text
stringlengths 5k
186k
| timestamp
stringlengths 19
19
| url
stringlengths 14
1.55k
| source
stringclasses 1
value |
|---|---|---|---|
Kuivõrd õnnestub lisanduvaid taastuvenergia võimsusi liita elektrisüsteemi, oli üks peamisi küsimusi, millele eelmisel nädalal Tallinnasse Põhja-Balti ühiskonverentsile "Taastuvenergia lõimimine ja tuleviku elektriturg" kogunenud sadakond eksperti lootsid vastust saada.
Rahvusvahelise Energiaagentuuri ekspert Simon Müller andis sellele selge vastuse: taastuvenergia lõimimine elektrivõrku ei ole probleem, tehnoloogiliselt piire praktiliselt ei ole. Küsimus on ainult kuludes ja selles, kui kiirelt otsustame selles suunas liikuda. Kindlasti ei ole vaja Mülleri sõnul tagada elektrivõrku lisanduvat taastuvenergiamahtu 1MW toodetud taastuvenergia tasakaalustamiseks ei ole vaja panna valmis 1 MW konventsionaalset tootmisvõimsust. Ka tarbijatele on võimalik leida mitmeid lahendusi, näiteks elektriautod või salvestavad elektrikannud.
Uus lähenemine on kindlasti see, kui regulaatorid sõlmivad inimestega otse lepingud, et juhtida kodumasinate töörežiimi vastavalt elektrivõrgu vajadustele. Vastutasuks elektrivõrgu stabiilsuse tagamisele saaksid inimesed näiteks kinkekaarte või muid hüvesid. Seda süsteemi katsetatakse USAs.
Eestis peaks 2016. aasta lõpuks olema kõigile tarbijatele paigaldatud kaugloetavad arvestid, mis andmevahetusele (regulaatorite ja elektrivõrgu hüve) lisaks annavad kokkuhoiu (tarbija hüve), sest arvestus toimub siis tunnipõhiselt.
Praeguseid trende tulevikku projitseerides (IEA WEO) nähtub, et aastal 2040 saavutab taastuvatest allikatest toodetud elekter suurima osakaalu elektritootmises võrreldes teiste energiakandjatega. Sellise prognoosi valguses jäi kõlama ka Euroopa Komisjoni Energia peadirektoraadi poliitikaamentiku Antonio Lopez-Nicolas sõnum, et Euroopa Liit soovib saada juhtivaks taastuvenergia piirkonnaks maailmas.
Ühelt poolt lisab sellele ambitsioonile kaalu vahetult enne konverentsi Brüsselis esitletud Euroopa Komisjoni energialiidu strateegia, mille eesmärk on ELi energiasektor paremini lõimida, tagada seeläbi varustuskindlus, mõistlik hind ning kliima ja taastuvenergia eesmärkide täitmine. Teisalt, tekitas osalejate hulgas siiski küsitavust üpriski tagasihoidlik (riiklikult mittesiduv, EL ühine) eesmärk - 27 protsenti taastuvenergiat aastaks 2030.
Gustav Ebenå Rootsi Energiagentuurist tuletas meelde, et taastuvelektrist tuleks rääkida kui kaubast. Seega arutelud teemadel, kas meil on vaja 30, 80 või 100 protsenti taastuvelektrit, ei olegi niivõrd olulised. Kui enda vajadused on rahuldatud, saab seda teistele müüa. Seega pigem 200 protsenti taastuvelektrit! Juba praegu maksab uue tuulepargi rajamine Rootsis vähem kui tuumajaama käimas hoidmine.
Põhjamaade ja Balti riikide esindajad tõdesid, et taastuvenergia toetusskeemide kujundamine on väga keeruline ülesanne. Raske on pikalt ette näha tehnoloogia arengut ja sellest sõltuvalt teha pikki siduvaid otsuseid. Samas on vaja investeerimiskindlust. Siin on eksimine paratamatu ning muutujaid on liiga palju, et luua muutumatu raamistik pikaks ajaks.
Väga helde toetussüsteemiga sai Leedu endale lühikese ajaga 70MW elektrilisi päikesepaneele, samas kui Eestil on see alla 3MW. Lätil on olnud sarnane areng biogaasiga. Ometi tuli mõlemil teha kärmelt kärpeid ja seada piiranguid, et vältida riigieelarve liigset koormamist.
Siinkohal rõhutasid mitmed eksperdid ja riikide esindajad koostöö olulisust, kogemuste vahetamise ja plaanide jagamise eesmärgil.
EV majandus- ja kommunikatsiooniminister Urve Palo rääkis, kui palju huvisid ja ootusi tuli Eestil uue energiamajanduse arengukava koostamisel arvesse võtta: varustuskindlus, mõistlikud hinnad, keskkonnamõju, konkurentsivõimelisus, EL kliimapoliitika eesmärgid jne. "Selleks, et kõik need aspektid tervikuks siduda on meil tarvis väga tähelepanelikult jälgida arenguid naaberriikides – siin muutubki koostöö oluliseks," selgitas minister Palo.
Norra Energeetika- ja Naftaministeeriumi peadirektori asetäitja ja Põhjamaade Ministrite Nõukogu energiakomitee liige Johan Vetlesen märkis, et koostöö Balti riikidega mõjutab ka Põhjamaade endi vahelist energiakoostööd. "Oluline on silmas pidada ELi Balti Energiaturu Lõimimise Plaani (BEMIP)," sõnas ta.
Vetleseni hinnangul jagavad Põhja- ja Baltimaad ühist veendumust kestliku energiatootmise, avatud ja tõhusa energiaturu ning varustuskindluse osas: "Oleks igati mõistlik jagada üksteisega neid "tööriistu" ja võimalusi, mis on iga riigi käsutuses."
Miks paljudes riikides põhjustavad energiateemad tuliseid poliitilisi vastasseise võib osalt tuleneda riigi energiasüsteemi ja majandusmudeli eripärast. Stabiilse energeetikaga (rahuliku majanduskasvuga) riike iseloomustab vähene investeerimisvajadus lühikeses plaanis, kus püütakse kätte saada maksimum olemasolevatest võimsustest. Siin toimub pigem võimsuste ümberjagamine uute tegijate lisandumisel. Mahud ei suurene, muutuvad vaid osakaalud. Seega vana taristu väärtus potentsiaalselt väheneb. Siit ka ärilised ja poliitilised vastasseisud.
Dünaamilisemates (hoogsama majanduskasvuga) riikides luuakse terviklik, n-ö pika perspektiiviga energiasüsteem, kuhu on lihtne lisada uusi võimsusi. Vanadele olijatele jääb alles nende varade tootlikkus ja uued tegijad lihtsalt lisanduvad.
Elektrituru edasine avanemine sõltub paljuski andmevahetusest (data hub) ja läbipaistvusest. See omakorda on eelduseks tarkvõrgu välja kujunemisele. Selge on, et investeeringuid on vaja teha. Rootsiski ei piisa enam ainult vee-energiast uute tuulevõimsuste tasakaalustamiseks, vaja on leida lisa bilansienergiat. Õnneks on juba paigas konkreetne Põhja- ja Baltimaade bilansienergia turu (capacity market balancing) avamise ajakava.
Julgeoleku seisukohalt on paika pandud Balti riikide energiasüsteemi desünkroniseerimine Venemaa võrgust.
Põhjamaade Ministrite Nõukogu eestvedamisel toimunud konverentsil osales sadakond eksperti, ametnikku, elektritootjat ja –müüjat ning regulaatororganisatsiooni esindajat Rootsist, Soomest, Eestist, Lätist, Leedust ja Norrast, kes otsisid vastuseid elektri ühisturu edasise lõimimise ja läbipaistvuse, taastuvenergia väljavaadete ja energiajulgeoleku osas.
Põhjamaade Ministrite Nõukogu, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Arengufondi, Taastuvenergia koja ja Eleringi eesmärgiks oli pakkuda värsket vaadet nii piirkondlikele kui ka riiklikele arengutele.
Konverentsi ülevaate koostas Madis Tilga, kes tegeleb Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduses rohelise majanduse (kliima, energia, keskkond jms) teemadega.
28.09.2018 Täna allkirjastatakse Eesti poolt mahukas Põhja-Balti teaduskoostööleping energeetika vallas
|
OSCAR-2019
|
||
Pihlahal on suur võim ja vägi sest pihlakas on nõiapuu. Pihlakamarjal on ka nõiamärk – viiskand ehk pentagrammid puu viljadel.
Pihakas on vahepuu, mis kaitseb väljaspoolt tuleva nõiduse vastu. Samasugust kaitset võisid pakkuda ka vahepuud – tamm, kibuvits, kadakas. Pihlakas vast kõige enam.
Maja ümber istutatud pihlapuud võisid tõrjuda veel nõidust või lihtsalt naabrite pahasoovlikkust. Maja ümber istutatud pihlakad usuti kaitsvat maja isegi piksetabamuse eest.
Pihelgat peetakse heaks abinõuks ka pahede ärahoidmiseks. Pikk pihelgas raiutakse maha, tuuakse tüvi ots ees koju, vinnutatakse kerisel, aetakse lõhki, ladvapoolsed oksad seotakse kokku, sidumiskohale tehakse 9 sõlme peale, aetakse karjalaskepäeval sealt vahelt loomad läbi, — siis ei hakka nõidus loomade peale (Pärnumaa). Ehk aetakse kari läbi värava vahele pandud pihelgase võru.
Tänapäeval soovitatakse kanda endaga pihlaoksakest ning sageli tehakse tema puidust amulette. Ent võrreldes vanu uskumusi tänapäevastega, saab selgeks, et ennevanasti ei seostatud pihlakat enesestmõistetavalt ainult heaga: temas oli vägi, mida võidi kasutada mitmeti.
Seostatakse omavahel ka Piksejumal Ukut ja pihlakat. Jumal Uku naiseks oli Rauni (vanad soome nõialaulud räägivad Põhjala emandast Raunast või Raanast). Selle nimega arvatakse aga ühenduses seisvat üht pihlaka rahvapärastest nimetustest.
Pihlakat palutud appi salasoovide täitmisel, teda kasutatud ka ennustamisel. Puu viljarohkuse ja õitsemise järgi ennustanud vanad eestlased põhiliselt ilma, viljasaaki, abiellumist ja õnnetusi. Enamasti ennustanud palju pihlaõisi ja -vilju halba ilma ning palju pulmi. Unenäos ilmunud pihlakas olnud üldiselt head enne.
Pihelgas kuulutab rahva arvamise järele tulevikkugi ette. Kevadel võetakse pihelgaoks, lõigatakse kolmeks ühepikkuseks tükiks, visatakse vette ja vaadatakse, missugune tükk kõige enne alla vajub; kui kõige peenem, on sel kevadel kõige parem varane külv, kui keskmine — keskmise-aegne külv, kui kõige jämedam, — hiline külv (Läänemaa).
Mõnelt poolt on teateid, et neiud ja naised ohverdanud pihlakatele, tehes nõnda panuse tervisele. Ohvripuuna pole pihlakas siiski sagedane. Küll aga on arvatud, et pihlakarohketel aastatel saavad vanatüdrukud mehele.
Pihlakas olnud küll püha puu, ometi ei olnud tegemist kõige sagedasema hiiepuuga. Ande toodud pihlakale aga küll. Nendeks olnud toitained, riidetükid, linad, rämps, aga ka hõbesõled ja isegi kohati isegi inimohvrid. Ohverdamine olnud tavaliselt haigusest võitu saamise eesmärgil, aga ka niisama hea õnne ligi meelitamiseks.
Räpinas oli vanasti kuulus hiiepihelgas. Selle juures käidi neljapäeva-õhtuti karjaloomade õnne pärast palumas, ühtlasi viidi sinna ohvreid, nagu punaseksvärvitud villaseid lõngu, linakolkmeid ja hõbesõlgi. Need ohvriannid pandi pihelga okstele, kuhu nad seni jäid kuni mädanesid või neid sealt keegi koristas.
Pihlaka küljest oksa murdmiseks tulnud puult selleks enne luba küsida, samuti ei tohtinud puu küljest sinna pandud ande ära võtta. Ka pihlapuu raiumise kohta on säilinud kindlad reeglid. Kõik see räägib meie esivanemate suurest austusest pihlapuu vastu.
Kui pihlakas kannab sügisel palju marju, saab palju tüdrukuid mehele ja aasta kujuneb perele viljarikkaks.
Pihlapuu olnud ühtlasi ka mõjutaja. Tema abil saanud nimelt erinevaid maagilise sisuga toiminguid (vihmapilvede murdmine, piimast usside kaotamine, nõidusest vabastamine jne) korda saata.
Pihlakas olnud tervistava toimega puu. Pihlapuust loodetud abi saada paljude haiguste ja hädade korral.
Pihlakast otsitud abi näiteks erinevate külmetus-, liigeste- ja veritsushaiguste, hüpertoonia ja atereskleroosi puhul. Seda puud kasutatud ka erinevatest nahahaigustest vabanemiseks. Ravimisel kasutud nii pihlaka õisi, vilju, koort kui ka lehti.
Pihlakas olnud ka üks koostisosa võimsast üheksavägise salvist, mis aidanud nõidade vastu, aga ravinud ka haavu.
Haigeid kohti hõõruti vastu puud või marju. Puu külge pandi riideräbal, millega oli eelnevalt hõõrutud haiget kohta, uskudes, et marju sööma tulnud linnud korjavad haiguse puudelt üles ja kannavad minema.
Pihelgat on uuema ajani palju tarvitatud pahede kõrvaldamiseks: kui vistrikke näol, hõõrutakse neid riidega, nii et nägu verine, minnakse siis metsa, puuritakse pihelgale auk sisse, pannakse hõõrumisriie auku, lüüakse augule pulk ette, — siis kaovad vistrikud (Vaivaru).
Pihlakane karjakepp hoidvat hundid karjast eemal. Kepp tuli lõigata suure neljapäeva hommikul vara kohast, kus kolme mõisa piirid kokku jooksid. Pidemele lõigati viiskannad – nagu need olid pihlamarjadel.
Pihlakat on peetud ka varjajaks. Tema alla sai peitu pugeda katku ja koerakoonlaste eest. Ilmselt oli kujutlus koerakoonlastest tekkinud suuresti väikest kasvu mongolite rüüstesalkade järgi, kes pärast suuri sõjakäike veel pikka aega Euroopat, sealhulgas ka Eestit laastasid. Koerakoonlased ajanud inimesi taga lõhna järgi nagu koerad. Kuid toomingate ja pihlakate all ei suutnud nad inimese lõhna eristada – pihlakaõitel on vänge, lehkavat liha meenutav lõhn. Pihlaka alt ei olevat pagenud inimest leidnud isegi
Pihlakas lõikab niisama kui Kalevipoja mõõk. Hobuseks moondunud vanapaganale neiu röövimise puhul lööb Tõll pihelgase vitsaga kaela pihta hoobi, mis sedamaid hobuse pea kaelast lahutab ja hobuse keha kiviks, hookiviks moondab. Ühe teate järele raiub Kalevipoeg mõõgaga, teise teate järele pihelgase vitsaga Kaberla järve tühjaks joonud sortsi härja pea otsast ja härg moondub niisama kiviks kui hobune Saaremaal.
Ülepea esineb pihelgas ehk pihelgane vits mõõgana kõigile kurivaimudele. Seda kardavad nad nagu tuld ja välku. Kipub kurivaim kallale, kõige parem abinõu pihelgase vitsaga vastu astuda.
Vaevab luupainaja, hall või kodukäija, lüüakse auk, kust ta sisse pääsenud, pihelgase punniga kinni, — vaevaja ei pääse enam hoonest välja, vaid peab oma tõsist nägu näitama.
Muidu tarvitavad aga ka nõiad kurjategemiseks palju pihelgat. Tahavad nad kellelegi saata lendvat kahju tegema, võtavad nad selleks; sagedasti pihelgased pulgad ja saadavad neid lendu.
Täide puhul võetakse kaks pihelgast vitsa, tehakse teise latva auk, pannakse 9 täid sisse, teine vits latvapidi prundiks ja pistetakse nii kerisele, — siis kaovad täid (Vändra). Haiget hammast torgitakse pihelgase horgiga (Ambla).
Umbes niisama tehakse, kui piimal ussid sees: puuritakse pihelgasse auk, topitakse 9 ussi auku, suletakse augu suu ja visatakse põlevasse ahju (Tõstamaa).
Ussidegi kaotamiseks tarvitatakse pihelgast vitsa. Kuskil kippunud ussid tuppa. Mindud targa juurde abi otsima. Tark õpetanud: Peksa tuppa tulevat ussi nii valusasti kui last pekstakse ja ütle: Uss, vii teistele ussidele käsku, et nad ei tohi majasse tulla, — muidu saavad samasuguse nahatäie! Targa õpetuse järele tehes kadunud ussid.
Sõna “pihlakas” ise on tõenäoliselt soome-ugri algkeelest pärit. Eesti keele murdes on sellel puul mitmeid nimekujusid.
Kõik Kuu Shamnka blogis kirjutatud on intellektuaalne omand. Tunned huvi, kirjuta e-meilile kuushamanka@gmail.com
|
OSCAR-2019
|
||
Veidi peale lõunat viis hostema meid Jennyga kooli. Käisime seal, et küsida kas meie hinnete paberid on valmis. Ei olnud..
Õhtul läksin Jenny tuppa, lakkisime küüsi ning andsin talle ka kingi ära. Ta oli väga rahul ning juba kujutas ette kuidas ta selle särgiga ringi kõnnib.
Õhtul otsisime veel tema toas olles Facebook'is ta hostisa juures töötava poisi fb ning kui me selle lõpuks leidsime, siis kiljusime :D Alla minnes hostema küsis, et kas me nägime ämblikku. Ma naersin nii, et pisarad väljas.
Kui lõunasöögi ära olime söönud, oli Jennyl aeg viimased asjad kohvrisse toppida ning kohvrid trepist alla tuua. Ma sain päris palju tavaari Jennylt, sest pole ju mõtet poolikuid asju kaasa võtta.
Enne lennujaama sõitsime Jenny hostisa töölt läbi, et nad saaksid nö hüvasti jätta. Sealt edasi sõitsimegi lennujaama. Ega midagi rohkemat ei oskagi kirjutada, väga imelik ja tühi tunne oli kui Jenny läinud oli, siiani on.
Kõik on nii erinev. Kooris tehakse esimese asjana üksteisele massaaži, seejärel mitu erinevat hääleharjutust. Lisaks oli meil üks põhiõpetaja (mees) ja lisaks üks noormeest ja noorem naine, seega see kõik oli nii segane. Ja suhtlevad ka niimoodi, et õpetaja ütleb: selge? siis õpilased teevad ühe nipsu. Seejärel: küsimusi? ja kui kellegil on küsimusi, siis see inimene teeb kaks nipsu.
Koolibussid on siin palju paremad. Need on veidikene uuemad, seega veidi suuremad ning lisaks on sees soojustus mis tähendab seda, et kui sa bussi minnes maha istud, siis ei pea sa lõdisema jääkülma istme pärast.
Peale tunde käisin oma nõuandja?! juures, vahetasin ajaloo tunni web design vastu välja. Ma teadsin juba esimesel sekundil kui sinna ajaloo klassi läksin, et mina sinna ei jää. See klass on nagu mingi hipide paik. Seinad on igast tsitaate ja pilte täis, laest ripuvad igasugused asjad alla. Lisaks see 'klass' lõhnab viirukite järgi ning enamus õpilastele on istumiseks diivanid.
Lisaks käisin ka õpikukogust läbi ja võtsin omale saksa keele õpikud. Veidi jõudsin ka empsiga rääkida kuni Rona mulle koos lastega järgi tuli.
Me käisime T-mobile's, sain Jenny USA numbri omale. Varem oli mul at&t mobiilisideoperaator (haha googeldasin EMT'd, et saada eesti keelne sõna) ning ma pidin maksma kuus 25$ ja mul polnud internetti. Nüüd maksan 20$ ning mul on lisks kõigele ka nett. Damn kuidas ma ikka oskan säästa ja veel milliste kasudega.
Seejärel läksime ühte pagaritoodete poodi. Kui Jenny juures veel 'elasin', siis Rona ostis sealt samast poest juustu-küüslaugu saia mis oli väga hea. Seekord ostis ta ka paar erinevat saia (nemad kutsuvad neid leibadeks aga no see ei ole leib) ning lasi pooleks lõigata ja ühe poole sain mina omale koju võtta.
T-Mobile asus ühes ostukeskuses kus me kõige rohkem shoppamas oleme käinud. Nii veider oli VS ja WetSeal'ist mööda kõndida, sest need olid poed kuhu me alati Jennyga läksime. Selline mõte käis peast läbi, et millalgi tulen jälle Jennyga siia ja siis jõudis kohale, et ta on ju Austrias..
Esimene korrus, tegelikult on see koridor kitsam kui ülejäänud. Siin toimub mu esimene tund ning siin on ka minu kapp
Veidi enne kuute oli äratuskell. Pool 7 astusin toast välja, sest 6:55 (täna tuli paar min isegi varem) pidi koolibuss tulema ja mul oli veidi vaja ikka kõndida, et bussipeatusesse jõuda. Kuigi nüüd juba tean, et võin veidi hiljem minna, nimelt kõnnin ma sinna ainult 10min. Siin olles on need minutid hoopis tähtsamaks muutunud kui Eestis olles. Isegi need 5 min (uues koolis vist paar min pikemad) vahetunnid tunduvad juba päris pikk aeg.
Ka täna olid tunnid pealiskaudsemad, sest igas tunnis rääkisime lisaks ka sellest, et mida me teeme kui koolitulistamine toimub. Meie kool liitus uue programmiga nimega 'Alert' ja ütleks, et see on arukas tegu. Varem olid nad nagu minu eelmine kool - kui tulistaja tuleb, siis kõik õpilased lähevad ühte seina peitu, nii et kui tulistaja ukseklaasist sisse vaatab, siis näeb ainult kotte ja õpikuid laual. Pole just kõige kavalam ning nagu tänagi mitmed õpetajad mainisid - tulistajad on ju üldjuhul kooliõpilased ja teavad ise ka neid 'nippe' kuidas ennast ära peita tuleb.
Nii me siis arutasimegi esimesel korrusel saab kohe aknast välja minna, teisel korrusel peame lihtsalt uste ette lauad/toolid tõstma või vastu hakkama. Kolmandal korrusel on veel eelis, et saame teise korruse katusele hüpata jne..
Inglise keele õpetaja on meil väga huvitav. Tal on lahe riietumisstiil. Eile oli tal seljas tumelilla pusa ja jalas paar tooni heledamad lillad püksid. Täna oli tumeroheline pusa ja veidi heledamat tooni rohelised püksid. Huvitav mis tal homme seljas on :D Ta on meesõpetaja, lihtsalt mainin kuigi ega vist paljud naisõpetajad pusasid koolis ei kannagi.
Sööklas istusin teiste vahetusõpilastega. Sööklas olles on küll selline tunne, et uus kool on väiksem, sest esiteks söömas on palju vähem õpilasi. Koolist väljudes, et bussile minna, oli ka veider vaatepilt - ainult 6 bussi. Paljudel õpilastel on 7 tundi, võib-olla ka sellepärast.
Lisaks on üldse koolis nii veider, palju vabam. Haha, septembris oli imelik, nüüd on jälle veider. Nimelt oli eelmises koolis nii, et hommikuti tõid bussid õpilased kooli, aga enne õpilasi välja ei lastud, kui täpselt kell 7:22 ning kõik õpilased siis üheskoos kõndisid kooli.
Saksa keele klass. Kuna see koolimaja on veidi vanem, siis klassiruumid on rohkem filmilikumad kui eelmises koolis, ehk hästi paljudes klassides on seinad plakateid või muid asju täis
Olen Ulla-Riin ja siin saad sa lugeda minu vahetusaastast 2014/2015 õppeaastal USAs, Michigani osariigis YFU vahetusõpilasena.
|
OSCAR-2019
|
||
kolmapäev, 14. november 2018 10:35 | Elu on must ja valge | Eesti tutvumiskuulutuste (18+) andmebaas - vaata siit
Kuulutus: Soovin leida ühte lõbusat ja toredat meest kellega regulaarselt salaja kohtuda.Kes oleks nõus toetama materjaalselt ja arvestan ka sinu salasoovidega.Teeme elu huvitavaks.
Kuulutus: Vaba ja vallaline neiu kes on kaua üksik ja ei soovi suhet soovib tutvuda ilusate meestega vanuses 30a kuni 35a.
Kuulutus: hello.pikk jutt s.. jutt.kui tahad ennast tunda mehena siis anna endast märkku nii et pakun ennast sulle välja 80 eur.
Kuulutus: Vabameelne, diskreetne naine otsib sõpra, kellele meeldiks minu peal erinevaid mänguasju katsetada, jumaldan neid. Kohtumispaik ja sponsorlus on eeliseks kohtumisele. Olen sale ja lühemat kasvu,väga puhas ja sile:).Kohtuma hakkan vaid ühe inimesega.
Kuulutus: Oma mees istub kõik õhtud arvuti ees. Niiet sooviks tutvuda mõne samas seisus naisterahvaga. Sobivusel... hiilin kodust välja kasvõi täna.
Kuulutus: Tere kas leidub sõbraliku ja heasüdamliku sexist lugupidavat meest, kes pakuks öömaja 35/177/67 normaalse kehaehitusga seximaiale naisele, kes on nädalaks peavarjuta ja hotellis ööbimine on kulukas. Olen sõbralik ja positiivne, pean lugu heast veinist ja vestlusest, samuti mehe soovidest. Võta kiiresti ühendust, et jõuaksime ka päeval midagi toredat ette võtta.
Kuulutus: Tahaks leida Tartust 30-50 aastast oma kohtumispinda omavat, hea tehnikaga, puhtast ja heast sexist lugupidavat meest, tore oleks kui ikka korralikult kõvaks ka läheks;) Kui see osa elust klapib võib olla lootust ka rohkemaks kuid see on lihtsalt niisama praegu öeldud.
Kuulutus: Kui on olemas mõni vaba mees, siis võiksid ühendust võtta ühe vaba ja kena eesti neiuga. Elan hetkel Haapsalus, kuid asukoht pole oluline. Olen brünett, keskmiselt pikk, kena,hoolitsetud, armastan muusikat ja ilusaid mehi :-)
Kuulutus: Soovib keegi tutvuda ja kohtuda , mingit plapla juttu ei viitsi ajada konkreetsed kohtumised ja kui tõesti midagi klapib ei ole ka välistatud ka mõnusad kohtumised edaspidi . Olen 33a naine, majanduslikult läheb hästi ja kindlustatud , välimuselt pettuma ei pea . naiseliku kuid mitte lodeva kehaehitusega . Liikumise võimalus olemas ja vanusepiirangut ei sea . Aga , kui kellelegi pakub huvi ,siis kiri teele ja saab edasi suhelda ;)
Kuulutus: Soovid riistast sõltuvusse jääda? Tahad kõditan su kurgunibu? Või tahad lihtsalt reite peal opaopa teha? Lähenen seksile mänguliselt, kui see on Sinu teema, võta ühendust.
Kuulutus: Pisike brünet tundengipliks loodab leida seksisõbraks kena mehe, et ennast pingeliste õpingute vahel veel ka ihaldatuna tunda. Suhet ei saa endale lubada. Võiksid ollahea välimusega, pikka kasvu ja mitte liiga noor!
Kuulutus: Pakun naisele vanuses 18-30 pysisponsorlust 600 € kuus huvi korral kirjuta toomas87@online.ee hea kui lisaksid oma pildi ja omaksid koha
Kuulutus: Ilus ja sale, kuid rahapuuduses vaevlev noor neiu otsiks omale sponsorit... Kohtume ja vaatame, kas meil on klappi :) Vanus 25-... Kes ees, see mees - pakkumine kehtib ainult! sellele ühele ja õigele! :)
Kuulutus: Abielus-suhtes mees, tule mulle külla kui su kodune seksielu pole sind rahuldanud. Kohtumine on ainult minu pinnal ja on 100% diskreetne. olen oelmas 11-18 iga päev ja vahel peale kella 21. Vanus 30-50a.
Kuulutus: Tere mehed! Otsin siis endale püsivamat armukest, kellega koos mõlema salasoove täide viia. Vajadusel saan alati olemas olla. Olen hea välimusega, puhas ning sõbralik blond neiu, vanuses 24a, kes sooviks oma ellu väikest vaheldust. Kui arvad et see idee sobib sulle, siis võta ühendust! Pilt endast tuleb plussiks.
Kuulutus: Otsin maiast, pikka kasvu, võimalikult noort meest kellega mitte ainult hullata vaid ka vahest kinos käia, õhtust süüa, päikeseloojangut vaadata ja mõnusalt aega veeta. Mingisuguseid materiaalseid probleeme ei oma, seega eeldan ikka intelligentset vestlust.
Kuulutus: Tere! Olen 26.a neiu, kes otsib sponsorit. Ei osuta nagu sellist päris seksiteemalist intiimteenust, aga võib alati kohvile minna ja seltskonda pakkuda. Olen elurõõmus, sõbralik, lahke, laia silmaringiga ja mitmekülgne neiu. Võta ühendust, kui pilt meeldib ja saad mind aidata.
Kuulutus: Otsin meest vanuses 26-33a salajasex püsisuhtex.Üksinda on kõhe olla pikkadel ja nukratel sügisõhtutel.oleks vaja kedagi enda kõrvale. Olen nädala sees Tartus, muidu elan Peipsi ääres.
Kuulutus: Olen noor naine kellele meeldivad hotellikohtumised endast 10-15a vanemate meetega. Õhtusöök, hotell, kingitused, kuid niisama kellelegi korterisse külla tulla küll ei soovi.
Kuulutus: Tsautsau kõik mehed kes siin liikvel on :) Mina olen siis neiu Mustvee lähedalt, kes otsib endale uusi tutvusi, kellega ma saaksin vabameelselt suhelda ja koos mõnuleda, muide olen väga diskreetne, kompleksivaba ja väga hoolitsetud naisehakatis :P Vanusepiir ei mängi rolli minu puhul. Nii ,et võtke ühendust...
Kuulutus: Otsin seksist puudust tundvat meest, kellel on oma pind, kus me võiksime üks-teisele mõnusid jagada. Ise olen noor ja sportlik tudengitüdruk :) Sinu vanus ei ole väga oluline! Kui tekkib vastastikune klapp võime ka mõned tunnid järjest seksida :)
Kuulutus: Suhtes daam tahaks homme õhtupoolikul olla külla kutsutud tartu mehele, kel voodis üksinda külm. Olen 45a normaalset kasvu, vabameelne.
Kuulutus: Rikas mees, kes sa otsid tudengineiut, keda sponsoreerida, see kuulutus on sulle. Kui sa oled soliidne ja sportlik mees, otsid oma ellu üht kindlat noort salaarmukest, kellega oma ellu vürtsi juurde tuua, ootan sind. Minu poolt täielik diskreetsus, sinu poolt korralik materiaalne toetus ja härrasmehelik käitumine. Kontakteeruge kõik, kes mind atraktiivseks peavad!
Kuulutus: Hei mees, kas sa tahaksid leida ühe magusa tüdruku endale salajaseks kohtumiseks? Mina sooviks leida mehe kes tuleks kohe praegu külla. Olen Tartumaal Ülenurmel. Mugav ja hubane, soe tuba. Pakun masssaazi sulle ja mul endal oleks ka hädasti massaasi vaja. Anna endast märku ja räägime tel. teel. edasi. Kuulutus jääb kehtima ja võid ka hiljem ühendust võtta.
Kuulutus: Tutvun Lõuna-Eestis mehega kes huvitatud sekskohtumisest, ja on nõus sponsorlusega. Ise asun Põlvas aga olen autoga. Olen 26a tumeda peaga ja ühe kohtumise hinnaks on 50 euri,kohtun enamvähem iga päev kui on huvitatuid.
Kuulutus: Sisukas, tark ja hea välimusega abielunaine otsib abielus meest, traditsioonilise "torumees tuleb külla" mängu jaoks :)
Kuulutus: soov saada täna öösel rahudlust diskreetselt mehelt. kui mind käima ajad siis kepp kuni kella 6ni :))) kindlad tegijad, ootan tartus dorpatis. ei mingit kirja teel suhtlemist ega sms-rallit. kui mu nr olemas, helista ja kohtume.
Kuulutus: Kaks imekena blondi neidu otsivad kiiresti sponsorit, kel oleks võimalus ühe korra eest pakkuda 100€. Vastutasuks täidame su fantaasiad!
Kuulutus: Olen Bi naine. Otsin kedagi et alluda ja täita Sinu käsud. Seksis meeldib kõik eriti femdom. Meeldivad vanemaid mehed, suuremat kasvu ja mehelikud. Soovin leida ainukest ja igavesti, kardan et pean kaua ootama...
Kuulutus: Soovin enda ellu ühte kena, pikemat kasvu ja treenitud kehaga meest. Kes oskab olla viisakas seltskonnas, omab laia silmaringiga on haritud. Ja mat. kindlustatud ja edukas. Soovitavalt ärimees. Kindlasti peab oskama tantsima. Ja naist kohtlema, kui printsessi ja piisab, kui naine on kodus ja lihtsalt ilus. Soovin, et mees oleks vaba ja huvitatud püsisuhtest.
Kuulutus: tahaks lihtsalt kohata kedagi, kes oleks nomaalse keha ja välimusega mees ja viitsiks mulle külla tulla täna õhtul või homme päeval ja mind rahuldada. enda tehtud orgazmid on nii jamad :(
Kuulutus: Olen ühte huvitavt fantaasiat mitu aega juba peas veeretanud. Tahaksin pakkuda seksi mehele, kes mind kunagi ei näe. Lepime kokku koha kuhu sa tuled. Ukse taga on silmaklapid, mille sa pähe paned. Seejärel koputad ja ma lasen su sisse. Võtan sind riidest lahti ja juhatan voodisse. Lükkan su selili voodisse ja alustam minetiga. Seejärel tulen sulle peale ja teen seda nii, nagu mul endal hea on. Kui olen ise saanud, siis aitan ka sul lõpetada. Kogu kohtumise ajal me ei räägi sõnagi. Kui oleme lõpetanud, juhatan su välja ja lahkume igaveseks. Ja sa ei saa kunagi teada, kellega sa kogesid jumalikku seksi. Kas on keegi kes aitaks selle fantaasia realiseerida?
Kuulutus: Mis võiks olla parem, kui mõnus kvaliteetne sex blondi kogenud kena naisega, kes on pikka kasvu ning sale ja tihke jalgevahega? Kui sa arvad samuti, siis võime suhelda ja kohtuda minu juures.
Kuulutus: tunnen puudust mat. hästi kindlustatud pikemat kasvu mehest vanuses kuni 45a. Piiranguid ja kohustusi kummalegi ei sea, aga vajadusel võiks üksteisel olemas olla.
Kuulutus: Sügis käes, aeg hakata jooksmas käima. Neiud, ehk seltsime paar korda nädalas et igavusest motivatsioon ära ei kaoks. Ehk tulevad mõned rumalad mõtted ka pähe. Ok ok, otsin armukest omale, pereelu liiga üksluine.
Kuulutus: Hei-hopsti! Oled Sa Tartus- mhmh? Soovid tutvuda sarmika ja laheda neiuga-jah? Ihaldad kellegagi koos aega veeta, mis võib sobivusel lõppeda ka intiimselt- täpselt nii? Ei soovi, et teised su seiklustest teada saavad või otsid lihtsalt vaheldust oma suhtele? Kui nii, siis sind ootab atraktiivne (ja samas ka mõistev) noor naine, kes satub korra kuus ka Tallinnasse ning soovib saladuseks jäävat vaheldust. Vahetame meilitsi infot ning kui sobib, siis võiksime esmakordselt kohtuda juba täna!
Kuulutus: Otsin salaarmukest Tartust, olen saledamapoolne neiu ning sooviksin leida üle 30a meest kellega kord-paar kuus meeldivalt kohtuda ja aega veeta.
Kuulutus: Salasuhet meesterahvaga, kellel peaaegu kõik olemas, ei mingit aruandlust ega kodu mängimist. Piisab ühest. Kuna olen hõivatud siis kodu mängida ei taha. Küll aga kedagi salajast! Olen pikemat kasvu, puhas, naiseliku kehaga ja intelligentne.
Hei kenad tüdrukud! Olen kuidagi üksikuks jäänud vb elan vales kohas kah aga plaan selline, et sooviksin tutvuda ilus tütarlapsega kellega vähekene lõõgastuda ja äkki kujuneb isegi mõni tõsisem suhtlus aga eks näis;). Ise olen treenitud ja sile poiss 24a ja pigem romantika on minu teema.(+37253264718) Martin olen;)
|
OSCAR-2019
|
||
Millalgi ammu-ammu pakkusin IT-s välja projekti Uuenda enda garderoobi. Tegin siis ka kohe oma Pinteresti kausta Refashion, kuhu lisasin inspiratsiooniks hunniku pilte. Vaikselt laekusid mõned hääled koostegemise toetuseks ja nüüd jaanuari esimeses pooles lähebki asi käiku!
Mul aga on taaskasutus väga südamelähedane :) Kodu ligidal olev Humana pakub mulle fantastilisi kanga leidusid ja ühe ilusa lillelise maani seeliku vedasin ka koju. Nüüd, aasta eelviimasel päeval, õmblesin sellest kleidi. Tervet tegemist hetkel ei näita vaid panen selle üles enne IT Uuenda oma garderoobi koostegemist. Lohutuseks aga üks piilumise pilt:
... mõlemad triibulised :) Ainuke asi, mis neid ühendab lisaks sellele, et mõlemad valminud detsembrikuus ja kumbki pole jõudnud blogisse.
Lühikesed püksid said õmmeldud puhtast vajadusest. Laps kasvab nii kiirelt, et teised püksid on kõik liiga lühikeseks jäänud. Kitsaks kah... Kangas pärit Humanast - 2€ maksin suure tüki eest, sealt saab kahed püksid veel :) Mulle nii meeldis see triibuline trikotaaž, ei saa ju sellist asja poodi jätta! Aplikatsioon on poja enda valitud kui korra Karnaluksis sai aega veedetud.
Pikkade varraste pesa läks aga kingikotti. Valmis sain selle täiesti viimasel minutil. Enne jõuluvana tulekut õmblesin veel nööpe külge :)
Vardapesa jaoks on kasutatud ühte jällegi Humanast pärit kangajuppi (sinine tugev tõenäoliselt polüesterkangas) ja Isetegija foorumi triibukangast. Viimane sobis mõnes mõttes väga hästi - tegemist on ju ühele isetegijale tarviliku esemega. Allpool on puidust punased nööbid. Miskipärast need ei tahtnud üldse külje peale jääda...
Sisse sai õmmeldud pikad vahed varrastele ja klapp ka peale, et vardad välja ei pudeneks. Klapi peale õmblesin kileriba, kuhu alla saab pika pabeririba panna. Viimasele on võimalik peale kirjutada, mis suuruses vardad kuskil pesas parasjagu on :) Paber läheb küll natuke kortsu, kuid parem kui mitte midagi. Ma vähemalt loodan.
Aitäh uuele omanikule piltide eest! Loodan, et pesa hoiab vardaid ilusti kodus koos ja keegi ula peale ei pääse ;)
Aasta on kokku võetud, viimasedki asjad ettenäidatud ja tegelen juba hoogsalt pooleliolevate tööde lõpetamisega. Ühel seelikul vaja õmmelda veel alläär, lukk ja värvel seestpoolt kinni. Koolitööd on täpselt joone peal, sõbrad on ära kallistatud ning võibki aasta lõpus rahulikult kodus olla. Enesetunne on ka juba parem - ööl vastu 24. detsembrit tabas mind kõhuviirus, mis mind kõikidest söömingutest eemal hoidis. Vähemalt ei kogunenud nende jõuludega üleliigseid kilosid ;)
Nüüd tuleb üks suur sigri-migri postitus. Mul on hetk aja mahavõtmiseks ja mõtlesin, et kostitan end oma käsitööpäeviku täitmisega. Muidu läheb enne meelest ja pärast muudkui nuputan :)
Olen sel hilissügisel mitmesse IT koostegemise projekti kirja pannud. Ikka põhjusega - mulle ei meeldi seal katteta lubadusi anda ja seetõttu pingutan rohkem.
Üks nendest projektidest oli voodipesu oma. Mul on suvest saadik välja lõigatud tekikott ootamas, et saaksin hetke ja selle kokku õmbleksin. Nüüd siis lõpuks sain mahti. Mäletasin, et me suur tekk oli 210x240 ja teised tekikotidki nii suured just said ostetud. Nüüd tegin ise ka sellise ja suur, mis suur! Mõõtsin siis teki üle. Lambavillane tekk puuvillase katteriidega on ajaga mõnuga kokku tõmmanud - nüüdsed mõõdud on kõigest 220x205. Korraks arvasin juba, et mu mälu mind petab algsete mõõtude osas, kuid sellel kotil, milles tekk tuli, on samuti vanad mõõdud märgitud. Noh, hea et niigi palju tekki järel :D
Uus tekikott sai siis parajaks lõigutud ja 4 padjapüürigi juurde õmmeldud. Lisaks üks padjapüür poja padjale - talle kangesti meeldis lõvipoja sõprade kangas ja sellest ma talle padjapüüri tegingi.
Teine projektidest on aastaprojekti novembrikuu osa. Sinna esitasin äärestusmasinal õmmeldud käpikud. Käpikud olid eelmises elus suur kampsun, mis kellelgi me perekonnast seljas olnud. Ega enam ei mäleta. Mina leidsin konkust, tõin koju ja pistsin pesumasinasse. Mõtlesin juba tookord, et las vanub - siis hea kasutada :) Nüüd saidki sellest vanutatud kampsunist käpikud, mille elukohaks auto kindalaegas :) Juhuks kui tali ükskord Eestisse jõuab ja mina seda ei märka ning kinnasteta välja torman. Saan siis oma käpikud otsa tõmmata ja autot kraapida...
Kolmandaks aastaprojekti detsembrikuu. Võis teha vabas tehnikas jõulutöö. Minu jõulutööd läks vaja kohe detsembri alguses, sest poja sussi sisse kommi toonud päkapikk oli minestamise äärel ja komm hommikuks haises... Teisel päeval oli spetsiaalne päkakommisuss valmis :) Kasutasin punast käsitöövilti ja kunagi viltimiskoolitusel käies valminud oranži ja punasesegust vilditud tükki. Lisasin mõned pärlid ja kellukese koos paelaga.
Vahetult enne lapse lasteaia jõulupeole minekut tuli mul meelde, et päkapikumüts pidi lapsel peas olema. Kraamisin enda fliiskangad välja ja kiirelt õmblesin kokku ühe kahe lõngatutiga mütsi. Natuke suur sai, aga püsis peas ja on järgmine aasta muretu. Mingi ime läbi oli noormees nõus seda jõulupeol isegi kandma. Ma pisikese uhkusega julgen öelda, et asi on selles, et müts on emme õmmeldud. Kuidagi on väljakujunenud nii, et emme tehtud-õmmeldud asju kantakse väga hea meelega :)
Lõngatuttide tegemine sai uuesti üle korratud sügisel ühes loengus. Uskumatu, mida kõike lahedat saab ülikoolis õppida, kui valid õige eriala ;)
Ülikoolis õppimise ja lapse jõulupeol osalemise kõrvalt valmisid ühel öösel veel ühe projekti tööd - 11 kangast kuusega jõulukaarti. Sel aastal ei jõudnud kahjuks kõikidele saata, kellele oleks tahtnud. Korraks mõtlesin juba, et ei pane ühtki teele... Hea, et need mõnedki valmis said :) Panin kaardid suhteliselt viimasel hetkel posti, kuid täna olen kuulnud siit-ja-sealt, et postitöötajad on tublid olnud ja need kohale viinud. TK Jõulukaardi võib ka sellega edukalt lõppenuks kuulutada.
Ühest pisikesest mõttest võib saada suur. Kui see pisike mõte sulle väga meeldima hakkab ja väljakutse hasarti tekitab, siis võib juhtuda, et seda tulemust on isegi uksest raske välja saada. Umbes nii juhtus ka suure lapilise elevandiga...
Sain väljakutse ühe meetri kõrguse elevandi õmblemiseks septembri lõpus. Selline ettepanek pani kõrvu liigutama. Mõtlesin - laps käib lasteaias, kooli kõrvalt peaksin valmis jõudma küll. Võtsin väljakutse vastu. Sorasin internetis, vaatasin pilte ja kogusin materjali.
Väikse vandi ja suure vandi külje lõige. Liimipulk on see suur variant ja käärid on ka suured (kuid siiski nii väiksed...)
Teadsin, et enne suure kallale asumist, pean valmis tegema prototüübi. Prototüübi järgi sain teada kui palju pean enda elevandi lõikeid suurendama. Suure elevandi väikse venna kõrgus on kõigest 20 cm :) Õnneks olin enne seda saanud just head kalkapaberit (aitäh Vanatädi!) ja mõnuga joonistasin suuri lõikeid.
Sellist head vatiiniga läbitepitud materjali sain Hipodroomi ligidalt Merimetsa Tugikeskusest. Kes tahab, võtab nendega ühendust ja saab seda isegi - täiesti tasuta! Otsustasin, et elevant saab endale alusnaha ja lapitehnikas pealse. Siis saab vajadusel pealse lahti harutada õmblustest ja pessu panna (aga ei pea kogu elevandi sisu välja kiskuma). Pealegi aitab selline mõnus paks alusnahk hoida ära täitest tingitud muhkusid ja kühmusid.
Õmblesin elevanti söögilaual. Paksu alusmaterjali oli tükk tegu õmmelda ja ma ei jõua ära kiita oma õmblusmasinat, mis peale seda veel elus oli! Terve suur söögilaud ja pool elutuba oli elevandi tükke täis. Lisaks ootas ühes nurgas kuhjas sisumaterjal ja teises nurgas kangad, millest hiljem õmblesin pealse. Abikaasa ja laps talusid tekkinud tohuvabohu suhteliselt rahulikult - nad lihtsalt püüdsid kodunt eemal olla :D
Elevandi kõhualune tükk. Punasega on peale joonistatud jalgade sissevõtted. Need võib ka laiemad joonistada, siis seisab elevant ilusti püsti :)
Esimese mõttena plaanisin elevandi täita sama läbitepitud kangatükkidega, kuid sisu jäi liiga raskeks ja elevant vajus kõhuli. Tuli hakata teist lahendust leidma. Variant oli ehitada puidust raam sisse või leida parajad poroloonist tükid. Hagelinist leidsin täpselt selle, mida otsisin - poroloonist postid (pikkus u 80 cm, küljed 25 x 25 cm). Igasse jalga sai üks post sisse ja kõhtu veel üks ristipidi jalgade postide vahele. Lisaks sai lont toetuspunktiks. Sinna sisse läks puidust tugev liist, mille mähkisin omakorda mullikilesse ja mahulisse vatiini (sedasi ei tee teravad otsad elevandile kuidagi liiga). Kõik poroloonipostid sidusin omavahel tugevasti kokku. Poroloonile lisaks sai elevandi kõhtu mitu suurt kotitäit kerget täitematerjali (samuti Hagelinist pärit).
Elevandi täitmiseks olin pidevalt poolenisti tema kõhu sees. Õhku seal väga polnud ja täitematerjal ajas endal naha sügelema. Naljakas ja isegi hirmutav oli vaadata täitematerjali kuhja, mis kahanes märgatavalt kiiremini kui elevant kasvas. Arvasin, et pean veelkord minema poeretkele, kuid üks hetk sai elevandil kõht täis :) Õmblesin selja pealt õmbluse käsitsi kinni ja üleni valge kõrvade ja sabata vandu oligi valmis! Üks töömahukam etapp sai sellega läbi.
Nüüd tuli tegeleda lapilise pealsega. Selle jaoks otsisin oma kangakapist välja rõõmsaid värvilisi kangaid. Osa nendest on pärit jällegi Vanatädilt (aitäh veelkord!), teised Humanast sooduspäevadel ostetud. Sai selline mõnus värvikirev ja lõbus kompott.
Sättisin värve ja kangaid pikkadeks ribadeks. Kui üks hetk kõik lapitehnikas tükid olid valmis, sai terve põrand nendest täis laotud.
Kõrvade sisse sai tugevaks triigitud mahuline vatiin. Tegelikult võib vatiini ka lausa 2-3 kihti panna, siis hoiavad kõrvad rohkem kehast eemale.
Lapitehnikas kate sai masinaga kokku õmmeldud esimeste ja tagumiste jalgade vahelt. Lisaks oleks võinud ka pea osaliselt õmblusmasinaga kokku õmmelda, kuid esimene kord kohe ei julgenud - äkki on elevant end liiga täis söönud ;)
Elevant ootas oma lapilist katet ja kuidagimoodi vajusid jalad muudkui lühemaks. Sinna polnud mu käed lihtsalt ulatanud, kui talle täidet sisse söötsin. Seega lõikasin iga talla alla augu ja lisasin päris palju täidet juurde.
Lapitehnikas kuube elevandile selga tõmmates sai selgeks asjaolu, et elevant on mõnuga juurde võtnud. Tuli teda väljapoolt vormida, kahes kohas kuuele lisasuurust anda (pea juures). Seega siit õpetus - kui söödad elevandi väga täis, siis tee kuub suurem ;)
Kogu selle protsessi vältel oli Mareti peatoimetaja Anneli mulle telefoni teel suureks toeks. Kirjeldasin, et elevant on suur ja võibolla ei mahugi mahtuniversaali ära. Äkki telliks ikka bussi järgi? Sättisin elevandi nii, et uksest sisse astudes oleks ta kohe pea täies suuruses näha. Nii vahva oli vaadata, kuidas elevandile järgi tulles jäi Anneli ukse peal seisma... Ma arvan, et see oli kõige parem tunnustus mu suurele tööle :)
Sel ajal kui mina plaane tegin, et õmblen siis kui laps lasteaias, Murphy või saatus või kesiganes meid siin juhib, pidas peenikest naeru. Viimased päevad õmblesin elevanti enda kõhuviiruse, lapse köhaviiruse ja kõrvalt enamasti öösiti.
Lapi Londiste on nüüd oma uues kodus, kus talle ka fotosessioon tehti. Loodan, et vandu toob palju rõõmu uutele omanikele!
Minule jääb rõõmuks ja mälestuseks hunnik pilte, õpetus ajakirjas ja vandu noorem vennas - kukekirjaline elevandipoiss:
Aitäh Annelile, et mulle nii ägeda väljakutse andsid! Mul oli tõeline tegemisrõõm ja iga kord kui vaatan väikest elevanti või pilte suurest, tuleb mu näole naeratus ja südamesse soe tunne. Hakkama sain!
|
OSCAR-2019
|
||
Legendaarse kaupleja Jesse Livermore’i üks eeskuju, samuti suurejooneline kaupleja, õnnemängur ja elumees Pat Hearne olevat tavatsenud öelda niimoodi: „Te ei saa seda teada enne, kui ei tee panust.”
Livermore tsiteerib teda korduvalt. Ütluse mõte on selles, et kui olla mingi instrumendi suhtes pullises meeleolus, tuleb seda ka osta, ja kui olla karune, siis ka müüa. Sest enne ei saa kaupleja õigesti aru, kas tal oli õigus, kui ta oma raha mängu ei pane. Jutumehi on börside ümber palju tiirlemas, aga õige kaalu annab jutule mängu pandud raha. Ja alles mängu pandud raha õpetab õigesti mängima.
Selle pika sissejuhatusega tahan juhtida tähelepanu oma möödunudnädalasele postitusele sel teemal, et õhumüüjate, nagu Facebook ja Netflix, pidu börsil hakkab läbi saama, sest ootused on juba ülemäära kõrgeks aetud, kvartalitulemused neid enam ei täida ning kukkumised on valusad. Samas postituses mainisin ka seda, et Twitterit tuleks samuti enne tulemusi lühikeseks müüa.
Vaat see oleks olnud sajandi tehing mu portfellis. Kroonijuveel. Twitter jooksis sportlaste keeles öeldes lati alt läbi ja aktsia on praegu ligi veerandi möödunudnädalasega võrreldes madalamal. Aga et ma panust ei teinud, pole mul siin millegi üle uhkust tunda. Hea idee ilma teostuseta ei maksa tühjagi, neid saab kümne sendi eest terve kimbu.
Aga õpetlik oli see juhtum küll. See õpetas, et ideid tuleb julgemalt teostada. Nüüd ongi mul üks hulljulge idee, mille kavatsen homme ka teoks teha. Homme kirjutan sellest pikemalt.
Suvine kuumus on minu lugejad rambeks ja sõnaahtraks muutnud. Loodan, et varsti tuleb üks korralik äikesevihm ja lööb nad maast lahti. Ainsana on mulle viimasel ajal kirjutanud Edgar, kes viimati Facebookis küsis, kust ma leidsin USA dollari – Jaapani jeeni tehingu sisenemissignaali. Mäletatavasti läksin eelmisel nädalal dollaris jeeni vastu pikaks. Vastan siin, sest küsimus võis tekkida mõnel teiselgi ja nii jõuab vastus enamate inimesteni.
Analüüsi meetodeid on loomulikult palju ja need on ka tihti erinevad, isegi nii palju, et see, mis ühele on ostusignaal, võib teisele signaliseerida müügikohta. Aga mina olen tehnilises analüüsis üsna algaja ja seepärast vaatan vaid kõige lihtsamaid signaale.
Juuresoleval graafikul on näha, kuidas USD/JPY paar jõudis trendijooneni ja ületas selle. Ootasin selle joone ületamist ja võtsin siis ka pika positsiooni. Üldiselt peaks graafik kõike selgitama.
Euroopa Keskpanga neljapäevane otsus rahapoliitikat koomale tõmmata avaldab varem või hiljem mõju ka kõigile kodulaenu võtnud inimestele, iseküsimus on, millal või kui palju.
Võlakirjade ostuprogramm mõjutas Eestit otseselt vähe, riigivõlakirju meil pole ning kohalikest ettevõtetest osteti Eleringi omi.
"Kuigi meil pole oma võlakirju, on meie intressimäärad määratud Euroopas. Meil kehtib ühendatud anumate põhimõte, et kui euribor on madal, siis meie eluasemelaenude intress, mis on sellega seotud, langeb ka. Valuutakurss on ka mõjutatud," selgitas Eesti Panga juht Ardo Hansson.
Seega ulatus keskpanga majanduse stimuleerimine ka meieni ning nüüd peaks see stiimul järk-järgult vähenema. Ettevõtete pikaajaliste laenude intressimäärad on kõikunud 2 protsendi lähedal, see on üks osa stiimulist. Aga teine osa on eraisikute eluasemelaenud, mille euriborile lisanduv intressimäär on samuti 2–2,4 protsendi piirimail olnud.
2009. aastal oli kuue kuu euribor näiteks 0,9 protsenti. Peaks 2020. aastaks saadama sarnane tulemus, siis tõuseb ka praegune 2,4protsendiline intress 3,3 protsendile.
100 000eurose laenu pealt tõstab see igakuist makset (kindlustust ja muid kõrvalteenuseid arvestamata) pea 50 euro võrra 390 eurolt 438 eurole.
Kuna laenude aluseks võetav euribori kuue kuu näitaja on pikemat aega olnud miinuses, pole ostjad tähelegi pannud, et tegelikult on kodulaenu intressid tõusnud.
Millal ja kui palju võiks euribor jälle tõusta, on tänamatu küsimus, sest ka Euroopa Keskpanga järgmised otsused sõltuvad edaspidi avaldatavast statistikast ning loomulikult keskpanga nõukogu liikmete vahelistest debattidest.
Kui keskpanga juht Mario Draghi ütles, et nende intressid jäävad praegusele tasemele kuni tuleva suveni, siis SEB prognoosi kohaselt järgneb teine intressitõus veel ka 2019. aasta septembris, mille tulemusena jõuab hoiustele kehtestatud negatiivne intressimäär lõpuks nullini ja peamiste refinantseerimisoperatsioonide intressimäär tõuseb 0,25%ni, leidis panga Eesti analüütik Mihkel Nestor.
“Nende sammude mõju tunnevad ka kodulaenu võtnud majapidamised, sest järgmise aasta septembris peaks lõpuks plusspoolele jõudma ka euribor,” märkis ta.
Swedbanki analüütik Tõnu Mertsina prognoosib, et kõigepealt tõstetakse nulli praegu miinuses olev üleöö hoiusemäär, mis mõjutab peamiselt kommertspankasid. Peamine intressimäär, mis praegu on nullis, hakkab tõusma kolmandas kvartalis.
Euribor võiks tema sõnul kasvama hakata isegi varem. “Kuigi Eestis kõige enam laenude aluseks olev 6kuuline euribor veel kindlat tõusu ei ole näidanud, on seda alates mai keskpaigast teinud teiste tähtaegadega (3, 9 ja 12 kuud) euribori intressid,” ütles ta.
Samas, kuna keskpanga intressimäärade tõus hakkab järgmisel aastal toimuma tõenäoliselt väga ettevaatlikult väikeste sammudega, peaksid ka turuintressimäärad Mertsina hinnangul jääma lähiaastatel madalaks.
Kuue kuu euribor on miinuses olnud 2015. aasta lõpust, viimase aasta jooksul on see olnud -0,27 protsenti. Ehk tingimustes, kus keskpangas raha hoidmise eest tuleb maksta 0,4 protsenti peale, ei ole ka pankadevaheline laenuandmine olnud laenajale kuigi soodus. Eriti kuna varasemate laenude refinantseerimise eest on keskpanga intress ümmargune null.
Tõuseb nüüd keskpanga intress, hakkab tõusma ka euribor, aga kui palju, on praegu raske hinnata. Mertsina märgib, et üldjuhul ei ole euribor EKP peamisest intressimäärast oluliselt palju erinenud. Suurim päevane erinevus oli 2008. aastal ja lühiajaliselt ligikaudu 1,2 protsendipunkti, kuid ajalugu ei pruugi ju korduda.
|
OSCAR-2019
|
||
«Eesti otsib superstaari» seitsmendast finaalsaatest hääletati välja Karl-Erik Taukar. Edasi võistlevad Elina Born, Rasmus Rändvee ja Toomas Kolk.
Seitsmendas finaalisaates panid lauljad end taas proovile kahes erinevas voorus. Esmalt esitati klubihitte Power Hit Radio valikust. Teiseks vooruks aitasid finalistidel valmistuda nelja möödunud hooaja superstaarisaate võitjad.
Mihkel Raud: See, mis ma nägin, üllatas mind postiivselt. See oli hea muusikalinumber ja minust on viimastel aastatel saanud suur muusikalihuviline. Mulle täitsa meeldis.
Mart Sander: Ma sain küll aru ja olen tänulik Toomasele, et ta avas selle minu jaoks õudse saate vaimuka rosinaga. Vaimukust on popmuusikas nii vähe ja selles mõttes oli väga kihvt.
Maarja: Mulle meeldis, et sul oli mõnus hoog sees. Oli piisavalt aktiivne ja terav, kuid jäi siiski stiilseks.
Mihkel: Minu meelest istus päris kenasti sulle see värk. Efektsed preilid ja kogu number oli täiesti okei.
Mart: Mhmh... Ma endiselt ei häbene olla see portfellita minister, kes esindab sellist alternatiivset nägemust muusikast ja kes pidevalt leiab, et kogu maailma ajaloo viimase 2000 aasta jooksul loodud muusikast on see üks protsent, mida endast kujutab 21. sajandi popmuusika, kõige vähem muusika nime väärt. Siin oli sama. Üks nakkav fraas, üks odavalt müüv pealkiri, mis kindlasti pole väga noorte inimeste kirjutatud, aga mis on suunatud moodsale ostjaskonnale. Mind see tõesti ei erutanud, aga ma oletan, et sa laulsid küllaltki hästi ära.
Maarja: Laulu teises pooles oli su hääles pinget liiga palju ja teravaks läksid noodid. Alati on hea, et lauljal on ikkagi see kontrolle, et kõike kogu aeg ei anna endast välja.
Mihkel: Kui kõik tänased numbrid on olnud koos tantsijatega, siis sinul ainsana õnnestus olla koreograafias osav. Teistes numbrites oli nagu laulja ja käis mingisugune sebimine. Aga sinu koreograafia oli väga kihvt ja sa tantsid väga kihvtilt. Mulle väga meeldis.
Maarja: See on väga huvitav, et selline ameerikalik muusika eesti tüdrukule nii hästi sobib. See tulebki sinu hingest ja sellepärast tundub täiesti loomulik ka see tants sinu keha läbi. Kõik sobis väga hästi kokku. Ma väga loodan, et selline stiil ei jää eestlastele liiga võõraks. Tegelikult Liis Lemsalu on sellega ka juba väga edukalt algust teinud just neid ameerikalikke maneere sisse pannes. Ma väga loodan, et sa suudad seda sisse panna ka eestikeelsesse muusikasse. Tänane etteaste oli väga terviklik ja näha oli, et selline stiil sobib sulle.
Mart: Tõesti oli sinu puhul näha, et sulle meeldib, mida sa teed. See meeldivustunne kandus saali, kallutades ka tõrksaid kuulajaid. Kõik oli väga terviklik ja mul oli seda väga tore vaadata. Raudselt esimese vooru parim number.
Maarja: Näitasid oma pehmemat poolt ja seni ma arvasin, et sinus ei ole seda. Siis, kui laulsid pehmema häälega, oleks justkui keegi teine laulnud. Mulle meeldis väga su pehmem pool, aga see ei ole veel nii treenitud kui see tugevam pool. Mulle meeldis, et proovisid midagi teistmoodi teha.
Mart: Sa oleks võinud tõesti minna selleni, et terve laulu ülemiste helidega laulda. Oleks tahtnud kuulda, kas sa oleks suutnud terve selle laulu laulda nendes õhukestes helides.
Mihkel: Lõpuks nägime ära, milline sa tegelikult oled. Sa oled täiesti tavaline, normaalne, viisi pidav noormees. Mulle tuleb see mõningase üllatusena. Mulle väga meeldis.
Mart: Sinu vokaalset sarnasust Robbie Williamsiga oleme siin ennegi täheldanud. Võibolla olekski sul kasulikum olnud mitte seda sarnasuse teed minna, vaid midagi teistsugust endale valida. Siin oli väga palju stabiilsust, väga hästi esitatud, ühtlane, aga mingit plahvatust ma siin ei näinud.
Mihkel: Täitsa nõus, et plahvatust siin polnud. Laulud on nagu inimesed - mõnega saad kontakti ja mõnega ei saa. Mõnega oled valmis minema maailma äärele ja mõnega sa lihtsalt vahetad viisakalt peanoogutuse. Mulle tundub, et see laul mingil kummalisel põhjusel oli just selline, millega sa põgusalt tervitasite, surusite kätt ja läksite oma teed. Jah, laulud on ühed imelikud asjad...
Maarja: See laul ongi selline, et seal ei saa mingit plahvatust toimuda. Said väga hästi hakkama, aga need kõrged ja pikad noodid võiks võtta sama vabadusega, mis sul on seal alumises registris.
Mihkel: Sa meeldid mulle väga ja ma õudselt hoian sulle pöialt. Aga ma valetaksin, kui ma ütleksin, et sinu eelmine ja praegune esitus olid sinu tasemel. Tundub, et sa oled närvis ja liimist lahti. Võibolla ma eksin, aga sind laval vaadates nii tundub.
Maarja: Teades sind ja sinu oskusi, ei pea sa üldse väga palju mõtlema. Võibolla võiksidki mõnele loole edaspidi kergemalt läheneda. Seni oled võtnud väga raskeid ja sügavaid laule, aga see on meelelahutussaade.
Mart: Minu meelest oli väga õige valik. Selline suitsiidne esitus oli siin väga õigel kohal. Mulle väga meeldis.
Maarja: Tegid väga julged loovalikud selles saates, võttes lood, mida on laulnud maailma tipud. Kiitus sulle, et väga loomulikult tuleb see sul välja. Tõesti, kananahk tuli ihule.
Mihkel: Elu ongi noatera peal tantismine, eriti popstaari elu. Sinu esitus oli emotsionaalset targem kui need teised, mis me siin täna nägime. Väga uhke lõpuakord tänasele saatele.
|
OSCAR-2019
|
||
Nende esinemine ei sõltu inimese vanusest ega soost, kuid sagedamini on lööbed tüüpilised teismelistele ja noortele.
Väljapressimisega ei saa probleemi lahendada - akne ilmub kuni nahaaluse patoloogia peamine põhjus on kõrvaldatud.
Samal ajal pööravad paljud neist pisut tähelepanu muudele kehapiirkondadele, mis on peidetud riide all.
Eksperdid hoiatavad - iga nahalööve peaks olema signaal diagnoosimiseks dermatoloogiga kontakteerumiseks.
komedoonid näeb välja nagu mikroskoopilised mustad täpid. Nende põhjus on oksüdeerunud rasv, mis ajab ummistusi. Epidermise pinnale moodustunud komedoon kutsutakse lahti ja moodustub dermis sügavates kihtides - suletud;
papuulid vajutades valulik. Akne sees on põletikuline protsess, mis muudab lööbe värvi punaseks või tsüanootseks;
pustule See on kiiresti moodustatud papulust ja täidetakse koore sisuga. Vimiku tipus on iseloomulik valge punkt;
nodulaarne-tsüstiline vistrik areneb püstolist, mille ravi inimene on jätnud tähelepanuta. Sellised lööbed on rühmitatud ühes piirkonnas ja moodustavad suure konglomeraadi. Põletikulised protsessid mõjutasid naha sügavamaid kihte, moodustades samal ajal ühe või mitu füsioloogilist kanalit;
välk-sarnased vistrikud tekivad immuunsuse järsul langusel ja sellega kaasneb temperatuuri tõus, lihaste ja kõõluste reflekside vähenemine. See akne vorm nõuab kiiret meditsiinilist ravi.
neljas akne staadium on seotud raskete nahakahjustustega. Patsiendil on kõigi epidermise kihtide kahjustus suurte armide ja armidega.
Raskekujulise haiguse esinemine võib näidata aknale nägu - lööbe tsoonide põhjuseid, mis on suhteliselt lihtne kindlaks teha.
Need haigused esinevad soolestiku kasulike bakterite surma taustal. Organismis on mikroelementide ja bioloogiliselt aktiivsete ainete puudus ning vereringes paiknevad räbud ja toksiinid koguneda.
Akne välimus nasolabiaalse kolmnurga piirkonnas näitab südame, arterite, veenide, kapillaaride probleemide esinemist.
Haigusnähtudeks, mille puhul on moodustunud nina tiivad, akne võib sisaldada diabeet ja türotoksikoos.
Inimeste nahk, kes suitsetab või kuritarvitab alkohoolseid jooke, on alati hall, kuiv, põletikuline.
Epidermise üleküpsetamine põhjustab rasvkoe näärmete funktsionaalse aktiivsuse suurenemist, mis üritab nahka veidi niisutada.
Keskmise ja vanemaealistel meestel ja naistel esineb akne erinevate krooniliste krooniliste haiguste taustal.
Neerude suutmatus vere filtreerimiseks ja uriini eemaldamiseks põhjustab toksiinide ja toksiinide kogunemist kudedes, provotseerib põletikuliste protsesside, sealhulgas naha, arengut.
Hormoonide ülemäärane kontsentratsioon vereringes viib rinnavähi aktiveerimiseni, mis hakkab tekitama liiga salajasi. See tingimus on tüüpiline noorukieasperioodi jaoks.
Menopausi ja menstruatsiooni ajal koguneb veres palju naissoost suguhormoone, östrogeeni ja progesterooni.
Bioloogiliselt aktiivsed ained on endokriinsüsteemi haiguste tõttu inimestel endas komedoonide ja akne põhjuseks.
Seedetrakti funktsionaalse aktiivsuse häired toob kaasa pika ja ebapiisava toidu seedimise. Limaskestad on kahjustatud, tekivad ulatuslikud põletikulised fookused, inimene kannatab liigse gaaside moodustumise eest.
Vitamiinide ja toitainete puudus põhjustab nahale lööve. Kui äkki ilmuvad suured pimples, peate kontrollima maksa ja sapipõie.
Ebastabiilsus ja tasakaalustamata toitumine põhjustab seedetrakti seedetrakti seedimise ja akumuleeruvate ainete, valkude, rasvade ja süsivesikute seedetrakti häireid.
Oad, läätsed, herned, kapsas ja kartul põhjustavad gaaside hulga suurenemist, takistades toidu optimaalset jaotumist.
Sweet kondiitritooted koosnevad keerulistest süsivesikutest, mille lagundamiseks on vaja liigse koguse soolhappe vesinikkloriidhapet. See põhjustab kroonilise gastriidi, pankreatiidi ja duodeniidi ilmnemist, vältides naha jaoks vajalike ainete normaalset seedimist ja imendumist.
Dermatoloogid seostavad seda lapse immuunsuse järkjärgulise kujunemisega. Läbipaistvad lõhkemisvastased mullid, mis sarnanevad aknega, tekivad diatsesiga.
Lapsed, kellel on altid allergiliste reaktsioonide tekkele, põevad naha punetust ja löövet. Sellisel juhul moodustatakse ülemise epidermaalse kihi punased vistrikud või villid. Selliste lööbete ravi toimub antihistamiinikumidega.
Endokriinide näärmed toodavad tohutul hulgal bioloogiliselt aktiivseid aineid, mis on vajalikud kõikide elusüsteemide, sealhulgas reproduktiivse, moodustamiseks. Tüdrukud alustavad menstruatsiooni ja poisid karjuvad ja muravad oma häält.
Sellised lööbed ei ole kasutatavad alkoholit sisaldavate losjoonide või apteegi salvadega salvrätikute ravimiseks.
Raviabi peaks olema suunatud elundi erinevate haigussüsteemide mõjutamiseks esineva haiguse kõrvaldamisele.
Enamasti esinevad need lööbed magusatel hammastel. Tärklise ja suhkrutoodete kasutamine põhjustab seedehäireid ja moodustab soodsa keskkonna patogeensete mikroorganismide paljunemiseks.
Nende tekitatavad mürgised ained põhjustavad räbu kuhjumist kudedesse, kaasa arvatud epidermise sisemine kiht.
Esimene kõrvaldab akne peamise põhjuse: korrigeeritakse hormonaalset tausta, kasutatakse probiootikume, ensümaatilisi preparaate või antatsiide.
Teisel etapil soovitab dermatoloog pärast patsiendi uurimist kasutada ravimeid väliseks kasutamiseks.
Selliseid lööbeid saab kiirelt kõrvaldada kosmeetiliste losjoonidega. Sellistes toodetes sisalduv etüülalkohol kuivab vimpa ja ei võimalda põletikulist protsessi levida naaberpiirkondadesse.
Aitab märkimisväärselt papulaste ja komedoonide eemaldamist sinine, valge või must savine kosmeetiline mask. Pärast toote rakendamist muutub vistrik kahvatuks ja on oluliselt vähendatud. Dermatoloogid soovitavad selliste maskide kasutamist ka akne ennetamiseks enne menstruatsiooni.
Boljuchih akne saab ravida kiiresti salvid, mis sisaldavad antimikroobsete ainete ja antibiootikumide - salitsüülhape, tetratsükliin, linkomitsinovoy, erütromütsiin.
Traditsioonilised ravitsejad soovitavad ravida pimples ja papuleid koos ravimtaimede ja looduslike saadustega.
Need sisaldavad bioloogiliselt aktiivseid aineid, millel on põletikuvastased, antiseptilised ja taastavad omadused.
termoses vala 5 spl. lusika lehed, saialõhnad ja salvei. Vala ühe liitri keeva veega, nõuda 4 tundi. Tüvi ja pühkige nägu mitu korda päevas;
Enne nahale kandmist veenduge, et koostisosad ei sisalda koostisosi, mis võivad põhjustada allergilist reaktsiooni.
Protsesside läbiviimisel kasutatakse aineid, mis vähendavad põletikulise protsessi raskust, vähendavad naha leevendust, hävitavad kaudseid sariteid ja armisid.
Kosmeetikud soovitavad 40-aastastel ja vanematel naistel ja meestel regulaarselt naha puhastamist komedoonide ja papulade ärahoidmiseks.
See võimaldab mitte ainult akne vabaneda, vaid ka noorendada, sileda nahka, küllastuda selle kasulike ainetega.
Pole ime, et kõik arstid väidavad, et haiguse ennetamine on palju lihtsam kui pikema aja vältel ravida.
On raske leida inimest, kes oleks tema väljanägemisega täiesti rahul. Keegi võitleb kortsudega, keegi unustab freckles, ja kolmas ja ei lähe kokku pigmendi laigud. Kuid enamasti on probleemne nahk seotud aknega. Reeglina ilmnevad nad noorukitel puberteedieas ja hormonaalsetes muutustes kehas. Kuid juhtub, et vistrik hüppab välja ja küps naine, häirib teda peeglis peegeldusega. Selles artiklis püüame mõista, mida on vistrik, miks ja kuidas see ilmneb, ja räägime ka peamistest akne ravimeetoditest.
Pimple on põletikuline nahaplaat, mis võib olla punane, turse ja valge haavav silm. Akne, reeglina, ilmub õline naha omanikele. Rasv on aktiivselt toodetud näole, kaelale, seljale ja lõuale, nii et enamik pimples asuvad nendel nahapiirkondadel. Suures koguses toodetud rasv puudutab kanalit, moodustades kummi. Kui porades esinevad mikroobid või bakterid, algab põletik, sest see on lemmiktoidud patogeenide jaoks. Kui põletik on tugev, satuvad leukotsüüdid lahingusse - nad püüavad suruda alla patogeense floora aktiivsust. Leukotsüüdid moodustavad tuhmvalge vedeliku massi. Sõltuvalt patogeenist võib akne olla erinev - sisepind, pindmine, paistes, punane. Kuid tihti on vistrik mitte ainult määrdunud, rasvane nahk. Tüüpiliselt on haigusel mitmeid põhjuseid, miks see tekitab.
Hormoonid See on kõige sagedasem akne põhjus. Akne on sageli täheldatav noorukite, rasedate naiste ja tüdrukute puhul enne menstruaaltsükli algust. Kõige sagedamini ilmnevad vistrikud hormooni testosterooni tõusuga. See on meessuguhormoon, mis aktiveerib naha rasva tootmist, mis on patogeenide toit. Kui testosteroon tõuseb naise suhtes tugevalt, kaasneb sellega munarakkude töös suurenenud kergus ja mitmesugused kõrvalekalded.
Rasvane nahk. Tavaliselt on määre meie nahale väga vajalik. See kaitseb selle kuivamise ja päikesevalguse eest. Inimesed, kellel on rasvase nahaga nägu hiljem, kortse, sest nende nahk on pidevalt niisutatud. Erinevatel põhjustel võib nahk olla liiga õline. Kui rasv toodetakse nii kiiresti, et tal pole aega pinnale jaotuda, koguneb see juuste ja rasvade kanalitesse. Ja see on suurepärane keskkond patogeense taimestiku arenguks.
Lisaks sellele edastatakse naha tüüp ja tundlikkus erinevatele teguritele geneetiliselt. Võite öelda, et akne on pärilik haigus. Kui vanematel on nahaga probleeme (või oli noorukieas), tuleks oma nägu hoolega kohelda.
Apteekides pakutakse välja akne raviks mitmesuguseid ravimeid. Selleks, et ravi oleks tõhus, peab see olema terviklik. Ravimeid puhastada kanalid, vähendada rasva toodetud, varjata bakterite kasvu nahal, vähendab põletikku, tekkimise vältimiseks Mustpeade sest see on mustad täpid - harbingers akne. Esitame teile kõige tõhusamaid ja tõhusamaid vahendeid, mis võivad olla kasulikud akne vastu võitlemisel.
Antibiootikumid. Patogeense mikrofloora avastamiseks antakse bakterioloogilisele kultuurile määrimine. Sama analüüs aitab identifitseerida antibiootikume, mille organism on tundlik. Pärast seda määrab arst antibiootikumi kas sees või välispidiseks kasutamiseks - olenevalt haiguse arenguastmest.
Hormoonid Hormoonravimid on akne vastu võitlemisel väga efektiivsed, kui ravi on õigesti tehtud. Alustuseks peate annetama verd hormoonidele ja tuvastama puuduse (või liigse), mille hormoonid põhjustavad akne ilmingut. Sõltuvalt sellest valitakse hormonaalse ravi taktikad.
Sorbendid. Mõnikord võib lihtsate sorbentide vastuvõtt päästa akne, eriti sellistest, mis ilmnesid pärast kahjulike toodete kontrollimatut tarbimist (sageli see toimub pühade ajal). Aktiivsüsi, filter, enterool ja teised sorbendid on võimelised puhastama sooli ja nahka.
Immunomodulaatorid. Immuunmodulaatorid on ette nähtud juhul, kui akne on põhjustanud keha kaitsemeetmete aktiivsuse vähenemine.
Retinoidid. Retinoidid on rühmad ravimitest, mis pärsivad rasvkoe aktiivset tootmist, nahk muutub vähem rasvavaks, akne kogus väheneb. Retinoidid on efektiivsed mitte ainult akne-salvide vastu, vaid ka kortsude vastu võitlemisel.
Rasketel juhtudel on koos arstiga ette nähtud kosmeetilised protseduurid - osoonteraapia, laserravi, mesoteraapia, naha puhastamine (mehaaniline või ultraheli). Pidage meeles, et enne selle või selle ravimi võtmist on kõige parem konsulteerida arstiga.
Siin on mõned aastad tõhusad viisid, mis aitavad teil rasvtõve aktiivsust alla suruda, desinfitseerida nahka ja puhastada seda mustadest kohtadest.
Sidrunimahl, kohv ja jogurt. See on retsept suurepärase koduvähi puhastamiseks, mis eemaldab naha pinnakihi ja takistab rasvade tekkimist pooride ummistumisel. Segatakse koostisosad võrdses vahekorras ja massaaži oma nägu. Kohv peaks olema looduslik, nii et selle osakesed puhastaksid õrnalt nahka. Sidrun loob keemilise koorimise - see corrodes cornified osakesed. Harja asemel kohvi eemaldab surnud kaalud. Selle maski jogurt annab toitu ja niisutab. Kodus koorimine peaks toimuma üks kord nädalas, nii et pärast pikendamist ei satuks nahk uuesti ummistuma.
Kalendell ja valge savi. Kera täiuslikult puhastab nahka, eemaldades mustusest portidest. Kalendul on bakteritsiidsed ja antiseptilised omadused. Valmistage taimest tugev puljong - supilusikatäis õisikuid pool klaasi keeva veega. Kompositsioon pingutage ja viskoosse massi saamiseks segage saviga. Kanda nahale ja pesta 15 minuti pärast.
Aspiriin. Kuiv aspiriin aitab nahal kuivada ja suruda põletikku. Tablett tuleb purustada ja segada veega, nii et tekiks paks kõht. Pange ühend vinglipuudele ja peske nägu 20 minuti pärast.
Aloe See on suurepärane aknevastane ravim - millel on ravivad ja põletikuvastased omadused. Aloe lehest, et mahl välja tõmmata, on see piisavalt raske, seetõttu kasutame sellist meetodit. Külmutage puhas ja pestud leht ja seejärel tahke kujul rest. Roosmassist mahl pressimine on lihtne. Määrige aaloe mahl põletikuliste plaastritega, et akne vabaneda.
Mesi ja kaerahelbed. Seda retsepti kasutatakse probleemi ja rasvase naha vastu. Ühendage soojendatud looduslik mett kaerajahutega. Kandke mask näole ja loputage seejärel 20 minuti pärast. Honey - suurepärane antiseptiline vahend, mille abil saate põletiku fookust alla suruda. Kaerajahu imendab liigset naharasvu ja normaliseerib rasvade näärmete tööd.
Petersell, sidrun ja kurk. See retsept vabastab aknadest järele jäänud armid ja tumedad jäljed. Segatakse kolme koostisosa mahlad ja segu segatakse armidele. Peske 10 minuti pärast ühendit. Igal kolmest komponendist on võimas selgitav efekt, saate eemaldada armast 3-5 protseduuriga.
Breweri pärm. Eemaldage pimples aitab õllepärmi, mida saab apteegist osta. Kandke neid puhtaks nahaks kaks korda päevas.
Kasepungadest keetmine. See on suurepärane vahend akne ja teiste põletikuliste protsesside raviks. Kolm supilusikatäit kaskipunglit tuleks valada keeva veega ja nõuda vähemalt 6 tundi, panna purk sooja rätikuga. Valmistatud puljongit saab kasutada pesemiseks, kompostid ja losjoonid valmistatakse sellest, mida kasutatakse teiste maskide osana. Kui puljong on palju välja tõmmatud, saab seda lahjendada alkoholiga ja hoida külmkapis. Hoidke akne vastu efektiivne kreem, mis peab igapäevaselt hõõruda.
Need lihtsad retseptid aitavad vabaneda aknast ennast. Proovige neid vaheldumisi omavahel kokku võtta, mis aitab teil nahka puhastada.
Võitluses aknega on väga oluline hügieen. Akne vabanemiseks igavesti, peate oma elukvaliteeti uuesti läbi vaatama. Pöörake tähelepanu sellele, mida sööte - soole sisu peegeldub meie näol. Loobuge magusast, praetud ja rasvases toidus. Eelistada värskeid köögivilju ja puuvilju, teravilju, tailiha ja piimatooteid.
Kudede rätikute asemel kasutage ühekordselt kasutatavaid paberist servasid, et mitte puhta nägu uuesti ja uuesti puhastada kasutatud rätikuga. Ärge mingil juhul pressige akne - see kahjustab ainult nahka ja soodustab bakterite levikut. Haiguse taastumise vältimiseks pöörduge korrapäraselt kosmeetikuna.
Väga oluline on vältida provotseerivaid tegureid. Tõstke immuunsust kõvenemise, kehalise aktiivsuse, õige toitumisega. Proovige olla vähem närviline, vältige allergeenide tekkimist. Jälgige naha seisundit - puhastage seda põhjalikult õhtuti, lõpetage koorimine üks kord nädalas, kasutage kvaliteetseid ja kergemaid kosmeetikatooteid, mis ei ahvatle poore. Kõik hooldatavad kosmeetikatooted peaksid sobima teie nahatüübile. Ärge võtke ühtki ravimit ilma arsti väljakirjutamata. Kui pärast ravimi võtmist ilmnevad akne, rääkige oma arstiga, et asendate seda säästvamate analoogidega. Kui nahk on õline, ärge kuritarvitage aurutamist - see suurendab toodetud rasva hulka ja laiendab poorid. Need on probleemse naha hooldamise põhireeglid, millele peaksite tähelepanu pöörama.
Kui te ei suuda ise toime tulla aknega, ärge viivitage arstiga külastamist. Võibolla haigus põhjustab keha sees, mõnikord akne on lihtsalt sümptom midagi tõsisemat. Ärge kasutage võimalust, mis aitas teie naaberil või tüdruksõhel võitluses pimpetega ebaefektiivne. Ainult pärast täpset diagnoosi ja akne välimuse põhjuse välja selgitamist saate valida täiendava taktikavahetuse. Ärge unustage nahka, sest see peegeldab keha sisemist seisundit.
Vigude nägu näol on alati ebameeldiv. Kui mõnel juhul võib selle nähtuse peatada, teades oma keha reaktsiooni teatud allergeenidele ja jälgides hügieeni. Sageli toimub see protsess spontaanselt. Tavaliselt kaasneb lööbega sügelus ja isegi valusad aistingud. Probleemi esteetiline külg pole vähem häiriv. Punetus, turse ja võimalik suppuraat kahjustavad selgelt välimust. Eriti kui akne näol. Soov saada neist kiiremini lahti saada võib olukorda süvendada. Naha korrastamine on võimalik ainult hoolikat lähenemist, mis võtab arvesse põhjuste kindlakstegemist ja vistrikustüübi määramist.
Meditsiin on juba ammu kindlaks teinud, miks akne näol. Vimpete moodustamisel mängib peamist rolli rasunäärmed, täpsemalt kanalid, mis juhivad naha rasvapõletust eemal dermist. Ideaalses seisundis on rasvkoe eemaldamine vabalt teostatud, ilma et see kahjustaks keha. Reostus, muutused elundite töös, vanuses, keskkonnas - kõik see võib põhjustada kanali blokeerimist. See võtab musta punkti või on valge pea. Sellisel juhul laiendatakse väljalaskeavasid näärmetega kaasneva rasva toimel.
Toitainekeskkonna saamiseks kasutatavate bakterite toimel muutub oklustav pooritud punakas tuberkleib, mis tähistab akne moodustumist. Punastust põhjustab valulik tunne, kui see puudutab ja võimalik sügelus. Bakterite aktiivne paljunemine viib haua suurenemiseni, mis puruneb kriitiliste mõõtmete saavutamisel. Verevalumite väljumine väljapoole on enam-vähem soodsam. Kui "plahvatus" viiakse läbi sügavalt, võib ettevõte võtta tõsise käigu, kus kannatab mitte ainult nahk.
Akne välimust määravad tegurid on väga kõrged. Enamik neist on omane keha ebatavalisele tööle. Lööve põhjustavad võivad olla:
Nahk on peamine eelpost ja näitaja kehas. Ta on esimene, kes seisab silmitsi kõikide muutustega keskkonnas ja on tundlik inimese vähimatute häirete suhtes. Akne on üks signaale, mis teavitavad igast rikeest.
Keskkonna mõju naha võib avaldada kõrgendatud temperatuuril. Kuivuse vältimiseks hakkavad rasvapõletikud rõhutama rasvkoest. Selle akumuleerumine pinnal viib saasteainete, bakterite ja mikroobide akumuleerumiseni. On kanalite blokeering. Tulemus - nägu piserdati vistrikud.
Ligikaudu sama protsessi on täheldatud spordis ja füüsilises tegevuses, aga ainult temperatuuri mõju suurendab higistamist.
Akne moodustumise põhjuseks võivad olla mürgised ained ja kosmeetika. Nad põhjustavad tihti karedust, kuivatatud nahka. Keratinisool kiht häirib Tali normaalset vabanemist.
Keskkonna mõju võib ohutult seostada allergiliste reaktsioonidega, kui kogu nägu kaeti väikeste vistrikudega. Ärrituse all kannatav punetus ja tugev sügelemine. Combing suurendab bakterite pindala, on palju akne.
Lööve ilmnemisel on oluline tegur hormonaalsed muutused. Nad koridoreeritakse organisatsiooni noorena noorena. Hormoonid soodustavad akne moodustumist raseduse ajal.
Vanus teeb oma muudatusettepanekuid. Aja jooksul muutub nahk vanaks, suurendades koorimist, põhjustab pooride moodustumist pooridesse.
Vale toitumine ja vitamiinide (eriti A-vitamiini) puudumine nõrgestavad immuunsüsteemi, mis kohe mõjutab nahka. Ta ei suuda enam sisaldada bakterite rünnakuid, mis aitavad kaasa pustulaarsetele pursele.
Reeglina lööve, vähemalt algselt, hõivab teatud naha piirkondi. Olles avastanud palju akne näol, saate teha esialgse diagnoosi mõne organi patoloogias või tuvastada ebanormaalsusi organismi normaalses toimimises:
nina nahka iseloomustab sageli laienenud poorid ja see kujutab endast viljakat pinnast akne väljanägemisele. Järsku näitab hariduse tekkimine selles piirkonnas hapniku puudujääki ja viletsat verevarustust. Olukord on tüüpiline inimestele, kes jätavad tähelepanuta värske õhu käes ja viivad istuva eluviisi;
kui pimples ilmuvad äkki põskedele - keha on täidetud toksiinide ja toksiinidega. Lööve näitab alatoitlust;
Lisateavet akne piirkondade kohta leiate siit. Kuid alati pidage meeles, et need nähtused ei ole 100% diagnoos. Üksikjuhtumid ei tekita erilist muret. Palju ohtlikumad süstemaatilised, püsivad pimples. Seda saab teha ainult spetsialist.
Vimpa õnnestunud ja kiire kõrvaldamine on tihedalt seotud selle välimusega. Kõige sagedasemad lööbed väljenduvad:
papuulid. Need on patogeensete bakterite tungimise komedoonide tagajärjeks ja nendega kaasnevad põletikulised protsessid;
Olles määranud negatiivsete koosmõjude arvu, saate kõigepealt kindlaks määrata, kuidas akne näol aset leida. Kui seal on vähem kui 10, siis on kõige tõenäolisem, et raviks on piisavad vahendid väliseks kasutamiseks. Kui vistrikul on ligikaudu 50, peab välist ravi olema kaasas ka sisekasutusega ravimeid. Suurem arv nõuab viivitamatut arstiabi.
Enne vistriku eemaldamist tuleb hoolikalt jälgida, et see oleks puhas ja steriilne. Komedooni avamine ja bakterite sissevool võib põhjustada suhteliselt tõsiseid tagajärgi.
Angerjadest vabanemiseks peate seda puhastama pulgast. Väljapressimine on võimalik ainult veendumusel, et see on küps ja vajutades ei vajata jõupingutusi, millega kaasneb valu, verevalumite moodustumine ja rämpsposti tagajärg. Mõjutatud piirkond pühitakse meditsiinilise alkoholiga leotatud vatitega. Soovitav on käte käsitsemine sobiv. Viiruse südamik allutatakse kompressioonile, mõjutamata ümbritsevat pinda. See vabastab rasvapinnast täielikult.
Pärast pussi eemaldamist töödeldakse haav alkoholiga. Ligikaudu tund hiljem kantakse kahjustatud alale väike kogus Levomikoli, Bazironi või Baserit'i. Neid vahendeid saab alati osta lähimasse apteeki.
Punastuse vältimine aitab puhastada nägu kodus ja lobus, mis on valmistatud kummelist ja õietolmust, mis on keevitatud võrdses vahekorras. Soovitav on kasutada seda enne magamaminekut ja hommikul, et ala raviks jääkuubikutega.
Rahvaprobleemide meetoditel on palju vahendeid, mis võimaldavad teil kiiresti eemaldada äkilised lööbed. Kasulik mõju põhineb looduslike toodete kasutamisel, mis minimeerib koduste protseduuride negatiivseid mõjusid.
Karmeli (õisik) valatakse keeva veega, nõutakse. Saadud infusiooni kasutatakse naha hõõrumiseks kolm korda päevas.
Viiruse vähendamiseks ja eemaldamiseks võib olla küpsetatud sibul, mis on kinnitatud kahjustatud alale ja hoitakse 2-3 tundi.
Söögisoodat segatakse veega, kuni saadakse pasta-sarnane konsistents. Saadud mass rakendatakse vistrikkudele ja jäetakse 2-3 minutiks, seejärel pestakse sooja veega.
Naturaalsete toodete kombineerimine koduse meditsiini rinnakorvi sisuga suurendab naha kiire taastamise võimalust. Ainult sel juhul on vaja väga hoolikalt jälgida.
Viiruse ekstrusiooniks tehtud vistrik või haav ravitakse joodiga. Umbes 30 minuti pärast pühitakse kohapeal sidrunimahlaga sukeldatud tampoon. Jood desinfitseerib haava, sidrun kuivab, eemaldab põletiku ja puhastab kollasust.
Kosmeetilised protseduurid suurendavad oluliselt akne vabanemist. Samal ajal tagatakse nahale normaalne välimus ja maskeeritakse lööbe mõjusid. Spetsialistid kasutavad professionaalseid vahendeid ohutuse tagamiseks ja negatiivsete tagajärgede ärahoidmiseks.
Salongi meetodite hulgas on koorimine populaarne, mis võib olla keemiline või ultraheli iseloom. Protseduurid tagavad naha puhastamise surnud osakestest ja rasvade sekretsiooni liigist. Ultraheli koorimine masseerib nahka, parandab mikrotsirkulatsiooni ja tugevdab immuunsüsteemi.
Kui akne ei aita ega muutuks tõeliseks katastroofiks, peate pöörduma arsti poole. Löövete mitmekesisus on tihtipeale piiratud suhtlemisega ainult dermatoloogiga. Võib-olla vajate järgmisi spetsialiste:
Vältimaks akne välimust, on see peaaegu võimatu. Kuid pärast mõningaid reegleid on võimalik minimeerida nende moodustamise võimalust. Nõutav:
Vähendage kosmeetikavahendite kasutamist või kasutage looduslikest koostisosadest põhinevaid vahendeid.
Mõned inimesed kõhklevad, kui hakkame kasutama võõrasid, reklaamitud ravimeid, nähes, et nägu on kõik pimples, mida teha on väga heidutav. Ainult usaldusväärne, tõestatud tööriist ja spetsialistiga konsulteerimine tagab lööbe täieliku kõrvaldamise.
Mul oli alati rasvane nahk, kõhulahtistav. üks kord, kui pimples on möödunud ja nüüd ilmuvad perioodiliselt uuesti. Apteekis ostsin Ilon - salvi taimede baasil. Ma kasutan teist nädalat ja olen tulemusega väga rahul. Uusi lööbeid ei esine ja vanad lehed muutuvad aeglaselt punaseks.
Nüüd on akne raviks palju võimalusi, kuid kummaliselt probleem püsib. Mina isiklikult neid raviti retasolomiga, kuid see võttis palju aega ja kannatlikkust.
Me kõik kõik kusagil kiirustame, kuid kõikjal tahame täiuslikuks teha. See ei tähenda seda, kuidas me oleme riietatud, vaid ka meie keha hästi hoolitsetud, eriti nägu - selline igat liiki visiitkaart.
Millal sünnimärgid ilmnevad vastsündinutel? Kas laps sünnib koheselt laigud ja mollid? Imikutel on nevi välimus sagedane nähtus. Mõnikord on lapsel tema nägu märk ja sarnaneb väikese kohaga.
Millises vanuses näivad lapsed laigud? Mis on vastsündinud sünnimärk? Millised on imikute sünnimärgid?
Paljud inimesed usuvad, et sünnimärgid on kehal sündinud. Seda ei saa nimetada ainus tõene avaldus. Neonates esineb harva nevi kehaosas. Sellise neoplasmi nimetus kehale on tingitud asjaolust, et neid saab pärida vere sugulastelt. Enamasti juhtub see vanematelt.
Kui laps sündis kehas märgiga, nimetatakse sellist koha sünnimärgiks ja suureneb inimese kasvu perioodil.
Kindlaksmääratud aeg, kui sünnimärk ilmub lapse kehale, pole lihtne. Epidermise käsitlemisel on need väga kerged ja nähtamatud. Täiskasvanuks saavad nad tumedamaks ja mõnel juhul sarnanevad vanematega samadele neoplasmidele. Paljud arvavad, et see nähtus on märk sellest, et nad kuuluvad oma perekonda ja alati hoolitsevad imikute suhtes. Kui vastsündinutel on sünnimärk, võib põhjuseid muuta.
geneetiline eelsoodumus. Kuid enamasti edastatakse pärilik mool, mis avaldub emale. Isadega ka see juhtub, kuid natuke vähem. Selliseid lehti pole soovitatav lapse nahale eemaldada, pead ootama, kuni laps kasvab, nii et operatsiooni ei pea tegema kaks korda;
Ultraviolettkiirgusega kokkupuude võib olla põhjus, kui vanemad külastavad sageli avatud päikest koos lapsega, eriti mis tahes veekogude lähedal.
Millises vanuses ilmuvad sünnimärgid? Kas sünnipärased eemaldavad lapsi? Mida peaksin tegema, kui mu lapsel on nevus? Mis juhtub, kui beebil on ebaühtlaseid servi sünnimärke? Mis põhjustab süütu nevus? Mida tähendab lapse punane sümptom? Millal nad hakkavad tekkima?
Esimeste sünnimärkide välimust täheldatakse lapsepõlves. Ettevaatlikud vanemad märgivad koheselt kõik lapse kehas ilmnenud nähud. Te ei saa valida kindlat vanust. See võib juhtuda 2 aasta või 5 aastaga. Nevuse arengut ei ole võimalik eelnevalt ennustada.
Pärandi kaudu saab edastada mitte ainult sünnimärgi asupaika, vaid ka välimuse perioodi. Kui lähedased sugulased ilmuvad varases eas, tekib ka tavaliselt lastel. Siiski mõjutab see sünnimärkide ja nevi arvu. Kui suur osa neist on vanematelt, arenevad need ka lapse kehas.
Miks sünnimärk lastel võib olla ohtlik? Millal lastel näidatakse sünnimärke? Spetsialistid kasutavad teatud statistikat, mis määravad lastel esimese sünnimärkide ilmumise aja.
Piisab, kui kõndida värskes õhus päikesepaistelistel päevadel - ja mool võib ilmneda naha avatud aladel.
Tavaliselt ei arenda lapsed pahaloomulisi koosseise, kuid seda ei saa täielikult välistada. Peame jälgima arengut, kasvu, värvi. Lapsed ei soovita mooli eemaldada. Peame ootama vanemat vanust.
Neid on lihtne eristada. Esimesel juhul on nad lihtsalt kogu värviga võrreldes erinevad, teisel juhul on neis nähtavad laevad. Nad annavad uue kujunduse punase tooniga. Sellised sünnimärgid ei ohusta tervist, kui need on tasased või kumerad. Täiskasvanulisemas eas saate neist vabaneda, kuid ainult spetsialiseeritud kliinikus.
Lastele on vaja erilist tähelepanu sünnimärkidele, kui need ilmuvad peopesadele või jalgadele. Sellisel juhul võib nevi vigastada sageli. Kumerad mooliliigid moodustuvad mitme aasta pärast. Kui lapsel on suhteliselt suur sünnimärk, peate pöörduma spetsialisti poole.
hemangioomid. Selline kasvaja ilmub juba esimesel elukuul või kuus kuud aastas. Nad võivad kiiresti suureneda, kuid siis muutuvad valguseks ja 10 aastaks üldiselt nähtamatud;
Pärast teatud vanuseni jõudmist saate lastel sünnimärke eemaldada. Siis saavad nad kasutada laser- või infrapunakiirgust.
Ennetusmeetmed lastele moolide vastu peaksid algama enne nende sündimist. Naiste keha kogevad häid muutusi, mis on seotud hormonaalse taustaga. Seepärast peaksid tulevased emad oma tervist jälgima raseduse ajal.
Sa ei saa seda liimida ega sünnimärgi saidi siduda. Suletud ruumis võib see kiiresti hakata degenereerima;
kohaldada nevus joodi, alkoholist sidemega. Neoplasmi juhusliku vigastuse korral tuleb seda ravida vesinikperoksiidiga, katta steriilse salvrätikuga ja külastada haiglasse.
Laste moolid võivad ilmneda väga varases eas. Nad tulevad erinevat tüüpi ja suurusega. Kõigis huvipakkuvates küsimustes tuleks konsulteerida ainult arstidega ja mitte võtta enesega ravimeid. Vastsündinutel võib mool kaotada ilma eemaldamiseta. Nevi välimus võib olla märgus muutustest keha töös.
Paljud noored emad on huvitatud sellest, kas lapsel on sünnimärke. Enamik neist on kindel, et need uued kasvadel tekivad lapse kehad sündimise ajal. Kuid see pole nii. Enamik imikuid sündib ilma emade - need kooslused hakkavad nendes arenema või pigem ilmsiksid palju hiljem. Tavaliselt on täiskasvanute sünnimärkidel valgusvarjud, mistõttu need pole nähtavad. Kuid pärast 1 aastat hakkavad mõned neist tumedama, muutuvad märgatavaks.
Lapsel on hormonaalne taust. See põhjus on väikelastel suhteliselt haruldane, kuid eakad lapsed võivad seda tüüpi ebaõnnestuda.
Arstid suudavad ennustada sünnimärkidega beebi sünnitust, sest sünnitanud neuud on koheselt nähtavad õiglaste nahkade ja enneaegsete imikutega lastel. Enamasti esineb tütarlastel mooli.
Kuigi kedagi ei kanna vastsündinud rannas, ei saa välistada lastel sünnimärkide esinemist päikesevalguse eest.
Millal ja millises vanuses lehis laps ilmub, sõltub paljudest teguritest. Mõned poisid teevad seda 2-3 aasta pärast, teised - 5 aasta pärast. Selle protsessi võivad mõjutada mitmed tegurid, näiteks:
lapse organism täidab geneetilist programmi: esimesed sünnimärgid, mis ta oli ilmnenud samas vanuses kui tema vanemad;
Geneetiline eelsoodumus mängib suurt rolli siis, kui esimesed moolid näol või kehal ilmuvad lastele. Kui lapse sünnil on möödunud nahal märkimisväärsete kohtade olemasolu, tähendab see, et tema vanemad võtsid selle protsessi hiljem üle. Arstid on ilmutanud üht regulaarsust: kui lapse ema ja isa on palju sünnimärke, siis on nende lapsel suur arv nevi. Millal esimesed sünnivarast ilmuvad lastel?
Tavaliselt esineb moolide ilmumine 1-2-aastastel lastel. Miks seda juhtub, on statistikast selge. Sel ajal hakkasid lapsevanemad laskma lastelt lahkuda, et külastada nendega rannat. Isegi harilikud jalutuskäigud parki põhjustavad ultraviolettkiirguse mõju lapse nahale ja see aitab kaasa sünnimärkide ilmumisele.
Lastel ei ole nevi tavaliselt enam kui täiskasvanutel struktuuri. Arstid usuvad, et esimesel kahel elukuul lapsel leitud kohad, mis tekkisid kohe pärast sündi, on kaasasündinud. On erandeid ja mõnedel lastel tekivad geneetiliselt sünnimärgid 1-2 aasta jooksul pärast nende elu.
Imikutel esinevad aju võivad olla normaalsed ja vaskulaarsed. Teise moodustamise moodustab suur hulk väikelaevu. Nad võivad olla erinevat tooni - alates roosa kuni helepunane. Kuju eristab lamedaid ja kumeraid vaskulaarseid sünnimärke. Enamasti ei ole nad ohtlikud, kuna need on healoomulised kasvajad. Kuid arstid soovitavad neid eemaldada, kuna plekid rikuvad inimese välimust.
Tavalist tüüpi moolid, millel on sile pind, ilmnevad esimestel eluaastustel lastel. Need on värvitud erinevat värvi - helepruuni kuni peaaegu mustani. Vormis on nad kumerad või lamedad, sageli läbi nende juuksed kasvavad. Ohtlikud on sellised sümboolsed jalad või peopesad. Nende laps võib mängu ajal kergesti kahjustada, mis võib viia sellise nevusse eemaldamiseni.
Vanemad peaksid pöörama erilist tähelepanu, kui beebi kehas ilmnevad roosade või punaste toonidega sünnimärgid. Võivad olla tursed sinised laigud. Sellisel juhul on vajalik lapse kiire juhtimine arsti juurde, kes selgitab vanematele, mida teha.
Kõige sagedamini ei ilmu hemangioomid (mingi vaskulaarse sünnimärgiga) kohe, vaid ilmnevad pärast 14-29 päeva või isegi 1 aasta pärast lapse sündi. Nad võivad ilmuda kehaosas ja kiiresti kasvada, kuid pärast poolteist aastat muutuvad nad sageli kahvatuks ja võtavad liha värvuse. Suurel hulgal lastel langeb seda tüüpi nevus 9-10 aastaga.
Imikutel on veresoonte sünnimärgid, mida nimetatakse "hammustada loikiks". Need võivad ilmneda kaela, silmalaugude, nina silla taga ja tunduda suure roosa koha või väikeste täppidega.
On veel üks tüüpi mool - põlev nevus. See on lame kuju, punaselt värvitud. Ilmub lapse pea või nägu. See haridus kasvab koos lapsega. Seda ei saa eemaldada, kuid seda on võimalik läbi viia laserravi või infrapunakiirguse allikaga. Kui see ei aita, on plekid peidetud make-up.
Solaariumis olevaid lapsi ei soovitata juhtida ega jätta päikese käes pikka aega. Naha kaitsmiseks tuleb kasutada head päikesekaitset.
Kui vanemad ei soovi, et nende lapsel oleksid uued sünnimärgid, peate teie lapse kaitsma päikesevalguse ja põletamise eest. Selleks peaks laps kandma suvel kübarat ja enne maja lahkumist soovitatakse lapsevanematel kasutada kreemi, mis kaitseb lapse nahka päikese eest. Rannas peate veenduma, et laps on alati varjus.
Peame arvestama ka sellega, et beebi hormonaalset rike võib moodustada mooli. See juhtub mitte ainult hormoonide taseme tõusuga, vaid ka selle vähenemisega. Mitu sünnipärki ilmneb, sõltub lapse kehast. Tavaliselt toimub see noorukieas.
Sellisel juhul on parim arst. Ta vaatab lapse läbi ja soovitab, milliseid meetmeid võtta või näidata, et ravi ei ole vaja. Te ei saa ennast ravida.
Enamik inimesi on kindel, et laps sünnib koos sünnimärkidega ja kogu oma elu jooksul on nad lihtsalt selgemad. Ühelt poolt on see väide põhjendatud, sest sünnimärgid nende loomise alguses on vaevumärgatavad, ja mõnikord on raske kindlaks teha nende olemasolu vastsündinutel. Ja kui vaatate probleemi geneetilisest vaatepunktist, moodustuvad lapse keha täpid ja paljud aastad pärast sündi. Nende arv ja paigutus paikneb suuresti perekonna geneetikast, kuid see ei ole ainus tegur, mis mõjutab lapse kehas olevate moolide, sünnimärkide ja muude markerite välimust.
Võimalik, et vähesed inimesed arvasid, mida moolid on. Tsaarist Venemaal oli moes maalida enda peale moolid näol, nn "kärbib". Ja nüüd, sünnimärk näol suurendab teatud piikantsi välimust. Kuid mitte kõik see nii on lihtne nende naha pigmendiliseks immutamiseks.
Mõiste "mool" kõlab üsna ähvardav, sest need on omandatud või kaasasündinud healoomulised kasvajad, mis moodustavad naha. Need pärinevad ajal, mil naha rakkudes esineb melanotsüütides pigmendi mutatsioon. Need spetsiaalsed rakud toodavad melaniini kõrgeid kontsentratsioone, värvides nahka pimedas värvitoonis. Selles biokeemilises protsessis moodustuvad sünnimärgid. Nad ilmuvad naha mis tahes osas, mõnedel inimestel moodustuvad limaskestadel (silmad, suu) nevi.
Kui see on meditsiinilistel tingimustel väljendatud, tuleks moli nimetada nevusiks. Nad erinevad värvi, kuju ja välimuse poolest.
Punane mool. Kõige sagedamini ilmnevad pärast lapse sündi naha liigse hõõrdumise tõttu, kui laps sünnib läbi ema sünnikanali. Igas kehaosas on punased moolid, kuid tavaliselt on see lapse pea peal. Need nevi võivad ilmneda vanusega. Reeglina ei vaja need ravi, moms ei saa muretseda liiga palju.
Kirstud sünnimärgid. Inimestel neid nimetatakse veini laigud. Lapse näol ja peal moodustub kahjustatud veresoontega koht. Vanuse järgi suureneb veinipikkus ja selle värvus jääb sama säravaks. Seda tüüpi moolid on soovitatav kohe pärast välimust ravida. Arvatakse, et mida noorem laps, seda vähem valusad need koosseisid ravitakse. Sellise nevusse eemaldamise meetod on valitud arsti poolt individuaalselt.
Pruunid mollid. Väikesed pruunid pruunid võivad olla kerged või tumedad. Lisage laps kogu elu ja ei tekita ebamugavust.
Hemangioom. Igal aastal lapse elus suureneb suur ja pisut paleseintega helepunane kumera sünnimärk. Seda tüüpi pigmenteerunud laigud ei ole enamasti ravitavad, kuid on ka erandeid ja sellel ajastul eemaldab laser hemangioomi edukalt. On veel üks tüüpi hemangioom, seda nimetatakse "cavernous "ks. Naha sügavast kihist moodustunud hall on värv ja suur.
Aneemne nevus. Paks pigmenteerunud laigud, mis on purustatud servadega, neid võib segi ajada sellise tõsise haigusega nagu vitiligo. Tekib veresoonte vähearenenud seisund. Aneemne nevus eemaldatakse ainult kirurgiliselt.
Kui vanemad märgivad lapse kehas või selle klastris suured sünnimärgid eraldi saidil, konsulteerige dermatoloogiga. Sellised suure tõenäosusega pigmenditud laigud hakkavad pahaloomulisteks koosseisudeks degenereerima.
Ema sünnipäraselt arenev laps omandab juba enamuse sünnimärke. Tema sünnil on sünnimärgid nähtamatud, kuid vanusega melaniinirakkude mõju all on värvitud erksates värvides. Statistiliste andmete kohaselt on tüdrukute ja õiglase nahaga lastel täheldatud paljusid molesid ja sünnimärke.
Pediaatril ei ole konkreetset ajakava, kui moolide esinemine viitab tavalisele nähtusele. Seetõttu võime vaid vanusekategooriaid välja tuua, kui nevi esineb kõige sagedamini:
vastsündinuid (1-6 kuud) - esimene keha põrkub päikesevalgusega ja selle tulemusena reageerib see moolide ilmumisele;
Enamik lapse moolidest ei halvendavad pahaloomulisi koosseise, kuid melanoom on väga salakaval haigus. Seetõttu peaksid lapsevanematel perioodiliselt visuaalselt visuaalselt hindama nevusi lapse kehas, et näha aja jooksul ohtlikke muutusi.
Sünnipäeval on lapse nahk puhas, sile ja õrn. Miks ilmuvad moolid aja jooksul? Tugevate geenidega põlvest põlve saab sünnimärke pärida. DNA teave on nii täpne, et nevi inimeste lähedal on täpne suurus ja kuju ning need ilmuvad ka ühes ja samas kohas. Kuid geneetiline tegur ei ole mooli uurimisel määrava tähtsusega. Nende väljanägemise põhjused ei ole täielikult mõista ning laste moolide esinemist eelistavad muud tegurid.
Moali peamine provotseeriv tegur on ultraviolettkiirte mõju nahale. Pikaajalisel kokkupuutel kiirendavad nad melaniini toimimist. Isik ei saa ilma päikesevalguta käia, kuid pika kokkupuute kiirgusega on ohtlik. Ultraviolett tekitab mitte ainult mooli välimust, vaid ka nende kasvu ja degeneratsiooni.
Lisaks võib nevus muutuda pärast vigastust. Kui mool on pidevalt hõõrdunud või pigistatav, siis on selle eemaldamine vajalik. Parem on vabaneda potentsiaalselt ohtlikust haridusest.
Suur hulk sünnimärke lapse kehas on normaalne ja loomulik. Nevusi ilma väliseid stiimuleid pole ohtlikud. Mooli muteerumine ei toimu koheselt, nii et nende seisundi jälgimisel on võimalik kindlaks teha ohtlikke muutusi ajas.
Vanemad peavad tagama, et laps ei kahjusta sünnimärki. Mõned neist, kui need on kahjustatud, hakkavad verejooksu rikkalikult ja nende kohalt moodustavad haavandid. Sellisel juhul võib mutatsioon kiireneda ja põhjustada kuritahtlikke tagajärgi.
Papilloomid, keratoomid, tüükad, kondüloomad on meest vaimust alates juba ammusest ajast. Kreeka keelest tõlgitud keratoom tähistab naha "keratos" sarvkihti ja kasvajat "om".
|
OSCAR-2019
|
||
Õppekava „TANTS ja liikumine põhitaseme õpe“ on dokument, mille alusel toimub õppetöö Agneta Tantsukoolis. Õppekava koostamisel on lähtutud huviharidusstandardist, huvikooli seadusest, tantsukooli põhikirjast. Õppekava alusel toimuv tantsimise alane õpe on mõeldud õpilastele vanuses 15-25, kes soovivad omandada süvendatud teadmisi tantsukunsti vallas.
Luua võimalused süvendatud teadmiste ja tehniliste oskuste omandamiseks erinevate tantsustiilide tantsupraktikas.
Luua võimalused ja oskused õppida liikuma treeningprotsessis anatoomiliselt korrektselt ja vigastusi vältides .
Luua võimalused laiapõhjaliseks ettevalmistuseks tantsukunsti vallas, mis tähendab ka edasiõppimise võimalusi erinevates tantsuharidust pakkuvates asutustes.
Õpilane tunnetab erinevaid keerulisemaid rütme ja oskab neid ise luua ja liikuda ühest rütmist teise.
Õpilane suudab orienteeruda ruumis, arvestades erinevaid tasandeid, suundi, teisi õpilasi ja muid esemeid antud ruumis. Suudab eelenvalt mainitud faktorite ettenägematus muutuses enda liikumist muuta.
Õpilane mõtleb loovalt, suudab teadvustada oma loomingulist protsessi ja luua ise lihtsamaid koreograafiaid.
Õpilane on vastupidav, osav ning võimeline ette kandma pikemaid tantsu ja ka võimlemise alaseid etteasteid.
Õpilane suudab teostada erinevaid keerulisemaid hüppeid ja hüpete seeriaid nii ühel kui ka kahel jalal.
Nominaalne õppe kestus on 3 kursust. Ühe kursuse kestus on 1 õppeaasta, mis sisaldab 300 akadeemilist tundi, esinemise praktikat ja suvelaagrit 10 päeva. Ühe nädala õppetöö maht on 8 akadeemilist tundi.
Põhiõppe õppetöö alustuse eelduseks on keskõppe läbimine või vastava tasemeeksami positiivne sooritus.
Õppekava „TANTS jaliikumine – põhitaseme õpe” on läbitud juhul, kui kõik õppeained on sooritaud positiivsele tulemusele.
Hinne „2“ – õpilane on omandanud õpitavast alla 50%. Mittepositiivne hinne, mis tähendab, et õpilane peab sooritama eksami uuesti või kordama õppeainet.
Õppeaine väljund: õpilane valdab ülal mainitud tantsustiile õpitud mahus. Õppeaine juurde käib osalemine tantsualastel festivalidel.
Aine eesmärk: luua täiendavaid teadmisi kehaliikumise põhiprintsiipidest ja anatoomiliselt korrektsest keha valdamisest balleti kontekstis; luua võimalused arendada väljapoolsust ja lülisamba ning kehaosade sirutatust läbi balleti treeningsüsteemi esteetika.
Õppeaine väljund: õpilane suudab oma keha anatoomiliselt korrekstelt hallata, suudab sooritada liikumisseadeid teadlikult ja korrektselt ja teab balleti terminoloogiat.
Õppeaine lõppeb eksamiga, kus õpilane peab sooritama õpitud liikumiste ja tantsuelementide kombinatsioonid.
Aine eesmärk on tehniliselt ja rütmiliselt keerulisemate elementide ja liikumiste õppimine. Improvisatsioonivõime arendamine. Stiilitunnetus, emotsionaalsuse ja musikaalsusega arvestamine tantsukombinatsioonide õppimisel, artistlikkuse ja isikupära arendamine koreograafia esitamisel.
Õppeaine väljund: õpilane suudab sooritada keerulisemaid jazztantsu elemente ja neist seatud esiemiskavu. On loov, stiilipuhas ja osakab tunnetada ja esitada erinevaid karaktereid jazztantsu valdkonnast.
Õppeaine eesmärk: luua võimalus omandada uusi teadmisi ja oskusi jazztantsus, arendades tantsutehnikat, musikaalsust, artistlikkust ja stiilitunnet läbi broadway jazzisuuna. Väljendusrikkuse arendamine, tehniliselt keeruliste ja nõudlike elementide omandamine ja sooritamine kombinatsioonides. Keha plastilisuse, vastupidavuse ja painduvuse arendamine.
Õppeaine väljund: õpilane omab teoreetilisi ja praktilisi teadmisi ja oskusi broadway jazzisuunas. On tantsides tehniliselt kindlam, esinemises enesekindlam ja emotsionaalsem.
Õppeaine eesmärk luua eeldused kaasaegsete tänavatantsustiilidega tutvumiseks ja praktiliseks omandamiseks ning läbi nende võimaluste arendada vaba kehatunnetust, liigutuste mälu, musikaalsust ja improvisatsioonioskust. Muusikavideotele jt. kommertsesinemistele oluliste detailide nagu vähese kohaltliikumisega koreograafia esitamise oskus, näo väljenduslikkus, grupi ja teise tantsija tunnetus, oskus vajadusel tuua välja oma isikupära.
Õppeaine väljund: õpilane omab teoreetilisi teadmisi tänavatantsu kultuurist ja ajaloost. Suudab eristada erinevaid tänavatantsude stiile. Omab praktilisi oskuseid erinevate tänavatantsustiilide põhiliikumiste esitamisel.
Aine eesmärk: luua võimalus õpilasel tutvuda erinevate rahvuste rahvaste tantsudega, nende sammustikuga ja eripäraga. Eesti, vene, ukraina, itaalia, poola, ungari, hispaania jt. rahvatantsude baasil.
Õppeaine väljund: õpilane valdab ülal mainitud rahvatantsude põhisammustikku ja suudab neist kokkupandud tantsukavu esitada.
Õppeaine lõppeb eksamiga, kus jälgitakse õpilase teadmisi erinevate rahvuste tantsudest ja nende sooritamisest ning tantsukava esitluse tehnilisest oskust.
Õppeaine eesmärk: põhivõimlemisalaste elementide, liikumiste õppimine nii vahendiga kui ilma. Neist kava seadmine ja nende esitamine. Õppeaine on vajalik õpilaste keha-, ruumi-, tasakaalu tunnetuse arendamiseks. Õppimine Ernst Idla võimlemise alustele tuginedes:
1. Liikumisõpetus sobib kõigile, olenemata harjutajate vanusest ja võimetest. Eesmärgiks on loomuliku ja funktsionaalse liikumise saavutamine.
3. Liikumiõpetus lähtub põhiliikumistest- kõnnist jooksuni. Pall ja muusika on vahendid, mis inspireerivad ja aitavad liikumisele anda loomulikku sujuvust.
4. Funktsionaalse ja loomuliku liikumise saavutamiseks peab füüsilisele tegevusele lisanduma hingeline sisseelamine.
5. Metoorika ja koordinatsiooni arendamine peab algama varases lapsepõlves, enne puberteediiga. Hea koordinatsioon on kapital, mis säilib kogu elu. Teiste kehaliste võimete kestvus on lühiajalisem ja nõuab pidevalt treeningut.
Õppeaine väljund: õpilane on omandanud Ernst Idla põhivõimlemise alased teadmised ja suudab esitada vastavaid õpitud kavasid. Valdab vahendi- palli- käsitlemist. Õppeaine juurde käib ka osalemine võimlemisalastel festivalidel.
Õppeaine eesmärk: luua võimalused ülevaate saamiseks tantsu kujunemisest ja tekkimisest ning Euroopa lavatantsust eri ajastustel. Aine käsitleb elukutselise tantsu arengut Euroopas alates antiikajast kuni 21. sajandini. Vaatluse alla võetakse tantsija ühiskondlik seisund, tantsija ja koreograafi suhe, rahvuslus ja sooline identiteet tantsus ning nende muutumine läbi ajaloo.
Õppeaine väljund: õpilane oskab käsitleda ja analüüsida elukutselist tantsu selle ajaloolises ja kultuurilises kontekstis; omab algteadmisi tantsukunstile lähenemise erinevatest võimalustest (sotsioloogiline, esteetiline, psühholoogiline jne); suudab põhjendada oma tantsuga seonduvaid arvamusi ja seisukohti.
Õppeaine eesmärk: luua eeldused teadmiste omandamiseks inimese liikumisaparaadi ehitusest ja talitlusest ning oskus ühendada teoreetilised teadmised reaalse liigutustegevusega. Õpitakse vaatlema ja analüüsima keha liikumist tantsus. Selgitatakse vigastuste tekke mehhanisme ja tantsulise tegevusega seotud riskimomente.
Õppeaine väljund: tunneb inimese skeleti ehitust, liigeste liikumisvõimalusi ning mõistab kehalise joondumise olulisust. Teab inimkeha liikumise kinesioloogilisi põhitõdesid.
Õppeaine eesmärk on saada teadmisi, kuidas tantsida nii, et tulemus oleks kõigile meeldiv ja et tants näeks korrektne ning eetiline välja.
Õppeaine väljund: õpilane suudab esitada tantse eestiliselt korrektselt, arvestab saada teadmisi kaastantsijate ja publikumiga.
Õppeaine eesmärk on saada teadmisi õigest rühist ja iseenda rühist ning rühi vigadest. Õppeaine juurde kuulub praktiline rühivaatlus.
Õppeaine eesmärk on luua võimalus teadmiste saamiseks õigest, tervislikust toitumise ja treenimise vahelisest suhtest.
Õppeaine väljund: õpilane on teadlik tervislikust toitumisest ja sellest, kuidas toitumine mõjutab treeninguid ning vastupidi.
Õppeaine eesmärk: luua võimalused algteadmiste saamiseks kehaliikumise põhiprintsiipidest ja anatoomiliselt korrektsest keha valdamisest kaasaegse tantsu kontekstis. Keha liikumist mõjutatavate faktorite – aeg, ruum, vorm ja energia – analüüsivõime ja kasutusoskus läbi arendatud liikumisstruktuuride.
Õppeaine väljund: õpilane valdab anatoomiliselt korrektset kehakasutust. Rakendab tantsutehnilisi oskusi (füüsiliste, tantsuliste ja kaasnevad aspektide valdamine). Märkab erinevaid liikumiskvaliteete ja analüüsib teoreetilist tausta.
Aine eesmärk on luua võimalus õpilastel oma loovuse avastamiseks ja julguseks iseteadlikult liikuda. Õppida tunnetama oma keha liikumisi ja teiste õpilaste liikumisi ning nende järgi osata oma liikumisi muuta. Improvisatsiooni tundides õpitakse liikumiskvaliteetide, ruumi, dünaamika, rütmi ja erinevate tasandite kasutamist tantsukunstis nn. spontaanse valiku põhimõttel. Rõhk iseseisava töö ja grupitöö arendaminsel.
Õppeaine väljund: õpilane julgeb ja suudab luua liikumisi ning suudab teiste liikumisi etteaimata ja neid järgida.
Aine eesmärk: keerulisemate akrobaatika elementide õppimine (sild ette, sild taha ratas kõrvale, erinevad kätel seisud jne). Aine eeldab õppeaine Akrobaatika I eelnevat läbimist.
Õppetöö lõppeb eksamiga, kus kontrollitakse õpilase akrobaatiliste elementide sooritamise teoreetilisi teadmisi ja tehnilist oskust.
Õppeaine eesmärk on korrigeerida õpilase kuulmis-, nägemis- ja kinesteetilist taju, arendada liigutuste jõudu ja täpsust ning koordinatsiooni. Õppeaine raames sooritatakse muusika taustal võimlemisharjutusi ja erinevaid liikumisi.
Õppeaine väljund: õpilane oskab luua ja sooritada erinevaid rütmilisi liikumisi ning neid publikumile ettekanda. 9
Õppeaine lõppeb praktilise eksamiga, kus arvestatakse õpilaste erinevate koordinatsiooniliste liikumiste sooritamise oskust.
Aine eesmärk: rühmvõimlemine (Aesthetic Group Gymnastics) on naiste spordiala, mille eesmärgiks on harmooniline, rütmiline, ökonoomne liikumistehnika. See on stiliseeritud, väljenduslik ja loomulik tervet keha haarav liikumine.
Õppeaine väljund: õpilane suudab olla graatsiline ja väljenduslik, sooritades erinevaid koordiniseeritud liikumisi. On õppinud oma keha paremini tundma ja valitsema. Õppeaine alla käib osalemine festivalidel ja võistlustel.
|
OSCAR-2019
|
||
1944. aasta septembris veeres rinne Mandri-Eestist välja. Kaua vastu pidanud Narva ja Sinimäed tulid loovutada, kuna Punaarmee oli Emajõe joonelt raske verehinnaga läbi murdnud.
Eesti Vabariigi taastamine oli luhtunud. Teed olid täis põgenikevoore, mis suundusid läheneva Punaarmee eest Läänemere ning Lätimaa poole, et otsida võimalust maalt lahkuda. Osa Punaarmee sissetungi vastu võidelnud Eesti väeosasid taandus koos sakslastega Saksamaale. Osa väeosasid läksid laiali ja otsustasid Eestisse jääda. Paljud eesti üksustes võidelnud mehed peitsid end metsa, et jätkata võitlust illegaalselt.
Mõned neist, olles võidelnud Saksa poolel, peale Eesti taasokupeerimist eriti end ei varjanud, lootes, et neil õnnestub oma minevik tekkinud kaoses maha vaikida. Paljud lootsid koguni, et Nõukogude võim ausalt võidelnud rindemehed rahule jätab.
Esialgu küll veel punavõimu vastu relvaga võidelnud mehi Siberisse saatmine otseselt ei ähvardatud. Kuid veel ei lasknud sõda mehi oma haardest välja ja neid hakati hoopis Punaarmeesse mobiliseerima. Kui palju 1944. aasta lõpul ja 1945. aasta algul Eestist mehi, kes varem olid eesti väeosades Punaarmee vastu võidelnud, nüüd Punaarmeesse mobiliseeriti, pole täpselt teada. Kuid võib arvata, et see arv on kusagile 5000 – 7000 vahel. Arvatavasti oli mobiliseeritute hulgas ka neid, kes lootsid Punaarmee üksustesse astudes pääseda NKVD küüsist.
Nii said tuhanded mehed, kes alles hiljuti olid saksa vormi kandes Punaarmee vastu võidelnud, selga halli vene soldati sineli ja pilotka ette punase viisnurga. 1945. aasta märtsi lõpul saadeti kõik mobiliseeritud Kuramaale, kus neid ootasid ees rasked lahingud.
1944. aasta oktoobris, kui Punaarmee tankikiil Klaipeda (Meemeli) ja Liepaja (Liibavi) vahel Läänemereni jõudis ja väegrupi Nord Saksamaast ära lõikas, jäid selle diviisid Kuramaa “kotti”, mille rindejoon jooksis Liepaja (Liibavi) alt kirde suunas kuni Liivi lahe ääres asunud Tukumsi linnani.
Kuramaa “koti” põhijõu moodustasid saksa 18. ja 16. armee, millede kooseisus oli III SS-tankikorpus ning Grasseri armee 36 diviisi ja kaks brigaadi. Peale nende veel Läti 19. SS-diviis, SS-diviisid Nordland ja Niederland ja Läti politseipataljonidest ning piirikaitse rügementidest moodustatud üksused. Eesti väeosi Saksa poolel Kuramaa sillapeas ei olnud. Küll aga oli seal 6. õhutõrjediviisi 127. divisjoni kooseisus umbes kakssada Pärnumaalt lennuväe abiteenistusse mobiliseeritud poissi. Kokku oli 1944. aasta oktoobris Kuramaa “kotis” umbes 572 000 meest, kelle kasutada olid mõned välilennuväljad ja Liibavi (Liepaja) ning Vindavi (Ventspilsi) sadamad.
Esialgu üritasid sakslased taastada maismaaühendust Saksamaaga, kuid Punaarmee surus need katsed maha ja asus sakslaste rinnet ründama.
1944. aasta sügisel ei olnud Punaarmee veel Saksamaa pinnale jõudnud ja suure väegrupi jätmine enda selja taha ei saanud Stalinile ja marssal Žukovile kuidagi meeldida.
Tegelikult poleks väegrupi Nord mõnesaja tuhande mehe Kuramaa “kotti” jätmisel olnud midagi katastroofilist ja Punaarmee võinuks suunata kõik oma põhijõud Saksamaa vallutamisele. Kuid Nõukogude armeejuhatus otsustas teisiti. Punaarmee hakkas Kuramaale jäänud Saksa diviise raevukalt ründama, kandes ise seejuures ränki, kuni sadadesse tuhandetesse ulatuvaid kaotusi.
Saksa väejuhatuse meeleheitlik Kuramaast kinnihoidmine on osaliselt seletatav murega punalipulise Balti laevastiku tegevusvabaduse pärast (sellest sõltusid Rootsi rauamaagi tarned Saksamaale), aga ka Hitleri jonni üha süveneva ebaadekvaatsusega. Kuigi kindral Guderian ja admiral Dönitz püüdsid Hitlerilt korduvalt välja kaubelda luba Kuramaa evakueerimiseks, keeldus Hitler seda tegemast.
«Kuramaa loovutamine ei tule kõne allagi!» oli füüreri vastus ja nii seda ei loovutatud kuni sõja lõpuni.
Mõnes mõttes sarnanes Kuramaal võidelnute olukord eestlaste omaga 1944. aastal, mil rinne Narva all pikemaks ajaks püsima jäi. See tekitas võitlejates mingi omalaadse atmosfääri ja kokkuhoidmistunde, kus esines isegi erakorralise identiteedi algmeid.
1945. aasta jaanuaris nimetati väegrupp Nord ümber Kuramaa väegrupiks (Heeresgruppe Kurland). Selle peastaap asus Kuldiga linna lähistel olevas Pelci lossis. 1945. aasta jaanuaris kuulus Kuramaa väegrupi ridadesse kokku 399 500 meest, nendest umbes 14 000 Läti SS-diviisi ja 9 000 Läti teiste väeosade võitlejat .
Mis puutub Kuramaa väegrupi vähenemisse, siis see polnud tingitud ainult lahingukaotustest, vaid Wehrmachti juhtkond hakkas tasahilju, osalt isegi Hitleri tahte vastaselt, Kuramaalt väeosi Saksamaale evakueerima, et kasutada neid seal, kus olukord oli veelgi kriitilisem. Nii lahkusid 1945. aasta märtsis Kuramaalt SS-diviisid Nordland ja Nederland. Põhijõud jäi aga kohale ja pidasid vastu.
1945. aasta märtsi teisel poolel, tõi Punaarmee juhatus muude jõudude kõrval Kuramaale ka mobiliseeritutega täiendatud Eesti Laskurkorpuse.
Korpuse vastas seisid Saksa armee 218. ja 329. jalaväediviis ning Läti 19. Relva-SS-diviis. Kui palju korpuses olnud eesti mehi neis lahinguis langes, on kokku lugemata. Arvatavasti ulatub see arv sadadesse, kui mitte tuhandetesse.
Sundida eesti mehi minema Lätti punavõimu taastama, mille eest läti grenaderid neid raevukalt ründasid – see on järjekordne kommunismi võigas kuritegu - õigemini üks paljudest. Kummaline oleks siinjuures süüdlasi otsida lätlaste või eestlaste hulgast.
1945. aasta aprilli algul tõmmati Eesti Laskurkorpus eesliinilt tagasi ja pidi mais uuesti eesliinile viidama, kuid enne lõppes sõda.
Oktoobris 1944 alustas Punaarmee raevukaid rünnakuid Kuramaa väegrupi hävitamiseks. Esimene lahing algas 16. oktoobril 1944 ja kestis neli päeva. Venelaste rünnaku all oli läti 19. diviis, 290. ja 389. saksa jalaväediviisid ja ülejäänud VI korpuse üksused. See rünnak löödi veriselt tagasi, aga kuna pärast seda hakkasid levima kuuldused, et 19. diviis viiakse Saksamaale, algasid Läti diviisis deserteerimised, nii nagu see septembris oli toimunud Eestis.
Ka lätlastel oli oma ,,Pitka üksus“ - selleks, oli „kindral Kurelis'e organisatsioon“. Umbes 500 sõdurit lahkus rindelt ja 2000 meest tagalas olnud tagavaraüksustest. Ei olnud mingit mässu, nagu mõned ajaloolased, eriti nõukogude poolel, on kirjeldanud. Mehed lihtsalt lahkusid oma väeosast. Osa neist läks metsa, osa asus oma omakseid taga otsima. Suur osa aga ühinesid „Kurelis'e organisatsiooniga“. Deserteerimised Läti SS-diviisis lõppesid niipea, kui Heeresgruppe Nord sai 21. oktoobril 1944 Hitlerilt käsu – kaitsta Kuramaad kuni viimase meheni. Seda käsku korrati veel detsembris.
Teine Kuramaa suurlahing toimus Liibavist kagu pool, Priekule juures 27. oktoobrist kuni 7. novembrini. Sellest lahingust ei võtnud osa läti 19. diviisi osad, kuid venelased löödi siingi sakslaste poolt veriselt tagasi.
Kolmas lahing, mida ka „Jõululahinguks“ nimetati, algas 23. detsembril ja kestis 9. jaanuarini (1945). Punaarmee ründas Dobele ja Dzukste piirkonnas Läti 19. diviisi vasakut tiiba, kus diviis ühines 21. Luftwaffe (õhujõudude) välidiviisiga. See oli Kuramaa koti kõige pikem ja ägedam lahing. Ainult ühe päeva jooksul (31. detsembril) lõi lätlaste 19. diviis tagasi 27 venelaste pealetungi, ilma, et oleks loovutanud meetritki maad. Diviisi pataljonideks kahanenud kolme rügemendi vastas oli vähemalt kuus hästivarustatud nõukogude rügementi (polku), toetatuna tankide, kahurväe ja madalrünnakuid sooritanud lennuväe poolt.
Neljas suurlahing algas 23. jaanuaril ja kestis 3. veebruarini. Läti Waffen-SS Obersturmführer Roberts Ancans’ile anti 25. jaanuaril 1945 Rüütlirist. See noor leitnant oli 19. diviisi peakorteri juures, kus ta punaste läbimurru likvideeris.
Viies suurlahing toimus 12. veebruarist kuni 14. märtsini. Sel korral püüdsid punaväed Riia lahe ligidal Priekule-Tukkumi vahel läbi murda. Alates 1. märtsist peale kuulusid VI läti korpuse alla peale 19. diviisi ja selle saateüksuste veel ka saksa 24. jalaväediviis. Mõlemad kuulusid 16. saksa armee alla. Koos löödi punaste rünnakud tagasi.
Kuues suurlahing algas 17. märtsil ja kestis 4. aprillini. Sellest võttis Punaarmee poolel osa ka Eesti Laskurkorpus, mis märtsikuus, pärast raskeid kaotusi Saaremaal ning täiendusi ja kosumist Eestis, oli uuesti rindele toodud Kuramaa kotti likvideerima. Nõukogude allikad märgivad, et sel ajal olid umbes pooled mehed 28 000-mehelisest korpuse koosseisust pärast Eesti „vabastamist“ Eestist mobiliseeritud. Nii, et nii mõnigi endine „Eesti leegionär“ oli nüüd punaväelaste ridades ja võitles oma endiste kamraadide vastu.
Neis rünnakutes toimunud lahingute ägedusest annavad tunnistust Werner Haupti poolt toodud statistilised andmed. Nii hävitasid sakslased näiteks ainuüksi 1944. aasta oktoobris toimunud lahingutes enam kui 1100 Nõukogude soomukit, kandes samal ajal ka ise raskeid kaotusi.
1944. aasta novembris toimunud rünnakus kaotas Saksa pool surnute, haavatute ja kadunuks jäänutega kokku üle 30 000 mehe. Nõukogude poole kaotus ulatus 40 000 meheni, neist umbes 15 000 surnutena.
Iga suurrünnakuga vallutas Punaarmee küll mõned väikesed territooriumid, kuid toimunud rünnakute järel jäi Saksa rinne püsima, mis muutis punavägede rünnakud neis kantud kaotuste tõttu lõppkokkuvõttes mõttetuks.
Alates 1945. aasta maist hakkasid Kuramaa võitlejad kandma varrukal käiselinti pealdisega KURLAND. See oli viimane Saksa relvajõudude poolt kehtestatud autasu, mis anti välja Kuramaa "kotis" olnud võitlejaile.
1945. aasta 8. mai hommik oli Kuramaal kevadiselt soe ja päikesepaisteline. Sel hommikul said Kuramaa “kotti” sulgunud Saksa ja Läti väeosad teada, et Saksamaa on kapituleerunud. Neli pikka aastat kestnud sõda oli lõppenud ja kätte jõudnud kauaoodatud rahupäevad.
Kuramaa “kotti” sulgunud väegrupi Nord juhtkond oli saanud käsu alustada vägede väljaviimist Kuramaalt juba varem. 3. mail kutsus suuradmiral Dönitz enda juurde väegrupi juhataja kindralkolonel Hilperti, kes sai korralduse alustada viivitamatult üksuste väljaviimist Kuramaalt. Kõik raskerelvad, laskemoon ja transportvahendid tuli kohapeal hävitada. Kaasa oli lubatud võtta vaid käsirelvad. Saksa merevägi sai käsu: olla valmis Kuramaa väegrupi evakueerimiseks.
Otsekohe alustati diviiside staapides ülesande täitmiseks ettevalmistusi tegema. Kuid siis selgus, et väeüksuste äraveoks ette nähtud laevade kandejõud ei kata tegelikke vajadusi. Sellele vaatamata alustati kogu rindelõigu ulatuses üksuste tagasitõmbamist, et transpordi saabudes oleks võimalik kohe alustada nende pealelaadimist. 6. mail jäeti maha Tukumsi linn. Sadamalinnade ette moodustati tankikorpuse grenaderidest rannakaitseliin, mis sai nimetuseks "Libella liin". Selle ülesandeks oli julgestuse tagamine vägede laadimisel laevadele. Tankidivisjonides hakati hävitama relvastust. Staapides töötati välja väeosade ja üksuste laevadele laadimise ajagraafikud.
Kuid oodatud laevad ei saabunud. Vaatamata eelnevale kokkuleppele, katkestas Rootsi valitsus ootamatult kivisöe tarnimise saksa laevadele ja need jäid kütuse puudusel Saksamaa ja Taani sadamatesse seisma .
7. mai öösel võttis kindralkolonel Hilpert raadioühenduse vene armee ülemjuhatusega ja teatas, et Kuramaa väegrupp on nõus kapituleeruma. Venelased nõudsid, et väegrupi juhataja tuleks isiklikult kapitulatsiooni üle läbi rääkima.
Kindralkolonel Hilpert, kes oli oma alluvate ja sõdurite seas tuntud sümpaatse, õiglase ja lugupeetud sõjamehena, läks sel öösel vastu oma elu kõige raskemale sammule. Sõitnud koos saatjatega lahtisel autol läbirääkimisteks eesliinile, võtsid venelased ta vangi. Ta hukkus (hukati?) nõukogude vangilaagris.
Kapitulatsiooni läbirääkimisi venelastega, mis venisid tundide pikkuseks, pidas kindralmajor Rauser. Läbirääkimistel esitasid venelased vaid ühe nõudmise - tingimusteta kapitulatsioon.
8. mail öösel said kõik Kuramaa kotis olnud Saksa väeüksuste ja Läti 19. diviisi staabid armeegrupi ülemjuhatajalt järgmise päevakäsu:
"Kõigile! Marssal Govorov on nõus, et relvarahu algab 8. mail kell 14. Kõikidele üksustele sellest otsekohe teada anda. Kaevikutes välja panna valged lipud. Ülemjuhataja ootab lojaalset sõnakuulmist, kuna sellest oleneb edaspidine Kuramaa võitlejate saatus."
See teade lõhkes väeosades kui pomm. Kuramaa võitlejad ootasid kõike muud, kuid mitte tingimusteta kapituleerumist venelastele, kellele nad, vaatamata vastase ülekaalule, olid suutnud rinnet hoida. Sel ööl murdus paljudes Kuramaa võitlejates, eriti aga Läti sõjameestes, kes olid kaitsnud iga jalatäit oma kodumaast, usk õiglusse. Kõik senised võitlused olid olnud asjata. Kõik see, mis 1944. aasta septembris oli toimunud Eestis, toimus nüüd Kuramaa “kotis”.
Kuid veel ei vaikinud kahurid ja käsirelvad. Venelaste üksused ründasid saksa ja läti jalaväediviiside positsioone kogu rindel, kuid kõik nende rünnakud löödi tagasi. Kell 14 kerkisid kogu rinde ulatuses sakslaste kaevikute kohale sidemetest või särkide küljest rebitud riidetükkidest valmistatud valged lipud ja siitpeale valitses kogu eesliinil suur vaikus. Päeva pärastlõunal tulid mõnel pool sakslaste kaevikute juurde vene ohvitserid, kellele peagi järgnesid ka mõned punaarmee soldatid. Saksa soldatid vaatasid neid halle kujusid algul võõristusega. Peagi vahetati tervitusi ja endised vaenlased surusid üksteisel kätt. Seejärel ilmus venelaste kätte vodkapudel, mis üksteisele ulatades ringi käis.
Siis aga rebis keegi nokastunud punasoldat saksa grenaderi randmelt ära käekella. Teine nõudis, saksa soldati sõrmest sõrmust. Veel nõuti sakslastelt, et need annaksid ära oma püstolid. Kuna õhk oli täis elektrit, tõstsid Saksa ohvitserid protesti ja nõudsid, et punasoldatite lahkuksid. Et verevalamist ära hoida, käsutasid punaarmee ohvitserid vene soldatid relva ähvardusel oma kaevikutesse tagasi. Poolte vennastumisel oli lõpp.
8. mai keskpäeval maandus Liibavi lähistel asunud Grobini lennuväljale 35 sakslaste JU-52 tüüpi transportlennukit, et võtta peale suuremal hulgal raskesti haavatud. Kiire tankimine ja lennukid tõusid taas õhku. Palju haavatuid oli sunnitud ruumi puudusel maha jääma. Kuid siis nad veel ei teadnud, et äsja 35-st haavatutega õhku tõusnud lennukist tulistasid vene hävitajad juba mõni hetk hiljem Läänemere kohal 32 transportlennukit alla. Need olid esimesed ohvrid Kuramaalt, kes sõja esimesel rahupäeval Läänemere lainetes külma haua leidsid…
Kui 8. mail anti alistumise käsk, olid Läti 19. diviisi üksused Salduse asula juures rindejoonel. Diviisiülem Bruno Streckenbach andis üksuste komandöridele kapitulatsioonist teada telefoni teel, kuid lätlased keeldusid valgeid lippe välja panemast ja osa üksusi valgus laiali, põgenedes metsadesse, teised andsid alla omal käel. Diviisi komandör Streckenbach võeti vangi ja oli 9 aastat Lubjanka vanglas üksikkongis. Esimesed vangi langenud lätlased said koju alles 1953. aastal.
Nagu eelpool mainitud, ei andnud kõik läti leegionärid end vene vägedele vangi. Umbes kolmandik kogu Kuramaal võidelnud läti sõdureist “kadus” metsadesse. Terves koosseisus läks metsa Laumanise pataljon. Üks lätlaste üksus saksa SS-kindral Walter Krügeri komando all püüdis end lääneliitlaste juurde välja võidelda. Nad tabati Punaarmee poolt alles Ida-Preisimaal, kus Krüger end enne vangi langemist maha lasi.
Kokku oli Kuramaa sillapeas umbes 23 000 läti sõdurit. Neist umbes 14 000 olid Relva-SS 19. Läti diviisis. Peale selle veel Läti politseirügement “Riga”, Läti piirikaitserügemendid, Läti rügement nr. 7, Läti pioneerpataljonid, Läti Omakaitse (Aizsargi) mehed, Kurelis'e grupi mehed ning Saksa lennuväe abiteenistusse võetud läti noored.
Kurelis'e organisatsiooni kohta on teada, et 1944. a. kevadel võttis Saksa vastuluure (Abwehr) kontakti läti kindral Kurelis'ega, pakkudes talle võimalust organiseerida partisaniüksust, mis jääks tegutsema punaste seljataha, kui Läti peaks maha jäetama. Kindral Kurelis oli aga vaid fassaadiks ja tegelik organisatsiooni juhataja oli noorem mees, kapten Kristaps Upelnieks, kes oli Kurelis'e staabiülem. Upelnieks oli fanaatiline patrioot, kes oli veendunud, et neile tuleb kindlasti läänest abi.
Kui Saksa 16. ja 18. armee Kuramaale taandusid, ei jäänud Kurelis'e grupp mitte punaste tagalasse, vaid taganes koos sakslastega Kuramaale. Seal kasvas see oktoobris desertööride arvel, kes Läti 19. diviisist jalga lasksid, veelgi. Novembris 1944 andis Hitler ,,Abwehri“ ülesanded üle SS-le ja SD-le ning Läti Piirkonna Politseiülem SS-Obergruppenführer Friedrich Jeckeln käskis Kurelis'e grupi ümber piirata ja desarmeerida, kuid see keeldus relvi maha panemast. Kapten Upelnieks ja kuus tema lähemat kaastöölist arreteeriti ja lasti maha. Kindral Kurelis anti kindral Bangerskis'e valve alla. Kurelis'e grupi sõdurid saadeti töökomandodesse. Mis sai aga neist, kes olid Läti 19. Relva-SS diviisist deserteerinud ja Kurelise grupiga ühinenud, ei ole teada. Mõnedel andmetel saadeti need koonduslaagritesse
Teed Liibavi (Liepaja) ja Vindavi (Venspilsi) sadamatesse olid veel vabad ja mööda neid kihutasid Saksa väeüksuste autokolonnid, et sadamatest lahkuvatele laevadele jõuda. Suurte transportlaevade puudumise tõttu rakendati väeüksuste äraveoks käiku viimane kui üks sadamas olnud alus. Liibavi sadamasse saabunud jalaväeüksuste pealelaadimine toimus venelaste pommirahe ja tärisevate pardarelvade saatel. Pealelaadimist sadamas julgestas üks tankigrenaderide rügemendi pataljon.
Liibavi sadamast lahkus esimene laevade konvoi 8. mai õhtul kell 20.30, mis viis kaasa 2900 erineva väeliigi sõdurit ja haavatut. Kohe järgnes sellele teine konvoi, kus oli peal 5720 meest. Kella üheksa õhtul väljus kolmas konvoi ja tund hiljem veel 19 kiirpaati, kus kokku oli peal umbes 5000 meest.
Samal ajal olid Lätimaa teed ja sadamad täis tsiviilpõgenikke, kes paaniliselt põgenesid läheneva Punaarmee eest. Olles kogenud 1940.-41. aastal nõukogude režiimi poolt toime pandud metsikusi, üritasid tuhanded läti tsiviilisikuid nüüd paanilise maalt lahkuda. Üheaegselt sõjaväelasi täis laevadega lahkusid samal ajal sadamatest sajad tsiviilisikutega täidetud kaluripaadid.
Vaevalt olid viimased laevad Liibavi sadamast väljunud, kui sinna jõudsid nõukogude üksused, kes paigutasid sakslaste tulepesadesse oma tankitõrjekahurid ja avasid lahkuvate laevade ja paatide pihta kahuri- ning kuulipildujatule. Kaks viimasena lahkuvat aeglaselt liikunud puksiiri said pihta ja läksid koos inimestega põhja.
8. mai õhtul kell 23 väljus Vindavi sadamast laevakonvoi 11300 mehega pardal. See koosnes 15 kalalaevast, 45 pioneermaandumis- ja kahurpaadist ning tankerist "Rudolf Albrecht". Õhtul, kui sadamast lahkusid viimased laevad, tiirutasid linna kohal vene hävituslennukid, tulistades pardarelvadest sadamas ja linnas liikuvaid sõdurite kolonne. Linna kohal rippusid vene lennukitelt alla heidetud “jõulupuud” ning taevasse kerkisid kõrged tuleleegid ja suitsusambaid. See oli viimane pilt Vindavist , mida sealt lahkuvad sõdurid laevadelt nägid.
9. mai hommikul ründasid merel olnud laevu 25 vene hävitajat. Lennukite pardarelvade tulest said paljud laevadel olnud sõdurid surma. Mõni tund hiljem ründasid venelased taas ühte laevakonvoid 20 lennukiga, kuid olid sunnitud laevade tugeva õhutõrjesuurtükkide tule eest taanduma. Seejärel ründasid laevakonvoid Vene torpeedokaatrid ja lasid põhja mitu tsiviilpõgenike kalapaati. Pihta sai ka konvoi juhtlaev "Rugard", mida ründasid kolm vene torpeedokaatrit, kuid üks neist sai laevalt tulistatud mürsust tabamuse, mille järel teised kaks põgenesid. See oli viimane tulevahetus, mis toimus esimestel rahupäevadel Läänemerel.
Vaatamata tormisele merele ja pidevatele venelaste rünnakutele jõudsid Kuramaa sadamatest lahkunud laevakonvoid 11. mai lõunaks Holsteini sadamasse ja 25.700 Kuramaa võitlejat astus Saksamaa pinnale. 390.000 meest, nende hulgas umbes 15.000 Läti 19. SS diviisi võitlejat jäid aga Kuramaal venelaste kätte vangi.
Tallinna, Tartu ja teiste eesti linnade pommitamise järel 1944. aastal lennuväe abiteenistusse astunud ligi 3000 noorest viidi 1944. a. septembris, kui Saksa relvajõud Eestist lahkusid, umbes tuhat poissi otseteed Saksamaale. Pärnus asunud 127. õhutõrjepataljoni neli kergepatareid viidi Ruhja Eesti rinnetelt üle Mõisaküla taanduvaid väeosi julgestama. Sealt viidi õhutõrjepatareid edasi Riiga, kus nad koos Pärnust otseteed Riiga viidud raskepatareidega võtsid osa Riiale toimunud õhurünnakute tõrjumisest. Algselt pataljonis olnud umbes 260-st Pärnumaa poisist oli Riiga jõudnud umbes paarsada poissi.
Kui rindejoon jõudis Riia alla, viidi pataljon Tukkumsi, kust see pidi rongiešeloniga Saksamaale viidama. Kuid 5. oktoobril 1944 tungis Punaarmee tankikiil Leedus Läänemereni välja, lõigates ära maismaa ühendusteed Saksamaaga, mistõttu väegrupi Nord diviisid, sealhulgas ka Saksa 127. õhutõrjepataljon koos Pärnumaa poistega jäid Kuramaa “kotti”. Nüüd viidi pataljon Vindavisse (Venspilsi), kuhu selle kaks raskepatareid jäid kuni sõja lõpuni. Neli kergepatareid asusid sõja lõpu viimastel kuudel Kuramaa erinevates paigates laiali, mistõttu sõja lõpu teade jõudis nendeni erinevalt.
Vindavis asunud 4. raskepatareis teeninud Pärnumaa poisid kutsuti 8. mail patarei staapi, kus neid kostitati lõunasöögiga ja jagati välja marsitoit. Seejärel anti poistele kätte tõendid väeosast vabastamise kohta, mis tähendas, et nende jaoks oli sõda lõppenud ja poisid olid vabad - kuid tegelikult lindpriid.
1. raskepatareis anti 8. mai hommikul kõigil käsk oma kirjad ja päevikud hävitada ja alles peale lõunat teatas patarei ülem, et Kuramaa väegrupp on tingimusteta kapituleerunud. Samas anti teada, et kes soovib Saksamaale minna, peab katsuma ise sadamas mõnele laevale pääseda. Kes aga tahab end venelaste kätte anda, peab ootama, kuni punaväed Vindavisse jõuavad.
Ka saadeti kõik selle patarei paljulapseliste perede isad Vindavi sadamasse, kust neid pidi Saksamaale viidama. Kuid peagi tulid mehed tagasi, kuna sadamasse maandunud vesilennukid, mis neid pidid Saksamaale viima, olid juba viimse võimaluseni mehi täis. Nüüd anti kõigile, nende hulgas ka 40el eesti patareis olnud poisil käsk minna Vindavi lennuväljale, kust neid pidi transportlennukitel Saksamaale viidama. Lennuväljale jõudes maandus sinna küll neli suurt transportlennukit, kuid edasilennuks puudus lennukitel bensiin ja lendurid panid poiste nina all lennukid põlema…
Üks Vindavis olnud kergepatarei kahurirühm, kus oli ka kümne eesti poissi, oli paigutatud mootorpraamile, mis oli valves Vindavi sadamamuulide suudmes, et sadamasse ei pääseks vene allveelaevad. Saanud 8.mail teada, et Kuramaa väegrupp on kapituleerunud, asus praam koos sellel eesti poistega teele Saksamaale.
Vindvis asunud õhutõrjepatareides teeninud eesti poisid olid otsustanud end mitte venelaste kätte anda ja üritasid kõiki võimalusi kasutades Saksamaale pääseda. Samal ajal üritasid seda aga ka kümned tuhanded saksa sõdurid, mistõttu kõik sadamas olnud laevad olid viimase võimaluseni koormatud ja vaid osal eesti poistel õnnestus laevadel Vindavist lahkuda.
8. mail valitses Vindavi linnas tohutu segadus. Marodöörid rüüstasid kauplusi ja ladusid. Linna suunduvate teede ääres ja linnatänavatel seisid toiduainete ja sõjavarustusega koormatud veoautod. Mõned neist põlesid ja neil lõhkes koormaks olnud laskemoon. Tänavatel vedeles maas relvi ja laskemoona.
Üks umbes kolmekümnest poisist koosnev eesti poiste grupp, kes polnud sadamas laevadele pääsenud, pöördus tagasi linna. Teel laadisid nad oma toidukotid täis autodelt võetud šokolaadi, võid ja muud toidukraami. Öö veedeti ühes sadama laos. Järgmisel päeval valitses linnas vaikus.. Sadam oli laevadest tühi. Nüüd otsustasid poisid, et hakkavad jalgsi kodumaa poole astuma. Kuid siis äkki hakkas tänavatele ilmuma igasugust rahvast. Paljud neist olid purjus ja relvastatud. Linnast hakkas mitmelt poolt kosma tulistamist. Olid need lahti pääsenud vangid või partisanid, ei osanud keegi öelda. Tekkinud olukorras otsustasid poisid kojumineku mõttest loobuda ja linnast lahkuda, et oodata olukorra selgumist. Üks kohalik lätlane lubas poistel oma sauna varjule minna, kuhu jäädi paariks päevaks.
Kolmandal päeval aga tuli saunaomanik ja teatas, et ta ei või poisse enda juurde kauemaks jätta, kuna linna saabunud venelased olevat välja pannud teadaanded, et kõiki, kes varjavad saksa sõjaväelasi, karistatakse karmilt. Kuid samas kutsuti neis teadaannetes kõiki Saksa poolel võidelnud mehi, kel pole otsest veresüüd, ilmuma kogunemispunktidesse ja end seal üles andma. Ka lubati neis teadaannetes lahkelt, kõik, kes end üles annavad , lastakse paari nädala pärast koju. See oli rõõmustav uudis.
Igaks juhuks otsustati siiski saata paar poissi linna maad kuulama. Linnas sattusid aga “maakuulajad” ühel tänaval vastamisi grupi vene madrustega. Poisid kamandati relva ähvardusel ühe maja hoovi ja otsiti läbi. Võeti ära kõik, mis vähegi võtta andis. See oli poiste esimene tutvumine vene “seltsimeestega”. Pärast pikki kuid kestnud elamist koos sakslastega tundusid venelased poistele äärmiselt räpaste ja jõhkratena, kes tegutsesid kui röövlid.
Olles veendunud, et omal käel liikumine Lätimaa teedel, eriti veel saksa sõjaväe vormis, on äärmiselt ohtlik, otsustas poisid end kogunemispunktis üles anda. Sealt viidi nad traataiaga piiratud lagedale väljale, kus neid hoiti koos sinna toodud sakslaste ja lätlastega lageda taeva all. Päeval toimusid pidevalt üleloendused. Kolm päeva hoiti poisse söömata ja joomata. Siis hakati söögiks andma rohust valmistatud rokka, mis ei kõlvanud isegi sigadele. Paari nädalat hiljem viidi poisid ühte suurde laagrisse, mis asus Vindavist eemal. Seal oli koos paljudest rahvustest Saksa poolel võidelnud soldateid, kelledest enamuse moodustasid Läti 19. diviisi mehed. Viimased olid samuti tulnud laagrisse vabatahtlikult, uskudes venelaste lubadusi, et kõiki neid vabastatakse ja peagi koju lastakse.
Ühel juulipäeval rivistati kogu laager üles ja meestele teatati, et nüüd hakkate koju sõitma. Läti leegionäre oli tulnud saatma palju kohalikku rahvast, kes viskasid kolonnis seisnutele leivapätse ja toidupakke. Venelastest konvoisoldatid jooksid vandudes edasi-tagasi ja tulistasid õhku. Kätte saadud toidupakid trambiti jalge all puruks. Raudteejaamas laaditi kogu vangikolonn trellitatud loomavagunitesse ning suleti uksed. Algas sõit suurele “kodumaale”.
Ühel rinde lähedal asunud lennuväljal olnud helgiheitjate rühma poisid, saanud teada sõja lõppemisest ja olles kuulunud, et Vindavi sadamast viivad laevad mehi Rootsi, otsustasid Vindavisse sõita. Kuid see neil ei õnnestud, sest kõik teedel liikunud autod olid viimase võimaluseni rindelt lahkuvaid saksa soldateid täis. Nüüd otsustasid poisid tagasi lennuväljale minna. Seal kauplesid nad end ühele transpordilennukile ja pidid juba lennukisse sisenema, kui lennuväljale saabusid mitu kõrget saksa ohvitseri, kes püstoleid paugutades ajasid lennukite juurest ära kõik sinna kogunenud sõjaväelased ja ka lendurid, ning teatasid, et vastavalt suuradmiral Dönitsi käsule pidavat kõik Kuramaa võitlejad paigale jääma ja siin kapituleeruma…
Nüüd otsustasid poisid hakata jalgsi Eestimaa poole astuma. Olles läbinud mõned kilomeetrid, tehti ühe tee ääres olnud kivist hoone varjus väike puhkepeatuse. Äkki kihutasid sinna mootorratastel kolm automaatidega relvastatud vene soldatit. Need panid poisid näoga seina poole seisma ja lubasid kõik maha lasta, kui kelleltki leitakse relvi. Relva nad muidugi ei leidnud, kuigi ühel poistest oli riiete alla peidetud püstol. Seejärel tegid punasõdurid tühjaks poiste seljakotid, võtsid ära kõik väärtasjad ning kaasas olnud akordeoni, lasksid automaatidest paar valangut üle poiste peade hoone räästasse ja kihutasid minema. Selle juhtumi järel andsid kõik 15 poissi end venelaste kätte vangi.
Kuid osa eesti poisse pääses õnnelikult Saksamaale. 4. patareist õnnestus 26 eesti poisil selle patarei eestlasest ohvitseri leitnant Uiga abiga ühel Vindavi sadamas seisnud väikesel kahurpaadi kohad saada ja sellega Saksamaale minna.
Kuuel eesti lennuväepoisil õnnestus koos ühe eesti ohvitseriga Rootsi põgeneda, kus nad interneeriti ja hiljem Rootsi valitsuse poolt koos 139 lätlasest sõjaväelasega Nõukogude Liidule välja anti.
Vindavi sadamalinnas neil päevil valitsenud olukorda ja sakslaste evakueerimist sealt Saksamaale on sadama õhutõrjepraamil teeninud Pärnu poiss Arnold Saardson, kes elas Inglimaal, on kirjutanud järgmist:
"Viimane konvoi Vindavi sadamast pidi väljuma 8. mail, kell üheksa õhtul. Linnas olid avatud kõik ärid ja kaubamajad ning igaüks võis sealt võtta, mida tahtis, peale alkoholi muidugi. Meie alus oli klassifitseeritud kui "sõjalaev" ja seetõttu ei võtnud me peale põgenikke. Nimelt oli juba ette näha, et peame oma tee merel ise lahti võitlema. Seepärast võtsime pardale ainult 30 meest ühest tankiüksusest, kes olid oma tankid sadamakai ääres merre uputanud. Peale lõunat asusime sadama suudmes valveteenistusse, kuna keegi ei tohtinud enne ettenähtud aega sadamast väljuda.
Sadamas oli palju lätlaste kalapaate. Need olid saanud saksa mereväe ladudest kütust ja võtsid seda ka sadamas seisnud tankidest. Kõik vene vangid, kes olid olnud sadamas tööl, lukustati ühte kaubaaita.
Umbes kella viie paiku peale lõunat ilmusid sadama kohale mõned vene lennukid ja tulistasid sadamas seisnud paate. Üks sakslaste vesilennuk, mis oli sadamas randunud, sai pihta ja läks samas põhja.
Kell üksteist õhtul lubati laevadel ja lätlaste paatidel sadamast väljuda. Suurim sadamast lahkuv laev oli õlitanker "Rudolf Albrecht" umbes 3500 mehega pardal, kellede hulgas oli palju lennuväe abiteenistuse poisse. Peale tankeri ja läti kalapaatide lahkus veel umbes 45 väiksemat laeva ja paati, nende hulgas 19 sakslaste kiirpaati, mis kokku võtsid peale umbes 8000 meest. Meie praam oli selles laevadekonvois viimane, kui välja arvata mõned kiirpaadid, mis konvoi ümber tiirutasid.
Merel meil suuremaid pahandusi ei olnud. Esimesel ööl langes küll rivist välja üks laeva mootoritest, mistõttu jäime teistest maha. Järgmisel päeval tulid paar venelaste kiirkaatrit meid tülitama, aga meie pihta tuld nad ei avanud. Nende tõrjumiseks kasutasime me oma kahureid nüüd viimast korda. Järgmisel päeval randusime õnnelikult ühes Kieli lähedal asunud väikesadamas."
Lennuväepoiss Udo Nurme Pärnumaalt on oma viimaseid päevi Vindavis ja sealt Saksamaale lahkumist kirjeldanud järgmiselt:
"Sõja lõpu poole olime ikka rohkem ja rohkem tegevuses. Ka pühapäeviti. See muutis meie elu üsna koormavaks ja olime väsinud. Siis jõudis kätte saatuslik 8. mai 1945.
Sel päeval rivistati meid üles ja meie ette ilmus, meie suureks üllatuseks, saksa ohvitser ilma vöörihmata! See oli ennenägematu! Ta teatas meile, et "Krieg ist aus!" - sõda on läbi. Seejärel anti meile kõigile välja nn. "raudne toiduports", st. spetsiaalne kaasaskantav marsitoit, ja me olime vabad. Võisime minna kuhu tahtsime.
Võtsime poistega oma toidunormi ja asusime teele Vindavi linna poole. Peatusime linnast sisemaa pool Venta jõe sillal ja saatuse tahtel valisin linna minekuks jõe põhjapoolse kalda. Kuna meie poistegrupi liikumine tundus mulle liiga aeglane olevat, ning pealegi olid nad liiga pessimistlikult häälestatud, kiirendasin ma sammu. Minuga liitus üks mu sõber kodukülast Pärnu lähedalt Tammistest. Möödusime tee kõrval jutlevatest leegioni mundris lätlastest, kes meie eesti käisevappe vaatasid ja siis hüüdis üks neist lõbusalt: "Viimased mohikaanlased". Nähtavasti polnud nad Kuramaal saksa mundris eestlasi varem kohanud.
Sattusime ühte laevale laadimist ootavasse sakslaste gruppi. Meie teised kaaslased nähtavasti möödusid meist ja sattusid seetõttu ühte teise sõdurite gruppi, mida laevale ei lastud.
Pärast pikka ootamist pääsesime lõpuks laevale. Sinna sai peale meie grupi ka ühe maastikuauto meeskond, kes oma masinale samas tule otsa pani. Veel võeti pardale kolm viletsavõitu hobust, kes hiljem toiduks ära tapeti.
Meie alus oli tegelikult praamlaev, millega sakslased oma "välguüksusi" Kuramaalt ära viisid ja kuhu meie juhuslikult olime sattunud. Samal ajal ootasid jõe lõunakaldal mitu tuhat meest, kes kõik laevadele tahtsid pääseda, kuid pidid ruumipuudusel maha jääma. Kurb oli see, et meie patarei 21 eesti poisist pääses Saksamaale ainult kolm."
Kuldiga linna külje all, ühes vanas ordulossis asunud Kuramaa väegrupi peastaabi kaitsel olnud 127. õhutõrjepataljoni kahe kergepatarei ja helgiheitjate rüma meeskonnad said sõja lõppemisest teada 8. mai hommikul. Vaid mõni päev varem oli neis üksuste teeninud eesti poistele antud kätte kanoniiri tunnused. Kuna asuti nii Vindavi kui Liibavi meresadamast kaugel eemal, langes ära igasugune võimalus sealt venelaste käest Saksamaale pääseda.
8. mai lõuna paiku ilmusid Kuldiga ümbruse teedele esimesed rindelt lahkuvate saksa väeosade autokolonnid, mis esialgu kõik Vindavi ja Liibavi meresadamate suunas liikusid. Kuid siis ilmusid äkki taevasse nõukogude raskepommitajad, mis lainetena Läti lääneranniku suunas lendasid. Üsna varsti hakkas sealt pool kostma pommiplahvatuste tumedat mürinat. Pommitajate järel ilmusid taevasse hävituslennukid, mis pardarelvadest teedel liikunud sakslaste autokolonnide pihta tule avasid.
Õhutõrjepatareides anti õhuhäire ja meeskonnad võtsid kahuritel kohad sisse, kuid lennukite pihta tule avamine oli staabi loata keelatud. See kõik toimus 24 tundi pärast relvarahu väljakuulutamist Kuramaa kotis. Punavägede üksusi sel päeval Kuldiga lähistel veel ei olnud. Need jõudsid sinna alles mõni päev hiljem.
Järgnevatel päevadel jätkus rindelt lahkuvate Saksa sõjaväe autokolonnide liikumine teedel. Kuid need ei liikunud nüüd enam sadamate suunas, vaid jäid peatuma Kuramaa väegripi staabi juurde. Sinna saabus ka enamus Läti 19. diviisi üksusi.
Lossi juurde, kus oli asunud Kuramaa väegrupi staap, jäädi peatuma umbes nädalaks. Siis ühel hommikul rivistati kogu see mitmest tuhandest koosnev rea- ja allohvitserikoosseis rännakukolonniks ja algas jalgsimarss Leedu piiri ääres asunud Vainodes sõjavangide laagrisse. Samal ajal sõdurite kolonniga alustas lossi juurest liikumist pikk autokolonn saksa ohvitseridega, kes viidi Riia rannas asunud ohvitseride laagrisse. Nagu hiljem on teatavaks saanud, hukati seal osa Kuramaa väegrupi kõrgemaid ohvitsere NKVD poolt. Kohe pärast Saksamaa kapitulatsiooni väljakuulutamist Kuramaal, lasksid kaks kindralit 9. mail ennast maha.
Vainode laagris eraldati kõik “nõukogude kodanikud” sakslastest ja viidi eraldi laagrisse, kus olid juba ees umbes tuhat punaarmeelasest saksa sõjavangi. Laager asus lagedal põllul, kus polnud mitte ühtegi hoonet. Kogu laagri territoorium oli vaid suur porimülgas, kus vangidel tuli nädalate viisi lageda taeva all elada ja magada.
Peagi algasid ülekuulamised, mida tegid punaarmee 6. armee vastuluure “Smertš” ohvitserid. Samal ajal aga toimusid laagris miitingud, kus punaarmee oraatorid kinnitasid, et peagi kõik laagrisolijad vabastatakse ja saadetakse koju.
1945. aasta jaanipäeva paiku alustasid Vainode laagris olnud sõjavangid jalgsi marssi Jelgavasse. Kohale jõudes piirati aga kogu kolonn NKVD soldati poolt ümber ja suleti tugevasti valvatud laagrisse. Nädalapäevad hiljem jooksutati kõik vangid automaaturite kadalipu vahel Jelgava kaubajaama, kus nad trellitatud loomavagunites “suurel kodumaal” asunud vangilaagritesse sõidutati.
Pärast Kuramaa väegrupi kapituleerumist Kuramaal jäid venelaste kätte sõjavangi 42 saksa kindralit, 8038 ohvitseri ja 181 032 saksa sõdurit, nende hulgas umbes 14 000 läti 19. SS diviisi meest ning Norra ja Hollandi SS diviisid "Nordland" ja "Nederland". Aga ka Läti muude üksuste mehi ning umbes 65 Pärnumaa lennuväepoissi.
Kuramaa koti kapituleerumisega lõppes neli pikka aastat kestnud heitlus kahe maailmavallutaja vahel. Lääne demokraatia toetusel võitjaks tulnud kommunistlik režiim asus vallutatud aladel otsekohe nõukogulikku elukorraldust teostama. Eelkõige oli vaja karistada neid, kes olid julgenud relvaga astuda vastu Ida-Euroopa rahvastele "õnne ja vabadust toonud vabastajale" ja Sarmaatia lagendike poole hakkasid liikuma lõputud vangiešelonid. Paljud sinna viiduist jäid sinna igaveseks ja ajaratta lõputu pöörlemine on kustutanud mälust nende nimedki.
|
OSCAR-2019
|
||
Kergelt palpeeritava ja/või keskmise paksusega hüperkeratootilise aktiinilise keratoosi (I/II aste) paikne ravi immunokompetentsetel täiskasvanutel.
Actikeralli tuleb kanda kahjustatud piirkonnale (kuni 25 cm) üks kord päevas, kuni lesioonid on täielikult taandunud või maksimaalselt kuni 12 nädala vältel. Raskete kõrvaltoimete esinemisel tuleb ravimi pealekandmissagedust vähendada kolmele korrale nädalas, kuni kõrvaltoimed leevenduvad. Kui ravitakse õhukese epidermisega nahapiirkordi, tuleb lahust nahale kanda harvemini ning ravi kulgu tuleb sagedamini jälgida.
Ravitulemust saab täheldada kõige varem nelja nädala möödudes (vt lõik 5.1). Ravivastus paraneb aja jooksul ja andmed on saadaval kuni 12 nädala pikkuse ravi kohta. Lesiooni(de) täielik paranemine või optimaalne ravitoime ei pruugi ilmneda kuni kaheksa nädala vältel pärast ravi lõpetamist. Ravi tuleb jätkata ka siis, kui ravitulemus ei ole nelja nädala möödudes näha.
Taastekkivate lesioonide ravivõimaluste hindamisel peab arst arvesse võtma, et korduva ravi efektiivsust Actikeralliga ei ole kliinilistes uuringutes nõuetekohaselt hinnatud.
Actikerall on mõeldud vaid kutaanseks kasutamiseks. On olemas kogemus kuni kümne üksiku lesiooni samaaegse ravi kohta. Samaaegselt saab ravida mitut aktiinilist keratoosi ja ümbritsevat nahka juhul, kui on eelistatud kogu pinna samaaegne ravi. Samaaegselt Actikeralliga ravitava naha kogupindala ei tohi olla suurem kui 25 cm2 (5 cm × 5 cm).
Actikeralli kantakse peale korgile kinnitatud pintselaplikaatoriga. Ülemäärase lahusekoguse vältimiseks tuleb pintslit enne lahuse nahale kandmist tõmmata vastu pudelikaela, samas peab manustatav kogus olema piisav, et kuivamise ajal tekiks kile.
Ravitavat piirkonda ei tohi pärast lahuse pealekandmist kinni katta ja lahusel tuleb lasta kuivada, et lahusega kaetud alale tekiks kile. Enne Actikeralli järgmist pealekandmist tuleb olemasolev kile õrnalt tõmmates eemaldada. Kile eemaldamist võib hõlbustada soe vesi. Actikeralli ei tohi kanda karvadega kaetud nahale. Kasutamine karvadega kaetud nahale võib põhjustada karvade kokkukleepumist antud piirkonnas. Juhul kui Actikeralli on vajalik kanda karvadega kaetud piirkonda, tuleb eelnevalt kaaluda antud piirkonna raseerimist või karvade eemaldamist muul sobival viisil.
•Actikeralli ei tohi kasutada koos brivudiini, sorivudiini ega analoogidega. Brivudiin, sorivudiin ja analoogid on fluorouratsiili lagundava ensüümi dihüdropürimidiini dehüdrogenaasi (DPD) tugevad inhibiitorid (vt ka lõigud 4.4 ja 4.5).
Ensüüm dihüdropürimidiini dehüdrogenaas (DPD) mängib olulist rolli fluorouratsiili lagundamisel. Selle ensüümi inhibitsioon, vaegus või vähenenud aktiivsus võib põhjustada fluorouratsiili kumuleerumist.
Enne fluorouratsiili või teiste fluoropürimidiinidega ravi alustamist on näidustatud ensüümi DPD aktiivsuse kindlaksmääramine, kui seda peetakse asjakohaseks.
Kui fenütoiini võetakse Actikeralli kasutamisega samal ajal, tuleb DPD vaegusega patsientidel kaaluda testimist fenütoiini kõrgenenud plasmataseme suhtes (vt lõik 4.5).
Sensoorsete häiretega (näiteks diabeediga) patsientidel on vajalik ravitava piirkonna hoolikas meditsiiniline jälgimine.
Aktiinilist keratoosi põhjustab ultraviolettkiirguse krooniline kahjulik toime ning paikne ärritus Actikeralli pealekandmiskohas võib päikesekiirgusega kokkupuutel ägeneda. Patsientidele tuleb soovitada naha ja eeskätt ravitava piirkonna kaitsmist ülemäärase või kumulatiivse päikesekiirguse eest.
Puuduvad kogemused aktiiniliste keratooside ravimisel piirkonnas, millel esineb ka mõni muu nahahaigus, ning arst peab võtma arvesse, et ravitulemus võib olla teistsugune.
Puuduvad kogemused basaalrakulise vähi ja Boweni tõve ravimisel, mistõttu ei tohi seda ravimit nende ravimiseks kasutada.
Pudel tuleb pärast kasutamist kindlalt sulgeda, muidu kuivab lahus kiiresti ja seda ei saa enam ettenähtud viisil kasutada.
Actikeralli lahus ei tohi puutuda kokku tekstiilide ega akrüülidega (näiteks akrüülvannidega), sest lahus võib põhjustada jäädavaid plekke.
Ensüüm dihüdropürimidiini dehüdrogenaas (DPD) mängib olulist rolli fluorouratsiili lagundamisel. Viirusvastased nukleosiidi analoogid (näiteks brivudiin ja sorivudiin) võivad põhjustada fluorouratsiili või teiste fluoropürimidiinide plasmakontsentratsiooni märkimisväärset tõusu ning suurendada selle tõttu toksilisust. Sellel põhjusel peab fluorouratsiili ning brivudiini, sorivudiini ja analoogide kasutamise vaheline intervall olema vähemalt 4 nädalat.
Nukleosiidi analoogide (näiteks brivudiini ja sorivudiini) juhuslikul manustamisel patsientidele, keda ravitakse fluorouratsiiliga, tuleb rakendada efektiivseid meetmeid fluorouratsiili toksilisuse vähendamiseks. Näidustatud võib olla hospitaliseerimine. Rakendada tuleb kõiki vajalikke meetmeid, mis tagavad kaitse süsteemsete infektsioonide ja dehüdratsiooni eest.
Süsteemse fluorouratsiili ja fenütoiini samaaegse manustamise korral on teatatud fenütoiini kõrgenenud plasmatasemetest, millega kaasnevad fenütoiini mürgistuse sümptomid (vt lõik 4.4).
Puuduvad tõendid salitsüülhappe olulisest süsteemsest imendumisest, kuid imendunud salitsüülhappel võivad olla koostoimed metotreksaadi ja sulfonüüluurea preparaatidega.
Paikselt kasutatava fluorouratsiili kasutamise kohta rasedatel andmed puuduvad. Loomadel on täheldatud süsteemselt manustatava fluorouratsiili teratogeenset toimet (vt lõik 5.3). Salitsüülhape võib kahjustada näriliste tiinust.
Ei ole teada, kas fluorouratsiil või selle metaboliidid erituvad pärast paikset manustamist rinnapiima. Riski rinnapiimatoidul olevatele imikutele ei saa välistada.
Süsteemse fluorouratsiiliga läbi viidud fertiilsusuuringutes täheldati mööduvat viljatust isastel ja alanenud tiinestumismäära emastel närilistel. See ei oma siiski tõenäoliselt tähtsust inimeste puhul, sest Actikeralli nahale kandmise järgne aktiivsete ühendite imendumine on äärmiselt piiratud.
Enamikul patsientidest, kellel raviti lahusega aktiinilist keratoosi, esines pealekandmiskohas kerge kuni mõõdukas ärritus ja põletik. Raskete kõrvaltoimete korral võib vähendada ravimi pealekandmise sagedust.
Kuna ravimil on väga tugev naha sarvkihti pehmendav toime, võib esineda naha valkjat värvimuutust ja ketendamist, eriti aktiinilise keratoosi ümbruses.
Salitsüülhappe sisalduse tõttu võib see ravim põhjustada kergeid ärritusnähte, näiteks dermatiiti ja allergilisi reaktsioone kokkupuutekohas, kui patsiendil on selleks soodumus. Sellised kokkupuutekohas toimuvad allergilised reaktsioonid võivad avalduda sügeluse, punetuse ja väikeste villidena, mis võivad esineda ka väljaspool lahuse manustamispiirkonda.
Allpool on loetletud kõrvaltoimed MedDRA organsüsteemi klasside ja sageduse vähenemise alusel. Esinemissagedused on määratletud järgnevalt: väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100 kuni < 1/10); aeg- ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100); harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000); väga harv (< 1/10 000); ja teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).
Actikerall- ravi korral teatatakse sageli manustamiskoha reaktsioonidest ning nende avaldumine on ootuspärane, kuna need tulenevad ravimi toimeainete fluorouratsiili ja salitsüülhappe farmakoloogilistest toimetest nahale. Raskeid manustamiskoha reaktsioone on võimalik vähendada annuse vähendamisega (vt lõik 4.2). Veritsuse korral lõpetage ravi kuni kõrvaltoime paranemiseni (vt lõik 4.4). Kui ümbritsevatele pindadele manustamise ala suureneb (pind kuni 25cm), võib manustamiskoha kõrvaltoimete esinemissagedus suureneda. Eeskätt dermatiidi, korpade, erosioonide, veritsuse ja ödeemi esinemissagedus võib olla “Väga sage”, haavandite esinemissagedus võib olla aga “Sage”.
Kui lahust kantakse nahale soovituste järgi, on kummastki toimeainest tekkiv süsteemne mürgistus ebatõenäoline. Soovitatust oluliselt sagedasema pealekandmisega kaasneb manustamiskoha kõrvaltoimete esinemissageduse ja raskusastme suurenemine.
Toimeaine fluorouratsiil (FU) on tsütostaatiline aine, millel on antimetaboliidi toime. Struktuurilise sarnasuse tõttu nukleiinhapetes sisalduva tümiiniga (5-metüüluratsiil), takistab FU selle teket ja kasutamist ning pärsib seeläbi nii DNA kui ka RNA sünteesi, mille tulemuseks on kasvu pidurdumine.
Paikselt kasutataval salitsüülhappel (SA) on keratolüütiline toime ja see vähendab aktiinilise keratoosiga seotud hüperkeratoosi. Selle toimemehhanism keratolüütilise ja korneolüütilise ainena on arvatavalt seotud selle mõjuga korneotsüütide adhesioonile, rakkudevahelist sideainet lagundava toimega ning korneotsüütide vabastamise ja lahutamisega.
Määrava tähtsusega randomiseeritud, platseebokontrollitud topeltpimedas kolmeharulises, paralleelrühmadega mitmekeskuselises III faasi uuringus raviti 470 I kuni II astme (vt allpool) aktiinilise keratoosiga (AK) patsienti Actikeralliga, platseeboga või diklofenakki sisaldava geeliga (30 mg/g) (DG). 187 patsienti said Actikeralli fikseeritud kombinatsiooni kuni 12 nädala vältel. Esmaseks tulemusnäitajaks oli lesiooni histoloogiline puudumine 8. nädalal pärast ravi lõppu. Paikne ravi Actikeralliga osutus efektiivsemaks kui ravi platseeboga või diklofenakki sisaldava geeliga. Teisesed tulemusnäitajad (näiteks lesioonide koguarv, aktiinilise keratoosi lesiooni kogusuurus, lesiooni ravivastus, arsti üldhinnang ja uuringus osaleja üldine hinnang efektiivsusele) kinnitasid esmase tulemusnäitaja kohta saadud tulemusi. 72%-l Actikeralli ravirühma kuuluvatel osalejatel ei olnud aktiiniline keratoos võetud biopsias enam tuvastatav, kuid diklofenakki sisaldavat geeli ja platseebot saanud rühmades olid aktiinilise keratoosi taandumismäärad vastavalt 59,1% ja 44,8% (uuringuplaani analüüsi alusel). Täieliku ravivastusega (kõigi lesioonide kliinilise taandumisega) uuringus osalejate arv oli samuti suurim Actikeralliga ravitavas rühmas, kus vastav näitaja oli 55,4% võrreldes 32%-ga diklofenakki sisaldavat geeli saanud rühmas ja 15,1%-ga platseeborühmas. Kõige sagedamad kõrvaltoimed Actikeralli kasutamisel olid manustamis- ja pealekandmiskoha ärritus (sealhulgas põletustunne) (86,1%) ning manustamiskoha põletik (73,3%). Suure esinemissagedusega olid ka manustamiskoha sügelus (44,9%) ja valu manustamiskohas (25,1%). Muudeks kõrvaltoimeteks olid manustamiskoha erüteem ja erosioon. Naha ja manustamiskoha reaktsioonidest tingitud ravi katkestamismäär oli madal (0,5%).
Randomiseeritud, platseebokontrollitud topeltpimedas kaheharulises, paralleelrühmadega mitmekeskuselises III faasi uuringus raviti 166 I kuni II astme aktiinilise keratoosiga (AK) patsienti Actikeralliga või lahustiga (suhtes 2:1). Patsiente raviti 12 nädala jooksul manustades Actikeralli või lahust kahjustatud kuni 25 cm2 suurusele pinnale, millel esines 4 kuni 10 aktiinilise keratoosi lesiooni; 30 patsiendist koosneval patsientide alarühmal tuvastati RCM- mikroskoobi (reflectance confocal microscopy, RCM) abil vähemalt 3 subkliinilist lesiooni. Esmane tulemusnäitaja oli aktiinilise keratoosi lesioonide täielik kliiniline paranemine ravitavas piirkonnas 8 nädalat pärast ravi lõppu. Actikeralli rühmas täheldati täielikku kliinilist paranemist 49,5%-l (ravikavatsuslik analüüs) või 55,1%-l (protokolli analüüs) patsientidel võrreldes vastavalt 18,2% või 19,6%-ga lahusti rühmas. Paikse Actikerall-ravi puhul täheldati paremust võrreldes lahustiga. Teisesed tulemusnäitajad, nagu
osaline paranemine, lesioonide koguarv, lesiooni raskusaste, arsti ja patsiendi üldine hinnang efektiivsusele, kinnitasid esmase tulemusnäitaja tulemusi.
RCM alarühma analüüsis täheldati üksiku kliinilise AK lesiooni ja valitud subkliiniliste lesioonide täielikul paranemisel Actikeralli oluliselt suuremat efektiivsust võrreldes lahustiga (vastavalt 87,5% vs. 44,4%, p=0,0352 and 89,6% vs. 47,1%, p=0,0051).
Enamus Actikerall-raviga seotud kõrvaltoimetest olid manustamiskoha reaktsioonid, millest enamus olid kerged. 27-l Actikerall-ravi saanud patsiendil (24,1%) teatati 30-st manustamiskoha veritsuse juhust: neist 26 olid kerge, 3 mõõduka ja 1 tõsise raskusastmega. 3-l Actikerall-ravi saanud patsiendil (2,8%) teatati 4-st manustamiskoha haavandi juhust: 3 olid kerge ja 1 mõõduka raskusastmega. Ravi katkestamise määr raviga seotud naha ja manustamiskoha reaktsioonide tõttu oli madal (n=1, 0.9%).
Kliinilist efektiivsust on tõestatud ka randomiseeritud paralleelrühmadega mitmekeskuselises II faasi uuringus, kus võrdluseks kasutati krüoteraapiat. Pärast 6- nädalast (n=33) Actikerall- ravi täheldati 8. nädalal kõrgemat histoloogilist paranemismäära, võrreldes krüoteraapiaga 14 nädalal pärast esmast ravi 1. päeval ja vajadusel 21. päeval (n=33) (62,1% vs 41, 9%). Samuti täheldati pärast 6 kuu möödumist Actikerall- rühmas madalamat aktiinilise keratoosi tagasilangust (27,3% vs 67,7%). Actikeralli efektiivsust ravikestuse seisukohast (alates ≤ 4 kuni > 12 nädalat) tõestati mitmekeskuselise mittesekkuva uuringu käigus I kuni III astme aktiinilise keratoosiga patsientidel (n=1051). Ligikaudu 8 nädalat pärast ravi oli lesioonide arv ja suurus vähenenud vastavalt 69,7% ja 82,1%, mis saavutati ligikaudu 50%-l patsientidest vähem kui 6- nädalase ravi jooksul. Kõikide raviperioodide korral (≤4 nädalat; >4 kuni ≤6 nädalat; >6 kuni ≤9 nädalat; >9 kuni ≤12 nädalat; ja >12 nädalat) täheldati lesioonide arvu vähenemist 65…70%.
Nii II faasi kui ka mittesekkuva uuringu alusel täheldati, et Actikeralli ohutusprofiil oli ravimi kõrvaltoimete tekke osas sama (vt lõik 4.8).
Mitmekeskuselises mittesekkuvas IV faasi uuringus, mille käigus uuriti Actikeralli kasutamist rutiinse ravi käigus aktiinilise keratoosiga patsientidel (kliinilise astmega I või II vastavalt Olsenile) seoses ravikestusega, uuriti esmakordselt ka kätel, jalgadel ja kehatüvel esinevaid AK-lesioone. Analüüsi tulemused seoses lesioonide paiknemisega näitasid, et Actikerall avaldas toimet kõikidele ravitud lesioonidele sõltumata nende asukohast.
Muude kehaosade kui näo, otsmiku ja juusteta peanaha ravi üle otsustamisel tuleb arvesse võtta eri piirkondade epidermise paksust. Erinevate kehaosade avaldatud keskmine epidermise paksus on: nägu 49,4 mikromeetrit, otsmik 50,3 mikromeetrit, ülakeha esikülg (dekoltee) 42,2 mikromeetrit ning käed/jalad 60,1 mikromeetrit (Koehler (2010), Skin Res Technol, 16:259–264; Sandby-Moller (2003), Acta Derm Venereol, 83(6):410–3; Whitton ja Everall (1973), Br J Dermatol, 89(5):467–76).
Aktiinilise keratoosi lesiooni intensiivsust hinnati 4-punktisel skaalal, mille on välja töötanud Olsen jt (1991) (J Am Acad Dermatol, 24:738–743).
Euroopa Ravimiamet ei kohusta esitama Actikeralliga läbi viidud uuringute tulemusi laste kõikide alarühmade kohta aktiinilise keratoosi korral (teave lastel kasutamise kohta: vt lõik 4.2).
Sigadega läbi viidud imendumisuuringus ei tuvastatud seerumis fluorouratsiili pärast kutaanset manustamist – isegi suurte koguste korral – s.t toimeaine ei imendunud kogustes, mis oleksid standardsete analüütiliste meetoditega (kõrgsurvevedelikkromatograafia) tuvastatavad.
Inimeste tüügastele kantud sama ravimvormiga fluorouratsiili imendumismäära analüüsinud farmakokineetilise uuringu alusel on see oluliselt madalam kui 0,1%.
Actikerall moodustab pärast nahale kandmist tihke kile, mis on pärast lahusti aurustumist valget värvi. See tagab oklusiivse toime, mis soodustab toimeainete penetratsiooni epidermisesse, kus aktiinilised keratoosid asuvad.
Salitsüülhapet on lisatud selle keratolüütiliste omaduste tõttu, et täiustada toimeaine penetratsiooni, mis on eriti raskendatud hüperkeratootiliste aktiiniliste keratooside korral. Sama eesmärki aitab saavutada abiaine dimetüülsulfoksiid, mis parandab toimeaine fluorouratsiili lahustuvust.
Salitsüülhappe keratolüütiline toime põhineb selle vahetul mõjul rakkudevahelisele sideainele või desmosoomidele, mis kiirendab keratinisatsiooniprotsessi.
Loomkatsed ja inimestega läbi viidud farmakokineetilised uuringud on näidanud, et salitsüülhappe kiire nahapinnast läbitungimine sõltub substraadist ja teistest penetratsiooni mõjutavatest teguritest, näiteks naha seisundist.
Metabolismi käigus konjugeeritakse salitsüülhape glütsiiniga salitsüül-kusihappeks; glükuroonhappe fenoolrühmaga (OH) eeterglükuroniidiks ja karboksüülrühmaga (-COOH) esterglükuroniidiks või muudetakse see hüdroksülatsiooni teel gentiishappeks ja dihüdroksübensoehappeks. Tavalises annusevahemikus on süsteemselt imendunud salitsüülhappe poolväärtusaeg 2 kuni 3 tundi, kuid see võib suurte annuste korral pikeneda 15 kuni 30 tunnini, sest maksa jõudlus salitsüülhappe konjugeerimisel on piiratud.
Üldjuhul ei ole toksilised kõrvaltoimed salitsüülhappe paiksel manustamisel tõenäolised (kuid vaadake vastunäidustusi), sest seerumitasemeid, mis ületaksid 5 mg/dl, esineb äärmiselt harva. Salitsülaadi mürgistuse esimesed sümptomid võivad tekkida vaid siis, kui seerumiväärtus on kõrgem kui 30 mg/dl.
Eksperimentaalsed andmed fluorouratsiili (FU) paikse manustamise järgse akuutse ja subkroonilise toksilisuse kohta puuduvad. Rottidel on täheldatav fluorouratsiili annusest sõltuv süsteemne biosaadavus ning see põhjustab raskeid paikseid reaktsioone ja surmaga lõppevaid süsteemseid toimeid, mis on tingitud fluorouratsiilile omasest antimetaboliidi toimest sedavõrd suurte (inimestel kasutatavast annusest kuni 10 000 korda suuremate) annuste juures, mis ei ole saavutatavad Actikeralli kasutamisel soovituste kohaselt.
Fluorouratsiil oli teatud testtüvedel in vitro mutageenne. Mitmetes uuringutes analüüsiti fluorouratsiili kartsinogeensust närilistel, kuid toimet ei täheldatud. Üks uuring tõestas siiski fluorouratsiili kartsinogeensust hiirtel pärast manustamist kõhukelmesisese süstena. Paljud uuringud on pärast fluorouratsiili süsteemset manustamist viidanud selle suurte annuste potentsiaalsetele teratogeensetele või embrüotoksilistele toimetele, kuid vähesele või puuduvale toimele fertiilsusele või üldisele paljunemisvõimele. Süsteemselt manustatud fluorouratsiiliga läbi viidud fertiilsusuuringutes täheldati mööduvat viljatust isastel ja vähenenud tiinestumismäära emastel närilistel. Siiski ei oma ükski selline toime tõenäoliselt tähtsust inimeste jaoks, sest nahale kandmise järgne imendumine on äärmiselt piiratud.
Salitsüülhappel on madal akuutne toksilisus, kuid see võib pärast paikset manustamist suurtes kontsentratsioonides põhjustada nahareaktsioone. Salitsüülhappel ei ole teadaolevalt ühtegi mutageenset, genotoksilist, kartsinogeenset ega teratogeenset toimet.
See ravimpreparaat on saadaval valgest polüpropüleenist lastekindla korgiga pruunis klaaspudelis, mis on pakendatud pappkarpi. Pudeli korgile on kinnitatud lahuse pealekandmiseks mõeldud pintsel. Pintselaplikaator (CE-vastavusmärgisega) on valmistatud polüetüleenist (HDPE ja LDPE 1 : 1) ja nailonist pintslikarvad on kinnitatud roostevabast terasest pintslivarrele (V2A).
|
OSCAR-2019
|
||
Saarlasest Eesti grupisõidu meister Mihkel Räim tegi Belgias ajaloolises Ypres’ linnas ajalugu – just temast sai Great War Remembrance Race esimene võitja. Ratturi enda hinnangul oli see tema karjääri parim saavutus.
“Ralli supermänedžer Timo Jouhki investeerib noortesse rallisõitjatesse miljoneid ja saab vastutasuks poole nende tulevasest palgast,” kirjutab Eesti Päevaleht.
Eile varahommikul toimus endises Laimjala vallas Pahavalla külas traagiline liiklusõnnetus. Kaubiku ja mootorratta kokkupõrkes hukkus 25-aastane mees.
Laupäeval allkirjastati Vilsandi saarel koostööleping „Tipud kokku“, mis väljendab head tahet ja fikseerib koostööpõhimõtted Eesti kõige äärepoolsemate omavalitsuste Viimsi valla, Rõuge valla, Saaremaa valla, Narva-Jõesuu linnavalitsuse ja MTÜ Murtud Rukkilille Ühing vahel.
Nädalavahetusel hakkas Saare Uluki sotsiaalmeedia lehel levima Sõrves tehtud karupilt. Ehkki pilt oli tehtud juba pea poolteist kuud tagasi, tõdes Saarte Jahimeeste Seltsi tegevjuht Ive Kuningas, et värskemad teated karu kohta on tulnud samuti Sõrvest.
Palun teie kui volikogu esimehe avalikku hinnangut Saaremaa vallavanema Madis Kallase tegudele, milles on valla rahaliste vahendite ebaseadusliku omastamise ja korruptsiooni tunnused. Need tunnused seisnevad vallavanema poolt tema enda ja kolmandate isikute isiklike õigusabikulude tasumises valla rahast ning ehituse töövõtulepingu sõlmimist oma ema poolt juhitava koolimaja remontimiseks. Kõik pöördumises esitatud faktiväited tuginevad dokumentaalsetele tõenditele.
Vaidlust ei ole küsimuses, et Jüri Reede on pöördunud hagiga Saaremaa valla, vallavanema, vallasekretäri ja Kihelkonna teenuskeskuse juhi vastu.
Hr Jüri Reede poolt esitatud kahtlustused on äärmiselt tõsised. Hinnangu andmine eeldab kõikide asjaoludega kursis olemist ja ei kuulu volikogu esimehe kompetentsi.
„Nädala ülevaadet tuleb alustada kurva teatega liikluses,” ütles Kuressaare politseijaoskonna juht Rainer Antsaar.
Laupäeval, 25. augustil andis Eesti Vabariigi president Viljandis üle auhinnad „Eesti kaunis kodu 2018“. Tervise- ja spordirajatiste kategoorias sai Eesti Olümpiakomitee eripreemia Saaremaal Püha külas asuv Soobiku avastusterada.
Laupäeval toimunud muinastulede ööl süüdati taas päikeseloojangul lõkked, meenutamaks kunagisi rannalõkkeid, mis näitasid meremeestele ohutut teed sadamasse või randa jõudmiseks.
Sel nädalavahetusel toimusid Muhus sõjaajaloo päevad. Saaremaa Sõjavara Selts taaslavastas pühapäeval, 26. augustil viimase suure sõja aegse Muhu vallutamise lahingu.
21.–25. augustini korraldasid Eesti Taluliit, Saaremaa Talupidajate Liit, Eesti OTT ja Ehtne Talutoit üheskoos Talutoidu Karavani, mis kulmineerus Suure Talupäevaga Saaremaal Upal, Suure Tõllu puhkekülas.
Septembri alul ehk 9.-st kuni 13.-ni saavad kõik need harrastusteatrihuvilised, kes ühel või teisel põhjusel ei ole jõudnud maakohtadesse külateatrit vaatama, näha ära mõned teatritükid. Vaatamist väärivad kõik.
Viljandimaal Põhja-Sakala vallas Kuhjaveres toimus kahel päeval, 18. ja 19. augustil traditsiooniline külateatrite festival, mis kauaaegse patrooni Kalju Komissarovi ettepanekul kandis motot „Eestlane naerab“.
Saaremaa petangikarikavõistluste kaheksas etapp peeti laupäeval Lümandas. Kümne duo konkurentsis võtsid teenitud võidu Tarvo Pihlas – Jüri Janson, kes läbisid turniiri kaotuseta. Finaalis alistati Katrin Lember – Urmo Auväärt koguni 13:2.
24.-25. augustil sõidetud Lõuna-Eesti ralli võitjatena finišeerisid Võru kesklinnas Ranno Bundsen – Robert Loštšenikov, kellele see oli karjääri esimene absoluutarvestuse rallivõit.
Eesti võrkpallikoondis kindlustas 3:1 (29:31, 25:15, 25:20, 25:18) võiduga võõrsil Iisraeli üle koha 2019. aasta EM-i finaalturniiril. Voor enne lõppu on Eesti kindlustanud esikoha B-alagrupis, kirjutab volley.ee.
Täpselt nädal aega tagasi reedel astusid lavale kaks kikilipsustatud šikki noormeest vanuses 7 ja 6, kes võitsid Arensburgi terassile kogunenud publiku südame jäägitult. Poisid esitasid Ivo Linna poolt kuulsaks lauldud laulu „Kikilips”.
Puuknakkuste juhtumite arv Eestis ja Saaremaal aina kasvab. Praegu saab end vaktsineerida vaid puukentsefaliidi vastu. Puukborrelioosi vaktsiin on alles välja töötamisel ja jõuab turule kõige varem viie aasta pärast.
Saaremaa väärikate ülikooli õppurite suvine ringkäik, mille 1. osas (30. juunil) oli juttu ERM-i asutamisest, Eesti vanimast lipust, helisevatest vaipadest, Kukruse emandast, eestikeelsest vanimast kirjasõnast ja muuseumi suurimast eksponaadist, jätkus pilguheitmisega Eesti vabariigi algusaega ja nõukogude aega.
Saaremaa valla juriidiline sünnipäev on 21.10.2017. volikogu 3.11.2017 toimunud istungil sai ametisse valitud vallavanem ja kinnitatud viis abivallavanemat. Vallavalitsus sai täitevorganina paika, kuid alles 1.01.2018 alustas oma tegevust Saaremaa vallavalitsus kui ametiasutus. Tekkis olukord, kus ühinenud valdade (ja linna) sekretärid jätkasid töö korraldamist saarel.
Eesti tubakavabaks. Kool kiusamisvabaks. Muidugi, läbi raskuste ja aktsiiside, Eesti alkovabaks. Teised ilusad loosungid, millega vehkida.
Muinsuskaitseameti peadirektori ettepanekul tuleks arutada keskväljaku renoveerimistööde projekti muutmist ning kasutada maksimaalselt tööde käigus asfaltkatte alt paljandunud sajanditevanust munakivisillutist.
Esmaspäeval, 27. augustil jõuab pop-up kool Meresõber Saaremaale Orissaare sadamasse, kuhu oodatakse meresõpru osalema 31. augustini. Liikuv merekool on pühendatud Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale. Juubeliaasta suvel liigub mobiilne merekool koos juhendajatega kaheksasse Eesti paika nii rannikul kui ka sisemaal. Sel suvel on merekoolis käinud rohkem kui 300 last.
Matkajatel on põhjust rõõmustada. Saaremaale on sündinud uus matkatee, mis on sobilik kahepäevaseks rattamatkaks või vähemalt neljapäevaseks jalgsirännakuks. Matkaklubi Tõll ja Piret kutsub kõiki esimest korda jalgratastel uuele matkateele, millel nimeks Saaremaa Süda.
Täna toimub Viljandi lauluväljakul kümnendat korda üleriigiline erivajadustega inimeste laulu- ja tantsupidu, mis on sedakorda pühendatud Eesti 100. sünnipäevale. Peole on oodata ligi 1100 osalejat. Saaremaalt on peolisi nii Sõmera Kodust kui ka Saaremaa Puuetega Inimeste Koja (SPIK) liikmeid.
Tuleohutuskontrolli käigus tuvastas päästeamet Valjala põhikooli katusel asuval evakuatsiooniteel puudused, mille kõrvaldamiseks palub kool Saaremaa vallalt abi.
8. septembril algusega kell 18 toimub Kuressaares taaskord juba traditsiooniks saanud tänavapiknik. Neljapäevase seisuga oli broneeritud 320 lauda, vabu laudasid on jäänud kõigest 100.
Sotsiaalministeerium soovib käivitada suuremahulise sotsiaaltranspordi pilootprojekti. Projekti eesmärgiks on leida võimalus, kuidas kohalikud omavalitsused saaksid hakata teenust ühiselt tellima ja pakkuma ning sõite omavahel või ühistranspordiga ühildama. Projektiga otsustas ühineda ka Saaremaa vald.
Saaremaa valla osalemine pilootprojektides on ainult tervitatav. Üks asi on muidugi asjade käimajooksmine, katsetamine, proovimine, teine aga see, et niimoodi saadakse aru erinevate teenuste vajadusest ja sellest, mismoodi täpselt need asjad siin maanurgas käima peaks.
11.–12. augustini toimusid Kehtnas Eesti Valgete Lambakoerte Tõuühingu (EVLÜ) traditsioonilised suvepäevad „Valged Kehtna mõisas“, Šveitsi valgete lambakoerte tõu erinäitus EVLÜ Klubi Võitja 2018 ja jäljevõistlus EVLÜ Hobijälg 2018. Saaremaa, ja samas ka koerteklubi Aktiiv, oli esindatud kolme võistluspaariga: Marina Raaper koeraga Born To Win Warrior Shooter ning Kersti Pink koertega Born To Win White Keykeeper ja Born To Win White Target.
Eesti Vabariigi sajandipikkust teekonda on igati väärikalt tähistatud. Kõik, kes erinevate ürituste korraldamistes osalesid, on teinud oma tööd südamega. Kindlasti on ka rahulolematuid nagu alati, kuid nende käest võiks küsida, mida sa ise teinud oled või mis siis peaks teisiti olema?
Saaremaa põllumeeste ning karjakasvatajate olukord on endiselt nutune. Riikliku meetmena MES-i kaudu jagatava käibelaenu järele tormi ei joosta.
Saaremaa vallavolikogu fraktsioon Saarlane tegi vallale ettepaneku lisada arengukavasse mitmeotstarbelise spordiväljaku rajamise.
Keskväljaku ja ümbritsevate tänavate remont kütab kirgi, inimesed on pahased. Ilmselt ei kahtle keegi tehtava vajalikkuses, pigem kerkib linnasüdames nn kuumaastikul ukerdades küsimus, kas kõike seda ei saaks kiiremini teha.
Mööda maanteid sõites võib näha, et teeviitadel on lisaks lähimatele linnadele märgitud ka numbrid, mis on harilikult punase, valge, kollase või rohelise taustaga. Need numbrid ei ole sinna pandud juhuslikult, vaid need on täpselt süstematiseeritud ning soovi korral saab neid kasutada GPS-i asemel.
Sel aastal möödub 390 aastat Hüti klaasikoja rajamisest Hiiumaale ja klaasitööstuse tulemisest Eesti aladele. Sel puhul korraldab Hiiumaa oma klaasikunstnik Kalli Sein Kärdlas kaheosalise näituse.
Tänavu süüdatakse muinastuled Eestimaa randades laupäeva, 25. augusti päikeseloojangul kella 20–20.30 vahel. See on 27. kord Eestis muinastulesid süüdata, sest Eesti esimene muinastuli süttis aastal 1992 Tahkunas.
Kolm aastat küpsenud kontserttuur „Mööda piiri” jõuab täna õhtul Kuressaarde. Eesti vabariigi 100. juubeliaastale pühendatud tuur toob publikuni 13 verivärsket isamaalist laulu ja ühe instrumentaalpala „Sind kiidan hõiske huulil”. Koos politsei- ja piirivalveorkestriga esinevad Mari Kalkun, Mari Jürjens, Liisi Koikson, Tõnis Mägi, Ott Lepland ja Karl-Erik Taukar.
Mäletatavasti leidis turist 30–40 aastat tagasi koha, kus ihuhädasid kergendada, lõhna järgi üles. Tänapäeval see viitesüsteem nii hästi ei tööta. Linn on täis kõiksugu lõhnasid, aga kemmerguhais õnneks või paraku enam nende hulka ei kuulu.
Vaatamata looduse vingerpussidele otsustas Saaremaa muuseum ka sel aastal korraldada traditsioonilise seenenäituse. Näitusega kaasneb ka palju muid põnevaid tegevusi.
Orissaare keskkooli 1962. aastal lõpetanud legendaarne 13. lend soovib oma klassiõde, kunagist pikaaegset Muhu põhikooli direktorit Senta Roomi meenutada mälestuskiviga.
Teisipäeval sai Noortejaamas alguse kiusamisteemaline noortevahetus, milles osalevad 14–17-aastased Eesti, Sloveenia ja Portugali õpilased. Koos grupijuhendajatega on osalejaid 30.
Täna toimub Järvamaal Toosikannu puhkekeskuses päästeameti kutsemeisterlikkuse päev, kus valitakse üheaegselt kutsemeistrid neljal erineval võistlusel: eliitkomando, pritsumees, ohutusjärelevalve ning esmakordselt ka halduse valdkonnas.
Saaremaa vallavalitsus soovib hinnapakkumist Juhan Smuuli tänavale kahe uue bussiootepaviljoni tellimiseks.
Eesti Energia taastuvenergia ettevõtte Enefit Green Ruhnu saarele paigaldatud päikeseelektrijaam alustas tööd ning andis saare vooluvõrku esimesed kilovatid elektrienergiat.
Meie Maa arvamusloos „Kuresaare kuldvaluuta on kahekümnesendine“ välja toodud avalike tualettruumide mitte just kiiduväärt olukord Kuressaares paraneb vallavalitsuse spetsialistide kinnitusel juba järgmisel suvel, kui keskväljak uuendatud saab. Raekoja taga avatakse siis kõigile nõuetele vastavad tualettruumid, kuhu pääseb ka ratastooliga. Ka Muhu saarele on moodsaid väljakäike peatselt lisandumas.
Vahemere idaranniku piirkonnad olid vanaajal teatud Kaanani nime all ja see viljakandev maatükk oli üks maailma vanemaid põllundusalasid.
Ruhnu vallavolikogu liikmed suhtuvad vallavanema konkurssi tõsiselt ja vaevad kandidaate hoolega, mistõttu käesoleval nädalal uut vallavanemat veel ametisse ei kinnitata.
Maanteeamet lõpetas järelevalvemenetluse endiste Leisi ja Kihelkonna valdade kohalike teede kehva seisundi osas, kuna mais tehtud ettekirjutuses mainitud puudused kõrvaldati.
EV100 suvise peonädala raames loeti Eesti luulepärleid nii Rakvere linnuses kui ka Leisi Sassimajas.
Ruhve külas Meremaa talus elav Tuula Pennanen võttis nõuks emalt päranduseks saadud raha eest avada Ida-Saaremaa kodutute kasside jaoks omaette turvakodu nimega Nurrunurk. Tööd on peaaegu valmis saanud ja pidulik avamine on planeeritud septembrisse.
Vaid nädalapäevad tagasi ilmus Meie Maas lugu, et taas on põhjust metsa minna, kuna kukeseened on valmis. Praegu on paras aeg korjata juba ka puravikke.
Igaüks võib niimoodi teha, et maailmas oleks vähemalt üks hea inimene. Tema ise. Ja kui neid inimesi, kes niimoodi mõtlevad, saab palju, ei oleks vaja ei korravalvajaid, politseinike ega muid struktuure, mis tegelevad kuritegeliku elemendiga.
Sõrvemaal, Ansekülas asutati 20. augustil Sõrvemaa kihelkonnakogude liit, kuhu kuuluvad Anseküla ja Jämaja kihelkonnakogud. Mõlemad kogud valisid endile ka usaldusisikud, kes esindavad kihelkondi mihklipäeval kogunevas Eesti Maakogus.
Möödunud nädalal toimusid Soomes Ypäjäl Põhjamaade meistrivõistlused kolmevõistluses. Esmakordselt oli Eesti koondises korraga kaks saarlast – Luise Vevers hobusel Ruudi ja Jaagup Kallas hobusel Aspirin.
Täna toimub Kuressaare kultuurikeskuses Saare maakonna hariduskonverents „Merest kantud tarkus“, mis keskendub sel aastal hariduslike erivajadustega (HEV) õpilastele.
Saaremaa vallavalitsus taotleb päästeametilt kasutatud põhiautot Scania, et parandada Tagavere vabatahtliku päästekomando võimekust.
Tallinna loomaaed kutsub taas kõiki loomasõpru üles enda kasvatatud ülearused kõrvitsad loomadele kinkima.
Otsid sa endale või oma lähedasele kingituseks tahvelarvutit? Kui sa pole kindel, milline võiks sobilik olla, aitab see artikkel leida seda õiget.
Eile lõppes möödunud neljapäeval alanud Tohlu veesüsteemi taastamistööde esimene etapp. „Tohlu koosneb mitmest eri lõigust, mis kokkuvõttes ühendavad kaks väina poolt,“ seletas Heiki Hanso, kes on sealse vee liikumise oma südameasjaks võtnud. Truubi koht, mis vanasti vett ja kalu läbi lasi, oli hoolitsuseta olnud umbes 36 aastat.
Eelmisel nädalal teenindati kokku 46 väljakutset. Alustati 55 väärteomenetlust ja üks kriminaalmenetlus. Kainenema toimetati kolm meest.
Pühapäeval Saksamaal lõppenud autoralli MM-etapil tegid Ott Tänak ja Martin Järveoja Eesti ralliajalugu. Saarlasest ja tema tiimikaaslasest said esimesed Eesti rallisõitjad, kes on võitnud ühe ja sama MM-etapi kaks korda, sest sellesama Saksamaa etapi võitsid nad ka eelmisel aastal.
President Kersti Kaljulaid andis esmaspäeval Kadriorus toimunud iseseisvuse taastamise 27. aastapäevale pühendatud vastuvõtul üle traditsioonilise tänukivi iseseisvuse taastamisel olulist rolli mänginud inimesele – tänavu pälvis selle laulja Ivo Linna.
00:02 Roobaka ja Pidula kandi külad pidutsesid riigi iseseisvuse taastamise päeval [Meie Maa] (22.08)
Roobaka küla mõisaparki koguneti juba keskpäeval, kell 12, mil kirikuõpetaja Veiko Vihuri õnnistatud lipp kõlakoja kõrval lipumasti heisati. See pidulik rituaal tuli loomulikult sooritada küla liidril Aire Kursil.
Täna kell 17 avatakse Aste alevikus uuenenud Aste klubi. Pärast pidulikke kõnesid alustab kell 18 esinemist Jüri Pootsmann bändiga. Ühtlasi on see tänavuse suve ainuke Jüri Pootsmanni kontsert Saaremaal ja see on tasuta. Kõigile külalistele pakutakse avamispeol ka torti.
Politsei- ja piirivalveameti IV kutsemeisterlikkuse võistlused saavad alguse täna Narvas. 30 võistkonda asuvad lahendama erinevaid politseitööga seotud elulisi ülesandeid. Võistlused finišeerivad 23. augustil Narva-Jõesuus.
19. augustil andis räppar Nublu kontserdi klubis Diva. Postimehe andmetel venisid järjekorrad klubi ukse taga mitmetunniseks. Aasta eest klubi Divaga alustanud Rainis Lõuke tõdes, et ajal, mil tema klubi juhtinud on, oli tegu tõepoolest kõige menukama peoga. Pidu oli mõeldud alates 16-eluaastast. Facebookis oli end osalema märkinud 858 inimest ja ürituse vastu tundis huvi veel 386 inimest.
Tsentraliseerimise kiuste toimub aeg-ajalt midagi ka maapiirkonnas. Näiteks uuenevad kogukonnahooned. Klubid. Kohad, kus inimesed on harjunud koos käima ja mis liidab elanikkonda.
Eilsest alustas TS Laevad OÜ Virtsu-Kuivastu liini teenindusjuhina tööd endine Orissaare vallavanem Vello Runthal.
Jõudnud Haamse külla Eestit ja eestlust südames hoidva Mati Vendeli koju, pani mõttes ahhetama see tohutu tööde maht, mida mehel teha tuleb. Nii vana talukompleksi kõpitsemisel kui suure õueala hooldamisel.
|
OSCAR-2019
|
||
Tere-tere jälle, ilusat esimest juunit. Minu lubadus lähipäevil uuesti blogida läks veidi lappama, aga nüüd olen ma siin ja jätkan kust pooleli jäin. Võib-olla ikka on veel peale minu paar inimest, kes siia lugema satuvad.
Päev algas sellega, et viisime hostemaga Sophia hostema sõbranna juurde hoida ning ise sõitsime ostukeskusesse, kus me Rona ja lastega kokku saime.
Esmalt läksime Cheesecake Factorysse. Kahjuks oli mul juba teel sinna enesetunne halb ja väga külm oli olla. Kohale jõudes ütlesingi, et peale joogi ei telli mina midagi, süda läks täiesti pahaks kui toidule mõtlesin. Kuid mingi hetk otsustasin, et juustukoogi pean ikka võtma, kasvõi proovin kuna see on ju nii popp koht ja räägitakse alati, et sealsed juustukoogid on parimad. Ütleme nii, et nii hea see ei tundunud, iga ampsuga üritasin ennast veenda, et see on väga hea :D Lõpuks jätsin pool alles, kõik ikka halva enesetunde pärast.
Ise mõtlesin, et see on nagu mingi needus, nii kui Ronaga kokku saan, jään mina haigeks. Jäin ju ka siis haigeks, kui Zoe'l sünnipäev oli.
Kui kõigil kõhud täis said, läksime niisama ostukeskusesse ringi jalutama. Mingit shoppamist sellest küll välja ei tulnud, ma tahtsin ainult istuda, sest nii paha oli olla.
Pärast autosse minnes tõi Rona mulle veel 2 antibiootikumi tabletti ja sõit lennujaama võiski alata.
Lennujaama jõudes ajasime paberid korda, sain oma piletid ja maksin lisakohvri eest. Veidi istusime Rona ja lastega ja siis oligi juba aeg minna. Hostema tuli veel minuga kaasa, kartis, et eksin ära. Nii kurb oli seljataha vaadata kui Rona ja lapsed ära kõndisid. Järgmine kord kui neid näen on nad juba nii suured.
USA-Saksamaa lend läks ebamugavustele vaatamata päris kiiresti. Ma olin nagu omas mullis, nimelt möödus see mul magades ja WC's oksendamas käies. Sellest vist ei hakka kirjutama, mitu korda jms aga päris palju :D
Kahjuks ei istunud ma keskmises reas, seal olid ju nimelt 3 kohalised istmed ja inimesed said seal hästi magatud, mina pidin läbi ajama 2 kohalisega ja mitu korda ajas see üles kui jalg või käsi ära suri. Istudes magamine ei tulnud kõne allagi, selle jaoks oli liiga paha olla. Oeh, oli ilus 9h lend.
Hostema tahtis, et mulle Saksamaale saabudes ka mingid töötajad appi tuleks, et ma ära ei eksiks, aga sellest ma keeldusin. Alguses kohale jõudes oli küll selline tunne, et võib-olla poleks abi paha teinud. Alguses istusin toolile maha, seejärel hakkasin oma kohvritega kõndima. Polnud midagi hullu, kõik sildid on ju üleval ja näed kuhu kõndima pead. Õnneks ei olnud mul kiire ka, sest tegelikult kõndisin vist küll ühest hoone otsast teise.
Ma ei teagi kas see on tavaline, aga ühes kontrollpunktis lasti ainult Eurooplasi edasi ja kõik teised pidid ootama jääma. Sama oli ka passikontrollis. Loodetavasti pole see ikka tavaline, sest inimesed võivad ju protestima hakata.
Oma väravasse jõudes kuulsin juba kuidas mees ja naine rääkisid omavahel eesti keeles Indias söödud banaanidest, mis pidid seal ikka palju paremad olema kui meil. Siis oli kohe kindel tunne, et olen õiges kohas.
Lennujaama jõudsin ma hommikul vara, kui ma ei eksi, siis juba 6 või 7 kohaliku aja järgi. Poleks elusees arvanud, et ma lennujaamas üksinda olles magada saan, aga täpselt seda ma tegin. Oma väikse käsipagasi kohvri panin pingi alla, läpaka koti pea alla ja nii ma magasin vahelduva eduga 10'ni välja.
Siis oli enesetunne juba päris okei ja telefon vajas laadimist. Nii ma siis istusin tooliga laadimisputka ees ja lugesin Meijerist ostetud raamatut ''13 reasons why''. Seda raamatut poes nähes tuli meelde, et Keiti kunagi mainis, et see on hea raamat ja nii ma teadsin, et selle ma ka ostan. Raamatu ostsingi ekstra lennu ajaks.
Nii ma seal istusin, minu kõrvale tulid veel üks mees ja üks naine. Naine luges Minu sarjast mingit rohelist värvi raamatut :D Tema kindlasti ei teadnud, et ma ka eestlane olen. (Pilt on mitte palju ütlev, sest tegin selle kiiruga ja mitte üldse mõttega blogis kasutada)
Mingi hetk ilmus sinna taha ekraanidele minu lend ja näha sõna Tallinn.. see oli tore, samas hirmuäratav
Lennukis istus minu kõrval kaks meest. Oma kovrit ülesse laekasse toppides pidin ma alguses ühe koti eest ära võtma, selgus, et see oli tolle noormehe oma. Nii kui ma selle alla võtsin, võttis ta selle oma kätte. Mina siis loomulikult hakkasin seletama inglise keeles, et ma saan selle tagasi panna jms.
Pärast poole oli ka millegipärast vaja paar sõna vahetada ja loomulikult ma rääkisin inglise keeles. Lennu lõpus kui püsti tõusime hakkas meie taga olev mees temaga rääkima ja muidugi eesti keeles. Veidi loll tunne oli küll :D Veider kuidas inimene muutub, sest tavaliselt räägin ma pigem alati eesti keeles, eeldades, et ehk on eestlane ja vot kui siis aru ei saa, proovin teises keeles. Tol hetkel tuli inglise keel aga automaatselt.
Tallinna lennujaama jõudes pidin päris kaua oma kohvreid ootama. Lõpuks need ka ikka saabusid. Lennujaama olid mulle vastu tulnud ema, vanaema ja tädi. Emps oli mulle eesti lipuvärvidega kommidest kaelakee ja ''Tere tulemast koju'' sildi ka valmistanud, väga uhke nägi välja! :)
Õue astudes oli imelik tunne, õhk oli väga mõnus seda ma mäletan :D Enam ei teagi, mis teistsugust oli, aga parem igatahes tundus. Auto tundus veidi väiksem, kõik muu oli nagu sama. Vahet pole kaua sa ära oled, kõik on sama. Okei, Ülemiste oli suurem :D
Tellisin loomulikult oma vana hea topelt rääguburgeri, millest poole vähemalt alles jätsin. Aga hea, et üldse sõin, sest alguses olin küll kurb ja mõtlesin, et ma ju ei suuda üldse midagi süüa :D
Kellegile teisele ma ei rääkinud, et varem koju tulen. Järgmine päev läksin kooli. Kõigepealt üllatasin Marleeni, lasin administraatoril ta klassist välja kutsuda. Tema nägu ja reageerimine oli seda vaikimist väärt.
|
OSCAR-2019
|
||
Holokausti teema puhul on jäänud ekslikult mulje, nagu olid ja oleks olnud juudid ainsad, keda massiliselt hävitati. Tegelikult, nagu oli jutuks Saksa kõrgemate otsustajate ringis toimunud Wannsee konverentsil 20. jaanuaril 1942 (kus Walter Stahlecker tegi teatavaks, et Eesti on judenfrei) ja mida nägi ette Generalplan Ost, oli plaanis hävitada mitmeid teisi rahvaid nagu poolakad, venelased, valgevenelased, leedukad, latgalid. Isegi eestlastest oli plaanis 50% välja saata ja hävitada.
Ja nagu Wannsee konverentsil räägiti, oli poolakate, leedukate ja venelaste hävitamisega juba algust tehtud. Nimelt oli kavas slaavlased maa pealt pühkida ja nende asemel asustada sakslased. Balti rahvad, kaasa arvatud eestlased oli kavas 50% ulatuses alles hoida ja täielikult saksastada 20-25 aasta jooksul.
Sakslaste toonase tegevuse loogikast tuleb välja, et etnilise puhastuse sildi all käis tegelikkuses lihtlabane röövimine. See oli väga sarnane käekiri bolševikega. Lihtsalt bolševikud varastasid otse, aga sakslased käitusid rafineeritumalt: nad ei läinud kohe vara kallale, vaid leiutasid kõigepealt teooria, kuidas üks või teine rahvas ei kõlba, alles siis võtsid sellelt rahvalt vara ja tagatipuks lasid vara omanikud hukata. Juudid valiti kõigepealt välja seetõttu, et neil oli kõige rohkem vara. Juudid olid ühiskonnas headel kohtadel- arstid, advokaadid, kaupmehed, ametnikud. Vara said Saksa juhid omakorda jagada oma toetajate vahel, et nõnda veelgi suurendada toetust endale. See seletab asjaolu, miks paljud lihtsad sakslased läksid riigi juhtkonna tegevusega kaasa, vastuseis tekkis alles, siis, kui oli näha, et Saksamaa hakkab sõda kaotama.
Sakslased käitusid väga kavalalt. Juutidele ei öeldud algul, et nad viiakse hukkamisele. Selle asemel lasti neil vara, paremad asjad kokku korjata ja öeldi, et nad saadetakse asumisele. Juutide kanseldamiseks kasutati samuti juute. Sellest tuli juutidel arvamine, et ega nende midagi juhtu ja nad ei osanud midagi karta. Juutide hävitamiseks kasutati omakorda teisi rahvaid- poolakaid, valgevenelasi, ukrainlasi, eestlasi, lätlasi, leedukaid, isegi juute endid. Laagreid valvasid eestlased, poolakad ja ukrainlased, juute ajasid ahju kaasvangid, teised juudid. Keegi ei öelnud siis poolakatele või eestlastele, et nemad on järgmised. Selles mõttes väga nutikalt tehtud. Sakslased kui kultuurrahvas oma käsi ei määrinud- nemad lihtsalt astusid juutidelt, poolakatelt, leedukatelt või eestlastelt ära võetud majadesse sisse, võtsid üle ettevõtted ning kasutasid vangistatud inimestelt röövitud vara.
Nüüd on hea küsimus, miks sakslased Soome vastu huvi ei tundnud. Kuivõrd nad otsisid omale sobivat elukohta (Lebensraum) ja see elukoht tuli kõigepealt puhastada, siis võib arvata, et soomlased oleks ellu jäetud, kuna nende elukoht polnud sakslastele piisavalt atraktiivne. Liiga külm, polnud kaunist liivaranda, liiga soine ja metsane maastik jne. Võimalus on, et sakslased lõid lihtsalt soomlasi kartma, kuna soomlased nii vapralt oma elu hinnaga venelaste vastu välja astusid. See äratas sakslastes imestust, Hitler olevat oma sõjakäigu Venemaale ise varem planeeritust varasemaks toonud, kui nägi, kuidas Punaarmee soomlastest jagu ei saanud.
Eestlastel pole aga mingit põhjust õigustada juutide hävitamist, näiteks põhjusel, et eestlasi kasutati juutide hävitamiseks ära - eestlased ise oleks olnud järgmised. Eestlasi kasutati ära samamoodi nagu laagrites Sonderkommando üksusi, mis moodustati juutidest, kes teisi juute ahju ajasid, aga kes hiljem samuti hävitati.
Selle asemel, et õigustada mineviku kuritegusid, võiks Eestis osata tõmmata paralleele praeguse ajaga: Saksa valitsus diilitab taas venelastega, toetatakse massi-immigratsiooni, mis võib viia paljude rahvaste kadumiseni, migrantide puhul ollakse huvitatud ainult noortest tervetest meestest (nagu vanasti nn tööjuudid), naistel ja lastel lastakse piinelda. Muide, natside jaoks oli inimeste piinamine ja näljutamise üks hukkamise vorm.
Ei ole midagi uut selle Päikese all. Juudid on aegade algusest andnud ise eeskuju:"Ja Siihon tuli välja meie vastu, tema ja kogu ta rahvas, taplusesse Jahsasse. Aga Issand, meie Jumal, andis tema meie kätte ja me lõime teda ja ta poegi ja kogu ta rahvast. Ja me vallutasime siis kõik ta linnad ja hävitasime sootuks kõik linna mehed, naised ja lapsed; me ei jätnud alles ühtegi põgenikku". 5Ms2:32
Soovitan lugeda Wannsee konverentsi protokolle, mitte aga sellest sündmusest kirjutatud väärtõlgendusi...
Juudi jutt - poolt usud, kolmveerandiga saad petta. Neil antakse põlvest põlve usuga edasi, et juut peabki goisid petma. Goi on juutide halvustav nimetus kristlaste kohta.
Kõige suuremad massimõrvad maailmas on korraldatud juutide poolt, kõige võikamad massimõrvarid on olnud juudid, kõige rohkem riigivalitsejaid on tapnud juudi terroristid. Ei ole maailm neile midagi võlgu, pigem ikka nemad maailmale.
Kummastav on juutide hävitamise õigustamist kuulda eestlaste suust. Ma saan veel aru sakslastest, kel on juutide suhtes vana vimm juba ristisõdade ajast, aga eestlased, kes on ajaloos kannatanud samamoodi nagu juudid, jaganud samasugust saatust, kuulda eestlaste suust juutidega toimepandu õigustamist on nagu irvitamine iseenda üle. Ka eestlaste küüditamiste kohta oli ametlik jutt, et see on lihtsalt väike ekskursioon, võimalus tutvuda suure kodumaaga. Kas uskuda siis ka seda juttu? Või olid küüditamised tegelikult eesti rahva kallal toime pandud genotsiid, puhastus, millest kirjutab Sofi Oksanen.
Üks vale teise otsa, Inno. Eestlased olid määratud justnimelt deporteerimisele nõukavõimu poolt. Ja ei olnud mingit ametlikku juttu ekskursioonist, vaid justnimelt väljasaatmine, kuna sellega oli vaja hirmutada. Üks deporteerijatest oli Olga Lauristin.
Sõna endlösung tähenduse on võitjad takkajärgi sellele külge pannud. Pärast Dresdeni jm pommitamisi, 2 miljoni saksa naise vägistamist ja tapmist ning mitme miljoni saksa sõjavangi mahatapmist oli lihtsalt vaja omapoolsetele õudustele mingi põhjendus leida.
Iga sündmust ja toimunud fakti tuleb vaadelda konkreetses taustsüsteemis - juutide hävitamisele muidugi õigustust pole, aga teatavasti eelnes sellele 1941.a. sügise massimõrvadele vaid aasta aega kestnud nõukogude periood, mille käigus arreteeriti, küüditati ja lihtsalt tapeti kordades rohkem eestlasi kui need õnnetud 1000 juuti, praktiliselt hävitati kogu Eesti poliitiline, kultuuriline, sõjaline ja finantseliit, ja paraku oli nende otsuste organiseerijateks ja täideviijateks palju juudi rahvusest inimesi. Kui sa, Inno, tänaval vene päti käest peksa saad, kas sa siis lähed peale seda koju ja kuulad närvide rahustuseks ntx. Võssotskit ? vaevalt, emotsioonid teevad oma töö ja sa viskad need kassetid prügikasti..nii oli ka 1941.a,
Eestisse oli 1941. aastaks kogunenud ligi 115000 nõukogude sõjaväelast, kes selles eestlaste kallal toime pandud hävitustöös osalesid, põhiliselt venelased. Miks siis ei hukatud selle eest Eestis venelasi koos peredega, aga võeti ette juudid? Selgitage, palun!
Sest paraku juudid, sageli tervete peredega, olid asunud nõukogude hävituspataljonide või NKVD teenistusse. Loomulikult ka veriste kätega venelased said karistatud - perekondadele, kes NKVD-s töötasid, ei halastanud keegi.
Kui Innol millegi paremaga tegelda pole, uurigu ise natuke, kui palju Eesti juute oli NKVD-s, kohtuorganites, parteilistes ametites, hävituspataljonides. Üks ajaloolane uuris, juudid tegid ettekande ja uurimus olevat salastatud põhjusel, et see "võivat külvata viha".
Ja üldse, Inno, loe kõigepealt Gulagi arhipelaag läbi. Muuhulgas vaata, palju sa laagriülemate ja tšekistide seas vene nimesid märkad...
Mind paneb imestama, et tähtsat juudi rahvusest NKVD ametnikku Idel Jakobsoni kinni ei võetud, vaid tapeti beebisid. Lihtsalt puhtinimlikult arusaamatu tegevus.
Loomulikult taheti Idel Jakobsoni ja teisi temasuguseid kinni nabida, aga nii tähtsad ametnikud viidi Tallinnast laevaga Leningradi pakku. Viidi läbi miinivälja niimoodi, et laevad vangide ja lihtrahvaga sunniti sõitma ees ja nood niiöelda traalisid ülemuste laeva jaoks tee lahti, ise muidugi miinidel põhja minnes. Lähemalt võid lugeda Mati Õuna raamatutest.
Laev, kus Johannes Lauristin peal oli, läks siiski põhja, nii et osa ülemusi jõudis põrguvürsti juurde küllalt ruttu. Jakobson pidi oma järge küll kaua ootama, aga vaevalt see kohtumine talgi rõõmuga tuli.
Ja eks mõrtsukas Ideli asemel nopiti kinni näiteks Karl Säre, kes polnud küll päris juut, kuid mõrtsukas ikkagi. Temast on kirjutanud Einar Sanden.
Oot-oot, siin tuleb välja, et mõrtsukate seas oli terve rida eestlasi. Miks siis jäeti hukkamata eesti beebid?
|
OSCAR-2019
|
||
Sest me arvame, et see väärib paremat kohtlemist, kui see tavaliselt saab. Kuidas oleks puhastava hooldusega värskendava veejoa kujul?
Kui küsimus on meie keha igapäevases puhastamise rituaalis, on vesi esmatähtis – see on selge! Miks kasutame siis oma intiimsete kehaosade puhastamiseks parimal juhul vaid neljakihilist WC-paberit? See on meilegi arusaamatu. Sellepärast oleme WC-potti täiendanud uue bideefunktsiooniga, mis tagab suurema mugavuse ja hügieeni.
see näeb ka hea välja! Tänu ajatule, elegantsele disainile sulandub see iga vannitoa keskkonnaga ning sobib hästi olemasoleva vannitoasisustusega.
Pole tarvis tundma õppida uusi juhtseadiseid – kui olete varem keeranud mõnda pöördnuppu, siis teate juba, kuidas TECEone töötab!
Nii lihtne see ongi. Ja täiesti intuitiivne. Pöörd-valiknupud on poti küljel käeulatuses. Vasakut nuppu keerates saate kiiresti ja täpselt seadistada mugava temperatuuri.
Väike pööre paremale ja keskel paiknev dušiotsak lükatakse veesurvega ettepoole, samal ajal toimub otsaku automaatne puhastus.
Ergonoomilise disainiga WC-iste on samuti mugav – see kohandub optimaalselt teie kehakujuga ja on seetõttu tõeliselt mugav. Veel üks väike mugav detail on nutikas peitpeaga potide kinnitus. Need tagavad istme stabiilsuse, selle lihtsa eemaldamise puhastamiseks ja samavõrd lihtsa tagasipaigaldamise.
Ja kuna soovime, et see paik oleks tõeliselt vaikne, oleme lisanud ka vaikselt sulgumise funktsioonid.
See on üsna külluslik. Mis puudutab kvaliteeti, tarvikuid ja teie enda heaolu! Kuid hinna poolest on TECEone üsna tagasihoidlik: see uus WC pakub teile kaks korda rohkem funktsionaalsust, hügieeni ja mugavust, ilma et peaksite kaks korda rohkem kulutama. See on üpris säästlik! Isegi ruumisäästlik.
Saate kiire ülevaate kogu vajalikust infost TECEone'i valimise, planeerimise ja paigaldamise kohta siit.
Ärge unustage: bideefunktsiooni jaoks tuleb luua kohapeal nurgaklappide abil sooja- ja külmavee ühendus.
Poolesajandilise toote ajaloo järel on aeg mõelda sellele, kuidas täiustada bideefunktsiooniga WC-d, kuidas muuta seda lihtsamalt kasutatavaks ja esteetiliselt meeldivamaks. TECEone on paradigma muutus – bideefunktsiooniga WC, mis ei vaja elektrit ja mis võtab sooja vett veevõrgust. Toote test vahetult enne ISH-d: Esslingeni tehnikakõrgkool testis erialaajakirja SBZ tellimusel kümmet bideefunktsiooniga WC-d ning TECE sai parimad tulemused peaaegu kõikides kategooriates. Ilma elektriühenduseta? See töötab! See tõesti töötab!
Bideed vajavad elektriühendust! Kas tõesti? TECEone muudab paradigmat, mille lõi 1956. a bideefunktsiooniga WC leiutaja: Šveitsi leiutaja Hans Maurer oli kontoriseadmete tehnik – elekter oli tollal uus asi ja sellele polnud tema silmis alternatiivi. Selline mõtteviis on püsinud muutumatuna 50 aastat. Kuid on ka teisi võimalusi: Keskendudes teadlikult põhifunktsioonile, hügieenile, tõestas TECEone oma tõhusust võrdlustestis.
Parimad bideefunktsiooniga WC-d võistlesid omavahel Švaabi linnas Esslingenis. Professor Hans Messerschmidi teadusliku juhtimise all uuriti Ehituse, energia ja keskkonna teaduskonnas uuriti tooteid ajakirja SBZ ja selle peatoimetaja Dennis Jägeri tellimusel. Üles seati seitse mõõdupuud – inspireerituna hetkel valitsevast standardist: Sooja vee temperatuur düüsiaval, soojendatud WC-istme temperatuurijaotus, soojaõhu-kuivati kuivatusaste, elektritarve, vee voolukiirus düüsist ja kaks põhinäitajat: dušiotsaku puhastusvõimsus ja duši isepuhastumise efektiivsus.
Allikas: Esslingeni tehnikakõrgkool / bideefunktsiooniga WC test, ajakirja SBZ tellimusel, nr 02/2017.
Tulevikus on bideefunktsiooniga WC-d lihtsamalt kasutatavad, hügieenilisemad ja vastupidavamad. Ja seda kõike atraktiivse hinnaga.
Meie peamised katsed keskenduvad kasutaja ootustele – ning kasutajad nõuavad oma taguotsadele hügieeni ja puhtust! Dušiotsaku näidis: Kõigi mudelitepikendatud dušiotsak puhastatakse enne ja pärast kasutamist, loputades see täielikult üle. Testi jaoks märgiti viltpliiatsiga jooned ja seejärel püüti neid maha pesta sisseehitatud hügieenilise loputuse abil. See test sisaldub tuleviku standardis. TECEone ja veel viis WC-d läbisid testi; kuid neljal bideefunktsiooniga WC-l oli saastumise märke.
Esmakordselt testiti ka toodete puhastusvõimet – kolm erinevat pleksiklaasist tagumiku-simulaatorit kaeti sinepi ja misopastaga ning asetati seejärel bideefunktsiooniga WC-potti. Tehnilise kõrgkooli järeldus: puhastusfunktsiooni seisukohalt pole suurele veemahule hetkel alternatiivi. Voolumahu osas on TECEone oma klassi tipus – ja saab parima tulemuse puhastusefektiivsuse vallas.
TECE arendusjuht Martin Krabbe rõhutab, et selle toote näol kasutab TECE uut lähenemist, usaldades järeleproovitud tehnoloogiat: „Termostaatiline segisti ja kassetid on tugevad komponendid, mis on aastate jooksul oma väärtust tõestanud. Iga paigaldaja on nendega tuttav. Õigesti kasutatuna saab nende abil ehitada fantastilise bideefunktsiooniga WC." Tootja lubab, et uus toode on turuletoomiseks valmis aasta keskpaigaks, ning katsed kinnitavad seda. Hr Krabbe: „Bideefunktsiooniga WC-d on tulevikus lihtsamalt kasutatavad, taskukohasemad, hügieenilisemad ja vastupidavamad."
Esslingeni tehnikakõrgkooli bideefunktsiooniga WC test SBZ tellimusel: Erialaspetsialistid saavad teada testi protseduuridest ja tulemustest istungil.
Puhastusvõimsuse uurimine: TECEone testimine. pleksiklaasist perforeeritud plaat kaetakse enne puhastamist tavalise, keskmise teravusega sinepiga.
|
OSCAR-2019
|
||
Kommunismiohvrite memoriaali autorid: viimane aeg oli see monument teha, inimestel on nüüd koht, kus mälestada - kommentaare 1-20
Vanaisa ja vanaema jäid Siberisse, ei tea hauakohta ega surmadaatumit. Järelpärimise peale Venelane ei vastanud, siitkohast järeleandmist ei tule. See Levadia jalgpallistaadion sinnakohta ei tohi kerkida, ehitagu Lasnamäe taha või Maardusse!
Hakkas häbi või, et te venelased oled julged ainult väiksematega aga suurte ees olete täielikud kusikud?
kui eriti kiidusõnu kuulda pole selle obeliski parkimisplatsi kohta, eks siis tuleb ise end kiitma hakata, sa liidia zarunina võiks oma papa imja ää eestistada kui nii eestlane nüüd endale tundud, koidula on vaba ja ex siis vaadake maailmas ringi, võibolla leiate veel miskit kuskilt plagieerida
Ammu oleks pidanud sellise mälestusmärgi tegema, sest vähe neid eestlasi, kelle suguvõsas küüditatuid ei olnud. Nüüd aga kõrval häbiplekk see nõuka aegne memoriaal, mis muidu ilus, aga väga ha
See on ju igati tore memoriaal. Pyhendet neile madrustele, kes sakslaste eest kaabet tõmbasid. Yleyldse võiks koopia Narva kanti pystitada, sest Punaarmee aastapäev on teastavasti päev, mil revolutsioonilised madrused Narva alt väheste ja viletsalt relvastet saksmannide eest kaabet tõmbasid ja kuskile Volga jõe kanti välja jõudsid. Nii, et Punaarmee ajalugu algab kuulsusrikkast paanilisest põgenemisest nõrgema vastase eest.
Siin kohal panete täiega puusse. Sakslased, ja kehvasti relvastatud, no anna minna. Pigem olid nn. punased kehvasti relvastatud, pasteldes talupojad, kel puudus motivatsioon sõdida. Lubati ju maad, vabadust ja rahu......pealegi oli maailma sõja algusest kulunud juba hulk aastaid. Tulemust polnud silmapiirilgi......
Nope. Revolutsioonilised madrused olid hästi relvastatud ja mis peamine - logelesid terve Esimese Ilmasõja aja kuskil Kroonlinnas ning polnud sõjasty väsinud mitte teps. Sõdima nad ei pidanud., sest viimati sõdis Vene laevastik Jaapani sõja ajal ja sai neil haledalt tappa. Esimeses Ilmasõjas madistasid peamiselt omavahel saksmannid ja britid.
Represseeritud eestlaste osakaal oli siiski kõrgem. Venelastest ohvreid mälestagu Venemaa. Seal seda millegipärast ei tehta.
Tegelikult jäi Eesti kõige hirmsamatest repressioonidest kõrvale - need olid Venemaal siis, kui Eesti oli iseseisev. Seal vaikiti ka oma pere tapetud maha, et kuidagi kõrvale hoida. Autor Zarudnaja ütluses, et tema peres kommunismiohvreid pole, võib kahelda. Loomulik on pidada vanaisa sugulasi ka enda omadeks.
See nüüd veel puuduks, kui jalka angaar sinna kõrvale tehtaks. Inimestele on see püha koht ja siis mingid sisuliselt ronivad surnuaiale vutti taguma. Mingi surnuaia rahu tsoon võiks ikka olla ja mis kasu on tipptasemel maastiku arhitektuurist, kui järgmine päev seda juba mingi angaariga solgime. Jalkat saab mujal ka taguda ja leinajatel pole nagunii seal tore juba kuulata seda kisa ning ropendamist, mis staadioni poolt tuleb.
Kommunismiohvrid peavad olema "tänulikud" liitlaste Teherani, Jalta ja Potsdami konverentside otsustele.
egas kommunism mõrvanud ja küüditanud, ikka inimesed, okupandid, stalin. see kommunism oli lihtsalt võimurite pealesurutud usk niiöelda....õigustus oma sigadustele.
Fašismi ohvrite mälestuspäev - tähistatakse igal aastal septembrikuu teisel pühapäeval, on pühendatud kümnetele miljonitele fašismi ohvritele.
kuidas neid nimetada ,kelle sakslased tapsid ,tapeti isegi selle ,kui oli saksa sundmobilisatsioon ja kui kätte saadi kõrvalehoidmisest ,lasti maha.
Võim annab Teile suunised, nii nimetataksegi. Aga jah, surm siin või idarindel, vahet polnud. Sõja saatus oli tolleks ajaks ilmselge. See otsustati praktiliselt juba detsembris 1941, kui USA sõtta pidi astuma. No ja Nõukogud said hingetõmbamisaja, mil potentsiaal hakkas taaskod suurenema. Saksa mobilisatsioon oli vaid kahuriliha hankimine, et toppida kinni üha kiiremini rebenev Idarinne. Juba ka Läänerinne. lauldagu, mida tahes....ja mis viisil.
Ajalooga manipuleerimine ja praeguse ajahetke poliitikute nägu on ikka see praegune nimi. Oleks võinud olla näiteks 20. sajandi kommunismiehitajate ohvrite memoriaal. Ei usu et ükski ühiskonnateadlane, või ajaloolane, ei praegu ega tulevikus seda perioodi kommunismiks nimetab. See vaid rahvapärane või hetkepoliitiline nimetus, millel pole ei ajaloo, ega ühegi muu teadusega seost.
Arendame mõtet edasi, kui on olemas nii erakapital kui riiklik kapital. Et siis nagu kapitali (riikliku) ohvrid, mis võttis jõuga üle erakapitali (ja represseeris nende omanikud). Sekka muidugi ka asjasse mittepuutuvad kodanikud, selline kirvetöö. Aga see kirvetöö toimus ju alles nii veerand sajandit tagasi ka, õnneks rahuajal.
Eks nee olid ikka Vene imperialismi ohvrid. Vsjoo Nashe elab priskelt edasi ka täna Eestis. Võimud ainult teevad näo, et praegust Interrinnet pole olemas. Aga peagi võib Vene imperialism hävitada jälle sadu tuhandeid süüta inimesi.
Viimasel ajal on esile kerkinud rohkesti kommarite ja nende kuritegude õigustajaid ning sellel taustal on memoriaali rajamine väga teretulnud. Ammu olnuks aeg, aga hea, et nüüdki tehtud sai.
Tuhanded Eesti mehed, kes teenisid Eesti Vabariigi kaitseväes, saadeti Eesti okupeerimisel sunniviisiliselt okupeeriva riigi poolt põhja aladele tööpataljonidesse, kus paljud surid nälja, külma tõttu. Neid kommunismi ohvriteks ei loeta, mistõttu nende nimesid memoriaalilt ei leia. Ma ei saa sellest aru.
neid, kes pärast II MS kohtuotsusega 25 + 5 said selle eest, et oma kodumaad, EW teenisid ja kellele langetati kohtuotsus vene föderatsiooni kriminaalkoodeksi § 58 alusel. Nende nimesid kahjuks ei ole. Paljud neist surid vene koonduslaagrites või viie aastasel asumisel .
Seda põhjust tahaks kuulda küll. Mille ohvrid need okupatsioonivõimu poolt tööpataljonidesse Siberisse kiiresse surma saadetud siis olid?
Isapoolne vanaisa viidi 5 aastase lapse silme alt Siberi vasekaevandusse. Ta sai 25 aastasest vangistusest natuke varem koju, et surra 42 aastaselt. Mu isa ei teadnud isa mõistet, ometi oli parim isa maailmas.
Kommunismiohvrid``? Kommunismi ju pole veel kusagil riigis eksisteerinud.....Tegemist on ikkagi pigem sotsialismiohvritega....aga seda ei tohi ju õelda ,sest meil üks partei on praegu valitsuses kelle eesmärk ja nimi on sama ja kelle üks juhtfiguure on tolleaegsete ,,sotsialismiehitajate otsene ,,järeltulija.....
Inimühiskonnas on ikka kõige rohkem ohvreid tekitanud kapitalism ja selle kõrgem vorm - imperialism. Lugege veelkord Marxi teoseid ekspluateerimisest kasumi teenimisel.
Otsuseid langetavad meil ju harimatud kaasaja lääne mõjuagendid, kes isegi ei tea seda, et kommunistrikku ühiskonnakorda pole veel kusagil tekkinud. Ja kahjuks ei saagi tekkida! Sest suur osa inimkonnast on kahjuks vargad, liiderdajad, laiskvorstid, tainapead.
Eelkõige ikka Venemaa agressiooni ohvrid - pole oluline, kas tegemist on monarhistide, kommunistide või putinlastega..
et meile ei meeldi asju nimetada õigete nimedega. Ajaloost pole teada, et kommunism oleks kuskil riigis olnud. Ja see, mida pole olnud, ei saa teha ka kuritegusid ega üldse tegusid. Ilmselt oleks rohkem mõistetav olnud stalinismi ohvitele. Memoriaal iseenesest on igati õnnestunud.
|
OSCAR-2019
|
||
Uued kohad, ägedad inimesed, ekskursioonid, telkimine, lõkkeõhtu, tantsuõhtu, palju tipikaid ja uusi sõpru. Just see on Tipikate Rattamatk – suvi kõige ehedamal kujul!
Matk toimub 27.-29. juulil Tartumaal, tugevate grupp alustab 26. juuli hommikul TTÜ eest. Põhigrupi retk algab reede hommikul Tartu Lennujaama parklast (Lennu tn 44, Reola küla, Kambja vald, Tartumaa) ning lõpeb pühapäeva õhtul Nõo Spordihoone parklas (Kalju Aigro tn 3, Nõo, Tartumaa).
Tipikate Rattamatk toimub 2018. aastal juba 18ndat korda. Käesoleval aastal saavad 100-aastaseks nii Eesti Vabariik kui ka Tallinna Tehnikaülikool. Seekordne Tipikate Rattamatk kuulub TTÜ 100 ürituste programmi.
Korralik toitlustus kuuel korral (reede lõuna ja õhtu; laupäeva hommik, lõuna ja õhtu; pühapäeva hommik).
Põhiprogrammis sisalduvate vaatamisväärsuste sissepääsutasud (ei pruugi katta kõiki vaatamisväärsusi, kus peatusi tehakse).
Meie osavõtu põhitasu sisse kuulub igal aastal lisaks mitmeid hüvesid ja meelelahutusvõimalusi, mis aga sõltuvad konkreetse aasta ürituse eripärast ning millest anname teada jooksvalt.
Palun arvesta, et osavõtu põhitasu ei sisalda inimese ega ratta transporti Tallinnast matka piirkonda ega sealt tagasi. Meie poolt organiseeritud transporti on soovi korral võimalik kasutada lisatasu eest ning sellest on juttu allpool.
Käesoleva lehe allääres oleva vormi täitmisest. Seekordne Tipikate Rattamatk on tehtud, kohtumiseni tulevikus juba uutel radadel!
Osavõtu põhitasu üle kandmisest meie arvelduskontole EE501010220085505015 (saaja nimi on Tipikate Rattamatkaklubi; arve asub SEB pangas).
Registreerimise kuupäevaks loetakse neist hilisem, jälgi seda põhitasu suuruse arvestamisel! Palun arvesta, et kuigi üritame oma matka korraldada nii, et saaksime aktsepteerida kõik kuni 25. juulini registreerujad, siis jätame endale õiguse oluliste piirangute ilmnemisel sulgeda registreerimise alltoodud kuupäevadest varem.
Kui soovid meile anda signaali, et meie matk on ülimalt vinge, oleks rahalises mõttes ka rohkem väärt ning soovid lihtsustada meil eelarve kokku venitamist, võid maksta hiljemalt 15. juulil meile põhitasuna 85€ (täishind) / 65€ (TTÜ tudengi hind). Käsitleme seda kui toetuspaketti ning omalt poolt garanteerime sellisel juhul, et kui sul peaks olema vajadus lõpuks matkast loobuda, saad hiljemalt 25. juulil meid teavitades kogu makstud raha tagasi :)
Juhime tähelepanu, et suurendasime 18. juunil osavõtutasusid võrreldes algselt välja kuulutatud summadega 5€ võrra. Lühike põhjendus on, et meie seekordsete ööbimispaikade kohapealsed tingimused ületavad nüüd tunduvalt seda taset, mis meil algselt välja lubatud oli ning ka võrreldes sellega, mis tingimused meil varasematel aastatel on olnud. Põhjuseks ei olnud siiski meie soov priisata – pikemat selgitust saad soovi korral lugeda siit.
TTÜ tudengi soodustus kehtib TTÜ statsionaarse õppe üliõpilastele (välja arvatud doktoriõpe), keda ei ole 15. juuli seisuga eksmatrikuleeritud. Kui oled TTÜ tudeng ja soovid kasutada vastavat soodustust, siis palun sisesta registreerimisvormile ka oma üliõpilaskood!
Tipikate Rattamatka põhjalik ettevalmistus tagab selle, et oleme valmis oma üritusega kasvama suuremaks kui see varem on olnud – varasemad rekordid pärinevad 2015. ja 2016. aastast, mil osalejaid oli vastavalt 107 ja 108. Loodame seetõttu, et registreerid matkale nii iseennast kui kutsud kaasa ka sõpru :) Et selleks motivatsiooni anda, siis pakume välja järgmise diili: iga kaasa kutsutud sõbra pealt, kes varem meie suvisel matkal osalenud ei ole, kuid nüüd reaalselt meile osavõtu põhitasu üle kannab, saad sina 8€ soodustust. Arvesse läheb ka see, kui kutsud meie matkale tagasi inimese, kes viimati käis meie suvisel matkal 2007. aastal või varem. Kui kaasa kutsutud sõprade osalemine kindel on, siis palun anna sellest teada Jaanusele (jaanus [ät] rattamatkaklubi.ee), et saaksime sinu osavõtutasu juures seda arvesse võtta! Pane tähele, et kaasa kutsutud sõprade soodustus kehtib sulle sõltumata sellest, kas oled ise varem meie suvisest matkast osa võtnud või mitte.
Matka osavõtt on personaalne ning kehtib vaid sellele isikule, kelle andmed registreerimisvormil kirjas on. Osalejad on kohustatud isikut tõendava dokumendi matkale kaasa võtma ning seda vajadusel esitama. Valeandmete esitamisel on matka korraldajatel õigus inimene matkalt eemaldada, seejuures tasutud summasid ei tagastata.
Registreerimisel antud andmeid on võimalik muuta kuni 25. juulini, kirjutades oma soovist info [ät] rattamatkaklubi.ee. Juba meile üle kantud summadega kehtib põhimõte, et neid on võimalik teisele isikule tasuta üle kanda. Kui osaleja soovib matkast ja/või transpordist loobuda ning juba tasutud summa tagasi saada, siis sellised taotlused vaatab Tipikate Rattamatkaklubi juhatus üle juhtumipõhiselt. Palun arvesta, et otsus tagastatava raha osas ei sõltu mitte ainult sinu selgitusest, vaid ka sellest, kui palju antud aastal tagastamise taotlusi kokku laekub ning mil määral õnnestub meil tagastussoovide tõttu ürituseks juba tellitud teenuseid ümber mängida. Minimaalselt rakendub tagastamise korral käsitlustasu 5€ osavõtu põhitasu tagastamisel ning 5€ transporditasude tagastamisel. Palume mõistvat suhtumist, kui peaksime konkreetsel juhtumil otsustama rakendada suuremat käsitlustasu või jõudma järeldusele, et ühte või teist tasu ei ole võimalik tagastada. Vabatahtlikest korraldajatena on meie selgeks eesmärgiks, et ürituse kulud ja tulud kokkuvõttes tasakaalus oleks. Tasub ka mainida, et üldiselt oleme oma tagastuspoliitikaga ühed liberaalsemad, mida sarnaste ürituste raames leida võib.
Erandiks on siinkohal toetuspaketi omanikud – neile garanteerime hiljemalt 25. juulil teavitamise korral kogu makstud summa (põhitasu, transporditasu) tagastamise. Toetuspakett on suurepärane võimalus neile, kes teavad selle ürituse väärtust, soovivad oma osaluse juba varakult ülekandega kinnitada, kuid ühtlasi tahavad ennast ka ootamatuste vastu kindlustada.
Tipikate Rattamatkaklubi tellib reisibussi ja veoauto inimeste ja jalgrataste transpordiks, mis viivad põhigrupi reede hommikul Tallinnast matka alguspunkti (Tartu Lennujaama parkla) ning toovad pühapäeva õhtul matka lõpp-punktist (Nõo Spordihoone parkla) tagasi Tallinnasse. Kogunemisaeg reede hommikul TTÜ ees on kell 7:00 ning tagasijõudmisaeg pühapäeva õhtul umbes kell 22:30. Meie poolt organiseeritud transpordist on võimalik osa võtta ühel, teisel või mõlemal suunal. Alates 16. juulist tasudes on transpordi hinnad järgmised (sisaldavad nii inimese kui jalgratta transporti):
Palun arvesta, et meie transpordile saab registreeruda veel vaid nii kaua kuni kohti jätkub! Kohad reserveerime ülekannete laekumise järjekorras ning kui otsa saavad, siis anname sellest teada.
Kes meie transporti kasutada ei soovi, võib reedel Tartu Lennujaama parklasse tulla ja pühapäeval Nõo alevikust lahkuda omal käel. Palun arvesta, et matka alg- ja lõpp-punkti vahe on 12-13 km ning see tuleb oma transpordiga liitujatel ise jalgrattaga läbida. NB! Tartu Lennujaamas ega selle vahetus läheduses ei ole sobivat kohta, kuhu matka ajaks oma sõidukeid jätta! Meil on küll lennujaamaga kooskõlastatud bussi, veoauto ja saatekaubikute peatumine reede ennelõunal, aga mitte autode kolmeks päevaks sinna jätmine!
Oma transpordiga liitujad saavad autod matka ajaks jätta Nõo Spordihoone parklasse – selles osas on meil kooskõlastus Nõo vallaga olemas. Küll aga tuleb autod parkida kindlasti parkla servadesse, nii et keskosa jääks vabaks. Seal parklas pidavat parkima tihti üks suurem täispika haagisega sadulveok, mis vajab parkla keskosa sisse-välja manööverdamiseks. Palun arvesta ka sellega, et ainus legaalne ja viisakas ligipääs parklale on näidatud siin kaardil. Kõik muud lähenemisviisid eeldavad keelumärgi alt läbi sõitmist või ühesuunalisel teel vales suunas sõitmist.
Reede hommikul kell 9:30-10:00 seisab Nõo Spordihoone parklas ka meie pakiauto, mis võtab oma transpordiga liitujate pakke vastu. Lisaks sellele on võimalik oma vedamist vajavaid pakke ära anda juba kolmapäeva õhtul kell 20:00 TTÜ ees, neljapäeva õhtul kell 20:00 TTÜ ees ning reedel matka stardis Tartu Lennujaama parklas.
Tugevate grupp minekusuunal bussitransporti ei vaja – nemad stardivad juba neljapäeva hommikul TTÜ eest ning sõidavad matka alguspunkti Tartumaal kohale jalgratastel. Tugevate grupis sõitjatele kehtib minekusuunal lisatasu 18€ (täishind) / 10€ (TTÜ tudengi hind), mis sisaldab saateauto abi neljapäeval, ette broneeritud tasulise telkimiskoha kasutamist ööl vastu reedet ning õhtu- ja hommikusööki laagripaigas. Saateauto veab tugevate pakke, aitab tervise ja ratastega seotud probleemide korral ning pakub katkestamise korral inimesele ja jalgrattale transporti. Erinevalt matka põhipäevadest on tugevate grupil neljapäeval võimalik ka vahepeatustes oma saateautos olevatele asjadele ligi saada. Toitlustus neljapäevase päeva jooksul on aga igaühe enda korraldada – selleks tarbeks teeb tugevate grupp teekonna jooksul peatusi poodides ja söögikohtades.
Juhime tähelepanu, et viimastel aastatel on alati olnud ka huvilisi, kes soovivad tugevate grupiga liituda neljapäeval poole maa pealt või alles õhtul telklaagris. Enamasti on selline soov tingitud asjaolust, et terve maa tugevate grupiga läbimine tundub inimesele antud hetkel liiast, kuid võimalus ennast juba päev enne põhimatka õigele lainele viia on siiski ahvatlev. Suhtume sellisel viisil liitujatesse kindlasti positiivselt, kuid rõhutame, et see toimub ainult läbi tugevate gruppi registreerumise ning vastava tasu maksmise. Algatame mõni päev enne üritust kõigi tugevate gruppi registreerunud inimeste vahel kirjavahetuse, mille käigus arutatakse läbi ka täpsem neljapäevane marsruut, samuti on igaühel võimalik siis anda teada oma kavatsustest – kes sõidab kogu tee tugevate grupis, kes liitub päeva peale, kes alles õhtul. Sõltumata konkreetsemast liitumise kellaajast on kõigil tugevate grupi tasu maksnud inimestel võimalik saata oma suuremad pakid saateautol neljapäevaõhtusesse telklaagrisse, telkida seal ööl enne põhimatka, saada tugevate laagripaigas õhtu- ja hommikusööki ning kui liitumise kellaaeg ja trajektoor mõistlikkuse piires tugevate tuumikuga kokku langeb, siis ka kasutada vajadusel saateauto abi teekonnal.
Osavõtu põhitasusse on arvestatud koht sinu telgile nii reede kui laupäeva õhtul. Saime mingi perioodi jooksul pakkuda lisatasu eest ka voodis ööbimise võimalust, aga need kohad on praeguseks juba kõik hõivatud.
|
OSCAR-2019
|
||
Jaanuari lõpus mälestas Eesti nagu paljud teisedki maailma riigid holokaustis hukkunuid. Sellel päeval võtsid nii mitmedki vabariigi juhtkonda kuuluvad isikud, eesotsas Eesti peaministri A. Ansipiga osa Tallinnas Juudi sünagoogis peetud holokausti mälestusteenistusest, kus muuseas avati ka mälestustahvlid holokausti tõttu hukkunud ligikaudu 1000 Eesti juudile.
Samal ajal on järjekordselt päevakorda kerkinud küsimus aga ka II maailmasõjas Nõukogude Liidu vastu võidelnud eesti sõdurite tunnustamisest riiklikul tasandil Eesti vabadusvõitlejatena. Näivalt on holokausti mälestamine ja sakslaste poolel sõdinud eestlaste tunnustamine mõneti vastuoluline tegevus, sest II maailmasõjas sõdisid juudid ja valdav osa sõjast osa võtnud eestlastest ju vastaspooltel. Ja nii ongi siis Delfis ilmunud O. Loode artikkel, mis juhib sellele vastuolule tähelepanu ning artikli autor leiab, et relva SS-i sõjameeste riiklik tunnustamine vabadusvõitlejatena ja holokausti mälestuspäeva ametlik tähistamine ei sobi kokku. Seega tuleks siis artikli autori arvates, kuna Eesti valitsus on holokausti mälestamise riiklikult heaks kiitnud, loobuda Saksa sõjaväkke kuulunud eesti sõdurite tunnustamisest vabadusvõitlejateks, kuna see riivaks Eestis toimepandud holokausti ohvrite mälestust ja väärikust ning vähendaks Eesti riigi usaldusväärsust.
Lihtne ja selge – Eesti rahvas peaks poliitilisest korrektsusest lähtudes tunnustama holokaustis hukkunud juudi rahvusest isikuid märtritena (ükskõik, millega nende, ligikaudu 1000 inimese hukkumine oli seotud, või millega nad olid hakkama saanud) ning samal ajal jätma tunnustuseta need mehed, kes võitlesid Eestis eesti rahva suhtes genotsiidi teostanud nõukogude vägede vastu. Vägede vastu, mille koosseisus olnud kuritegelike julgeolekuüksuste ja hävituspataljonide ridades võitlesid ka paljud juudi rahvusest endised Eesti kodanikud.
Paraku ei saa eitada, et II maailmasõja ajal on toimunud sündmusi, mis panevad nii juute kui ka eestlasi vastastikku nördimust tundma. Eestlaste osas on kõige suuremaks süüdistuseks see, et paljud neist sõdisid 20. relvagrenaderide diviisis, seega SS-vägede koosseisus, juutide osas on aga asjaoluks, mis eestlased nende vastu häälestas paljude, enne sõda Eestis elanud juutide astumine kohe pärast Eesti anastamist 1940. aastal Nõukogude Liidu poolt kompartei ja komsomoli ridadesse, aga samuti ka astumine kohe sõja alguses hävituspataljonidesse ja aktiivne osalemine Nõukogude Liidu julgeolekuorganite teenistuses. Seega nagu oleks, mida oma vahel klaarida.
Siinkohal tuleb märkida, et Simon Wiesenthali keskuse tegevus pärast sõda eestlaste sümpaatiat juutide vastu just suurendanud ei ole, kuna see on olnud, vähemalt siiamaani, äärmiselt ühekülgne. Selle keskuse esindaja, niinimetatud natsikütt Efraim Zuroff, on Eestis tuntuks saanud sellega, et ta on püüdnud Eesti valitsusele vägagi nahaalset survet avaldades tuvastada ainult eestlaste kuritegusid juutide vastu, seda isegi siis, kui Nõukogude Liidu ja Eesti vastavate organite poolt läbiviidud uuringud midagi avastada ei ole suutnud. Eesti riiki aga, kes ilma kindlate tõenditeta kohtuprotsesse Zuroffi poolt süüdistatud isikute suhtes ei ole alustanud, süüdistab Zuroff natside soosimises. Samal ajal on aga iseloomulik, et ta nende võimalike tegude suhtes, mida juudi rahvusest isikud on eestlaste vastu korda saatnud, ei ole ta mitte mingit huvi ilmutanud. Seega, sõjakuritegusid on teinud ainult eestlased, samal ajal kui teine pool on igal juhul süütu, ükskõik millega nad ka hakkama ei oleks saanud.
Et toimunusse ja toimuvasse mõningat selgust tuua, tuleks kõige pealt ehk pisut ajalugu vaadelda. Teatavasti ei ole Eesti Vabariik ja Israel ajaloos mitte kunagi teineteise vastu sõdinud. Ka II maailmasõja ajal mitte. Ei olnud ju II maailmasõja ajal mõlemat riiki faktiliselt isegi mitte olemas. Enne sõda oli Eesti aga isegi pälvinud juutide tunnustuse kui riik, kus ei ole antisemitismi. Ka siis, kui sakslased 1941. aastal sõja käigus vallutasid Eesti, ei toimunud siin, erinevalt mitmetest teistest riikidest, suuri juudivastaseid pogromme. Nii et rahvustevahelisest vihast kuritegude puhul antud juhul rääkida ei saa. Seega, kui rääkida juutide või eestlaste sõjakuritegudest, siis saab juttu olla ikkagi ainult üksikisikute mitte riiklikul tasandil tehtud tegudest.
Teatavasti olid eestlased sajandite jooksul oma peamiste vaenlastena tundnud sakslasi. Seega erilise saksasõbralikkusega Eesti enne sõda just ei hiilanud. Ka siis, kui II maailmasõda algas ja sakslased üksteise järgi Euroopa riike alistasid, oli valdava enamuse eestlaste sümpaatia alistatute poolel. Siis aga saabus 1940. aasta ja pärast riigipööret nõukogude võim. See mis nüüd toimuma hakkas oli õudusunenägu ja muutis eestlaste suhtumist kommunistlikku režiimi väga kiiresti. Umbes ühe aastaga suutis Nõukogude Liit eestlastele selgeks teha, et nõukogude võimu edasikestmine viib eesti rahva hävingule. Ja nii siis juhtus, et kui sakslased 1941. aastal Eesti vallutasid, suhtus valdav osa eestlastest sakslastesse kui vabastajatesse. Eestlaste võitlus nõukogude anastajate vastu algas 1941.a. suvel juba enne, kui sakslased jõudsid Eestisse saabuda ja jätkus koos sakslastega. Miks siis eestlased ikka alustasid võitlust koos sakslastega?
Kui rääkida eestlastest II maailmasõjas ja sellest, kuivõrd õigustatud oli eesti sõdurite sõdimine Saksa sõjaväes moodustatud eesti üksustes, ja kuivõrd õigustatud on venelaste ja lääneriikide poolt selle võitluse taunimine, siis ei maksa unustada, et sõjas on mõlemal sõdival poolel alati oma tõde. Seejuures riigi suurus ja sõjaline võimsus ei ole siin kaugeltki selleks argumendiks, mis ikka ja alati määrab absoluutse tõe. Ka kaotajal võib küllaltki palju õigust olla, ehkki seda võitjate poolt harva tunnustatakse. Nii oli lugu ka II maailmasõjas, kus Nõukogude Liit oli valdava osa eestlaste jaoks vaenlane number 1. Sellise vaenlase positsiooni oli Nõukogude Liit, nagu eespool juba öeldud, saavutanud oma terrorirežiimiga Eestis 1940-1941. aastal. Piisab ainult sellestki, kui meenutada massilisi arreteerimisi ja küüditamist. Nõukogude terrorirežiim oli ka põhjus, miks mälestus ennesõjaaegsest, vabast Eestist oli enamuse eestlaste jaoks kujunenud müüdiks ideaalsest riigist, mida ei arvustatud. Võrdlus nõukogude korraga oli liialt iseseisva Eesti kasuks. Selle tulemuseks oli aga see, et eestlased, eriti nooremad, kes olid kasvanud Vabadussõja ja rahvusliku uhkuse vaimus, olid valdavalt ilma pikemata nõus Nõukogude Liidu vastu võitlema ning Eesti põhiseaduslike riigivõimuorganite vastavad üleskutsed leidsid eestlaste hulgas küllaltki head vastukaja. (Üle 3000 mehe, kes Saksa sõjaväes sõdida ei tahtnud ja kellel õnnestus Eestist põgeneda tegid seda Soomes, kuid siis, kui Eesti olukord muutus 1944.a. suvel väga raskeks, tuli suur osa neist Eestisse tagasi, et isegi sellises lootusetus olukorras püüda teha, mis teha annab.)
Kõikide nende meeste jaoks oli see Eesti II vabadussõda, mida olude sunnil peeti II maailmasõja raames ja see sõda algas stiihiliselt juba metsavendlusega 1941. aasta suvel. Oleks ülim totrus väita, et eesti metsavennad võitlesid Suur-Saksamaa või Uue-Euroopa eest. Eesti sõdurite võitluse eesmärgiks, ütelgu arvustajad selle kohta mida tahes, oli Eesti riikliku iseseisvuse taastamine. Sedasama eesmärki järgisid oma tegevuses ka tolleaegsed Eesti põhiseaduslikud riigivõimuorganid. On ajalooline kurbloolus, et selles võitluses ainsaks arvestatavaks liitlaseks eestlastele osutus Saksamaa, kes ise oli Eestis okupandiks ja Eesti iseseisvusest mitte midagi teada ei tahtnud. Teisi liitlasi sõjas Nõukogude Liidu vastu eestlastel lihtsalt ei olnud. Mitte keegi, kes eestlaste võitlust koos sakslastega on tauninud ei ole mingit muud võimalust eestlastele võitluseks Nõukogude Liidu vastu oma kodumaa kaitseks paraku ka pakkunud. Kuid sakslaste lõppvõitu ei usutud ja loodeti, et kordub 1918. aasta. Edasi aga loodeti, et Eesti iseseisvuse taastamine osutub võimalikuks lääneriikide abiga. Lootusi selleks andis Atlandi Harta. Tagantjärgi tarkusega võib neid naiivseid lootusi nüüd muidugi arvustada, sest lääneriigid, kui see neile kasulikuks osutus, sülitasid Atlandi Hartale ja müüsid Jaltas Ida-Euroopa Nõukogude Liidule maha. Kuid nõuda, et Eesti riigimehed ja rahvas oleksid tolleaegsetes oludes pidanud suutma kogu sündmuste käiku ja Nürnbergi protsessi ette näha oleks ilmselt liialt palju nõutud.
Siinkohal tuleb veel kord rõhutada, et ka tolleaegne Eesti põrandaalune valitsus eesotsas prof. Jüri Uluotsaga tunnustas Saksa sõjaväes võitlevaid eesti sõdureid kui vaba Eesti eest võitlejaid. Samasugusele otsusele jõudis 1944.a. suvel ka üldiselt saksavaenulik Eesti Vabariigi Rahvuskomitee. Seega siis – tol ajal tunnustas valdav enamik eestlasi ja ka Eesti põrandaalused valitsusorganid Saksa sõjaväes oma piiride kaitsel olnud eesti sõdureid kui võitlejaid Eesti vabaduse eest. Siinkohal tuleks ehk täiendavalt märkida, et valdav enamus SS-vägedes teenivatest eestlastest olid sinna mobiliseeritud.
|
OSCAR-2019
|
||
Mis puutub juutidesse, siis nende olukord oli peaaegu samasugune kui eestlastel. On selge, et see mis toimus Saksamaal juutidega seadis juudid n.-ö. sundseisu – Saksamaa vastu tuli igal juhul võidelda. Seda peavad ilmselt ka eestlased tunnis- tama. Olime ju meiegi samasuguses sundseisus, ainult et eestlaste põhiliseks vaenlaseks oli antud juhul Nõukogude Liit. See asjaolu teeb olukorra lääneriikide kodanikele mõnevõrra raskelt arusaadavaks, sest nemad tundsid ainult ühte vaenlast ja selleks oli Saksamaa. Nõukogude Liit oli aga Saksamaa vastases võitluses hea liitlane, mis sest, et sõja alguses oli ta tegelikult liidus sakslastega. Ei tahetud uskuda, et lääneriikide liitlane võib Balti rahvaste suhtes olla hullem kui Saksamaa..
Ja nii tuleb paratamatult välja, et juutide ja eestlaste objektiivsed tõed, millest mõlemad rahvused oma tegevuses lähtusid on paraku vastandlikud ja sellest tulenevalt sattusid juudid ja eestlased, ilma et nad üksteise vastu erilist vaenu oleks tundnud, II maailmasõja rinnetel paratamatult vastaspooltele. Kui siin rääkida kuritegudest, siis juutide puhul on nendeks eestlaste arvates asjaolu, et vägagi paljud juudi rahvusest isikud, kes enne sõda eestlastega koos rahulikult elasid läksid kohe, kui Eesti oli 1940.a. annekteeritud, üle Nõukogude Liidu poolele, astudes komparteisse ja komsomoli. Ka Eesti elanikke terroriseerinud julgeolekuorganites teenis suhteliselt palju juute. Kui aga algas sõda, siis astusid paljud juudid mitte regulaararmeesse sakslaste vastu võitlema (see oleks arusaadav olnud), vaid Eestis arvukalt kuritegusid toime pannud hävituspataljonidesse – üksustesse, mis olid ette nähtud mitte niivõrd sakslastega võitlemiseks kuivõrd kohaliku elanikkonna terroriseerimiseks ja nõukogude võimu säilitamiseks kohtades, kus rahvas sellest midagi teada ei tahtnud. Seega lasub eestlaste arvates paljudel juutidel põhiline süü selles, et nad ei võidelnud esmajoones mitte oma surmavaenlaste sakslastega, vaid oma iseseisvuse eest võitleva Eesti rahvaga.
Kui rääkida holokaustist ja selle mälestamisest, siis kerkib eestlastel ülaltoodut arvestades tahes-tahtmata küsimus – kui palju on Eesti juudi kogukonna poolt avalikustatud umbes 1000 Eestis sõja ajal hävitatud eesti juudi hulgas neid, kes said surma mitte rahulike elanikena, vaid hävituspataljonide või julgeolekuvägede võitlejatena. Seega isikutena, kes kas langesid lahingutes oma kodu kaitsvate eestlastest metsavendade vastu võideldes või hukati pärast vangilangemist kui kurjategijad. Seni kuni juudi kogukond ei ole neid andmeid avaldanud, ei saa väga paljud eestlased oma südames ka Eesti juutidega toimunud holokaustisüüdistust tõsiselt võtta.
Selle artikli autorile näib, et tunnistada tuleb tõde – igal rahvusel on omad kangelased ja märtrid ning üsnagi sageli ei lange need mõne samadest sündmustest osavõtnud teise rahvuse kangelastega või märtritega ühte. See on ajaloost, mis ühtedest teeb võitjad, teistest aga kaotajad tulenev paratamatus. Kuid see ei tähenda, et võitjatel oleks alati õigus. Et nende kangelased on alati kangelased, teiste rahvuste omad aga kurjategijad. Nähtavasti oleks sõja lõppedes üldise rahu huvides kõige õigem, kui iga rahvas tohiks mälestada oma kangelasi ja märtreid nii, nagu nad nende ajaloolisse mällu on talletunud. Ja siin ei tohiks lähtuda sellest, et ühe rahvuse kangelaste mälestamine välistab igal juhul teise rahvuse kangelaste mälestamise. Las igaüks mälestab omi.
Delfis ilmunud artikli autor väidab, et Eesti valitsus peaks prioriteediks seadma holokausti mälestamise ja seetõttu peaks Riigikogu loobuma oma kodumaa eest võidelnud eesti sõdurite tunnustamisest. Seda isegi sellele vaatamata, et Balti riikide SS-väeosi, kuhu valdav enamik mehi oli mobiliseeritud, sõjakurjategijateks ei tunnistatud. Muidu kaotavat valitsus usalduse oma rahva silmis. Muide, artikli autor paistab unustavat, et lisaks SS-diviisile teenis palju eestlasi ka teistes väeosades, nagu idapataljonides, lennuväes jne. Kui aga rääkida usaldusest ja rahvast, siis tahaks siinkohal küsida, millist rahvast artikli autor silmas peab? Tuleb märkida, et vähemalt vanemate põlvkondade eestlased, kes II maailmasõja on ise üle elanud ja teavad, kuidas kõik tegelikult toimus, on alati Eesti eest võidelnud sõdureid tunnustanud kui vabadusvõitlejaid. Nende jaoks tingib artikli autori soovitus selle, et soovituse täideviimisel säilitaksid Eesti valitsusringkonnad võibolla küll usaldusväärsuse välismaalaste ja võib-olla ka mõningate eesti ringkondade juures, kuid samal ajal kaotaksid nad selle aga väga paljude eestlaste silmis. Ükskõik kelle poolt on äärmine ülbus nõuda, et nõukogude terrorirežiimi all olnud eestlased, lähtudes juutide huvidest, oleksid sõja alates pidanud võitlusest oma kodumaa vabastamiseks loobuma, kõrvad alandlikult lonti laskma ja orjalikult ootama, mida Nõukogude Liit nendega edaspidi suvatseb peale hakata. Sellist ideed võivad toetada ainult need, kes oma saatuse seovad välismaaga, lakeid, kelle jaoks meie oma riigi au ja väärikus ning eesti rahva saatus mitte midagi ei tähenda. Nende jaoks ei oma eestlaste kaitsetahe mitte mingisugust tähtsust. Kui asjad hulluks lähevad, tuleb mitte vastu hakata vaid välismaale põgeneda. Tühja sellest Eesti riigist, peaasi et omaenda nahk terveks jääks.
|
OSCAR-2019
|
||
Pilvepiirist vallale pääsenud päikesetõus virgutas taevaminemispüha laupäeva hommikul virgele päevale nii Vahastu koguduse juhatuse esimehe, aktiivi kui sealse 125aastase pühakoja.
Taas oli sinodite pidamise ring täis saanud ning Vahastu raba servale Raplamaale oli oodata Järva praostkonna koguduste vastvalitud sinodisaadikuid sõna võtma eelmisel aastal tehtust, mõtisklema sellest, mida veel pole, ning enama rahuloluga seadma end kokkupuutesse oludega, milles parasjagu elatakse.
Kui olin kolm korda kõndinud ümber maakividest pikitud Vahastu kirikuhoone ja enamikul neist püüdnud kaamerasilma rabakünkal seisvat pühakoda, täitus kirikla ümbrus saabuvate sinodiliste hääletämbreist. Midagi nii kaunist ja päikesega liidu sõlminud sulnist vaikusest polnud ma tükil ajal kogenud. Ei tea kust sulas meelisse San Damiano kirikuaias 1225. a vend Franciscuse kirja pandud Cantatio di frate Sole’s:
«…ole ülistatud Sa, mu Issand, kõiges oma loodus, ennekõike vend Päikeses, kes toob meile päeva ja laenab meile Sinu valguse… Ülistatud ole Sina, mu Issand, õe Kuu ja tähtede eest… Ülistatud ole Sina, mu Issand, vend Tuule eest, õhu ja pilvede eest, tüüne ilma ja kõige eest, millega alles hoiad elu kõigis oma looduis… Ülistus olgu Sinule, mu Issand, meie õe, ema Maa eest, kes toidab ja õpetab meid ning kasvatab mitmesuguseid vilju ja kirevalt värvilisi lilli ning taimi.»
Aga peagi sai aeg täis ja rongkäik alustas kogudusemaja juurest liikumist kiriku suunas, ilmiksaadikud ees, vaimulikud tihedalt kannul ja peapiiskop ühes praosti Teet Hanschmidtiga karja lõpus. Orelimäng kajas üle pargi, kellad helisesid, ülemkarjane noomis ja lohutas, praost leebus ja lõpuks koguneti ühispildile. Nii ametlik.
Sinodikoosolek algas Vahastu kogudusemajas päevakorra kinnitamisega, mille järel luges praost ette praostkonna muusikatöö sekretäri Janika Oja koostatud muusikatöö aruande. Anna ning Järva-Peetri koguduse orelid on kehvas seisukorras. 2008. a toimus praostkonna laulupäev Tapa Jakobi kirikus. Suuremas osas kogudustes tegutseb kas laulukoor või ansambel.
Asunud praosti koostatud 2008. a tegevusaruande ja perioodi 2005–2008 käsitleva analüüsaruande käsitluse juurde, tuli kõneks Anna ning Järva-Peetri koguduse märkus, et koguduste pingeritta seadmist punktisüsteemi alusel ei peetud motiveeritud suunaks.
Aktiivsesse diskussiooni pakkus värskendava sõõmu peapiiskopi seisukoht, milles ülemkarjane pidas mõõduandvaks praosti analüüsivõimekust ja viitas koguduse arengut kriitiliselt hindavatele seisukohtadele nii apostlite kirjades kui Johannese ilmutusraamatus. Peapiiskopi arvates peab koguduse tegevuse hindamisel olema nii analüüsivat arutelu kui toetavat suhtumist kaastöötajatesse, kuid kõigesse toimuvasse peab suhtuma siiski rahulikult, sest teeme tööd Jumala abiga.
Koguduste esindajate sõnavõttudes esitatud probleemipalett oli kirju: elus tuleb ette nii rõõme kui muresid. Amblas osalevad lapsed usinalt joonistamisringis, Anna kogudus turgutab kogudusemaja ning valmistub teede ehitajaile majutusteenuse pakkumiseks. Järva-Jaani koguduse edukäik ärgitas kõigis heatahtlikku konkurentsi, sest õpetaja, juhatuse ning paljude vabatahtlike tegus koostöö on sealset elu järjepidevalt edasi viinud.
Tõe ja õiguse maade Järva-Madise koguduse esindaja alustas sõnavõttu tõdemusega, et «arvude poolest midagi head ei ole, kuid pessimismi ka ei lange, sest vaimulik, organist ja kirikumees on meil olemas, kuigi keegi neist püsivalt kohapeal ei ela». Ei väsinud Madise rahvaski kiitmast häid suhteid kohaliku «mõisa» elik vallavalitsusega.
Seni kõlanud kaalutletud tagasihoidlikkus käändus Järva-Peetri saadiku esituses hangunud pessimismiks, sest «tööpiirkond on suur ja hõlmab nelja valda. Rahvaarvu vähenemise tõttu pole kedagi ristida ja leeritada. Orel teeb kõva müra ja vajab tõsist remonti».
Järgnenud Koeru koguduse õpetaja antud laiahaardelisele esitusele tublidest vabatahtlikest ja tasakaalukast majandamisest ning Käru kiriku kullasärasest torniristist ja -kuplist sekundeeris jonnakalt edasipüüdva aatega Paide Püha Risti kogudus. Tapa Jakobi kogudus hakkab valmis saama koguduse ajalugu käsitleva ülevaateraamatuga, Vahastu rahvas pühitses 125aastase kirikuhoone juubelit ning Türi Püha Martini kogukond troonis järjekindlalt praostkonna koguduste esirinnas sammujate seas.
Peapiiskop nimetas oma ettekandes lihtsaid asju, mida oleme unustanud, kuid millele peame lähiaastail tähelepanu koondama. Eeskätt sellele, et lähema 15 aasta jooksul ootab vaimulikkond endale järelkasvu. «Viisteist aastat pole küll lühike aeg, kuid tuleb siiski kiirelt kätte,» ütles peapiiskop Andres Põder, «ja 50% tänasest vaimulikkonnast vahetub.»
Ülemkarjase sõnutsi on 165 kogudusest 120-l kohapealne vaimulik, 40 koguduses pole üldse vaimulikku kohapeal. Arvutuste järgi oleks kohe vaja juurde 50 vaimulikku, kuid mitmed asjaolud, sealhulgas piisava äraelamisvõimaluse tagamine, on motivatsiooni takistuseks vaimuliku elukutse valimisel.
Peapiiskop julgustas osalema oikumeenilises koostöös, sest ühiseid võimalusi on rohkem kui õpetuslikult eraldavaid tõkkeid, mille määraks pidas kirikupea mitte üle 16–20% kogu vaidlustemaatikast. Enam tuleks osaleda koolitustel ja muudes ettevõtmistes, nagu näiteks juhatuse esimeeste konverentsil, saata lapsi üldkiriklikele üritustele, suunata noori kristlikule noortefestivalile. «Peaksime julgemalt evangeeliumi kuulutama ja samas end vabastama mineviku sketšidest,» lõpetas peapiiskop Andres Põder oma misjoneeriva alatooniga ettekande.
Kirikukogu saadikuteks valiti Tõnu Linnasmäe, Allan Praats ja Olev Kents. Praostkonna nõukogu liikmeiks kinnitati praosti ettepanekul Katrin-Helena Melder, Peeter Särg ja Pärtel Tõnsberg. Praostkonna revidendiks sai Katrin-Helena Melder. Praostkonna koguduste enamuse toel otsustati alates 2010. aastast maksta praostkonna kassasse iga koguduse poolt 4% 2008. a laekunud liikmemaksu summast.
Kui kinnitada, et praosti koostatud aruanded võeti teadmiseks ja 2008. a majandusaruanne ning 2009. a eelarve võeti vastu ühehäälselt, siis polnudki enne päikeseloojangut enam muud tähtsat teha, kui soovida vastastikku õnnistusrikast teekonda ja häid kordaminekuid kogudusetöö edendamisel.
Aga järgmisel aastal, s.o 1226, tundes oma surma ligidust, lisas Franciscus oma kirjutatud «Päikeselaulule» veel ühe salmi: «Ülistus Sulle, mu Issand, meie õe, ihuliku Surma eest, kelle eest ükski elav ei pääse: kui kohutav on ta neile, kes surevad patus, kui armas on ta neile, keda leitakse Sinu, Kõigepühama tahtest, sest neile ei tee teine surm mingit kahju.»
Järgmisel päeval, kui koitis taevaminemispüha hommikune päikeseketas, päästis musträstas vabadusse esimese kookonist väljunud liblika.
Narva Aleksandri Suurkirik sai sel suvel Viru-Nigula koguduselt annetuseks altari ning altariseina koos maaliraamiga. See on algselt kokku monteeritud erinevatest materjalidest alates mustast tammest, spoonitud puidust kuni vanade kuuselaudadeni. Pärimuse kohaselt on ta eelmine asukoht olnud Tallinna Magdaleena haigla kabel.
Nüüdseks on altarisein restaureeritud ja asetatud kirikuse, paraku on tühi altarimaali koht. Maali laius peaks olema 120 ja kõrgus 180 cm. Pöördume Eestimaa inimeste poole palvega aidata saada Narva kirikule altarimaali – olgu siis vanaaegset (võib vajada restaureerimist!) või maalima uut. Oleme tänulikud iga ettepaneku eest. Kontakt: Villu Jürjo, Vabaduse 20, Narva 20306. Tel 357 2820, 5590 1010.
Õhtupäikesest valgustatud ja imehea akustikaga Ruhnu uues kirikus musitseerisid Tallinna Keelpillikvartett ja tšellist Aare Tammesalu.
Urmas Vulp, Olga Voronova, Toomas Mägila, Levi-Danel Mägila ja Aare Tammesalu kandsid ette Franz Schuberti kvinteti C-duur. Meieisapalve ja õnnistussõnad Ruhnu koguduse õpetajalt lõpetasid muusikaõhtu, millest oli väikese saare kohta rõõmustavalt palju osasaajaid – kohalikke inimesi, suveruhnlasi, mõni turistki. Klassikalise kammermuusika suurteost meisterlikus esituses sai väikesaarel kuulda tänu Ruhnu ustava sõbra maestro Urmas Vulbi ettevõtlikkusele, kes ansamblikaaslased saarele kutsus ja reisiks Eesti Kultuurkapitali toetustki muretses.Sirje Simson
|
OSCAR-2019
|
||
Eelmise nädala teisipäeval algas Silver Meikari artikliga («Vaikijate valik on ausus või häbi», Postimees, 22.05.2012) avalik arutelu erakondade rahastamise seaduste, reeglite ja reaalsete (ümbrikus või kilekotis liikuvate «anonüümsete» annetuste) praktikate üle.
Seejärel on avalik arutelu kulgenud kui Mehhiko seebiooperis. Igal õhtul saab meedia vahendusel jälgida, milliste sõnumite ja tõestusmaterjalidega põhikangelased üles on astunud ning kes, kellega ja milliseid asju vahepeal ajanud.
Suur hulk tavapäraseid arvamusliidreid – president, juhtivad poliitika- ja eetikaeksperdid ning ka uurivad ajakirjanikud – on pigem äraootaval seisukohal ega vali pooli.
Saates «Kahekõne» (24.05. 2012) väljendas Mart Juur kahetisi tundeid toimuva suhtes. Ühelt poolt pidas ta Meikarit tubliks poisiks, teiselt poolt aga tundis talle ka kaasa ning ei osanud öelda ega arvata, mis saab nüüd Meikarist või erakondade rahastamise reeglitest ja praktikatest laiemas plaanis. Nii tundubki, et Meikaril napib tuliseid pooldajaid kui ka veendunud vastaseid, sest inimesed lihtsalt ei tea neist asjadest suurt midagi.
Olukorras, kus ärimehed annavad mõista, et probleemseks peetav tava on kaua ja laialt levinud, ning teiselt poolt isegi ministrid kehitavad õlgu ja ütlevad, et nemad pole midagi näinud, ei oskagi muud kui õlgu kehitada ja suurte silmadega pealt vaadata.
Et poliitilised skandaalid kipuvad meil pigem vaibuma kui lõppema poliitilise eetika või seadusemuudatustega, on suur tõenäosus, et ka seekordne eetikakriis kas vaibub või «lahendavad» juhtivad erakonnad olukorra ära mõne kosmeetilise seadusemuudatusega.
Erakonnad kindlasti teevad midagi, millest piisab, et jätta rahvale mulje, et nad on probleemiga tegelnud. Et nad senisest vähema eelarvega niikuinii läbi ei saa, peab see miski aitama neil erakonda rahastada liikmete või toetajate annetustest kas avalikumalt või riigieelarvelistest vahenditest senisest suuremal määral.
Riigikogu valimiskampaaniad on läinud järjest kallimaks, suuremate erakondade üleriigilised aparaadid suuremaks, kuid eetikakriis ei ole ju lahvatanud mitte suurte summade pärast, vaid rahaliselt üliväikeste annetuste üle, mille algpäritolu on avalikkusele teadmata. Probleem tundub seega olevat pigem põhimõttes või üldises eetikas kui summade suuruses.
Ainulaadne on ka viis, kuidas eetikaküsimus tõstatati. Silver Meikar astus avalikkuse ette endale tuhka pähe raputades, avalikustades eetilist probleemi näidete varal, milles ta ise oli osaline. Seejärel kutsus ta üles ka teisi inimesi, kes «teavad», rääkima tõtt. Enamik neist, kes «teavad», on aga otseselt või kaudselt olnud ka need, kelle käest raha läbi käis.
Eetilise enesesüüdistamise kampaania vormis hoiakute, tavade ja seaduste muutmine on Eesti lähiajaloos pretsedenditu. Prügikoristamise talgud on vast muutnud eestlaste suhtumist loodusesse ja prügi sorteerimisse, kuid talgute kampaaniad ei alanud avalike elu tegelaste märterlike-ausate ülestunnistusega sellest, kuidas nad ise metsaaluseid on reostanud.
Meie liikluskultuuri ei muudeta vastastikuste ausate ülestunnistega sellest, millal, kus ja kui palju me oleme liikluseeskirju või kirjutamata liiklemistavasid rikkunud. Endiselt ei kirjuta me oma elulookirjeldustes ausalt oma eksimustest ja ebaõnnestumistest.
Poliitilisel laval aga on praegu idealismi hetk, milles selgub, kui paljudest neist, kes varem polnud ausad, saavad ausad, kui palju «ausaks pöördunutel» ühiskonnas toetajaid leidub ning kas neil üheskoos õnnestub «hea ja ausa» idealistlik-absoluutse loosungi all muuta meie parteipoliitikat sammu võrra vähem korruptiivseks, vähem räpaseks ja vähem varjatuks.
Esimese advendiaja nädala mõtted kulgesid õigluse teemal. Kuidas saame oma südame puhtaks ülekohtu tegudest, et võiksime õiglast kuningat vastu võtta. Seesama õiglane kuningas Issand Jeesus Kristus puhastab meie südame. Ta on õiglane kuningas ja ta on ka aitaja.
Teiseks advendiaja nädalaks kuulutatakse meile taas: «Teie lunastus läheneb!» Seekord kostab see rõõmusõnum Jeesuse enda suust.
Meile antakse juhis, kuidas tema tulekuks valmistuda. Juhiseid tema tuleku ootamiseks antakse mujalgi pühakirjas. Näiteks Ristija Johannes hüüab: «Valmistage teed Issandale, tehke sirgeks Tema teerajad.» Seekord: «Tõstke oma pea ja vaadake üles…»
Eestlaste kohta öeldakse, et meie inimesed on depressioonis, vaevatud elatise hankimisest. Stressi lisavad pidev hinnatõus ja madalad sissetulekud, muudatused ja uued korraldused (näiteks elektrisüsteemi kontrollimise kohta) jne. Siis veel perekonnamured: palju konflikte, andestamatust, tuima ükskõiksust, hoolimatust üksteise suhtes. Eesti inimesed moodustavad sellise kössi tõmbunud halli massi, kes käib pilk kogu aeg maas.
Nii ei taheta oma erksat isikupära lasta välja paista. Ka usulistes vaadetes ei julgeta erineda. Ei julgeta olla järsult ateistlik. Samas ollakse valvel, et mingil juhul usk ei pääseks südames maad võtma. Meie inimeste stampväljend on: «Eks üks kõrgem võim on olemas», aga usku Jumalasse ei tunnistata.
Advendiaeg on jõulude ootamise aeg. Aga me ei oota nüüd enam Jeesus-lapse sündi jõulusõimes. Me mõtleme nüüd juba Tema tulekule aukuningana. Me ootame lunastust kui Issanda suure päästmistöö lõpptulemust.
Luuka 21. peatükk kõneleb Jeesuse raskusist ja kannatusist, mida kristlastel tuleb maailmas taluda, ja lisab siis: «Teie lunastus läheneb!» Läheneb aeg, mil kannatused, valu ja vaev mööduvad lõplikult, ei tule enam tagasi. On vaid rõõm, rahu ja õndsus. Seepärast, murelikud ja vaevatud, tõstke pea ja tundke rõõmu, sest teie lunastus läheneb.
Teilegi, kes varjute selle halli massi hulka, häbenete teistest erineda ja olla usklikud, hüüab Jeesus: «Tõstke oma pea…» Ka teile läheneb lunastus, aga te peate selle vastu võtma. See toob uut värskust ja erksust teiegi ellu. Lunastus toob teile uue elu, igavese elu. See toob valguse teie ellu.
Teile, kes olete kangestunud tuima ükskõiksusse, hoolimatusse ja andestamatusesse, hüüab Jeesus: «Tõstke oma pea ja vaadake üles…» Ärge vaadake enam noruspäi maha, ärge hoidke enam pilku endas kinni. Vaadake kaugemale ja nähke, mis toimub – lunastus läheneb. See lunastus sulatab meis tuimuse ning äratab südames ligimese – armastust, abivalmidust, üksteisemõistmist.
Kõik vaevatud, ükskõiksed, hoolimatud inimesed – tõstke pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb!
Usklikkus ja Eesti ühiskond – allpool püüame avada selle teema erinevaid aspekte, toetudes omapoolses analüüsis neid probleeme sotsioloogiliselt käsitlenud autorite H. Hanseni, M. Remmeli, R. Leinuse jt töödele. Kirjutises ei tule juttu usulistest elamustest jmt, mis nõuaksid süvendatud lähenemist inimeste sisemaailmale. Alljärgnevalt esitan andmeid usku suhtumise – nii tõsiusklike, ükskõiksete kui ka eitajate – sotsiaal-demograafilise tausta kohta.
Materjal põhineb TPÜ Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituudi perekonnasotsioloogia osakonna poolt viimasel kümnel aastal läbi viidud Eesti elanikkonna representatiivsete küsitluste andmetel. Siinkohal on vaatluse all küsitlused «Eesti 93» ja «Eesti 2003», kus hõlmati vastavalt 1867 ja 1632 respondenti vanuses 18-70 (viimases küsitluses vanuses 15-69). Uuringute valimid telliti rahvastikuregistrist ja ankeetide levitamiseks kasutati postiküsitlust.
Eesti rahvas on läbi elanud nii sotsialismiaja, murrangulise ülemineku turumajandusele kui ka sellele järgnenud ðoki ja kohanemise aastad. Elanikkonna küsitlused annavad ülevaate, millised on teatud kindlal ajahetkel inimeste hoiakud, elutingimused, toimetulekuressursid ja rahulolu hinnangud erinevate eluvaldkondadega.
Toomaks välja aastatel 1993-2003 toimunud muutusi, olid uuringus osa ankeediküsimusi identsed. Usu problemaatikat puudutasid kaks küsimust. Esimene neist kõlas: «Milline on Teie suhe usuga?» Vastusevariandid olid: olen usklik; olen mõneti usust mõjutatud; olen ükskõikne; suhtun usku eitavalt; raske öelda. Teiseks küsiti vastajatelt, kui tähtsaks peetakse erinevaid eluväärtusi, kusjuures esitatud nimekirjas oli ka usk ja religioon.
Vaadeldes allpool erinevates sotsiaal-demograafilistes gruppides usku suhtumise dünaamikat, tuleb siiski arvestada, et pakutud andmestik kajastab elanikkonna keskmisi näitajaid. Üksikud usuorganisatsioonid võivad oma sotsiaal-demograafilistelt iseloomustajatelt siin toodutest oluliselt erineda.
Usuteemat käsitledes kerkib küsimus, kas andmestik toob välja ka muud kui ainult üldteada fakte – usklikud on ennekõike naised ja vanemad inimesed. On isegi küsitud, milleks seda problemaatikat üldse käsitleda, sest kõik on niigi teada.
Ent siiski – tegelikult võiks juba üldandmete tabel mõneti üllatada, seda kas või põhjusel, et vaadeldud aastatel on olukord küllaltki sarnane (tabel 1). Kas tõesti on usklikkus niivõrd universaalne nähtus, et seda ei mõjuta objektiivsed olud, vaid ühiskonnas on alati teatud osakaal usku soosivaid inimesi?
Ent siiski tekitas 1993. aasta andmestik küsitavusi, sest tulime ju sotsialismiajast ja kuna kehtis ateismi lauspropaganda, siis eeldasime selle ajahetke kohta tunduvalt madalamat usust huvitatust, kui seda 2003. aastal läbi viidud uuringus.
Miks arvud seda mõttekäiku ei toetanud? Põhjenduseks meenutagem, et Eestis oli 1990ndate aastate alguses paljudes valdkondades kriisiaeg, ja küsitlusandmetel olid rahva rahulolu hinnangud eluga, majandusliku olukorraga, ka tervisega eriti madalad. Ent eluraskused on ennegi pannud inimesi otsima lohutuse, julgustavate sõnade ja kaasinimeste toe kõrval elu sügavamaid väärtusi, leidma abi usust.
Kas võiks olukorra kohta 1993. aastal oletada, et ühelt poolt sotsiaal-majanduslikult raske aeg ja teisalt ideoloogilise surve kadumine ning vabaduse tunnetus -, et kõik see oli vastukaaluna suunanud inimeste tähelepanu suuremal määral usule ja igavikulistele probleemidele?
Kümme aastat hiljem, aastaks 2003, on usklike osakaal Eesti elanikkonnas mõnevõrra tõusnud, ent nihe on võrreldes varasemate aastatega minimaalne. Viimase küsitluse kohaselt on tõsiusklikke 12%. Rõhutagem seda fakti veelkord – Eesti elanikest iga kaheksas ütleb enda kohta: olen usklik! Liites kokku tõsiusklike ja usust mõneti mõjutatud vastajate osakaalu, selgub, et usku pooldavaid inimesi* on Eestis praegu 37%. Usu täielikke eitajaid on küllaltki vähe, alla kümnendiku küsitletutest (9%). Potentsiaalseks «tööpõlluks» võiks nimetada kaht vastajate gruppi. Ühelt poolt ükskõiksed, keda on kolmandik küsitletutest ja teisalt need viiendik vastajatest, kellel ei ole usu suhtes seisukohta, annavad ankeedis vastuseks raske öelda.
Eelnevad andmed kirjeldasid Eesti elanikkonna üldist suhtumist usku. Järgmise sammuna analüüsin usuhoiakuid erinevates sotsiaal-demograafilistes gruppides ja siin võib näha juba suuremaid lahkuminekuid.
* Käsitledes allpool usku suhtumist erinevates elanikkonna gruppides, nimetame neid, kes määratlevad end usklikena ka tõsiusklikeks, ja vastuseid – olen usklik ja olen mõneti usust mõjutatud – koondavalt usku soosivalt või pooldavalt suhtujateks.
|
OSCAR-2019
|
||
Hullu lehma tõbi ehk BSE (veiste spongiformne entsefalopaatia) on veiste nakkushaigus, millesse nakatumise korral loom sureb närvikoe kahjustumise tõttu. Haiguse põhjustajaks ja nakkuse ülekandjaks on valguosake ehk prioon. Sarnaseid nakkuslikust valguosakesest põhjustatud haiguseid esineb peale veiste ka teistel loomadel nagu näiteks lammastel, kassidel ja naaritsatel. Lammaste puhul on vastava haiguse nimetus skreipi. Erinevatel loomadel esinevat valguosakestest põhjustatud haigust nimetatakse üldnimetusega TSE (transmissiivne spongiforme entsefalopaatia) tulenevalt ingliskeelsest nimetusest, mis lahtiseletatult tähendab nakkav ajukoe käsnjas kahjustus, mille tagajärjel ajukoe rakud hävivad.
BSE-le on iseloomulik aeglane kulg, silmaga nähtavad haiguse tunnused ilmnevad nakatunud loomal alles neli-viis aastat peale nakatumist, kuid hoolimata aeglasest avaldumisest ei ole haigus ravitav ning loom, kes on juba haige, sureb mõne kuu jooksul. Haigustekitaja kahjustab ainult närvikudet, haigust ei ole võimalik elusloomal diagnoosida, kuna laboratoorselt uuritakse haiguse suhtes looma ajukude.
Haiguse tekkepõhjuste kohta tehtud uuringud näitavad, et tõenäoliselt muundus lammaste skreipi, haiguse, mida on juba tuntud juba mõnisada aastat, tekitaja, põhjustades veistel samalaadse haigestumise. BSE puhkemise otseseks põhjuseks oli surnud mäletsejaliste, kas siis skreipi haigete lammaste või BSE-d põdevate veiste, korjuste töötlemine lihakondijahuks suhteliselt madala temperatuurimuutusega tootmisprotsessi abil ja selle jahu veistele söötmine kuna lihakondijahu oli odav ja kergesti toodetav valgulisand. Haigusttekitavale prioonile on iseloomulik suur vastpidavus külmumise, kuivamise ja kuumutamise, sealhulgas nii pastöriseerimise kui ka steriliseerimise suhtes, mistõttu lihakondijahu tootmisel tekitaja ei hävi.
BSE „kodumaaks“ võib pidada Suurbritanniat, kust haiguse puhang 1986 aastal alguse sai ning kus ka tänapäeval diagnoositakse suurem osa BSE juhtumitest. Edasi levis haigus elusloomade ja lihakondijahu vahendusel Belgiasse, Taanimaale, Prantsusmaale, Saksamaale, Iirimaale, Itaaliasse, Hollandisse, Portugali, Hispaaniasse ja veitsi. Üksikjuhtumeid on esinenud Soomes, Poolas, Sloveenias, Slovakkias, Tsehhimaal, Jaapanis, USA-s.
Eestis ei ole BSE-d diagnoositud. Samas ei ole käesoleval ajal võimalik garanteerida, et haigust Eestis üldse ei esine.
Kuna haigus on väga aeglase kuluga, siis hoolimata tõsiasjast, et valdavalt nakatutakse kasvueas, näeb kliinilist haigestumist taudistunud looma puhul alles täiskasvanuna. Iseloomulikumateks muutusteks looma käitumises on erutuvus, hirmunud olek, vahel muutub veis agressiivseks. Loom liigutab kõrvu ebaproportsionaalselt, krigistab hambaid, suurenenud on süljevoolus, võib tekkida iseeneslik kaela-ja turjapiirkonna naha või mokkade väristamine. Kõrgenenud on tundlikus puute- , valgus- ja heliärritustele. Haigel loomal tekivad tõusmise-ja liikumisraskused, loom kardab takistusi liikumisel, komistab sageli, käik võib olla hüplev või vaaruv. Haiguse viimases staadiumis ei ole loom enam võimeline püsti tõusma tagakeha nõrkuse tõttu. BSE lõpeb alati surmaga mõne kuu vältel peale nähtavate haigustunnuste tekkimist.
Väga oluline on meeles pidada, et eelpooltoodud haigustunnused ilmnevad vaid ligikaudu veerandil loomadest, enamusel haigetest loomadest ei teki iseloomulikku haiguspilti!
BSE –d peetakse inimesele ohtlikuks seetõttu, et loomadel haigestumist põhjustav valguosake on võimeline ületama liikidevahelist barjääri, kohanema ümber vastavalt organismile, kuhu ta satub ning põhjustama haigestumist. Seetõttu arvatakse olevat just BSE-d põhjuseks, miks inimesed on viimase kahe kümnendi jooksul haigestunud Creutzfeld-Jakobi tõve (CJD) uude varianti.
Kui CJD on tuntud juba pikemat aega just eakamate inimeste haigusena , siis esmakordselt 1996 aasta märtsis Inglismaal diagnoositud uue variandi (vCJD) puhul on iseloomulik, et haigestutakse olenemata vanusest (keskeltläbi 29 aastaselt; CJD puhul 65 aastaselt), haiguse kulg on aeglane (14 kuud) ning on võimalik kindlaks teha seos haigestumise ja nakatunud loomsete saaduste tarbimise vahel. vCJD esinemissagedus on madal (Suurbritannias, kus juhtude arv on olnud kõige suurem – ca 1 juhus miljoni elaniku kohta aastas), kuid haigestumise puhul tekivad pidevalt süvenevad närvisüsteemi häired, mille lõpptulemusena haige sureb.
Inimese nakatumine vCJD-sse toimub veise närvikude sisaldavate toiduainete söömise teel. Olulist rolli selles, kas sisse söödud haigustekitaja ka tegelikult haigestumist pöhjustab, mängib pärilik eelsoodumus. Samuti on võimalik haigustekitajate kogunemine organismi, juhul, kui süüakse nakatunud saadusi korduvalt.
Inimese kaitsmine BSE-ga seotud ohtude eest algab esmase tootmise tasandil, see tähendab farmis. Kui me suudame vältida veiste nakatumist ja nakkuse levikut veiste hulgas, ei ole põhjust muret tunda ka selle ülekandumise võimaluste pärast inimesele. Sellest tulenevalt on rakendatavad meetmed lähtunud eelkõige põhimõttest taksitada haigustekitaja sissetoomist loomade või loomsete saadustega (eelkõige söötadega) ning takistada haigustekitaja levikut veisepopulatsioonis.
Kuna BSE praktiliselt ei levi ühelt elusalt loomalt teisele, siis selle peamine, kuid mitte ainuke levitaja on haigustekitajat sisaldav sööt. Lähtuvalt sellest on 2001. aasta veebruarist alates igasuguse loomse valgu kasutamine mäletsejaliste söötades keelatud (eelpool toodud keeld ei käi piima ja piimatoodete ning muna ja munatoodete kohta). Erandina võib võõrutamata mäletsejaliste piimaasendajas kasutada kalajahu, kui õigusaktis ettenähtud nõuded on täidetud. Seega on BSE tõrje kõige olulisem ja tõhusam abinõu – mitte sööta ohtlikku loomset valku mäletsejalistele. Sellest tulenevalt lasub peamine vastutus BSE tõrje edu tagamisel veisekasvatajal, kes peab tagama, et ta keelatud sööta oma loomadele ei sööda, kuid samavõrd ka jõusööda tootjal (turustajal), kes peab tagama, et tema poolt toodetud (turustatud) sööt on ohutu.
BSE on teatamiskohustuslik haigus, seega on nii loomapidaja kui ka loomsete saaduste käitleja kohustatud teavitama BSE kahtlasest loomast vastava piirkonna volitatud veterinaararsti või veterinaarjärelevalve ametnikku.
Kuna valdaval osal veistest ei teki haigusele iseloomulikke tunnuseid, tuleb ka hukkunud veisest tevitada piirkonna veterinaarteenistuse esindajat, tagamaks, et loom saaks BSE suhtes uuritud.
Hoolimata sellest, et rahva hulgas levib visalt arusaam, et inimene võib nakatuda BSE-sse haige looma liha söömisel, ei esine haigustekitajat mitte lihas-, vaid närvikoes ja veel mõnedes siseorganites. Sellest tulenevalt on määratletud organid ja koed, millised on BSE tekitaja ülekande riski suhtes olulisemad ja need kuuluvad hävitamisele. Nendeks on veiste mandlid, seljaaju, pealuu, aju, silmad, soolestik, soolekinnis ja selgroolülid (v.a. sabalülid). Lammase ja kitsede puhul lisandub sellesse loetellu põrn. Vastavaid erilise riski allikaid nimetatakse eri riskiastmega loomseteks saadusteks (SRM) ning nende kasutamine toidu tootmiseks on keelatud 2002 aasta algusest alates. Juhul, kui tapetud või surnud mäletsejalisest ei ole SRM-i eraldatud, on kogu loom käsitletav eri riskiastmega loomse jäätmena. Vältimaks närvirakkude sattumist vereringesse tapmise ajal on keelustatud loomade hukkamine tapamajas varda viimisega koljuõõnde ja seljaajju.
Samuti ei ole 2001. aasta juunikuust alates lubatud SRM-i sööta loomadele. SRM –i suunatakse hävitamiseks kõrge riskiastmega loomsete kõrvalsaaduste töötlemisettevõttesse (AS Vireeni).
Selgitamaks välja veiste BSE-alast staatust on alates 2001. aastast tehtud laboratoorseid uuringuid eelkõige üle 24 kuu vanuste hädatapetud, haigena tapetud ja hukkunud veiste hulgas. Kuna Euroopa Liidus kehtiv BSE tõrje määrus näeb ette kõigi 30 kuuste ja vanemate tapaveiste uurimist BSE suhtes vähendamaks võimalikku riski tarbijale, alustati nimetatud kategooria veiste täiemahulise uurimisega 2003. aasta 15.-st märtsist ka Eestis.
Lähtudes heast epidemioloogilisest olukorrast BSE suhtes Eestis ja Euroopas, Euroopa Komisjon lubas Eestil koos teiste Euroopa Liidu Liikmesriikidega üle vaadata BSE seireskeemi ning 01.juulist 2011.a tõsteti BSE-le uuritavate veiste vanust. Uue seireskeemi järgi uuriti kõigi üle 48 kuu vanuste hädatapetud, haigena tapetud ja hukkunud veiste ajuproove ja kõigi üle 72 kuu vanuste tervete inimtoiduks tapetud veiste ajuproove. Pärast Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) poolt tehtud teaduslikku uurimist ja Euroopa Komisjoni Otsust alates 01.märtsist 2013.a lõpetati Eestis tervete inimtoiduks tapetud veiste uurimist, jättes alles ülejäänud riskigruppide uuringud.
Elus olevat looma ei ole praktiliselt võimalik BSE suhtes laboratoorselt uurida, kuna proovimaterjalina kasutatakse looma aju. Surnud loomalt proovi võtmiseks tuleb kohale kutsuda piirkonna volitatud veterinaararst, kes võtab spetsiaalse lusikaga välja looma piklikaju, pakendab proovi, täidab saatekirja ja lähetab need, vajadusel kasutades loomapidaja või loomsete saaduste käitleja abi, Veterinaar-ja Toidulaboratooriumi. Tapamaja puhul viib vastava menetluse läbi järelevalveinspektor. Toidu tootmiseks tapetud looma rümpa ei tohi töötlusse suunata enne, kui on teada on saadud, et loom ei põdenud BSE-d.
Laboratooriumis uuritakse proovi kiirmeetodiga, mille puhul 24 tunni jooksul saab teada, kas loom oli nakatunud või mitte. Juhul, kui kiirtest annab positiivse või kahtlase vastuse, uuritakse proov üle kasutades klassikalist histoloogilist meetodit, mille puhul toiming võtab küll aega kuni nädal, kuid annab lõpliku vastuse, kas loom oli haige või mitte.
Juhul, kui looma käitumishälvete alusel tundub ta BSE kahtlasena, tuleb sellest viivitamatult teavitada piirkonna veterinaararsti, kes omakorda teavitab VTA kohaliku asutuse juhti. Juhul, kui kahtlus on järelevalveametniku otsusel põhendatud, loom hukatakse ning aju saadetakse laboratooriumi uurimiseks. Ametlikult BSE kahtlase looma proovi uuritakse histoloogilise meetodiga. Taudikahtlase looma korjus tuleb kas hävitada või säilitatakse seda veterinaarjärelevalve all kuni diagnoosi saamiseni.
Samal ajal viib VTA kohalik asutus läbi uurimise, kust loom võis nakkuse saada ning millised loomad veel võivad nakatunud olla. Taudikahtlasest karjast ja vajadusel ka teistest karjadest, kus loom viibinud on, ei tohi loomi karja tuua ega välja viia. Sõltuvalt uurimise tulemustest võib VTA kohaliku asutuse juht kehtestada karjale vajadusel ka muid piiranguid.
Taudi põdenud looma korjus hävitatakse kui SRM. Viiakse läbi uurimine selgitamaks välja loomad, millistel oli lähtuvalt antud juhtumist suurim tõenäosus olla samuti nakatunud. Sellisteks loomadeks on kõik sama hoone mäletsejalised, eelkõige need, kes on sündinud aasta enne ja pärast haiget looma ning loomad, kes on esimese eluaasta jooksul koos nakatunud loomaga kasvanud ja saanud sama sööta. Need loomad hukatakse ja hävitatakse. Sõltuvalt taudi levimise kohta tehtud uurimise tulemustest võib VTA kohaliku asutuse juht määrata hukkamisele ja hävitamisele ka teised taudistunud loomaksvatushoones olevad veised.
Püütakse tuvastada nakkusallikas (tõenäoliselt on selleks sööt või haigena karja toodud loom) ning kindlaks teha kõik loomad, kes sellega on kokku puutunud ning muud nakkuse levimise viisid. Kuna täielikult ei ole välistatud ka nakkuse levimine emasloomalt järglasele, siis BSE diagnoosimise puhul lehmal hukatakse kahe aasta jooksul enne haiguse kliinilist diagnoosimist ja peale seda saadud järglased.
Juhul, kui BSE diagnoositakse tapamajas, rakendatakse eelpooltoodud meetmeid looma päritolufarmi suhtes ning lisaks hävitatakse nakatunud loomale tapmisliinil eelnenud ja kaks järgnenud rümpa juhul, kui nende ja haige looma rümba vahel võis toimuda saastumine.
BSE kuulub ohtlike loomataudide hulka ning loomade läbivaatamine, proovivõtmine ja muud järelevalvetoimingud (sh proovide uurimine) makstakse kinni riigieelarvest. Juhul kui loom hukatakse järelevalveametniku ettekirjutuse alusel, kompenseeritakse omanikule looma maksumus. Kui BSE kahtalne loom on enne järelevalveametniku kutsumist surnud või tapetatud, siis looma maksumust ei kompenseerita. Sama põhimõtte kohaselt oitmub ka hukatud loomade korjuste hävitamiseks tehtud kulude hüvitamine.
|
OSCAR-2019
|
||
teeks väikse vahepala palju akusid on tühjaks hõljutud vahepeal. video on selle päeva teine aku siis.
Ei soovita üldse exposid kasutada, välja arvatud sabal. Expo tapab "tundliku" sõrme. Pärast kulub pikk aeg, et korralikult lendamine kätte saada. Või siis lähed koaksiaali või multirootori peale
Lihtsalt tööta rudderiga sujuvam. Sinu hoveri oskused on juba hea. Tail in - on kõige lihtsam ülesanne/orientatsioon, mis sul on juba ok. Proovi nüüd teha piruetit (360') ja tuua kopter tagasi tail in hover-isse. Aga tee seda mingi 5-8 meetri kõrguses. Ja võtta mingi suurem plats selleks, mitte metsas. Hea simu (Phoenix4 voi RF6.5) oleks kasulik selleks ka. Tasuta simulaatorid töötavad ka hästi alguses.
ahaa... ei kangid on mul juba uimasemaks timmitud ja kangide max asend on ka väiksemaks toodud(puldist). sry,pole ennast igasuguste nimetuste ja lühenditega veel kurssi viinud.
kas keegi teab peast õelda,et kas minu ESC'i saab programeerida nii,et põõrded vaikselt pihta hakkaks.? kas panen pildi asjast?
NB! Selle reguga on selline asi, et pärast 75 voi 80 (ei mäleta täpselt, aga sa võid seda kuulda) ta näeb ja annab välja lihtsalt 100% gaasi.
Throttle hold (elektrikopteritel ka throttle cut) on selline vigur mis hoiab su kopteri tiiviku paigal sõltumata throttle kangi asendist. Sinu puhul peaks siis olema puldil mingi lüliti alla progetud see funktsioon, mis tekitab 0 gaasikõvera. Kahjuks pole mul sellist pulti ja ei oska täpselt menüüsi nimetada. Spectrumil näiteks on see vist samas kohas kus kõik throttle curve-d asuvad. Mina pean oma WFLY09 puldil panema paika kõigepealt Throttle cut menüüst lüliti ja siis saan kõverate menüüst pitchi kõvera paika panna.
Expo on sul sabal liiga suur, sellega tekib selline jama, et alguses nagu ei reageeri üldse, annad kogu aeg kangi juurde ja siis paneb järsku tiirutama. Üle 30 expot sabale ei soovita, umbes 12-15 protsenti teeb liikumise ilusasti lineaarseks, alla 8 teeb keskkoha juba veidi tundlikumaks. Mina kasutan sõltuvalt kopterist sabal 8-15 expot ja 90-120 dualrate, ele-aile expo on 0 ja dualrate 75-90-100 sõltuvalt vajadusest, kui siin vahepeal hakkasin expot kasutama siis ei suutnud enam tükk aega korralikult lennata, sest kopteri kuuletumine kangile muutus ebaühtlaseks, panin uuesti 0 ja kõik oli jälle super
Revo mix on selline funktioon, kus pöörete suurenemisega antakse ka rohkem ühele poole sabatüüri signaali, et kopteri nina ära ei ujuks. Head lock güro puhul (mis sul ka nähtavasti on) seda funktsiooni ära kasuta, see on rate mode jaoks, kuid ma pole seda kunagi vajanud.
Näiteks ID0 asendis on throttle õhkutõusmise kurv, ID1 asendis lendamise kurv, ID2 asendis 3d kurv jne.
Throttle holdi lüliti peaks küll olema erinev Flight mode (Normal, idleup jne) lülitist, siin on nii mitmelgi juhtunud õnnetus, et idleup-i asemel pannakse sisse hoopis throttle hold ja kui autorotatsioon pole käpas ongi kräss tulemas.
sellest mix lülitist saan aru jh,aga ma hetkel jätan selle puutumatta. on ka eraldi komele kanalile lülitid kust saan ka vajadusel pisut uimasemaks või vastupidi muuta. mul tegelt on need pandud aga mul ei tule nad kunagi meelde kui lendama lähen see mix lüliti on hea jh kui kunagi oskused suuremad on siis saab sinna 3D vajadustele midagi seadistada.
Kolme eradi Dualrate lülitit on suht tüütu kasutada, kui just pole erisoovi peenhäälestamiseks. Olen pannud kõik kolm kanalit sama lüliti alla, samuti on võimalik Dualrate funktsioon ka flight mode lüliti asendiga siduda, see on selleks hea ,et kui sul juba kopter nii käes, et tead kui ergas peaks kopter mingis lennureziimis olema, saad üle klõpsuga kõik seaded korraga paika panna.
DS ja Sts on vastavalt digi servo või analoog servo lüliti. Ehk siis, et digiservo saba juhtima ja lüliti DS asendisse.
Trvl on siis travel limit ehk EPA. Saba servo liikumise ulatust ei tohi puldist reguleerida. Puldis EPA ikka 100%. Et vajadusel siiski servo liikumise ulatust piirata kasuta Trvl`i gyrol.
Seda DS-STS nuppu pole mõistlik niisama klõpsida, sest kui sul on sabas tavaline analoogservo või standard digitaalservo, võib see lihtsalt maha põleda. Häda ja õnnetus kui see juhtub lennu ajal- tulemuseks on dervishilaadne nähtus, mille tervelt maa peale toomine on suht ebatõenäoline, eriti algajale. Servodel on selline parameeter nagu refresh rate, mida kahjuks eriti ei avaldata paljude tootjate poolt. Standardservodel (juhtimpulsiga 1-2 ms, keskmine asend 1,5 ms ehk 1520 us) on see analoog- ja standard digitaalservodel 50-80 hertsi, kiirematel digiservodel 280 ja ka 333 hertsi (Hz). Lühema pulsipikkusega (näiteks keskasendiga 760 us) saab refresh rate veel kiirem olla. Sinu güro annab STS asendis välja 70Hz ja DS asendis 270 Hz. Servol peaks see siis olema sama või kiirem kui gürol vastavas reziimis.
Servo liikumisulatust nagu kpe ütles, reguleerigi sellest Trvl nupust. Selleks lülita güro gain rate moodi ning dualrate 100%. Siis hoides rudderi kangi vaheldumisi kummaski äärmises asendis, reguleeri seda nuppu nii, et sabarootori võllil liikuv muhv kuhugi vastu ei pooks, muhvi otsa ja takistuse vahele peab jääma vähemalt 0,2-0,5 millimeetrit. Tavaliselt hakkab pooma korpuse, mitte rootori pool.
Kui soovid aga, et kopteri saba liiguks üliaeglaselt ehk sul on ülivinge ja kiire servo ning soovid kiirust natuke maha keerata, siis säti puldist travel väärtuseid 100%-st väiksemaks
tekkis küsimus seoses simulaatoriga, nimelt pildil oleval USB jubinal peaks minuarust küljes olema lüliti mida aga pole. kas eksin või mitte?
olen nüüd jälle üritanud aga ei lase ikka ühtegi teist plaadil olevat simut pelada. tegin ka video RealFlight käivitamisest:
Niisis proovisin XP masinas ja kõik töötab. Win7 peal aga ei taha käivituda kõige tähtsam asi FeiYing Simulator Launcher.
Siis installi kõik otsast pihta oma kettalt ja peab töötama. Realflighti install tiba keerulisem kuna seal tuleb uuenduspaketid ka peale lasta ja koode toksida. Selle pikema jutu panen PS-ga.
oleks vaja abi kopteri labanurga sirgeks ajamisel kuna omal puudub veel selline vidin millega seda täpselt teha(hetkel on silmajärgi aretatud),või on kellegil müüa labanurgamõõtjat?
Kui proovid panna teistsuguseid labasid, kontrolli, et labajuure (see ots kust kinnituspolt läbi käib) paksus on rootori labahoidjale sobiv. Laba ei tohi hakata labahoidjat laiali painutama, samuti ei tohi labahoidjat kinnituspoldi abil otsast kitsamaks painutada. Labajuurt ei tohi ka hakata õhemaks viilima. Need kõik tegevused viivad vähemalt selleni, et sa labade trackingut enam kunagi paika ei saa. Labade pikkus võrreldes puitlabadega sentimeeter-siia sinna erilist rolli ei mängi senimaani kui nad ikka ühepikkused on ja sabarootorisse sisse ei sõida
|
OSCAR-2019
|
||
Minult uuritakse päris tihti, et nüüd kui olen vegan (hmm... ma ei ole 100% vegan... pigem olen pro vegan), siis mida ma igapäevaselt söön? Mulle ei ole kunagi meeldinud see idee, et jagada teistega näiteks enda nädala menüüd. Esiteks see ei ole iga nädal sama ja teiseks ei söö ma iga jumala päev kõige eeskujulikumalt, et kellelgi üldse oleks vaja seda näha ja jälgida :D
Seega mõtlesin teiega jagada hoopis tooteid, mida minu köögist alaaaaatiiii on võimalik leida (peaaegu alati). Mäletan, et kunagi erinevad blogijad kirjutasid 10 toiduainest, mis on neil alati olemas jaaa lõpuks leidsin ka mina selle juurde tee. 11st tootest 6 on tegelikult vaid nö veganitele mõeldud. Mitte, et teised neid süüa ei saaks, aga ennekõike on need ikkagi veganitele mõeldud, sest piimatooted / muna on välja võetud ja asendatud muuga.
Ma ei mäleta, et erinevad oad/herned või üleüldse kaunalised, oleks kuulunud minu igapäevamenüüsse. Hakkasingi neid tarbima alles siis kui otsustasin liha menüüst välja jätta. Eks ikka olid oad varasemalt kuskil pajaroas, aga kohe nii, et võtame kätte ja teeme punastest ubadest kotlette?! Ooooei! Tänaseks on erinevad oad minu jaoks asendamatud toiduained. Esiteks on nendes palju VALKU, ehket kui sööd ube, siis ei sure sa proteiinivaegusesse kohe esimesest päevast veganina. Ja mis kõige parem - 400g purk ube/kikerherneid maksab ca üks euro. Täna just poes vaatasin, et Heinz'i punased oad maksavad nibin-nabin üle euro ja kikerherned sama suures purgis midagi 70 sendiga. Öelge veel, et taimetoit on kallis!
Kõige rohkem meeldibki mulle teha ubadest kotlette. Need näevad välimuselt lausa nii tõetruud välja, et vana lihavitsutaja A. isegi vahel küsib, et oi kas tegin talle kotlette ka veel (lisaks muule toidule). Tjah - looda aga! Maitselt on A. kindlasti pirtsakam nende osas, mina aga maitsestan oakotlette nagu tavalisigi kotlette tehes - hakklihamaitseainega (ja muud ürdid).
Minu kõigi aegade kõige paremaks leiuks jääb ilmselt 'Kaste taimetoitlastele', mille leidsin lausa Elva Konsumist. Kes nisujahu ja plastikpurki ei fänna, sellele see toode ilmselt ei sobi, aga hetkeseisuga on see küll üks mu lemmikumaid tooteid, kuna see maitseb täpselt nagu tavaline majonees. JAAAA 400g purk maksab ALLA Euro. Taaskord - oi kui kallis see veganlus on!
Kunagi olin üks nendest, kes nuttis, et ma ei saaks vegan olla juba selle pärast, et nii väga juustu armastan. Mida rohkem ma vegan tooteid uurin, seda selgemalt on aru saada, et tegelikult tullakse üha enam uute toodetega turule ja vegan juust on imeline! Vähemalt see pitsajuust. Sellist vegan juustu ma veel leidnud ei ole, et istun veiniklaasi ja juustutaldrikuga maha ja naudin. Kui aga tahad hirmsasti pastat juustuga süüa või lihtsalt pitsat teha (või grilljuustuvõikusid!), siis Violife pitsajuust on the way to go! Muidugi see on tõesti "rikkurite" toode, sest 200 grammine pakk maksab natuke alla kahe euro. Sama raha eest saaks ilmselt sooduka ajal kuskilt lausa 400 grammise tavalise juustupaki kätte.
Samas tänu veganlusele olen üleüldiselt veidi teadlikumalt hakanud ikkagi vaatama, mida näost sisse ajan. Kas on vaja nii palju juustu üleüldse süüa? Ei! Seega ei tunne ma ka seda pitsajuustu ostes, et oleks jube suur väljaminek. Pastat juustuga ei söö ma tihti, pitsat ei tee pea üldse ning grillvõikusid söön võib-olla 3x nädalas. Ehket sellest ühest pakist jagub mulle enamasti nädalaks kui mitte kauemaks. Kahju on ainult sellest, et Elvas seda ei müüda. Seega reaalselt tulen hunnikus pakkidega Tallinnast alati.
Ma ei saaks öelda, et olen megasuur või-sõber kunagi olnud. Võileibu ei söönud ma just eriti palju, aga kui avastasin pitsajuustu ja ostsin grillvõileiva masina, tundsin küll võist puudust. Tavaline taluvõi oli ka praktiliselt ainus mitte-vegan toiduaine, mida tõesti igapäevaselt tarbisin (nt paningi pastale või võileivale). Ühel päeval mainiti "Jah, see on vegan" FB grupis, et Keiju tumesinises pakis on täitsa vegan. Jaaaa nüüdsest on ka see meil külmikus. Grillvõileibade jaoks. PS! Tavalise või hinnaga.
Imestasin, et Elva Konsumis üleüldse taimse valikuga lett on. Ja et sealt lausa 4 sorti taimseid koori võis leida. Kui kõik Coop'iks üle läks, tekkisid poelettidele ka Coop tooted, millest üks oli kaerakoor. Ja maksab see vist 99 senti! Mingites kookides ma seda nüüd küll kasutanud pole, aga pasta teeb küll kenasti kreemiseks. Sõbranna isegi mainis, et taimsed koored on kookide sees isegi paremad (ja ta pole vegan). PS! Kaerakoor ja sinep kokku segades pidid imiteerima majoneesi. Ma pole järele jõudnud proovida.
Mitte, et sinep kuidagi erilisemalt vegan toode oleks... aga taaskord kuskil jäi silma, et iga sinep ei olegi vegan. Ma muidugi ei süvenenud asja enam sügavamalt, sest nimekirjast lugesin vaid välja, et sinep mis mulle meeldib, on täitsa vegan. See on nii mõnus ja mahe ning uhan ma seda pea igale roale peale. Okei, päris igale mitte. Kuid kuna postitus on asjadest, mis on mul ALATI olemas, siis sinep on üks nendest.
Ma ei satu enam tihti Säästumarketisse, aga nüüd Tallinnast tulles korra käisin. Möödusin juhuslikult piimaletist (Alpro sojapiim on Säästus nõksa odavam kui Konsumis) ja mida ma näen - OATLY!!! Ma isegi mitte ei hakka enam teisi taimseid piimasid otsima / ostma kuniks seda Säästumarketis jagub. Oatly meeldib mulle nii-nii väga!
Tegelikult käib siia nimekirja misiganes taimne piim. Ma ei ole nende osas tegelikult väga valiv - olen kõik Elvas silma jäänud läbi proovinud, Tallinnas ka nii mõndagi. Kasutan seda nagunii ainult kohvi sees. Hinnalt on taimne piim vot tõesti kallim kui tavaline lehmapiim. See Oatly maksab nõks alla kahe euro, samas jagub seda mulle nädalaks kui mitte kauemaks. Kõige lähemal lehmapiima hinnale on vist Coopi enda piimad, aga need on mu arust ühed kõige vastikumad, sest need on üle magustatud.
Lihasööjate tugevaim argument, miks PEAB liha sööma, on muidugi, et jääb saamata vitamiin B12. Seega ostsingi prooviks maitsepärmi, mis on rikastatud erinevate B-vitamiinidega (ja veel palju muud head). Lisan seda pea igasse soolasesse rooga. Muidugi on sellel küllaltki spets maitse, mis ei pruugi kõigile meeldida... aga esiteks sa harjud sellega ja tegelikult pole sul vajalikuks päevaseks koguseks seda üldse mitte palju süüagi. Ja niisama FYI, siis ega lihasse vitamiin B12 kuidagi loomulikumalt saa kui lisatud vitamiiniga loomasöödale. Võite ise uurida, ma siin mingit loengut ei hakka sellel teemal pidama.
Praegult mul ainsana ei ole kodus jahvatatud linaseemneid, mis mul üldiselt on alati olemas. Ennekõike kuna need sisaldavad palju oomega-3 rasvhappeid. Loe lähemalt siit. Lisan neid näiteks smuutidesse või pannkookidele. Üldiselt magusatesse roogadesse, sest maitset nendel eriti polegi (kui üldse on). Ja just ikka jahvatatud, sest siis saab organism kõik vajalikud ained nendest ka kätte. Elvas maksis päris korraliku suurusega pakk (äkki 400g?) vist alla 3 Euro, või alla 2... ma ei mäleta hetkel.
Viimase tootena leiab alati mu kodust parapähkleid. Ennekõike sellepärast, et ühest parapähklist päevas piisab selleks, et kätte saada vajalik kogus seleeni. Lihasööjana ma näiteks ei olnud teadlik üleüldse seleenist. Või noh, ma teadsin, et on seleen, aga miks seda vaja või kust ma seda saan - ausõna liha oleks nagu mingi imetoode mis sisaldaks kõiki olulisi vitamiine. Samas puudusid täielikult teadmised, et millised vitamiinid milleks vajalikud on. Pähklid on ikka pähklite hinnaga.
Seega selline nägi välja minu nimekiri. Muidugi leidub mul kodus igapäevaseks kasutamiseks ka pastat, riisi, tatart, kartulit, hapukurki ja palju-palju muud, agaaaa need tundusid nagu liiga tavalised asjad :D
Äkki keegi teist luges seda nimekirja ja sai midagi uut teada ning hoiab nüüd poes käies silmi rohkem lahti ja leiab endalegi midagi uut katsetamiseks. Kuna alles hiljuti lugesin ühe blogija... täiiiiiiiesti totrat postitust vegan teemal, kus üheks "argumendiks" oli kirjas, et veganlus on kallis... siis ausalt ütlen - tule taevas appi! Mis ka ajendas mind seda postitust kirjutama.
Minu toidukorv on näiteks tunduvalt odavam kui A.le ostetav toidukorv, aga jah, eks see ole kättevõtmise asi, et uurida ja puurida ning aru saada, mis sulle ennekõike maitseb ja meeldib. Kui keegi tunneb, et surun oma veganlust peale, siis saage sellest ka üle. Sööge mis tahate, aga ärge ahnitsege. Tänapäeval pole probleem mitte selles, et inimesed söövad loomaliha ja joovad piima, vaid selles, et nad söövad/joovad seda liiga palju. Mõistusega!
Minu pro-veganlus viis mu täna rauavaegusaneemia kahtlusega perearsti ukse taha... jaa oligi hemoglobiin liiga madal ja arst ütles, et kui ma liha ei söö, siis läheb veel hullemaks.. :/
Ega peabki väga hoolikalt jälgima, mida sööd ja kui palju. Samas eks seda peaks ka lihasööjana. Näiteks ühel mu vanaemal on rauavaegus ja ta sööb ikka väga korralikult liha. Ma isegi ei kujuta ette mis mu vereanalüüs ütleks, kuhu ma ikka veel jõudnud pole.
Mulle on päris mitmest allikast silma jäänud fakt, et rauavaegust esineb nii taimetoitlaste kui lihasööjate seas pea võrdselt. Seega peavad mõlemad seda jälgima, mitte ainult taimetoitlased. :)
Nii on ja tegelikult peaksid ka lihasööjad jälgima sama hoolikalt kust ja kuidas nad kõik vajalikud vitamiinid kätte saavad. Mitte lihtsalt eeldamagi, et liha mingi imedeime oleks, mis endas kõike vajalikku sisaldab.
A kui palju sa lihasööjana päriselt liha sõid? Tekkis huvi. Kas ja kui tihti tarbisid puhast veiseliha, mis on ju tegelikult nt. ainus, mis hemoglobiiniargumenti toetab? Sest lihaTOODETEST loobumine ei tohiks tervisele tõesti muud kui kasu tuua - seal pole ju mitte midagi mõistlikku ega tervisele kasulikku sees. Selles mõttes on taimetoidu poole vaatamine ja tervislike alternatiivide avastamine absoluutselt põhjendatud ja ma arvan, et rohkem Eesti inimesi peaks seda tegema. Lihtsalt tekkis peas mingi mõttekäik, et kui suur kvaliteetse ja puhta liha tarbija sa enne olid? Mulle tundub lihtsalt, et sašlõki-, sardelli- ja keeduvorstieestlased tunnevadki ennast ilmselt oma toitumisharjumuste süül keskmisest halvemini ja üsna loogiline on, et lihatoodete (sh. suure hulga keedusoola, e-ainete, rasvade, suhkru, mürgiste maitsetugevdajate...) oma elust elimineerimine peakski loogiliselt võttes tooma selle kergenduse ja valgustatuse tunde, mida sa veganina koged. Ma olen küll seda usku, et inimene on omnivoor, aga samas usun oma sisetunde järgi, et meie toidulaud peaks olema vähemalt 80% taimne (kusjuures leian, et inimese põhitoit peaks olema puhas ja poolfabrikaadivaba, maiustused-snäkid v.a. - vahel ikka ju võib), mistõttu on põnev sel teemal kaasa mõelda. :)
Ega tegelikult ei tarbinudki väga palju. Hakkliha, sink, kana ja lõhe olidki peamised, mida sõin. Sardell, keeduvorst ja nt kananagits ei ole kunagi meie igapäevasesse toidukorvi kuulunud. Ja lihast loobumisele aitas kaasa ka see, et ma lihtsalt ei oska liha väga küpsetada. Mingeid piduroogasid pole huvi teha ja kotlettide tegemiseks ei pea palju teadmisi olema :D
Sellistel hetkedel tahaks küll teada täpselt mis minu verenäitajad on. Ehket natukene ajab võdisema see, et peaks sööma veist, et raud oleks korras. Sest üks asi on tõesti see, mis ma loen veganluse ja raua tarbimise kohta, teine asi, mis ta mul praktikas tegelikult siis on.
Mina kui peskovegetaarlane olin samuti sunnitud rauapreparaadid tellima...oma õdedele, kel diagnoositi tugev aneemia! Mõlemad on segatoidulised ja liha söövad 2x päevas vähemalt. Endal hgb korras.
Peab ikka ise ka need analüüsid ära tegema. Mitte, et mul hetkel millegi üle kurta oleks (süõ). Kõige rohkem on lihast ja ennekõike piimatoodetest loobumine teinud mul migreeni kergemaks. Mis on taevakingitus!
Rauda saab näiteks mustast melassisiirupist: http://www.siseminetasakaal.ee/melass. Tarbin seda regulaarselt. Lihasööjana oli pidevalt raua sisaldus veres madal, nüüd veganina on kõik näitajad korras. Absoluutselt ei näe põhjust ka veiseliha süüa. Kui veidikene uurida ja asjad endale selgeks teha, siis on tervisega kõik kõige paremas korras.
Ma jälestan veiseliha ja olen seda elus vast 2x söönud. Sealiha juhtun mingil moel tarbima 1-2 korda kuus, mitte rohkem ning kanaliha 3-4 korda kuus maksimaalselt. Kala söön suvel, harva. Tegin aasta alguses veretestid ja kõik näitajad olid ideaalsed. Ei osta mingeid lisandeid (va d-vitamiin) ning ei tarbi ka mingi näitaja järgi, et kas ikka kõik ained olemas. Kuulan keha ja söön mida tunnen, et võiks süüa. Minu menüüst ei ole kadunud mesi, piim ja munad (need saan ma õnneks oma kanadelt) Ja neid tarbin ka pea igapäevaselt. Puu-ja juurvili erineval moel + oad on minu menüüs mitu korda nädalas. Üldiselt olen õppinud tegema endale ja elukaaslasele nii süüa, et hoian liha ja muu roa eraldi, talle panen lihtsalt siis liha taimsele söögile lisaks :)
Nagu mu emagi ütleb, siis ega tema ka end kuskile ei liigita - sööb seda, mis parajasti tunneb, et kehal on vaja. Mina enda puhul seda päris kuulata ei saaks, sest mu keha karjub kogu aeg, et söö Brie juustu :D
Meil on ka A.ga tihti nii, et põhisöök on sama, aga kõrvale teen talle siis liha. Kuigi olgem nüüd ausad, et kui ma teen mingit kikerhernestega karrit ja A. sööb kõrvale veel kana, siis kes meist natuke liiga palju valku tarbib :D
Ma arvan, et see on kõige õigem kui inimene sööb seda mida hing ihkab :-D Mina olen ka sega söödik aga kui hing ikka ihkab klaasnuudleid hunniku juurikatega siis ega vägisi ka liha ei söö. Ja aneemia on minul probleemiks peale sünnitust ja pole kasu, et liha söön. Alles sain raua ravi ja pidin sama aegselt sidruni vett joome, et paremini imenduks.
Mina olen ka selle poolt, et iga inimene tõesti söögu, mida tema soovib. Samas tänapäeval on see söömine ikka inimestel tiba metsa läinud, vaadates ainuüksi ülekaaluliste inimeste protsenti maailmas (fakt on, et päris suur protsent on just nimelt tingitud ikkagi ülesöömisest). Samuti on liha- ja piimatoodete liigtarbimine. Seega jah - söögu kõik, mida soovivad, aga ikka mõistusega. Ja siinkohal ei ole ma ka süüta, sest isegi olen mingil hetkel nende toodete tarbimisega üle piiri läinud (ja enesetunne oli vastav).
Aga kas ei ole nii, et raua imendumiseks on vaja c-vitamiini? Jäänud kuskilt meelde..Võin ka eksida.
Seleenium on seleen ikka. See raua värk on ses mõttes naljakas, et mu õel kahtlustati ka aneemiat koguaeg, aga lasime tal Synlabis mineraalainete testi teha ja välja tuli hoopis vase puudus.
Eks see raua omastamine on ka igal inimesel individuaalne. Ma söön rohkelt rauarikkaid toite, sh siin mainitud veiseliha, aga mul on alatasa siiski rauavaegusaneemiaga probleeme. Fakt on, et taimsest toidust imendub vähem rauda, sest see pole organismile nii hästi omastatav, aga kui piisavalt palju süüa, siis saab vajaliku rauakoguse kätte küll. Kindlasti pole nii, et rauavaegusaneemia on rangelt taimetoitlaste probleem ja et kui liha sööd, on kõik kõige paremas korras :) Raua ainevahetus on naistel paljuski ka menstruatsiooniga seotud, nii et vahel võib probleem üldse selles peituda - ja noh, organismile väga ei ütle, et yo, veritse nüüd vähem :D Minu probleem on vist liigses kohvi tarbimises, aga ma pigem söön seda musta melassisiirupit, kui loobun kohvist :D
Ma tahaks näha seda päeva kui ma loobun kohvist. Mitte, et ma tegelikult sõltuvuses oleks, aga mulle meeldib kohvi teha ja üleüldse kogu see protsess. Teega ei ole see sama. Niiet ma tõttan ka melassisiirupit tellima.
Aga b12 kuidas on? Minul käskis arst sellepärast hakata liha sööma, et seda saab aint lihast. Tahaksin väga teada kuidas teist sellega? Mina ei kavatse liha sööma hakata!
Loomad ei tooda seda ise kuidagi loomulikult, vaid nende toitu rikastatakse sellega. Ehket see pole arsti poolt kuigi tark väide, et "seda saab ainult lihast". Sama moodi lisatakse loomasöödale ja täpselt sama moodi võid sina võtta kas siis b12 vitamiine, tarbida b12ga rikastatud toitusid või maitsepärmi. Mina hakkasingi maitsepärmi sellepärast tarbima, kuna paar lusikatäit päevas tagab vajaliku päevase normi b12 vitamiini.
Kahju, et nii palju ..lolle.. arste on. See eesti tudruk kes soomes elab, ka vegan. Rääkis oma vlogis arstist kes d voi c vitamiini vaeguse pärast soovitas patsiendil liha süüa (selleks lihaks oli vist maks). Lihtsalt veider. Veider kuidas arstid külvavad kakat..
Kõige rohkem imestangi kuidas eesti arstid nii vastu sellele lihtsalt on. Veganlus ei ole ju niisama mingi "umbluu". See on maailmas reaalselt heaks kiidetud ja kinnitatud, et tagab kõik eluks vajaliku... ja ikka jauravad.
|
OSCAR-2019
|
||
Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus ühtsest konsolideeritud maksubaasist on toetav, samas näeb EMSK ka ühtse maksustamisbaasi ettepaneku negatiivseid külgi.
1. Euroopa siseturg vajab tugevdamist. Siseturu väljakujundamine nõuab aga ettevõtete maksustamisbaasi ulatuslikumat ühtlustamist.
2. CCCTBga luuakse piiriüleselt tegutsevatele äriühingutele paremad tingimused. Kokkuvõttes võimaldavad esitatud eeskirjad kehtestada ettevõtte tulumaksu vastavalt majanduslikule suutlikkusele, vältida moonutusi ja ennetada maksudest kõrvalehoidmist.
3. EMSK arvates on CCCTBga võimalik vähendada või lausa kõrvaldada suur osa maksualastest takistustest piiriülese tegevuse puhul ELis, nt nagu piiriülese kahjumi piiratud tasaarvestamine, siirdehindade keeruline arvutamine ja topeltmaksustamine ning püsivate tegevuskohtade ja tütarettevõtete ebavõrdne kohtlemine ELis ning vastavalt nende asukohale riigipiiride sees või neist väljaspool.
4. CCCTBga muutuvad erinevused tegelikes maksumäärades läbipaistvamaks. Komitee arvamuse kohaselt ei vähendaks CCCTB riiklike maksumäärade olulisust äriühingutele asukoha valimisel, kuna ka pärast CCCTB kehtestamist jäävad maksumäärad eri liikmesriikides erinevaks. Praeguses maksukonkurentsis on peamine teema kasumite ja kahjumite ümberpaigutamine liikmesriikidesse, kus maksustamismäärad on kas madalad või kõrged. CCCTBga keskenduks maksukonkurents neile teguritele, mida võetakse arvesse maksustamisbaasi jaotamise valemis.
EMSK arvates on ühtse maksubaasi ettepanekus peamine kasumi ja kahjumi tasaarvestamine (konsolideerimine) eri liikmesriikides. Seda võib pidada CCCTB eeskirjade põhisisuks. Üksnes konsolideerimise abil on võimalik kõrvaldada olemasolevad tasaarvestamise probleemid, võimaldada üleeuroopalisi maksuneutraalseid ümberkorraldusi ja vältida topeltmaksustamist.
Samas näeb EMSK ka ühtse maksustamisbaasi ettepaneku negatiivseid külgi. EMSK mõistab, et osade liikmesriikide arvates ei ole see ettepanek kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega ning need liikmesriigid kardavad, et selle süsteemi rakendamisega kaasnevad riigi suveräänsuse kitsendamine, maksualaste võimaluste piiramine, maksutulude vähenemine või muud soovimatud tagajärjed (näiteks töökohtade kaotus või ümberpaiknemine).
Kuid kuna CCCTB rakendamine oleks vabatahtlik, tõsi – vabatahtlik ettevõtetele, liikmesriik ei saa selle süsteemi valikut ettevõtetele keelata, siis kaaluvad EMSK hinnangul positiivsed küljed võimaliku negatiivse mõju ikkagi üles. Siiski on EMSK seisukohal, et komisjon peaks tagajärgede paremaks hindamiseks neid aspekte sotsiaalmajandusliku analüüsi raames täpsemalt uurima.
1) Väljastpoolt ELi teenitud sissetulekute topeltmaksustamise vältimine põhimõttelise maksuvabastuse kaudu on tervitatav ja väärib edasiarendamist. EMSK ei pea asjakohaseks, et selliseid sissetulekuid maksustatakse, kui välisriigi maksustamistase on madal.
2) Üksikuid eeskirju on vaja osaliselt märkimisväärselt täpsustada. See on vajalik selleks, et vältida direktiivi väga erinevat rakendamist riikide tasandil ja seega vaid direktiivi üksikute eeskirjade rakendamist. Eelkõige puuduvad määratlused (näiteks majanduslik omanik) ja piisavalt ei kasutata täpsustatud õigusalaseid mõisteid (näiteks põhivara, soetusmaksumus, tootmiskulud).
3) „Kõik ühest kohast” (one-stop-shop) lähenemisviisi kasutuselevõtmist maksustamisbaasi kindlaksmääramise jaoks peab komitee kasulikuks eelkõige selleks, et lihtsustada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete jaoks maksustamismenetlust ja tagada eeskirjade ühtne rakendamine maksukohustuslaste suhtes. See nõuab aga liikmesriikidevahelist paremat haldusalast koostööd, mis praegu veel puudub. Siiski võib prognoosida liikmesriikide pädevate siseriiklike ametiasutuste ja peamise maksuhalduri vahelisi vaidlusi seoses taotlustega pädeva asutuse arvamuse saamiseks ning tuluauditite ja jaotusvalemi küsimustega.
4) EMSK leiab, et Euroopa Komisjon peaks pöörama enam tähelepanu kavandatud jaotussüsteemile. Praegune ettepanek, mis annab võrdse kaalu nii käibetegurile kui ka vara- ja tööjõutegurile, võib soosida liikmesriike, mis tarbivad rohkem lihtsalt oma suuruse tõttu. Intellektuaalomandi peaaegu täielik kõrvalejätmine jaotusvalemist teeb sellest süsteemi, mis põhineb iganenud nägemusel Euroopa majandusest.
5) Eraldiste loomise võimalust piiratakse komitee arvates liiga suures ulatuses. Eraldiste loomine on piiratud juhtumitega, mille aluseks on üksnes õiguslikud kohustused. See välistab puhtalt majanduslikult põhjustatud varade maksustamise. Komitee arvates ei ole see majanduslikust seisukohast õigustatud, kuna seega piiratakse majanduslikku suutlikkust ja seeläbi maksustatavat kasumit.
6) Ettepanekus sisaldub võimalus kasutada varakogumina amortiseerimist individuaalse amortiseerimise asemel. See on õigustatud. Varakogumina amortiseerimise lahendus pakub äriühingutele sisefinantseerimise võimalust. 25% amortisatsioonimäära puhul tasaarvestataks suur osa amortisatsioonikulumist aga alles asendusinvesteeringu hetkel. Seepärast tuleks asjakohaselt tõsta amortisatsioonimäära varakogumina amortiseerimise korral.
Teema lõpetuseks ka positiivse stsenaariumi ootus – EMSK loodab, et ühtne maksubaas võib viia juba mõne aastaga nõuetele vastavusega seotud kulude märkimisväärse vähenemiseni äriühingute jaoks ja halduskulude vähenemiseni liikmesriikide jaoks.
|
OSCAR-2019
|
||
Toetuse saab aastavanune firma Private Luxury OÜ, mille omanikud peituvad Küprosel ning mida juhib keegi 38aastane John Burke Cooney, kes näib resideerivat Šveitsis.
Cité Privée kodulehekülje järgi otsustades on tegu kaubamärgiga, mille alt pakutakse kulla ja vääriskividega ehteid, aksessuaare ja nahktooteid, rõivaid, parfüüme ja kosmeetikat ning isegi spaahoolitsusi. Ettevõte väidab, et tooted ja teenused on väga eksklusiivsed ning et tal on esindused lisaks Genfile veel Los Angeleses, New Yorgis, Pariisis, Hongkongis, Singapuris, Sydneys, Bhutanis, Dubais ja Almatõs.
EAS selgitab, et Private Luxury sai toetust meetmest, millega toetatakse loomemajanduse valdkondades tegutsevate ettevõtete ekspordivõime arendamist, sealhulgas ekspordiga alustamist või selle hoogustamist. Ettevõtte tegevusvaldkond on sisedisaini teenuse pakkumine ja projektiidee keskmes on sisedisaini pakkumine Cité Privée brändi alt välisriikide klientidele.
Kes sooviks Tartu õlletehasest osta kasti- ehk kohvritäie A le Coq Premium Exporti (24 0,33liitrist purki), peaks selle eest maksma 12 eurot. Nii on kirjas A le Coqi kodulehel. Sellele tuleb juurde arvutada aktsiis. Kui sama kast poodi jõuab, siis veel poe juurdehindlus, käibemaks ja pant. Seetõttu küsib Rimi või Selver meilt sama kohvri eest enam kui 20 eurot.
Läti piiripoes aga maksis täpselt sama kohver eelmise aasta lõpus kaheksa eurot ja 99 senti (lõunanaabrite alkoholiaktsiis tõusis selle aasta 1. märtsil). Kuidas on võimalik, et seal müüakse õlut tehasehinnast odavamalt? Ekspress ajas jälgi.
A le Coqi kodulehel on näha ühe kasti hind, see on kauba võimalik kalleim hind. Hulgiostjatele kehtib lihtne majandusloogika: osta rohkem, saad odavamalt. SuperAlko näiteks soetab suveperioodil keskmiselt autokoorma jagu õlut päevas. See tähendab, et nad saavad hulgiostjana allahindlust ja maksavad ühe kasti kohta tunduvalt soodsamat hinda kui veebilehel näha.
Kuidas hulgimüüjatele allahindlused kujunevad? A le Coqi juhataja Tarmo Noop selgitas, et rolli mängib ostetud kogus, varasemad lepingud ja kokkulepped ning konkurentide tegevus. Allahindlust saavad samal põhimõttel nii Selver, Rimi ja Coop kui ka SuperAlko ja Alko1000. Kui palju täpselt keegi allahindlust saab, hoitakse kiivalt enda teada. Kuna õllekohvreid pakub ka Saku, annab see veelgi ruumi hinna tingimiseks.
Viimase kahe aastaga on SuperAlko ja Alko1000 teispool Eesti lõunapiiri kasvanud 15 korda – 2015. aasta jooksul müüdi piiriäärsetes poodides alla miljoni liitri õlut, mullu juba üle 18 miljoni liitri. See tähendab Noobi sõnul, et mõlemad Läti poolel olevad ettevõtted on suuremad kliendid kui Eesti Rimi või Selver.
Samuti on ringlemas teooria, et küllap müüvad Eesti õlletehased Läti piiril asuvatele kauplustele õlut lausa ebamõistlikult madala hinnaga, andmaks piirikaubandusele suuremat hoogu ja sellega valitsuse aktsiisipoliitika tagajärgi kunstlikult dramaatilisemalt näidata.
„See väide ei vasta tõele,“ sõnab Tarmo Noop. „Jah, [piirikettidele] saab teha suuremat allahindlust, aga tegelikult müüme neile enam-vähem sama hinnaga nagu Eesti [jae]kettidele.“
„Keegi ei müü Lätis alla omahinna,“ lausub ka SuperAlko poeketi omanik Riho Maurer. Tema hinnangul on võti siiski väga soodsas alghinnas, mis saadakse tänu hiigelostukogustele.
Maurer lisab veel, et allahindluse protsent, mida alkokett tootjatelt saab, ei ole muutunud. Pigem on märgata hoopis ostuhinna tõusu, sest nii tööjõud, kütus kui ka vesi on kallimaks läinud.
Alko1000 omanik Einar Visnapuu möönab, et kui pood on end suurkliendina alkotootjatele tõestanud, annab see ka mingil määral hinnas läbirääkimise võimalusi.
Läti piiril olevad poed on keskendunud alkoholi müügile, neid aga võrreldakse Eesti toidupoodidega. Näiteks suurtes laotaolistes piiripoodides väikesi riiuleid peaaegu polegi ja saaliteenindajaid seal ei vajata. Mis tähendab, et kuludelt saab magusa ampsu kokku hoida. See omakorda võimaldab kaupluse juurdehindlust Eesti „peavoolupoodidega“ võrreldes kordades madalamana hoida.
Tarmo Noop armastab ajakirjanikele jagada teoreetilist arvutust, kuidas kujuneb õllekasti hind Läti ja Eesti poodides. Läti poodidesse arvestab viis protsenti juurdehindlust, Eesti poodidesse 45 protsenti. Hind kujunebki vastavalt: 8,99 ja 21,32 eurot. Aga kui Eesti poed vähendaksid enda juurdehindlust samuti viiele protsendile? Kasti hinnaks kujuneks 15,12 eurot, ikkagi üle viie euro rohkem kui Lätis. Mis teeb Eestis õlle kallimaks? Aktsiis.
Selver eitab ka väidet, et sellal kui rahvas pahandab aktsiisitõusu üle, kasutavad kaupmehed olukorda ära ja kergitavad paratamatu hinnatõsu varjus ka kasumimarginaali. Rimigi kinnitab, et pigem on mahud ja marginaalid väiksemaks jäänud, sest aina enam tuleb korraldada kampaaniamüüke.
On veel üks aspekt, mis Lätis õlle hinda allapoole kipub tirima: konkurents. Läti poodides tuleb Eesti preemiumitel-originaalidel rinda pista ka lõunanaabrite toodanguga. „Ostetakse kõike!“ kinnitas Einar Visnapuu.
Tarmo Noop aga möönab, et suures plaanis on Läti tegijad samad, mis Eestiski. Aga konkurents on ikkagi tihe.
Õllekohvri hind ei saa Lätis igavesti alla üheksa euro jääda, ka seal kerkib aktsiis, millele lisandub kallinev kütus ja kerkivad töötasud.
Sellegi poolest ennustab Tarmo Noop piirikaubandusele vähemalt 40protsendilist kasvu: kui mullu osteti piirilt 18 miljonit liitrit õlut, oodetakse tänavuseks koguseks 30 miljonit liitrit. Eesti sisemaal samal ajal aga õlle müük väheneb, ka soomlased enam Tallinnas ehk Noobi mõisteid kasutades põhjapiiril alkoholi ei osta.
„Enamik minu tutvusringkonnast ei tarbi enam alkoholi. Vot see on kurb!“ ütles Einar Visnapuu. Ta nentis, et riigi poliitika alkoholitarbimist vähendada näib eesmärki täitvat, aga alkokaupmehe teeb see mõistagi kurvaks.
Siiski avab SuperAlko sel aastal Lätis veel uusi poode. Alko1000 plaanib samuti uusi kauplusi, kuid neid juba Eestisse.
|
OSCAR-2019
|
||
Eesti asub küll Põhja-Euroopas, ent lähimad jääkarud elavad siit veel enam kui paar tuhat kilomeetrit põhja pool.
57° ja 59° põhjalaiuse vahel paikneva Eestiga samadel laiuskraadidel asuvad Kesk Rootsi, Lõuna Norra ja Šotimaa põhjatipp. Ida suunas läbib Eesti keskmine laiuskraad Uurali mäestiku keskosa ja Siberi ning läheb üle Beringi väina Lõuna Alaskasse ja Põhja-Kanadasse.
Eestiga samal pikkuskraadil on Saamimaa, Soome, Balkani poolsaar, Liibüa kõrb, Ida Kongo ja Lõuna Aafrika Kapimaa provintsid.
Eesti põhjamaise asukoha tõttu on siin erinevus aastaaegade ning valge ja pimeda perioodi vahel suur. Kui lühim talvepäev kestab vaevalt kuus tundi, siis pikima suvepäeva kestus ületab 18 tundi. Suvine hämarik lühendab pimedat aega veelgi, nii et lõunamaalastel võib Eestis mai algusest juuli lõpuni uinumisega tõsiseid raskusi olla.
Eesti ilmastikku mõjutab põhiliselt meri. Tänu meid põhjas, läänes ja edelas ümbritsevale Läänemerele ning Atlandi ookeani lähedusele on siinne ilmastik tunduvalt pehmem kui idapoolsetes kontinentaalsetes piirkondades. Pärast põllumajanduse teket hilisel kiviajal muutis mõõdukas kliima Eesti mitmeks sajandiks maailma kõige põhjapoolsemaks teraviljakasvatuspiirkonnaks.
Hoolimata naljameeste kinnitusest, et Eesti suvi on vaid kolm kuud viletsat suusailma, hindab enamik eestlastest nelja aastaaja selget eristumist väga kõrgelt. Ja õigusega! Harilikul Eesti suvepäeval on sooja 20°C ringis, aga haruldased pole ka nädalased kuumalained, mil õhusoe ületab 30° C. Sama kehtib talve kohta: kui päevased temperatuurid jäävad keskmisel talvel –2° kuni –5°C piiresse, pole ka –25°kraadised pakased sugugi ebatavalised.
Eestis tuleb ette ka püsiva lumekatteta talvi, ent tavaliselt katab suuremat osa Mandri-Eestist detsembri lõpust märtsi alguseni valge vaip. Karmimatel talvedel jäävad mitmed Eesti saared jäävangi ning neile pääseb mööda jääteid, mis viivad üle samade väinade, kus suvel ujutakse. Juulis ja augustis on vesi madalates merelahtedes mõnusalt soe, tihti üle 25°C.
Sademete hulk Eestis sõltub eelkõige Atlandilt saabuvatest tsüklonitest. Kuna tuuled puhuvad siin peamiselt läänest ja kagust, tähistab paljudes eesti murretes neid ilmakaari sõna vesikaar, mis tähendab tegelikult „vihma suund”. Otse ookeanilt puhuvate tuulte eest varjab Eestit Skandinaavia mäestik, tänu sellele on äärmuslikud ilmanähtused harvad: viimased orkaani mõõtu tormid räsisid Eestit 1969. ja 2005. aastal.
Liis ja Kassu jooksevad aida ja kasvuhoone vahelt põllule. Lapsed jooksevad päikeseloojangus üle põllu metsa poole. Liisil on seljakott seljas.
Kassu on roninud kõrgemale, toetub kindlalt puu najale ning vaatab binokliga ringi. Liis hoiab Kassut suure vaevaga üleval ja väriseb pingutusest.
Kassu ja Liis kõnnivad mööda metsa. Nad vaatavad ettepoole, kuid samas ka üles puulatvadesse. Nad jõuavad kohta, kus paistab see, mida nad otsivad. Kassu näitab ühe puuladva poole. Nad jõuavad puuni, millele on naelutatud laudadest redel ja selle teise astme külge on löödud silt “TATTIDELE KEELATUD”. Redel viib puu latva, kus asub käsitsi ehitatud onn, mis õõtsub tuule käes. Kassu ja Liis hakkavad mööda redelit puu otsa ronima, Kassu ees ja Liis järel.
Nad vaatavad üksteistele otsa ning hakkavad onni uurima. Onnis on tühjad krõpsupakid, limonaadipudelid, vana padi ja tekk, kaltsud, mõned puutükid, haamer ja naelad, nöörijupid, vildikad, pliiatsid, raamatud. Seal on ka vana taskulamp ja ranits. Seinale on kinnitatud tuhmunud paberid, millele on käsitsi peale joonistatud suured jalajäljed ja metsa salajane kaart, kuhu on tehtud mõned märkmed. Kassu osutab kaardil kohale, kus on onn.
Kassu on maha jõudnud ja hoiab kaarti enda ees, Liis jõuab temani. Nad vaatavad kaarti ja otsivad pilkudega õiget suunda.
Liis ja Kassu jooksevad mööda metsa, nad jõuavad kohani, kus tee hargneb ja jooksevad algul eri suunas, kuid viimasel hetkel muudab Liis suunda ning järgneb Kassule.
Lapsed kõnnivad mahakukkunud puu alt läbi. Nad jooksevad kuni Kassu jääb järsult seisma. Kassu leiab maast suure jalajälje. Ta võtab ranitsast joonlaua ning mõõdab jälge, Liis aitab teda. Lapsed avastavad õige suuna ja hakkavad jälle jooksma.
Kassu pissib vastu puud, tema kõrval on suur põõsas, mille tagant tõuseb püsti Liis, kes tõmbab punased sukad üles ja kleidi sirgu.
Lapsed on kõhuli künkal. Kassu vaatab metsa läbi binokli, Liis on teinud kätest binokli ja vaatab ka. Kassu vaatab Liisi poole ning pakub talle oma binoklit, nad vahetavad. Liis näeb nüüd palju lähemale ning märkab valget inimesesuurust olendit metsa vahel liikumas. Liis vaatab ehmunult Kassu poole, kes ei näinud midagi kahtlast.
Nad jooksevad kohani kus Liis olendit nägi. Nad leiavad puu küjest valget karva. Kassu võtab taskust suurendusklaasi ning vaatab karva ja näitab seda ka Liisile. Kassu võtab välja binokli ning uurib ümbrust. Ta näeb kaugustes suuri sarvi, mille juures on metsamaja ning sedasama valget olendit, kes majja siseneb.
Metsamaja aia sissepääsu juures on suur postkast, mille sees on tohutult palju kirju, mõned on ka maha kukkunud. Kassu ja Liis hiilivad mööda maja seina aknani. Nad proovivad aknast sisse vaadata, ent ei näe midagi. Nad liiguvad välisukse juurde ja avavad selle, kostub UKSEKRIGIN, KELLUKESE HÄÄL ja nad sisenevad.
Liis võtab Kassu käest kinni. Nad jõuavad köögini, mööduvad peeglist, kuid ei näe, et keegi liigub teises toas. Lapsed kõnnivad majas ringi, uurivad kapipealseid ja seinu. Olevus trükib kirjamasinal kirja, kostub trükkimise helisid. Lapsed sisenevad tuppa, kus inimesesarnane olend istub. Liis vaatab suurte silmadega ja hirmunult tema poole. Nad on peaaegu meetri kaugusel.
Äkitselt keerab olend ringi ja näeme, et see on tegelikult JÕULUVANA. Jõuluvana MÖIRGAB valjult, et lapsi hirmutada. Kassu ja Liis hakkavad täiest kõrist karjuma ja jooksevad kiiruga minema. Jõuluvana muheleb ning on väga rahulolev.
|
OSCAR-2019
|
||
See kommentaar on sisestatud anonüümse kasutaja "Kuzzer" poolt ja on seetõttu nähtav ainult anonüümsete kommentaaride kaustas
See kommentaar on sisestatud anonüümse kasutaja "Nostradamus" poolt ja on seetõttu nähtav ainult anonüümsete kommentaaride kaustas
Kas see tähendab seda, et kõik kõrgemad riigiametnikud võivad kuritegusid toime panna, nad mõistetakse haigeks ja siis õigeks. Nüüd siis näeme, et sadama afäär läheb sama teed pidi ja mehed saavad veel riigilt kompensatsiooni. Meil on ikka kõrgtasemelile korruptsioon.
Kesikute väitel olevat selle raha ju KaPo sinna sokutanud. Seega Savisaar himustab nüüd võõrast raha!
Hundisilmalt leitud sularaha tagasiandmine ja tema kohtukulude kinnimaksmises pole küll midagi head.
Pretsedent on loodud.Keskkommunistidest Kremlilepingulistel on põhjust rõõmusrtada.Seltsimes Paris ei saanud ka kohe õnnest kuidagi pidama.Teooriad on vägevad.MEIE TEEME!
Keskkommunistid avavad praegu šampusepudeleid ja planeerivad uusi mahhinatsioone ning nuputavad Tallinna Linnavalitsuses seda et kuidas efektiivsemalt linnakassat tühjendada.
"Lekkinud" 4-punktiline kahtlustus ja süüdistus olid blufid. Tegu oli RE algatatud asjaga KE-a vastu. Olin algusest peale seda meelt ja täna leidis see kinnitust. Ansip&RE on ebasobivate isikute suhtes isegi karmimaid võtteid kasutanud.
Kunagi jäid mulle meelde president Ilvese sõnad seoses alltöövõtu segadustega arvete maksmisel Ermamaa eest. Ta ütles umbes järgmist: Te võite kohtusse anda, aga pidage silmas, et EV president ei kaota kohtus.
Sellest ajast on mul jäänud mulje, et peale tumma paragrahvi eksisteerib kohtupidamises veel midagi. Näha pole aga kohati on see tunda.
Kuigi Savisaar on rohkem kui vastuoluline isiksus, paneksin praegu ennastki mõttes kohtuniku rolli ja küsiksin ausalt iseeneselt: Kas ma tahan olla see inimene
President Ilves vaevalt midagi sellist ütles. Nõnda võiksid rääkida need, kes nõuavad kohtunike peade veeremist, aga normaalne inimene väärtustab kohtuvõimu sõltumatust.
Isasand jumal ja sel lastakse siin veel kommenteerida? Mõne mehe sõnavõtu peale haaraks küll ... Kas KP ongi nii heausklik või lapsemeelne? Või on see talle endale kuidagi kasulik? Milleks siis seda kino üldse vaja oli? Halb on halb ja selleks see ka jääb. Pole mõtet seal midagi head taga otsida. Saamatuse ja seadusetuse õigustamine.
Parise arvamus on alati vastupidine EKRE omaga! Kui EKRE ütleb, et meie kohtusüsteem on mäda, siis Paris lihtsalt PEAB väitma vastupidist, muidu võidakse teda seostada pagulasvastasuse ja homopropaganda vastasusega!!
Juba Ansip andis KAPO-le korralduse Savisaart pidevalt jälitada, tema kõnesid pealt kuulata jne. Reformarid soovisid toona vaid tugevast opositsiooniliidirist vabaneda, lisaks oli korruptsioon Tallinas fakt siis ja on seda ka praegu! Savisaare vastase nõiajahi pani korralikult käima Taavi Rõivase valitsus,elik siis Nillson & co. Südamehaiguse käes vaevlev, ratastoolis opositsiooniliider joosti Hundisilmal oma koduväravas 30 KAPO liikme poolt pikali ning korraldati korralik show, milleks oli 10 tundi kestnud läbiotsimine. Ilmselt lootsid noored vargaoravad,et vana mehe süda ei pea vastu , ent läks teisiti. KAPO-s uuris Savisaare asja 2 aasta jooksul 10 uurijat, Autorollo oma ( kus kahjusumma suurem) vaid üks. Polnud kahtlust, et sellele panustati täiega. RE truu Evestus edutati riigiprokuröriks ja anti talle suunised Savisaar vangi panna. Paraku ei suutnud Evestus peale paanikahoogude ja tativahu toota mitte midagi. Tema retoorika oli "Savisaar puhkas haigena Hispaanias olles Kofkinile kuuluvas hotellis" ( loe: sai ebaseadulike hüvesid) . Taavi Rõivas peatus Malaisia viisidi ajal tuttava ärimehe villas, see muidugi ebaseaduslike hüvede alla ei kvalifitseerunud.
Savisaare juudist sõber Kofkin on groteskne tüüp ,kelle pärast läks pankrotti Tallinna hotelli renoveerinud Wiklar ,kellele Kofkin jättis maksmata 60 miljonit krooni. Wiklar tegi vea, rikkudes üht peamist põhimõtet - juudiga äri ajada ei tohi.
Kokkuvõttes ei suutnud Evestus teha muud kui lärmata ,et kahjusumma ulatuvat Savisaare puhul 200 000 euroni. Samal ajal toimetas RE riigifirmadest varastades ja kilekotte täites
Sul on jälle kõik segi nagi pudru ja kapsad. Lindistamisskandaalis oli ikka süüdlane Savisaar ja Ansipit polnud siis veel kusagil. Astus isegi tagasi selle skandaali tõttu, kui asi välja tuli. Lasi ehtsa pasapeetri kombel Viljal süü enda nimele võtta sinu armastatud Ets.
Lindiskandaalist oled midagi kuulnud? Ansipit polnud siis veel lähedalgi, kui sinu kumiir teiste järele nuhkis. Astus isegi tagasi kui asi välja tuli. Argpüks nagu ta on, lasi Viljal süü enda peale võtta sinu suur iidol...
Eih, neid hoope on jagatud paremalt ja vasemalt kui mõelda näiteks tapjatele antud "karistustele". Jood ennast täis, sõidad kellegi surnuks, redutad öö metsas ja ongi olematu karistus.
Esiteks: Savisaar on kahtlemata suurema osa eestlaste silmis süüdi. Ta on korruptant ja Tallina Maffiapesa rajaja. (Tema Eesti riigi vastasusest ja Kremli poole kiikamisest pole antud kontekstis mõtet rääkida.)
Kui Savisaar oleks olnud puhas kui prillikivi, siis poleks ta mitte haiget mänginud vaid ta oleks kohtus lahingut pidanud ja oma süütust ka tõestanud. Selle asemel oli ta aga kohtuistungite ajaks "üdini haige", aga pärast istungeid punus intriige edasi, käis kandideeerimas ja tegeles muude asjadega, mida tõeliselt haige inimene ei oleks suutnud teha (ega soovinukski teha).
Teiseks: See kohtusaaga pole veel lõppenud ja Evestus (pokuratuur) võib asja edasi kaevata ning Riigikohus võib selle kohtu praeguse väga mannetu otsuse ka tühistada.
Kolmandaks: Savisaare poliitiline õhulend on nii või naa lõppenud ja õigete eestlaste silmis on tühipaljas varas ja reetur.
TORE SEOSETU MULA. Kui see on ajakirjandus, siis "tule taevas appi!" ....Eesti pole riik, kui sellised kohtumõistmised raugevad ja lõpevad. S.Kallas ja PEP lugu, rahvaliidu ladviku lugu, keskerakonna lugu, Savisaare lugu, Tallinna Sadama sidrunite lugu Savisaare lugu, VEB fondi lugu.... kas paljuks ei lähe selle mätsimisega.
Kui eile avaldati rahulolematust selle üle et inimesed EMO-st abi saavad, siis täna võiks ju hinnata seda "Õigusriik 100"-nimelist absurditeatrit maksumaksja aspektist :D
Mis seals ikka. Mul on Edgari vanuseni pisut aega. Selle ajaga jõuan välja mõelda,kuidas riiki piisavalt suurelt pügada.et saaksin tasemel advokaadid palgata ja lasta end kah surmahaigeks kuulutada. Pretsedent kohtupraktikas on nüüdsest olemas.
Ega vist ei tohi meenutada üht II MS saksa sõdurit,keda vanuses90+ kohtus surnuks väntsutati ja mingi kehv tervis ei lugenud.
Advokaadi kõrval on isegi tähtsam endale ihuarst välja vaadata, kes tõendeid haigeks olemise kohta välja kirjutab. Täielik õiglase kohtupidamise üle irvitamine, põhiseadusliku korra alustalade õõnestamine! Häbi, kui prokuratuur lasebki asjal nii minna.
Olen kindel,et Savisaar ei kulutanud vaidluses olevat raha oma otstarbeks vaid erakonnale. Tema raha jäägu temale. Vaidlusteks kulutatud raha neile, kes vaidlustasid.
Ma tuleks tagasi ja puhtalt lehelt alustaks. Vat selle pärast,et ärmatajad, Siim Kallas, Kristen Michal ning Rain ja Keit Rosimannus on pääsenud õigusriigi hüvesid kuritarvitades alati puhtalt. Isegi Rein Kilgi süüdimõistmine võttis liiga kaua ja trahv on ikka irvitamine. Mu ema jäi rahast ilma kui tehas seiskus ja Athena keskuses rikkus invamäärust..
|
OSCAR-2019
|
||
Timbeco Woodhouse elementmajad valmivad puitelementidena majatehases. Kõrge kvaliteediga elementmaja puhul on terve konstruktsioon (nt. välissein koos uste ja akendega või katus) tehases valmis toodetud ja monteeritakse tõstemehhanismiga objektil paika, vähendades sellega oluliselt ehitusaega objektil. Elementmajad on valmistatud puitkonstruktsioonil suurelementidest, mis on kuni 12 meetrit pikad ja 2,8 meetrit kõrged (soovi korral võivad puitelemendid eriveoste puhul olla ka kõrgemad).
Timbeco majatehase seadmepark võimaldab toota väga erineva laiuse, kõrguse ja paksusega puitklarkassil konstruktsioonielemente (seinaelemendid, vahelaeelemendid, katuseelemendid ja rõduelemendid). Timbeco majatehase puitelemendid on sobilikud erinevat tüüpi elementmaja püstitamiseks. Timbeco elementmajad on toodetud vastavuses rahvusvaheliste ehitusnormidele ja ehitusseadustele. Kandvates konstruktsioonides kasutame tugevussorteeritud puitu (C24). Jäikuse saavutamiseks on puitelementide tapid teostatud täisautomaatsete puidutöötlusmasinatega, mis võimaldab meil sissetappida puidust diagonaalid ja tapipesad. See suurendab oluliselt puitelemendi karkassi jäikust ja elementmajad on seeläbi vastupidavamad erinevatele koormustele.
Puitkarkassil elementmajad valmivad vastavalt tellija projektile, kuid on võimalik valida ka Timbeco majaprojektide hulgast. Elementmajad varieeruvad klassikalisest palkseina välimusega hoonest kuni modernse funkstiilis hooneteni välja.
Puitsõrestik tehnoloogial elementmajad on mitmete oluliste eelistega võrreldes ehitusplatsil ehitatavast majast – ehituse kiirus, rahaline kokkuhoid, kindel kvaliteet ja garantii.
Elementmajad annavad täiendava ajalise ja rahalise kokkuhoiu ka seeläbi, et samaaegselt tootmisega tehases võib ehitusplatsil viia läbi pinnasetöid, trasside ning vundamendiehitust. Ehitusobjektil ehitatava maja puhul ei saa enamikke töid samal ajal teha ning seetõttu pikeneb ehitusaeg oluliselt. Mida pikem on ehitusaeg seda rohkem raha kulub projekti juhtimisele ja ka näiteks ehitusobjekti valvele. Kui võtame ehituse eelarveks 120 000 eurot ning intressiks aastas 5% (pank + euribor), suurenevad pooleaastase ehitusaja kasvades ainuüksi intressikulud kliendile umbes 3000 euro võrra (või 500 eurot kuus).
Väga suurt rolli mängib majaehituse juures ehituse kiirus, millest sõltub kogu ehituse eelarve. Väiksemad eramu tüüpi elementmajad on võimalik püstitada 3-5 päevaga „ilmastikukindla soojustatud karbi“ valmidustasemesse ehk selle ajaga on hoonel värvitud voodriga soojustatud välisseinad, siseseinad, vahelagi ja katus. Mida pikem on ehitusaeg, seda suuremaks muutuvad kulutused töömeestele, objekti valve- ja kindlustustasule, prügikonteineritele ning omaniku ajale. Elementmajad on eelistatud ka seetõttu, et ehitamisprotsessis on võimalik märkimisväärselt hoida kokku ehitusele kuluvat aega, et kogu ehitusprotsessi seeläbi märkimisväärselt lühendada.
Maksimaalse tehasevalmidusega elementmajad on kindlasti ehitatud säästlikumalt materjale kasutades, mis tähendab kliendile rahalist kokkuhoidu, kuna materjalide kulu on tehases maksimaalselt optimeeritud.
Kõrge kvaliteediga elementmaja konstruktsioonielemendid valmivad majatehases, kus sertifitseeritud kvaliteedi- ja juhtimissüsteem tagab automaatselt kõigi materjalide valmimise lähtuvalt kvaliteeditingimustest. Tootmises testitakse üle ja vastutatakse ka kõigi nende elementmajaga tarnitavate materjalide eest, mida tehas ise ei tooda. Suure eelisena on kõik hoone materjalid ja konstruktsioonid tehase kuivades ruumides kaitstud ilmastikumõjude eest ning ka nende pakendamisel on sellele suurt tähelepanu pööratud. Elementmajad on seetõttu eelisseisus, et sellel on sõltumatus aastaaegadest, mis võimaldab elementhooneid ehitada aastaringselt. Elementmaja komponendid tarnitakse ehitusobjektile kaitstuna ilmastikuolude eest.
Tellides elementmaja ehituse ja püstituse majatehaselt, võtab majatehas vastutuse ehituse kvaliteedi osas ning klient suhtleb turvaliselt ja probleemivabalt ainult ühe ettevõttega. Kvaliteetselt ehitatud ja püstitatud tehases toodetud elementmajal on kindlasti suurem turuväärtus, kuna ehitus vastab kõikidele normidele ja seadustele ning omab vajalikku dokumentatsiooni alates teostatud tööde aktidest, ehituspäevikutest kuni materjalide sertifikaatideni.
Oluline on, et klient enne tellimuse tegemist otsustaks, kui energiatõhusat elementmaja ta soovib. Siit algab protsess, mis määrab, millised peaksid olema konstruktsioon ning ventilatsiooni- ja küttesüsteem, samuti hoone arhitektuurne lahendus ning maja paiknemine ilmakaarte suhtes. Eesti tingimustes on kõige optimaalsem ehitada A energiaklassi hooneid, mis ei nõua eriti lisainvesteeringuid, kuid samas on nende kütteenergiatarve väike, kuni 100 kW/m2. Parim lahendus on ehitada kohe standardist paremate näitajatega elementmajad, mille energiavajadus jääb näiteks 70-100 kW/m2 piiresse.
Terviklikult tuleb vaadelda nii seinte õhuvahetust, akende tihedust kui ka ventilatsiooni – kõik aspektid kokku koos paiknemisega mõjutavad energiatõhusust. Näiteks annavad tänapäevased soojatagastusega ventilatsioonisüsteemid energiatõhususele palju juurde. Arvesse tuleb võtta, et kogu elementmaja energiatõhusust mõjutab peale kütte- ja konstruktsioonielementide valiku ka arhitektuurne lahendus. Väga sopilise hoone energiatõhusus on väike, arvestada tuleb klaaspindade hulga ja paiknemisega ilmakaarte suhtes.
Hoone energiatõhususe puhul on mõttekas vaadata üle ka elanike tarbimisharjumused, sest see mõjutab tugevalt hoone soojapidavuse näitajat. Kontrollimatu õhuliikumisega konstruktsioonis kaasneb niiskuse liikumine, mis peale ülisuure soojakao võib tingida seina märgumise. Tagajärjeks on inimese tervisele kahjulike hallitusseente ja mädanike vohamine. Niiskusest põhjustatud kahjustuste vältimiseks peab kasutama varieeruva niiskustakistusega auru- ja õhutõkkeid. Konstruktsiooni kuivamisvõime peab olema alati suurem kui eeldatav niiskuskoormus
Aeg, mil suurte klaaspindade kasutamine tähendas talvel külmetamist ja suvel väga palavat tuba, on ümber saamas. Enam ei arvestata ainult klaaspaketi soojapidavust, vaid kogu konstruktsioon (klaaspakett, raam ja leng) soojapidavust.
Timbeco Woodhouse teeb koostööd AS-iga Aru Grupp, kes annab iga toodetava akna kohta täpsed soojapidavuse arvutused ning testib oma toodangu sooja- ja õhupidavust põhjalikult. Õhupidavuse saladus peitub ka suurel määral avatäidete paigaldusest
Õhu liikumisest tingitud vigade vältimiseks saab pärast õhu- ja aurutõkke ning enne sisevooderduse paigaldamist kontrollida elementmajad on õhupidavad ehk tuleb teha blower-door-test.
Rõhutestis tekitatakse ukse- või aknaavasse paigaldatud ventilaatori abil hoones ala- või ülerõhk 50 Pa ning seejärel mõõdetakse, mitu korda kogu ruumi õhk ühe tunni jooksul vahetub. Lubatud õhuvahetus on 3/h, passiivmajadel aga 0,6/h.
Elementmajad on reeglina püstitatud 100% puitelementidest. Maja projektid lehekülg annab hea ülevaate puitmaja võimalustest ja seeläbi leida endale sobiv lahendus elementmaja ehitamiseks. Maja projekti nimes olev number tähistab (neto) põrandapinna suurust. Kõik Timbeco kodulehel olevad projektid on mugandatavad ehitamaks nii tava-elementmaja, kui ka moodulmaja konstruktsiooniga.
Kui Sa meie maja projektide hulgast endale sobivat lahendust ei leia, on olemas võimalus teostada individuaalne arhitektuurne projekt. Individuaalne elementmaja projekt tagab Sulle ainulaadse maja, mis on tehtud Sinu soove ja vajadusi arvesse võttes.
Elementmajad on võimalusterohked ja viimistlemisel saab kasutades välis- või sisevoodrina erinevaid materjale ja värvilahendusi.
Välisvoodrina saab kasutada kõrge kvaliteediga palgipaneeli, puitlaudist, kivivoodrit ja krohv-viimistlust, või neid omavahel kombineerida. Kui on soov palkmaja välimusele sarnast energiatõhusat eramaja ehitada, siis ka sellisel juhul on elementmaja väga hea valik. Timbeco ThermoLog öko elementmajad saab välimuselt viimistleda sarnaselt freesitud palkmajale, kus saab kasutada hoone nurkades ka palgiriste. ThermoLog öko elementmajad on energiatõhusad, hea mikrokliimaga ja ehitatud vaid looduslikest materjalidest.
Siseviimistlusel saab valida loodusliku Fermacelli kipskiudplaadi, puitvooderduse vahel või otsustada mõne muu materjali kasuks.
|
OSCAR-2019
|
||
Ma räägin – niipea, kui endaga on liiga palju tegemist, jääb see blogi aga jälle unarusse, püüa, kuidas püüad. Mul on sellel suvel vististi suured isiksuslikud häired kallal, et ma sihuke olen. Nagu ameerika mäed – muudkui üles ja alla, üles ja alla, ei mingit stabiilsust, vaikelu, rahu ega… mm… no rõõmu ikka on õnneks, seda jagub. Tihti. Sest tegelikult on kõik hästi.
Ja tühja tost, mõtlen ma, viskaks selle paanika üldse peast välja – läheb, nagu läheb, võimalus muutusteks on ju antud ja lõpude lõpuks läheb kõik nagunii, nagu minema peab. Mingit vuuduud pole mõtet teha ega ennast segaseks mõelda, eks.
Töötan “Suletud uste” tõlgetega ja viimane kuu aega juba ka kavandatava noorteseriaali promopaketi kallal (ühena neljast tiimistsenaristist) – selle viimasega tundub mulle õnnetul kombel, et ma vist ikka ei ole hea meeskonnatöötaja. Palju kära, vähe villa… oleks üksinda teinud, oleks see promopakett koos ülevaate, karakteristikate ja episoodide sünopsistega mul kahe nädalaga valmis olnud (olen seda ju niimoodi teinud varem, ja umbes kaks nädalat see tookord võttiski – ning pärast arvustusvooru veel mõne päevakese), aga kõik see kooskõlastamine ja kommenteerimine ja siblimine võtab minu meelest ära töö intensiivsuse, selle seisundi, kus sukeldud, pea ees, teemasse ja elad selles päevi, nädalaid… kuni jõud selleks korraks raugeb. See on võimas ja lahe ja mulle mokkamööda tööstiil.
Noh, eks teinekord saab sedagi. Ja kaastsenaristid on mul toredad. Huvitavad ja töötavad täiesti teistmoodi. Põnev.
Ah soo, Lugupeetud Tütar sai ülikooli sisse oma ebaõnnestunud emakeeleksamihinde kiuste! Kandideeris mul kahele erialale: TÜ eesti filli ja romanistikasse. Romanistikas määras 50% sisseastumisel kohapeal sooritatud test, mille Lugupeetud Tütar sai 100 punktist 96. Koos esseega. maksimumpunktid jäid tulemata tõenäoliselt selle fopaa tulemusena, et ta kohapeal meeltesegaduses töösse kirja pani, nagu “Godot’d oodates” olnuks Camus’kirjutatud. Nagu ta poleks seda kunagi lugenudki! Ma ei või. Ja asi pole neis neljas punktis, vaid Becketti ja Camus’ puhul põhimõttes, ma leian.
Nii et ma tõesti ei mõista, kuidas tema esseed konkurssidel auhinnalisi kohti saavad ja igal pool mujal suht maksimumpunktid pälvivad, välja arvatud REKKi emakeeleeksami hindajate arvates.
Aga see selleks. Veel aastake, ja nii mina kui Lugupeetud Tütar oleme mõlemad selle õnnetu riigieksami igaveseks unustanud.
Praegu aga – kuivõrd meil ülejäänud kambal ei paista asjad hetkel sedamoodi, et augusti lõpus kolimiseks läheb – otsime Lugupeetud Tütrele Tartus ulualust. Ühikaavaldus on tehtud. Kuid et ta kardab, et ühikaelu talle siiski väga ei sobi (tal oli aega Noarootsis 3 aastat selles selgusele jõuda), otsime talle ühtlasi ja meelsamini toakest kellegi suures majas köögi ja vannitoa kasutamise võimalusega. Vanainimestega sobib ta hästi, sest Lugupeetud Tütrel on lapsest saadik veider harjumus õhtuti varakult uinuda ja ärgata enne kukke ja koitu. Mina ja Papa ei ole sellest kunagi aru saanud, kuidas nüüd niiviisi – meie oleme ju kaks öökulli.
Ühesõnaga, ta on usin, kasin ja õpihimuline. Päriselt. Ma ei tea, kust ta selle küll omandanud on, sest minu tugevad valdkonnad need pole.
Igatahes, kui keegi teab Tartus kedagi, kes kuni meie kolimisplaanide teostumiseni (tähtaeg teadmata) meie imetoredat tütart mõnes omaette nurgakeses mõistliku üüriraha eest pidada võtaks, siis andku julgesti teada. Haarame vast otsast.
Väga-väga kirju nädal hakkab nüüd lõppema ja täitsa ootamatult ma polegi sellest väsinud – vastupidi, ma tunnen, et mul on väga palju elu sees! Ja nagu elu oleks kõik alles ees. Ja kõik umbes sedamoodi. On, mida oota ja loota, ja unistusi, mille täitumine on alles ees, ja on plaane, mis alles ootavad teostamist. Nagu noorel energilisel gümnaasiumilõpetajal oma suurte ettevõtmiste ja tegude eel!
Lepik-Loidedega koos veedetud päevad olid vahvad. Just poole tunni eest nad läksid tagasi Tartu poole ja turvalist päralejõudmist neile!
Eile õhtul käisime mu täditütre sünnipäeval. Seesama täditütar, kellega me oleme kasvanud koos peaaegu nagu õed. Mida vanemaks me saame, seda rohkem on mul tema suhtes selline tõeline õe tunne. Ja ta kuulub oma perekonnaga raudselt mulle maailmas kõige kallimate inimeste ringi.
Neljapäeval käisime Tartus. Plika tegi romanistika sisseastumistesti ja pärast sõitsime mööda maakonda ringi ja tutvusime Tartumaa elamuturuga. Endale sobiva hinnaklassi ja muude näitajate skaalas muidugi. See sõit oli ses suhtes hämmastav, et leidsime tervelt neli arutamisväärset varianti, aga ikka on sellistel puhkudel ju nii ka, et küll ühel on üks viga siiski küljes, ja teisel teine puudujääk jne. See tegelikult teeb valiku veel palju raskemaks, kui arvestada 3 täiskasvanud inimese vajaduste ja nõudmistega uuele kodule. Aga õnneks me ei peagi praegu otse ju midagi valima hakkama, alles siis, kui meil oma maja müüdud, läheb asi tõsiseks.
Krunt üle kuue tuhande, avar õu, suht kombes kõrvalhooned ja kaunid vaated alla orgu. Tartule üsna lähedal, supsti ja kohal. Bussiliiklus 100 m majast.
Algul olime mõelnud, et ööbime Vilepites ja osa vaatamisi jätame reedeks, kuid kolmapäeva õhtupoolikul selgus, et Ott sai ühe pilditellimuse reede lõunaks ning nii pidime ikka sama päeva õhtul koju tagasi jõudma. See tagasisõit oli igatahes meeldejääv – juba pärast viimast vaatamist Mäksa vallas sattusime äikesetormi alla ja sõitsime keset välgunooli, kõuemürinat ja paduvihma Tartuni välja. Seal käsime veel söömas, sest egas vahepeal olnud aega sellele mõeldagi, ja kodu poole keerasime nina umbes pool üheksa alles. Noh, südaöösel jõuame koju, mõtlesime.
Vihma sadas, aga sellises keskmises mahus. Ei midagi eriti hullu. Kuid umbes kella kümne ajal Türi ja Rapla vahel ütlesid kojamehed üles. Tõsi – vahetasime neid eelmise aasta kevadel. Nüüd hakkasid kummijullad hüppama ja lippama, no täitsa võimatu! Püüdsime Märjamaa bensukast uued osta, aga meie mudelit seal ei olnud. Minupoolsel kojamehel oli see kummist osa selleks ajaks juba üldse minema lennanud, juhipoolsel püsis see junn veel osaliselt ja ehku peale küljed. Paanika muidugi seal vihmasajus, kell lähenes üheteistkümnele ja ees ootas pikk metsavaheline lõik Märjamaast Koluvereni. Eva juba kodust helistas, et kaugel me oleme ja mis toimub. Nad olid valmis meile järele tulema, kui oleme äkki tõesti sunnitud auto kuhugile metsa vahele maha jätma – no kui ikka üldse sõita ei näe. Aga meie olime vaprad ja punnisime edasi. Kohe Märjamaalt väljasõidul sattusime uue suure äikesetormi alla, ja kohe tõesti ei näinud kohe mitte midagi. Läbi esiklaasile voolava vee, pimeduse ja udulaamade nägime ainult ähmaselt neid postide helkureid tee äärtes, ainult nende järgi oligi võimalik enam-vähem orienteeruda, kus see tee nüüd on. Õnneks ei olnud vastusõitjaid – ainult ühte kohtasime. Ja nii me venisime poolpimedatena umbes 20 – 50 km tunnis seal metsa vahel. Oleks see kõik siis veel ainult nii jäänud! Just sai Ott öelda, et kui praegu mõni helkurita jalakäija või metsloom tee peal kooserdaks, siis täiesti kindla peale teda ei näeks, kui just seal ta oligi – kits. Umbes kolme meetri kaugusel. Hea, et me nii aeglaselt sõitsime.
Ühesõnaga, koju jõudsime kell üks öösel. Auto terve, ise terved, mis on põhiline. Aga elamus missugune. Hoidsin terve selle tee Märjamaalt koduni mõttes vanajumala käest kinni. Ja autoukse käepidemest ka mõistagi. Kodus saabus rahunemine ja adrenaliinilang, Eval-Jannol oli paar pudelit veini ja juustuvalik. Nii tiksutasime adrenaliini jälle kenasti alla, kuni silmad enam lahti ei püsinud.
… ja selle kava on internetis täitsa üleval. Mina isiklikult tahaksin minna laupäeva õhtul Pentagonalet ja pühapäeval Händeli aariaid kuulama. Kolmapäevane Bach on minu jaoks veidike hirmutav – aga Bach ongi mu jaoks veidi hirmutav. Neljapäeva ja reede õhtul aga kahjuks ei saa ma kuhugi minna, need ajad on juba hoopis muude asjade alla kinni pandud. Eks ma pärast kirjutan ka.
Täna oli täitsa äge päev. Mis siis, et algul ei saanud kuidagi vedama – vahtisin You Tube’ist ühte 90-ndate ulmeseriaali, selmet tublisti tööle pihta anda. Tõtt öelda vahtisin selle seriaali osi juba eelmisel ööl, aga siis läks liiga hirmsaks ja ma kartsin, et kui ma edasi lasen, siis ei julge enam magama jääda. Nii et tegelikult see edasivaatamine oligi mul kohe hommikustes plaanides sees. Vähemalt… nii ma ennast veenan. Jah.
Aga teate, siis pärast saigi kõik tehtud! Mis siis, et ma alles praegu poole tunni eest Rauli-onu filmiülevaatega lõpetasin. Põhiline on see, et ma jõudsin seda kõike, mis ma eile õhtul omale märkmikku kirjutasin. Juuni käibedokumendid said raamatupidaja jaoks kokku pandud, õiendid valmis tehtud ja puha. Ja siis jõudsin raamatukogud käia uue virna järel, ja siis jõudsin Rauli-onu filmi kontseptsiooni detailideni paika panna ja ära vormistada. Ma usun, et ta rõõmustab! Ja kui see talle nüüd sobib, siis saan endasi hakata juba sünopsiseid vorpima, lühikest ja pikka, ning karaktereid korralikult läbi mõtlema. Jajaa. See on tore töö!
Teisest otsast juba “Suletud ustega” suht põleb, pühapäevaks oleks tiimil uut lugu lauale vaja. Püüan homme varem tõusta, muidu äkki plaan ei päde – homme tuleb läbi mu endine Tark Naabrinaine Ülle, kes on Haapsalus asju ajamas, ja siis õhtu poole saabub Tartust festivalile 4/6 perekonnast Lepik-Loide. Kuidagi peab kogu selle päeva peale veel ka enam-vähem viisakal ajal magama saama, sest neljapäevane äratus tuleb hirmus varane.
Aga tänavaäärses väikeses majas on jälle uued naabrid. Paari päeva eest kolisid sisse, ja koerad on jälle alarmeeritud väiksemagi liikumise peale, mis seal toimub. Ikkagi seninägematud näod, eks ole. Ja haukumist see varakevadel püstitatud vaheaed ei ole sugugi vähendanud. Vähemalt ei ole nüüd vaja kogu aeg (uusi) naabreid päästma joosta.
Mis värk see on, et seal keegi peale papi, kes oli paigas viis aastat, kauem ei taha elada kui pool aastat, mu pea ei võta?
1. juulil olin vahelduse mõttes jälle Tallinnas – oli ühe uue kavandatava noorteseriaali asjus esimene töökoosolek, ideede genereerimine ja karakterite väljatöötamine. Produktsiooni võiks see asi iseenesest plaanide järgi minna sügisel või talvel, praegu tundub, et tuleks hea ja huvitav asi. Minu jaoks on kindlasti tegemist põneva projektiga – esimene kogemus terve tiimiga stsenaariumi kirjutada. Ma ei kujuta hästi ette, kuidas me selle korraldame, aga lahe väljakutse tundub.
Naudin praegust seisu, et ei ole millegagi nii hirmus kiiret. Saab rahulikus tempos asju teha ja läbi mõelda, nii et hakkasin isegi vaikselt ehitama ühe võimaliku tulevase täispika filmi kontseptsiooni. Juba millalgi kevadel käis minu pool Raul Tammet , kes oli Villem Ridala “Püha risti” lugedes inspiratsioonipalangu saanud. Rääkis mulle oma ideest ja palus, et ma võtaksin kirjutada, alguses kontseptsiooni ja ülevaatliku sünopsise, et üritaks siis hakata produtsenti otsima, kes ajada võtaks. See on pagana intrigeeriv lugu, mis tal peas mõlgub, õigemini loo alge… terviklugu ju veel ei olegi, on ainult nägemus, aimus ja ettekujutus. Mina siin püüan nüüd seda selgete sõnadega paberi peale saada ja sinna mingi ülesehituse ja sündmustiku sisse panna. Ei tea, kas sellest asjast kunagi päriselt ka film saab, aga see mõte köidab ja vangistab mind. See on taas mingi asi, mida ma lihtsalt tahan teha.
Kui mu filmindusest veel rääkida, siis aastavahetusel kirjutatud täispikk stsenaarium on lõpuks leidnud ühe produtsendi pineva huvi ja heakskiidu – tahab minuga juba nüüd suve jooksul kindlasse eellepingusse minna ja hakata arendust ajama. See on nii suurepärane, et ma kohe ei tea. Muidugi ma lootsin seda talvel kirjutades, et ehk õnnestub mul oma tükk ikka kellelegi mehele panna, aga reaalsuses on omast initsiatiivist, ilma tellimuse, produtsendi ja isegi režissöörita 100 lk filmistsenaariumi valmiskirjutamine täielik hullutemp. Aga mul oli nii suur isu seda teha, ja see materjal painas, ei lasknud elada ja lausa nõudis just stsena vormis paberile panemist! Nii et see on suur õnn, kui ta nüüd mul tõesti käiku läheb.
Aga muidu meil oli siin Ameerika autode festival ja palju toredaid inimesi. Isegi veeuputus oli, kuigi mitte meie kandis. See ei ole küll minu video, aga äkki ilmestamiseks ikka võin seda kasutada. 0.52 pealt on veetase näha, kui autod läbi sõidavad.
Muu linn võib kasvõi ära uppuda, aga meil siin künka otsas ei lähe keldridki märjaks. Kadunud Paju Juhan, kes elast meist neli maja edasi peatänava poole, rääkis vanasti kogu aeg, et kui Läänemere veetase tõuseks 5 meetrit, siis oleks Koidula “mägi” ainuke koht Haapsalus, mis veel veest välja jääks. Nagu maailmalõpusaareke või midagi. Ja et kuidas me siis sõuame kummipaatidega ringi ja tarime sõpru enda juurde kuivale maale, grillime ja vaatame apokalüpsist.
|
OSCAR-2019
|
||
Ülemaailmset korvpallialast tegevust juhib alates 1932. aastast Rahvusvaheline Korvpalliföderatsioon FIBA (prantsuse keeles Fédération Internationale de Basketball Amateur), millel on üle 150 liikmesmaa. Liikmesmaade kokkuleppe järgi kehtestab see organisatsioon rahvusvahelised korvpallireeglid, mille järgi peetakse rahvusvahelisi võistlusi. Iga liikmesriigi korvpallielu korraldust juhtiv organisatsioon (Eestis vastavalt Eesti Korvpalliliit) võib kehtestada esindatava riigi piires täiendavaid reegleid või teha neis mööndusi. FIBA pädevusse kuulub ka kohtunikele rahvusvahelise (kõrgeima) kategooria andmine.
USA-s juhib korvpalli peamiselt Rahvuslik Korvpalliliit (National Basketball Association ehk NBA). Eestis on selleks Eesti Korvpalliliit.
Korvpalli leiutas 1891 Springfieldis (USA) kohaliku ülikooli kehalise kasvatuse õpetaja James Naismith. Aastal 1892 peeti seal ka esimene ametlik võistlus, mis lõppes 1 : 0. Ainukese korvi viskas William R. Chase.
Korvpalli mängitakse tasasel 28 x 15 m suurusel väljakul, millel ei tohi olla takistusi. Eesti Korvpalliliit lubab mängida ka väljakul mõõtmetega 26 x 14[1]. Väljak on märgistatud selgelt nähtavate 5 cm laiuste joontega. Väljaku mõlemas otsas on vertikaalne alt servast mõõdetuna 2,90 m kõrgusel asuv korvilaud suurusega 1,05 x 1,8 m. Laua küljes on 45 cm läbimõõduga korv, mis asub horisontaalselt korvilaua alumise serva keskel. Rõnga küljes on korvivõrk, mis ei tohi olla lühem kui 40 cm ja pikem kui 45 cm. Korvirõngas asub maast 3,05 m kõrgusel.
Korvpalluri riietus koosneb varrukateta särgist, lühikestest pükstest ja spordijalanõudest, milleks on tavaliselt ketsid. Aastast 2008 on keelatud kanda võistlusvormi all t-särki[2].
Iga mängija kannab särgil individuaalset numbrit. Number on rinnal 10 sentimeetri ja seljal 20 sentimeetri kõrgune. Rahvusvahelistel võistlustel kasutatakse numbreid 4 kuni 15. Kohalikel võistlustel võib kasutada numbreid 20–25, 30–35, 40–45 ja 50–55.
Korvpallitossud on vastavalt mängija soovile kas madala või kõrge lõikega. Jalanõud peaksid olema piisavalt paksu tallaga ja parajad, et vähendada hüppamisel ja maandumisel tekkivat põrutust.
Korvpalli mängitakse kahe võistkonna vahel. Võistkond koosneb kuni 10 mängijast (enam kui kolme mängulise turniiri korral 12), kellest 5 on korraga platsil. Teised mängijad on vajalikul hetkel vahetamiseks ja istuvad võistkonnaalas mänguväljaku kõrval. Vahetuste arv ei ole piiratud. Mängu alustatakse keskringist hüppepalliga, mille järel võistkonnad püüavad erinevaid kombinatsioone ja isiklikke oskuseid kasutades visata palli vastase korvi. Palli hetkel mitte valdav võistkond aga püüab palliga võistkonda takistada.
Palliga liikuv mängija peab palli põrgatama. Palli võib üksteisele sööta ja veeretada, iga mängija võib visata korvile. Korvpalli käsitsetakse kätega. Võistkonda juhib treener, kes määrab võistkonna mängutaktika.
Korvpalli reeglites on 8 reegli ehk peatüki vahel jaotatud 50 punkti. Lisaks on tähtedega A...E tähistatud 5 lisa. Punktidel on mitmeid alapunkte ja selgitusi, millest osa on nummerdatud ja osad on nummerdamata. Seega, täpne regulatsioonide arv on määratlematu, kuna sõltub sellest kuidas kellelegi meeldib alapunkte ja selgitusi jaotada.
Kesksemaid reegleid korvpallimängus on palli staatus. Pall saab olla kas elus või surnud. Kokkuvõtvalt tähendab elus pall mängu toimumist ja surnud pall mängu peatumist. Üldiselt peab surnud pall enne elus palliks muutumist käima läbi kohtuniku käest. Palli staatus määratletakse selleks, et oleks selge, millal mängija võib palli käsitseda ja millal mitte. Enamikku reeglite rikkumisi saab esineda vaid elus palli puhul. Näiteks surnud palliga võib mängija platsil liikuda seda põrgatamata ja see ei ole reeglite rikkumine.
Oluline põhimõte on seotud kohtunike ja mängijate asukohaga. Mängija asukoht on see kus ta platsil asub või kust ta üles hüppas. Kui pall satub mängija kätte, siis loetakse, et pall puudutas seda kohta väljakul, kus mängija seisis. Seega kui mängija seisis palli saamis hetkel audis, loetakse pall väljaku piiridest väljunuks. Samuti määratakse 2 või 3 punkti vise just selle koha järgi kust vise toimus. Kohtunikku puudutanud pall loetakse puutuvat samuti seda väljakupunkti, kus kohtunik seisab. Seistes ühe jalaga audis või osaliselt piirjoonel ja teisega väljakul loetakse mängija audis olevaks. Kolm punkti teenib mängija viske eest vaid siis kui tema mõlemad jalad on viskele minnes kolmepunkti joone taga. Niisiis on mängija ja pall asukoha määramise kontekstis omavahel seotud. Näiteks võib mängija hoida palli väljaspool väljaku välispiiri mõttelist kõrgendust, kuid seistes ise määrustepäraselt väljakul ei ole see määruste rikkumine. Erandiks palli asukoha määramisel on palli väljaku piiridest väljumine. Eeldusel, et pall puudutab põrandat või muud objekti (sh korvilauda hoidvat konstruktsiooni, mis on väljaku kohal ja selle kõrval) väljaspool väljakut loetakse pall audis olevaks. Audi registreerimiseks ei ole tingimata vaja, et mängija seisaks audis ja saaks seal palli.
Pallita mängija võib liikuda piiranguteta igas suunas. Reeglistik ei sea talle piiranguid liikuma hakkamiseks ja lõpetamiseks. Vallates palli on olukord teine. Saanud palli seistes võib ta palliga pöörata s o ühte jalga paigal hoides teisega igas suunas samme astuda. Paigal olevat jalga nimetatakse tugijalaks ja seda ei tohi palli käest lahkumiseni vahetada. Liikuma hakates peab pall puudutama maad ehk põrkest tõusma, enne kui liikumise suunast arvestatuna tagumine jalg platsilt tõuseb. Liikumise pealt palli saanuna võib mängija teha põrgatuseta kaks sammu ja peab seejärel pallist vabanema. Samas võib liikumise pealt palli saanuna ka seda põrgatama asuda. Põrgatus peab toimuma nimetatud kahe sammu sees. Palliga liikudes seda põrgatatakse või veeretatakse. Eelistatakse põrgatamist kui paindlikumat liikumisviisi. Põrgatatakse ühe käega, vajadusel käsi vahetades. Põrgatamine (ja ühes ka liikumine palliga) lõpeb kui mängija võtab palli kahte kätte või kui pall puudutab mõlemat mängija kätt vahepeal maad puudutamata. Erand tehakse kui mängija ebaõnnestub ja niiöelda pudistab palli. Pudistamine on oskamatu palli põrgatamine, mis toimub kogemata. Õigus uuesti palli põrgatada tekib pärast kaasmängija palli valdamist. Peatumine saab toimuda kahel viisil. Peatumine hüppelt leiab aset kui mängija lõpetab oma liikumise hüppega ja maandub kahele jalale samal ajal. Sel juhul, küll põrgatusõiguseta, valib ta tugijala ja võib soovi korral pöörelda. Teisel juhul kasutab mängija sammpeatust e õigust teha põrgatuse lõppemise järel kaks sammu. Sel juhul tekib peatunud mängijale automaatselt tugijalg (liikumissuunas vaadates tagumine) ja ta võib soovi korral ümber selle pöörelda. Mängija võib palli sööta mõlema või ühe käega. Niisamuti võib ta visata korvile ühe või mõlema käega.
Korvpalli määrustik sisaldab mitmeid piiranguid võistkondade ajakasutusele mängu jooksul. Ajalised piirangud on reeglites osaliselt nimetatud eraldi punktidena, osaliselt aga välja toodud teiste punktide täiendusena. Eraldi punktidena on nimetatud 24 sekundi, 8 sekundi ja 3 sekundi reeglit, mistõttu järgnevas kannavad need oma pärisnime "reegel". Ülejäänuid on siinkohal nimetatud piiranguks.
Mängu normaalaeg koosneb neljast 10-minutilisest veerandajast. Neist kahe esimese vaheaeg on 2 minutit ning kolmanda ja neljanda veerandaja vaheaeg on samuti 2 minutit. Esimest ja teist veerandaega nimetatakse kokkuvõtvalt esimeseks poolajaks ning ülejäänuid teiseks poolajaks. Poolaegade vaheaeg on 15 minutit. Täiendava ajana kasutatakse lisaaega kui normaalaja lõpul on punktiseis viigiline. Lisaaja pikkus on 5 minutit. Igale lisaajale eelnev kaheminutiline vaheaeg. Lisaaegasid kasutatakse kuni võitja on selgunud. Nii normaalajal kui ka lisaajal peatatakse aja lugemine määruste rikkumise ja palli korvi langemise korral. Mängitakse nn seisvat aega. Aeg käivitatakse kohtuniku märguande peale. Jooksvat aega ehk olukorda kus mänguaeg peatatakse vaid veerandaegade lõpul FIBA reeglites ei lubata.
20 ja 10 minuti piirang puudutab võistluse administratiivset poolt. Võistkonna peatreener esitab mängust osa võtvate mängijate ja treenerite nimed ja numbrid vähemalt 20 minutit enne mängu algust mängu sekretariaadile. Rikkumise korral kindlat sanktsiooni määratud ei ole. Samas võib täiendava sanktsiooni kehtestada võistluse korraldaja. Võimalik on näiteks rahatrahv. Võimalik on ka mängule mitte lubamine ehkki selline piirang eeldab tavaliselt turniirist osavõtjate kokkulepet. Punkti eesmärgiks on sekretariaadi töö lihtsustamine, sest kiirustades mängijate nimede protokolli kandmine põhjustab eksitusi. Viimast eriti võõrapäraste nimede puhul. 10 minuti piirang on seotud 20 minuti piiranguga. Andmed tuleb küll esitada 20 minutit enne mängu algust, kuid nende allkirjaga kinnitamine võib viibida kuni 10 minutini enne mängu algust. Allkiri kantakse mängu protokolli. Praktikas on siiski tavaline, et andmed esitatakse ja kinnitatakse samal ajal.
15 minuti piirang. Võistkond, kes ei ole pärast mängu väljakuulutatud algust 15 minuti jooksul kohale jõudnud, loetakse kaotanuks. Võistkonnale arvestatakse loobumiskaotus.
Rünnaku aeg ehk aeg, mille kestel üks võistkond võib palli järjest vallata on 24 sekundit. Võistkond, kes aja lõppedes ei soorita viset korvile, peab palli loovutama vastasvõistkonnale. 24 sekundi arvestamiseks on mängu sekretariaadis 24 sekundi arvestusseadme operaator. Iga kord kui palli valdav võistkond vahetub lülitab ta seadme lugema uut 24 sekundi pikkust aega.
Saades oma väljakupoolel e tagaalas palli peab võistkond jõudma vastase väljakupoolele e eesalasse 8 sekundiga. Ees- ja tagaala lahutab keskjoon. Selle reegli puhul on levinud väärtõlgenduseks arusaam, et reegel kehtib vaid pärast palli audist mängupanekut. 8 sekundi reegel kehtib sõltumata palli võistkonna valdusse minemise viisist. Reegli rikkumisel antakse pall vastasele.
5 sekundi piirang. Viie sekundi piirang on seotud vabavisete, palli audist mängu paneku ja mängija paigal seismise ajalise piiramisega. Vabavise sooritatakse 5 sekundi jooksul. Aja lugemine algab palli mängijale ulatamisest ja lõpeb palli käest lahkumisega. Mängija, kes hoiab palli kauem kui 5 sekundit rikub määruseid ja pall antakse vastasele. Audi sissevise tuleb sooritada 5 sekundi jooksul. Aega loetakse mängijale palli ulatamisest kuni hetkeni, mil palli puutub teine mängija. Mängija, kes hoiab palli kauem kui 5 sekundit rikub määruseid ja pall antakse vastasele. Palli oma valdusse saanud mängija peab palliga põrgatades liikuma, selle edasi söötma või peale viskama 5 sekundi jooksul. Hoides palli kauem kui 5 sekundit rikub mängija määruseid ja pall antakse vastasele.
Ründav mängija ei tohi viibida rohkem kui kolm sekundit järjest vastaste kolmesekundi alas. Reegli rikkumisel antakse pall vastasele. Mängija võib kolme sekundi alasse naasta olles sealt 3 sekundi jooksul lahkunud. Erandina ei loeta määruste rikkumiseks olukorda kus ründav mängija küll püüab alast lahkuda, kuid ei saa seda teha. Ta on näiteks kaitsemängijate vahele surutud vmt.
Täiendavalt on reeglites ka soovitusliku iseloomuga ajapiirangud. Nende rikkumine otseseid sanktsioone ette ei näe ja need on mõeldud mängu sujuva kulgemise soodustamiseks. Soovituslik ühe mängija välja vahetamisele kulutatav aeg on 30 sekundit ning väljakul arstiabi andmise soovituslik aeg on 15 sekundit.
Korvpallis on mitmeid määrusterikkumisi, mida tuntakse vea nime all. Vigadeks ei nimetata kõiki määruste rikkumisi, vaid ainult neid, mida määrustikus vigadeks nimetatakse. Tuntakse isiklikku viga, kahepoolset viga, ebasportlikku viga, tehnilist viga ja diskvalifitseerivat viga. Vigadeks nimetatud rikkumised erinevad teistest rikkumistest selle poolest, et need seotakse mänguprotokollis iga mängijaga personaalselt. Iga mängija võib teha enimalt 5 viga, kusjuures isiklikud, ebasportlikud ja tehnilised vead liidetakse. Viienda vea saanud mängija peab mängust lahkuma ning ta ei saa kestvas mängus enam osaleda. Mängija võib osaleda järgmistes mängudes. Vigade arvuga on seotud ka võistkonna vigade lugemine. Võistkonna vigadeks on kõigi ühe võistkonna liikmete poolt tehtud vead. Kui võistkonna vigade arv ühel veerandajal ületab 4 vea piiri, määratakse iga järgmise isikliku vea eest karistuseks alati vabavisked. Kuni nelja võistkondliku vea korral määratakse vabavisked vaid siis kui isiklik viga tehti korvile viskamise (pealeviske) takistamisel.
Isiklikuks veaks loetakse mängija kehalist kontakti vastasega, mis annab talle ebaausa eelise. Korvaplli mängitakse piiratud ruumis liikudes, mistõttu iga kehakontakti ei loeta veaks. Isikliku vea määramisel on keskseteks teguriteks silindri ja vertikaalsuse põhimõte kehakontakti põhjustaja määramisel ning loetelu korvpallis keelatud tegevustest. Isiklik viga määratakse ründavale ja kaitsvale mängijale erinevatel alustel, kus juures palliga ründavat mängijat vaadeldakse teatava erandina. Isiklik viga korvpallis kasutatavatest vigades kõige sagedamini määratav viga.
Mõistmaks isiklikku viga on vaja mõista korvpallis kasutatavat silindri ja vertikaalsuse põhimõtet. Silindri põhimõte tähendab, et kaitsval mängijal ja pallita ründajal on õigus teatud ruumiosale väljakul. Selle ruumiosa piiritlevad tagant mängija istmik, eest peopesad ja külgedel jalalabade välisküljed. Seletust illustreerib antud joonis. Ühtlasi on vertikaalsuse põhimõtte alusel mängijal õigus selle mõttelise silindri sees üles ja alla hüpata ehk tal on õigus õhuruumile oma silindri kohal. Mängija, kelle kehaosa väljub nimetatud mõttelisest silindrist ning puudutab vastast (ehk tungib vastase mõttelisse silindrisse) loetakse kehakontakti põhjustajaks. Juhul kui vastasmängijate kontakt on kohtuniku hinnangul määrusi rikkuv, mäng peatatakse ja kehakontakti põhjustajale määratakse karistus.
Palliga ründaja ei oma mõttelist silindrit enda ümber. Kehakontakti põhjustaja olukorras kaitse vs palliga ründaja määratakse järgnevalt. Palliga ründaja loetakse põhjustajaks siis kui kaitsja oli enne kontakti kahe jalaga maas, näoga vastase poole hoides käsi oma "silindri" sees. Jalad peavad olema korvpalli kaitseasendile omaselt harkseisus. Vastupidisel juhul loetakse kontakti põhjustajaks kaitsja.
Kahepoolne viga e nn topeltviga vilistatakse siis kui mängijad teevad samaaegselt üksteisele isikliku vea. Kahepoolsed vead on harvad ja juhtuvad kõige sagedamini korvi aluses võitluses lauapõrkest langeva palli (lauapalli) pärast.
Ebasportlik viga. Vananenud nimetusega sihilik viga. Ebasportlik viga määratakse kohtunike poolt siis kui mängija proovib saavutada edu läbi vastasmängija otsese füüsilise mõjutamise. Korvpallis on kehakontaktid küll tavalised, kuid edu saavutamine mängus ei põhine vastase otsesel survel mängija kehale. St eesmärgi saavutamine vastase tõukamise, löömise, kinni hoidmise ja muu sarnase tegevuse abil on keelatud. Olukorras kus mängija ilmselt loobub selle põhimõtte järgimisest vilistatakse ebasportlik viga. Näiteks lööb mängija vastast vastu käsi saamaks palli oma valdusse tegemata seejuures katset lüüa ära palli ennast.
Tehniline viga määratakse karistuseks mängijale, treenerile või võistkonda saatvale isikule "vaimse vägivalla" eest ja teatud mõttes paariline ebasportlikule veale. Ebasportlik viga määratakse ebasportliku füüsilise tegevuse eest, siis tehniline viga määratakse ebasportliku "vaimse" tegevuse eest. Selleks võib olla sõimlemine ja ebaviisakas käitumine, solvavate žestide kasutamine. Samas karistatakse tehnilise veaga ka mängu tahtliku venitamise, vea teesklemise ja vabaviske ajal vastase ehmatamise jmt eest. Vea teesklemine toimub korvpallis reeglina stiilis, kus hetk enne eeldatavat tugevat kehakontakti vastasmängijaga visatakse ennast platsile selili ja nõutakse vea määramist vastasele.
Diskvalifitseeriv viga on korvpalli määrustes nimetatutest kõige karmim. Antud viga määratakse karistuseks kas iseseisvalt või seoses ebasportlike vigadega. Ühes mängus kaks ebasportlikku viga teeninud mängijale määratakse täiendavalt diskvalifitseeriv viga. Diskvalifitseeriv viga määratakse mängijale, treenerile või võistkonda saatvale isikule teo eest, mis on märkimisväärses vastuolus spordieetikaga ja tõuseb oma iseloomult esile kui eriti räige. Selliseks veaks on näiteks kellegi võistlusel viibija löömine vigastamise eesmärgil. Diskvalifitseeriva vea saanu peab lahkuma kohe mängust ja spordisaalist.
Korvpallimängus võivad väljakult mitte viibivad mängijad vajadusel asendada väljakul viibijaid. Vahetusi tehakse surnud palli olukorras. Ainult vahetuse tarbeks mängu ei peatata. Kumbki võistkond võib mängijaid piiramatult vahetada. Korralduse selleks annab võistkonna treener. Treener saadab mänguks valmis mängija mängu sekretariaadi juurde, kes palub lauakohtunikult vahetust. Surnud palli olukorras signaalib lauakohtunik (tavaliselt iseloomuliku heliga) vahetuse soovi. Väljakule minekuks annab loa väljakukohtunik. Mängijaid võib vahetada ka mitmekaupa. Määruste rikkumise järgselt surnud palli olukorras võib mängijaid vahetada see võistkond kelle liikmed ei rikkunud reegleid.
Kumbki võistkond võib võtta ühe minutilise vaheaja igal veerandajal ja kaks minutilist vaheaega viimasel veerandajal. Lisaajal võib võtta ühe minutilise vaheaja. Minutiline vaheaeg on olukord, kus võistkonnad kogunevad pärast vastavat kohtuniku korraldust oma treenerite juurde nõuannete saamiseks. Minutiline vaheaeg antakse pärast treeneri vastavat palvet lauakohtunikule.
see puudutab mängijat, kes on audis, näiteks mängijat, kelle jalg on joonel või väljaspool joont audis.
see puudutab väljaspool mängu olevat isikut, põrandat või mingit muud objekti joonel või väljaspool joont, konstruktsioone või laua tagumist osa. Vastutab see, kes mängijatest viimasena palli puudutab.
Kui pall läheb auti, siis pannakse see mängu lähimast kohast, kust pall auti läks, välja arvatud otse korvilaua alt.
kui vastasmängija(te)l on üks või kaks kätt tugevalt palli küljes ja ilma "vägivaldsete" võteteta ei saa seda kätte,
Visatud korv ja selle väärtus. Mängu käigus võib teha kahe- ja kolmepunktiviskeid. Kaks punkti antakse tavalise viske eest, kuid viske eest, mis on tehtud väljaspool poolringi (6,25 m korvist), antakse kolm punkti. Üks punkt antakse vabavisetest.
Kohtunikud. Mängu juhivad vanemkohtunik ja kohtunik, keda abistavad lauakohtunik ja sekretäride brigaad.
Kohtunik ja vanemkohtunik peavad kandma vormi, milleks on pikad mustad püksid, hall särk ja mustad spordijalatsid.
Mäng peatatakse ühe kohtuniku vile peale, kui on vaja teatada määruste rikkumist. Vanemkohtuniku ülesannete hulka kuulub:
Vajalik on 24 sekundi ajamõõtmissüsteem. Kui sellist seadet ei ole, siis asendab seda stopperiga ajamõõtja.
Lauakohtunike varustuse hulka kuuluvad protokoll, signaal (pasun või kell), viis nummerdatud (1–5) veaviita ja kaks võistkonna veaviita. Lauakohtunikud peavad:
üles kirjutama kõigi mängijate nimed ja numbrid ning teavitama kohtunikku, kui on rikutud reegleid numbrite muutmises ja mängijate vahetuses,
üles märkima kõik vead ja otsekohe teatama kohtunikule, kui kellelgi on 5 viga täitunud või kui võistkond on teinud 4 viga.
üles märkima minutilised vaheajad ja hoiatama võistkonda, kui see on võtnud teise minutilise vaheaja.
Tagamängija tegutseb tavaliselt oma võistkonna ründe ajal keskjoone ja kolmepunktijoone vahel. Ta on võistkonna üks lühemaid mängijaid ja vastutab palli üle platsi toomise eest. Kogenud ja osav tagamängija peab suutma tuua palli võimalikult korvi lähedale. Ta ei pruugi viset sooritada, meelitab aga enda peale kaitse ja söödab siis palli paremas positsioonis mängijale, kes sooritab viske.
Keskmängija kohale valitud mängija on tavaliselt võistkonna pikim liige ja ründel mängib ta korvi lähedal. Keskmängijal peavad olema järgmised oskused:
Olümpiamängudel oli meeste korvpall esimest korda ametlikult kavas 1936. ja naiste korvpall 1976. aastal. Näitliku alana oli korvpall kavas juba 1904. aastal Saint Louisis.
Euroopa meistrivõistlusi peetakse alates 1935. aastast meestele ja 1938. aastast naistele. Euroopas korraldatakse ka Euroopa karikavõistlusi riikide meistritele (mehed 1958, naised 1959) ja karikavõitjatele (mehed 1967, naised 1972). Korraldatakse ka kontinentidevahelisi karikavõistlusi (meestele alates 1975. aastast).
Chris Mullin, "Korvpall. Proff annab nõu". Inglise keelest tõlkinud Kadri Haljamaa. Koolibri 2002; ISBN 9985012100
|
OSCAR-2019
|
||
1947.a koolis. Sõda lõppes kaks aastat tagasi, on aeg jälle normaalselt elada. Aga kuidas elada normaalselt, kui õpetajatele antakse sellised suunised nagu allpool tsiteeritud 1947.a Nõukogude Õpetajas? Ei kadesta tolleaegseid õpetajaid.
Aastatel 1946-1950 lahkus ise või sunniti koolidest lahkuma 4176 õpetajat. (EKP esimese sekretäri J.Käbini aruande järgi).
1) ilma erihariduseta õpetajad (keskkooli lõpetanud või ka lõpetamata keskharidusega, arv pole teada;
(neist õpetajate seminaride lõpetanud - 446, õpetajate instituutide lõpetanud alates 1947.aastast - 303, pedagoogiliste klasside lõpetanud - 100, TRÜ lõpetanud - 81);
Pilt on tehtud märtsis, veel 2 kuud ja enamus neist lastest on oma koolitarkuse portsu kogu eluks kätte saanud.
Möödunud õppeaasta kokkuvõtted ja eeloleva 1947./ 48 õppeaasta ülesanded ENSV haridusministri sm. A.Raua ettekanne ülevabariigilisel haridustööliste nõupidamisel 23. augustil 1947. a.
Eelolev õppeaasta seab meie koolide direktorite ette terve rea edasilükkamatuid ülesandeid , millede otsustavast ja operatiivsest lahendamisest sõltub meie koolide õppe- ja kasvatustöö taseme edasine tõus.
Esimene ülesanne kõigil koolidirektoreil on oma õpetajas kollektiivi teadvusse viia arusaamine sellest, et kooli ülesandeks on kommunistlikult kasvatada julge, oma ülesannete õigsuses veendunud ja takistusi mittekartev noorus . Järjekindlalt tuleb rõhutada ja nõuda, et käesoleval momendil on meie esmaseks ülesandeks õpilaste ideelis-poliitiline kasvatamine, mis peab läbima punase joonena kogu meie pedagoogilist tegevust. Meie ülesandeks on tõsta õpetajate ideoloogilis-poliitilist silmaringi ja kõigiti hoolitseda selle eest, et paraneks õpilaste kommunistlik kasvatamine .
Selleks tuleb direktoril järjekindlalt jälgida, et temale allutatud õpetajad täidaksid hästi kõiki nõukogude eesrindliku pedagoogika nõudeid, et oleks üheks tervikuks sulanud kõigis tundides õpetus ja kasvatus, et põhjalike teadmistega koos antaks õpilastele ka järjekindel vaadete ja veendumuste süsteem ja kujundataks selle kaudu kommunistliku maailmavaate alused.
Teine ülesanne, mille lahendamine sõltub koolidirektorist, on nõukogude patriotismi õige olemuse selgitamine ja kasvatamine. On vaja teravasti vahet teha kodanliku patriotismi ja nõukogude patriotismi vahel ja selgesti näidata, milles seisneb nõukoguliku rahvusliku uhkuse olemus. Meie õpetajad ei selgita õpilastele küllaldase selgusega seda seltsimees Stalini põhiväidet, et nõukogude patriotismis on harmooniliselt ühendatud rahvuslikud traditsioonid ja kõigi Nõukogude Liidu töötajate ühised elulised huvid.
Õppe- ja kasvatusasutiste töö parandamine sõltub tunduval määral juhtimisest ja kontrollimisest maakondade ja linnade haridusosakondade poolt .Maakonna ja linna haridusosakonna ülesandeks on teostada konkreetset ja operatiivset kontrolli koolide ja õpetajate töö alal. Iga inspekteerimine, kontrollimine peab lähtuma kindlast eesmärgist ja kindlaist ülesandeist ning peab toimuma vastava plaani alusel. Koolide ja lasteasutiste inspekteerimine võib toimuda kas frontaalselt või temaatiliselt. Temaatiline inspekteerimine seisneb selles, et uuritakse ühe või teise õppeaine õpetamist, või siis mingisuguse pedagoogilise ja metoodilise ülesande täitmist, õpilas- ja pioneeriorganisatsioonide tegevust koolis, klassi- ja koolivälist tööd jne.
„Tartu oli nõukaajal sõjalennuvälja tõttu kinnine linn,” jutustas Voolaid, „ning välismaalasi lubati sinna harva. Ükskord siiski saabus ülikooli Poola delegatsioon, kes toodi ka uut füüsikahoonet vaatama. Ekskursiooni ajal sattusime maja katusele, kust avanes hea vaade Tartule, muuhulgas nägime sõjalennukite sabasid Raadil. Küsisin poolakatelt, kas nad lennukeid näevad. Nemad vastasid, et näevad küll, misjärel seletasin, et tegu on silmapettega, kuna Tartus pole lennuvälja. Algul panid välismaalased mu juttu imeks, kuid said peagi asjast aru ja kinnitasid, et tõesti, kui hoolega vaadata, ei näe ka nemad mingeid lennukeid.”
Raadi lennuväljal baseerus kaks erinevat väeosa: kaugpommituslennukid juhtimisega Tartust, nimega Berliini polk ja transpordilennukid juhtimisega Panevežisest, nimega Minski polk.
Šassii on väljas, TU-16 Raadi lennuväljale maandumas. TU-16 lennukid kandsid kõhu all tuumalõhkepeaga rakette. Õppuste ajal olid samasugused (rohelise, mitte punase otsaga), kuid ilma tuumalaenguta raketid.
Küsisin ühe lenduri käest, miks ta hakkas pommituslenduriks. Ta ütles, et elas ühes Valgevene külas, tal olid vanad vanemad ja isa kartis, et ei jõua pojale haridust anda, et sureb enne ära. Soovitas siis pojale, et astu sõjakooli, seal on ülalpidamine tasuta. Pärast keskkooli marssis poiss sõjakomissariaati ja ütles, et tahab sõjaväelaseks hakata, küsiti vastu, kas ta lenduriks tahab. Poiss ei olnud lennukit lähedalt näinudki, lendamisest rääkimata, aga noogutas. Saadeti med. komisjoni ja öeldi, et kui lenduri tervist ei ole, siis otsime mingit muud õpet, tankistiks näiteks. Aga sai lendur ja pärast kooli lõppu suunati Tartusse. Viie aasta pärast, kui Tartust juba naine leitud ja lapsedki sündinud, suunati Kaug-Itta. Kaheksa aastat hiljem, kui erru läks, tuli Eestisse äia-ämma juurde tagasi. Pommitamist ei seostanud ta tapmisega, see oli tema jaoks elukutse nagu iga teinegi.
Eelmise aabitsapostituse, siin, peale ütlesid mõned minu tuttavad, et aabitsad ei ole ilukirjandus ja ongi nõmedad.
*2018.a ilmunud Avita kirjastuse aabits - tänapäevane, huvitav, vaimukas, juttudel ootamatu püänt, Heiki Vilepi nauditavad luuletused, Ott Valliku toredad illustratsioonid, autorid Pille Arnek, Ly Kriiska, Kärt Normann, Silvia Soro.
*Leelo Tungla ja Ene Hiiepuu ajatu aabits Edgar Valteri illustratsioonidega, juba 20 aastat kõige enam kasutusel. Endiselt tore. Avita kirjastus.
*Minu eelmise aabitsapostituse peategelane Öökull Öösikese aabits, autorid Linda Tross ja Ülle Kaasik - 2015.a tundmatu kirjastuse Skriibus poolt välja antud - häbi ja piinlik nii lugeda kui ka illustratsioone vaadata.
Kõigis kolmes aabitsas on juttu elukutsetest, laste käest küsitakse alati, kelleks nad saada tahavad ja naerdakse nende vastuste peale.
|
OSCAR-2019
|
||
Aeg-ajalt on ikka ja jälle tõstatatud küsimus eesti sõduritest Saksa sõjaväes II maailmasõja ajal. Kes nad olid, kas natsistlikud bandiidid või Eesti vabadusvõitlejad? Et sellele küsimusele objektiivselt vastata, selleks peab eelkõige teadma tolleaegseid sündmusi ja ka üldist ajaloolist tagapõhja. Allpool toodu ongi kirjutatud sellest kõigest ülevaate andmiseks, mis siis ikka ajendas eestlasi võitlema koos sakslastega.
Suur tragöödia, II maailmasõda, kujunes eriti traagiliseks paljudele väikerahvastele, kes, ilma et nad seda ise oleks tahtnud, kisti suurriikide vahelisse arveteõiendamisse. Ka see, kelle poolel tuli võidelda, ei olnud tihti oma teha, vaid kujunes olukorrast olenevalt. Ei olnud haruldased needki juhud, kus ühe ja sama rahva esindajad olid mõlema poole armeedes. Nii oli lugu ka eestlastega. Eesti sõjaväes tegevteenistuses olnud ja pärast kommunistlikku riigipööret Punaarmeesse üle viidud, samuti 1941. aasta suvel Nõukogude Liidu poolt mobiliseeritud mehed, kelledest paljud hukkusid Venemaal töölaagrites1), pidid hiljem võitlema Nõukogude Armee ridades. Valdav enamus (70 - 80%) sõjas nii või teisiti osalenud umbes 100 tuhandest eestlasest aga võitles sakslaste või soomlaste poolel. 2)
Eestlaste käest on palju süüdistavalt küsitud, miks te sõdisite II maailmasõjas koos sakslastega, samal ajal kui kõik demokraatlikud riigid olid hitlerliku Saksamaa vastu. Et seda ja üleüldse eestlaste olukorda mõista, selleks olgu allpool kõige pealt räägitud pisut sündmuste ajaloolisest taustast.
Enne sõda ja ka veel II maailmasõja algupäevil olid Eestis valdavaiks inglisesõbralikud meeleolud. Olid ju inglased omal ajal kaasa aidanud Eesti iseseisvuse sünnile ning ka hilisemad suhted Eesti ja Inglismaa vahel olid üsnagi head olnud. Selle loo autor mäletab ennesõjaaegse koolipoisina vägagi hästi, milliste tunnetega võttis enamik eestlasi vastu II maailmasõja algul sakslaste sõjakäigu poolakate ja ka teiste väikeste lääneriikide vastu. Oli ju eesti rahvas aastasadu oma põhiliste vaenlaste ja rõhujatena tunnetanud sakslasi, eeskätt just balti-saksasoost mõisnikke ja ka Saksa okupatsioon 1918. aastal ning niinimetatud Landeswehri sõda, mida Eesti Vabadussõja ajal, 1919. a. suvel baltisakslastest aadelkonna mahitusel saksa palgasõdurite poolt Eesti iseseisvuse vastu peeti, ei olnud sooje tundeid just süvendanud.
Miks siis ikka meeleolu nii järsku sakslaste kasuks muutus? Võib julgesti öelda, et selle kardinaalse murrangu rahva arvamuses põhjustas otseselt Nõukogude Liit oma tegevusega. Juba tuhande üheksasaja kolmekümnendate aastate lõpupoolel Nõukogude Liidus toimunud sündmused olid paljusid kommunistliku režiimi suhtes negatiivselt meelestanud. Kartustele andsid kinnitust 1939.a. alanud, kiiresti üksteisele järgnenud sündmused – vägivaldne, toore jõu ähvardusel aset leidnud sõjaväe sisseviimine Balti riikidesse (baaside leping), hoop selja tagant Sakslastega sõdivale Poolale, nahaalne kallaletung Soomele ja siis sellele juba mõne näitasid kuu pärast järgnenud Eesti ja teiste Balti riikide iseseisvuse kukutamine 1940.a. suvel näitasid ilmselgelt Nõukogude Liidu röövellikku, sõnamurdlikku iseloomu ja mõjutasid üsnagi negatiivselt suurema osa eestlaste arvamust Nõukogude Liidust.
Kuid see kõik oli paraku ainult algus. Tegelikkus osutus isegi hullemaks kui osati karta. 1940. - 1941. aastal, pärast Eesti annekteerimist Nõukogude Liidu poolt toimunud sündmused - rahulike elanike kallal toime pandud vägivald ja terror, arreteerimised, aga eriti massiline küüditamine ning pärast nõukogude võimu Eestist väljakihutamist mitmelt poolt ühishaudadest leitud sajad hukatud inimesed suutsid valdavale enamikule eestlastest väga kiiresti selgeks teha, et suurim oht eesti rahva olemasolule on vene kommunism. 3) Lootus Inglismaa ja Prantsusmaa abile eesti rahvuse ja riikliku iseseisvuse säilitamisel oli kokku varisenud. Veelgi enam, mõlemad riigid, samuti USA said Teise maailmasõja käigus Nõukogude Liidu sõpradeks ja liitlasteks ja nii nägi enamik eestlasi pärast sõja puhkemist Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel oma ainsat arvestatavat liitlast idast tuleva surmaohu vastu paratamatult Saksamaas ning sajanditevanune vaen vajus olukorrast tingituna tahaplaanile.
1941. aasta suvel algas Eestis massiline venelaste (tavalise eestlase jaoks tähendas Nõukogude Liit praktiliselt ikka kommunistlikku Venemaad 4) vastu suunatud partisaniliikumine, nn. metsavendlus. Valdavale enamikule eestlastest oli selgeks saanud, et Venemaa kommunistliku korra vastu tuleb iga hinna eest võidelda. See oli pealesunnitud sõda, mida peeti mitte uude maade vallutamiseks või teiste rahvaste alistamiseks vaid oma kodu kaitseks. Neid eestlasi, kes sõdisid hävituspataljonides koos venelastega, pidas aga enamik eestlasi oma rahva reeturiteks. Sõdisid nad ju mitte niivõrd sakslastega kui oma rahva vastu.
Pärast sakslaste saabumist, keda algul võeti vastu sõprade ja vabastajatena, astusid tuhanded eesti vabatahtlikud Saksa sõjaväkke, et seal loodud eesti väeüksustes asuda oma kodumaad stalinliku Venemaa eest kaitsma ja tasuda eesti rahvale tekitatud kannatuste ning ülekohtu eest. Naiivselt loodeti, et sakslased annavad võimaluse Eesti Vabariigi taastamiseks, mille järel oleks üsnagi tõenäoliselt siis liitlastena Saksamaa poolel sõjas Nõukogude Liidu vastu osaletud. Paraku ei osanud saksa võimud seda indu täielikult ära kasutada ja Eesti iseseisvust taastades eestlastest omale kindlaid liitlasi teha. Vastupidi, nende tegevus, ehkki parem kui Nõukogude Liidu poolt eestlaste suhtes rakendatud terrorirežiim, oli eeskätt siiski okupantide tegevus ja ei äratanud juba üsna varsti eestlastes enam erilist sõprust ega usaldust. Algul püüdsid sakslased isegi eesti väeosade loomist takistada, et igati vältida Eesti relvajõudude tekkimist. Kuid ka siis, kui Saksa võimud jõudsid arusaamisele nende vajalikkuses, kasutati loodud eesti väeosi võimalikult väikeste üksustena, hajutatult ning allutatult saksa juhtkonnale. Iseseisvatest Eesti relvajõududest ei tahtnud sakslased midagi teada. Ja seda isegi siis, kui hädavajadus sundis neid kümneid tuhandeid eestlasi mobiliseerima.
Kõigele sellele vaatamata, ehkki sakslaste ülbust ning arutut poliitikat kirudes, jätkati siiski koos Saksamaaga võitlust venelaste vastu, sest antud juhul lähtuti põhimõttest - hädakorral võib Kuradi väljaajamiseks kasutada ka Peltsebuli abi. Paljud lootsid, et kordub 1918. aasta ajalooline situatsioon: mõlemad Eestit okupeerinud suurriigid, Venemaa ja Saksamaa, kurnavad ennast sõjas vastastikku välja ja nii avaneb ehk võimalus Eesti iseseisvuse taastamiseks. Üldise arvamuse kohaselt oleks sel juhul aga väga oluline olnud, et sõjategevuse
lõppemisel ei oleks Eesti pinnal Vene vägesid. Eesti iseseisvus oli eesmärk, mille nimel tasus võidelda ja püüda Eesti piire uue Nõukogude okupatsiooni eest kaitsta.
Kui sügav oli rahva viha ja nördimus, milleni kommunistide tegevus Eestis oli valdava enamuse eestlastest viinud ja kuivõrd vajalikuks peeti võitlust Nõukogude Liidu vastu, seda võimaldab näiteks hinnata seegi asjaolu, et sellele vaatamata, et ka sakslased, nagu eespool öeldud, osutusid Eestis lõppkokkuvõttes ikkagi okupantideks, Eestis Saksa okupatsiooni ajal (1941 - 1944) sakslaste vastast partisanitegevust praktiliselt ei olnud. Nõukogude Liidu poolt taganemisel partisanitegevuse organiseerimiseks maha jäetud kommunistlikud tegelased paljastati kohalike elanike kaasabil kiiresti ja ka Nõukogude Liidust Eestisse saadetud partisanigrupid, kes rahva toetust ei omanud, likvideeriti üsnagi lühikese aja jooksul. Oli küll mobilisatsiooni eest kõrvalehoidjaid, kuid need tegelesid ainult enda varjamisega. Aktiivne, võitlev metsavendlus toimus Eestis ainult Nõukogude vägede tagalas 1941. aasta suvel ja algas uuesti 1944. aasta septembris, pärast Eesti teistkordset okupeerimist Nõukogude Liidu poolt. Tähelepanu väärib seegi, et suur hulk Nõukogude Armees teenivaid eestlasi jooksis esimesel võimalusel sakslaste poole üle. Põhiliselt toimus see 1941. aasta suvel ja 1942/43. aasta talvel (Velikije Luki all). Seega ajal, mil sõjaõnn ei olnud sakslastele veel lõplikult selga pööranud ja ülejooksmisel tundus olevat mõtet. Kõik see näitab, et kommunistliku Venemaa vastu võitlemisega ei olnud seotud mitte mingi väike grupp natsistlikult meelestatud isikuid, vaid seda toetas valdav osa eestlastest.
Muidugi, suurem osa eestlastest, kes Saksa sõjaväes teenisid sattusid sinna mobiliseerituina ja neid ei saa vaadelda kui vabatahtlikke. Kaugel sellest, sakslastesse suhtuti enamasti üsnagi kriitiliselt (sellise suhtumise oli sakslaste käitumine peagi esile kutsunud ka nendes, kes algul vabatahtlikult olid sõjaväkke läinud). Kuid oluline on see, et sakslaste poolt läbi viidud mobilisatsioonide eest kõrvalehoidmine ei võtnud ligilähedaseltki selliseid mõõtmeid, kui 1941. aasta suvel, Nõukogude Liidu poolt väljakuulutatud mobilisatsiooni korral. Vastupidi, isegi siis, kui olukord rindel oli juba üsna raske ja kõrvalehoidmine oma naha päästmiseks oleks olnud arusaadav, tuli valdav enamik mehi mobilisatsioonikäsku saades oma kodumaad kaitsma ja võitles nii hästi, kui see antud olukorras oli võimalik. Ka elanikkonna hoiak oli Saksa sõjaväes teenivate meeste suhtes igati soosiv. Saadi aru võitluse vajalikkusest.
Nõukogude Liidu vastase võitluse puhul ei ole siinkohal üleliigne rääkida ka selle õiguslikest alustest. Teatavasti jätkasid nii Nõukogude Liidu kui ka Saksa okupatsiooni ajal oma tegevust enam või vähem põranda all ka Eesti õiguslikud riigiorganid 5), kellede korraldused ja suhtumine olid Eesti kodanikele poliitiliseks ja moraalseks tegevusjuhendiks. Ja ehkki sakslased 1941. aasta suvel vastasid rühma juhtivate Eesti poliitikute, kelle eesotsas oli peaminister J. Uluots, avaldusele, 6) milles taotleti Eesti omariikluse taastamist eitavalt, tuldi siiski otsusele, et käimasolevas sõjas on Eesti riigi ja rahva põhivaenlaseks Nõukogude Liit ning kutsuti eesti rahvast üles rakendama kõik oma sisemised jõud võitlusse kommunismi vastu6. 1944. aasta veebruaris, kui Nõukogude väed olid jõudnud Eesti piirideni, toimus peaminister J. Uluotsa raadioesinemine, 7) milles ta ütles, et kõige tähtsam eeldus Eesti vabaduse taastamiseks on see, et Nõukogude võim ei pääseks uuesti Eestisse ja kutsus eestlasi selle ärahoidmiseks võitlema koos sakslastega. See kõne avaldati ka kõikides ajalehtedes.
Olukorra tõsidust mõistes toetas eesti sõdurite võitlemist koos sakslastega ka Eesti poliitiliste parteide esindajatest moodustatud, maailmavaateliselt põhiliselt küll lääneriikidele orienteeritud ja seetõttu põranda all tegutsev Eesti Vabariigi Rahvuskomitee. 8) Seega võib julgesti väita, et ka Eesti seadusliku riigivõimu esindajad nägid antud olukorras eestlaste jaoks ainsa võimalusena võitlust koos sakslastega Nõukogude Liidu vastu. See oli ajaloolisest paratamatusest tingitud otsus.
Ei ole kahtlust, et need Eesti õiguslike võimuorganite seisukohad ja üleskutsed avaldasid rahvale oma mõju ja tõid ka palju neid, kes otseselt sakslastega koos sõdida ei tahtnudki kodumaa kaitsjate ridadesse. Nii näiteks tuli 1944. aasta veebruari algul läbi viidud mobilisatsiooniga, mille puhul oodati maksimaalselt umbes 15000 mehe sõjaväkke tulekut, kodumaad kaitsma ligi 40000 meest 9) (tegelikult oli tulijaid rohkemgi, kuid kõiki ei võetud sõjaväkke). Olukord rindel oli muutunud väga raskeks ja kõigil oli selge, et nüüd tuleb venelaste tagasituleku vältimiseks teha kõik, mis vähegi võimalik. Võitlus oli eestlaste jaoks kujunenud üldrahvalikuks võitluseks oma vabaduse eest9. Kuid sakslaste, kes kartsid ka nüüd veel Eesti sõjaväe sündi, südametunnistusele jääb see, et mobiliseeritute baasil loodud üksusi (piirikaitserügemente) ei koondatud ühtseks eesti väeosaks (diviisiks) vaid anti ikkagi hajutatult Saksa üksuste alluvusse. Veelgi enam - neile meestele ei antud isegi selles olukorras sellist relvastust ning varustust, nagu nad oleksid soovinud ja vajanud.
Kui püüda objektiivselt hinnata Eesti õiguslike võimuorganite ja eestlaste käitumist II maailmasõjas, siis tuleb lisaks kõigele muule arvestada ka seda, et ega eestlastel nende olukorras, kuhu nad ilma omapoolse tahtmiseta olid sattunud, ei olnud mitte kunagi võimalust valikut teha lääne demokraatia ja Saksamaa vaid ikka ja ainult, tuleb veel kord rõhutada - ikka ja ainult kahe totalitaarse suurriigi, stalinliku Venemaa ja hitlerliku Saksamaa vahel. Kumbki neist riikidest ei olnud eestlastele sümpaatne, kuid demokraatlike lääneriikide sõber ja liitlane Teise maailmasõjas, Venemaa, oli ennast Eestis sõjale eelnenud okupatsiooniaastaga juba sellisel viisil tutvustada jõudnud, et oli täiesti selge - antud ajalooepohhil on eesti rahva surmavaenlaseks, kelle eest ennast iga hinna eest kaitsta tuleb, kommunistlik Venemaa. Just see otsustas asja.
Paraku sai see, mida ennast kujutab kommunistlik Venemaa ja Stalini kuritegude ulatus paljudele lääneriikidele selgeks alles aastaid hiljem (mõnedele pole tänini veel saanud). Sõja ajal tehtud propaganda mõjul peeti läänes kõiki neid, kes võitlesid sakslaste poolel üldiselt kuritegeliku režiimi kaitsjateks, küsimata, mis oli selle võitluse eesmärgiks. Erandeid siin ei tehtud. Venelasi loeti tookord aga headeks liitlasteks. On ajaloo kurbloolus, et olukorrast tingituna tuli neil eesti meestel, kes tahtsid oma kodumaad kaitsta kommunistliku Venemaa eest, seda teha Saksa sõduri mundris. Selles võitluses osalesid kümned tuhanded mehed, kelle jaoks see oli ajaloolisest paratamatusest tingitud võitlus oma maa ja rahva eest. Võitlus, mis oli heaks kiidetud ka Eesti õiguslike riigiorganite poolt. Eesti sõdurile oli selge, et Eesti kaitsmiseks ja iseseisvuse taastamiseks tuleb eelkõige kommunistlik Venemaa purustada ja selle eesmärgi saavutamiseks tuleb vajaduse korral võidelda ka väljaspool Eesti piire. Kuid ükskõik kus eesti sõdur ka võitles tegi ta seda sini-must-valget vappi mundrikuue käisel ja vaba Eestit eesmärgina südames kandes.
Väikese rahva tragöödia on see, et seda ei suudetud ega tahetud II maailmasõja võitjate poolt sõjale järgnenud suures võidujoovastuses tunnistada. Eestlaste jaoks oli eriti kibe see, et isegi USA, kelle eestlaste olukorrast arusaamisele olid paljud ka Saksa sõjaväes teenides lootnud, asus esialgu jäägitult Nõukogude Liidu poolele. Eestlasi koheldi vahetult pärast sõjavangi langemis tihti kui tavalisi, vabatahtlikult sakslaste poolel võidelnud, natsistlikult meelestatud mehi. (Võttis päris tublisti aega, enne kui ameerika sõduri ajju jõudis tõdemus – hea küll, see et SS-mehed koju pöörduda ei taha on selge, aga miks siis ikka ka tavalised tsiviilpõgenikud Nõukogude Liidu alluvuses olnud aladelt ei taha kuidagi koju pöörduda? Midagi peab siin viltu olema). Vahetult peale sõja lõppu toimunut võib kuidagi siiski mõista – tavalised ameeriklased ei ole teiste riikide asjadest arusaamisega kunagi eriti hiilanud. Kuid ka hiljem, isegi tänapäeval, on mitmel pool maailmas ikka ja jälle leidunud neid, kes on püüdnud Saksa sõjaväes, eriti aga SS-vägedes teeninud eestlasi kõikides surmapattudes süüdistada. Eriti agarad on selles suhtes olnud Eestit peale sõda valitsenud kommunistlikud võimumehed ja neile kaasatundjad, samuti ka ülemaailmsed juudiorganisatsioonid. Eriti viimaste arvates piisab eestlaste süüdistamiseks ainult sellest, et küllaltki suur osa neist teenis 20. (eesti) SS-diviisis, püüdmatagi küsida, mida see väeosa endast tegelikult kujutas.
Kui nüüd rääkida sellest, kuidas eestlased lääneriikide ja Nõukogude Liidu poolt nii taunitud SS-vägedesse üleüldse sattusid, siis toimus see põhiliselt sunniviisil. Sinna suunati valdav osa 1943. aastal Saksa sõjaväkke mobiliseeritud noormeestest, 1944. aastal viidi käsu korras üle aga terveid üksusi. Nii toimiti näiteks idapataljonidega, Soomest Eestisse tagasi tulnud soomepoistega ja veel mõningate teistegi üksustega. Meeste endi tahtmist siin eriti ei küsitud, ehkki vastuseis sellisele üleviimisele oli küllaltki tugev. (Nagu kaasaegsed mäletavad, ei olevat näiteks ka legendaarne idapataljoni komandör, Rüütliristi kavaler major Alfons Rebane, hilisem eesti diviisi rügemendiülem, oma pataljoni Relva-SS-i üleviimisest algul tedagi tahtnud ja ähvardanud isegi Soome siirduda, kuid olukorra tõsiduse tunnetamine ning vastutustunne kodumaa ja oma meeste ees sundis teda lõpuks siiski teenistust jätkama). Eesti Leegion ja hiljem selle baasil moodustatud 20. (eesti) SS-diviis olid puhtakujulised rindeüksused, milles teeninud mehi Rahvusvaheline Sõjatribunal Nürnbergis sõjakurjategijateks ei tunnistanud. Relva-SS tähendas eestlaste jaoks eelkõige idavaenlasega võitlemiseks nii hädavajalikku paremat relvastust ja väljaõpet 10).
Küllaltki sageli taunitakse ka seda, et 1944. aasta sügisel Saksamaale põgenenud eesti sõdurid jätkasid ka seal, n.-ö. lootusetus olukorras, sõdimist. Olid nad ju oma kodumaa juba kaotanud
Nemad otsustasid paljude rahvaste saatuse ja ka Saksamaa kaotus oli ainult aja küsimus. Taunijad panevad eesti sõduritele süüks, et nende teenistus aitas sakslastel vastu panna ja veel sõja lõpul sõja- ning inimsusevastaseid kuritegusid sooritada. Kuid tuleb arvestada, et mitte mingeid muid võimalusi peale sõjaväeteenistuse jätkamise sakslased Saksamale saabunud eesti sõduritele ju ei andnud 11). Paraku ei oska ka taunijad ise siin peale lihtlabase kurjustamise ja soovituse ennast vangi anda või maha lasta (isegi selliseid äärmuslikke soovitusi on olnud) mitte mingeid teisi võimalusi, mida need mehed siis tegema oleksid pidanud, välja pakkuda. Üksikud mehed oleksid võinud ju proovida deserteeruda ning püüda läände üle minna, kuid heietada mõtet, et see oleks võimalik olnud ka tervete üksuste puhul, seda enam, et need paiknesid idarindel, oleks ilmne lihtsameelsus. Venelased ei olnud aga need, kelle armule eesti sõdur, arvestades 1940/41. aasta kurbi kogemusi, oleks võinud ja tahtnud lootma jääda. (Soovitus, et terve 20. SS-diviis oleks pidanud end maha laskma, võimaldab hinnata ainult soovitaja vaimset taset).
Et otseselt inimsusevastaste kuritegude sooritamises eesti väeüksusi, isegi mitte 20. (eesti) SS-diviisi süüdistada ei ole eriti õnnestunud, siis on agaramad Saksa sõjaväes teeninud eesti sõdurite süüdistajad aeg-ajalt ikka ja jälle vallapäästetud süüdistamise kampaanias, nagu eespool juba märgitud, väitnud, et ehkki eestlastest koosnevad rindeüksused ise otseselt ehk sõjakuritegusid ei sooritanudki, aitasid nad siiski oma sõdimisega sakslastel peale kõige muu ka inimsusevastaseid kuritegusid sooritada. Ühe sõnaga, toetasid ja katsid neid kuritegusid sooritavaid sakslasi. Kuid selliselt, lihtsustatult asjale lähenedes võib süüdistada kõikide II maailmasõjast osavõtnud armeede sõdureid. Sellesama loogika kohaselt võiks siis ka Punaarmees teeninud sõdureid, sealhulgas ka eestlasi, süüdistada Katõni mõrvale, kümnete, või isegi sadade tuhandete süütute inimeste arreteerimisele ja küüditamisele Eestis, Lätis, Leedus ning Kaukaasia riikides jne. kaasaaitamises. Küllap siin juba on, mida loendada. Ega stalinlik režiim neid kuritegusid ilma relvajõudude toetuseta ju läbi viia ja maailma eest varjata ei oleks saanud. Ja ka lääneriikide sõdurid, kes ühtesid rahvaid sakslaste käest vabastasid, surusid koos Nõukogude Liiduga sõdides samal ajal teisi rahvaid sügavale kommunistlikku ikkesse ning aitasid kaasa Gulagi Arhipelaagi säilimisele ja miljonite inimeste hukkumisele Nõukogude Liidu vangilaagrites veel hulk aastaid pärast sõja lõppu. Paraku jäid Nürnbergi protsessil kõlama ainult sakslaste ja nende liitlaste pahateod. Võitjate üle kohut ei mõistetud, ükskõik mida nad siis ka teinud ei oleks. Jäi ju Nõukogude Liidu nõudmisel, millega ka teised võitjad heameelega nõustusid, Nürnbergi protsessil vaatluse alt välja terve rida suurriikide jaoks helli küsimusi. Kuid on täiesti selge, et süüdistada tagant järele ühel või teisel poolel sõdinud mehi, aluseks võttes ainult sõdivate riikide poolt toime pandud kuritegusid, on laustotrus, mis mitte kusagile ei vii.
Kui aga jätta kõrvale sõjakuritegudele kaasaaitamine ja vaadelda konkreetseid inimsusevastaseid kuritegusid, siis võib päris kindlasti öelda, et neid sooritasid kõikide sõdivate poolte armeed. Nende käsitlemisel tuleb aga lähtuda konkreetsetest inimestest. Ja ka siin ei ole asi kuigi lihtne, sest enne kui otsustada, tuleb teada ka tagapõhja, mis oli ühe või teise, nüüd kuriteoks loetava teo põhjuseks. Kui rääkida sakslaste poolel olnud eestlaste kuritegudest, siis peab teadma, et enne Tartu tankitõrjekraavi 12) oli olnud Tartu vangla ja veel palju teisigi kohti, kust 1941. aasta suvel-sügisel, pärast Nõukogude Armee taganemist leiti julmalt piinatud ja hukatud inimeste laipu. Tasuks meenutada ka naiste ja laste küüditamist, hävituspataljonide tegevust jne. Kõigest sellest on süüdistajad aga vaikinud. On aga täiesti selge, et sellel kõigel oli tugev emotsionaalne mõju, mis viis mehi mitte ainult vabatahtlikult sõtta venelaste vastu, vaid määras ka selle sõja iseloomu. Vaenlane oli tõepoolest vaenlane, selle sõna tõsises mõttes.
Tuleb märkida, et inimsusevastased kuriteod ei lakanud Eestis isegi pärast sõja lõppu, sest sõjaolukord tegelikult ju jätkus. Enamasti Saksa sõjaväes teeninud ja pärast sõda metsavendadeks saanud meeste tegevusele, kellede, kui fašistlike kõrilõikajate arvele on kommunistide poolt samuti hulk kuritegusid kantud (milledest valdav enamik ei erinenud nõukogude partisanide tegevusest sakslaste vastu, mida aga kuriteoks ei loetud) võib rahuliku südamega vastukaaluks panna Punaarmees teeninud meeste poolt pärast sõja lõppu Eestis toime pandud kuriteod (süütute inimeste arreteerimised ja piinamised, küüditamised jne.). Olid ju nende puhul üsnagi sageli tahes või tahtmata kaasaaitajateks ja ka täideviijateks Punaarmeest tulnud julgeolekutöötajad, partorgid jne., kes olid Eestis peamisteks nõukogude võimu usaldusisikuteks (siinkohal tuleb märkida, et valdav enamik Eesti Korpuses teeninud meestest oma nime selliste kuritegudega siiski ei määrinud).
Metsavendade puhul tuleb arvestada sedagi, et metsavennaks sundis mehi sageli just nõukogude organite, s.t. nende samade usaldusisikute tegevus, mis tegi nende inimeste normaalse elu, kellele nõukogude võim ja kõik Eestis toimuv alati meele järele ei olnud, ka siis, kui nad otseselt selle vastu ei võidelnudki, pärastsõjaaegses Eestis praktiliselt tihti võimatuks. Sellistel inimestel jäi tihti ainult valida, kas lasta ennast Siberisse saata, või minna metsa. See tähendas tuhandeid laostatud majapidamisi, purunenud perekondi ning traagilisi inimsaatusi, pannes paljusid, kes sõja lõppedes olidki ehk kaotusega leppinud ja püüdsid normaalset elu alustada, nüüd juba uuesti aktiivselt nõukogude võimu vastu võitlema. Nii mõnegi punase aktivisti elu lõpetas just sellise mehe kuul. Ning lõpuks on oluline seegi, et oma tegutsemise lõpuperioodil võitlesid metsavennad reedetud ja hukule määratud inimeste lootusetut, meeleheitlikku võitlust. Olid nad ju nii väga lootnud Ameerikale, et see, demokraatlik ja võimas maa mõistab, mis on kurjuse impeerium ja võtab midagi Nõukogude Liidu vastu ette. Selle lootuse aluseks oli ameeriklaste väide, et nad 1940.a. toimunud Balti riikide anastamist ei tunnusta. Kuid paraku jäi see kõik ainult sõnadeks. Niisamuti nagu Balti riigid müüdi maha Molotov-Ribbentropi paktiga, niisamuti tehti seda ka Jaltas. Ja tuleb aru saada, et kibestunud, oma asjatutes lootustes petetud mees on tige võitleja, kelle ainsaks eesmärgiks on jäänud müüa oma elu nii kallilt kui vähegi võimalik.
Kuid see kõik on omaette teema. Ülalesitatu aga näitab, et nii nagu ei saa inimsusevastastest kuritegudest rääkides näidata näpuga Punaarmeele või ükskõik millise sõdiva riigi armeele kui sellisele tervikuna, nii ei saa ka Saksa sõjaväe puhul anda lahmivaid, ainult nimetuse tõttu kurjategijaks kuulutavaid hinnanguid üksikute väeosade, näiteks Eesti Leegioni või 20. (eesti) SS-diviisi kohta, eriti kui mingeid tõestusmaterjale antud väeosa kui sellise poolt konkreetselt korda saadetud kuritegude kohta ei ole.
Kokkuvõttes tuleks märkida, et II maailmasõjas tunti eesti sõdurit üldiselt kui head, vaprat sõdurit. Kuid selle sõduri eesmärgiks, mida ta võideldes oma südames kandis, ei olnud mitte Uus-Euroopa või Suur-Saksamaa, vaid ikka ja ainult oma väike vaba kodumaa 13). Ja on ajalooline kurbloolus, et Eesti võitluses kommunistliku Venemaa vastu ei saanud toetuda demokraatlikele lääneriikidele vaid pidi võitlema koos hitlerliku Saksamaaga ja sattus nii tahtmatult “pahade poiste” kirja. Soomlaste võitlust Nõukogude Liidu vastu oma vabaduse kaitseks on lääneriigid üldiselt aktsepteerinud, seda enam, et soomlastel tuli lõpuks ka sakslastega sõdida. Eestlaste võitlus oli aga täpselt samasugune vabadusvõitlus, milles eesti sõdur, kasutades neid võimalusi mis tal antud ajalooetapil olid, püüdis anda oma parima. Ei olnud eesti sõduri süü, et tal liitlaste osas peale hitlerliku Saksamaa muud valikut ei olnud ja et ta suurriikide vahelises heitluses ei suutnud oma eesmärki saavutada ning kodumaad okupantide eest kaitsta. Ja ehkki ajalugu on siiani enamasti üsnagi ühekülgselt käsitletud, püsib kunagiste lahingumeeste hinges siiski lootus, et nooremad põlvkonnad, kes Eestis ja ka mujal maailmas on peale kasvanud, suudavad vaatamata rohkem kui viiskümmend aastat kestnud Saksa sõjaväes teeninud mehi süüdistavale propagandale ajalugu kunagi ka lahtiste silmadega vaadata ja sündmusi objektiivselt hinnates lõppude lõpuks mõista, et II maailmasõda oli eesti sõdurile sisuliselt siiski ainult Vabadussõja jätk ja ei midagi muud.
1) Et eestlasi ei usaldatud, siis saadeti mobiliseeritud ja Venemaale viidud eestlased algul nn. tööpataljonidesse, kus 1941/1942.a. talvel paljud nälja ja külma tõttu hukkusid. Neis tööpataljonides olid eestlased tegelikult vangi seisuses. Alles 1942. aasta teisel poolel, kui oli näha, et sõjaõnn hakkas sakslastele juba selga pöörama, koondati eestlased Eesti Laskurkorpusesse, mis hiljem osales ka lahingutegevuses.
2) Soome sõjaväes teenis üle 3000 eesti vabatahtliku (nn. soomepoisi), kes, soovimata sakslastega koos sõdida, olid sõja ajal Eestist Soome põgenenud. Suurimaks eestlastest moodustatud üksuseks Soome sõjaväes oli Jalaväerügement 200. Sisuliselt aga võitlesid ka Saksamaa liitlase Soome armees teeninud mehed Nõukogude Liidu vastu võideldes lõppkokkuvõttes ikkagi sakslaste poolel.
3) 1940-1941. aastal arreteeriti Eestis kõiki rahvusvaheliselt tunnustatud õigusnorme eirates üle 4000 rahuliku inimese, kelledest suur osa kas mõrvati, või surid vangilaagrites. Terroritegevuse tipuks oli aga rohkem kui 10000 inimese, sealhulgas naiste ja laste küüditamine 1941. aasta juunis. Eestlaste ette kerkis küsimus mitte enam demokraatia või vabariigi säilimisest vaid eesti rahva kui sellise säilimisest üleüldse.
4) Kogu ajaloo jooksul on idapoolsetest vallutajatest eestlasi ahistada püüdnud ikka venelased, mitte teised Nõukogude Liitu kuulunud rahvad.
5) Nõukogude okupatsioonivägede saabudes 1940. aastal õnnestus Eesti Vabariigi peaministril Jüri Uluotsal minna põranda alla. Pärast Vabariigi presidendi Konstantin Pätsi arreteerimist 1940. aasta juulis siirdusid presidendi ülesanded aga, vastavalt Põhiseadusele, peaministrile. Eesti põrandaaluste riigiorganite järjepidevus ja õigusjärgsus leidis tunnustamist ka lääneriikides.
6) 13. septembril 1941.a. ajalehtedes avaldatud üleskutse “Eesti mehed ja eesti naised”, millele oli alla kirjutanud peaminister J. Uluots ja rida teisi juhtivaid ühiskonnategelasi.
9) Ka Soome sõjaväes teeninud meestest pöördus 1944. aasta augustis, kui vaenlane oli Tartu alla jõudnud umbes 1800 meest Eestisse tagasi, et sel kriitilisel hetkel teha kõik mis võimalik Eesti kaitsmiseks.
10) Kõik 20. SS-diviisis teeninud sõdurid ja ohvitserid vabanesid lääneriikides sõjavangistusest 1946. aastal, pärast seda kui Nürnbergi Tribunal vabastas vastutusest relva-SSi koosseisus võidelnud, kes sinna olid määratud riiklike organite poolt ega ei olnud toime pannud inimsusevastaseid kuritegusid. Ka USA Ümberasustatud Isikute Komisjoni 1950. aasta 13. septembri kirjas Eesti Asepeakonsulile New-Yorgis on öeldud, et Balti Relva-SS üksusi, kaasa arvatud Eesti Leegioni, tuleb eesmärgilt, ideoloogialt, tegevusaladelt ja kvalifikatsioonilt käsitleda Saksa SS-ist eraldiseisvatena ning seetõttu peab Komisjon seda Ühendriikide valitsusele mittevaenulikuks liikumiseks. Seetõttu tuleb Balti Relva-SSi, kaasa arvatud Eesti Leegioni liikmete taotluse korral Ühendriikidesse sissepääsemiseks neid käsitleda vastavalt nende isiklikele teenetele.
11) 20. (eesti) SS-diviisi koondati enne sõja lõppu käsu korras peaaegu kõik Saksamaal viibinud eesti sõdurid, sellele vaatamata, millises väeliigis nad algselt teenisid.
12) Pärast sõda Nõukogude Eestis tuntuks räägitud Saksa okupatsioonivõimude poolt mahalastud inimeste hukkamispaik.
13) Ka Nõukogude Liidu poolel võidelnud, Eestist pärit eestlaste hulgas oli väga vähe neid, kelle ideaaliks oli kommunistlik impeerium eesotsas Venemaaga. Enamasti oldi Nõukogude Liidu poolele satutud olude sunnil, kui mobilisatsiooni eest kõrvalehoidmiseks ei olnud mingil põhjusel lihtsalt võimalust (vt. ka märkust nr. 1).
|
OSCAR-2019
|
||
Soovid kogeda midagi uskumatut? Korraldada asutusesiseselt või headele koostööpartneritele ürituse, mis paneb külalised ahhetama? Katsetada tehnilisi ja loomingulisi võimalusi, mis tunduvad esmapilgul teostamatud? Siis vajad koostööpartnerit, kes toetab, mõistab ja julgeb suurelt unistada.
Elamusstuudio on juba kümmekond aastat tegutsenud ning omal alal alati veidi tulevikutuultes olev ning värskeid ideid kokku koondav üritusturundusfirma, mille tiim ei lakka jätkuvalt kliente üllatamast ning piire kompamast.
Elamusstuudio tegevusvaldkondade hulka kuulub erinevate ürituste läbiviimine – aidatakse alates ideest kuni teostuseni korraldada nii töiseid kui pidulikke ettevõtmisi - erinevaid kliendiüritusi, vastuvõtte, konverentse. Kaasa lüüakse messide korraldamisel messibokside disaini ja ehituse poolega, aidatakse suvepäevade korraldamisel ning ollakse igati olemas klientidele muude turundus- ja reklaamtegevuste planeerimisel, teostamisel ning lahenduste leidmisel.
Õlg on alla pandud ka keerulisematel tehnikaalastel tooteesitlustel ning tutvustustel. Aidatakse välja mõelda ja teostada erinevaid promolahendusi ka jaepindadel ja kaubanduskeskustes, koolitatakse selle tarbeks professionaalset esitlustiimi ning hoitakse silm peal, et seatud müügieesmärgid saaksid täidetud. Kindlasti ei ole siinkohal eesmärgiks läbi viia vaid tuntud ja turvalisi poedegustatsioonilaadseid lahendusi, vaid pakkuda kliendile lisaväärtust, rõhuda pigem kvaliteedile kui kvantiteedile ja suurendada seeläbi müüki – tooteesitluse tiimidesse kuulub üle 100 liikme ning tiimid paiknevad nii Tallinnas kui Tartus.
Et kaasata oma tiim partnerlussuhetesse, alustati alates jaanuarist 2017 taas Elamusstuudio OÜ nime all – uued osanikud on ettevõtte töötajad Mihkel Lubi, Taavi Esperk ja Helen Soodla ning Ambient Marketing. Värske juhatuse moodustavad Mihkel Lubi ja Helen Soodla. Elamusstuudio kuulub jätkuvalt ka Eesti Turunduskommunikatsiooni Agentuuride Liitu.
Elamusstuudio meeskond koosneb turundusmaastikul pikaajaliselt tegutsenud ning tunnustatud liikmetest. Tänaseks on kokku saanud tiim, kes täiendab ning mõistab üksteist poolelt sõnalt ning on loonud Elamusstuudiost just sellise üritusturundusfirma nagu see täna on. Igaühe kogemused ja kontaktid on ainulaadsed – nii nagu on seda ka Elamusstuudio.
Elamusstuudio põhitiim koosneb viiest inimesest, kuid olenevalt üritusest kaasatakse projekti lisaks just nii palju häid koostööpartnereid ning Elamusstuudio enda promootoreid kui vajadust on. Korraldustiim võib nõnda lõppeks koosneda mitmekümnest inimesest, kel kõigil oma vastutusala ning ülesanded.
Ettevõtte juhina tegutseb jätkuvalt Elamusstuudio tegemisi algusaastatest saati vedanud Mihkel Lubi, kes on ühtlasi suurosanik ning juhatuse liige. Mihkel jagab oma teadmisi ning koolitab noori lisaks Elamusstuudios tegutsemisele ka EBSis nii Tallinnas kui Helsinkis. Nagu ta ise ütleb, on lisaks tänastele tegemistele oluline kasvatada juurde ka tulevikutegijaid, järelkasvu. Elamusstuudios on nii mõnigi nutikas praktikant saanud hindamatu kogemuse ning astunud esimesed sammud üritusturunduse vallas.
Helen Soodla on ehe näide sellest, kuidas suure tahtmise korral on kõik võimalik. Helen alustas Elamusstuudios promootorina, kuid olnud viimased 5 aastat vastutav promotsiooni- ja aktiivmüügi projektide eest ning jõudnud uues ettevõttes ka juhatusse.
Taavi Esperk on Elamusstuudio üks osanikest ning lisaks projektijuht. Taavil on seljataga pikk üritusturunduse kogemus, ta on tegutsenud varem Broadline`s ning on seotud ka kõikide suuremate – näiteks SEB Tallinna Maraton, SEB Maijooks jne - spordiürituste korraldamisega.
Janika Jaago on juba varasest noorusest olnud seotud spordiürituste korraldamisega, tegutsenud aastaid PR valdkonnas ning üks neist vahvatest noortest, kes jäi Mihklile silma otse loengusaalist. Tänasel päeval jagab Janika ideid ja maid Elamusstuudios projektijuhina tegutsedes.
Elamusstuudio kontorisse astudes lippavad koheselt vastu looduslikud stressimaandajad – kaks vahvat neljajalgset sõpra, kellele lisandub veel kaks ja kaks. On traditsioon, et olenevalt päevast lubatakse siin kontorisse kaasa võtta ka lemmikuid.
Igapäevaselt jagatakse kontoripinda erinevate toredate koostööpartneritega, kel pole omavahelisi seoseid ega kohustusi, kuid kes täiendavad üksteist, tekitavad hea sünergia ning loovad üheskoos lennukaid ideid. Üksteist täiendatakse valdkonniti - põimunud on üritusturundus, videoproduktsioon ja reklaam. Lisaboonusena on vajadusel olemas käe-jala juures just need, kellele loota ja tuge saada, kui mõni erilahendust vajav projekt uksele koputab.
Kesklinna lähistel paiknevas kontorihoones on ennast sisse seadnud lisaks Elamusstuudiole Babahh Media OÜ, Team America OÜ, Factory Advertising OÜ ning Protone OÜ. Lisaks lisavad vürtsi ja segasummasuvila tunnet freelancerid ning unustada ei saa ka mõnusat kodust fotostuudiot, kus toimuvad tihtipeale kas võtted või pildistamised. Siin ei ole miski võimatu!
Elamusstuudio puhul üllatab ikka ja jälle nende ideelahenduste kreatiivsus. Nad suudavad pakkuda sündmustele põnevaid ja unikaalseid promotsioonilahendusi, viia need väga kvaliteetselt ja vajadusel ka ülikiiresti ellu ning on end tõestanud igati usaldusväärse koostööpartnerina.
Elamusstuudio on üks meie pikaajalistest partneritest ning aidanud meid suuremate ja väiksemate promotsiooniürituste ja erinevate Telia toetusprojektide raames. Näiteks oleme osalenud oma väljapanekutega mitmetel Eestis toimunud konverentsidel ja muusikaüritustel. Üheskoos viisime eelmise aasta alguses aga ellu mahuka sisekommunikatsiooniprojekti - Telia uue brändi lansseerimise.
Pauligi ja Elamusstuudio koostöö on kestnud juba enam kui 10 aastat ning selle aja vältel oleme koos ellu viinud nii väiksemaid kui suuremaid projekte – tooteesitlused, tARTuFFi ja PÖFFi kohvilounge’d, Paulig Coffee Truck ning rahvusvahelise koolitusvideo filmimine on vaid mõned neist. Tänu heale sobivusele ja pikaajalisele koostööle oleme saavutanud suhte, mis põhineb usaldusel ja teineteisemõistmisel, mis omakorda hõlbustab ja kiirendab kogu tööprotsessi. Koostööpartnerina hindan nende professionaalsust, loovust, innovaatilisust, organiseeritust ja energiat, mida nad endaga kaasa toovad. Nad saavad suurepäraselt hakkama olukordades, kus aeg on limiteeritud või ilmnevad ettenägematud takistused.
Elamusstuudio on olnud Tartu Kaubamaja keskuse pikaajaline koostööpartner eelkõige tänu professionaalsele suhtumisele ja suurepärastele erilahendustele. Ürituste korraldamine eeldab koostööpartneri täielikku usaldamist, kuna korraldamise ja läbiviimisega on seotud palju erinevaid osapooli ning juhtuda võib sõna otseses mõttes kõike. Mihkel ja teised on aga alati tõestanud, et suudavad igas olukorras säilitada rahuliku meele ning vajadusel luua kiired uued lahendused. Tartu Kaubamaja ja Elamusstuudio sõnavarasse ei kuulu fraasid – „ei saa“ ja „ei ole võimalik“!
Red Bull on Elamusstuudioga koostööd teinud juba üle kümne aasta. Isiklikult sain Elamusstuudioga tuttavaks aastal 2008, kui toimus Red Bull X-Border ning hetkeseisuga ka senini meie suurim ühisprojekt Red Bull Lennupäev. Meie jaoks on kõige olulisem, et me oleksime oma koostööpartneritega ühel lainel ning mõlemad saaksid aru ürituse eesmärgist ning ka oodatavast tulemusest. Kuna Red Bulli üritused on tihtipeale mingi twistiga ning nõuavad ka tavapäratuid lahendusi, hindan väga Elamusstuudio panust kaasa mõelda ning leida lahendusi ka kõige hullumeelsematele ideedele. Siiani pole veel kuulnud, et miski oleks võimatu ning alati on jäänud mulje, et neile meeldib ka endale väljakutseid esitada. Kindlasti peame oluliseks ka tiimi ning kõigi nende aastate jooksul oleme kokku puutnud ainult väga toredate ja vahvate inimesega Elamusstuudios.
|
OSCAR-2019
|
||
Õiged inimesed õigetel ametikohtadel on edu eelduseks. Oleme spetsialiseerunud nii spetsialistide kui juhtide värbamisele ning seda nii Eestis kui ka rahvusvahelisel tasandil. Kasutame käsikäes avalikku konkurssi ja sihtotsingut ning meiega koos on lihtne ka oma meeskond nullist üles ehitada (pakume juurde konsultatsiooni tööturu ja kõikide töötaja tööle vormistamisega seotud küsimustes). Alustades uue värbamisprojektiga, õpime esmalt tundma kliendi tegevusvaldkonda ja vajadusi ning teostame ametikoha analüüsi. Sellest lähtuvalt paneme kokku värbamisplaani ja vajalikud värbamismaterjalid, mille enne otsingu alustamist kliendiga kinnitame. Järgneb otsinguprotsess, mida veavad meie professionaalsed konsultandid ning mis sisaldab nii sobivate kandidaatide leidmist, nende hindamist (sh intervjuud, erialaspetsiifilised ülesanded, testimine, taustauuringu läbiviimine) kui otsinguga seotud jätkutegevusi. Sõltuvalt konkursist võtab värbamisprojekt aega 2-6 nädalat ning lõppvooru kandidaatide arv lepitakse kokku vastavalt kliendi soovile. Peale sobiva kandidaati välja valimist, oleme abiks ka sisseelamisprogrammi koostamisel ning katseaja läbimise mõõdikute kokkuleppimisel.
Personaliotsingu kõikides etappides peame oluliseks lähtumist psühholoogia eetikakoodeksist ning teaduslikult kinnitatud meetoditest. Kandidaatide testimisel kasutame Psience’i psühholoogide poolt välja töötatud isiksuse- ja ametikohaspetsiifilisi teste.
Oleme ka eraisikutele abiks uue töökoha leidmisel. Meie andmebaasiga liitumiseks on võimalik allolevaga saata meile oma CV.
Psience tegeleb ka välisvärbamisega. Valdavalt oleme tegelenud tehnoloogia valdkonna (eelkõige IKT sektor) inimeste Eestisse toomisega. Kindlasti oleme aga vastavalt vajadusele valmis toetama ka muu valdkonna inimeste Eestisse toomist.
Peamised koostööpartnerid paiknevad meil järgmistes riikides: Läti, Leedu, Poola, Itaalia, Gruusia, Ungari, Rumeenia, Boliivia ja India.
Taustauuringu läbiviimine kandidaadi kohta teisest riigist (sh hariduse kvaliteet, saadud info vastavuse analüüs, tööandja taustauuring)
Konsultatsioon tööandjale ja kandidaadile ümberasumise kohta (so info vajaliku dokumentatsiooni, toetavate institutsioonide jm kohta). Vajadusel oleme abiks ka dokumentide vormistamisel, Eestisse sisseelamise korraldamisel ning kandidaatide pereliikmete toetamisel (sh nt abi töö otsimisel).
Kindlasti on iga ettevõtte pakett ja vajadus omanäoline, mistõttu kirjuta meile ja leiame sobiva lahenduse.
Teadlikult juhitud kultuur on sageli üks suurimaid peidetud ressursside allikaid. Organisatsioonikultuur on ühiste väärtuste ja normide süsteem, tõekspidamised ja arvamused sellest, missugune organisatsioon on ja kuidas selle liikmed peaksid toimima. Organisatsioonikultuur aitab tekitada identiteeditunde, aitab ligi meelitada ja hoida häid inimesi, loob üheselt mõistetavad standardid, käitumisreeglid ja -suunad. Teadmine organisatsiooni ja selle liikmete olulistest väärtustest võimaldab luua sobivaid süsteeme (nt motivatsioonisüsteem) ning vastata parimal moel vastastikustele vajadustele – mida suurem on töötaja ja organisatsiooni vastastikuste vajaduste ja väärtuste kattuvus, seda lihtsamini ning seda nauditavama tööprotsessina suudetakse saavutada parimaid lahendusi. Teadlik tegelemine väärtustega tagab organisatsioonikultuuri, kus asjad toimivad nii sõnades kui tegudes, kus on suurem koostöövaim ja tugevam meie-tunne, kus töötajaid iseloomustab kõrge motivatsioon, pühendumus ja töösooritus.
Pakume tuge nii organisatsiooni väärtuste kaardistamisel kui sobivate lahenduste väljatöötamisel soovitud väärtuste ja seeläbi kultuuri loomiseks, tugevdamiseks või vajadusel muutmiseks.
Tööga rahulolu on edasiviiv heaolutunne, mida kogeb inimene, kel on võimalik toetavas keskkonnas oma potentsiaali rakendada ja pädevusi arendada. Uuringute andmetel on ettevõtete edu väga selgelt seotud töötajate rahulolu ja pühendumusega – mida motiveeritumad on töötajad, seda paremad on ka majandustulemused. Pakume tuge töötajate rahulolu ja pühendumuse kaardistamisel ja parendustegevuste välja töötamisel. Meie rahulolu-uuringu mudel tugineb tunnustatud teooriatele ning keskendub peamiselt järgmiste valdkondade hindamisele: töökeskkond, töökorraldus, juhtimine, koostöö, info liikumine, motiveerimine, organisatsioonikultuur, lojaalsus ja pühendumine. Uuring on erinevatele organisatsioonidele paindlikult kohandatav.
Tänases agiilses maailmas on oluline, et organisatsioon end ise auditeerib ja kiiresti muutuvate oludega kohandab. Motivatsiooniaudit on tööriist, mis aitab töötaja ja organisatsiooni vajadused paremini kokku viia. Aitame hoida inimeste motiveerimisega seotud tegevused olulisele fokusseeritud, samuti agiilselt läbi viia vajalikke arendusprotsesse.
Esmajoones pöörame tähelepanu organisatsioonisisestele kriteeriumitele, mille analüüs annab arusaama oma konkurentsieelistest ja piirangutest. Võtame vaatluse alla ettevõtte motivatsioonisüsteemi (sh palgasüsteem) lähtuvalt ametikohtade ja töökeskkonna muutunud rollist, töötajate tänastest ootustest ning ettevõtte strateegiast. Samuti analüüsime tulevase perioodi töötajate teadmiste ja oskuste vajadust.
Kui organisatsioonisisene analüüs on teostatud, aitame selle siduda organisatsiooniväliste ootustega. Näiteks võtame vaatluse alla sooneutraalsuse, tööandja brändi ning ettevõtte positsioneerumise tööjõuturul laiemalt.
Läbi teostatud analüüsi aitame üles ehitada kindlal metoodikal tugineva õiglase tasusüsteemi ning tööturust ja töötajate vajadustest lähtuva täiendavate motivaatorite paketi.
Motivatsiooniauditi väljundiks on selge, läbipaistev, põhjendatud ja konkurentsivõimeline motivatsioonisüsteem. Samuti lojaalsemad töötajad, kes mõistavad ja väärtustavad oma ettevõtte tasupaketti ning kelle areng on teadlikult seotud ettevõtte strateegiaga.
Ametikohtade hindamine on õiglase töötasustamise süsteemi aluseks. See on protsess, mille käigus määratakse iga töö suhteline väärtus organisatsioonis (organisatsiooni sisemise ja välimise õigluse tagamiseks). Kasutame ametikohtade hindamiseks analüütilist hindamise meetodit (punkt-faktor meetod), mis keskendub nelja tööga seotud faktori olemasolu ja ulatuse analüüsil iga üksiku ametikoha/ ametikoha grupi osas. Nendeks on: 1. formaalsed eeldused ametikoha täitmiseks, 2. töö omadused, 3. töökeskkond ning 4. vastutus tulemuste eest.
Arvestades teema delikaatsust, tähendab ametikohtade hindamine põhjalikku eeltööd ja kaalutud valikuid. Viime läbi nii ametikohtade hindamise kui ka vajadusel sellele eelneva tööde analüüsi (tagamaks objektiivsed ja ajakohastatud hindamise materjalid). Kui hindamine on teostatud, aitame luua või üle vaadata kogu töötasustamise süsteemi.
Täiskasvanud inimese üheks kõige olulisemaks motivaatoriks on tema areng. Parima arengu tagamiseks ei pääse organisatsioonides enamasti aga inimese hindamisest. Hindamine seevastu tekitab hirmu: Kuidas leida õiged hindamisvahendid ning tagada mõlemale osapoolele sobiv ja mõistlik hindamisprotsess? Kuidas tagada hindamise ja arengumeetodite parim tasakaal? Kuidas tagada inimese tegeliku koolitusvajaduseni jõudmiseni (sh kuidas jõuda koolitusvajaduse olemuseni erinevate inimtüüpide puhul)? Kuidas veenduda, et pakutav vastab ka kõige potentsiaalikamate/ talendikate töötajate vajadustele ning toetab nende organisatsioonis püsimist?
Psience pakub psühholoogia ja teaduse vaatenurgast tuge järgmiste teemade osas: töötajate hindamise planeerimine, sh toimivate hindamismeetodite valik, arenguvestluste läbiviimine tagamaks tegeliku koolitusvajaduseni jõudmine, töö erinevate inimtüüpidega, töö talentidega, töötajate arengu eesmärgil testimine, karjäärijuhtimine (sh töötajate arenguplaanide koostamine), personali potentsiaali kaardistus ja võimaliku ümberpaigutamise plaeerimine organisatsioonis (sh tugi rotatsiooni planeerimisel), juhtide ja tippspetsialistide järelkasvu planeerimine.
Individuaalseid arenguprogramme pakume teemadel: iseenda kompetentside analüüs juhina, motivatsiooni juhtimine, iseenda ressursside teadlik juhtimine. Juhtide toetamise individuaalsed sessioonid tuginevad nii coachingu, motiveeriva intervjueerimine kui kognitiiv-käitumisliku teraapia tehnikatel.
Gruppidele suunatud arenguprogramme pakume teemadel: juhi peamised rollid töös inimestega, sünergiat loova meeskonna komplekteerimine, tulemuslike arenguvestluste läbiviimine, raskete kõneluste läbiviimine, tagasisidestamine, juhi kommunikatsioonioskused, juht kui coach, juhi oskus kasutada motivaatoreid, mis toimivad soovitud eesmärgil, muudatuste juhtimine. Gruppidele suunatud koolitused viiakse läbi erinevaid metoodikaid kombineerides.
Kompetenstimudelid aitavad määratleda selged sihid töötajate arengule, on aluseks töötajate hindamisel, karjääri kujundamisel ning sageli ka töötasu määramisel. Hindamise aluseks on reeglina organisatsioonis paika pandud baaskompetentsid, mille olemasolu töötajatelt eeldatakse. Need on teadmised, oskused ja kogemused, mis on eduka käitumise aluseks ja defineerivad seeläbi kõrge töösoorituse. Erinevate ametikohtade kompetentsid võivad olla erinevad, nt juhtivatel ametikohtadel või müügitööd eeldavatel ametikohtadel. Seetõttu koostatakse vastavalt ametikoha nõuetele erinevatele ametikohtadele/ametikohtade gruppidele erinevaid kompetentsimudelid. Sõltuvalt organisatsioonist ja organisatsiooni vajadustest võib eristada erineval hulgal kompetentsimudeleid (kompetentsimudeli võib koostada ka nt vaid juhtidele).
Psience on abiks nii kompetentsimudelite loomisel, arendamisel kui kompetentsipõhise tagasisidehindamise läbiviimisel.
Eneseteadlikkus on arengu võtmesõna. 360-kraadi tagasiside uuringud on nutikas võimalus hinnata iseennast ja saada mitmekülgset tagasisidet enda tööalasele käitumisele läbi teiste peegelduse. Loome organisatsiooni vajadustest lähtuva hindamisvahendi või kohandame juba väljatöötatud metoodikat, viime läbi hindamise kasutades elektroonilist (PsienceReport) keskkonda ja toetame hindamise läbinuid tagasisideraporti analüüsimisel ning arengueesmärkide seadmisel. Enamasti oleme 360-kraadi hindamisi viinud läbi juhtidele ning uurinud nii nende strateegilise ning inimeste ja tegevuste juhtimise kompetentside kohta kui hinnanud koostööoskusi ning enesejuhtimise alast pädevust.
Mentorlus ja coaching on tööriistad, mida kasutatakse nii eraldiseisvalt kui ka sageli käsikäes, kuivõrd mõlemaga haakuvad metoodikad on sarnased ning paralleelselt hästi kasutatavad.
Mentorlus on abiks eelkõige uute töötajate sisseelamise toetamisel, ent ka töötajate juhendamisel uudsetes olukordades, organisatsiooni põhimõtete, kultuuri ja väärtuste edasikandmiseks ning ka töötajate arendamisel (nt karjääri toetamisel ja juhtimiskogemuse omandamisel). Ühtlasi on võimalik mentorlust rakendada ka organisatsioonide vahel. Isegi siis, kui mentorluse rakendamiseks ei ole ette nähtud kindlaid põhimõtteid ja/või programme, rakendatakse seda organisatsioonides nö alateadlikult, teadvustamata.
Coaching on oluline tööriist inimese potentsiaali avastamiseks ning selle parimaks rakendamiseks. Kasutades oskuslikult coachingu põhimõtteid, on tulemuseks nii oma professionaalse ja isikliku arenguga rahulolevamad töötajad kui rahulolevamad juhid, kes andes läbi coachingu vastutava rolli töötajatele, saavad aega pühenduda ise strateegilisematele teemadele. Tulemuseks on kõrgem töösooritus nii individuaalsel kui meeskondlikul tasandil.
Aitame välja töötada nii mentorluse kui coachingu- süsteeme kui ka pakume tuge mentorite ja coachide koolitamiseks. Samuti pakume ettevõttevälist coachimise teenust. Meie coachid on psühholoogia ja/või spordi valdkonna taustaga, sobides coachima nii juhte kui tippspetsialiste.
Mentorluse ja coachingu- koolituste ja sessioonide läbiviimisel tugineme kognitiiv-käitumuslikule maailmavaatele ning motiveeriva intervjueerimise tehnikatele, kombineerides neid erinevate teaduslikult tõestatud rakendusmudelitega.
Üldisest majanduskeskkonnast tulenev surve ja/või ärimahtude vähenemine võib tuua kaasa vajaduse muudatuste läbiviimiseks. Tuleme appi, kui ettevõtte ümberstruktureerimine toob kaasa vajaduse töötajatele uute väljakutsete leidmiseks.
Meie outplacement programm aitab inimestel kiiresti tööturul uuesti rakendust leida. Samuti oleme ettevõttele toeks, et kõik asjatoimetused saaksid korraldatud õigusekuulekalt ning ladusalt.
Töötajatele oskuste lihvimine kandideerimiseks (sh nt CV ja motivatsioonikirja koostamine, valmistumine tööintervjuuks).
|
OSCAR-2019
|
||
(Järgneva teksti saatis Psühhotroopikasse üks lahke anonüümne eksperimenteerija. Tegemist ei ole blogi autori kogemusega.)
Ecstasy ehk komm ehk E seostub esimese asjana loomulikult reivide ja klubidega. Samas meie puhul, kes me selle asja ette võtsime, on tegemist kõike muud, kui klubiinimestega. Olime siiski juba väljas ja ühel õhtusel üritusel Tallinnas. Kodus natuke juba veini joonud, kohapeal veidi savu teinud ja energiajooki joonud.... ühesõnaga kerge peomeeleolu oli juba olemas ja päris puhtalt lehelt ei alustanud. Ei midagi liiga tugevat, mis otseselt oleks kogemust kardinaalselt muuta võnud. Mingil hetkel tundus, et võikski sealsamas peol ära proovida – et kuna „party drug“, siis tundus pidu kõige õigem keskkond selle mõju testimiseks. Manustamine on iseenesest imelihtne – lihtsalt sööd tableti ära. Esimesed pool tundi ei toimunud suurt midagi – kergelt kanepine tunne ja keskmine peomeeleolu. Mõju hakkab esile tulema energialainetena, ümbritsev hakkab tunduma huvitavam, kui muidu, kuid mitte detailide osas, nagu psühhedeelikumidega, vaid üldisemas mõttes. Üldpilt muutub meeldivamaks. Väga palju analooge saaks tuua alkoholiga, kuid puudub joobele iseloomulik tuimus. Jutt hakkab väga vabalt voolama, sest mõtted hakkavad pähe tulema umbes 3-4 korda kiiremini kui muidu ning tundub nagu ei jõuaks neid lihtsalt kõiki välja öelda. Samas mõtete sisu oluliselt sügavamaks ei muutu. Jällegi analoogid alkoholiga, kuid kordagi ei teki ei enne ega pärast tunnet, et oleks justkui väga nõmedat juttu suust välja ajanud, nagu pärast suuremat joomist tihti võib ette tulla. Toimib konkreetne füsiokeemiline energiaboost, kuid mõte on selge. Tekib palju ideid, mida kohe teostama tahaks asuda, samas millelegi konkreetsele keskendumine on raskendatud, nagu hiljem bändiproovi tegema suundudes selgus. Väga keeruline on muusikat teha või sellesse süübida, kuna üldine boost on liiga tugev selleks. Kujutan ette, et võibolla mingi klubimuusika sobiks küll antud mõjuga, kuid keskenduda muusika tegemisele või üritada tabada selle essentsi või varjundeid on suhteliselt võimatu. Selleks ajaks, kui olime peolt lahkunud ning juba proovi tegema asunud, oli ka mõju vähenemas. MDMA mõju vähenemine toimub suhteliselt järsult võrreldes näiteks kanepiga, mis enamasti ühtlaselt vaibub aja möödudes. See hetk ongi ilmselt kõige ebameeldivam kogu protsessi juures. Mitte midagi koledat, kuid lihtsalt ühel hetkel tunned, et jutt väheneb ja energia raugeb. Kuna mõttevoog on selleks ajaks tund-poolteist täiskäigul töötanud, tekib peas suhteliselt tühi ja arusaamatu tunne. Mingilmääral võrreldav sellega, kui oled autoga sõitnud pikalt 150 km/h ning siis järsku satud linnavahele 40ga kruiisima. Aeg kulgeb kiiresti, kuid sisu justkui puuduks. Siin tuligi abiks kanep, mida meil veel paari korraliku piibu jagu alles oli. Seda suitsetada tundus tollel hetkel kõige õigem mõte üldse. Toimus kummaline koosmõju, mille tulemusena MDMA mõju uuesti esile kerkis, kuid seekord segatuna kanepi meditatiivsuse ning detaliderohkusega. Puudus täielikult kanepile omane uimasus. Mingis mõttes oli tunne võrreldav psilotsübiiniseentega, kuigi puudusid otsesed visuaalid. Kuna muusikategemisest ei tundunud enne ega pärast suurt midagi välja tulevat, olime hoopis joonistama asunud. Pildid, mida joonistasime ainult E mõju all ja E ning kanepi koosmõjul, olid jusktui öö ja päev. Ainult E all tehtud asjad meenutasid olemuselt modernset kunsti... midagi Andy Warholi ajastust näiteks või abstraktsionismist. Abstraktsed huvitavad kujundid, millel aga mingi sügavam sisu või taust otseselt puudus. Pärast tehtud pildid olid pealtnäha väga harilikud – näiteks tundus väga tore joonistada hästi tavalisi asju, nagu meri või puud... samas oli tegu kõike muud, kui pinnapealse tegevusega. Kogu pilti täitis justkui mingi eeterlik surin. Just midagi sellist, mida seente mõju all kogeda võib.
Ecstasy puhul kipub see tavaline olema, et õhtu jooksul tarvitatakse kusagil klubis näiteks 5-10 kommi. Sest, kui mõju vaibuma hakkab, on see piisavalt järsk, et midagi kindlasti juurde sooviks. Umbes, nagu saaks keset korralikku viinavõtmist kaineks. Siin ilmselt peitub ka konks, miks E liigitub enamasti amfetamiinide, korgijookide ja muude stimulantidega nn. „party drug“iks. MDMA-st üksinda mingit sügavamat valgustatust on keeruline leida. Ja kui sattuda kuskil peol kommilainele ning seda kogu aeg juurde teha, et efekt kestaks, siis kardan, et tulemuseks ei saa olla muud, kui veel suurem tühjuse tunne. E justkui on hea stimulant, aga see on ka kõik. Üksinda jääb justkui poolikuks kogemuseks. Hiljem asja kohta uurides selgus, et olime õigel teel. Väga paljud soovitavad MDMA-d tarvitada koos mõne psühhedeelikumiga või kanepiga, et kogemus ühekülgseks ei jääks. Kanepiga tundub kõige lihtsam ja kindlam viis. On olemas ka candyflipping, ehk MDMA ja LSD koos manustatuna või siis hippy-flipping koos seentega. Kuigi ei ole neid kombinatsioone proovinud, tundub põhiküsimus, et kas psühhedeelne kogemus muutub sellejuures pinnapealsemaks ning läheb kaotsi see müstika tänu üldisele E-st tingitud elevusele.... või võtab kogemus hoopis energilisema pöörde? Eks see selgub kunagi. Põhiline eelis pidi olema MDMA võime nullida ära igasugu paranoia alged, mis on ka tõsi. Lihtsalt ei mõtle neile detailidele, mis tavaliselt võivad selliseid mentaalseid käike genereerida, mis paranoiadeni viivad. Et justkui turvavöö reisi jaoks vms.... kellel vaja, kellel vähem eksole.
Kokkuvõttes võib öelda, et ei ole mõtet Ecstasyt samadel eesmärkidel või ootustega tarvitada, nagu kanepit, seeni või teisi tajusid avardavaid substantse.
Kuid üks kindel hea omadus on see, et ta toimib justkui mentaalse crap-cleanerina. Igasse inimesse koguneb ajajooksul tõenäoliselt igasugu mikrokomplekse või blokke, mis iseenesest ei ole midagi tõsist, kuid mis tulevad esile siis, kui näiteks on vaja otsustada midagi, olla milleski veendunud või midagi tekitab kahtlusi. Justnagu (windows) arvuti muutub aja jooksul aeglasemaks, kuna kõikvõimalikud programmikesed ja lisad muudavad protsessid aeganõudvamaks. Ta justkui tugevdaks otsesidet mõtte ja teo vahel. Kuid samas ta ei genereeri midagi uut – need mõtted peavad juba endal olemas olema. Kui mõte ja vaim on tühjad ja pinnapealsed, siis MDMA seda genereeribki. Soovitataksegi E-d manustada vähemalt nädalase vahega.... või siis üldse maksimaalselt 10-15 korda elus, kuna väga lihtne on sellega liiale minna ja kogu kasulik mõju ära nullida. Mentaalne kogemus jääb suhteliselt hästi meelde ning seda on võimalik ka ilma ainet manustamata ära kasutada.
psühhootiliste ainete tarvitamine mentaalsete kogemuste saamiseks on minu meelest tark lähenemine. eriti siis, kui need kogemused jäävad meelde ja neid on võimalik hästi ära kasutada
Panin su feedi vaimsuse blogi külje peale - selline asi, et need kirjed, kus pealkirja ei ole, sinna ei teki ...äkki paned pealkirju asjadele? Ja teine asi, et kas see sinu meelest sobib sinna?
Hei, olen su blogi huviga lugenud, ja eks olen ise ka psühhotroopika ja kogemuste huviline. Seepärast küsingi, et missuguse tableti võtsid? Küsimus põhjustatud sellest, et Eestis mdma d praktiliselt ei liigu, 95% tablettidest on piperasiinid viimase 2 aasta jooksul.
Ahjaa, MDMAl on palju rohkem pakkuda kui sa arvad, kodus koos väga kalli inimesega ja korraga 2-3 tugeva mdma tabletiga õhtu = üks parimaid trippe üldse, ja ma olen peaaegu kõike proovinud. It stands out.
Võibolla ei peaks MDMA all reisides olema nii peakeskne, mentaalne ja analüüsiv. MDMA elavdab eelkõige emotsioone, eriti positiivseid ja kehalisi emotsioone. Võibolla tasuks lihtsalt olla koos kellegiga, keda on mõnus puudutada, suudelda ja vaadata, ilma, et peaks midagi mõtlema.
Jah, väga asjalik kiri! Olen ise suur psüh. ainete sõber, aga mulle on alati tähtis mind ümbritsev keskkond. Muide, olen ka tarvitanud E ja LSD koos, kusjuures väga huvitav on, kuid jah LSD mõjub algul suhteliselt pinnapealselt, aga see mõõdub, kui E mõju läbi saab, energiat on kindlasti rohkem ka. Ma ise MDMA tableti pooldaja pole, kuid kristall, puhas on juba midagi!
mdma + kanep on minu kogemusel ka sarnane seentele veidi.. mingid hallutsinatoorsed visuaalid tekkisid ka, kuid need olid veidi teistsuguse loomusega kui seentega ja üsna minimaalsed ning nõrgad. ma nägin, kuidas teise inimese nahale tekkisid soomused, kuid ma tundsin, et need on mingil määral kontrollitavad, st välja filtreeritavad
Umbes kell üks päeval, vanemate juures maal, üksinda oma onnis, sõin tühja kõhu peale (hommikuks olin söönud vaid mõned puuviljad) veidi üle 3 grammi kuivatatud seeni, psilocybe cubensiseid. Need seened olid seisnud umbes viis päeva minigripis ja seetõttu omandanud kergelt vänge lõhna, kuigi olid veel täiesti murdumiskuivad. Soovitan nii endal kui teistel hoida seeni klaaspurgis (ja parem koos niiskuseimajaga, nagu näiteks need mida kingakarpidest võib leida). Ja teadmiseks, et seened on hästi hoitud, kui nad ei paindu, vaid murduvad. Tegin seened sõrmede vahel peeneks ja segasin tassis supilusikatäie meega. Kokku sai kummaline iirisetaoline moodustis, mida oli täitsa võimalik süüa, kui natuke piparmünditeed peale rüübata. Aga joomisega peab olema ettevaatlik, kuna see võib hiljem tekitada iiveldust. Enne söömist olin öelnud ka väikse soovi.
Seened söödud, läksin kohe õue. Loopealsetel (huvitav nimetus, kas pole) istusin ühe suure kivi alla maha ja hakkasin tasapisi tunnetama oma sisemisi muutusi. Tekkis kerge iiveldus, samas ta oli täiesti oodatud ja suhteliselt nõrk. Iiveldusega väga seotud oli ka äärmuslik tundlikkus ja häirivate emotsioonide väljendumine selles iivelduses. Kui mind tegi rahutuks mõte, et ei tea kas oli täna ikka kõige mõtekam aeg trippimiseks, tundsin ma seda kohe ka füüsiliselt. Või näiteks, kui ma soovisin asukohta vahetada ja pidin selleks oma kaamera ja diktofoni taskusse panema ning mul see kõige ladusamalt ei läinud, hakkas kohe füüsiliselt raske ja pidin kogu sellest 10 sekundit väldanud sahmimisest hinge tõmbama. Siis sai kuidagi pooleldi longates kõnnitud umbes 100 meetrit kuniks pidi jälle millegagi seoses end veidi koguma.
Esimesed pool tundi ma ei saanud hästi ree peale. Õigemini, esimesed pool tundi mul oli selline petlik kujutelm, et kuskil on mingi trippimise regi, millele on võimalik lihtsalt peale hüpata ja siis sel end kanda lasta, aga siis ma sain aru, et tegelikult sellist varianti ei olegi, vaid tuleb hoopis ise see regi ehitada ja leida miski seda vedama.
Otsides ilu, jalutasin metsa sisse ja jõudsin seal ühele suurele lagendikule. Parasjagu seened vist mõjusid kõige intensiivsemalt ja see lagendik nägi välja nagu üks kaleidoskoopilise disainiga saal. Nagu värvilisest marmorist oli see "põrand" tehtud ja puud lagendiku ääres olid lõpmatult voogavad... ja nii klišeelikult idülliline, kui see ka poleks, teiselpool lagendikku parasjagu paar metskitse rahulikult näkitsesid seda kaleidoskoopilist vaatemängu. Siitmaalt ma olin juba väga rahul, et ma siiski olin otsustanud trippida ja kadus ebamugavus seoses sellega, et äkki ma raiskan oma aega.
Et kasutegur oleks suurem, olin seda trippi algusest peale filminud. See pakkus mulle mingi huvitava enesepeegelduse ja mitu korda märkasin, kuidas kaamera käimalülitamisel ja eriti kui ma midagi veel ütlesin, kaasnes sellega midagi, mis mind häiris. Varsti sain aru, et mind häirib teesklus. See kulmineerus varsti ühes laulus, mille ma hiljem ka kirja panin.
Ma endiselt arvan, et need on päris head sõnad millest võiks ühe klubibiidiga loo teha, aga tol hetkel tundusid need ikka nii geniaalsed, et oli kõikvõimsa poeedi tunne. Ja mõned loomingulised ideed tekkisid veel, mis lausa täitsid mind meeldiva kannatamatusega, et nende kallal juba tööle asuda. Peamine oli see, et olin mõistnud, et teeskluse peale üldjuhul oma aega ei maksa raisata.
Mõtlesin, et lähen siis tripi lõpetuseks mere äärde. Kohale jõudnud, oli selline tunne nagu oleks ühe külma ämbritäie ilu krae vahele saanud. Lained kõlasid eriti kaunilt, nii et panin diktofoni kohe salvestama ning istusin kivile vaatama ja kuulama. Mulle tundus, et lained mängivad mulle muusikat. Asusin siis kuulama ning mida tähelepanelikumalt ma kuulasin, seda ilusamaks see muusika muutus ja oli tunne, et see ongi justkui konkreetselt looduselt minule suunatud. Kui mul oli juba tunne, et enam ilusamaks minna ei saa, läks veel topelt ilusamaks ja siis veel kord. See ilu läks lihtsalt lõpmatusse. Aega ei olnud olemas, aga sellest sain ma aru muidugi hiljem, sest tol hetkel ma lihtsalt olin ilma ühegi mõtte ja soovita puhtas ilus ja kirkuses, lõpmatult. Mingi hetk seda ilu oli nii palju, et see hakkas vaikselt väljakannatamatuks muutuma. Mul voolasid pisarad ja ma naersin samaaegselt. Ma sain sellest ilust pilgeni täis. Juba voolas üle ääre, aga aina valati juurde. Ütlesin aitäh ja tõusin püsti ning võtsin diktofoni ja siis ma hakkasin päriselt naerma, kuna nägin, et diktofon oli salvestanud ainult 7 minutit, aga mul oli tunne, et ma olen igavesti – no vähemalt 2 tundi - seal istunud. Hakkasin minema ja nägin tee peal veel ühte kitse, seekord eriti lähedalt. Nagu safari.
Kõndisin kodu poole, hästi aeglaselt. Seekord aga hästi aeglaselt mitte nagu tripi alguses, kus mul lihtsalt oli füüsiliselt raske ennast liigutada, vaid nüüd ma nautisin igat sammu ja oli täiesti jumalik tunne. Ainus tekkiv mõte oli, et aitäh ja palun väga. Siis heitsin loopealsetele pikali, libistasin kätega läbi kõiksugu taimestiku ja mõnus oli. Umbes nagu kaisutaks armastatud inimesega, aint et nüüd oli kaisutamine armastatud loodusega. Eneselegi märkamatult jäin sinna samasse taimede vahele natukeseks magama.
|
OSCAR-2019
|
||
Olen tegelenud spordiga lapsest peale, alustasin kergejõustikuga, 10-aastaselt hakkasin mängima jalgpalli. Olin kindel et minust saab jalgpallur, kuid 17-aastasena saadud põlvesidemete rebendi tõttu pidin pikaks ajaks väljakult kõrval olema. Vigastusest taastumise perioodi ajal muutusin aga aeglaseks ning tagasi jalgpalli mängima hakates polnud enam nii hea kui varem ja sellega kadus ka motivatsioon.
Mõni aasta hiljem tundsin et peaks uuesti sporti tegema hakkama. Profitasemel jalgpalluriks enam ei kõlba, kolmandates liigades mängimine ka ei pakkunud pinget. Hakkasin kodus trenni tegema- tõstsin sangpommi (24kg) ja tegin kätekõverdusi. Rohkem midagi teha ei osanud aga sellegipoolest paisusin- päevamenüü 10 kohukest, hunnikutes kohupiimakreeme, jogurtit ja rasvast liha, sest olin juba jõudnud fitness.ee foorumist lugenud et valku PEAB sööma!! Aasta võis olla siis 2009.
Aastake hiljem olin juba natuke rohkem fitness.ee foorumit lugenud ja teadsin juba, et selleks, et lihaseid kasvatada ei pea end päevast-päeva kohupiimakreemidest täis toppima. Otsustasin et hakkan käima jõusaalis. Esialgu käisin saalis kaootiliselt- mõnikord 1 kord nädalas, mõnikord lausa 3!!! Noh, tuleb tõdeda et mõnikord jäi kuu-paari jagu ka järjestikuseid trennivabu päevi. Mida aeg edasi, seda rohkem tõusis teadlikkus ja treeningud muutusid järk-järgult järjepidevamaks. Saalis sõpradega tegime ikka "vormipilte" ja panin neid kõrvuti kulturismi EMV piltidega. Vaatasin et ma polegi nii halb ehk ja võiks ju proovida võistelda. 2012 aasta alguses sain tuttavaks Tabasalu jõusaalis Indrek Otsusega. Panime paika plaani võistelda 2012 sügisel Eesti Meistrivõistlustel Kulturismis ja fitnessis. Paraku lõppes mu esimene 2 ja pool kuud kestnud "ränk" dieet pimesooleoperatsiooniga ja seetõttu jäi võistlusettevalmistus paraku katki.
Juba haiglas kohe peale pimesoole operatsiooni hakkasin mõtlema juba kevadhooaja peale. Hakkasin valmistuma.
Reval Cup (algajad ABS I koht, ABS IV koht) ning Eesti Karikavõistlused (-171 klassikaline kulturism II koht, ABS IV koht) Balti Matš (V koht)
Kuna see oli minu esimene hooaeg võistelda, see oli minu suur unistus võistelda kulturismis, siis olin endaga tol hetkel väga rahul ja sain meeletult palju motivatsiooni juurde.
Hakkasin kohe valmistuma sügiseks. Eesmärgiks sai pandud olla Eesti Meistrivõistlustel tunduvalt parem kui olin kevadel ja seda (ma arvan), ma ka suutsin. Pakuti välja esindada eestit ka Põhjamaade Meistrivõistlustel ja Maailmameistrivõistlustel. Kõik läks minu jaoks suurepäraselt.
EMV (klassikaline kulturism- II koht, ABS III koht) Põhjamaade Meistrivõistlused (klassikaline kulturism -180 II koht- peale dopingukontrolli tulemust)
Peale maailmameistrivõistlusi sain aru, et ma olen kulturist ja nüüd see teekond minu jaoks alles algab. Olen teinud rohkem trenni kui kunagi varem, jälginud toitumist kui kunagi varem, pühendunud rohkem kui kunagi varem ja loodan et see tehtud töö tasub ennast ära ja suudan olla vähemalt pooltki nii palju parem, kui olen selleks vaeva näinud.
Hetkeseis on umbes selline- kaal 79kg. Selleks et võistelda klassikalises kulturismis, pean alla võtma ca 8kg. Tänasest alustan nii oma dieediga kui ka oma ettevalmistuse kulgemise kajastamisega siin blogis.
Hea sissejuhatus ja ülevaade sinu sporditeest kulturismi juurde! Materjali sinu puhul on, ainult vaja aega ja seda ka õnneks on sul küllaga kui jätkub püsivust. Edu soovides! Millised sügisvõistlus plaanid sul on?
Hetkel tundub ,et püsivusest puudu ei tohiks tulla. Motivatsioonist puudust ei ole ka kohe kindlasti.
Sügisel on plaan kindlasti osaleda Eesti Meistrivõistlustel ja kindlasti ka klassika MM-il. Ainult, et kahe võistluse vahele jääb päris pikk vahe (ca 1,5 kuud). Hea oleks teha vahepeal veel üks võistlus. Mingid mõtted juba on aga midagi kindlat hetkel veel mitte.
vahepeale jääb Põhjamaade meistrivõistlused ja Mr. Olympia Moskvas.... ja miks mitte ka kulturismi MM Brasiilias...
Eks see kõige reaalsem variant on ikkagi Põhjamaade mv . Kulturismi MM-il ja Olympial jõuan ehk tulevikus käia
Püüan ikkagi võimalikult mitmekesiselt süüa. Kindlasti pole iga päev üks ja sama toit ning läbi selle on ka toitainete omastatavus parem.
Selline küsimus tekkis, et mis sul makrode jaotus tuleb ja kogus. Lihtsalt uudishimu pärast, kui saladus pole.
No näiteks, kõige rohkem tauriini n.ö. tavatoidust sisaldub rinnapiimas ning rinnapiimal on lastele rahustav toime.
Kohe peale MM-i oli selge et võistlen alles aasta pärast (jätan kevadhooaja vahele). Hakkasin mõtlema kuidas järgmiseks sügiseks valmistuda. Aega sel hetkel dieedi alguseni oli 8 kuud. See aeg pole üldse pikk ning aeg tuli võimalikult targalt ära jagada. Otsustasin, et 3 kuud eelisarendan jalgu. 2,5 Kuud selga ja 2,5 rinda.suured lihasgrupid eelkõige.(eelisarendamise all pean silmas siis 2 korda nädalas ühe lihasgupi treenimist- 1 raske trenn (enamjaolt kordused 8-10, 1 kerge trenn, enamjaolt kordused 15+) Kas selline süsteem mingisugust kasu on toonud, seda näeme sügisel.
Trenni teen 5 korda nädalas. Kusjuures varasemalt olen alati teinud 4. Üleüldse on mu treeningud tundmatuseni muutunud. Süsteemi muutsingi siis 8 kuud tagasi. Vaadates vanu treening-sissekandeid (rakendus trennihunt), on maht ca 2x suurem nii korduste arvult kui tõstetud raskuste kogusummalt. Nt eelmise aasta juulis tegin 4192 kordust, selle aasta juulis aga 9538 kordust.
Nagu te juba teate siis läksin dieedile 1 august. Sellest päevast alates teen trenni juba hoopis uue süsteemi järgi. See tähendab seda, et kõikidel lihasgruppidel on nädalas 1 raske ja 1 kerge treen, mis tähendab seda et suurendasin jälle mahtu Aga arvestades seda, et hetkel dieedil olles vajan kulutust, on see ainult hea.
Rasked trennid on üle nädala erinevate kodustega. Kui üks nädal teen enamasti 8x seerias siis järgmine nädal 12x seerias. Kergetest trennides on kordusvahemik 15-20x ja raskus kuskil 40-50%. Igas trennis on 10- 12 harjutust. Kordusvahemik oleneb siis nädalast, kas parasjagu on kaheksaste või kaheteistkümneste nädal.
Raskuseid olen hetkel pisut tagasi tõmmanud, et oleks võimalik ka dieedi ajal uue süsteemi järgi progresseeruda.
Hea kokkuvõttev video! Kuulsin perenaiselt (mitte perenaise saia käest... ), et sa olevat haigevoodis - kas Sarge käis külas?
Nojah, söögiisu palavikuga väga pole jah Joon siin bcaad, söön maitsestamata jogurtit valgupulbriga Eile sai isegi 2000kcal niimoodi täis aga jah, vett higistan välja ja pilt on päris hea
Õhtul veel enne magamaminekut viimane söök siis vastavalt isule ning arvestades palju kaloraažist puudu tuleb kas siis kohupiim, kodujuust, vahel isegi heeringas
Viimasel ajal on palju jutuks tulnud et kas tõesti peaks kaaluma tomatit, kurki ja salatit. No näiteks homme salatist+marjadest saan ma 71kcal. Kui ma seda toidu sisse ei kalkuleeriks teeks see siis näiteks nädalas 497kcal (millega ma pole arvestanud) ning kuus kogunisti 1988kcal.
Kaloraaž endiselt 2800kcal, kaal langeb ja veidike olen isegi graafikust ees. Midagi toidu arvelt kusagilt kärpima ei pea.
Olen hakanud lisaks jõusaalitrennidele ka õhtuti jalutamas käima. Rahulikus tempos 30min-1h, olenevalt sellest kuidas tuju ja palju aega.
|
OSCAR-2019
|
||
Igaüks kuulnud vana mantra “suurus ei ole oluline.” Ja kui see on tõsi, et täitmata oskus palju suurem suurus mehe pakett, olgem ausad. Kui paljud meist on tegelikult erakordselt kogenud?
Täpselt. Peaaegu ükskõik kuidas te vaatate seda, suurus läheb oluline. Isegi kui sa oled lihtsalt nii hea, suurus ei saa haiget. Kahjuks suurus ei ole midagi, mida saab treenida või osta.
Peenis ei ole päris oma biitseps või seljalihaste – tõstmiseks ei ole täpselt aita nii palju, et ta ei ole võimalik kõrvale. See on põhjus, miks paljud mehed jääda pelga nende suurusest kogu oma elu ja kunagi otsima võimalusi selle lahendamiseks.
On usaldusväärne looduslikke võimalusi edasi minna vähemalt üritab suurendada oma peenise suurus siiski.
Enamik tablette on kasutud (ükskõik pill, mida võiks teha, et oluliselt suurem maksaks nii rohkem), operatsioon on kallis ja ainult aeg-ajalt õnnestub, ja muid võimalusi on vähe. Aga seal on üks asi selles nimekirjas ei ole, et on väärt uurimist – Penomet Enhancement Pump.
See on vahend, mis lubab lisada pikkus, ümbermõõt ja jõudu, et oma erektsiooni. Kõlab hästi? Võtame pilk.
Idee peenise pump on üsna lihtne. See kamber, kuhu üks paneb peenise, tihendite häbemeluu ja pumpab õhku välja. Saadud vaakumkambritesse aeglaselt tõmbab verest peenis (tuues kaasa erektsiooni). Tänu füüsikaseadusi, seda rohkem õhku, et saab välja pumbata, seda intensiivsem, et erektsioon on.
On võimalik, et kutsuda esile erektsiooni veresooni puudutavate tavaliselt ei paisunud, mis tegelikult “rongid” peenis olla raskem, pikem ja paksemaks . Niisiis, põhiidee pumbad on esile aeg-ajalt suurust jõudu. Aga kuidas see aitab teil saada suurem, ilma pumba?
Noh, see võtab aega, kuid saan oma peenist harjunud erektsioon, mis hõlmab aktiivset veresooni, mis ei ole tavaliselt paisunud lõpuks viib need laevad leiavad end sisse, kui pump ei kasutata. See tähendab, märkad tasapisi pikem ja tihedam püstitamine, nii kaua, kui te kasutate pump pidevalt ja korralikult.
Kasu suurus siin ei ole päris valdkonda, oh, viis täiendavat tolli, kuid nad on kindlasti märkimisväärne.
Ja isegi enne suurus kasvab saanud silmapaistev, jõudu oma erektsioon muutub märgatavalt suurem, sest rohkem verd on leida ennast rohkem kohti, mis viib palju, palju raskem erektsioon, mis ilmselt ei oleks saanud kergesti saavutatav ilma induktsiooni pumba .
Nii et see teooria, kuid küsimus, kas Penomet pump tegelikult töötab on ikka avatud üks. Lõppude lõpuks, iga nende tulemuste manifest, pump peab olema kvaliteetne ja suur ehitus.
Õnneks kasutajad Penomet Enhancement pumba leian, et see ei ole mitte ainult väga hästi ehitatud, vaid ka valmistatud kõrge kvaliteediga materjale .
Veelgi olulisem on, pump tõestab end olevat selle tulemuslikkust. Kasutajad tähele, et vaakumkambritesse kunagi unseals, ja et nad on suutnud säilitada erektsiooni nii kaua, kui seade on sisse lülitatud, sest seal on kunagi võimalus õhku, et muuta see tagasi pump.
See raskendab asjaolu, et Penomet pump on väga järkjärguline pumbamehhanismi on meeldiv kogemus enamik mehi, nii et Penomet vähemalt möödub esialgsed katsed: See on kindlasti võimeline tuues kaasa kõik eelised lubas hea peenise pump.
Iseloomustused näitavad ka, et Penomet ei tee oma tööd. Kasutajad on teatanud järjepidev tõus ümbermõõt (vahemikus 0,5 “- 1,2”), kindel mõõtmete suurenemine (keskmiselt umbes 0,6 “, kuid kuni 1”) , ja kiire ja kindel tõus erektsiooni tugevust ja püsivust.
Kasutajate sõnul üks üllatavalt meeldivat mõju abil Penomet enamik mehi oli see viimane – erektsiooni, mis on sõna otseses mõttes nii kõvasti kui rock on lihtsalt nii nauditav, kui mitte rohkem nauditav, kui teades oma peenis on väike natuke suurem. Rääkimata sellest, et väga raske erektsioon sageli tähendab palju rohkem naist kui mõnevõrra suurem, veidi kõva peenis, nii et see on tohutu õnnistus kasutajad pumba.
Penomet seadet tuleb nüüd nagu mugavus rihm ekstra mugavust. Mugavuse dušš rihm võimaldab sul olla käed vabad ajal treeningut.
Penomet Enhancement Pump mitte ainult ei pea olema kasutatud laienemise kontekstis. Samuti on kasutatakse meestel, kes kannatavad erektsioonihäired to “ümberõppeotsused” peenis.
Sagedased, raske erektsiooni säilitada pikka aega vaakumkambritesse aitab vähendada esile mehe ED küsimusi. See ei ole päris ravi, kuid seda saab kindlasti teha tingimusel, paremini hallatavaks keegi selle all kannatab.
Mehed kannatavad enneaegse seemnepurske probleemid saavad ka kasutada Penomet Enhancement pump. Kuigi see on tõsi, et see ei ole sugu mänguasi ja ei saa aidata seksuaalse vastupidavusele samamoodi nagu mänguasjad oleks tugev erektsioon säilitada pikka aega võib mõnikord olla sama võimas, et võidelda seisukorras, kuna keha harjub säilitada erektsiooni kauem kui tavaliselt oleks, ja “õpib” mida kujutab endast õige aeg.
Samm 1: Valige sobiva ümbris ühe oma kogemustest. Kui teil on hakanud just Penomet, vali lilla ümbris
Etapp 5: Hoidke seade mõned minutid. Kui teil on hakanud just läbi, võib tekkida vajadus eemaldada ja repump iga paari minuti või kui te tunnete valu
Samuti võite leida soovitatud harjutusi kohapeal. Pea meeles, sa ei peaks järgima kasutamise pimesi, kui selle on valus. Hoia reguleerides kasutamise aja kohta oma mugavuse tase
Penomet Enhancement Pump on loomulik, ohutu ja hästi ehitatud tee midagi üritab suurendada peenise suurus. On tõsi, et lisades tolli oma peenis on väga raske ja võib käsitada ka unistus enamikel juhtudel, kuid Penomet on paljutõotav vahend, mis on rahul paljud mehed.
Isegi kui see ei tööta, lisades ümbermõõt või pikkus, see on peaaegu garanteeritud teile palju, palju raskem erektsioon, mis on lihtsalt lähen tegema kõik osapooled, et palju õnnelikum.
Kõike arvesse võttes, on Penomet on tore asi vähemalt proovida: Seal on palju võita, vähe kaotada ja näivad elevil oma kogemusi, enamasti.
|
OSCAR-2019
|
||
(Kokkuvõtted, tsitaadid ja pilt kirjastuse Eesti Ajalooarhiiv poolt aastal 2004 välja antud raamatust “Christian Kelch, Liivimaa kroonika”)
Viimaseks tähtsamaks balti kroonikuks peetav Christian Kelch sündis 1657. aastal Saksamaal, Pommeris. 1682. aastast alates töötas Kelch Rootsi riigi koosseisu kuuluvas Eestimaa hertsogkonnas asuvas Järva-Jaani kirikus praostina. Järva-Jaani kirikuõpetajana kirjutas Kelch ka oma suurteose, “Liivimaa ajaloo”. Kelchi sõnul alustas ta selle kirjutamist 1688. aastal ning sai selle valmis 1691. aastal, misjärel see saadeti tsenseerimiseks Stockholmi. Kroonika esimene osa, mis käsitleb Eesti- ja Lätimaa minevikku kuni aastani 1690, trükiti neli aastal hiljem, aastal 1695.
Oma kroonikas tuginedes Kelch mitmetele, nii trükis kui käsikirjas varemavaldatud ja kirjutatud allikatele sh Russowi kroonikale.
Kroonika teine osa, nn Continuation, milles vaadeldakse peamiselt Põhjasõda, jäi autori surma tõttu 1710. aastal ning võimvahetuse tõttu Eestimaal (tsaarivalitsus ilmselt ei soosinud Kelchi rootsimeelset kroonikat) kauaks käsikirjaks. Alles 1875. aastal tehti see kättesaadavaks laiemale ajaloohuviliste ringile. Nimetatud Continuation on tähtsaim Põhjasõja sündmusi Eestis kajastav allikas, paljuski pealtnägija kirjeldus.
Vaesuse ja suure maad tabanud näljahäda tõttu palus Kelch end üle viia vabanenud Viru-Jaagupi koguduse õpetajakohale, kuhu ta Järva-Jaanist ka aastal 1697 siirdus. Põhjasõja pidevate rüüstamiste käigus oli Kelch sunnitatud korduvalt kolima, jõudes lõpuks 1710. aastal Tallinna, kus ta venelaste poolt ümberpiiratud ja katku käes vaevlevas linnas määratakse veel Niguliste pastoriks. Kelch suri 1710. aasta novembris katku, ta maeti Niguliste kirikaias suure puu alla.
/Paidelt võeti linnaõigused 1636. aastal, mil otsustati lammutada ka sõjas kannatanud kindlus, linn kuulus alevikuna Mäo mõisale/
“Anno 1269 sai Liivimaa ordumeistri ametisse Conrad von Mandern, keda mõned kutsuvad von Medeniks. Astunud ametisse, hakkas ta Eestimaal Järva kreisis varsti ehitama väga uhket ja tugevat Paide lossi, nagu ka Kuramaal kesk luhta Miitavi linna …”
“Peale selle tõi Paide ordufoogt Helwig von Gilsen veel oma elupäevade jooksul ühislaekasse terve tündritäie raha, ja kui ta varsti pärast seda teise ilma läks, jättis ta maha veel seda tuhat marka roosnooblites ja igasugu müntides, kõnelemata valatud hõbedast ja lauanõudest, mis kõik läks ühisesse fiscus’esse (lad.k. kassasse).”
“… lasi Ivan Vassiljevitš oma armeel liikuda Narva alla ja piirata sinatse tugikoha korralikult sisse. Kuna see linn nüüd oli halvasti mehitatud ja ometi sõltus meresadama tõttu sinatsest palju, andis ordumeister Wilhelm von Fürstenberg Paide ordufoogtile Bernhard von Schmertenile korralduse, et too läheks oma alluvuses olevate sõjameestega kiiresti Narva ja aitaks sinast tugikohta igati kaitsta, aga tema sõnal oli nii vähe kaalu, et ta ei suutnud seda pelglikku orduvenda sinna saada ei piitsa ega präänikuga.”
“Et siis nüüd pärast Narva ja Tartu linna vallutamist võis tugev Vene armee Liivimaal minna, kuhu ta tahtis, ja igaüht valdas kabuhirm ja ebaharilik pelg, ei julgenud ka ordumeister ja tema koadjuutur jääda kauemaks lagedale, vaid jaotasid oma kaasasolnud sõjamehed kindlustesse, misläbi aga kartus suurenes sedavõrd, et peaaegu igamees pani putku. Vana ordurüütel ja Paide foogt Bernhard von Schmerten jättis ülaljutustatud asjust kuuldes selle toreda ja kõige vajalikuga hästi varustatud kindluse pärani lahti ja putkas kui jänespüks ühes kõikide oma kaaskäskijate ja alluvate soldatitega sealt minema. Vaevalt ta oli omadega sealt lahkunud, kui saabusid mõned saksa sõjasulased, kes olid Tartus ära tulnud, ja jäid Paide lossi mitmeks päevaks öömajale, tühjendasid kõigest väest õlle- ja veinivaate ning võtsid ka muidu enesele, mis kõlbas, ja jätsid seejärel kindluse jälle tühjalt maha. Suureks õnneks sai aga ordumeister Wilhelm von Fürstenberg, mitte ilma ehmatuseta, Paide lossi häbiväärsest mahajätmisest sõnumi, mistõttu ta saatis viibimata sinna Casparus von Oldenbocki, veel noore orduisanda, keda Liivimaa logardipäevad ei olnud veel ära rikkunud ja kes pärastpoole kaitseski seda tugikohta suure auga.”
“Teine, ja nimelt suurim osa Vene armeest liikus kõigi kahuritega Paide alla ja hakkas sinast tugikohta kõvasti tulistama. Aga Caspar von Oldenbock, noor ordurüütel, kes asendas minemajooksnud komtuuri Bernhardus von Schmertenit, tõendas oma mehise vastupanuga, et ikkagi oli järel veel mõni, kel oli julgust oma vaenlasele vastu hakata. … mistõttu nad (venelased) ei tahtnudki tulla Tallinnale lähemale, vaid süütasid põlema mõne küla ja läksid seejärel laagrisse Paide all, mäherduses kindluses aga Caspar von Oldenbock kaitses end vapralt ja lõi tagasi ühe tormijooksu teise järel, nii et venelased olid lõpuks sunnitud viie nädala pärast piiramise täielikult lõpetama.”
/1560 juulis ja septembris, tänu Paide kangelasele Oldenbockile pääses palju inimesi vene terrorist ning Paide osutus üheks vähestest kindlustest, kus ordu suutis venelastele vastu hakata. Oldenbockumist vt lähemalt siit./
“Septembrikuus läks Rootsi feldmarssal Claus Christiernson Horn Paide kindluse alla, pommitas ja ründas sinast üpris rängalt ning vallutas tormijooksuga ühe torni, mille kindlusesolijad olid täitnud püssirohuga ja lasid rootslaste üles jõudes nendelesinastele suuri kaotusi tekitades õhku, mistõttu siis Rootsi feldmarssal lõpetas piiramise ja hoidis seda tugikohta ainult eemalt blokeerituna, kuni veidi aja pärast loovutas komandant Johann Groll toidumoona puudusel sinatse vabatahtlikult.”
/Venelastele ja poolakatele kaotav ordu alistus Rootsile, samal aastal asus Rootsi üle võtma venelaste ja poolakate poolt vallutatud kindlusi. Sellest ajast ülaltoodud lõik: 1561 tulid Rootsi väed Paidet ära võtma poolakatelt, õhku lastud püssirohutorn oli praeguse laululava läheduses asuvad varemete kohal/
“Ivan Vassiljevitš aga tuli samal ajal [Ivan Julm, aastal 1572, detsembris] kogu oma väega Paide alla, kus peale kodanike oli veel umbes 50 relvastatud sõjameest a 500 Järvamaa talupoega, ja et komandant ei tahtnud kindluse vabatahtliku kätteandmisega nõusse jääda, hakkas vaenlane püstitama kantse ja patareisid ning läkitas Harjumaale tugeva väesalga, mis võttis vangi ja viis Moskvasse ja Tatarimaale palju suursuguseid inimesi. … Seejärel, kui vaenlane oli jõulupüha viimasel päeval hakanud brešše sisse laskma ja jätkanud seda lakkamatult kuus päeva järgemööda, ründas ta anno 1573 uusaastahommikul tugikohta tormijooksuga ja jätkas kahe või kolmeni pärastlõunal, kuni viimaks pidi vaprus hulga ees taganema ja kindluse verejanulise vaenlase kätte jätma, millega siis uuesti algas piinamine ja vaevamine, kuna vaenlane ei hoolinud ei seisusest ega east, vaid lasi komandant Hans Boye ühes hulga teiste Rootsi ohvitseridega, nagu ka aadlimeeste ja kodanikega, elusalt varda külge siduda ja tule peal surnuks küpsetada. See inimeste küpsetamine vältas Paide all mitu päeva, ja pärastpoole heideti surnukehad koertele ja metsloomadele söögiks. Erinevalt kõigist teistest aga naeratas mõnele Järvamaa talupojale selle vallutamise juures iseäraline õnn, sest sinatsed peitsid enese siis, kui tugikoht käest läks, ühte torni; ja kui venelased nad üles leidsid, väitsid nad, et nad olla hertsog Magnuse alamad ja rootslaste poolt vangidena kaasa toodud ja sinna pistetud, mistõttu venelased lasksid nad priiks ja varustasid hädatarviliku ülalpidamisega.”
“Pärast seda läks Hans Wachtmeister oma ratsanike ja mõne musketäriga, nagu ka Schenckenberg oma talupoegadega, Paide alevi alla, mille venelased olid kindlustanud tugevate palkkindlustustega; ja kui nad sinatsed tormi joostes vallutasid, nottisid nad venelased, niihästi kodanikud kui sõjamehed, maha, tegid seejärel palkkindlustused ja eluasemed tuhaks ja laastasid seepeale veel Järvamaal ja Tartu stifti.”
1577, mõisamehed sh Rootsi teenistuses Wachtmeister ning Ivo Schenkenbergi väesalk riisuvad Järvamaad, röövides ka Paide linna.
“… läks ta [poolakas Zamoiski] lõhutud Rakvere lossi alla Virumaal, võttis selle vastupanu kohtamata ära ja viis oma armee tookord veel kindla Paide lossi alla Järvamaal. Ja kuna ta ei suutnud oma kõrge ea tõttu seda tüütut sõda kauem kaasa teha ning kartis, et ta kadetsejad võiksid tema äraolekul kuningas Sigismunduse juures tema vastu võrke punuda, andis ta sõjapidamise Liivimaal üle … Pärast suurkantsler Zamoiski Liivimaalt lahkumist piirasid aga Karl Chodkiewicz ja Zolkiewski Paidet. Kui nad nüüd kohtasid vaprat vastupanu ja nende armee päev-päevalt kahanes, läkitas Riia linn neil appi mõne saksa musketäri. Samuti saabus 10. juulil Riia lähistele 600 haidukki, kes pidi liituma selle väeleeriga Paide all, kuid leidsid Liivimaal ootamatult oma haua enne kui jõudsid näha oma kamraade Paide all. … Kindral Chodkiewicz aga, kes Paide alla haidukke pikisilmi ootas, sai nende lüüasaamise peale nii kurjaks, et ta tahtis lasta maha nottida mitte üksnes Riia sõjamehed, vaid kõik teisedki, kes tähendatud linnast olid tema laagris, ning oli juba määranud mõne väeosa, mis pidi seda tegema, kui ülejäänud väeülemad tal selle südamest maha laitsid ja veensid, et parem oleks viia asi kuningani.
… 18. Septembril vallutasid poolakad viimaks lepinguga Paide, kus nad olid tublisti vastu muhku saanud, ja Rootsi kaitsemeeskond läks sealt täies relvastuses ära Tallinna.”
1581 olid rootslased vallutanud venelastelt Paide ja ehitanud u 1585 Paide kindluse ümber, piirates selle muldvallidega, mille nurkadele ehitati bastionid. See kroonikajutustus räägib aastast 1602, mil rootslased pidi toidutagavarade lõppemise ja nõrga garnisoni tõttu poolakatele alistuma.
“Sel ajal … oli siitpeale valitud Rootsi kuningas Karl IX tulnud mitme ratsa- ja jalaväeosaga jälle Eestimaale ja jäänud laagrisse Paide all. Kui nüüd Poola armee tuli sinast tugikohta vabastama ja ründas kuningas Karli Paide all väljal, juhtus nii, et too sai oma mitme tähtsa ohvitseri äraandlikkuse ja vaenlastega kokkumängimise tõttu niimoodi lüüa, et olles kaotanud 3000 meest, see on 21 lipkonda ja 7 suurtükki, oli ta sunnitud taganema Tallinna, kust ta siis kohe läks tagasi Rootsi.”
Septembris 1604 tahtsid rootslased Paide kindluse tagasi vallutada, kuid poolakad võtsid lahingu vastu väljaspool kindlust, Paide ja Põltsamaa vahel ning võitsid rootslasi.
|
OSCAR-2019
|
||
Haridus- ja teadusministeeriumi ees on ühe mehe kuju ja sama maja sees on tema nime kandev saal. See mees on Peeter Põld. Ta oli 1909–1919 Tartu Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlastekooli direktor, mis oli erakool. Tsaariaja lõpus sai emakeeles õpetada ainult erakoolides. Ilma erakoolideta oleks tsaariaja lõpus olnud päris raske emakeelse hariduse järjepidevust säilitada. Pärast tegi see tubli erakooli direktor ka Tartu ülikooli esmakordselt ajaloos ehk 1919. aastal eestikeelseks.
Erakoolide ja kogukonnakoolide teema on taas aktuaalne. Üks artikkel järgneb teisele, ühe raadio- ja telesaate järel tuleb teine. Tekivad küsimused, kellel on õigus ja keda usaldada.
Eesti põhiseaduse § 37 ütleb, et «lastevanematel peab olema määrav roll oma laste hariduse valikul». Eesti elukestva õppe strateegia 2020 ütleb: «Et saavutada elukestvas õppes osaluse kasv, peaks rahastamine senisest rohkem arvestama sihtrühmade võimaluste, vajaduste ja eripäradega. Rahastamisotsused peavad lähtuma riigi prioriteetidest ja võimalustest, olema avalikud ja selged.»
Võiksime küsida, kas haridus- ja teadusministeeriumi kavandatav erakooliseaduse muudatus on kooskõlas nende kahe eesmärgiga. Kui Pikakannu, Rosma ja Leiutajate külakool Sännas kinni pannakse, kas põhiseaduse ja haridusstrateegia üllad eesmärgid on siis täidetud? Ja nendes koolides käivatest lastest kahju ei ole?
Veel võiksime küsida, kas kehtiv põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ning erakooliseadus on kooskõlas 1923. aasta rahvahääletusega. Ja kuna minu hinnangul seda rahvahääletust pole keegi tühistanud, siis järelikult on see kehtiv ning riik peab tagama, et kõikides koolides on usuõpetus kohustuslik ja õpilastele vabatahtlik. Aga see on ju täitamata.
Kogukonnakoolide lastevanemate liikumise juht Kalev Roosiväli on öelnud, et maksumaksja jaoks on erakoolid kõige odavamad ning riigikoolid kõige kallimad.
Haridus- ja teadusministeerium on öelnud, et need andmed on ebatäpsed ja õigeid numbreid ei ole minul kahjuks mitme nädala jooksul õnnestunud saada. Saatsin neile isegi Exceli tabeli, aga vastuseid ei ole ega tulegi. See viitab veel palju suuremale probleemile Eesti hariduses. Haridusstatistika on puudulik. Otsused pole teaduspõhised, puuduvad mõjuanalüüsid.
Eesti laste arv väheneb, aga erakoolides ja kogukonnakoolides käivate laste arv kasvab. Kas pole kummaline? Kui erakoolides ja kogukonnakoolides on koolimajad õpilasi täis, siis tekib probleem, et kusagil on koolimajad pooltühjad.
Kas maksumaksjale tuleks odavam, kui me Tallinna toomkooli sulgeksime ja hakkaksime maksumaksja raha eest remontima mõnda pealinna põlenud ja mahajäänud koolimaja? Ja miks peaks seda otsustama mõni kõrge ametnik kantseleivaikuses, kui lastevanemad ja lapsed hääletavad jalgadega? Kas nende arvamus üldse ei loe Eesti ühiskonnas, kus peame ideaaliks aktiivset kodanikuühiskonda?
Tartu katoliku kiriku ümber on nn ladina kvartal. Siin on põhikoolimaja, kultuurikoda, algkoolimaja, spordimaja ning remonti vajav gümnaasiumihoone. Need majad on ostnud või ehitanud frantsiskaani klooster või katoliku kirik. Ja sellega on väga suur hulk maksumaksja raha kokku hoitud. Kujutage ette, kui Tartu linn oleks pidanud 427 kooliõpilasele ja 64 lasteaialapsele maksumaksja raha eest koolimaja ja lasteaia ehitama. See on ju kokkuhoitud raha.
Lõpetuseks võiks küsida, kes ikka on Eestis kõrgeima võimu kandja. Kas lastevanemate soov, et pearaha ja tegevustoetus käiks koos õpilasega, sõltumata kooli omandivormist ja kohaliku omavalitsuse võimekusest, ei maksa mitte midagi? Hariduslik mitmekesisus on suur väärtus. Lastevanemate roll laste haridustee valikul on põhiseaduslik õigus.
Ei saa olla nii, et mõnel on võimalik saada sobiv maailmavaateline haridus tasuta, aga teised peaksid teoreetiliselt hakkama oma maailmavaatelise hariduse eest maksma senise 37 euro asemel 128 eurot ehk õppemaks tõuseks 246% võrra. Sellisel juhul saame rääkida haridusliku kihistumise süvenemisest. Kas ühiskonna sidususe kadumine on see, mida kõrgema võimu kandja ehk rahvas soovib?
Mõelgem korraks, kas Anton Hansen Tammsaare õppimine Treffneri erakoolis või Lennart Meri õppimine katoliiklikus koolis Pariisis ei ole rikastanud Eestit. Mulle meenub Mileetose türann Thrasybulos, kes vastuseks küsimusele, kuidas oleks kõige õigem valitseda, lõikas ära kõik teistest kõrgemale kasvavad viljapead. Kas meil on nüüd see aeg käes ja 1940. aasta kordub? Tahan öelda, et selle erakooliseaduse muudatuse esitamisega ei lõpe veel meie püha üritus. Meie reliikvia on vabadus, valikuvabadus, vabadus valida oma lapsele sobiv haridus.
Tsiteeritud Luuka evangeeliumi kirjakoht on Jeesuse kokkuvõtlik iseloomustus naisest, kellele ta tema patud andeks andis. Nimelt juhtus, et Jeesus oli ühe variseri majja sööma palutud. Sinna ilmus üks langenud naine, kes ilmselt oma keha müümisega elatist teenis. Ta niisutas nuttes pisaratega Jeesuse jalgu, kuivatas neid oma juustega, suudles neid ja võidis mürriõliga. Majaperemees mõtles endamisi, et kui Jeesus teaks, kellega on tegu, ei siis ta seda naist oma ligi laseks.
Jeesus oli aga asjast ammu aru saanud ja rääkis variserile hoopis mõistuloo sellest, kuidas rahalaenaja kustutas kahe võlgniku võlad, sest nad ei jõudnud maksta. Ühe võlg oli viiskümmend, teisel aga viissada teenarit. «Kumb võlgnik nüüd rahalaenajale rohkem tänulik oli?» küsis Jeesus. «Ikka see, kel suurem võlg kustutati.» Jeesus hindas vastuse õigeks ja tõmbas nüüd võrdlusjooni peremehe ja naise käitumise vahele, leides, et naise armastus Jeesuse vastu on igati suurem kui majaperemehe külalislahkus. Järelikult tuleb sellele, kelle armastus on suurem, ka rohkem andestada. Lauas istujad olid šokeeritud: kes on tema, et ta patte andeks annab? Naist kiitis Jeesus aga tema usu pärast.
Juba muistsetes usundites kohtab mitut liiki armastust. Eriline on muidugi jumalaarmastus (kr agápe, ld caritas, sanskr karunā). Sama vana religioosse taustaga on armastus sõpruse või kiindumusena (kr filía, ld dilectio, sanskr priyatā). Kuskilt on loetud, et Julius Caesarile omistatakse ütlust «Sõprus ei ole muud kui armastuse erikuju».
Juba hilisneoliitikumis, mil ilmus varajane jumalausk, eeldame armastust kui tunnet ja suhtumist kõrgemasse olendisse. Loodusrahvaste juures esineb kõikjal aukartust kõrgemate vägede vastu, mis sisuliselt on võrreldav armastusega agaape või filiia mõttes. Varajasimat jumalakujutlust – taevast üliolendit – nimetatakse «Isa», «Ema», «Sõber», «Armastatu».
Vast on antud juhtumil mõistlik viidata sellele, et Ees-Aasia päritoluga muistsetes religioonides on oluline olnud ka erootiline armastus, nimelt omalaadse viljakuskultusliku templiprostitutsiooni hieros gamose (püha pulm, püha abielu) näol eriti armastusjumalanna Ištari (Astarte, Astoreth) ja Suure Ema kultuse näol. Babüloonias, Süürias ja mujalgi Juudamaa naabruses võisid mehed, kel oli koduses majapidamises probleeme naiste viljatuse, loomade ahtruse või viljaikaldusega, teha templile annetus ja osta sellega õigus rituaalseks seksuaalvahekorraks jumalanna esindajaga ehk siis preestritariga.
Me ei tea, kes oli see naine, kes esineb kõnealuses loos. Arvan, et see polnud juuditar. Juutide ühiselureeglid olid ranged. Ilmselt oli võõramaalanna, seega teiseusuline, kel oli luba tegelda prostitutsiooniga. Jeesuse jaoks polnud aga vahet, kas tegu oli oma või võõraga, kombelise või patusega. Ühtviisi väärisid andestust kõik.
Andestamine pole tavaline asi. Õiguse ja õigluse nõudmine ning kättemaksuiha on väga inimlik soov. Sellele on üles ehitatud kogu jurisprudentsi ajalugu. Minevikusajanditest teame avalikke hukkamisi ja kohutavaid piinarikkaid karistusi. Robert van Gulik viitab oma Tangi ajastu kuulsa kohtuniku Di lugude järelsõnades sellele, et hiinlaste õiglustunne nõudis nende kriminaalromaanide lõpus kindlasti ka kurjategija hukkamise detailset kirjeldust. Kus on siin andestus?
Ometi õpetab nende suur filosoof Kong Fuzi: «Mis on inimlikkus? Armastada inimest. Mis on tarkus? Mõista inimest.» (Konfutsius 2009, XII:22). Konfutsiuse järglasele Mo-zi´le kuulub ka ütlus «Taevas armastab kõiki olendeid, seetõttu peavad kõik üksteist armastama.» Selles punktis langevad ju Jeesuse ja Konfutsiuse õpetused kokku!
Ja lõpuks usk. Psühholoogiliselt on see ju hoiak, kaljukindel veendumus, mis piltlikult öeldes liigutab mägesid ja võib teha imet.
Tänases teises olulises kirjakohas kirjutab apostel Paulus Rooma rahvale: «Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused.» (Rm 5:8)
Kui me nüüd koos Paulusega kindlalt usume, et Jumal on inimkonda niivõrd armastanud, et ta oma ainusündinud Pojal meie õndsuse lunastuseks ristil surra lubas, siis tohime uskuda ka sellesse, et saame ka ise päästetud. Nii, nagu leidis andestuse see langenud naine.
|
OSCAR-2019
|
||
Heinrich Friedrich Emil Lenz (24. märts/vkj 12. märts 1804[1][2] Tartu – 10. veebruar 1865 Rooma) oli baltisakslasest füüsik. Ta sõnastas 1833 induktsioonivoolu määramise reegli (Lenzi reegel). Tema järgi on valitud induktiivsuse tähis L.
Ta lõpetas 1820 Tartu Kubermangugümnaasiumi. Aastail 1820–1823 õppis ta Tartu Ülikoolis keemiat ja füüsikat.
1823–26 võttis Lenz osa Otto von Kotzebue kolmandast ümbermaailmareisist füüsikuna. Ta mõõtis külastatud paikades ilma ja merevee füüsikalisi omadusi. Ekspeditsiooni tulemused avaldati 1831 "Peterburi Teaduste Akadeemia Toimetistes".
Aastast 1828 kuulus Lenz Peterburi Teaduste Akadeemiasse, esialgu adjunktina, alates 1834 akadeemikuna. 1836. aastast oli ta Peterburi ülikooli õppejõud (aastast 1840 professor ja matemaatika-füüsikateaduskonna dekaan, 1863. aastast surmani rektor). Lisaks õpetas ta 1830–31 St. Petri-Schules, samuti Mihhaili suurtükiväekoolis.
Lenzi loengud füüsikast ja füüsikalisest geograafiast paistsid silma selguse ja range süstemaatilisuse poolest. Sama kehtis tema gümnaasiumide füüsikaõpiku ja füüsikalise geograafia käsiraamatu kohta. Kumbagi anti välja mitu trükki. Eriti levinud oli neist füüsikaõpik.
Lenzi reegli järgi tekitab indutseeritud elektromotoorjõud alati elektrivoolu, mille magnetväli püüab kompenseerida muutusi induktsioonivoolu esilekutsuvas magnetvoos. Selle reegli avaldas ta 1834 artiklis "Über die Bestimmung der Richtung durch elektrodynamische Vertheilung erregten galvanischen Ströme" Füüsika ja Keemia Aastaraamatus ("Annalen der Physik und Chemie", alates 1900 kuni tänapäevani kannab see ajakiri nime "Annalen der Physik").
Elektromagnetismi hakkas Lenz õppima 1831. Lisaks omanimelisele seadusele avastas Lenz James Prescott Joule'ist sõltumatult 1842 Joule'i seaduse ja sellepärast nimetatakse seda Joule'i-Lenzi seaduseks.
Lenz osales agaralt galvanoplastika väljatöötamises. Selle meetodi oli leiutanud tema sõber ja kolleeg Moritz von Jacobi. 1839 valmistas Lenz selle meetodi abil mitu medaljoni. Koos ühe reljeefiga, mille Jacobi samal aastal valmistas, on need maailma esimesed galvanoplastilised skulptuurid.
Füüsikalise geograafia vallas uuris Lenz õhutemperatuuri ja merevee soolsust, Kaspia mere veetaseme kõikumist, õhurõhu muutuse sõltuvust kõrgusest merepinnast, maamagnetismi mõõtmist, magnetilist inklinatsiooni jm.
Tema vanaisa Friedrich David Lenz oli kirikuõpetaja ning Tartu Ülikooli eesti ja soome keele lektor.
Tema poeg Robert Lenz (1833–1903) oli füüsik, Vene Geograafiaseltsi füüsikalise geograafia osakonna juht, Peterburi Teaduste Akadeemia korrespondentliige ja salanõunik.
See artikkel räägib materjalist; sulgemisvahendi kohta üldiselt vaata artiklit Kork (sulgemisvahend); pudelikorgi kohta vaata artiklit Pudelikork; teisese kattekoe kohta vaata artiklit Korkkude
Maagaas on orgaanilise aine lagunemise tagajärjel tekkinud gaasiliste süsivesinike segu, mis asub maakoore tühikuis ja poorseis kihtides. Suurema osa maagaasist moodustab metaan.
Tekkimise järgi jaotatakse maagaasi biokeemiliseks, vulkaaniliseks, metamorfoosseks, atmosfääriliseks, keemiliseks, radioaktiivseks ja termotuumseks. Maagaas on harilikult tekkinud orgaaniliste ainete biokeemilisel lagunemisel ja sellele järgnenud muundumisel geokeemiliste tegurite mõjul.
Maagaasi leidub peamiselt kas koos naftaga naftamaardlates (naftagaas) või gaasikondensaadiga (gaasikondensaadigaasid) või eraldi gaasimaardlates (kuiv põlev gaas). Vähemal määral ka söemaardlates kaevandusgaasina. Maagaasi tekib ka märgalade, prügimägede jms hapnikuvaestes tingimustes orgaanilise aine mittetäielikul lagunemisel. Kuivade põlevate maagaaside põhikomponent on metaan, nafta ja gaasikondensaadigaasid sisaldavad märgatavas koguses ka kõrgemaid süsivesinikke.
Maagaas kuulub fossiilkütuste hulka. Suurim majanduslik tähtsus on põlevatel maagaasidel. Maagaasi kasutatakse elektri- ja soojusenergia tootmiseks, kütusena mootorsõidukites, pliitides ja lokaalsetes kütteseadmetes; samuti keemiatööstuses mitmesuguste toodete (väetised, kangad, klaas, teras, plastid, värvid jne) valmistamisel. Maagaas on puhas ja küllaltki keskkonnasõbralik energiaallikas, sest tema gaasiline olek tagab kütuse täieliku põlemise ilma kahjulike põlemisjääkideta. Maagaasi torutransport säästab loodust – väheneb auto- ja raudteetranspordi koormus ning heitgaaside ja müra hulk.[1]
Maagaasi kasutavad Eesti tarbijad peamiselt soojusenergia saamiseks, elektri tootmiseks, tootmisettevõtetes mitmesugusteks tehnoloogilisteks vajadusteks ja kodumajapidamises. Eestisse tuleb maagaas läbi torustike Venemaalt. [1]
Suured maagaasi leiukohad asuvad Venemaa territooriumil. Neist suurim on Urengoi gaasimaardla, mis asub Jamali Neenetsi autonoomses ringkonnas. Seal leidub umbes 1013 m³ maagaasi. Maardla kuulub Vene gaasikontsernile Gazprom.
Lisaks Venemaale kuuluvad peamiste maagaasi tootjate hulka Ameerika Ühendriigid, Kanada, Suurbritannia, Alžeeria, Holland, Norra, Indoneesia, Iraan ja Usbekistan.
Eestis on maagaasi kätte saadud Keri, Prangli, Aksi, Kihnu, Rammu ja Koipsi saartelt ning Ihasalu lahest. Gaas on tekkinud viimasest jäävaheajast pärinevate taimejäänuste ja turba lagunemisest ning on suletud savikas moreenis asuvatesse väikestesse läätsedesse. Kihnu puhul aga arvatakse paiknemist aluspõhjaliste Devoni savikihtide vahel. Küll on aga Eestis leiduva gaasi hulk väike ja koostis ebaühtlane ning selle kasutamine ei ole majanduslikult otstarbekas.[3][4]
|
OSCAR-2019
|
||
Minu suureks üllatuseks nägin, et meie kevadine möll seenepakkudega (mida kirjeldasin selles postituses) tundub isegi tulemusi andvat! Sügisel oktoobris igatahes ei olnud sellest märkigi, nüüd aga…
Ning peenrakastide juures selgus, et pealsete väljatõmbamisega kiirustamine oleks rooskapsa puhul lausa kuritegelik samm olnud.
Mina ei tea, mis ajal need seal kasvasid, igatahes oktoobri lõpu eel enne lume tulekut oli mul enda teada sealt kõik söödav ära korjatud. Täna aga – korjasin neljaliitrise ämbri mõõduka kuhjaga täis.
Vahepeal oli ju oma poolteist kuud täitsa talve siinmail, püsivaid miinuskraade, korralikku lumikatet ja kõike. Uskumatu köögivili see rooskapsas.
Nagu pealkirjastki võib aru saada, jätkame erinevate torutööde lainetel. Millegipärast on praegu nii, et saame ühe jama kaelast ära siis on kohe järgmine platsis. Mind lohutab ainult see, et kui see tsükkel ükskord lõpule jõuab, siis on jälle pikemat aega rahu majas.
Seda te kindlasti mäletate, kuidas me ämbri kaevu kukutasime, hüdrofoor tuksis oli ja siis jälle korda sai. Edasi läksid asjad nii, et pesumasin läks rikki (22. detsembril), tuli kutsuda masinaparandusmees, kes tuvastas vea ja vahetas selle õnnetu Whirlpooli pumba ära. Pärast seda üritust läksime Otiga külaseltsi jõulupeole ja uskusime, et nüüd on kõik jälle hästi.
Ja esialgu oligi, st kõik jõuluettevalmistused said tehtud, jõululaupäeval Läänemaale lapsepõlvekoju sõidetud, esimesel pühal tagasi tuldud – ning siis tuli meil endale tunnistada, et see äravoolutorustikust kostnud mõningane vaikne torisemine muutub iga vetsuskäigu ja nõudepesuga järjest rahulolematumaks korinaks ja mulinaks. Mis viis meie mõttes sellele, et ilmselt on septik täis ja vajaks tühjendamist.
(Ah jaa, vahepeal, 26ndal, võtsime oma kodus vastu Päevalehe ajakirjanikku ja fotograafi, kes tulid minuga intervjuud tegema. See oli täitsa tore kogemus üle hulga aja. Viimane, kes must pika loo kuhugi tegi, oli ju 2015., meie kolimise aasta varasuvel Eve Jaakson ja Naistelehte. Igatahes seekord eksponeerin end küdeva kamina ees jõulumeeleolus, punases seelikus ja Tädi Tötsuga. Ja ma palvetan siin omaette, et äkki siiski vedas ja ma ei rääkinud liiga suuri rumalusi. Need laiad lõuad on üks igavene nuhtlus, ma ütlen.)
Pärast ajakirjanduslikku visiiti muutus äravoolutorustik järjest pahuramaks ja need hääled olid juba sellised, nagu meil oleks kuhugi sinna vannitoa alla vetevaimud elama asunud. Samuti oli problemaatiliseks muutunud number kahtede veega allauhtmine. Nõnda tunnistasime paratamatust ja tellisime septikutühjenduse. See püha üritus toimus täna.
Järgnev pilt on vaid illustratiivne. Nimelt, meie septiku pealtvaade lubab oletada, et tegemist on umbes sellisega. Kuid kindel ei saa ju olla, sest maa sisse tema külgi ma ei näe ju.
Et teid säästa kogu sellest vahepealse juramise, sekeldamise ja tõmblemise kirjeldustest, ütlen lühidalt ära, et pahurad vetevaimud oli üks tihke rasva-, pesumasinasodi ja katlakivi tropp vahekaevu ja septiku vahelises torus. Ka see on praeguseks hetkeks juba kõrvaldatud.
Nüüd peksab kaevupumba kaitset läbi. Mis tähendab, et ka kaevu pumbal on midagi viga. Kas siin on mingi roll mängida meie poolt kaevu kukutatud ämbril? Või on pump lihtsalt nüüd otsustanud, et ta on vana, väsinud ja tahab surra?
Igatahes meil on nüüd kõigepealt vaja selgeks mõelda, kelle poole ja mis järjekorras selles asjas tuleks pöörduda. Elektriku? Torumehe? Kodumasinate parandaja? Mõne kaevupuhastaja?
Aga laps saatis mulle Prantsusmaalt jõulukaardi mustast kassist lumesajus. Umbes sellise ja samuti Vicky Mounti oma, aga samas mitte päris sellise, sest täpselt samasugust pilti netist ma ei leidnud ja skänner ka ei tööta. Igatahes sobib selle pildi mõtlik meeleolu illustreerima meie selle aasta jõulurahu.
Eile öösel väsinuna ei jaksanud pikemalt teemat arendada, aga täna mõtted ikka keerlevad selle ümber. Osalt ka sellest ajendatult, et just poole tunni eest käis meil kah üks kõrvalküla-mees, kes hiljuti facebooki grupis oma saunasuitsuliha välja pakkus ja meie Otiga muidugi tahtsime. Tuli välja, et elab kaunis lähedal, meie külateed pidi paar kilomeetrit edasi. Ja tõi meile veel täitsa sooja ja suitsusaunalõhnalise singi.
Ise magamata, öö läbi sauna kütnud, tegi juttu meie sindelkatusest, et millal tehtud ja kuidas hooldame, et temal on tehtud uus kimmkatus. Noh, järgmine suvi ongi Otil plaanis seda meie oma puhastada ja üle tõrvata, mis muud hooldust sellel ikka.
Läks ära, ja maitsesime Otiga seda sinki ja tegime pilti ja, ise ikka veel eelmise õhtu elamuste sees, ning arutasime seda asja, mida me Otiga juba tuhat korda oleme arutanud. Kuni ma tundsin, et pean sellest kirjutama ka.
Eks me kõik oleme kuulnud jutte jubedalt allakäinud maapiirkondadest ja õudsest elust seal, kus midagi peale joodikute enam ei ole ja kus ükski mõistlik või noorepoolne inimene enam ei ela. Aga ise nüüd maal elades olen ma hakanud mõtlema, et see on kõigest mingi 90ndatel aastatel kinnistunud kuvand. Tegelikud protsessid käivad maa taasasustamise poole. Ettevõtluse arengu poole. Vanad joodikud on suuremas osas ära surnud, noored joodikud lähevad järjest ära linnadesse, kui kõrvalt toitja emake ära kaob, sest linnas on joodiku elu hulga kergem kui maal. Juhutööd, poed, ühistransport, supiköögid, varjupaigad jne. Maal ei poputa neid keegi enam ja siia meie lähikonda polegi vist ühtegi enam alles jäänud. Vähemalt pole ma siin ühtegi näinud.
Selle asemel on meil siin meie oma külas õmblusettevõte, kuhu Elva linnastki tööle käiakse, tisleritöökoda, lihaveisekasvataja (lähim naaber!), kirurg, saekaater, kartulikasvataja (kelle toodangut te Selverist ja Rimist pestult ja pakendatult ostate), teraviljakasvataja, linnas tööl käiv politseinik. Meist teisele poole lähimad naabrid juba järgmises külas ( 1 km kaugusel) on kohvikupidaja (kohvikut peab Tartus) ja kunstnik, neist edasi vanas metsavahitalus asjatavad noored kolmelapselised bioloogiadoktorid, neist omakorda järgmises talus peetakse kahte lehma, kes varustavad ümbruskonda pärispiimaga, ja ülejärgmises talus peetakse mitutsada lammast. Tee teist haru pidi minna on seesama saunasuitsusingimees ja edasi ma rohkem rahvast esialgu ei tunnegi. Lõuna-Eesti hajaküla, taludel vahet pool kilomeetrit ja kilomeeter. Kui nüüd meie otsestest naaberküladest veel natukene edasi vaatan, siis 3 km meist elab noor ja väga tark loomaarst, kes praegu Elvasse omale ka kliinikut ehitab, umbes 4 km talus elab juuksur, kelle juurde tuleb minna tema koju või kes tuleb ka kliendi juurde koju, kui näiteks on vaja juukseid lõigata pere kõigil kolmel lapsel. Umbes sama kaugel on juustutootmistalu (ka neid juuste võite poest osta). Põllumees, kes meiegi käest pisikest lappi rendib, elab kah mõni km eemal, kasvatab vilja ja rapsi kokku umbes 200 hektaril ja on ühtlasi ühe Lõuna-Eesti väikese kooli direktor. On ratsutamistalu hulga hobustega. On küttepuude tegija ja müüja. On matemaatikaprofessor. Kuulus Muhedik ja Muhedikupapa. Ja kindlasti ma unustan praegu kedagi ja midagi ära ka.
Aga veel. Kogu sellest loetletud rahvast põliselanikud on umbes pooled. Väga paljud on siia kolinud viimase 5 aasta jooksul. Kui eile koolimajas rääkisin ja ütlesin, et elame siin ju alles vähem kui 2 aastat, et kolisime linnast maale, ühest Eesti otsast teise, siis puhkes selline vaikne heatahtlik naer ja igast toanurgast ütles inimesi: meie ka, meie ka, nagu meiegi, meie tulime Tallinnast, meie sealt ja meie sealt.
Ning kui palju isasid oli eile koos laste ja perega koolimajas. Kui asjalikud noored mehed. Mida nad kõik teevad ja on ette võtnud. Saime hea jutu peale ühe Tallinnast kolinud mehega, kuue lapse isaga, kelle saunavihad me ära ostsime. Sain aru, et ta viib üle Eesti läbi saunakoolitusi. Aga saunajuttude pinnalt oli meil nii kerge ühist keelt leida. Mu kogutud munakarbid lähevad edaspidi kõik neile, sest kanu peavad nad ka.
Üks jutt, mis ma kuulsin, oli nii tore: kuidas käiakse perega Tallinnas puhkamas. Mõlema poole emad-isad elavad Tallinnas. Siis käiakse vahel külas, jäetakse lapsed vanaisade-vanaemadega lõbutsema ja ise minnakse kahekesi… Mustamäe metsa jalutama.
Mis põhiline, need noored inimesed kõik teevad midagi, ja tahavad teha, ja neid tuleb iga aastaga juurde. Joodikutest seisma ja lagunema jäänud kohad kerkivad uuesti üles. Võtab küll aega, aga see tuleb. Ja peremeeste aeg tuleb maale tagasi. Ma olen selles täiesti kindel.
Tänane õhtu möödus meil Otiga Unipiha algkoolis, mis asub Pangodis järve ääres vanas väga hubases ja mõnusas puumajas ja on kõike seda, mida tänapäevased koolid tihtipeale enam ei ole. Aga võiksid olla. Sest just niimoodi saabki üks kool olla samal ajal ka mõnusaks kogukonnakeskuseks ja kooskäimiskohaks, kus lapsed täiskasvanute kõrval teevad ja toimetavad – just täpselt nii, nagu elu õige ja loomulik kulg käibki.
Mul on natuke kahju, et 50 aasta pärast tõenäoliselt ei ole enam selliseid koole järel. Sest riigile on odavam pidada suuri hariduskombinaate, kus pole enam kellelgi õieti üksteise jaoks päriselt aega ja kust keskkonna anonüümsus ja mis tahes kollektiivide (klass, õpetajaskond, lapsevanemad) suurus paratamatult juba pärsib ühistegemisi ning seega ka ühesolemist.
Aga kuni meil on veel midagi sellist nagu Unipiha kool, seni nautigem! Kaks õpetajat, paarkümmend last ümbruskonna küladest, nende laste vanemad, külaseltsi liikmed – ja elu käib.
Rääkisime Otiga oma uuest raamatust ja lugesin luuletusi. Pange tähele seda vahvat, vahvat interjööri ja kurge kapi otsas!
Ja kui suvel saunavihtu teha ei märka (jobud!), siis on suur õnn, kui koolimaja jõululaadal mõni lapsevanem neid müüa pakub!
Väike ülevaade nädalalõpust kah. Ilma piltideta seekord, sest mitmes eelnevas postituses saigi nagu palju neid.
Reedene tööpäev läks Lutsu tearile, kus käisin jälle proovi kuulamas-vaatamas, ja jälle tegime tekstis muudatusi. Mulle endalegi tuli mitu uut ideed, mis me otsustasime sinna sisse kirjutada. Iga korraga läheb see tekst justkui aina paremaks ja paremaks. Nii et see võimalus proovides kaasas käia on minu meelest lihtsalt suurepärane. Ja mulle meeldib väga koostöö Jaan Willem Sibulaga, kes seda tükki lavastab.
Laupäeval otsustasin lõpuks endale ühe puhkepäeva teha ja täitsa vabalt võtta. Ei siiberdamist, ei sagimist ega sekeldamist. Ott oli päev otsa linnas “aparaaditehases” oma 3D-tööd kõpitsemas ja kuni tema kojutulekuni oli kõik üsnagi rahulik. Ainult mina, mu kudumistöö ja telesaated. Aga siis kõik muutus. Sest õhtul ilmnes, et vesi ei taha millegipärast enam torudest niimoodi sujuvalt voolata, nagu ta tegema peaks, kui ta kraanist jookseb. Nii et mis me teha saime. Eelmine kord, kui nii juhtus, oli veefilter umbes. Nii me lähenesimegi veefiltrile. Algul ei saanud lahti, pärast selgus, et varuks ostetud uus filter oli vales mõõdus, aga vana filtrit tagasi panna enam justkui ei õnnestunud: selle korpuse ventiili vahelt hakkas vett purskama ja otsustas purskama jäädagi, ükskõik, mida me seal ka ette ei võtnud. Nii et ainus lahendus oli pump üldse välja lülitada ja jumalat tänada, et vähemalt saunavett õnnestus enne kuigipalju valmis niristada. Nii et sauna me ikka saime.
Pärast sauna oli aga see idee, et enne ööd võiks veel õhtusööginõud ka ära pesta – vanamoodsalt, kausis. Selleks läksime kaevule, mis eelmine sügis udupeene uue vahtrapuust võlli sai. Võll töötas laitmatult. Ainus, mis ei töötanud laitmatult, oli see tsinkplekkpang, mis konksu küljest lahti tuli ja ennast enam üles tõmmata ei lasknud. Nüüd ta ulbib seal kuskil viimase rakke alguse juures vees. Kaevus. Kui kellelgi on ideid, kuidas see ämber sealt 10 m sügavuselt kätte saada, siis ootame juhatust!
Mis siis, et Ott tõi täna poest igaks juhuks veel 2 plekkpange – ega me ei saa ju oma kaevu neid ämbreid täis loopida. Mõne võiks vahepeal sealt kätte ka saada.
Ja ma ei hakka üldse rääkimata, kui harjumata ja kummaline tunne on tänapäeva inimesele palja peega talveajal välikemmergus istuda. Või isegi enne selleni jõudmist: kui harjumatu on kempsu mineku jaoks panna kõigepealt jope selga ja saapad jalga, otsida taskulamp üles, ja siis lipata 60 meetrit kole kiiresti, et muidu…
Täna igatahes see saaga jätkus täiega. Ott sai seekord küll poest täiesti õiges mõõdus filtri, ja ventiil sai kummi täis topitud ning enam vett ei pritsinud, aga seevastu sai selgeks, et asi oli tõenäoliselt hoopis hüdrofooris. Pumpasime sinna õhku juurde, aga seda imelikumalt kõikuma see veesurve hakkas ja nüüd on nii, et surve on võimas, kuid ainult kohati. Justkui jookseks torud tühjaks ja siis enam üldse mitte – nagu finišijoone taga kokkukukkunud maratoonlane.
Nii et homme tuleb helistada torumehele ja temalt asjatundlikku abi paluda. Muidu lõpeb see kino viimati siin tõesti sellega, et kaev on ämbreid täis, aga veega ikka pahasti.
Täna esitlesime “Imelisi inimesi” Nõo raamatukogus. Üks lähemaid raamatukogusid ju meie kodule nüüd. Elva on küll kõige lähemal, aga Elva esitlus tuleb alles jaanuaris.
Täna aga olime Nõos. Ja see üritus läks küll igati korda. Saal tuli lapsi täis, õpetajaid ka, oli kaasaelamist ja huviga kuulamist ja küsimusi ja raamatuostmist ja kõike oli. Ott näitas, kuidas ta oma digilaua peal raamatutesse pilte joonistab, ning sirgeldas selle käigus üles paar pildikest nii üritusest endast kui jutuks tulnud teemadest!
Päris piltide eest aga pean tänama vallalehe tegijat Kaid. Ma loodan südamest tema lahkele loale tema tehtud piltide kasutamisel siin blogis.
Veetsin täna terve pika ühes vaimustavas kohas. Õigupoolest oli see käik seotud ühe tööprojektiga … mis kätkeb endast koostööd ERMiga. Aga ma polnudki ju seni veel jõudnud sinna uhkesse ja üüratult suurde majja, mis on nii pikk nagu… “nii päevatee kaob öösse.”
Seest on ka kõik samaväärselt pompöösne ja kolossaalselt suur. Võimas, väga võimas interjöör. Panen parem pilte, sest need räägivad rohkem kui … teadagi.
Pikk keskne galerii, kust pääseb igale poole kõrvale paljudesse ekspositsiooniruumidesse. Ka selles galeriis endas on külluslik ekspositsioon. Seal pildi keskel vasakul võre taga näiteks peidab end kuulus Kukruse naine, just nii nagu ta maamullast leiti. Koos sama kruusaga ka vist.
Veel eraldi oli vaibagalerii. Oh jummel, see oli nii vaimustav! See 19. sajandi Vigala pulmavaip sai kohe mu lemmikuks. Te ainult vaadake, mis asju siia kõik sisse on kootud, kõike, mida üks taluinimene võis ihaldada! Koos ilmapuude ja kaheksakandadega. Terve lugu ühe vaiba sees.
Ja ühte nõukaaegset muruniidukit ei olnud ka sugugi võimalik pildistamata jätta… Nagu ikka – kõik tuleb teha käepärastest vahenditest!
Reedel tegime oma ajalehetöö kodus ära ja sõitsime seejärel Haapsallu. Sest me kumbki ei ole väga varahommikune inimene, ja mõte laupäevahommikusest kella viiesest äratusest, selleks et oma uue raamatuga kella kümneks Haapsallu jõululaadale jõuda, tundus liiga kole. Seevastu mõte õhtu veetmisest koos vanade sõpradega Sadama Viies tundus väga tore. Ja muidugi nii oligi. Ma panen sellest majast siia ühe ilusa suvise pildi, veebist võetud ja Tarmo tehtud. Nagu ikka, pole mul endal sündmuste keerises kunagi meeles interjööre ja eksterjööre pildistada.
Laupäeval niisiis jõululaadal, kus oli ka väga tore ja tulus, ja õigupoolest täiesti vaimustav nii palju tuttavat rahvast näha. Aga muidugi pika päeva lõpuks ka päris-päris väsitav. Pilt veebist: Haapsalu kultuurimaja.
Ja seejärel Paliverre ema juurde. Ning järgmisel päeval tädile kõrvalmajja sünnipäevaks õnne soovima.
Palivere oli erinevalt muust Eestist neil päevadel suhteliselt lumine. Aga seal ongi justkui natuke teine kliima kui mujal. Ilus on seal aga endistviisi ja alati. Mu lapsepõlv möödus seal. Kui ma nüüd mõtlen, siis tegelikult mu Lõuna-Eesti lembus ei olegi eriti üllatav. Kui mu lapsepõlvemaastikud olid umbes sellised. (Pilt veebist ja suvine.) Palivere on tõeline anomaalia keset laudsiledat muud Läänemaad. Ei tea, kuidas need künkad ja oosid just sinna kokku kuhjati.
Ja vaadake seda liiva. Selle peale rajasid mu vanaema ja vanaisa 60 aastat tagasi ilusa ja lopsaka aia. Mul on kole mõeldagi, mida kõike selleks tarvis oli teha.
Pühapäeva õhtul jõudsime koju tagasi. Selleks, et esmaspäeval natuke hinge tõmmata, hädapärased tööd ära teha … ja teisipäeval külastada hoopis sellist kurba kohta.
Hea sõbra ema käisime ära saatmas. Oleme nende kodus kaua aega olnud tihedad külalised ja peaaegu omainimesed. Sellepärast oli meie koht ka täna nende juures.
Ja siis läks kuidagi peadpööritavaks, sest enam-vähem otse peielauast sünnipäevale pole ma oma elus veel minema juhtunud. Aga täna just niimoodi läkski. Sünnipäev oli majas, mida suur hulk teist juba tunneb … ja seda imede aeda, mis laiub Köstrimägede vahel. Pilt, teadagi, on suvine, õigemini kevadine. Sest midagi pole teha, ma juba igatsen suve nii kangesti.
Kolmapäeval esinesin Tartu Hansa Koolis kolmele klassitäiele täisverelistele seitsmendikele. Rääkisin neile Anni-lugude tagapõhjadest ja muidu elust – nii nagu mina sellest aru olen saanud. Polnud häda midagi. Silmad neil särasid, üllatavalt tähelepanelikult kuulasid, elasid kaasa ja isegi mingit sahmimist ei olnud. Hakkan ennast niimoodi varsti tundma nagu pubekalausuja.
Ja kooli mikrokliima oli selline asjalik ning mõnus. Minu meelest üks sümpaatsema atmosfääriga linnakoole, kus ma esinenud olen. Nii et ma olen selle esinemisega kohe täitsa rahul.
Pärast jooksin mööda Tartu linna ringi, uued raamatud kotis, ja viisin neid ära sinna, kuhu olin lubanud viia. Kohtusin selle tegevuse raames ka ühe noore sugulasega, keda viimati nägin tema titapõlves, kuid kes nüüd on juba noor abielunaine. Ja tema kaudu jõuavad “Imelised inimesed”nüüd ka mu kaugemate Tartu-sugulaste kätte.
Et Ott oli koolis ja ma ei tahtnud tema päeva lõpuni linna peal niisama aega surnuks lüüa, läksin lõunast bussi peale, et koju tagasi sõita – aga et ootamatult ja täiesti juhuslikult astus samasse bussi ka Lill, siis koju ma ei jõudnud, vaid Lille juurde. Kuhu ühtlasi jäin terveks ülejäänud päevaks ja suuremaks osaks õhtust ja kust Ott mu enne ööd kenasti koju transportis. Kõige muu meelelahutusliku hulgas tuli meile Lillega mitu suurepärast ideed, millest ühte me hakkasime juba täna niimoosi kompamisi teostama (puudutab seda, kuidas üritada ühel veidike alternatiivsel viisil müüa “Imelisi inimesi”), aga üks teine idee (et Lill võiks hakata ilmalikuks matjaks ja mina kirjutaks talle intelligentseid, diskreetseid ja ühtlasi meeltliigutavaid matusetekste) jääb ilmselt ootama aegu, millal meil koledal kombel halvasti hakkab minema, nii et me selle karjääri juba tõsimeeli kaalumisele oleme nõus võtma. Seni on niisama nalja teha hea küll.
Üldse olen sel nädalal tegelenud tellitud raamatute pühendamise, pakkimise ja postitamisega, samuti valmistanud ette ja kokku leppinud “Imeliste” esitlusi, nii et palun teadmiseks võtta, et 15. detsembril kell 11.30 on selle raamatu esitlus Nõo raamatukogus ja 20. detsembril Kambja vallas Unipiha algkoolis jõululaada raames! Haapsalu kultuurikeskuses esitlen raamatut ja loen kohvikus kahes plokis luuletusi juba sel laupäeval, 10. detsembril suure jõululaada raames enne laste kinoseansse, ja üritan kohal viibida terve pika päeva, et kõikide heade inimestega näost näkku juttu ajada ja neile pühenduste ja autogrammidega raamatuid müüa! Nii et tulge aga ligi!
Elva- ja Tartu-esitlused paraku jäävad asjaolude survel juba jaanuarikuusse, aga need tulevad siiski. Annan enne siis teada.
Ootamatul kombel hakkasid asjad arenema meie aida lagunenud otsaseina kohapealt. Olen sellest otsaseinast juba mitu puhku kirjutanud. Kevadel aprillis tegelesime selle teemaga põhjalikumalt, leidsime meistrimehe, kes mõistliku raha eest on nõus tulema ja selle vaid harjumusest koospüsiva vana seina uuesti laduma. Kui leiame kuskilt terved vanad palgid, millega asendada. Kuulasin terve kevade ja suve siit-sealt nende palkide kohapealt maad, kõik võimalikud variandid olid kas arutult kaugelt tuua, seega kokkuvõtes liiga kallid. Nüüd kumab aga täiesti mõistlik variant siitsamast lähikonnast, ja on täitsa reaalne, et kevadel saame selle asja korda. Selle asja siis.
Laupäeval käisimegi sõidus, seda lammutatavat hoonet uurimas ja mõõtmas, kas pikkused meile klapivad.
Ja pärast käisime külas. Omakülainimestel. On meil siin külas üks selline tore perekond, kelle lastele mardipäeval raamatu võlgu jäime, sest see polnud veel trükikojast tulnud. Nüüd saime ära viia koos kommikoti ja mandariinidega ning jäime lausa kauemaks. Mõnus oli.
Pühapäeva veetsin jällegi mingis mõttes töisel rindel. Hommikuse rongiga Tallinnasse ja seal Kirjanike liidu korraldatud lavastajate ja kirjanike ühisseminarile Kirjanike majas.
Dramaturgia huvitab mind järjest rohkem. Pärast kõiki neid aastaid telestsenaristikat võiks ju arvata, et mul on kopp ees, aga tegelikult ma tahaks nüüd hoopis rohkem mängida ka teatridramaturgia ja muu säärasega. Mul on tunne, et see kuidagi sobib mulle, ja nüüd juba on mul selles vallas ka teatav enesekindlus, et ma tean, mida teen. Selle seminari juures köitis mind just võimalus kuulda rääkimas lavastajaid nende vaatepunktist. Mis nende arust teeb ühest kirjutatud draamast hea draama, ja üleüldse. Samuti meeldis mulle võimalus neile oma nägu näidata ja manifesteerida oma olemasolu ja dramaturgiavalmidust. Ja senist kogemust. Äkki võib tulevikus sellest mingit põnevat koostööd tõusta.
Olime Tartust koos Reeli Reinausi ja Jaan Maliniga. Rongiga läksime ja tulime, mul siit Elva lähedalt ongi parim võimalus Tallinnasse käia rongiga. Läheb kiiremini kui autoga ja bussidega ning on mugavam pealekauba. Pärast pikki aastaid uuesti rongiga sõitma hakata oli minu jaoks läinud aastal muidugi paras kultuurišokk. Kui ma avastasin, et rong aastal 1995 ja rong aastal 2015 on kaks erinevat maailma. Olgu taevas tänatud.
|
OSCAR-2019
|
||
Toona tulin poest välja kolme tunduvalt odavama kangajupiga. Kokku 1.5 m kangast. Mulle nii meeldis, et leidsin ühe mustrilise ja kaks erinevat tooni ühevärvilist sarnase venivuse ja raskusega kangast. Saan need kolm omavahel kokku kombineerida ja lisada ühe juba olemasoleva kanga. Plaanis õmmelda mõnusalt lapiline kleit (eriti kui leian veel ühe mõnusa mustri juurde).
Kangaste sobitamisega aga edasi. Üheks loovtekstiili tööks oli vajalik teha kaunistuskrookeid. Kaunistuskroogete jaoks tuleks kangale kanda täpid, mida õiges järjekorras kokku ühendada aga ma olin laisk. Võtsin ette täpilise kanga, selle juhendi ja hakkasin aga pihta. Tegu on lihtsate õiskroogetega aga õielehti pole lihtsalt väljapoole vajutatud. Seetõttu tekib pealtnäha hoopis teine kangas. Minu proovilapp sai taskuks triibulise kotile. Täpid ja triibud tundusid väga hästi kokku istuvat.
Teiseks tööks oli samuti vaja kaks kangast kokku sobitada. Õnneks puuvillaseid kangaid on mul terve kapitäis ja miskit ikka omavahel klapib. Lõikasin ühest välja suure lillemotiivi, aplitseerisin selle aluskangale. Lõikasin alla väikesed augud ja täitsin nende kaudu õielehed vatiiniga. Vatitikand ühesõnaga. Kogu töö jäi kergelt kortsus olekuga ja otsustasin selle veel eraldi vatiinile teppida - vateeritud tikand :) Topelt ei kärise, eks? Lillemotiiviga proovilapist sai pika peenikese õlarihmaga suvine tasku. Hea risti üle kere visata kui suurt kotti kaasa ei viitsi vedada.
Lukk on pärit minu ja mu ema vanalt lemmikkotilt. Harutasin tookord koti üleni lahti, et sama lõike järgi endale uus õmmelda. Siiani pole tegudeni jõudnud. Nüüd vähemalt läks lukk kasutusse ja toob ilusaid mälestusi.
Ma viimasel ajal muud ei teegi kui vingun ja virisen. Ilmselgelt on see märk vähesest õmblemisest. Tegelikult peaks õmblusaega isegi olema, aga olen koolitöödega järje pealt maas, unelen arvutis ja tegelen saja muu asjaga (millega tegelikult hetkel üldse ei peaks tegelema). Organiseeritust ja süsteemi on vähe.
Seetõttu ei hakka praegu üldse pikalt ja laialt kirjutama vaid näitan ette ühe loovtekstiili töö, millest hetkel on olemas normaalsed pildid. Teised tööd alles ootavad valgemat hetke (mis loodetavasti saabub homme hommikul).
Tüllitöö märksõnadeks olid valgus, tuli, elutuli. Ma pole suurem asi kunstnik ja seega õmblesin taskule roosa lõkke.
Ma võin ju koolitööde pärast kilomeetrite viisi viriseda, kuid kui õppejõud jätab tulemuse osas vabad käed, on mul tuju kõrgel. Alati võib teha tööproovid ja need ilusti ära vormistada (kudumises just nii tegingi, sest ma pole suurem asi kuduja), kuid õmblemises! Eriti kui aineks on Loovtekstiilid... Loovtekstiile kohe mitte kuidagi ei taha paberite külge kinnitada. Loovtekstiilidele tuleb loovalt läheneda. Loovalt ja praktiliselt mõeldes sai minu maalitud niidigraafika tööst hoopiski äärestusmasina katte tasku.
Kui kangale maalimisega alustasin, oli õues veel nii ilus - oli rohelist, oranži, kollast, kuldset. Oli päikesevalgust, et seda kõike täies ilus näha. Seetõttu sai maalitud paar kaske, hunnik kõrsi ja rohututte. Mina ja maalimine väga hästi kokku ei käi. Kodus töötlesin maalitud pildi niidiga üle. Nii sai valmis tasku, millele tuli praktiline ese külge õmmelda. Esiteks plaanisin lihtsat poekotti, kuid ühe olen juba selle loengu raames õmmelnud (varsti näitan ka). Istusin oma õmblusmasina taga ja vaatasin tolmu koguvat äärestusmasinat. Õnneks paistis sel hetkel päike ja tolm oli kogu oma kohutavas hiilguses näha. Masinale lubasin katte õmmelda juba poolteist aastat tagasi.
Viskasin mõõdulindi üle äärestusmasina ja niimoodi umbes täpselt saigi kate kokku. Kõik õmblused on kanditud ja pea kõik kandid erinevast kangast. Katte kolme taskusse (kaks külgedel ja üks ees) saab sujuvalt ära mahutada pintsetid, harja puhastamiseks ja teised tarvikud.
Kangatriibud on õmmeldud vatiiniga kaetud aluskangale. Aitäh, Ilme! Ma kohe pidin selle tehnika ära proovima, siis jääb ehk kauemaks mälusoppi ja tuleb teinekordki meelde kui kiirelt lapitehnilist pinda vaja.
Viimasel pildil paistab praegu masina all lõpetamist ootav tööproov. Mõtlesin ägeda lapitehnikas koti peale teha sellise tasku. Aga kui koti külg valmis sai, nägi see nii äge välja, et suure lillega katta ma seda küll ei taha. Järelikult tuleb hoopis kaks kotti. Teisipäeval on arvestus ja seega nii mõnigi töö jõuab novembris veel blogisse.
Pajalapid on nagu pajalapid ikka. Valminud kiirelt enne külla sõitmist, sest 5€ täiesti tavalise pajalapi eest maksta tundus liig. Ju ma siis olen kooner, aga eelistasin säästa 10€ ja tegeleda õmblusteraapiaga. Tunduvalt odavam on õmmelda kui psühholoogi juures käia rääkimas, et miks ma olen närviline, pahur ja tüdinud koolitöödest. Elu peab ju tasakaalus olema - teed tööd, omandad tarkusi ja lõbutsed. Minu arusaam kvaliteetaja veetmisest on kas õmblusmasina taga või oma perega koos olles. Viimast kahte on viimasel ajal kahjuks vähe olnud ja seetõttu ka pahurus.
Pajalapid on nagu pajalapid ikka. Vahel villane vatiin, mis ei tohiks nii kuumaks minna kui õhuke polüester. Termovatiinile pole veel jahti pidanud ja seega kasutasin kodus olemasolevaid variante. Puuvillased kangadki pärit oma kangakapist. Musta-punasekirju kangas on muideks kunagi Humanast leitud. Siiani imetlen ja mõtlen oma vedamise üle.
Teine viis pingeid maandada on õppida midagi sellist, mis huvitab. Sellel korral leidsin end siiditrüki töötoast. Ma arvasin kõikse aeg, et siiditrükk tähendab paku(kartuli)trükki siidi peale. Lõpptulemusena kujutasin ette mõnusalt õhulist siidisalli. Vot nii rumal saab ka üks inimene olla :) Tegelikkuses pole siiditrükil enam pea üldse pistmist siidiga ja trükitakse hoopis puuvillasele või mõnele teisele looduslikust kiust kangale. Mina trükkisin alguses puuvillasele kotitoorikule ja pärast tõmbasin kolm korda enda kööbakat kaheksakannahunnikut kangaribale. Eks näeb, mis sellest saab :)
Ideid, mida ellu viia, tuli siiditrükist igasuguseid. Näiteks ei pea üldse omama spetsiaalseid värve (mida tuleb hapukoorelaadsest massist kokku segada), ega imepeenikeste aukudega polüestervõrku, mis on raamil hiiglama pingule tõmmatud. Ma usun, et kilesse lõigatud aukude abil saab ka ilma nende vahenditeta trükkida. Jõulukaartide jaoks on päris mitu ideed juba soojas :) Tulederohke jõuluaeg on vaid 4 nädala kaugusel.
|
OSCAR-2019
|
||
Timbeco gruppi kuuluv ettevõte Timbeco Ehitus OÜ on spetsialiseerunud puitelementidest tehasemajade ehitamisele Eestis ja Timbeco Construction OÜ teostab puitelementide ja moodulite paigaldustöid välisriikides. Meie eelisteks on puitkonstruktsioonide põhjalik tundmine ja tehasemajade pikaajaline ehituse ning püstituse kogemus.
Kandval puitelementidest karkassil oleme püstitanud kuni 3-korruselisi hooneid. Ideaalselt sobib selline ehitusviis eramute püstitamiseks, kuid oleme ehitanud nii rida- ja korterelamuid kui ka avalikke hooneid (näiteks lasteaiad, kontorihooned ja koolid).
Suurte silletega hooned (nt avalikud hooned ja tootmishooned) või alates 4-korruselistest hoonetest, kus puitkarkassiga on raske saavutada hoone üldstabiilsust ja tulepüsivust, on mõistlik kandekonstruktsioonid lahendada CLT, betooni ja/või terasega.
Parim ja kiireim lahendus elementmaja kaitseks heitlike ilmastikumõjude eest on katuseelementide kasutamine. Timbeco puitkonstruktsioonil katuseelemendid on hingava konstruktsiooniga.
Suuremad kortermajad monteeritakse valmis vundamendile ühe nädala jooksul. Moodulitest ehitamine hoiab märkimisväärselt kokku aega ning vähendab ehitusprügi tekkimist objektil.
Timbeco meeskonnas on 9 inseneriharidusega ning pikaajalise kogemusega projekti- ja objektijuhti. Projektimeeskonna ülesanne on ehitustööde juhtimine objektil ning tööde kvaliteedi vastavuse tagamine ehitusnormidele, projekt-dokumentatsioonile ja ettevõtte kvaliteedisüsteemile.
Projektijuhid suhtlevad igapäevaselt tellija esindajaga, logistikute ja ehituse peatöövõtjaga, et puitelementide ning moodulite paigaldamine toimuks plaanipäraselt.
Fassaadielemendid nii korterelamutele, ühiskondlikele- kui ärihoonetele vastavalt tellija projektile ning maksimaalses valmidusastmes. Fassaadielemente kasutatakse enamasti korruselamute välisperimeetri avatäite- ja soojustuselemendina.
Puitkarkassil katuseelemendid on hingava konstruktsiooniga ning sobilikud erinevat tüüpi ning suurusega hoonetele. Katuseelemente saab juba tehases osaliselt katusekattematerjaliga katta.
Elementmaja kõik osad valmivad suurelementidena tehases. Näiteks välissein koos uste ja akendega või katus koos kattematerjaliga on tehases valmis ehitatud ja monteeritakse tõstemehhanismiga paika, vähendades oluliselt ehitusaega.
Moodulmajad toodetakse tehases väga kõrge valmidusastmeni. Reeglina on moodulid nii seest kui väljast kuni 80-90% ulatuses viimistletud ja mööbel paigaldatud. Moodulitest on majanduslikult kõige mõistlikum ehitada hooneid, kus on võimalik kasutada sarnaseid mooduleid/hoone komponente.
Paarismajade korterelamute, ärihoonete ehitamisel pakub Timbeco Ehitus OÜ „võtmed kätte“ lahendusi. Eramajade ehitusel piirdume tehasemaja komplektide müügiga ja “võtmed kätte” lahendust ise ei paku. Kui aga soovite puitelementidest eramaja koos “võtmed kätte lahendusega”, siis saame koostöös oma pikaajaliste partneritega pakkuda ka eritöid ja siseviimistlusteenust.
Puitelementidest tehasemaja omab mitmeid olulisi eeliseid võrreldes ehitusplatsil ehitatavast majast – ehitusprotsessi kiirus, eelarve kokkuhoid, suurepärane kvaliteet ja garantii.
Üks suuremaid tehasemaja eeliseid on ehituse kiirus, millest sõltub kogu ehituse eelarve. Puitelementidest tehasemaja püstitamisel annab suure ajalise ja rahalise kokkuhoiu see, et samaaegselt puitelementide tootmisega tehases võib ehitusplatsil viia läbi pinnasetöid, trasside ning vundamendiehitust. Ehitusobjektil ehitatava maja puhul ei saa enamikke töid samal ajal teha ning seetõttu pikeneb ehitusaeg märkimisväärselt. Elementmajad on võimalik püstitada 3-5 päevaga „ilmastikukindla soojustatud karbi“ valmidustasemesse ehk selle ajaga on hoonel värvitud voodriga soojustatud välisseinad, siseseinad, vahelagi ja katus. Mida pikem on ehitusaeg, seda suuremaks muutuvad kulutused töömeestele, objekti valve- ja kindlustustasule, prügikonteineritele ning omaniku ajale. Elementmaja ehitamisel on võimalik märkimisväärselt hoida kokku ehitusele kuluvat aega, et kogu ehitusprotsessi lühendada.
Kõrge kvaliteediga tehasemaja puitelemendid valmivad tehases, kus sertifitseeritud kvaliteedi- ja juhtimissüsteem tagab automaatselt kõigi materjalide valmimise lähtuvalt kvaliteeditingimustest. Tootmises testitakse üle ja vastutatakse ka kõigi nende majaga tarnitavate materjalide eest, mida tehas ise ei tooda. Suure eelisena on kõik hoone materjalid ja konstruktsioonid tehase kuivades ruumides kaitstud ilmastikumõjude eest ning ka nende pakendamisel on sellele suurt tähelepanu pööratud. Puitelementidest tehasemajad on seetõttu eelisseisus, et sellel on sõltumatus aastaaegadest, mis võimaldab elementhooneid ehitada aastaringselt.
Tellides tehasemaja komplekti ja püstituse majatehaselt, võtab majatehas vastutuse ehituse kvaliteedi osas ning klient suhtleb turvaliselt ja probleemivabalt ainult ühe ettevõttega. Kvaliteetselt ehitatud ja püstitatud tehasemaja puhul on kindlasti tulevikus suurem turuväärtus, kuna ehitus vastab kõikidele normidele ja seadustele ning omab vajalikku dokumentatsiooni alates teostatud tööde aktidest, ehituspäevikutest kuni materjalide sertifikaatideni.
|
OSCAR-2019
|
||
Peale üheksat läksime Ikea'sse. Kohale jõudes oli Jenny oma hostperega juba seal, lisaks ka üks teine tuttav naine oma lastega.
Ikeas kohtusime me Jenny ja teistega seal, kus olid lastetubadest näidiseid ja siis Jenny küsis minult, et kas ma rootsi keelt mõistan? Et ta oli ühes ''toas'' lugenud Rootsi keelseid raamatuid. Ma siis ütlesin, et ei mõista, aga ta võiks mulle ikkastki neid taamatuid näidata.
Läksime siis sinna, kus need raamatud olid ja loomulikult olid need 100% eesti keeles. Ma siis naersin, et ma vist siiski oskan rootsi keelt. Mõne raamatu leidis küll ka rootsi keelse, aga need mis tema luges, olid kõik eesti keelsed. Väga veider.. mõtlesin müüjalt küsida, et kust kohas need sinna ostetud/saadud on, aga alguses mõtlesin, et hiljem küsin, aga pärast me enam sinna tagasi ei läinud.
Ikeas oli väga tore. Esialgu käisime söömas ning siis shoppasime. Jennyga käisime ringi ja vaatasime/arutasime missugused asjad on ilusad ja et kuidas ei jõua ära oodata aega, kui saab oma kodu sisustada. (olematu rahaga loomulikult :D) Lisaks oli iga kolmas lause Jennyl ''see on meil kodus/minu toas'' ehk Austria inimestele Ikea meeldib.
Peale Ikeas ringi tuuritamist pidas mu hostema meile Jennyga ergutuskõne, et see meie aasta jne, mille tagajärjel otsustasime kinno minna. Minu hostema viiski meid siis kinno. Alguses pidime vaatama mingit filmi, mis Jennyle meeldis, aga see oli 3D ning me oleksime pidanud selle eest välja käima 13$. Mõlemad leidsime, et nii hea see film nüüd ka pole. Otsustasime, et vaatame hoopis The Hunger Games - Mockingjay mis oli muide väga hea. Aga kuna film hakkas tunni aja pärast, siis me lihtsalt istusime maha ja rääkisime juttu. Seal samas olid ka pildistamise putkad/kabiinid?! ning kuna midagi muud teha polnud ja mulle on alati sellised asjad meeldinud, siis tegime seal pilte.
Peale kino olin ma kindel, et Jenny on väsinud ja tahab koju minna. Aga oh sa imet, Adelheidi ergutuskõne oli ikka Jennyle kõvasti mõjunud ja läksime hoopis shoppama.
Kella kaheks sõitsime Ypsilanti, hostisa onu majja jõule tähistama. Esiteks see maja oli täielik meistriteos. Ning kuna ma ütlesin seda ka sellele onule, siis tegi ta mulle lausa tuuri. Maja ise on ehitatud 20/30-ndatel. Alguses ei olevat see maja nii ilus olnud, aga selle onu naine lasi maalritel laed ilusaks teha ja üldse tegi asju veidikene ümber. Lastelaste tuba oli nii huvitav: kaks voodit, mõlemad sellised kõrged ja kitsad nagu ikka vanasti. Lisaks oli seal toas vanaaegne laud, kus peal puudripotsik, juuksehari ja palju muud, kõik ajakohase väljanägemise ja disainiga. Ma olen kirjeldamises kohutavalt halb, aga ma üritan :D
See perekond oli ka nii lahe. Küsisid küsimusi ja rääkisime kõigest. Väga kodune tunne oli. Söök oli ainuke asi, mis mulle ei maitsenud.
Nimelt on neil selline traditsioon, et iga aasta valivad ühe maa mille sööke söövad. See aasta oli Brasiilia. Me tegime sama päeva hommikul hostemaga kodus valmis Brasiilia jõulu riis'i aga mulle ei maitsenud, sest ma ei suuda süüa toitu mis on nii magus kui ka soolane.
Peale söömist avasid väikesed lapsed keldrikorrusel kuuse all olevad kingid ning seejärel läksime jälle ülesse tagasi, kõige suurema kuuse juurde. Igaüks oli toonud mingisuguse kingi ja ühes oli ka nende kuulus klaasist kruus, kus peal oli mingi kuulus sumomaadleja. Ning neil on sellega selline asi, et keegi ei taha seda kruusi endale saada, sest siis peab järgmine aasta kindlasti tagasi tulema?! mis pole ju minu arvates midagi hullu.
Igatahes istusime siis maha ja selle onu poeg jagas igaühele kingid kätte. Seejärel võtsime ühest topsikust pisikesed pallid kus peal olid numbrid ja numbrite järjekorras said omale kellegi teise kingi võtta kui tahtsid. Mingi hetk avasime oma kingid ning siis jälle vahetasime, vahest ka selle järgi, et mis kuus on sünnipäev ja mis kuupäeval.
Lõpuks tegi üks mees ettepaneku korraldada oksjon Monopoly rahaga. No see oli ikka üks lõputu mäng, sest suuremaid pakke oli umbes 3 ja kuna kõik arvasid, et seal sees võib olla see kruus, siis keegi neid ei tahtnud ja need pakid sattusid ikka ja jälle oksjonile.
Mina sain omale kohvimasina moodi masina :D What a logic. Aga ma ei tahaks öelda, et see on kohvimasin, sest sa pead ise kuuma vee peale valama. Anyways, pärast hakkasin ma mõtlema, et äkki poleks pidanud seda kinki valima. (ma ütlesin kogu aeg, et ma ei soovi vahetada ja keegi minu oma ka ei tahtnud) sest siin on meil kohvimasin olemas, aga kodus olles avastasin, et see on Starbucksist ostetud ja hostema arvas, et ma saan selle siis Eesti kaasa võtta :D
Lisaks sain omale 4 portselanist pisikest taldrikut, sest keegi neid omale ei soovinud. Ma ütlesin, et need on nii nunnud ja siis kõik ütlesid, et ma omale võtaks.
Kümne paiku jõudsime lõpuks koju, aga ega siis ei saanud veel magama minna. Siis hakkasime hoopis kuuske ülesse panema. Nad ei pannud sellepärast varem ülesse, kuna tahtsid, et ma ise ka juures oleks. Aga kuna viimastel päevadel on nii kiire olnud, siis varem lihtsalt ei jõudnud.
Hostema tegi pilti ja saatis siis selle mulle gmailile ja no lihtsalt kohutav kui halvaks see gmail pildi kvaliteedi teeb
Peale kümmet ärkasin. Seejärel avasime kingid. Ma sain omale kreemi, jõulusoki ja pajalapid koos kahe köögirätikuga. Nendel on mõte ka, näiteks igakord kui neid kasutan, siis tuleb meelde kuidas kõik koos küpsiseid küpsetasime.
Veerand 4 läksime hostema ema juurde jõule tähistama. Hostema õde oli ka seal oma perega, nüüd olen nii õe kui venna ära näinud. Hostvanaema käest sain ka kingitusi - küünla ja meigiasju.
Esialgu oli plaan, et lähme hostisa vanemate juurde jõulude puhul. Hommikul enne üheksat tuli aga hostema ütlema, et vanemad ei tunne end hästi ja seega jääb see minek ära.
Veidi hiljem tuli ütlema, et Henry on haige ja seega ei lähe ka sinna. Pidime algul nende juurde minema hommikusöögile, sest Jenny hostemal oli sünnipäev.
Magasin siis rahulikult edasi, sest uni oli meeletu. Kui lõpuks end ülesse ajasin oli Jenny mulle kirjutanud, et ma võin siiski nende juurde minna ja et Henry oksendas ainult korra ja nüüd tundub kõik korras olevat.
Küsisin siis hostemalt, kas on okei kui lähen. Sain nõusoleku, enne seda tegi hostema mulle hommikusöögi, mis kellaajalt oli rohkem nagu lõunasöök.
Kui eelmine kord Jennyga kinos käisime, siis reklaamis, et järgmine aasta mingi aeg tuleb välja Pitch Perfect 2, ja kuna mina polnud esimest osa näinud, siis leppisime kokku, et kindlasti lähiajal vaatame koos. Käisimegi siis hostemaga redbox'ist läbi ja võtsime filmi kaasa. Lisaks käisime Meijerist läbi, kust ostsime kaardi ja koogi ning kui Bellevillesse jõudsime, siis sõitsime läbi Tim Hortonsi Drive-in'ist ja ostsime sõõriku moodi pallikesi.
Siis andsin oma jõulukingi ka neile ära. Tundus, et meeldis. Vanematele oli Vana Tallinna kommikarp ja Henryle ning Zoele Lotte DVD ja kaks šokolaadi medalit.
Peale filmi sõime õhtust ning kuna Rona tahtis midagi telekast vaadata, siis otsustasime, et vaatame veel ühe filmi. Valituks osutus Saving Mr. Banks, huvitav film oli. Näitas kuidas film ''Mary Poppins'' päriselt sündis.
Poole 11 ajal tuli hostema mulle järgi ning ta on selline inimene, kes ei oska õigel ajal lahkuda, ehk majast välja saime peale ühteteist. Kuna mul oli uusi kõrvaklappe vaja (kass näris teised katki) ja Meijer on kohe kodu kõrval ning 24h avatud, siis käisime sealt ka läbi enne kui koju tulime.
|
OSCAR-2019
|
||
Tsiteerides Rebecca Blacki: "It`s Friday, Friday" Kelle jaoks on nädalavahetus pidutsemise aeg, kellele puhkamise aeg. Mina igatahes panustan viimasele, sest möödunud nädalad on olnud päris kurnavad. Olen tahtnud kõike teha ja igal pool käia, kuid tegelikult oleksin ehk pidanud rahulikumalt võtma. Sel nädalal olen juba kahel päeval töölt otse teki alla jooksnud ja uinaku teinud (üks uinak oli lausa neljatunnine), sest pea valutas ja silmad olid väsinud. Vähene uni, minimaalne trenn ja korralik toit on ka oodatust 2kg enam peale toonud ehk siis olen võrreldes lavakaaluga +5kg. Nüüd võiks see kogumine ikka seisma jääda ja natuke ehk ka tagurpidi tagasi minna. Samas - ma ei ole kahe nädala jooksul midagi lugenud ja mu suhu on rännanud päris vinges koguses magusat. Eks keha nõudis seda, mida talle vahepeal ei antud . Jõusaali jõuan 27.11-24.12 vahemikus täpselt 12. korral ehk siis kõigest kolmel korral nädalas. Võtsin taasavastamiseks ühe vana kava, mille kestvus oligi üks kuu. Korralik superseeriatega rabistamine, kus lihasgrupid jagunevad: selg+rind, jalg, õlg + käed. Ühel päeval nädalas teen 60-minutilise kardio ja 200+ kordust kõhulihaseid. Vahepeal kuulutasin Instagramis, et viin ühe eksperimendi läbi... Ja seda ma tegin... Kind of... Suure hurraaga tõmbasin endale nutifoni sellise aplikatsiooni nagu Eat This Much. Tegemist on toitumise abimehega, mis genereerib sinu sätetele vastavalt sulle nädala menüü ja loob ka ostunimekirja. Äpi täisversioon on tasuline, kuid seda saab 14 päeva jooksul tasuta proovida. Kuidas see mulle meeldis? EAT THIS MUCH (kliki ja saad veebilehele) Individuaalsed sätted + Saad seadistada oma isiklikud kaloraaži ja makrode eesmärgid (vahemikud) + Saad seadistada toidukordade arvu ja toidukordade suuruse (näiteks hommik-lõuna-õhtu on suured toidukorrad ja vahepalad on väiksed) + Saad valida menüü koostamist kindla dieedi alusel (paleo, vegan, tavaline omnivoor) + Saad valida menüü suunitluse - kas panustad rohkem varieeruvale menüüle, täpsetele makrodele või ostukorvi lihtsusele (lühike nimekiri) + Saad elimineerida kindlad toiduained, mis sulle ei sobi (nt välistad mereannid, sealiha) - Iga päev ei ole 100% sinu kalorieesmärgile vastav, mõni päev võib olla väiksem või suurem Ostunimekiri + Toob sulle kõik vajalikud toorained ja kogused eraldi välja ja saadab soovi korral ka meilile + Saad paremale tõmmates ostunimekirjast toiduaineid "sahvrisse saata" ehk märkida, mis sul juba kodus olemas on - Ostunimekiri on ikkagi päris pikk - Ostunimekirjas on vahel meil puuduvaid asju ja nende asendamine tähendab seda, et su logitud päev ei vasta tegelikkusele Menüü + Vaheldusrikas päevamenüü ja nädalas toidud aeg-ajalt korduvad + Saad paremale tõmbega endale uue toidukorra genereerida (kui sulle näiteks midagi ei meeldi või eelistad vahetada) + Toidukordadele peale klikkides avaneb retsept + Saad retsepte/toidukordi oma lemmikutesse lisada või blokeerida (kui sulle midagi eriti meeldib või kohe üldse ei istu) - Veidrad kooslused (stiilis: söö vahepalaks lõhefileed ja viinamarju või 30g mandleid ja spinatilehti) - Ebaühtlased ja kohati absurdsed kogused (stiilis: söö õhtuks 2 portsu kodujuustu maasikatega ehk 450g kodujuustu + 300g maasikaid või söö vahepalaks natuke sellerit maapähklivõiga) - Palju korduvaid ja sarnaseid retsepte (tõenäoliselt on retseptibaas lihtsalt väike) - Meil leiduvaid toiduained baasis väga pole ja tüütu on retseptide koostises neid muuta (MFP-s paned lihtsalt skänni Alma piima pakk ja kõik) Oeh... Kohe rohkem ei oskagi välja tuua. Mina tegin seda kava kaasa tegelikult ainult poolteist päeva, sest mulle ei istunud need kooslused, mida ta pakkus. Mu kõht ei suuda vastu võtta kodujuustu üheskoos puuviljadega ja mu mõistus ei suuda vastu võtta kombot mandlid+muru. Ostsin küll pühapäeval kõik listis olnud toiduained koju valmis, kuid peale esimest päeva hakkasin juba viilima ehk tuunisin retsepte ümber ja lõpuks loobusin sinna kirja panemisest üldse. Samas pean tunnistama, et esimese päeva menüü oli väga meeldiv ja paljutõotav. Panin esimesel päeval eesmärgiks 2100kcal ja mu menüü nägi välja selline: Hommikusöök - puder kakao, mustikate ja võiga Vahepala - maapähklivõi ja moosiga võileib (mekkis hea, aga eriti kaua kõhtu täis ei hoia) Lõunasöök - ahjus küpsetatud Teriyaki lõhe ja spinatisalat (jumalik lõhe!) Vahepala - Maitsestamata jogurt mee ja banaaniga (eriti kaua kõhtu täis ei hoia) Õhtusöök - tuunikala ja avokaadoga salat (karp tuunikala vees, üks suurem avokaado ja palju sibulat - bueno!) Veendusin teiste ette tehtud menüüd jälgides seda, et minust ei saa kunagi toitumiskavade ja fittläppide järgijat, sest ma tahan ise otsustada, mida ma suhu pistan. Parem teen endale meelepäraseid valikuid ja pean MyFitnessPal`is järge või siis dieedi ajal sööngi tuimalt ühe ja sellesama menüü järgi päevast päeva. Usun, et toitumiskavad ja taolised abimehed on paljudele inimestele asendamatud, sest nende jaoks on enda toitude kirja panemine ja kalkuleerimine keerukas. Mina olen selle kalkuleerimisega harjunud ning jään oma liistude juurde. Sain pakutavaid retsepte uurides küll palju uusi ideid, mida proovida, kuid 100% ma teiste ette antud gramme ja milliliitreid ma jälgida ei suuda. Olen ikkagi iseenda peremees Kolmapäevane kohting sõbranna Heleniga, maitsev salat ja vein Kodukootud tatrajahuga piparkoogitaignast põhjapõdrad Kaunist alanud jõulukuud!
Pildimaterjali aeg! Aitäh jäädvustuste eest! Tõnu Kruusimäe Eastlabs / Fitnessandmass Viimane pilt on mu enda vaieldamatu lemmik Protokoll:
Minu teine võistlushooaeg on ametlikult lõppenud! Riiast tulin tagasi 4. kohaga, mis oli rivistust vaadates mulle endale ootuspärane. Riia võistlus ise suurem asi ei olnud... Või siis ootasin ma sellest hoopis midagi muud. Olin eelnevalt väga elevil, sest kohale pidi tulema mitmete riikide sportlasi ja kuna tegemist oli open kategooriaga, seisid rivis nii juuniorid, naised kui ka mastersid. Lõppkokkuvõttes olin natuke pettunud, sest väga paljud eelregistreerunud sportlased tegelikult kohale ei tulnud. Nii võistles minu kategoorias ainult 6 võistlejat, kellest 5 olid eestlased. Nagu oleks jälle eestikatel! Minu päev algas 8.00 eneseküürimise ja hotelli hommikusöögiga. Kuigi olin kaerahelbed ja šokolaadi kaasa võtnud, läksime mehega ikkagi piiluma, mis meie Hanza hotel meile pakub. Kuna seal oli puder, mesi ja kuivatatud puuviljad ilusasti laual olemas, siis ei hakanud toas eraldi toitu meisterdama. Peale seda meik, soeng, kaks kihti grimmi, kuivamine, pakkimine ning 13 paiku liikusime Studio69-sse. Võistluste algus venis kuskil 30 minutit, kuid kuna rannafitnessistide kategooriad lükati kokku ja õhtusesse ossa, siis saime enam-vähem plaanile vastavalt 15 paiku lavale. I-walk, pöörded, autasustamise ootamine, autasustamine... Ja läbi see päev oligi! Tunne jäi pisut kahtlane. Ei teagi, kas see oli tingitud vähesest osavõtust, kesisest pealtvaatajate huvist või võistluspaigast (kasiino ja klubi/stuudio, mille nimi on 69?). Peale võistlust tegime ka kohustuslikud pildid ning lasime jalga, et tähistama minna. Hooaja lõpp ja meestepäev siiski , Tähistamiseks suundusime sellisesse toredasse kohta nagu Street Burgers, kus valisime mõlemad topeltburgeri, mille kõrvale pakuti friikartuleid ja coleslaw salatit. Lisaks muidugi ka kauaoodatud õlu! Kui olime end pisut "kergemaks" jalutanud, astusime sisse Street Fries Kitchenisse ja võtsime kahepeale Belgia vahvli vanillijäätise, Nutella ja kirssidega. Kuna ooteajaks lubati ligi 30 minutit, siis tuli ootamise ajaks muidugi ka uued õlled võtta Eile võtsime ka veel mõnuga - sõime hommikul hotellis kõhu täis, lõunaks paar õhinapõhist retrosaiakest (ostsin kaneelirulli ja moonisaia) ning õhtul kodulinna jõudes sõitsime Uulitsasse, et kanawrapid tellida. Hiljem veel poest üks Magnumi jäätis Täna olen juba tagasi töölainel ja tavalise toitumise juures. Hakkan tasapisi kaloraaži tõstma ehk siis tagurpidi dieeti pidama. Eesmärk on võimalikult vähe esialgu kaalu juurde lasta ning leida endas jälle motivatsioon ja tahtmine tugevat trenni teha. Sel nädalal olen vabagraafikuga ehk siis teen täpselt nii palju trenni kui tahan. Süüa annan endale praegu 1700 ja natuke peale, sealjuures olen valkude osakaalu tõstnud. Aitäh kõigile mutritele ja poltidele, kes mu masinavärki sel hooajal koos on hoidnud! Eriti suured tänud treener Peep Reinartile ning mu elukaaslasele ja perele! Olete imelised! <3 Järgmises postituses annan teile ülevaate oma edasistest plaanidest Jällenägemiseni!
Alo! Olen elusalt ja tervelt Rumeeniast tagasi. Kuidas seal siis oli, küsite? Kultuurišokk! Reede varahommikul startisime kambaga Bistrita poole teele ning peale kahte lendu (mille ma mõlemad maha "tukastasin"), jõudsime ametlikku lennujaama. Meid oli ootamas võistlejate buss, kuhu lisaks meile ka teiste riikide sportlasi peale sokutati. Esimene sihtkoht - registreerimine. Lennujaam oli Bistritast ligi 100km kaugusel ning kuna teed olid kitsad, käänulised ja kiiruspiirangutega, loksusime sinna paar tundi. Ehk siis terve päev istumist lennukis ja bussis... Registreerimisel läks isegi kiiresti ning saime hotelli kohta uurima hakata. Tuli välja, et Rumeenia alaliit oli MM populaarsust alahinnanud ning võistlejate arv väga suur. Lisaks sellele olid meie koondise ankeedid esialgu kuskile valele kontaktile läinud ja jõudsid asjapulkadeni teistest hiljem. Need kaks tegurit kokku tähendas seda, et meid on paigutatud Costa´s Pensiunea-sse, mis asus suisa 23km kaugusel Bistritast. Istusime siis targalt bussi tagasi ja sõitsime majutuse poole. Kohale jõudes oli küll selline tunne, et see pisike majutusasutus sai alles samal päeval teada, et neil on üks punt eestlasi vaja tubadesse ära mahutada ja hommik-lõuna-õhtu süüa pakkuda. Koht ise oli paras nõukahõnguga kolkaküla - tänavatel jalutasid vanapapid, hobused vedasid koormaid, kanad ja lehmad olid maja ees, kord visati mulle möödasõitvast autost paukherneid kraesse ja surnud kassid olid lihtsalt rentslisse vedelema jäetud. Meie majutuse alumisel korrusel oli aga spordibaar, kus nädalavahetusel pidu ja pillerkaar käis. Hommikul võis maja eest asfaldilt leida mõne vägijoogiga liialdanud kodaniku menüü, kuid üllataval kombel meie uste taha keegi kolistama ei sattunud. Majutuskohast võistluspaika pidi meid viima buss, mille graafik esialgu kuskil kättesaadav ei olnud ja see tekitas natuke ärevust - olin ma ju juba laupäeval esimeses osas lavale astumas. Võistluste algus pidi olema 10.00 ehk tuli end varakult valmis sättida ja õigeks ajaks kohale jõuda. Ärkasin juba natuke enne 5.00, et keha veel viimast korda pesukinnastega üle koorida ning meigi kallale asuda. Samal ajal tegin ka hommikusöögi valmis: 50g kaerahelbeid kaerakliidega, minimaalselt vett ja soola, üks väiksem banaan ja 16g tõmmut šokolaadi + must pätikohv Peale sööki tegime Estaga kahepeale mulle grimmi esimese kihi ja jätkasin meigiga. Poole meikimise peal selgus, et ajakavas on muudatus tehtud ja Esta kategooria päev ette tõstetud ning minu kategooria on üldse esimene, kes lavale läheb. Üllatus oli suur ja pidime ka teda ette valmistama hakkama. Teise kihi grimmi pidin endale suures osas ise peale võluma ja paluma Janal tehtud töö üle vaadata ja selga korrigeerida. Grimm tuli väga ühtlane ja jõudis veel majutuskohas ära kuivada ning sain lihtsalt dressi peale tõmmata. Siis meigi viimane lihv, juuksed, asjad kokku ja juba õige pea tuligi Polivalenti spordihalli poole startida. Otsustasime takso kasuks, sest see bussiliiklus tundus niivõrd kaootiline. Nelja peale ei olnud ka see taksosõit teab mis kallis - 50-70 kohalikku ehk siis 11-16 eurot. Võistluspaigas võtsin numbri (sel korral pisike 4) ja tõmbasin bikiinid selga. Vaatasin veel üldise pildi üle ja hakkasin vaikselt sooja tegema ning hiljem ka pumpama. Siis pani Papa Ott mulle õli ja juba kutsutigi juunioreid lava taha. Rumeeniale kohaselt sain seal lavale viiva trepi kõrval veel mitukümmend minutit soojendada ja praadida ning lõpuks 10:50 kõndisin koos 20 teise juunioriga lavale. Konkurents oli kõva, kuid võistlejad sõbralikud ning laval mõnus. Nautisin kogu täiega! Ootuspäraselt ma poolfinaali 15 hulka ei saanud, kuid tean, et sel korral polnud ma kohe kindlasti ei viimane, eelviimane ega ka eel-eelviimane. Ise pakkusin (ja ka koondisekaaslased), et koht võiks olla 17-18. Täitsin enda eesmärki, sest tegin parema esituse kui kevadisel EM-l nii vormi kui ka lavalise oleku mõttes. Peale EMV olin ka suutnud ca 1,5kg maha koorida, mis andis pildile palju juurde. Tean, et mu vorm ei ole Euroopa ja maailma tasemel väga midagi väärt, kuid olen õnnelik, et siiani olen jõudnud. Eestit esindada - see on ikka võimas tunne. Supervorm ei tule üleöö ja töö peab peale hooaja lõppu jätkuma. Igatahes... Peale lavalkäiku... algas tähistamise, debüüt tehtud! Sel päeval võtsin toiduga väga vabalt ning nautisin suuri koguseid ja asju, mida olin tahtnud. Esimesena sõin ära kodust kaasa võetud pisikese šokolaadi, kolm piparkoogimaitselist Dumle kommi ja lennukis saadud kompveki. Siis juba läksin hotellist kaasa pandud lõuna kallale: Lihtne ja tavaline ja mõne jaoks tähistamiseks täiesti ebasobilik, aga mulle sobis ideaalselt. Magustoiduks sõin veel ühe proteiiniküpsise ja koorisin lusikaga ostetud kookose ja valge šokolaadi proteiinikreemi. Võistlustelt koju seiklesime bussiga, mida me esialgu ligi pool tundi ootasime ja mille üks organisaator meile lõpuks lihtsalt tellis... Suvaline liinibuss, kuhu ka kohalikud oma Rumeenia kupüüride eest pileteid said osta. Õhtul premeerisin end veel oma lemmiktoiduga - kaerahelbepuder! Sõin seda kaks head kausitäit (loe: sheikeritäit) ära, lisandiks mesi ja mõned naljakad vahukommi-kookoseküpsised (kohalik kraam). Kuna mul polnud kaerhelbeid otseselt kuskil pudruks keeta, siis lasin neil lihtsalt keeduspiraaliga keedetud vees paisuda ja nad ei olnud päris 100% läbi imbunud. See oli viga - hiljem paisusid nad maos edasi ja valutasin pool ööd kõhtu. Tänu sellele ka jube toidupohmell, mille päästis peotäis soolapähkleid, täisteralaaste. Pühapäeva õhtul tähistasime veel Oti pronksi ja Arida 4. kohta - pokaal šampust, suur viil liha- ja juusturikast pitsat ning kaks palli jäätist oli laual. Päeva kaloraaž võis tulla kuskil 2100-2200kcal. Esmaspäeval saime rahulikult ärgata, hommikuks singi-juustuomletti ja natuke kolgast avastada. Esmaspäeval hoidsin toiduga tagasi ja sõin isegi alla oma tavapärase dieedi lõpu 1550kcal (kuskil 1400). Kell 13 korjas meid peale lennujaama viiv buss (mis üllataval kombel oli punkt kell üks majutuse ees ja käis meid 10 minutit varem ka teavitamas, et ta on kohe varsti bussiga ette sõitmas). Lennud läksid kiirelt ja valutult. Üldiselt pean kogu ürituse eduka möödumise eest tänama seltskonda, sest kultuurišoki ja tagasilöökide juures suutsime üksteist toetada ja kõik probleemid lahendada. Kõik elasid kogu täiega kaasa ja aitasid vabadel momentidel. See on üks mõnus ühtekuuluvus- ja tiimitundega koondis välisvõistlustel. Aitäh teile, teiega läheks teinegi kord lahingusse! PS! The Aesthetic Project tegi võistlustel ka väga vingeid videoid (Rumeenia liikumised ja maailmameistrivõistlused, kokku 4 osa ausat meelelahutust), mida näed YouTubes: https://www.youtube.com/channel/UCzQbEWbocvGLZL1Vpj-pC6Q Kae perra! Näeme pühapäeval Riias!
Olen ennast nüüd natukene kogunud ja mõtteid klaarinud - aeg analüüsiks. 28.10.2017 EMV fitnessis ja kulturismis Alustasin võistlusdieeti 04.09.2017 ja dieedi pikkuseks kujunes 54 päeva. Kaal oli tol päeval MyFitnesspali andmete järgi nädalavahetuse söömingutest veel üleval ehk 65,9kg. Võistluspäeva hommikul olin 60,5kg. 54 päevaga kaotasin 5,4kg, mille põhjal võiks väita, et kaalulangetustempo oli suisa ideaalne (0,1kg päevas ja 0,7kg nädalas), kuid tegelikult oli kaalulangetus sel korral väga kaootiline ja tekitas minu jaoks palju lisapingeid. Teed nagu kõik õigesti, aga tema ei taha langeda Kaasa ei aidanud ka tihedad seedehädad ja nagu ka eelmise dieedi ajal, on mul kaks korda kuus naiselikud "rõõmud". Kevadel EKV lavale astudes kaalusin 59,9kg ning tundsin end hästi. Sel korral oli kõik risti-vastupidi. Kaal oli küll +0,6kg ja võib eeldada, et jõudsin peale eelmise hooaja lõppu lihast peale korjata, aga enesetunne oli võrreldav algajate võistlusele minekuga. Ma ei ole kaugeltki rahul, tundsin end väga pehmena. Suutsin laval särada ja end peale võistlust tehtud töö eest kiita, kuid sisimas on mul ikkagi halb tunne ja miskipärast ei oska ma hetkel meistritiitlist siirast rõõmu tunda. Võisin vastasest parem olla, kuid kas ma olin endast etem? Tahaksin paremini, tahaksin rohkem, tahaksin kuivemaks... Arvan, et oma osa on ka sellel, et tegemist on teise hooajaga ja esimesel sai märk maha pandud. Ootan teiselt hooajalt rohkem või siis olen lihtsalt niivõrd enesekriitiline. Lohutuseks iseendale - tegemist on hooaja avapauguga ning jõuan veel enne MM ja Riga Pearli mõned kilod maha koorida. Õnneks on rahulolematus motiveeriv tegur ning ärkan igal hommikul eesmärgiga endast just sel päeval 100% anda. Võistluspäeva sujuvuse kohta mul etteheiteid pole. Otsustasin endale sel korral ise soengu ja meigi teha ning jäin tulemusega rahule. Ainult patsipunumisega sain Kalamaja pererahvalt abi (eesotsas Mari-Liisiga). Grimmi tegi mulle taaskord Rain Kuusnõmm ja kolmest tema senimaani tehtud grimmist (EKV, Santa Susanna, EMV) oli see kindlalt kõige parem. Uued bikiinid istusid selga ja tundsin end neis hästi - Bikinis by Freydis juba oskab võistlusbikiine valmistada! Poseerimises tundsin end sel korral natukene ebakindlalt. Ei teagi, kas tegemist oli hooaja esimese võistluse rabistamisega või lõi välja enesekriitika. Mõtlesin (ja punnitasin) mitmes poosis üle. See-eest tundsin end laval vabamalt kui eelmisel korral - suhtlesin publikuga rohkem ja üleminekud/kõnd tulid loomulikumalt. Lava taga oli väga mõnus atmosfäär ja meeleolu, mille lõid nii võistlejad kui ka korraldustiim. Kiidan ka vabatahtlikke, ruumid olid väga hästi ette valmistatud! Mõned Siim Kinnase fotoseina jäädvustused: Treener Peep Reinart Tasakaalustav teine pool <3 Bodyfitness ei ole naiselik? Says who? Järeldused... Ma ei ole mitte kunagi täiesti rahul ning nii palju tööd tahab tegemist. Enne MM-i ja Riga Pearli tõmban toiduga koomale ja lisan natuke kulutust, et üleliigsest lahti saada. Lisaks harjutan poseerimist, et kogu see lavaline olek loomulik ja mugav välja näeks. Sel nädalal rassin jõusaalis nii kuidas torust tuleb, sest nädalavahetuse Armudu lambakarree, kartulid, Gustavi koogid on veel kuskil ladestunud ja annavad energiat. See nädal on ka viimane töönädal, sest järgmisel ja ülejärgmisel võib kasutada terminit "peak-week". Täna olen kaaluga juba laupäevast madalamale jõudnud (60,3kg) ning loodan, et ta liigub sama koostööaltilt edasi. Tahan järelejäänud kahel võistlusel enda selle hooaja parima versiooni lavale tuua, et saaksin südamerahuga teenitud puhkuse välja võtta ja midagi kripeldama ei jääks. Ja siis on jälle aeg ehitama hakata! Uute võistlusteni!
Esimesed võistlused tehtud! Sel korral oli mul samuti juuniorite kategoorias ainult üks vastane ning sain tituleeritud EMV juuniorite meistriks. Soovin tänada fotograafe hea emotsiooni ja kvaliteediga materjali eest: Mari Pukk Tõnu Kruusimäe Andre Altjõe Mõne päeva jooksul katsun ka endas mingile selgusele jõuda ja võistlusi analüüsida. Seda siis nii vormi, ilu-võluprotseduuride kui ka lavalise oleku osas. Hetkel on kõik mõtted peas ülehelikiirusel lendamas ja ma ei suuda neid kuidagi loogiliselt jaotada. Kuuleme õige pea!
Heia-heia! Hetkepostitus tulebki toitumise põhine, sest mida lähemale tuleb avavõistlus, seda kiiremaks muutub elutempo ja madalamaks kaloraaž. Ettevalmistuse ajal tarvitan 90% ulatuses kiirtoitu. Seda mitte hesside ja mäkkide kujul, vaid eelistan toite, mille koostises on minimaalselt toiduaineid ja mille valmistamiseks kulub samuti minimaalselt aega. Samas hoian „saledat joont“ ehk siis tooraine peab olema puhas ja kuna ma olen paras söödik, siis peab seda toorainet palju olema. Toit peab ka mulle maitsema (elementaarne). Siin mõningad nipid-trikid ja tootesoovitused. 1. Suur hommikusöök ehk kuidas saada kilo putru Minu salarelv on suvikõrvits ja munavalge! Riivin igal hommikul 150g suvikõrvitsat pudruhelvestele lisaks ning vispeldan keetmise lõpus sisse 100g munavalget. Lihtne matemaatika ütleb, et kui 50g kaerahelvestele lisada 600ml vett, 150g suvikõrvitsat ja 100g munavalget, saab putru juba 900g jagu. Natuke vett läheb küll keetmise ajal kaotsi, aga kui sa veel lisandeid ka peale paned (puuviljad, marjad jms), tuleb ports ikkagi võimas! Lisanditevaba portsjon annab: Pole paha, või mis? See puder ongi praeguste viimaste nädalate hommikul mind ootamas. Lisanditeks kasutan vastavalt tujudele kaneeli (piparkoogimaitseainet) või soola. Ei mingeid kalorivabasid kastmeid enam, sest hoian suhkruasendajatest eemale. Proovin sel korral, kas tumeda šokolaad välja jätmine midagi muudab. Pudru kõrval ootab mind alati tass piimakohvi (+30kcal). 2. Ma ei viitsi tatart/pastat keeta ehk kuidas mõne minutiga süsivesikuid saada Siin tuleb appi Tartu Mill oma tatrahelvestega! Minu lõunakarpi läheb 50g tatrahelbeid ja sellele valan peale 100-120g keevat vett. Näpuotsatäis soola ja pipart, mõni minut paisumist ja valmis ta ongi. Ei mingit keetmist ja hilisemat tatra kaalu järgi portsjoniteks jagamist. Võtad täpselt siis kui vaja ja nii palju kui vaja, sest puder valmib hetkega. Helbed võtavad ka päris suure koguse vett endasse, mis tähendab, et juba 50g kuivainest saab väga palju kraami. Kanafileed ja köögivilju kõrvale ning ongi täisväärtuslik lõuna valmis. Lõuna numbrites: Mulle meeldib lõunaks süüa rohkem valku, sest see hoiab kõhu kauem täis. 140g kana lisaks kõigele muule paitab kõhtu ja hinge 3. Kaks vahepala ühe hoobiga Päeva jooksul söön kaks vahepala, hommik-lõuna ja lõuna-õhtu vahel. Kõige lihtsam on need teha 75% ulatuses samast toorainest. Näiteks minu esimene vahepala, mille pistan nahka 11 ajal, koosneb 100g Profeel jogurtist või rasvatust kohupiimapastast, 150g keefirist, 25g neljaviljahelvestest, 10g mandlitest ja 100g marjadest. Sama koostis on ka vahepalal, mille söön ära enne trenni. Enne trenni kerge eine tegemine on oluline, sest jube ebameeldiv on keset ropprasket jalatrenni tühja kõhtu tunda. Kogu jõud oleks nagu kadunud ja seest õõnes… 75% reegel on hea, sest mänguruumi jääb palju: - Valio Profeel jogurtitel on 3 erinevat maitset (karamelli, ahjuõuna, maasika) - mandleid saab asendada pähklitega, seemnetega, helvestega - marjavalik sügavkülmaletis ei ole teps mitte tagasihoidlik (enda lemmikud on vaarikad ja mustikad) Ja nii annabki toidukord välja sellised numbrid: NB! Soovitan näljastel neljaviljahelbed esimesena karpi panna ja kuskil 50-60g vett peale valada. Saab jälle natuke suurema koguse, sest helbed+vesi on alati rohkem kui helbed. 4. Peale trenni ei jaksa süüa teha Kellel on mure sellega, et õhtul peale trenni vaaritamisek energiraasugi alles pole, siis ära muretse. Sa võid selle juba varem valmis teha ja õhtul laisalt karbikaane pealt virutada ja kahvli sisse lüüa. Nägid, et mu lõunasöögis oli 200g wokisegu? Aga kas sa tead, et wokisegu pakk kaalub 400g? Kuhu kadusid ülejäänud 200g? Ikka õhtusööki! Kuna ma eelistan viimase toidukorrana midagi sooja süüa, siis panen ikkagi panni tulele ja löön sinna kolm keskmist kodumuna (+ sool ja pipar), soojendan mikros samal ajal üleliigsed (see on muidugi nali) 200g köögivilju ja kaevan lusikaga paraja koguse avokaadot. Selle ajaga, kui juurikad taldrikule jõuavad, on munavalged kalgendunud ja saab samuti pannilt taldrikule transportida. Lihtne! Siin ongi minu õhtusöök: Kui sa isegi panni tulele ei viitsi panna, siis keeda omale mitme päeva jagu keedumune ette ja naudi sel kujul. Nippide ja trikkide valguses said aimu ka minu selle nädala menüüst, kus on kokku 1750kcal (172g süsivesikuid, 60g rasva ja 130g valku). Järgmisel korral on vormipiltide aeg! Kaunist alanud nädalat!
Olukorra update! Võistlushooaja avapauk ehk Eesti meistrivõistlused lähenevad kiiresti (ehk isegi liiga kiiresti!) ning juba 5 nädala pärast teen oma viimaseid reedeõhtuseid ettevalmistusi lavale astumiseks. Need kaks nädalat, mis eelmise postituse ja praeguse hetke vahele jäid, olid sisutihedad ning ka natuke probleemsed, aga kõigest kohe täpsemalt! Reebok Fitness Festival, Fitshopi Leaderi ja Barebari boksist võis leida mind ja Amanit Ostsin endale LÕPUKS Freddyd, mida juba pikalt piilunud olin <3 Nii... Räägin selle sügise plaanidest. Nagu mainitud, siis esimesena astun kontsade klõbinal lavale Eesti meistrivõistlustel ehk broneerige endale kuupäev... ...sest kaasaelajaid on vaja, kellele ma muidu ikka naeratan! Seejärel on mul kaks nädalat hingetõmbeaega (nali - hoopis vormi timmimiseks on aega) ning 10. novembril stardin Rumeeniasse Bistrita poole, kus kuni 13. novembrini on juunioride ja mastersite MM. Tagasi tulles saan nädala veel dieeditada ja 19. novembril Lätis Riga Pearlil oma hooaja lõpetada. Kui ma ausalt ütlen, siis ma siiamaani täpselt ei taju, kui lähedal võistlushooajaa algus ja lõpp on. Alles ma ju lõpetasin kevadhooaja ja sain natuke kergemalt võtta. Tunnen pisut muret selle üle, kas ma olen nii lühikese pausiga oma vormi parandanud või astun kevadise vormiga lavale. Usun, et mida võistluste poole ning mida kuivemaks jääb vorm, seda enesekindlamaks ma muutun. Hetkel on veel keeruline olukorda objektiivselt hinnata, sest mul ei ole nii suurt kogemust (ma olen sel alal ikka väga roheline) ja ma ei tea, kuidas mu keha viie nädalaga muutuda võib. Lisaks on see ettevalmistus eelmisest kardinaalselt erinev. Peaasi on treenerit kuulata, sest treener teab kõige paremini. Alice - power off, Peep - power on. Ettevalmistusega olen jõudnud nii kaugele, et täna hommikul oli kaal 63,7kg (ehk sama, mis nädal tagasi). Viimasel ülevaatusel (eelmise nädala laupäeval) ütles Peep, et 4kg maha ja oleme valmis, mis teeks võistluskaaluks paarsada grammi alla 60kg. Pühapäeval vaatas mulle tegelikult isegi 63,3kg vastu, kuid selle nädala alguses lendas ootamatult otsa +1kg, mis oli tingitud (taaskord) seedeprobleemidest. Lõppkokkuvõttes kannatasin neli päeva tugeva kõhukinnisuse käes - toit läks sisse ja sinna ta jäi. Olemine oli raske ja eile tundsin, et enam ei jaksa ja tuleb vist Microlaxi kasuks otsustada. Treener soovitas aga ensüüme ja suts kanget, sest Microlax võib seedesüsteemile rohkem kahju kui kasu teha. Eile õhtul siis tõmbasin mõlemad naha vahele (ohsaa, kus see 100g rummi pähe hakkas) ja üllatus-üllatus! Ensüümid ja kärakas töötasid ning olukord tasapisi taastub. Pöidlad pihku, et see jääb viimaseks jamaks selle ettevalmistuse ajal... Hea trenn oli ja seda reedab lai naeratus mu näol Süüa saan veel palju - 2100kcal, mis jaguneb: 250g süsivesikud; 60g rasvad; 140g valgud. Tavapärane hommikusöök Kuna kaloraaž on kõrge, siis on ka kogused päris suured ja kõht ei jõuagi vahepeal tühjaks minna. Eelmise dieedi ajal olin selles punktis juba kuskil 1600 kcal ligidal ehk siis pean praegu õnnelik olema. Kuigi ma esialgu mõtlesin, et olen ka teisel ettevalmistusel laisk ja söön iga päev täpselt identseid toite, siis see plaan läks luhta. Mulle on teatud toidud hetkel väga vastumeelsed, kuid see-eest olen leidnud uued lemmikud. Oma roll on kindlasti sellel, et söön 500 kcal rohkem kui eelmine kord samal ajal ning ma lihtsalt ei suudaks päeva jooksul üüratuid koguseid sisse vitsutada. Samas ei saa ma millegi üle viriseda, sest 2100kcal annab mulle praegu väga suure mänguruumi - kui mul on "tahaks-koguaeg-süüa" päev, siis eelistan volüümikaid toite (köögiviljad, puuviljad, marjad, lahja liha, avokaado jms) ning teine päev kui on rohkem "väga-nagu-ei-taha-aga-sööma-peab" tunne, siis eelistan kompaktseid ja kaloririkkaid toite (šokolaad, rosinad, banaan, teraviljad, pähklid, rasvane liha jms). Igapäevaselt kasutan tatrahelbeid, palju köögivilju ja puuvilju, keefiri, pähkleid, rosinaid, muna, suitsukana, pitsakatet, tuunikala... Ja muidugi hommikusöögiks kaerahelbed, piim, munavalge, proteiinipulber, suvikõrvits ja hea-parem pudrule peale panemiseks. Tagasi tuli ka minu avokaado ja kodujuustu armastus. Seda pidu ja pillerkaart ei pruugi kauaks olla, sest tegelikult on järgmise nädala laupäevaks pandud kaalueesmärk 62,0kg. Seedeprobleemi lahenedes peaks see number praegu veel korralikult kukkuma, kuid kas järgmiseks laupäevaks soovitud kaalunumber ees on, seda ma ei tea. Mida ma kindlalt võin öelda, on see, et vale numbri korral muudame langetusmeetodeid rangemaks/agressiivsemaks. Kuidagi on vaja ju see pekikiht maha sulatada ning kogu töö ja vaev välja võluda! Väike ülevaade jälle tehtud ning siinkohal jätakski jutu katki. Endale väike reminder: pane vormi edasiminek ehk siis dieedi algus versus hetkeseis ning kirjuta üles natuke toidunippe ehk kuidas kiirelt, mugavalt ja tervislikult kõht head-paremat täis hoida. Teate nüüd, mida järgmiselt postituselt oodata. Ärge laske sügisel endast võitu saada ja püsige terved!
Dieet alaku! Poleks kunagi arvanud, et alustan dieeti vaid 8 nädalat enne võistlusi. Eelmisel korral läks lavavormi saamiseks suisa 24 nädalat. Selle ajaga tuli kaotada ca 15-16kg, kuid sel korral on olukord tunduvalt leebem – maha tuleb koorida 5-6kg. Eelmise dieedi lõpus olin kaloraažiga kukkunud 1530 kcal peale, kuid nüüd lühikese võistlusvälise ajaga sain tagasi 2300-2500 kcal vahele. Selle kaloraaži juures jäi kaalutõus ühel hetkel seisma. Muidugi ei söönud ma kohe peale võistlusi selles numbrivahemikus, vaid tõstsin kaloraaži vastavalt kehakaalu muutusele. Kui enam ei tõusnud, panin juurde ehk tegin tagurpidi dieeti. Lubasin endale ka väga kõrge kaloraažiga päevi ning ei keelanud vabamalt võtmist. Nüüd olen nädalakese söönud 2200kcal, sest panime treeneriga paika, et dieeti alustame kuskilt 64kg pealt. Sünnipäeva tähistamine Oivalise kohvikus Kuna eelmisel nädalal kannatasin seedeprobleemide käes ja nädalavahetusel sain ühe kauni pulma osaliseks (ja ise aastakese vanemaks), siis polnud ma kindel, kas saan stardikaalu piisavalt madalaks. Streik lõi kõik süsteemi sassi ja keha hoidis kinni nii vett kui ka toitu. Tundsin, et olen paistes ja midagi ei liigu. Eile hommikul oli kaal 65,1kg, mis tähendab, et ligi kilo jagu rohkem kui oleks võinud. Esialgu sellest paanikat tekitama ei hakka ja kaloraaž kukub vaid 50kcal jagu (2150kcal, millest 150g valk, 60g rasv ja ülejäänud süsivesikud). Loodetavasti ei pea drastiliselt kukutama hakkama (täna oli kaal 64,9kg ja sisetunne ütleb, et ta läheb ka järgmistel päevadel alla). Üks vahepala eksis siia ära - hiinakapsas, avokaado, kodujuust 5%, praemuna + kohupiimakreem 0,1%, ananass, mesi Treeningutega jätkan vanaviisi ehk siis hetkel on 5 saalitrenni nädalas, 1 kardiopäev ja 1 puhkepäev. Lisasin igasse hommikusse (v.a puhkepäev) tühja kõhu peale 15min jalgrattal väntamist (mulle kahtlasel kombel meeldib see hommikune kiire higistamine). Toidulisanditest on hetkel kasutusel BCAA, Olimp Whey Protein Complex (soolakaramelli - and I love it!), aeg-ajalt preworkout Knockout 2.0 (nätsukommi). Kuna öeldakse, et vitamiine tuleb tarvitada kõikides kuudes, milles on r-täht, siis hakkasin jälle ka vitamiine-mineraale Vita-Min multiple Sport sööma, lisan õige pea ka Omega3. Hetkel teen ka MSM kuuri. Kohe näha, et sügis ja haiguste aeg on siin, sest Sparta Fitshopi vitamiinilett oli jube hõredaks jäänud Shape-check ja reedeõhtune endlitegu Helenaga Kui eelmises postituses mainisin, et tellin sel korral Victory-st endale võistlusbikiinid, siis lühikese aja jooksul muutus kõik kardinaalselt. Vaatasin natuke sotsiaalmeedias erinevaid lõikeid ja värvilahendusi ning arutasin kaasvõistlejatega nende eelistusi. Helena Mang soovitas mul kindlasti Freydise bikiinidele pilk peale visata ning tegijaga nõu pidada. Nii juhtuski, et Freydis aitas mind suuruste ja mõõtudega ning leidsin endale ready-made bikiinide hulgast täpselt ideaalsed bikiinid. Ei olnudki tarvis eraldi tellida ja oodata, kuni valmivad! Neljapäeval andsin tellimuse sisse ja juba järgmise nädala reedel leidsid need tee minuni. Olin nii elevil, sest sisimas kartsin, et bikiinid ei pruugi mulle absoluutselt sobida. Kui ma need lõpuks kätte sain, siis nägin, kui ilusad need ikka on ja olin kui väike laps kommipoes (või jõuluvana juures). Selga pannes - superluks, istu, viis! Ootan ainult, et nüüd ise lavavormi saaksin ja auga bikiinid välja kannaksin. Võib juhtuda, et ise kahanedes peab ka bikiine natuke kohendama, aga selles aitab mind mu kallis ema. Hinnast… Freydise ready-made bikiinid on 10-20% odavamad kui tellimuse peale valmistatud bikiinid ning vahel võib isegi leida kuni 50% soodsamaid bikiine. Minu bikiinid läksid maksma 350 eurot (+20 eurot saatmiskulu), kuid kui arvestasin, et võistlen nendega mitu hooaega ning hiljem on võimalik need uutele tegijatele edasi müüa, siis tundus see hind vägagi mõistlik. Ja nüüd paljulubatud osa... Iseenda õmmeldud bikiinide ilma kaunistusteta kogumaksumus jäi 30 euro kanti. Sinna sisse arvestasin nii padjandid, riide, niidid, paelad, kummid, vooderduse, kinnitused/vahelülid jms. Lisaks sellele kulutasin 90 eurot kividele ja liimimistarvikutele! Kindlasti saab neid Swarovski kive ka välismaalt odavama hinna eest tellida, kuid kuna aeg pressis peale ning ma polnud varem tellinud ja kvaliteedis päris kindel, soetasin kivid ikkagi Karnaluksist. Seal on küll hea valik, kuid kui sa oma bikiinidele ligi 1000 kivi liimida tahad, siis pead ka suure väljaminekuga arvestama. Seega – kodukootud bikiinide kogumaksumus jäi kuskile 120 euro kanti. Võiksin ka väga julmalt siia sisse lülitada ema töö hinna, kuid ema lapselt tunnitasu ei nõudnud Muide, minu türkiissinised bodyfitnessi bikiinid on nüüd Telliskivi Fitshopis müügis. Kui kellelgi on vaja bikiine, kuid ei taha esialgu üüratuid summasid välja käia, siis mine proovi selga! Saad bikiinid ainult kivide hinnaga. Panen siia veel ühe näidise, millised need bikiinid ikkagi on: Lilianiga EKV lava taga Trennis näeme!
Piinlikult kaua on blogi jälle sissekandeta olnud... Ei teagi kohe millisest otsast alustada ehk siis jätkan sealt, kus pooleli jäi ja räägin natuke juulikuust. Üsna pea peale viimase sissekande tegemist läks tööl kiireks, sest enne puhkust tuli kõikvõimalikud poolikud asjad ära lõpetada. Ja siis sain südamerahuga kaheks nädalaks tööst aja maha võtta ja puhkama minna! Olime noormehega puhkused ühele ajale sobitanud ja planeerinud 10-päevase reisi Itaaliasse. Kuna kumbki meist pole eriline basseini ääres vedeleja ja ihugrillija, siis paketireis polnud isegi variant. Organiseerisime kõik ise - lennupiletid, majutuse, autorendi, ühistranspordipiletid jms. Puhkus ise oli semi-planeeritud ehk me tahtsime endale piisavalt liikumisvabadust jätta ja mitte tormata. See töötas hästi, sest meil tuli palju spontaanseid ideid nagu näiteks Milanos käimine. Pooled majutused broneerisime ka alles kohapeal seigeldes vastavalt sihtkohale. Viis päeva oli meie kasutuses ka Fiat500 autopunn, mis meid visalt Autostradal ja mägedes edasi viis. Pidev ringitõmblemine tähendas ka seda, et reisi ajaks tõmbasin trennile kriipsu peale ja võtsin puhkust toitumise jälgimisest. Sõin siis kui kõht märku andis ja seda mida hing ihkas. Sõime mitmel-mitmel korral imelist Itaalia pitsat ja pastat, nautisime veini ja õlut, hommikusöögilaud lokkas saiakestest, croissantidest ja küpsistest. Ikkagi inimene ja puhkuse ajal endale piiranguid seadma ei hakanud. Lõppkokkuvõttes tulin tagasi ja kaalusin täpselt sama palju kui minnes. Oma roll on liikumises - peale reisi lõppu ütles Polar meile, et oleme terve reisi vältel kõndinud 200 000 sammu, mis teeb 20 000 sammu päevas. Eks mõni päev oli tagasihoidlikum (järve ääres lebotamise päevad) ja teine päev ekstreemne (intensiivne vaatamisväärsustega tutvumine ja matkad). Trenni ma seal ei teinud, sest pikad päevad väsitasid ära ja õhtul suutsin mõelda ainult külmale joogile ja teki alla pugemisele. Temperatuur oli päeval 30+ kraadi, mis eriti trenniisu ei tekitanud. Aga... puhkusel tulebki nautida! Pildid räägivad rohkem kui tuhat sõna Bergamo Veneetsia + Burano, Murano, Torcello Pechiera del Garda + Sirmione Milano Treviso Lisaks käisime läbi: Padua, Verona (Koitu ja Laurat ei näinud...), Molina, Brescia. Ja taaskord lükkan ma edasi oma lubadust kodukootud võistlusbikiinide maksumuse postitus kirjutada Vabandust, kes seda juba pikemat aega oodanud on, kuid kuna ma lähen kuu lõpus Victory Bikiniga kohtumisele, siis hea meelega tooksin kohe võrdluse isetehtud bikiinide ja asjatundjatelt tellitud bikiinide vahel. Otsustasin, et sel korral ei hakka ise bikiinidega mässama ja lasen õmmelda. Ehk siis, kes juba sellest välja luges siis JAH! MA VÕISTLEN SÜGISHOOAJAL! Puhkused on puhatud ja olen juba mitmendat nädalat tugeva trenni lainel. Toitumist veel kärbitud ei ole, kuid sellest nädalast lõin toidulaua puhtaks ja jäävad ära igasugused toidud-joogid, mis heale vormile kuidagiviisi kaasa ei aita. Järgmisel korral täpsemalt hetkeseisust trenni, toidu ja tulevaste võistluste osas. Nautige suve, kuniks seda veel on!
Kohe näha, et suvi käes, sest kirjutamine on täiesti unarusse jäänud! Mõni lugeja on juba isegi küsinud, millal on uut infot oodata. Suure suuga lubasin selles postituses rääkida pisut isiklikumal tasandil ning selgitada, miks ma seda spordiala teen ja miks see mulle nii tohutult meeldib. Kes mäletab veel minu algusaegade postitusi, siis rääkisin põgusalt oma läbipõetud toitumishäiretest ja tagajärgedest. Selles postituses on päris palju mõtteid 13/09/2016 postitusest ehk võite julgelt selle kõrvale lahti võtta. Postitus võib esialgu tunduda negatiivne, kuid luban, et mida edasi, seda positiivsemaks läheb! Kust siis pihta hakata... Võib-olla natukene liiga otsekohene või jõhker väljaütlemine, aga ma olen haige olnud alates sellest ajast, kui ma avastasin enda jaoks kalorid ja kuidas nad minu välimusele mõjuvad ning ma ei parane sellest tõvest mitte kunagi. Oma haiguse "faasidest" rääkisin juba alguses: 1 Tundus lihtsalt äge mõte kaalus alla võtta 2 Kaalulangetusest sai kinnisidee (tekkis hasart) 3 Anoreksia hakkas vaimule ja tervisele 4 Mõistsin, et see ei ole okei ja hakkasin august väljapääsu otsima 5 Sain uue toitumishäire ülesöömishoogude näol ja kaal tõusis kosmosesse 6 Mõistsin, et see ei ole okei ja hakkasin august väljapääsu otsima Ja selles kohas tuligi mängu fitness! Fitness on elustiil, mis seob teadliku treeningu ja tasakaalustatud toitumise ehk siis täpselt see, mida oli minul vajaka. Minu mõtlemine anoreksia perioodil oli "mida vähem ma söön ja mida rohkem trenni teen, seda kiiremini alla võtan". Ülesöömishoogude ajal muutus see "mida rohkem ma söön, seda rohkem ma pean trenni tegema ja mida rohkem ma trenni teen, seda rohkem võin ma süüa". Kumbki ei tundu tagantjärele mõeldes just eriti tervislik lähenemine. Hetkel pean oma toidulauamotoks aga pigem "söön nii palju kui võimalik, aga mitte rohkem kui mu keha vajab". Trennide juures pean kinni põhimõttest, et rohkem ei ole alati parem! Olen palju kuulnud, kuidas fitnessi (just võistlemist) peetakse toitumishäirete all kannatanud inimestele libedaks teeks, sest on lihtne tagasi vanade käitumismustrite juurde naasta. Kaalu langetamine võib jälle saada kinnisideeks või peale võistlusi kaotab inimene mõistuse ja sööb end otseses mõttes seaks. Mina ei ole selle väitega nõus, kuigi kindlasti on ka neid, kellele fitness nii mõjub. Minu puhul on fitnessi näol tegemist ravimiga, mis mu haigust leevendab (kuigi kahjuks pole välja ravimisest haisugi). Milles see haigus nüüd seisneb, kui olen paremas vormis kui ei kunagi varem ja naudin elu täiel rinnal? Ma näen kõikjal kaloreid! Ma näen kõikjal gramme! Ma näen kõikjal valkusid, rasvasid, süsivesikuid... Sina näed laual lasanjet, mina näen suures koguses süsivesikuid ja rasva. Sina näed kooki, mina näen suhkrut ja võid. Kui keegi pakub välja koogi tegemise, hakkan automaatselt retsepti ümber genereerima, et valikud tervislikumad oleksid. Ma tean, kui palju enamikes toiduainetes on 100g kohta kaloreid ning tihtipeale on ka makrod pähe kulunud. Üritan tihtipeale väljas süües numbrid kirja panna. Ma jälgin pingsalt, kuidas mu tarbitud üle- või alakaloraaž kaalule mõjub ja kaalun end võimalusel igal hommikul. Ma kaalun end vahel ka enne/peale trenni või toidukorda. Mulle meeldib, kui mul on ülevaade sellest, mida ja mis koguses ma endale sisse söön ning kuidas see mu kehale mõjub. Aga... Suudan end vajadusel ka vabaks lasta. Nii veetsin ka näiteks eelmise nädalavahetuse Käärikul, võtsin osa tudengite suvemängudest ja sõin seda, mida kokatädid pakkusid. Lisaks olime poest kaasa haaranud puuvilja ja lihasnäkki, sest kolm toidukorda tundus natuke vähe. Juba kahe nädala pärast on mul tulemas 10-päevane reis, kus ma jätan nurka nii kaalu kui ka toidupäeviku ning trennid on vastavalt võimalusele (jooks, matkamine, jalutamine, oma keharaskusega harjutused). Kui anoreksia ja ülesöömise ajal tekitas minus stressi vastavalt seisev kaalunumber või see, et ma ei suuda sisse õgitud kaloreid ära kulutada, siis nüüd olen selles osas rahu leidnud. Fitness on andnud mulle kontrolli iseenda üle ning samas ka teatava vabaduse. Ma tean, et 2300-2500 kcal päevas on hetkel mu kehale täpselt paras kogus ära põletada ja üks-kaks korda nädalas võin viimase toidukorra vabamalt võtta ning sellest numbrist üle minna. Ja mitte midagi ei juhtu! Anoreksia ajal kogusin koju rämpstoitu, mida ma vaatasin ja ei söönud, ülesöömishoogude ajal ostsin koju rämpstoitu, et end distsiplineerida ja proovida mitte neid ühe korraga sisse vitsutada (mida ma lõpuks ikka tegin). Nüüd võib mul kodus rämpsu olla, kuid see enamasti ei huvita mind. Kui peakski isu tekkima, siis vajadusel piirdun ühega või kui tahan, siis söön isu täis. Ma tean, et kaal võib kõikuda mitme kilo vahemikus ja seda mõjutavad toit, seedeprobleemid, menstruaaltsüklid, pingelised ajad jms. Peale võistlust olen süümepiinadeta juurde võtnud 2,5kg ja võtan veel tasa ja targu umbes kilo-kaks. Hetkevorm - kaal 61,6kg Pean tunnistama, et peale võistlusi oli mul esialgu toitumisega väga lihtne, kuid ühel hetkel tundsin, et hakkan vaikselt enda üle kontrolli kaotama (ja see ei meeldinud mulle). Ma tean, et ma olen suur harjumuste ohver, sest peale võistlusi jätkasin oma mitmeid traditsioone nagu näiteks tume šokolaad hommikupudrul, viis toidukorda... Siis mõtlesin, et aga ma võin ju nüüd tumeda šokolaadi asemel ka midagi muud panna! Nii rändasid mu pudrule ja suhu erinevad kompvekid, kuni tulid mängu küpsised, jäätis ja muu maitselt magus kraam. Sain endale tobeda harjumuse, et igal päeval peab midagi saama ning selle välja juurimiseks tegin juuni esimestel päevadel noormehega diili, et hoiame juunikuus (mõningate eranditega) suhkrust eemale! Senimaani on kõik hästi läinud ning oleme leidnud palju mõnusamaid alternatiive (palju puuvilju, marju ja isetehtud suhkruvabasid küpsetisi). Nagu ma alguses mainisin, siis toitumishäirest ei parane ma 100% ulatuses mitte kunagi. Ikka juhtub, et leian enda peas siginemas imelikke mõtteid kaloraaži piiramisest või siis söön ühekorraga ära pool purki maapähklivõid ja tunnen end seepärast halvasti. On paremaid ja halvemaid aegu, aga võin julgelt väita, et fitness kui elustiil sobib mulle. Ilma selleta kaevaksin väga suure tõenäosusega endale järjest sügavamat auku. Ja ei saa me läbi pildigaleriita: Hommikud Tänavatoidufestivali saak Kodukootud tervislikud koogid Tuunisin Helena Kõivsaare retsepti. Põhi: 200g Kalevi digestive küpsiseid, 2tl kookosõli, 100g õunakastet Täidis: 380g Alma 4% kreeka jogurtit, 380g Saare 10% kreeka jogurtit, 120g banaani, 200g maasikaid, 20g želatiini (50ml vees eelnevalt lahustada) Peale kaunistamiseks 100g maasikaid ja 20g purustatud toorkakaod. Tee küpsisepurust ja vedelainetest põhi, vajuta koogivormi põhja. Blenderda täidis kokku, vala põhjale. Kaunista ja pane külmikusse. 1/8 kooki on 300kcal - 32C/15F/8P Tegime Grillfestil ka natuke nalja Ja nii ongi! Kaunist suve kõigile!
On aeg jälle kokkuvõtteid teha! Hetkevorm Tunduvalt pehmem, kui võistlusvorm (mis on igati normaalne!), kuid pole end põrsaks söönud. Imekombel olen ikka veel alla 60kg, välja arvatud vabama menüüga päevade järgsed hommikul, kui toit pole veel jõudnud seeduda või keha kalorite (süsivesikute-rasvade) üledoosiga võitleb. Täna hommikul näitas kaal mulle 59,8kg... Mul ei ole õrna aimugi, kuhu see toit läheb, sest eilne kaloraaž oli päris kõrge - õhtul sai välislähetusest naastes televiisori kõrvale õlut joodud ja rämpsu söödud. Mingisugune sisepõlemismootor töötab jätkuvalt täisvõimsusel ja töötleb vist võistlusdieedi ajal puudu oleva toidu tagantjärele ära. Leppisime treeneriga kokku, et off-seasoni lõpuks võiksin kaaluda kuskil 63-64kg, mis tähendab, et ruumi veel on. Hetkel pole küll 100% kindel, et ma sügisel lavalaudadele astun, aga ega nagunii ei tahaks hetkel rohkem juurde võtta. Mõni kilo peab aga tulema, sest muidu pole millegi pealt arengut teha ja lihast kasvatada. Hetkel vaatab peeglist selline Väike My vastu Viimase 30 päeva kaalugraafik Myfitnesspali andmetel Treeningud Aitab kergete raskuste kõigutamisest ja hakkame jõudu taastama/arendama! Alustasin sel nädalal uue treeningkavaga, mille eesmärk on dieediga kaotatud lihasjõud tasa ja targu taastada ning lihast peale saada. Treeningud on üles ehitatud 2+1 süsteemiga ehk siis kaks järjestikust päeva on saalitrennid ning seejärel tuleb kardio/puhkus. Nädalas on kokku seega viis saalitrenni, üks päev, kus teen 45-minutilise kardiosessiooni ja üks päev on jäetud taastumiseks. Lihasgrupid on jagatud kolme erineva treeningpäeva vahel: JALAD - kükk - hack-kükk / jalapress (üle nädala vahetub) - nelipea masinal - sirgete jalgadega jõutõmme - kakspea masinal - väljaasted smithil - jalgade lahutamine - säär smithil - säär istudes SELG, RIND, KÕHT - ploki tõmbed ülalt (laialt) - kangi tõmbed kõhtu - ploki tõmbed ülalt (kitsalt) - keretõsted kettaga (alaselg) - traktor - hantlite lennutamine (kaldpingil) - masinal surumine - kõht (enamasti teen 2 harjutust, 4 seeriat ja maksimaalsed kordused) ÕLG, KÄED - kangi surumine smithil - hantlite lennutamine - õla tagaosa hantlitega - õla tagaosa masinal - lendamine masinal - triitseps plokil (üle pea) - biitseps hantlitega (istudes) - dipsid Seeriaid on 3-5 ning kordusi 6-12, mis tähendab, et raskused peaksid iga nädalaga üha kasvama hakkama. Kava ise meeldib mulle väga ning parim osa selle juures on see... et ma ei pea enam lõpus minutitki kardiot tegema! Oh happy day! Terve nädala kardio piirdub 5 x 15 minutit ellipsil soojendusega ja ühe 45-minutilise treeninguga. See teeb kokku ainult 2 tundi kardiosarnast liigutamist nädalas. Esimesed trennid on lihased mõnusalt piimhapet täis tõmmanud ning teisel päeval peale jalapäeva olin puujalg. Aga siiralt - igatsesin juba seda korraliku pingutuse tunnet ning lihasvalu peale treeninguid. Toitumine Nagu ma eelnevalt mainisin on mu keha korralikul hävitusrežiimil ning miski sisse püsima ei jää. Hetkel oleme plaanitust varem jõudnud 2200 kcal päevakaloraaži juurde, millest üle poole tuleb süsivesikutest (mis omakorda tähendab metsikus koguses süüa!). Makrod ongi ainult süsivesikute osas kasvama pandud - rasvad on ikka 55g, valgud 140g ja süsivesikud nüüd juba 286g! Võrdluses dieedi lõpu makrodega on rasvad ja valgud kasvanud kumbki ainult 5 grammi, kuid süsivesikud on kahekordistunud Toidulaual on rohkem mängulisust ja söön palju vabamalt. Tihti tuleb ette olukordi, kui ma ei pea vajalikuks iga suutäit taga ajada või teen allikates vahetusi. Enam ei keela ma endal erinevaid toite maitsta - kui ikka on kolleegil sünnipäev ning ta on teinud rammusat valge šokolaadi kooki, siis mekin hea meelega. Alati ei pea sööma tervet tükki, kuid ma arvan, et võistlusvälisel ajal peaks oskama aeg-ajalt elu nautida. Kuid samas... kui sa tead, et sa oled inimene, kes peale esimest kompvekki või šokolaaditükki enam pidama ei saa, siis parem väldi esimest ampsu või tee teisi valikuid. Igaüks on erinev! Ühe päeva neli toidukorda - riis, kana, tuunikala tomatikastmes, brokkoli, šampinjonid, seened, 0,1% kohupiimakreem, 10% kreeka jogurt, maasikas, banaan, nektariin... Mida veel hing ihkab! Milline kaunis hommik, kui meespool sulle toidu voodisse kohale toob! Juusturöst, 0,1% toorjuust, praetud (rasvane) juust, vedela munakollasega praemuna, rukola, värske tomat ja muidugi piimakohv Tortillapitsa on alati hea mõte - ketšup, paprika, suitsukana, sibul, šampinjonid, rasvane juust, rukola ja balsamico kaste Omlett, värske salat, seemneleib rasvase juustuga Isud ehk seemneleib vürtsikilu ja rohelise sibulaga. Muna keetmine ununes ära.. ups Vahel tuleb osata nautida ka! Selleks korraks kõik! Luban, et järgmine postitus tuleb rohkem endassevaatav... Mainisin ühes varasemas postituses, et minu jaoks on kogu see teekond isiklikul tasandil ülimalt oluline ning mul on omad põhjused, miks ma seda kõike naudin (mitte ei näe enesepiitsutamisena). Järgmises postituses just seda lahkangi - miks minu jaoks fitness nii oluline on ning kuidas see võistlusettevalmistus mind muutnud on. Kaunist suve algust kõigile, praeguste ilmade juures on seda juba täitsa sobilik öelda! Loodan, et olete rannavormi valmis saanud (või on teil see terve aasta juba riiete all peidus olnud) ning suured suvised pidustused teie toitumise ja treeningutega seotud eesmärkidele põntsu ei pane!
Jälle 2x putrusid... ...õuna-kaneeli-või ... šokolaadi-banaani-mustika +hazelnut choco kalorivaba kaste (Frankys Bakery - http://fitshop.fitness.ee/kastmed-maitsed/0/readmore/1819/Frankys-Kalorivaba-Siirup/) Ja midagi muud ka... ... üks lõuna - omlett kahest munast, värske salat ja kaks viilu seemneleiba rasvase juustuga ... ilus pühapäeva hommik ehk kui su mees sulle söögi voodisse kohale toob röstsai väherasvase toorjuustu, vedela munakollasega muna, praetud juustu, rucola ja tomatiga pluss piimakohv ... tortillapitsa, millelt leiab suitsukana, seeni, sibulat (ekstra suures koguses), paprikat, rasvast juustu, rucolat + balsamico
|
OSCAR-2019
|
||
Ma ei hakka parem jälle vabandama, sest igasugused vabandused mitteblogimise pärast on minu puhul ilmselt ammu devalveerunud.
Sel suvel ei jõua lihtsalt oma asjadega mitte kuidagi, ja pange tähele, ma ei räägi ainult blogimisest. Projektid, mis kevadel plaanisin see suvi aias lõpule viia või ära teha, on tegemata. Isegi korralikumatele taimeostudele ei ole jõudnud. Tööasjad kuhjuvad ja käivad üle pea, ei püsi järjel nendegagi, nii nagu peaks. Hoidistega pole veel alustanudki, sest vesirotirünnakud on suures osas ka mu teise lavakurgikülvi hävitanud ja sealt mõne taime pealt tuleb nii natukesehaaval, et pole hakanud ette võtmagi. Kutsikas läheb igal võimalikul juhul ülekäte, ja sellepärast, et ei läheks, peab temaga siin kord olema nagu Viiburi sõjakoolis, aga kesse jaksab.
Mõtlesin, et hakkaks nüüd ikka seda suve algusest peale lahkama, nagu ta olnud on – ja et kutsikas Leenu on juuni algusest saadik olnud siin väga tooniandev element, siis temast alustakski.
Ta on hoopis, hoopis teistsuguse iseloomuga koer kui meie malbe ja leebe tädi Tötsu. nagu välja tuli, saime endale sellise dominandi ja alfa, et ohohoo, aga et mitte koer ei pea siin majas peremees olema, siis tuleb tema suhtes tegelda vahetpidamata teadliku enesekehtestamisega, valvsust kaotamata. Tädi Tötsule astus ta KOHE pähe, ja et alfa valitseb toitu, siis hakkas ta vaesel vanal tädikesel söömist keelama ja mitu korda ründas teda kohe väga kurjalt isegi, hammastega lõrisedes turja muudkui. Tädike ei osanud esimesed korrad isegi vastu anda, sest siiamaani ma kahtlesin ise ka, kas ta üldse teab, et tal hambad suus on.
Noh, nüüd on selgunud, et ikka teab, aga see muidugi tähendab seda, et kui üks ründab, siis tuleb vastastikune purelemine, ja kui kaks emast kaklevad, siis see on tõsine asi ja eksistentsiaalne küsimus, mitte nagu isastel koertel mingi faa-faa. Nii et me ei saa ega tohi neid mingil juhul tõsiselt purelema lasta ja mõlemad peavad elama teadmises, et kaklemine on siin majas rangelt keelatud. Et Leenu on alati see, kes alustab, siis kohe pärast tema hammaste Tötsu turjast väljakangutamist läheb ta pisikesse ja pimedasse majapidamiskonkusse kartsa ja jääb sinna mitmeks tunniks järele mõtlema. Peab ütlema, et see on aidanud. Ja ma usun, et me saame sellest söögi või kondi või käbi pärast ründamise kombest ükskord täiesti lahti ka.
Igatahes tema kasvatamine on üksjagu keerulisem kui Tötsuga omal ajal, sest ta on palju tugevam ja võimukam natuur, ja palju aktiivsem. Palju-palju aktiivsem. Mis tähendab, et ta suudab leiutada uusi ja uusi võimalusi pahandust teha. Tõeline rüblik. Et seda kõike kuidagi tasandada, muudkui tegeleme ja treenime, sest pidev ja järjekindel üldise kuulekuse trenn on sellise iseloomuga koera juures lihtsalt hädavajalik, kui ei taha endale 10 aastat kestvat probleemi. Et me oma varasematest koerapidamistest oleme ikka midagi õppinud ka, siis õnneks me päris pimeduses ei koba, aga vahel saab mõistus otsa küll ja käed langevad jõuetult rippu.
Kui enne sai pärast ärkamist tunnike toibuda ja kohvi juua ja siis paariks tunniks aeda tööle minna, ning seejärel tuppa lauatagatööle tulla, siis nüüd on need hommikused tunnid sisustatud Leenu kantseldamisega. Et meil krunt piiratud ei ole ja tema iseloomu juures ei saa teda veel niipea ilma rihmata aeda jooksma lubada, siis näeb mu elu välja nii, et enam-vähem otse voodist kutsikaga õue pissile ja esimesele ümberkrunditiirule, siis trenn ja sõpruse kinnitamiseks natuke mängu, siis kutsika hommikusöök, siis uus pissiring, ja alles siis saan aeda tööle – aga tegelikult peaks juba kirjutuslaua taha hakkama suunduma. Nii on kõik see elu seoses kutsika tulekuga mul mitu tundi napimaks nihkunud ja ime siis, kui ei püsi järje peal enam millegagi.
Igatahes me oleme tema argusest (sest algul, kui ta tuli, kartis ta igasuguseid asju, niitmist ja kasvuhoone ust ja voolikukäru ja punast ämbrit ja kurge ja küünarkarguga Muhedikupapat ja nii edasi) suutnud väga ilusasti jagu suutnud saada – käisime paar õhtut tagasi päris lähedalt isegi seisvat kombaini vaatamas –, oleme õpetanud ta rõõmuga autosõite tegema ja profülaktiliselt oleme käinud ka loomaarsti juures teda selle olustikuga ja laua peale tõstmisega harjutamas, sest kui ükskord tõesti arstiabi vaja on, siis peab koer ju laskma arstil endaga igasuguseid asju teha. Leenu tunneb ja motiveerituse tasemest olenevalt täidab kenasti seitset elementaarset käsklust ja suhtub inimestesse sümpaatiaga ning sõbralikult ning nendega suheldes enam oma kutsikahambaid ei kasuta. (Kuigi peab ütlema, et nädal tagasi sai Ott siiski täkked sõrmedesse, kui riidu läinud koeri lahutas, ja mind üritas Leenu nädal tagasi küünelõikamise ajal peast hammustada. Tema vabanduseks peab ütlema, et mõlemal juhul oli ta afektiseisundis ja täiesti endast väljas. Kuidas ta küünelõikuse ajal õpetada rahulik olema, seda me pole veel välja raalinud.)
Harjutame teda ka kammimise ja tabletivõtmistega – kõik on eluliselt vajalikud oskused, mis ei tule niisama.
Ja nagu kasvataja ütles: see koer vajab nüüd küll regulaarset pesemist, mitte ei ole nagu lühikarvalise tädi Tötsuga. Nii et käisime kasvataja juures ka korralikku koerapesu õppimas. Siin on ta just duši alt tulnud, märg nagu rääbis, ja ootab föönitamist, kuigi tahaks hoopis meelsamini koos oma vana karjaga õue möllama minna.
See on hästi hea asi, et me kasvatajaga nüüd nii üsna lähestikku elame, et vajaduse korral saab Leenu sinna hoidu ja vana karjaga mängima viia. Kasutasimegi seda võimalust, kui juuli lõpupäevil Läänemaale vanaema matustele pidime minema. Aga mu vanaemast järgmises postituses. Kui ma suudan sellest kirjutada.
Ja ühekorra käis kasvataja meil ise ka külas koos Leenu vennakesega. Nad on ikka väga, väga sarnased. Nagu õde ja vend 😀
Tegelikult põhiprobleemid praegu ongi see toidu ja kondiga seonduv suhtlemine tema ja tädi Tötsu vahel, ning see, kuidas ta õpiks krundi piires püsima ka siis, kui rihma otsast lahti saab. Aga selle viimaseni on meil veel pikk tee minna ja palju harjutamist ees.
Jälle olen kuu aega kuritegelikult loid olnud blogi suuna peal, aga üldse mitte sellepärast, et midagi poleks juhtunud ja aiaski kõik seisaks, vaid otse vastupidi. Kui kogu aeg juhtub igasuguseid asju hirmsa kiirusega, siis on inimene liiga hõivatud neile reageerimisega. Reflekteerimiseks, st blogistamiseks, ei jagu siis enam aega ega energiat. Ressurss läheb mujale.
Endalegi ootamatult ja täiesti planeerimatult võtsime Inga käest uue koera tädi Tötsule vanaduspäevil toeks. Heal koeral palju nimesid, ja see sünnipärane ning õige on Darling Celly’s Lady Salisburg, koduse hüüdnimega Helena, ning meil muutus ta kohe ja automaatselt Leenuks, et paari päeva jooksul pikeneda Laku-Leenu-Vunta-Väntaks,
Siin oleme alles kaalutlemisjärgus ja külaskäigul. Ma söön jäätist hulga suurepäraste koerte keskel.
Ja siis tõimegi ta ära. Kutsika puhuks ehitas Ott terrassipiirde ringi ja tegi värava ette. Nüüd on terrass ühtaegu koeraaedik. Sest teadagi – võtab ju aega, enne kui koeralaps õpib krundi piiridest kinni hoidma. Aeda meil ju ümber ei ole ja ausalt öeldes olen ma päris mures tema turvalisuse pärast, kui ta Kõssa kannul peaks üle põllu metsa põrutama. Või suure tee peale uitama.
Muidugi me teeme iga päev selle nimel kõva trenni, et niisuguseid koledaid asju ei juhtuks. Ja arukas tegu see kutsika toomine ka kindlasti ei olnud, sest sellega seoses on mu ööpäevades jälle umbes 3 tundi vähem aega. Kogu see koeratitega tegelemine võtab omajagu. Aga see on nagu iga titega – kasvamine käib ruttu ja tasapisi läheb kergemaks. Ükskord on möllumängud mängitud, närimised näritud ja muud pahandused ka kõik ära tehtud, reeglid õpitud, käsklused selged ning täitmiseks, ning siis saavad inimesed jälle rohkem hõlpu.
Seda peab ka veel märkima, et see kutsikas on vist pigem spanjel kui chow chow, sest ta ainult hüppaks ja roniks igale poole ja pürgiks kõrgustesse. Roniks diivanilt ka raamaturiiuli otsa, et Kata sealt kätte saada. Sest millegipärast kassid ei taha ju koeraga mängida, ei tea küll, miks?
Selle möllu kestel lõpetas mu tütar ülikooli cum laude ja võõrustasime selle piduliku sündmuse auks sõpru ning sugulasi.
Pildi panen sellise, kus ta istub koos kauni koeraga. Sest sammaste ees üles võetud pidulikul ülikoolilõpufotol teeb ta mingit imelikku preili Pirtspeki nägu ja üritab akadeemiline ning tõsine välja näha. Pilt koeraga on hulga parem.
Mina toimetasin selle möllu kestel kaks väga paksu raamatut, millest üks oli hea, teine aga halb. Ja tegelesin ogoroodinaga, kus sel aastal toimub täiesti uskumatu ulatusega vesiroti- ja mutirünnak ning kus iga hommik on vaja tegeleda jälle õhkusõidetud taimede mulda tagasi vajutamisega.
Samuti on viimase kuu aja sisse mahtunud tütre ärakolimisüritus – ta on kuidagi jälle niikaugel, et jooksvad sissetulekud võimaldasid taasalustada iseseisvat elu, nii ta endale linnas elamispinna leidiski ja me tegelesime selle sisustamise ja kolimisteenuse osutamisega. Oli vaja leida talle sinna mitu mööblitükki ja muud pudi-padi … aga noh, sai tehtud, sai paika. Võib-olla sügisel, kui aiatöödest hõlpu saab, jõuab talle sinna ka uue tapeedi panna, aga see pole eluküsimus. Kirjutuslaud ja voodi olid eluküsimus.
Iluaiast on hakanud aga juba hoopis rohkem rõõmu olema kui kolmel eelneval aastal. Pikal paraadpeenral hakkab kujunema oma nägu, kuigi kõik on praegu veel nii hõre, nii hõre.
Keldrimäega ei ole ma kuu aja jooksul suutnud sammukestki edasi liikuda. Pärast madalate aediiriste õitsemist on see ka üsna lage ja õievaene lugu. ma pean selles osas midagi ette võtma. Nelke läheks vaja.
Jaanipäevad on siin hingematvalt kaunid. Taevast on nii palju, ja kogu see muutumine õhtust ööks ja taas hommikuks on nii hästi näha ja nauditav. Olime väikese seltskonnaga, ei mingit suurt mürtsu seekord.
Reedese päeva veetsin nüüdsama aga Tartu linna päeva raames toimunud autorite raamatulaadal koos mitmekümne otsesema ja kaudsema kolleegiga.
Eks ma edaspidi katsu jälle paremini järje peal püsida. (Ma ei tea, mitmesajandat korda ma seda juba luban siin?)
Tegelikult mul õitsevad siiski mõned lilled ka. Ma ei saa aru, kuidas neid ikka nii vähe on, enda arust ma olen muudkui istutanud ja istutanud.
Lõunapeenras möllas sügisel mingi suuremat ja hirmsamat mõõtu mutt (või vesirott?), keda mutipüssiga maha võtta lihtsalt ei õnnestunud, ja ma kahtlustan, et tema tõttu on kadunud osa võrkiiristest ja herberti krookustest. Naturaliseerunud lumikellukeste paiknemisest ei ole võimalik üldse aru saada, mis toimunud on.
Siis mul on veel Muhedikelt saadud amuuri adoonised, mis millegipärast kah pole tahtnud eriti paljuneda …
Käesoleva seisuga ja hoolimata istutusaja ametlikust puudumisest olen külvanud peenrakastidesse redise, salatid, paksoi, tilli, jääsalati, hiina kapsa, spinati ja rukola, varased herned ja paar rida suhkruhernest, ning et ei saanud eile kuidagi pidama, siis ka peenrakastitäie põldube, kuigi neile võib vist veel liiga vara olla. Aga ma mõtlen, et tegemist on selle kõige aidaseinaäärsema kastireaga, kus muld on juba täitsa soe, on tuulevaikne ja isegi öökülmale see seinaäärne riba eriti ei meeldi … nii et vaatame. Täna tahaksin jõuda varase porgandi, pastinaagi, naeri ja mustjuurega sama kaugele, aga kahtlustan, et ühe päeva jaoks on seda programmi natuke palju.
Sest muud asjad on ka vaja ju ära teha, nagu eelmise kuu kuludokumendid kokku korjata ja mõni hilja peale jäänud arve vormistada. Ning siis lugeda “Anni” II osa toimetust, sest meil on plaanis see ka nüüd ühe jutiga välja anda, siis on mõneks ajaks “Annidega” ehk jälle rahu maa peal.
Tartu Keskraamatukogu presenteerib Tartu Lapsepõlve lastekirjandusauhinna nominentide arvustusi (minu kirjutatud) ja neid saab lugeda siit. Algul oli jutt, et lähevad ka Tartu Postimehesse, aga ju siis ei läinud. Ka pressiteadet, mille jaoks ma arvustustest lühemad versioonid tegin, ei leia ma praegu veel kuskilt.
Lääne Elus ilmus juba kuu hakul minu poolt neile kirjutatud lastekirjandusaasta ülevaade, aga nad pole seda veebi pannud ja järelikult pean selle eraldi siia kopeerima. Aga ma teen seda ehk homme, sest kes see muidu viitsib neid ülipikki postitusi lugeda.
Muide, ühes oma eelnevatest postitustest kurtsin, et lumesöömispeole peab minemata jätma, sest on vaja minna hoopis matustele – aga tuli välja, et nii traagiline ei olnud see kõik sugugi. Nimelt ma ise, udupea, mäletasin lumesöömispeo kuupäeva täiesti valesti, ning ma olin väga rõõmus, kui selgus, et see pidu toimub hoopiski nädal hiljem. See tähendab, toimus nüüd üleeile. Imelise sooja ilmaga. Ja õnneks polnud enam alles ka lund, mida süüa, ning pidime piirduma grillitud lihatoodete ja Moldaaviale tüüpiliste hõrkude roogadega. Paar meeleolupildikest Moldaaviast:
Pererahva poolt küll ilmselt teisel eesmärgil soetatud mullakotid osutusid õhtu käigus ootamatult otstarbekaks investeeringuks, sest peol oli hulk väikelapsi ja kui neil ühel hetkel igav ning tüütu hakkas, oli vaja neile vaid aiakühvlid ja mullakotid kätte anda 😀
Aga eile oli mul enesevigastamise päev. Või õigemini, enesevigastamise tsükli viimane vaatus, ma loodan. Nimelt neljapäeval, kui ma kahe kasvuhoone vahet katsin, osutus vahepeal vajalikuks laskuda põlvili, et noaseljaga kattekanga äärt kasvuhoone raami alla kinni toppida (et vilderjaldermann vahelt välja kasvama ei hakkaks), ja et see protsess ei pidanud vältama umbes üle poole minuti, ei viitsinud ma minna aidast mingit asja põlvede alla tooma. No oli jah vastu kasvuhoone serva veel külmavõitu, aga see kestis tõesti nii imevähe aega … ja seda suurem oli mu üllatus kui reede õhtul pärast sauna nagu välk selgest taevas tabas mind selline põlvevalu, et vaata et õitsev artriit lahti poleks saanud. Ma ei saanud arugi, kust ma selle sain, kurtsin Otile, ja Ott küsiski: “Ega sa kuskil ometi juba põlvili maas pole olnud?” Hmm, jaa …
Et mul polnud kodus mingeid mõistlikke põlvemäärimise asju, nagu hobusevõiet või Voltareni salvi, siis mõtlesin, et prooviks Lendava toodud kopranõresalviga määrida, halvemaks ikka ei tee. Kusjuures ei teinudki! Vaid aitas! Võib-olla on platseebo, kust mina tean, aga vahet pole, kui aitab. Nii et praeguseks hetkeks on mu põlved jälle peaaegu korras, ja kui ma veel mõni õhtu ja hommik kopraonusalvi peale annan, siis saab kindlasti päris korda.
Aga enesevigastamise tsükkel jätkus pühapäeval, kui ma pesu triikides ettevaatamatult natuke oma vasemat kätt ka triikisin (ja et mul kodus Burnshieldi ei olnud, siis panin taas kopraonu salvi peale – täna näitab seda traumat vaid õrn roosa rant käenahal), ja siis kaklevaid kasse lahutades Kata hambad omale sügavale kätte sain. Jajah, nende kasside vahel valitseb siiamaani surmavaen, ja kahjuks juhtus eile nii, et kui Kata oli õues, lasi laps kogemata murdja Kõssa toast välja ja see pani otsejoones Katale kallale. Mina jooksin toast sokkides õue ja haarasin Kata sealt puntrast osava käeliigutusega kõrgele oma sülle, mispeale see loom ei jõudnud taibata, et on juba päästetud, vaid jätkas kaklust ja lõi kihvad mulle kätte. Igatahes viisin ma ta tuppa ja Kõssa jäi õue ja mu käsi on paistes ja nüüd kohe ma lähengi perearsti juurde teetanuse vaktsiini saama, sest kass kassiks, paistetus ja valu lähevad peagi ära, aga mullatööd haavade korral võivad juba eluohtlikuks kujuneda.
No päris nii toorelt seda lõikust siiski ei teostata, aga väljend on iseenesest toredalt värvikas. Igatahes eile oli siis see päev käes ja loomaarstiga kokkulepitud aeg kätte jõudnud. Muidugist meite Kõssale, et sellest kraakast vähe leplikum loom saaks nii Kata tervise kui kõutsikese enda pikema eluea huvides, sest ühtegi võimalust kobedaks kakluseks teiste kassidega Kõssa kasutama ei jäta. (Nagu ka pildil tema nina pealt näha on. Ma arvan, et nad on naabri-Antsukesega piirilepingu osas läbirääkimisi pidanud.)
Tegelikult ei läinud see üldse nii lihtsalt ja muretult, kui omal ajal kadunud Intsuga, olgu muld talle kerge. Esiteks selgus, et Kõssa ei talu puure. Ta hakkas meil juba kliinikussesõidul transpordipuuris laamendama ja läks täitsa paanikasse, ja loomaarsti juures jätkus sama. Pärast lõikust teadvusele tulles ja nähes, et ta jälle puuris on, kukkus ta uuesti visklema, rapsima ja kõikide vahenditega ennast sealt välja murdma. Ning ennast tagumisest otsast raevukalt lakkuma ja närima – mistõttu tuli talle veel ka krae panna (lootsime algul küll ilma läbi saada, sest see on loomale ikkagi jube ebamugav). Ja siis oli hirm, et selle hirmsa rapsimise ja pöörlemisega seal puuris tõmbab ta oma õmblused lahti … oh jommaijoo.
Aga see polnud veel kõik. Et kasutada ära looma viibimist kliinikus, lasime ta ka muul moel üle vaadata. Ning siis hakkas selguma. Esiteks, et ta on mitte 3-aastane (nagu mina arvasin), vaid 4-5 aastane kass. Teiseks, veresuhkur on tal kassi kohta liiga kõrge ja tõenäoliselt on sellel loomal diabeet, aga et ka stress võib veresuhkruga mängida, tuleb kahe nädala pärast kordusanalüüs ja siis on selge, kas on või ei ole. Ning veel edasi – loomaarst, kuuldes, et me Kõssa taustast tõesti midagi ei tea peale selle, et ta elab meil aida peal omavoliliselt juba umbes poolteist aastat ja käib kogu aeg kusagil kaklemas, soovitas teha kasside HIV-testi. Eelkõige silmas pidades Katat – sest HIV-positiivset kassi ei või elu lõpuni teiste kassidega kokku lasta, ja koduta ning hulkuvate kasside seas on kassi-HIV-i esinemisprotsent umbes 90.
Jah, ma lasin temalt ka selle analüüsi võtta ja siis ootasime mitu pikka tund kodus telefonikõnet ja vastust sellele küsimusele. Ma ei teinud endale mingeid illusioone ja nägin juba vaimusilmas, kuidas me õhtul kaevame kuuse alla järgmist väikest hauakest. Sest Kata kõrval HIV-positiivset kassi pidada nii, et Kata mingil hetkel ei nakatuks, on võimatu missioon, ja HIV-positiivset diabeetikust kassi ei õnnestu sokutada ka kuhugi uude koju, sest keegi ei taha endale seda jama ju kaela. Kassi diabeet on oma leebemas vormis pidev toiduga arvestamine ja tavalistest oluliselt kallimad erikrõbinad, ning kui see asi kunagi peaks käest ära minema ja insuliini süstimiseni jõutakse, on see majanduslikult juba selline üsna oluline rida pere-eelarves juures.
Kuigi diabeediga üksi me saaksime hakkama. Veresuhkrut saab hoida ka koduste vahenditega üsna normaalsena, kui talle teraviljapõhiseid konserve ja krõbukaid ei anna – ja ma olen sellega juba harjunud. Kadunud proua Punks oli meil eluaeg toortoidul, tegin talle ju kogu aeg neid eraldi lihasegusid, kuhu käis natuke taid, natuke südant, natuke neeru ja maksa ja kõhresid … köögikombainis puruks ja segi ning karpidega sügavkülma, ja nii see Punks mul sõi.
Ning tädi Tötsule keedan seapead. Ostan aga jälle sealt otse lihatööstusest seapead 10 senti kilo, üks poolik seapea kaalub umbes poolteist kilo, keedan selle ära, puhastan liha luu küljest lahti ja sellest jagub tädikesele kolmeks päevaks. 5 senti päevas koeratoidu peale pole üldse paha hind. (Noh, vahel, kui pole jõudnud keeta ja puhastada, saab ikka loom vahelduseks natuke krõbukaid ka … aga ehk umbes kord nädalas või nii.)
Nii et mul ei olnud eile hea päev. Valdavalt kulus see paanikale ja muretsemisele ja lämmatavale kahjutundele. Nii et kui tuli vastus, et HIV-test oli siiski meie kõigi õnneks negatiivne, oli pingelangus selline, et sain tõsise silmipimestava ja kõrvulukustava peavalu. Tõime Kõssa kliinikust koju. Jätsime ära planeeritud teatriskäigu, sest ülejäänud õhtu kulus mul tema rahulikuna hoidmisele, et ta haava omal lahti ei sipleks. Ja lohutamisele mõistagi. Sest Kõssa on ikkagi väga õnnetu ja häiritud, et tal on see jube torbik peas ja et ma teda rehetoast välja õue ei lase.
Tegelikult on ime, et ma eile päeval (kui Kõssa oli kliinikus) suutsin ikkagi oma kirjatöö ära teha. Lääne Elule tuli ju välja mõelda üks lullamilla ja samuti kuu teine arvamuslugu.
Ning veel: minult on küsitud, miks ma enam oma lullamillasid koos Oti piltidega blogisse ei pane. Teate, sellepärast ei pane, et jube palju hakati siit tema pilte varastama. St võeti siit blogist Oti pilte kasutusse ilma minu või tema käest küsimata, kuigi mul siinsamas blogis autoriõiguste all on olemas ju meeldetuletus ja palve minu või tema nõusolekut küsida. Ma ei oskagi kohe öelda, mitu korda me oleme siit võetud Oti pilte avastanud mingitel kutsekaartidel, mingi ettevõte veebikujunduse juures, plakatite kujunduses jne. Viimane juhtum oli alles umbes kuu aja eest, kus üks lastehoid reklaamis end Facebookis Oti joonistatud pildiga, mis muidugi jälle minu blogist pärit.
Eile sain oma lugemiku ühe teemaplokiga edukalt ühele poole, pluss täiendavad tekstid veel eelmisesse teemaplokki. Nii et sain järjekordse virna raamatukokku tagasi viia.
Õhtuse aiatööaja täitis tiigikalda koristamine. Sügisestel talgutel mahapandud katete osas, tuleb tunnistada, oli õigus Ülol, kes ütles, et ega sel suuremat mõtet ei ole, nagunii viib tuul need minema. Ja täpselt nii läkski. Kaks korda selle talve jooksul käisime seda ala Otiga uesti katmas ja kinnitamas, aga pärast iga järjekordset suuremat tuult olid need katted jälle seal pussakatena puntras ja otsipidi tiigis … hoolimata järjest karmimatest kasutuselevõetud kinnitamismeetoditest, mis lõpuks hõlmas ka suuri kive, raskeid raudlatte ja vanu aiaposte. Tühjagi.
Nii et siis kulutasin eile õhtul need 3 tundi, lohistasin minema seda rauda ja rullisin kokku neid katteid, kivid aitas Ott ära kärutada … ja selle eksperimendi võib vist edutult lõppenuks lugeda. Omaette peatükk olid aga veel need nõgesed ja pujud, mis sai sinna katete alla kokku rullitud ja kõdunema, n.ö maad parandama jäetud. Täna hakkasin neidki sealt üles korjama ja ära vedama, aga pärast kümnendat kärutäit, kui alles selle tööga esimese kolmandiku peal olin, hakkasin mõtlema, et vist teen küll kilplase tööd. See niidetud nõgeste kiht on seal meil tehtud nii paks, et sealt niipeagi midagi läbi ei tule, ja kui ükskord tulema hakkab, siis toestab see selle mudru ju niipalju ära, et trimmerdada saab – ning juba järgmisel suvel poleks seal seda mudru nagu olnudki. Või?
Igatahes ma jätsingi selle ürituse pärast esimest kolmandikku pooleli. Supelsilla ümbrus on puhas, mis seal kaugemal toimub, ei ole ka otseselt silmariivavas läheduses, nii et …
Aga Ott tegeleb praegu puukuuri lae allavõtmisega. Sest vahelagi oli läbi mädanenud ja mädandas ülevalt juba talasidki. Ning selle mäda vahelae peal olid omakorda terve katusetäis vanu mädasid sindleid ja koorem igivana ja samuti osalt mädanenud heina. See jama tuli sealt alla saada. Ja tänase seisuga ongi saanud.
Aga nüüd on vaja sellest risuhunnikust kütmiskõlbulik osa välja sorteerida (mida Ott täna ka juba tegi, see esimesel pildil nähtav lauahunnik lähebki kütteks), tükkideks saagida ja riita laduda, ja mäda osa lõkkesse kärutada nind seal ära põletada. Sellega saab Ott mängida kindlasti veel nädalajagu.
Pühade ajal, muide, käis meil mitu päeva järjest üks täitsa hull külaline. Suur-kirjurähn nimelt, kes teadagi on väga ilus suur lind, aga ennast pildistada ei lase, ja ta on ka ilmsete kalduvustega vandalismile. Igatahes, palun, järgmiselt pildilt võite näha, mida ta tegi meie väikelindude söögimajaga.
Ühest tegelasest meie elus olen ma aga õigupoolest vaikinud juba pikka aega. Seda sellepärast, et ma pole kindel olnud, mis saab ja kuhu areneme. Täna aga, palun, saage tuttavaks, see loom on Kõssa.
Kõssa ilmus siia 2015. aasta sügisel. Tundus, et käis magamas puukuuri peal nende vanade mädade heinte sees … ja me püüdsime teda minema ajada. Ignoreerisime. Loomulikult ei hakanud süüa panema, sest et äkki ta muidu ei lähegi ära.
Aga ta ei läinud sellegipoolest kuskile. Hoidis meist eemale, aga alati istus ja vaatas kuskil kaugemal, kui me Otiga õues asjatasime. Ligi ei tulnud, aga istus ja vaatas. Aeg-ajalt nägin teda põllul hiiri püüdmas, või mutihunnikute jures passimas. Mõnigi kord hüppas meile ehmatanult kompostihunnikust vastu, kamararäbal või teepakike hammaste vahel tolknemas.
2016. aasta suvel aga täheldasime, et ta kuidagi oli juba maru peremeheks muutunud, kuigi meie jätkuvalt ignoreerisime tema olemasolu. Näiteks ta ründas õue peal meie Katat. Suvel. Mille peale tulid aida alt pääsukesed ja lendasid talle kurjalt pähe – otsekui oleksid Katale appi tormanud. Meiegi tormasime, aga me oleme aeglased, inimesed ju. Ning teist korda rünnati Katat sügisel, majaesine oli Kata karvu täis ja Kata istus täielikus šokis keldrimäe jalamil ning ainult urises kõige peale, mis ümberringi toimus. Pärast seda ei julge Kata enam õue minna. On sellest saadik ainult 3 korda läinud, ja siis ka vaid natukeseks. Ma ei saa küll täiesti kindel olla, et selle teise ründe taga oli Kõssa. Me ei näinud ju midagi. Aga see on kõige tõenäolisem variant.
Igatahes millalgi oktoobrikuus nägin ma pealt, kuidas Kõssa mutihunniku juures varitses ja hüppas-kaevas, ilmselt lootuses mutt kätte saada, aga ei saanud ta midagi. Ja siis mul läks süda haledaks ning ma hakkasin talle süüa panema.
Paari nädala pärast tuli juba Kõssa mulle lähedale … ja siis veel paari nädala pärast olid mängus juba sabakallid ja säärte vastu nühkimine ja peapuksamine, ühesõnaga ta tegi kõike, mida hobune peab tegema. Ning see teeb kuidagi kaitsetuks, kui üks loom on su oma inimeseks välja valinud.
Nii et asjadekäigu loogilise tulemusena oli Kõssa millalgi jaanuaris meil juba toas. Hoidsime teda Katast piinliku hoolega lahus, aga märtsis juhtus ikkagi õnnetus, Kõssa vurtsas mul jalgade vahelt tuppa sisse, kui õuest mingite asjadega tulin, käed kinni, ja köögis oli Kata, ja jälle õkva kallale teisele.
Nii et nüüd on Kõssa jälle õuekass. Lohutan end mõttega, et pole ju miinus kakskümmend. ja aida all on kassiauk ning aidas on pappkastihunnikud. Katteloorid. Ja muu selline tavaar, mille vahel ta endale ehk tudipesa on võinud leida. Süüa loomulikult saab ta niipalju, kui tahab. Paisid ja sülle saab siis, kui mina õues olen.
Aga ma tõesti tahaksin teha kuidagi nii, et need kaks kassi kuidagimoodi ühe hoovi peal ja samas majas kaklemata hakkama võiksid saada.
Nii et kõutsike Kõssa on ühtpidi üks armas lugu, aga teistpidi mure ja peavalu. See pilt temast on üsna kehv, ehk teinekord saan parema võtte – aga kui keegi siit lähikonnast tunneb ära enda kadunud kassi, siis nüüd teate, kus ta poolteist aastat passinud on, tulge ja viige päriskoju tagasi
Aga olgu selle Kõssaga, kuidas on. Ma näitan teile hoopis oma Hansaplandist toodud punaselehist kirsipuud (Prunus cistena). Ta on Hollandi päritolu istik ja sellepärast olid tal müügiplatsil juba õiepungad peal … mille pärast ma teda olen ikka ööseks esikusse miinuskraadide eest ära ning hommikupoolikul tagasi terrassile tõstnud. Et neid õisi näha. Vaadake teie ka.
Aasta ringi siin meil kasvades õitseb ta siiski meie jaoks normaalsel ajal – maikuus. Aga tema lehed säilitavad oma punase värvi terve hooaja jooksul. Ma tahtsin teda tüvele poogituna, et teda kasvatada just selles kohas, kuhu ta suhteliselt külmakindla umbes kolmemeetrise puukesena sobiks. Aga kui ta ei oleks tüvele poogitud, kasvaks ta umbes 2m põõsaks.
Vahepealse kümnepäevaku ülevaade tuleb. Oluline maamärk: ma sain lõpuni hekseldatud sauna kõrvale ladustatud sügisese tiigiääärse võsa. Jäid veel vaid jämedamad tüveotsad saagida, aga see tegevus lükkus ikka kuidagi järgmisesse päeva, sest kogu aeg oli kiire … Ühesõnaga, vahepeal toimetasin Sinisukale ühe beebitoitude kokaraamatu ja kirjutasin nipet-näpet, st tegelesin edasi Pintsu ja Tutsiku lugemikuga. Neljapäeval pidi tulema külaline Haapsalust, oli plaan minna koos Moostesse “Kalevipoja” etendusele. Sest ma olen sellest jätkuvalt vaimustuses. olen nüüd ka pilte juurde saanud.
VÄGA HEA, et me Otiga võtsime end veel kolmapäeva hilisõhtul kokku ja koristasime öö hakul maja ära (külalise tulekuks), sest järgmine päev minust enam koristajat ei olnud.
Tädi Tötsu oma jooksukaga ajas mu millalgi kuke ja koidu ajal üles ja nõudis häälekalt õue. Püüdsin ignoreerida, aga ei läinud läbi. Hea küll, läksime. Üksi teda praegu välja lasta ei saa, paneb kohe küla poole peigmehi otsima. Niisiis mina kaasa. Hommikumantlile jope lahtiselt peale, Oti kossid palja varba otsa, sest need lähevad kõige lopemalt, lips-lops, koeraga õue. Teeb oma tiirud ära, siis tahab terrassile lebasklema ja igatsevalt teele vahtima jääda. Mina tahan tuppa edasi magama. Aga tädi Tötsu ei tule kuskile. Unine inimene, kannatamatu ka, eks, tirisin ta traksepidi ukse poole, et kas või vägisi tuppa tõsta – kui komistasin Oti saapapaeltesse, terrass oli öösel sadanud vihmast märg, toetuspinda ma tagasi ei saanudki … ja lendasin jubedama mürtsuga lapiti maha. Õlavars võttis vastu põhipaugu, turi sai järgmise – ja siis ma vahtisin otse selgesse sinisesse taevase ja ei saanud esimese hooga arugi, mis nüüd juhtus.
Kirusin, ägasin, oigasin (sest valus oli), ajasin end püsti, püüdsin veenduda, kas kondid jäid terveks (jäid), ja lõpetasin oma poolelijäänud tegevuse. Sain vastupunniva pruutis looma tuppa ning läksin ise edasi magama.
Aga küll siis hakkas kurivaim valutama. Ja edasi ei olnud enam mingit elu. Juba õhtul hakkasin kahetsema, et ma EMOsse ei läinud, sest äkki tõesti luumurd siiski, või kõõlus rebenenud või midagi. Aga muidu oli külaline ja tore, ja Moostes käisime ikka ka ära, ja seal ka oli tore – ainult see õlg ei lasknud üldse elada.
Ja laupäeval pidime Haapsallu sõitma, sest olin lubanud Emakeeleõpetajate Seltsi kevadpäevadel kolleegidele läbi viia väikese stsenaristika töötoa. Ja sõitsime, ja viisingi läbi, käsi kaltsuga kaela seotud. Näost on küll näha, et päris vormis ma pole.
Aga minu õnneks ja teie kõigi rahustuseks – ometi, ometi, ka see läheb mööda, ja tänase seisuga käsi enam peaaegu ei valutagi (ainult siis, kui ma kogemata kiireid ja ettevaatamatuid liigutusi sellega üritan teha). Täna suutsin seda kätt juba isegi niipalju tõsta, et endale krunni pähe teha sain. See on suur samm edasi, arvestades seda, et esimesed paar päeva mängis Ott mulle täiemõõdulist toatüdrukut ja aitas riidesse panna, sest no kuidas sa saad omale hilbud selga, kui käsi sugugi ei tõuse.
Ning olgu tänatud ja kiidetud Lendav, kes meie sõidu ajal tädi Tötsut toitmas ja pissitamas käis. Sest kõigi praeguste asjaolude juures me teda nagu tavaliselt kaasa vedada lihtsalt ei saanud.
Nojah, tõsi, aga enne veel, kui ma selle matsu sain, vist teisipäeva õhtul, külvasin lõpuks ka mina oma selleaastased tomatid, paprikad … ja siis läksin hoogu ja külvasin mitu karbitäit igasuguseid aegunud lilleseemneid kah mulda. Jdaneb, mis idaneb, ja kui ei idane, saangi need vanad seemned ära visata.
Aga nüüd ma olen ametlikult väsinud juba kaks päeva. Lihtsalt väsinud. Paar arvet koostasin vaid, aga kirjatööks on pea liiga sodi. Lihtsalt vahtisin… ja mõtlesin… ja uimerdasin.. ja lugesin raamatut ja… Aga ma ei saa sel sodisusel siin kesta lasta, sest kuu lõpuks pean ikka need stsenad valmis saama, mis mul vaja. Nii et homsest alates panen jälle turbo peale.
Täna oli päris tore, et saime lahenduse paarile viimasel ajal pingeid keerutanud probleemile. No näiteks meie veeautomaadi probleem, et ei andnud enam korralikku survet, ja kui me siin ise püüdsime talle survet juurde pumbata, siis läks kõik ootamatul kombel hoopis hullemaks. Kordasime püüdlust – ja tuli välja, et asi võis ikkagi veel hullemaks minna. Ja veefiltrit ka ei õnnestunud lahti saada, et see ära vahetada. Nii olimegi keset sügavat nõutust, sest selle olematu survega ei julgenud ka pesumasinat käima panna ning duši alla minemisel lihtsalt ei olnud sügavat mõtet. Nõudepesu osas oli see nirisemine aga lihtsalt tüütu.
Ühe meie aaluja abiga said täna leitud lähema torumehe kontaktid, kohe helistatud, kohe kokku lepitud – ja kahe tunni pärast oli tark mees vannitoas peadpidi torukapis ning tegi kõik korda, nagu poleks midagi viltu olnudki. Veeautomaat annab survet nagu mihkel, filter sai vahetatud, ja me isegi õppisime ära, kuidas selliseid toiminguid tulevikus ise teha. Oi, aitäh. See laabumine oli imetore.
Teine laabumine oli, et helistas meie autoremondipoiss Käula asjus ja rääkis kõik ette, mis selle piduritega lahti oli (ma kuni piduriklotsideni sain aru, ja et ABS ei töötanud sellepärast, et anduri ühendus oli katki, aga seal oli veel midagi, mis kõlas juba edasijõudnute teemana ja seetõttu meelde mulle kahjuks ka ei jäänud) ja kuidas nüüd kõik korras on ja et homme saame Käula kätte.
Aga hinge peal olid mul täna terve päeva ja on siiamaani need kaks võõrast koera, kes hommikul meie õuele ilmusid. Õnneks olin ise tol hetkel koos tädikesega õues, tädi Tötsu oli just suundunud puukuuri elevantside jaoks auke kaevama, ja see hetk, kui ma neid kaht külalist nägin, panin Tötsu selja taga lihtsalt kuuri ukse kinni ja haaki, et… No ma ei tunne ju neid võõraid koeri, ei tea, kuidas nad oleks reageerinud tädi Tötsu peale… ja vastupidi. Siis jälgisin, mis toimub, need kenad loomad nuuskisid natuke aega mu õue peal, käisid ka sauna juures tädi Tötsu tualettplatsiga tutvumas, ja kui nad sealt taas maja juurde üles sammusid, siis teretasin neid viisakalt ja küsisin, kuidas ma aidata saan. Tublid koerad olid, tulid teretasid vastu (nagu nad seda teevad: sõbralik sabaliputus ja panevad koonu küljega hetkeks sinu vastu), aga siis suurem neist, pirakas isane saksa lambakoer, hoiaku järgi ka ilmselt selle koerapaari alfa, otsustas, et aeg edasi minna, ja nii nad minema jalutasidki.
Panin peaaegu kohe sotsiaalmeediasse kolme kohalikku gruppi teated üles, et omanik oma karja ikka kätte leiaks. Ja kui ma õhtul kella kuue paiku tädi Tötsuga meie väikeselt loodusmatkalt tagasi koju teel olin, siis külateel meie juures peatus auto selle koerapaari omanikega. Suunasin nad edasi järgmisse külla, kust nende koerte liikumise kohta ühte teise Facebooki gruppi teateid oli tulnud. Koerad olid ju liikumas juba teises omavalitsuses, mille gruppi meie valla inimesed vist enamasti siiski ei kuula. Mina nüüd kuulun, sest nagunii elan kahe valla piiril ja kolme linna lähedal. Igatahes selgus, et need koerad olid meie juurde jõudmiseks selle mõne hommikuse tunni jooksul maha matkanud juba 7 kilomeetrit, ja õhtupoolikul jäid nad tiirutama meist veel 3 – 4 km edasi asuvasse külla. Omanikud sõitsid siis sinna oma loomi otsima, mina panin selle teise valla infogruppi nende telefoninumbri ja lootsin, et ehk helistatakse ja ehk saavad inimesed oma koerad kätte.
Kella kaheksa paiku õhtul sain teada, et nad ei olnud koeri leidnud, kuigi sõitsid seal ringi päris pikalt ja küsisid inimeste käest. Ja nüüd edasi ma ei teagi. Lihtsalt kuidagi kurb on, et koerad külmal öösel kusagil omapead kodu otsimas, ja omanikud lastega kodus kurvastamas ja muretsemas. Ma ju tean, kuidas sellega on.
Selle kõige vahepeal kirjutasin täna ühe arvamusloo ja tegelesin metsiku meilivahetusega emakeelenädala esinemiste asjus (mul on siis kuus esinemist erinevates Eesti koolides, kuus!) ja kaks esinemist said ka aprilli kirja, sest märtsi ma ei näinud enam võimalust neid mahutada. Koolivaheaeg ju ka. Ja minul peab mu kirjatöö jaoks siiski ka aega jääma.
Tegin täna ka eelmise kuu tööde kohta arveid ja olin enda peale pahane, et ikka ei jõudnud kõike, mis ma see kuu plaanisin, ainult kohustusliku kava. Filmimaterjalid paraku jäidki lohisema, lihtsalt ei jõudnud. Aga õnneks ei olnud konkreetset tähtaega ka, see oli n.ö mu enda tähtaeg.
Ning millalgi siin viimase nädala käigus avasin oma aiandushooaja. Mullad aiakuuris olid muidugi külmad, segasin mullasegu seal kokku, tõin tuppa ja lasin sel jahtuva pliidi peal soojeneda.
Külvasin paprikaid, pipraid ja mõned varased tomatid. Läksid idanema soemüüri otsa. Elu on näidanud, et seal edeneb kõige paremini. Ja selgi korral olid 6 päevaga need paprikad ja piprad end mullast välja upitanud, tomatitest rääkimata. Praegu on nad mul juba magamistoa aknalaual taimelambi all. ma arvan, et neil ei ole seal külm, kui toa temperatuur on 23 kraadi. (Ma olen karastamata külmavares, kes erinevalt paljudest teistest tahab magada üpris soojas toas. Lahtised aknad muul kui suvise kuumalaine ajal ja temperatuur alla 21 kraadi ei ole minu juures mõeldav.)
Siis ma näitan teile teatava kõhklusega ja väikese häbenemisega veel ühte asjandust, mis mul Haapsalust kaasas oli, aga mis siiamaani aiakuuris muu kola hulgas kastis vedeles. Ott installeeris selle kaadervärgi mu uude kööki ja ma olen selle üle päris õnnelik. Mitte et ma nõukanostalgia all kannataksin, aga need kuivainepurgid olid koos ahjuroobiga, mida pole praeguseks kahjuks säilinud, üks mu elu esimesi oste iseseisva majapidamise tarbeks umbes 1989. aasta kevadel, kui ma Haapsalus ajaloolisesse Tori kõrtsihoonesse ateljeepinna sain ja sinna sisse kolisin.
Ott tegeleb siin viimasel ajal tegevusega, mida ta nimetab “jänduseks”, seda hääldatakse kolmandas vältes, sest see tuleb sõnast “jändama”. Ta on avastanud endas äravõitmata kire meisterdada puust asju, ja nüüd mul on lõpuks majas olemas majapidamispaberi hoidja. Mul pole elus varem sellist asja olnud, tühjad lillepotid ja õllekannud on paberirulli hoidmiseks seni sobinud küll, aga tõsi ta on, et see võtab tööpinna peal ju ruumi. Praegune lahendus on aga äärmiselt mugav ja pealegi kaunis.
Aitäh kannatlikkuse eest. Olen jälle mõnda aega vait olnud, sest vahepeal tekkis nagu lausa mingi vastumeelsus kirjutada… sellest teekonnast hetkeni, kus ma suudan mõttes ja südames ära leppida jälle ühe lemmiklooma kaotusega.
Õnnitlemiseks pole põhjust. Me pidime ta juba järgmisel päeval tagasi viima, sest Kiisu-Kata läks absoluutselt hulluks, alustas põhjalikku põrgut ja üritas tungida läbi uste ning ronida üles mööda inimesi, et see kassipoeg konkreetselt maha murda. See ei olnud see, et ma teen sulle natuke tuupi. Need olid väga sihikindlad ja raevukad rünnakud, ilma igasuguste hoiatamisteta, urinateta ja muu seesugusega, see oligi lihtsalt nii, et Kata alustas võitlust elu ja surma peale, ning ühel hetkel me olime sunnitud endale tunnistama, et ei oska ega suuda seda olukorda kuidagi ohjata. Õnneks oli kassipoja andnud pere nõus ta tagasi võtma, nii et kiisu pääses tagasi oma harjunud ümbrusesse, kus miski ta elu ei ohusta, kassiema ja -õekese juurde.
Nii on meil praegu ikkagi ainult üks kass, Kata. Ning ma arvan, et nüüd pole pikemat aega isegi mõtet üritada uut looma kõrvale tuua. Ehk kui kunagi proovida, siis vast alles aasta pärast.
Muidu on ikka kirjatöö. Ja külalised. Ja külaskäigud. Nägin paari filmi, millest vaimustusin. Lugesin mõnda raamatut, millest küll erilist elamust ei saanud, kaks vedelevad praegu veel poolikuna, ma ei teagi, kas viitsin lõpuni lugeda. Olen nokitsenud õmmelda ja asjatanud muidu siin-seal.
Kaugetest külalistest käis meil taas siiakanti sattunud autode doktor House, Pürksi Ott, aga niisama mõnusasti aega veetmas ja seekord üldse mitte Sussi asjus. Lähematest veetsime pika öösse veninud saunaõhtu “püha õega wolbuse sehen”, Evaga, kes on üks mu vanimaid sõbrannasid juba teismeliseajast ja aianduslike juurte juurest. Ja eile käisin ise külas ühel samuti oma vanimast sõprade kihistusest väljakaevunud “tütarlapsel”… see ületab ilmselt juba fantaasia piire, et tema nimelt oma perega on hiljuti Elvasse kolinud.
No ja ohh kui hea meel mul oli temaga jälle kokku saada ja koos olla. Sest laske ma nüüd arvutan, me pole viimase kümne aasta jooksul ju kohtunudki. Aga see ei andnud ennast isegi kuidagi tunda, see oleks olnud umbes nagu üks nädal, mil me pole teineteist näinud ja uudiseid vahetanud. Ja see kujunes umbes nii, nagu me poleks vahepeal täiskasvanuks või sealt Pika Jala pundist välja saanudki.
Me küll eile seda ei tahtnud tegelikult, punki ja pulli teha ei olnud üldse meie eesmärk, aga asjad kujunesid siiski kuidagi nii, et me suutsime ilmuda linnas viisakale avalikule üritusele, käituda seal täiesti kogemata (käsi südamele!) nagu 2 tola ja endale häbi teha nagu 25 aastat tagasi.
Sellest ekstsessist hoolimata oli meie ülejäänud õhtu koleväga tore. Ja mul on üüratult hea meel, et me elame nüüd nii ligistikku. Kuigi koos avalikele üritustele ilmumise asjus me peame ilmselt veel aru pidama.
2) Projekt “Sahvriuks” jõudis järku, kus pärast mitmeid mõõtmisi, ülemõõtmisi ja arupidamisi pidime loobuma plaanist kasutada majapidamisest leitud originaalust. Kohal käis meie oma küla puusepp ja ta meisterdab meile täitsa uue puidust sahvriukse, just sellise süsteemiga nagu sinna kohta vaja. Sest koht on keeruline ja komplitseeritud. Kui see uks valmis ja ette saab, küll ma siis kirjeldan.
3) Projekt “See kuradi sädemevõrk seal korstnas.” See, kes iganes neid sädemepüüdjaid inimestele korstna otsa paigaldab, võiks ette hoiatada, et tegemist on vähemalt kvartaalset hooldust nõudva seadeldisega! Sest on absoluutselt uskumatu, kui kiiresti see metallvõrk korstnasuus kinni pigitub. Novembri hakul alles sai see traatharjaga puhtaks tehtud, ja juba jälle kujuneb seal mingi jama, nagu pliidi ja kamina tõmbeprobleemid taas näitavad. No aga talvel, traathari hambus, katusele ronida? Olukorras, kus meil pole veel ka katuseredelit siin? Ja olukorras, kus standardset katuseredelit ei saagi paigaldada, sest mille külge kinnitada – ei või olla, et nende peenikeste sindlite?
Igatahes Ott teostas kavala plaani pikendatava metallredeli otsa poltidega kinnitada konksud, mis redelit harja taga kinni hoiaksid. Ning me saime selle konstruktsiooni ka katusele hiivatud. Aga see sädemepüüdja raibe jäi ikkagi puhastamata, sest Ott kukkus alla, jumala õnn, et kondid terveks ja pea põrutuseta jäi. Arusaadav, et see päev ta rohkem enam üles ronida ei tahtnud. Ning et juba samal õhtul hiljem algas tore lumesadu, mis jätkub mitmendat päeva praeguseni, on see redel meil katusel nüüd lume all ja minu ettekujutusvõime kohaselt ei tohikski keegi praegu sinna üles minna lume alt astepulki kobama.
Lubasin pilti teha sellest sõlmetööst, mis läinud pühapäeva hommikul uiu ajel valmis sai meisterdatud. Igatahes on see tihedas ja igapäevases kasutuses ning tihaserahva hulgas populaarne, võin ma öelda. Ott riputas selle sinnasamasse elutoa akna taha, kus söögimajake juba ees kliente teenindamas oli.
Mu fotokas kahjuks on vana ja väeti ning ajast maha jäänud, ei luba toast vastu valgust normaalseid pilte teha, aga ühe panen siia ikkagi.
Uudiseid ka kassirindelt: Kata oli seekord kadunud kümme päeva. Olin ta taas mõttes jõudnud juba maha matta… või noh, ilvese või rebase kõhtu. Või siis teine versioon oli, et ta on leidnud omale uue kodu kuskil siin hajaküla avarustes, koha kellegi soojas laudanurgas. Eriti ma kaldusin seda versiooni uskuma, kui kaheksandal päeval ta kadumisest terrassil kassijälgi nägin. Ta oli käinud, aga kohe ka läinud, ootamata ära, millal keegi trepile või õue liikuma tuleb. Ja eile õhtul olid taas terrassile, kuid seekord ka õuele kassijäljed ilmunud, nii et saime oma tund aega Otiga õues jäljekütte mängida. Saime oma Kata kätte puukuuri pealt lakast, kus ta ühel hetkel meile vastu näuguma hakkas. Nii et nüüd on põgenik taas kodus soojas toas oma mõnusas pesas ja vaheldumisi sööb ning magab.
Aga proua Punksuga on asjad halvasti. Kohe väga pahasti. Ravi tundus vahepeal aitavat, aga siis tuli taas kiire halvenemine, ja nüüd ma isegi ei looda enam. Ma arvan, et peame hakkama temaga hüvasti jätma, ja see on lihtsalt talumatu mõte.
Stsenaariumite otsas istun muidugi ka, eile just ühe jõleduse lõpetasin. Selleks, et täna uut alustada. Ma pole julgenud veel materjali vaadatagi, millest see räägib. Tahaks see kuu nende stsenadega juba ühele poole ära saada, et siis nädal või kaks rahulikult tolle suvel idanema pandud filmiprojektiga tegeleda. Sedamoodi mõnu ja süvenemise ja hasardiga.
No ja siis need külaskäigud. Esmaspäeval oli linnas tihedasti tuulamist ja asjaajamist, pärast olime mitu tundi Vibulas külas. Ja eile jällegi Otepääl õhtusöögil tolles ilusas majapidamises, millest augustis korra juba kirjutasin. Liharullid ploomitäidisega olid äärmiselt maitsvad. Samuti hindan ma ülimalt kõrgelt seda umbes kümmet kilo kodulambavillast lõnga, mille perenaine mulle kinkis. Mõnes majapidamises jäävad sellised asjad seisma, ja tegelikult ka, kui need ikka juba paarkümmend aastat lihtsalt kuskil seisnud on, siis on täiesti mõttekas need kellelegi ära anda. Küll mina juba tean, mis sellest lõngast saama hakkab. Lõnga pole mul kunagi liiga palju. Pealegi nüüd saan suvel katsetada ka taimedega värvimist, nii et ma vaikselt uurin teemat juba praegu. Aitäh! Mul on ikka südamest ja päriselt hea meel, et mul lõpuks korraga nii palju lõnga majas on, et puudujäämist ei pea kartma!
Hommikupoolikul tuiasid meie pillikojatagusel põllul kolm kitse ringi. Otsisid lume alt näksimist, vahtisid hajameelselt ringi ja ei teinud suurt väljagi, kui ma fotoaparaadiga terrassile pilti klõpsutama tulin. Ma küll ogoroodinal vaatamas ei käinud, aga ma arvan, et nad oma visiidi käigus kas varem või hiljem konsumeerisid ka mu viimaste peakeste pärast kasvama jäetud rooskapsad. Aga vahet pole. Eks ma ole neid juba söönud küll.
Eile käisime proua Punksuga arsti juures. Just nagu mu süda aimas, uudised ei olnud head. Mu armsal vanaproual on nüüdseks kadunud suust kõik hambad peale viimase logiseva kihva. Tema vanust pole me ju kunagi teadnud, nagu pahatihti nende teise ringi ehk leidloomadega kipub olema, igatahes pean usutavaks arsti arvamust, et päris kindlasti on ta üle kümne aasta vana… ja ilmselt kohe tunduvalt üle kümne. Proua Punksul on praegu põletik suus (ühest vanast sissejäänud hambajuurest) ja silmades, samuti diabeet ja midagi ka kuseteedega, kuid mis täpselt seal toimub, seda saab diagnoosida alles pärast uriiniproovi võtmist millalgi. Aga enne püüaks selle põletiku maha saada.
Kaunis kurvalt kõlab see kõik, aga praegu igatahes toimub ravimine ja sundsöötmine, sest vabatahtlikult ja iseseisvalt ei söö proua Punks enam suutäitki. Olete proovinud kassile vägisi pasteeti suhu toppida?
Nagu sellest vähe oleks, läks Kata eile hommikul õue ja on praeguse hetkeni seal kuskil. Kuigi mulle hakkas juba eile õhtupoolikul tunduma, et tal oleks aeg juba koju tagasi ilmuda, kus ta iganes ka hulgub.
Ja tädi Tötsu kratsib kõrva ja pirtsutab toiduga. Samas mul on raske uskuda, et temaga nüüd midagi tõsist võiks lahti olla, sest sealsamas kõrvalt Punksu kaussi pandud (ja taas ja taas tolle poolt järele jäetud) toidu nolpsab ta silmatorkava aplusega endale sisse.
|
OSCAR-2019
|
||
Ei teagi, mis nüüd saama hakkab – proua Punks kukkus eile õhtul põhjatoa aknast alla nagu tsemendikott. Mürts oli metsik, ma mõtlesin kõigepealt, et kraamivad-möllavad naabrid viskasid midagi katuselt või oma teiselt korruselt alla, aga siis kohe helistas Tom,kes Aloga tolle aias oli õlut võtmas, ja ütles, et minu Missu.
See on ju kass, kes ei kuku käppadele. Tal on selle süsteemiga algusest peale midagi viltu, talle ei meeldi isegi hüpata. Ma olen ise näinud, kuidas ta söögitoa laua pealt kukkus maha nagu mürakas – külje peale.
Jooksin välja. Punks lamas mõne minuti täitsa oimetuna, aga kui ma ta sülle võtta tahtsin, sai jalad alla ja hüppas kolme jala peal ja vahepeal raskelt jälle külili heites ja puhates tuppa.
Läks toas kohe oma pessa ja lamab seal siiamaani. Ma käin iga mõne aja tagant jälle teda silitamas ja temaga rääkimas, ta reageerib ja lööb mulle isegi nurru, aga pole siiski kordagi oma pesast välja tulnud, ei sööma, ei jooma. Viisin talle õhtul küll toidu- ja veekausi kohe ta pesa kõrvale, aga mulle tundub, et ta pole midagi puutunud.
Meie loomaarstile helistasin muidugi ka, kohe pärast seda, kui olin Punksu tuppa saanud. Aga ega ei oska ju niimoodi midagi öelda, eks. Haapsalus ei ole loomakliinikutes ultraheli- ega röntgenaparatuuri kah. Nii et tema info on praegu selline, et jälgime teisipäevani, kuidas kulgeb, ja siis otsustame, kas minna temaga Tallinna Valdekusse või pole vaja.
Kuidagi raske oli mul üksinda kodus seda olukorda käsitleda, nii et hiljem võtsin oma õllepurgi ja läksin ka naabrite aeda Tomi, Alo ja Kitu juurde. Istusime seal hilja ööni, ilus oli, täiskuu ja üsna soe ja kõik. Suvi on käes.
Ja pärast öösel kodus oli mul peale proua Punksu lohutamise millegipärast tohutu vajadus veel mitu tundi YouTube’ist musavideosid vahtida.
Muhumaal mängiva Otiga helistasime mitu korda, tema jutust sain aru, et esinemine oli neil väga hästi läinud, olid rahva tantsima saanud ja palju lugusid nõudmisel korranud ja lisalugusid teinud ja kõike. Neil endilgi on sel üsna lõbus, tundub – tunni aja eest helistas Ott ja ütles, et ei tea, mis kell nad saavad tagasi sõitma hakata, et poisid on sõiduvees, eile lõpetasid õllega, täna alustasid õllega (väidetavalt olevat täiskuu ajal raske alkoholiga piiri pidada) ja nüüd on seal turismitalu õue peal neil koos mingi mandoliiniorkestriga pillid välja toodud ja lõbu ühesõnaga laialt.
Aga selle nädala lullamilla (sest õudne, kui palju on see aasta kiritigusid – ma pole siin elatud 12 aasta jooksul veel kunagi näinud, et neid nii palju oleks! Ja muudkui järavad – hostad on enne narmasteks tõmmatud, kui nad oma lehed üldse laiali laotada jõuavad).
Jagame hetkel Otiga minu arvutit ja päris keeruline on niimoodi sättida, et tööd tehtud saaksid. Minul jälle klassikaline kuu lõpp käes, oleks vaja kolme “Suletud uste taga” otsad kokku tõmmata. Hommik otsa kirjutasin vuhinaga üht, kus klassi tüdrukud kiusavad südametult uut poissi ja süüdistavad teda lõpuks veel seksuaalses ahistamises ja käperdamises ja kõik usuvad muidugi tüdrukuid… oh jah.
Kanal 2-st saabusid head uudised – “Saladused” saab sügisel ikkagi täishooaja, 12 saadet, mis tähendab, et sügiseks on veel vaja 12 lugu kirjutada. See on hea, see on leib. Ja saatepea ning vahetekstide stilistika teeme ka ümber, uuendame natuke formaati ja loodame, et eelmisel hooajal kukkunud reiting õnnestub ehk uuesti üles tõmmata. Näis.
Ühe uue seriaali asjus käib siin tihke meilivahetus, ilmselt tuleb mul nüüd kohe-kohe ka piloot sellele kirjutada. Kui ainult kuidagi jõuaks, ja kui see jälle ei hakkaks olema üks ühik minu tühja või pooliti tühja tehtud tööde nimekirjast.
Ah jaa – laupäeval Muhumaal toimub laat, millel õhtul kell 21 mängib Klots. Saare inimesed, minge kõik kuulama. Mind paraku seal ei ole, sest kasutan ära aega, mil arvuti on ainult minu valduses, ja kirjutan, muudkui kirjutan. Selle ürituse plakat avaneb selle lingi kaudu:
Nagu elus ikka, eks ole. Vaheldumisi hooga üles ja siis jälle kolinaga alla. Oti arvuti, mis sügisel siiski veel elule võideti, tegi nüüd lõpuks ometi oma viimase “hingetõmbe” ja nüüd tuleb tõepoolest välja sebida see raha, mille eest minna ja osta talle uus. Sest ilma ei ole tööd ega elu. Kaks päeva oleme siin nüüd minu arvutit jaganud, aga jama on. Nii ei saa keskenduda, nii ei saa rahulikult töötada. Nii ei saa üldse töötada, ausalt öeldes.
Kui ta nüüd oma viimase suurema töö eest ükskord raha kätte saab (mis võiks nagu juhtuda juba üsna kohe), siis see olukord laheneb.
Aga minu asjadest — praeguse seisuga kisub sinnapoole, et “Klass — elu pärast” ilmub siiski Gerda kirjutatud variandina ja juba kohe varsti. Niipalju siis sellest.
Vähemalt saan suht rahuliku südamega millalgi nüüd asuda oma teise pikka aega pooleli seisnud romaani kallale (ei ole kellegi tellitud, ilmub meie oma MTÜ Lugu-Loo kaudu).
Mõnes mõttes on need lõpetamata tööd nagu painajad ja takistavad oma lõpetamatuses uute tööde tegemist ja keskendumist. Ma tahaks selle aastanumbri sees need sabad tagant ära saada kõik: nii selle neljanda Anni kui ühe alustatud täiskasvanute romaani. Kas jõuan, see oleneb teletöödest.
Ja mu kümneaastane suur Meyeri kadakas (ilus kahar ja vaasikujuline) on sel kevadel üleni pruun. Arvata on, et see “ilus märts” oma rohke päikesepaiste ja kärekülmade miinustega küpsetas ta ära, et siin liivakünka otsas ta lihtsalt ei suutnud vett kätte saada. Samas veidi nooremad elupuu Yellow Ribbon ja kaljukadakas Skyrocket on OK. Kasvavad ometi mõnemeetrise vahega ainult.
Helistasin isegi Muhedikule ja küsisin nõu. Mul oli meeles, et ta kunagi kuskil kirjutas sellest, et millegagi tuleb kasta kevadel, et see võib päästa. Aitäh, Muhedik! Mõrusool ja okaspuude väetis on nüüd see rohi, millele loodan. See kadakas on nii oluline — ta on strateegiliselt tähtis puu, sest peab väravast siseneja pilgu kinni ega lase sel uidata edasi intiimsemasse tagaaeda.
Eilne päev oli tõesti vägagi meeleolukas — kõigepealt oli 30 kraadi sooja ja kui ma õhtupoolikul natuke aeda kasisin ja seda valmis sättisin õhtuseid sünnipäevakülalisi vastu võtma, mõtlesin, et kuidas me selles kuumuses ometi aias vastu peame. Aga õhtuti läheb ju alati jahedamaks ja ühesõnaga, õnnitlesin ennast suurepärase peopäevavaliku puhul.
Seitse kilo liha oli eelmisel õhtul marinaadi alla läinud.Kringel tellitud. Küpsisetordi põhi valmis tehtud. Salati jaoks kartulid, keeled, porknad ja munad keedetud.
… ja siis hakksin salati ja katsin tordi ja veeretasin pasteedikuulid juustu sisse ja tegin kõike muud, mis õhtuks vaja.
Algus oli igati plaanikohane, pool rahvast oli kohal, mõnulesime aias, Ott muudkui grillis, meie ikka mõnulesime ja põhjataevast kerkivad mustad pilved pidid kindla peale meist ringiga mööda minema, sest no ma olin eelmisest õhtust saadik ja hoolega igasuguseid satelliidipilte uurinud, et kuidas pilved kulgevad. Pidid ilusti mööda kulgema.
Ja siis hakkas müristama. Mõned üksikud piisad tulid ka. Viisime toidud igaks juhuks tuppa… ja viie minuti pärast, kui edasi midagi ei juhtunudki, tõime õue tagasi.
Toidud tuppa. Meie põnevil aiaukse vahele. Sa jummel, milline padukas, nii kui piisk pähe kukkus, oleks nagu rusikaga saanud. Rahet tuli kohinal, terad suured kui pöidlaots. Vett sõna otses mõttes voolas meie krunti mööda allapoole naabrite aedadesse ja mul oli hea meel, et ma muru polnud jõudnud külvata. Poole tunniga oli suur tünn täis ja ajas üle, naabrite laste mänguväljakule oli moodustunud tiik just liumäe otsa alla, ja kui see vihm üheksa paiku üle jäi, siis lapsed tegid sealt rõõmsalt vesiliugu, enne kui ema nad tuppa kupatas.
Need hiljem FBsse ilmunud pildid madalamatest linnaosadest olid lihtsalt ulmelised. Martin sõitis Supeluse tänaval kajakiga ringi ja autod sõitsid ninadeni vees. Vesi olevat sees majade keldrites, kaubamaja esimesel korrusel, Gardie lossi soklikorrusel ja umbes põhimõtteliselt nagu igal pool, kui inimeste jutte uskuda — aga meie keldris siiski pole. Meri ajab üle. Promenaadil olevat vihm kõnniteid teise kohta uhtunud, aga lähemalt ei tea, pole vaatama jõudnud. Seda vett ikka oli kohe palju, teate.
Aga meie pidu oli kuidagi seda lustakam. Meie suur söögituba kulus jällegi marjaks ära ja oli rahvast täitsa täis.
Viimased kolm vaprat olime mina, Kristel ja Andrus veel meie köögis. Kristel läks umbes viie ajal ära, meie Andrusega meenutasime veel kella kuue ajal Werner Holti (meie ühine põhikooliaegne kultusteos) ja kauaaegset kamraadlust.
Mul on ikka oma sõprade üle nii hea meel. Ei tehta selliseid enam kuskil, ei tehta. Lihtsalt imeline.
Isegi meie missioonisõjaväelane leidis üle aastate võimaluse Kevadtormist hoolimata meile kohale tulla.
Ja ma mõtlesin üldse, et ma olen selles mõttes ikka väga rikas inimene, et mul on nii mitmekesised sõbrad, nii erinevate elualade inimesed, ja et nende kõigiga on nii väga huvitav.
Ja täna ärkasin umbes lõuna ajal, sest päike ei lasknud kauem magada, ja järgnes üsna tegus päev. Kastsin kasvukas tomatid ära, koristasin peo jäljed toast, aiast ja köögist, käisime täditütretütre muusikakoolilõpetamisel, käisime mu isal hooldekodus külas ja talle tubakat viimas, siis visandasin oma õhtuse ettekande teksti ning esitasin selle Läänemaa muuseumis Muuseumiöö ürituste hulgas. Ja siis lõpetasime päeva Tarmo, Sirtsu, Kristeli ja Kaivoga Sadama 5-s Eurovisiooni vaadates.
Nii see maikuu kihutab. Õigesti tegin, et nädalakese vabamal režiimil võtsin ja siis oma pikalt pooliku noorteka lõpetamise kallale asusin. Ikka sellesama tellitud noorteka, millest tookord kirjutasin ka oma selles postituses ja natuke siin ja siin ja ilmselt kuskil 2011. aasta sügiseste postituste hulgas ka veel. 2011. aastal kirjutasin 2/3 valmis ja siis läksid kokkulepped ja muud asjad sellega seoses väga segaseks, nii et jätsin pooleli. Aga nüüd annavad uued signaalid lootust, et seda tööd ikkagi vajatakse ja seega mul tuleks see ülejäänud 1/3 ka ikka valmis teha.
Ja praegused paar nädalat on võib-olla selle aasta ainsad nädalad, millal ma seda romaani keskendunult lõpetada saan, sest sügisese “Suletud uste” materjali pole sakslased veel kohale saatnud (on arvata, et järgmise nädala lõpuks saadavad) ja sellega oleme hetkel väikesel pausil, samuti “Saladuste” osas on esialgu kindlalt lubatud hooaeg täis kirjutatud ja kuni uute uudisteni valitseb ka sellel rindel vaikus.
Nii et nüüd olen keskendunud, pühendunud ja põrutan – tempoga üks peatükk päevas ehk 5 – 9 lehekülge päevas. Viis peatükki on veel (koos tänasega) jäänud. Järgmise nädala lõpuks peaks asi olemas olema.
Aga üleeile käisin suure kirjutamise vahepeal Ungari-Eesti ristprojekti näituse avamisel. See oli see üritus, kus ungarlased illustreerisid eesti kirjanike kirjutatud muinasjutte ja eesti kunstnikud ungari kirjanike omi. Minult sai sellesse üritusse ka üks muinasjutt. Siin ma olengi kahe oma loo kohta käiva pildi kõrval.
Selle punase sarvikuga pilt meeldib mulle iseäranis. See on mu jutukese kuidagi väga tähenduslikuks joonistanud.
Aias põletasime tünni sees prahti, kärpisin oma ronikaid ja muud mudru, siblisin ja sahmerdasin, ja Ott vedas mulle kasvukasse uue komposti sisse, nii et mul on plaan lähipäevil tomatitaimed sinna ära istutada. tegelikult tahtsin seda juba eile õhtul teha, aga siis kutsus ema meid Paliverre võileivatorti sööma ja nii me otsustasimegi visata aiatöö üheks õhtuks nurka ja minna emale õigel päeval sünnipäevaõnne soovima.
Aga kohale me ei jõudnud. Taebla kooli teeristis hakkas elektroonika meile näitama huvitavaid punaseid märke ja blokeeris mootori ära. Jupitasime uuesti ja uuesti käivitades veel 500 m edasi sinna Nigula teeristi ja Võntküla vahel olevasse teetaskusse ja seal sai Ott asjasse rohkem süveneda, kapoti all toimuvat uurida ja Pürksi Otile telefonikõnesid teha. Kõige selle tulemusena selgus, et miskisse suurde voolikusse oli ilmunud auk, mis lasi jahutusvedelikku läbi, radikas auras ja elektroonika reageeris.
Tõmbasin end kuu lõpupäevade tööspurdiga suhteliselt rihmaks, väsisin hirmsasti ära ja kui volbriööl Sadama 5-s pidus olime, otsustasin, et nüüd puhkangi mõne päeva. “Suletud uste” sügishooaja huvides peaksin küll jätkuvalt adapteerima ja vormistama 2 lugu kuus, aga minu käes olev materjal on otsas ja olen sellega ooterežiimil, kui Saksamaalt uus hunnik kohale saadetakse. Samuti “Saladuste” sügishooaeg on nüüd täis kuni edasiste korraldusteni – eelmisel aastal saate reiting langes (eks see ole ju ka 6 hooaega nüüd eetris olnud muudatusteta, kuigi tegelikult peaks seda saatepead ja miskeid stiilivõtteid värskendama) -, sest märtsis saabus ju uudis, et sama pikka hooaega, kui seni on olnud, TV3 sügisel ilmselt ei taha, lubati kindlalt 6 saadet ja et võib-olla rohkem.
Nii et tegelikult oleks mul praegu aega noortekaga edasi tegeleda, ja ma väga tahan seda teha, aga ma olen lihtsalt väsinud.
Pidu Sadama 5-s kulus mulle vägagi ära ja järgmisel päeval otsustasin pingelanguse momenti ja eilse peo järelkajasid oma organismis täie rauaga nautida. Vedelesin poole päevani voodis, lugesin, heegeldasin, tellisime pitsat, silitasin koeri, vahtisin telekat ja ütlesin endale, et täna ma ei teegi mitte midagi asjalikku, sest ma ei pea, kui ma ei taha. Töörahva püha ju.
Kuid millegipärast möödus enam-vähem samas vaimus ka 2. mai (tõsi, siis ma nokitsesin juba aias ka natuke, aga et seal jätkuvalt on kõik nagu minu jaoks ammendunud, siis kahjuks erilise entusiasmita. Tahtsin veerandi aiast üles kaevata ja sinna köögiviljamaa teha, sest mul pole paprikataimi mujale panna kui pottidesse ja see köögivilja pottides kasvatamine tegelikult ei meeldi mulle üldse). Pealegi süstiks mingi olulise muudatuse tegemine ja planeeringu muutmine minusse taas mingit teotahet ja entusiasmi ja loovustuhinat, mida ma aiandamise juures kõige enam naudingi. Aga aia ümberplaneerimisega ei olnud jälle Ott nõus, sest tõesti – nii kui natuke rohkem rahvast meie õuele grillima saabub, nii on selge, et murupinda läheb ikka ka vaja ja rohkem kui 30 m2.
Ja nüüd ma jälle ei teagi, mida selle kõigega siin ette võtta, et vaim virge hoida. Keeruline. Võib-olla ma ikka salaja võtan kätte ja hakkan kaevama. Kuigi küsimus tekib siis, kuhu ma seal olevad lilled eest ära panen, sest ära visata ma neid ju ei raatsi ühelgi juhul. Mul on sellel alal mõned väga ilusad liiliad ja iirised.
Ja siis tegie vahepeal ühe lullamilla ka, sest meie töötoa akna taga käib üks väga armas väike tüdruk kiikumas. Aga Ott joonistas paraku poisi, sest talle lihtsalt meeldib poisse rohkem joonistada.
Ah jaa, siis mulle tehti siin veel üks ettepanek üht päris uut antoloogia-seriaali (selline seriaal, kus iga osa on omaette lugu ja omaette tegelastega. Nii SUT kui “Saladused” on antoloogia-seriaalid) kirjutama hakata, aga see on alles nii udune asi, et lähemalt rääkida. Pealegi pärast siin nüüd kahte täiesti luhtunud seriaaliüritust vahepeal (üks naistekas 2012. aasta hakul ja teine see noortekas, mida läinud suvel meeskonnaga välja töötasime) ma tõesti keeldun enne neid asju edaspidi omale naha vahele laskmast, enne kui lepingutel kirjad all ja produktsioon telekanali poolt kindel. Aga noh – promomaterjalidest ja sisu väljatöötamisest ma ju ikkagi ei pääse, sest selle põhjal tele otsustabki, kas tootmisse või mitte. Kui saaks seda kuidagi vähema pühendumisega teha… umbes nagu sisestaks andmeid või midagi. Paraku midagi välja mõeldes, midagi luues upud ikkagi selle sisse ära ja pühendud ja terve ressursi asemel nt pool või veerand mängu panna on kunst, mida mina ei oska. Võib-olla õpin kunagi. Iseasi, kas seegi hea on.
Aga täna hommikul käisime taas Otiga sigalas ja nüüd mul on sünnipäevaks kõvasti kraami marinaadi alla panna. Et pikk prognoos lubab järgmiseks nädalavahetuseks ilusat ilma, siis panustame grillipeole. Sülti ma seega ei keeda.
Ott sebib ja sehkendab uue proovikaga seoses, ja teevad praegu Klotsiga ka kõvasti proove jälle, sest neil kuidagi selle prooviruumi-kriisiga seoses tõuses motivatsioon taas lakke. See on tubli. Ja proovid kuluvad ära, sest neil on 26. mail Muhus esinemine, aga ma ei tea, mis üritus see on ja kas see on avalik või privaatne. Anto pidas neid läbirääkimisi ja ajab seda asja, nii et minust on see üsna mööda käinud.
Et siis niisugune paistab meie maikuu tulevat. Ja ma mõtlen selle veel välja, kas kaevan või ei kaeva.
|
OSCAR-2019
|
||
Pindi Indeks langes septembris -0,5% võrra, andes 17 Eesti suurema linna tehingute kaalutud keskmiseks ruutmeetri hinnaks 866 eurot. Kinnisvaraturg on saavutanud tasakaalupunkti.
Augustis oli antud suurus korrigeeritud andmetel 871 eur/m². Võrreldes hinnatipuga aprillis 2007 on indeks languses 38 protsendiga. Võrreldes viimaste aastate madalaima punktiga juulis 2009. aastal (624,2 eur/m²) on Pindi Indeks 38,8 protsendi võrra kõrgemal.
Keskmist palka teeniv tallinlane saab olemasolevatel finantseerimistingimustel soetada endale Tallinna keskmist elamispinda maksimaalselt 78 ruutmeetrit, tartlaste ja pärnakate ostuvõimekus on vastavalt 76 ja 84 ruutmeetrit. Ostujõudu on kergitanud nii keskmise palga kasv kui tugevalt alanenud euribor, mis võimaldab inimestel senisest suuremat eluasemelaenu teenindada.
Buumi tipul 2007. aasta alguses piirdus ostuvõimekus suuremates linnades ca 30 ruutmeetriga, 2009. aastal oli aga suuremate linnade ostujõud üle 90 ruutmeetri.
Pakkumiste arv on suuremates linnades mitmendat kuud ühtlasena püsinud. See annab märku, et müüki tuleva vara ja tehingute arvu suhe on tasakaalus, mis omakorda annab alust eeldada, et vähemalt pakkumiste arv ei survesta turgu oluliseks hinnamuutuseks.
Majade ja kruntide omanikud hoiavad jäigalt hinda, kuna usuvad, et üleüldine elu kallinemine ning korterihindade tõus jõuab peagi ka eramute turule. Sellest tingituna jäävad paljud tehingud ära ka juhul, kui ostuhuvilised teevad ülehinnatud varale õiglase pakkumise. Sarnaselt igale sügisele vaibub huvi elamumaade vastu, samas on suurenenud nõudlus aastaringseks elamiseks kohandatud linnalähedaste endiste suvemajade vastu.
Tallinna korteriomandite hind (keskmine ruutmeetrihind lõikeprotsent 10%) tõusis võrreldes eelmise kuuga 1,2% - 1078€/m² (slaidid 12-20)
Linnaosade järske kõikumisi mõjutab samuti pidevalt muutuv tehingute struktuur, seetõttu on otstarbekam jälgida terve Tallinna keskmist hinnamuutust (+1,2 %).
Turul on väga aktiivne periood. Lõppenud on hinna tingimine, harvad ei ole ka juhud, kui mitme huvilise korral on hakatud üksteist üle pakkuma. Üüriturg on ikka veel aktiivne, ent aasta tagasi alanud üüribuum näitab juba kergeid taandumisemärke.
Suur puudus on turul uusarendustest, nõudlus on pakkumisest märksa kõrgem. Uusi kortermaju ehitatakse juurde vähe, kuna jätkuvalt ebastabiilne ja kõrge ehitushind ei ärata arendajates usaldust.
Tartu kinnisvaraturg on olnud viimasel kuul veidi tagasihoidlikum. Hinnad on ootuspäraselt nendel objektidel, mis suvel läbisid kerge hinnaralli (eelkõige väiksemad korterid kesklinna piirkonnas), veidi alanenud. Majade osas on huvi suvekuudest aktiivsem, samuti on kasvanud äripindade üürisoovide arv. Üüriturg hakkab rahunema nii pakkumise kui nõudluse osas.
Narvas tehakse tehinguid eelkõige keskmisest odavama varaga, kuid nõutud on ka heas piirkonnas paiknevad renoveeritud elamispinnad. Pakkumishinnad on võrreldes reaalsete tehingutega liiga kõrged, et paljud neist objektidest lähiajal tehinguni jõuaks.
Traditsiooniliselt on suur huvi 2-toaliste Rannarajooni ja Kesklinna korterite vastu. Inimeste valmisolek laenu võtta on jätkuvalt olemas. Olulise turu moodustavadki kuni 20 000 eurot maksvad korterid, mida soovitakse peale korrastamist ja välja üürida.
Veidi on tõusnud huvi ka äripindadesse investeerimise vastu ja ka üüripakkumiste suhtes on nõudlus suurenenud.
Viimase paari kuu jooksul on tehingute arv kasvanud, eelkõige soetatakse keskmisest odavamaid elamispindu. Jätkuvalt annavad turul tooni Venemaa kodanikud, kes soetavad vara eesmärgiga lihtsustatud korras viisa saada.
Septembris on Viljandimaal turu aktiivsus tõusnud, tehinguid on võrreldes augustiga rohkem ning tehingute hinnad on kõrgemad. Korteriturul on jätkuvalt eelistatud 3-toalised korterid, mille pind jääb vahemikku 45-65 ruutmeetrit. Eramute tehingute arv ning hinnad on samuti võrreldes augustiga tõusnud. Hoogustunud on ka põllu- ja metsamaade müük. Üüriturg on väga aktiivne, pakkumisi napib endiselt.
Valga turg on olnud taas aktiivsem, huvi on endiselt suur üürikorterite vastu. Kasvanud on ka müügikorterite külastatavus, kuna hinnad on muutunud stabiilsemaks. Eramuturul on huvi koondunud ennekõike odavamate majade vastu.
Võrus on turg aktiivsem, huvi on kasvanud ennekõike korterite vastu. Üüriturg on tagasihoidlik, äripindade üüri osas on heade pindade pakkumist vähe, samas on ka nõudlus vähene.
Otsitakse soodsaid remonti vajavad korterid (eelistatud 2-toalised) või väga heas seisukorras maitsekalt remonditud eluasemeid (eelistatud jällegi 2-3 toalised).
Samuti on ostuhuvilised varmad kauplema hindades alla, soovides ostu korral 10-15 % allahindlust ka objektidel, mille müügihind on võrdne turuhinnaga. Taas on hakanud huvi tundma objektide vastu väliskliendid, peamiselt Soome kodanikud, kelle sooviks on endale kas investeerimise või suvekodu eesmärgil soetada odavat vara.
Üüriturg on ka aktiivne, ehkki esialgsete prognooside kohaselt oli oodata, et ilmade jahenedes tekib palju vabasid üürikortereid (hooajatööd lõpevad ehitussektoris), hetkel aga üürilepinguid pigem pikendatakse.
Jõgeval on ostuhuvi linnasiseselt ennekõike soodsamate korterite vastu, kuna sealne hinnatase on stabiliseerunud. Majade osas on huvi passiivsem, pigem otsitakse odavamaid pakkumisi. Ka äripindade osas on nõudlus kasvanud.
Suurem huvi oli majade ja heas seisukorras korterite vastu - Raplas, Kohilas ja Märjamaal. Endiselt on suur huvi üürikorterite vastu, hea korter võib leida paari tunniga üürniku. Huvi ei ole hoonestamata elamukruntide vastu.
Põlva linna kinnisvaraturg on endiselt passiivne nii eluruumide kui äripindade osas. Üüriturg on praktiliselt olematu, korterite hinnatasemed madalad, peamine huvi on taluhoonete ja heas seisukorras majade ning põllumaade vastu.
|
OSCAR-2019
|
||
Marutaud on surmaga lõppev närvisüsteemi kahjustav viirushaigus, millesse võivad nakatuda nii loomad kui ka inimesed. Inimese haigestumisel nimetatakse haigust marutõveks, looma haigestumisel marutaudiks. Haigustekitaja levib nakatunud looma süljega, tavaliselt nakatutakse haigestunud looma hammustuse tagajärjel. Harvemini võib viirus üle kanduda ka marutaudis looma sülje sattumisel silma, ninna, suhu või värskele haavale. Juhul, kui haiguspilt on juba välja kujunenud, ei ole haigus ravitav, vaid lõpeb alati nakatunud looma või inimese surmaga.
Nakatuda võivad kõik imetajad, sealhulgas ka inimene. Marutaudi nakatuvad ka nahkhiired, kelle hulgas levib eraldiseisev viirusetüvi. Linnud, kalad ja roomajad ei ole haigusele vastuvõtlikud. Eelmise sajandi teisest poolest alates on Eestis nagu mujalgi Euroopas levinud nõndanimetatud metsamarutaud, mille põhilisteks kandjateks on rebane ja kährikkoer. Koduloomadest esineb haigust enim koertel, kassidel ning veistel, kuid haigestuda võivad ka lambad, hobused, kitsed ja teised koduloomad.
Lemmikloomade vaktsineerimine marutaudi vastu, hulkuvate loomade arvukuse piiramine ning metsloomade marutaudivastane vaktsineerimine on viisid, mille kaudu saab marutaudi levikut tõkestada ning haiguse likvideerida.
Kui viirus on läbi hammustushaava organismi tunginud, levib ta närvisüsteemi vahendusel peaajju. Enamik marutaudile viitavaid sümptomeid ongi põhjustatud kesknärvisüsteemi kahjustusest. Sagedamini esinevad sümptomid on:
Ka nakatunud metsloomal avaldub haigus reeglina selles, et loom käitub ebatavaliselt. Näiteks võib kährik, kes muidu on öise eluviisiga, hakata ringi käima päevasel ajal, olles seejuures minetanud inimpelguse.
Juhul, kui kahtlustate mõnel loomal marutaudi, tuleb sellest teavitada maakonna veterinaarkeskuse järelevalveametnikku või piirkonda teenindavat volitatud veterinaararsti.
Juhul, kui Teile kuuluv loom on nõuetekohaselt vaktsineeritud, siis vaktsineeritakse ta esimesel võimalusel uuesti ning jäetakse isoleerituks ja järelevalve alla kuni 45 päevaks. Kui tegu on vaktsineerimata loomaga, on tungivalt soovitav loom hukata või tuleb ta kuueks kuuks isoleerida.
Kui Teid pureb marutaudikahtlane loom, siis tuleb haava koheselt pesta rohke vee ja seebiga, katta sidemega ning pöörduda võimalikult kiiresti traumapunkti või perearsti poole. Arstiabi koos vajalike vaktsineerimistega on loomahammustuse puhul tasuta. Marutaudikahtlasest loomast tuleb teavitada kas maakonna veterinaarkeskuse järelevalveametnikku või piirkonda teenindavat volitatud veterinaararsti.
Milline on marutaudialane olukord Eestis? Eestis on viimase poole sajandi jooksul olnud marutaud väga levinud. Aastatel 1968 - 2006 esines loomadel keskmiselt paar-kolmsada laboratoorselt diagnoositud marutaudijuhtumit aastas. Alates aastast 2006 kuni 2010 viidi kogu Eesti territooriumil läbi metsloomade suukaudne marutaudivastane vaktsineerimine ning seeläbi taandus marutaud kiiresti. Viimane marutaudijuhtum, mis oli põhjustatud nakkuse levimisest Eesti loomapopulatsioonis, esines 2008. aasta kevadel Harjumaal. Sealt edasi on haigust leitud vaid üksikjuhtumitena ning põhjustatuna nakkuse levikust naaberriigis: 2009. aasta suvekuudel kolm marutaudis rebast ning 2011. aasta jaanuaris üks nakatunud kährik Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni maismaapiiri vahetus läheduses.
Kaks aastat pärast viimast marutaudijuhtumit Eestis, 3. aprill 2013 kuulutati Eesti Vabariik ametlikult marutaudivabaks riigiks. Vaata lisaks: Rahvusvahelise Epizootiate Büroo, OIE ametlikud teadaanded nr 3, 2013, lk 58-61, Eesti Vabariigi Veterinaar- ja Toiduameti marutaudivabaduse deklaratsioon, pressiteade "Eesti on ametlikult marutaudivaba maa"
Venemaal esineb ka praegusel ajal palju marutaudijuhtumeid ning haiguse leviala ja juhtumite arv seal kasvab. Samuti esineb marutaudi paljudes riikides, kuhu reisitakse koos lemmikloomadega: Leedus, Ukrainas, Valgevenes, Poolas, Kreekas, Rumeenias, Bulgaarias ja mujal. Haiguse uuesti levima hakkamiseks piisab, kui üle piiri tuleb üks nakatunud metsloom või tuuakse haigus sisse vaktsineerimata ja nakatunud lemmikloomaga. Seoses sellega on Eestis marutaudi taaspuhkemise oht püsivalt väga suur. Haiguse taaspuhkemise riski tuleb suhtuda väga tõsiselt, sest marutaud on haigus, mis lõpeb haiguse sümptomite väljakujunemisel alati surmaga.
Selleks, et marutaudi levikut koduloomade seas ennetada, tuleb koeri ja kasse marutaudi vastu vaktsineerida. Vastavalt kehtivale seadusandlusele on loomaomanik vastutav, et tema kuuluv koer või kass oleks regulaarselt marutaudi vastu vaktsineeritud. Esimest korda vaktsineeritakse kutsikas või kassipoeg 3-4 kuu vanuselt. Edaspidi tuleb looma vaktsineerida vaktsiiniga kaasasolevas infolehes toodud sagedusega, kuid mitte harvemini kui 24 kuu möödumisel viimasest vaktsineerimisest. Vaktsineerimise läbiviinud loomaarst teeb märke vaktsineerimise kohta looma registreerimisdokumenti või väljastab tõendi vaktsineerimise kohta. (soovituslikud tõendivormid kasutamiseks juhul, kui lemmikloomal pole lemmikloomapassi: üksiku looma vaktsineerimise tunnistus, tõend ühe loomaomaniku loomade vaktsineerimise kohta). Eelpoolkirjeldatud dokumenti peab loomaomanik säilitama vähemalt kuni järgmise vaktsineerimiseni.
Riik toetab omalt poolt lemmikloomade marutaudivastast vaktsineerimist, andes selleks volitatud veterinaararstidele tasuta vaktsiini (v.a. kompleksvaktsiini), süstitegemisvahendid ning tasudes süsti tegemise eest Põllumajandusministri määrusega ettenähtud korras. Vastavalt konkreetsele olukorrale võivad omaniku jaoks vaktsineerimisega kaasneda kulud, mida riik ei kanna: visiiditasu, transporditasu, dokumentide vormistamine jne. Täpsemat teavet selle kohta, millised loomaarstid teostavad toetatavat marutaudivastase vaktsineerimise teenust saab vastava maakonna veterinaarkeskusest või marutaudi projektijuhilt.
Vältida tuleb kokkupuuteid võõraste loomadega, kelle käitumine pole loomulik. Samuti tuleb eelkõige lastele õpetada, et võõraid kodu- ja metsloomi ei tohi puutuda.
Selleks, et takistada haiguse Eestisse toomist nakatunud lemmiklooma kaudu on kehtestatud teatud nõuded (eelkõige looma identifitseerimisele ning marutaudi vastasele vaktsineerimisele) lemmikloomade liikumisele eri riikide vahel. Selleks, et marutaud koos metsloomade liikumisega riiki ei jõuaks, vaktsineeritakse alates 2011. aastast metsloomi seal, kus marutaudioht on suurim: Eesti idapoolse riigipiiri aladel. Metsloomade suukaudne marutaudivastane vaktsineerimine toimub 20-50 km laiusel piirialal.
Rebaste ja kährikkoerte suukaudseks vaktsineerimiseks kasutatakse spetsiaalseid peibutussöötasid, mis koosnevad kalajahul baseeruvast peibutusosast ja selle sisse peidetud kapseldatud marutaudi elusvaktsiinist. Selliseid vaktsiinipalasid külvatakse õhust lennukite abil sagedusega 20 sööta ruutkilomeetri kohta. Marutaudivaktsiini ei külvata veekogude, linnade, asulate jt tihedalt asustatud alade kohal. Lennuvahendid lendavad madalalt, et külvaja näeks maapinda piisavalt hästi.
Juhul kui esineb oht, et vaktsiinipala võivad leida lapsed või koduloomad, tuleb vaktsiinipala ümberpaigutamisel kanda kummikindaid!
Kui peibutussöödas sisalduv vaktsiin on sattunud nahale, silma või suhu, tuleb piirkonda pesta rohke vee ja seebiga ning pöörduda perearsti poole!
Vaktsineerimise toimumise ajal tuleb koerad ja kassid hoida sisehoovides! Vaktsiinipala ei ole lemmikloomadele ohtlik, kuid pole mõeldud nende vaktsineerimiseks.
Kontrolli koostöös veterinaararstiga, kas sinu loomale on tehtud kehtiv marutaudivastane vaktsineerimine! Kõik koerad ja kassid (ka nö tubased) peavad olema regulaarselt vähemalt kord kahe aasta jooksul marutaudi vastu vaktsineeritud. Ligikaudu 95% juhtudest, mil inimene on marutaudi nakatunud ja selle tagajärjel surnud, on nakkus saadud marutaudihaige koera puremise tagajärjel.
Ära lase oma loomi hulkuma! Kasside ja koerte pidamisel tuleb kinni pidada kohaliku omavalitsuse kehtestatud nõuetest. Vältida tuleb kokkupuuteid võõraste kodu- ja metsloomadega. Hulkuvatest kassidest ja koertest tuleb teavitada kohalikku omavalitsust, kes peab korraldama omanikuta koduloomade püüdmise.
Juhul, kui näed ebatavaliselt käituvat metslooma või omanikuta kodulooma, anna sellest teada kohalikule volitatud veterinaararstile!
|
OSCAR-2019
|
||
Muutus eesmärgis. Kuna soovitud kaal 85 kg jõudis kätte liialt lihtsalt (peegelpilt on OK, ei ole sardell ), siis sai eemsärgi joon väheke ülespole korrigeeritud. Pikema perioodi kalutrend on siin: ja viimase kuu oma selles tabelis: Avastasin, et kui vedelikutarnimine päeva jooksul on alla paari litiri, siis kaal kasvab ehk keha hoiab vett kinni. Niipea, kui "jooma" hakkad, läheb kaalunumber allpoole ehk keha laseb vee välja. Kuu ajaga on kaalukasv olnud 1,5 kilo, mis on suht OK, sest vähemasti ei tule siis liigselt polstrit kaalu kasvatamisel kaasa. Trennist - ei ole veel lähedal nendel raskustel, millega treenisin poolteist aastat tagasi. Vanade trennipäevikute vaatamisel on vahed oma 30-40% veel tänase päeva "kahjuks". Eks aeg annab arutust ja ka tööraskused jõuavad järgi "vanale heale ajale"
Nagu ratsahobune üteldakse, et ei juleta treenida saalis, kuna kõik vaatavad, ning süüakse stressi olukorras kõike, mida ette juhtub ning siis imestatakse, miks kaal ei lange. On olemas palju ütlusi, mis kehtivad, kui sul on oma kindel soov ja eesmärk - üks neist on: las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi jmt. Stressisöömise puhul on pigem põhjuseks samal päeval varasem vale toitumine, kui ikka ei ole enam vähem õigel ajal tasakaalustatud einet söönud, siis tuleb nälg ja kui midagi veel tuksi läheb, siis on stressisöömine käega võtta. Pigem mõelda positiivselt ja süüa tasakaalus eineid päeva jooksul, siis ei tule ka nälg. Endal on mõnikord tunne, et olen nagu ratsahobune - toidusedel on suhteliselt sarnane igapäevaselt, ehkki muudad süsivesikute ja valkude allikaid... kuigi, ega midagi veel 100% vastu pole hakanud, mis tähendab, et võib veel mõni aeg jätkata, kuigi tuleb mõleda veel erinevaid retsepte Soovitus kõigile, kes tahavad vormis olla või vormi saada - mõelge vähem teiste arvamusele ja ärge võistelge teistega, siis oled ise rahulikum ja õnnelikum. Võistelda tuleb iseendaga
Heia kaastreenijad. Mida lapsed näevad, seda lapsed teevad. Eile sai natuke rauda tõstetud koos pojaga, selline isalt-pojale õpetuse värk, noh kui on olemas huvi, siis tuleb seda toetada tuli selline pühapäevane spordipäev lapsega: Kokkuvõttes tegime: Rind 6 seeriat, õlg 6 seeriat ning triits 6 seeriat. järgmine kord selg ning ülejärgmine kord jalad
Since everything is reflection of our minds, everything can be changed by our minds. Buddha. niisiis, mõtlemine muuda selles suunas, et kõik on võimalik. eemärgista oma tulemus, loo strateegiline pikaajaline kava, seejärel väiksemad tegevuskavad jmt. Sea sisse igapäevane/nädalane jälgimine jmt. kuid jah - sellise kaaluhüppe jaoks soovitan ma leida treener/toitumisnõustaja, kes sinuga need plaanid paika seab. Edu,
Egas vahepeal palju muutnud pole. Kuna nagu ülalpool lugeda võib, muutsin trenniaegasid õhtuseks peale tööd saaliskäiguks, siis võtsin omale 4 jaotatud kava, kus kõik lihasgrupid välja arvatud kõht ja sääred saavad 1 kord nädalas koormust ning käht ning sääred 2 korda nädalas. Kava on nädalast nädalasse natuke muutuv just korduste arvu poolest. Esimesel nädalal korduste vahemik 12-15, teisel nädalal 9-11, kolmandal 6-8 ja neljandal 3-5 kordust seerias. Vastavalt siis raskused teised. Kui 4 nädal läbi, siis uuesti 1 nädala korduste juurde. Olen kavaga hetkel nädalas 2 ning tundub, et midagi nagu muutub kehas. siit ka kaalu- ja keharasva trend Edu kõikidele
2 päeva, mõlemil 6 tundi ja 30 minutit autoroolis. ainus, mida koju jõudes soovisin, oli tegelikult visata enanst voodisse pikali ja mitte midagi teha. tõesti, mitte midagi. Ei minna poodi ja täiendada külmkapis olevat (loe - tühi) ega ka mitme ärajäänud trenni järel uuesti saali minna. Noh,öeldakse ju, et treeningu raskeim liigutus on enese lahtikiskumine diivanilt, ülejäänud läheb libedasti. trenn tehtud, poes käidud, nüüd varsti toit ka homseks kaasa üakitud ja võib kaks pikka päeva õnnestunuks lugeda . Ahjaa - kuna sattusin korraks õhtul trenni ja treeningpäevik näitas, et hommikused tööraskused on oma 10% kergemad õhtustest, siis tegin väikese muduatuse - käin õhtul saalis ja nüüd siis natuke pikemalt, kui 30-45 minutit. seal tunni ja tund 15 vahel on nüüd õhtune trenn. Ning - sain vist oma kaaluseisakust või pigem langusest üle - kuna ikkagi lõpuks on pikaajaline eesmärk +5 kg aastaga juurde võtta . nüüd stabiilselt seal 82 ümber uuesti ja natukese peale ning trendijoon läks kõigepealt horisontaali ja seejärel natuke nokk ülespoole. Toidust - huvitav miks inimesed jätavad nn dieeditades ära täiesti näiteks saia ja leivatooted. Mina pole seda teinud ning peaks ültema, et täisterasai ja sepik ning leib on õigel ajal õiges kohas ning annavad kas siis hommikusöögile jumet või mõnele vahepalale mõnusat päeva/õhtut
Miks sa arvad, et šeikeri ja vee ning pulbri kaasaskandmine on lihtsam, kui karbis toidu kaasavõtmine? selline on õhtul minu külmkapp, et järgmiseks päevaks toit kaasa võtta: pilt küll tume, kuid ülemisel on neli karpi toiduga.
Tegemist minu kui nüüd teise lapsega saalis käia tahtnud inimene. Ütlen, et lapse käitumine saalis on lapsevanema teha. Kõik on kasvatuses ja reeglite selgitamises kinni. Samuti selles, kas laps võetakse saali kaasa sellepärast, et teda pole kuhugi või kellegi juurde jätta või on lapsel endal huvi tulla isa või emaga kaasa ja näha, mida nad teevad. Ringijooksvad ja palli loopivad lapsed on peamiselt need, kes ei ole saanud selgitustööd ja lihtsalt kaasa tolknema võetud ilma motivatsioonita. Ütleks, et mul pole kordagi olnud enda poolt saali kaasa võetud lastega juhust, et na doleksid niisama palli loopinud. Olen alati andnud suuna kätte ja on siis olnud esmalt pooltunni jooksulindil/ellipsil/rattal ning siis olen kergete hantlitega kätte näidanud harjutused, mida ta võiks teha. Toimib. Jah, minul pole siis 100% treeningut, aga... laps saab oma uudishinu ja motiveeringu lahendatud. Sellest, et saal on mõnede meeste jaoks peaaegu ainus koht, kus saab endaga olla. Tean seda ning ma ei võta tõesti igale treeningule kaasa last. Ma saan sellest soovist väga hästi aru, sest see 30 min kuni 1,5 tundi on see aeg, mis inimene saab omale - ka mian olen saalis enamiku ajast üksi, kuna see on egoistlikult öeldes, minu aeg. Paraku tähendab pereelu samuti ka seda, et tuleb teha erinevaid valikuid ja ainult endale aega võtta alati ei saa sellest siis katse käia perega trennis saalis. Perepäev saalis võib ju ka õhtupoole nädalavahetusel olla, kui peamine treeningaeg paljudel on hommikul. Lihtsalt tulid sellised mõtted.
|
OSCAR-2019
|
||
See nädalavahe möödus meil siis nii- ja naapidi Läänemerd ületades. Reedel läksime, laupäeval tegime Stockholmis tööd, nii et nahk märg seljas, ja pühapäeval saabusime koju. Laupäeval toimus Stockholmi Eesti majas Läänemaa päev, mille koosseisus mina kahel korral ettelugemistega esinesin ja muul ajal raamatuid müüsin, ning Ott avas oma illustratsioonide näituse. See jääb Eesti majja üles nüüd septembri lõpuni, nii et kes Stockholmi vanalinna satub, on lahkesti oodatud läbi astuma.
Piltidelt paraku ei ole näha, kui palju rahvast seal tegelikult käis – kui ruum oli inimesi täis, oli mul nendega kõvasti tööd ja Ottki hõivatud, nii et meie ainsad pildistamishetked said toimuda siis, kui ruum tantsurühma esinemiste ajaks tühjaks jäi. Muidu käis sealt ürituselt läbi vist oma paarsada inimest, ma nii umbes ja hinnanguliselt arvan.
See meie pildimasin hakkab tõesti oma aega ära elama, pildid on udused ja mina ei oska neid selle vana digiseebikaga ka kuidagi paremaks saada. Kuid ehk pole hullu.
Samm tulevikku – ta leidis, et edaspidi polegi tal näituste tegemise vastu enam midagi, kui ta pildid lõuendile prindituna nii ilusad välja näevad. Loodame tema näitusi näha edaspidi ka Haapsalus ja Tallinnas. Tallinnas tegelikult toimus ta esimene näitus – koomiksid – juba aastal 2001, aga sellega ta ise ei jäänud rahule. Või siis häiris teda tugevalt sellele osaks langenud kriitika meie kultuuriajakirjanduses ühe koomiksuguru sulest, ma ei tea. Igatahes pärast seda mööduski 11 aastat, mille jooksul ta lausa keeldus igasugustest näitustest. Äkki nüüd hakkab jälle nendega laabuma, ah?
Sõiduga jäime rahule. Üritusega jäime rahule. Ainult mina suutsin laeva peal oma selja ära külmetada ja roietevaheliste lihaste närvipõletik annab ennast taas tunda. Päris nii sant, kui eelmisel aastal, ma seekord siiski ei ole, kuigi ka hõisata ei ole siin midagi ja selga toetamata vertikaalis olla praegu eriti ei taha. Aga paari päeva pärast on see vast möödas.
Ma usun, et asjad lähevad alati nii, nagu on hetkel õigeim. Ma olen seda elus varem palju kordi näinud, alati on olnud nii, et isegi kui kõik läheb minu meelest parajasti hirmus halvasti, on see olnud millegi väga hea vältimatuks seemneks.
Kõige hullem neist oli 14. märtsi ennelõunal aastal 1993, kui mulle teatati, et minu 4 tundi varem sündinud tütar on Lunini lastehaiglas elustamisaparaatide all ja et arstid ei prognoosi midagi. Ei, vist oli kõige hullem veel 3 päeva hiljem, kui mult taheti allkirja nende aparaatide väljalülitamiseks, sest efekti ei olnud sinnamaani näha. Ma ei vastanud kohe, ma küsisin endale mõtlemisaja. Nagu ma oleksin olnud võimeline sellisel hetkel mõtlema. Aga iseenesest ma küsisin seda ja see oli õige, sest teiste hulgas hoolitses haiglas mu eest üks vanem õde, kellele ma meeldisin. Mul on nii kahju, et ma tema nime ei tea – tol ajal nad ei kandnud veel nimesilte. Aga see umbes 5o+ õde ütles, et ma ei pea seda allkirja andma, sest seaduse järgi olevat kohustus hoida selliseid lapsi aparaatide all 7 päeva, kui vanemad allkirjaga neid varem eemaldada ei luba.
Ma ei lubanudki. Ja järgmise päeva hommikul hakkasid tööle mu lapse neerud. Kopsude töö algas tema 10. elupäeval. Ma mäletan seda päeva nii selgesti, siis ma olin ise juba ka haiglast väljas ja läksin tema juurde Lunini lastehaiglasse. Mul oli Tiuksilt laenatud jope seljas, sest vahepealse kahe nädalaga, mis jäi sünnituse alguse ning selle päeva vahele, oli korralikust talvest saanud täismõõduline kevad. Lumi oli pooleldi sulanud, vesi voolas igal pool, ere märtsilõpu päike pimestas mu silmi ja ma teadsin, et mu laps jääb elama.
“Olge valmis, et see laps ei õpi kunagi käima. Ta ei pruugi hakata kunagi rääkima,” öeldi mulle, kui meid kuu aega hiljem lastehaiglast välja kirjutati ja Haapsalu neuroloogi juurde edasi suunati. Ma olin siis ise nii noor, et need sõnad ei tähendanud mu jaoks siis midagi. Mis mõttes, ei õpi käima ega rääkima? Kui mina armastan teda nii väga?
Küll oli hea, et ma siis nii noor olin, kui ma ta sain. Ma ei olnud siis ju kunagi näinud ega kuulnudki sellistest lastest, kellega tegelikult kah nii läks, nagu mind hoiatati. Ma lihtsalt ei kujutanudki seda ette, ja ma arvan praegu, et see oli hea. Kui mul oleksid olnud need hirmud, kui ma oleksin keskendunud neile hirmudele, siis võib-olla poleks kõik läinud nii hästi, nagu läks. Jah, ma tean, et vastsündinute PCI on kohutavalt raske diagnoos, sellest ei paraneta. Aga mina olen imet näinud.
Mu laps hakkas esimesi selgeid sõnu ütlema 8-kuuselt, lihtlausetega rääkima juba aastaselt, jah, käima läks küll alles poolteiseaastaselt, aga mis siis? Kui ta oli neljane, kutsuti meid tagasi Tartusse järelkontrolli ja me ootasime peaaegu tühjas koridoris üle 2 tunni, aga meid ei kutsutud sisse. Vaatamas käidi küll, aga ei öeldud midagi. Mari jooksis lusti ja naeruga pikas koridori ühest otsast teise otsa, vahepeal lugesime raamatut, vaatasime pilte ja laulsime tasakesi omaette, kuid lõpuks läksin ise koputama ja küsima: teisi patsiente ei paista ju, aga meil oli aeg? Kas tema siis, imestati, ja ahhetati: me ootasime last, keda raamil lükatakse!
See laps oskas siis juba ise lugeda. Mis siis, et olid jah vahel väikesed tasakaaluprobleemid ning üks jalg kippus kiirustades teise taha kinni jääma ning eks sellest tingitud kukkumistega on väike mure olnud kogu ta lapsepõlve. Aga Haapsalu neuroloogiakeskus on teinud head, väga head tööd. Ja ma saan sada protsenti aru, miks tema nägemine ta neuroloogile särava naeratuse näkku toob. Tema, kes ta on mu lapsega tegelenud Tartust tulekust tema täisealiseks saamiseni, ütleb ka, et me oleme siin imet näinud.
Ja oma lapse sünniloost alates ma tean, et imed on maailmas olemas, päriselt ka. Võib-olla siis saigi minust muinasjututädi.
Ma ei tea, miks see mulle praegu meelde tuli. Võib-olla see on jälle see, et ta läheb nüüd tagasi Tartusse, oma sünnilinna. Ja ta on täiesti uskumatul kombel juba varsti sama vana kui mina siis, kui ta sündis.
See on kuidagi hoopis teistmoodi kui siis, kui ta Noarootsi gümnaasiumisse läks. Siis ma teadsin, et kui ta hätta jääb, siis on kõik vaid telefonikõne ja 35 km autosõidu kaugusel. Nüüd läheb ta vaata et peaaegu 300 km kaugusele, on ju vahe. Aga me siin üritame ikka ju sinnakanti järele minna, et talle lähemal olla. Ja muude asjade pärast muidugi ka. Töö pärast. Enda pärast. Raha-asjade pärast. Meie kõigi kolme pärast.
Saime täna Oti pildid lõuendile trükituna kätte – need on kah imelised. Kes järgnevatel nädalatel Stockholmi satub, minge Eesti Majja vaatama! Need jäävad sinna üles umbes poole septembrini.
Ma mõtlesin enne kirjutada ka põhjustest, miks ma otsustasin, et järgmine aasta festivalipassi enam ei osta ja pealava kuulama ei lähe, aga ma võin tegelikult järgmiseks suveks veel ümber mõelda, sest minu jaoks seal siiski ju midagi oli ka. Näiteks sommide Honey B & the T-Bones.
Lihtsalt mulle ei mahtunud pähe mõningad kooslused, spetsiaalselt selleks puhuks kokku kutsutud festivaliprojektid, mida sinna pealavale paigutati ja mis pidi olema bluus, aga oli rokimaiguline estraad.
Ja mitu korda ma tabasin ennast kahjutundelt, et festivalid suureks paisudes kaotavad oma intiimse klubilise atmosfääri, mis need alguses just nii omaks ja armsaks tegi. Ma olen seal käinud algusest peale, kõik 19 aastat, vist üksainus aasta on vahele jäänud – see oli 2007. aasta minu mäletamist mööda ja siis ma olin andnud nõusoleku esineda ja teha töötuba Käärikul Metsaülikoolis.
Olen Augustibluusil noorena Väikese linnuse laudadel tantsinud, kui seal veel lauad olid (Augustibluus toimuski Väikeses linnuses kuni 2008. aastani, mil rahvas enam sinna ära ei tahtnud mahtuda ja üritus suurele lossiõuele üle koliti), olen igasugu tükke teinud ja lõbutsenud nii mis hirmus, lõpetanud hommikul kell seitse kultuurimaja tänavatreppidel koos purjus kitarripoistega ja igati tundnud, et see festival on minu ja mina olen tema.
Küllap teevad ka eluaastad oma töö. Nelikümmend ei ole siiski enam kakskümmend ja veidi üle, pean ma tunnistama.
Vilepid olid festivali ajal lastega meil, tore oli nendega! Riho Baumann tuli läbi, temagi oli Haapsalus käimas. Tints ja Tom käisid mitu korda sisse-välja ja edasi-tagasi, ka kontsertidel olime nendega koos. Meie koduaias istusime ja grillisime, olid soojad päevad.
Nüüd selle nädala esimesel poolel tuli mu teine ema suure kotitäie kraamiga oma suvila likvideerimiselt – köögi- ja sööginõud meie Tartusse siirduvale lapsele. Koos kiirkeedukannu ja röstriga. Luksus, ma ütlen. Minul küll omal ajal kiirkeedukannu ega röstrit ei olnud, ma ei näinud undki neist. Keeduspriraal ja üheraudne lauapliit ajasid asja ära, plekist kohvikannus keedeti ka makarone ja mune, kui vaja.
Mitte et ma kade oleks. Olgu õnnelik oma röstriga. Ja aitäh kõigi nende asjade eest. Taldrikuid oleks kodust mõne lapsele kaasa ju leidnud, aga talle eraldi poti ja panni ja muu ostmine oleks meile olnud praeguses seisus paras pähkel.
Täna käisime Tallinnas, tõime Apollost ära veel müümata “Lehmad, kanad ja kratid”, sest meie enda ladu on neist juba tühi, aga müüa tahaks. Neil seal nagu nii hästi ei õnnestu, ma vaatan. Pealegi kui me nüüd varsti Rootsi sõidame, siis seal võiks midagi autogrammide jaoks ju kaasas olla.
Oti pildid tulevad lõuendile ja puitraamile. Imeline. Aitäh Läänemaa muuseumile, kes nende vormistamise kinnimaksmise enda peale võttis ja pärast Stockholmi näitust need enda fondidesse saab! Küllap saame varsti Oti pilte näha ka Iloni Imedemaa seintel. Sealt on seda näitust ju mitu aastat juba küsitud, aga kogu aeg jäi vormistamise taha. Digiprint lõuendile on päris kallis, ja nii teha näitusetäis pilte… kui muuseum ei oleks nüüd taha tulnud, siis ei sünniks ka seda Stockholmi näitust praegu.
Homme saame pildid kätte. Ma ootan juba tõelise elevusega, millal ma neid näppida saan – nagu laps ootaks jõuluvana.
See on ühe mu lemmikfilmi soundtrack. “August Rush”. Väga ilus film, klassikaliselt ilus, veidi dickenslik, õigemini vist üsnagi. YouTube’is on üleval ka need ilusad kohad, kus poiss viljapõldu ja linnaliiklust dirigeerib.
Mind liigutab see film kohutaval kombel. Võib-olla peamiselt teema pärast, ei tea. Noh, jutt käib ju sellest, kuidas andekus sünnib ja elab koos inimesega, olenemata tema tahtest või taotlustest, ja lihtsalt murrab end välja, seda on võimatu ignoreerida. See film on veel niisugune ilus muinasjutt, kus just see anne lõpuks ka üksteist kaotanud perekonna uuesti kokku toob.
Vaevu sain koju tagasi ja elu tundus mõnusasse rutiini tagasi minevat, kui Ott sai taas kord pankreatiidiataki ja viibib praegu Läänemaa haigla EMOs tilguti all. Homme saatke tema telefonile lohutavaid sõnumeid, ma arvan, et oma valude keskel ta vajab neid, et kiiremini terveneda.
Lõppude lõpuks ootab järgmisel nädalavahetusel meid kõiki ees Augustibluus koos kallite kaugete külalistega, selleks ajaks on kindlasti vaja terveks saada. Mis siis, et dieedil ja täiskainel režiimil, kuid ikkagi terveks saada ja muusikat teha ning nautida. Ja joonistada. Tänane töö jäi meil ära, sest Ott oli omadega juba hommikul liiga hädas selleks, et laua taga suuta istuda. Nii et homme ei ilmu ei “Lullamillat” ega “Nädal Nelja”.
Ajan augusti lõpu Rootsi-sõidu ja Oti näituse orgunni asju. Stockholmi Eesti majas tuleb 25. augustil Läänemaa päev, mille raames esinen mina ning Ott avab seal oma näituse, üldse teise näituse oma elus. Ta on kangesti laisk näitusevormistajana, aga seekord andis oma nõusoleku ja läheb asjaks. Eks nüüd, kui ta ma ei tea mitu päeva haiglas peab olema, läheb piltide vormistamisega (raamimise ja muuga) sutsu kiireks, aga vast ikka jõuame. Peab jõudma. Peab terveks saama.
Mõnes mõttes ma siiamaani lõõtsutan, sest läinud nädalavahetus kulus küll reede hommikust pühapäeva õhtuni rahateenimisele… ja tegelikult peaks ütlema, et lõbustustele ka, sest lõbus oli vägagi. Seda küll juba hilisematel õhtu- ja öötundidel, sest enne polnud aega.
Ja enne seda olin mitu päeva ragistanud ühe võimaliku uue noorteseriaali ideepaketi kallal. Tegin seda veel reede hommikul enne müügileminekut, ja laupäeva hommikul tunnikeseks… kuni pühapäeval enam ei jaksanud, hea, et hommikul kuidagi silmad selgeks ja uksest välja sai astuda. Reedel, laupäeval ja pühapäeval olin oma lasteraamatutega peatänava ääres müümas nagu miska. Tore oli. Ma vist ei näe poole aastaga ka nii palju tuttavaid, kui selle augustikuise kolmpäevakuga. Ja sellest tulenevad edasised õhtused ajaviited, mis seekord olid väga meeleolukad. Eriti laupäev, mis oli ühtlasi Oti sünnipäev, ja millele eelneval ööl kolme tunniga talle veel uue linase särgi sünnipäevakingituseks valmis õmblesin. Oi, ma olin enda üle uhke. Mis siis, et vähe magada sai, ikka oli uhke.
Klotsil oli laupäeva õhtul Gambrinos mäng ka, nad tegid väga hea kontserdi. Sealt edasi siirdusime umbes õhtul kümne ajal sõpradega Promenaadi tantsupaviljoni Untsakaid kuulama ja kastesel murul mürama. Poole üheks oli osa meist siia-sinna-kolmandasse kohta ära kadunud, osa koju läinud, aga osaga otsustasime minna Müristajatesse edasi… kohalik motoklubi. Sinna ma kohale ei jõudnud. Umbes poolel teel olin ma osanud ise ka ennast ära kaotada ja siis ma seisin ja pidasin endaga natuke aru, mis must niimoodi edasi saab ja kuidas ma homme päev läbi raamatute taga kuumas päikesepaistes seista suudan. Nii et minust ei saanud enam mingit müristajat, läksin koju – selgus, et Ott, kes ka vahepeal kaotsi läks, oli ka juba koju tulnud – ja tuttu. Hommikul olin hea tervise juures, puhanud ja õnnelik. Mida oligi vaja.
Kui lõuna ajal hakkasid eelmisel ööl kaotsi või Müristajatesse läinud inimesed välja ilmuma, siis oli nalja küll. Mõni oli leidnud end varahommikul ka traditsiooniliselt (no see on siin suht kõige napakam koht, kuhu pikkade pidude käigus kaduda, aga mõni meie kallis sõber saab selle sooritusega hakkama mitu korda aastas) Kalakülast (umbes 8 km Haapsalust Tallinna poole see forellipüügikoht), ja nende seiklusi ma parem siin kirjeldama ei hakka, kuigi need olid kohutavalt jaburad… äkki mõni pahandab pärast mu peale.
Pühapäeval lõpetas lava suhteliselt vara, ja nii saime ka mina ja Ott end sel päeval juba enne viit kokku pakkida. Läksime pitsat sööma ja otsustasime, et nüüd puhkame ka natuke, enne kui esmaspäeval uue hooga… Ja Pizza Grandes vajusid korraga kõrvalmaja Müristajatest meie lauda punt purjus ning väga rõõmsaid sõpru-tuttavaid, väga palju sai naerda, väga rõõmus ja vabastav oli kuidagi olla, ning ka veidi hiljem, kui me ostsime poest üht-teist kaasa ja läksime istusime Klotsi proovika hoovi päikesepaistesse. Kitarr ja lõõts ja mitmedki meist laulumehed – mul pole väga pikka aega enam Haapsalus nii tore olnud kui sel nädalavahetusel.
Kümne paiku jalutasin koju, nunnutasin-toitsin koerad, koristasin kogunenud kõntsa ja panin kirja nädalavahetuse müügid. Kõik see toimus jälle nagu mingi uue hoo, innu ja rõõmuga.
Ja järgmisel päeval maabusin Paliverre, nii et siin ma nüüd reedeni olengi. Mu ema on reisil ja mina kantseldan tema majapidamist, kutsikat ja oma 94-aastast vanaema. Muuhulgas panin uued värskehapukurgid hapnema, marineerisin osa kurke purkidesse ka, korjasin mustsõstraid ja puhastasin neid, homme läheb suuremaks moositeoks.
Ärge arvake, et see on siin mingi niisama molutamine, mängimine ja puhkamine. Ema jättis mulle terve A4 instruktsioone, mis kõik vahepeal teha oleks vaja. Ma püüan kogu hingest sellega hakkama saada.
Täna muidugi selgus, et olen oma mobla laadija linna unustanud. Nii et reede pärastlõunani palun kasutage minuga ühendumiseks meili või Facebooki, palun!
|
OSCAR-2019
|
||
17.–18. märtsini toimunud vabariiklikul usundiõpetuse olümpiaadil tunnistati tihedas konkurentsis võidu vääriliseks Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumist Robert Bunder, kes kuulub Tartu Pauluse kogudusse.
Kaks päeva olid sisustatud tiheda väitluse, kirjalike ning suuliste ülesannetega. Tartu ülikooli peahoones kohtusid vabariikliku usundiõpetuse olümpiaadi raames religioonidest huvitatud koolinoored ning neid eksamineerivad ülikooli usuteaduskonna õppejõud. Tegemist oli olümpiaadi teise vooruga, kuhu pääsesid esimesest voorust, mille sisuks oli kirjutada pikem esseelaadne arutlev kirjatöö valitud teemal, kümme õpilast üle Eesti.
Päevakavas oli varem kirjutatud ning komisjonilt hinnangu saanud essee tutvustamine ja kaitsmine; test, mis kontrollis teadmisi erinevatest religioonidest; kohapeal tuli veel kirjutada lühiessee ning sooritada suuline loosi teel saadud ülesanne.
Olümpiaadist osavõtjaid oli tervitamas Ilmo Au siseministeeriumist, kes tunnistas, et on kõik võistlusesseed põhjalikult läbi lugenud. Ta avaldas imestust, et keegi polnud valinud kiriku reformimise teemat. „Küllap teie siis ei tunne kirikut, mis vajab uuendamist, aga mina küll ootan väikese Martini sündi, sest kirik vajab alati reformimist,“ rääkis Ilmo Au olümpiaadi avamisel.
Kümnest paremast esseest kuus olid teemal „Imed – religiooni või teaduse pärisosa?“ Ometi olid kõik võistlustööd erinevad oma teemapüstituselt ning lahenduste pakkumiselt. Küllap siis inspireerib noori tõsiasi, et imedest räägitakse nii suurtes maailmareligioonides kui usu rahvalikes väljendusvormides.
Olümpiaadi võitnud Robert Bunderi essee keskendus aga teemale „Judaistide, kristlaste ja moslemite Jumal“, kus ta vaagis küsimust, mis eristab neid aabrahamlikke religioone.
Žürii esimees Roland Karo kiitis võistlejate head taset. On teada, et vähemalt üks osavõtja plaanib jätkata sügisel haridusteed ülikooli usuteaduskonnas. Seega võib olümpiaadi käsitleda ka kui võimalust kasvatada tulevasi teolooge. Olümpiaadiga olid usuteaduskonna õppejõududest seotud veel Olga Schihalejev, Anne Kull, Ain Riistan, Atko-Sulhan Remmel ja Priit Rohtmets.
Möödunud nädalavahetusel kõneldi Põltsamaal ilmutusest ja kristliku noorsootöö võimalikkusest – toimusid noorte talvepäevad. Ilmutus on jumaluse vahetu tahteavaldus või jumaluselt vahetult lähtuv sõnum; äkiline milleski äratundmisele või selgusele jõudmine, annab teada kirjakeele seletussõnaraamat. Ilmutusel kui nähtusel on kristlase igapäevaelus kindel ja oluline koht. Ega muidu küsiks apostel Paulus kirjas korintlastele: «Mis kasu ma teile tooksin, kui ma teile ei ...
10.–14. veebruarini Eestis toimuv Põhjakiriku ja Balti luterlike kirikute pastoraalkolleegium keskendub teemale «Nende lauludest te tunnete neid – reformatsioon ja muusika». Tegemist on Põhjakiriku (seni tuntud kui Põhja-Elbe kirik Saksamaal) kümnendat korda toimuva üritusega, mille eesmärgiks on tuua kokku Saksa ja Balti luterlike kirikute vaimulikud. Tavaks on saanud, et pastoraalkolleegium koguneb viieks päevaks, rotatsiooni korras avaneb erinevate maade kirikutel ...
Eelmisel nädalal möödus Facebooki (FB) loomisest kümme aastat. Paras aeg reflekteerida, milline koht on sellel veebipõhisel suhtlusvõrgustikul ning kuhu positsioneerub FB igaühe elus. Ühest vastust on keeruline anda, kuid FB olemasolu on raske ignoreerida. FB kasutajaskond on märkimisväärselt kasvanud. Kui algul kasutati FB-d rohkem suhtlemiseks välismaal viibivate tuttavatega, siis üsna ruttu omandas kanal ka kodumaise populaarsuse, tõrjudes tagaplaanile seni juhtival ...
Allkirjad ajaloolisel dokumendil: 16. veebruaril 1989. aastal kirjutasid Kuremäe kloostris kuue konfessiooni esindajad alla protokollile, millega pandi alus Eesti Kirikute Nõukogule ja laiaulatuslikule oikumeenilisele koostööle Eestis. Asutamisprotokollis deklareeriti nõukogu ees seisvate ühiste ülesannetena kristliku eluhoiaku, kõlbluse ja eetika kujundamist, eestimaalaste õiguste kaitsmist ning soovi ühendada oma jõud evangeeliumi kuulutamisel ja halastustöö tegemisel.
28.–30. jaanuaril kohtusid Tallinnas oikumeeniliste nõukogude peasekretärid ja luterlike kirikute esindajad Norrast, Rootsist, Soomest, Taanist, Islandist ja Eestist. Kohtumisest võttis osa ja tutvustas Euroopa Kirikute Konverentsi (CEC) tööd selle peasekretär dr Guy Liagre. Eesti Kirikute Nõukogu täitevsekretäri Ruudi Leinuse sõnul toimuvad taolised kohtumised iga aasta ja on väga olulised infovahetuse, üksteise tundmaõppimise ja oikumeeniliste nõukogude omavahelise ...
Eesti Kirikute Nõukogu saab 16. veebruaril 25aastaseks – sel päeval aastal 1989 allkirjastasid kuue konfessiooni esindajad Kuremäe kloostris asutamisprotokolli. Alla kirjutasid EELK peapiiskop Kuno Pajula, Vene Apostliku Õigeusu Kiriku metropoliit (hilisem patriarh) Aleksius, Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide vanempresbüter Ülo Meriloo, Eesti Metodisti Kiriku superintendent Olav Pärnamets, Seitsmenda Päeva Adventistide vanempresbüter Aarne Kriisk ja Katoliku Kiriku poolt ...
Kirikud Eesti postmarkidel Viimasel kümnel aastal on jõudnud Eesti Posti margi peale kuus EELK pühakoda. Viimati anti välja Võru Katariina kiriku mark ja esimese päeva ümbrik. 45 eurosenti maksva margi kujundas Riho Luuse ja ilmumiskuupäev oli 24.7.2013, trükiarv 50 000. Margiga märgiti Võru luterliku linnakiriku õnnistamise 220. aastapäeva (24.07.1793). Eelmisel aastal tähistati ka kirikusse vendade Kriisade ehitatud oreli 100. aastapäeva. Varasematel aastatel on ...
Eile oli 50. sünnipäev Torma koguduse õpetajal Mehis Pupartil, kes on andnud oma elu Jumala juhtida. Kahekümnest vaimulikuks oldud aastast (ta ordineeriti diakoniks 12. jaanuaril 1994 ja õpetajaks 9. augustil 2001) viimased seitse on Saaremaalt pärit Mehis teeninud mandril ega ole siingi jätnud tagaplaanile armastatud hingehoiutööd. Koguduse teenimise kõrvalt jagab ta jumalasõna ja julgustab inimesi Sadala hooldekodus, vahel ka Torma päevakeskuses, Kääpa hooldekodus ning ...
Läänemaa teenetemärk antakse sel aastal Kullamaal elavale põlisele metsamehele Lembitu Tverdjanskile (fotol). Lembitu on mees, kes palju jõuab. Poolsada aastat metsamehena tegutsenud, on ta pälvinud sel alal elutööpreemia, aga teda on jätkunud ka kiriku juurde. Pärast leeri Haapsalus, aga pensionile jäänuna kodukohas Kullamaal. Lembitu on üks neid, kes koos abikaasaga vabadusetuultes kiriku juurde tuli ja jäi. Siis lasid nad end ka laulatada. Jäänud 15 aasta eest ...
Viimsi kirikus avati ikooninäitus ja anti kahele Viimsi koguduse koostööpartnerile üle EELK autasu. Näituse avamisel 6. veebruaril andis piiskop Einar Soone Soome õigeusu kiriku Joensuu piiskopile Arsenile ja toimetajale Aristarkos Tapani Sirviöle kui kauaaegsetele Viimsi koguduse koostööpartneritele üle EELK koostöömedali. Need on esimesed koostöömedalid, mida EELK on andnud Soome ortodoksidele. 2011. aastal asutatud koostöömedal antakse EELK välispartnerile – ...
3. mail toimusid üle-eestilised «Teeme ära!» talgud, mille käigus tehti korda ka rohkelt kirikute ümbrust, kalmistuid, kabeliaedu ja muid pühakodadega seotud paiku.
Kuigi mõned talgud algasid juba möödunud nädalal ning nii mõnelgi puhul tehakse veel maikuu jooksul järeltalguid, toimus enamik talgutest just laupäeval. Kokku peeti talguid üle 1700, millest rohkem kui 100 lisandus veel viimaste päevade jooksul enne 3. maid. Kirikutega seotud talguid oli neist pea 60.
Talgute käigus korrastati kirikuaedu, koristati talve jooksul tekkinud prahti, puhastati kalmistuid või suuremate kirikute puhul tehti ka renoveerimistöid. Kuigi ilm kimbutas Eesti eri paiku nii vihma, rahe kui lumega, olid osalenud toimunuga igati rahul ja said tihtipeale planeerituga isegi mitu tundi plaanitust varem valmis.
Enamasti olid abikätt ulatama tulnud oma koguduse, küla või valla inimesed. Linnade ja suuremate koguduse puhul oli ka kaugemalt tulnud vabatahtlikke, näiteks oli Tartu Pühade Aleksandrite kirikule appi tulnud palju üliõpilasseltsi Põhjala liikmeid.
Kuigi üldjuhul leiti talgute jooksul suurtes kogustes prahti või lehtede alt rohelist maad, esines Tartus ka üks lausa šokeeriv vahejuhtum. Nimelt avastati Tartu Peetri kiriku keldrist kaks F-1 granaati, mida märgati alles siis, kui need koos ülejäänud prahiga välja toodi.
Seejärel kutsuti kiirelt kohale demineerijad, kes granaadid koos keldrist leitud padrunitega turvaliselt minema viisid.
|
OSCAR-2019
|
||
See kommentaar on sisestatud anonüümse kasutaja "IDIOOTIA" poolt ja on seetõttu nähtav ainult anonüümsete kommentaaride kaustas
Nii paistab olevat. Siiani ei ole ükski valitsuse istuv kahjur - riigivaenlane karistada saanud, isegi EAS- i endine juht sai kompensatsiooni ja tõmbas uttu uuele tasuvale töökohale.
Valitsus võttis vastu otsuse, mis kahjustab rahaliselt vabariiki. Kes vastutab? Oss oli ainult idee autor selles mängus.
Kui ralli ajal kirjutatakse #GoOtt siis siia võib kirjutada #GoOssinovski kuidas saavad need poliitikud yldse selliseid debiilseid otsuseid teha, varsti on uus krahh ukse taga sest need kes pumba juures ei mõista et lihtrahval nii häst ei lähe.
See alkoholiralli Lätti on massipssühoos, mida tugevast on võimendanud meedia. Aga loomulikult on see vesi praeguse valitsuse vastastele. Pidevalt valitsust materdades püütakse valitsuse mainet maha tõmmata ja järgmise aasta valimistel edu saavutada. Tegelikult on tulude laekumine tänavu suurem kui eelmisel aastal ja nutulauluks pole põhjust. Piirikaubandus toimub igas riigis, kus naabriga piir on lahti. Aga kui need arvud on õiged (milles suuresti kahtlen), siis on küll jube kui palju raha eestlased maha joovad. Kas sellele rahale paremat paigutust ei leia kui kõrist alla lasta? Ja eestist tahetakse pensione, sotsiaaltoetusi, tasuta haridust, tasuta arstiabi, aga raha viiakse Lätti. Kuidas meie elu paraneb, kui toidame naaberriigi eelarvet? Natuke peaks enne Lätti sõitmist ka mõtlema, kas on ikka mõtet koormate viisi alkoholi kokku osta ja see kõrist alla lasta? Joome sama raha eest, aga joome natuke vähem, oleme natuke kainemad ja jätame oma raha Eesti eelarvesse. Kui ostetakse toitu, ehitustarbeid jne., see on arusaadav. Aga sõita Lätti ja osta koormate viisi alkoholi- no tule taevas appi! Osa eestlasi on ikka täiesti lolliks läinud, või lolliks joonud.
Sester, sina w? Mis tasuta asjadest sa lälised? Eriarsti juurde järjekord 3kuud,võtad tasulise saad 3päevaga.
Selle-eest suuremad kütuseaktsiisid, elektriaktsiisid- ja arved korvavad selle ilusti, valitsusärrade arvates. Kole lugu ikka küll...
Mind kõige rohkem ajab närvi see, et neil patseritel kobistab ka nii jubedasti. Kõikide prohmakate kiuste tuleb suure maksulaekumise ja palgakasvu toel eelarve täis jalõpuks jääb õigust ülegi:(
Isiklikult joon väga vähe, poleks kunagi arvanud, et Lätist alkot ostan. Aga kuna sai Lätis puhkamas käidud siis sai ka alkopoodi külastatud. Hinnavahe Eestiga ikka meeletu. Varusin endale hunnik veine ja kast õlut endale. Lisaks olid tellimused sõpradelt. Kui juba minusugune vähetarbija ostab Lätist, siis mida suuremad joogisõbrad veel teevad :) Elagu Eesti aktsiisid!
Jube, mis toimub. Alkohol ei ole ometi esmatarbekaup, milleta elada ei saa. Kui palju aega raha kulutatakseselleks, et juua, joomase peaga teha seda ja teist "vajalikku" asja. Kas meie naised-lapsed tõesti on rahul joomase pereisaga, kodurahu puudusega, vasikud lõhnad jne. Kas tõesti peame end olematuks jooma, nagu seda tehti siberi rahvastega!`? Miks meedia ei ole isamaaline vaid võimendab ja sisuliselt kiidab pidevat alko tarbimist ja sellega kaasnevaid pahategusi.
Ossinovski tahtlis lihtsalt oma sotsialistlikku plaani ellu viia , mis kindlasti oli tema arust hea tegemine. Kuid samuti mõtlesid ka teised sotsialistid, Pol Pot ja Hitler näiteks. Niiet, kas see siis on ikka vabandus?
Kas need alkokauplused segavad teid kuidagi? Ei saa ilma kärakat ostmata neist mööda minna või milles on probleem?
Milles see Ossinovski sotsialism seisneb? Vabadus ei ole olukord, kus võib teha, mis pähe tuleb. Vabadus juua ennast lolliks või haigeks on igaühel olemas, kui ta peret ei traumeeri või tänavale ei lähe.
Soomes on 5milj. elaniku kohta ainult 500 alkomüügi õigusega poodi! Ööklubides lõpetatakse müük ühe-kahe aeg. Kui see on sotsialism, siis ellist sotsialismi tahaks Eestissegi. Kui Ossinovski on võimeline seda tagama, siis olen tema poolt.
Mind rohkem huvitab, kas eelarve on täidetud e. siis kas suudeti vähemalt see, mis loodeti, kätte saada?
Üldiselt tundub tõene eilsest Äripäevast loetud arvamus (kas see ka mitte ei olnud üks alkoholitootja?, ma ei suutnud seda arvamust leida), et tegelikult on hinnad Lätis juba mõnda aega olnud madalamad kui Eestis. See, et piirikaubandus praegu hakkas lokkama, on meedia ja alkoholitootjate reklaami süü. Ilmselt nüüd jääb see nii pikaks ajaks
Niiet Praeguse seisuga on maksulaekumine lihtsalt õlle müügilt eelmise aastaga võrreldes umbes 8M miinuses
Arvestamata kõike muud (Raha liigub Eesti ringlusest välja, õlle ostma minnes ostetakse ka muud kraami)
Lugupeetud Aime. Selline sildistamine ei näita sildistajat just kõige paremas valguses. Tekkib küsimus, et kes on ikkagi rohkem meedia poolt mõjutatud?
Meedia lisaks sellele alkoreklaamile on pidevalt üritanud näidata piirikaubanduses osalejaid , kui madalalaubalisi joodikuid. Reaalsus on midagi muud, isegi kõrgepalgalised riigiametnikud ostavad kaupa Lätist, kui sinna kanti juhtuvad.
On teil mingit ülevaadet nendest inimestest, kes seda 100M lätti viivad või vaid arvamus (meediast mõjutatud)?
|
OSCAR-2019
|
||
II tüüpi diabeedi ravi täiskasvanutel, kui ainult dieedi, füüsilise koormusega ja kehakaalu vähendamisega ei saavutata vere glükoosisisalduse piisavat vähenemist.
Tavaline ööpäevane annus varieerub 1 kuni 4 tabletini ööpäevas, st 30...120 mg, mis manustatakse suukaudselt ühekordse annusena hommikusöögi ajal.
Kui ravim ununeb võtmata (üks annus on vahele jäänud), ei tohi järgmisel päeval annust suurendada. Nagu mistahes teise hüpoglükeemilise ravimi korral, tuleb annust kohandada vastavalt patsiendi metaboolsele vastusele (plasma glükoosisisaldus, HbA1C - glükosüleeritud hemoglobiin).
Kui vajalikku plasma glükoositaset ei õnnestunud saavutada, võib annust astmeliselt suurendada 60, 90 või 120 mg-ni ööpäevas. Intervall annuste suurendamise vahel peab olema vähemalt 1 kuu, välja arvatud patsiendid, kelle plasma glükoositase ei ole pärast kahenädalast ravi langenud. Sellisel juhul võib annust suurendada juba teise ravinädala lõpus.
Ühe 80 mg gliklasiidi tableti toime on võrreldav ühe Gliclazide Krka 30 mg-se toimeainet modifitseeritult vabastava tableti toimega. Seega võib ülemineku sooritada, kuid eelduseks on, et
Üleminek mõnelt teiselt suukaudselt antidiabeetiliselt ravimilt Gliclazide Krka 30 mg toimeainet modifitseeritult vabastavatele tablettidele
Gliclazide Krka 30 mg toimeainet modifitseeritult vabastavaid tablette võib kasutada ka teiste suukaudsete diabeediravimite asendamiseks.
Üleminekuperiood ei ole üldiselt vajalik. Algannusena kasutatakse 30 mg, edasine annus sõltub patsiendi vere glükoosisisaldusest, nagu eelpool kirjeldatud.
Üleminekul pikendatud toimekestusega sulfonüüluurea preparaadilt on vajalik mõnepäevane ravimivaba periood, et ära hoida kahe ravimi aditiivset toimet, mis võib põhjustada hüpoglükeemilist reaktsiooni. Eelpool kirjeldatud skeemi tuleb järgida ka üleminekul Gliclazide Krka 30 mg toimeainet modifitseeritult vabastavatele tablettidele, st algannusena tuleb kasutada 30 mg gliklasiidi ööpäevas, millele järgneb annuse astmeline suurendamine vastavalt individuaalsele metaboolsele vastusele.
Gliclazide Krka 30 mg toimeainet modifitseeritult vabastavaid tablette võib kombineerida biguaniididega, alfa-glükosidaasi inhibiitoritega või insuliiniga.
Patsientidel, kellel ravi Gliclazide Krka 30 mg toimeainet modifitseeritult vabastavate tablettidega ei anna piisavaid tulemusi, võib arsti hoolika järelvalve all alustada samaaegset insuliinravi.
Gliclazide Krka 30 mg toimeainet modifitseeritult vabastavaid tablette määratakse samas annuses kui alla 65-aastastele patsientidele.
Kerge kuni mõõduka neerupuudulikkusega patsientidel võib kasutada sama annustamisskeemi, mis normaalse neerufunktsiooniga patsientidel, koos patsiendi seisundi hoolika jälgimisega. Need andmed on kindlaks tehtud kliinilistes uuringutes.
-rasked või halvasti kompenseeritud endokriinsüsteemi häired (hüpopituitarism, hüpotüreoidism, neerupealiste puudulikkus),
Gliclazide Krka efektiivsus ja ohutus lastel ja noorukitel ei ole tõestatud. Andmed lastel puuduvad.
-Ülitundlikkus gliklasiidi, teiste sulfonüüluureate, sulfoonamiidide või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
Ravi tuleb määrata ainult juhul, kui patsient sööb regulaarselt (k.a hommikusöök). On oluline, et süsivesikute tarbimine oleks regulaarne, sest söögikorra hilinemisel, toidu ebapiisava koguse või süsivesikute vähese sisalduse korral toidus suureneb hüpoglükeemia oht. Hüpoglükeemia tekib sagedamini vähese kalorsusega toidu söömisel, pärast pikka ja pingutavat füüsilist koormust, alkoholi tarbimist või kombineeritud ravi korral teiste hüpoglükeemiliste preparaatidega.
Hüpoglükeemia võib tekkida sulfonüüluurea preparaatide kasutamisel (vt lõik 4.8). Mõnedel juhtudel on see kulgenud raskelt ja pikaajaliselt. Vajalik võib olla hospitaliseerimine ning glükoosi manustamist võib olla vajalik jätkata mitmeid päevi.
Hüpoglükeemia ohu vähendamiseks on vajalik hoolikas haigete ja ravimi annuse valik, samuti arusaadava informatsiooni edastamine patsiendile.
-patsiendi keeldumine koostööst või (peamiselt eakate puhul) suutmatus arsti korraldustest kinni pidada;
-alatoitlus, ebaregulaarsed söögikorrad, söögikordade vahelejätmine, nälgimine või järsud muutused toidu koostises;
-teatud endokriinsüsteemi haigused: kilpnäärmehaigused, hüpopituitarism ja neerupealiste puudulikkus;
Maksapuudulikkuse või raske neerupuudulikkusega patsientidel võib gliklasiidi farmakokineetika ja/või farmakodünaamika muutuda. Hüpoglükeemia kestus võib nendel patsientidel pikeneda, seepärast tuleb rakendada vastavaid ettevaatusabinõusid.
Patsiendile ja tema lähedastele tuleb selgitada hüpoglükeemia riskifaktoreid ning selle sümptomeid (vt lõik 4.8), haiguse ravi ja põhjusi, mis viivad hüpoglükeemia tekkeni.
Patsiendile tuleb selgitada, kui tähtis on järgida toitumissoovitusi, tegelda regulaarselt füüsilise koormusega ja mõõta regulaarselt vere glükoosisisaldust.
Vere glükoosisisalduse kontrolli võivad antidiabeetilist ravi saavatel patsientidel mõjutada mitmed asjaolud: naistepuna (Hypericum perforatum) sisaldavad ravimid (vt lõik 4.5), palavik, trauma, infektsioon või operatsioon. Mõnel juhul on vajalik insuliini manustamine.
Mis tahes suukaudse antidiabeetilise ravimi, sealhulgas gliklasiidi, hüpoglükeemiline toime nõrgeneb paljudel patsientidel aja möödudes: see võib juhtuda diabeedi progresseerumise või ravivastuse vähenemise tõttu. Tekib sekundaarne insuliinresistentsus, mis erineb esmasest resistentsusest, kus ravi ei anna tulemust juba esmasel kasutamisel. Enne sekundaarse resistentsuse diagnoosimist tuleb mõelda, kas ravimi annus on piisav ja toitumisrežiim adekvaatne.
Diabeetikutel, eriti eakatel, kes saavad samaaegselt ravi fluorokinoloonidega, on teatatud vere glükoositasakaalu häiretest sealhulgas hüpoglükeemiast ja hüperglükeemiast. Seetõttu on soovitatav hoolikas vere glükoosisisalduse jälgimine kõikidel patsientidel, kes saavad samaaegselt gliklasiidi ja fluorokinoloone.
Glükosüleeritud hemoglobiini (või veenivere glükoos enne sööki) määramine on soovitatav plasma glükoositaseme hindamiseks. Individuaalne vere glükoosisisalduse määramine tuleb samuti kasuks.
Glükoos-6-fosfaatdehüdrogenaasi (G6PD) defitsiidiga patsientidel võib ravi sulfonüüluureatega viia hemolüütilise aneemia tekkeni. Kuna gliklasiid kuulub keemiliselt sulfonüüluureate rühma, siis tuleks seda G6PD-defitsiidiga patsientidel kasutada ettevaatusega ning kaaluda alternatiivset ravi mitte sulfonüüluurea preparaatidega.
Gliclazide Krka modifitseeritult vabastavad tabletid sisaldavad laktoosi. Patsiendid, kes põevad harvaesinevat pärilikku galaktoositalumatust, laktaasidefitsiiti või glükoosi-galaktoosi malabsorptsiooni, ei tohi seda ravimit võtta.
-Mikonasool (süsteemsel kasutamisel, geelina suuõõne limaskestale): suureneb hüpoglükeemia oht isegi kuni kooma tekkimiseni.
-Fenüülbutasoon (süsteemsel kasutamisel): tugevneb sulfonüüluurea preparaatide hüpoglükeemiline toime (väheneb viimaste seondumine plasmavalkudega ja/või aeglustub eritumine).
Soovitatav on kasutada teisi põletikuvastaseid ravimeid või hoiatada patsienti, et tuleb sagedamini kontrollida vere glükoosisisaldust. Vajadusel tuleb korrigeerida diabeediravimite annust põletikuvastaste ravimite kasutamise ajal ja järgselt.
-Alkohol: tugevneb gliklasiidi hüpoglükeemiline toime (inhibeeritakse kompensatoorsed reaktsioonid), mis võib viia hüpoglükeemilise kooma tekkimiseni.
Järgnevate ravimite toimel võib vere glükoosisisaldust langetav efekt tugevneda ning seega mõnikord tekkida isegi hüpoglükeemia: teised antidiabeetilised ravimid (insuliin, akarboos, metformiin, tiasolidiindioonid, dipeptidüülpeptidaas-4 inhibiitorid, GLP-1 retseptori antagonistid), beeta- adrenoblokaatorid, flukonasool, angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid (kaptopriil, enalapriil), H-histamiinretseptorite blokaatorid, MAO-inhibiitorid, sulfoonamiidid, klaritromütsiin ja mittesteroidsed põletikuvastased ained.
Kui on vajalik selle toimeaine kasutamine, hoiatage patsienti ja rõhutage glükoosisisalduse veres ja uriinis jälgimise olulisust. Võib osutuda vajalikuks antidiabeetilise ravimi annuse korrigeerimine danasoolravi ajal ja pärast seda.
-Kloorpromasiin (neuroleptikum): suured annused (>100 mg kloorpromasiini ööpäevas) suurendavad plasma glükoositaset (väheneb insuliini sekretsioon).
Hoiatage patsienti vastavalt ja rõhutage vere glükoosisisalduse jälgimise vajadust. Võib osutuda vajalikuks antidiabeetilise ravimi annuse korrigeerimine neuroleptikumravi ajal ja pärast seda.
-Glükokortikoidid (süsteemsel ja lokaalsel manustamisel: liigesesisesed, naha- ja rektaalsed preparaadid) ja tetrakosaktiid: suureneb plasma glükoositase, võimaliku ketoosi kujunemiseni (glükokortikoidide tõttu väheneb süsivesikute taluvus).
Hoiatage patsienti vastavalt ja rõhutage vere glükoosisisalduse jälgimise vajadust, eriti ravi alguses. Võib osutuda vajalikuks antidiabeetilise ravimi annuse korrigeerimine glükokortikoidravi ajal ja pärast seda.
Rõhutage patsiendi vere glükoosisisalduse jälgimise olulisust ning vajadusel lülituge insuliinravile.
-Fluorokinoloonid: gliklasiidi samaaegsel kasutamisel fluorokinolooniga tuleb patsienti hoiatada düsglükeemia riskist ja rõhutada vere glükoosisisalduse jälgimise olulisust.
Sulfonüüluuread võivad kaasuva ravi ajal tugevdada antikoagulantide toimet. Vajalik võib olla antikoagulandi annuse kohandamine.
Gliklasiidi kasutamise kohta rasedatel andmed puuduvad või on piiratud hulgal (vähem kui 300 raseda andmed), kuigi on mõningaid andmeid teiste sulfonüüluurea preparaatide kohta.
Loomkatsetes puudus gliklasiidil teratogeenne toime (vt lõik 5.3). Ettevaatusena on parem vältida gliklasiidi kasutamist raseduse ajal.
Kontroll suhkrutõve üle peaks olema saavutatud enne viljastumist, et vähendada kontrollimata diabeediga seotud kaasasündinud väärarengute tekkimise ohtu.
Suukaudsed hüpoglükeemilised ravimid ei ole sobivad, insuliin on esimese valiku ravim suhkrutõve raviks raseduse ajal. On soovitatav suukaudsed hüpoglükeemilised ravimid asendada insuliiniga enne plaanitavat rasedust või võimalikult vara raseduse avastamisel.
Ei ole teada, kas gliklasiid või selle metaboliidid erituvad rinnapiima. Vastsündinul tekkida võiva hüpoglükeemia ohu tõttu on rinnaga toitmise ajal gliklasiidi kasutamine vastunäidustatud. Riski vastsündinutele/imikutele ei saa välistada.
Toimet fertiilsusele või reproduktiivsusele isastel ja emastel rottidel ei ole täheldatud (vt lõik 5.3).
Gliclazide Krka ei mõjuta või mõjutab ebaoluliselt autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet. Kuid siiski peab patsient tundma hüpoglükeemia tunnuseid ning olema ettevaatlik autojuhtimisel või liikuvate mehhanismidega töötamisel, seda eriti ravi alguses.
Gliklasiidi ja teiste sulfonüüluureate kasutamise kogemusele tuginedes on teatatud järgnevatest kõrvaltoimetest.
Sarnaselt kõigile sulfonüüluureatele võib ravi Gliclazide Krka toimeainet modifitseeritult vabastavate tablettidega sageli põhjustada hüpoglükeemiat, kui söögikorrad on ebaregulaarsed ja eriti kui söögikord jäetakse vahele. Hüpoglükeemia võimalikeks tunnusteks on peavalu, tugev näljatunne, iiveldus, oksendamine, roidumus, unehäired, agiteeritus, agressiivsus, keskendumisvõime vähenemine, teadvushäired ja reageerimisvõime aeglustumine, depressioon; segasusseisund, kõne- ja nägemishäired, kõnevõime kaotus, lihastõmblused, halvatus, tundlikkushäired, pearinglus, jõuetus, enesekontrolli kaotus, deliirium, krambid, pindmine hingamine, bradükardia, uimasus ja teadvusekaotus kuni koomani või letaalse lõppeni.
Adrenergilise vasturegulatsiooni tõttu võivad tekkida ka higistamine, külm-niiske nahk, ärevus, tahhükardia, hüpertensioon, südamepekslemine, stenokardia ja südame rütmihäired.
Tavaliselt taanduvad hüpoglükeemia tunnused süsivesikute (suhkur) söömisel. Suhkruasendajad toimet ei oma. Kogemused teiste sulfonüüluureatega on näidanud, et hüpoglükeemia võib taastekkida ka siis, kui esialgne ravi oli tulemuslik.
Raske või pikaajalise hüpoglükeemia korral, isegi siis, kui suhkru manustamisega saavutati esialgne positiivne tulemus, on vajalik kohene medikamentoosne ravi või isegi hospitaliseerimine.
Seedetrakti häired: on teatatud seedetrakti häiretest, sh kõhuvalu, iiveldus, oksendamine, düspepsia, kõhulahtisus ja –kinnisus. Nende kõrvaltoimete tekkimisest on võimalik hoiduda või viia see miinimumini, kui gliklasiidi võtta koos hommikusöögiga.
Lööve, sügelus, nõgestõbi, angioödeem, erüteem, makulopapuloosne lööve, villiline lööve (nagu Stevensi-Johnsoni sündroom ja toksiline epidermaalne nekrolüüs) ja üksikjuhtudel ravimist põhjustatud nahalööve koos eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega (DRESS).
Hematoloogilisi muutusi esineb harva. Nendeks võivad olla aneemia, leukopeenia, trombotsütopeenia, granulotsütopeenia. Need kõrvaltoimed üldiselt mööduvad pärast gliklasiidravi lõpetamist.
Maksaensüümide aktiivsuse suurenemine (ASAT, ALAT, alkaalne fosfataas), hepatiit (üksikjuhud). Kolestaatilise ikteruse korral tuleb ravi katkestada. Need kõrvaltoimed on tavaliselt ravi lõpetamisel taandunud.
erütrotsütopeenia, agranulotsütoos, hemolüütiline aneemia, pantsütopeenia ja allergiline vaskuliit, hüponatreemia, maksaensüümide aktiivsuse suurenemine ning isegi maksafunktsiooni häired (nt kolestaasi ja ikterusega) ja hepatiit, mis taandus pärast sulfonüüluurea võtmise lõpetamist või üksikjuhtudel viis eluohtliku maksakahjustuseni.
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab järkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.
peab määrama raviks koheselt süsivesikuid, muudetakse annust ja/või dieeti. Patsiendi seisundit tuleb hoolikalt jälgida, kuni arst on patsiendi seisundi ohutuses kindel.
Võimalikud on rasked hüpoglükeemilised reaktsioonid koos kooma, krampide või muude neuroloogiliste häiretega, mida tuleb ravida kui erakorralist meditsiinilist juhtumit, mis nõuab patsiendi kohest hospitaliseerimist.
Hüpoglükeemilise kooma või selle kahtluse korral tuleb patsiendile manustada kiire intravenoosse süstena 50 ml kontsentreeritud (20...30%) glükoosilahust. Sellele peab järgnema lahjendatud (10%) glükoosilahuse pidev infusioon tasemel, mis säilitab vere glükoosisisalduse üle 1g liitri kohta. Patsiendi seisundit tuleb hoolikalt jälgida ja sõltuvalt selle järgsest patsiendi seisundist, otsustab arst edasise jälgimise vajalikkuse üle.
Dialüüs ei anna patsiendile soovitavat tulemust, kuna gliklasiid on tugevalt seondunud plasmavalkudega.
Gliklasiid langetab plasma glükoositaset, stimuleerides insuliini sekretsiooni pankrease Langerhansi saarekestes paiknevatest beeta-rakkudest. Postprandiaalse insuliini ja C-peptiidi sekretsiooni suurenemine säilib ka pärast 2 aastat kestnud ravi.
Gliklasiid taastab II tüüpi suhkrutõve korral oluliselt insuliini sekretsiooni esimeses (varases) faasis vastusena glükoosi plasmasisalduse suurenemisele ja suurendab insuliini sekretsiooni teises (hilises) faasis. Vastusena toidu või glükoosi poolt indutseeritud stimulatsioonile suureneb insuliini sekretsioon märkmisväärselt.
Gliklasiid vähendab mikrotrombide teket kahe mehhanismi kaudu, mis võivad olla seotud suhkrutõve komplikatsioonide kujunemisega:
-trombotsüütide agregatsiooni ja adhesiooni osaline inhibeerimine koos trombotsüütide aktivatsiooni markerite (beeta-tromboglobuliin, tromboksaan B) pärssimisega;
-toime veresoone endoteeli fibrinolüütilisele aktiivsusele koos koe plasminogeeni aktivaatori aktiivsuse suurenemisega.
Plasmakontsentratsioonid suurenevad progressiivselt esimese 6 tunni jooksul, jõudes tasakaalukontsentratsioonini, mis säilib kuuendast kuni kaheteistkümnenda tunnini pärast
Gliclazide Krka toimeainet modifitseeritult vabastavate tablettide ööpäevane üksikannus säilitab efektiivse gliklasiidi plasmakontsentratsiooni 24 tunniks.
Gliklasiid metaboliseerub peamiselt maksas ja eritub neerude kaudu: uriinis võib leida alla 1% muutumatust toimeainest. Aktiivseid metaboliite plasmas leitud ei ole.
Korduvtoksilisuse ja genotoksilisuse mittekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele. Pikaajalised kartsinogeensusuuringud puuduvad. Loomkatsetes ei ole täheldatud teratogeenseid toimeid, kuid inimese maksimaalsest annusest 25 kordselt suuremate annuste kasutamisel täheldati väiksema sünnikaaluga looteid. Loomkatsetes ei täheldatud pärast gliklasiidi manustamist toimet fertiilsusele ja paljunemisvõimele.
Gliklazide Krka 30 mg on saadaval PVC/Alumiinium blistrites (10, 14 või 15 tabletti blistris) pakendatuna karpidesse 10, 14, 20, 28, 30, 56, 60, 84, 90, 100, 120 või 180 tabletti ja tableti purkidesse (HDPE pitseeritud PP-keeratava korgiga) 90, 120 või 180 tableti kaupa.
|
OSCAR-2019
|
||
Teine finantsplaanide koolituse moodul toimus Tartus 20. novembril ning oli suures osas praktilist laadi.
Jätkusuutliku ettevõtte tegevuses võivad varitseda kaks peamist omavahel seotud ohtu: rahapuudus ja jätkuvad kahjumid. Peamine ravim - kasumid.
Kolmas väljakutse 2013. aasta sügisel oli ettepanek sõita kahel päeval Tartusse ja viia läbi SEIKU (sotsiaalse ettevõtluse inkubaatori) eelinkubatsiooni raames finantsplaanide tutvustus. Põhirõhk finantsplaanide sissejuhataval tutvustamisel ja esitaminel iPlanneris.
Esimene koolitus toimus 13. novembril ja oli teoreetilist plaani. Nagu ikka, alustuseks veidi teooriat ja ajalugu.
Arvepidamine tekkis vajadusest teada vara suurust kogustes. Muistses Babüloonias ja Assüürias reguleerisid majandustehinguid Hammurapi seadused. Arvepidamine kajastas kaubanduslikke tehinguid ja neid fikseeriti savitahvlitel. Egiptuses alates 4 tuh e.m.a. arvestus vara üle koguselises vääringus. Hiinas tekkis raamatupidamine vajadusest pidada arvestust keisri ja riigi varade ja tehingute üle. Hiinas kasutati arvelauda juba 4600 a. tagasi. Kaasaegse arvepidamise alus 15. saj lõpust, mil Paccioli koondas talle teadaoleva info ja kogemuse.
Raamatupidamise vajalikkust saab kõige paremini iseloomistada selle funktsioonidega, mis suures osas kattuvad planeerimise funktsioonidega:
Finantsplaanid on majandusarvestuse üks tahke, mida esitatakse nii raamatupidamis(finants)aruannete kui ka muudes formaatides. Hiljem võrreldakse finantsplaanide näitajaid tegelike tulemustega, mis võimaldab hinnata tegelikke tulemusi, plaanide kvaliteeti, analüüsida erinevusi ning leida uusi lahendusi.
Finantsaruannete omavahelisi seoseid ja nende olemust võib kirjeldada lühidalt järgmise skeemi abil:
Ettevõtte tegevuse alguses kuid ka edaspidi on vaja teha otsuseid põhitegevuseks vajalike põhivara investeeringte ja muud soetuste ning ettevõtte tegevuse ja soetuste finantseerimise kohta.
Sihtfinantseerimine on oma olemuselt sihtotstarbeliselt antud ja teatud tingimustega seotud toetus, mille korral kasutatakse neid ainult teatud kulutuste katteks või teatud tingimuste tagamiseks.
Sihtfinantseeringu saaja peab olema suuteline suuteline igal hetkel oma dokumentatsiooniga tõestama, et saadud vahendeid on kasutatud sihtotstarbeliselt. Juhul, kui seda ei ole nii tehtud, on toetuse andjal õigus nõuda tema poolt finantseeritud summa tagasi.
Sihtfinantseerimise kajastamist raamatupidamises reguleerib RTJ 12 (Raamatupidamise Toimkonna Juhend). Eestis on alates 2013. aasta algusest kasutusel ainult sihtfinantseeringute kajastamise netomeetod.
Varade sihtfinantseeringu kajastamine netomeetodil, st netosoetusmaksumuses, tähendab varade soetuseks kulutatud summa, millest on maha arvatud soetamiseks saadud sihtfinantseerimise summa (tasuta saadud vara soetusmaksumus on null).
Tegevuskulude sihtfinantseerimine kajastatakse tuludes üksnes siis, kui sihtfinantseerimine muutub sissenõutavaks ja sihtfinantseerimisega seotud tingimused on täidetud. Saadud sihtfinantseerimine, mille puhul tuluna kajastamise tingimused ei ole täidetud, kajastatakse bilansis kohustusena.
Sihtfinantseerimise arvestuse tähtsaimaks momendiks on see, et raamatupidamise arvestuses ei kajastata neid väärtusi, mille eest ei ole ettevõte ise maksnud.
Finantsplaan ehk eelarve on tegevusplaan teatud kindlaks ajaperioodiks; planeeritud tegevuste formaalne väljendus.
Finantsplaanide koostamisel on sisenditeks eelmiste perioodide tulemused, järgmise aasta makroökonoomilise arengu indikaatorid, turuinfo, otsearvestused ehk Zero based (planeerimine arvestamata ajalugu). Üheks viimasel ajal kasutust leidnud meedodiks on tegevuspõhine planeerimine, seob ressursid mõõdikutega.
Oktoobri algus on juba kümme aastat Tallinna ettevõtjatele huvitav aeg: linn viib sel ajal läbi ettevõtluspäeva, mis on suunatud alustavatele ja ka tegutsevatele ettevõtetele uute ideede saamiseks ning teadmiste värsekndamiseks.
Computare OÜ viis 2. oktoobril 2013 Viru Keskuses läbi seminar — töötoa teemal „Arvepidamine ja väikeettevõtte raamatud“.
Seminari eesmärgiks oli julgustada alustavaid ettevõtjaid ning kinnitada, et raamatupidamine on arusaadav, loogiline ja suures osas ise tehtav. Väiksem ettevõte, kus vähe kandeid ning nüansse, on just hea algus algajale raamatupidamishuvilisele. Maksuarvestus ja maksuseadused võivad tekitada alguses raskusi, kuid alati saab paluda abi spetsialistidelt.
Raamatupidamine - mõistete ja tegevuste kogum, et koguda ja esitada informatsiooni ning kirjendada majandustehinguid.
Majandustehing - raamatupidamiskohustuslase tehtud tehing, kolmandate isikute vaheline tehing või raamatupidamiskohuslast puudutav sündmus, mille tagajärjel muutub vara, kohustuste või omakapitali koosseis.
Algdokument - majandustehingu toimumist tõendav kirjalik tõend, millel peavad olema vajalikud andmed.
Soovime, et ettevõtjad oleksid niipalju kui võimalik ise enda raamatupidajad. Mida selle all silmas peame? Seda, et ettevõtjad tunneksid raamatupidamise teooriat, osaleksid oma ettevõtte arvepidamise ja dokumentide liikumise protseduuride väljatöötamisel, oskaksid hinnata ja kasutada finantsaruandeid ning teisi raamatupidamisandmete alusel koostatud aruandeid.
Ettevõtja võib raamatupidamisarvestuse korraldamisel seda ise teha, tööle võtta raamatupidaja või osta sisse raamatupidamise teenust. Võib nimetatud variante kombineerida.
Sünonüümisõnastik annab termini efektiivsus vasteteks sõnad jõudlus, tootlus, tootlikkus, suutlikus, töövõime. Finantsanalüüsis kasutatakse neist enam termineid tootlus, tootlikkus. Meeldivamaks terminiks on töövõime, mis sobib hindamaks nii firmade kui inimeste varade kasutamise tõhusust.
Mida kõrgem on näitaja, seda rohkem ja paremini on vara kasutusel. Ja veel näeme, et suurem müügitulu tähendab suuremat töövõimet ning vastupidi.
Kas sinu firmal on alati piisavalt raha, et tasuda kõik lühiajalised võlgnevused — kaasa arvatud töötajatele, hankijatele, arvestatud maksude eest? On olemas lihtne valem lühiajalise maksevõime (ehk ettevõte võime tasuda lühiajalisi kohustusi) hindamiseks:
Lühiajalise maksevõime näitaja on üks olulisemaid suhtarve, mida tuleks hinnata ajaskaalal ja leida muutumise trendid. Juhuslik, erandlik raha puudujääk ei tohiks tekitada paanikat.
Kui raha pidevalt ei jätku ja tavapärane äritegevus ei näi raha juurde „tekitavat“, tuleks kaaluda müügi suurendamist, kulude kokkuhoidu, vara müümist, laenude võtmist, omanike osaluse suurendamist, jne jn
„Kui soovid midagi mõista, jälgi selle algust ja arengut“ (E. Jäger). Esimesed kirjalikud teated arvepidamisest ulatuvad 4 aastatuhandesse e.m.a. Tolleaegses Egiptuses peeti arvestust vara üle koguselises, mitte rahalises vääringus. Sisuliselt toimus vara ja varude: hõbeda, koduloomade, vilja ja muu vara inventuur! Kõige esimese arvepidamise eesmärk oli pidada arvestust omanduses oleva või hoiustatud kauba ja vara üle; kui palju mida kellelegi kuulus ja kui palju oli sissetulek ning väljaminek. Teinekord kinnitati kauba või vara väljaminek mitme erineva inimese poolt ning kaup saadeti laost välja alles vastutava isiku loaga.
Aja jooksul arenes arvepidamine veelgi ning kauba või vara liikumised seoti vajadusel kauba väljastamise normidega ja omamoodi töökäskudega, mille täitmist oli võimalik hiljem kontrollida. Kokkuvõtteid tehti iga päeva lõpuks. See oli võimalik, sest majandustehinguid toimus vähe. Igapäevast kaup- kauba vastu vahetust ei olnud mõtet kirjalikult registreerida.
Teadlased on leidnud vanades arvepidamisürikutes vigu, seejuures ei ole selge, kas need olid juhuslikud vead või teadlik pettus. Pole midagi uut siin päikese all!
Erinevalt vanast Egiptusest kasutati Jõgedevahelisel maal kirjalike ülestähenduste, sealhulgas tehingute ja arvepidamise, märkimiseks savitahvleid. Kõik kindlasti mäletavad seda kooli ajalootundidest.
Babüloonia savist kartoteegikaardid olid erineva suurusega: väikesed, 2 cm tükikesed kuni suuremad, 30 x 40 cm saviplaadid. Niiskele savile tehti märkmeid ja need kuivatati päikese käes, hilisemal ajal ka ahjudes. Savist dokumentidel, erinevalt papüürusest, sai enne kuivatamist teha parandusi. Dokumendi hävitamine oli ka lihtne: savitahvel tuli lihtsalt puruks lüüa.
Aja jooksul hakati dokumente koostama kahes eksemplaris. Mõnikord säilitati savist dokumente omamoodi ümbrikes. Üldiselt kasutati savitahvlite hoidmiseks savist kanne või punutud korve. Hoiupaigad suleti ja sildistati savitahvlikesega, kuhu oli kantud informatsioon säilitatavate tahvlite sisu, isikute ja ajaperioodi kohta. Kokkuvõteks võib öelda, et dokumentide säilitamine oli korralikult läbi mõeldud.
Dokumendid, mis on leitud Egiptusest, lubavad arvata, et seal arenes materiaalsete väärtuste süstemaatiline arvestus enne kronoloogilist arvestust. Eelmises Raamatupidaja märkmes vaatasime lühidalt, et vanas Egiptuses oli oluline pidada arvestust vara üle ja tagada selle säilimine (vara inventuurid). Babüloonias arenes arvepidamine veidi teisiti. Leitud savidokumendid lubavad teha järelduse, et paralleelselt varade inventuurikaartidele tektud kannetele märgiti üles ka tehingute ja varade liikumised ehk tekkisid esimesed tänapäeva mõistes päevaraamatud.
Aruandekohuslastel on 2012. majandusaasta aruanne arvatavasti esitatud. Teema võiks lugeda sellega lõpetatuks. Siiski arvan, et just praegu on õige aeg üle vaadata andmete ettevalmistamise ja korrastamise küsimused, selleks et edaspidi toimuks aruande esitamine ladusamalt. Computare raamatupidajate arvates toimub aastaaruande ettevalmistus aasta jooksul, nimelt on usaldusväärse aruande aluseks korrektne raamatupidamine.
|
OSCAR-2019
|
||
Türgi Vabariik on riik, mille territoorium asub nii Euroopas kui ka Edela-Aasias. Aasia-osa nimetatakse Anatooliaks. Tähtsama osa riigist moodustab Musta mere ja Vahemere vahele jääv Väike-Aasia poolsaar. Türgi piirneb idast Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaani ja Iraaniga, lõunast Iraagi ja Süüriaga ning läänest Egeuse mere ning Kreeka ja Bulgaariaga.
Asukoha tõttu Euroopa ja Aasia ristteel on Türgi kultuur ja rahvastik väga mitmekesine. Türgi ajalugu hõlmab hetiitide muistset tsivilisatsiooni, Kreeka ja Rooma ajastut (kui apostel Paulus viis sinna ristiusu) ning Bütsantsi ja Otomani impeeriumi. Kaasaegne Türgi Vabariik kui läänelik ilmalik riik on asutatud 1923. aastal. Peaaegu 99 % elanikest on moslemid. Riigi kaguosas elab arvestatav hulk kurde.
300. aastal sai Musta merd ja Vahemerd eraldava Bosporuse väina ääres asuvast Konstantinoopolist (tänane Istanbul) Bütsantsi impeeriumi (Ida-Rooma riigi) keskus.
Türgi arhitektuuri pärlid on Selimi ja Suleimani mošeed ning maailmakuulus Püha Sofia kirik, mis teenis Otomani ajal mošeena ning on praegu muuseum. Oma hiilgeajal oli Otomani impeerium peamiseks jõuks Vahemere ida- ja lõunakaldal ning Lähis-Idas.
Kliima Türgi asub lähistroopikas, kuid pinnamoe, maapinna kõrguse ja mere mõju tõttu on kliimaerinevused suured: rannikul on ilmastik pehme, siseosas karm. Niiske ja pehme maapind on vaid Musta mere rannikul.
Religioon Valitsevaks religiooniks on islam: 99,8% elanikkonnast on moslemid (peamiselt sunniidid ja aleviidid). Leidub ka kristlasi ja judaiste. Istanbulis resideerib õigeusu kiriku kõrgeim vaimulik Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh. 1924 a. lahutati religioon riigist. Võrreldes ülejäänud islamimaailmaga suhtutakse Türgis võõrusulistesse sallivamalt.
Türgi raha on Türgi liir. 1 EUR – umbes 2.2 TLY. Türgi liiri on oma kursilt väga kõikuv raha. Paljud restoranid ja poed võtavad vastu ka USA dollarit ja eurosid.
Söök Türgi köök on paljude Aasia ja Kaukaasia rahvaste traditsioone ühendav ja peetakse üheks vahemere parimaks. Roogade valik on suur ja toidud on tervislikud. Paljude asjatundjate hinnangul on türgi köök maitseainete kasutuselt tasakaalustatuim maailmas.
Söögi tegemise traditsioonid ulatuvad Osmani impeeriumini, kus õukonna kokad mõtlesid sultanile igal päeval välja uue roa. Tänu sellele on türgi köök mitmekesine ja fantaasiarikas. Türklased valmistavad toitu entusiasmi, tunde ja pühendumisega. Toiduvalmistamiseks kasutatakse rohkesti aega, alati värskeid toiduaineid, maitsetaimi ja vürtse. Leiba peetakse peaaegu pühaks ja põrandale kukkunud leivatükikesele antakse suud ja sellega puudutatakse kergelt oma laupa, et paluda Allahilt andestust.
Türgis süüakse palju valget leiba (saia). Kebabirestoranides serveeritakse grillitud liha köögiviljade ja leivaga. Liha kõrvale pakutav leib on tihti otse ahjust võetud.
Ekmek- tavaline leib Pide- õhuke lapik leib, mille peale pannakse erinevaid katteid. See on põhimõtteliselt türgi pitsa.
Suppe söövad türklased tihti ka hommikusöögiks. Proovida tasub kindlasti imemaitsvat tomati- või läätsesuppi. Hinnad umbes 3-8 liirini. Salateid valmistatakse värsketest või hautatud köögiviljadest. Levinum salatikaste on oliiviõli, sidrunimahl või granaatõunakaste. Köögiviljadest toitu valmistades on peamiseks komponendiks kas baklažaan või suvikõrvits, millele lisatakse tomatit, paprikat, rohelist pipart ja sibulat. Baklažaan on türklaste armastatuim köögivili. Rahvasuu räägib, et neiu, kes ei oska baklažaanist valmistada vähemalt 100 erinevat rooga jääb kindlasti vanatüdrukuks. Meze on valik külmi ja kuumi suupisteid, mida süüakse enne põhirooga. Kindlasti kuuluvad meze´sse ka maitsestamata jogurti baasil valmistatud dipikastmed, mis maitsevad suurepäraselt. Türgit võib pidada jogurti sünnimaaks ning seda osatakse siin imehästi valmistada.
Liha valmistatakse sajal erineval viisil: grillitult, küpsetatult, keedetult, hautatult ja praetult. "Rahvuslihaks" peetakse lammast - see maitsebki siin paremini kui kusagil mujal. Põhjuseks erilised ja väga mitmekesised hõrgud taimed, mida siinsed lambad söövad. Palju pakutakse ka kana- ja loomaliha. Sealiha on võimalik leida, aga siiski on see türgi köögis pigem haruldus
Tõeliseks rahvusroaks on kebab, mille valmistamiseks kasutatakse reeglina veiseliha, mõnedes regioonides ka lambaliha. Sis-kebab on vardas grillitud lihakuubikud.
Döner-kebab on suur lihatükk, mida grillitakse pöörlevas vardas ning mille pealmisest küpsenud kihist lõigatakse terava noaga õhukesi viile.
Reeglina on türgi magustoidud meie maitsele liiga magusad. Tüüpiline maiuspala on halvaa, kuid kõige sagedamini süüakse magustoiduks värskeid puuvilju. Kevadel valmivad maasikad, millele järgnevad kirsid ja aprikoosid. Suvel valmivad virsikud, arbuusid ja melonid, hilissuvel mitut sorti viinamarjad, viigimarjad, ploomid, õunad ja pirnid. Talvepuuviljad on apelsinid, mandariinid ja banaanid.
Magustoitudest armastatakse ka erinevaid pudinguid ja piimadesserte ning palju erinevaid magusaid küpsetisi. Eriti armastatud on baklavad ehk imeõhukesest taignast valmistatud küpsetised, mis võivad olla pähklitäidisega või kreemiga ning mis peale küpsetamist veel siirupiga üle valatakse. Vastavalt täidisele, kujule jms on baklava sortidel erinevad nimed nagu sultan või ööbiku pesa vms.
Tuntud maiustus on lukum, mida Kreekas tuntakse loukumi nime all. Need maiustused on valmistatud pehmetest pärmitükkidest õlis ning kastetud omakorda siirupisse.
Kohalike hommikusöögiks on tavaliselt praetud muna, juust, nii mustad kui valged oliivid, jogurt, mesi ja loomulikult sai.
Armastatud joogiks on tee. Kohvi juuakse tavaliselt kangelt (nn türgi kohv). Juuakse ka lahustuvat kohvi, seega tasub kohvi tellimisega ettevaatlik olla. Samuti armastatakse juua kuuma magusjooki nimega Salep, piimjas karamelline jook, mida serveeritakse kaneeli ja pähklitega, asendamatu abimees jahedatel õhtutel. Toidu kõrvale soovitame juua Ayranit, mis on meie mõistes jogurtit meenutav piimajook. Alkohoolsetest jookidest tasub hinna poolest eelistada kohalikke jooke, kuna aktsiisi tõttu on kogu välismainetoodang suure juurdehindlusega. Tuntumaid alkohoolseid jooke on raki, mida serveeritakse veega, mis muudab raki piimjaks kokteiliks. Tasub kindlasti proovida.
Türklased on inimestena maailma külalislahkemad ja sõbralikumad. Soovitav on siiski suhtuda viisakalt nende religiooni ja vältida jututeemana kurdide probleemi. Äärmiselt austavalt tuleb suhtuda vabariigi loojasse Kemal Atatürki. Kui neid kolme fakte silmas pidada, leiate türklaste näol tõeliselt elurõõmsad ja väga lahked võõrustajad oma kodumaal.
Tuntumad Türgi müügiartiklid on õunatee, türgi kohvi, erinevad vürtsid, ehted, nahktooteid, Anatooliale iseloomulik keraamika, ehted – nii hõbedast kui kullast. Üks populaarsemaid suveniire on Türgile iseloomulik ohutise märk.
|
OSCAR-2019
|
||
Konverentsil teemaks olnud hea kooli kriteeriumite üle on võimalik arvamusi vahetada siin: Hea kooli kriteeriumid
Konverentsi eesmärk on juhtida tähelepanu hea kooli mõiste mitmekesisusele ning algatada arutelu hea kooli kriteeriumite üle.
Praegu reastatakse koolid pingeridadesse vaid gümnaasiumi lõpueksamite alusel. Pingeridu tajutakse ebaõiglasena, sest need näitavad ainult gümnaasiumide lõpptulemust, võtmata arvesse õpilaste stardipositsiooni või seda tööd, mida kool, kodu ja õpilane ise on teinud õpitulemuste saavutamiseks. Teiseks juhivad eksamitulemuste alusel tehtavad pingeread tähelepanu kõrvale paljudelt teistelt hea kooli tunnustelt – lapsekesksuselt, koolimeeldivuselt, turvalisuselt, tervislikkuselt, koostöölt, innovatiivsuselt, headelt suhetelt ja traditsioonidelt. Heade õpitulemuste kõrval on oluline ju ka see, et lapsest kasvaks korralik inimene, kes suudab hiljem hästi täita oma erinevaid rolle – tööelus, isiklikus elus ja avalikus elus. Laste kasvatamisel õnnelikeks inimesteks on vaja eri osapoolte – kooli, kodu, huvikoolide, noortekeskuste ja omavalitsuste – koostööd, mida praegused mõõdupuud paraku ei mõõda. Mida aga ei mõõdeta, seda ka piisavalt ei väärtustata. Kui soovime liikuda arengut ja koostööd toetava kooli poole, nagu Haridusstrateegia 2020 seda sõnastab, siis peame leidma koolide headuse hindamiseks sobivamad mõõdupuud.
Milline on koolijuhi, õpetajate, õpilaste, lapsevanemate, tugitöötajate ja koolipidaja roll hea kooli loomisel?
Hea kooli mõõdupuude valik peegeldab meie väärtushinnanguid. Sageli pole me oma väärtushoiakuid endale teadvustanud. See, mida peavad heaks kooliks õpetajad, koolijuhid, õpilased, lapsevanemad, kooli tugipersonal ja kooli pidajad, võib olla erinev. Erinevatest ootustest on vaja teadlikuks saada, et hea kooli erinevates külgedes kokku leppida ja leida sobivad mõõdupuud, mille alusel kooli headust hinnata.
Soovime arutleda nii teoreetiliste küsimuste üle kui ka õppida tundma koolide häid praktikaid. Lisaks Eesti koolidele heidame pilgu ka Norra koolidele. Konverentsil antakse üle traditsioonilised rändauhinnad parimale väärtuskasvatuse koolile ja lasteaiale. Toimuvad töötoad, kus otsime, kujundame ning loome hea kooli mudeli erinevaid "koostisosi". Konverentsi tulemused on sisendiks hea kooli (põhikooli, gümnaasiumi, kutsekooli) ja hea lasteaia kvaliteedimärgi väljatöötamisele, mille omistamise kaudu on võimalik väärtustada ja teha lapsevanemate ning kogukonna jaoks nähtavamaks seda tööd, mida kool või lasteaed teeb õpilaste arengu toetamisel. Uus tunnustussüsteem peaks panema haridusasutusi võistlemise asemel koostööd tegema, oma tegevust reflekteerima ja analüüsima, häid kogemusi jagama ning otsima uusi arenguvõimalusi.
10.30–11.00 Riikliku väärtusprogrammi "Eesti ühiskonna väärtusarendus 2009–2013" raames 2012. aastal toimunud tegevuste ülevaade ja konkursside võitjate väljakuulutamine
11.50–12.10 Naba väärtustekohvriga lasteaiast kooli – Ilona Sillak (Lasteaia Naba juhataja) ja Kärolin Kaarlep (Eralasteaed Naba vanemõpetaja)
14.00–14.30 Klassijuhataja ja tugispetsialistide koostööst heas koolis – Lemme Randma (Viimsi Kooli tugikeskuse juhataja)
14.30–15.00 Kas me teame, kuidas valmistada ette head õpetajat? – Eve Eisenschmidt (Tallinna Ülikooli arendusprorektor, kasvatusteadlane)
15.00–15.30 Koolijuhi roll heas koolis ja koostöö koolipidajaga – Arno Kaseniit (Sillamäe gümnaasiumi direktor)
Paneeli eesmärk on arutleda, mille poolest erinevad hea põhikool, gümnaasium ja kutsekool. Mida ootame healt põhikoolilt, gümnaasiumilt, kutsekoolilt? Mida ootame healt lasteaialt?
9.10–9.40 Koolikultuuris avalduv väärtuskommunikatsioon hariduse eesmärkide toetajana – Margit Sutrop (TÜ eetikakeskuse juhataja, filosoofiaprofessor) ja Halliki Harro-Loit (Tartu Ülikooli ajakirjanduse professor, väärtusprogrammi nõukogu esimees)
10.15–10.30 õpetajad ja õpilased pole koormatud kontrolltöödega: kujundav hindamine aitab aega kokku hoida – Leelo Tiisvelt (OÜ Uus Kool juhatuse esimees)
10.30–10.45 tehakse tõhusat koostööd kogukonnaga – Triin Noorkõiv ("Tagasi kooli!" algatuse eestvedaja, Noored Kooli programmi vilistlane)
10.45–11.00 koolivägivalda ennetatakse heade suhete loomise läbi – Merit Lage (Lastekaitse Liidu koolitaja, ajakirja "Märka last" toimetaja)
11.00–11.15 arvestatakse õpilaste soovide ja arvamustega – Liina Hirv (Eesti Õpilasesinduste Liidu juhatuse esimees)
Konverentsi külalistel on võimalik ööbida Dorpati hotellis soodushinnaga. Ühekohalise toa hind on 48 eurot, kahekohaline tuba maksab 62 eurot. Hindades sisaldub hommikusöök, parkimine, internetiühendus toas.
Parkimine Tasku parkimismajas: Konverentsi külalistel on võimalik osta päevapilet konverentsikeskusest hinnaga 3,50 eurot / 12h. Parkimise tunnihind on 0,60 eurot (esimene tund tasuta). Kui ööbite Dorpati hotellis, siis on parkimine tasuta.
Kuidas on organite siirdamise süsteem Eestis praegu korraldatud? Palju on meie hulgas sobivaid doonoreid ja kui palju on neid inimesi, kes vajavad abi ning ootavad sobivat organit? Mida tähendab organidoonorluse praktiseerimine arstidele nende igapäevapraktikas? Kuidas on muutumas organidoonorluse regulatsioon? Millal peaks inimene otsustama organidoonorluse kasuks? Millist infot on selleks vaja? Mida tähendab otsus olla organidoonor inimese ja tema perekonna jaoks? Kas tuleks kaasas kanda doonorikaarti (www.elundidoonorlus.ee) või teha tahtevaldus patsiendiprotaalis (www.digilugu.ee)?
11.05 -- 11.50 Doonorluse ja transplantatsiooni komplitseeritud aspektid. Dr Peeter Dmitriev. Doonorluse ja transplantatsiooni kriitilised aspektid.pdf
13.00 -- 13.30 Euroopaga ühte sammu: elundite siirdamisega seotud seadusandlus ja lähiaja muudatused. Heli Paluste, Sotsiaalministeerium Euroopaga ühte sammu. Elundite siirdamisega seotud seadusandlus ja selle planeeritavad muudatused.pdf
Teadmised ja arvamused selle kohta, mis minevikus sündis, saame elu jooksul mitmetest erinevatest allikatest: ajalooõpikust, maalinäituselt, elulooraamatust, teatrisaalist, muuseumikülastuselt, kinoskäigult ja veel tuhandel muul viisil, millest suurem osa on kuidagi seotud nende paikadega, mida nimetame kultuuriasutusteks. See aga, mida seal näeme, kuuleme ja kogeme, sõltub alati kellegi valikutest. Keegi on otsustanud, mida kirja panna ja mitte panna, keegi on teinud valikud stsenaariumisse ja kaadritesse, keegi valinud eksponeeritavad esemed ja pannud nad just selles järjekorras välja, keegi on teinud avaldamisotsuse...
Tegemist on TÜ eetikakeskuse konverentsidesarja "Ühiseid väärtusi otsides ja hoides" viienda konverentsiga, mis toimub Haridus- ja Teadusministeeriumi riikliku programmi "Eesti ühiskonna väärtusarendus 2009–2013". Konverentsi toetab Hasartmängumaksu Nõukogu.
10.00 Avasõnad. Ettekanne "Muuseum kui väärtuste kandja ja kujundaja" ja konkursi "Muuseum kui väärtuste kandja ja hoidja" tutvustus. Prof Margit Sutrop
15:00-16.30 Paneel: Kas ja kuidas me peaksime nõukogude ajast rääkima? Kasmineviku kajastamine on alati hinnanguline?
Rahvusvaheline konverents "Geeni- ja e-tervise andmebaaside individuaalne ja ühiskondlik kasutus. Uurijate kohustused, osalejate õigused."
Konverentsi korraldavad Tartu Ülikooli eetikakeskus ja Tartu Ülikooli Eesti Geenivaramu, toetavad Eesti Geenivaramu 7. raamprogrammi REGPOT grant OPENGENE ja Eesti Vabariigi Haridus- ja Teadusministeeriumi programm "Eesti ühiskonna väärtusarendus 2009–2013".
Suured meditsiinilised andmekogud ning geneetilist (ja muud) informatsiooni sisaldavad biopangad on nüüdseks paljudes maades tavaliseks saanud osa tervishoiu- ja teadussüsteemist. Traditsiooniliselt on eristatud kliinilist, teaduslikku ja rahvatervishoiu seisukohast lähtuvat vaadet selliste andmete kasutamisele. Kuid üha vähem on võimalik taolisi piire kliiniliste, teaduslike ja rahvatervishoiu vajaduste ja eesmärkide vahele tõmmata.
Teadlastele on antud ligipääs kliinilisel otstarbel kogutud haiglate koepankadele, meditsiiniteabe e-terviseandmebaasid on loodud lootuses, et neist on kasu mitte üksnes individuaalse diagnoosi ja ravi jaoks, vaid ka ühiskondlikult – uuringuteks, kvaliteedikontrolliks ja tervishoiu planeerimiseks. Geneetiliste andmebaaside projektid liiguvad selles suunas, et toetatakse osalejatele tagasiside andmise ideed.
Konverentsil asetatakse fookusesse need erinevad individuaalsed ja ühiskondlikud kasutusviisid ning uuritakse aina dünaamilisemaid piire kliinilise kasutuse, teadusuuringute ja rahvatervishoiu vahel.
Meie konverentsi eesmärk on uurida nende arengute mõjusid ning mõtiskleda võimalike vastuste üle järgmistele küsimustele:
•Kas on võimalik ja soovitav jääda eraldiseisvate eetiliste raamistike juurde andmebaaside ja biopankade eri kasutusviiside puhul? Miks/mitte?
•Kas on vaja kooskõlastada meditsiinieetika universaalseid printsiipe ja bioeetika kontekstitundlikke lähenemisi seoses biopankade ja muude andmebaasidega?
•Mis on juhtunud traditsioonilise piiriga andmebaaside individuaalse ja ühiskondliku otstarbe vahel?
•Mis põhjustel tuleks anda tagasisidet? Millised huvid on kaalul? Kas on mõistlik kaitsta moraalset õigust mitte teada? Kes peaks otsustama, kas tagasisidet tuleb anda? Milline on väärtuslik teave ja milline on parim viis selle edastamiseks?
17.00 – 18.00 Margit Sutrop, Kadri Simm, Kristi Lõuk (Tartu Ülikool), "Väärtuste nihe ja dünaamilised piirid kliinilise, teadus- ja rahvatervishoiueetika vahel?" Sutrop, Simm, Louk.pdf
|
OSCAR-2019
|
||
Keskkonnaminister Siim Kiisler (Isamaa) soovib keskkonnaameti ja keskkonnainspektsiooni üheks asutuseks kokku panna. Kui valitsuskabinet eelnõu algatamise heaks kiidab, loodab minister keskkonnaameti nime all jätkava ühendasutuse luua juba 1. jaanuarist.
Keskkonnaminister Siim Kiisler viib kahe asutuse ühendamise ettepaneku valitsuskabinetti tõenäoliselt 16. augustil, lootes saada nõusolek ühendamine läbi viia.
"Täna ma arvan, et on õige aeg ühendada keskkonnaamet ja keskkonnainspektsioon ja selle ettepaneku olen tõesti valitsuskabinetile teinud. Aga selleks on vaja valitsusliidu toetust, vaja on muuta seadusi, mis nimetavad erinevaid asutusi," selgitas Kiisler.
Kui kabinet nõusoleku annab, läheb aga kiireks: käima tuleb lükata uue juhi konkurss ja koostada kahe asutuse peale juba üks eelarve, mida 1. jaanuarist kahest asutusest koosnema hakkav keskkonnaamet järgida saaks. Samuti muuta seadused, mis asutusi eraldi nimetavad.
Põhjuseks veel selle aasta numbri sees kaks asutust liita nimetab Kiisler asjaolu, et mõlema asutuse peadirektoritel lõppeb ametiaeg 31. detsembri seisuga ning sujuva ülemineku huvides saaks kohe välja kuulutada ühe, ühendasutuse peadirektori konkursi.
"Meil on põhimõtteline valik: kas teeme juhikonkursi kahele asutusele eraldi või juba ühele uuele," ütles Kiisler, lisades, et kui teha praegu eraldi konkursid, on inimlikult arusaadav, et kaks juhti ei pruugi soodustada asutuste ühendamist.
"Meil pole plaani rapsida kogu elu ümber kohe 1. jaanuarist, aga uue juhi eestvedamisel hakata optimeerima sealt, kust mõistlik. Kindlasti pole plaani rabistada kohe siltide ümbervahetusega," ütles Kiisler.
"Esialgu oleks see mehaaniline liitmine, uus juht liidaks need. Ettepanek on, et uue asutuse nimi oleks keskkonnaamet, aga keskkonnainspektsioonile kuuluv auto võiks rahulikult inspektsiooni sildiga ringi sõita, kuni on mõistlik neid vahetusi teha, uudislikult me silte vahetama ei hakka," viitas Kiisler sellele, et asutuste logosid pole plaanis suure raha eest muutma hakata ning kinnitas, et lisaraha asutuste liitmiseks eraldada pole plaanis.
"Regulatsioonide tõlgendamised on siis ühesugused. Täna on see keerulisem, kui asutused on täiesti eraldi," tõi Kiisler näiteks. "Kompetentse saaks parandada, protsessid oleksid kiiremad, juhtimiskulusid ja tugiteenuste kulusid saab kokku hoida. Sama ressurssi saaks kasutada põhitegevusteks. Sellega pole soovi mitte raha kokku hoida, vaid seda efektiivsemalt kasutada."
Ehkki asutuste ühendamisega peaksid vähenema nii üldvalitsemiskulud kui kohatine dubleerimine, ei taha Kiisler võimalikest koondamistest rääkida, nimetades, et muutused peaksid toimuma järk-järgult ja lisades, et kui tugiteenustes saaks kokku hoida, võimaldaks see enam ressurssi näiteks järelevalvesse suunata. Kahe asutuse peale töötab praegu kokku 550 inimest.
"Kindlasti ei puuduta koondamine järelevalve töötajaid ja inimesi, kes põhifunktsioone täidavad ehk sisulist tööd teevad. See võib tähendada teatud töökohtade kokkuviimist just tugiteenustes. Esimene silmaga nähtav tulemus on üks uus juht. Aga eesmärk pole otseselt ametikohti kokku hoida, vaid parem infovahetus ja muid kulusid kokku hoida, näiteks on mõlemal asutusel päris palju sõidukeid, mida saaks mõistlikumalt kasutada – praegu ju ühe asutuse töötaja teise omaga ringi ei sõida," toob Kiisler näiteks.
"Need inimesed, kes majast väljaspoole suhtlevad, nende osas me tahame kindlasti säilitada sama regionaalse katvuse. See üleminek on sujuv ja pikaajaline, teeksime lihtsalt need põhimõttelised otsused praegu ära," ütles Kiisler, kinnitades, et läbirääkimised töötajatega on asutustes praegu käimas ning täpsematesse detailidesse laskuda oleks praegu ennatlik.
Praegune keskkonnaamet asub kolmes regioonis ja jaguneb kümneks bürooks ning seitsmeks osakonnaks. Organisatsioon tegeleb keskkonnalubade väljastamisega, korraldab looduskaitset ja keskkonnaõppeprogramme jms.
Keskkonnainspektsioonil on järelevalvega tegelevad bürood kõigis 15 maakonnas, lisaks on neil seitse osakonda. Inspektsioon tegeleb keskkonnanormide täitmise kontrolli ja eksinute trahvimisega.
Kahe asutuse peale on 550 töötajat (keskkonnaametis 349 ja -inspektsioonis 201 inimest), tänavune eelarve on kokku 16,2 miljonit eurot riigieelarvest (ametil 9,8 miljonit ja inspektsioonil 6,4 miljonit), millele lisandub 6,6 miljoni euro jagu projektipõhist rahastust (sellest suurem osa, 6,3 miljonit eurot kulub keskkonnaametile). Tööjõukulud ehk palgarahad moodustavad 72 protsenti asutuste eelarvest.
Võimalikku rollikonflikti - kus sama asutus hakkab nii lube välja andma kui kontrollima selle tegevuse seaduspärasust - lubab Kiisler maandada sellega, et järelevalve funktsioon hoitaks asutuse sees rangelt lahus ning samad inimesed vastandlikke tööülesandeid ei täida.
Palju asutuste ühendamine maksma läheks, minister öelda ei oska, küll aga kinnitab, et pikas perspektiivis tasub kindlasti see ära.
"No kuidas me seda arvutame? Kui hoiame näiteks pool asutuse juhi palka kokku, siis selle raha eest saaksime juba silte vahetada küll," naljatles minister. "Kokkuvõttes tagab ühendamine põhifunktsioonide tugevnemise."
|
OSCAR-2019
|
||
Klassikalises romaanis "Salajane aed" , kaks mittekasutatavat last, Mary ja Colin, ületasid oma vastupidised viisid oma Yorkshire'i mõisa salapärastel alustel.
Selle ettevõtmise õpilased kujutavad tegelase kasutades iseloomu kaardil. Kas õpilased pöörama tähelepanu füüsilise ja iseloomuomadusi nii suuremate ja väiksemate tähtedega. Õpilased annavad üksikasjalikku teavet selle kohta, kuidas tähemärgid suhelda peategelaste, samuti väljakutseid tähemärki nägu.
Täitke Textables Füüsiline / iseloomuomadusi, Character muutub aja jooksul ja väljakutsed Tegelased nägu.
Seisukohast annab silmad, kõrvad ja mõtted tegelane. Analüüsides seisukohast, õpilased saavad koguda ülevaate autori eesmärk, teema ja hääl. Selle ettevõtmise õpilased uurida autori vaatepunktist ja kindlaks teha, kuidas see on ainulaadne mõistmine elemendid lugu.
"Colin uhuti triumphantly. Ta tegi ise usuvad, et ta läheb, et saada hästi, mis oli tegelikult rohkem kui pool võitu. Kui ta oli sellest teadlik. "
Selle ettevõtmise õpilast näidata oma arusaama mitu sõna kasutades ämblik kaardil kui visuaalse sõnavara pardal. Pärast valides sõna (d), õpilased annavad sõnaliigi, määratlus, näiteks teksti, ja näidata oma arusaama sõna (d) läbi illustratsioon seotud storyboard raku.
Anda õpilastele küsimus või küsi vastata koos storyboard kasutades teksti tõendeid. Näide kiire on, "Kuidas" Magic "mõju Mary ja Colin?" Võimalikke vastuseid kiire sisaldama:
Loo storyboard, mis vastab kiiret kasutades vähemalt kolm näidet The Secret Garden. Vajuta "Lisa Cells" muuta mitmeid näiteid.
Teemad, sümbolid ja motiivid tulevad elus, kui kasutate storyboard. Teema annab moraalse lugu ja on keskne idee teksti. Läbi analüüsides teemasid, õpilased saavad kaevuma sügavamale teksti tähenduse ja rakendada moraalse oma elu. Selle ettevõtmise õpilased tuvastada teema Secret Garden ja seda toetama tõendid teksti.
Indias oli ta alati olnud liiga kuum ja rauge ja nõrk hooli midagi, kuid see koht oli ta hakanud hooldust ning tahan teha uusi asju. Juba tundis vähem "Vastupidi," kuigi ta ei teadnud, miks.
Mistress Mary tunda veidi ebamugav, kui ta läks ruumist välja. Yorkshire inimesed tundus kummaline ja Martha oli alati pigem puzzle teda. Algul oli ta meeldinud teda väga, kuid nüüd on ta seda ei teinud.
Mary oli tõepoolest olnud pigem nagu tema ise ja kuna ta oli olnud Misselthwaite oli tasapisi avastanud, et tema enda kombeid ei olnud selline, mis on tavaliselt või populaarseks.
Mõeldes teda üle ja ütles ise, et pede, nagu see oli, siin oli teise isiku, kelle ta meeldis vaatamata oma Kiukku. Ta meeldis vana Ben Weatherstaff. Jah, ta tegi, nagu teda. Ta alati tahtnud proovida teha teda temaga rääkida.
"Kas sa arvad, et ta on?" Hüüdis Mary innukalt. Ta tegi seda tahad teada. "Kas sa arvad, et ta tõesti meeldib mulle?"
Loo storyboard, mis tuvastab korduvad teemad Secret Garden. Illustreerivad juhtumeid iga teema ja kirjutada lühidalt allpool iga raku.
See võrrelda ja vastandada aktiivsus võimaldab õpilastel analüüsida sarnasusi ja erinevusi kaks märki, seaded või objektide kohta. Selle ettevõtmise õpilased võrrelda ja vastandada kaks märki: Mary ja Colin. Õpilased lähemalt uurima need märgid ja arendada sügavamat arusaamist oma rolli ja seoses krundile.
Mary on rikutud, kangekaelne tüdruk, mis nõuab kõike tema Ayah. Colin annab korraldusi sulased ja dr Craven.
Tema ema ei tahtnud väike tüdruk ja nõudis, et tüdruk eemal hoida teda kogu aeg. "Mu ema suri, kui ma sündisin ja see teeb teda armetu vaadata mind. Ta arvab, et ma ei tea, aga ma olen kuulnud inimesi rääkima. Ta peaaegu vihkab mind. "
"See on väga kurb, nüüd halb ilus asi on läinud, on meeles pidada, et paljud inimesed ei ole kunagi isegi teadsin, et ta oli laps üldse." Ben Weatherstaff küsib Colin kui ta on küür selga ja kui jalad on kõverad.
Mary Lennox, õnnelik, ebaseaduslik laps, saadetakse elama oma tütre hr Craveniga Misselthwaite mõisas. Ta on paigutatud noorema perenaise nimega Marta alla lahti. Alguses jätkab Mary oma ebameeldivat iseloomu, kuid pärast seda, kui mõnda aega on mõisa aedades, hakkab ta muutuma. Maarja õpib olema uudishimulik ja mängib aeda, kes teeb sõpru Ben Weatherstaffi, aedniku ja punase robiniga.
Martha jagab Maarjaga lugusid tema suur perega, kes elab suvilas. Maarjale meeldib Martha lugusid ja on eriti kiindunud oma ema proua Sowerbile ja Dickonile, kes on kaheteistkümneaastane poiss, kes sõbrub elusloodust.
Maarja õpib ka aia kohta, mis on lukustatud kümme aastat; Hr. Craven ja tema abikaasa armastasid aeda ja veetsid seal aega. Kui ta suri, päästis hr Craven, et see oleks lukustatud ja võti maha maetud. Mary on päris uudishimulik salajase aia ja Robini abiga, ta leiab võti ja varjatud ukse. Seal hakkab Mari salaja algama umbrohutamist, lootes, et roosid on ikka veel elus kümne aasta pärast loobumist.
Ühel õhtul, Yorkshire'i mõisa sees, kuuleb Maarja kedagi nutma heli. Ta avastab Colin Craveni, halvasti kümneaastase poisi, kes usub, et ta sureb. Colin ja Mary kogunevad palju üllatuseks kõigile teistele majas. Need kaks söövad koos, loevad raamatud ja jagavad lugusid salajasest ajast ja Dickonist.
Pärast Colini salajase aia lugu jagamist otsustati, et ta teeb väljapääsu ja Dickon on tema saatja. Alates sellest ajast, Colin, Mary ja Dickon külastavad salajasi aias iga päev ja isegi annavad vanale Ben Weatherstaffile oma saladuse. Colin eksperimente Magic ja esimene seisab, siis kõnnib, ja lõpuks on võimalik käituda ja harjutada nagu tavaline poiss. Ta hoiab neid uusi võimeid teenistujate ja dr. Craveni saladuses, kuni ta suudab oma isa ennast üllatada.
|
OSCAR-2019
|
||
Mälumäng sõitis mulle sisse täpselt siis, kui ma kaks tundi enne olin end põhjalikult käima saanud ja intensiivse palanguga valmis kirjutanud 10 lehekülge “Saladuste” sügisese hooaja esimesest stsenaariumist. Klassikaline hoog peal – tegelased kõnelesid ja liikusid mu peas, nii et jäi üle vaid spontaanselt üles kirjutada, mis nad seal teevad ja räägivad.
Nii et kui äkki kella vaatasin ja avastasin, et pean juba poole tunni pärast olema linna mälumängus, oli see isegi tugevalt nagu selline häiriv adumine.
Aga mälumängus tulime esimeseks. Edestasime Veevärgi võistkonda 6 punktiga, mis vist viis meid praegu linna mänguhooaja üldises tabelis esikohale.
Aga muidugi meiega tuli täna mängima ka Ott, kes teadis kolme küsimuse vastust. Comarketi vana (eelmise) logo näiteks tundis ära. Ja veel mõne visuaalse mälu küsimuse. Pildimälu on pildinälu, ma ütlen.
Et Ott Kepimurdjasse püsiliikmeks võtta, selleks tuleb meil vist muuta võistkonna kvalifikatsioonitingimusi, nt kaalu alampiiri. Et minagi loodan varsti olla selle alampiiri ületanud, on see ilmselt hädavajalikki.
Ma ise olen uhke, et tundsin ära Rüütliristi kavaleri Paul Maitla, kes 9. mail 1945 Tšehhi põrgus hukka sai.
Nüüd ma kohe mõtlen, kas püüda hääli oma peas taas elustada ja üritada seda stsenaariumi edasi kirjutada, või jätta see homme varahommikuks (mis on tegelikult kahtlane plaan, sest lubasin homme ennelõunast minna Lääne Ellu keeletoimetajat asendama, sinna läheb pea terve tööpäev õhtuni välja).
Täna tuvastasin rõõmsa üllatusega, et kasvuhoones idanenud ja juba kasvama hakanud salatid ja spinatid on oma katteloorikihtide all täiesti elus! Elagu polükarbonaat!
Ja aprilli lõpus mugin siin oma aia spinatit, redist ja salatit. Lihtsalt imeline. Teine kordki võiks jaanuaris kasvuhoonesse midagi külvata.
Mis siis veel. Kirjutasin täna kilujutte. Eksponaaditekstideks. Üks väga huvitav muuseumitellimus, ja mulle endale kohutavalt lõbustav. No nagu kilu ise jutustaks, kuidas teda püütakse ja millega teda süüakse.
Ja siis tegin keeletoimetust taas. Seekord midagi esoteerilist, Louise Hay vaimust kantut. Olen selle toimetusega teist ringi lõpetamas, kolmanda loen ka veel nädala lõpuks peale, siis peaks kombes olema. Ja ma mõtlen, et ikka mitte miski ei juhtu siin ilmas täitsa juhuslikult. See raamat justkui äratas jälle minus midagi üles, ja mõjub hästi. Samas — nii kaugel ma ka veel ei ole, et käiksin ja muudkui omaette afirmatsioone pobiseksin nagu meieisapalvet. Kuigi… lustakas ju oleks proovida.
Eile, kui Otiga linnas asjatamas käisime ja tema astus sisse töökotta plika tuksiläinud arvutikõlareid parandusse viima, astusin mina sisse sealsamas kõrvaukse taga asuvasse kaltsukasse ja naasin kahe tutika musta puuvillase kardinaga. Tugev ja võrdlemisi jäik puuvillriie, aga pikitriipudena jooksevad muljetavaldavad otsekui pilutatud read. Täna hammustasin päevast poolteist tundi ja õmblesin neist plika voodile päevateki (mida ma õigupoolest lubasin teha juba 6 aastat tagasi, aga seni lihtsalt ei sattunud ühtki väärilist kangast ette).
Nii see siis ongi. Mu tärganud salatitaimed kasvuhoones said küll mitmekordse katteloori peale ja polükarbonaat ise kaitseb ka rohkem kui klaas, aga kindel ma milleski siiski pole. Võimalik, et tulevad uued salatikülvid, pisaratega väetatud. Ja luhtub lootus aprillikuisest oma kasvuhoone salatist.
Selle eest said daaliad pottidesse. Ja maitsetaimed ning paprika pikeeritud. Potirivi ülakorruse katuseakende all on juba päris kena.
Mari sünnipäev sai peetud rohkete sugulaste seltsis. Ja enamik akendest on pestud, mille tunnistuseks saabus laupäeva õhtul ka roidevaheliste lihaste närvipõletik. Kuid see on praeguseks juba diklofenakiga absoluutselt taltsutatud. Igatahes nüüd ma vast mõistan, miks ei peeta märtsi alguses aknapesemist eriti arukaks ettevõtmiseks.
Mõtlesin, et pole käsitööhuvilistele ammu midagi näidanud, just nagu oleks mu sõrmed pikemat aega halvatud olnud või midagi. Tegelikult olen teinud küll, aga jõulude ajal kinkisin ühe laari kraami juba ära, kahjuks neid eelnevalt pildistamata. Kiirus, läbematus. Vabandust.
Pärast uut aastat aga algas tõeline sokimaania. Pildistasin eile üles viis olemasolevat paari, aga peale nende oleks olnud lisada veel kahed naistesokid, ühed sirelilillad (samast lõngast nagu noodki ühel alloleval pildil), mis peale valmimist juba samal õhtul ühele kallile inimesele sünnipäevakingiks läksid, ja teised musta-punasetriibulised, mis läksid samamoodi põhimõtteliselt otse varrastelt mu tütre jalga.
Ja siis juba läinud kevadel kudusin oma emale ühe kerge kampsiku, mis kahjuks osutus õlgadest liiga avaraks, nii et pidin selle natuke üles harutama ja ülemist otsa ümber kuduma. Ja kurja – ikka ei hakanud istuma. Ma nüüd kohe mõtlen, mida paganat ma selle ilusa asjaga nüüd ometi tegema pean, et see ükskord inimesele selga passima hakkaks, nagu kord ja kohus. Sest ma lähen juba ainult selle mõtte peale paiste, et ma peaks VEEL kord seda üles harutama hakkama. Mulle absoluutselt ei meeldi kord juba tehtud asju ümber teha. Aga midagi peab sellega ette võtma.
Muidu on kevadine. Läinud nädalal käisime Tartumaal sõitmas. Kambja vald on üks imeline, imeline kant. Need vaated ja avar õhk täitsid mind veel mitu päeva järgemöödagi. Ja need külaskäigud, nii palju, kui me selle lühikese päeva jooksul jõudsime. Sest ööseks pidime ju tagasi koju jõudma. Vana Hermann on nii hädine, et kedagi perest väljastpoolt ei julge ega saagi enam teda kantseldama paluda. Kui tagasild alt ära vajub, siis on vaja teda püsti tõsta, aga see teeb talle arvatavasti valu ja siis võõramate inimeste puhul ei tea, kuidas ta reageerib. See ei ole ka asi, millega eksperimenteerida.
Üldse see kisub juba painajaks, see tema hääbumine ja süvenev haigus. Me peame siin midagi ära otsustama, aga see otsus on raske tulema.
ja kui nüüd veel leida põhjusi virisemiseks, siis pühapäeval olid Läänemaa valdade talimängud, mille raames toimunud mälumängul jäime Haapsalu linna esindades VIIMASEKS. Põhjusi kaks. Esiteks oli eelmisel õhtul Intsu sünnipäev, mis möödus lärmakalt, uljalt, meeleolukalt ja venis väga pikale… ja teiseks olid selles mälumängus 20 küsimusest 10 spordiküsimused. Rohkem polegi meile kaotuseks vaja.
Tahtsin selle asjakese (lullamilla) küll eile üles panna, aga pärastlõunal toimunud pikk ja kurnav mitmetunnine poodlemiskäik (kontoritarbed, õmblustarvikud, nagid proovika jaoks, üks varstine sünnipäevakink, postimaja ja paar huvitavat kaltsukat) nüristas mu aju pudruks ja läkski meelest.
Vedas, et selle suurürituse kõrvalt enne ja pärast pool stsenaariumit ümber teha ja umbes kolmkümmend lehekülge keeletoimetust jõudsin.
Ja need olid vist küll esimesed vastlad minu elus, mis möödusid ilma vastlakukliteta (surm, mõrv ja Alzheimer!).
Nonii, sain lõpuks selle ammu lubatud retsensiooniga ka hakkama. Millal Areen selle sisse paneb, muidugi praegu ei tea, küllap selgub. Igatahes mis lubatud, sai tehtud. Vat sellist raamatut arvustasin:
Mis siis veel… püüan muudkui teha, töötada, askeldada ja endast eemal hoida halvavat infot (Ukraina), sest nii kui ma sellesse liiga sisse elan, siis ma ei suuda enam töötada, nagu kogemused on näidanud. Pluss see, et peksan endast eemale mõtteid oma 95-aastasest vanaemast, kes nüüd sel kevadtalvel on oluliselt jõuetum, lausa tundmatuseni muutunud, nagu ühe jalaga juba teisel pool; ja mõtteid oma isast, kes tuli jaanuari lõpupäevil kiiritusravilt, aga kelle olemine on nüüd läinud järjest ja järjest halvemaks; ja mõtteid Hermannist, kes on samuti endise koera vari ainult, ja täditütre pojast, kes on seal Indias teiste laevakaitsjatega vangis. Ma ei toida seda hunti. Ma EI MÕTLE, ja kui mõtlen, püüan kohe ära kustutada. Sest mul on vaja püsida toimimas.
Selle asemel panin täna veel veebruari dokumendid kokku. Kirjutasin. Parandasin emale kootud kampsunit parajamaks. Poest oma ühele õmblustööle peenikest puuvillapitsi ei saanud, siis heegeldasin ise. Pesin söögitoa kardinaid, võtsin neid maha ja riputasin üles (selles mõttes ei ole 2.90 laed väga mugavad, et kole kõrgele tuleb kardinatega mässates ronida). Pesin (masinaga muidugi) ja kuivatasin (masinaga muidugi) 2 masinatäit muud pesu, lappasin ja ladusin kappidesse.
Ja ostsime uue köögivaiba ka (kollase), sest see eelmine, kadunud tädi Anne kootud, oli keskelt absoluutselt ribadeks kulunud.
Näe, jälle paar päeva möödunud, kus blogi ligi pole jõudnud. Tegelesin siin neljapäeval ja reedel oma kurjast kõhutõvest paranemise ja tööga-tööga-tööga, sest veebruarikuised otsad oli vaja kokku tõmmata ja ära lõpetada ja asjaomastele ettevõtetele raporteerida.
Selline kole töökas veebruar oli, ma vaatan. Lastenäidend ja kaks juttu ja lasteluulekogu käsikiri ja siis ka need tavapärased “Saladused”, “Suletud uksed” ja arvamuslugu. Ühe luulekogu ja ühe umbes 180-leheküljelise raamatu toimetamine. Ühe noorteromaani korrektuur. Ja nüüd kuu lõpus veel selle 470-leheküljelise spioonika korrektuur. No ikka on?
Märtsis tahan ma Anni I osa küljendusega ühele poole saada ja trükikotta, kõmm. Ja siis ikka need tavapärased “Saladused” ja “Suletud uksed” ja arvamuslugu või -lood. Ah jah, üks lubatud retsensioon on ka nüüd kohe kuu alguses vaja valmis kirjutada. Muus osas kavatsen vähe vabamas režiimis võtta, kuigi kirjutan tasapisi edasi üht uut pikka ja täitsa teistmoodi asja.
Eile lõikasin tänavapoolse väikse maja juurest metsviinapuu tagasi. Sinna võrkaia äärde sai kunagi üks istutatud, kui Papi veel siin elas ja tahtis väikest varjutust naabrite ukseesise poolt vaadatuna (ja ka vastupidi on see nüüd Alo ja Kitu siiakolimise aegu soovitavaks lahenduseks osutunud). Seal on kahe maja vahe umbes 3 meetrit, kaks väravat ja vahepeal krundi piir, millel kõrge võrkaed, mis teadupärast on väga läbipaistev. Siis Papi soovil istutasingi sinna väikese metsviinapuu, mis nüüd on katnud kogu selle võrkaia jooksvad 6 X 2 m. Ja et selle eluka väädid on võimelised kasvama aasta jooksul 2 – 3 m, tuleb teda pidevalt karmi käega ohjes hoida, et ta aiateed kinni ei kataks ja tänavaäärsele väiksele majale uksest ja aknast tuppa sisse ei roniks.
Muidugi pole nagu väga minu asi, sest ise ma ju seal väikses majas ei ela ja Papit pole seal ka ammugi, aga ma ometi käin seda aiateed pidi iga jumala päev sealt mööda ja kui seda metsviinapuud vabalt kasvada lastaks, raiuksin omale paari aasta pärast seal läbipääsuteed matšeetega.
Ühesõnaga, lõikasin külgväädid taas võrkaiaga tasa. Tihedaks ja roheliseks läheb ta suveks nagunii, testitud.
Ja täna ronisin kastekannuga kasvuhoonesse, kuhu jaanuari algul külvasin salateid, spinatit ja redist. Aga et lumi on see talv suht defka olnud, tundus see kasvuhoonemuld mulle nüüd viimaseil päevil kahtlaselt liiga kuiv… no kohe VÄGA kuiv. Tuhkkuiv. (Samas oli seal muld ka täiesti sulanud.) Ühesõnaga, leotasin seal mulla läbi, sest muidu need seeemned mul ju seal idanema ei hakkagi. Kui nüüd nädala pärast näiteks metsiku pakase peale teeb, siis ei olnud see kastmine ilmselt hea mõte. Aga kui jõletumat pakast enam ei tule, siis vast algab varsti idanemine.
Tänases programmis oli veel varahommikune sigalakülastus ja pool päeva kodust lihakombinaati. Nüüd taas sügavkülmad täis. On koertel, on proua Punksul ja on inimestel. Muide, koertele on see krõbukatest ja putrudest loobumine ka tohutu hästi mõjunud. Tädi Tötsu kaal püsib palju paremini normis (enne kippus paksukeseks kätte) ja tema silmad on palju puhtamad, ei jookse enam rähma, koerad läksid iseenesest sellega kahelt söögikorralt päevas üle ühele korrale, ja te ei tea, kui meeldivalt väikeseks on muutunud need sõnnikukogused, mida hoovi pealt tuleb mul kokku korjata. No need on umbes 1/4 sellest, mis krõbukatoidul olles. Nii et see on siis selline koerte lchf. Tulemustelt vägagi positiivne. Nagu minulgi… ma siin paaniliselt ootan nüüd hetke, millal 20 kilo kukkunuks saan tunnistada. Sinna on veel veidi-veidi…
|
OSCAR-2019
|
||
Lend Istanbul-Masqat kell 19:35-01:30(kohalikud kellaajad, lennu number TK0774). Tere tulemast Omaani Sultaniriiki! Saabumisel transfeer ja majutus Masqatis kahel järgneval ööl hotellis Al Falaj Hotel*** või sarnases.
Omaan on omanäoline ja rikas riik ning selle elanikud on reeglina äärmiselt külalislahked ja sõbralikud võõrustajad. Linn on koduks 700 000 omaanlasele, kes kannavad endaga traditsioonilisi eluväärtusi. Omaani jõukas elujärg paistab kätte pea igal sammul - suurepärased teed, uued ehitised, kaubanduskeskused, võimsad autod.
Siin on aga naftaraha kulutatud teisiti kui naaberriikides AÜEs või Saudi Araabias. Pillava luksuse ja pilvelõhkujate asemel on siinsed linnad ja asulad madala hoonestusega aga stiilsed ja kannavad edasi vana kultuuripärandit. Põhjus võib olla ka selles, et erinevalt naaberriikidest, kes alles hiljuti olid üsnagi vaesed eurooplaste kolooniad, ulatub Omaani omariiklus paljude sajandite taha. Ka rikkus pole siin erinevalt naabritest üleöö naftast tekkinud. Mitmeid sajandeid oli Omaan üks Lähis-Ida võimsamaid impeeriume kes kontrollis pea kogu Aafrika läänerannikut.
Hommikusöök. Tänase päeva veedame Masqatis. Sultan Qaboosi bin Saidi poolt rahastatud suurmošee, mis on maailmas suuruselt viiendal kohal. Mošee palvesaali kaunistavad hiiglaslik Swarovski kroonlühter ning 4300 m2 suurune ühes tükis põrandavaip. Nii vaip kui ka lühter olid valmides maailma suurimad, mis ei andnud rahu Abu Dhabi emiirile, kes laskis oma mošeesse meeter suurema vaiba kududa. Näeme Al Alami paleed, India arhitekti loomingut. Palee on ümbritsetud kahest kindlusest. Külastame Omaani suurimat ja vanimat Mutrahi turgu ehk souki - jalutame kitsastel alleedel, kus õhk pulbitseb maitseainete aroomidest. Vabal ajal võib nautida linna eksootilist õhustikku ja soetada huvitavaid Omaani suveniire. Õhtusöök ja majutus samas hotellis.
Hommikusöök. Alustame oma ringsõitu ja lahkume pealinnast. Sõidame Pärsia lahe ääres asuvasse Quriyati kalurikülla. Seejärel imetleme looduse vaimustavat tööd - uudistame tuhandete aastate jooksul tekkinud Bimmahi karstikoobast, mis on täidetud soolase ookeaniveega. Imetleme Wadi Shabi koske. Õhtuks jõuame olulisse kaubandusteede ristumiskohta Suri, kus tänaseni ehitatakse puidust uhkeid laevu dhow’sid. Võimalusel külastame ka sadamat kus dhow´de ehitust saab ise näha.
Majutume Suris hotellis Sur Plaza Hotel*** või sarnases. Pärast ühist õhtusööki sõidame randa, et võimalusel vaadata, kuidas merekilpkonnad tulevad kaldale munema. Suurimad kilpkonnad võivad kaaluda kuni 200 kilo. See on üks vähestest randadest, kus käib munemas ka suurim merekilpkonnadest-nahkselg kilpkonn. Kilpkonnad asuvad liikvele pimedas ja kokku võivad nad muneda ligikaudu sada muna.
Hommikusöök. Just loodus eristab Omaani teistest laheriikidest - lisaks kaunile rannikualale ning imeliste düünidega kõrbelisele maastikule paiknevad siin ka kõrged mäed, mägijärved, kaunid wadid. Täna kogeme meiegi Omaani loodust, alustades sõitu džiipidega Wahiba kõrbesse. Teel peatume rohelises Wadi Bani Khalidis. Imetleme palmidest ümbritsetud türkiissinist vett. Siin on soovijatel võimalus ka ujumas käia. Seejärel jõuame liivadüünide vahele, mis katavad piirkonda ligi 200 km pikkuses ja 100 km laiuses, ulatudes kohati suisa 200 m kõrguseni. Naudime džiibisafarit kuldsete düünide vahel. Kõrb on tänase päevani koduks mitmetele beduiinihõimudele, kes on tuntud oma legendaarse külalislahkuse poolest.
Õhtusöök ja majutus ( majakestes, kõrbetelkides või sarnases). Kõrbes valmistatakse meile ehtsat maa sees küpsetatud beduiinitoitu ja hiljem lõkke ääres kuulame kõrberahva trumme. Öö kõrbelaagris on tõeliselt eriline elamus, mis jääb Teile meelde veel pikkadeks aastateks!
Hommikusöök. Sõidame džiipidega sisemaale Al Dakhilia piirkonda. Peatume Al Hamra vanas külas, kus uue küla kõrval asuv vana küla on kui kummituslinn mille hulgas on ka kolmekordseid restaureeritud majasid. Võimalus külastada Bait Al Safa tüüpilist külamaja. Al Hamrast lääne poole jääb mägironijate hulgas populaarne Jebel Shamsi 3075 m kõrgune mägi, mis on ka Omaani kõrgeim tipp. Ghuli küla elanikud on tuntud oma käsitööoskuste poolest, siin valmistatakse kuulsaid Omaani tekke. Teel imetleme vaateid Omaani suureks kanjoniks nimetatud loodusimele kus kaljuseinad langevad 1000 m moodustades maailma sügavuselt 2. kanjoni. Majutus ja õhtusöök hotellis Jebal Shams Resort või sarnases.
Hommikusöök. Alustame mägedest laskumisega. Mööda maalilisi mägiteid läbi kuristike ja orgude jõuame Nizwasse. Siin puutume ka lähemalt kokku Omaani kirju ajalooga. Palju aastaid oli Omaani koha peal 2 sisuliselt omaette riiki, rannikuäärt valitsesid Muscati sultanid ja sisemaad ibaiitidest imaamid. Nii oli see veel eelmise sajandi keskpaigas. Kui aga sisemaalt naftat leiti, otsustas sultan ka selle vallutada. Pika sõja ja Briti armee abil see tal lõpuks ka õnnestus ja Omaan oli ühendatud. Imaamide kunagine pealinn Nizwa on täna kuulus juveelimeistrite poolest. Imetleme 17. sajandil ehitatud kindlust, kus kõrgub 30 m kõrgune omanäoline torn. Siin elas imaam oma pere ja kaaskonnaga. Jalutame kohalikul turul, kus kaubitsetakse nii liha, kala, puuviljade, maitsetaimede kui ka kaunite kuld- ja hõbeesemetega. Väikestes söepannides põletatava viiruki lõhn on just Omaanile iseloomulik. Sageli nimetatakse viirukipuu vaiku valgeks kullaks.
Seejärel külastame kuulsat Nizwa loomaturgu. Elamus, mis ei unune! Õhtuks jõuame Mussanahi, Masqati piirkonnas, majutus ja õhtusöök hotellis Millenium**** või sarnane.
Hommikusöök. Vaba päev puhkuseks. Hotell asub kohe India ookeani kaldal, kus on liivarand. Pärast ühist õhtusööki, hilisõhtul suundume lennujaama. Lend Masqat-Istanbul kell 02:25-07:15 (kohalikud kellaajad, lennu number TK775).
|
OSCAR-2019
|
||
Hotellid Kemallı – Hotels.com abiga on lihtne leida sobiv hotell Kemallı, võrrelda tubade hindu ja kohe vaadata vabade kohtade olemasolu. Meie veebilehel on imelihtne leida ja broneerida reisiks soodne Kemallı hotell. Iga hotell on varustatud kaardiga. Lisaks hotellitubade kirjeldustele ja fotodele oleme lisanud külastajate hinnagud ja pikemad arvustused, kus on juttu hotelli asukohast, ümbruskonna meelelahutusvõimalustest, tubade mugavusest ning majutuse ja teenuste kvaliteedist. Meie kliendiprogrammiga Hotels.com™ Rewards liitudes teenite iga 10 öö eest 1 öö tasuta.
Go on Hiinast pärit umbes 4000 aasta vanune küllaltki lihtsate reeglitega, ent ülikeerukate strateegiatega lauamäng.
Mängitakse ruudulisel 19×19 joonega mängulaual. Ühel mängijal on mustad, teisel valged nupud, mida kutsutakse kivideks. Algajad, samuti professionaalsed mängijad, kasutavad samuti ka väiksemaid, näiteks 9×9 ja 13×13 joonega laudu.
Mängijad asetavad kive lauale kordamööda. Alustab mustade kividega mängija. Erinevalt paljudest lauamängudest ei liigu go-mängus kivid mööda lauda, vaid kohaleasetatud, seisvatest kividest moodustuvad mängu jooksul erinevate kujudega struktuurid, konstellatsioonid, mis võitlevad tihti päris meeleheitlikult oma olemasolu, eksistentsi eest. Lubatud on käia igale vabale joonte ristumiskohale. Go on territoriaalne mäng, mille võitmiseks tuleb oma kividega piirata ja kontrollida suuremat territooriumi (tühjaksjäänud joonte ristumiskohti) mängulauast, kui vastane.
Aasias on go äärmiselt populaarne, seda mängivad miljonid inimesed. Jaapanis, Koreas, Hiinas ja Taiwanil on elukutselisi mängijaid, kes võistlevad omavahel turniiridel, mille auhinnarahad ei jää alla tennise või golfi profiturniiride auhinnafondidele. Kuni 2016. aastani oli Go ainuke strateegiline lauamäng, milles arvutid ei suutnud võita mängu hästi tundvaid inimesi. Seejärel suutis Google'i loodud masin AlphaGo maailma parimat go-mängijat Lee Sedol'i 4-1 võita.[1]
Go (碁) on mängu jaapanikeelne nimetus. Hiinas tuntakse seda lauamängu nime all wei-qi. Hääldus: wéiqí i. (Hiina keeles traditsioonilises kirjas 圍棋, lihtsustatud kirjas 围棋). Koreas on nimetuseks baduk-i (바둑) ja Jaapanis peale go (碁), veel igo (囲碁). 囲 kanjimärk, mis on algse hiinakeelse hanzi-märgi (圍) jaapanipärane lihtsustus, mis tähendab tegusõnana ümbritsema, ümber piirama. Selle üks hääldus (kunyomi) on kako.mu. Algupärases hiinakeelses nimes wei-qi on sama märk nimetuse esimeses osas ( hääldus wei). See iseloomustab ilmekalt seda, mis mängus toimub - mängu põhistrateegiat - vastase kivide, neist moodustunud gruppide ja samas tühja ala ümbritsemist.
Go põhireeglid on lihtsad. Maailmas on küll kasutusel reeglite variatsioone (kaks peamist on Hiina ja Jaapani reeglid), kuid erinevused seisnevad sisuliselt ainult punktide lugemises pärast mängu lõppu.
2.Mängijad asetavad oma kive kordamööda lauale vabadele joonte ristumiskohtadele. Oma käik on lubatud vahele jätta ehk passida. Kord juba lauale asetatud kivi ei ole lubatud liigutada.
3.Vastase kive võib "vangistada", piirates nad oma kividega sisse sellisel moel, et vastase kivil või ühendatud (joonte kaudu ühenduses, kokkupuutuvatel) kividel ei ole ühtki horisontaalset või vertikaalset ühendust ühegi vaba joonte ristumiskohaga. St. kivi või kivide kõik vabadused on täidetud.
4.Laual võivad tekkida siiski kohad, kuhu käia ei tohi. Need on nn. keelatud kohad. Keelatud on asetada kivi kohale, mis on vastase kividest täielikult ümberpiiratud, näiteks nn. Ponnuki[2] olukorras. Samuti ei tohi käia vastase ala sees paiknevatele oma kivide rühmale lisaks viimast võimalikku kivi, mille tagajärjel ei jääks neile mitte ühtegi vabadust. Selles mõttes on Go-s keelatud enesetapp. Samas tohib sellise käigu sooritada juhul, kui vähemalt osa vastaste piiravast grupist on samuti atari-seisus ja nende viimase vabaduse võtmisega laualt ära võetakse. Nii saavad oma ümberpiiratud kividest vabadustega, "hingavad", elujõulised kivid. Selline keelatud koht tekiks joonisel nr. 4. Juhul, kui valge käiks 12. käigu mujale, ei saaks ta järgmisel käigul lisada kivi oma viie-kivisele grupile nurgas. Aga kui valge 12. kivi on paigas (nagu joonisel), tohib ta nurka käia, võttes laualt 4 musta kivi.
5.Mängija ei tohi asetada oma kivi lauale moel, mis põhjustaks mänguseisu kordumise enne kõnealust käiku (ko-reegel). St. enne tuleb teha käik mujale laual, alles seejärel võib ko seisu muuta. Võtta tagasi kivi, mis oma ko-seisus kivi ennist laualt ära võttis.
6.Mäng lõpeb, kui mõlemad mängijad on järjest passinud, loobunud käigust. Surnuks osutunud kivid laual (mis pole suutnud luua eluks vajalikku kahte silma ja pole ka seki olukorras), samuti mängu kestel vangivõetud, laualt võetud kivid asetatakse täitena kivid kaotanud mängija poolt kättevõidetud tühja ala sisse. Seega pole hea kaotada liiga kergekäeliselt oma kive. Samas sisaldab edukas ja tõhus mängustrateegia tihti mõningast, arukat ohverdamist. Lõpuks loetakse tühjad väljad kokku ja lisatakse "komi" [3] valge mängija hiljem alustamise kompenseerimiseks ja viigiseisu vältimiseks. Mängu on võitnud see pool, kummal on rohkem tühje, vabu ristumiskohti võrreldes kaasmängijaga. Mõnikord mängitakse ka 4-kesi, paarismänguna.
Aktiivselt mängib go-d umbes 20 inimest Tallinnas ja Tartus. 2013. a. seisuga on Eestis juba mitu dan-tasemega mängijait. Enamjaolt mängitakse Kiseido Go Serveris ruumis nimega "Eesti asi".
2015. aasta sügisel võitis Google DeepMind poolt loodud arvutiprogramm AlphaGo esimest korda Euroopa meistrit Fan Huid viies mängus (need olid ilma händikap-kivideta, võrdsete võimalustega mõlemale poolele) tulemusega 5:0. [4] AlphaGo arvutiprogramm, mis proovib jäljendada inimaju mõtlemisprotsessi, õpib ja parandab iseseisvalt, ilma inimese sekkumiseta oma strateegiat ja taktikat, analüüsides nii ajaloolisi meistrite kui ka oma mänge. Programmis on kasutatud tehisnärvivõrkude tehnologiat.
2016 aasta lõpus ja 2017 aasta alguses võitis AlphaGo internetis mängides maailma parimate go-mängijatega kõik 60 mängu. 2017. aasta mai lõpus võitis AlphaGo maailma kõrgeima reitinguga Hiina mängijat Ke Jied 3:0.[5][6].
|
OSCAR-2019
|
||
FOTOD ja VIDEOD | Kadunud riigifirma punaste laternate reklaam ja legendaarne teleteos ehk "kloonimisaasta" parimad palad - ÄRILEHT
Aasta 2003 oli tormiline. Näiteks suri maailma esimene kloonlammas Dolly. Oli ka sündidega seotud rõõmsaid hetki. Ilmavalgust nägid maailma esimene kloonitud hobune Prometea ja terve hunnik ainulaadseid Eesti reklaame.
Seekord jagati auhindu välja 12 kategoorias, lisaks kolmes erikategoorias. Domineerisid kaks agentuuri ning väärt töid oli palju. Seekord juhtus palju seda, et kuldmune välja ei antudki. Kas liiga vähe või liiga palju häid töid?
Üks kategooria, kus jäi välja andmata kuldmuna oli välireklaam. Pronksikarva auhinnaga läks aga ära Indigo Bates/RC Caparolile tehtud „Värvid võivad muuta maailma" reklaamiga. Loovjuhiks J. Margus Klaar, AD Veiko Tammjärv ning copywriter Rein Iida ja Mart Aas. Projektijuhiks Ulvi Vikat ja fotograaf Sergei Didyk.
Hõbemune anti välja kaks. Esimese sai Tank EASile tehtud „Welcome to Estonia" reklaamiga. Loovjuht oli Rene Fischer, AD Jaanus Tamme, copywriter Villem Valme ning projektijuht Rein Ott. Kampaania viidi läbi Lätis, et meelitada siia Läti turiste.
2003. oli aasta, mil Estonian Airi teraslinnud veel uhkelt lendasid ja eestlasi laia maailma viisid. Kõnealune reklaam kutsus reisijaid kaunite punaste laternatega pikitud Amsterdami tänavatele. Kelmikalt vihjava ning selle eest ka Hõbemuna kätte saanud reklaami eest vastutavad Divisioni tollane loovjuht-copywriter-reklaamilegend Rain Pikand ja AD Dan Mikkin.
Trükireklaamis anti välja kuld ja kaks hõbedat. Hõbedastest esimene läks Divisionile ja oli tellijaks Mariine auto. Objektiks uus Subaru Legacy. Loovjuht Rain Pikand, AD Tõnu Sikk, copywriter Rain Pikand ning projektijuht Kaarel Mikkin. Tegemist oli Legacy lansseerimise reklaamiga.
Teine hõbe tuli VVYR-ile ja selle tõi Põlva Piimale tehtud „Mumuu kaheosalise jogurti reklaam. Loovjuhiks Rain Teimann, AD Jaanus Veerbek, copywriter Madis Ots ja projektijuht Ain Tomingas.
Mis seob järgnevaid küsimusi: "Õige koht, vale aeg?", "Jalad higistavad?", "Prantsuse köök meeldib?", "Kibeled rooli?" ja "Sõnu napib?". Õige vastus on loomulikult 1188 infoabi printreklaam. Tänaseks otsingumootoritele alla vanduvad infoliinid olid enamikele eestlastele tollal hädavajalikud, sest kust mujalt sa ikka aastal 2003. restoranide aadresse, juuksurisalongi telefoninumbrit või Paldiski rongide väljumisaegu uurisid.
Inspireerivad näidisküsimused valasid sõnasse ja pilti Kontuur Leo Burnetti profid Urmas Villmann, Jaanus Meri, Erki Oras ja Peep Pajumäe. Fotograafiks oli Margus Johanson.
Sel aastal anti välja kaks pronksmuna. Ühe sai Indigo Batesi/RC reklaam „mehaanik Mati Telekool", mis tehtud Automaailmale. Loovjuhiks ja copywriteriks Alvar Jaakson, projektijuht Indrek Viiderfeld. Tootis firma Kuukulgur.
Hõbedane muna ehk seekord siis võidumuna läks agentuurile Rakett ning nende legendaarne „Kõige ilusam leviala" Radiolinja Eesti AS-ile (tänapäeval Elisa).
Mõista-mõista, mis see on: "Ilusad inimesed, ilus eestimaine loodus ja imeline muusika parimate Eesti artistide esituses?" Loomulikult on see Kõige ilusam leviala, mida tollal pakkus Radiolinja. Genialistide ja Dagö ning Heikki Kalle ja Hindrek Hirve loodud heliriba ning kaunid kaadrid sidus tervikuks Raketi lennukas meeskond - Asko Künnap, Madis Sein ja Kätlin Hõbemägi. Fotograafiks oli Margus Johanson. Tootmisfirma Margus Johanson/Renee Kelomees.
Tegijad ise kommenteerisid toona: „Kasutasime ära ravimireklaamis nõutud tüütu ja kohustusliku hoiatuse:"Tegemist on ravimiga..". Kui tavaliselt loetakse hoiatus kiirelt vurinaga klippide lõppu, siis Xymelini reklaam koosnebki vaid hoiatusest."
„Nelli Teataja on nähtus, mis on elanud üle varakapitalismi sünnitusvalud ja on säilitanud oma maniakaalse lugejaskonna ka tänapäevas. Mida tahavad Nelli lugajad? Nad tahavad oma iganädalast Nellit. Sellest ka reklaam," kirjutas toona Leo Burnetti meeskond.
Kulla pani Kontuuri meeskond põue ETV-le tehtud „Ameerika Hääle" reklaamiga. Loovjuht juba kolmandat korda järjest lavale kutsutud Urmas Villmann, copywriter Kaido Veermäe, projektijuht Helen Noormets ja tootja Orbital Vox.
„ETV (kui eesti meedia südametunnistus) ironiseerib amerikaniseerunud (esto)lolluse üle," on öeldud kirjelduses. Näited on siin: 1 ja 2.
Huvitav on piiluda ka sellesse kategooriasse. Pronksiga läks büroosse tagasi Output, kes tegi Havistra Eesti AS-ile Nokk Outi pakendi. Ehk on meeles? Loovjuht, AD ja copywriter oli Martin Pütsep. Projektijuht Tarmo Ojakäär. Tootjaks Polinter-M. Tegemist oli muide 0,5-liitriste viinapudelitega.
Viin tõi seekord ka hõbedase muna. Tanki seltskond taas laval ja seekord koosseisus: loovjuht Joel Volkov, AD Jaanus Tamme, copywriter Villem Valme ja projektijuht Harles Tomberg. Turule toodi uus premium viin Kihnu Mark ja tellijaks AS Prike.
Kulla tõi CD-plaat ehk täpsemalt ansambli Somnambuul plaadiümbris. Tegijaks Imagine AD. Loovjuht Toomas Valsberg, AD Kalev Külaase, copywriter Toomas Valsberg, projektijuht Kädi Kaasikmäe. Ümbrist toodeti eksklusiivselt käsitsi ja levitati interetipoes.
Aasta oli eriti viljakas kahele agentuurile. Tank viis endaga kaasa koguni 9 muna. Kuna kuldmunadega oldi sel aastal kitsid, siis seda karva mune said nad ka vähem. Kokku vaid üks kuldne, aga see-eest viis hõbedast autasu. Kahe kuldmunaga lahkus Division, kes kokku sai 7 autasu. Teised agentuurid pidid leppima vähemaga. Viis muna läks Kontuur Leo Burnettile, neist kaks olid kuldsed.
|
OSCAR-2019
|
||
Püüdlustes suunata noori raamatutarkuste omandamise asemel praktilisemaid oskusi arendama ei arvestata praeguse ühiskonna vajadusi.
Alates sellest, kui haridusminister Mailis Reps tuli mõne nädala eest avalikkuse ette ideega kehtestada gümnaasiumi sisseastumiseks üleriigiline hindepõhine lävend, on räägitud palju kutsehariduse mainest. Räägitud on ka valikuvabaduse allesjätmisest või selle äravõtmisest; sellest, kui hästi iseloomustab üks või teine hinne noore inimese valmidust omandada gümnaasiumiharidus, ning sellest, mis jääb hinnete taha varju – elud, olud jne. Ent kõnealuse temaatika tuum peitub kusagil mujal: otsides vastust hariduspoliitika fundamentaalsetele küsimustele tuleb silmas pidada eelkõige seda, millist haridust XXI sajandi Eesti riigis tegelikult vaja läheb.
On ütlematagi selge, et üks kohustusliku koolihariduse peamisi funktsioone on tööturu vajaduste rahuldamine – seda nii indiviidi kui ka ühiskonna vaatevinklist lähtudes. Tõenäoliselt mõistab enamik meist ka hariduse osa noorte mõttemaailma kujunemisel, isiksuse arenemisel, ilma et seda eraldi selgitada tuleks. Ent on üks aspekt, millele tasub senisest enam tähelepanu juhtida: selleks on just nimelt ühiskondlik vajadus ka niisuguste teadmiste järele, mida valdav enamik mitte kunagi töö juures rakendama ei hakka. Õigupoolest tuleb möönda, et selle viimase aspekti mõistmine ongi keeruline. Alatihti kuuleb inimestelt, kuidas neil üht või teist koolis õpitud asja pole elus kunagi vaja läinud ning ega siis olegi imestada, kui kostab üleskutseid muuta kooliharidus praktilisemaks, õpetada lastele tuimade ja tarbetute teoreetiliste teadmiste asemel midagi kasulikumat.
Ometigi väidan, et vajadus teoreetiliste teadmiste, nn akadeemilise hariduse järele on praegu suurem kui kunagi varem ning püüdlustes suunata noori raamatutarkuste omandamise asemel praktiliste oskuste juurde ei arvestata ühiskonna eripäraga. Võib-olla oleks selle kohta paslik öelda „e-ühiskond“ – senisest efektiivsem, vahetum ja silmipimestavaid võimalusi pakkuv, ent võimalike turvariskidega, mille maandamisega tuleb järjepidevalt tegeleda.
Moodsa aja eestlase suurim privileeg, õigus olla demokraatliku riigi kodanik, paneb meid üksjagu keerulisse olukorda: meil tuleb teha poliitilisi valikuid. Heaoluriikides, mille hulka kuulub üha rohkem ka Eesti, ei määra neid valikuid enam mitte niivõrd möödapääsmatud vajadused, vaid inimeste soovid, ideed ja unistused, kui tahes mõistlikud või ebamõistlikud need ka ei ole. Sellises olukorras on eriti aktuaalseks saanud tõsiasi, et demokraatlik valitsemissüsteem iseenesest ei anna mitte mingisugust garantiid, et vastuvõetud otsused tugineksid tõsiseltvõetavale analüüsile ja teeniksid rahva huve. Seepärast on hädavajalik, et rahvas oleks ühiskonna olulistest küsimustest vähemalt pinnapealselt hästi informeeritud. Paraku ei saa seda sugugi iseenesestmõistetavaks pidada.
Ameerika Ühendriikides on uuritud, mil moel erinevad ühiskonna kui terviku tõekspidamised Ameerika Teaduse Edendamise Nõukogu1 liikmete omadest. 2015. aasta uuringust võib markantsemate näidetena välja tuua, et kui näiteks 88% küsitletud teadlastest uskus, et geneetiliselt muundatud organismide tarvitamine toiduna on ohutu, siis avalikkuse hulgas toetas seda seisukohta vaid 37% küsitletutest; seda, et kliima muutub inimtegevuse tagajärjel, pidas tõeseks 87% teadlastest, ent kõigest 50% avalikkusest.2 Selle valguses ei ole kuigi üllatav, et teaduslikus mõttes väheusutavate seisukohtade kaitsmine avalikus ruumis on sealses ühiskonnas normaliseerunud ning suurel osal inimestest on raskusi teaduslike vaatenurkade ja neid esindavate teadlaste eristamisel ebateaduslikust jurast ja selle levitajatest. Samuti ei tasu imestada, et president Trumpi eestvedamisel on taganetud rahvusvahelisest kliimakokkuleppest ja pööratud tagasi määrusi, mis reguleerivad süsinikdioksiidi emissioone ajal, mil riigi kagupiirkonda kimbutavad üha laastavamad orkaanid ning Vaikse ookeani saareriikide elanikud võitlevad oma kodukoha säilimise eest.
Võib-olla ei ole meil põhjust liialt üllatuda ka selle üle, et rahva demokraatliku tahte avaldusena on Suurbritannia otsustanud Euroopa Liidust lahkuda, et Austrias jäi kõige napimalt presidendivalimiste võidust ilma paremäärmuslike vaadetega kandidaat Norbert Hofer, et ennast lõhki laenanud Kreeka on poliitiliste keerdkäikude tagajärjel langenud vasakpopulistide rüppe või et meie saatusekaaslased Poola ja Ungari on raskestimõistetavatel asjaoludel hakanud piirama vaba ajakirjandust ja sõltumatu kohtuvõimu tööd napilt enam kui veerandsada aastat pärast seda, kui juubelduste saatel vabaneti kommunistliku võimu mõju alt.
Eelnenud loetelu eesmärk ei olnud naeruvääristada riike ja nende rahvaid ega parastada nende rumaluse üle, kaugel sellest. Selle teemaarenduse mõte ja kogu artikli sõnum on palju kainestavam: ka Eesti ei ole populistide eest kaitstud, ka Eestis on võimalik rahva jagunemine eri inforuumidesse, ja seda mitte ainult emakeele alusel, ka eesti rahvas on suuteline tegema ebaratsionaalseid poliitilisi valikuid. Ent pidades silmas meie riigi väiksust ja asukohta väga erineva sotsiaal-majandusliku arengutasemega piirialal, on tõenäoline, et Eestile oleksid mõne raskekujulise poliitilise möödalaskmise tagajärjed eriti tõsised.
Ja nii olemegi jõudnud peamise juurde: teoreetilisi teadmisi on vaja kõigil hääleõiguslikel kodanikel. Neid on vaja selleks, et mitte enam korrata minevikus tehtud vigu, et tajuda äärmuslusega seotud ohte ning mõista demokraatia ja vabaduse väärtust ka ajal, mil enamikus perekondades ei ole enam vanavanemaid, kes olid oma silmaga näinud Teise maailmasõja koledusi või kannatanud stalinistlike repressioonide all. Neid on vaja selleks, et rahvas oskaks lugu pidada teadusest ja teadlastest ka siis, kui omaenda töökohustused ei hõlma keemia- ja füüsikatunnis õpitut. Võib-olla ka selleks, et oskaksime tuvastada sõnavõttudes demagoogilisi võtteid, ja võib-olla selleks, et Euroopa lähiümbruses aset leidvad vägivaldsed konfliktid ei mõjuks meile kaugena, ja et kannatanud ei oleks meile sedavõrd võõrad, nagu nad näivad olevat poliitikuile, kelle meelest ei tohiks oma riigis peavarju pakkuda mitte ainsalegi Süüria sõja eest ohutumasse kohta põgenenud perekonnale.
Akadeemiline haridus aitab meil mõtestada nii seda, mida me näeme enda ümber, kui ka seda, mida me tajume enda sees; loob eeldused edukaks kommunikatsiooniks ka väga erinevate väärtushinnangute ja tõekspidamistega inimeste vahel ning võimaldab ühiskonnateemalistes aruteludes jõuda kaugemale värvikirevatest plakatitest ja 140 tähemärgiga säutsudest. Kui noor inimene on oma haridusteel jõudnud põhikooli lõpetamiseni, oskab väärtustada raamatutarkusi, tunneb endas soovi jätkata silmaringi laiendamist ja näeb, et laiapõhjaline gümnaasiumiharidus annab talle selleks parima võimaluse, siis ei saa seda olukorda käsitleda kui probleemi, mis „vajab lahendamist“. See on suurepärane ja kui vähegi võimalik, tuleb teda toetada. Ma saan aru nendest, kes muretsevad gümnaasiumihariduse kvaliteedi üle, ning mõistan, et kui gümnaasiumi pääsemise sõel laseb läbi ka need, kes ainult heal juhul hakkama saavad, siis tuleb ette ka seda, et osa ei saa. Muu hulgas silmas pidades asjaolu, et otsus gümnaasiumi pääsemise või mittepääsemise kohta langetatakse veel õrnas eas inimeste kohta, on õige pigem anda soovijatele võimalus end tõestada, ja vajadusel teinegi, siis juba jõukohasem, kui esimesena ette võetud teekond liiga raskeks osutub. Kui aga probleem, mida lahendada püütakse, seisneb hoopis selles, et paljudel gümnaasiumi lõpetanutel jääb erialane haridus omandamata, siis tuleks lahendust otsida mujalt. Riigi ülesanne olgu tagada see, et kõigil gümnaasiumi lõpetanutel oleks ligipääs sellisele erialasele haridusele, mis on neile nii võimete poolest kui ka rahaliselt jõukohane.
|
OSCAR-2019
|
||
Tervishoiuvaldkonnas on suuremad muutused eeloleval aastal seotud hambaravi- ja ravimihüvitistega, tänu olulisele lisarahastusele paraneb ravi kättesaadavus.
2018. aastal on lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta 55 eurot. Kolmanda ja iga järgmise lapse kohta on lapsetoetuse suurus 100 eurot
Vanemahüvitise maksmise ajal on võimalik teenida töist tulu kuni pool vanemahüvitise ülempiirist (2018. aastal 1544 eurot kalendrikuus), ilma et hüvitist vähendataks. Kui inimene teenib samal ajal suuremas summas töist tulu, kui 1544 eurot, lahutatakse tema vanemahüvitisest sissetulekupiiri (ehk 1544 eurot) ületav tuluosa, mis on jagatud kahega.
Kui vähendatud vanemahüvitis on väiksem kui hüvitise määr (2018. aastal 470 eurot), makstakse vanemahüvitist hüvitise määra suuruses. Muudatus jõustub 1. märtsist.
Täiendava ravimihüvitise eesmärk on parandada ravimite kättesaadavust kõrgendatud ravimivajaduse ja suurte ravimikuludega inimeste jaoks, hüvitades nende ravimitele tehtud kulutusi senisest oluliselt rohkem.
Uue ravimihüvitise süsteemi loomisega hakatakse maksma täiendavat ravimihüvitist kulutustest, mis ületavad 100 eurot. Kulutustelt vahemikus 100-300 eurot saab hüvitist 50% ulatuses ning 300 eurot ületavate kulutuste puhul 90% ulatuses. Hüvitist hakatakse arvestama automaatselt apteegis ravimite ostmisel. Lisainfo.
Toimetulekutoetuse regulatsioon muutub paindlikumaks, et soodustada toimetulekutoetuse saajate tööle asumist, lisaks tõuseb toimetulekupiir täiskasvanutel seniselt 130 eurolt 140 euroni ja lastel 168 euroni kuus.
Kahe riigi vahel sõlmitud leping tagab, et kodumaal välja teenitud riikliku pensioni maksmist jätkatakse ka siis, kui inimene kolib Eestist Austraaliasse või vastupidi. Samuti liidetakse vajadusel edaspidi mõlemas riigis omandatud pensionistaažid.
Näiteks Eestis töötatud viis aastat ja Austraalias töötatud kümme aastat võetakse Eesti vanaduspensioni õiguse tekkimisel arvesse kui 15 aastat pensionistaaži. Sealjuures maksab kumbki riik pensioni proportsionaalselt oma territooriumil omandatud staažide eest.
Meedet rahastatakse Euroopa Sotsiaalfondi toetuse „Tööturuteenuste osutamine tagamaks paremaid võimalusi hõives osalemiseks“ vahenditest.
Tervishoiu reformi tulemusel lisandub haigekassa eelarvesse tuleval aastal 34 miljonit eurot, millega rahastatakse ligi 140 000 uut ravijuhtu, sh 7000 operatsiooni rohkem kui tänavu. Lisanduvad mitmed võimalused vähi ennetamiseks ja raviks, paraneb laste ja mitmete raskete haiguste ravimite ja ravi kättesaadavus. Uue teenusena rahastab haigekassa alates 2018. aastast ka digitaalset dermatoskoopiat nahavähi avastamiseks. Lisainfo.
Alates 2018. aastast kutsutakse rinnavähi varaseks avastamiseks sõeluuringule ka 68- ja 69-aastased naised sünniaastatega 1949 ja 1950. Kokku kuulub 2018 a. rinnavähi sõeluuringusse üheksa gruppi: 1949, 1950, 1956, 1958, 1960, 1962, 1964, 1966 ja 1968 aastatel sündinud naised. Lisainfo.
Õigusrikkumisi toime pannud laste kohtlemine muudetakse teole reageerivast lapse abivajaduse põhiseks. Selleks osutatakse lastele sotsiaalset rehabilitatsiooni ja lepitusteenust ning vajadusel ööpäevaringset tuge senisest suuremas mahus.
Kohalik omavalitsus saab alates 2018. aastast suunata lapsi otse sotsiaalse rehabilitatsiooni teenusele. Laieneb ka lepitusteenuse sihtrühm ning edaspidi on teenust õigustatud saama ka alla 14-aastased süüteo toime pannud lapsed. Lisainfo.
Suure hooldusvajadusega raske ja sügava puudega 0–17-aastastele lastele pakutakse lapsehoiu- ja tugiisikuteenust ning toetava teenusena transporditeenuste Euroopa Sotsiaalfondi toel.
Tugiteenused on kättesaadavad kõigile raske ja sügava puudega lastele, kelle teenusevajadus on hinnatud, kas kohaliku omavalitsusüksuse lastekaitse/sotsiaaltöö spetsialisti poolt või teenuste vajadus on kirjas rehabilitatsiooniplaanis.
Senised asenduskoduteenus ja perekonnas hooldamine kujundatakse ümber asendus- ja järelhooldusteenuseks ning teenuste korraldamine ja rahastamine antakse üle kohalikele omavalitsustele. Hooldusperede hindamise ja üleriikliku ülevaate koondamisega tegeleb edaspidi Sotsiaalkindlustusamet.
Lisandub kohaliku omavalitsuse poolt hoolduspere vanema toetamine nelja lapse hooldamisel töölepingu seaduses sätestatud töötasu alammääras ning vähemate laste hooldamisel proportsionaalselt laste arvule.
Kasutusele võetakse uus väikelaste liitvaktsiin, millega saab samaaegselt vaktsineerida kuue erineva haiguse vastu – difteeria, teetanus, läkaköha, lastehalvatustõbi, b-tüübi hemofiilusnakkus ja B-viirushepatiit. Seni vaktsineeriti B-viirushepatiidi vastu kolme erineva vaktsiiniannusega.
Uue liitvaktsiiniga väheneb väikelapseeas tehtavate vaktsiinisüstete arv ning vaktsineerimist alustatakse alles 3 kuu vanuselt. Lisaks hakatakse alates 2018. aastast pakkuma 12-14 aastastele tütarlastele tasuta HPV ehk inimese papilloomiviiruse vastast vaktsiini, mis aitab ennetada emakakaelavähki. Lisainfo.
Eesmärk on võimaldada kohalikel omavalitsustel jõuda enda piirkonna 16-26-aastaste mittetöötavate ja mitteõppivate noorteni, aitamaks neil jõuda püsivalt tagasi tööturule või haridusse. Lisainfo.
Tuleval aastal on töötavatel inimestel võimalik suuremas mahus saada Eesti Töötukassa toel täiend- ja ümberõpet, sh astuda tasemeõppesse. Õppimisvõimalust pakutakse inimestele, kelle oskused on aegunud või muutunud puudulikuks, et aidata neil tööl püsida või töökohta vahetada. Lisainfo.
Kohtuväline töövaidluste lahendamine kiireneb ja lihtsustub uute võimalustega kirjaliku ja lepitusmenetluse ning kompromissi näol. Lisainfo.
2018. aasta alguses avanevaks teiseks taotlusvooruks on Euroopa Sotsiaalfondist ette nähtud 2,5 miljonit eurot lapsehoiukohtade loomiseks.
Muuhulgas toetakse ka eriilmeliste lapsehoiukohtade loomist, mis vastavad piirkonna perede tööajakorraldusele ja spetsiifilisematele vajadustele, näiteks hoiukohad erivajadustega lastele, ebastandardsetel aegadel töötavad hoiukohad ning tööandja juures asuvad või võõrkeelsed hoiukohad.
|
OSCAR-2019
|
||
Kooperatiiv kui koduõppe vanemate ühendus koduõppe ühiselt korraldamiseks või koduuõppe mitmekesistamiseks on enamasti vanemate algatus. Osades kooperatiivides juhendavad kõiki kursuseid ja tegevusi vanemad ise, teistes on palgatud õpetajad osadele või kõigile ainetele ning ringidele.
Nii era- kui munitsipaalkoolide juures on koduõppe keskused, kus pakutakse võimalust osaleda akadeemilistel kursustel või „rikastamise programmides“. Rikastamise programmid hõlmavad meie mõistes valikaineid ja huviringe ning kõike, mis seondub kunsti, käsitöö, liikumise ja muusikaga. Neis saab osaleda nii ühe kursuse kui terve programmi kaupa.
Koduõppe tugigrupid on perede ühendused suhtlemiseks ja ühistegevuseks ilma akadeemiliste ootusteta.
Koduõppe assotsiatsioonid pakuvad oma liikmetele juriidilist abi koduõppega seotud kohtuprobleemide korral, esindavad koduõppe peresid poliitikas ja meedias ning korraldavad konverentse ja suuri kokkutulekuid.
Kuna USAs on väga palju lapsi koduõppel, on nad sihtgrupiks kõikvõimalike teenuste pakkujatele. 2013. aastal oli USAs koduõppel 1,77 miljonit last (3,4% kooliealistest), sh ainuüksi Washingtoni osariigis 18 000.
Teaduskeskustes korraldatakse regulaarselt koduõppepäevi ning pakutakse eraldi programme koduõppuritele nii ühekaupa kui gruppidele.
Ka kirikute juures on koduõppe programmid, milledest osad on ainult koguduse liikmetele, osad kõigile.
Kooperatiivid korraldavad lisaks akadeemilisele õppele ja huviringidele ühiseid matku, väljasõite, teatri-, kino-, kontserdi-, muuseumi-, teaduskeskuse külastusi, iganädalasi või igakuiseid pargipäevi, piknikke, emade õhtuid, laagreid. Peetakse üksteise sünnipäevi ja pühasid, toetatakse uue lapsi sünnil. Suurematel kooperatiividel võib olla oma lastekoor, orkester, näitetrupp. Osaletakse spordivõistlustel, korraldatakse laatasid, tantsupidusid. Väiksematele lastele on tundide ajal lastehoid. Organiseeritakse vabatahtlikku tegevust kogukonnas, ühiselt istutatakse puid, korrastatakse naabruskonda. Vanemad jagavad omavahel infot meeldinud õppematerjalidest, koduõppe nippidest.
Kooperatiivi tunnid võivad olla ühel-kolmel päeval nädalas või üle nädala hommikuti. Tavaliselt on 2-3 tundi või ringi päevas. Lapsed on jagatud vanuste või kooliastmete kaupa gruppidesse. Sageli on lisaks peamisele juhendajale tunnis ka abiõpetaja vanemate seast. Hommikusele tunniplaanile võib järgneda ühine lõuna või piknik pargis. Õppeaasta ained otsustatakse suvel, iga vanem pakub oma valdkonnas midagi vastavalt kooperatiivi vajadustele. Vahel on konkreetne vanem vastutav terve kuu tegevuste eest ja järgmine kuu teine vanem. Osad kooperatiivid on orienteeritud rohkem akadeemilistele ainetele, teised huvitegevustele ja suhtlemisele, kolmandad püüavad hoida tasakaalu. Tunnid võivad toimuda renditud pinnal või kodudes.
Üks ema kirjutas distsipliiniga seoses, et nende kooperatiivis on vanematega rohkem probleeme kui lastega. Vanemad, kes on valinud mõne vabatahtliku tegevuse kooperatiivi käigus hoidmiseks, võivad sageli hilineda või üldse mitte kohale tulla, nii et viimasel hetkel on vaja leida keegi neid asendama. Selle lahendamiseks soovitas teine vanem, et oleks algusest peale kokku lepitud, et kui liige oma valitud tööks kaks korda ilma vähemalt 24h ette teatamata kohale pole ilmunud, ei saa ta enam kooperatiivis osaleda ja hilinemise eest võib võtta trahvi, mida saab kasutada õppematerjalide soetamiseks. Kui lastega on tunnis probleeme, mida kohapeal ei saa lahendada, saadetakse laps klassist välja teise juhendajaga ja vajadusel kutsutakse vanem järgi.
Suurema koduõppe populatsiooniga keskustes võib olla iga päev pea igal kellaajal midagi toimumas. Mõne keskuse juures võib käia lausa 500 peret, samas kui mõnes kooperatiivis on 15 eri vanustes last. Osariikides, kus on koduõppeks vaja olla koolis kirjas, on mõnedel kooperatiividel erakooli litsents. Selline erakooli litsentsiga kooperatiiv võib olla katuseks näiteks 400 perele, kes jagunevad piirkonniti 15-70 pere kaupa allüksusteks.
Kooperatiivides eeldatakse, et vanemad osalevad selle käigus hoidmisel vabatahtliku tööga: tundide juhendamine, abiõpetajaks olemine, sündmuste ja väljasõitude korraldamine, administratiivne töö, lõunasöögi valmistamine, ruumide eest hoolitsemine, lastehoid väiksematele…Vanemate endi korraldatavad kooperatiivid on igaüks ise nägu, sest sõltuvad konkreetsete vanemate jagatavatest valdkondadest, tutvustest huvitavate õpetajate kutsumisel, organisatoorsetest võimetest ja vajadusest suurema või vähema ühistegevuse järele.
Kooperatiivides on paika pandud põhikiri, käitumisreeglid, osades ka riietumise nõuded. Osad kooperatiivid on usupõhised, osad kõigile avatud. Mõned on konkreetse pedagoogilise suunaga, näiteks TJEd, klassikaline või Charlotte Mason.
+Kursuste, huvitegevuste ja väljasõitude ühendamine võimaldab vähendada sõidukulusid ja ajakadu, mis tekivad kõige iseseisvalt erinevatest kohtadest otsimisel ja kombineerimisel
+Kui vanematel on mõnes konkreetses aines raskusi lapsega kontakti hoidmisel või tema õppimisstiili toetamisel, võib tulla kasuks selle aine teise õpetajaga õppimine
-Kui kooperatiivis on palju valikuid tegevusteks, mida vabalt kasutatakse, võib kaduda esialgselt planeeritud koduõpe kui perena tegutsemine ja avastamine
-Vahel antakse ka kooperatiivides lastele kodutöid, mis võtavad kodus palju aega, mis jätab vähem aega oma korraldatud koduõppele. Kooperatiiv võib kiiresti võtta üle kooli rolli pere elukorralduse dikteerimisel ja tekitada vanemates tunnet, et koduõpe käib üle jõu, et ei olda piisavad ja põletakse läbi.
-Ka poolepäevane kooperatiivipäev võib vanemal terve päeva kulutada, sest edasi-tagasi sõitmine, laste ja nende asjade pakkimine, ise kooperatiivis tunni juhendamine, aktiivne suhtlemine kulutavad energiat ja eriti introverdi jaoks ei jää päeva teiseks pooleks enam jaksu midagi teha.
-Vahel vanemad liituvad kooperatiiviga lihtsalt seetõttu, et see tundub kasulik ja vajalik, kuigi seal ei pakuta seda, mida neil vaja oleks ja aeg kulub asjadele, mida suudaks ka ise teha. Vahel on mõistlikum liituda ainult konkreetse trenni või ringiga mujal.
-Vanematel ei ole kontrolli kooperatiivi tundides kasutatava õppekava ja teiste juhendajate suhtumiste üle, kui kõik ei ole omavahel juba enne sõbrad ja mõttekaaslased. Võidakse tunda, et sobitumiseks oleks vaja muutuda või näida kellegi teisena.
-Kui laps on koduõppel selleks, et vältida koolist saadavaid mõjusid massimeedia, liigse tehnoloogia kasutuse, käitumise, vandesõnade jms näol, tuleks arvestada, et kooperatiivis on need tõenäoliselt samuti esindatud.
*kas pere ja teiste kooperatiivi perede ning õpetajate väärtushinnangud ja arusaamad haridusest ja kasvatusest ning ootused üksteisele on omavahel kooskõlas?
*kas vanemad on valmis panustama oma aega ja oskusi kooperatiivi toimimiseks – ise midagi õpetama või juhendama, tundide ajal väiksematele lastehoidu pakkuma, administratiivse külje või ruumide eest hoolitsema?
*kas kooperatiivis osalemine sobib perele kaugust, oma nädalaplaane ja muude vajaduste ajakulu arvestades?
Liituda on mõtet juhul, kui kooperatiiv vastab konkreetse pere akadeemilistele, sotsiaalsetele ja vaimsetele vajadustele, on mõistlikult lähedal, ei käi ajaliselt ja rahaliselt üle jõu, ei sega oma koduõpet ja pereelu, teiste kooperatiivi peredega on sarnased arusaamad ja hea läbisaamine ning vastastikune usaldus. Kui seda ei ole, saab ilma kooperatiivita samuti väga hästi hakkama. Lihtsam võib olla liituda kohaliku huvikooliga või korraldada paari sõbraperega ühistegevusi vabas vormis. Samuti nagu lapsed ei peaks koolis käima selleks, et õpetajatel oleks tööd ja ametnikel pabereid täita, ei peaks ka koduõppe kooperatiiviga liituma mingitel muudel kui pere vajadustest lähtuvatel põhjustel.
|
OSCAR-2019
|
||
2010 on minu jaoks olnud suurte muutuste aasta. Aasta algusest peale olen olnud kodune, jaanilaupäeval sündis mu armas poja. Käsitöös olen sellel aastal palju edasi arenenud. Kui aasta alguses meeldis mulle kõige rohkem pärlitega tegeleda ja õmblemist ei sallinud üldse, siis aasta lõpus on pea vastupidi - pärlid enam niiväga ei tõmba ja õmblemist (eriti just lapitehnikat) naudin täielikult. Selles on kindlasti süüdi fakt, et juuli alguses enda sünnipäevaks sain oma kallilt kihlatult õmblusmasina. Olin seda ise sünnipäevaks küsinud (lausa ette näidanud täpse masina, mida tahan :D). Enda valikuga olen üdini rahul - paremat masinat minu jaoks lihtsalt ei ole olemas.
Kudumine ja heegeldamine on meeldinud mulle läbi aasta. Aasta lemmiktöödes on sees nii pärleid, kudumeid, heegeldusi kui ka õmblusi :) Minu jaoks on olnud erakordselt käsitöine aasta. Loodan, et järgmine aasta tuleb vähemalt sama palju käsitööd!
Pross ja tsa-tsa-tsaa käekett fimolehekestest. Komplekti kuulub ka kaelakee ja kõrvarõngad, mis valmisid 2009.
Esimene oksjon IT-s, kus minu tehtud ehted läksid kaubaks :) Võitja tundus rahul olevat, mina aga õnnelik, et ehted leidsid endale perenaise!
Siit sai alguse minu lapitehnika. Ruudud said 5x5 suuruses ja tükk tegemist oli õmblusvarude triikimise ja kantimisega.
Minu lemmik lapitöö - 12-st kaheksakannast koosnev linik. Materjaliks sai kasutatud vanasid kardinaid. Järgmise aasta jõuludeks tahaks neid veel teha, praegune leiab oma kodu mu ema juures :)
Piltidelt on näha ka minu erinevad nimemärgid. Küll on seal Kadri näputööd, Kadri's crafts ja lõpuks Kadri M. Viimane ongi mu märgiks kuni saan endale uue perekonnanime. Tahan leida päris selle oma vesimärgi, mille piltidele lisan. Praegusega olen peaaegu juba rahul :) Järgmise aasta lõpuks on plaan see "täiesti minu" vesimärk valmis saada.
Samuti olen järgmine aasta kodu-lainel. Liitusin ju TK Hubane kodu aastaprojektiga ja kindlasti tuleb väga palju tegemisi, mis täidavad me korteri just meieliku kodu hõnguga. Samuti kavatsen õmmelda-õmmelda-õmmelda. Kangavarud tahavad varsti juba kapist välja hüpata :)
Teile kõigile, mu kallid lugejaid, soovin särtsu ja mürtsu vana aasta ärasaatmiseks! Mina olen täna rahulikult kodus ja naudin head toitu ning ehk piilun katuseaknast ka ilutulestikku (kui muidugi selle lumekoorma all üldse akna lahti saab :D).
Mõni aeg tagasi tuli suur tahtmine õmmelda randmekotti. Kangaks valisin puuvillase triibukanga ja miskisuguse kostüümikanga. Esimese koti tegin täitsa õpetuse järgi, ainult suurused valisin vastavalt enda lukule. Alguses oli ikka paras tegu, et aru saada luku õmblemisest, kuid lõpuks valmis ta sai :)
Plaanis mõlemad kotid ära kinkida :) Nii tagantjärgi jõuludeks. Neid mõnus suvel turule/jalutama minnes randmele visata, taskud sees ka kaartide või raharulli jaoks.
Mõlemal kotil sees vooder ja vahel ühekordne vatiin. Tegelikult oleks tahtnud vatiini asemel mingit tugevamat riiet kasutada või mingit riidemoodi asja, mis oleks teppimisel jätnud koti rohkem ruumilisemaks. Välismaal (kõikides teistes riikides peale Eesti vist) blogides on näha olnud sellist mõnusat asja nagu cotton batting (või ka mõne muu nime all), mida kasutades saadakse väga ägedad ruumilise pinnaga lapitehnikas pildid, rahakotid jne. Meie kaubandusest pole ma sellist asja leidnud, võibolla lihtsalt ei oska otsida piisavalt hästi...
Kõigepealt soovin kõigile ilusaid jõulupühi! Loodan, et kõik tundsid kinkidest ja oma lähedastest rõõmu. Mina olen küll õnnelik, et minu pere meie pool jõule tähistas ja kinkidega olen ka marurahul :)
Jõululauale oli aga lina vaja. Panin end ammu juba kirja TK Lina jõululauale projekti, aga kuna tegelesin koguaeg pisemate linikutega, jäi päris lina jaoks aega väheks. Sai teine selline lihtne - ilus kangas ja õmmeldud ääred. Muu olekski liig olnud. Jõululaupäeval sai ka pildile püütud.
Enne jõule sai ka valmis mu kingitus keskmisele vennale. Päris alguses polnud üldse kindel, kas ikka saan selle vennale kinkida - äkki tuleb liiga vilets (korra oli ka mõte, et kas ikka raatsin - liiga ilus :D aga see läks kohe üle). Tuli täpselt selline, nagu tahtsingi ja ise jäin rahule. Lapitehnikas poekott (sees vooder ja vahel ka ühekordne vatiin ruumilisuse jaoks ja ehk annab ka natuke tugevust juurde), lapiruuduga pajalapid (kahekordse vatiini ja tugeva riidega vahel) ning üks Brownie-segu.
Mõned päevad tagasi valmis jälle üks pisike linik emale. Kuna suurem linik veel valmis pole, siis näitan vähemalt sedagi. Koos värskelt valminud piparkookidega :)
Ju neid pisikesi linikukesi ikka kulub. Läheb küünlarasva peale ja jälle uut vaja. Nüüd neid varnast võtta - kindlasti mõni tuleb veel.
Paar päeva tagasi aga kolasin ringi Buffini blogis. Ja taaskord jäi silma tema võtmetasku. Ma lihtsalt ei saanud end tagasi hoida ja seega meisterdasin endale samasuguse. Peaaegu täpselt. Minu lepatriinu tuli natuke kõõrakas ja ilma jalgadeta. Aga ma olen ise nii rahul :)
Pole end veel kirja pannud, sest pole koos veel kõiki ideid, mida kodu heaks teha võiks. Panen enda mõtted siia kirja ja kui saan kõigi 12 kuu jaoks idee, siis liitun minagi projektiga!
Edit (08.12): Aitäh helikesele! Saingi esialgsed ideed kõik kokku :) Eks muudatusi võib ka ette tulla, aga nüüd on vähemalt põhi, millelt alustada! Panin enda nime ka kirja.
Muudatus (17.12): Tõstan selle teema kõik kohe eraldi lehele - seal mul hea muuta ja täiendada :) Juurde teen ka linkide osa ideede saamiseks.
... ja mitte paar. Kaks üksikut sokki. Ühesugused, kuid samas erinevad. Rõõmu valmistavad nad vaid silmadele ja varvastele sooja ei anna. Ning kui oled hea laps olnud, siis rõõmu tunneb ka su kõht. Kommidest ja kõigest muust heast ja paremast, mida päkapikud su soki sisse toovad. Sest need sokid on mõeldud just päkapikkude jaoks.
Esimese advendi puhul tegin kodus tõelise suurpuhastuse. Tõmbasin tolmuimejaga, pesin ja küürisin. Tuulutasin ja kloppisin. Ehtisin aga ainult söögilaua. Küll jõuab muu ka!
See kangas koos pohlamehikestega oli lihtsalt nii äge, et ei saanud seda poodi jätta. Keskele sai linane riie (ainuke, mis poes saadavatest värvi poolest sobis). Oleks võinud ka puuvillane olla, aga sobib ka nii. Lihtsalt rohkem pressimist tahab... (kes käskis liniku kokku voltida!)
Linik sai valmis juba pea kuu aega tagasi. Kohe kui algas IT-s projekt TK Lina Jõululauale. Linaks seda päris kutsuda ei saa, aga jõulutunde annab küll :)
Lina jaoks lähen aga varsti materjali otsima - kui keegi teab, kus võiks leida valget tugevat kerge läikega materjali, siis oleksin info eest väga tänulik! Järve Kangas&Nööp kaupluses oli ainult valget pool-vakstut (selline kummi sarnane kangas), see ei meeldinud kohe üldse. Tavaline puuvillane jääks aga liiga pehmeks ja linane liiga jäigaks.
Teisel advendil ehk teine linik. Lapitehnikas. Ema jaoks :) Ja elektriküünlad saab siis üles panna...
Enne poja sündi hakkasin kuduma lapiteki jaoks lappe. Pidi tulema ilus ja suur kootud beebitekk. Vankrisse. Siis aga läks nende lapikeste tegemise isu ära ja asi jäi seisma. Kuni IT foorumisse tuli projekt - Lõpetamata asjade lõpetamine. Võtsin oma lapikesed uuesti käsile. Kuna aga tekivajadus ammu kaetud, tuli miskit muud välja mõelda. Seega sündis kootud lapikestest hoopis põrandapadi.
Sisupadi Abakhanist, pealmine püüri osa kootud lapikestest, allpool tugev roosa riie. Plikalik küll on aga peale istumiseks ja müramiseks ikka kõlbab.
Juba jupp aega tagasi valmis üks vajalik abimees. Nõelapadi! Enne nõelapadja meisterdamist sain kogu aeg näpud valusaks, sest üritasin tillukesest karbist nööpnõelasid kätte saada. Ei olnud üldse mugav. Vaja läks vaid natuke isetegija triibukangast, kollast kangast, veidi vatiini ja üks vana CD. Roosid said ka peale kaunistuseks ja pisike pitsiriba. Õpetuse ja idee sain Buffini blogist. Tal on tõeliselt lahedaid asju välja mõeldud ja nii mõnegi eseme tahaks ma veel valmis meisterdada.
Nõelapadjaga umbes samal ajal vuristasin kokku ka ühe tekikoti. Seekord flanellist, et oleks talvel hea soe mu pojal magada. Üks tekikott on hetkel veel pooleli. Kui see ka tehtud, siis saab pojale voodipesu õmblemise kuni suurema voodi saamiseni lõpetatuks lugeda :)
Kõik algas sellest, et ema andis mulle vanad jõuluteemalise kangaga kardinad. Minul tuli kohe isu lapitehnikat proovida. Sain valmis ja näitasin paar postitust tagasi enda esimest katsetust. Paar päeva peale selle liniku õmblemist tormasin Karnaluksi ja soetasin endale lõikemati, ketaslõikuri ja ühe paksu joonlaua. Oh seda mõnu, mis mind siis kodus ees ootas!
Esimesena tulid lõikuri ja joonlaua alt välja pisikese liniku tükid. Kujundus sarnane nagu suurelgi, seega väikse sugulase nime ta sai :) Sattusin lõikamisega aga nii hoogu, et pisikesi tükke jäi hulgim ülegi. Nende saatusest kirjutan juba järgmine kord.
Täna saan siis näidata salli. Alustasin selle kudumist juba kevadel. Siis kui veel külm oli. Tahtsin endale sooja ja mõnusat salli, aga suur suvi jõudis enne kohale. Võtsin nüüd vardad uuesti pihku ja kudusin valmis. Sai teine õite pikk ja lainetav. Soe kah.
Salli juurde oli kohe vaja ka mütsi. Mu enda vana punane müts oli valet värvi punane, tokras ja topiline ning üleüldse ei tahtnud enam peas püsida. Seega sai kootud salliga samast lõngast ja sama mustrit kasutades müts. Müts, mis peale viite harutamist IKKA lõpuks liiga kitsaks osutus (minu patsi pärast). Ühe korra sain mütsiga jalutamas ikka käidud. Ehk leiab müts kasutust minu ema käes ja peas :)
Samal ajal kui olin pitsilist mütsi kudumas, süttis peas üks teine mütsiidee - punase ja valgega. Kaheksakandadega! Leidsin enam-vähem sobiva kaheksakanna idee Dropsi mustrikogust ühtedelt kinnastelt - siin. Kohendasin seda enda jaoks parajaks ja nii valmiski minu läbi aegade lemmikmüts! Kusjuures seda mütsi pidin vaid korra harutama, sest mulle ei meeldinud pikad lõngajooksul töö pahemal poolel.
|
OSCAR-2019
|
||
Luuleliidust Raamatupood Uudised Kaasloojad Lugemissoovitus Kontakt Pilte Luuleajakiri Ilmre Ilmre Raamatukogu
Üha küsitakse, kas võib saata veel kaastööd meie koostatavale luuleantoloogiale. Jaa, kaastööd on oodatud ja ikka kehtib kõik, mida võite lugeda üleskutses allpool. Kui oleme koostamise lõpetanud, anname sellest kindlasti kohe ka siinsamas teada, kuid praegu pole seda küll veel niipea ette näha. Praeguses staadiumis võtame vastu kõik, mida keegi saadab, ilma veel kellelegi midagi lubamata. Kiirustada me ei kavatse, kogu aktsiooni peamiseks eesmärgiks on püüd säilitada selle kogumiku näol tulevastele põlvedele nende head luuletused, kes pole küll kuulsad luuletajad, kuid on kirjutanud siiski midagi nii head, mille kaotsiminekust oleks kahju. Siit ka palve kaastöölistele: ärge saatke valimatult, vaid ikka oma kõige õnnestunumaid luuletusi! Endiselt kehtib ka ettetellimise võimalus. Siiani on seda kasutatud väga vähe ja see on hea kahest aspektist: selleks ajaks, kui meie raamat trükist ilmub, on inflatsioon kindlasti juba sedavõrd oma tööd teinud, et tegelik hind saab olema tunduvalt suurem kui 25€ ja teine põhjus, miks me ettetellimist eriti ei propageeri, tuleb sellest, et me ei taha kellelegi pettumust valmistada: anname endile täiesti aru sellest, et tellija ei telli mitte niivõrd huvist saada kogumikku heast luulest kui just soovist omada raamatut, kus on sees tema luuletused, kuid me ei saa ju tellijaile tagada, et nende luuletused tõepoolest kogumikku pääsevad.
Luuleklubide Liit alustab suure eesti harrastusluule antoloogia koostamist ja trükis välja andmist, et säilitada ka tulevastele põlvedele parim osa nende autorite luuleoomingust, kes pole küll kutselised luuletajad, kuid kellel on luuletusi, mille unustusehõlma vajumisest oleks kahju. Küsimus, kes on kutseline luuletaja, on muidugi üksjagu segane; luuletajaid kellele luuletamine oleks kutsetöö, millest nad elatuvad, peaagu ju enam polegi meil järele jäänud, ehkki nõukaajal oli neid päris palju. Või võtta kriteeriumiks kuulumine Kirjanike Liitu, mis nagu annaks fiktiivse tunde kutselisusest?... Igatahes ootame antoloogiasse kandideerima kõiki, kes seda soovivad ja keda ei vaeva sellega seoses mingid kahtlused. Eriti pöördume nende kümnete ja kümnete luuletajate poole, kes on viimastel aastakümnetel ise oma kulu ja kirjadega luulekogusid trükki andnud. Aga oma raamatu olemasolu pole tingimuseks, antoloogiasse kandideerida võivad kõik, kel selleks soovi. Siin võiks olla kriteeriumiks see, et kui keegi luuletaja pole päris kindel, kas ta võetakse kunagi ka nii-öelda akadeemilisse eesti luule antoloogiasse, milliseid ju ka koostatakse, siis tasuks kindlasti üritada meie juures. Antoloogiat näeme sellisena, et igalt autorilt on tema osa esilehel suurelt foto ja autogramm, lühike elulookirjeldus ja siis kümmekond luuletust. Luulevihikuid ilmub palju ja nad ei suuda eriti tähelepanu äratada, kaovad nagu kiiresti kusagile ära, sellisel monumentaalsel teosel on ilmselt paremad väljavaated püsima jääda. Alustada võiksite sellest, et teatate oma soovist antoloogiasse kandideerida
Kuna oleme nüüd seotud selle suure tööga, siis sügisese luulevõistluse jätame ära, küll aga toimub kevadine, Luulekevad 2015 tähtajaga 15.mail 2015.
Ühtlasi avame ettetellimise antoloogiale: praegu on võimalik raamatut tellida soodushinnaga 25€. Esimesel hetkel võib tekkida mõte: mis soodushind see siis on!.. Kuid pidage silmas, et raamat on mahukas, ca 500 lk, kaunis kujunduses, paljude fotodega ja hilisem poehind kujuneb kindlasti hoopis suuremaks, küllap soovite aga raamatut mitte ainult endale, vaid ka kinkimiseks sugulastele ja sõpradele. Tellimused palume tasuda arvele Ingvar Luhaäär EE841010010080297017 ja selgituse lahtrisse kirjutada: luuleantoloogia ning lisada oma e-aadress, et võiksime Teile teatada raamatu valmimisest kohe kui asi on niikaugele jõudnud. Kuna sellise mahuka teose trükkimine on seotud suurte kulutusetga, on ettetellimised väga vajalikud ja palume progageerida selle raamatu tellimist ka kõigi Teile tuttavate luulehuviliste hulgas. Loodetavasti mõistate, et tegemist on väga mahuka tööga, mida võib suurustamata võrrelda omaaegse „Kalevipoja“ koostamisega (nagu üks koolilaps on kirjutanud: „Fhaelman nägi Kalevipojaga palju vaeva ja suri liiga vara.“) Tõepoolest, kokku otsida üle Eesti paremik neist luuletustest, mis pole jõudnud „Loomingusse“ ja professionaalsete kirjastuste poolt välja antud luulekogudesse, on mitte ainult mahult, vaid ka sisulise mõttes töö, mida võiks oma tähenduselt võrrelda „Kalevipoja“ koostamisega.
Eesti Luuleliit (Luuleklubide Liit) koondab kõiki luulehuvilisi, kes soovivad end luulekunstis arendada ja on huvitatud ka suhtlemisest teiste samahuvilistega.
Liikmete hulgas on väga erinevaid inimesi alates põhikooli viimaste klasside õpilastest kuni pensionärideni. Sügisel-talvel-kevadel käib põhiline töö luuleklubides, mis töötavad kõigis suuremais maakonnakeskustes, pooled meie liidu liikmed, ilmselt need, kes elavad kaugel keskustest või siis ei tunne suuremat suhtlemisvajadust, osalevad meie liidu töös mitte klubide kaudu, vaid individuaalselt, põhiliselt E-posti vahendusel, kirjutades meile aegajalt ja saates oma uusi luuletusi, on nn korrespondentliikmed...
Alati on meilt võimalik saada kirjanduslikku konsultatsiooni, samuti aitame soovijatel trükis välja anda oma luulevihikut.
Tänapäeval võib ju igaüks ka ise trükikotta minna ja kaupa teha: trükkige mul see raamat ära, kuid see nõuab üksjagu sekeldamist ja kui trükikojas nähakse, et klient asja ei tunne, kalduvad nad ka soolasema hinna määrama. Oleme valmis oma liidu liikmete eest selle töö ära tegema. Oleme aidanud oma raamatut välja anda nii noortel, kel juba nii palju luuletusi kirjutatud, et tekib mõte esimene oma luulevihik välja anda, kui ka pensionäridel, kel tahtmist jätta eluläbi luuletatatud värssidest ka midagi trükitut maha või trükis avaldada oma mälestused.
|
OSCAR-2019
|
||
Televaatajate otsusel võitis superstaaritiitli ja 10 000 eurose plaadilepingu UniversalMusicuga Liis Lemsalu.
Esimeses voorus tuli finalistidel esitada laul, mis nende enda arvates saates «Eesti otsib superstaari» kõige paremini välja tuli.
Mihkel Raud: Ma mäletan, kuidas ma eelmine kord seda lugu kuulates laua alla pidin kukkuma. Mitu korda järjest suudavad seda teha tõelised ässad. Sul õnnestus see täna uuesti. Sina oled äss
Rein Rannap: Väga hea algus ja väga hästi valitud laul. Sulle sobivad lihtsad ja aeglased ning pikkade nootidega laulud, kus sa saad noote pikalt venitada. Nende nootide ajal saad sa soojust saali kiirata.
Mihkel Raud: Mulle meeldis pööraselt. Etta James on suur tädi ja sina oled väikene tüdruk. Fantastiline on jälgida, kuidas üks Eesti tüdruk suudab aru saada lauludest, mida suured Ameerika tädid on laulnud. See oli väga stiilne.
Maarja-Liis Ilus: Väga hea valik. Väga stiilipuhas! Sa oled jõudnud oma parimasse vormi nende saadete jooksul. See esitis on olnud kõige terviklikum. Need kõrged noodid kõlasid mahlakalt. Ma olen vaimustuses.
Rein Rannap: See on tõesti hämmastav, kuidas noored inimesed on suutnud kiiresti areneda. Sa oled muutunud tohutult, sa ei karda enam esineda. Sa oled õppinud paremini head hääle kõla välja tooma
Mihkel Raud: Sa oled neid isamaalisi laule varemgi esitanud. Mõnel varasemal korral olen targutanud ja õiendanud. Tagant järgi tunnistan, et mind on alati see väga liigutanud ja liigutas ka praegu. Ma olen õnnelik, et sa siis saatesse tulid. Ma olen õnnelik, et mul õnnestus sinuga tuttavaks saada.
Rein Rannap: Tubli! Vahel ei olegi midagi ütelda ega arvata. Sa tuletasid meelde, et oled laia haardega ja suudad laulda väga erinevat muusikat. Sa ühendasid tundliku ja samas rahuliku esituse.
Mihkel Raud: Suurepärane valik. See oli natukene valus ja rusuv. Samas väga õnnelik ja kaunis. Sa võid olla universaalne laulja. Oled väga ameerikalik, teisest küljest oled sa väga eestlaslik laulja. See oli midagi väga eestlusele omast. See jõudis siia lauani ja kodudesse kohale.
Maarja-Liis Ilus: Mulle meeldis sinu kirg, kuidas sa seda lugu esitasis. Sa jutustasid seda valu ning põlemist. Mulle läks see hinge. Ma pean sinust lugu. Sa oled eripärane laulja.
Rein Rannap: Põhjamaine sissepoole pööratud pilk, mis mind võlus selle esituse juures. See oli väga jõuline, see oli su sisemine jõud.
Kolmandas voorus tuli finalistidel esitada võidulugu, kus laul ja esitus pidi olema tõeliselt võimas.
Mihkel Raud: Ma hetk tagasi vaatasin Soome kõige nõutuma artisti esinemist ja nüüd ma vaatasin sind... Mulle tundub, et Eesti on märkamatult sisenenud viie kõige kihvtima riigi hulka.
Maarja-Liis Ilus: Näha ja kuulda on, et publik armastab sind. Olen kindel, et inimestele ei piisa kolmest loost. Sul on väga palju veel publikule pakkuda. Mind hämmastab sinu hääl. See on erilise ja kihvti kõlaga. Sa oled peenetundeline rokkar.
Rein Rannap: Peenetundeline ja lüüriline rokkar. Me oleme kiitnud sind kui parimat meeslauljat siin saates ja selles pole kahtluski, soovin sulle edu.
Mihkel Raud: Selle lauluga sa tõestasid, et Eesti on maailma kõige kihvtim riik, kus sünnivad ja kasvavad vabad inimesed, nagu sina. Samuti karismaatilised ning fantastilised lauljad, keda me ei pea häbenema ei Ameerikas ega mujal. Kui see polnud võidulugu... siis ma ei tea, mis asi see oli.
Maarja-Liis Ilus: Eestis pole ühtegi teist lauljat, kes tuleks lavale ja laulaks Beyoncé lugu sellise energiaga. Sa ole särav ja stiilne. Sulle ei ole tüdrukute seas praegu vastast.
Rein Rannap: See oli ameerikalik number. Sa oled ka väga eestlaslik laulja. Kokkuvõttes oled sa väga mitmekesine laulja. Sinus on see jõud, usk ja valmisolek minna edasi. Samuti olla tulevikus Eesti laulja ja olla tuntud ka teistes riikides.
Artjom usub, et kahtlemata aitaks see tal kindlustada oma positsiooni kodumaisel muusikamaastikul. «Mul oleks võimalus muusikat edasi teha ja ma saan olla kindel, et minu lood kõlavad raadiotes ning mul on meeskond, kellega koos töötada,» kommenteeris Artjom. Laulmine on olnud tema kirg juba lasteaiast saati ning kõige paremini oskab ta ennast väljendada just läbi muusika.
«Ma tahan olla laulja,» on Liis veendunud, kuna tal on eriline side tekkinud just laulmise ja muusikaga. Pealegi aitab laulmine leida Liisil talle jaoks nii olulist tasakaalu. Liis on kindel, et võidu korral ei suudaks ta oma pisaraid tagasi hoida.
«See oleks midagi nii suurt, et ma hakkaks kindlasti nutma! Ma ei tea, miks ma nii»emotsionaalne olen, aga parem on tunded välja lasta, kui neid sees kinni hoida.»
«Superfinaali pääsemine on kahtlemata minu senise elu suurim saavutus ja ma ei jõua tänast saadet ära oodata,» ütles Artjom. Liisil lendavad juba praegu liblikad kõhus mõeldes 1800 inimest mahutavale kontserdisaalile, kus istub täna ka väga palju tema poolehoidjaid, teiste hulgas pere ja sõbrad. «Ma tahan lihtsalt laulda ja näidata, milleks ma suuteline olen,» rääkis Liis.
«Aga ma arvan, et me oleme mõlemad erilised,» on noormees kindel. Liis leiab, et ehk võidab Artjom just sellepärast, et ta on poiss.
|
OSCAR-2019
|
||
Peremeditsiini professor Ruth Kalda kirjutas, et kuigi sageli väidetakse, et patsiendid ei usalda perearste, näitavad küsitlused tegelikult, et enamik inimesi on oma perearstiga rahul. Seevastu eriarstid perearstidele auga välja teenitud kiitust jagama ei kipu.
“Eestis ei taheta mingil põhjusel perearste usaldada, kuid kui seda õnnestuks muuta, tooks see mitu miljonit kokkuhoidu,“ väitis Andrus Loog hiljuti “Vabariigi kodanikes”.
"See tähendab, et mingil põhjusel – mulle tundub, et see on ajalooline põhjus – ei taheta perearste usaldada ja me näeme igapäevaselt väga palju selliseid patsiente /.../ see on 60–80 protsenti, kelle puhul võiks öelda, et perearsti antud soovitused on olnud täiesti adekvaatsed, patsiendil oleks olnud vaja neid järgida. Ja eriarsti visiit tähendab, et ta kordab üle, mis perearst on juba öelnud," märkis dr Loog.
Valisin Andrus Loogi arvamuse lihtsalt üheks näiteks, aga olen ka ise sellist arvamust kuulnud nii teistelt eriarstidelt kui ka meediast. Kas selline arvamus põhineb objektiivsetel uuringutel või on see siiski vaid pelgalt subjektiivne ja tegelikkusest kaugel?
TNS Emoriga koostöös läbi viidud Eesti elanike uuring näitas, et 2015. aastal usaldas 89% Eesti elanikkonnast oma terviseküsimuse lahendamisel perearsti ja pereõde. Võrreldes 2014. aastaga on usk perearsti asjatundlikkusesse kasvanud 84%-lt 90%-le. Viimase aasta jooksul perearsti külastanutest on perearsti teenusega rahul 91% külastanutest. Pereõega on rahulolu isegi kõrgem – 93%. Sealjuures on rahulolu eriarstiga täpselt sama e 91%, haiglaraviteenusega on rahul 89% ravil viibinutest ning kiirabiga rahul 86% kokkupuutunutest. Uuringust selgub veel, et 79% usub, et perearst suudab teda aidata enamikus terviseküsimustes. Seega ei saa kuidagi väita, et patsientide usaldamatus on oma perearsti suhtes kõrge.
Tuleme korraks tagasi dr Loogi poolt öeldud lause teise poole juurde, mis ütleb seda, et 60– 80% juhtudest ei peakski patsient erialaspetsialisti juurde edasi saadetama, sest perearsti poolt on kõik õigesti tehtud. Eelpooltoodud EMORi uuringu andmetel oli eriarsti juurde suunatud 60% perearsti juures käinutest, sealjuures pooled neist patsiendi enda soovil ja initsiatiivil. Kas need pooled, kes suunamist ise soovivad, ei usalda oma perearsti?
Usalduse tekkimine on pikk protsess, kus mängivad oma rolli nii esmamulje kui samm-sammult ülesehitatav suhe. Perearstid on sellist suhet saanud üles ehitada nüüdseks 25 aastat. Uurijad on leidnud, et usalduse tekkimist mõjutab alateadvus, suust suhu levinud arvamused, hoiakud, teiste poolt öeldu. Nii nagu usaldus võib tekkida isegi enne kui inimesega kohtutakse, võib see ka enne kohtumist juba kadunud olla. Väga palju halba saab usalduse kaotamiseks ära teha selliste üldiste hinnangutega nagu „perearstid on rumalad”, “perearstid ei tea midagi”, “perearstid hoiavad raha kokku” jne. Mitmed meie eriala noored säravad residendid on rääkinud, et olles residentuuri käigus haigla tsüklites, on imestatud, kuidas küll sellised targad ja säravad noored perearstiks on soovinud saada? Mõni aeg hiljem aga liigitatakse need “säravad noored”, keda ise õpetati ja juhendati, ikkagi “perearstid on rumalad” hulka. Siin on kaks sildistavat hoiakut: üks väljendab usku, et perearstiks soovivad saada vaid need, kes kuhugi mujale ei kõlba, teine aga üldistab üksikute rumaluse kõigi kaela. Kui selliseid arvamusi laialt levitada ja pealegi veel ka patsientide kuuldes, siis pole ju põhjust imestada usalduse puudumise üle.
Oletame, et patsient on pääsenud eriarsti vastuvõtule põhjuseta, tema enda nõudmisel. Kui paljud eriarstidest ütlevad talle, et teie perearst on tubli, kõik on hästi tehtud, ta saab ravi jälgimisega hakkama, enam pole tarvidust eriarsti juurde tagasi tulla? Ilmselt avaldatakse perearsti suhtes pigem rahulolematust, aga seda ei mõelda, et patsient korjab sellest rahulolematusest üles signaali, et perearst on saamatu või rumal.
Meil on palju kroonilisi haigeid, kes on ajalooliselt harjunud käima oma haigustega eriarsti juures vastuvõtul, aga kelle kureerimisega saab tegelikkuses hakkama perearst. Miskipärast aga hoiavad seda ajaloolist sidet üleval ka eriarstid, kutsudes patsiente rutiinselt iga-aastaselt kontrollile. Olen korduvalt saatekirjale, mida patsient tuleb küsima, kirjutanud järgmise küsimuse: “Saan hakkama patsiendile vajalike uuringute ja analüüside teostamisega ning ravi korraldamisega. Kas Te ikka peate vajalikuks, et patsient pöörduks iga-aastaselt Teie juurde tagasi?“ Ma ei ole kahjuks sellele vastust saanud. Ma ise usun, et patsient usaldab mind küll, aga kui ikka eriarst ütleb, et tuleb tagasi tulla, ju siis nii ka peab.
Tuleksin tagasi EMORi uuringu juurde, mis ütleb, et tegelikkuses ollakse perearstidega samavõrra rahul kui teiste eriarstidega. Erinevust selles ei ole. On aga üks oluline erinevus – ma ise pole kunagi kuulnud perearstide poolt üldistavat suhtumist, et kõik eriarstid on rumalad. Ma kutsuks üles probleeme lahendama, kui need eksisteerivad, konstruktiivselt, konkreetselt ning usaldust ja koostööd soosivalt. Vastasel juhul suurenevad järjekorrad eriarstiabisse ning koormus EMO-dele veelgi.
Ja vastupidi – iga patsiendi kuuldes perearsti kohta tehtud tunnustus võiks pigem mõjutada neid edaspidi pöörduma pigem oma perearsti poole.
|
OSCAR-2019
|
||
1.1. Mittetulundusühingu Viljandi Bowling Club, lühendatult Viljandi BC (edaspidi tekstis “Viljandi BC”) on vabatahtilkkuse alusel ühinenud inimeste sõltumatu, iseseisev mittetulundusühing, mis tegutseb isemajanduse ja isefinantseerimise printsiipidel.
1.2. Viljandi BC on kasumit mittetaotlev eraõiguslik juriidline isik. Tal on oma arveldusarve pangas, oma nimega sümboolika.
1.4. Oma tegevuses juhib Viljandi BC Eesti Vabariigis kehtivast seadusandlusest ja käesolevast põhikirjast.
2.1. Viljandi BC tegevuse eesmärgiks on aidata kaasa bowlingu harrastamisele ja populariseerimisele ning oma liikmete ühise tegevusega sportliku tegevuse – piljard, golf, ujumine, jalgrattasport, kergejõustik, pallimängu jne. – arenemisele, arendada üldist tervistava-sportlikku kasvatust ja ellusuhtumist, aidates sellega kaasa inimeste vaimsele ja füüsilisele arengule ning nende vaba aja sisukale veetmisele.
2.2.1. klubi tegevusest huvitatud inimeste koondamine ja ühandamine ning neile sobiliku tegevuse leidmine, neile praktiliste oskuste ja teadmiste õpetamine;
2.3.1. osutab spordiharrastajatele mitmekülgset tehnilist, praktilist, ja organisatsioonilist abi, hangib vajalikke materjal-tehnilisi vahendeid, kogub ja vahetab infot;
2.3.2. viib iseseisvalt läbi piirkondlikke sportlikke üritusi, osaleb üleriigilistel ning teiste klubide poolt korraldavatel võistlustel ja ürituste organiseerimisel;
2.3.3. arendab koostööd teiste spordiorganisatsioonidega, piirkondlike omavalitsustega, firmade ja üksikisikutega;
2.3.4. korraldab teabepäevi, treeninglaagreid jne. Ja muid meelelahutuslikke üritusi, korraldab või vahendab nendest osavõttu ja võimaluse korral finantseerib seda tegevust või taotleb selle tegevuse finantseerimist;
2.3.5. organiseerib oma liikmete ja nende perekonnaliikmete puhkuse sisukalt ja tervislikku veetmist;
2.3.6. tegevuseks vajalike vahendite hankimise eesmärgil viib läbi ühekordseid tasulisi spordiüritusi, korraldab spordiväljaannete ja sporditrükiste väljastamist ja müüki.
2.4.1 omandada oma nimel varalisi ja mittevaralisi õigusi, kanda kohustusi, olla juriidiliste ja füüsiliste isikutega nii vahetult kui vahendusorganisatsioonide kaudu;
2.4.2. ühineda teise mittetulundusühinguga või jaguneda vastavalt mittetulundusühingute seaduses sätestatud korras;
2.4.3. võtta laenu, omandada, võõrandada ja rentida hooneid, rajatisi, seadmeid, transpordivahendeid, inventari ja muud vara;
3.1. Viljandi BC liikmeks võib olla iga füüsiline isik, kes soovib osaleda Viljandi BC tegevuses ja kes tunnistab ning täidab käesolevat põhikirja. Viljandi BC toetajaliikmeteks võivad olla kõik klubi tegevusest huvitatud ja klubi tegevuse arendamisel kaasaaidata soovivad nii füüsilised kui juriidilised isikud. Toetajaliikmete ja klubi suhted rajatakse koostöölepingutele, milles sätestatakse ka poolte vastastikused õigused ja kohustused.
3.2. Liikmeks astumiseks tuleb esitada avaldus juhatusele, kes otsustab liikmeks vastuvõtmise ühe kuu jooksul arvates avalduse esitamisest. Juhatuse otsuse ärakiri liikmeks vastuvõtmise või sellest keeldumise kohta saadetakse avalduse esitanud isikule kolme päeva jooksul arvates otsuse tegemise päevast.
3.3 Viljandi BC liikmetel on kehtestatud sisseastumismaks ja liikmemaks. Maksude suuruse ja tasumise korra määrab kindlaks klubi liikmete üldkoosolek.
3.4.3 saada juhatuselt informatsiooni kõigist klubi tegevust puudutavatest või üldkoosoleku päevakorda võetud küsimustest;
3.5. Liikmest väljaarvamise otsustab juhatus liikme avalduse alusel ühe kuu jooksul alates avalduse esitamisest.
3.8. Kui liikmelisus lõpeb majandusaasta keskel, on liikmel kohustus tasuda liikmemaks kogu majandusaasta eest. Klubi liikmest väljaastumisel või väljaheitmisel klubile tasutud sisseastumismaks ja liikmemaksud tagastamisele ei kuulu. Kõik temale klubi poolt kasutamiseks antud inventaar ja muu vara kuulub klubile tagastamisele.
4.1. Viljandi BC kõrgeimaks organiks on ülskoosolek. Üldkoosolek toimub mitte harvemini kui kaks korda aastas. Vajadusel, kui seda nõuab juhatus või 1/10 liikmetest, kutsutakse kokku erakorraline ülskoosolek. Üldkoosoleku kokkukutsumisest peab teatama vähemalt seitse päeva.
* muude Viljandi BC tegevusega seotud küsimuste otsustamine, mis väljuvad igapäevase tegevuse raamidest.
4.3. Üldkoosoleks on otsustusvõimeline, kui seal osaleb üle poole liikmetest. Kui üldkoosolek ei saavuta nõutavat liikmete arvu, kutsub juhatus kahe nädala jooksul kokku uue üldkoosoleku sama päevakorraga. Uus üldkoosolek on pädev vastu võtma otsuseid, sõltumata üldkoosolekul osalenud inimeste arvust, kuid üksnes juhul kui, üldkoosolekul osaleb vähemalt kaks liiget.
4.4. Üldkoosoleku otsus on vastu võetud, kui selle poolt hääletab üle poole koosolekul osalenud liikmetest, väljaarvatud reorganiseerimise ja likviteerimise küsimuse otsustamine, kus on vajalik 2/3 liikmete osavõtt.
4.5. Igal liikmel on üks hääl. Otsused võetakse vastu lihthäälteenamusega. Liige ei või hääletada, kui otsuststakse temaga või temaga võrdset majanduslikku huvi omava isikuga tehingu tegemist või temaga kohtuvaidluse alustmist või lõpetamist.
4.6. Ühingut esindab ja juhib juhatus. Juhatus on ühe kuni seitsme liikmeline. Juhatuse liige peab olema teovõimeline füüsiline isik. Juhatus valitakse kolmeks aastaks. Juhatus võib vastu võtta otsuseid, kui selle koosolekul osaleb üle poole juhatuse liikmetest. Juhatuse otsuse vastuvõtmiseks on vajalik koosolekul osalenud liikmete poolthäälteenamus. Üldkoosolek võib juhatuse liikme igal ajal, sõltumata põhjusest, tagasi kutsuda.
* vara võõrandamine ja kasutusse andmine, laenude võtmine muude küsimuste otsustemine, mis ei välju igapäevasest tegevusraamidest ja mis ei kuulu üldkoosoleku pädevusse
5.1. Pärast majandusaasta lõppu koostab juhatus raamatupidamise aastaaruande ja tegevusaruande seaduse sätestatud korras. Juhatus esitab aruande üldkoosolekule kuue kuu jooksul arvates majandusaasta lõppemisest. Majandusaasta aruande kinnitab üldkoosolek. Kinnitatud majandusaasta aruandele kirjutavad alla kõik juhatuse liikmed.
5.2. Üldkoosolek teostab järelvalvet juhatuse tegevuse üle. Selle ülesande täitmiseks valib üldkoosolek revidendi või autiitori.
5.3. Revident/audiitor revideerib ühingu finantsmajandusliku tegevust vähemalt kord aastas ja esitab revideerimisakti üldkoosolekule.
5.4. Revidendil/audiitoril on õigus ja kohustus kontrollida ühingu vara, raamatupidamisdokumente ning on õigus nõuda selgitusi ja abi oma ülesannete täitmiseks.
6.1. Ühingu reorganiseerimine ja likvideerimine toimud üldkoosoleku otsuse alusel vastavalt mittetulundusühingute seaduses sätestatud korrale.
6.2. Ühingu likvideerimisel on likvideerijateks juhatuse liikmed. Likvideerijad avaldavad teate likvideerimismenetlusest üleriigilise levikuga ajalehes ja väljaandes “Avalikud Teadaanded”.
Likvideerimisteates teatatakse võlausaldajatele, et oma nõuded tuleb esitada kahe kuu jooksul teate avaldamisest.
6.3. Peale kõigi võlausaldajate nõuete rahuldamist jaotatakse allesjäänud vara ja vahendid vastavalt üldkoosoleku otsusele teisele sama eesmärgiga mittetulundusühingule või kohalikule omavalitsusele Viljandi BC põhikirjaliste ülesannete edasiarendamiseks.
6.4. Pärast likviseerimise lõppemist esitavad likvideerijad avalduse mittetulundusühingu Viljandi BC registrist kustutamiseks.
|
OSCAR-2019
|
||
Kommentaarid 21-40 - Eestlane abiellus Saksamaal pagulasega. Kaks aastat Saksa bürokraatiaterrorit ja vintsutusi - Eesti Päevaleht
Eestlane abiellus Saksamaal pagulasega. Kaks aastat Saksa bürokraatiaterrorit ja vintsutusi - kommentaare 21-40
Kaua võib?? Palju aga lahutanud on hullumeelsete islamipoegade julmuse tõttu?? Haige meedia. Õnneks enam ei suudeta manipuleerida.
Olgu mis tahes rahvusest see eestlane, oluline, et oma muulast Eestisse ei vea. Nautigu oma õnne Saksamaal.
Kahjuks on ette teada, et mingit õnne siin ei ole ega tule. Üks jama teise otsa. Kui peaksid lapsed sündima, hakkavad uued probleemid. Tõrjuv suhtumine koolis jne.
Naised võiksidki mõelda laste saatuse peale. See et ühiskond asub tõrjeseisundisse on minu arvates normaalne. Ühiskond kaitseb ennast selliste naiste ja nendega kaasnevate probleemicde eest.
Kuid sellisel asja soosijad on jõudnud kõrgele. Üks neist on Yoko Alender. Ütleks nii, et hulkurielu pole kunagi kuulunud eestluse juurde. Propageerida seda pole mõtet. Jah, oli Teine Maailmasõda ja inimesed kes selle eest pagesid. Ma mõistan.
Täpsem termin 'missiooni' asemel on 'funktsioon', ma arvan. Ses mõttes, et multikultus kui spetsiifiliselt valgete postkristlike ühiskondade nähtus ei funktsioneeriks ILMA feminismuseta - ilma nais- ja ERITI ilma meesfeminsmuseta. Et feministid (jällegi: nii nais- kui meesfeministid) ise seda enesele võetud "missioonina" tunnetavad, on nende enesepett, tegelt nad funktsioneerivad suht pimedate agentidena. Guugleda neid pilte paari aasta tagustest neegrite ja muhameedlaste sissetulvast ja vastuvõtust Saksasse: jah, valgete avasüli naiste hordid vaksalites musti-pruune meestevägesid vastu võtmas, seda küll - ent apsull mõttetühjad pilgud. Mõttetud eided sõna tähttähelises tähenduses.
Igaks juhuks rõhutan üle: 'naiste' kui naissoost inimkonna osale seda "missiooni" laiendada ei anna - sest kes oleks kohanud mittevalges ilmas, näiteks Jaapanis või Hiinas või Iisraelis või Iraanis või sealsete naiste horde avasüli ja tühjal pilgul võõraid meestevägesid vastu võtmas? Tegemist ON spetsiifiliselt valgete rahvaste naistesse sisendatud funktsiooniga. Markantsemateks näideteks just riigilaadsed moodustised, kus on valged naisteraffad valitsusjuhtide või riigipeadena FUNKTSIONEERIMA pandud (Theresa May, Angela Merkel, Kersti Kaljulaid, too Macron, kelle eesnime ma ei mäleta, kogu uus Hispaania valitsus jne).
Naine on alati lihtsalt naine. Kes teda võtab, selle oma on. Seda naispoole joont missiooniks pidada on liig mis liig.
Suurim eestluse kadu ongi abielud teise liigiga. Segaabielud hävitavad eestluse kõige kindlamalt. Stalini projekt viiakse ellu pärast tema surma väga kindlalt ja nüüd on see veel laienenud. Kõik ikka tunnete ja instinktide peale arvestatud. Integreerumine on tore asi küll -kus maalt ja mis piirideni integreerutakse? Küsimus jääb õhku ....
No mina loen sellest lausest üheselt välja seda, et armastusel on lõpp ja igaüks läheb oma teed. Olgugi, et islamis see asi nii lihtsalt vist ei käi. Aga nagu öeldakse, paber kannatab kõike ja saa sa nüüd aru, mida sellega tegelikult öelda taheti. Meie kõrgelt haritud ajakirjanike tase. Kas ikka veidigi mõeldakse, kuidas oma mõtteid välja öelda või kirja panna?
Eesti kodanik või Eesti kodakondsusega naine võib olla teisest rahvusest - venelane või lätlane, misiganes.
see peavoolumeedia vasakäärmuslikud, otsitud vaimupimeduse näited mis peaksid justkui näitama mingit tolerantsi vmt on ikka jäledad küll
Huvitav oleks teada, miks ta tulevikus siis Leilast peaks hoolima, kui juba tänaval sedasi käitub? Mõtlemise koht, kodanikud tolerastid.
Millised vintsutused? Islamiabielus naine ei otsusta enam midagi ja on vait kui sukk ja räägib siis, kui kana pissib. Mis vintsutused?!? Ilmselt sellest, et ei saanud enam, kui täieõguslik kodanik ühtegi liigutust teha ilma mehe kohalolekuta või nõusolekuta.
Milline ametnike kius? Kui ikka nõutud on, et inimene peab vabatahtlikult paberid täitma, siis ta seda ka peab tegema. Ja seda isiklikult ja ilma surveta või kellegi loaga!
See et enamus viimase malli terroriste on sisserännanud pagulased, see on tõsi ja seepärast kasutad sõna TERROR või?
Või seepärast et enamus sisserännanutega abiellunud kehitavad peale terrorirünnakut õlgu öeldes, et tal ei olnud õrna aimugi et unistuste kaasa oli terrorist, kas seepärast või?
Ei kirjuta Koraan, hoopis Euroopa moodsate aegade üks mõjukamaid filosoofe Friedrich Nietzsche kirjutas selle, kõiki postmoodsa ajastu nais- ja meesfeministe sügava südemepõhjani solvava näpunäite: “Sa lähed naiste juurde? Ära unusta piitsa!” (Nõnda kõneles Zarathustra)
Eeeehhh, feminismiuim, feminismiuim... Ei tunta enam valgete rahvaste mõttetarku, kõike siin ilmas tõlgendatakse vaid läbi kõige odavamat sorti võltsi eidehala... Pole siis ime, et valged naised, kes oma ürginstinkti tasemel tunnetavad, et seesama feminismus, millega nad valgete meesfeministide ees litutavad, üks üdini võlts värk on ja sellestsamast ürginstinktist aetuna hoopis muhameedlaste või neegrite juurde oma naiseõnne otsima jooksevad - tõenäoliselt samuti uskudes, et ka Koraanis või nõidneegrite posimistes see 'naise-ja-piitsa' tarkus peidus on...
|
OSCAR-2019
|
||
Jupiteri süsteem on täiesti võrreldav päikesesüsteemiga. Ümber peajumala hiigelkera tiirleb 4 planeediväärset kaaslast, 12 pisemat kuud ning rõngas.
Andmed Jupiteri kuude kohta on toodud tabelis. Kuud on ritta pandud keskmise kauguse järgi Jupiteri keskpunktist. Esimeses tabeli veerus olev rooma number tähistab vastava kuu avastamise järjekorranumbrit. Kuude nimetuste veerule järgneb nende avastamisaasta ja avastaja nimi. 1979. aastal avastati kuud juba automaatjaama "Voyager-1" abil. Kauguste veerus on toodud kuude orbiitide raadiused ja järgmises veerus tiirlemisperiood Maa ööpäevades. Viimases veerus on võrreldud Jupiteri kuude massi meie Kuuga. Tabeli kaks viimast rida näitavad, et Jupiteri suurimad kuud on enamasti kopsakamad kui meie Kuu ning neid saab võrrelda isegi planeet Merkuuriga, kuid ühelgi neist ei ole atmosfääri.
Jupiteri kuud saab jagada neljaks grupiks. Esimesed kaks gruppi -- neli sisemist pisikuud ja Galilei kuud -- tiirlevad planeedi ekvaatori tasandil peaaegu ringikujulistel orbiitidel. Neli Galilei kuud väärivad omaette käsitlust ja sellepärast räägime neist lähemalt natuke hiljem. Siinkohal aga tutvume lühidalt ülejäänud pisikuukestega. Kõik kuud on saanud oma nimed peajumala Zeus-Jupiteriga lähedalt seotud isikute või olevuste nimede järgi.
Kõige sisemisemad teadaolevad kaaslased Metis ja Adrasthea asuvad Jupiteri rõnga välispiiril. Nad on tumedad väikesed kuukesed. On üsnagi usutav, et osa Jupiteri rõnga materjali pärineb nende kuude küljest. Võib-olla leidub taolisi väikseid kaaslasi ka rõnga sisemuses (nagu Saturnil). Järgmine kuu Jupiteri poolt lugedes -- Amaltheia -- on samuti väga tume, ta albeedo on vaid 0,05-0,06, see tähendab et ta peegeldab vaid 5-6% pealelangevast valgusest, ülejäänu neeldub. Kaaslane on ebakorrapärase kujuga, ilmselt on ta moodustunud mitme suurema tüki kokkupõrkel. Amaltheia pind on tihedasti kraatritega üle külvatud ning kujutab endast süsiniku ja väävliühendite segu. Ka Theva peaks olema koostiselt sarnane Amaltheiale, ta albeedo on ainult natukene suurem.
Jupiteri välimised kuud võib orbiidi raadiuse järgi jagada kahte gruppi. Planeedile ligema välisgrupi kuud -- Leda, Himalia, Lysitheia ja Elara -- tiirlevad nagu sisemised kuudki Jupiteri pöörlemise suunas. Kaugeim kuude grupp, kuhu kuuluvad Ananke, Carme, Pasiphae ja Sinope, tiirleb aga vastassuunas. Kõikide välimiste kuude orbiidid on tugevasti elliptilised ning orbiitide tasandid on paar-kolmkümmend kraadi Jupiteri ekvaatori tasandi suhtes kaldu. Jupiteri kaugeimate kuude orbiitide raadiused on täitsa võrreldavad Merkuuri orbiidi raadiusega; veelkord tekib tunne, et Jupiteri süsteem on Päikesesüsteem paar suurusjärku vähendatud mõõtmetega.
1610. aasta jaanuaris Galilei avastatud Jupiteri suured kuud näitasid, et ka mõni teine planeet peale Maa võib omada kaaslasi. See oli tähtis tõend Kopernikuse maailmasüsteemi kasuks. Oli ju tolle ajani Kuu ainus teadaolev planeedikaaslane. Esimesena vaatles Jupiteri kaaslasi küll saksa astronoom Simon Marius (Meier), kuid Galilei, kes avastas nad sõltumatult kümme päeva hiljem, taipas esimesena, millega on tegemist. Marius andis kuudele ka kreeka mütoloogiast pärinevad nimed ja rajas sellega traditsiooni, mis kestab tänaseni: planeedid kannavad rooma jumalate nimesid ja nende kaaslastele antakse selle jumalaga seotud isikute või olendite kreekapäraseid nimed.
Io, Jupiterile lähim Galilei kuudest, on küllaltki hele taevakeha, ta albeedo on 0,6. Io keskmine pinnatemperatuur ekvaatoril on -50°C, kuid on avastatud alasid, kus temperatuur tõuseb kuni kahekümne soojakraadini. Pinna värvus on valdavalt punakasoranzh, polaaralad paistavad rohkem tumepruunikatena, ekvatoriaalaalad heledamatena. Astrogeoloogidele ootamatult avastasid "Voyagerid" Io peal 7 tegutsevat vulkaani. Jupiteri lähedusest tingitud loodejõud on Iol väga tugevad ning nende energia arvel kujundavad suurkuu vulkaanid täielikult kogu kaaslase reljeefi. Erinevalt kõikidest teistest Galilei kaaslastest ja maataolistest planeetidest, puuduvad Io pinnal meteoriidikraatrid -- nad on mattunud laava alla. Vulkaanikraatreid on aga suurkuu lausa täis pikitud, keskmine kraatritevaheline kaugus on 250 kilomeetrit. Vulkaanikoonuste läbimõõt on keskmiselt 50 kilomeetrit, kuid on ka paarisaja-kilomeetrise läbimõõduga vulkaane. Kraatrite sügavus ulatub mõnesajast meetrist kahe kilomeetrini, koonuste kõrgused on tublisti väiksemad.
Vulkaanide tõttu on Io üpris tasase reljeefiga. Suurkuu värvuse määravad väävlirikkad, heleoranzhid tasandikud, kuid on ka valgeid ja pruune piirkondi. Nende keskel on näha musti või tumepruune laike tegutsevate kraatrite läheduses. Io lõunapooluse läheduses paikneb ilma kraatriteta poolteise kilomeetri kõrgune platoo. Lõuna-parasvöötmes asuvad Io kaks suurt mäge -- Silpium ja Haemus. Haemus on suurim, ta tipp on kümme kilomeetrit kõrgemal ümbritsevast tasandikust. Tegutsevad vulkaanid paiknevad enamasti Io ekvaatori läheduses ning uhkeimad neist kannavad nimesid Pele ja Loki. Ainukesena Galilei kuudest ei ole Io peal leitud jälgi veest. Levinuim ühend suurkuu pinnal on vääveldioksiid.
"Galileo" mõõtis Io Pillan Patera nime kandva vulkaani suudme temperatuuriks 1700°C. Tegemist on üldse Päikesesüsteemi kõige kuumema kohaga (loomulikult Päikese järel...). Maal pole nii kõrget temperatuuri looduslikult esinenud juba mitu miljardit aastat, praegu küünib maistest vulkaanidest purskuva laava temperauur vaid veidi üle 1100°C. Io vulkaani suudme kõrge temperatuur viitab sellele, et ta purskab suure magneesiumisisaldusega laavat. Seni arvati, et Io vulkaanid purskavad vaid väävlit, sest alates vulkaanide avastamisest "Voyager'i" poolt 1979. aastal oli nende temperatuuriks mõõdetud vaid umbes 400°C.
Europa, väikseim Galilei kuudest, on nagu Iogi hele. Suurkuu pinnatemperatuur on öösel -190°C, keskpäeval -150°C. Pinna värvus on valdavalt kollakas, polaaralad on ekvatoriaalaladest heledamad. Europa pind on ämblikuvõrgutaoliselt kaetud suhteliselt tumedate "kanalitega " (albeedo 0,45). Pind "kanalite" vahel on väga hele -- albeedoga 0,7. On alust arvata, et Europa on kaetud õhukese, vaid mõne kilomeetri paksuse jääkihiga ja selle all on ookean või kivitükkidest, jääst ja veest koosnev segu. "Kanalid" on tõenäoliselt praod suurkuu jääkoores. Sügavaim neist, Minose joon on kuni kolm kilomeetrit sügav. Europa pind jääpragude vahel on erakordselt tasane, suurimad vallid pole üle paarisaja meetri kõrged. Praeguseks on Europal avastatud kaheksa suurt kraatrit läbimõõduga ligikaudu 20 kilomeetrit. Kraatrit ümbritseb alati tunduvalt suurem tume ala. Paljud väikesed tumedad laigud suurkuu pinnal paiknevad oletatavasti väiksemate kraatrite ümber.
Ganymedes, suurim kuu Päikesesüsteemis, peegeldab tagasi 40% pealelangevast valgusest. Võrreldes Io ja Europaga on seda vähe, kuid meie Kuu kõige heledamad alad on veel poole kehvemad peegeldajad. Ganymedese pinnatemperatuur on umbes sama mis Europal. Suurima Galilei kuu pind on hallikaskollast värvi. Pool Ganymedese ainest on silikaadid, pool aga vesi ja jää. Nii rehkendasid teoreetikud kuu keskmise tiheduse järgi. Oletust kinnitavad spektrofotomeetrilised vaatlused ja kraatrite servade kuju -- servad on tekitanud voolava vee pursked kraatri tekkimise käigus.
Ganymedese üldiselt väga tasasel pinnal on näha tumedamaid ja heledamaid alasid. Leidub ka veel väiksemaid heledaid, täiesti siledaid piirkondi. Heledamatel aladel on kraatreid umbes kümme korda vähem kui tumedamatel aladel. Heledamad alad on tihedasti täis vagusid, need on 5-15 kilomeetrit laiad ja kuni sada meetrit kõrged. Tumedamad alad on kaetud kraatritega, mille sügavus pole kuskil üle kilomeetri. Kuni 5-kilomeetrise läbimõõduga kraatrid meenutavad kaussi, 5-35 kilomeetrised on lamedad, tihti tsentraalmäega nagu Kuul. Suuremad kraatrid on samuti lamedad, kuid tsentraalse lohuga. Selliseid kraatreid Kuult ei leia, küll aga Marsilt, sest lohuga kraater tekib meteoriidi kukkumisel jäässe. Ganymedese heledamatel aladel leidub ka külmunud veevulkaane, mille kõrgus on kuni 2,5 kilomeetrit ja laius kuni 250 kilomeetrit. Suurkuu reljeef on pooluste lähedal kaetud õhukeste polaarmütsikestega. Need on jäägid külmunud ja lendunud atmosfäärist.
Callisto on kõige tumedam Jupiteri suurkuudest, ta albeedo on vaid 0,2. Tume pind neelab hästi soojust ja sellepärast on suurkuu päevane pinnatemperatuur -120°C, aga öösel vaid -200°C. Ka Callisto koosneb poolenisti veest nagu Ganymedeski, ainult Callisto pinnal on jääd oluliselt vähem. Suurkuu pind on täis meteoriidikraatreid veel tihedamalt kui meie Kuu mandrialad. Callisto kraatrid on lamedad ja madalad ning paljudel neist on ka tsentraalne lohk, kuna kraatrid tekkisid jääd sisaldavasse ainesse. Kraatreid ümbritsev külmunud vesi tekitab tumedale suurkuu pinnale erevalgeid laike, eemalt särab Callisto nagu kalliskivi. Iseäralikud on suured kraatrid, mis on matrjoska moodi täidetud väiksemate kraatritega nii, et kõigil neil on ühine keskpunkt. Suurim taoline moodustis kannab nime Valhalla ja tema heleda keskosa läbimõõt on 600 km, välimiste vallide läbimõõt küünib aga 3000 kilomeetrini. Suure veesisalduse tõttu on Callisto reljeef kaunis tasane, kõrguste vahe ei ületa kuskil ühte kilomeetrit.
Üldrelatiivsusteooria lõi Albert Einstein koostöös M. Grossmanniga 1910-1916 jätkuna 1905. a. valminud erirelatiivsusteooriale. Üldrelatiivsusteooria aluseks on ekvivalentsusprintsiip:
Raske (graviteeruv) mass ja inertne mass on ekvivalentsed; pole mingit võimalust kindlaks teha, kas vaadeldav keha asub gravitatsiooniväljas või kiirendusega liikuvas taustsüsteemis.
Nagu teada üldtuntud legendist, tuletas I. Newton oma gravitatsiooniseaduse kahe keha -- puu otsast kukkuva õuna ja taevast mitte kukkuva Kuu võrdlemisest. Kuu püsimise orbiidil kindlustab gravitatsioonijõu ja tsentrifugaaljõu võrdsus: kukkuva õuna liikumise aga Newtoni II seadus: kus on raskuskiirendus Maa pinnal. Kui me nüüd neis võrrandites massi (ükskõik, kas Kuu või õuna oma) maha tõmbame, siis olemegi rakendanud ekvivalentsusprintsiipi -- oletanud, et raske mass mR ja inertne mass mI on alati võrdsed. Muidugi on neid valemeid võimalik kontrollida ja sedagi on tehtud. Tulemus näitab, et tänapäeva mõõtmistäpsuse juures mingit mõõdetavat erinevust neil kahel massil ei ole. Ehk, veel täpsemalt just nii kaugele on tänaseks jõutud nende võrdsuse täpse määramisega.
Ekvivalentsusprintsiibi ilminguks on kaaluta olek langevas liftis või ümber Maa tiirlevas kosmoselaevas -- mitte kummaski pole mitte mingite mõõtmistega võimalik kindlaks teha ei kiirenduse ega gravitatsioonivälja olemasolu.
Kuidas seda matemaatiliselt väljendada, selles on küsimus. Einstein jt. lahendasid selle oletusega kõverast ruumist. Idee on iseenesest lihtne: kosmoselaeva orbiit tasases (eukleidilises) ruumis on ekvivalentne sirgega (nimetame seda geodeetiliseks jooneks) kõveras ruumis. See tähendab, et ruum peab olema nii kõver, et kõver trajektoor oleks temas sirge; sirge all mõistetakse, nagu tavaliseski ruumis, lühimat teed kahe punkti vahel. (Et segadust vältida, on tema nimeks "geodeetiline joon".) Kõverate ruumide geomeetria (see ongi see keeruline matemaatika) töötasid välja N. Lobats^evski (negatiivse kõverusega nn. hüperboolsed ruumid, 1826) ja B. Riemann (suvalise kõverusega ruumid, 1854); Einsteinil jäi üle vaid siduda ruumi kõverus massi ja liikumist kirjeldavate suurustega. Tulemuseks on nn. Einsteini võrrand(ite süsteem), mille lahendamisel saadakse proovikeha (Kuu, õun) "maailmajoon" ülejäänud kehade (masside) poolt määratud kõveras ruumis.
Enne, kui sulgeme kasti, püüame seda uut sõna veel pisut selgitada. Juba erirelatiivsusteooria kasutab neljamõõtmelist koordinaatsüsteemi, kus lisaks kolmele ruumiteljele on olemas veel ajatelg. Et mõõtühikud peavad kõigil telgedel olema samad, tuleb ajamomenti enne teljele kandmist korrutada valguse kiirusega, mis erirelatiivsusteooria järgi on kõigis taustsüsteemides ühesugune. Nii saamegi neli koordinaati: x, y, z ja ct; keha liikumisteele (punktide hulk, kus liikuv keha asub erinevatel ajamomentidel) vastabki neliruumis tema maailmajoon.
|
OSCAR-2019
|
||
Tallinn-Nõmmelt, teenis 1944. aasta suvel Lasnamäe paekaldal asunud õhutõrjepatareis. Oma teenimisest selles üksuses ja poolsunniviisilist lahkumist Eestist on ta Arvi Tinitsa raamatus “Välgumärgu kasvandikud” jutustanud järgmist:
1944. aasta augusti algul väljakuulutatud 1927. aastal sündinud poiste mobilisatsioon tõi mind Tallinna poisina Kadrioru lossi, kust pärast pealiskaudset tervisekontrolli viis tee, nagu sadadel teistel, varustuse saamiseks Kosele. Kas tänu juhusele või minu Tallinna päritolu tõttu, leidsin end pärast Koselt lahkumist ja lühikest sõitu veoautol Lasnamäelt.
Sõitsime endise Eesti Vabariigi lennuvälja piires ühelt teeotsalt teisele, jättes poisse erinevate õhutõrjeüksuste juurde väikeste gruppidena maha. Põhimõtteks näis olevat poisid sakslaste sekka võimalikult laiali jaotada ja mitte suuremateks gruppideks koondada. Pärast sellist edasi-tagasi sõitmist ja ka jalgsimarssi oli meid lõpuks järel vaid üheksa poissi. Nagu hiljem selgus, kõik tallinlased. Meilegi leiti koht ühe õhutõrjerühma juures, mis asus positsioonil umbes kilomeetrit poolteist lennuväljast Narva poole, otse Lasnamäe paekalda serval, kohal, kus Narva maantee asub järsakule kõige lähemal. Paljassaare Marine-Flaki kõrval paiknes õhutõrje tihedalt piki Lasnamäge, moodustades pideva aheliku Lauluväljakust kuni Koseni. 8,8-sm patareid vaheldusid 2-sm flakkidega ja helgiheitjatega. Selle ahela lõpus asus suur pidevalt keerlev raadiolokaator.
Asudes otse järsaku serval, avanes meile oivaline vaade panoraamiga Paljassaare, Tallinna laht, Pirita, Merivälja, Kose. Terve meie elamine-olemine ja tegutsemine toimus võrdlemisi väikesel maa-alal. Kahurirühma kolm 2-sm flak-38-sat olid sisse kaevatud tavalises kolmnurkses asetuses, ülesandega kaitsta lennuvälja mere poolt madalrünnakute eest. Mingit moondamist polnud tehtud. Üks flakkidest, millel me harjutasime, asus ainult mõni meeter kalda äärest ja see kujuneski meile lemmikkohaks. Need flakipesad on praegugi veel alles, olgugi rohtu kasvanud ja lamendunud. Ka lähim ümbrus pole muutunud.
Elasime kergetes vineerist hüttides, kus oli hädapärast ruumi magamiseks (kahekordsed narid) ja söömiseks. Rividrilli ja püsti-pikali tegemine käis paarkümmend meetrit eemal tasandikul. Olime majutatud kolmekaupa eraldi hüttides, sakslastega segamini. Riviõppus vaheldus flakiõppusega. Sekka mõni loeng auastmetest ja veel ühest-teisest. Püsse ja kõike selle juurde kuuluvat meil polnud. Õppisime selgeks kaks laulu: “Ich bin ein freier Wildbretschütz” ja “Heute an Bord, morgen geht’s fort” ja põrutasime neid üsna vahvalt laulda. Keelega erilisi raskusi polnud, sest enamus meie üheksa hulgast olid seda juba mitu aastat koolis õppinud.
Meie utsitajaks oli asjalik Unteroffizier Beyer, kellega mingeid arusaamatusi ei tekkinud. Oberleutenandist rühmaülemaga oli meil vähe kokkupuutumist. Ainult ühel korral linnaloa saanud, pidime tema silme alt läbi käima. Kontrolliti, kas saapa all on kõik naelad alles. Suuremaid ülemusi me ei näinud, või ei tundud nad meie vastu huvi. Lähimaks naabriks oli üks helgiheitjate rühm. Sealsete poistega oli kokkusaamisi siiski harva. Soe toit toodi meile termosnõudes lennuväljalt “koju kätte”. Leib oli normeerimata. Et meil, alles äsja kodudest tulnutel, “nahavahe veel täis oli”, siis rändas mõnigi puder ja oasupp mäest alla sarapikku - teguviis, mis hiljem Saksamaal teistsugustes oludes nii mõnigi kord kahetsusega meenus. Ilmad juhtusid sel perioodil olema ilusad (ei mäleta ühtegi viletsat ega sajust päeva), ja seepärast võib seda ajajärku kogu minu mundrikandmise aja kõige ilusamaks nimetada. Kõik oli uus ja huvitav, eriti flakiõppus. Olime eas, mil kõik selline oli põnev ja me tegime seda innuga. Olles veel nö. poolsõdur, ei tehtud meile veel seda õiget “vatti” ja kõik kulges rahulikult ja mõnuga. Puudusid ka vahikorrad ja muu säärane. Ainukeseks probleemiks oli vahest flakiõppustel luku vinnastamine. Seda tuli teha poolröötsakil luku kohale kummardudes, milleks oli vaja otsest käerammu. Käsi tuli endast võimalikult kaugele välja sirutada ja nii puudus luku tõukamisel võimalus õlajõudu taha panna. Järsk tõuge küllaltki tugeva vedru vinnastamiseks oli aga oluline, muidu tekkis kohe tõrge. Toru (raua) vahetamiseni me ei jõudnud ja küllap oleks ka sellega punnimist tulnud. Kõik muu läks libedasti.
Õhuhäireid oli siis vaid üksikuid. Need olid luurelennukite kõrged ülelennud, millele vaid mõned 8,8-sm flakid reageerisid. Meie stellungist ei tehtud sel ajal mitte ühtegi pauku, ei vajaduse pärast ega õppuste korras. See oli asjaolu, millega me rahul polnud. Sel perioodil oli sakslastel laskemoon juba kulla hinnas. Huvitavaks ajaviiteks oli ka valveposti käärpikksilmaga merepinna uurimine. Nii möödusid päevad lausa linnulennul.
Omamoodi seik juhtus ühel ilusal septembripäeval. Olime parajasti lõunat söömas, kui meie sakslaste seas läks siginaks-saginaks. Haarati püssid. Üks meie Hauptgefreiter võttis püstolkuulipilduja ja tormati üle maantee lennuvälja kõrval, meie asukohast umbes paarisaja meetri kaugusel asuvasse soisesse võssa. Kuna keegi ei olnud võtnud vaevaks abiteenistuslasi toimuvast informeerida, siis vaatasime kõik huviga ja äraootavalt võsa suunas. Natuke aega oli kõik vait, siis läks järsku mitmel häälel karjumiseks (mis keeles, sellest ei saanud aru) ja laskuderaginaks. Kõik lõppes sama järsku kui algas. Natukese aja pärast ilmusid meie sakslased taas nähtavale, kolm või neli erariides isikut püsside vahel. Need olid samasugused noorukid kui meie. Terve see komando suundus meie stellungisse, kus vahialustel kästi murule maha istuda. Nende juurde jäi relvastatud valve. Murul olid hunnikus maas ka poiste vähesed asjad - nööriga seljakottideks tehtud maalinasest riidest kotid, poolikud leivapätsid, taskunoad, üks maakaart ja muud. Meil vahialustega rääkida ei lubatud, aga kuidagimoodi saime teada, et poisid olid mobiliseeritud abiteenistuse sellid, pärit Pärnumaalt. Nad olid otsustanud Koselt jalga lasta. Sattusid aga tundmatus ümbruses kõige ebasoodsamasse herilasepessa lennuvälja lähistel. Kes nad seal avastas, ei tea, aga ega selleks polnud palju vajagi, sest iga võsas ringi uitav eraisik hakkas selles ümbruses silma nagu tuletorn pimedal rannajoonel. Pealegi oli olukord selleks ajaks nii Narva kui ka Lõuna-Eesti rindel muutunud halvaks ning partisanide suurem aktiivsus tegi sakslased ärevaks ja valvsaks.
Mis aga selle vahejuhtumi hoopis tõsisemaks tegi, kui see muidu oleks olnud, oli see, et üks meie sakslastest, toosama püstolkuulipildujaga hauptgefreitor, oli maha lastud. Imelik küll, läbiotsimisel poistel relvi ei leitud. Samuti mitte äravisatuna sündmuskohal. Pole kuidagi usutav, et neil äsja mobiliseeritud maapoistel mingit relva olla saigi. Nii ei saa kuidagi lahti kahtlusest, et sakslased võsas siia-sinna tormates ja tulistades ise oma mehe maha lasksid. Surmasaanu oli I järgu raudristi kavaler. Juba pika sõja maha pidanud ja nüüd siin võsas, asja eest teist taga, surma saanud. Kuid kurb fakt oli ikkagi see, et mees oli surnud ja süüdlasteks - kas teenitult või teenimata - peeti neid õnnetuid poisse. Kas nad veel ise teadsidki, mis selle ootamatu “lahingu” tulemuseks oli ja millega see kõik veel lõppeda võis. Meil oli küll põhjust kõige halvemat karta.
Peagi eskorditi vahialused lauluväljaku lähedale staapi ja meie jaoks oli see episood seekord lõppenud. Alles palju hiljem, juhtudes Saksamaal vestlema poistega, kes olid paiknenud lauluvälja juures, rääkisid need, et vahetult enne evakueerimist olid nad kuulnud öösel laskmist ja karjumist. Ka hiljem on räägitud mahalaskmisest.1) Kas sellel oli mingi seos eeltooduga, ei tea. Võimalik ja isegi tõenäoline see aga on. Siit ka näide, kuidas inimesed, antud juhul meie endi saatusekaaslased, segasel ajal saatuse hammasrataste vahele võisid jääda.
Asudes Narva maanteest ainult sadakond meetrit eemal, oli kõik maanteel toimuv meile kogu aeg jälgitav ja kuuldav. 10. septembri paiku läks liiklus maanteel äkki elavaks ja ühesuunaliseks - ikka Narva poolt Tallinna suunas. Lakkamatu mootorimürin hakkas öösel und segama ja pani mõistatama, mis on lahti. Autod olid koormatud kõikvõimalikuga ja nii masinad kui ka mehed kaetud paksu tolmukorraga. Tundus siiski, et tegemist on tagalameestega, sest raskerelvi ja rindeüksusi polnud näha. Kuna me linnalube polnud enam saanud, puudusid ka ajalehed ning kokkupuuteid eraisikutega oli vähe, siis elasime me nii toimuvate sündmuste kui kuulduste suhtes nagu kotis ja olime seda uudishimulikumad. Tegime asja teel seisvate autode juurde, et teada saada, mida see suur voorimine tähendab. Meid rahustati, et rinne püsib ja lahti polevat midagi, ainult partisanid põletavat tagalat.
Järgmiseks sündmuseks, mis tollele autodevoorile varsti järgnes, oli sakslaste 14. septembril toimunud Suursaare vallutamise katse (Tanne-Ost), millest me küll õnneks kõrvale jäime, kuid mis meie edasist elu oluliselt puudutas. Sellest operatsioonist olid määratud osa võtma ka meie kahurirühma sakslased. Meid anti üle Lasnamäe õhutõrjeahelas olnud viimasele 8,8 sm patareile ja meie teed läksid jäädavalt lahku. Selles patareis oli juba enne meid paarkümmend poissi, peamiselt meist nooremad vabatahtlikud. Peatusime seal küll üsna lühikest aega, öö või kaks, siis majutati meid koos teiste ümbrusest kokku korjatud poistega lennuväljale, kus me magasime põrandal õlgedel.
Nagu teada, põrkus sakslaste Suursaare operatsioon soomlaste ootamatule vastupanule ja luhtus. Tagasi tulid väeosade riismed ja suurem osa ilma relvadeta. Kuulsin juhtunust ühe meie rühma mehe käest, keda ma juhuslikult kohtasin (ta oli saanud peast kergelt haavata ja lonkas), mõned päevad hiljem.
Sellega oli Eesti saatus lõplikult otsustatud ja meie jäime kodumaale veel veidi vähem kui nädalaks. Käisime päeva või paar kindlustustöödel ja kaevasime lauluväljaku lähedal, kohal, kus Narva maantee Lasnamäelt alla linna laskub, laskepesasid. See oli plaanipäratu ja paaniline ettevõtmine, nagu seda Tallinna lähistel ka varem on kordunud..
Peagi hakkasid ringi liikuma kuuldused lähematel päevadel toimuvast evakueerimisest. Soovijaile anti veel päevane linnaluba. Mina seda enam ei saanud, sest käisin kindlustöödel olles hüppes ja jäin tagasi tulles vahele ning olin kasarmuarestis. Teistkordselt ei riskinud ma enam silma paista.
19. septembril 1944 saime käsu sadamasse marssida. Saime poolele teele, kui meile mootorrattal vastu tulnud virgats meid tuldud teed pidi tagasi saatis. Meile ettenähtud laev “Lappland” olevat täis. Järgmisel päeval oli jällegi sadamatee jalge all. Sedapuhku see viimaseks käiguks Eestimaa pinnal jäigi. Marssisime kolonnis, kotid õlal ja relvastatud sakslased ümber. Kui me sellele nurisedes tähelepanu juhtisime, saime vastuseks, et relvastatud eskort olevat hoopiski meie julgestuseks. Ilmne oli siiski, et need olid meie valvurid. Isegi põõsa taha asjale minnes hoiti meil silm peal. Kui keegi nüüd, üheteistkümnendal tunnil, veel jooksu minna mõtles, siis oli ta sellega hiljaks jäänud. Nagu teada, olid sakslased paljudel juhtudel Eestist lahkudes poistele vabad käed andnud. Meil see võimalus puudus. Olime juba laeval, kui ühele poisile vanemad sinna järele tulid. Jätnud oma seljakoti laeva, ei tulnud see poiss enam tagasi.
Kui sadama lähistel käis suur sagimine, siis sadamas endas oli päris paabel lahti. Kai ääres seisid kaks suurt kaubalaeva, rida väiksemaid sõjalaevu ja terve sadamapiirkond oli täis inimesi, peamiselt tsiviilisikuid. Sõjaväge tuli väiksemate gruppidena. Meile ette nähtud laev “Minden” näis juba puupüsti täis olevat. Ilmselt ruumi siiski veel oli, sest kaua meil oodata ei tulnud. Meil tuli kohad sisse võtta tekil oma pampude otsas, peaaegu laeva ninas lageda taeva all. Meenus kohe, et meremiinide suhtes ei ole meie asukoht laeva ninas just mitte kõige õnnestunum. Aga iga jalatäis tekipinda oli ära võetud, ruumi jäi pidevalt vähemaks ja suurt valikuvõimalust enam polnud. Olin siiski rahul, et me kusagile sügavasse laevaruumi ei sattunud. Isegi, kui tekil olemine viletsaks kujuneks ja laevaga midagi peaks juhtuma, on tekil ikkagi suuremad pääsemisvõimalused.
Hetkelise paanika nii laeval kui ka kail põhjustas mõne lennuki madallennul ülelend sadamast ja sõjalaevadelt avatud tõrjetuli. Kail viskusid inimesed kuhu keegi sai. Oli kisa ja kiljumist. Rohkemat siiski ei juhtunud, sest tegemist oli saksa oma jahilennukitega. Vist olid need FW-190. Kuidagi halva enesetunde ja eelaimduse jättis meile see juhtum, mis hiljem, merel oleks äärepealt realiseerunud.
Vaatasin reelingult segaste tunnetega kail valitsevat segadust. Pea ja hing olid tühjad. Veel mõned tunnid ja juba eemalduski laev kai äärest, et ühineda reidil ootava “Warthelandiga”. Nii alustasime me oma teekonda tundmatusse.
1) Need olid Pärnumaa poised Erich Veliste, Puusaare ja Sillamaa, kes on maetud Tallinna Keskkalmistule.
25. jaanuar – Saksa välisminister Ribbentrop külastab Poolat, kus ta ülistab Poola ja Saksa riigi sõprust.
28. märts - N. Liit deklareerib, et Balti riikide iseseisvus ei puuduta mitte ainult nende riikide enda, vaid ka N. Liidu elulisi huve. Eestile, Lätile ja Leedule antud noodis pakub N. Liit neile territoriaalse puutumatuse kaitset.
17. aprill - N. Liit teatab, et on nõus alustama läbirääkimisi oma naabritega. Tema peaeesmärgiks on tõmmata Balti riigid oma kaitsesüsteemi ka siis, kui viimased seda ei soovi
22. aprill - Prantsuse valitsus teatab N. Liidule oma nõusolekust allutada Balti riigid Prantsuse-Inglise - N. Liidu kokkuleppele ka vastu nende tahtmist. Briti valitsus teatab, et ei saa sellega nõustuda.
10. mai - Inglise peaminister teatab alamkojas, et läbirääkimisi N. Liiduga takistavad Balti riigid. Sellega saab avalikkus esmakordselt teada, et N. Liit nõuab endale Balti riikide garanteerimise õigust.
31. mai - V. Molotov nõuab Ülemnõukogus kõneldes kõigi N. Liidu naabrite garanteerimist. Kirjutati alla Saksamaa - Taani mittekallale-tungi leping.
2. juuni - N. Liit teeb Inglismaale ettepaneku, kus ta nõuab Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Rumeenia, Türgi ja Belgia garanteerimise õigust nii otsese, kui kaudse agressiooni puhul.
6. juuni - Eesti saadik A. Torma esitab Briti valitsusele noodi, milles lükatakse tagasi suurriikide poolt peale sunnitud garantiid.
26. juuni - Inglismaa teeb ettepaneku Inglise, Prantsuse ja N. Liidu kindralstaapide läbirääkimiste alustamiseks Moskvas.
1. juuli - Moskvas toimunud Prantsuse, Inglise ja N. Liidu vahelised läbirääkimised lõpevad kompromissiga: Balti riigid allutatakse salajase protokolli alusel ja ilma nende riikide nõusolekuta kolmikliidu lepingu tingimustele.
2. juuli - Eesti, Läti ja Soome saadikud Londonis esitavad Briti välisministeeriumile noodi, milles teatavad, et nende riigid ei soovi olla käsitletud kolme suurriigi vahel sõlmitud kokkuleppes.
14. august - Moskvas algavad Prantsusma - Inglismaa ja N. Liidu vahel sõjalised läbirääkimised, kus N. Liit nõuab endale õigust okupeerida Balti riikide sadamad.
23. august - Moskvas sõlmitakse Molotov - Ribbentropi pakt, mille salastatud protokollide alusel jäävad kolm Balti riiki N. Liidu huvisfääri.
26. august - Prantsuse peaministri Daladier'i kiri Hitlerile, milles ta soovitab lahendada Saksamaa-Poola tüli läbirääkimiste teel.
27. august - Hitleri vastus Daladier'ile, milles teatab, et Saksamaa ei saa nõustuda Verssailes' diktaadiga määratud piiridega Ida-Euroopas.
31. august - Saksamaa teeb teatavaks oma rahutingimused. Moskvas ratifitseeritakse Saksa - N. Liidu vahel sõlmitud pakt.
1. september - Saksa väed tungivad üle Poola piiri. Üldmobilisatsioon Prantsusmaal ja Inglismaal. Vabariigi president kuulutab Eesti alanud sõjas erapooletuks. Samasuguste deklaratsioonidega esinevad Läti, Leedu, Soome, Rootsi, Norra ja Taani valitsused.
17. september - N. Liidu väed tungivad üle Poola piiri. Molotov teatab Moskvas Eesti, Läti ja Leedu saadikutele, et punaarmee sõjaline tegevus ei ohusta mitte mingil määral teisi N. Liidu naaberriike.
18. september - Tallinna sadamast põgeneb Poola allveelaev Orzel, viies kaasa kaks laeval valves olnud eesti sõdurit, kes pannakse maha Gotlandi saarel. Vabastatakse ametist merejõudude juhataja mereväe-kapten V. Mere ja merejõudude staabiülem mereväekapten R. Linnus. Tartumaal maandub Poola lennuk.
22. september - Eesti välisminister K. Selter saabub Moskvasse, et alla kirjutada Eesti- N. Liidu kaubalepingule. Poolas määratakse kindlaks demarkatsioonijoon punaarmee ja Saksa vägede vahel.
24. september - N. Liidu valitsus esitab Eestile nõudmise sõjaväebaaside rajamiseks Eesti territooriumil.
26. september - Toimub Eesti Vabariigi valitsuse koosolek, kus otsustatakse N. Liidu nõudmised vastu võtta, kuna Eestil pole lootust välisabile. Läti valitsus keelab ära sõjavägede juhataja Balodise kohumise Eesti sõjavägede ülemjuhataja kindral Joh. Laidoneriga.
27. september - Eesti valitsuse delegatsioon koosseisus: riigivolikogu esimees prof. J. Uluots, välisminister K. Selter ja riigikogu liige A. Piip sõidab Moskvasse, et alla kirjutada vastastikuse abistamise paktile. Moskvas on ees juba saadik A. Rei.
28. september - Kirjutatakse alla Eesti-N. Liidu vastastikuse abistamise paktile, mille alusel N. Liit võib Eestisse tuua 25 tuhat punasõdurit. Kirjutatakse alla Eesti ja N. Liidu vaheline kaubalepingule.
2. oktoober - Eesti ratifitseerib N. Liiduga sõlmitud lepingud. Tallinna saabub N. Liidu sõjaväe delegatsioon eesotsas armeekindral Meretškoviga
10. oktoober - Eesti - N. Liidu segakomisjon lõpetab töö punaarmee üksuste paigutamise küsimuses Eesti territooriumile. N. Liit sõlmis vastastikuse abistamise pakti Leeduga. Soome delegatsioon sõitis Moskvasse läbirääkimistele. Algas Helsingi ja Viiburi evakueerimine.
11. oktoober - Tallinna saabub N. Liidu punalaevastik. Algavad ettevalmistused punaarmee üksuste sisselaskmiseks. Teedele paigaldatakse üles suunanäitajad. Sillad, raudtee ja teised strateegilised objektid võetakse valve alla.
17. oktoober - Sõjavägede ülemjuhataja määrusega keelatakse välismaaga raadio ja telefoni teel sidepidamine, politsei loata väljaspool ruume pildistamine ning andmete edastamine punaarmee üksuste kohta. Välisriikide kodanikel keelatakse Harju, Lääne ja Saare maakonnas viibi-mine.
18. oktoober - Punaarmee üksused saabuvad Eestisse. Maanteedel toimub sissemarss kahel põhisuunal: Narva - Kohila - Keila kaudu Paldiskisse ja Haapsalu rajooni ning Irboska - Võru - Pärnu kaudu Saaremaale. Raudteed pidi saabub vägesid 82 rongitäit. Tallinna sadamast lahkub esimene laev Uttlandhören sakslastest ümberasujatega.
26. november - N. Liidu valitsus teatab, et Manila külas on õppustel olnud punaväelaste hulka langenud mõned kahurimürsud, mille tagajärjel olevat neli punaväelast saanud surma. Toimunus süüdistab N. Liit Soomet. Soome poolt korraldatud juurdluse käigus aga selgub, et tegemist on nõu-kogude provokatsiooniga, mille korraldas Leningradi sõjaväeringkonna staabi luureosakond.
30. november - N. Liidu väed alustavad pealetungi Soomele. Toimuvad õhurünnakud paljudele Soome linnadele.
31. oktoober - V. Molotov kinnitab ülemnõukogus, et Balti riikide suve-räänsus ja nende siseasjadesse mittevahelesegamise printsiip on täielikult sätestatud abistamispaktides.
1. detsember - Soomes moodustatakse uus valitsus eesotsas R. Ryti'ga. O. Kuusinen moodustab Terijoel vastasvalitsuse, kes palub N. Liidult abi võitluses Ryti valitsusega
2. detsember - N. Liit tunnustab Kuusineni valitsust ning okupeerib Pet-samo ja veel mõned külad Karjala maakitsusel. O. Kuusise valitsus sõlmib abistamispakti N. Liiduga.
7. detsember - Sõjavägede ülemjuhataja kindral Laidoner kutsutakse Moskvasse, kus Stalin kinnitab talle Balti riikide puutumatust.
10. detsember - Hiiumaa kohal lastakse punalaevastiku poolt põhja eesti aurik Kassari. Punamadrused tulistavad kuulipildujast päästepaatides olijaid.
23. detsember - Eesti sõjaline komisjon sõidab Moskvasse lepingu alusel relvi ostma. Seal lubatakse komisjoni poolt välja valitud relvad kohe Eestisse saata, kuid need jäävadki tulemata.
31. detsember - Ajaleht Chicago Tribune avaldab Eesti kohta kirjutise, kus ta märgib, et N. Liidu järgmiseks sammuks on Eesti täielik okupeerimine.
16. jaanuar - Eestis Kaitseväes moodustatakse juurde IV diviis, mille ülemaks saab kolonel J. Maide.
2. veebruar - Tallinna sadamas olevad Nõukogude sõjalaevad tulistavad linna kohal lendavat eesti õppelennukit.
12. märts - Moskvas kirjutatakse alla Soome ja N. Liidu rahulepingule. Rahulepingu kohaselt peab Soome loovutama N. Liidule suure osa Karjalast, Viiburi, Käkisalmi ja Sortavala linnad ning Hanko mereväe-baasi.
13. märts - Kell 11 päeval lõpeb 105 päeva kestnud Soome Talvesõda. Täites oma kohustust kodumaa vastu, kaotasid soomlased selles sõjas 24 923 inimest langenutena. Haavata sai 43 557 inimest. Kuigi rahutingimused olid karmid, säilitas Soome oma iseseisvuse.
29. märts - Molotov teatab ülemnõukogus, et N. Liit ja Balti riigid on pakti sätteid täitnud lojaalselt ja Balti riikide iseseisvus on garanteeritud.
28. mai - Pravdas ilmub terav artikkel Eesti kohta. Kuigi Eesti valitsus püüdvat N. Liidu ja Eesti vahel sõlmitud lepingut ausalt täita, olevat eesti intelligents inglise orientatsiooniga ja tegutsevat isegi inglise agentidena. Süüdistatakse ka eesti ajalehti, et need olevat halvustanud saksa kaupu.
5. juuni - Eestisse saabub N. Liidu sõjakomissari abi Loktinov, et kontrollida baasides punavägede valmisolekut võimuhaaramiseks Eestis.
9. juuni - Antakse välja NSV Liidu kaitserahvakomissariaadi direktiiv nr, 02622 Eesti vallutamiseks.
12. juuni - Punaarmee baasides täheldatakse suuremat elevust. Merel hakatakse kinni pidama eesti kaubalaevu, mis pukseeritakse Paldiski.
14. juuni - N. Liidu lennukid tulistavad Soome lahel Keri tuletorni juures alla soome reisilennuki Kaleva. Baasides toimuvad miitingud. Punalae-vastiku laevad tõmbuvad Tallinna reidilt Eesti rannapatareide laskeulatusest välja.
15. juuni - Punaarmee okupeerib Leedu. Leedu president A. Smetona põgeneb maalt. Soome lahel võtavad nõukogude laevad kinni Eesti presidendi mootorpaadi ja viivad selle koos kapten-major J. Klaariga Kroonlinna. Eesti on punalaevastiku poolt täielikult sisse piiratud.
16. juuni - TASS teatab, et Eesti, Läti ja Leedu on sõlminud sõjalise liidu Nõukogude Venemaa vastu. Kell 16.20 antakse Moskvast koos alusetute süüdistustega ultimaatum, milles nõutakse N. Liidule "ebasõbraliku" eesti valitsuse tagandamist ja punavägede takistamata sissepääsu Eestisse, et "kindlustada pakti täitmist". Vastust nõutakse kella 24-ks. Samasugune ultimaatum esitatakse ka Lätile. Eesti ja Läti on sunnitud alistuma. Eesti valitsus esitab lahkumispalve. Merel püüavad vene sõjalaevad kinni eesti reisilaeva Estonia, mis on teel Stokholmi ja pukseerivad selle Paldiski.
17. juuni - Kell 5 hommikul algab nõukogude 10. armee üksuste sissemarss Eestisse. Eesti Sõjavägede ülemjuhataja kindral Joh. Laidoner, olles teel Narva, et Leningradi sõjaväeringkonna ülema Meretskoviga alla kirjutada diktaat-kokkuleppele punavägede sissemarsiks, kohtub üle piiri tulnud punaüksustega juba Tapa lähistel. Kell 6 hommikul hõivab punaarmee Suurupi patarei. Kell 6.30 vallutatakse Aegna saar ja kell 7 Naissaar. Palivere-Klooga piirkonnas asunud punaüksused saabuvad Tallinna, kus sunnivad eesti väeosi kasarmuist lahkuma ja need punaarmeele loovutama
18. juuni - Jätkub punavägede sissemarss. Eraisikutelt korjatakse ära relvad. Keelatud on rahvakogunemised ja koosolekud. Kehtestatakse alkoholi müügikeeld. Keelatakse Võidupüha pühitsemine ja kavas olnud kohalikud laulupeod. Kehtestatakse liikumiskeeld kella 23-st kella 5-ni hommikul. Punaarmee võtab otsese või kaudse järelvalve alla kõik raudteejaamad, postkontorid, sadamad, omavalitsused jm. Molotov teatab Saksa saadikule Moskvas, et "Baltikumis olevat olnud vajadus teha lõpp Inglise-Prantsuse intriigidele".
20. juuni - Punaväelased organiseerivad Tallinna käitistes miitinguid, kutsudes töölisi üles valitsust kukutama. Müürilehtedes kutsutakse elanikke meelt avaldama. Vene saatkond esitab siseministrile nõudmise - mitte takistada meeleavaldusi.
21. juuni (reede) - Tallinna saabub kuus vagunitäit ümberriietatud punaväelasi ja Petseri venelasi, kes peavad moodustama "rahva-ülestõusu" tuumiku. Punaväelased ajavad käitistes töölisi miitingule. Kell 10 hommikul on Vabadusväljakule kogunenud ca paar tuhat inimest. Väljak on nõukogude soomusmasinatega ümber piiratud. Autoplatvormil sõna võtnud oraatorid nõuavad valitsuse kukutamist. Linna kohal tiirlevad vene lennukid ja tänavatel patrullivad vene soomusmasinad. Kui vihased kõned olid peetud, hakkas demonstrantide kolonn, mille eesotsas olid selle organiseerinud ninamehed, kes käitusid juba üsnagi peremehelikult, mööda Harju tänavat Pika tänava poole liikuma. Vene saatkonna hoone ees rebisid riigipöörajad demonstratiivselt puruks eesti sini-must-valge lipu .Kell 6 õhtul siirdub grupp riigipöörajaid Toompeale, kus heisatakse Pika Hermani torni punane lipp. Tänavatelt kostab "ülestõusu tuumiku" venekeelset laulu. Ždanovi nõudmisel moodustatakse Eesti uus valitsus eesotsas luuletaja Johannes Vares-Barbarusega. Kell 22.00 annab uus peaminister presidendile ametivande.
22. juuni - Ajalehe Uus Eesti asemel ilmub hommikul Rahva Hääl. Pika Hermani tornis lehvib taas sini-must-valge lipp. Ždanovi näpunäidete järgi moodustatud uus valitsus annab presidendile ametivande. Vallandatakse kõik maavanemad, ministriabid, politseijuhtkond ja teised riigiametite juhtivad tegelased. Raadio kaudu esitatakse Ždanovi poolt koostatud deklaratsioon, milles lubatakse Eesti iseseisvust kaitsta ja hoida.
24. juuni - Arnold Veimer teatab Kopli saarel toimuval rahvakoosolekul, et uus valitsus ei kehtesta Eestis nõukogude korda.
26. juuni- Suletakse Isamaaliit ja Kalanduskoda. Rahva Hääl kirjutab, et kellegi omandit ei võõrandata, kõik sellised jutud olevat "kuritahtlikud".
27. juuni - Likvideeritakse Kaitseliit. Suletakse kõik suuremad organisatsioonid nagu Haridusliit, Lauljate Liit, Skaudiorganisatsioon, Noorte Meeste Kristlik Ühing, Eesti Spordi Keskliit j.t.
28. juuni - Punaväelastele hakatakse kaupu müüma ainult Eesti kroonide eest. Selleks avatakse neile Eesti Pangas piiramata krediit kursiga: 1 kroon = 0,75 rubla. Tegelik kurss on: 1 kroon = 10 rubla.
29. juuni - Amnesteeritakse kõik "poliitilised" vangid. President K. Päts on võetud valve alla. Sõjavägede ülemjuhataja kindral Joh. Laidoneri asemele määratakse kindralmajor G. Jonson.
3. juuli - Tallinna saabub tagasi A. Ždanov, et teha ettevalmistusi Eesti liitmiseks N. Liiduga. Algab "rahvavaenuliku" eesti kirjanduse hävitamine.
4. juuli - Antakse tegutsemisluba Eesti Kommunistlikule Parteile. Suletakse Päästearmee orgaisatsioon.
5. juuli - Toimub uue valitsuse koosolek, millest sunnitakse viimast korda osa võtma ka president K. Pätsi. Kuulutatakse välja 14. ja 15. juulil põhisea- dusevastaselt toimuvad riigikogu valimised. Senine riigikogu saadetakse laiali. Kirjutatakse alla salajasele "kokkuleppele", millega Naissaar ja Kopli poolsaar antakse N. Liidule "rendile". Luuakse Rahva Omakaitse (RO).
8. juuli - H. Kruus kinnitab ajakirjanike kokkutulekul, et valimised on vabad ja kandidaate lubatakse esitada ka väljaspool Töörahva Liitu.
9. juuli - Viimane kandidaatide esitamise tähtpäev. Üles on seatud ka mitu rahvuslikku kandidaati. Neile esitatakse nõudmine, et need esitaksid 10. juuli kella 14ks oma valimisplatvormid.
11. juuli - Tehakse teatavaks, et "rahvavaenlasi" ei lubata kandideerida. Kõik vastaskandidaadid kustutatakse nimekirjast.
14-15. juuli - Toimuvad riigikogu "valimised". Tulemusi võltsides teatatakse, et Töörahva Liidu kandidaatide poolt hääletas 92,9% valijaist. Selle protsendi teatab Moskva raadio veel enne, kui "valimised" on lõppenud. Ajaleht Pravda kirjutab: „Tõeliselt vabad valimised said Eestis võimalikuks vaid Punaarmee abiga...”
15. juuli - President Roosevelti dekreediga blokeeritakse kõik Balti riikide varandused USA-s, et N. Liit ei saaks neid välja nõuda.
17. juuli - Tallinnas toimub nn. "Balti kongress"; kus Ždanov, Võšinski ja Dekano-sov arutavad Balti riikide nõukogulikuks muutmise kava. Siseminister M. Unt annab käsu: muretseda kõigil 20. juuliks punased lipud. Miitingutel ilmub uus loosung, kus nõutakse Eesti Sotsialistliku Vabariigi moodustamist ja liitumist N. Liiduga.
18. juuli - Kadriorus toimub Eesti-Läti jalgpallimatš, mis peagi muutub rahva meeleavalduseks. Rongikäik siirdub presidendi lossi ette kus Rahva Omakaitse ja punaarmee soomusjõud rahva jõuga laiali ajavad. Algavad massilised arreteerimised
22. juuli - "Riigivolikogu" otsustab paluda Eesti NSV vastu võtta N. Liidu koosseisu. President K. Pätsilt nõutakse võimust loobumiskirja. Tema residentsilt lastakse alla Eesti Vabariigi presidendi lipp. Konstantin Päts siirdub oma tallu Pirita-Kosel.
23. juuli - "Riigivolikogu" otsustab kogu maa võõrandada riigile. Põllumeestele jäetakse kasutamiseks 30 hektarit. Otsustatakse natsionaliseerida suurtööstus. Eesti. Läti ja Leedu saadikud annavad Londonis üle protesti-märgukirja balti rahvaste tahte võltsimise kohta N. Liidu poolt. Sama-suguse protestikirja esitavad saadikud Berliinis. Eesti Vabariigi esindaja USA-s koos Läti ja Leedu esindajatega annavad protestimärgukirja USA valitsusele. USA valitsus teatab, et mõistab hukka N. Liidu tegevuse Baltikumis.
24. juuli - Briti varaamet teatab, et Inglismaal blokeeritakse Balti riikide varandused. Eesti saadik H. Laretei Rootsis annab Rootsi valitsusele üle noodi, milles palub mitte tunnustada vägivallavalitsust kodumaal.
27. juuli - Algab pankade ja suurtööstuste natsionaliseerimine. Ameerika riigisekretär Sumner Welles'i teatab, et USA valitsus ei tunnusta N. Liidu agressiooniakte Eestis.
5. august - Eestis kehtestatakse Moskva aeg. Jõustub seadus "riigireeturite" kohta, millel on tagasiulatuv jõud. Kes välismaale jäänud eesti kodanikest keeldub Eestisse tagasi tulemast, kuulutatakse "lindpriiks" ja karistuse alla langevad ka nende omaksed.
6. august - Moskvas toimunud Ülemnõukogu istungil palub J. Vares liita Eesti N. Liiduga. O. Kuusineni ettepanekul see "palve" rahuldatakse. J. Kaiv Wasingtonis esitab sel puhul noodi. Samal istungil võetakse N. Liidu koosseisu ka Läti ja Leedu.
21. august - Eesti Vabariigi esinda J. Kaiv USA-s esitab Ameerika valitusele noodi, kinnitades, et Eesti liitmine N. Liiduga on vägivaldne.
24. august - Riigivolikogu võtab vastu Eesti NSV konstitutsiooni. Riigivoli-kogu muudetakse Eest NSV ülemnõukoguks. Moodustatakse rahvakomissaride nõukogu (valitsus) eesotsas Joh. Lauristiniga.
30. august - Eesti Kaitsevägi muudetakse punaarmee territoriaalseks korpuseks. Algab eesti üksuste ümberpaigutamine, mispuhul esineb rahva meeleavaldusi. Politsei asemele moodustatakse miilits.
23. september -Tallinnas võetakse maha Vabadussõjas langenud Tallinna õpetajate ja õpilaste mälestussammas.
6. oktoober - Algab laevandusettevõtete, teatrite, kindlustusseltside, sau-nade, kaupluste, apteekide, raviasutuste, hotellide, ja elamute natsionaliseerimine.
24. november - Toimub üleminek N. Liidu rahaühikule. Eesti kroon vaheta-takse ümber kurssiga 1 Kr võrdub 1,25 rubla.
23. detsember - Tallinnas toimub Eesti Vabadussõja ajal Inglaste poolt kinni võetud ja Eestile üle antud vene laevade "Avtroil" ja "Spartak" (Vambola ja Lennuk) madruste propagandistlik "ümbermatmine". Hiljem selgus, et kuna laipu polnud, olid puusärkides höövlilaastud.
10. jaanuar - Ilmub kolhooside seadus, mis Eestis, Lätis ja Leedus peab hakkama kehtima 1. jaanuarist 1942 a.
19. mai - Narva jõe ääres lastakse õhku seal olnud kindlustused. Kogu maal toimub Eesti Vabadussõja mälestussammaste õhkulaskmine.
4. juuni - Eesti territoriaalsele korpusele määratakse venelastest juhid. Eesti kõrgemad ohvitserid saadetakse "täiendusõppustele", kus nad arreteeritakse ja viiakse Põhja-Siberi sunnitöö-laagritesse.
13-14 juuni - Toimub massiküüditamine Eestis. Siberisse oli ette nähtud küüditada 11 102 inimest. Puuduliku organiseerimise tõttu see plaan ei õnnestunud ja kokku jõutakse küüditada 9264 inimest. 112 inimest võetakse kinni nimekirjaväliselt. 2819 meest eraldatakse oma perekondadest ja viiakse Sverdlovski oblasti surmalaagrisse. 606 meest lastakse seal maha ja 1194 surid nälga. Küüditatute hulgast lasti maha 12 naist.
24. juuni - Sakslased vallutavad Kaunase ja Vilniuse. Ungari kuulutab N. Liidule sõja. NKVD hukkab Kosel, pankur Scheeli majas sinna toodud 40 arreteeritud. Teiste hulgas mõrvatakse Vabadussõja kangelane Oskar Luiga. Inimesed hakkavad oma kodudest metsa põgenema.
26. juuni - Soome kuulutab N. Liidule sõja. Saksa lennukid teevad luure-lende Eesti kohal. Jätkub inimeste põgenemine metsa. Algab "tööliste ja talupoegade maakaitseväe" (hävituspataljoni) moodusta-mine.
27-28. juuni - Algab eesti väeosade väljaviimine Eestist. Paljud sõjaväelased põgenevad metsa, liitudes seal metsas tegutsenud "roheliste" salkadega, asudes paljudel juhtudel neid juhtima. Venemaale viidud eesti üksused paisatakse lahingusse Porhovo - Staraja-Russa piirkonnas, kust samuti paljudel õnnestub tagasi pöörduda.
28. juuni - Toimub kutsealuste mobilisatsioon. Elanikkonnalt hakatakse ära korjama raadioaparaate. Vene ohvitseride naised valmistuvad Eestist lahkuma, ostes soodustingimustel küüditatute varandust.
3. juuli - Stalin esineb raadios, milles kutsub tööliste ja talupoegade maakaitseväge (hävituspataljoni) järgima kogu maal põletatud maa üleskutset. Kõik sõjategevuse piirkonnas olevad tsiviilisikud võib kohtuotsuseta salakuulaja või diversandi pähe maha lasta. Pärnus väljub esimene rong punategelaste perekondadega Venemaale. Kogu maal algavad rahvaülestõusud. Pärnumaal võtavad küüditamise ja mobilisatsioonide eest metsa pagenud meestegrupid nõukogudelt võimu üle Tali, Saarde, Tihemetsa ja Laiksaare vallas ning Kilingi-Nõmme linnas.
4. juuli - Jätkuvad rahvaülestõusud. Pärnumaal võetakse võim üle Abja, Orajõe ja Häädemeeste vallas. Kilingi-Nõmme lähistel, Liivamäel, toimub major Paul Lillelehe (V.R.II/3) juhtimisel lahing, kus NKVD ja hävituspataljoni umbes 150 meheline üksus saab rängalt lüüa.
5. juuli - Metsavennad vabastavad Mõisaküla ja Tõrva. Soomes formee-ritud ERNA grupp teeb maabumiskatse Kunda lahes, mis aga ebaõnnestub.
7. juuli - ERNA grupil õnnestub Põhjarannikul maale saata 40 meest. Ülejäänuid hakatakse Eestisse tooma lennukitega. Lõuna-Pärnumaal ründab umbes 400 meheline hävituspataljoni ja punaarmee üksus Rannametsa liivaluidetel ümbruskaudsete külade kaitseks välja astunud ca 60 mehelist külameeste üksust. Vastase poolt kohale toodud kahe kerge-tanki abiga sunnitakse külade kaitsjad taanduma Timmkanali jõe taha, kus nad uuesti positsioonile asuvad. Rannametsa lähistel teeb hädamaandumise sakslaste pommitaja, selle Riiga toimetatud lendurid jätavad eesti kaitsjatele kaks pardakuulipildujat koos laskemoonaga.
8. juuli - Hävituspataljon põletab Rannametsa külas maha 14 talupidamise hooned, Rannametsa koolimaja ja mitu elamut Võistes. Saksa eelüksus üle-tab Iklas Eesti piiri. Tahkurannas toimub lahing sakslaste ja Rannametsast lahkunud hävituspataljoni vahel, kus hävituspataljon kaotab 57 meest surnutena ja 8 meest langeb vangi. Saksa üksused jõuavad Pärnu. Kolonel V. Koern, täites kõrgeima sõjaväelasena Eesti Vabariigi voliniku kohustust, moodustab ajutise maavalitsuse ja määrab ametisse politseiülema. Viimase korraldusega määratakse kohale linna ja vallavanemad. Moodustatakse Pärnumaa Omakaitse.
9. juuli - Sakslased vallutavad Puka, Kanepi, Võru, Räpina ja Suure-Jaani. Tartus lasevad punaväelased õhku Kivisilla. Samal ajal laseb NKVD Tartu vanglas maha 192 kinnipeetut, nende hulgas kirjanik Jüri Parijõgi. Toimub tulevahetus põhja pool Emajõge asunud NKVD üksuste ja vastloodud Omakaitse vahel. Tallinnast põgenenud Eesti NSV valitsus eesotsas Vares-Barbarusega saabub Narva, kust teised valitsuseliikmed peale Varese tagasi Tallinna saadetakse. Omakaitse üksused vabas-tavad Elva ja Otepää. Saksa üksused jõuavad Tartu. Õhtul lasevad punased õhku Vabadussilla.
11. juuli - Tallinnas moodustatakse nn. kaitsekomitee, kuhu kuuluvad Säre, Karo-tamm, Lauristin, Botškarev ja Kumm. Kaitsekomitee korraldusi on kohustatud täitma nii partei kui nõukogude organid. Keelatakse usuvastane propaganda ja väljend "klassivaenlane" kasutamine ajakirjanduses. Otepäält saabub Tartu metsavendade üksus kapt. Talbaku juhtimisel, kes kohe Emajõe rindejoonele asub. Punaväed üritavad tulla üle Emajõe, kuid Omakaitse üksused löövad need tagasi. Lõuna ajal jõuab Tartu major F. Kurg, kes hakkab täitma linna komandandi kohustusi. Tartu lahingutes osalenud metsavendadest moodustatakse neli Omakaitse kompaniid. Tegevust alustab Tartu linnavalitsus, linnapeaks saab dr. R. Sinka. Peale lõunat jõuavad Tartu esimesed saksa motoriseeritud üksused ja saksa välikomandantuur. Venelaste kahuritules hävivad ülikooli võimla, Mellini kliinik, Lootuse-Tähe-Pargi-Koidu tänavate vaheline ala, Kaitseliidu hoone, Maarja kirik, turuhoone, Aleksandri tänav ja Kaubahoov. Tulekahjusid on kogu linnas.
13. juuli - Sakslaste rindejoon on peatunud Pärnu-Viljandi-Tartu joonel. Märjamaa lähistel toimuvad lahingud saksa eelväe ja punaarmee üksuste vahel, kus sakslased on sunnitud taanduma.
15. juuli - Narvas ründavad saksa lennukid punaarmee laskemoonarongi. Kolm vagunit lendab õhku, purustades lähemad hooned. Jaamas seisnud küüditatute rongist pääseb suurem osa põgenema, osa küüditatuid hukkub. Emajõe joonel jätkuvad lahingud, kus Eesti Omakaitse üksused hoiavad rinnet Võrtsjärvest kuni Peipsini. Tuleroaks langeb suur osa punaüksuste käes olnud Tartu põhjapoolsest linnaosast. Põhja-Eestis formeeruvad metsavendade grupid.
16. juuli - Punavõimud kutsuvad Türi raadiojaama kaudu elanikke vabrikuid ja tehaseid õhku laskma, põllusaadusi ja loomi hävitama, ning sakslaste eest põgenema. "Eesti muudetakse kõrbeks, kus sakslased kõnge-vad..." on öeldud Stalini korralduses. Dr H. Mäe organiseerib Riias tulevast "Eesti omavalitsust". Kesk-Eestis jätkuvad lahingud. Türi linn käib mitu korda käest-kätte. Metsavennad peavad hävituspataljoni üksustega lahinguid Järvamaal, Kiviõlis ja Tudulinnas.
17. juuli - Saksa üksused jõuavad teiselt poolt Peipsit Narva alla, kust alustavad kahuritest Narva tulistamist.
20. juuli - Ilmub ENSV Vabariikliku Sõjakomissariaadi käskkiri 1907-1918 a. sündinud kodanike mobiliseerimise kohta. Selle käskkirja põhjal saab elanikkond teada, millised piirkonnad Eestis on Saksa relvajõudude poolt hõivatud. Nii kästakse mehi Tartu maakonnast koguneda Mustveesse (järe-likult Tartu pole enam punavägede käes), Viljandi maakonnast Paidesse, Pärnu maakonnast Lelle jaama jne.
22. juuli - Kaitsekomitee annab Tallinnas käsu: kõik kodanikud 16-55 elu-aastani peavad minema kindlustustöödele. Tallinna linnas on lubatud liiklemine hommikul kella 5-st õhtu 23-ni. Vabastatakse Põltsamaa, kust saks-laste kiil hakkab tungima Mustvee suunas. Põhja-Tartumaal olnud punaüksusi ähvardab kottijäämine.
22-25. juuli - Vabastatakse Jõgeva, Türi, Torma, Mustvee ja Kallaste ning Tartu põhjapool Emajõge olev linnaosa. Taganemisel põletab hävituspataljon Mustvee maatasa.
30. juuli - Metsadesse põgenenud punaarmeelased korraldavad tapatalgud Kuremäe vallas, kus mõrvatakse üle paarikümne inimese.
31. juuli - NKVD ja miilitsa üksus ründab Kautlas ERNA grupi võitlejaid, kus nende rünnak tagasi lüüakse. Kümme tundi kestnud lahingus kaotavad ründajad 150 meest surnutena. Langeb neli ERNA grupi võitlejat.
1-4. august - Vabastatakse Rakvere, Paide, Väike-Maarja, Ambla ja Tapa. Sakslaste rünnakukiilud hakkavad tungima Tallinna ja Narva suunas.
5-9. august - Vabastatakse Kadrina, Aegviidu, Haljala, Kunda ja Avinurme. Taganevad punaarmee üksused põletavad maha Kiviõli tööstuse.
12-13. august - Taganevad punaväed süütavad enne saksa relvajõudude Kohtla-Järvele jõudmist põlema Kohtla-Järve õlitööstuse. Saksa relvajõud vabastavad Jõhvi ja Ranna-Pungerja.
14. august - Ameerika president F. D. Roosewelt ja Inglise peaminister W. S. Churchill kirjutavad Atlandi ookeanil, sõjalaeva USS AUGUSTA pardal alla Atlandi Hartale, mis määrab lääneriikide poliitika edasised suunad. Eestis vabastavad Saksa relvajõud Iisaku ja Vasknarva.
16. august - Vabastatakse Vaivara ja Sillamäe. Vaivaras põletab hävitus-pataljon maha 173 hoonet ja Sillamäe kiriku. Algab Narva-Jõesuus hoonete põletamine. Narvas lasevad punaväelased õhku raudteesilla.
17. august - Vabastatakse Narva ja Narva-jõesuu. 6000 punaarmeelast langeb vangi. Enne saksa üksuste jõudmist Narva laseb hävituspataljon reetur Trankmanni juhtimisel õhku Narva puusilla.
22. august - Paaniline evakueerimine Tallinnas. Linnas kinni võetud meeskodanikud viiakse "mobiliseeritute" sildi all sadamas olevatele laevadele.
23. august - Saksa väeüksused koos eesti metsavendade üksusega alustavad rünnakut Tallinnale. Vallutatakse esimene kindlustusliin Jägala piir-konnas.
26. august - Lahingud Harkus, Lasnamäel ning Tartu ja Narva maanteel. Kaubasadamast lahkub "Suur Tõll" põgenikega.
27. august - Tallinnas möllavad tulekahjud. Sadamast lahkuvate laevadega põgenevad "Kaitsekomitee" liikmed ja punaarmee väeosad.
28. august - Vabastatakse Tallinn ja Paldiski. Vangi langeb 11.432 punaväelast. Saagiks saadakse 293 kahurit, 91 tanki ja 2 soomusrongi. Mitu Tallinnast lahkunud laeva lastakse merel põhja, kus hukkub palju mobiliseeritud eestlasi.
19. oktoober - Rahvaloenduse andmetel on Eestis 1.001.541 elanikku. (1934. aasta rahvaloenduse andmetel oli Eestis 1.126.413 elanikku, seega on elanike arv ühe nõukogude aastaga vähenenud ligi 124,9 tuhande inimese võrra.)
20. detsember - Kuulutatakse amnestia poliitvangidele. Vabastatakse veresüüs mitte süüdi olevad kommunistide kaasajooksikud.
1. jaanuar - Uusaasta vastuvõtupeol "Estonia" kontserdisaalis teatab dr. H. Mäe, et mingisugust mobilisatsiooni ei ole Eestis kavatsusel läbi viia. Edasi teatab Mäe, et rindest üle tulnud eesti sõjaväelastest on sõjavangist tagasi pöördunud 6121 meest ja veel täna saabub Soomest 400 meest. Edasi teatab Mäe, et hetkel võitleb vabatahtlikena idarindel 11.000 meest.
6. jaanuar - Venelased teevad Ingeris 2000 mehelise dessandi. Peale sõja-väe üksuste võtab selle likvideerimisest osa ka kohalik Omakaitse. Vene lennukid alustava Narva pommitamist ja teevad seda jaanuari kuus neljal korral.
24. jaanuar- Rohkelt esitatud pealtkaebamiste kohta võtab raadios sõna Sisedirektor O. Angelus, kes manitseb rahvast mõtlema kaebuste esitamisel kainelt järele ja teatab, et kõik valekaebajad antakse kohtu alla.
27. jaanuar- Lõpeb rindel olevatele sõduritele soojade riideesemete kogumine. Eestis kogutakse kokku 305 724 riideeset. Eestlased annetavad riideesemeid teadmises, et need lähevad rindel viibivatele eesti sõduritele. Tegelikult said eesti väeosad neist vähe. Küll aga nähti kasukaid ja muid riideesemeid hiljem tagalas teeninud sakslastest „kuldfaasanite” seljas.
1. veebruar - Lõpevad aktsioonid - "Linn kingib maale vaimuvara" ja "Maa kingib linnale puid". Tallinnas koguti 17.650 raamatut, mis maakondadesse saadeti.
2. veebruar - Avaldatakse määrus, mille § 5 on öeldud: "Ida maa-ala riigi-komissariaadis on riigikeeleks saksa keel. Igas kindralkomissari piirkonnas on lubatud asjaajamisel kohaliku keele kasutamine.
8. veebruar- Kuulutatakse välja metsaraie aktsioon, mis kestab kuni 11. aprillini. Selle aja jooksul töötatakse üles 1.013.419 tihumeetrit küttepuid. Eeskuju andmiseks käib ka dr. Mäe oma meeskonnaga metsatöödel.
14. veebruar - Eesti Ringhääling antakse tsiviilvõimude kätte ja lülitatakse Landessender Reval nimetuse all saksa ringhäälingu võrku.
16. veebruar- Alustab tööd Tallinna Konservatoorium. Selle avamisaktusel teatab haridusdirektori abi, et 1943. aastal toimub Eesti üldlaulupidu ja ettevalmistused algavad 1942. aasta mais. Rindeolukorra muutuste tõttu jäi laulupidu ära.
24. veebruar - Keelatakse Vabariigi aastapäeva nimetuse kasutamine. Selle asemel lubatakse kasutada sõna "vabaduspäev". "Estonia" kontserdisaalis toimunud aktusest võtab peale kindrakomissar Litzmanni osa veel mitu kõrget sõjaväelast. Oma populaarsuse tõstmiseks alustab Litzmann kõnet eesti keeles sõnadega: "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm". Ta teatab, et Eesti Vabadussõjas võidelnud vabadusristi kavaleridel on lubatud nüüdsest selle aumärgi kandmine.
5. märts - Nõukogude lennukid pommitavad Narvat. Surma saab 8 tsiviilisikut. Märtsis pommitavad venelased Narvat veel kahel korral.
8. märts - Ilmub dr Mäe üleskutse: "Kogugem rinde jaoks värvilist metalli!" Püstitatakse loosung: Anname kirikukellad relvadeks! Mõnel pool antaksegi kirikukellad ära, kuid siis hakkavad need kirikutest "kaduma". Lehtedes ilmuvad teated, et seal ja seal on kirikust kell ära varastatud... Kuulutatakse välja seemnevilja kogumise aktsioon. Kokku saadakse 836.000 kg. viljaseemet, mis jagatakse välja kannatada saanud taludele.
15. märts - Nõukogude lennukid pommitavad Tallinnat. Saksamaalt saabub sõjavangist koju 166 eestlast, kes olid viidud mobiliseeritutena Venemaale, kust neil õnnestus põgeneda. Sakslased kuulutasid nad sõjavangideks ja alles dr. Mäe vahelesegamisel lastakse nad vabaks.
11. aprill - Luuakse Eesti Kalurite Keskus. Toidulisa saamise eesmärgil võimaldatakse kalastamine ka asjaarmastajail.
21. aprill - Põllutöödirektor kinnitab Põllumajanduslike Ühistute Keskliidu põhimääruse. Sinna kuuluvad: Eesti Tarbijate Keskühisus, Võieksport, Eesti Lihaeksport, Eesti Munaeksport, Kaubanduslik Keskühisus Estonia, Eesti Kalurite Keskus, Kartuliühingute Liit, Aedvilja Keskühisus, Eesti Seemneviljaühisus ja Põllumajanduslik Kirjastusühisus „Agronoom” Linnavalitsused hakkavad elanikele aiamaad rentima, et linlased saaksid endale aiasaadusi kasvatada,
26. aprill - Hitler mainib oma kõnes esmakordselt eesti sõjamehi, kes võitlevad ennastsalgava vaprusega kommunismi vastu.
1. mai - Eesti Vabariigi seaduste järgi tegutsenud poliitiline- ja kriminaalpolitsei nimetatakse ümber julgeolekupolitseiks ja allutatakse otse Eesti Omavalitsuse juhile. Välipolitsei jääb endiselt Eesti politsei ja Omakaitse alluvusse, mis kuuluvad sisedirektooriumi koosseisu. 1941. aastal moodustatud Kriminaalkohtute asemel alustavad tegevust Ringkonna- ja Jaoskonnakohtud. Tallinnas hakkab ilmuma ajaleht Maa Sõna.
3. mai - Dr. Mäe kõneleb Narvas ja teatab, et Eesti piir saab ulatuma Ilmjärveni ja Narva on tulevase Eesti pealinn. Et seda maa-ala elanikega täita, on vaja suurendada eesti rahva arvu. 20 aasta pärast peab eestlasi olema 2 miljonit ja 50 aasta pärast 3 miljonit.
30. mai - Dr. A, Vendt teeb teatavaks linlaste põllutöödele saatmise suur-aktsiooni. Maale põllutööle peavad minema kõik 16-55 aasta vanused kodanikud, kes pole linnas töökohaga seotud. Venemaa tagalas hakatakse, "rahva soovile vastu tulles", mobiliseerima eesti "rahvuslikke" üksusi. Sinna koondatakse mehi, kes Eestist 1941. aastal vägivaldselt Venemaale viidi.
1. juuni - Eesti Rahva Ühisabi direktoriks määratakse Otto Leesment. Vene partisanid põletavad maani maha Narva taga oleva Kuningaküla.
6. juuni - Toimub Eesti põhiseadusjärgse valimiskogu salajane kokku-tulek, kus moodustatakse põrandaalune valitsus. Kui 1941. aastal sai selgeks, et Eesti iseseisvuse taastamine sakslaste abiga ei tule kõne alla, jätkasid alles jäänud riigitegelased Jüri Uluots, Otto Pukk, Alfred Maurer ja teised salaja kohtumisi, mille tulemuseks oli valimiskogu kokkukutsumine.
11. juuni - Ajaleht "Eesti Sõna" teatab, et Venemaalt on Narva karantiinipunkti kaudu optantidena tagasi kodumaale saabunud 7500 inimest.
18. juuni - Dr. Mäe esitab terava protesti Molotovi nõudmisele Londonis, kus viimane nõuab peale sõja lõppu Balti riikide ühendamist N. Liiduga.
23. juuni - Sakslased lubavad pühitseda Võidupüha (saksa Landesvehri purustamist Võnnu all 1919. a.). Sel puhul kõneleb Tartus Dr. Mäe. Tähtvere pargis avatakse Vabadussõjas langenute mälestussammas.
30. juuni - Ilmub määrus välipolitsei ja Omakaitse struktuuride kohta. Moodustatakse Tallinna, Harju-Järva, Viru, Tartu, Võru-Valga, Petseri, Pärnu -Viljandi, Saare-Lääne ja raudtee prefektuurid.
31. juuli - Tallinnas viibib salajasel külaskäigul GESTAPO juht Heinrich Himmler. Üle kogu maa pühitsetakse punasest terrorist vabanemist. Pühitsemised toimuvad antud asula või linna vabanemise aastapäeval.
13. august - Antakse välja Eesti Rahva Ühisabi (ERÜ) põhimäärus. Organisatsioon jaguneb 14 ringkonnaks, mis omakorda jagunevad 334ks piirkonnaks. Viimased jagunesid rühma- ja majakondadeks. ERÜ-l oli veel mitu allosakonda, milledest ZEV tegeles äraviidud ja küüditatud isikute väljaselgitamisega. ERÜ organiseeris ka rindemeestele kingituspakkide saatmist. 1942. aastal saadeti põhjapiirkonna rindevõitlejatele 14.000 kingituspakki.
16. august - Septembris moodustatud noorteorganisatsiooni Eesti Noored (EN) juhtivtegelased sõidavad Saksamaale õppereisile. Organisatsiooni põhiülesandeks on: noorte suunamine tulevikuvaliku tegemisel ja nende teadvuse vabastamine punase aasta taagast. EN organisatsiooni võisid astuda 10-17 aasta vanused noored. EN allüksusteks olid malevad, mis jagunesid malevkondadeks, lippkondadeks, salkadeks ja sõpruskondadeks. Vormiriietuseks on tumesinine pluus, mustad püksid ja sinine kaelarätt. Embleemiks on eesti lipuvärvidega seotud mõõk ja viljapea.
28. august - Tallinna vabastamise aastapäeval teeb piirkonnakomissar Litzmann teatavaks, et Hitler on andnud nõusoleku Eesti Leegioni asutamiseks.
1. september - Narva linn eraldatakse eesti tsiviilalast ja allutatakse saksa relvajõududele. Narva sissesõiduteed tõkestatakse ja linna pääseb vaid lubadega. Piiri ületajate pakid otsitakse läbi.
26. november - Eesti Omavalitsus kehtestab ERÜ ettepanekul emade kaardid, mille alusel emad saavad laste pealt soodustusi.
4. jaanuar - Saksamaalt saabuvad tagasi Tallinna esimesed riigitööteenistuses teeninud. Neid tervitavad Raekoja platsil kindralkomissar Litzmann ja Omavalitsuse juht dr. Mäe.
22. jaanuar - Paberi puudusel lõpetab üksiknumbrite müügi ajaleht "Postimees". Seda on sunnitud tegema ka kõik teised ajalehed. Ainult saksakeelne "Revaler Zeitung" ilmub endises mahus. Eestikeelsetes ajalehtedes ilmuvad kuulutused, kus eestlastel soovitatakse "keele õppimise eesmärgil" tellida "Revaler Zeitungit".
27. jaanuar - Toimub õhurünnak Tartule. Surma saab 18 ja haavata 13 tsiviilisikut. Hukkub prof. T. Lippmaa koos perekonnaga. Hukkunuile korraldatakse ülelinnalised matused.
30. jaanuar- Ajaleht "Eesti Sõna" avaldab ametlike pühade loetelu, kus Eesti Vabariigi aastapäev on nimetatud "vabaduspäevaks", mis pidavat tähistama Eesti täielikku lahkulöömist Venemaast.
1. veebruar - Moodustatakse Eesti Leegioni Sõprade Selts, mille esime-heks saab kolonel J. Soodla. Avaldatakse Leegioni vastuvõtukohad ja ajad.
9. veebruar - Toimub venelaste õhurünnak Narvale, mille tagajärjel süttib üks sakslaste laskemoonarong.
14. veebruar - Toimub õhurünnak Tallinnale. Pommid langevad Narva maanteele, Viru värava piirkonda, Raekoja platsile, Koplisse ja mujale. Surma saab üle paarikümne tsiviilisiku.
18. veebruar - Keelatakse suuremate spordivõistluste ja maavõistluste pidamine. Peatatakse elukutseliste sportlaste tegevus.
24. veebruar - Eesti Vabariigi aastapäeva ehk "vabaduspäeva" aktusel annab kindralkomissar Litzmann 55-le eesti taluomanikule normikohustuste eeskujuliku täitmise eest nende talud "pärisomandina" tagasi.
4 märts - Sakslaste poolt arreteeritakse Viru maavanem Erenurm, kes viiakse Tallinna, kus ta hiljem vabastatakse.
21. märts - Taanis algab kohtuprotsess Karl Säre ja Joh. Meeritsa üle, kes olid tapnud oma parteikaaslase Eltermanni. Meerits mõistetakse surma. Säre antakse üle saksa võimudele.
23-25. märts - Vene lennukid pommitavad igal öösel Tallinnat ja 25. märtsil Narvat. Tallinnas saab surma 12 ja haavata 13 linnakodanikku.
28. märts - Viljandis vabastatakse suure tseremooniaga sõjavangilaagrist punaarmee poolelt üle tulnud eestlased. Vangilaagris käisid kõnelemas Litzmann ja Mäe.
30. märts - Ilmub Omavalitsuse juhi korraldus, mis kohustab kõiki reservohvitsere ja allohvitsere astuma vabatahtlikult Eesti Leegioni.
31. märts - Lahti raadiojaam Soomes teatab, et on tehnilistel põhjustel sunnitud katkestama eestikeelsete saadete edastamise. Palutakse jälgida erisaateid, mis antakse eetrisse perioodiliselt - tähtsamate sündmuste puhul.
6. mai - Omavalitsuse juhi määrusega kehtestatakse kalureile üldine püügikohustus. Saksa politseijuht Möller teatab, et riigikomissari käsul peab Eesti andma 700 meest eripataljoni moodustamiseks, mis saade-tavat Leningradi raudteed valvama. Tegelikult aga saadetakse need 700 "vabatahtlikku" Leedusse kordusõppustele, kust need hiljem Valge-Venemaale viiakse.
13. juuni - Vene lennukid pommitavad Narvat. Kannatada saavad raekoda, Viru tänav, Linnamuuseum ja mitu teist hoonet.
16. juuni - Vene lennukid pommitavad Narvas Kreenholmi linnaosa. Surma saab umbes 70 saksa ametnikku ja sõjaväelast.
1. juuli - Vallandatakse töölt suur hulk eesti ametnikke, kellele pannakse süüks inglise orientatsiooni ja rahvuslust.
17. juuli - Avaldatakse Eesti Omavalitsuse juhi määrus, mis lubab kutsuda 17-45 aasta vanuseid meeskodanikke Omakaitse teenistusse piirama-tuks ajaks.
24. juuli - Esimese maailmasõja ajal Eestist Voroneži evakueeritud Tartu Ülikooli raamatud saabuvad Tartu ja antakse pidulikul aktusel Ülikoolile tagasi.
6. august - Saksa sõjavägede peakorterist teatatakse, et pataljon Narva on näidanud idarindel üles erilist vaprust ja et see eesti väeosa on hävitanud lahingutes 34 vaenlaste tanki.
28. september - Tallinnas on salajasel külaskäigul Himmler, ja peab läbirääkimisi mobilisatsiooni läbiviimise üle.
27. oktoober - Tallinnas toimub suur koosolek, kus Dr. Mäe teatab 1925. aastal sündinud noormeeste sundmobilisatsioonist.
25. detsember - Venemaal formeeritud Eesti Korpus saadetakse Velikie Luki all rindele, kus lahingud kestavad ka veel jaanuaris. Neis lahingutes saab surma tuhandeid venelaste poolt mobiliseeritud eestlasi.
14. jaanuar - Punaarmee alustab põhjarindel suurt pealetungi, mille sihiks on Balti riikide vallutamine.
20. jaanuar - Kella 9 paiku õhtul algab saksa väeosade taganemine läbi Narva. Kogu öö ja kõik järgnevad 3-4 päeva läbivad katkemata ahelana Narvat sakslaste taganevad väeosad. Rahva hulgas puhkeb punavägede tuleku kartusel paanika.
25. jaanuar - Algab Narva evakueerimine, mis kestab kuni 2-3 veebruarini. Igale linnaosale on raudteejaamas määratud teatav arv kaubavaguneid. Kaasa võib võtta vaid kõige hädapärasema. Paljud kasutavad oma isikliku vara päästmiseks teatava tasu eest saksa sõjaväeautosid
29. jaanuar - Punaarmee üksused on jõudnud põhja pool Peipsit Eesti piiri lähedale ja Eesti pinnale langevad esimesed vaenlase kahurimürsud.
30. jaanuar - Punaarmee Eesti Korpus vallutab Novosokolniki. Dr Mäe sõidab koos kindralinspektor J. Soodlaga Riias toimuvale saksa rindejuhatuse nõupidamisele, kus teeb Narva rinde peatamiseks ettepaneku teostada Eestis üldmobilisatsioon. Sakslased lubavad mobiliseerida vaid 15 000 meest.
1. veebruar - H. Mäe kuulutab välja 1904 - 1923. aastal sündinud meeste üldmobilisatsiooni. Narva linnast on evakueeritud 85% elanikest. Toimub õhurünnak Narvale, mis kiirustab linnast lahkuma ka viimased linnaelanikud.
3. veebruar - Venelaste dessantüksus sooritab Tütarsaarelt rünnaku Merikülla. Neile on antud käsk: hävitada kõik ettejuhtuvad eestlased. See massimõrv jäi aga sooritamata, kuna valdav osa elanikest oli evakueeritud.
7. veebruar - Eesti presidendi kohusetäitja Jüri Uluots kõneleb raadios, kus ta kutsub kõigi Eestis olevate poliitiliste parteide üksmeelse otsuse põhjal eesti mehi üles, astuma relvaga vastu Eestit ähvardavale kommunistlikule invasioonile. Selle üleskutsega kuulutab presidendi kohustes olev peaminister Saksa relvajõudude koosseisus võitlevate eesti väeosade tegevuse vabadusvõitluseks ja meeste teenimise neis üksustes kodanikukohuse täitmiseks. Üleskutse tulemusel kujuneb mobilisatsioon rahva hulgas populaarseks ja mobiliseerituist moodus tatud piirikaitserügementide abiga suudetakse vaenlase sissetung peatada.
14. veebruar - Punaarmee üksused tungivad üle Lämmijärve Mehikoor-masse, kust eesti 20. diviisi üksus need järgmisel päeval tagasi lööb.
17. veebruar - Kindralkomissar Litzmann teeb prof. Jüri Uluotsale ettepaneku asuda Eesti omavalitsuse juhi kohale. Prof. Jüri Uluots keeldub.
19. veebruar - Toimub Eesti omariiklusaegsete tegelaste nõupidamine, kus arutatakse Eesti tuleviku probleeme. Koosolekust võtavad osa prof. J. Uluots, O. Tief, O. Pukk, prof. N. Kaasik, kol. Maide, J. Klement, A. Susi ja O. Gustavson.
20. veebruar - Kindralkomissar Litzmann teeb prof. E. Kantile ettepaneku asuda Eesti omavalitsuse juhi kohale. Kuna E. Kanti eeltingimuseks on omavalitsuse võimupiiride laiendamine, mida sakslased ei pea vastu-võetavaks, ei anna läbirääkimised tulemusi.
24. veebruar - Vabariigi aastapäeva asemel tähistatakse "vabaduspäeva", kusjuures saksa võimud ei luba sel puhul isegi mitte puhkepäeva. Toimub Riigiküla lahing, kus punaarmee üksused eesti üksuste poolt tagasi lüüakse.
1 - 5. märts - Ägedad lahingud Narva rindel. Eesti üksused vallutavad 1. märtsi õhtuks Vepsküla, 2. märtsil Siivertsi sillapea, 3. märtsil Lilienbach - Keldrimäe sillapea ja 5. märtsil Narvast põhja pool asunud venelaste viimase tugipunkti.
6. märts - Õhtul algab venelaste 11 tundi kestev õhurünnak Narvale, mille tulemusel see ajalooline linn hävitatakse täielikult. Umbes 200 lennukit heidavad linnale 3600 süüte ja lõhkepommi.
9. märts - Õhtul toimub ulatuslik õhurünnak Tallinnale, mille tulemusel hävib umbes 3000 elamut ja 20 000 inimest jääb peavarjuta. Hävib suur hulk ajaloolisi hooneid ja kultuurimälestisi. Surma saab 463 Tallinna elanikku, umbes 50 sõjaväelast ja 120 sõjavangi.
23. märts - Kokkuleppel presidendi kohusetäitja Jüri Uluotsaga moodustatakse 1938. aasta põhiseaduse raames organisatsioon, kuhu kaasati kõik enne 1934. aastat (enne K. Pätsi poolt parteide laialisaatmist) tegutsenud erakonnad, välja arvatud Isamaaliit, mida ei tunnustatud, kuna see oli moodustatud sundkorras. Organisatsioon sai nimeks Eesti Vabariiklik Rahvuskomitee (EVR).
25 - 26. märts - Toimub mitu õhurünnakut Tartule. Surma saab umbes 100 tsiviilisikut, hävib 80 elamut.
31. märts - Kindralkomissar teatab Eesti omavalitsusele, et riigikomissari korraldusel on Eesti kohustatud sõjakuludeks maksma 6,2 miljonit riigimarka.
20. aprill - Tallinnast asub Ida-Preisimaale, Kocheni lähedal asunud "Sõjalis-tubliduse" [WE] laagrisse esimene 108-st vabatahtlikust koosnev grupp eesti noori
20. aprill - Valimiskogu võtab vastu otsuse Eesti juriidilise staatuse kohta ja volitab peaminister Jüri Uluotsa täitma Eesti Vabariigi presidendi ülesandeid. Saksa võimud arreteerivad 365 eesti haritlast, nende hulgas prof. N. Kaasiku, mag. H. Kauri, prof. E. Poomi, Ühistegevuse Liidu esimehe A. Ekbaumi j.t.
30. juuni - Tallinna koguneb 680 vabatahtlikku lennuväe abiteenistusse minejat, kes siin neljaks kompaniiks jagatakse.
8 juuli - Lennuväe abiteenistusse minejad saavad kätte varustuse ja viikase Kiviõlis ning Püssis asunud Saksa õhutõrjeüksustesse väljaõppele. Poisid jagatakse väikeste gruppidena (5-7 poissi) õhutõrjepatareide vahel ära.
26. juuli- Punaarmee üksused vallutavad Narva, mispuhul ühele Eesti Korpuse suurtükiväeüksusele omistatakse "Narva" nimetus. Nüüd on mõlemal pool rindejoont nimetust “Narva” kandvad üksused.
29. juuli - Sinimägedes algavad ägedad lahingud, kus eesti üksused panevad ligi kaks nädalat järjest kestvatele punavägede rünnakutele vapralt vastu. Viimased kannavad neis lahingutes ränki kaotusi.
2. august - Ilmub Eesti omavalitsuse juhi määrus 1926. a. sündinud noormeeste mobiliseerimise kohta.
3. august - Ilmub Eesti omavalitsuse juhi määrus 1927. a. sündinud noorte lennuväe abiteenistusse kutsumise kohta. Algab vaenlase pealetung Tannebergi liinil, mis kestab kuni 9. augustini. Lahingud toimuvad nii öösel kui päeval. Sageli läheb võitlus kuni käsitsivõitluseni välja. Kõik vastase rünnakud lüüakse tagasi.
9. august - Punaarmee suurrünnak Tannebergi liinil vaibub. 11 nõukogude diviisi ja kaks brigaadi lakkavad siin olemast. Kahe nädalaga kaotas vastane ligi 170 tuhat meest. Neis lahingutes sai vaenlane kõige tugevamalt tunda eesti sõjameeste relvade raskust. Siin näidati sissetungijale, kuidas võitleb oma kodumaa vabaduse eest eestlane ja kui kallist hinda peab maksma selle maa vallutaja iga jalatäie eest.
17. august - Tartust evakueeritakse naised ja lapsed. Mehed saadetakse kindlustustöödele. Tartu asutused evakueeritakse Viljandisse, Põltsamaale ja Jõgevale. Väegrupi "Nord" ülem kindral Friessner teeb Hitlerile ettepaneku: tõmmata väegrupi üksused Eestist Riia – Düne-burgi joonele. Hitler keeldub ja tagandab kindrali kohalt.
19. august - Eesti presidendi kohusetäitja prof. Jüri Uluots esineb kõnega raadios, milles ta pöördub N. Liidu valitsuse poole nõudega - tunnustada Eesti iseseisvust. Soomest saabub Eestisse 2500 meheline rügement JR-2000. Selle üks pataljon saadetakse otsekohe rindele. Teine pataljon viikase sakslaste korraldusel Kehrasse ja Kloogale "välja-õppele".
23. august- Sakslased lasevad õhku Ulila jõujaama. Punaväed tulistavad Tartut. Hävivad hooned Kastani, Võru, Tamme ja Tähtvere tänaval.
24. august - Lahingud käivad Tartu äärelinnades. Sakslased lasevad õhku Riia tänava raudteesilla ja jaamahoone.
25. august - Sakslased lasevad õhku Vabadussilla, turuhoone ja sadama. Punaarmee kahuritulest süttib Vanemuise teatrihoone. Õhtuks vallutavad punaüksused Tartu lõunapoolse linnaosa.
1. september - Lätis, Tukumsi linna lähistel murdsid sakslased nõukogud rindest läbi ja tungisid mereni, likvideerides juba eksisteerinud Balti sillapea. Eestis vallutati tagasi Kärkna ja Kärevere. Väike-Emajõe ääres (Hummulis) likvideeriti nõukogude sillapea.
2. september - Soome parlamendis toimub erakorraline istung. Soome valitsus andis kõigile soome laevadele käsu: pöörduda Soome või Rootsi sadamatesse. Soome raadio teatab, et Soome katkestab suhted Saksamaaga. Tallinnas käsutab Kindralkomissar Litzmann kõik asutuste teenistujad kino Gloria Palase'i kokku ja teatab, et vaenlase tõkestamiseks tuleb asuda ümber linna kindlustuskraave kaevama. Punaarmee poolt vallutatud Võrus organiseerib Hans Lauter teatrit. Hakkab ilmuma ajaleht, mida toimetab kunstnik Jaan Vahtra.
3. september - Toimub sakslaste õhurünnak Tartu lõunapoolsele linna-osale. Hävivad Treffneri gümnaasium, postkontor, Jaani kirik ja mitu elamut. Soome peaminister teatab, et N. Liiduga on asutud rahu tegema.
4. september - Kell 4 hommikul lõpeb sõjategevus Soome ja N. Liidu vahel. Sellega seoses lõpetab Tallinnas tegevuse ka Soome evakuatsiooni büroo, mis oli moodustatud eesti põgenike legaalseks toimetamiseks Soome. Levivad kuuldused sakslaste lahkumisest Eestist, mille ametlikud teated ümber lükkavad, kinnitades, et "führer" olevat andnud käsu kaitsta Eestit.
5. september - Saksa lennukid pommitavad Tartu põhjapoolset linnaosa. Süttivad hooned Peetri kiriku ümbruses.
6. september - Harald Riipalu ja Paul Maitlat autasustatakse rüütliristiga. Tallinna saabuvad Soomest lahkunud saksa väeosad, mis siit edasi Saksamaale viiakse. Leningradi raadio teatab, et Eestis on hakanud ilmuma kolm "rahvuslikku" ajalehte: Petseris "Petšerskaja Pravda", Võrus "Töörahva Elu" ja Tartus "Uus Postimees". Soome delegatsioon sõidab Moskvasse alla kirjutama rahulepingule.
7. september - Leningradi raadio teatab, et Punaarmee poolt "vabastatud" Eestis olevat Antsla linn peaaegu täielikult hävitatud. Suuri purustusi olevat Võrus ja Otepääl. Tartu lähistel olevasse tankitõrjekraavi olla maetud ligi 15 000 sakslaste poolt mõrvatud "nõukogude kodanikku" ja linnas olla elus veel vaid mõnisada inimest. Petseris ja Võrus olevat veel vaid mõni üksik inimene.
14. september - Tallinna kohale ilmuvad hommikul nõukogude luurelennukid. Õhutõrje avab nende pihta ägeda tule. Õhtupoole tulistamine jätkub. Soome raadio teatab, et vastavalt Kanadas toimunud konverentsi otsusele jagatakse Saksamaa peale sõja lõppu tsoonideks. Neli suurriiki okupeerivad igaüks teatud osa Saksamaast.
15. september - Leningradi raadio teatab: "Usku ja kirikut vihkavad natsid on Tartus maha põletanud Peetri, Jaani ja Pauluse kiriku." Peale Võru "vabastamist" olevat seal taastatud usuvabadus. Tallinna kohale ilmuvad vene pommitajad, linnas antakse õhuhäire.
17. september - On paljudele eesti sõjameestele viimane pühapäev kodumaa pinnal. On soe ja vaikne sügispäev. Tallinnas segavad seda idülli vene luurelennukid, mille pihta õhutõrjekahurid ägeda tule avavad. Hommikul kell 7.30 alustavad Eesti Korpuse üksused pealetungi. Vallutatakse Kavastu mõis ja mitmed külad. Õhtul vallutab Nikolai Trankmanni (reeturohvitser, kes müüs vabariigi ajal venelastele Narva kindlustuse plaanid) üksus Alatskivi, Kasepää, Nina ja Varnja. Kindral-komissar Litzmann teeb Dr Mäele teatavaks Eesti loovutamise otsuse. Sakslased alustavad Eestist evakueerimist. Eesti üksused, keda ei informeeritud Eesti loovutamisest, jätkavad võitlust Eestisse tungivate Punaarmee üksuste vastu.
18. september - Sakslased alustavad, vastavalt varem koostatud plaanile Aster, oma vägede väljaviimist Eestist. Ajalehes Eesti Sõna ilmub suure tekstiga teadaanne, et Eesti kindralkomissari piirkonnas antakse tänasest päevast võim üle sõjaväevalitsusele. Kiviõlis hävitavad sakslased seal asunud tehase. Tallinnas hakkavad sakslased mineerima suuremaid ehitisi ja kommunikatsioone. Elanikele hakatakse jagama lube Saksamaale evakueerimiseks. Tallinnas valmistuvad sakslaste asutused evakueeruma. Toimub dokumentide põletamine. Eestis asunud saksa õhutõrjeüksused alustavad lahkumist. Koos õhutõrje-üksustega lahkub Eestist umbes 1200 eesti lennuväe abiteenistuslast. Õhtul toimub Tallinnas riigitegelaste nõupidamine, kus presidendi kohustes prof. Jüri Uluots nimetab Tiefiga eesotsas ametisse vabariigi valitsuse. Trükitakse lendlehed, mis linnas kõikjal üles kleebitakse.
21. september - Tallinnas levivad admiral Joh. Pitka üleskutse avalduslehtede vormid, kus kutsutakse mehi astuma vabatahtlikult Löögiüksus Admiral Pitka ridadesse. Punaarmee vallutab Rakvere. Tallinna sadamast väljuvad põgenikega Saksamaale viimased transportlaevad "RO-1", "RO-22", "Hamburg", "Lappland" ning laatsaretlaev "Moero". Nõukogude pommitajad teevad ägeda rünnaku pooltühjale ja kaitsetule Tallinnale.
22. september - Tallinna sadamast lahkub kaubalaev "Malaga", mille pardal on peale tsiviilpõgenike ka umbes 100 Tallinna lennuväepissi. Tallinn on pooltühi. Sadama piirkonnas õhivad sakslased sõjalisi seadmeid. Põlevad õlilaod. Elektrijaama juures tekkib relvastatud kokkupõrge omakaitse ja elektrijaama õhku laskma tulnud sakslaste vahel. Punane Eesti Korpus jõuab hommikul Lasnamäele ja keskpäeval liiguvad nende tankid mööda Tartu maanteed kesklinna. Tallinn langeb lahinguteta. Läänemerel ründavad nõukogude lennukid Tallinnast väljunud laevu ja pommitabamuse saab "RO-22". 130 inimest saab surma, nende hulgas 33 eesti põgenikku. Kell 11.45 saab pommitabamuse laatsaretlaev "Moero", mis läheb 10 minutiga põhja. Mõnedel andmetel oli laeval umbes 3500 inimest, kellest suudeti päästa vaid 536.
23. september - Inglise tunnustega lennukid pommitavad Pärnut. Viimased sakslased lahkuvad Pärnust ja lasevad õhku Pärnu Suure silla.
24. september - Punaväed vallutavad Haapsalu ja Pärnu. Rohukülast lahkuvad viimased saksa üksused. Sellega on Saksa relvajõudude evakueerimine Eesti man-driosalt lõppenud.
5. oktoober - Punaväed alustavad rünnakut Saaremaale ja vallutavad Muhu tammi. Punaväed vallutavad Kuressaare ja jätkavad rünnakuid Sõrve taandunud saksa üksuste vastu
25. oktoober - Öösel maabuvad Sõrve lõunatipus ja Mõntu sadamas Vindavist tulnud dessantpraamid, millega tuuakse Sõrve 127-õhutõrjepataljoni neli patareid, mille meeskondadesse kuuluvad 65 Pärnumaalt lennuväe abiteenistusse mobiliseeritud 1927. aastal sündinud koolipoissi.
18. november - Punavägi alustab Sõrves suurpealetungi, mis algab ligi kaks tundi kestnud kahuritulega 900 torust, mida toetavad sõjalaevad merelt ja lennukid õhust.
23. november- Ööl vastu 24. novembrit viiakse Sõrvest minema kõik põhijõud, nende hulgas 62 Pärnumaalt pärit lennuväepoisid, kes eestlastest olid viimased Eestimaa pinnal võitlejad. Lahingud Eesti pinnal on lõppenud. Algab 47 aastat kestnud Nõukogude okupatsioon.
4. mai - Lüneburgi nõmmel kirjutab Dönitz alla kõikide Saksa vägede allaandmisele Hollandis, Loode-Saksamaal ja Taanis.
|
OSCAR-2019
|
||
Kuna ma juba selline ebausklik olen, siis edaspidi ignoreerin kõikide küsimusi, et kas me oleme ikka terved. Nimelt küsiti seda minult eelmisel neljapäeval, mille peale vastasin, et oleme küll (sülitasin kolm korda üle õle), aga kes paar tundi hiljem enam terve polnud? Ikka Olli. Ütlesin veel rõõmsalt, et pea kaks nädalat oleme saanud kenasti lasteaias käia ja nüüd siis nii :(
Kui välja jätta O. haigestumine, oli möödunud neljapäev tegelikult eriline selle pärast, et sain aasta vanemaks. Mida aasta edasi, seda vähem tunnen vajadust seda kuidagi eriliselt tähistada. Minu algne plaan nägi välja selline, et A. tuleb töölt koju ja ühel õhtul aastas, on ta sunnitud sööma pearoaks vegan toitu. Mõni nädal varem pakkus aga sõbranna välja, et tuleb sellel õhtul külla ja nii kutsusin ma veel paar inimest (ja plaanisin veel suuremat vegan toidu söömingut).
Tegelikkuses kujunes õhtu aga täpselt selliseks nagu oli minu esialgne plaan, sest kõigi sõbrannade lapsed jäid haigeks ja noh, seal hulgas ka minu enda laps. Kuna sõbrannade lapsed jäid järgemööda haigeks, hingasin korraks isegi kergendatult, et ei pea nii palju kokkama, sest töö võttis kogu vaba aja ära. Seega tegin meile kartulisalatit, A.le tükeldasin kõrvale ikka mehist jahuvorsti, et ta proteiinivaegusesse ei sureks.
Magustoiduks oli mul algselt plaanis teha üks hea vegan šokolaaditort, aga nagu juba kirjutasin, nappis aega. Tjah, eks selle keemiat täis lehmapiimast tehtud jäätisetordi oleks saanud kindlasti mõne muu magustoiduga asendada... aga vot ma olen alati tahtnud seda jäätisetorti süüa, aga pole kunagi olnud mahti osta. Nüüd siis sai see ostetud, tähistatud ja söödud. Õnneks rohkem seda ei taha ka :D
Ausõna ma oleks nagu aasta enda elust kaotanud kui avastasin paar aastat tagasi, et sünnipäev tähistab põhimõtteliselt selle vanuse lõppu ja tiksuma hakkab hoopsi järgmine number. Noh nagu nüüd, et tiksub 28. eluaasta. Kuigi see on nii loogiline ju, aga mõnikord võib natuke totu-lotu ka olla. Eeldan, et ma ei saa ainus rumal olla :D
Saan eeldada sellise kommentaari põhjal vaid seda, et oled ise alla 10? Päris inetu on minu arust inimese sünnipäevapostituse all lihtsalt niisama nõme olla.
Nagu näed. Edaspidi sellist labasust siia üles ei lase. Suuretõenäosusega kustutan sellegi siit varsti ära :/
Sa ei peagi neid avaldama, need ongi Sulle mõeldud, et need kriibiks Su hinge, et jõuludeks paluksid sellest põrgust pääsemist. Saatan Sind aidaku :)
Ma olen ikka mõelnud, et kui midagi tarka öelda ei ole, siis ole lihtsalt vait...aga siin geeniused lausa hiilgavad oma nõmedustega. No tule taevas appi - MILLEKS?
Ei ole sul Aili häda midagi :D Näen sind ikka vahest linna peal ja ei saa küll öelda, et memm tundud. Keep going...
Täitsa selline pastakast imetud teema taaskord :D Mõtlesin mina, et näitan lihtsalt pilte enda sünnipäevast, aga vot kuhu asi triivib.
Mina jah ei viitsi kodus haige lapsega passides meiki kanda ning olen mugavalt riides. Jaaaa ega poodi ka ei pane meiki :D Eeldan, et Mir.i komm oli mu välimuse kohta (kui ei, olen veel suuremas segaduses). Nii põnev :D
Täna on esimene kord kui tunnen päris sügaval sisimas, et ülikooli minek ei olnud vist ikkagi õige valik. Ärge saage valesti aru, ma ei kavatse siin midagi nüüd pooleli jätta (süõ) või et asi käiks ülejõu (süõ). Kuigi mingis mõttes käib, just nüüd kui vaja oleks esitama hakata erinevaid esseesid ning tunnikontrolle (arvestusi?!). Ja mis mina teen - kirjutan blogi, aga tegelikult on mul vaja lihtsalt natuke auru välja lasta ning maha rahuneda.
Kogu aeg mõtlen erinevatest märkidest. Ei aita kaasa, et üks loeng, semiootika, just nimelt nende ümber keerlebki. Ühes teises loengus räägiti ka märkidest, mida me otsime (too teema oli tegelikult armastuse ja armumisega seotud). Ehket kui midagi väga tahad, siis käidki silmad ringi ja otsid just nimelt seda märki, mida tahad näha. Kuigi tegelikult on selle sama märgi mitte nägemine ju ka märk!?
Las ma seletan lähemalt! Olen ju ennegi öelnud, et ülikooli minek oli kindlasti asi, mida tahtsin teha, kindlustamaks endale rohkem võimalusi tulevikuks (ei ole garantii, aga no ega mööda külgi maha see ka jookse), aga sama palju oli see ka testimiseks, kas fotograafia on minule või mitte. Ja kohe niimoodi minule, et... MINULE. Suurte tähtedega. See vana hea hingetee. Diip.
Ja nii ma siis kõndisin ülikoolis ringi ja üritasin aru saada, kumb on minule - ülikool või fotograafia. Keskteed ma pikemas perspektiivis päris ausalt ei näinud. Ja ei näe kahjuks siiani. Lihtsalt selle vahega, et kuni septembri lõpuni ei näinud ma ühtegi vastuargumenti ülikoolile... tundus, et fotograafia jäi pigem tahaplaanile. Nüüd on aga pooled vahetunud ning kogu selle ülikooli tralli kohta tahaks ma endalt küsida, et mikkkkksss seda nüüd vaja oli?!
Mistõttu ei tasu ilmselgelt rutakaid otsuseid teha, eriti hetkel kui kõike ongi liiga palju. Liiga palju asju ülikoolis ja liiga palju asju tööl. Kõigele lisaks ei saanud ma eelmisel nädalal korralikult kohalgi käia, mis tekitas veel rohkem paanikat mu jaoks. Fotograafia osas on see mu kiireim aeg üldse ning ma ei ole suuteline kohanema.
Ma ei mäleta, et BFMis õppides esimene semester selline oleks olnud. Samas siis oli elu ka hoopis teistmoodi ning erinevate esseede asemel oli palju praktilist tööd. Mäletan vaid, kuidas ma valetasin sõbrannale, et tõin talle kooli kaasa kanepibrownisid ja ta tundis, et on laksu all. Seda ma mäletan esimesest semestrist.
Närvirahuks käisime aga sellel imeilusal sügisesel nädalavahetusel oma perega pilte tegemas. Fotograafiks olin ikka mina (kui me Olliga koos pildil, siis A.), aga oh jeesus see statiiviga pildistamine on ikka hirmus asi, ei, ärge tulge mulle soovitama kaugjuhtimispulti. Ma pole veel leidnud ühtegi, mis püsiks kauem kui üks kuu tervena (hea küll, olen vaid ühte proovinud).
|
OSCAR-2019
|
||
Üks nahaprobleemidest, millega sageli silmitsi seisab, on akne. Kui palju vahendeid proovisite selle defekti kõrvaldada? Tõhususe puudumise põhjuseks võib olla vale valik. Kasutades alltoodud juhiseid, võite osta näo akne jaoks head vahendeid.
Valige õige ravim, mis aitab aknega, peate arvestama nahatüübiga. Ravitüüp ravitakse kuivatamise vahenditega ja kuivatatakse niisutajatega. Samuti mõjutab see valik nahahaigust. Tõsist staadiumi nimetatakse akneks. Temaga ei saa ükskõik kellega vaadata. Akne peab ostma ravimeid sisekasutuseks. Iga apteegis olev akne nägemisviis on valitud selle põhjuse alusel, miks nad hakkasid ilmuma. Seda saab määrata dermatoloog. Ta määrab tõhusa meditsiini.
Ainete akne näol olevate vahendite liigitus eraldab ravimeid väliselt või sisemiselt. Viimast rühma kasutatakse juhul, kui kreemid ja geelid ei aita enam haigust ravida või selle põhjuseks on siseorganite probleemid. Siis saate näonaha taastada vaid pillide võtmisega. Apteegis on mitu rühma selliseid ravimeid:
Antibiootikumid. Kui akne põhjus on bakteriaalse infektsiooniga kaetud, siis määrake selle rühma ravimid. Siin eristatakse erütromütsiini, levomütsetiini, doksütsükliini, metronidasooli.
Puhastamine Toksiinide, toksiinide, allergeenide ja patogeensete mikroorganismide eemaldamiseks on määratud Lactofiltrum, aktiivsüsi, polüpefaan, Filtrum-STI.
Enne tablettidega tegelemist on kasulik neid või teisi ravimeid katsetada apteekides aknadest, mida kasutatakse väliselt. Loendis saate vaadata järgmisi vorme:
salv - rohkem viskoosne ja rasvavaba ravim, mis katab naha õhukese kilega, luues seeläbi kasvuhooneefekti;
Kõigis eespool nimetatud fondide rühmitustes saab tuvastada mitu kõige tõhusamat. Apteegis akne naha kreemi ostmisel pöörake tähelepanu järgmisele:
Hepariinne. Mitte ainult võitleja mustade eest, vaid ka suurepärane ennetav nende vastu. Ei ühildu dekoratiivkosmeetikaga.
Metüüluratsiil. Antibakteriaalne salv, mis aitab eemaldada haavad, armid, akne. Kiirendab kudede taastumist, võideldakse viiruste, nakkuste või mikroobide vastu.
Tsink. See põhineb ainult kahest komponendist - tsinkoksiidist ja meditsiinilisest vaseliinist. On desinfitseeriv, põletikuvastane ja kuivatamine.
Baneotsiin. Preparaadis on baktsitraci ja neotsiini poolt pakutav tõhus mõju patogeensete bakterite eemaldamisele. Sobib ka sisemiste vistrikidega.
Sulfargin. Tal on sulfadiaasiini hõbedat põhjustav bakteritsiidne ja tervendav toime, mis on ravimi aluseks.
Quatlan. Likvideerib akne ja armid pärast neid. Tõhusus saavutatakse ainult siis, kui te plaanite Quatlanit väga sageli - umbes 5 korda päevas.
Need, kes soovivad proovida näopakkide ravi apteegis geeli kujul, on väärt järgmistest nimekirjadest:
Adaklini. Ravim põhineb A-vitamiinil ja retinoididel, mis rahustab nahka. Lisaks sellele teostab agent järgmiste põletike profülaktikat. Mitte ainult ei eemalda akne, vaid ikka heledaks ja siledaks nahka.
Salitsüülhape. Kui kavatsete osta apteegi noorukitele akne ravimit, on see valik ideaalne. Salitsüülhape toimib akne esialgses staadiumis isegi lapsepõlves.
Zinerit Ravim põhineb tsinkil ja antibiootikumil erütromütsiinil. Koosneb kahest pudelist - vedel ja pulber. Need segatakse ja saadakse töötlemislahus.
Üks hooldusvahendeid, mida võib leida mis tahes kodu ravikabinettes, on vesinikperoksiid. Sellel on desinfitseeriv toime. Tuntud India koor BoroFresh aitab. See viitab odavatele ravimitele ja seda lubatakse isegi raseduse ajal. Erihooldekodu abinõude hulgas peetakse tõhusaks:
Klerasil. Nende ravimite joonlaud on mõeldud spetsiaalselt üleminekuperioodideks, nii et kui otsite noorukite näopilve, siis valige üks neist. Seeriat esindavad loputusained, toonikud, pihustid, puhastusvahendid ja geelid pesemiseks. Keskmine hind on umbes 200 rubla.
Cynovitis. Esitatakse geelis või kreemina. On näidatud, et omanikud kuiv nahk, kõhul põletik. See võitleb kahjulike bakteritega ja vähendab koorimist. Ka eemaldab mustad täpid.
Üleminekuperiood on juba ammu möödas ja akne ikkagi perioodiliselt hüppab, ja see on väga ebaotstarbekas. Pesemiseks kasutan alati kleratsiili, kuid see ei tee midagi head - mustad punktid ei lähe ära ja nende asemele on sageli nahaalune akne. Apteek soovitas Vishnevski salvi. Naha seisund on palju paranenud. Ma soovitan kõigile.
Niipea kui tema poeg oli 14-aastane, oli kohe akne. Püüdsime kõigepealt tegeleda oma jõududega - pesetisime kummelite keetmisega, kasutasime igasuguseid geeli ja toonikaid. Ma pean minema dermatoloogi. On registreeritud sinaflanovuju salvi. Ta ütles, et seda kasutada kuu pausi, muidu tekib sõltuvust. Tulemuseks oli nädal hiljem.
Kogu noorukieas kannatas akne, eriti näol. On öeldud, et see kestab vanusega, kuid aja jooksul ei parane nahk. Otsustas toitu vahetada, õppimise tõttu enam ei närvis, iga päev kasutasin gel klerasilit. Rankes on paranenud, nüüd ma võitlevad akne täppidega. Määrige koos hepariinilahusega - see aitab.
Enne apteekri näol oleva akne ravimite ostmist peate mõistma nende välimuse põhjust. Nahal ilmnevad akne lööbed pooride ummistumise tõttu.
Kuna poorid laienevad, saadakse mustus. Kui õigeaegselt ei puhastata, tekib põletik, mis viib abstsesside moodustumiseni.
Lisaks sellele Lööve ja akne võib esineda reie ülemäärane moodustamine, pooride ummistumine. See põhjustab bakterite aktiivset mitmekordistumist dermis.
Parima ravivahendi leidmiseks on soovitatav järgida dermatoloogi soovitusi, kes teostavad üksikasjalikku kontrolli. Pärast akne väljanägemise põhjuse kindlakstegemist võite välja kirjutada spetsiifilise ravimi.
Kui aknaväljavaated ilmuvad pooride laienemise tulemusena, arst määrab geeli või akne kreemi, mis sügavalt puhastab naha ja aitab kitsendada poorid.
Paljud ained akne raviks on avaldanud tugevat kuivatamist. Seepärast on nende valikul väga oluline kaaluda mitte ainult preparaadi efektiivsust, vaid ka nahatüüpi. Kui see on liiga kuiv, muudab valitud ravimeid ainult kahju.
Inimesed, kes on sõltuvuses allergiatest, arstid määravad säästvad ravimid, millel on allergilised omadused. See aitab vältida naha sügelust, põletust ja punetust.
Täna on üsna palju apteegi tooteid, mis aitavad akneid vastu. Neid saab jagada mitu peamist kategooriat:
Kõiki neid aineid saab kujundada suu kaudu või paikseks kasutamiseks. Konkreetse ravivahendi valik sõltub lööbi väljanägemise põhjusest ja patoloogia raskusastmest.
Näiteks antiseptilised ained Kirjutage välja vaid väikeste löövetega. Need sobivad ainult kohalikuks kasutamiseks. See rühm sisaldab Ichthyol salvi, Streptocide, salitsüülhape.
Antibakteriaalsed ained mida kasutatakse nahale lokaliseeruvate bakterite kõrvaldamiseks. Toopiliseks kasutamiseks sobivad ravimid nagu levomütsetiin, levomekool.
Samal ajal valitakse üsna sageli akne tabletid näonaha apteegis, millel on antibakteriaalne toime. Neile, eelkõige Roaccutanele.
Allergiaallikad on tavaliselt tablettide kujul. Need on näidustatud suukaudseks manustamiseks. Lihtsaimate ravimite hulka kuuluvad Gistan, Diazolin. Välispidiseks kasutamiseks võib arst välja kirjutada salvi. Kõige tõhusamad vahendid on Elidel, Bepanten.
Sageli on nahal esinevate löövete tekkeks seedetrakti häired, süda ja veresooned. Kui teil on selliseid probleeme, peate kohe võtma ühendust oma arstiga. Selles olukorras on kõik võimalused enesehoolitsuseks vastuvõetamatud.
Lotion - koostises olev aine, milles esineb alkoholi ja aktiivseid koostisosi. Tavaliselt annavad losjoonid nahale kuivamise efekti.
Antibakteriaalsetele komponentidele sisaldavad kreemid ja salvid on kahjustatud piirkondadele lokaalse mõjuga ega mõjutanud kogu keha.
See on väga populaarne vahend, mis vabastatakse geeli kujul. Ravimi toimeaineks on metronidasool. See mõjutab mikroobide valgukomponente, provotseerides nende hävimise.
Seda ravimit manustatakse kaks korda päevas. Seda peate tegema õhukese kihina. Enne toote kasutamist tuleb nägu puhastada ja kuivatada. Ravi kestus on 1-2,5 kuud. Kuid esimesed tulemused on nähtavad vaid paar nädalat pärast püsiva rakenduse saamist.
Ravim on rasedatele ja imetavatele naistele keelatud.. Samuti peetakse allergiat kõikide ainete komponentide suhtes vastunäidustusteks. Ärge kasutage ravi ajal ultraviolettkiirgust.
Soovitav on see antibakteriaalsete omadustega kreem kasutada ainult tõsiste ägenemiste korral. Ravimi toimeaineks on erütromütsiin.
Järgneb tsineriit taotleda näohooldust kaks korda päevas. Soovitatav on seda pärast pesemist teha. Ravi peaks kesta vähemalt 2 nädalat.
Kompositsiooni tuleb kasutada ettevaatusega, kuna on sõltuvusoht. Sellises olukorras, kui ravim tühistatakse, ilmnevad rohkem lööve.
See aine on toodetud vedelal kujul. Peamine efekt saavutatakse antibakteriaalse komponendi - klindamütsiini tõttu.
Mirrori kasutamisel lahenduses niisutage puuvillapadja, pärast mida töödeldakse punkt-akne või laialdased akne lokaliseerimise valdkonnad.
Ravimi koostis on alkohol, kuna sellel on kuivamisefekt. Kui peate raseduse ja imetamise ajal kasutama, peate arsti konsultatsiooni.
Baziron'i tuleb manustada kuu jooksul 1-2 korda päevas. Kreemi soovitatakse kasutada ainult pärast dermis puhastamist põhjalikult.
Selliste narkootikumide akne toimepõhimõte sarnaneb retinooli - A-vitamiini toime. Tänu retinoidide kasutamisele on võimalik saavutada rasvtõve ja juuksefolliikuli kanalite oklusioon.
Selle tulemusena väheneb näärmete aktiivsus ja ka nende suurus väheneb. Pärast ravikuuri saab saavutada stabiilseid tulemusi.
Sellegipoolest Retinoididel on palju vastunäidustusi ja kõrvaltoimeid. Seega on pärast nende kohaldamist keelatud plaani planeerida rasedust aastaks, kuna neil on teratogeenne mõju.
See aine on naftoorhappe derivaat. See viitab sünteetiliste retinoidide uuele põlvkonnale. Adapaleenil on väljendunud põletikuvastane, komedoonilisus ja sebostaatiline toime.
Löövetega toime tulemiseks Soovitav on koor koorida kuivale ja puhta nahale. Seda peate tegema üks kord päevas. Tulemused ilmnevad pärast 1-2-kuulist kasutamist.
See aine on ideaalne sobib inimestele, kellel on kuiv ja tundlik nahk. Seda võib kasutada kerge või mõõduka raskusega akne raviks.
Naha seisund pärast ravimi manustamist on oluliselt paranenud. Seda saab seletada rinnavähi aktiivsuse mahasurumisega.
Ravimit soovitatakse kasutada väliselt salvi või lahuse kujul. Samuti võib kompositsiooni võtta suu kaudu.
Seda ainet ei tohi kasutada koos allergilised reaktsioonid, neeru- ja maksahaigused. Ka vastunäidustused hõlmavad rasedust ja rasestumise planeerimise perioodi.
Täna apteekis leiate mitmesuguseid odavaid tööriistu, mis õnnestub aknega toime tulla. Need sisaldavad järgmist:
Salitsüül- ja boorhapped. Nende ainete alkoholilahused avaldavad nahale kuivamist ja põletikuliste piirkondade väljapaistmist. Kasutamistingimusi järgides võite toime tulla ka tohutu katarraalse aknega. Sarnast mõju mängib ka Zindoli trompost.
Aktiivsüsi. Akne kõrvaldamiseks võib seda sorbenti võtta suu kaudu ja kasutada välistingimustes. Seepärast puhastatakse soolestikku ja kõrvaldatakse seedetrakti probleemid, mis põhjustavad sageli akne välimust. Lisaks saab tablette kasutada kasuliku puhastusmaski valmistamiseks. Selle saavutamiseks loputage neid ja segage need sooja veega.
Vesinikperoksiid. Selle aine põhjal saate teha erinevaid maske, segades seda pärmis, kuni jõuate hapukoore konsistentsini. Segu kantakse näole kogu öö. Tänu sellele on võimalik kuiv nahk kuivada, kroomida poorid ja tulla toime mustade punktidega.
Savi. Kasulike maskide valmistamiseks on kõige parem lahjendada pulber mitte veega, vaid meditsiiniliste taimede kartulitega. See suurendab oluliselt nende tõhusust. Savi põhjal aset leidvad maskid aitavad lööbega toime tulla.
Porgandi mask Hendeli aed. See toode võimaldab nahal tervislikku ja kiirgavat välimust naasta. Selle toote regulaarse kasutamise tõttu kõrvaldatakse akne ja muud näo põletikud.
Seda protseduuri tuleks teha mitte ainult pärast kosmeetikatoodete eemaldamist. Rasva tüüpi nahaga pead pese ennast ja hommikul enne maskeerimist.
Pesemise geelid sisaldab antibakteriaalseid komponente, retinoide või aselaiinhapet. Taotluse kestus on tavaliselt 1-2 kuud. Tänu süstemaatilisele kasutamisele saate saavutada märkimisväärseid tulemusi.
Sellistel ravimitel on vastunäidustused ja kõrvaltoimed. Seetõttu peate enne nende kasutamist kasutama juhiseid.
Lisaks abinõudele on üsna palju tooteid, mida saab ennetuslikel eesmärkidel kasutada. Nende hulka kuuluvad losjoonid, mis sisaldavad ravimtaimede ekstrakte - kummelit, aaloe, tselluloosi, nõgesid.
Sellises olukorras on väga oluline kasutada ainult looduslikke tooteid. Aknega toimetulemine aitab Salitsüüliline salv, booralkohol. Võite ka taotleda tar-seep, pärmipõhised maskid, geelid, millel on kuivatamine.
Selle ravi tõhususe suurendamiseks, on oluline kontrollida toitu. Toidus peaks olema palju vitamiine ja mikroelemente. Sel juhul tasub ära anda kohvi, maiustusi, gaseeritud jooke.
Parem on eelistada looduslikke mahlasid, köögivilju ja puuvilju. Dieedi tõttu saab taastada metaboolseid protsesse, valgu tootmist ja loodusliku naha taaselustamise protsessi.
Apteegifondid võimaldavad teil kiirelt ja tõhusalt toime tulla nahalööbe probleemiga. On väga oluline õigesti määrata akne põhjused.
Kellelgi on see lihtne haruldane üksikute pryshchiki, teised aastaid on murtud, püüdes ebaõnnestunult toime tulla tugev põletik ja palju akne.
Igapäevase koore õige valik suurendab kaanede niiskusesisaldust, mis võimaldab unustada koorimist ja põletikku.
Puhastusgeelid õrnalt lõhenenud surnud rakke ja kreemid on matt, vabastades mustad laigud ja laienenud poore.
Cream Urejaz Hyseac 3-Regul kontrollib rasva tootmist, vähendab põletikku, hoiab ära komedoonide moodustumise.
See sobib lastele ja täiskasvanutele, kellel on dermatiit, mähkmelööve, nõrgestab pärast putukahammustust kana rapsi ajal.
Kuid see ei tähenda, et arstiga pole vaja pöörduda. Ta peab diagnoosima, tuvastama haiguse põhjused ja määrama sobiva ravi.
Enamik neist on vastunäidustatud raseduse ja imetamise ajal, lapseeas, on muljetavaldav kõrvaltoimete loetelu.
Neid kasutatakse infektsioonide hävitamiseks, mida põhjustavad patogeensed mikroorganismid - bakterid.
Süsteemsed retinoidid on A-vitamiini sünteetilised derivaadid, mis on ette nähtud arenenud ja progresseeruva akne jaoks.
See pärsib rasvade näärmete töö eest vastutava geeni aktiivsust. Selle tulemusena väheneb rasvade sekretsiooni tootmine.
Ained on võimelised aktiveerima ja rõhuma peaaegu kõiki füsioloogilisi protsesse kehas, muutes ainevahetust täielikult.
Kui naiste akne põhjustab progesteroonide ja östrogeenide tasakaalustamatus, võib günekoloog soovitada võtta Janine'i, Diane-35, Yarini või teisi rasestumisvastaseid vahendeid.
Neil on kasulik mõju mitte ainult naha seisundile, vaid ka vähendab juuste rasvasisaldust, normaliseerib tsüklit, eemaldab valulikkus premenstruaalse sündroomi ja menstruatsiooni ajal.
Toksiinide eemaldamiseks on mõeldud enterosorbentideks - Lactofiltrum, Enterosgel, valge või must aktiivsüsi.
Enne ravi alustamist peate läbima lihtsa testi. Kandke väikse koguse ravimit küünarnuki painutamiseks või kõrva taga. Kui 12 tunni jooksul ei esine negatiivset reaktsiooni (punetus, põletustunne, lööve), siis on aine sobiv näole.
Valides tuleb kaaluda ka katte tüüpi. Kuiv nahk, mis on niisutatud koorest ja toonikust ilma alkoholita, rasvata kuivatatud geel ja kreem.
salitsüülalkohol - eemaldab põletiku, tungib sügavale nahka ja lahustab rasvkoe, kuivab. Seda kasutatakse lööbe saamiseks puuvillatüvega 2-3 korda päevas. Liiga sagedased raviprotseduurid võivad põhjustada põletusi ja plekke;
Klorheksidiin - kloori alusel antiseptiline aine neutraliseerib püsivalt igasuguseid patogeensete mikroobide. Pühkige nägu puuvillase kettaga iga kord pärast pesemist, ärge riskige esile kuivamise ja koorimise pärast. Kloorheksidiin sobib vahendite, käte, haavade desinfitseerimiseks täiskasvanutel ja väikelastel;
jood - kuivab ja desinfitseerib, kuid kui see jõuab tervislikesse kaanedesse, võib see põhjustada põletusi. Seepärast on soovitatav vistrikke teoreetiliselt joondada, eelistatavalt moodustumise algfaasis.
Need on kreemid, geelid, puhastusvahendid, ultra kiire toimega vedelikud ja vahendid Staycleari ennetamiseks ja igapäevaseks hoolduseks.
Salv - homogeenne rasvasisaldus, mis moodustab pärast rakendamist filmi, mille all tekib kasvuhooneefekt. See on ravimi pikaajalise toime põhjuseks.
Levomeksool - hävitab kahjulikke mikroorganisme, taastab kahjustusi, võideldab põletikku. Kandke otse kahjustatud piirkonda või sideme (steriilset salvrätikut) all iga 6-12 tunni järel kuni tervenemise lõpuni;
salitsüül-tsinkpasta - kuivab, loob nahale kaitsva kihi, takistab bakterite pääsemist pooridesse, vähendab armide intensiivsust ja plekke heledamaks. Soovitatav on kasutada seda õhukese kihina.
Tõestatud aastat ja puudub salvi stimuleerib küpsemise ja sisemise põletikuliseks akne, komedoonid lahustub desinfitseerib, pehmendab ja parandab ainevahetusprotsesse kudedes.
Sellel on antiprotoosilised ja antibakteriaalsed omadused, see seob bakterirakke ja hävitab valgud, mida nad vajavad paljunemiseks.
See pehmendab ja niisutab, ei lase põletikul areneda, kiirendab kudede taastumist, desinfitseerib, suurendab epiteeli kaitsva funktsiooni, aitab põletuste ja lohutiilide vastu. Hõõru see mõjutatud piirkondadesse mitu korda päevas.
Aine takistab bakterite kasvu, vähendab rasunäärmete sekretsiooni, pärsib hüperpigmentatsiooni põhjustavate ebanormaalsete naharakkude paljunemist.
Osta Skinoreni odavalt ei tööta, kuna patsiendid kaebavad alati ülehinnatud, mis sageli ei vasta efektiivsusele.
Effegel koos adapaleeni ja bensoüülperoksiidiga on näidustatud papulade ja komedoonide paikseks raviks. Gel määrdunud kõik kahjustatud alad, vältides limaskestade ja huulte piirkonda;
Baziron (eklaani analoog) bensoüülperoksiidiga takistab armide ja kohtade tekkimist, kõrvaldab põletikku. Hommikust ja õhtust kanda geel ühtlaselt tervele näole. Terapeutiline toime tekib alles pärast 3-4-nädalast ravi ja kogu ravikuur on 3 kuud;
Klenziit koos adapaleeniga välja kirjutada akne, mitu avatud ja suletud komedooni. Pühkige see puhastunud ja kuivale nahale üks kord päevas kolmeks järjestikuseks kuuks.
Paralleelselt peamise raviga võite kasutada kodumeetodeid. Peaasi, et nad ei muutu ravimite asendajaks.
Aknast on pika aja jooksul kokku pandud, hõõrudes veega lahjendatud aaloe, peterselli, kartongi, sidruni või õunasiidri äädika mahl.
karbonaad 2 spl. vale. nõges, vala 2 spl. keev vesi ja nõuda. Võtke kolm korda päevas 4 järjestikusel nädalal 100 ml-ni;
tallata mao juurtega supilusikatäis keema vähe kuumust 10 minutit ja nõudma 3 tundi. Joo 100 ml 4 korda päevas.
Miks tekivad aknad pärast akne?Naha seisund pärast vistriku vabanemist sõltub akne ja valitud kosmeetikavahendite kasutamisest. Kui lähenemine on vale, võib tulemus olla negatiivne.
|
OSCAR-2019
|
||
Meie kuldnokk leidis oma kaasa ja hüsteeriline armuvalu lõppes ning asendus pingevaba koduloomisõhinaga. Askeldavad mul siin, noored ja õnnelikud, lausa lust neid vaadata.
Ja üks vares vehkis täna hommikul kuuri katusel voblaga. Särg või nurg, midagi sellist näis olevat. Kihutasin fotokat tooma, aga kui tagasi jõudsin, siis haaras ta oma vobla paremini noka vahele ja lendas minema. Ma ei kujuta ette, kust traadi pealt see kala nüüd pihta pandi ja kuidas vares selle sealt kätte sai üldse. Uskumatud linnud.
Kirjutasin ühe Saladuste sügishooaja stsena. Üle pika aja taas kord kummituslugu. Aga sellised on lõbusad, ma ise ka naudin nende kirjutamist. Lustakad ja natuke lapsikud lood, mitte mingid painavad suhtedraamad, nagu see järgmine mu töölaual. Lugu ühest emast, kes otsustas oma tütre noore, süütu ja algatusvõimetu peika tütre jaoks seksuaalselt “välja õpetada”. Nunuh. Ma ikka ei väsi imestamast, mis kõik toimub inimeste peades.
Aiamaal müttasime täna ka, aga lõpus ära tulles unustasin tööjärje pildistamata. Kuid kirjeldan – paika sai veel 2 peenraraami. Tasandasin maad ja peenravahesid. Kaevasin veidi. Kuid tõesti, vaid veidi. Mitte ei uhanud järjest.
Ma mõtlen selle sealse veevarustuse peale ikka. Mul läheks vaja miskit ratastel olevat veetünni, nagu aiamaanaabril on (aga tal on liiga pisike), millega sealt 100 m kaugusel olevast veeaugust seda kohale vedada. Huvitav, kuidas selline kokku kombineerida? Ja teine asi, kuidas ma selle vee sealt veeaugust tünni ammutan? Elektrit seal pole, pumbaga seega keerulised lood. Bensiinipumbad on ju ka olemas, aga maksavad ülekohtuselt palju raha. No kohe mõeldamatult palju selleks, et sel aastal ostma hakata. Vitsamees ja kopp? Ka vist sel hooajal ei kanna välja. Veel ideid?
Sinikaelpardid kurameerisid täna seal aiamaaäärses ojas, nii et lust vaadata. Aga ma vist vahtisin neid liiga pikalt ning häbematult, nii et nad lõpuks sattusid just nagu paanikasse ja panid parinal lendu ja joonelt kase otsa. Ma nägin esimest korda elus lendavaid parte. Enamasti nad ikka ujuvad kuskil. Aga nüüd – pardid kase ladvas.
Eile aiamaale ei jõudnud, olgu mind nii mitu kui tahes. Hommikul kirjatöö, Otil joonistamised, siis immutasin taas laudu ja pärast seda käisime Keedika metsas Marju sünnipäeval. Ilus. Ebatavaline. Tavatu. Ja väga lahe. Sünnipäevapidu päikselisel metsalagendikul, maa sees küpsetatud liha ja kõige muu heaga. Boonuseks veel see võrratu soe ilm.
Väänasin eile omas kodus jala välja, kui ühest toast teise tooli tassisin ja selle juures õnnetu Tötsu otsa komistasin. Tädi Tötsu jäi terveks. Mina üldiselt ka, kui mõneks minutiks silme eest mustaks võttev valu ja sellele järgnenud mõningane paistetus välja arvata. Igatahes ei takistanud see meid õhtul aiamaale minemast ja seal paar tunnikest toimetamast.
Vanad sõstrapõõsad maha pügatud, et neid oleks veidike lihtsam juurida. Ott ehitab eemal kompostlat. Ees kile all on leiva ema. (No ikka teate ju seda vanasõna, et sitt on leiva ema.)
Hooaja tüüpiline vaade aiahuvilisele abikaasale (Oti omale). Kes seekord üritab kobamisi peenrapiire maha märkida. Paraku selgus alles kohapeal, et mõõdulindi ja õige peenranööri olime koju puukuuri unustanud. Tagasi ka minema ei hakanud. Pildi pealt näen ise ka, et mu silmamõõt “longab”.
Oti kompostlaehitus. Ta eraldas väga tänuväärselt ka selle alla jäänud ilusa istutusmulla kihi mõttekamate ülesannete tarbeks. Nende vanade põõsaste oksad on arvatavasti kompostla jaoks palju otstarbekam põhjamaterjal.
Mees peab õhtuks tegema hunniku, ja naine likvideerima hunniku, räägivad targad. Siin ülemisel ja alumisel pildil näiteks ongi Oti tänane hunnik. Küll mina selle alumise varsti laiali kannan.
Ja nüüd lihtsalt mõned olustikupildid. See on ühe sealse naaberaedniku tähelepanuväärne vihmaveesüsteem:
Aga kõige selle muu huvitava hulgas käis mul eile päeval ka üks armas külaline, kellega paar tundi ilma ühegi kahetsuseta maha lobisesime. Ja ma käisin koduaias üle kirdepeenra, kobestasin, tükeldasin liiglaiuvat floksi ja monardat, istutasin muu padriku varjust omaette ühe isekülvist tekkinud noore taime, mis tõenäoliselt on Faasseni naistenõges. Pärisin sealsete lillekeste tervise järele. Ja avastasin, et uskumatu, need 3 tokkroosi, mis ma augusti algul (väikestesse!) pottidesse külvasin, kasvuhoone nurga taha ära unustasin ja alles detsembris üks päev enne lund avastasin ning siis tohutu paanika, süütunde ja veendumusega, et nagunii nad ei ela üle, aga ma olen vähemalt mingi võimaluse veel andnud, maha istutasin, need on elus ja kasvavad. Jeesuspüks. Olgu nad tänatud. Ehk nad andestavad mulle siiski.
Töötoa akna alusesse peenrajuppi andsin natuke sõnnikut. Peab mujale ka andma, ilma ikka ei edene kõige paremini. Püüdsin siin vahepeal seenhaiguste vältimiseks lämmastiku andmist vältida ja polegi nüüd umbes 3 aastat väetist pannud, aga minu järeldus on, et lahja liivamaa peal siiski pikalt nii ei saa. Taimed jäävad nälga, kasv kidub, õied jäävad väiksemaks. Nii et see aasta siis jälle natuke sõnnikut neile.
Tööd tegin tegelikult ka, miski 130 lehekülge keeletoimetuse kolmandat ringi, lullamilla tänasesse lehte ja ühe “Saladuste” loo kavandi ja stseenijaotuse.
Kuidagi uskumatu tundub, et ma äkitselt oma päevas nii palju jõudsin. Ma ise ka ei saa sellest õieti aru, aga see ongi vist see, kui vunk on sees.
Et oleks fikseeritud algseis. Nagu ikka, alguses on kõik tühi ja paljas (kuigi söötis maast rääkides pole see väljend tegelikult päris õige, sest loodus tühja kohta ei salli ning igivanad sõstrapõõsad ja totaalselt ülekasvanud “irooniad” on teinud mitu aastat ainult seda, mida nad ise tahavad.
Maatükk on pikk kitsas siilakas, nurgapealne. Kaardi peal 8 X 35 m, aga reaalis on kahes küljes kuivenduskraavid, mis omajagu sellest ära ampsavad, ja kolmandas küljes, minu ja naabri vahel, umbes meetrine isetekkeline vahetee (see rattakummi kõrval paistev rohutee). Minust on ilmselt tark seda mitte puutuda, sest inimesed on harjunud sealt käima. Meie lapike lõpeb seal, kus paistab meie roheline Suss.
Ja siin on vaade teiselt poolt, sealt Sussi juurest. Mina püüan parasjagu seal kasvavaid põõsaid tuvastada. Näib, et on noor ja töödeldav iroonia. Aga need ülekasvanud kõrged irooniad tulevad ilmselt maha ja kõik tagumise otsa marjapõõsad ka välja, sest need on nii hukas, et isegi noorendamine tundub olevat tühi töö. Parem püüan juurimisel leida sealt mingeid noori juppe, millest paar uut põõsast kasvatada. Noorendada on aga võimalik (ülemisel pildil vasemal) tee ääres teistest eraldi paiknevat kaht pöösast, kui ma aru saan, millega tegemist on ja kas tasub.
Maa on madalapoolne, niiskem ja savikas, aga mitte liiga. Mure ja must, lausa isuäratav, haukaks või ise. Mu koduaias pole kunagi kuskil sellist mulda olnud, liiv ja paerähk vaid, mis laseb vett ja toitaineid endast läbi kui sõel ega hoia midagi. Jällegi minu jaoks väga huvitav olukord, midagi harjunust hoopis erinevat. Ma arvan, et köögiviljadele seal meeldib, ja kui ma peenrad põhjalikult ära multšin, siis vast ei pea ennast kastmisega kah pooleks kangutama. Sest multšima ma seal pean nagunii, veevõtukoht on minu lapist u 150 m eemal, ega ma ilmselt juulikuus nende ämbritega joosta ei viitsi rohkem kui hädavajalik, ja sellepärast tuleb hoida võimalikult palju seda vett, mis seal maa sees juba on või vihmaga tuleb või mida ma sinna juurde kallan. Ma nimelt olen seda usku inimene, et liigutada kõigepealt rohkem aju ja siis selle võrra vähem oma väärtuslikke lihaseid.
Vene aiatarkadel on pealegi päris ägedaid nippe, kuidas pääseda oma aias ka võimalikult minimaalse kaevamisega. Kui vaatate mu maad, siis ilmselt hakkab selg valutama juba paljast mõttest sellele tööle. Nii et ma püüan selles osas ka kokkuhoidlikuks jääda. Tuleb võimalikult vähe labidat ja võimalikult palju multši.
Ja mis veel. Mu kallid lähemad sõbrad, võtan teiega peagi ühendust oma selleaastase sünnipäeva asjus. Ärge kartke, need ei toimu talgute korras – küll aga on lahenenud see igavene küsimus, mida sünnipäevalaps kingituseks soovib. Nagu te näete, saan ma endale nüüd lubada kasvuhoonet, mis on suurem kui 2 m2 (nagu mu koduaias). Palun mulle see aasta teha kingituse asemel vabalt valitud suuruses rahaline eraldis kasvuhoonefondi. Täpsustan seda asja ilmselt veel järgneva nädala jooksul.
Mis siis veel. Puhkusekausta tegin ette ühed “Suletud uksed”, kus edutamise lävel seisev pereisa satub tööl ilgete intriigide ohvriks, mille käigus pahadel ja kadedatel õnnestub tema elu peaaegu ära hävitada. Lõpetan poliitilise põneviku kolmandat toimetamisringi ja saadan enne õhtut ära kah. Ning vahepeal kirjutan ühe lullamilla.
Ma olen nüüd pilpaküla ehk viisakas keelepruugis aianduskooperatiivi aiamaarentnik. Uskumatu, et 350 m2 paar aastat söötis seisnud maad paljude teiste sarnaste maaribakeste vahel võib mõne inimese nii õnnelikuks teha!
Sõitsime Otiga jälle õhtul mööda neid pilpakülasid… ja käisin selle maa-ala pealiku ukse taga. Üksainus maatükk oli neil vaba, ja selle me saime, täiesti naljaka aastarendi eest. Ma ei julge seda summat väljagi öelda, sest te keegi ei usuks, see on tänases Eestis nii vähe, et ei ole peaaegu üldse midagi. Ütleme nii, et kuutasu tuleb sentides. Nõukogude ajal asutuse juurde loodud aianduskooperatiiv, mis siiani tegutseb tolleaegsete joonestatud plaanide alusel ja arvestus jookseb hämmastava täpsusega. See on tegelikult päris korralik rehnut ja süsteem, mida seal siiamaani peetakse, mis oli mu jaoks üllatus. Ma kujutasin ette, et see kõik on kaootilisem ja isetekkeline ja isearenev ja isevohav jne, umbes nagu aiandusgeriljad ühiskondlikul maal – aga ei. Rehnut on täpne ja vanapaar, kes seda rehnutti peab, äärmiselt sümpaatsed inimesed.
Nüüd läheb alles õieti huvitavaks. Mu verevarustus paranes hoobilt ja uusi plaane ning tegutsemistuhinat olen tuubil täis. Ja ootan iga järgmist päeva, sest jälle on võimalik midagi uut teha, uusi asju kogeda ja luua. Imeline!
Uudiseid pole. Käisime täna hommikul Otiga korraks sõitmas, tahtsin tabada üht inimest, kellelt aiamaalapi kohta küsida (on sellel maa-alal “natšalnik”), aga ei saanud pihta. Telefonis teisalt samal teemal ka pettumused. Mis pagana variant see on, et Narva inimesed (üks sats, kes pärast Nõukogude sõjaväeosa väljaviimist ja siinse sõjalennuvälja likvideerimist otsustasid mitte Venemaale tagasi minna, vaid Narva kanti kolida) oma Haapsalu-lähedastes endistes aianduskooperatiivides asuvaid suvilakökse ja -krunte maha ei müü, kuni “babuška” veel elab (mis on arusaadav), aga ise ei kasuta ja rendile ka ei anna?
Hirm ilmselt, mis muud. Ulakaid, hooletuid ja halbu inimesi on ilmselt palju. Ja parem karta kui kahetseda. Nii et tegelikult ma mõistan küll. Aga ikkagi, pagana pihta, mis variant see on… Ja kuidas neid nii palju on?
Tegin keeletoimetust. Juba ootab uus töö samuti järge, kiire tähtajaga. Ja veel mõned stsenaariumid. Hea, et nii on.
Püüan sel kevadel planeerida oma töid nii, et suvel puhkuse saaksin. Ma tunnen siirast huvi, mis tunne see võib olla, kui terve kuu aega järjest kirjatööd ega keeletoimetust ei tee. Mul pole sellist puhkust olnud juba… isver, umbes 13 aastat. Aga sellise puhkuse tekitamine tähendab, et ma peaks oma kuu aja tööd kõik ette ära tegema. Kui kolme kuu peale ära jaotada, siis vast on võimalik? Ja siis juuli esimesel päeval võtan asjad sealt kaustast ja saadan kõik sinna, kuhu vaja, ja esimese augustini ei kirjuta ühtegi seostatud teksti ega toimeta kümmet tähemärki ka. (Blogi võib-olla välja arvatud.) Sest ma tõsiselt tunnen, et vajaksin päris puhkust, pikemat kui paar süümepiinadega halliks kirjatud päeva.
Aga tegelikult ma kardan, et see viib selleni, et ma juuli algul avastan peast mingi uue idee, mida tohutu entusiasmiga kirja panema hakkan, nt saan mingi üüratu inspiratsioonipalangu, mille tulemuseks on ikkagi see, et puhkust netu. Samas suur pluss on ikkagi asjaolu, et siis mul on pea ja käed selle oma asja ajamiseks ju vabad, ei pea sügelema ja kügelema mingite tähtaegade pärast.
See kuldnokk, kes meie pesakasti see kevad sisse kolis, küll normaalne ei ole. Sest ma arvan tegelikult teadvat, mismoodi üks normaalne kuldnokk käitub ja häälitseb. Meil on neid siin kuuri seina küljes pesakastis ennegi elanud, hüüdnud ja õilmitsenud. See sellekevadine on ausalt öeldes aga puhta pöörane.
Ta on väga üksik. Kosjaplaanid on ilmsed ja armuvalu ilmselt sügav. Sest nii veidraid hääli pole ma iial varem ühegi kuldnoka suust kuulnud — see ei ole mingi labane vhüüt-vhüüt, vaid äärmiselt vaheldusrikas huilgamine, vilistamine, kloksumine, nagistamine ja kudrutamine. Ja ta kisendab peaagu meeleheitlikult ja peaaegu lakkamatult. Kui ma pingi peal istun, siis lendab korsta otsa ja vahib mulle sealt etteheitvalt otsa ja karjub otse näkku. Nagu mina oleks süüdi selles, et ta ikka veel üksi on.
Mu võimed ei küündi selleni, et olla kuldnokkadele kosjamooriks. Ma lihtsalt loodan, et vanajumal heidab sellele armetule linnule armu ja saadab ta teele kauni kaasa, kellega pesakasti jagada.
See oli tegelikult naljakas lugu — pesakasti meisterdas mulle kunagi meie kooli töömees Oskar, puhaku ta rahus. Panime rõõmsalt üles, jäime kuldnokki ootama — ei kedagi. Käidi küll just nagu vaatamas, aga sisse ei kolinud keegi peale mõne põõsalinnu ja tihasepaari. Ühel suvisel äikesepuhkemise hetkel selgus, miks. Käisid esimesed rasked piisad koos kõuemürinaga, ja üks paanikas kaldapääsuke otsustas suures paanikas sinna pesakasti varju otsima lennata. Plõmm. Jäi avasse kinni nagu kork pudelisuhu. Küll rabeles õnnetu, kuni end sisse siputas. Kas ta ka välja pärast sai, seda ma kahjuks ei tea, aga pärast seda intsidenti sai see pesakast alla võetud ja lennuava otsustavalt suuremaks saetud.
Aga muidu oli täna sigalaskäik, kodune koeratoidukombinaat, tünnis aiaprahipõletamine, kiljuttude viimistlus ja ärasaatmine, ning turult toodud 8 suurt ahvenat, kellele ma esmalt ei julgenud ligigi minna, sest need seal turul hüppasid alles kastis ringi. Ma keeldun nuga külge panemast alles liigutavale toidule. Ükskord lestadega pidin peaaegu krambid saama, kui ta mul noa all jenkat tantsima hakkas. Nuga lendas ühte köögiseina, lest teise, ja mina rohkem ligi ei läinud.
Kodus panin need ahvenad külmkappi ja lootsin, et umbes nelja tunni pärast on vast liigutamine lakanud ja ma suudan nendega midagi ette võtta. Aga siiski oli ebakindlus nii suur, et Ott pidi pärast appi tulema ja kõigepealt hakatuseks neil ahvenatel pead maha võtma. Siis nad tõepoolest enam ei liigutanud ja ma sain neid rappida, fileerida, paneerida ja praadida.
Ning pärast kõpitsesin oma lillepeenardes suure mõnuga. Imeline, soe õhtu — ainult sääsed ja kihulased on samuti välja ilmunud. Õnneks mitte hordidena veel.
Õhtul on küll tunne, et ühte päeva on mitu sisse mahtunud. Tööd on palju-palju, vaata ainult, kuidas järje peal püsida.
Kilujutud said ka täna valmis, homme hommikul vaatan veel üle ja silun ja siis – vuhh. Minge siis maikuus Meremuuseumisse kilunäitusele.
Ja totsikute ning pütsikute armee ülemise korruse katuseakende all, kasvuhoones ja kapitaolises rohelisse kilesse rüütatud “kasvuhoones” kasvab ähvardavalt. Ongi hea. Mis siis, et see on olnud peaaegu nagu mingi arutu trots, millega ma kõike siin muudkui külvasin ja külvasin, ignoreerides täiesti fakti, et minu 300-ruuduses aias ei ole enam ruumi. Samuti ei ole maja müüdud ega pääsu metsade-põldude vahele sealtkaudu. Aga ma tean, et MIDAGI ma nüüd igatahes teen, sest need taimed ma IGATAHES maha panen, lihtsalt ma hetkel ei tea veel, kuhu. Aga küll see tuleb minuni. Universum toimetab. Hoi.
Sel kevadel on küll nii, et kõik, mis puutun, taimeks muutub. Puht katsetuste huvides külvasin igasugu mitu aastat vananenud seemneid, ja nad kõik idanesid kui kuradid. Näiteks neli suvikõrvitsat, millest ma loomulikult täna ühtegi ära ei raatsinud visata ja kõik kenasti ikka pottidesse istutasin ning kasvukasse tõstsin. Küll ma hiljem mõtlen, kellele need kaks üleliigset taime ära sokutada. Täna külvasin ka mõnda topsi mõned oad, tõstsin kah kasvuhoonesse idanema. Eelmine aasta külvasin otse välja ja nädal hiljem olid nende ubade koha peal ainult rida vareste nokajälgi.Seda rõõmu ma neile enam ei tee, unustagu ära.
Täna sõitsime veel Ivari ja Liisiga Randsalu-tagust aiandustsooni avastama. Ma muide ei teadnudki (ise 25 aastat siin Haapsalus elanud), mis kõik seal teisel pool raudteetammi võsa vahel peidus on. Aiamaad ja. Isetekkelised aiamaad ja. Pilpakülad ja. Jube huvitav. Ma siin nuputan nüüd variante, kuidas ka sinna jaole pääseda.
Ilm oli täna lihtsalt pööraselt kaunis. See oli kena käik ka. Pärast kodus Ott grillis, mina tegelesin oma taimedega ja kirjutasin kilujutte. Tegin pashat ja see nüüd nõrgub külmkapis vajutise all. Homme värvin mune ka, kuigi väikseid lapsi meil ju majas enam ei ole. Iseenda pärast värvin. Pühad ju tulevad.
Nojah, ja siis pildistasin jälle mõned kudimused üles, mis siin märtsikuus nikerdatud sai. Ikka, pagan, see fotokas tuleb mul välja vahetada, sest need pildid ei kannata mingit kriitikat enam. Aga vähemalt mingi jälg maas, et näe, ikka teeb midagi mõistlikku ka, et näpud vähemalt on otsas ja liiguvad.
Kollased aasnarmastega naistesokid. Ilmselt kingin ära, sest minu väikse jala jaoks tulid veidi suured.
Väga harjumatu oli üle hulga aja number 1 varrastega kududa, või mis mul need kõige peenemad vardad ongi. Pealegi vaevab mind siinjuures üks küsimus, mis on minu jaoks täielik müstika – kuidas naised koovad ringile 100 ja rohkem silma, ilma et kinnas liiga lai tuleks? Olen proovinud, minu võimete lagi on 85 silma, edasi tuleb kinda asemel juba mõttetu lohv. Ja ma ei ütleks, et ma pehme käega kuduja olen. Vähemalt enda arust.
Käisime täna Aivo Paljasmaa uue tüki esietendusel. Seekord tegi ta Tammsaaret, kombineeris neljast kokku näidendi (“Poiss ja liblikas”, “Vanaisa surm”, “Vanad ja noored” ja “Põrgupõhja uus vanapagan”).
See rääkis surmast, muidugi. Aga sellisest õnnelikust, helgest surmast. Väga puhas, selge, ilus tükk. Puhastav. Tõstev. Selline, mis kaevab sinust palju üles.
Ma olen siiamaani täiesti kõigutatud seisundis, kuigi me pärast etendust läksime veel edasi tähistama ja istusime mitu tundi. Aivo muidugi tahab, et ma sellest Lääne Ellu kirjutaksin, aga samas ma tunnen, et ma ei oskaks sellest veel täna või homme midagi kirjutada, ma pean selle kõigepealt ise endas läbi seedima.
Ja ikka ma ei väsi Aivo lavastuste puhul imestamast, millist tööd ta suudab teha praktiliselt nullressurssidega. Tal pole näitlejaid, pole lava, erilisi rekvisiite, pole nagu midagi, ja ometi võtab ta need inimesed, harrastajad, asjaarmastajad, keda siit võtta on, need ruumid – muusikakooli aula, Vabakoguduse saal jne – ja teeb nendega imesid.
Ma ei ole teatri suhtes eriti kriitikameeleta, ja sellepärast ma imetlen ja imestangi seda, mida Aivo siin teeb. Ja seda tükki tasub vaadata. Nad mängivad seda Vanalinnapäevade ajal ka Tallinnas ühe korra, kuupäeva ja kellaaja teatan ka kindlasti, kui ise need teada saan.
|
OSCAR-2019
|
||
Slaavi rahvaste sügisene esivanemate austamise päev on 26. X (sellele eelnev laupäev), sama tähtpäeva pühitsevad kirde-eestlased, vadjalased ja karjalased.
Aga miks mina arvan, et Soomlaste Kekri oli sama päev nagu Keltide Samhain. Esiteks on ka Shamain aasta viimane päev, lõpetatakse karja ja põllutööd ja peetakse suuri pidustusi – umbes nagu Eestis Mihkilpäeva (varem oli see alles oktoobri keskel, oli ju kalendri liigutamine 20.sajandi alguses, u 13 päeva tagasi, ühesõnaga ennem oli see 13. oktoober ja nüüd 29.september) ja Hingede/Mardipäeva vaheline pidustus. Seega kõik oli ajaliselt üsna samal ajal.
Ka soomlaste Kekri oli aasta viimane päev… Nimelt Shamain on Keltide surnute jumal, ja vana aasta ööl ta sureb ja sünnib Jumalannana, algab Keltide uus aasta – 1 november. Üsna palju sarnaseid jooni.
mardus, marras, marrus, margus, mardushing (eesti), matroni (vadja)- kannatusi kuulutav vaimu hääl, õnnetuse kuulutaja, õnnetus, surma kuulutaja – käskjalg, mõnikord ka surm.
Oskar Looritsa arvates tuletub putukate üldnimetus mardikas soomeugrilisest surnunimetusest mardus. Mardikas on nn. hingeloom. Hingeloom läheb liikvele siis, kui inimene magab: magaja suust võib lisaks liblikale tulla välja ka lihtsalt sitikas, mesilane, kärbes, parm, sipelgas, ämblik, lepatriinu, samuti ihulind, ussike, hiireke, sisalik, konn; teatakse ka elulutikat (Simuna), eluritsikat (Karksi), enge-putukat (Saarde, Häädemeeste), henge-liblikat (Vastseliina). Algselt võinud hingeloomaks olla vahest isegi mõni pärisloom, hunt ja karu. „Kes ihulindu enese ihu sees veel tunneb, see elab kolm aastat veel sest ajast julgesti” (Kärla). Ihulind on konkreetse olendi kuju omandanud inimese hing.
Mardipäeva mardikultus seondub tõenäoliselt mardusega. Marduseks ehk marraseks arvatakse algselt nimetatud lihtsalt surnut, hiljemini surnu või varsti sureva inimese hinge, kes end kehast eraldi näidates surma ennustab: „Vanarahva usu järele käia igal inimesel kas surma eeli ehk surma peale vaim väljas. Headel enne surma, pahadel peale surma. Vaimu, mis enne surma käib väljas, nimetatakse mardus, seda mis peale surma käib, kodukäijaks” (Kadrina).
Kreutzwald mäletab veel marduse kiljatust metsas. „Kalevipoja” sissejuhatuses kirjutab ta: „Kuulin Mardust kiljatamas, / Laane nurgas nuttemassa, / Metsa kaisus kaebamassa.” Marduse kisendamine on esivanemate kutse, s.o muistsete meeste hääl metsas, s.o vaimu hääl metsas, kes vaiksel õhtul endise aja häda ja ahastuse üle kaebab.
Vanemad rahvajutud pajatavad, et kui marras külas oli, tuli öösi hall mees sepapatta kirstunaelu taguma. Mardust ei tohi vaadata, jääd pimedaks.
Mardus, mardushing, viirastus on kinnijäänud esivanem. Hinged, keda mingil põhjusel siin ilmas kinni on ja harilikult seotud mingi kohaga. Võisid käia naise juures seda vägistamas. Selline naine võis sünnitada mardusest kretiine, soerdeid, vigaseid, tarkasid küürakaid, kurjategijaid (sünnilt kurjategijad). Neil võisid olla saba, rohkem kui 2 jalga ja 2 kätt, soomustes või lauskarvased, mis ei seganud neil olla ülimalt targad ja võimsad. Ka selline naine jäi soerdina kinni. Nad on väga väekad, pingutuseta valitsesid/käsutasid teisi hingi. Neil tuli kõik nagu iseenesest, harjutusi tegemata. Kuid nad olid siiski kindlasti kinnijääjad ja seda ka nende järglased. Eluringe ringlevad nad mana ringis või jäid soerditeks, kohahingedeks, kohaperemeesteks. Mardused ja manahinged kardavad igasuguseid kõlavaid helisid, kõiki pille. (Sass)
Väga ammustel aegadel arvati juba simunapäev olema hingedeaja lõpuks (hiljem nihkus hingedeaja lõpp mardipäevale 10.11.).
Lätlaste kombestikus kuulub hingedele toidu panemine simunapäevale (28. X), hingedeaja dateeringud on varieeruvad nagu eestlastelgi, ilmneb samasugune tendents ühtlustuda novembrikuu esimestele päevadele.3
Mõlemad apostlid (1. sajand) jutlustasid Pärsias, hukati koos ja neid mälestatakse alati koos. 6.-7. sajandil toodi nende säilmed Rooma. Anglikaanid kujutavad Juudast laeva ja Siimonit kalaga. Juudast peetakse lootusetute juhtumite patrooniks, atribuut on rist või saag, ta on ka puuraiujate patroon.
Vormeli Simun sillad ehitäb mardile maale tulla tuntust Eesti põhjarannikul saabki ilmselt seletada põhjanaabrite traditsiooni reministsentsiga. Seevastu kõneleb Võrumaa kagunukas paiknev levikuala vastu Läti piiri kultuurisuhetest lõunanaabritega. Lätis on, nagu Soomeski, simunapäeva kohta märksa enam teavet kui Eestis. Simunapäeva eelõhtul on hingedele toitu välja pandud. Söömakutsumine ning kostitatavate ärasaatmine olid peremehe ja perenaise ülesandeks. Kui toit jäi puutumata, oldi mures, et hinged ei jäänud rahule. Pererahvas asus sööma alles pärast hingede ärasaatmist. (Šmits III, 1940: 1666–1667; Šmits IV, 1940: 1960.)
Lõunanaabrite tugevamate traditsioonide mõjuga saab ilmselt seletada meiegi simunapäeva-vanasõna lokaliseerumist Hargla, Rõuge ja Vastse liina khk. Kolmas sillutamisvormeli levikupiirkond nii vanasõna- kui laulužanris jääb eesti hingedeaja-traditsiooni dominantalale Mulgimaal ja Tartumaal. Jääb veel lisada, et F. J. Wiedemanni (1876: 371) teatel kannab hinge-kuu või hingede-kuu nimetust ajavahemik 29. septembrist 28. oktoobrini (seega mihklipäevast simunapäevani).
Usuti, et hinged saavad just sel’ päeval mööda vastvalminud ja habrast jääsilda üle vee oma paikadesse ära rännata. Selle päeva olevat hinged lahkumiseks valinud just seepärast, et see simunapäevane jääkirmetis veel nii noor ja õrn on – siis pole hingedel tarvis karta, et keegi uudishimulik siit maailmast neile teisele poole salaja järgi hiilib.
Küll aga võtsid noored neiud Simunapäeval ette teekonna ojade ja jõgede äärde, et simunapäeval paigaletarduva vee pinnalt oma tulevase kaasa peegeldust leida.
Tüdrukud teadsid, et kui antav hõbedatükk läbi selle kerge jääkirmetise niimoodi vette kukub, et ainult kukkumiskohale pisike avaus sisse tuleb ja vetepind muul moel häirituks ei saa, siis on veel eriti suurt ja pikka õnne oodata ja kõik sellel ööl nähtavad uned pidavat täiesti tõeks saama.
Vanarahvas uskus, et simunapäeval ei tohi karja välja ajada isegi kui ilmapoolest oleks saanud. Räägiti, et Siim jäätab üksiti koos muude vetega lehmade piima ka ära ja siis esimeseks jõulupühaks on piima majast läinud.
Uus aasta kui selline tuli alles palju hiljem meie maale, ennem oli ju Kuukalender, päikesekalender tuli ju tegelikult üsna hiljuti kasutusele, mingi 18 algul
Ja veel enne seda oli ju 5 päevane nädal. Arvatavasti ka soomlastel, seega 31.jaanuar kui selline tuli alles päikese kalendriga ja VANA JA ÕIGE aastavahetus oli päikese kalendri järgi 31.10. Seega mitte üldse talvisel pööripäeval, kui päevad hakkasid pikemaks muutuma. Aastavahetus polnud isegi mitte sügisesel pööripäeval, vaid aasta lõppes lihtsalt aasta oluliste põllutööega.
Mehhikos tähistatakse 1.-2. novembril Surnute Päev. Traditsioon on alguse saanud asteekide festivalist, mis oli pühendatud nende jumalanna Mictecacihuatl’ile, kes oli allmaailma ja surmajärgse elu valitseja. 1. november on lastele pühendatud, mida kutsutakse ka Süütute Päevaks või Väikeste Inglite Päevaks. 2. november on pigem täiskasvanud lahkunute ja üldisemalt kõigi surnute päev.
Nagu lugeda, on hingede aega peetud ja peetakse igal pool üle maailma – pigem näen rohkem pidustusi ja kärarikkaid tavasid – tundub, et vaikne hingedepäev on kas pigem kristlik tava, unustatud õige vana või ongi see eestlasele loomuses – pigem oma ette vaikselt ahjuaugus kükitada….
Ja see soomlaste Kekri on üsna huvitav. Sellest ka suur Halloweeni lembus, sest Halloween ju tuli Iirlastega ja Iirlased on Keltide järeltulijad ja selle tava neile tõid. Põhjamaades on
|
OSCAR-2019
|
||
M a ei oleks seda kunagi arvanud, et tuleb aeg, mil novembri teise pooles kirjutan loomade uuele karjamaale viimisest. Aga nüüd just nimelt nii ongi. Mõne päeva eest korjasime eelmiselt, 7,5 ha suuruselt karjamaalt suure osa traatidest ja postidest ära; need, mis on tee ääres ja mis jääksid lume lükkamisel ette. Kuna suve esimesel pooles kasutusel olnud maalapike nägi novembrikuu kohta väga roheline välja ja näis, et loomadel jagub seal sööta mitmeks nädalaks, kui talve tulek veelgi viibib, polnud kauem vaja mõelda – hunnikusse ladustamise asemel vedasin postid teise kohta, sama tegin traatidega. Selline pikk soe sügis kompenseerib teatud määral kehva suve, mis muutis raskeks, kui mitte võimatuks, heinateo.
Tundub, et Mõmmikul, kes ootamatult sai endale loodetust suurema naistekarja, on n-ö “käed (vms) tööd täis” , st mõni villane tütarlaps soovib tema tähelepanu. Enamus on seda vist juba saanud.
Oleme mõistnud, et elektrikarjuse puhul on kõige kindlam kasutada just nimelt traati, mitte neid nööre, kus metallikiud on imepeenikesed. Meie rõõmuks tuleb see traat ka kõige odavam. Kuna seegi karjamaa asub tee ääres, siis jätsin tee ja piirde vahele mõned meetrid. Juhuks kui talv peaks jälle ootamatult tulema, ja lähiajal peaks Eesti Energia alustama uue liini panekut, mis kulgeb vist ka tee ääres, kui plaanist õigesti aru sain. Vahemärkusena tuleb mainida, et see annab võimaluse panna kurkidele kevadel lisavalgus, ehitada kaua planeeritud tibudeputka koos soojenduslambiga, ja tegelikult annab see mu ämmale ja äiale lihtsalt võimaluse lülitada korraga sisse nii mikrolaineaahi kui kohvimasin niiviisi, et mõlemad töötavad korralikult. Vahepeal, kui lambad ja meie ilus mullikas said liikuda vaid maadel, kus süüa nappis, sai etteantud kuiv hein väga kiiresti otsa. Nüüd süüakse seda imevähe, vaid niipalju, et kõht korras püsiks. Täitsa kahju on neist lammastest, kes juba päris mitu nädalat on laudas olnud. Kui ilmad lähiajal ei muutu, siis luban, et loon neilegi võimaluse õues käia. Kitsed ei näi küll õues hulkumisest puudust tundvat, kuid kisendavad alati, kui lauda uste liikumist kuulevad. Olen nad vist ära hellitanud, ootavad head ja paremat.
Seesama ilus mullikas saab homme juba aastaseks! Uskumatu, kui kiirelt aeg on lennanud! Minu Norras elav õde saatis talle ilusa kingituse – kella, mis heliseb hoopis teistmoodi, kui lammaste omad. Mõõtsin Pärlit täna ja selle järgi peaks ta kaaluma 360 kg. Täitsa suur tegelane minu arvates. Hiljuti käis mu veisekasvatusega tegelev ja eelmisel aastal põllumajandustootja koolituse läbinud vend külas ja tema arvates olen ma oma mullikat üle söötnud. No mida ma siis teha saan? Ta on koos lammastega karjamaal, ma ei taha teda tõesti sellepärast lauta kinni kuiva heina peale panna, et ta on natuke ümaravõitu. Paaritada/seemendada on niikuinii plaanis alles aprilli lõpus, küll ta selleks ajaks sobivasse konditsiooni saab. Nüüd on näha, et vastupidiselt päris alguses arvatule tulevad tal ikka mingisugused sarved. Ilmselt mitte eriti suured, kuid need mõne kuu eest kasvama hakanud pisikesed müksud muutuvad järjest tugevamaks. Niisiis saangi endale sarvedega lehma, nagu algul soovisin, samas ei saa tema sarved liiga pikad olema, et ohtlik oleks. Kuldne kesktee. See on see rohkem kui 50-protsendine šviitsiveresus ja väike osa norra punast. Šviitsi tõug on kombineeritud jõudlusega tõug ja ju siis sellepärast meenutabki Pärli lihaveist ja näeb välja selline armsalt ümar.
Ootamatult kätte jõudnud talv on teinud jälle ruumi sombusele sügisele ning vähemalt päeval on termomeetrinäit plussis. Mingi osa lammastest ja mullikas käivad endiselt õues. Neil on võimalus varju alla minna, kuid nad näivad lageda taeva all magamist eelistama. Ühel päeval, kui tundide kaupa kallas vihma justkui oavarrest, olid nad küll õhtuks putkasse läinud. Nii et lambad tunnevad end hästi.
Viimasel ajal on meie talus sagenenud kokkupuuted metsloomadega. Jutt käib loomulikult rebastest ja kährikutest. Eelmise nädala lõpus toimus linnukarjas päris korralik tragöödia, kaotasin ühe päeva jooksul enam-vähem 1/3 linnukarjast. Juhtus nii, et erinevate asjaolude kokkusattumise tõttu jäi lauda ukse sulgemine paar tundi hiljaks. Tavaliselt pannakse see kinni 16.30-17.00 paiku, kui on just pimedaks läinud ja linnud sees. Sel päeval läksin mõned minutid enne 19.00 ja esimene asi, mis näis kahtlasena, oli asjaolu, et kaks hane kõndisid väljas, laudast üsna kaugel. Hakkasin neid taskulambi valgel lauda poole juhatama ja enne lauta sisenemist hakkasid nad eriliselt tõrkuma. Kui olin nad suure vaevaga sisse saanud, astusin ise ka lauta ja nägin šokeerivat vaatepilti – põrandal lebas erinevates kohtades nii 6-7 linnukorjust, kaelad puruks näritud ja osadel pea ka otsast. Vaatasin veidi ringi ning märkasin, et paljud linnud on üldse kadunud. Sel hetkel oleksin tahtnud, et lumi oleks maas olnud, mustal maal polnud ühtki jälge näha. Uurisin veidi laudaümbrust, et leida võimalikke peitupugenud linde või pahategijat või kasvõi linnusulgi, aga ei midagi. Järgmisel hommikul jalutasid õuel noor pardipoiss ja üks noor kotšini tõugu kana. Sultani tõugu kukk ilmus ka välja, kuid oli päris suures šokis. Ta on praegugi veidi imelik, kuid sööb ja joob. Hammustusjälgi ei ole, nii et arvan, et ta jääb alles. Seevastu kõik kolm sultani kana sai pahategija saagiks. Peale selle pardipaari, ühe kaheaastase emahane, veel ühe kana ja portsu sellesuviseid kukepoisse. Üldistavalt võib öelda, et läksid need, kes magasid maapinnal. Olen täiesti murtud, kaotasin paljud sulelised, keda on väga raske uuesti hankida. Nagu see norra valge hani või siis need armsad sultani tõugu kanakesed, kes on minu muidu kanu kartva poja lemmikud, ainsad kanad, kelle lähedusse ta minna julgeb. Ja mina veel arvasin, et kui nädala eest jahikoer järhöne kuke maha murdis, oli see katastroof! Muidugi võib arutleda teemal, et oli see siis ikka rebane, kui ma otseselt pealt ei näinud. Ega ma ei teagi täpselt, aga rebane näib kõige loogilisema variandina. Pisikiskjad nagu turkur jms vaevalt, esiteks oleks hani nende jaoks liiga suur ja teiseks nende murdmisjäljed on teistsugused. Suve lõpus said mõned kanad tõenäoliselt tuhkru saagiks, sest keegi suurem poleks sinna sisse saanud. Tookord olidgi kaelal vaid hambajäljed,mille ümber suur varavalum. Hulkuvate koertega pole meil seni eriti probleeme olnud, see tähendab et päris õuel nad ei käi. Ainsate pahategijate koertena tuleksid arvesse omad jahikoerad, kuid need olid kindlalt aias kinni. Kõne alla võiks tulla ehk kährik, aga hani on ilmselt tema jaoks liiga suur. Nii arvangi, et oli rebane.
Kähriku variandi peale hakkasin mõtlema paari päeva eest, kui leidsin kartulikottidele pealevisatud vaiba alt ühe kärnas tegelase magamas. Esimene reaktsioon oli selline, et viskasin vaiba kiirelt tagasi ja jooksin minema. Mõne sekundi pärast jõudis kohale, et sellest loomast tuleb lahti saada. Kahjuks ei olnud sel momendil ühtki meest läheduses, kellele oleksin saanud ebameeldiva ülesande delegeerida. Nii pidin ise hakkama saama. Ei hakka täpselt kirjeldama, kuid sain kiiresti hakkama. Neile, kes hakkavad soiguma, et issand jumal, kuidas sa saad looma tappa ja et ei tohi neid üldse tappa, julgen öelda, et mõnikord ei ole valikut. Jah, metsloomadel on õigus elada, kuid sama õigus on ka koduloomadel. Kui metsloom tuleb koju ja ärvardab oma olemasoluga minu peret või loomi-linde, siis tuleb temast lahti saada. Suve lõpus nägin meie lammaste karjamaal kolme metskitse, ma ei hakanud neid ära tapma, sest nad ei ohustanud kedagi. Kui minu koduloomad metsa lähevad, ei eelda ma, et nad seal ellu jäävad. Metsloom olgu metsas ja koduloom kodus. See kährik oli pealegi kohutavalt kärnas, haigus nakkab teadaolevalt ka koertele, mistõttu ei usu ma, et ta oleks näiteks hanega hakkama saanud. Kui ta pesitses talu ümbruses, oleks pidanud kuskil söömisjälgi, kasvõi sulgi olema. Kammisin päris suure ala läbi, kuid ei leidnud midagi.
Täna toimus järjekordne kokkupuude metsloomaga, seekord rebasega. Sõitsin juhuslikult meie suurest laudast mööda, kui nägin seina ääres kõndimas üht taas kord kärntõves rebast. Normaalset karvkatet ei paistnud eriti kuskil olevat. Kahjuks jõudis ta enne ära põgeneda, kui labidaga tagasi jõudsin. Võin olla kohutav inimene, kuid kaitsen vaid neid, kelle eest vastutan. Imestan, et kuidas on kõik kolm laudakassi täie tervise juures, kuna kassid armastavad ka trepil istuda ja üldse lauda ümbruses kõndida. Ju on nad piisavalt osavad või rebastele lihtsalt ei maitse kassid. Täna sai ka selgeks, et umbes nädala eest jalgsi seda teed kõndides silmatud enam-vähem karvutu rebane ei olnudki viirastus, vaid ta oligi seal. Tookord olin laudast üsna kaugel, kui teda nägin. Kui lauda juurde jõudsin, vaatasin veidi ringi, kuid rebast ei olnud. Tollal oli lumi veel maas ja nägin kanaaia taga hulgaliselt väiksema koerlase jälgi. Tean, et see rebane tuleb tagasi. Praegu on küll selline tunne, et kui mul oleks piisavalt vaba aega ja raha, läheksin jahimeeste koolitusele. Midagi peab ette võtma!
|
OSCAR-2019
|
||
Kliimamuutused on juba käes ja arvatavasti ka jätkuvad: temperatuurid tõusevad, sademete režiim muutub, jää ja lumi sulavad ning merepind tõuseb. Paljudes piirkondades sagenevad ja intensiivistuvad äärmuslike ilmastiku- ja kliimaoludega seotud sündmused, mille tõttu tekivad sellised ohud nagu üleujutused ja põuad. Ökosüsteemidele, majandussektoritele ning inimeste tervisele ja heaolule avalduv mõju ja nende haavatavus erinevad Euroopa riigiti. Isegi kui heitkoguste vähendamise üleilmsed jõupingutused osutuvad tulemuslikuks, on mõningad kliimamuutused vältimatud ning nende mõjuga kohanemine eeldab lisameetmeid.
Kliimamuutuste rängimate mõjude vältimiseks leppisid ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni allkirjastanud riigid kokku ülemaailmse keskmise temperatuuri tõusu piiramises 2 °C-ni võrreldes tööstusrevolutsioonieelse tasemega. Selleks tuleb saavutada ülemaailmne kasvuhoonegaaside heite maksimumtase niipea kui võimalik ja hakata seda seejärel kiiresti vähendama. Üksikasjalikumalt on seda teemat käsitletud ülemaailmsete kliimamuutuste poliitikas.
EL ja teised EMP liikmesriigid võtavad praegu oma kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks mitmeid eri meetmeid. Neid jõupingutusi täiendab kohanemispoliitika.
Euroopas tõuseb temperatuur kõige rohkem suvel Lõuna-Euroopas ja talvel Arktikas; sademete hulk on vähenemas Lõuna-Euroopas ja suurenemas põhja pool. Kuumalainete ja üleujutuste prognoositud intensiivsuse ja sageduse suurenemine ning muutused mõningate nakkushaiguste ja õietolmu levikus võivad kahjustada inimeste tervist. Kliimamuutused, mille tõttu levivad paljud taime- ja loomaliigid põhja poole ja mägedes kõrgematele aladele, avaldavad lisasurvet ökosüsteemidele. Kliimamuutused mõjutavad selliseid sektoreid nagu põllumajandus, metsandus, energiatootmine, turism ja taristu üldiselt; enamik prognoositud mõjudest Euroopas on kahjulikud.
Kliimamuutuste suhtes kõige haavatavamad Euroopa piirkonnad, sealhulgas linnapiirkonnad on muu hulgas
Kliimamuutustega tuleb kohaneda, ennetades kliimamuutuste mõju ja võttes sobivaid meetmeid mõju vältimiseks või vähendamiseks. Kohalikul, riigi, rahvusvahelisel ja ELi tasandil tuleb ellu viia strateegiaid ja meetmeid. Selle teema lõimimine teiste poliitikavaldkondadega on oluline ja seda tehakse üha rohkem, näiteks sellistes valdkondades, nagu ökosüsteemid ja veemajandus, katastroofiohu vähendamine, rannikualade majandamine, põllumajandus ja maaelu areng, tervishoiuteenused, linnaplaneerimine ja piirkondlik areng. Meetmed hõlmavad tehnoloogiameetmeid, ökosüsteemipõhiseid meetmeid ja käitumuslike muutustega tegelevaid meetmeid.
Euroopa Komisjon avaldas 2013. aasta aprillis ELi kliimamuutustega kohanemise strateegia. Strateegial on kolm põhieesmärki:
liikmesriikide meetmete toetamine: kõiki liikmesriike julgustatakse vastu võtma põhjalikke kohanemisstrateegiaid ja eraldatakse rahalisi vahendeid eesmärgiga aidata neil arendada oma kohanemissuutlikkust ja võtta meetmeid. Toetatakse kliimamuutustega kohanemist linnades, algatades „Linnapeade paktil” (alates 2015. aastast liidetud „Linnapeade paktiga kliima- ja energia kohta”) põhineva vabatahtliku tegevuse;
kliimamuutustele vastupidavuse tagavate meetmete võtmine ELi tasandil, toetades veelgi kohanemist peamistes mõjutatavates sektorites, nagu põllumajandus, kalandus ja ühtekuuluvuspoliitika, tagades Euroopa taristu suurema vastupidavuse, ning soosides kindlustuse võtmist loodus- ja inimtegevusest tingitud katastroofide vastu;
Üha suurem hulk EMP riike on vastu võtnud riikliku kohanemisstrateegia ning mitmed on töötanud välja ja rakendanud riiklikud kohanemise tegevuskavad. Strateegiaid ja meetmeid on rakendatud ka paljudes linnades ja rahvusvahelistes piirkondades kogu Euroopas, sealhulgas Läänemere, Karpaatide ja Alpide piirkonnas.
EEA toetab kliimamuutustega kohanemise meetmete väljatöötamist ja rakendamist Euroopas, kliimamuutustega kohanemise ja katastroofiohu vähendamise eesmärgiga ELi poliitika kujundamist ja pikaajaliste strateegiate väljatöötamist, pakkudes asjakohast teavet. EEA teave (tähelepanekud, prognoosid, näitajad, hindamised) käsitleb eelkõige kliimamuutusi, mõju, haavatavust ja kohanemismeetmeid Euroopas.
EEA teeb tihedat koostööd Euroopa Komisjoniga (kliimameetmete peadirektoraat, Teadusuuringute Ühiskeskus, Eurostat), ekspertidega oma Euroopa teemakeskusest kliimamuutuste mõju, haavatavuse ja kohanemise alal (ETC/CCA) ning EMP riikide võrgustikuga (Eionet). EEA teeb koostööd teiste hulgas ka Copernicuse kliimamuutuste teenistusega, Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskusega (ECDC), Maailma Terviseorganisatsiooni Euroopa bürooga, Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooniga (OECD) ja valitsustevahelise kliimamuutuste rühmaga (IPCC).
EEA põhitegevus on Euroopas avalduva kliimamuutuste mõju ja sellega seotud haavatavuse hindamine ning riiklike, linna- ja sektoripõhiste kliimamuutusi käsitlevate strateegiate ja tegevuskavade analüüsimine. EEA peab ja haldab ka kliimamuutustega kohanemist käsitlevat Euroopa veebisaiti Climate-ADAPT.
|
OSCAR-2019
|
||
Film kui visuaalne kunst ei pääse ruumist ehk siis teadlikult komponeeritud kaadritest üle ega ümber. Ometi ei hakka paljud eesti filmid silma arhitektuuriteadlikkuse ning kohatundlikkusega: nii võib ka realistlikus laadis teoses ühest uksest pääseda mitmesse kohta, Pelgulinna ukse taga on ühtäkki city ning vähegi tähelepanelikku vaatajat häirivad suvaliselt ja ehituslikult kakofooniliselt, et mitte öelda käpardlikult kokku pandud linnamaastikud. Siiski on ka õnnestunumaid ruumide sulameid, kus imagoloogia ning elustiili kujutamine mõjub terviklikult – võtkem kas või „Õnnelind flamingo“ või „Sügisballi“. Arhitektuuri ning linnaruumi pole omaette väärtusena just ülemäära portreteeritud. Arhitektuurifilmide hulka liigitub mõni üksik (aasta parimaid ehitisi ning mõnd probleemset hoonet tutvustav) lihtsakoeline dokumentatsioon ning mööndustega mõned harvad arhitektidest tehtud portreefilmid (näiteks Peeter Brambati ja Toivo Tammiku ülevaade Toomas Reinust). Nii tundubki mõttevälgatus, et Balti filmi- ja meediakooli ehk BFMi tudengid võiksid lühifilmides maju portreteerida, väga vahva. Seda nii vaataja seisukohast, kes kogeb üllatust, kui ka üliõpilase vaatenurgast, kes õpib ehk midagi Kalle Vellevoo käe all juurde ja hakkab uuemaid ehitisi hindama ja paremini tajuma.
Ikkagi paistab mulle, et paljud noored tegijad tehiskeskkonda veel väga julgelt kasutada ei mõista. Näib, et nii mõnelegi tegijale ei paku arhitektuur ise erilist pinget ja pole vahet, kas vaadeldakse maja või hoopis maasikat – kaamera libiseb objektist raugelt üle ega tungi „sügavustesse”. Ilusast pildikeelest hoolimata jääb pinnapealseks „Õhuloss”, kus väike poiss leiab eest Lennusadama vesilennukite angaaride iselaadse muinasjutumaa. Kui „Polaarekspress” viis Jõulumaale ning ühes teises loos pääseb riidekapist kergelt õõvastavasse Narniasse, siis Marleen Roosna hõrkude lumiste väljadega raamistatud salapärases hoones tõuseb udu ning allveelaeva pardal mängivad muusikud, mis kipuvad stereotüüpselt seostuma Titanicu põhjaminemisel mänginud orkestriga. Võimsatesse koorikbetoonkatusega angaaridesse Koko arhitektide loodud Eesti efektseim elamusmuuseum ei näe filmis kahjuks just ülearu maagiline välja ning tuleb tõdeda, et ka praegu samas kompleksis kasutatud audiovisuaalsed efektid (ülelendavad lennukid või röntgentegelased laevas) on palju mõjusamad. Tulemus meenutab vägisi turvalist reklaamfilmi.
Arhitektuuri mõttes veelgi tühjem tundus aga Jānis Rižovsi „Disainimajakas”, kus samanimelisest Kuressaare ametikooli hoonest (arhitektid Martin, Raili Hurt, Päärn Volk), millest lugu inspireeritud, sai sotti alles lõpukaadrites. Kummituslike tegelaste kaudu inimeste objektistamise ja tahtliku esemestumise idee pakkus siiski kaasamõtlemise ainest.
Doris Tääkri „Maja, mis peegeldab ajalugu” avab samuti imaginaarse maailma ning Kavakava arhitektide kavandatud Tartu ülikooli Narva kolledži koristaja (Helene Vannari) saab osakeseks tänaseks hävinud kaunist linnast. Vaadates küll silma tõsiasjale, et piirilinnas pole enam suurt alles ei barokki ega ka suurt traditsioonitruud mitmenda-põlve linlast, morjendab ometi see, et uues hoones nähakse ikka pigem börsihoone ja nõnda ka kogu möödaniku surilina, mitte ei huvituta eesti arhitektuuri tähtteose enese väärtusest.
Anna Hintsi „Tõus ja mõõn” algab paljulubavalt. Kummatigi ei jõua autor Vilsandi päästejaama puidufaktuuri kogemise juurest Emil Urbeli loometeed viimasel kümnendil palistanud arhetüüpsetele paadikuur-elamutele omase seisundini.
Filmis „Kolmas” avaneb ehitis seevastu täiel määral ja iseloomulikult. „Lähtusin vahetult hoone enda arhitektuurist – Tartu tervishoiu kõrgkooli ümbritsevatest ühiselamutest ning sellest tulenevalt piiratud, valvamise või vaatlemise tundest. Maja pakub võrratu futuristliku üllatusmomendi: selle sisemuses peituvad koridorid ning värvilahendused on justkui loodud majas kõndimiseks või, nagu see on minu filmis lahendatud, kellegi jälitamiseks. Seega võib öelda, et hoone arhitektuur oli inspiratsiooni lähtekoht ning lõpliku idee alus,” on avanud Maria Reinup ise oma kontseptsiooni (stsenaariumi kaasautor Greta Varts). Režissöör näitab nii nihestatud kummastust ja linlikku üksildust, mida kogeb Siiri Vallneri ja Indrek Peili kavandatud maja terrassil, kui ka sisearhitekti Tarmo Piirmetsa abil saavutatud egotrip’ide jaoks täiuslikku interjööri, kus igast hallist hiirekesest saab murdja. Muusika rütmis (Anders Trentemøller, Sune Rose Wagner) jahitakse kitlis, joonsukkades ja kõrgetel kontsadel seksapiilset kulgejat (Kairit Krass). Too läbib maja efektsemaid paiku – lilla auditoorium, futuristlikud koridorid, helesinine tualettruumide ala – ning jõuab lõpuks kiiskavpunase trepikojani, mis avaneb justkui lõbujanune põrgusuu. Pinge on üles kruvitud, ent meesvaatajate kurvastuseks saabub siivutu lesbipeo (enamik õppuritest on ju naised) ootamatu puänt.
Väga vaimukas ja küps on Andrew Bondi „Tsoon”, sõbralik pila filminduse ja „püha lehma” Andrei Tarkovski teemadel. Bond leiab, et lühifilmi-idee oli kohapeal olemas: „Meie armastatud professor Jüri Sillart ütles ikka, et filmimine on nagu „Stalkeri” tsoon. Kõige kiuste uuritakse tundmatut ja otsitakse elu mõtet, võib murda ka kaela; või kui on midagi erilist hingel ja raasuke õnne – tulla võitjaks. Tarkovski on ka üks lemmikumaid filmirežissööre Eestis (mitte minu lemmik, eelistan raamatut) ja BFMi tudengifilmid avaldavad talle sageli austust. Mul oli ka teisi ideid, aga eelistasin teha maja ja selle autorite kulul nalja. See on mu loomus: pean end triksteriks – minu žanr on komöödia. Nii otsustasin vältida igasugu solvanguid.” Tudengitele kodusest BFMi majast saab Arkadi ja Boriss Strugatski lühiromaanist „Väljasõit rohelisse” (1971) pärit paranoiline ja paranormaalne Tsoon, kuhu suundub lootusetus seisus, ent ometi imet uskuv filmitegijatest reisiseltskond (osades Ivan Pavljutškov, Martin Ilves, Sander Veskla). Nihestatud retrolik ja klassikule otseselt viitav filmikeel ning toimuva – naeruväärse tegevuse – tõsisus on ääretult naljakas. Näiteks läbitakse tohutult dramaatilisel viisil ukseni suunduv tilluke koridor.
Praeguste plaanide kohaselt peaks sellesarnaseid väljakutseid BFMi üliõpilastele antama ka tulevikus. See süstib lootust, et kuigi moodsat (ja tegelikult ka vanamoodsat) arhitektuuri meil ikka suurt ei tunta, siis ei jookse kas või sunniviisil ümbritseva tundmaõppimine mööda külgi maha ning eesti filmi võttepaigad ei piirdu edaspidi ainult ohutu kodutanumaga, vaid sinna mahub ka keerukamaid maju, mida mõistetakse kasutada ka sisulises mõttes, mitte ainult pasliku dekoratsioonina.
Kui viimasel ajal on kurdetud uue ja elulise eesti proosa vähesuse üle (sest eks vahepääl tulnu seostu suuresti maagilise realismi või ulmega), siis viimased sündmused näitavad kõike muud. Olulisim erijoon uue laine juures on ilmselge: meil on küpsemas esimene postkenderlik põlvkond prosaiste-romaanikirjanikke, kes ei kujuta eesti kirjandust ilma Kenderita enam ette. Nüüd on pinnas, millel elukujutusega edasi liikuda. Nihe on sarnane tollele, mis kunagi leidis aset ehk Undi või hiljem Muti tulles. Või Õnnepalu, Sauteri, Kivirähki puhul. Kuigi neil on selget ise loovat fänn-konda ehk vähem, on igaüks neist toonud kaasa nihke stilistikas või temaatikas, seni eesti kirjanduses puudunud elik kasutamata võimaluse.
Kenderi-generatsiooni, keda just tema maskuliinne, jõuline, sirgjooneline, vaba olekuga, robustne ja lohakalt/kaunilt jutustav kuju innustanud on, saame lähitulevikus näha. Kender on loonud omamoodi standardi, mida on võimalik matkida. Aga eks igas imetlevas tulekus on ka kübeke isatappu. Miski ei ütle, et mõnd kirjanikku austanud autor ise hoopis teist teed ei vali.
Sass Henno kirjutab ilmselgelt pärast Kenderit. Mitmes võtmes. Ta on hoopis teise generatsiooni esindaja, räägib nende elust, keda ma meelevaldselt d-generatsiooniks olen kutsunud. Uus eesti generatsioon, kes ei seosta oma probleeme ja elu nihkeid enam niivõrd nõuka-perioodiga ja kultuuriväänatusega, vaid elab reaalses kapitalistlike suhetega, oluliste illusioonideta maailmas, kus autoriteediks see, kes sust millegi arvestatava poolest mängus üle või keda sa ise mingil põhjusel austada võtad, mitte aga ühiskonna hierarhiate ?loomulike? austusahelate tipud nagu vanemad või õpetajad või nt vanemad inimesed laiemalt. Selle maailma väärtused, tegevusväljad on teised, aga vähemasti ? nagu näitab ka Henno ? mingid püüdlused, ihad, lootused on vägagi sarnased neile, mis omadega ummuksisse jõudnud põlvkondadel enne neid. Ka või tol löödulgi ? beat-sugupõlvel.
?Mina olin siin? on noorteraamat elik raamat teismeliste tunnetest, mis muidugi oluline, sest need on ühtaegu küll ülepaisutatud ? iga sündmus, tundevärahtus on suur traagika ?, teisalt aga on tajud, empaatiavõime ja meele avatus suuremad; kolmandaks, ta ju kirjeldab valusaid asju! Noorte inimeste uppumist probleemidesse ja meeleheitlikku pääseteede otsimist, armastuse võimalikkusega heitlemist. Ta harutab lahti neid puntraid, mis viivad meid tagasi mõistmiseni. Ehk mitte-andestamiseni, leppimiseni, aga mõistmiseni sellest, kus peituvad mõnede valukohtade, öiste hirmude, meediaperversiooni jms juured.
Kummalisel kombel ei laiene nooruslik avatus siin tegelaste silmes inimkonnale üldiselt. Puudu jääb teatav tolerants: katse mõista neid, kes enam-vähem esimesena süüdi kuulutatakse ? nt vanemaid, kes pole suutnud oma rolli täita, oma vastutust kanda, teiste eest seista, väärtushinnanguid ehitada, näidata usku armastusse. See viimane on ehk valusaim. Nagu Henno raamatuski, napib Eestis üldse neid, kes tuleksid perest, kus on osatud armastada.
Neid küsimusi on ilmselgelt nähtud kenderliku ülbuse võtmes ? see on teatav üleolekukategooria, mis lubab tegelastel ühiskonna idioodid (kelleks satuvad olema kõik, kes pole peategelase moodi või talle armsad) kuradile saata, lootusetuks värdjakarjaks kuulutada. Mitmes kohas kordub peategelase Rassi või jutustava hääle suust refräänina: kui te sellest ise aru ei saa, seda ise välja ei mõtle, siis olete nii lollid, et teile pole mõtet rääkidagi. Maailm on esmapilgul egoistide liit, kuigi viitab ka millelegi muule, kaastunde või mõistmise võimalikkusele, ehkki see on privilegeeritute õigus. Samas laieneb Henno humaansuseiha hetkiti ootamatult universaalseks, vähemalt meie kultuuriruumis kõiki puudutavaks.
Võrreldes Kenderi ?Check Out?i? või Ellise ?Ameerika psühhopaadiga? ei ole perversioon Hennol eesmärk omaette, seda ei naudita, see ei ole peategelas(t)ele võimalik nauding või enese väljaelamise moodus. Perversioon, täpsemini seksuaalvägivald, on pigem õudu ja vastikust tekitav, see omistatakse läbinisti ebameeldivaile, heroiseerimata tegelastele, kurikaeltele. Seksuaalses plaanis on ?Mina…? pigem kasinusele, eetilisusele pürgiv romaan, mis eelistab romantikat, tegelaste romantilist (kuigi lootusetut või rüvetatud) püüet välja üksildusest, varjule armastusse. Ideaal on siiski perekond, s.t vähemasti kahe inimese tingimusteta ühtekuulumine. Seepärast on ?Mina…? kohutavalt eetiline teos, absoluuti taotlev. Sellel, et kesksed tegelased tegelevad narkoäriga, on harjunud varastama, alkoholi ja drooge tarbima või vägivallatsema, pole ülima püüdluse kõrval tähendust. Võib just nimelt olla, et üllas püüdlus on eesmärk omaette, raamatu üdim lausung ? lunastuse leidmise võimalus.
See avaldub esmalt just peategelase suhetes naistega, mis leiavad põhiosas aset just ta enese pääs. Romantilised hinnangud, armastuse kujunemine, selle vaatlemine ei ole sageli seotud reaalsete asjaoludega, vaid labiilses vaimus toimuvate illusoorsete sündmuste, otsustustega. Ning kui hetkiti mängibki autor võimalusega, et meid püütakse panna imetlema järjekordset ideaalitut antikangelast, siis liiga võimas ja kaasahaarav on selleks juhtum Hannaga, ?rajooni autoriteedi? seksuaalselt ära kasutatud väikse õega, kelle Rass puhtast kaastundest, tundelisest otsustusest ja ehk pisut ka süümekatest tingitult oma kaitse alla võtab, oma perekonnaks kuulutab.
Kui vaadelda romaani õhkkonda, võimalikke arenguteid, siis tegelikult meenub enne Kenderit hoopiski Mihkel Samarüütel, tema romaan ?Evol?, üks jõulisemaid ja panoraamsemaid ühiskonnakujutusi, mille suurem mahamagatus on tingitud ehk vaid Samarüütli julgest ümberkäimisest modernistlike võimaluste ning kirjakeelega. Sarnaseim neis kahes loos on rusutus, rusutud olu, lootusekoldeid järjest kustutav sündmuste jada, mis ei jäta palju võimalusi eluga ? kõige laiemas mõttes ? välja tulla.
Osalt tekib see atmosfäär Hennol ka teatavate droogide domineerimisest tolle amfi- ja ecstasy-generatsiooni maailmas, mis kujundab loo lausa omamoodi eesti vasteks ?Trainspotting?ule?. Henno kirjeldab aega, mil tarbimisharjumused ja mõnuainetekultuur Eestis muutusid, isegi kanep kuulutatakse siin juba vanamoodsaks ja mõttetuks aineks.
?Mina…? muudab oluliseks ka ta argiajalooline väärtus, see korvab tolle tühimiku, mis valitses terava ja põneva kirjelduse osas ühes ajahetkes uue Eesti elus. Kui võrrelda, siis just sellega tegeleb nt ?Iseseisvuspäev? ja veel mõnigi Kenderi romaan. Sellega tegeleb ajuti ka Teder oma novellides. See on too osa me elust, hilisema identiteedi ja ilme kujunemisest, mida ajalooarhiivid ja statistika talletada ei saa, meedia oma tühisuses lihtsalt ei suuda. Ikkagi veel vajatakse kirjanikke nii lihtlabaseks asjaks nagu ajaloo võimaliku näo salvestamine.
Henno puhul hakkab eriti silma detailide ja (tegutsemis)tehnikate kirjeldusrohkus, mis teeb asja omamoodi ?päti käsiraamatuna? loetavaks, sellise ohutuma ?terroristi käsiraamatuna?, sest kõiges ei juhita siin sugugi lõpuni. Hea mustkunstnik jätab ka triki seletamisel miskit enese teada, aga leidlikke lahendusi, hoiatavaid kuriteonäiteid on siia hulgi kogutud. Seda võiksid lausa mendid lugeda, kuigi nad peavad arvestama, et neid igal sammul solvatakse. Sest kirjanduslik/esteetiline isatapp on üks asi, mänguline võimalus, ent palju realistlikum ja valusam on peategelase vaade omaenda politseinikust isale, mis kujuneb omamoodi raamatu võtmeks, loo elementide seletuseks.
Muide, too hetkiti valitsev teismeline lihtne anarhism, võimu ja korra vihkamine, on samas ihalus tolle korra järele: peategelase unistuseks (peale perekonna) on teha head, saada arstiks, aidata inimesi süsteemi sees.
Üks asi, mis hakkab Henno kirjeldavas realismis häirima, on pidev märke (kaubamärke jms üldtuttavaid tähistajaid) mööda liikumine. See on muidugi tollele kirjelduslaadile omane, aga mõjub omakorda ahistavalt: kuidas saab absoluudi otsimisel takerduda nii tähtsusetusse?. Muidugi on see üsna realistlik, omal moel taas kenderlik, ellislik. Aga siiski tüütu.
Kõige selle suure ja laiahaardelise varjus on Henno siiski lihtsalt hea tähelepanelik proosakirjanik, sest tähelepanelikkus võiks siin olla isegi esmatingimus. See olnuks hää raamat ka siis, kui saanuksin rääkida vaid järgnevast lõigust (leheküljed on romaanis tähistatud mitte numbrite, vaid kellaaegadega, nii et otsige kuskilt keskelt üles 7:19): ?See aeg, kui sügis muutub talveks, kestab vaid mõned päevad. Kui sa selle aja ära tunned, ei häiri sind kunagi, et sellel maal, kus sa elad, on liiga külm, liiga sombune või liiga masendav elada. Inimesed lihtsalt vinguvad, sest nad ei oska end maailma vääramatute seaduspärasustega sünkroniseerida. Ja süüdistavad oma alaarenenud kohanemisvõimes kümmet muud asja, kuid mitte iseennast.?
|
OSCAR-2019
|
||
Talunik Jaan Sink on nördinud, et bürokraatiamahukaks muudetud kütuseostmise peale nii palju väärtuslikku tööaega kulub.
Maksu- ja tolliameti hiljuti käivitunud uus aktsiisikaupade tollijärelevalve süsteem (JVIS) on erimärgistatud kütust ostnud Saaremaa talunikele põhjustanud vähemalt esimesel kasutusel aja- ja närvikulu.
Ehkki maksu- ja tolliameti (MTA) hinnangul toob uue süsteemi kasutuselevõtt kliendile kaasa läbipaistvama, kiirema ja kvaliteetsema teeninduse, võivad tehnilised vingerpussid teha moodsatest lahendustest stressirohke protseduuri. Näiteks Kõljala talumehe Kalev Trei esimene kokkupuude erimärgistatud kütuse hulgiostmiseks MTA veebikeskkonna kaudu kujunes kolm päeva väldanud närvesöövaks katsumuseks.
“Kõige hullem oli see, et mul ei ole e-allkirja, tegin volituse oma abikaasa nimele, et tema oleks kütuse vastuvõtja,” rääkis Trei. “Võttis kolm päeva, enne kui asjaga ühele poole sai, ka e-avaldus ei tahtnud mitte kuidagi arvutis läbi minna.”
Kalev Trei pidi tollile kütuseostu deklareerima vaatamata sellele, et kütus oli ostetud tegelikult möödunud aastal, kuid jäetud kütusefirmasse hoiule. “Minu arusaam on selline, et kui mina olen tarbija ja kauba eest maksja, siis milleks on minul vaja veel täiendavaid deklareerimisi. See on kauba maaletooja rida ja arutagu neid asju temaga,” leiab Kalev Trei.
Ka Orissaare talunik Aarne Põri oli pettunud, et pidi tollile taotlust esitades istuma mitu head tundi arvuti taga ning muud tööd seetõttu pooleli jätma. “See on üks paras jama, ma ei tea, kellele seda vaja on,” kommenteeris Põri.
Nii Kalev Trei kui ka Aarne Põri arvasid, et riik peaks erimärgistatud kütuse müümisel põllumeeste jaoks bürokraatiat vähendama. “See on ju teada, palju kütust kulub põllumajandusliku maa hektari kohta, milleks on vaja seda sinist kütust. Tuleks võimaldada vastavalt hektarite arvule osta kütet soodsama aktsiisiga,” rääkis Kalev Trei.
Valjala talunik Jaan Sink oli pahane, et maksu- ja tolliamet jättis uue süsteemi kasutuselevõtu selgitustöö sisuliselt tegemata. “Nad oleksid võinud mulle kirja saata koju, et 1. juulist toimub kütuse tellimine teistmoodi, ja selgitada, kuidas seda täpselt teha,” lausus talunik.
Jaan Singi sõnul sai ta uuendusest teada möödunud reedel, kui telefoni teel Saare Kütusele tellimuse esitas ja hulgimüüja talle uutest reeglitest teada andis. Kuna Singil puudus maal internetiühendus ja põllul oli kiire töö käimas, lükkus tellimuse esitamine internetis nädalavahetuse peale.
“Pühapäeval läksin internetti, et taotlus kinnitada. Arvasin, et on ainult kinnitamise vaev, aga seal on terve rida igasuguseid koode ees. Viidet erimärgistatud kütuse ostmisele ei olnud aga kusagil,” rääkis taotluse esitamise pooleli jätnud Sink.
Esmaspäeva hommikul läks Sink tollibüroosse, kust saadud juhistega asus kodus veebikeskkonnas taotlust esitama, kuid millegipärast arvuti taotlust ei kinnitanud.
“Helistasin tagasi, ametnik telefoni otsas juhendamas (telefoniraha muidugi minu kulul!), mässasime veel pool tundi, kuid tulemust ikka ei olnud,” rääkis Sink, kes seejärel läks uuesti büroosse, kus selgus ka probleemi põhjus. Tõrke põhjustas asjaolu, et Jaan Sink kui FIE üritas taotlust esitada ärikliendi lingi alt, kuid antud taotlus tuli esitada eraisiku lingi alt.
Singi sõnul on arusaamatu, miks tema kui miljonikroonise käibega tootja, kes seni on kõiki oma maksutoiminguid teinud ärikliendina, peab kütuse ostmiseks esitama taotluse erakliendina.
“See on programmeerimistehniline probleem. Kui riik tahab anda kodumaistele programmeerijatele tööd, siis andku, aga tehku töö ka korralikult, nii et asi toimiks,” leiab talunik. Häiriv on tema sõnul ka see, et MTA leheküljel on olulised viited, mis taotluse esitamisel edasi viivad, ära peidetud, samal ajal kui väheoluline info on väga suurelt esile toodud.
Maksu- ja tolliameti meediasuhete peaspetsialist Annely Erm ütles Saarte Häälele, et kui eraisikul puudub võimalus interneti pidevaks kasutamiseks, siis saab ta koostada ja esitada lähimasse MTA teeninduskeskusse paberkandjal volituse, kus ta volitab müüjat aktsepteerima ostutehingut tema eest. Volituse võib saata ka digitaalallkirjastatult elektronpostiga oma regiooni maksu- ja tollikeskusse. MTA ametnik kontrollib seejärel andmed ja annab infosüsteemis müüjale vastava õiguse.
Müüjaks võib olla iga majandustegevuse registris (MTR) registreeritud äriühing või tankla, kus erimärgistatud kütust müüakse. Ärikliendi puhul kehtib sama volituse nõue nendele, keda ei ole B-kaardile kantud.
Lisainformatsiooni infosüsteemi ja kasutajaõiguste taotlemise kohta leiab MTA kodulehelt http://www.emta.ee/index.php?id=26949 . Kui isikul ei ole e-maksuameti/e-tolli kasutamise lepingut, siis tuleks see enne JVIS-i kasutajaõiguste tellimist sõlmida. Võimalused lepingu sõlmimiseks leiab siit: http://www.emta.ee/index.php?id=14414 .
Küsimuste korral võib pöörduda JVIS-i kontaktide poole (http://www.emta.ee/index.php?id=26971 ). E-maksuameti/e-tolli kasutamise kohta saab nõu küsida telefonil 88 00 815, samuti võib helistada tolliinfosse numbril 88 00 814.
|
OSCAR-2019
|
||
Soomes jagunevad üliõpilased osakondadesse (Osakunta) peamiselt maakondade järgi ning erinevalt eesti üliõpilasorganisastioonidest, kus valdavalt on tegu kas mees- või naisorganisatsioonidega, on osakonnad segaorganisatsioonid. Nii koondubki Karjala osakonna tegevus põhjakarjalaste vaba aja sisustamise ümber. Karjalainen Osakunta juured ulatuvad 16. saj lõppu, mil kõik Ida-Soome, Sava ja Karjala üliõpilased moodustasid ühe tervikulise "rahvuskonna", keda tunti nime all Viburgienses. 1905 jaguneti peamiselt organisatsiooni suuruse tõttu Savo ja Karjala osakondadeks.
Korp! Vironia ja Karjalainen Osakunta vaheline sõprusleping sõlmiti 28. veebruaril 1930. aastal. Peaaegu igal tähtsal Vironia üritusel võib näha Karjala Osakonna värvides üliõpilasi ning ega Vironiaski ei jäeta enamasti kasutamata võimalust külastada meie sõpru teisel pool Soome lahe.
Västmanlands-Dala nation on vanim siiani tegutsev natsioon Uppsalas, asutatud 1639 Västmanlandi ja Dalarna maakondade tudengite poolt. Kuna transport oli tol ajal kallis, siis kujunes sellest kohtumispaik maalt tulnud tudengitele, end koduselt tundes säilitati traditsioonid ning arendati seltsielu. V-Dala, nagu teda lühendatult kutsutakse, täidab ka täna seda funktsiooni, kuigi vaid 2/3 liikmetest on nimetatud maakondadest. 4500-ni ulatuva liikmeskonnaga on ta suuruselt teine natsioon Uppsalas, mille tihe üritustekava sisaldab regulaarseid tantsu-ja muusikaõhtuid ning stiilipidusid, millest osa on avatud ka külalistele. Lisaks sellele tegutsevad kõikvõimalikud huviringid, tegeletakse spordiga ning antakse välja oma ajalehte. Spetsiaalne töögrupp tegeleb välistudengitega, abistades neid olmes ning tutvustades Rootsit, Uppsalat ning V-Dalat vahetusüliõpilastele.
Sõprusidemed V-Dala ja Vironia vahel on kujunenud välja ilmselt sellel ajal, kui Vironia peakoondis asus Rootsis. V-Dala on ka Karjalainen Osakunta sõprusorganisatsioon. Käiakse teineteise aastapäevadel Tallinnas ja Uppsalas, aktiivsemad meist on osalenud koos V-Dalaga ka Uppsalas toimuvatel üliõpilaste kevadpäevadel.
Korp! Selonija oli esimene Riia Polütehnikumi juures tegutsenud baltlaste korporatsioon. Tervelt 17 aastat kulus enne kui peamiselt saksa korporatsioonidest koosnev C!C! neid ametlikult tunnustas. Sõprussidemed on kestnud Riia-ajast tänaseni ja selonused on korp! Vironia üritustel oodatud ning igapäevased külalised.
Loetud päevad pärast korp! Vironia asutamist Riias loodud lätlaste korp! oli kolmas baltlaste korp!. Lätlastest üliõpilaste arv Riia Polütehnikumis kasvas kiiresti ja korp! oli talupoegade lastele võimalus sulanduda Riia akadeemilisesse seltsiellu. Korp! Vironiat ja Talavijat seovad juba sajandipikkused sõprussidemed ning koos korp! Selonija peetakse igal aastal 3-e korporatsiooni vahelist korvpalliturniiri.
Arkonia on vanuselt teine seni tegutsev korporatsioon Poolas. Korporatsiooni kuldaastateks kujunesid 1920 -1939. 1945 -1990 oli tegevus kodumaal peatatud, kuna kommunistlik võim keelas sedaliiki organisatsioonid kui režiimi ohustavad. Sellele vaatamata toimusid vilistlaste iga-aastased kokkusaamised Varssavis ning Londonis. Taasasutatud 1990. a pärast kommunismi kokkuvarisemist.
Arkonia liikmeskonda kuulusid peaasjalikult poola mõisnike pojad, kes hoidsid aristokraatset, viisakat, taktilitundelist ja peent käitumismaneeri. Arkoonlased ei hoolinud saksa korporatsioonide joomakultusest ja buršikostiteedist, mis sageli kaldusid liialduste poole, ning toetasid soojalt ka teiste väikerahvaste aatelisi taotlusi. Just Arkonia eeskuju ja heatahtlik suhtumine mängis olulist rolli Vironia mentaliteedi väljakujunemisel enne ametlikku kinnitamist. Korp! Arkonia käes oli ka Riia C!C! presiidium õppeaasta 1900/01 sügissemestril, mil ametlikult tunnustati korp! Vironiat teiste Riia korporatsioonide poolt.
1883. a Riia Polütehnikumi juures asutatud, kuid pärast I Maailmasõda Poolas tegevust jätkanud korporatsiooni seovad korp! Vironiaga sõprussidemed Riia C!C! kaudu. Lisaks sõlmiti 24. veebruaril 1936 sõprusleping. Teise maailmasõja aegsed segaduse paiskasid korp! Welecja liikmed laiali mööda maailma. 29. märtsil 2003. a toimus Varssavis Welecja 120. aastapäevale ja aktiivse tegevuse taasalustamisele pühendatud kommerss.
1880. a Riias asutatud korporatsioon ühendab vene keelt kõnelevaid läti meestudengeid. Frat! Arctica on ainus vene meeskorporatsioon, mis on taastatud pärast Teist maailmasõda. Frat! Arctica ja Vironia vahelised suhted põlvnevad Riia C!C! aegadest, mille kinnitamiseks allkirjastasid korp!korp! Vironia ja Fraternitas Arctica 6.novembril 2010.a Riias korp! Frat! Arctica 130. juubeliaktusel kartelllepingu.
Korp! Concordia Rigensis on hetkel üks vanimaid tegutsevaid baltisaksa tudengiorganisatsioone. Pärast teisest maailmasõjast tingitud pausi jätkati tegevust 1956. aastal Hamburgis. Peamiselt kohtutakse iga-aastasel suurel balti-saksa korporatsioonide ühispeol, Balti Rahvaste Kommersil, mis toimub järgemööda Eestis, Lätis, Poolas ja Saksamaal.
Asutatud 22. märtsil 1915. a Tartus korp!korp! Vironia, Fraternitas Estica, Sakala, Ugala ja Rotalia poolt, koondab ühe katuse alla eesti meeskorporatsioone.
|
OSCAR-2019
|
||
Just täna sain jälle uudiseid. Seesamune et on ju ennegi siin blogis “Saladuste” formaadi, stilistika ja saatepea ümber vesteldud, ja nüüd tõepoolest asi muutub. Osalt meie tahtsi, aga osalt ka Kanal2 tahtsi.
Meie tahtsi: muutub saatepea ja vahetekstid. Uue hooaja plaan oli igas saates teha 1 realistlik ja 1 tondilugu (sest meile kirjutatakse ka kummituslugusid).
Kanal2 tahtsi: saade muutub pooletunniseks (endise tunni aja asemel) ja igas saates tahavad nemad näha vaid 1 lugu.
See-eest tahavad ka kevadeks uut hooaega. St enam ei ole nii et, sügisel mängitakse uus hooaeg maha ja kevadel korratakse seda. VAID. Kevadel tuleb päris uus 12-saateline hooaeg, á 30 minutit.
Ühesõnaga nüüd ongi segadus, sest sügiseks on juba nagu midagi valmis tehtud ja üles võetud, aga nüüd tuleb hakata lõikama-kleepima, võib-olla juurde filmima jne.
Hea asi on muidugi see, et loo mahamängimise aega hakkab natuke rohkem jääma ja režissööridel on võimalus natuke rohkem ilu ja kunsti teha kui seni.
Aga mina siin lõpetasin eile taas ühe lasteraamatu käsikirja. Uhke ja võidukas tunne oli, sest seda oli suhteliselt keeruline teha (ei ole päris selline laste-ilukirjandus, vaid sutsu muu asi). Ei teinud endale, vaid sellepärast, et telliti.
Eks paistab. Rohkem rääkida ei julge. Võib-olla sellepärast kisuvadki asjad metsa poole, et ma muudkui räägin siin, mis ma kõik teen ja mis plaanid on. Aga vanad eestlased teadvad: kõik, mis kaagutad, käib kukele. Äkisti on neil õigus.
Sellest ma ikka võin rääkida, et eile olime ema juures puudeveotalgutel. Koos venna ja vennanaisega müttasime ja vedasime-ladusime. (Huvitav, kas see meie viimane riit kukub ümber jõulude paiku või peale uut aastat?) Pärast puupepri täis ja higised, kütsime veel sauna. Ema praadis lesta ja tegi magustoitu kah. Mustsõstra-mannavahtu. Te ei tea, kui hea see oli.
Ma olen saanud oma vastused ja pildi kokku. Mäletate küll, lubasin teilegi siin lõpuks ülevaate anda. Ja väga kokkuvõtlik ülevaade kõlaks nii: tollane projektijuht ja Eesti Ajalehtede kirjastuse vanemtoimetaja Kadi Kaljola, kes 2011. aastal selle töö kirjutamiseks minuga kokkuleppe sõlmis, jättis mind teavitamata, kui projekt tema käest ära läks (leping selle seriaali romaniseerimiseks sõlmiti ERR-i poolt 2012. aasta sügisel ümber kirjastus Tänapäevaga).
Kirjastus Tänapäeval mõistagi minu ees sellega projektiga seonduvalt ühtegi seadusjärgset kohustust ei olnud (ja ka Tänapäeva tööle asunud Kadi ei tegelenud seal enam selle projektiga) ning nemad võisid võtta seda tööd kirjutama kelle uue inimese iganes – ja võtsid Gerda, kes oma jutu järgi neilt nõudis, et mind kindlasti teavitataks, aga nad ei teavitanud.
Nii ma töötasingi teadmises, et kokkulepped peavad, meie seaduse järgi on ka suuline leping leping, ja et projektis ei ole muid muudatusi, kui vaid selle ajaline viibimine selle tõttu, et esimest osa (“Klassi”) alguses kirjutama pidanud inimene katkestas ja tööst loobus ning et siis otsiti tema asemele kedagi teist.
Ja nüüd olid muidugi kõik “suured” puu otsas, kui pauk käis. Eesti Ajalehtede kirjastus on muutunud teiseks kirjastuseks ja väidab, et Kadi Kaljolal polnud ei suuliste ega kirjalike lepingute sõlmimise õigusigi, ERR ilmselt ei teadnudki projekti kirjastamispoolest eriti midagi ja Tänapäevale ja Kadi Kaljolale ei saa ma kah siin seaduse osas midagi ette heita – küll aga inimliku suhtumise, teistega arvestamise ja moraali seisukohast oli viimaste puhul tegemist minu kui autori suhtes kas lihtsalt täieliku hoolimatusega või siis otseselt pahatahtlikkusega (st et miks mul lasti rahumeeli edasi teha tööd, mida nad ei kavatsenud kasutada). Kumb neist, ei ole minu seisukohalt eriti tähtis ja ma ei kavatse selle üle ka pikemalt juurelda.
Nüüd muidugi tuleks rääkida ka sellest, miks mul ei olnud eellepingut. Sellepärast ei olnud, et kirjutamise juures ei olegi kahjuks eellepingud kuigi levinud tava (kuigi ma tunnistan, et peaks olema). Seda ilmselt sellepärast, et liiga tihe lepingutega sekeldamine risustab kirjaniku jaoks eetrit ja raiskab tema mõtteid ja aega. Pealegi ütleb Eesti seadus, et ka suusõnaline leping on leping.
Aga mündil on ka veel teine külg. Nimelt kirjastus tegutseb toimetajate kaudu, kes kirjanikega asju ajavad, kokkuleppeid sõlmivad ja minu kogemuste põhjal sagedasti ka lepinguid allkirjastavad.
AGA. Nagu juhiti mu tähelepanu Eesti Ajalehtede kirjastuse baasil moodustatud uuest kirjastusest: ka vanem- või peatoimetajail ei ole õigust sõlmida lepinguid, ei kirjalikke ega suusõnalisi. Mis on täiesti tõsi. Lepinguid saab allkirjastada ainult vastava äriühingu juhatuse liige. Mingi peatoimetaja tohib lepingut allkirjastada ainult kirjaliku volituse alusel igaks konkreetseks juhuks. Muul juhul on leping õigustühine ega kehti vaidluste korral niikuinii.
Ma ei tea, kes siis, kui ma 2011. aastal oleks Eesti Ajalehtede kirjastusega selle eellepingu sõlminud, selle allkirjastanud oleks? Tahaks tõesti uskuda, et selle Eesti tingimustes väga suure ja arvukate allüksustega korporatsiooni juhatus ise mõne allkirjaõigusliku liikme näol.
Kuigi mõnest teisest kirjastusest on mu sahtlis ka hoopis vastupidised näited olemas – Äriregistris kontrollimise järgi otsustades mõnedki õigustühised, sest on allkirjastatud ilma lepingu lisaks oleva volikirjata ja allkirjaõiguseta töötaja poolt. Õudne lugu!
Sain sellest naljast teada õigupoolest juba mõned head aastad tagasi, kui ilmus mu seni viimane teiste poolt kirjastatud raamat. Siis, kui sain taas kord allkirjaõiguseta inimese poolt allkirjastatud lepingu, küsisin juhatuse allkirjaõigusliku liikme volikirja. Reaktsiooni järgi võis arvata, et olen julgenud nõuda midagi üle mõistuse häbematut ja solvanud kogu selle kirjastuse maapealset eksistentsi.
Soovitan siis nüüd mu lugupeetud kolleegidelgi, kes seni võib-olla olnud sama udupäised kui mina, sellistele asjadele tähelepanu pöörata, igale väljendatud tööpakkumisele nõuda kohe eelleping taha, kui tüütu see ka ei oleks, ja õppida navigeerima Äriregistris.
Ainuke asi, et mul endal oleks kahju oma elu umbuskliku paranoikuna elada, iga ettepanek bürokraatiaga ümbritseda, kulutada oma energiat ja mõtteaega lepinguversioonide lugemisele… Mulle ei meeldi elada kogu aeg enda kaitsmisele mõeldes. Võib-olla on ikka võimalik leida mingi tasakaal usaldavuse, avatuse ja paranoilise kahtlustavuse vahel?
Eile naersime öösel üheni Alo ja Kituga nende terrassil, mõeldes välja oma unistuste kanateraapiatalu. Pakuksime mitmeid erinevaid teenuseid: kana- ja tibumassaaž, munadieet, kukekiremisteraapia, kanakakavannid, kananaha- ja suletooted, reklaami käiksime Kituga tegemas suure maantee ääres, kanasulgedest meisterdatud inglitiivad seljas, või sulisnahksetes kasukates. Kanateraapiatalu vaiksemas otsas oleks kanatantra-ala ja muu vuuduu, meditatsioonid vaikse teraapilise kluugutamise ja kloksumise saatel, kanahingamine ja tervistav nõgese- ja pinnaseteraapia.
Vahepeal olen muidugi tööd teinud, ikka sügisesi hooaegu kirjutanud (küll suurte suviste keskendumisraskustega).
Mulle tehti muidu siin vahepeal ka üks päris naljakas ettepanek minna novembris soome-ugri lastekirjanike kongressile Jamali-Neenetsisse. Mul esimese hooga tuli kohe hirm peale, et jumala eest – novembrikuus nädalaks polaarvöötmesse ja Vene transpordisüsteemi ja asjaajamisega, ja jääkarud on seal võib-olla ka, ei, Jeesuke, ei…
Aga siis ma jälle mõtlesin, et kui ma nüüd ei lähe, siis ilmselt polegi mul kunagi elus enam põhjust ja võib-olla ka võimalust sellisesse imelikku kohta reisida. Ja et kui ma omale korralikud talvesaapad ja paksu vatiini peal mantli ostan, siis võib-olla polegi nii kole (kui lennuk kusagil Uuralites või tundra kohal alla ei kuku, eks).
Sest see linn, kus kongress toimub, Salekhard, on otse põhjapöörijoonel ja seal on novembris polaaröö ning keskmiselt 20 kraadi külma. Noh, virmalised on seal tõenäoliselt ägedad, ja visuaalsed efektid meeldivad mulle alati. Äkki viiakse isegi linnast välja nartaga sõitma? Põdrarakendiga ma polegi seni kokku puutunud.
Pealegi seal reisiseltskonnas on peale minu veel teisi toredaid inimesi, teiste hulgas vana sõber Heiki Vilep ja ka Jaanus Vaiksoo, kellega meil omal ajal koos Moskvas käia oli ju väga lahe.
Igatahes viisin oma passi teha ja ütlesin, et sõidan, teen kaasa. Aeroflotist, polaarööst, tundrast ja jääkarudest hoolimata.
Eilne päev oli pidu täis. Kõigepealt käisime mu täditütre sünnipäeval, kus oli tore, ja oleks seal veel kauem olla tahtnud, kui poleks olnud tarvis paari tunni pärast endal külalisi vastu võtta, kontserti orgunnida ja kaasa elada Heiki uuele bändile Blueshound Gambrinos.
Bänd on väga äge, ma olen siiamaani vaimustuses. Naljakas internatsionaalne kooslus. Praegune bassimees on teine kui selles Emajõe Bluusil tehtud videos, lätlane nimelt, ja laulja-klahvimees on juba rida aastaid Tartus elav britt. Ma hõiskaks nende kiituseks veel pikalt, aga et ma olen seda teinud juba eile õhtust saadik, siis pikapeale kisub ehk juba imelikuks.
Tasub tähele panna, et Heiki mängib siin Oti trummidega. Nendesamade uutega, ja need kõlavad tõesti väga hästi.
Pärast, kui kolm suurepärast setti oli rõõmsale rahvahulgale ette kantud ja pillid-trummid-tehnika kokku koristatud, läksime meie aeda.
Millalgi kella kahe paiku hakkas peaaegu kogu see kamp Tartusse tagasi sõitma, sest mõnel mehel pidi täna ka veel mäng olema. Täna helistades kuulsin, et nad olla hommikul kuueks ikka ilusti sinna kohale jõudnud.
Tartu on ikka liiga kaugel, jah. Miski võlunipp võiks olla, mis võimaldaks Haapsalu ja Tartu vahelise liikumise kuidagi lihtsamaks teha. Üks pisike teleportatsioon…
Elu on põnev. Naabrid on lahedad. Seni suve täitnud Power Hit Radio on saanud vastulöögi: teisel pool aeda heavy metal never dies. See olukord täidab mu põnevusega, sest ega ma ei ässita, aga verd oleks huvitav näha 🙂
(See kõik toimub põhjusel, et linnas on Ameerika iluautode festival ja Alo võtab rohkelt külalisi vastu. Ja homme tulevad meile ka mõned. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et pidu algas eile õhtul, käisime Otiga ka tunniks-paariks seal istumas, ja kui hommikul üheksa paiku ärkasin, märkasin, et pidu teisel pool aeda polnud ilmselt veel lõppenud. Tundub, et lõpebki alles pühapäeval, või siis mängib Alo veel esmaspäeva hommikulgi oma terrassil üksildast tiksuvat kaameli jumalat.
Mul on hea meel seda muusikat kuulda, aga samas mul on hea meel,et meie magamistuba jääb teisele poole ja sinna ei kosta midagi. Ja vahet tegelikult pole, sest lossipargist tulevad siia nagunii korralikud detsibellid. Kuulasin nüüdsama rohides oma aias treve Vennaskonna kontserdi ära. Tasuta.)
Palju komplitseeritum teema on minu jaoks päeviti töötoa akende all kuulatav populaarne tantsumuusika ja hilisõhtused purjus neidude vestlused meessuhete teemadel. Selle vastu aitab muidugi akende sulgemine ja arvutis oma muusika mängimapanemine. Meil on head tihedad aknad. See, et sooja ilmaga võiks õhuke toas liikuda, see on hoopis iseasi. Aga noh. Ma võtan seda kui iseenda halba karmat, sest ega minu naabritel minuga 20 aastat tagasi ka üldse kerge ei olnud. Pealegi kolib Power Hit Radio siit sügisel minema ja taas ootab ees rõõm tutvuda uute üürilistega.
Nüüd ma teen veel tunnikese kirjatööd ja siis lähen vaatan Alo ja Kitu poole, mida naljakat nad veel teevad.
Mu kallis kollitütar on täiesti hull. Üldiselt on meil koos hirmus lõbus, sest me ripume umbes sada korda päeva jooksul teineteisel kaelas, otsime “patsialuseid” (tegelased tema lapsepõlvemütoloogiast), räägime jaburusi, mõtleme totakaid sõnu välja ja lakume teineteisel meiki näo pealt maha (niimoodi salakavalalt ligi hiilides ja kiire alatu limpsuga). Ja siis me kõdistame ja kiljume. Väga lapsikult.
Ja siis ta sõidab oma süüdimatul moel kümme korda ja pikalt sisse minu tööpäeva, kui tal tuleb taas akuutne vajadus tulla mu töötuppa oma mõtteid valjusti mõtlema ja iseenesega vaidlema — või ka meiega vestlema. Ta tahab õppida näidendeid kirjutama. Ja tema Petra-novellid on jumalikud.
Tänu temale olen ma õhtusööki hakanud tegema taas viisakal kellaajal, umbes kuue paiku või nii (mitte kell kümme või üksteist hilisõhtul). Ta üritab mind endaga kaasa vedada käimas käima ja selgitab mulle mitu korda päevas, et ma ei tohiks nii palju suitsetada (milles tal on kahtlemata õigus). Ta imestab südamest, kuidas me Papaga ilma temata küll hakkama oleme saanud ja mis valemiga ellu jäänud. Ta teab suurepäraselt, kuidas inimene peaks elama, ja oma sõpradega koos olles räägivad nad tervisest.
Ta küpsetab suurepäraseid porgandipirukaid ja vahvleid, aga kasutatud nõude käitlemine on veidi problemaatilisem.
Ta õpib iga päev vabatahtlikult iseõppijate õpikust vene keelt ja küsib mult sellega seoses igasugu asju vene keele grammatika kohta, mida ma ei mäleta. Kergemaks lektüüriks on tal hetkel Zola “Thereze Raquin” prantsuse keeles. Ja üleüldse on meie söögituppa laua peale ilmunud tema kodusoleku ajal igasugu keeltes raamatuid. Sel semestril võttis ta isegi ühe kursuse araabia keelt… lootusega, et kunagi saab seda veel edasi võtta. Ah jaa, ja just täna sai ta (kaug)tööd tõlgina rootsi keele suunal.
(Võib-olla on ta minu kadunud vaarema Lilli reinkarnatsioon, sest ka tema olla osanud palju keeli ja veel vanaduses lugenud raamatuid neljas võõrkeeles. Ja oli ajakirjanik ja õpetaja, puhaku ta rahus.)
Ühesõnaga, väga tore on, kui laps jälle üle pika aja kodus on. Selline soe, pehme ja armastav tunne.
Eilsele päevale ja kogu vanamuusikafestivalile pani eilne kontsert ilusa punkti. Käisime Evaga Bachi h-moll missat kuulamas. Kaunis, võimas, suurejooneline, spirituaalne. Ma polnud seda elavas esituses veel kuulnudki. Leidsin YouTube’ist selle missa ka ülesvõetuna, keda huvitab, millega tegu.
Vana Bachiga mul on muidugi natuke omaette teema. Ma ei saa aru, mul on vist midagi viga, aga päris naha vahele ta mulle siiski pugeda ei suuda, erinevalt mõnest teisest suurest ja väiksemast heliloojast. Minusuguse tunde- ja impulssinimese jaoks on tema mõistuslik ja matemaatiline emotsionaalsus vist lihtsalt liiga raskesti tabatav… Nii et suur hingeraputust ma Bachist ei saa, küll aga naudin kõike ülejäänut.
Aga enne seda veetsin mööda Haapsalu linna edasi-tagasi tormates ka üsna meeleoluka päeva: kohtusin Epp-Marias Päikese ja Pilve peatoimetajaga, arutasime üht tulevase lasteraamatu asja, võtsime mõne klaasi valget veini. Pärast kohtusin oma perekonna ja Evaga eesmärgil koos välja sööma minna, aga sattusime silmitsi huvitava situatsiooniga: kõik vanalinna söögikohad olid rahvast täis ja me ei mahtunud kuskile ära! Soffasse oleksime mahtunud, istusime juba terrassil laua tagagi, aga siis tuli kena poiss ja ütles, et nad panevad kohe kinni ja köök enam ei tööta. Tere-tore, ma ütlen, linn oli näljaseid inimesi umbselt täis, kes uste taga tammusid ja üritasid kuskile laudade taha saada – ja nemad panevad sellises situatsioonis, soojal suvepäeval kell 17 end lihtsalt kinni?!
Lõpuks sõitsidki Ott ja Mari minema, sest pidid maale sauna minema, ja minul ning Eval õnnestus end kahekesi Müüriäärde pressida.
Mis mul läinud nädalast veel rääkimata jäi, oli, et Ott sai kätte oma Triibiku-raamatu honorari (illustratsioonide eest) ja läks ostis endale uued trummid nende asemele, mis ta paar aastat tagasi maha müüs. Ma ütleks, et põnts põllumajanduses küll, aga hea, et vaevast lahti sai. Selle eest on mees nüüd õnnelik ja rahul, trummid on hea hääle ja kauni välimusega. Nimelt sellised.
Ja siis ilmus Läänlases mu järjekordne arvamuslugu, mis sai tõuke paarist tööturult laekunud uudisest ja ühe õppejõu avalikult avaldatud pahameelest tudengite ellu- ja töössesuhtumise üle.
Seda ka, et mu kukekannus vasaku kanna all on taas elule tõusnud, st hakkas mind eile õhtust taas kiusama. Esimest korda see tegi niisugust nalja läinud talvel, aga siis sain võimlemise ja külmapatarei (vanad eestlased kasutasid selleks kirvetera) otsas tallamisega sellest ikka jagu. Ehk seekordki.
Ma ütlen ausalt, et niisugust pummelungi nägin oma silmadega viimati umbes oma 27. eluaastal või midagi. Ja kohutavalt lõbus oli.
Klots tegi pika, 4-tunnise esinemise, ja seda sellepärast, et rahvas sulas väga aeglaselt. Kohe VÄGA aeglaselt, aga kui lõpuks vedama sai, siis enam pidama ei saanud ja klotsid tegid ühe pika ploki veel kõige otsa ning poolde öösse mängis ja laulis veel Anto üksi lõõtsaga edasi. Tünnisaun tossas, paljad inimesed jooksid õue peal ringi, sihuke sirtaki käis öösel seal taluõue peal et hoia ja keela.
Üldiselt on siiski nii, et 60 kraadi tünnisaunale sisse kütta ja siis meelitada Mäksi sinna sisse hüppama, et keedumune saada, ei pruukinud olla kõige parem mõte, aga selle eest jube naljakas.
Öösel saime 2 – 3 tundi magada ja hommikul läks kõik samas vaimus edasi. Öisest laulmisest oli mu hääl küll natuke ära alguses, aga peagi sai parem. Eriti kui Anto telgist välja roomates ühe esimese asjana jälle lõõtsa lahti tõmbas. “Nõianeitsi” ajal tantsisime juba jälle, kes riides, kes ilma.
Ja siis ma mõtlen, et kas selle veinibussi mõte oligi, et alguses müüa ja siis niisama kõik ära juua, või oli see teine etapp siiski õnnetus?
Ott oli pahane, sest ta ei saanud meid kuidagi minema sealt taluõue pealt. Aga ta käitus nagu oskuslik klassijuhataja ega lasknud ka jõululauludest end pehmeks teha.
Need muhulased on üks lõbus rahvas, ma ütlen. Ma läheks teinekord veel nende juurde pidu pidama. Eriti koos klotsidega.
Aitäh Mairele, kes Leisist kohale sõitis Klotsi kuulama ja minuga kokku saama. Mul oli selle üle väga, väga hea meel.
Ja Anto, palun helista meile ja räägi, kuda sul seal Lihula bensukast edasi kulges, pärast seda kui me su sinna maha panime koos kottide ja lõõtsadega. Ma olen asjaolusid arvestades justkui veidi mures, kas sa ikka jõudsid kompleksselt kogu selle kaadervärgiga Pärnusse.
Aga nagu ma ütlesin, hiljem oli täisvärk. Lihtsalt Ott ei taha mul lasta hiljem fotokaga tehtud videot ja natuke viltuseid pilte avalikult välja panna, ja ma usun: tal on õigus.
Nüüd on iga õhtu lõppenud mõttega, et peaksin blogima, sest tegevust on palju ja aktiivset sahmerdamist sõprade seltsis. Aga kogu selle aktiivsuse kurbloolus seisneb selles, et blogimise jaoks ei kipu siis eriti aega jääma. See on umbes seesama, miks ma oma nooremas elueas olen olnud väga halb päevikupidaja ja katsed seda teha on enamasti lõppenud fiasko ja arusaamisega: kui midagi toimub, millest kirjutada tasuks, siis ei ole aega kirjutada; aga kui parajasti ei toimu, siis kipub päevikulehekülgi täitma mõttetu hala ja ving.
Pärast jaanipäeva on üldiselt olnud nii, et Haapsallu neuroloogiahaiglasse saabus ravile Eve, kes sai siit haiglast hunniku kummalisi ning huvitavaid elamusi ja kelle raviprotseduuridest ülejäävat aega püüdsin sisustada. See on ka minu õhtud teinud ootamatult seltskondlikuks. Millal ma näiteks enne seda viimati Haapsalu raudteejaama perroonil maas istudes üle serva jalgu kõlgutasin ja õlut jõin?
Üks õhtu teda neurokasse tagasi viies astusime pärast läbi Sadama 5-st ja nõnda kohtusin ootamatult Ivari paljuräägitud, lausa mütoloogiliseks muutunud Jordaania sõbraga, kes oma naisega oli Haapsalust läbisõidul (umbes marsruudil Amman – Kärdla – Jõgeva). Väga tore oli, tegelikult isegi natuke müstiline elamus näha inimest, kellest on mulle aastaid ainult räägitud ja räägitud. Mõnes mõttes nagu ahhaa-elamus: ei või olla, ta ongi päriselt olemas!
Ja siis üks õhtu me grillisime Kerstiga ja lappasime südaööni pabereid ja kirju, et ühe mu sellekevadise suure jama asjus juriidiliselt mingi pädev pilt paika saada.
Tötsu käpp sai koleda mädahaiguse, aga seda te juba teate, ja tänaseks on ta viisakasti pasteedikullikese sees antibiootikume söönud, haav on kuiv ja ilus ja paraaneb.
Mina, muide, olen see inimene, kes nüüd, juuli algul, taipas lõpuks ka oma daaliad ja begooniad pottidest välja peenrasse istutada. Ausalt, ma ei tea, kuidas mul kõige sellega tänavu niimoodi venib.
Aga homme lähen koos KLotsiga Muhumaale Vanatoa turismitallu, neil on seal esinemine ja mina sõidan puhtalt lõbu pärast kaasa. Ma tahan nimelt nautida olukorda, kus Mari on kodus ja jälle on tema näol olemas, kelle hoole alla ööseks koerad jätta… nii et meie Otiga saame üsna erakorraliselt ööseks kodust ära jääda. Küllap Mari saab hakkama nii koerte kui Evaga 🙂
Just on Missu oma kukkumisest paranenud ja lonkaminegi lõpuks kadunud, kui järgmiseks õnnestus tädi Tötsul omale käpa peale kole haav hankida.
Algas nagu tavaline hotspot, märg nahapõletik, ja vastavalt seda asja ka kohtlesin – hakkasin suhteliselt muretuna tavapärast salvi peale määrima ega mõelnudki selle peale rohkem eriti, sest eks see salv ole ju alati aidanud, nii et mõne päevaga on asi unustatud. Aga seekord oli tegemist mingi muu ja jubedama infektsiooniga, mis ootustele vastupidiselt ja ravimisest hoolimata aina laienes, kuni eile kupatasime kullakese autosse ja käisime arsti juures ära.
Roheline asjandus ta käpa paljaks pügatud osa peal on miski ravum, mis näeb välja nagu briljantroheline, aga päriselt ei ole seda (vähemalt mitte tervenisti). Ja infektsioon oli organismis üsna üldine – kui loomaarst talle kõrva vaatas, siis ütles ka oi-oi-oi ja järgnenud pooletunnise kõrvarookimise kõigus tõi sealt lagedale igasugu erinevaid eritisi.
Igatahes nüüd on tädi Tötsu kaheksapäevasel antibiootikumikuuril ja viiepäevasel kodusel kõrvamenetlusel.
Kole kahju oli eile temast – ta oli kõik see poolteist tundi arsti juures väga tubli ja vapper, ei rabelenud, ei kurjustanud ega urisenud ega üritanud kedagi naksata (oli ju ilma suukorvita, sest tal polegi seda), püsis paigal, kui käskisin, kui arstitädi tal haige koha pealt karvu ajas, puhastas ja ravis. No ta lihtsalt oli nii eeskujulik ja kannatas kogu selle tunniajase rappimise välja nagu kangelane… kuigi võis silmaga näha, kui valus ja paha ta jaoks see kõik oli. Saba sorgus ja kõrvad longus ja valu ja hirm silmades. Vaesekene.
Muidu jõudsin taas nibin-nabin oma juunikuu töödega joonele ja kuu viimasel kuupäeval viimased jupid ära saadetud koos aruandega. Väga raske oli see kuu tööd teha, tegelikult see oligi ainult üks julm enesesundimine need viimased paar nädalat.
|
OSCAR-2019
|
||
Ja mida me siis peale hakkama, kui on lõplikult selge, et meie sportlased polegi puhtad? Kuidas me neisse suhtume? Paneme Raekoja platsi häbiposti?
Vene meedia kaudu meieni jõudnud dopinguuudise valguses olin üleeile sunnitud helistama olümpiavõitja Andrus Veerpalule ja küsima tema kommentaari. Just sunnitud, sest erinevalt rahva hulgas levivast arvamusest ei paku selline uudis ühelegi ajakirjanikule vähimatki mõnu. Ka mitte Pahvile või Anveltile. Järjekordse dopingupommi plahvatamine muudab päeva hoobilt vastik-vastik-vastikuks. Kohe ei tahakski tööle minna. Paneb spordiajakirjanikku tõsiselt alavalikus kahtlema.
Kuid kirjutada neil teemadel tuleb, sest avalikkuse huvi on üüratu. Just see määrab suuresti temaatika. Ka kommentaari tuleb küsida, sest ajakirjanduse tava näeb ette, et kõikvõimalike süüdistuste puhul tuleb võimalusel teisele poolele anda võimalus vastulauseks.
Minu suureks üllatuseks võttis Kasahstani suusataja Aleksei Poltaranini abilisena Sotšis viibib Veerpalu telefonikõne vastu. Järgnes lühike vestlus, mis oli väga ebamugav mõlemale. Sisulist kommentaari ma olümpiavõitjalt ei saanud. Igati loogiline ja oodatav.
Kõne lõpetuseks puterdasin midagi taolist: "Olen teile alati pöialt hoidnud ja austanud. Kavatsen seda teha ka edaspidi. Ükskõik mis juhtub." Mõtlesin hiljem oma spontaanselt öeldud ja liiga pateetiliselt kõlavate sõnade üle järele ja otsustasin, et kavatsen nii ka käituda.
Mida see siis tähendab? Ei, ma kavatse sülitada ausa mängu reeglite peale. Kui Veerpalu, Kristina Šmigun-Vähi või mõni kolmas meie sangar neid rikub, siis kavatsen seda taunida. Eksimus tuleb hukka mõista. Ja tõde peab selguma.
Aga see ei tähenda automaatselt, et sportlasele ja kogu tema tegemistele tuleb negatiivse stsenaariumi korral tervikuna vesi peale tõmmata. Soovitan ka eitus-faasis olevatele rahvuskaaslastele selle peale mõelda: kuidas käituda siis, kui meie kangelane ongi reegleid eiranud?
Mind hirmutab üldsuse hüsteerilisus. Kogu looga kaasas käiv traagilisus. Võtame rahulikult. Esiteks: äkki on ikkagi naa? Ja kui on nii, siis on nii. See on halb, aga ei tee inimest veel kurjategijaks. Ilmas on sadu märksa hullemaid asju. Kui keegi meile tähtis ja lähedane inimene teeb midagi, mis on meie arvates vale ja haavab meid, siis me ei hülga ju teda? Jah, see on valus, kuid me leiame jõudu andestada ja edasi elada. Toetada ka halvas. Vales.
Medalid saab eksinud sportlaselt ära võtta. Aga tehtud tööd ja nähtud vaeva mitte. Just seda ma kavatsengi jätkuvalt austada, kui selgub, et on nii. Ning võib-olla selgub ühel teisel päeval, et ka konkurentidega polnud naa, vaid oli nii. Sel juhul oleks kogu lugu nii ja naa, aga see on juba teine lugu.
Sport on mäng ja just nii tulebki seda võtta. Lihtsalt tänasel päeval on doping selle mängu (ebameeldiv) osa. Tahame või mitte.
Pärast nende ridade kirjutamist potsatas üleeile õhtul mu kirjakasti Šmiguni avalik kiri, kus ta kinnitas, et antud dopinguskandaal puudutab teda. Eile teatas EOK president Neinar Seli, et antud lugu Veerpalu ei puuduta. Väga hea. Nüüd ootame ära Šmiguni lood arengud. Äkki on naa. Loodame siiralt. Ja kui on nii, siis kavatsen endiselt leida selle kesktee pimeda uskumise ja vahkviha vahel. Peab olema võimalik taunida inimese tegu ja temasse endasse endiselt hästi suhtuda. See on võimalik. Peab olema.
„Üks osa meie patsientidest on selgelt ülekaalulised, kelle raviks on maovähendusoperatsioon – selle eesmärk on eluea pikendamine ja elukvaliteedi tõstmine. Teine osa patsientidest on need, kelle kehakaal pole küll eriti tõusnud, aga kes soovivad kehakuju parandada. Nendele teeme kõhuplastikat, rasvaimu, kõhulihaste korrigeerimist, vajadusel ka rasvarakkude siirdamist,“ räägib kirurg Sven Troost.
Kui naised on tihti oma kehaga hädas pärast rasedust (suur osa naiskliente on vanemad kui 40), siis meestel venib kõht välja kaalukõikumiste tagajärjel. Esmajoones peaks jälgima toitumist ja treenima, kuid kahjuks ei saa kõike alati sel moel korda ajada.
„See on osal inimestest kergem ja teistel raskem. Keskikka jõudes tekib soovimatu rasvkude pea kõigil. Ka kõhu niinimetatud väljavenimine on mingil määral vanuse tõustes paratamatu. Ühelt poolt on see seotud kõhulihaste sidekirme kollageenkiudude struktuuri muutumisega ja teiselt poolt mehaanilise venitusfaktoriga kaalu kõikumiste ja raseduste toimel,“ selgitab Sven Troost. Ta toonitab, et trenn on küll suureks abiks, aga kõhu puhul on sirglihaste diastaas ja lihastuppede venimine treeninguga vähe mõjutatavad.
Praktikas korrigeeritakse väljaveninud kõhtu kõhuplastika käigus ehk alati ka väljaveninud nahka. „Tegelikult pöördutaksegi meie poole peaaegu alati väljaveninud naha murega, kuid sellega koos korrigeeritav lihaskorsett annab enamasti vähemalt samaväärse efekti. Ka võimalikud kaasnevad kõhuseina songad, mida inimene ei pruugi tähelegi panna, kuuluvad samas etapis korrigeerimisele,“ toob Troost välja.
Sven Troost nendib, et üsna palju pöördutakse nende poole sooviga saada ihaldatud sixpack. Loomulikult teel on võimalik see saavutada kõigest 15% inimestest.
„Sixpacki aitavad esile tuua tehnikad, mida individuaalselt varieeritakse ja kombineeritakse. Sinna kuuluvad lihasaponeuroosi pinguldamine keskjoonel, põikilihaste piirkonnas, naha pinguldamine, rasvaimu üldiselt ning niinimetatud sixpacki joonte tegemine rasvaimuga,“ lausub Troost. Kirurgi sõnul reklaamitakse seda viimast mitmetes kliinikutes tihti eraldiseisva protseduurina, kuid tegelikkuses ei jäta ta teistest eraldi tehes naturaalset muljet. „Mina pooldan meetodeid, mis ka funktsiooni parandavad ning seda lihaste pinguldamine teeb,“ lisab ta.
Lõpetuseks paneb aga Sven Troost inimestele südamele: „Lihaste korrigeerimine ei asenda kindlasti treeninguid, kuid pakub täiendavaid võimalusi soovitud tulemuse saavutamiseks.“
|
OSCAR-2019
|
||
Ma olen hetkel selline lugeja, et mul on korraga pooleli palju erinevaid raamatuid. Kui näiteks ilukirjandusliku teose võin ma sisse ahmida ühe päevaga, hea kui söögipausi raatsin teha, siis selliseid harivamaid raamatuid loen vastavalt tujule.
Matthew Walker “Why we sleep” – Kuulsin sellest raamatust oma töökaaslase käes ja teema pakkus kohe huvi. Kuna kasutan Fitbiti aktiivsusmonitori, siis hakkasin kohe enda unegraafikut täpsemalt jälgima. Tavapäraselt magasin ca 6h, aga seejärel üritasin ikka 7-8 unetundi kätte saada. Vahe oli märgatav! Kahjuks vahepeal tuleb ikka kiire elutempo peale ja mingid koolitööd jäävad hilisõhtusse või tahaks põneva sarja/raamatu lõpuni vaadata/lugeda, aga siis jälle raputan end sellest välja. Kes lugeda ei viitsi, siis autor on käinud ka Joe Rogani saates, kus samast teemast räägib. Video on nähtav siin, olemas ka podcast.
Tarmo Tamm “Must vöö müügis” – Kuigi töötan ka ise müügis, siis mingil põhjusel võitlesin ikka aastaid selle vastu, et seda raamatut lugeda. Mitte mingit ratsionaalset põhjust pole, et miks. Arvasin vist, et on mingi selline tüüpiline libe jutt ja keegi fa-fa tegelane seletab. Aga olen meeldivalt üllatunud. Olen sealt ka enda töösse nii mõnegi nipi saanud või siis just kinnitust leidnud, et see, mida olen seni rakendanud, on õige. Natukene on veel lugeda, aga see on täpselt selline raamat, mida aeg-ajalt tasuks jälle üle sirvida, et müügi põhitõdesid meelde tuletada.
Bonnie Ware “5 levinumat surmaeelset kahetsust” – Muidu teema on hea, aga sisu kipub end veidi pikalt kordama. Ilmselt saaks selle raamatu väga hästi mingiks artikliks kokku võtta ja saad ikka mõttest aru.
Henrik Fexeus “Võimumäng” – Seda raamatut soovitas üks EBS-i õppejõud, Guido Paomees. Sarnane Dale Carnegie igihaljale teosele, aga veidi julmem. Mitte lihtsalt ei õpeta inimesi leebelt mõjutama, vaid konkreetselt manipuleerima.
Ja lisaks asusin ka uue krimka kallale – Peter James “Surma vaatemäng”. Suure tõenäosusega saan selle kohe lähipäevil läbi, sest läks juba põnevaks ja veriseks. Ma ei tea, miks ma endaga nii teen, sest olen juba 2 päeva näinud unes, kuidas mõrvarite eest põgenen :D
Teate, kui ma saaksin 1 euro iga korra eest, mil viimase paari aasta jooksul olen lausunud või kirjutanud millegi kohta, et peaks…. ütleme nii, et oleksin üsna rikas :)
… rohkem vanematega kokku saama, kuigi nad mõlemad elavad täiesti erinevas kohas ja minust täiesti vastupidistes suundades
… oma kodu ostmisega tegelema hakkama, sest nagu Kristi blogist selgus, see ei pruugi üldse nii kiire protsess olla
Üks kohutav parasiitsõna ikka. Peaks ja Oleks, mõlemad sellised vastikud väänikud, mis tegelikult elu kuidagi paremaks ei muuda.
Olen end üritanud juba teadlikult jälgida, et ei pilluks seda “peaks-i” igale poole, kui ma tegelikult end kätte ei võta ja seda tegelikult ka tegema ei hakka. Näiteks just reedel rääksime sõbrannaga, et peaks ikka rohkem raamatuid lugema hakkama, aga no kuidagi ei jõua selleni. Ja siis võtsin end kätte ja lugesin nädalavahetusega kohe 2 raamatut läbi. Mõlemad olid sellised lihtsad krimkad, aga vähemalt sain öelda, et tegin ära.
Ära käi nii palju väljas pidutsemas. Päriselt ka. Kui sa oleksid selle raha kõik investeerinud (ja/või säästnud), mis sai baaridesse jäetud, siis võiksid juba üsna pea finantsvabadust nautida
Ära põe nii palju. Ära mõtle nii palju sellele, mida teised sinust arvavad või kuidas sa nende arvates käituma/olema/elama peaksid. Ela oma elu ja proovi olla õnnelik. Ma tean, et see on raske, sest kahjuks ei ole sa seda ka 10 aastat hiljem veel ära õppinud.
Ütle rohkem “jah”! Proovi uusi ja põnevaid asju, isegi kui need alguses veidi hirmutavad tunduvad. Kogu mälestusi, mille üle hiljem pensipõlves sõbrannadega veinipokaali taga hea heietada on.
Ära jää oma esimesele töökohale liiga kauaks püsima. Tule sealt juba varem ära ja usu mind, su maailm läheb hulga paremaks.
Ära ole laisk ja proovi ikka kohe see ülikool ära lõpetada. Õppemaksu ise tasumine ei ole nii meeldiv, kui ehk ette kujutad (independent woman noh).
Mine reisima! Ära lükka neid unistuste sihtkohti tulevikku ja muudkui mõtle, et “kunagi tahaks seal ka ära käia”. Hakka kohe pihta!
Käi kõikidel kontsertidel, mis sulle huvi pakuvad. Usu mind, sa kahetsed ainult neid, millele sa siiski ei läinud.
Tee regulaarselt trenni. Ja regulaarse all ma ei mõtle seda, et 3 nädalat teed 5x nädalas ja siis 3 kuud ei tee üldse. Sinu 30-aastane keha oleks oluliselt tänulikum, kui ta ei peaks ise seda nullist trimmima hakkama.
Tundub, et täna oli just õige päev oma Kasvukonto sissemakse suurendamiseks :D Raha läks teenima nõks üle 600 euri.
– Kui mäletate, siis septembris kirjutasin postituse, kuidas sain ühisrahastuse numbrid ümmarguseks. Ehk Mintosesse olen kandnud 2000 eurot ja Omarahasse 1500. Kuna otsustasin, et nüüd mõnda aega neisse rohkem raha sisse ei pane ja kasvatan LHV Kasvukontot ning teen esimesed üksikaktsia ostud, siis on veits igav hakanud. Näpud sügelevad ja tahaks kogu aeg kuskile raha sisse panna, aga no ei ole seda rahakest veel nii palju, et iga päev aktsiatehinguid teha :)
– Minu säästupuhver, mis teisel pangakontol seisab, on nüüd samuti juba mõnda aega ilus ümmargune number olnud – 5000. See aga on mul nüüd kripeldama hakanud, et kuidas sellega jätkama peaksin:
a) Tekitan sellest erinevad tähtajalised hoiused nagu Dividend Investor kunagi oma blogis kirjutas. Vaatasin juba mõnda aega tagasi erinevate pankade hoiuste intressimäärasid ja Coop pank tundus päris tubli olevat. Kas kellelgi on sellega kogemust?
b) Vähendan summat 3-4 tuhandele ja ülejäänud investeerin kohe kas Kasvukontole või aktsiatesse. Mõte siis selles, et pigem panna praegu võimalusel rohkem raha kasvama, et dividendivilju noppida. Küll siis hiljem nende arvelt jälle rohkem säästa jõuaks. Jah? Ei? Jah?
c) Jätan nii nagu on, sest sellest rahast maksan tegelikult ka ülikooli õppemaksu ja äkki viskab praegune töö nii üle, et tahan päevapealt lahkumisavalduse lauale visata. Been there, done that!
– Tahaks kuskile spaasse pikale nädalavahetusele minna. Valik on hetkel Tartu VSpa ja Rakvere Aqva vahel. Mis on teie lemmik, mida julgete soovitada (äkki tuleb hoopis mõni kolmas või neljas valikusse) või mida kohe üldse ei soovita külastada? Peaasi, et oleksid mõnusad ja värsked toad ning soe mullivann/lebobassein.
– Tirisin omale telefoni meditatsiooniäppi Headspace, mille reklaam viimasel ajal Instagramis pidevalt ette hüppab. Mõtlesin, et proovin need tasuta seansid ära ja äkki hakkab parem. Viimasel ajal on jube stress ja motivatsioonilangus peal olnud, täielik identiteedikriis (või 30-aastaseks saamise kriis, kus tundub, et peaks juba täiskasvanu olema ja lapsi ja oma kodu omama) ja enam ei tea ise ka, mida ma tahan. Läks siis niimoodi, et panin omale 15-minutilise seansi klappidest käima ja jäin magama :) Uni oli mõnus, nii et kes teab, äkki see peabki nii toimima :P
Kui seni on paljud alustanud oma septembri kokkuvõtet, et oli vaikne ja igav kuu, siis ma teen seda hoopis vastupidi. Põnev oli. Avastasin, et tegin oma investeerimiskarjääri rekordkuu uue raha sisse sisse panemisel – tervelt 830 euri. Varem on suurim kuu olnud 650 euri.
Lisaks jõudsin läbi lugeda TERVELT 1 raamatu, mida on siiski 1 rohkem kui tervel eelneval suvel kokku. Tegemist oli ilukirjandusega, mis sisaldas ohtralt mõrvasid, verd ja põnevust (vbl ILUkirjandus pole kõige parem sõna kirjeldama). Sellised põnevikud on mu lemmikud. Eriti jubeda kujutlusvõimega kipuvad veel Skandinaavia autorid olema: Lars Kepler, Jo Nesbo, Stieg Larsson jt. Oo ja muidugi mäletan veel Erik Axl Sundi ülipõnevat triloogiat. Mõnikord pidin vägisi õhtul raamatu käest panema, et julgeksin üksi kodus magama jääda (ilma, et nuga voodi kõrval valmis oleks ja 112 kiirvalimisel). Pidevalt oli selline tunne, et nüüd keegi jälgib mind seal pimeda akna taga ja ootab seda hetke, mil nuga käes sisse murda. Ühesõnaga paranoia läks täiega tööle :)
Aga kes teab veel põnevaid raamatuid, mis verrrd sisaldavad, võib kommentaaridesse soovitusi jätta. Ootan täiega :)
|
OSCAR-2019
|
||
Sünnituse eelselt olid minu peamised soovid sünnituseks lisaks sellele, et mina ja beebi jääme ellu:
Oleksin võimalikult kaua koduses keskkonnas, sest ma ei tahtnud minna sünnitusmajja, saada teada, et emakakael on avanenud väga vähe ja siis olla üksinda sünnituseelses osakonnas koos teiste naistega (mehi sinna kaasa ei lubata). Eesmärgiks oli jõuda sünnitustuppa „viimasel hetkel“ – täpselt polnud ma seda „viimast hetke“ enda jaoks defineerinud. Küll oli Sten välja pakkunud, et võiksime minna, kui emakakael on avanenud 8cm (kui 10cm avanenud, siis hakkab enamasti laps juba väljuma, avatus 8-lt 10-le võib minna paari minutiga). Siis on tõenäoliselt sünnitustegevus juba nii hoos, et ükski emotsionaalne tegur ehk ei saaks sünnitusprotsessi pidurdada. Kuna elame sünnitusmaja lähedal, siis oleks täiesti reaalne kohale jõuda. Muidu soovitatakse minna sünnitusmajja esmarasedal siis, kui tuhude vahe 5 minutit on olnud regulaarselt juba mitu tundi (vastab äkki ca 4-5cm avatusele?). Steni plaan tundus hea, aga ma polnud selle realiseerumises väga kindel.
Lootsin tuhud „üle hingata“, olla lõdvestunud ja hirmude vaba. Ei lootnud valuvaba, ent võimalikult valutut sünnitust küll.
Soovisin, et pääseksin sünnituse ajal rebenditest või vähemalt, et pepu jääks terveks. Viimased 1 kuu olin kasutanud lahkliha venitamiseks spetsiaalset õli, mitte väga tublilt – vaid 1x nädalas (soovunelm oli 2x).
Soovisin mitte sünnitada selili ega pool-selili asendis sünnituslaua peal. Soovisin sünnituse positsioone ise valida.
Näiteks kodus kestis sünnitustegevus kokku 44h, haiglas 3,5h. Ametlik sünnituse kestvus oli 9h (arvestati alates sellest, kui tuhud olid regulaarsemalt ca 4-5 minuti tagant). Kodus läks aeg uskumatult kiiresti! Sünnitusmajja jõudsin 8cm avatusega ca 1h enne pressiperioodi.
Sekkumisi polnud vaja. Kõik kulges iseeneslikult omas tempos – kuigi tempo oli väääga aeglane, siis eelistan seda sekkumistele. Valuvaigistiks oli hingamine ja dušš (viimast kasutasin ca 4 korda).
Suutsin tuhud „üle hingata“. Enamik ajast olid tuhud tänu täielikult hingamisele pühendumisele menstruatsiooni aegse valulikkuse moodi – selline 10 punkti skaalal 3-4 punkti. Ainult haiglas oli mul õigesti hingata millegi pärast raske, hingamisrütm läks seal sassi. Seljavalud olid valulikud (õnneks vaid viimastel tundidel, aga sai ka need lõpuks „üle hingata“). Nagu olingi arvanud, siis teatud etapid pressiperioodil olid ülivalusad.
Sünnitasin neljakäpukil kui ka külili olles. Oleksin soovinud veel proovida ka vettesünnitust ja seistes sünnitust, ent viimaseks polnud mul lõpus enam jõudu ning esimese puhul ütles ämmaemanda sisetunne, et see pole parim variant. Esiteks oli ta vahepeal presside ajal mures beebi südametöö pärast ja vees on kehvem südametööd jälgida. Teiseks selgus pärast sündi, et nabanöör oli väga lühike ja beebi vaevalt ulatus mul rindadeni, mistõttu oleks olnud väga keeruline beebi vees kõhule asetada. ITK-s on päris sügavad vannid ja vesi oleks tõenäoliselt ulatunud kuskil mulle rindadeni. Samas tuleb beebi sündides ikkagi paari minuti jooksul veest välja tõsta ning võib-olla oleks selline rabistamine võinud nabanööri katki teha või platsenta lihtsalt emaka küljest lahti rebida. Ühesõnaga oleks läinud tõenäoliselt päris rabistamiseks, et beebi saada veest välja ning pikast nabanööri pulseerimisest oleks võinud siis vaid unistada. Lisaks oleksin pidanud hakkama niigi väsinuna sealt kõrgest vannist välja koperdama. Seetõttu oli ämmaemanda sisetunne õige. Jäin asendite proovimisega lõppkokkuvõttes väga rahule.
Kindlasti on kõige tähtsam sünnitusmeeskond. Mul oli abiks suurepärane mees, kes oli terve sünnituse perioodi minuga (kõik need 47h) ning suurepärane individuaalne ämmaemand, kes esiteks nii kiiresti üldse reageeris ja mulle appi tuli vaatamata oma puhkuse perioodile ning nõustas ja toetas mind nii kodus kui ka haiglas.
Olen väga rahul, et käisime perekooli loengutes. Neist oli äärmiselt palju abi ning just tänu sellele, et olin kõik loengus olles kirja pannud. Sünnitusel oli enim abi sünnituse loengu konspektist, pärast sünnitust oli abi vastsündinu hoolduse ja imetamise loengute konspektidest.
Rasedate jooga kasutegur oli minu jaoks kõige väiksem, kuna käisin hüpnosünnituse kursusel ja õppisin seal tuhudeaegset hingamist. Siiski oli hea, kuna sain joogatundides käies mitu head mõtet, nt tantsida tuhude ajal, kasutada sünnituse järgselt Hõbespreid haavade paranemise soodustamiseks jne.
Hüpnosünnitusel õpitud hingamine ja lõdvestustehnikad olid hindamatud „elamaks üle“ need päevade kaupa kestnud tuhud. Rääkimata vaimsest ettevalmistusest.
Nüüd siis panen kirja oma sünnitusloo nii hästi kui mäletan. Tegu on kindlasti kõige pikema sünnituslooga, mida olen kunagi lugenud.
36.nädal olin tundnud igapäevaselt emakat ettevalmistavaid Braxton-Hicksi kontraktsioone (kõht tõmbub „kivikõvaks“), mis tekitasid survetunde tõttu ka iiveldustunne. Ei olnud vahet, mis asendis olen.
37. nädal olin igapäevaselt tundnud samuti Braxton-Hicksi kontraktsioone, ent iiveldust enam ei olnud. Emaka pinge minek ei seganud mu igapäeva toimetusi. Kahel päeval lõi paarikümneks sekundiks alakõhtu tugev menstruatsiooni aegne valuhoog. Ei osanud sellest midagi aimata. Kaks päeva enne limakorgi äratulekut olin meeletult näljane, muudkui sõin.
Laupäeva öösel ca kell 3.00 (7.juuli, 38 rasedusnädala algus: 37+0). Olime käinud reede õhtul kinos vaatamas superkangelasfilmi „Sipelgamees ja vapsik“, jalutanud kinost koju ning täitsin 37.rasedusnädala kohta rasedamärkmikku. Nüüd hakkasin sättima end magama ning suundusin enne WC-sse, et järgmine WC-sse minek oleks võimalikult kaugel ja ehk saaksin magada ilma WC-s käimata kauem kui 3h järjest (raseduse rõõmud). WC käiku tehes tundsin pühkides, et kuidagi imelik libe voolus on. Paberil oli limajas läbipaistev želee-moodi ollus, milles olid väikesed punakad kiud. Sellist polnud ma varem näinud. Mõtlesin, et see vist ongi see limakork. Googeldasin limakorgi fotosid – jah, see see on. Pea oli järsku mõtteid täis, et mis see nüüd tähendab. Tegin oma sünnituse perekooli loengu konspekti lahti ja selgus, et limakork eemaldub enamasti 1-2 päeva, aga mõnikord ka 2-3 nädalat enne sünnitust. Varem olin veendunud, et beebi tuleb tähtajal, võib-olla paar päeva enne või pärast. Nüüd läksin magama tundega, et olen kui üks tiksuv pomm – võib-olla hakkan sünnitama homme ja võib-olla 3 nädala pärast.
Laupäeva hommik ca kell 6.00. Läksin keset und WC-sse ja tundsin alakõhus ebamäärast päevade laadset valulikkuse-survetunnet, ent see oli tugevam kui mul on kunagi olnud. Teadsin kohe, et see pole Braxton-Hicksi kontraktsioon (need olid mul olnud igapäevaselt viimased kaks nädalat), sest surve oli pigem bikiini-kui kõhupiirkonnas. Magama jäädes ärkasin iga natukese aja tagant selle sama tunde peale uuesti üles. Kella vaadates tabasin, et need olid täpselt iga 20 minuti tagant ning kestsid 20-30 sekundit. Need olid piisavalt tugevad, et pidin leevenduse saamiseks teostama iga kord hüpnosünnituse kursusel õpitud sügavat kõhuhingamist (nn õhupalli täitmine) ,ent kiiremas tempos.
Laupäeva lõuna ca kell 12.30. Hakkasime ärkama. Olin öösel toimunust ärevil. Kõigepealt limakork ja nüüd veel need regulaarsed alakõhu tundmused. Oleks siis üks kord nii, aga väga täpselt iga 20 minuti tagant. WC-sse minnes avastasin paberilt uuesti seda želee-moodi ollust. Lisaks läks kõht lahti (veel üks sünnituse alguse märk – keha nn vabaneb jääkidest, et beebile ruumi teha).
Laupäeva lõuna ca kell 15.00. Selleks ajaks oli minul juba väga kahtlane tunne sees. Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et näen varsti oma beebit. Meil oli küll kõik beebi tulekuks valmis, aga üllatav ikkagi. Sten veel ei uskunud, et lähiajal võib asjaks minna, aega on ju tähtajani veel palju. Võtsin ühendust oma individuaalse ämmaemandaga, et teavitada teda võimalikust situatsioonist, mille puhul beebi sünnib varem. Selgus, et ta on puhkusel ja Eestist ära. Seejärel helistasin oma varu ämmaemandale, ent selgus, et ka tema on hetkel puhkusel ja Tallinnast eemal, ent ta soovitas jälgida ja muutustest talle teada anda, sest võib ka juhtuda, et kõik vaibub. Pealegi võib esmasünnitajal sünnituse algus pikalt aega võtta ja võib-olla siis ta juba saab tulla. Olin nõus, et vaatame ja jälgime. Sisemuses mõtlesin, et äkki on tegu „harjutus sünnitusega“, looteveed ju pole tulnud ja võib-olla ikkagi asi tõesti vaibub. Kuna olin kogu toimunu pärast siiski ärevil, siis otsustasin õhtusele sugulase sünnipäevale mitte minna. Mõtle kui piinlik, kui kuskil keset sünnipäeva pidu looteveed lõhkevad või tuhutama hakkan. Hakkasime mobiili äppiga mõõtma tuhude vahesid ning otsustasin läbi lugeda veel mõned sünnituse ja imetamisega seotud materjalid, mis olin kaustadesse lugemiseks valmis pannud, ent muudkui nende lugemist edasi lükanud mõttega aega tähtajani on ju veel kolm nädalat! Sten lisas mu sünnituse muusikalisti veel mõned sünnitusel võib-olla vajaminevad laulud.
Laupäeva õhtupoolik ca kell 18.00. Tuhude vahed olid vähenenud, ent olid ebaregulaarselt olles ca 10-14 minuti tagant kestvusega 30-45 sekundit. Nüüd ka Stenile tundus, et võib vist lähipäevadel „asjaks“ minna. Kuulasin hüpnosünnituselt saadud lõdvestavaid enesesisendusi ja lõõgastusharjutusi, mis aitasid iga tuhu üle hingata, mistõttu valulikkus kadus ja asendus vaid kerge survetundega (10 punkti valuskaalal 3-4). Võtsin iga tuhu tõsiselt, sest teadsin, et kui suhtun asjasse lõdvalt, siis peagi on keha tuhudest nii pinges ja hiljem enam valu mittemeditsiinilised vahendid ei leevenda. Pakkisime sünnituskotti puuduvad asjad ning suundusime Steniga jalutama, et osta turult värskeid puuvilju (mustikaid, maasikaid, ploome, virsikuid), mida oleks hea sünnituse ajal ja järgselt süüa. Kõndides turule ja tagasi pidin iga tuhu ajal seisatama ja kogu tuhu kestvuse ajal (ca 30 sekundit) mõtestatult hingama. Kui tuhu möödus oli kõik jälle tavaline raseda igapäeva olemine. Käisime ka pubis jäätisekokteile joomas ja salatit söömas.
Laupäeva õhtupoolik ca kell 21.00. Tuhud olid endiselt ebaregulaarsed, ent toimusid ca iga 6-10 minuti tagant ja olid kestvusega 45-60 sekundit. Otsustasime vaadata mõtete hajutamiseks komöödiafilmi “40-aastane neitsi“. Ka filmi vaadates pidime tegema vahepeal pause (iga 6-10 minuti tagant), et saaksin tuhu ajal hingamisele keskenduda, mis aitaks valu „eemale“ hingata. Iga tuhu nõudis täit keskendumist.
Laupäeva õhtu ca kell 22.00. Sain telefonitsi kätte oma varu ämmaemanda ning lähtudes sellest, et tuhude vahed on päeva jooksul muudkui lühenenud, siis olime mõlemad nõus asjaoluga, et järgmine päev võib minna sünnituseks. Esmasünnitajal soovitatakse pöörduda haiglasse, kui tuhude vahed on regulaarselt 5 minuti tagant ja sedasi mitu tundi. Mina arvestasin tuhude vaheaegade lühenemise tendentsi järgi, et hommikuks võib beebi juba sündinud olla. Selles kõnes selgus, et tema mulle toeks järgmisel päeval tulla ei saa ning seetõttu peame võtma kasutusele plaani C: situatsioon, kus tulla ei saa ei mu individuaalne ämmaemand ega ka tema varu. Kuigi see stsenaarium tundus äärmiselt ebatõenäoline, siis soovitas minu varuämmaemand enda varuna ämmaemandat Irena Bartelsit (see plaan C valmis ca 2 kuud tagasi, kui kohtusin oma varuämmaemandaga). Otsustasin, et Irenaga temaga eraldi kohtuma ei hakka, ent uurisin tema kohta internetist: positiivsed kogemused sünnitajatelt, ämmaemandate õppekava õppejõud, teadustööga tegelenud, ämmaemandate ühingu president – ühesõnaga mõtlesin, et kui tema saab tulla, siis mul läheks väga hästi. Tundub tark ja professionaalne naine. Kahjuks selgus varuämmaemandaga rääkides, et ka temal on käimas parasjagu puhkus ning ta pole kindel, kas ta saab tulla. Soovitas mul proovida magada. Mina sattusin aga pärast seda kõne paanikasse, hakkasin nutma, tundsin, et ma ei taha sünnitusmajja minna, kui mind võtab seal vastu mingisugune võõras „tädi Malle“, kellest olin jutte kuulnud. Tuhud käisid seejuures juba regulaarsemalt iga 5-6 minuti tagant. Helistasin nuttes Stenile (ta oli just jooksma läinud) ja teatasin, et meil tuleb kodusünnitus, kuna mina ilma toreda ämmaemandata sünnitama ei hakka. Millegi pärast sain mina varuämmaemanda kõne lõppedes aru, et nüüd olen omapäi, kuigi tegelikult ta võttis Irenaga ühendust. Seejärel siiski selgus, et Irena saab minuga ikkagi tulla ning sain Irena kontaktid, rahunesin. Vahepeal nutmise ajal olid tuhude vahed 8-11 minuti tagant ehk siis tuhude vahed olid muutunud sellest emotsionaalsest pingest pikemaks.
Pühapäeva öö vahemik 00-05.00 (8.juuli). „Veetsin aega“ sünnituspallil, proovisin magada imetamispadja ja kõiksugu patjadest põrandale valmistatud pesal, sest voodis ma tuhu ajal olla ei suutnud. Kahe tuhu vaheaegadel „magasin“ ehk siis kuna tuhud olid peamiselt 3-6 minuti tagant, iga viienda tuhu vahe oli pikem (6-7minuti tagant), siis minu kõige pikem uni oli järjest ca 7 minutit, enamasti 5 minuti tagant. Kuigi vahepeal tundsin, et oleks aeg haiglasse näitama minna, siis tuletas Sten meelde, et mu soov oli võimalikult kaua kodus olla, oodata ja vaadata. Iga tuhu ajal hingasin nagu hüpnosünnitusel õpetati: küll ühte ja teistpidi numbreid kiiresti lugedes. Tuhud olid tugevad (10p valuskaalal lisaks 3-4p omadele ka mõni 6p tugevusega). Proovisin lõdvestuda, mõelda positiivselt, käisin dušsi all.
Pühapäeva öö ca kell 5.00. Võtsin ämmaemand Irenaga ühendust ning ta soovitas mul proovida võimalikult palju puhata ja süüa. Nii raske oli puhata, kuna endal mõttes kogu aeg tuksus: „Mis mõttes puhata! Ma ju hakkan varsti sünnitama!“ Siiski võtsin nõu kuulda ja üritasin teha nagu ämmaemand soovitas. Iga kord temaga rääkides justkui „rahunesin maha“, tundsin, kuidas ta mind läbi telefoni suudab „hinnata“, et mis etapis omadega olen. Mul on tõeline respekt eraämmaemandate ees! Sõin muudkui maasikaid, mustikaid, aprikoose ning jogurtit. Üritasin edasi „magada“. Ühe korra õnnestus isegi 26 minutit järjest magada! Tuhud olid endiselt ebaregulaarsed, pigem pikemad vahed.
Pühapäeva hommik ca kell 10.00. Võtsin uuesti ühendust ämmaemanda Irenaga. Tuhude vahed olid keskmiselt 8 minuti tagant, keskendusin tuhude ajal hingamisele. Ta julgustas mind kuulama oma sisetunnet. Tundsin, et olen tuhude peremees ning saan ise hakkama. Ta soovitas minna päeval haiglasse kontrolli, et teostada beebi seisundi hindamiseks KTG ning lasta vaadata üle emakakaela olukord ehk siis kui kaugel sünnitus omadega on. Ise kartsin, et äkki lootevett tilgub, kuna tõesti kogu aeg tuli mingisugust voolust. Jama, kui beebi on kõhus olles vee vähesuse tõttu juba stressis. Samas tundusin, et tal on hea kõhus olla – kogu aeg liigutas. Kõht oli jätkuvalt lahti.
Pühapäeva lõuna ca kell 14.00. Jõudsime sünnitusmajja. Kõik oli vaikne, koridorid inimtühjad, oli ilus päikeseline ilm ja tundus, et keegi ei tegele täna sünnitamisega. Ainult ühed rõõmsad vanemad tulid sünnitusmajast välja oma uhiuue beebiga. Suundusin ülevaatusruumi, kus mind võttis vastu otsekohese ütlemisega naisterahvas, ütleme „tädi Malle“. Esimese asjana tõmbas ta Steni nina ees ukse kinni teatades resoluutselt, et (vaginaalse) läbivaatuse juurde pole meest vaja. See on ka ainuke kord, kui Sten pole olnud minu juures vastuvõtul kaasas kogu raseduse ja sünnituse perioodil. See „tädi Malle“ kupatas mind läbivaatuse voodile ning käskis jalad laiali ajada samal ajal noomides, kui juhtusin põlvi natuke kokkupoole suruma. Oehh.. need läbivaatused on jubedad, eriti kuna nägin, et „tädi Mallel on sellised tugeva maanaise käed“. Korrutasin mantrana kõval häälel muudkui: „Kõik on hästi, kõik on hästi…,“ – see aitas mul ülevaatuse ajaks lõdvestuda. Selgus, et emakakael on pehme, avanenud 3cm ning väga lühike. Emakapõhi olevat lausa nii lühike, et ülevaatuse lõpetades teatas „tädi Maali“, et nüüd mul sealt alt ülevaatuse tulemusel kergelt veritseb. Olin kergelt segaduses – nüüd siis sealt veritseb, aga see on omamoodi hea? Kogu saadud info kokkuvõtvalt tähendas siis seda, et sünnitustegevus on alanud ja ma pole kodus niisama aega veetnud. Kartsin, et ülevaatusel selgub, et avatust on 1cm ja seega olen alles nii algusjärgus. 3cm tundus selline päris hea, kuna tean, et enamasti edasi hakkab asi kiiremini kulgema. Olin siiani „sünnitustegevuses olnud“ ca 32h. KTG oli ka korras, tuhud toimusid ca iga 7 minuti tagant. Lootepõis ka terve ja kuskilt lootevett ei tilgu. Küll oli huvitav see, et väidetavalt polnud beebi pea veel emakakaelale fikseerunud (enamasti see algatab sünnitustegevuse), mistõttu see võibki olla põhjus, miks kogu see esmane avanemine oli nii kaua aega võtnud. Lisaks veel asjaolu, et lootekott polnud lõhkenud. Ilmselgelt lootekott surub emakakaelale õrnemalt kui otsene keeglipall. Helistades ämmaemandale hindas ta olukorda selliseks, et tegevuseks läheb tõenäoliselt öösel ning seni proovigu ma palju puhata ja süüa, sest energiat läheb väga vaja „kui asi läheb käiku“. Otsustasin tuhusid enam mitte mõõta enne kui tuntavalt ei „lähe keeruliseks“.
Pühapäeva lõuna ca kell 16.00. Pärast vastuvõtul käimist olin rõõmus, et mingigi edasiminek oli toimunud ning tundsin ennast kuidagi eriti rahulikult. Tuhud olid ka üle-hingatavad. Läksime ühte oma lemmiksöögikohta Kadriorus nimega „Seitse Ürti“ sööma. Seejärel suundusime koju, kus jätkasin lõdvestusharjutuste kuulamise ja hingamisega. Proovisin järgmised 3h magada ehk siis ärkasin iga tuhu ajal 5-8 minutiliste vahedega üles. Sellel hetkel tundus 8 minutit und nagu 2h.
Pühapäeva õhtupoolik ca kell 20.00. Sten viis kõik sünnitusmajja vajaliku kraami juba autosse valmis. Mõtete eemale viimiseks vaatasime jälle komöödiat (teadlik valik, et naer vabastaks keha pingetest produtseerides „õnnehormoone“). Seekord filmi nimega „Mänguõhtu“, olin sünnituspallil, vahepeal tegime hingamiseks pause, et saaksin tuhude ajal „valutunde“ ära hingata. Pärast filmi hakkasid mul tuhude ajal seljavalud, mistõttu Sten tegi valutavatele kohtadele survemassaaži. Leevendust pakkus ka kuuma dušši surve seljale. Seljavalu oli piinav, ent tuhu lõppedes möödus.
Pühapäeva õhtu ca kell 23.00. Tuhud hakkasid muutuma regulaarsemaks, olles peamiselt 5 minuti tagant. Kuna ämmaemanda tulek sünnitusmajja võtvat tal kodust aega 45 minutit, siis pidime tegema eesoleva öö kohta väikesed plaanid. Lubasin helistada enne südaööd, et näha, kas tuhude vahed lühenevad. Tundsin ennast olukorra peremehena – suutsin tuhud ilusti lõõgastava muusika saatel tantsides üle hingata. Helistades ämmaemandale 1h hiljem pakkusin välja, et võiksime sünnitusmajas kohtuda kell 3.00. Tuhud tundusid tõesti täiesti normaalsed ja tehtavad. Kuna tegevus oli otsa saanud, siis mõtlesin, et proovin veel natuke magada.
Esmaspäeva öö ca kell 01.00 (9.juuli). Ärkasin ehmatusega üles ühe eriti piinava tuhu peale, mille valuskaalaks oleks võinud öelda 10punkti skaalal 7 punkti. Sellega kaasnes ka meeletu seljavalu – selg läks nii pingesse, et tundsin nagu mu alaselg lihtsalt murdub pinge all. Magamine oli mu hingamisrütmi täiesti sassi löönud! Ehmatasin, sest tundsin, et ei suuda seda üle-hingata. Panin mängima hüpnosünnituse lõdvestuslaused ning suundusin kuuma dušši alla. Proovisin muudkui tuhusid üle hingata, lõdvestuda, ent see oli väga raske, kuna need tulid tõesti väga tihedalt (2-3 minuti tagant). Värisesin šokist. Mulle tundus, et kontroll hakkab kaduma, tundsin korraks pressitunnet. Mõtlesin, et nüüd on aeg käes, kus isegi kui tegu oles nr 2 hädaga, siis ma ei julgeks WC-sse minna, sest võib olla läheb seal sünnituseks. Käskisin Stenil kiiremas korras ämmaemandale helistada, et kohtuda haiglas nii ruttu kui võimalik ehk siis kell 02.00. Kõndimine muutus aina raskemaks, kuna tuhud tulid nii tihedalt. Ma ei suutnud enam sekunditki kodus olla, pidime liikuma hakkama, kohe! Autosõit oli talutav, kuna õnneks ei ela me sünnitusmajast kaugel ja sõit ei kestnud kaua. Tänu kõrvaklappidest kostuvale lõdvestavale muusikale suutsin uuesti tuhudeaegse sügava hingamise üles leida ning sünnitusmajja jõudes olin taas rahulik. Iga tuhu nõudis 100% keskendumist, kohal olemist. Registratuuris ütles Sten, et tulime sünnitama ning tegeles kogu administratiivse suhtlusega. Meid juhatati eraämmaemanda olemasolu tõttu kohe sünnitusosakonda.
Esmaspäeva öö ca kell 02.00. Jõudsime sünnitustuppa, kus ämmaemand meid juba ootas. Kuna iga tuhu nõudis keskendumist ja need olid iga 2 minuti tagant, siis olin teekonnal registratuurist sünnitustuppa täielikult „omas mullis“. Kõigepealt teostas ämmaemand vaginaalse ülevaatuse hindamaks, kui palju on juba emakakael avanenud (kinnitasin endale valjuhäälselt papagoina korrutades, et kõik on hästi ja suutsin sedasi lõdvestuda). Lootsin ise, et ehk on 6-7cm avanenud ning olin rõõmus kuuldes, et avatust on koguni 8cm (lapse sünniks peaks olema 10cm). Lootekott olevat terve, ent punnitavat avanenud emakakaela vahelt, järsku käis pauhti ja lootekott ülevaatuse ajal purunes. Kogu voodi ujus looteveest, seda muudkui tuli ja tuli. Nagu keegi oleks ämbritäie sooja vett mulle pepu alla kallanud. Ämmaemand hoidis oma kätt mul emakakaelal takistamaks nabaväädil koos looteveega välja voolamast (väga halb võimalik tüsistus). Nüüd läks tõesti asjaks, sest nüüd sai lapse pea alla vajuda ja hakata korralikult emakakaelale survet avaldama. Selleks, et hinnata, kuidas beebile vähesema veega olukord istub, teostasime KTG beebi südametöö hindamiseks. Istusin KTG ajal voodi serval, ent kuna tuhu ülehingamine oli istudes minu arvates võimatu, siis tõusin ikkagi püsti ja püsisin see 20 minutit, mis uuringu tegemine aega võtab, masina lähedal.
Seejärel suundusin seljavalu leevendamiseks dušsi alla, sest tuhud olid muutunud ülitugevaks (10p skaalal 8-9punkti). Dušs natuke leevendas olukorda. Dušsi alt tulles oli mu esimeseks sooviks saada põrandale neljakäpukile, ent kuigi Sten üritas kõiksugu käepärastest mattidest, tekkidest ja kodust kaasa võetud padjast moodustada sobivat aset põrandale, siis ei olnud see üldse selline hubane nagu kodus. Otsustasin, et toetun tuhude ajal seistes Stenile, jõudsin sedasi olla ca 2-3 tuhu, kui tundsin teistsugust tuhutunnet, natuke selline nr 2 häda tunne. Kõik see oli toimunud pärast lootevee koti purunemist paarikümne minutiga.
Esmaspäeva öö ca kell 3.00. Täpselt sellel ajal astus sisse ämmaemand (käis korra ära, ent ometi oli kohal täpselt siis, kui teda oli vaja). Ta soovitas proovida järi – tegu on madala WC potti meenutava puidust tooliga. Sten istus voodi peale minu selja taha, mina olin järil ning ämmaemand väikese tabureti peal minu ees. Seal istudes tundsin tohutut seljavalu iga tuhu ajal, päris pressitunnet vist veel ei olnud. Iga tuhu ajal soovitas ämmaemand kaasa pressida. Proovisin teha hüpnosünnitusel õpetatud allasuunas hingamist, ent see tundus sellel ajal nii keeruline. Kogu pressiperioodi olid mul kõhu ümber KTG andurid, aga need üldse ei seganud, ma vaevalt märkasin, et nad on seal. Monitoorilt siis Sten ja ämmaemand jälgisid, millal mu tuhud jõuavad haripunkti. Soovisin minna vanni, ent ämmaemand pani küll vee jooksma, ent nägin, et ta sellest ideest vaimustunud ei ole. Pärast paarikümmet minutit järil olles tundsin, et mu jalad hakkavad kõva puidust toolil istudes ära surema ning otsustasin, et soovin minna sünnitusvoodile. Haarasin kausist paar kodust kaasa võetud kultuurmustikat põske ning panin voodile ronides vaimu valmis. ITK-s on üli kõrged voodid, ma reaalselt sain voodi peale oma suure kõhuga tänu Steni abile. Kõigepealt proovisin ämmaemanda soovitusel külili olemist (üks jalg küljele tõstetud), ent see asend mulle sellel hetkel ei meeldinud.
Esmaspäeva öö ca kell 3.30. Soovisin proovida voodil neljakäpukil olemist. Lõdvestav muusika mängis taustaks, ent väga hästi lõdvestuda ma sellel hetkel ei suutnud. Iga pressitunde ajal proovisin ämmaemanda soovitusel mõelda sellele, kuidas lükkan lapse liikuma. Kujutasin ette, et olen sealt alt hiiglasuur, kuidas kõik läheb hästi, kuidas kõik avaneb nagu roosiõis. Ausalt öeldes oli see pressimine minu jaoks üpris ebamäärane tegevus. Nagu on nr 2 häda, aga samas ei ole päris see ka. Seljavalu leevendamiseks kogu aeg Sten mudis mu alaselga. Tal väidetavalt olid isegi järgmine päev pärast sünnitust sõrmed veel valusad. Iga tuhu ajal soovitas ämmaemand kaasa pressida, et võtta igast tuhust viimast. Kuigi enda sõnul pressisin kaasa, kui tunne selleks tekkis, siis instinktiivselt ligi pooltel kordadel presside ajal lihtsalt hingasin allasuunas. Ma ei tahtnud hinge kinni hoida ja pressida, sest olin lugenud, et hinge kinni hoidmine viib väga sageli beebi südametöö languseni ja see omakorda meditsiinilise sekkumiseni ning kui korra hoidsin terve tuhu aja hinge kinni ja pressisin nagu homset ei tuleks, siis langes beebi südametöö 90 kanti. Kogu ülejäänud pressimise aja oli beebi südametöö 130-150 lööki/minutis – beebi norm südametöö sagedus. See vahepeal presside ajal ja vahel hingamine oli ainuke ratsionaalne mõte, mis tollel hetkel mu peas oli. Ämmaemand hoidis oma sõrme (i?) mul lahkliha juures aitamaks mul oma pressitunnet kuskile suunas suunata seejuures kirjeldades, kuidas beebi vaja aidata küll üle sellel ja küll üle tolle serva. See tohutult aitas mind! Seejuures Sten ja ämmaemand väga kiitsid mind kõige juures mida tegin.
Esmaspäeva öö kell 4.30. Esimene ja viimane kord sünnitusel, kui vaatasin voodi kohal olevat kella. Tundsin, et olen olnud seal voodil neljakäpukil juba lõputult kaua (tegelikult ca 1h). Taustaks mängis replay peal oleva muusikalugu Keep Me Breathing (Sten oli DJ). Energia oli lõppemas, tundsin ennast zombina, sünnituseks haigla poolt antud kleidike tilkus higist. Kuskilt tuli külm lapp, millega Sten mu otsaesist tupsutas, iga tuhu järgselt jõin oma spordipudelist nii palju vett kui suutsin, sest janu oli meeletu. Tuhude vaheajal praktiliselt kukkusin pea ees enda ees oleva padjamäe sisse, üritades sedasi puhata. Ei olnud valus, aga lihtsalt lootusetuse tunne. Olin seal olnud juba niii kaua ja kuskilt ei olnud kuulda lauseid stiilis: „Beebi juuksed juba paistavad. Olid vaid pressi üle siin oleva serva ja seal oleva serva,“ Olin ahastuses. Kuigi ämmaemand ja Sten mind iga tuhu ajal meeletult kiitsid, julgustasid ja kinnitasid, et mul läheb iga pressiga väga hästi, siis mina olin üha enam kindel, et beebi tuleb siia maailma aidata keisri teel, sest ise ta liikuma seal sees ei hakka. Silme eest oli udune, tundsin, et mu aju ei tööta tavapärasel režiimil, mõistus oli ähmane, pea oli tühi, ämmaemanda ja Steni kiitused ja soovitused läksid minust mööda, olin vaid mina ja mu keha. Beebi olemasolu tundus sellel hetkel täiesti abstraktne. Mis beebi välja aitamisest me räägime, kui tundsin, et seal kuskil on üks kõva liikumatu kivi, kes ei liigu absoluutselt. Proovisin tuhude ajal teha kõikvõimalike hääli, mis Steni sõnul olid nagu filmist. Kui keegi oleks olnud sünnitustoa ukse taga, siis oleks ta mõelnud, et mul lõigatakse tuimestuseta ükshaaval sõrmi ära. Ei olnud valus, aga ma lihtsalt proovisin kas need hääled aitavad. Järsku ühe pressi ajal ma ei teagi mida tehes lõi sinna alla meeletu valu. Arvasin, et nüüd mu emakas kuskilt sealt rebenes, ent samas tärkas lootus, sest nüüd tundsin, et see suur keeglipall nihkus natuke teise kohta. Hakkasin valust nutma, mul oli endast kahju, ent paarikümne sekundiga valu kadus ja ununes.
Olin nii väsinud. Ühel hetkel tundsin, et soovin vahetada asendit ning minna varasemalt proovitud külili asendisse, ent seekord paremale küljele. Oi, kui mugav see oli! Sten oli mu kõhu juures ning ämmaemanda õlale toetasin oma jalga (tegelikult pidin vist ise oma jalga hoidma). Selles asendis tundsin pressitunnet kõige paremini ja ka mis iganes see, mida tegin, aitas mulle tuntavalt lapsel liikuda kõige paremini. Olin teinud paar pressi, kui märkasin, kuidas ämmaemand hakkas keset ühte tuhude vahelist pausi ennast lapse sünniks ette valmistama pannes endale selga sinise kitli ning minu pepu juurde igasugu steriilseid linasid. Olin segaduses ja üllatunud. Kas ta tõesti arvab, et beebi varsti sünnib? Eks aega oli ju omajagu läinud, aga see tõesti üllatas mind. Nii see tõesti oli, sest selles asendis sai pressimine tõelise hoo sisse. Sten iga tuhu ajal kallistas ja musitas mind ning muudkui kiitis, kui tubli ma olen.
Ühe järgneva pressi ajal teatas ämmaemand juba rõõmsalt, et beebil on tumedad juuksed, ent pressi lõpuks läks beebi pea tagasi sinna, kust oli tulnud. Järgmise pressi ajal karjatasin ja hakkasin nutma, sest tundsin seda „tuleringi“, mis tähistab siis beebi pea kõige suurema osa välja tulekut. Tuhu möödus, beebi pea oli osaliselt väljas ning valu tingituna beebi pea survest muudkui jätkus ja jätkus. Tahtsin nii väga pressida, hüpata lault püsti ja ruttu see jalgevahel olev pall gravitatsiooni kasutades välja saada, ent ämmaemand ei lubanud pressida. 😀 Ta ütles, et ootaksin ja mitte mingil juhul ei suruks jalgu kokku, sest beebi pea on seal vahel, ning et ta läheb kutsub teise ämmaemand veel appi. Olin segaduses, ent enne kui jõudsin midagi küsida (see kestis tõesti vaid paar sekundit), siis oligi teine ämmaemand ka platsis.
Esmaspäeva hommik kell 5.23. Juba tuligi uus tuhu – Irena aitas mul hoida jalga (ma vist surusin teda päris kõvasti sellega) ning teine ämmaemand püüdis kinni väljalupsanud beebi. Jälle oli see „tuleringi“ tunne, ent siis kuulsin juba beebinuttu ja väike tulnukas pandigi mu kõhule. Beebi oli hoidnud ühte oma kätt sündides pea juures, võib-olla seetõttu võttiski pressimine kauem aega. Olin beebist hämmingus. Esiteks tõdemusest, et minu sees oli tõesti kasvanud üks niivõrd armas tegelane ning teiseks kui väike see beebi oli! Alati väikesed beebid on kõhetunud, ent tema oli pisike, ent pehme. Ma polnud kunagi nii väikest beebit näinud! Ta ei olnud üldse limane ega verine. Täiesti puhas ja roosat beebi värvi. Beebi ei ulatunud mu rindadeni, kuna nabanöör olevat väga lühike. Muudkui silmitsesin oma beebit ja olin hämmingus, kui armas ta on. Alt kõik valutas, ent imetlesin muudkui OMA beebit!
Väike pöialpoiss mu kõhul, pani ämmaemand beebile mütsi pähe ja kattis ta keha. Beebi pissis mu kõhule, ent kõik tegutsesid kiirelt ja said segaduse likvideeritud. Mina ainult üksisilmi imetlesin oma beebit. Ämmaemand võttis nabaväädist proovi (võimalik reesuskonflikt) ning koristas ära suurema segaduse mu jalge ja tagumiku juurest. Verd olin kaotanud vaid 300ml.
Peagi tuli ämmaemand tagasi, nabaväät oli lõpetanud oma töö, Sten lõikas nabanööri läbi, beebi pandi mu rinnale ja ämmaemand näitas, kuidas beebit imetada. Tema imetamise praktilised võtted olid tagantjärele mõeldes parimad, mida keegi on siiani näidanud! Ilma tema näidatud nippideta oleks meil päris raskeks läinud. Beebi minu tissi otsas, toimus platsenta väljutamine. Kergelt pressisin kuskile allasuunas ja juba oligi platsenta väljutatud – see kestis max 30 sekundit. Oleks vaid beebi välja saamine ka nii lihtne – kindlasti järgmise beebiga läheb lihtsamalt! 😀 Vigastusi hinnates selgus, et olin saanud häbememokale sissepoole paar väikest marrastust, mis õmblemist ei väärinud. Olin rõõmus, et mul on lahkliha piirkond terve, ent kõik sealt alt väga valutas. Ämmaemand lohutas mind, et see olevat normaalne ja kiitis seda, kui tublilt olin pressinud. Marrastused sain tõenäoliselt sellest, et kuigi ei tohtinud ämmaemanda sõnul ühel hetkel pressida ja pidin ootama seda viimast tuhu, siis imenatuke keha ikkagi pressis.
Seejärel käis ämmaemand korra ära, et teha sünnituse kohta sissekanne. Meie jäime Steniga kahekesi palatisse uudistama oma ilmaimet. Olime seal kolmekesi päris tükk aega. Pärast seda tehti meie soovil beebile koheselt K-vitamiini süst ning teostati kaalumine ja mõõtmine. Kogu sünnitustoas olemine sünnitusjärgselt oli selline rahulik, keegi ei kiirustanud, hästi mõnus – olime seal kokku ca 2h. Sten tegeles administratiivsete küsimustega edastades sõnumiga uudise meie vanematele.
Seejärel puhastas ämmaemand mind ära, sain hiiglasuured mähkud alla ja supersuure sideme. Õnneks olid mul ostetud sünnitusjärgsed ühekordsed võrgust aluspüksid, sest tavaliste püksikute sisse poleks need mähkud eluilmas ära mahtunud. Sain selga uue haiglakleidi, sest sünnitusel seljas olnud kleit oli kergelt verine ja millegi pärast ka rinnalt katki läinud. Enda kiuste tundsin, kuidas soovin minna pissile. Beebi läks Steni rinnale ning mina ämmaemanda julgestusel WC-sse (pärast sünnitust on verekaotuse ja siserõhu suure muutuse tõttu oht minestada). Sain läbi valu häda tehtud (marraskid ikkagi väga valusad) ning suundusin uuesti voodisse. Sõin kodust kaasa võetud järgijäänud mustikaid ning sanitar tõi mulle jogurtit ja teed. Sõin isukalt. Oligi lõpuks aeg suunduda palatisse. Mina sain sõidu ratastoolil. 😀
Esmaspäeva hommik kell 07.30. Kuigi beebi sündis kell 05.23, siis oli öö jooksul sünnitanud 8 naist ning kõik perepalatid selle ajaga täitunud. Ainukeseks vabaks toaks oli ühispalat, kuhu ma beebiga ka suundusin. Sten sinna jääda ei tohtinud. Sten läks koju beebivoodit meie tuppa ümber kolima ning puhkama. Meile lubati, et lõunast on lootus saada peretuppa.
Voodisse heites tundsin end surmväsinuna – ma polnud põhimõtteliselt viimased 3 ööd magada saanud ning sünnitusel pressimine oli mu samuti täiesti energiast tühjaks tõmmanud. Kuigi mul oli „puhas“ haiglakittel seljas, siis tundsin ennast nii mustana olles kaetud kõiksugu kehavedelikega – beebi pissi, enda vere ja higiga. Küünealused verised?! Tuigerdasin ühiskasutatavasse WC-sse, mis asus keset koridori. Tahtsin nii väga minna pesema, ent juba WC-sse minnes tundsin süümepiinu, et jätan oma vastsündinu palatisse „maha“. Rääkimata siis korralikult dušši alla minekust. Beebi magas nagu nott, ent kuigi unistasin puhkamisest, siis ei saanud ma suure lärmi tõttu und.
Seinad olid seal tõesti paberist ja kogu koridoris käiv möll kostus meieni. Küll oli parasjagu hommikusöögi serveerimise aeg ja kuulda oli toidukäru liikumist ning nõudega toimetamist, küll oli palat täpselt lastearsti kabineti kõrval, kus kõik oma beebidega sisse ja välja voorisid, küll käis vahetuse üleandmisest tulenev sagimine registratuurilaua juures. Lärm tuli ka meie toast, sest küll nuttis ühispalati teises voodis olnud beebi, küll toodi mulle vastsündinu emale mõeldud infomaterjalid, mingid testerid (beebi ja enda kreemitamiseks, pesemiseks), mähkmed beebile, sidemed emale jpm; ämmaemandad käisid uurimas minu enesetunde kohta (ma olevat olnud näost väga kahvatu olemisega – peeglisse vaadates vaatas vastu hallika jumega räsitud laip), toodi hommikusöök, koristati hommikusöök.
Esmaspäeva hommik ca kell 10.00. Just siis, kui möll hakkas lõppema ja vaikseks jääma, kutsuti meid lastearsti visiidile. Selgus, et poisil on sama veri, mis minulgi, ja seetõttu reesuskonflikti pärast me muretsema ei pea. Kõik muud näitajad olid ka normis. Selgus, et meie beebit käsitletakse eri tingimustel, kuna tegu on alla 3kg kaaluva beebiga. Palatis oli väga umbne ning päikesepaisteline ilm tegi palati väga valgusküllaseks. Sõin kodust kaasa võetud maasikaid ning mõeldes just vanematele esimest korda helistada, nägin, et palatikaaslane oma beebiga magab ja ei soovinud teda häirida. Imekombel sain 1h magada.
Esmaspäeva lõuna ca kell 12.00. Tegin esimesed kõned ema, tädi ja õega. Palusin Stenil varem haiglasse tagasi tulla, sest tundsin, et kui ma perepalatit ei saa, siis mina sellises keskkonnas puhata ega olla ei suuda. Imetlesin oma sügaval unes nohisevat beebit.
Esmaspäeva lõuna ca kell 14.00. Sten jõudis sünnitusmajja ning saime teada, et perepalatit me ei saa. Kuigi sünnitusmajas käib „mäng“, kus öeldakse, keda lubatakse välja ja keda mitte, siis tegelikult on õigus igaühel lahkuda, siis kui tema heaks arvab. Ütlesime, et meie lahkume, sest ilma meheta ma siia ei jää. Natuke läks aega ning selgus, et me saame minna lapse ja ema palatisse ning ka isal on seal lubatud oma madratsiga ööbida. Olime nõus.
Esmaspäeva pärastlõuna ja õhtu. Kolisime oma asjadega ühispalatist ema ja lapse palatisse. Sain lõpuks käia dušsi all ning magada. Sten tõi kodust madratsi, ostis turult kaasa värskeid marju ning aitas muuta toa hubasemaks. Beebi muudkui magas, ärgates kogu päeva jooksul 3 korda. Õhtul tulid beebit imetlema mu vanemad ja õved.
See oligi meie beebi sünnilugu koos esimese elupäevaga. Kuigi kõrvalt vaadates võib tunduda, et sünnitus oli mega pikk ja raske, siis jäin ise sünnitusega väga rahule, sest need asjad, mida tahtsin, need ka sain ja see ongi kõige tähtsam. Eks alati on erinevad valikud ning erinevatest mitte ideaalsetest valikutest, olen rahul nendega, mis minu poisi sünnitusel läksid käiku. Tasub unistada, sest need võivad veidral kombel isegi täituda!
Kui kätte jõudis III trimester ja kõht hakkas uusi mõõtmeid võtma, siis jõudis mulle kohale arusaamine, et nüüd on aeg hakata valmistuma sünnituseks. Teoreetiliselt olin kaasa mõelnud vastavates perekooli loengutes, lugenud rasedaraamatutest sünnituse teemalisi teooria peatükke ning internetist uurinud võimalikult erinevaid sünnituslugusid, ent kuni sinnamaani oli esmarasedana sünnitus minu jaoks üks ebareaalselt kaugel olev tegevus. Nüüd olen omadega 9. raseduskuu alguses ja võib juhtuda, et hiljemalt ühe kuu pärast ongi meie beebi sündinud.
Usun, et sünnitus on ettearvamatu, intensiivne ning valmis tuleb olla kõigeks. Siiski saab mingil määral sünnituseks ette valmistuda (hirmudest vabanemine, hingamis-ja lõdvestustehnikad, ämmaemanda valik ja tugiisik, teadmised sünnitusega seotud võimalikest otsustest, muusika ja atmosfäär turvatunde loomiseks). Sellega olengi nüüd viimased 7. ja 8. raseduskuu tegelenud.
Kõigepealt hakkasin 1x nädalas käima 7.raseduskuu algusest rasedatele mõeldud joogatundides, kus keskendutakse eelkõige rasedusvaevuste ärahoidmise harjutustele ning sünnitusaegse hingamise praktiseerimisele. Plaan on jätkata seal käimist kuni sünnituseni.
Alates 4. raseduskuust hakkasin käima Myfitnessi tavatreeningutes 2-3x nädalas, et mu füüsiline vorm ei piiraks mind sünnitusel, näiteks hea väljutusperioodi sünnitusasendina tuntud kükkasend nõuab tugevaid jalalihaseid. Seda enam, et regulaarne trenn aitab aina lisanduvate kilodega kehal kuidagigi toime tulla, et pärast iga sammu kohe ära ei väsiks. Pluss head mõjud beebi tervise arengule jne. Alates 8. raseduskuust ma Myfitnessi trennidesse enam üle 1x nädalas pole jõudnud, sest esiteks on kõht järsku väga suureks läinud ning teiseks on beebi laskunud allapoole (ebamugavustunne jalgevahel). Seetõttu olen käinud eelkõige rasedatele mõeldud “trennides”: rasedate vesivõimlemine, pallivõimlemine ja jooga. Kui veel paar kuud tagasi tundusid need “trennid” üli lahjad, siis lõpurasedana on järsku kõiksugu harjutused väga keeruliseks muutunud.
34.nädalal alustasin lahkliha massaažiga, Weleda perineumi massaaži õliga, vältimaks lahkliha rebendeid. Seda soovitatakse teha ca 1- 1,5kuud enne sünnitust 1-2 x nädalas ca 3-5minutit. Uuringute järgi ca 15%-l esmarasedatest omab selline tegevus toimet: nad “pääsevad” rebenditest. Proovida ju võib.
Miks läksin? I trimestril kuulsin esimest korda hüpnosünnitusest. See tundus huvitav, aga kursuse hind ehmatas esialgu mind natuke ära. II trimestril selle kohta uurides tundus tagasiside kursuse kohta positiivne ja olin juba meelestatud kursusele minema. Loomulikult lugesin enne nii eesti kui ka inglise keelset tagasisidet ja uurisin hüpnosünnituse teadusliku põhja taha (https://evidencebasedbirth.com/hypnosis-for-pain-relief-during-labor/). Üldiselt tundus see minu jaoks väga loogiline, et väga palju on “peas” kinni ja et hirm ja negatiivsed ettekujutused mõjutavad seda, kuidas me valu tajume – ma ju puutun tööalaselt kogu aeg hirmude ja valuga kokku. 🙂
Kui aga jõudsin III trimestrisse ja kogesin öösel ühte tugevat jalakrampi, siis järgmisel päeval otsustasin, et kui tänu sellele kursusele on mu sünnitus on natukenegi lühem ja vähem valusam, siis kursuse maksumus ei ole minu jaoks oluline. Ju see hind on põhjusega selline. Mina lähen.
1) saada võimalikult positiivne sünnituskogemus. Väidetavalt mõjutab sünnituskogemus nii naise psühholoogilist kui emotsionaalset seisundit, rääkimata lapse omast. Siis ma veel ei teadnud, et naise sünnituskogemust mõjutab enim see, kas naine saab sünnitusel, mida TA TAHAB. Aga mina enne kursust ei teadnud, mida ma tahan. Ma olen ju esmasünnitaja, ma ei teadnud mida oodata. Ma arvasin, et sünnitus on nagu üks meditsiiniline protseduur, kus minul väga sõnaõigust pole – ma eksisin. No umbes teadsin, aga nüüd ma TEAN, mida ma tahan ja kui eesmärk on selge, siis teoreetiliselt peaks visioon aitama liikuda eesmärgi suunas.
2) õppida lõõgastuma ja jääda sünnitusel rahulikuks (sünnituslood mitmed tunnid järjest valu käes röökimisest ei tundunud väga ahvatlevad),
3) tunda, et olen sünnituseks ettevalmistamisel andnud endast maksimumi, et midagi hiljem hingele ei jääks: järgmine kord.., oleks ma seda teadnud.., oleks ma nii teinud.. jne.
Mis see hüpnosünnitus on? Hüpnosünnitus tähendab siis põhimõtteliselt seda, et õppides erinevaid lõdvestustehnikaid oled võimeline end ISE sünnituse ajal niivõrd lõdvestama, et keha teeb kogu sünnituseks vajamineva töö ära. Lisaks lõõgastusharjutustele on oluline rõhk hirmude vähendamisel ning eneseusalduse suurendamisel. Samuti õppisime erinevatel sünnituse perioodidel vajaminevaid hingamistehnikaid. Tänu kursusele lugesin põhjalikuma pilguga sünnitusega seotud teaduspõhist teavet (nt ämmaemandate kodulehel olev normaalse sünnituse käsitlemise juhendit) ning mõtlesin rohkem läbi meie sünnituseelistused.
Kuigi paljud hüpnosünnituse videod on kodusünnitustest, siis ei tähenda hüpnosünnitus, et peaks kindlasti sünnitama kodus. Oluline on olla kohas, kus naine tunneb end turvaliselt. Mõni tunneb end kodus turvaliselt ning teine haiglas. Osad riskirasedad ei saagi kodus sünnitada jne.
Millal minna? Kuna teadsin, et väga suur roll lisaks kursusetundides käimisele on kodus lõõgastustehnikate harjutamisel, siis teadsin, et mitu kuud ma neid iga õhtu teha ei viitsi, ent samas liiga hilja peale ei saa ka kursusel käimist jätta. Seetõttu valisin “sobivaks” kursusel käimise ajaks 32-36.rasedusnädala (vastab 8. raseduskuule) ning selgus, et ka teised kursusel olijaid olid enamik just selles raseduse etapis (ametlik soovituslik alustada kursusega 7.raseduskuul).
Madden et al. (2016) Cochrane Review and Meta-Analysis: Leiti, et mida varem hüpnoositreeninguga rase alustas – andes rohkem aega harjutamiseks – seda väiksema tõenäosusega oli sünnitusel vaja kasutada valuvaigisteid.
Tagantjärgi olen väga rahul, et käisime kõigepealt sünnitusmajade perekoolide poolt pakutud loengutes (kirjutasin sellest siin) ning alles seejärel hüpnosünnituse koolitusel, kuna viimasel kõlas rohkem positiivset (nt valu asemel tuleb öelda tuhu) ning on vajalik, et see viimane “kiht” teadmisi oleksid positiivsed ning paneksid enda keha ja oma beebi võimetesse uskuma. Lisaks on lihtsam kaasa mõelda hüpnosünnituse koolituse aruteludes, kui oled kursis, mis põhimõtteid järgitakse sünnitusmajas. Tegu oli eelkõige siiski lõdvestus-ja positiivse mõtlemise kursuse, kui kursusega, mis annaks meditsiinilisi teadmisi – selleks on perekooli loengud.
Mis toimus? Kokku toimus 5 loengut nädalaste vahedega ning iga loeng kestis ca 2,5h. Loengutes vaatasime ilusaid sünnitusvideoid ning arutasime nii kodus kui ka tunnis kuuldu ja nähtu üle. Igas tunnis tegime koos läbi vähemalt ühe lõdvestusharjutuse. Üldiselt olid tunnid pigem sellised “jututoad”, “pehme” jutuga vestluskohad, kus väga intensiivsete faktide ja harjutustega meid ei koormatud.
Esimene tund oli sissejuhatav, juttu tuli sünnitamise ajaloost, sünnitusest kui loomulikust protsessist, sünnitusmeeskonna valikust.
Kolmas tund oli meie arvates esimene “praktiline tund”. Proovisime erinevaid sünnitusel vajaminevaid hingamistehnikaid ning tugiisikuga tehtavaid lõdvestusharjutusi.
Neljandas tunnis arutasime sünnitusplaanide üle seejuures rääkides sünnitusega seotud teaduspõhise info leidmise võimalustest ning tugiisikud õppisid tegema sünnitusel sobivat lõdvestavat massaaži.
Viiendas tunnis tuli põgusalt juttu sellest, mis saab pärast sündi (nn neljas trimester) – imetamine, beebi hooldamine jne ning tugiisiku rollist sünnitusel.
Pärast esimest tundi saime inglise keelse “Hypnobirthing” raamatu ning eesti keelsed kuulamisfailid “Vikerkaare lõdvestus” ning “Positiivsed enesesisendused” (ilusad sünnituse teemalised eneseusaldust suurendavad laused). Pärast iga loengut saime hulgaliselt eesti ja inglise keelseid lisamaterjale ning koduseid ülesandeid. Kodused ülesanded olid loomulikult vabatahtlikud. 🙂 Kodused materjalid olid tõeliselt asjalikud ja kindlasti kogu kursuse üks tipphetki! Kursuse läbiviia Kiia oli samuti suurepärane. Põhiline “töö” jäi siiski koju nagu olingi eelnevalt arvanud.
Minu arvates sobib hüpnosünnitus pigem kontrollifriikidele kui hipidele, kuna igapäevaselt (!) lõdvestustehnikate tegemine nõuab pühendumist. See ei ole nii, et ahh.. ma teen samal ajal midagi muud ja siis kuulan lindistust, ei.. pigem nii, et ma nüüd võtan selle 10-30 minutit ja olen rahulikult, keskendun ja ei tee midagi. Aga, mis siis kui neid harjutusi igapäevaselt ei tee, vaid teha näiteks 1-2x nädalas? No ma usun, et siis lihtsalt see lõdvestumine ei pruugi toimida nii automaatselt, aga eks igaüks teab ennast paremini.
Esimene kord kuulasime neid lindistusfaile Steniga koos, ent rohkem ma teda sünnitamise temaatikaga kiusama ei hakanud ning kuulasin faile üksinda õhtuti kõrvaklappidest. Alguses oli “Vikerkaare lõdvestust” raske kuulata, kuna keskendumine ja täielik lõdvestumine vajas pingutamist, ent pärast nädalat “harjutamist” lõdvestusin aina kiiremini ja kergemini. Olen siiani (8.raseduskuu) lõdvestustehnikaid teinud 6 korda nädalas: iga päev emba kumba või mõlemat lindistust kuulanud. Loodetavasti kui sünnitama hakkan, siis kehal tuleb see lõdvestumine vastavate “aktiveerivate sõnade-lausete” peale meelde.
Mehe perspektiiv? Enamik olid kursusel koos oma meestega. Mitte kõik mehed ei olnud seal käimisest vaimustunud, kuna tunnid olid pikad (ikkagi 2,5h) ning sisaldasid palju arvamuste ja kogemuste avaldamist (peamisteks rääkijateks ikka naised, mehed ju pigem tegutsejad). Kuigi vahepeal tegime pause ja sai süüa maitsvaid snäkke, siis usun ka ise, et antud aega oleks saanud kasutada efektiivsemalt.
Varasemalt mõtlesin, et mul pole mõtet mingeid sünnieelistusi kirja panna, sest kõik ämmaemandad teevad ju nii kui nii sedasi nagu on kõige õigem hetke teadusinfo kohaselt talitleda (minu ilmselgelt liiga “roosa” nägemus teistest inimestest). Kursuse jooksul hakkasin enda ümber sünnitanud naiste sünnituslugusid kuuldes enese üllatuseks tähele panema, et see polegi nii. Näiteks koostades oma sünnieelistusi arutasime kõikvõimalikud olukorrad põhjalikult läbi, samuti oli informeeritud otsuse valikuteel olles teaduslikku infot ka antud inglise keelses raamatus (nt. ma ei teadnud, et juhitud pressimine lapse väljutamisel pole üldse tõenduspõhiselt õigustatud tegevus – saab lugeda siit). Ehk siis meile meeldis, et kuigi juttu tuli ka alternatiivsetest võimalustest (al mida teha oma platsentaga pärast sünnitust), siis kursuse rõhk oli ikkagi teadusega tõestatul.
Enne kursust teadvustasin endale, et mul pole õigupoolest aimugi, millega sisustan oma aega, kui peaksid hakkama esimesed tuhud kodus, mis positsioonides ma peaksin või võiksin olla, kui olen sünnitustoas, kuidas oleks parim hingata nii minu keha kui ka beebi suhtes ning mis see lapse väljapressimine veel on. Jah, jooga tundides räägiti, et on vaja hingata, mitte pingesse minna; jah, sünnitustoa seintel olevat joonised, mis sünnituspositsioone võiks võtta ja see pressiperiood – no seal tulevat vist ämmaemanda pressijuhiseid kuulata, millal võib pressida ja millal mitte. Tänapäeval ei ole ju tavapärane näha sünnitusi ja need filmidest olevad kaadrid pole üldse reaalsed. Pärast selle kursuse läbimist TEAN ma täpselt, mida ma mis sünnitusetapis tegema hakkan. Ma tean, kuidas ma hingan sünnituse algusjärgus kodus olles ja kuidas tugevamate tuhude ajal, ma TEAN millele mõelda, mis positsioone võtta, mul on ka kindel visioon sellest, kuidas ma oma lapse välja “hingan” väljutusperioodis. See kindlustunne, et ma TEAN, mida teha, annab mulle sünnituseks tohutult enesekindlust ja tunde, et vajadusel saaksin ma ka üksi kuskil põõsas oma beebi sünnitamisega hakkama. Selline kontrollitunne. Tunne, et saan loota endale ja alles siis vajadusel meditsiini personalile. Varem ma sellesse ei uskunud, sest mul ei olnud nii suurt usku loomuliku sünnituse võimalikkusesse. Veider, sest sünnitamine peaks ju olema naise jaoks üks loomulikumaid tegevusi!
Kui varem mõtlesin, et eks see sünnitus ole selline: lähed kohale, loodad, et ämmaemand juhendab nagu treener kõrval ning siis teed asja hambad ristis ära, tõenäoliselt epiduraali ja lahklihalõikega, siis tänu sellele kursusele hakkasin sünnitust nägema hoopis teistsuguses valguses kui varem. Hüpnosünnitusel tekkis mul usk loomuliku ja pehme sünnituse võimalikkusesse. Ma ei olnud näinud, et selline rahulik sünnitus on üldse võimalik, kus naine silmnähtavalt ei piinle, mistõttu ei osanud ma varem ka sellist sünnitust tahta või pidada normiks. Olles hüpnosünnitustest inspireeritud, ootan juba õhinal kogu sünnitust. Kõige võluvam kogu hüpnosünnituse juures on minu arvates see rahu, mis valitseb sünnitaja sees ning see, kui rahulikud on sel moel sündinud beebid. Võib-olla see naise rahu ongi tingitud sellest, et naine TEAB, mida ta teeb või kui ka ei TEA, siis ta usaldab oma keha olles täielikult lõdvestunud. Enamik hüpnosünnituse beebidest ei saa arugi, et nad on juba sündinud! Sellised sünnitused on tõesti nii ilusad, pehmed ja loomulikud, et panevad õhinal ootama juba meie beebi sündi. Ma tean, et sünnitus saab olema väga raske, ent kui teised seda suudavad, siis suudan seda ka mina või vähemalt proovin. 🙂
Sellest, kui tähtis on sünnitusvalu tajumisel uskumused (mõtlemine!) rääkis ühes teadusartiklis (pärit siit): Hollandis on epiduraali kasutajate hulk sünnitusel 22%, USA-s 61%. Naised, kes sünnitasid ilma valuvaigistiteta omasid ühesuguseid uskumusi: sünnitus on loomulik ja normaalne protsess. Nad uskusid oma keha võimesse sünnitada. Nad uskusid, et valuvaigisteid oleks parim vältida kuni nad on tõesti hädavajalikud ja et valu on normaalne, aktsepteeritav ja sellega on võimalik sünnitusel toime tulla. Nad uskusid, et epiduraali tegemine võtab neilt sünnitusprotsessis kontrolli ära ja sünnitusel kontrolli omamine oli nende jaoks väga tähtis.
Olen tõeline positiivsete enesesisenduste fänn ning sünnitusteemalised enesesisendused on tõesti imelised! Need aitavad olla positiivne, enesekindel ja julge. Sünnitus on intensiivne ja vajab vaimset ettevalmistust samamoodi nagu mistahes muu füüsiline pingutus. Loomulikult on sünnitus ettearvamatu ja tuleb olla valmis kontroll kaotama, ent positiivsed mõtted on kindlasti abiks. Pannes google otsingusse: birth affirmations – ning ma võin tundideks kaduda. Laused nagu:
Iga tuhu toob beebi mulle lähemale. Üks tuhu korraga. Igale tuhule JAH. Ma SUUDAN selle tuhu läbi hingata. Ma AITAN oma beebil sündida.
Sünnitusplaan kõlab minu arvates veidralt, kuna sünnitus on ettearvamatu ning midagi plaanida on suhteliselt võimatu. Pigem eelistaksin kasutada sõna sünnieelistused.
Milleks üldse sünnieelistusi koostada? Kuigi tundub, et sünnitusel on ju aega kõik vajalik ämmaemandaga läbi arutada, siis fakt on see, et olles väga keskendunud sünnitusele, ei ole lihtsalt oma soovide selgitamiseks aega ega kohta. Seda enam, et koostades sünnieelistusi aitab see sünnitajal korra oma peas erinevad situatsioonid läbi mõelda, teha vajaliku “uurimistöö” ning vajadusel neid oma individuaalse ämmaemanda ja/või tugiisikuga arutada, et kas ikka ollakse samal lainel. Kuna enamasti on ühes vahetuses tööl mitu ämmaemandat, siis saavad nad vajadusel valida, kes siis vastava sünnieelistustega inimesega paremini kokku võiks sobida – keegi ei taha aidata inimest, kelle põhimõtted ei sobi nende endi omadega. Seetõttu ei tasu oma soovidega päris utoopiliseks ka minna.
Perekooli loengutest on mul kõrvu jäänud, et meie sünnitusmajades tehakse kõik päris ideaali lähedaselt st. nii nagu ämmaemandate juhised ette näevad, aga ega see ju tükki küljest ei võta, kui korra kõik kirja panna. Sellele vaatamata oli mul raske uskuda, et keegi haiglapersonalist on vaimustunud kui saab oma lauale pika nimekirja nõudmistest, mida kõike on vaja teha. Seetõttu nähes visuaalset sünnitusplaani olin otsekohe kindel, et kui mingisugused sünnieelistused meil on, siis just sellisel kujul on lahe neid haiglapersonalil lugeda.
Minu arvates kõige mõtlemapanevam mõte sünnituseelistuste kohta uurides oli see, et kuigi see peaks olema lühike, siis võiks seal olla kirjas ka see, mida MEIE omalt poolt teeme. Kuidas oleme MEIE valmistunud, kus perekooli loengutes käinud, mis hingamistehnikaid õppinud ning kuidas plaanime oma beebiga koostööd teha. Seetõttu sai meie sünnieelistuste plaan selline:
Miks just sellised sünnieelistused? Lugesin teaduskirjandust ning soovitusi (nt ämmaemandate juhiseid) ning jõudsin just selliste järeldusteni.
Selle pika postituse lõppu jõudes usun, et nendest ettevalmistustest on kindlasti sünnitusel abi. Kui palju, eks see selgub sünnitusel. Isegi kui kõik ei lähe nii loomulikult ja pehmelt nagu ideaalis võiks minna, siis vähemalt tean, et andsin endast sünnituseks ettevalmistamisel nii palju kui mina selleks võimeline olen. Hetkel jätkangi treeningute, rasedate jooga ning lõdvestusharjutuste praktiseerimisega, et võimaldada oma kehal teha sünnitamisel beebiga koostööd. Ootan juba nii väga beebiga kohtumist!
Categories sünnitus•Tags ettevalmistused sünnituseks, hüpnosünnitus, hüpnosünnituse kursus, rasedate jooga, sünnieelistused, sünnituse afirmatsioonid, sünnitusplaan
Arusaamine, et soovin oma sünnitusele individuaalset ämmaemandat jõudis minuni perekooli loenguid kuulates, kus nähes erinevaid ämmaemandaid tõdesin, et minu jaoks niivõrd tähtsal hetkel nagu seda on esimene sünnitus, peaks minu kõrval olema ämmaemand, kes on inimene, kellega tunnen seda “klappi” või kellega mingisugused arusaamised ühtivad. Loomulikult on kõik ämmaemandad nagu inimesed ikka, kellegi jaoks just need kõige paremad, aga ikka on ju seda tunnet, kus mõne inimesega tunned kohe sellist “klappi” ja mõnega on samale lainele jõudmine tõsine pingutus. Võõra inimesega ühele lainele jõudmine on küll viimane asi, millega tahan oma sünnitusel tegeleda, eriti kui neid inimesi juhtub ühe sünnituse jooksul olema veel mitu (esmasünnitaja puhul väga tõenäoline, kuna sünnitus võib normaalselt aega võtta).
Lisaks sellele näen individuaalse ämmaemanda eelisena veel ka seda, et ta on mu rasedusega kursis ning ongi ainult minu päralt. Kahjuks paljud eraämmaemandad ei tee raseda jälgimisi, mistõttu tuleb oma ämmaemandat hoida oma rasedusega kursis teistel viisidel. Kuna juuli ja august on sünnitusmajade sünnitabeleid vaadates aasta lõikes kõige “popimad” sünnitamise kuud, siis mõte sellest, et pean üheksa teise naisega jagama kahte või kolme ämmaemandat, hirmu külvav. Kindlasti on Sten mulle sünnituseks hädavajalikult suureks abiks, aga alati käepärast olev kogemustega professionaali nõu on minu arvates ikkagi hindamatu väärtusega.
Enne kohtumist enda poolt valitud individuaalse ämmaemandaga üritasin siis mõelda, et mis mu soovid sünnituseks ja ämmaemandale oleksid. Ainukesed asjad, mis olen mõelnud on see, et 1) kell võiks seinal olla kaetud või üldse maha võetud, sest see aja jälgimine tundub olevat stressi tekitav faktor; 2) võiks olla võimalikult kaua kodus, et ei peaks ilma meheta sünnituseelses osakonnas olema, mis tundub üks eriti masendav koht; 3) kui võimalik, siis mitte sünnitada selili olles, kuna see asend tundub kohutav viis lapse välja pressimiseks. Seega mingisuguseid kindlaid sünnitusplaani kriteeriumi, näiteks ei taha epiduraali või ei taha keisrilõiget, ei suutnud ma esmasünnitajana isegi pärast pingsat mõtlemist kirja panna. Loomulikult oleks super, kui saaks ilma valuvaigistiteta loomuliku ja ilusa sünnituse, ent usun, et sünnitus on olukord, kus tuleb olla valmis kõigeks.
Otsus, keda ämmaemandaks valida, oli keeruline, nagu ikka ühe tähtsa valiku puhul. Kuna olen otsustanud sünnitada ITK-s, siis valikus olid minu jaoks seal seda teenust pakkuvad ämmaemandad. ITK-s on individuaalse ämmaemanda hind 350 eurot. Lugesin sünnitajate arvustusi erinevate ämmaemandate kohta koostades enim kõlanud nimedest nimekirja ning seejärel uurisin, kes neist on aasta ämmaemandaks autasustatud või keda ämmaemandana tunnustatud. Üheks meeldejäänud nimeks osutus ämmaemand Minni-Triin Kasemets, kes oli pälvinud kiidusõnu väga erinevate inimeste pilgu alt läbi käies (pered, kolleegid, üliõpilased). Põnev blogi oma Ghanas veedetud vabatahtlikule ämmaemanda tööle tekitas mõtte, et ehk ta armastab oma tööd.
Valitud ämmaemandaga eile (minu 28.rasedusnädalal) kohtudes vastas see tõele – kirg oma töö vastu oli igati tuntav. Seda hirmu ei pea ma tundma, et ta tööst väsinud oleks, kuna minu sünnitustähtaja paiku tuleb ta just puhkuselt. Peaasi, et beebi liiga vara ei mõtleks tulla, aga esmasünnitajana oleks see vist pigem ebatavaline. Ta tutvus mu rasedapäevikus oleva infoga ning tegi minu õnneks kogu suurema rääkimise: millal ta on kuupäevaliselt vaba; mis juhtub, kui ta ei saa mingil põhjusel tulla; kuidas teda rasedusega kursis hoida; mis on sünnituse alguses normaalne; millal temaga ühendust võtta ja kuidas tulla haiglas otse sünnitustuppa (ehk siis sünnitusel ei vaata mind läbi keegi teine peale tema, isegi sinna sünnitajate vastuvõtutuppa ei pea minema); kuidas vältida suvisel ajal kõhubeebi liiga suureks söötmist (jälgima, et maasikate/mustikate/arbuusi söömisega suvel üle ei pingutaks – kusjuures mu suvine plaan oligi päevad läbi vaid maasikatest elada); mis kõik on normaalne raseduse lõppjärgus ning sünnituse käigus jne. Mõjus inimesena hästi positiivse, vahetu ja julgustavana. Selline inimene, kes teeb tuju heaks, kiidab ning tekitab tunde, et kõik on tehtav.
Kuna selgus, et minu valitud individuaalsel ämmaemandal on paar päeva, kui ta puht füüsiliselt pole Eestis olemas, ent tõenäosus sünnitada nendel päevadel on suur, siis leppisime kokku, et nendel päeval “katab” teda üks teine ämmaemand, kelle tööpõhimõtted ja iseloom talle sümpatiseerivad. Paar nädalat mõtlesin ning siis otsustasin, et soovin ikkagi ka ise selle teise ämmaemandaga – Hanna-Oksana Soonega – kohtuda. Erinevalt Minnist oli ta rahulikuma natuuriga, ent siiski jutukas. Temaga sünnituspalatis vesteldes tekkis selline ülim rahu tunne, seda on raske selgitada. Ühesõnaga pärast temaga kohtumist on hea kindel tunne, et üksinda ma sünnitusel ei jää.
Kui kuulsin, et on võimalik käia sünnitusmajade juures tegutsevates perekoolides, siis tundus see koht, kus tahan kindlasti minna. Üldjuhul oligi minule lähedaste naiste reageering kas “jah, käisin ja oli väga vajalik” või “mõttetu, mina sinna ei läinud ja polnud vaja ka.” Kuigi soovituslik on hakata käima loengutes 20.rasedusnädalast, siis mina otsustasin, et ma küll nii kaua oodata ei suuda ja ma pigem jagan loengud raseduse ajale ära, alustades loengutes käimist ca 15.rasedusnädalast. Seda enam, et loengute toimumise ajad on üpris hektilised, üks kuu on ja siis pole. Kui just tõesti raseduspuhkusele juba mitu kuud enne sünnitustähtaega ei lähe, siis on ajaliselt ka sobivaid loengute kellaaegu töö kõrvalt raske tabada. Siiani olen väga rahul otsusega hakata juba võimalikult vara loengutes käima, sest 1) olen korralikult konspekteerinud, et hiljem oleks hea lugeda; nii kui nii jääb kuulates kohutavalt vähe meelde ning 2) kõval toolil 1,5h istumine muutub iga korraga raseduse edenedes aina raskemaks. Küll hakkab sabakont valutama ja siis jääb selg kangeks.
Tallinnas on kaks suurt perekooli: Pelgulinna sünnitusmaja (LTK) ja Ida-Tallinna Keskhaigla (ITK) oma. Käisime mehega nii ühes kui ka teises kohas, ent mehe soovil peamiselt ITK-s. Nimelt on Pelgulinna loengusaal väiksem ja seal on vähem õhku, aga eks see ole maitse asi. Olen märganud, et Pelgulinna loengutes küsitakse rohkem küsimusi, sest atmosfäär on intiimsem. Kohati panevad need küsimused ka kulmu kergitama, sest tundub, et inimesed pole vist beebisid kunagi näinud või ei saa situatsioonist aru, kuhu nad sattunud on. Eriti üllatavad oma küsimustega naistega kaasas olevad mehed. No näiteks, küsimus, millal võib naine jälle mehega koos veini jooma hakata või kas vastsündinu peaks kärus olema istudes või selili, et milline käru osta või kas haiglasse on vaja kaasa võtta lutipudel ja lutt.
Tagantjärgi mõeldes on minu jaoks kõik loengud huvitavad olnud ja olen igast loengust saanud midagi uut teada. Steni arvates mitte, tema oli enda sõnul lihtsalt toeks mulle, küll tundus mulle, et talle meeldis vastsündinu hoolduse loeng. Mulle on meeldinud loengutes see, et iga teemat on vägagi põhjalikult käsitletud, mida ise uurides oleks raske teha, sest 1) netis on palju infot, millest väga suur hulk on kahtlase väärtusega (vananenud, lihtsustatud), ja 2) põhjalik iseseisev analüüs võtab kaua aega.
Lisaks olen loengupidajate näol ka näinud, kui erinevad inimesed on ämmaemandad ja kuidas mõni on kohe sümpaatne ja teisega tekib tunne, et vot.. ma temaga koos sünnitada küll ei tahaks. Samas võib-olla kellegi teise jaoks on ta unistuste ämmaemand, sest ühele meeldib raskes olukorras, kui temaga ollakse leebe ja teisele rangus. Ei ole olemas kõigile meeldivat inimest. Igaühele oma ning mõnel sünnitajal on ka ükskõik, kes talle parasjagu satub. Kuna sünnitus on minu hetke arusaamiste järgi väga psühholoogiline ja esmasünnitajana tõenäoliselt ka üpris pikk protsess (tõenäoliselt näeb mitut tööl olevat ämmaemandat), siis mina leian, et oleks hea, kui mingisugune inimlik häiriv tegur ei lisanduks niigi pingelisele situatsioonile. Seetõttu olen jõudnud veendumusele, et võtan kindlasti individuaalse ämmaemanda.
Sünnitusplaani koostamise loeng on siiani olnud ainuke loeng, mille kohta ma midagi kohapeal kirja ei pannud, kuna seal kõik istusid ringis ning loengupidajal puudusid slaidid, millest juhinduda. Võib-olla ei teinud ma seal märkmeid ka seetõttu, et sealne jutt väga kordas seda, mida olin kuulnud varasemates loengutes. Panen enda jaoks huvitavad või uudsed mõtted siia kirja, et meelest ei läheks:
Naised pole sünnituseks sageli valmis ei füüsiliselt ega vaimselt. Käiakse viimase hetkeni tööl, mõeldakse, et ahh.. lähen sünnitusmajja ja teen selle ära, aga tegelikult vaja vaimselt ja füüsiliselt ennast ette valmistada. Kunagi olid kodusünnitused tavalised, inimesed teadsid milleks valmis olla, kuna olid kodus näinud, kuidas õde-vend sünnib. Tänapäeval sünnitus haiglapõhine, mõeldakse, et ahh.. küll arst aitab. Tegelikult enamiku töö tuleb ikka ise teha.
Väga suur roll on vaimsel ettevalmistusel. Ei tohi karta, peab olema valmis valuks. Mõtlema sellele, et iga valu viib ühe sammu lapsele lähemale. Valmis selleks, et kõik kestab kaua, näiteks mind üllatas, et pressiperiood võib kesta ca 4h. Ei ole nii, et täisavatus ja siis laps hüppab paari minutiga välja nagu filmis. Muidugi nii võib minna, aga peab olema kõigeks valmis. Soovitas aeglaselt pressida, et see lapsele parem. Kui laps tuleb liiga ruttu, siis võib-olla, et lapsel hingamisega esialgu raskused. Tuleb kõigeks valmis olla.
Ei tohi ennast süüdistada, võrrelda teiste sünnitajatega, iga sünd on eripärane. Ämmaemand rääkis situatsioonist, kus ema valutab ca 12h ja siis lõpuks ikkagi selgub, et vaja erakorralist keisrit. Et selline situatsioon tekitab sageli emale halva tunde nagu kogu see valutamine oli ilmaasjata ja et emal ebaõnnestus sünnitamine Aga ämmaemand selgitas, et tuleb nii mõelda, et tegelikult kogu see sünnitusprotsess on lapsele väga vajalik kogemus, isegi kui lõpp ei lähe päris nii kui planeeritud. See on imehea, et tänu meditsiinile suudame eluohtlikes situatsioonides kiirelt tegutseda, päästa ema ja lapse elu.
Vanni ei tasu liiga vara minna. Vanni mineku ja üldse vee lõõgastava toime kohta rääkis seda, et ta soovitab seda “valuvaigistit” hoida selleks ajaks, kui avatus juba ca 7cm, sest siis sageli naised valu tõttu piiri peal, soovivad koju minna ja mitte üldse sünnitada, tekivad ebaratsionaalsed mõtted. Vesi on valu leevendaja, aga võib ka sünnitust aeglustada. Ämmaemand ei soovita sünnitust aeglustada sünnituse algusjärgus, nt kui avatus alles 3cm, siis just vaja, et asi liiguks edasi. Kui see veega valutustamine juba varasemalt tehtud, siis hilisemas staadiumis vaja juba tugevamaid valuvaigisteid, nt epiduraali jne.
Tuleb harjutada. Füüsilise ettevalmistuse kohta soovitas harjutada eelnevalt, nt rasedate joogas käies, õiget hingamist. Ei ole nii, et tuled sünnitustuppa ja kohe oskad õigesti hingata. Hea kui kaaslane tuletab hingamist meelde, kuna endal võib sellel hetkel pea tühi olla. Õigel hingamisel on sünnitades valu vähendav toime, kuna see annab emakalihasele hapnikku ja seega ei jää lihas nii valusaks (emakas ju kogu aeg kontraheerub sünnituse ajal). Soovitas nn tantsida, puusi liigutada avanemisperioodis, et lapse pea saaks kergemini vaagnasse laskuda.
Soovitas võtta asju kaasa, mis muudaksid sünnitustoa hubaseks, kuna sünnitus niivõrd psühholoogiline, nt endale meeldiva muusika.
Alati võib mehe välja saata, pressiperioodis venelannad teevad seda sageli, eestlannad harvem, see tihti aitab naisel lõõgastuda, kui nt mures olnud mehe pärast.
Sünnitusplaani koostades kui ka üleüldiselt, mis loengust kõlama jäi, oli minu arvates see, et ei tohi liiga jäik olla nii kehaliselt kui ka vaimselt. Ei tohi valu tagasi hoida ja pinges olla, ei tohi olla fikseeritud oma ideedes, nt mina kindlasti keisrit ei tee. Tuleb olla go-with-the-flow, sest siis on sünnitus kergem. Peamine on ikkagi tulemus: terve ema ja beebi.
Raseduse ca 8.ndal kuul on plaanis veel minna ka tugiisiku loengusse, et Sten õpiks sünnitusel abiks olema, mis ei tähenda, et ta ühel sünnituse hetkel ikkagi ukse taha saadan. Senise kooselu jooksul, kui olen haigestunud või kuidagi paha on olnud olla, siis olen alati pigem tahtnud Steni eemale saata ja nn ise hakkama saada, aga eks paistab, kas sünnitusel nii läheb. Võib-olla on sünnitus täpselt see hetk, kus tahaksin temale toetuda või tema abi. Võib-olla saab ta sealt teada midagi, mis muudab ta sünnitusel hädavajalikuks. Ühesõnaga sinna veel läheme. 🙂
Ja muidugi on plaan minna sünnituspuhkusele jäädes ehk siis see sama 8. raseduskuu ka mingisugustesse raseda hingamise ja/või jooga tundidesse. Neid kõik käinud ja näinud väga kiidavad.
Ühesõnaga siiani on suurem teadmiste saamine tehtud ning nüüdsest saan vaikselt tegeleda praktiliste beebiküsimustega, nt mis värvi beebi tuba värvida või mida beebile meie kliimas selga panna.
|
OSCAR-2019
|
||
Food Innovation Summiti eelüritus ehk paneeldiskussioon Vapiano, Kohvik Krooni ja Sushi Plaza esindajatega taimse toidu populaarsuse kasvust
Nähtamatud Loomad korraldas septembri lõpus paneeldiskussiooni arutamaks taimetoidu kasvava trendi üle restoranide perspektiivist. Paneeldiskussiooni kutsusime Vapiano turundusjuhi ja partneri Tarvo Jaansoo, Sushi plaza turundusjuhi Sevil Šukjurova ning Kohvik Krooni turundusjuhi Maria Berensi. Paneeli modereeris Nähtamatute Loomade president Kristina Mering.
Teaduslikus mõttes ei ole meil tegelikult kuigi palju infot selle kohta, mida tunnevad erinevad loomad siis, kui kaotavad oma lähedase. Paljud inimesed on harjunud uskuma, et lein on loomuomane vaid meie liigile. Samas ei ole surmast teadlikkuse ning sellega seotud emotsioonide ja käitumise uurimiseks loomadel ka väga palju aega pühendatud ning seejuures on esile kerkinud aina enam juhtumeid, kus erinevatest liikidest pärit loomade “veidrat” käitumist seoses kaaslaste surmaga on võimatu mitte tähele panna.
Kuigi valgud on inimese toidulaual asendamatu komponent, liialdavad paljud inimesed just loomsete valkude tarbimisega. Tervise Arengu Instituudi projektijuht Ann Jõeleht on rõhutanud, et valkude tarbimisel peaks jälgima, et suurem osa valke tervisliku toituja söögisedelis tuleksid just taimsetest allikatest.
2014. aastal toimus Londonis pressikonverents, kus Maastrichti ülikooli professor Mark Post tutvustas esimest puhta liha burgerit, mis tol hetkel mitu aastat tagasi maksis ligikaudu 300 000 dollarit.
Liha vähendamine enda toidusedelist on suurepärane mõte aina rohkemate inimeste arvates üle kogu maailma. Häid põhjusi selle tegemiseks on palju, järgnevalt toome välja mõned meie jaoks kõige veenvamad argumendid
Eestlaste üks lemmikpühadest, jaanipäev, on peagi kätte jõudmas. Olenemata ilmastikuoludest leiab eestlane viisi veeta jaaniõhtu lõkke või grilli ääres. Jaanipäev on armas traditsioon tähistamaks suvist pööripäeva pere ja lähedaste seltsis. See on traditsioon, mida võiks ja peaks kõik elus hoidma, olenemata toitumisharjumustest. Tänapäeval on taimne valik suuremates toidupoodides nii rikkalikuks läinud, et igaüks leiab jaanilauale midagi põnevat ja ülimaitsvat ka taimsest valikust. Vaatame koos üle, kuidas jaanilauda taimsete toitudega rikastada võiks!
Põllumajandusloomade heaolu küsimused on küll nüansirikkad, ent laialdane konsensus valitseb vähemasti ühes: just intensiivpidamise tingimustes kannatavad loomad kõige rohkem. Loomade heaolu võib kujutada skaalana, kus graafiku x-teljel vähemintensiivsete, liigiomaseid vajadusi enam arvestavate pidamisviiside poole liikudes vähenevad y-teljel ka loomade kannatused.
Nähtamatud Loomad lähtub oma tegevuses maksimaalse efektiivsuse põhimõttest - sätime oma tegevuses prioriteete vastavalt sellele, kuidas loomi kõige enam aidata. Seepärast panustasime oma häid oskuseid projektide kirjutamises just sellele, et suurendada palgalise tööjõu osakaalu, kes aitaksid täistööajaga Nähtamatute Loomade kampaaniate ja tegevusideede elluviimisele kaasa. Seega kui muidu koosneb Nähtamatute Loomade organisatsioon valdavalt umbes 30 vabatahtliku ülitublist ja töökast panusest, siis alates 1. maist on meil imeliselt hea meel tervitada organisatsioonis ka lisaks veel kahte täistööajaga kampaaniajuhti! Meil oli siiralt hea meel, et meie töökuulutused pälvisid meeletult palju tähelepanu ja huvi Nähtamatutesse Loomadesse tööle tulla oli väga suur. Seetõttu võtsime aega, et põhjalikult parimad kandidaadid välja selgitada.
27.-29. aprillil toimus Berliinis ProVegi ja The Humane Society poolt korraldatud 50By40 Corporate Outreach Summit ehk rahvusvaheline lihatarbimise vähendamise strateegiatele suunatud konverents. Ka Nähtamatutel Loomadel oli suur rõõm konverentsil osaleda ja Eestit rahvusvahelisel tasandil esindada. Üritusel osalesid mitmed suuremad loomakaitseorganisatsioonid üle maailma nagu The Humane League, The Humane Society, Mercy for Animals, Open Wing Alliance, Albert Schweitzer Foundation ja paljud teised. Konverentsil astusid üles ka ProVegi kaasloojad - tuntud Ameerika psühholoog, aktivist ja karnismi teooria looja Dr. Melanie Joy ja tuntud kirjanik ja pragmaatik Tobias Leenaert.
Loomakaitseorganisatsiooni Nähtamatud Loomad delegatsioon külastas ühel päikselisel märtsikuu päeval Pärnumaal Hanilas asuvat MTÜ Farmiloomade Turvakodu Eestimaal imelist varjupaika. Sõitsime sinna suure ootusärevusega, sest kokkupuuted nende võimsate ja sõbralike loomadega jäävad alati sügavalt puudutama. Meid võõrustas turvakodu perenaine Ande Baikov, kes on loomi aidanud ja päästnud juba 17 aastat.
Kristina Mering on Tallinna Ülikooli sotsioloogiamagistrant, kes on viinud läbi intervjuud tapamaja töötajatega nende suhtumise kohta loomadesse ja oma töösse. Ta tegi seda Eesti suurimas tapamajas. Kristina esitles oma tööd 16. juulil 2016 Euroopa loomaõiguste konverentsil CARE, mis toimus Varssavis. Intervjueerisin teda pärast ettekannet.
Aastasadade ja -tuhandete jooksul välja kujunenud sotsiaalsete ja kultuurinormide tõttu hoolime oma koertest-kassidest, kuid unustame sageli, et massitootmisvahenditeks muudetud farmiloomad ei erine tegelikult lemmikutest kuigi palju.
„Suur Eesti jaekett loobub puurimunade müügist hiljemalt aastaks 2025.“; „Populaarne Briti hüpermarketikett on teatanud number 3 märgistusega munadest loobumisest aastaks 2025.“; „Toiduainetööstuse hiiglane kaotab number 3 märgistusega munad munaletist aastaks 2020.“ Sellised teated on märk tõelisest edust, tähendades, et oleme jõudmas üha lähemale võidule kanade puurispidamise üle. Tegu on tohutu muutusega. Kuid miks peame me seejuures lõplike tulemuste nägemiseks nii palju aastaid ootama?
Paljud tarbijad tahaksid teha loomasõbralikke valikuid, kuid vahel ei ole meieni jõudnud lihtsalt piisavalt infot selle kohta. Näiteks munade ostmisel on kanade heaolu silmas pidades oluline tunda munal olevat koodi.
Animal Charity Evaluators – organisatsioon, mis hindab loomakitseorganisatsioonide efektiivsust – avalikustas just oma tulemused. Sel aastal omistati koostöövõrgustikule Open Cages, mille liige Eestist on Nähtamatud Loomad, „Silmapaistva organisatsiooni“ tiitel.
Üks võtmeaspekt, millest loomakaitse strateegiaid planeerides lähtuda, on ettevõtete ostujõud. Võib-olla soetavad paar huvilist uue hooaja saabudes endale mõne karusnahkse kasuka, samas kui moemajad ostavad toorainet tuhandete kasukate jaoks. Samamoodi ei soeta ilmselt ka kõige suurem munasõber rohkem kui 1-2 karpi mune päevas, jaeketid aga ostavad sisse tuhandeid karpe.
Hiljuti alustasime Eestis kampaaniat, mis kutsub Rimi kaupluste ketti üles loobuma puurikanade munadest (märgistatud numbriga 3). Selline lähenemine on Eestis alles uus ning oleme sellega arvestanud. Me ei tea veel täpselt ette, millist mõju see kampaania avaldab ja oleme teadlikud, et võime seetõttu kaotada teie usalduse.
|
OSCAR-2019
|
||
Oma ''minu juuli 2018'' postituses mainisin hiljaaegu avastatud lokkis juuksed ning sellest ajast peale olen saanud ohtralt küsimusi ning olen oma uuest rutiinist rääkinud ka täitsa võhivõõrastele, kes ei usu, et mul enda lokid on. Seega, ma ei tea, miks blogisse see nii hilja jõuab, sorri =]
Nagu juuli-postituses kirjutasin, siis avastasin täiesti juhuslikult Youtube' videot vaadates, et ohoo, ka minul võiksid päris lokkis juuksed olla. Peale esimest katsetust selgus, et lokke on peas väga palju! Saatsin pilte pereliikmetele ning ema ütles, et täpselt temasse - tal olevat noorena täpselt samasugused paksud lokkis juuksed olnud.
Kuidas see siis võimalik on, et ma enne seda ei teadnud? Vastus peitub vales kuivatamise rutiinis. Just, isegi pesemine ei mängi kõige tähtsamat rolli. Okei, lokkis juukseid peab pesema parabeenide ja sulfaadivabade šampoonidega, sest need kogunevad juustesse ning ''tõmbavad'' karvad sirgu. Aga kuna ma juba mitu aastat looduskosmeetikat kasutan, siis ei olnud see mingi üllatus või teistmoodi harjumus. Küll aga ostsin uued vahendid, Davinesi lokkidele mõeldud sarjast. Kõige mõnusam neist kolmest on Curl Controller, mida panen rätikukuivadesse juustesse. Aga ruttan natukene ette... alustame algusest.
Niisiis, pead pesen nagu ikka, seda vist ei pea pikemalt kirjeldama. Küll aga pesen šampooniga vaid ühe korra, vanasti tegin seda topelt. Nüüd ei näe vajadust. Peale pesemist panen pähe mõnusa koguse palsamit / maski. No ikka MÕNUSA koguse ning mitte enam ainult juusteotsesse vaid peaaegu tervele pikkusele, aga väldin peanahka (maski tehes panen peanahale ka, aga ei hõõru väga sisse).
Nipp: Palsamit MITTE HÕÕRUDA juustesse. Üldse väldi hõõrumist, vaid kõige parem on toodet kätele jaotada ning siis ''palvepositsioonis'' seda ühtlaselt juustele kanda.
Palsamit hoian peas kuskil 10 minutit, vahepeal vähem. Välja loputades üritan seda natukene ka juustesse jätta, aga väga välja ei tule, sest mulle meeldivad väga puhtad juuksed (st see tunne, et juuksed on puhtad).
Kõige olulisem nipp: Juukseid kuivatama asudes UNUSTA tavaline rätik ning haara hoopis puuvillane t-särk! Viska juuksed ülepea ning tee nii, nagu all oleval pildil näha (ma ei leia sõnale scrunching head vastet):
Ma pistan käed t-särgi seest sisse, et kergem käes hoida ning siis vaikselt ''pigistan'' juukseid kuivaks. Ei mingit hõõrumist!! Kui seda mõned korrad teinud, pööran t-särgi ümber ning kordan tegevust. Rätikukuivadesse juustesse kannan samas tehnikas Curl Controller kreemi, siis viskan juuksed jälle ülepea tagasi ning that's it! Rohkem neid katsuda EI TOHI! Okei, kui juuksed on poolkuivad, siis vaikselt tõmban alumisi juuksekihte veidi laiali, et lokid saaksid paremini esile tulla. Mul on väga paksud ja rasked juuksed ning muidu jääb alumine kiht vaid õrnalt laines, mitte lokkis.
Mina hetkel lasen juustel vaid õhu käes loomulikult kuivada, muidu võib ka diffuuserit kasutada, ma ühe korra proovisin ning tagajärg oli kole - rabedad heinajuuksed =D
Minu meelest üldiselt väga lihtne hooldus või mis? Juukseid kammin vaid ühe korra, enne pesemist, tegelikult ei soovitata seda ka. Kammida võiks ideaalis pesemise ajal, palsamiga kaetud juukseid, kammiga.
Rõõm on muidugi sellest, et lokid on kihvtid, paljud inimesed teevad komplimente ning endalgi on kihvt ennast kuidagi uue pilguga peeglist vaadata. Küll aga on mu lokid väga isepäised ning kõige pealmine kiht juukseid ei taha kohe üldse lokki minna.. seega pean välja mõtlema mooduseid, kuidas juukseid sättida nii, et ilus oleks. Samuti nagu ennist mainisin, siis alumised kihid tahavad ka üsna sirged jääda, sellega pean rohkem vaeva nägema. Seega ausalt öeldes, vahepeal on nii tüütu :D Aga keegi ei keela mul juukseid hooldada nii nagu enne. Lihtsalt tundub tobe neid ägedaid lokke ''raisku'' lasta :)
Nii palju, kui erinevaid videoid olen vaadanud, siis ütlevad neiud üsna ühest suust, et lokkidega ongi veidi keeruline ning kindlasti võtab rohkem aega. Ja muutused tulevad väga aeglaselt.. keegi ütles, et kolm aastat lokimaailmas ei ole mitte midagi! Mina olen seda rutiini katsetanud vaid paar kuud, seega kindlasti mu lokistruktuur alles küpseb =D
Egas ma rohkem oskagi kirjutada, ma soovitan kõigile, kel vähegi laines juuksed, järgi proovida seda teistmoodi hooldust ning kui mitte midagi muud ei viitsi väga teha, siis PALUN proovi t-särgi kuivatus ära! Usun, et see mõjub väga hästi kõikidele juustetüüpidele. Üks nipp on veel soetada siidist padjapüür, aga ma ei ole selleni veel jõudnud (laisk olen).
Nii äge, et ka augustis saab veel rääkida mõnusast suvest ja palavast ilmast! HOIA Homespa saatis mulle mõni aeg tagasi kolm mõnusat toodet, mis sobivad iga naise iluarsenali. Ühe tootega tuli ette väike tõrge, sellepärast ka venitasin postituse kirjutamisega, aga paar nõuannet brändi loojalt ning meeldiv kasutuskogemus võis jätkuda :)
Pilt on tehtud täpselt samal päeval, kui pakike saabus ja kusjuures nad asetsevad täpselt nii, et mu lemmik toode on esimene ning teised kaks naaaaaatukene vähem lemmikud. Valges potsikus peidab end kehavaht, mille lõhnakomboks on lavendel&greip&rosmariin ning tegu on kindlasti mu lemmik seguga üldse, ever! Algselt palusin lausa, et äkki saaks sama komboga kehakoorija valmistada, sest ma ei olnud kehavahtude sõber. Nüüd aga on see vahuline kreem täiesti asendamatu suvekaaslane! Jalad on alati pehmed, säravad ja hästi lõhnavad :) Lisaks kulub seda imevähe, seega mul on kuni talveni mure murtud!
See suvi tundub mulle tõeline vaarikaseemneõli buum olevat! Kolmel (või lausa rohkemal) erineval Eesti brändil tuli just sellel suvel välja vaarikaseemneõli ning imestada pole midagi - see õli on tõeline suvepärl! Mina kasutan seda põhiliselt näol, see imendub nagu lupsti ning jätab naha väga siidiseks. Väidetavalt on vaarikaseemneõlil ka looduslik päikesekaitse, aga selle üle vaieldakse pidevalt :)
Lisaks minule on õli austaja ka paljudele tuttav nimi Maret Ubaleht, kes on imeline jumestuskunstnik. Kinkisin talle vaarikaõli ning ta reaalselt kiidab seda mulle iga kord, kui me näeme. Just teisipäeval Pärnus olles kuulsin uuesti, et see on täiesti asendamatu toode! Nõustun :)
Viimane ja veidi hapupiimane toode on laimimündi lõhnaga deodorant. Üks osa sellest, miks see toode mult nii kiita ei saa, on lõhn. Aga ise ma selle lõhna valisin :D Teistele soovitaksin kindlasti lavendli&savi oma. Teine põhjus, millele lahenduse leidsime, oli see, et deodorant lihtsalt voolas mööda kätt alla, korduvalt. Kirjutasin siis brändi loojale oma ebameeldivast kogemusest, aga tuli välja, et ma lihtsalt kasutasin toodet liiga agaralt. HOIA deodoranti on vaja vaid ühe korra kaenla alla määrida, mitte 4-5x, nagu mina seda tegin :D peale seda läks kasutamine kordades mõnusamaks, aga avastasin siiski, et see mündine lõhn mulle ei meeldi. Rääkides higilõhna ära hoidmisest, siis täiesti tip-top! Tean, et paljud siiani kasutavad neid kohutavaid antiperspirante... (sorri, aga mis teil viga on?) Loe Telegramist selle kohta rohkem!
Olen HOIA kohta varemgi kirjutanud (vaata siit) ja nende kehakoorijad endiselt mu number üks lemmikud :) Kuigi antud postitus sündis koostöö raames, siis teate ometi, et olen alati siiras oma soovitustes ning halbu tooteid siin blogis ei kajastata.
No kes meist poleks Helsingit külastanud.. (Okei, Emily, sa oled erand =D). Jüri jooksis kevadel maastikumaratonil ning muu paberipahna seas oli Viking Line sooduskaart. Olen minagi korduvalt Helsingis käinud ning üsna tüüpilise turisti kombel ka käitunud - sihtkoht Kamppi, H&M, Monki, kiirsöögikohad jne. Õnneks on ajad muutunud ja olen vahepeal normaalseks täiskasvanuks kasvanud. See tähendab, pigem uudishimulikumaks ning häid asju hindavaks. Nimelt see kord tahtsin kogeda teistmoodi Helsingit!
Oma guugeldamistega jõudsin Design District Helsinki lehele ning mu mured olid murtud! Kõik vägevad söögi/joogi/disaini/moekohad olid kaardistatud, kõik mugavalt kesklinna piires! Valik on lai ning ilmselgelt me ei oleks viitsinud (ega jõudnud) kõiki külastada, seega tegin endale märkmeid mõne kohta, mida kindlasti näha tahan. Lõpuks jõudsime näha väga paljut ning nüüd siis oma lemmikud ka kirja panen. Helsingi on lihtsalt nii äge! (ma ütlen seda veidi imestunud näoga)
Esimeseks peatuseks oli Moko Market Cafe & Store, kus sõime hommikusööki. Imeilusa interjööriga pood ja super maitsvad toidud! Lisapunktid teenindusele! Küll aga veidi kallis.. ja kohv oli kehva.. aga täpselt kõrval asub Kaffa Roastery, kust leiad laia valiku ube, vidinaid ja Kaffa enda cold brewd. Soovitan!
Edasi liikusime mööda kõrvaltänavaid ning kiikasime päris paljudesse poodidesse. Kõige meeldejäävamad külastused olid Relove kaltsukas ning WWOOLLFF pop-up pood. Viimast tutvustasin Jürile juba mitu aastat tagasi ning vägev oli sealt läbi astuda ning omanikuga juttu puhuda (ok, mehed puhusid juttu, ma tegin selfiesid). Relove kaltsukas toimib nagu meie boxi-kirbukad ehk väga palju erinevaid stiile ning hinnad ka seinast seina. Sain ühe väga armsa triibulise seeliku vaid paari euro eest ning leidsin endale pulmakleidi! Okei-okei, ma ei hakka abielluma, aga leidsin kleidi, mis oleks mu unistuste kleit (leidsin veidi sarnase internetist). See ei maksnud ka üldse palju, aga kuhu ma sellega ikka lähen.. ehk siis kaine mõistus sai võitu.
❀ Pure Waste - tõeline teerajaja. Kõik tooted on tehtud 100% ümbertöödeldud materjalidest ehk siis näiteks ühe(!) t-särgi tegemisel on kokku hoitud 2700 L vett. Kas üldse kujutad ette seda veehulka.. Mina ausalt öeldes ei suudagi :) Tooted ise on väga klassikalised ehk siis sobivad kõikjale, kõigile. Lisaks väga mõistlikud hinnad!
❀ Nomen Nescio - Kõige juhuslikum, aga kõige vägevam külastus (pilt all vasakul). Jalutasime mööda tänavaid ning ühe kaupluse ukse peal olid märksõnad BLACK UNISEX MINIMAL ja miskit veel. Vaatasin Jüri poole ning tõdesin, et täpselt tema pood! Astusime siis sisse ning ees ootas meid kõige vägevama välimusega müüja ning stanged täis musta. Aga inspireerivat musta! Nomen Nescio kombo on järgnev: kangad Itaaliast, disain Soomest ning tooted tehakse valmis Eestis, seega täitsa nagu kohalik värk! Absoluutselt kõik poes nähtu sobib nii naistele kui ka meestele, kangad on kvaliteetsed - kasutatud on lina, villa, puuvilla.
Õhtu lõpetasime Johan & Nyström'i kohvipoes, nautisime päikest ja merd. Vot seal oli väga-väga maitsev kohv ja väga meeldiv teenindus. Tegelikult oli kõikjal super klienditeenindus! Enne kohvikohta jõudsime jalutasime päris pikalt mere ääres ning korra tuli tõeline puhkuse tunne peale. Ilm oli nii soe, aga samas mitte enam kuum (kell oli juba 20 kandis), inimesi oli piisavalt, et melust osa saada, aga mitte tüütult lärmakas. Mul on väga hea meel, et avastasime Helsingit hoopis teise nurga alt ning kindlasti soovin juba varsti tagasi minna - nii palju jäi ju avastamata :)
Oh, kus on alles meeleolukas kuu olnud! Kuigi juulit jätkub veel nädalaks ja veidi rohkemgi, tundus hea mõte asju kirja panna. Mul on selline kalamälu, et hiljem ei mäleta enam midagi. Igatahes, alustame siis algusest!
Esimesest juulist hakkas kehtima mu uus tööleping ning ametikohaks poejuhataja. Ma mainisin seda natukene ka eelmises postituses, aga nüüd siis ametlikult! Kes veel ei teadnud, olen viimased kaks aastat Mimesis Looduskosmeetika kaupluses klienditeenindaja olnud ning nüüd sain ametikõrgendust juhataja kohale. See ei olnud üldse planeeritud, pigem alati selline tuleviku jutt, aga sai reaalsuseks palju kiiremini, kui arvata oskasin. Otsisin endale kõrvale väga armsa uue töötaja ning nüüd me siin kahekesi toimetame, minule väga südamelähedaseks saanud Telliskivis! Jätkan samuti poes olemist, sest ma ei tahakski teistmoodi - seda vist ütleks iga poepidaja, aga Mimesises käivad lihtsalt kõige ägedamad kliendid! Nii soojad, avatud ja toredad :)
See nüüd võib kõlada veidralt, aga ma avastasin 26- aastaselt, et mul on lokkis juuksed! :D Okei, ma teadsin, et mul on laines juuksed ning üleüldiselt väga tõrksad ja veidrad. Aga üks hommik, kui hommikusöögi kõrvale Youtube's scrollisin (halb komme), märkasin ühte videot, nimelt video pilti, millel oli kujutatud kahte tüüpi juuksed. Ühed sellised, nagu minu omad - kuivad, meeletult kahused. Teisel aga ilusad siidised lokid. Piltide peal oli sama tüdruk ning pealkiri videol My curly hair journey. Video oli õnneks lühike, seega sain selle enne tööd vaadatud ning mu maailm ei ole enam sama! Muutsin oma rutiini täielikult ning nüüd on mul meeletult lokkis juuksed! Pildile on neid raske püüda, sest kõige ilusamad lokid asuvad all pool, kuna olen pealmisi kihte ikka korralikult retsinud :( Nüüd siis vaikselt harjutan juukseid ja toidan-toidan-toidan. Iga pesuga võtavad lokid järjest rohkem ilusat kuju. Ma ei suuda siiani uskuda, kui valesti ma olen oma juustega läbi käinud! Kel huvi, võin oma uue rutiini üksikasjalikult kirja panna!
Pilt tehtud 22.07 ja päris elus on ikka palju vägevamad! Samuti on näha, et osad juuksed on hoiavad täiesti sirgu ennast... it's a struggle
Alates eilsest suurenes meie kahene leibkond neljaseks! Võtsime hoiukodust endale kaks imelist kassi! Ma ei suuda siin ilmselgelt oma õnne korralikult väljendada, eile lihtsalt lahinal nutsin mitu korda kodus :D Eks ikka suurest õnnest! Üks kass on kolmevärviline ehk kilpkonna mustriga ja alles pisikene, sündis mais. Nimeks panime talle Suslik ehk Suss. Ta on oma nime tõesti väärt... haha! Teine tegelane on juba mitme aastane, arvatakse, et kuskil kolmene. Ilus, maasikablondi värvi isane kass sai nimeks Artur (pikk nimi Arturio Banderas :D). Artur on Sussi kasuisa, nimelt ta võttis kiiresti pisikesed omaks (Suss tuli hoiukodusse koos kahe õe ja ühe vennaga), hakkas neid pesema ning valvama. Hetkel on Artur veel meie suhtes kartlik ning peidab ennast kõiksugu võimalikes kohtades. Sussiga sain eile juba mängida ning ta magas kaks korda mul süles (nii armas, et ei suuda).
Veel juulist, esmaspäeval käisin lennujaamas reklaami filmimas, mis läheb välismaa turule. Minu tegelaskuju oli kolmenädalase beebi ema ning mu co-star oli nii eeskujulik ja tubli, väike punapäine kutt! Uuel nädalal ootab ees Sofi Tukker kontsert ning kaua oodatud Sweet Spot Festival! Juhuuu, küll see suvi on ikka ÄGE!
|
OSCAR-2019
|
||
See pole üksnes tartlaste või nn eesti asja hinges kandjate küsimus. Kuidas kord kirikuõpetaja Jakob Hurda eestvedamisel kogutud vanavara vilju väärilistes salvedes hoida, on Eesti riigi ja rahva ühine ülesanne. Kompromissitu on nõue rajada seks otstarbeks kohane hoone. Täpsemini keskus või keskkond, kus sajandite eest kogutud esemelist ja vaimset kultuuripärandit koos tänapäevaste lisandustega hoida, eksponeerida ning uurida.
Tuletagem meelde, et õp Jakob Hurda matustel 17. jaanuaril 1907. aastal ütles eesti rahva oma muuseumi sünnisõnad õp Villem Reiman, kes märkis Vanemuises peetud peielauas: «Kuigi meil praegu kedagi üksikut inimest ei ole, kellel seesama jõud olemas kui Hurdal, siiski võib kahtlemata hulk väikseid jõudusid palju kasulikku tööd ära teha,» lisades, et kui Hurt oli eluajal külvaja, siis postuumselt on tal aeg lõikajaks saada. Indu lisas Jakob Hurda poja Max Hurda kinnitus, et isa sooviks oli oma kogu jätta rahvale, «kelle keskelt see korjatud».
Eesti Rahva Muuseum (ERM) loodi 1909. Sealtpeale on püsinud vajadus ehitada spetsiaalselt muuseumi vajadusi rahuldav hoone. ERMi saaga on jõudnud meie kaasaega, kulmineerudes Brüsselist saabunud sõnumiga, et uue hoone ehitamist Euroopa Liit oma turismi edendamise meetmest ei rahasta. Põhjusena nimetatakse asukohta Tartu Ülejõel Raadi pargis ebaatraktiivselt äärealaks. Siit rullus lahti arvamuste paljusus skaalal, kus ühes otsas on ERMi uue hoone pooldajad, teises otsas mittepooldajad.
Kultuuriminister Rein Lang on siiski väljendunud selgelt, et kui projekt ei leia Euroopa rahastust, saab sellega hakkama Eesti riik kultuurkapitali vahenditest. Miks mitte ka meie kõigi toetusel. Mäletate, kuidas rahvas Tartu Jaani kirikule katuseraha kogus? Mis oleks, kui ERMi sõprade selts eesti rahvast üles kutsuks annetama raha uue muuseumihoone ehitamiseks? Hurda pärand vajab väärilist hoidmist ja üldrahvalikku toetust.
Konsistooriumi otsusega on kinnitatud kirikukogu liikmeiks Viljandi praostkonnast õp Ants Tooming, Hovard Nurme ja Toivo Vilumaa; Tallinna praostkonnast õp Arne Hiob, Heiki Arike ja Vello Vallaste; Tartu praostkonnast Priit Kama, Priit Humal ja õp Urmas Petti; Lääne praostkonnast Madis Kütt, abipraost Leevi Reinaru ja õp Illimar Toomet; Lääne-Harju praostkonnast Janika Aigro, õp Mihkel Kukk ja õp Annika Laats.
Alates 6. aprillist kuni praosti valimiseni määrati õp Rein Schihalejev ajutiselt Viljandi praostkonna praosti kt ja õp Hedi Vilumaa abipraosti kt. Peterburi Jaani koguduse hooldajaõpetajaks määrati õp Jaan Jaani ja kogudust teenima määrati diakon Herki Talen.
Diakon Valdo Lust vabastati Rõngu koguduse teenimisest ning arvati ta seoses Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku teenistusse asumisega välismaal teenivate vaimulike hulka alates 5. maist.
15. aprillist on diakonõp Algur Kaerma vabastatud Tapa koguduse teenimisest ja määratud samast kuupäevast Paide koguduse õpetaja kohusetäitjaks. Tapa koguduse hooldajaõpetajaks on määratud praost Teet Hanschmidt. Algur Kaerma vabastati ka Tamsalu koguduse hooldajaõpetaja kohustustest 1. maist, samast kuupäevast on koguduse hooldajaõpetaja Ahto Mäe.
OÜ Kiriku Varahaldus nõukogu liikmeteks kinnitati Aivar Berzin, Mart Einpalu, Illar Hallaste, Jaan Tammsalu ja Mati Maanas. Nõukogu koosseisu volitused kestavad 13. jaanuarist 2005 kuni 13. jaanuarini 2006.
EELK kirikumuusikute kutsekategooriate taotlemise korra ja EELK kirikumuusika kutsekomisjoni otsuse alusel omistati Silvia Pääbole B-kategooria kirikumuusiku (organist-koorijuhi) kutse.
Seoses 50. sünnipäevaga ja ustava teenimise eest Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus anti EELK aukiri õp Randar Tasmuthile.
Panuse eest Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku laste- ja noortetöö arendamisel anti EELK aukiri misjonär Heikki Pietiläle.
Seoses koori 15. aastapäevaga anti EELK tänukiri Kai Tõe Ellermaale ja Pärnu Eliisabeti koguduse tütarlastekoorile Elise.
Lõppema hakkaval aastal pidas EELK kunsti- ja arhitektuurikomisjon neli koosolekut.Veebruaris kiitis komisjon heaks Narva Aleksandri Suurkiriku ukse kohale loodava Jeesust Kristust kujutava mosaiigi kavandi. Seejuures juhiti koguduse tähelepanu sellele, et kavand tuleb esitada kooskõlastamiseks ka muinsuskaitseametile. Samal koosolekul otsustati toetada Hanila koguduse taotlust saada tagasi koguduse omandisse Eesti Kunstimuuseumi valduses olev ajalooline ...
Rõivastuge siis nagu Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku kaastundega, lahkusega, alandlikkusega, tasaduse ja pika meelega, üksteist taludes ja üksteisele andestades, kui kellelgi on teie vastu kaebust! Nii nagu Issand teile on andeks andnud, nõnda tehke teiegi! Aga üle kõige selle olgu armastus – see on täiuslik side! Ja teie südames valitsegu Kristuse rahu, millesse te olete kutsutud ühe ihuna. Ja ...
Kas eestlased vajavad eestikeelset Koraani?Kalle Kasemaa, Tartu ülikooli usuteaduskonna Vana Testamendi prof, dr: Ausalt tunnistades pole Koraani eesti rahvale tõesti vaja. Nähtavasti Harry Potterist täiesti piisab. Pealegi ei maksa unustada, et Koraan on Koraan ehk Jumala kõne ainult araabia keeles, selles klassikalises araabia keeles, mille eriliselt peen stiil ja lugemise kõlaline muusika läheb absoluutselt iga tõlke puhul ...
Eesti Kirikute Nõukogu korraldab koostöös EELK Usuteaduse Instituudiga oikumeeniaalase täienduskoolituse vaimulikele ja usuteaduse üliõpilastele. Koolituse kolmest osast esimene leidis aset detsembrikuu alguses, järgnevad osad on plaanis veebruari lõpus ja mai alguses.Koolitusel käsitletakse oikumeenilise liikumise ajalugu, teoloogiat ja hetkeseisu ning olulisemaid oikumeenilisi dokumente (Lima ühisdokument ...
Eile, 11. detsembri pärastlõunal kuulutas peapiiskop Andres Põder (fotol) Jõgeval välja üle-eestilise jõulurahu. Pärast küünla süütamist peeti kultuurikeskuses Arsise kellade kontsert ning esines Jõgeva gümnaasiumi segakoor. Samal päeval toimus Jõgeval ka Eesti Linnade Liidu juhatuse kokkutulek, nii said peapiiskopi tervitusteksti koduteele kaasa kõik kohalviibinud linnapead ja ...
Su saabumisest teedel maas on märke, mis enne sind meid kõnetavad.Neid uskuge, et vastu võtta teaks teja oskaks ennast ette valmistada.Sind oodates ma lõkketule läidan,et külm ja tuul ei kimbutaks,suur ootusärevus mind ärkvel hoiab, mu südame küll rõõmuga sa täidad.Sest ootusest ma lõõman isegi,nii elevil on ümberringi kõik su tulekust. Päev läheneb, mil siia ...
Eestpalves on Inglise kiriku Yorki provintsi Southwelli ja Nottinghami piiskopkond ja George Cassidy ning Anthony Porter (Sherwoodi piiskop).Palvetame piiskopkonna sõprussidemete jätkumise ja arenemise eest Natali piiskopkonnaga Lõuna-Aafrikast.Samuti on eestpalves Norra kiriku Borgi (Fredrikstadi) piiskopkond ja piiskop Helga Haugland Byfuglien.Palvetame Jumala tahte mõistmise ja meeleparanduse eest piiskopkonnas piiskopist lihtliikmeteni.
Neljapäeval, 6. detsembril peeti Tallinna Jaani kirikus meie kiriku auväärsete emeerituste – vaimulike, nende abikaasade, pastorileskede ja kirikumuuusikute jõulupidu. Kutseid saadeti laiali 60 ringis, kohaletulnuid oli üle 40.Koosviibimine algas armulauaga palvusega, mida pidas Jaani koguduse õpetaja praost Jaan Tammsalu. Pärast palvust siirduti Jaani kiriku lõunasaali, et ühiselt jõuluroogi maitsta ja ...
9. detsembril, rahvusvahelisel vabatahtlike päeval tunnustas president Toomas Hendrik Ilves Tallinnas Mustpeade majas viitkümmet Eesti selle aasta vabatahtlikku. Ta ütles, et vabatahtlik kodanikualgatus kuulub lahutamatult toimiva kodanikuühiskonna juurde; initsiatiiv, mida kannavad ja teostavad riigi kodanikud, käsku ja otsest tasu eeldamata, on terve ühiskonna tunnusmärk. Kõik vabatahtlikud said aasta vabatahtliku rinnamärgi ...
Mida sünnipäevalapsele kinkida? Usun, et paljud ilusad kingitused on juba tehtud. Sünnipäevalaps on muudetud palju kaunimaks seest ja veidi ka väljast. Kiriku kaitsepühak, evangelist Johannes on ilmunud meie kiriku altarimaalil kauni ja kirkana mitme pruunikstõmmanud lakikihi alt. Uued põrandad, restaureeritud pingid, puhastatud ja lubjatud seinad ja laed, restaureeritud aknad, lühtrid ja seinavalgustid, värvikihtide alt ...
Mardipäeval Usuteaduse Instituudis peetud konverentsil, kus arutleti meie kiriku noorsootöö tuleviku üle, tutvustas dr Lea Altnurme erinevate sotsioloogiliste uuringute tulemusi tänapäeva eestlaste religioossuse kohta. Ta tõdes, et kirik ei ole suutnud piisava tõsidusega enesele teadvustada nihkeid ja muutusi inimeste religioossetes otsingutes: kristlusest on normi asemel saanud alternatiiv. Ajaleht Eesti Kirik tõi ära ...
|
OSCAR-2019
|
||
2011 aasta polnud just kõige paremate killast. Isegi mitte käsitööalaselt. Vaadates 2010-l aastal õpitud oskusi ja tehtud töid, siis see aasta jäi kõvasti alla. Lapitehnika oskustes oli ainult tugev edasiminek. Aga kõik aastad ei saagi ühtmoodi head ja tulemusterohked olla. Siiski on mul hea meel, et see aastanumber kaob minevikku. Head mälestused jäävad meid edaspidi ka saatma ja kõik halb läheb meelest...
Mõtlesin pikalt enda selle aasta lemmiktöödele. Neid on tegelikult päris mitu ja mu enda jaoks sellist kõige tähtsamat esimest polegi. Võrdselt tähtsad on mu kaks lapitekki - poja rohelisekirju ja me enda voodikate Paistu mustri järgi. Poja tekk oli see päris esimene lapitekk, mis koosnes pisikestest tükkidest ja mida ise kokku arvutasin. Mu ema jaoks oleks see kindlasti olnud minu tehtud töödest aasta lemmik :)
Säärane mulk me voodil aga oli teistmoodi eneseületus. Tegin seda tekki tõelise intensiivsusega. Minu moodi ju asjad viimasele hetkele jätta ja mäletan, et kui ma tähtaja viimasel päeval alles tekki kokku hakkasin õmblema ja kihte ühendama, oli peas mõte - kui ma nii kaugele olen jõudnud, siis nüüd enam alla anda ei tohi. Kogemus, millest õppida - kui paned end konkursile kirja, siis tasub alustada varem ja lõpetada varem :) Jääb aega ilusaid pilte teha... Järgmise aasta konkursiks on mitu minu jaoks suurepärast ideed, püüan leida aega nende realiseerimiseks.
Kolmas minule väga hingelähedane töö on pajalapid. Need hiiglama lihtsad. Aga mu ema jaoks olid need kõige ilusamad. Ta riputas need köögipliidi kohale...
Sel aastal sai tehtud päris mitu käteräti heegelpitsi. Samas hunnik heegelpitse ootavatest rätikutest pigem kasvab kui kahaneb. Seega järgmine aasta on vaja vähemalt sama palju veel heegeldada. :)
Isetgija foorum on mind palju motiveerinud. Võtsin osa 3-st IT-s olevast vahetusprojektist. Endale meeldisid väga TKV Romantika ja TKV 300 grammi jõulurõõmu tööd - lapitehnikas kotid on asjad, mida tahan järgmisel aastal veelgi ja veelgi teha. Üks armas vahetusprojekt on Lauraga kokku lepitud, jaanuari lõpus näitan täpsemalt. TKV Laps rõõmsaks tegi mind ennast rõõmsaks - sai põhjusega mänguasju heegeldada :)
Selline see aasta oli. Teistest töödest jäid mainimata teksatekk (mis on tõestanud end väga mõnusa ranna- ja piknikutekina), kurvameelne jänku, fotokakotid ja sokid. Pisiasju oli veelgi, aga minu jaoks olulisemad on siin ära märgitud.
Järgmise aasta käsitööalased soovid olen siin blogis eraldi lehele juba kirja pannud. Täiendan seda kindlasti jooksvalt. Lapitekke loodaks järgmine aasta vähemalt sama palju teha - olen ma ju nüüd ka Marja Matiiseni lapitööde kursusel, õpin uusi lihtsamaid ja keerukamaid töövõtteid ning tehnikaid. Palju uut juba kahe korraga teada saanud, ootan huviga kursuse jätku. Lapitehnikaks materjali on kogunenud juba kapitäis ja tekkide soove on avaldatud ka mõni :)
Teile, kallid blogi jälgijad, soovin ma ilusat vanaaasta lõppu! Ja et see uus tuleks parem ja rahulikum!
Selle aasta jõuludeks plaanisin valmistada vähemalt tosinkond kinki. Küll õmmeldud ja kootud-heegeldatud asju. Aga saatus tahtis teisiti ja oma plaanidest ei jõudnud ma kümnendikkugi valmis. Keegi kinkideta siiski ei jäänud :)
Inimesele, kes on sel aastal meie perele tõelist hoolimist ja vastutulelikkust üles näidanud, sai valmistatud kõrvitsamüsli. Tema jõulukinki leidsid tee veel vildist piparkoogid, päris piparkoogid ja purk kõrvitsa-apelsini moosi. Mul on väga hea meel, et ta meid nii palju aitas ja olemas oli.
Teisele väga armsale inimesele sai samuti väike ja pigem sümboolne pakk. Sümboolne just sellepärast, et tema hoolimist ja abi lihtsalt ei saaks kuidagi rahas ega tehtud asjade hulgas mõõta. Tema kuuse alla leidsid tee äärepitsiga käterätik (esimest korda heegeldasin äärepitsi otse räti külge!) ja kõrvitsaseemnelilled.
Oma vendade pakki poetasin samuti enda valmistatud kõrvitsamüslit. Vähemalt midagi päris minu enda tehtud :)
Vennanaise kingikotti peitsin ühe enda kokkumöksitud kehakoorija. Proovisin enda käte peal ka ja olen tulemusest vaimustuses. Mul tihtipeale talvel käed hiiglama kuivad ja kreemid aitavad ainult natuke. Kuid kui kõigepealt sellega käed nö ära pesin ja pärast kreemi panin, siis oli mitu päeva rahu majas :)
Sellised pisikesed tegemised jõulude eel. Suuremad jäid kööki - 4 tundi piparkookide küpsetamist ja mitu plaaditäit õunakooki...
2010. aasta lõpus liitusin IT-s toreda aastaprojektiga. Tänu sellele projektile jõudsin sel aastal oma kodu heaks päris palju asju teha. Ainult ühe korra sain musta kassi, sest jäin tööga mõned minutid hiljaks. Minu õnneks on musta kassi järgi kohe ka tehtud töö märk. Kuigi suve lõpu poole kadus segaduste tõttu motivatsioon projektiga jätkata, vedisin end siiski võiduka lõpuni. Kiidan end selle eest :)
Jaanuaris valmisid korvike ja pajalapid. Korvike on köögis kasutusel saiade-leibade hoidjana ja pajalapid on nüüdseks juba mitu korda pesus käinud ja ehivad ikka mu kööki.
Veebruaris heegeldasin käterätile äärepitsi ja meisterdasin endale ehtekarbi. Viimane on mul kasutusel nende kõige lemmikumate kõrvarõngaste hoidjana ja aeg-ajalt meeldib mulle seda silitada ja õhata, et hoolimata värvi naksumisest, on see ikkagi nii ilus...
Märtsis esitasin projekti lapitehnikas mänguasjakoti. Poja legoklotsid saab hetkel veel sinna sisse korjatud. Vahepeal aga oli see hoopis pallikotina kasutusel. Endiselt otsib poiss koti pealt kutsud üles ja on siis õnnelik nende üle :)
Aprill oli mu mustakassikuu. Tehtud tööna läks lõpuks siiski kirja heegeldatud äärepitsiga linik. Linik oli laual kuni esimese jõulupühani, mil ma ta lõpuks pessu viisin :)
Mai töö oli lapitehnikas tekk pojale. Mängutekina ta oma aset täitis ja täidab praegugi. Ja tore on selle alla pugedes hoopis peitust mängida. Teinekord lösutame koos pojaga tekil ja vaatame sinna sisse õmmeldud kangastel pilte ja loeme täppe kokku...
Juunis olin vist suurest õmblemisest väsinud. Kaunistasin ühed pesulõksud. Plaan oli nendega hiljem poja toa seinale pilte riputada, aga tegelikult leidsid need oma koha hoopis detsembris valminud kaardipärjal (peitsin oma "maalingud" hoopis kuuskede alla)
Augustis heegeldasin ühe äärepitsi käterätile. Sellega said 3 kesist suvekuud läbi ja suurem tegemine jäi septembrisse.
Septembri tööd saigi tehtud nii augustis kui ka septembris. Tänu IT-s toimuvale Lapiteki konkursile sai valmis minu suur lapitekk Paistu pooltanu mustrikirja järgi.
Oktoobris nägi ilmavalgust järjekordne äärepits käterätile. Seekordne läks hoopis mu sõbranna kodu kaunistama.
Detsembris valmis hulganisti jõulukaunistusi - kleebitud kõrvitsaseemnelilled, vildist välja lõigatud inglid ja südamed, millel tikkisin ääred. Pisiasjad jõulumeeleolu loomiseks...
Kokkuvõttes oli väga kasulik projekt oma kodu heaks. Plaanis on järgmine aastagi püüda iga kuu midagi toredat kodu heaks valmistada, sest nähes armastusega valmistatud asju enda ümber, muutub meel palju rõõmsamaks.
Uuest aastaprojektist osa ei plaani võtta - mulle meeldib kirju-mirju maailm. :) Aga kõiki, kes on IT-s projekte juhtinud, tahan küll kiita! See on suur töö ja palju sebimist. Sellel aastal veetud 2 projekti andsid mulle õppetunni ja seda enam ma väärtustan neid tublisid, kes on nõus juhtima erinevaid projekte. Kummardus!
Proovin veel oma selle aasta kokku võtta ja teha ühe jõulude järellainetuse, siis selleks aastaks kõik! :)
Üks jõulune toimetus on näitamata. Nimelt mulle väga meeldib jõulude ajal oma kallitele inimestele päris postkaarte saata. Sel aastal tegin need ise. Kaardid läksid mõned päevad tagasi teele ja tänaseks on kõik oma kaardi kätte saanud. Kui ise kaarte saadad, siis saad ka neid alati vastu :) Ja kuna kaardid libeda kamina ääre peal püsida ei taha, siis tuli neile koht leida. Selline, kus ikka silme all oleks ja samas ära ei rikuks. Sest mõni on kohe eriti peen töö ja teine kohe üüratult kallis ja armas.
Aluseks lõikasin papist ringi, kuumaliimipüstoliga kleepisin sinna peale 12 pesulõksu. Viimastele said peale nööpidega kaunistatud kuusepuud. Papi katmiseks keerutasin pesulõksude vahele pabernööri.
Tänaseks on pärja küljes kaarte juba rohkem. Pärg täidab oma eesmärki ja mina täitsin endale seatud eesmärgi:
Käisin mina imetoredal koolitusel ühel vihmasel laupäevahommikul. Õpetajaks oli tõeline nukumeister Lembe-Maria Sihvre ja koolitus ise super-äge! Nimeks Lembe lahedad loomad või Lembe enda sõnutsi Muhe-lahe loomad. Tema enda nukud-loomad on tõeliselt pilgupüüdjad - isegi tohutus Mardilaada melus hakkasid silma ja jäid meelde...
Igal juhul ajasin näpud soojaks ja asusin kibekiirelt õmblema. Jänest. Mitte must-valget vaid hall-valget :) Minu vanast lemmikpusast sai jänks endale keha, tikandid tegin peale sinise pärlniidiga (või mis iganes selle nimi). Kõht heegeldatud kolme erineva pärlniidi otsaga koos. Oma kaunistused sai jänks peale alles koju jõudes, tunnis kahjuks ei jõudnud.
Nina tegin südamekujulise, silmad ja olek kurvavõitu. Eks ta ole selline sügisene jänks. Tundub, et iga sügis on minu jaoks selline kurb aeg ja kuidagi ei suutnud jänksut rõõmsamaks teha.
Tuli küll väga sarnane Lembe-loomadele, aga see alles selline esimene. Järgmine tegelinski tuleb rohkem minumoodi. Otsisin juba kokkukuhjatud varudest sameti välja, ehk on sametine unine karu järgmiseks ;)
Varsti olen tagasi - tõin nimelt täna just kuuse tuppa ja sellele said loomulikult ainult mu enda tehtud ehted :)
Tänaseks teemaks kotid. Isetegijas on käsil teema, kus õmmeldakse erinevaid kotte ja sealt ma poekoti lõike ja õpetuse leidsingi. Suurimad tänud jällegi Sunrayle! :)
Esimese koti tegin ilusti lõike järgi. No tegelikult niimoodi enam-vähem ilusti. Teise koti puhul arvasin, et kasutan kandi asemel hoopis ümberpööramist. Kantimine ei ole siiani mu lemmikuks tegevuseks saanud ja no ma üritasin mõelda oma peaga :D Õmblemise käigus tekkis ainult mitu AGA... Igal juhul sai ka teine kott valmis (kuigi just rahul ma sellega pole). Õnneks need ongi ju ainult poekotid, mis ei peagi täiuslikud olema. Ning indiaanlaste arvates pidi vea kohast hing sisse käima :)
Kasutasin tavalist puuvillast riiet, mille mu ema mulle kunagi andis. Kuna kanga muster pole just minu stiilis, siis oli hea seda õppimisel kasutada. Kotid rändavad tõenäoliselt kingikotti :)
Sain mõnusa vettpidava kanga, millest vuristasin kiirelt kokku lausa 3 trenniriiete kotti. Peale õmblesin puuvillasest kangast paelakanali, ajasin paela sisse ja nii need valmis olidki! Nüüd jääb ainult üle meelde jätta, et poest oleks vaja seda lukusti moodi asja, millega paelad saaks ilusti kokku tõmmata ilma, et neid iga kord sõlme peaks siduma... Üks kottidest on mul juba kasutuses, teised kaks rändavad jällegi jõulutaadi kingikotti :)
Lubasin küll muudest õmblemistest enne kirjutada, aga kuna mu saadetud pakk jõudis eile kohale ja täna sain koos päikesega ise jõulurõõmu kätte, siis läks sedapidi :)
Minule tegi rõõmu projektijuht ise :) Sain armsa pildi jõulusokist, teeküünla kaunistuse (koos küünlaga ikka) ja lumehelbekujulised kõrvarõngad. Muidugi kaart ka ikka :) Aitäh-aitäh Minuliisule!
Ise tegin aga paki Krystikale. Uurisin enne mõlemad tema blogid otsast lõpuni läbi ja mõtlesin asjadele, mida mina oskan ja mida tema pole oma blogis näidanud. Kuna Krystikas oskab ilusti heegeldada ja kududa, siis parem ma selliste asjadega võistlema ei hakanud. Otsustasin õmblemise kasuks. Tahtsin, et mu pakk oleks natuke jõululine ja samas kasutatav ka terve ülejäänud aasta. Ja kindel nõudmine iseendale oli, et asi(asjad) peavad olema praktilised. Valituks said erinevad lillakas-punased puuvillased kangatükid ja beež linase kanga sarnane materjal (aga päris linane kindlasti ei ole, sest see venis natuke ühes suunas).
Alguses enne nende kahe õmblemist arvasin, et kindlasti selle 300 grammi sisse rohkem ei mahugi. Aga kus sa sellega! Nii hea meel oli kaalul väikeseid numbreid näha ja asusin kohe hooga nõelaraamatut õmblema.
Õmblemise käigus torkas pähe mõte silmusemärkijatest. Läksin kohe oma pärlisahtli kallale ja otsisin välja varem valmistatud fimopärlid (tahtsin nendest keed teha, aga seda õiget ideed polnud tulnud). Ilmselgelt olid need mõeldud hoopis vardaid kaunistama ja kudujat abistama. Keerutasin traati ja saingi valmis 6 silmusemärkijat.
Saades inspiratsiooni Sunray imelistest töödest, tekkis mul ka tahtmine üks kääritasku komplekti juurde õmmelda. Käärid on tegelikult hiiglama tähtsad ja häid kääre tuleks hästi hoida. Tegin tasku enda roosade Prym-i kangakääride järgi, loodan, et sobivad ka Krystikase kääridele!
Ja siis sai kangas otsa... Täiesti otsa. Jäi ainult 10x2 cm jupp. Sellest ma enam muud välja nuputada ei suutnud. Seega küpsetasin enda tehtud piparkoogitaignast piparkoogid ja kaunistasin need. Kaart ja piparkoogid lisaks ja 300 grammi oligi täis!
Minu süda on nüüd rahul. Krystikas kirjutas enda blogis ka minu tehtud pakist. Mõnusat krõbistamist!
Tänasesse postitusse püüan viimase aja "koogid" ära mahutada. Iseendale märkmeteks. Kui ilm külmaks läheb, siis tahaks ju ikka rammusamalt süüa ja mina tahan rohkem magusat...
Ja kuigi see on juba teine toiduteemaline postitus, siis tegelikult teen ma käsitööd ka. Luban, et juba järgmine postitus tuleb õmblemisest ja ülejärgmine käsitsi õmblemisest ja tikkimisest, siis ootamas on 300 grammi jõulurõõmu (hetkel ootab ühes postkontoris), lõpuks veel jõuluehted tulemas koos pärja ning "kuuleritega..." Detsembris jagub mind rohkem siia :)
Aga nüüd kookide juurde. Tegin õunakooki. Kanada õunakooki kui täpne olla. Retsepti leidsin siit (ja see on ka olemas raamatus "Rahvaste toite"). Seda oli nii lihtne teha ja tulemus sai suurepärane! Kindlasti tahan seda järgmisel suuremal õunahooajal veelgi küpsetada.
Teiseks tegin neid kooke. No neid, mida jõulude aegu ikka tehakse ja mis tegelikult koogid polegi. Küpsised pigem :) Tähtis on hoopiski see, et sel aastal päris esimest korda valmistasin ma ise taigna. Küll ilma suhkrut kärsatamata, aga siiski päris ise. Retsept on pärit jällegi Nami-Namist ja ma võin kinnitada, et need koogid tulevad võrratud.
Kasutasin DanSukkeri heledat suhkrusiirupit, lisasin erinevaid maitseaineid nii nagu retseptis ette oli nähtud. Siirupit läks küll natuke rohkem, hiljem panin jahu ka umbes 4-5 sl ettenähtust enam. Tainas jäi alguses täitsa kleepuv ja vedel. Imelik oli seda kile sisse panna... Aga järgmiseks päevaks oli tainas täpselt selline nagu olema pidi - sai mõnusalt rullida, ei kleepunud ja mis kõige tähtsam - täpselt õige maitsega!
Mulle meeldivad õhukesed piparkoogid. Sellised, mis praksuga keskelt katki lähevad kui vähegi painutada. Ja sellised piparkoogid ma sain! Mäletan eelmisest aastast kui hädas ma olin poetaigna rullimisega. See kleepus ja oli minu jaoks liialt vürtsikas. Oma tehtud taignaga oli kõik vastupidi. Küpsetamine oli puhas rõõm :)
Ja kel on tahtmine suhkrut kõrvetada, siis siit leiab hea retsepti. Minu järgmise aasta piparkoogid tulevad ka selle retsepti järgi :)
|
OSCAR-2019
|
||
Sedavõrd tähtsaks pidas maailmakuulsa ettevõtte juht testimise teel saadavat faktilist kinnitust otsustele ja lahendustele. Kuid Amazon pole ainus. Teadusliku lähenemise kultuuri on juurutanud nii mõnigi tuntud ja edukas ettevõte.
Üheks silmapaistvaimaks selles vallas on 90. lõpus tuntuks saanud Toyota ja selle juhtimissüsteem, mida täna teatakse peamiselt Leani nime all. Ühes esimeses ja siiani kõige tsiteeritumas Lean-teemalises teadusartiklis (“Decoding the DNA of the Toyota Production System“) märgitakse Toyota edu põhjuseks just nende suutlikkust süsteemselt läbi viia protsesside arendamisega seotud eksperimente ning seda peamiselt ettevõtte kõige madalamatel juhtimistasemetel.
Artikli autorid Steven Spear ja H. Kent Bowen kirjeldavad, kuidas Toyotas kõik plaanitavad muudatused viiakse läbi kui eksperimendid, kus kasutatakse alati teadusliku lähenemise mudelit. Lisaks sellele innustatakse juhte ja töötajaid eksperimenteerima nii sageli kui võimalik. Peamiselt, et leida järjepidevalt protsessides leiduvatele kitsaskohtadele testitud lahendusi.
Kui tsiteerida Amazoni juhti Jeff Bezos’t, siis organisatsioon, mis on suutnud aasta jooksul kasvatada katsetuste hulka, on sisuliselt sama teinud ka innovatsiooniga. Ettevõte on targem, kuna genereeritud on hulk teadmist selles, mis toimib ja mis mitte.
Paljud ettevõtete ja organisatsioonide arengupiduriks on innovatsiooni puudumine. Innovatsioon aga tuleb peamiselt uute ideede genereerimisest ja elluviimisest. See omakorda on aga üsnagi riskantne tegevus, kuna valedele eeldustele tuginedes ei pruugi näiteks uued protsessimuudatused või tooted/teenused toimida.
Sageli muutuvas ärikeskkonnas püütakse üsna tihti probleeme lahendada või uusi ideid rakendada lihtsustatud ja valutul kujul, kus saaks ühe asja kaelast ära ja liikuda kiiresti järgmise juurde. Kahjuks nii lihtsalt asjad alati ei õnnestu. Sellise olukorra kujunemisel on tavaliselt kaks põhjust. Esiteks inimesed ei teagi, et kuluefektiivne arenemine saab toimuda vaid läbi teadusliku lähenemise. Teiseks, nagu väidavad Stefan Thomke ja Jim Manzi oma artiklis “The Discipline of Business Experimentation”, ei taha paljud ettevõtted selleks leida sisemisi ressursse.
Siin aga hakkab lumepall veerema. Analüütilise lähenemisega ei ole kellelgi aega tegeleda ning lahendused sünnivad tavaliselt koosolekutel erinevate vaidluste käigus ja tihti ka veel olukorras, kus “järgmisel esmaspäeval” peab juba uus asi töötama. Üsna sageli aga sellised lahendused ei toimi ning see ei tule ka väga lihtsalt välja.
Selleks hetkeks, kui finantstulemused hakkavad eksimust näitama on ilmselt käimas juba kaheksas ad hoc plaan ning mitte keegi ei ole võimeline enam ütlema, millisest muudatusest tagasilöök tekkis. Ja nii ongi loodud nõiaringilik stressirohke töökeskkond, kus juhtide tegevust iseloomustab pidev “tule kustutamine”, kus muuks kui pealiskaudseteks otsusteks enam aega ei jätku.
Hea näitena võib esile tuua ka jalanõude jaemüügifirma Famous Footwear’i ja selle juhti Joe Wood’i, kes kohtub oma testimisi kontrolliva struktuuriga iga kahe nädala tagant, et saada ülevaade toimunud ja plaanitavatest eksperimentidest. Famous Footwear on teinud juhtide tugeval eestvedamisel eksperimenteerimise osaks igapäevaste otsuste vastu võtmisel ning muutnud kogu organisatsioonikultuuri sellest lähtuvaks.
Eksperimenteerimise protsess algab alati ideega (hüpoteesiga), mis faktilise tõestamise korral ettevõtet edasi viiks. Isegi, kui see ei leia tõestust, siis on tegu ikkagi positiivse teguriga, kuna nüüd oleme jälle sammukese targemad – me teame, mis ei toimi!
Siin etapis on kõige olulisemaks aspektiks mõelda välja, kuidas tagada testi valiidsust, et hiljem analüüsi osas õigeid järeldusi saaks teha. Paika tuleb panna, mida täpselt testitakse, kui kaua ning millised on kontroll- ja testgrupid (testgrupp – nende peal viiakse katset läbi; kontrollgrupp – eksperimendist puutumatu rühm, kus testitav muutuja ei saa tulemusi mõjutada).
Kui eksperiment on välja mõeldud, siis on aeg see ellu viia. Kui midagi testitakse, siis peaks sellest kindlasti mõjutatud osapooled teadma, et näiteks turundus ei hakkaks müügi-eksperimendi ajal kampaaniat tegema või mõne teise muutujaga tulemusi mõjutama. Muutujaks võib olla ka halvenenud ilm või mõni muu ootamatu olukord. Sellisel juhul tasuks testi korrata. Lisaks sellele ei tasu mitut katset läbi viia üheaegselt, kui on vähimgi kahtlus, et need võivad üksteist mõjutada.
Testi analüüs on kõige põnevam osa. Võrrelda tuleb omavahel tavasooritust hüpoteesiga, ehk kontrollgruppi testgrupiga. Kas see, mis pidi juhtuma ka tegelikult juhtus? Mis oli erinevus? Millised olid ootamatud tagajärjed? Kas test õnnestus?
Paljud Lean juhtimist rakendavad ettevõtted on arenduste monitoorimiseks kohaldanud enda jaoks terved ruumid, kus on ülevaade kõigist käimasolevatest testidest ja analüüsidest. Neid kutsutakse “sõja ruumideks”.
Eksperimenteerimine on kallis. Tõsi küll, mitte nii kallis, kui uute ideede ja lahenduste rakendamine, mis ei tööta. Lisaks sellele peab arvestama, et see võtab aega. Iga juht peab leidma selleks aega, kui tahab oma organisatsiooni arendada. Kui aega selleks ei leita, siis ühtegi muudatust teha ei tohiks, sest organisatsioonis esinevate probleemide peamiseks põhjuseks on eelkõige testimata ja koosolekutel kiiruga otsustatud “lahendused”.
|
OSCAR-2019
|
||
Author ingridvooglaidPosted on 27. juuli 2018 3. aug. 2018 Categories KokkusaamisedTags Koduõppe päevade ülevaatedLeave a comment on Suvepäevad 2018
Kogume näidiseid erinevatest individuaalsetest õppekavadest siia. Kui olete valmis oma lapse IÕK-d inspiratsiooni jagamiseks teistelegi näitama, saatke see aadressil ivooglaid (at) gmail.com. Väga oodatud on ka näidised õpimappidest ja kõikvõimalikest muudest materjalidest, mille olete kooli või enda jaoks koduõppel koostanud.
II Iga plaanitava õppeaine kohta väga lühidalt teemad, mida kavatsetakse käsitleda. Ühe aine kohta maksimaalselt 1 lk, võib ka paari lausega.
III Hindamise võimaldamiseks tuleks igas aines välja tuua, mida kavatsetakse õppeperioodi lõpuks saavutada. Näiteks, et laps oskab 1000 piires liita-lahutada. Märkida tuleb õpetajad koolis, kes lapse edasijõudmist hindavad ning hindamise meetodid. Õpitu näitamiseks võib kasutada õpimappi, videot, fotosid, blogi, vestlust, teste ja muud, milles kokkuleppele jõutakse. Mõttekas on sobivate õppeainete alla märkida ka huviringid, trennid, muusikakool, teatris ja mujal käimised. Kooli poolt hindaval õpetajal on õigus aktsepteerida lapsevanema pandud hindeid. Vanemal või teisel koduõpet läbiviival isikul on õigus kogu hindamise ajal lapse juures olla ja talle uudses olukorras nõu anda. Kui koolis on lubatud lastel klass lõpetada kolmedega, siis ei tähenda ka koduõppel õppekava täitmine seda, et kõigis ainetes peab saama 5+ panna.
IÕK võib koostada terveks aastaks, poolaastaks, veerandiks, kuidas keegi soovib. Kokkuvõtvalt hindama peab õpetaja vähemalt kord poolaastas. Põhimõtteliselt on kõik kokkuleppe küsimus. Oluline on ainult see, et kui alguses lepitakse IÕK-s kokku, mida soovitakse IÕK perioodi lõpuks saavutada, siis see ka saavutatakse. Seega ei maksa eesmärkidega üle pingutada. Pigem võib lõpuks leida, et tehti rohkem, kui et plaanisime palju, aga tehtud sai natuke. Koduõppel olev laps ei pea pidevalt klassiga samas kohas olema. Koopia klassi õppekavast ei ole IÕK. IÕK mõte selles ongi, et lähenetakse individuaalselt ja saab kasutada võimalusi, mida koolis 20 lapse ja kellast kellani formaadiga ei ole.
Koduõppel on vanemal õigus kasutada oma tehtud ja leitud materjale. Samuti on õigus koolist saada tasuta kooli õppekava läbimiseks vajalikud õpikud ja töövihikud, kuid ei ole kohustust neid kasutada. Kuidas eesmärgid saavutatakse, on iga õpetaja oma teha. Lapsevanem on koduõppel samamoodi õpetaja nagu kooliõpetaja klassis.
Ma vana ja parkund koduõppevanem ja jälle jõudis kohale see, et IÕK koostamine võib paljudele alustajatele olla tõeline pähkel. Pole vaja üle mõelda!
Panen siia näidiseks oma aastatetaguse koduõppe IÕK ja loodan, et see saab kergenduseks ja kas või näidiseks alustajatele, et keskenduda asjale ja mitte enesepiitsutamisele.
Kogemus, et olen seda mõnel korral segaduses koduõppevanematega jaganud ja saanud vastuseks kergendusohke.
IÕK ei peaks olema piirtlev ja kammitsev ja tagant kloppiv. IÕK peaks olema inspireeriv ja võimaldav! Vanema vastutust näitav ja lootusi peegeldav! Mis muidu üldse koduõppe mõte on? Kodus kooli mängida?
IÕK-le järgneb ju vanemapoolne tulemusi peegeldav tagasiside perioodi lõpus. Mida lootsime- mida tegime/jõudsime- mida saavutasime. Koolil on voli seda pisteliselt kontrollida ja lapsega rääkida, üle vaadata tehtud tööd ja vormistatud vihikud. Mingi lauskontroll ja kontrolltööd on minu mõistes vähemalt esimese kuue õpiaasta jooksul absurdsed!
Mida kontrollitakse? Vanema pädevust? Last? Kuidas saab koduõpet läbi viia, kui tead, et sind kahtlustatakse ja kontrollitakse? Minu taust on waldorfkoolipõhine ja suhelnud olen, tõsi, peamiselt waldorfkoolidega. Seetõttu oleme rääkinud üht keelt, aga sarnaseid õppekavasid on koduõppeaastate jooksul esitatud ka tavakoolile ja neid on aktsepteeritud!
Pean möönma, et tavakooli õppekavadest on mul väga udune aim! Aga waldorfkoolide õppekavadega olen kursis.
Veel – selleks, et tööd planeerida, kirjutan asja enda jaoks küll vahest pikemalt lahti. Mingid teemad, mida käsitleme, on tervikud, teised jadad. Tervikteemadega on oluline alustada ja mingi perioodi jooksul ka lõpetada (ajalooteemad näiteks). Jadadega võid järgmine kord jätkata sealt kust eelmine kord pooleli jäi ja rohkem improviseerida (keeled, matemaatika). Kodune tunnikava lubab mul plaanida, millest tahan rääkida ja kui pikalt ja millest üldse jõuab, et sel teemal jaksaks ka vihikutööd teha või õppekäike ette võtta. Plaanimatult kipub nii olema, et sissejuhatus venib pikaks ja kokkuvõte tuleb rabinal või jääb üldse tulemata, sest tüdime mõlemad, nii laps kui mina.
Kui alustasin, siis tahtsin väga tubli olla ja lapsele kõike jagada, mida teadsin. Nüüd tean ammu, et vähem on rohkem. Aga kui targem on teha vähem, on nii raske valida, millest siis siiski ja mis seekord kõrvale jääb. Lapsed erinevad ka. Igal oma huvinurk ja vastuvõtuvõime. Kui plaan tehtud, siis on mul omal mingi orientiir ja siis lasen protsessil lihtsalt kulgeda ja vaatan, mis päevad toovad. Vahest jõuame rohkemgi, vahest tuleb plaane veelgi kärpida.
Kaasapandud IÕK kohta veel: see laps on juba tavakoolis ja saab seal hästi hakkama. Selle aasta õppekavad kirjutasin rohkem lahti- ise tahtsin nii!
Kellega vähem tuttav- sel aastal algab mu 14. koduõppeaasta. Koju õppima jäävad kaks last – 2. ja 4. klass. Vanim meie pere koduõppur on praegu 23.
Kui alustasime polnud mingeid IÕK-sid. Kõik tugines isilikel suhetel ja toredatel inimestel. Viibisime eikellegimaal. Nüüd on kõik seadustatud, aga head inimesed on ikka alles! Leiame nad üles ja ärme kaotame end bürokraatiasse! Seadus seda tegelikult ei nõua!
Author ingridvooglaidPosted on 19. juuli 2017 19. juuli 2017 Categories Koduõppe nõudedTags IÕKLeave a comment on Individuaalne õppekava lihtsalt ja selgelt
Author ingridvooglaidPosted on 19. juuli 2017 Categories Koduõppe lähenemisedTags Koduõpe ühiseltLeave a comment on Koduõppe kooperatiivid mujal maailmas
California Homeschool Network (CHN) EXPO on nelja päevane konverents ja mess, mis toimub lõuna Californias Los Angelese hotellis. CHM on lõuna California koduõppe ühing tegutsedes Los Angelese ümbruses. Meie elame põhja Californias ning võtsime ette 412 miilise ning 11 tundi väldanud autosõidu, mis võttis ära meil esimese konverentsi päeva. Jõudsime kohale neljapäeva õhtuks ning sellest päevast osa ei saanud. Programm oli selleks päevaks palju väiksem, kui teisteks päevadeks ning paistab, et oligi arvestatud saabumise päevaks. Hotelli jõudes tuli vastu kamp noori, kus poistel olid lillad juuksed ja tüdrukutel neoonrohelised – oleme õiges kohas, sest see on väljaspool standardeid ka siin.
Teine päev oli programm juba tihe ning toimus kuni 7 paralleelselt sessiooni. Tavaliselt oli 2-3 sisulisemat sessiooni ning ülejäänud olid laste tegevused. Lapsed olid jagatud kolme gruppi – kuni 5-aastased, 6-12 ning 13-18. Lisaks vanusepõhistele tegevustele olid ka kõikidele vanustele mõeldud ruumid ehk AAA ruum (all ages activities). Kusjuures teismelistele mõeldud ruumi sai ainult kaelapaelaga – tited ja vanurid ei olnud sinna lubatud.
Mitmed ruumid andsid võimalusi lastel oma aasta jooksul tehtud töid esitada. Riidekunsti klassis oli alustuseks terve tund eraldatud selleks, et lapsed saaksid oma tehtud asju esitada. Õhtul oli 1.5 tunnine talentide show ning veel hiljem tund vaba mikrofoni ning esinejatest puudust ei tulnud. Tase varieerus väga tugevalt. Inimesed olid väga toetavad ning kui kellelgi läks midagi meelest ära, siis plaksutati või aidati muul moel ning show läks kohe edasi. Inimesed ei kartnud vigu teha ning oli aru saada, et osade jaoks oligi saavutatud tase nende hetkeline võimete maksimum vaimsete või füüsiliste piirangute tõttu.
Mitmed sessioonid olid ootuspäraselt erinevatest õpetamise meetoditest või kuidas mõnda ained huvitavaks teha. Näiteks reedel käisime kuulamas matemaatikateemalist loengut, mis näitas kuidas kääridega lõigates paberit saab näidata geomeetrilist kirjeldamist.
Reedene keynote oli Diane Flynn Keith poolt, kes on põhja Californias toimetav veteran koduõpetaja ning valdkonna pioneer ja eeskõneleja. Ta on välja andnud paksu ja põhjaliku raamatu autosõidu ajal õpetamisest (http://www.carschooling.com/), mis on Ameerikas väga oluline kuna sõidud on pikad. Tal on palju erinevaid lugusid kuidas ta oma lapsi õpetades avastas, et lapsed ei vaja mitte õpetajat, kes neile ütleb, mida nad õppima peavad, vaid partnerit, kes aitab neid vastavalt nende küsimustele. Tal on lugematul hulgal näiteid, kuidas tal oli ette plaanitud mingi õpitegevus, kuid kuidas lapsed ise tegevust leidsid hoopis teise nurga alt. Näiteks oli tal plaanis akvaariumis näidata lastele meduuse ning selleks pikk sõit ette võetud. Kohapeal jäi aga laps kinni elektri hai juurde ning mingi veenmine ei tõmmanud last ära selle juurest. Ta läks väga suurde frustratsiooni ning vaatas siis ise neid meduuse. Naastes elektri haide juurde oli seal ümber palju rahvast ning keegi andis selgitusi kala kohta. Selgus, et poiss oli lugenud kohapeal ja küsinud pidajatelt hai kohta ning nüüd esitas oma värskeid teadmisi teistele, mis on üks parimaid õpitu kinnistamise meetodeid. Meduusid jäidki vaatamata ning talle tuli mõistmine, et närveldamine lapse õppimise pärast on tühja kulutamine, sest lapsed leiavad ise võimaluse õppida kui luua soodsad tingimused.
Teine huvitav nõuanne on temalt see, et kuidas üle saada lapse vastupanust õppimisele. Esiteks toob ta välja valemi, et iga koolis käidud aasta kohta peaks lapsel lihtsalt lasta olla ühe kuu kodus ilma õpetamata kui ta jääb koduõppele. See aeg tuleks kahekordistada kui ta on käinud eelkoolis. Eelkooli peab ta eriti „mürgiseks“, sest lapse noore ea tõttu on selle mõju eriti tugev iseseisvale õpihuvile. Mida siis teha? Tema soovitab lugeda. Tema luges oma lastele 3 aastat järjest 7 päeva nädalas kuus tundi päevas! See äratas lastes kustumatu uudishimu ja iseseisva uurimise soovi. Osad teemad jätsid lapsed täiesti külmaks, kui teised viisid nad põnevatele seiklustele.
Ükskord lumest lugedes tahtsid lapsed seda kogeda ning nad sõitsid kuuks ajaks mägedesse. Teinekord lugedes aardeotsijatest hakkasid nad ka ise metallidetektoriga münte otsima ning leidsid ühe väga huvitava mündi. Seejärel läksid nad mündiärisse ning lapse suurt huvi nähes lukustas äripidaja ukse ning viis nad taha ruumi, kus seletas pikalt müntidest. Üldse on Diane palju kasutanud erinevate äride ja alade spetsialiste lastele valdkondade seletamisel. Peale mündiäri käis ta mustkunsti tarvete äris, kus sealne teenindaja õpetas ta vanemale poisile mustkunsti trikke peale seda kui poiss oli kuulnud selle ala põnevusest. Ta istus noorema lapsega poe nurgas ja luges talle kuni vanem poeg õppis mustkunstnikult. Seega kui oled kinni jooksnud ja ei tea, mida teha, siis loe, lihtsalt loe.
Päeva lõpus oli lisaks mängudele ja filmidele ka LGBTQA+ kokkutulek, mis tähendas, et sinna olid oodatud kõik seksuaalsed äärmused nagu Lesbid, Geid, Biseksuaalid, Trans, Queer (ma ei teagi, mis valdkond see on) ning a-seksuaalid. Me olime sellel ajal õhtusöögil ning seda uudistama ei jõudnud.
Minu jaoks oli hästi oluline aru saada seaduslikkest aspektidest ning ma käisin lausa kahte selleteemalist sessiooni kuulamas. Viimane rääkis üldiselt California koolituse seadusest koduõppe võtmes. Californias on 4 peamist võimalust kodus õpetamiseks:
1. Avalikõigusliku piirkonna kooli alt kodus õpetamine, mis on väga sarnane Eestis samamoodi kodust õpetamisele. Pead järgima kooli programmi ning teste tegema (hinded saama/panema).
2. Avalikõigusliku charter kooli alt kodus õpetamine, mis on maakonna põhine kool, mitte linnaosa. See kool on küll vabam, aga siiski tuleb järgida programmi ja teha teste. Kool annab iga õpilase kohta kuni $3000 maksumaksja raha, mida saab kulutada koolitamise kuludele. Raha võib tunduda ahvatlev, aga vabaduse puudumise hinnaga.
3. Liituda eraõiguslikku erakooliga kui satelliit haru. Olemas on mitmed spetsiaalsed erakoolid, kellel ongi ainult harud, kes tegelikult on perekonnad. Nad täidavad ära kõik paberimajanduse ning korraldavad pargi päevi, ühised väljasõite, koolitus ja rohkem ettevõtmisi kui keegi suudab ära tarbida. Aasta maks ei ole kõrge – $75 ja $300 vahal, aga lisandub ürituste tasu. Koolid on akrediteerimata.
4. Deklareerida ennast kui erakool. See on väga lihtne, võtab aega 10 minutit (loengu pidaja väitel) ning ei maksa mitte midagi. Tuleb pidada kohaloleku päevikut ja immuniseerimise kava. Oma lapsi õpetades ei pea olema sertifikaati/akrediteeringut.
Akrediteeringu puudumine pole üldse mitte mingi probleem. Siin räägitakse ikkagi kodus õpetamisest kuni ülikoolini, keegi ei räägi, et keskkooli peaks minema tavakooli. Seda peetakse väga raskeks ning ebapraktiliseks. Küsitaks ainult, kas ma saan oma lapse ülikooli ning statistika näitab, saab küll ja palju suurema tõenäosusega kui mis tahes muust õppevormist tulles. Kõvades ülikoolides on koduõppijate vastuvõtmiseks eraldi sobivad reeglid ja lausa osakonnad, kes ainult nende meelitamisega tegelevadki.
Kahjuks pole kõik nii roosiline. Koduõppe vastuseisjaid on piisavalt ning pidevalt üritatakse välja mõelda seaduseid, mis koduõpet piiraks või kontrolliks. Kõige kahjulikum oleks vastu võtta koduõppe seadustamine, sest see annaks võimaluse seda reglementeerida ehk luua vajadus sertifikaadi/akrediteeringule, mis on rahaline lisakulu. Niigi ei saa koduõppija riigilt toetust ja kõik tuleb omast taskust, siis soovitakse sellelt veel koorida. Seega tuleb pidavalt jälgida seaduse loomet ning seista vastu piiravatele või mingit lõiku tasustavatele seadustele. Paljud programmid, mis lükatakse tagasi, lihtsalt nimetatakse ümber ja proovitakse juba kümneid ja kümneid aastaid uuesti. CHN tegeleb väga aktiivselt seadusloome jälgimisega ja kaasa rääkimisega.
Öeldi välja, et nii kuidas California ees nii ülejäänud Ameerika järgi ning kuidas Ameerika ees nõnda ülejäänud maailm järgi. Eesti on ju teada kõige Ameerikast üle võtja ilma kriitilise meeleta, mis on kasulik ja mis mitte. Viimasel ajal on ägenenud vaktsineerimise kohustuslikuks tegemise kampaaniad. Californias on 97.5% lastest vaktsineeritud, aga see ei ole piisav. Tänaseks on läbi surutud seadus, mis võtab ära õiguse vaktsiinist loobuda usulistel või vanemlikul soovil laste puhul, kes käivad koolis. Samas, koolis peavad kõik käima – seega kõik peavad olema vaktsineeritud umbes 40 erineva vaktsiiniga. Kusjuures kõiki vaktsiine tohib teha korraga kui laps pole neid kava järgselt teinud ning juba nüüd on lubatud vaktsineerida 12 aastast last ilma vanemliku nõusolekuta. See tähendab, et arstid proovivad jõuda ise lasteni ja meelitada neid vestlusele ilma lapsevanemata, et neid koheselt vaktsineerida vastavalt kavale. Lisaks on välja töötamisel riiklik toetuse süsteem preemiate maksmiseks kõige suurema vaktsineerimise suhtearvuga arstidele.
Kui tegelikult on vaid paar protsenti lastest vaktsineerimata, siis miks on vaja neilt võtta õigus loobuda vaktsineerimisest? See on eelseadus järgmisele sammule, mis teeb kohustuslikuks täiskasvanute korduv vaktsineerimise selliselt, et täiskasvanut ei tohi tööle võtta ilma vastavate vaktsiinide regulaarselt manustamiseta. Üsna peagi on läbi minemas lasteasutuste töötajate kohustuslik vaktsineerimise kava, mis on jällegi esimene samm eelnimetatu suunas. Praegu on välja töötamisel mitusada uut vaktsiini ning vaktsiinide pooldajad on suutnud üsna kõik seaduseks teha, mida nad aga tahavad. Välja toodi ka näide, et vaktsineerimise kava eest vastutav isik sai lisada sinna vaktsiini, mille patenti ta ise omas ning mille müügist teenis sadadesse miljonitesse dollaritesse ulatuvat tasu. Lisaks ei saa vaktsiini kahjustuse eest kohtusse kaevata vaid tõendatud kahjude korral makstase kahjutasu maksumaksja raha eest loodud fondist ning sealt on väljamakseid tehtud miljardite dollarite eest. See võib tunduda kauge, sest need on USA osariigi taseme seadused, aga on ainult aja küsimus, millal California seadused saavad standardiks üle Ameerika toetatud maailma ning sa võid leida süstla enda tagumikust enne kui sa jõuad öelda „ahsa kurat“.
Messi raames ei olnud mitte ainult töötoad või jutusessioonid. Suur ala on eraldatud ettevõtetele asjade või teenuste müügiks. Kohapeal on kümneid pakkujaid alates mänguasjade müügist kuni koolitusteenusteni lapsevanematele. Lisaks on mitmeid koduõppe peresid, kes müüvad oma laste käsitööd.
Laupäeva õhtul oli tantsuõhtu, mis on jagatud vanuste kaupa. Teismelistele oli tehtud väga eriline pidu, kuhu said sisse ainult vastava käepaelaga ning kõik teismelised olid äärmiselt üles löödud. Tundus, et see aasta oli ’20 aastate riietuse stiil ning teismelised oli tõesti väga uhkelt riides.
Messi lõpetab pidulik koolilõpetamise tseremoonia. Koduõppe lastel ei ole kooli, mida nad lõpetaks ning pole ka vastavat tseremooniat, kus musta kübarat õhku visata. CHN on loonud väga piduliku ja erilise lõpetamise tseremoonia, kus kõik on riides nagu Ameerika keskkooli lõpetaja ikka. Meie laps „lõpetas“ alles esimest klassi ning sellel me ei osalenud.
Author ingridvooglaidPosted on 19. juuli 2017 19. juuli 2017 Categories Koduõpe mujal maailmasTags Koduõppe reisikirjadLeave a comment on Muljeid koduõppe konverentsilt Californias
Minu (Ingridi) jaoks on koduõppe päevad selline kummaline sündmus, mis iga kord tühistab kõik kahtlused, mis aasta jooksul võivad olla olnud seoses koduõppe valdkonnas tegutsemisega. Iga kord saan sealt suure energialaengu, palju ideid ja inspiratsiooni ja tunnen, et on minu teema ja minu inimesed.
Koduõppe suvepäevad toimusid seekord juba kümnendat korda ja olid huvitavad ja rõõmuküllased nagu ikka. Suur aitäh kõigile osalenutele! 🙂
Reede õhtuks oli kohal 9 täiskasvanut ja 23 last, laupäeval lisandus veel osalejaid. Lapsed on koduõppe päevadel alati olnud osalejate seas ülekaalus ning aktiivselt omavahel suhteid loonud ning mänginud. Sotsialiseerumise puudujäägist ei saa koduõppe päevadel osalevate laste puhul küll kunagi rääkida. Siiski, nii vabalt kui sel aastal ei ole lapsed end koduõppe päevadel vist varem tundnud. Ürgse tundega talu õuel sai ringi joosta, aidas ja mängumajas mängida. Nii reedel kui laupäeval esinesid lapsed erinevaid pille mängides ja lauldes. Laupäeval kanti ette nukuetendus loomadest, kes jäävad koduõppele ja aida seinale tehti näitus laste maalidest ja joonistustest. Kunsti kõrval küüris aidapõrandat robothari ja postil rippus ise heegeldatud võrkkiik mänguloomale.
Reede õhtul oli meiega Tallinna Ülikooli tudeng Aari Vaino, kes teeb magistritööd koduõppest ja otsib selle jaoks intervjueeritavaid.
Laupäeval alustasime vestlusringe keemiast ning seejärel kodu ja kooli koostööst rääkides, kuid kokkuvõttes räägiti kõige rohkem ilmselt vabaõppest. Sille keemia õppimise ettekande konspkti saab lugeda siin. Samamoodi õppis Sille poeg inglise keelt. Õppematerjalide järgi keeldus õppimast, kuid hakkas lugema raamatuid, mida polnud veel eesti keelde tõlgitud ja mõne aja pärast avastas Sille juhuslikult, et poeg tõlgib teistele ilma subtiitriteta filmi. Sille tütar, kes lõpetas 2. klassi, on iseseisvalt youtube`i abil õppinud erinevaid keeli ja laulab hiina keeles. Laupäeval laulis meilegi kaks laulu. Youtube`i abil aitas Sille tütrel ka tikkimist õppida. Kui lastel on võimalus ja oskus kasutada raamatukogu ja internetti ning suhelda erinevate inimestega, on neil võimalik pea kõike õppida.
Üks teine koduõppe päevadel osalenud pere on samuti vabaõppe poole kaldunud ja rääkis, et nende lapsed on viimasel ajal astronoomiasse süvenenud. Sellest algas pikk ja kirglik arutelu teemal, mis kujuga ikkagi on Maa. Leiti, et koolis õpetatakse sageli faktina teooriaid, mis on ammu ümber lükatud ning et oluline on aidata lastel õppida küsimusi esitama ja laiemalt uurima.
Kooli ja kodu koostöö ringis jõuti järeldusele, et kui kumbki pool tunneb, et kontakti ei ole piisavalt, siis võiks ise julgemalt ühendust võtta ja mitte oodata, et teine pool seda teeks. Samuti võiks julgemalt tunda huvi, mida teine pool ootab ja kuidas koostööd ette kujutab.
Rakvere Vanalinna Koolil (http://www.vanalinnakool.ee) on nüüd õigus kuni põhikooli lõpuni õpilasi vastu võtta. Siiani oli kuni 6. klassi lõpuni. Uued koduõppesõbralikud koolid on ka näiteks Gaia kool (http://gaiakool.ee/) Tallinnas ja Leiutajate külakool (http://www.kultuurimois.kultuuritehas.ee/leiutajate-kulakool/) Võrumaal. Koduõppe lapsi on valmis vastu võtma ka Vormsi kool (http://www.vormsi.edu.ee/) ja sageli võib olla edukas kontakt oma kohaliku kooliga. Alati tasub enne koduõppele jäämise avalduse esitamist valitud koolist uurida, milline on nende valmisolek koduõppeks ja luua inimlik kontakt.
Kokkuvõttes laadisid koduõppe päevad taas energia ja inspiratsiooniga. Järgmiseks tuleb ehk sügispäev.
Author ingridvooglaidPosted on 19. juuli 2017 19. juuli 2017 Categories KokkusaamisedTags Koduõppepäevade ülevaatedLeave a comment on 2015 suvepäevade ülevaade
Koduõppe suvepäevad 2013 toimusid 19.-22. juulil (põhiosa 20.-21. juulil) Hiiumaal Kõrgessaare vallas Lauka Põhikoolis http://www.lauka.edu.ee/koduleht/
Kohale jõudis kõige väiksem arv osalejaid, mis meil kunagi olnud on, kuid oli tore aeglaselt koos puhata.
Suvepäevadelt käis läbi kokku 12 täiskasvanut ja 24 last 7 perest, üks laps oli kaasa puhkama laenatud. Esimene pere jõudis kohale juba 17. juulil, kolm peret ja mina (Ingrid) olime kohal 18. (üks 17.)-22. juuli. Kaks peret olid ühe öö ja kaks päeva, üks pere ühe päeva ning üks umbes tunni.
Tutvumisring oli laupäeval enne matka, rääkisime ka suurtest peredest ja laste kasvatamisest üldiselt, lastele antavatest kodustest vastutustest. Üheski osalenud peres ei olnud vähem kui 3 last. Pühapäeval rääkisime pikemalt TJEd lähenemisest ning õppematerjalidest, lastele huvitavatest raamatutest ja lihtsalt südamel olevatest küsimustest. Palju sai rääkida ka ühiselt toidu valmistamise ajal.
Lauka koolimaja jättis meile väga sooja mulje ja oli erakordselt hästi varustatud. Bioloogia-geograafia klassis olid veevannis kaks kilpkonna, keda lapsed mitu korda päevas vaatamas käisid ning neist inspireerituna ka omale kohe kilpkonna tahtsid. Lisaks oli kummalgi korrusel akvaarium ja kilpkonnade juures pikk laud kaetud lopsakate potitaimedega, kõigil nimesildid juures. Üks nooruke mandariinipuu oli ka, ilmselt seemnest kasvatatud.
Toitu valmistasime laste õppeköögis, milleks oli eraldatud eraldi maja esimene korrus, kus oli olemas kõik vajalik, ka riiul kokaraamatute ja ajakirjadega. Köögimaja teine korrus oli tervenisti kunstiklass, seinte ääres maalid, aknal savist tassid ja puust autod.
Peamaja seinad olid kaetud fotode ja maalidega. Teise korruse seintel olid klassi- ja koolipere pildid 1913. aastast tänasteni. 1913. aasta pilt tundus minu jaoks kõige ligitõmbavam. Erinevate aegade pilte vaadates on näha täielikult erinevad maailmad, milles noored kasvavad ja mida ise kannavad.
Iga pere käis omaette mööda Hiiumaad seiklemas ning koos käisime kahel päeval matkamas. Laupäeval käisime vaatamas Viskoosivabriku mageveehoidlaid, mis on väga maalilised järved metsa sees ning pühapäeval käisime Tahkuna rannas, Ristimäel ja Reigi kiriku ning pastoraadi juures.
Sattusime Hiiumaale üsna tormisel ajal. Neljapäeva pärastlõuna ja esmaspäeva hommikupoolik olid päikeselised ja soojad, ülejäänud aeg oli vahelduvalt kas lihtsalt hall ja tuuline või sadas. Kõpu tuletornis käinuid tahtis tuul peaaegu ära viia ja Tahkuna rannas kandis tuul kajakaid neile soovimatus suunas. Üks kohevate sulgedega pääsupoeg lendas lahtise autoukse sisekülje polstrile ja istus seal imetleva rahva hulgas terve minuti.
Merel oli torm ja seepärast ei saanud üks pere plaanitud päeval Saaremaalt tulema, said alles järgmisel päeval tulla. Koolimajal tõmbas tuul ühe katuseluugi lahti.
Käisin üksi ainult jalgsi ümbruskonnas matkamas ja mõnedel matkadel mõtlesin tee peal mitu korda, on mul ikka vaja sinna vastu tuult suruda. Aga jalgsi matkates näeb Hiiumaal palju rohkem kui autoga, sest autoga reisides võib seal juhtuda, et näeb ainult laiu sirgeid asfaltteid metsade vahel, talud ja heinapallivaated on metsade taga ja vahel peidus.
Üks kord juhtus, et vaatasin tee ääres, et siin on vist mingi vana park kitsa jalgraja ja sillakesega. Läksin jalutama ja avastasin ennast ootamatult kellegi aias, samm veel ja oleks marjapõõsaste vahel olnud. Aedu ja selgesti eristatavaid kodu piire kasutatakse seal üsna harva. Vahel hoolega vaadates võib metsa vahel näha punast või kollast maja vilgatamas.
Järgmiseks on plaanis esmakordselt koduõppe sügispäev Tartus. Seal külastame ühiselt mõnda huvitavat kohta ja peame lisaks paaritunnise vestlusringi. Lähem info selgumisel. Siis tuleb talvepäev jaanuaris ühe koduõpet puudutava teema sügavamale arutamisele keskendumisega ja seejärel kevadpäev Tallinnas.
*ise perega ringi käimine, matkamine, palju liikumine, kohapeal nähtava juurde rääkimine, koduloo õppimine ümbruskonnaga reaalselt tutvudes
*loetavale raamatule lapse jaoks huvitava tausta tekitamine, näiteks autori paremini tundma õppimine – ehk on autor kasvanud lapsega samas kohas, siis saab külastada temaga seonduvaid kohti…
*vanemate eeskuju – näiteks vanem õpib fotograafiat ja räägib sellest lapsega või lapse kuuldes, laps pildistab ka ja pöörab tähelepanu kompositsioonile vms
Author ingridvooglaidPosted on 19. juuli 2017 19. juuli 2017 Categories KokkusaamisedTags Koduõppe päevade ülevaatedLeave a comment on 2013 suvepäevade ülevaade
|
OSCAR-2019
|
||
Eelmises postituses kirjutasin ühest oma elu kannapöördest, mis oli äkiline ja ei olnud teadlik valik. Õhtupoole jäin mõtlema, et tegelikult on ju kannapöördeid kahte liiki ja ka Rents lisas sellekohase kommi. Ühed need, millest kirjutasin, ehk et väliste olude survel toimuvad suured muutused ja teised need, mida inimesed teadlikult ette võtavad, sest mingil põhjusel senine olukord pole sobiv.
Mõlema puhul on ühisnimetajaks see, et suur osa senine elukorraldus ja/või eneseteostus muutub drastiliselt. Kannapööre ju seda tähendabki, et muutus on ulatuslik ja pöördeline. Kui need suured muutused on teadlikult kavandatud, siis läbiviimise aeg või siis eesmärgi saavutamine ei ole nii valulik. Töömahukas – jah; ressursimahukas – ikka jah; võib osutuda vaevaliseks – jah; hirmutav – ikka jah.
Iga muutus või mugavustsoonist väljaastumine argirutiinist on ebameeldiv, vaevaline ja pikka aega nõudev. Mõnel juhul aastaid nõudev. Ega asjata Hiina needus kõla – elage muutuste ajal. Kuid vahe on selles, kas see on teadlik ja ettevalmistatud või ootamatu ja välistest oludest tingitud. Ideaalne on, kui sellistel aegadel on toeks ja julgustamiseks lähedased.
Tänases elukorralduses tuleb varem või hiljem mingeid muutusi läbida. Mõtlen siinkohal just eneseteostuse plaanis, st kas uusi ja senisest erinevaid teadmisi või kogemusi omandada. Mitmekesistada ja laiendada olemasolevat või rajada täiesti uus tee. Mingil ajal öeldi, et 40-ndates on võimalik veelkord nn otsast alustada, et siis jõuab ka viljadeni, mitte ei näe ainult õisi.
Minu puhul ei olnud tol korral teadlikust valikust halli haisugi. Ühe korra olen elus teinud teadliku kannapöörde: see oli siis, kui Vanim Laps sündis ja me kuuajase imikuga metsa elama läksime. Ikka kohe päris metsa, st üks naaber oli 2,5 km ja teine ca 4 km eemal. Oli 80ndate lõpu segased ajad, renoveerimist vajav maja (ilma igasuguste mugavusteta), hingemattev loodus ja soov oma kodu rajada.
Kui ma võrdlen neid kahte kannapööret, siis on erisusi ja peamine neist on minu jaoks tahte küsimus. Maale kolimine oli teadlik valik ja elukorralduse muutus ei olnud. Kusjuures mõlemal korral muutus ka eneseteostus. Maal elades, kui laps kasvas ja mul tekkis vaba aega, leidsin kodustöötamise võimaluse ühele äriühingule ekspordi tarbeks näidistöid tikkides. Peale abikaasa surma uuesti end püsti ajades lõin äriühingu ja hakkasin teenusena pakkuma seda, mida eelnevate aastakümnete puhul omandanud olin.
Mida ma öelda tahan, on see, et muutusi teadlikult oma elus tehes, on positiivsem ja vähem ressursimahukam, kui väliste olude sunnil kannapöördeid tehes. Jah, mõlemal korral on muutuste aeg kirju, täis ootamatusi vms, kuid teadliku valiku korral on valutum. Ja kui lisandub veel lähedaste tugi, siis on muutuste aeg pea nagu põnev seiklus.
Üldsegi mitte vaidlemise pärast, pigemini endast lähtuvalt, tahaks öelda, et need nö planeeritud kannakad võivad kujuneda paljugi keerukamateks.
Miks? Sest kui elu viskab kaika, siis on nö elu paha. Kaasa tundmine on kuidagi loomulikum ja kergem tulema teiste poolt. Et no küll tal ikka ei vea.
Kui aga ise oled sihilikult endale kaika kodarasse asetanud, (lootuses sellest erilist lendu) siis tekib vähemalt kaks keerukat vinti. 1) iseendaga hakkama saamine - enesesüüdistused, haletsused, kahetsused - minu jaoks on taoline asi keerukam, kui nö lihtsalt - elu juhtus. Ja 2) just see tugi teistelt... Meile meeldib tunda inimesi, kel läheb hästi ja tunda omamoodi osa nende edust. Vähesed aga on nõus osa saama ka ebaedust, toetama jne.
Ega ma muidu seletaks, aga teen just läbi ühte säärast nö kannakat ja oi kui keeruline see on. Ja kirsiks tordil on teadmine, et ise sinna ämbrisse sai astutud. Võimalik, et see on veidi pessimistlik maailmavaade, aga selline ma olen ja paremat pole hetkel varnast võtta. Mitte, et ma igatseks elu-kaikaid, neidki on olnud ja tuleb kindlasti veel ja veel. Aga üks keerukamaid osi täiskasvanuks olemise juures ongi mu meelest elamine neda otsuste ja teevalikutega. Ja neetud kui komplekseks on võimalik oma elu eldada. Et kuigi tunneli lõpus särab päike, on nii mõnigi toru üsna jälk, mis selle päikseni viib. Ja kui oled veel ise selle valinud, siis...
seatud eesmärkide mittesaavutamine on eraldi teema. muidugi võivad planeeritud muutused kujuneda keerukateks ja ka nn ebaõnnestunuteks. nagu ise kirjutad, et kõige raskem on leppida enda tehtud valikute ja otsuste tagajärgedega. kuid vahel on halb otsus parem, kui üldse mittemingisugune otsus.
samas, kui poole tee peal selgub, et tulemus ei osutu selliseks kui soovitud, siis tuleb kas plaanides muudatusiteha või protsess lõpetada. muidugi on paha ja valus ning tõdeda, et ise tegid, neist ehk kõikse valusam, kuid see seisund ei ole lõpatu. ahastuse ära ahastatud, siis tuleb mõtlema hakata, et mida ja kuidas edasi...
Ehk jõuad peale tohutuid pingutusi arusaamale, et mõistlikum oleks olnud mitte seda esimest sammu astuda...Ja ma ei räägi siin sellest, et inimene vahetab iga 5 aasta tagant elukutset ja on igal alal edukas, lihtsalt keerab pidevalt kannalt jälle ringi. Vaid, et pingutab ihust ja hingest millegi nimel ja ei jõua kuhugi - peale selle, et on surmale jälle sammukese lähemal?
Ma ei oska seda siia nii hästi kirja panna - ma ei pea nimelt silmas nüüd nii haledat ja diivalikku "oi elu on paha"...Pigem sellist, olukorda, kus inimene siiralt panustab ja kurnab end ning peale näiteks 5 aastat on päris sohu jõudnud. Ehk siis see nö vana on veelgi kasutum ja ebameeldivam kui varem ja see nö "viis aastat" on maha visatud aeg, mis on viinud inimese nii kaugele, et ta mõistab, et tema nö unistus-soov ei ole see, mille nimel sai alustatud ja midagi uut ei ole ka teekonnal koorunud...
Kui inimene on lihtsalt lihtsameelne ahne ja rumal, siis lihtsalt juhtub nii ja see on paratamatus lihtsalt. :)
vahel on vaja ka ninapidi porri kukkumine. vastik, valus ja vaevaline sealt see väljatulemine, kuid mingi põhjus sellel alati on. vahel on eesmärk algusest saati realiseerimatu, kuid soov on suurem, kui faktide adumine. vahel ei näe kõiki muutujaid ja ei saagi nendega arvestada jne. ja see nn "5 aastat" ei ole kindlasti mahavisatud aeg, vaid tuleb leida nn asja iva. see on alati olemas, ainult üles tuleb leida.
tagala on minu jaoks perekond laiemas ja kitsamas mõistes ning sõbrad-tuttavad. perekond laiemas mõistes siis vanemad, õed-vennad, tädid-onud jne ja kitsamas siis lapsed ja/või abikaasa/elukaaslane.
Olen ühe korra teinud sihukese silmad kinni pea ees vette hüppamise tüüpi kannapöörde, mille puhul kõik sillad põlesid, läks õnneks. Aeg-ajalt kummitab, et kuidas oleks elu kulgenud kui poleks seda teinud, aga suure tõenäosusega elan praegu minu jaoks ühes paremas võimalikus paralleeluniversumis just tänu tollasele otsusele. Lõpetuseks vaid lisaks, et noorena on oluliselt lihtsam kannapööret teha, sest lihtsalt ei oska kõigele mõelda, mis võiks valesti minna :)
mhmh. nooremana on lihtsam igasuguste muutustega, täiesti nõus. ja siis Sul vedas, kui nn pimesi tehtud otsus siiamaani pädeb:) Edu!
|
OSCAR-2019
|
||
Kui majanduskriis tõi söögikohtade disaini, menüüd ja hinnad tagasi maa peale, muutusid ka nimed maisemaks. Rukola, Basiilik, Till ja Kummel meil juba on, nüüd siis ka Spargel, mis asub Tartus Kalevi tänava kõige ilusamas majas.
Ilmselge, et Rukolas tahaks rukolasalatit, Tillis ja Kummelis kummeliteed ning Sparglis sparglit. Viimases on nimega antud lubadust keeruline täita, sest sparglihooaeg on teatavasti lühike ja muul ajal saab seda ainult kas konservina (mida ei anna pärisspargliga võrreldagi) või kaugelt maalt kohaleveetuna (mis on ökoloogiliselt mõtlevale toitujale vastuvõetamatu).
Jah, avokaadosuppi, viinamäetigusid ja kalmaaritindirisotot igal pool ei pakuta, aga pigem mõtlen tühiku täitmise all loomingulist lähenemist eksootilisele toorainele. Nagu restoranipraktikud ütlevad – asukoht määrab kõik. Nimelt jagab Spargel maja Tartu Loomemajanduskeskusega ja kui toad on loovust täis, siis eks see
Eksperimentaalset loomingut me seal einestades ei näinud, aga nii mõnigi läbi ja lõhki tuntud klassik oli vindi peale saanud küll. Kas või tomati-mozzarella-salat oma tornikujulise konstruktsiooni ja lopsaka maitsestusega. Või sinimerekarbid šampanja-karrikastmega. Või pardifilee läätseraguuga.
Söömine mitte ainult ei täitnud kõhtu, vaid oli otsast lõpuni huvitav. Päris kõik maitsekombinatsioonid ei kuulunud minu lemmikute hulka, aga oli, mille üle arutleda.
Teenindus oli Sparglis soe ja hooliv, kuigi kohmakavõitu. Ainult see kohmakus, mitteprofessionaalsus sobib sellesse kohta. Värvid, sisustus, inimesed – kõik on kodused ja kes siis ei unustaks mõnikord salvrätte lauale panemast või veini õigel ajal külmikusse tõstmast.
Kuigi toasoe valge vein mulle ikka üldse ei meeldi. Ja veel ei meeldi, kui tellitud vee asemel sidruni-jäävee saan – nagu oleks ootamatult alanud sügisest veel vähe. Võib-olla oli see mõeldud sooja veini tasakaalustamiseks?
Kulinaarne Tartu on viimase suvega laienenud. Kui seni püsisid kõik vähegi arvestatavad kohad südalinnas, siis eelmise restoraniloo jaoks leidsin materjali Raatuse ja Uue tänava nurgalt ning nüüd Kalevi tänavalt. Blackberry ja Spargel on mõlemad Tartu südamest veidi eemal, Raekoja platsist jalgsi minnes oma kümne minuti kaugusel.
Kes Spargli üles leiab, sellel soovitan ka maja ümber väikese jalutuskäigu ette võtta: Lillemägi ei jää palju alla Toomemäele ja kõik loomemajanduskeskuse kolm maja oma omaette vaatamisväärsused, sisust rääkimata. Tartu vaim võib rahul olla, tema elamispind on laienenud ja üle pika aja on jälle üks kohvik, kus ta saab ennast koduselt tunda.
Käesoleva aasta kolmanda kvartali jooksul leidis Tööinspektsioon järelevalve käigus ettevõtetes 3161 rikkumist. Kokku külastas Tööinspektsioon kolmanda kvartali jooksul 833 ettevõtet, sealhulgas mõnda neist korduvalt, et teha järelkontrolli leitud rikkumiste kõrvaldamise osas. Rikkumisi leidus 80% külastatud ettevõtetes.
Valdav enamik ehk 2550 rikkumist tuvastati erinevate töötervishoiu ja tööohutuse nõuete osas. Kõige sagedamini oli puudusi töökeskkonna riskianalüüsis, mis oli 166 ettevõttes kas puudulik või sootuks tegemata. 147 ettevõttes ei olnud läbi viidud töötajate esma- või täiendjuhendamist ning 128 ettevõttes ei järgitud töövahendite kasutamisel ohutusnõudeid.
82 korral peatasid tööinspektorid töö, mille jätkamine oli inimestele ohtlik. Kõige sagedamini tuli peatada ehitustöid, kus kasutatavad tellingud või redelid ei vastanud ohutusnõuetele.
168 juhul keelasid tööinspektorid töövahendi kasutamise. Seda tuli teha näiteks siis, kui töövahenditel puudusid kaitseseadised vältimaks kokkupuudet ohtlikult liikuva osaga või kui tõstetöödel kasutatavatel konksudel puudusid lukustusseadmed.
Tänavu tuli tööinspektoritel selliseid meetmeid rakendada tunduvalt sagedamini kui möödunud aasta III kvartalis: mullu peatati töö 42 juhul ning töövahendi kasutamine keelati 116 juhul.
Töösuhete alal tuvastasid tööinspektor-juristid 341 rikkumist. Tööandjate sagedasemad eksimused olid töötajate teavitamata jätmine töötasu maksmise tingimustest, töölepingu ülesütlemisest etteteatamise tähtaegadest ning töökorralduse reeglitest.
Sõidukijuhtide töö- ja puhkeaega kontrollisid sõidukijuhtide tööinspektorid 26 ettevõttes, kus leidsid 270 rikkumist. Kõige sagedamini rikkusid veoseid vedavad autojuhid kohustuslike vaheaegade ja ööpäevase puhkeaja nõudeid. Seaduse järgi peab autojuht tegema vaheaja pärast 4,5 tunnist sõitu. Samuti peab autojuht jälgima, et 24 tunni sisse mahuks puhkust minimaalselt 9 tundi.
„Tööinspektori ülesanne on välja selgitada, kas rikkumise põhjuseks on tööandja poolne töökorraldus või on kehtestatud nõuete eiramises süüdi konkreetne autojuht,” kinnitas sõidukijuhtide tööinspektor Ilmar Ronk. „Kui ühe tööandja palgal on mitu autojuhti, kellel kõigil on perioodiliselt sarnased rikkumised, siis viitab see tööandja poolt kehtestatud töökorraldusele, mis sunnib autojuhti eirama töö- ja puhkeajale kehtestatud nõudeid.
Töökorraldusest põhjustatud suuremad rikkumised toimuvad siis, kui sadamas ootavale laevale veetakse kaupa, näiteks puistematerjali või palki.
Sageli sõidavad ilma ettenähtud vaheaegadeta need autojuhid, kes tulevad koormaga Venemaalt. Tavaliselt sõidab üks juht Venemaal ning Eestisse jõudes võtab teine juht temalt masina üle, sest politsei kontroll tuvastaks muidu koheselt töö- ja puhkeaja nõuete rikkumise. See tuleneb Venemaa eripärast ja on ettevõtte sisese töökorralduse küsimus. Euroopas sõitjatega tavaliselt selliseid probleeme pole.”
|
OSCAR-2019
|
||
Sellest ajast alates kuni siiamaani on ettevõte üheks peamiseks iseloomujooneks innovaatilisus ja soov pakkuda inimestele uusi tooteid, mis kergendavad ja parandavad nende olmet.
Praegu on see suur, siiamaani Bentzi perekonnale kuuluv ettevõte, kes tegeleb kohvi, paberist kohvifiltrite ning kohvimasinate tootmisega.
Ideaalne kohvimasin tõelisele kohviaustajale. Sellel kohvimasinal on kõik funktsioonid, mida võib vaja minna kohvi valmistamiseks kodus. Veelgi enam, see masin meeldib kindlasti neile, kes elavad koos teiste kohviaustajatega. Peale tavapäraste kohvimasinate funktsioonide on sellel masinal üks lihtsamaid puhastusprotseduure, lai valik seadistatavaid retsepte (21 retsepti, kuni 8 kasutajaprofiili) ning on ka väga lihtsasti kasutatav. Masinaga komplektis kaasas on piimatermos. Selle masinaga saate teha kõiki kohvijooke, kaasaarvatud piimajooke, ühe nupuvajutusega.
See on üks kõige vingemaid funktsioone, mida võib väga harva leida teistelt kodukasutuseks mõeldud mudelitelt. See on elupäästjaks kodudes, kus on kaks erinevate maitsetega kohvigurmaani. Melitta F76 on erakordselt hästi tehtud kahe kohvioa mahutiga. See süsteem lubab kohvimasinas kasutada kahte erinevat tüüpi kohviuba ning peale igat jahvatust puhastab süsteem automaatselt kohviveski. See tehnoloogia võimaldab Teil valmistada jooke nagu “red eye” või “black eye” ning nautida ka kahte erinevat oatüüpi. See on suurepärane lisavõimalus neile, kes tahavad nautida kofeiinivaba kohvi, kuna saate ühes mahutis hoida kofeiinivabasid kohviube.
Veel üks kord – see masin on lihtsalt sobilik kui majas on rohkem kui üks kohvinautleja. Iga inimene (kuni 8) saab luua ja seadistada oma kohviretsepte. Rohkem piima? Rohkem vett? Soovite cappuccino’t eriti suure piimavahu kogusega? Igat profiili saab seadistada – jookide temperatuurid, piima ja vee kogus igale ühele 21-st kohviretseptist. Täpselt teie soovide kohaselt!
Iga masina funktsioon on selgelt kuvatud masina esipaneelil asuval värvilisel TFT-ekraanil. Mugav ja intuitiivne kasutajaliides teevad jookide valmistamise lihtsaks ja kiireks. Ekraanil kuvatakse ka kõik vajalikud hooldustoimingud (puhastamine, katlakivieemaldus, piima-, vee- või ubademahuti tühjendamine). Peate vaid selle eest hoolitsema, et masin saaks jätkata maailma kõige maitsvama joogi valmistamist… Vastavalt teie soovidele!
Melitta F76 on väga võimas kohvimasin. Uusim tehnoloogia koos nutikate insenerilahendustega lubab valmistada kaks tassi (kaasaarvatud piimakohvid) ühe nupuvajutusega. Masinal on ka reguleeritava kõrgusega kohvitila – et iga tass sobiks – alustades väikesest espressost ja lõpetades kõrgete ja laiade latte macchiato klaasidega!
See kohvimasin tuleb koos mugava piimatermosega. Melitta F76-l ei ole integreeritud piimaanumat, seega kui teil jääb natuke piima termosesse alles – lihtsalt pange see külmkappi ja piim seisab kauem värskena. Seda termost on ka väga lihtne puhastada ja hooldada.
Uus barista kollektsioon kuni 18 kohvi valmistamiseks koduses keskkonnas. Innovatiivne ja intuitiivne tehnoloogia, kombineeritud traditsioonilise itaalia kohvi valmistamisega, teeb masina kasutamisest tõeliselt professionaalse naudingu.
Valikus on jooke ka kõige nõudlikumale kohvisõbrale. Nautige klassikalist menüüd, nagu espresso, latte macchiato, cafe creme ja cappuccino. Tänu uuele Caffeo® Barista tehnoloogiale saate lisaks valmistada eksklusiivseid retsepte nagu ‘flat white’ (tugev espresso kaetud õhukese, hästivahustatud piimakihiga), ristrettot (väga konsentreeritud espresso), espresso doppiot (topeltespressot) ja palju teisi retsepte. „Extra Shot“ süsteemiga saate korrata kohvijahvatamise protsessi kuni 3 korda- et saada eriti intensiivne kohvimaitse.
„My Coffee Memory“ funktsioon salvestab individuaalsed seadistused kõikidele kohviretseptidele kuni nelja kasutaja jaoks. Kohvi kangus, temperatuur ja personaalne kogus kohvi, vahustatud piima või vett saab lihtsasti salvestada ning üles leida omanimelisest menüüst.
Naudi kohvi kõigi oma meeltega: Barista TS kaunistab interjööri oma modernsuse ja meisterliku välimusega. Säravad pinnad kroomist ja roostevabast terasest elementidega teevad neist täisautomaatsetest kohvimasinatest tõelised silmarõõmud.
My Bean Select® süsteem võimaldab teil valida eraldi kohviube iga tassi jaoks. Lisaks on masinal standartne kohviubade mahuti (125 g mahutavusega). Sellise süsteemiga saate proovida erinevaid kohvisorte iga individuaalse tassiga. Toimingu muudab lihtsaks masinaga kaasas olev, praktiline mõõtelusikas, mis on integreeritud ubadekonteinerisse. Valage lihtsalt soovitud kogus meelepäraseid ube sahtlisse, vajutage nuppu ja nautige erinevate maitsetega kohvisid.
Masinal on integreeritud „Easy Steam Cleaning“ süsteem, mis võimaldab kuuma auru ja vee abil kiiresti ja hügieeniliselt ära puhastada piimasüsteemi. Kõik selleks, et saaksite alati nautida veatu maitsega kohvi.
Masin on varustatud programmeeritava energiasäästurežiimiga, et lisaks suurepärase kohvi valmistamisele säästa ka teie elektrikulu.
See masin rõõmustab ka kõige nõudlikuma maitsega kohvisõpru! F57 erineb paljudest teistest masinatest mitmel positiivsel põhjusel- kohviubademahuti integreeritud lusikaga, mis laseb teil maitsta erinevaid
Melitta „F57“ kohvimasinatel on patenteeritud My Bean Select® tehnoloogia, mis tähendab, et iga kohvitassi jaoks jahvatatakse vaid nõutud kogus kohviube. Selline süsteem garanteerib kohvi kõige värskemalt jahvatatud ubadest. Lisaks on masina oakonteineri juures integreeritud mõõdulusikas, millega saab valmistada kohvi teisest oasordist ning te ei pea põhikonteinerit tühjaks tarbima. Sobib suurepäraselt neile, kellele meeldib pidevalt uusi maitseid katsetada!
Masinal on mitmekülgne piimavahustaja, millega saate valmistada piimavahtu cappuccinodele või lattedele. Lisaks tuleb samast otsikust ka kuum vesi tee jaoks. Lihtne käsitlus-vaid üks nupulevajutus – ja reguleeritav tila võimaldavad valmistada just teile sobivat kogust!
See võimas Melitta espressomasin üllatab teid oma universaalse piimavahustaja ja kompaktsete nuppudega. Masinaga saate valmistada üks või kaks tassi musta kohvi või espressot värskelt jahvatatud kohviubadest. Piimavahustajaga saate hõlpsasti valmistada siidist vahtu, ning muuta oma espresso cappuccinoks, rohkem piima lisades aga juba latte macchiatoks. Automaatsed katlakivieemaldus- ja loputusprogrammid hoiavad teie masina alati tippvormis. Teil jääb üle vaid lisada maitsvaimad kohvioad ning nautida suurepärast jooki:)
Vaid ühe puutega saate valida mitte ainult 10 eel-programmeeritud kohvijoogi vahel, vaid ka piimavahtu ja kuuma vett. Ühe nupuvajutusega saate oma lemmikjoogi. Kõrge resolutsiooniga TFT-värviekraan teeb masina kasutamise mugavaks ja intuitiivseks.
Eemaldatav piimasüsteem tagab hügieenilisuse parimaks kohvinaudinguks. Lisaks automaatsetele puhastusprogrammidele saab piimasüsteemi ka eemaldada ning puhastada käsitsi või nõudepesumasinas. Lisaks on Caffeo Passione OT varustatud välise 1 l piimanõuga, mis mahub külmkappi, nii et saate alati valmistada piimaga jooke. Tänu “Easy Clean” programmile saab piimasüsteemi puhastada kiirelt ja tõhusalt – see puhastab piimaga kokkupuutuvad osad kuuma veega ning seejärel lisaks auruga.
Täielik väljalülitamine vooluvõrgust tänu 0 W lülitile. Optimaalne nuppude ja lülitite nähtavus tänu LED valgustitele. Kohandatav energiasäästufunktsioon. Ei mingit ebavajalikku voolutarbimist tänu katlakivieemalduse aja indikaatorile (mida suurem kiht katlakivi, seda rohkem energiat kulub).
Kas armastate värskelt jahvatatud ubadest valmistatud espresso’t või musta kohvi? Siis on see väga kompaktne ja eriti lihtsa kasutusega kohvimasin mõeldud just Teile. Ühe nupuvajutusega saate valmistada paksu kreemja kohvivahuga kohvi. Kohvi kangust ja temperatuuri saate enda maitse järgi reguleerida. Lihtne hooldus, kerge kasutus ja maitsev kohvijook.
Selle kohvimasinaga saate valmistada värskelt jahvatatud ubadest ideaalse maitsega aromaatse espresso ja musta kohvi.
Soovite imelist espressot või siidise vahuga cappuccinot kõigest ühe nupulevajutusega? Kõike eelnevat saate valmistada just selle Melitta masinaga!
Tõeline, värskelt jahvatatud ubadest kohv vaid ühe nupulevajutusega. Eelvalmistamise funktsioon niisutab jahvatamise ajal kohviube, et tuua esile nende parimad maitseomadused. Passiivne tassisoojendusplaat võimaldab täiuslikuks serveerimiseks tasse soojendada.
Eemaldataval veepaagil on turvasensor, et masin ei töötaks ilma vee olemasoluta. Reguleeritav kohvitila laseb teil samaaegselt valmistada kaht tassi kohvi. Automaatsed puhastus- ja katlakivieemaldusprogrammid toimivad kiiresti ning kõigest ühe nupulevajutusega. Loputage eemaldatavat kohvigruppi kraani all, muud lihtsasti puhastavad pinnad tõmmake kergelt lapiga üle ning masin on taas valmis kasutamiseks!
Seadke sobiv kogus kohvi ja vett ning valmistage 1 või 2 tassi korraga. Alati on parem nautida kohvi kahekesi
|
OSCAR-2019
|
||
Ahmed Musa (sündinud 14. oktoobril 1992 Josis) on Nigeeria jalgpallur. Ta mängib Inglismaa jalgpalliklubis Leicester City ja Nigeeria rahvuskoondises ründajana.
Leicester Citys mängib ta alates 2016. aastast, kuid suurema osa klubikarjäärist on ta veetud Venemaa kõrgliiga klubis Moskva CSKA, millega ta on tulnud kolmel korral Venemaa meistriks.
Nigeeria jalgpallikoondises mängib Musa alates 5. augustist 2010, kui ta tuli väljakule vahetusena mängus Madagaskariga. Esimese värava Nigeeria eest lõi Musa märtsis 2011 sõprusmängus Keenia vastu.
2013. aasta Aafrika rahvaste karikavõistluste poolfinaalis lõi ta värava Mali vastu. Finaalis võideti Burkina Fasot ja tuldi kolmandat korda Aafrika meistriks.
Musa oli esimene Nigeeria jalgpallur, kes suutis jalgpalli maailmameistrivõistlustel ühes mängus kaks väravat lüüa (2014. aasta MM-il alagrupimängus Argentina vastu).
2018. aasta maailmameistrivõistluste teises alagrupimängus võitis Nigeeria 2:0 Islandit ja Musa lõi Nigeeria mõlemad väravad.[1]
↑ "Nigeeria teenis turniiri esimese võidu, Island eksis penaltil". sport.err.ee. 22.6.2018. Vaadatud 24.6.2018
Antananarivo (1975. aastani Tananarive [tananar'iiv] malagassikeelse hääldusvariandi järgi) on Madagaskari pealinn. See asub põhja-lõuna suunas Madagaskari saare keskel ja 145 km kaugusel saare idarannikust. Geograafilised koordinaadid on 18°56′ S, 47°31′ E.
Antananarivo asub 1200–1435 m kõrgusel merepinnast. Linn on rajatud umbes 4 km pikkuse põhja–lõunasuunalise kaljuse mäeharja tipule ja nõlvadele. Ümbritsevatest riisipõldudest on see umbes 200 m võrra kõrgemal.
Linn asub Madagaskari tähtsaimast sadamalinnast Toamasinast 215 km lääneedelas ning tal on sellega raudteeühendus.
Erinevalt enamiku Lõuna-Aafrika riikide pealinnadest oli Antananarivo suur linn juba enne koloniaalajastut.
Linna rajas umbes 1625 kuningas Andrianjaka. Linna nimi ('tuhande linn') tuleb seda valvama määratud sõdurite arvust. Aastaid oli see merinade valitsejate keskne küla, mis sai tähtsaks, kui need valitsejad said enda võimu alla suurema osa Madagaskarist ning Antananarivost sai 80 000 elanikuga linn. Aastal 1793 või 1794 sai see Merina kuningate pealinnaks. Kuningas Radama I vallutused tegid Antananarivost peaaegu kogu Madagaskari pealinna.
Prantsuse väed hõivasid linna 1895 ning ta sai Madagaskari protektoraadi osaks. Sel ajal oli linnas umbes 100 000 elanikku.
Pärast Madagaskari iseseisvumist 1960 hakkas linn kiiremini kasvama. 20. sajandi lõpuks jõudis elanike arv 1,4 miljonini.
Kuni 1869. aastani olid kõik ehitised linna sees puidust või loast, kuid juba siis oli seal mitu suurt lossi, millest suurim oli 37 m kõrgune. Need kõrguvad mäeharja keskosas. Suurim loss oma kõrge katuse ja tornidega on igalt poolt kõige silmapaistvam. 1839. aastal puidust ehitatud kuninganna lossile ehitati ümber nelja torniga kiviehitis. Ülalinnas on ka kuningate kalmistud.
Kui hooneid hakati ehitama kivist, ehitati kogu linn ümber. Nüüd on seal palju euroopalikke ehitisi, sealhulgas kuningalossid, endised peaministri ja aadlike majad, Prantsuse koloniaalvõimu peakorter, anglikaani ja katoliku katedraal ning muid kirikuid.
Kui elanike arv 1950. aastaks kasvas 175 000-ni, ehitati linn ümber. Rajati tänavad ning laiad trepid kohtadesse, mis olid tänavate jaoks liiga järsud. Linna keskel paiknevasse Andohalosse rajati jalakäijate teed, terrassid ja jõesängid ning istutati puud. Vett, mida enne saadi allikatest mäejalamil, hakati saama linna lõunast ja läänest piiravast Ikopa jõest.
Linna valvab kaks forti, mis on rajatud küngastele idas ja edelas. Koos anglikaani ja katoliku kirikuga on linnas ja eeslinnades umbes viiskümmend kirikut, samuti mošee.
Antananarivost põhjas on Ambohimanga, 18. sajandi alguses rajatud Merina kuningate püha linn, mis kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Õppis aastatel 1998-2002 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikoolis (lavaka XX lend). Töötas seejärel 2002–2007 Ugalas. Aastast 2007 on ta Tallinna Linnateatri näitleja.
Lapsepõlve veetis Priit Raplamaal Alus, kus tema vanemad praegugi elavad. Rapla Ühisgümnaasiumis tegi ta muusikaõpetaja Thea Paluoja juhendamisel Vaiko Eplikuga bändi Segased, koos võideti näiteks Saaremaal noorte solistide konkurss. Rapla Lastemuusikakoolis õppis poiss löökpille ja mängis kitarri. Priit Võigemast tegi kaasa ka bändis Claire's Birthday (hiljem Ruffus), mis hiljem Priiduta jätkas.
12. klassis osales noormees oma kooli näiteringis, kus tema enda sõnade kohaselt lasti neil "lihtsalt hullata". 1998. aastal[1] pärast keskkooli lõppu[2] astus Võigemast Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli.
1998. aastal alustanud lend oli järjekorras kahekümnes, kursust juhendas Elmo Nüganen. Priidu rollid diplomilavastustes olid: 2000. aastal "Buratinos" nimitegelane, 2001. aastal "Seitsmes vennas" Eero ja "Tabamata imes" advokaat Kurg. 2001. aastal debüteeris ta ka lavastajana, juhendades "Bastieni ja Bastienne'i". Samas lavastuses mängis ta kammerteenrit.
Kooli lõppedes pakuti Võigemastile kohta nii Linnateatrisse kui Ugalasse. Viljandisse suundusid ka tema kursusekaaslased Ott Aardam, Karol Kuntsel, Kadri Lepp, Maria Soomets ja Carita Vaikjärv.
2005: Kuldõun 2005 Jim Hawkinsi rolli eest lavastuses "Aarete saar" ja "Terrorismi" lavastajatöö eest
Priit abiellus 2005. aasta augustis kursuseõe ja Linnateatri näitleja Evelin Võigemastiga (varasem nimi Pang). 12. märtsil 2007 sündis neil tütar Loviise[3] ja 26. juulil 2009 poeg Lennart. 29. detsembril 2016 kinnitas Priit Võigemast, et nad on Evelin Võigemastiga otsustanud abielu lahutada.[4]
|
OSCAR-2019
|
||
NB! Tuletame meelde Hea Tava anda oma eelseisvast mäe- või ronimisreisist teada klubile (nt firnijuhatus [ät] lists.eenet.ee), et oleksime kursis kes kus ronib, mis grupil plaanis on ja millal on plaanitud tagasi jõuda, samuti grupijuhi, grupiliikmete ja nende lähedaste kontaktandmed, kindluspoliisi info jmt, et vajadusel operatiivselt kontakteeruda oleks võimalik.
Arvame et meiega ei juhtu, aga vahel siiski. Või toimuvad meist sõltumatud mingid ootamatud sündmused antud piirkonnas ja tekib vajadus viivitamatult ühendust võtta, ka siis võib sellest suur abi olla.
"Õnnelikult baaslaagris. Ronisime Bašhauzile N-harjalt (3A) ja Sellale N-seinalt (3B). Pikad, eripalgelised ja huvitavad marsruudid. Rahul ja tänulikud siinveedetud aja ja tehtud tõusude eest. Täna tähistame veel baaslaagris, homme aga lähme oma teed. Mõne kogemuse ja suure hulga vene maiustuste võrra rikkamana. Kohtumiseni!"
"Jõudsime mäest alla. Koroona jäi tegemata, kõik muu mis võimalik sai tehtud, sealhulgas õppused liustikul ja jääl. Ilm vingerpussitas ja meestel tundus olevat juba mägede väsimus. Eestisse jõuame laupäeval. Vabandan, hosteli arvuti on peaaegu töökorras."
"Hei! Esimeselt rännakult tagasi baaslaagris. Plaanitud marsruudid, Gidan 2A ja Arhimed 3A said kenasti läbitud. Neist teine pikk ja seikluslik. Nüüd paar päeva baaslaagris ja kaljudel, seejärel aga uus rännak ja järgmised tõusud. Tervitused Bezengist!"
"Jõudu! Seljataga on kaks esimest päeva treeningmatku ja seongute koostööd kaljuseinal. Varahommikul viime laagri Tjoplõi Ugol-i, kust lähtudes õppused jääl ja lumel ning esimesed tõusud: Gidan 2A ning Arhimed 3A. Tervitused Bezengist!"
"Oleme tagasi kodus.Kuigi tipukirjasid kogunes kahelt tipult ja ilm segas nii mõndagi plaanivõetut, oli iga ettevõtmine kasulik kogemus ja esmakordselt alpilaagris olemine andis kõigile toreda ja unustamatu kogemuse. Panen ka paar pilti. Ühe sellest kus me kõik koos mobiililevialas Ratseka laagri taustal oleme :) ja teise Boksi tipust. Ilmselt ikka kunagi lähimas tulevikus proovime tekitada ka midagi matkapäeviku sarnast ja kindlasti lisandub pildilink."
"Hetkel Kõrgõstani (Bishkeki) lennujaamas. Käisime Boksi (4240m) ja Utšiteli (4549m) tipus ää, väga lahe kogemus. Varsti kohtume juba Eestis. Korona laagripaika ei jõudnud, liustik oli ületamiseks liiga ohtlik."
Kolmapäeval stardib Rees Bezengi alpilaagri poole, et L, 1.augustil saada kokku ülejäänud Läti grupiga Mineralnõje Vodõ lennujaamas ning hilisõhtuks jõuda Bezengi alpilaagrisse (Kaukasus, Venemaa). Logistiline plaan on Tallinn-Peterburg-Mineralnõje Vodõ.
Edasi järgnevad neilgi erinevad õppused kaljudel, liustikul, jäänõlval, lumenõlval ning seejärel plaanis mitmed alpinistlikud marsruudid piirkonnas.
"Hei, meie Indrekuga Ala-Artša orus nüüd, teised üleval Korona telkimiskohas. Mul mingi kõhuviirus jms mitu päeva, ei julgenud edasi minna, nüüd juba parem. Tegime eile vähemalt Utšiteli 4549m. Paluks ilmateadet kui võimalik."
Ilmaprognoos ennustab kolmapäevaks päev läbi sademeid ja äikesevõimalust, neljapäeva ja reedet ilusat ilma, sademeteta, veidi küll tuulist ilma. Laupäev taas sademevõimalus varahommikust õhtuni.
"Üleeile üritasime Utšiteli tippu kuid pidime 4150m peal tagasi pöörduma sest tuul ohtlikult tugev. Eile üritasime Ratseka tippu kuid pidime jällegi vihma tõttu enne lõppu tagasi pöörama. Täna puhkepäev ja homme plaan liikuda uude laagrikohta. Sooviks ka ilmaprognoosi."
"Kas sul õnnestuks meile lähipäevade prognoos saata. Ilm pole hetkel kõige parem. Muidu eile õppisime seongus liikuma ja täna käisime esimest korda liustikul. Homme oleks plaan minna Õpetaja tippu, aga kõik oleneb ilmast. Kõrgusega oleme juba kohanenud. Väga huvitav on!"
Ilmaprognoos näitab ühtlast vihma, äikest pärastlõunatel alates kella 14-st, ent ööd ja hommikupooled normaalset ilma, sademeteta. Vaid laupäeva lubab terve päeva sajune tulla.
"Kõnnime teist korda Ratsekasse (laagripaik alpilaagrist kõrgemal, ca 3200m kõrgusel). 1200m tõusu. Eile esimest korda sinna tõustes oli enamustel halb olla. Hetkel oleme kuskil poole peal. Vaade on vapustav. Üritan ka edaspidi asjaga kurssi viia."
Laupäeval, 18.juulil startis esimene alpilaagri grupp mägedesse. Tallinna lennujaamas toimus veel kibe pakkimine kui üllatusvisiidi tegi väike pöidlahoidjate seltskond, kaasas juba traditsiooniks saamas Tipuarbuus (mis seekord kollane) ja et asi ikka ametlik oleks, siis sai kaasa antud ka päris Tuusik.
Logistiline plaan nägi ette lendu üle Istanbuli Bishkekki, et seal pühapäeva hommikul (19.juulil) kokku saada Vilniusest startinud Sauliusega. Seejärel täiendatakse toiduvarusid kohalikult turult ning siis ootab ees sõit juba mägede vahele Ala-Artša alpilaagrisse. Aklimatiseerumiseks on kahe nädala toidu ja muu varustuse viimine ülemisse Ratseka laagripaika, et siis jätkata õppuste ja tipumarsruutidega käsikäes.
Telefonivestluse käigus Piretiga selgus et veetis juuni lõpust poole juulini produktiivselt aega Alpides mitmes erinevas piirkonnas mille käigus tõusis seitsmele enam kui 4000m-lisele mäetipule. Kui taaskohanemine merekõrgusega edukalt läbitud, siis püüab ka veidi juttu ja pilte tehtust meiega jagada.
|
OSCAR-2019
|
||
Politsei määras Voronovile 80 euro suuruse rahatrahvi, mis on keskmisest karistusmäärast väiksem, kuid mees ei leppinud sellega ning vaidlustas väärteootsuse kohtus, leides, et tema süü tõendamiseks pole piisavalt tõendeid.
Kohus siiski leidis, et tunnistajate ütlustega on Voronovi süü tõendatud. Kohtus vaadeldi ka videosalvestist, mille politseipatrull rikkumisest tegi, ning selle põhjal ei jäänud kahtlust, et Narva Veele kuuluv sõiduk eeskirja rikkus.
Lisaks väitis Voronov, et rikkumist ei saanud olla, kuna ülekäigurada läheb üle kahe tänava, kus need V-kujuliselt ühinevad, ning jalakäija ja sõiduk liikusid pöörde hetkel eri tänavatel. Samuti polnud Voronovi kaitsja sõnul selge, milles seisnes Voronovi teo ebaseaduslikkus.
“Pole kahtlust, et kui jalakäija lükkab enda ees beebiga lapsevankrit ning nende ette teele lõikab ootamatult sõiduk, kujutab see sõiduk endast potentsiaalset ohtu mitte üksnes kõndijale, kelle tähelepanu on eelduslikult hõivatud lapse julgeolekuga, vaid enam veel vankris olevale lapsele. Tee andja peab laskma seetõttu eesõigusega liiklejal ise valida ja otsustada oma liikumiskiiruse ja suuna, mitte seadma ta selles küsimuses sõltuvusse sõiduki liikumisest teelõigul, kus tal eesõigust pole,” tõdes kohtunik Heili Sepp.
Kohus ei leidnud ühtegi asjaolu, mis annaks põhjust arvata, et tunnistajad, praegusel juhul kaks patrullpolitseinikku, oleks pidanud andma Voronovi vastu liialdatud või pahatahtlikke ütlusi. “Vastupidi, kohtul tekkis tunnistaja [politseinik] D. Rubani ütlusi võttes pigem hetkeks kahtlus, kas ehk on tema lugupidamine menetlusaluse isiku vastu liiga suur, et jääda objektiivseks.” Kui politseinikult küsiti, kas ja kuidas ta menetlusalust isikut tunneb, vastas ta esmalt: “Tunnen teda kui meie linna võimuesindajat.”
Kui kohus uuris Voronovilt, kas ta leiab, et talle määratud 80eurone karistus on liiga range, vastas mees, et asi pole karistuses, vaid õigluses.
Kohtu hinnangul ei ole võimalik, et nii kogenud liikleja nagu Voronov ei tunne liiklusreegleid ja on neist lihtsalt teadmatuses.
“Väide, et kuna ülekäigurada asub mitme tänava ristumiskohas, siis vabastab teeandmiskohustusest seeläbi, et sõidad justkui kujuteldavalt jalakäijast erineval sõidurajal/tänaval, pole kohtu arvates tõsiseltvõetav. Sellist väljamõeldist ei kinnita ükski liiklusreegel. Kohtu arvates üritab A. Voronov selliste argumentidega lihtsalt vabaneda vastutusest tehtud teo eest,” seisab kohtuotsuses.
Kohtu arvates viitavad aga karistusregistri andmed pigem sellele, et Voronov ei pea liiklusreeglitest lugu ning “olukorras, kus formaalne süütegu tema ettekujutuse järgi kedagi parasjagu reaalselt ohtu ei sea, kipub ta täitma liiklusreegleid oma suva järgi”.
Kohus tõstis esile, et ajavahemikus 2016. aasta 25. märtsist kuni 2017. aasta 5. juunini on Voronovi karistatud kiiruseületamise eest neljal korral, sealhulgas kolmel korral oli ületamine 21-40 kilomeetrit tunnis, mille eest talle määrati karistused 160-180 euroni. Kahel juhul vaidlustas Voronov need karistused kohtus, kuid kaotas.
Sellest järeldas Viru maakohus seekord, et “A. Voronovi järjekindlad kiiruseületamised ja nende reeglipärane vaidlustamine (sh kõrgeimas kohtuastmes) näitavad kohtu hinnangul seda, et ta ei ole varmas usaldama politsei ega kohtu hinnanguid liiklusreeglitele. Selle asemel on tal isiklik ettekujutus liiklusreeglite kehtivusest ja täitmisväärilisusest. Enese kehtestamine selles küsimuses politsei ja kohtu üle paistab olevat talle põhimõtte küsimus. Seda kinnitab asjaolu, et kaebeõiguse maksimaalne kasutamine on talle oluline sõltumata sellest, et määratud karistused on oma suuruselt pigem sümboolsed, st ei kujuta ilmselt endast talle kui ASi Narva Vesi juhatuse liikmele majanduslikku koormist”.
Kohus asus seisukohale, et tegelikult pääses Voronov isegi liiga kerge karistusega, sest see rikkumine oli 2017. aastal tal karistusregistri andmetel juba kolmas ning see, et “tegu toimus otse järelevalvet teostava politseipatrulli nina all, näitab, et A. Voronov suhtub liiklusreeglitesse üleolevalt. Ei saa välistada, et seda suhtumist on süvendanud asjaolu, et sõltumata rikkumiste korduvusest ja sanktsioonimääradest on teda jätkuvalt karistatud pigem sümboolse suurusega karistustega. Kohtu hinnangul ei avalda rahatrahv liiklusrikkumiste puhul A. Voronovile karistusliigina mõju”.
Kohtuotsuses on välja toodud seegi, et Voronov on Narvas tuntud tegelane ja karistuse mõistmisel tuleb arvestada, et isikutele, kes on kogukonnas tuntud, lugupeetavad ja autoriteetsel positsioonil, ei tohi mingil juhul teha isegi kergematel väärteojuhtudel karistuse puhul allahindlusi.
“Nende puhul on eriti oluline lähtuda läbipaistvatest reeglitest ja üldtunnustatud karistuse mõistmise põhimõtetest. Liiga pehme karistus, mille pehmus jääb mõistetamatuks, annab ainest kahtlusteks õiguskaitseasutuste erapooletus suhtumises menetlusalustesse isikutesse. See vähendab omakorda riigi karistusvõimu autoriteeti ja pärsib sellele kuuletumist,” leidis kohtunik Heili Sepp, kes tõdes, et tegelikult tulnuks Voronovile mõista suurem rahatrahv, ent kohus ei saa praegusel juhul määrata rangemat karistust kui kohtuväline menetleja ning seetõttu jäi tema 80eurone karistus jõusse.
Sellest tulenevalt jättis kohus rahuldamata taotluse mõista riigilt välja Voronovi õigusabikulud, mis ulatusid 2500 euroni.
Voronov ise küll vaidlustas maakohtu otsuse, ent riigikohus ei võtnud kaebust menetlusse, mistõttu on otsus nüüdseks jõustunud.
Kommenteerides Põhjarannikule juhtunut, ütles Voronov, et ta ei ole mingi paadunud liiklusrikkuja ja keskmiselt tuleb tal ette üks liiklusrikkumine aastas. “Arvestades, et aastas sõidan ma maha 50 000 – 60 000 kilomeetrit, ei ole seda tegelikult palju, seda on mitu korda vähem kui keskmisel liiklejal,” sõnas Voronov, lisades, et tema liiklusrikkumised on juhtunud kogemata ja neis pole tahtlikkust.
|
OSCAR-2019
|
Subsets and Splits
No community queries yet
The top public SQL queries from the community will appear here once available.