormis kalifeepükstes miilits.
Siin, 1980.a pildil on riietus palju vabam, on nii lühikesi seelikuid kui ka pükse, orkester koosneb poistest ja plikadest, pilt on hoopis lustakam. Võib-olla on lihtsalt erinevad kunstnikud, aga võib-olla on siin näha ka aja märke.
|
OSCAR-2019
|
||
Laupäeval koguneti spordiklubisse Sparta, et panna oma spUrdivõimed proovile Wattbike siseratastel. Võistlejad olid rammu täis – kel tuli jalg pedaalist välja, kes lõhkus suure kolinaga ära ratta korpuse, kuid meeleolu oli üleval.
Mõõtu võeti seekord koguni neljas kategoorias: jõutest, 200 m paigaltstardist, 200 m lendstardist ja 1 km paigaltstardist. Etapi pingerida koostati kõiki sooritusi võrdselt arvestades. Päeva võimsaimaks osutus Aivar Jürgenson, kes oli võrdselt hea kõikidel aladel. Talle järgnes tänavuse Saaremaa velotuuri võitja Gert Jõeäär ning päeva kolmas oli Jarmo Nikolai. Trekisprinter Daniel Novikovile sai saatuslikuks jala väljatõmbamine pedaalist mõlemas 200 m sõidus, mis kokkuvõttes ei lubanud tal kõrgete kohtade jagamisel kaasa rääkida.
Kui meeste pingerida suuri üllatusi ei pakkunud, siis naiste arvestuses üllatati taas. Seekord tegid ilma noored Kalevi Jalgrattakooli kasvandikud. Naiste üldvõidu pälvis 15-aaastane Kristin Rõzko, kellele järgnes 16-aastane Anette Raie. Kolmas koht kuulus Kristi Klausile.
Laupäevased tulemused on maailmaklassist. Päeva parima 1 km aja välja sõitnud Gert Jõeäär tuli oma tulemusega Wattbike’i rahvusvahelises edetabelis (kättesaadav veebilehel www.wattbikeranking.com) 7. kohale. Naiste arvestuses tõusis edetabeli teisele kohale Kristi Klaus.
Järgmine Wattbike etapp toimub 18. detsembril ja sobib headele mägironijatele, kuna pingerida koostatakse 10 km sõidus keskmise võimsuse ja kaalu suhte alusel (W/kg). Tulemusi ja pilte võistlustest leiab veebilehelt www.aerobike.ee
Kiitus korraldajatele ja rajameistrile kõik oli super, TP-d samuti oma abivalmite inimestega. Kahju muidugi nende mõnede üksikute tolade pärast, kes valesse stardikoridori trügivad, rada lõikavad või vale nime all sõidavad. Milleks? Saage aru see on rahvasport ja võtke ikka mõnuga, teete end teiste silmis lolliks lihtsalt
Kas 20km protokolli pole sellepärast kusagil väljas, et M17 tulemused väga segased? Kiitus korraldajatele, rada super, segadus protokolliga ka pms võistlejatest tingitud. 40km stardis tõesti hoidsid kõik miskipärast vasakusse serva ja paremalt sai grupist 400-600 ilusti ettepoole liikuda, küll muidugi mitte esimese 200 hulka.
Tegu on Peep Kiviliga (1973), kes meniskile hiljuti liiga tegi, kuid sisiki otsustas maratoni läbi teha, kuid hommikul polevat teda lastud ümber registreerida. Mu teada saatnud ta ka meili korraldajatele, et lõopp-protokollis ära muudetaks. Kuna ka M17 klassi hetkeprotokolli esimene, teine ja kolmas on vale, siis tegelik võitja peaks olema Elberg, kes distantsi ausalt läbi sõitis. Tervitusi Allanile, sest Tartu maratoni pildil on tema Peep. Huvitav vaid kumb, kas Allan või Peep (või keegi kolmas klubist) pani selle pildilinkidega kommentaari , sest kui keegi väljast, siis peaks ta miss Marple olema, et need kaks piltikokku viia.
Tundub, et ka praegune M17 võitja ei ole päris tema ise. Kas keegi tunneb seda meest? Kes ta siis lõpuks on? http://pildid.sportiv.ee/displayimage.php?album=1241&pos=294lang=est&main_id=32&pid=112130 http://www.sportfoto.ee/index.php?lang=est&main_id=32&pid=112130 http://www.sportfoto.ee/index.php?lang=est&main_id=32&pid=14871 Kahju, et ei võeta vaevaks end ümber registreerida. Selline tegevus viibki selleni, et ka lastest saavad petturid. Harrastaja seisukohalt pole ju suurt vahet kas üks M17 klassi poiss on ees- või tagapool. Aga petta saavad ju ka need lapsed, kes on ausalt võistelnud ja kellele oleks suur asi esikolmikusse jõuda. Tänud korraldajatele väga hästi korraldatud maratoni eest.
40 ja 20 km finišipildid: http://pildid.sportiv.ee/thumbnails.php?album=1241 Tugipildilingid (iga 50 lõpetaja järel koos ajaga) võistlejatele galeriist oma pildi leidmiseks on toodud aadressil http://www.sportiv.ee/index.php?2/6323 Samas on ka teiste galeriide linke, mis eelpool juba toodud. Kuna nad kipuvad kommentaaridesse ära uppuma, siis ettepanek SPORTINFO tegijatele, et võibolla iga võistluse juures oleks eri rubriik võistluste pildid, kuhu pildistajad saavad vastava võistluse pildilinke panna.
Estoloppeti korraldajatel tasuks kaaluda tõsiselt stardiintervallide kehtestamist. Plusse selle kasuks on piisavalt palju. Alutaguse maratonil olid praegused probleemid eriti kujundlikult näha. Milllised on selleks tehnilised võimalused, on juba iseküsimus. Loogiliselt võttes ei tohiks ju erilisi probleeme tekkida, sest rinnal olev stardinumber määrab ju üheselt ära ka stardiaja (ma ei räägi üksikutest eranditest). Ning valskusega tuleb meil ikka ühiselt võidelda, sest möödavaatamine või mahavaikimine ei tee olukorda paremaks. Minu arvates piisab täiesti sellest, kui võistluse peakohtunikul on õigus tõenditest lähtuvalt teha lõplik otsus ning selleks ei pea eelnevalt olema Riigikohtu lahendit Head libisemist !
14.02.2010 14:37 kommenteeria tõi hästi välja kogu selle stardikoha paanika varjukülje - tõenäoliselt süüdistatakse avalikult süütuid inimesi?!? Enne avalikku purset tasuks ikka mitu korda läbi mõelda oma teema. Saage aru, et see ristiretk on hukule määratud, maailma nende postitustega ei paranda, valskus jääb, paraku - saavutusvajadus on mõnele nagu narkootikum. Halvimal juhul saate hoopis omale alusetu laimu süüdistuse kaela (küll see IP-aadress kindlaks tehakse vajadusel)! Avaliku (ja alusetu?) paanika asemel esitage oma kaebused otse korraldajale. Peace! Over and out.
Hea kaassuusataja, kes sa laenasid ühele Viljandi RK sägiga sõitjale suusamääret ca 10 km enne lõppu. Kui sa seda loed, võta ühendust, annan tagasi! Tel 5076541
Ole Mati rahulik, ma tean, et see ei olnud sina, sest sel ajal, kui see teine mati kommenteeris, võistlesid sina juba Keilas. Ebaausust muidugi ei polda.
loen,et keegi Mati kirjutab ebaviisakalt,mina see ei ole.Kõik suusasõidud on nauditavad,küll veidi erinevad.Ebaausust muidugi ei poolda.
|
OSCAR-2019
|
||
Eestimaa talupidajate keskliidu asendusteenistuse pakutav asendustalunikuteenus on muutunud Eestis järjest populaarsemaks, suurenenud on nii teenuse pakkujate kui ka tellijate arv. Saaremaal on nõudmise ja pakkumise vahekord püsinud seni muutusteta.
ETKL asendusteenistuse direktori Riina Kaldaru sõnul olid talunikud juuli lõpuks tarbinud riigi rahastavast 20 000 asendustunnist ära 16 215 tundi (81%), mis on sama palju kui terve eelmise aasta jooksul kokku. Asendustaluniku lepingu sõlminud talunike arv on tõusnud viimase kolme aastaga 135 tootjalt 172 tootjani. Võrreldes 2008. aastaga on asendustalunike arv kasvanud 14-lt praeguseks 30-le, kuid mitte kõik neist ei tööta täistööajaga. 2010. aasta esimeses pooles kasutati asendustalunikke kõige rohkem põhjapiirkonnas (Harju-, Viru-, Raplamaa). Ainus maakond, kus asendusteenus praegu veel puudub, on Hiiumaa.
Üle Eesti on viimasel ajal asendustalunikeks hakanud just põllumajanduskooli lõpetanud noormehed. “Poisid saavad hästi hakkama,” kinnitas Riina Kaldaru. Tema sõnul on üldiselt lihtsam leida teenuse tarbijaid kui selle pakkujaid ning nõudlus asendusteenuse järele on kokkuvõttes suurem, kui teenistus suudab pakkuda.
Ühelt poolt seab teenuse laiendamisele piirid eelarvemaht, teisalt aga väga heade asendajate nappus ja kaadri voolavus. 2008.–2009. aastal oli asendustalunike voolavus 30 protsenti aastas, praeguseks on voolavus jäänud alla 10 protsendi. “Tööturul liiguvad sageli need, kes järjepidevalt töötada ei soovi, kuid selline asendaja talunikele ei sobi,” rääkis Kaldaru, lisades, et kõigele vaatamata on välja kujunemas talunike poolt nõutud asendajate tuumik. Teenuse vajalikkusest kõneleb ka korduvtellijate suur arv 2009 aastal – enam kui 80 protsenti.
Tarbimismahtude suurenemisega on suurenenud riskid ja vajadus kindlustuse järele, et kaitsta talupidajat võimalike kahjude eest, mis võivad asendamisel tekkida. Olgu selleks masinate purunemine või lüpsmisel tehtud vead. Selline kululiik peaks Kaldaru sõnul sisalduma asendamise tunnihinna struktuuris. Läbirääkimised kindlustusseltsiga vastutuskindlustuse sõlmimiseks käivad.
Praegu töötab Saare maakonnas kaks asendustalunikku: Helen Kuleša ja Mirja Martin, kes teenindavad kokku kaheksat talu. Leisi vallas Räägi külas elava Mirja Martini sõnul on teenuse laiendamist maakonnas pärssinud majanduslangus. Tööpuuduse tingimustes on talunikel jälle paremad võimalused lauta lüpsjaid leida ja huvi asendustalunike vastu on vähenenud.
Senine töökogemus on Mirja Martinil olnud väga hea, mingeid konflikte ega arusaamatusi pole tal talunikega olnud. Praegu Koikla sigalas asendustalitajana töötav Mirja Martin on põhiliselt käinud lüpsjat asendamas Janek Mägi Simmo Paavli talus, kus ta on sel aastal lehmi lüpsnud 23 päeva. Lisaks on ta asendustalunik olnud ja sel aastal 16 päeva abiks oma abikaasale, talunik Aivar Martinile.
“Me oleme mõlemad eraldi FIE-d ja mul lubati teda asendada,” rääkis Mirja, kes on abikaasat asendanud nii tolle haiguse kui ka puhkuse ajal. Ka on Mirja Martin tänavu osutanud asendusteenust Leisi valla talunikele Rein Truule ja Riivo Vaetile. Asendusteenistuse Lääne ja Lõuna regiooni töödejuhataja Margus Metsalu sõnul Saaremaa olukord väga drastiline ei ole, ehkki teenuse tellimine on tagasihoidlikum kui mandril ja mõlemad asendustalunikud peavad ka teist ametit.
Riina Kaldaru sõnul võiks Saaremaal asendustalunikke siiski rohkem olla. Seetõttu ootab asendusteenistus, et asjast huvitatud ühendust võtaksid. Kandideerijal peab olema keskeri-, kutsekesk- või kõrgem põllumajandusharidus või põllumajandustöötaja kutsetunnistus. Kui vastavat haridust või kutset ei ole, kuid on huvi asendajana töötada ja vähemalt aastane töökogemus põllumajandusettevõttes, tuleb läbida asendajakoolitus.
Asendustaluniku töötasu on kuni kolme kuuse tööstaaži puhul 70 krooni tund ja pärast seda 100 krooni tund, millest lähevad maha riigimaksud. Lisaks makstakse asendajale transpordihüvitist. 2011. aastal plaanib asendusteenistus tõsta asendustundide arvu praeguselt 20 000 tunnilt 32 400 tunnini ning võtta tööle lõunapiirkonna töödejuhataja ja luua ka seal teenusele senisest enam turgu. Praeguse nelja miljoni krooni asemel läheks sel juhul vaja minimaalselt viis miljonit ja maksimaalselt 6,5 miljonit krooni aastas.
Olenemata sellest, kas sa soovid asendustaluniku teenust tellida või pakkuda – ikka võiks mingi elementaarne lugemisoskus olla, et vähemalt kirjutise kuus esimest sõna saaks ikka kuidagi kokku veeritud.
– võtke ühendust- võiks olla ju juures ka konkreetne viide isikule, asutusele, kuna jutt käib ju konkreetselt saaremaast, kuigi tavaline on ka see, et kõige lühem tee on ringiga käidud tee. mis minu lugemisoskusesse puutub, siis ajaviiteks ikka tuttavaid tähti otsin, eks ma püüa end parandada, et sinu tundlikku(arvatavasti eesti keele filoloogi) meelt mitte rohkem riivata. päikest.
Kas ja Kellega, kas tõesti on raske minna Eestimaa talupidajate keskliidu lehele ja võtta “tegevus” alt ESIMENE asi – “ASENDUSTEENISTUS” ehk http://teenistus.taluliit.ee/ , kus on kõik kenasti kirjas, mis puhul kellega ja kuidas tuleb vajadusel ühendust võtta?!
Lisaks on veel mitu lehekülge asendustalunike kontaktandmeid ja asendustalunikuks kandideerijaile on järgnev info:
Kandideeri ASENDAJAKS, kui Sul on kesk-eri, kutse-kesk või kõrgem põllumajandusharidus või põllumajandustöötaja kutsetunnistus. Saada vabas vormis avaldus, CV, haridust tõendava dokumendi ja autojuhilubade koopia aadressil: ETKL Asendusteenistus, Teaduse 1, Saku 75501, Harjumaa.
njah, läheks isegi aga pöllumajanduslik haridus puudub, kuigi on olemas 10 aastane oma majapidamises loomadega toimetamise kogemus.
tänu härra või proua 11:12. kahju, et su vaev läheb tolle, teie arvates, puuduliku kirjaoskusega inimese puhul kaduma aga minule kulub see info küll ka marjaks ära ja ehk mõnele veel. selle info oleks võinud ju ilma irooniata ka siia üles riputada. jah maailm on närviline kahjuks.
Juttu on olnud “lugemisoskusest” ja seda kirjutise http://www.saartehaal.ee/index.php?content=artiklid&sub=2&artid=18426 mõttes.
taevas appi, saarlased hakkavad päris imelikuks minema, ei noh loe ja naera, kuradi igav teil seal ikka, et sellise nirumisega aega viidate, turistid kadund ja tööd pole??
|
OSCAR-2019
|
Subsets and Splits
No community queries yet
The top public SQL queries from the community will appear here once available.