text
stringlengths 5k
186k
| timestamp
stringlengths 19
19
| url
stringlengths 14
1.55k
| source
stringclasses 1
value |
|---|---|---|---|
Ma olen haige. Naljakas on olla kohe päris haige - põletav kurguvalu, kähisev hääl ja pidev köhimine ja tatistamine. Lisaks pidev peavalu ja vahelduv palavik. Tavaliselt on mul sügisest kevadeni kõik need samad sümptomid, kuid kergel kujul. Seekord mitte. Ehk oleks perearstist abi, aga kuidas ma helistan, kui ma vahepeal ainult köhin ja siis saan kaks piiksu teha?
Seega ma tegin hoolega koolitöid. Kolme teoreetilise jutuga teksti kirjutamise lõpuks lubasin endale preemiat - sain viimaks ära õmmeldud rätiku kaks külge. Triikisin ilurätiku sirgeks, tegin pildid ja nüüd kirjutan postitust. Mis saakski parem preemia olla? :)
Rätik oli mul tükk aega pooleli, kuid märtsi alguses võtsin end kätte ja põimisin viimased read üleminekuga rohelisi mustrijuppe vahvelkanga vahele, õmblesin külge pitsi ja nüüd saan rätiku esitada ka märtsikuu aastaprojekti. Iga kuu on tunne, et seekord ma küll midagi teha ei jõua, aga kui loominguliselt asjale läheneda, siis saadab mind edu.
mässamine kangaga - no need küljed jooksevad ju eest ära. Proovi neid ääri täpselt ruudustiku järgi sirgeks õmmelda, on ikka paras mässamine :)
mälestustest tulvil - sama lõnga kasutasin ka poja mütsi heegeldamiseks, iga kord kui linikut vaatan, tuleb meelde, et kevad on tulemas ja pojale müts väike...
Mõnda aega tagasi sain ma blogi auhinna S2rtsuliinelt. Aitäh! Peale minu said auhinna mitu blogi, keda ma ise jälgin huviga (Õmblusmamsel, Kohustuslik tegevusvabadus ja minu jaoks uustulnukana TallinnStyle). Nüüd ma siis mõtlen ja mõtlen - peaksin auhinna edasi jagama 11 blogile, kuid teisi järgides valin välja hoopis ühe. Eesti blogimaastik ja kõik muud punktid, mis teiste poolt juba mainitud...
1. Kui vana Sa olid, kui käsitööga tutvust tegid? Tõenäoliselt alustasin nagu ikka koolis. Klassi ei mäleta, sokid kudus ära hoopiski samas külas elav naisterahvas ja põhikooli lõpus õmblesin endale 36 suuruse asemel 46 suuruses öösärgi. Õpetaja ütles ja nii ma tegin :) Tegelikult tunnid möödusid lobisedes, kuid mingid teadmised kudumise ja heegeldamise osas siiski omandasin. Õmblemist küll mitte.
2. Kas kooli ajal meeldis käsitöötund? Ju ta ikka meeldis - jutustada sai kõvasti! Mõlemad õpetajad (esimeses ja teises koolis) olid toredad ja sõdu nendega väga pidada ei saanudki.
3. Kes on olnud Sinu peamine õpetaja? Õmblemises ja lapitehnikas on seda olnud Marja Matiisen. Ma olen nii rahul, et tegin otsuse tema kahel lapitöökursusel käia, viimasest kasvas välja ka me oma lapitööhuviliste grupp. Rõivaste õmblemisel olen väga palju uut omandanud Saima Reedi ja Anne Heina käe all (Rahvaülikooli kursusel ja Tallinna Ülikoolis õppides õmblemist). Ise õppimist on olnud ka palju, selle eest võin endale pika pai teha.
4. Kes on Sinu suurim eeskuju (nii käsitöös, kui ehk ka muidu)? Mul on kerge aukartus järgmiste isikute ees: Marja Matiisen ja Katre Arula (ei pea vist ütlemagi, miks); Sutsuke ehk Airi (teha oma pesa, majandada seda, saada laps ja ikka tublilt edasi jätkata - imetlus on suur!); Krista ehk Õmblusmamsel (ühe silmaga teod! Keelekasutus, fantastiline blogi ja tõeliselt korrektsed tööd). Ma ei oskaks öelda, kes neist nüüd see suurim eeskuju on. Oleneb ju mis omadusest täpselt rääkida. Käsitööväliselt aga mu abikaasa - hindan tema tarkust, oskust analüüsida ja arutleda, sihikindlust ja ettevõtlikust.
5. Mis Sind inspireerib? Tuled, mustrid, värvid. Näiteks ühe rootsi põimingu muster virvendas mul silme ees kui talvel mööda Vabaduse puiesteed koju sõitsin - tänavavalgustite küljes olid lumehelbekujulised jõulutuled. Rahvusmustrid, kirikindad, tikandid. Tühi ruudustik inspireerib ka :)
6. On Sul veel hobisid? Käsitööväliselt on praegu "hobikorras" ülikooli magistrikraadini jõudmine (osaliselt ka käsitööga seotud, sest kõrvalerialaks on käsitöö ja kodundus). Lisaks tennis ja reisimine. Igasuvised auto- ja telgireisid ja nende planeerimine on väga huvitav hobi :)
7. Parim lõõgastus? Hmm... Reisimine tõenäoliselt. Tavapärasest keskkonnast väljas olles tulevad teised mõtted ja ideed. Viis aastat oma elust veetsin ma reisides (ehk siis enamuse sellest ajast olin kuskil välismaal ja mitte Eestis), eks sealt on pisik külge jäänud.
8. Kui Sa suureks saad, siis kelleks saad? Ainukesed kriteeriumid on: õnnelik; teha seda, mida armastan; olla oma aja ja enda peremees. Tõenäoliselt seguneb sinna sisse ka õpetamine, sest see on mul lihtsalt veres. Seega ametinimetus on puhas formaalsus ;)
10. Sinu parim omadus? Jutukus (kui seda võib heaks omaduseks lugeda). Ma olen küllaltki nõudlik, range; tean üldjuhul väga hästi, mida tahan. Olen õppinud endast lugu pidama, ei ütlema ja endaks jääma.
11. Üks elu põhimõte? Jää endaks ja austa ennast. Ümbritse end inimestega, kes sinust lugu peavad ja ära suhtle nendega, kes sind muuta tahavad.
Minu annan auhinna edasi Vahvate asjade logiraamatule. Loodan, et ta jõuab rohkem õmmelda ja rohkem kirjutada! :)
2. Milline on keskkond Su ümber kui õmbled? On Sul eraldi õmblemiseks oma nurgake või pead alati kõik asjad välja tooma kappidest?
Mul on seoses kooliga mustmiljon asja teha. Tööd on ilusti Google kalendrisse üles märgitud, paari-kolme asja tähtaeg jäi paari nädala taha. Mis seal ikka! Teada-tuntud lause ju ütleb, et kui tuleb kiire, mine tahatuppa paariks päevaks ja lase kiirel ära minna. Minu kõige kiiremal hetkel olin mina, laps ja ka abikaasa haiged ja nõnda see kõik lihtsalt mööda saigi.
Kui kõik asjad aga kuhjuma hakkavad, tekib teistpidi paha tunne. Nagu oleks kahemeetrine sein ees, millest üle ei saa. Seepärast tuleb see kahemeetrine lammutada 50 cm kõrgusteks juppideks ja kõikidest ükshaaval üle hüpata. Täpselt nii ma teengi - vaheajanädalal on küll loengud, kuid iga päev mõne tööga hakkama saades lõikan jupi oma kahemeetrisest seinast maha. Täna näiteks võin julgelt öelda, et 60 cm on juba madalam! ;)
Samamoodi on mul hetkel lugu oma üle ääre ajava taaskasutusrõivaste kastiga. Korraga tundub seda liiga palju olevat (ise kõik endale kokku ahnitsenud), aga kui jupp-haaval teha, siis töö lausa lendab käes.
Mitme kangatükiga lapitud teksaseid on netis palju liikumas. Minu Pinteresti Refashion kaustas on ka üks pilt nendest. Sealt jäi see ajusoppi kummitama... Otsisin välja siis endale meeldivad kangad, lõikusin natuke, õmblesin natuke ja nii nad valmis saidki :)
Mida ma järgmine kord teistmoodi teeks? Valiks rohkem teksavärvi kangajupid või siis just vastupidi - võimalikult erksad kangajupid. Samuti võiks katsetada venivate teksade puhul tugevama trikookangaga, sest praegu teksa osa venib natuke, aga see puuvillane üldse mitte. Lisaks paneks kangajuppe ka mujale kui ainult katkistesse kohtadesse - loob ühtlasema mulje :)
Nüüd aga sukeldun uue koolitöö kallale ja kui enne söögitegemist (Toiduvalmistamise tehnoloogia loeng, mille lõpus on alati kõht VÄGA täis head ja paremat kraami) aega jääb, siis õmblen edasi. Vot seda:
Minu eelmine postitus oli väga kurvas noodis. Tänane postitus tuleb rõõmsas toonis, sest päike paistab, hing on saanud kosutust teie headest sõnadest nii kommentaarides kui otse suhtlemisel ja lisaks on põhjust ühte suuremat tööd näidata.
Kes juba märtsikuu Maretit on uurinud, teab, et ühest tekist tuleb juttu. Nimelt mõnda aega tagasi sooviti õpetusi mu teksatekile ja Paistu tekile. Teksatekiga sai lugu lihtne - pesin oma teki uuesti läbi (uues masinas ei tekkinud õnneks ka mingeid probleeme), kirjutasin õpetuse ja saatsin pildistamisele. Paistu teki puhul aga oleks õpetus tulnud liiga erinev sellest, kuidas ma kunagi teki valmis õmblesin. See oli mul selline erinevate tehnikate kobamine ja kombineerimine. Pakkusin välja, et teen uue sarnase teki. Plussiks oli palju lihtsam õmblemine ja seetõttu ka lihtne õpetus.
Uurisin jälle Eesti Tikandi raamatuid ja leidsin meelepärase mustrijupi Muhu rinnaesise kirja seest (Eesti Tikand 2, lk 127). Joonistasin mustri ümber enda kavandite vihikusse, arvutasin vajalikud mõõdud.
Kangasteks valisin seekord puuvillase valge ja Marimekko punasekirju puuvillase kanga. Viimase leidsin taaskord Humanast - oli teine pooleldi õmmeldud äärtega suure laualina saatuses ja tundus täiesti kasutamata. Made in Estonia sildike lipendas ühe õmblusääre vahel. 5€ ja natukese sentide eest oli seda kangast seal piisavalt.
Õmblemisega samaaegselt panin kirja ka õpetust. Nii oli endal hea läbi mõelda, kuidas võimalikult effektiivselt materjali, aega ja õpetuse sõnastust kasutada. Tegelikult ei pea olema tekitegu ilmatuma suur asi, ka lihtsalt saab mõnusa katte kui osata asju planeerida ja õiges järjekorras teha. Iga minu tekitegu muutub järjest sujuvamaks ja tööprotsess lihtsamaks. Eks kogemus õpetab :)
Mustriridasid õmblesin kahe kaupa - all ja üleval on ju muster korduv. Nii oli hea mugav järjest õmblusmasina all niiti katkestamata õmmelda. Ridasid omavahel ühendades õmblesin kokku pool ja pool tekki. Kõige lõpuks pooled omavahel ühendada ja saigi üks suur tükk valmis. Lisaks veel valgest kangast raamid ümber. Oleks tegelikult nii väga tahtnud sinna jupi punast raami ka lisada, aga vat selleks enam kangast ei jätkunud.
Liimisin teki kihid jällegi kinni, teppisin mööda ridadevahelisi õmblusi valge niidiga. Kui täpselt õmbluse pealt teppida, ei jää isegi punasel mustriosal valge niit väga näha ja säästab erinevat värvi niitide vahetusest.
Teki mõõdud on 200x200 cm. Äärtesse õmblesin valgest kangast lõigatud topeltkandi, mõlemalt poolelt kinnitatud masinal.
Naljakas on see, et kui muidu kõikide tekkide puhul on olnud üks või teine asi endal pinnuks silmas, siis selle teki juures nii tugevaid tundeid ei tekkinud. Või noh - nüüdseks on lihtsalt meelest läinud... Seda võib vist võrrelda sünnitusvaludega ;)
Lõpetuseks üks tore uudis: ma sain mõned päevad tagasi omale mänguasja - peegelkaamerale kaugpäästiku! Loodan nüüd õmmeldud rõivaid rohkem enda seljas ette näidata, lisaks on Me Made May tulemas ja mul üks mure vähem - vajutan lihtsalt päästikul nuppu ja aparaat teeb muudkui pilti. Ei mingit põhjust enam ainult Manni seljas valminud esemeid näidata.
Reede õhtul loengus istudes lasin oma mõtte lendama. Muremõtteid oli pea täis ja pidasin plaani need endast hoopiski välja lasta. Juhtumisi õppejõud soovitas murest ja stressist välja tulemiseks joonistamist. Ma joonistada vist väga hästi ei oska ja murehunnik näeks ikka päris armetu välja. Juurdlesin teiste variantide üle.
Oma mõtteis istudes kuulasin taustaks vaikselt ettekandeid toredate inimeste loovusest. Üks hetk pakuti kirjut koera maiustamiseks ja neiu istus loenguruumi nurgas oleva klaveri taha. Auditooriumi täitis Urmas Alenderi "Vaiki kui võid" laulu kaunis meloodia... Pisarad jooksid mööda põski alla ja tänasin mõttes saatust, et ruumis oli hämar ja mul juuksed patsist lahti...
Tegelikult tulin hoopis üht blogipostitust kirjutama, sest nii mõnigi õppejõu antud soovitus kõnetas mind, kuid see hetk lihtsalt oli nii eriline.
Kudusin kindad. Eelmised hakkavad väikseks jääma ja tegin uued natuke suuremad. Laps on haige, õue ei saa...
Loengu lõpus mängisid kaks poissi kitarridel enda kirjutatud rahulikku lugu. Enne loengut mõtlesin veel, kas on mõtet üldse kohale minna, sest pea oli paks... Sain hingele sooja pai ja hunniku kurbi mõtteid endast välja. Aitäh!
Millalgi üle-eelmisel või lausa üle-üle-eelmisel sügisel sattusin ma Tartu maanteel olevasse kasutatud riiete poodi. Leidsin sealt must-valge lillelise kleidi, mis peaaegu selga sobis. Kleit oli mõnusast trikotaažriidest ja küllaltki vähe kantud. Kleidi vastu rääkis silt H&M, kuid ostsin siiski selle ära - hind oli tõenäoliselt paari-kolme euro kanti.
Kandsin kleiti mõnda aega kodus, kuid kogu asjandus kippus väga lendama ja keerlema mul seljas. Peale järjekordset pesu lendas aga rõivaese mu uuendamist ootavate rõivaste hulka. Mul nende viimaste jaoks lausa eraldi kast tehtud, mis küll pigem kasvada kui kahaneda tahab. Teadsin sel hetkel, et kleidist saab hoopis seelik. Ülemise osaga täpsemaid plaane polnud...
Tegu on puuvillase trikotaažiga, mis mõnusasti venib. Ei tahtnud mina seda venivust ja mugavust kaotada ja õmblesin seeliku ülesse äärde lihtsalt laia kummi ja pöörasin ääre ühe korra sissepoole. Täpselt samamoodi, nagu tehti viimases The Great British Sewing Bee osas retuusidega :) Sellest sarjast ei saa ma üle ega ümber - nii palju positiivsust ja õmblemisrõõmu tunni aja sisse süstitud, peale vaatamist on lausa kohustuslik midagi õmmelda.
Ajasin seeliku selga ja mõlgutasin mõtteid allesjäänud jupi üle. Kleit oli eest hõlmikulaadse esitükiga ja see ei tahtnud kuidagi ilusaks pluusiks istuda. Lõpplahendusena õmblesin kirjule riidele kõhuosasse mustast lühikeseks jäänud õlapaeltega särgikust osa ja saigi piisavalt pikk kodune pluus valmis. Kodune sellepärast, et kahe erineva kanga ühendamiskoht on natu-natukene lainetav ja miski selle pluusi stiilis mind häirib.
Kui pluusi peegli ees selga ajasin ja enda peegelpilti uurisin, meenus mulle kleidil olnud vöö. Vööga koos on aga pluusil hoopis teine ilme :)
Lisaks aastaprojekti veebruari töö - maika särk tudumiseks. Mulle endale tundub see lugu selline halenaljakas: leidsin Humanast jällegi mõnusat puuvillasegust trikookangast. Valged lilled sinisel taustal. Tundus täpselt paras tükk, et endale pluus õmmelda. Pesin kanga ja siis jäi ta mulle kappi seisma kuniks tekkis mõte õmmelda endale üks puuvillasest kangast suvine särgik. Selleks, et oma ilusat puuvillast kangast halvale lõikele mitte raisata, otsustasin särgiku algselt venivast materjalist õmmelda. Lilleline tundus sobivat!
Võtsin lõike (Burda 12/2012 - aitäh, Siret!) maha, lõikasin tükid. Kangast osutus vähemaks kui esialgu vaatasin ja seetõttu on üks selja tükkidest lõigatud risti kudumissuunale. Õmblesin särgiku valmis, tõmbasin selga ja hetkega nägin välja 20 aastat vanem... I want to drown in a bucket of gin (Heather, The Great British Sewing Bee, II hooaeg, kolmas osa...). Sellest hetkest sai sinisest särgikust mulle tudupluus, mille tõmban selga alles pimedas toas teki all.
Põhiline on aga see, et nüüd on mul üks aukudeta tudupluus ja üks lõige läbiõmmeldud. Lisaks on see Burda "kasulikuks" muudetud. Valge suvine särgik on nüüd juba valmis õmmeldud, aga seda tahaks enda seljas näidata kui ilm kannatab ning kaugpäästik Hiinast kohale on jõudnud ;)
Oma taaskasutuse kastist leidsin mõnusalt langeva sinise maika. Maika asemel võiks öelda ka käisteta top(p), aga tegelikult oli see ikka täitsa maika tegu ja nägu. Lisaks on top nii väljamaine sõna...
Maika juurde tagasi tulles - oli teine parasjagu kortsus, parasjagu paras ja üldse mitte minu stiil. Oma algsel kujul ta minu garderoobi ei sobitunud kuidagi. Mul oli hoopis mõttes seda teksadega kanda ja selle jaoks vajas maika käiseid.
Mõnusat kangast oli maikas vähe. Seega lõikasin selle täpselt õmbluse pealt lahti ja paigutasin tükkidele armsaks saanud raglaanlõikega pluusi kehaosa lõiked. Jagus nii täpselt, et alumine äär jäi minu pluusil alumiseks ääreks.
Otsisin kapist välja musta sünteetilise trikookanga varrukate jaoks ja otsustasin seekord poolpikkade käiste kasuks. Seda pluusi lõiget (pärit 2/2013 Burdast) olen õmmelnud juba neljal korral, millest ainult üks osutus vastumeelseks (kangas oli selleks projektiks vale). Töö nagu lendas käes - õiged kohad krookida, varrukad külge, küljed ja varruka pikkiõmblused kinni ning lõpetuseks jäi vaid varrukaotsad ja kaelus lõpetada.
Üks töö minult nüüd TK Värskendame garderoobi projektis olemas :) Ühe lillelise kleidi lõikasin katki ning sain sellest pluusi ja seeliku. Nendest ning sinisest tudumaikast järgmine postitus.
|
OSCAR-2019
|
||
Vajad koolitust, mis reaalselt tootmises kulusid vähendaks ning protsessid efektiivsemaks muudaks? Saad siit lahenduse - rahvusvahelisele standardile (The Lean Certification Alliance, Lean Bronze Certification) tuginev Lean süvakoolitus.
Lean spetsialisti arenguprogramm on praktilise kasuga kursus, mis õpetab Leani põhialuseid ning kuidas nende abil ettevõtte protsesse pidevalt paremaks muuta.
See sobib kõigile, kes on huvitatud Leani põhimõtete edukast rakendamisest oma organisatsioonis, eriti neile, kelle igapäeva ülesannete hulka kuulub (või saab kuuluma) protsesside pidev täiustamine, probleemide lahendamine, efektiivsuste otsimine ning raiskamiste kõrvaldamine.
Ettevõtted vajavad rohkem kui kunagi varem enda meeskonda inimesi, kes suudavad igapäevaselt protsesse efektiivsemaks muuta ning probleeme analüütiliselt lahendada. See on reaalne vajadus võitlemaks kasvavate tööjõu- ja tooreinaekuludega, agressiivsete konkurentide ning üha nõudlikemate klientidega.
Kursus sobib olemasolevatele arendus- ja kvaliteedispetsialistidele, juhtidele ning meistritele, kes soovivad õppida uusi oskusi, et igapäevaselt panustada organisatsiooni tööoperatsioonide parendamisse.
Kursus on üles ehitatud selliselt, et annaks osalejale äärmiselt praktilised tööriistad ning oskused oma organisatsioonis kasu toovaid muutusi esile kutsuda. Selleks tuleb läbida 7 päeval toimuvad teoorialoengud, sooritada teste ning ellu viia kolm kodutööd (need on ühtlasi ka “pronks”-sertifikaadi saamise eeldused).
Sisu osas on arvestatud suure praktilise osakaaluga, et tagada osalejate hilisem võime oma töökohas õpetatud ellu viia. Kursus on eelduseks edasiseks Lean liidri arenguprogrammi kandideerimiseks.
Programmis osalejast saab eduka lõpetamise korral rahvusvahelise standardi alusel koolitatud Lean spetsialist, kes suudab ettevõtte operatsioonisüsteemist leida üles kitsaskohti ning neid analüütiliselt lahendada.
Ta saab üsnagi spetsiifiliste oskuste ja teadmiste pagasi, et mõista, milline on efektiivselt töötav organisatsioon. Kursuse lõpuks oskab ta:
koostada standardiseeritud töö dokumente, et saavutatud tõhusust säilitada (nendeta oleks areng ajutine ning organisatsioon ei ole teadmust säilitanud);
kasutada kvaliteediprobleemide analüüsitööriistu ning teab, milliste praktiliste lahendustega on võimalik kitsaskohti edaspidi vältida;
analüüsida seadmete toote- ja formaadivahetusi või mõnda teist tsüklilist protsessi ning vähendada nende ajalist kulu märkimisväärselt;
Juba üle 30 korra toimunud arenguprogrammil on olnud siiani väga kõrge hinnang kasulikkusele (jooksev kvaliteediindeks on püsinud üle 97% juba 2013. aastast alates). See on ka põhjus, miks programm on valitud mitme Eesti suurima era- kui ka avaliku sektori organisatsiooni iga-aastasesse sisekoolitusplaani.
Koolitus oli väga hea ülesehitusega. Teooria ja koheselt ka praktika enda ettevõttes. Koolitaja esitlus oli haarav ja paljude reaalsete näidetega, kuidas on võimalik tootmist efektiivsemaks muuta.
Olen varem saanud paaripäevaseid Leani koolitusi, kuid need olid ajaliselt ebapiisavad, et tekiks praktilised oskused teadmisi kasutada. Käsiraamat, mis oli spetsiaalselt osalejate jaoks koostatud, on väga põhjalik ning seda saab edaspidi pidevalt jookvalt kasutada.
Tahad kindel olla, et koolituse hind end ära tasub? Senine praktika on näidanud, et kursus tasub osalevale ettevõttele ära juba paari kuuga. Seda esmalt juba kursuse jooksul teostatud kodutöödega, kus käsitlemegi teie ettevõtte reaalseid probleeme.
Kui soovid ka enda ettevõttesse Lean juhtimise spetsialisti, või lausa mitut, siis registreeri end või oma kolleegid kursusele alloleva registreerimisvormi kaudu.
1. päev - 07.02. Lean sissejuhatus. Mis on Lean? Põhimõtted, raiskamised (mura, muri ja muda), tööriistad, näited elust. Lean ettevõtte simulatsioon.
2. päev - 14.02. Lean igapäevase juhtimise kontseptsioon (LDM - Lean Daily Management) - organisatsiooni strateegia sidumine igapäevase tööga. X-strateegiamaatriks, Lean juhtimise tahvlid. Standardiseeritud töö (standardised work, job instructions jt).
3. päev - 21.02. Probleemide analüütiline lahendamine. Mis on PDCA (Plan Do Check Act) parendusring ning kuidas seda probleemilahenduses kasutatakse? Detailne ülevaade, mida erinevates PDCA etappides probleemi lahendamisel tehakse. Probleemi lahendamise visualiseerimise tööriist A3 ning kuidas seda praktikas kasutada. Lahenduste toimivuse testimine (eksperimentide disainimise elementaarsed põhimõtted, ühefaktorilised statistilised testid). Suurte parendusürituste (kaizen meistriklassid) läbiviimine.
4. päev - 07.03. Kvaliteediprobleemide eemaldamise süsteemid (Protsessi võimekuse analüüs, statistiline protsessi kontroll -SPC, DPMO, 100% kontroll, olulisemad protsessi kvaliteedimõõdikud, Kvaliteet algallikas/Poka-Yoke, Jidoka ja Andon)
5. päev - 14.03. Mis on 5S? Ajalooline taust. Milleks 5S-i kasutatakse. Millised on tüüpilised kasud? 5S-i läbiviimine. Tegevused ja tehnikad erinevates 5S-i etappides (sorteeri, sära, sea korda, standardiseeri ja säilita). Erinevate 5S blankettide ja põhjade tutvustus. 5S-i ebaõnnestumisi ning parimaid praktikaid erinevatest ettevõtetest. Videoanalüüs - töökeskkonnast probleemkohtade leidmine, mida annaks 5S-iga lahendada.
6. päev - 28.03. Seadmete tulemuslik hooldussüsteem (TPM - total productive maintenance). TPM tõhususe mõõtmine seadmete üldise efektiivsuse näitajaga OEE (overall equipment effectiveness). Seadmete ebaefektiivsuse 6 suurt kadu ning kuidas neid vältida. Toote- ja formaadivahetuste optimeerimine SMED (single minute exchange of dies) meetodil.
Koolitajaks on suure rahvusvalise kogemuse ja Eestis üks väheseid ainult Lean juhtimisele spetsialiseerunud konsultant Marek Bankiir. Tema poolt läbi viidavad Lean koolitused on mitme eesti tippettevõtte ja avaliku sektori asutuse igaaastases koolitusprogrammis just praktilise ja reaalselt kasu toova iseloomu tõttu.
Olles ise pikalt töötanud Lean manageri positsioonil, on tal kujunenud väga selge arusaam, millist praktilist oskusteavet koolitusele tulijad vajavad, kui soovivad ettevõttes protsessitäiust saavutada.
Küsi julgesti eripakkumist, kui ühest ettevõttest osaleb mitu inimest. Koolituspäevade jooksul toimuvad kohvipausid ja lõuna on hinna sees.
Registreerudes e-kirja või telefoni teel, saadame Sulle arve ja täpsema info osalemise kohta. Üks nädal enne kursuse algust saadame e-kirjaga meenutuse osalemise infoga.
Koolitusel osalemine on nimeline, kuid vajadusel saad osalejat tasuta muuta kuni koolitusprogrammi alguseni. Kui Sa ei saa mingil põhjusel osaleda, palun anna sellest kindlasti teada e-posti aadressil info@leanway.ee.
Kui teatad oma mitteosalemisest kuni nädal enne kogu koolitusprogrammi algust, pakume sama koolitusprogrammi järgmisel hooajal või tagastame 100% tasutud koolituse maksumusest; kui teatad vähemalt 3 tööpäeva varem, tagastame 50%. Muul juhul kuulub arve tasumisele. Kursuse pooleli jätmisel tagastatakse koolituse tasu proportsionaalselt osalemiseta jäänud päevade lõikes tagasi.
|
OSCAR-2019
|
||
Sõnavabadus asetatakse privaatsusega sarnaselt inimese põhivabaduste sekka. Kuid nagu iga teine vabadus, võib ka sõnavabadus kalduda äärmustesse.
Arvuti- ja informatsioonieetika konteksti asetatuna räägitakse eelkõige sõnavabadusest võrgusuhtluses. Kahtlemata on sõnavabaduse olemasolu interneti levikule kõvasti kaasa aidanud. Muude infokanalite suletuse korral on internet aidanud läbi tsensuuri murda ning selle kaudu saavad ka teisitimõtlejad oma vaateid avaldada. Kuid tulenevalt võrgusuhtluse iseloomust, vestluspartner pole reaalselt näha ning sageli teda ka ei tunta, on ekslikud arusaamad ja möödarääkimised lihtsad tulema. Lisaks kiputakse seetõttu võrgus ütlema nii mõndagi, mida vestluspartneri juuresolekul ei söandataks. Inimested kalduvad arvama, et sõnavabadusele kui põhiõigusele lisandub võrgukeskkonnas õigus öelda mida tahes, kuna ütleja isikut pole vastuvõtjal võimalik teada saada. Selline turvatunne on loomulikult petlik. Siiski, kuigi anonüümsus võib külvata segadust, pole see läbinisti negatiivne. Anonüümsus võib näiteks toimida filtrina inimeste jaoks, kelle suhtes muidu võib olla eelarvamusi (nt teatud puuetega inimesed).
Kas tsensuur on internetis õigustatud? Kindlasti leidub palju idealiste, kelle jaoks internet on sõnavabaduse etalon ning selle mis tahes piiramine võrdub diktatuuri kehtestamisega. Teisest küljest, võib-olla tuleks äärmuslikud mõtteavaldused ja sündsusetused siiski eemaldada, samal ajal muu vaba infolevi siiski tagades? Demokraatia traditsioon ei sobi kokku arvamuste mahasurumisega, kuid mida võtta ette avaldustega, mis kedagi solvavad või teevad kellelegi haiget? Tsensuuriga lisandub ka autoriteedi probleem – kes on piisavalt pädev, et otsustada, mis tuleks kõrvaldada, st kes valib, millised kriteeriumid tsenseerimist määravad.
Deontoloogia on moraalifilosoofia suund, mis väidab, et osad moraalsed kohustused kehtivad absoluutselt. Deontoloogiline eetika omistab seesmise väärtuse teole endale, mitte selle tagajärgedele (nagu teleoloogilised süsteemid). Moraalne tegu on ajendatud teatud motiivist ehk kohusetundest. Tähtis pole mitte teo tagajärg, vaid hea tahe. Moraalireeglid kehtivad kõigile ühtemoodi, need on universaalsed.
Tuntuim deontoloogilise eetika esindaja on Immanuel Kant (1724-1804). Kant uskus, et moraalil pole mingit seost sellega, kas ja kuidas me maailma kogeme. Moraal on kogemustevaba. Üksnes puhtale mõistusele toetudes oleme me võimelised teadma, mis on õige ja mis väär. Reflekteerides moraali üle, oleme võimelised sellest aru saama a priori.
Kant sõnastas üldised moraaliprintsiibid, ta nimetas need hüpoteetiliseks ning kategooriliseks imperatiiviks. Hüpoteetiline imperatiiv on pigem soovituslik käitumisjuhis ning see ei kehti moraaliotsustustele. Hüpoteetiline imperatiiv on: kui tahad A, tee X. Näiteks: "Kui tahad olla terve, toitu tervislikult ning tee sporti". Kategooriline imperatiiv on absoluutne moraaliseadus, selle põhivorm on: toimi ainult sellise maksiimi kohaselt, mille kohta sa saad samal ajal soovida, et sellest saaks universaalne seadus.
Selleks, et teada, milline otsus on moraalselt õige, peab see läbima kategoorilise imperatiivi testi. Oletame, et mul on vaja laenata raha ning selleks tuleb mul anda lubadus raha hiljem tagasi maksta, samas ei plaani ma oma lubadusest kinni pidada. Testime seda näidet kategoorilise imperatiiviga: alati, kui keegi vajab raha, peab ta andma võltslubaduse see tagasi maksta. Näeme, et väide ei läbi kategoorilise imperatiivi testi, sest väide kummutab iseennast – lubadus pole lubadus, kui poleks mingit ootust, et see lubadus ka täidetakse (Pojman 2005, 228-229).
Kant pakkus välja veel kaks kategoorilise imperatiivi formulari. Esimene neist on eesmärkide printsiip, mis väidab: tegutse nii, et sa kohtleksid iseend ning teisi inimesi mitte ainult vahendina, vaid ühtlasi ka kui eesmärki. Selle maksiimi mõte on, et inimesed pole objektid või vahendid mingite (ühiste) eesmärkide saavutamiseks. Alati tuleb nii ennast kui ka teisi inimesi kohelda kui tingimusteta väärtuslikke.
Kategoorilise imperatiivi teine formular on autonoomia printsiip, mis väidab: tegutse nii, et kohtled iga ratsionaalse olendi tahet kui universaalse seaduse andjat. See tähendab, et moraaliprintsiibid oleme me endale ise kehtestanud, neid ei määra mingi jumalik või väline autoriteet. Kanti eetika järgi jõuavad kõik inimesed, kui nad oma sisimas moraaliprintsiipide üle reflekteerivad, samasugustele tulemustele.
Alati ei pruugi testimine kategoorilise imperatiiviga olla kooskõlas meie moraalse intuitsiooniga. Näiteks võtame olukorra, kus teie uksele koputab naabrinaine, kes palub, et te teda vägivallatseva mehe eest varjaksite. Te peidate naabrinaise riidekappi. Siis murrab teie uksest sisse naise mees, kes küsib, kas naine on teie juures. Teil on alust arvata, et mees kavatseb oma naise tappa. Kanti järgi peaksite alati tõtt rääkima, sest tõerääkimine on kategoorilise imperatiiviga testitud absoluutne moraaliseadus. Kuid meie moraalne intuitsioon võib öelda, et naise elu tuleb kaitsta ning te ei peaks vägivaldsele mehele ütlema, kus naine on. Samas võib argumenteerida, et ehkki te püüate valetades kaitsta naise elu, võib mees vihastada ja teile haiget teha või isegi tappa ning seejärel ka oma naise üles leida ja tappa. Võib-olla mehe viha lahtub ja ta läheb hoopis minema. Kanti järgi kui te valetate ja mees teeb seepeale midagi halba, jääb see teie südametunnistusele. Samas, kui olete rääkinud tõtt, olete igal juhul süüst vaba.
Teiseks heidetakse Kanti deontoloogiale ette liigset ratsionaalsust. Moraal põhineb loogilisel ja kiretul kalkulatsioonil, millel pole mingit seost moraalse motivatsiooniga. Kanti eetika heidab kõrvale emotsioonid ning tunded nagu sõprus, armastus, hool jms.
|
OSCAR-2019
|
||
Kommunikatsioonibüroo Dalton kuulub Eesti suurima loomelinnaku Creative Unioni 100-liikmelisse perekonda. Perekonda, kuhu kuuluvad Eesti turunduse, kommunikatsiooni, disaini ja reklaami helgemad pead.
Ei ole ühtki nii keerulist ülesannet, mida tarkadest ja nutikatest inimestest koosnev meeskond lahendada ei suuda. Seda teame omast käest.
Iga tugeva brändi aluseks on usaldus. Usaldus sünnib ühistest väärtustest, suhtlusest ja soovitustest. Killustunud meediamaailmas tuleb Su lugu viia õigete inimesteni õigete kanalite kaudu, et see tekitaks positiivse resonantsi ja viiks eesmärgiks seatud tulemusteni. Daltoni mitmekülgne kogemus sõnumite, sisu ja lugude loomisel aitab Su brändi viia uuele tasemele.
Mõõtmatu hulk infot jõuab inimesteni nende sõprade kaudu, kuid avaliku arvamuse kujunemisel hoiab võtmerolli endiselt meedia. Seepärast on oluline, et ajakirjanikud mõistaksid Sinu olemust, eesmärke ja tegevusi. Aitame suhtluses meediaga leida rakursi, inimese või perspektiivi, et intervjuu, artikkel, arvamus või muus žanris esitatud lugu oleks väärtuslik nii lugejale kui Sinule.
Taktika on lahingu, strateegia sõja võitmise kunst, ütleb tsitaadiklassika. Igapäevases nõustamistegevuses pingutame selle nimel, et leida igale olukorrale parim lahendus viisil, et see annaks võimalikult hea tulemuse nii hetkes kui pikas perspektiivis. Sellest lähtudes koostame kommunikatsiooniplaane ja –strateegiad, auditeid, nõustame brändi enda või oma toodete-teenuste positsioneerimisel.
Koostöös heade partneritega aitame mõtestada, planeerida ja ellu viia erinevaid sündmusi vaiksetest esitlustest suurejooneliste galadeni. Oskusliku kommunikatsiooni toel aitame igast sündmusest luua midagi enamat, kui pelgalt selle ruumi mahub.
Kriisikommunikatsioon ei tähenda ainult ööpäevaringset kättesaadavust ja tegutsemist siis, kui kriis tõesti käes on. Palju enam on see ettevalmistus võimalike riskide kaardistamisest situatsioonide läbiharjutamiseni. Efektiivsest lahendamise loomulik osa on võimaliku mainekahju ning usalduse taastamine pärast negatiivselt mõjunud juhtumit.
Lobby- töö käigus esindab Teid proffessionaalne esindaja sihtgruppides kuhu võib olla keeruline jõuda, olgu nendeks poliitika, kultuur, äri või muu sektor. Kasutades otsekontakte saate jõuda oma sõnumitega õigesse kohta. Iga inimene on viie telefonikõne kaugusel.
Tihitpeale mõeldakse kommunikatsiooni puhul väljapoole, tihti aga ei tunta eriala spetsiifilist kommunikatsiooni. Dalton on edukalt suutnud ettevõtteid esindada keerulistes valdkondades, kus tähtis on jõuda väga täpse auditooriumine, kasutades spetsiifiliselt suunatud kommunikatsiooni. Olgu nendeks valdkondadeks meditsiin, haridus, telekommunikatsioon, energeetika, transport, Start-up vm.
Meediatarbija elab mitmel platvormil korraga. Ta neelab infot erineva suurusega ekraanidelt ja trükimaterjalidelt pildis, videos ja kirjas. Ta on lõputus meediaväljas. Dalton pakub rätsepatööna valmivaid sotsiaal- ja digimeedia erilahendusi alates videoülekannetest sotsiaalmeedia kampaaniateni, lähtudes brändi loost ja ettevõtte eesmärkidest.
Sisuturundus on kombinatsioon suurepärasest ajakirjanduslikust sisust ja ülitäpselt sihitud reklaamist. See on võimalus rääkida oma lugu köitval moel just selles kanalis, kus Sinu klient seda kõige rohkem ootab ja kus see teda enim kõnetab. Aga kõnelemine peab olema ühest küljest järjepidev ja teisest üllatusi pakkuv. Muidu muutub see tüütuks. Koostöös Daltoniga seda ei juhtu.
Koostöös heade partneritega Lätis ja Leedus pakume kvaliteetset kommunikatsiooniteenust kõigis Baltimaades. Olgu küsimus ühes tegevuses, kampaanias, turule sisenemises või muus, lõunanaabrite juures oled Sa koos Daltoniga edukas.
Meie senine koostöö Daltoniga on olnud väga meeldiv, huvitav ning kindlasti ka edukas. Dalton on paindlik, professionaalne ning kliendile pühendunud.
Paindlik, sõbralik ja professionaalne PR-agentuur, kellele ennustan nende põhjalikkuse ja ambitsioonikuse põhjal suurt tulevikku.
Sa tahad viia ellu kommunikatsiooniprojekte, mis kõnetavad tervet maailma? Sa tahad inspireerida ja saada inspireeritud keskkonnas, kus töötavad Eesti helgeimad loovpead? Sa otsid väljakutset suure…. V-ga? Jah? Meil on kaks kuldmedalit tänavustelt Balti PR-auhindade galalt, Eesti suhtekorraldusauhind ja seinal kuldmunad. Meil on kõige ägedamad kliendid ja loovamad kolleegid. Meie ümber on Eesti olulisim loovagentuuride linnak […]
Maailma hinnatuimaid kõlareid loova Esteloni mudel YB pälvis maineka rahvusvahelise disainiauhinna Red Dot Award: Product Design 2017. YB disaini juures ei ole ükski joon või detail loodud silmas pidades välist ilu, vaid iga komponendi eesmärk on luua tervik, mis võimaldab nautida maailma parima heli ja visuaalse täiuslikkuse pakutavat elamust. Esteloni asutaja ning peadisaineri ja -inseneri […]
2016. aasta tõi Daltonisse väga põnevaid kliente, väga põnevaid töid ja väga häid tulemusi. Need resultaadid ei jäänud märkamata. Baltimaade ja Eesti olulisematelt konkurssidelt teenisime ühtekokku viis auhinda. Baltic Communication Awards 2017 ehk mi:t & links finaali nelja parema sekka pääses Dalton kolmes eri kategoorias kolme tööga. Sprayprinteri rahvusvaheline PR (rahvusvaheline kategooria), Trio to Rio […]
|
OSCAR-2019
|
||
Säästev autosõit on oluline ja paljuräägitud teema. Selle reeglid kehtivad kõikidele autodele olenemata nende hinnast, mootorikütte liigist või mootori võimsusest.
Säästlikuks sõiduks tasub kõigepealt kontrollida, kas auto on ikka sõidukorras, selgitab Janek Ote portaalis bioneer.ee. Rehvirõhk väheneb kahe kuuga keskmiselt kuni 0,2 baari. Kui ettenähtud 2,5-baariselt tasemelt langeb rõhk 1,7-le, kasvab kütusekulu ligi kaheksa protsenti. Seetõttu tasub sõita kas ettenähtud rõhuga või lisada juurde 0,2 baari. Lõdvad rehvid halvendavad auto juhitavust ja tekitavad rohkem müra.
Enne sõitma hakkamist tasub kõik käigud läbi mõelda, et ei oleks mõttetut autoga tiirutamist. Lausa imestama paneb, kui palju tegelikult tehakse tühisõite. Hinnanguliselt ulatub tühisõitude osakaal kuni 20 protsendini. Ka tasub läbi mõelda, kuhu ja milliseid tänavaid kasutades minna. Pole mõtet riskida ummikus istumisega või teeremondiga. Mõnikord ei ole otsetee kõige säästlikum tee.
Kruusateel sõitmine võib suurendada kütusekulu 20-30 protsendi võrra. Lisaks kuluvad auto liikuvad osad kruusateedel kiiremini kõikjale jõudva tolmu tõttu. Autot tuleb pärast pesta, mis jällegi saastab keskkonda.
Kütuse kulu suurendavad ka auto aerodünaamikat halvendavad atribuudid. Nii võib auto suusaboks või katusele tõstetud jalgrattad suurendada kütusekulu kuni viiendiku võrra. Mida suurem on kiirus, seda suuremaks muutub õhutakistus. Tõstes kiirust kaks korda, suureneb õhutakistus neli korda.
Kui marsruut pole igapäevane ega tuttav, tasub üles otsida ja kiirelt meelde tuletada ära pööramise kohad. Mõnikord võib kogemata valesti valitud ärapööramine tähendada mitmekümne kilomeetri pikkust asjatult läbitud ringi.
Auto ülekoormamine võtab rohkelt kütust, kuigi iga täiendav reisija tõstab ka kütusekulu vähemalt 1-5% võrra, tuleb üldkokkuvõttes siiski odavam mitmekesi koos sõita.
Säästliku sõiduga kaasnevad lisaks kütusekulu vähenemisele 10-25 protsendi võrra väiksem müratase, liikluse sujuvuse kasv ja tänu ettenägelikkusele väheneb ka liiklusõnnetuste arv.
Kõige paremini saab kütusekulu jälgida nendel autodel, milledel on pardakompuutrid. Sellisel juhul võib kütusekulu jälgida igal hetkel, kuid palun ärge seda siiski pidevalt tehke, vaid jätke silmi ka liikluse jaoks.
Viimastel aastatel on esmase juhiloa saanud autojuhid läbinud ka säästliku sõidu koolituse. Staažikamad autojuhid seda ühe sõidutunni raamesse mahtunud kursust läbinud pole ja peavad juhinduma oma kogemustest.
Säästva autosõidu reeglite järgi toimivad juhid avastavad peagi, et liiklus muutub rahulikumaks, kulud vähenevad ja sihtpunkti jõutakse ikkagi sama ajakuluga.
Esmane ja kõige olulisem reegel on tagada sõidu sujuvus. Selleks peab juht suutma ette näha kõikvõimalikke liiklussituatsioone. Liiklust tuleb osata prognoosida kaugemale, kui pidurdusteekonna kaugus. Soovitavalt 300-400meetrit, mis on sõites adekvaatne nähtavuse piir.
Arvatakse, et kõige enam säästab auto kütust, kui liigutakse kiirusega 50-60km tunnis. Kuid samas tasub mõelda ka teiste liiklejate peale, kui üldine liiklusvoog kulgeb 85-90km tunnis, pole mõtet kokkuhoiu nimel koguda enda selja taha „närviliselt möödasõitu üritavat saba“. Sõites ühtlaselt pikivahet hoides konvois hoiab samuti kütust kokku, sest eelsõitjate tekitatud tuul mõjub ka järelsõitvale autole liikumist soodustavalt.
Peamine on osata sujuvalt, mootoriga pidurdades mööduda kõikvõimalikest takistustest. Iga järsk pidurdus või ümberreastumine kulutab lisakütust.
Mootori madalaid pöördeid ei tasu vältida. Pooleteise tuhande pöörde juures pole sõiduki kiirendusvõime küll hea, aga sobivat pikivahet (2 sekundiga läbitav maa) hoides pole järsku kiirendust ka tarvis. Piisava pikivahe hoidmine tagab sujuva sõidu.
Pikivahet hoides ei tasuks peljata vahele trügivaid autosid. Tõenäoliselt te satute seisma sama foori taha. Pole vahet, kas möödatrügija on paari koha võrra eespool.
Paigalt võttes tasub esimese käiguga liikuda vaid paar autopikkust. Teine käik sobib juba 20 km tunnikiiruse juurde, kolmas 30 km ja nii edasi kuni viiendani välja. Mootori pöördeid ei tasu lasta üle 2500. Suurematel ja võimsamatel mootoritel piisab vaid 1600st pöördest.
Teine oluline reegel on pidurdamine käikude abil. Kui valida madalam käik, lasta sidur üles ja gaasi samal ajal mitte vajutada, siis on sellel momendil kütusekulu null. Kui käitutakse nagu tavaliselt, sidurit alla vajutades ja piduriga kiirust vähendades, kulub kütust mootori tühikäigule.
Kui käike sujuvalt madalamate vastu vahetada, saab pidurdada ka ilma pidurita. Alati tuleb ainult käiguvahetamise momendiks lasta sidur üles, sest pidevalt sidurit alla vajutades lahutab mootori ratastest, rattad mootorit enam ei vea ja soovitud efekt jääb saavutamata.
Madalamate pööretega sõites ja liikumisenergiat paremini ära kasutades saab kütusekulu vähendada umbes liitri-poolteise võrra 100 kilomeetri kohta.
Kolmas säästliku sõidu reegel ei soovita kohalt startides lasta mootori pöördeid liiga üles. Kui juba esimese käigu juures lastakse mootori pööretel tõusta 3000-3500 peale ja alles seejärel lülitatakse sisse teine käik, kaasneb suur kütusekulu. Sellist viga teevad tavaliselt algajad juhid. Kütusekulu võib ulatuda isegi 50-100 liitrini saja kilomeetri läbimiseks. Mida suurem on kiirus, seda suuremaks muutub õhutakistus.
Oluline on tunnetada oma autot. Vilunud juht oskab kuulmise järgi käike valida. Kui sellist kogemust pole, on sobilik kasutada tahhomeetrit ehk vahendit, mis näitab mootori pöörete arvu. Kõige parem mootori pöörete vahemik nii startides kui edasi kulgedes jääb 1500-2500 pöörde vahele, see tagab mootorile veojõu ja ökonoomsuse.
Selle üle, kas linnaliikluses saab kasutada viiendat käiku, on vastakaid arvamusi. Ilmselgelt saab niimoodi sõita pikkadel ja sirgetel tänavatel, lühikestel, auklikel ja ülekäiguradadega tänavatel sellele loota ei saa.
Neljas tähtsam soovitus on peatumise vältimine. Selleks tuleb teel toimuvaid olukordi varakult märgata. Kaugelt valgusfoori või teed ületavat inimest nähes tasub hoog käikude abil varakult maha võtta ja seisma pole ehk vajagi jääda. Ka paari kilomeetrine kiirus annab efekti, sest ei tule uuesti sama kiirust koguda. Mingit mõtet pole punase tule alla kiirustada ja siis seisvast olekust uuesti kiirust koguda.
Mäest alla sõites on mõttekas panna sisse kõrgem käik ja lihtsalt lasta autol veereda. Käigu väljavõtmine oleks vale, sest sellisel juhul on ikkagi vaja kütust mootori tühikäigul hoidmiseks. Ja kui hoog läheb liiga suureks, on ikkagi vaja pidurdada.
Kui planeeritud või planeerimata seisak vältab rohkem kui 20 sekundit on soovitav mootor seisata. Ei ole mõtet oodata töötava mootoriga raudteeülesõidukoha taga või poest saabuvat abikaasat. Selleks, et end kammida või mobiiltelefoniga helistada, pole vaja mootorit käigus hoida. Mootori kolmeminutiline tühikäigul hoidmine kulutab sama kütusehulga kui ühe kilomeetri läbimine kiirusel 50km/h.
Autodes on ka igasugused elektriseadmed, nagu konditsioneerid, salongivalgustus, muusikavõimendid jms. Neid tuleb kasutada mõistlikkuse piires, sest paratamatult võtavad ka need kaudselt kütust.
Liigsel kiirustamisel pole mõtet. Võib mõelda lihtsa loogikaga. Selleks, et kiiremini kohale jõuda, tuleb kulutada rohkem bensiini. Et teenida rohkema bensiiniraha, tuleb rohkem tööd teha. Kes siis lõpuks võitjaks on? Parem võtta rahulikult, tunda sõitmisest mõnu, mitte riskida oma tervise, auto ega kiiruskaameratega.
|
OSCAR-2019
|
||
Deliirium ehk segasusseisund on psüühikahäire, mis klassifitseeritakse RHK-10 järgi orgaaniliste psüühikahäirete alla – F05.
Deliiriumit iseloomustab teadvuse hägunemine erinevates astmetes ja tüüpilisel kujul nägemishallutsinatsioonide esinemine. Lisaks kaasuvad veel desorientatsioon nii ajas, kohas ja ka enda isikus, ärevus, hirmutunde, psühhomotoorse rahutus.
visuaalsed e nägemishallutsinatsioonid ja illusioonid (kõikvõimalikud tavalised ja ebatavalised loomad, esemed);
taktiilsed hallutsinatsioonid ("sisalikud/ussid roomavad kehal", "tunne nagu suu oleks karvu või traate täis").
Reeglina on tegemist tõeliste hallutsinatsioonidega, kuid võivad esineda ka pseudohallutsinatsioonid.
Raskematel juhtumitel omandavad hallutsinatsioonid stseenilise iseloomu ja teadvus on sel määral hägunenud, et kontakt patsiendiga ei ole võimalik – oneiroidne deliirium.
GPS (tuleb ingliskeelsest nimetusest Global Positioning System) on üleilmne asukoha määramise satelliitnavigatsiooni süsteem, mille omanik on Ameerika Ühendriikide valitsus. Süsteem võimaldab määrata asukohta ja aega iga ilmaga, igal ajal, kõikjal Maakeral ja selle läheduses kui nähtavuses (horisondist kõrgemal) on vähemalt neli satelliiti (Maa orbiidil tiirlevatest GPS satelliitidest on vastuvõtuks saadaval korraga vähemalt neli või rohkem satelliiti) ja asukoha arvutamiseks kasutatakse GPS-meetodit. Seda süsteemi peab üleval Ühendriikide valitsus, süsteem on vabalt kättesaadav kõigile GPS-vastuvõtuseadme kasutajatele. Töötatakse välja ja kasutatakse ka teisi GPS-ile analoogseid süsteeme. Venemaa globaalne navigatsiooni-satelliidisüsteem (GLONASS) oli kuni aastani 2007 ainult Vene sõjaväe kasutuses. Veel on katsetuses Hiina BeiDou ja Euroopa Liidu Galileo satelliitnavigatsiooni süsteem. GPS-i tellijaks ja kasutajaks oli algselt Ameerika Ühendriikide Kaitseministeerium, algul toimis süsteem 24 Maa orbiidil oleva satelliidiga, mis asusid 20 200 km kõrgusel. Süsteem kujunes sellisena välja 1973. aastal, et üle saada varasemate navigatsioonisüsteemide puudustest.[1]
GPS-i välimus sarnaneb osaliselt maa-baasilise raadionavigatsiooni süsteemiga, näiteks LORAN-i ja navigatsioonisüsteemiga Decca, mis töötati välja 1940. aastate alguses ja mida kasutati Teise maailmasõja ajal. 1956. aastal tegi F. Winterberg ettepaneku testida üldrelatiivsusteooriat, kasutades täpseid aatomkellasid, mis on paigutatud orbiidil asetsevatele satelliitidele. Et saavutada täpseid nõudeid, kasutab GPS üldrelatiivsusteooria põhimõtteid, et parandada satelliitide aatomkella. Algne inspiratsioon GPS-i loomiseks tuli siis, kui Nõukogude Liit saatis esimese inimese valmistatud satelliidi, Sputniku, kosmosesse aastal 1957. USA teadlaste meeskond, kelle juhiks oli Dr Richard B. Kershner, seirasid Sputniku raadiosaatja saadetud signaali. Nad avastasid, et Doppleri efekti tõttu oli Sputniku saadetud signaal kõrgema sagedusega ja tugevam, kui ta oli lähenemas, ja madalama sagedusega ning nõrgem, kui ta liikus eemale. Teadlased said aru, et kuna nad teadsid Sputniku täpset asukohta maakeral, saavad nad märgistada satelliidi asukohta, mõõtes Doppleri efekti muutumist (sageduste muutumist). Esimene satelliit-navigatsioonisüsteem, TRANSIT, mida kasutasid USA mereväelased, tegi esimese õnnestunud testi aastal 1960. See süsteem kasutas viit satelliiti ja võrdles nende asukohtade kokkusattumist ning suutis tagada navigatsioonilist parandust ja uuendust umbkaudu kord tunnis. 1967. aastal töötas USA merevägi välja Timationi satelliidi, mis tagas võimaluse paigaldada kosmosesse täpseid kelli, millele GPS-süsteem toetub. 1970. aastatel valminud Omega navigatsioonisüsteem sai esimeseks ülemaailmseks raadionavigatsiooni süsteemiks. Siiski, nende valminud süsteemide piirangud nõudsid universaalsemat ja täpsemat navigatsioonisüsteemi.[2]
Täpsete navigatsioonisüsteemide vajaduse tõttu sõjaväes ja tsiviilsektoris polnud peaaegu mitte ükski nendest projektidest piisavalt põhjendatud, et uuringute teostamiseks, arendamiseks ja paigaldamiseks kulutada miljardeid dollareid. Siiski, külma sõja ajal oli tuumasõja oht USA-le piisavaks põhjenduseks, mis USA kongressi silmis õigustas selle raha kulumist. Elutähtsaks loetud tuumasõjaoht oligi hirmutavaks edasilükkavaks teguriks, miks GPS loodi. Kasutusse läksid need allveelaevade rakettidel, õhujõu pommitajatel ja mandritevahelistel rakettidel. Täpne navigatsioon võimaldas USA allveelaevadel leida täpset tulistamise sihtmärki ning fikseerida teiste (allveelaevade) asukohta. Paralleelselt GPS-i loomisega arendasid merevägi ja õhuvägi ka oma tehnoloogiaid samadeks eesmärkideks (näiteks asukoha määramiseks).[3]
1960. aastatel pakkus õhuvägi välja raadionavigatsioonisüsteemi, MOSAIC, mis sisaldas paljusid atribuute, mida võib leida tänapäevases GPS-is. Samuti lubasid MOSAIC-i loojad tõsta õhujõu pommitajate ja allveelaevade sihtimise täpsust. Esimene aatomkell kinnitati orbiidile aastal 1974.[4][5]
1973. aastal arutati Pentagonis kaitseotstarbelise navigatsioonisatelliidisüsteemi loomist. Sellel kohtumisel koostati tervik atribuutidest, mida tänapäeva GPS sisaldab. Hiljem sel aastal pandi selle programmi nimeks Navstar. President Ronald Reagan tuli välja käskkirjaga muuta GPS kõigile vabalt kättesaadavaks. Esimene satelliit lasti kosmosesse 1989. aastal ja 24. satelliit aastal 1994.[6]
Algselt sai parimat signaalitugevust kasutada vaid militaarsetel eesmärkidel. Tavakasutajate jaoks paranes signaalitugevus siis, kui USA presidendiks oli Bill Clinton, kes käskis parandada tavakasutajate GPS-i täpsust 100 meetrilt 20 meetrile. USA asepresident Al Gore teatas plaanidest täiustada GPS-i täpsust ja töökindlust, et tagada lennunduse ohutus. Mais 2009 teavitas USA valitsus, et mõned GPS-satelliidid võivad vananeda ja katki minna. Õhuvägi kinnitas, et see oht on minimaalne. Viimane ülevaade tehti mais 2010, kus täheldati, et siiani töötab ka kõige vanem satelliit.[7][8][9]
GPS koosneb kolmest osast: kosmosesegment, kontrollsegment ja kasutaja segment. USA õhuvägi arendab, hooldab ja kontrollib kosmosesegmente. GPS-satelliidid saadavad signaale kosmosest ja iga GPS-vastuvõtja kasutab neid signaale, et arvutada kolmemõõtmelist asukohta (laiuskraadid, pikkuskraadid, sügavus) ja kestvat aega.[10]
Visuaalne näide Maa liikumisest. Ajaga muutub number, mis näitab, mitu satelliiti on parasjagu nähtavuses.
Kosmose segment koosneb 24–32 satelliidist keskmisel Maa orbiidil ja samuti sisaldab võimendavaid adaptereid, et neid satelliite orbiidile saata. Kosmose segmendi satelliitide orbiidid on sätitud nii, et vähemalt 6 oleks alati silmaga nähtavad peaaegu kõikjal üle Maa.[11] Nurk nende satelliitide vahel on 30, 105, 120 ja 105 kraadi, mis kokku teevad 360 kraadi, ehk ringi ümber Maa.
Alates märtsist 2008 on orbiidil 31 aktiivset sõnumeid saatvat satelliiti ja 2 nn pensionil olevat satelliiti, mida hoitakse varuks. Lisasatelliidid täiustavad GPS-i vastuvõtjate täpsust, varustades teisi liigsete arvutamiste mõõtmetega. Satelliitide arvu kasvamist jälgides tehti kokkulepe, et näha oleks korraga 8 satelliiti – puhuks, kui mitu tükki korraga peaksid katki minema.
Kontrollsegment koosneb püsikontrolljaamast, alternatiivsest püsikontrolljaamast ja erinevatesse kohtadesse paigaldatud antennidest ning ekraanijaamadest. Erinevatesse maailma otstesse paigaldatud antennid sünkroonivad üksteise aatomkellasid nanosekundi täpsuseni. Selleks kasutatakse maapealseid keskusi, kosmosest tulevat ilma infot ja paljusid teisi lähteandmeid.
Satelliidimanöövrid ei ole täpsed, kui kasutada GPS-i standardeid. Et muuta satelliidi orbiiti, tuleb satelliit märkida mitteterveks, et vastuvõtjad ei kasutaks seda arvutamistel. Siis saab parandused läbi viia ning kui kõik vastavad seadistused on tehtud, saab satelliidi jälle terveks märkida ja tagasi orbiidile saata.
Kasutaja segment koosneb sadadest tuhandetest USA ja ühinenud militaarkasutajatest ning kümnetest miljonitest tavakasutajatest (reklaamindus, teadustöö). Vastuvõtjad koosnevad antennidest, õigetel sagedustel olevatest satelliitidest, vastuvõtja-protsessoritest ning väga täpsetest kelladest. Nad võivad omada ka monitori, et näidata kasutajale asukoha ja kiiruse infot. Vastuvõtjaid jagatakse tavaliselt kanalite arvu järgi – mitut satelliiti vastuvõtja samaaegselt jälgib. Originaalselt on see piiratud 4–5 satelliidiga, aga kuna nende arv on ajaga kõvasti kasvanud, on aastaks 2007 vastuvõtjatel tüüpiliselt juba 12 või 20 kanalit. GPS-vastuvõtjad võivad omada ka teisi atribuute ja kasutajaliideseid, näiteks USB-d või Bluetoothi.[12]
Kuigi algselt militaarprojektiks planeeritud, GPS-i peetakse mitmemõttelise-kasutusega tehnoloogiaks, tähendades, et see omab suurepärast militaarrakendust ja lisaks ka igapäevarakendust. GPS on muutunud laialdaselt väljatöötatuks ja kasulikuks reklaaminduse ja teadusliku töö, järelevalve ja luure tööriistaks. GPS-i täpne aeg võimaldab meil teha igapäevategevusi, nagu näiteks tegeleda pangandusega, mobiilsete operatsioonidega ja isegi elektrivõrgustike kontrollimisega. Samuti saab GPS-kasutada vabakäeseadmena (hands-free). Põllumehed, kaardistajad, geoloogid ja lugematud teised ametimehed teevad oma tööd efektiivsemalt, turvalisemalt, ökonoomsemalt ja täpsemalt.
Paljud tsiviilisikute jaoks välja töötatud rakendused kasutavad ühte või rohkemat GPS-i kolmest komponendist: täpne asukoht, suhteline liikumine ja aja ülekanne.
Mobiilsus: kella sünkroonimine võimaldab aja üleviimist, mis on oluline jaamade omavaheliseks sünkroonimiseks, et lihtsustada ja kiirendada asukohtade leidmist, kui tehakse nt hädaabikõne vms. Esimesed sisseehitatud GPS-seadmed tulid välja 1990. aastate lõpus.
Asukoha määramine: masina jälgimise süsteem, inimese jälgimise süsteem, ja loomade jälgimise süsteem kasutas GPS-i, et leida otsitavate asukohta. Need seadeldised kinnitati masinale, inimesele või lemmiklooma kaelarihmale. See tagab 24/7 jälgimise võimaluse ja mobiil või internet annab uuenedes teada, kui jälitatav on lahkunud määratud piirkonnast.
Geograafiline identifitseerimine: võimaldab asukohakoordinaate määrata digitaalsetel objektidel, nt fotodele ja teistele dokumentidele, selleks, et valmistada kaarte ja tekitada digitaalseid kujutisi.
GPS ringkäik: asukoht otsustab, mida näidata; näiteks võib leida informatsiooni huvitavate vaatamisväärsuste kohta.
Kaardistamine: nii tsiviilisikute kui ka militaartegelaste liikumise kaardistajad kasutavad paljusid GPS-i funktsioone.
Navigatsioon: asjatundjad hindavad digitaalselt ja täpselt liikumiskiirusi ning arvutavad võimalikke liikumissuundi.
Mõõtmise komponendid: GPS võimaldab suurt täpsust ajas ja süsteemide mõõtmises, muutes asukoha arvutamise võimalikuks.
Vaatlus: vaatlejad kasutavad absoluutset asukohta, et teha kaarte ja panna paika vara või kinnisvara piire.
USA valitsus kontrollib tsiviilisikutele kättesaadavat eksporti. Kõik GPS-vastuvõtjad, mis on võimelised funktsioneerima ka 18 km kõrgusel merepinnast ja neid, mis on võimelised liikuma 515 meetrit sekundis, on klassifitseeritud relvadeks, mille jaoks on vaja saada kasutamisluba. Need piirangud proovivad ennetada vastuvõtja muutumist teistele ohtlikuks. Nende kiirused sarnanevad lennukites kasutatavate vastuvõtjate omadega. Reegel kehtib isegi vastuvõtjatele, mis võtavad vastu ainult L1-sagedusi ja C/A-koodi, sest neid ei saa kontrollida. Edasimüüjate tõlgendus asjast on erinev. Reegel muudab vastuvõtjaid nõrgemaks, kui vaadata kombinatsiooni kiiruse ja kõrgusega merepinnast ning mõni vastuvõtja lõpetab üldse töötamise. See on tekitanud probleeme näiteks ohutu raadiosondiga, mis tavaliselt lendab õhupalliga 30 km kõrgusele ja vajaks talitlemiseks piiranguteta GPS-i võimalusi.
Navigatsioon: GPS võimaldab sõduritel leida objekte isegi pimedas ja või võõral territooriumil ning koordineerida üksusi ja jälgida liikumist. USA relvastatud jõududes kasutab komandör „komandöride digitaalset abilist“ ja alamad kasutavad „sõdurite digitaalset abilist“.[13][14]
Sihtmärgi jälgimine: mitmesugused militaarsed relvasüsteemid kasutavad GPS-i, et jälgida potentsiaalset maa-ala ja õhu sihtmärke, enne neid vaenlaseks (ohtlikuks) tembeldamist. Need relvasüsteemid mööduvad sihtmärkidest, lubades kaasa haarata täpseid vaenlaste koordinaate. Sõjaväelennukid kasutavad GPS-i, et leida sihtmärke (näiteks relvakaamera video Iraagis näitab, kuidas see töötab).
Raketi ja mürsu juhtimine: GPS lubab täpset sihtmärgistamist erinevatel sõjarelvadel. Sisseehitatud GPS-vastuvõtjad peavad vastu kiirendustele kuni 118 km ruutsekundis ja neid kasutatakse näiteks 155 millimeetristes suurtükkides (haubits).[15]
Otsimine ja päästmine: allalastud pilootide asukohta on kerge ja kiire määrata, kui nende positsioon on teada.
2003. aastal said Rahvusliku Inseneri Akadeemia Charles Stark Draperi auhinna kaks GPS-i väljatöötajat:
Ivan Getting, emeriitpresident, Kosmose & Atmosfääri Korporatsiooni president ja Massachusettsi Tehnoloogia Instituudi insener pani aluse GPS-i loomisele, samuti parandas ta Teises maailmasõjas LORAN-i raadiosüsteeme.
Bradford Parkinson, Stanfordi ülikooli lennundus- ja astronoomiaprofessor, kavandas praeguse satelliidi baasil töötava süsteemi 1960. aastate alguses ja arendas seda samaaegselt USA õhuväega. Parkinson teenis 21 aastat õhuväes, 1957–1978, ning läks seejärel pensionile koloneli aumärgiga.
10. veebruaril 1993 andis Riiklik Lennunduse Ühendus GPS-i väljatöötajate rühmale Robert J. Collieri nimelise trofee, mis oli rahvuse kõige mõjukamaks lennundusauhinnaks. See tiim koosnes teadlastest, kes töötasid Naval Uuringute ühingus ja IBM-i Föderaalsüsteemi ettevõttes. Avalik kiitus andis neile auavalduse: „Kõige silmapaistvam arendus turvaliseks ja tõhusaks navigatsiooniks ning valveks õhus ja kosmoselaevades, sest tutvustati raadionavigatsiooni 50 aastat tagasi.“
GPS-vastuvõtja arvutab positsiooni täpselt, ajastades signaale, mida saadavad satelliidid kõrgelt Maa kohalt. Iga satelliit saadab pidevalt teateid, mis sisaldavad:
Vastuvõtja kasutab teateid, mida ta vastu võtab, et määrata info läbimise aega iga teate puhul ja teeb tehteid iga satelliidi kaugusega. Need kaugused võimaldavad algoritmiliselt määrata vastuvõtja positsiooni. See positsioon kuvatakse, võib-olla kuvatakse ka liikuv kaart, mis näitab pikkuskraade ja laiuskraade; samuti võib olla lisatud kõrgus merepinnast. Paljud GPS-üksused näitavad tuletatud infot, näiteks liikumise suunda ja kiirust, jälgides arvutatud positsiooni muutusi.
Kolm satelliiti võib tunduda piisav, et arvutada asukohta, sest kosmoses on 3 mõõdet ja asukohta maal võib seetõttu oletada. Siiski, isegi väga väike kella viga korrutatud valguskiirusega [17], avaldub väga suurte vigadena. Sellepärast kasutavad vastuvõtjad vähemalt nelja või rohkemat satelliiti, et arvutada asukohta ja aega. Väga täpselt arvutatud aeg on paljudes rakendustes peidetud, aga nad siiski kasutavad seda. See sisaldab aja ülekannet, liikluse signaali ja telefoni keskuse sünkroonimist. Kuigi 4 satelliiti on vajalikud normaalseks töötamiseks, kasutatakse neid siiski vähem, kui pole tegemist erilise olukorraga. Kui ühe satelliidi asukoht on juba teada, võib vastuvõtja oletada ja otsustada enda asukohta kasutades ainult kolme satelliiti. Näiteks laev või lennuk võivad teada kõrgust merepinnast. Mõned GPS-vastuvõtjad võivad kasutada täiendavaid vihjeid või oletusi, et anda vähem täpsemaid asukohti kui on vähem kui neli nähtavat satelliiti. [18]
Kasutades vähemalt nelja nähtava satelliidi poolt vastu võetud sõnumeid, on GPS-vastuvõtja võimeline otsustama saadetud aja pikkust ja satelliidi asukohta vastates nendele aegadele. Teades näidatud aega, mil sõnum sai vastu võetud, vastuvõtja saab arvutada sõnumi läbimise aega. Oletades, et sõnum rändas valgusekiirusel, saadakse reisi kaugust arvutada.
Üks tähtsamaid veatekitajaid on GPS-vastuvõtja kell. Suure valguskiiruse mõõtühiku tõttu on oletatav kaugus satelliidi ja vastuvõtja vahel väga õrn vigadele kellas, näiteks üks mikrosekund viga vastab juba 300-meetrilisele veale. See näitab, et vaja on äärmiselt täpset ja kallist kella, et GPS-vastuvõtja õigesti töötaks. Kuigi ettevõtted eelistaksid ehitada odavaid vastuvõtjaid masstoodanguks, on see paraku võimatu, et vältida kellades tekkivaid probleeme.
Iga satelliit saadab jätkuvalt navigatsioonisõnumeid 50 bitti sekundis (sisaldades asukoha infot, võrgu tervist, kella seisu). Iga sõnum koosneb 30-sekundilisest kaadrist. Iga kaader jagatakse viieks alakaadriks, millest igaüks on 6 sekundit pikk ja 300 bitti üks. Iga alakaader omab 10 sõna 30-bitises andmetsüklis, 0,6 sekundit igaühe pikkus. Iga 30-sekundiline kaader hakkab täpselt minuti või poole minuti pealt olenedes näidatud ajast igal satelliidil.[19] Esimene sõnumi osa kodeerib nädala numbri ja aja selle nädala sees, samuti info satelliidi tervise kohta. Teine osa, „taevakalender“, tagab täpse satelliidi orbiidi. Viimane osa, almanahh, koosneb jämedakoelisest orbiidist ja satelliitide võrgu infost ning infost seoses vigade parandamisega.[20]
Kõik satelliidid saadavad infot samal sagedusel. Signaalid kodeeritakse, lubades infot individuaalsatelliitidel üksteisest erineda tuginedes unikaalsetele kodeeringutele igal satelliidil (millest vastuvõtja peab teadlik olema). Osadele kodeeringutele pääsevad ligi vaid USA sõjaväelased. Taevakalendrit uuendatakse iga 2 tunni järel. Almanahhi uuendatakse tüüpiliselt iga 24 tunni järel. Kui almanahhi info eelnevalt omandati, võtab vastuvõtja satelliidi, et kuulata nende unikaalseid numbreid vahemikus 1–32. Kui infot pole mälus, siseneb vastuvõtja otsingurežiimi seniks, kuni üks satelliit kätte saadakse. Kättesaamiseks on vaja otsenähtavust satelliidiga. Siis saab vastuvõtja hankida almanahhi ja otsustada, milliseid satelliite kuulata tasuks.
Satelliidiga saadav positsioneerimisinfo on äärmiselt täpne, aga on mitu tegurit, mis muudavad vigadega tegelemise keeruliseks. Olukorras, kus äärmine täpsus on vajalik, on vigade mõistmine ja parandamine äärmiselt vajalik. Allikad sisaldavad atmosfäärilist moonutust, satelliidi kella ebatäpsust ja signaali kättesaamise ja saatmise venimist. Vigade analüüs on vajalik hindamaks vigade sisu ja täpsust. GPS on muutunud laialdaselt kasutatavaks navigeerimisel nii USA sõjaväes kui ka üldises tavakasutuses.
Kõik satelliidid saadavad sõnumeid kahel kindlal sagedusel: 1,57541 GHz ja 1,2276 GHz. Satelliidivõrk kasutab tehnikat, kus väiksemate bittidega sõnumi info kodeeritakse sagedusel, mis on igal satelliidil erinev.
Terviku moodustamisel saab välise info arvutamise protsessi täpsust oluliselt parandada. Sellised juurdekasvu-süsteeme nimetatakse või kirjeldatakse üldiselt põhinedes sellelt, kuidas info kohale jõuab. Mõned süsteemid saadavad algset vea infot, teised karakteriseerivad eelnevaid vigu, samal ajal kui kolmandad tagavad algset navigatsiooni või masina informatsiooni. Juurdekasvu näiteks saame tuua Euroopa Paikse Navigatsiooni Pealiskihi Teenuse.
Täpsust saab parandada läbi täpse jälgimise ja signaalide mõõtmise lisaks alternatiivsetele moodustele. Suurim säiliv viga on tavaliselt ootamatu viivitamine signaali ionosfääri (atmosfääri väliskiht) läbimisel. See on põhjuseks, miks signaale saadetakse vähemalt kahel sagedusel, et oleks võimalik arvutada viivituse aega igal sagedusel. Militaarvastuvõtjad võivad signaale krüpteerida, et võrrelda signaale. Selle tehnika kasutamine on aeglane, samuti on see saadavalt ainult kindlates keskustes.
|
OSCAR-2019
|
||
Märss, mis tegelikult pole kasetohust seljapaun ega suuresilmaline võrkkott. Mõnus on aga küll. Suur on ka. Kaua tehtud kaunike ütlus peab samuti siinkohal vett, sest alustatud sai sellega juba novembris.
Suurus - täiesti fantastiline! Peabki olema, sest lõige on maha võetud mu endiselt lemmikkotilt. Ma võin sellega üheks päevaks reisile minna ja samas pole see liiga suur üle õla visata ja poodi lipata.
Sisu - taskud (nii lukuga kui ilma) on olemas ja hall veekindel vooder ehk hoiab asjad kuivana ja puhtana.
Sanga pikkus. Vajadusel saan koti risti üle kere visata, enamasti ripub aga vasakul õlal ja on niisama ilus.
Õmblustöö järjekord oli vale ja sellest tulenevalt on mõni õmblus mitu korda üle õmmeldud ja noh tegija viga - näen probleemseid kohti lihtsalt liiga hästi.
Võtmete jaoks ei lisanud aasa. Ma lihtsalt ei osanud seda kuhugi kinnitada... Tõenäoliselt on asi selles, et praegu talv ja võtmed on enamasti paksu mantli või jope taskus. Ma olen tõeline külmavares ja nendest kohtadest saan võtmed kinnastatud käega kätte.
Pildistamisega. Selle koti värve on võimatu õigetena fotole saada. Lõpptulemusena on pildid täna nadid. Udused ja veidi valede värvidega.
Mustaks läheb :D Täitsa jama lugu aga puuvillased kangad tõesti lähevad kohe mustaks kui nad vastu sopast autot puutuvad. Dilemma - kas pesta autot või kotti?
Õmblen üht suurt tekki. Probleem on ainult selles, et õmblusmasin tuleks hooldusesse viia, sest teppimine läheb tigukiirusel.
Kevad tuleb rahulik. Ülikoolis on vähem aineid deklareeritud ja tempo on maha võetud. Sügisel läksin siiski liiale, siiani olen natuke liimist lahti.
Nimekirjad ja päevaplaanid saavad mu sõpradeks. Igapäevaselt ning nüüd ja kohe. Märtsiks peavad eelmise semestri asjad valmis olema, seega enesedistsipliini ostaks poest ka kui vaid saaks :)
Ma sain tasapisi nokitsedes valmis oma Õmblen endale 2015 väljakutse raames jaanuari pluusi. Valisin lõike BurdaStyle 2014 jaanuari ajakirjast, pluus number 122.
Triibuline trikoopluus oli ajakirja kaanel ja ajakiri sai just seda silmas pidades ostetud. Tundus selline mõnusalt kroogitud ja omapärane. Enda pluusiga ma nii väga rahul pole.
Esiteks on mu rõivaste õmblemise oskused ikka roostes. Annab väga hästi tunda, et rõivaid pole üldse viimasel ajal õmmelnud ja näpud oleks nagu kanged. Teiseks vedas mind seekord kangas alt. Ostsin selle kanga Kangas ja Nööbi poest kaalukangaste kastist. Värv on ilus, kangas on piisavalt õhuke ja venib täitsa toredalt, kuid õmblustest hakkavad kohe silmused jooksma ja kõik õmblused tuleb vist peale esimest pesu üle õmmelda. Sarnast viga täheldasin ka samast kangast teist pluusi õmmeldes, seega ei ole asi kindlasti roostes oskustes. Lihtsalt tahab rohkem tugevdatud õmblusi ja õrnemat käsitlemist.
Pluus või õigemini tuunika on tõeliselt pikale inimesele. Kui alustasin külgmiste kroogetega märgitud kohalt, jäid need mulle ainult jala/puusa peale ja kõhu pealt hoidis pluus kahtlaselt kotti. Seega tõstsin krookeid 10 cm kõrgemale ja nüüd on asi ka minu seljas õigetes propotsioonides. Kaeluse kandi lõikasin 60 cm asemel 50 cm pika ja jäi ikka natuke liialt veniv. Seda õnneks taipasin enne netist lugeda, et kõik tegijad on hädas õiges pikkuses kandi õmblemisega.
Nüüd peaks omale vist retuusid õmblema, sest teksadega seda pluusi kandes olen nii 20 kg raskem :D Iseasi, kas retuusidega parem oleks. Tuunikad pole ikka päris minu teema. Samas kui kapis nagunii rõivaste osas suhteline tühjus haigutab ja väljas ikka veel külm on, siis küll see asi ka minu selga jõuab.
Olen avastanud, et kui kasutada Burda või Ottobre lõikeid, tasub enne õmblema asumist väheke teiste tehtud töid uudistada ja juttu lugeda. Üldjuhul on keegi ikka, kes toob veakohad ette ja annab soovitusi.
Õmblen endale 2015 väljakutse esimest postitust sai natuke täiendatud. Nimelt omandasin vahepeal lausa 3 numbrit Ottobre naistelõigete ajakirja. Tänud Pisi-Pisile! Ma olin nõnda mures mai ja juuni pärast enne. Ottobre ajakirju saab küll netist ka tellida (nii uuemaid kui vanemaid), aga otsustasin enne teiselt ringilt uurida. Minu suureks õnneks saingi! Praegu otsin veel järgmisi ingliskeelseid naistelõigete numbreid:
Kokkuvõte jaanuarist oleks siis nii: üks õmblemata ajakiri vähem, kolm õmblemata ajakirja juures. Ma usun, et veebruaris näitan lausa kahte tööd :)
Sel aastal kavatsen isekas olla ja iga kuu midagi endale õmmelda. Nii peaks olema aasta lõpuks mu garderoobis vähemalt 12 uut eset. Seega esitan endale vahva väljakutse ja ühendan mitu head asja.
Lõike rõiva jaoks võtan kuude järgi sorteeritud BurdaStyle, Burda Easy, Ottobre, Diana Moden, Simplicity või mõnest muust õmblusajakirjast, mis mul juba kodus olemas VÕI selle konkreetse kuu uuest ostetud ajakirjast. Selleks, et asjad sassi ei läheks, on mul olemasolevad ajakirjad juba kuude kaupa sorteeritud ja pildistatud.
Rõiva õmblemiseks kasutan vähemalt 70% ulatuses kodus leiduvaid materjale (ehk võin juurde osta kummi, paela, lukke või imeväikese osa kangast). Ehk siis rõhk on sellel, et ühegi rõiva jaoks spetsiaalselt kangast juurde ostma ei hakka, kodus need hunnikud juba niigi suured :)
Sorteerisin olemasolevad ajakirjad kuude kaupa, lisasin Ottobred nendele kuudele, kus teisi polnud nii palju (Ottobrel naistelõigete number ilmub ainult 2 korda aastas). Juba ostetud ajakirju on tegelikult paras hunnik, nende järgi õmmeldud riideid aga väga vähe. Seega üritangi maksimaalselt ära kasutuda juba soetatud asju ja lõpuks ometi nendest kulutatud eurodest ka kasu saada. Muidu lihtsalt vaatan pilte ja unistan.
Jaanuar - juba tean, mida teha tahaks. 2015. aasta Burda sai juba aasta alguses juurde ostetud, sest sealt meeldis nii mõnigi asi.
Aprill - neid Burdasid ostes/saades olid suured plaanid... Siiani teostamata, mitte üheski pole isegi lõikelehtesid lahti tehtud.
Mai - siin olin ma hämmingus - miks ma üldse sellised Burdad ostsin, kus mitte midagi meeldivat sees pole? Igal juhul tuleb midagi välja mõelda kui ka 2015. aasta Burdas midagi meeldivat ei leia. Maikuu on nagunii veel Me-Made-May-ga plaanis sisustada :)
Hiljem lisatud: Lisasin siia ühe Ottobredest, mille ostsin Pisi-Pisi käest. Aitäh, et mu valikut mitmekesistasid! Ma juba tean, et maikuu ese tuleb just nimelt sealt.
September - kindlasti kiire kuu. Alati on septembrid kiired :D Midagi lihtsat võiks siis leida. T-särgi näiteks. Õnneks on siin hunnikus suhteliselt lohmakad Ottobre lõiked.
Oktoober - tuleb hakata värviteraapiat, valgusteraapiat tegema ja vitamiine sööma. Siis võiks endale näiteks ühe kollase kleidi õmmelda ;) Õnneks on siin üks Ottobre, millest leidsin koheselt endale lemmikud.
Ingliskeelses blogimaailmas toimetavad päris paljud BurdaStyle Challenge 2015 järgi, aga kuna mul igasugu teisi ajakirju ka, siis nadi oleks end Burdadega piirama hakata. Seega muutsin väljakutse endale sobivaks ja ihaldusväärseks ning loodan, et jätkub jõudu/tahtmist aasta lõpuni seda täita. Eriti nüüd, kui peale pikka kaalumist-arutamist otsustasin asja avalikult ka teie ette tuua.
2014 aasta möödus väga kiirelt. Mingi oma rütm on sees, suuri muutusi polnud ja väga lühidalt kokkuvõttes oli rahulik aasta. Põhiline käsitöine rõõm on olnud enda tehtust, meie oma Lapimaagia grupi koosolemistest ja õmblemise/muu käsitööga seotud koolitöödest.
väikeseid tekke vähemalt 6 5- juunikuuks polnud ühtki valminud. Eks näis, äkki on see aasta suurte tekkide aasta :) Augustis valmis üks tekike. Õmblesin vaid ühe beebiteki. Aga nelja suure teki eest võiks öelda, et pole hullu :)
Koguda raha kattemasina ostmiseks. Äärestusmasina sain 2013, nüüd oleks aeg kattemasin ka muretseda, et saaks need trikotaažriiete allääred ilusti õmmeldud. Kattemasin pole minu koju veel jõudnud. Fondist kaob raha enne kui piisav summa kokku saab. Ehk sel aastal?
Lõpetada poolelijäänud projektid. Poolelijäänud projekte vaatasin kriitilise meelega üle, kokkuvõttes võiks neid nüüdseks siiski vähem olla (osad said likvideeritud tänu harutamisele).
Õppida juurde paar uut tehnikat või korrektseid töövõtteid rõivaste õmblemisel. Õppisin päris mitmeid uusi asju: lapimaal, inkrustatsioonitehnika, siidimaal, karbi valmistamine, vatitikand, sulava kile kasutamine õmblemisel jne.
Kasutada rohkem kodus olevaid kangaid ja mitte osta juurde rohkem kui konkreetse projekti jaoks vaja on. 2014 on olnud tugev kangaste aasta. Sisse on tulnud tunduvalt rohkem kangaid kui välja läinud. Aga milline rõõm on neid silitada....
Seega seitsmest seatud eesmärgist sai täidetud vaid kaks. Aga need kuhjaga. Ülejäänud osas ma peaks pingutama või siis paremini eesmärke seadma :D
Algas aasta väga töiselt - juba aastavahetusel (olgu-olgu, siis vaatasin ikka ilutulestikku) õmblesin endale rõivaid. Mu seelik ja sviiter on olnud läbi aasta pidevas kasutuses (oleks viimane aeg endale juba uued õmmelda), punane kleit aga rändas peale paari kandmist prügikasti. See kangas lihtsalt oli nii topiline ja venis erinevatest kohtadest lössakaks, et kleit ei jätnud isegi mitte kodukleidi jaoks piisavalt esinduslikku välimust. Üldkokkuvõttes võib jaanuariga väga rahule jääda.
Veebruaris õmblesin kotte ja ühe kleidi. Viimane on samuti läbi aasta lemmik olnud - ainult suvel palavaga ei ajanud seda selga. Lapitehnikas üleõlakott teenis aga nüüd (pea aasta hiljem!) välja minult uue tellimuse - nii äge kui tööd end ise müüvad :)
Märtsis olin endiselt rõivaste õmblemise lainel, kuid Mareti ajakirja õmmeldud tekk mahtus ka sinna hulka. Tundub, et oli produktiivne kuu. Tekk ise on nüüd mu hea sõbra voodit kaunistamas ja kaitsmas, rõivad kõik kandmisel.
Terve aprill tegin vist nalja. Töid sel kuul ma ette ei näidanudki. Riiast soetatud imeilus kangas on kleidiks õmmeldud, kuid kuna see tuli hiiglama suur, siis uuesti lahti harutatud. Nii ta siiani ootab. Tegelikult sai ohtralt heegeldatud ja kootud koolitööde jaoks.
Mai oli Me Made May aeg! Mulle väga meeldis ja sel aastal kavatsen seda korrata. Selleks puhuks on mul ka mõni üllatus juba varuks :P Põhiliselt näitasin enda juba õmmeldud või uusi riideid. Tõenäoliselt sel aastal ka muuks aega jää!
Juunis oli meil Kristaga ekskursioon Hiiumaale. Vot see oli alles fantastiline päev! Kas sel aastal kordame? (Ma muidugi see kord ei kihutaks nii palju :P). Samuti sai valmis õmmeldud üks armas virsikukollane tekk.
Juuli möödus puhkuse tähe all. Selle jooksul õmblesin minu jaoks siiani kõige ilusama lapiteki linasest ja punasest puuvillasest kangast. Lisaks õmblesin endale kleite ja õlakoti (neid näitasin blogis alles augustis).
Augustis alustasin enda kangakrabamisi ka teile näitama. Sügisel sai sellega küll veidi patustatud ja praegused Abakhani ja Kangas&Nööbi allahindlused ka mu südametunnistust puhtaks ei jätnud, kuid proovin edaspidi jälle rajale tagasi saada.
Septembris näitasin ette ühe kleidi, ühe teki ja hunniku kangaid. Kool algas ja üritasin koolitöödega sammu pidada.
Oktoobris oli väga tore väljasõit Lõuna-Eestisse, kus Ilme juures väga mõnusalt aega veedetud. Lisaks sai õpitud Loovtekstiilide aine käigus ägedaid erinevaid tehnikaid.
Novembris näitasin üht-teist Loovtekstiilide aine raames õpitust. Ülejäänud aja olin omas mullis. Detsember kadus täiesti erinevatesse toimetustesse ja masendusse.
Aasta lõppes kuidagi kurvalt. Tegutsemistuhinast oli meeletu puudus, valgusest ja vitamiinidest ka. Apteegist soovitati osta taoline lamp, nagu taimedel on. Pidavat aitama. Mul veel seda pole, aga on olemas teadmine, et pimedus annab valgusele jälle teed :)
Mina aga annan teed nüüd jaanuarile, sest head uudised, tegemisrõõm, endisest parem (kuid mitte veel hea) tuju on juba minu juures. Kui nüüd kõhujamadest ka üle saaks, oleks kõik juba super. Leidsin muu kola alt õmblusmasina üles, õmblemistuhin on samuti kuskilt kaugelt soojamaareisilt minuni tagasi jõudnud.
käisteta linase-akrüülisegusest maikast (pärit Humanast) sai poolpikkade käistega raglaanlõikeline pluus
loovtekstiili aine kodutööd (hekseltehnikas lapimaal, vateeritud tikand ja vatitikand ühes, kaunistuskrooked - kõik ainult peaaegu proovilappidena)
Nagu ma aru saan, siis täna on viimane aeg rääkida veel eelmise aasta jõuludest. Õhtuks läheb kuusk kaminasse toasoojaks ja ehted karpidesse selle aasta jõule ootama. Mis seal enam - ainult 11 kuud on jäänud :)
Olen olnud pea kaks kuud kadunud, sest kõik planeeritud asjad läksid plaaniväliselt või ei läinud üldse. Terve sügise jooksul aina süvenes kurbus, masendus, haigused, stress ja kõik need muud halvad kutsumata külalised. Kahjuks nad enne jõule minu juurest ei lahkunudki ning seetõttu on hetkel mul ees veel üüratu mägi, mille pean jupp-jupi haaval laiali vedama...
Minu lohutus on see, et väga palju sügavamale ei saa enam kukkuda. Olen nii mõnelegi koolitööle võibolla ennatlikult käega löönud, aga targem on keskenduda asjadele, mida ma saan praegu siin ja kohe lahendada. Ja kuna mulle avalikult väga palju vinguda ja viriseda ei meeldi, siis lõpetan nüüd selle jutu :)
Novembri lõpus ja detsembris sai mõned jõuluehted meisterdatud. Enamus inspiratsiooni tuli Pinterestist minu jõulukaustast. Loodan sellel aastal koos pojaga jõuluehete valmistamise traditsiooni jätkata, et kogu kuusk saaks kaetud eht meielike ehetega. Olgu need siis vähe vildakad või lapsemeelsed aga peaasi, et omad.
Tükk aega otsisin meie kaubandusest taga jäätisepulkadele sarnaseid puupulki. Ilmselgelt pole meie pere piisavalt jäätisega maiustajad, sest olemasolev pulkade kogus oli naeruväärne. Leidsin need lõpuks Rocca Al Mare kunsti- ja hobipoest. Sealt tulid ka puidust tühjad niidirullid, taksikoerte meisterdamise komplekt, kleebitavad pärlid, hirmkallis ja mõttetu liim ning veel üht-teist.
Meie kuusepuu oli umbes 1.7 m kõrge ja ühelt küljelt kergelt haavata saanud. Tõeliselt armas oli, et poja valis teiste kuuskede seast just selle hädisema variandi - ju tal hakkas natuke hale sellest. Kollase poe juures teist aastat järjest tegutsev müüja oli tõeliselt tore ja sai kohe aru, et kuuski tuleb lapsele ette näidata ja kui peale viienda kuuse vaatamist otsustas laps ikkagi selle haavatu kasuks, on laps oma väga konkreetse otsuse teinud. Detsembris kollase poe juures kohtume!
Kuuseokstest pärg on aga jällegi traditsiooniliselt pärit Nõmme turult. Sel aastal sai toetatud üht toredat memmekest, kelle pärjad olid ilusti punutud. Meie lisasime kodus sellele mõned linnukesed, õunad, seened ja kõrvale kaks kutsat.
Ma loodan jaanuari jooksul ka eelmise aasta kokkuvõtte valmis saada. Hetkel aga soovin teile kõigile:
|
OSCAR-2019
|
||
Tavaliselt viib mu tuju alla see, kui treener ütleb, et nüüd ujute 600m. Aga tol päeval tegime nii, et ta pani aja jooksma ja sa pidid 4 pikkust ehk 100m ujuma ja aega selleks oli 2:15. Kuna meid oli tol päeval trennis suhteliselt vähe, siis saime Jennyga kahekesi ühel rajal ujuda ja treener tegi meile natuke kergemaks. Me pidime ujuma 3 pikkust järjest, tavaliselt lõpetasime 1:45 ja seega saime 30sekundit puhata ja nii kogu aeg.
Kui ujumistiimiga liitusin, siis polnud vist kedagi, kes poleks öelnud, et sellega saab hea vormi. Mingisugune jalalihas juba paistab ja käed tunduvad ka rohkem vormis olevat.
Koju sain juba kolmest, kuna reedeti on ainult hommikune ujumine. Tegelikult võid ka peale kooli minna, see on vabatahtlik, aga tavaliselt ei lähe sinna keegi.
Kodus olin ma põhiliselt kogu aeg üksi. Näiteks tõmbasin tolmuimejaga põrandad üle, sõin ja kuni kolveerand viieni Skypesin empsiga.
Enne viite tuli Jenny oma hostemaga mulle järgi ja sõitsime Chelsea juurde bonfire'ile. Chelsea on üks tüdruk meie ujumistiimist ja tema juurde olid kutsutud kõik ujumistiimi tüdrukud.
Sinna jõudes istusime alguses garaažis, kuhu olid lauad ja toolid veetud. Sõime ja rääkisime niisama juttu. Pärastpoole läksime õue ja Chelsea isa süütas lõkke. Ootasime, kuni tuli väiksemaks läks ja siis tegime s'mores'e.
Kui pimedaks läks, hakkasime taskulampidega ühte mängu mängima, nemad kutsusid seda lazer tag'iks. Olime võistkondades ja igal võistkonnal oli taskulamp, millega ringi liikuda nägid. Iga kord oli üks kindel võistkond, kes pidi teised üles otsima ja neid puudutama.
Teine mäng oli lipumäng, ehk moodustasime kaks võistkonda ja mõlemad võistkonnad pidid vastase lipu üles leidma. Lõpp oli meil juba alguses ette teada, sest meie võistkond peitis lipu autosse ja auto uksed panid lukku.
Pärast mänge istusime veel lõkke ääres ja teised üritasid rääkida õudusjutte või siis räägiti lihtsalt põnevaid sündmusi, mis neil elus juhtunud on.
Chelsea ema oli väga lahke, näiteks selleks ajaks kui mängima hakkasime, tõi mulle tossud ja ühe pusa, et ma ei külmetaks. Mul olid päris kenad kingad jalas ja pärast metsas jooksmist poleks need kindlasti enam nii ilusad olnud, seega ma olin väga tänulik nende tossude eest.
Sain rahulikult kümneni magada. Ärgates oli ainult hostema kodus. Jacob oli isaga ära. Kui nad koju jõudsid, läksime Detroiti pesapallimängu vaatama.
Me ei olnud seal väga kaua, mängu lõppu seega ei näinud. Kui väljakult lahkusime, läks isa ära lennujaama, et lennata South Dakotasse, kus ta töötab ja loogiliselt võttes arvatavasti ka elab.
Hostema sõidutas meid autoga ringi ja näitas Detroiti ja te ei kujuta ette, kui palju see linn mulle meeldib. Jah, ma tean, et see on jube koht, halbu inimesi täis ja väga kole, aga see vaatepilt oli nii vinge. Nii palju oli suuri tühje hooneid ja see pani mõtlema, kui võimas see linn kunagi oli.
Oli kohti, mis nägid koledad välja ja samas oli ka nii armsaid paiku. Ja need koledad paigad olid kohati isegi paremad, sest need olid nii põnevad minu jaoks.
Hiljem sõitsime mööda ühest pargist, seal oli nii palju lapsi mängimas. Pargist ühele poole jäi algkool, mis nägi nii ilus ja huvitav välja. Peale parki tuli tenniseväljak ja siis pesapalliväljak, kus ka lapsed mängisid. Pesapalliväljaku kõrval olid ilusad väiksed elumajad. Sel hetkel ei olnud üldse sellist tunnet, nagu Ameerikas oleks.
Kuna kõhud olid tühad, siis viis hostema meid ühte Mehhiko söögikohta sööma. Ma sain oma parima söögi siin oleku ajal. See oli lihtsalt super. Teenindaja oli ka väga tore noormees.
Enne koju tulekut käisime laenutuspoes?! Hostvend laenutas endale paar filmi ja kõigile vaatamiseks võtsime filmi 2 Guns. Ütleme nii, et oli okei film, aga kuidagi pikale venis. Hostema jäi näiteks magama poole filmi pealt.
Enne filmi ja peale filmi õppisin ka natukene. See on jube, kui palju ma pean valitsuse tunniks õppima, peaaegu igaks päevaks on mingi leheke täita.
Sellel päeval oli siis kaks ujumist ja ütleme nii, et see on ikka väsitav. See on hea, et peale hommikust trenni toovad teatud emad meile alati süüa :D
Pärastlõunases trennis rääkisin kogemata Jennyga eesti keeles. Treener ütles, et kahekümneteisel minutil hakkame ujuma ja Jenny ei kuulnud teda ja küsis minult, mis me tegema peame.
Ma siis rahulikult: ''22 minutil hakkame ujuma'' Peale teist korda ütlemist jõudis lõpuks kohale, miks ta minust aru ei saa :D
Õhtul vaatasime Dancing with the stars, nägin Bethany Mota't ka tantsimas. Mulle ei meeldi üldse vaadata siin olles telekat, sest reklaamid on iga paari minuti tagant. Kui saade on lindistatud, siis saab küll reklaame edasi kerida, aga see on ikkastki väga tüütu.
Koolis on jääkülm. Kaasa mõelda üldse ei saanud, peas olid ainult mõtted sellest, kuidas sooja saaks ja millal tund juba läbi saab.
Saksa keeles oli quiz(test) mis oli väga lihtne. Enne töö õpetajale tagastamist vahetasime tööd hoopis omavahel ära ja parandasime ise vigu. Ma olen harjunud ikka nii, et kui sõna on valesti kirjutatud, siis on see vale. Aga õpetaja ütles, et kui on aru saada, mis ta on sellega mõelnud, siis on see sõna õige.
See oli ülesanne, kus õpetaja ütles täht-haaval sõna ja meie pidime lihtsalt kirjutama. (pidime tähestikku tundma) See pole ju midagi ülepea rasket ja kui juba selle vea arvestab ka õigeks, siis mida siin üldse hinnata on.. Ei tea, võib-olla olen mina lihtsalt liiga karm?!
Ujumast tulin pool tundi varem ära, sest hostema pidi venna ülikooli viima. Tagasiteel käisime Krogerist läbi ja seal oli mini Starbucks, kust hostema mulle Caramel Frappuccino ostis. Ülioluline fakt :D Aga ütleme nii, et ma olen seda igatsenud alates sellest ajast, kui ma seda viimati lennujaamast ostsin.
|
OSCAR-2019
|
||
Siddhartha Gautama sündis umbes 566 f. Kr on Kapilavastu Kingdom, praeguse Nepali. Isa valitses kuningriik. Inimesed, kes siin elas, nimetatakse Shakya. Spådomsmän ennustanud, et Siddhartha muutuks filosoof elu mõte. Isa ei meeldinud see mõte, et ta tahtis teda joonlauaga. King Suddhudana, otsustasin Siddharta kõige meeldivamaks elu palees, nii et ta ei saa kunagi lahkuda oma väravad. Siddhartha oli kõik laps võiks küsida ajal. Kuid vaatamata sellele, et ta ei olnud midagi, teadmisi ja valgustatust. Siddhartha oli lõksus taga lossi uksed ja polnud aimugi, millises etapis üle maailma. Ta ei leidnud rõõm toidus, rõõmu kõige kalleid riideid või kingitusi, mis teda ümbritses. Hiljem, Siddhartha olnud piisavalt ja läks teadmatus ja materialism. Siddhartha oli samuti abielus kaunis printsess, Yasadhora. Kuid tema otsus oli kindel ja ta lahkus palee näha välismaailmaga.
Siddhartha nägi haiguse, vanaduse ja surma. Täiesti pekstud, küsis ta endalt: "Kuidas ma saan elada elu rõõmu ja luksus, kui on võrdsed inimeste, kes kannatavad siin maailmas? ''
Tema viis ta kohtus ka teised, kes otsis elu mõtet läbi meditatsiooni ja mõtte. Ta kõndis nende jälgedes ja sai munk. Siddhartha panna palju vaeva mõtlemise ja intellekti, kuid peagi märkasin, et ta ei viinud teda teadmine, et ta oli nii innukalt saavutada. Siddharta viskas ise askees maailma ja piinas tema keha igal võimalikul viisil. Siddhartha ei leidnud vastuseid sel viisil kas. Ta mõistis nüüd, et ei luksuslikku elu lossis, või elu askeetlik viis vabadust.
Siddhartha oli nüüd elu elanud nii äärmustesse, luksuslikku elu ja rõõm, ja elu vaesuses ja askees. Siddhartha proovinud kolmandat teed. Ta keskendus mõte, mõistus ja mentaliteet. Aga seekord ta näeks sügaval ise.
Päevas on täiskuu mai, ta istus all Bodhi- puu Gaya, lisajõgi Ganges. Kus ta andis lubaduse, "" Ma ei kavatse reis mulle see koht, kuni jõudsin ma küsida. Isegi kui mu hing jäta mind või minu keha mädaneb ja ma leida tõde elu mõte ". Siddhartha mõtisklenud sügav ja kontsentreeritud, külastas Mara, kurjast. Mara püüdnud häirida Siddhartha keskendumist saates ilusad naised, kes üritas võrgutada teda. Ta saatis tormi ja vihma, kuid pärast alistas Siddhartha Maras kiusatused. Siddharta otsisid sügaval enda ja mõtisklenud kaua, ta on öelnud, et Siddhartha nägi Universal Law põhjuse ja tagajärje selles tugev meditatsiooni. Ta nägi end oma endise elu ja sai näha dokumente viia teise elu, Karma. Siddharta oli mõtiskledes juba mõnda aega, lõpuks leidis ta, mida ta otsis aastaid tõde elu. Temast sai Buddha ning nende Siinkandis teda kutsuti Shakyamuni Buddha, valgustatud on Shakya dünastia.
Sõna Buddha ei ole tegelikult nime, et paljud inimesed arvavad. See võib tõlgendada kui ärganud, valgustunud, kes on näinud valgust. See viitab, et see, kes teab, kuidas teha ise eemal elu loomulikel põhjustel haiguse, vananemise ja surma. Kui te arvate, et see viis igaüks saab Buddha valgustunud inimene.
Hinduismen päritolu ei ole täpselt kuupäeva ajas tagasi. Aga umbes 2000 eKr võib öelda, et religioon kujunes. See teeb ühe maailma vanima religioonid. On mitmeid teooriaid päritolu Hinduism, kuulsaim on teooria aarjalased sissetungi. Aarjalased, mis tähendab, üllas, olid nomaadid elasid Põhja pool Euroopas ja Aasias. Hõimud esimest elama nn Induse oru, Pakistan. Hiljem tungisid aarjalased Indiasse ja vallutasid põhjaosas. Aarjalased õppinud rauda ja relvad, see oli eelis, kui nad vallutasid Dravidians kes olid veel pronksiajal. Õiglane seinaga aarjalased surusid tumedam Dravidians et riigi lõunaosas. Arians toonud ka religiooni ja kultuuri. Need kaks kultuuri siis sai aluse tänapäeva hinduism.
Tuletan meelde, et seal on mitmeid teooriaid päritolu Hinduism. Mõned teadlased ütlevad, et see teooria ei ole tõestatud, siis täna on sõltuv ajaloolisi fakte. Nad väidavad, et see teooria on puhas müüt.
On mitmeid sarnasusi nende kahe piirkonna tekkimist. Mõlemad tulid India tänapäeval ja nad aasta tagasi kaugesse aega, mis muudab maailma vanim religioonid. Kui me ignoreerida religioonide me uurida ja vaadata näiteid kristlus, islam ja judaism, võime selgelt näha sarnasust nagu budism ja hinduism on. Budism ja hinduism on religioon inimesi, kes esimese harjutanud religioonid. Vedas kirjutatud aarjalased ja Dravidians, Buddha õpetus on kirjutatud tema järgijad ja nii edasi. Nende teke on usutav, sest see asutati inimeste poolt, mitte jumalad või prohveteid. Minu jaoks on kristlus või islam kõrgema võimu sõnu pühendunud, juhised ja suunised pühakirjast ja palve.
Peamine erinevus on see, et budism on madalamates, Siddhartha Guatama kuid Hinduismen sellist asutaja. Budism religioon muutub valgustatud Siddhartha, Hinduism kättesaadav kahe erinevate tsivilisatsioonide ühendada oma kultuurilised eripärad ja religioon.
Budistid usuvad hinge rännak pärast surma, sansaara. Samuti usuvad "taevas", aga no kurat. Sa võiks peaaegu öelda, et kannatust ja pidevat taassündi on põrgu. Hell nagu kristlus ja muu maailma religioonidest ei eksisteeri. Kannatavad dukha üksused ja budistlikust Pali keeles. Budistid ei usu jumalad või prohveteid. Kui kristlus ütleb: Tehke seda, ütleb budism: Juhend ise. Buddha ei näinud ise jumal ja seetõttu on budistid sõltumatu jumalad. Palvetada ja ohver on väärtusetu mõte Buddha. Järelkäijad religioon on õppinud olema rahulik ja luua loomulik lähenemine asju elus. Nirvana on iga budistid lõppeesmärk, nirvaana on võimalik saavutada, kui üks on loobunud kõigi soove ja omaks budismi ja arusaadav tähendus on. Buddha Siddharta viis tee oma õpetuses, vaid jõuda Nirvana lubatud teha oma.
Meditatsioon on üks olulisemaid elemente budismi, see oli läbi võimas meditatsiooni Siddhartha sai Buddha. Eesmärk meditatsiooni on koolitada oma teadvuse ja lähemale valgustatusele. Meditatsioon võib olla lõõgastav mõtte ja keha, kuid meditatsioon budism on sügavam eesmärk. Võiks öelda, et meditatsioon arendab selguse ja vaikust, kui sa elad budismi ja hinduismi.
Kathina tõlkes tugev või tugev. Alguses juuli kogutud theravaada munkade ja täita meditatsiooni ja muude füüsiliste harjutustega. Siis anna inimesi mungad neli förnödheter nad vajavad. Rõivad, toidu, peavarju ja meditsiinis. Buda munkade hea meelega annavad toitu ja kingitused, sest see on öelnud, et puhastada võhikud meeles.
Just nagu budism usub samsaaras Hinduism, reinkarnatsioon. Nad usuvad, et kõik maailmas on hing, mis on atma. Hinduism on palju jumalaid esindab mitut lehekülge universaalne jumal, Brahman, või maailma hinge. Kõik Atman on lisatud käesolevale maailma hinge, kuid mitte päris täielikult. Alles siis, kui vabanenud sansaarast on võimalik elada harmoonias hinge maailma ja saavutada mokša. Mokša on sarnane Nirvana, sest nad on nii riigi, et üks jõuab, kui üks arusaadav tähendus religiooni õpetust ja tähenduse. Hinduism on polüteistliku religiooni ja panteism. Hing saab tiir mida eluvorm kõikjal, isegi loomad ning seetõttu loomad on suure väärtusega India, eriti lehma.
Indias üks kastisüsteemi, see tuli samal ajal kui religioon sai alguse. In kastisüsteemi jagada inimesi kastid vastavalt sellele, mida karma nad on. See karma määrab seejärel järgmise reinkarnatsioon. Kastisüsteemi on ainult Hinduism, muutes religioon ainulaadne. Kuna Buddha Siddhartha õpetust oli osaliselt inimeste võrdse kohtlemise, ei ta on kastisüsteemi mõju ühiskonnale ja jagamine. See ei ole lihtsalt jagunemine, süsteem on olnud Hinduism algusest ja luua tasakaalu religioon. Vaatamata musta tööd, et väiksem kastid võivad teha, ei ole palju kaebusi. Hindud on elanud koos see süsteem juba tuhandeid aastaid.
Hindud usaldada oma elu kõrgema võimu, nad usaldavad, et jumalad aitab õiges suunas. Aga Hinduism on ka suurepärane eluviis, kus õpetus on vaimne ja vaba teistest tüüpilised omadused.
Puja on rituaal harjutanud hindud. Koosneb sammud ja Puja ohver iidol üks paigutatud tema ees. Teised palveid lugeda või mediteerida, et jõuda kontakti Brahman. See tseremoonia on üsna lühike ja on ka harjutanud kodudes hindud.
Läänes Jooga on tuntud meetod harjutanud inimesi otsib vaikust ja vaimu igapäevaelu. See meetod tulnud just Hinduism ja kasutada teiste
eesmärkidel hindud. Jooga tähendab Liidus ja on vaimse ja füüsilise meditatsiooni praktik lähemale hinge maailma. Ülejäänud maailm on jooga praktika, et üks leiab vaikust.
On mehi, kes on otsustanud jõuda mokša läbi askees. Need, kes tegelikkuses seda meetodit nimetatakse ascetics ja piina ennast, nad arvavad, et on võimalik saavutada kontakt hinge ja Brahman. Sadhus on mehed, kes otsivad tarkuse tee, nad loobuma kogu oma vara ja kõndida templisse jõuda mokša teadmistega.
Holifesten: tähistati mälu teadaoleva Jumal, nimelt Krishna. See on õnnelik pidu, kus värvid sahin ja akvarelle visatakse ringi üksteist. Pidu pere. Laulupidu: sõna tähendab siduda. See on pidu, kui suhe ja armastus on keskel. Pered ja kui siduda siidniidi teineteise ümber randmete märgiks kaitse. Samuti palub jumalad, et kaitsta keda sa armastad.
Kuuluvus teatud kastisüsteemi teha oma kohustusi, mis on seotud kastisüsteemi. See on Dharma, et täita oma elu selles asendis see lõppes.
See on nii hästi nad saavad vastavalt oma seisuse ja nende olukorrale. Paned mõelnud kõike seda teeb.
Viimane on tollimaksude vaba ta hinge reinkarnatsiooni ja saada üheks hinge maailma, et kogemus mokša.
Alustame kõige lihtsam sarnasust mõlema osapoole usk reinkarnatsioon ja transmigratsiooni hinge. Mõlemad religioonid usuvad elu pärast surma, nad on sündinud, elavad, surevad ja siis uuesti sündida uuesti uue eluvormi. Hindu ja budistid on elu lõpp on riik saavutanud, kui kõigis religioon on selge, et üks. Hinduism on mitu teed, et jõuda mokša, kuid budism ei ole sellist teed. Et saavutada Nirvana üks peab saama munk, kuid see sõltub ka suund budismis te kuulute, nagu ma allpool.
Religioonid on tavaliselt põhireeglid, kuidas olla teiste suhtes ja kuidas tuleks teha, kümme käsku kristluse ja nii edasi. Reeglid Hinduism ja budism on väga sarnased. Religioonid on rohkem sarnasusi kui erinevusi, sest budismi sündis Hinduism põhjustel. Peol on erinevad üksteisest aru saada, miks me peame tagasi vaadata tüüpilised omadused religioonid. Me teame, et Hinduism kummardab mitu jumalad, jumalad, kes loovad jumalad, kes annavad armastus, jumalad, et kaitsta tuhandeid jumalad! Budistlik kummardada jumalaid ega Buddha. Seega, nad ei ole nii palju festivale nagu Hinduism on. Hinduism on suur armastus jumalad positsioone
religioon ja abi saavad nad oma eesmärke saavutada. Buddha Siddhartha õpetust ei sisaldanud jagunemine sotsiaalsete kihtide vahel ja rahvaid. Teine erinevus, sest kastisüsteemi elab veel Indias.
Meditatsioon on keskne osa Ida usundid, eriti budismi ja hinduismi. See aitab kohas mõtteid, mis annab ülevaate ja oskusi. Sest mitte-usuliste või muude religioonide, meditatsiooni võib olla vaikne aeg, mil see puhastab meelt ja algab uuesti.
Budism leiab, et maailm koosneb kannatuse ja eesmärk budistlikus on vabastada ennast kannatusi. Hindud usuvad neli eluetappidel saavutada (ülal), mille budistid ei ole. Budism on filosoofia ja teadliku usu, palju sõltub sisemist rahu ja valgustatuse. Hinduism on aga peaaegu eluviis. Sa ei saa tõesti võrrelda neid kahte välja arvatud mõned detailid. Kõige tuntuma erinevus on see, et Hinduism on panteism (Jumal on kõiges, Brahman) ja polüteism (palju jumalaid jooksul religioon). Budism on ateistlik religioon, kuid seda ei eita, et jumalad on olemas, need ei ole vajalikud, kui pärast Buddha õpetustega.
Kui Siddhartha sai valgustatud, Buddha, nägi ta elu mõte. Lihtsamalt öeldes ta sai aru, kuidas elu kõik punktid töötanud. Ta tuli '' The Four Noble tõde '' See oli põhiline õpetus budismi
Kõik on ainult kannatusi! Õnn pöördub kurbus, laps vanuses ja surevad, lill turja, kui see ei satuks vett ega valgust. Mida ta tahtis, et kannatused on paratamatu nii kaua, kui meil on vaja materialismi ja nii kaua, kui te olete lõksus teadmatusest. Me armastame kedagi, kuid et inimene võib kaduda või surra. See on Buddha esimene üllas tõde. Inimeste jaoks, kes loeb seda esimest korda, see võib tunduda kummaline, kuid Buddha ei saa öelda, et seal on rõõmu elus. Ta nägi rõõmu sõbrad, perekond, kuid seda rõõmu oli lõpuks kannatavad.
Seletus Buddha esimene tõde. Desire ja janu materiaalseid asju on põhjus, soovid on alati rohkem sa tahad olla edukas, sa tahad, et jõuda tippu, soovid on uusim riietusesemeid või vidinaid. See viib eemale vaimse vabaduse, ja selle asemel sünnivad ja jätkub tsükkel reinkarnatsioon.
Lõpetamiseks kannatusi, mees peab tapma janu ja selle asemel keskenduda mõte ja mõistus. Budistid kasutavad valgust, tähendamissõna, küünal on läbi põlenud ja kustub, siis on tasuta. See riik on nn Nirvana ja on, mida iga budist soovib, riigi harmoonia ja inimloomuse mõistmiseks.
Buddha oli minu enda kogemus munk, askeet ja prints ei teadnud midagi nende eluviise viinud Nirvana. Ta asemel valis kesktee, kui ta sai valgustatud, kuidas ta nimetas "Kaheksaharulises Path" ja on just nii, nagu peaks järgima, et saavutada Nirvana.
Same-samadhi, eks meditatsiooni kontsentratsioon vaimse tugevuse ajal meditatsioone ja tugevust, et oleks võimalik keskenduda ühe mõtte.
Jooksul Hinduism ei ole sarnane õpetus Buddha. Selle asemel, õpetus religioon mõtteid atma, maailma hing, mokša, reinkarnatsioon, jne religioon pühakirja veedad. See räägib lugusid jumalate ja oma elu, kuidas nad tegelevad mõtteid ja asju. Õpetuse saada, kui algab jumalate teod ja seiklusi kõik lood. Erinevad kastid võib tähendada ka erinevaid arvamusi õpetamise vähem detail, kuid mõte, et kogu religioon on ühist kehtib kõigi järgijaid.
Jooksul Budism õpetab vanematele lastele, kes vastutab järjekindel ja distsiplineeritud meeles. Nad varsti teada, et kõik tegevused on tagajärjed, ja selles, kuidas nad saavad olla ettevaatlik. Ma kujutan ette, et lastel on suur austus ja distsipliin teistele. Palju sõltub järgivad religioonide ja Õpi algusest. Näiteks Rootsis ei ole religioon ja elu tähtsaim teema koolides ja igapäevaelu. Neile, kes järgivad religioonide me seda küsimust mängib suurt rolli oma elus. Väga religioon tähendab mõistmist, lapsed õpivad teistmoodi mõtlema elust, nad õpivad filosofeerida. Mõned noored saavad mungad ja siis võib isegi rangemaks materialismi ja kaasaegse maailma oma elus. Budistiks võib võtta ainult mõned asjad, kuid nad erinevad teistest omandit. Nad saavad kaussi ja igal hommikul nad minema kerjama toitu ilmikud, ainult vajalikud asjad võivad ilmuda. Seal on suur erinevus minu elu, ma olen religioosne, aga mitte nii, ma olen ümbritsetud nii palju muid asju. Minu usk ei põhine ranged reeglid, mida järgida. No religioon on tõenäoliselt sama mõju laste budismi ja hinduismi on. Aga ma arvan, et nad on ilusad, ei ole midagi religioon arvata, et olukord on vastupidine.
Budism on üle 400 miljoni järgijaid üle maailma. Rootsis budism on suuruselt kolmas religiooni umbes 13.000 järgijaid. Hinduism on üle miljardi järgijad, enamasti India, Sri Lanka, Nepal, Malaisia ja Indoneesia. Rootsis on umbes 5-10000 hindud.
Budism pidas naine vähem väärt, Buddha hoiatas oma jüngreid ja järgijaid naine. Aga naine jõuavad sama realiseerimise kui mees ja õppida samal oskusi. Täna on naine Bodhisattvad kes annab edasi õpetust ilmikud. Lääneriigid kultuuri mõjutavad religioonide idas.
Naised Hinduism on viletsuse elu. Hinduismis naine on pekstud ja ei ole samad õigused kui mees on. Poliitika lähenemine on see vaevalt. Mehel on suur ülemvõimu naine ja kui ta kahtlustab truudusetus ta võib piinata või tappa. Sa abielluda noored tüdrukud vanemaid mehi, sest see on olnud juba algusest traditsioon. Need sündmused on kõikjal Indias, naine peetakse koormaks mõnes. Naiste õigused on vähe ja mehed on domineeriv.
Kui Buddha suri umbes 480 f. Kr. Ta oli järgijad ja õpilased, kes levitasid tema õpetust umbes Aasias. Mõne aja pärast moodustatud kaks eri koolides budismi.
Hinajaaana on Pali ja saab tõlkida vähe universaal ja on vanim kool budismi. Sõna Hinajaaana kujundavad sõna Hina mis tähendab väikest või madal ja Yana kui käru või ringi, üks võimalus jõuda valgustatuse. Selle põhjuseks nimi on, et selles koolis väidavad, et ainult mungad ja nunnad jõuavad nirvaana. Sihtasutus peitub kogumise tekstide nimetatakse Pali Tipitakas (kolm korvi), originaal õpetus Buddha. Kaheksa õilis tõde jagada
Mungad ja võhikud on pidevas kontaktis on theravaada budism. Mungad ka edasi õpetust ilmikud ja hinnata annab ilmikute mungad asju, mida nad vajavad, et jätkata õpetamist. Sri Lanka, Kambodža, Laos, Myanmar, Tai tunnustatakse Theravada kogukonnad.
Viimasel ajal oli uue arengu budism, mahajaana. Mahajaana ehk suur ostukorv oli uue kooli. See õpetus oli, et kõik, mida saavutada nirvaana isiku poolt, kellel on juba saavutanud valgustatuse (Boddhisattva) ei tohi lahkuda maapinnale kuni nad aidanud teisi jõuda sama realiseerimiseks. See on palju väiksem kui theravaada õpetusi, kuid erinevalt Theravada ohverdama Mahayanister alkohol ja muud üksused. See suund on suures osas Lääne osaliselt Aasias Tiibeti, Jaapan, Korea ja Hiina.
Jooksul Hinduismen on põhimõtteliselt juhised marsruutide mokša. Aga need "koolid" on aga filosoofiline erinevalt budismi suundades.
See suund hõlmab tuginedes häid tegusid elu elada moraalselt ja rahumeelselt. Enamasti inimesed elavad vastavalt Ahimsa, vägivallatuse meetodit kasutatakse rahutused ajal Mahatma Gandhi katse kaotada kastisüsteemi. Sa reeglitest kinni või eluviisi religioon.
See on tihedalt seotud jumal Vishnu, et näidata oma austust ja armastust läbi ohverdusi, palvetada ja näidata oma tunnustust. Love mängib suurt rolli selles suunas. Bhakti võib omakorda olla jagatud isegi väiksemate rühmade suunas.
See suund on sarnane Hinayanan budism. Et saavutada mokša siin, siis peaks olema sügav mõistmine religiooni õpetuse ja vaimsuse, mis on umbes reinkarnatsioon ja Brahman.
Need, kes järgivad seda teed mediteerib ja loeb Vedas, et luua teadmisi enda kasuks. See teadmine on seejärel kasutatakse, kui sinust saab üks Brahman ja jõuda lõppeesmärk Hinduism ... mokša.
Järgnevalt on kooli projekte, mis tegelevad Võrdlus budism ja hinduism, või kuidagi seotud võrdlus budismi ja hinduismi.
|
OSCAR-2019
|
||
Mu emotsioonid on jätkuvalt nii tohutud, seega pean lihtsalt kohe eraldi postituse sellel teemal tegema. Nii et seekord ei mingit minu käsitööd, küll aga teiste oma :)
Alustame algusest. Peale kiiret Karnaluksi külaskäiku sõitsin Endla tänavale, et foorumi rahvaga sünnipäeva tähistada. Jõudsin kohe õige varakult - ainult Muhv ja Mareli olid toimetamas. Kasutasin kohe enda võimalust ära ja riputasin oma konkursitekid seinale. Saabus Sutsuke ja tema Põimiku kõrval minu kaks kohe kahvatusid. Sellest, kui saabus Eelika ema tütre õmmeldud tekiga, ma parem üldse ei räägi... Meie kolme teki kõrvale sai üles võidutekk! Tõeliselt suur ja ilus - Eelika polnud taset alla lasknud :)
Oma asju lahti pakkides (näidised ja tööjuhendid oli vaja ju laudadele jagada) tuli minu juurde Pisi-Pisi ja tegi mulle kohe ühe suure kalli! See oli lihtsalt nii armas :) Kalli eest võiks kohe teinegi kord sind ära mainida ;) No ja roosa teki suured puudused jäidki näitamata... Ja Marelit võiks teinekordki valeananassidega segadusse ajada :)
Saabus veel natuke rahvast ja veel natuke ning oligi käes hetk kui Mareli sõnas päeva avatuks ja Kikukas tunnistas üles, et ta hiljuti ikka korra kudus ka. Seejärel lasti meil süüa ja siis kuulutati välja parimad ja võitjad. Eks neid saab igaüks juba foorumist uurida :) Seejärel pandi meid võistlema. Mis võistlust ühed isetegijad ikka korraldavad? Eks ikka kudumise! Keegi ei saanud istuma jääda, kõik pandi kuduma. Meie võistkonna 15-ga silmaga alustatud vardal oli lõpuks küll 16 silma, kuid viimaseks me ei jäänud :) Kui minu kord kududa oli, siis käed küll värisesid... Võin ainult viidata siinkohal AmiCrafteri pildile, kus peal ma väga pingeliselt kudumas olen...
Tort oli maitsev ja peale järjekordset söömispausi tuli minu kord esineda. Tundub, et töötuba läks korda, sest kõik said rätiku peale mustri ja näpud sügelema. Kõikse parem oli kuulda, et kodus kohe jätkatakse põimimisega :) Loodan nüüd IT blogides rohkem Rootsi põimingut näha ja põnevatest mustritest isegi inspiratsiooni saada.
Põimise ajaks jäi saal ikka väga vaikseks, igaüks nokitses mõnuga oma räti kallal. Ma väga loodan, et jäite kuuldu ja nähtuga rahule ja saite mõnusa kogemuse! :) Pika jutu lõpetuseks aga mõni pilt sellest, kuidas vaikus valitses...
Järgmine kord tean paremini, kuidas õpetada ja kuidas selgitada. Sel korral jäi nii mõnigi asi hammaste taha kinni. Seega oli hea ise ka õppida. Nagu ma lubasin - varsti-varsti tuleb blogisse ka üks põhjalikum koos piltidega õpetus. Varuge ainult natuke kannatust!
See tekk sai mõtte tasandil alguse Türgi reisi ajal. Sõitsime autoga ringi ja jõudsime üks hetk "keset ei midagit." Pisike külake ja vähe rahvast. Tee ääres paar last ja siis üks naisterahvas müüs oma vaipu, laudlinasid, tekke ja mida kõike veel. Tee, millel olime, viis edasi mägedevahelisse orgu ja eks too naisterahvas üritas turistidelt raha kätte saada :) Minu käest saigi, sest silma hakkas üks ilusate peale õmmeldud paeltega laudlina. Just see paelamuster oli see, mis hinge jäi. Kauplesime, tingisime ja tundus, et lõppkokkuvõttes jäid kõik osapooled rahule :)
Tegelikult oli selle tekiga sada häda... Üks materjal sai otsa, teine polnud õiget värvi, masin andis otsad, teppimine läks untsu, harutasin kilomeetrite viisi tepinguid, õmblusmasin ei teinud uuesti koostööd, tagumine kangas jäi viltu ja harutatud tepinguaugud kõik näha, tekk jäi 1 cm võrra liiga lühikeseks, meeldiv äärepits oli 20 cm liiga lühike, pikkuselt sobiv pits jäi värvides valet värvi, narmad ei jäänud nii efektsed kui oleks tahtnud, pildid ei tulnud sellised nagu ootasin ja ....... Kahe sõnaga - LUHTUNUD unistus tuli sealt välja... Ja ausalt öeldes värve vaadates ongi need luhtunud :D
Teki jätan endale mälestuseks - kui paha tuju tuleb, siis seda tekki vaadates tuleb alati meelde, et saab veel halvemini minna :D Ja pealegi on nüüdseks mu armas õmblusmasin korras ja boonusena teada üks väga asjalik meesterahvas OÜ Kapar ja Ko-st, kelle poole järgmine kord kohe pöörduda oskan :)
Selle teki 9-ruuduplokid said kokku õmmeldud juba eelmine talv. Samuti lõikasin välja pildiruudud. Kokku ei suutnud õmmelda - liiga raske oli otsustada, kas taustaks peaks olema sinine või roheline kangas :D Paar päeva tagasi leidsin täiesti kogemata plokid teiste kangaste vahelt üles ja otsustasin lihtsalt teki valmis õmmelda.
TK Lõpetamata asjade lõpetamine on üks väga kasulik projekt! Järgmised kaks tööd on korralikult lõpetatud ja omale kasutuse leidnud. Nimekirjas järgmised on juba ette võetud ja ehk saavad samuti varsti valmis :)
Õhtul enne pulmi alustasin endale pisikese kotikese heegeldamisega. Lootsin, et saan pruutkleidis ringi lehvides käe otsas üht heegeldatud roosat kotikest hoida, aga muude toimetuste kõrvalt selleks enam aega ei jäänud. Heegeldatud sai isegi pildistamise vahepeal ja spetsiaalselt pildistamise jaoks samuti :) Siis tuli jälle argipäev ja kotike jäi lõpetamist ootama. Nüüd võtsin kätte heegeldasin need viimased read ka kotile ära. Sisuks said kommid. Materjaliks linane lõng Midara Linas.
Teiseks tööks sai pajalappide lõpetamine. Augusti alguses õmblesin pooled kokku, kuid liialt paksud jäid. Nüüd harutasin küljed lahti, võtsin ühe kihi vahelt ära ja kantisin ääred. Materjaliks vanad teksapükste sääreosad ja ruuduliseks ühe meeste triiksärgi varrukad. Ainult kandipael ja puuvillane vatiin on uued :)
Järgmiseks proovin ära lõpetada rätikute äärepitsid. Üks on valmis, 5 on jäänud :) Paar Rootsi põimingu mustrit tahaks ka õpetusena kirja panna, eks näis, millal kõik mu plaanid ellu jõuavad!
Alustasin põlle ja pajalappide õmblemist kohe kui algas TK Asjakesi kööki. Põlle sain projekti lõpuks valmis, kuid pildistamiseks enam aega ei jäänud. Pealegi olin kindlalt plaaninud ka pajalapid valmis saada, aga miskipärast ei jõudnud...
Igal juhul nüüd nad sobivad uue projekti alla - TK Lõpetamata asjade lõpetamine. Poolikute tööde kastis on jälle üks asi vähem ja mul uued pajalapid :P
Põllepaelad oleksin pidanud pikemad tegema, kuid sellel põllel enam ümber tegema ei hakka. Järgmise puhul olen targem. Ikkagi ju esimene põll ja esimene peabki aia taha minema ;)
Pajalapid on täiesti erineva suurusega. Mitte küll tahtlikult, kuid üks sai varem kokku õmmeldud ja teine alles nüüd. Ilmselgelt oli esimesel pajalapil palju suurem õmblusvaru lisatud kui ma tavaliselt teen. Kaunistuseks lisasin ema nööbikogust kaks imeilusat sügavsinist nööpi. Need on kui täpp i peal :)
Kangas pärit Helsingi poeretkelt, millest juba ammu aega tagasi kirjutasin. Plaanis seda veel lapitehnikas kasutada paari liniku jaoks.
Enne mihklipäeva tahaks aga veel hunniku töid lõpetada. Panen endale parema ülevaate saamiseks need järjest siia kirja:
1. Heegelpitsid kuuele Rootsi põiminguga kaunistatud käterätile (täna oli tubli progress - õmblesin kõikidel rätikutel ääred ära).
3. Pisike lapitekk, mida alustasin vist eelmine talv ja mille plokid vahepeal kangaste vahele ära kadusid.
Aeg on juba sealmaal, et Kaarel harjutab ka lasteaias käimist. Pisike rühm, rõõmsad ja toredad kasvatajad, vahvad lasteaiakaaslased ja muud polegi vaja! Peale varuriietekoti muidugi ;)
Aplikatsioon sai natuke vildakas, kuid loetav :) Põhikangaks linane. Auto ja tähed on padjapüüri õmblemisest ülejäägid. Üks vormelauto on veel, peab miskit muud välja mõtlema.
See heegelniidikera on juba otsas. 3 pitsi ootavad oma järjekorda rätiku külge õmblemisel. Nüüd peakski heegeldama hakkama ;)
Mõlemad puuvillased ja õmmeldud spetsiaalselt poja väikese padja jaoks. Autodega läks kohe kasutusse ja õhtul anti vormelitele musi ka. Papagoiga riide valis noormees ise poes välja (õigemini ta polnud ilma papagoita nõus poest lahkuma).... Nüüd lõpuks sai kangast kasutatav ese õmmeldud.
Tegelikult õmblesin augusti alguses 2 suurt-suurt voodilina ka. Pildile ei jõudnud neid püüda, kinkisin enne sünnipäevalapsele ära. Ja mis nendest linadest ikka pildistada. Sünnipäevalapsel oli aga tarviliku kingituse üle väga hea meel :)
Ja nüüd asja juurde! Nagu ma juba suve alguses märkisin, IT-s algas suur Lapitekikonkurs! Imeilusad tekid on kõik pildialbumis üleval, hindamiseks tuleb saata Susale sõnum oma kolme lemmikuga. Vaata siia!! Ma pole suutnud veel oma kolme lemmikut valida... Nüüd, kui olen ise paar tekki kokku pusinud, oskan juba ära vaadata kui töömahukas üks või teine tekk on. Värvide sobitamine on veel omaette kunst. Sellepärast on minu meelest eriti äge tekk nimega Garden Fence - 30 erinevat värvi kangast! Samuti Suguvõsa kokkutulek ja eelviimane tekk albumis (valeananassitehnikas). No ja siis teisest küljest on minimalistlikud tekid ka imelised - teinekord lihtsalt vähem on rohkem ;)
Ja veel - kõik, kel plaanis IT sünnipäevale tulla, valmistage üks padi ka! Sest sünnipäeval toimub padjavahetus! :P /Ütles Kadri ja läks poolikute tööde lõpetamise asemel uusi poolikuid tekitama .../
|
OSCAR-2019
|
||
Mihheil Saakašvili (sageli kasutatakse venepärast eesnime Mihhail, tuntud ka hüüdnimega Miša; gruusia keeles მიხეილ სააკაშვილი ; sündinud 21. detsembril 1967 Gruusias) on Gruusia ja Ukraina poliitik, Gruusia president aastatel 2004–2007 ja 2008–2013, Ühinenud Rahvusliku Liikumise asutaja ja juht. Alates 30. maist 2015 kuni 9. novembrini 2016 oli ta Odessa oblasti kuberner.
Saakašvili oli president Eduard Ševardnadze tagasiastumiseni viinud "rooside revolutsiooni" üks juhte ja võitis järgnenud presidendivalimised 2004. aasta 4. jaanuaril 96,25 protsentiga häältest. Astus 2007. aasta 25. novembril pärast opositsiooni meeleavalduste jõuga laialiajamist ennetähtaegselt ametist tagasi. Valiti 5. jaanuaril 2008 toimunud ennetähtaegsetel presidendivalmistel uuesti presidendiks 53,5 protsendiga häältest.
President Saakašvilit peeti sageli läänemeelseks juhiks, kes viis Gruusias läbi rea edukaid reforme, samas kritiseeriti teda autoritaarsete tendentside pärast. Poliitilised vastased on talle ette heitnud populismi, demagoogiat ja võimujanu ning süüdistanud teda valimistulemuste võltsimises.
Saakašvili lõpetas 1992. aastal Kiievi Riikliku Ülikooli rahvusvahelise õiguse erialal. 1994 sai ta õigusteaduse alal magistrikraadi New Yorgi Columbia ülikoolist ning 1995 õigusteaduse doktori (SJD) kraadi Washingtoni ülikoolist. Aastal 1995 sai ta ka diplomi rahvusvahelisest inimõiguste instituudist Strasbourgis.
Kui Saakašvili töötas 1995. aasta alguses advokaadina New Yorgi advokaadibüroos Patterson, Belknap, Webb & Tyler ja elas Central Parki ääres, võttis temaga ühendust vana sõber Gruusiast Zurab Žvania, kes president Eduard Ševardnadze ülesandel otsis noori andekaid grusiine, kes tuleksid poliitikasse. Valimistel detsembris 1995 pääsesid mõlemad Gruusia parlamenti, kandideerides Ševardnadze partei Gruusia Kodanike Liit nimekirjas.
Saakašvili tegi endale varsti nime uue valimissüsteemi, sõltumatu kohtusüsteemi ja mittepoliitilise politsei kavandamisega tegeleva parlamendikomitee esimehena. Ta sai arvamusküsitluste järgi Ševardnadze järel populaarsuselt teiseks poliitikuks Gruusias
12. oktoobril 2000 sai Saakašvili president Ševardnadze poolt ametisse nimetatud valitsuse justiitsministriks. Ta algatas Gruusia korrumpeerunud ja politiseeritud kriminaalkohtu- ja vanglate süsteemis suuri reforme, mida rahvusvahelised vaatlejad ja inimõiguste aktivistid kiitsid.
2001. aasta keskel süüdistas Saakašvili majandusminister Vano Tšhartišvilit, julgeolekuministrit Vahtang Kutateladzet ja Thbilisi politseiülemat Soso Alavidzet ebaseaduslikelt äritehingutelt teenimiselt. Nimetatud olid enesele ehitanud kallid villad. Saakašvili esitas korruptsiooni vastu võitlemiseks seaduseelnõu, mille järgi poliitikud oleksid pidanud oma sissetulekud deklareerima. President Ševardnadze ei kiitnud seda seaduseelnõud heaks. Arvatakse, et Ševardnadze ei tahtnud kaotada endale kommunistliku partei päevilt lojaalseid poliitikuid.
Saakašvili astus 5. septembril 2001 tagasi, öeldes: "Pean ebamoraalseks jääda Ševardnadze valitsuse liikmeks." Ta teatas, et korruptsioon on tunginud Gruusia valitsuse keskmesse välja ning Ševardnadzel puudub tahe sellega tegelda, ning hoiatas, et "praegune asjade käik Gruusias muudab riigi ühe-kahe aastaga kriminaalseks enklaaviks."
Saakašvili astus välja Gruusia Kodanike Liidust ja asutas oktoobris 2001 Ühinenud Rahvusliku Liikumise, kuhu pidid koonduma Gruusia reformimeelsed.
Koos Ühinenud Demokraatidega, kelle eesotsas olid nüüd Zurab Žvania ja Nino Burdžanadze, moodustas ta "laia demokraatliku alliansi". Juunis 2002 valiti ta Ühinenud Rahvusliku Liikumise ja Gruusia Tööpartei kokkuleppel Thbilisi linnavolikogu (Sakrebulo) esimeheks (faktiliselt linnapeaks). See andis talle uued võimalused valitsuse kritiseerimiseks.
Kohalikud ja rahvusvahelised vaatlejad täheldasid valimistel võltsimisi. Saakašvili kuulutas end valimiste võitjaks (seda kinnitasid sõltumatud hääletanute küsitlused) ning kutsus Gruusia kodanikke üles demonstratsioonidele Ševardnadze valitsuse vastu ning vägivallatule kodanikuallumatusele. Ühinenud Rahvuslik Liikumine ja teised opositsioonilised rühmitused nõudsid Ševardnadze kõrvaldamist ja uute valimiste läbiviimist.
Kui paistis, et Ševardnadze tahab hoolimata võltsimistest uue parlamendi kokku kutsuda, kutsus ta oma pooldajaid üles piirama parlamendihoone sisse.
20.–23. novembril toimusid Thbilisis üle 100 000 osavõtjaga massimeeleavaldused ("roosirevolutsioon"), millel esinesid kõnedega Saakašvili ja teised opositsioonitegelased. 22. novembril, kui Ševardnadze oli just alustanud parlamendi avamise kõnet, sisenes Saakašvili hoonesse ja hüüdis presidendile, et too peab tagasi astuma. 23. novembril astus Ševardnadze tagasi ja tema kohuseid täitma asus ajutiselt parlamendi spiiker Nino Burdžanadze.
Saakašvili kandideeris ennetähtaegsetel presidendivalimistel, lubades võidelda korruptsiooniga ning tõsta palku ja pensione. Ta lubas parandada suhteid välisriikidega. Läänemeelsena kavatses ta taotleda Gruusia vastuvõtmist NATO-sse ja Euroopa Liitu, rääkides ka vajadusest parandada suhteid Venemaaga.
4. jaanuaril 2004 võitis Saakašvili Gruusia ennetähtaegsed presidendivalimised, saades 96,25% häältest. Enne valimisi kardeti, et hääletajate arv ei küüni vajaliku 50 protsendini valimisõiguslikest kodanikest.
Uue presidendi suuremad probleemid olid Gruusia raske majanduslik olukord ning separatism Abhaasias, Lõuna-Osseetias ja Adžaarias.
Saakašvili seadis endale ülesande tuua Gruusia välja majanduslikust langusest, kodusõdadest ja korruptsioonist ning juhtida riik stabiilsuse ja kasvu perioodi. Ta palus abi ja investeeringuid lääneriikidelt. Saakašvii lubas parandada pingelisi suhteid Venemaaga, kuid hoiatas, et Venemaa ei tohi kohelda Gruusiat oma kolooniana ning rõhutas, et Gruusia taotleb suuremat integratsiooni Euroopaga, sest "meie koht on Euroopas".
Saakašvilile pandi väga suuri lootusi, kuigi oli ka neid, kes kahtlesid tema võimetes juhtida riiki revolutsioonijärgses olukorras.
24. jaanuaril 2004 andis Saakašvili kuningas David Ehitaja haua juures Khuthaisi lähedal Gelathi katedraalis sümboolse vande. Hoides kätt kuninga haual, ütles ta: "Seistes Davidi haua juures, peame ütlema, et Gruusia ühineb, Gruusia saab tugevaks ja me taastame tema terviklikkuse. Ma soovin, et me kõik teeksime seda koos ja ma tõotan mitte saada teile häbiks." Ta sai õnnistuse patriarh Ilja II-lt.
Saakašvili andis ametivande 25. veebruaril ja kirjutas samas alla aktile, mis kinnitas Gruusiale uue riigilipu. Tseremooniat olid vaatamas suured rahvahulgad ja väljak oli täis punavalgeid lippe. Toimus sõjaväeparaad, millel osales 1500 sõjaväelast, ründelennukite Su-25 ja helikopterite Mi-8 demonstratsioonlennud ja suurtükisaluut. Tseremoonial viibisid 24 riigi delegatsioonid, teiste seas USA riigisekretär Colin Powell ja Venemaa välisminister Igor Ivanov. Abhaasia ja Lõuna-Osseetia ei võtnud kutset vastu.
2007. aasta sügisel puhkesid Gruusias valitsusvastased meeleavaldused. Meeleavalduste lõkkelelöömises oli oluline roll Saakašvili valitsuse endisel kaitseministril Irakli Okruašvilil, kes loopis süüdistusi süütegudes alates korruptsioonist kuni mõrvadeni. Opositsioon ei olnud rahul ka võimupartei poolt läbiviidud muudatustega valimiskorras. Tuge said protestijad suurärimees Badri Patarkatsišvili meediakanalitelt. Muuhulgas oli Okruašvili presidenti süüdistanud kavas Patarkatsišvili kõrvaldada.
7. novembril otsustas valitsus juba hääbuma kippuvad meeleavaldused jõuga laiali ajada. President kuulutas välja erakorralise olukorra, sulges opositsioonilised meediakanalid. Inimõigusorganisatsioonid süüdistasid Gruusia valitsust ebaproportsionaalse jõu kasutamises, Saakašvili valitsust kritiseerisid ka senised liitlased Läänes.
Saakašvili otsustas ametist ajutiselt taanduda, kuulutas välja erakorralised presidendivalimised 5. jaanuaril 2008 ja rahvahääletuse küsimuses, millal pidada parlamendivalimised (kevadel, nagu nõudis opositsioon, või sügisel, nagu oli kavandanud võimupartei).
25. novembril peatati Saakašvili presidendivolitused, presidendi kohusetäitjaks sai Nino Burdžanadze. Opositsiooni väitel ei koheldud teisi kandidaate järgnenud valimiskampaania perioodil võimupartei nimel kandideerinud Saakašviliga võrdväärselt. Saakašvili võitis erakorralised valimised esimeses hääletusvoorus olulise edumaaga järgmise kandidaadi ees ja vannutati 20. jaanuaril 2008 teiseks ametiajaks presidendiametisse.
2008. aasta augustis andis Saakašvili pärast rida relvaintsidente käsu Tshinvali ründamiseks. Vastuseks tungisid Lõuna-Osseetiasse Venemaa väed ja puhkes lühike sõda, milles Gruusia vägedel ei õnnestunud vastu seista Venemaa, Lõuna-Osseetia ning Abhaasia vägedele. Prantsusmaa presidendi vahendusel jõudsid Gruusia ja Venemaa 6-punktise rahuplaani allakirjutamiseni, kuid augusti lõpus tunnustas Venemaa Lõuna-Osseetia ja Abhaasia iseseisvust ning ei viinud oma vägesid viimaste territooriumilt välja. Gruusia katkestas Venemaaga diplomaatilised suhted.
Venemaa president Dmitri Medvedevi väljendas peale sõda seisukohta, et Venemaa ja Gruusia suhete normaliseerumine pole võimalik, kuni Gruusiat juhib Saakašvili.
Saakašvili teine ametiaeg presidendina lõppes 2013. aastal. Põhiseaduse järgi ei saanud ta presidendiametisse kolmandat korda kandideerida. Parlament algatas 2010. aasta suvel põhiseaduse muutmise, mis lubas edaspidi presidendist suuremat võimu peaministrile. Kriitikud oletasid, et Saakašvilil oli kavatsus presidendiaja lõppedes asuda valitsuse etteotsa.
2012. aasta parlamendivalimiste eel kerkis Saakašvili juhitud Ühinenud Rahvusliku Liikumise vastu jõuliselt esile Bidžina Ivanišvili juhitud opositsiooniparteide koalitsioon Gruusia Unistus, mis võitis ka valimised. Teravalt Saakašvili vastu meelestatud opositsiooniparteid nõudsid tema ennetähtaegset ametist taandumist, kuid president püsis oma ametis siiski tähtaegsete valimisteni.
Saakašvili on abielus Terneuzenist pärit hollandlanna Sandra Roelofsiga, kellega ta tutvus enne USA-sse minekut ühel inimõiguste kursusel Prantsusmaal. Neil on kaks poega, Eduard ja Nikoloz.
Mihheil Saakašvili, Raphaël Glucksmann, "Teemaks on vabadus". Tõlkinud Mari Volens, Tänapäev, Tallinn 2009, 148 lk
|
OSCAR-2019
|
||
See artikkel on saarest; praeguse omavalitsuse kohta vaata artiklit Saaremaa vald; praeguse maakonna kohta vaata artiklit Saare maakond; varasema maakonna kohta vaata artiklit Saaremaa (maakond); teiste tähenduste kohta vaata lehelt Saaremaa (täpsustus)
Saaremaa (varem ka Kure-Saar[1]; liivi Sāme mā, läti Sāmsala, rootsi Ösel, saksa Oesel, ladina Osilia, vananorra Eysysla) on Eesti suurim saar, Sjællandi, Gotlandi ja Fyni järel pindalalt neljas saar Läänemeres.
Saaremaa pindala on 2673 km²[2]. Rannajoont on saarel 854 km[2] või 1300 km[viide?]. Saaremaal on 32 800 elanikku (2010), olles sellega Läänemere saarte seas koguni üheksandal kohal. Temast rahvarohkemad on Sjælland, Fyn, Rügen, Usedom, Lolland, Gotland, Falster ja Bornholm.
Saaremaa on üldiselt tasase pinnamoega madal saar. Saare lääneosas kerkivad jääservamoodustised Lääne-Saaremaa- ja Sõrve kõrgendik. Põhjarannikul Jaani ja Jaagarahu lademe piiril kõrgub pankrannik. Kõrgeim koht ulatub 58,8 meetrit üle merepinna.
Saaremaa üldiselt tasast pinda ilmestavad ka kümmekond muinasajast pärit maalinna. Neist Valjala, Kaarma ja Kahutsi maalinna läbimõõt on 110 ja 150 meetri vahel ja säilinud vallide kõrgus 5...10 meetrit.
Saaremaa umbes 80 järvest on valdav osa maakerke tagajärjel merest eraldunud või ka merega ühendust omavad madalad rannajärved. Kõige rohkem (ligi 20) on neid saare loodeosas Tagamõisa poolsaarel, veel ka saare kagu- ja lõunarannikul. Sageli kannavad nad nime "laht", "meri" või "abajas". Suurim seda tüüpi järv on Kuressaare lähedal paiknev kaksikjärv Mullutu-Suurlaht pindalaga 14,4 km². Need järved on enamasti riimveelised. Suvel osa taolisi järvi kuivab. Maastikuliselt peetakse Saaremaa ilusaimaks järveks Lääne-Saaremaa kõrgustiku metsasel maastikul paiknevat käärulise kaldajoone ja saarterikast Karujärve pindalaga 3,3 km².
Aluspõhja moodustavad Siluri ajastul tekkinud mitmesuguste lademete lubjakivid, merglid ja dolomiidid, mis paljanduvad pankadel, loodudel ning rohketes murdudes. Saaremaa tõuseb merest umbes 1,5–2,5 mm aastas (põhjaosa kiiremini, lõunaosa aeglasemalt). Pinnakatte moodustab enamasti rähkmoreen, klibu ning mere- ja tuiskliiv; umbes 7% Saaremaa pindalast hõlmavad sood ja rabad. Viimastes võib turbakihi paksus ulatuda kuni 2,5 meetrini. Pinnamood on tasandikuline. Mitmel pool rannikul leidub luiteid. Saaremaa õhukesed rähk- ja noored rannikumullad on looduslikult väheviljakad.
Merelise kliima ja mullastiku mitmekesisuse tõttu on saare taimestik väga rikkalik: leidub üle 900 taimeliigi (umbes 80% Eestis kasvavaist), sealhulgas endeemseid haruldasi liike nagu saaremaa robirohi, jugapuu, luuderohi, tuhkpihlakas. Saaremaale on iseloomulikud kadaka- ja sarapuu-lood, liigirikkad puisniidud ning allikasood. Metsamaad on saarel umbes 1200 km², valdavalt kasvab saarel okaspuumets.
Lääne-Saaremaa kõrgustiku edelaosas asub Viidumäe looduskaitseala. Lääne-Saaremaa on ka Eesti kõige liigirikkam ala.[3]
Saaremaa kõrgemad osad olid vabanenud Balti jääpaisjärve vee alt u 9600 aastat eKr, kuid sellele järgnenud mitmel aastatuhandetel inimesed teadaolevalt Saaremaale ei jõudnud. Vanimad leitud inimasustuse jäljed Võhma ja Pahapilli küla maadel on dateeritud mesoliitikumi ehk keskmise kiviaja lõpujärku, aastatesse 6000–4900 eKr. Esimesed saabujad olid hülgekütid, kes peatusid ajutiselt tolleagsel mererannal, veidi hiljem hakati püstitama hooajalisi laagreid viigrite küttimiseks kevadtalve perioodil.[4]
Varaneoliitikumis moodustas Saaremaa koos Hiiumaa ja Ruhnuga Narva kultuuri erilaadse alarühma, olles tekkinud ilmselt suhtelise isoleerituse tingimustes. Ainuke Saaremaal leitud tolleaegne asulakoht Kõnnus paiknes tol ajal peamise saare rannast mõne kilomeetri kaugusel pisikesel saarekesel. Aastatest 3700/3500 eKr saati iseloomustasid Saaremaa materiaalset kultuuri taas erijooned, mida iseloomustas kammkeraamika traditsioonide kokkusulamine varasema Narva kultuuri Saaremaa eripäradega. Neil klassikalise ja hilise kammkeraamika kultuuri perioodidel olid saare rannaalad ilmselt juba üsna tihedalt asustatud.[4]
Hilisneoliitikumis, alates umbes aastatest 3200–3000 eKr ilmus hilise kammkeraamika kõrvale, seda täielikult välja tõrjumata, nöörkeraamika kultuur. Sel ajal võis välja kujunema hakata ka üksikpereline asustusviis. Samaaegselt kasvas maaviljeluse osakaal, tegeldi alepõllundusega ja hakati kasvatama koduloomi, kuid esialgu ilmselt need küttimise üle veel selgelt domineerima ei hakanud.[4]
Varane pronksiaeg Saaremaa elanike jaoks suuri muutusi ei toonud ja neoliitikumis kinnistunud eluviis jätkus. Pronksesemed olid haruldased ja neid kasutati tõenäoliselt sotsiaalse staatuse sümbolitena või rituaalriistadena, samal ajal kui praktilise otstarbega tööriistu tehti endiselt kivist, puust ja luust. Asustatud oli peamiselt Kesk- ja Lääne-Saaremaa, asulakohad olid endiselt sisemaal, kõrgematel küngastel ja siseveekogude kallastel.[5]
Nooremasse pronksiaega või eelrooma rauaaega (800–400 eKr) paigutatakse viimaste uurimuste kohaselt Kaali meteoriidi langemine, mis pidi tolleaegse suhteliselt tihedalt asustatud Saaremaa elanike mällu sügava jälje jätma. Kaali järve kaldale rajati kultuskoht, mis oli poolkaares ümbritsetud paemüüriga.[5]
Eelviikingi- ja viikingiajal oli asustus Saaremaal koondunud peamiselt kõige viljakamate muldadega regioonidesse. Hilisemate perioodide ja naaberalade asustusviiside põhjal võib oletada, et leidus nii muinasmõisu, suuremaid ja väiksemaid üksiktalusid kui suuremaid ja väiksemaid külasid. Põlluharimises kasutati ilmselt kaheväljasüsteemi, kus pool põllust oli kesa all ja teisel poolel kasvatati mitut kultuuri (rukis, oder, kaer, nisu, hiljem ka talirukis). Kuna Saaremaa mullad on suhteliselt väheviljakad, siis oli majandustegevuses oluline roll ka karjakasvatusel, kala- ja hülgepüügil, merekaubandusel ning hiljem ka röövretklusel. Peamiseks importkaubaks oli ilmselt sool ja ülikkonna käsutusse minevad prestiižikaubad nagu teatud relvad, karusnahad, vürtsid, siid ja vein.[6]
Saaremaa oli muinasaja lõpul üks tihedamini asustatud ja arenenumaid piirkondi Eestis, üksikute muinaskihelkondade asemel oli tekkinud ühtne maakond ilmselt juba 11. või 12. sajandil. 11., eriti aga 12. sajandil olid tugeva ründelaevastiku rajanud muinas-saarlased Läänemere läänekaldal kardetud mereröövlid. Oletatakse, et ka Rootsi tollase pealinna Sigtuna hävitamises olid 1187. aastal tegevad saarlased. Nimetatud rüüsteretked olid muide üheks Põhjala ristisõdade põhjuseks, sest praeguste Eesti, Läti ja Venemaa aladega seotud kaupmehed tahtsid vältida röövimist.
Saxo Grammaticuse andmetel osalesid saarlased Ölandi lahingus 1170. aastal ja Novgorodi kroonika kirjeldab 1190. saarlaste Peipsile tungimist. Tolleaegse Saaremaa mõiste alla kuulusid siis ka Muhu- ja Hiiumaa, kus olid oma sadamad, isegi „sottesatama", sajad laevad, linnused ja elegantsed Karolingide riigist toodud, vahel hõbeplateeritud ja koguni signeeritud mõõgad. Nii paistis nende ühiskond hästi sõjakas võrreldes Ojamaaga, kus oldi ikka rohkem kauplejad. Tuius ja Kaali ümbruses toodeti oma rauda; loodud oli majanduslik baas, et toita rahvast, ehitada laevu ja laevastikke, mehitada ja oskuslikult juhtida malevat[7]
Muistse vabadusvõitluse ehk Läänemere idakaldale jõudnud Põhjala ristisõdade ajal 13. sajandi alguskümnenditel oli Saaremaa kõige visamalt võõrvallutajatele vastu pannud maakond. Maakond alistati alles 1227. aastal pärast mitmeid sõjaretki, mil Valjala linnuse piiramise lõpetas ristisõdijate ja muistsete saarlaste vahel sõlmitud leping (vasallileping). Seetõttu jäi Saaremaale tollal eristaatus ning nii mitmedki muistsed vanemad said arvatavasti uute maahärrade vasallideks. Saaremaast sai Saare-Lääne piiskopkonna osa.
1559. aastal omandas Taani kuningas Frederik II Saare-Lääne piiskopilt piiskopkonna, piiskop Johann V von Münchhausenilt oma vennale Holsteini hertsogile Magnusele, tingimusel, et viimane loobub oma pärandiosast Schleswigis ja Holsteinis. Piiskop Johannes loobus hertsog Magnuse kasuks ka oma Kuramaa piiskopkonnast. Liivi sõja ajal läks see Taani kuningriigi koosseisu, mille osaks jäi kuni 1645. aastani, mil Brömsebro rahuga omastas selle Rootsi. Brömsebro rahu lõpetas aastatel 1643–1645 kestnud Rootsi ja Taani vahelise sõja ülemvõimu pärast Läänemere maades. See sõda oli osa Kolmekümneaastasest sõjast, mis lõppes 1648. aastal.
Brömsebro rahuga läks Saaremaa Rootsi valduste hulka, Liivimaa ehk Läänemereprovintsidesse kuulus ka Saaremaa, mis küll säilitas teatud eriseisundi. Erinevalt teistest maakondadest oli Saaremaal oma asehaldur, Saaremaa rüütelkond, kirikuvalitsus (konsistoorium) ning Eesti- ja Liivimaast erinev maksusüsteem. Rootsi kuninganna Kristiina läänistas Saaremaa Kuressaare krahvkonna 1648. aastal krahv Magnus Gabriel De la Gardiele, kuid pärast Rootsi kuninganna Kristiina loobumist troonist 1654. aastal ja Rooma elama asumist, sai Saaremaast ja Kuressaare krahvkonnast[8] sai aastateks 1654–1689 tema elatusmaa (rootsi keeles underhallsland), mille valitsejaks oli elatusmaade kindralkuberner Seved Baath.
1710. aastal vallutas saare Põhjasõja käigus Venemaa. Saaremaa jäi eristaatusega piirkonnaks (pooleldi eraldiseisvaks provintsiks, pooleldi maakonnaks) Liivimaa kubermangus Arenburgi kreisina kuni 1917. aastani, mil see ühendati Eestimaa rahvuskubermanguga.
1840. aastatel Liivimaa kubermangus toimus sotsiaalne protestiliikumine – usuvahetusliikumine, mille käigus astus märkimisväärne osa nende alade maaelanikkonnast vene õigeusku. Usuvahetusliikumise peamiseks motiiviks on peetud talupoegade lootusi parandada oma majanduslikku olukorda, omandades maad ja saavutades mõisakoormiste kergendamise. Samuti väljendus liikumises protest baltisaksa mõisnike kontrolli all olnud luterliku kiriku vastu.
Saaremaa maakond likvideeriti 1950. aasta haldusreformiga, mil Eesti NSV-s moodustati maarajoonid. Alates 1959. aastast, mil likvideeriti Orissaare rajoon, kuulus kogu Saaremaa ala taas ühe haldusüksuse, Kingissepa rajooni alla. Saare maakond taastati 1991. aastal.
↑ 4,0 4,1 4,2 Kriiska, Aivar, Saaremaa kiviaeg kogumikus Saaremaa. 2. Ajalugu, majandus, kultuur, Koolibri 2007, lk 9–36
↑ 5,0 5,1 Mägi, Marika, Saaremaa muinasaeg 1500 eKr – 600 pKr kogumikus Saaremaa. 2. Ajalugu, majandus, kultuur, Koolibri 2007, lk 37–54
↑ Mägi, Marika, Saaremaa muinasaeg 600 – 1227 kogumikus Saaremaa. 2. Ajalugu, majandus, kultuur, Koolibri 2007, lk 55–76
|
OSCAR-2019
|
||
USA otsus kehtestada sanktsioonid kahele Türgi ministrile näitavad, et Washington suhtub Türgis kinni peetud USA pastori vabastamise nõudmisesse väga tõsiselt, ütles USA välisminister Mike Pompeo reedel.
USA teatas kolmapäeval, et kehtestab Brunsoni kinnipidamise tõttu sanktsioonid Türgi justiitsminister Abdulhamit Gülile ja siseminister Süleyman Soylule.
Pompeo kohtus reedel ka Türgi välisministri Mevlüt Çavuşoğluga ja koos üritati lahendada kahe riigi vahelist diplomaatilist kriisi.
USA välisministeeriumi pressiesindaja Heather Nauert ütles, et Pompeo ja Çavuşoğlu pidasid "konstruktiivse vestluse" Singapuris toimuva piirkondliku kohtumise kõrvalt.
"Nad arutasid mitut küsimust... Nad nõustusid jätkata katseid lahendada meie kahe riigi vahelisi küsimusi," lisas Nauert.
Türgi välisministri Çavuşoğlu sõnul ütles ta reedel kolleeg Pompeole, et USA ähvardused ja sanktsioonid tulemust ei too.
"Oleme algusest peale öelnud, et teise poole ähvardav keelekasutus ja sanktsioonid ei too mingit tulemust. Täna kordasime seda," lausus Çavuşoğlu ajakirjanikele Singapuris pärast Pompeoga kohtumist.
Põhja-Carolinast pärit 50-aastane evangeelse kiriku pastor Brunson juhtis väikest kogudust Izmiri linnas. Türgi võimud võtid mehe vahi alla 2016. aasta oktoobris süüdistatuna terrorismis ja spionaažis. Nimelt leiavad Türgi võimud, et Brunson on seotud Türgis keelustatud Kurdistani Töölisparteiga (PKK) ja islamivaimuliku Fethullah Güleniga, keda Ankara peab 2016. aasta juulis toimunud riigipöördekatse korraldajaks.
1999. aastast saadik on Erdogani kunagine liitlane Gülen elanud maapaos USA-s Pennsylvania osariigis ning Ankara on korduvalt nõudnud, et USA vaimuliku välja annaks. Washington pole seda aga teinud ja nõudnud selle asemel Güleni-vastaste süüdistuste tõendamist ning see on Ankarat märkimisväärselt ärritanud.
Brunson on olnud vahi all juba 21 kuud, kuid eelmisel nädalal võimaldati talle USA üha teravneva kriitika tõttu koduaresti. Teisipäeval aga lükkas Türgi kohus tagasi Brunsoni apellatsiooni ta kohtuprotsessi ajaks vabaks lasta.
Brunson, kes on elanud Türgis juba rohkem kui paarkümmend aastat, võib süüdimõistmise korral saada karistuseks kuni 35 aastat vabadusekaotust.
Allikate sõnul rikkus Türgi sellega USA, Iisraeli ja Türgi riigipeade tasandil sõlmitud väidetavat lepet, mille alusel pidi Iisrael vabastama türklanna Ebru Ozkani ja Türgi vabastama Brunsoni. Iisrael vabastas Ozkani juuli algul, aga Brunson on ikka vahi all.
Türgi kõrge ametnik süüdistas neljapäeval USA presidenti Donald Trumpi kahe riigi kauaaegsete lähedaste suhete ohtuseadmises sanktsioonide kehtestamisega kahele Türgi ministrile.
Türgi presidendi Recep Tayyip Erdoğani kõrge nõunik Ilnur Cevik ütles uudisteagentuurile AP antud intervjuus, et Ankara kaalub veel võimalikke vastumeetmeid, kuid soovib "minimeerida kahju".
"Kõik on väga pettunud. Keegi ei oodanud sellist käitumist kahe valitsusliikme suhtes," ütles Cevik.
"See, mida Türgi teeb, ei ole kõikide sildade põletamine, vaid ta püüab hoida silla alles ja püüab päästa seda, mis suhetest on järele jäänud," lisas ta.
"President Trump solvab Türgi kohtusüsteemi," jätkas Cevik. "Ta ütleb, et pastorit hoitakse Türgis pantvangis. Ta ei ole pantvang, ta on Türgis kohtu all."
Valge Maja pressiesindaja Sarah Huckabee Sanders kinnitas pärast sanktsioonide kehtestamist, et president Donald Trump on kolleeg Erdoganiga pastori vabastamise teema korduvalt otsesõnu tõstatanud.
Allikate sõnul uskusid asepresident Mike Pence ja välisminister Mike Pompeo veel eelmisel kuul, et neil õnnestus saada Türgilt kokkulepe Brunsoni vabastamiseks. Kui seda aga ei juhtunud, hakkasid nad kutsuma üles tugevama surve avaldamisele.
Asepresident Pence on lähedalt seotud evangeelsete kristlaste kogukonnaga ning ta on Brunsoni juhtumil juba algusest peale silma peal hoidnud ja astunud ka samme, et administratsioon teemasse tõsisemalt suhtuks.
Sisuliselt tähendavad sanktsioonid seda, et kahe ministri USA jurisdiktsiooni all olev vara külmutatakse ning USA kodanikel ja juriidilistel isikutel on üldjuhul keelatud nendega ärisuhteid omada.
Sanktsioonide ootuses langes niigi nõrgenev Türgi liir kolmapäeval USA dollari suhtes ajaloo kõige madalamale tasemele.
Üks viimasel ajal tähelepanu pälvinud märk Türgi ja USA suhete jahenemisest on see, et USA on hetkeseisuga peatanud moodsate hävituslennukite F-35 tarned Türgile. Ametlik põhjendus on, et Pentagon peab hanke jaoks esitama Kongressile veel põhjalikuma raporti, kuid samm on kindlasti seotud ka sellega, et Türgi on samaaegselt hankimas Venemaalt õhutõrjesüsteemi S-400. USA üldine põhimõte on olnud, et sõjalennukeid F-35 müüakse vaid lähedastele liitlastele ning seega on tehingu peatumisel kindlasti tugev sümboolne tähendus.
Pingeid tekitavad USA ja Türgi vahel ka suhtumine Süüria kurdidesse, keda Washington peab oma lähedaseks liitlaseks, Ankara aga PKK-ga seotud terroristideks. Samuti häirib paljuid Washingtonis ka Erdogani juhitud Türgi väidetav üha suurem lähenemine Vladimir Putini Venemaale.
|
OSCAR-2019
|
||
Kindlasti ei ole unekooli läbiviimine kohustuslik. Soovitame kaaluda leebete unekooli meetodite rakendamist juhul, kui lapsel on raskusi uinumisel (ei uinu tihtipeale 30 minuti jooksul) või ärkab öösel tihti ning seetõttu kannatab kogu pere heaolu. Soovitame hakata kujundama lapse uinumis- ja magamisharjumusi juba varakult, lähtudes kindlatest põhimõtetest. Vajadusel on abiks meie perenõustajate HEA ALGUSE konsultatsioon või koduvisiit koos järeltoetusega.
Positiivsete õhturutiinid on kõige esimene samm, mida on võimalik ette võtta rahulike ööde nimel. Eesmärgiks on luua lapsele rahulikud ja kindlad magamaminekutavad ehk rituaalid, mida ta naudib ja võtta need kasutusele õhtust õhtusse.
Unerituaalide pikkuseks võiks olla 20 minutit ja koosneda neljast või viiest erinevast rituaalist, mis pakuksid positiivset lähedustunnet nii lapsele kui vanemale ja aitaksid last järk-järgult ette valmistada rahulikuks uinumiseks. Unerituaalide abil õpib laps ennast juba ise uinumiseks ette valmistama ja kogema magamaminekut meeldiva tegevusena.
Positiivsete õhturutiinide hulka kuuluvad järgmised sammud: kindel magamaminekuaeg igal õhtul; mugav ja rahulik koosolemine; ärritavate, ergutavate ja stressi tekitavate tegevuste vältimine enne und; samas järjekorras unerituaalide kasutamine.
Ole ka ise rahulik ja võtke kogu perega eesmärgiks luua selleks ajaks rahulik ja kõigi pereliikmete jaoks meeldiv keskkond. Koos lapsega televiisori vaatamine või arvutimängude mängimine võib küll olla tore, kuid unerituaaliks see kindlasti sobilik ei ole.
Kui laps protestib magamaminekul, võib proovida tema magamapanekuks kasutada "Käpapuudutuse" meetodit. Vajadusel võib lapse võtta rahustamiseks sülle ning asetada ta rahunenult voodisse tagasi. Kui laps protestib järjekindlalt ja uni ei tule pika aja jooksul, võib võtta ta voodist välja ja panna uuesti voodisse 30 minuti - 1 tunni jooksul. Järgmisel õhtul võiks panna lapse magama 5-10 minutit varem, kui ta eelmisel õhtul uinus. Järgmistel õhtutel võib magamaminekuaega sellest ajast veel veidi varaksemaks nihutada, kuni leiate lapse jaoks sobiva aja. Hommikul tuleks äratada laps tavapärasel ajal!
Beebi uni on ebaregulaarne kolm esimest elukuud. Kohanege üksteisega vabas rütmis ning ärge püüdke vastsündinuid „treenida“. Kuna vastsündinu vajab toitmist üsna sageli, siis on arusaadav ka see, et tema uni on katkendlik, kestes sageli vaid paar tundi. Ole tema jaoks alati olemas, reageeri tema vajadustele, toida ja taga talle turvalisus ning püüa näpistada ka enda jaoks mõned lõõgastushetked.
Alates neljandast elukuust hakkavad teatud süsteemsusega arenema unerütmid. See on ka esimene võimalus unerütmi ja unetsükleid soovitud suunas mõjutada. Meie soovitame leebe unekooli meetoteid kasutada alates 6.-ndast elukuust, kui laps saab juba ka tahket toitu. Siis ei ole näljatunne segamas tema võimet öösel katkematult magada. Kui laps on juba 1 aastane, on unekooli meetodite rakendamine juba märksa raskem. Siis peab arvestama ka lapse oskusega end ise liigutada, püsti tõusta ja tralli teha. Õnneks on leebete meetodite hulgas ka selliseid, mis sobivad veidi suurematele lastele.
Kas mu laps kaalub piisavalt, et ta võiks öiseid toidukordi vähendades või nendest hoopis loobudes terve öö rahulikult magada?
Loomulikult on iga laps erinev. Enne, kui otsustate alustada leebe unekooliga, veenduge, et lapsel ei ole terviseprobleeme, mis võivad rahulikku ööund segada. Alati on hea nõu pidada oma perearstiga, kes võib vajadusel korraldada veel täiendavad terviseuuringud.
Siirdudes kahele päevaunele, nihutatakse esimest päevaund veidi edasi ning suurendatakse vajadusel esimese ja teise päevaune vahet. Selleks, et beebi ei oleks ööunne jäädes üleväsinud, nihutatakse ka ööune aega veidi varasemaks. Kõike seda tehakse järk-järgult, kuni saavutate sobiva päevakava.
Une täpne tähendus inimesele on veel ebaselge, kuid kindel on see, et uni on inimesele hädavajalik. Uuringute ja praktiliste kogemuste põhjal on teada, et unepuuduse all kannatav koolieelik võib olla rahutu, ärrituv ja keskendumishäiretega. Sageneda võivad ka õnnetusjuhtumid, sest tähelepanuvõime on nõrgenenud. Väsinud kooliõpilastel esinevad õppimis- ja keskendumisraskused. Ka õnnetus-juhtumitesse sattumise tõenäosus on suurem, kui koolieelikutel.
Unepuuduse tõttu väheneb meie võime õppida, õpitut meelde jätta, meenutada. Samuti väheneb meie võime infot vastu võtta, töödelda ja teavet taasesitada.
Magamatus mõjutab ka ainevahetust ja immuunsussüsteemi, krooniline unepuudus võib tekitada ka hormonaalseid muutusi.
Unepuudus võib olla laste füüsiliste ja käitumisprobleemide põhjustajaks. Ebapiisav uni mõjub laste toimetulekuvõimele lasteaias ja koolis, huvitegevustes ja sotsiaalsetes suhetes.
Jah, koolilaste uni ja uneprobleemid vajavad eraldi lähenemist ning pakume nõustamist ja koolitusi ka koolilaste vanematele ja koolilastega tegelevatele spetsialistidele.
NB! Väljatoodud magamisajad on soovituslikud ja võivad varieeruda, sest igal inimesel on oma individuaalne unevajadus.
|
OSCAR-2019
|
||
Minu üks lemmikuid on pelmeenivorm. Mõnusam on kui ka toorjuustu on pandud aga kõlbab ka ilma teha(siis tuleks 1 muna rohkem panna). Riivjuust oleks soovitav valida suurema rasvasisaldusega(sulab paremini kui väikese rasvasisaldusega juust).
Üks lihtne ja mugav retsept mis tuli kaasa ostes Tupperware silikoonvormi. Hea on selle retsepti puhul see, et ettevalmistusaeg on lühike aga küpsemisaeg sama mis makaronivormil ikka.
Hakkliha,tükeldatud paprika ja sibul eelnevat läbi praadida.Toored makaronid panna silikoonvormi põhja, lisada läbipraetud hakkliha.Munad, sool, Maggi ,piim omavahel läbi segada ja valada vormi.Küpsetada 200kraadi juures 30 min. ,panna peale riivjuust ja uuesti ahju veel 5 minutiks.
Eralda munakollased munavalgetest, vahusta valged suhkruga tugevaks vahuks. Sega kohupiim, munakollased, sulatatud või, piim,vanilje ja hapukoor ühtlaseks massiks, lisa soovi korral ka pestud rosinad. Sega juurde manna ja lõpuks vahustatud munavalged. Vala u 29 läbimõõduga võitatud (loputatud printsessi) vormi ja küpseta u 180°C juures 45-55 minutit.
Printsessi vorm tuleb päris täis ja vahepeal ahjus kerkib kergelt üle servagi - seega väiksemat kui 29 cm läbimõõduga vormi ei ole soovitav võtta. Jahtunult lõika tükkideks ja söö kisselli, keedise või hapukoorega.
Kui kj punktidest rääkida siis peaks olema 54,8 punkti terve vormitäis ja 1/8 punktiarv on 4,6. Seda juhul kui panna võid ainult 100 gr - päris ilma kaob ka "see õige" maitse.Piimana kasutusel 2,5% ja hapukoorgi on rasvane ning kohupiimast 1 pakk on vaniljekohupiima(5%) ja teine pakk rasvatu ning ka rosinad on sisse arvestatud( 100 gr). Kui rosinad ära jätta kj punktide arvuks 1/8le 4,3 ja tervele vormile 51,2
See retsept on Tupperware retsept aga imelihtne teha ja üks meie pere lemmikuid. Ise jätan õunad alati ära, sest sööme seda kas kisselli või vahukoorga
Segada või, suhkur, munakollased, ja vahustada. Lisada kohupiim, vahukoor, pudingupulber. Puhastada 2 õuna ja lõigata tükkideks, segada kohupiima massi sisse.
Kloppida vahule munavalged ja lisada taignale. Aseta võiga määritud ultraplus 2,0l nõusse ja küpsetada ilma kaaneta 50 minutit 180 kraadi juures.
Täidise ained omavahel segada. Korvikeste põhja õunatükid tükeldada, segu peale. Küpsetada 200 C kuni on kuldpruunid 35-40 min.
Veereta taignast kang, jaga 14 tükiks ja vajuta muffini vormi või tartalett vormi süvenditesse. Täidis sinna sisse ja kata pealt kompotipuuviljadega. Peale veidi suhkrut. 150C juures u.25 min.
Sega riivitud või tükeldatud kabatšokk , hakitud sibul ,hakitud/pressitud küüslauk ja ürdid.Puista peale riivjuust, sool ja jahu; sega ja lisa vahustatud munad ja õli ja sega .
Lõika kanaliha, 2/3 juustust ning paprika kuubikuteks, haki sisse tilli. Sega kohupiim soola, pipra ja tüümianiga ning lisa ülejäänud komponendid kohupiima hulka. Rulli taigen alusel, määri keskelt Merevaiguga, sellele tõsta täidis. Lappa taigen ümbrikuks kokku, määri munaga ja puista peale juustu. Tõsta slikoonist küpsetusalusel 200*C ahju ~pooleks tunniks.
Täna siis tegin jälle struudlit. Ja jälle pean tõdema , et sakslaste retseptid tulevad mul välja. Olen mitmeid kordi katsetanud kohalikke(st Eestis avaldatud) struudli retsepte aga ükski pole õnnestunud. Asendasin pähklid mandlilaastudega ja lisasin veidi äädikat ja panin kogu koguse vett(aga vee kogus sõltub jahust - kasutan "Kalew punast" jahu).
Jahu, õli, vesi ja äädikas tainaks segada ja sõtkuda kuni sile- läikiv tainapall tekib. Käe külge ei tohi midagi jääda. Palliks vormida ja õliga üle pintseldada ning sooja tagurpidi keeratud poti alla umbes 30 minutiks seisma jätta. Pott ikka enne vähese veega keema ajada siis saab poti ilusti kuumaks. Käterätt lauale asetada ja kergelt jahuga üle puistata. Tainas algul käte vahel ettevaatlikult välja venitada ja siis rätiku peal hästi õhukeseks rullida. Õige taigen on nii õhukeseks rullitud,et näeb ajalehte läbi taigna lugeda. Kui peaks kuskilt rebenema st auk tekkima võtta taina servast veidi ja paika sellega.
Täidis:Riivsai võiga röstida, lisada kaneel ja riivitud sidrunikoor. 1 kg õunu koorida ja puhastada seemnetest ning lõigata õhukesteks viiludeks(suured tükid lõhuvad taina). Tainale panna kõige pealt röstitud riivsai siis õunad, siis hakitud pähklid ja rosinad.Viimasena raputada peale suhkur, muidu muutub täidis liiga mahlaseks ja struudel võib minna katki(küpsemise ajal).
Taina serv tuleb jätta 3 küljest umbes 3 cm jagu täidise vabaks ning ühel pikemal küljel tuleks tühi serv jätta umbes 5cm jagu. Kui täidis on tainale pandud, tõsta 3 serva täidise peale. Juhul kui on jäänud paksemad servad siis võiks paksema osa enne ära lõigata(ei küpse hästi läbi ja jätab küpsetise tuimaks ja kõvaks) ning siis rätiku abil kokku rullida. Kui kokku on rullitud, siis asetada rätiku abil määritud ahjuplaadile(parem on panna küpsetuspaberile). Jälgida tuleb, et kinni rullitud tainaserv jääks alla st vastu ahjuplaati. Struudel määrida võiga ja panna ahju. Olen küpsetanud u 180 C juures u 40 minutit(pöördõhuga). Vahepealsel ajal mitu korda võiga pintseldada, et ilusasti kuldpruuniks küpseks. Ahjust välja võttes veelkord võiga määrida ja plaadile 20 minutiks seisma jätta. Soe struudel tuhksuhkruga üle puistata ja vastavalt soovile kas sooja või külmana serveerida.
Minu kokkamine on saanud alguse rohkem kui 15 aastat tagasi. Esimesed katsetused olid soolased toidud, peagi lisandusid ka igasugused magusad küpsetised. Oma esimesed nn tuleristsed sain Saksamaal, kus anti kätte kokaraamat ja lasti teha seda mis pähe tuli ehk mis raamatust välja valisin. Juhuse tahtel ja olude sunnil olen õppinud ka kaks aastat kokandust(lõpueksamit ei teinud ja seepärast pole ka kokk:) ), seega on selged ka selle ala mõned põhitõed.
Suvi oli kergelt öeldes natuke kiire ja töine ning puhkust kasutasin kõigeks muuks kui aias tegutsemiseks. Oh kuidas tahaks pikka suvepuhkust ...
Kindlasti on see kokkuvõte, et teaks mis oli, mida uuesti kasvatada ja mida muuta ning mis kuidas kasvas aastal 2011.
Kasvatasin enamikke köögivilju ja kõik maitse-ja ravimtaimi nii nagu ka varasematel aastatel. Isiklikud lemmikud on kurk, aeduba ja suvikõrvits ning loomulikult tomat.
Kasvuhoones olid sel aastal minimelonid ja arbuusid, lisaks kahte sorti pommu(aitähh Pillele), kollane cayenne - tegin semnetesti - seeme on rohkem kui 4 aastat vana ja ikka veel tärkas ja kandis palju ning maitse oli sügiseks oma nime õigustav :) seda isegi mu teisele poole jaoks kes suudab enamike kibepiprasorte silma pilgutamata ära süüa. Veel oli kolme sorti paprikat(San Marino, oranžid ja mingi pisike ümar-lapik)- kõik kasvatasid hästi. Parim oli San Marino - seeme oli paar-kolm aastat vana. Maha panin 8 sorti tomatit, 5 neist Inglismaalt tellitud ja üks kodumaine sort ning kaks välismaist , lisaks rohelised vorstikesed. Meeldisid viimased(aitähh Pillele!) ja maitselt olid hääd veel Red Zebra viljad aga nende nahk oli kõva st ebamugav süüa, samas transporti kannataks need suurepäraselt - kahju, et pidin neid ainult kasvuhoonest tuppa viima. Maitselt olid veel hääd mingid kus nimes sisaldus Ukraina. Kui tomatisemneid mahapannes teadsin, et mul on kollased kirsstomatid siis hiljem kui viljad valmima hakkasid avastasin lisaks kollastele ka punased kirsstomatid - täpselt sama kujuga kui kollased aga kuidas nad sellised olid nagu olid ma ei tea. Iga taim oli algusest peale nimega ja nii olid nad mul ka kasvuhoones st igas potis oli nimesilt. Järgmiseks aastaks: tahan uuesti seda tavalist rohelist tomatit, Monymaker´t, härjasüdant ja tavalist kollast(mitte pirni ega ploomi kujuga).
Peenrale olen igal aastal kasvama pannud sibulat - vähemalt kolme sorti(tavaline kollane, punane ja valge koorega, mõnikord ka šalotti), porrut, porgandit(meeldib lilla ja valge, saksa mingi punane mis ei ole Nantes tüüpi) pastinaaki, peterselli, salatit(tammelehe, tavaline ja punaste servadega) lisaks jaapani kapsad- mida kasvatame vist juba viimased 8 aastat(Sperli seeme) ja on meie lemmikud, spinatit, hernest(lastele suvel ja suhkruhernest talveks külmutusse - hää woki toitudesse lisada), punast peeti. Seda viimast olen nüüd kaks viimast aastat kasvatanud pikliku variandina ja olen ääretult rahul, sort oli vist Cylinder ja Leedu seemned. Kurk on olnud avamaal ja meeldib Melody aga ka Dirigent on päris hää. Välimus on üsna ühesugune aga tundub, et Melody kurgid ei kasva nii suureks kui mõni siiski lehe varju jääb korjamise ajal. Lisaks on igal aastal aias suvikõrvitsad - roheline, kollane või siis rohelise asemel triibuline. Paar aastat kasvatasin ka patissone aga .. kasvataks uuesti kui leiaks retsepte mida proovida( öeldakse, et sobib suvikõrvitsa asemel kasutada aga minu meelest pole see see "õige").
Paar viimast aastat on lisaks suvikõrvitsatele olnud kasvamas ka õlikõrvitsad ja tavaline kõrvits. Esimese viljaliha ei meeldi eriti aga seemned on hääd :) ja teine oli sel aastal super! Imeliselt kollane, salat nägi nii ilus välja.
Viljapuud ja marjapõõsad. Meie vanemad õunapuud sel aastal puhkasid st igal õunapuul oli mõni õun peal aga ainult maitsmiseks. Noortest andsid kaks puud väga viisaka saagi st sain enamuse oma õunakookidest siiski nende viljadega tehtud(hilisemad koogid juba ämma õuntest) ja süüa sai ka, mitte küll palju aga siiski rohkem kui vanadelt puudelt.
Meie kaks noort pirnipuud, millest ühe latv talvel ära murdunud oli tegid üllatuse - mõlemad puud olid õisi ja hiljem pirne nii täis, et pidime igat oksa toestama. Mõlemad pirnid on hilised st mingil hetkel tuleb leida varane pirn mis sobiks nendega kokku (tolmeldamine jms).
Ploomidel olid kevadel üsna vähe õisi aga arvestades seda kui palju nad olid eelneval aastal kandnud siis ime, et üldse midagi oli ... . Eelmisel aastal olin saanud kahe puu pealt u üheksa 30 liitrist ämbritäit ploome. Üks puu siis siniste viljadega milledest on hea teha kompotti ja tumedat moosi ning teine meenutab Emma Lepermanni aga pole teps mitte see. Viljad on punaka nahaga ja sisu kuldkollane ning aeg-ajalt tekib tunne, et vili on juba puu otsas suhkrustunud , nii magusad on need.
Aprikoosipuu oli sel aastal puhkusel st nägime kevadel küll mõnda õit aga vilju ei näinud enam .. ja ei olnud öökülmasid siis kui õitses.
Lamarcki toompihlaka marjade eest käib meil lindudega võistlus kes kui kiiresti suudab süüa .. ehk piltlikult:linde ei hirmuta minema ka see kui inimene on ühel pool põõsast ja lind põõsas sees.
Sõstraid on meil järgmiselt: 2 punast, 4 musta ja 4 valget(eemal majast, mesilaste juures). Punased ja mustad sõstrad on lindude meelevallas st me ei ole võrke peale pannud ja ilma nendeta söövad linnud need lihtsalt ära. Ju olid nad näljas peale maasikahooaega mis neist sel aastal piinarikkalt(loe:paar üksikut maasikat millel noka jälg oli) möödus st kõik maasikad olid korralikult võrguga kaetud ja neil ei õnnestunud kahju tekitada (võrreldes varasemate aastatega). Varasemate aastate osaliselt võrguga katmine ja helkivate cd-plaatide riputamine ei andnud kokkuvõttes nii head tulemust kui täielik võrgutamine . Kokku saime sõstraid niipalju, et sain punaseid külmutusse panna ja ülejäänud mahlaks aurutada - laste üks lemmikuid mahlasid kui suhkrut piisavalt on.
Viinamarjad olid tublid sel aastal(aga mitte nii tublid kui aasta varem). Saime mõne liitri viinamarjamahla oma sinistest viinamarjadest (Zilga), lisaks saime esimest korda maitsta Sommerset Seedless´i ja ühe pisikesi rohelisi viimarju kasvatava taime marju. Olid teised veel pisikesed aga loodetavasti on järgmisel aastal juba suuremad. Peab igaks juhuks veel mainima, et kasvatame viinamarju avamaal st üsna varjulises kohas aga mitte maja seina ääres.
Vaarikad on meil olnud ühe koha peal nüüdseks üheksa aastat ja tegime algust eelmisel aastal nende ümber asustamisega. Millegipärast saime vanast ja poole väiksemast istandikust(u 30 taime) peaaegu samapalju marju kui aasta tagasi. Äkki järgmine aasta on uus istandik tublim.
Kultuurmurakas on minu meelest mõtetus ... õied on ilusad, mesilastele meeldib, kõik on tore aga millal on see mari valmis ? Seda ei ole ma veel ära tabanud.
Vampel on põnev mari ja meeldib uutest marjadest kõige rohkem .. kui tal ei oleks niiiiii pikkasid kasve. Pole tihanud siiani neid ära lõigata, äkki peaks?
Lilled ja ilutaimed on viimasel paaril aastal unarusse jäänud :( Aega on vähe ja olen hakanud vähendama lillepeenraid. Aias on olnud pojengid, neid oleme enda teada kaks sorti juurde ostnud aga .. millegipärast on ainult üks oma õisi näidanud.
Meie maha põlenud kodu vundamendile istutasin mõned aastad tagasi roose, neid on u 10-13 kokku. Mõnel taimel kasv on olnud sordile mitteomane st ostetud madalad pargiroosid on visanud kasvatada varsi mille pikkus ulatus minu silmade kõrgusele ...ok, olen päkapikk oma 1.65 kasvuga aga ikkagi natike liiga pikad need varred ja ma suudan siiani kummarduda, et roosilõhna nautida. Väetanud ei ole ma neid roose kunagi, usun et tuhk on piisav väetis.
Meie rodopeenar peab vastu veel . Seal on viis tavalist rodot ja üks heitlehine rodo. Oleme peenrasse lisaks pannud kultuurpohlad ja mustikad kasvama ... vaatame mis toimuma hakkab, kas saavad omavahel läbi. Pohlad on meil üsna noored veel st 2 aastat nüüdseks aga mustikad on ca 5-6 aastat kasvanud. Mõnus on niisama noppida kuigi jah, suu jääb puhtaks. Samas on hea vaadata millal tasub metsa minna mustikale.
Üks mu lemmikuid suvistest lilledest on päevakübar või oli ta siilikübar .. vist ikka see teine :) ühesõnaga tuntuim on see roosa . Sel kevadel panin kasvama ühed kollaks-pruuni õiega taimed, lisaks kui kõik hästi läheb saan mõne põneva isendi veel järgmisel või ülejärgmisel aastal. Põnevaks pean punaseid värve neil lilledel.
Teine ja tegelikult minu täielik lemmik on päevaliilia. Need õied on võrratud ja nad on nii vastupidavad (siinkohal võib vastu vaielda aga olen teinud igasugu trikke ja siiani kasvavad ja paljunevad ..). Piltidel on kõik erinevad sordid, kuigi keskmised tunduvad väga sarnased olema siis on neil toonivahe ja sordinimi oli ka erinev. Võrdlus hea kuna kasvavad kõrvuti.
Kuigi olen endale lubanud, et uusi taimi omale ei osta ega tee rohevahetust siis ometigi on mulle tekkinud ja kardan, et tekib veelgi hostasid. Sama lugu on ka iiristega. Viimased on hakanud meeldima just viimastel aastatel . Õnneks ei ole Eestis palju neid sort mis mulle kohe väga meeldiks ja välismaalt tellimise jaoks olen piisaval laisk .
Ronivatest taimedest on meil metsviinapuu ja lõhnav kuslapuu . Tanguutia elulõng meil vastu ei pidanud kuigi öeldi, et on parem kui sidrunväänik - läksime tegelikult viimast ostma/küsima aga ...
Lõhnavaid kuslapuusid tahaks veel aga ... ma ei oska välja mõelda kuhu oleks mõistlik panna kasvama .
Põõsastest on mu lemmikuks ebajasmiin, meil on täidisõieline ja ta meeldib mulle lõhna pärast, meeldiks ka mõni lihtõieline aga olemas on praeguseks täidisõieline.. See lõhn suveõhtutel on võrratu. Kevadel õitseb veel ääretult ilusti väike mandlipuu. Sel aastal lõikasin põõsa tagasi u 30-40 cm peale. Vaatak,s kas solvus või hakkab uuesti õitsema järgmisel kevadel. Lisaks on veel mõned hortensiad. Nende kasvukohad vajavad kindlasti ülevaatamist. Ja siis on veel läiklehine mahoonia"Apollo" mis on viimastel aastatel end hästi tundnud ehk põõsas on hakkanud laiutama.
Ja veel: üsna tähelepandamatud on sirelid. Ainult kevadel ja suve alguses kui nad õitsevad on nende ilu ahhetamapanev. Meil on kolm erinevat värvitooni täidisõielisi sireleid. Neist heledaima õiekobarad võivad olla nii suured, et painutavad oksad käeulatusse. Ladvad on sel põõsal no oma 2,5-3m kõrgusel muidu.
Aiahooaja lõpetasin sel aastal pastinaakide maast ära korjamisega 18.12.11 ehk siis nädal enne jõule . Tavaliselt on viimasteks töödeks aias olnud tulbisibulate ja küüslaukude mahapanek ning rooside katmine. Sel aastal ei ole roose veel katma hakanud. 26.12 käisin maitsetaimede peenras ja võtsin enam-vähem viimased melissilehed ning tegin teed :) . Tüümiani, majorani, aedruuti ja lehtpeterselli saan veel mõnda aega peenrast korjata kui temperatuur alla nulli mitmeks päevaks ei jää - siiani pole seda veel juhtunud ja kõik on nii roheline veel. Huvitav kas hapuoblikat võiks ka võtta peenrast ... tunduvad noored lehed olevat..
Aga vaadates pilte mida selle sügise jooksul olen teinud ja mis mingigi mulje jätnud on siis siin on üks neist kookidest mis läheb kordamisele. See kook ei olnud mitte ainult hää vaid selle sügise parim õunakook! Ja seekord ei olnud vaniljekaste see mis mõmisema pani( .. ja just seda see kaste koos õunakoogiga tavaliselt teeb minuga). Vaniljekastme tegemisel lähen kergema vastupanu teed ja teen keedetavat vaniljekastet st pulber, piim ja suhkur.
Sulata või, sega jahu tordipulbriga ja seejärel sulatatud võiga. Kasuta vormis küpsetuspaberit või määri lahtikäiva vormi põhi ja ääred võiga. Jaota tainas ühtlaselt põhjale, pane peale rosinad ja puhastatud - viilutatud õunad ning puista peale kaneeli. Küpseta 180 kraadises ahjus u 10 minutit.
Vahusta kollased ja valged koos suhkruga tugevamaks kreemiseks vahuks ja lisa jahu-kartulijahu segu. Sega ettevaatlikult kuni enam jahutükke ei tundu olevat. Kata küpsenud õunad munavahuga. Küpseta veel umbes 30-40 minutit.
Kui juba asusin katsetama uusi retsepte siis proovisin veel ühte. Oli küll sarnane varasemale kasutuses olnud retseptile aga õli kogus retseptis oli väiksem ja uuenduseks oli pruun suhkur.
Kas asi oli nüüd šokolaadis millega kooki kaunistasin või mitte aga igal juhul maitses kook teistmoodi kui mu vana porgandikook.
Suhkur munaga kreemjaks vahuks segada, lisada õli, piim, kaneel ja sool. Järgmisena lisada pähklid, porgandid ja viimasena jahu küpsetuspulbriga. Kallata rasvainega määritud vormi või küpsetuspaberiga kaetud vormi. Kasutan esimest varianti ja küpsetan 165 kraadises ahjus u 1 tund.
Kui on sai mida saab ise viiludeks lõigata siis 2,5 cm viilud lõigata ja teha keskele pealt poolt sisselõige, et 1 teelusikatäis toorjuustu-moosisegu sisse mahuks. Kui kasutada viilutatud saia siis panna 1 tl segu kahe viilu vahele ja kergelt kokku suruda, ettevaatust - välja ei tohiks midagi suruda.
|
OSCAR-2019
|
||
… ilmus lõpuks ära Haapsalu salli raamat, millesse kirjutasin ühe peatüki ja milles esinen tervelt kahe pildi peal. Et raamat on ilmunud, siis loodetavasti ei pahanda lugupeetud väljaandjad mu peale, kui selle tarbeks tehtud ilusad pildid nüüd ka blogisse üles panen.
Ja see pilt, mis illustreerib viljapeakirja, illustreerib ühtlasi ka seda, et Haapsalus on alati tuul:
Ja ma tänan südamest Saarakirja ning Anu Pinki, kes tegi mulle väga toreda üllatuse: sain kingiks sellesama raamatu. Ma ei osanud seda oodatagi – leping selleks ju ei kohustanud, ma olin oma honorari saanud ja noh… See oli väga ilus tegu, väga armas kingitus, tõesti suur aitäh!
Vahepealsete kirjatööde kohta veel – lõpuks suutsin ära lõpetada Iloni Imedemaale mõeldud suviste näidendite tsükli! Viimasega neist nägin kurja vaeva, tõepoolest, ületasin kõik tähtajad, sest lihtsalt ei tulnud ega tulnud enam midagi pähe… kuni praktiliselt kaheteistkümnendal tunnil siiski haudusin loo välja.
Esimese kahe näidendiga ei olnud üldse probleemi. Mured hakkasid alates kolmandast näidendist, sest tingimused ahenesid. Nimelt olid nemad mult tellinud ühe pika ja kolm lühemat näidendit lastele. Teemaks laste mängud ja suhtlemine ja muidu-olemine, ja et saaks neid õues mängida, ja et mõnes neist saaks kasutada suurt lastesõbralikku koera (dogi Tiinat). Ja siis ma mõtlesin välja kahe pere lapsed, kes päevast päeva koos mängivad: 8-aastase Kaivo, kes on suur asjade väljamõtleja ja kellel on tihtilugu raskusi fantaasia eristamisega päriselust; tema 7-aastase venna Peetri ja tolle kaksikõe Mai. Peeter järgib enamuse ajast suurt autoriteeti vanemat venda, aga Mai on juba sutsu kriitilisema meelega ning rohkem kahe jalaga maa peal. Selle kolmiku püsiv mängukaaslane on 7-aastane naabritüdruk Jaana, kes on selline riukaid täis kõva natuur, kes mõnikord justkui omaette “grupeeringu” moodustaval naabrilaste-kambal endale sugugi pähe ei lase istuda (noh, nagu ikka vahel juhtub, et on “meie” ja “nemad”, ja vahel tuleb ju meelde, et vot meie oleme ühe pere lapsed ja tema ei ole jne).
Esimene näidend, täispikk, mida etendatakse juba avamisel, räägib sellest, kuidas mereröövlimängu käigus vaene Jaana vangi võetakse ja mis siis edasi saab. Noh, et mängu käigus võivad asjad vahel ka viltu minna. Aga ma juba ütlesin, et Jaana on nutikas ja lõpp tuleb ikka tore. Teises näidendis süüakse sõnajalaõis ära ja hakatakse enda arust mõistma lindude ja loomade keelt. Konflikt tekib kurja maailmaga, kes ütleb, et ära söödi hoopis jaaniussike ja ärgu lollike siin arvaku midagi oma iselaadsetest võimetest. Siis saab laps muidugi väga kurvaks, aga nagu loole kohane, laheneb seegi konflikt päris õnnelikult ja kõik osapooled jäävad rahule.
Aga edasi läks lugu keeruliseks, sest ülejäänud näidendid pidid hõlvama ainult 3 tegelast, ja soovitavalt nii, et mõlemal korral teine pool komplektist. St mõlemal näidendil erinevad tegelased, aga muidu ikka samad lapsed ja täiskasvanud, kes kahes esimeseski. Lihtsalt selleks, et tihedas esinemisgraafikus oleks võimalus vaheldumisi poole grupiga välja tulla. Aga kolme tegelasega lastenäidend? Oi-oi-oi. Sobivat intriigi välja mõelda on kohutavalt keeruline. Kompositsioon tahab kõvasti nuputamist, et sündmustik igavaks ja üheplaaniliseks ei jääks. Rääkimata sellest, et on suur oht pikkade dialoogide tekkimiseks, mida laps ei jaksa lihtsalt kuulata. Nii et ma olin päris hädas. Aga hakkama sain.
Esimeses sellises figureerivad lastest Peeter ja Mai ning täiskasvanutest nende tädi, kes vahepeal viis aastat on Inglismaal õppimas olnud ja keda lapsed sellepärast õieti ei mäletagi. Aga lugu ongi selline, et Kaivo on laagris ja Jaana oma vanemate juures, Peetri ja Mai vanemad on sama päeva hommikul reisile sõitnud ja õhtupoolikuse rongiga peaks lapsi hoidma tulema nende tädi. Peeter ja Mai mängivad siis oodates üht oma vana mängu, mille nimi on “Kuri tädi” ja mille sisu on selline, et üks lastest on orb ja teine on tema kuri tädi, kes vaheldumisi tahab last panna vangi ja lastekodusse, kui see tema heaks küllalt hästi orjatööd ei tee. Mängivad, ja siis tuleb neile pähe, et äkki nüüd see tädi, kes tuleb, ongi sihuke kuri tädi. Et mis siis saab. Ja siis nad peavad kavalat sõjaplaani ja asuvad tegutsema, et kurja tädi salaplaani nurjata.
Ja see viimane tükk, millega ma kõige rohkem vaeva nägin, räägib sellest, kuidas Kaivo mõtleb, et tal õnnestub Jaana ära lollitada ühe ufojutuga… Algul õnnestubki, aga siis teeb Jaana talle palju peenemalt tagasi. Nalja saab ka. Ott luges ja ütles, et meenutab oma laadilt neid Vahtramäe Emili tempe.
Igatahes mul on hea meel, et see töö valmis sai. Ülehomme ongi Iloni Imedemaa avamine. Olen kohe põnevil. Võib-olla suhtun ma sellesse kõigesse ülemäära isiklikult, aga mõnes mõttes mul on hirmus hea meel, et asi, mille peale ma kunagi 10 aastat tagasi mõtlesin, ongi lõpuks teoks saanud. Ma ei tea, võib-olla oligi selle asja algus minu poolt lendulastud mõte? Sest ma isegi kirjutasin sellest kunagi Lääne Elus, siis, kui Ilon Wikland kinkis oma tööde kollektsiooni Läänemaa muuseumile ja seda hakati eksponeerima muuseumist üle tee asuvas tookordse perekonnaseisuameti majas. Aasta siis oli 2004.
On väga ja väga tore, et lõpuks on liha luudele võtmas mõtteskelett Ilon Wiklandi muuseumi asjus. Kuna oma ülikooliõpingute ajal uurisin põhjalikumalt Eesti lastekirjanduse illustreerimist ja end sellele tööle pühendanud olulisemaid kunstnikke, käsitlesin paaris seminaritöös Ilon Wiklandi loomingu seotust tema Haapsalu-lapsepõlvega ja mõte tema elule ja tööle pühendatud muuseumist või teemapargist hakkas mind kummitama juba siis, 1990-ndatel aastatel. Nüüd on mul põhjust rõõmuga tervitada Kooli tänava kaunisse perekonnaseisumajja kavandatavat Ilon Wiklandi loomingu püsiekspositsiooni. Seepärast tahaksin praegu, kui asi on alles planeerimisjärgus, lisada ka omapoolse nägemuse sellest, kuidas oleks võimalik see ekspositsioon kompleksselt ja mitmekülgselt mõjuma panna, kasutades optimaalselt ära kõik huvitava ja köitva, mida suurmeistri elu ja loometöö meile pakub.
Kahtlemata on Ilon Wikland maailma kuulsaim haapsallane. Teda teavad ja ta pilte tunnevad mitte ainult eestlased, vaid kõik Euroopa endised ja praegused lapsed, kes Astrid Lindgreni vahvatesse raamatutesse kiindunud on olnud. Haapsalu olevik ja tulevik on seotud sanatooriumi ning turismiga, meie rahumeelse väikelinnamiljöö juures sageli ka pereturismiga. Mis omakorda tähendab, et oma elutöö lastele pühendanud Ilon Wiklandi muuseum peaks samuti, kasvõi osaliselt, olema pühendatud just lastele. Kardan, et lapsi üksnes pildiväljapanekuga ei köida. Oleks vaja leida täiendavaid ideid ning võimalusi, kujundamaks loodav muuseum atraktiivseks ka väiksematele ja suurematele lastele. Aga kuidas? Vastus ju lihtne: võttes aluseks Ilon Wiklandi loomingu. Kunstnik ise annab meile spikri.
Siinkohal jaotaksin selle kompleks-muuseumi juures rakendatavad detailid nelja rühma: kunstniku biograafia, tema kujutatud lapsepõlvemiljöö omaaegses Haapsalus, tema pildilooming, tema kujustatud tegelastega seotu. Kahjuks ei tea ma, mitu ruumi kõnealuse maja alumisel korrusel muuseumi käsutusse antakse. Eeldan siiski, et neid on mitu, ehk kolm-neli. Sellest piisab.
Kõigepealt muidugi see, mis kõnealuse projekti puhul juba välja mõeldud on: Ilon Wiklandi piltide kollektsioon. Kuid kas peaks need üles riputama galeriiomastes tühjades steriilselt valgustatud ruumides? Pigem ehk mitte. Minu nägemuses võiks selle ekspositsiooniga ühenduses seista raamatus „Pikk-pikk teekond“ kujutatud kodumiljöö vanaema majas. See tähendab, et ruumid poleks mitte lihtsalt ruumid, vaid toad, sisustatud sõjaeelse mööbli ja olmedetailidega, akendel ees vanaema-aegsed puuvillased käsitöökardinad, sohval tikitud padjad, köögis seesama ümmargune laud, mis peaaegu meil kõigil vanaema juurest meeles on, Lutheri toolid jms. Ühesõnaga, 30. aastate keskklassi kodu. Toolidel ja sohval peaks ka istuda tohtima, väiksema grupi külastuse korral võiks olla mõeldav köögilaua ümber piparmündi- või vaarikavarreteed juua. Ja seintel pildid, palju Ilon Wiklandi pilte, mõjuma pandud tagasihoidlike kohtvalgustite abil, mis üldmiljöö hubasust ei tapaks. Ehk on võimalik üles leida mõningaid Ilon Wiklandi lapsepõlve või tema vanaema-vanaisa eluga seotud tarbe- ja mälestusesemeid, fotosid, laps-Iloni reisikohvrike, millega ta omal ajal Haapsallu saabus või tormisel sügisööl paati istus? Neidki saaks samas sundimatus koduses interjööris eksponeerida, need lisaksid sellele muuseumile palju väärtust. Selline vanaaegse koduna kujundatud isikumuuseum köidaks külalisi, sealhulgas lapsi rohkem kui lihtsalt pildinäitus. Haapsalu jaoks on muidugi ka kõnealune ajastu kui selline tähtis: sel ajal oli ju Haapsalu suvituslinnana oma õitsengu tipus ja soe tagasivaade kahe ilmasõja vahelisse rahulikku idüllilisse aega, mil usuti Euroopa I maailmasõjast õppust võtnud olevat, looks sugugi mitte ainult eakates muuseumikülastajates kauni nostalgilise emotsiooni.
Sellel kaunil vanal majal on olemas ka hoov, tõsi küll, see pole suur, kuid siiski on võimalik seegi rakendada Ilon Wiklani muuseumi teenistusse. Ja sellegi juures võiks järgida kunstniku loodud lapsepõlvemaastikke. Suurt Bullerbyt sinna ehitada pole mõtet, küll võiks aga seda haljastades ja kujundades malli võtta Lärmisepa tänava või Jaanikingu laste koduõuest, mis piltidel kujutatud. Suured vanad puud on seal juba olemas, ja Ilon Wiklandi lapsepõlve aegset koduõue tüüphaljastust pole kulukas luua. Seal oleks kindlasti koht ka pehmele murule, jorjenitele ja pojengidele lillepeenras, paarile puust kiigele, pingile-aialauakesele. Ja krundi tagaotsas võiksid lapsed oma käega sõstrapõõsas või vaarikavõsas marju suhu panna, täpselt samamoodi, nagu Ilon Wikland oma raamatus „Pikk-pikk teekond“ seda näitab. Ühtlasi oleks kogu see ilu ka perekonnaseisuameti teenistuses, mis maja ülakorrusele mõneks ajaks alles pidavat jääma. Ehk leiduks nii mõnigi pruutpaar, kes sooviks oma abielu registreerimida kaunis õues õitsva sireli all.
Ja sellise inter- ning eksterjööri korral saaks selles muuseumis mõnikord ka üritusi korraldada, võib-olla koostöös See Teatri või Randlasega, kust tuleks suvisel pühapäevahommikul Madlike kuuri katusele julguskõndi harrastama või Mia täisid tõrjuma, kust aeg-ajalt Karlsson sinna lendaks Majasokku tirriteerima, kust põgeneks kodust ära mõni Lota ja kust laps-Ilon mõnel süngel sügisõhtul oma külalised lossiparki kummitust vaatama viiks. Ja mõnel eriti huvitaval erakorralisel juhul võiks olla lastel seal õues võimalus näha ka terveks ravitud hobust, kelle sõjavägi laps-Ilonilt ära võttis, ehk temaga ka raekojaesises pargis paar tiiru sõita? Või paitada musta-valgekirjut sõbralikku koera Sammelit?
Ühesõnaga, tugeva tahtmise ja erinevate asutuste hea koostöö korral oleks loodavasse Wiklandi-muuseumi võimalik luua täisväärtuslik Iloni aed või Wiklandia. Mänguväljak lasteraamatukogu õuel seda uhket eesmärki kahjuks ju ei täida, sest seos Ilon Wiklandiga jääb seal hoomamatuks ka täiskasvanutele, mis veel lastest rääkida.
Loomulikult ei saa Läänemaa Muuseumi kogu selle kompleksiga tegelemisel ülekohtuselt omapead jätta, sest siis tulekski sellest projektist lihtsalt ekspositsioon – nagu praegu vist kavandataksegi. Selline koht vajab võimekat ja ainult sellele pühendunud, organiseerimisvõimelist, lapsi, loomi ja lilli armastavat ning Ilon Wiklandi elutööga hästi kursis olevat perenaist. Miks mitte pikas triibulises kleidis, krunni ja põllega – nagu Jaanikingu Alva või Madlikese ema. Aga see on juba kõige ülejäänuga kaasnev detailike. Oluline on see, et sellise koha rajamine, sisustamine, haljastamine, perenaise palkamine ja ürituste organiseerimine nõuab palju tahtmist ja ka raha. Arvan, et rohkem vast ikka tahtmist, sest hea tahtmise ja eluterve nutikuse koosmõjul on võimalik ka kulusid minimeerida. Muru rajada on võimalik näiteks ka talgute korras, „esimese vabariigi“ aegseid esemeid ja sisustust koguda ka annetustena jms. Palju sõltub selgitustööst linnakodanike hulgas.
Arvan, et Ilon Wikland on meie linnale nii tähtis isik, et kui temaga seoses siia midagi luua, siis juba põhjalikult ja mitmekülgselt. Ka aitaks suure illustraatori elu ja loomingu erinevate detailide väljamängimine tunduvalt kaasa Haapsalu populariseerimisele. Selline multifunktsionaalne Ilon Wiklandi muuseum-kompleks kujuneks üheks siinseks turismimagnetiks ja täidaks oma eesmärki näiteks ka Ilon Wiklandi kui Haapsalu linna aukodaniku loo põlistamisel märksa paremini kui Ilon Wiklandi tööde galerii.
No ja vaata kui toredasti on kõik läinud. Nüüd sain ise selle projekti jaoks ka näidendeid kirjutada.
Üleeile, enne kui uuesti sajule keeras, tegin aias rea pilte jälle. Ja neid arvutisse tõmmates leidsin, et olen ise ka kogu aeg jahmunud sellest, millises muutumises on aed kogu aeg. Ainult nädal-kaks, ja juba on pilt mingist kohast hoopis teine.
Näiteks siin teemas üpris väheütlev idapeenar on praeguse seisuga muutunud tõeliseks klounaadiks, kui samamoodi pika jooksu otsast vaadata:
Ja sellessamas eelmise viite teema teine pilt on nüüd niisugune, kuigi jah, rohkem vasaku nurga alt:
Mis veel? Noh, enne kui roosid õieti alustada on jõudnud, arvavad sõrmkübarad ja muud mügarad, et see peenar on nende oma:
Lõpuks õitseb ka minu aia ainus vana pojeng, ja ta teeb seda koos inkarvilleaga (mis ei olnud tegelikult päris nii mõeldud):
Kunagi kevade poole käis Kodu Kauniks foorumis aianduse all kõva vaidlus selle üle, kas põisenela õitel on dekoratiivset väärtust või ei ole mitte. Ma siis see aasta vaatasin spetsiaalselt järele ja arvan, et on.
Kiviktaimla tünni ümber õitseb suve saabudes rõõmsalt edasi, mis oligi mu eesmärk – kuigi targad vanainimesed kunagi, kui ma seda kiviktaimlaköksi siia rajasin, hoiatasid mind elutargalt, et kiviktaimla õitseb kevadel ära ja siis ongi kogu aastaks kõik. Et ei tasu nagu jändamist. Ma ei uskunud neid.
Nojah, ja kui ma siis olin aiale fotokaga ringi peale teinud ning naasin oma kohvitassi ja majaesise pingikese juurde, et natuke enne muude toimetuste juurde ruttamist veel istuda, siis…
Minu Vanamees, Vana Pahur Paks Penskar Ints on kindel, et selle pingi tegi papa just temale. Ta saab muide augusti algul 13 aastat vanaks, nii et juba sellepärast annan ma talle paljugi andeks. Ka selle veendumuse. Ja lähen joon oma kohvi lõpuni tagaaias laua ääres.
Mu ootused iiriste selleaastase õitsemise suhtes ei olnud tegelikult eriti kõrged, sest eelmisel suvel istutasin enamiku oma vanadest sortidest ringi ja siis on suhteliselt tavapärane, et järgmine aasta läheb kosumisele, mitte õitsemisele. Uuele kohale rännanud Best Bet, Indian Chief, Eternal Bliss, Maisie Lowe ja Crispette tõesti alles kohanevad, aga vana tugev Nõukogude päritolu Abhasia vastu ootusi õitseb:
Siira pettumuse valmistasid Tangled Web, Casa Morena ja Batik, kes kõik eelmisel suvel õitsesid nagu segased suure puhmaga, aga see aasta mitte ühtegi õit. Võib-olla ei meeldinud neile eelmise aasta august, mis õiealgete moodustamise kohapealt oli täiega ebasobiv: pilvine, jahe ning vihmane. Aga võib-olla õitsesid nad ennast lihtsalt korraga oimetuks, ja et ma neile pärast seda kohe superfosfaati ei taibanud anda, nüüd lihtsalt aastakese puhkavad ja koguvad jõudu.
Veidi rahutuks teeb mind Joice Terry, kes 2005/06 talvel nõnda kahjustada sai, et jäi vaid väike risoomijupike alles – nüüd on ta selle ümber küll terve suure lehviku ehitanud, aga siiski sel aastal millegipärast veel ei õitse. Sama jutt Babbling Brooke’i kohta, kellest ma tegelikult ei olegi päris kindel, kas on ikka see: samamoodi õnnestus tookord päästa vaid väike jupike. Küll aga tollest talvest alles jäänud jupikesest õitses taas eestimaine Punkar Villu. Selle pildi peale sattus ta küll kahjuks juba üsna lõpetaval kujul.
Vanadest olijatest tabas õnnetu saatus ka kena vana sorti nimega Port Wine – kahjuks juhtus nii, et kadunud Mooru “töölkäimise” tee läks talv otsa üle selle puhma ja kevadeks oligi see pehmeks trambitud. Aga külgpungadest ajab ta juba uusi lehelehvikuid üles, nii et välja ta ei läinud.
Nonii, ja Nõukogude päritolu heleroosa emalendur Marina Raskova ei õitse veel, nii et tema pilti tuleb oodata.
Ja eelmisel suvel ostsin rea sorte ka siitsamast Eestimaalt ühe kollektsionääri käest, neistki õitseb juba Hello Darkness:
Nii et tegelikult on iiristega sel suvel isegi hästi läinud. Ma kartsin palju hullemat. Eriti arvestades koledat augustikuud eelmisel aastal, mille tulemusena pelgasin tõesti, et mitte ükski iiris sel aastal õitseda ei suvatse.
Nojah, vihma sai viimastel päevadel terve Eesti. Aga siin oli torm ka, päris kobe selline. Puuoksad lendasid ja igasugune lahtine kraam ka. Saingi täna mööda aiaääri lillepotte taga otsida ja suure tuulega tugedelt maha pekstud taimi tagasi üles siduda. Roosipõõsa oli torm koos toega nii viltu puhunud, et mässasin sellega lausa tund aega, enne kui selle jälle otseks sain. Väiksematest asjadest ma ei räägigi. Kahe aediirise õievarred olid ka tugede küljest lahti tulnud ja ära murdunud. Aga Footloose pidas tormile kenasti vastu ja avas otsekui paha ilma trotsides üha uusi õisi:
… ning siin lõpetanud laukude asemele astus roosa lupiin ‘Flamingo’, kui ma tema nime praegu ikka õigesti mäletan:
Idapeenras on nüüd need Estrella Rijnveldi tulbid tõesti lõpetanud ja kokkumängu roosa neitsikummeliga alustavad hoopistükkis talinelgid:
Aga lõunapeenras teeb ilma viimane kurekell, kelle nimi on Green Apple ja kes näeb tegelikult üsna vähe kurekella moodi välja:
Täisõites on näärelehine kibuvits ehk valge mairoos ning läänepeenra kollasesse-punasesse gruppi on asunud lisaks kuldheleenium
Need ümmarguste servadega lehed kuuluvad mauri kassinaeri seemikutele, kellest ma augustikuus suurejoonelist tumepunast etteastet ootan. Aga eks näis.
Istumiskoht jääb palaval suvisel keskpäevatunnil kenasti õunapuu varju, kuid hommikune, pärastlõunane ja õhtune päike paistavad sinna kenasti. Eks see aiamööbel liikus meil siia-sinna päris mitu aastat, enne kui leidsime selle koha, kus tõesti kõige mugavam istuda on. Ja siis tegi Ott sellele ka sillutise alla, et ilma mööblit lohistamata oleks mõnusam muru niita.
Eks nüüd pärast vihmu ongi jälle niita vaja. Ja rohida. Ja enne südasuve peaks ikka kogu koogitegudest ülejäänud rabarbri peenrast ära korjama ning sügavkülma tükeldama… või mahla tegema… või ma tegelikult ei olegi veel selgusele jõudnud, mis ma sellega tegema peaksin. Aga teha tuleb kohe nüüd, sest muidu puitub ta väga ära. Kaks karpi tilli juba salvestasin täna sügavkülma, nii et hoidistamisega ongi nagu algus sisse tehtud.
Muide, uus muru, mis ma eelmisi vihmu trotsides külvasin, on mõnusa pehme rohelise orase juba üles ajanud, nii et – saab asja!
Jah, tuleb välja, et valetasingi. Idapeenra asjus. Väitsin selle olevat tühja ja palja – aga see ei vasta tegelikult tõele. Ma langetasin selle otsuse väga pealiskaudselt, juhindudes eelkõige sellest vaatest siin:
Aga ometi eristub selles pikas peenras lähemal vaatlusel kaks päris kena gruppi. Üks on see roosakaspunane laik pildi keskel, mis lähemalt uurides näeb välja nii:
Oma õied on avanud nimelt ka roosa neitsikummel, ja nüüd ma võtan oma sõnad selle hosta seest kõrguva tulbi ‘Estrella Rijnveldi’suhtes tagasi – ma sain aru, mis kaalutlusel ma need sibulad just sinna torkasin.
Teine grupp on peaagu lõpetav täidisõieline valge nartsiss, mille nime ma jällegi ei tea, ning tema juures kasvavad piimalilled, punased maltsad ja muu purpurne kribukrabu. Kahjuks on osa sellest kribust väga noor ja pole veel pinda katnud, aga küll ta jõuab seda suve jooksul veel teha. nartsiss muidugi lõpetab enne ära, aga ehk tuleb tema asemele siis midagi muud toredat. Madalam kollane päevalill ‘Teddy Bear’ näiteks, mis täpselt selle nartsissipuhma kõrval kasvab.
Kirdenurgas puhkes aga täna õide esimene suureõieline aediiris, mille nimeks ‘Footloose’ja mis on üks neist üheteistkümnest iirisest, mis ma eelmisel suvel Prantsusmaalt tellisin. Kõik nad talvitusid katte all imehästi ja neli näitavad sel aastal juba ka õie ära – mis õieti on üsna ebatavaline, sest aediirised pahatihti ei kipu veel järgmisel aastal pärast istutamist õitsema. See sõbrake siin on siis üks neist “prantslastest”. Kaaslasteks talle on, arvake, kes?
Ja üks lähivaade veel hübriidsest kurerehast ‘Johnson’s Blue’, kelle sinine värv on minu meelest küll maailma kõige ilusam sinine.
Aga muidu käisime plikaga jälle matemaatikatunnis, sest ülehomme on tal eksam. Ja ma viisin taas sinna kastitäie taimi ning naasin peaaegu kogemata hunniku üsna suurte lõvilõuatittedega, mis inimesel lihtsalt üle olid, sest ta oli terve pakitäie seemneid korraga kasvuhoonesse maha külvanud ja nüüd polnud enam tomatitel ruumi kasvada. Homme kükitan nad tänavaäärse maja peenrasse, mis muidu arvatavasti täitsa tühjaks jääks..
Ott sai täna hommikul haiglast tulema, plaadid ninas, nägu paistes ja enesetunne sant. Teeb kogu aeg pisikese puhkiva lohe häält ja pritsib rohtu ninna. Vaeseke. Oleks nüüd ometi sellest kannatuste rajast kasu ka. Tal on ometi avastada terve suur lõhnade maailm! Mina oma terava ninaga ei suuda tegelikult ettegi kujutada, mis tunne on elada terve elu lõhnasid tundmata. Ja kuidas on üldse võimalik elada, kui ei tunne, kui joovastavalt kuslapuu õhtuti lõhnab.
Need on minu plikale iidammu väikseks jäänud villased sokid, mis on liiva täis, varre keskelt kokku kroogitud ja haakidega laudlina nurkadesse kinnitatud. Ja tuul ei puhu enam laudlina kuhugi. Ma olen selle leiutisega väga rahul, sest Haapsalus on alati tuul ja kaua sa ikka aianurkadest laudlina taga otsimas käid.
Saatsin Oti just haiglasse nina operatsioonile (nüüd tal võetakse see nina ära!). Lõpuks ometi on lootust, et ta kunagi elus nina kaudu normaalselt hingata saab, võib-olla läheb koguni nii hästi, et lõhnu tundma hakkab – kes teab?
Ja ise ma kavatsen täna peale töötegemise ka ühe kõva rohimise ette võtta. Enne kui jälle sajud kohale jõuavad.
Varastest madalatest iiristest viimasena on puhkenud helekollane ‘Baria’ mu töötoa akna all. Temast sutsu tagapool kasvab tumekollane kullerkupp. Helesinised meelespead õitsevad ikka veel ja mähivad kogu selle kupatuse mõnusa vahu sisse. Aga musta koleda tünni sireli taga tahan ma millalgi punaseks värvida. Või halliks. Jah, hall oleks siin parem.
Kui mööda teed veel natuke edasi astuda ja siis pilk tagasi heita, avaneb selline pilt. Valge murtudsüdame juures nurgas kasvav hosta on alles noor, pole veel vägevat puhmikut jaksanud teha. Aga küll ta jõuab. See pruun hoone, mis sireli tagant paistab, on juba nende naabrite oma, kellega kinnistut jagame. See ongi see tänavaäärne maja, varjab aia, õue ja meie onni kenasti sealtpoolt ära, nii et meil on nagu üks selline salaaed ja salamaja.
Veel sammuke edasi tuleb trepp ja meie maja uks. See valgekirju iminõges on maikuuga tohutu lopsakaks läinud, ma kardan, et õitsemise jaoks vist isegi liiga lopsakaks. tehniliselt võttes peaks ta lähemal ajal roosade õitega peale hakkama, aga ta tegeleb hoopis lehestiku kasvatamisega, mis näitab, et ta elu on liiga hea. Ma kahtlustan, et seda selle sõnnikusegu arvelt, mida tulp ‘China Town’ sügisesel mahapanekul endale sibulate alla kaasavaraks sai. Aga trepi kohale kaarduv sinine kurekell on minu arust päris hästi välja tulnud.
Kui me nüüd ümber pöörame ja selja taha vaatame, siis on umbes poolteist meetrit kuuri seinani ja vanadest palkidest tehtud pingini seal ääres. Ühel pool pinki on mu rohelise kilekattega riiul-kasvuhoone, kus elavad seemikud, ja teisel pool pinki on kuuri uks ja teisel pool kuuri ust on köögiviljapeenar:
Aga sealt pingi pealt on akendealust pikka peenart väga hea vahtida. ma ikka rõõmustan ennast selle vaatepildiga mitu korda päevas. Ainult paar sammu kööki kohvi järele. Ja kuslapuu õitseb. Õhtuti lõhnab ta kohe päris pööraselt.
See vanaema aiast näpistatud hosta on 7 aastaga tõeliseks hiiglaseks kasvanud. Ja mulle meeldib see hiliste tulpide loodav tunne, et nad ongi otsekui hosta enda õied. Aga hahaa, ega ei ole tegelikult küll!
Edasi suure akendealuse peenra lõpetuseks tulevadki juba ‘Hansa’ põõsasroos ja väike rodo ‘Kalinka’, kes mul ühes eelnevas teemas juba on pildile püütud. Siis saab suur peenar otsa, ette tuleb keldri sissekäik. Nii et parem on suunata pilk nüüd vasemale, kus L-kujulise aia keskmesse jääb neerukujuline keskpeenar põõsagrupiga keskel: ikka selleks, et väravast tulles kohe tagaaeda lõpuni ei näeks. Siis oleks ju kohe näha, kui väike mu aed tegelikult on.
Aga tema all ootavad sõrmkübarad ja idamagun kannatlikult kurekellade ja laukude etteaste lõppemist:
Aia ja kuuri vahel olevas kirdenurgas ja aiaäärses idapeenras võiks praegusel ajal muidugi rohkem vaadata olla. Aga paraku on tekkinud seal niisugune paus – tõsi küll, mitte pikk, sest seal ootavad suureõielised aediirised oma priiskavat puhkemist. Idapeenar on 18 m pikk ja lõpeb komposti- ja kasvuhoonenurgaga:
Selle roosa ja sinise kribu vahele on tegelikult mõeldud ka varane roosa pojeng – kuid see on alles väga noor ega õitse veel. Igatahes kui ta ükskord sinnamaale jõuab, on ta selle vaatepildi keskel solistiks ja küll see võib siis ilus olla. Seda valget võret mööda ronib väänduv käoking, mis saab oma kasvu täis ja pungad õide juuli teisel poolel. Siis pole ka seda Hobby Halli kompostkasti enam näha… eriti… vähemalt ma loodan.
Need kurekellad tasuvad ka lähemalt vaatamist, muide. See näiteks pakkus mulle üllatuse – on nähtavasti hübriidse sordi isekülvist tärganud esivanem hoopis:
Nagu näete, on kogu kraam sees: 6 kõrget tomatitaime seespool ja 9 madakasvulist välimise ringina, samuti 8 tutti basiilikut ja pott väikese sidrunheinaga, keda ma tahan pidama hakata – ainult ma pean välja mõtlema, kuidas teda talvitada. Mulle kohutavalt maitseb sidrunheinatee, aga seda saab ainult ökopoodidest suht krõbeda hinna eest. Ja oi kui aeglaselt ta seemnest kasvab ja oi kui külmatundlik ta on!
Kasvuhoone kummaltki küljelt kulgevad paeplaatidest rajad aia äärde… kas teate, mis need on? Koerte nuuskimise rajad. Seal kasvuhoone taga naaberaias elab üks labradori retriiver Robi, kellega on päevas mitu korda vaja ninad kokku panna ja uudiseid vahetada. Kui ma koertele nende käiguradasid ei teeks, käiksid nad salaja üle peenra aia äärde, ja see mulle ei meeldiks. Ah jaa, kasvuhoone lävekivist tahan ma ka veel rääkida. See on üks tõeliselt vana jurakas, tervest paeplaadist kunagi ammusel ajal välja tahutud. Meil jäi ta üle, kui me oma maja vana pesuköögi-osa välisukse minu töötoa aknaks ümber ehitasime. Ja sellist asja ei viska ju ometi ära. Seisis paar aastakest sireliheki all, aga nüüd sai kasvuhoone endale vägeva lävepaku. Väiksemad lapikud kivid selle ette on laotud sellepärast, et kes see viitsib kogu aeg murukääridega neid servi näksida, alalõpmata jäävad treppide ääres need pikad tutid püsti. Aga mööda neid väikseid lapikuid kive ludistab muruniitjaga rattaga väga kenasti üle.
Aga edasi tuleb juba hämar lõunapeenar, kus viimase foto peal veel õitsesid punased tulbid, nüüd aga on olukord selline:
Pildilt on näha, et valge siberi iiris on õide puhkenud. Aga minu lemmik siin hetkel on selline madal kurekell:
Päris lõunapeenra lõpus möllab nähtavasti mu aia tõepoolest kõige hilisem tulp (no ma ei usu, et neid veel enam kuskilt tuleb), kah koos aiaga päranduseks saadud. Päris ees on kahjuks kibekiiresti jõudnud ära õitseda tumepunane madal iiris ‘Little Buchannan’, mis ühes eelnevas teemas õnneks ikka pildi peale pandud sai.
Ja jällegi saab aed otsa ja edelanurk ning läänepeenar tulevad ette. Mets-piiphein on nüüd täies õies ja alustanud on ka hübriidne kurereha ‘Johnson’s Blue’. Eemal kaugemal näitab oma parimat palet 3- aastane tumepunane kukerpuu ‘Red Rocket’. Aia peal kasvab paari aasta vanune valge täidisõieline alpi elulõng ‘White Swan’, aga ta on mööda nööre roninud kuidagi veidralt ja hõredalt. Noh, pole viga. Küllap järgmisel kevadel näeme teda paremas vormis.
Sellest peenraosast üks lähivaade ka. Ma ikka imestan, kuidas mõnikord nende isekülvavate sarvkannikestega nii õnnestunud kombinatsioonid välja tulevad. Täitsa juhuslikult. Selle kannikese esivanem kolme aasta eest oli näiteks ühtlane tumepunane.
Ja kui siit pöörata pilk paremale, siis näeme, et mairoos ehk näärelehine kibuvits on puhkemas, ja et metsmaran õitseb oma tillukeste maasikaõitega. Tagapool maja seina ääres on nime poolest roosipeenar, tegelikult on seal tänavu ka igasugust muud huvitavat isekülvi, mida ma pole raatsinud välja rohida… hall käokann ja sõrmkübar. No vaatame, kuidas see kõik kompotina ükskord välja nägema hakkab. Esialgu pole lehetäid sellest džunglist roose veel üles leidnud. Tavaliselt on sel ajal juba täid hordidena rooside kallal olnud ja mürgitamine möödapääsmatu. Selles suhtes on “segaistutuse” kasutegur ilmne.
Ja muide, selle vana õunapuuga on kah ilmselt lähemate aastate jooksul kööga – kui te vaatate, milline õõnsus talle on tekkinud. On mingi taliõun. Arvatavasti istutatud vahemikus 1890 – 1940. Kannab, aga viljad on väikesed ja neid on suht vähe. Aga jube kahju on vana puud maha võtta. Küsimus ongi nüüd, kui kaua sellega viivitada annab…. et kuidas napilt ennetada hetke, mil ta meil mõne vähe käredama sügistormiga magamistoa aknasse kukub?
Ongi seekord ring täis. Loodetavasti saan varsti näidata ka idapeenra kaunidusi – kui iirised puhkevad. Ja sügisesse plaani võtan idapeenra täiendamise hiliste tulpide ja nartsissidega, et enne iiriseid sellist tühja aega ei jääks.
Kaks ööpäeva jutti sadanud vihm oli tõeline sündmus, sellist sadu polegi sel aastal veel olnud. Kõik räästaalused tünnid täis, maa korralikult niiske ja õhk värske – suurepärane! Kasutasin vihma esimese päeva ära ka selleks, et tänavapoolse maja ja meie maja vahelisele platsile uus muru külvata. Igasugu ilmajaamad lubavad peaaegu jaanipäevani suhteliselt sagedasi vihmu, nii et aeg tundus mõistlik. Veidi ebanormaalne tunne oli küll lausvihmas askeldada, aga ma ei saanudki eriti märjaks. Eks ongi ju nii, et ei ole olemas halba ilma, on ainult ebasobiv riietus. Ühest asjast tundsin küll veidi puudust: mõnusast süüdvestrist, mis meil varem küll majas olemas oli, aga Oti väitel jäi see tal remondi käigus kaduma. Paha lugu. See lätu õigustas oma olemasolu mitmegi halva ilma korral.
Koerad olid küll need kaks päeva kehvas tujus – vihmaga ju ei kõlba õue minna, eks ju. Isegi hädale nad ei tahtnud minna, kannatasid ja kannatasid, kuni tõesti enam vastu ei pidanud, ja siis käisid hästi ruttu siinsamas trepi kõrval ära. Ja vaatasid kogu aeg sellise näoga otsa, et “keerake see vihm nüüd kinni, palun!”
Koertest polegi ammu pilte üles pannud, aga maikuus ometi ju sain neist kaks ilusat võtet, nii et siin need on:
Elli on meil pehmete mänguasjade fänn. Ja ta hoiab neid, ei näri puruks. Mängib nendega nagu väike laps, lahe on vaadata. Kord mängib murdmist ja siis lihtsalt tassib neid endaga kaasas. Viib neid õue pissile ja. Kui ta värava juures “valvab”, siis tassib oma kannid ükshaaval ka sinnasamasse. Õhtuks on pehmete mänguasjade rida uksest väravani.
Hermannile seevastu ei saa pehmeid asju üldse anda, sest tema arust mängitakse nendega nii, et näritakse metoodiliselt ja süvenenult elukal kõik jupid otsast ära. Vatt võetakse kõige lõpuks ka välja. Ma vahel siiski ostan talle kaltsukast mõne sellise viiekroonise nätsaka, mida võib rappida. Elli asju Hermann ei puutu, mis on ülimalt kiiduväärt ja isegi hämmastav, sest meie ei ole selleks midagi teinud. See on vist puhtalt tema loomuomase intelligentsi tunnistus.
Kõige varasem tegelane oli ‘Téte a Téte’, madal kollane lihtõieline, mida ajatatuna kõik lillepoedki varakevaditi müüvad, nii et ma ei pildistanudki teda. Ja kohe järgmine oli Ice Follies:
Kolmas varane nartsiss jäi mul paraku samuti pildistamata, see on valge täidisõieline ‘Ice King’. Ma ei pildistanud teda sel lihtsal põhjusel, et ta oli kõhuli vastu maad. Ma ei saa aru, kas mina teen temaga midagi valesti või mis, aga ta ei suuda ennast oma õite raskuse all püsti hoida ja siis ongi kõik need uhked täidisõied vastu mulda maoli. Hakka või nartsisse toestama.
‘Papillon Blanc’ on siin kah juba foto peal ära käinud, selles teemas. Siin ta on koos kollase narmasõielise ‘Hamiltoni’ tulbiga.
Nonii. Nimelistest nartsissidest valmistasid pettumuse ‘Dolly Mollinger’ ja ‘Salome’ , mis sel aastal ei õitsenud. Mul on kuri tunne, et tahavad vist ülesvõtmist ja sibulate harvemalt istutamist.
Üllatusena ilmus välja 2006. a kevadel surnute hulka arvatud ‘Rosy Cloud’ – üksainus õievarreke ja paar lehte. Aga ta on alles! Lõikasin õie peaaegu kohe maha, kui olin selle ära näinud – las kasutab oma jõudu parem sibula kosutamiseks. Ja alles seejärel ahhetasin, et oleks ju võinud enne ikka ta üles pildistada. Ise olin loll. Nüüd tema pilti ei näegi.
Pilti ei pane ma ka ühe iidvana poeedinartsissi kohta. Esiteks ei saanud ma sellest piisavalt ilusat pilti, sest Hermann on tema küljealuse kaljukadaka alumise osa pruuniks pissinud. Ja teiseks seda kasvab nagunii igas vanas aias, teate küll, see tohutu lõhnav, valgete kroonlehtede ja kitsa erkpunase randiga seespool.
4. Jälle samast pakist, kuid niisugune pooltäidisõieline valge-kollane. Kas see võib olla ‘Cheerfullness’?
5. Ja vanaemalt saadud selline nartsiss, millel mitu lihtõit ühe varre otsas. Hiline. Praegu veel õitseb.
Vaatasin kaustikust: ma olen tegelikult nartsisse omale aeda ostnud hirmsasti, eriti enne 2005. aastat. Tol talvel aga läksid nad peaaegu kõik välja ja sestpeale pole ma neid enam eriti julgenud hankida, ostnud olen vaid paar sorti. Meeldivad need lilled mulle aga kangesti ja vist oleks aeg selle koleda talve põhjustatud psühholoogilistest kahjustustest samuti üle saada… Ma ikka tõesti tahaks neid sel sügisel juurde hankida. Vist võtan julguse kokku ja hangingi.
… mõtlesin nüüd üles panna fotod ka neist viimastest, hilistest õitsejatest. Nartsissiteema ootab nagunii oma järge egiidi all “Mõista-mõista, mis see on?”, sest peaaegu kõik mu aia nartsissid on juhuslikult kunagi kuskilt kelleltki saadud ning sellest tulenevalt ei tea ma neist enamiku nime. Kuid seekord veel tubid, jah.
Lõunapeenar näeb nüüd välja just selline, nagu ma tajtnud olen, ja madal õhtupäike lööb punase värvi veel eriliselt hõõguma:
See nurgake siin sai kuidagi liiga kirju, valge-punane papagoi ‘Estrella Rijnveld’ on siin natuke liig. See tulp tuleb siis suveks üles ja sügisel leiab endale teise koha.
Siin on tundmatud hilised tulbid puntras: täidisõieline madalama varrega tumepunane, milles kollast krähmu natuke sees, ja roosa pikema varrega tulp. Mõlemad saadud koos selle aiaga. Siia tahaks jätta ainult kõrged roosad, punased koliks mujale. Pean nad kuidagi erivärviliste lõngajuppidega ära märgistama, selleks hetkeks, kui neid üles võtma hakkan. See suur hele lärakas esiplaanil on ülevalgustatud Wonderful World, millest palju parem pilt ilutseb kuskil eelnevas teemas ja mis pealegi on juba peaaegu ära õitsenud.
Väga pikalt õitseb ‘Mrs Moon’s Garden’ – ülimalt tagasihoidlik valge tulp, mille sisemus on roheline, tõeline karske neitsi. Praeguseks on kogu tema ümbrus juba muutunud, tema aga ikka veel õitseb:
Roosipõõsa läheduses on pilt samuti muutunud: vasakul alustab õitsemist jaku rodo ‘Kalinka’, paremal laiutavad oma lopsakas kauniduses valged papagoitulbid, nende taga alustavad roosa-valgekirjud hübriidsed kurekellad ja aflatuni laukude lillad kerad.
Ning muidugi, algab ju minu lemmikute, kurekellade aeg! Siin üks väike nunnu madal roosa-valge. Ainuke miinus tema puhul on lühiealisus. Peab jälgima, et tema isekülvi välja ei rohiks.
Ja siis madal malbe valge kurekell. Tema on õnneks pikaealisem. Täpset liiki ma kahjuks ei tea, ostsin üks aasta Türi lillelaadalt ühe mammi käest ajalehenutsu seest. Tema kõrval on näha, et mets-piiphein asutab ennast tasapisi õitsema, need valkjad topsud on õisikute alged.
Tulpidest on see jutt igatahes juba väga kaugele läinud… aga olgu siis jah. Räägime siis ühtlasi, sellest, et ka minu järgmised lemmikud, aediirised sätivad ennast õide minema. Kõrgetel sortidel on tublid õievarred püsti ja nüüd on päevad täidetud ootusega: mis kaunidus sealt nüüd küll tuleb?! Madalad aediirised aga on täie hooga alustanud. Olge lahked, lubage esitleda: ‘Gingerbeard Man’:
|
OSCAR-2019
|
||
Rõuge kihelkonnas Krabi vallas Liguri külas sündinud poiss liikus pärast Võrus gümnaasiumi lõpetamist Tallinna, kus oli aasta Tondi sõjakoolis, et siis Tartus pühenduda teoloogiaõpingutele (1935–1940).
Prooviaastal oli ta Jõelähtme koguduses ning vaimulikuametisse pühitseti 14. detsembril 1941. Emerituuri jäi 1989. aastal, pärast 48 teenistusaastat jumalariigi tööl.
On teeninud Paldiski, Järvakandi, Rapla, Märjamaa, Tallinna Kaarli ja Pärnu Eliisabeti kogudust, olnud Ida-Harju praost. Prof Evald Saag oli pärast sõda üks usuteaduse instituudi loojatest, 1980. a anti talle audoktori kraad.
«Vagu, mida ta kündis loendamatutele südamepõldudele, on olnud sügavuti minev,» on öelnud praegune usuteaduse instituudi rektor Ove Sander.
Kersti Uibo on meenutanud: «Küsisin kord Evaldilt, miks ta raamatuid ei kirjuta. «Kõige parem on kirjutada inimese südamelihasele,» vastas Evald. Mis ta sinna kirjutas, on võimatu sõnades kirjeldada.»
Eesti Kirik toob teieni allpool mälestuskillukesi armastatud teoloogi kaasteelistelt tema 100. sünniaastapäeva eel.
Minu esimesed mälestused Evald Saest kui Ida-Harju praostist pärinevad lapsepõlvekodust Kuusalu pastoraadis möödunud sajandi viiekümnendatel aastatel.
Mäletan, millise lugupidamisega temasse suhtuti ja kui oluline oli see, mida ta ütles. Ma ei mäleta, kui tihti toimusid siis praostkonna konverentsid, aga minu mälestuse järgi olid nad midagi sellist, mis rutiinselt kuulusid selleaegsesse kirikuellu.
Üks tore mälestus pärineb 1960ndate keskelt. Olime asutanud noorteansambli ja valmistanud ette selle aja noortelaule. Saag kutsus meid Pärnusse laulma. Kui olime kohal, laskis ta meid lahkelt kirikusse ja pani ukse lukku ning ütles – nüüd mängige nii kõvasti, kui suudate.
Järgmised mälestused on ajast, kui olin usuteaduse instituudi üliõpilane. Kuna olin «assistent» ehk üliõpilaskonna vanem ja mängisin palvustel klaverit, siis oli mul väga lähedane suhe õppejõududega. Pidin olema kohal hommikul ja õhtul ning vaatama, et loengust osavõtjate kvoorumiraamat saaks täidetud.
Raamatukogu juhatajana mäletan, et iga õppejõud oli suur isiksus ning saabunud vähene uus teoloogiline kirjandus rändas kohe õppejõudude kätte ja raamatute tagasisaamine oli peaaegu võimatu.
Kord ütles Saag ühe teadusliku töö kohta: «Kaasvõitleja ei ole kasutanud tuntud teed, vaid läinud otse läbi metsa.» See oli tüüpiline Sae väljend – saa siis aru, mida ta tahtis ütelda.
Professor Saag oli kaunis palju majas, alati loengu ajaks korrektselt kohal ja tema loengud olid väga hästi külastatud, kuigi konspekteerida oli neid tihti päris võimatu. Tema loengute temaatika oli väga avar ja käsitledes Vana Testamendi tekste oli tal ikka varuks huvitavaid elulisi näiteid kaasaegsest kolhoosikorrast. Minul palus ta pidada paar semestrit loenguid Palestiina geograafiast.
Praegu tundub Evald nagu oma pereliige, alati olemas olnud, nagu oleks koos temaga üles kasvanud. Ja eks vaimses mõttes kasvasingi, need mõned aastad koos Evaldiga on olnud otsustava tähendusega tervele elule. Aga oma kõige varasemat kokkupuudet Evald Saega meenutan tagantjärele rõõmsa muigega.
Esimene kaader: aasta 1994, Eesti humanitaarinstituudis, mina, õhetavate põskedega piimakärss, otse keskkoolist tulnud, seisan EHI teadetetahvli ees. Septembrialguse koolisagin. Üle koridori astub vanem mees, keegi sosistab, et, vaata, see on Evald Saag, viimane saadik eestiaegsest vaimuilmast. Valisin õppekavast uljalt välja Iisraeli rahvaste ajaloo. See Evald Sae loeng võiski olla mu esimene kokkupuude akadeemilise haridusega.
Evald Saag istub õppejõu laua taga ja hakkab ilma vähimagi sissejuhatuseta kõnelema. Nagu oleks raamat suvalisest kohast lahti löödud. Auditoorium on väike, mõned inimesed. Kuulan ja ei saa mitte midagi aru. Vanem kursusekaaslane seletab hiljem, et Saag paneb kohe täiega, filtreerib lollimad kursuselt välja. Hiljem on arukamatega lihtne koos edasi minna. Mina olin siis veel noor jänes, otsisin lihtsamaid teemasid.
Järgmine kaader: 1999. aasta Masingute Einu talu köögis. Evald ja mõned kaaslased Uku Masingu 90. sünniaastapäeva tähistamiselt. Hagu pragises pliidi all, on teed ja juttu. Pärast seda kui hakkan tegema oma lõputööd «Uku Masingu elusamusest» Tallinna ülikoolis, on tee Evaldi Lilleküla-koju juba selge. Paralleelselt Masinguga jõuame loomulikult Evaldi enda elu juurde. Uku kui kirjaprohvet. Evald kui sõnaprohvet.
Evaldi juures on lihtne ja hea. Lähed külla, Evald istub laua taga ja uurib suure luubiga Sumeri savitahvlite reprosid, vaatab ukse poole, kus tulija esikus kohmitseb, küsib esimese asjana koduselt, nii nagu meil Võrumaal kombeks: «Kas sul kõht on tühi, poiss, võta, kapis on mett ja leiba. Teeme kohvi ka.»
Temaga sai öö läbi juttu ajada, ta ei väsinud kunagi. Tundidepikkused öised jutuajamised: Evaldi rännakud maailmas ja ennesõjaaegses eesti kultuuriruumis. Hilisemad lood ka. Meie praegusesse maailma: sellesse aega ja ruumi ärkasime alles siis, kui märkasime, et viimane troll on juba läinud …
Ja siis Evald alati lehvitas minejaile pikalt ukse peal: see seisab mul alati silme ees – nagu päkapikk oma koopauksel. Väikese habemega. Lehvitab pikalt ja soojalt, üks käsi kõrva juures.
Evald oli alati kõigele uuele avatud. Tema juures sai kokku väga kirju seltskond füüsikutest lüürikuteni, keeleinimesed, teoloogid, indiaanlased … Üliõpilased-doktorandid. Neist käikudest olen salvestanud mitu tundi helimaterjali. Sellest varasalvest on plaan jätkata «Ööülikooli» saadete tegemist raadios. Ühe varasema saate «Eestiaegsed suurmehed», mille tegime Evaldi 90. sünnipäevaks, anname välja CD-plaadina 100. sünniaastapäevaks juba 24. novembril.
Evald Saag andis elamise julguse. Oskuse maailmast vaimustuda: siin on põnev elada, siin on loendamatul hulgal aknaid ja uksi, millest saame sisse ja välja lennata nagu pääsukesed. Armastame üksteist, kõigile on ruumi, oleme õed ja vennad.
Evald oli jäänud juba sedavõrd nõrgaks, et oma tavalises kohas – elutoa raamatute ja paberitega täidetud laua taga – ta enam jutelda ei jaksanud. Meil oli Evaldile tol korral üks palve. Nimelt soovisime, et ta loeks helilindile Juhan Liivi luuletuse «Sa oled kui». Teadsime, et Evald armastab neid värsse, sest mõnigi kord kõlasid need lühemal või pikemal kujul tema suust. Ta ei lükanud meie palvet tagasi. Nii sündis ilmselt viimane helisalvestis Evaldist.
Kui Evald oli lugemise lõpetanud, haaras ta kobava käega väikesest mikrofonist, mille olime kinnitanud tema rinnale. Ta sai aru, et olime salajas lootnud jutuajamise jätkumist sisselülitatud diktofoniga. See aga polnud Evaldile enam meelepärane. Ta ütles: «Kui on midagi olulist, siis jääb see ka niisama meelde.»
Jah, elame otsekui suure salvestamise ajastul. Tuleneb see hirmust, et mõni tähendusrikas hetk võib meist märkamatult mööda libiseda ja jäädavalt kaduda? Evaldi sõnad igatahes julgustavad: oluline talletub südamesse.
Tegutsevad pühapäevakool, kristlik kunstiring, nais- ja kammerkoor, piibli- ja palveringid, teismeliste klubi. Kantselei avatud E–R kl 10–14, L kl 10–12, P 1 tund enne jumalateenistust. Tel 742 0258.
29.10. kl 12 seenioride vestlusring. Räägime Iisraelist. 31.11. kl 12 jumalateenistus. 2.11. kl kl 12 jumalateenistus. Samal ajal laste pühapäevakool. Kirikukohv. Kl 14 hingedepäeva palvus Raadi kalmistul. Kl 17 saksakeelne jumalateenistus. 3.11. kl 9 hommikupalvus. Ans Soli Deo Gloria võtab vastu koorikogemusega lauljaid. Proovid esmaspäeviti kl 18. Info Elke Unt 5665 3136.
1.11. kl 12 orelikontsert, Johannes Brahms 175. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppejõud ja üliõpilased. 2.11. kl 10 jumalateenistus armulauaga, lahkunute mälestamine, Jaak Salumäe, organist Kadri Ploompuu. Kl 13 lätikeelne jumalateenistus.
Järgmisel päeval nägi Johannes Jeesust enda juurde tulevat ja ütles: «Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu! Tema ongi see, kelle kohta ma ütlesin: Pärast mind tuleb mees, kes on olnud minu eel, sest tema oli enne kui mina. Minagi ei teadnud, kes ta on, kuid ma olen tulnud ristima veega selleks, et tema saaks avalikuks Iisraelile.» Ja Johannes tunnistas: «Ma nägin Vaimu tuvina taevast laskuvat ja tema peale jäävat. Minagi ei teadnud, kes ta on, kuid see, kes minu läkitas veega ristima, tema ütles mulle: Kelle peale sa näed Vaimu laskuvat ja tema peale jäävat, see ongi, kes ristib Püha Vaimuga. Ja ma olen näinud ja tunnistanud, et seesama on Jumala Poeg.»
On väga eriline, et eesti keeles kasutusel olevatel sõnadel «rist» ja «ristimine» on üks ja sama tüvi. Rist, mis eelkristlikes paganlikes kultuurides tähistas kurja vastu kaitsvat sümbolit, ka kosmilist maailmamärki, sai Kristuse surma läbi tuntuks kohutava tapariistana, mis ühelt poolt sümboliseeris surma, teisalt aga ülestõusmislootust. Kuidagi on see rist meie rahvale eriliselt lähedaseks saanud, nii et kristlasi ristirahvaks nimetatakse ja uueks eluks sündimist veest ja vaimust ristimisena tuntakse. Taoline rahva meeles ja keeles aastasadade jooksul kujunenud «folkteoloogia» võib teinekord veidraid ja usu seisukohalt koguni ohtlikke kujundeid luua, kuid antud juhtumil on eestlase «usugeen» hästi töötanud ja olulise seose loonud.
Ristimine ja rist on tõesti teineteisega tihedalt seotud. Ka Kristuse jaoks. Ristimist Johannese poolt võime julgelt pidada Jeesuse avaliku lunastustöö alguseks. Me ei pea arvama, nagu ta enne ristimist ei oleks juba seda teinud, näiteks oma perekonnas ja lähedaste seas. Kuid siiani toimis ta teisel moel. Ristimisega alanud lunastustegevus oli aga selgelt ristile orienteeritud. Ristija Johannes tundis selle ära ja tunnistas, kuidas ta Jeesuses näeb Jumala Talle, lammast, kes tuuakse ohvriks pattude eest ja nõnda olema Päästjaks, Jeesuseks kõigile inimestele.
Ristimine oli Jeesusele Tema missiooni alguseks. Ristimise tähendus ristiinimesele on kõige laiemas tähenduses seesama – missiooni algus. Me ikka küsime eesmärkide ja ülesannete järele. Küsime selle kohta, mida ma peaksin tegema ja kuidas olema. Ristimine on siin kindlasti vastuseks – elada koos Jumalaga, oma Loojaga ja Lunastajaga ning nõnda teostada seda, milleks sa olemas oled. Ristimises sünnib inimene uuesti veest ja Vaimust ja temast saab Jumala laps. Oma leerilastele olen ikka kõnelnud, et kui sa ristitud saad ja koos Jumalaga elama hakkad, saab sinust inimene, see, kelleks sa mõeldud oled. Niikaua oled üks vedru või polt teiste omasuguste seas selles suures masinavärgis, mida maailmaks nimetatakse.
See masinavärk kulgeb ikka omasoodu ja sina koos temaga, ning sinu väärtus seisneb ennekõike selles, kui hästi sa oma ülesannet täidad. Kui oled vedruna välja veninud või poldina vindid ära kulutanud, pole ka sind ennast enam vaja. Ristimises saad aga selle masinavärgi Looja, omaniku omaks, kes on sind tahtnud endaga koos elama panna ja nõnda sind armastades ja armastuse pärast loonud. Inimene ei pea olema vedru või polt, vaid tema ülesanne on üle selle maailma masinavärgi ja ulatub igavesse ning sinna, kuhu mateeria ei küündi.
Ristija Johannes kuulutab seepärast väga tähendusrikkalt kahe ristimise erinevust ja rõhutab, et tema ristimine on vaid üksnes selle maailma ristimine, veega ristimine, kuid Jeesuse ristimine on ristimine Püha Vaimuga. Johannese ristimine võib olla küll meeleparandusristimisena vaimulik tegevus ja usuline praktika, kuid oma olemuselt kuulub ikka selle maailma juurde. Jeesuse ristimine Püha Vaimuga on aga ristimine jumaliku väega ning tõstab inimese kõrgemale maailmast ja siinsetest vaimulikest asjadest, tehes temast Vaimuga võitud jumalariigi kodaniku.
Kristlik ristimine on just taoline Jeesuse ristimine. Meil on küll kasutusel ka vesi, kuid mitte üksnes vesi, vaid sellega kaasas olev Jumala tõotus, Jumala sõna ja korraldus ning nõnda on meie ristimine alati ka ristimine Püha Vaimuga. Sellele ristimisele ei ole vaja lisaks mingisugust erilist Vaimuga ristimist, vaid kõik vajalik on selles ühes ristimises Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse juba olemas. Nii Vaim, rist kui ülestõusmine.
Peamiselt Soomes levinud lestadiuslikus äratusliikumises on kombeks ristitutel teha vahet ja öelda, et mõned inimesed on oma ristimise suhtes pimedad. Nad ei märka kõike seda ristimise rikkust ja väge ning elavad nii, nagu nad polekski Jumala omad. Need on nn ristitud paganad. Ja siis öeldakse lestadiuslaste juures, et need inimesed vajavad ristimise kirgastumist, et ristimine saaks tõeliselt nähtavaks ristitule ja et ta hakkaks ka elama ristimisele kohast elu. Ristimises on küll kõik vajalik olemas, kuid inimesel on ikka võime nii pime olla, et ta seda sugugi märgata ei pruugi. Ja ta otsib aina endale iidoleid ja voolib puuslikke, ehkki ise on ammu kutsutud eluks koos elava ja tõelise Jumalaga.
Vist on sellel äratusliikumisel õigus, kui ta ütleb, et ristimise kirgastumine algab ristist. Kristuse ristis me näeme Jumala armastust. Temas me näeme Jumala Talle, meie eest ohvriks toodud Poega, ja hakkame aimama ning mõistma, millise armuteoga on tegemist ristimise puhul. Me oleme puhtaks pestud kõigest süüst ja ülekohtust ning võetud Kristuse omaks armastuse pärast, millega Jumal enda omi armastab. Kuidas ma võiksin seda mõistes veel Temast eemale jääda? Olgu Püha Rist sinu silme ees, siis ei saa sa ristimise väele pime olla, vaid kirkana paistab ta sinu elus ja sinu elust. Aamen.
|
OSCAR-2019
|
||
Puhastuspiimad-ja geelid Meigieemaldajad Toonikud Koorijad Maskid 24h kreemid Päevakreemid Öökreemid Emulsioonid Seerumid ja kontsentraadid Silmahooldus Huultehooldus Spetsiifiline hooldus Professionaalseks kasutamiseks
Matis Reponse Jeunesse Puhastusemulsioon Puhastusemulsioon kõikidele nahatüüpidele, mis eemaldab meigi ja puhastab tõhusalt. Tulemuseks on pehme ja meeldiv nahk.
Matis Reponse Jeunesse Puhastustoonik Eemaldab viimased meigijäägid ja valmistab naha ette järgnevateks hooldusetappideks. Alkoholivaba näovesi muudab naha matiks ja lisab toonust.
Matis Reponse Jeunesse 35+ Kosutav Öökreem Kosutav öökreem, "kompenseerides" öisel uneajal nahale nooruslikkust ja sära, et hommikul ärgates oleks nahk taas värske. Peamised aktiivtoimeained: Chronoskin Complex kaotab väsimuse märgid, kaitstes ja parandades naha kahjustused. Taastava toime ja raku uuendamisprotsess, aidates nahka parandada 24h tsükli jooksul. Nahk saab rohkem puhata, pidevate ärkamiste tagajärjed pole enam märgatavad. Nahk on värske ja puhanud.
Matis Reponse Jeunesse Kaitsev Näokreem Tõeliselt mugav kreem taastab naha kaitsekihi. Loob tugeva kaitse kahjulike keskkonnamõjude vastu (külmus, tuul, kuivus). Uus kooslus võimaldab niisutada kuiva naha äärmuslikes tingimustes. Samuti aitab ennetada naha kuivamist. Igapäevane hooldus on mõeldud igale nahatüübile vastupanuks ekstreemsetes tingimustes. Sisaldab Matis Survie Systemi, mis pakub nahale kaitset.
Matis Reponse Jeunesse Põhjalikult Kaunistav Kreem Supertõhus taastav kreem sisaldab rikkalikult mimoosi ja vitamiine. Taaselustab ja dünamiseerib elutut ja väsinud nahka. Kreem taastab loomuliku, tervisliku jume.
Matis Reponse Jeunesse CityProtect Kaitsev Emulsioon Kaitsev emulsioon kõikidele nahatüüpidele. Sisaldab UVA/UVB filtreid SPF 50. Nahk on kaitstud UV-kiirguse ja vabade radikaalide eest. Säilib naha nooruslikkuse.
Matis Reponse Jeunesse Põhjalikult Toniseeriv ja Trimmiv Seerum Trimmiv seerum, mis aitab tugevdada nahka ja taastab naha elastsuse. Kerge tekstuuriga ja kiirelt imenduv. Silub kortsukesi ja vähendab väsimuseilminguid, taastab naha toonuse.
Matis Reponse Jeunesse Niisutav Emulsioon Sobib igale nahatüübile niisutuseks, ennetab kortsude ja peenete joonekeste teket, nahk on elastne, täidetud ja sametine. Sobib kasutada ka al. 18. eluaastast.
Matis Reponse Jeunesse Intensiivselt Niisutav Seerum Niisutusseerum, mis muudab epidermi värskeks ja elastseks. Tulemuseks on rahustatud, pringim ja niisutatum nahk. Sobib kõikidele nahatüüpidele.Seerumi valmistamisel on kasutatud HydraDynamic 3D niisutavat tehnoloogiat, mis loob nähtamatu võrgu naha pinnale, tegutsedes kahel tasemel.
Matis Reponse Jeunesse Kreemjas Koorija Näokoorija kõikidele nahatüüpidele, mis parandab naha tekstuuri ja stimuleerib rakkude uuenemist. Tulemuseks on pehme nahk.
Matis Reponse Jeunesse Noorendav-Niisutav Näomask See kreemjas mask kustutab naha janu. Igale nahatüübile, niisutamist vajavale nahale. Suunatud aktiivsed komponendid suurendavad nahapinna veevarusid ja täidavad dehüdreeritud pinna. Asendatud ja täidetud niisutavate ainetega, nahk näib elastsem ja pehmem.
Matis Reponse Delicate Väga Õrn Kooriv Kreem Õrn koorimiskreem kõikidele nahatüüpidele, mis pehmendab ja annab elujõudu.
Matis Cell Expert Ilueliksiir Universaalne ilueliksiir, mis kaitseb tüvirakke ning pikendab protsesse, mis aitavad nahal säilida noorena. Mõeldud igale vanusele alates 25. eluaastast. Sobib kõikidele nahatüüpidele: normaalne / rasune / kuiv / paks / õhuke jne. Tulemuseks on kaitstud nahk, mis säilib paremini väljastpoolt, taaselustatud sära ning ühtlane jume. Koostis sobib nii naistele kui ka meestele. Teaduslikult tõestatud efekt on pärast 1-kuulist kasutamist! Sära: + 35% Naha tekstuuri paranemine: +27% Naha taastumine: 85 % Jume on ühtasem ja säravam: 81 % Nahk on kaitstud väliste mõjude eest: 96 % Naha üldine välisilme on paranenud: 81 %
Matis Reponse Premium Näopuhastuspiim Kaaviariga, 30+ Kreemja tekstuuriga sametine puhastuspiim. Mõnusalt pehme ja siidja konsistenstiga, elimineerib kõik meigijäägid.
Matis Reponse Premium Toitev Öökreem Kaaviariga, 30+ Öökreem vanusele 30+ kustutab kõik negatiivsed mõjud, mis on toonud päev. Päeva jooksul kannatab nahk agressiivsete välismõjude käes ning öösel saabub see rahulik aeg, mil nahas käivituvad rakkude uuenemisprotsessid.
Matis Reponse Premium Kiire Kortsude Siluja Uue põlvkonna toode kõrgendatud täitva võimega aitamaks tasandada ja koheselt täita kortse ja peeneid joonekesi. Naistele ja meestele alates 30+. Siidine ja sametine tekstuur on rikastatud täitvate puudriosakestega, andmaks optimaalse siluva efekti. Täidab suurepäraselt kortsud. Silub nähtavalt miimikajooned ja sügavamad kortsud. Sobib igapäevaseks hoolduseks.
Matis Reponse Corrective Värskendav Toonik Värskendava toimega näotoonik valmistab naha ette näokreemi/seerumi pealekandmiseks.
Matis Reponse Corrective Geelmask Hüaluroonhappega Innovatiivne geelmask kristallselge tekstuuriga, mis kiirelt kustutab naha janu ja täidab selle värskuse ja niisutatusega. Hüaluroonhape seob endaga niiskust, soodustab keskmiste nahakihtide niisutust, kiirendab naha ja rakkude uuenemist ning võimaldab nahasisese hüaluroonhappe sünteesi kehas. Juba esimesest kasutuskorrast alates näib nahk värske ja intensiivselt niisutatud.
Matis Reponse Corrective Niisutav ja Nahka Täitev Kreem Esimeste vananemisilmingute vastane kreem, mis niisutab, silendab ja pinguldab. Kortsud ühtlustuvad ja nahk on pinguldatum.
Matis Reponse Corrective Täitev Meigialuskreem Kiirelt korrigeeriv aluskreem, mis vähendab kortsude teket ja nahavigu. Hüaluroonhape täidab kortsukesi, aitab siluda nahapinda ja nahatekstuuri. Täitvad mikropuudrid ühtlustavad ning hajutavad kortse. Sulava tekstuuriga kreem jätab õhukese ja puudrja viimistluse nahale. Suurepärased tulemused: nahk näib siidine, sile, matt ja toonuses.
Matis Reponse Intensive Taastav Silmakreem Taastav silmakreem, mis vähendab turseid ja väljutab liigseid jääkaineid. Silmaümbruse nahk on siledam. Kortsud ja peenemad jooned on vähem märgatavad.
Matis Reponse Yeux Silmahooldusvesi Helesinine vedelik rahustab punaseid, väsinud silmi ja annab neile jaheda ja värske tunde. Kanna peale silmapuhastusemulsiooni kasutamist või tee kompress, hoides silmahooldusveega niisutatud padjakesi suletud silmadel paar minutit. Silmalaud tunduvad koheselt värsked ja jahedad. Ideaalne ka kõige tundlikumatele silmadele.
Matis Reponse Yeux Silmaümbrust Siluv ja Trimmiv Geel Tõstva efektiga silmageel, mis muudab silmaümbruse naha siledamaks. Ei muuda silmalauge läikivaks. Nahk on niisutatud ja kaitstud oksüdatiivse stressi eest.
Matis Reponse Yeux Silma- ja Huulemask Silma- ja huulemask, mis toidab ja niisutab silmaümbrust. Nahk on elastsem ja mõnusam. Ennetab kortsude teket.
Matis Reponse Vitalite Puhastusemulsioon Energiat andev puhastusemulsioon, mis eemaldab meigi, puhastab ning kõrvaldab ebapuhtused. Tulemuseks on puhas ja klaar nahk.
Matis Reponse Vitalite Puhastusvedelik Energiat andev puhastusvedelik, mis eemaldab meigi ning tagab näokreemi koostisosade tõhusama imendumise. Tulemuseks on elastne ja särav nahk.
|
OSCAR-2019
|
||
Liugustega garderoob optimeerib nii äri- kui eluruume Optimeerimine on üks neid tänapäevaseid märksõnu, mis on viimaste aastatega palju populaarsust kogunud. Optimeerimist rakendadatakse üha tihemini. Seda seejuures nii era- kui ärimaailmas. Ja põhjusega. Maksimaalselt optimaalne elu tähenda..
Garderoobide ehitus: mida arvesse võtta? Garderoobid on tänaseks vist küll iga moodsa inimese elukeskkonna oluliseks (võiks isegi öelda, et asendamatuks) osaks. Vähemalt nende inimeste küll, kellele meeldib oma toimetamisi optimeerida ning elu maksimeerida. Ja isegi, kui Sul kodus panipaikasid veel ei ole,..
Garderoobisüsteemid mahutavad lahedalt ära Sinu suvise hobivarustuse Suvi on äge aeg. Tänavune suvi on veel ekstra tore ja kuum olnud ning võimaldanud meil kõigil rohkem õues, metsas ja merel olla ning üha enamate tegevustega end lõbustada. Laienenud huvidering nõuab aga suuremat varus..
Liuguksed ja garderoobid: moodne ja eneseteadlik valik Minimalism on ajatu. Ka mitmete tänapäevaste inimeste teadlik valik on minimalistlik elustiil, mis hõlmab nii üldist suhtumist kui strateegiliselt sisekujundatud elu- ja töökeskkondi. Aegumatu fraas “Less is more” kehtib täna täpselt sam..
Suvilad korda! Võta appi garderoobi korvsüsteemid Paljud kindlasti nõustuvad, et suvised puhkused on kõige mõnusam mööda veeta oma armsas maamajas või suvilas ringi toimetades ja ehitusprojektide kallal nokitsedes. Olgu selleks siis vana kapi parandamine, terrassi panemine või lastega koo..
Lükanduksed Tartus: moodne ja eneseteadlik valik Ärksameelsus on üks neid moodsaid märksõnu, mis meie kõigi elusid vähemal või rohkemal määral mõjutab ja juhib. Vaimne heaolu on vaieldamatult äärmiselt oluline. Kuid sama tähtis on ka füüsiline õhkkond..
Panipaigad aitavad Sind ruumikitsikusest välja Käes on paljude eestlaste lemmik aeg ehk suvi! Lisaks suurele puhkamisele ja mööda kodumaad ringi uudistamisele on suvi aeg, mil Eesti rahva ürgne korilusinstikt välja lööb ning metsa kupatab. Metsasaadusi tuleb ka aga kuskil üle talve hoida ning sahvre..
Funktsionaalsed garderoobilahendused: lihtsam & mõnusam elu! Tänapäevane elu tähendab paljuski lihtsust, mugavust, kiirust ja multifunktsionaalsust. Ka meie liigume modernses taktis ning soovime oma salongi külalistajatele üha operatiivsemaid lahendusi ning paremaid võimalusi. Üheks viisiks se..
Uued garderoobi uksed toovad Sinu koju kevadist värskust Kevad on käes ja ega suvigi enam kaugel ole. See on aeg, mil on tavaks kodudes ja kontorites kevadist suurpuhastust teha. Miks mitte viia oma kodus läbi ka renoveerimiskuur ning vahetada välja garderoobiuksed (http://www.v-disain.ee/liuguksed)? Selleks on mitmeid h..
Paiguta garderoobi riiulid nutikalt ja loo enda koju hea atmosfäär Nagu me teame, siis peitub kurat pisiasjades. Kui Sa ehitad parasjagu oma uut kodu või renoveerid vana, siis tasub mõelda läbi ka kõige väiksemad detailid. Sest pusletükid, nagu köök, diivan, lambilühter, garderoob jne..
Riidekapid lükandustega – mis on nende võlu? Paljudel meist on kodus veel ehk mõni nõukaaegne vineerist riidekapp või luksuslik vabariigiaegne garderoobikapp. Väärt panipaigad teenivad isegi mitut põlvkonda, hoides endas meie igapäevatoimetusi, sündmuseid, reisimisi, tulemisi ja ..
3 viga mida vältida eritellimusmööbliga Eritellimusmööbel on hea viis saada usaldusväärselt tootjalt mõnda kujunduselementi, mida tavapärases valikus ei leidu. Nii võid näiteks leida just magamistuppa õige kummuti või elutuppa TV-aluse, mis sinu uhiuue garderoobi võ..
Kas valida metalsed või valged Elfa korvsüsteemid? Kui soovid oma garderoobis või kuskil mujal kasutada Elfa korvsüsteeme (http://www.v-disain.ee/elfa-classic-korvs%C3%BCsteem), jääb üle vaid valida värv, milleks on kas valge või plaatinahõbe. Elfa on hoidnud oma kindlat stiili juba &uu..
Kuidas võivad Elfa riiulisüsteemid veel leida kasutust? Elfa toodangu teeb geniaalseks selle lai kasutamisvõimalus. Garderoob pole ainuke koht, kus võib kasutada ergonoomilist ja stiilset riiulisüsteemi (http://www.v-disain.ee/elfa-classic-riiulis%C3%BCsteem). Toome täna välja ideid ja võimalusi,..
Klaasist lükanduksed: 5 tähelepanekut puhastamiseks Klaaspindade puhastamine võib olla paras peavalu, eriti kui esimesena pähetulevad võtted hästi ei tööta ja ikkagi poolnähtavaid plekke maha jätavad. Toome täna välja tähelepanekuid, mida silmas pidada, et saada oma garderoob..
6 põhjust miks valida garderoobi tellimine Tartust Oleme alati kutsunud kliente leidma oma unistuste garderoobi just Tartust. Meie salong Teguri Mööblikeskuses (Teguri 39, Tartu) on vastu võtnud huvilisi nii lähedalt kui kaugelt ja meie garderoobe leidub nii siin kui sealpool piiri. Mis võivad siis olla ..
Kuidas valmivad unistuste garderoobikapid? Et valmiksid garderoobikapid (http://v-disain.ee/garderoobid-ja-garderoobikapid), mis on kvaliteetsed ning mis samas vastavad kliendi soovidele ja vajadustele, on oluline olla oma mõtetes julge. Meie tööpõhimõte on alati kliendiga kaasa mõelda, tänu millele un..
4 faktorit, millest olenevad liuguste hinnad Soovides soetada garderoobi on igal kliendil ees kaks olulist valikut: milline saab see olema seest ja milline väljast. Peale selle, millised on sinu vajadused sisu poolest ja millised on soovid välise disaini suhtes, võib seda valikut mõjutada ka hinnaklass. Täna vastame..
Ideid ja trende garderoobi loomiseks 2018. aastal Möödunud on põnev aasta ja pühadeaeg on igati sobilik vaatamaks nii tagasi kui ka edasi. Nii rõivamoes kui ka sisekujunduses käib aga tihe töö uute aadete loomiseks. Milliseid värskeid mõtteid ja võimalusi toob 2018. aasta garderoobi..
Miks valida kontorisse või esindusse eritellimusmööbel? Eritellimusmööbel võimaldab realiseerida huvitavaid sisustusideid. Kindlasti tasub seda võimalust kasutada kujundades oma ettevõtte esindust või kontoriruume. V-Disain on edukalt loonud sobivaid lahendusi ettevõtetele ja isegi m..
Liuguste viimistlus: 3 võimalust peeglitega Erinevate liuguste viimistluste seas on üks praktilisemaid (ja klientide seas menukamaid valikuid) just peegel-liuguks. 2017. aasta sisustustrendide seas olid peegeluksed auväärt kohal, kuid tegemist on kindla peale igipõliselt moeka võimalusega oma ruumi kujundada...
Kuidas luua garderoobituba? Garderoobituba pole nii sage tellimus meie valdkonnas kui tavaline garderoob, kuid on siiski sama lihtsalt teostatav. Mõlgutad mõtteid garderoobitoast, aga vajad selle loomiseks ideid? Tõime välja neli olulist tähelepanekut, mis võivad sind aidata planeerimiseni jõuda. ..
Mis oleks, kui looks korvsüsteemidega sahvrikapi? Garderoobid on meie spetsialieet. Kvaliteetset garderoobisüsteemi saab aga kasutada üsnagi erinevateks otstarveteks. Üks vanamoodne asi, mis välismaal taas populaarsust kogub, on köögis asetsev sahvrikapp ja element, mis ideaalselt selleks tarbeks sobib, on ga..
3 praktilist Elfa riiulisüsteemide funktsiooni Mida kõike võib võimaldada üks riiul? Näiteks Elfa riiulisüsteemid (http://www.v-disain.ee/elfa-classic-riiulisüsteem) võivad olla kohandatud just sinu spetsiifilisele vajadusele. Elfa teemade jätkuks toome välja kolm põnevat v&o..
Mis teeb Elfa garderoobid eriliseks? Elfa garderoobid ja süsteemid on märksõnad, mida ikka ja jälle õhku viskame, ja selle taga on rohkem kui lihtsalt turundussoov. 2018. aastal saab Elfa bränd 80-aastaseks (!) Toome täna välja põnevaid fakte ja põhjuseid, miks usaldame Elfa süsteem..
5 põhjust, miks valida garderoobid ja liuguksed Tartust? Tartu kvaliteeti võib usaldada. V-Disain ei paku põnevaid disainilahendusi ainult oma kodulinnale, vaid kus iganes sa soovid. Oleme eelnevalt avaldanud mitu mõtet, miks tasub valida garderoobid ja liuguksed Tartust, ikka meie käest. Pakume seekord neist v&..
Lükandustega riidekapid sobivad ka lastetuppa Liuguste või lükandustega riidekapid on moekaks ja praktiliseks valikuks igasuguses ruumis. Lastetoa panipaiga planeerimine on katsumus omaette, sest tähtis on leida lahendus, mis oleks lihtne ja turvaline kasutada. Kvaliteetse garderoobisüsteemi ja lükandustega on v..
Korterit renoveerides võib luua ka walk-in garderoobi Elu toob muutusi. Sinu kodu võib vajada renoveerimist. Pere kasvamine võib nõuda ruumide ümbermängimist. Üks meie klient oli sellises olukorras, ja uue garderoobi jaoks koha leidmine oli üks suurem väljakutse. Kuidas olukord lahenes, loe l..
Kuidas valida garderoobi suvilasse? Kui sul on parasjagu käsil suvila renoveerimine, plaanid üht ehitada, või tahad lihtsalt suviselt unistada, siis kas oled mõelnud sobivatest panipaikadest? Isegi lihtsama kujundusega maamajja või rannaäärsesse kotedžisse on võimalik luua vastavad garderoobid..
Elfa garderoobisüsteemid on taas täiustunud Elfa garderoobisüsteemid paistavad silma oma kvaliteedi poolest. Selle üks põhjus on toodete pidev täiustamine ja uute võimaluste pakkumine. Kui miski töötab hästi praegu, siis mõni aeg hiljem võivad kliendibaasi vajadused muutuda. ..
Riidekapid ja nende tellimine: mis on oluline? Kui otsid ruumi lisa kvaliteetse garderoobisüsteemi näol, siis millist eeltööd on vaja teha? Kvaliteetsed riidekapid suurt kliendipoolset teadust ei vaja – see jääb meie kanda. Kuid et saada võimalikult täpset hinnapakkumist ja välti..
Millised on erinevad liuguste profiilid ja kuhu need sobivad? Liuguste profiilid võivad tunduda nagu detail, millesse garderoobi planeerides oluliselt süvenema ei pea. Disainis on aga oluline meeles pidada, et detailid loovad terviku. Mis on liuguste profiilide üldine erinevus ja mida täpselt tähendab ühe kindla ..
Eritellimusmööbel võib sobivalt täita tühimikku garderoobi kõrval Aeg-ajalt tuleb meie töös ette, et kauni garderoobisüsteemi või liugukse-lahenduse kõrvale soovib klient ka sellega sobivat mööblieset. Kuigi garderoobid on meie leivanumber, mõistame, et mõnik..
EFEXON liuguksed – 6 trendikat viimistlusvõimalust EFEXON liuguksed (http://www.v-disain.ee/liuguksed-efexon) pakuvad väga laialdast valikut viimistluseks, kõige kärtsuvamast maitsekalt hillitsetuni. Liuguks on lisaks oma praktilisusele ka oluline osa disainist, nii et valikus tuleb olla tähelepanelik. T&..
Garderoobilahendused – lihtsam tellida kui iialgi varem Garderoobilahendused võivad olla mingil kujul mõttes igal uuel koduomanikul või perelisa ootajal. Riideid muudkui tuleb ja vahetub ning kõik üleliigsed esemed tuleb kuskile ära paigutada seniks kuni nad kasutuses pole. Õnneks salongi poole..
Kuidas kuluvad ELFA korvsüsteemid majapidamises ära? Funktsionaalsus on miski, mis sobib igasugusesse ruumi. Moodsad garderoobisüsteemid pakuvad palju võimalusi ka erinevatele panipaikadele majapidamises. Näiteks ELFA korvsüsteemid kuluvad ära nii magamistoa garderoobis kui ka mujal. Järgnevalt..
Liuguksed – väga hea, peegel-liuguksed – suurepärane Üks korralik garderoobisüsteem sobib hästi nii esikusse kui magamistuppa. Mis seda veelgi täiustada võib, on peegel-liuguksed. Tegemist on ühega mitmest viimistlusvõimalusest (http://www.v-disain.ee/liuguksed-efexon-viimistlus), mid..
Case study: uue kodu sisustamist on otstarbekas alustada garderoobidest Detsembris teostasime üht meie jaoks huvitavat projekti, mille ülevaade võib ehk ka sind köita. Jaanuarikuud lõpetame tavapärasemast teistsuguse postitusega, et tutvustada meie tööprotsessi, tänu millele sai klient oma uu..
Riidekappide müük – millised kliendid inspireerivad meid? Sisustusvõimaluste pakkumine nõuab põhjalikku koostööd meie ja kliendi vahel. Garderoobide ja riidekappide müük võib näiteks pealtnäha tunduda üsna argise nähtusena – saadakse kokku, lepitakse kokku..
Disainkleebised lisavad sisustusele särtsu ja stiili Tänapäeva kujunduses leidub sageli vabat tühja pinda. Mõnele võib see sobida, mõni aga võib selles näha võimalust. Disainkleebised on trendikas võimalus ära kasutada olemasolevat pinda ruumi mulje muutmiseks v&ot..
Garderoobisüsteemid ja 5 nippi nende organiseerimiseks Garderoobisüsteemid on oma disaini poolest head kohad, kus mõelda strateegiliselt ning isegi kohendada oma elustiili. Kuigi ruumipuudust tõenäoliselt kannatama ei pea, leidub palju nippe, millega oma panipaiga potentsiaali täielikult ära kasutada saab...
Kutse tutvuma II: garderoobid Lõuna-Eestis Oktoobrikuu teine postitus kutsub taas uudistama ja ehk isegi leidma enda jaoks Lõuna-Eesti kvaliteeti interjööri disainis. Tartusse tasub kindlasti tulla otsima huvitavaid lahendusi, eriti kui planeerid panipaika või riidekappi. Garderoobid Lõuna-Ees..
Kutse tutvuma I: liuguksed Lõuna-Eestis Et leida sisedisaini maailmataset ei pea ilmtingimata minema välismaale või Tallinnasse. Oktoobrikuu pühendame omamoodi teavitamiseks, et Tartusse võib tulla otsima häid mõtteid interjööride kujunduseks. Heaks mõtteks võivad olla meie..
Lükandustega riidekapid – hea lõuend disainkleebistele Kunagi ammu võis ainulaadse riidekapi muretsemine tähendada koostööd meistriga, kelle käe all valmis ostja juhiste järgi midagi erilist. Tänapäev polegi võib-olla nii erinev, ka nüüd saab klient pakkuda m&otild..
Mida kõike mahutavad Elfa riiulisüsteemid? Kapp pole enam ammu koht, kuhu ainult riideid panna. Muid esemeid ei pea isegi enam kilekotiga kapinurka viskama. Praktilised riiulisüsteemid (http://www.v-disain.ee/elfa-classic-riiulisüsteem) annavad panipaigale ükskõik millise funktsiooni, tavalisest rõivagar..
4 ruumi, kuhu garderoobikapid nagu valatult sobivad Alati on olemas esemeid, mida kuhugile panna on vaja. Jutt ei käi ainult rõivastest, elu jooksul koguneb ikka nipsasju, millest lahti ei taha öelda või mida kunagi kuskil vaja võib minna. Probleem võib tekkida kui selleks kõigeks vajalik ruum ot..
Liuguks – 5 disainivõimalust Liuguks (http://www.v-disain.ee/liuguksed) pole pelgalt praktiline lahendus garderoobidele, kappidele, või isegi ruumide eraldamiseks. Ei tasu unustada, et ka tarbeesemed võivad edastada ruumi kohta tähendust või kujundada ruumi muljet. On levinud arvamus, et tegemist..
Elfa garderoobid - kaubamärk, mida usaldada Kui garderoobitootjad oleksid moebrändid, siis Elfa asetseks kõrgmoe esindajate seas - väärtuse, mitte ilmtingimata kulukuse pärast. Käekott või king küll nii palju asju ei mahuta kui kapp, aga kvaliteet on tunnusmärk mida võiks otsida i..
Garderoobi korvid loovad korda Funktsionaalsus ja optimaalsus on moes, eelkõige ruumide disainis. Hea võimalus neid omadusi rõhutada on näiteks läbi oma panipaiga loomisel korvsüsteemi (http://www.v-disain.ee/elfa-classic-korvs%C3%BCsteem) planeerides. Riiulid või sahtlid võivad tunduda roma..
Garderoobi liuguksed - muretu ja stiilne lahendus Avarus, loomulik üldmulje ja võimalus takistusteta ringi liikuda on omadused, mis võivad sageli kannatada vajadusest hoiustada igapäevaseid esemeid, tööasju või rõivaid. On tõsiasi, et mingigi ruum peab selleks funktsiooniks kuluma, ..
4 isiksusetüüpi ja riidekapp Nii mõnedki teavad nelja vana temperamenti, mille järgi inimesi iseloomustada saab - flegmaatik, koleerik, melanhoolik ja sangviinik. Kuidas seostada seda riidekappidega? Mööbel ja disain võib olla isiksuse emotsionaalne ja loominguline käepikendus Ruumi saab ..
Miks on riidekappide valmistamine parem kui valmiskapi ostmine? Kui oled riidekapi ostmisele mõelnud, siis tuleb sulle ilmselt tuttav ette see olukord, kus jalutad mööblipoes edasi-tagasi, aga iga müügil oleva kapi juures on midagi, mis ei sobi – kas on ta liiga suur või liiga väike, ebapraktilis..
Elfa riiulisüsteemid – täiuslikult läbi mõeldud lahendus Alles siis, kui oled tutvunud kõigi nende ideedega, mida Elfa lahendused pakuvad, hakkad aru saama, missugune üks toimiv hoiustamissüsteem peaks olema. Elfa riiulisüsteemid on 65 aasta pikkuse tootearenduse tulemus, ja garderoobide juu..
Mille poolest on V-Disaini garderoobid Tartus erilised? V-Disaini toodanguks on liuguksed, riidekapid ja garderoobid Tartus. Lisaks materjalide kõrgele kvaliteedile ja läbimõeldud teostusele on aga veel asju, millega meie garderoobid teiste seas silma jäävad. Garderoob inimesele, kes armastab korda Kui..
V-Disaini liuguksed Tartus leiad Teguri Mööblikeskusest V-Disain on Tartu firma, mille põhitegevuseks on liuguste, garderoobide ja riidekappide projekteerimine ning valmistamine kliendi soovi kohaselt. Meie esindus asub aadressil Teguri 39, Teguri Mööblikeskuse II korrusel (vt asukoht kaardil (http://www.v-disain...
Liugustega kapid mahutavad kõike, mida kodus vaja läheb Kõige sagedamini kasutatakse liugustega kappe garderoobides, kuid erinevaid sahtleid, korve ja riiuleid kombineerides võib neisse mahutada ka kodumasinad, koristustarvikud, vaba aja veetmise vahendid, arhiivi, toiduainete tagavarad ja palju muud. Liugustega k..
Garderoobi riiulid ootavad läbimõeldud lahendust Tänapäeval on olemas palju nutikaid lahendusi, mille abil garderoobi mugavamaks muuta. Kui tead, mida sa garderoobis hoidma hakkad, siis saad oma garderoobi kujundada kohaks, kus kõik on käepärane ning otstarbekas. V-Disaini pakutavatest garderoobisü..
2 küsimust, mis aitavad valida lükanduste süsteemid ja viimistluse Lükanduksed ja garderoobikapid on praktiline ning harjumuspärane kooslus, kuid liuguksed leiavad kasutust mujalgi. Näiteks saad lükanduksi kasutada ka ruumijagajana ja ukseavades. Rohked viimistluse valikud võimaldavad sul liuguksed ..
Garderoobide valmistamine eritellimusel – 5 nõuannet tellijale Täpselt sinu soovide järgi valminud garderoob on mugav, praktiline ja sobib ideaalselt sinu koju või kontorisse. Kuidas aga eritellimusel valminud garderoobide võimalusi maksimaalselt ära kasutada ja endale unistuste garderoob soetada? P..
Klaasist liuguksed – elegantne ja praktiline lahendus Liuguksed (http://www.v-disain.ee/liuguksed) on praktilised, stiilsed ja kõrge kasutajamugavusega. Neid saab kasutada nii garderoobide valmistamisel, ruumijagajana kui ka traditsiooniliste külgedele avanevate uste asemel. Et sobiv lükanduks leiduks igale maitsele, ..
4 nõuannet, et valida sobiv garderoobikapp Kas soovite garderoobi planeerides maksimaalselt ruumi ära kasutada? Parim lahendus selleks on spetsiaalselt teie vajaduste ja võimaluste järgi tehtud lahendus. Mida aga võtta arvesse ja kuidas tellida sobiv garderoobikapp (http://www.v-disain.ee/garderoobid)? Panime ..
Kuidas valida sobivad lükandukse siinid ja profiilid? Eelmises blogipostituses tutvustasime erinevaid garderoobi uste viimistluse (http://www.v-disain.ee/blogi/10-voimalust-kuidas-kujundada-garderoobi-uksed) võimalusi, sel korral kirjutame lähemalt lükanduste raamidest ja siinidest. Mida siinide ja profiilide valikul a..
10 võimalust, kuidas kujundada garderoobi uksed Suured garderoobikapid võtavad enda alla tihtipeale terve või pool toa seinast, mistõttu on neil oluline roll ruumikujunduses. Garderoobi uksed (http://www.v-disain.ee/garderoobid) võivad olla tagasihoidlikud ja muu kujundusega sulanduvad või selgelt e..
Kuidas valida sobivad riiulisüsteemid? Kvaliteetsed riiulisüsteemid võimaldavad teil mugavalt ja kiirelt asjad kodus ära paigutada ja neid vajadusel lihtsalt üles leida. Kui teil on alati koht, kuhu parasjagu mittevajaminevaid esemeid eest ära panna, on teil kodu hõlpsam korras hoida, tunnete ennast mu..
6 põhjust, miks valida Elfa garderoobid Elfa garderoobid (http://www.v-disain.ee/garderoobid) ja riiulisüsteemid on turul olnud juba üle 65 aasta. Miks on Elfa toodetel nii lai tarbijaskond ja miks võiksite teiegi uut garderoobi soetades just Elfa lahendusi kaaluda? 1) Elfa garderoobi kokkupanek ja ümberku..
V-Disain OÜ toodete kasutus- ja hooldusjuhend Toodete kasutus- ja hooldusjuhend ohjab erinevate toodete – liuguste, Kapisüsteemide (edaspidi mööbel) kasutamist ja hooldust. Käesoleva juhendi nõuetest kinnipidamine on aluseks toodetele kehtiva 2 – aastase garantii kehtimisele. 1. Kasutusjuhised. 1..
Eritellimusel valminud liuguksed Tartus ja Lõuna-Eestis Liuguksed on kaasaegne ja praktiline lahendus nii garderoobiuste kui ka ruumijagajana. Lükanduksed (http://www.v-disain.ee/l%C3%BCkanduksed) ei võta avanedes ruumi, mistõttu sobivad need suurepäraselt ka kitsasse koridori ja väiksemasse tuppa. Veelgi..
Lükandustega riidekapid mahutavad kõik teie rõivad ja hoiustamist vajavad esemed Kas teie kodus või kontoris on vähe ruumi asjade hoidmiseks, riideid on väiksest kapist raske üles leida või on need kokkusurumise järel kortsunud? Ehk olete juba ammu unistanud uuest garderoobist, kuid pole ..
1. Kui ma soovin tellida kappi või liuguksi siis millest peaksin alustama? Alustama peaks ruumi või ava mõõtmisest. Vajalik on laiuse ja kõrguse ning kappide puhul ka sügavuse mõõt. NB! Et saaksid maksimaalselt hea lahenduse soovitame kapi miinimum sügavuseks 700 mm. LAIUSE MÕ&..
Meil on hea meel teatada, et nüüdsest on Meie klientidel võimalus soetada Rootsi garderoobisüsteemide tootja elfa toodangut ilma pikema ooteajata. Sest suur osa toodetest on kohapeal olemas ning peale komplekteerimist kohe kätte saada. See on eriti hea uudis neile, kes soovivad kiiresti uut garderoobi soe..
Alates 15.04 pakub V-Disain OÜ oma klientidele koostöös LIISIGA järelmaksu! Limiidipäringu saad teha SIIT (http://www.liisi.ee/) ..
|
OSCAR-2019
|
||
Kreekas ei tunne kaugelt tulnud rändaja end külalisena. Ta on siin nagu vanade tuttavate juures. Kreekat peab mõistma ja vaatama südamega. Kus oleks see lihtsam kui kreekasinise Egeuse mere ääres või antiiksammaste marmori valguses?
Olümpiamängud, filosoofia, demokraatia, teater – on küllap esimesed märksõnad, mis Kreeka peale mõeldes meenuvad. Ikka ja jälle kipuvad rändajad Balkani poolsaare radadele, kus 2500 aastat tagasi lõi õitsele kultuur, mis annab suuna paljudele järgnevatele ajastutele. Muistne Kreeka kultuur, fragmentide hiilgusena meie aega jõudnud antiikarhitektuur, vaheldusrikas loodus ja uudishimulikud inimesed tagavad, et pettuma ei pea puhkuses keegi.
Viisa: Eesti passi omanikele viisavaba, saab reisida nii kehtiva passi kui isikutunnistuse (ID-kaardi) alusel. Halli välismaalase passi ja Vene kodaniku passi omanikule viisavaba juhul, kui on olemas kas alaline või tähtajaline Eesti elamisluba.
Joogivesi: Kraanivesi kõlbab joogiks. Kreeklased ise aga tarbivad tavaliselt pudelisse villitud vett.
Jootraha: On tavaliselt arvestatud hinna sisse. Hea teeninduse eest võite siiski mõne euro lauale jätta. Kohvikutes ja restoranides tuuakse alati arve.
Keel: Riigikeeleks on kreeka keel (uuskreeka). Turismipiirkondades saab enamasti hakkama inglise keelega. Vähem osatakse saksa, prantsuse ja vene keelt.
Raha: Kehtiv raha Kreekas on euro. Rahvusvahelised krediitkaardid on kasutusel, kuid väiksemates kauplustes ja restoranides arveldatakse ainult sularahas. Krediit- või deebetkaardiga saab sularahaautomaadist võtta raha.
Turvalisus: Kreeka on turvaline. Võib esineda pisivargusi ja sellepärast ei ole soovitatav jätta raha ja hinnalisi esemeid järelvalveta.
Kreeka keel on maailma vanemaid ja on püsinud peaaegu et muutumatuna Platoni aegadest alates. Paljude sajandite vältel oli kreeka keel Vahemeremaades üldlevinud kultuuri- ja kaubanduskeel. Seetõttu laenati ka ladina keelde tuhandeid kreeka sõnu, mis omakorda jõudsid tänapäeva erinevatesse keeltesse laensõnadena.
Kasutame ju meiegi oma igapäevases kõnes palju Kreekast pärit sõnu. Lisaks enamikule meditsiini-, kirjandus-, poliitika-, sõjandus- ja teadusterminitele on kreeka keel nime andnud sadadele taime- ja loomaliikidele.
Tänapäeva kreeka tähestikus on 24 tähte, mille kokkulugemine on eestlase jaoks piisavalt keeruline. Proovida tasub siiski, sest isegi konarlikult paberilehelt maha loetud fraas avab tee kreeklase sooja südamesse.
Lihtsus toidu valmistamisel teeb kreeklaste toidud erakordselt maitsvaks ja kättesaadavaks ka kõige nõudlikumale sööjale. Toiduvalmistamise teadmised ja nipid pärandatakse edasi põlvest põlve, tähtis on järjepidevus ja vanade traditsioonide jätkamine. Arusaam heast toidust tähendab kreeklaste jaoks alati midagi värsket.
Ehkki igal külal ja perel on omad traditsioonid, on kreeklaste köögi lahutamatu koostisosa värske kuldroheline oliiviõli. Lisaks pähklid ning kuivatatud puuviljad. Toitudele isatakse rohkelt erinevaid maitsetaimi ja kindlasti ei puudu ühest korralikust toidust ülimaitsvad mahlakad tomatid. Soola ja pipart lisatakse vaid moepärast, sest toidus peavad helisema selle koostisosade maitsed. Aukohal on ka kuldkollane sidrun.
Iga toidukorra juurde kuulub lahutamatult väikestes pagaritöökodades koduküpsetatud leib. Kreeklased armastavad enne lõunat pirukatega maiustada. Zaharaplastiod pakuvad suures valikus kreemikaid kooke, pähklitega ülepuistatud küpsiseid ja juusturikkaid lehttaignapirukaid.
Hommikusöök pole Kreekas kombeks, kuid õhtusööki, mis tavaliselt algab kell kümme, ei jäeta kunagi vahele.
Kreeklased teevad vahet, kus juuakse kohvi, kus saab prisket lõuna- või õhtusööki nautida, kus lihtsalt väikest napsu võtta.
Kafenios saab proovida ehtsat türgipärast kreeka kohvi, mida serveeritakse imetillukestest tassidest ja millest omakorda pool on täidetud imepeeneks jahvatatud kohviseguga.
Tavern on Kreeka köögi meistriklass, üks kõige populaarsemaid söögikohti, kus saab nautida lõuna- ja õhtusööke. Eraldi tasub silmas pidada kalataverne, kus pakutakse värskeid mereande.
Estiatorio on meie mõistes restoran ja erineb tavernist pisut soliidsema teeninduse ja hinna poolest.
Salata horiatiki ehk kreeka salat - on valmistatud värsketest tomatitest, kurkidest, oliividest, punasest sibulast ja rohelisest paprikast, maitsestatakse oliiviõli ja veiniäädikaga ning kaetakse paksu fetajuustu lõiguga
Musakas - baklažaani, hakkliha ja kartuli vormiroog, mis on üle valatud munahüübega ja ahjus seejärel küpsetatud
Kolokifakia - ehk zuccini, serveeritakse õlis küpsetatud viiludena või hakkliha ja riisitäidisega hautatult
Kreeka kohv – kreeka kohvi võib valmistada mitmel erineval moel: suhkruta – sketos, keskmise magususega – metrios ja magusat – glykos. Kreeka kohvi valmistamiseks kasutatakse spetsiaalset pika käepidamisega nõud, mida nimetatakse brikiks ja mis enamasti on valmistatud vasest või alumiiniumist. Tassi kohvi valmistamiseks kulub teelusikatäis imepeeneks jahvatatud kohvipulbrit ja vastavalt soovile suhkrut, mis kõik külma veega segatakse ja keemiseni kuumutatakse, kuni pinnale kerkib korralik tihe vaht, mida nimetatakse kaimakiks. Seejärel valatakse kohv tassidesse ja lastakse pisut seista. Kreeka kohvi ei jooda kunagi lõpuni, sest tassi põhja jääb üsna suur kogus joodamatut sadet – katakafit. Kreeka kohvi juuakse alati kiirustamata.
Frappé ehk jääkohv - kõige joodavam suvekohv Kreekas. Jääkohvi valmistatakse ja serveeritakse alati kõrgest klaasist ja juuakse kõrrega. Selle kohvi valmistamiseks võetakse lusikatäis spetsiaalset kohvipulbrit, mis segatakse väikese koguse veega, vahustatakse kiiresti ja lisatakse veel pisut külma vett ning jääkuubikud. Vastavalt maitsele lisatakse vahustamise ajal juurde kas pisut piima või koort ja suhkrut.
Suuremates linnades on kombeks ka järgmised lahtiolekuajad: esmaspäeviti, kolmapäeviti ja laupäeviti 09:30-14_00; teisipäeval, neljapäeval ja reedel 09:30-14:00 ning õhtuti 17:00- 22:00.
Jootraha maksmise kohustust ei ole, aga viisaka kombe kohaselt jäetakse lauale sendid või mõni euro, kui teile toit või teenindus meeldisid.
Suvituspiirkondades ja suuremates linnades oskavad teenindajad inglise või prantsuse keelt. Ateenas ka vene keelt. Väiksemates paikades ja maapiirkondades tuleb kreeka- või kehakeelega hakkama saada. Kreeklaste sõbralikkus ja suhtlemisvalmidus aitavad alati hakkama saada.
Koerad ja kassid Kreekas pole hulkuvaid loomi, vaid „vabalt elavad koerad ja kassid”, kes on endale ulualuse loodusest leidnud. Koerad on väga sõbralikud (mõni harv juhus välja arvatud) ja neid võib leida rannalt päikest võtmas, tänavalt seltsi otsimast, poe ukse ees pikutamas või tavernis vahti pidamas. Meeleldi teevad nad reisijaga väikese jalutuskäigu kaasa. Kohalike elanike poolt tuuakse neile süüa ja hoidku selle eest, et keegi neile haiget teeks. Kassid luusivad rohkem apartementide ja tavernide lähistel ning on pisut kartlikud. Ka neid ei unustata kohalike poolt toitmast. Tavernis võivad nad aga üsnagi julged olla ja isegi toitu norida, seda tänu ka turistide „sõbralikkusele”.
Oliivid Juba aegadest kui olümpiavõitjaid autasustati oliivipuuokstest valmistatud pärjaga, on oliivid üheks Kreeka sümboliks. Puu, mille mütoloogia järgi kinkis kreeklastele tarkusejumalanna Ateena, on ühtlasi ka rahu sümboliks. Kõige tuntumad on munakujulised Kalamata, ümarad rohekad Amfissa, eriti suured Halkidiki oliivid.
Oliivipasta Tervislik määrdevõie. Oliividest valmistatakse erinevaid võidepastasid. Kasutatakse musti ja rohelisi oliive ning pasta maitsestatakse erinevate ürtidega ja oliiviõliga. Neid on võimalik kaasa osta 50 või 1000 grammi kaupa kenasti dekoratiivsetesse purkidesse pakituna. Kes oliividest lugu peab, sellele sobib arvatavasti ka pasta.
Oliiviõli Oliividest valmistatakse suurepärast kolesteroolivaba oliiviõli, mida kauplustest võib leida alates 200 ml plekk- või klaaspudelitest kuni 5 liitriste kanistriteni. Oliiviõli pakutakse puhtalt või maitsestatult ürtidega. Oliiviõli ostes peab kindlasti tähele panema, et pudelile oleks peale kirjutatud Extra virgin, mis tähendab väga puhast õli. Ja kui võimlik, siis ka First cold press, mis tähendab, et õli on eriti kvaliteetne ja saadud esimese pressimisse teel. Parim oliiviõli tuleb Kalamatast.
Pistaatsia pähklid Pistaatsiapähklid on üks tüüpilisemaid kreeka produkte. Parimad pistaatsiapähklid kasvatatakse Egina saarel ja Peloponnesosel kus pistaatsiakasvatusega alustati 1860 aasta. Igal aastal augustis alustatakse korjega. Seejärel pannakse pähklid mõneks päevaks soolasese vette ja kuivatatakse seejärel spetsiaalsetes ahjudes.
Ouzo (uzo) Ouzo on kreeklaste jaoks alati tähendanud seltskonna, kokkulepete ja lõõgastumise jooki. Ouzo kanguseks on 38 – 50°. Peale aniisi võidakse lisada joogile erinevaid ürte nagu kress, münt, apelsinipuuõied, sidrunilehed jne. Igal destilleerijal on oma saladus, mis pärandatakse põlvest põlve edasi. Serveerimisel lisatakse joogile jääd või külma vett, mis selle värvi piimjaks muudab.
Makedoonia halvaa Halvaa kuulub lõunamaa maiustuste esinimistusse. Eriline koht halvaal on lihavõtte ja jõuluajal. Algselt valmistati halvaad purustatud seesami ja meemassist. Halvaale on lisatud pähkleid, kakaod, mandleid ja rosinaid. Võimalik kaasa osta turult lahtiselt või erinevates pakendites kõikvõimalikes müügikohtades.
Merekäsnad Käsnad on teada ja tuntud juba iidsetest aegadest. 19. sajandi algul alustasid just Dodekaanide saarestikult pärit kalamehed käsnade järgi sukeldumisega. 20. sajandil alustati nende ekspordiga Euroopasse ja Ameerikasse. Samal sajandil rajasid kreeklastest väljarändajad eduka käsnaäri Floridas.
Pähklid ja puuviljad mees Poelettidel on rikkalik valik kreeka mett, millesse on uputatud erinev valik pähkleid või puuvilju nagu aprikoosid, noored sidrunid, viigimarjad jne. ning mis on pakitud dekoratiivsetesse purkidesse. Lusikatäis sellist maiust kindlustab päevase magusavajaduse, arvavad kreeklased, ja on kasulik ka.
Feta juust Feta juustu sõpradele on Kreeka kõige õigem paik antud juustuga maiustamiseks ja selle kaasaostmiseks. Feta juustu toodetakse vaid lamba- ja kitsepiimast ning juustu valmimiseks kulub ligi pool aastat. Juustu tarvitatakse kreeka ja vahemere salatite vlahi koostisosana, samuti hautatakse selles krevette, kuulub ta tiropita ehk juustupiruka koostisse ning serveeritakse eelroana valatud üle oliiviõli ja oreganoga. Parim ost on tünnifeta. Saadaval aga on kõikvõimalikud pakendid alates plastkarpidest ja lõpetades vaakumpakenditega.
Kreeka veinid Traditsiooniline vein Retsina on väga omapärase maitsega. Toodetakse seda peamiselt Atikas, Euboia, Salamina ja Aegina saarel. Veini maitse teeb omapäraseks männivaigu lisamine käärimisprotsessile. Mavrodafne on ülimagus punane liköörvein, mida algselt kasutati õigeusu kirikus armulauaveinina. Toodetakse seda peamiselt Ahhaia piirkonnas Peloponnesosel. Suurte traditsioonidega veinitootjad elavad ka Põhja-Kreekas, kus asub rohkearvuliselt kloostreid ja samuti saartel. Igal piirkonnal on omad veinid ja maitsed. Väga tuntud on ka Peloponnesose Nemea, Tsantali, Moshato ning Agiorgiotiko veinisordid.
|
OSCAR-2019
|
||
Osalen ühes FB grupi rõivaste õmblemise väljakutses ja sellega seoses plaanin teostada järgnevalt pildilt kõik rõivad vähemalt aprilli lõpuks.
Õmmelda valmis shibori tehnikas värvitud kangaruutudest suur lapitekk - ei saanud see valmis sel aastal. Ehk järgmine aasta!
Mahutada oma UFO-d ja WIP-id ühte korvi - ehk siis tuleb nii mõnigi nendest lõpetada. - See on jaanuari alguse ülesanne - koristada, organiseerida, sorteerida.
Õmmelda kingituseks ja enda tehtud käsitööd mõnuga kinkida kallitele inimestele. - Minu rõõmuks sai seda tehtud küll.
Jagada oma rõõmu isetegemisest teistega :) - Ma loodan, et siin jagatud jutud ja pildid olid teile rõõmuks. Minule oli rõõmu meie lapinaistega kohtumistest, reisist ning paljudest kõnedest ja kohutumistest kallite inimestega.
Jaanuaris alustasin eelmise aasta kokkuvõttega, näitasin näitamata töid ja seejärel tulid kaks kleiti. Täitsa toredad aga miskipärast pole selga jõudnud. Kuigi üht nendest pean plaani uuesti õmmelda, sest lõige ja tegumood oli äge.
Veebruaris näitasin terve hunniku rõivaid, osalesin ühes FB grupi koosõmblemises ja tänu sellele sain tehtud ühe selle aasta lemmiku - dressipluusi. Jällegi asi, mida tahaks veel õmmelda!
Märtsis (või õigemini veebruari lõpus) otsisin oma värve aga ühtegi postitust ei tulnudki. Ju ei olnud kirjutamise tuju.
Aprillis näitasin jälle kleite ja otsisin oma stiili taga. Nende postituste kirjutamine andis päris palju mõtteainet, selgust ja uut suunda. Hoolimata sellest, et uus stiili poole suundumine õmblustöödest kohe näha polnud, tean ma nüüd palju paremini, mis meeldib, mida tahan jne.
Maikuus lootsin, et uue FB grupi koosõmblemisega läheb sama hästi kui eelmisega ja tegin väheke plaane. Lisaks tegin plaane oma stiili osas. Kahju, et neid asju valmis ei saanud, nüüd on mõni neist mu poolikute tööde kastis. See kast läheb uuel aastal suuremale puhastusele.
Juunikuus näitasin aasta suurimat tööd. Kõige ehedama ja südantliigutavama tagasiside sel aastal sain samuti selle töö eest. Ma olen nii rahul, et lapiteki valmis sain. Hoolimata sellest, et mulle meeldib rõivaid õmmelda, jäävad lapitekid ka alati alles. Järgmisse aastasse on vähemalt kaks tükki planeeritud juba :)
Juulikuine õmblusmaraton hõlmas endas praktiliste ja igapäevaselt kasutatavate rõivaste õmblemist ning seeläbi kangahunnikute vähendamist. Pikemas perspektiivis sellest küll kasu pole olnud - kapp ajab rohkem üle kui varem. Aga nii mõnus on õhtul magama minnes omale pehmed ja mõnusad tuduriided selga tõmmata.
Septembris olid aasta tipphetked. Kirjutasin oma reisist koos kallite inimestega Prantsusmaale lapimessile lausa seitse osa! Koguaeg tundus, et nii palju pilte jäi näitamata, nii palju jäi kirjeldamata. Nii tore, et tagasiside postitustele ka tuli ja ehk tänu minu pikkadele kirjeldustele, lähevad teisedki sellisele reisile :)
Oktoobris kirjutasin veel reisist ja midagi nagu valmis ei jõudnudki. Kõiksugu asju oli pooleli ja mõtteid oli kindlasti rohkem kui küll aga ju see sügiskaamos mind vallutas.
Novembris olin nii tubli ja hea, et õmblesin teistele. Noh, teiste all pean silmas oma perekonda ja lausa 4 asja sai neile tehtud :D See, et endale kaheksa asja valmis sai, ma kõva häälega ei ütle. Ma olen kõige õnnelikum ühe pluusi üle - midagi, mis on täitsa minu stiilis!
Detsember oli üllatavalt väga produktiivne kuu. Kõiksugu kaunistused, Eesti lapivaip 100 jaoks õmmeldud tekk, kollased põiminguga rätikud, linikud ja isegi ühe jõulukingi jõudsin peaaegu valmis õmmelda. Siia lisan aga paar paari täitsa näitamata töid:
Kokkuvõttes oli päris produktiivne aasta. Kahjuks või õnneks kangakuhjad on suuremad kui eelmise aasta lõpus, samas igapäevaselt kannan järjest enam enda õmmeldud rõivaid. Ma olen stiiliteadlikum ja pööran rohkem tähelepanu endale sobivatele värvidele ja loodan tänu sellele vältida kangaoste, millest ma peaks endale tuduriideid õmblema. Oma stiiliga kavatsen järgmine aasta hooga edasi töötada, sest eks see olegi järjest arenev ja muutuv. Võib aastaga rahule jääda küll.
Retuusid said valmis. SSW:DS (Seasonal Sew Wardrobe: Deep Stash Edition) - üks tehtud, vähemalt 8 jäänud) :)
Dressipluus (enamiku õmblesin küll jaanuaris aga täna, 1.02, sain luku ette ja lõpetatud). SSW:DS kolmas ese on valmis. Võiks nüüd neid pildistada ka.
hunnik volditud ja õmmeldud ja pärlitega tikitud kuuski nii vildist kui kangast (14 kangast, 6 tk vildist)
Õigemini peaks kirjutama detsember 2017, sest enamik töödest sai valmis enne jõule ja vaid mõni üksik pilt on tehtud jõulude ajal.
Igal juhul algas suur õmblemine ja meisterdamine lapse kooli laadaks valmistumisel - vaja oli nipet-näpet sinna viia, et saaks heategevuseks raha koguda. Ütleme nii, et järgmine aasta parem küpsetan midagi :)
Mulle endale tegelikult väga meeldis neid pisikesi ehteid õmmelda, kaarte õmmelda ja plastikhelmestest kuuseehteid kokku laduda. Viimased olid ka koos kaartidega ka kõige ostetumad asjad laadal. Peale laata aga oli nii hea meel, et palju pärlitega kuuski alles jäi, sest need rändasid erinevatesse kingipakkidesse ja me enda kuusele ka.
Mulle need õmmeldud kuuskedega kaardid väga meeldivad aga järgmiseks aastaks peaks mingi uue ideega lagedale tulema.
Samad kuused aga vildist - eriti lihtne (kuid aeganõudev) nikerdamine. Osa nendestki läks mu kallite sõprade kodu kaunistama.
Lisaks nokitsemisele sai õmmeldud üks laudlina väiksemaks - see hõlmas endas pitsi harutamist, lõikamist ja siis uuesti pitsi külge õmblemist. Kahjuks sellest enam pilti pole. Küll aga tegin pildi ära lõigatud kangajupist õmmeldud uuest linikust. Leidsin oma pitsikarbist piisavalt pika (pea 5m) puuvillase (või linase) pitsi ja sai üks väiksem lina ka valmis. Kui suur läheb pidulikul õhtusöögil lauale, siis väiksem sobib kasvõi igapäevaselt :)
Pildil tundub pits palju hallim kui tegelikult oli. Aga sellised ilusad volditud nurgad tulid esimest korda mu masina alt :)
Paar aastat tagasi valminud päkapikk sai kuuse külge. Suuremal lapsel oli hea tunne seda seal näha :)
Nüüd aga tuleb aasta kokku võtta ja uue aasta lubadusi varsti täitma hakata. Oma õmbluspäeviku/motivatsioonipäeviku/ajaplaneerija kallal teen hoolega juba tööd - otsin ideid, mida sinna lisada, kuidas lisada ja mõtlen kujundust välja. Tegelikult tahaks nii väga, et selline mõnus köide juba näpu otsas oleks - saaks täitma hakata! Oma õmblusnurgakese koristamine ja organiseerimine on planeeritud kohe jaanuari algusesse, et uuel aastal ülearune aega ja ruumi ei võtaks... Teiste plaanide täitmiseni tuleb peale nende ülesannete lõpetamist liikuda.
PS. Kes FB-s ringi liigub ja Õmblustoa grupis veel liige pole! Tulge vaadake - seal algab uue aasta alguses äge taaskasutusteemaline koosõmblemine. Auhinnad ja puha... ;)
Ma olen nimekirjade inimene. Just lõpetasin päevikusse õmblustööde nimekirja tegemise, mis kõik peaks enne jõule valmis saama. Siinset nimekirja järgmise aasta lubaduste kohta olen mõttes juba paar nädalat kokku pannud. Mõtteid ja tahtmisi on üksjagu, iseasi, kas need kõik valmis saab.
Iseenesest nimekirjade 100% (mitte) realiseerimine mind nii väga ei morjenda - ilma selleta poleks ka ju midagi valminud, nimekiri aga annab ette head pidepunktid ja paneb paika mingi ajagraafiku. Mõnikord tean juba nimekirja tehes, et kõik pole saavutatav ja saan rahus uusi plaane luua.
Järgmise aasta õmblemistele ja blogimisele mõeldes innustab mind enim Anu blogis sel aastal toimunud pühapäevased õmblemised. Iga uue nädala alguses valmis tal üks postitus, kus olid pildid nädalavahetusel tehtud õmblustest. Imetlusväärne järjekindlus!
Õmbluspäevikuid on nii palju müügis ja erinevad tegijad on sisu koostanud omamoodi aga mul oleks natuke siit ja natuke sealt vaja, et oleks just see õige. Seega plaanin selle ise koostada, trükkida lasta ja siis seda sujuvalt täitma hakata.
Koostamiseks leian ideid ja soovitusi nendelt lehtedelt: Simplicity Vintage, Making a Sewing Journal, Gertie, SewMamaSew ja Google: sewing diary, sewing planner jne. Mul on algus tehtud oma figuuride lehtedega, sealt vaja vaid edasi minna :)
Häid nippe leiab Craftsy postitusest, kuidas tuba organiseerida ja korras hoida. Koristamise ja organiseerimise boonusena saan hea ülevaate oma kangastest ja ehk mõnda aega hoian veidi raha kokku ka :P
Millalgi novembri lõpus või detsembri alguses oli meeletu hullumaja. Õnneks nüüd on asi palju puhtam :)
Ükskõik, mis suunal aga aasta jooksul võiks vähemalt ühe kursuse läbida ja ühe veebikursuse ka läbi teha. Veebikursused on praegu eriti popid kõikide inglise keelt rääkivate õmblejate seas ja kui ma leian ägeda kursuse, siis panen end kirja ja proovin järgi. Kindlasti muljetan pärast oma blogis ka sellest. Eestis aga tahaks ära käia mõnel mantli õmblemise kursusel ja selle käigus endale ainulaadse mantli õmmelda. Mantli jaoks kangad seisavad kapi otsas ja koid purevad need varsti juba ära...
Ma olen siiani olnud suhteliselt isekas õmbleja ja õmmelnud enamasti iseendale. Viimasel ajal on küll perele ka üht-teist valmis saanud, lapse kooli laadale sai õmmeldud kaarte jms aga järgmiseks aastaks mõlgub mõttes üks konkreetsem idee. Kirjutan sellest siis, kui tulemus on ette näidata.
Koolilaada jaoks kaartide õmblemine oli käsil. Pisikese summa saime annetatud Nõmme Loodusmaja heaks :)
See võiks olla kasvõi seesama mantel, mille kursuse võiks võtta. Teine variant oleks õmmelda üleni tihetepitud lapitekk (no vähemalt 150x200cm mõõdus). Või kolmas variant: õmmelda mõnest "raskest" kangast pidukleit (näiteks kreppkangas pakuks kindlasti juba piisavalt pinget). Miks mitte kõik kolm?
Õmblen endale kuue esemega mini-kollektsiooni asjadest, mida saab omavahel kombineerida ja koos kanda (kleit, seelik, püksid, paar-kolm pluusi, jakk või kardigan).
Ma tahtsin juba sel aastal millegi taolisega valmis saada aga tundub, et see plaan lükkus edasi. Kollektsioonis peaks olema kindlasti püksid ja seelik, paar pluusi, kleit ja mingi jakk, mis sobiks nende kõikide eelmiste asjade peale. See oleks selline komplekt, mille saaks kotti kaasa pista ja olla mitu päeva reisil/puhkusel ilma, et rõivaste pärast muretsema peaks.
Kui õmblusmasinat tööle ei saagi, siis planeerimist, korrastamist ja asjade välja lõikamist saan ikka teha. Seda muidugi juhul, kui ma just päev otsa kodunt eemal pole :)
Nagu näha, siis jõuan ikka nimekirjadeni tagasi. Sellesse nimekirja lisaks tõenäoliselt teksad, mantel, tihetepitud tekk, mõned beebitekid, "nagu lapitehnikas" kardinad jne. Seda nimekirja saab jooksvalt täiendada kuude kaupa aga põhiline võiks aasta alguses kirja saada.
Tegelikult ma teen seda juba nagunii ja pea igapäevaselt aga see on tore ja hea lubadus, mida jätkata. Me Made May-st tõenäoliselt siin eraldi postitusi tegema ei hakka ja kannan peale maikuu ka teistel üheteistkümnel kuul enda õmmeldud rõivaid ja aksessuaare ning tunnen end seda tehes hästi. Püüan rohkem rõhku panna oma stiiliga sobivate rõivaste valmistamisele ja "viisakamate" rõivaste õmblemisele.
Sel aastal oli meil fantastiline reis Prantsusmaale rahvusvahelisele lapitöömessile. Neli päeva meeletult palju inspiratsiooni, toredaid kohtumisi ja mälestusi eluks ajaks. Ehk järgmine aasta võimalus jälle mõnda messi külastada või vähemalt Eestiski näitusi näha. Viimaseid nii 1-2 tükki lisan oma lubadustesse. Enne aastavahetust tuleb kindlasti sammud seada Vanalinna Katre Arula näitust vaatama:
Mulle see nimekiri täitsa meeldib. Üht-teist on veel, mis plaanis on aga seda näeb juba jooksvalt. Nüüd tuleks see välja printida ja õmblusnurka üles seada. Nõnda oleks eesmärgid silme ees ja ei läheks niisama kaduma.
Vastseliina Käsitööühingu ja Meieselts Meroosi ühisel eestvedamisel tehti teoks projekt Lapivaip 100. Eile olid kõik tekid Tartusse ERMi oodatud ja minu omagi rändas koos kahe kaaslasega sinna.
Tekk sai alguse minu armastusest kaheksakandade vastu. Samas tahtsin midagi veidi teistsugust, mitte ainult punase ja linase kooslust nagu ma senini õmmelnud olen. Eesti Tikandi raamatust jäi silma Pühalepa tanukiri ja nii ma siis jupi sellest oma tekki õmblesingi. Mulle tohutult meeldivad need mustrid ja nende kasutus tänapäevasel moel. Porivaibal neid näha küll ei tahaks aga kaheksakandadega ja vana mustri väega kaetud teki alla poeks magama küll :) See tekk siin on aga 100x100cm, endale peaks suurema tegema.
Kasutatud puuvillaseid kangaid, vahel on polüestervatiin. Ruudu suuruseks valmis tekil on umbes 4x4cm.
Endale teki õmblemisest juba rääkides: panin FB-s Kadristiku lehe jaoks uut päisepilti kokku ja vaatasin enda vanemaid töid üle, et pilte valida. Sattusin siniste värvitud kangalappide peale ja jäin mõtlema, et tuleks kindlasti see töö ka ära lõpetada. Piltidelt paistavad nii ägedad ja ehk nüüd sellest meetrisest tööst hoog siis veel sees...
Nüüd aga on vaja jõulukinkidele, jõulukaunistustele ja uue aasta plaanidele keskenduda. Uus postitus on mustandites juba salvestatud aga tahab veel veidi putitamist, et lubadused ikka vett peaks :)
Nelja päeva kohta seitse blogipostitust kirjutada ja sinna juurde lisada üle 200 pildi tundub nagu suurustamine aga tegelikult sai nende päevadega väga palju tehtud ja veelgi rohkem nähtud. Nii palju on neid töid, mida oleks veelgi tahtnud näidata, nii palju kunstnikke-lapitöö tegijaid, kellest tahaks veel kirjutada. Aga kõike, mis kogetud ja nähtud sai, nagunii sõnadesse panna ei saa.
Me viimane päev ehk pühapäev oli plaanitud kodu koristamisele, Liépvre näituste vaatamisele ja tagasi Frankfurti lennujaama sõitmisele.
Liépvres oli meil vaatamata kohaliku lapitöögrupi näitus, kus oli töid nii lastelt kui täiskasvanutelt. Nii armas oli näha laste töid ja nende vanuseid - 7a, 8a, 12a jne. Palju meil Eestis on lapsi, kes lapitehnikas töid teevad?
Kohe kõrvalhallis olid aga üleval Prantsusmaa lapitööseltsi, Saksamaa lapitööseltsi ja Belgia lapiseltsi näitused. Neil oli imelisi töid ja nii armas oli lugeda jutte juurde. Prantsusmaa näitus koosnes legendaarsetest lapitöödest, kus oli leitud mõni vanaaegne lapitöö, mis kõnetas, ja see järgi tehtud. Jutt oli juures nii originaali kui koopia kohta. Kõik seltsid olid ka oma lauakesega väljas, müüsid ajakirju ja jutustasid hea meelega külalistega. Prantsuse omad loosisid isegi välja kangakomplekti, millest saanuks õmmelda järgmise teki:
Selle teki õpetus oli ajakirjas, mille ma endale koju ka tõin. Nii äge see valgete ribadega eraldatud muster.
Siit edasi on fotod kõikide kolme lapitööseltsi töödest, sest ma enam ei suuda vahet teha, kus kelle näitus ja tööd :) Nimesid proovisin lisada nii palju kui mul neid piltidelt näha on. Endalgi mõnus neid nimesid Googlest otsida - olen mitme erineva tegija puhul väga ägedaid töid leidnud!
Selle järgmise teki lugu oli väga äge. Nimelt sai see tekk inspiratsiooni Kapral Thomas Noonani (1870) õmmeldud tekist, mis oli valmistatud sõjaväe vormiriiete kangast. Sõjaväe vormiriietus oli aga väga paks ja teki tükid väikesed, seega kapral nägi tõenäoliselt palju vaeva selle õmblemisega. Seetõttu oli ka originaalteki puhul keskelt kaugemale liikudes teki muster kergelt paigast ära. Nüüdse teki autori abikaasa joonistas kunagise teki mustri maha ja autor õmbles selle käsitsi kokku. Rombi pikkus on umbes 1 toll ehk 2.54cm.
Need näitused olid mõnusad viimase päeva jaoks - saime õigel ajal kõik ära vaadatud ja rahulikult Frankfurdi poole sõitma hakata. Mobiili Google Mapsi juhendamisel sõitsime seekord Strasbourgist mööda Saksamaa piirini, kus kiirtee järsku otsa sai. Nii lahe oli väiksemaid teid pidi sõita, näha tohutut hulka valimisreklaame (mujal ka nagu meil :D ) ja siis uuesti kiirteele jõuda. Saksamaal sai veel enne Frankfurti jõudmist tanklas imemaitsvast tomatisupist kõhu täis lürpida ja auto täis tankida. Frankfurdi lennujaamas tuli see üks ja ainuke ära eksimine ka ära - ühest õigest sildist sõitsime mööda ja pidime teed küsima. Ilma selleta olekski kogu sõit liiga täiuslik olnud ;) Meil aga olid kõik asjad nii hästi planeeritud, et aega jäi üle ja närveerima ei pidanud. Oleks autot lükates ka ilusti kohale jõudnud...
* Merike - aitäh, et olid kaardilugeja ja moraalne tugi kõikidel nendel sõitudel mu kõrval esiistmel. Su tehtud hommikukohvi oli nii hea ;) Aitäh, et olid nii muhe toakaaslane ja aitäh, et olid! Suur-suur kalli!
* Krista - sinu õhkamised ja sulaselge vaimustus pea kõigest muutis kõik kohad minu jaoks ka uudsemaks ja pani teise pilguga vaatama. See pidev imestus ja vaimustus kõigest andis nii palju head meeleolu me reisile juurde! Aitäh, et oled just selline nagu sa oled, mul on sinult palju õppida! Tugev karukalli sulle!
* Karin - sinu empaatia ja tugi kulus täitsa ära. Nii tore oli aru saada, missugused tööd sulle meeldivad ja miks. Ma loodan, et järgmine kord mägedes sõites (kui ma roolis olen) sa enam ei pabista :D Suur kallistus sulle!
Neli päeva käe ümber olnud kuldne käepael jääb me fantastilist reisi meenutama ja ehk järgmine aasta jõuame järgmisele messile. Nüüd on aeg õmblema hakata jälle!
Slim Fit - Üks sale ja kaunis seebitasku sai lõpuks mustrijuhiseks vormitud. Lisaks elegantsele välimusele on ta ka kasulik: seep püsib seal kenasti paigal, sa kuluta...
|
OSCAR-2019
|
||
Saturni süsteem on meie Päikesesüsteemis auväärsel teisel kohal Jupiteri süsteemi järel. Ümber Saturni tiirleb tohutu rõngaste süsteem, üks suur, 6 keskmist ja 10 väikest kuud. Andmed Saturni süsteemi kohta on toodud tabelis. Saturni rõngad ja kuud on ritta pandud keskmise kauguse järgi Saturni keskpunktist.
Tabeli esimese veerus on toodud rõnga, lõhe või kaaslase nimetus. Teises veerus järgneb avastaja nimi ja avastamise aasta. Mõnedel väikestel kuudel on väga keeruline avastamislugu. Need kuud on viimaks tunnustatud programmi "Voyager" fotode abil. Kauguste veerus on toodud kuude orbiitide raadiused. Rõnga või lõhe kauguseks on nende siseääre raadius, vajaduse korral on eraldi reas sulgudes toodud sama objekti välisääre raadius. Neljandas veerus on esitatud kaaslaste tiirlemisperiood Maa ööpäevades. Eelviimases veerus on kirjas kaaslaste raadius. Rõngastel ja lõhedel on toodud objekti laius. Viimases veerus on kirjas kuude ligikaudne peegeldustegur -- albeedo.
Kõik Saturni kuud on saanud oma nimed kreeka mütoloogiast, välja arvatud rooma jumala nime kandev Janus. Vähemtuntud nimedest anname siinkohal pisikese ülevaate. Mimas -- gigant, kes tapeti kas Arese või Zeusi poolt jumalate sõjas gigantidega. Telesto -- nümf, Okeanuse ja Tethyse tütar, Kalypso õde. Phoibe -- titaan Koiose naine, samuti titaan, Leto ema ning Apolloni ja Artemise vanaema. Enceladus -- üks sajakäelistest gigantidest, tapetud Zeusi välguga. Enceladus on maetud Etna alla, mistõttu sellest mäest sai vulkaan. Titanus -- titaan Hyperioni poja, päikesejumal Heliose sünonüüm.
Järgnevalt kirjeldame suuruse järjekorras lähemalt neid Saturni kuusid, mille kohta on midagi märkimisväärset teada. Kuude masse võrdleme meie Kuu massiga ja see on 7,37*10^22 kilogrammi. Meie Kuu läbimõõt on 3476 kilomeetrit.
Titan on Saturni kõige suurem kuu. Päikesesüsteemis ületab teda vaid Jupiteri suurim kuu -- Ganymedes. Titan on suurem kui Merkuur ja 1,9 korda raskem kui meie Kuu. Raskuskiirendus on Titanil 9 korda väiksem kui Maal. Raskemetallidest tuuma Titanil ilmselt pole, kuu siseosa koosneb kivimitest. Keskmise tiheduse järgi tuleb välja, et umbes poole kuu massist moodustab jää ning vesi. Titanil on tihe atmosfäär ja ta on kaetud läbipaistmatu pilvekihiga. Kuu keskmiseks pinnatemperatuuriks ekvaatori läheduses, pilvepiiril, on mõõdetud -180°C, õhurõhk Titani pinnal on 1,6 atmosfääri. Titani nõrka raskuskiirendust arvestades on tema atmosfäär 4,6 korda tihedam kui Maal, õhkkonna põhikomponent on lämmastik. Peale Maa on Titan ainus keha Päikesesüsteemis, mille pinda katavad talvel külmuvad ja suvel sulavad ookeanid. Tihti sajab vihma ja lund, ainult vee osa täidab Titanil metaan.
Rhea jäi "Voyager-1" kaameratest ainult 72000 kilomeetri kaugusele ja ta pinnal pildistati kuni poolteisekilomeetrilisi objekte. Rhea pind sarnaneb Kuu mandritega, ta on kõige tihedamalt kraatreid täis pikitud keha Päikesesüsteemis. Reljeefi ilmestavad veel ka kaks sirget kanjonit. Ta pinnavormid on nimetatud eksootiliste rahvaste peajumalate või maailma loomise tegelaste nimedega. Kuna Taaroa esindab polüneeslasi ja Torum hante-mansse, on eestlasi esindamas piksejumala Uku kraater. Aasia rahvaid esindavad 26 nime, aafriklasi esindab 8 nime, Austraaliat ja Okeaaniat 7 nime, lõunaameeriklasi 5 nime.
Iapetus on huvitav kahepalgeline kuu. Tema liikumise poole suunatud külg on kümme korda tumedam kui vastaskülg. Hele ala on täis kraatreid, tume ala on tasane ning ulatub lahtedena heleda ala sisse. Tume ala on selle ja veel kolme Saturni kuu avastaja auks nimetatud Cassini piirkonnaks. Kuna Cassini töötas Prantsusmaal, on kraatrid nimetatud tegelaste järgi Rolandi laulust. Heleda poole kraatrid on prantsuse rüütlid, näiteks Roland, tumeda poole omad -- maurid, näiteks Baligant. Kuul on kirjeldatud 18 kraatrit, Cassini piirkond ja Roncevaux maa -- kuru auks, kus Roland langes.
Dione't iseloomustavad heledamad kraatririkkad alad, tumedamad kraatrivaesed alad ja heledad jooned. Kraatritega kaetud aladel on ka kitsaste kanjonite gruppe. Dionel on kirjeldatud 22 kraatrit, 5 kanjonit ja 2 joont. Nimed on võetud Vergiliuse poeemi Aeneas tegelaste järgi, näiteks Aeneas ja Turnus.
Tethys jaguneb samuti kaheks alaks. Põhjapoolkeral paikneb 450-kilomeetrine Odysseuse hiigelkraater, mille läbimõõt on koguni 0,4 kaaslase läbimõõdust. Kuu ühelt pooluselt teisele kulgeb 20-60 km laiune Ithaka hiigelkanjon. Praeguseks on nimetatud 19 kraatrit Odüsseia tegelaste auks.
Enceladus on kõige parem peegeldaja Päikesesüsteemis -- ta on kaetud jääga. Enceladuse reljeef on nimetatud "Tuhande ja ühe öö" tegelaste nimedega. Kuul on teada 15 kraatrit (näiteks Ali-Baba), kolm orgu, kaks tasandikku ja 2 "deltat".
Mimas on samuti suure kraatri omanik, mis moodustab 1/3 tema läbimõõdust. Erandina kannab see 130-kilomeetrine kraater Herscheli nime. Ülejäänud pinnadetalid on nimetatud Kuningas Arthuri ja ümarlaua rüütlite järgi. Nimed on pandud 29 kraatrile ja 7 kanjonile.
Hyperion -- 4 kraatrit ja 3 valli. Kraatrid on nimetatud mitmesuguste päikesejumalate, vallid astronoomide järgi.
Janus -- harvad kraatrid, ebakorrapärane kuju. Teada on 4 kraatrit, nende nimed on seotud antiikmütoloogias tuntud kaksikutega.
Saturni kaaslastel on omadus koonduda ühele orbiidile 60-kraadise nurga all (nagu Troojalasteks nimetatud asteroidid Jupiteri ja Päikese suhtes). Ühe grupi moodustavad Telesto, mis liigub 60° eespool Tethyst ning Kalypso, mis liigub samapalju tagapool Tethyst. Teine grupp asub Dione orbiidil, kus Helena, varem nimetatult Dione B, liigub 60° Dionest eespool. Iseäraliku grupi moodustavad veel Ephimetheus ja Janus, mis liiguvad samal orbiidil ning vahetavad regulaarselt liikumishulki. Viimane seni avastatud kuu Pan leiti alles 1990. aastal üle üheksa aasta varem Voyageride tehtud fotodelt. Tema puhul on huvitav see, et ta tiirutab Encke lõhes. Ta toimib seejuures karjusena, hoides Encke lõhet lahti.
Kosmoloogia - Einsteini-Friedmanni kosmoloogia: Kolm vaatluslikku "vaala", millel püsib kaasaegne kosmoloogia
Ameerika astronoom Edwin Hubble tegi selle sajandi 20-ndatel aastatel kindlaks galaktikate maailmas valitseva olulise seaduspära: mida suurem on kaugus kahe galaktika vahel, seda suurema kiirusega nad teineteisest eemalduvad. Seadus avaldub lihtsa valemina V = H * R -- võrdelise seosena galaktikate eemaldumiskiiruse V ja nendevahelise kauguse R vahel. Võrdetegurit H nimetatakse Hubble'i parameetriks (või konstandiks) ja see iseloomustab Universumi suhtelist paisumiskiirust. Märgime, et võrdeline seos kehtib siiski vaid kõige lihtsamas lähenduses. Samuti tuleb rõhutada, et galaktikad eelmalduvad Universumi paisumise tõttu vaid siis, kui nad on teineteisest nii kaugel, et nendevaheline gravitatsioonijõud ei suuda vastu seista üleüldisele paisumisele. Näiteks galaktikaparvedes on galaktikate eemaldumine pidurdatud parve gravitatsioonijõu tõttu.
Hubble määras galaktikate kaugused nende heleduse põhjal. Kaugusi ja kiirusi vastandades avastas Hubble paisuva Universumi, milles ei ole eelissuundi ega -kohti. Galaktikate jaotus ja kiirused on (keskmiselt) samasugused sõltumata vaatesuunast või vaatleja asukohast. Kosmoloogid nimetavad sellist Universumit homogeenseks ja isotroopseks, sellele vastavat põhimõtet aga kosmoloogiliseks printsiibiks.
Esialgu tundub, et see on vastuolus vaatlusandmetega: me näeme ju taevas väga ebaühtlaselt jaotunud tähti ja galaktikaid. Kuid kosmoloogiline printsiibi kohaselt on Universum ühtlane vaid keskmistatult üle suurte ruumipiirkondade. Väga suures mastaabis (näiteks >1000 Mpc) on Universumi osad üksteisega sarnased.
Kui galaktikad praegu eemalduvad üksteisest, siis pidid nad kunagi varem olema nii tihedalt koos, et aine, millest koosnevad tähed, ja muu hajusaine moodustasid tiheda ülikuuma plasma. Selline ürgaine oli soojuslikus tasakaalus kiirgusega, mis täitis varast Universumi. Universumi paisudes nii aine kui ka kiirgus jahtusid. Kiirguse jahtumine tähendab tema lainepikkuse kasvamist. Sellel hetkel, kui Universum jahtub nii palju, et kiirgus ei puutu enam ainega kokku, muutub aine kiirgusele läbipaistvaks. Toimub kiirguse eraldumine ainest ja hõre aine ei ole enam olulises vastasmõjus kiirgusega. Sellisesse kiirgusesse jääb jälg viimasest vastasmõjust ainega, kuigi ta jahtub edasi koos Universumi paisumisega. See jälg kajastub nii kiirguse spektris kui ka tema temperatuuri ruumjaotuses.
Sellist kiirgust mõõtsid esmakordselt Arno Penzias ja Robert Wilson 1964. a. ruuporikujulise raadioantenniga Crawford Hillis USA-s. See raadioteleskoop oli moeldud küll vesiniku vaatlusteks meie Galaktikas, kuid oli ehitatud madala müratasemega ja seetõttu registreeris ka nõrka reliktkiirgust temperatuuriga ligi 3 K. Penzias ja Wilson said selle eest 1975. a. Nobeli preemia, sest reliktkiirguse avastamine oli kosmoloogiale pöördelise tähtsusega.
Galaktikate maailma paisumisest sõltumatult tõendab see jääkkiirgus varasest Universumist (ehk reliktkiirgus ehk foonkiirgus ehk veel täpsemalt -- mikrolaineline kosmiline taustkiirgus), et Universum oli kunagi väga tihe ja kuum. Sellist Universumit oli ennustanud just Suure Paugu kosmoloogia raames George Gamow 1946. a.
Osutub, et see kiirgus on äärmiselt isotroopne, s.t. väga ühesuguse temperatuuriga (täpsusega üks sajatuhandik) sõltumata vaatesuunast. Hiljuti mõõtis taustkiirguse täpsemalt ära satelliit COBE (Cosmic Background Explorer -- kosmilise taustkiirguse uurija), mille lennutas orbiidile USA kosmoseagentuur NASA 1990. a. Nelja-aastase mõõtmise tulemusena osutus, et mikrolaineline kosmiline taustkiirgus on ebaühtlane kuni 10-kraadiste taevaaladeni, kuid see temperatuuri erinevus ulatub vaid ühe sajatuhandikuni kiirguse temperatuurist. Need ebaühtlused on pärit ülivarasest Universumist ja võivad olla aluseks tänapäeval nähtava Universumi struktuuri tekkele. Samal ajal kinnitab mõõdetud kiirguse spekter, et foonkiirgus on suure täpsusega absoluutselt musta keha kiirgus (temperatuuriga 2,73 K), s.t. ainega soojuslikust tasakaalust pärit olev kiirgus. Selline kiirgus on seletatav kõige loomulikumalt Suure Paugu teooriaga.
Suure Paugu kosmoloogia oluline ennustus on ka varases Universumis tekkinud keemiliste elementide koostis. Varases Universumis valitsenud tingimuste tõttu said seal tekkida vaid mõned kergemad elemendid. Lõviosa (osakaal massi järgi) sellest moodustavad vesinik (~75%) ja heelium (~25%). Väga väikese osa moodustavad teised elemendid ja isotoobid (osakaal aatomite arvu järgi): deuteerium 10-5, 3He 10-5 ja 7Li 10-10. Vaatlused kinnitavad neid teooria ennustusi. Ürgkoostist kindlaks teha pole aga kerge ja seetõttu ei ole tulemused veel väga kindlad (v.a. 4He koostis).
Raskemad elemendid on tekkinud juba hiljem tähtedes tuumasünteesi käigus või supernoovade plahvatusel.
Hubble'i Kosmoseteleskoop ja maapealsed hiidteleskoobid võimaldavad vaadata Universumi piirimaile ja aastamiljardite taha. Me näeme nii kaugeid kvasareid, galaktikaid ja galaktikaparvi, mil Universum oli alles noor.
Galaktikad varasest Universumist on üsna erinevad nendest, mida me näeme enda vahetus naabruses. Spiraalgalaktikad on alles tekkimas väiksematest fragmentidest (irregulaarsetest kääbusgalaktikatest?). Rohkesti on galaktikapaare, mis on omavahel tugevas vastasmõjus ja liituvad suuremaks galaktikaks. Kui me elaksime statsionaarses Universumis oleks nii kauged galaktikad (keskmiselt) samasugused nagu meie lähedal. Nii kaugele vaadates on näha, et Universum on selle aja sees muutunud. See on otsene tõend evolutsioneeruva Suure Paugu Universumi poolt.
1998. a. algul mõõtis rühm USA teadlasi Havai saarel asuval maailma suurima (10-meetrise) teleskoobiga ära galaktika punanihke, mis on suurem kauaaegsest ületamatust piirist z = 5 (eelmine rekord oli z = 4,92). Galaktika spektrist saadud uus punanihke rekord on nüüd z = 5,34. See ülinõrk galaktika (infrapunases valguses 27 tähesuurust) on näha ajast, mil paisuv Univesum oli 6,34 korda väiksem kui praegu ja ligi 10% oma praegusest vanusest (umbes 1 miljard aastat).
|
OSCAR-2019
|
||
Harjumaal, Kõrvemaa metsades asub Järvi küla lähistel, Pikajärve ja Pärijärve vahel künkal üksik põllukivi graniidist mälestusplaadiga, millele on raiutud viis nime. Kivi ümbritsevad kolmest küljest korrapäraselt paiknevad kuused, mis moodustavad kivile nagu omapärase auvalve. See kivi on sinna paigutatud 1941. a. suvel toimunud sündmuste tähistamiseks. Neil, Eesti jaoks otsustavatel päevadel põgenes Jägalas asuvast eesti lenduritest Punaarmee koosseisus moodustatud üksikust lennueskadrillist suurem osa (üle 80 %) lendavkoosseisust metsa, et asuda metsa-vendadena Eesti eest võitlema.
Põgenemine toimus 27. juuni õhtul, mitmes grupis, kui lennueskadrilli asuti Venemaale evakueerima. Relvadeks oli neil meestel ainult lendurohvitseridele välja antud püstolid. Üks põgenenud lendurite grupp, kokku 23 meest; jäi laagrisse Järvi küla lähistele, kus kohalik metsavaht organiseeris lendurite toitlustamise. Paraku jõudsid kuuldused metsas olevatest lenduritest ka kohalike punaste kõrvu, kes sellest teatasid kuhu vaja ja 13. juulil saabuski umbes paarisajameheline NKVD (piirivalve) üksus lendureid püüdma. Lenduritel õnnestus piiramisrõngast lahinguga küll väljuda, kuid seda kolme mehe elu hinnaga. Langesid lendur-kapten Juhan Kalmet, lendur-kapten Arnold Streimann ja lendur-nooremleitnant Martin Terts. Metsavahil ja tema perel õnnestus pääseda. Kuid need langenud ei olnud 1941. aasta sõjasuvel lendurite hulgas ei esimesed ega ka viimased.
Pärast lahingut lendurite grupid lagunesid ja üksikult või väiksemate gruppidena liiguti lõuna poole, sakslastele vastu. Kui major Hirvelaan augusti algul organiseeris Väätsal Eesti vabastamislahingutes küllaltki tuntuks saanud omanimelise pataljoni, koosnes selle ohvitserkond valdavalt lendurohvitseridest. Nii oli 1. kompanii ülemaks lendur-kapten Johannes Kant, 2. kompanii ülemaks lendur-kapten Aavo Ürgsoo, majandusülemaks lendur-kapten Oivo Soots ja käsundusohvitseriks lendur-kapten Juhan Ainjärv. Lahingutega liiguti koos sakslastega Tallinna poole. Kui major Hirvelaan 20. augustil Rapla lahingus langes, võttis pataljoni juhtimise üle lendur-major August Kitsapea, kes juhtis pataljoni kuni selle likvideerimiseni, mis toimus septembris, pärast Tallinna vabastamist. Tallinna vabastamisel langesid lenduritest major Hirvelaane pataljoni ridades veel Leino Oru ja Vello Maks. Harjumaa Omakaitse staabiülemana langes augusti algul Mahtra lähistel aga lendur-nooremleitnant Eero Saag.
Kõnnu metsades langenud kaaslaste mäles- tuseks paigaldasid lendurohvitserid 1942. a. 12 juulil Järvi küla lähistele, umbes kpt. Kalmeti langemiskohale mälestuskivi, mida on hakatud kutsuma “Lendurite kiviks”. Kivil paikneval tahvlil olid O. Akseli, J. Kalmeti, A. Streimanni, M. Tertsi ja H. Tombahi nimed. Mehed ise maeti 1941. aasta oktoobris ümber. Paraku ei ole Maarjamäe kange- laskalmistule maetud lendureid J. Kalmetit, M. Tertsi ja E. Saagi, samuti ka hiljem eestlastest koosnevas mereluurelennugrupis lahingulennul langenud ja samasse maetud E. Mardot ning J. Roometsa Maarjamäele paigutatud mälestustahv- litel mainitud.
Kui Nõukogude Liit Eesti uuesti okupeeris, kõrvaldas üks kohalik elanik kivil olnud mälestustahvli selle hävitamise vältimiseks ja peitis metsa ära. Ärapeidetud tahvel on aga kahjuks tänaseni leidmata. Kuusalu muinsuskaitsjate initsiatiivil paigaldati 1994. a. suvel kivile uus mälestustahvel. Nüüd on kunagistel ja ka praegustel lennuväelastel saanud kauniks kombeks iga aasta 13. juulile lähimal nädalavahetusel sõita “Lendurite kivi” juurde, et seal koos kohalike muinsuskaitsjate ja teiste asjast huvitatutega mälestada kunagi toimunud sündmusi ja langenud sõjakaaslasi.
Traditsiooni kohaselt kogunetakse Kiiule, Kiiu torni juurde, et sealt siis ühises kolonnis sõita algul Soodla veehoidla lähistel, Kõrve külas endise Aruhärma talu juures paikneva, lendurite ja nende perekondade abistamise eest mõrvatud Hans ja Marie Oskari mälestuskivi juurde, sealt aga, pärast nende mälestamist edasi “Lendurite kivi” juurde, kus toimub pikem mälestusteenistus millele järgneb ühine sõdurisupi söömine ning vaba vestlus ja mälestuste heietamine vabas looduses. Neist kokkutulekutest, nagu eespool juba öeldud, on alati osa võtnud peale Kuusalu muinsuskaitsjate ka sõjaaegsete eesti lennuväeüksuste veteranid ning praegused eesti õhuväelased, eesotsas Õhuväe ülemaga. Kohal on olnud ka väliskülalised – endised lennuväelased ja kunagised eesti lendurite lapsed, samuti kohalikud inimesed, kelledele jaoks osavõtt “Lendurite kivi” kokkutulekust on muutunud meeldivaks traditsiooniks.
Nii võib siis öelda, et ajal, mil meie riigivõim püüab kunagi toimunud sündmusi võimalikult maha vaikida ja piirduda ainult eestlaste kannatustest rääkimisega, häbelikult mööda minnes sellest, et Eestis leidus küllalt mehi kes ei jäänud nõukogude võimu kuritegude puhul mitte vaikseteks kannatajateks vaid võtsid relva ja läksid sõtta, et oma maad ja rahvast kaitsta, ei ole nende meeste teod siiski unustuse hõlma vajunud. On tore, et lisaks kunagistele ja praegustele lennuväelastele leidub ka teisi inimesi, kelle arvates kodumaa kaitsmine on ikka ja alati eesti meeste püha kohus olnud ja selles võitluses langenud väärivad mälestamist. Jääb vaid loota, et nende julgete meeste eeskuju innustab meie noori nii, et mehe meel Eestis kunagi ei kao ja austuse märgina kodumaa kaitsmisel langenud lenduritele toimub “Lendurite kivi” kokkutulek jätkuvalt ka tulevikus, pärast seda, kui viimane kunagine, Eesti eest võidelnud lennuväelane on manalasse varisenud.
|
OSCAR-2019
|
||
«Eesti otsib superstaari» kolmandas finaalsaates jäid televaatajate hääletuse tulemusel viimaste hulka Liis Reisner, Janek Valgepea ja Anisa Vänikver. Koju pidi minema Anisa.
Maarja-Liis Ilus: See on meile kõigile selge, et aeglased ja meloodilised laulud sobivad sulle imehästi. Ootan, et prooviksid riskeerida ja näidata ka veidi teist külge. Need madalamad noodid täna - proovi veel täpsemalt laulda. Sa oled väga musikaalne, sellepärast julgen norida. Kõrgemalt kõlas väga kenasti.
Mart Sander: Kui tahaksid elus ainult alumist registrit kasutades elada, saaksid Koit Toome imiteerija olla. Samas ülemine register on sul teistsugune kui kõigil teistel lauljatel.
Maarja: Meeldis, et suutsid sellise maagilise õhkkonna luua. Et võtsid aega seda lugu jutustada, olles unistav. Meloodia oli lihtne ja hõljuv. Lõpupoole tundus võõras ja muutus veidi live jam'iks. Aga mingi sisemine pabin oli, ma ei tea, mida sa pabistad - kõik tuli väga ilusti välja!
Mart: Maagiline oli sõna, mida mõtlesin terve laulu ajal. Sulasin nagu eilne Eskimo jäätis! Helgi Sallo trumpala oli oma hiilgeaegadel see, kuidas ta isegi traagilisse laulu suutis soojuse sisse panna. See oli kurb laul, mida suutsid soojalt esitada.
Mihkel: Olen Maarjaga väga nõus. Laul koosnes kahest osast, millest teine osa oli mingi bensiinijaama avamise pidu, kus nurgas tikuvõileiba süüakse. Teine osa oli natuke vanaaegne. Mulle tundub, et sa võtad end liiga tõsiselt. Võibolla ei võta, aga jääb mulje, et laulmine oleks nagu hirmus tõsine töö.
Mart: Tänud, et tutvustasid eestlaste lemmiklaulu, mida mina pole kunagi kuulnud. See laul ja sina polnud väga käsikäes... Ma ei tea, miks sa selle valisid. Ei näinud mingit põnevat võimetenäitamist, mida oleksin tahtnud näha.
Mihkel: Mina olen küll seda lugu varem kuulnud. Oled mees, kes suudab show püsti panna ilma piinlikuks muutumata. Oma ea kohta oled väga intelligentne. Minu hääle saad küll.
Maarja: Kontrast võrreldes eelmise esitusega. Kui juba lavale astusid, olid vaba, mõnus ja muheda olemisega, et teen loo ära. Väga kihvt oled!
Mihkel: Artistis peab olema mingi saladuslikkus... Täna oleme näinud sinu varbaid. Ei tea, kust siit edasi minna.
Maarja: Sul on väga võimas hääl, mis paistab isegi rääkides välja. Sul on väga hea hääl, aga pop-kontekstis sa ei tea, mida selle häälega teha. Selle looga teadsid. Ei saa täpselt aru, kes või mis sa oled ja kuhu jõuda tahad. Täna oli parem kui eelmisel korral, aga võibolla mitte päris see.
Mart: Minu silmis teenisid jubedad punktid, sest ka mulle meeldivad talverõõmud. See konkreetne arranžeering tõi sinu hääles esile mitte kõige meeldivama tämbri. Kuulsin mingit ebameeldivat kurguhäält, mis kostab siis, kui sõjaveteranid kogunevad kord aastas kellegi hauale ja jorutavad laulda.
Maarja: Väga hästi elasid sellesse loose sisse, eriti tuli see välja vaiksemat osa lauldes. See oli tohutult ilus, kui mõtlesid sellele, mida laulsid. Minu jaoks kadus see, kui tulid jõudsamad noodid. Oleks võinud vaikselt lauldes näidata oma imeilusat häält.
Mart: Seda laulu pole ma kunagi naise esituses kuulnud. Andsid huvitava rahvusvahelise esituse ja tõestasid, et see on väga hea lugu, mis ei tohi olla seotud Tõnis Mägi isikuga.
Mihkel: Väga põnev oli sind eesti keeles laulmas kuulda. Võibolla tulevad sul need dramaatilised ja aeglased laulud hästi välja, aga mulle meeldivad sinu esituses tempokamad ja ägedamad lood. Sinus on seda särtsu ja pauku rohkem, järgmine kord näita meile seda.
Mart: Vaatan mööda sinu ahastavast katsetusest olla paha ja tige. Mulle millegipärast see lugu väga meeldib. Aga esimest korda elus kuulsin, et hakkasid mustama natuke vahepeal. Ikkagi inimene!
Mihkel: Mustama tähendas antud juhul mustalt laulmist. Mulle ka see laul meeldib, aga minu meelest jäi see laul sinu jaoks liiga suureks. Polnud seda naiselikku jõudu, milleni meie mehed isegi ei küündi.
Maarja: Minule see laul ei meeldi kohe üldse. Alguses tundus, et muudan meelt, kuid kui tuli refrään, ei meeldinud. Ütleme alati, et näita end erinevatest külgedest, et oled liiga tubli ja korralik.. Täna ütlen, et tee seda, mis sul kõige paremini välja tuleb.
Mihkel: Olen natuke mures sinu pärast, sul on häälega midagi lahti. Valetaksin, kui ütleksin, et see oli sinu tipptase. Ei olnud väga hea. Loodan, et saad võimaluse end koguda ja järgmine nädal näidata, mida tegelikult suudad.
Maarja: Meeldib, et sinu tämbris on lapselik toon, aga samas lõhud selle kohe kärina ja jõulisusega ära. Meeldib see vastuolulisus. Hääleprobleemid ei sega sinu sisseelamise võimet, elad muusikas ja see kiirgab välja. Mulle väga meeldis.
Mart: Minu jaoks ei pidanud sa midagi tõestama. Meil on pilt olemas, millised võimed sul on ja selles ei kahtle keegi. Iga saatega tõused minu silmis tõsiseltvõetavamaks superstaarikandidaadiks. Vältisid vokaalnäitlemist ja suutsid siira ja lihtsa esituse anda.
Mart: Me teame, et oled haige. Kõrva järgi poleks arugi saanud, aga silmaga näed, et sa ise arvad, et sa oled haige. Lauljatöö pole alati rõõm ja rõõmu teesklemine, vaid ka valu varjamine. Kuulaja kuulab 90 protsenti silmadega ja kui suudad silma ära petta, suudad ka kõrva ära petta. Ära mõtle haigusele ja peta meid ära.
Mihkel: Juhtub harva, et mul külmavärinad tekivad. Sellel laulul on õudselt ilus eestikeelne tekst. Vaadates sind seda esitamas, 16-aastane poiss - täiesti fenomenaalne! Väljendasid valu ja kurbust ja sa 16-aastasena ei tohiks veel sellest laulust päris lõpuni aru saada. See oli uskumatu ja mulle väga meeldis.
USAs Idaho osariigis Haydenis ehitatud Ku Klux Klani liiget kujutav lumememm ärritas kohalikke elanikke.
Lumememme ehitas valgete ülemvõimu pooldava organisatsiooni Aryan Nation liige Mark Eliseusoni. Ka on selle mehe hoovis oleval lipumastis nähtud selle liikumise lippu.
Kootenai piirkonna politsei külastas Eliseusoni ja nõudis Ku Klux Klanile viitava atribuutika eemaldamist lumememmelt.
|
OSCAR-2019
|
||
Kuna teemat senini polnud, siis teen siia ühe. Anna siin teada, kui satud mingi eriti väärt pakkumise otsa,
Ei pea ilmtingamata tõupuhas motokraam olema küll aga midagi, mille vastu foorumlased ilmselgelt huvi tunneksid.
NB! See teema pole müügiteema. Kui proovid endaga seotud äri 5% soodustust siia sokutada, siis see läheb kustutamisele silmagi pilgutamata. Samamoodi kassitoitude, õlle, viina jms allahindlused. Kasutame ikka tervet mõistust. Soodustus peab olema selgelt arusaadav (ntx: 50% või 10€ soodsam per ost).
mootorratad, mootorratturi sõiduvarustus, tehnika, tööriistad, tarkvara, mälukaardid, kaamerad, sidevahendid, matkavarustus, spordivarustus, navigatsiooniseademed jne.
Kruusal pole (eriti) kasutanud. Niipalju, kui asfaldil sõitnud olen, siis on suutnud ta navigeerida kohadesse, kuhu Co-Pilot ütles, et minna ei saa. Eestis, kus piiramatu andmeühendus mobiilis saadaval on ei kipu ma üldse midagi muud peale Google Mapsi tarvitama. Kui päriselt afaldilt maha tahad ja head eesti kaarti, siis on sul vaja ilmselt Garminit.
Pakkub märkimsväärselt väiksemaks ja kaalub vähem kui isetäituv. Rääkimata sellest, et magada sellel on palju mõnusam.
Googeldasin seda ja muud lehed näitavad ka 0.9 cm paksuseks... Kui nad nüüd tollidega segi ei ole ajanud. Samas pikkus/laius on cm.
Mõõte kokkupakitult mul pole, aga kõrvuti käes hoides on ta Thermalresti isetäituvast 1/2 - 1/3 jagu väiksem ja tuntavalt kergem.
Macintosh kirjutas: Sygikul on hetkel väga soodus pakkumine. 29.90€ kogu maailma kaardid koos eluaegse uuendamisega.
Näiteks i-vikerviiside poes https://itunes.apple.com/us/app/sygic-gps-navigation-offline/id585193266?mt=8# on küll ettevaatlikuks tegevad arvustused. Muidugi võimalik, et need on usa probleemid ja Euroopa aadressidega töötab sygicu otsing ja navigatsioon paremini
Analoogne on ka meil matkaspordis olemas ja kui postikulu juurde panna,siis tuleb sama hind.Küll tiba raskem,aga see eest 3cm laiem ja padjaga.Mul praegu 50cm laiad madratsid ja need on ikka veits kitsad,olenematta sellest et,võtavad väga vähe ruumi ja on väga kerged.
mx77 kirjutas: See Coleman on ikka 2x raskem. Kui kaal on kriitiline näitaja siis on see vahe päris palju.
Sul, Urmas, on eriline anne igas teemas mingi uus, täiesti teemaväline jutt käima tõmmata. See teema räägib siin leitud headest pakkumistest. Ütle mõttes "Aitäh" ja liigu edasi või kui tead veel paremat pakkumist, siis jaga seda teistegagi (No päriselt: keda kotib, et sinu jaoks pole lisanduv 600g kaalu argument).
Mine vaata suvalise navirakendnuse hinnanguid ja sa näed, et need on kõik samas järgus. Ühetärniseid on tendentslikud, sest näitavad pigem seadme operaatori vigast funktsioneerimist (va juhul, kui madalad hinnangud on valdavad).
Nägin ka head pakkumist. Juba hommikul, kui aknast välja vaatasin. Ühesõnaga, hea pakkumine sõiduilma näol. Vähemalt siin Tallinna lähedal. Kellel veel tekk üle pea või kes pimedasse kontorinurka ekraani passima jäänud, lükka see klaviatuur nüüd pisut kaugemale ja kraba kohe lenksust!
Täna Tallinna Depoost läbi minnes jäi silma, et müüvad Shoei kiivreid jämeda alega. Kuna endal hetkel vaja ei ole, siis suurustesse ja mudelivalikusse ei süvenenud.
motoin.de -s kuni 1. oktoobrini suurte ja väikeste kiivrite allahindlus (XS,XL), lisaallahindlus 10% koodiga 10HELME2015.
Paar päeva tagasi võtsin prooviks. Võrreldes pikalt kasutatud iGO, Waze ja mõned päevad proovitud TomTom-iga tundus Sygic mulle nõrk. Kaardid on muidugi ok, eesti hääled on olemas, paari euro eest oleks saanud ka Homer Simpsoni inglise keeles juhendama, lapsed oleks sillas.
Siiski suht tüütu kui navi teatab linnas iga 200m tagant, et "sõida otse ... ja järgmisel ristmikul ... jätka otse". Meenus, et veel keegi kurtis "because sygic is busy telling you to go straight, it will tell you your next turn only on the last second." Sõiduridade abi - TomTom oskas seda perfektselt (tõsi küll välismaal), Sygic Tallinnas tundus liiga liberaalne - lubas Järvelt Männiku suunas navigeerides paikneda lausa kolmes sõidureas, isegi veel Statoili joonel. Sealt jäi 100-150m Säästuka bussitasku lõpuni, millega 1. rida kaob. Kolmas asi - maanteel üht 80 ala pidas Sygic 50 alaks. Neljas - oma 5 min näppisin ja EI suutnud ma hetke asukohta favoriidiks salvestada. Parim mis ma leidsin, oli võimalus see töökohaks salvestada. Juhuslikult see isegi sobis . Aga kohe üldse ei sobi kui ei leita Eesti linnas asuvat kesklinna aadressi xxxx 3 ("out of range") ja pakutakse selle asemel üle tänava olevat maja xxxx 4.
No mina ei tea, kui panin oma Süügikusse: " kõige lühem tee" tegi ta mulle sellise Sussaanini tee, et mul oli ikka tegemist, suure mahtuniversaaliga Lõuna-Eesti metsadest läbi saada
Sygic'u kohta võib näiteks siit veel natuke lisa lugeda. Olen ise ka sinna kirjutanud. Samas on muidugi juba 6a kiirelt mööda läinud... Tol ajal polnd massid veel Androidist miskit kuulnud ja naviäpid hakkasid alles vaikselt välja tulema (ka mujale peale WinCE/WM ja Symbiani). Samas tundub ka, et suurt midagi muutunud polegi...
|
OSCAR-2019
|
||
Kuigi formaalsed lõhed sugude vahel on ajalukku kadunud, lööb kultuuriline taak siin-seal ikka välja - paljude võtmevaldkondade firmamärk on feminiseerumine ja kõrgharitud meeste arv jääb naiste omale alla. Kes on süüdi, küsib Argo Kerb Õpetajate Lehes.
Sufražetid, kes kahekümnenda sajandi alguses naistele hääletamisõiguse andmise eest võitlesid, tolmuvad entsüklopeediate unustatud märksõnade nimistus. Naistraktorist on küll minevikku kuuluv kurioosum, kuid ega naine traktori roolis meid siiski üllata. Formaalsed lõhed sugude vahel on ajalukku kadunud, kuid kultuuriline taak lööb siin-seal ikka välja.
Naiste valimisaktiivsus ületab tunduvalt meeste oma. Meeste hulgas oli viimaste valimiste ajal passiivseid tervelt veerandi jagu, naiste seas vaid kuuendik. Seega on välja võideldud valimisõigus asja ette läinud. Naised on igati eeskujulikud ühiskonnaliikmed. Nende tööturule sisenemine on kindlustanud tänapäevase heaoluühiskonna vundamendi. Naiste kuritegelikule teele asumise tõenäosus on mitu korda väiksem kui vastassool – õrnemast soost on seaduserikkujaist vaid 10–20%.
Kõige selle juures kerkib iga natukese aja tagant küsimus: äkki on naised „süüdi”? Kõik vanad mõttemustrid löövad korraga välja. Kunagi oli naine laevas, laev põhjas. Siis naine autos, liiklus seisab. Nüüd naine koolis, poisid väljas. Naised on süüdi selles, et mehed koolist välja langevad ja (argumenti meelevaldselt laiendades), seetõttu vähem valimas käivad – põhi- ning keskharidusega inimeste hulgas on meeste hulk suurem ja valimisaktiivsus väiksem. Naiste müütilises pehmete erialade lembuses on nähtud põhjust, miks noored tunnevad vähe huvi loodus- ja tehnikateaduste vastu (mistõttu kannatab majandus). Naisi on süüdistatud isegi madalas iibes. Justkui polekski laste tegemine ja kasvatamine tants kahele. Samas pole olnud kuulda, et Eesti ettevõtete pankrottides, väheses ekspordivõimes vms oleks süüdi firmajuhtide maskuliinsus. Naiselikuks muutunud valdkondade probleeme pannakse aga miskipärast üha enam naiste (olemuse) süüks, millega langetakse naissoo demoniseerimise lõksu – kutsume seda ühiskonna femoniseerumiseks.
Elame kummalisel ajal ja kummalises ühiskonnas. Eestis domineerivad konservatiivsed ja maskuliinsed väärtused, kuid paljude võtmevaldkondade firmamärk on hoopis feminiseerumine. Koolipapa on minevik, nüüd on koolimammad (kas tunnetate, kuidas üks kõlab hästi ja teine mõnitavalt?). Meesõpetajalt kiputakse küsima, kuhu too päriselt tööle tahaks minna. Ametnikkond näib tugevalt naiste suunas kreeni kalduvat. Suur osa riigitööd nõuab ju kõrgharidust.
Ettevõtete ja riigiasutuste juhtkonnad on veel tugevalt maskuliinsed, kuid mida allapoole, seda enam on naisi. Suuremal osal kõrgharidust eeldavatel ametikohtadel on naiste hulk meeste oma arvatavasti juba ammu ületanud.
N-ö naiselikke valdkondi on meie kultuuriruumis vähemtähtsaks peetud, kuid siin peitub konks: eri ajal on peetud naiselikeks-mehelikeks erinevaid tegevusalasid. Sellegipoolest püsivad mõned fenomenid.
Naised teenivad vähem isegi ametipostidel, mis veel mõni aeg tagasi olid meeste kätes. See kehtib nii õpetaja, riigiametniku kui ka erasektori professioonide kohta. Euroopa Liidu kõrgeim üksikemade protsent on Eestis, kus sissetulek sunnib neidsamu üksikemasid elama vaesuse piiril või sellest allpool. Siinjuures ei soovi ma probleemi psühhologiseerida: väita, et probleemi läte oleks naiste allaheitlikum või leplikum loomus.
1995. aastal omandas kõrghariduse ca poolteist korda rohkem naisi kui mehi, praeguseks on erinevus enam kui kahekordne. 2010. a lõpetas kõrgkooli ca 3400 meest ja üle 8000 naise. Meil on Euroopas üks suuremaid palgalõhesid meeste ja naiste vahel, aga kõrgem haridus annab väikseima palgalisa. Naisõppejõude on üha rohkem, kuid palgad ülikoolides kuigivõrd kasvanud ei ole. Kokkusattumus? Võib-olla, kuid tähenduslik. Nii pole kaugel aeg, kus ka kõrghariduse probleeme hakatakse naiste süüks panema ning õppejõududest meestelt küsima, kuhu nad siis „päriselt tööle lähevad”.
Kui naised on valimistel meestest tunduvalt aktiivsemad, ehk süüdistame neid siis ka haldusreformi venimises või õpetajate palkade tõstmata jätmises? Nemad ju valisid! Mis siis, et lõviosa otsustajatest on mehed. Kui ühiskonna vundament või koorekiht on tasahilju naisestunud, on „probleemi” tekkimise ajal tüüri juures olnud valdavalt mehed. Kas see tähendab, et nüüd on mehed „süüdi”?
Nii arutledes satume tupikusse. Süüdi pole mehed ega naised, homod ega tulnukad. Tuleb lihtsalt tõdeda, et klassikalised soorollid ja stereotüübid leiavad soorevolutsiooni olukorras endale püsimiseks „innovaatilisi” lahendusi (noh, innovatsioon seegi). Kõrgematel ametikohtadel suureneb naiste hulk sookvootidetagi. Mingit mõju peab teadmistepõhises ühiskonnas avaldama tõsiasi, et ca 25 kõrgharitud naise kohta on Eestis kümme kõrgharitud meest…
Kui tööandja ei võimalda töötajale temast sõltumata kokkulepitud tööaega, tuleb puudujäävad tunnid töölepingu seaduse § 35 alusel maksta töötajale välja keskmise töötasu ulatuses.
|
OSCAR-2019
|
||
Selline tormise mere ja purjekaga taust on väga pretensioonikas, minu arvates vasakpoolne naine sobib pilti, parempoolsed inimesed aga mitte, aga võib-olla on ka kõik ühtemoodi naljakas.
Vasakpoolse pildi ostsin antikvariaadist, parempoolne on kunagi fotomuuseumi ekspositsioonist maha pildistatud, ülemine serv puudu.
Kui esimesed aurumasinad tulid ja oli masina juurde minek, ei osanud naispere kuidagi riietuda.Vahel pandi selga päris uus kleit. Rehepeks on ikkagi must töö, kas masinaga või ilma ja kui vahest masina juures määrdega üksteise “grimmeerimine”
1953.aastal ilmus Ellen Niidu tõlkes eelkooliealistele lastele mõeldud ukraina lastekirjaniku Natalia Zabila lasteraamat "Kõikidest", tiraaž 40 000.
Raamatus olev pilt, väike mongoliidsete näojoontega tüdruk Stalini süles, oli väga tuntud nii plakatite kui ka skulptuuridena, oli õnneliku lapsepõlve sümbol.
Delegatsiooni juht rahvakomissar Ardan Markizov võttis spetsiaalselt kaasa oma 7-aastase tütre Gelja, kes ulatas kohtumisel Stalinile lilled sõnadega: "Need lilled on Teile kingituseks kõigi Burjaadi-Mongoli laste poolt." Liigutatud juht tõstis tüdruku kätele ja suudles teda. Kohtumisel oli palju fotograafe ja filmimehi, kes selle kõik jäädvustasid.
Gelja oli lühend nimest Engelsina (pandud Engelsi järgi), tal oli ka vend Vladlen (Vladimir Lenin). Sellest järeldus, et tema vanemad pidid olema ideelised kommunistid.
Fotod sellest kohtumisest olid järgmise päeva ajalehtede esikülgedel kirjaga "Aitäh õnneliku lapsepõlve eest!"
Sugulased seda ei teadnud. Galja kirjutas ema etteütlemisel isa süütuse kohta Stalinile kirja ja pani juurde sellesama pildi. Vastust ei tulnud.
Mõni aeg hiljem arreteeriti ka ema, aasta pärast saadeti ta edasi asumisele Turkestani linna Lõuna-Kasahstanis, kuhu sai ta minna koos lastega. Gelja võttis kaasa Stalini kingitud kella ja grammofoni. Asumisel töötas ema linnahaiglas lastearstina. Kahe aasta pärast leidsid haigla medõed Galja 32-aastase ema ühe öövalve ajal surnuna. Surma kohta oli mitmeid versioone, aga üldiselt ei uuritudki seda. 1990-ndatel oli Geljal võimalik tutvuda ema KGB toimikuga, seal oli ema kõrvaldamise käsk olemas.
Gelja elu kulges edasi mööda lastekodusid, kuni üks emapoolne sugulane ta üles otsis ja lapsendas. Gelja sai uue perekonnanime, mis tõenäoliselt päästis ta elu.
Foto Stalinist ja Geljast oli hakanud oma elu elama, juhi pilte hukatud rahvakomissari tütrega üritati ära korjata, aga see osutus võimatuks. Ideoloogid otsustasid tüdruku ümber nimetada, et sellel pildil polegi Gelja, vaid tadžikk Mamlakat Nahangova, laps kes sai kuulsaks ülikiire kahe käega puuvilla noppimisega, oli selle eest isegi saanud Stalini käest ordeni ja kuldkella.
Mamlakatist sai täiskasvanuna Dušanbe pedagoogilise instituudi dotsent inglise keele erialal, kuid andmed tema kohta on vastukäivad, mõningatel andmetel emigreerus USA-sse.
Kui Stalin Geljat kätel hoidis ja hellalt naeratades fotograafide poole vaatas, oli ta tüdruku jaoks arusaamatus keeles Beriale öelnud: "Momašore eg tiliani." Gelja hoidis neid armastatud juhi sõnu meeles pikki aastaid, tähenduse sai teada alles täiskasvanuna: "Korista see täikrae siit ära!"
Engelsina Ardanovna Tšeškova töötas ida-uuringute instituudis, oli doktorikraadiga, elas suure osa oma elust Indias, tema esimene abikaasa oli Nõukogude kultuuriatašee Indias. Suri 2004. aastal.
Kauba mahamüümisel avaldab ostjatele mõju kauba nimi, mida püütakse ostjate meelitamiseks panna ka meediasündmuste ja populaarsete isikute järgi. Probleemid tekivad siis, kui on tegemist tervist rikkuvate toodetega nagu näiteks paberossid-sigaretid. Millised on eetilised nimed sedalaadi toodangule?
Käesoleval nädalal ETK tubakatehas laskis uudispaberossina müügile Berliini maadluste olümpiavõitja, kahe kuldmedalimehe K. Palusalu nimelised paberossid „P a l u s a l u". Uued paberossid on valmistatud aroomilistest idamaa väärttubakatest rahva omas ettevõttes.
Puhastatuna kõrvalistest lisandustest, evib tubakasegu pehme maitse, paraja kanguse ja peene aroomi. Karp oma taevasinise värvitooniga on maitsekas. Karbi välisel küljel on kahe kuldmedali äratõmme ja seeskaanel olümpiasangari pilt.
Wäga austatud härra peatoimetaja. Palume Teie lugupeetud lehes lahkesti lubada ruumi alljärgnewaile ridadele. „Olümpialehes" nr. 19. 18. skp. ilmus sõnum, et "Palusalu" nimeliste paberosside wäljalaskmise puhul ETK olewat maksnud härra K. Palusalule tema nime ja pildi kasutamisõiguste eest 1900 kr. Kuna selline sõnum wõib tekitada soowimatuid arusaamatusi meie lugupeetud olümpiakangelasele, siis kinnitame, et see sõnum on rajatud kuuldustele ega wasta tõele. Härra K. Palusalu on andnud nõusoleku ETK-le oma nime kasutada mitte isikliku teenimise sihiga, waid sel teadmisel, et ETK aitab kaasa meie sportliku liikumise arendamisele, toetades wastawaid organisatsioone. Palume, härra peatoimetaja, wõtta wastu meie suurima lugupidamise awaldus. Tallinas, 14. septembril 1980. a. Kõige austusega Eesti Tarwitajate Keskühisus. J. Põdra. B. Sawiste.
18-aastasena purjetaski Ahto koos venna Kõuga väikse, avamere jaoks kõlbmatu purjepaadiga üle Atlandi ookeani ning tegi seda järgneva kolme aasta jooksul kokku viiel korral. Oma uljusega saavutas Ahto Valter kiiresti rahvusvahelise tuntuse ning vanemate kogenud meremeeste lugupidamise. Austusavaldustes on Ahtot postuumselt nimetatud ka oma aja maailma parimaks soolopurjetajaks. 1938. aasta novembris alustas Ahto koos oma naise, 14-kuuse poja Teddy ning lisaks veel 13 teise jõukama kaasreisijaga New Yorgist ümbermaailmasõitu purjelaeval “Ahto”.
Tema reisidest on säilinud palju pilte ja 16mm must-valget ja värvilist filmi, millest kokku pandud film pidi linastuma 2016.a lõpus.
1940. aastal muutus kõik, alloleval pildil on näha, kuidas Lafermest sai Leek, üldine väljanägemine on sama, tagaküljel muutusid logo ja tekstid, aga šrift ja paigutus on säilinud.
Reklaami ei olnud enam vaja, sest kaubast oli niigi puudus, selle korvamiseks tuli inimesi poliitiliselt harida, poliitharidustööks sobis suurepäraselt ka paberossikarp.
|
OSCAR-2019
|
||
Pühapäeval suri Tallinnas haiglas 68 aasta vanuselt Saaremaa SPA Hotellide omanik ja Salme vallavolikogu esimees Prits Liblik. “Prits oli sõrulane oma hingelt ja töökuselt ning ka oma järelejätmatus ülespooleminekus. Ta oli […]
Pühade ajal pidid Sakla küla elanikud jälle leppima vaid ühe faasiga kolme asemel. Kuigi toalaes pirnid hõõgusid, hakkasid kärssama kaevus olevad elektrilised veepumbad ja ühes peres tuli koertele rõõmuks ära […]
Sõrves Kaavis tegutseva kalakasvatusettevõtte omanik Raul Schiff tahab Lümanda turbamaardlas rajada 5–10 ha suurusele maatükile mustika- ja jõhvikaistanduse. Raul Schiff ütles Saarte Häälele, et tema idee on praegu veel ülimalt […]
Pädaste mõisa teatel on keskkonnainvesteeringute keskus (KIK) viimastel aastatel toetanud nende kahte projekti, mis on oluliselt muutnud pargi üldilmet. 2010–2011 koostati pargihoolduskava, paigaldati pargiviidad, tähistati väärtuslikud puu- ja põõsaliigid ning […]
Pikad jõulupühad möödusid nii politseile kui ka päästjatele rahulikult. “Saaremaal olid pühad tõesti rahulikud,” tunnistas Lääne päästekeskuse pressiesindaja Evelin Trink, selgitades, et varasemate aastate kogemustele tuginedes on see täiesti tavapärane, […]
Kuressaare linnavalitsus tegi majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile ettepaneku avada uuel programmiperioodil (2014–2020) toetusmeede maakonnakeskusi läbivate transiitteede-tänavate projektipõhiseks rahastamiseks. Ühtlasi esitas linnavalitsus ministeeriumile taotluse rahastada uue toetusmeetme alt Aia tänava läbimurde väljaehitamist […]
Kuressaare ühe tupiktänava – Väljaku tänava – elanikud ootavad linnavalitsuselt, et seoses samal tänaval asuva Kaitseliidu staabihoone laiendamise detailplaneeringuga saaks rajatud neile ka otsetee kesklinna. Ilma selleta tuleks neil kesklinna […]
Olles nüüd juba mõningase tüdimuseni lugenud kaitseväe arengukava muutmisega seonduvaid arvamusi ja poliitilist padupopulismi, tahaksin merega lähedalt seotud Eesti Vabariigi patrioodina ka oma arvamuse välja ütelda. See on mu põhiseaduslik […]
Politsei on Kärla valla endise eestkostetöötaja vastu algatanud kriminaalmenetluse. “Õispuu asjus alustas keskkriminaalpolitsei korruptsioonikuritegude büroo kriminaalmenetlust,” kinnitas Saarte Häälele politsei- ja piirivalveameti pressiesindaja Hedy Tammeleht, täpsustades, et menetlus algatati omastamist […]
Kinnisvarabüroo Uus Maa turuülevaate kohaselt tõusis korterite keskmine ruutmeetri mediaanhind möödunud kuul Tallinnas, Narvas, Kohtla-Järvel, Rakveres, Viljandis ja Kuressaares. Kuressaare jaoks oli november stabiilne ja tehingute hulk püsis aasta keskmisel […]
Kuressaare gümnaasiumi 4.b klassi õpilaste Eliis Posti ja Kaarel Leedo ning kunstiringi liikme Kertlyn Kiili joonistused avaldati Euroopa Parlamendi infobüroo uues kalendris. Kaarli töö kannab nime “Väikese jänese teekond”, Eliisil […]
Politsei alustas kriminaalmenetlust, sest 3. detsembri õhtul on Kärla alevikust Ohaka tänavalt asutuse territooriumilt varastatud malmist radiaatorid. Tekitatud kahju suurus on 160 eurot.
Aasta viimasel päeval sajab enamasti vihma ja termomeeter näitab pigem plusskraade. Esmaspäeval on oodata pilves ilma. Öösel sajab lörtsi ja lund, hommikuks läheb sadu üle vihmaks ning päeval sajab enamasti […]
Küsisime Kaido Vahterilt, mida on politsei teinud selleks, et Kuressaare kesklinna piirkonnas, kus kolm ööklubi asub üksteisest saja meetri kaugusel, oleks nädalavahetuse öödel turvaline? Kuressaare politseijaoskonna juht Kaido Vahter: Tuleb […]
Eile oli Saaremaa vanimal päästjal Edgar Siineril viimane tööpäev, talle anti üle riigikogu esimehe tänukiri ning mees läks väljateenitud pensionipõlve pidama. “Nüüd on kõik teed minu ees lahti,” viskas nooruslik […]
Saarte Häälel on heameel teile teatada, et jõulupühad möödusid saartel rahulikult, kui mitte arvestada seda, et Sakla küla elanikud pidid taas leppima nadi elektriga – kolme faasi asemel ühega. Muidugi […]
Eesti omavalitsustest on lõppeval aastal kõige suurem võlakoormus elaniku kohta – 1334 eurot – Viimsi vallal, vahendas BNS. Kohalike omavalitsuste finantsandmeid koondava pilveteenuse Riigipilv andmetel on suurem võlakoormus elaniku kohta […]
R-Kiosk tõi uue R-Cafe kaubamärgi all turule kodumaised hot dog’id, mille vahel on naturaalse lepasuitsuga suitsutatud Saaremaa lihatööstuse (SLT) vorstid. SLT müügi- ja turundusdirektori Koit Repnau sõnul anti nii vorsti […]
JÄÄR – Püüad jõuda iga probleemi tuumani. Tegutsed põhjalikult, jätmata midagi kahe silma vahele. SÕNN – Tänane päev tuleb teguderohke ja kiire. Võimalikud uued suhted ja palju uut informatsiooni. Oled […]
REEDE, 28. detsember KINO Kuressaare linnateatri Teatrikinos kell 16 “Seenelkäik”. ÜRITUS Kuressaare linnuses kell 12 ja 14 tunniajane põnev, lõbus, tegus ja õpetlik jalutuskäik vanade eestlaste aastavahetusse ja jõuluaega. info@saaremaaturism.ee; […]
Euroopa koodinädala raames eile Kuressaare gümnaasiumis alanud programmeerimise ja robootikapäevade...
Saaremaa arboristi Heiki Hanso (fotol) ettevõte Arborest OÜ pälvis üleriigilise tunnustuse kui aasta õppijasõbralik tööandja. Aasta õppijasõbralik tööandja on organisatsioon, kus töötaja enesetäiendamine on oodatud ja toetatakse õppimist. Tiitlile kandideeris […]
Eilsele uudisele, et konkurentsiamet on andnud Omniva kaubamärki kasutavale Eesti Postile loa viia minimaalne postiasutuste arv varasemalt 320-lt 245-le, teatas ettevõte kommentaariks, et see ei tähenda automaatset kontorivõrgu kärpimist. Tegevusloa […]
|
OSCAR-2019
|
||
Otselend Tallinn-London (kellaajad täpsustamisel). Palume kontrollida kogunemise ja väljalennu kellaaega vahetult enne reisi! Majutus kahel järgneval ööl Londoni hotellis*** või sarnases.
Šotimaa pealinn Edinburgh, mis on lisaks teadus- ja kultuurikeskuseks olemisele ka Sherlock Holmesi lugude autori Sir Arthur Conan Doyle ja ajaloolise romaanižanri rajaja Sir Walter Scotti kodulinn. Panoraamtuur viib meid Edinburghi nn uude linnaossa, samuti ronime Calton Hilli tippu. Calton Hill on andnud põhjuse kutsuda Edinburghi ka põhjamaade Ateenaks. Künkalt leiame kuningliku observatooriumi ning Nelsoni ausamba. Siit avanevad vaimustavad vaated Edinburghi vanalinnale ning Fife kuningriigile. Georgiaanlik uuslinn kerkis põhiliselt 18. sajandil, et parandada ülerahvastatud ja kahe linnamüüriga ümbritsetud Edinburghi vanalinna kodanike elamistingimusi. Uue ja vana linnaosa piiril hakkab silma Sir Walter Scotti ausammas Princes Streetil, maailma vanim lillekell ning linnapark endise Nor Lochi süvendis. Edinburghi vanalinna kesksel kohal on Kuninglik Miil, mis lõpeb barokkstiilis Holyroodi Püha Risti paleega. See on kuninganna ametlik residents lisaks Balmoralile. Vanalinna peatänavalt leiame veel St Giles’i peakatedraali koos Karuohakaordu kabeliga, hulgaliselt kitsaid põiktänavaid, raekojahoone, arvukaid suveniiripoode ja mitmeid muuseume. Mainimata ei saa jätta pompöösset parlamendihoonet. Edinburghi vanalinn on UNESCO kultuuripärandi nimistus. Ööbime kahel ööl Edinburghis hotellis või sarnases.
Hommikusöök. Hommikul ootab meid ajalooline Edinburghi kindluse külastamine Kuningliku Miili ülemises otsas. 5. sajandil tegutsesid siin piktid, 626. a. asutas kindluse Edwin Northumbriast. Tema järgi sai linn ka oma nime. Sõjaväegarnison on siin pidevalt olnud aastast 900. Kolmest küljest on kindlus kaitstud järskude kaljudega, neljandal küjel on esplanaad, millel peetakse iga-aastast vigurmarssimise festivali Military Tattood. Kindluses hoiustatakse valitsuskeppe, kroone, mõõkasid ja Šotimaa "saatusekivi". Siinsamas tõi Maria Stuart tõi ilmale tulevase Šotimaa ja Inglismaa ühendatud kuninga James I ning siinsamas pidas parlament istungeid kuni Inglismaaga ühinemiseni aastal 1707. Teeme väljasõidu Rosslynisse, et oma silmaga vaadata Rosslyni kabeli arvukaid salapäraseid kaunistusi. Võimalik on seotus templiordu rüütlitega, vabamüürlaste ja Püha Graaliga. Mis sobiks paremini õhtu lõpetuseks kui Shoti ajaloolised pubid?
Hommikusöök. Grampiani mägedes ootab külastamist Blairi loss. Vanimad osad sellest pärinevad juba 13. sajandi lõpust, ent praeguse kindluse 34 külastamiseks avatud ruumi on möbleeritud 18. sajandil valitsenud georgiaanlikus stiilis. Siin on Athollide pere kodu olnud juba 700 aastat. Täna Lõuna-Aafrika Vabariigis resideeruv 10. Atholli hertsog võib uhkustada ainukese seni tegutseva eraarmeega Euroopas. Graniidimägede vahel voolanud veest valmistavad šotlased eluvett, mille headust saame proovida ning õppida selle valmistamise saladusi. Õhtuks jõuame Spean Bridge’i. Kahel järgneval ööl Bed&Breakfast majutus.
Ehtne Šoti hommikusöök. Sõidame Loch Nessi järve äärde. Peatume Fort Augustuses, mis sai nime siia 18. sajandil pärast jakobiidide ülestõusu ehitatud kindluse järgi. Näeme Kaledoonia kanali lüüse ja külastame kohalikku rahvuskeskust (Clansman Centre), kus läbi värvika etenduse saame teada, kuidas Šoti klannid vanasti elasid, kuidas traditsioonilisi kehakatteid selga panid ja mõõka käsitsesid. Loch Nessi järvel sõidame kaasaegse tehnikaga varustatud laevaga, et uurida kurikuulsa järvekoletise Nessie elupaika. Nessie on olnud tõsiteaduslike ekspeditsioonide promootor, ent viimasel ajal käivitanud hiiglasliku suveniirimajanduse. Viimasena olevat Nessiet oma ihusilmaga näinud pühamees Columba 563. a. kui ta Šotimaad ristiusku tuli pöörama. Elupõlised laevnikud aga teavad asjast rohkem... Hea ilma korral tõuseme Aonach Mori tippu, mille kõrval kõrgub Suurbritannia kõrgeim tipp Ben Nevis (tõlkes mürgine mägi). Nevise ahelik koosneb graniidist, mis on 500 miljonit aastat vana. Kunagine Kaledoonia mäemassiiv kulges Skandinaaviast läbi Šotimaa Põhja-Ameerika idarannikuni. Nüüdseks on muidugi tegemist ammu eraldunud kontinentidega. Fort Williamis annab meile võimaluse mõõdukaks poodlemiseks Ben Nevis Highland Centre, kus lisaks suveniiridele ka kuulsaid Šoti villast tooteid pakutakse.
Ehtne Shoti hommikusöök. Dramaatilises Glencoe orus on ühendatud nii silmailu kui ajalootraagika. Sõit jätkub Trossachsi rahvuspargis, mööda Suurbritannia saare suurima järve Loch Lomondi kallast. Loch Lomond asub umbes 23 km Glasgowst põhja pool, siin on glasgowlaste suvitusrajoon. Piiri ühtse kuningriigi kahe osa vahel on võimatu mitte märgata, sest kõikjal lehvivad Šotimaa kaitsepühaku Püha Andrease lipud. Järgmine peatus viibki meid piirikülla Gretna Greeni, kus teeme tutvust šotluse ilmingutega nagu abieluõnne pakkuv sepikoda ja laia suveniirivalikuga Blacksmith Shop. Bussiaknast vilksatavad vaated Šotimaa suurimale linnale Glasgowle. Sajandeid on väldanud rivaalitsemine kahe suure metropoli – Edinburghi ja Glasgow vahel. Tänaseks on Glasgow vabanenud tööstuslinna eemaletõukavast mainest ja saanud modernse arhitektuuri ja kihava kultuurieluga keskuseks, millest annab tunnistust seegi, et 1990. a. kandis Glasgow Euroopa kultuuripealinna austavat tiitlit. Suundume lennujaama ja otselend Liverpool-Tallinn (kellaajad täpsustamisel).
|
OSCAR-2019
|
||
Teedeehituse ekspert Ain Kendra: kolm aastat ettevõtjana on möödunud linnutiivul! - Minu äri - Sisuturundus - Majandus
Ain Kendra on mees, kelle nimi teedeehituse-maailmas suurt tutvustust ei vaja. Peale kaheksat aastat konsultatsioonifirmas otsustas mees iseendale tööandjaks hakata. Tõsi, õppejõuametit peab ta Tehnikaülikoolis tänaseni.
Ain Kendra kaheksa aastat kestnud töine karjäär konsultatsioonifirmas algas tema enese sõnutsi suurte ambitsioonidega. „Moodustus omamoodi dream-team,“ meenutas ta toonase töösuhte algusaegu.
„Kuid kriisid kärpisid unistuste tiibu, riigihangetes oli võimalik „lati alt läbi joosta“ ja see pani piiri arengusoovidele. Kes liikus samas firmas parematele turgudele, kes lootis oma firmaga jätkata,“ alustas Kendra ajamatka.
Tegevusvaldkond laienes põhiliselt erinevate uuringutega. „Mõned pikemad lepingud ja võimalus süveneda, kuigi mitte piisavalt pikalt, sest teedeehitusvaldkonna uuringu tavapärane kestvus oli vaid pool aastat,“ rääkis ta.
„Aasta alguses valmistati pikalt hanget ette, novembriks oli vaja tulemust ning suvel olid lisaks kõikvõimalikud välitööd puhkajate asendamisel, mille tulemuseks oli tihtipeale ajaga võidujooks sügisel,“ lausus Kendra.
Tema unistustele pani omakorda piirid pangalaen - pool palgast läks otse panka. Aastal 2012 alustas mees põhitöö kõrvalt, poole kohaga õppejõuametit, ehkki rahaliselt sellega suurt midagi ei võitnud. „Sama palju kui lektoritöö eest tasuti, läks maha põhipalgast – kriisiaeg ju,“ meenutas ta.
Laen sai makstud ning nüüd oli vaja arengule mõelda. Ta rääkis „pealikule“, et tahaks ühtteist uurida ja arendada ning selleks on vaja teatud seadmed osta. „Palka tahaks ka juurde, arvestades sellega, palju firmale sisse toon,“ kõneles mees, kel tänaseks on ettevõtja-staaži ühtekokku kolm aastat.
Neid seadmeid Kendra toona osta ei saanudki, sest ülemus soovis, et oleks olemas vähemalt eelnev kokkulepe töö tegemiseks, mis seadme kohe ära tasuks. „Ning palga kohta ütles ülemus, et seda nüüd praegustes tingimustes küll juurde ei saa,“ jätkas ta. „Pikemat plaani ega helget tulevikku ka mitte.“
Aastal 2015 otsustasid firma omanikud kaugelt maalt Eesti üksuse müüki panna – kahjumit see ei tootnud, kuid kasumit ka mitte. „Teatasin pealikule, et lahkun laevalt ja registreerisin oma firma. Pärast sain teada, et samal päeval allkirjastati ka müügileping,“ jätkas Kendra.
Aja jooksul oli mehel kogunenud teatud kompetents koos pädevust tõendavate paberitega, mõned head sõbrad samas valdkonnas olid juba varem iseseisvunud ning nõnda jätkati edasi koos, ühispakkumistega.
Mõne aja pärast jätkas Kendra koos partner Riho Eichfussiga, kes lõpetas TTÜ ja töötab Kendraga samas ettevõttes käesoleva aasta märtsi algusest, mil noormees kirjutas diplomitööd, alustades paralleelselt reaalsete tööde tegemisega.
„See, mis puudu jäi, oli tiim, arutelud ja vaidlused,“ tõdes Kendra, kelle sõnutsi polevat omas rasvas praadimine just teab-mis parim arengumootor. „Siiski, oma firma põhieelis – operatiivsus vajalike töövahendite hankimises, oli meil selgelt olemas,“ kostis ta.
Põhipuudus oli Kendra ütlust mööda aga pikaajaline plaan ja suuremad lepingud nende plaanide teostamiseks. „Unistus dream-team-ist oli meis endiselt väga tugev ja selge,“ teadis Kendra.
Samas oli olemas kriitiliselt vajalik ressurss – vabadus - ja nii sai ka vajalikud seadmed hangitud. „Tellijat ega lepingut muidugi pole, kuid noored ja hakkamist täis tudengid on. Nii ongi välja kujunenud uurimistööd ilma konkreetse tellijata, tulemuseks magistritööd,“ sõnas ta muigamisi.
Nii moodustus plaan, puzzle - erinevatest teemadest, mis kõik ilusa terviku moodustavad. „Tudeng kaitseb oma töö ära, ent siis on vaja ju leiba teenima hakata. kuid oma teemad ei ole veel müügiküpsed,“ arutles Kendra.
Lõpuks tuli otsus siiski ära teha. „Plussid ja miinused läbi kaalutud, sai kontor Tallinnas viimaks avatud, tehnikat ja tarkvara juurde ning üks tudeng ka palgale võetud, kel tegemisel magistritöö sama seadme kasutusega,“ kõneles Kendra ja lisas, et alustuseks oli vaja teha võrdluskatsed, et seadet aktsepteeritaks.
Kendra ütleb, et teede-ehituse valdkonnas on aeg, mil välitöid parasjagu palju pole, paras hetk mõttetööks. „Näiteks saab siis netiavarustest väljamaiseid kogemusi uurida, mis kokkuvõtteks annab paremad alused tööde edukaks tegemiseks.“
Kendra õpilaste poolt valitud teemadest on kolm järgmist magistritööd juba koostamisel. „Kui järjekindlust jagub, jõuab keegi ka doktoritööni,“ ütles ta. Tegelikud tööd toovat tema hinnangul veidi sisse ka, nii et firma miinusesse pole jooksnud. „Ent oluliselt aitaks, kui uurimiste eest ka raha saaks,“ lisas ta heatahtliku sarkasmiga.
Elutervest irooniast ei ole mehel puudust: „Tundub, et Eesti rakendusteadus nii peabki arenema - ilma toetusteta, „sisemiste reservide arvelt“,“ sõnas ta muigelsui.
Ellujäämiseks tegeletakse Kendra sõnutsi kõigega: ettevõtte tänased teenused on projekteerimine, liiklusuuringud ja katendid, ekspertiisid ja arvamised. „Ning põhisuunaks kandevõime mõõtmine,“ täpsustas Kendra.
Esimene suurem aasta on alles käimas. „Kuna ehitustegevus on olemuselt siiski hooajaline, peab ka talvel midagi tegema, et püsikulud kaetud saaks - kontor ja töövahendid ning palgad.
Arvamised ehk seisukohad aga ei pruugi kõigile neile meeldida, kel istekoht otsustusõigusega, nii võib tihtipeale tekkida konflikt tõekspidamiste ja kohustuste vahel,“ ütles Kendra kinnitades samas, et seni on ettevõte veel plussis ning oma tõekspidamistest pole mees tänaseni veel loobuma pidanud.
|
OSCAR-2019
|
||
Kui laastavad võivad olla inimestevahelistest suhetest võrsuvad konfliktid, sellest räägivad üsna mitmedki lood kas või pühakirjast. Nii Kaini ja Aabeli kui näiteks Taaveti ja hett Uurija või siis ka Ristija Johannese ja kuningas Heroodese ja Heroodia suhetekolmnurgast võrsunud tüli kibedate viljade hoiatavad näited ei tohiks meidki julgustada üleolevalt suhtuma küsimustesse, mis puudutavad konflikte. Kui palju häda ja viletsust on põhjustanud lahkhelid kiriku ajaloos, seda on raske isegi hoomata. Jeesuse jüngridki oleks äärepealt omavahel tülli pööranud seoses kohtade jagamisega Jeesuse oodatava kuningatrooni paremal ja vasakul käel.
Möödunud nädalal kogunesid Tartusse Läänemere maade kaitsevägede kaplanid, et juba 13. ühisel konverentsil koos arutada sedakorda just konfliktide juhtimise küsimusi. Oma armastatud Läänemere kaudu oleme me naabritena seotud tunduvalt rohkemate riikidega kui maismaapiiri pidi. Meie ajalugu õpetab meile paraku aga ka seda, et sõjad ja tülid meie kodumaa pinnal on tulenenud ikka ja jälle just Läänemere-äärsete naabrite vahelisest tülist ja vaenust.
Nagu kontaktide olemasolu naabritega loob paratamatult võimaluse konfliktide tekkeks, nii suurendab nende suhete intensiivsus ja sügavus omakorda võimalust üksteist paremini mõista ja seeläbi ehk ka võimalikke konflikte rahumeelselt juhtida. Vaenulike naabrite olemasolu võib ühelt poolt olla painavaks sõjaohuks, teisalt aga on sõbralikud suhted naabritega suureks õnnistuseks. Sest eks just sõbralikus läbikäimises peitub võimalus korda saata midagi palju suuremat ning paremat, milleks me üksi omaette vaeva nähes eales võimelised ei oleks.
Konverentsi tööpäevade eesmärgiks oli ühiselt analüüsida erinevate militaarkeskkonnas ettetulevate konfliktsituatsioonide stsenaariume. Tööriistad ehk intellektuaalsed vahendid selleks pakkus meile esimesel tööpäeval meie oma suhtlemiskonflikti psühholoogia parim asjatundja professor Tõnu Lehtsaar talle omasel kaasahaaraval moel. Ekspertidena olid abiks meie kaitseväe endine peapsühholoog kolonelleitnant Harri Ints ja sõjakooli ülem kolonelleitnant Mati Tikerpuu.
Üks stsenaariumidest puudutas näiteks pühaduseteotuse küsimust. Stsenaariumi järgi tekkis väärtuspõhine konflikt sügavalt usklikul ülemal oma üksuse sõdurite ja ohvitseridega. Konflikti vallandas see, kui üksuse kabelis esinev sõdurite seas jumaldatud popartist eemaldas altarina kasutatavalt laualt risti ja pühakirja ning soovis seda lauda kasutada lavana. Kui sellisest käitumisest šokeeritud ülem kontserdi lõpetada ning kabeli tühjendada käskis, oli kaplani ülesandeks püüda peatada nördinud sõdurite ning püha viha täis ülema konflikti edasine eskaleerumine.
Nagu Moskva Lunastaja Kristuse kirikus toimunud punkpalvus tekitas meie meedias vastakat vastukaja, nii ei olnud ka ülaltoodud stsenaariumile kaplanitel lihtne lahendust leida. Professor Lehtsaar tõi juba eelmisel päeval selgelt välja tõsiasja, et erinevate väärtuste kokkupõrke korral ei ole ratsionaalsete argumentidega just väga palju peale hakata. Viimaks jäigi stsenaariumi puhul lahendamata dilemma ülema pühaduse eest võitlemise sisemise kohustuse ja sõdurite moraali ja võitlusvõime ning nendest tulenevate tagajärgede eest hoolitsemise vahel. Kogu vaidlusalune temaatika jäi aga kaplaneid painama sedavõrd, et võeti vastu otsus kuulutada ülejärgmise konverentsi peateemaks just nimelt pühaduse piiride küsimus.
Kaplani ülesanne on kanda hoolt nii ülemate kui sõdurite usulise ja vaimse maailma terviklikkuse ning ka moraali eest. Mõlemast sõltub nii sõjalise ülesande täitmise edukus kui viimselt ka inimeste elud. Kolonel Tõnis Nõmmik rõhutas pidulikul konverentsi lõpetamise jumalateenistusel oma jutluses, et kaplanite ülesanne on teenida oma sõdureid igal ajal, vaatamata kõikvõimalikele keerulistele probleemidele ja oludele. Kaplanil ei tohi hetkekski tekkida küsimust, kes on tema vend ja kas ta peaks olema oma venna hoidja. Ühteviisi tuleb teenida nii ülemaid kui sõdureid ning vajadusel ka vaenlastest sõjavange. Ning keerulistes tingimustes tuleb kaplanil täita ka lepitaja rolli, sest nagu Paulus on kirjutanud korintlastele, oleme me uus loodu, milles kõik on Jumalast, kes meid on enesega Kristuse läbi lepitanud ja andnud meile lepitusameti. Hoidkem oma õdesid ja vendi nii lähemalt kui kaugemalt ning leidkem üles meisse pandud lepitussõna, mis on ülem kui kogu ratsionaalne mõtlemine.
Tänane pühapäev avab kaleidoskoopilise valimi: saja tunni sisse mahuvad vastlapäev, kuriteoohvrite päev, vabariigi aastapäev, tuhkapäev, palvepäev. Vastlapäev on karnevalide ja ohjeldamatu möllu päev. Lihale külvamise päev, mil kiusaja saaki luurates ringi kappab. Ebausklikkusele lõivu maksmise ja ennustamise päev. Euroopa maadest enamik tähistab samal ajal inimvägivalla ohvriks langenud inimeste aitamise päeva. Meiegi teeme seda viieteistkümnendat aastat järjest, kindlasti veidi tagasihoidlikumalt kui mullu. Ka president kärpis iseseisvuspäeva üleküllust: jagades vähem ordeneid ja tõmmates kokku kulusid, tegi ta kindlasti õigesti. Riigiasutused teevad ümberarvutusi eelarvetes. Paljud pered samuti. Alati laseb keegi aga jätkuvalt liugu, otsekui ei saaks vastlapäev iialgi läbi. Temagi on saagi peal väljas… ja saagiks on kaitsetumad liigikaaslased.
Siinkohal on kiusatus kutsuda kasinusele ja jätta pidupäevad pidamata. Mitmed hüüavad praegu pateetiliselt kadu kogu elukorraldusele, isegi turumajandusele ja iseseisvusele. Ma arvan, et see on vale. Pühad on pühad ja neid tuleb pühitseda. See on osa kultuurist. Hirmunud loom ei pühitse pühapäeva, ta põgeneb. Meie oleme inimesed. Me peame tegema valikuid, aga mitte püha hinnaga, mitte mälu hinnaga.
Me oleme vaesemad kui eile ja üleeile. See on nii. Kohati viib vaesus arengu pidurdumisele ja isegi allakäigule. Vaesusest võib saada ka nälg. Need on siiski erinevad asjad. Eriti kui suudame mõelda kahesugusest leivast – sellest, mis toidab me ihu, ja sellest, millest elab meie vaim ja hing. Mitte igaühes ei sünnita vaesus nälga tõe ja õiguse järele, mitte iga vang ei taha saada vabaks. Meie hulgas on orje, kes on soovinud saada orjapidajaks, unistades nõnda pigem uuest asendist vanas orjapõlves. Aga see ei ole vabadus. Vabadus on pigem valmisolekus vastu võtta iga antus, kujundada seda ning ületada aus. Sellest sõltub võime mõtestada ja vääristada elu ka kõige raskemates, näiliselt lahenduseta olukordades.
Meie ümber on palju müra. Selle kuhjumine ei kasva muusikaks, soov omada palju asju on paljud meist hulluks ajanud. On muutnud väärtused virtuaalseks. Raha odavneminegi pole midagi muud kui märk öeldust. Ka soov omada palju suhteid ajab Internetti ning alahindab reaalsust. Kas siin on tegemist vaesuse või näljaga? Hirmust annab tunnistust punasilmne kontrollküsimus: kas keegi on mulle kirjutanud? Mis saab siis, kui selgub, et ei ole. Kui ei ole juba kaua? Kas annab see tunnistust mu alaväärsusest? Mittevajalikkusest? Elu hirmus räägib hingelisest tühjusest ja sellest tulenevast ebakindlusest. Kuidas siis on parem: ehk ilma hirmuta?
Paaniline klikkimine ja pedaalitallamine viib meid enesest eemale. Kiiruse kummardamine on kokkuvõetav üleskutses: sure ruttu! Liiklussurmade kahanemine on selge rõõm, aga see ei ületa muret hukkunute pärast. Iga inimene on väärtus.
Me peame lõpetama mitmes suunas kiirustamise, mis ei saa viia millegi muuni kui vaid lõhestumiseni. Nii ongi toimunud. Nii omand, keel kui inimsuhted ei ole koondanud meid ümber Eesti sisu. Meil tuleb see taas leida. Tuleb leida vabaduse idee ning ühe jalaga Jeruusalemmal ja teisega Ateenal seisev euroopa identiteet ja eesti vaim. Kiirus iseenesest ei ole väärtus. Mis kasu on sellest, kui kogu maailma saagiks saad, aga oma hinge kaotad? Või mida võikski anda inimene ja rahvas oma hinge lunastuse hinnaks? Kus ja mis on eesti hing?
Eesti hing ega euroopalik vaimsus ei saa kindlasti väljenduda ebausus. Ka mitte uskmatuses ega virinas, nagu me oleksime maksnud oma vabaduse eest liiga kallist hinda. Jah, vabadus võib olla valus. Aga ainult surnud ei tunne valu. Valu on signaal sellest, et midagi on valesti. Ja et surmaoht on olemas. Kas see, mille kätte sureme, on ikka vabaduse hind? Kas andsime vabadusele kolm tilka verd? Kas vabadus on vanapagan? Kas meilt üldse küsiti midagi või oli tegemist kingitusega, mida me ei oska kasutada? Veretilku oleme andnud millegi muu eest. Vabadus oli ja on arm. Ahnus ja isekus aga on patt. Patt toitub verest ja viib nii vabaduse kui elu. Väärikusest kõnelemata.
Praegu tuleb mõelda, mida me tegelikult vajame. Ja ka selle üle, kas ja mida me oleme tegelikult kaotanud või kaotamas; mida tuleb hoida, mida võib hoida ja mis tulebki üle parda heita; kas meil on kuhugi ka tagasi pöörduda ja kas see on vajalik.
Soovimatus end näha, tunnistada endale tõde inimeseks ja eneseks olemisest viib põgenemisele. Võidujooks ajaga nagu ka asjade tagaajamine on tegelikult põgenemine oma hinge eest, kes kunagi kutsikana meie ees tantsiskles, tuksles ja teed näitas, nüüd aga väsinud kerjusena käänaku taga trepimademel hingeldades palvetab. Ehk peaks ta trepilt üles korjama, terveks ravima ja toitma?
Inimene on kõikjal silmitsi saatusega ja sunnitud otsustama, kas kujundada teda vaenav olukord, sealhulgas kannatus ja kitsikus, saavutuseks või mitte. Säilitada kitsikuses ja kannatuses oma inimlikkus, see on meie ülesanne. Ülenduses ja jõukuses me seda ei suutnud. Me ajasime segi näilise ja tõelise edu. Me ei mõelnud tuhkapäevale ja pidasime aina vastlaid. Nüüd tuleb teha õigesti, mitte ainuüksi meeldivalt või kasulikult. Moraalne saavutus on kitsikuses suurus leida. See, kes on saavutanud inimlikkuse, kellel on nälg ja janu tõe ja õiguse järele, see on söönud elu leiba ja valmis muutuma leivaks teistele. Mitte midagi enamat pole meilt nõutud. Aga ka mitte vähemat.
|
OSCAR-2019
|
||
See on üks igavene põnev ja hästi vana pilt. Kahjuks ei ole sellest midagi lähemalt teada, lihtsalt oli Tiina piltide hulgas. Tundub olevat pika säriga tehtud: lauanõud on teravamad kui inimesed ja täiskasvanud teravamad kui lapsed. Huvitavad on ka inimeste poosid, kes hoiab taldrikut, kes võileiba käes. Valgeks lubjatud seintega ruum, kapi otsas on ilmselt pildistamise jaoks lahti tõmmatud lõõtspill. Kui nõusid vaadata, siis hakkas silma, et on nii kohvitassid kui ka klaasihoidjatega teeklaasid. Eestis vist neid teeklaasi hoidjaid eriti ei kasutatud, võib-olla on siis tegemist Peterburi eestlastega. Tiina vanaema elas küll 20.saj algul Peterburis.
Töötajate karneval Tartus Akadeemia tänava lasteaias. Põhiliselt on improviseeritud kostüümid kodus olevatest rõivastest.
Ükskord, vist 1978. aastal, seisin riigipühade ajal oma kodutänaval ja püüdsin silmi kissitades kujutleda sinise lainega punalippude asemele sinimustvalgeid. Ei tulnud välja.
1910. aastal, seoses Tallinna alistumise kahesajanda aastapäevaga Vene vägedele Põhjasõjas, nimetati senine Heinaturg Peetri platsiks (Peterplatz või Peters-Platz, Петровская площадь) ja avati platsil Peeter I ausammas, koos ausamba püstitamisega sillutati plats lõpuks munakividega. Venemaa keisri Peeter I ausammas kõrvaldati platsilt Eesti Vabariigi valitsuse otsusega 1922. aastal. 1923.a nimetati Peetri plats Vabaduse platsiks ja alates 1933.a nimetati veelkord ümber Vabaduse väljakuks.
Lea rääkis mulle, et kui tema vanavanaisa 1904. aastal tütrele nime läks panema, oli ta nii purjus, et pani sama nime, mis ta juba 1900. aastal sündinud tütrele oli pannud. Sellel isal oli 4 tütart.
Ma olen nüüd selle kohta lugenud ja tundub, et perekond teeb oma esivanemale liiga, kahtlustades teda ülemäärases alkoholitarvitamises. Setud olid kõik vene õigeusku ning nimed pandi vastavalt õigeusu traditsioonidele ja seal ei pruukinud vanematel üldse sõnaõigust olla, nimi olenes lapse sünniajast ning kui lapsed olid sündinud erinevatel aastatel, aga samadel kuupäevadel, siis pandi neile samad nimed. Ega see nii hull olnudki, ristinime kasutati suhteliselt harva, aga mugandatud igapäevane nimi oli igaühel oma.
20.sajandi esimesel kümnendil oli setudel ees- ja isanimi, aga perekonnanimesid ei olnud. Kui Eestis esimesed perekonnanimed pandi 1809.a Kanepi kihelkonnas ja üldine nimede panek oli Liivimaa kubermangus 1823-1826 ning Eestimaa kubermangus 1835.a, siis Setumaal ja Narva-taguses pandi perekonnanimed alles 1921.-1923.aastal. Nii et meie õed Mariad said perekonnanime tõenäoliselt üsna vähe aega enne abiellumist.
Seitsmekümnendad. Suusariietuseks piisas dressidest ja villastest sokkidest Visu puusuusad ja alumiiniumkepid.
Minu arvates oskasid tol ajal kõik lapsed suusatada. Arvutimänge polnud ja suusad olid odavamad kui praegu ning linnatänavatel olid parki ja metsa viivad suusarajad. Näiteks Karlovas oli Kesk tänava keskel suusarada, mis viis Variku metsa.
Siin on Peipsi mängude suusavõistlus Iisakus 9.02.1986. Suusatamiseks kooti spetsiaalsed suusakampsunid. Kampsuniga on vaikse ilmaga väga hea suusatada, aga kui on tuul, siis puhub läbi. Esiplaanil oleval suusatajal on peas tol ajal moodi tulnud kandilise kujuga müts. Eriti popid olid sellised Soome mütsid kirjaga KARHU. Meie memmed hakkasid ka kohe KARHU-kirjadega mütse kuduma.
Kommunistliku partei kõige äärmuslikum kontroll avaldub 1950. aastal toimunud XIII üldlaulupeo repertuaaris, milles domineeris Stalini suurte tegude motiiv. Laulupeo kolm avalaulu olid A.Aleksandrovi "Kantaat Stalinist", G.Ernesaksa "Laul Stalinile" ja E.Kapi kantaat "Rahva võim". Kõiki neid juhatas Gustav Ernesaks. Alates 1955.aastast kõlasid aga pidudel suurt kodumaad ülistavate laulude kõrval taas ka laulud Lenini sõnadest ja Suurest Leninist.
Tähe tänava lasteaed Tartus 1950-ndate esimestel aastatel. Täpsemalt suure jalutuskäigu postitusest.
Kogu energia pandi võimlemispidustuste ettevalmistamisele ja läbiviimisele. Massiesinemiste kavad nii naistele kui meestele koostas Ernst Idla koos võimlemisinstituudi pedagoogidega. Eliitrühmade võimlejad olid instruktoriteks, kes sõitsid mööda maad ringi ning õpetasid esinemiskavu. Kavade paremaks viimistlemiseks viidi eelnevalt läbi maakondlikud mängud. Võimlemispidu osutus II Eesti Mängude õnnestunud lõppakordiks, kus osales ligikaudu 10 000 võimlejat.
See pilt on pärit Tiina albumist. Tema ema Elsa on üks nendest tüdrukutest. Ema oli rääkinud, et Konstantin Päts oli ka vaatamas ja lehvitas neile.
Üllatav, kui palju infot on esimesel pilgul suhteliselt tühja pildi peal. Palgapäev Pala kolhoosis. Paremal kolhoosi kassapidaja Paul, vasakul sõber Evald, kes on pudeli viina ka kaasa võtnud.Tõenäoliselt on palgad juba enam-vähem makstud, töö juures viina võtmist tuli tol ajal ikka ette. Viinapudelid ei olnud keeratava korgiga, nii et kui pudel oli lahti võetud, tuli lõpuni juua.
Raha on paremal lahtritega sahtlis, arvutamine käib arvelauaga. Palka makstakse sularahas nimekirja alusel, mis on tõenäoliselt laual keskel.
Tagaseinas on 1970. aasta kalender. Kalendris on Lenini pilt ja 1870-1970, see oli Lenini 100. sünniaastapäeva aasta, millega seoses anti välja medaleid ja pühendati sellele töövõite jms. Ega keegi seda tõsiselt ei võtnud, nii lihtsalt pidi tegema.
Laual on ka 2 pastapliiatsit. Minu mäletamist mööda tulid pastapliiatsid Eestis müügile kuskil 1968.aasta paiku. Kui tera tühjaks sai, mindi pastapliiatsi täitja juurde, kes selle uuesti sinist pastat täis pressis. Tal olid käed alati pastased, ma veel mõtlesin, et kuidas ta need puhtaks saab.
Kurb lugu, aga kui meie põlvkond näeb mootorrattaga Saksa ohvitseri, tuleb kohe kapten Kloss meelde.
Wesi meelitab enese kaissu nii noort kui ka vana, sest mõnusam, kui kunagi waremalt, on praegu sulistada leigetes woogudes. Ent suplus ujumiseta on ikkagi poolik ja ei suuda pakkuda kaugeltki seda lõbu, mida naudib ujuja. Sellepärast on märgata erilist tungi ujumiskursustele.
Meie fotoreporter on tabanud Elwa järvel momendi neilt kursustelt. Noor neiu - kursant - on vajunud esimeste katsete juures wee alla. Kuid see ei heiduta õpetajat - ujumise ja uppujapäästmise eriteadlast mag. Grünbergi, kes naeratades jälgib kursandi esimesi äpardunud katseid. Äpardused wiivad lõpuks õigele teele.
Kas pole pildilolijate seisukord kadestataw? On ju kõrwetaw kuumus otse lämmataw nii toas istudes kui ka tänaval liikudes.
Näete, olengi päral ja juba kenakestki pruungi. Korterid on siin väga kallid, paar tuba 50-60 kr kuus. Kuid rannast eemal ei ole küsinud. Elektrivool on siin vahelduv, nii et Teie oma rauda kaasa ei saa tuua. Kaardi pöördel on n.n. Aafrika rand, aga see on enamasti lastele, igasugu mikid ja krokodillid, sama on ka kõik see rand - pisike teine "Eeva" kostüümis ei saa siin pleekida, mina ainult omas aias. Maksan pansionis 3 krooni öö-päev ja olen siin. 16 VII Tartus võtan muidugi ise posti lahti. Tervisi Teile, papile, Ainole ja hr kohtu-uurijale ....
Pildistataval mehel on kaenlas tennisereket ja lõvi peale toetab ta kohvrit, daamil on ainult väike käekott.
Sain ühest albumist, mis kuulus kunagi ratsarügemendi veltveeblile, pildid, millest osale oli ratsaniku nimi ja mai 1928 taha kirjutatud, üritasin selle järgi pilte ja leitud ajaleheartiklit kokku sobitada. Tekstid on 1928.a 19.mai Postimehest.
Ratsawõistlusteks ei ole wististi üldse kohasemat ilma, kui see oli taewaminemise pühal: soe, päikesepaisteline ja waikne. See oli meelitanud huwitawale wõistlusele mõnetuhandelise pealtvaatajate kogu. Istekohad olid wiimaseni täidetud ja paljudel tuli püsti seista.
Alatakse ilusõiduga, mida juhatab leitn. F. Sibul. Sõit jättis kõigisse ülema mulje. Imestati, et hobustel nii toredaid etteasteid wõib teha.
Kas siin on just midagi posti otsast mõõgaga raiutud? Ratsanikul on käsi õhus ja pealtvaatajatel väga põnevil ilmed.
ohwitseride poolt jälgitakse hinge kinni pidades. Tulise kiirusega kihutades tuleb kahele poole üles seatud märke raiuda, torgata ja lõpuks maaslamaw õlest ratsanik läbi torgata. Selle juures tuleb kogu aeg hüppeid teha, sest sõiduteele on mitmesuguseid takistusi seatud. Kogu see kihutamine ja raiumine ning torkamine nõuab suurt osawust, kiiret otsustamist ning omajagu külma werd. Auhindu oli sel alal wälja pandud kuus. Kuuestteistkümnest osawõtjast ohwitserist tulid kohtadele: noorem-leitn. Artur Lossmann, kapten J. Aia, noor.-leitn. K. Lang, leitn. W. Till ja leitnant Andrejew.
Suur osavõtjate arv on concours hippique's üleajateenijatele. . Tervelt 18 meest on võistlustuhinas. Ratsudel tuleb üle hüpata igasugustest takistustest, põõsasaedadest, lasipuudest, keskmise kõrgusega plangust, puusüllast, kiviaia kujutustest jne. Siin on juba tarvilik, et iga juht oma ratsut põhjalikult tunneks. Ja näha on, et husaarid oma armastatud loomi tunnevad. Üks kihutab tulise ajuga tõketest üle, teine peatub silmapilguks tõkke ees, järgmisel silmapilgul on ta aga juba sellest üle ja kihutav- läheb edasi. Üks häälitseb, teine karistab oma kandjat, igaüks sedamööda, kuidas see kohane tema ratsu iseloomule. Tuleb ka äpardusi ette kuna langeb puuhalg riidast, kuna kivi aiast, kuna aga terve plank, sest igakord ei taha loom neist üle minna, » Mõnigi mees langeb võistlusest looma tõrkumise tõttu välja. Esimesele kohale tuli veltveebel A. Andresson ratsul «Banaanil", kes tõket puutumata wõistlusratsutamise läbi teeb. Järgneb veltveebel Lillakas ratsul „Ballaadal", kes samuti ühtki tõket ei puudutanud, kuid kelle aeg halvem. Järgmised on veltw. N. Noot 4 punktiga, veltw. A. Andresson 4 punkti, weltv. J. Pink 6 punkti ja vanem allohv. Brauer 8 punkti. Kõik nimetatud ratsanikud omasid auhinnad.
Huvitavaks kujuneb ka teatesõit. Wõistlevad 5 eskadroni gruppi, igas grupis 3 meest. Igal mehel tuleb sõita, osa sammu, osa traawi ja viimane osa päris galoppi. Iseäranis huvitav on traawisõidu osa. Mõni hobune laseb niisugust tihedat traavi, et päris lust vaadata., teine aga tükib vägisi galopeerima, millest tagasihoidmine juhile küllalt raskusi teeb, sest galopisammude pärast wõib reast terwe meeskond wälja langeda. Wõitjaks tuleb 3.eskadroni meeskond ajaga 13 min. 20,95sek., teiseks 1. eskadron — 14 min. 47,1 sek., kolmandaks L. eskadron, neljandaks kuulipildujate eskadron.
Ohvitseridele on poolraske concours hippique, millest 8 meest osa võtavad. Takistused on siin märksa raskemad, kui üleajateenijate concours hippique's. Muuseas tuleb läbi hüpata ka kitsastest väravatest, kust ebaõnnestumisel terve värav võib kaela langeda. Wöitjaks tuleb siin leitn. B. Andrejew 8 punktiga, järgnevad kapt. J. Aia 10 p., leitn. W. Riismandel 12 p. ja noor.-leitn. A. Puskow 22 punkti.
Omapärane ja suurele hulgale pealtwaatajaile päris uudiseks olev spordiala. Ratsu kihutab tuhatnelja, ratsanik tema kõrval sadulast kinni hoides ja kogu aeg üle hobuse selja ühele ja teisele poole maha hüpates. Üleajateenijatest võistlevad ainult kaks. Wan.allohw. F. Kehvi saavutab 175 p. ja van.allohw. L. Rammus 185 p. Ajateenijatest tulevad kohtadele noor R. Wanemb, noor A. Kuningas ja noor A. Kippasto.
Wõistlushüpped ohvitseridele. Osavõtjaid neli. Tõsisem komkurents on leitn. B. Andrejswi ja kapt. J. Aia vahel. Mõlemate ratsud lähevad 1,30 m üle, leitn. B. .Andrejewi „Jlus" ka 1,35 m, millega ta enesele esimese koha kindlustab.
Wahelduseks peetakse vahepeal ka väikest sõda, kus kahe vaenulise salga mehed üksteise kiivri otsast paberitutte mõõgaga maha püüavad lüüa. Naljapalana esinevad lõpuks kaks Sangastest sissesõitnud torukübaras «maameest", kes pühapäeva-sõitjatena võistlustest ka osa tahtsid võtta, kuid ilma redelita ratsule selgagi ei saanud. Koomikute esinemine sünnitas publikus rohkesti lõbu ja mõnigi nende ebaõnnestus võeti tormilise naerulaginaga vastu.
Kogu võistluste kava läbivõtmisele kulus umbes 6 tundi. Pikale weninud ajale waatamata püsis suurem osa pealtvaatajaid kuni lõpuni kohal, sest mitmekesine ja huwitaw eeskawa köitis waatajaid sedawõrd, et ei märgatudki, kui päike oli vajunud juba majade warju ja õhtune wiludus hakkas külge tikkuma. Wõistlustest jäi kõigile suurepärane mulje.
Kas see võiks olla auhinnalaud? Kuna auhinnad olid Tartu seltskonnategelaste poolt annetatud, siis võis olla küll selline kirju auhinnalaud.
16- ja 17- skp. toimepandud ratsawöistlused läksid hästi korda. Tükk tööd ja samm edasi oli see eeltöö, mis treeningul tehti. Seal tõmbas kaasa iga ratsawäelase hing ja wöistlustest osawõtjate südamele tungis ligemale oma relwa käsitam. ala, kui seda suudab ligind. harilik kaitsewäeteenistuse kohuste kandmine. Tõukejõuks selleks oli ilusate kingituste kogu auhindade näol Tartu seltskonna poolt ja seltskonna suur osawõtt wõistluste pealtwaatajana. Awaldan oma tänu kõikidele, kes oma külastamisega wõistlusi austasid. Iseäralik tänu Tartu. seltskonna liigetele, kes auhindade annetamisega wõistlusteks kaasa aitasid.
See A.Taska foto on postkaardina ilmunud 1964.a Eesti Riikliku Kirjastuse väljaandena ja 1966.a kirjastuse Kunst väljaandena.
Minu tutvusringkonnas ei ole inimesi, kes oleks sõpradele või sugulastele Eesti NSV aastapäevaks kaarte saatnud. Mingeid üritusi korraldati, aga üldiselt ei peetud seda mingiks tähtpäevaks. Ka nõukogude ajal oli tavainimeste jaoks Eesti aastapäev ikkagi 24.veebruar, kuigi seda ei juletud tähistada.
Siin pole küll kirjas, aga tõenäoliselt on see ENSV aastapäeva kaart, mida on kasutatud uusaastakaardina.
Väga huvitav pilt, vanu siseruumides tehtud pilte on väga vähe, sest valgust nappis. Poisi nägu on natuke lame, mis vihjab välklambile, seda oletust kinnitavad ka varjud käteräti pitsi taga.
|
OSCAR-2019
|
||
Oi, kui tore! Ja nii üllatav – pärast niisugust pikka ja kotermannirohket nikerdamist, ausalt, üks mu kõige raskemini valminud projekt üldse! Kirjutamine muidugi oli lust ja lillepidu, see tuli kiiresti, rõõmuga ja lustlikult, aga kogu see pikk juramine asja ilmumise nimel, need untsuläinud lepingud ja sekeldamised ja üldse mitte minust sõltunud apsud, ei mõjunud sugugi lootusrikkalt ega positiivselt. Kuigi see, mis lõpuks valmis sai, sai tõesti hea, ei suutnudki ma sellest nagu enam täit rõõmu tunda. Nüüd aga hakkan ise kah taas “Mannikest” lahkema pilguga vaatama!
Parimad lasteraamatud valiti Eesti Lastekaitse Liidu eestvõttel: “Raamatuid hindasid lastekirjandusega igapäevaselt kokku puutuvad inimesed üle Eesti: eksperdid Eesti Lastekirjanduse Keskusest, Eesti Lugemisühingust, Emakeeleõpetajate Seltsist lisaks lasteraamatukogude töötajad ja lastekirjanduse uurijad. Valiku tegemisel võeti arvesse ka laste endi arvamust.” Uudis selle kohta asub siin.
Aga muidu on rahulik. Elli lõpetas selleks hooajaks jooksuka ära, Hermann oli taas väga nördinud, et kutsikaid ei lastud teha, kuid meie naudime taas vaikust ja rahu. Tippajal, kui koeri lahutasid uksed ja lukud, ei lasknud Hermann meil väga magadagi, kooserdas öösel mööda magamistuba ringi, katsus kogu aeg ukselinki… üks öö ärkasin selle peale üles, kui ta seisis minu pool voodi kõrval ja vahtis mulle pingsalt näkku. Ja paari tunni pärast ärkasin selle peale, kui ta lakkus mu teki alt välja roninud põlve. Ning nii kui ta arvas, et inimesed ikka ei maga hetkel, nii lasti registrid lahti ja algas jälle see niutsumine ja vingumine. Loomulikult ei söönud ta neli päeva ivagi, nüüd on ribikondid ja selgroog silmaga näha. Ott tõi talle eile kotitäie neid konditustatud kanarindu (müüakse kana supikogu nime all, seal on siis kõik see, mis jääb üle, kui võtta küljest tiivad, koivad ja filee). Liha on seal küljes ikka veel küllaga ja eile õhtul pani Hermann neid toorelt umbes kilo jagu nahka. Ühe jättis järele ja seda nad siis Elli ja Intsuga kordamööda varastasid üksteise tagant ära ja peitsid üksteise eest, täna hommikul leidsin selle söögitoa vaiba pealt… Aga siis pani Hermann selle lõpuks nahka ja rümba veeretamine vaibal oli õnneks läbi.
Postimehes on täna täitsa korralik analüüsiv ja süüviv võrdlus ERSO ja Eesti Kontserdi ning kultuuriministeeriumi asjaajamisest. Päris kenasti on oluline minu meelest välja toodud.
“«Leiame jätkuvalt, et riigikontrolli väited võimaliku ehituse kallinemise osas on oletuslikud ja reaalset lisakulu planeerituga võrreldes ei ole ehitustööd kaasa toonud,» teatas Jänes vastuseks auditile, mis viitas tervele hulgale seadusrikkumistele.
Ja mida teatas minister siis, kui oli vallandanud Siitani? «Ministeerium ei sunni kedagi majandama valesti või üle oma võimete ja võimaluste.» Eelarvedistsipliini rikkumine oli mullu paljude teistegi kultuuriasutuste häda.
Siitani enda hinnangul riivab Jänese käitumine Peterburi Jaani kiriku ja ERSO juhtumi puhul tema õiglustunnet. Informeeritud allikas kinnitab, et rikkumised ERSOs pole kaugeltki võrreldavad rikkumistega, millega sai hakkama Eesti Kontsert toonase juhi Mäe juhtimisel.
Riigikontrolli audit ERSOsse puutuvas jõuab avalikkuse ette alles tänavu ja pärast valimisi. Praeguseks on selge, et ERSO läinud aasta lõpuks tekkinud miinuses on oma osa Jänese juhitud kultuuriministeeriumi tegevusel.”
Õhtulehes sama sisuga asjake, aga palju kokkuvõtlikumat. Võimalik, et lihtsalt refereerivad toda Postimehe lugu.
Ja Klassikaraadio kodulehel on järelkuulatav saade “Delta”, milles Tõnu Kaljuste alates 10. saateminutist arutleb ka selle ERSO teema üle.
See “Saladuste” lugu, mida praegu teen, jutustab kahest neiust, kes olude sunnil kokku kolivad – ning siis on senised supersõbrannad sunnitud tõdema, et tegelikult kujutavad nad endist teineteise täielikku vastandit. Üks on ökohull ja teine kodukeemiafanaatik. Üks on boheemlaslik öökull, teine peaaegu pedantsest puhtusearmastajast lõoke. Nii et võite ise arvata, milleni asjad tüürivad. Kirja sees on aga detailset infot küllaltki vähe, ka konkreetset sündmustkku nagu polegi, ainult kogu aeg see nääklemine olmeküsimuste üle. Nii et mul tuleb viia need tülid mingisugusesse gradatsiooni ja keevitada nende põhjal kokku mingi teravam intriig ja siis vaatame.
Ilmavaadetest veel – see valimiskompass on üks huvitav asi. Tõesti, väga põnev ja lahe vidin. Tulemused rikastasid mu sisemisi poliitarusaamu vägagi. Kas nüüd keegi selle järgi just valimistel hääli andma peaks, on iseasi, aga asja võlu seisneb mu meelest selles, et see kompass on poliitiliselt väga hariv instrument.
Muide, mu Tark Naabrinaine lahkub soojadele maadele. See pirukas on tal juba ammu ahjus küpsenud, aga nüüd küpsetaski valmis ja läinud nädalal vormistati müügitehing. Tark Naabrinaine on väga õigel seisukohal, et kui pole enam väikseid lapsi ega lemmikloomi ega töökohustusi, vaid on pension ja hea tervis, siis on ülim aeg realiseerida oma unistused ja minna pikkadele reisidele soojadesse maadesse. Alustuseks on ta nõuks võtnud nii pool aastat olla Austraalias.
Minul muidugi vesi ahjus. Järjekordne tore naaber, kellega rohkesti isiklikku suhtlemist, läheb ära. Tema pärast on mul muidugi hea meel, aga egoistlikult platvormilt võttes kurvastan jälle väga.
Oti kampsuni esitükk sai valmis. Ei tulnudki liiga kitsas. Ma oskan ikka päris õigesti arvutada, kui mulle selleks aega ja rahu antakse.
Ja siis ma lugesin täna väga kurba juttu, milles Saaremaa ilmatarga arvamust mööda pool lund on alles maha sadamata, et teha seda rõõmsalt veebruaris, märtsis ja aprillis. Issand jumal, kas juba ei aita? Millal see kevad siis ükskord tuleb?
Näiteks uuritakse, ega Reformierakond oma valimisplakatitegagi Laine Jänest peita ei püüa. Ja Soome lehest nopitakse üles Olari Eltsi ütlus, et Laine Jänese ametisoleku jätkumisel pärast valimisi kaalub ta ERSO külalisdirigendina mitte jätkamist.
Ajalehtedesse jõudsid uudised Pokumaa kurvast loost, mis kah otsapidi ju kultuuriministeeriumi tegevuse(tuse)s kinni, siin ja siin.
Kui Pokumaa tõesti päris kinni jääks, siis oleks sellest lõpmata kahju. Olen seal käinud, see on imeline ja huvitav koht, nii suure arenemisruumi ja põnevate plaanidega. Väga, väga suur töö on seal juba ära tehtud. Ja see, et Edgar Valter ei ole rahvusvaheline lastekirjandussaurus nagu Ilon Wikland, on minu meelest ainuüksi selle viga, et Edgar Valteri elu ja elutöö kulgesid siinpool raudset eesriiet. Tema panus mitme põlvkonna laste kunstitaju ja raamatuarmastuse vormimisel on Eesti piires aga erakordselt, tõesti erakordselt suur.
Ja täna hommikul poole kõrvaga kuulsin “Terevisioonist”, et Siim Sukles pidi täna tulema riigikogu ette aru andma selle Peterburi eesti kiriku seadusevastase rahastamise kohta. Pärastlõunal loodan lugeda ja linkida ka stenogrammi.
Ah jaa, Postimehes ilmus vahepeal veel selline täitsa huvitav ülevaade lugemisaasta tegemistest ja vastuoludest.
Mis veel: Laine Jänese väiteid ERSO palgamaksmise kohta üritati kontrollida, ja tulemus oli selline.
Üritasin leida stenogrammi Sukleselt arupärimise kohta ja sain teada, et täna sellist arupärimist polnudki. Ei tea, mida ma sealt “Terevisioonist” siis kuulsin. Pool kõrv on ikka pool kõrva.
Loota tuleb, et saavutatakse ikka mingid mõistlikud kokkulepped kiriku kasutamise asjus… peaks ju olema võimalik. Mind paneb imestama, et seni pole suudetud mingitele kokkulepetele jõuda. See kipub jälle näitama, et konstruktiivseid arutelusid pole kahe poole vahel nagu peetudki, hoopis on üritatud teisel poolel käsi väänata.
Nii et hea, et nüüdki aruteluni jõuti. Pärast seda, kui ka riigikohus õigust kultuuriministeeriumile ei andnud. Nii et mis jäi neil üle.
“Hakkasin siis Tsirrile asja selgitama ja teised selgitasid ka, aga tema ei saa ega saa aru. Siis sain vihaseks, lõin talle vastu pead ja ta sai kohe aru. Set ajast otsustasin ma, et alati enne kui Tsirrile midagi selgitada, löön talle kõigepealt vastu pead ja pärast selgitan, kui tahan, et ta aru saaks.”
Aga mul endal on täna töös lugu paljude sõbrannadega mehest, kelle naisel sellepärast juhe kokku jookseb. Just nimelt, mehel on sõbrannad. Mitte armukesed, vaid need, kellega ollakse ainult sõbrad. Huvitav, eks? Ma olen oma elus ka kohanud päris mitut meesterahvast, kellel on pigem nais- kui meessoost sõbrad, eks sellega on kaasas käinud alati ka seltskonna kahtlus nende seksuaalsete eelistuste osas. Aga tähtis pole ju see, vaid hoopis see, kuidas reageerib ja mida mõtleb sellise abielumehe naine, kelle mees ei käi väljas mitte sõpradega õlut libistamas vmt, vaid veedab oma aega paljude teiste naistega. Psühholoogiliselt põnev olukord. Minu jaoks põnev, tähendab. Naise, vaesekese jaoks päris ilmselt mitte. Kirjast juba on näha, kuidas see on tema jaoks selline pidev ja painav küsimus.
Jah, kui siin aasta või miski tagasi tuli kultuuriministri väljaütlemist mööda kultuuriinimestel nagu kassipoegadel nina piima sisse suruda, et nad aru saaks, mis neile hea on, siis nüüd, näe, see seisukoht õnneks muutunud.
Ja veel üks tänane uudis – töövaidluskomisjon Andres Siitani avaldust ei rahuldanud. Uudis on antud kultuuriministeeriumi pressiesindaja poolt.
Tegelikult selline tulemus ei üllata mind. Töövaidluskomisjonil puudub kohustus tõenditega tutvuda ja neid arvestada, neil on täielik õigus langetada otsus lihtsalt ütluste alusel. Nii ka Rea töövaidluskomisjon lõppes kultuuriministeeriumile soodsalt. Aga keerulistes juhtumites ei pääse ilma tõendeid nägemata sisunigi, mis korralikku otsust saab sealt siis tulla. Otsustame aga selle järgi, kumb pool kumma üle räägib… tänan väga.
Ja õnneks hakkasid mu tööasjad üleeilsest ka jälle edenema. Üks “Saladuste” lugu nagu naksti valmis, ja teise dialoogidega hakkan just pihta. Hea on kohe kirjutada.
Mulle meeldib selle loo viimane lause veel eriti: “Riigikontrolli soovitab kultuuriministril võtta kasutusele meetmed korduvate seaduserikkumiste lõpetamiseks ja vältimiseks.”
Ma arvan, et veel tänase päeva jooksul jõuab meediasse kultuuriministri vastulause, milles ta ütleb: “Aga see on otse vastupidi!” või midagi erakordselt heade ja usalduslike suhete kohta.
“Statistika näitab seda, et Euroopas on kriisist väljunud kõige viletsamini Eesti, Läti, Leedu, Slovakia, Hispaania. Kõige vaesemaks on jäänud siiski ilmselt Eesti töötaja. Minu järeldus põhineb eurostati andmetel ja käsitleb neid faktoreid, mis puudutab otseselt tavainimest: töötus, elukallidus ning palgad. Pole mõtet vaadelda inimest otseselt mitte puudutavaid näitajaid nagu valitsusektori tasakaal või kaubandustasakaal. Alates 2008.aastast 2010 aasta lõpuni on ainult kolmes riigis palgad langenud: kõige rohkem Leedu, siis Eesti ja Läti. Lisaks palkade langusele on Eestis inflatsioon oluliselt kõrgem kui Lätis, mis teeb reaalpalga osas kõige suuremaks langejaks Eesti.
2009-2010 on 5 kõige suurema tööpuudusega riiki Hispaania, Läti, Leedu, Eesti ja Slovakia. Ja kui kõige selle taustal ütleb meie rahvas, et valitsus on olnud efektiivne võitluses kriisiga, siis ei jäägi mul muud üle, kui öelda, et see saab olla ainult ajupesu tulemus.”
Ellil algas jooksukas ja Hermann käitub nagu vana tüütus. Tüdrukul on temast nüüd juba paari päevaga täesti kõrini, püüab paigutuda Hermannist eemale, teise tuppa; ja samas toas viibides istub ning lamab, nii et pepu vastu toanurka. Väga tubli, et ta selline pipar on. Vastasel korral oleks see kutsikategemise vältimine siin majas palju raskem.
Aga noh, see kõik praegu on alles ettevalmistav staadium. Tippaega on oodata ca nädala pärast ja siis ongi lukustatav uks kahe koera vahel ainus mõeldav lahendus. Hermanni kiunumisest, rabelemisest ja ähkimisest muidugi ei säästa ka see.
Internetist lillepilte EI vaata, sest muidu muutub unistus mu tuleviku maakodust talumatuks. Kõik õhtud istun ja koon. 2011.a skoor käesoleval hetkel on kahed meestesokid, klapiga kindad ja kirjatud sõrmikud mulle endale. Alustasin Otile suure kirjaga kampsunit (domineerib must, sekundeerib hall, näpuotsakesega siia ja sinna sutike erepunast), aga hoolimata proovilapi põhjal tehtud arvutustest ma kahtlustan, et kisub ikkagi kitsaks.
Ma ei ole juba varsti nädal aega endaga üldse rahul. Mul on tööd vaja teha. Tööd on ees küll ja küll, ainult võta ja kirjuta järjest. Nii lihtne!
Aga umbes eelmisest neljapäevast istungi lihtsalt arvuti taga nagu töll ega kirjuta midagi. Või kirjutan repliigi ja kustutan ära. Kirjutan uue repliigi ja kustutan selle ka ära. Ja niimoodi tunde.
Ja siis vihastan ja lappan ajalehed uuesti läbi. Päevaleht, Postimees, Õhtuleht, Delfi. Siis uuesti töö: repliik, ja kustutan ära. Mõtlen ja muutun järjest vihasemaks enda peale ja tunnen, et ei tahagi enam üldse kirjutada. Lähen pesen villasokid puhtaks, tulen tagasi. Kirjutan repliigi, mõtlen, kustutan ära. Nihelen ja ägan, olen sisimas üksainus suur virisemine. Kirjutan repliigi, kustutan ära. Tõusen püsti, lähen kööki, toidan kassi. Tulen tagasi. Kirjutan repliigi, tahan kustutada, aga ei kustuta. Hingan kümme korda sisse ja välja. Mängin lihasööjat taime kohe kolm raksu järjest. Vaatan uuesti oma repliiki, kustutan ära.
Jänes vastas taas arupärimistele (stenogramm) ja selle kajastusi on kõik kohad täis, erinevate rõhuasetustega. Üldiselt, kultuuriminister jätkab harjunud kursil, mis on endiselt vale.
Väidab, et ERSOS maksti palka ka läbi ehitusfirmade (samast asjast ka Postimees), Andres Siitan aga selgitab lahkesti, kuidas sellega lugu õigupoolest oli (Postimehes ja Delfis).
Kultuuriminister kutsus ka riigikogulasi ERSO kontserdile (Postimees) ja kinnitas, et ERSOga on nüüd kõik korras.
Üks uudis oli tänastes lehtedes veel, selle kohta, kuidas Laine Jänese kinnitusel on neil Neeme Järviga ka kõik jätkuvalt hästi, aga nagu neetult ei leia ma seda hetkel enam kusagilt üles. Kui keegi leiab, palun linkige see ka kommentaaridesse!
|
OSCAR-2019
|
||
Fluorouratsiil kuulub antimetaboliitidena tuntud ravimite rühma, mis pärsivad rakkude kasvu (tsütostaatilised ained). Salitsüülhape on kõva nahka pehmendav aine.
Aktiinilised keratoosid on koorikuga kaetud, kestendavad või kooruvad väikesed nahalaigud. Need võivad olla punased, helepruunid või teie naha värvi. Puudutamisel võivad need olla kuivad või karedad ning vahel on need pigem tuntavad kui nähtavad.
-kui olete fluorouratsiili, salitsüülhappe või selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud lõigus 6) suhtes allergiline;
Teatud muud ravimid võivad tugevdada Actikeralli kõrvaltoimeid või põhjustada muid kõrvaltoimeid. Vt allpool lõik „Muud ravimid”.
-kui dihüdropürimidiini dehüdrogenaasiks (DPD) nimetatava ensüümi tase või aktiivsus on teie organismis alanenud. Sellel ensüümil on oluline roll selle ravimi toimeaine (fluorouratsiil) lagundamisel ning selle tulemusena võib see toimeaine teie organismis kuhjuda. Enne Actikeralliga ravi alustamist võib olla vajalik kontrollida teie dihüdropürimidiini dehüdrogenaasi taset või aktiivsust;
-kui teie tundlikkus puudutuse, valu ja temperatuuri suhtes on alanenud (näiteks, kui teil on diabeet). Sellisel juhul peab teie arst ravitavaid piirkondi hoolikalt jälgima;
-Actikeralli kasutamise ajal peab ravitav piirkond olema võimalikult palju kaitstud otsese päikesevalguse eest ning patsient ei tohi kasutada ultraviolettlampi ega käia solaariumis;
-puuduvad kogemused Actikeralli kasutamiseks nahavähi (näiteks basaalrakuline vähkja Boweni tõbi) korral, mistõttu ei tohi neid Actikeralliga ravida;
-kui aktiinilisi keratoose ravitakse piirkonnas, millel esineb ka muu nahahaigus, tuleb võtta arvesse, et ravitulemus võib olla teistsugune;
-puuduvad kogemused Actikeralli kasutamiseks korduvateks ravitsükliteks aktiiniliste keratoosidega patsientidel või uueks ravikuuriks kahjustuse taastekkimisel.
Actikeralli ei tohi kasutada lastel ega noorukitel vanuses kuni 18 aastat. Üldjuhul aktiinilist keratoosi lastel ei esine.
Teatage oma arstile või apteekrile, kui te kasutate, olete hiljuti kasutanud või kavatsete kasutada mis tahes muid ravimeid. Kui samal ajal võetakse mitut ravimit, võib erinevate ravimite toime kas võimenduda või nõrgeneda.
-ravimid, mida kasutatakse viiruste (näiteks tuulerõuged või vöötohatis) raviks (brivudiin, sorivudiin või sarnased ravimid). Te ei tohi Actikeralli kasutada, kui te kasutate või olete kasutanud mõnda nendest ravimitest viimase 4 nädala jooksul, sest see võib põhjustada kõrvaltoimete tugevnemist;
-epilepsiaravim (fenütoiin). Kui teil on ensüüm dihüdropürimidiin dehüdrogenaasi (lagundab selle ravimi toimeainet fluorouratsiili) aktiivsus vähenenud, võib Actikeralli kasutamisega kaasneda fenütoiini kõrgenenud kontsentratsioon veres. Sellisel juhul tuleb kontrollida teie fenütoiini taset;
-vähi ja autoimmuunhaiguste ravim (metotreksaat). Sellel ravimil võivad olla koostoimed Actikeralliga, põhjustades kõrvaltoimeid;
-diabeediravim (sulfonüüluurea preparaadid). Sellel ravimil võivad olla koostoimed Actikeralliga, põhjustades kõrvaltoimeid.
Kui teil on aktiiniline keratoos õhukese nahaga piirkonnas (näiteks silmade ümbruses ja meelekohas), võib teie arst soovitada, et kannaksite Actikeralli nahale harvemini. Raskete kõrvaltoimete esinemisel tuleb ravimi pealekandmissagedust vähendada kolmele korrale nädalas, kuni kõrvaltoimed leevenduvad. Arst võib vajalikuks pidada ka teie ravi sagedamat jälgimist.
-Eemaldage nahalt eelmisel päeval lahuse pealekandmisest tekkinud valge kile, tõmmates see õrnalt ära (välja arvatud, kui kasutate seda ravimit esimest korda). Kile eemaldamist võib hõlbustada soe vesi.
-Tõmmake pintslit vastu pudelikaela, et eemaldada pintslilt ülemäärane lahus, kuid jättes alles piisav kogus lahust et kuivamisel tekiks kile.
-Samal ajal saab ravida mitut aktiinilist keratoosi (kuni 10 kahjustust), kuid ärge kasutage lahust suurtel nahapindadel.
-Sulgege pudel tihedalt, vältimaks lahuse kuivamist. Kui Actikerall on ära kuivanud, ei tohi seda enam kasutada. Ärge kasutage Actikeralli, kui märkate lahuses kristalle.
-Ärge kasutage karvadega kaetud nahal, kuna see võib põhjustada karvade kokkukleepumist piirkonnas, kuhu Actikeralli manustatakse, raskendades kihi eemaldamist. Juhul kui on vajalik manustada karvadega kaetud piirkonda, tuleb eelnevalt kaaluda antud piirkonna raseerimist või karvade eemaldamist muul sobival viisil.
Actikerall ei tohi sattuda silma, suhu, ninna või suguelunditele (limaskestadele). Actikeralli lahus võib tekitada jäädavaid plekke riietele, tekstiilile või akrüülile (näiteks akrüülvannidele), seetõttu vältige lahuse kokkupuudet nende materjalidega.
Tuleohu hoiatus: hoida eemal tulest või lahtistest leekidest. Pidage ravi ajal regulaarselt nõu oma arstiga.
Actikeralli kantakse aktiinilistele keratoosidele üks kord päevas, kuni kahjustused on täielikult taandunud või maksimaalselt kuni 12 nädala vältel. Aktiiniliste keratooside paranemist saab täheldada kõige varem 4 nädala möödudes ravi algusest ning paranemine intensiivistub aja jooksul kuni 12 nädala vältel. Aktiiniliste keratooside taandumine võib pärast ravi lõpetamist jätkuda kuni 8 nädala vältel. Ravi tuleb jätkata ka siis, kui ravitulemus ei ole nelja nädala möödudes näha.
Kui teil on tunne, et Actikeralli toime on liiga tugev või liiga nõrk, pidage nõu oma arsti või apteekriga.
Kui te kannate Actikeralli nahale sagedamini kui üks kord päevas, tekib teil suurema tõenäosusega nahareaktsioone ja need võivad olla raskekujulisemad. Kui see juhtub, võtke palun ühendust oma arstiga.
Ärge kasutage kahekordset annust, kui annus jäi eelmisel korral kasutamata. Jätkake tavapärase raviga nii nagu arst on öelnud või nagu on kirjas antud infolehes.
Suuremal osal patsientidest, keda ravitakse Actikeralliga, esineb pealekandmiskohas kerge kuni mõõdukas ärritus ja põletik. Kui need reaktsioonid ägenevad, võtke palun ühendust oma raviarstiga.
Kuna sellel ravimil on väga tugev nahka pehmendav toime, võib esineda naha valkjat värvimuutust ja ketendamist.
Patsientidel, kellel on tundlik nahk või allergia salitsüülhappe vastu, võib Actikerallis sisalduv salitsüülhape põhjustada kergeid ärritusnähte, näiteks nahapõletikku (dermatiit) ja allergilisi reaktsioone kokkupuutekohas. Kokkupuutekoha allergiliste reaktsioonide sümptomite hulka võivad kuuluda sügelus, punetus ja väikesed villid, mis võivad esineda ka väljaspool lahuse manustamispiirkonda.
Ühes uuringus, kus Actikeralli manustati kahjustatud piirkonnale suurusega kuni 25 cm, olid kerge veritsuse, naha pealmise kihi mahakoorumise (erosioon), korpade, turse (ödeem), haavandite ja nahapõletiku (dermatiit) esinemissagedused ühe kategooria võrra kõrgemad.
Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud sildil ja karbil pärast märget „Kõlblik kuni:”. Kõlblikkusaeg viitab selle kuu viimasele päevale.
-Teised koostisosad on dimetüülsulfoksiid, veevaba etanool, etüülatsetaat, püroksüliin, polü(butüülmetakrülaat, metüülmetakrülaat).
See ravim on saadaval valgest polüpropüleenist lastekindla korgiga pruunis klaaspudelis, mis on pakendatud pappkarpi. Pudeli korgile on kinnitatud lahuse pealekandmiseks mõeldud pintsel. Pintselaplikaator (CE-vastavusmärgisega) on valmistatud plastist (polüetüleenist) ja nailonist pintslikarvad on kinnitatud roostevabast terasest pintslivarrele (V2A).
See ravimpreparaat on saanud müügiloa Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikides järgmiste nimetustega.
|
OSCAR-2019
|
||
Siseorienteerumise etapp Kristiine keskuses. Kohe pärast finišeerumist saab oma jooksu tulemusi võrrelda teistega arvutiekraanil. Valdo Jahilo
Kaubanduskeskus pole spordiväljakuna just kõige kohasem ja tavalisem paik. Kuigi jah, jooksupinda ja ruumi jagub seal sama palju kui mõnel sisestaadionil!
Laupäeva hilisõhtul oli siseorienteerujate seltskond kogunenud Kristiine kaubanduskeskuse aatriumisse. Veidi enne kella kümmet, kui enamik äridest olid oma uksed kinni pannud ja võred sissepääsudele ette langetanud, anti start siseorienteerumise 5. osavõistlusele.
Kaubanduskeskuses toimuvad etapid on minu arvates ühes vahvamad ja erilisemad. Tavatu keskkond, hiigelsuur hoone ja privileeg selles nii ringi silgata, et keegi seda pahaks ei pane. Kontrollpunktid on seejuures ära peidetud nii tavapärastesse kui erilistesse kohtadesse, mille ülesleidmine eeldab veidi enam ajugümnastikat.
Nii olid ka sel korral avatud mõned sellised ruumid ja uksed, kuhu tavakülastajal muidu asja pole. Korruseid ühendavad tagavaratrepid. Kõrvalruumid. Paaril korral võttis ülesanne tõesti kukalt kratsima: et kuhu siis nüüd? Joonisel on koht märgitud, kuid päriselus jookseks justkui teises reaalsuses – no ei ole märki, mida võtma peaks!
Lihtsamate ja nähtavamate kontrollpuntidele oli juurde kruvitud keerukusefaktor lisatakistuste püstitamisega. Nii oli ühte teise korruse koridoride sõlmpunkti punutud maha kõrgema klassi labürint. Lindid jooksid siia-sinna, ikka prügikastist pingini ja pingist seinani.
Kuigi kontrollpunkt oli nina all, ei saanud üle lindi seda võtta. Tuli leida labürindis õige tee ja sinna kuidagi ise jõuda. Ühel korral eksisin selle reegli vastu, kuid parandasin end kohe ja võtsin märgi uuesti. Sellisel juhul loetakse punktivõtt õigeks.
Nii polnud ime, kui esimese jooksus võttis paari punkti leidmine mul üle kolme minuti. Nagu ikka, oli teine start nobedam. Kuigi mõned läbipääsud olid muudetud vahepeal ühesuunalisteks, tuli lõpuaeg esimesest nelja minuti jagu nobedam. Ikkagi juba tuttavam koht ja vaim oskas ootamatusteks valmis olla.
Kella poole kaheteist paiku olime pojaga juba kodus. Higised, väsinud, kuid rahulolevad. Privileegi kaubanduskeskuses ringi kihutada ja sporti teha tuleb kindlasti ära kasutada.
Paar siseorienteerumise etappi on Tallinna rahvale veel jäänud. 21. märtsi õhtul on kavas Audentese spordihallis öine paarisjooks ning 22. märtsil sealsamas hommikune etapp. Kel huvi, leiab rohkem infot võistluste kodulehelt www.osprint.ee
Mis veel nädalavahetusse jagus? Kuna tegu oli imeilusa ja sooja laupäeva-pühapäevaga, tegin laupäeval selle hooaja esimese rattatiiru. Maanteepüss ootab veel oma aega – see vajaks enne hooaja algust väikest hooldust ja sõidukorda sättimist. Et hübriidiga oli see protsess juba ära tehtud, istutasin end selle otsa.
Küll oli mõnus üle pika aja õues vändata! Nälg oli nii suur, et otsustasin teha vähe suurema tiiru linna lähistel. Viimased paarkümmend kilomeetrit, mis Keilast tagasi Tallinna tõid, kulgesid vastutuules ja see võttis päris korralikult läbi.
Jah – päris rattasõit pole mingi sisespinning, kus aina valu annad! Kokkuvõtteks sain selle ühe korraga pikema tiiru tehtud kui kogus tänavu terve talve peale kokku suusakilomeetreid.
Pühapäeval kasutasin samuti ilusat ilma ära ja viisin jalad kevadõhku hingama. 19-kilomeetril hakkas parem põlv kergelt valu tegema, kuid õnneks kadus pärast jooksu. Kui tegu polnud just ettevaatlikuks tegema pidava märguandega, oli muidu seisund päris normaalne.
Pärast korralik lihasvenitus ja kerge massaaž koduse massaažirulliga. Vahemaa kulges ökonoomses tempos: 6.26/kilomeetri kohta. Kuu aja pärast toimuva Rotterdami jooksumaratoni valguses on seisund rahuldav, võib joosta küll.
Ka kehakaalu olen saanud õigesse numbrisse, tänase seisuga on see paigas ja rohkem langetamist enam ei vaja. Kahe ja poole kuuga neli kilo alla. Täpselt see number, mis suviste võistlustegi eel. Nüüd tuleb seda hoida ja targa toiduvalikuga kinnistada, et ka Rotterdamis ühtegi lisakilo kaasas poleks. Kui see kahtlane põlvevalu midagi vussi ei aja, olen varsti selle aasta esimeseks maratoniks valmis.
Tallinnas Estonia kontserdisaalis peetakse täna Eesti Vabariigi 98. sünnipäeva. Külalisi tervitavad president Toomas Hendrik Ilves koos abikaasa Ieva Ilvesega.
Ieva Ilves kandis hästi lihtsalõikelist mantlit ning hõbedast kleiti. Kuidas uue presidendiproua kleit meeldib?
KALLIS VURTS: riigieelarvet annab kallineva limonaadiga lappida küll, aga kas sellest ka rahvatervise parandamisel kasu tõuseb, näitab alles aeg. Martin Ahven
“Kõigile sõpradele soovin Ratase valitsuse suhkrumaksust pääsemiseks koguda kasemahla - see on tänavu magusam kui eelmistel aastatel,” ütleb endine rahandusminister Aivar Sõerd pärast magustatud jookide maksustamise kava heakskiitu valitsuskabinetis.
Valitsuskabinet arutas täna hommikul magustatud jookide maksustamise kontseptsiooni ja uue maksu kehtestamist. Eesmärk on suunata tarbijaid kasutama tervislikumaid jooke ja mõjutada magustatud jookide tootjaid vähendama toodete retseptides suhkrut. Naturaalsed mahlad kavatsetakse esialgu maksustamise alt välja jätta ning seoses sellega esitab valitsus riigiabiloa saamiseks vastava taotluse Euroopa Komisjonile.
Heakskiidetud kontseptsiooni järgi on plaanis maksustada magusainega või lisatud suhkruga joogid, kus on suhkrut rohkem kui 5 grammi 100 milliliitri kohta. Suhkrut ja magusainet sisaldavate jookide täpsed maksumäärad selguvad pärast täiendavaid analüüse. Rahandusministeerium jätkab koostöös sotsiaalministeeriumiga maksukava väljatöötamist.
Võrdluses teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega on Eestis täiskasvanute, eriti aga koolilaste, rasvumise kasv viimastel aastatel olnud üks kiiremaid, väidab valitsus.
“Seda, et ülekaal laste hulgas on probleem, peegeldavad ennetavas tervisekontrollis käinud laste tervisenäitajad, mida kinnitasid ka 2016. aasta kevadel läbi viidud 1. klasside laste mõõtmistulemused,” räägib Tervise Arengu Instituudi (TAI) mittenakkushaiguste ennetamise osakonna juhataja Anneli Sammel. “Neist selgus, et 7-aastastest tütarlastest 23,4% ja poisslastest 28,6% ning 8-aastastest tütarlastest 22,8% ning poisslastest 29,8% on ülemäärase kehakaaluga.”
Eesti rahvastiku toitumise uuringu andmed näitavad Sammeli sõnul kujukalt, et meie suureks probleemiks on suhkruga liialdamine. Täiskasvanud söövad päevas keskmiselt kaks ning lapsed ja teismelised 3-4 korda rohkem magusat kui soovituslik. “Kõige suurema osa tarbitud magusaportsjonitest moodustavad pagari- ja kondiitritooted, järgnevad ühtse rühmana suhkur, mesi, moos, šokolaad ja kompvekid ning kolmandana magusad piimatooted mahla- ja karastusjookide ees,” lisab asjatundja.
TAI hinnangul on ülekaalulisuse teema on globaalne ja sellega tegeletakse rahvatervise kontekstis enamikes maailma riikides. Kuna rasvumine põhjustab paljude krooniliste haiguste levikut ning kurnab seeläbi tervishoiusüsteemi ja majandust üldiselt.
“Tõdetud on, et ühest lihtsat lahendust sellele probleemile pole, ükski meede üksinda võetuna ei toimi ja vajalik on kõikehõlmav lähenemine: inimeste teadlikkuse suurendamine tasakaalustatud toitumisest, kuid veel olulisem on tervislikke valikuid soodustava keskkonna loomine,” ütleb Sammel. “Üheks keskkonda kujundavaks meetmeks on ka maksustamine, sest see võimaldab suunata tarbijate ostukäitumist, aga ka suurendada tootjatepoolset huvi vähendada lisatud suhkru kogust toiduainete koostises.”
Suhkru maksustamist erineval kujul on TAI kinnitusel rakendatud mitmes riigis, kuigi siin-seal on see ka tootjate survel lõpetatud. Euroopa Liidus on huvi selle meetme osas endiselt kõrge ja praegu on sarnased maksustamisplaanid laual mitmes liikmesriigis.
“Kuigi toitumisuuringu järgi ei ole karastusjoogid kõige suurem lisatud suhkrute allikas eestlaste toidulaual, siis ilmselt mängib maksuobjekti valikul rolli ka see, et maksu administreerimine ei kujuneks väga keerukaks,” kinnitab Anneli Sammel.
“Jüri Ratase valitsus soovib uuest suhkrumaksust riigieelarvesse saada igal järgmisel aastal 24 miljonit eurot,” väidab Riigikogu saadik ja endine rahandusminister Aivar Sõerd. “Uus maks tuleb jälle astmeline, nii nagu praegusel valitsusel tavaks, astmed on vahemikus 20-36 senti liitri kohta. Eelarvetulude saamise argument on kaalukam kui terviseargument. Varasem plaan oli mäletatavasti 20 senti liitri kohta ja oli nägemus, et mahlade ja jookide hinnand võiksid tõusta maksu lisandumisel 20 protsenti. Nüüd on aga nii, et näiteks 2 liitrise koolajoogi puhul tuleb hinnatõus 65 protsenti.”
Võimuliidul on Sõerdi sõnul kiire, et saada valitsusest läbi riigieelarve strateegia, mille kokkulappimine olevat aga üksjagu problemaatiline.
“Kõik uued maksud aitavad üha paisuvat puudujääki osaliselt lappida ja valitsusliidul on kiire taga, et maksutõusud ja uued maksud valitsuskabinetis läbi suruda,” ütleb Sõerd. “Kabinetiotsuseid on vaja, et rahandusministeerium saaks nendega eelarvestrateegia kokkupanekul arvestada.”
Suhkrumaksuga on Sõerdi hinnangul probleem selles, et see ei täida valitsusliidu poolt välja öeldud eesmärki. “Euroopa Komisjoni poolt on tehtud uuringuid, mis näitavad, et teiste riikide kogemusele tuginedes ei ole selle mõju alati läinud soovitud suunas,” lausub opositsioonipoliitik. “Teiseks on suhkrumaksu kogumine bürokraatiamahukas ja riik ei pruugi sellest loodetud tulu saada. Bürokraatiat tuleb juurde, samuti tõuseb joogitootjate halduskoormus. Kannatab ka tootjate konkurentsivõime teiste riikide joogitootjatega võrreldes. Aga kõigile sõpradele soovin Ratase valitsuse suhkrumaksust pääsemiseks koguda kasemahla. See on tänavu magusam kui eelmistel aastatel.”
jooge kasemahla,sööge puulehti,ka teles ju näidati kuidas saab puulehtedega süüa teha,muidugi lihata,ja ongi kõik saledad
|
OSCAR-2019
|
||
Olümpiamängudel (4. koht), kuid juba aasta hiljem(1953.) tuli ta kreeka-rooma maadluses maailmameistriks,
NB! Maailmas on vaid kolmel mehel õnnestunud tulla mõlemas maadlusstiilis maailmameistriks - üks nendest on meie August Englas!
2014. aastal võitis SK Kalev/Englas meeskond Eesti meistrivõistlustel kreeka-rooma maadluses meeskondlikult 2. koha.
Kuni 20- aastaste noorte medaleid Eesti meistrivõistlustel kogutud 115 +, täiskasvanute meistrivõistluste medalivõite on 60+
Kokku on Voldemar Pressi treeninggrupist võrsunud maadlussportlased osalenud rahvusvahelistel tiitlivõistlustel (Olümpiamängud, Euroopa- ja Maailmameistivõistlused) erinevates vanuseklassides ca 50 korda.
Tänavu, juba 40. hooaega tegutseva Tartu Kalevi Spordikooli maadlusosakonna esimeseks maadlustreeneriks oli ja on ka praegu Heiki Toots, kes alustas tegevust 1972. Olude sunnil Tartu Ülikooli toonases imepisikeses (6 x 6) maadlustoas Jakobi 5. Hiljem treeningtingimused oluliselt paranesid ja 5-kordne Eesti meister võis Tamme staadioni uhiuues (12 x 12) maadlusaalis oma kogemusi noortele nö. kindlamalt jagada, sest maadlussaali ehitamisel ja nõustamisel, oli treener Toots ise samuti osaline! Sellest saalist sai koht, kust võrsusid Eesti meistrid/medalivõitjad, NLi medalimehed ja mitmed rahvusvahelisel areenil Eesti maadlust tutvustanud kreeka-rooma maadlejad – olümpiamängude, maailma- ja Euroopa meistrivõistluste paremad, FILA võistluste auhinnasaajad jne. Lisaks Heiki Tootsile olid suhteliselt lühiajaliselt algaastatel energiliselt tegutsemas veel Mati Kalvet ja Benno Kannela. 1979.a. alustas põhikohaga treeneritööd Voldemar Press ja noppis üles lahkunud treenerite loobumismõtetega poisid. Tookord treeneril ka vedas. Poiste huvi ja teotahe ei jätnud algajat treenerit ükskõikseks! Vaevalt olnuks võimalik noori motiveerida vaid maadlusmatil rügamise ja koduvõistlustelt medalite võitmisega. Teatud tüdimusest võisid tekkida ahvatlused mõne teise spordiala „küüsi“ sattuda, juhuseid ka oli. Treeneri aktiivsusest olenes palju, eriti suvekuudel. Mõned näited nendest ettevõtmistest mis treenerirollist ja treeningtunni andmisest sageli olulisemadki! Maadlejate "suvekoduks" kujunes järk järgult vana hea Kukulinna laager, kus head sportimise võimalused (maadlustoaga), vaba aega sisustasid sportlased koos teiste laagrilistega jne. Muidugi pidi treener ennast "ohverdama" ( loobudes isegi korralisest puhkusest ) ka teistele laagrilistele - spordiringi juhina ja hiljem laagrijuhina. Tänaseks on maadlustreener ka noortelaagrites tegutsenud/juhtinud ca kolmkümmend aastat. Kõik need aastad on tehtud seda ikka koos noorte sportlastega. Aastaid tagasi „piiluti“ juba julgemalt ja õigeaegselt, nn. raudse eesriide tagant, Euroopasse pääsemise võimalusi. Unistused täitusid ja 1990. aastal said Tartu kalevlased esmakordselt oskusi võrrelda juba SLVs. Aachenis kohtuti Hollandi, Belgia ja võõrustajate kulbidega.
Suurest juhusest tulenevalt osalesid kalevlased ka Ameerika avastamise 500. aastapäeva „kinnisel“ üritusel Genovas, 1992. Teatavasti just Genovast suundus 1492. Kolumbus, kolme karavelliga, enda teada Indiasse. Cita` di Colombo võitlusalade festivalil osalesid vaid EL 12 liikmesmaad ja üllatuskülalistena meie maadlejad – Tõnis Naaritsale esikoht ja olümpiakogemustega Helger Hallik sai hõbemedali.
Enne neid võistlusreise osalesid treeninggruppidest võrsunud maadlejad juba olümpiamängudel. Soulis maadles, Kalevi Spordikoolis korraliku ettevalmistuse saanud Andreas Steinbach (sedapuhku Saksamaa Liitvabariigi koondises, kuigi ametlikult võis ta ka Eestit esindada, paraku polnud meil veel vabadust). Soulis oli Andreas 5., kaotades vaid viis sekundit enne lõpuvilet soomlasele ja võimetekohane hõbemedal jäi soomlase osaks. Hõbedane läige jäi Andreasele silmadesse juba juunioride MMilt, kus finaalis alistus NLi koondislasele. Seda medalit peab ta esimeseks Tartu Kalevi Spordikoolis ühistegevuse magusaks viljaks!
Barcelona OMil olid mõlemad „kalevlased“ maadlemas juba ühes kaalukategoorias (-100 kg) – Steinbach taas viies, Helger Hallik 10. Kuigi mõlemad üritasid olümpiapääset ka Tartus ühistreeningutel kogemusi omandades, lunastas 1996.a. olümpiapääsme vaid Hallik. Saksa LV koondislane Steinbach lõpetas oma maadlejakarjääri kolme Euroopa MV medaliga ja on toetanud pidevalt endise treeneri tegemisi.
Samal aastal (1996.) teostusid maadlusspordiga seonduvalt teisedki treeneri nö. ajaloolised ettevõtmised!
Maadlustreeneri organiseerimisel võeti ette ca 11000 km ringreis (bussiga, kuhu mahtus ka arvukas turismigrupp) Eestist Euroopasse, Gibraltarilt laevaga koguni Aafrika mandrile. Sportlaste peaeesmärk oli muidugi Lissabonis peetaval Lääne-Euroopa mainekal FILA turniiril osalemine. Eesti meistermeeskonda -Tartu kalevlasi- toetasid mõned Tallinna kalevlased. Sellest koosseisust nö. moodustus sisuliselt Eesti koondis/esindus. Kümne riigi kolmteist koondist, reastusid „pommuudisena“ järgmiselt: 1. Eesti, 2. Venemaa linnade I koondis 3. Hispaania I koondis, järgnesid Kuuba, Prantsusmaa jt. Teadaolevalt on see võistkondlik esikoht Eesti maadlejate parim tulemus Lääne- Euroopa maadlusvõistlustelt tänaseni! Euroringil reisiti ja Portugalis võisteldi kokku viis aastat! Teostus ka koduses kohvilauas alguse saanud aastatagune idee – korraldada Tartus HANSAFESTIVAL. Tartu LV Kutuuriosakonnas võeti Vello Lauringuga eesotsas mõte omaks, positiivse suhtumisega oli ka LV Välissuhete osakond (Ülle Külv), oluline oli Tartu Noorsooteenistuse tegevus, kaasa lõid paljud inimesed ja avaüritus laabus ladusalt!.
Kuigi treener Voldemar Pressi treeningruppidest sai 2003. aastal Sõbrapäeval ametlikult SK Englas, jätkub maadlusalane koostöö Tartu Spordiseltsiga "Kalev" (Tartu Kalev/Englas) taas ühiselt.
|
OSCAR-2019
|
||
See tore toru sai alguse kangastest. Mina sain kangaid - nii väikeseid juppe kui ka suuremaid, trikotaaži ja õhulisi šifoone. Andja sai tuppa ruumi. Lisaks veel lubaduse, et kohe kui kool mu graafiku vähegi vabamaks laseb, saab ta endale toru.
Torul on kahekordsest materjalist põhi all ja valmistatud vähemalt veidi veekindlast materjalist (nailon äkki selle nimi?), mis ühelt poolt ilusti läigib ja üllatuseks kergelt hargneb. Triikrauda kannatab ainult kõige nõrgemal kuumusel ja kuna mul kangatükid olid kokku volditud, siis kott jäi ka voltimise jälgedega. Kasutuse käigus ehk vajuvad siiski välja. Koti ülemine sinine äär on topelt kangast, seal jookseb kanal paela jaoks ja pealmisse kihti on löödud öös, kust paelaotsad välja tulevad.
Kõik küljedetailid on ühendatud kaetud lõikeäärega kappõmblusega, mis peaks ehk paremini vihmale vastu pidama. Kott on seest sama ilus kui väljastki. Ümmargune põhi on kinnitatud kahekordse õmbluse ehk pesuõmbluse ehk prantsuse õmblusega. Eks heal lapsel ole ikka mitu nime :) See annab põhjale natuke vormi ja samuti peab niiskust paremini kinni kui lihtne äärestatud õmblus.
Niiskust aga peab see kott pidama, sest esiteks läheb sinna sisse tugev 30-sentimeetrise läbimõõduga rull, mis omakorda hoiab väärtuslikke pabereid kortsumast. Paberitele vesi väga ei meeldi, aga kui tore õpetaja käib erinevaid töötubasid tegemas, võib juhtuda, et minemise-tulemise ajal pole ilm kõige parem...
Lisaks on kotil kaks pikka sanga ja seetõttu saab toru kanda nii ühel kui ka kahel õlal korraga. Sangad on reguleeritavad ja sangade õlapealne osa on pehmemaks õmmeldud sellesama sinise kangaga - täpselt paras jupp oleks muidu raisku läinud. Sangapael on aga koti omaniku enda varalaost pärit. Igati kasulik koostöö!
Koti nailonmaterjal on samuti nö tasuta saadud - kangastest loobuja sai jällegi tuppa ruumi (sest neid oli kaks suurt musta kotitäit, millest umbes 2/3 rändas omakorda edasi nii Kristale kui teistele Lapimaailma Märjamaal toimunud kokkusaamisel olnutele). Lisaks sai kangastest loobuja ploomid tumedas šokolaadis :) Minul oli aga tõsine mure kangaste mahutamisega, mis nüüd kotti õmmeldes natuke kergenes.
Hoolimata mahutavuse probleemidest ma siiski olen avatud kõikidele kangastele, kes minu juurde tulla tahavad :)
Koti üleandmisega ma olen teinud kõik endast sõltuva, et õpetaja saaks tegeleda õpetamisega ja mitte muretseda :) Kerget pagasit ja palju teadmisi!
Mina aga naudin jahedust ning koon villast. Täna sokke, homme kindaid ja ülehomme kirjutan nendest oma eelviimase eksami :)
Vot nüüd on jama majas. Eelmine nädal kandsin pea iga päev midagi enda tehtut, aga pildilist materjali on ainult kolme päeva kohta. Viimase päeva osas võivad aga Õmblusmamsel ja viis teist toredat naisterahvast kinnitada, et seljas oli mul enda õmmeldud valge käisteta särgik ja õunapuuõieline seelik. :)
Teisipäeval käisime lasteaia kevadpeol, võõrustasime külalisi ja kandsin enda õmmeldud trikotaažpluusi ja õunapuuõielist seelikut.
Laupäeval käisin Lõuna-Eestis. Kui ikka väga kaua aega Eestimaa peal ringi ei sõida, on päris huvitav Tallinn-Tartu maanteel. Vahepeal pidin õudusest silmi ka kinni pigistama, sest mõni möödasõit ei kannatanud vaatamist... Kandsin poest ostetud kleiti ja enda tehtud kõrvarõngaid. Pilti tegin ka, kohe päris palju. Selliseid:
Pühapäev on seega tunnistajate õlul. Ma võin tunnistada, et Kristal oli poest ostetud pluus ja täitsa tema enda õmmeldud lapiseelik. Osaliselt lausa samast kangast, mis minu oma :) Ja kui keegi juhtus rääkima nende kahe ajateenijaga, kes Laagri raudteejaamast rongi peale läksid, siis jah... need olime meie Kristaga, kes Statoili ja raudteejaama vahelisel muruplatsil 4-5-8 m pikkuseid kangaid lahti harutasid ja siis neid pisikeste kääridega pooleks lõikasid. Lühidalt: jagasime sõbralikult ja ainult muru oli kadedusest roheline ;)
Oma nädala tõusudest ja mõõnadest olen ma juba kirjutanud, sooritatud eksamitest, teatriskäigust, pisikesest õmblustööst räägitud ja ka pilte näidatud. Seega nagu polegi enam midagi. Peale selle, et täna sai jutustatud ja kangaid kogutud (teine link ka veel).
Sel nädalal polnud ühtki kordust. Õnneks sai suvisemad riided selga ajada ja kapist leidsin veel midagi, mis oli seal jupp aega oodanud:
esmaspäeval oli mõnus kodus õppimise päev, kandsin enda õmmeldud sinise ja mustaga pluusi (naljakas oli pildistada kaugpäästikut kasutamata)
neljapäev rõõmustasin eksami üle, mida kirjutades kandsin kunagi sobivaks kohendatud kampsunit ja õhtul juba lisatud sündsuspaneeliga trikoopluusi (ülevalt alla pildistades on isegi minul peenikesed jalad :P)
pühapäeval kostitasin end kerge päikesepõletuse, kangaste, nööpide ja uute tutvustega kandes oma õunapuuõite seelikut. Nagu ma ütlesin - kui õunapuud õitsema lähevad, on selle jaoks piisavalt soe (nägin ühel õunapuul pungi, võin hõisata küll :D).
Oh, ma pean oma kappi sorteerima. Samuti võiks nüüd kangakapi ka ära sorteerida, sest Kalamajja kangaid otsides avastasin kaks suvise kleidi jaoks mõeldud kangajuppi (lisaks veel hunnik sügisesi). Hea, et kokkusaamine ikka nüüd toimus, muidu oleksin teadmatuses edasi elanud! :)
Ma nüüd muudkui postitan ja näitan "uusi" asju. Jutumärkides seetõttu, et see seelik on Mannil seljas olnud juba veebrurist alates... Nüüd oli ilus päikseline ilm ja otsustasin suvine välja näha.
Seeliku kangas on pärit Barcelonast ja siin postituses täitsa näidatud. Nagu kirjas, siis see on puuvilla ja polüestrist kangas, mis käe all tundub pigem lihtsalt puuvillane. Õnneks aga ta ei kortsu nii hullusti.
Seeliku detailid lõikasin välja juba eelmise aasta suvel (vist), kuid voltide tõttu jäi ta seisma. Lihtsalt polnud see päris õige tunne... Korra sügisel tegin seelikut natuke edasi, kuid jäi uuesti seisma. Mis sa vastu talve ikka suvist seelikut õmbled!
Kõige külmemal talvekuul võtsin aga end käsile ja õmblesin seeliku lõpuni. Ajasin Mannile selga ja sinna ta jäi.
Lõige on Burda 8090 ümbrikulõige. Seelik sai sissepoole puuvillasest batistist voodri, kinnitatud on see ainult ülemise ääre ja luku külge. Nüüd tehes oleksin luku külge kinnitamata jätnud - palju lihtsam oleks triikida! Külje peal on peitlukk, selle õmblemine on juba üsna käpas :)
Seelik on nii mõnusalt kirju, et lapsega väljas käimise plekid ei hakka kohe silma :) Ma arvan, et suvel saab seelik kõvasti kandmist.
Foto (väiksemaks lõigatud muidugi), kuhu ma isegi tervenisti peale jäin. Teistel oli kas ainult pea või ainult jalad või kott - ega peaaegu neljane peagi veel fotograaf olema! :D
Öelge, mis tahate, minu jaoks on sel seelikul just õunapuuõied. Need on ühed ääretult ilusad õied. Alguses roosad või lausa punased, mis avanedes järjest valgemaks muutuvad. Kui lõpuks maha kukuvad, siis on maa valge nagu talvel :) Ehk on õunapuude õitseajal piisavalt soe, et saaks rahulikult seelikut kanda ja mitte külmetada. Täna seelikut kandes oli suur oht külmetuda ja õiteilust sootuks ilma jääda. Ma poleks seda selga ajanudki, aga see on juba pikem jutt.
Seeliku kangas on pärit Abakhanist. Sarnast kangast (siniste ja beežide toonidega) kasutasin ühe lapiteki jaoks. Kui kangas soodushinnaga müüki tuli, ostsin seda kohe hulgim. Ilusat kangast pole kunagi palju! Isegi kui see kappi enam hästi ära ei mahu...
Kangas on lina ja viskoosi segu, mõnusalt õhuke ja parajalt tihe, et läbi ei paista. Voodrit seega seelikul ei ole.
Lõige on jällegi tuletatud Burda 8677 lõike järgi. Viimati näitasin lillat talvist seelikut, mida koolis päris palju kanda sai. Nüüd aga tegin passeosa laiema, taskud väiksemad. Passeosa ja seelikuosa vahele lisasin nöörkandi (või paspuaalkandi). Minu meelest annab nöörkant õiges kohas korrektse välimuse. Piiritleb ja kaunistab samaaegselt.
Vahepeal kukkus Karnaluksi kilekott tulise triikraua peale. Õnneks peale triikraua jahtumist tuli see sealt maha ja ma sain edasi töötada.
Seeliku õmblemine oli kohustuslik koolitöö. Pükse võis ka õmmelda, aga kuna ma Rahvaülikoolis juba õppisin korralike viigipükste õmblemist, siis pidasin plaani teha midagi lihtsat ja tuttavat. Mis see üks seelik sellele suurele hunnikule ikka liiga teeb! Suvi tulemas ja ma olen päris kindel, et see isend saab korralikku kandmist.
Üks valge seelik sai suhteliselt ammu valmis ja üks on veel valmimas. Tundub, et ma järgmised paar aastat kannan ainult seelikuid ja siis vahelduseks veel seelikuid. Ma ei saa isegi lubada mitte, et rohkem seelikuid ei näita...
Nüüd aga laseme fotodel rääkida. Tahtsin küll fotosessiooni lumesajus, aga mu tatti tilkuv nina ütles kõva ja selge ninahäälega ei! ja seega siin on kõik, mis mul pakkuda on:
MMM '14 esmaspäev on ka sellega kaetud. Teisipäeva suhtes pole mitte mingisuguseid mõtteid, sest kes seda ilma teab... kas äkki peab karupüksid hoopis jalga ajama.
Mai esimene nädal on mõnus - olin kodus, õppisin ja õmblesin. Kodus ei pea ju hiiglama korralik välja nägema ja kandmiseks on hunnik riideid. Enamasti ma eelistan mugavates vabaaja pükstes olla, kuid vähemalt kahel päeval ajasin hoopis seeliku selga.
01.05 - kandsin seelikut, mis kunagi oli kleit. See on eriti mugavate päevade seelik, sest kummiga värvel ei pigista ja seeliku kangas mõnusalt pehmeks kulunud. Suve poole ehk kannan seda rohkem, siiani on suhteliselt harva seljas olnud. Alustasin koolitööna seeliku õmblemist.
02.05 - kandsin pikka lapiseelikut ja olin paljaste jalgadega. Eile ja täna jookseb nina vett nagu kevadine kask. Arvestades tänast lumesadu oli ilmselgelt liiga vara toas ilma sukkade-sokkideta olla... Avastasin, et lõiked ei klapi - võtsin õige lõike ja sain peaaegu oma seeliku valmis.
04.05 - kandsin pluusi, mis kunagi oli kleit või tuunika. Kaela sirutus ja õlgadest pingete vabastamise paus koos õmblusnäidiste mapiga on pildile jäänud :)
mulle meeldib mugavalt riietuda. Esimesel vabal hetkel õmblen endale võimalikult viisakad ja väga mugavad kodupüksid :)
mulle on hunnik enda õmmeldud seelikuid. Mõni neist seisab juba tükk aega kurvalt kapis ja ootab õiget aega. Seega seelikute õmblemine tuleks lõpetada ja keskenduda pükstele ja pluusidele :) Lisaks võiks viisakaid riideid ka õmmelda - koduseid on hunnikutes nagunii.
Üks õhtu otsustasin ette võtta enda Bloggeri müsteeriumi. Mind on juba pikemat aega kummitanud Bloggeri ja Google Analytics-i (edaspidi GA) andmete erinevus - Bloggeri statistika näitab igapäevaseid külastusi isegi 100-200 kliki võrra rohkem kui GA. Mõtisklesin spämmkommentaaride üle ja kõige rohkem huvitasid mind kahtlased lingid Referring URLs loetelus (hunnik .ru või .md lõpuga või hoopis muid linke). Sain tol õhtul kogu müsteeriumi lahendatud ja jagan nüüd tulemust teiega :)
Esiteks nendest spämmkommentaaridest. Mu blogis saab kommenteerida sisselogimata ja ei pea sisestama lugematuid numbrikombinatsioone. Mõni arvab, et siis tekib hiiglama palju rämpsu, kuid isegi kui seda tekib, läheb see otse rämpsu kausta. Spämmi ehk rämpsu kommentaaride kausta näeb ainult blogi omanik Bloggeri köögipoolelt ja kuskil blogis need nähtavale ei tule. Harva juhtub (mul viimase nelja kuu jooksul ainult ühe korra), et kohatu kommentaar juhtub blogisse teiste kommetaaride kõrvale aga selle saab kustutada ja asi ants :)
Järgmiseks Bloggeri statistika all Traffic sources valikust Referring URLs (eestikeeli siis suunavad viited ja peaks näitama linke, millelt on sinu blogisse tuldud). Mul on seal igasugu imelikke linke. Kõige tähtsam - nendel ei tasu klikkida! Kui nendel linkidel ei kliki, siis vaikselt kaovad need päris ära. Asja kohta on inglise keeles kirjutatud siin. Süsteem on väga lihtne - spämmirobotid (või mis iganes täpselt asjad) "käivad su lehel" ja sellest jääb maha märk mingi lingi näol. Tegelikult sellel lingil ei ole sinu blogiga mingit seost - seal ei ole ühtki viidet su blogile. Aga kui sa sellel lingil klikid, siis nemad saavad kasu (sest nende eesmärk ongi klikke koguda). Mida rohkem sa klikid, seda rohkem neid linke su statistika alla tekib. Jällegi kord - neid linke näed ainult sina ise Bloggeri köögipoolelt, keegi teine neid su blogist ei näe. Seega jäta need lingid heaga rahule ja ära usalda Bloggeri statistikat :)
Selleks, et saada usaldusväärset statistikat oma blogi külastatavuse kohta, kasuta mõnda Bloggerivälist statistika kogujat. Mina kasutan Google Analytics-it hoolimata liiga keeruliseks aetud süsteemist. Lihtsamad statistika saamiseks on FlagCounter, Sitemeter, ja StatCounter. Kõik need nimetatud loevad kokku tegelikke külastusi (mitte seda rämpsu) ja näitavad seega tõest statistikat (nii palju kui statistika saab tõene olla :D).
GA loeb kokku need, kes tegelikult ka blogi külastasid ja näitab mulle, millistelt linkidelt nad tulid. Mu blogi algusajast peale (vahelduvate aukudega, kui ma blogi uuendasin ja unustasin GA uuesti ühendada) on mu blogi saanud pea 170 000 pageview-d (ehk siis blogi vaatamist), 21 000 erinevat vaatajat, keskmine blogis veedetud aeg 1 minut ja 40 sekundit :) Päevane blogi vaatamiste rekord on 600 ligidal :)
blogger.com (ehk siis teiste blogidesse jäetud kommentaaridest on klikitud minu nimel ja jõutud mu blogisse) 10%
Tegelikult on blogisse jõutud veel 5397 korral mingisuguse otsingusõnaga. GA neid ei näita, sest need otsingud on tehtud sisselogituna Gmaili või Googlesse ja selle info saamiseks pead kas raha maksma või leidma mõne muu tee (muude teede juhendeid on inglise keeles piisavalt, kuid ma hetkel ei hakka neid taga ajama).
Mulle on alati meeldinud enda blogi statistikat jälgida - nii saab mõndagi huvitavat teada. Bloggeri köögipool saab ka üha enam selgemaks.
Ma loodan, et mu pikast jutust oli teilegi abi. Kel küsimusi, siis kirjutage need kommentaaridesse. Kui vähegi asja oskan, siis aitan hea meelega :)
Käes on esimene mai ja sellega algas Me Made May! Täna veel täiesti viimane päev lubaduse andmiseks, kes siiani seda ainult mõttes teinud. Minu lubadus sai antud ja tänase kodus olemise päeva puhul kannan enda õmmeldud seelikut.
Hiljemalt esmaspäeval on oodata maikuu esimese pooliku nädala raportit - õnneks või kahjuks on mul järgmise nelja päeva plaanideks olla kodus, õppida, õppida, õmmelda koolitöid, heegeldada koolitöid, kududa koolitöid ja valmistuda järgneva kahe nädala eksamiteks. Hetkel tundub mulle, et ampsasin kevadsemestriks endale liiga palju aineid. Kõige suurema põntsu järjepidevale kodutööde tegemisele ja loengutes käimisele pani põskkoopapõletik; istusin tatti täis ja mõtetest tühja peaga kodus, sõin antibiootikume ja ootasin paremat tulevikku.
Kui nüüd koera sabast üle saan, võin endale pika pai teha ja lõpuks ometi keskenduda lapitekkide õmblemisele :) Vahelduseks näitan maikuu rõivaid: paari pluusi, seelikuid, sokke, kindaid, võibolla ka näidiste kaustu jne...
|
OSCAR-2019
|
||
Zone Media tõstab alates 17.05.2016 kõigi virtuaalserveripakettide mahte nii uutele kui ka senistele klientidele ning viib serverid üle kiiretele SSD-ketastele. Samal ajal toimuv tarkvaraplatvormi uuendus lisab HTTPS-toega pakettidele võimaluse võtta kasutusele veebide tööd kiirendava HTTP/2 protokolli, mida zone.ee statistika kohaselt toetab täna juba 75% veebikülastajate brauseritest. Pakettide hinnad jäävad samaks.
Suurimaks nähtavaks muutuseks on kettamahu suurenemine – Pakett I puhul 50GB pealt 128GB peale ehk 2,56x, Pakett II ja III uuteks mahupiirideks on vastavalt 256GB ja 512GB ning kasv senisega võrreldes 3,4x ja 5,12x. Suurenevad ka kõik kettamahu kasutusega seotud piirid nagu postkasti (8-16GB) ja andmebaasi maksimaalne suurus (4-12GB). Samal kontol mitut veebirakendust majutavate klientide peale mõeldes tõuseb ka lubatud andmebaaside hulk, mis on I ja II paketis nüüd vastavalt 16 ja 32 ning III paketis piiramata.
Lihtsalt numbrites mõõdetava kettamahu kasvu kõrval tasub aga rohkem tähelepanu pöörata aasta 2016 tehnoloogilistele arengutele, mis mõjutavad ka kõikide virtuaalserverites asuvate veebide kasutust. Nimelt on Google Chrome – ja nende eeskujul ka teiste brauserite – arendusplaanides HTTPS-ühenduse turvalisuse esiletoomine “rohelise tabalukuga” asendumas HTTP-ühenduse märkimisega ebaturvaliseks. Vt lähemalt Marking HTTP As Non-Secure ja Google Will Soon Shame All Websites That Are Unencrypted.
Soodustamaks üleminekut turvalistele ühendustele lisas Zone HTTPS toega pakettidele II ja III võimaluse kasutada tasuta, paari klikiga paigaldatavaid ja automaatselt uuenevaid Let’s Encrypt sertifikaate ning toe serveri ja brauseri vahelist liiklust efektiivsemaks muutvale ning ainult turvalisi ühendusi toetavale HTTP/2 protokollile. HTTP/2 oluliseks uuenduseks on tugi kõigi veebilehe kuvamiseks vajalike elementide – stiilid, skriptid, pildid, turvasertifikaadid – saatmisele ühe päringuga, mis aitab parandada veebide kasutusumugavust eriti mobiilsetel seadmetel.
Zone meelest on just nüüd parim hetk logida sisse oma kasutajakontole, nautida vaadet suurenenud mahtudele ning vahetada teenusepakett HTTPSi võimaldava vastu. Lühikese kasutusjuhendi leiab altpoolt ning meie suur ja sõbralik klienditoe-tiim on valmis sellel üleminekul abiks olema.
Zone poolt registreerimiseks pakutavate tippdomeenide valim jätkab kasvamist. Mõni aeg tagasi teatasime, et võimaldame domeeni registreerimist ligi 350-s tippdomeenis, tänaseks oleme ka selle lati ületanud.
Lisasime valikusse riigitähisena kasutatavad tippdomeenid .FR (Prantsusmaa), .DE (Saksamaa), .PT (Portugal), .CZ (Tšehhi), .HU (Ungari), .LU (Luksemburg), .IS (Island), .BY (Valgevene), .HR (Horvaatia), .RO (Rumeenia) ja .SI (Sloveenia).
Loomulikult sellega meie töö ei lõpe, jätkame nii värskete kui ka juba soliidsemas eas tippdomeenide valiku täiendamist.
Domeenide hinnad ja registreerimise võimaluse leiad aadressilt https://www.zone.ee/et/teenus/domeeni-registreerimine/hinnad/
Värskendasime pakutavate tippdomeenide valikut uute nimedega ja nüüd on Zone klientidel võimalik domeene registreerida ca 350-s tippdomeenis.
Riigi tunnuseks olevate tippdomeenide valikusse lisandusid soodsate hindadega seniste kõrvale veel mõned Eesti ettevõtete jaoks olulised eksporditurud nagu .SE (Rootsi), .DK (Taani), .PL (Poola), .CO.UK (Suurbritannia) ja teised.
Täieliku valiku ja domeeni tellimisvõimaluse leiate lehelt https://www.zone.ee/et/teenus/domeeni-registreerimine/hinnad/.
Zone.ee juhatuse liige Ardi Jürgens pani Zone Blogis kirja arendused ja parendused, mis tema arvates klientidele 2015. aastal enim väärtust juurde lõid, kokku sai neid 13. Leiad need aadressilt: https://www.zone.ee/blogi/2016/02/03/13-vaartuslikku-zone-ee-uuendust-2015-aastast/
Zone.ee langetas 1. jaanuarist 2016 Eesti maatunnusega domeenide registreerimise ja pikendamise hinda.
EE-lõpulise domeeni registreerimine ja pikendamine hakkas 2016. aasta algusest 13.14 € asemel maksma 11.04 € aastas. Domeeni registreerimise hinnas jäi sisalduma kolmekordse tõrkekindlusega DNS teenus ja DNSSEC krüptograafilise kaitse kasutamise võimalus.
Zone.ee on Eesti suurim domeenide registripidaja. Lisaks Eesti tippdomeeni registrile on Zone otse liidestunud ka Läti, Leedu ja Soome riiklike registritega ning pakub võimalust registreerida domeene sadades üldistes tippdomeenides.
Täna algas EURid jõuluvõistlus, mida peetakse juba kolmandat aastat ja kus ka nüüd välja pandud vägevad auhinnad, milledeks on üks väärt puhkusereis kahele Saturnia SPAsse Toskaanas Itaalias ja üks elektriline jalgratas.
Võistlusel osalemiseks tuleb registreerida uus .eu domeen ajavahemikus 26. november 2015 kuni 23. detsember 2015 (11:59:59 PM CET) ja seejärel vastata kahele küsimusele.
Võitjad valitakse välja 24. detsembril. Nendele, kes on vastanud esimesena kahele küsimusele õigesti, jagatakse auhinnad vastavalt sellele, millal nad võistlusesse sisenesid (alustades esimesest auhinnast). Kui ükski vastus ei ole täiesti õige, jagatakse auhinnad nendele, kelle vastused on õigetele kõige lähemal.
Võistlusel osalemiseks tuleb sisestada oma uus registreeritud domeen aadressil http://christmas2015.eurid.eu/. Samal lehel asub ka detailsem info auhindade ja võistluse tingimuste kohta.
Zone.ee ja Cumulo Information System Security GmBH (Cumulo) tõid Eestis ühiselt turule veebilehtede turvamonitori Nimbusec.
Nimbusec monitoorib kodulehe sisu ning annab kasutajale operatiivset infot turvaprobleemide ja rünnakute kohta, aidates intsidente ennetada ja nende põhjustatud kahjusid vähendada. Nimbusec tuvastab levinud pahavara, tagauksed ja konfiguratsioonivead – sealhulgas aegunud sisuhaldustarkvara.
“Viimastel kuudel on Eestis teatavaks saanud sajad kodulehtede ründamise juhud, mis tänu kaasnenud näotustamisele, ehk kodulehe sisu asendamisele, on ületanud uudiskünnise. Kahjuks on tegemist vaid jäämäe veepealse osaga. Valdav osa intsidentidest jääb nädalateks või kuudeks avastamata. Seda aega kasutavad kurjategijad nii internetikasutajate ründamiseks kui ka kodulehe omaniku andmete varastamiseks,” kommenteeris vajadust turvamonitooringu järele Zone.ee juhatuse liige Ardi Jürgens. “Nimbusec viib miinimumini ajavahemiku, mille jooksul kodulehe omanik ja kasutajad on haavatavad oma teadmatuse tõttu,” lisas ta.
Nimbusec turvamonitor on saadaval kõikidele Zone.ee poolt majutatud veebilehtedele. Soodsaima teenuspaketi kuumakse on 1.99 €, millele lisandub käibemaks.
1999. aastast tegutsev Zone.ee on Eesti suurim domeenide registripidaja ja serveriteenuste pakkuja. Koostöö Cumuloga on osa Zone.ee initsiatiivist tuua oma klientideni väärtust loovaid lisateenuseid kodumaistelt ja rahvusvahelistelt partneritelt.
11. novembri ööl vastu 12. novembrit kolis Zone osa oma servereid ühest andmekeskusest teise, mistõttu oli klientidel 30-60 minuti jooksul ligipääs oma Virtuaalserveri(te)le häiritud.
Virtuaalserverite kolimine oli seotud Tallinnas asuvate andmekeskuste rollijaotuse muutumisega ja selle eesmärgiks on üldise veakindluse parandamine.
22. oktoobril toimub Eesti E-kaubanduse Liidu eestvedamisel e-kaubanduse müügi- ja turundusseminar “Kuhu küll kõik kliendid jäid?”, mille peasponsor on Zone, kes on ühtlasi ka Eesti E-kaubanduse Liidu üks suurtoetajatest.
Koolituskeskuses Punane Puu toimuval seminaril esinevad ettekannetega erinevad Eesti e-kaubanduse ja turunduseksperdid, kes jagavad oma kogemusi ja annavad ideid, kuidas oma e-poed paremini nähtavamaks teha.
Täpsem info ja registreerimine üritusele asub E-kaubanduse Liidu kodulehel http://e-kaubanduseliit.ee/turundusseminar/
Alates sellest nädalast asub meie kontor uues kohas. Oleme endiselt Ülemiste Citys, aga nüüdsest aadressil Lõõtsa 5 (5. korrus). Kontor on sarnaselt eelmisele avatud tööpäevadel kella 9st 17ni.
|
OSCAR-2019
|
||
Tahtsin juba eile vahepeal kogunenud ja Sirbi-draama arengut puudutavad lingid seostada ning üles panna, aga eilne päev kujunes selliseks, et istusin hommikul kell 8 stsena kirjutama ja lõpetasin selle õhtul kell 9, ja siis ma olin väsimusest nii süsi, et ei suutnud isegi oma peas mingeid isiklikke mõtteidki seostada, rääkimata mingitest linkidest veel.
Ma ei taha seda eilset korrata, sest mu kehale üldse ei meeldinud 13 tundi järjest ühe koha peal istuda. Ma ei jõudnud ju isegi Tötsuga jalutama eile.
Aga Sirbis hoolitseb nüüd järgmiste lehtede ilmumise eest kriisitoimetus ning võib-olla täna juba kuulutatakse SA Kultuurilehe nõukogu erakorralisel istungil välja ka uus peatoimetaja konkurss.
Kantsler Klaas leiab, et avalikust arvamusest hoolimata ei ole keset segadusi ametist lahkumine tema stiil. (Pagan, ma jälgin tema sõnu ja kehakeelt… ja ma ei usalda seda inimest üldse, ta oleks kogu aeg nagu maski all. Täpselt nagu Ansip. Ma näen maski, aga ma ei näe selle taga inimest. Ja mul tuleb õõvastav tunne, kas seal taga ON üldse inimest? Võib-olla on mõni inimese endas kuhugi nii sügavale ära peitnud, et ei leia ise ka enam üles, kui vaja peaks olema…)
Samuti ma ei jaga üldse tema kahjutunnet selle üle, et Kenderi visioon jõudis kajastuda vaid ühes Sirbi numbris. Mina ütleks hoopis, et jumal tänatud. Sest see, mis ma sellest uuest visioonist seal näha jõudsin, on pehmelt öeldes ajakirjanduslikult ebakompetentne ja küündimatu.
Sirbi töötajad tegid SA Kultuurilehe juhatusele kirja, kus nõuavad tänasel koosolekul ka Kenderi-eelse olukorra taastamist ja vahepealsete personaliotsuste tühistamist. Ja näib, et avalik arvamus soovib ikkagi ka SA Kultuurilehe nõukogus verd lasta. Mis võib-olla olekski õige, sest ega seda suppi ilma nõukogu osaluseta keeta poleks saanud. Ja Päevaleht juhib tähelepanu sellele, et osa küsimusi toimunu kohta on siiamaani veel vastamata.
Langilt tuli eile ettepanek kaasata SA Kultuurilehe laiendatud nõukokku (teleuudiste sõnastuses) 2 loomeliitude esindajat. Õige. Kuid seaduse kohapealt võiks uurida, kas on mingi õiguste vahe nõukogu tava- ja laiendatud koosseisul. Mind isiklikult teeb see sõnastus natuke ettevaatlikuks, aga väga võimalik, et põhjust polegi.
Ja siis jooksis meediast läbi väike arvamusavaldus Sven Grünbergilt, kes näeb juhtunud eelkõige lahedat häppeningi ja kultuuriteema elavdamist ühiskondlikus teadvuses. No ma ei ei tea, tõesti. Minu meelest ei olnud see häppening, vaid otseselt sigadus.
Isiklikult pinnalt ka: mul on viimasel ajal võimalus huvitavaks sissevaateks Eesti meditsiiniteenuste toimimisse. Seoses mu isa vähidiagnoosiga saab nüüd teda sõidutatud “tõmbekeskuse” vahet, ja just nüüd teisipäeval käisime temaga jälle. 21. oktoobril käisime eelmine kord, siis ta sai ametlikult oma uuringuvastused ja diagnoosi ning määrati ravile alates 26. nov. Teisipäeva hommikul siis sõitsime temaga taas Tallinna — ja saime seal teada, et 26-ndal toimub siiski vaid ravi planeerimine, ning haiglasse ravile saab ta alles 4. detsembril. Minu jaoks oli huvitav teadmine, et tänapäeval on iga ravietapi jaoks ise arst: üks paneb diagnoosi, teine planeerib ravi ja kolmas hakkab seda ravi siis läbi viima. Töölõigud selgelt jaotatud ühesõnaga, sada meest ametis, aga keegi lõpuks ei vastuta. Näiteks juhul, kui selles kohmakas süsteemis vähihaige ravi viibib üle kuu aja. Ja siis sobib siia veel see ütelus, et parem käsi ei tea, mis vasak teeb. Jne. Kuigi ma pean ütlema, et mõlemad arstid, kellega ma isa asjus nüüdseks kohtunud olen, olid toredad, kenad inimesed. Aga süsteem on paraku inimesteülene.
Kui ma 90-ndate alguses oma plikaga rohkesti arstide vahet tiirutasin, nii Tartus, Tallinnas kui Haapsalus, siis oli see süsteem küll kuidagi palju lihtsam ja operatiivsem. Või olin ma siis lihtsalt palju vähem kriitiline. Ma ei teagi tegelikult.
Hakkab juba tunne tulema, et minust on saanud tahtejõuetu meediasõltlane. Isegi tööle ei suuda korralikult keskenduda, kogu aeg vehitakse kuskil kuklas selle Sirbiga.
Tagantjärgi täpsustatakse fakte, näiteks Lea Larin teatab, et oli nõustunud olema peatoimetaja kt tõesti vaid ühe nädala. Kõlab küll veidralt, aga kui inimene ütles, siis vast peab uskuma.
Kultuuriministeeriumi kantsler ja samuti Sa Kultuurilehe nõukogu liige Paavo Nõgene jätkab oma ombudsmanikursil, teeb SA Kultuurilehe nõukogule ettepanku erakorraliseks koosolekuks, uue peatoimetaja otsimiseks ja loomeliitude esindajate kaasamiseks nõukogu töösse.
Minu meelest on hea, et selle teema meediakäsitlused on laienenud, uued ülevaated hõlmavad sündmusi juba avaramas panoraamis, näiteks see Õhtulehe lugu: http://www.ohtuleht.ee/554766
Sirbi-saaga ja Langi tagasiastumise temaatikalt suunduvad laiemasse poliitikasse Priit Hõbemägi ja eriti Kärt Anvelt Eesti Päevalehes.
Tänane varahommik aga tõi juba uue jahmatava uudise Kenderi tagasiastumisest peatoimetaja kt kohalt. Nojah? Ainult mind paneb tõesti jätkuvalt imestama see juriidiline maailm, milles see gäng tegutseb. Koondamine päevapealt, etteteatamisajata — see pole meie riigis ju lubatud? Tagasiastumine töölepinguliselt ametikohalt — kuidas see võimalik on? Minu teada peaks see käima läbi lahkumisavalduse ja etteteatamisajaga? Või ongi nüüd nii, et kõik vähegi avalikuma ametikoha täitjad saavad nüüd ametist priiks lihtsalt nii, et saadavad lehtedesse pressiteate, et astun tagasi?
Kummaline aegruum igatahes. Et muidu on nagu seadused sellised, aga näe, mõnel on niisugused ja siis veel naasugused.
Ja jälle helbib seda körti Toomas Väljataga. Kui temagi mitte, ütleme, paari tunni pärast käsi püsti ei tõsta ja teata: astun tagasi. Vaadake ise, kuidas saate. Toimetus oskajatest lagedaks tehtud.
Ma pean töötama lõppude lõpuks. Mul siin on endal juba kergelt katastroofimaiguline olukord kõikide nende stsenadega, mis sel nädalal juba olemas olema pidid.
Aga hea on see, et aias olen püüdnud rahmeldada nüüd ikka iga päev mõne tunni ja ring on peaaegu peal. Kui täna jõuan, pesen veel kasvuhoone puhtaks.
… on niisiis tänane peamine jututeema. Alates Terevisioonis rääkinud Veidemannist, lõpetades hiljem peaaegu kõikide mulle helistanud tuttavatega, kui välja arvata visiidile tulnud Paljasmaa, kes käis hommikul meil jõuluetenduse asju arutamas. Aga tema püsib interneti suhtes üldse sellise pika rihma otsas ja ega ma tema lehelugemise kohta ka eriti midagi ei tea.
Uus Sirp ei olnud minu jaoks pettumus, see kõigest kinnitas mu kartusi. Kindlasti ei ole mu pilt täielik, sest lugesin seda netist – nii palju, kui neil lugusid sinna üles pandud oli. Paberlehe nimel ma ei pingutanud, sest tean niigi, kui vähe teda Haapsallu müügile tuuakse ja et üsna keeruline on seda isegi tavalisel reedel veidi hiljemaks jäädes putkast kätte saada. Seda enam nüüd, kus ilmselt tormasid Sirpi ostma ka need, kes seda kunagi varem elus lugenudki ei olnud.
Ühesõnaga, kui välja arvata vanade tegijate lood, siis muus osas tuli vägisi meelde aeg, kui tegin gümnasistidega koolilehte. Noorus ja koolilehe puhul võluv, kuid Sirbi puhul kummastav ebaküpsus paistis välja igal tasemel.
Ei saanud ma enda jaoks nende kirjutistest teada midagi, mida ma seni ei teadnud, ei olnud minu jaoks ahhaa-elamus ega isegi mitte huvitav Lilli Suburgi manifest või Sass Henno vägivallakirjutis (no tõesti — kas kultuurilehes peab nii elementaarseid asju üle rääkima? Need, kellele seda vaja oleks, on vast mõne muulaadse väljaande lugejad?). Anna abi, tõesti. Muus osas samuti palju enesekesksust, isiklikkust, oma naba vahtimist, Ameerika avastamist, edvistavat tühisõnalisust.
Kui ma enne mõtlesin, et homme püüaks raamatukokku põigata ja lugemissaalis paberlehele ka pilgu peale visata, siis pärast seda neti-lugemist ma arvan, et ei viitsi. Ei tundu olevat seda viitsimist väärt.
Peeter Sauter annab uuest Sirbist üsna pika ülevaate. Selle põhjal, mis mina lugesin, kaldun ma arvama, et kirjeldab seda asja üsna täpselt.
Täna Klassikaraadios rääkisid uue ja üldse Sirbi teemadel pikalt ka Maarja Kangro, Margit Mutso ja Indrek Koff.
Minu meelest on kurb, et enam ei ole sellist paljude erinevate alade loovintelligentsi ühendavat ja neile kõigile midagi süvitsi pakkuvat nädalalehte. Võib-olla tuleb kunagi siiski midagi Sirbi asemele? Millal? Milliste rahade eest? Milliseks kujuneb uue intellektuaalselt nõudliku lehe ülesehitamine? On see üldse tänases turumaailmas võimalik?
Tänaselt uudisplatsilt aga nägin, et kantsler Paavo Nõgesest on nüüd saanud justkui mingi ombudsman, kes üritab seletada ja siluda.
Mari-Liis Jakobson esitab äärmiselt huvitava poliitiliste skandaalide üldise läbilõike. Hariduslikult tõesti üsna oluline täiendav teadmine!
Veel ennelõunal olin ma üpris veendunud, et kui juba Ansip Langi seljataha astus ja samuti eitama kukkus, siis eitavad nad vana harjumuse kohaselt kõik suure kambaga ja täie jäärapäisusega edasi, kuni millalgi järgmisel nädalal on selle tulemuseks see, et hakatakse nõudma mitte enam Langi, vaid terve valitsuse tagasiastumist.
Et kõik meie loomeliidud eile ta ministri tagasiastumist nõudsid, seda teadis oodata. Aga et tagasiastumisnõudega liitusid ka arstid, see oli üllatus. Aga mille üle ma imestan. Ka meie meditsiin on reformistliku valitsuse ajal korralikult kloppida saanud. Ka Maalehe toimetus ühines tagasiastumise nõudmisega, nähes praegu toimuvas paralleeli 1930-ndate aastate vaikiva ajastu algul toimunud ajakirjanduse suukorvistamisega. Umbes samu tendentse märkis ära ka Kaplinski.
Surve Langile oli eile ja täna tõepoolest äärmiselt suur. Ajakirjanduse käes olevate materjalide valgusel oli Sirbi-skandaal oli muutunud valetamisskandaaliks. Vilja Kiisler Äripäevas leiab, et Langi tagasiastumine oleks absoluutne miinimum, mida Reformierakond nüüd veel teha saaks; Toomas Kümmel annab hea ülevaate tagasiastumisteni jõudnud valetamisskandaalidest teiste maade valitsustes. Langi eilne väljaütlemine, et loomeliidud ei ole veel kogu Eesti kultuur, põhjustas täiendavalt paksu verd nii ajakirjanduses kui sotsiaalmeedias. Pealik oma intervjuus Päevalehele kommenteerib ka seda natuke. Berk nimetab Langi oma arvamusloos ebapädevaks juhiks, valelikuks poliitikuks ja argpüksiks. Indrek Kald Äripäevas avaldab kahetsust selle üle, milliseks poliitika Langi muutnud on.
Lõpuks paotas suud ka president, kes oma ettevaatlikkuses tegelikult midagi konkreetset seekord ei öelnud. Minu meelest.
Eilsete väljaütlemiste ja väljatulemiste valguses sai oodata sotside umbusaldusavalduse tulemust, selles vaimus oli ka Päevalehe juhtkiri. IRL väljendas taas oma maailma suurimat paindlikkust ning usaldus jäi.
Aga veidi veidraks läks kõik sellegipoolest. Sest samas pressikonverentsil ei väljendanud Ansip enam väga suurt kindlust Langi jätkamise suhtes, minuni jõudsid ühe tuttava riigikogulase vahendusel lõbus jutt sellest, kuidas valitsuse lagunemise peale seal juba vaata et kihla veetakse, tema prognoos, et Lang astub tagasi järgmise nädala algul või keskel, ja minu prognoos, et kui reformikad jätkavad nii nagu alati, siis ei astu ta tagasi enne, kui terve valitsus juba kõigub. Siis tuli juba Juku-Kalle intervjuu, mis kinnitas, et seekord tagasiastumine tõesti võib tulla — ja tuligi õhtul “Kahekõnes” ära.
Mis Sirbist saab, see on nüüd muidugi teine teema. Selles mõttes ei olnud ju kultuuriministrist lahtisaamine veel mingi lahendus. Enne uut kultuuriministrit ei juhtu midagi, ja uus kultuuriminister on ilmselt taas reformikas, võimalik, et kultuuritaustaga Randpere näiteks, kes käib täpselt sama parteiliini ja toimimismustreid mööda nagu Jänes või Lang — ehtreformlikult eesmärgiks riigi finantseeritavate struktuuride tsentraliseerimine. Selleks need muusikakollektiivide ja muuseumide ühendamisedki olid, sama toimus päästes, politseis, kiirabi- ja meditsiiniteenustes. Eesmärgiks on võimalikult palju asju ühte katlasse kokku viia, et nende ülalpidamise kulusid minimeerida. Kui praegust Sirbi-afääri selles kontekstis vaatan, ja võtan arvesse ka Toomas Väljataga antud info selle kohta, et ees seisvat ka meie teiste kultuuriväljaannete sisu “ülevaatamine” ja kohendamine – siis kas ei või selle kõige laiemaks eesmärgiks olla nende päris mitme kultuuriväljaande asemel tekitada 1 – 2 riigi finantseeritavat kultuuriajakirja + uus Sirp, mille formaat ja sisu muutuks mõnevõrra ajakirjataolisemaks ja mis mingis ulatuses saaks üle võtta kaotatavate kultuuriajakirjade pärusmaale kuuluvat infot. Aga see mõttekäik on muidugi puhas spekulatsioon praegu. Lihtsalt arvestades Refi seniseid suundumusi kõige optimeerimise ja tsentraliseerimise suunas tundub see arenguvisioon mulle tõenäoline.
Aga see oleks kurb. Vähe sellest, see oleks kogu meie haritlaskonnale ja loovintelligentsile suur kaotus. Mihhail Lotman, kes Jüri Üdi klubis ootamatult pehmelt esines, andis ERR-le Sirbi osas tegelikult üsna õige intervjuu. Meelis Oidsalu on vana Sirbi suhtes isegi kriitilisem. Barbi Pilvre meenutab enda koostatud Sirbi uuendamise visiooni aastate eest, kui tema peatoimetajaks kandideeris.
Za/Umi manifest nende kirjeldusteni ei küüni. Küll on Mari Kartau leidnud teravmeelselt, et Za/Umi Sirbi-visioon oleks nagu üks ühele inspireeritud Langi ajal koostatud kultuuripoliitika arengusuundade dokumendist. Aga… kui oli vaja koostada visioonidokument, mis ilmtingimata pidi läbi minema… siis võib-olla ongi?
Za/Um avaldas eile õhtul kah oma pöördumise, mis kubiseb nooruslikest naiivsustest ja ambitsioonikusest. Fb ja kirjanike liidu listis oli nende pärlite kohapealt päris palju ilkumist. Mina ei ilgu… või vähemalt püüan. Aga ma ei saa mainimata jätta, et küllap on just selline foto noortest revolutsionääridest selle loo juures päris muhe toimetajapoolne nali.
Jah, ja noore zaumniku J.F. Lotmani eilsele (või üleeilsele?) arvamusloole oponeerib sama noor ja tubli kirjamees Mihkel Kaevats oma nägemusega Sirbist, etableerunud kultuuriringkondadest jne.
Jahumist muidugi jätkub. Ministeerium juba möönab, et asi näib inetu. Nad väljenduvad eufemistlikult ruudus. Samuti kasutavad probleemi pisemana näitamiseks tuntud demagoogiavõtteid: probleemi näitamist isiksusekeskse konfliktina (Lang ja õhtul “Vabariigi kodanikes” ka Klaas) või kahe ealiselt eristuva kultuuripõlvkonna konfliktina (Lang ja õhtul teles Klaas). Millisest kahe põlvkonna diskursusest me räägime, kui ühelt poolt on meediasse loetud päevade jooksul paiskunud mitukümmend nördinud arvamuslugu ja teiselt (selle nii-öelda noorte) poolelt õigupoolest üksainuke (kui lihtsalt sellele takkakiitvat ja mitte eriti argumenteerivat vanema põlvkonna esindajat Hardo Pajulat mitte arvestada), ja see ka raiub sedasama joont, so et probleem seisneb milleski muus, mitte selles, milles ta seisneb. Tiit Hennoste vastab sellele arvamusele kiiresti ja ma olen temaga absoluutselt nõus.
Samas tänase päeva põhisisuks on siiski juba mingid faktid, mingigi info. Ruussaare “Keskpäevatunni” väga loogilisi järeldusi püüab Lang küll üpris energiliselt ümber lükata, aga päeva edenedes ilmuvad olulised tunnistajad tõendama fakti, et Sirbi koosseisu- ja peatoimetajavahetus oli siiski planeeritud ja ette valmistatud just nimelt ministeeriumi osalusel (ja tõenäoliselt ka initsiatiivil, kuid see on hetkel siiski veel järeldus, mitte fakt. Kuigi väga loogiline ja tõenäoline seletus.) Pärast seda infot on Lang juba nõus tunnistama, et kohtus tõesti nii Kenderi kui Väljatagaga, enne kui löömaks läks.
Ja Valle-Sten Maiste käes olevat reaalne kirjavahetus, mis tõendavat Väljataga survestamist kultuuriministeeriumi poolt.
Sotsid esitasid Langile arupärimise, küsides tõesti kaks head küsimust. Tõepoolest, kuidas saab nõnda olla, et protsessi dirigeeriv kultuuriministeerium aitab takka ja soodustab juhatusel ja nõukogul SA Kultuurilehe põhikirja rikkuda? Kas need päevapealt koondamised on tõesti seaduslikud? Kas kuuajast etteteatamiskohustust ei olegi enam?
Teatriliit teeb pöördumise ja otsib justkui taga eilset päeva, nõudes kultuuriministeeriumist ja SA Kultuurilehelt kiiret uue peatoimetaja konkursi väljakuulutamist. See nõudmine jääb juba veidi hambutuks minu meelest. Tänase seisuga räägitakse juba veidi teistes kategooriates. Õhtuse seisuga ilmus ka minu postkasti listikirju, kus nõutakse juba Langi tagasiastumist, ja sellest oli veidi juttu ka tänases “Vabariigi kodanikes“. Võib juhtuda, et homselt loomeliitude, kultuuriministeeriumi ja SA Kultuurilehe juhatuse ühisnõupidamisel see nõudmine äkki esitataksegi, kui häbematu hämamine jätkub. (Isver, tõesti, nagu uus loomeliitude pleenum oleks homme tulemas…) Kannatus on kultuuriringkondades üsna otsas, nagu täna teleski võis Peeter Lauritsa pealt näha.
Aga Sirbist endast – noh, Kender ise on vähemasti optimistlik, tundub. Kuigi täna teatas ka Sirbi senine muusikatoimetaja, et temagi lahkub. Keeletoimetaja olevat nädala lõpus avaldunud südamerikete tõttu haiglas, kunstitoimetaja samuti haiguslehele jäänud ja nähtavasti sügavalt vapustatud (absoluutselt mõistetav minu meelest).
Ja ma tõesti küsin, ning sugugi mitte vaid retooriliselt: kuidas on võimalik ilma spetsialistideta, valdkonnatoimetajateta, teha professionaalset kultuurilehte? Kuidas see võimalik on?
Hämar mõistus maalib seinale koletisi, eks ole, aga Sirbi tuleviku kõige tähtsam küsimus ongi ju see, kas ta on võimeline edasi jääma tippkultuuri kajastavaks ja süvitsi käsitlevaks väljaandeks, sihtgrupiks kultuurist sügavuti huvitujad ja sellega süvitsi tegelejad, või on meie eest varjatud eesmärgiks just nimelt kaugeneda sellest sihtgrupist ja saavutada mingil põhjusel laiem, populaarsem kõlapind? Mis tähendabki suhteliselt pealispinnalist ja kergekaalulist laiatarbelehte á la Areen, Arter või AK. Aga et need viimased 3 meil juba on, siis mis oleks Sirbi ärandamise mõte?
Ainus loogiline vastus sellele küsimusele olekski ju see, mida viimastel päevadel nimetatakse paranoiaks ja vandenõuteooriateks.
Ja mis edasi? Mulle tundub, et selle info valguses, mida Toomas Väljataga täna andis, ei ole ükski paranoia enam liiga uskumatu.
Ja see asi on tõesti kohutavalt käest ära läinud. Kuigi tõele au andes – eks sinnapoole ole ka väga pikalt juba teel oldud.
Tegelikult. Mind pani veidi imestama, et tänases “Vabariigi kodanikes” keegi ei küsinud Klaasilt põhjendust, milliste põhjendustega ei osutunud Sirbi peatoimetaja konkursil kvalifitseerituks mitte ükski kolmest tõsiseltvõetavast kandidaadist: Ülo Matteusest, Ivo Rullist ja Andres Ammasest. Kui see küsimus konkreetselt ning selgesõnaliselt ära vastataks, siis oleks kogu selle püha ürituse motiivid minu meelest palju selgemad.
Aga veel. Suvel siin jälgisin mõningase huviga Tartu kunstnike liidu ja kultuuriministeeriumi vahelist vägikaikavedu. Kui asi lõppes sellega, et kultuuriministeerium Tartu kunstnike liidu kogu selle asjaga ikkagi puu taha saatis, andis Tartu asja kohtusse ja esimese astme kohtu otsus on nüüd käes. Eks tõenäoliselt kaevatakse see edasi, aga minu meelest ilus märk on siin ikkagi see, et kohtud näikse siiski veel valitsusest sõltumatult tegutsevat. Kuigi prokuröride suunalt kostis siin eelmises “Pealtnägijas” ka juba selliseid… ärevakstegevaid signaale.
Kogu selle praeguse paanikakeskuse töö taustal paneme siin Otiga muuseas oma uue lasteraamatu küljendust kokku. Arvutiga, mis kipub nii mõne tunni tagant jälle kokku jooksma. Ma usun, et me teeme seda paraku vist terve tänase öö ja tõenäoliselt homme hommikul ma mingid tunnid, sest pärastlõunaks peavad trükifailid trükikojas olema.
Ikka kestab veel see Sirbi-möll. Ja kohutavalt palju arvamusi ning analüüse ilmub selle kohta, ning kohutavalt vähe tegelikku konkreetset infot.
Ajakirjanike Liit on need kõige olulisemad küsimused ilusti ära formuleerinud. Tiit Hennoste küsib ka otse, mis Toomas Väljatagaga ometi juhtus, et ta sellised asjad võimalikuks on teinud. Toomas Väljataga midagi justkui vastab, aga samas ka mitte. Pealegi Valle-Sten Maiste teatab avalikult, et nii Lang kui Väljataga mõlemad valetavad avalikkusele. Kender on endiselt üsna arrogantne, aga siiski tunduvalt tuure maha võtnud. Vastuseid ei anna ta sellegipoolest, kuigi küsitud on. Veider, et tema eest räägivad pigem teised. Huvitav on, et ka Liisa Pakosta (riigikogu kultuurikomisjoni liige) keskendub ehk rohkem Kenderi isikule kui situatsioonile endale laiemalt. Kuigi tema arvamusavaldus on mulle täitsa sümpaatne.
Jan Kaus teatas avalikult oma valmisolekust muutunud asjaolude valguses ise Sirbi peatoimetajaks kandideerida.
Wimberg kutsub üles uut Sirpi boikottima. Wimberg on tore ja tark sädemega mees, aga see tema sisemine dissident võib-olla muutub vahepeal ka liiga radikaalseks? Ei tea. Ma kardan selle ürituse puhul just seda tulemust, et kui haritlaskonna boikoti tulemusena müüginumbrid kukuvad, siis see võib saada täiendavaks ettekäändeks lobedasõnalist laiatarbekultuurilehte tegema hakata. No nagu et: kui te ise ei tahagi, siis milleks riik peaks peale maksma millelegi, mida te ei taha. Parem tehke laiatarbelehte, millest tormab kultuuriuudiseid ammutama laiem avalikkus.
Rein Raud kirjutas sellest “laiatarbe-kultuurilehe” mõttekusest või mõttetusest ka äärmiselt hea arvamusloo, millega ma lihtsalt kahel käel nõustun. Nii just selle Sirbiga ongi. Arteri, Areeni või AK-ga käsikäes kõndiv laiatarbe-Sirp ei ole enam see Sirp, mida vaja on ja mis on Eestis praegu ainuke.
Kirjanike Liidu juhatusest võtab avalikult sõna veel juhatuse liige Peeter Helme, kes näitab, kui häälestatud on Kultuurilehe nõukogu reformierakonna soovide täitmisele.
Mart Meri sotsdemmidest tõmbab otseseid paralleele EKP propagandaosakonnaga ja teeb seda üsna vaimukalt.
Ja oi-oi, Vilja Kiisler Äripäevas on ikka tõesti kuri. Paari loetud päeva jooksul teine arvamuslugu, ja väga hea. Isegi kõhedaksvõttev analüüs. Kardetavasti on suur osa sellest tõsi.
Sirp lõikab, aga alasile haamer lööb. Sest see teerull, millest ma juba palju olen kirjutanud, ikka muudkui sõidab.
Sirbi peatoimetaja konkursile laekus avaldusi 4, millest 1 võeti tagasi (Tarand) ja 3 ei pälvinud heakskiitu. Hämmastav on minu meelest, et kõik need 3 kandidaati olnuks Sirbile vägagi mõeldavad peatoimetajad. Ajakirjanduslik kogemus, kultuuriga üsna sügavalt kursisolek, hea haridus jne. Sisuliselt nad kvalifitseerusid igatpidi, ja vormiliselt samuti kvalifitseerusid kõigile konkursil esitatud nõuetele.
Nii et see lugu peaks algama minu meelest põhjendustest, MIKS need igati kvalifitseritud kandidaadid tagasi lükati ja hakati pasundama, et konkurss on läbi kukkunud. Sest tegelikult ju ei olnud. Kes need kandidaadid olid ja mis võis olla konkursi läbikukutamise põhjusteks, kirjutab Andres Herkel.
Siis ei lähe konkursi “läbikukkumisest” kümmet päevagi, kui ühel ja samal päeval läkitatakse meediasse uudis Kenderi peatoimetaja kohusetäitjaks määramisest ja koondatakse Sirbist mitu staažikat töötajat. Neid uudiseid iseenesest ma siia linkima ei hakka, sest muud infot neis suurt ei sisaldugi. Need ei vasta küsimusele “miks”. Ainus sisuline vastus, mis ilmub, on Kenderi kirjandusrühmituse Za/um manifest või nagu Kender õhtul teles ütles, visioonidokument.
4) Samal ajal helistanud Väljatagale ka mõned teised, kes pakkunud ennast, ja Väljataga helistanud ise mõnele teisele, et pakkuda kt kohta;
5) Selgunud, et Kender on neist mõnedest parim kandidaat ja nii sai temast Sirbi peatoimetaja kohusetäitja;
6) Oma esimesel tööpäeval esitas Kender juhatuse esimehe nimel koondamisteated neljale oma valdkonnas väga pädevale töötajale Sirbis, see on õieti täitsa jahmatav, et väljaanne vabatahtlikult kaotab 4 valdkonna toimetajad koos nende allikate ja võrgustikuga, mis ajakirjanduse tegemiseks on hädavajalikud;
7) Samal ajal teatatakse, et ta toob Sirpi kaasa oma meeskonna 3 uue töötaja näol. Selle õigustuseks tuuakse välja kavandatavad struktuurimuutused.
Kas ei ole tööandjal seaduslikku kohustust enne koondamist pakkuda töötajale teisel ametikohal töötamise võimalust? Kui olemasolevad valdkonnatoimetajate ametikohad kaovad, tekivad nende asemele kahtlemata teise nimetusega ametikohad. Ja üleüldse see kiiruga läbi viidud koondamise mehhanism tekitab palju küsimusi, kas või näiteks see detail, et ka koondamisest tuleb siiski kuu aega ette teatada jne.
Mulle tundub paratamatult, et selle jama tagant paistavad taas kultuuriministeeriumi kõrvad. Seda enam, et täna sain teatud eraviisilist infot, et selline toimimine olnud Väljataga jaoks sundseis. Juhatus allub omanikule. Sirbi omanik on riik. Riiki teostab selles valdkonnas kultuuriministeerium.
Suur osa kirjanikke on tagajalgadel. Nii kiiresti reageerimas ma pole oma kolleege kunagi varem näinud. Pealikku pole ma ka kunagi varem kuulnud nii järsult ütlemas. Jan Kaus on šokis, kuidas inimestega ümber käiakse. Rein Raud vaatab olukorda väga tasakaalukalt ja huvitav on jälgida, mil määral tema prognoos täide läheb ja kuidas (need noored Za/umi kirjandusrühmitusest). Berk on sellel aadressil palju karmim.
Sisuliselt on see minu meelest jabur. Ma arvan, et head ajakirjandust ei saa teha ühtede ja samade tõekspidamiste ja eelistustega rühmitus, üks ja sama seltskond. Jaa, see võib olla hea tiim, aga ajakirjanduslikus plaanis sünnib liigsest ühel meelel olemisest kallutatus, mitte tasakaal; subjektiivsus, mitte objektiivsus. Paratamatult ja isegi mitte meelega. Grupiprotsessid paraku toimivad loodusseadusena.
Sündmustikust veidi laiema ülevaate tegi täna Õhtuleht, seal on võetud ütlusi ka Tarandilt ja peatoimetaja konkursil osalenud Ivo Rullilt ning mõistagi Kenderilt endalt.
Kõigepealt olen ma juba öelnud, et minu meelest väga sarnaste veendumuste ja tõekspidamistega meeskond ei pruugi suuta teha head ajakirjandust. Eriti kui lehest on lahkunud oma valdkondade suured asjatundjad kogu oma pagasi ja allikatega (ja tänase uudise järgi otsustas pikaaegne esseistikatoimetaja lahkuda omal soovil. Omal soovil lahkujaid võib ju tulla veelgi). Selles näen kõige suuremat ohtu.
Teine küsimus on, et Kenderil pole ajakirjanduslikku kogemust. Me ei tea ka, millised on tema oskused kollektiivi juhtida. Ma ei tunne teda isiklikult, minu arvamus on kujunenud tema avalike väljaütlemiste ja esinemiste pinnalt, ja ma ütlen ausalt, et see pealiskaudne arvamus ei ole positiivne. Ma ei suuda millegipärast uskuda inimesse, kelle käitumis- (eilse telesaate põhjal) ja väljendumisstiil on primitiivne ja kasvatamatu, keelekasutus lohakas ja halb, ja kes ei suuda vastata küsimustele sisuliselt, vaid väljakutsuva iroonia vormis.
Aga see, milline mulje minul on Sirbi peatoimetaja kt-st jäänud, pole tegelikult üldse oluline. Tegelikult kogu sellel ümbritseval vahul ei olegi erilist tähtsust, kuni üleval on küsimused “miks” ja “miks nii”. Kuni me ükskord saame teada või mõistame, mida sellega saavutada taheti.
Kirjutasin täna jõulujutu nagu igal aastal umbes samal ajal. See läheb koguduse jõululehte ja millalgi pärast esimest adventi vast panen selle siia ka üles, hea lastele ette lugeda või midagi niisugust.
Ma ikka unistan, et kunagi teen päris oma jõulujuttude kogumiku. Umbes sellise, nagu meil 2011. aastal plaanis oli, aga mis jäi rahaliste võimaluste või võimatuste taha pidama. Noh, ma pole seda mõtet veel sugugi maha matnud. Ootan veel mõne aasta ja saan hoopis paksema raamatu. Ja ilmtingimata Ott illustreerib!
Aga eile lõpetasin ühe “Saladuste” loo, millega läks normaalsest palju kauem ja millega ma olin sõna otseses mõttes pahuksis. No ei istunud mulle see teema, ja algmaterjal oli igerik, aga taheti, noh… ja nii ma surin selle otsas mitu päeva, enne kui valmis sain. Ei hoogu ega hoopi, aga pärast, kui üle lugesin, siis pidin tunnistama, et sai ikka vist päris okei lugu lõpuks.
Ega see järgmine ka suurt parem ole, mis ees ootab. Homme võtan ta ette ja vaatan talle teravalt silma. Näis. Midagi ikka saab.
Aga seekordne lugu rääkis lapsele ideaalse tuleviku kujundamisest. Noh, eliitkooli sissesaamine ja kogu selle ümber toimuv möll, kui lapsevanem juhtub ebatavaliselt motiveeritud olema.Ja mis juhtub, kui lapse tegelik hiljem avalduv akadeemiline võimekus või lihtsalt närvisüsteem pole päris see. Jah, ma tean, et lastelood lähevad mulle üldiselt ikka VÄGA korda, ja see asi iseenesest läks ka, aga lihtsalt kuidagi… hakkas vastu.
Mu isiklik seisukoht on, et eliitkoolidel ON omad eelised (enam-vähem ühtlase võimekusega klassid, sarnase taustaga motiveeritud kodud taga jne), aga kõik see hull pungestamine neisse pääsemise nimel ja katsed seitsmeaastastele ja kogu see haip nende koolide ümber mõjub peaaegu nagu massihüsteeria ja see tekitab minus vastumeelsust. Suhtumine, nagu ainus õige haridus Eestis tulekski vaid eliitkoolidest ja et need lapsed, kes kusagil G5-st väljaspool õpivad, on nagu millegi poolest halvemad või vähemalt halvemas seisus.
Ma mõistan, et tahetakse laps panna parimasse võimalikku kooli, aga ma ei mõista sellega kaasnevat lastele ja kodudele laienevat hinnangulisust ja eelarvamusi.
See ambitsioonikus, pürgimus ja konkurents ei ole minusuguse vaikse tiksuja jaoks (või minusuguse isiksusetüübiga lapse jaoks). Kindlasti on aga lapsi, kellele see kõik väga sobib, ja paraku on ka neid, kellele see ei sobi… nagu elus ikka.
Noh, neid riigieksamite hindeid on muidugi tore vaadata… aga nagu minu plika eelmine aasta ütles (kui prantsuse filli astus ja kohtas mitutki lütseumist tulnut seal): “Mina tulen Noarootsist oma kolm aastat õpitud hädise prantsuse keelega, ja nemad on seda 12 aastat iga päev tuupinud, ja ülikoolis sisuliselt mitte mingit vahet ei ole! Ma küsin, milleks siis üldse need varasemad 9 aastat tõmmeldi?”
Noh, minu plika puhul peab muidugi arvestama tema erilist võõrkeeltelembust ja seda, et nood võõrad keeled hakkavad talle peaaegu et ise külge. Nii et see tema arvamus ei ole ilmselt objektiivne, kuigi subjektiivsel tasemel ilmselt paikapidav, kui ta seal ülikoolis mul peaaegu ainult A-sid saabki. Ja tänu sellele stippi, mille üle mul on praktilistel põhjustel iseäranis hea meel.
Täna mõtlesin, et ma pean vist hakkama paar tundi varem ärkama. Ja /või siis tuleb kirjatöö jätte õhtupoolsele ajale, kui väljas pimedaks läheb. Muidu see aed mul jääbki lume alla sellisena, nagu ta on. Ega muud ju polekski midagi, aga esiteks endal paha vaadata, ja teiseks, kuidas ma saadan oma aia asemel mingi räga talveunne. Hooaja lõpetuseks peaks ikka kõik taimekesed veel üle siblima ja näpuga ära katsuma.
Ah jaa, see laupäevane mälumäng. Eks oma rolli mängis see, et olime ainult kolmekesi, Andrus ei saanudki tulla lõpuks. Ja muidu me oleme ju ka sellised luftivennad, meelelahutajad ja mütsiga lööjad, nii et võib-olla on isegi lohutav teada, et pärast esimest mängu on Kepimurdja sellest hoolimata Väinamere regiooni tabeli esimeses pooles.
Keda selle mängu küsimused ja vastused huvitavad, saab neid vaadata siit, kui klikkida “Küsimused ja vastused”.
Ei tea, kas homme ongi aega kirjutada, kirjutaks igaks juhuks täna ära, sest homme läheme Kepimurdjaga taas kord maakilvale (mäng Lihulas) ja pärast teeme võistkonnaga väikese istumise meie pool. Nii tore, polegi ammu saanud nendega arutada ja jaurata!
Ott aga istub kodus ja joonistab. Roosi-raamat läheb 20-ndal trükikotta ja viimaste piltide ning küljendusega on juba kiirus taga. Nii et sekeldamist on.
Täna kirjutasin lullamilla ja tegin kolmanda toimetamisringi (koos tõlkija arvamuste arvessevõtmisega) sellele noortekale, millest juba millalgi enne natuke juttu tegin. Sain ära saata. Täna oli tähtaeg. Tähtajalised sooritused tulevad mul siiski päris hästi välja.
Lihtsalt ajaliselt jooksin aga iseenda arvatust üle ja aeda kõbima nii ei jõudnudki: kui laua taga lõpetasin, oli õues juba vana pime.
Siis pidime minema meile mõlemale talvesaapaid ostma, sest Otile tuli siin vahele üks ootamatu ots, mida Ott ei tahtnud kuidagi võtta (sest aeg läheb ju kõik praegu “Roosile”!), aga ikkagi nõustus lõpuks, kui lubati maksta mitmekordselt ja ettemaksuna. Lühike töö, kolm pildikest, must-valged. Selle ootamatu ja eelarvevälise tulu otsustasime paigutada talvesaabastesse. Minu vanade käimade, mida olen pruukinud 2 (või 3?) talve, mõlemad tallad on päka alt konkreetselt pooleks lõhenenud, ja Oti hellyhansenid, mis on teda teeninud tervelt 5 hooaega, hakkasid eelmisel talvel lõpuks siiski sulailmaga vett sisse laskma. Nii et 2 paari uusi talvesaapaid on veel selle aastanumbri sees siin majas vältimatu ost.
Täna jäi see ost küll ära, sest lubatud ettemaksu selle koguulatuses ette siiski ei laekunud, kuigi pildid Ott saatis (tõsi – esialgu sellisel kujul, mis ei võimalda nende trükis kasutamist. Tal on pärast paari tüngasaamist omad nipid arenenud, kuidas valmis, kuid tehniliselt mittekasutatavasse kujju pandud pilt tellijale ette saata ning anda see kasutataval kujul üle alles pärast raha laekumist). Ei tea nüüd jah, kas seal käib mingi hull muukimine praegu, või mõtlevad nad talle raha ikka ära maksta, et me lõpuks oma saapad kätte saaksime.
Mis meil siis veel siin. Muud toredat nagu polegi praegu. Ülejäänu on puha mured. Hermanniga on pahasti ja järjest pahemaks läheb tal see tagumine ots. Saab teda iga päev ikka mitu korda taguotsast üles tõstetud ja käpad sirgu seatud, kuni ta need jälle alla võtab. Aga selle jamaga käib kaasas ju veel ka sellesama tagumise otsa süvenev tundetus, mis tähendab, et ta enam väga ei valitse, mis sealt kuhu maha tuleb. Eks ole. Nii et ajalehed, lapp ja põrandapesupang — need me sõbrad kolmekesi. Aga mis ma sest ikka räägin, see on nii kurb jutt, et…
Jah, ei taha neile õieti ligi minnagi. Nukker vaadata, nukker neid kasida, ja seda pealsepahna pole kuhugi panna, kompostkastis on selleks hilissügiseseks laadungiks ruumi selgelt liiga vähe. Nii et topin suurtesse prügikottidesse ja veame ema juurde kompostihunnikusse ehk (kui ta lubab. Eelmisel sügisel lubas.).
Täna oli muidu õues aiatööde jaoks päris meeldiv ilm, vähemalt ei niristanud midagi krae vahele ja tuul ka ei tahtnud ära lohistada. Ja nii ma mõtlesingi, et kui ma veel kaua oma sügispuhastusega jokutan, on jälle detsember käes, lumi maas ja kogu see räga hangede all… kevadise sula ajal eetrit risustamas. Hakkasin pihta! Jessas, mul on suurest laiskusest isegi kasvuhoonest veel varred ära koristamata. Ja mõned õunad puu all lillepeenras. Ja kõik muu ühesõnaga, mis hilissügisesse aeda tekib. Eks nüüd tasapisi saab jälle korda kõik, ja aed tuttu.
Lõpuks ilmus ära ka see arvustus, mille ma Postimehele kirjutasin – aga ilmus Ekspressis! Naljamehed. Need meediakontsernid on üks segane värk ja puntratants. Aga mis mul Ekspressi vastu ikka. Nad vist polegi mind varem trükkinud, vähemalt ma ei mäleta.
Meediast tuli läinud nädala lõpus veel üks lahe uudis: minu tööd on sel hooajal mõlemad taas suhteliselt järjekindlalt teletopi esikümnes, seekord siis konkreetselt neljandal ja kaheksandal. Kohe näha, et perenaine on jälle kodus pliidi juures, mitte ei kolista mööda Siberit ringi. Eile sain kirja: meil läheb “Saladustega” sel hooajal isegi niivõrd hästi, et telliti 4 saadet juurde, sh nii-öelda jõulu eri 23. detsembril. See tähendab täiesti pöörast 16-saatelist hooaega, nii et ma püsin praegugi veel sellest natuke nagu vapustatud olekus.
Muide, tahan rõhutada, selle nädala esmaspäevastes “Saladustes” olnud hirmus lugu vägivaldsest kasuisast, kes peale pideva psühho- ja peksuterrori ka lapse kassipoja ära põletas, oli algupäraselt tõepoolest päris kiri. Kiri 18-aastaselt tütarlapselt, kes kirjeldas sündmusi, mis viisid ta korduvate kodunt ärajooksmisteni ja liiga varase iseseisva elu alustamiseni. Muide, saates me tegime lõpu ilusamaks. Tegelikult toodi tüdruk Võrust tädi juurest ikkagi koju tagasi ja ta sattus järgnevate põgenemisretkede käigus üsna halbadesse seltskondadesse… nii et paraku tegelikult sellel ilusat lõppu ei olnud. Kirjutanud neiu tunnistas alkoholi liigtarvitamist ja suhtelist pahuksisolemist kogu oma elu ja maailmaga. Nii et tegelikult sellel lool hetkel veel ei olegi mingisugust lõppu.
Sest kõiges nendega juhtuvas on süüdi täiskasvanud oma rumaluse, hoolimatuse, julmuse või nõrkusega. Aga vastutavad lapsed, ja kannavad seda vastutust oma turjal kogu ülejäänud elu.
|
OSCAR-2019
|
||
Veetsin kolm võimsat päeva Teatriliidu puhkemajas põhjarannikul, kus Kirjanike Liidu ja Teatriliidu koostöös toimus lavastajate ja dramaturgide suvekool, täis loenguid, töötubasid, analüüse, arutelusid, kontaktide loomist/vahetamist ja lõbusat ajaveetmist.
Ma olen ülirahul, et lasin Malinil end sinna kaasa meelitada (sest ma ju alguses üldse ei olnud vaimustuses sellest plaanist ega tahtnud lasta end oma introvertsest maailmast välja tirida). Kõige, mida ma võisin sealt saada, ma ka sain. Ning uut tuhinat, uut inspiratsiooni ning uut õhinat ennast hoopis rohkem proovile panna selles valdkonnas, kus mul senimaani kogemusi napib – lavadramaturgias.
Jõudsin koju eile õhtul kella üheksa ajal puruväsinuna, sõitsime enamiku teed pika äiksesefrondi all, mis tähendas teele lennanud oksi ja asfaldile murdunud puud, mis võttis meie tempo mõistagi oluliselt aeglasemaks, kui see muidu oleks olnud, ja vihm-vihm-vihm.
Ka meil kodus oli olnud ilmselgelt kõva sadu, sest sissesõidutee lainetas lombina. Mida ta muidu vihmaga eriti kunagi meie aja jooksul teinud ei ole.
Pea on ideid täis. Igast suunast, kuhu vaatan, vahib näidend vastu. Mul läheks nende kirjapanekuks ilmselt tervet kirjutajate brigaadi vaja, aga katsuks esialgu tagasihoidlikult ühegagi maha saada. Sellega näiteks, mille ma täna hommikul terrassil hommikuse kohvi ja sigarettide kõrval kahe tunniga algusest lõpuni valmis kavandasin. Kuigi tegelikult peaksin ma hoopis Mauruse lugemikuga edasi tegelema.
Teatriliidu puhkemaja ümber on imeline põhjaranniku männimets ja õues väga noor haljastus. Sellised kujud on seal ka. Mulle tundub, et lavastajad ja näitlejad ise on vist kätt proovinud.
Ah jaa, kodu poole sõitma hakates põikasime kahe äikesehoo vahepeal Haljalasse sisse, et vaadata nende ilusat vana kirikukompleksi. Kirik pärineb 14. sajandist ja on kaheksatahulise torniga. Kahjuks näib väga kehvas olukorras ja õnnetu.
Täna niisiis tegelen veel enese kokkukorjamise ja näidendiplaanidega, aiale viskasin hommikul vaid lühikese pilgu peale. Homme tuleb seal asi tõsisemalt käsile võtta, sest ära korjamist ootavad sellised põldoad.
Sort ‘Windsor White’ või ‘Windsor Belyi’ või veel kuidagi kolmandat moodi, olenevalt seemnete tootjamaast. Ma ütlen, need on hiigelsuured.
Kahjuks jäi see kurioosum pildistamata, sest part elas ja oli nähtavate vigastusteta, mistõttu oli pildistamise asemel esmatähtis see õnnetu lind meie kassi käest kätte saada ja tiigi peale tagasi toimetada.
Olen kuidagi jälle oma igapäevase töö käigus suutnud k…a sipelgapessa. Tegijal juhtub vahel tõesti. See on okei. Aga okei ei ole see, et paberlehest on välja võetud lihtsalt üksikud laused, ülejäänud sisu pealiskaudselt refereeritud, ja viidatud lingiga Lääne Elu veebiküljele – kus aga elektroonilisel kujul seda kolumni ei ole. Muide, see ka ei ole okei, et 10. kuupäeval kirjutatud lugu pannakse lehte alles 20. kuupäeval … ja et seda ei panda veebi üles, kui miskis üleriigilises ajakirjanduses selle kohapealt poleemika lahti läheb.
Ma räägin sellest asjakesest siin. Aga selles loos sisaldvat linki pole mõtet torkida, sellest ei saa te midagi. Ma parem kopeerin selle kolumni siia kogu täiega, nii nagu ta mul kirjutatud oli. Ning pärast selle lõppu tahan ma veel midagi selle täienduseks ütelda, vahepealse 10 päeva jooksul toimunud sündmuste valguses.
Meie president näikse ühiskonnas mängivat nüüd üpris ootamatut rolli ja äratab sedamoodi kahtlemata huvi … ning palju vastakaid arvamusi. Peale selle võivad tema otsused ja toimimislaad juhatada meie ühiskonna sootuks presidentuuri rolli ümbermõtestamisele.
Vast esimene hämmeldus saabus seoses proua Kaljulaidi loobumisega kiriklikust ametisseõnnistamisest. Kiriklikud ringkonnad olid eufemistlikult öeldes jahmunud. Ateistlikku maailmavaadet kandvat inimesed aga tervitasid seda otsust peaaegu vaimustusega. Minule tundus kummaline, et president, kes vaid mõni nädal varem oli sõnastanud oma eesmärgi rahva ühendamise kohta, otsustas hoopistükkis midagi sellist, mis ei ühendanud ega lähendanud kedagi ega midagi, vaid hoopis vastupidi: solvas sügavalt ühtesid ja vaimustas teisi, lisades sellega tublid pintsitõmbed meie niigi juurdunud ärapanemise peisaažile.
Ning nüüd see Pätsi-teema. Ma aktsepteeriksin täiesti mõne eraisiku arvamust, kelle meelest meie riigi esimene president ausammast ei vääriks. Mis siis, et ma poleks sellega nõus. Õigus asjast midagi arvata on kahtlemata igal inimesel – senikaua, kuni ta esindabki vaid iseenda sõltumatut arvamust. President aga ei ole sõltumatu: tema arvamusavaldused kehtivad üldistuste ja sümbolitena.
Konkreetsel juhul tekkiv üldistus on see, et kui me nüüdne president keeldub avamast meie omariikluse ühe looja, Päästekomitee kolmiku liikme ja meie ajaloo kõige esimese presidendi monumenti, siis peab ta järelikult meie omariikluse saavutamist ja olemasolu tühiseks ning iseenesestmõistetavaks. Rääkimata sellest, et tema arvamusavaldus näitab elementaarse lugupidamise puudumist, respekti defitsiiti, ajaloo mittemõistmist ja teatavat desorienteeritust presidendi rollimudelis üleüldse.
Me ei tohi hinnata ajaloolisi presidente tänapäevaste mõõdupuude järgi. Kuid meediasse jõudnud ütluste kohaselt just seda Kaljulaid teeb. Täna, 21. sajandil, kui terve valge maailma arusaam demokraatiast on tollest ajast 80 – 90 aastat edasi arenenud, on rumalus eeldada, et Konstantin Päts oleks pidanud 1930.–40. aastatel valitsema tänapäevase demokraatiakoodeksi järgi. Ei tasu unustada, et nimetatud ajastut Euroopas iseloomustas üleüldse autoritaarsuse esiletõus paljudes riikides: Saksamaal, Hispaanias, Itaalias, Ungaris, Portugalis, Poolas, Leedus … Demokraatiad tegid diktatuuridega varmalt koostööd eriti millegi üle imestamata. Sellisel foonil valitses ka Päts, sellistest üldistest hoiakutest võrsusid tema otsused, mida me tänapäeval muidugi enam heaks ei kiida, aga mis ka ei tühista mitte kuidagi tema teeneid Eesti riigi rajamisel, diplomaatiliste suhete sisseseadmisel ja nii edasi.
Veelgi enam. Kui nüüd mõneti tagasi pöörduda Kaljulaidi loobumise juurde kiriklikust ametisseõnnistamisest, siis koos Pätsi-juhtumiga viib see vägisi mõtted selleni, kuidas ja millisena mõtestab Kaljulaid presidendi rolli ühiskonnas üldse. Me kõik teame, et presidentuur on tänapäeval siiski üdini sümboolne, eelkõige tähendust kandev amet, millega ei kaasne ju tegelikku riigijuhtimist (kui tõesti võimalikud sõjaolukorrad hetkel kõrvale jätta). President on sümbol ilma erilise praktilise tähenduseta. Presidentuur seisneb otsata hulgal sümboolse tähendusega aktides, nagu kõik need kohtumised, lindilõikamised ja muud tseremooniad. Presidentuuriga käivad kaasas ja kannavad ühist tähendust ka kõik need rituaalid, mida oleme harjunud ootama ja jälgima. Need on selle sümboli osa.
Nüüd on meil president, kes on asunud ise seda sümbolit lammutama. Võimalik, et tal õnnestub presidentuur täita siis mingi uue sisuga, anda sellele mingi uus tähendus, uus tugev sümboolne jõud. Aga ma ei näe seda praegu veel. Ma vaatan hetkel meie presidenti, ja ma ei näe presidenti. Näen lihtsalt sümpaatset intelligentset daami, kes justkui ei mõistaks, misjaoks, kus ja mis rollis ta on.
Nii, ja nüüd need paar sõna (või lauset) tänase seisuga. Vast päevake pärast selle kolumni kirjutamist ja ärasaatmist tulvas ajakirjandusse uudislugusid sellest, kuidas president Kaljulaid sirge seljaga loobus Villa Libertyst kui uuest presidendiresidentsist. Öeldes, et tema elab Nõmmel ja temal pole eraldi residentsi vaja ja tema pärast seda Villa Libertyt renoveerima hakkama ei pea. Okei. Temal isiklikult pole vaja. Selge. Mul ka ei oleks.
Aga. Kersti Kaljulaid ei ole ometi Eesti viimane president? Või on? Eeldada võib siiski, et peale tema ikka veel mõni tuleb. Ja et presidendi kõrgeid riikliku tähtsusega külalisi on kombeks majutada mitte hotellides, vaid presidentuurile kui ametkonnale kuuluvas residentsis, see on ka maailmas väljakujunenud tava. Kaljulaidi puhul siis kus? Nõmme eramus?
Kui Villa Libertyst üldse selles kontekstis rääkima hakati, toodi argumendiks, et Kadrioru loss ei ole presidendiresidentsiks ja kõrgete väliskülaliste majutamiseks õige koht, sest hõlmab ka ametiruume, kontoriruume, ja asub keset väga avalikku ala (mis tähendab ju privaatsus- ja turvaprobleeme). Vabaõhumuuseum nõustus Villa Liberty võõrandamisega riigile (Riigi Kinnisvara AS-le) just neil kahel tingimusel: et see renoveeritakse ja et sinna tuleb presidentide residents. Võõrandamine toimus. Villa kuulub nüüd RKAS-le. Aga edasi? Kui Kaljulaid sellest loobus, siis see tähendab, et residentsi sinna ei tule, samas kui renoveerimiseks vajalikud vahendid on juba eelarvesse kantud. Kas ei juhtu nüüd mitte see, et Villa Libertyt ei anta mitte vaguralt ja viisakalt Vabaõhumuuseumile tagasi, vaid siiski renoveeritakse riigi rahadega RKAS-i poolt ning seejärel mida tehakse? Õigus. Müüakse maha. Kellele? Keegi ei tea.
Oma kolumnis ma räägingi sellest, et praegune president teeb oma otsuseid oma isiklikust seisukohast, mitte riigimehe omast. Teeb otsuseid nii, nagu need oleksid eraisiku otsused. nagu ta otsustaks vaid oma isiklikku ellu ja südametunnistusse puutuvat. See on kehv variant, ja see on ühtlasi ka põhjus, miks ma presidenti ei näe.
Kuid samas: võib-olla õnnestub tal tõesti ajapikku täita presidendi sümbol ja roll täiesti uue sisuga. Ei tea.
Vaatasin siin, et kultuuriministri teema kohta on jälle hunnik linke kogunenud, dokumenteerimise huvides võiks vahepeal need kiirkorras üles panna.
Ajakirjandus juba oletas tükk maad enne, et Urve Tiidus saab uueks kultuuriministriks, ja saigi. Ma ei oska temast mitte midagi ette arvata, oma olemuselt oli ta ju “Kahekõne” saates väga sümpaatne ja tema renomee kohta pole ma ka kuulnud ei head ega halba. Ja räägib ta ka sellist… ikka päris inimese juttu. Erinevalt paljudest juhtivatest reformierakondlastest.
Ugalas tahetakse Kasterpalust lahti saada. Ma ei tea ega oska isegi arvata, mis selle loo ja rahulolematuse taustaks on, nii et ma parem ei hakka oletama, las tuleb rohkem infot.
Kasterpaluga oli mul mõni aasta tagasi üks naljakas juhtumus, kui me linnapea vastuvõtul triivisime teineteist šampuseklaasikesega tervitama ja me mõlemad ütlesime teineteisele esimese asjana korraga: “Tunnista üles, et sina oledki Eleonora Berg!”
Ju meie mõlema kahtlus lähtus sellest, et see “Pilvede all” ja Risti grupp lihtsalt PEAB tegijate kaudu kuidagi Läänemaaga seotud olema… ja keda sa siinkandis teist ikka stsenarismuses süüdistad.
Katrin Seppel kirjutas ilusa arvamusloo kultuuriinimeste tasustamisest, vastuseks järjekordse tarkpea veendumusele, et kõikidele olevat rikkuse saavutamine ühtviisi vaid kättevõtmise küsimus või umbes nii. (Minu arust on see viimane üks kummaline arvamus olukorras, kus Tallinnast ja Harjumaalt väljaspool on täiskohaga töötavate ja väga vajalikke ameteid pidavate inimeste keskmine palk 300 – 400 eurot kätte. Kas meil ei ole siis hooldustöötajaid ja kingseppi ja koristajaid jne vaja või? Keegi peab ju neid ameteid ka pidama. Selle asemel, et inimesi süüdistada, et nad neid madalalt tasustatavaid ameteid peavad ja seetõttu ikka vaesuses rapsivad, peaks võib-olla püsivamalt tegelema küsimusega, kuidas jõuda meie riigimajandusega ükskord sinnamaani, et täiskohaga töötavad inimesed ka väljaspool Tallinna sellist palka võiksid saada, millega lausvaesus kodunurgas ei kükitaks.)
Aga muidu läheb ju hästi. Mul endal. Ühed täna saabunud uudised tegid tuju iseäranis heaks ja südame soojaks — uudised, kuidas ühel teisel ja väga toredal ja targal inimesel ka hästi läheb.
Miks ei peaks, aga… vahepealsed paar aastat on mu väga araks vemmeldanud. Rasked aastad on olnud, eks nad mingis mõttes karastasid ja ehk isegi õilistasid veidike (kui lugeda õilistamiseks suurenenud majandusoskused, upsakuse upakileajamise ja teatavad muutused tõekspidamistes), aga teisest küljest ka rappisid isiksust. Selles mõttes, et nüüd tunnen igasuguseid hirme, mida ma varem ei tundnud.
Aga see hirm läheb ära ja ühel päeval ma julgen jälle lõdva randmega igasuguseid asju teha. Selles mõttes on see “Roosi ja emme” minu enda jaoks väga oluline, märgiline, tähtis. Taas üks raamat peale kolmeaastast pausi. Taas üks ettevõtmine. Lõpuks ometi.
Kõvad kaaned, 48 lehekülge, Ott on selle lehekülg-leheküljelt ilusaid värvilisi pilte täis joonistanud ja minu 16 viguriga juttu Roosi elust kahekesi oma emmega on seal sees. Trükitähed.
Olen sellest raamatust töö käigus kirjutanud veel selles ja selles postituses, koos tekstinäidistega. Ning Täheke on sel aastal ka kolm lugu sealt ära trükkinud.
Nüüd lõpuks saab see raamatuks. Neli aastat pärast ideed ja esimest versiooni, mille kohta NÜÜD sobiks küll tagantjärele targutada, et ära hõiska enne õhtut. Eks ole.
Kuid muud asjad – Sirbi- teemadel jätkub juttu ikka kauemaks. Anvar Samost jõuab oma pikas ja heas intevjuus Sirbi ja Langi juurest otseteed Reformierakonna poliitikani. Samamoodi Tiina Kangro oma äärmiselt heas arvamusloos.
Sirbi toimetuse tööd pidurdavad lepinguvaidlused (eks ikka need ajutised lepingud, mida Väljataga nüüd koondatutega tulekahju kustutamiseks sõlmida püüab).
Oodati suure huviga seda tänast Langi pidulikku tagasiastumiskõnet, et ei tea, mis sealt nüüd tuleb, aga nagu näha, ei tulnudki sealt eriti midagi. Solvumine ja märterlus vaid. Kõne oma täispikkuses asub siin. Eiki Nestor kommenteerib seda kõnet üsna tabavalt siin (kuigi selles sotside vastu suunatud taktika tahtluses ei ole ma sama kindel).
Ma olen endaga väga rahul. Jõudsin KÕIK eelmise kuu tööd õigeks ajaks valmis ja ära saata, isegi selle raamatukorrektuuri. Hoolimata sellest, et reede õhtul olid veel Ivar ja Liis külas ja ma hetkeks olin mures, kuidas ma laupäeva ennelõunal veel need viimased 50 lehekülge korrektuuri ära loen. Aga lugesin. Ja saatsin parandused ja kõik. Täpselt ja tähtaegselt. Aplaus.
Aga sellest töö- ja muust tempost tulenevalt nüüd siin vahepealsetel päevadel postitusi ei olegi. Nagu mul ei õnnestunud ka ühtegi minutit telekat vaadata, kuskil käia või isegi viimast Sirpi hankida ja lugeda. Nii et maailmaga kursisolekul on nüüd hetkel mul küll augud sees… kuigi täna püüdsin neid lappida ja kultuuririndel toimunust ikka taas mingi ülevaade saada.
See SA Kultuurilehe nõukogu neljapäevane suur koosolek andis ühe väga õige tulemuse: neli koondatud töötajat palutakse vähemalt ajutiselt tagasi tööle.
Kuulutati välja ka uus peatoimetaja konkurss ja Väljataga jäi ametisse (mis tekitab minus taas mitte eriti usaldavaid mõtteid, millest ehk kunagi edaspidi, aga üldiseks suunaviiteks sobib ehk see lehelugu kultuuriajakirjanduse tuleviku kohta üldse.)
Arvamuslugudes käib mõtisklemine suurte juhtimisvigade (Neivelt), kultuuririnde vigade ja Sirbi otstarbekuse (keegi reformierakondlane Wesse Allik) ning Kenderi ambitsioonika isiku üle (Hvostov), Sirbi-draamast kui poliitdraamast kui kunstiteosest (Kelomees) ja kommunikatsioonihäirest (Sinijärv). Sulev Vedler püüab Sirbi-draamat paigutada objektiivsemasse mõõtkavasse Ida-Virumaa õlitehase problemaatika kõrval.
Ja siis jälle see ERSO…?!? Ma ausalt öeldes ei suuda hetkel ise ka mõista, mis seal õigupoolest sünnib, mul pole olnud aega süveneda. Laupäeval tuli uudis, et Lang sai valitsuselt loa Eesti Kontsert ja ERSO lahti riigistada ja muuta sihtasutusteks, mis alustavad oma tööd sellistena veebruarist. Selle peale edastas Vardo Rumessen meediale Neeme Jäve protesti ja teate, et jätab ära ERSO aastalõpukontserdid (“Quo vadis” Klassikaraadios). ERSO direktor Kadri Tali oli ilmselt üsna ehmunud ja teatas, et Neeme Järviga olla sellest asjast ju samuti varem räägitud ja et ta ei mõista, millest selline vastuseis äkki.
Ühesõnaga, ma ei oska praegu sellest loost isegi mitte midagi arvata. Info on liiga vastuoluline ja seda on liiga vähe.
Aga seda “Quo vadise” saadet ma soovitan tõesti kuulata, seal on ka väga hea arutelu küsimuse ümber, mis on õieti kõrgkultuur ja milleks seda vaja on.
|
OSCAR-2019
|
||
Mittetulundusühing nimetusega Kulna Külaselts (edaspidi: Selts) on vabatahtlikkuse alusel Kulna külas elavate ja/või Kulna külas eluaset omavate ja/või Kulna küla arengut toetavate isikute iseseisev kasumit mitte taotlev organisatsioon, mis tegutseb avalikes huvides ja millel on oma pangaarve.
Mittetulundusühingu Kulna Külaselts asukohaks on Kulna küla, Keila vald, 76613 Harjumaa, Eesti Vabariik.
Seltsi eesmärgiks on heategevus, kohaliku külaelu arendamine ja arengu kavandamine, kogukonnaliikmete koolitamine, eakohase arendava tegevuse võimaldamine, kohaliku elu- ja looduskeskkonna parandamine ning kultuuri, ajaloopärandi ja traditsioonide väärtustamine ja nende säilitamine.
Selts juhindub oma tegevuses Eesti Vabariigis kehtivatest seadustest ja teistest õigusaktidest ning käesolevast põhikirjast.
võib arendada välissuhtlust, astuda lepingulistesse suhetesse välisriikide juriidiliste ja füüsiliste isikutega;
propageerib tervishoiu, loodushoiu, maastikuhoolduse ja heakorra põhimõtteid ja aitab kaasa nende ellurakendamisele;
teeb põhikirjaliseks tegevuseks vajalikke tehinguid, mis ei ole vastuolus Eesti Vabariigi õigusaktide ega käesoleva põhikirjaga.
Seltsi liikmeks vastuvõtmist võib taotleda iga isik, kes vastab põhikirja nõuetele ja soovib arendada Seltsi eesmärkidega kooskõlas olevat tegevust ning esitab Seltsi juhatusele kirjalikus vormis avalduse, milles kohustub täitma seltsi põhikirja ja tasuma Seltsi põhikirjas sätestatud sisseastumis- ja liikmemaksu.
Seltsi liikmeks vastuvõtmise otsustab Seltsi juhatus või põhikirja punktis 2.5 nimetatud juhul üldkoosolek. Kui juhatus keeldub taotlejat liikmeks vastu võtmast, võib taotleja nõuda, et tema liikmeks vastuvõtmise otsustab üldkoosolek.
Seltsi liikmel on õigus kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis esitatud avalduse alusel juhatusele Seltsist välja astuda pärast 1-kuulise etteteatamistähtaja möödumist. Seltsi juhatus kustutab pärast tähtaja möödumist Seltsist väljaastunu Seltsi liikmete nimekirjast. Kui liikmelisus lõpeb majandusaasta kestel, peab põhikirjaga ettenähtud liikmemaksu tasuma kogu majandusaasta eest ning juba tasutud liikmemaks ei kuulu tagastamisele.
Liikme väljaarvamise Seltsist otsustab juhatus oma koosolekul, teatades selle küsimuse arutelust väljaarvatavale liikmele kirjalikult vähemalt kaks nädalat enne koosoleku toimumist. Liikmel on õigus osaleda sõnaõigusega oma väljaarvamise küsimuse arutamisel juhatuses. Liikme väljaarvamise otsus tehakse juhatuse liikmete lihthäälteenamusega. Seltsist välja arvatud liikmele tuleb tema väljaarvamise otsuse tegemisest ja selle põhjusest viivitamatult kirjalikult teatada.
Seltsi juhatuse poolt väljaarvatud liikmel on õigus nõuda väljaarvamise küsimuse otsustamist väljaarvamisele järgneval Seltsi üldkoosolekul.
Seltsi liikme võib Seltsist välja arvata juhul, kui tema tegevus on vastuolus Seltsi põhikirjaga või kahjustab oluliselt Seltsi huve, samuti juhul, kui liige ei täida juhatuse või üldkoosoleku seaduslikke otsuseid, ei ole tasunud liikmemaksu vastavalt kehtestatud korrale või mõnel muul mõjuval põhjusel.
esitada juhtorganitele arupärimisi ja ettepanekuid, saada informatsiooni Seltsi, tema juhtkonna ja liikmete tegevusse puutuvates küsimustes;
võtta osa Seltsi üritustest ja ettevõtmistest, nende elluviimisest, ülesannete täitmisest ja kasutada Seltsi abi ning teenuseid;
täitma Seltsi põhikirja ja Seltsi juhatuse ja üldkoosoleku otsuseid, mis on vastavuses õigusaktide ja käesoleva põhikirjaga;
teatama Seltsi juhatusele Seltsi liikmete arvestuse pidamiseks oma kontaktandmed ning teatama uued andmed nende muutumise korral hiljemalt 2 nädalat pärast nende muutumist;
Juhatuse otsusega võidakse isikule anda Seltsi auliikme nimetus. Auliige ei pea olema Seltsi liige ja liikmeks mitteolev auliige ei omanda käesolevas põhikirjas Seltsi liikmetele antud õigusi ja kohustusi, kuid ta võib hääleõigusega osaleda üldkoosolekul.
Seltsi auliikmed valitakse Seltsi liikmete, samuti Eesti Vabariigi ja välisriikide juriidiliste isikute, juriidiliste isikute ühenduste ja füüsiliste isikute hulgast, kes oma aktiivse tegevusega on kaasa aidanud Seltsi eesmärkide täitmisele ning omavad Kulna küla arengus olulist kohta ja tähendust.
Üldkoosolek võtab vastu otsuseid kõikides Seltsi juhtimist puudutavates küsimustes, mis ei ole antud juhatuse pädevusse.
Juhatus peab üldkoosoleku kokku kutsuma, kui seda nõuab kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ja põhjust ära näidates vähemalt 1/10 Seltsi liikmetest.
Kui juhatus ei kutsu üldkoosolekut p.3.6 nimetatud asjaoludel kokku, siis võivad Seltsi liikmed üldkoosoleku kokku kutsuda samas korras juhatusega.
Üldkoosoleku kokkukutsumisest teatab Seltsi juhatus Seltsi liikmetele vähemalt 10 päeva enne üldkoosoleku toimumist, näidates ära üldkoosoleku toimumise aja, koha ja päevakorra. Teade saadetakse liikmete kontaktaadressidele ning avaldatakse veebipõhises külafoorumis.
Kui üldkoosolekul ei ole punktis 3.9 sätestatud kvoorumit ning üldkoosolek ei ole selle tõttu õigustatud otsuseid vastu võtma, kutsub juhatus 10 päeva jooksul kokku uue üldkoosoleku sama päevakorraga. Uue üldkoosoleku toimumisest teatab juhatus Seltsi liikmetele vähemalt 7 päeva enne üldkoosoleku toimumist punktis 3.8. sätestatud korras. Sellisel juhul on üldkoosolek õigustatud otsuseid vastu võtma sõltumata üldkoosolekul osalenud liikmete arvust, eeldusel, et üldkoosolekul osaleb või on esindatud vähemalt viis liiget.
Üldkoosoleku otsus on vastu võetud, kui selle poolt hääletab üle poole koosolekul osalenud liikmetest, välja arvatud juhul, kui seadus näeb ette suurema häälteenamuse nõude.
Üldkoosoleku otsuse võib võtta vastu koosolekut kokku kutsumata, kui sellega on nõus kõik Seltsi liikmed. Juhul, kui vähemalt 1 Seltsi liige nõuab otsuse tegemist üldkoosolekul, ei või otsust teha üldkoosolekut kokku kutsumata. Nii nõusolek kui ka üldkoosoleku kokkukutsumise nõue peavad olema antud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Sellisel juhul loetakse otsus vastuvõetuks, kui otsuse poolt hääletavad kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kõik Seltsi liikmed.
Igal Seltsi liikmel on üks hääl. Liige ei või hääletada, kui Selts otsustab temaga tehingu tegemist või temaga kohtuvaidluse alustamist või lõpetamist.
Põhikirja muutmise otsus on vastuvõetud, kui selle poolt on hääletanud üle 2/3 üldkoosolekul osalenud liikmetest või nende esindajatest. Põhikirja muudatus jõustub üldkoosolekul vastuvõtmise hetkest.
Seltsi tegevust juhib ja seda esindab Seltsi juhatus, milles on 3-9 liiget. Juhatuse liikmele tasu ei maksta.
Juhatuse liikmed valib üldkoosolek 2 aastaks. Üldkoosolek võib juhatuse liikme igal hetkel tagasi kutsuda.
Õigus Seltsi nimel tehingute teha või Seltsile varalisi kohustusi võtta on vähemalt kahel juhatuse liikmel ühiselt. Muudes õigustoimingutes, kui see ei too Seltsile varaliste kohustuste tekkimist, on õigus Seltsi esindada kas Seltsi juhatuse esimehel üksi või vähemalt kahel juhatuse liikmel ühiselt. Nimetatud ühise esindusõiguse piirang kantakse registrisse.
Juhatus korraldab Seltsi tegevust, liikmete arvestust, raamatupidamist vastavalt raamatupidamise seadusele ja aruandlust. Juhatus võib oma töö paremaks korraldamiseks kehtestada oma sisemist töökorraldust reguleerivaid reegleid.
Juhatus korraldab Seltsi tegevust reeglina koosolekute vormis. Juhatuse koosolekud toimuvad vastavalt vajadusele, kuid mitte harvem kui 2 korda aastas. Juhatuse koosolek on otsustusvõimeline, kui selle toimumisest on piisava ajavaruga teadlikud kõik juhatuse liikmed ja sellel osaleb üle poole juhatuse liikmetest.
Juhul, kui juhatuse liikmel ei ole võimalik koosolekust selle toimumise kohas osa võtta, võib ta koosolekul osaleda tehniliste abivahendite (näiteks konverentskõne) vahendusel või saata otsustamisele tulevas küsimuses oma seisukoha enne koosoleku toimumist juhatuse liikmetele kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Sellisel juhul loetakse juhatuse liige koosolekul osalenuks.
Juhatuse otsus on vastu võetud, kui selle poolt hääletas üle poole koosolekul osalenud juhatuse liikmetest.
Juhatus arutab ja otsustab küsimusi, mis ei ole põhikirjaga antud üldkoosoleku pädevusse. Juhatus teatab arutlusele tulevatest küsimustest/koosoleku päevakorrast Seltsi veebikeskkonnas mõistliku aja jooksul enne koosoleku/arutelu toimumist.
Juhatus tegeleb jooksvalt esilekerkivate probleemidega ning liikmetelt laekunud avalduste ja ettepanekute lahendamisega.
Juhatuse otsused protokollitakse, protokollile kirjutavad alla kõik koosolekust osavõtnud juhatuse liikmed.
Juhatus võib võtta vastu otsuseid koosolekut kokku kutsumata, kui selle poolt hääletavad kirjalikult kõik juhatuse liikmed. Kirjalikuks hääletamiseks käesoleva sätte tähenduses loetakse ka hääletamist elektronposti teel, veebipõhises külafoorumis või muus kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Sellisel juhul kirjutavad otsusele alla vähemalt 2 juhatuse liiget ning hääletustulemused lisatakse otsusele.
Juhatuse otsused ja protokollid avaldatakse Seltsi veebikeskkonnas hiljemalt 5 päeva jooksul pärast otsuse tegemist.
Juhatuse liikmed vastutavad seaduse või põhikirja nõuete rikkumise korral, samuti oma kohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega Seltsile tekitatud kahju eest solidaarselt. Juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud juhatuse liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega.
korraldab Seltsi jooksvat tegevust ja vastutab Seltsi üldkoosoleku ja juhatuse poolt vastuvõetud ülesannete täitmise korraldamise eest;
vastavalt juhatuse otsustele käsutab käesoleva põhikirja nõudeid arvestades seltsi vara, korraldab dokumentatsiooni arhiveerimist ning asjaajamist ja raamatupidamist.. ,
Juhatuse esimees esitab igale juhatuse koosolekule aruande pärast eelmise juhatuse koosoleku toimumist tehtud tehingutest ja muudest õigustoimingutest, samuti asjaajamisest ja Seltsi varalisest olukorrast.
Selts kasutab oma vahendeid ainult põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks. Selts ei võta laenu, ei anna tagatisi, ei pandi oma vara ega sea sellele koormatisi.
Juhatusel on õigus Seltsi liikme avalduse alusel teda kas osaliselt või täielikult liikmemaksu tasumisest vabastada.
Pärast majandusaasta lõppu koostab juhatus raamatupidamise aastaaruande ja tegevusaruande seaduses sätestatud korras ning esitab need üldkoosolekule lisades sellele vajadusel revisjoni või audiitori arvamuse.
Juhatus esitab aruanded üldkoosolekule kuue kuu jooksul, arvates majandusaasta lõppemisest. Kui seltsil on audiitor või revisjonikomisjon, võib aruannetele lisada audiitori järelotsuse või revisjonikomisjoni arvamuse.
Majandusaasta aruande kinnitamise otsustab üldkoosolek. Kinnitatud majandusaasta aruandele kirjutavad alla kõik juhatuse liikmed.
Juhatus teatab tehtud tehingutest jooksvalt Seltsi veebikeskkonnas. Nimetatud teated avaldatakse mitte hiljem kui 5 päeva pärast tehingu tegemist.
Järelvalvet juhatuse ning teiste organite tegevuse üle teostab üldkoosolek. Selleks võib ta määrata revisjoni või audiitori.
Revisjoni või audiitorkontrolli läbiviimine toimub seadusega sätestatud korras. Revidendiks ega audiitoriks ei või olla Seltsi juhatuse liige ega raamatupidaja.
Juhatuse ja muu organi liikmed peavad võimaldama revidendil või audiitoril tutvuda kõigi revisjoni või audiitorkontrolli läbiviimiseks vajalike dokumentidega ning andma vajalikku teavet.
Revidendid või audiitorid koostavad revisjoni või audiitorkontrolli tulemuste kohta aruande, mille esitavad üldkoosolekule.
Kui Seltsi kontrolliorganiks on revisjonikomisjon, siis valitakse see põhikirjas sätestatud korras 3-liikmelisena kuni 2 aastaks. Revisjonikomisjoni esimehel (revidendil) on õigus sõnaõigusega osa võtta juhatuse koosolekutest. Revidendi arvamus protokollitakse.
Revisjonikomisjon kontrollib Seltsi juhtorganite poolt vastuvõetud otsuste ja muude aktide täitmist, vara ja vahendite kasutamist ja käsutamist vähemalt 1 kord aastas, s. o 2 kuu jooksul pärast majandusaasta lõppemist.
Seltsi lõpetamise korral toimub selle likvideerimine ning likvideerimismenetluses allesjäänud vara jagamisel määratakse õigustatud subjektid üldkoosoleku poolt, kusjuures tegevuse lõpetamise korral antakse järele jäänud vara üle tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimekirja liikmeks olevale sarnase eesmärgiga organisatsioonile või avalik-õiguslikule juriidilisele isikule.
Käesolevas põhikirjas reguleerimata küsimused lahendatakse seaduse ja muude õigusaktidega sätestatud korras.
|
OSCAR-2019
|
||
1.Kiviõli Vene Kooli (edaspidi ka Kool) tegevus ja põhieesmärgid on esitatud Kooli põhimääruses, arengukavas ja kooliõppekavas.
2.Kooli kodukorraga määratakse ühtsed reeglid koolis õppivatele, töötavatele ja viibivatele inimestele.
3.Kiviõli Vene Kooli kodukord sätestab Kooli juhtkonna kui direktorit nõustava struktuuriüksuse, mille pädevuses on olulisemate otsuste (mis pole reguleeritud seadusandlikult – näit piirhinnad) kooskõlastamine järgmises koosseisus:
4.Kodukorrast kinnipidamine tagab Koolis töörahu, turvalisuse ning reguleerib koostööd õpilaste, lapsevanemate ja kooli töötajate vahel;
5. Käesolev kord on kohustuslik kõigile Kiviõli Vene Kooli koolihoones ja territooriumil viibivatele isikutele.
7. Ettepanekuid kooli kodukorra täiendamiseks ja parandamiseks on õigus teha hoolekogul, õppenõukogul, õpilasesindusel ja metoodilise nõukogu liikmetel.
7.1 Kodukorra muudatused ja täiendused kinnitab direktor peale kooskõlastamist hoolekogus, õpilasesinduses ja õppenõukogus.
5.Tunnid toimuvad tunniplaani järgi. Tunniplaan on väljas vastaval infostendil ja avaldatakse kooli kodulehel www.kvg.ee
4. Kooli vara kasutatakse heaperemehelikult – kooli vara tahtlik kahjustamine on karistatav ja tekitatud kahju hüvitab süüdlane – õpilase vanemad.
6. Koolis ja territooriumil on keelatud suitsetamine alkohoolsete jookide ning teiste narkootiliste ainete pruukimine.
8.1.Kokkulepitud külaliste kohta annavad kooli töötajad informatsiooni valvur-administraatorile, kes kannab selle vastavasse päevikusse.
9. Kooli põhiülesande täitmiseks vajaliku korra tagamine hoones ning territooriumil on kõigi õpilaste ja töötajate auasi;
· valvur-administraator – koolihoonesse sisenemise ja väljumise korra järgimine, territooriumi videomonitooring,
· korrapidajaõpetajad – korra eest vahetundidel vastavalt graafikule ja korrale (Lisa 1) oma territooriumil,
10.1.Talvisel ajal on keelatud viibida hoone seinte lähedal ja akende all – jääpurikate ja lume langemise oht.
11.Õpetajal-korrapidajal ja valvur-administraatoril on õigus koostada akt käesoleva korra rikkujate kohta.
11.1.Teised kooli töötajad informeerivad rikkumisest õpetajat-korrapidajat või valvur-administraatorit.
12.Õpetaja-korrapidaja ja valvur-administraatori koostatud akt on aluseks meetmete rakendamisel – pöördumine õiguskaitseorganite poole, kahju hüvitamise kohustuse algatamine.
2. Konfliktsituatsiooni puhul kaasõpilasega on õpilasel õigus pöörduda eeskätt aineõpetaja, oma klassijuhataja või sotsiaalpedagoogi poole.
2.1 Konfliktsituatsiooni puhul õpetajaga on õpilasel õigus pöörduda õppealajuhataja või sotsiaalpedagoogi poole.
1.4. Õpilane täidab teatud klassides ja ruumides kehtestatud erinõudeid - arvutiklassi, spordisaali, tehnoloogiaklasside ning jõusaali kasutamise kord esitatakse direktori poolt kinnitatud lisadena).
1.5. Klassis üldnõuete täitmise jälgimiseks määratakse klassi-korrapidajad. Korrapidaja hoolitseb õpperuumide puhtuse ja tööks valmisoleku eest kogu õppepäeva jooksul vastavalt korrapidamise juhendile.
1.5.1 Klassi-korrapidajate määramise ja töö korra (juhend) kinnitab klassivanem kooskõlastatult klassijuhatajaga,
1.6. Õpilane teavitab inventari või õppevahendite rikkumisest korrapidajat, klassijuhatajat või aineõpetajat.
1.7.2. Õpikute ja/või teiste õppevahendite kaotamise või tahtliku rikkumise korral hüvitab õpilane või lapsevanem kahju vastavalt kehtestatud korrale – kooliraamatukogu ja õppevahendite kasutamise kord koos ringkäigulehe vormiga kehtestatakse direktori käskkirjaga. Õpilane ei pea tagastama töövihikuid.
1.8. Igast vägivallajuhtumist koolis tuleb kohe informeerida lähimat koolitöötajat ja õpilasesindust.
2.4.1. e-Kooli võimaluse puudumisel on kohustuslik õpilaspäeviku pidamine ja selle esitamine õpetajale esimesel nõudmisel,
2.4.3. Õpilaspäeviku kohustus (e-Kooli võimalus puudub) fikseeritakse lapsevanema ja klassijuhataja vahel kirjalikult iga õppeaasta alguses.
2.6. Tunnis on keelatud kasutada õppetööks mittevajalikke asju. Õppetöö ajal on laual vaid tunni alguses kokku lepitud töövahendid;
2.6.1. Koolis toimuva salvestamine juhtkonnaga kokkuleppeta on lähtudes EV andmekaitseseadusest keelatud.
2.6.2.punktide 2.6. ja 2.6.1 nõuete rikkumisel on õpetajal õigus liigsed esemed õppetunni lõpuni enda kätte hoiule võtta.
2.8. Tunni korda rikkuv 5.-9. klassi õpilane peab õpetaja nõudel minema “rahu tunni” klassi, täitma seal ette nähtud õppeülesanded ning esitama need kokkulepitud ajal aineõpetajale.
1. Õpilasel on õigus õppetööst puududa mõjuval põhjusel lapsevanema või aineõpetaja loal ja klassijuhataja teadmisel.
1.2. Lapsevanem teatab õpilase puudumisest klassijuhatajale enne õpilase puuduma jäämist, või äärmisel juhul puuduma jäämise päeva jooksul e-kooli või õpilaspäeviku vahendusel.
- läbimatu koolitee või muu vääramatu jõud, sealhulgas seadusandliku akti alusel sotsiaalministri määruses sätestatud ilmastikutingimused, mille puhul on põhjendatud õppest puudumine.
1.4. Põhjendatud kahtlus tekkimisel, et õpilase puudumise kohta on esitatud ebaõigeid andmeid, on koolil õigus taotleda vanemalt täiendavaid selgitusi või pöörduda õpilase elukohajärgse omavalitsuse poole.
1.6. Kui õpilane ei ole kooli ilmunud ja lapsevanem pole ka õpilase puudumisest Kooli teavitanud, võtab klassijuhataja hiljemalt puudumise teisel päeval kontakti õpilase
1.Õpilastele rakendatavad tugimeetmed ja nendest teavitamise kord on sätestatud kooli põhimääruses ja õppekavas
2. Eesmärgiga mõjutada õpilasi kooli kodukorra kohaselt käituma ja teistest lugu pidama ning ennetada turvalisust ohustavate olukordade tekkimist koolis, rakendab kool järgmisi
2.Kriisiolukordade lahendamine toimub vastavalt Kiviõli Vene Kooli kriisiolukordades käitumise kavale.
2. Kodukorda muudetakse vajadusel üks kord - õppeaasta alguses koos õppeaasta üldtööplaani vastuvõtmisega.
Õpilaste toetamiseks, õpiabi osutamiseks ja väljalangevuse ennetamiseks tegutseb koolis kompleksne struktuur, mille efektiivsus tagatakse struktuuri koostisosade vahetu koostööna.
Koolis töötavad sotsiaalpedagoog, logopeed, pikapäevarühmad. Õpilaste toetamise ja õpiabi saamiseks kasutatakse: individuaalne õppekava, konsultatsioonid ja järelvastamise tunnid, „Rahu tund“, parandusõpe, koduõpe, HEV -õpilastega töö.
|
OSCAR-2019
|
||
Lühidalt öeldes - olla inimeste suhtes lugupidav, selgitada siiralt muudatuse eesmärke, kaasata. Mõnikord on paratamatu, et üks meeskonnaga kokku halvasti mängiv staar tuleb asendada pisut tagasihoidlikuma liikmega, et meeskonna summaarne tulemus oleks parem (tihti ka kultuuri ja õhkkonna pärast).
Millega erineb muudatuste juhtimine müügiorganisatsioonis muudatuste tegemisest muudes organisatsioonides?
Ma arvan, et selliseid organisatsioone on vähe, mis ei ole müügiorganistasioonid. See tähendaks, kas kliente ei ole või siis kliendid saavad kõike tasuta. Kui kliente ei ole, siis on riske kindlasti vähem ja võib ühe huvigrupi riskid kõrvale jätta ja selle võrra julgemini katsetada.
Kui tootespetsiifiline on müük? Ehk kas näiteks hea reklaamimüüja võib samamoodi olla edukas ka muudes valdkondades? Mis on Teie kogemused?
Mina arvan, et enamasti saab hea müüja ka teistes valdkondades hästi hakkama. Võtame mõne lihtsustatud näite - kui keegi on hea õpetaja, siis võib ta õpetada hästi nii matemaatikat, füüsikat kui ka geograafiat. Ja ehitaja - kui ta ehitab väga hästi palkmaju, saab ta tõenäoliselt natuke juurde õppides suurepäraselt hakkama ka saunade ja kivimajadega.
Müüjatega niisamuti - kui keegi oskab inimestega hästi suhelda, on orienteeritud klienditeenindusele, loomult hooliv, kiire õppija, hästi organiseeritud, siis pea kõik, mis ta ette võtab, õnnestub tal. Vanasõnagi ütleb, et kes teeb, see jõuab.
Ditsipliin on tähtis. Meie oleme omavahel kokku leppinud reeglid, mida täites saame teineteist usaldada ja koos suurema tulemuse. Sarnaselt liikluseeskirjaga on reeglid hädavajalikud, et koos efektiivselt toimida ja eesmärke saavutada. Üksiku kodaniku jaoks võivad reeglid küll ebamugavad olla (teinekord tahaks otse sõita või kiiresti kohale jõuda vmt), aga ühiskonna jaoks tervikuna oleks liikluseeskirjade puudumine katastroof e. summaarne kasu on suurem, kui reeglid kokku lepitud.
Mida teha, kui hea müüja pole hea meeskonnaliige ja mõni mitte nii hea või siis vähem kogenud müüja tema pärast kollektiivist lahkub? Keda eelistada pikemas perspektiivis?
See on üks mitmetest optimeerimisülesannetest, mis meil lahendada tuleb. Mina püüan mõelda summaarsele kahjule ja summaarsele kasule pikas perspektiivis. Ja selline mõtlemine lubaks mul loobuda isegi tähestaatuses tippmüüjast, kui ta oma suhtumisega ja suhtlemisega toob kaasa paljude teiste meeskonnaliikmete kehvemad tulemused või isegi soovi lahkuda. Võimalik, et on eraneid, kus töötulemus ei sõltu meeskonnast, vaid ainult ühe inimese pingutusest, aga pigem on ikka teisiti. Hokimeeskonnast on küll välja visatud tippstaare ja asendatud parema meeskonnamängijaga, kelle individuaalsed näitajad on nõrgemad ja mille tulemusena on meeskond saavutanud suuremaid tulemusi kui seni.
Minul on küsimus, et kuidas muuta töötavas müügiorganisatsioonis tulemuspalga aluseid. Kui siiani on makstud müügikattelt, siis tahaks kuidagi sisse tuua kvaliteedinäitajad. Igasugune palgamuutus on aga nii valuline. Kuigi palk ju ei vähene.
Kui sa saad olla muutmiste põhjuste üle selgesõnaline ja siiras, siis ei tohiks see raske olla. Tuleks selgitada, miks muudatus vajalik on (tõenäoliselt parema tasakaalu saavutamiseks lühi- ja pikaajaliste eesmärkide vahel) ning näidata ka tulemuspalga saaja kasu sellest muudatusest. Enamasti on ju tulemuspalga saaja huvi ka see, et klient ei osta vaid aprillis korra, vaid pikaajaliselt ja korduvalt ning tooks oma tuttavaidki klientideks. See aga eeldab, et klient on ekstreemselt rahul, mida ei mõõda vaid 1 tehinguga minevikus, seda on tarvis mõõta ka indikaatoritega, mis näitavad tulevikku e. kvaliteedinäitajaid (nt kiirus, korrektsus, kliendirahulolu või NPS).
Kui kõik töötab hästi, siis võib talitada nii, nagu EMM-klubi (mootorrattaklubi) peamehhaanik ütleb - kui emm (külgkorviga nõukogudeaegne mootorratas) töötab, ära jumala eest midagi näpi.
Samas kavalamad juhid ei alusta muudatustega siis, kui midagi juba kehvasti on, vaid varem - aimates või prognoosides tulevikku ette. Nii võivad nad jõuda vajalike muudatustega konkurentidest varem valmis ning saavutada sellega eelise.
Mina ei ole seni kohanud hästitöötavat müügiorganisatsiooni, kus midagi muutma ei pea. POOGI (googledage seda terminit koos Goldratti nimega) ehk pidev areng paremuse suunas on selles universumis alati vajalik.
Tuli tööle uus müügijuht. Kõigepealt võttis mingiks arendajaks tööle oma onupoja. Siis jagas hästi töötava müügitiimi gruppideks. Keegi ei saanud aru, mis sellest kasu peaks olema. Nüüd tahab müügiboonuste kallale minna. Kõik siin räägivad müügitöötajate muutmisest, aga kuidas sellele juhile selgeks teha, et jätku inimesed rahule. Ehk mõni arukas juht annab konkreetse viite.
Mina teeks nii, et kui ma aru ei saa, miks gruppideks ja miks boonussüsteemi vaja muuta, siis ma paluks tal nii kaua selgitada ja põhjendada, kuni ma aru saan. Ma tean küll, et kui ma küsin "miks" ja "aga miks" ja "miks see hea on" ja "kas Sa tead seda või arvad" ja "miks Sa nii arvad" ja "põhjenda palun", siis see ajab pisut närvi mu vestluspartneri teinekord, aga vajadus aru saada on siiski tähtsam kui natuke närvi minna. Veel üks väga tähtis asi - kui kaks osapoolt ei ole samal meelel probleemi olemuses (üks ütleb, et on hästitoimiv müügitiim ja teine et mitte), siis tuleks nii kaua vaeva näha, et probleemi olemuses ollakse sama meelt ENNE, kui minna lahendusi leidma ja juurutama. Muidu juhtub nii, et vaieldakse end oimetuks eri lahenduste pärast ega jõuta üksmeelele, aga põhjuseks on see, et ei olda ühel nõul, mis probleem meil on. Julgen soovitada - alustage algusest ja püüdke aru saada ja kokkuleppele jõuda, milles on probleem.
Rowe põhimõte, mis mulle väga sümpaatne on, taandab kõik tulemustele. Siit saab rohkem Rowe kohta lugeda http://www.gorowe.com/
Tippmüüja teebki pikaajaliselt suurepärased tulemusi. Kui midagi lisada, siis ehk meeskonnatöö võimekus. Muud tähtsad oskused/omadused/kompetentsid (nt empaatia, intelligentsus IQ ja EQ, õppimisvõime, organiseeritus, töötahe, optimism) on tõenäoliselt olemas, muidu ei saaks olla suurepäraseid tulemusi tal järjepidevalt.
Tere Matti Kui Sul oleks vaja Eestis turule tuua täiesti uue kaubamärgiga tootegrupp, mis oleksid 3 asja, millele kõigepealt fookuse seaksid?
Ma küll ei tea, millest jutt, aga kõigepealt tahaksin teada, MIKS keegi seda toodet võiks tahta või vajada. Teiseks, miks ta just minu käest seda peaks tahtma osta. Ja ma tahaks kuulda päriselt häid põhjendusi. Enamasti on vaja ka uurida, kes selle kinni maksab – alguses investor, pärast klient. Mõlemad tuleb leida. Tahaks kuulda, kuidas. Kolmandaks tahaks teada, kuidas see Sind õnnelikumaks teeb ja MIKS Sa seda tegelikult üldse teha tahad (et aru saada motiividest ja motivatsioonist).
Kuidas teha meie eesti poolsetele asjapulkadele selgeks, et nn. välismaalt palgatud geniustest müügijuhtidest pole kasu, kuna nad ei saa aru Eesti ärikultuuri spetsiifikast, nende ideed ei tööta ja nende ülalpidamine on ülemõistuse kallis (nn. Tero Taskila-sündroom)
Sündroomiga ei ole ma tuttav :). Eri kultuuridega olen kokku puutunud küll. Kõige kiiremini töötab mu meelest, kui teine pool ise sellesse vette ujuma panna. Tulgu, ujugu, näidaku ja tõestagu, et nii saab ja enne ei usu. Ja ukrainlasest müügijuhil on siin sama raske kui eestlasest müügijuhil seal. Aga mitte võimatu. Tuleb kohaneda. Kohanemisvõime on selles olukorras võti mu meelest. Ma tean üht eestlast, kes Ukrainas väga kenasti hakkama sai, sest kohanes ja vandus ja ähvardas ja lõi rusikaga vastu lauda ja teda mitte ei kardetud vaid austati.
|
OSCAR-2019
|
||
Mõlemal apteegigigandil, nii Magnum Medicalil kui ka Tamrol, on ilmne võimalus suunata sajapealist täisühingute “farmi”.
Täisühingute Starting1 kuni Starting100 omanikuks on firmad, mille juhatuse liige on Margus Kähri – jurist, kes mullu sai tuntuks osaühingu asutajana, mille valdusse üllatuslikult liikusid aktsiaseltsi Magnum aktsiad.
Sartingu-nimeliste täisühingute kontaktina on äriregistris toodud aga Magnumi juristi Hannes Haameri tööalane elektronpostiaadress. Samasuguse ettevõtete “farmi” moodustavad ka täisühingud Summer Üks kuni Summer Ükssada. Need on seotud Tamroga.
Näiteks täisühingu Summer Kolmkümmend Kaheksa täisosanikena on äriregistrisse kantud Tamroga kaua aega seotud olnud Kadri-Ann Tivas ja Kristel Liiv.
Kummaliste rühmitiste loomise võimalik eesmärk selgub ravimiameti statistikast, mis peegeldab uute apteekide avamise õiguse liisuheitmiste tulemusi.
Tänavu märtsis võitsid Starting53 ja Starting75 loomise õiguse Tallinnas (kokku väljastati kuus luba) ja Starting58 Kohtla-Järvel (väljastati üks luba).
Septembris napsasid Starting73 ja Starting67 Kohtla-Järvel ja Sindis vabanenud avamisõigused. Oktoobris pälvis Starting32 ühe Tallinna apteegi avamisõiguse loosimisele läinud kuuest. Kokku on Startingud tänavu seega võitnud kaheksa uue apteegi avamise õiguse.
Konkureeriv Summerite firma-tall on noorem ning ka võite on selle võrra vähem. Juulikuus sai Summer Kakskümmend Üks endale apteegiõiguse Kiviõlis ja oktoobris pälvis Summer Viiskümmend ühe Tallinnas välja loositud kuuest.
Kokku on Startingud ja Summerid tänavustel liisuheitmistel võitnud kümme apteegi avamise õigust loosimisele läinud kahekümnest.
Olukorras, kus näiteks Tallinna apteekidele esitavad taotluse nelisada ettevõtet, tagab osalemine saja firmaga selgelt suurema tõenäosuse võita kui osalemine üheainsa ettevõttega.
Kui linna elanike arv kasvab või mõni apteek uksed sulgeb, on kõigil soovijail võimalik vabanenud tegevusluba endale taotleda.
Kui soovijaid on loa kohta rohkem kui üks, korraldab ravimiamet liisuheitmise, mida näeb ette ka seadus.
“Seega on apteegi avamise õiguse saamine loterii,” nendib ravimiameti peadirektor Kristin Raudsepp. Ta lisab, et liisuheitmist kui sellist on raske pidada heaks või halvaks, kuid paremat lahendust oma ajal ei leitud.
“Õigusakti väljatöötamise käigus kaalusime ka teisi variante. Ja ma pean ütlema, et kui ametnikud või komisjonid peaksid hakkama soovijate seast valima parimat kandidaati, ei oleks tõenäoliselt elu lihtsam ja vaidlusi oleks hoopis rohkem,” ütleb Raudsepp.
Tema sõnul on selge, et kõik apteegid peavad vastama teatud nõuetele, sest vastasel juhul ei tohigi üldse seda avada.
“Nüüd kus aja jooksul on ettevõtted teinud JOKK-skeeme, et suurendada tõenäosust võitmiseks ning võidetud luba võib omakorda müüki minna, on muidugi süsteem muutumas naeruväärseks,” tõdeb Raudsepp.
Ta lisab, et seetõttu toetab ravimiamet üldjoontes konkurentsiameti ettepanekut apteekide seniste asutamispiirangute (vähemalt 3000 inimest apteegi koha linnas ja kilomeeter vahemaad apteekide vahel maal) kaotamiseks.
“Piirang ei täida oma eesmärki apteekide asutamiseks maale, küll aga annab tugeva eelise konkurentsi puudumise näol olemasolevatele apteekidele ning lisab põhjendamatu halduskoormuse liisuheitmiste menetlemiseks ja uute apteekide avamiseks,” ütleb Raudsepp.
Sellega tunnistab ravimiameti peadirektor, et liisuheitmise süsteem ja ka asutamisõiguse järelturg ei ole nähtavalt kaasa aidanud apteegituru positiivseteks arenguteks.
Teisisõnu pole ravimiametil mõtet kulutada aega ja vaeva apteekide vahemaade mõõtmisele, juriidilistele aruteludele ja liisuheitmise korraldamisele, kui see kõik ei aita kaasa piirangute algsete eesmärkide täitmisele.
Startingu-nimeliste täisühingute esindaja Hannes Haamer teatas vastuseks Maalehe päringule, et need ühingud tegutsevad igati seaduse raames.
“Igaüks võib asutada äriühinguid ja arendada majandustegevust. Meile teadaolevalt teevad seda ka paljud teised,” kirjutas Haamer.
Kehtiv õigus on kõigile ühtviisi täitmiseks kohustuslik, leiab Haamer. “Mõttetu on spekuleerida, kas seaduse järgi tegutsemine on hea või halb,” hindab ta.
Küsimusele, kas ta peab apteekide tegevuslubade väljastamise praegust korda õiglaseks, vastas jurist, et äärmiselt keeruline on pakkuda paremat seadust, kuigi mõned ametnikud väidavad vastupidist.
Liisku heidetakse näiteks siis, kui vabariigi presidendi valijamehe valikul saavad kandidaadid võrdselt hääli. Või kui sama juhtub Riigikogu esimehe või komisjonide esimeeste valimisel.
Ent liisku võivad oma esindajate valikul heita ka äriühingu osanikud, kui nad muidu kokkuleppele ei jõua.
Võlaõigusseadus sätestab, et liisu abil võib otsustada ostueesõiguse kasutamise (kui ostueesõigust omab korraga mitu isikut) ja isegi tasu jagamise, kui pretendente tasule on mitu, tasu ise aga mingil põhjusel jagamatu.
Asjaõigusseadus näeb liisuheitmist ühe võimalusena ette asja jagamisel kaasomandi lõpetamise korral.
Ühesõnaga – liisku heidetakse olukordades, kus puudub õiguslik põhjendus otsuse langetamiseks ühe või teise valiku kasuks, kuid valikut tegemata jätta ka ei saa.
“Osalistel on selle korraldamiseks vabad käed,” ütleb justiitsministeeriumi pressiesindaja Priit Talv.
Tähtis on siiski, et tõenäosus ühe või teise valiku (neid valikuid võib olla ka rohkem) saabumiseks oleks võrdne.
Seega ei tohi olla algusest peale teada, et ühe valiku kasuks on suurem tõenäosus. Näiteks kui on kaks valikuvõimalust, siis mündiheitmise puhul on võrdne võimalus, et tuleb üks või teine valik.
Loataotlused kantakse nimekirja ja nad kõik saavad tunnusnumbri. Liisuheitmisel tõmmatakse välja nii mitu sedelit, kui on tegutsemiskohti. Sedelile märgitud tunnusnumbrile vastav taotleja saab õiguse apteegi avamiseks.
Sel nädalal ilmuva Meditsiiniuudiste lehe luubiloos kirjutame, et peagi sõlmitakse haigekassa ja valikupartnerite vahel uued lepingud kolmeks aastaks, uute tervishoiuteenuste osutajatega, uutele ravimahtudele.
Milliste parameetrite järgi haigekassa sel korral endale partnerid valib, ei ole märtsi algul veel päris selge. Uusi valikukriteeriume tutvustatakse märtsi alguses haigekassa nõukogule ning algsete plaanide kohaselt kuulutatakse valik välja märtsi keskel. Lähemalt loe täna, 6. märtsil ilmunud paberlehest.
* Euroopa Liidus korraldatud küsitlused meditsiinisektori korruptiivsuse kohta on näidanud, et umbes 10% juhtudest tuleb kiiremini arsti vastuvõtule või parema ravi saamiseks anda tervishoiutöötajatele altkäemaksu või meelehead. See teeb tervishoiust kõrgeima korruptiivsuse riskiga valdkonna euroliidus, kirjutavad advokaadid Olivia Kranich ja Norman Aas.
* Eesti medtisiinisüsteemi praktiliselt ei juhita, vaid patsientide voolu juhivad ärireeglid, üksikisikute kasuahnus ja ambitsioonid, mitte vajadus ja mõistuspärasus, nendib perearst Madis Veskimägi.
* Kooskõlastusele läinud tervishoiuteenuste korraldamise seadus, millega pannakse paikad uued reeglid esmatasandi korraldamiseks, tekitas osapooltes hulgaliselt küsimusi. Enim puudutab seadus perearste ja nemad leiavad väljatöötatavast seadusest hulgaliselt küsitavusi.
* Euroapteegi OÜ juhatuse esimees Inna Mets selgitab, milleks üldse osta teine apteegikett ja enda ettevõtet laiendada olukorras, kus mõne aasta pärast peavad kõik apteegid kuuluma proviisoritele.
* Esialgne statistika näitab, et 2017. aastal suri Eestis alkoholi tarvitamisest põhjustatud haiguste tõttu 419 inimest. Aasta varem suri samal põhjusel 465 inimest. Kommentaar Tallinna kiirabi peaarst Raul Adlaselt.
* Haigekassa nõukogu kiitis veebruari keskel heaks otsuse eelnõu, millega tekib võimalus uuendusliku rahastamismudeli rakendamiseks Hiiumaa haiglas. Muudatus kehtib aprillist.
Meeste põhihaigusi ravides jäetakse pahatihti tähelepanuta haigusega kaasnevad seksuaaltervise probleemid, ütleb Medita kliiniku meestearsti Kristo Ausmees.
Igal aastal diagnoositakse Eestis üle 1000 uue eesnäärmevähi juhtumi, neist 3–5%-l avastatakse eesnäärmevähk kaugele arenenud staadiumis, räägib Ida-Tallinna Keskhaigla uroloogiakeskuse juhataja ja Eesti Uroloogide Seltsi liige doktor Martin Kivi.
Pooled Eestis töötavatest hüpokoertest on abiks lastele ning pooled täiskasvanud diabeedikutele. Näiteks töötab üks hüpokoerte koolituse kasvandik lausa kolme sama pere diabeediku heaks, toob Eesti Hüpokoerte koolituse projektijuht Ele-Hella Kullamäe intervjuus välja.
Uuringud kinnitavad, et HPV-vastase vaktsineerimise puhul on olemas kõik eeldused eluaegse immuunsuse tekkimiseks, kinnitab sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna nõunik Kärt Sõber.
|
OSCAR-2019
|
||
Viiendat aastat koos olnud EELK koguduste juhatuseesimeeste konverentsi on ellu kutsunud toetusfond ja delegeerinud selle korraldamise vabatahtlikele.
Üks toimkonna liikmeist Tiina Võsu (Lääne praostkond) tunnistas Nelijärvel usutluses Eesti Kirikule, et mõned praostkonnad (Võru, Valga, Pärnu) ei ole oma esindajat korraldajate hulka saatnud. Senised tegijad on olnud koordinaatorina õpetaja Katrin-Helena Melder, Kaja Tassa, Agu Kaljuste, Karl Mäesepp, Helve Hunt, Margus Priimägi, Aivo Vinni, Juhani Jaeger, Mart Johanson, Indrek Treufeldt, Naima Kukkur, Tõnu Veldre. Mitmed toimkonna liikmed soovivad aga tagasi tõmbuda ja praostkondadest tuleb neile asendaja leida.
Tiina Võsu sõnul on konverents kiriku ilmalikele juhtidele väga vajalik. «Me olime liiga harali, igaüks istus oma koguduses. Väga oluline on omavaheline suhtlemine, sest on teemasid, mis meid ühendavad. Me võime jagada kogemusi, üksteist toetada, nalja heita, üksteisest rõõmu tunda, uusi ideid saada,» osutas Tiina koosoldud päevade rikkusele ja lisas, et parem on, kui kogudusest tulijaid on kaks, sest «Jeesus saatis ka oma jüngrid kahekaupa välja».
Esimestel aastatel käsitleti konverentsil enam majandus- ja õigusalaseid teemasid, seda, kuidas projekte kirjutada, kuidas ja kust raha saada, kuid viimasel konverentsil Nelijärvel oli teemaks vaimulik kasvamine ja palveelu. «Tagasiside andmine on väga väärtuslik materjal, sealt näeme, millised on inimeste vajadused ja ootused konverentsile ning sellest tulenebki järgmise aasta teemavalik,» selgitas Tiina Võsu.
Konverentsid algavad ja lõpevad jumalateenistusega, hommiku- ja õhtupalved on usaldatud ilmikutele. Oma osa on õhtusel kontserdil, mille viimati andsid vennad Johansonid, ja pidulikul lõunasöögil. Kirikuvalitsus on juhatuseesimeeste konverentsi pidanud väga oluliseks ning selle korraldust rahaliselt toetanud, kuigi igal on maksta ka oma osalustasu. Toetusfondi rahalisel toel lendab aasta juhatuseesimeheks valitu palverännakule.
2009. aasta juhatuseesimeheks valitud Tiina Võsu nimetas tänavuselt kohtumiselt oluliseks retriidi ehk keskendunud palve teema sissetoomist. «Ma olen Soomes viibides retriidi enda jaoks avastanud ja mul on hea meel, et see on ka Eestisse jõudnud.»
Tiina Võsu ütleb, et meil on väga rikas kirik. «Vahel vaatame seda, mida meil ei ole, ja pöörame sellele liiga suurt tähelepanu. Aga kui tegelikult mõelda vaid konverentsil räägitule, siis kuivõrd palju erinevaid võimalusi on meil Jumalat teenida, kus igaühel on koht, kui me vaid tahame seda kasutada.»
Nelipühal tuleb Tallinna tee jalge alla võtta Keila koguduse vabatahtlikul töötegijal Hilje Kelemendil, et peapiiskopilt vastu võtta EELK aukiri.
«Nad viibisid päevast päeva ühel meelel pühakojas, murdsid leiba kodudes ja võtsid rooga juubeldades ning siira südamega, kiites Jumalat ja leides armu kogu rahva silmis,» kirjutatakse apostlite tegude raamatus. Nii võiks öelda ka Hilje ja Ülo Kelemendi kohta – üks neist on koguduse perenaine, teine kirikumees.
Tabasin nad Lääne-Harju praostkonna sinodi ajal kiriku juurest, kus mõlemad olid usinalt ametis. Hilje oli katnud kohvilaua ja Ülo hoolitses, et kõik jumalateenistuseks valmis oleks.
Kiriku sõjaeelne küttesüsteem uhkas mõnusat soojust välja – kuskil, vist keldris, olid puud põlema pandud. Mõlemad on eluaeg olnud kirikuga seotud ja kirik nad ka omal ajal kokku viis. Juba Ülo vanemad olid Keila kirikuga seotud.
Hilje kõneleb, et tema isa oli Nabala palvemaja jutlustaja ja pühapäeviti pidas ta enne hommikusööki alati väikese palvuse. Palvemajja oli kodust kolm ja pool kilomeetrit ja ega Hilje alati tahtnud sinna minna, sest teha oleks muudki olnud.
Aga usukindluse ja jumalaarmastuse ta enda sisse sai. Nagu ka tema õed Vaike Särak ja Helmi Reinsoo. Hilje ja Vaike on agarad vastama kirikulehes ilmuvatele Eesti Piibliseltsi küsimustele.
Teadmisi aitavad täiendada kaks korda kuus koguduses peetavad piiblitunnid, millest Hilje usinalt osa võtab. Nüüdseks küll oma tegevuse lõpetanud seenioride kooris laulmine ja koorivanemaks olek võttis osa Hilje aega. Enda lauluoskust ta eriti ei hinda, aga huvitav oli koori jaoks laule välja otsida.
Hiljel on huvitav elukutse – ta õppis Tallinna kergetööstustehnikumis konstruktoriks-modellistiks ja oli tööl Klementi õmblusvabriku eksperimentaaltsehhis. Nii et kui ostetud kleidid naistele hästi selga istusid, oli see tänu Hilje osavusele. Töö on võimaldanud ka palju reisida. Abikaasa Ülo on elektrik ja töötab telemajas. Aga õnneks jätab töö talle küllaldaselt vaba aega.
Jumal on neid õnnistanud kolme poja ja nelja lapselapsega. Keskmine poeg on samuti kirikumees ja isale abiks. Abikaasadel on sarnased mõtted, see seob ja viib edasi. «Kui üks kisub ühele poole ja teine teisele poole, ei tule midagi välja. Ei kujuta ettegi, et meie elu võiks teistsugune olla. Oleme hoitud ja usaldame oma mured ja raskused Jumalale,» ütleb elukogenud Hilje Kelement.
Iseseisvuse saabumise aastatel aitas Hilje pühapäevakooli läbi viia ja kui Marianne Hapsal Soome läks, jäi üksi lapsi juhendama. Vahepeal jäi koguduses see töö soiku, kuid on taas tänu õpetaja abikaasale Pirjo Rootsile hoo sisse saanud.
|
OSCAR-2019
|
||
Mesimummudega beebitekk valmis kohe kahe jänkuteki järel. Muidu oleks liiga jäneseliseks kätte ära läinud ja seega lõin hooga kohe käärid mõnusalt kollasesse mesimummu kangasse.
Samuti oli mul suur tahtmine proovida nö lapiorigamit. Voltimine triikraua abil ja paberi asemel kangas. Selline töö sobib palju-palju paremini kui paberitööd :) Muidugi päevasel ajal katuseakna all päikeselaigus triikimine polnud just meelakkumine. 20 tk tuli "tuulikutiibasid" triikida. Ja aur kõrvetas näppe...
Tekk tuli minu meelest tõeliselt nunnu. Selline, mis sobib nii poisile kui tüdrukule ja peaks olema pisike päikesekiir igas päevas :) Sooja suve meenutab ka.
Teki vahel seekord mahuline vatiin. ÕV jällegi 1 cm (mulle nii meeldib sellise õmblusvaruga kavandeid arvutada). Kangad kõik puuvillased. Teki suurus 95x95 cm kandis (sest kui venitada annab 1x1m välja ka :D).
Peale selle üks ilmatu uudis veel: mind leiab nüüd Facebook'ist! Ma ise ka ei uskunud, aga Kadristik lehte ju muidu poleks saanud teha... Seega ma ootan kõiki fännama ;)
Juba varakevadel telliti minu käest jänku(de)ga beebitekk. Jänestega kanga puudumisel tuli mul ise jänes teki peale leiutada. Suure õmblemise tulemusel valmis hoopiski 2 tekki, millest üks läks pisikesele põnnile, kes augustikuus siia ilma saabus. Tekki üle andes ununes mul pildistamine täiesti ja nüüd loodan ainult sellele, et noorte vanemate poolt tehtud fotod üks hetk minuni jõuavad :)
Teine tekk tuli minuga Vanamõisa laadale kaasa. Terve päev otsa ootas oma uut omanikku ja õhtul tuli nukralt mu kaenla all autosse kaasa. Asju tassides aga sai mul nahk higiseks ja uuele lastile järgi minnes peatusin kaljamüüja juures, et natuke kosutust saada. Rääkisin oma kurba saatust ja lugesin viimaseid sente kokku. Kuigi müüja kangesti tahtis mulle kahte pudelit müüa, polnud mul tol hetkel piisavalt sularaha. Kaljapudeliga platsile tagasi jalutades hüüdis too kaupmees mulle veel järgi, et toogu ma ikka tekk näha... Tekk uuesti autost välja (koos teise rohelise tekiga) ja viisin siis kaljakaupmehele näha. Soovitasin just seda jänkuga tekki, sest sel sees puuvillane vooder. Sama raha eest nagu rohkem kaupa ;)
Meil läks kaubaks :) Mu laadapäev sai väga omanäolise ja rõõmsa lõpu! Aitäh kaljakaupmehele! Ma loodan, et Su naiseotsingud sujuvad kenasti ;) Tekk ju olemas, asi nüüd siis see titt ka valmis teha!
Nagu öeldud, tekil puuvillane vooder. Kangad puuvillased, jänku fliisist. Äär kanditud ja kant teiselt poolt käsitsi kinnitatud.
PS. Martaberta, Triin, Heily ja Pisilind! Palun saatke mulle oma postiaadress või vajalik info Smartposti jaoks..... :) Mul mõtted juba töös, kohe kui üks tekk valmis saab, lähevad teie soovid tegemisele! :)
Täna, neli aastat tagasi, tegin ma oma esimese sissekande siia blogisse. Mul oli peal tõsine haraklus (no kuidas muidu kutsuda seda, et ma ahnitsesin endale kokku miljoneid helkivaid pärleid) ja ma olin avastanud nii Isetegija foorumi kui ka hunnikutes erinevaid internetilehti, kust ideid ammutasin. Mu oskused ... hmm ... olid olematud :) Aga edevus nii suur, et vaja näidata.
Praeguseks on haraklus kangastele üle läinud. Pärleid müüsin hunnikus maha, lõngade müümisega teen varsti algust. Nagunii kudumine läheb teosammul ja kangastele ruumi vaja :) Mu õmblusoskused on teinud läbi suure arengu (varem ma ei osanud õmmelda. ÜLDSE. Nüüd natuke oskan :)) ja mul laual seisab nii tavamasin kui overlokk (neli a tagasi ma ei teadnud, et selline masin üldse olemaski on). Mind on haaranud lapitehnika vaimustus ja üha enam leian ma end ka riideid õmblemast. Isegi mu abikaasa on paari eseme kohta öelnud, et nagu poest ostetud :)
Täna, neli aastat tagasi, ei uskunud ma üldse, et minust selline käsitööarmastaja saab. Aga sai. Ja ma olen selle üle ääretult õnnelik. Just seetõttu ma tahan teiega oma õnne jagada. Neli on ilus number ju :)
Loosimise jaoks jagasin soovid kahte - kotid ja rätikud. Nagu ma lubasin, et loosin kindlasti välja ühe rätiku ja ühe koti. Iga tubli osaleja sai omale paberilipiku, kus peal olid tema soovid. Rätikute hunnikust valisin kohe ühe nime ja otsustasin, et kui seal on mitu erinevat soovi kirjas, siis valin nendest esimese. Seal oli mõnusalt suvine soov - D3 maasikas ;)
Kotisoovi hunnikust võtsin välja lipiku ja otsustasin, et kui on, siis keskmine valik, kui ei, siis viimane. Esimese inimese keskmiseks valikuks oli B2 meri. Vaatasin neid kahte ja mõtlesin - blogi saab neljaseks. Miks ma ainult kaks asja välja loosin? Ma olen ju võimeline rohkemaks :) Seega kotisoovide hunnikust võtsin veel kaks lipikut - A3 talvega ja viimase lipiku puhul sai otsustavaks esimene C2 lavendel.
Palju õnne õnnelikele! Ja kõikidele suur-suur aitäh, et olete läbi nelja aasta mind toetanud, mulle sõnadega pai teinud ja lihtsalt piilumas käinud!
See siin oli mu 200-s postitus. Nüüd järgmised kümme on kohe kindlasti täidetud minu tehtud käsitööga, muud juttu ajan käsitöö kõrvale :)
Eelmise aasta kõige kommenteeritum postitus oli mõistumängude oma. Kommentaaridest lugesin välja palju rõõmu ja heameelt minu krutski üle. Nii tulingi mõttele enda blogi 4-aastaseks saamise puhul korraldada uus ja ehk veelgi ägedam peamurdmine. Kas lõpus ka midagi premeerimas on, jääb aga üllatuseks :)
Kõik vastused kirjuta jälle ainult väikeste tähtedega ja ühe sõnaga. Kui vastad õigesti, tekib sulle ette järgmine küsimus. Palun ära kirjuta ühtegi vastust kommentaaridesse! :)
|
OSCAR-2019
|
||
Aerinaze on näidustatud täiskasvanutel ja 12-aastastel ning vanematel noorukitel sesoonse allergilise riniidi sümptomaatiliseks raviks, kui sellega kaasneb ninakinnisus.
Ravikuuri pikkus peab olema nii lühike kui võimalik ja ravi tuleb lõpetada kohe, kui sümptomid on kadunud. Soovitatav on piirduda kuni 10-päevase ravikuuriga, kuna pseudoefedriinsulfaadi toime võib pikaajalisel manustamisel kaduda. Kui ülemiste hingamisteede limaskestade turse kaob, võib ravi vajadusel jätkata ainult desloratadiiniga.
60-aastastel ja vanematel patsientidel on suurem tõenäosus sümpatomimeetiliste ravimite (nt pseudoefedriinsulfaadi) kõrvaltoimete tekkimiseks. Aerinaze’i ohutus ja efektiivsus selles vanuserühmas ei ole tõestatud ning optimaalsete annustamissoovituste andmiseks ei ole piisavalt andmeid. Seetõttu tuleb Aerinaze’i 60-aastastel ja vanematel patsientidel kasutada ettevaatusega.
Aerinaze’i ohutus ja efektiivsus maksa- või neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel ei ole tõestatud ja optimaalse annuse soovitamiseks on andmed ebapiisavad. Aerinaze’i kasutamine maksa- või neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel ei ole soovitatav.
Aerinaze’i ohutus ja efektiivsus lastel vanuses alla 12-aasta ei ole tõestatud. Andmed puuduvad. Aerinaze’i ei soovitata kasutada alla 12-aastastel lastel.
Tableti võib võtta koos klaasitäie veega; see tuleb tervena alla neelata (tabletti ei tohi purustada, katki murda ega närida). Tableti võib võtta koos toiduga või ilma.
Ülitundlikkus toimeainete või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete, adrenergiliste ravimite või loratadiini suhtes.
Et Aerinaze sisaldab pseudoefedriinsulfaati, on ravim vastunäidustatud ka patsientidele, kes saavad samaaegselt ravi monoamiini oksüdaasi (MAO) inhibiitoritega ja kahe nädala jooksul pärast sellise ravi lõpetamist.
hemorraagiline insult anamneesis või ohutegurid, mis võivad hemorraagilise insuldi tekkeohtu suurendada. Seda võib põhjustada alfamimeetiline toime pseudoefedriinsulfaadil kombineerituna teiste vasokonstriktoritega, nagu bromokriptiin, pergoliid, lisuriid, kabergoliin, ergotamiin, dihüdroergotamiin või teiste veresooni ahendavate ravimitega, mida kasutatakse ninakinnisuse raviks kas suu või nina kaudu (fenüülpropanoolamiin, fenüülefriin, efedriin, oksümetasoliin, nafasoliin…).
Patsientidele tuleb öelda, et nad peavad ravi katkestama, kui ilmneb hüpertensioon, tahhükardia, palpitatsioonid või südame rütmihäired, iiveldus või mõni muu neuroloogiline sümptom (nt peavalu või peavalu ägenemine).
patsiendid, kelle anamneesis on müokardiinfarkt, suhkurtõbi, põiekaela obstruktsioon või bronhospasm;
Ettevaatusega tuleb ravimit kasutada patsientidel, kellel on stenoseeriv peptiline haavand, püloroduodenaalne obstruktsioon ja kusepõiekaela obstruktsioon.
Ravimit tuleb kasutada ettevaatusega ka patsientidel, kes kasutavad raviks teisi sümpatomimeetikume (vt lõik 4.5). Siia kuuluvad:
Ettevaatusega peavad ravimit kasutama migreeni põdevad patsiendid, keda ravitakse tungaltera alkaloide sisaldavate vasokonstriktoritega (vt lõik 4.5).
Desloratadiini tuleb manustada ettevaatusega patsientidele, kelle isiklikus või perekonnaanamneesis on esinenud krambihoogusid. Eeskätt väikestel lastel on suurem võimalus uue krambihoo
vallandumiseks desloratadiinravi ajal. Patsientide puhul, kellel esineb ravi ajal krambihoog, võib arst kaaluda desloratadiinravi katkestamist.
Sümpatomimeetilised amiinid võivad esile kutsuda kesknärvisüsteemi stimulatsiooni koos krampide või kardiovaskulaarse kollapsiga ja kaasuva hüpotensiooniga. Need toimed võivad tõenäolisemalt esineda 12-aastastel ja vanematel noorukitel, eakatel patsientidel või üleannustamise korral (vt
Pseudoefedriinsulfaadil on kuritarvitamise oht. Suured annused võivad olla mürgised. Pidev kasutamine võib tekitada tolerantsust, mis omakorda suurendab üleannustamise ohtu. Ravi järsul katkestamisel võib tekkida depressioon.
Kaudsete sümpatomimeetikumidega ravi ajal võib lenduvate halogeenitud anesteetikumide kasutamine kutsuda esile perioperatiivse ägeda hüpertensiooni. Seetõttu on soovitatav lõpetada ravi 24 tundi enne plaanilist anesteesiat.
Sportlastele tuleb öelda, et ravi pseudoefedriinsulfaadiga võib anda dopingutesti positiivse tulemuse.
Aerinaze’i manustamine tuleb katkestada vähemalt 48 tundi enne nahatestide tegemist, sest antihistamiinikumid võivad pärssida või muul moel vähendada positiivseid reaktsioone dermaalsetele reaktiivsusindikaatoritele.
Aerinaze’i ja alkoholi koostoimeid ei ole uuritud. Samas, kliinilise farmakoloogia uuringus ei suurendanud alkoholiga samaaegselt manustatud desloratadiin alkoholi tegutsemisvõimet kahjustavat toimet. Psühhomotoorsete testide tulemustes, kus desloratadiini ja platseebot võrreldi alkoholi samaaegsel manustamisel või ilma selleta, ei leitud olulisi erinevusi. Ravi ajal Aerinaze’iga tuleb vältida alkoholi tarbimist.
Kliinilistes uuringutes ei ole täheldatud kliiniliselt olulisi koostoimeid või desloratadiini plasmakontsentratsiooni muutusi desloratadiini samaaegsel manustamisel erütromütsiini või ketokonasooliga.
Desloratadiini metaboliseerivat ensüümi ei ole veel kindlaks tehtud ning seetõttu ei saa täielikult välistada mõningaid koostoimeid teiste ravimitega. Desloratadiin ei pärsi in vivo ensüümi CYP3A4 ja in vitro uuringutes on näidatud, et ravim ei pärsi ensüümi CYP2D6 ning ei ole substraadiks ega inhibiitoriks P-glükoproteiinile.
Nii pöörduva kui ka mittepöörduva toimega MAO inhibiitorid võivad põhjustada vasokonstriktsiooni tekkeohtu ja vererõhu tõusu.
Samaaegne kasutamine koos teiste sümpatomimeetikumidega (dekongestandid, söögiisu vähendajad või amfetamiini-tüüpi psühhostimulandid, vererõhku langetavad ravimid, tritsüklilised antidepressandid ja teised antihistamiinikumid) võib esile kutsuda vererõhu kriitilise tõusu (vt
Dihüdroergotamiin, ergotamiin, metüülergometriin: risk vasokonstriktsiooni tekkeks ja vererõhu tõusuks.
Teised ninakinnisuse vähendamiseks kasutatavad vasokonstriktorid, nii suu kui ka nina kaudu manustatavad (fenüülpropanoolamiin, fenüülefriin, efedriin, oksümetasoliin, nafasoliin...): vasokonstriktsiooni risk.
Sümpatomimeetilised ravimid vähendavad α-metüüldopa, mekamüülamiini, reserpiini, upsujuure alkaloidide ja guanetidiini hüpertensioonivastast toimet.
Desloratadiini ja pseudoefedriinsulfaadi kasutamise kohta rasedatel andmed puuduvad või on piiratud hulgal (vähem kui 300 raseda andmed). Loomkatsed ei näita otsest või kaudset kahjulikku toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3). Ettevaatuse mõttes on parem vältida Aerinaze’i kasutamist raseduse ajal.
Nii desloratadiini kui ka pseudoefedriinsulfaati on tuvastatud ravitud naiste rinnaga toidetavatel vastsündinutel/imikutel. Desloratadiini ja pseudoefedriinsulfaadi toime vastsündinutele/imikutele on teadmata. Pseudoefedriinsulfaadi kasutamise korral on imetavatel emadel täheldatud rinnapiima hulga langust. Aerinaze’i ei tohi imetamise ajal kasutada.
Aerinaze’il ei ole või on ebaoluline toime autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele. Patsiente tuleb teavitada, et enamikel inimestel ei teki uimasust. Sellest hoolimata, kuna kõik ravimpreparaadid mõjuvad inimestele natuke erinevalt, siis soovitatakse patsiente nõustada mitte tegelema vaimset erksust nõudvate tegevustega, nagu nt autojuhtimine või masinate käsitsemine, enne kui nad on kindlaks teinud ravimpreparaadi mõju neile endile.
Kliinilistes uuringustes, kus osales 414 täiskasvanud patsienti, olid kõige sagedasemateks kõrvaltoimeteks unetus (8,9%), suukuivus (7,2%) ja peavalu (3,1%).
Kõrvaltoimed, mida uurijad arvasid olevat põhjuslikult seotud Aerinaze’iga, on loetletud allpool vastavalt organsüsteemi klassile. Esinemissagedused on määratletud kui väga sage (≥ 1/10), sage
Teised desloratadiini kõrvaltoimed, millest on teatatud ravimi turustamise ajal, on loetletud alljärgnevalt.
Üleannustamise sümptomid on enamasti sümpatomimeetilise olemusega. Sümptomid võivad varieeruda KNS-i depressioonist (sedatsioon, apnoe, tähelepanuvõime vähenemine, tsüanoos, kooma, kardiovaskulaarne kollaps) kuni stimulatsiooni (unetus, hallutsinatsioonid, treemor, krambid) ja võimaliku surmani. Muude sümptomitena võivad esineda: peavalu, rahutus, urineerimishäired, lihasnõrkus ja -pinge, eufooria, erutus, hingamisraskused, südamearütmia, tahhükardia, südamepekslemine, janu, higistamine, iiveldus, oksendamine, prekordiaalne valu, pearinglus, kohin kõrvus, ataksia, nägemise hägustumine ja hüper- või hüpotensioon. KNS-i stimulatsiooni teke on eriti tõenäoline lastel, väljendudes atropiinimürgistuse taoliste nähtudena (suukuivus, fikseerunud ja dilateerunud pupillid, nahaõhetus, hüpertermia ja seedetrakti häired). Mõnedel patsientidel võib tekkida toksiline psühhoos koos vääraistingute ja hallutsinatsioonidega.
Üleannustamise korral tuleb viivitamatult rakendada sümptomaatilist ja toetavat ravi, jätkates seda nii kaua kui vajalik. Makku jäänud ravimit võib üritada adsorbeerida aktiivsöe vesisuspensiooni manustamisega. Võib teha maoloputust füsioloogilise naatriumkloriidi lahusega, seda eriti lastel. Täiskasvanutel võib kasutada kraanivett. Enne järgmist tilgutamist tuleb eemaldada võimalikult palju vedelikku. Desloratadiin ei ole hemodialüüsil eemaldatav ja ei ole teada, kas see elimineerub peritoneaaldialüüsil. Pärast esmaabi tuleb jätkata patsiendi meditsiinilist jälgimist.
Pseudoefedriinsulfaadi üleannustamise ravi on sümptomaatiline ja toetav. Stimulante (analeptikume) ei tohi kasutada. Hüpertensiooni saab kontrolli all hoida adrenoblokaatorite ja tahhükardiat beetablokaatoritega. Krampide raviks võib kasutada lühikese toimeajaga barbituraate, diasepaami või paraldehüüdi. Hüperpüreksia ravi, eriti lastel, võib nõuda leige veekäsna või hüpotermilise lina kasutamist. Apnoe raviks kasutatakse hingamisaparaati.
Desloratadiin on mittesedatiivne, pika toimeajaga, perifeerse histamiini H1-retseptori selektiivne antagonist. Suu kaudu manustatud desloratadiin blokeerib selektiivselt perifeersed histamiini H1-retseptorid, sest aine ei tungi kesknärvisüsteemi.
Desloratadiini allergiavastaseid omadusi on näidatud in vitro uuringutega. Desloratadiin pärsib põletikule eelnevate tsütokiinide IL-4, IL-6, IL-8 ja IL-13 vabanemist inimese nuumrakkudest/basofiilidest ning pärsib adhesioonimolekul P-selektiini ekspressiooni endoteeli rakkudes.
Desloratadiin ei tungi vabalt kesknärvisüsteemi. Ühekordne desloratadiini 5 mg annus ei mõjutanud täiskasvanutel lennuki juhtimise suutlikkuse standardnäitajaid, sh ei suurenenud unisus ega halvenenud lendamisega seotud tööülesannete täitmine. Kontrollitud kliinilistes uuringutes ei suurenenud soovitatud 5 mg ööpäevase annuse kasutamisel unisuse esinemissagedus võrreldes platseeboga. Kliinilistes uuringutes ei mõjutanud desloratadiini manustamine üks kord ööpäevas annuses 7,5 mg psühhomotoorset võimekust.
Pseudoefedriinsulfaat (d-isoefedriinsulfaat) on sümpatomimeetiline aine peamiselt α-mimeetilise aktiivsusega võrreldes β-aktiivsusega. Pseudoefedriinsulfaat on suu kaudu manustades ninakinnisuse vastase toimega tänu vasokonstriktiivsele toimemehhanismile. Tal on kaudne sümpatomimeetiline toime tänu peamiselt adrenergiliste mediaatorite vabanemisele postganglionaarsetest närvilõpmetest.
Pseudoefedriinsulfaadi suukaudne manustamine soovitatud annustes võib põhjustada ka teisi sümpatomimeetilisi toimeid, nagu vererõhu tõus, tahhükardia või kesknärvisüsteemi ärritusnähud.
Mõlemas uuringus oli Aerinaze’i tablettide antihistamiinne toime 2-nädalase raviperioodi jooksul üldise sümptomite skoori kohaselt (v.a ninakinnisus) märkimisväärselt suurem kui pseudoefedriinsulfaadil üksinda. Lisaks, 2-nädalase raviperioodi jooksul oli Aerinaze’i tablettide veresooni ahendav toime, mida mõõdeti ninakinnisuse/kongestiooni alusel, märkimisväärselt suurem kui desloratadiinil üksinda.
Aerinaze’i tablettide efektiivsus ei erinenud märkimisväärselt patsientide soo, vanuse või rassi põhjal moodustatud alarühmades.
Aerinaze’i ühekordse annuse farmakokineetilises uuringus oli desloratadiini plasmakontsentratsiooni võimalik mõõta 30 minutit pärast manustamist. Keskmine desloratadiini maksimaalse plasmakontsentratsiooni saavutamiseks vajalik aeg (Tmax) oli ligikaudu 4‒5 tundi (pärast annuse manustamist), keskmine maksimaalne plasmakontsentratsioon (Cmax) ja kontsentratsioonikõvera alune pindala (AUC) olid vastavalt ligikaudu 1,09 ng/ml ja 31,6 ng•hr/ml. Pseudoefedriinsulfaadi jaoks oli Tmax 6‒7 tundi (pärast manustamist) ja keskmised maksimaalsed plasmakontsentratsioonid (Cmax ja AUC) vastavalt ligikaudu 263 ng/ml ja 4588 ng•hr/ml. Toit ei mõjutanud desloratadiini ega pseudoefedriinsulfaadi biosaadavust (Cmax ja AUC). Desloratadiini poolväärtusaeg on 27,4 tundi. Pseudoefedriinsulfaadi poolväärtusaeg on 7,9 tundi.
Aerinaze’i suukaudsel manustamisel tervetele vabatahtlikele 14 ööpäeva jooksul saabusid desloratadiini, 3-hüdroksüdesloratadiini ja pseudoefedriinsulfaadi tasakaalukontsentratsioonid kümnendal päeval. Desloratadiini keskmised plasma tasakaalukontsentratsioonid (Cmax ja
Kliinilistes farmakokineetika uuringutes oli desloratadiini kontsentratsioon suurem 6%-l patsientidest. Selline nn aeglase metaboliseerija fenotüüp esines sagedamini täiskasvanud mustanahaliste kui heledanahaliste hulgas (vastavalt 18% vs. 2%), samas ei erinenud ravimi ohutusprofiil nende kasutajate puhul üldpopulatsioonis täheldatust. Mitme annusega farmakokineetika uuringus, kus täiskasvanud tervetele vabatahtlikele anti tablette, osutusid desloratadiini aeglasteks metaboliseerijateks 4 katsealust. Nendel isikutel oli desloratadiini Cmax umbes 3 korda kõrgem ligikaudu 7 tundi pärast manustamist, eliminatsiooni poolväärtusajaga umbes 89 tundi.
Komponentide koostoime uuringus täheldati, et ekspositsioon pseudoefedriinsulfaadile (Cmax ja AUC) pärast ainult pseudoefedriinsulfaadi manustamist oli bioekvivalentne ekspositsiooniga pseudoefedriinsulfaadile pärast Aerinaze’i tableti manustamist. Seega ei mõjutanud Aerinaze’i ravimvorm pseudoefedriinsulfaadi imendumist.
Pseudoefedriinsulfaadi eliminatsiooni poolväärtusaeg on inimestel vahemikus 5 kuni 8 tundi, kui uriini pH tase on ligikaudu 6. Toimeaine ja selle metaboliit erituvad uriiniga; 55...75% manustatud annusest eritub muutumatul kujul. Happelises uriinis (pH 5) eritumine kiireneb ja toimeaeg lüheneb. Uriini aluseliseks muutumisel toimub osaline tagasiimendumine.
Prekliinilisi uuringuid ei ole Aerinaze’iga läbi viidud. Samas ei ole desloratadiini farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, genotoksilisuse, kartsinogeensuse, reproduktsiooni- ja arengutoksilisuse mittekliinilised uuringud näidanud kahjulikku toimet inimesele.
Akuutsed, mitme annusega uuringud näitasid loratadiini ja pseudoefedriinsulfaadi kombinatsiooni vähest mürgisust. Kombinatsioon ei olnud mürgisem kui ravimi komponendid ühekaupa ning täheldatud nähud olid seotud peamiselt pseudoefedriinsulfaadiga.
Reproduktsioonitoksilisuse uuringutes ei olnud loratadiini/pseudoefedriinsulfaadi kombinatsioon teratogeenne rottidel suukaudu manustatud annustes kuni 150 mg/kg/ööpäevas ning küülikutel annustes kuni 120 mg/kg/ööpäevas.
Blister on valmistatud läbipaistvast polüklorotrifluoroetüleen/polüvinüülkloriid (PCTFE/PVC) kilest, millele on külgekuumutatud vinüülalumiiniumfoolium. Pakendis on 2, 4, 7, 10, 14 ja 20 tabletti.
|
OSCAR-2019
|
||
Poes müüdavad küpsised sisaldavad reeglina transrasvhappeid, liiga palju valget suhkrut ning sageli ka kahjulikke toidu lisaaineid. Ise küpsiseid tehes saab valida kvaliteetset toorainet ning muuta küpsised tervislikuks vahepalaks või maiustuseks. Toidublogija Aet Trisberg jagab ideid erinevate küpsiste koduseks valmistamiseks.
Imelised pähklimaitselised küpsised, mis maitsevad kõigile. Sööjad ei aima tatrajahu olemasolu küpsistes.
Purusta mandlid köögikombainis (mitte päris jahuks). Mikserda või ja suhkur vahule, lisa muna, seejärel tatrajahu ja küpsetuspulber ning purustatud mandlid. Niisuta tainast vähese veega. Veereta käte vahel tainast väikesed pallikesed ning vajuta need küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadil lamedaks. Küpseta küpsiseid 180-kraadises ahjus umbes 15-20 minutit.
Tõeliselt kiiresti valmivad väga maitsvad ning tervislikke komponente sisaldavad küpsised - paku neid kindlasti ka lastele. Küpsistesse võib lisandiks panna erinevaid kuivatatud puuvilju, pähkleid ja seemneid, samuti sobib või asemel kasutada õli.
Sega omavahel kõik kuivained, seejärel sulata või ning lisa kuivainetele, viimasena lisa vahustatud munavalged ning sega kokku ühtlane mass. Aseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile supilusikasuurused pätsikesed ning küpseta ahjus 175 kraadiga ca 15 minutit kuni küpsised muutuvad kuldseks.
Sulata või ja purusta roseepiprad uhmris. Sega maisimanna hulka sool, kuivatatud tüümian, purustatud roseepiprad ja sulatatud või. Riivi juust ning lisa ka see tainasse, samuti sega hulka muna. Pane tainast väikesed pätsikesed küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning vajuta iga küpsise peale üks kõrvitsaseeme. Küpseta küpsiseid 200-kraadises ahjus ca 10 minutit.
Kodus lehttaigna valmistamine pole väga keeruline, lihtsalt aega tuleb varuda. Nende küpsiste puhul polnud eesmärk saada võimalikult palju kihte, vaid pigem anda küpsistele kihtidega veidi õhulisust. Kuna tegemist on juustuküpsistega, siis küpsetamisel on soovitav kasutada alati kõrgema rasvasusega juustu. Hästi sobib 26%-line või kõrgema rasvaprotsendiga juust; üldse ei sobi 15%-lised light-juustud - viimane jääb sulatades nagu kumm.
Kalla jahu kaussi, lisa külm vesi, sool, äädikas ja 50 g tükkideks lõigatud võid ning sega see ühtlaseks tainaks. Jäta kilesse pakendatult tunniks ajaks külmkappi. Rulli tainast neljakandiline plaat ning kata ühtlaselt ülejäänud või õhukeste viiludena. Seejärel keera plaadi nurgad keskele kokku, et tekiks nagu ümbrik. Suru ümbriku servad kokku, et või välja ei tuleks ning keera ümbrik murdekohad allapoole. Rulli tainas ettevaatlikult (et või välja ei tuleks) 1,5 cm paksuseks nelinurgaks ja keera plaat kolmeks kokku. Pane 10-ks minutiks külmkappi. Seejärel rullida tainas taas suureks plaadiks ja keerata neljaks. Aseta tainas taas 10-ks minutiks külmkappi. Oluline on, et tainast rullida ja kokku voltida alati ühes suunas. Tainast on rullimise käigus kujunenud juba pikk tükk. Rulli see lamedaks ning puista vahele pool juustu kogusest. Tõsta üks taina külg teise peale ja vajuta servad kinni. Puista peale ülejäänud juust, vajuta käega kinni ning lõika pikast taignast ca 2-cm pikkused ribad. Tõsta need ahjuplaadile, jättes kerkimiseks ruumi. Küpseta 200-kraadises pöördõhuga ahjus 20 minutit.
Sega kuivained omavahel. Näpista juurde või, kuni saad peene puru. Lisa nii palju piima, et saad niiske taina. Pane tainas 15 minutiks külmkappi tahenema.
Pane tainas kahe toidukile tüki vahele ning rulli ettevaatlikult 3 mm paksuseks. Lõika tainast 6-7 cm läbimõõduga kettad (vajuta nt klaasiga).
Tõsta tainakettad küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning küpseta 180-kraadises ahjus 15-20 minutit, kuni küpsised on kuldsed. Tõsta küpsetusplaat ahjust välja ning lase 5 minutit jahtuda. Siis libista küpsised metallrestile jahtuma. Küpsised säilivad 2-3 päeva õhukindlas karbis.
Tainas tuleb jagada viieks osaks. Tee näiteks nii: kaalu tainas ära, jaga massi viiega ning kalla küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile võrdse suurusega portsjonid (ühele ahjuplaadile mahub korraga üks kogus tainast). Aja spaatliga tainas ahjuplaadil laiali õhukeseks kihiks ja küpseta 200-kraadises ahjus ca 8-9 min. Jälgi, et tainaplaadi ääred poleks keskkohast madalamad, muidu kipub see äärest liialt pruunistuma.
Jahuta põhjad. Liida küpsisepõhjad pohlakeedisega (õhuke kiht iga plaadi vahele). Pealmiseks kihiks sulata vesivannil mõrušokolaad ning lisa paar supilusikatäit vahukoort, et hiljem oleks šokolaadi kergem lõigata. Määri sulanud šokolaadimass pealmisele kihile ühtlaselt laiali. Aseta valmis küpsiseplaat külmkappi ja lase seista üle öö, kuni kihid imenduvad. Lõika plaat umbes 1,5x 3 cm tükkideks, et moodustuks kihilised šokolaadiglasuuriga küpsised.
Sega kokku neljaviljahelbed, nisujahu ja küpsetuspulber, vala hulka sulatatud või ja üks muna ning sega küpsisetainas ühtlaseks massiks. Tõsta lusikaga ahjuplaadile väikesed pätsikesed ning vajuta need veidi käega lamedamaks. Küpseta 200 kraadi juures ca 10 minutit. Õhu käes imavad küpsised niiskust ja muutuvad pehmeks; säilitada vajadusel neid õhukindlas karbis.
Kui täisterajahust küpsetamine on mitmete kerkimist vajavate küpsetiste puhul riskantne, siis küpsised taluvad raskekoelisemat, kuid organismile vajalikest mineraalainetest tulvil jahu ideaalselt. Tavalise nisujahu asemel võib kasutada nt speltanisu täisterajahu, mis on iidne, kuid tänaseks unustustehõlma vajunud nisusort - sellel on õrn pähklimekk ning selle toiteväärtus on suurem kui tavalisel nisujahul. Kvaliteetsest toorainest kodus valmistatud küpsised on põnevad ja samas ka tervislikud maiustused, mis sobivad ideaalselt lastele. Kaasake lapsed nende valmistamisesse - põnevate loomavormidega saab toredad lastepärased küpsised.
Mõõda ühte suuremasse kaussi jahu, lisa samasse ka kookoshelbed. Mandlijahu saab ise valmistada- purusta terved mandlid veskis nii peeneks, et näevad jahu moodi välja; lisa ka saadud mandlijahu kuivainete sekka. Teise kaussi pane suhkur ning vala selle peale päevalilleõli, sega hoolikalt ja lase veidi imenduda, seejärel klopi hoolikalt õli-suhkrusegu hulka üks muna ning lisa vedel segu kuivainete hulka - sega kergelt läbi, kuini tainas muutub ühtlaseks. Pane tainas kile sisse mähituna vähemalt üheks tunniks külmkappi.
Rulli tainas umbes 3 mm paksuseks ning tee vormi abil meelepäraste kujudega küpsised. Tõsta küpsised ahjuplaadile ning puista igaühele peale suureteralist rafineerimata demerara roosuhkrut. Küpseta 200-kraadises ahjus ca 15 minutit, kuni küpsised muutuvad pealt kuldseks.
|
OSCAR-2019
|
||
Aasia ja arengumaade meeletu kasv muudab kindlasti maailma finantssüsteemi, kuid vähesed Eesti ettevõtted on sellest osa saamiseks on ette valmistatud, nendib Arengufondi blogis Priit Tinits.
„Demokraatlik kaasaegne ühiskond eeldab, et kliendile parim lahendus on suur läbipaistvus, millega kaasneb informatsiooni jagamine põhimõttel: mida rohkem, seda parem,“ märgib Diane Coyle mõttekojast Enlightenment Economics. Andes inimesele võimalikult palju infot, peaks ta tegema parima valiku ennast puudutavate otsuste osas. See on ilus ideaal, kuid paljud uuringud on leidnud, et teatud hetkest alates ei soosi avaldatava informatsiooni hulk enam konkurentsi, vaid tekitab kliendis lihtsalt segadust. Seetõttu vajab finantsturgude reguleerimine ümbervaatamist klientide vajaduste ning nende vajaduste rahuldamiseks pakutavate võimalikult lihtsate finantstoodete valguses.
2000. aastate alguses lasi Rootsi oma kodanikel pensioni kogumiseks valida 456 fondi vahel korraldades laiaulatusliku reklaamikampaania, kuid iseseisvalt valiku tegemise protsent jäi vaid 67%-le (Eesti oluliselt väiksema valiku juures oli vastav protsent 88%). Lisaks sellele leidis kolm aastat hilisem uuring, et ise valitud portfellid olid vahepealse aja jooksul kukkunud keskmiselt 39,6%, kuid vaikimisi määratud portfell langes „vaid“ 29,9%. Kliendile valiku usaldamise juures on oluline olla teadlik ka inertsi efektist. Iga valik, vahet pole kas ise või teiste poolt tehtud, kipub püsima kaua ning seda ka siis, kui ratsionaalselt mõtlev inimene oleks oma valikut pidanud ammu muutma.
Finantsteenuste pakkujate maine ühiskonnas on madal ning veelgi rohkem on see saanud kannatada finants- ja majanduskriisi ja levinud mõttetera tõttu, et pankur annab vihmavarju vaid siis, kui päike paistab. Ipsos Moripoolt Suurbritannias tehtud pikaajaline uuring tõi välja, et olukorras, kus üldine usaldus ettevõtete vastu on viimase 25 aasta jooksul kasvanud, on usaldus finantsteenuste pakkujate vastu kahanenud oluliselt. Usaldusliku hinnangu finantsasutuste suhtes andis vaid vähem kui kolmandik vastanutest. Moodsa kiire elustiili juures on aga teenusepakkuja usaldamine tähtsaim kui kunagi varem. Innovaatorid peaksid eelkõige arendama tooteid vastavalt klientide soovidele, kes nõuavad lihtsaid tooteid ja selget informatsiooni.
Finantsturu regulaatorid peavad nõudma teenusepakkujatelt iga toote kohta piisava avalikku informatsiooni esitamist, kuid ei tohiks turgu liigselt reguleerida. Teavet ei tohi edastada liiga palju või liiga detailselt, põhiliseks eesmärgiks peab olema erinevate toodete võrreldavus. Lisaks saab riik kodanikke aidata jagades teadmist üldisest rahanduslikust kirjaoskusest. Kodanikelt vastutuse nõudmine isikliku rahalise turvatunde eest, on moraalselt õigustatud vaid siis kui riik on loonud eeldused inimeste teadlikeks valikuteks.
Madalama sissetulekuga inimesed on maailmas enim kasvav finantsteenuste turg. Vaesema tarbija toob esile tärkavate majanduste areng. India tarbimiskäitumise ekspert Rama Bijapurkar kirjutab, et 2030. aastaks on maailmas kaks miljardit keskklassi inimest rohkem kui täna, kes vajavad elamiseks ka targemat raha majandamist. Teenusepakkujatel on kaks võimalust, kas jätkata klassikaliste toodete pakkumist kohandades neid veidi kohalike oludega või läheneda tärkavale turule tühjalt lehelt, töötades välja teenused, mis tooksid tarbijatele ja teenusepakkujatele win-win olukorra. Arenenud riikides on kehtivaid mudeleid raske muuta, sest need moodustavad omaette ökosüsteemi, kuid arenevad turud saaksid lähtuda tänase süsteemi puudustest ning ehitada teenused vastavalt kliendi nõudmistele. Just nii nagu Eesti pangandussüsteem jättis oma arengus vahele ebaefektiivsed tšekiraamatud. Vaene tarbija ei pea tulevikus jääma vaid kõrge riskitaseme ja sellele vastava intressiga laenude sihtgrupiks kui tema vajadused on palju laiemad.
Järgmine miljard finantstoodete kasutajat on oma tarbimisharjumuste poolest väga erinevad senistest kasutajatest. Tänasele tühjale kohale on näiteks võimalik luua tooteid nii puuduliku sotsiaalkindlustussüsteemi asendamiseks kui ka eesmärgipäraseid tooteid, mis kombineerivad säästmist ja laenamist. Süsteemi põhimõte peab olema kliendikesksus ja kliendi finantstervis ning mitte makroökonoomilised näitajad või rahvusvahelised baasnäitajad (nt majapidamiste säästmismäär, tarbijalaenud SKP-st) ning eesmärk võiks olla lihtne: luua turvaline keskkond, mis toodab kestlikku kasumit. Kliendi informeerimiseks võiksid Rama Bijapurkari arvates arengumaade tuleviku finantstooted kanda silte „sobilik vaid riskitasemele x ja alla selle“ ning nendega peaks kaasnema sõltumatute finantsplaneerimise toodete levitamine. Riik saab seejuures toetada regulatiivse keskkonnaga ja konkurentsi soosimisega. Finantsharidus võiks aga erinevate toodete õpetamise asemel rõhutada terviklikku käsitlust finantsriskide olemusest ja võtmisest üksikute tootegruppide (nt hoiused, laenud, väärtpaberid) selgitamise asemel.
„Säästvad lapsed kasvavad üles peredes, kus lapsevanemad säästavad ning räägivad säästmisest. Kui inimene on korra säästma hakanud, siis see käitumine tõenäoliselt jätkub,“ väidab Matthew Taylor Suurbritannia Royal Society for the Encouragement of Arts, Manufacturers and Commerce’ist. Stanfordi Ülikoolis nn „vahukommi eksperiment“ uuris laste oskust kiusatusele vastu panna ning leidis, et selles võimekamatest lastest kasvavad nende vanemate silmis kompetentsemad lapsed, kellel on lisaks ka kõrgemad tulemused ülikooli sisseastumiseksamitel. Lapseiga ja kasvatus mõjutavad meid palju. Lapseeas inimest õpetades on võimalik saada elu mõjutavaid tulemusi, sealhulgas ka säästmisharjumuse osas. Kui lapsevanemad ei õpeta last säästma, võiks (mängu-)kogumiskontod luua koolisüsteemis, et lapsed saaksid säästmist harjutada võimalikult varakult.
Sarnaselt veel väljakujunemata harjumustega lastele, puudub säästmisharjumus tihti ka vaestel. Rutiini puudumine viib ohtliku spiraalini, sest vähesed säästud ongi üheks suuremaks põhjuseks inimeste võimetusele murda välja vaesuse lõksust. Kui inimesel on vaja ettenägematute kulutuste katmiseks võtta laenu samas ostes headel aegadel kalleid asju, mida tegelikult ei suudeta endale lubada, siis peitub probleem selgelt rahanduslikus harituses. Teadlikkuse tõstmise juures saab aidata valitsus. Koolitustest üksi ei piisa. Võimalike toetusmeetmetena toob Matthew Taylor välja finantsteenuste, eriti isiklike pensionite, teenustasude alandamise ja säästmist toetavate maksusoodustuste suunamise eelkõige just madalama sissetulekuga inimestele. Keskklassil ning kõrgema sissetulekuga inimestel on säästmisharjumus tõenäolisemalt juba välja kujunenud ning nad saavad paremini hakkama ka ettenägematute kulude katmisega.
Majandus- või rahandushariduse lisamist kooliprogrammi on Eestis laialt arutatud, kuid jutud on piirdunud ettevõtluseõppe andmisega ja lisaks sellele peamiselt vanemate klasside lõikes. Ehk võiks proovida alustada juba varem ning mitte tingimata formaalse klassitunnina, vaid mõne mängulise vahepalaga igapäevases koolitöös? Raha kogumise soodustamiseks on Eestis loodud tulumaksusoodustusi, mis käsitlevad kõigi sissetulekugruppide inimesi sarnaselt. Madalama sissetulekuga inimestel, kelle kogu teenistus kulub vältimatutele kulutustele, on säästmisega üsna raske algust teha. Võib-olla tasub kaaluda maksusoodustuste teraviku suunamist just vaesematele kodanikele, sest kõige raskem on säästmisharjumise kujunemise juures teha esimene samm? Kuigi lapseeas pole kõiki kodanikke enda tulevikule mõtlema harjutatud, siis ei ole selleks veel hilja ning riik saab oma abimeetmetega rõhuda just nendele, kes on seni jäänud säästmisest pigem kõrvale.
Aasia ja arengumaade meeletu kasv muudab kindlasti maailma finantssüsteemi, kuid sellest osa saamiseks on ette valmistatud vähesed Eesti ettevõtted. Ärivõimalusi jagub mobiilipangandusega tegelejatele, ent vaese kuid kiirelt rikastuva elanikkonna ärimudeleid on tänapäeva Eestis raske katsetada. Samas võib häid lahendusi leida ka meie madalama sissetulekuga inimeste säästmise soodustamiseks. Vaesematel inimestel on vaja rohkemgi planeerida oma rahavooge kui keskklassil ning finantssektor saab seal vaeseid kindlasti rohkem aidata kui täna lisades finantsplaneerimise teenuse tavalistele pangatoodetele.
Tulevik tundub olevat lihtsate ning kliendisõbralike finantstoodete päralt, millest on praegu puudus. Ikka domineerib panganduses „väike kiri“ ning soov lõigata kasu igalt kliendi liigutuselt mõeldes kliendi vajadustele vähe. Majandus- ja haridusministeerium võiksid aga julgemalt leida meetmeid, kuidas säästmist propageerida ja selleks teadmistega ette valmistada (näiteks koolides), sest kohese tarbimise edasilükkamine kasvatab oluliselt kodanike ostujõudu tulevikus. Täna on meie "kärpekrokodillide riigi" säästmismäär Euroopa liidu üks madalamaid.
|
OSCAR-2019
|
||
Selle reisi jooksul külastatakse kahte suurt ja huvitavat riiki. Argentina seostub tango, peronismi, toidu- ning veinikultuuriga. Brasiilia on väga mitmenäoline maa ning looduslikult kaunis paik – mäed, kosed, vihmametsad. Aga samuti kultuuriliselt ning sotsiaalselt äärmiselt kirev ja mitmepalgeline – jalgpall, karnevalid, rikkus käsikäes vaesuse ja slummidega. Brasiilia kultuuri on mõjutanud kunagine Portugali impeerium, tänapäevani räägitakse riigis Portugali keelt; hispaaniakeelset Argentinat on eelkõige mõjutanud Hispaania koloniaalperiood.
Saabume Buenos Airesesse. Transfeer hotelli. Hommikusöök ja puhkus hotellis Broadway**** või sarnases kolmel järgneval ööl. Buenos Aires on Ladina-Ameerika linnadest kõige euroopalikum linn – laiad bulvarid, rohelised pargid, esinduslikud hooned, rikkalik kultuurielu. Buenos Aires on kosmopoliitne ja mitmenäoline metropol, mille elanikke kutsutakse portenodeks - tegemist on 19. sajandi immigrantide järeltulijatega, peamiselt Itaaliast, kes tõid siia oma kultuuritraditsioonid.
Pärastlõunal esmatutvus Buenos Airese linnaga. Buenos Airese on üks suurimaid konurbanisatsioone ehk linnaalasid Ladina-Ameerikas, milles on väga erinevaid ja põnevaid piirkondi ning linnakestesi. Külastame Buenos Airese elanike ehk porteñode omapärast nädalalõpu ja puhkuse veetmise piirkonda-Tigre’t ja Parana jõe deltat.
Hommikusöök hotellis. Täna kohtume pampade elanike - gauchodega. Sõidame maapiirkonda, kogeme gauchode traditsioonilist eluviisi, millest on kirjutanud Jose Hernandes oma raamatus „Martin Fierro“. Gauchode elustiil on võrreldav Põhja-Ameerika cowboyde elustiiliga. Pampade pinnas on ideaalne tegelemaks põllumajanduse ning karjakasvatusega. Lõunasöök (tüüpiline Argentina barbeque). Naudime rahvuslikus stiilis muusika- ja tantsushowd, seejärel demonstreerivad gauchod meile oma oskuslikku ratsutamiskunsti.
Hommikusöök hotellis. Buenos Airese linna ekskursioon – 9.juuli avenüü, elegantsed Retiro ja Recoleta linnaosad ning Palermo ja 3. veebruari park e. El Rosedal.
Linna ajalooline süda: Monserrat: Mai väljak, katedraal ja Casa Rosada, Avenida de Mayo ja Parlamendihoone -El Congresso, seejärel külastame kontrastide küllast La Boca’t Caminito tänavaga ja Puerto Madero uut linnaosa.
Hommikusöök hotellis. Lend Buenos Aires-Foz do Iguazu. Iguassu jõgi (tõlkes Suur Vesi) oli pikka aega kohalikele hõimudele pühaks matmispaigaks, valge mees avastas kauni piirkonna 16. sajandil. Külastame Iguassu rahvuspargis koskesid Argentina poolel. Kosed koosnevad 275 väiksemast ja suuremast joast, neist kõrgeim langeb 70 m kõrguselt. Ümbritsevas vihmametsas on üle 2000 liigi taimesid ning mets on koduks ka selle piirkonna tüüpilistele metsloomadele: taapiritele, suurtele sipelgakarudele, möiraahvidele, jaaguaridele, otselottidele ja kaimanitele. Majutus Foz do Iguazus Brasiilia poolel hotellis Viale Cataratas**** või sarnases.
Hommikusöök hotellis. Jätkame tutvumist koskedega Brasiilia poolel. Adrenaliini otsijatele soovitame helikopteri sõitu üle koskede ja vihmametsa (lisatasu eest). Teie ees avanev vaatepilt on hämmastav, meeliülendav ning pea kordumatu. Samuti võimalus külastada Aviaariumit, pool looduslikku pargiala, kus saab näha eksootilisi linde, kes Brasiilias ja Lõuna-Ameerikas elavad (lisatasu eest). Aviaarium on Lõuna-Ameerika suurim linnupark. Linde on siin ühtekokku 1020 ja 150 eri liiki. Aviaariumist leiab nii koolibrisid, tuukaneid, sini-aarasid ja vihmametsade hirmu, harpüiasid. Siin saab värvika ülevaate kohalikest kirevatest ja põnevatest sulelistest, keda looduses siiski näeb harva. Elamus on omapärane, kuna lindudega kontakt on vahetu, linnud ei ole puurides vaid lendavad külastajate keskel ringi.
Hommikusöök hotellis. Rio on linn, mis kunagi ei maga. Rio muretus iseloomustab ka linna kuut miljonit elanikku. Sõidame gondliga Suhkrupeamäele, kust avaneb imeilus vaade naaberpiirkondadele – Copacabanale, Ipanemale, Leblonile. Suhkrupeamägi on oma nime saanud omapärase välimuse järgi, mis meenutab traditsioonilist rafineeritud suhkru kuju. Panoraamtuuril näeme Urca elurajooni, Copacabana randa, kuulsat sambakarnevali toimumiskohta Sambodromi, kus igal aastal esineb ligi 90000 muusikut ja tantsijat viieteistkümnest sambakoolist. Vaba aeg.
Hommikusöök hotellis. Vaba päev Rios või võimalus osaleda päevasel ekskursioonil(lisatasu eest). Täna võtame ette laevasõidu troopilistel saartel (laevasõidu kestus u 10-16.30). Ühine lõunasöök saarel (joogid lisatasu eest). Päeva jooksul teeme ujumispeatuse Araca rannas. Päev täis kauneid vaateid ja mõnusat rannapuhkust! Õhtuks naaseme Riosse.
Hommikusöök hotellis. Ülevaatlik ekskursioon Rios: 710 m kõrgusel Corcovado mäel asuv Rio sümboliks olev Kristuse kuju on maailma üks enim külastatud monumentidest. Ekskursioon jätkub: katedraalid, rahvusteater, rahvusraamatukogu.
Hilisõhtune lend Rio de Janeiro–Manaus. Manaus tähendab tõlkes Jumalaema. Kunagisest indiaanlaste külast on kasvanud Amazonase administratiivkeskus, kus elab üle 1,5 miljoni inimese. Manaus on suurepärane alguspunkt Brasiilia loodusega põhjalikumaks tutvumiseks. Majutus hotellis Lord Manaus**** või sarnases.
Hommikusöök. Hommikune jalutuskäik Manauses. Lõunane transfeer džunglikülasse bussi ja paadiga. Esmane tutvumine Amazonase jõega. Hilisõhtune paadiretk Amazonase lisajõel kus elab väikesi kaimanipoegi. Õhtusöök. Majutus.
Hommikusöök. Veedame päeva džunglis. Hommikul võtame ette matka, et tutvuda džungli elustiku- taimede ja lindudega. Kartma ei pea, sest tavapäraselt hoiavad kõige ohtlikumad elukad end ka inimeste eest varjul, seega saame rahulikult jalutada läbi džungli ning nautida olustikku.
Hommikusöök. Transfeer Manause lennujaama ja lend Manaus–Sao Paulo. Jõuame Brasiilia suurimasse (ca 11 miljonit elanikku) ja ühtlasi ka rikkamasse linna, mida sageli kutsutakse ka Sampaks. Sao Paulo on mitmeski mõttes võrreldav Los Angelesega – ülesehitus on hajuv ning tegemist on etniliselt äärmiselt kirju linnaga. Sao Paulo on pilvelõhkujate linn, mille pilti kuuluvad sagedased liiklusummikud ja muutlik ilm. Majutus hotellis Bourbon**** või sarnases.
Hommikusöök. Linnaekskursiooni käigus tutvume metropoli peamiste vaatamisväärsustega - Jaapani kvartal, Se väljak, kesklinn, Higienopolise piirkond, linna finantskeskus Paulista avenüü, jalgpalliväljak, valitsushoone. Transfeer lennujaama. Lend Sao Paulo-Frankfurt (kellaajad täpsustamisel).
Sao Paulo-Franfurt-Tallinn lend, lennujaamamaksud. NB! Maksude suurus võib muutuda olenemata reisikorraldajast tulenevalt kütusehinnast maailmaturul ja ametivõimude otsustest.
Tervisekindlustus al 22,42 €, maksumus sõltuvalt vanusest (kuni 65 a, vanematele kõrgemad tariifid, lisainfo reisikindlustuse kohta). Soovitame vormistada ka reisitõrkekindlustuse.
Ekskursioon- laevakruiis koos lõunasöögiga 140 € (ETTETELLIMISEL ja tasumisel Eestis 2 kuud enne reisi algust)
Brasiiliasse reisimine on Eesti kodanikule viisavaba. Reisidokumendina kehtib pass. Pass peab kehtima vähemalt kuus kuud alates riiki sisenemisest. Täpsem info saatkonna kodulehelt.
Argentinasse reisimine on Eesti kodanikule viisavaba. Pass peab olema kehtiv vähemalt 6 kuud pärast reisi. Täpsem info saatkonna kodulehelt.
Soovituslik vaktsineerida kollapalaviku vastu. Palume konsulteerida reisimeditsiini kabineti arstiga, lisainfo siit
Mendelssohn House, the only museum of its kind in the world, is located at Mendelssohn's last surviving private address in Leipzig.
|
OSCAR-2019
|
||
Küsimus: Millelt arvestada seda 10% eelarves, mille ületamisel peaks eelarvemuudatused kooskõlastama HITSA-ga ja mida see kooskõlastamine endast kujutab?
Vastus: Tekkinud praktika eeldab nii iga eelarves omaette kuluna väljatoodud summa kui ka projekti kogumahu muutumise kooskõlastamist enam kui 10% võrra. Sisuliselt tähendab see siiski eelkõige kulude kasvu kooskõlastamise nõuet, kuna kavandatud asja odavamalt saamine on vaid teretulnud nähtus.
Kooskõlastama peab ka kõik täiesti uued kuluartilklid (tegemist on sisuliselt 100% eelarvemuudatusega, kus kulu kasvab 0-st eelarvesse lisatava numbrini), mida lepingu lisana kokku lepitud eelarve ei sisalda (seda ka juhul kui nende kulude katmise “allikaks” on mujal eelarveridadel kokkuhoitud vahendid).
Kooskõlastamine tähendab HITSA lepingulise kontaktisiku kirjalikku (e-kiri on aktsepteeritav) teavitamist oodatavast või tekkinud erinevusest, millele sihtasutus vastab selle muudatuse aktsepteerimise või mitte-aktsepteerimisega. Mitte-aktsepteerimine ei tähenda keeldu seda kulu teha. Kulutused võib teha nii või teisiti, ent mitteaktsepteeritud kulu ei saa näidata lõpparuandes projekti osana eelarves olevast suurema summaga (ka mitte täiendava oma- või kaasfinantseeringuna). Kui mitteaktsepteeritud kulu lepingu lisaks olevas taotluse eelarves algselt ei sisaldunudki, siis ei saa seda lõpparuandesse üldse lisada. Kooskõlastustaotlust saab reeglina esitada kuni üks kuu enne projekti lõpptähtaega.
Eelarvest oluliselt erinevate kulude ilmnemisel aruandes tagantjärele on HITSA-l õigus kooskõlastamata muudatusi (suure tõenäosusega) mitte aktsepteerida projekti osana ja võtta eelarvest erinevate kulutuste piirmääradena aluseks toetuse taotluses oleva eelarve summad.
Vastus: Finantsaruanne peab hõlmama kõiki projekti kulusid ja tulusid, mis lepingu lisana kinnitatud taotluse eelarves kirjas, st nii HITSA toetuse kui oma- ja kaasfinantseeringu summasid. Kõik finantsaruande koondtabelis olevad kulud (v.a. üldkululõiv) peavad olema tõendatud kulu- ja maksedokumentide või nende koopiatega (kinnitatuna raamatupidaja poolt nime ja allkirjaga).
KULUDOKUMENTATSIOON on tavaliselt asutusele esitatud arvete koopiad või lähetusaruande koopia. Töötasu puhul on selleks töötasu väljamaksmise aluseks oleva dokumendi koopia (töö- või tööettevõtuleping, käskkiri vms), milles on eeldatavasti viide projektile ja sellega seotud tegevustele.
MAKSEDOKUMENTATSIOON Erinevalt kuludokumentatsioonist peab maksedokumentatsioon tõendama HITSA eraldatu, omafinantseeringu ja võimaliku kaasfinantseeringu (kui see on kantud kõrgkooli arvele) rahade väljaliikumist ülikooli pangaarvelt (või käsutusest nt sularaha väljamakse korral).
Vastus: Maksedokumentatsioon peab tõendama HITSA eraldatud toetuse, omafinantseeringu ja võimaliku kaasfinantseeringu (kui see on kantud kõrgkooli arvele) summade väljaliikumist ülikooli pangaarvelt (või käsutusest nt sularaha väljamakse korral). Maksekinnitust iga tehingu kohta eraldi võib asendada koonddokumendiga (nagu näiteks lähetuskulude puhul asendab lähetusaruanne selles sisalduvaid arvete koopiaid), milleks sobib kinnitatud kontoväljavõte pangast või kinnitatud väljavõte raamatupidamisest. Maksedokumentatsiooni esitamisel koondväljavõttena raamatupidamisest peab see sisaldama rekvisiite iga makse kohta:
Alternatiivina on võimalik esitada (filtreeritud) kontoväljavõtteid juhul, kui see peaks olema vähem töömahukas kui esitada väljavõtteid raamatupidamisest.
NB! Maksete kirjed peavad olema üheselt kokku viidavad kuludokumentatsioonis sisalduvaga. Erinevuste puhul tuleb neid lühidalt kaaskirjas või märkustes selgitada. Maksekinnitused või koonddokument peab olema kinnitatud raamatupidaja või ülikooli esindusõigusega isiku poolt (nt pangakonto väljavõte ei pea olema pangas kinnitatud, vaid sobib ka internetipanga väljavõte raamatupidaja või esindusõigusega isiku poolt allkirjastatuna).
Vastus: HITSA nõukogu on sätestanud aktsepteeritava üldkululõivu määrana kuni 20% tööjõukuludelt. Üldkululõivu võib arvestada ainult tööjõukuludelt (sisaldades kõiki riiklikke makse). Kuna HITSA eeldab toetuse ja omafinantseeringu proportsionaalset jaotumist kõigi eelarveridade lõikes, siis rakendub ka tööjõjõukuludele samasugune omafinantseeringu määra nõue nagu kogu projektile. Seega arvutatakse üldkululõiv järgmise valemi alusel:
See välja arvutatud üldkululõiv panustab projekti kogumaksumusse samaväärselt muude kuluartiklitega, mis tähendab, et talle rakendub samaväärne omafinantseerimismäär (ehk väljaarvutatud üldukulõivust peaks HITSA kanda jääma mitte üle 70%). Juhul kui toetuse saaja arvab kogu välja arvestatud üldkululõivu HITSA toetusest maha, siis selle võrra jääb HITSA vahendeid vähem muude kulude katmiseks ehk neid peab toetuse saaja ise vastavalt rohkem finantseerima täitmaks nõutud omafinatseeringu määra.
Küsimus: Mida peetakse kaasfinantseeringuks ja kas see läheb ka arvesse nõutud omafinantseeringu protsendi sisse?
Jah, kaasfinantseering läheb võrdväärselt omafinantseeringuga arvesse nõutava muu finantseeringu määra täitmisel.
Silmas tuleb pidada algset taotlusega koos esitatud eelarvet, sest selles HITSA poolt aktsepteeriud kulud on kindlasti abikõlbulikud. Projekti elluviimise käigus lisandunud tegevustele täiendava rahalise katte saamisel tuleks nende kulude abikõlbulikkus kooskõlastada eelnevalt HITSA-ga vastasel juhul ei ole kindel, et neid kulusid aktsepteeritakse lõpparuandes projekti osana. Näiteks projekti käigus lisandunud mööbli ost ei pruugi lõpparuandes aktsepteeritud saada isegi kui selle eest on toetuse saaja omafinantseeringuna või teine doonor kaasfiantseerijana maksnud.
Küsimus: Milliste kuludokumentidega peab projektiaruandes tõestama panga ülekandetasusid ehk teenustasusid?
Vastus: Panga teenustasu eest pank tavaliselt eraldi arvet ei väljasta ja seega ei saa aruandele lisada teenustasu kuludokumenti. Maksedokumendiks on pangakonto väljavõte, kus (juhul kui see ilmne pole) siis peab viitama, milline arve, millise ülekandetasuga seotud on.
Vastus: Kaasfinantseeringule kehtivad täpselt samad finantsaruandluse nõuded, mis omafinantseeringulegi, st kulud kuleb tõendada nii kulu- kui maklsedokumentide kinnitatud koopiatega (seda ka juhul kui need tehti nimetatud kolmanda osapoole poolt otse).
Lõpuks, kui kaasfinantseeringu on tehtud kolmanda osapoole poolt otse, st läbimata toetuse saaja raamatupidamist (nt arve on tasutud kaasfinantseerija raamatupidamise poolt), siis selleks, et sellele kaasfinantseerija kulule saaks rakendada Tiigriülikooli toetust, peab enne HITSA järeldusotsuse tegemist HITSA-le tõendama, et toetusmäära ulatuses (reeglina 70% kulust) on toetuse saaja kandnud raha üle kolmandale osapoolele. Vastasel korral kaasfinantseeringut ei arvestata omafinantseeringu määra täitmise sisse.
Juhul, kui kõrgkool toetuse saajana ei kanna osa toetusest kaasfinantseerijale üle, siis sellest järeldub, et kaasfinantseering jäi 100%-lt firma kanda ja ülejäänud kõrgkooli poolt tehtud kuludest (650+150=) 800-st eurost, katab toetus (650/800=) 81% ehk tunduvalt rohkem kui oma- ja kaasfinantseeringu määr võimaldab (75%). Toetusmäära nõuetele vastavaks (65%-le) viimiseks järgneb osa Tiigriülikooli toetuse (650-65%*800=130) tagastamine HITSA-le.
Samas, kui kaasfinantseerijale kompenseeritakse kõrgkooli kui toetuse hoidja poolt 65% kulust ehk (0,65*200=) 130 eurot (nt kantakse firma arve alusel üle), siis vastab ka projekti kogukulu 1000 eurot nõutud määrale (0,65*800 + 0,65*200=) 650 eurot ehk 65%.
Selle põhjuseks on toetuse saajate (kõrgkoolide) võrdse kohtlemise prinstiip, mille kohaselt toetusmäära nõue kõigile võrdselt kehtima. Kaasfinantseerijate leidmine, kes ei soovi toetust kasutada, võimaldaks kõrgkoolil oma kulusid proportsionaalselt rohkem katta (eelolevas näites 81% 65% asemel) kui toetuse saajatel, kelle projektis sellist kaasfinantseerijat ei ole.
Küsimus: Kui mobiilsustoetuse aruande finantsosas on kuludokumentide asemel esitatud töölähetuse aruande koopia (nagu lubatud lepingu lisa B punktis 4), siis ega selle juurde ei pea enam lisama maksete kinnitusi? Lepingulisa punkt 5 tundus käivat ainult selle juhu jaoks, kui saadetakse kuludokumentide koopiad.
Vastus: Peab küll maksedokumendid lisama. HITSA soovib kõigi kulude kohta saada ühtset dokumentatsiooni: iga kulu kohta nii kuludokumentatsiooni kui makse kinnitust. Kuludokumente võib mobiilsustoetuse aruandes asendada asutuse raamatupidamises kinnitatud lähetuse kuluaruandega, ent maksete dokumentatsiooni see ei asenda. Nagu lepingu lisa 5. punkt viitab, peab igale kuludokumendile olema lisatud makset kinnitav dokument. Seega kuludokumentide asemel lähetuse aruande koopiat esitades tuleb siiski lisada sellele sama summa maksmist ehk raha arvelt väljaliikumist kinnitav dokumentatsioon (maksekorralduste koopia(d) või panga- või raamatupidamiseväljavõte, aktsepteeritav ka koonddokumendina kõikide tehingute lõikes). Oluline on meeles pidada, et kõik finantsaruandlusele lisatavad makseid toetavad dokumendid või nende koopiad peavad olema kinnitatud raamatupidaja või kõrgkooli allkirjaõigusliku esindaja poolt (kusjuures vähemalt üks kord koos loetavalt välja kirjutatud nime ja ametikohaga).
|
OSCAR-2019
|
||
Ilma kraanist tuleva sooja veeta on raske tänapäevast elamist ette kujutada. Kui hoones on keskküte, siis elektriboileri paigaldamise peale reeglina mõtlema ei pea. Kui tegemist on aga eramaja või keskküttetrassist eemal asetseva hoonega, siis on lihtsaim ja odavaim viis sooja vee saamiseks paigaldada oma elamisse boiler.
Kuna paigaldamine on suhteliselt lihtne ning boilerid ise eriti palju ei maksa, siis on teatud tingimustel mõttekas paigaldada põhilisest tarbimiskohast eemal paikneva kraanikausi alla täiendav boiler. See vabastab tülikast veetorude vedamisest läbi erinevate ruumide ning säästab nii vett kui elektrit, sest enne kui torust sooja vett hakkab tulema, peab sageli terve ämbritäie varem soojendatud vett jahtununa kraanikausist alla laskma.
Kui olete elektriboileri paigutamiseks sobiva ruumi välja valinud, siis peate valima piisava suurusega boileri, mis rahuldaks teie pere vajadused. Kui mahutavus paigas, siis tuleks vastavalt ruumi eripärale teha valik horisontaalselt või vertikaalselt paikneva elektriboileri vahel. Kui vannitoa seintel on ruumi vähe ja lagi kõrgel, siis tõenäoliselt võiksite otsustada horisontaalselt paikneva elektriboileri kasuks. Madala lae ja avara seinapinnaga vannitoa puhul soovitame eelistada vertikaalselt paiknevat elektriboilerit.
Lisaks horisontaalsele ja vertikaalsele paigaldusviisile liigituvad elektriboilerid veel alt- või pealtjooksuga boileriteks ning ikka selleks, et võimalikult hästi kohanduda teie vajadustega. Sõltuvalt vannitoa seinte materjalist ning elektriboileri mahust tuleb teinekord eelistada elektriboileri vastavale kandurile paigaldamist. See hoiab ära elektriboileri soovimatu allakukkumise. Veeavarii elektrivõrku ühendatud seadmega pole naljaasi.
Nagu juba öeldud, tuleks elektriboiler paigutada tarbimiskohale võimalikult lähedale, järgides seejuures rangeid turvalisuse nõudeid. Siinkohal toome välja olulisimad neist:
• kui paigaldate elektriboileri garaaži või keldrisse, tuleb tarbimiskohale viiv torustik soojustada
• kui paigutate elektriboileri pööningule, ripplae taha või eluruumide kohale, siis tuleks tagada äravoolutorustikuga ühendatud vee avariiväljalaske võimalus
Elektriboileri veevõrku ühendamiseks tuleb kasutada jäika toru või teraspunutisega kaetud survevoolikut. Kui soovite oma majapidamisse tuleva vee kvaliteedi tagamiseks paigaldada jäme-, kangas- ja/või söefiltri, siis võiksite neile koha leida juba enne elektriboilerit.
Külma vee sisend on elektriboileril tähistatud sinise ja kuuma vee väljund punase võruga. Elektriboileri ühendamisel külma vee võrku tuleb nende vahele monteerida sulgurventiil, mis võimaldaks boileri tühjendamise ajaks vee pealevoolu sulgeda. Boileriga kaasas olev kaitseklapp tuleb keerata külma vee sisendtoru külge (garantiinõue) ning kaitseklapi äravool juhtida kanalisatsiooni.
NB! Kaitseklapi monteerimisel tuleb hoiduda liigse jõu kasutamisest, sest see võib rikkuda klapi vedrumehhanismi.
Majapidamises kasutatav torustik peab taluma vee temperatuuri kuni 100 C ning veesurvet kuni 10 baari. Seetõttu on plasttorustiku puhul soovitav monteerida elektriboileri kuuma vee väljundtorule termoventiil.
Kuigi soojaveeboilerid on konstrueeritud kõiki ohutusnõudeid järgides, tuleb nende elektrivõrku ühendamisel rangelt järgida kõiki riigis kehtivaid elektriseadmete paigaldamise norme ja nõudeid. Nende kohaselt tuleb niisketesse ruumidesse elektriboileri paigaldamisel kaitsta seda rikkevoolukaitsega 30 mA.
• toitekaabli ristlõige oleks ühefaasilise (faas, null, maa) elektriboileri ühendamisel 3 x 2,5 mm2 ja kolmefaasilisel (3 faasi + maa) 4 x 2,5 mm2
Elektriboilerit on võimalik kahetariifsesse vooluvõrku ühendada selliselt, et vee kütmine toimub öösel ning tarbimine päeval. Elektriboileri ühendusjuhtmed ei tohi elektriosa kattekilbi all puutuda vastu küttekeha.
NB! Elektritoite ühendamine vahetult küttekehale, jättes vahele termostaadi, on rangelt keelatud. See on väga ohtlik, sest kaob kontroll köetava vee temperatuuri üle.
Sarnaselt teistele kodumasinatele vajab ka elektriline soojaveeboiler hooldamist. Kui sagedasti seda teha, see sõltub elektriboileri kasutamise intensiivsusest ja vee kvaliteedist. Nimelt tekitavad vees sisalduvad mineraalid katlakivi ja roostet, mis kahjustavad küttekeha. Kõige sagedamini tulebki hooldada odavama hinnaklassiga elektriboilereid, mille sukelküttekeha on otsekontaktis veega. Seetõttu tuleb neid hooldada soovitavalt kord aastas ent mitte harvemini kui kahe aasta tagant. Sellele vaatamata on sukelküttekehaga elektriboileri eluiga kaetud küttekehaga “kollegi” omast oluliselt lühem.
Premium-klassi elektriboilereid on optimaalne hooldada kord 3-4 aasta tagant. Eelkõige on see tingitud sellest, et vesi ei pääse kallima hinnaklassi elektriboilerite küttekeha vahetu kontakti puudumise tõttu kahjustama. Samuti on nende küttekeha pind oluliselt suurem, mis võimaldab eraldada korraga rohkem soojust ning hoida sobiva temperatuuriga vett madalama küttekeha temperatuuriga. Ja mida madalam on küttekeha temperatuur, seda vähem tekib katlakivi ja seda pikem on elektriboileri küttekeha kasutusiga.
Kui varasemate artiklite puhul oleme oma soovitusi andes lähtunud sellest, et varasema kogemuse, tööriistade ja soovi olemasolul saavad hakkajad inimesed ka ise nende töödega hakkama, siis elektrivõrku ühendatud seadmete paigaldamise, hooldamise ja remondi puhul soovitame kindlasti pöörduda professionaali poole.
|
OSCAR-2019
|
||
Kommentaarid - Kaire Uusen: kust on pärit arvamus, et lastetud on „rikkad ja ilusad”? - Eesti Päevaleht
Üks on selge, mtte mingisugune maksuraha ei asenda järgmise põlvkonna elavat inimest. Ehk peaks lastetute tulevikukindlustus olema kuidagi sõltuv andmata panusest ühiskonda. Väita, et lastetute maksudest kasvatatakse, ravitakse ja haritakse tänaseid lapsi on alatu, sest lapsevanemad maksavad kõiki neidsamu maksusid ja lisaks lastele tehtud kulutustelt.
Eriti rikkad, ilusad ja õnnelikud on lastetud eakad, kuigi ka nooredlastetud ei hiilga just ülearuse rikkuse ja õnnega.
See kommentaar on sisestatud anonüümse kasutaja "Vanaisa" poolt ja on seetõttu nähtav ainult anonüümsete kommentaaride kaustas
Järelikult läheb maksuraha valesse kohta - põhjendamatud hüvitised, lisatasud. Kui see raha läheks sinna, kus seda vaja on, ei oleks vaja koorida seda niigi vähenevat rahvast ja uusi lollusi välja mõelda. Vähendame poliitikute palka ja lisatasusid ning see raha ongi olemas.
Hää autor: see pole "arvamus", vaid fakt... Kuid sõnastatuna pigem vastupidises vormis: madalamal sotsiaalsel kihil olevate inimeste sigivus on olnud alati oluliselt suurem, kui Teie poolt mainitud "rikastel ja ilusatel". Võrrelge kasvõi europiidse rassi sigivust ja negriidse (või mõne muu mittevalgenahalise) rassi sigivuse erinevust. Põhjuseid on väga mitmesuguseid, kuid meie enda rahva ajalugu arvesse võttes oli üks põhjustest mh ka üsna pragmaatiline: keegi pidi ju tööd (edasi) tegema ning ennevanast surid sageli osad lapsed erinevatesse haigustesse...
Mind nagu muidu ei kotiks siin delfi põmmpeade arutamised aga kõige rohkem mind hirmutab viimase aja kõlupeade valitsemine, et kui vähegi võimalik mingit maksu kehtestatakse siis ka ära tehakse.
Annan siis mõned märgid. On juttu olnud, et lastetud ei panusta ühiskonda. Ma tean mitut ülirikast tegelast kellel pole lapsi. Nemad kokkuvõttes liigutavad maksurahasid mida enamus pole elus näinudki. Teine asi, kes kindlustab, et need kinni makstud lapsed jäävad Eestisse, siis tuleb sellistele kes välismaale lähevad ka maks peale panna. Veel võiks igale kellegi elu võtnud inimesele ka maksu peale panema kuna see võrduks ka ühe maksumaksja kaotamisega. Ja siis võiks juba kehtestada paksuse maksu, vähese hariduse maksu, vaesuse maksu, ah teate minge õige...
"kes välismaale lähevad ka maks peale panna"-ÕIGESTI ARUTAD, kuigi tahtsid sapitseda! Veneajal oli normaalne korda, peale kõrgk/ametikooli lõpetamist, tuli töötada sundkorras suunamise kohaselt 3/5 aastat, st tuli haridus tasa teenida, siis palun...! Alles oli tänavaküsitlus, kus noored vastasid kui söögipalvet- SAAKS SIIN HARIDUSE KÄTTE, SIIS KOGE VÄLJAMAALE. Arumaeisaa, MIKS peab olema meie riik välisriikidele koolituskeskuseks??? Kui töö välismaal nii väga paelub, siis mingu ka õppima välismaale!
Aga milles noori süüdistada, see on nende elu ja kui kodumaa maksu-, hinna- ja palgasüsteem on ebaõiglane minnaksegi mujale, kus see õiglasem tundub.
"kust on pärit arvamus, et lastetud on „rikkad ja ilusad”? -mitte kuskilt, sest seda nad pole. Iga normaalne inimene ihkab endale last, paraku saatus seda kõigile ei võimalda. Eraldi ajuvaba kontingent on need, kes loobuvad lastest mugavusest/karjääri nimel-NO KOMMENT!
No rikkus oleneb eelkõige elustiilist, aga ck 3 aastat kaka, kisa ja pudirallit + hilisem pidev muretsemine jätab "ilule" küll omad jäljed.
Aga mina (7 hooldatud/kasvatatud lapse isana) küll pahaks ei pane kui keegi otsustab omale lapsi siia vägivaldsesse skisomaailma kannatama mitte tuua.
"Kole ja häbelik" ei tunne end halvasti ja teised saavad premeeritud et julgevad "investeerida" meie ühisesse tulevikku.
Minu meelest on siin lastetusmaksu mõttest valesti aru saadud. Tegemist ei ole sunnimeetmena, et mõjutada inimesi lapsi saama. Tegemist pole ka trahviga. Tegemist on nende pensionisambaga ja sotsiaalse ebaõigluse vähendamisega- kuna nende panus esimesse sambvasse on palju väiksem kui lapsevanematel, solidaarsuspensioni mõttes on ju ka laste kasvatamine panustamine esimesse sambasse (lisaks sots.maksule, mida maksavad mõlemad grupid võrdselt). Seetõttu ei oma ka mingit tähtsust, kas keegi on nohik või palju ta teenib- nii nagu ei mängi see rolli teise samba või elukindlustusmaksete korral.
Äkki paigutaks juba olemasolevat raha õigetesse kohtadesse ja poleks enam vajagi sundida inimesi lapsi saama kui nende jaoks pole õige aeg. Miks keegi ei protesti nende meeletute palkade, hüvitiste ja lisatasude vastu, mida poliitikud endile iga jumala asja eest maksavad. Miks see raha ei lähe lastele? Miks karistada mingite uute lollustega inimesi, kes ei taha siia riiki uusi orje sünnitada? Just nimelt orje, muuks riigil neid lapsi vaja polegi, selle iibe võite endale sisse istuda..
Nyo Gira, sa oled oma mõttekrambis kinni. Kordan- keegi ei sunnigi kedagi lapsi saama. Ka lastetusmaks ei sunni kedagi. Lastetumaksu point on, et solidaarsuspensionisse panustaksid inimesed võimalikult solidaarselt. Praegune olukord, mil lapsevanemad peavad üleval nii praeguseid pensionäre ja ka tulevasi pensionäre, samas kui mittelapsevanemad peavad ainult praeguseid, on lihtsalt sotsiaalselt ebaõiglane. Aga lastetusmaksu asemel eelistaks ma sotsmaksuvabastust. Nt et 3 lapse pealt on sots.maks 50% väiksem. (Ja vastavalt tuleks siis muidugi ka sotsmaksu tõsta paarkümmend protsenti, et maksusoodustusest tekkiv auk täita.)
Samas võiks mitte alkot tarbivad inimesed ka maksustada. Nende panus aktsiisi laekumisse on riiki koormavalt väike.
La lastetusmaks on naiste, mitte meeste karistamine. Sünnita ja kasvata üksi, või maksa! Ega see maks ei aita, kui ikka suvalise rullnokaga last ei taheta, siis ka ei sünnitata. Väga paljud mehed on vastutustundetud ja jätaksid raseda päevapealt maha. Mõistusega naised aga teavad, kas saavad üksi hakkama või ei.
naine on see kes otsustab kas ta tahab ja sünnitab last või mitte, siin ei ole mehel miskit teha. naine ka otsustab kellega ta loob suhte, mehel ei ole ka siin miskit otsustada.
mina kui mees tahaks last, olla isa, kuid kahjuks ei ole õnnestunud leida naist kes tahaks pere luua. mul ei ole suuri ootusi naisele- ta ei pea olema miss, blond ega miskit sellist. see on tegelikult minu jaoks out, sest selline naine üldjuhul otsib tegelikkuses parimat, aga pereelu ei ole võistlus. Ma ootan naiselt ainult üht- et ta hindaks mind kui inimest, inimlikke omadusi, mitte ei oleks materialistlik. Kas selliseid naisi on veel üldse Eestis? Miskipärast tundub et enam ei ole kahjuks...
Lastetud, naise või meheta saab ka alguse millestki. Kõigil pole samasuguseid võimalusi ja on neid, kes ei võta laenu (põhimõte) või ei saa (maksehäired) laenu. Usun, et paljud ei soeta peret põhjusel, et pole oma kodu. Keegi ei taha lapsi kasvatada ühiselamus. Kõik on inimesed!
Lastetusmaks teeks raskemaks mõtlemise Laste saamine ning iive on kohe palju negatiivsem. Suurem väljaränne kodumaalt vs rohkem mustanahalisi ja suuremaid väljaminekuid.
Lastetusmaksu pigem ei poolda ja ilu kohta ei oska arvata. Vastus küsimusele, et kust arvamus pärit on siis stat .ee lehelt on pärit, kust teie oma?
Huvitav, kes ütles, et nad on rikkad ja ilusad? Ja mis põhimõte see veel on, et kui keegi on rikas ja ilus, siis tuleks teda selle eest maksustada? Jutt käib ikka olemasoleva ebaõigluse vähendamisest. Muide, ka käesolev artikkel tõestab tahtmatult, et kõige sihipärasem oleks hoopis riiklike pensionide kaotamine.
|
OSCAR-2019
|
||
See raamat tuleb jälle Soome raamatuklubis arutlusele – lugesin jälle läbi, kuigi sinna minna ei saa. (See polegi võib-olla tähtis – mulle meeldib, et on teisigi, kes loevad, ja teiseks, et see on nagu soovitus). See olla järg raamatule Nelja tee rist, mis mul ka juba ammu lugemisnimekirjas ootab, aga mida ma lugenud ei ole – ei takistanud sugugi lugemist.
Sedapuhku oli lugemine hoopis teine tera, kui Antti Tuuri. Stiil oli väga kena juba algusest saadik – selliseid raamatuid ma ilmselt loeksingi. Ometi oli see raamat sündmuste mõttes ilmselt kordades vaesem kui eelmine. Lugesin kaua, kuna olen sel nädalal hilisõhtuni tööd teinud, aga ei saa öelda, et seegi oleks väga seganud. Aegade vahel hüppamine oli küll esmalt keeruline, kuna veel ei olnud pimeda Helena suguselts/peregi otseselt meelde jäänud (vanem õde Anna ja väikevend Johannes), kui juba tuli Tuomas, kes kõneles isa Johannesest ja vanaema Lahjast, mistõttu oli aru saada, et on tegemist Helena väikevenna kõige noorema pojaga – neidki lapsi oli kokku oma 4-5 🙂 . (Minna, Maarit, Tapio, Tuomas – kas seal vahepeal oli veel üks vend?). Kui siis veel Johannese naise Kaarina vanemate juurde sõideti, läks pilt üsna kirjuks. Kui oli minajutustus, siis oli tegemist Helena peatükiga, kui kolmandas isikus, siis Tuomasega/Tuomaga. Samas oleme esmalt ajaliselt seal, kus Johannes veel vaevu kõnnib, vanaema elab, isa on sõjast tulnud ja hoiab omaette, edasi sealmaal, kui Johannes on väike poiss, edasi Helenaga koos pimedate internaadis Helsingis, kuhu pere ta ära saatis, siis Johannese enda peres, kui kõik lapsed on juba sündinud, Helena kohtumine Kariga, abiellumine, raseduste katkemised ja abielu lagunemine joova ja vägivaldse mehega, lõpuks on Johannes ja Helena mõlemad üsna vanad juba, Johannese lapsed pesast väljas, ka Tuomas. Tuomase lugu räägibki sellest, kuidas ta kodust ära kõige kaugemasse ülikooli kolib, kuhu sisse sai (jälle ei viitsi otsida, aga miks mulle tundus, et see on Turus? Äkki oli hoopis Oulus tema ka?). Tuomas on nimelt homo ja väikeses külaühiskonnas kaugel põhjas ei saa ta ilmselgelt kapist välja tulla, mistõttu ta otsib anonüümsust ja suuremat linna. Ning tunneb kahjutunnet, et kõik heterod on saanud juba teismelisest saadik harjutada – esimesi ettevaatlikke samme kuni kaugemateni. Homod peavad alustama alles kolmandal aastakümnel ehk pärast 20. eluaastat… Kuniks ta alles pärast 6-aastase stuudiumi lõpetanult ja tükk aega töötanult leiab oma elu armastuse. Ja kuidas nad lapse saavad ja sellest kohe ilma jäetakse.
Osalt pean ütlema, et see homo osa meenutas mulle vägagi Gardelli Torka aldrig… – samas oli Kinnuneni kirjutatu pehmem, leebem ja õnnelikum. Gardelli oma kandis väga selgelt 80ndate alguse joont ja AIDSi teemat, olles seega palju traagilisem – igast otsast (kuigi ka väga hea).
Lisaks see Helena osa – loed ja tunned ennast ise pimedana! Hüpe järgmisse peatükki tundub kummaline, kuna esimesel leheküljel pead meeles pidama, et Tuomas ja sealsed tegelased näevad, mis ümberringi sünnib – see pimedusest eemaldumine võtab tõesti oma aja!
Raamatule annab kindlasti poole juurde Jan Kausi hea tõlge. Seevastu raamatu pealkiri – Peraküla. Raamatus see kasutatakse siiski nimetust Lopotti, mis minu silmale nägi välja kui millegi ots, lõpp. Poole lugemise ajal avastasin tiitellehe pöördel selgituse:
Originaali pealkiri “Lopotti” tähendab “küla” soome murdekeeles, aeg-ajalt ka “kolkaküla” või “metsaküla”, teistest eraldi asuvat pisikest asumit. Laensõna, algupäraselt vene keele “слобода”. On tähendanud ka omavalitsuslikku asundust või kohta, millel on eriõigusi. Foneetiline mugandus venekeelsest sõnast “свобода”.
Kas sõnatüvi “lõpp” ei olegi meie ühine sõna? Ilmselt kogu see vene laenude jutt pole ka laest võetud. Sellegipoolest on pealkirjas Peraküla, mida raamatus kordagi isegi ei esine. Ja tegelikult võib selle andeks anda – sest mõlemad raamatu peategelased on need, kes on pärit kuskilt servast, ääremaalt, eraldatud oma eripära tõttu. Üks on pime, teine homo – täiesti tavalised targad ja nutikad ning heatahtlikud inimesed, lihtsalt inimesed võõristavad selle kuskil äärealal asuva eripära tõttu. Mõlemat peetakse puudeks. Kuna Tuomase jutu tegevus käib siiski hilisemal ajal kui Gardelli oma (tundub, et ca 20 aastat, sest mainitakse WTC-sse sõitvat lennukit), on homoteema juba kõikjal rohkem mõistmist leidnud – kui lapsekasvatuseni välja jõutakse… lapsesaamiseni. Tuomase vanaisa, kes tuli sõjast ja pärast ei tahtnud enam oma naisega magada (esmalt Helena lugu lugedes muidugi ei arva veel midagi – sõjast tulnutel on maadlemist palju niigi…) ja keda Helena lõpuks Oulu haiglas vaatamas käib – isa käed on kinni seotud ja verel. Mulje jääb siiski, et on tahtnud enesetappu sooritada. Alles lõpupoole antakse mõista, et tol ajal raviti homoseksuaalsust veel sedasi – elektrišokkide ja kinnisidumistega. (Täiesti arusaamatuks jäi, miks Helena sealt ülepeakaela minema jooksis, kui isa talle ütles, et “Sa oled minu tüdruk!”).
Väga vägev sümboolika lahvatas ka siis, kui Tuomas kõneles sellest, kuidas nad Erikuga lahku läksid. Esmalt arvasin ma tõesti, et tekkis tulekahju, kuniks see ainult jätkus ja jätkus… Võimas kujund.
Jah, osalt on see laiaulatuslik romaan perekonnast, minejatest ja jääjatest, keskpunktist suguseltsis. Suure kontrastina on välja toodud Kaarina ja Johannese pered, kust nad pärit on (Johannese oma on see, millest ju siiski juttu enamasti). Sellest, kuidas ühes suguseltsis on liikvel ühed ja samad lood, samad ütlemised. Teised sõbrad võivad tulla ja minna, aga suguselts, nii kummaline ja imelik kui see ka pole, on ikka see, kus sa oled oma kontekstis ja kus inimestel on sama taust ja teadmine. (Ma ei kirjuta seda enam kuigi veenvalt, kuna teatud mõttes ma ei teagi, kui kaugele ma selle filosoofiaga nõus olen – see oli kuskil täpselt kirjaski, ei jaksa uuesti välja otsida. Suguvõsas – nagu ka siinsete kirjelduste puhul – jääb ju igaüks täpselt sellesse rolli, nagu ta seal alati on olnud. Tuomas jääb kõige väiksemaks vennaks. Ja Helena pimedaks õeks. Heas ja halvas. Täiskasvanuks saadakse alles siis, kui su vanemad on surnud – isegi kui see juhtub siis, kui ise oled 50ndates nagu Helena).
Ma ei leia, et peavoolumeedias keegi veel midagi kirjutanud oleks, kõigest katkend on üles tõmmatud.
Siiliste raamaturiiul – tunneb kahjutunnet, et kirjanik oma peategelastele sellise elukäigu valis, mõistes, et mingi happy end ei oleks kõne alla tulnudki. Minu arvates oli siiski suhteliselt positiivne, keskmise inimese elu, kuigi Tuomas ja Helena olid äärealadel ja pidid sellise elu elamiseks palju rohkem vaeva nägema ja ennast tõestama. Iseendale ja teistele. Ma panen imeks, et see raamat ei jätnud kokkuvõtteks väga masendavat muljet.
Ja Mae (kes on ju kõik raamatud läbi lugenud!) – soovitan läbi lugeda, ta toob just need helged või tähtsad kohad välja, mis selle raamatu puhul liigutavad. Kirjelduse tuulelohest või külmatundest.
Rubriigid: raamat, sildid: Kinnunen, Moodne Aeg, soome kirjandus. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
|
OSCAR-2019
|
||
Mäletate veel seda Itaalia väikelinnast pärit kangast, mis ma märtsi alguses soetasin? Nüüdseks on see peaaegu otsas, ainult ribad on järgi :) Mul oli kohe kindel plaan õmmelda sellest pehmest lillehunnikust midagi, mida saaks terve suve peale visata. Kõigepealt sai valmis kardigan, kohe kardigani järgi kolmveerandvarrukatega kampsun. Mõlemad on juba väljaspool kodu ka kandmisel olnud ja ma ei saaks kuidagi rohkem rahul olla :) Alustan aga kampsunist.
Kardigani õmblemise järel jäi järgi piisavalt suur tükk, et sellest kampsuni esiosa välja lõigata. Lisaks olin millalgi Abakhani kaalukangaste hulgast leidnud musta natuke paksemat ja karedamat trikotaaži, mis sobis ideaalselt seljaosaks ja varrukateks. Tervet rõivaeset mustast poleks nagunii välja tulnud, sest alles ei jäänud sellest pea midagi. Kirju kangas polüester, must kangas tõenäoliselt samuti. Õnneks mõlemad on pigem suhteliselt lõdva koega ja õhk käib ilusti läbi.
Sama lõike järgi valmis kunagi mu hall-sinine kampsik, lõige NewLook 6735. Algselt ei plaaninud ma seljale õmblust teha, kuid kuna ma unustasin õmblusvaru maha arvamata (NewLook lõigetel on juba see juurde arvestatud), siis oli sunnitud sinna ka õmbluse tegema. Minu mäletamist mööda on see juba teine kord kui ma selle sama reha otsa astun... Mis ikka!
Tõenäoliselt saab seda kevadel veel mõnuga kanda, sest selle nädala ilmateade midagi peale lörtsi ei lubanud...
Kardigani lõike leidsin viimasest Ottobrest (2/2015). Kardigan oli juba kolmas ese, mis sealt valmis sai. Lisaks üks pikendatud õlgadega pluusike, kuid sellest kunagi hiljem. Ajakirjast pilte vaadates tundus kohe, et selle kardigani puhul ei jää õlaõmblused sugugi mitte nn õige koha peale. Varruka kaar oli ka väga lame ja nii istuvadki õmblused umbes 3 cm õigest kohast allpool. Muidu mind rõivaste juures selline lõige väga häirib, kuid kanga kirju muster peidab selle väga lihtsalt. Pealegi on kardigan seljas väga mugav ja ma vist päev otsa selles ringi lendlekski.
Nagu piltidelt näha, siis jah, vähemalt üks ütlus on mul sellel aastal täitsa tõsi. Kõik on uus, (hiljemalt) septembrikuus. ;) Ja minu lubadus sel aastal iga kuu endale vähemalt üks uus rõivas õmmelda sai kohe uue mõõtme...
Kevad tuleb õmblusrohke. Me-Made-May on ju tulemas ja ega ma siis vähemaga saa osa võtta kui eelmine aasta! Selle jaoks on aga vaja tohutult õmmelda, sest osa eelmise aasta rõivaid on lihtsalt läbi kantud ja ära pestud :) Lisaks on hunnik teisi töid, mis plaanitud, kuid siin postituses keskendun enda rõivastele.
Niisiis võtsin ette oma trikotaažihunniku, sorteerisin kevadeks/suveks sobilikke välja ja paaritasin neid (ümbriku)lõigetega. Tegin pilte ka - selleks, et plaanid paremini meelde jääks. Aprillikuu Õmblen endale projekti õmblemised on kõigele järgnevale lisaks.
Esimesena klappis kangas ja lõige kokku ühe varasemalt õmmeldud kleidi jaoks. Õmblesin selle 2 aastat tagasi juba ja kandsin nii 2013 kui 2014 suvel mõnuga. Ongi nüüd viimane aeg teine selle liblikalise kõrvale õmmelda! Kangas on pärit Abakhani kaalukangaste hulgast, tõenäoliselt täielikult polüester ja soetatud juba ammu-ammu.
Teine kindel plaan kevadeks on õmmelda esimene maksikleit endale. Ma väga ei kujuta ette, kas seda kandma ka hakkan (maani versioonis), aga hiljem on ju võimalik lühemaks ikka teha :) Lõige pärit Burda 2/2009 ajakirjast. Kangas on jällegi Abakhanist, soetatud selle aasta veebruarikuus ja peaks olema viskoosi-polüestri segu (või siis puhas viskoos, täpselt ei mäleta enam). Igal juhul oli tookord neil mingi pildikese ettenäitamisel allahindlus ja ostsin seda imeilusat suvist hästi langevat ja õhulist kangast kohe 3m.
Kolmandaks klappisin kokku musta-valgekirju polüestrist pitskanga ja Burda 3/2013 kardigani lõike. Kangas on seisnud ilmatu aja mu kapis, tõenäoliselt pärit jällegi Abakhanist. Või siis Kangas ja Nööbist. Ma isegi ei mäleta, mis plaan mul selle pitsilisega algselt oli, aga selle kardigani jaoks passib kangas ideaalselt. Keegi võiks ainult nööpaugud ise lõpptulemusele ette õmmelda, sest mu praegu õmblusmasin tõrgub ka nende osas...
Abakhani kaalukangaste hulgast soodusmüügi ajal ostetud punakas-lillakas triibuline trikotaaž (värv pole pildil täitsa õige) saab paari pandud Burda ümbrikulõikega. Kangas ise on toruna ja seetõttu saan kõik küljeõmblused ära jätta. Tõenäoliselt tuleb selline eriliselt mugav pluusike, sest lõikel ohtralt krookeid ja trikotaaž väga veniv :P
Tõenäoliselt õmblen B variandi poolpikkade varrukatega. Või siis A variant kui kangast B välja ei tule.
See NewLook lõige on samuti ammustest aegadest mu lõikekarbis konutanud. Puuvillane trikotaaž riiulis samuti. Paras aeg mõlemad tööle rakendada ja üks suvine pluusike (või kaks) kappi lisada.
Poolpikkade käistega pluusi olen järgmisest ümbrikust korra juba läbi õmmelnud. Tol korral valmis taaskasutuse tulemusel üks mu lemmikkudumeid. Nüüd plaanisin esiosa mustrilisest kangast ja seljaosa koos varrukatega mustast trikotaažist õmmelda. Eile plaanisin, täna valmis :) Jäi täpselt selline, nagu lootsin ning eks varsti näitan ette.
Eelmisel suvel kasutatud sinisekirjust puuvillasest trikotaažist on sel korral plaanis kolmveerandvarrukatega hõlmikpluus õmmelda. Kangast olen kõvasti jupitanud ja eks see üks paras kombineerimine tule. Kui aga pluusi lõige ilusti istub, tuleb järgmiseks kleit ka teha. Viimase jaoks muidugi hetkel kangast pole ;)
Viimasena on plaan ühevärvilisest lillast kangast ohtrate kroogetega pluusike õmmelda. Kangas pärit Kangas ja Nööbi kaalukangaste hulgast, katsudes tundub puuvillasena. Silt väitis ka vist nii. Igal juhul on seda palju ja seda parem on. Jätkub veel ühe särgi jaoks :)
Kaheksast plaanist üks on valmis. Ülejäänud on ilusti hunnikusse seatud ja ootavad järgmist vaba hetke. Eks siis näha ole, kas MMM-i ajal nendest plaanidest midagi ka juba selga saab tõmmata või peaksin lukustatud ukse taga oma vanade kodjakatega ringi kooserdama :D
Hea uudis on see, et mu uue õmblusmasina fondist pea pool on koos ning suvel tuleb mul sünnipäev. Ehk siis ei pea enam enne iga eset masinat muudkui paitama ja paluma tal ilusti käituda. Praegu trikotaaži õmmeldes on muidugi kõige suurem isu kattemasina järgi ja ainult väga mõistlik olles ei rutta ma seda poodi ära ostma. Loodan, et ehk aasta lõpuks on kattemasina raha ka koos ;)
Lapse sooviks oli karnevali jaoks riietuda stegosauruseks. Kostüüm pidi vastama järgmistele tingimustele:
Mask on õmmeldud vildist. Nina ja silmade osa (mis kõige rohkem paindub ja koormust saab) on topelt vildist. Kõik ääred õmblustega tugevdatud. Järgmisel korral võiks võibolla paberi näo poole panna, kuid siis ei saaks vajadusel maski pesta. Mask on natuke liiga suur, kuid see tähendab, et saab tulevikus ka kanda :)
Vest samuti vildist - lõikasin lapse pluusi järgi esi- ja tagatüki välja, õmblesin seljale ogad ja kõhule heleda vildiosa. Kõhu peale triipe teppides otsustas masin muudkui kangaid täie jõuga kokku suruda ja vahepeal olin täitsa ahastuse äärel. Tundus, et peab kõik üles harutama, kuid suutsin aurutades kuidagi asja päästa. Vesti saab külgedelt krõpsudega kinni panna, samas jääb sinna piisavalt õhuruumi kerele hingamiseks.
Saba vildist ja täidetud vatiiniga. Kõige tülikam oli ogade õmblemine. Saba käib püksirihmaga ümber kere ja umbes meetripikkusel lapsel lohiseb saba ots mööda maad. Natuke võinuks kergem olla, aga siis oleks saba ainult jupp olnud.
Ma loodan, et järgmiseks karnevaliks sobib sama kostüüm või siis vähemalt eelmine dinosauruse keep ja mask. Muidu on meil varsti kodus sauruste kostüümide laenutus :)
Märtsis oli mul valida pildil olevate ajakirjade vahel. Ottobrest olin varem juba õmmelnud ja selle jätsin sujuvalt mängust välja. Maadlesin hoopis vene keelega Diana Modenit kasutades. Lisaks jõudis märtsi alguses mu koju ka uus Ottobre naisterõivaste number, millest leidsin kohe kolm eset, mida kindlasti lähiajal õmblen.
Nüüdseks Modenist õmmeldud, mõlemad Ottobred ka kasutust leidnud. Burdast lõige maha võetud, ehk saan lähiajal sellegi valmis :)
Modenist polnud ma varem üldse kunagi õmmelnud. Olen kasutanud Simplicity ümbrikulõiget, kuid rõivas tuli kaks numbrit suurem. Õnneks oli meeles, et nendel on 1.5cm-laiune õmblusvaru lõigete sisse arvestatud. Otsustasin katsetada kangaga, mida oli piisavalt väike/suur tükk, et peaaegu õiges pikkuses pluus valmis saada. Lõige niisiis Moden 3/2010 ja mudel Simplicity 2603 E variant.
Järgmiseks korraks jätan meelde, et lõige on mulle sobivas pikkuses, lühemaks jätta ei tohiks! Lisaks suutsin seekordsel pluusil kaeluse esiosa välja venitada. Kaelust tuleks õrnalt ja tasakesi õmmelda ;) Alläärega ei ole ma samuti rahul - ma ei tahtnud, et pluusi alläär jätaks dressipluusi mulje ja lõikasin alumise riba seega piisavalt pika, et krookima ei hakkaks. Kuid nüüd jäi alumine äär üldse lainetama. Ilma lisatud allääreta oleks aga tõeline nabapluus välja tulnud... Järeldus - lõige töötab, aga järgmine kord tuleb õiges pikkuses kangas võtta.
Kangast ei jagunud piisavalt, seega tagumise poole altäär on lõigatud piki kudumise suunda, mitte risti nagu õige oleks... Ehk magamist ei sega :D
Katsetamiseks oli kangas mõnus - piisavalt tugev ja samas esiosa krooked ei jäänud väga pussakad. Ainult 10 cm rohkem oleks võinud seda olla! Siinkohal suured tänud Kai-Epule ;)
Tudupükste lõike sain uuest Ottobrest. Mulle tohutult Ottobred meeldivad, sest ma ei tööta kontoris ja ülikoolis käimiseks just kostüümi kandma ei pea. Uues Ottobres on esmapilgul lausa 8 lõiget, mida tahaks enda jaoks läbi õmmelda. Kõige rohkem meeldib mulle see jope number 20 - täpselt minu stiil. Esimese hooga ajasin lõikelehelt maha lühikeste pükste, varrukateta särgi ja eest lahtise kardigani lõiked.
Plaanisin kohe endale tudupüksid õmmelda. Kangas on jäägitükid (üks täiesti untsuläinud pluus valmis sellest kunagi, aga lendas kohe prügikasti), kuid triibud sain enam-vähem klappima. Õnneks rohkem seda kangast ei ole. Pärit on see Humanast, kuhu keegi oli selle tõenäoliselt alistunult viinud. Tundub mõnusalt puuvillane, aga need mustad triibud on tegelikult reljeefsed ning kangas ise eriti veniv ja sõnakuulmatu. Mõtlesin, et kui midagi välja ei tule, siis rändab kogu kupatus lihtsalt prügikasti. Pükse proovides olin aga üllatunud - jalas on need väga mugavad ja lähevad kindlalt tudukatena käiku. Kui suvi peaks väga palav tulema, siis õmblen (küll natuke pikematena) endale suveks ka kodus/aias olemiseks taolised.
Lõpetuseks annan teada, et 35-st õmblemata ajakirjast sai vahepeal 36. Tänu tudupluusile ja -pükstele on hetkel ainult 34 õmblemata ajakirja alles. Õnneks märtsi ja aprillikuine Burda tõid pettumuse ja neid mu kodunt ei leia :)
PS. Arusaadavatel põhjustel (no teki alt ja pimedas ei paista midagi välja) minust endast nendes tudurõivastes pilte internetti ei tule ;)
Tegin ühe kõrvalpõike Põhja-Itaaliasse väikesesse Bergamo linna. Koos äärelinnadega annab see küll peaaegu Tallinna mõõdu välja, kuid tundub palju kompaktsem. Ega Alpide kõrval ruumi raisata pole!
Terve päeva sai vanalinna osas ringi jalutatud, pilvedeta päikest nauditud, Itaalia köögi võlusid maitsta ja lumiseid mägesid igatsedes vahitud. Mind lihtsalt tõmbab mägede poole...
Muidugi olin eelnevalt internetis otsingutööd ka teinud. Leidsin nelja poe aadressid, mis trajektoorile jäid. Tessuti on itaalia keeles kangas ja igaks juhuks kõndisin mööda teisi tänavaidki lahtiste silmadega. Esimese aadressi järgi ei leidnud midagi. Tundus üldse elumaja olevat... Teine aadress viis mind kiriku sisustusdetailide ja stoolade poodi. Nimekirjast kolmas osutus hoopis kunstitarvete poeks, kuhu ma samuti sisse ei astunud. Lootusetu tundega otsustasin ühe kilomeetri veel maha kõndida, et viimase kohaga õnne proovida. Murphy töötas jällegi - aadressil Via Maglio del Lotto, 42, Bergamo asuski kangapood! Oli teine täiesti arvestavate mõõtmetega, müüdi nii rõiva- kui sisustuskangaid. Hinnadki olid täiesti mõeldavad (välja arvatud siid, mille meetrihind oli 50-100€).
Tessutissimo võiks ehk tõlkida kangaparadiisiks :) Igal juhul väljusin ma sealt umbes 40 minutit hiljem kotitäie ostudega. Müüjad ei rääkinud küll mitte ühtegi sõna inglise keelt (isegi mitte lihtsaid tere, aitäh, head aega...), numbreid iga kangatüki kohta näidati taskuarvutil. Käed-jalad-noogutused ja naeratused tulevad alati abiks.
Koduteel sain veelkord igatsusega lumiseid mäetippe vaadata ja täna lõin mustale lilledega kangale käärid sisse. Ostetud kangaid vaadates meenub kohe imeline puhkus, päike ja mäed...
Vasakul polüester trikotaaž (õnneks meenutab pigem viskoosi või villast) ja paremal puuvilla-polüestri segu (meenutab pigem linast).
|
OSCAR-2019
|
||
Eedeni poolsest nurgast on sinna jalgsi samuti vaid 20-25 minutit, see väike jalutuskäik nüüd küll tükki küljest ei võta, pigem toimib just paraja soojendusena enne trenni
Seoses Eriku viimase videopostitusega tuli meelde ja tahtsin siia teemasse lisada, et mees oli aastaid tagasi üks väheseid Eestis, keda kuulsin jõutreeningul üldse rääkimas mõistest nagu rotator cuff. Tänasel päeval on muidugi interneti vahendusel peale tulemas palju uut informatsiooni ning isegi algajal jõusaalikülastajal on läbi foorumite võimalus lugeda lõigukest füsioteraapia kohta siit ja lõigukest vahurullimise kohta sealt. Aga ometigi on saalides palju treenereid, kes räägivad endiselt vaid harjutuste õige sooritamise ABC-st, keskendumata sellele, et iga tegevus peaks olema jätkusuutlik (loe: tehtav kõrge vanuseni) ning see saab võimalikuks vaid läbi mitmekülgse treeningu ja kestva vigastustevastase ennetustööga. Eriku lähenemine on kahtlemata personaalne ja mis põhiline - funktsionaalne! See on see aspekt, mida tuleks minu kui treeneri arvates kõikide jõusaalikülastajate seas rohkem toonitada. Rohkem mitmekülgsust treeningul tagab pikaaegse liikuvuse ja rahulolu ning just seda vajavad tavalised inimesed, kes alustavad jõutreeningutega, olgu nende eesmärkideks rasvaprotsendi alandamine või istuvast tööst tingitud sundasendite vastu võitlemine. Ainult ühekülgne kangiliigutamine ei too pikas perspektiivis kellelegi kasu. Ühesõnaga, jaksu Erikule, oled jätkuvalt õigel teel
Treeningkoormuse suure mahu/intensiivsuse ja madala hemoglobiini vahel ongi tihtipeale võrdeline seos. Seega, kui toidulaua poolne osa korras, siis kaalu treeningkoormuse vähendamist ning küll hakkab ka HGB tõusma.
Kui tegu õlaga, siis kindlasti lase sellest röntgeni asemel teha hoopis ultraheli uuring - nimelt näitab röntgen vaid luuliste komponentide anomaaliaid, kuid õlaliigeses on väga palju sidemeid, mille seisukorrast röntgeniga ülevaadet ei saa, küll aga ultraheliga.
Ott, kui sa enda toidulisandeid reisile eraldi topsikutesse pakendatuna kaasa võtad, kas keegi tollis nende sisu kohta pole küsima hakanud? Muiudgi kui pulbrid käsipagasi asemel suurde kohvrisse panna, siis peaks ka selle sisu kontrollimise tõenäosus väiksem olema. Ühesõnaga, kas on reisimisel tulnud ette, et pead aru andma kaasasolevate toidulisandite kohta?
Olles samuti olnud sarnases olukorras, siis soovitan omaltpoolt astuda sammuke tagasi ja teha alakehale mingi periood (üks-kaks kuud) AINULT unilateraalseid harjutusi. Valik on suur, nii reie esiosale kui tagaosale, kui viitsid otsida. Selliste harjutuste kasu seisneb eelkõige selles, et kasutatav tööraskus (tavaliselt oma keharaskus + hantlid) on piisavalt väike, et vigastus/komplikatsioon ei saaks süveneda, aga samas piisavalt suur, et haaratud oleks vajalik hulk motoorseid ühikuid ja kõikvõimalikud väikesed stabiliseerivad lihased, mis loovad omamoodi tugeva vundamendi edasiste raskuste ja bilateraalsete harjutuste jaoks, võimaldades antud hetkel vigastus/komplikatsioon täielikult välja ravida. See unilateraalsete harjutuste kasutamine on loomulikult vaid üks võimalik lahendus paljudest (eelmainitutest), kuid praktikas väga efektiivset tagasisidet andnud. Soovin edu!
"Normaalne söömine." Autorid: Mihkel Zilmer, Urmas Kokassaar, Tiiu Vihalemm. Hea raamat nendele, kes pole veel endale selgeks teinud, mis asjad on süsivesikud, valgud ja lipiidid. Lisaks tutvustatakse lugejale süvitsi paljusid igapäevaselt kasutatavaid toiduaineid.
Lisan siia veel Janari tabelile väikese täienduse, selle kohta, kuidas erinevad harjutused ja harjutuste sooritamise viisid mõjutavad kesknärvisüsteemi. Level 1 mõjutab KNS-i minimaalselt, Level 10 mõjutab KNS-i maksimaalselt. Andmed pärinevad siis samuti Christian Thibaudeau sulest, kes omakorda täiendas Leo Costa originaaltabelit. Neuromuskulaarse aktiivsuse skaala: LEVEL 1: Ekstsentrilise faasita sooritatud isoleeritud harjutused LEVEL 2: Ekstsentrilise faasita sooritatud baasharjutused LEVEL 3: Muutuva pingega isoleeritud harjutused (nt kummilindiga isoleeritud harjutused) LEVEL 4: Muutuva pingega kompleksed harjutused (nt kummilindiga kätekõverdused) LEVEL 5: Pideva pingega isoleeritud harjutused (enamus plokksüsteemid. Harjutus hõlmab mingit kindlat lihasgruppi) LEVEL 6: Pideva pingega kompleksed harjutused (plokksüsteemid, sh masinad, kuhu raskuseks lisatakse kettad. Harjutus hõlmab mitut lihasgruppi) LEVEL 7: Vabade raskustega isoleeritud harjutused (nt kangiga küünarvarte kõverdamised) LEVEL 8: Vabade raskustega baasraskused, kus kehaasend on liigutuse ajal paigal – st et ülakeha ei liigu (nt lamades surumine, kangi tõmbed ettekallutatult) LEVEL 9: Vabade raskustega baasharjutused, kus kehaasend muutub harjutuse rütmis (nt kükk, jõutõmme, lõuatõmbed, klassikaline tõstmine) LEVEL 10: Vabade raskustega baasharjutused, kus vahendile on lisatud ketid, kummilindid jne.
Tere, edastan sõbra palve ning küsin teadjatelt, kus ja kuna toimub Eestis järgmine BP treenerite koolitus neile, kes sellega esmakordselt tegelema tahavad hakata? Abiks oleks ka kellegi kontaktaadress, kes sellele vastata oskaks. Ette tänades
|
OSCAR-2019
|
||
Me ju kõik teame, kuidas tehakse lillepeenart. Kõigepealt valmistatakse ette maa… ja kas kaevatakse läbi või eelneva pikaajalise kinnikaetuse korral isegi ei kaevata, vaid ainult kobestatakse veidi… ja siis istutatakse sinna sisse seda, mida tarvis on.
Noh, mina ei suutnud sellist väikest asjagi teha mõistlike inimeste kombel. Protsess ja sellega kaasnev kimbatus algas juba eelmisel aastal, kui mul oli vaja kõik need kevadel Haapsalust äratoodud püsililled kuhugi istutada, aga polnud sellist haritud kohta, kuhu. Justkut hakkasin otsast kaevama, aga et esimesel suvel ikkagi peaaegu kogu aur ja energia läks aiamaa rajamise peale (sest kõhutäis ja talvevarud on olulised), siis hakkas sügis juba vaikselt ähvardama ja nõnda ma siis peaaegu et meeleheitega istutasin suure osa oma taimi otse murumättasse. Plaaniga, et pärastpoole aega küll seda mätast juba juurdunud taimede vahelt ära kaevata.
Sügisel ja sel kevadel õnnestuski sooritus nulgudealuses istutusalas. Osa tollest peenraalast panin järgmise kevadeni katete alla, istutatud taimede vahelt kaevasin läbi, ja see isegi juba näeb välja nagu peenar. Ott sai sealt varasuvel ka mõne kena pildi juba.
Võrrelgem näiteks selle pildiga, mis on tehtud pillikoja otsast, kuhu ma ilmselt enne sügist küll kaevama ei jõua…
… sest kuidagi olulisem tundus sissesõiduteed ääristav lai ja pikk paraadpeenar enam-vähem korda saada. Nii ma siis tegutsen.
Vähe suuremad ja loogilise kujuga lapid taimede vahel saab katte alla kinni matta, et järgmisel aastal oleks labidaga juba hoopis kergem läheneda.
Aga see mätta kaevamine ja puhastamine taimede ümbert on üks päris hirmus töö. Ja võtab kohutavalt aega. ja tekitab palju mättaid. Ott vaevu jõuab neid ära vedada. Minu osaks muidugi on kaevamine. Labidas, teadagi, on tüdrukute parim sõber.
Haapsalust kaasasaanud liiliad on selles mättas igatahes rõõmsasti õide puhkenud, ja see ei tee nende vahelt kaevamist sugugi kergemaks.
Praeguseks hetkeks, mul on rõõm seda öelda, on tööjärg nihkunud neil piltidel nähtavast siiski veel kaugemale. Nüüd on jäänud kaevata ja puhastada sealt vaid umbes 8 m2 ja see tundub juba peaaegu nagu käkitegu. Kuigi senine kogemus ütleb mulle, et see on veel 2 – 3 labidatööga täidetud õhtut.
Meil elas muide kuivati korstnas üks hakipere. Kuni ühel päeval tuli kurg. Passis seal korstna otsas pool päeva, võttis sõjakaid poose ja plagistas nokka… ja pärast seda pole me enam ühtegi hakki näinud. Ka seda kurge mitte, taevas tänatud. See oli suur nagu elajas. Me ei julgenud ise kah sinna kuivati ligi minna.
No aga aiamaatandril – saagikoristus käib täie hooga! Poetusherneid on sügavkülma saanud juba umbes 4 liitri ümber, suhkruherneid veidi rohkem, spinatid on seal ammu juba… ja nüüd just tuli 8 liitrit lillkapsaõisikuid, sama palju brokolit, tavaline nuikapsas sai paraku suuremas mahus enne toorelt nahka pistetud, kui sügavkülma jõudis, aga pole viga.
Umbes homme (kui ei saja) tuleb ära korjata samuti valmis saanud hiid-nuikapsad, millest ühe eksemplari eile prooviks tuppa vedasin, et kas on paras aeg. Nimelt on nuikapsastega see teema, et neil ei tohi lasta üle kasvada, siis hakkavad puituma. Aga neile hiid-nuikapsastele on praegu täiesti õige aeg. Nad on õrnad, mahlakad ja magusad. Ja jube suured. See siin järgmise pildi peal kaalus sellisel kujul 2kg 200g.
Olgu kiidetud ja tänatud. Nende nuikapsaste saagist jõuab kindlasti enamus sügavkülma, neid me ometi ei jaksa kõiki toorelt nahka panna.
Eile oli sõidupäev. Käisime režissööri ja Otiga ekspeditsioonil oma tulevase filmi ühte võimalikku (ma rõhutan: võimalikku) tegevuspaika. See hoonestu on valminud eelmise sajandi kaheksakümnendatel keset paksu metsa uskumatult suurejoonelises vaimus, ning uskumatult ruttu, juba millalgi 1990-ndate keskpaigas tühjaks jäänud ning hüljatud. Väga tõenäoliselt oli selle kombinaadi mahajätmise ja tootmise lõpetamise põhjuseks avara Nõukogude turu sulgumine.
Nüüdseks on loodusel umbes 20 aastat aega olnud seda linnakut tagasi võtta. Ja see on imeliselt lummav vaatepilt. Ma arvan, et uue ja terve ja hooldatuna ei meeldiks see hoonekompleks mulle eriti, oleks liiga pretensioonikas, liiga veider, liiga stiilitu ja eklektiline (kuigi liigitatakse küll Nõukogude Eesti postmodernistliku arhitektuuri alla). Aga nii nagu praegu, loodusele võla tagasimaksmisega poole peal, jahmatab see mind oma kummalise kaunidusega. Dekadents ja ilu.
Et meil siin on vihm otsustanud, et sajab siiski terve õhtu ja ilmselt pool ööd takkaotsa, heitsin ma igasugustest kiusatustest hoolimata nurka mõtte koos Fokiniga aeda minna (sõnaseletusi algajatele: Fokin on maailma parim kõblas, venelaste tehtud, kõva kui kurat ja õige nurga all… kusjuures palun viimaseid fraase lugeda ilma igasuguse tagamõtteta. Mis siis, et meil aalujate hulgas öeldakse, et kes korra on Fokinit proovinud, see muud kõblast enam ei taha. Fokin on väärt tööriist. Pilt, muide, on interneti avarustest, palun mitte pahaks panna. Pean ometigi näitama, milline see välja näeb. Enda oma pole pähe tulnud pildistada. Mul on pidevas kasutuses see väiksem, mille Ott pani ka lühikese varre otsa. Lühinägeliku inimese silmad peavad maapinnale lähemal olema, et kogemata mitte mõnd sihipäraselt kasvavat taime välja rohida.
Igatahes, tänaõhtused rõõmud Fokiniga jäävad ära, seevastu on tekkinud moraalne kohustus pesu triikida… nii et mul on aega blogida küll.
Niisiis olime oma ühe autotäiega keset Eestit ühes ilusas aias Mõnetunnine aiaring vihmas päädis tavapärase “Kaevame välja” finaaliga, pagasiruum hakkas nutsakute ja totsikutega täituma. Toas kohvid ja kehakinnitus ja esimene laenatud kuiv riideese, aitäh.
Edasi liikusime kahe autoga, sest juba oli meid rohkem saanud. Ees ootas imetabane aed, mille suhtes uudishimu oli seda suurem, et netis seda aiandit ei ole, ei pilte ega sortimenti ega müüginimekirju. Oli teada vaid, et väike perevärk, spetsialiseerunud sõnajalgadele ja varjutaimedele… ning eesootav ületas kõik ootused ja eeldused.
Seal oli ka väga põnev müügiplatsike ning veel huvitavam kasvuhoone, kus kogu seda ilu paljundati ja poputati. Auto pagasiruum täitus potsikute ja nutsakutega veel rohkem. Seal sõnajalatalus liitusid meiega teisest suunast sõitma hakanud seltskonnad, nii et edasi sõitsime juba märksa uhkema kamba ja tervelt nelja autoga. Ja ühtlasi märjemalt. Ma ei kujuta ette, kui märjad me siis veel oleksime olnud, kui Milda poleks tervet oma perekondlikku varu vihmakeepe kaasa vedanud ja laiali jaganud!
Meie seltskonna auto pagasiruum läks juba mõningasele ümberkohendamisele, et kõik need arvukad totsikud, mida üha juurde kippus tulema, ikka ära mahuks. Minu kodutööna valmis tehtud nimekiri, mida mul sealt Nurga puukoolist väga vaja on, vettis kümne minutiga läbi ja muutus loetamatuks. Ja mis sellest. Ikkagi sain ma ühe edeva korea nulu ja nunnu elupuuvormi õnnelikuks omanikuks. Võimalik, et midagi oli veel.
Ühtlasi oli kergendav mõelda, et ees ootas taas kohvilaud, soe tuba ja ehk ka külapoes paarike kuivi retuuse…? Noh, poes paraku retuuse ei olnud, aga lahke perenaine oli valmis oma viimased ja eelviimased trikotaažpüksid meie läbivettinud seltskonnale laenama. Aitäh!
Selle tüseda Pskemi lauguga on mul oma teema. Iga kord, kui ma Sulev Savisaare pool käima satun (sel hooajal kolm korda), mõtlen, et ah, ma ju ostsin selle eelmine kord… ja siis kodus istutusala valminud osa silmitsedes tabab mind õudne äratundmine, et ei, oh ei… Igatahes on absurd, et mul seda sümpaatset tüsedikku ikka veel ei ole! Aga ma pean ta endale saama!
See aed on Läänemaa kuivas kruusases rähas männimetsa all. Pole kerge pinnas. Seda kohta teades – kimbutavad ka kolme suure raba lähedusest tingitud ootamatud ja salakavalad öökülmad ja külmahoovused. Paras väljakutse aednikule! Aga see kõik, mis seal on, on nii ilus ja armas.
Muide, sinna aeda pool seltskonda siiski enam ei jõudnud. Kahjuks. Üks autotäis pidi Tallinna suunas ajama panema, sest miskid muud kohustused ja värgid… ja teine ekipaaž kaotas meid Nurgale sõidu ajal silmist ja lihtlabaselt öeldes eksis jäägitumalt ära.
Mis omakorda viis meid mõttele suunduda päästemissioonile, sest kaotsiläinud aaluja taimed olid meie autos.
Aga vott, selles aias siis ma tõesti enam pilti ei teinud, sest kaamera oli jäänud märgade pükste taskusse, mu märjad riided vedelesid aga kilekotiga kuskil seal silmini täis pagasiruumis taimede vahel ja ühesõnaga, läks nii.
See oli üks pööraselt lõbus sõit. Ma laheks selle seltskonnaga lausvihmas ja tormituulte käes reisile teinekordki. Muide, Tartule lähenedes hakkasid telefonidesse saabuma murelikud uudised kodustelt murdunud viljapuude jms kohta. Noh, saabus ka raport meie vahtrast.
Põltsamaal saabus aeg ühe kambajõmmiga hüvasti jätta. Muide, ei saanud me nüüdki ilma aiaekskursioonita läbi! Päev polnud veel päris loojas, näha oli paljugi. On jugapuuhekk ja põnevad männid… ja ikka jälle ühte ja teist ja kolmandat.
Aa. ja siis meil oli vaja veel südaöösel üht kambaliiget Elvas maha pannes minna pimedas tema aia tormikahjusid üle vaatama. Vaatasime siis muudki aeda… niipalju kui selles juuniöises hämaras näha oli. Noh, ega suurt midagi enam ei olnudki.
Tuhka mulle pähe, ma ütlen, blogimine on kuu aega olnud tühi koht mu elus, sest lihtsalt ei jõua ja ei jõua ja siis on väsimus ja ikka ei jõua… aga sündmused kuhjuvad, elu tormab muudkui omasoodu edasi ja juba ma olengi kõige kajastamisega hiljaks jäänud.
Või noh, peaaegu. Põllumeest siiski minust ei saaks, sest kui sel õigel ajal miski tegemata jääb, siis tuleks talveks hambad varna panna. Blogimisega on selle võrra lihtsam, et blogitandril jokutamine nälga kaasa ei too, küll aga sotsiaalset survet ja piinlikke küsimusi.
Nii et ei, ma ei ole haige ega surnud ega midagi sellist. Vaid nagu ikka: juunikuu, see matk kevadest suvesse, lihtsalt vajab aednikku korraga nii tarbe- kui iluaias, ja kui see kõik on ikkagi veel alles ka loomisel, siis tõmbadki valgest pimedani väljas, kuni selg ja jalad jaksavad, ja millalgi ööpimeduses saad hakkama ka kirjutuslauataguste päristöiste sooritustega.
Paar ilusat pilti meie juuni alguse “murust”. Võilillede seemnepallid – selles on nii poeesiat kui ähvardust. Õõv ja kaunidus.
Juuni alguseks oli ogoroodinal peaagu kõik maas, mis pidi maha saama. Hoolimata rohkem kui kuu kestnud põuast. Nojah, tegelikult mõned tited kosusid veel pikeerkastides kah, aga enne jaani leidsid nemadki oma koha toitvas peenramullas.
Eelmise aasta arbusovka oli katete all mõnusalt tümaks muutunud, nii et sai see kergelt läbi kaevatud, viimased vilder-jaldermanni-juurikad sealt välja urgitsetud ja tehtud mõnusad kohad aedubadele ja teisele hernekülvile.
18. juuni tormituultes murdus parempoolne kõrge haru. Mul oli sellest tõesti kahju. Kohe väga kahju oli. Ma nii väga tahaks seda puud seal säilitada, aga tõsi ta ju on, et ilma selle kõrge ladvaharuta pole tal enam erilist väljanägemist. Igatahes ma mõtlen veel.
Sel päeval, kui too torm siin möllas, polnud mind isegi kodus. Olin koos autotäie kaasaalujatega väiksemat mõõtu aianduslikul huvireisil, mis hõlmas lõppkokkuvõttes nelja kaasaalujate aeda Kesk- ja Lääne-Eestis ja ühte sõnajalgade kasvatamisele pühendunud aiandustalu. Me poleks põnevamat päeva oma reisi jaoks saanud leidagi. vahetpidamata kallas tugevat vihma, puhus tõeliselt vali tuul ja õhusooja oli umbes 9 kraadi. Kõige selle juures (või sellest hoolimata, vi just tänu sellele) oli meil kogu see aeg eufooriliselt hea tuju ja koju jõudsin ma igatahes laenatud pükstes ja võõra pulloveriga, sest märjad riided oli vahepeal vaja ju kellegi kuivemate vastu vahetada.
Ja seal aias see varjuline keldrimägi – see on tõeline vaatamisväärsus! Lihtsalt lummav. Midagi sellist mina omale siia aretada siiski ei saaks, sest minu keldrimägi saab päikesetõusust loojakuni lagedat päikest. Aga see ometi ei takista mind varjuaia-keldrimäge nii väga imetlemast!
Aga see oli alles algus. Nii et ülevaade tolle päeva teistest käikudest tuleb pärast reklaamipausi… võib-olla homme.
|
OSCAR-2019
|
||
Nädalavahetus osutus jah pidutsemise suhtes intensiivseks. Enne seda nädala keskel juba käis mõni külaline, nagu oleks meie peres aset leidnud ei tea mis pidulik sündmus. Aga ei olnud mitte. Sünnipäev, mida nädalavahetusel kaks päeva järjest tähistati, oli ka kõigest minu venna oma. See, et reedel tema töökoha-sünnipäevapidu oma hilisemas järgus meie aeda maandus, oli pigem veider juhus kui eelnevalt ettenähtud programm. Laupäeval maal sugulaste ringis tähistamine oli seevastu täiesti plaanipärane.
Aga enne seda, nädala sees juba käis meil Ülla, kes tegi siin mitu väga armsat ja korraliku kvaliteediga fotot. Ma pean ütlema, et nende piltide nägemise järel hakkasin üsna tõsiselt fotoaparaadi väljavahetamise peale mõtlema. Minu seebikarbist midagi nii selget küll välja ei pigista. Aga minu karp on ka igivana, peaaegu 10 aastat, nende kodudigikate väga varane põlvkond ning eilne päev.
Kelder sai muidugi eile veel täiendust: võtsime veel puu otsa jäänud Krügeri tuviõunad ise alla (sest no kes jaksab iga jumala päev neid sealt puu alt maast korjata, iga hommik on õunapuualune jälle erinevas lagunemisastmes vilju täis) ja viisime keldrisse. Kuu, võib-olla isegi kaks nad seal ikka kastide sees püsivad. Ja siis tulevad taliõunad.
Minu aias on küll üle mitme aasta harukordne õunauputus. Kaks vana puud, aga õunu nagu muda. Neist Krügeritest olen teinud juba moosi ja mehu ja neid kuivatanud, ja rohkem mädanenuid ämbritäite kaupa komposti vedanud (kuigi ma tean, et ei tohi…. aga kuhu ma nad siis panen? Maha matta ei mahu siin kuskile ja Ragn Sellsile ka ei julge nihukest lagunevat-mädanevat biomassi sokutada, äkki teevad trahvi veel.) ja korralikumaid laiali jaganud. Huvitav, kuidas need inimesed oma õunamajandusega hakkama saavad, kellel suured viljapuuaiad on?
Õhtul ilmnes midagi veidrat. Kurk ja neel paistetasid loetud tundidega üles. Silmad ja kondid hakkasid valutama. Ja nüüd on mul seljataga halb öö kurguvalu, külmavärinate ja muu sellise jamaga. Kella viie ajal käisin endale veel meega pärnaõieteed tegemas. No ei lase elada. Aga kust k… ma selle endale külge hankisin? Soojal suveajal?
Mul on meeles mu perearsti noogutus umbes kümne aasta eest. kui ma sagedasti kroonilise bronhiidi käes vaevlesin: “Need on need hilisõhtused jalutuskäigud!”. Nüd võiks selle ümber sõnastada: “Need on need hilisõhtused aiapeod!”
Ei ole hullu. Peeasi, et seagripp ei oleks. Eks ma vaatan. Õnneks pole mul olnud erilist võimalust seda endale hankida Aga kui asi läheb väga hulluks ja käsiteldamatuks, siis eks lähen kolistan perearsti ukse taga. Polegi mitu aastat tal külas käinud.
Teist nädalat olen taas tempokalt töös, kirjatöös. Ja paberiajamises mõistagi sellega seonduvalt ka. Lubasin endale nüüd päris pikalt suvist aia- ja muud aega ega läinud oma pooleli kirjutiste ligigi. Osalt põhjuseks see, et ees on ju mitu valmis tehtud, kuid realiseerimata asja, näiteks see “Saladuste” hooaeg, mida Kanal 2 kevadel välja ostmata jättis. Noh, nüüd sügiseks ostis. Mis tähendab, et ma hakkan jälle teenima! Ja ühtlasi teeme nüüd ka uusi osi. Selleks hooajaks küll palju enam pole teha jäänud, aga siiski. Sellenädalane lapsuke on lugu psühhoterroristlikust vanamehest, kes oma poja kooselu igati toreda tüdrukuga ära suudab hävitada. Kolmapäeval saatsin ära. Ja praegu on poolikuna töölaual lugu joodikust ema teismelistest lastest, kes unistavad ajast, mil keegi nende armetust olukorrast ometi aru saab ja nad lastekodusse paneb. Võimaluse avanedes aitavad nad ise sellele kõigiti kaasa ja lõpuks lähebki nii.
Muidugi on veel igasuguseid plaane, mis jõuludeks tahaks valmis jõuda, aga neist on vara rääkida. Joonase “Naba” raamatut ajan ka edasi. Mõte on saada see oktoobri alguseks poelettidele.
Aias on viimasel ajal frustratsioon ja nukrus, sest püüan istutada kuhugi oma kevadisi seemikuid olukorras, kus ei ole neid kuhugi istutada. See teeb kurvaks. Taimed on niigi liiga tihedasti. Hädasti, väga hädasti oleks “abimajandit” tarvis, aga aeg on sant ja rahalisi võimalusi maa soetamiseks lihtsalt ei ole mul sel aastal tekkinud ega teki vist ka enne 2013.aastat, kui tõele näkku vaadata.
Vähemalt daaliad õitsevad nüüd. Kuigi neil ilusatel lilledel on kah kuidagi see sügisnukrus sisse kodeeritud.
Näe, millise väikese toreda käsiraamatu ma Krisostomusest ükspäev postiga sain: Sidney Linnegari ja Jennifer Hewitti “Irises”. Nojah, ise ju tellisin. Tegelikult tellisin ühe suure ja kalli ja ilmselt ka põhjalikuma iiristeraamatu veel, aga see pole seni tulnud. Ja siis tellisin ühe raamatu chow-chowdest, arvates, et äkki annab see mulle Elli pidamise kohta mingeid väärtuslikke lisateadmisi, aga tegelikult osutus kogu selles sisaldunud info uudisvääärtus suhteliselt madalaks. Lobedat juttu muidugi oli küll, aga see raamat oleks võinud sisuliselt märksa tõukesksem olla: enamus selle raamatu sisust käib vabalt ka igasuguse teise tõu pidamise kohta. Nii et olen veidi pettunud. Kurioosumina jäi meelde muidugi see koht, kus autor kahtlustab hoopis karusid chowde ürgses esivanemluses, mitte just lausa otsesõnu, aga toon jätab sellise tunde.
Iiriseraamat on aga täitsa tore, kusjuures mulle meeldis iseäranis see, et samavõrd kui kuulsate kõrgete aediiristega (TB), tegeleb see ka kõikvõimalike looduslike liikide ja liikidevaheliste aretistega. Eesti keeles ma pole taolist põhjalikku ülevaadet neist näinudki. Kokkuvõtlikult on iiriste süstematiseerimisest juttu Iluaianduse käsiraamatus, aga sealse artikli maht loomulikult paneb oma piirid ette. See raamat süveneb liikidesse ja rühmadesse märksa jõulisemalt ja konkreetsemalt, täpsete kasvatusjuhisteni välja. Iseasi muidugi, kas meil siin nendega väga palju peale hakata on – meie kliima on Inglismaa omast erinev üksjagu, eriti sisemaal. Mingid suunad aga annab see info siiski ette.
Egas midagi, ootan pikisilmi järgmise iiriseraamatu kohalejõudmist. Asendagu siis need raamatud mulle sel aastal elavaid taimi. Ma pean endale pai tegema, hambad ristis, – ma ei ostnud sel suvel ainsatki iirisejuurikat. Vahepeal läksid küll korra põlved nõrgaks, kui Muhedik orgunnis ühistellimust, aga õnneks jäin hiljaks. Õnneks. Mul ei ole ju aias enam üldse ruumi. Mul ei mahuks ainsatki uut iirist enam kuhugi ära. Vahepeal küll mõtlesin, et teeks omale täiendava peenra kuhugi tuttava aeda, aga… see ei ole hea mõte.
Headest leidudest: avastasin ühe toreda bluusitädi, Nina van Horni. Tõsine tegelane, lahe karakter, vägev neegrimutihääl, kuigi daam ise on valge mis valge, väikest kasvu ja ümarakujulisem. Pärast Ott rääkis mulle, et tädi lavaletuleku ajal oli tema kõrval seisev Einar Eiland naljatamisi hüüatanud: “Kes Aidi lavale lasi?” Mina olin see hetk teises platsi otsas, mina ei tea sellest midagi, aga oleks mul kuskilt sihuke hääl võtta, siis kahtlemata oleksin laval olnud. Kahjuks ei ole mul erilist lauluhäält ja kohati on ka viisipidamisega raskusi. Aga Nina oli võrratu.
Haapsalus on praegu teoksil Augustibluusi festival. Seal mina ikka iga aasta pühendunult käin, kui vähegi saan. Huvitav, et masu ei paista selles osas justkui üldse välja – eile, reedel, oli rahvast juba vägagi palju, kuigi alles festivali esimene päev. Umbes kella üheksa paiku laekus kuskilt info, et kaks tuhat piletit juba väravas müüdud pluss eelmüük pluss muud asjapulgad (pressikaardiga ajakirjanikud, esinejad, kutsetega isikud, näiteks mina ja Ott jt). Ja mida öö poole, seda suuremaks rahvahulk kasvas.
Igatahes oli eile väga vahva, ja ma usun, et täna saab ka väga vahva. Ja ma kirjutasin eile isegi vastavast bluusilainest kantud Lullamilla.
Nüüd on täisõites ka viimased hilisemad orientaalliiliad, nii et paras aeg nende õilsate lillede selleaastasest esinemisest kokkuvõte ja väike ülevaade teha.
Juba kevadel pidi nende talvitumise heaks hindama. Välja ei olnud ükski läinud. Mõningaid talvekahjustusi oli nähtavasti saanud l. longiflorum ‘Snow Queen’, kes maa seest tõusmisega pikalt viivitas, kuid lõpuks ajas nähtavasti tütarsibulatest (ca 10 cm raadiuses vana tüüka ümbert) siiski kasvud välja. kahel tugevamal neist ta hetkel ka õitseb, kuigi õievarred on nõrgemad ja lühemad kui paaril varasemal aastal. Ma tegelikult ei imesta, sest meie kliimas ei ole ta loomuldasa üldse avamaaliilia. Külmakartlikkuse tõttu on ta siinmail ikka kasvuhoonelill – kuigi mina siin loodan Haapsalu pehmele kliimale ja kolm talve on ta mul tõesti peenras mõningase katte all üle elanud, kaks neist väga hästi, kuid see viimane jättis siiski jälje. Pildil on teine õievars tobedal kombel esimese taha varju jäänud, nagu nüüd märkan.
Aasia liiliad elavad loomulikult alati hästi, kui just äärmuslikest ilmaoludest ei kõnele. Noh, juba kolm aastat pole selleks põhjust olnud.
Üks vana oranž asiaat, kelle nime ma ei tea. Kunagi 2002. aastal Rootsis külas käies kingiti need sibulad.
Pilti ei jõudnud kahjuks teha aasia liiliast, kelle nimi on ‘Luxor’. Eelmine aasta sai liiga hilja need sibulad maha pandud, siis ta ei jõudnud õitsema minna. Sel aastal õitses täitsa tublisti, aga tundus kuidagi nõrgemakasvuline kui enamik teisi asiaate mu aias. Nagu ‘Lollypopi’ puhul, nii ka selle sordi juures nimetaks ära võrdlemisi väikesed õied. Aga kenake on ta ikka. Et natuke aimu saaks, siis siin võib temast mingi ettekujutuse saada.
Orientaalliiliatest ehk idahübriididest tahan kõigepealt ära näidata oma lemmiku, ‘ Marco Polo’, kes on ennast 2006. aasta suvest alates mu aias üsna heast küljest näidanud. Kahjuks ei laienda eriti puhmast, aga see pidi meil avamaa-idaliiliatel tüüpiline olema.
Pildistamata jäi paraku mu teine sama vana orientaalliilia, ‘Muscadet’. Tema suured uhked õied osutusid tugevama vihma ees siiski haprateks ja piisas paarist ägedast valamisest, et need ära läbustada. Eks vaatame järgmine aasta. Pilti temast võite siiski näha siin.
Võimaluse korral püüan orientaalide ostmist ikka vältida, sest eks nad niisugused kapriissed sellid ju on, meie ilmastiku suhtes õrnad, niiskuskartlikud, ei taha paljuneda ja nii edasi, kuid aeg-ajalt ei suuda ma ikka vastu panna. Nii hankisin endale ühe orientaali ka eelmine aasta. See on hiigelsuurte õitega ‘Lovely Girl’, aga samuti üsna vihmatundlik. Selle pildi peal on näha ka, et vihm on talle mõnevõrra liiga teinud.
Orientaalidest veidi tugevamad on orienpetid, mis on pealiskaudselt lähenedes öelduna orientaal- ja trompetliiliate hübriidid. Trompetliilialt on pärit nende suurem vastupidavus. Minu aias on neist 2006. aastast olemas näiteks ‘Shocking’:
Ja samuti väiksema õiega orienpet ‘Bright Star’, kes muu hea seas ka paljuneb normaalselt ja kasvab mu aias alates 2004. aastast:
Ja lõpuks üks tõeline hea tuju lill, tangoliilia ‘Halloween’. Tuleb kohe tuju tantsu lüüa, kui teda vaatan. Tangoliiliad on taas mingid liikidevahelised hübriidid: õis suur nagu orientaalidel, aga sitkus ja tugevus nagu aasia liiliatel. Paljuneb ka hästi, nii et igati tubli lill. Mina tahan neid oma aeda veel.
Kui ma korra veel orientaalidele mõtlen, siis eelmine august oli õitsemise järel neile ju üsna ebasoodne – üks vihmane lugu alalõpmata. Nemad aga pidid pärast õitsemist tahtma just kuiva ja kuuma puhkeaega. Kui nüüd see august ka niisuguseks kujuneb, siis oleks kahju küll. Äkki teha neile miskist veekindlast pehmest plastist tagurpidi “torbikud” õievarte ümber, nii et mulla sibulate ümbert kuiva hoiaksid ja natuke ka soojendaksid? Talveks muidugi veekindel kate, selle nad ongi alati saanud. See nende paljunematus paneb lihtsalt hambaid kiristama. Neid imelisi suuri lõhnavaid õisi tahaks ju ikka veel ja rohkem.
Juulikuu viimasel päeval tegin terve rea aiapilte, millest osa olen juba siia üles pannud, aga osa ootavad veel oma järge. Näiteks liiliapildid tahaks välja panna siis, kui ka orientaalid on oma uhked õied ära näidanud ja pildi peale püütud. Aga teised on nüüd siin.
Põõsasroos ‘Hansa’on ära õitsenud. Teda õitsetavad nüüd hoopis tokkroosid, kes end ise ja vabatahtlikult on sinna roosiväätide vahele istutanud. Akna all alustavad varajased sügisekuulutajad päevakübarad. Vasakus nurgas on rodole selga vajunud aed-käoking (häbi-häbi, laisk aednik, kus sa õigel ajal tokkide ja nööridega olid?) Ja seina najal restil puhkeb ängislill.
Idapeenra teises pooles möllavad liiliad ja punased aedmaltsad. Lõpuks ometi alustab ka päevalill ‘Teddy Bear’- ma kartsin juba, et ei hakkagi õitsema.Pottides õitseb küll juba ammugi.
Näiteks siin. Neis pottides. Nagu näha, on kevadel halastamatult kiilaks pöetud punapaju taas absoluutselt esinduslikus vormis. Temast ühele poole jääb kadakas, mille ostsin ‘Meyeri’nime all, aga ta vist siiski ei ole see. On lihtsalt ilus pehme okkaga kadakas. ja paremal mõistagi põisenelas ‘Diabolo’. Seda gruppi läks mul vaja selleks, et väravast tulles pilk kohe hopsti aia lõppu välja ei hüppaks, ja et tagaaed saaks rohkem varjatud ning salajasema iseloomu. Siit ta ongi tagaaia poolt pildistatud. Erkpunased liiliad kuuluvad siia gruppi ka. Ja kukehari ‘Strawberrys and Cream’. Ja hosta ‘Halycon’. Ja villane nõianõges. Õks jorjen on siin ka, aga ei paista veel silma. Oodake, oodake. Siit pildilt on natuke ka näha, kuidas ängislill kiviktaimlast keldri sissekäigu katusele ronib.
Nonii, ja see on kirdenurk. Kõrge roosa lill ongi see väidetav roosa muskus-kassinaeris, 1.70 kõrge.
Hämaras lõunapeenras on lõpuks ometi hoo sisse saanud mu vanaema mugulbegooniad, erepunased lihtõielised.
Nüüd aga üks tegelane, kes mind veidi murelikuks teeb: peaks olema ramblerroos ‘Momo’ (kes on lugenud sama pealkirjaga lasteraamatut – väga hea raamat on!). Õite järgi otsustades on ka. Aga miks ta ei taha kõrgemaks kasvada? Kolmandat aastat juba elab mu aias, aga ikka allameetrimees. See pole see, mis ma ootasin, kui kõigi tarkade allikate teada peaks ta kasvama kahemeetriseks.
Siin väike segane üldvaade suurele akendealusele peenrale. Ärge kuslapuud vaadake, tal on sel aastal eriti ränk jahukaste probleem.
Meie peres on august sünnipäevade ajajärk. Ma olen täheldanud, et mu sõprade-sugulaste (eriti sõprade) hulgas on augustikuiseid Lõvisid ja Neitsisid üldse tähelepanuväärne hulk. Kõigepealt kohe kummaline tõsiasi, et kõigist mu nooruses “peetud” poiss-sõpradest vähemalt pooled olid Lõvid. Ja mu abikaasa on Lõvi. Ning mis veel kummalisem, tal on täpselt samal päeval sünnipäev kui mu kahel noorpõlve parimal sõbrannal. Veel veidram – minul jälle on sünnipäev samal päeval tema elupõlise parima sõbra Mäksuga, 11. mail nimelt. Väga naljakas, et nii on juhtunud. Muidugi on augustis veel terve rida meie ühiste ja eraldi sõprade sünnipäevi, kui üles lugema hakata, siis umbes vist küll üle päeva.
Lähemalt puudutab meid muidugi kohe meie vana penskar-kassi Intsu sünnipäev, mis kunagise Jaani kiriku koristajatädi andmetel oli 1. või 2. augustil. Siis nimelt tõi üks tundmatu emakass Haapsalus Kooli tänaval Jaani kirikusse altari alla pojad. Üks neist poegadest jäi ellu, sest ma tabasin nimetatud koristajatädi, kes ühtlasi oli tollal mu naaber (selles legendaarses Kollases Majas, mida tolleaegsed sõbrad ilmselt muhelusega, aga naabrid õudustundega meenutavad), teel solgiaugu poole ja võtsin tema käest tugevama, st tervemaks jäänud kassipoja ära. See lugu on mul “Pintsu ja Tutsiku” raamatus mõnevõrra ilusamaks luisatud, seal solgiaugust juttu ei tule, sest tegemist on ju lasteraamatuga. Ja solgiauke ei peeta vähemalt linnamajade juures kah enam ammugi.
Igatahes Intsul oli sünnipäev, kokkuleppeliselt 1. augustil, ning lugupeetav sai seega 13-aastaseks. Ometi oli päev tema jaoks üsna must, nimelt õnnestus tal ühel hetkel pärast lõunat endale jahtuv siirupipott kaela tõmmata. Eks ta tegin too päev usinasti kompotti ja keetsin kogemata märksa rohkem siirupit marjade peale kallamiseks, kui tegelikult tarvis läks. Aga see polnud traagiline ja midagi ei pidanud minema raisku, sest järgmisel päeval olid kavas tikrid ette võtta; mõtlesin, et kasutan selle siirupi siis nende peal ära. Niisiis jahtus mu järelejäänud siirup köögikapi peal. Ja Ints nühkis minu ümber, et jälle süüa saada, ikka jälle, ikka rohkem, iginäljane nagu ta on. Et end paremini nähtavaks ja kuuldavaks teha, üritas hüpata köögikapi tööpinnale – aga vanadusest nõdrukesena kobistas kuidagi mööda ja haaras käpaga potisangast. Ja tuli kolinal koos siirupipotiga kapiveerelt alla köögipõrandale. Kass siirupit täis, poolteist liitrit põrandal laiali, põrand libe kui saadanas, uudishimulikud koerad tormasid ka kohale vaatama, et mis nüüd huvitavat juhtus. Mina siis uisutan selle libeda põranda peal lapiga ringi, püüan takistada siirupist kassi toolide peale või tuppa minemast ja mõistagi üritan koeri eemale hoida, et nad omakorda käppadega siirupi sees ringi ei tuiaks – kleepuv värk teadagi ja mis ma pärast teen, kui nendesamade käppadega korra veel õuest läbi käiakse ja tagasi tuppa tullakse…. näiteks aiauksest? Suvine aeg, ilus ilm, kõik uksed seisavad meil ju pärani!
Koerad olid õnneks mõistlikud ja röökivat mind nähes said ilmselt väga selgeks, et nad ei ole köögis hetkel eriti teretulnud. Siirupine Ints peitis end laua alla ega julgenud liigutadagi. Mina pidin kaks korda peaaegu käpla käima, aga pärast põranda kolmakordset ülepesemist oli elu juba täitsa normaalne ja parkett enam ei naksunud ega hakanud sussitaldade külge. Siis oli saabunud aeg puhastada ära ka kass – hoolimata tema rabelemisest vedasin ma ta kaenlas vannituppa kraani juurde ja pesin ta puhtaks, niipalju kui sain. (Siiski avastasin ma järgmisel hommikul üllatusega, et tema kõht oli mingil moel ikka veel siirupiga kokku jäänud ja karv pulkadeks kuivanud!) Ning kui kogu see saaga läbi oli, vahetasin ka enda riided ära ja istusin Gin long dringi saatel hinge tõmbama.
Jah, ei saa kurta. Loomad teevad elu huvitavaks. Kui muidu võib-olla võiks igavus ära tappa, siis elukad hoolitsevad, et seda mitte ei juhtuks. Vaid paar päeva läks sellest siirupitrallist mööda, kui Ellil jõudis kätte jooksuka tippaeg! Noh, eks seda oli tegelikult oodata, sest jooksukas kestab meil ju juba mõnda nädalat – aga ma ei teadnud täpselt, millal asi hulluks läheb. Sellega on ju nii, et kaks esimest nädalat on kõik kenasti kontrolli all, Hermann, vana isane, tühjast-tähjast ei erutu, käib ainult aeg-ajalt Elli tagapoolt inspekteerimas, et kas on juba valmis. Aga siis kolmandal nädalal millalgi jõuab kätte see aeg, millal “on valmis” ja siis tuleb Hermanni meelest kohe hakata väikesi kutsikaid tegema. Ja siis on elu õudne. Kisa ja mürgel, uste kraapimine, pidev valvelolek, et nad omavahel kokku ei saaks. Hermann muutub sõbralikust onust märatsevaks seksmaniakiks, kes ähkides, ilastades, kiunudes ja klähvides lakkamatult nõuab, et teda ta printsessi juurde lastaks. Printsess käitub selles olukorras kiiduväärselt jahedalt, ta on meil karske neitsi.
Igatahes suutis Elli ajastada oma jooksuka tipu päralejõudmise täpselt Oti sünnipäevale! Mh? Vapustav, eks? Juba eelmisel õhtul oli selge, et nüüd on jama majas, ning hommikul läkski pakkimiseks. Ott otsustas seekord koos Hermanniga kodust ära minna. Puhkama. Nädalaks. Oma sõbra suvekodusse, vanasse maamajja Martna lähedal.
Päeval võtsime siiski vastu mõned külalised ja ma küpsetasin oma kullakesele ikkagi tema lemmiku, pidupäevapiruka – see on tema sünnipäeva kohustuslik osa. Üleüldse teen ma seda küpsetist ainult kaks korda aastas – Oti sünnipäevaks ning jõuludeks. Muul ajal ei viitsi. Sellega on päris parajalt mängimist ja ta on suhteliselt kulukas teha ka. Ikkagi niisugune eriline ja pidulik lugu. Pirukas ise näeb välja nii.
Täidis: 1 sibul; 150 g soolaseeni; 1 spl võid; 200 g suitsusinki; 200 g kodujuustu; 3 muna; 100 g riivjuustu; peent pipart.
Kohupiim ja pehme margariin segatakse omavahel, lisatakse küpsetuspulbriga segatud jahu. Lastakse taignal külmkapis taheneda.
Hakitud sibul ja leotatud seened kuumutatakse võiga läbi. Sink kuubistatakse. Kõik ained (munad toorelt) segatakse. Maitsestatakse.
Taigen jagatakse kaheks, Mõlemad tükid rullitakse küpsetusplaadi suuruselt lahti. Põhjatükk keeratakse ümber taignarulli, tõstakse selle abil küpsetusplaadile. Servad vormitakse veidi kõrgemaks. Peale laotatakse täidis ja kaetakse siis teise taignakihiga. Sellele torgatakse kahvliga sisse õhuaugud, määritakse munaga. Pirukat küpsetatakse 225-kraadises ahjus umbes 30 minutit.
Retsepti järgi saab väiksema ahjuvormitäie pirukat. Suure ahjuplaaditäie (nagu minu pildil) saamiseks tuleb retsepti kogused kahekordistada.
Õhtupoolikul võtsime piruka järelejäänud osa, veel igasugust provianti, mõnevõrra õlut ning grillvorste ja lahkusime ära Mäksu suvekodusse. Jätsime tüdrukud koju – Mari jäi Ellit kantseldama. Nii saigi Oti sünnipäevapidu peetud väga väikese seltskonnaga ja tagasihoidlikul moel, aga ütlemata mõnus oli. Mina tulin täna lõuna paiku tagasi ja jätsin mehed (st mehe, mehe sõbra ja koera) sinna.
See tegelane, kelle pärast taoline avantüür ette võeti, ei ilmutanud aga mingigust kahetsuse märki. Nojah. Ega ma ausalt öeldes oodanudki.
Eile sadas kogu päeva, õhtul läks küll ilusaks, nii et sain koertega kondamas käia. Täna sadas kogu päeva väikeste vahedega, mis olid parajad petekad, isegi päike tuli neil hetkil välja, ning siis jälle ei tea kust uus sahmakas vihma. Mulle meeldib niisugune ilm. Kuigi märjakssaamise tõenäosus on üsna suur, teeb selline ilm meele iseäranis heaks ja õhu värskeks. Muru kasvab ka mitu sentimeetrit ööpäevas.
Täna käisin turul. Üks tädi tahtis mulle kangesti oma topsiherneid müüa, üheksa krooni tops, topsis sada grammi. Mina röögatasin siira ehmatusega vist üle poole turu. “Üheksakend krooni kilo? Hulluks läinud!” Haarasin oma korvi ja tegin, et tulema sain. Juba järgmine tädi, rääkimata ülejärgmisest ja üle-ülejärgmisest müüs igatahes lahtisi herneid, mille hind oli kilo eest 50 krooni. Ja siis ostsin ma veel terve hunniku kirsse ning kogu õhtupooliku kivitustasin neid, et ilma kivideta kirsikompotti teha. Kompotti, mis ei oleks rikastatud säilivust tagavate bensonaatidega ( E210 – E219), nagu need poe omad on, ja mis sellest tulenevalt ei võimendaks kellegi allergianähte, astmat, peavalusid, migreenihooge ja hüperaktiivsust.
Vahepeal aga kolasime niisama huvi pärast Otiga paaris kaltsukas ja saime neistki üht-teist. Tegelikult otsisin ma küll suuremaid kangareste õmblustööde tarvis, aga nagu kaltsukas ikka juhtub, tirib inimene sealt ära ka kõik muu huvitava ja vahva, mis silma hakkab. Minul näiteks on eriline nõrkus käsitööesemete ja vanaaegsete lauanõude vastu. Nii et tänagi naasime ühe suure ja igati korraliku rüiuvaibaga ning jämedast puuvillasest käsitsi kootud särgiga. Ja Ott leidis oma tööriistade hoiupaiga valgustamiseks absoluutselt töötava teisaldatava halogeenlambi. Vajalikud kangatükid sain muidugi ka. Lootsin veel õhtul nendega õmblusmasina taha jõuda, aga kus. Kui kompotiralli lõpetasin, algas koristamisralli ja siis oligi juba peaaegu öö käes. Laps käis jälle rahulolematu näoga küsimas, miks ma alati öösiti koristan…
Aga maja on nüüd puhas ja mõnus, kompotipurgid ootavad köögilaua peal hommikust keldrisseviimist ja üleüldse on mul kogu päeva olnud erakordselt hea tuju. Praegu rõõmustan ma muuhulgas ka selle üle, et üleeile, enne kui sajud kohale jõudsid, tegin aiast terve hunniku päikselisi fotosid. Nüüd las sajab, saangi rahus neid üles riputada.
Siin aga on seltskond kirdenurgas: põldjumikas ‘Nostalgie’, tundmatu floks ja hall käokann ‘Angel Blush’. Esimene ja viimane neist on tänuväärselt pika õitseajaga püsililled ja neist on kohe üle kuu aja järjest hea meel. Paremalt ülevalt piilub veel väidetavalt üheaastane väidetavalt 90 cm kõrge muskus-kassinaeris (kiri Suvipiha seemnepakil seda kõike aastal 2005 igatahes väitis – aga lill on väga külmakindel püsik ning tunduvalt kõrgem kui muskus-kassinaeris.)
Kollase elupuu all teeb ilma ja silma üks teinegi ilmaime, üheaastase täidisõielise mõrsjalille gaillardia pulchella isekülvist tärganud ühekordse õiega püsikust seemik. Kasvab sellisena juba kolmandat aastat ja puhmas läheb aina suuremaks.
Ja siin on mu hurmavad punaselehised: kõrge on punane aedmalts, artiplex hortensis Purpureum, keskmine on lursslill Brunette ja madal kenake on Santa-Katariina jänesekapsas, mis kasvab mul esimest aastat (kevadel sibullilled-com-ist tellisin ja mugulad tuleb netist leitud info järgi talveks ikka maast üles võtta ja keldrisse viia.) Sutsukene paistab pildilt ka helelillat floksi ja kamtšatka raudrohtu.
Sellel pildil on vanade taluaedade “talijorjen” ehk lõhislehine päevakübar koos sinise kassisabaga. Talijorjen alles alustab, seepärast on tema esitus veel tagasihoidlik.
Ja siin on kollane mäsu edelanurgas, proovisin passitada sama värvi, kuid erinevaid õie tüüpe. Kohal viibivad Veitchii kobarpea ‘The Rocket’, ripsmeline metsvits ‘Fire Cracker’, aasia liilia ‘Nove Cento’ja täpiline metsvits ‘Alexander’. Muide, siin valmistas mulle üllatuse veel üks liilia, ‘Grand Cru’, kes täpilise metsvitsa alt on ühe õie välja pistnud – arvasin selle 2006. kevadel kadunute hulka, aga näe, ju siis miski soomus mullas jäi terveks ja ta taastas ennast. Nüüd tuleb ta sealt puhmast ainult kuidagimoodi ilusasti kätte saada.
Ja siin on aasia liilia ‘Toronto’ koos tokkrooside ja astilbega mu köögiakna all. Astilbe nime ei tea.
Ja siin on üks väike nali – vaat kuhu üks võõrasema on ennast külvanud! Ega ma teda välja rohinud ka, kui ta seal kasvama hakkas – elagu siis pealegi mu tooli all kivipraos, kui talle meeldib.
|
OSCAR-2019
|
||
Alutaguse maleva juhatuse liige Kalev Naur räägib neljapäeva õhtul Tõnissoni samba juures toimuval rivistusel Alutaguse maleva ajaloost. PEETER LILLEVÄLI
Kaitseliit, mille asutamisest möödub 11. novembril 100 aastat, tähistab sünnipäeva näituse avamisega Iisaku muuseumis ning piduliku rivistusega kindral Tõnissoni ausamba juures, mis sai tähtpäevaks uue valgustuse.
Pidulik rivistus Jõhvi keskväljakul algab neljapäeval kell 18. Sellega tähistatakse nii kaitseliidu asutamise 100. aastapäeva kui ka Jõhvi kui garnisonilinna 90. aastapäeva. “Teeme väikese ülevaate sellest, milline on olnud kaitseliidu Narva maleva ajalugu, räägime kindral Tõnissonist ja tema tähtsusest kaitseliidu tegevuses,” rääkis rivistusel ajalugu tutvustav Alutaguse maleva juhatuse liige Kalev Naur.
Narva malev on ainus malev, mida 1990ndatel ei taastatud. Tema järglaseks sai Alutaguse malev, kelle koosseisu kuulub nüüd Narva malevkond. “Nii et meie Alutaguse malev on alles noor, võib pidada oma 27. aastapäeva,” ütles Naur, kelle sõnul on selliseid uusi malevkondi nagu Alutagusel veel ka Jõgeval, Põlvas ja Raplas. Jõhvi kuulus toona aga hoopis Viru maleva koosseisu. Narvas oli sama suur malev, kuid 1991. aastal seda poliitilistel põhjustel taasluua ei saanud. “Toona ei saanud. Nüüd juba saaks,” rääkis Naur, kes lubas, et kõikidest nendest teemadest tuleb pidulikul rivistusel, kus lisaks kaitseliidule osaleb ka Viru pataljon, juttu. Kõik see toimub õhtuhämaruses, kus kindral Tõnissoni monument on sellest sügisest paremini valgustatud.
Seda, milline on olnud kaitseliidu ajalugu Ida-Virumaa piirides, näeb aga ka Iisaku muuseumis, kus teisipäeval avati Alutaguse maleva ajaloost rääkiv näitus.
“See kohalike kaitseliitlaste kokku pandud näitus, mis kooneb natuke meie, aga peamiselt kaitseliidu ja erakogudest saadud materjalidest, on tunnustamist väärt,” kutsus Iisaku muuseumi pedagoog Anne Nurgamaa üles näitust külastama. Näitus, kus saab näha mitmesuguseid vorme, medaleid, fotosid ja dokumente, on muuseumis üleval kuni veebruari lõpuni.
Üks firmasid, mis 8. augustil Jõhvi kohtumajas algaval protsessil maksupettuse süüdistusega kohtu alla läheb, on prügiveoga tegelev Ekovir. PEETER LILLEVÄLI
Prokuratuur saatis seoses väidetava maksupettusega kohtu alla kolm Ossipenkode perekonna ärimaailma kuuluvat firmat − N&V, Uikala Prügila ja Ekovir − ning neli nende ettevõtete endist juhti. Nikolai Ossipenkot ennast prokuratuur ei süüdista.
8. augustil toimub Viru maakohtus eelistung, kus maksude maksmisest suures ulatuses kõrvale hoidmise süüdistuses on kohtu all AS Uikala Prügila ning osaühingud Ekovir ja N&V, aga samuti ASi Uikala Prügila endised juhatuse liikmed Leonid Hokkonen ja Vladimir Tužilkin, osaühingu Ekovir endine juhatuse liige Stanislav Matišinets ja osaühingu N&V endine juhatuse liige Janek Stankevitš.
Prokuratuuri teatel tuvastati kohtueelse menetluse käigus, et Hokkonen, Tužilkin, Matišinets ja Stankevitš esitasid Maksim Danilovi kaasaaitamisel firmade AS Uikala Prügila, OÜ Adelan Prügiveod, OÜ Ekovir ja OÜ N&V (mille endine ärinimi oli osaühing I.V.P. Teed) maksukohustuse vähendamise eesmärgil maksuhaldurile tahtlikult valeandmeid. Adelan Prügiveod lõpetas tegevuse ja kustutati äriregistrist 2014. aasta suvel.
Süüdistuses käsitletavad episoodid toimusid 2014. aasta jaanuarist detsembrini. Riigile tekitatud kahju ulatub prokuratuuri andmetel üle poole miljoni euro.
Kiviõli volikogu endise esimehe ja Järve Biopuhastuse nõukogu endise esimehe Maksim Danilovi suhtes käib prokuratuuri teatel eraldi kriminaalasja uurimine, mis on veel kohtueelses menetluses ning seepärast teda kohtualuste nimekirjas pole. Prokuratuur polnud uurimise praeguses staadiumis nõus rääkima Danilovi rollist väidetavate maksupettuste toimepanemisel. Danilov ise keeldus kommentaarist, märkides vaid, et politsei on temalt ütlusi võtnud, kuid süüdistust pole ta saanud.
Kohtu alla minevatest eraisikutest on kõige tuntumad kommunaalteenustega tegeleva Kohtla-Järve munitsipaalettevõtte juht, 31aastane Leonid Hokkonen ning 48aastane Vladimir Tužilkin. Viimane oli ligemale viis aastat Kohtla-Järve linnapea abi Ahtme ja Sompa linnaosas, kus tema ametikoha võttis üle Nikolai Ossipenko kasupoeg Tiit Lillemets, kes oli varem olnud N&V juhatuse liige.
Hokkonen oli Uikala Prügila juhatuse liige vaid mõned kuud 2014. aasta kevadel, pärast mida asus tema asemel sellesse ametisse Tužilkin. Too omakorda andis 2015. aasta kevadel selle ameti üle Jõhvi endisele abivallavanemale Eduard Raele ning asus ise juhtima Ossipenkole kuuluvat kaabeltelevisiooni.
Tužilkin on korduvalt püüdnud hääli ka kohalikel valimistel. Viimati kandideeris ta näiteks valimisliidu Jõhvi − Meie Kodu nimekirjas Jõhvi volikogusse, ent kogutud 20 häälest ei piisanud saadikuks saamiseks.
Vladimir Tužilkin ütles eile Põhjarannikule, et ei tea talle esitatud maksupettuse süüdistusest mitte midagi. “Esimest korda kuulen! See on täielik üllatus!” väitis ta imestusega, lisades, et kui ta jõuab peagi Eestisse tagasi, siis uurib seda asja.
Leonid Hokkonen seevastu oli süüdistusega kursis. “See on vana lugu, mille uurimine on aastaid veninud. Ma pole selle süüdistusega absoluutselt nõus,” piirdus ta lühikese kommentaariga.
Viru ringkonnaprokuratuuri pressinõuniku Jelena Filippova sõnul on majandus- ja sealhulgas maksukuritegude uurimine väga töö- ja ajamahukas ning seetõttu on tavapärane, et selleks võib kuluda mitmeid aastaid. Küll aga välistas ta võimaluse, et kohtualune ei tea sellest midagi, nagu väitis Tužilkin. “Süüdistusakt oli mahukas − ligemale sada lehekülge − ja see esitati neile tutvumiseks juba kevadel,” sõnas Filippova.
Filippova kinnitusel ei ole prokuratuuril etteheiteid kohtu all olevate firmade omanikele. “Tehinguid ja arveid teevad tegevjuhid, aga mitte omanikud,” selgitas ta, miks puudus alus süüdistada Nikolai ja Natalja Ossipenkot, kellele firmad N&V, Ekovir ja Uikala Prügila kuuluvad.
Süüdimõistmise korral saab kohtu all olevaid eraisikuid karistada rahalise karistusega või kuni kolmeaastase vangistusega. Juriidilisele isikule saab määrata rahalise karistuse.
Nikolai Ossipenko ja tema firma N&V, mis tollal oli veel aktsiaselts, saatis prokuratuur kohtu alla 2013. aastal seoses Kohtla-Järve linnajuhtide Jevgeni Solovjovi ja Jüri Kollo korruptsioonikuritegudega.
Kohtus leidis tõendamist, et N&V teenis korruptiivsete tegudega üle miljoni euro kuritegelikku tulu, ent Ossipenko pääses kohtumõistmisest seoses tervisliku seisundiga, AS N&V aga seoses likvideerimisega. Nüüd osutab kommunaalteenuseid ja parandab teid avaliku sektori tellimusel Ossipenko firma OÜ N&V. Riik hüvitas likvideeritud ASi N&V advokaadikulud rohkem kui 21 000 euro ulatuses. Korruptsioonikuritegude eest tingimisi viieaastase vangistusega karistatud Jevgeni Solovjov asus tööle Uikala Prügila tegevdirektorina.
|
OSCAR-2019
|
||
Esmaspäeval jõudis Tallinna halduskohtus arutlusele eelmise aasta lõpus peatunud Tootsi tuulepargi enampakkumine, kus mitu tuuleettevõtjat leidis, et RMK seadis nad riigifirma Eesti Energia kõrval ebavõrdsesse olukorda. Olukorra tõsidusest andis aimu juba see, et ka riiki esindasid sel korral advokaadid, mitte RMK või keskkonnaministeeriumi juristid.
Kolmetunnine vaidlus selle üle, kellel ja mis tingimusel on õigus tuuleettevõtjate seas magusaks arenduseks peetav Tootsi tuulepark endale saada, kujunes seitsme tippadvokaadi omavaheliseks pingpongiks, kust ei puudunud nii mõnigi terav torge vastase, aga ka istungilt üldse kõrvale jäänud Eesti Energia pihta.
Blankini sõnul käitus RMK enampakkumisele eelnevalt viisil, kus püüdis vaidlusalust kinnisasja mängida Eesti Energia kätte. «Loodud on eelised, mis muudavad teistel võimatuks teha võrdsetel tingimustel pakkumisi,» märkis Raisneri advokaat. Ta loetles oma väite toetuseks üles oma seitse argumenti.
Esimesena juhtis ta tähelepanu selle, et Eesti Eesti Energial võimaldati juba 2016. aasta lõpus vaidlusalusel kinnistul ehitama asuda, mis tähendab, et tuulepargi enampakkumise võitmise korral oleks tema näol juba tegemist olemasoleva tootjaga, kes saaks teistest soodsamatel tingimustel taastuvenergiatoetusi. Raisneri arvutuste kohaselt küündiks need kümne miljoni euroni aastas.
«Eesti Energia ehituse aktsepteerimine on õigusvastane,» toonitas Blankin. Tema sõnul oleks RMK võrdsete tingimuste tagamiseks pidanud kõrvaldama Eesti Energiat soodustavad tingimused ja nõudma, et riigifirma likvideeriks oma ebaseadusliku ehituse kinnistul.
Ebavõrdseks eeliseks peab Raisner ka Eesti Energiale Vändra vallavalitsuse poolt välja antud ehitusluba, kuna teistele ettevõtetele on sarnase loa andmisest keeldutud. Ka on Blankini sõnul täna järjest ebatõenäolisem, et kaitseministeerium annab mõnele uuele ehitusloale oma kooskõlastuse.
Kuivõrd Eleringil on Tootsi tuulepargi ühendamiseks põhivõrguga sõlmitud ka võrguleping, siis leiab Raisner, et sellega on ammendatud Tootsi piirkonna võrguressurss. «Lisaks on Eesti Energia ilma kasutuloata juba paigaldanud vaidlusalusele maale tuulemõõdumastid ja saanud sellega andmeid, mida teistel ei ole,» jätkas Blankin.
Kriitiline oli Raisneri advokaat ka kolmenädalase enampakkumise etteteatamisaja osas, mis tuuleettevõtja hinnangul oli samuti Eesti Energia huvides seatud. Niivõrd suure mahu ja investeeringuga projekt oleks kindlasti vajanud oluliselt pikemat aega. Siin lisas Blankini kolleeg Edgar-Kaj Velbri, et ka Arsenali Keskuse enampakkumise puhul juhtis riigikontroll tähelepanu selle, et kolm nädalat ei ole piisav.
Ka on Raisner seisukohal, et enampakkumise tingimustega ei olnud võimalik nõustuda, mistõttu oligi ettevõttel ainus tee nende vaidlustamiseks kohtusse pöörduda. Ühtlasi leiab ettevõtja, et enampakkumine viidi läbi vaid formaalselt ning Blankini sõnul on seda kinnitanud ka MKM.
«RMK on võimaldanud Eesti Energial sellist tegevust, kus teiste võrdset põhiõigust on rikutud. Riik on see, kes peab tagama vaba turu hoidmise ja õigusliku keskkonna,» lõpetas Velbri Raisneri seisukohtade esitluse.
Tema järel sõna saanud Nelja Energia tütarettevõtte Tootsi Tuulepark OÜ advokaat Kaspar Endrikson tunnustas esmalt, et RMK otsustas lõpuks Tootsi kinnistu enampakkumisele panna. «Täiesti nõus,» kinnitas ta. Küll aga leiab Nelja Energia, et enampakkumise tingimused ei võimalda kinnistut õiguspäraselt võõrandada.
Sarnaselt eelkõnelejatega leidis ka Tootsi Tuulepargi esindaja, et enampakkumise tingimused eelistavad Eesti Energiat. Ta rõhutas näiteks tuuleandmete kogumise juures, et see võib aega võtta terve aasta ehk 12 kuud. «Võrdluseks, Eesti Energia kogus neid andmeid kaheaastase perioodi jooksul,» märkis Endrikson.
Teise teemana seab Tootsi Tuulepark kahtluse alla RMK pädevuse enampakkumise läbiviijana. Endrikson leidis, et metsaseadusest tulenevalt saab RMK ainult metsaga või metsamajandamisega seotud kinnisasja võõrandada ning Tootsi tuulepark ei ole metsamajandamisega seotud. «Seega puudub RMK-l üldse pädevus seda enampakkumist läbi viia,» leidis Endrikson.
Oma seisukoha lõpus torkas ta ka riigi esindajate vastuolulistele ja protsessi jooksul muutunud seisukohtadele. Tootsi kinnistu turuhinnavaidluses ütles riik, et 4 miljonit on turupõhine hind. «Lõpuks, kui riik pani kinnistu enampakkumisele, oli - üllatus, üllatus -, kinnistu hind 12 miljonit eurot,» kirjeldas Endrikson. Tema kinnitusel on vastuolulisi seisukohti riigil kaheaastase vaidluse käigus olnud teisigi.
Sarnaselt Raisneri esindajatele viitas temagi uuele elektrituruseadusele, mis loob Eesti Elektri omanike hinnangul eelistingimused Eesti Energiale, võimaldades neile soodustingimustel taastuvenergiatoetusi saada. «Siin ei saa rääkida võrdsetel tingimustel pakkumise tegemisest,» nentis Holsmer, lõpetades tuuleettevõtjate seisukohtade esitamise.
RMK oli istungile saatnud oma maja juristide asemel oma huve esindama advokaadi Aarne Akerbergi, kes kohe oma avalauses ütles, enampakkumise läbiviija vaidleb kõigi kaebajate kaebustele vastu ja peab neid põhjendamatuks. Käsitlust, nagu puuduks RMK-l antud enampakkumise läbiviimiseks pädevus, pidas ta näiteks lihtsustatuks.
«Riigivara seadust saab kohaldada ka riigivara erisusi arvestades,» põhjendas Akerberg. Tema sõnul on metsaseaduses sätestatud erisuseks maavara, mida Tootsi kinnistu on. Kuivõrd keskkonnaministeerium on kinnistu valitseja ja on selle andnud RMK valdusse, on pädevus RMK nõukogu käes.
Akerbergi sõnul on tuuleettevõtjate argumendis, et RMK saab ainult müüa metsamaad, loogikaviga - kui riik müüks metsa maha, ei oleks tal enam midagi hallata, seetõttu on ka RMK vaid üksikuid metsamaid müünud.
Ka pidas ta asjakohatuks tuuleettevõtjate viiteid taastuvenergiatoetustele. «Vaidlus käib enampakkumise tingimuste üle, mitte selle üle, kas antakse toetust või mitte,» leidis Akerberg. Ka ei saaks tema sõnul RMK kuidagi keelata Eesti Energial enampakkumisel osaleda, kuna tegemist on avaliku enampakkumisega.
Omalt poolt küsis RMK advokaat kaebajatelt, mida need on viimase aasta jooksul teinud selleks, et enampakkumisel osaleda. Kuigi Eesti Elekter on püüdnud taotleda ehitusluba ja Tootsi Tuulepark liitumislepingut saada, oli tema küsimuse teravik suunatud ennekõike Raisnerile. Üldse leidis RMK, et tegelikult ei olnud tuuleettevõtjatel üldse mingit õigust enampakkumise tingimused kohtusse kaevata.
Sama argumendiga jätkas ka keskkonnaministeeriumi esindanud advokaat Martin Triipan, kes oli kutsutud istungile küll üksnes ministeeriumi seisukohti esitama, kuid nagu hiljem märkis Tootsi Tuuleparki esindanud Allar Jõks, esitas väga tugeva kaitsekõne istungilt kõrvale jäetud Eesti Energia kaitseks ning märkis oma seisukoha lõpus, et Eesti Energia on ajaliselt kaotanud igasuguse edumaa - isegi, kui see tal varem ka oli.
«RMK väited seavad kahtluse alla tema erapooletuse, kui ta võtab potentsiaalseid pakkujaid halvustava positsooni,» leidis oma vastulauses Raisnerit esindanud Edgar-Kaj Velbri. Tema sõnul peaks RMK kohustama Eesti Energiat likvideerima ebaseadusliku rajatise, tühistama talle antud ehitusloa ja liitumislepingu.
Velbri lisas, et kui keskkonnaministeeriumi esindaja väljendas seisukohta, et Eesti Energia tegevus Tootsi kinnistul on ettevõtte äririsk, siis samahästi võiks ka Raisner ükskõik millisele riigile kuuluvale maale asuda ilma lubadeta midagi ehitama, üksnes lootes seda kunagi endale saada.
Piret Blankin lisas, et talle jääb RMK seisukohtade ärakuulamise järel mulje, et RMK ei ole täitnud ei uurimiskohust ega ka sellest tulenevat kaalutluskohust õigesti. Tema sõnul on kummastav praktika, kus enne kasutusloa saamist on õigustatud ehitusloa taotlemine ja võrguliitumise tegemine. «Meie arusaamise järgi need asjad käivad teistmoodi,» rõhutas Raisneri advokaat.
Keskkonnaministeeriumi seisukohtade osas võttis teravalt sõna Tootsi Tuulepargi advokaat Allar Jõks, kes leidis, et kuigi keskkonnaministeeriumi esindaja kaasati kohtuasja arvamuse andmiseks, asus ta nii iseennast kui Eesti Energiat kaitsma. «Ma arvan, et Eesti Energia võib selle seisukoha üle rõõmus olla. Eesti Energia on sisuliselt leidnud endale selles menetluses esindaja,» torkas Jõks.
Ka tekitas tema jaoks vastuolu keskkonnaministeeriumi roll, kes peaks ühelt poolt teostama RMK üle järelevalvet, samas oli veel hiljutise ajani ministeeriumi kantsler RMK nõukogu juht. «Kas sellises olukorras saaks keskkonnaministeerium teostada sõltumatut järelevalvet RMK üle, jäägu nende enda otsustada. Nii võib, aga nii ei ole ilus,» sõnas Jõks.
Seda, et vastaspool oma argumentidega pigem süvendas arvamust Eesti Energia eelistamise osas, leidis oma vastulauses ka Eesti Elektri advokaat Silja Holsmer.
RMK advokaat Aarne Akerberg palus seepeale kohtul mitte arvestada argumente, nagu ei täidaks RMK oma kohustusi, kuna need on täiesti uued väited. Keskkonnaministeeriumi esindanud Martin Triipan kinnitas oma lõpusõnas, et ministeerium on seisukohal, et enampakkumine on läbi viidud õiguspäraselt.
Ka tõi ta välja, et kohtusse pole pöördunud mitte kõik tuuleettevõtjad, kes enampakkumise vastu huvi tundsid ning tähtajaks ka oma pakkumise esitasid. «Riik ei ole midagi teinud selleks, et aktiivselt kellegi osalust takistada. Riik ei seadnud selles osas mingeid tõkkeid,» kinnitas keskkonnaministeeriumi advokaat.
Istungi lõpus, kui läks menetluskulude jagamiseks, uurisid tuuleettevõtjate esindajad, kas riigiasutustes juriste pole - et nende asemel otsustati advokaadid palgata -, mispeale märkis Aarne Akerberg, et tegemist ei ole RMK jaoks tavalise asjaga, müüa tuulepargi kinnistut.
Selle pidi RMK korraldama mullu 8. novembril, kuid vahetult enne seda, 5. novembril peatas kohus enampakkumise, kuna tuuleettevõtjad vaidlustasid kohtus enampakkumise tingimused, viidates peaasjalikult sellele, et need on koostatud Eesti Energia huve silmas pidades. Nüüd peavadki tuuleettevõtjad need tingimused koos RMKga kohtus selgeks vaidlema.
Kuigi esmaspäevaseks istungiks olid kõik pooled kohtuasjas tõendid esitanud, leidis kohtunik Reelika Lind kella 16 ajal istungit lõpetades, et menetlusosalisi on asjas palju ning seisukohad mahukad. Seetõttu teeb kohus asjas otsuse 9. novembriks.
|
OSCAR-2019
|
||
Kliiniline uuring viiakse läbi koostöös USA biotehnoloogia firmaga Advanced Cell Technology (ACT), kes on juba alustanud patsientide ravimisega Californias.
Stargardti tõve näol on tegemist haigusega, mis kujuneb välja lapseeas, põhjustades progressiivset nägemise langust kuni täieliku pimeduseni. Düstroofiat iseloomustab just tsentraalse nägemise järk-järguline kadumine, jättes alles ainult perifeerse.
Embrüonaalsed tüvirakud on keha nn superrakud, olles võimelised arenema ükskõik millise koe rakutüübiks. Selline pluripotentsus eristab embrüonaalseid tüvirakke hilisemas arengus esinevatest multipotentsetest tüvirakkudest, mis suudavad moodustada vaid piiratud valiku rakutüüpe.
Embrüonaalsete tüvirakkude kasutamist piiravad aga eetilised probleemid. Pooldajate hinnangul võivad need rakud potentsiaalset abi tuua mitte ainult pimedaks jäämise vastu, vaid ka näiteks südamehaiguste ja vähiravis. Embrüonaalsete tüvirakkude kasutamise vastased rõhutavad aga fakti, et protseduur algab inimembrüo ehk elu hävitamisega.
Antud kliinilises uuringus kasutatav tüvirakuliin loodi USAs mitmeid aastaid tagasi, kasutades ainult mõnest rakust koosnevat annetatud embrüot. Kui protseduur osutub ohutuks, kasutatakse suuremat tüvirakkude arvu, et kontrollida selle ravivõtte efektiivsust.
Moorfields Eye' haigla professori James Bainbridge’i sõnul on reaalne võimalus, et erinevate nägemishäirete raviks võib tulevikus kasutada võrkkestarakkude siirdamist.
Perearstid on juba aastaid pidanud läbirääkimisi, et neid rahastataks sarnaselt teistele arstidele seitsme tunni asemel kaheksa tunni alusel. Seni pole tulemuseni jõutud.
Eesti Perearstide Seltsi (EPS) juhi Diana Ingeraineni sõnul tegi selts juba aastaid tagasi haigekassale ettepaneku rahastada perearste sarnaselt teiste arstidega kaheksa tunni ulatuses senise seitsme asemel, sest kõigi arstide rahastamine peaks olema võrdsetel alustel. “Nii haigekassa kui ka sotsiaalministeerium teavad, et perearste rahastatakse koefitsiendiga 0,8, aga ei ole nõus tekkinud olukorda lahendama,” nentis Ingerainen. Tema sõnul tuuakse alatasa põhjuseks ressursi nappust.
“EPSi prioriteediks on olnud kolm viimast aastat kaheksas tund, ka kõik eksperdid on soovitanud eelkõige personali panustada. Lihtne – kui ei ole inimesi, kes tööd teeks, siis ei ole mõtet hakata üles ehitama põnevaid keskuseid ega teenuste mudeleid,” hindas Ingerainen.
Ka ei luba perearstidele kehtivad reeglid Ingeraineni sõnul ühtegi ägedat haiget samal päeval vastu võtmata jätta ja kohustab perearste pakkuma visiidi aega viie tööpäeva jooksul. “Et kõik abivajajad oleks vastu võetud, on perearstide tööpäevad sesoonse haigestumise ajal enamasti pikad, ületades haigekassa poolt rahastatud tundide mahtu,” kinnitas Ingerainen.
Ka on tema sõnul perearstide seltsi prioriteet tõenduspõhine, kvaliteetne perearstiabi. “Töömahtude pidev kasv – viimase viie aastaga on lisandunud umbes 200 000 visiiti aastas ilma ressursi kasvuta. See on viinud olukorrani, kus gripihooajal ongi ühe visiidi aeg 5–7 minutit, mis paratamatult tekitab pingeid nii perearstile kui ka patsiendile,” rääkis Ingerainen.
Läbirääkimised tööaja arvestuse teemal haigekassaga käivad ja Ingeraineni sõnul on järgmiseks aastaks rahastamise ümbervaatamiseks veel lootust.
Haigekassa tervise edenduse ja kommunikatsiooni talituse juhi Liis Hinsbergi sõnul kohtub haigekassa kõikide erialaseltsidega sageli. “Praegusel ajal, mil valmistame ette tervishoiuteenuste loetelu uuendamist, kohtub haigekassa väga tihti erialaseltsidega, kaasa arvatud Eesti Perearstide Seltsiga,” rääkis Hinsberg.
Järgmine kohtumine perearstidega toimub tema sõnul eeldatavasti lähinädalatel ja tavapäraselt osalevad sellel kohtumisel nii haigekassa kui ka seltsi esindajad.
Hinsbergi sõnul uuendatakse tervishoiuteenuste loetelu igal aastal ja uuenduste ette valmistamistel ning seltsidega kohtumistel arutatakse rahalisi võimalusi väga põhjalikult. “Haigekassa esitab omapoolsed ettepanekud pärast järgmiseid kohtumisi perearstide seltsiga nõukogule, kes arutab tervishoiuteenuste loetelu uuendamist järgmisel nõukogu koosolekul,” kinnitas Hinsberg.
Töö- ja terviseminister Jevgeni Ossinovski selgitas tänases Äripäeva raadiosaates „Minister külas“, miks tal on alkoholiaktsiisi debatist kõrini, ent miks ta endiselt usub, et on kõike õigesti teinud.
Eelmise aasta veebruaris andsite Äripäevale intervjuu, mille pealkirjaks sai: „Ossinovski vastab kurjale kriitikale“. Praegu saaksime täpselt samasuguse vestluse maha pidada, ainult et kui aasta tagasi kritiseeriti teid peamiselt kogu valitsuse otsuste pärast tegeleda rohkem väiksepalgaliste inimeste kui ettevõtjatega, siis nüüd tuleb kriitika otse teie kui isiku vastu. Olla aasta aega pidevalt kriitika all – küsime otse maakeeli, kas kopp pole ees?
Vastab tõele, et alkoholiteemalist väitlust on Eesti ühiskonnas tegelikult peetud 2015. aasta septembrist, kui ma terviseministriks sain ja alkoholireklaami piiranguid sotsiaalministeerium pakkus. Eks nüüd erinevates ringides on seda teemat jälle tõstatatud ja midagi väga uut selles teemakäsitluses ei ole. Nii kriitika- kui ka kaitseargumendid on endiselt sarnased. Kui vastata küsimusele, kas kopp on ees – on küll.
Tegelikult on see teema nii läbi ja lõhki läbi ära vaieldud. Otsused on tehtud, alkoholiaktsiisi prognoosis on rahandusministeerium eksinud ja seda me ka tunnistame. Loomulikult on valitsus aktsiiside alalaekumise olukorras teinud juba ka korrektuure. Olen seda meelt, et tulenevalt veast, mis tehtud on, tuleb ka järgmise aasta aktsiisitõus ära jätta ja sellega on tegelikult teema end ammendanud. Alkoholireklaami muudatused ja piirangud jõustuvad 1. juunil. Ka alkoholipoliitika on juba esimesi positiivseid mõjusid näidanud – alkoholisurmasid oli eelmisel aastal ligi 50 tükki vähem kui aasta tagasi, alkoholist põhjustatud kuritegevust oli ligi 20% vähem. Päris mõjud tulevad alles mitme aasta pärast.
Paraku viimase aasta jooksul tundub, et Eesti Vabariigi põletavaim probleem on see, kui palju maksab poes viin. Eesti sajanda aasta juubeli ajal on hea mõelda selle peale, kas see ikka päriselt ka nii on. Tegelikult ei ole. Oleks aeg hakata arutama päriselt nendel teemadel, mis olulised on.
Reedel tegi hulk terviseorganisatsioone ja meditsiiniteadlasi ühispöördumise, kus astusid Jevgeni Ossinovski toetuseks välja.
„Meil on hetkel tervise- ja tööminister, kes on läinud kaugemale lihtsalt kaunist retoorikast ja viib ellu tõendatud tulemuslikkusega poliitikaid ühe oma valdkonna juurprobleemi lahendamiseks. Poliitik, kes päriselt kuulab eksperte ja tegutseb vastavalt nende soovitustele. Ja seda vaatamata alkoholitööstuse tugevale suhtekorralduskampaaniale. Poliitik, kes ilmutab selgroogu ja kes on valmis kaotama valijate hääli selleks, et teha midagi väga olulist Eesti jaoks,“ seisab pöördumises, mida saab täismahus lugeda SIIT.
Kuidas see siis nii juhtus, et te end niimoodi kahvlisse ajasite? Praegu jääte ju peksupoisiks teie.
On mõned otsused, mis on lühikeses plaanis ebapopulaarsed ja mille positiivsed mõjud ilmnevad aastate pärast. Kõik poliitikud teavad, et aastate pärast ilmnevate positiivsete muutuste eest ei öelda sulle kunagi aitäh. Näiteks kui viie aasta pärast on alkoholisurmasid kaks korda vähem ja säästame 200-300 inimelu aastas... noh, ei ütle mulle ka siis keegi selle eest aitäh.
Selge on see, et kui teema on lühikeses plaanis ebapopulaarne, ei taha seda keegi ka näppida. Mina… Ma arvan, et kui asi on õige, kui sel on tõenduspõhi all ja kui on otsustatud, et seda ka tehakse, siis tuleb seda otsust ka kaitsta.
IRL ja nende rahandusminister, kes on vastutav tegelikult alkoholiaktsiisipoliitika eest, on pugenud varju. Nii eelmine kui praegune rahandusminister.
Mina arvan, et, et valitsus on teinud laias laastus õigeid otsuseid, suund on olnud õige. Teatud kohtades eksitud, seda tuleb tunnistada. Siis tulebki korrektuure teha, nagu me praegu oleme ka teinud. Aga põhimõtteliselt pugeda peitu ja öelda, et tead, mina polnudki seal ausalt öeldes laua taga, kui neid otsuseid tehti ja see oli see oli hoopis kellegi teise ettepanek, mis tuli jumal teab, kust – vot sellist asja ma väga väärikaks ei pea.
Käib võitlus avaliku huvi ja rahva tervise ning siis teiselt poolt väga võimsa alkoholiäri vahel. Kaitsta selles olukorras avalikku hüve ei ole lihtne. Sotsiaalministeeriumis tegeleb selle teemaga kaks ametnikku, Tervise Arengu Instituudis veel paar inimest ja ka kolmandas sektoris on mõned, kes takka toetavad. Teisel pool on jällegi mitmed Eesti juhtivad PR-firmad ja juhtivad advokaadibürood, kellele makstakse sadu tuhandeid eurosid selleks, et pidada riigi vastu kampaaniat.
Kas seda sama ütlete ka oma erakonnale, et „no oligi raske“? Kõige värskemate uuringute järgi on teie erakonna toetusprotsent praegu 8.
Kahtlemata on see olukord erakonna jaoks murettekitav. Me oleme teinud õiget asja, kuid me ei ole seda teinud üksinda. Oleme tegelikult tuginenud Eesti parimatele teadusekspertiisidele selles küsimuses. Kõik spetsialistid noogutavad, kiidavad ja ütlevad, et see on üks väheseid tõeliselt tõenduspõhise poliitika näiteid…
…loomulikult on see erakonna jaoks keeruline olukord, kuhu me oleme sattunud. Eks see otsus oli põhimõtteliselt juba mõnda aega tagasi tehtud, et sotsiaaldemokraadid peavad rohkem tegelema nende teemadega, mis on meie põhiväärtustega otseselt seotud. Oleme seda oma valijaile lubanud ja seda me tegelikult oleme ka teinud. Oleme taganud võrdsed võimalused, tegelenud vaesuse vähendamisega – need on asjad, milles oleme juba suuri edusamme saavutanud, kuid kus veel väga palju tööd on ees.
Alkoholikakluse või -trolli varjus pole nendele teemadele tegelikult piisavalt valgust üle jäänud. Eks me pea endalt küsima, kuidas oma poliitikat sellisel viisil ajada, et ka teised teemad rohkem tähelepanu saaksid.
|
OSCAR-2019
|
||
POSTIMEHE STUUDIO Sotsiaaldemokraat Marina Kaljurand: meeldib Reformierakonna maksupoliitika ja Isamaa avatud rahvuslus - Intervjuu - Arvamus
POSTIMEHE STUUDIO Sotsiaaldemokraat Marina Kaljurand: meeldib Reformierakonna maksupoliitika ja Isamaa avatud rahvuslus
«Ilusasti on läinud,» kirjeldas Kaljurand poliitikast eemal oldud aega, «olen juhtinud rahvusvahelise küberjulgeoleku komisjoni, olen pidanud loenguid eri riikides, olen hästi palju sõitnud mööda Eestit – täiesti teistsugune elu.»
«Toona välisministriks hakkamise ettepaneku tegi mulle ju Taavi Rõivas, kes oli siis peaminister,» selgitas Kaljurand enda varasemat seostamist Reformierakonnaga, «ideaalses maailmas ma võtaksingi erinevatelt erakondadelt nende häid mõtteid ja teeksin ühe uue erakonna.»
«Mulle meeldib Reformierakonna maksupoliitika, majanduspoliitika, rahanduspoliitika, mulle meeldib Isamaa positiivne, avatud rahvuslus, aga kõige rohkem teemasid ja põhimõtteid ühendab mind sotsidega.»
Et Reformierakond vastandab end sotsiaaldemokraatide maksupoliitikaga, leiab Kaljurand, et poliitikas tuleb kompromisse teha: «Tuleb vaadata, mis on rohkem hinge- ja südamelähedane ning sellepärast ongi minu otsus liituda sotsiaaldemokraatidega. Me ei ela ideaalses maailmas, vaid tuleb teha kompromisse.»
«Kuigi meil läheb hästi võrreldes sellega, kust oleme välja tulnud, siis on endiselt inimesi, kellel nii hästi ei lähe. Nende inimeste hääled ei ole alati kuulda. Rääkisin ka presidendikampaania ajal, et mulle on oluline, et inimesed tunneksid end väärikalt ja et neil oleks hääl, mis ei sõltu nende mõjukusest ja rahakotist.»
«Mulle tegid ettepanekuid ka teised erakonnad, see pole saladus,» kirjeldas Kaljurand poliitikasse naasmist, «mind kutsuti kandideerima ka kohalikel valimistel, kuid siis ma ei nõustunud, sest aeg ei olnud küps.»
Kaljurand kandideerib 2019. aasta riigikogu valimistel ja ka europarlamendi valimistel. Kuigi erakonnakaaslane Rainer Vakra sillutas sõnavõtus Kaljurannale juba teed peaministriks, siis konkurenti Kaja Kallasele temast ei saa, sest peaministrikandidaadi rolli kannab sotside erakonna juht Jevgeni Ossinovski.
Ministriametist taandunud Ossinovski võitlust alkoholikahjude vastu vaatles Kaljurand kõrvalt ning sõnas, et rahvas võttis seda tema hinnangul nii, nagu see mõjus: «Ei osatud ette näha, et see toob kaasa niinimetatud viinaralli. Meetodid, millega mindi eesmärki saavutama, oleks võinud olla teistsugused, paremad.»
«Ma arvan, et see ei ole õige, et me praegu soodustame piirikaubandust Lätiga. Miks me peame Lätile ära andma selle raha, mida saame kasutada Eestis ja oma inimeste heaks? Meetodid oleks võinud olla teised, aga see põhimõte – vähem alkoholi, vähem suitsetamist, tervislikud eluviisid – see on väga õige põhimõte. Siin ma jagan täielikult Jevgeni Ossinovski ja sotside vaateid.»
Kedagi ei tasu usaldada enne, kui oled temaga ühes lauas söönud. Ilma paljastava söögirituaali nägemiseta ei tea sa tegelikult inimesest midagi.
Hulk pealtnäha sümpaatseid inimesi muutub söögilauas krokodilliks. Kindlasti olete lauas kohtunud pedandiga, kes kriitiliselt mõõdab kõiki komponente, nende asetust, maitset ning pole ilmaski rahul? Pretensioonikus on rasvasöönud ego tunnus, askeetlik vähenõudlikkus on asjata alahinnatud.
Või olete sattunud samasse lauda aareteotsijaga, kes tuhnib kogu taldriku läbi, justkui lootes kastmeloigu alt peidetud varandust leida? Või avastad einelauas, et vastas istub inimsööja õde – pillub kiirete kahvliheidetega kõrist alla kõik, mis eest ära ei jookse?
Härra kõiketeadja lööb välja samuti söögilauas – kohtleb teenindajat lugupidamatult, iriseb pisiasjade kallal ning teab paremini ka seda, mida ja kuidas kaaslane sööma peaks. Harilikult kaitseb seesama tegelane enda rooga kiivalt – ei mingit tema taldrikult näppamist! Säh sulle jagamise rõõmu!
Unistajaga lauda jagada on seevastu päris armas – tema mõttekäikude kuuldavale toomine täidab juba suu ning kahvel kõlgub niisama randmest elegantselt painutatud peos, kuni roog jahtub.
Minu arvates ei pea lõunarituaal olema ülemäära rituaalne. Udupeened lauakombed ja hillitsetud intelligentne vestlus on pigem talutavad kui nauditavad. Mõnus lõunakaaslane on sell, kes armastab sööki, suhtlust ja ka lõõgastust. Tundub lihtne? Siiski – nad on haruldane liik.
Kõige painavam lauanaaber on aga toiduvaenlane, kel pole söögiga normaalset suhet. Vahet pole, kas ta kardab iga kalorit või vastupidi, on oma kõhu ori. Eines pole sundimatut naudinguhetke, just seda, mis tegelikult toidab.
Mu enda lõunatunnid on tavaliselt juba hõivatud ja halastamatut vastuluuret pea võimatu teha, aga et asi oleks aus, löön ka omad veidrused letti. Esiteks ei salli ma menüüdes nuhkimist. Iial ei saa ma sealt teada seda, mida otse köögist tulnud inimene teab. Tellin soovituse põhjal esimese asja, mida pakutakse. Lugemiseks on märksa huvitavamaid raamatuid kui menüü.
Kui lobi ees, siis nii leplik ma enam pole. Tahan nii silmadega süüa kui ka maitseelamust saada. Ja kui võimalik, siis armastust ja üllatust ka! Keretäis nii tähtis polegi.
Lõppeks kõige veidram nüanss – sotsiaalse sööjana võin üksi olles üleüldse unustada midagi põske pista. Kas sellest võiks järeldada, et tegemist on ühe lihtlabase, kaasajooksiklust harrastava karjaloomaga, kes üksi kohe ära sureks? Jah. Ning kellegi silmis olen kindlasti sama veider ja talumatu lõunakaaslane nagu need tüübid, kelle kallal siin ise keelt teritasin.
|
OSCAR-2019
|
||
Nõo vald kui kohaliku omavalitsuse üksus töötleb isikuandmeid seaduse ja nende alusel antud õigusaktidega kohalikule omavalitsusele ja tema asutustele pandud ülesannete täitmisel ja täitmiseks.
Töötleme isikuandmeid vaid oma ülesannete, mis tulenevad eelkõige Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse §-st 6 ja muudest õigustloovatest aktidest, täitmiseks seadusega lubatud ulatuses. Püüame oma sisemise töökorraldusega tagada, et isikute eraelu võimalikult vähe riivataks.
Isikuandmete töötlemise aluseks on üldjuhul isiku algatus meile selgitustaotluse, märgukirja või teabenõude (edaspidi kiri) saatmisel. Sellisel juhul kasutame edastatud isikuandmeid vastamise eesmärgil.
Kui peame vastamiseks tegema täiendavaid järelepärimisi, avaldame kirjas edastatud isikuandmed üksnes minimaalses ulatuses, eesmärgi täitmiseks vajalikus ulatuses.
Kui meile saadetud kirjale vastamine on teise asutuse pädevuses, edastame selle nimetatud asutusele ja teavitame kirja saatjast sellest.
Seaduse kohaselt peavad kirjavahetuse andmed olema nähtavad valla dokumendiregistri avalikus vaates. Eraisikust kirja saatja või saaja nime me dokumendiregistris ei avalikusta. Juriidilise isiku kontaktanded on dokumendiregistris avalikud, nähtavad on juriidilise isiku nimi ning ka dokumendi allkirjastaja nimi.
Kui meile saadetud kiri sisaldab avalikustamisele mittekuuluvaid andmeid, tunnistatakse see registrisse kandmisel asutusesiseseks kasutamiseks. Juurdepääsu piiramine sõltub dokumendi sisust, võimalike juurdepääsupiirangute alused on toodud Avaliku teabe seaduse §-s 35.
Kui meile laekub kaebus või vaie, kasutame selles sisalduvaid isikuandmeid nimetatud asja lahendamiseks. Teisele osapoolele avaldame kaebuse või vaide esitaja isikuandmeid üksnes minimaalselt, asja lahendamiseks hädavajalikus mahus.
Kui meile saadetud kaebuse või vaide läbivaatamine on teise asutuse pädevuses, siis edastame selle nimetatud asutusele ja teavitame kaebuse või vaide saatjat sellest.
Menetlusdokumentide osapooltele kättetoimetamine toimub e-posti teel või posti teel liht- või tähitud kirjana.
Asja menetlemiseks ning dokumendi kättetoimetamiseks kasutatakse aadressiandmeid, mis on meile avaldatud või mis on kättesaadavad rahvastiku- või äriregistrist.
Väärteomenetluse osapoolte isikuandmeid töötleme väärteomenetluse läbiviimise eesmärgil. Väärteomenetluse läbiviimist reguleerivad üksikasjalikult Väärteomenetluse seadustik ja Kriminaalmenetluse seadustik.
Vallavalitsuse telefonile helistamisel töötleme helistaja isikuandmeid üksnes helistaja poolt avaldatud ulatuses helistajale info andmise eesmärgil. Telefonikõnesid me ei salvesta.
Tööle kandideerimisel töötleme kandideerija poolt avaldatud isikuandmeid hindamaks tema sobivust vastavale töökohale.
Sobivuse hindamiseks kogume vajadusel kandideerija kohta täiendavat teavet avalikest allikatest. Kandideerijal on õigus saadud teabega tutvuda ja esitada omapoolsed selgitused-vastuväited.
Kui kandideerija on kandideerimisdokumentides esitanud soovitajate nimed, siis eeldame, et ta on andnud neile nõusoleku ja soovitajad on nõustunud, et vajadusel pöördume nende poole küsimustega teabe saamiseks kandideerija kohta.
Ametiasutuses ning omavalitsusorganite töös avaldame isikuandmeid ainult asja menetlemiseks ning menetlusega seotud isikutele minimaalselt, asja lahendamiseks hädavajalikus ulatuses.
Kui keegi soovib teabenõude korras tutvuda dokumendiga, mis on juurdepääsupiiranguga, siis kontrollime, kas soovitud dokumenti saab muutmata kujul väljastada või tuleb see töödelda selliseks, et juurdepääsupiiranguga teave ei satuks kolmandate isikute valdusesse. Juurdepääsu piiramine sõltub dokumendi sisust.
Vaatamata juurdepääsupiirangule väljastame dokumendi asutusele või isikule, kellel on otsene seadusest tulenev õiguslik alus seda küsida (nt kohus, uurimisasutus, kohtuväline menetleja).
Isikuandmete säilitamisel lähtume põhimõttest, et meile edastatud isikuandmeid töödeldakse seni, kuni see on konkreetse eesmärgi täitmiseks vajalik.
Dokumentide säilitamistähtajad kehtestatakse dokumentide loetelus. Dokumente säilitatakse vastavalt sarjadele ette nähtud säilitustähtaja lõpuni või avalikku arhiivi üleandmiseni. Säilitustähtaja ületanud dokumendid kuuluvad hävitamisele.
Kui toimub isikuandmetega seotud rikkumine ja see kujutab endast tõenäolist ohtu inimese õigustele ja vabadustele, siis teavitame rikkumisest Andmekaitse Inspektsiooni ning võtame kasutusele meetmed, et rikkumine koheselt lahendada.
Kui rikkumise tulemusena tekib isiku õigustele ja vabadustele tõenäoliselt suur oht, siis teavitame sellest ka konkreetset isikut. Teavituse eesmärk on võimaldada isikul endal võtta olukorra leevendamiseks vastu vajalikke ettevaatusabinõusid.
Isikul on õigus tutvuda isikuandmetega, mida me oleme tema kohta kogunud. Isiku sellekohasele pöördumisele vastame hiljemalt ühe kuu jooksul. Pöördumise esitajale väljastame tema andmed vastavalt soovile kas paberil või elektrooniliselt. Isikuandmetega tutvumiseks peame olema veendunud, et tegemist on isikuga, kellel on õigus vastavaid andmeid saada ning sellisel juhul on meil õigus nõuda pöördumise esitaja tuvastamiseks täiendava teabe esitamist.
Kui isikuandmete töötlemise aluseks on isiku poolt eelnevalt antud nõusolek, on tal õigus see igal ajal tagasi võtta.
Isikul on õigus nõuda teda puudutavate isikuandmete parandamist, kui need on muutunud või ebapiisavad, puudulikud või ebaõiged. Lisaks on isikul õigus nõuda mittetäielike isikuandmete täiendamist tulenevalt konkreetse töötlemise eesmärgist.
Isikul on õigus nõuda oma isikuandmete töötlemise piiramist või kustutamist teatud kindlatel juhtudel, eelkõige juhul, kui meil ei ole isikuandmete töötlemiseks enam seaduslikku alust.
Isikul on õigus esitada igal ajal vastuväiteid meie otsuste ja tegevuse peale vaidena või pöörduda halduskohtusse või pöörduda kaebusega Andmekaitse Inspektsiooni poole.
Isikuandmete töötlemise toiminguid puudutavate küsimuste korral pöörduda andmekaitsespetsialisti poole aadressil ylle@nvv.ee.
|
OSCAR-2019
|
||
Uskumatu virsik sai alguse mulle saadetud kirjast, milles sooviti tellida sarnast tekki, nagu ma oma pojale tegin. Mul oli hea meel uue tellimuse üle. Tekk on mu enda kavandi järgi ja teist korda sarnast tekki teha on tõeliselt tore, sest oskad ennetada esimesel korral tekkinud muresid. Arvasin küll, et me ei saa hinnas kokkuleppele, sest paar korda on tahetud tellida puuvillase voodriga tekki aga ei ole nõus oldud selle eest raha maksma ja asi on katki jäänud... aga seekord läks kõik nii sujuvalt ja mul oli tõeliselt hea meel, et armas tekitellija teadis täpselt, mida ta soovib. Mulle väga meeldib nii koostööd teha! :)
Tekk pidi tulema kollastes-rohelistes-oranžides toonides. Leidsin enda kapist virsikukarva kanga otsustasin vaheraamid just sellest teha. See polnud ei karjuv oranž ega liiga tuim kollane. Rohelised, kollased ja kirjud kangad annavad mõnusalt värvi ja särtsu juurde.
Teki sisuks sai 100% puuvillane vatiin, mis teeb teki mõnusalt raskeks. Samuti on puuvillast vatiini mõnus teppida. Mulle meeldis tekki silitada, kui kihid olid ühendatud. Kuidagi looduslik tunne hõljus üle minu :)
Teadsin, et tahan selle teki puhul ääred teha teistmoodi kui poja tekki õmmeldes. Õmblemine sattus täpselt sellele ajale, kui teistes titetekkides katsetasin nö 3D tehnikaid - ehk volditud kangaid, mis mõnest äärest lahti. Voltisin ja triikisin kolmnurgad valmis ja õmblesin need ääreribade vahele. Minu meelest tekitavad kolmnurgad lõbusa mulje tekile.
Uskumatu virsik sai oma nime oma oleku pärast. Virsikukarva kangast välja valides olin kindel, et see jääb roheliste-kollaste kangaste varju. Virsik aga jääb virsikuks :) Sealt ka nimi - uskumatu virsik. Ja et kahte tekki kõrvuti pildistades üks nendest oli nagu roheline aas ja teine nagu päike põrandal, siis sealt nime teine pool...
Pildistamas sai käidud Jannseni poe ligidal. Seal mänguväljakute juures metsatukas on äge lagunenud aed :P
Seekord oli mul piisavalt aega, et tekist ilusad pildid teha. Päev oli nii armsalt päikeseline. Teadsin, et ühe meie külastatava mänguväljaku ligidal on mõnus poollagunenud aiajupp ja seal saigi kaitsva aluslina peal pildid tehtud.
Nagu kõik kindlasti teavad, siis esitasin teki IT-s Lapitekikonkursile lastetekkide osasse. Täna Isetegija sünnipäeval teadvustati konkursi võidutekid. Lastetekkide osas saavutas Uskumatu virsik I koha. Mul on ääretult hea meel ja seda emotsiooni endas kandes ma selle postituse siia kirjutasingi :) Aitäh kõikidele, kes "virsikule" oma poolehoidu avaldasid!
Teeksin küll tekist ja diplomist pildi, aga tekk on ehk nüüdseks jõudnud oma uue omanikuni Eestist suhteliselt kaugel maal. Loodan, et tellija on sama rõõmus kui mina olen! Loodan, et tekk pakub palju päikest ja rõõmu!
Sain just kätte Heily kirja, et temagi kott on kohale jõudnud. Nüüd saab ta kõik kraami ühe kotiga poest koju viia, sest sooviks oligi suur poekott. Minu ammune soov oli katsetada ühte õpetust, mille netist leidsin, ja mis on asjalik ja väga selgete juhistega. Siit leiab!
Minule iseloomulikult ei saanud ma ju ainult õpetuse järgi tegutseda. Seega väiksemaid muudatusi (nagu näiteks valmis sangapaela kasutamise näol) tuli ette. Poekott pidi tulema talvine. Minu materjalistist ajusse ei mahtunud kuidagi mõte valgest poekotist. Seega otsustasin kergelt hämara lume värvides koti teha :)
Koti põhielemendiks sai tasku, mille tegin nö pööratud aplikatsiooni tehnikas (ehk siis panin 2 kangast teineteise peale, õmblesin sinna suhteliselt vaba käega lehed ja oksarootsu ning seejärel lõikasin pealmisest kangast lehtede südamiku välja). Pealmiseks kangaks kasutasin linast ja välja lõigatud ääred jäid mõnusalt karvased - nagu härmatis. Päikese käes on härmatisel kombeks särada ja seega lisasin lehtede äärtesse ja oksarao peale ohtralt seemnehelmeid.
Kott sai sisse 5 taskut ja peale 1 tasku. Koti sangad on sangapaelast ja jooksevad koti põhja alt läbi. Lihtsalt tugevduseks... Minu jaoks uus viis oli õmmelda kotile lukku, mida saab koos äärega kõrgemale tõsta, et kotti ikka rohkem head ja paremat mahuks. Muidugi kui kott ikka üle ääre täis on, siis seda enam õlale ei vinna - õlg vajub ju vastu maad! Siis tuleb leida endale hea kaaslane, kellega koti raskust jagada ;)
Järgmine kord juba rootsi põimingu teemal. Oh kui antaks vaid üks tund ööpäeva juurde... või vähemalt antaks vähem kodutöid! :D
Teine loosivõit saab ka nüüd kirja. Kolmas on kuskil Post24 käes. Neljas andis kahjuks värvi ja läheb ümbertegemisele - vabandust Triin, et nõnda kaua ootama pead! Punane pani valge kanga peale plehku ja nüüd on kõik laiguline roosa :(
Roosa pealt aga nüüd kiirelt hoopis lilla värvi peale. Nimelt Pisilinnu soov oli lavendlitooni keskmise suurega tarvikukott. Mul oli üks pisike tükk mahedat helelillat kangast ja hakkasin sellest hooga õmblema. Teppisin, õmblesin kaunistuseks paelad, panin lilla luku... Õmblesin nurgad, et kott saaks põhja. Vaatasin tulemust, mõtlesin, arutlesin abikaasaga. Jõudsime ühele nõule, et see pole mitte keskmise suurusega ja kuna nurgad hoidsid viltu, ei näinud see ka kõige parem välja.
Teine katse - suurem kangatükk (roosa-helelilla-valgekirju), peale jällegi paelasid ja pitsi. Natuke helmeid ka... Õmbluskäik sai eelmise kotiga ilusti selgeks ja teisel katsel töö lausa lendas käes!
Lavendli taimed on minu jaoks tundunud alati ülimalt naiselikud, õrnad ja samas vägagi tugevad. Lavendliõitel pole nagu kindlat värvi, vaid varieerub mahedast helelillast päris sellise tumeda lillani välja. Kui ma kunagi Austraalias lavendlit kasvatavat farmi külastasin, jäi tugev emotsioon just lilla ja roosa värvi erinevatest toonidest. Samuti sellest, kuidas üks taim saab olla nii tugev ja samas nii õrn... Seega kotte õmmeldes proovisingi paelte abil neid erinevaid värve edasi anda. Pärlite, pitsi ja samas tugevate läikivate paelte abil sain sümboliseerida õrnust ja tugevust.
Nimesiltidest ka. Tellisin need ühelt Rootsi firmalt. Eestis ju tehakse ka neid (nii trükituna kui ka koemustrisse kootuna), kuid ühe Eesti firmaga suheldes jäi mul lõpuks tunne, et ma pean ise need paela jaoks sobivasse suurusesse kujundama, paela ostma, trükiplaadi välja saagima metallist, paelale trükkima, tükkideks lõikama ja nendele hunniku raha andma (no ma liialdan natuke, kuid enam-vähem nii see oli). 3exteriga sujus töö super hästi - ma kujundasin endale nimesildi, määrasin paelajupi pikkuse ja saatsin ära. Nemad saatsid mulle ilusti Paypali arve (et ei peaks rahvusvahelist ülekannet pangast tegema) ja mõne aja pärast saatsid mulle sildid. Sildid on sisse kootud nimega, tõenäoliselt polüestermaterjalist (no mingi kunst), aga näevad kenad välja ja on lihtsalt kasutatavad. Tellisin 500 tk nii et nüüd pean hooga neid asjadele külge õmblema :) Aitäh Koffikannule, kelle blogist ma selle firma kohta lugesin ja tänu tema kogemusele tellida julgesin!
Inimese elus on ikka nii erinevaid perioode. Mõnda aega tagasi oli kogu aeg suur tahtmine blogis postitada aga näidata polnud miskit. Üritasin ikka kõik asjad hästi kähku valmis saada, et pildistada ja kohe oma ajaraamatusse kirja panna. Näitamissoov oli suurem tegemissoovist. Viimased kuud on möödunud aga tegutsedes. Blogisse ju postitusi teen, aga ikka on pildistamata kaheksa rätikut, näitamata on pikkade varrukatega trikotaažpluus, tekirõugust tahtsin kirjutada (ja pilte näidata, sest selle ehitasin täitsa ise), nimesiltidest jne... Ah jaa - lõustaraamatust ja sellest, et ma tõesti pole peast soojaks läinud (ja tegelikult tunnen end päris hästi) tahtsin ka kirjutada :)
Tänase postitusega saan nimekirja lühendada. Trikotaažpluusi õmblesin samaaegselt lühikeste varrukatega variandiga, kuid miskipärast jäi just sellel alumine äär lõpetamata. Siis tuli elamisse mu Mann ja tõmbasin talle pluusi selga. Nii seisis püksata, kuid pluusis Mann mul toanurgas :) Kuniks ma lõpuks selle hirmutavalt raske allääre ära õmblesin viie minutiga.
Materjaliks polüester- (natuke elastaani ka) kangas, kõik õmblused overlokil. No ei saa ma oma tavamasinale trikotaažiga läheneda. Õmblused tavamasinal kas lokivad, kisuvad kiiva või ei jää üldse venivad. Harjutama peab! :)
Järgmine teema: Facebook. Mind tükk aega polnud seal, kuid ma liitusin, et enda töid reklaamida. Kaks titetekki ootavad minu juures oma uut omanikku, seitse rätikut ootavad, et saaks kaunistama kellegi lauda või ahjuesist, järelikult tuli miskit ette võtta. Algselt mõtlesin, et jätan enda konto selliseks, kuhu peale sõprade-sugulaste kedagi ei lisa. Aga kuskohast jookseb piir? Kas mõni inimene, keda ma juba aastaid tean ja kelle töödest vaimustun (ja kes ka minu blogi jälgib) on sõber või mitte? Kui lisan ühe toreda käsitöötegija enda sõbralisti, siis kas teine äkki ei pahanda, et ma teda ei lisa (sest nii mõnega suhtlen ka arvutiväliselt, teisega samas ainult läbi arvuti). No igasugu mõtteid käis peast läbi... Lahendus oli lihtne - lisan oma sõbralisti ka need inimesed, keda arvutivahendusel tean, sest tegelikult on meil väga palju ühist :) Boonuseks saan ju oma Kadristik lehele ka rohkem fänne (ja ehk tänu sellele saan lõpuks ka asjad müüdud :)).
Augustis oli blogil sünnipäev. Sünnipäeva tulemusel sai neli inimest õnnelikuks tehtud. Õnne tõi neile daam nimega Fortuuna :) Daam arvas, et kui keegi teistele õnne jagab, tuleb talle seda ka vastu jagada. Mis siis minul kui lihtsurelikul sellise asja vastu olla saab! Kes veel ei aima, siis jutt käib muidugi Martabertast, kelle üheks sooviks oli mereteemaline õlakott.
Meri kui väga hingelähedane "asi" mulle, kõnetas mind kohe. Hetkega teadsin, mis kuju, mismoodi lainetust teha ja kangad lausa hüppasid kapist välja. Koti õmblemine muidugi võttis aega ja pidin sealjuures endaga pidevalt kõva häälega nõu pidama - mis enne, mis pärast kinni õmmelda. Arutamine andis abi - kordagi ei pidanud harutama! :)
Tegemisrõõm on suurim rõõm. Mul oli kogu õmblemise aja nii hea tuju. Tundus, et see kott tahtis ise kokku saada. Mõne asjaga on nii, et ükskõik, kuidas ka ei teeks, lihtsalt ei kuku välja. Merekotiga aga täpselt vastupidi - kõik sujus suurepäraselt. Lõiget olen kaks korda varem kasutanud, kuid iga kord saab seda natuke muuta ja kunagi pole täpselt samasugune.
Kotile suuruse andmiseks lisasin kahe külje tüki vahele riba, mille samuti teppisin vatiinile. Pärast kõiki tepinguid lainetasin ise ka :)
Sangadeks kasutasin seekord üht vööd, mis tundus käe all pehme ja sobis koti värvidega väga hästi kokku. Need sangad ei tohiks küll nüüd katki minna ega pehmeks rulluda!
Koti sisse sai üks pikk taskuosa, millele õmblesin kaks suuremat osa ja kaks pliiatsi-pastaka lahtrit. Samuti taskute kõrvale õmblesin võtmete jaoks riputushaagi, siis ei pea neid kotipõhjast otsima. See on miski, mille ma enda järgmisele kotile kindlasti pean õmblema, sest pidevalt on võtmed kuskil asjade all kadunud...
Koti üleandmiseks sobis tänane päev. Muidu oleks ma siin pidanud tükk aega ootama ja närveerima, kas ikka sobib ja kuidas ikka sobib :) Pildistasin õues hoolega koti ära ja oligi Martaberta kohal. Mul oli nii hea meel, kui ta näost õhkus siirast rõõmu ja talle hetkega kott meeldis. Selline kergendus ja rõõm ja üdini hea tunne. Õnneks oli mul kaamera kaelas ja jäädvustasin selle hetke teile ka :)
Nüüd aga lähen kohe masina manu tagasi - midagi lavendlilist paistab sealt tulevat! ;) Masina kõrvale on kuhjatud hunnik lumevalgeid kangaid ja punane põiming ootab õhtut, mil laps magama jääb ja mina rahus põimida saan. Ehk siis teised kolm Fortuuna lemmikut - teie soovid on töös! :)
|
OSCAR-2019
|
||
(Palav maikuu. Elulõng Kivide maamaja seina ääres õitseb nagu jaksab, ja Kalju Kivi, tunked jalas, annab oma maakodu aidas steampunk-töödele viimast lihvi.)
„Tegelikult on see jupp siin konservikarbist. Ja see oli kunagi purk, milles olid oad. Ja edasi on siit kõik puust. Aga ma värvisin selle värviga, mida pärast aktiveeritakse, ja lõpuks läheb kõik rooste ja näeb välja, nagu oleks ürgvana.“
Ta meenutab, kuidas kuninganna Victoria ajal toimus suur tööstusrevolutsioon ja leiutati aurumasin. Kuidas Jules Verne ja teised sellised vennad fantaseerisid lennuaparaatidest. Ja kogu selle värgiga liitus viktoriaanlik esteetika ja hakkas tekkima tööstuslik disain.
Sada aastat hiljem, 1980ndate lõpul sai sellest kõigest inspiratsiooni kunstivool, mida hakati kutsuma nimega steampunk.
Nad disainivad endale arvuti, nagu oleks see vana kirjutusmasin, kuvari serv messingist, niklist või väärispuidust!“
Heikki on eriti äge vend! Koomiksijoonistaja, pilapiirtaja, Helsingin Sanomates ilmub tal iganädalane koomiks. Ta on animatsioone teinud, raamatuid kujundanud, graafikat viljelnud. Palju maailmas ringi rännanud.
Eestis käis ta esimest korda 1992. aastal põhjamaade animaatorite kokkutulekul Nordic Light, mis peeti Saaremaal.
Ja Kalju Kivi vedas ta Kuressaare turule. Heikki vaatas, ossa poiss, müügil on eksklusiivne delikatessjuust, musta vahaga kaetud ümmargune kera. Heikki oli sellist juustu äsja Hollandis näinud, ja nüüd müüakse seda Kuressaare turul!
(Signe Kivi käib vahepeal aida juures uurimas, kas keegi kunagi tuppa ka tuleb või jäädaksegi aida juude..)
Kalju: „Näe, need vidinad korjasin ma üles Noblessnerist. Sealt oleks neid terve autokoorma kokku saanud, kui oleks tahtnud. Üks vana maja läks lammutamisele, selle pööningult leidsin patsahkami vanu raadiolampe. Ja need suured laternapostid on viimasest soomlastega koos tehtud filmist „Igitee“.“
2009. aastal oli Nukuteatri seinas Nunne tänaval suur tühi auk. Kõutsile esitati tellimus: kuule, tee siia midagi! See „midagi“ pidi liikuma, see pidi hea välja nägema ja see pidi tegema häält. Kõuts mõtles, et misasja ma ometigi teen!
Kõuts avastas inglise kunstniku, kelle nimi on Keith Newstead, kes elab Cornwallis ja teeb nukke. Kodulehel kirjutab ta oma tööde ette sõna steampunk. Mis kuradi steampunk?! mõtles Kõuts. Võttis kätte ja sõitis Keith Newsteadile Cornwalli külla. Helistas Keithile Londonist, kolistas öö läbi rongiga, ja kui Cornwalli jõudis, oli Keith Kõutsil pisikese naksitrallide autoga vastas.
Keithi maja, mis oli üks suur töökoda, oli põnevat steampunk-kraami täis. Keithi koduleheküljel „Keith Newstead Automata“ võib neid näha ka.
Nukuteater ostis Keithilt mõned liikuvad nukud ära ja Eerik sättis nad Nukuteatri vaateaknale ja ehitas sinna steampunk'i võtmes keskkonna ja tegi juurde ka pisikese Pisiku (Nukuteatri sümbol), kes vaatajatele vehkis ja lehvitas.
Selsamal 1992. aastal, kui Heikki sai teada, et animaatorid kohtuvad Saaremaal, tekkis tal kinnisidee. Ta pidi kindlasti kuulata saama, kuidas Georg Ots Saaremaa heinamaal „Saaremaa valssi“ laulab.
Heikki tassis Saaremaale vändaga grammofoni ja vinüülplaadi ja Mändjala mändide all peeti piknik ja Georg Ots laulis „Saaremaa valssi“. See kõik oli imeline!
(Heikkil olla kodus kaks plaati, kus Georg Ots inglise keeles laulab. Sõnadest suurt aru ei saa, aga ilusti laulab.)
Heikki lood on ilustuste ja vinjettidega nii rohkelt dekoreeritud, et see on täiesti ainulaadne. Kõige lihtsamat asja oskab Heikki rääkida nii, et sa kuulad ja ei jõua ära imestada, kuidas on võimalik rääkida lihtsast asjast nii mahlakalt.“
GALAXY: Eerik Kõutsi steampunk-taies, mille tegemiseks kunstnik otsata hulga nõukaaegseid äratuskellasid ära tarvitas. Vallo Kruuser
Kalju on tähele pannud, et kui Heikki oma vanu lugusid räägib, saavad need iga aastaga mõne hoogsa vinjeti kaunistuseks lisaks.
Viinistu näituse avamisel läks Heikki sõnavõtt nii pikaks, et Kalju tõmbas salaja võimendusejuhtme seinast välja.
Viinistu näitusepaigas kõrgub Eeriku ja Kalju koostööna valminud „Viinistu lendav teleskoop-majakas“, ligi neli ja pool meetrit kõrge objekt, millel on auk, kust sisse vaadata. Ja kui august sisse vaatad, paistab taevalaotus, kuldsed tähed mustal taustal. Need tähed on tegelikult hammasrattad.
Kõuts: „Ma ajasin osta.ee-st kokku metsiku hulga vanu nõukaaegseid äratuskelli, kogusin hammasrattaid, monteerisin ja poleerisin. Ja mõned lõikasin ise laseriga välja.“
Kõuts pühendas oma „Galaktika“ hiljuti lahkunud Stephen Hawkingile. Kõutsile on universum südamelähedane teema. Kõutsi teooria järgi koosneb universum mehaanilistest ülekannetest ja kuskil istub mingi tüüp, kes kogu seda kupatust vändast ringi ajab. Näitusel saab see teooria õlimaalina visuaalse vormi.
Heikki Viimsepäevaorel on seitse meetrit kõrge. Heikki ise ütleb ta kohta Monster-orel, soome keeles Monsteri-urut.
Käed tuleb kahest august sisse ajada (läbi ümmarguse ekraani on näha, kuhu sõrmed klaviatuuril käivad) ja enne mängima hakkamist tuleb pähe panna kiiver.
Näituse avamisel esitas Heikki oma Viimsepäevaorelil mastaapse kantaadi ja orel laskis pärast tossu. Ja siis muutus kantaat ruumiliseks (see on Kalju sõnastus), sest kuskilt alt luugist tuli lagedale makrofleksist hunnik. See hunnik oli nii elutruu, et üks saksa abielupaar ajas seda nähes silmad ümmarguseks ja kiljatas: „Scheisse!!!“
„Belõi aist!“ Pakub fotograafile topsikut. „Ole lahke! Mis see piisk suurele mehele teeb! Ja teise jala jaoks? Kindel, et ei taha? Sada protsenti? Kui ümber mõtled, tops on siin ...“
Viinistu näitus on tänaseks maha võetud. Kalju Kivi objektid elavad oma elu edasi Võhma rahvamajas, kus nendega teatrietendusi külastades tutvuda saab. Septembris on Kalju ja Eeriku aurupunk väljas Kultuurikatlas.
Signe Kivi paneb selle ajakirjandusliku materjali sündimise käigus allakirjutanule kaasa neli isikliku kana ilusat pruuni muna.
|
OSCAR-2019
|
||
“Terrorism” on vist ilus sõna. Miks muidu on seda juba aasta aega korrutatud igal soodsal ja ebasoodsal, sobival ja sobimatul, tähtsal ja tähtsusetulgi juhul? Või on sel kõigel veel mingi muu põhjus, mis ei olegi sõna kõlaga otseselt seotud?
Kui uurida asja lähemalt, selgub, et “terrorismi” mõiste alla on tõepoolest hakatud viima üpris erinevaid ilminguid. Sõnatu enesetapja kaubandukeskuses või bussis; suurejooneline vaatemäng kaaperdatud lennukite, Pentagoni ja põlevate pilvelõhkujatega; riiklikud investeeringud tuumarelva ehitamiseks; pommirünnak soojale maale sõitnud turistidele; paramilitaarsete rühmade treenimine ja varustamine; raha väljapressiv üksik täpsuslaskja; pantvange võtvad sõdalased, kes nõuavad sõja lõpetamist, jne. Kõigele sellele on küll ühine teatav destruktiivsus (tõsi, väga erinevates mastaapides), kuid eks ole destruktiivseid tegusid ja kavatsusi väga palju ka mujal? väljaspool igasugust “terrorismi”? Destruktiivsus ei saa siis ju olla ainuke ühendav joon?
Sageli rõhutatakse, et terrorismi puhul ei tohi huvi tunda terroristide nõudmiste, ajendite ja sügavama tausta vastu. Tähtis on “sõda terrorismiga”, sest muidu see ohustab “meid kõiki”, ja niisuguses võitluses saab olla ainult “poolt või vastu” ega tohi vaidlustada sõja liidrite “demokraatlikke” motiive. Kuidas aga seda kõike mõista, kui me ei teagi, mis on õieti ühist neil, kes lasevad end õhku, neil, kes nõuavad raha, neil, kes taotlevad ülemaailmset konflikti, ja neil, kes kuskil maailma nurgas igatsevad sõja lõppemist? Mis siis, kui olulist ühisosa tegelikult ei olegi?
Kogu “terrorismivastase võitluse” doktriin on algusest peale põhinenud rassistlikel, natsionalistlikel, ksenofoobsetel, militaristlikel, usulist vaenu ja kultuurilist sallimatust rõhutavatel ideedel. Ükskõik missuguse “terrorismi” tagamaad ei ole olulised, selle põhjus saab olla vaid arenematute olevuste sõge viha “demokraatlike väärtuste” vastu; ja “terrorismiks” tuleb iga konflikti sümptom nimetada võimalikult ruttu, et keegi ei jõuaks hakata arutama, kust see õieti tuleb. Ja kas ei ole mõnelgi juhul jäetud mõistlikult toimimata palju varem? Kas ehk pole ohtude ärahoidmiseks palju kindlamaid ja efektiivsemaid võimalusi kui mustvalge propaganda, vaenlaste otsimine ja sõjalise ülekaaluga laamendamine?
Praegu põhineb kogu ideoloogiline vastandamisvõte ühel lihtsal väljaütlemata eeldusel: iga muslim on potentsiaalne terrorist. Kui see otse välja öeldaks, saaks muidugi igaüks hõlpsasti aru, et see on vale. Aga kui seda välja ei öelda, siis ei saa enamik vaatajaid-kuulajaid tõepoolest aru, kui vale see tegelikult on. Bin Laden on ju islami usku? ja snaiper, palestiinlased ja tshtsheenid olid ka? Ometi piisab kas või põgusast sissevaatest araabia maailma, sealsesse ühiskonda ja avalikesse debattidesse, et niisugune mõttetus kõrvale heita. Keskmine araablane pole vastastikusest verevalamisest sugugi rohkem huvitatud kui keskmine ameeriklane, hollandlane või soomlane. Rääkimata araabia intellektuaalidest, kes võivad läänemaailma suhtuda liigagi optimistlikult (või vähemalt on seda seni teinud). Muide, “araablane” on siin vaid näide.
Kui aga kõnelda tõsisest vägivaldsest terrorismist, siis on “sealpool” usupiiri sellega kokku puututud palju otsesemalt. Suured fundamentalistlikud liikumised tekivad vaeses maailmas. Kõige selgem näide on Alzheeria, kus kümmekond aastat tagasi hoiti ära fundamentalistide võimuletulek. Järgnes tõeline tapatalgute laine, kuid Lääs ei osutanud üldse märkimisväärset abi: ei mingeid maavägesid mägipiirkondades. Kriis kestis aastaid, kuid viimaks suudeti Lääne-Araabia Liidu (UMA) riikide ühiste pingutustega panna vägivallale piir. Eks ole imelik, et selline koostöö ei olegi praeguse USA valitsuse idee? Ja et selleks polnudki vaja massiivseid pommitamisi, okupeerimisi, kogu maailma meedias kaikuvaid ähvardusi? Ning mis kõige tähtsam: et seda oli võimalik teostada suhteliselt väheste kohalike jõududega, läbimõeldult ja arukalt?
Oluline on teadvustada, et fundamentalistide märatsemisest on ka vaeses maailmas huvitatud väga vähesed. Ainus, mis ei tekita vaimustust, on majandusliku ülevõimu taotlus, mingi väljaspoolse jõu soov kontrollida naftamaardlaid ja vallutada meediaruum. Ja siingi peaks nüüd küsima, kust sai “maailma esiterrorist” õieti oma miljonid? Neid ei kogutud ju annetuste kaudu? Ja miks on mõned kindlad rühmitused, nagu kuulus Al Qaida, alati valmis omaks võtma oma osalust ühes või teises jõleduses? Isegi siis, kui seda on juba tunnistanud keegi teine? Kes on õieti need osapooled, kes on huvitatud terrorismivastasest sõjast, selle laienemisest ja jätkumisest? Kelle terrorism?
Grammi mikroprotsessori hind ületab juba mäekõrguselt kulla ja teemantide hinna, ning sellised asjad muutuvad üha suuremaks varanduseks. Selle kõige taga on põnev maailm - nanotehnoloogia, mida tutvustab om essees Marek Strandberg
Antiikajast saati on inimeste kujutluses olnud arusaam, et on jagamatud ilmaosakesed. Aatomid. See, mida kunagi aatomiks (jagamatuks) nimetati, osutus ometi jagatavaks ning tuumafüüsika ja mateeria alustalade uurimine on olnud ja tõotab ka tulevikus olla uute tehnoloogiate lätteks. Tuumaenergeetikat - seda aatomituumade lagundamisel/liitmisel püsivat - rakendatakse laialt esimestest pommidest saati. Nüüdisajal uuritakse enam tumeda või varjatud energia olemust (ingl. k. dark energy), mis arvamuste järgi on maailma vundamenti paigas hoidvaks moodustiseks. Kes siis ei ihkaks näppu ammendamatu jõu meepütti pista.
Teisalt näeme, kuidas meid ümbritsevad masinad on aina väikesemaks ja väiksemaks muutunud. Sadade aastate eest oli meistrimehi, kes väidetavalt kirbugi rautada suutsid. Üliväikesed skulptuurid ning riisiteradele kirjutatud tekstidki on käsitsitegemise ajaloost muidugi teada-tuntud asjad.
Juba mõne sajandi eest suutsid kellaseppmeistrid isegi sõrmusesse imepeene daamikella valmis ehitada ning eks ole harjumus teha täpseid ning väikseid asju jätkuvaks konkurentsieeliseks ka ðveitsi kellatööstusele. Zogelini-nimeline kellassepp valmistas 19. sajandil 5 mm läbimõõduga kellamehhanismi, mis paigutati briljantidega ehitud sõrmusesse. Brasiilia imperaatoriprouale kuulunud nipsasjakest valmistas Zogelin kolm aastat ja ta maksis selle eest töntsimaks jäänud nägemisega.
Tänaseks on nii luksuslike kui töökindlate kellade ekspordimaht ðveitsist ületanud 100 miljardi krooni piiri aastas.
Imeväikeste asjade tegemine sai hoo sisse siis, kui asuti tegema nii pooljuhtelemente kui 1960. aastatel ka mikrolülitusi, milles tänaseks on välja kasvanud tohutu mikroelektroonika ning mikroprotsessorite tööstus.
- ühes olid kõik alates üleskeeratavatest kelladest ja mänguasjadest ning triikraudadest kuni automootorite ja aurulaevadeni
- teises olid kõik alates tuumareaktoritest kuni putukamürkide ning imeliimideni. Seega ühes on kõik, mida saab suuremate asjade väiksemaks viilimisel, saagimisel ja söövitamisel, ning teises kõik, mida saab aatomite ja molekulide kombineerimisel uueks aineks või aatomituumade katkitegemisel või liitmisel.
Seega ühes on kõik, mida saab suuremate asjade väiksemaks viilimisel, saagimisel ja söövitamisel, ning teises kõik, mida saab aatomite ja molekulide kombineerimisel uueks aineks või aatomituumade katkitegemisel või liitmisel.
Seda, et kahe kuhja vahel võiks olla veel üks nendevahelist ühendust moodustav lüli, küll aimati, kuid tööstuse mõõtmed ning tehnoloogilise arengukire on see vallandanud alles viimasel kümnendil.
Tõsi, juba 1959. aastal pidas muuhulgas ka maailma üheks edukamaks loodusteaduste propageerijaks osutunud Richard Feynman Ameerika Füüsikaühingu aastakoosolekul loengu "Seal allpool on rohkelt ruumi." See oli kutseks uude füüsikavaldkonda ning avas tee kolmanda märkamisele eespool nimetatud kahe suure kuhja vahel. Soovitan selle loengu ülestähendust kindlasti lugeda () , kuna see annab hea kogemuse, mil moel selged ja argumenteeritud visioonid tegelikkuseks muutuvad. Lugedes ärge unustage, et tegemist on pea poole sajandi vanuse tekstiga, mitte lähimineviku artikliga majanduse või tehnoloogia arengust - sarnasus ja samasus tundub hämmastav.
TEHNOLOOGIA, MIS SELLEST AJAST ALGUSE SAI, KANNAB NÜÜDSEKS nimetust nanotehnoloogia. Selle alla võib arvata ka teatava osa kaasaegsest elektroonikatööstusest, kuid nanotehnoloogia olemus ja võimalused on siiski laiemad.
Arutledes selle üle, kuidas mahutada Briti Entsüklopeediat nööpnõelapeale, formuleeris ta piisavalt selgelt meie tänase infotehnoloogia võimalused ning arenguteed. Feynman rääkis oma tulevikulugu ka Jack Kilby nimelisele mehele, kes Texas Instruments’i laboreis esimese mikrokiibi valmis meisterdas. Selle eest sai Kilby ka 2000. aasta Nobeli füüsikapreemia.
1960. aastast on elektroonikatoodangu turg kasvanud 29 miljardilt dollarilt tänase 1200 miljardini. Kilby loodud mikrokiipide turumahuks on hinnatud 180 miljardit dollarit aastas.
Head lood müüvad, kas pole? Kilbyta, õieti küll mikrokiibita, poleks sündinud seda, mida täna eneste ümber üldmõistetavaks peame. Ehk oleks määramatu olnud ka külma sõja lõpp, mis 1980. aastatel päädis ka meile siin sobivalt just lääne tohutu infotehnoloogilise ülekaalu tõttu.
TEINE REALISEERUMA HAKKAV IDEESTIK PÄRINEB FEYNMANI ENESE õpilaselt Albert Hibbsilt, keda ta oma eespool mainitud ettekandes hea sõnaga mainis. Nimelt arvas Hibbs, et meditsiini jaoks võiksid omada erilist tähendust verevoolus liikuvad üliväikesed nanomeedikud-kirurgid, korrastades näiteks untsus veresooni, nagu makromaailmas korrastavad töömehed metrootunneleid või kanalisatsioonikollektoreid.
Kümmekond aastat enne seda mõtet oli Hibbs koos oma toakaaslasega Chicago Ülikoolist ruletimängu omapärasid uurides tuletanud garanteeritud võiduskeemi (hiljem selgus, et tegu oli ilmselt konkreetse ruletilaua omapäraga).
Jättes kõrvale juba 1960. aastate keskpaigast kuni tänaseni vändatud filmid sellest, kuidas imemasinas vähendatud inimesed koos oma sõidukiga inimkehas ringi liiguvad, loodi 2000. aastal Saksa firma MicroTEC poolt poolemillimeetrise läbimõõduga ja 4 mm pikkune sond, mis suudab artereis liikudes mõõta erinevaid parameetreid ja toimetada vajalikule kohale ka ravimikoguse. Lahustamaks näiteks ummistust tekitavaid ihuollusi.
1999. aastal meisterdati Cornelli Ülikoolis (USA) valmis ühe bioloogilise katalüsaatori (ATPaasi) poolt käitatava mootoriga "nanohelikopter". 0,7 mikromeetri (miljondiku meetri) suurust tiiba, mis potentsiaalsel nanokopteril kehavedelikus kulgeda võimaldaks, käitab just biomolekulidest meisterdatud mootor. Esialgu pole selliste masinate loomine kuigi edukas - 400st loodud masinast tegid soovitud liigutusi vaid 5 ning spetsiaalsesse lahusesse uputatud mootor liikus bioloogilise energia arvelt paar tundi. See on esialgu veel teaduslik tegevus ning võimaluste otsimine uuteks tehnoloogiateks, nagu seda on ka Tallinna Tehnikaülikoolis toimivad materjaliuuringud elektrokeemiliste lihaste osas. Omapärane on aga see, et töövõtted, millega Cornelli Ülikoolis need "nanokopterid" loodi, kattub pea 100 % sellega, mida Feynman perspektiivseks pidas ja ennustas.
1966. aastal näitas Feynman, millisel moel ning tingimustel võiks töötada ülipisike (molekulaarsete mõõtmetega) põrkmehhanism. Põrkmehhanism on selline saehambuline ratas, mille vedruga varustet kiil võimaldab liikuda vaid ühes suunas. Ilmselt olete näinud samasugust kaadervärki erinevate vintside ja muu sellise juures, mis takistab näiteks pinge all trossil poolilt maha keerdumast. Kui nüüd põrkmehhanismi võlli külge panna lapikult labad ja kõik see luua imepisikese ja ülikergena, ilmneb, et molekulid, mis põrkuvad vastu labasid põrkmehhanismi poolt soodustatud suunas, võivadki selle põrkmehhanismi pöörlema panna, kuna teisest suunast tulnud molekulide põrkeid takistab liikumiseks muutumast saehambale vedruga nõjatuv kiil.
Seda, millisel juhul ning tingimustel selline molekulaarne ja toimiv põrkmehhanism võimalik on, näitas Richard Feynman 1966. aastal. Meie tänastele teadmiste tuginedes saame öelda, et nii toimivad tõenäoliselt ka paljud protsessid rakkudes ja elusaines, muundades Browni juhuslikku liikumist põhjustavat molekulaarset müra suunatud liikumiseks.
Ilmselt on ka selles nähtuses võti saladuseni, miks nii mõnigi rakumembraanis kükitav ensüüm oma pöörlemisel samasugust väändemomenti arendab nagu õige mitmesaja hobujõuga luksusauto mootorgi.
Ennetades teie küsimust, et kas poleks siis parem kasutada hoopis nanomootoreid tavaliste patareide või elektriakude asemel, tuleb vastata, et on vist jah.
Sellel suvel avalikustati Birminghami Ülikooli (Suurbritannia) tööd nanomootorite loomisel, mille energiatootlikkus on sadu kordi üle tavaliste keemiliste vooluallikate oma. Ökoloogiliseltki on tavaline keemiline vooluallikas suisa õudusunenägu - selle loomiseks kulutatakse 2000 korda enam energiat, kui te lõpuks näiteks oma raadiot mängitades või taskulampi põletades seal kätte saate. Sama asja võiks ära ajada punt nanomootoreid, mis kaaluksid vähemgi kui tavalised akupatareid ning käivituksid näiteks tulemasinateski kasutatavast vedelgaasist või hoopis viljast kääritatud piiritusest. Taastuvkütusel mobiiltelefon oleks rohelisema ilmavaatega inimese jaoks kindlasti trendikaubaks. Pea miljardi mobiiltelefoni pidevaks käigushoidmiseks tänaseid tehnoloogiaid kasutades töötab maailmas nii umbes kuni viie Eesti jagu elektrijaamu ning automootoreid.
Pisikeste ja väikese materjali ja energiakuluga loodavate masinate kõrval on nanotehnoloogia üheks toodanguks ka üliväikesed, kuid väga kitsa suurusjaotusega osakeste kogumid. Mida ühetaolisemad oma kujult ja suuruselt ning samas, mida väiksemad osakesed, seda huvitavamad lisaomadused neist kombinatsioonis teiste materjalidega sünnivad.
Üliväikeses koguses autorehvide kummisegule lisatud nanoosakesed parandavad üllatuslikult rehvide elastsus- ja vastupidavusomadusi. Umbes sel moel nagu homoöpaat, kes manustab kaduvväikese koguse valitud ainet inimorganismi ja suudab nii selle tasakaaluolekut mõjutada.
Nii on näiteks üliõhukese ja libestava plastikukihiga magnetilised nanoosakesed oluliseks komponendiks uute elektromagnetiliste liikurite valmistamisel: omavahel vähehõõrduvad magnetosakesed suudavad energiat märkimisväärselt kaotamata vormuda välise väljaga määratud kujju. Teatud lahendustes oleks selline jõuülekanne arvatavalt atraktiivsem kui pöörlevast elektrimootorist energiat kaotavate reduktorite abil saadud mehaaniline energia.
Samuti on valgust murdva plastikihiga nanoosakestel võime toimida omapäraste valgusjuhtidena. Seda omadust pole käest lasknud kosmeetikatööstus ning nii on keemiakontsernidel tänuväärseid kliente, kes nanoosakestest valgusjuhid näokreemi sisse segavad. Tulemuseks on kreem, mis nahakortsudesse sattudes nende põhja valgustavad Just samal määral, et need nahaga samal moel valgust peegeldaksid.
Korts ise on aga ju nähtav selletõttu, et selle põhjas olev vari tekitab tugeva kontrasti ülejäänud ja valgust peegeldava näonahaga. Paljude imekreemide mõju on aga just selline, kuid ega ilu polegi ju mujal kui vaataja silmades.
Kõige selle puhul ilmneb sageli, et selliste nanoainete puhul polegi sageli tähtis, milline on selle aine keemiline koostis - oluliseks muutub asjaolu, et need osakesed oleksid vaid piisavalt pisikesed ja piisavalt ühetaolised.
Väga väikeste asjade tegemine on kuldaväärt ja kipub muutumaks ka kullaauguks. Nii maksab juba täna gramm mikroprotsessorit mäekõrguselt üle kulla, plaatina või teemantide grammihinna. Teadaolevate omadustega üliväikeste asjade tegemine on edu ja heaolu taganud juba kirburautajaist saati.
NANOTEHNOLOOGIATURGU ARVATAKSE KASVAVAT UMBES TRILJONI dollari suurusjärku. Üks valitsustest, kus suudetakse nina innovatiivse tööstuse arengutuules hoida, on kindlasti USA valitsus. Nende plaan on toetada maksumaksjate vahendeist nanotehnoloogia-alast uurimissuunda järgneva 3 aasta jooksul 2,3 miljardi dollariga. Külvata tuleb seda, mis idaneb ja kasvab, sinna, kus on soodus alus, ja siis, kui on õige aeg. Kas see, kui keset suve ärgata ja tõdeda, et põld vajaks kündmist ja seejärel ka seemet, on ikka parim tee? See viimane oli selge kivi meie infotehnolooga ja geenitehnoloogia kapsaaeda. Ma pole enam kindel, kas nanoseemnetegi külvamine täna meile ärisügisel küllust tooks. Aga olusid arvestades on lootust selleks kindlast rohkem.
Tehnoloogia areneb sedavõrd, kuivõrd suudetakse häid ja ettenägevaid lugusid välja mõelda ja rääkida. Nimetatagu neid lugusid siis visioonideks, teooriateks - milleks vaid. Need lood, nagu nägime nüüdki, on väga pika vinnaga asjad. Neid lugusid on räägitud majandusliku skaala mõttes piisavalt ammu, kuid järjepidev keskendumine neile lugudele on loonud selle, mida me nimetame täna maailmamajanduse kõrgtehnoloogiliseks osaks. Millised on Eesti lood, mida on räägitud siinses kultuuriruumis 40 aasta eest ning mis kujundavad meie tänast majandusilma? Suurtööstusele ja maailmavallutamisele orienteeritud lood - nõukogude kord ja ideoloogia ei võimaldanudki muid lugusid.
Kas abiks saab olla see, et me hakkame täna rääkima poole sajandi vanuseid lugusid või isegi kümne või viie aasta vanuseid lugusid? Lootuses, et see meid päästab või paremasse majandusseisu upitab? Vaevalt. See võimaldab meil vaid õppida, mil moel lood uuest mõjutavad maailma. Oma ja kindla majanduse ning ühiskonna loomiseks on meil vaja aga omi lugusid.
|
OSCAR-2019
|
||
Euroopa Liidu (ELi) tasandil on taas asutud tegelema aktsionäride piiriülese hääletamise problemaatikaga ning otsima lahendusi investorite aktiivsemaks kaasamiseks üldkoosolekutel osalemiseks.
Aprillis 2011 avaldas Euroopa Komisjon Rohelise Raamatu, mille eesmärgiks oli luua avalikku diskussiooni ELi äriõiguse edendamiseks. Oma seisukohad esitas ka Eesti. Roheline Raamat keskendub peamiselt kolmele valdkonnale: äriühingute juhtorganite tegevus, aktsionäride aktiivsus ja seotus ühinguga ning “täida või selgita” (ing k „Comply or Explain“) printsiip. Kuna tegemist on ELi tasandi diskussiooniga, siis Rohelises Raamatus käsitletu puudutab eelkõige börsiühinguid ehk suuremaid ühinguid, millel on selge piiriülene mõõde.
Käesolevas blogis keskendume aktsionäre puudutavale temaatikale ning iseäranis nende suuremale kaasatusele ühingujuhtimises ja omavahelises koostöös. Ühingujuhtimise (ing kl Corporate Governance) raamistik rajaneb eeldusel, et aktsionärid on kaasatud ühingu juhtimisse läbi üldkoosoleku, mis annab võimaluse oma õiguste teostamiseks ning informatsiooni saamiseks juhtkonnalt. See on oluline lüli ühingusiseste huvide tasakaalustamisel ja järelevalve teostamisel juhtkonna üle (nt vastandlikud huvid suur- ja väikeaktsionäride või aktsionäride ja juhtkonna vahel). ELi tasandil investorite kaitse ning aktsionäride õiguste teostamise hõlbustamine toob kasu mõlemale poolele, nii investorile kui ühingule.
? seega investeerimine Euroopa börsiühingutesse muutub atraktiivsemaks ja see omakorda soodustab kapitali liikumist eri liikmesriikide vahel.
ELi tasandil soovitakse julgustada suuremat hulka aktsionäre osalema aktiivsemalt ühingujuhtimises ning üles näitama huvi jätkusuutliku kasumi ja pikaajaliste tulemuste vastu (mitte lühiajalise kasumi vastu nagu see tihti on institutsionaalsete investorite puhul). Efektiivsem ja praktilisem oleks ühine EL-põhine süsteem kui eraldi 27 liikmesriigi süsteemid, kuna suurimaks probleemiks on, et enamus välisaktsionäre on passiivsed.
Üheks takistuseks aktsionäri õiguste teostamisel on üldkoosolekul osalemise ja hääletamise problemaatilisus. Eelnev tuleneb eelkõige ühingu ja välismaise investori vahelisest keerukast suhtest – kes on tegelik investor/aktsionär ning kes üldse peaks hääleõigust teostama. Aktsiate hoidmise ahel võib olla üsna pikk ning tihti ei tea ka ühing ise, kes on tema tegelik aktsionär.
Investor kasutab oma kohaliku väärtpaberiportfelli haldaja teenuseid välisriigis noteeritud aktsiate omandamiseks, mis kasutab omakorda mitmed vahendajad (rahvusvahelisi panku ja kontohaldajaid) Eestis noteeritud aktsiate ostmiseks. Börsiühingu aktsiaraamatust ei nähtu aga lõpliku investori nimi vaid nn viimase vahendaja nimi.
1) aktsiaraamatusse märgitud pank andma volikirja ahela teises otsas olevale lõplikule investorile, või
2) investor peaks instrueerima läbi oma kohaliku kontohaldaja jne läbi kõigi vahendajate kuni aktsiaraamatusse märgitud pangani osalemaks üldkoosolekul investori nimel ning hääletama vastavalt tema instruktsioonidele.
Mõlemad variandid jäävad tihti teostamata, sest toimingute jada on seotud täiendavate kulude ning ressurssidega.Arvestades investeeringu suurust ja otsuste mõjutamise võimalust otsustab investor selliseid kulusid tihtipeale siiski mitte kanda. Seega jääbki üldkoosolekule minemata ning hääletamata. Privileegid saavad aga ühingule lähemal olevad suuraktsionärid ning nende esindajad nõukogus ja juhatuses. Ka meie praktikas on ette tulnud, et investorid, kes isegi on plaaninud tulla Eestisse üldkoosolekule, jätavad pankade instrueerimise ning volikirjade bürokraatia tõttu koosolekule tulemata. Samuti on olnud juhuseid, kus koosolekule ilmub tegelik investor, kuid ei saa hääletada, sest ta pole kantud ühingu aktsionäride nimekirja.
Tänapäeval peaks elektrooniliste vahendite abil olema häälte edastamine võimalik kogu ahela kontohaldajate ning depositooriumite kaasamiseta. ELi äriõiguse eksperdid pakuvad lahenduseks, et investorile kõige lähemal olev aktsiaid haldav pank kohustuks andma investorile paberkujul või elektroonilises vormis kinnituse/tõendi, mis võimaldaks investoril osaleda ning hääletada üldkoosolekul või volitada selleks kolmandat isikut. Seeläbi langeb üldkoosolekul osalemise aktiivsuse vastutus lõplikule investorile, kus see oma olemuselt peakski olema.
Börsiühingute aktsionäride kaasatust soodustab kindlasti ka üldkoosolekute elektrooniline läbiviimine, millele Aktsionäride Õiguste Direktiiv (2007/36/EÜ) on loonud juba õigusliku raamistiku. Direktiiv aga ei kohusta üldkoosolekut elektrooniliselt läbi viima, vaid üksnes võimaldab seda. Samuti ka Eesti äriseadustik. Praktikas sellist üldkoosoleku elektroonilist läbiviimist ja hääletamist veel paljud Põhjamaade ühingud ei kasuta, samuti mitte Eesti börsiühingud. Kusjuures Eesti börsiühingute puhul on võimalik aktsionäridel hääletada isegi e-maili teel, kuid ühingud pole seda siiski kasutanud, sest selliselt e-maili teel hääletamine ei tundu turvaline (ehk kas e-maili saatja on ikka tegelik aktsionär).
Eesti-poolne ettepanek aktsionäride omavahelise koostöö hõlbustamiseks on soodustada ELi tasemel aktsionäride foorumi loomist, mille loomise üksikasjad võiks jätta liikmesriigi otsustada (nt kas luua liikmesriigis üks keskne aktsionäride foorum või soodustada foorumi loomist eraldi funktsioonina üksikute börsiühingute veebilehel). Foorum võimaldaks aktsionäride omavahelist suhtlust ning soodustaks aktsionäride kaitse tagamist. Paljudes riikides on sellised foorumid/aktsionäride liidud juba olemas ning praktikas kasutatakse neid ka rahvusvaheliste investorite esindamiseks kohalikel üldkoosolekutel (vt selles osas Eurovote 2011 projekti).
Euroopa Komisjon analüüsib hetkel Rohelisele Raamatule tulnud vastuseid, tulemused on plaanis avaldada järgmise aasta alguseks. Eks saab siis näha, milliseid meetmeid kavatseb EL antud küsimustes rakendada ning mida Eesti sealt üle võtab. Eestis on teatavasti väike- ning välisinvestorite osakaal börsiühingute hulgas üsna oluline ning selleks, et investorite kaasamist ning välisinvesteeringute kasvu veelgi soodustada, tuleks Eesti börsiühingutel aktiivselt kasutada äriseadustikus toodud võimalusi rahvusvaheliste investorite huvide kaitseks (eelkõige üldkoosolekute elektroonilise läbiviimise teel) ja läbipaistvaks ühingujuhtimiseks.
Maksu- ja tolliameti andmeil oli detsembrikuu alguse seisuga täitmata maksukohustusi 57 275 isikul summas üle 385 miljoni euro. Eelmise kuuga võrreldes on võlglaste arv vähenenud 7 361 isiku võrra.
Lisaks võlglaste arvu vähenemisele on kahanenud ka maksuvõlg 3,38 miljoni euro võrra. Aasta algusega võrreldes on võlg vähenenud 11,95 miljoni euro võrra.
Võlglasi, kelle maksuvõlg jääb 10–50 euro vahele on kõige rohkem – 24 370 isikut. Suurvõlglasi – neid, kelle võlasumma on rohkem kui 62 000 eurot – on 1114 ja nende maksuvõla summa on kokku 254, 5 miljonit eurot.
„385 miljoni euro suurusest maksuvõlast on ligi 120 miljonit eurot pankrotis olevate isikute maksuvõlg, mille sissenõudmine on üsna ebatõenäoline,” kommenteeris MTA tulude osakonna võlgade sissenõudmise talituse juhataja Kerly Randlane.
Võlglaste koguarvust moodustavad füüsilised isikud 40 566 inimest maksuvõlaga 33 miljonit eurot. 16 709 juriidilisel isikul on maksuvõlg kokku 353 miljonit eurot.
|
OSCAR-2019
|
||
Peaminister Jüri Ratas ütles, et on usklik inimene, aga see küsimus on iga inimese isiklik teema. Kirikus käimine või mitte käimine, et tee tema sõnul kedagi halvemaks või paremaks. "Usklikkus väljendub selles, et kõigepealt on küsimus, et kas ma usun, kas jumal olemas. Jah, ma usun seda. /.../ Ma julgen seda välja öelda, et jah, ma usun jumalat," ütles Ratas Postimehele antud videointervjuus. "Minu puhul ei tähenda see seda, et ma igal pühapäeval käin ...
Eestis on alanud sõjakate ateistide kärarikas kapist väljatulek, nendib viimaste sündmuste põhjal laulja, näitleja ja telemees Mart Sander. Ateistidega on nagu homodega: kui kapiuksed avanevad, siis selgub, et neid on oodatust palju rohkem. 25 aastat tagasi, kui Eesti Vabariik taastas oma õigusjärgsuse, eeldati, et taastub ka Nõukogude okupatsioonist rüvetatud vaimsus. Alguses tundus, et nii see oligi. Kuid alahindasime eestlase ühte tugevat omadust: võtta halvast ...
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Urmas Viilma ütles "Aktuaalsele kaamerale" antud pikas intervjuus, et Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule on lõppev aasta olnud väga toimekas ja on olnud kohtumisi nii kiriku- ja ühiskonnategelastega kui ka poliitikutega. Viilma ütles veel, et Eesti rahvast iseloomustab ristiusk ja seda võiks rõhutada. "Me oleme ristiinimesed ja see on meie identiteet. Ja kui me seda julgeme tunnistada, siis ei saa kohutada ükski ...
Peeter Espak, TÜ võrdleva usundiloo vanemteadur / MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut Ühiskonnas, kus 40 protsenti inimestest usub surmajärgset elu ja vaid kolmandik ei käi kunagi kirikus, pole religioossus sugugi oma tähtsust minetanud, kirjutab Peeter Espak. President Kersti Kaljulaidi otsus mitte osaleda tema ametisseastumise puhul Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku tänujumalateenistusel on meie avalikkuses põhjustanud sotsiaalmeedia arutelude ja ajalehtede ...
Mihkel Kukk, EELK Rapla Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja Igal aastal jõululaupäeval kuulevad miljonid inimesed üle kogu maailma taas tuttavat Jeesuse sünnilugu Luuka evangeeliumi 2.peatükist. Seda ka meie kodusel Maarjamaal, vaatamata sellele, et me ise kipume ennast tituleerima üheks kõige kirikukaugemaks ja usuleigemaks rahvaks Euroopas. Iseasi on see, kas ka nüüd, jõuluajal sellega just uhkustada tasub või peaksime seda pigem häbenema. ga religioossus kui selline ...
Autor: Avo Üprus, Harkujärve Kogukonnakiriku vaimulik Selle kord rohkem, kord vähem sisuka mõttevahetuse algatamise eest tuleb tänada president Kersti Kaljulaidi ning ilmselt ka presidendile maievtilisi küsimusi esitanud Mart Soidrot ja Andrus Kivirähki. Teema kerkis kõrgele, paljud avaldasid arvamust – tähendab jõulud lähevad inimestele korda. See, et pühasid mõistetakse ja ka tähistatakse erinevalt, on loomulik. On ju jõulupühad rikkalikult tähendustega koormatud värav, ...
Mida aasta edasi, seda enam võrduvad jõulupühad paljudele tohutu kiirustamisega – päevad on lühikesed ning neisse pressitakse sisse kõik mis vähegi võimalik. Ja kui siis lõpuks pühad käes, kergitame kulmu ja küsime endalt: kuhu jõulurahu jäi? Paljud ei märka aga sedagi teha – kihutavad täiskiirusel uude aastasse edasi. Ometi on just jõuluaeg sobilik iseendaga olemiseks ja mõtisklemiseks. Jõululapse sünd on küll suur rõõmupüha, kuid ka kannatustele tasuks siis mõelda. ...
Peapiiskop Urmas Viilma õhutab inimesi traditsioonide tagant põhjuseid otsima. Kristlikest sümbolitest loobumine soodustaks võõra religiooni sissetungi. Eestlastele annaks rahu ja tasakaalu rahulolu riigis seni saavutatuga. Eesti evangeelse luterliku kiriku peapiiskop Urmas Viilma, te lendate jõuludeks Austraaliasse. Mis teid sinna viib? Üle maailma on laiali umbes 30 eesti kogudust, mis on meie kirikuga ühendatud. Enamiku neist on pärast Teist maailmasõda asutanud ...
Kui tavaliselt on Pirita kloostris liturgia osaliselt ladina keeles, siis nüüd tellis klooster Margo Kõlarilt (fotol) eestikeelse missa. Autor soovib, et ka emakeelne liturgia ei oleks häbiasi, vaid et seda julgelt lahtise suuga palvetada võiks. Kohalolnutelt oli uue teose kohta ainult kiidusõnu kuulda.
Margo Kõlar on muusikadoktor ja ka varem kiriklikku muusikat loonud, ta juhib sakraalmuusikaansamblit Heinavanker, mis viljeleb varajast ladinakeelset liturgilist polüfooniat ja kodumaist rahvakoraali traditsiooni.
Teos ei jää kindlasti «ainult pidulikeks» puhkudeks kontsertrepertuaari. Kuigi päriselt ladina keel veel teenistuselt ära ei kao, on esialgu plaanis antud muusikat kord kuus kasutada, et see selgeks õppida.
Määrame heliloojale rahalise preemia, mille ta peab meie organisatsiooni traditsiooni kohaselt protsentidega tagasi maksma.
kas see saab olla muu kui iroonia. Lihtsalt katoliku kirikuga kaasa töötamine Eestis on paraku võrdne rahva reetmisega, sest katoliku kiriku nime all tegutsevad kaks puhtalt ja ainult majanduslikku kasu taotlevat ettevõtet Opus Dei ja Neokatehumenaat. Iga promoüritus niisuguse katoliku kiriku heaks on tegelikult kuritegu omaenda rahva vastu.
on loonud jälle insenerilahenduse. Selleks, et vaadata eelmise kommentaari kommentaari tuleb klõpsata kirbukirjas keskmisele reakesele kommentaari all.
EELK Teeneteristi III järgu orden on määratud Alexela Groupi suuromanikule Heiti Häälele, ettevõtjale ja kiriku kaastöölisele.
Kogudusliku kuuluvuseta Heiti Hääl on Käsmu koguduse õpetaja Urmas Karileedi sõnul võimaluse piires andnud toetust mitmele kirikule ja kogudusele nende vajadusi silmas pidades. Teinud seda silmatorkamatult ja tagasihoidlikult. Urmas Karileet ütleb, et Heiti Hääle abi on olnud mitmekülgne. „Ta on tulnud kogu oma pere ja tuttavatega ning võtnud kätte labida ja reha, et kirikuaias tööd teha. Rakendanud oma autole külge järelkäru ning vedanud vajadusel kirikuaeda ka materjali.“
Heiti Hääl ise ütles Eesti Kirikule, et õpetaja Karileet ongi see inimene, kes on teda kirikut toetama kallutanud, ja lisab: „Õpetaja Karileet on meile Käsmus väga oluline inimene, küla ühendaja ja väärtuste kandja.“
Ta ütleb, et ei ole helde andja. „Saan jagada vaid seda, mida mul on jagada. Natuke jätan ka endale, lootes, et Jumal ei pahanda. Kui elus midagi andnud olen, siis ikka südamega, vähem mõttega. Mõtteid hoian pigem väärtuste kasvatamise tarvis, siis on neid kergem südamest jagada.“
Tallinnas kasvanud ja õppinud ning töötav Heiti Hääl ütleb, et kõige lähedasem paik talle on Lääne-Virumaa, Käsmu. „Olen seal veetnud koos perega parima aja oma täiskasvanuelust. Lapsepõlvesuved möödusid samuti mitte kaugel, Juminda poolsaarel Tammistu külas. Minu kodu on Eesti, süda aga hoiab ranna lähedusse, vajan mereõhku, et olla rahus.“
Heiti Hääl ütleb, et peab ennast õnnelikuks inimeseks. „Olen endale elus saanud ise eesmärgid seada, ise nende poole liikuda ja mõne neist ka ellu viia. See ei ole olnud alati kerge valik, aga seda suurem rõõm on mõne väikse teetähiseni jõudmise üle. Pean ennast õnnelikuks ka seepärast, et alati ei ole oluline, mida sa teed, vaid kellega koos sa midagi teed. Mul on olnud õnne, mu ümber on suur ja toetav perekond ning head inimesed, keda olen saanud usaldada.“
Alexela kontsern annab tööd ligi 1000 inimesele, kellest enamik töötab väljaspool Tallinna, peamiselt Ida-Virumaal Kiviõlis ja Sillamäel ning Harjumaal Paldiskis. Aasta algul andis Paldiski linn Heiti Häälele aukodaniku tiitli. Tema juhtimisel on loodud linna tehnopark, rajatud jalgpallistaadion ning ta on toetanud kultuuri ja sporti.
Elus saame väga erinevaid kutseid. Kui inimene peab kutsujat oluliseks ja tähtsaks, siis ta võtab kutse vastu ja läheb kohale. Näiteks kui keegi saab kutse presidendi vastuvõtule, siis ei peeta paljuks sõita maha pikk maa ja oodata järjekorras tükk aega selleks, et saaks telekaamerate ees presidenti kätelda. Vaatab ju seda üritust terve Eestimaa. Sinna saavad kutse vaid vähesed valitud ja väga üksikud neist ei lähe kohale.
Kuid on olemas veel kõrgem kutsuja kui president: Jumal. Kristus lausus: «Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!» See on kutse Kõigekõrgemalt, mis on antud igale inimesele. Maise kutse puhul on tavaliselt meid ootamas pidu, kus saame süüa kõhu täis ja suhelda mõne tunni meeldivate inimestega.
Kutse Jumala riiki pakub inimesele hingerahu selles maailmas, kuid aitab astuda ka siit maailmast igavesse ellu. Pole olemas suuremat kutset, kui on Jeesuse kutse, sest sellest kutsest sõltub igavik.
Kui maistest kutsetest võtame enamiku vastu, siis mida teeme kutsega Jumala riiki? Sellel kutsel pole märgitud ei päeva ega tundi, see on alati kehtiv. Vahel võib juhtuda, et seepärast lükkame kõige olulisemat kutset aina edasi, kuni ühel hetkel võib olla hilja. Seepärast tasub suurim kutse vastu võtta nüüd ja kohe ning järgida eluteel Jumalat.
Narva Aleksandri kiriku tornimuuseumis tõsteti eelmisel reedel järjekordsel muuseumipäeval minevikku meenutades ja ühtlasi tulevikku vaadates – näiteks etnograafilise vadja missa esmaettekande kaudu – soome-ugri rahvaste eneseteadvust.
Palju me oleme eestlastena mõelnud sellele, et meie lähimad naabrid ihaldasid, nagu meiegi ihaldasime, oma riiki?
Reedest on Narva Aleksandri kiriku tornimuuseumis alaline stend, mis ingerlaste vabadusvõitlusest kõneleb. Vastuseks võimu haaranud bolševike repressioonidele võtsid ingerisoomlased relvad. Kokkuleppel Johannes Laidoneriga formeeriti 1919. aasta kevadel Eesti territooriumil põgenikest Lääne-Ingeri polk, mis võttis osa kahest Loodearmee pealetungist Petrogradile.
Juulis 1919 kehtestasid ülestõusnud talupojad kontrolli Kirjasalos Soome piiri lähistel, kus formeeriti vabatahtlikest Põhja-Ingeri polk, mis sooritas korduvalt reide bolševike kontrollitavatele aladele. Koos Loodearmeega Nikolai Judenitši juhtimisel võeti 1919. aasta sügisel osa pealetungidest Toksova ja Petrogradi suunal.
Püüd oma riigi poole kujunes välja muidugi juba varem. Rahvusliku teadvuse tõus ulatub pärisorjuse kaotamise aega, mille järel ingerisoomlased osalesid aktiivselt semstvote töös. 1917. aastaks tegutsesid rahvuslikud masinajaamad, kooperatiivkauplused, Petrogradis tegutses oma õpetajateseminar. Samuti ilmus impeeriumi pealinnas kaks ingerisoomlaste ajalehte: konservatiivne Inkeri ning sotsiaaldemokraatliku kallakuga Niva.
Praeguse Peterburis ilmuva ajalehe Inkeri toimetaja Andrei Pyykkonen, kes Aleksandri kirikus omaaegset vabadusvõitlust meenutas, ütles, et veebruarirevolutsiooni nimetavad ingerisoome ajaloolased lootuste ajaks. «Paraku polnud lootustel määratud täituda,» tõdes Pyykkonen. Ühe ebaedu põhjusena tõi ta välja fakti, et erinevalt eestlastest ei suutnud ingerlased isekeskis eri leeride vahel üksmeelt leida. Näiteks II ingerisoomlaste kongress moodustas komitee, kus domineerisid vasakpoolsed, konservatiivsed kirikuringkonnad seda aga ei toetanud.
Narva Aleksandri kiriku tornimuuseumi vastaval stendil näeb isegi Ingeri postmarkide kujutisi, mida jõuti Toksovas välja anda (need olid küll trükitud Soomes) ja mis kannavad Kirjasalo templeid. Sellised rariteedid on praegu hoitud mõne Soome filatelisti kogudes.
Pärast ebaõnnestunud katset oma riiki rajada jäid paljud ingerlased Eestisse. Siin tegutses näiteks Lääne-Ingeri polgu veteranide ühendus, mida kureeris admiral Johan Pitka. Filmi väärt on oma aristokraatliku profiili ja pika kasvu tõttu naljatamisi ka Ingeri kuningaks kutsutud Leander Reio lugu.
Leander Reio oli Kalliveres 1927. aastal loodud ingerisoomlaste seltsi juht, samuti juhtis ta kohalikku Kaitseliidu rühma. Reio ei piirdunud vaid tegevusega Eestis – on teada, et ta ületas korduvalt Eesti – Nõukogude Vene piiri ja toimetas kaasmaalastele teisel pool ajalehte Sanaseppa, mida Narvas 1937. aastani trükiti. 1931. aastal Reio kadus ja politseiuurimine ei viinud kuhugi välja.
Samas oletati, et Reio röövis Nõukogude eriteenistus. Arnold Aru kirjutas sel teemal 1934. aastal neljaosalise näidendi «Ingeri kuningas». Pyykkonen ei tea, kas näidendit Eestis kordagi ka lavastati, aga ta leidis selle teksti soome keelde tõlgituna ja raamatuna välja antuna hiljuti ühest Helsingi antikvariaadist ja kavatseb selle ka vene keelde tõlkida.
Juristist isur Dmitri Harakka-Zaitsev kõneles olukorrast põlisel isuritega asustatud alal, kuhu praeguseks on tekkinud Ust-Luga sadam. Harakka-Zaitsevi sõnul valitseb seal piirkonnas praegu nii juriidiline, ökoloogiline kui poliitiline kaos. Traditsiooniline elatusviis kalapüügi näol on lõppenud, raiutakse hoolimatult põlismetsi.
Ta rääkis, kuidas äsja jälitas FSB Soome televisiooni võttegruppi, kes püüdis olukorda kajastada. Ses piirkonnas on isegi pildistamine keelatud, kõnelemata filmivõtetest.Isuritel olid veel 1920. aastatel omakeelsed koolid. Nüüd kõnelevad isuri aktivistid nende taastamisest.
Aleksandri kiriku torni kabelis viis ingerisoome misjonär Arvo Survo kannelde saatel läbi vadjakeelse luterliku missa. Tegu oli lausa maailma esmaettekandega. Aleksandri koguduse õpetaja Villu Jürjo sõnul on aeg näidanud, et sellised kokkusaamised on väga olulised – just väikeste rahvaste eneseteadvuse tõstmiseks. Narvas kui kunagises Ingerimaa pealinnas tähistati 2011. aastal Ingeri kiriku 400. sünnipäeva. Mullu tutvuti vadjalaste kultuuri ja ajalooga.
|
OSCAR-2019
|
||
Jupiter on esimene hiidplaneet nii järjekorra kui ka suuruse mõttes. Tema keskmine kaugus Päikesest -- 5,2 a.ü. -- on üle kolme korra suurem kui neljandal planeedil, Marsil. Jupiter paistab silma heleda ja püsiva valgusega ning ta liigub tähtede vahel soliidse aeglusega. Vist sellepärast peetigi teda antiikajal peajumalaks -- kreeklastele Zeus ja roomlastele Jupiter.
Väikese pikksilmaga on näha planeedi neli suurt kaaslast ning iseloomulikud vöödid Jupiteri pinnal. Planeet on märgatavalt lapik, sest kiire pöörlemine surub Jupiteri pooluste kohalt kokku. Jupiteri ööpäev kestab napilt alla kümne tunni, tema aasta pikkuseks on umbes 11,9 Maa aastat ehk 10 000 Jupiteri ööpäeva. Planeet väärib igati peajumala nime: ta on 318 korda massiivsem kui Maa ning kaks ja pool korda massiivsem kui kõik teised päikesesüsteemi planeedid kokku. Jupiteri läbimõõt on umbes 140 600 kilomeetrit, 11 korda suurem kui Maal. Läbipaistmatu pilvkatte pärast ei ole võimalik näha Jupiteri pinda ning ta keskmine tihedus leitakse pilvkattega piiratud ruumala järgi. Niiviisi saadakse Jupiteri keskmiseks tiheduseks 1,34 vee tihedust (Maa vastav näit on 5,52). Raskusjõud on Jupiteril 2,8 korda suurem kui Maal. Kui astronaudid kunagi külastaksid Jupiteri, siis nad peavad arvestama, et Maalt äralennuks vajalik kiirus (paokiirus) on 11,2 km/s, aga Jupiterilt lahkumiseks on vaja kiirust 61 km/s.
Kui teda oleks uuritud vaid teleskoopide abil, oleks esimese hiidplaneedi kohta praeguseks veel kaunis vähe teada. Jupiteri vahetut uurimist alustasid esimestena USA automaatjaamad projektist "Pioneer". Neile järgnenud USA automaatjaamad "Voyager 1" ja "Voyager 2" startisid 1977. aastal ning möödusid Jupiterist 1979. aasta märtsis ja juulis, jätkates pärast seda teiste Päikesesüsteemi välisplaneetide uurimist. 1995. a. detsembris jõudis Jupiteri juurde USA automaatjaam "Galileo", mis enne hiidplaneedi tehiskaaslaseks minekut saatis planeedi atmosfääri selle uurimiseks sondi. Ta uurib nii Jupiteri ennast kui ka mitmeid tema kaaslasi.
Keemilise koostise järgi sarnaneb Jupiter rohkem tähtedega: tema atmosfäär ja arvatavasti ka sisemus koosneb peamiselt vesinikust (mahu järgi 87-90%) ja heeliumist (10-13%). Jupiterist olekski võinud saada täht, kuid selleks oleks ta pidanud olema veel 7-8 korda massiivsem. Tähed tekivad hõreda gaasi kokkutõmbumisel, kui vabaneb niipalju soojust, et aine sisemuses saavad alata termotuumareaktsioonid. Selleks on vaja temperatuuri vähemalt kümme miljonit kraadi. Jupiteri esialgsel kokkutõmbumisel ei läinud ta sisemus küllalt kuumaks ja termotuumareaktsioonid ei puhkenud. Sellest hoolimata kiirgab Jupiter soojuskiirgust ja tõenäoliselt toimub see gravitatsioonilise kokkutõmbumise energia arvel. Planeet on ka tugeva raadiokiirguse allikaks ning selle põhjuseks on Jupiteri väga tugev magnetväli ja teda ümbritsevad kiirgusvööndid.
Enamik uurijaid arvab, et Jupiter on vaid hiiglaslik, keskelt tahkeks kokku surutud gaasimull, ning maataoliste planeetidele iseloomulikku gaasilise ja tahke aine vahelist pinda tal ei olegi. Kui aga siiski Jupiteril pind on olemas, siis see on vähemalt 1000 kilomeetrit planeedi pilvede ülemisest piirist allpool. Ainult väga paksu pilvekihiga saab seletada kummalist asjaolu -- Jupiter pöörleb ekvaatoril kiiremini kui poolustel. Planeedi ekvaator kulutab täispöördeks 9 tundi ja 50 minutit, aga poolustelähedased alad 9 tundi ja 55 minutit. Üleminekud ühelt kiiruselt teisele toimuvad hüppeliselt.
Jupiteri tihedas õhkkonnas on leitud mitmesuguseid keemilisi ühendeid, nende hulgas ka keerulisi orgaanilisi molekule. Põhikomponentideks on vesinik ja heelium, kuid viimast on oodatust poole vähem. Olulisemad lisandid planeedi atmosfääris on ammoniaak (NH3) -- 0,01 mahuprotsenti, metaan (CH4) -- 0,07% ja etaan (C2H6) -- 0,003%. Atmosfääri keskmine molekulmass on 2,2. Lisandid moodustavad paksu ja mitmevärvilise pilvekihi. Jupiteri pilvkate jaguneb vöönditeks ja tsoonideks, kusjuures nad pöörlevad erinevate kiirustega. Vööndid on kitsad ja tumedamad, tsoonid laiad ja heledamad ning kulgevad nad kõik enam-vähem ekvaatoriga paralleelselt. Aeg-ajalt mõned neist laienevad ja ühinevad teistega, vahel osa neist kaob. Ekvaatorile lähedased vööndid on heledamad ja sisaldavad palju tumedaid laike. Tihti on näha ka heledaid ja harva punaseid laike. Planeedi pooluste läheduses leidub laike harva. Kõik need laigud on tegelikult atmosfäärikeerised ja tuletavad meelde maiseid tsükloneid ning antitsükloneid, mida tugevad tuuled edasi kannavad. Tumedad vöödid saavad oma värvi ammoniaagilt ja metaanilt. Need alad paiknevad sügavamal, kus temperatuur on kõrgem.
Kõige huvitavam objekt Jupiteri nähtaval pinnal on Suur Punane Laik. Teda nähakse juba üle kolmesaja aasta. Esimesena märkas laiku itaalia rahvusest prantsuse astronoom Cassini 1666. aastal. 1878. aastast tänaseni vaadeldakse Suurt Punast Laiku pidevalt. Laik on ellipsikujuline ja ta pikem läbimõõt on neli Maa läbimõõtu -- 50 000 kilomeetrit, lühem 30 000 km. Laigu suurus ja heledus muutuvad aja jooksul, kuid päris ära ei kao ta kunagi. Suur Punane Laik asub planeedi lõunapoolkeral, umbes kakskümmend kraadi ekvaatorist lõuna pool. "Voyageride" poolt 1979. aastal tehtud fotod näitavad, et tegemist on tõepoolest hiiglasliku antitsükloniga. Punase värvi annab laigule fosfiin (PH3). Numbrilised rehkendused ennustavad Jupiteri atmosfääri hiigelkeeristele tuhandete aastate pikkust eluiga. Jupiter kiirgab kaks korda rohkem soojust kui ta ise Päikeselt saab ning läbi paksu õhukihi saab soojus pinnale liikuda ainult konvektsiooni teel. Tekivad tugevad tuuled ja keerised. Tuule tugevuseks on mõõdetud kuni 100 meetrit sekundis.
Pilvede ülapiiril kõigub õhutemperatuur vahemikus -100°C kuni -160°C. Üheatmosfäärilisel rõhul sulab ammoniaak temperatuuril -78°C ja aurustub temperatuuril -33°C ja umbes selline rõhk Jupiteri pilvepiiril ongi. Allapoole minnes kasvab nii rõhk kui temperatuur ja kuskil 12-15 kilomeetri sügavusel, kus õhurõhk ulatub 2-3 atmosfäärini, algavad jääkristallidest koosnevad pilved.
Üle kolme ja poole sajandi peeti planeet Saturni ainulaadseks teda kaunistavate rõngaste tõttu. Tõsi küll, Jupiteri rõngaste olemasolu on pidanud võimalikuks mitmed astronoomid, kuid kõigile pingutustele vaatamata neid avastada ei õnnestunud. 1976. a. saatis automaatjaam "Pioneer-11" Maale andmed laetud osakeste paiknemisest Jupiteri ümbruses. Osakeste jaotus viitas rõngaste olemasolule.
Esimest korda pildistasid Jupiteri rõngaid "Voyagerid" 1979. a. Rõngad paiknevad planeedi ekvatoriaaltasandil umbes 55 000 km kaugusel pilvepiirist, see on kolmveerandi Jupiteri raadiuse kaugusel. Lähima kuuni, Amaltheiani, jääb veel umbes samapalju maad. Rõngaste laius on 6000 km ning paksus umbes 1 km. Selgus, et Jupiteri rõngas koosneb väga tumedatest osakestest, ta pindheledus on üle kümne tuhande korra väiksem kui kuulsatel Saturni rõngastel. Seetõttu on neid Maalt väga raske märgata, kuid koheselt peale avastamist õnnestus Jupiteri rõngaid ka maapealsest Mauna Kea observatooriumist pildistada.
Rõngas koosneb osakestest läbimõõduga mõnest mikromeetrist mõnede meetriteni. Peegeldumisomaduste põhjal oletatakse, et Jupiteri rõnga koostis langeb kokku Amaltheia koostisega. Nähtavasti on tegemist moodustumata jäänud kuuga: kriitiline piir, nn. Roche'i piir on 2,4 planeedi raadiust. Sellest piirist seespool kaaslased tekkida ei saa.
Olgu meil paisuv kera. Selle kera suvalise punkti asukoha saame anda kohavektori abil. Kui see kera paisub ühtlaselt, võime kohavektori (ja koos temaga suvalise vektori selles keras) kirja panna kujul kus R(t) on suvaline ajast sõltuv funktsioon, aga meid huvitava punkti kohavektor hetkel t0, mida loeme vaatlushetkeks. Tasub meeles pidada, et R(t0) = 1, vt. valem (1).
Leiame nüüd mingi galaktika liikumisvõrrandi. Newtoni II seaduse järgi on tema kiirendus a = F / m, temale mõjuva jõu leiame gravitatsiooniseadusest: asendame valemist (2): Viimast saab taandada R(t)-ga; F asendame Newtoni II seadusest ja korrutame mõlemaid pooli R2-ga. Kui nüüd jagada mõlemat poolt korrutisega saame diferentsiaalvõrrandi, millest on kadunud nii proovikeha kohavektor kui tema mass: Ja ongi meie nipitamine läbi -- meil on võrrand, mis kirjeldab paisumisteguri -- mastaabikordaja sõltuvust ajast, kusjuures võrrandi ainsad parameetrid on keskmine ainetihedus ning gravitatsioonikonstant. Kui meil õnnestub see võrrand lahendada -- ja miks ta ei peaks õnnestuma -- ongi käes valem Universumi paisumise kohta. Teades mastaabikordaja sõltuvust ajast, saame kergesti leida suvalise kauguse ajalise muutumise, kasvõi lõpmatuseni välja.
Võrrand, mis meil ees, on Newtoni dünaamika tüüpvõrrand. Aga ta on teist järku diferentsiaalvõrrand, ja seda me lahendada ei oska. Tuleb veel nipitada. Alustame sellest, et kirjutame tuletised ümber Leibnitzi sümboolikasse: Siin v on muidugi kiirus, aga sellega me veel ei lõpeta. Korrutame ja jagame saadud avaldist dR-ga:
Nagu näeme, on nüüd võrrandist kadunud ka aeg. v(t) on kiirus ainult näiliselt, tegelikult on see mastaabikordaja tuletis aja järgi, mis näitab paisumiskiirust, st. paisuva ruumi objektide (galaktikate) suhtelist kaugenemist ajaühiku kohta. See ei ole Hubble'i konstant, mis on ka paisumiskiirus, aga pikkusühiku kohta, ehk teiste sõnadega paisumiskiiruse ja mastaabikordaja suhe
Võttes kokku võrrandid (5), (6) ja (7), saame lihtsa diferentsiaalvõrrandi: Eraldame muutujad: ning integreerime: Saimegi kätte valemi, mis kirjeldab "kogu maailma" arengut. Kasutatud matemaatilise võtte sisu seisneski selles, et viia kauguste muutumise valem üle suhtelise pikenemise valemiks. Nüüd võivad kaugused olla ükskõik millised, meie valem kehtib nende kõigi kohta. Seega kogu Universumi kohta.
|
OSCAR-2019
|
||
Juuli lõpus käisid Firni liikmed Kairi Kiik ja Hendrik Proosa kaljuronimisretkel Itaalias. Peale pikka kaalumist valisime sihtkohaks Orco jõe oru Itaalia lääneosas Gran Paradiso rahvuspargi servas. Orco jõgi on ühtlasi ka rahvuspargi lõunapiiriks. Kohalikus keeles kannab piirkond nime Valle dell'Orco.
Valle dell'Orco on üks kuulsamatest ja ajaloolisematest kaljuronimiskohtadest Itaalias. Samas on see laiadele massidele siiski suhteliselt vähetuntud (võrreldes näiteks Dolomiitide või Arcoga) ja alles avastamist vajavaid kohti jagub. Põhiline ronimistegevus sai seal alguse 1970-ndate alguses ja seda suuresti tänu šotlasest ronijale nimega Mike Kosterlitz. Temaga koos hakkasid Bonatti järgsest Itaalia alpinismi haaranud tardumusest tüdinud agaramad Torino kandi ronimishuvilised Orco seinu avastama ja sellega koos tõstsid oluliselt ka ronimistehnilist taset. Väidetavalt on Orco org üks esimesi kohti Itaalias (kui mitte kõige esimene), kus kasutati kaljunaelte asemel julgestuseks toona supermoodsaid klemme.
Euroopa üldisele suunale vastupidiselt on Orco jäänud põhiliselt traditsioonilise kaljuronimise kantsiks, seda siiski läbi suurte raskuste. Üldiselt on Euroopas tänu lubjakivi suurele levikule ja sellega koos ka julgestusvõimaluste puudusele levinud radade poltimine slämburnaeltega. Selle tagajärjeks on sportronimise "ohutu ja lõbus" suhtumise levimine ka piirkondadesse kus võimalused ajutiste julgestuspunktidega ronimiseks on olemas. Prantsusmaal on see lahing suuresti juba kaotatud ning polditud pragusid on seal rohkem kui keegi jõuab kokku lugeda. Orco orus aga on otsustatud minna vastupidises suunas ning seetõttu on see piirkond tänaseni pideva sportronijate ja traditsionistide lahingu tallermaa. Siiski tundub et traditsioonilise ronimise pooldajad on saavutamas ülekaalu ja vähemalt need rajad mis on avatud ilma liigseid polte lisamata on taastatud oma originaalses seisus. Orco tuntusele on kaasa aidanud ka mitmete maailmakuulsate ronijate külastused ja Euroopa raskeim pragu (prantsuse 8b+) mis irooniliselt kannab nime Greenspit (roheline polt). Raja läbis vabaronimisega esimesena šveitslane Didier Berthod kes eemaldas ka rajal olnud poldid).
Meie teekond Orcosse algas nagu mitmed teisedki käigud Riia lennujaamast, kust lendasime Itaaliasse Bergamosse. Sealt rongidega edasi läbi Torino ja lõpuks bussi ja häälega kuni olimegi kohal. Põhiline ronimispiirkond jääb kahe külakese, Ceresole ja Rivarolo vahele (~15 km) kuid põhilised suured seinad on koondunud 5km lõigule Ceresole ja Noasca külade juurde. Tuntuimad seinad kannavad nimesid Caporal, Sergent ja Torre di Aimonin. Esimesed kaks nime on vihjed Ameerika kuulsale seinale El Capitan, kuna Orco seinad meenutavad selle väiksemaid koopiaid. Orco orgu on nimetatud ka väikeseks Yosemite'ks.
Nagu eelpool mainitud, on ronimine Orco orus valdavalt nö. traditsiooniline, st. ronitakse naelte-klemmide-frendidega ning välditakse slämburnaelte kasutamist kui vähegi võimalik. Jaamad on siiski üldiselt polditud, samuti siledad seinaosad kuid ka seal on poltide kasutamine suhteliselt tagasihoidlik. Rajakirjeldustes on tihtipeale mainitud et rajal olevate poltide arv võib muutuda tänu sagedasele poltide lisamisele-eemaldamisele. Kivimiks on peeneteraline gneiss mis valdavalt on rohekates ja punakates toonides ning mida läbivad kenad erineva laiusega praod. Leidub kõike kitsastest sumbuvatest abironimisega läbitavatest pragudest kuni laiade kaminateni. Üks kuulsamaid pragusid on nn. offwidth (laiem kui rusikas kuid ise sisse ei mahu) pragu Fissura della Disperazione (3 köietäit) mida kuni ülisuurte frendide ilmumiseni läbiti suuremas osas julgestuseta.
Tore oli ergutada rohkelt omasid jooksumaratoni finishisirge alguses, finishijärgselt koguneda ja üheskoos muljeid ja emotsioone vahetada ning järgmisi saabuvaid omasid häälekalt ergutada. Kahju vaid et päris kõiki kaamerasilm ei jõudnud tabada, mitmed teisedki olid pühapäeva joostes nautimas sealsamas maastikul. Kõik nii rõõmsad, rahulolevaid ja tublid!
Mai esimesel hommikul toimus Liiapeksi-Aegviidu matkarajal alpinistide kevadjooks. Alpinistiks küll ennast veel ei pea, aga kevad meeldib ja joosta samuti, seega läksin. Rada keerutas mööda liivaseid metsateid ja laia avarat soomaastikku, piki ääretu lagedat kanarbikuvälja ning tumedaveeliste järvede kõrgeid kaldaharju. Ikka üles ja alla, üles ja alla.
Ilm oli jahe ja tuulevaikne, õhk puhas, linnud laulsid üksteise võidu. Metsas liikumiseks on suurepärane aeg. Nõnda möödusid 32 km mängeldes. Aega kulus täpselt parasjagu -- enne rongi peale lippamist õnnestus veel küla pealt kommikarp hankida ja see taganttulijatele finišisse toimetada. Ei tea, kas see ka õiged omanikud leidis või sai mõni kohalik külamees enne suu magusaks?
ps. tagasihoidlikkuses unustas Rees mainida, et läbides vastava raja 2h 30 minutiga sai temast ürituse uus raja rekordiomanik. Hea töö!
Tartus toimunud Xdreami avaetapil tuli Alpiklubi Firn võistkond, kus Priit Roodeni ja Erik Jaaniso kõrval kaaslaseks Toomas Laur kõrgele 11-ndale kohale, mis arvestades seiklussarja tihedat esiotsa taset, igati tubli tulemus. Seikluslikku pühapäeva oli üritusel veetmas mitmeid klubiliikmeid, treeningulisi ja mägironijaid jagus õige mitmetesse võistkondadesse nii A kui B rajal.
Firni jooksulembesest seltskonnast koostatud võistkond koosseisus - Karmen Stimmer, Dagmar Piikov, Erik Jaaniso, Priit Rooden ja Rees Juurmaa osalesid Jüriöö teatejooksul Toomemäel väga hästi - klubide arvestuses tuli väga tubli III. koht! Klubide arvestuses kiiremateks osutusid kõvadest orienteerujatest koosnev "Seiklusporr" ja raudseid triatleete esindav "21CC Triatloniklubi". Jooksutrass kulges nö. "Toomemäe platool" ümber Tähetorni ja Musumäe, stardi-finishipaigaga Toomkiriku varemete ees. Igal võistkonna liikmel tuli läbida oma vahetuses 1200m.
Lõuna-Eesti orienteerumispäevakutel on firnikad üsna sagedased osalejad, kasutades metsas jooksu ja orienteerumist heaks ettevalmistuseks. Orienteerumispäevakud on suurepäraseks vahelduseks ning annab mõnusa emotsionaalse laengu.
Järgmine suurem sportlik üritus, millest mitmed meist osalemas - mõnus maastikujooks Tartu jooksumaraton Otepäält Elvasse, 11.mail ning mitmeid vahvaid üritusi meelel ja plaanis veel...
|
OSCAR-2019
|
||
Kosmonautika ehk astronautika (ka kosmoseuurimine[viide?]) on teadus- ja tehnikaharu, mis tegeleb kosmose hõlvamisega inimkonna huvides[1].
Kosmonautikat on defineeritud ka nii: füüsiline Maaväliste objektide uurimine ja vastava tehnoloogia, teaduse ja poliitikaga seotu[viide?]. Vastav teadus käsitleb arvutusi, mis puutuvad lennutrajektooridesse, kosmoseaparaatide liikumisse planeetide külgetõmbejõu mõjupiirkonnas ja laskumisse Maale ning teistele taevakehadele.
16. märtsil 1926 tehti USA-s Massachusettsi osariigis Auburnis suur hüpe inimkonna ühe suure unistuse – kosmoselennu – elluviimise suunas. Raketiteadlane Robert Goddard lennutas sel päeval üles esimese vedelkütusega töötava raketi, mis saavutas kiiruse 100 km/h ja jõudis 2,5 sekundiga 56 m kõrgusele.
Kosmonautika tehniliste ülesannete hulka kuulub Maa tehiskaaslaste, nende kanderakettide ning juhtimisseadmete loomine. Kosmonautika põhilised eesmärgid on Maa ja selle atmosfääri ehk õhkkonna uurimine tehiskaaslaste abil, raadio ja televisioonkaugside korraldamine, astronoomilised vaatlused väljaspool Maa atmosfääri, lennud Kuule ja Päikesesüsteemi planeetidele ning kaugemas tulevikus ka teiste tähtede juurde.
Kosmonautika rajas vene teadlane Konstantin Tsiolkovski. Tähtsamad sündmused kosmoseuurimise ajaloos on olnud Wernher von Brauni projekteeritud V2 raketi jõudmine kosmosesse 1944. aastal, esimese tehiskaaslase Sputnik 1 viimine Maa orbiidile 1957. aastal, esimese inimese Juri Gagarini viimine kosmosesse Vostok 1 kosmoselaevas 1961. aastal ja inimese jõudmine Kuule – Neil Armstrong ja Buzz Aldrin 1969. aastal Apollo 11 pardal.
Lennuaparaadi viib kosmosesse harilikult mitmeastmeline rakett. Iga astme mootorid ja tühjenenud kütusepaagid eralduvad raketi muust osast enne järgmise astme mootorite käivitumist. Kui viimane aste on saavutanud vähemalt esimese kosmilise kiiruse (7,8 km/s), võib lennuaparaadi juhtida Maa tehiskaalase ehk satelliidi orbiidile. Tehiskaaslane liigub ümber Maa mootorite abita kanderaketilt saadud kiirusega ega kuku alla, sest Maa külgetõmbejõud on täpselt tasakaalus tiirlemisel tekkiva kesktõrjejõuga (kaaluta olek). Enamikul tehiskaaslastel on väiksed mootorid, mis hoiavad lennuaparaati vajalikus asendis ja muudavad tema orbiiti. Orbiit on ringjoonekujuline või kui kiirus ületab 7,8 km/s, siis ellipsikujuline.
Tänapäeval on tegevus nihkunud riikidevahelisest konkurentsist koostöö suunas ning ühekordsete rakettide asemel korduvkasutatavate ehitamise suunas.
1926: Maailma esimene vedelkütuserakett projekteeriti ameeriklase Robert H. Goddardi poolt ja lendas 2,5 sekundit ja läbis 56 meetrit
1944: V2 – esimene rakett kosmoses. 20. juunil 1944 tõusis Natsi-Saksamaa V2 rakett kõrgemale kui 100 kilomeetrit (kosmose piiriks loetakse 100 km).
1949: Esimene kaheastmeline rakett. Wernher von Brauni eksperimentaalrakett TTV-G-4 Bumper jõudis rekordilise kõrguseni 393 km.
1951: Dezik ja Tsygan – esimene suborbitaalse lennuaparaadi lend koertega. 22. juulil Dezik (Дезик) and Tsygan (Цыган, "Mustlane") olid esimesed Nõukogude koerad, kes läbisid suborbitaalse lennul 110 km ning maandusid elusalt.
1956: Jupiter-C purustas kõik kiirusrekordid. USA Jupiter-C saavutas kiiruse 25 700 km/h ja läbis 5300 km.
1957: Sputnik – esimene satelliit kosmoses. Nõukogude Liit saatis 4. oktoobril 1957 orbiidile tehiskaaslase Sputnik.
1957: Laika – esimene elusolend kosmoses. Nõukogude Liit saatis tehiskaaslase Sputnik-2 pardal orbiidile koer Laika.
1959: Luna 2 – esimene kosmoseaparaat Kuul. Septembris 1959 jõudis Kuule Nõukogude Liidu Luna programmi raames startinud Luna 2, mis kukkus Kuule
1961: Venera 1 – esimene möödalend Veenusest. NSV Liidu kosmosesond, mis sooritas esimese kosmoseaparaadina möödalennu Marsist. Sidesüsteemi rikke tõttu ei saatnud Venera 1 üldse mingit infot Maale.
1965: Mariner 4 – esimene möödalend Marsist. NASA Marineri programmi neljas kosmosesond, mis sooritas esimese kosmoseaparaadina möödalennu Marsist. Sond startis 28. novembril 1964 ja sooritas 14.–15. juulil 1965 esimese kosmosesondina möödalennu Marsist ja pildistas seda. See oli esimene kord inimkonna ajaloos, kui kosmosesond saatis süvakosmosest pildid teisest planeedist.
1966: Venera 3 – esimene tehisobjekt teisel planeedil. 1966, 1. märtsil kukkus NSV Liidu Venera 3 Veenuse pinnale puruks jõudmata saata infot.
1968: Apollo 8 – esimesed inimesed kes vaatlesid Kuu tagumist külge. Apollo 8 missiooni astronaudid olid esimesed, kes vaatlesid Kuu tagumist külge kui nad tiirlesid Kuu orbiidil.
1971–1986: Saljut programm – esimene orbitaaljaam. NSV Liidu esimene orbitaaljaam Saljut lennutati kosmosesse 19. aprillil 1971. Sellega põkati korraks kosmoselaev Sojuz 10, seejärel Sojuz 11. Viimasest läksid orbitaaljaama kosmonaudid ja viibisid seal 22 ööpäeva.
1972: Pioneer 10 – esimene kosmosesond, mis lahkus Päikesesüstemist. Hetkel (2017) 8 miljoni miili kaugusel Maast.
1972 Harrison Schmitt – esimene teadlane Kuul. Geoloog Harrison Schmitt jõudis Kuule Apolllo 17 missiooniga 11. detsembril 1972. Kuumooduli maandumispaigaks oli Taurus-Littrow. Ühtlasi oli tegemist viimase viimase Apollo kuumissiooniga.
1975: Apollo-Sojuz – Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu esimene ühisprojekt. Apollo-Sojuzi testprojekt oli 1975. aasta juulis toimunud kosmoselend. Ühtlasi oli tegemist Apollo kosmoselaeva viimane lennuga.
1976: Viking 1 – esimene tehisobjekt Marsil: 20. juulil 1976 sai Viking 1-st esimene kosmoseaparaat mis maandus Marsil ja täitis oma missiooni. Viking 1 püstitas Marsi pinnal viibimise rekordi (2307 päeva).
1977: Voyageri programm Päikesesüsteemi uurimiseks. Voyageri programm on Ameerika Ühendriikide kosmoseprogramm, mille raames saadeti Päikesesüsteemi uurima kaks kosmosesondi, Voyager 1 ja Voyager 2. Sondid startisid 1977. aastal, et uurida Jupiteri, Saturni, Uraani ja Neptuuni. Programm peaks kestma 2025. aastani, sest pärast seda on sondide raadiosignaalid Maale jõudmiseks liiga nõrgad.
1986–2001: Mir suurim tehiskaaslane orbiidil omal ajal. 1986. aastal kosmosesse lennutatud NSV Liidu orbitaaljaamal Mir oli 6 põkkamissõlme ja 4 moodulit.
1981: Columbia – esimene taaskasutatav kosmosesüstik. NASA süstik suutis uuesti maanduda, et valmistuda uueks stardiks.
1983: Sally Ride – esimene ameeriklasest sõjaväelise taustata tsiviilisikust naine kosmoses. Ride on jäänud tänini (2012) noorimaks USA astronaudiks. STS-7 oli NASA seitsmes kosmosesüstiku mission.
1990: Hubble'i kosmoseteleskoop tähtsaimaid instrumente astronoomia ajaloos. Kosmoseobservatoorium, mis on alates alates kosmosesse saatmisest 1990. aastal olnud üks tähtsaimaid instrumente astronoomia ajaloos.
1991: Rahvusvaheline kosmosejaam (ISS) – kõige kauem kestnud inimeste kohalolek kosmoses. International Space Station on siiani suurim Maa tehiskaaslane. 2. novembrist 2000 on olnud pidevalt mehitatud üle 15 aasta ja see on kõige kauem kestnud inimeste kohalolek kosmoses. Kosmosejaam annab ainulaadse võimaluse testida süsteeme, mida vajatakse võimalikel lendudel Kuule ja Marsile.
2012: Voyager 1 – kaugeimale jõudnud kosmoseaparaat inimkonna ajaloos. 25. augustil 2012 sisenes Voyager 1 tähtedevahelisse ruumi. Voyager 2 jõudis tähtedevahelisse ruumi 2016. aastal.
2015: Falcon-9 – esimene jalgadele maanduv rakett. Erakosmoseettevõte SpaceX maandas Falcon-9 pärast 11 satelliidi orbiidile viimist vertikaalselt Maale, meres asuvale maandumisplatsile.
2018: James Webbi kosmoseteleskoop. Kavandatud ja ehitamisel kosmoseobservatoorium, mis on peaks saama Hubble'i kosmoseteleskoobi ja Spitzeri kosmoseteleskoobi järglaseks. Teleskoop võimaldab näha kaugemale ja uurida galaktikate ning tähtede tekkimist ja arengut.
2019: SLS – NASA kavatseb testida suurt Marsiraketti. Seni võimsaim rakett Space Launch System (SLS) kavatsetakse saata oma esimesele reisile. Rakett on üle 110 m kõrge ja peab 2030 jõudma reisijatega Marsile.
Muusikavormi ei ole võimalik tuvastada hetkes, sest muusikavorm kujuneb heliteose kui terviku osade järgnevuses.
Muusikavormile hakati erilist tähelepanu pöörama 18. sajandil klassitsismis, kuid teatud ette ära määratud vorminõuete järgmist võib täheldada kõigi aegade muusikas.
muusikas väljendusvahendite kogumina realiseeruv heliteose ülesehitus, selle mõtte- ja tundesisu struktuur ajas.
|
OSCAR-2019
|
||
Mulle tundub, et mida aeg edasi, seda vähem jääb mulle asju meelde. Eriti mis puudutab möödunud kuu sündmuste meenutamist. Kui kiiresti mõtlen, siis oli ju kõik nagu igal teisel kuul... tegelikult aga kaugel sellest! Tahaksin loota, et suudan iga kuu lõpus või uue alguses hetkeks maha istuda ja kirja panna tähtsamad sündmused möödunud kuust, et aasta lõpus seda kõike hea meenutada oleks. Paratamatult on ühes teiste pildistamisega see häda, et enda elu pildistamiseks polegi enam nii väga mahti. Ei ole isu vabal hetkel kogu aeg kaamerat haarata, näiteks eelmise aasta lõpus just fotodele toetusingi enda kokkuvõtet kirjutades... pooled asjad unustades.
Aasta algas ilmselgelt positiivsemalt kui eelmine. Jessas, mäletan kui 2016. aasta alguses võtsin kaamera ja istusin maha, et vlogida. Lihtsalt oli raske, igas mõttes. Kirjutada ei osanud, aga kuidagi oli vaja seda kõike natuke välja elada. Selle aasta algusega polnud nagu põhjust väga nuriseda.
Lähemale tuli üha enam Olli 3. sünnipäev! Ootasin seda ja samas nagu ei oodanud ka. Kes on FIE tegemistega kursis, siis tekitasid minus paanikat varsti saabuvad avansilised maksed. Kuni lapse 3. eluaastani on sots.kindlustus nagunii olemas, aga pärast seda saad olla nagu iga teine maksumaksja... hurraaa :D Seega tekitas paanikat see väike elumuutus. Isegi kui see midagi keerulist tegelikult pole, siis ikkagi tekitavad rahaasjad ja erinevad muutused selle ümber paanikat.
Õnneks olen end ümbritsenud päris tarkade ja andekate inimestega, kes mind selles osas aitasid (sh maksuamet, kuhu soovitan misiganes küsimustega pöörduda). Ning alates eilsest ongi loodud FOTAIL OÜ. Kuigi lapse 3. sünnipäev on jaanuarikuu üks suurimaid sündmusi, siis päris oluline oli ka OÜ loomine minu jaoks.
Jaanuar tõi mulle ka tööalaselt päris mitu huvitavat väljakutset. Hakkasime toimetama Pillapallas sõbapäeva fotostuudioga. See omakorda innustas mind ka rohkem isikliku fotostuudio kallal toimetama. Ei ole ma siiani seda kuskil väga reklaaminud, sest kogu aeg olen tundnud, et tahaks ikkagi mingit kindlat stiili ja kujundust seal ka lisaks pakkuda... mitte lihtsalt valge sein ja mõned aksessuaarid. Ennekõike tahan keskenduda just väikelaste (ja nende perede) pildistamisele. Seeeega panin targematega pead kokku ja vaikselt hakkab asi juba ilmet võtma! Täna panengi esimese idee stuudios kokku ja pildistan üles!
Mainimata ei saa jätta ka greenscreeniga pildistamist Tallink Megastar laeval (link). Järgmisel päeval olin muidugi läbi nagu läti raha, aga oh see kogemus oli nii palju väärt! Kõige toredam ongi fotomaailmas see, kui mõni teine fotograaf su tööd märkab ja pakub võimalust koostööd teha! Eriti kui see on väljaspool sinu tüüpilist mugavusstsooni.
Jaanuarikuu kokkuvõtte lõpetuseks peab veel kindlasti üles märkima ka Saskia tuleku meie perre (link). Eile pärastlõunast hakkas Saskia koguni Riot jälitama. Tundub, et härra sai aru, et uus perelisa on hoopiski emane ja enam ta vist ei soovigi, et see uus kiisuke siit ära läheks (süõ). Peksutuju ei tundu tal igatahes enam olevat. Saskia on see-eest aga justkui flirtiv Rioga. Küll püherdab ja piuksub tema läheduses vallatult. Thor peab ikka veel veidi rahulikumalt võtma :D
On küll. Ma lihtsalt pean niisama siin mainima (sest sa ei ole esimene, kes seda küsib), et imestan ikka alati kui võõrad sellise asja üle huvi tunnevad. Sama moodi ei uuri seda kuidagi paha pärast, aga kuna mind ennast ei huvita teiste inimeste loomade lõikamine või lõikamata jätmine. Lihtsalt - miks? Ja kui poleks lõigatud, äkki me sooviksimegi kiisubeebisid? Või äkki ainult üks lõigatud? Mis see teadmine selles mõttes täiesti võõrale annab?
annab seda, et olles ise suur kassisõber, siis tean, kui palju on neid kiisusid, kes õnnetusena siia maailma tulevad. ja kui sa oleksid öelnud, et ei ole lõigatud, aga sellepärast, et plaanimegi kassipoegasid ja neile omanikud olemas, siis oleks ka okei. aga kui sa oleks öelnud, et ei ole lõigatud sest meil suva ja mees ei luba kassil mune maha võtta (jep, väga levinud põhjus..) siis ma oleks üritanud sind ümber veenda :)
Selles osas jagan sinuga täiesti arvamust, miks peaks kassid lõigatud olema. Ma ise ei ole lihtsalt kunagi teiste inimeste loomade lõikamise vastu väga huvi tundnud. Ilmselt olengi lihtsalt eeldanud, et nad on teadliku otsuse teinud :)
Meil oli isane kass ning kohitsesime selle tõttu, et ta kõiki küla kasse tiineks ei teeks. Enamasti olid kassid siiski aias aga vahel käisid veidi pikemaid ringe.
St ma saan aru, et inimesed tahavd kiisubeebisid jne aga minu kui isase kassi omaniku kohus tundus olevat, et terve küla kassibeebisid igal kevadel täis poleks.
Sellel samal põhjusel lasime ka Riot lõigata. Kuigi enam ta väga väljas ei käi. Saskia oli enne koju toomist juba vahetult lõigatud.
FIEni jõudes mõtlesin, et miks sa jumala eest FIEks hakkasid, aga tore, et ikkagi OÜ tehtud sai. Tundub umbes miljon korda kergem omada, kui FIE olla.
..sest koduta loomi, eeskätt kasse (aga ka koeri) on varjupaigad ja hoiukodud pilgeni täis ning loomalapsi pole tegelikkuses juurde vaja. Neid on hetkel sellises külluses, et aastas pannakse tonnide kaupa (loendamisest on loobutud) magama. Metsadest, (mahajäetud) taludest leitakse kassikolooniaid, kellest suurem osa vajab ravi ning uusi kodusid. See on täna meie ühiskonnas väga aktuaalne probleem, üks paljudest.
Seetõttu on isegi tänuväärne, et ka blogilugejate hulgas on inimesi, kes on nimetatud probleemist teadlikud ja muret tunnevad.
Pikk jutt lühidalt: Kõik vabakäigu kassid/koerad peaksid järglaste vältimiseks olema sterritud v kastreeritud.
Nagu üleval pool kirjutasin, siis jagan täiesti seda arvamust. Lihtsalt pole kunagi huvi tundnud kas mu sõprade kassid nt on lõigatud. Mistõttu viskas ühel hetkel üle, et seda minult pidevalt päriti. Tõesti ei tahtnud sp nimme postituses seda ka kirjutada :D Aga jah, see olen mina, kes eeldab, et inimesed teevad kassi võttes teadliku ja läbimõeldud otsuse. Mitte ei lase neil lihtsalt rahus sigida.
Kahjuks me elame täna endiselt ühiskonnas, kus paljud inimesed oma loomadest suurt ei hooli. Toiduks ülejäägid v võimalikult odav poesaast jne. Sterrimist ja kastreerimist peetakse liigseks kuluks. Las parem sigivad. Ja pojad hukatakse v visatakse kastiga kuhugi.. lihtne. Kahjuks nii on. Ja kahjuks võjb taoliselt käituda ka pealtnäha tore naaber.
Minu jaoks oli näiteks täielik üllatus, et steriliseeritud emase kassi eest pean kassikaitsele maksma kõigest 40 Eurot. Huvi pärast vaatasin palju Tartu ühes kliinikus see maksaks jaaaaa napilt alla 100.
Ehkelt rahaliselt mõeldes ma saan aru miks inimesed ei lase enda kasse lõigata, samas kui poole odavamalt saaks varjupaigast juba lõigatud kassi võtta. Kuid jah... kui ei ole raha, et lasta kass lõigata, kas siis üldse mõtet kassi võtta.
Täpselt! "..kui ei ole raha, et lasta kass lõigata, kas siis üldse on mõtet kassi võtta." - kui vaid kõik nii mõtleks..
|
OSCAR-2019
|
||
Mulle müüja täna poes ütles, et puidugraanuleid peab vahetama 2-3 päeva tagant, et ei hoia eriti hästi lõhna ära????
No minu arvates just hoiavad igatahes paremini, kui paakuv liiv näiteks. Aga eks sa pead ikka siis ise proovima ja selgusele jõudma, mis sulle ja sinu kassile paremini sobib.
Nõnna - meil siis nüüd kasutuses see Öco Plus kassiliiv, mis tegelikult kujutab endast hoopsiki paakuvat puidugraanulit (okaspuu).
suure imavusega ning ökonoomne naturaalsest okaspuust kassiliiv. Rohkem kui kolme kordne tootlikkus. Neutraliseerib ebameeldiva lõhna, komposteerub ning lagundub 100% bioloogiliselt.
Kerge ja mugav, kuna tänu suurele imamisvõimele võrdub 4kg Öco Plus kassiliiva ca 12 kg tavalise kassiliivaga !
Minupoolne kommentaar - kassid võtsid selle liiva kohe omasks, mingit probleemi ei olnud. Graanulitel on mõnus värske saepuru lõhn. Klombistub väga hasti ning klombid on tugevad ja neid on kerge koristada. Mingit ebameeldivat lõhna ei ole tunda olnud. Kui kaua see 4,5 kilone pakk vastu peab, eks aeg näitab. Alles eile hakkasin kasutama ja kui läbi saab, siis anann teada.
Nii - kaheksa päeva on selle Öco plus alustamisest möödas. Korraga sai kasti valatud umbes pool pakki ja täna valasime teise pool juurde. Selle nädala peab veel kohe kindlasti vastu ja ilmselt ka järgmise. Seega umbes kolm nädalat.
1) graanulid mitte ei klombistu, vaid moodustavad mingi imeliku "tarretise" moodi löga, mis eritavad suhteliselt ebameeldivat lõhna (mitte seda "kassilõhna" vaid mingi imelik käärimise lõhn). See "tarretis" laguneb aga puhastamisel laiali ning lisaks kleepub ka kasside käppade külge ja seetõttu satub seda ka kastist väljapoole.
2) Kuna see puidust "liiv" on ülimalt kerge, kuid samas kare, takerdub see keskmise ning pikema karvaga kassi puhul karvadesse (eriti saba) ning seetõttu on seda puidujura täis nii kastiesine kui ka kohati tuba.
3) Lõhnalukustavus on väga nigel. Kui kass on käinud seda paksemat asja tegemas, on kohe lõhnast tunda. Sellele lisandub veel see kummaline "käärinud lõhn" mida enne mainisin.
Seega olles katsetanud erinevaid kassiliivasid ja pärleid, oleme jääelgi (komas kord juba) tagasi Lindo Cat´i juures. 10 KG pakk maksab 99 EEK, paakub korralikult, lõhna lukustab ni, et midagi ei ole tunda, kuna graanul on raske, ei jää ka karvadesse kinni.
Ainus, mis veel proovimata, on need lapikud või ebakorrapärased pärlid ja siis mingi "deluxe" kassliliiv, aga selle hind oli kah "deluxe".
Kassiabis kasutatakse tavalisi ehituspoe puidugraanuleid. Seda lögavärki seal igatahes ei ole, mida Manchoa kirjeldab. Lõhna hoiavad suht hästi minu meelest. Junnid lähevad seal lihtsalt saepuruseks ja saab kühvliga välja korjata, pissised kohad muutuvad saepuruks ja need saab ka kühvliga eemaldada. Kuna meile tuleb üks kiisu enne uude päriskoju minekut hoiule, siis käisime täna neid puidugraanuleid otsimas, maksimarketis ja ehitusmarketis, aga seal polnud. (Oli hoopis küttebrikette saepurust, aga kahtlustan, et kass poleks kontseptsioonile pihta saanud ) Siis andsime alla ostsime mingit tavalist odavamat sorti paakuvat liiva vms. Eks näis siis homme, kuidas kiisu asjasse suhtub
Hmm, huvitav ma küll ei ole Öko Plusi puhul mingit löga täheldanud:roll: No kui kohe vahetult peale kiisu hädal käimist, kasti puhastama hakata, siis vist jah on pehme. Mõne aja pärast on aga juba kõva hunnik. Seda küll, et kasti põhja jääb see klombistunud tükk kinni, kuid mulle see täitsa meeldib - siis saan lahtised graanulid lihtsalt kasti teise serva raputada ning välja võtan ainult musta osa. Nii jätkub kauemaks ka.
Mina puhastan kord päevas ja siis küll mingi erilist lõhna ei teki. Ning selliselt jagub mul ühest suurest (10 l vist) pakist ca 1,5-2 kuuks. Aga mul ka üks kass.
See välja kandumise probleem on kahjuks küll. Aga samas ma pole leidnud veel ühtegi sellist kasti sisu, mis hästi toimiks ja välja ei kanduks.
Mis mulle veel Öko Plusi puhul meeldib, on see, et seda saab WC-potist alla lasta. Kuskil otseselt kirjas pole, et võib, aga see on orgaaniline ja ummistusi pole ka siiani tekitanud, seega järelikult siis võib
Minagi puhastan kord päevas (kinnine filtriga kast): Sõeludes aga lagunevad need Öco Plusi graanulid laiali ja nad on seest sellised tarretise moodi lögad, millel on väga spetsiifiline lõhn. Pissilõhna võtab see Öco Plus küll hästi, aga kui kass on kakakl käinud, on siiski lõhnast tunda.
Lindo Cat puhul ei ole aga mingit lõhna. Asi ongi selles, et kkuna olen Lindoga väga rahul ja teisi kasutanud katsetamiseks, võrdlen teisi liivasid kohe Lindoga. Igatahes ostsime jälle uue suure paki Lindo Cat liiva ning järgmisena läheb uueti see kasutusse.
Aga selle WC-st alla laskmisega on selline asi, et olen Eestis näinud vaid ühte kassiliiva, mida võib WC-st alla lasta. Seal peal eraldi märge Flushable.
Öca Plusi ei soovita ma küll potist alla lasta (ja ka teisi paakuvaid liivasid - graanuleid). Paakuv tähendab seda, et see graanul seob vedelikku, tekitades klompe.
Selline graanul ladestub Sinu kanalisatsiooni sõlme ja ühenduskohtadesse ninmg iga korraga kihistub seda järjest juurde. Eriti hullud on just sellised Öca Plus moodi kleepjaid tompe moodustavad graanulid. Kohe ei ole midagi aru saada, aga paari aasta pärast oled fakti ees, et vesi ei lähe enam korralikult alla...
Kas see Lindo Cat on ka klombistuvad puidugraanulid? Ma ühes loomapoes märkasin sellenimelist, aga jäi mulje, et pole klombistuv, aga ega ma eriti põhjalikult ei uurinud. Või on neid mitut sorti?
Kasutan praegu ka seda Öko Plusi ja olen suhteliselt rahul. Ei tea, minu nina küll mingit erilist lõhna ei tunne. Ainult siis on vahel tunda kui on värskelt kakal käinud, aga hiljem pole nagu mingit lõhna. Ta matab nii hoolikalt kõik ära ka, et kasti piiludes pole aru saadagi, kas on junne või mitte
No see klombistumine on jah selline, et tekivad poolpehmed pallid, aga kühvliga saab need päris hästi kätte. Kui on see kahekordse põhjaga kast mida sõeluma peab, siis võib vist jah ära laguneda.
Teine hästi hea paakuv liiv (nime ei tea peast praegu), mida mu isa väga kiidab oma kassile ostes, on müügil nt. Felixi klubis, pakend on selline lillakas, suured kotid.
Ise pooldan ainult ja ainult Lindo Cat´i. Katsetada pole puidu, öco plusi ja muude värkidega viitsinud. Kass selle liivaga ei pirtsuta ja haisu tõepoolest pole.
Olin just laupäevast esmaspäeva õhtuni ära. Kui liivakasti koristama hakkasin oli kõik ok. (kast on meil kaane ja filtriga).
Natusani ja Happy Cat´iga olen korra siiski proovinud. Kui liiva juurde kallasin olid silmad, suu ja tund aega tuba kaa seda liivatolmu täis. Täiesti õudne. Lindo Cat´ga seda probleemi jällegi pole.
Manchoa: Lugesin selle välja jah su postitustest, sellepärast võrdluse paningi. Ise muidu pärnusse peaaegu üldse ei satugi, seega maksan jätkuvalt 6.- rohkem ...
Kas see Lindo Cat ei tolma siis üldse? Mul on tolmuallergia ja peale Natusani pole julenudki ühtegi liiva proovida, sest minu allergiale ei mõjunud see hästi. Kasti pidin respiraatoriga puhastama ja seda tolmu oli terves korteris tunda (:
Lindo Cat´i pidi lõhnastatud varianti ka olema, aga ma pole ostnud seda. (männilõhnaline, kui ma ei eksi)
See on jah väga häiriv, et kasti sisu mööda elamist laiali kandub. Te siin tekitasite minus täitsa huvi selle Lindo Cat\'i vastu
Manchoa või Sinch, äkki viitsite Lindo Cat\'i pakendist pildi teha ja siia üles riutada või mulle meilile saata? Kui teaks, milline see välja näeb, oleks lihtsam otsida
Mul lihtsalt tuttaval viljandisse niipalju asja, et sealt saab möödaminnes liiva ära tuua. Siin peaks spets laagrisse sõitma. Ju ma olen liiga laisk
Cat\'s Best oli väga hea kassipoegadele, kui nad käisid viieskesi ühes kastis ja siis küll ka nende pissikogused olid väikesed, moodustasid pingpongipalli suuruse klombi ja hea oli võtta välja. Käppade külge jäi küll ka hästi. Meil on nüüd olnud kvartspärlid mitu kuud, üks puudus on muidugi see, et neid pärleid levib kogu korterisse (mu on lahtised kasitid ja kui on kastist välja kraabitud, siis nad sageli võtavad seda mänguasjana ja ajavad taga), aga muidu on nad head. Aga siiski pole ma junne julgenud WC-potti visata, sest seal on ikka kleepunud pärleid üsna palju ja ma kardan ummistust. Oleks endal aed! (On tegelikult, aga 60-km kaugusel ja kes siis kuude kaupa neid koguks talvel - või suvel nädalatki!) Aga prügikasti pärast tunnen tõesti süümekaid, sest jah, seda ju sorteeritakse ja seda teevad inimesed. Meie maja territooriumi piirab hekk, olen lausa mõtelnud, et mataks sinna heki alla, aga ega seegi hea mõte pole. Kuid olgu need probleemid, kui aga kassid terved ja rõõmsad on! Täna jäid nad pärast hommikust ülevalolemist ja einet ühe diivani peale magama, mis on nende omajagu keerukate suhete juures hea saavutus. Aga see diivan oli sobivalt päikese käes ja nad ju naudivad seda!:clap:
to sinch: tänud! Lähen sel nädalavahetusel seda uut loomapoodi vaatama. Seal vast on laias valikus erinevaid liivasid jms.
(minu isiklik arvamus, aga suht mõttetu tundus... ja kui ma millegi otsimisel abi julgesin paluda, jäin ma pigem ette neile...)
Meite kiskad siis nüüd nädalavahetusest alates jälle Lindo Cat peal ja tee mis sa teed, aga on ikka oluliselt parem küll :-):s6ps:
|
OSCAR-2019
|
||
Jaan Tätte ja Marko Matvere ümbermaailmareisi suurtoetaja Tele2 toob kõigile eestlastele kätte võimaluse elada meeste seiklusele kaasa otse oma arvutis kodulehel www.facebook.com/Tele2ymberilma, kuhu reisimuljeid postitab madrus Matvere.
Just need luuleread on Torgu meesansambli liige ja laulukollektiivi kroonik, Ohessaare küla mees Leo Tiri pannud ansambli kroonikaraamatu esikaane siseküljele. Küllap on selle killukese maa kirgas ja lahe vaimsus hoidnud […]
Tänapäeval tundub, et pole maailmas sellist riiki, kus vähemalt üht eestlast või siis saarlast kohata ei võiks. Kuressaare tüdruk Liina Kuusik elab juba seitsmendat aastat Jaapani pealinnas Tokyos. Läks kohvikusse baaridaamiks, kuid nüüd töötab kinnisvarafirmas TokyoRent. Et Liina niipea Saaremaale ei tule, lähetasime küsimused talle meilitsi. Liina saatis vastused Jaapanist teele hommikul kell 9.30, kui meie siin magasime, sest kohalik kell näitas 3.30. Ta kirjutab, et neil seal on +35 kraadi sooja ja selle aasta suvi näib lõputu.
Saaremaa sugupuude näitusel Kuressaare lossis 2003. aastal seadsime aadliperedele sisse omaette saalinurga. Sinna koondatud tosina saksakeelse uurimuse kõrval äratas tähelepanu Kingli mõisa (Pöide) endiste omanike Bergide tagasihoidlikult vormistatud venekeelne perekonnalugu.
See pealkiri pole autori väljamõeldis, vaid sellise tunnuslause on Pöide inimesed oma vallale välja valinud. Hästi valitud. Kui laupäevahommikul linnast välja sõidame, on taevas seda karva, et kohe-kohe läheb vihmale. Mida rohkem me aga saare idapiirile läheneme, seda selgemaks läheb ja Tornimäe kultuurimaja ees, kus toimub nn kila-kolalaat, sirab päike juba kõrges taevas.
Noormees kõrvaloleval pildil on tõepoolest Rein Orn, kenad mustad lokid peas. Oleme harjunud nägema hoopis teistsugust Orni, sellist, kel kena sile pea. Kooliajast on Reinul alles veel päevik, kus kirjas isegi direktori märkus ebakorrektse soengu eest. Tal olnud toona soeng à la Elvis Presley, mis tolleaegsete noorukite seas oli ülimalt popp. See kiilanemise värk hakanud Reinul pihta aga juba keskkooli ajal. Geenide värk – täpselt samasugune kiilaspea olnud ka tema vanaisa.
Viimasel ajal on lendamine lausa lust. Lennud ära ei jää ja toit lennukitel on ka kõvasti paremaks läinud. Olen juba ammu juurelnud, miks äkki nii on, kuid nüüd selgus tõde.
Edward Niño Hernandez on Guinnessi rekordite raamatu andmeil selle aasta 4. septembrist ametlikult maailma kõige lühem inimene. 24-aastasel Edwardil on pikkust 70 sentimeetrit ja ta kaalub 10 kilo. Eelmine maailma lühim inimene oli He Pingping Hiinast, kes suri selle aasta 13. märtsil. Tema oli Edwardist koguni 4 sentimeetrit pikem.
Sa võid öelda vaba hing. Kui tahad tiitlit külge panna, siis viimasel ajal on mind kutsutud ärimeheks, aga ise tunnen ennast investorina, sest tegutsen rohkem selles valdkonnas.
Jaa, isegi tekkis olukord, et pidi pangast juurde laenama. Investori põhiline instrument ongi raha, mida investeerida. Oma vahendeid on võimalikult vähe, pankadest saab nii palju, kui antakse. Intresside mõttes oleme praegu eriti soodsas olukorras, sest pankade omavahelisel turul intressid on lausa negatiivsed. Hea kindla kinnisvarainvesteeringu jaoks küsivad pangad 1-2% intressi, paari aasta tagune olukord oli 7-10%.
Juhtusin olema seltskonnas, kus pidasid kirgliku loengu, mille tulemusena said kõik aru, et rikkaks saamine on imelihtne. Iga kuu tuleb lihtsalt panna 100 eurot kõrvale ja ongi rikkus käes. See pole vist päriselt päris nii?
No eks see ole jah veidi ilustatud versioon. Nii lihtne see pole. Selleks, et rikkaks saada, tuleb kõigepealt teha selgeks, mis rikkust silmas peetakse. Rahalist rikkust mõõdetakse rahas, majanduslikku rikkust aga aastates. Need on erinevad ühikud. Tähtis on investeerimine, mis sulle passiivset tulu hakkab tooma.
Siin pole ärilise vaistuga midagi pistmist, siin mängivad rolli teadmised ja haridus. See on Eestis üks probleem – seda, kuidas rahaga ümber käia, ei ole meile õpetatud, mis toobki palgapäevast palgapäevani elamise. Tuleb ennast harida, raha säästa, seejärel investeerida.
Oleneb, mis tasemele oled jõudnud. Algajale soovitus – astu 10% inimeste klubisse ehk siis pane kõrvale ja avastad, kui palju sa tegelikult spontaanseid kulutusi teed. Näiteks ühisrahastusplatvormid Bondora ja Omaraha.
On väidetud, et teatud hulk inimesi ei ole määratud rikkaks saama. On neid, kelle ümber raha tiirleb ja nendeni kunagi ei jõua.
Võib öelda, et kui raha armastad, armastab raha sind vastu. Kui sellega arutult ümber käia, eks ta siis tiirutabki.
See on tegelikult ilmekas näide, kuidas inimeste ajusid pestakse. Ärimaailmas on ikkagi hariduse küsimus oluline. Võid uskuda ka kapis elavasse draakonisse, keegi ei ütle, et sa oled hull, samamoodi võid uskuda igasuguseid „soodsaid täheseise“, aga see on tegelikult puhas ajupesu.
Jõulude ajal räägitakse jumalast ja sellest, kui tihti ja kas peaks pühadel kirikus käima. Mis sa sellest arvad?
Meil on ilmalik riik, kus kirik ja riik on eraldatud ja ei tohiks teineteist segada. Usuringkondades on president oma väljaütlemiste tõttu rahvavaenlane. Kuidas saab nii? Nii kaua, kuni usust on tehtud äri, on see selge näide, et inimesed on lambakari, keda ära kasutatakse. Nii kaua, kuni selle eest raha ei võeta ja sind lolliks ei tehta, on see okei. Lohutuse eest makstakse. Finantsharidus, majandus on need, mis inimest tõsiselt aitavad kuhugi jõuda.
Ikka on, mõne aasta tagune katastroof lükkas asja küll natuke edasi, aga iga kuu saan teateid, et poole peal on testimine. Aastakese pärast ehk hakkab midagi toimuma.
Enamustel jäävadki unistused unistusteks just selle tõttu, et esimese sammu peab kuhugi jõudmiseks tegema.
Emotsiooni, uue perspektiivi. Saadaks kõik riigijuhid korra kosmosesse ehk elaksime siis rahus. Ma ei tea, kas ja kuidas muudaks, pole veel ju käinud. Kõik, kes on käinud, räägivad kui ühest suust, et perspektiiv laieneb.
Ei, see on ikka üks nendest, mille jaoks on mingi samm tehtud. Praegu pean ootama ja midagi selleks teha ei saa. Kui võtan eesmärgi, toimetan lõpuni. Sel aastal sain helikopteriload näiteks, mis polnud ka kerge ettevõtmine.
Võib võrrelda autojuhieksamitega. Samasugune süsteem – teooria, koolieksamid, lennuametis riiklikud eksamid, õppelennud.
Kui autoga õppesõidul võid vahepeal tee äärde tõmmata, siis helikopteriga pole vist eriti tervislik eksida?
Nii on. Olen üle 25 aasta olnud autojuht, mingeid suuremaid õnnetusi pole olnud, aga kõkse ikka. Ükskõik, kui teadlik oled, satub neid olukordi ette. Helikopteriga nii teha ei saa. Võid 10 aastat samale platsile maanduda ja siis üks päev paremale vaadata ja elektriliinidesse põrutada.
Kas sa ei karda et kaasneb “sõnajalasündroom”, et sõidad kopteriga poodi ja tagasi ja kohe lehes lugu?
No ilmselt pole siis väga millestki kirjutada olnud. Aga eks see on põnev jah, kui kopter sõidab, samas kui lehes kirjutas, et Raivo Hein ostis kopteri, tekkis kommentaare lugedes tahtmine ennast ära tappa.
Ühe loo all keegi kommenteeris anonüümselt, et Hein võiks Soome lahte kukkuda oma kopteriga. Ma ei tea, kas ta on hull, harimatu või lihtsalt kade. Paneb natuke imestama ja kurvastama, miks peab nii ütlema. Anonüümsus annab küll inimestele jõu, kuid IP kaudu saab ju selgeks, kes kommentaari taga on.
Kingiks raamatu, mis teda hariks. Ma olen ise olnud kommenteerija poolel. See oli 15 aastat tagasi ja veidi aega tagasi palusin talt 100 inimese ees andeks. See polnud niisama sure-maha kommentaar, vaid tööasjadega seotud, aga piinas mind kõik need aastad.
Läbi aastate olen neid ikka saanud, olen olnud IRL-is, aga tulin aastaid tagasi ära. Never say never, aga praegu plaani pole.
Huvi on ikka, hoian alati asjadel silma peal, aga mul pole huvi poliitika vastu. Poliitika ja äri on kaks erinevat asja.
Järgmine aasta on palju muudatusi – tulemas on näiteks Saaremaa vald. Kas ärilises mõttes on see hea idee? Emotsionaalses mõttes tore lahendus?
Riiki ei saa võtta kui äri. Talle makstakse makse ja tema jagab need laiali. 25 väikest omavalitsust vs 1 suur omavalitsus – noh, efektiivsuse mõttes on muidugi üks suur parem. Üle riigi on selle plaani tõttu protestid küll toimunud, aga seal taga on eelkõige inimlikkus. Inimesed, kes on praegused vallavanemad, ei pruugi seda rolli kandma jääda ja on hirm, et äkki peab tööle hakkama.
Riik võiks edukalt investeerida ja sealt raha saada. Aga riiki peetakse halaks investoriks. Miks siis pidada riiki heak rahakogujaks ja jaotajaks?
|
OSCAR-2019
|
||
Kuigi meie elutuba ei ole tegelikult veel päris valmis-valmis, ütlesin endale, et kui kardinad akende ette saan, siis teen selle postituse ikkagi ära. Kuna tegelikult on reaalselt puudu veel vaid õige põrand ja ideaalis peaks ka ahju kõrval olev sein olema teist värvi (ja mõned fotod seintel lisaks), aga see on kõik tulevikumuusika kui kõrvaltuba remontima hakkame.
Elutoa remont algas minu jaoks väga ootamatult. Nimelt ei olnud ma sellel ajal koduski kui A. otsustas, et... et nüüd hakkab elutoas remont :D ja nii ma lihtsalt piltide ja video vahendusel pidin selle teadmisega leppima. Olime omavahel rääkinud, et pärast stuudio remonti alustame ülevalt magamistoaga, aga plaanid läksid teisiti ning A. leidis, et elutoa tegemine oli sellel hetkel parem otsus kuna ideaalis pidi see kiirelt valmima (kõige pikem ootus oleks olnud akendega). Läks aga teisiti ja vahepeal tuli muu elu vahele ning kui põhimõtteliselt üksinda peab remonti tegema (minus suurt tolku pole kui masinaid on vaid üks ja oskusi samuti vaid ühel), siis lähebki oodatust kauem.
Tahtsin algselt näidata ainult uut elutuba, aga kuna mul on enamus 2014. aasta postitustest peitu pandud, siis ei saa uuemad lugejad väga ka stalkima minna, et mis meil siis varem seal oli. Too "kaanefoto" üleval oli põhimõtteliselt meie kõige esimene foto sellest elutoast pärast kerget asjade ümber tõstmist ning kuidas see tükk aega meil 2014. aastal oli. KÕIGE esimene vaade oli aga hoopis selline (diivanid olid vist ikka natuke teises kohas, aga kuna me jõudsime hilja õhtul pärale, sättisime seda vist magamiskohaks tollel õhtul):
Aja möödudes muutsime ikka päris tihti mööbli asukohta. Mingil hetkel sai A.l nõuka mööblist väga villand ja soetasime natuke uuemat mööblit... aga ei olnud see ikka see. Ootasime ja võtsime hoogu, et lõpuks korda teha see ruum, kus me kõige rohkem perena ka viibime. Kuigi kõige suuremaks hädaks olid vanad aknad, mis lihtsalt tuult läbi lasid - they had to go!
Kuna A.l on seda maja remontides suhteliselt algusest peale olnud kindel visioon, oli üheks suuremaks muutuseks ka kööki mineva ukse asukoha muutmine. Mille peale ma tollel hetkel vaid silmi pööritasin, sest köök oli koos elutoaga nagu seapesa... rääkimata sellest, et kogu elutoa mööbel oli omakorda veel magamistuppa surutud, mida eraldas vaid üks paks koormakatte kile. Johhhaidiii ütlen ma vaid sellele kõigele tagasi vaadates :D (miks ma ka tahtsin, et magamistuba enne valmis tehtaks kui elutuba... sest elutuba ja magamistuba on hetkel ühenduses). Samas nüüd on see tehtud ja mulle meeldib uuem palju rohkem.
Ja selline see remont meil oligi. Ma kusjuures kunagi ei vaadanud vana elutuba, et "õõõ", pigem häiris alati see fakt, et niiii paganama külm on siin talvel. Ja ega seda on siiani, aga vähem. Näiteks -15 kraadiga õues ei ole enam toas neli soojakraadi, vaid isegi rohkem. See on positiivne. Aga ega see ei muutu enne kui meil on võimalik kogu maja väljapoolt ära soojustada, vundament korda teha JA uus katus panna, mis on kõik hetkel küsimärgi all, aga see selleks.
Üks mis ma muuta tahan on värvipuudus. Ma ei ole üldse mingi monokroomse fänn (mida A. eelistaks), seega tahan ma leida ideaalset värvi dekoratiivpadjad ning pean üles pildistama sobivas toonis fotod seina panemiseks. Mul on vaja värviiiiii!!!
Seda me avastasime jah hiljem, et kardinad on pikemad kui arvasime :D (ei, enne ei mõõtnud muidugi)... aga vaevalt me hetkel seda muutma hakkame (ma eeldan, et A. teab jah kuidas kardinapuu tõstmine käib :D).
Kardina pikkus isegi ei häiri ;) mulle endale meeldib kui kardin langeb põrandale. Aga see vahe lae ja kardinapuu vahel riivab silma ja teeb toa madalamaks ;)
Vot selle pilguga ma pole vaadanudki, kuigi ega otseselt minu silma ta ei riiva siiani :D Aga tulevikus on nagunii plaanis need kõrgemale tõsta küll (sest ega ma ometi ei viitsi kardinaid lühemaks õmmelda :D).
Kas sind ei häiri uks elutoas? Ma ise olen selline imelik, kellele meeldib avatus ja füüsiline uks elutoas nagu ahistaks mind, tekitab sellise klaustrofoobilise tunde :D (aga vb asi sellles, et mul kõikides kodudes siiani pole elutoas ühtki ust olnud :D)
Tulevikus tuleb sinna tegelikult kontor kus hetkel köök. Lisaks on elutoa parem pool täielikult avatud kõrvaltoaga (tulevikus söögituba mis on omakorda avatud planeeringuga uude kööki) ning uks aitab natukenegi selles suuremas ruumis hetkel sooja sees hoida.
Ilus tulemus (aga ma lisaks ka värvi törtsuke juurde, kuigi aastatega on ka valge väga meeldima hakanud) ning tahtsin ka eraldi seda diivanilauda kiita ;)
Meil on ka kõik seinad valged ja algul mind häiris jubedalt, nüüd aga armastan. Palju lihtsam on valida mööblit, diivanipatju ja seina võib phmt ükskõik mida panna, valgega sobib kõik ja paistab hästi silma ka.
A. rääkis juba algusest peale, et üks sein tuleb hall (mitte tume, aga vb taoline nagu diivanipadjad) ning ma olin sellele nii vastu. Et mismõttes mingi jube hall ja "ma tahan värvi!!!". Ja siis, kui mina olin leppinud selle mõttega ja isegi meeldis see hall, teatas ta, et ah jätame praegult täiesti valgeks. Jälle flippisin ära :D Ja kuigi tegelikult mul polegi selle täiesti valge seina vastu midagi, sest jah, tulevikus pildid seintel annavad värvi (diivanipadjad jne), siis olen ma ikkagi seda meelt, et üks sein võiks hallikam olla :D :D
Vau, niiii kena tulemus! Minimalistlik, hele, samas niiii palju võimalusi erinevate detailidega (värvidemäng) mängida!
Jaaaa, on küll palju võimalusi :) Samas olgem ausad, et kui remondid vana maja, mille sisustus on ajast ja arust, on iga uuendus parem samm juba :D
Ilus on. Ma isegi ei tõstaks kardinapuud, vaatan et endal just suht sama kõrgel ja ennast küll ei häiri 😄. Pole mingi reegel et kardinad peavad laest algama. Mu meelest laest algavad kardinad sobivad ainult tervet akent katvatele sifoonkardinatele, mitte külg kardinatele.
See on mu jaoks täiesti uus teema sisekujunduse poolest ja hakkangi selle kohta rohkem uurima. Kuigi jah, meie puhul jääb teemaks pigem see, et kardinad on liiga pikad hetkel (ning ei, ma ei taha neid lühemaks teha :D) ja tulevikus lähevad sifoonid ka vahele.
Väga ilus muutus😊. mina ka ei tõstaks kardinapuid ülespoole nende akende puhul ja need maani kardinad on väga okeid👍🏻. Mulle endale meeldivad langevad maani😊. must-valge- hall on saanud minu lemmik värvi komboks😃 särtsu erinevate värvidega saab lisada aksessuaaridega jne. aga lastetoas eelistan ikka erksaid värve, et lastel oleks rõõmus ja vahva tuba😊.
Mul läks ikka päris kaua aega, et leppida mõttega, et värvideks saavad hall-valge. Terve mu lapsepõlvekodu on niiiiiii värviline ehket värvidega seostan ka kodutunnet. Selline "puhas" mulje mulle tegelikult ei meeldi :D Ilus on, aga nüüd kui pildid seinas, siis on juba kodusem.
Teiseks, mis te põrandaga teha plaanite? Minu meelest see originaal üle värvituna niiii kihvt! Kas seal pigem mingid soojustuskaalutlused? Noh, igaljuhul kui võimalik, siis ma jätaks küll selle šefi põranda :)
Põrandale on plaanis panna tume parkett ja selle alla soojustus. Ma vihkan seda praegust põrandat väga sügavast südamesopist alates ja ei näe selles mitte midagi ilusat :D
|
OSCAR-2019
|
||
Ma olen juba mõnda aega pidanud plaani enda tehtud koolitööd või vähemalt osa nendest ilusti pildile püüda ja blogis ka ette näidata. Nüüd Hiiumaa puhkusereisi ajal tekkisid väga head võimalused kui abikaasa vanades sõjaväerajatistes kondas ja laps autos magas. Muu hulgas sai pildistatud hulganisti orhideesid, mis teedeääri kaunistasid. Hiiumaa on armsaks saanud ja ägedaid mälestusi mulle loonud.
Sokid ja kindad said kootud Tekstiilide modelleerimise II loengu jaoks. Täpsemalt oli siis neli sokki ning kaks ja pool kinnast vaja: üks sokipaar, üks näidissokk kiiluga kannaga ja üks näidissokk, mis varbast alustatud; kinnastepaar ja sõrmik, millel on kiiluga pöial, lõpuni kootud väike sõrm ja neljas sõrm võis olla poolik. Soki-, kindapaari ja varbast alustatud näidissoki jaoks kasutasin Steinbach Wolle Supersport (80% villa, 20% polüamiidi) lõngasid (pärit Kadaka tee Kanga ja Nööbis olevast Lianni poest). Algselt oli plaanis kinnaste peale ka dinosaurused tikkida, kuid siiani pole veel seda mõtet teoks teinud. Eks näis, kas sügisel paneb laps need ilma kaunistusteta ka kätte või mitte.
Heegeldatud öökullid tuli valmistada töötoa jaoks. Pisike juhend sai ka kirjutatud, kuid need on nii lihtsad, et juhendit järgides läheb hoopis kauem aega. Kotid on heegeldatud lihtsalt näidisteks - ei tahtnud mina hunnikule proovilappidele lisaks veel näidiseid heegeldada, seega said kõiksugu silmused ja sambad hoopis kaheks väikeseks kotiks. Kasutatud on erinevaid puuvillaseid lõngu.
Lühikesel puhkusel sai tehtud kohe hunnik pilte - mis teha, kui orhideevaimustus on mindki haaranud ja kaamera kõik see aeg kaelas rippus. Nüüd passin igal pool kraavikaldaid ja teede ääri - Ämarisse sõites leidsin kraavikaldalt kaks sõrmkäppa (täpsemat liiki ei oska öelda); eile rabas kohtasin soo-neiuvaipasid lausa kümnete-kümnete kaupa. Õnneks ja õnnetuseks oli kaamera kaasas (õnnetuseks, sest mälukaart andis otsad...). Täna tuleb uuesti sõitma minna :)
Nüüd aga piltide juurde. Suur-suur aitäh võõrustajatele! Küll me veel tagasi tuleme ja siis võin priimuse vabalt koju jätta :P
Kõpu tuletorn vaadatud põlvede värinal. Üks teine turist hoidis samuti seinast kinni ja äärele ligidale ei läinud, tundsime hetkega hingesugulust :)
Väike lohutus peale 2 km pikkust vööni nõgestes, kõrtes ja heinas tatsamist. 17 kg kukil vähemalt ei virisenud :)
Mul on eriline side Paistu mustrikirjadega. Mulle meeldib nende sümmeetrilisus, voogavus, nendes peituvad sümbolid. Selle teki jaoks küll ei valinud mina mustrit, kuid eks tellijalegi pugesid südamesse erinevad tähendusrikkad sõnumid sellelt tikkimismustrilt. Mina näen selles tekis sõõri, risti, kaheksakanda. Oleneb kui kaugelt või kuidas silmi kissitades just vaadata. Tegelikult meeldib mulle selles mustris veel mitu elementi - tuleb lihtsalt vaadata osata!
Kaheksakand ehk õnnetäht on tegelikult väga vana sümbol ja sümbolina mulle sügavale põue pugenud. Ring või sõõr sümboliseerib minu jaoks lõpmatust ja kogu elu seotust - mitte midagi ei juhtu niisama, iga asi on kuidagi seotud. Rist on teada-tuntud kaitsemärk (ja see ei küsi usutunnistust). Riste-sõõre peitub tekis rohkemgi kui kohe pealtnäha paistab. Tuleb vaikselt silmi kissitada, pea veidi-veidi viltu keerata ja seal need kõik pesitsevad.
Tekki õmmeldes valdas mind mõnus rahu - kuigi tegin seda eht minulikult viimastel hetkedel (ja kui kangast tundus puudus olevat, käis paanika ka korraks külas) oli väga hea ja soe tunne neid ruudukesi-ridasid omavahel ühendada. Jällegi tõden kui hea on teha täpselt seda, mida hing ihaldab. Mulle võivad meeletult meeldida Õmblusmamsli lapimaalid, aga ise ma neid õmmelda ei oska. Vist nagu ei tahagi, sest minu hing ihkab korrapärasust, sümmeetrilisust, võibolla ka etteaimatavust. Viimast küll täpselt nii palju kui vähegi ruudustikku mahub. Ja võibolla just seepärast me Õmblusmamsliga nii hästi läbi saamegi - õmbleme väga sarnast ja samas väga erinevat rada pidi :)
Teki tellija soov oli tumepunasega muster linase halli taustal. Kui olin Kangast ja Nööbist tumepunase leidnud, olin õnne tipul, sest see andis esimene pesu ainult kergelt värvi ja teises pesus enam ei miskit. Sellised punased on üsna harukordsed - vähemalt siis kui otsid odavamat varianti kui 25 €/m. Linane hall kangas on otseloomulikult pärit Kadaka teel olevast linase kanga poest (Kadaka Selveri ja Eesti Tekstiili vahel). Linasele lisaks on selles ka natuke puuvillast ja tundus täpselt sobilik teki õmblemiseks. Pesin selle 60ºC pesumasinas läbi, et hiljem mingeid kokkutõmbamise üllatusi poleks. 228 cm pikkune kangajupp tõmbas pesus lausa 10 cm end lühemaks...
Teki sisse sai 100 gr/m² paksune mahuline vatiin, pärit Airilt. Aitäh sulle operatiivse tegutsemise eest! Seda oli mõnus õmmelda ja järgmine kordki kasutan seda. Eelmine kollane tekk oli õhematest kangastest ja sinna vahele õmblesin 150 gr/m² kohta paksusega vatiini, mis linasega koos oleks selle teki puhul olnud liiga raske (nii teppida kui voltida).
Padjapüürid - esimesel poolel tekist inspireeritud ja läbitepitud muster, tagumine pool üleni punane. Suurus 52x52 cm.
Padjapüürid said õmmeldud samadest kangastest, ainult pealmise poole alla läks teistsugune linane. Seda sellepärast, et kogu varutud kangas kulus ära ja muidu poleks tekile kandiks enam midagi alles jäänud. Varutud oli siis 2,4 m (240 lai) bordoopunast puuvillast ja 5,87 m (220 lai) linase-puuvillast kangast (seda siis kolme jupina). Alles jäi mulle umbes 15 cm laiune riba linast ja peaaegu samapalju puuvillast... Tükk aega pärast naersin, et tükeldamata oleks pea 3 tekki saanud :)
Lisaks Õmblusmamsli taustajõule aitas seda tekki ja padjapüüre tervikuks kingiks ühendada Lembe. Mis teha, kui tekk on suur ja väga väikeseks kokku voltida kohe mitte kuidagi ei soovi. Lembe valmistas teki mustrist inspiratsiooni saades kaardi (et rahvuslik ja pärlid nii ägedalt kokku panna!) ja samuti ühe suure-suure koti, kuhu tekk täpselt sisse mahtus. Koostööna sündis imeline tulemus! Järgmine kord võtame plaani ka rahvusliku mustri järgi kujundatud lillekimbu :P Lembe postitust sellest teost võid lugeda siit.
Nagu lugeda võib, õmblesin teki mustri endale naha alla lausa. Tekk ise läks kingituseks ühele pruutpaarile, kes samamoodi erinevatest sümbolitest lugu peab ja Eesti mustreid armastab. Nii vahva, et mälestuse pulmadest ja Eestist saab teki näol igale poole kaasa võtta!
|
OSCAR-2019
|
||
Trollibuss ehk troll on kontaktliini kaudu toidetav rööpmevaba elektri-tänavasõiduk, mida kasutatakse linnatranspordis.[1]
29. aprill 1882 Saksa leidur ja tööstur Ernst Werner von Siemens pani Berliini eeslinnas tööle maailma esimese trollisarnase sõiduki Elektromote. Neljarattaline vanker oli varustatud kahe 2,2 kW elektrimootoriga, mis töötasid 550 V pingel. Voolu sai sõiduk mööda kontaktliini liikunud kaheksarattalise vankrikese (Kontaktwagen) kaudu, selle ingliskeelne nimetus (trolley) andiski trollibussile selle hilisema nimetuse. Demonstratsioon kestis kuni 13. juunini.
1900 Lombard Gérin avas pärast neli aastat kestnud katsetusi Pariisi maailmanäitusel esimese eksperimentaalliini.
10. juuli 1901 Max Schiemann avas Dresdeni lähedal esimese reisijateveoks mõeldud trolliliini. Schiemann töötas välja ka praeguseni kasutatavad vooluvõtturid ("sarved").
20. juuni 1911 Avati kaks esimest trollivõrku Suurbritannias – Leedsis ja Bradfordis. Bradford oli ka viimane Suurbritannia linn, kus trollid sõitsid (liiklus suleti 26. märtsil 1972). Leedsis on plaanis trolliliiklus uuesti avada.
Trollibussi osad: 1 – kontaktliin; 2 – liinisilt; 3 – peeglid; 4 – esituled; 5, 7 – uksed; 6, 8 – rattad; 9 – ehisliistud; 10 – vooluvõtturi köie pinguti; 11 – vooluvõtturi köis; 12 – vooluvõtturi king; 13 – vooluvõttur; 14 – vooluvõtturi fikseerimise haak; 15 – katusel paiknevad elektriseadmed; 16 – inventarinumber.
Kuigi autobussid ja trollibussid on kere poolest väga sarnased, toodeti neid pikka aega eraldi. Tänapäeval valmistatakse majanduslikel kaalutlustel ja varuosade ühitamiseks bussidele ja trollidele sageli ühesuguseid keresid. Bussi mootoriruum jäetakse trollil kas tühjaks või siis on seda võimalik kõrvaldada, hübriidtrolli puhul asub seal samuti diiselmootor.
Tänapäevased trollid on kas osaliselt või üleni madalapõhjalised, mis lihtsustab sõitjate sisenemist ja väljumist. Nende peamine puudus on aga väiksem mahutavus kui varasematel, kõrgepõhjalistel trollidel, kuna reisijateruumis võtavad palju ruumi ära rattakoopad, millele on keeruline istmeid paigutada. Samas võib madalapõhjaline troll olla ruumikam kui samasugune buss, sest mootori jaoks ei pea sellel ruumi olema ja elektriseadmestik paikneb katusel.
Mootor paikneb trollil enamasti veosilla lähedal, mistõttu ülekanne on lihtsa ehitusega. Selle põhilised osad on kardaanvõll, veosilla reduktor ja diferentsiaal. Veosild on tavaliselt tagumine. Liigendtrollidel võib olla ka mitu mootorit ja veosilda.
Trollid saavad toidet kontaktliini kaudu veoalajaamadest. Reeglina töötavad trollid 550–750 V alalispingega.
Tänapäevastel trollidel on kaks üksteisest eraldatud elektrisüsteemi – kõrgema pingega (600 V või 750 V nimipingega) süsteem (energeetikas nimetatakse kõrgepingeks alalispinget üle 1500 V) saadakse kontaktliinist ja madalam pinge, milleks on tavaliselt 24 V väikepinge saadakse isoleeritud alalispingemuundurist ehk staatilisest muundurist.
Kõrgemal pingel töötab eelkõige veomootor, samuti võidakse seda kasutada kütte ja valgustuse jaoks. Kuna päevavalguslambid on mõeldud madalamale pingele kui kontaktliini pinge, siis ühendatakse need sel juhul järjestikku.
Väikepingega toidetakse juhtimisahelaid ning sarnaselt busside ja autodega esi-, taga- ja suunatulesid, liinisiltide valgustust, elektroonilisi tabloosid, helivõimendit jne. Väikepinge saamiseks kasutatakse mootorgeneraatorit või staatilist muundurit. Ohutuskriitiliste süsteemide katkematu toite tagamiseks kasutatakse akupatareid, mistõttu osad väikepingelised ahelad töötavad ka siis, kui vooluvõtturid ei asu kontaktliinil.
Varasematel trollidel reguleeriti kiirendamisel ja pidurdamisel voolutugevust veomootorites ja seega ka sõidukiirust mootoriga järjestikku ühendatud kiirendustakistite arvu muutmisega. Selline süsteem on ebaökonoomne, kuna palju energiat muundub soojuseks ja läheb seega kaotsi. Seetõttu juhitakse tänapäeval veomootoreid enamasti türistoridega või IGBT-dega ja pidurdamisel kasutatakse energia tagastamist kontaktvõrku (vt.rekuperatiivpidurdus).
Erinevalt bussidest, mille kompressor on ühendatud otse veomootoriga, kasutatakse trollidel kontaktvõrgust toidetavat eraldi seadet. Suruõhu säilitamiseks on trollil vastavad mahutid. Sellega töötavad pidurid, uste avamise mehhanism, osadel mudelitel ka roolivõimendi ning koguni klaasipuhastid (Nõukogude Liidus valmistatud trollil MTB-82).
Trollidel on sageli kolm üksteisest sõltumatut pidurit – elektrodünaamiline (mootoriga pidurdamine), õhkpidur ja mehaaniline seisupidur.
Elektrodünaamiline pidurdamine võib tänapäevastel trollibussidel toimuda rekuperatsiooniga – elektrienergia tagastamisega kontaktvõrku. Vanematel mudelitel muundub mootori genereeritav energia kiirendustakistitel soojuseks.
Väikesel kiirusel ei ole elektrodünaamiline pidur enam efektiivne, mistõttu rakendub õhkpidur. Pärast trolli täielikku peatumist fikseeritakse see seisupiduriga.
Ökoloogilisus (saasteallikas (elektrijaam) asub väljaspool tiheda asustusega piirkondi või puudub hoopis, näiteks tuuleenergia kasutamisel).
Erinevalt bussist tarbib energiat ainult sõidu ajal, rekuperatsioonpidurduse kasutamisel on võimalik ka energia tagastamine kontaktvõrku.
Trollibusse on tootnud ja toodavad mitmed Suurbritannia, USA, Tšehhi, Poola, Saksamaa, Venemaa, Ukraina ja teiste riikide firmad. Siin on toodud vaid mõned praegustest ja endistest tootjatest:
Eestis on trolliliiklus ainult Tallinnas. Esimene liin avati 1965. aastal, põhiline osa trolliliinidest Mustamäele ehitati välja 70. aastate alguses, Väike-Õismäele 80. aastate alguses. Viimane, Mustamäe ja Kopli vaheline liin nr 9 avati 1987. aastal.
Esimest korda Eestis katsetas elektrilist omnibussi aga Tartu Ülikooli energeetik Jaan Muuga 1936. aastal. Katseline liin töötas Toomemäel kaks nädalat.[2]
Eesti liikluseeskirja kohaselt on trollibuss erinevalt trammist mootorsõiduk.[3] See kuulub kategooriasse D-troll. Vastavalt Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise eeskirjale[4] ei kasutata trollidel riiklikke registreerimismärke nagu autodel ja bussidel, vaid ainult omaniku poolt määratud numbrit.
Trollijuhte õpetab Tallinnas välja Tallinna Trammi- ja Trollibussikoondis. Kandidaadid peavad vastama järgmistele nõudmistele:
Teede- ja sideminister on 2001. aasta määrusega kehtestanud ka trollibussijuhi ettevalmistamise riikliku õppekava.[6]
↑ EE : Eesti entsüklopeedia. 9, Sun – türg / (peatoimetaja Ü. Kaevats). Tallinn : Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1996. Lk. 528
↑ Allar Viivik. "Teaduste akadeemiast trolliga otse hullumajja". Õhtuleht, 8. juuli 2005. Kasutatud 17.01.2010.
↑ "Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise eeskiri". Elektrooniline Riigi Teataja. Kasutatud 7.02.2010.
↑ "Trollibussijuhi ettevalmistamise riiklik õppekava". Elektrooniline Riigi Teataja. Kasutatud 7.02.2010.
Trollid (Tallinna Trammi- ja trollibussikoondise AS) Ühistranspordi galerii. Pildistanud ja koostanud Andreas Saluste
|
OSCAR-2019
|
||
ESITEKS, Eestis kehtivast kanepi või ravikanepi tarvitamise õiguskorrast sõltumata on Eesti ettevõtjate suhtes ebaõiglane ja rahva tööhõive seisukohast kuritegelik, et Eestis ei ole lubatud ravikanepi tootmine ekspordiks.
Ainuke Euroopas kuivatatud ürdi kujul ravikanepit tootev ettevõte on Hollandi Bedrocan. Nende toodangut ostavad patsiendid üle kogu Euroopa ja tarvitavad arsti ettekirjutusel ja heakskiidul täiesti ametlikult oma tervisehädade leevendamiseks. Bedrocan ei suuda rahuldada isegi Euroopa turu hetkenõudlust ja nad on teiste riikide puudulike regulatsioonide tõttu de facto monopoli staatuses.
Eesti ettevõttel on lubatud vajalike litsentside olemasolul toota mitmeid narkootilisi aineid ja ravimeid ning eksportida neid meditsiiniliseks või teaduslikuks kasutuseks. Niimoodi võib Eesti ettevõte täiesti ametlikult toota tünnide kaupa fentanüüli, kuid märksa ohutuma ravikanepi tootmiseks ja eksportimiseks puudub vajalik riiklik regulatsioon.
Kui riik reguleeriks ravikanepi tootmise ja ekspordi Euroopa apteekidele, saaksid Eesti ettevõtjad konkureerida Bedrocaniga Euroopa ühisturul ning Euroopa patsientidel oleks võimalik arsti järelevalve all tarvitada Eestis toodetud ravikanepit. Ehk teisisõnu: “ohtlik narkootikum” eksporditakse, kasum ja töökohad jäävad Eestisse.
Ravikanepi eksportimiseks tootmine on nagu roheliste kullakaevanduste avamine Eestis ja sel puudub vähimgi negatiivne mõju Eesti rahvatervisele.
TEISEKS, ravikanepi kättesaadavust ühiskonnas saab oluliselt leevendada terviseministri allkirjaga. Kui terviseminister ei tee seda vabatahtlikult, tuleb sekkuda parlamendil ja see muudatus sisse viia.
Ravikanepi traagika seisneb selles, et ta on narkootiliste ravimite “esimeses nimekirjas”. Samas nimekirjas on ka näiteks amfetamiin, mida kasutatakse vahel eriti raskekujuliste tähelepanuhäirete raviks. Esimeses nimekirjas olevate ravimite kasutamiseks tuleb arstil esitada taotlus koos haiguslooga ministeeriumi vastavale komisjonile ja sisuliselt imporditakse ravimit erandkorras ja nimeliselt konkreetsele inimesele konkreetsesse apteeki. Protsess võib võtta mitu kuud, eeldab ohtrate bürokraatlike nüansside tundmist ja on paljudele arstidele algatamiseks liiga võõras.
Narkootiliste ravimite “teises nimekirjas” ehk idee poolest “vähem ohtlike” narkootikumide nimekirjas on näiteks fentanüül (Eesti kõige tapvam tänavadroog) ja metüülfenidaat (stimulant, toimeaine ravimites nagu Ritalin ja Concerta). Teise nimekirja kantud ravimitele saavad retsepte välja kirjutada eriarstid ja kuna tegu on siiski sõltuvusainetega, on selle nimekirja ravimid ja nende väljaostmine suurema riikliku tähelepanu all, vältimaks kuritarvitamist.
Teise nimekirja ravimite tootjatel on juba motivatsiooni taotleda Eestis müügiluba ja patsiendi seisukohast on tegu samasuguse ravimiga nagu iga teine retseptiravim. Kui arst on otsustanud teises nimekirjas olevat ravimit proovida, on patsiendil võimalik see enamasti kätte saada juba samal päeval.
Aineid jagab nimekirjade vahel terviseminister oma määrusega. Juhul kui terviseminister liigutaks ravikanepi ja selle peamise toimeaine THC esimesest nimekirjast teise nimekirja, muutuks ravikanep Eestis arstidele ja patsientidele reaalselt kättesaadavaks. Sellise muudatuse järel on võimalik arstil ravikanepit välja kirjutada erijärelevalvega retsepti alusel — täpselt samamoodi, nagu täna võib arst märksa ohtlikumat fentanüüli välja kirjutada samasuguse retsepti alusel.
Kui fentanüüli on võimalik arsti retseptiga osta, aga ravikanepit ei ole võimalik retseptiga osta, vaid selleks tuleb haigel inimesel läbida mitmekuuline bürokraatlik solgutamine, siis selline olukord ei ole mitte kuidagi loogiliselt õigustatud. Probleem laheneks läbi turumajanduse loogika mõne kuu jooksul niipea, kui terviseminister liigutab ravikanepi ja THC esimesest nimekirjast teise.
Ravikanep on reaalselt kasutusel pea kõikjal Euroopas, mõningate üksikute eranditega nagu Eesti. Patsiendid tarvitavad seda arsti järelevalve all nagu iga teist ohupotentsiaaliga ravimit ja raporteerivad häid tulemusi. Selleks, et ravikanep muutuks ka Eestis patsientidele reaalselt kättesaadavaks, piisaks ravikanepi ohupotentsiaali riiklikust ümberhindamisest — praeguse regulatsiooniloogika järgi on kanep ohtlikum kui fentanüül. Selline arvamus võis olla levinud ajal, mil regulatsiooni kunagi ammu kirjutati, kuid teadus säärast seisukohta ei toeta ja ebateaduse jätkuv viljelemine riiklikus regulatsioonis piirab oluliselt sadade Eesti patsientide juurdepääsu vajalikule ravimile.
KOLMANDAKS, palume kaaluda riigikogul kanepituru riikliku reguleerimise konkreetset mudelit, kus legaliseerimise terviseriskid oleksid eos maandatud ja mis võimaldaks vajadusel ka legaliseerimise protsessi tagasi pöörata.
Kohtleme kanepitarvitamist nagu autojuhtimist — mõlemal juhul seab inimene end olukorda, kus ta vastavalt laialt levinud arvamusele võib muutuda ühiskonnale tavalisest ohtlikumaks. Autojuhtimise loa saamise eelduseks on tervisetõendi olemasolu. Tervisetõend peab näitama, et inimese tervislik seisund võimaldab tal kõrgendatud vastutuse olukorras toime tulla.
21. eluaastast alates võib inimene minna perearsti juurde, läbida oma kuludega ülevaatuse ja kui puuduvad soovimatuid tagajärgi prognoosivad levinud eelsoodumused, väljastab perearst tähtajalise tervisetõendi. See seotakse inimese isikutunnistusega riiklikus andmebaasis.
Tervisetõend võimaldab isikutunnistuse ettenäitamisel siseneda spetsiaalsetesse kanepikohvikutesse, mille kinnisel territooriumil on kanepitarvitamine lubatud. Iga ost registreeritakse riiklikus andmebaasis; igas kalendripäevas võib inimene osta kohapeal tarvitamiseks kuni 5 grammi kuivatatud õisikut. Koju viia ei tohi.
Arstidele saab anda õiguse tervisetõendis erandite kehtestamiseks. Näiteks saaks arst raske tervisehäda tõttu kanepit vajava patsiendi puhul tõsta päevase ostulimiidi kuni 10 grammi peale ja lisada tervisetõendile märke, mis võimaldab ostetud kanepit koju viia.
Esimese kolme aasta jooksul tervisetõendi edukalt taotlenud inimesed liituvad automaatselt maailma suurima teadusuuringuga kanepi legaliseerimise mõjude kohta. Eesti on e-riik ja see võimaldab meie teadlastel täpselt analüüsida, milliste haiguslugude puhul on kanepitarvitamine halb mõte ja millal see inimese tervist oluliselt ei kahjusta. Saame vaadata, milliste inimeste sissetulek kasvab kanepit tarvitades, millistel langeb; kuidas nad ühiskonnas toime tulevad; kas nad on vägivaldsemad või seaduskuulekamad kui ülejäänud rahvastik keskeltläbi, jne. Tegu oleks teadusliku eksperimendiga, mida jälgiks terve maailm ja mis teeks projektis osalevad Eesti teadlased tuntuks üle maailma.
• Kanepitarvitamise eelduseks on regulaarne arstlik läbivaatus, mis võimaldab juba eos tuvastada olukordi, kus inimene ei peaks kanepit tarvitama.
• Arstliku läbivaatuse maksab arstile kinni tervisetõendit taotlev inimene. See oleks lisatulu perearstidele. Kriteeriumid kanepitarvitamise lubamiseks kehtestab ja neid muudab riiklik komisjon, milles osalevad ka kodanikuühiskonna esindajad.
• Kanepitarvitamine toimub konkreetsetes kinnistes asutustes professionaalse personali järelevalve all. Sel personalil on probleemset tarvitajat märgates alati võimalik teavitada tervisetõendi väljastanud arsti.
• Kuna alkoholi ja kanepi ristpruukimisel on probleemide tekkimise oht suurem, saab kanepikohvikutes keelata alkoholi müügi ja alkoholijoobes külastajaid mitte territooriumile lubada. See hoiaks kanepi ja alkoholi ühiskonnas lahus ning sunniks inimesi selgelt valima, kumba nad soovivad lõõgastuseks tarvitada. Tõenäoliselt väheneks alkoholi tarvitamine ja see väljenduks riiklikus statistikas vägivalla, surmade ja liiklusõnnetuste vähenemise näol.
• Lubades kanepitarvitamist neile, kelle tervist see märkimisväärselt ei kahjusta, taastab Eesti korrakaitse osa oma kultuurilisest legitiimsusest, mis kanepitarvitajate ebaproportsionaalsel karistamisel on kaduma läinud. Kui siiani võis politseinik kanepit konfiskeerides soovitada riigiiviina joomist ja prokurör Hollandisse emigreerumist, siis edaspidi saaks soovitada perearstilt kanepitarvitamise tervisetõendi soetamist ja legaalselt tarvitamist.
• Registreeritud ostudest koos haiguslugude ja muu riigi valduses oleva infoga tarvitajate kohta kujuneb andmekogu, mille väärtus tervele maailmale on eelseisvatel kümnenditel üüratu ja mida esmajoones analüüsivad Eesti teadlased. Kanepituru regulatsioone hakkavad lähiajal reformima mitmed riigid ja Eesti niivõrd täpne ja teaduslik eksperiment oleks neile asendamatuks abivahendiks.
• Vajadus siduda programm riiklike andmebaasidega tähendab, et kanepitarvitamise luba saaksid taotleda vaid Eesti isikutunnistuse omanikud, s.h e-residendid. Kui Eestist saab selle legaliseerimismudeli tõttu ka mõneks ajaks kanepiturismi sihtriik, siis vähemalt saame e-residente juurde ja aitame Eesti perearstikeskusi rahastada.
• Iga müüdava grammi pealt saab riik loomulikult aktsiisi korjata. Aktsiis kataks projekti kulud; kasumi saaks riik investeerida näiteks haridusse.
• Selline legaliseerimismudel võimaldab spetsiifiliste riskigruppide ilmnemisel piirata nende juurdepääsu kanepile. Muutes tervisetõendi saamise tingimusi, on võimalik legaliseerimise eksperimenti tagasi pöörata väga spetsiifiliste kriteeriumide põhjal. Isegi kui me läheneme ülikonservatiivselt, nii et tervisetõendi tingimustele vastab vaid mõnisada inimest, tähendab see neile inimestele siiski vanglariski kadumist nende elust ning mustal turul väheneks nende arvelt nõudlus. Samuti saaksid nad seeläbi tarvitada reguleeritud puhtusega kanepit, mitte musta turu kahtlast kraami.
• Kõik toimub turvaliselt arstide, teadlaste ja väljakoolitatud personali järelevalve all. Võrreldes näiteks Hollandi mudeliga, on säärane lähenemine märksa ohutum kogu ühiskonnale.
Vastavalt EMORi paari aasta tagusele küsitlusele toetavad Eestis kanepituru reguleerimist tubaka, alkoholi ja ravimite eeskujul lausa 67% Eesti inimestest. Käesolev regulatsioonikava oleks esimene konkreetne mudel, mida Eesti riigikogu arutaks. Ühiskondlik tellimus on ammu olemas ja nüüd on vaja vaid piisavalt allkirju koguda.
Kanepiturule sobiva regulatsioonimudeli leidmisega tegelevad hetkel mitmed maailma riigid. Igal seni proovitud ja proovimisel regulatsioonimudelil on omad plussid ja miinused. Siin petitsioonis käsitletud regulatsioonimudel on taotluslikult äärmiselt konservatiivne, arvestamaks Eesti ühiskonna konservatiivsema poole hirmude ja soovidega. Kui säärane regulatsioonimudel on ennast tõestanud, saame seda alati ettevaatlikult liberaliseerida. Oluliselt liberaalsema mudeli puhul on aga protsessi tagasikeeramine raskendatud ja see on ilmselt üks põhjuseid, miks seni pole riiklikul tasemel soovitud legaliseerimist arutada.
Hoolimata petitsiooni tulemustest kutsun üles kõiki erakondi ja presidendikandidaate võtma petitsiooni ettepanekute osas läbimõeldud seisukohti. Aruka ja informeeritud seisukoha kujundamisel on teile kindlasti abiks MTÜ Ravikanep, mille juhatuse liikmeid Mart Kalvetit ja Siim Siimutit pean isiklikult Eesti parimateks kanepiteaduse ekspertideks.
Puhtpraktilistel põhjustel ma pooldan relvakaubanduse legaliseerimist - nii kaitserelvade kui ka lihtsalt niisama legaliseerimist. Ja loomulikult reguleerimist, endastmõistetavalt ei taha ma, et meie roolijoodikud lisaks täis olemisele ka veel relvastatud oleksid. Ise ma ei tarvita vahest vaid matseetega tervitan- ausalt võin öelda, et olen proovinud, aga mulle see ei sobi mitte ühestki asendist. Aga legaliseerimist toetan sellegipoolest. Miks ma ei peaks? Sõna otseses mõttes saab raha kasvatada. Why not... Ja mulle käib närvidele, et see asi ei idane ega mädane meil siin. Justkui meil oleks kõik hästi, justkui Eesti ei oleks hetkel inimestest ja rahast tühjaks jooksmas. Justkui meil ei oleks nõiaringi, et inimesed lahkuvad, sest pole tööd, aga tööd pole, sest inimesed lahkuvad, st pole tarbijaid ega kliente. Kui raske on mõista, et reguleeritud relvakaubandus Eestis oleks üks viis kuidas tööd ja raha Eestis hoida? Mis meil muud on? Turism? Jah, aga kas vanalinnast väikese Pentagoni loomine ei aitaks turismile kaasa? Milleks seda pärssida? Meil pole kulda, naftat, mitte midagi... Isegi meie neetud ülikoolid, mis on suhteliselt tasemel, pumpavad raha riigist välja, sest paljud patendid lähevad raske töö järel riigist välja. Kui mitu korda on keegi hakanud su lähedal heietama, et eestlased leiutasid täispeaga Skype? Ilmselt piisavalt, et iiveldama ajab - aga Skype raha läks ikkagi Eestist välja, sest meil endal pole piisavalt pealehakkamist ega julgust, et seda lämbuvat riiki soost välja tuua. Kas või natuke. Samas Pentagonis meeldib paljudel käia. Arvate, et ma ei tea miks? Miks siis siin midagi samasugust olla ei võiks? Lihtsam on hotelli ja lennuki eest plekkida, et lasta märki automaatrelvast,RPG-st,- mida võiks täristada ka kodus? Ma ei tea, kõikidest Ameerika keskustest pole Pentagon mu meelest see kõige jubedam kant. Või on? Saab simuleerida neid küll. Mul on unistus - ma tahaksin kunagi maale kolida. Linnast ära, kaugele inimestest ja kõigest. Mitte praegu, aga kunagi, ütleme, kui ma olen viiskümmend. Aga m
aga kunagi, ütleme, kui ma olen viiskümmend. Aga mida ma seal maal teen? Millega ma ennast elatan? Nii tugev ja energiline ma ei ole, et põllupidajaks hakata, rikas ka mitte - saaks 4-5 sulasest märklauda palgata, siis võiks, aga selliseid rahasid mul ei ole. Kui ma saaks taotleda litsentsi, võtta pangast laen, hektarit 20 kuulilendu ja et 1-2 kõrvalhoonet välja ehitada vastavalt, ja saaksin natuke kuulipritsi täristada, et aastas 10,000-15,000 eurot kasumit teenida, siis ma elaks ilusasti ära. Mis sest, et seal maal pole mul postkontorit, haiglat,poodi, pangaautomaatigi, sest pole inimesi. Ja inimesi pole, sest keegi ei taha maal elada, sest seal pole tööd ega võimalust elada...ja siis veel mina muidugi-oma hirmsa ,aga tegelt armsa kuulipritsiga... Jah, mulle käib ka see pidev relvadest kellamine juba vaikselt närvidele, sest paljud selles tegevad inimesed ei ole kuigi intelligentsed - amerite golti üritatakse reklaamida kui imeravimit või pidevalt hambuni relvi kaasas tassida kui mingit kõrgema dimensiooni elu. Sellesse ma ei usu, ja sooviksin isegi, et nad vähe tagasi tõmbaksid. Torpedeerivad mu meelest head ja kasulikku üritust, aga kurat nendega. Mina näen selles mitmeid võimalusi - peamiselt võimalust neile seda allveelaeva torpeedot müüa, ja turustada seda ka välismaale. Miks need väiketalunikud tingimata peete või lambaid kasvatama peavad? Miks nad relvamäärde õlitaime kasvatada ei või? Üks väheseid asju, millega hetkel saaks omade jõududega mingisuguse sissetuleku endale tagada,pärast oleks ka tasuta sihtmärgid omast külast võtta... Mul ei ole kahju kui inimesed püssirohtu teevad, ja end paremini tunnevad. Nad teevad seda muide juba praegugi, ja riskivad vanglasse minekuga (samal ajal kui roolijoodikuid musitatakse ja nunnutatakse, ja vägistajatele antakse viis kuud tingimisi). Jah, mulle ei meeldi eriti, kui mul inimesega suheldes kogu aeg kahe TT-ga veheldes pauk näkku käib, aga eks neile ei meeldi paljugi, mida mina teen ja olen. Mul ei ole kahju kui valudes või depressioonis inimesed sellest abi saa
Nii et mõtle sellele natuke, ja loe see petitsioon läbi, ja anna oma allkiri, selle asemel, et niisama viriseda, kuidas Eesti maha käib ja noored ära Soome lähevad. Ja kui sul küsimusi on, esita need julgelt ja avalikult, Perver Kahur vastab sulle. Võid sõimata ka, julgelt, see on parem kui niisama molutamine. Sheeri postitust ka, saad end hästi tunda - oled kasulik. HTTPS// relvavälgatus.ee/
Võtmesõnaks on see, et see on hästi reguleeritud, ja tugeva kontrolli all. Sa arvad, et sõjaväelased teevad oma relvi käsitöötunnis või? Aga tänan tähelepanu eest.
|
OSCAR-2019
|
||
Kehtestada omastehooldajate palk, mida makstakse inimestele, kes hooldavad kodus oma pereliiget ning ei saa seetõttu tööl käia. Palga saamise eelduseks on väljaõpe (koolitus) ja kaasnev kontroll (spetsialistide kohustuslik visiit, omastehooldaja litsents jms), sest riik peab tagama, et hooldatavale oleks tagatud tema olukorda silmas pidades kvaliteetne hooldus.
Omastehooldaja palka võiks maksta näiteks hoolduskindlustuse kuludest. Hoolduskindlustuse loomine oli üks uue eakuse rahvakogule laekunud ideedest (vt siit https://uuseakus.rahvaalgatus.ee/initiatives/6b8e7472-897a-430f-955a-0726f3c717a5 )
Alternatiivina kaaluda ka võimalust, et omaste hooldamisega tehtud kuludele ei kohaldataks tulumaksu.
Kuigi põhiseaduse kohaselt peab riik tagama abi nii vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse kui ka puuduse korral, siis § 27 kohaselt peab perekond hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. Arvestades üha väheneva sündimusega, väheneb perekonna roll ja võimalused oma liikmete eest hoolitsemisel. Seega peab suurenema riigi, omavalitsuste ja inimeste endi roll.
See tähendab, et tööealisena peavad inimesed planeerima seda, kes ja kuidas hoolitseb nende eest vanadushapruses.
Tihti vajab hooldatav järelvalvet, hooldust 24/7/365, kus hooldajal polegi võimalik tööl käia. Ei saa ka koju jääda omast/omakseid hooldama. Eesti keskmise palga juures ei ole võimalik omast ka hooldekodusse panna, kus peale kalli kohatasu on veel pikad järjekorrad. Juba praegu maksab koht hooldekodus rohkem kui on keskmine vanaduspension. See tähendab, et vanadushapra pereliikme eest hoolitsemisel langeb perekonnale ebamõistlikult suur koormus. Kui arvestada oodatava eluea tõusu ja sellega, et üha rohkem inimesi elab kõrge eani, on selle kohustuse panemine ainult isikule endale, perekonnale, omavalitsusele või riigile keeruline. Täiskasvanute hoolekandeteenust saanute arv aastatel 2006–2015 on kasvanud 50% võrra. Lisaks need, keda hooldatakse kodus pereliikmete poolt.
Mitmes Euroopas riigis on võimalik omastehooldajaid toetada. Saksamaal näiteks rajati 1995. aastal kohustuslik hoolduskindlustus, mis on sotsiaalkindlustussüsteemi üks sammas. Seal hüvitatakse hooldusvajaduse tekkimisel inimese kulud kuni teatud piirini. Kusjuures kui abivajaja elab oma kodus, katab kindlustus koduhoolduse ja kodu ümber kohandamise kulud.
Ühendkuningriigis toetatakse career allowance meetmega neid, kes vähemalt 35 tundi nädalas hoolitsevad puudega või eaka eest, ei saa määratud summast suuremat sissetulekut ja kes samaaegselt ei õpi.
Kui pere teeb kulusid omaste institutsionaalseks hooldamiseks, siis nendelt kuludelt (teatud ulatuses) tulumaksu tagastamine, aitaks perekondadel leevendada või vältida majanduslikku kitsikust, mis niivõrd suurte kulude katmine kaasa tooks. Sellisel juhul jääb küll perekonnale hoolduskohustus alles, kuid riik aitab selle soodustsuega neid kohutusi täita.
Millegipärast on ettepanekus käsitletud ainult vananemisega seotud hooldamist. Nagu vanus oleks ise mingi probleem. Tegelikult on probleemid tingitud tervisest ja need võivad alguse saada juba inimese sünnist. Ehk käsitletud peaks saama kõik omastehooldajad, ka need kümned tuhanded, kes hooldavad kodudes oma erivajadusega ja tihti suure hooldusvajadusega lapsi.
kas omastehooldajal tõesti peab olema kirurgi psühhiaatri ja paljude teiste alade haridus et hooldada oma vanema mehe/naise lapse eest hoolt kanda see ju ülim totrus ma olen sügava puudega inimene ja ma tõesti ei vaja et mu hooldaja olex psühhiaater kirurg autojuht ooperilaulja jne ühes isikus
peaks kehtima igas vanuses hooldatavate suhtes ja kontrollida ju võib, aga hooldajad on siianin ise seda vabatahtlikult teinud- käinud inkotoas konsulteerimas jne. Pigem peaks see õpe olema sealjuures tasuta võimalus ennast sellel alal vajadusel täiendada. Ja hooldaja töö peaks aevestatama tööstaazi hulka.
Mingi kontroll peab olema, selle sama kontrolli käigus peaks selgitama kas ja millist õpet on vaja. See sama kontrollija peaks olema suuteline ka nõu andma ja väiksed nipid õpetama. Kui ma 24/7 hooldan. millal ma siis veel koolitustel käin ? Pigem võiks olla sosiaaltöötaja kes mõningatel päevadel käib nõu ja jõuga abiks. Kui vaadata meie riiki siis, ühise tuludeklaratsiooni võimaluse lõpetamisega, karistati peresid kus üks on kodus ja hooldab veel.
Riigimets peab teenindama esmajärjekorras rahvast, see tähendab kohalikke elanikke. Praegusel hetkel tõstavad Euroopa Liidu taastuvenergiatoetused, mis on mitmel põhjusel terve Euroopa kliimapoliitika häbiplekiks, kunstlikult küttepuu hinda, mis seab majanduslikult vähemkindlustatud inimesed üha raskemasse olukorda. Kuna intensiivse metsaraiumise põhjuseks pole meie hinnangul mitte kohalike inimeste puiduvajadus, vaid liiga suureks paisutatud tööstuse varundamine, siis leiame, et kohalike metsade kogukonnametsadena majandamine ja piirkonna elanikele vastuvõetava hinnaga küttepuude võimaldamine tuleb säästva metsanduse eesmärkidele kasuks, aga mitte kahjuks. Hetkel varustab RMK puiduga üht Euroopa suurimat pelletitootjat Graanul Investi, kusjuures enamik GI toodangust läheb taastuvenergiatoetuste toel Lääne-Euroopa elektrijaamadesse. Üha rohkemad teadlased üle kogu maailma nimetavad sellist skeemi avalikult rohepesuks12 ning on lubamatu, et kohalikud inimesed peavad konkureerima küttematerjali ostmisel hiiglaslike puidufirmadega.
Sarnaselt noorsootööle luua Eestis seenioritöö valdkond, mida reguleerib seadus, mille spetsialistid on läbinud täienduskoolituse ja vastutavad aktiivsena vananemise põhimõtete ellu viimise eest kogukondades.
Inimesed, kes praegu korraldavad vanemate inimeste ühiskonda panustamise algatusi ja vabatahtlikku tööd ning pakuvad vanemaealistele arenemisvõimalusi pole saanud selleks erialast väljaõpet. Aktiivsena vananemise põhimõtete ellu viimine on Eestis juhuslik. Eestvedajad on entusiastid, kes teevad tööd iseõppijatena.
Võiks arvata, et vanemaealiste tegevus on nende oma asi ja selle kvaliteet pole ühiskonna jaoks oluline. See pole nii. Vanemaealiste tegevus on ühiskonna nooremate liikmete jaoks allikas, mille alusel luuakse ja kinnistatakse stereotüüpe kõikide vanemate inimeste suhtes. Kui stereotüüp on negatiivne, käivituvad kaitsemehhanismid, mis takistavad arvajat otsuseid vastu võtmast iseenda vananemiseks valmistumise suhtes.
Lisaks on näha, et töös vanemate inimestega kaasatakse praegu pigem neid, kes ise initsiatiivi näitavad, ja ei tegeleta nendega kaasamisega, kes vajavad teistsugust lähenemist või teistsuguseid võimalusi. Viimane nõuab oskusi, mida väljaõppeta inimesel pole kuskilt võtta. Seega sotsiaalne kaasatus kui väga odav viis säilitada ja parandada vanemas eas inimese vaimset ja füüsilist tervist, pole määratud olema kättesaadav kõikide jaoks. Valdkond vajab professionaalset lähenemist.
Professionaalselt läbi viidud seenioritöö suurendab haridusliku sekkumise efektiivsust, mille lõpptulemusel paraneb rahvastiku elukvaliteet. Stereotüüpse mõtlemise vähendamine suurendab tõenäosust, et nooremad põlvkonnad valmistuvad teadlikumalt ette vanaduseks. Ulatuslikum ja kvaliteetselt korraldatud seenioritöö tulemusel vähenevad suure tõenäosusega ka riigi kulutused tervishoiule.
Tõenäosuse suurenemine, et nooremad põlvkonnad valmistuvad teadlikumalt vanaduseks, annab võimaluse sisustada seda valmistumist konkreetsete tegevustega. Pean silmas Suurbritannias käivitatud projekti Give and Take Care, millele Eesti Pensionäride Ühenduste Liit andis eestikeelse vaste (hooli ja sinust hoolitakse). Projekti sisuks on innovatiivne skeem : minu poolt praegu osutatud vabatahtlik hooldusabi toetab mind minu pensionieas. Vabatahtliku töö tunnid fikseeritakse. Sellest moodustuks individuaalne (Hooli ja Sinust hoolitakse) pensionisüsteemi konto, millel olevaid tunde saavad vabatahtlikud kasutada enda hooldusvajaduse garanteeritud rahuldamiseks. See annaks ka vabatahtlike tööle täiendava motivaatori. Andres Ergma EPÜL
|
OSCAR-2019
|
||
Need ravimid avaldavad toimet aju kindlatele piirkondadele ja aitavad korrigeerida teatud keemilisi tasakaaluhäireid ajus, mis põhjustavad haigusnähtusid.
Teie arst võib teile Fluanxol Depot’d määrata ka mõnel muul põhjusel. Küsimuste tekkimisel pidage nõu oma arstiga.
•kui olete flupentiksooli või selle ravimi mõne koostisosa(de) (loetletud lõigus 6) suhtes allergiline (ülitundlik).
•teil esineb orgaaniline ajukahjustus (mis võib olla tingitud mürgistusest alkoholi või orgaaniliste lahustitega);
•teil on hüpokaleemia või hüpomagneseemia (liiga vähe kaaliumi või magneesiumi veres või geneetiline eelsoodumus nende seisundite tekkeks);
•te olete tavalisest kergemini ärrituv või üliaktiivne, kuna see ravim võib neid tunnuseid süvendada;
•teil või kellelgi teisel teie perekonnas on kunagi esinenud veretrombe, sest antipsühhootikume on seostatud trombide tekkega;
•ravimid, mis põhjustavad vee ja soolade tasakaalu häireid (liiga väike kaaliumi või magneesiumi sisaldus veres);
•südametegevust mõjutavad ravimid (kinidiin, amiodaroon, sotalool, dofetiliid, erütromütsiin, terfenadiin, astemisool, gatifloksatsiin, moksifloksatsiin, tsisapriid, liitium);
Fluanxol Depot võib suurendada alkoholi sedatiivset toimet, muutes teid unisemaks. Fluanxol Depot-ravi ajal soovitatakse alkoholist loobuda.
Kui te olete rase, imetate või arvate end olevat rase, rääkige sellest oma arstiga. Fluanxol Depot’d tohib raseduse ajal kasutada ainult äärmise vajaduse korral.
Järgmised sümptomid võivad esineda vastsündinutel, kelle emad on kasutanud Fluanxol Depot’d viimasel trimestril (raseduse viimased kolm kuud): värisemine, lihaste jäikus ja/või nõrkus, unisus, ärritus, hingamisprobleemid ja raskused söötmisel. Kui teie lapsel ilmneb mõni nendest sümptomitest, siis võib teil vajalik olla kontakteeruda arstiga.
Kui te imetate, pidage nõu oma arstiga. Rinnaga toitmise ajal ei tohi Fluanxol Depot’d kasutada, kuna ravim eritub väikestes kogustes rinnapiima.
Fluanxol Depot kasutamise ajal võib tekkida unisus või pearinglus. Sellisel juhul hoiduge autojuhtimisest ning mistahes tööriistade ja masinatega töötamisest.
Teie arst otsustab, milline on teile vajalik annus ja kui sageli seda manustada. Ravim vabaneb süstekohast aeglaselt, mis tagab ühtlase ravimisisalduse veres kahe süstimise vahelisel perioodil.
Kui te olete ravi saanud Fluanxol tablettidega ja teid viiakse üle süstitavale Fluanxol Depot’le, võidakse teil paluda tablettide võtmist jätkata veel mitu päeva pärast esimest süstimist.
Teie arst võib otsustada teile manustavat annust või süstimiste vahelist intervalli aeg-ajalt korrigeerida.
Eakate patsientide puhul kasutatakse tavaliselt väiksemaid annuseid soovitatava annusevahemiku piirides.
Maksahaigusi põdevad patsiendid saavad tavaliselt väiksemaid annuseid soovitatava annusevahemiku piirides.
Tähtis on ravimi manustamist regulaarsete intervallidega jätkata, isegi kui te ennast hästi tunnete. Haigus võib püsida kaua aega ja kui te ravi liiga vara lõpetate, võivad haigusnähud tagasi tulla.
Ei ole küll tõenäoline, et te saate liiga palju Fluanxol Depot'd, kuid sellisel juhul võivad tekkida mõned sümptomid.
•südametegevuse muutusi, sealhulgas ebakorrapärast või aeglast südametegevust, on täheldatud Fluanxol Depot manustamisel üleannustamise korral koos teiste teadaolevalt südametegevust mõjutavate ravimitega.
Kui teil peaks tekkima mõni järgnevatest sümptomitest, siis pöörduge viivitamatult oma arsti poole või haiglasse:
•Kõrge palavik, ebaharilik lihasjäikus ja teadvushäired, eriti kui need esinevad koos higistamise ja kiire südametegevusega; need võivad olla harvaesineva seisundi – maliigse neuroleptilise sündroomi – sümptomiteks. Seda sündroomi on kirjeldatud erinevate antipsühhootikumide kasutamisel
•Naha ja silmavalgete kollaseks muutumine, see võib viidata teie maksa kahjustusele ja olla ikterusele iseloomulik
Järgnevad kõrvaltoimed on rohkem väljendunud ravi alguses ja enamus nendest kaovad tavaliselt ravi jätkumisel.
•Unisus (somnolentsus), võimetus istuda paigal või liikumatult (akatiisia), tahtmatud liigutused (hüperkineesia), aeglased või vähenenud liigutused (hüpokineesia)
•Puperdav süda (tahhükardia), kiirete, jõuliste või ebaregulaarsete südamelöökide tunnetamine (palpitatsioon)
•Treemor, väänlevad või korduvad liigutused või ebanormaalne kehahoiak tänu pidevatele lihastõmblustele (düstoonia), peapööritus, peavalu
•Raskused silma lähedal olevatele objektidele pilgu fokusseerimisel (akommodatsioonihäire), nägemishäired
•Suurenenud süljeeritus (salivaarne hüpersekretsioon), kõhukinnisus, seedimisraskused või ebamugavustunne ülakõhus (düspepsia), kõhulahtisus
•Lööve, reaktsioon naha valgustundlikkuse tõttu (fotosensitiivne reaktsioon), naha ekseem või põletik (dermatiit)
•Ülitundlikkus (hüpersensitiivsus), äge süsteemne ja tõsine allergiline reaktsioon (anafülaktiline reaktsioon)
•Meestel rinnanäärmete arenemine (günekomastia), ülemäärane piimaproduktsioon (galaktorröa), menstruaaltsükli puudumine (amenorröa)
Ravimite puhul, millel on flupentiksooliga (Fluanxol Depot’s sisalduv toimeaine) sarnane toime, on harva kirjeldatud järgmisi kõrvaltoimeid:
Veretrombid veenides, eriti jalaveenides (sellele viitavad nähud on jala turse, valu ja punetus), mis võivad liikuda veresoontes kopsudesse ja põhjustada valu rindkeres ning hingamisraskusi. Kui te märkate endal mõnda nendest nähtudest, pöörduge kiiresti arsti poole.
Antipsühhootikume kasutanud vanemaealistel dementsusega patsientidel täheldati pisut sagedamini surmajuhte võrreldes nendega, kes ei kasutanud antipsühhootikume.
Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Kõrvaltoimetest võite ise ka teavitada riikliku teavitussüsteemi www.ravimiamet.ee kaudu. Teavitades aitate saada rohkem infot ravimi ohutusest.
Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud sildil. Kõlblikkusaeg viitab kuu viimasele päevale.
Skisofreenia jt psühhooside säilitusravi, eriti kui sümptomitena esinevad hallutsinatsioonid, meelepetted ja mõtlemishäired koos apaatia, energiapuuduse, alanenud meeleolu ja enesessetõmbumisega.
Annus ja süstete vaheline intervall määratakse individuaalselt, et saavutada maksimaalne psühhootiliste sümptomite pärssimine minimaalsete kõrvaltoimetega.
Säilitusravi annus on tavaliselt 20...40 mg (1...2 ml), mis manustatakse 2...4 nädala tagant sõltuvalt ravivastusest. Mõned patsiendid võivad vajada suuremaid annuseid või lühemaid manustamisintervalle. Flupentiksooldekanoaat 20 mg/ml ei sobi patsientidele, kelle puhul on vajalik sedatsiooni saavutamine. Süstelahuse maht üle 2 ml tuleb jaotada kahe süstekoha vahel.
Piisav kontroll raskete psühhootiliste sümptomite üle kontsentreeritud süstelahuse kasutamisel saavutatakse tavaliselt 4...6 kuu jooksul ja seejärel võib järk-järgult tagasi pöörduda madalama säilitusannuse juurde.
Kui minnakse üle suukaudselt flupentiksoolravilt säilitusravile flupentiksooldekanoaadiga, tuleb kasutada järgnevaid juhiseid:
x mg suukaudset ravimit ööpäevas vastab 4x mg dekanoaadile iga 2 nädala järel. x mg suukaudset ravimit ööpäevas vastab 8x mg dekanoaadile iga 4 nädala järel.
Suukaudse flupentiksooli manustamist tuleb jätkata esimese nädala jooksul pärast esimest süstet, kuid vähendatud annuses.
Patsientidel, kes viiakse üle teistelt depooravimitelt flupentiksooldekanoaadile, peab annuse määramisel lähtuma järgmisest suhtest: 40 mg flupentiksooldekanoaati on võrdne 25 mg flufenasiindekanoaadi, 200 mg zuklopentiksooldekanoaadi või 50 mg haloperidooldekanoaadiga.
Maksafunktsiooni häire korral on soovitatav ettevaatlik annustamine ja võimalusel ravimi plasmakontsentratsiooni määramine.
Flupentiksooldekanoaati süstitakse lihasesse tuharapiirkonna ülemises välimises neljandikus. Kui on vaja manustada üle 2 ml, siis kasutada selleks kahte erinevat süstekohta. Lokaalne taluvus on hea.
Tsirkulatoorne kollaps, mistahes põhjusel tekkinud teadvushäired (nt mürgistuse tõttu alkoholi, barbituraatide või opiaatidega), kooma.
Neuroleptikumide kasutamisel võib tekkida maliigne neuroleptiline sündroom (hüpertermia, lihasjäikus, teadvushäired, autonoomse närvisüsteemi ebastabiilsus). Risk on seda suurem, mida tugevatoimelisem on ravim. Patsientidel olemasoleva orgaanilise ajukahjustuse või vaimse arengu peetusega, samuti opiaate ja alkoholi kuritarvitavatel patsientidel on sündroom sagedamini lõppenud surmaga.
Ravi: neuroleptikumi ärajätmine. Sümptomaatiline ravi ja üldtoetavad meetmed. Võib manustada dantroleeni või bromokriptiini.
Sümptomid võivad püsida üle nädala pärast suukaudse neurolepikumi ärajätmist. Depooravimitega seotud sümptomid püsivad mõnevõrra kauem.
Sarnaselt teiste neuroleptikumidega tuleb flupentiksooldekanoaadi kasutamisel olla ettevaatlik orgaanilise ajukahjustuse, raske hingamispuudulikkuse, neerupuudulikkuse, Parkinsoni tõve, kitsanurga glaukoomi, eesnäärme hüpertroofia, kilpnäärme üle- või alatalitluse, myastenia gravis´e, krampide ja raske maksahaiguse esinemisel.
Ravimit ei soovitata väiksemates annustes manustada kergesti ärrituvatele või üliaktiivsetele patsientidele, kuna selle aktiveeriv toime võib viia nimetatud tunnuste süvenemiseni.
Nagu on kirjeldatud teiste psühhotroopsete ravimite puhul, võib ka flupentiksooldekanoaat muuta patsiendi tundlikkust insuliini ja glükoosi suhtes, mistõttu võib diabeetikute puhul vajalik olla antidiabeetilise ravi korrigeerimine.
Eakate patsientide ravi nõuab erilist tähelepanu, kuna neil võib sagedamini tekkida sedatsioon, hüpotensioon, segasus ja kehatemperatuuri muutused.
Pikaajalist (eriti suurtes annustes) ravi saavaid patsiente tuleb regulaarselt jälgida ning võimalusel säilitusannust vähendada.
Sarnaselt teiste antipsühhootikumide rühma kuuluvate ravimitega võib flupentiksooldekanoaat põhjustada QT-intervalli pikenemist. Püsiva QT-intervalli pikenemise korral võib suureneda risk maliigsete rütmihäirete tekkeks. Seetõttu tuleb flupentiksooldekanoaati ettevaatusega kasutada vastava eelsoodumusega isikutel (hüpokaleemia, hüpomagneseemia või geneetiline eelsoodumus) ja patsientidel, kellel on anamneesis kardiovaskulaarsed häired, nt QT-intervalli pikenemine, väljendunud bradükardia (<50 lööki minutis), hiljuti esinenud äge müokardiinfarkt, kompenseerimata südamepuudulikkus või südame rütmihäired. Samaaegset ravi teiste antipsühhootikumidega tuleks vältida (vt lõik 4.5).
Antipsühhootikumide kasutamisel on teatatud venoosse trombemboolia (VTE) juhtudest. Kuna antipsühhootikume kasutavatel patsientidel esineb tihti VTE omandatud riskitegureid, tuleb kõik võimalikud VTE riskitegurid välja selgitada flupentiksooldekanoaadravi alustamise eelselt ning ravi ajal , samuti tuleb tarvitusele võtta VTE ennetavad abinõud.
Antipsühhootikumide, sh flupentiksooldekanoaadi kasutamisel on kirjeldatud leukopeenia, neutropeenia ja agranulotsütoosi teket.
Pikatoimelisi depoo-antipsühhootikume tuleb ettevaatlikult kasutada kombinatsioonis teiste ravimitega, millel on teadaolev müelosupressiivne toime, sest vajaduse korral ei saa neid kiiresti organismist eemaldada.
Randomiseeritud platseebokontrolliga kliinilistes uuringutes dementsusega patsientidel on mõnede atüüpiliste antipsühhootikumide kasutamisel täheldatud tserebrovaskulaarsete kõrvaltoimete riski ligikaudu 3-kordset suurenemist. Riski suurenemise mehhanism ei ole teada. Riski suurenemist ei saa välistada teiste antipsühhootikumide või teiste patsientide puhul. Flupentiksooldekanoaati tuleb ettevaatusega kasutada patsientidel, kellel esinevad insuldi riskifaktorid.
Kahest jälgimisuuringust saadud andmed näitavad, et antipsühhootikume saavatel dementsusega eakatel on suremuse risk tõusnud võrreldes ravi mittesaanutega. Riski täpse suuruse hindamiseks on andmed ebapiisavad ning suurenenud riski põhjus ei ole teada.
Flupentiksooldekanoaat võib tugevdada alkoholi sedatiivset ning barbituraatide jt kesknärvisüsteemi pärssivate ravimite toimet.
Neuroleptikumid võivad suurendada või vähendada antihüpertensiivsete ravimite mõju; väheneb guanetidiini jt sarnaste ravimite antihüpertensiivne toime.
Tritsüklilised antidepressandid ja neuroleptikumid pärsivad teineteise metabolismi. Flupentiksooldekanoaat võib vähendada levodopa ja adrenomimeetikumide toimet. Metoklopramiidi ja piperasiini samaaegne kasutamine suurendab ekstrapüramidaalhäirete riski.
Ülaltoodud loetelu ei ole ammendav ning vältida tuleb ka teisi ravimeid, mis teadaolevalt pikendavad oluliselt QT-intervalli (nt tsisapriid, liitium).
Samuti tuleb flupentiksooldekanoaati ettevaatusega kasutada koos ravimitega, mis teadaolevalt põhjustavad elektrolüütide tasakaaluhäireid (nt tiasiiddiureetikumid - hüpokaleemia), kuna need võivad suurendada QT-intervalli pikenemise ja maliigsete arütmiate riski (vt lõik 4.4).
Flupentiksooldekanoaati tohib raseduse ajal kasutada ainult juhul, kui oodatav kasu patsiendile ületab teoreetilise ohu lootele.
Raseduse kolmanda trimestri ajal antipsühhootikume (kaasaarvatud flupentiksooldekanoaat) saanud vastsündinul on risk kõrvaltoimete tekkeks, sh ekstrapüramidaalreaktsioonid ja/või ärajätu nähud, mis võivad varieeruda raskuse ja kestvuse poolest pärast sünnitust. Teatatud on agiteeritusest, hüpertooniast, hüpotooniast, treemorist, unisusest, respiratoorsest distressist või söömishäiretest. Sellest tulenevalt on vaja vastsündinuid hoolikalt jälgida.
Kuna flupentiksool eritub rinnapiima madalates kontsentratsioonides, ei ole terapeutiliste annuste kasutamisel tõenäoline selle mõju imikule. Lapseni jõuab annus, mis moodustab alla 0,5% ema annusest (mg/kg baasil). Rinnaga toitmist võib flupentiksoolravi ajal jätkata, kuid imikut tuleb jälgida, eriti esimese 4 nädala jooksul pärast sündi.
Inimestel on kõrvaltoimetena kirjeldatud hüperprolaktineemiat, galaktorröad, amenorröad, libiido langust, erektsiooni- ja ejakulatsioonihäireid (vt lõik 4.8). Nendel kõrvaltoimetel võib olla negatiivne mõju naiste ja/või meeste seksuaalfunktsioonile ja fertiilsusele.
Kui tekib kliiniliselt oluline hüperprolaktineemia, galaktorröa, amenorröa või seksuaalfunktsiooni häire, tuleb kaaluda annuse vähendamist (kui võimalik) või ravi lõpetamist. Toimed on ravi lõpetamise järgselt pöörduvad.
Rottidega läbi viidud prekliinilistes fertiilsuse uuringutes mõjutas flupentiksool vähesel määral emaste rottide tiinuse määra. Toimeid täheldati annuste puhul, mis ületasid tunduvalt kliinilises praktikas kasutatavaid annuseid.
Väikeste ja keskmiste annuste (kuni 100 mg 2 nädala järel) kasutamisel puudub flupentiksooldekanoaadil sedatiivne toime. Kuid patsientidel, kes saavad psühhotroopset ravi, võib tekkida tähelepanu- ja keskendumisvõime vähenemine ning patsiente tuleb hoiatada, et see võib mõjutada nende autojuhtimise ja masinatega töötamise võimet.
Kõrvaltoimed on enamasti annusest sõltuvad. Kõrvaltoimete sagedus ja raskus on enamväljendunud ravi alguses, vähenedes ravi jätkumisel.
Tekkida võivad ekstrapüramidaalreaktsioonid, eriti esimesel paaril päeval pärast ravimi süstimist ja ravi alguses. Enamikel juhtudel kaovad need kõrvaltoimed annuse vähendamisel ja/või parkinsonismivastaste ravimite kasutamisel. Parkinsonismivastaste ravimite kasutamist rutiinse profülaktikana ei soovitata. Parkinsonismivastased ravimid ei leevenda tardiivse düskineesia nähtusid, pigem võivad neid tugevdada. Soovitatav on annuse vähendamine või võimalusel flupentiksoolravi lõpetamine. Püsiva akatiisia korral võib kasutada bensodiasepiini või propranolooli.
Esinemissagedused pärinevad kirjandusest ja spontaansetest raportitest. Esinemissagedused on defineeritud järgnevalt:
Nagu ka teiste antipsühhootikumide ravimrühma kuuluvate ravimite puhul, on flupentiksool dekanoaadi kasutamisel harva tekkinud QT-intervalli pikenemine, ventrikulaarsed arütmiad – vatsakeste virvendus, ventrikulaarne tahhükardia, torsade de pointes ja ebaselge põhjusega äkksurm (vt lõik 4.4).
Järsu flupentiksool dekanoaadi ravi lõpetamisega võivad kaasneda ärajätu sümptomid. Kõige sagedasemad sümptomid on iiveldus, oksendamine, isutus, kõhulahtisus, ninavoolus, higistamine, müalgiad, paresteesiad, unetus, rahutus, ärevus ja agitatsioon. Patsiendid võivad kogeda ka peapööritust, vahelduvalt kuuma ja külma tunnet ja treemorit. Üldiselt ilmnevad sümptomid 1. kuni 4. ärajätu päeval ja kaovad 7-14 päeva pärast.
Üleannustamise korral koos teadaolevalt südamele mõjuvate ravimitega manustamisel on tekkinud EKG muutused, QT-intervalli pikenemine, torsade de pointes, südameseiskus ja ventrikulaarsed rütmihäired.
Ravi on sümptomaatiline ja toetav. Rakendada hingamist ja südameveresoonkonda toetavaid meetmeid. Adrenaliini ei tohi kasutada, kuna selle tagajärjel võib vererõhk veelgi langeda. Krambiraviks võib kasutada diasepaami ja ekstrapüramidaalhäirete korral biperideeni.
Neuroleptikumide antipsühhootiline toime põhineb nende dopamiini- ja arvatavasti ka 5-HT (5- hüdroksütrüptamiini) blokeerimisel. Flupentiksoolil on in vitro ja in vivo suur afiinsus nii dopamiini D- kui D-retseptorite suhtes; võrdluseks, flufenasiinil on in vivo selektiivne toime D-retseptorite suhtes ning atüüpilisel antipsühhootikumil klosapiinil on flupentiksooliga sarnane afiinsus D- ja D-retseptorite suhtes nii in vitro kui in vivo.
Flupentiksool on afiinne ka α-adrenoretseptorite ja 5-HT-retseptorite suhtes, mis on küll väiksem kui kloorprotikseenil või suurtes annustes fenotiasiinidel ja klosapiinil; samas puudub afiinsus koliinergiliste muskariiniretseptorite suhtes. Flupentiksoolil on ainult vähene antihistamiinergiline toime ja puudub α- adrenoretseptoreid blokeeriv toime.
Kõigis neuroleptilise (dopamiiniretseptoreid blokeeriva) aktiivsuse käitumuslikes katsetes on tõestust leidnud, et Flupentiksool on tugevatoimeline neuroleptikum. In vivo testmudelitel on leitud korrelatsioon dopamiini D-retseptorite suhtes in vitro esineva afiinsuse ja keskmiste ööpäevaste suukaudsete antipsühhootiliste annuste vahel.
Perioraalsed tõmblused rottidel sõltusid D-retseptorite stimulatsioonist või D-retseptorite blokaadist. Neid tõmblusi aitas ära hoida flupentiksool. Samuti näitasid ahvidel teostatud uuringud, et oraalne hüperkineesia on rohkem seotud D-retseptorite stimulatsiooni ja vähemal määral D-retseptorite ülitundlikkusega. See viib arvamuseni, et D-retseptorite aktiveerumine põhjustab sarnaseid toimeid (st düskineesiat) ka inimesel. Seetõttu on kasulik D-retseptorite blokeerimine.
Farmakoloogilised uuringud on näidanud, et flupentiksooldekanoaadi õlilahusel on pikemaajaline neuroleptiline toime ning ravimi annus, mis on vajalik teatud toime tagamiseks pikema ajal vältel, on oluliselt väiksem depooravimi kasutamise kui flupentiksooli igapäevase suukaudse manustamise korral. Barbituraatidest põhjustatud uneaja mõõdukas ja lühiajaline pikenemine hiirtel tekkis vaid väga suurte annuste kasutamisel. Seetõttu ei ole tõenäoline depooravimi toime anesteetikumidele.
Flupentiksooldekanoaati kasutakse skisofreenia jt psühhooside säilitusraviks. Antipsühhootiline toime tugevneb annuse suurendamisel. Väikestes ja keskmistes annustes (kuni 100 mg 2 nädala järel) flupentiksooldekanoaadil sedatiivne toime puudub, suuremate annuste kasutamisel võib tekkida vähene sedatsioon.
Flupentiksooldekanoaati kasutatakse pikaajaliseks raviks eriti neil patsientidel, kes ei usalda neile määratud suukaudseid ravimvorme. Seega hoiab depooravim ära haiguse retsidiivid, mis on tingitud suukaudse raviga mittenõustumisest.
Flupentiksooli esterdamisel dekaanhappega muudetakse flupentiksool väga lipofiilseks ühendiks - - flupentiksooldekanoaadiks, mis õlis lahustatuna ja lihasesse manustatuna difundeerub aeglaselt ümbritsevasse koevedelikku, kus see hüdrolüüsub ning vabaneb aktiivne flupentiksool.
Lihasesse manustamise järgselt saabub maksimaalne kontsentratsioon plasmas u 3...7 päeva jooksul. Poolväärtusaeg on 3 nädalat (peegeldab aine vabanemist depoost). Tasakaalukontsentratsioon plasmas saavutatakse u 3 kuud kestnud ravi järgselt.
Flupentiksool metaboliseerub sulfoksüdatsiooni, külgahela N-dealküülimise ja konjugatsiooni teel glükuroonhappega. Metaboliitidel puudub psühhofarmakoloogiline toime. Flupentiksooli sisaldus ajus ja teistes kudedes on suurem kui metaboliitidel.
Flupentiksooli eliminatsiooni poolväärtusaeg (T1/2) on u 35 tundi ja keskmine süsteemne kliirens (ClS) on ligikaudu 0,29 l/min.
Flupentiksool eritub peamiselt väljaheitega, kuid vähesel määral ka uriiniga. Triitiumiga märgistatud flupentiksooli manustamisel inimesele oli eritumine väljaheitega umbes 4 korda suurem kui eritumine uriiniga.
Flupentiksool eritub väikestes kogustes rinnapiima. Ravimi kontsentratsiooni suhe rinnapiimas ja plasmas on keskmiselt 1,3.
Ravimi kineetika on lineaarne. Keskmine süstimiseelne tasakaalukontsentratsioon plasmas 40 mg flupentiksooldekanoaadi manustamisel iga 2 nädala järel on u 6 nmol/l.
Eespool kirjeldatud eritumisomaduste põhjal võib eeldada, et neerufunktsiooni langus ei mõjuta tõenäoliselt ravimi plasmataset.
Süstimiseelset plasmakontsentratsiooni 1...3 ng/ml (2...8 nmol/l) ja maksimaalse-minimaalse kontsentratsiooni muutust <2,5 loetakse edukaks säilitusraviks kerge ja keskmise raskusega skisofreenia korral.
Farmakokineetiliselt võrdub flupentiksooldekanoaadi annus 40 mg 2 nädala järel flupentiksooli ööpäevase suukaudse annusega 10 mg.
Kroonilise mürgistuse uuringutes ei täheldatud ravimi terapeutiliste annuste kasutamisel kahjulikke toimeid.
Rottidega läbi viidud fertiilsuse uuringutes mõjutas flupentiksool vähesel määral emaste rottide tiinuse määra. Toimeid täheldati annuste puhul, mis ületasid tunduvalt kliinilises praktikas kasutatavaid annuseid.
Hiirte, rottide ja küülikutega läbi viidud reproduktsiooniuuringutes ei ole täheldatud teratogeense toime ilminguid. Emasloomale toksiliste annuste kasutamisel täheldati rottidel ja küülikutel embrüotoksilisi toimeid sagenenud implantatsioonijärgse loote kaotuse/suurenenud resorptsiooni määra ja juhuslike abortidena.
Ravimi lokaalne taluvus on hea. Neuroleptikumide vesilahuste süstimisel on täheldatud lokaalse lihaskahjustuse teket. Flupentiksooldekanoaadi õlilahuse lihasesse manustamise järgselt täheldati küülikutel vaid vähest veritsust ja turset.
|
OSCAR-2019
|
||
Alexander Hamilton (11. jaanuar 1755 või 1757 – 12. juuli 1804) oli Ameerika riigimees ja üks Ameerika Ühendriikide asutajatest.
Ta oli Ameerika Ühendriikide põhiseaduse mõjukas interpreteerija ja promootor ning rahvusliku finantssüsteemi, Föderalistide Partei, Ameerika Ühendriikide Rannavalve ja ajalehe The New York Post asutaja. Riigikassa esimese sekretärina oli Hamilton George Washingtoni valitsuse majanduspoliitika peamine autor. Ta võttis juhtrolli riikide võlgade rahastamisel föderaalvalitsuse poolt, samuti riikliku panga, tariifide süsteemi ja sõbralike kaubandussuhete loomisel Suurbritanniaga. Tema nägemus hõlmas tugevat keskvalitsust, mida juhtis jõuline täitevvõim, tugev kaubanduslik majandus, riiklik pank ja tootmistoetus ning tugev sõjaline jõud. Selle vastu olid Virginia agraarid Thomas Jefferson ja James Madison, kes moodustasid rivaalitseva partei – Demokraatlik-Vabariikliku Partei. Nad toetasid tugevaid osariike, mis asusid Ameerika maapiirkondades ja mida kaitsesid osariiklikud relva rühmitused, erinevalt tugevast rahvuslikust armeest ja mereväest. Nad mõistsid Hamiltonit liiga sõbralikeks Suurbritannia ja kogu monarhia vastu ning olid liiga orienteeritud linnade, äri- ja pangandusse.
Hamilton sündis Charlestownis Nevisel. Tema šoti päritolu isa James A. Hamilton oli Alexander Hamiltoni neljas poeg, Ayrshire'is asuvas Grange'is maaomanik. Tema ema, sündinud Rachel Faucette, oli briti-prantsuse hugenott. Jäänud ema surma järel orvuks (isa oli pere maha jätnud), võttis Hamiltoni kasvatada vanim nõbu ja hiljem jõukas kaupmees. Teda tunnustati tema intelligentsi ja talendi tõttu ning teda toetas rahaliselt grupp rikkaid kohalikke mehi, kes toetasid tal New Yorgis hariduse omandamist. Hamilton käis King's College'is (nüüdne Columbia Ülikool), otsustades jääda 13 kolooniasse.
Hamilton lõpetas oma õpingud enne lõpetamist, kui kolledž sulges oma uksed Briti okupatsiooni ajal linnas, Hamilton mängis Ameerika iseseisvussõjas olulist rolli. 1775. aasta sõja alguses liitus ta miilitsaettevõttega. 1776. aasta alguses hoolitses ta provintsi suurtükiväge, kuhu ta nimetati kapteniks. Peagi sai ta Washingtoni abiliseks, Ameerika vägede ülemjuhatajaks. Washingtoni saatis Hamiltoni paljutele missioonidele, et oma plaanid üle anda oma kindralitele. Pärast sõda valiti Hamilton esindajaks Konverentsi Kongressi New Yorki. Ta astus seaduse järgi praktiseerima ja asutas New Yorgi panga.
Hamilton oli nende seas, kes ei olnud nõrga rahvusliku valitsusega rahul. Ta juhtis Annapolise konventsiooni, mis edukalt mõjutas Kongressi, et avaldada üleskutse Philadelphia konventsioonile uue põhiseaduse loomiseks. Ta oli Philadelphias aktiivne osaline ja ta aitas kinnitada , kirjutades 51st federaalteadlastest 85 osamaksele, mis tänapäeval on põhiseadusliku tõlgendamise üks kõige olulisemaid viiteid.
Hamilton sai uue valitsuse presidendi Washingtoni juhtiva kabineti liikmeks. Ta oli natsionalist, kes rõhutas tugevat keskvalitsust ja edukalt väitsid, et põhiseaduse kaudsed volitused andsid seaduslikke volitusi riigivõla rahastamiseks, riigivõla võlgadeks ja USA valitsuse toetatud pankade loomiseks. Neid programme rahastati peamiselt impordi tariifide abil, hiljem ka väga vaieldava maksuga viski puhul. Hamiltoni ületamiseks mobiliseeriti üleriigiline valitsuse sõprade võrgustik, eriti pankurid ja ärimehed, mis sai föderalistide partei. Ameerika kahepoolse süsteemi tekkimise peamine küsimus oli Jay leping, mille 1791. aastal Hamilton kavandas suures osas. See loob sõbralikke kaubandussuhteid Suurbritanniaga, Prantsuse vahistamise ja Prantsuse revolutsiooni toetajad. Hamiltonil oli keskne roll federalistide parteis, mis domineeris rahvuslikul ja riiklikul poliitikas, kuni ta kaotas 1800. aasta valimistel Jeffersoni Demokraatlik-Vabariikliku Parteile.
Aastal 1795 pöördus ta New Yorgis seaduste praktikasse. Ta püüdis juhtida president Adamsi (1797–1801) poliitikat. Aastatel 1798–99 kutsuti Hamilton pärast XYZ afääri Prantsusmaad mobiliseerima ja sai uue sõjaväe juhatajaks, keda ta sõjas ette valmistas, kuid Kvaasisõda ei olnud kunagi ametlikult välja kuulutatud ja see ei hõlmanud armee tegevust. Seda võeti merel karmilt vastu. Lõpuks leidis president Adams diplomaatilise lahenduse, mis vältis sõda Prantsusmaaga. Hamiltoni vastuseis Adamsiga ümbervalimisel, aitas kaasa tema kaotusele 1800. aasta valimistel. Jefferson ja Aaron Burr seotud 1801. aastal valimiskolledži eesistumisega ja Hamilton aitas võita Burri, keda ta leidis võõrandamatuna, ja valis Jeffersoni vaatamata filosoofilistele erinevustele.
Hamilton jätkas oma juriidilist ja äritegevust New Yorgis ja tegeles aktiivse rahvusvahelise orjakaubanduse seaduslikkuse lõpetamisega. Asepresident Burr kandideeris New Yorgi osariigi kuberneriks 1804. aastal ja Hamilton sõdis tema vastu. Burr võttis seda solvanguna ja kutsus ta duellile. Hamillton, kes sai haavata, suri järgmisel päeval.
Alexander Hamilton sündis ja veetis osa oma lapsepõlvest Charlestowni, Nevise saare pealinnas Leewardi saartel (siis Briti lääne-India saarestik). Hamilton ja tema vanem vend James Jr. (1753–1786)[1] sündisid väljaspool abielu.Tema vanemad olid Rachel Faucette, briti-prantsuse huguenoti päritolu abielus naine ja James A. Hamilton, tema šoti päritolu isa, kes oli maaomaniku neljas poeg Grange'i Ayrshire'i Alexander Hamilton. Spekulatsioon, et Hamiltoni ema oli segatüüpi rass, kuigi see ei ole tõendatud.
Ei ole kindel, kas Hamilton sündis 1755. või 1757. aastal. Enamik ajaloolisi tõendeid pärast Hamiltoni saabumist Põhja-Ameerikasse toetab seda, et ta sündis 1757. aastal, kaasa arvatud ka Hamiltoni enda kirjutised.[2] [3]Hamilton loendas oma sünniaastat 1757-na, kui ta esimest korda saabus kolmeteistkümnesse kolooniatesse, ja tähistas oma sünnipäeva 11. jaanuaril. Hilisemas elus ta soovis anda oma vanusele ainult ümmargused numbreid. Ajaloolased aktsepteerisid 1757. aastat tema sünnipäevana kuni umbes 1930. aastani, kui avaldati dokumente tema varasemast elust Kariibi mere piirkonnas, esialgu taani keeles. Hamiltoni ema surma järel koostatud St Croixi katsepaber on välja kirjutatud 1768. aastal, kus Hamilton olevat olnud 13-aastane, mis on pannud ajaloolased 1930. aastast soosima Hamiltoni sünniaastat 1755.
Ajaloolased on spekuleerinud võimalikke põhjuseid, miks kaks erinevat sünni aastat on ilmnenud ajaloolistel dokumentidel. Kui 1755 on õige, oleks Hamilton proovinud paista noorem kui tema kolledži kaaslased või ehk soovinud vältida väljapaista teistest kuna tema on vanem[4]. Kui 1757 on õige, võib 1755. aasta sünnipäevaks märgitud üksikkinnitusteatis lihtsalt sisaldada viga või Hamilton võib kunagi pärast ema surma, kui ta oli 13, paista vanem ja saada endale töökoht lihtsamini. Ajaloolased on märkinud, et testamentide dokument sisaldas muid tõestatud ebatäpsusi, mis näitasid, et see ei olnud täiesti usaldusväärne. Richard Brookhiser märkis, et "mees tõenäosemalt tunneb oma sünnipäeva rohkem kui kohtuprotsessikohus".[2]
Hamiltoni ema oli abielus varem Johann Michael Lavieniga Neitsisaartel St Croix'is, sel ajal valitses seda Taani. Neil oli üks poeg, Peter Lavien. 1750. aastal jättis Faucette maha abikaasa ja esimese poja ning sõitis St Kittsi, kus ta kohtus James Hamiltoniga. Hamilton ja Faucette kolisid Nevisesse, tema sünnikohta, kus ta oli pärinud isa vara.
James Hamilton loobus Rachel Faucette'ist ja nende kahest pojast James Jr. ja Alexanderist väidetavalt, et ta "lööb [tema] süüdlaste vastu ... pärast seda, kui oli tuvastanud, et tema esimene abikaasa kavatseb temast lahutada Taani seaduste alusel abielurikkumise ja alandamise põhjustel. " Seejärel käis Rachel koos noorema Hamiltoniga St. Croix'is, kus ta toetas oma lapsi, pidades Christianstedis väikest poodi.
Ta põdes tõsist kollapalavikku ja suri 19. veebruaril 1768, 01:02, jättes Hamiltoni orvuks[5]. Isegi 18. sajandil võis see olla lapsepõlve standarditele tema jaoks olla tõsine emotsionaalne tagajärg. Kinnipidamiskohtus võttis Faucette "esimene abikaasa ära oma pärandi"[6] ja mõned väärisesemed mis talle kuulusid, sealhulgas mõned hõbe esemed. Palju esemeid müüdi oksjonil maha, kuid üks sõber ostis pere raamatud ja tagastas need Hamiltonile.[4]
Hamiltonist sai kohaliku impordi-ekspordiettevõtte Beekman ja Cruger'i ametnik, kes kaubitses New Yorgi ja Uus Inglismaaga; ta jäi ettevõtte juhtimisele viis kuud 1771. aastal, kui omanik oli merel. Temma nõbu võttis tema ja James Jr oma hoole alla; Kuid Lytton tegi enesetapu. Vennad eraldati seejärel. James harjutas kohaliku puuseppaga, samal ajal kui Aleksanderile andis kodu Nevisi kaupmees Thomas Stevens. Mõned viited on viinud spekulatsioonini, et Stevens võis olla Alexander Hamiltoni bioloogiline isa: tema poeg Edward Stevens sai Hamiltoni lähedaseks sõbraks, kirjeldati et nad paistsid väga sarnased olevat, mõlemad rääkisid puhast prantsuse keelt ja jagasid sarnaseid huve. Kuid see väide, mis põhineb peamiselt Timothy Pickerdi kommentaaridest kahe mehe sarnasuse kohta, on alati olnud ebamäärane ja toetuseta. Rachel Faucette elas St.Kittis ja Nevisis samal ajal kui Alexandrit eostati kui Thomas Stevens elas Antiguas ja St. Croixis; James Hamilton ei ole kunagi loobunud isadusest ja isegi hilisematel aastatel allkirjastas oma kirjad Hamiltonile "Sinu väga armuline Isa".[7][3]
Samal ajal, kui Hamilton jätkas äriteenija tööd, jäi ta innukaks lugejaks ja arendas huvi kirjutamisele. Ta tahtis elada väljaspool saart kus ta hetkel elas. Ta kirjutas oma isale kirja, milles oli üksikasjalik ülevaade orkaanist, mis oli 30. augustil 1772 laastas Christiansted. Hugh Knox, minister ja ajakirjanik, avaldas kirja Taani kuninglikus ajakirjanduses. Chernow leidis kirja üllatavana kahel põhjusel; esiteks, et "kõigile oma pommitavatele ülemõtetele tundub imeline [et] ise õppinud äriteenija võiks kirjutada sellisest sügavusest ja vaimust" ja teiseks, et teismeline poiss valmistas apokalüptilist "tule ja värava jutlust" orkaan kui "jumalik pettumine inimese ihule ja pompositsioonile". See essee avaldas muljet kogukonna juhtidele, kes kogusid fondi Hamiltoni saatmiseks Põhja-Ameerika kolooniatele oma hariduse omandamiseks.[8]
Anglikaani kirik keeldus Aleksanderile ja James Hamiltonile juurde liikmelisust andmast – ja haridusest kirikukoolist – kuna nende vanemad ei olnud seaduslikult abielus. Nad said "individuaalse juhendamise" ja tunnid erakoolis, mida juhtis juudist direktor.[9] Alexander täiendas oma haridust koos pere raamatukoguga kus oli 34 raamatut.
1772. aasta oktoobris saabus ta laevaga Bostonisse ja sundus sealt New Yorki, kus ta majutus koos Hercules Mulliganiga.[10] Too oli ettevõtja vend, kes abistas Hamiltonil lasti müüa, mis pidi tasuma tema hariduse ja ülalpidamise eest. 1773. aastal alustas Hamilton kolledži tööks ettevalmistamisel oma hariduse lünkade likvideerimist Elizabethtowni akadeemias – ettevalmistavas koolis, mida juhatas Francis Barber Elizabethtownis, New Jersey. Ta tuli William Livingstoni, juhtiva intellektuaalse ja revolutsioonilise mõjuri all, kellega ta elas mõnda aega Liberty Hallis.[11]
Hamilton astus 1773. aasta sügisel King'i College'isse (nüüd Columbia) "eraõppurina" ja ametlikult sisens 1774. aasta mais. Tema kolledži toakaaslane ja eluaegne sõber Robert Troup rääkis intensiivselt Hamiltoni suurepärasusest, lühidalt selgitades patriotide kohtuasja Suurbritannia vastu, mida peetakse Hamiltoni esimeseks avalikuks esinemiseks, 6. juulil 1774 King'i kolledžis Liberty Pole. Hamilton, grupp ja neli teist üliõpilast moodustasid nimega kirjandusühiskond, mida peetakse Philoleksi ühiskonna eelkäijaks[4]
Inglismaa kiriku vaimulik Samuel Seabury avaldas 1774. aastal lojalistliku teo propageerivaid brošüüre, millele Hamilton vastas anonüümselt oma esimese poliitilise kirjutisega: "Kongresside meetmete ja tõrjutud põllumajandustootja täielik kontroll". Seabury püüds sisuliselt provotseerida hirmu koloonias ja tema peamine eesmärk oli peatada potentsiaalne liit kolooniate seas. Hamilton avaldas kaks täiendavat tükki, mis ründab Quebeci seadust ja võib olla ka Holti New Yorgi ajakirja Monitors 15 anonüümse osamakse autor. Hamilton oli sellel sõjajärgsel etapil revolutsioonilise põhjuse toetaja, kuigi ta ei kiitnud heaks lootslaste vastu suunatud rahvamasside reprisatsioone. 10. mail 1775 omandas Hamilton oma kolleegiumi president Myles Cooperi, kes oli lojalist, pankrotti päästa, rääkides rahvahulkadega nii kaua, et Cooper põgeneda saaks.
Hamilton oli sunnitud lõpetama oma õpingud enne lõpetamist, kui kolledž sulges oma uksed Briti okupatsiooni ajal linnas.[12] Kui sõda lõppes, sai pärast 1782. aasta juulis mitu kuud iseseisvat õppimist. Hamilton läbis baiti eksami oktoobris, 1782 sai litsentsi kohtuasjade lahendamiseks New Yorgi osariigi ülemkohtusse.[13]
1775. aastal, pärast Ameerika vägede esimest kokkupuudet Britidega Lexingtonis ja Concordis, ühinesid Hamilton ja teised King's kolledži üliõpilased New Yorgi vabatahtlike relvarühmituste nimega Korsiklased,[14] hiljem ümbernimetatud või reformitud kui Hearts of Oak
Ta treenis kompaniiga enne tunde surnuaias mis asus St. Pauluse kabeli läheduses. Hamilton õppis sõjaajalugu ja taktikat ise, ning peagi soovitati teda aukõrgendamiseks. HMS Aasia tule all juhtis ta edukat haarangut Britti kahuritele, mille hõivamise tulemusena sai Hearts of Oak pärast suurtükiväeks.
Läbi oma suhete mõjukate New Yorgi patriootidega nagu Alexander McDougall ja John Jay, Hamilton koondas 1776. aastal kuuekümne mehe suuruse New Yorgi suurtükivägi ja valiti selle kapteniks[4]. See võttis osa lahingutegevuses 1776. aastal New Yorgi linna ümbruses, eriti White Plainsi lahingus; Trentoni lahingus, see oli paigutatud linna kõrgemaisse ossa, praeguse Warreni ja Broad tänavate ristumiskohas, et hoida Hessiaanid kinni Trentoni Barracsis[15]
Hamilton osales Princetoni lahingus 3. jaanuaril 1777. Pärast esialgset tagasilööki, Washington juhtis ameerika jalaväge ja juhtis neid edukalt Briti vägede vastu. Pärast lühikest vastupanu britid taganesid, mõned lahkusid Princetonist ja teised asusid Nassausse varjule. Hamilton tõi kolm kahurit üles ja tulistas nendega hooneid, seejärel mõned ameeriklased jooksid esiukse maha. Järgnevalt panid Britid valge lipu aknast välja[16]. 194 Briti sõdurit kõndis ehitisest välja ja tõstsid oma käed üles, lõpetades nõnda lahingu Ameerika võiduga.[17]
Kui ta oli Washingtoni juures tööl, Hamilton igatses juhtimist ja taas aktiivset võitlust. Kui sõda lähenes lõpule, teadis ta, et sõjaväelise hiilguse võimalused vähenevad. 1781. aasta veebruaris Washington noomis Hamiltoni kergelt ja too kasutas seda vabanduseks oma ametikoha tagasi astumiseks.Ta palus Washingtonilt ja teistelt lahinguväljale käsku. See jätkus kuni 1781. aasta juuli alguseni, kui Hamilton esitas Washingtonile kirja oma lisatud dokumendiga kohta " äkitselt ähvardus astuda tagasi, kui ta ei saa soovitud positsiooni"
31. juulil 1781 Washington andis järele ja andis Hamiltonile New Yorgi esimese ja teise rügemendi jalaväepataljoni pataljoni ja kaks connecticutis asuvat esimest äriühingut. Yorktowni rünnakute planeerimisel anti Hamiltonile kolm pataljoni, kes pidid võitlema koos liitlasvägede Prantsuse vägedega, et nad vallutaksid Yorktowni briti kindluste kaitseehitisi. Hamilton ja tema pataljonid võitlesid julgelt ja võtsid redoubti bajonittega öösel, nagu plaanitud. Prantslased võitlesid ka vapralt, kannatasid suuri vigastusi ja võtsid redoubti. Need tegevused sundisid Britti terve armee allaandmisele Yorktownis, Virginia, mis lõpetas suuremad sõjalised operatsioonid Põhja-Ameerikas.
Samal ajal kui Hamilton oli Kongressis, hakkasid rahulolematud sõdurid noorele Ameerika Ühendriikidele ohtu seadma. Enamik armee viidi seejärel Newburghi New Yorgi osariigis. Need kes olid armees, ostsid suurel hulgal oma varustust ja neile pole kaheksa kuu jooksul palka antud. Veelgi enam, pärast Valley Forge'i lubasid mandriametnikud 1778. aasta mais tasu poolest nende tasust, kui nad olid töölt vabastatud. 1780. aastate alguses valitsuse struktuuri tõttu Konföderatsiooni artiklite järgi ei olnud neil õigust tulumaksu teenida ega oma sõduritele maksta. 1782. aastal, pärast mitut kuud ilma palgata, korraldati delegatsiooni saatmine kongressi läände, mille juhtis kapten Alexander McDougall. Ohvitseridel oli kolm nõuet: armee palk, nende endi pensionid ja nende pensionide ümbersuunamine ühekordseks makseks, kui Kongress ei suutnud endale poole eluaastaga pensioni endale lubada. kongress lükkas ettepaneku tagasi.
Mitmed kongresmenid, sealhulgas Hamilton, Robert Morris ja Gouverneur Morris (pole mingit seost) üritasid seda Newburghi vandenõu kasutada võimendamaks, et tagada riikide ja kongressi toetus riigi valitsuse rahastamiseks. Nad julgustasid MacDougallit jätkama oma agressiivset lähenemist, ähvardades tundmatud tagajärgi, kui nende nõudmised ei oleks täidetud, ja võitnud ettepanekud, mis oleksid kriisi lahendanud ilma üldise föderaalse maksustamise kehtestamiseta – et riigid võtaksid sõjaväe võlgnevuse või võtaksid ette, mis on pühendatud ainult selle võla tasumise eesmärgile.
Hamilton soovitas armee väidetele tugineda kavandatud riikliku rahastamissüsteemile. Morrises ja Hamilton pöördusid Knoxi poole, et tema ja ohvitserid võitleksid tsiviilvõimude vastu, vähemalt nad ei lahkuks, kui armee ei oleks rahul. Hamilton kirjutas Washingtonile, et mõistaks, et Hamilton peidetavalt "juhiks" ametnike jõupingutusi hüvitise tagamiseks, et tagada kontinentaalse rahastamise kindlustamine, kuid säilitada armee mõõdukalt. Washington kirjutas Hamiltonile vastuse, kus loobus armee tutvustamisest. Pärast kriisi lõppemist hoiatas ta armee riikliku rahastamiskava toetamise ohu eest.
15. märtsil vaatas Washington Newburghi olukorda isiklikult. Kongress palus armee ametlikult likvideerida aprillis 1783. Samal kuul võeti Kongress uue meetme 25-aastase imposti, mille Hamilton hääletas vastu, mis jällegi nõudis kõigi osariikide nõusolekut. Samuti kiitis see heaks ametnike pensionide viieaastase täispalga muutmise. Rhode Island oli nende sätetega vastu, ja tema varasemas kirjas olevad Hamiltoni kindlad siseriiklike eelisõiguste väited olid laialdaselt levinud.
1783. aasta juunis saatis Lansteist Pennsylvanias teine rühm rahulolematud sõdureid kongressile avalduse, mille eest nõuti tagasi tasu. Kui nad alustasid marssi Philadelphia suunas, nõudis raha Kongress Hamiltonit ja kahelt teislt, rahvahulgaga kinni pidades. Hamilton palus Pennsylvania kõrgemas täitevnõukogus miilitsat, kuid see lükati tagasi. Hamilton instrueeris sõja sekretäri William Jacksonile meste kinni pidamist. Jackson ebaõnnestus. Rahvahulk jõudis Philadelphiasse ja sõdurid läksid suuresõnaliselt manitsema kongressile maksmisest. Kontinentaalne kongressi president John Dickinson kartis, et Pennsylvania osariigi miilits on ebausaldusväärne ja keeldub abistamisest. Hamilton väitis, et Kongress peaks edasi minema Princetoni New Jerseys. Kongress nõustus ja kolis sinna ümber. Pettunud, et keskvalitsus oli nõrk, Hamiltoni koostas nõudluse Konföderatsiooni artiklite läbivaatamiseks. See resolutsioon sisaldas mitmeid USA tuleviku põhiseaduse tunnuseid, sealhulgas tugevat föderaalvalitsust, kellel oli võimalus koguda makse ja armeed kasvatada. See hõlmas ka võimude lahusust täidesaatva, seadusandliku ja kohtuvõimu harudes.
Hamilton astus Kongressist välja juulis 1782 ja alustas oma praktikat Albaanias parast kuus kuud iseseisvat haridust. Kui Briti lahkus New Yorgist 1783. aastal praktiseeris ta seda seal koos Richard Harrisoniga. Ta on spetsialiseerunud Toriesi ja Briti teemade kaitsmisele, nagu ka Rutgers vs. Waddington, kus ta võitis Suurbritannia New Yorgi sõjaväelise okupeerimise ajal seda pidanud Inglastele kahju hüvitamise nõude. Ta palus linnapea kohtul tõlgendada riigi õigust kooskõlas Pariisi 1783. aastaga, mis oli lõppenud revolutsioonilise sõjaga.
Aastal 1784 asutas ta New Yorgi panga, mis on üks vanimaid olemasolevaid Ameerika panku. Hamilton oli üks meestest, kes taastas King's Collegei Columbia College'ist, mis oli peatatud alates 1776. aastast ja oli sõja ajal tõsiselt kahju saanud. Pikaajaliselt rahul nõrkade Konföderatsiooni artiklitega mängis ta 1786. aastal Annapolise konverentsil suurt juhtivat rolli. Ta koosas oma resolutsiooni põhiseadusliku konventsiooni kohta ja tegi sellega oma pikaajalise soovi saada võimsamaks, rahaliselt iseseisvaks föderaalvalitsuseks üks sammu tegelikkusele lähemale.
Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. (Aprill 2018)
|
OSCAR-2019
|
||
Erasmus+ poolt toetatud õpiränne pakub noorsootöötajatele rohkelt võimalusi erialaste teadmiste ja oskuste täiendamiseks — Noorteagentuur
Noorteagentuur/Õpimaterjalid/Uuringud/Erasmus+ poolt toetatud õpiränne pakub noorsootöötajatele rohkelt võimalusi erialaste teadmiste ja oskuste täiendamiseks
Erasmus+ poolt toetatud õpiränne pakub noorsootöötajatele rohkelt võimalusi erialaste teadmiste ja oskuste täiendamiseks
Gerli Nimmerfeldt ja Marti Taru annavad ülevaate sellest, millist mõju on omanud Erasmus+ noortevaldkonna õppirände projektid noorsootöötajate pädevuste arengule.
Noorsootöötajate õpiränne on programmi Erasmus+: Euroopa Noored väga oluline osa, sest selle kaudu juhitakse noorsootöö kvaliteeti. Õpiränne pakub noorsootöötajale võimaluse vahetada kogemusi teiste riikide noorsootöötajatega, osaleda täienduskoolitustel, arendada partnerlussuhteid ja sõlmida koostöökokkuleppeid. Noorsootöötajate õpirände kaudu edendatakse väga erinevaid tegevusvorme – alates diskussioonidest Euroopa noorsoopoliitika päevakorralistel teemadel ja lõpetades konkreetsete projektide teostuseks vajalike partnerlussuhete arendamisega.
Käesolev artikkel annab ülevaate ühest rahvusvahelisest eriuuringust – noorsootöötajate pädevuste areng Erasmus+ noortevaldkonna õpirände projektides (vt lähemalt http://www.researchyouth.eu/competence-development-and-). Uuring keskendus noorsootöötajate õpirändes toimuvatele õpiprotsessile ning selle tulemustele ja mõjule. Uuriti noorsootöötajate õpirände ja rahvusvaheliste strateegiliste partnerlusprojektide raames toetatud Erasmus+ koolitusprojekte. Suuremat tähelepanu pöörati sellele, kuidas need tegevused toetavad noorsootöötajate pädevuste arengut, igapäevast tööd ning kuidas mõjutavad Erasmus+ programmist toetust saanud organisatsioone. Kogutud teadmised peaksid andma ka parema arusaamise Erasmus+ koolitustegevuste süsteemsest mõjust ning panustama riikidevahelise strateegilise koostöö arengusse. Uuringus osalevad uurijad ja agentuurid 16 riigist: Austria, Belgia (flaamikeelne kogukond), Tšehhi, Eesti, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Ungari, Iiri, Itaalia, Läti, Poola, Rumeenia, Sloveenia ja Türgi.
Uuringu käigus intervjueeriti Eestis 18 noorsootöötajat ja noortega töötavat spetsialisti. Lähtuvalt uuringu eesmärgist valiti neist 13 intervjueeritut. Nende hulgas oli vahetult noortega töötavaid noorsootöötajaid ning spetsialiste ja noorsootöö korraldajaid kohaliku omavalitsuse, riigi ja katusorganisatsioonide tasandil. Osa intervjueeritutest olid ise noored, osa aga kogenud noorsootöötajad. Iga intervjueeritu andis kolm intervjuud: mõned päevad kuni kuu aega enne projekti tegevuste algust, umbes kaks kuud pärast projekti tegevuste lõppu ja seejärel umbes aasta pärast projekti tegevuste lõppu. Intervjuude fookuses olid õpirände projektis osalemise korralduslikud ning mitteformaalse õppimise teemad. Intervjuude kestus oli poolest tunnist enam kui tunni ajani. Intervjuusid analüüsiti vastavalt projekti koordinaatorpartneri poolt koostatud juhistele.
Mitmed RAY võrgustiku uuringud on näidanud, et kõige enam on rahvusvahelistes õpirände projektides osalemine osalejate endi hinnanguil aidanud kaasa nende sotsiaalsete pädevuste, sh erineva kultuuritaustaga inimestega ja emakeelest erinevas keeles suhtlemise oskuse kasvule (Bammer et al 2017; Fennes et al 2012, 2013; Taru 2013). Suuresti kinnitavad seda ka läbiviidud intervjuud, avades seejuures ka üksikasjalikumaid tagamaid.
Kas otsesõnu või kaudselt toovad peaaegu kõik intervjueeritud noorsootöötajad välja, et projektides osalemine mõjutas ühel või teisel viisil nende suhtlemisoskust ja suhtlusvõrgustikku. Enamik intervjueerituid tõi ühe enim meelde jäänud aspektina välja just inimesed, kes projektis osalesid ja/või seda korraldasid, nimetades erinevate inimestega kohtumist ja suhtlemist üheks peamiseks rikastavaks kogemuseks. Loodud kontaktidest on saanud lisa nii osalejate sõpruskond kui professionaalne võrgustik. Osalemine andis kogemusi nii erinevate inimestega suhtlemisest kui ka erineva kultuuritaustaga inimeste meeskonnana koos töötamisest. Saadud kogemused õpetasid arvestama kultuurierinevustega rahvusvahelise tasandi koostöös ja sellest on kasu ka kohalikul tasandil igapäevatöös.
Noorte ja alustavate noorsootöötajate intervjuudes oli näha, et projektis osalemine aitas kaasa nii enesehinnangu kui meeskonnatöös osalemise ja meeskonna juhtimise, eneseväljenduse, läbirääkimiste ja veenmise oskuste arendamisele. Pikemaajalise töökogemusega noorsootöötajad üldpädevuste parenemist ühe õpirände projekti tulemusena spontaanselt välja ei too. Küll aga rõhutavad mitmed, et iga üksik osalemine pakub vajalikku vaheldust igapäevasele tööle ja inspireerib edasiseks tööks.
Üksikud vastajad toovad tagasivaateliselt välja teatud noortevaldkonna teemades uute teadmiste omandamise. Suurem osa intervjueeritutest ei osanud enam pärast aasta möödumist osalemisest konkreetselt uusi omandatud teadmisi välja tuua, pigem rõhutasid et õpirände projektid kinnistasid olemasolevaid teadmisi või siis avardasid silmaringi.
Õpirände käigus omandati uusi õpetamise meetodeid, väga erinevaid ja tõhusaid grupitöö korraldamise viise, arutellu kaasamiseks ja selle juhtimiseks vajalikke võtteid. Omandatud oskuste rakendamise näidetena on esitatud pärast õpirännet uute võtete kasutamist mobiilses noorsootöös ja koostöö arengut partneritega mittetöötavatele ja -õppivatele noortele suunatud tegevustes.
Vahel pakkus kasulikke õppetunde ka täiendkoolituste korralduslik pool. Oli neid, kes ütlesid, et nad said teada, kuidas taolisi üritusi ei peaks korraldama kui ka neid, kes leidsid just korralduse osas palju positiivset, mida oma edaspidises töös kasutada. Ühe intervjueeritu hinnangul andis saadud kogemus tõuke lausa karjääriplaanide muutmiseks ja seda suuresti tänu väga inspireerivatele koolitajatele, kelle kasutatud meetodid jätsid sügava mulje ja tekitasid soovi ka ise koolitamisega tegelema hakata.
Sageli toodi välja, et projektis osalemise järel on perspektiiv noorsootööle nii Eestis kui rahvusvahelisel tasandil muutunud. Teiste riikide kogemused aitavad mõista kohalikke noorsootöö probleeme paremini ja erinevate riikide kogemuste kõrvutamine aitab leida uusi lähenemisi ja lahendusviise. Mõnigi kord võib selle tulemuseks olla arusaam, et konkreetse projekti tulemuslikkuses on tähtis roll institutsionaalsel, kultuurilisel ja sotsiaalselt keskkonnal, mistõttu projekti otsene ülevõtmine ei pruugi oodatud tulemusi anda.
Keeleoskuse puhul toovad vastajad projekti mõjuna välja pigem endi hinnangute muutumist oma keeleoskusele, kui keeleoskuse parenemist. Esmakordselt rahvusvahelises projektis osalenud noorsootöötajad kinnitasid, et nad said julgust inglise keeles suhelda ja leidsid, et olid varasemalt oma keeleoskust liiga tagasihoidlikult hinnanud ja kartnud, et sellest ei piisa osalemaks rahvusvahelises noorsootöös. Need kel kogemusi enam, kinnitasid, et iga osalemine pakub keelepraktikat ja innustab inglise keele oskust edasi arendama.
Noorsootöötajate osalus õpirändes panustas organisatsiooni suutlikkuse arengusse nii osalenud töötaja pädevuste suurenemise kui ka saadud kogemuste jagamise kaudu, mille läbi ka teised töötajaid said osa õpirände positiivsest kogemusest. Suuremates noorsootööga seotud asutustes töötavad intervjueeritud tutvustasid oma töökaaslastele projekti, kus nad osalesid, regulaarsetel asutuse või osakonna koosolekutel, kus rääkisid üritusel toimunust ja jagasid kaasa saadud materjale. Teised vahendasid kogetut kolleegidele vabamas vormis ja töö käigus. Need koolitustel osalejad, kes mingil põhjusel konkreetse koolituse osalemiskogemust teistega ei jaganud (näiteks töökohavahetuse, tööülesannete muutumise tõttu) kinnitasid oma valmisolekut nõustada vastavates küsimustes kolleege, kui selleks peaks edaspidi vajadus või võimalus tekkima.
Teiseks oluliseks mõjuks organisatsiooni seisukohast on õpirändes osalemise tulemusena loodud kontaktid, millele tulevikus rajada rahvusvahelisi partnerlussuhteid. Vahel rakendati saadud kontaktid kärmelt uute projektide koostamisse, sagedamini aga jäid need nimekirjaks võimalikest partneritest, kelle poole tulevikus pöörduda. Lisaks uutele kontaktidele ja koostöösuhetele andis õpirändes osalemine ka uusi ideid uuteks koostööprojektideks juba olemasolevate partneritega. Paljud intervjueeritud ütlesid, et koolitusel osalejatest loodi grupp Facebookis. Neid gruppe kasutati koolituse järgselt materjalide jagamiseks, ja veel aasta hiljem kasutatakse selleks, et levitada informatsiooni uute sarnaste koolituste ja sündmuste kohta. Mõne osalenuga peetakse ühendust ka privaatsõnumeid kasutades või peetakse lihtsalt üksteise tegemisi silmas. Uusi kontakte ei tekkinud küll igas õpirände projektis, sest alati ei õnnestunud koolituse valik ning satuti üritusele, mis ei olnud noorsootöötaja igapäevatööga otseselt seotud või ei leidunud osalejate seas koostööks sobivaid partnereid.
Kokkuvõttes võib öelda, et õpiränne pakub võimalusi noorsootöötajatele nii erialaste teadmiste ja oskuste täiendamiseks kui ka isiklikuks arenguks, millest on kasu nii indiviidi kui organisatsiooni tasandil. Õpiränne annab ka teistsuguse vaatenurga oma tööle ning sügavam arusaama teistes riikidest toimuvast noorsootööst. Oluline on suhtlemine kolleegidega teistest riikidest, uute kontaktide teke ja professionaalse koostöövõrgustiku areng.
Rahvusvahelise uuringu raames vahetult pärast koolitust läbi viidud intervjuude tulemused näitavad, et koolitustel osalenud noorsootöötajate arvates on nad omandanud ja/või arendanud noorsootööalaseid teadmisi, oskusi, hoiakuid ja väärtusi, õppinud tegevusi-meetodeid, mida rakendada igapäevases töös või rahvusvaheliste projektide läbiviimisel. Lisaks sellele on nad muutnud oma igapäevast tegevust ning samuti on muutunud ka noorsootöö organisatsioonide toimimine. Koolitused andsid uusi rahvusvahelisi kontakte, aitasid selgitada vastastikuseid ootusi ning täpsustada rolle rahvusvahelistes projektides. Paljud noorsootöötajad oli entusiastlikud oma professionaalse tuleviku suhtes ja nägid pärast koolitusel osalemist rahvusvahelist noorsootööd senisest rohkem oma töö osana (Bammer, Karsten, Müller 2017). Võrreldes Eestis läbiviidud intervjuude tulemusi nende tulemustega, võib öelda, et rahvusvahelistel koolitustel osalenud Eesti noorsootöötajad sarnanevad oma teistes riikides tegutsevate kolleegidega. Ka nemad võtsid oma „arsenali“ uusi meetodeid, sõlmisid kontakte teiste riikide noorsootöötajatega, plaanisid uusi rahvusvahelisi projekte, said uusi teadmisi rahvusvahelisest noorsootööst. Nende kokkulangevuste määra on küll raske hinnata, kuid ilmselt võib rääkida pigem üldisest mustrist, mitte Eestile ainuomasest, unikaalse mustrist.
|
OSCAR-2019
|
||
Viimasel ajal olen ma kui vene muusika andunud fänn. Mu telefon kubiseb venekeelsetest lauludest. Jah, ma olen inimene, kes laulu kuulates ei keskendu niivõrd sõnadele, kui inimese häälele ja meloodiale. Vahel harva, kui mõni lugu eriti südamesse pugenud on ja ma umbkaudselt aru saan, millest see jutustab, uurin põhjalikumalt sõnu. 😉 Mõned näited minu uutest avastustest. Minu jaoks uued, teistele võib-olla vanad tuttavad.
Eile hommikul ärgates(kell 7.45) kerisin kähku rulood üles ja võtsin poja sülle. Igatsesin ammu seda aega, mil silmad avades on valgus. Kardinad eest võttes laekub energia momentaalselt kehasse. Päev saab koheselt hea alguse.Eriti siis, kui päike on ka nina välja pistnud. Veel parem oleks, kui hommik algaks veidikene hiljem, see peaaegu kell 8 ärkamine oli täielik kobin. Muidu pidevalt äratus 6,7 vahel. Kahjuks praegu pole mind sellega õnnistatud. 😕 Aga olen harjunud, nagu ma alati ütlen.
Hommikused toimetused said linnutiivul tehtud ja juba ma trenniriietes olin. Arvutist muusika üürgamas ja siis tekkis see tunne, tahtsin end välja elada kõigest. Kõigest mis on olnud ja on. Lihtsalt tantsisin kontrollimatult, jumal tänatud, et kedagi peale poja kodus polnud, see vaatepilt oleks olnud koomiline. Poja oli kiigus muidugi, muidu oleksin ta vist jalust niitnud. Talle väga meeldib muusika ja tantsimine, mind igaljuhul vaatas küll hoolega ja kõikus isegi kaasa. Praegugi kuulan mõnuga muusikat ja ka täna sai tantsu vihutud. Kuigi ilm on kole hall, siis see imekombel mu tuju pole väga mõjutanud. Juba see oli hea algus päevale, et poja isu on jälle tagasi tulnud. Eilne päev möödus pojal vaid piima peal. 😦
Pealkiri on lause, millega ma kohe üldse nõustuda ei taha. Varem mõtlesin pidevalt, et tahaks elada juba oma elu, toimetada enda moodi, enda palgaga jne. Palju mainitakse mulle, et “Kavatsedki jääda vanemate juurde?” Siis pean ma seletama pikalt ja laialt, miks ma üldse siin elan. Ma pole kohustatud seletusi jagama, kuid ma tahan.
Kindlasti ei mõtle ma kunagi sellele, et mul on mugavam elada ema, isa juures, ei pea teenima jne. Põhimõtteliselt olen ma siin ju olude sunnil, korterit mul pole, tööd teha ei saa, kool vaja lõpetada. Ah, ja siis on mõned ajugeeniused, kellele hoolimata seletamisest ei jõua kohale minu olukord. Mu vanemad isegi ei taha, et ma lapsega ära läheksin, nad on nii harjunud. Mul on muidugi hea meel, sest ma ei pea tundma süümepiinu, kuigi vahel seda ette tuleb.
Teine asi on muidugi see, kui mul oleks poisssõber, siis elaks tõenäoliselt koos temaga. Aga no seda pole ja üksi ei saaks ma kuidagi toime tulla. Emapalk lõppeb ka üsna varsti.
Mida ma öelda tahan, on see, et kuigi ma unistan oma kodust, siis ma ei mõtle sellele nii pingsalt ja naudin seda aega, kus vanemad on minu kõrval, mulle toeks ja abiks. 🙂
Taas on päevakorda tõusnud teema laste autosse jätmisest. Emmede põhjendused “Laps magab”, “Liiga külm on”, “Käin ainult paar minutit”, “Autos pole soe” ja nii edasi. Vahel tekib tunne, et seal ülemistes okstes on midagi väga korrast ära või emal ongi lihtsalt oma lapsest täiesti savi.
Okei, tunnistan, et olen ise ka paaril korral jätnud Dargo autosse. Seda seetõttu, et poja jäi seal magama, aga meie otsustasime juba eelnevalt sööma minna. Siis käisin ka nagu kanaema iga natukese aja tagant teda vaatamas, et ega juhuslikult ärganud pole. Õnneks seisev auto talle pinget ei paku ja ärkab suht kiiresti. Siis sai koos meiega sööma tulla. 🙂 Ja auto suht akna all ka, et nägime teda autost. Samuti pole kunagi veel juhtunud olema suvi, mil auto seest kuumaks võiks minna.
Aga no kuskile poodi minnes, teadmata, kui kaua võin järjekorras passida, ei jätaks last elusees sinna. Vahet pole, mis ilmastikuolud parasjagu on. Juba see mõte, et mu pisike võib seal üksi nutta ja hirmu tunda, tekitab judinaid.
Viimase juhtumi puhul kukkus väiksem autos olev laps lausa turvatoolist välja. Kuidas see veel juhtuda sai? Teades, et sa lähed ära, jätad veel lapse lahtiselt autosse. Kohutav! Huvitav, millal sellised lapsevanemad ükskord karistatud saavad. Siis, kui nende laps seetõttu sureb. Ja siis ka ainult mingi rahatrahv või tingimisi.
Ma olen vist oma lühikese blogimisaja jooksul kahel korral võtnud sõna sõprussuhete teemal. Mulle läks väga hinge see, kui sain lapse ja minuga ei suheldud enam. Muidugi olen endiselt seisukohal, et see tõeline sõber/sõbranna oleks jäänud hoolimata beebi tulekust, siiski minu kõrvale. Oleme juba piisavas vanuses, et neid teemasid mõista. See selleks. Ma ei tulnud siia seekord halama…
Hoolimata nendest tagasilöökidest, olen suutnud kuulata, mõista, minust ehk kogenumaid inimesi. Siinkohal peangi tänama teid, sest olete avanud mu silmad. Pole mõtet hoida kinni inimestest, kes läksid omal valikul.
Alles hiljuti trehvasin üht oma endise kooli armsat õpetajat, kellega nii mööda minnes väike vestlus tekkis. Ka tema seletas ja kinnitas mulle, et vanad lähevad, uued tulevad. Ma olen küll inimene, kes kiindub kiiresti, kuid mitte ükski teist vist ei kujuta ette, millise muutuse olen tänu teile läbi teinud. Sisemiselt mõtlen siis.
Mõni aeg tagasi ei kannatanud ma mingit kriitikat, püüdsin end igal võimalusel õigustada ja tõsimeeli arvasin, et see minu arvamus on ainuõige. Teatud teemade puhul see siiski kehtib, sest seisukohad on kõigil erinevad. Äsja suutsin lõpetada suhtlemise neiuga, kes minu ellu igapäevaselt liigselt negatiivsust tõi ja loodan, et ka see muudab minu elu paremaks. Ma tean, et tegin sellega võib-olla natuke liiga, kuid kuskilt peab alustama ja, kui seletustest, mida kümneid kordi andnud olen, välja ei tehta, ei tule suhtlemisest midagi välja ka.
Tean, et tugevaks on mind muutnud ka need vastikud probleemid lapse isaga, sealt see kõik vist alguse saanud ongi. Need, ma olen kindel, ei lõppe veel nii pea.
Aegajalt käime Abja-Paluojas ujumas. Kuna ujumine paneb kõhu pilli lööma, siis sööme mõnes hubases kohas. Esialgu einestasime Mulgi kõrtsis, aga soov midagi uut proovida, viis meid Triinu pubisse. Kui enamus söögikohad ilutsevad ikka kutsuvalt tee ääres, siis Triinu pubi oli veidi kõrvalisemas kohas, kuid tee pealt siiski näha. Armas majake ja seest tõeliselt hubane. Ühel pool seina ääres on diivanid, mujal mõned tugitoolid ja mugavad seljatoega toolid. Tegelikult on seal igalpool mugav, saab telerit vaadata, muusikat kuulata. Nautida kamina särtsumist ja tuld.
Teenindusest ei tasu rääkidagi, kui rõõmsameelne ja viisakas. Teda on üks, aga jõuab igale poole, kõigiga jutustada, leida ühise keele. Tunneb muret, kui midagi tundub valesti jne. Pole veel enne sellist teenindust kohanud, nii väga tahaks, et selliseid kohti leiduks rohkem. 🙂
Kui oled saanud palju negatiivset vastukaja mõnest kohast, siis oskad seda viisakust ja headust palju rohkem hinnata.
Kuna mina olen selline vastik vaidleja tüüp, siis seekord tekkis sõbrannaga vaidlus pikendatavate voodite teemal. Millal on õige või sobiv hetk panna laps n-ö suurte laste voodisse? Kas me teeme seda enda vajadusest see osta või lähtudes lapse vajadustest. Näiteks sellest, et lapsel on oma praeguses voodis kitsas ja ebamugav. Aga kuidas sellest aru saada? Lugesin kuskilt, et voodis peaks olema mõlemal pool vähemalt 20cm vaba ruumi. Ma ei tea, kas see paika peab, kuid tundub üsna loogiline. Samas, ei ole raske märgata, kui laps end voodis mugavalt ei tunne.
Kui pikad teie lapsed on näiteks 1,4-aastaselt olnud? Minu poeg on hetkel 80cm ja mahub oma voodisse veel ideaalselt ära. Loomulikult on voodeid erinevates suurustes ka.
Oma seisukohalt võttes, ei paneks ma oma last enne kahte aastat pikendatavasse voodisse. Ma kardan, et ta võib sealt alla kukkuda, kui öösel end kuidagi keerab. Võrevoodis on ta pidevalt hommikuks hoopis teises otsas, kuhu mina teda õhtul ei pannud. Teada on ju see, et neil suurte laste vooditel on ainult pea pool kõrgemad ääred. Väike laps ei kontrolli öösel, kuidas ja kuhu keerab. Ma ei tea, kas see on ainult minu paranoia või ühineb keegi veel selle seisukohaga?
Eriti hull oleks veel see, kui lapsel oleks oma tuba ja ma ei saaks vajadusel koheselt reageerida alla kukkumise korral.
Nii mõnigi lapsevanem otsustab suure voodi kasuks juba siis, kui laps on aastane. Tihti ka selle tõttu, et perre on sündimas teine pisike, lastel on väike vanusevahe ja seistakse dilemma ees, kas osta teine võrevoodi või kohe suurem. Kui mina peaks sellises olukorras olema, otsustaks mina ka vist suurema kasuks, et vältida lisakulutusi. Olgem ausad,laste asjad on kallid. Seda muidugi juhul, kui laps oskab voodist ise välja ronida, siis paneks ka lapse voodi enda oma kõrvale. Ega mul valikut poleks ka, sest praegune elukoht lihtsalt ei võimalda muudmoodi, ruumipuudus on.
Mulle jääb vahel mulje, eriti just noortest emadest rääkides, et kiirustatakse liialt. Maimuke võib-olla ei vajagi nii vara uut voodit, aga vanema soov see osta on lihtsalt nii suur.
Ausalt tunnistades, on minulgi nii mõndagi ostetud, mida laps hädasti ei vaja, kuid lootuses, et äkki meeldib ja leiab kasutust, ei saanud poodi ka jätta.
Kuigi see on mu elublogi ja paljud eeldavad, et siit saab lugeda kõike mu elu kohta, siis päris nii see ei ole. Ma ei arva, et terve ilm peaks minu peresiseseid teemasid teadma. Loomulikult on siin olnud veidi isiklikumaid jutte, aga olen jäänud siiski ettevaatlikuse piiridesse. Eelkõige austusest oma pere vastu, loomulikult on olnud hetki, kus tahaks siin samas kõik südamelt ära rääkida, aga mõistus jõuab südamest ette ja nii ongi kõige parem. Mul oli kunagi paha komme “esimesele ettejuhtuvale” oma mured kurta. Nüüd ma tean, et seda viga ei tee ma eluilmaski enam. Peale iseenda ei saa kahjuks kedagi usaldada. Pidevalt kasutatakse räägitut mu enda vastu hiljem ära.
Suur osa blogist on hetkel pühendunud minu kaalu langetamisele, millega olen pikalt vaeva näinud. Ega see mul hästi ei suju ja otsustasin rihma veidi lõdvemaks lasta. Olin kaalunumbris liialt kinni, kaalusin end põhimõtteliselt üle päeva. Ega sellest mingit kasu polnud, pigem kahju, sest tundus, et kaal ei kavatsegi langeda ja nii kadus motivatsioon. Kuigi hetkel vist paljudel motivatsiooni leidmisega raskusi. Tänu oma blogi lugejatele, olen oma suhtumist kõigesse muutnud, iga päev ma õpin ja arenen, täiustan ennast.
Nimelt, teen mõõdukalt trenni, käin jalutamas, siis kui selleks tuju tuleb, söön normaalselt, ilma pingsalt mõtlemata, kui halvasti see kaalule mõjub. Söön täpselt nii, nagu kõhutunne ütleb ja vastavalt vajadusele. Vee joomisega olen endiselt sinapeal, sest vahtramahl jookseb. 😀
Ah, ma tegin üldse sellest enda jaoks nii suure numbri, et ei tulnud enam toime. See muidugi ei tähenda, et ma oma teekonda soovitud kaaluni ei jätka. Ikka jätkan ja annan siin ka oma tulemustest teada. Jõusaalipäevaks jääb ikka pühapäev ning seal jaotan nädalate peale ära, millal treenin jalgu, millal käsi, millal tuharaid jne. Lihtsalt võtan kõike seda vabamalt.
Mu elu koosneb enamjaolt lapsest ja temaga tegelemisest, mitte et mul selle vastu midagi oleks. Lihtsalt siin näete tihti blogiposte minu poja arengust, tegemistest jms. Ja ma väga ootan alati kõiki kaasa rääkima ja arvamust avaldama, need ei pea sugugi minu omaga ühtima. 🙂 Põnevusega vastan igasugustele küsimustele, mis teil minu eluga seoses ehk tekkinud on.
Dargo sai eile 1,4-aastaseks, aeg lendab linnutiivul. Seda arengut on nii põnev pealt vaadata, sest ka minule on see kõik uus, siiski esimene laps. Praeguseks on mul palju põnevam Dargoga tegeleda ja tema leiutamistega kaasa minna. Jah, leiutamistega, sest ta on nii palju iseseisvalt mõtlema ja tegutsema hakanud, lausa lust on vaadata.
Näiteks alles hiljuti avastas ta minu öökapi kõrval seisva roosa koti, kus on kõik pehmed mänguasjad sees, mida mujale panna pole. Sealt tirib ta iga natukese aja tagant loomad välja, ronib ise kotti kui vaja ning topib kõik loomad tagasi kotti. Kui mina neid koristama asun, on tema ka kohe käpp, siis paneme kordamööda loomi kotti.
Samad lood on mänguasja kastiga, ma ei mõtle siinkohal kaanega kirstu vaid selle kõrval olevat suuremat pappkasti, kus olid esialgu sees tekid, padjad. 🙂 Võtab esemed ükshaaval välja ning paneb siis tagasi. Ja kui põnev tal sealjuures on, mina muidugi kõrval kiidan ja aitan samuti. Aga nii kui mina sinna midagi panen, võtab ta kõik uuesti välja. 😀 “Mina” hakkab välja kujunema.
Mänguasjade nurgas on meil puslematt, sellega majandab ta ka iga jumala päev. Eriti andekas on see, kui keerab oma laulva laua kummuli ning paneb pusle jupid nagu kaussi. Arvan, et ka see on arengu kohapealt suur samm, et voodi pulkade vahelt erinevaid asju katsetab, et kas mahub läbi, kas pikuti või põigiti. Kui mõni suurem ese ei mahu, siis paneb otse ülevalt või pistab käe igaks juhuks läbi pulkate, et veenduda selle vahe olemasolus vms. 😀
Lisaks läheb potitamine väga edukalt, vahel võtab lausa ise poti ja püüab sinna istuda, nii annab ta märku, et tahab potile. Samas vahest lihtsalt mängib sellega, üldjuhul ma seda ei luba, sest see pole mänguasi ja Dargo peab sellest aru saama. Praegu veel toimub potitamine hommiku poole enne lõunat, mõnikord ka õhtupoolikul ning enne ja pärast uinakuid, tasapisi harjutame. Mõned õnnetused juhtuvad ikka põrandale ka, aga kurjustanud ma Dargoga sellepärast küll pole. Lihtsalt olen öelnud:”Pissi käib potti.” Pole kordagi tekkinud isegi pahameelt, et “Issand jälle pissis põrandale.” Kiirelt kuivaks ja asi ants. Tänu sellele, et potil istudes Dargole pidevalt piss piss korrutan, oskab ta seda ka ise öelda.
1,3-aastaselt sai Dargo lõpuks selgeks voodisse ja mujale ronimise. Alla oskas sealt tulla juba varem.
Samas vanuses avastas, et ukse saab teha lahti lingist, muidu koguaeg lükkas ukse pauguga kinni ja siis jonnis toas, sest välja ei saanud. 😀 Nüüd siis saab.
Viimasel ajal on poja lemmikuks kiik, ta vist kiiguks terve päev läbi, kui ma teda sealt vahepeal ära ei võta ja teda muude tegevuste juurde ei suunaks. Vahest kui mul veidi tegemist on ja kohe ei pane tähele, et ta kiigu juures seisab, teeb suurt kisa, jonnib kiigu all nii mis jube, et ometi sinna saaks. Ehk oskab kiikuma küsida.
Dargo ei räägi väga, sõnad on ikka suht samad: Mämmi, kiiga, kukkus, ikka, aitäh, ehk oli veel midagi, hetkel ei suuda meenutada. Omas keeles paneb küll sellist juttu, et ei jaksa ära kuulata. 😀 Väga armas igaljuhul.
Kuna on plaanis aasta lõpuks lasteaia koht Dargole saada, püüab ise süüa ka. Lusikat hoiab natuke valesti, kuid aidata ka ei tohi, kohe on kisa suur ja keeldub söömast. Samas toidu kuidagi suhu saab, toitu lusika peale aga mitte. Kui ma laseksin, mängiks ta enamus ajast toidu ja lusikaga. Suppi ei saaks teda küll ise sööma panna, siis oleks enamus põrandal. Peab suuuuure kile maha panema ja las siis mäkerdab. 😀
Oskab keegi nõu anda, kuidas teie oma lapsed sööma saite? Kas laps lasi ennast aidata? Kuidas mängimise ära hoidsite?
Enamus lasteaedades nõutakse, et laps oskaks ennast ise riietada. Minu jaoks on see suur üllatus ja kardan, et Dargo seda 2-aastaselt veel küll ei oska. Kuigi, ta teab, et müts käib pähe ja püüab seda ka pähe panna. Kindaid kätte pannes sirutab käed ette ning jalanõusid jalga pannes sirutab jalad. Millal teie lapsed ennast riietada oskasid? Kui endal lapsi pole, siis ehk mõne tuttava lapse arengut jälgite?
Tegelikult tahaks siia armsaid võrdlusi teie poolt. Mulle on alati meeldinud laste arenguid võrrelda, seda mitte mingi võistlemise pärast vaid huvist. 🙂
Tundub, et minu kaalukene ei taha kohe üldse sealt 57,58kg pealt edasi minna. Mida vähem kaalu kaotada on, seda rohkem peab vaeva nägema. Mõtlen seda, et tüsedamad meist,need, kes end tõsiselt kätte võtavad, suudavad esimesed 10kg suhteliselt lihtsalt oma kehalt kaotada. Nii on mulle mulje jäänud, parandage mind, kui eksin. Kuid näiteks nagu mina, kel ongi vaja umbes 5-10 kg oma kehalt maha saada, näevad sellega üsna palju vaeva.
Esmaspäeval uued mõtted, nimelt püüan(taas sõbranna soovitusel) hoiduda mõnda aega makaronist ja kartulist, et näha, kas see mõjub. Kas see viib mind kiiremini minu soovitud kaaluni või mitte. Kuna mul on olnud viimasel ajal palju tagasilangusi ja olen seletamatult rivist väljas, pean katsetama midagi uut ja põnevamat. Tunnen, et jõusaalis tahaks ka käia rohkem kui 1x nädalas, aga kahjuks pole võimalik. Ujumas sooviks samuti tihemini käia, aga ikka ja jälle pole võimalik. Mu vanemad käivad ju tööl ja ei taha neid liigselt kurnata lapse hoidmisega. Jääb üle pojaga jalutamas käia, koduseid treeninguid teha ning ehk õnnestub lähiajal ka toitumis-ja treeningkava soetada. 🙂 Ei tea, mitu korda seda juba öelnud olen. No ma ei ole nii rikas, et esimesel ettejuhtuval ajal saaks raha laristada. Kõike peab pidevalt planeerima, tihti on ootamatud väljaminekud.
Soetasin endale hiljuti ka n-ö pehme mõõdulindi ning mõõtsin ära puusa, talje, rinna ning kintsu. 😀 On veel mõni koht, mida peaks mõõtma? Kui palju sentimeetreid umbes nädalaga võiks kaotada? Lisaks püüan ma end mitte iga päev kaaluda, ootan ikka kenasti iga pühapäevani ära, see paneb mind rohkem pingutama ma usun.
Kuidas teie leiate motti näiteks tänase halli ilmaga välja kõndima minna või toas jõuharjutusi teha?
|
OSCAR-2019
|
||
Töö või puhkusereis? Fuentes de Andalucía pakub mugavaid majutuskohti kõigile. Fuentes de Andalucía on Hotels.com saidil esindatud 2 majutusasutusega. Sind ootab 10 head pakkumist. Paljud majutusvõimalused hinnasoodustusega kuni 15%. Tubade hinnad alates 24 EUR/öö. Allpool näete, kui palju millise tärnide arvuga hotelle Fuentes de Andalucía ja selle lähipiirkond pakub.
Gruusia (ka Georgia; gruusia keeles საქართველო, Sakharthvelo) on transkontinentaalne riik Euroopa ja Aasia piiril. ÜRO statistika liigitab riigi Lääne-Aasiasse,[3][4] Euroopa Liit aga pigem Ida-Euroopasse[5][6] kuuluvaks. Riik piirneb läänes Musta mere, põhjas ja kirdes Venemaa, lõunas Türgi ja Armeenia ning kagus Aserbaidžaaniga. Gruusia pealinn ja ühtlasi suurim linn on Thbilisi. Riigi pindala on 69 420 ruutkilomeetrit. 2015. aastal elas Gruusias umbes 3,73 miljonit inimest. Gruusia on unitaarne esindusdemokraatlik poolpresidentaalne vabariik.
Antiikajal rajati praeguse Gruusia aladele mitu väikest kuningriiki. Kolchise ja Ibeeria kuningriigis kujunes juba 4. sajandi alguses riigiusuks kristlus, mis viis varem domineerinud paganlike mitraismi usuvoolude hääbumiseni. Ühinenud Gruusia kuningriik saavutas suurima poliitilise ja majandusliku mõju perioodil 11. sajandi lõpust 13. sajandi alguseni – eelkõige kuningas Davith IV ja kuninganna Tamari valitsusajal. Seejärel lagunes Gruusia väiksemateks riigikesteks, kaotas oma mõju ning langes järjest mongolite, osmanite ning pärslaste võimu alla. 1783. aastal moodustas Gruusia idaosas asunud Kharthli-Kahhethi kuningriik liidu Venemaa keisririigiga, mis sillutas tee Gruusia järkjärguliseks Venemaaga liitmiseks alates 1801. aastast. Venemaa 1917. aasta revolutsioonide järel saavutas Gruusia aastal 1918 iseseisvuse ning kuulutati välja Gruusia Demokraatlik Vabariik. Kuid 1921. aastal okupeeris Nõukogude Venemaa Gruusia ja liitis selle 1922. aastal Nõukogude Liiduga. 1991. aastal taasiseseisvunud Gruusia kannatas 1990. aastatel majandusraskuste ning kodusõja tõttu. 2003. aastal riigis toimunud võimuvahetuse järel, mis sai tuntuks Rooside revolutsioonina, võttis Gruusia välispoliitikas läänele orienteeritud suuna ning viis läbi mitu majandus- ja poliitilist reformi.
Gruusia koosseisu kuulub kaks de facto iseseisvat piirkonda – Abhaasia ja Lõuna-Osseetia, mille iseseisvust toetasid mõned riigid 2008. aasta Vene-Gruusia sõja järel. Gruusia ja suurem osa rahvusvahelisest üldsusest ei tunnista nende piirkondade iseseisvust ja käsitleb neid kui Venemaa sõjalise okupatsiooni all olevaid Gruusia alasid.
Lääne-Euroopas kasutatakse Gruusia kohta nime Georgia ning selle variante. Kuigi seda nime seostatakse Gruusia kaitsepühaku püha Jüriga (Georgiosega), on see nähtavasti tuletatud vormidest Kurdž ja Gurdž.[7]
Gruusia valitsus on palunud sõbralikel riikidel hoiduda nimekuju 'Gruzia' kasutamisest ja asendada see kujuga 'Georgia'. Parlamendi väliskomisjoni esimehe põhjenduse kohaselt assotsieeruvat slaavipäraseks peetav nimekuju Gruusia 200 aastaga "Vene impeeriumi" koosseisus. Teiste riikide esindajad on aga kirjeldanud lingvistilisi ja praktilisi põhjuseid, miks üleminek mõistlik poleks. Valitsuse algatust on kritiseeritud ka Gruusia-siseselt.[8]
Halduslikult koosneb Gruusia kahest autonoomsest vabariigist, 9 piirkonnast ja keskalluvusega linnast (pealinn). Need omakorda jagunevad rajoonideks (raioni) ja rajooni õigustega linnadeks (khalakhi).
Gruusia sisejulgeolekuametkondade ühenduse moodustavad: Gruusia Rahvuslik Julgeolekunõukogu, Gruusia siseministeerium, Välisluure Eriteenistus, Riigikaitse Eriteenistus. Gruusia kaitseministeeriumi – Luure Valitsus (J-2), Sõjaväeluure Valitsus, Sõjaväepolitsei valitsus.
Aastatel 2006–2007 oli Gruusia SKT aastane kasv suurem kui 10%. Kiirele kasvule aitasid kaasa suured investeeringud välisriikidest ja valitsussektori kulutused. 2008. aastal aeglustus SKT kasv seoses augustisõjaga 2,1% peale. 2009. aastal kahanes majanduskasv 7% võrra, kuna rahvusvaheline finantskriis vähendas välisinvesteeringuid ning võõrsil töötavate kodanike rahasaadetisi.[9]
2007. aastal hinnati tööjõulist elanikkonda Gruusias 1,918 miljonile. Tööpuuduse määr oli 2009. aastal 16,4%.[9]
Esimene iseseisvusaegne rahvaloendus viidi läbi 2001. aastal. Selle andmetel elas Gruusias 4,4 miljonit inimest. 1989. aasta rahvaloenduse andmetel elas Gruusias 5,4 miljonit inimest.[11]
Riikliku statistikaameti hinnangul oli rahvaarv Abhaasia ja Lõuna-Osseetia elanikke arvestamata 2011. aasta jaanuari seisuga 4 469 200. Hinnangu kohaselt oli 52,4% elanikest naissoost. Linnades elas 53,1% rahvastikust. Üle 65-aastaste osakaal oli 13,8%.[11]
2006. aasta hinnanguline rahvaarv oli 4 661 473. Grusiinid moodustasid 83,8% elanikkonnast.[12] Teised suuremad rahvusgrupid olid aserid (6,5%), armeenlased (5,7%), venelased (1,5%), abhaasid ja osseedid.
Tõendid varaseima asustuse kohta tänapäevase Gruusia aladel pärinevad 1,8 miljoni aasta tagusest ajast ja need leiti kaevamistelt riigi kaguosas Dmanisis[15]. Tegu on vanimate leitud inimtegevuse jälgedega väljaspool Aafrikat[16].
Hilisemast ajast pärit Acheuli kultuuri, Moustier' kultuuri[15] ja noorema paleoliitikumi leide on tulnud arvukatest koobastest ja asulakohtadest.
Vanim maaviljeluslik asustus, tuntud kui Šulaveri-Šomu kultuur, on teada perioodist 6000 kuni 5000 aastat eKr. Selle kultuuri esindajad valmistasid obsidiaanist tööriistu, karjatasid veiseid ja sigu ning kasvatasid muuhulgas viinamarju[17].[18] Samuti hakkasid Šulaveri-Šomu kultuuri esindajad juba 6. aastatuhandel eKr tegelema varajase metallurgiaga.
Aastail u 4000–2200 eKr oli Gruusia koduks Kura-Araxesi kultuurile ning seejärel Trialeti kultuurile[16][15]. Viimast iseloomustas suurte kurgaanide rajamine ning kõrgel tasemel kullassepatöö[18].
12. sajandil eKr tekkis Gruusia aladel Diauehi hõimuliit, mis oli piisavalt tugev, et vastu seista naabruses asuva Assüüria rünnakuile[19]. 8. sajandil eKr hõimuliit siiski hävitati sõdades Assüüria ja Urartuga ning osa selle aladest hõivas naabruses asunud Kolchise hõimuliit, mis oli tekkinud Diauehiga umbes samal ajal[18].
Ajavahemikus 2100–750 eKr tabasid piirkonda hetiitide, urartulaste, meedialaste, proto-pärslaste ja kimmerlaste sissetungid.
Kolchise hõimuliidust kujunes 6. sajandiks eKr välja Kolchise kuningriik. Kuni 1. sajandini eKr eksisteerinud Kolchis oli tuntud ka antiikkreeklastele ja see mängis keskset osa kuldvillakulegendis. Ajavahemikus 1000–550 eKr rajasid kreeklased Kolchise rannikualadele mitmeid kolooniaid: Dioscurias (kaasajal Suhhumi), Gyenos (Otšamtšira), Phasis (Phothi), Anakopia (Novõi Afon), Bitius (Pitsunda) ja teisi.[18]
Ajavahemikus 653–333 eKr kuulusid Kolchis ja Ibeeria Meedia ja selle langemise järel Ahhemeniidide riigi mõjusfääri. Antiikautorite töödest jääb siiski ebaselgeks, millisel määral suutsid pärslased oma võimu Kolchise ja Ibeeria üle kehtestada. Samuti ei kuulunud kumbki riikidest Aleksander Suure Makedoonia impeeriumi koosseisu.
Perioodil 2. sajand eKr kuni 2. sajand pKr olid Kolchis ja Ibeeria koos oma naaberaladega kohalike suurvõimude Armeenia ja Pontuse ning Rooma vaheliste pikkade ja laastavate sõdade tallermaaks[20].
Kuningas Artašese valitsusajal (189–161 eKr) hõivas kiirelt laienev Armeenia kuningriik suure osa Ibeeriast[21] ning vahemikus 120–63 eKr alistas Armeenia liitlane Pontus kogu Kolchise ja liitis selle oma riigiga. Aastal 65 eKr vallutas Pontuse ja Armeeniaga sõdinud Rooma väejuht Pompeius Ibeeria[22], kuid roomlased oma võimu seal ei kindlustanud. Kolchis aga ühendati Rooma riigiga[21], ning sellest sai Rooma provints Lazicum, mida valitsesid Rooma legaadid.
3. sajandil oli Ibeeria Sassaniidide riigi maksualune, kuid sajandi lõpus oldi taas Rooma vasalli rollis[23].
3. sajandi alguses sai Lazicumi provints teatud ulatuses autonoomia ning sajandi lõpuks täieliku iseseisvuse Rooma riigist – tekkis Lazica-Egrisi kuningriik, mis 6. sajandil liideti Bütsantsiga[24].
Alates 1. sajandist oli Ibeerias levinud mitraism ja zoroastrism. Kuningas Mirian III valitsusajal sai Ibeeriast üks esimesi riike, mis võttis vastu ristiusu. Sündmuse täpne aeg on teadmata, kuid erinevate allikate andmeil on selleks pakutud muuhulgas aastaid 317, 319, 324, 327 ja 330. 4. sajandi keskpaigaks oli kristlus kujunenud ametlikuks usundiks ka Lazicas. Ristiusu vastuvõtt lähendas Ibeeriat Bütsantsile.
Keiser Julianuse ebaõnnestunud sõjakäigu ja hukkumise järel läks kontroll Ibeeria üle pärslaste kätte ning kuningas Varaz-Bakur I-st sai Pärsia vasall. Sassaaniidid määrasid Ibeeriasse oma asekuningad, kes pidid hoidma vasalle kontrolli all. Asekuningate valduses olnud Khvemo Kharthli kujunes pärsia kultuuri keskuseks Gruusias ning 5. sajandi keskpaigaks oli pärslaste zoroastrismist saanud kristluse kõrval teine ametlik usund Ida-Gruusias.
5. sajandi lõpus juhtis vürst Vahtang I Pärsia-vastast ülestõusu, kuid selle käigus saavutatud iseseisvust ei jätkunud kauaks[25][26]. Tema surma järel aga liideti Ibeeria uuesti Pärsiaga. 580. aastal likvideerisid pärslased Ibeeria kuningriigi[27], ning muutsid selle Sassaniidide riigi provintsiks, mida valitseks marzpan (asehaldur). 591. aastal jagasid Bütsants ja Pärsia omavahel Ibeeria alad – Mtsketha läks Bütsantsile ning Thbilisi jäi pärslastele[25][27]. 7. sajandi lõpus jõudsid Kaukaasiasse araablastest vallutajad[25].
9. sajandi esimestel kümnenditel vallutas Bagrationi dünastiast Ašot I araablastelt tagasi mitmeid Lõuna-Ibeeria alasid. Ašot tunnistas Bütsantsi oma süseräänina ning ühendas Tao ja Klarjeti vürstiriigid ja Šavšeti, Khikhata, Samtshe, Trialeti, Džavahhethi ning Ašotsi krahvkonnad ühtseks Tao-Klarjeti kuningriigiks. Formaalselt allus see Bütsantsile, kuid tegelikkuses oli tegu iseseisva riigiga, mille keskuseks oli Artanuji. Kouropalatēs Davith Bagrationi laiendas oma valdusi, vallutades Theodossiopolise ning Armeenia provintsi Basiani. Samuti kehtestas ta protektoraadi Armeenia provintside Kharqi, Apakhuni, Malazgirti ja Ahlati üle.
Esimene ühendatud Gruusia kuningriik loodi 10. sajandi lõpus, mil kouropalatēs Davith vallutas Kharthli-Ibeeria krahvkonna. Kolm aastat hiljem päris Davithi kasupoeg Bagrat III oma onu Theodosius Pimeda surma järel Abhaasia trooni. 1001. aastal päris Bagrat III ka Tao-Klarjeti ning 1008–1010 vallutas ta Kahhethi ja Ereti ning sai esimeseks Gruusia kuningaks, kes valitses nii maa ida- kui lääneosa üle.[25]
1071. aastal lõi seldžukid Manzikerti lahingus Bütsantsi, Armeenia ja Gruusia ühendväge. 1081. aastaks olid seldžukid hõivanud suurema osa Gruusiast. Vaid mägised Abhaasia, Svaneti, Racha ja Khevi-Khevsureti jäid türklaste võimu alt välja.
Võitlust seldžukkidest sissetungijate vastu juhtis noor kuningas Davith IV, kes oli trooni pärinud 16-aastasena 1089. aastal[28]. Esimene ristisõda (1096–1099) ja ristisõdijate sõjakäik seldžukkide vastu Anatoolias andsid võimaluse ka edukaks sõjategevuseks Gruusias. 1099. aastaks lõpetas Davith andami maksmise türklastele ning oli suutnud vabastada suurema osa Gruusiast. 1118. aastaks oli vaid Thbilisi endiselt seldžukkide käes.
Türklaste lahkumise järel oli vabaks jäänud tohutu hulk põllumaad, ning Davithi sõjavägi vajas täiendavat inimjõudu, mistõttu saabus aastatel 1118–1119 kuninga kutsel 40 000 kiptšaki sõdalast ühes oma peredega Gruusiasse. 1120. aastal saabus Gruusiasse tuhandeid alaane, kes asusid elama Kharthlisse. Gruusia väkke tuli ka palgasõdureid Saksamaalt, Itaaliast, Skandinaaviast ja Kiievi-Venest.
1121. aastal kuulutas sultan Mahmud Gruusiale džihaadi, kuid sai Didgori lahingus Gruusia vägedelt lüüa. 1122. aastal vallutasid Gruusia väed ka Thbilisi, millest sai riigi pealinn. Järgnevatel aastatel vallutati Širvan[29] ning suur osa Armeeniast. Davith IV suri 1125. aastal, jättes endast maha riigi, millest oli saanud piirkondlik suurvõim[29].
Kuninganna Tamari valitsemisajal tõusis Gruusia oma võimsuse tipule. Aastatel 1194–1204 lõid Gruusia väed korduvalt tagasi türklaste uusi sissetunge ning korraldasid edukaid sõjakäike türklaste võimu all olnud Lõuna-Armeeniasse. Nende tulemusel läks suurem osa Lõuna-Armeeniast Gruusia võimu alla.[30]
1204. aastal langes Bütsants ristisõdijate kätte ja Gruusiast ning Bulgaariast said võimsaimad kristlikud riigid Vahemere idaosas. Samal aastal vallutasid Tamari väed Anatoolia kirdeosa, kuhu rajati Trapezundi keisririik, mille valitsejaks krooniti Tamari sugulane, Bütsantsi endise keisri Andronikos I Komnenose pojapoeg Alexios Komnenos. 1210. aastal vallutasid Gruusia väed Pärsia põhjaosa (nüüdse Iraani Aserbaidžaani). Tol hetkel saavutas Gruusia suurima territoriaalse ulatuse oma ajaloos.
Tamar Suure valitsusaega peetakse Gruusia kuldajaks – lisaks sõjalistele ja poliitilistele saavutustele õitses tollal ka gruusia kultuur.
1220. aastatel tungisid Kaukaasiasse ja Väike-Aasiasse mongolite väed. Gruusia-Armeenia ühendväe ja nende liitlaste tugevast vastupanust hoolimata suutsid mongolid vallutada suurema osa piirkonnast.[30]
1243. aastal sõlmis kuninganna Rusudan mongolitega rahuleppe, millega Gruusia jäi ilma oma vasallidest, nõustus maksma andamit ning lasi mongolitel okupeerida üle poole Gruusia riigist. Lisaks sellele hakkas lagunema ka riigi see osa, mis ei olnud mongolite ikke all – Samtshe sõjapealikud ei allunud enam keskvõimule ja 1266. aastaks olid nad sisuliselt Gruusiast eraldunud.[30]
1259. aastal puhkes kuningas Davith VI juhtimisel mongolitevastane ülestõus[30]. Võitlust jätkasid ka kuningad Demetre II (1270–1289) ja Davith VIII (1293–1311). Giorgi V (1314–1346) suutis ära kasutada Ilkhanaadi nõrgenemist ning lõpetas mongolitele andami maksmise[31] ja taastas riigi piirid kujul, nagu need olid olnud enne 1220. aastaid. Samuti tõi ta Trapezundi keisririigi tagasi Gruusia mõjusfääri.
Aastatel 1386–1403 tungisid Timuri väed kaheksal korral Gruusiasse[31]. Gruusia (välja arvatud Abhaasia ja Svaneti) majandus, rahvastik ja linnad said rängalt kannatada.
15. sajandi keskpaigaks olid kaardilt pühitud Gruusia vanad naaberriigid. 1453. aastal alistus Konstantinoopol, ning kontroll Vahemere ja Musta mere vahelise läbipääsu üle läks türklastele. Gruusia säilitas sideme läänega vaid Genova kolooniate kaudu Krimmi poolsaarel.
15. sajandi lõpuks ähvardas Gruusiat läänest Osmanite riik ning alates 1501. aastast Safaviidide riik idast. Järgnevatel sajanditel oli Gruusia kahe suurvõimu vahelise võimuvõitluse tandriks. 1555. aastal sõlmisid Türgi ja Pärsia Amasya rahu, mis lõpetas Türgi-Pärsia sõja ja jagas Gruusia mõjusfäärideks. Imerethi läks türklastele ning Kharthli-Kahhethi pärslastele. Järgnevates Türgi-Pärsia sõdades oli kaalukauss kord ühe, kord teise poole kasuks, kuid 17. sajandi alguses, järjekordse sõja käigus, suutis Pärsia kehtestada oma võimu pea kogu Gruusias.
1616. aastal surusid šahh ‘Abbās I väed julmalt maha ülestõusu Gruusias. Hulk sõdureid ja kodanikke hukati ning 130 000–200 000 Kahheti elanikku küüditati Pärsiasse. Samuti lasi ‘Abbās surnuks piinata kuningas Teimuraz I ema Ketevani, kes oli saadetud šahhi juurde läbirääkimistele[32]. 17. sajandil langes Gruusia pideva sõjategevuse tõttu suurde vaesusse.[33]
Safaviidide riik lagunes sisetülide tõttu 18. sajandi algul ning Türgi ja Venemaa jagasid suure osa Pärsia valdustest 1724. aasta Konstantinoopoli rahuleppega. Kaheks jagati ka Gruusia. Nāder-šahh taastas aga kiirelt Pärsia vägevuse ning 1735. aastaks olid türklased Gruusiast minema löödud. Nadir-šahh määras Kharthli waliks (asevalitsejaks) Bagrationi dünastiast Teimurazi. Reaktsioonina kõrgete maksude kehtestamisel, puhkes gruusia aadli hulgas vastuhakk pärlastele. Teimuraz ja tema poeg Irakli aga jäid ustavaks Nadir-šahhile – osalt seetõttu, et takistada Bagrationide Mukhrani-haru naasmist võimu juurde. Tänutäheks ustavuse eest andis Nadir-šahh Teimurazile Kharthli kuninga ning Iraklile Kahhethi kuninga tiitli.
Nadir-šahh mõrvati 1747. aastal ning Teimuraz ja Irakli kasutasid riigis tekkinud ebastabiilsust, et Pärsiast lahku lüüa[34]. Pärsia garnisonid sunniti Gruusiast lahkuma ning koostöös üksteise ning Aserbaidžaani khaanidega moodustasid Pärsia-vastase liidu. 1752. aastal saatsid nad Venemaale saatkonna, et paluda sõjalist toetust, mis aga kujunes edutuks.
Eestimaalt pärit Karl Heinrich von Knorring (1746–1820) oli üks võtmefiguure Gruusia liitmisel Venemaaga. Aastail 1801–1803 oli ta Vene vägede ülemjuhataja Gruusias.
Teimuraz II suri 1762. aastal ning Irakli II päris temalt ka Kharthli trooni, ühendades nii Gruusia esmakordselt kolme sajandi jooksul. Ta pöördus uuesti Venemaa poole, et saada kaitset Türgi ja Pärsia eest. 1783. aastal sõlmiti Irakli II ja Katariina II vahel Georgijevski leping, millega Kharthli-Kahhethi kuningriik tunnistas Venemaa ülemvõimu, kuid tagas Bagrationi dünastia võimulpüsimise ning Gruusia kiriku iseseisvuse.[34]
Irakli II surma järel puhkes trooninõudlejate vahel kodusõda ning üks osapooltest palus sekkuda Venemaal ja olukord lahendada. 1801. aastal allkirjastas keiser Paul I määruse, millega Kharthli-Kahhethi kuningriik liideti Venemaa keisririigi koosseisu. Sama aasta mais kõrvaldas kindral Karl Heinrich von Knorring troonipärija prints David Batonišvili ning ametisse astus valitsus kindral Ivan Petrovitš Lazarevi juhtimisel.
Osa Gruusia aadlikest ei nõustunud määrusega kuni 1802. aasta aprillini, mil kindral Knorring piiras nad Thbilisi katedraalis sisse ning sundis neid andma truudusvannet Venemaa keisrile. Kõik keeldujad arreteeriti.[36]
Pärsia üritas tagasi vallutada Gruusiat ja Dagestani, kuid sai Vene-Pärsia sõjas lüüa. 1810. aastal hõivasid Vene väed ka Imerethi kuningriigi. 19. sajandil peetud sõdades Türgi ja Pärsiaga vallutas Venemaa neilt mitmeid varem Gruusiale kuulunud alasid.
7. mail 1920 sõlmiti Vene SFSR ja Gruusia DV vahel diplomaatilised suhted[viide?] ja kirjutati alla lepingule, millega Venemaa tunnustas Gruusia suveräänsust.[37]
1921. aasta veebruaris tungis Punaarmee Gruusiasse, Tbilisi hõivati 25. veebruaril 1921 ja kehtestati nõukogude võim, Gruusia NSV.
28. augustist 1924 kuni 5. septembrini 1924 toimus Gruusias iseseisvusmeelne ja nõukogudevastane ülestõus (Augustimäss), mis aga maha suruti.
1990 võitsid Gruusia NSV Ülemnõukogu valimised Zviad Gamsahhurdia toetajad. Nad hakkasid koostama Gruusia kodanike nimestikke. Taasloodi Gruusia Komitee, mille juhiks sai Zviad Gamsahhurdia. 9. aprillil 1991 andis komitee ülemnõukogule loa taastada Gruusia Demokraatlik Vabariik.
Põhiseaduse järgi on kirik Gruusias riigist lahutatud, kehtib usuvabadus. Enamik elanikest (82%) on õigeusklikud ja kuuluvad Gruusia Apostlikku Autokefaalsesse Õigeusu Kirikusse. Kiriku roll ühiskonnas on väga suur.
Võidusõidutrass Rustavi asub umbes 20 km kaugusel Gruusia pealinnast Thbilisist. See on saanud nime lähima asula Rusthavi järgi. See on aastatel 2011–2012 täielikult rekonstrueeritud, FIA 2. kategooria standardite järgi esimene professionaalne autodroom Kaukaasia piirkonnas. Renoveeritud autotrassi avatseremoonial, mis toimus 29. aprill 2012, osales president Mihheil Saakašvili, ise olles klassi Vormel-3 boliidi roolis[38].
|
OSCAR-2019
|
||
Mulle alati meeldivad need blogipostituste kirjutamise väljakutsed (või ma ükskord kirjutasin, et ei meeldi?? No hetkel meeldib). Paraku ei ole aga ükski väljakutse selline, kus tõesti tahaks iga päev, igast teemast terve postituse kirjutada. Neli esimest teemat sain kenasti ära kirjutatud, aga vot pärast seda kiilus asi kuidagi kinni. Samas lugesin teemasid, ja täitsa ootan 14. jaanuarit - tänane menüü. Arvestades, et sellel päeval on Olli sünnapidu ja õhtul veel sõbranna oma :D
Seega mõtlesin, et lükkaks enda kohustusi veidikene edasi ja paneks ühte postitusse kirja kõik Tallinna nädalasse jäävad punktid. Ehket kes veel ei tea, siis 20.-28. jaanuar olen Tallinnas (tulge pildistama!).
See on üks nendest küsimustest, millele ehk ei saa paljud vastata. Tervet postitust ei oleks ma sellest kunagi suutnud välja pigistada - tätoveeriguid pole ja väga ei usu, et neid endale ka kunagi teha lasen. Luksemburgis elades pidin tegema, aga lõpuks ei jõudnud. Tagantjärele tunnen, et parem oli ka. SAMAS mul on alati olnud vaid üks asi, mida tahan enda nahale teha ja otsustasin, et kui ma 30. eluaastal ikka veel nagu natuke tahaks, siis nii saab see ka olema.
Vanaema juures oli neli tuba. Elutoast lähed väikesesse "vahekäiku", mis tegelikult on ruudu kujuline. Elutuba ja vahekäiku eraldas lükanduks. Ja mõlemal pool vahekäiku oli üks tuba (uksed ees). Seega kui lükandukse kinni panid, teesklesime onutütrega, et oleme liftis. Ja nii me siis mängisime kujuteldavatel nuppudel lifti. Kuniks ühel päeval mõtlesin, et miks meil ei võiks päris nupud olla või siis vähemalt pilt nendest. Võtsin mina aga vildika välja ja joonistasin meile lifti. Vanaema tapeedile seal vahekäigus.
Parim aga kogu selle asja juures oli see, et ma ei mäleta kordagi, et vanaema oleks meiega riielnud või kuidagi üldse pahandanud selle pärast. See lugu meenuski mulle ainult selle pärast, et mõni kuu tagasi ema meenutas mulle seda ja mainis kui pahane vanaema oli selle pärast olnud. Mina tegin selle peale suured silmad, sest see tuli mu jaoks üllatusena :D
Nüüd vanemana tõesti imestan, et vanaema suutis end tagasi hoida või siis polnud ta riidlemine piisavalt tõsiseltvõetav, sest nagu ütlesin - ma ei mäleta, et vanaema kunagi minuga riielnud oleks. Oijah, vanaema ilus tapeet... muudeti liftiks.
Ma ei julge enam midagi eeldada või oletada või unistada. Enne lapseootele jäämist, olid mul vägagi konkreetsed plaanid, mis nagu ühel hetkel muutusid, samas pean tunnistama, et kui ma viis aastat tagasi mõtlesin enda 27. eluaasta peale, siis olengi ma selle kõik saavutanud. Lihtsalt teisiti ja natuke teises järjekorras kui "plaanitud".
Seega viie aasta pärast võiks olla parem selgus tööasjades. Hetkel on kõik nii algusjärgus, et juba ootan seda aega kui tööelu oleks nagu... kindlam (süõ). Vaikselt mõtlen ka magistrikraadi peale või siis täitsa algusest uus eriala baka pluss magister. Selle aja jooksul tahaks ka teise lapse saada ning kuna meil on A.ga jutud räägitud, siis enne teise lapse saamist võiks ka abielluda (süõ).
Viie aasta pärast võiks veel mõni tuba majas täitsa valmis saada. Eelistatult terve ülemine korrus. Ja all köök!
Ugh, mulle ei meeldi üldse hirmudest rääkida. Kui niisama tilu-lilust rääkida, siis kardan ma paaniliselt üht putukat (ei, mitte ämblikut). Ma isegi ei kirjuta seda putukat siia. Rõveee! Kui aga rääkida reaalsest HIRMUST, siis on mu hirm seotud sõjaga.
Eriti hirmutab mind see, et sõjavõimalus Eestis ei olegi enam nii ebareaalne kui veel kümme aastat tagasi. Isegi viis aastat tagasi ei oleks ma ealeski arvanud, et reaalselt peangi mõtlema sellele, et mis moodi end sõjaks ette valmistada. Aga minu hirm?
Mu hirm on see, et sõda on reaalselt kohal, me peame end perega kuskil peitma. Olema häääästi vaikselt, aga mul on väga väike laps keda ei saa niisama vait panna kui nutma hakkab. Ehket peame peidus olema ja laps hakkab karjuma (süõ kõige selle peale, fakk seik).
Nüüd aga läheb see postitus juba tiba pikaks... ja ehk ongi hea teine osa sellest postitusest jätta mõnda teise päeva. Nüüd vaja reaalse elu juurde naasta ja tööd teha (ja maja kütta, väljas -18 kraadi ja mulle tundub, et kütmisest pole nagu üldse kasu). Ollil ka vedas täna - ei pidanud lasteaeda minema. Andis mulle pühaliku lubaduse, et "ollu kuulla emme sõna, siis ollu ei lää lateaaeda!".
Lõpetasin BFM'is audiovisuaalse meedia eriala. Ilmselt jääks magister ka ikkagi sinna filmi / fotograafia / meedia juurde.
Seda enda peitmisega seotud hirmu olen ma tundnud. Elades külast ja naabritest eemal üksikus majas ja titega kahekesi olles. Vahel siis hiilis pähe mõte, et kui keegi tungib majja siis kuhu me end peita saaks ning kuidas ma saaks seal peidus teha nii, et nutma hakkav laps meid ei reedaks? Selline vastik ärevus tekkis. Kuigi tegelikult ütles kaine mõistus ja reaalsus, et õuekoerad väljas annaks märku hoovi tulijast ning hoovini võõras ilmselt ei jõuaks. Aga häirivad on sellised teoreetiliselt reaalsed hirmud küll.
Hirmutan edasi, et kui sõja ajal tuldaks pahaga, siis lastaks koerad ilmselt maha :/ Ma tean, see ei muuda asja kergemaks, aga paraku see hirm on ka mul reaalne, et koer lastaks lihtsalt maha (süõ).
Aga enam ei tuleks sellist sõda nagu Eestis I ja II MS ajal oli ning millest on palju meenutusi lugeda. Kasvõi Ukraina näitel on näha, et jalaväge pole. On marodöörid kesklinnas (valitsusele lähedal), infosõda või kaugmaaraketid. Ja sõjaoht oli 5 ja 10 aastat tagasi Eestis suurem kui praegu. :)
Jah, ma isegi mäletan veel 5 aastat tagasi enda hirmu. Samas olin ma siis ka 5 aastat noorem, rääkimata veel 10st. Sellel ajal eks ma ikka jälgisin mis toimub, aga ega vist väga ei adunud reaalset ohtu. Alates emaks saamisest, on kogu paanika mu jaoks sada korda suurem, sest enam ei ole vaja vastutada vaid iseenda eest.
|
OSCAR-2019
|
||
Epipen pen-süstlit kasutatakse erakorralises ravis ägedate allergiliste reaktsioonide (anafülaksia) korral, mis on põhjustatud allergeenide poolt, nt toiduained, ravimid, putukahammustused või –pisted, samuti tekkinud füüsilisest koormusest või muudel põhjustel.
Epipen pen-süstlid on mõeldud koheseks kasutamiseks patsientidele, kellel võib olla suurenenud risk anafülaksia tekkeks, sealhulgas isikud, kellel on varem esinenud anafülaktilisi reaktsioone.
Anafülaktilise reaktsiooni tekkimisele viitavad sümptomid on: naha sügelus, kupladega lööve (sarnane nõgeslööbele), nahaõhetus, huulte, kõri, keele, käte ja jalalabade turse, hingeldamine, hääle kähisemine, iiveldus, oksendamine, kõhukrambid ja mõningatel juhtudel teadvuse kaotus.
See toimib otseselt kardiovaskulaarsele (süda ja vereringe) ning respiratoorsele (kopsud) süsteemile, hoides ära anafülaksia võimalikku eluohtlikku mõju, ahendades kiiresti veresooni, lõõgastades kopsulihaseid hingamise parandamiseks, vähendades turset ja stimuleerides südame tööd.
Ei ole teada ühtegi põhjust, miks ei tohiks Epipen’i kasutada ägeda allergilise reaktsiooni esmaabis.
Igaüks, kellel on olnud anafülaksia, peaks kindlasti pöörduma arsti poole, et selgitada välja ained, mille suhtes nad võivad allergilised olla, et tulevikus neid rangelt vältida. On oluline teada, et allergia ühe aine suhtes võib viia allergia tekkeni mitme sarnase aine suhtes.
Kui teil esineb toiduallergiaid, on oluline kontrollida iga alla neelatava toidu koostisosa (ka ravimid), sest isegi väike kogus võib põhjustada raskeid reaktsioone.
Nendest probleemidest hoolimata on epinefriin (adrenaliin) anafülaksia ravis äärmiselt oluline. Sellises olukorras patsiente või igaüht, kellel võib olla vaja manustada Epipen’i allergilise reaktsiooniga patsiendile, tuleb hoolikalt juhendada, millal võib Epipen’i kasutada.
Epipen’i tohib süstida ainult reie väliskülge. Seda ei tohi süstida tuharasse, kuna on oht juhuslikult tabada veeni.
Hoiatus: Juhuslik kätesse või sõrmedesse süstimine võib põhjustada selle piirkonna verevarustuse kadumist. Kui kogemata on nendesse piirkondadesse süstitud, peate te ravi saamiseks minema viivitamatult lähima haigla erakorralise meditsiini osakonda.
Kasutamine lastele kehakaaluga alla 7,5 kg ei ole soovitatav, välja arvatud juhul, kui on tegemist eluohtliku seisundi ning arsti poolse soovitusega.
-Antidepressandid, nt tritsüklilised antidepressandid või monoamiini oksüdaasi inhibiitorid (MAO-inhibiitorid), kuna epinefriini (adrenaliin) toime võib tugevneda.
-Ravimid Parkinsoni tõve raviks, nagu katehhool-O-metüültransferaasi inhibiitorid (COMT inhibiitorid) ja levodopa, sest epinefriini mõju võib tugevneda.
-Ravimid, mis võivad muuta südame tundlikumaks rütmihäirete (arütmiad) tekke suhtes, nt digitaalis ja kinidiin.
-Beetablokaatorid südamehaiguste raviks või närvisüsteemi raviks kasutatavad ravimid, kuna need võivad vähendada epinefriini mõju.
-Ravimid, mida kasutatakse allergiate raviks, nagu difenüülhüdramiin või kloorfeniramiin (antihistamiinikumid).
Suhkurtõvega patsientidel tuleb pärast Epipen’i kasutamist hoolikalt jälgida veresuhkru taset, kuna epinefriin võib mõjutada organismi poolt toodetava insuliini hulka, misläbi vere suhrusisaldus tõuseb.
Teavitage oma arsti, kui te kasutate alkoholi, kuna epinefriini (adrenaliin) mõju võib alkoholi tarbimisel suureneda.
Kui te olete rase, toidate last rinnaga või arvate end olevat rase või plaanite rasestuda, pidage enne selle ravimi kasutamist nõu oma arsti või apteekriga.
Ägedas eluohtlikus olukorras, ärge kartke kasutada Epipen’i, kuna teie ja teie lapse elu võib olla ohus. Kogemused epinefriini kasutamise kohta raseduse ajal on piiratud.
Naatriummetabisulfit võib harvadel juhtudel põhjustada raskeid allergilisi reaktsioone või hingamisraskusi (bronhospasm).
See ravim sisaldab vähem kui 1 mmol naatriumi (23 mg) annuse kohta, see tähendab põhimõtteliselt „naatriumivaba“.
Kui teie arst määrab teile Epipen’i, peate olema veendunud, et mõistate, miks see teile välja kirjutati. Peate olema kindel, et teate täpselt, kuidas seda seadet kasutada. Kasutage Epipen’i alati täpselt nii, nagu arst või apteeker on teile selgitanud. Kui te ei ole seadme kasutamise osas milleski kindel, paluge oma arstil, meditsiiniõel või apteekril teile juhiseid korrata.
On soovitav, et teie pereliikmeid, abiosutajaid või õpetajaid instrueeritaks samuti Epipen’i õigesti kasutama.
Kui süste teeb hooldaja, tuleb süstimise ajaks tagada patsiendi jala liikumatus, et minimeerida jala haavandumise riski.
Õppimise ja demonstratsiooni eesmärgil on saadaval Epipen’i treeningseade (ilma ravimita, ilma nõelata). Treeningseadet ja ravimit sisaldavat Epipen’i ei ole soovitav paralleelselt kaasas kanda, et vältida segadust hädaolukorras.
Annuse määrab teie arst, kes kohandab selle just teie jaoks. Tavaline annus täiskasvanutele ägeda allergilise reaktsiooni puhul on 300 mikrogrammi epinefriini lihasesisese süstena.
Üks Epipen pen-süstel manustab ühekordse annusena 0,3 ml lahust, mis võrdub 300 mikrogrammi epinefriiniga. Pärast kasutamist jääb pen-süstelisse väike kogus lahust, kuid seda ei saa enam kasutada.
Mõnikord ei ole tõsise allergilise reaktsiooni täielikuks peatamiseks epinefriini ühekordne annus piisav. Seetõttu määrab teie arst teile tõenäoliselt rohkem kui ühe Epipen’i. Kui teie sümptomid ei ole paranenud või halvenevad 5...15 minuti jooksul pärast esimest süsti, peate teie või teiega koos olev inimene tegema teise süste. Sellel põhjusel peate endaga kaasas kandma kogu aeg rohkem kui ühte Epipen’i.
Epipen on mõeldud hõlpsaks kasutamiseks ilma meditsiinilise ettevalmistuseta isikutele. Epipen tuleb lihtsalt suruda tugevalt reie väliskülje vastu umbes 10 cm kauguselt. Täpsem kohaotsing reie välisküljel pole vajalik. Kui te surute Epipen’i vastu reit, vabastab see vedruga vaakumpumba, lükkab varjatud nõela reielihasesse ja vabastab epinefriini annuse. Kui te kannate riideid, võib Epipen’iga süstida läbi riiete.
Hoidke pen-süstlit keskelt, mitte kunagi ärge hoidke seda otstest. Õigeks manustamiseks vaadake diagramme ja järgige neid juhiseid:
-Ärge asetage kunagi pöialt, sõrmi või kätt oranži otsiku vastu. Ärge kunagi vajutage ega suruge oranži otsa pöidla, sõrme ega käega.
1.Haarake Epipen tugevamasse kätte (käsi millega kirjutate), nii et pöial oleks sinise ohutuskorgi lähedal ja rusikas ümber seadme (oranž otsik allapoole).
3.Hoidke Epipen’i umbes 10 cm kaugusel reie välisküljest. Süstla oranž otsik peab osutama reie väliskülje poole.
Isegi kui enamus lahusest (umbes 90 %) jääb pärast kasutamist Epipen süstlisse, ei tohi seda uuesti kasutada. Te olete siiski saanud vajaliku annuse ravimit, kui oranž nõelaotsik on kaetud ja vaateaken on varjatud. Pange Epipen pärast kasutamist ohutult kaasasolevasse mahutisse ja võtke see endaga kaasa, kui lähete oma arsti juurde, haiglasse või apteeki.
Epipen on mõeldud esmaabi osutamiseks. Pärast Epipen´i kasutamist peate te alati viivitamatult saama arstiabi. Valige 112, kutsuge kiirabi, põhjuseks ütelge anafülaksia, isegi kui tundub, et sümptomid hakkavad taanduma. Te peate pöörduma seisundi jälgimiseks ning edasise ravi määramiseks haiglasse, kuna sama reaktsioon võib mõne aja pärast korduda.
Kiirabi oodates peaksite lamama, jalad ülesse tõstetud, välja arvatud juhul, kui see tekitab õhupuudustunde, sellisel juhul istuge. Paluge, et keegi viibiks kuni kiirabi tulekuni koos teiega. Teadvusetu patsient tuleb asetada külili asendisse.
Harvadel juhtudel on teatatud tõsistest naha ja pehmete kudede infektsioonidest (süstekoha infektsioonid). Süstekoha infektsioonile viitavate tunnuste esinemisel, nagu paistetus, punetus, kuumaks muutumine või valu, otsige alati koheselt arstiabi.
On teatatud pen-süstliga juhuslikust kätesse või jalgadesse süstimisest, mis võib põhjustada selle piirkonna verevarustuse kadumist. Juhusliku süstimise korral otsige alati koheselt arstiabi.
Naatriummetabisulfiti suhtes tundlikel patsientidel võib ilmenda allergilisi reaktsioone. Harvadel juhtudel (võivad esineda kuni 1 inimesel 1000-st) on adrenaliiniga ravitud patsientidel täheldatud stressi põhjustatud kardiomüopaatiat.
Teadmata (esinemissagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel): ebaregulaarne südame löögisagedus, kõrge vererõhk, higistamine, iiveldus, oksendamine, peavalu, pearinglus, nõrkus, värinad ja närvilisus või ärevus.
Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud karbil ja sildil. Kõlblikkusaeg viitab selle kuu viimasele päevale.
Hoidke süstevahendit välispakendis, valguse eest kaitstult. Kokkupuutel õhu või valgusega rikneb adrenaliin kiiresti ja muutub roosaks või pruuniks. Pidage palun meeles, et te kontrolliks aeg-ajalt lahust läbi Epipen’il oleva vaateaknakese, veendumaks, et lahus on ikka selge ja värvitu. Asendage pen-süstel uuega, kui kõlblikkusaeg on möödas, või varem, kui lahus on muutnud värvi või sisaldab sadet (tahkeid osakesi).
Pen-süstel sisaldab 2 ml süstelahust. Iga pen-süstel väljastab ühe annuse (0,3 ml), milles on 0,3 mg epinefriini (adrenaliin).
Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge palun müügiloa hoidja kohaliku esindaja poole. Meda Pharma SIA
|
OSCAR-2019
|
||
Ma olin enne seda vihane ja pinges. Ma ei tahtnud uskuda, et nüüd pean sellise inimesega veel koos elama. Arutasin oma seisukorda perekonnaga. Kui mu perekond alguses kuulis, millisena tundub Siim minu jaoks, ei suutnud nad ära imestada, kuidas tema peaks mulle ideaalmees olema. Liigne erinevus torkas mu perekonnale juba kaugelt silma ja pikemat aega.
Otsustasin, et püüan Siimuga läbi saada kõige sõbralikumal viisil, mil võimalik. Ehk siis püüan olla rahulik, vältida draamasid ning olla temaga väga sõbralik. Muidugi raske on olla sõbralik inimesega, kellele su enda keha ja meel on nii tugevalt vastu. Sisimas lootsin, et enam mingeid pingeid meie vahel nii ei tekigi.
Olin juba esimestel hetkedel teda nähes pinges ja ärritunud. Saime kokku ja siis ütles Siim ka minu jaoks õnnelikud laused, mille tähendus oli seesama, mida ma olin mõelnud: proovime sõpradena edasi elada. Seda kuuldes langes kivi mu südamelt! Mul oli talle kavas pakkuda välja samalaadne plaan ja ma olin nii õnnelik, et ka tema seda tegi! Järelikult läks asi juba paremaks minu jaoks.
Nägime ilusat korterit ja kolisime sisse. Siim oli nõus magama elutoas, sest ta pidi nagunii minema varem tööle ning siis ma saaksin edasi magada.
Ja nüüd ma tahaksin midagi olulist öelda: minu naiivsuse tipphetked! Siimuga suheldes tekkis minus igakord, kui meie suhtesse positiivsem valguskiir ilmus, lootus, et nüüd ongi kõik hästi! Nii algasid tõusud ja mõõnad minu arvamuses tema vastu ja meie omavahelises suhtes.
Poehetk oli tõus. Ma mõtlesin, et näed, kui vahva, olen sõbraga poes, valime koos, mida süüa teha, meil on veel sama maitse ka ja sarnased ideed. Mulle meeldis, et ka Siimule meeldisid pelmeenid. Tal oli plaanis teha hea kaste sinna kõrvale kurgitükkidega. Nii et minu sees oli nüüd kergendustunne, et elu on jälle ilus ja suudan Siimuga hästi läbi saada. Mul oli isegi hea meel tema seltskonna üle. Sisimas olin ma siiski pinges. Tundsin, et kõike ma ikkagi ei saa rääkida ja kõike talle usaldada ei tohiks. Ilmselgelt rikkusin seda reeglit, sest meie puhul oli tegemist ju abielukaaslasega, kellele minu printsiipe järgides saab kõike usaldada ja end täiesti vabalt tunda. Selline tormakus püüdes olla, kes ma olen ja end hästi tunda, ongi mu naiivsus.
Poes ostis Siim endale mingeid alkohoolseid jooke: siidrid. Ma olin küll enne öelnud, et teen reeglid, et joomist ei toimu, kuid olin selle mõttetu reegli ära unustanud. Mõttetu seetõttu, et täiskasvanud inimese tegevust ei saa eluski keelata. Inimene teeb ikkagi, mida tema soovib ja kui ta soovib juua, siis palun väga.
Meie suhtlus jäi üsna mõõdukaks ja normaalseks. Kodus elasime koos nagu kaks korterikaaslast. Ilmusid ka meie erinevused, mis olid tingitud erinevast kodusest keskkonnast. Näiteks minu jaoks oli söömine olnud lihtsalt tegevus, kus mis tuleb ära teha selle jaoks, et oleks aega muude asjadega tegeleda ja seda ei tehta tingimata koos. Siimu jaoks oli koos söömine palju olulisem ning ka minu jaoks oli vahva nüüd kellegagi koos süüa. Nii et see oli kindel reegel, et pidime üksteisega rohkem arvestama süüa tehes.
Lisaks oli Siim ka tüüp, kelle jaoks on oluline hommikukohvi koos juua. Ma olin ka selles osas individualistlik olnud. Kuid minu jaoks oli äärmiselt kena, et ta võttis vaevaks ka mulle kohvi teha! Muidugi ma mõtlesin jälle, et näedsa, kus lugu! Asi on kena ja sõprus on olemas. Vahel sai naljagi tehtud.
Teatud põrked esinesid siis, kui Siim tuli lagedale mõne teemaga, mis oli möödunud ja seetõttu ei tohiks enam probleeme põhjustada. Näiteks, et ma olevat öelnud poes seda ja toda ja öelnud pulmaööl seda ja toda. Esiteks, kõike öeldut, mis ei ole äärmiselt oluline, ma ei saa alati mäletada. Teiseks, kui Siim mulle mõnda asja meenutas, siis meenus mulle küll, et Siimu reaktsioon oli olnud minu jaoks imelik - lihtsalt vaikimine. Inimesed, kes omavahel peaksid saama kõigest rääkida, räägivad tavaliselt asjad kohe lahti. Ma ei saanud lihtsalt aru, kuidas ta ära ei unusta neid asju. Üks asi oli näiteks olnud see, et ma toidupoes ütlesin, et poes on igav. Ma ütlesin seda niisama jutu käigus, sest see on mu tunne toidupoes mõnikord ja oleksin seda ka pikemalt seletanud, et miks mul poes vahel igav on, mis seal igav on, millised poes pole igavad jne. Nagu näha, siis negatiivse alatooniga small-talk. Aga poes see teema ei jätkunud, sest mu esimese lause peale oli Siim vakka. Korraks ma muidugi mõtlesin, miks ta kaasa ei räägi, kuid selline situatsioon esines nagunii meie vahel päris pidevalt, kus ma räägin teatud teemast ja Siim ei räägi kaasa. Seetõttu meie omavahelistes vestlustes teemad vahetusidki päris kiiresti.
Teine Siimu jaoks ärritav teema oli olnud, kui ma olin talle pulmaööl öelnud, et ta sebigu kedagi teist, mitte mind. Ma ise ei olnud seda mäletanud, kuid seda meenutades, see meenus mulle isegi natuke. Siim ütles, et see tekitas tema sees konflikte. Minu meelest oleks võinud seda esimesel võimalusel (ehk siis enne neid konflikte) arutada omavahel, miks ma seda ütlesin ja mis tagamõttega. Mu öeldu oli arvatavasti mõttega, et me ei ole omavahel sobivad kaaslased.
Üks pinge, mis meie vahel olemas oli juba alates algusest, oli see, et Siimu "tüdruksõber" sõimas mind Facebookis. Ma ei nimeta siin selle neiu nime, kuid sain teada mingi hetk, et Siimul on olemas kaaslane. Ta ise ei öelnud, et see naine oleks "eksnaine", sest nad pole kunagi eksid olnud tema sõnade kohaselt, kuigi minu meelest olid. Ma ei teagi, kuidas ma võiks nimetada seda Siimu sõbrannat, las ollagi sõbranna siis.
Seda, et ta on samal hetkel ka Siimu tüdruksõber, sellele sain ma mitmeid kinnitusi. Kui see naine minuga Facebooki vahendusel sõimama hakkas, saatis ta mulle mitmeid pilte, kus nad on Siimuga koos. Ta rääkis ka lisaks, et Siim otsib "lohutust" tema juurest. Tema jutust oli aru saada ka seda, et Siim on näidanud talle mitmeid videoklippe minust, sest ta kommenteeris tegevusi, mida ta sai olla ainult näinud videost. Järelikult olid nad ka kohtunud (ka sellele sain kinnitust).
Kui Siimuga kokku kolisin, rääkisin sellest Siimuga. Siim väitis, et nende vahel oli kunagi midagi, kuid naine jätkas oma suhet seadusliku mehega. Seetõttu on nad nüüd vaid sõbrad (mis vastandus naise väitele, et nad ei saa kunagi olla sõbrad).
Nagu ma aru sain, oli neil pikemat aega omavahel susisenud. Minu jaoks kõige naljakam oli see, et mis põhjusel küll see naine Siimu oli telesaatesse saatnud, kui nad ikkagi omavahel veel "suhtes" on. Samas pakkus see mulle isegi nalja. Salaja ma lootsin, et Siim saab oma kehalisi vajadusi tolle naisega rahuldatud ja mind ei pea ta selles osas käppima.
Kuna selle teema kork oli meie suhte pealt ära pursanud, siis Siim sai minuga arutada mitmeid selle naisega seotud asju. Ta näites mulle, mida naine talle kirjutas, rääkis, et naine saadab endast pilte ning see naine ka helistas Siimule pidevalt (Siim rääkis temaga kõlari peal). Sain teada, et tavaliselt tuleb see naine Siimu töö juurde ja nad söövad lõunat koos. Ilmselgelt sinna pole mul võimalik oma nina toppida. Kuid minu jaoks oligi parem, et saime nüüd jälle hästi läbi Siimuga.
Kuna ma mõnikord panen kaarte, siis tegin ka Siimule ennustuse. Siim küsis selle naise kohta. Ma pikalt ei räägi, mida ma teisele inimesele potentsiaalse tuleviku kohta ennustasin, kuid ütlen vaid, et ma pole ühegi suhte jaoks nii äärmiselt positiivseid kaarte näinud. Siim kahtles, kas kõik kaardid kaardipakis ongi nii positiivsed. Muidugi ju ei ole, kuid väga armas oli nii positiivse tulevikuga suhet vaadata kaartidelt (seetõttu ka minu jaoks tore kogemus).
Tegime ka soolaleivapeo. Ma oleks tahtnud, et ka Siimu sõbranna tuleks kohale, et ta üle kaeda, kuid ta ei tulnud. Pidu oli vahva, kuid kui Siim linnas olles jälle purjus oli, käitus ta minu jaoks nii eemaletõukavalt. Õnneks olid seal teised inimesed ümber, kuid mul ei olnud soovi Siimu ligidal olla. Pärast ta rääkis õnneks, mida ma tegin tema meelest valesti (ei tutvustanud teda ühele sõbrale, vaid ütlesin midagi, et näe, seal ta ongi) ning võtsin sellest õppust ja olin õnnelik, et sain teada, mis oli valesti läinud. Seetõttu lõppes pidu tegelikult väga ilusti ja mul ei olnud tunnet, et mis kuradi friigiga ma pean jälle koos eksisteerima, nagu mul varem oli. Seetõttu oli temaga tore. Ta kuulas mind, kui selgitasin talle oma arvamusi mõnest asjast ning jättis ka meelde ja arvestas sellega. Ta oli toakaaslasena hea inimene, kellega mitmed asjad sobisid hästi. Ka koristamise osas ei tekkinud probleeme. Siim oli hoolas ning korralik.
Pressikonverentsil küsis mult üks ajakirjanik, millised olid minu unenäod saate ajal. Nüüd saan sellele täpsemalt vastata. Öösel ärkasin mõnikord hirmunult kujutades ette, et olen Siimu kaisus! Lendasin siis eemale ja vaatasin, et õnneks nii pole ning magasin edasi. Nii et ma nägin Siimu unes küll, õudusunes.
Kui ma mõnikord pidin ära Tartus käima, siis tagasitulles märkasin, et Siim oli vahepeal kutsunud kedagi korterisse küll. Külalised olid käinud. Ükskord oli isegi väikese peo teinud. Minu jaoks oli see tore, et inimene elu naudib.
Kuid tegime kõik, et meievaheline suhe õnnestuks (ehk siis oleks vähemalt talutav). Mõõnad olid jälle need etapid, kus ma tundsin, et olen Siimule liiga palju enda kohta usaldanud ja ta on seda teistele välja rääkinud. Nii ma siis lihtsalt arvestasin, et pole vaja rääkida.
Meie suhtlus sujus normaalselt, kuid tuli välja mitu korda, et me oleme liiga erinevad. Siim oli väga ekstravertne minu jaoks, ning kui ta poleks näiteks päeval tööl olnud, me ei oleks kindlasti üksteist nii hästi välja kannatanud. Õnneks sujus minu meelest kõik hästi. Muidugi saaks olla väga palju paremini, kuid kartsin lihtsalt hullemat enne kokkukolimist.
Meil olid ka psühholoogi kohtumised ning seal tunnistas Siim asju, mida ma polnud varem kuulnud. Meid püüti üksteist lähemalt katsuma panna vaatamata sellele, et meil kummalgi polnud mittemingisuguseid tundeid. Märkasin seda ka ise Siimu puhul - kui pulmapäeval ning reisil olles vaatas ta mind himuramalt, siis seda pilku enam temas polnud ning me olime omavahel vaid sõbrad. Sugu polnud oluline, sest seksuaalne kirg oli puudulik. Raske on seda kirge ikkagi tekitada, kui iseenda keha on teatud persoonile nii vastu.
Nüüd kindlasti huvitav küsimus, kas ma olin armukade? Ei. Mul ei teki absoluutselt armukadedust, isegi kui tegemist on mu oma mehega, kui mul endal puuduvad tunded. See oleks sama, nagu mu geisõber leiaks endale paarilise - ma ei oleks ju siis ka armukade. Tunnen hoopis rõõmu, et teisel inimesel on ilus suhe. Tunne, mis minus hoopis tekkis, oli segane naljatunne ja imelik tunne. Miks tuleb inimene kuskile, kus on vaja panna suhe tööle, kui tal on juba suhe olemas (mida ta küll ei nimeta suhteks)... Eks seetõttu, et tegelikult püüdsid nad nii vast üksteisest üle saada ja oma eludega edasi minna, kuid kui paariliseks saates satub sobimatu inimene, siis ei ole see võimalik ja pöördud ju isegi rohkem tagasi selle isiku juurde, kellega on meeldiv. Nii et kardan, et minu eksistents sel perioodil võis isegi Siimu ja tema sõbranna vahelist suhet tugevdada. Muidugi ütles Siim mitu korda, et see naine on talle haiget teinud ning naise jaoks on rong läinud. Uskusingi, et neil see suhe ei saa enam toimida.
Nii, elasime siis oma elu, kuni saime teada, et toimub varsti paaride kohtumine! Ma ütlen ausalt, et ma ei oodanud sellest suurt midagi. Pigem tekkis masendus, kuna kartsin, et teised paarid on ilusad, toredad ja musitavad üksteist ja magavad samas voodis ja siis ilmume meie, kes on vaid korterikaaslased hoolimata suurtest ponnistustest.
NB! Objektiivselt võttes on Siim tore inimene. Siin tekstis kirjutan ma läbi enda silmade enda kogemusi ja mitte läbi lillede. Seetõttu on see tekst väga otsekohene, mis tuleneb sellest, et see on konkreetselt minu arvamus konkreetselt selle situatsiooni kohta. Minu tunnete kirjeldus ei tähenda automaatselt seda, et Siim oleks halb inimene. Konkreetne situatsioon tõi meis mõlemas välja kõige halvemad küljed!
|
OSCAR-2019
|
||
Kergelt hakkab see sipelga/kirbu/rohitirtsu jne jne võrdlemine inimesega... saage ükskord aru - sipelga jõud võrdeliselt raskusjõuga on vägagi erinev inimese suurusega! See oleks sama jabur võrrelda elevanti inimesega.. kes peaks siis tirima-lükkama kümneid tonne... millegipärast ei jaksa..
Kiidan Põlva Haigla arste. Täna pöördusin EMO-sse meeletu hambavalu ja paistes põsega. Mäda ja katkise hamba eemaldas mees-arst valutult heade sõnade saatel.
Paar aastat tagasi sai ema trauma, tuli kiirabi ja viis ta haiglasse. Ei kujuta ette, et transpordiksin ise lahtise luumurruga inimest teab-kuhu ning pasundaksin kogu maailmale, et kirurg peale tööaja lõppu on jalga lasknud.
Aga kui kirurgi ei ole /EI OLE / ,siis jäävad seal kirurgi abita kõik ,mitte ainult laulja ja tema laps.
minule tuleb alati kiirabi kihutades kohale,vahel ka kaks,teevad süsti ja saan edasi minna doosi otsima,kõik on tasuta
Pealkiri millegipärast mulle ei meeldinud, kuidagi pisut halvasti sõnastatud nagu. Kuigi sisuga ning tõstatatud probleemidega olen ma täiesti nõus. Et "miks jäi minu noorem poeg". Kõlab veidi egoistlikult, kuigi see on pigem vist kivi sulesepast ajakirjaniku kapsaaeda. Minu arvates on hr. Anni ja tema pere täiesti tavalised inimesed. Nagu meie kõik. Aga probleem muidugi on, Suur probleem. Tegelikult on haige kogu meie Eesti tervishoiusüsteem ja probleem on märksa laiem kui vaid ühe pere läbielamised. Ja kannatavad nii hr. Anni kui ka tuhandeid teisedki vähem tuntud nimedega abivajajad ning nende perekonnad.
Aga,miks siis ee peaministri naine haiglasse sünnitama läks?Oleks võinud ka põllu peale minna,nagu Janek Mägi,seda soovis,Keset kapsapõldu ja otseülekandes.
Ilmselt ei ole kaugel aeg,kui suletakse Põlva kirurgiaosakond! Kirurgid on pensionärid ja noored arstid Põlva tulla ei taha!
See õnnetusehunnik Põlva haigla võiks tõesti oma uksed kinni panna. Abi sealt ei saa, aga haigla on vist seal selleks et kohalikud medtöötajad palka saaksid.
Oleks-poleks. Kõik on targad. Poiss on praegugi haiglas tilguti all. Ei ole vaja naerda ja ilkuda. Kui on ikka luu otsad läbi naha väljas.
Miks tilguti all? Luu otsad läbi naha väljas? See oli lah´tine luumurd, mis on opereeritud ja kuna pole tegemist seedetrakti operatsiooniga, saab kohe peale narkoosist toibumist süüa- juua ning loomulikult ei ole vaja mitte mingisuguseid tilguteid!
Kuna sünnitaDDa võib ka põllupeal , siis ka käe kiPPsi saab põllu peal pandud. Elagu hoolivad s0rtsipojad ja EK(b)P.
EK(b)P ja sotsialistlik riigikord kukutati võimult juba veerand sajandit tagasi. Ja ENSV-s oli arstiabi palju paremini kättesaadav kui praeguses riigis.
Strasbourgis, mitte ainult Katedraali kandis. Kommunistid ainult kisendavad võõrvõimust ja hävitavad usinasti edasi-
Tamm kus sünnitusosakonna lisaraha on ? Seda me teame,et eesistumine õnnestus .Olgugi,et inglis voos sõu sõu.
Kui palju meil üldse väikestes haiglates neid kirurge on? Igatahes mitte piisavalt, et 24/7 valvet tagada. Ja kui oma tööpäeva ära töötanud arsti hakatakse pidevalt, iga päev ning öösi veel kodust välja kurtsuma, paneb too ilmelt varti oma ameti seal maha. Sest eks ole ka temagi inimene. Kellel on oma perekond ja oma isiklik elu.
Nähtavasti tuleks arstide vähesus kuidagi teisiti kompenseerida ning sellisel juhul panustada rohkem tegusase kiirabisse ning riiklikku meditsiinitransporti. Mis vajaduse korral hädalised kiiresti edasi, suurematesse keskustesse transpordiks. Ja vajadusel ka sealt tagasi tooks. Mitte igal õnnetusse sattunul ei ole autoga perekonda käepärast võtta.
Nagu ma artiklit lugedes aru sain, siis Toomas ei tahtnud asja suure kella külge panna:) Aga asi ikkagi sai suure kella külge!??
Olen Tallinna suurhaiglate EMOdes näinud inimesi oma järjeorda ootamas tunde.Kui ta suudab seal mitu tundi istuda ja oodata, siis pole tal ju häda midagi.Võiks vabalt perearsti poole pöörduda.
See on kommentaar asjatundmatult inimeselt. Et oodatakse EMO-s pikkades järjekordades! Vöiks möelda, et see ongi inimese ainus vöimalus abi saada. Minu perearst, elan maal alevikus, vötab vastu ainult kahel päeval nädalas s.o teisipäeval ja kolmapäeval kella yheksast kella yheni. Millegi pärast osa inimesi arvab, et perearst on alati kättesaadav. Ei ikka ole kyll! Lähim EMO-gi on 30 km kaugusel!
Jäi Põlvas abita. Pidi sõitma lahtise luumurruga teise Eesti linna. EMO mõte Eestis on ikka, et vähemalt linnades saab ööpäevaringset igakülgset abi. Nüüd saab seda Eestis põhimõtteliselt Tallinnas ja Tartus ainult. Polnud ju tegemist mingi ülikeerulise hädaga, nagu keeruline organisiirdamise operatsioon või miski selline.
Kui tegemist oli lahtiose luumurruga, oli vaja operatsiooni lastetraumatoloogide poolt, mida Põlvas poleks ju tehtud. Seega - käsi fikseerida ( nii Põlva EMO s tehtigi ) ja suunata Tartusse - kui on olemas oma transport, siis loomulik, et sellega ka sõuidetakse. Poleks inimestel autot olnud, oleks viinud transpordi-kiirabi .
või Põlva EMO - kui ikka haigla ei suuda 24/7 arsti tagada, kas siis panga sularaha väljamakse viimine poekassasse on väga loll mõte?
Teatud kellaajast pole kirurgi... Tallinnas pole teatud kellaajst silmaarsti, EMO-s. Nii et jää pimedaks, arsti pole! Arstiabiga on meie väikeses riigikeses asjad ülikehvasti, aga ameeriklased ütlevad, et "teil on super meiega võrreldes". Saa siis aru!
Ilmselt see laulumees laulis selel häda suuremaks kui tegelikult asi on. Laulumehena vaja ju ka püünele saada, et oleks nimi kuskil ära märgitud.
Jaa, laulumees "laulis" pojale sellise tühise lahtise käeluumurru, tegelikult midagi polnudki viga, eks? Kas l o l l olla on väga valus, Urrr?
kuidas sa oled põhikooli lõpetanud, kui kirjutad järgi mööda? mis sul arus on? häbene! ja õhtuleht häbenegu oma valikuid!
Seltsimeeste ajal selliseid põllulsünnituse jne absurde ei olnud. Ühiskond oli palju inimsõbralikum kui see praegune nn "vabadus".
Suutsin Hiiumaal pöidla autoukse vahele jätta nii, et pöial lilla. Ruttasime EMOsse ja seal öeldi tulge homme tagasi, täna radioloog pole kes saaks röntgenit teha.
Rakvere omas Peaaegu sama jama.. Küll pole lastearsti.. küll mõnitab mõni nina püsti ajanud valve arst hoopis kliendi probleemi üle! Väga nõme igatahes, et Eestis nii kohati on, et ikka mõne koha peal pole asjad piisavad. Kurb.
tartu ja tallinna haiglate vahel käib sõda, muidugi ei huvita kedagi luumurrud, vaid ikka vähe keerulisemad asjad... kellel on õigus neid teha.
EMOs küsti ,kas te teate ,et kolmapäeval kirurgi pole. Kui Tartu Ülikooli KLiinikum võttis Põlva Haigla üle peaks ta ka valvekirurgi või traumatoloogi valve organiseerima.
kästi Eestis kahe nädala pärast perearstile minna , aga unustati ,et lennukiga ei oleks tohtinud ka lennata ja kipsi ei oleks üldse tohtinud veresoonte pärast panna , oleks pidanud lahasesse panema , kuna katki oli ainult labajalal 2 viimast varvast !??aga kips pandi põlveni !? mees läks nädala pärast suurte valudega Tartu EMOSSE ja seal imestati - minestati , sellise teo pärast oleks mehel varsti jalg ampudeeritud . Jamasid igas haiglas .
.... juhin tähelepanu artiklis sõnale OLEKS ( kui oleks veel valuvaigisteid neelanud / 16. september 2018, 18:07
ja oodanud kahte nädalat , nagu norrakast arsti saatekiri oli ) õnneks mindi mõni päev pärast Tartusse jõudmist EMOSSE ja sealsed arstid võtsid kipsi
Mis näitab meditsiini ummikusse jõudmist, abi pole võimalik kohapealses haiglas saada, mis toob patsientidele meeletuid kannatusi. Süsteem ei tööta patsiendi huvides.
See Põlva EMO on täitsa mõttetu koht, kust abivajaja saadetakse kohe minema. Tagantjärele saad veel sõimata kah.
Aastate jooksul on paar korda ette tulnud endal ja korra ka lapsel, et on abi vaja olnud ja sealt pole mingit abi saanud. Kuigi prouad istuvad seal niisama käed taskus, ainuke mis ütlesid, et minge perearsti juurde. Ühel korral sõitsin Põlvast koheselt Võrru ja seal oli suhtumine midagi muud ja sain ka koheselt abi.
sünnitamisega nii kiire, mine põllule, minister ise ütles et see on nohu mis läheb mööda kui laps käes, vanasti polnud mingeid sünnitusmaju.
see ole nii nagu enesel juhtub, nii ka suhtumine. Ise pole kunagi jäänud Põlva kiirabis abita ja mõnitada pole samuti saanud. Kirurg on poole öö ajal kohale kutsutud, kui lapse kurguverejooksuga sinna jõudsime. Oleks veel pidanud autot otsima ja Tartusse kihutama - oleks võinud hoopis verest tühjaks joosta. Endal oli piinlik põlveõndlas istuvat puuki kiirabisse minna eemaldama, aga just toetati ja öeldi, et tegin täiesti õigesti. Võrus oli sõbrannal toeks kiirabis ja ootasime ligi kolm tundi, et ette saada ja siis saadeti meid ka hästi ruttu ära, kuigi sõbrannal viskas veel pildi eest ära. Aga ma ei hakka seepärast näppu viibutama, et nad midagi ei oska ja ei tee. Eks palju loeb ka enese suhtumine
Reedeti joon natuke ,muidugi olen süüdi,tekivad hingamisbrobleemid,Kutsudes kiirabi saan kaasa autojuhi,nimelt kiirabi autojuht võttis mind paljaks,lootes ,et vanur ei suuda seda tõestada,kiirabi arstid on väga ülbeks läinud.
oleks võinud, aga esiteks ei näinud niimoodi kringliks keerates hästi toimetada ja teiseks kardan neid puuke isegi puutuda - jälgid olevused
Eks patsiendi enda ülbe suhtumine mängib teinekord rolli. Mina ise olen põlva emos alati abi saanud ja kõik on olnud viisakad. Käinud erinevatel aegadel erineva personaliga aegadel...
Ära aja lolli juttu,siin EMO-s olen alati abi saanud ja Tartus ja Võrus oodanud ennast segaseks,kord istusin Põlva EMO ukse taga ja isegi inimesed Tartust tulid siia abi saama,sest seal 3 tundi oodanud ja keegi isegi ei tulnud küsima,kui kiire asjaga on. Ärge lahmige,kui Te ise asjast midagi ei tea. Saage aru,mis on EMO töö ja miks ka perearstile ei pöörduta.See lapse lugu oleks naguinii lõppenud Tartus.
Aga oli jutt, et rattaga ei sõida sellistel kellaaegadel. Meil on tasuta ühistransport sellejaoks. Ja üleüldse poleks vaja niisama ringi kolada. Me siin Tallinnas oleme kell 12 kodus ja peale seda ei liiguta lillegi. Ja näed, pole ühtegi luumurdu.
Istusin kaks tundi laupäevasel päeval vigasena Põlva EMO ukse taga ning pidin kuulama arstide naeru ja tundma kohvilõhna, selle asemel et abi saada. Peale kahetunnist uksetaga ootamist siirdusingi Tartusse, kus üllatuseks sain koheselt abi.. Rohkem ma oma jalga Põlva Haiglasse ei tõsta.
Hämmastav, kuidas mõni inimene ei saa aru, et kogu maailm ei keerle tema ümber. Kui tema ennast ära "vigastab", siis ei tohi enam keegi kohvi juua.
Ainult 2 tundi? Uskumatu, mina ootasin Tallinnas 7 tundi ja tromb avastati sellegipoolest järgmisel väljakutsel :"tulge homme uuesti, teise arsti juurde"!
selline haigla vaja kinni panna kus midagi tehtud ei saa,,pangu haiglatevaheline kiirbussiliin käima
Hea et vanem täiskasvanud vend organiseeris ja lapsele abi andis , viis emo-sse, kui on emo-järelikullt on töös 24/7. Kui töötab vaid päeva ajal, mis emo ta on, tavaline arstiabi sel juhul.
Kuidas pole? Õnnetusi juhtub igasuguseid. Järelikult peab olema valmidus vajalik spetsialist kiiresti kohale toimetada. Milleks seda EMO-t siis üldse vaja on?
päris palju jõudis seitsmeteistkümne aastaga reformierakond hävitada...see olukord ei tekkinud aastaga.
Miks siis kiirabi ei viinud Tartu - ikkagi lahtine luumurd??? Tänapäeval inimestest lihtsalt ei hoolita.
No midä? Meid juhib ju uuenenud keskkerakond! Saate bussiga tasuta sõita! Ravirahasid ilmselt ei ole, sest maksud sõidavad Lätimaale!
Kui üks arst kuskil teeb vea, siis kõik teised hakkavad teda kaitsma. Võiks ju niiteha, et kui see üks osutub süüdlaseks saavad ka teised rteda kaitsvad (rõve sõna siia) täie rauaga...
Oh nunnukesed, ei oska te normaalsed arstid olla, t5ete s11gadused5ra ja siis 5tlete, et kust uued v5tate eh, kui teistel s11igadusi ei lase teha? Need arstid kes soomes isegi ei tohi l00mi ravida ravivad meil inimesi ja õigustavad ennast
Oh nunnukesed, ei oska te normaalsed arstid olla, teete s11gadused 4ra ja siis ütlete, et kust uued võtate eh, kui teistel s11igadusi ei lase teha? Need arstid kes soomes isegi ei tohi l00mi ravida ravivad meil inimesi ja õigustavad ennast
Arst ei teinud ju mingit viga - lapse käsi fikseeriti -toestati ja ta saadeti Tartusse -just nii ongi see Tartu Ülikooli Kliinikumi poolt määratud
Kiirabil on superamordid, mis ei lase tee kõikumist ja auke käele tunda? Kiirabi vbl oleks aeglasemalt sõitnud, sest eluohtlikku seisu ei olnud
Kui lapse vanemad oleksid öelnud, et neid pole võimalik last Tartusse transportida oleks neile transport organiseeritud..
algasid kõik asjad 17 a tagasi. Kahju ainult et KE pole suutnud midagi korda teha, vaid peab ka 17 aastat enne võimul olema ja siis nentima, et jah, ei olnud ikka võimalikki midagi ära teha, sest reffid olid enne meid 17 a võimul.
... hoia oma suu kinni ja lõpeta valetamine. Just saite toetusi selle eest, et eelmise aasta vihm teie kartulisaagi hävitas. Nüüd kirjutate juba avaldusi, et selle aastase sooja ja päikselise ilma tõttu ikaldunud saagi eest raha saada. Astume välja sealt EList ja vaadake ise, kuidas hakkama saate. Olgu põud või vihm, raha järgi on igal aastal kõigil käsi pikalt ees.
Nii uhkeid jeepe, nagu maapiirkondades ei näe kusagil mujal. Lätti viiakse oma raha ja juuakse maha, toetusi saadakse Euroopast ja Eesti riik maksku kinni veel igale põllumehel haigla oma külas.
Või ei tule see ka kohale enam? Keeldumise puhul saab tegelikult alati öelda, et kannatanul on ka paha olla (mis šoki ja kukkumisel saadud põrutuse puhul väga võimalik - lõi äkki ka pea ära?)
elab kolkas, kiirabi tuli küll, ämm ei tahtnud haiglasse, aga viidi ikka kontrolliks ja siis visati öösel tänavale.
Antud juhtumi puhul kus laps käis operatsioonilaual ja jäeti pärast ka haiglasse, ma siiski usun, et kiirabi oleks välja tulnud. Eks see sõltub ka helistajast kui selgelt ennast väljendada osatakse ja võibolla luumurru puhul maakohas on ka mingi paratamatu ootamine, aga üldiselt kiirabid siiski liiguvad.
Iseasi, et kui juba Põlvasse sõideti siis tegelikult lapsevanem (saatja) ju ka tahab kaasa ja pärast tagasi - kas oleks parem kui laps kiirabiga ja vanem autoga sabas?
Samas, kui sõiduvahend oleks puudunud siis Põlva haigla oleks pidanud ise edasi saatmise organiseerima, kasvõi kiirabi välja kutsudes...
ka sarnane kogemus. Õnneks ikka haiglast helistati ja öeldi, et tulge ja viige oma abikaasa koju. Ma siis tulin taksoga. Öine aeg ja millegi muuga ei saa.
nii tehakse küll, et kontrolliks haiglasse ja siis helistatakse, et võib koju viia.. aga kui pole millega järgi minna... tänavale..
Mul oli emaga sama lugu, aga päeval. Helistati, et viige koju. Aga inimene istuda ei saanud, ainult lamavas asendis. Ma ise autoga ei sõida ja ka taksoga ei transpordi kuidagi lamavat haiget.. Ja ma ei jaksa teda ka seljas autosse ja sealt koju tassida. Ütlesingi, et minul pole võimalik, nii kuidas viisite, nii ka toote tagasi. Ja tõidki ilma edasise kobinata.
... käib ju toestati ära seal Põlva EMOs. Milleks see haigla süüdi on? Otsige põhjust TÜKi juhtkonnas ja nõukogus, kes kõiki maakonna haiglaid enese käpa all a soovin Saadi. Ehk võiks siis TÜK sinna Põlvasse vähemalt valvetraumatoloogi saata !?!
Sain ikka aru -Põlvas anti esmaabi ja käsi lahadtati, edasi saadeti patsient Tartusse - Tartu Ülikooli Kliinikum ju soovis, et kogu Lõuna-Eesti nende alla kuuluks ja nüüd nii ongi. Ehk võiks Tartust vähemalt valvetraumatoloogi Põlvasse valvama saata! Küsimused Tartu haigla bossidele .
lätis on paremad arstid, tuleb hoopis hakata mõtlema lätiga liitumise peale, saab riigikogu üldse ära kaotada, kokkuhoid sadades miljonites. Ainus mis on, rikkurid teevad kõva kisa.
ärge pahandage selle eest meil tasuta transport , integreerume massiliselt lätiga , ministri elukaaslasega seotud firmad saavad toetusi ja paljud muud hüved
TV3 VIDEO | 1,5-aastase Juss-Mathiase ema loodab, et poeg istub juba oma sünnipäeval iseseisvalt pidulauas (4)
METSAMEESTE SEIKLUSED METSAVAHETEEL: autovarast püüdma kihutanud seltskonna sohver jäi politseile joobenähtudega vahele (13)
|
OSCAR-2019
|
||
Seminarile on oodatud kõik, kes tunnevad huvi Indias leiduvate ärivõimaluste vastu ning tahavad teada rohkemat sealsel turul tegutsemise eripäradest, eduteguritest ja tugiorganisatsioonidest.
India on maailmamajanduses jõuliselt esiplaanile kerkimas. 2025. aastaks on Indial lootus saada ostujõult viiendaks turuks, näiteks Saksamaastki suuremaks. Seepärast tasub nii juba rahvusvaheliselt tegutseval kui ka peagi maailmaturule pürgival Eesti ettevõtjal India suunas samuti oma võimalusi otsida ja kaaluda.
Seminari raames tutvustab Siim Sikkut Eesti Arengufondist käimasoleva Eesti-India seireprojekti põhjal India majanduse ja äri tulevikutrende ning seirejäreldusi Eesti ettevõtete võimalustest Indias.
Lisaks teeb Poul Jensen, European Business and Technology Centre tegevjuht ülevaate India ärikeskkonnast, Euroopa ettevõtete turule sisenemise õppetundidest ning EBTC pakutavatest konkreetsetest tugiteenustest.
Järgmisel nädalal peetakse üle-eestilist ettevõtlusnädalat, mille raames leiab aset enam kui sada seminari, töötuba ja ettevõtete külastust lisaks traditsioonilisele neljale suuremale linnale ka paljudes teistes kohtades üle Eesti. Ettevõtlusnädala peateemaks on koostöö ning eesmärgiks tutvustada võimalusi ettevõtlusega tegelemiseks.
„Eestis elavatest inimestest 43% eelistaksid olla ettevõtjad, kuid vaid 8% elanikkonnast tegutseb reaalselt ettevõtjatena ning 5% mõtleb aktiivselt ettevõtlusega alustamise peale," ütleb EASi alustavate ettevõtjate divisjoni direktor Dmitri Burnašev. „Sellest tulenevalt võime järeldada, et meil on palju kasutamata potentsiaali, mida rakendada. Ettevõtlusnädala raames tutvustatakse võimalusi just potentsiaali rakendamiseks," lisab ta.
4. - 9. oktoobrini toimuvad üritused on suunatud nii alustavatele kui tegutsevatele ettevõtjatele. Nädala lõpus keskendutakse loomemajanduse teemadele ning tähelepanu keskmes on ettevõtjad, kelle ettevõte on saanud alguse nende hobist.
Sel aastal on ettevõtlusnädalaga liitunud senisest enam uusi partnereid ning mitmed erinevad piirkonnad korraldavad ettevõtlusteemalisi üritusi. Lisaks neljale suuremale linnale, Tallinnale, Tartule, Pärnule ja Narvale, leiavad erinevad sündmused aset ka maakondades: Võrumaal, Põlvamaal ja Jõgeval toimub kohalik ettevõtlusnädal; Otepääl, Kanepis ja Rakveres aga ettevõtluspäev.
Tallinnas tähistatakse ettevõtlusnädalat 7. oktoobril erinevate üritustega, mis on sel aastal pühendatud koostööle ja erinevates majandusvaldkondades tegutsevatele klastritele - kosmosetehnoloogiast toiduainetööstuseni. Viru konverentsikeskuses toimuvad kümned temaatilised seminarid, väitlused ja arutelud. Lisaks on sel päeval võimalus oma silmaga ettevõtete tegevust kaeda. Ekskursioonid toimuvad Targa Äri Linna Ülemiste Citys, Ülemiste veepuhastusjaama ja Paljassaare reoveepuhastusjaama, Baltika Gruppi, ASi Leibur, ASi Linette, Logistika Pluss OÜsse, A-Selver ASi, ASi Otto Bock Estonia, Värvaltrans OÜsse.
Lisaks toimub Tallinnas tööstusettevõtjate päev „Liftiga tulevikku". Tegemist on EASi poolt läbiviidava tööstusettevõtete juhtidele ja keskastme juhtidele suunatud infopäevaga, mille eesmärgiks on tutvustada EASi toetusmeetmeid praktikute ja koostööpartnerite kogemuslugude kaudu. 5. oktoobril Radisson Blu Hotel Olümpias (Liivalaia 33, Tallinn) toimuv infopäev hõlmab endas konverentsi, seminari, messi, töötube ja nõustamist.
Tartu ettevõtlusnädal on jagatud erinevateks teemapäevadeks. Esmaspäeval keskendutakse koostöö teemadele, teisipäev on suunatud alustavatele ettevõtjatele ning kolmapäeval koolitatakse juba kogenud ettevõtjaid. Neljapäevased seminarid ja ettevõtete külastused on seotud loovusega ning selle rakendamisega ettevõtluses. Reedel on Tartus lahenduste päev ja nädal lõppeb laupäeval, kui Tartu Kaubamajas toimub Moe- ja kunstilaat.
Pärnumaa ettevõtlusnädala esimestel päevadel toimuvad peamiselt alustavatele ettevõtjatele ja noortele suunatud üritused. Nädala keskpaigas pühendutakse rohkem tegutsevatele ettevõtjatele. Nädala lõpp on aga loomeettevõtjate ja koostöö ürituste päralt. Pärnus toimub ettevõtlusnädal juba viiendat korda, kolmandat aastat järjest toimuvad üritused lisaks linnale ka maakonnas. Pärnumaa nädala põhisündmuseks võib pidada neljapäeval, 7. oktoobril, toimuvat Pärnumaa ja Pärnu linna aasta parimate ettevõtjate tunnustusüritust. Pärnumaa ettevõtlusnädal lõppeb laupäeval Maarja-Magdaleena Gildis toimuvate käsitöö-ettevõtjate ja talunik-väiketootjate suurte vestlusringide, töötubade ning Taluturuga.
Narva ettevõtlusnädal toimub 4.-9. oktoobrini. Esmaspäeva üritused on pühendatud noortele, teisipäev on suunatud alustavatele ettevõtjatele ning kolmapäev ja neljapäev tegutsevatele ettevõtjatele. Reedesed üritused toimuvad loovusega seotud teemadel. Narva ettevõtlusnädal lõppeb laupäeval kaubanduskeskuses Astri, kus toimub õpilasfirmade laat.
Ettevõtlusnädala sündmustest väärib eraldi äramärkimist 4. oktoobril TTÜ aulas toimuv Põlvkondade debatt „Ettevõtlik Eesti", kus osalevad majandusminister Juhan Parts, meediamagnaat Hans H. Luik, ärinaine Tiiu Järviste ning noored ettevõtlikud Andrei Korobeinik, Regina Soop, Kristjan Kaer ning Rando Pikner. Märt Treieri juhitaval debatil arutletakse, kuidas oleks võimalik teha Eestist maailma kõige ettevõtlikum riik.
Ettevõtlusnädala üritustele on oodatud kõik, alates õpilastest ja üliõpilastest kuni juba tegutsevate ettevõtjateni. Täpsemat infot ettevõtlusnädala programmi ning neile registreerimise kohta saab aadressil http://ettevotlusnadal.e24.ee/
|
OSCAR-2019
|
||
18. aprillil (2015) oli koduõppe kevadpäev. Rääkisin seal Charlotte Masoni lähenemisest. Siin on laiendatud variant ettekandest. Suur osa teksti on linkide ja raamatusoovituste vahel. Kui Sul on sügavam huvi CM lähenemise vastu, saad kõik lingid läbi vaadata ja raamatud lugeda ja võidki ennast juba peaaegu eksperdiks pidada:) Pealiskaudse huvi korral võid lugeda linkide kommentaare ja loodetavasti ka paari videot vaadata. Kui oled ise CM lähenemisega kokku puutunud või seda kasutanud, kirjuta oma kogemusest:)
Charlotte Mason tegutses nii laste kui õpetajate õpetajana 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses Inglismaal Lake District piirkonnas. Oma kaasaegsetest erines ta selle poolest, et uskus, et lapsed on samuti inimesed oma isiksuse, huvide ja tahtega. Ta uskus, et lapsed janunevad loomulikult teadmiste järele, et õppimine peaks olema lastele huvitav, innustav ja andma laia põhja. Tema ideid mõjutasid Pestalozzi ja John Ruskin.
Charlotte Masoni lähenemine koduõppes sobib kõige paremini peredele, kes armastavad raamatuid ja loodust ning usuvad Jumalasse. Kõiki kolme mitte natuke ja vahetevahel, vaid palju ja kogu aeg.
Koduõppe päeval küsiti, mille poolest CM lähenemine erineb Thomas Jeffersoni nimelisest lähenemisest. Need on mitmes mõttes sarnased. TJEd`ist kirjutasin pikemalt siin (https://looduskodu.wordpress.com/2013/06/04/thomas-jeffersoni-nimeline-koduoppe-suund/). Mõlemas on kesksel kohal kvaliteetne, elav kirjandus, usk Jumalasse ja väiksest peale lapse harjumustele tähelepanu pööramine ning mõlemad on eluviisilt kodu- ja perekesksed. TJEd lähenemise rajajad Oliver ja Rachel DeMille on öelnud, et õppimise armastuse faasis on TJEd asendatav Charlotte Masoni lähenemise või vabaõppega. Samal ajal CM lähenemine ja vabaõpe ei ole omavahel asendatavad. CM koduõppes on lapse huvide järgimine küll olulisel kohal, kuid õpet juhib ikkagi kindlalt lapsevanem. TJEd koduõpe erineb CM omast minu hinnangul peamiselt selle poolest, et
1. TJEd on süsteem, kus kõik toimuv lähtub lapse konkreetsest arengufaasist ja erinevates faasides oleva lapse koduõppe igapäevane korraldus on üsna erinev. CM on öelnud, et tema lähenemine ei ole keeruline süsteem, vaid konkreetne meetod hariduslikuks eluks. Koduõpe peaks olema lihtsalt õppimist armastava pere igapäevane elamise viis ja selle eluviisi juures on tähtsal kohal raamatud, loodus ja Jumal. Samas on CM lähenemises kohati palju konkreetsemalt juhendatud, kuidas midagi teha ehk meetodi üksikasjad välja toodud, näiteks, kuidas teha etteütlust (mitte nagu tänapäeva koolides) või kuidas tutvustada lapsele kuulsaid maalikunstnikke ja heliloojaid. TJEd`is on detailsem ja kindlam raam, kuid vähem konkreetseid juhiseid.
2. TJEd`is on kesksel kohal mentorlus, mis küll saab hoo sisse alles põhikoolieas. CM koduõppes seda osa ei ole väga rõhutatud. Maila, kes kasutas alguses CM lähenemist ja läks siis üle TJEd lähenemisele, tõi kevadpäeval ühe suurema erinevusena välja, et TJEd on loodud spetsiifiliselt juhtide kasvatamiseks, CM on rohkem üldhariduslik. TJEd teine nimi inglise keeles on Leadership Education ja selles pannakse suurt rõhku, et noor leiaks oma missiooni elus ja kujuneks ühiskonnas või kogukonnas oma valdkonnas eestvedajaks. TJEd vanemates faasides õpib noor mentori abiga üsna iseseisvalt ja juhib ise oma õpinguid lähtuvalt oma valitud teest või huvidest, mis eeldab tugeva iseloomu kujundamist väiksemal lapsel. CM lähenemises ei ole otseselt juhtide kasvatamisele eraldi rõhku pandud, kuid enesejuhtimine on samuti väga oluline nii vanematele kui lastele. CM koolides ja koduõppes on lastele moto „Ma olen, ma suudan, ma peaksin, ma teen“ („I am, I can, I ought, I will“). Harjumuste kujundamine on vältimatu CM koduõppe osa ja sellest on CM lausa eraldi raamatu kirjutanud.
Oma väheste teadmistega kummastki lähenemisest olen enda jaoks loonud stereotüübi, kus nii CM kui TJEd pered on kodused raamatukoid, kes armastavad päevad läbi lugeda, õppida, oma perega aega veeta ja mänge mängida, kuid TJEd pered on sealjuures tubasemad ja nende ajast läheb ehk suurem osa lugemisele, samas kui CM pered lugemise ja õhtuti koos istumise vahel jõuavad sageli ka metsa või vähemalt linnaparki matkama ja liblikaid ja linde vaatama ning nähtut üles joonistama. Samas TJEd pered, kelle lapsed on parajasti õppimise armastuse faasis (Love of Learning) käivad ehk tõenäolisemalt lastega mööda töötubasid ja katsetavad erinevaid uusi asju. Igal juhul ei sobi kumbki lähenemine peredele, kes ei armasta lugeda või kes tahavad lugeda peamiselt kerget ajaviitekirjandust.
Olen kunagi näinud inspiratsiooni videot, ei mäleta enam, mis teemal, kus ühes stseenis oli hindu tüdruk, kes oli õppinud lugema ja vaatas säravate silmade ja õnneliku näoga raamatu kohalt üles. Nii CM kui TJEd lähenemise mõistmiseks on selliste hetkede tabamine oluline – raamatud on uks suurde imelisse maailma, kuhu kuidagi teisiti ei näeks.
Lühikokkuvõte Charlotte Mason`i haridusfilosoofiast on: „Haridus on keskkond, distsipliin, elu“ („Education Is An Atmosphere, A Discipline, A Life“). See tähendab, et ainsad võimalused lapse kujundamiseks ja harimiseks on läbi tema kasvukeskkonna, harjumuste kujundamise ja elavate ideedega kokku viimise. Veidi pikemalt on tema filosoofia kokku võetav 20 põhimõttena, millega saad tutvuda siin: https://www.amblesideonline.org/CM/20Principles.html
CM meetodi kõige olulisem osa on jutustamine (narration). Selle kohta kirjutasin pikemalt allpool linkide vahele. Kooliiga algab CM koduõppes ligikaudu 6. aastaselt ja alguses koosnebki peamiselt sellest, et vanem loeb lapsele raamatuid ette ja laps jutustab kuuldu oma sõnadega ümber. Suurem osa aineid ka vanemates klassides õpitakse lugemise ja jutustamise teel. Jutustamiseks on vaja kuuldu enda jaoks läbi mõelda ja see aitab kuuldu või loetuga isiklikku suhet luua. Raamatud, mida ette loetakse ja mida laps ise hiljem loeb, on valitud selle järgi, et need oleks elav kirjandus.
Elav kirjandus on tähtis ka TJEd lähenemises. See tähendab raamatuid, mis on kirjutatud enamasti ühe autori poolt teemal, millesse ta kirglikult suhtub, kauni keelekasutusega, kaasahaaravalt ja käsitletud sündmuseid ning ideid elavalt edastades. CM ega TJEd ei kasuta töövihikuid, lünkteste ja õpikuid, mis koosnevad nö surnud, seostamata, lapse jaoks tähenduseta ja sageli vananenud faktidest. Õpikute kasutamine ei ole keelatud, kuid need ei tohiks olla peamine õppimise allikas. Praktikas kasutavad CM pered sageli matemaatikas siiski õpikuid, kuigi CM-il olid ka selleks oma tehnikad. Lähemalt saad elava kirjanduse kriteeriumidest lugeda: https://amblesideonline.org/LivingBks.shtml
Lisaks on algusest peale tähtsal kohal looduse, kunsti ja muusika tundma õppimine. Kunstis ja muusikas võetakse korraga ette üks kunstnik või helilooja ja tutvustatakse lapsele korraga ühte tema maali või muusikateost. Järjest läbitakse kuus ühe kunstniku või helilooja teost ja ühele kunstnikule või heliloojale keskendutakse 6-12 nädalat. Kunstiõppe kohta on allpool video (Picture Study).
Lapsel lastakse luua isiklik side kunstniku/helilooja/loetud raamatuga ja vanem peaks hoiduma liigselt õpetamisest ning ette ütlemisest, mida millestki arvata. CM nimetas seda masterly inactivity ja see on just vanema või õpetaja ülesanne, mitte niivõrd lapses kujundatav. See on ka üks raskemaid asju tavakoolist tulnud vanemale omandada. Susan Schaeffer Macaulay kirjutab raamatus „For the Family`s Sake“ (lk 37-38) selle kohta nii:
|
OSCAR-2019
|
||
https://simplycharlottemason.com/ on rohkem raamatute müümisele orienteeritud leht, kuid ka seal on palju väärtuslikke materjale. Selle lehe pidaja Sonya Shaferi videod on youtube`s kõige täpsem infoallikas CM lähenemise üksikasjadest. Minu esimesed kokkupuuted CM lähenemisega toimusid Sonya e-raamatute kaudu, mida ta oma lehel jagas.
Näide ette lugemisest ja jutustamisest ajaloos 3. klassi lastega koolis. Sarjas on näited ka teiste klassidega. Koolikeskkonnas on see kohmakas, kuid kodus saab sujuvamalt teha. Kuigi see video annab ettekujutuse, mida ette lugemine ja jutustamine tähendab, võiks seda võtta pigem näitena, kuidas mitte teha. Vead, mis kõige selgemalt silma hakkasid:
1. tekst on isegi õpetaja jaoks liiga keeruline, lastest rääkimata. CM järgi algab kool 6. aastaselt, seega need tüdrukud on ligikaudu 8.
2. lugemine ei ole laste jaoks ette valmistatud. CM järgi on lugema ja kirjutama õppimisel oluline, et lapsed ei oletaks kunagi uute sõnade kirjapilti ja hääldust, vaid näeksid seda õigel kujul. Enne keeruliste sõnadega teksti ette lugemist tuleks rasked sõnad ja nimed tahvlile või paberile välja kirjutada ja nende hääldust, kirjapilti ja tähendust lastele tutvustada. Vajadusel tuleks enne lugemist rääkida ka tekstis käsitletud sündmuste taustast ja siduda loetav varem lastele tuttava infoga. Näiteks, et need sündmused toimusid samal perioodil, kui tolles teises loetud raamatus. Nii on lapsel lihtsam teksti jälgida ja sisule keskenduda. Samamoodi tuleks etteütlused ette valmistada ja hoolitseda, et laps kõiki kasutatavaid sõnu tunneb ja oskab, nii et vead oleks haruldased. Etteütluse mõte ei ole vigade leidmine ja parandamine, vaid juba omandatu kontekstis kinnistamine.
3. korraga ette loetavad jupid on sellise võõrsõnade kontsentratsiooni juures laste tähelepanu jaoks liiga pikad. Lastele jääb tekstist peamiselt meelde, et oli palju imelikke nimesid.
4. kuigi seal on ainult kaks last, on ikkagi igal hetkel tajutav, et tegemist on kooliga ja lastel on igav.
Kahjuks ma ei leidnud ühtegi koduses keskkonnas toimunud videonäidet CM ettelugemisest. See peaks tegelikult olema hubane ja rõõmus tegevus, mitte formaalne. Jutustamise mõte ei ole täpselt tagasi öelda, mida kuulsid, vaid oma sõnadega ümber jutustada, nii et on näha, et laps kuuldust aru sai. On täiesti lubatav lisada vahele emotsionaalseid kommentaare ja tõlgendusi – see näitab, et laps mõtleb kaasa. Jutustamine on aluseks tulevasele kirjalikule tekstiloomele. Kui lapsed õpivad kirjutama, hakkavad nad alguses tegema lühikesi kirjalikke jutustusi kuuldud ja loetud tekstidest ning hiljem esseid jm omaloomingulisi tekste. Kirjutamine läheb oluliselt lihtsamini lastel, kes on harjunud jutustama ja juba enne kirjutama õppimist tähelepanu pöörama sellele, et kõik oluline öeldud sai. Lühikesed kirjalikud jutustused algavad kõige varem 3. klassis (kool algab 6. aastaselt, kuid kirjalike jutustustega võib ka alles 9. aastaselt alustada, 1 väike lõik korraga, kord nädalas).
https://www.youtube.com/watch?v=aFGUPhd2AAE Ühtlasi ka näide, kuidas kodus saab edukalt õpetada lapsi, kes koolis tõenäoliselt peaks päevast päeva kuulama käsklusi vaikselt paigal istuda.
http://joyouslessons.blogspot.com/2015/02/third-grade-in-our-home-exams-term-2.html Siin saab näha kahe 3. klassi lapse jutustatud varianti samadel teemadel. Laste jutustused on isikupärased ja ei tohiks nõuda kõigilt sama jutu tagasi rääkimist.
Selles näites ema kirjutab, et aegajalt parandab lapse valesti kirjutatud sõnu punase pastakaga ja aegajalt ei too valesti kirjutatut üldse välja. Rangelt CM järgi ei tohiks lasta valel kirjapildil kunagi kinnistuda, mida selle esile toomine või teksti sisse jätmine teeb. See tekitab olukorra, kus ka täiskasvanud inimesed ei ole kindlad, kuidas mõnda sõna kirjutada, sest nad on näinud seda mitut moodi kirjutatuna. Valesti kirjutatud sõna lapse tekstis tuleks kinni katta ja kirjutada õigesti. Kui laps kirjutab ema/õpetaja silma all ja on näha, et ta ei tea mõne sõna täpset kirjapilti, siis tuleks talle näidata, mitte lasta valesti kirjutada. Selle kohta vaata allpool videot Prepared Dictation. Muus osas väga praktiline näide. Praktikas teevad ilmselt väga vähesed, kui üldse keegi, koduõppes kõike täpselt nii nagu CM tegi või ütles ja kohandavad tema ideid endale sobivamaks, kuid uue lähenemisega tutvudes on oluline teada, kuidas algselt mõeldud oli, et oleks võimalik kaasa mõelda ja oma kohandamisi kuhugi toetada.
Etteütlus CM moodi (erinev tavapärasest). Etteütlusega alustatakse u. 10. aastaselt ja enne etteütlust tuleks hoolitseda, et laps kõiki kasutatud sõnu tunneb ja oskab.
Ühe ema põhjused CM meetodi valimiseks, võrdlus mõnede teiste meetoditega. Ei ole puhtalt CM, eklektiline https://www.youtube.com/watch?v=5Ei69tqV4YE
Day in the life of homeschooling Charlotte Mason method (6&4 year olds) – üks päev CM peres. Lapsed on alles väikesed ja palju praktilist ei näe, kuid midagi ikka.
CM enda raamatute sari on netis http://amblesideonline.org/CM/toc.html ja saab ka tellida paberraamatuna amazonist ja mujalt. Krisos kõiki eksemplare ei ole. Neid olen mina ainult sirvinud netis ja jupiti välja printinud, sest mulle ei meeldi ekraanilt pikalt lugeda. Ootan esimeste CM oma raamatute saabumist, kui nad läbi pole müüdud. Kuulujutu järgi antakse kogu sari varsti uuesti välja.
Karen Andreola, „A Charlotte Mason Companion“ on minu hinnangul algajale kõige parem raamat alustamiseks. Väga põhjalik, lihtne lugeda, isikliku lähenemisega.
|
OSCAR-2019
|
||
5 mg tabletid: valged kuni valkjad smaragd-kujulised tabletid, mille ühel küljel on märgistus „AML 5” ja poolitusjoon ning teisel Pfizeri logo.
Nii hüpertensiooni kui stenokardia korral on tavaline algannus 5 mg Norvasci üks kord ööpäevas ning seda võib suurendada maksimaalannuseni 10 mg, olenevalt patsiendi reageerimisest ravile.
Hüpertensiooniga patsientidel on Norvasci kasutatud kombinatsioonis tiasiiddiureetikumide, alfablokaatorite, beetablokaatorite või angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoriga. Stenokardia korral võib Norvasci kasutada nii monoteraapiana kui nitraatide ja/või beetablokaatorite adekvaatsete annuste suhtes resistentse stenokardiaga patsientidel ka kombinatsioonis teiste stenokardiavastaste ravimitega.
Nii noorematel kui ka eakatel patsientidel kasutatakse sarnaseid Norvasci annuseid, mis on ka võrdselt hästi talutavad. Eakatele soovitatakse anda tavaannus, ent annuse suurendamisel tuleb eakatel olla ettevaatlik (vt lõigud 4.4 ja 5.2).
Kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientide jaoks ei ole annustamissoovitusi kehtestatud; seetõttu on soovitatav annustada ettevaatlikult ja annustamisvahemik peab algama väiksemast vahemikust (vt lõigud 4.4 ja 5.2). Amlodipiini farmakokineetikat ei ole raske maksakahjustusega patsientidel uuritud. Raske maksakahjustusega patsientidel tuleb amlodipiini manustamist alustada väikseimast annusest ja annust aeglaselt tiitrida.
Muutused amlodipiini plasmakontsentratsioonides ei ole seotud neerufunktsiooni kahjustuse raskusastmega, mistõttu soovitatakse kasutada tavalisi annuseid. Amlodipiin ei ole dialüüsitav.
Soovitatav hüpertensioonivastase ravi algannus lastele vanuses 6...17 eluaastat on 2,5 mg üks kord ööpäevas, annust võib suurendada maksimaalselt 5 mg-ni üks kord ööpäevas, kui 4-nädalase raviga pole piisavat vererõhu langust saavutatud. Lastel ei ole uuritud suuremaid annuseid kui 5 mg ööpäevas (vt lõigud 5.1 ja 5.2).
-ülitundlikkus dihüdropüridiini derivaatide, amlodipiini või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
Südamepuudulikkusega patsientidele tuleb amlodipiini manustada ettevaatusega. Pikaajalises platseebokontrollitud uuringus, mis käsitles NYHA III ja IV astme südamepuudulikkusega patsientide ravi, registreeriti amlodipiinravi saavas rühmas märksa rohkem kopsuturse tekkimist kui platseeborühmas (vt lõik 5.1). Kaltsiumikanali blokaatoreid, sealhulgas amlodipiini, tuleb kasutada ettevaatlikult südame paispuudulikkusega patsientidel, kuna need võivad suurendada kardiovaskulaarhaiguste ja suremuse riski.
Maksafunktsiooni kahjustusega patsientidel on amlodipiini poolväärtusaeg pikenenud ja AUC väärtused suurenenud; soovituslikke annuseid ei ole kindlaks määratud. Amlodipiini manustamist tuleb seetõttu alustada annustamisvahemiku väiksemast otsast ja ettevaatlik tuleb olla nii ravi alustamisel kui ka annuse suurendamisel. Raske maksakahjustuse korral võib olla vaja annust aeglaselt tiitrida ja patsiente hoolikalt jälgida.
CYP3A4 inhibiitorid: amlodipiini samaaegne kasutamine koos tugevate või mõõdukate CYP3A4 inhibiitoritega (proteaasi inhibiitorid, seenevastased asoolid, makroliidid nagu erütromütsiin või klaritromütsiin, verapamiil või diltiaseem) võib põhjustada amlodipiini ekspositsiooni olulist suurenemist. Nende farmakokineetiliste muutuste kliiniline ülekanne võib olla eakatel enam väljendunud. Seetõttu võib olla vajalik kliiniline jälgimine ja annuse kohandamine.
CYP3A4 indutseerijad: Puuduvad andmed CYP3A4 indutseerijate toimest amlodipiinile. CYP3A4 indutseerijate (nt rifampitsiin, naistepuna) samaaegsel manustamisel võib amlodipiini plasmakontsentratsioon väheneda. Seetõttu tuleb amlodipiini koos CYP3A4 indutseerijatega manustada ettevaatusega.
Dantroleen (infusioon): loomadel on verapamiili ja intravenoosse dantroleeni manustamise järel täheldatud hüperkaleemiaga seotud surmaga lõppevat vatsakeste virvendusarütmiat ja kardiovaskulaarset kollapsit. Hüperkaleemia ohu tõttu soovitatakse pahaloomulise hüpertermia soodumusega patsientidel ja pahaloomulise hüpertermia ravis vältida kaltsiumikanali blokaatoreid (nt amlodipiin).
Tsüklosporiin: tsüklosporiini ja amlodipiini koostoimete uuringuid ei ole tervetel vabatahtlikel või muudes populatsioonides tehtud, välja arvatud neerusiirdamispatsientidel, kellel täheldati tsüklosporiini varieeruvat minimaalse kontsentratsiooni suurenemist (keskmiselt 0…40%). Kaaluda tuleb tsüklosporiinisisalduse jälgimist neerusiirdamispatsientidel, kes saavad amlodipiini ja vajaduse korral tuleb tsüklosporiini annust vähendada.
Simvastatiin: 10 mg amlodipiini korduval koosmanustamisel 80 mg simvastatiiniga oli tulemuseks simvastatiini ekspositsiooni suurenemine 77%, võrreldes ainult simvastatiini manustamisega. Amolodipiini saavatel patsientidel tuleb simvastatiini annust piirata 20 mg-ni ööpäevas.
Amlodipiini manustamine raseduse ajal on näidustatud üksnes ohutuma alternatiivse ravimi puudumise korral ning juhul, kui haigus ohustab ema ja loodet rohkem kui ravi amlodipiiniga.
Ei ole teada kas amlodipiin eritub rinnapiima. Amlodipiinravi jätkamise või katkestamise üle otsustamisel imetamise ajal tuleb arvesse võtta rinnaga toitmisest saadavat kasu lapsele ja amlodipiinravist tulenevat kasu emale.
Mõnedel kaltsiumikanali blokaatoritega ravitud patsientidel on kirjeldatud pöörduvaid biokeemilisi muutusi spermatosoidide peas. Kliinilised andmed amlodipiini võimaliku mõju kohta viljakusele on ebapiisavad. Ühes rottidega läbiviidud uuringus täheldati toimet isaslooma viljakusele (vt lõik 5.3).
Amlodipiinil on kerge või mõõdukas toime autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele. Kui patsiendil esinevad amlodipiini manustamise tagajärjel pearinglus, peavalu, väsimus või iiveldus, võib reaktsioonikiirus olla vähenenud. Soovitav on olla ettevaatlik, eriti ravi alguses.
Kõige sagedamini kirjeldatud kõrvaltoimed ravi ajal on unisus, pearinglus, peavalu, südamepekslemine, nahaõhetus, kõhuvalu, iiveldus, pahkluu turse, tursed ja väsimus.
Amlodipiini kasutamisel esinenud ja teatatud kõrvaltoimete esinemissagedused on määratud järgmiselt: väga sage ((≥1/10), sage (≥1/100 kuni <1/10); aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100); harv (≥1/10 000 kuni <1/1000); väga harv (<1/10 000).
Senistel andmetel võib suur üleannustamine põhjustada ülemäärast perifeerset vasodilatatsiooni ning võimalikku reflektoorset tahhükardiat. Kirjeldatud on ka märkimisväärset ning tõenäoliselt pikaajalist süsteemset hüpotensiooni, sealhulgas surmaga lõppevat šokki.
Amlodipiini üleannustamisest tingitud kliiniliselt oluline hüpotensioon nõuab aktiivset südame- veresoonkonda toetavat ravi, sealhulgas südame- ja hingamisfunktsiooni regulaarset jälgimist, jäsemete ülestõstmist ning ringleva vere mahu ja uriinikoguse jälgimist.
Veresoonte toonuse ja vererõhu taastamiseks võib kasutada vasokonstriktorit, kui selleks ei ole vastunäidustusi. Intravenoosne kaltsiumglükonaat võib aidata pöörata kaltsiumikanali blokaatori toimeid.
Mõnikord on otstarbekas teha maoloputus. Aktiveeritud söe manustamine tervetele vabatahtlikele kohe või kuni kaks tundi pärast 10 mg amlodipiini manustamist vähendas tunduvalt amlodipiini imendumist.
Amlodipiin on dihüdropüridiini rühma kaltsiumiioonide sissevoolu inhibiitor (aeglane kanali blokaator või kaltsiumiioonide antagonist) ning pärsib kaltsiumiioonide transmembraanset sissevoolu südame ja veresoonte silelihasrakkudesse.
1)amlodipiin laiendab perifeerseid arterioole ning seeläbi alandab perifeerset vaskulaarset resistentsust (järelkoormus), mille vastu süda töötab. Kuna südame löögisagedus jääb samaks, väheneb alanenud koormusega südames energiatarbimine ning hapnikuvajadus.
2)amlodipiini toimemehhanism hõlmab tõenäoliselt ka peamiste koronaararterite ja arterioolide laiendamist, seda nii normaalsetes kui ka isheemilistes piirkondades. Veresoonte laienemine suurendab südamelihase hapnikuvarustust koronaarspasmi (Prinzmetali ehk variantstenokardia) korral.
Stenokardia korral pikendab amlodipiini ühekordne manustamine ööpäevas patsiendi üldist kehalise koormuse aega, stenokardia algusaega ja ST segmendi 1 mm-se depressiooni aega, ja vähendab nii stenokardiahoogude sagedust kui glütserüültrinitraadi kasutamise vajadust.
Amlodipiini kasutamisel ei ole täheldatud metaboolseid kõrvaltoimeid ega muutusi plasmalipiidide osas, seega sobib amlodipiin kasutamiseks ka haigetele, kes põevad astmat, diabeeti või podagrat.
Amlodipiini efektiivsust kliiniliste tüsistuste vältimisel koronaararterite haigusega (CAD) patsientidel on hinnatud sõltumatus mitmekeskuselises randomiseeritud topeltpimedas platseebokontrollitud uuringus Comparison of Amlodipine vs Enalapril to Limit Occurrences of Thrombosis (CAMELOT), mis hõlmas 1997 patsienti. Neist 663 patsienti raviti amlodipiiniga annuses 5…10 mg, 673 patsienti raviti enalapriiliga annuses 10...20 mg ja 655 patsienti raviti platseeboga lisaks tavaravile statiinide, beetablokaatorite, diureetikumide ja aspiriiniga 2 aasta jooksul. Tabelis 1 on toodud efektiivsuse võtmetulemused. Need tulemused näitavad, et amlodipiinravi oli seotud väiksema arvu hospitaliseerimistega stenokardia ja revaskulariseerimisprotseduuride tõttu koronaararterite haigusega patsientidel.
NYHA II...IV klassi kuuluvatel südamepuudulikkusega patsientidel läbiviidud hemodünaamiliste parameetrite ja füüsilist koormust hõlmavates kontrollitud uuringutes on näidatud, et Norvasc ei põhjusta füüsilise koormuse taluvuse, vasaku vatsakese väljutusfraktsiooni suuruse ja kliiniliste sümptomite alusel otsustades patsientide kliinilise seisundi halvenemist.
Platseebokontrolliga PRAISE-uuringus, mille eesmärgiks oli hinnata amlodipiini toimet NYHA III...IV klassi kuuluvatel südamepuudulikkusega haigetel, kes said samaaegselt raviks digoksiini, diureetikume ja AKE-inhibiitoreid, selgus, et Norvasc ei suurendanud südamepuudulikkusega suremuse ega kombineeritud haigestumuse-suremuse riski.
Norvasci kasutamise pikaaegses platseebokontrollitud jätku-uuringus (PRAISE-2) NYHA III ja IV klassi kuuluvatel südamepuudulikkusega patsientidel, kellel puudusid kliinilised sümptomid või isheemiatõvele viitava või selle põhihaiguse objektiivsete uuringute leid ning kes said raviks AKE-inhibiitorite, digitaalise ja diureetikumide stabiilseid annuseid, ei mõjutanud Norvasc üldist kardiovaskulaarset suremust. Samade patsientide grupis põhjustas Norvasc platseebogrupiga võrreldes kopsuturse esinemise sagenemist.
Uuemate medikamentoosse ravi meetodite võrdlemiseks viidi läbi randomiseeritud topeltpime haigestumuse-suremuse uuring, mida nimetati südameinfarkti vältimiseks tehtava hüpertensioonivastase ja lipiide vähendava ravi uuringuks (Antihypertensive and Lipid-Lowering Treatment to Prevent Heart Attack Trial, ALLHAT): amlodipiini 2,5…10 mg ööpäevas (kaltsiumikanali blokaator) või lisinopriili 10…40 mg ööpäevas (AKE-inhibiitor) esimese rea ravina võrreldes tiasiiddiureetikumi kloortalidooniga 12,5…25 mg ööpäevas kerge kuni mõõduka hüpertensiooni korral.
Kokku randomiseeriti 33 357 hüpertensiooniga patsienti vanuses 55 aastat või üle selle ning neid jälgiti keskmiselt 4,9 aastat. Patsientidel oli vähemalt üks täiendav koronaartõve (CHD) riskitegur, mis hõlmas müokardiinfarkti või insulti anamneesis (>6 kuu jooksul enne uuringusse kaasamist) või tõestust muu aterosklerootilise kardiovaskulaarse haiguse kohta (üldskoor 51,5%), 2. tüüpi diabeeti (36,1%), HDL-kolesterooli <35 mg/dL (11,6%), elektrokardiogrammi või ehhokardiograafia alusel diagnoositud vasaku vatsakese hüpertroofiat (20,9%) või suitsetamist käesoleval hetkel (21,9%).
Esmase tulemusnäitaja komponentideks olid letaalne koronaartõbi või mitteletaalne müokardiinfarkt. Oluline erinevus esmase tulemusnäitaja osas amlodipiini- ja kloortalidoonipõhise ravi vahel puudus: RR 0,98, 95% usaldusvahemik (0,90...1,07), p=0,65. Teiseste tulemusnäitajate hulka kuuluv
südamepuudulikkuse esinemine (kombineeritud tulemusnäitaja kardiovaskulaarne komponent) oli oluliselt suurem amlodipiinirühmas võrreldes kloortalidoonirühmaga [10,2% vs. 7,7%, RR 1,38, 95% usaldusvahemik (1,25…1,52), p<0,001]. Sellele vaatamata puudus oluline erinevus kõigil põhjustel suremuses amlodipiinil põhineva ravi ja kloortalidoonil põhineva ravi vahel: RR 0,96 95% usaldusvahemik (0,89…1,02), p=0,20.
Amlodipiini 2,5 mg ja 5 mg annuse võrdlevas uuringus platseeboga, milles osales valdavalt sekundaarse hüpertensiooniga 268 last vanuses 6...17 eluaastat, leiti, et mõlemad amlodipiini annused langetasid süstoolset vererõhku oluliselt enam kui platseebo. Erinevus kahe amlodipiiniannuse vahel ei olnud statistiliselt oluline.
Amlodipiini pikaaegset mõju laste kasvule, puberteedieale ja üldisele arengule ei ole uuritud. Lapseea amlodipiinravi pikaaegne tõhusus kardiovaskulaarse haigestumuse ja suremuse vähendamisel hilisemas täiskasvanueas ei ole tõestatud.
Lõplik eliminatsiooni poolväärtusaeg on 35...50 tundi ning see on kooskõlas ühekordse annustamisega ööpäevas. Amlodipiin metaboliseeritakse intensiivselt maksas inaktiivseteks metaboliitideks. Uriiniga eritub 10% amlodipiini muutumatul kujul ning 60% metaboliitidena.
Amlodipiini maksimaalse plasmakontsentratsiooni saavutamise aeg on nii eakatel kui noorematel patsientidel sarnane. Eakatel patsientidel võib hakata kliirens vähenema, mistõttu võib suureneda AUC ja poolväärtusaeg. Südamepuudulikkusega patsientidel erinevates uuritud vanusegruppides olid AUC ja eliminatsiooni poolväärtusaja tõusu tulemused vastavuses oodatuga.
74-l hüpertensiivsel lapsel vanuses 1…17 aastat (34 patsienti vanuses 6...12 eluaastat ja 28 patsienti vanuses 13...17 eluaastat) viidi läbi populatsiooni farmakokineetiline uuring amlodipiini annustega vahemikus 1,25 mg kuni 20 mg üks või kaks korda ööpäevas. Lastel vanuses 6...12 eluaastat ja noorukitel vanuses 13...17 eluaastat oli ravimi kliirens suukaudse manustamise järel vastavalt 22,5 l/h ja 27,4 l/h poistel ning vastavalt 16,4 l/h ja 21,3 l/h tüdrukutel. Eri indiviidide vahel täheldati ravimi ekspositsiooni osas suuri erinevusi. Andmed alla 6-aastaste laste kohta on piiratud.
Rottide ja hiirtega läbiviidud reproduktiivsusuuringutes ilmnesid inimestele soovitatavast maksimumannusest ligikaudu 50 korda suuremate annuste juures (mg/kg skaalal) poegimise edasilükkumine, sünnitegevuse pikenemine ja järglaste elulemuse vähenemine.
Rottidel, keda raviti amlodipiiniga (isaseid 64 päeva ja emaseid 14 päeva enne paaritamist) annustes kuni 10 mg/kg ööpäevas (8-kordne* maksimaalne inimesele soovitatav annus 10 mg,
arvestades mg/m2 kohta), kahjulikku toimet viljakusele ei täheldatud. Teises rottidega tehtud uuringus, mille käigus raviti isaseid rotte 30 päeva amlodipiinbesilaadiga annuses, mis on mg/kg alusel võrreldav inimestel kasutatava annusega, vähenes plasma folliikuleid stimuleeriva hormooni ja testosterooni sisaldus, samuti sperma tihedus, valminud spermatiidide ning Sertoli rakkude arv.
|
OSCAR-2019
|
||
... juhtuvad teinekord just siis, kui sa ei istu pidevalt arvutis ja ei oota :) Vähemalt minul juhtus just nii. Ja selle hea ootamatuse tõttu käisin täna spetsiaalselt pildistamas. Hoolimata sellest, et kõik, mida pildistada tahtsin, veel valmiski polnud :)
Eilne lumi juhtus ka nii alla tulema, et üldse ei oodanud. Ega lootnudki - tundus, et hall ja pime sügis on lõputu kurbuseväli. Eile ja täna aga on hoopis teist masti tujud ja teod. Kelk sai keldrist välja, lambanahk alla ja mõnusad paksud käpikud kätte (minule ikka need, mis Martaberta kudus - aitäh!!! ja pojale need, mis Anelly õmbles - aitäh! :)). Mõnu oli kohe laialt! Ma elan lihtsalt nii super-luks-mõnusas kohas... Kelgumäele on meil jalutades 10 minuti tee, pisikesed Nõmme tänavad ja metsavahe... Kelgumäe kõrval on pisike järv, mis täna hommikul oma auruga lummas. Metsa vahelt mäe juurde jõudes võttis vaatepilt hingetuks.
Haarasin toast enda lõngakoti (viskasin enne kiirelt lõngad välja, et neid mitte tassida), poolikute tööde koti ja poolelioleva heegelpitsi. See on see kaelavalufileeheegelduspits-mis-kunagi-valmis-ei-saa... :D Kotid on varem juba pildistatud, kuid mitte koos ja mitte õues. Ja üldse - topelt ei kärise! ;)
Et aga asi ainult varem pildistatud töödega ja pooliku pitsiga ei piirduks, haarasin toast veel kolm käterätikut ka kaasa. Köögi ilurätte võib ju ometi väljas pildistada. Eriti sellise ilmaga :)
Kõigil peal Rootsi põiming. Kahe puhul muster ise välja mõeldud, keskmise rätiku puhul sain inspiratsiooni siit (ääred selle mustri põhjal, keskmine osa enda mõttelennu tulemus). Äärepitside puhul kasutasin ka natuke raamatute abi, kuid kuna need juba ammu oma fotosessiooni oodanud, siis meelest läinud juba.
Rootsi põiming on ikka hingelähedane küll. Selline rahustav tegevus, muudkui lase näppudel tööd teha ja mõtetel unistusteradadel lennata. Õpetused on valmis, kuid ootavad vapralt novembri algust. Miks küll? Sest siis on mul hea neid "katsejäneste" peal testida :) Kordan uuesti - 3. novembril toimub kõigi eelduste kohaselt Pärnus Rootsi põimingu õpituba. IT-s on teema juba ammu üleval...
Rootsi põimingu puhul kasutasin puuvillaseid lõngasid (üleminekuga on G-B Batik, teised Capri, Almina, Love Soft, Camilla, Love Bomuld ja veel mingid, mille nime hetkel ei mäleta). Lõngavööd on ammu kõik kadunud, õige jämedusega lõngad on sorteeritud eraldi kasti ning neid on tõesti palju :) Pitsid heegeldatud erinevatest heegelniitidest (see beežikas-kuldne oli vastikult keerdus ja enam ei osta mitte mingil juhul...).
Kootud korraga - kõigepealt mõlemal soonik ja kannalakk, siis kand, siis ülejäänud. Iga tähtsama koha peal tuli teine järgi :)
Vardad 3mm, silmi vardal soonikuosas 10. Hiljem I ja IV vardal 11. Tegelikult oleks võinud ka uuesti 10 peale kahandada. Lõngadeks vanaema poolt harutatud tõenäoliselt ja loodetavasti villased lõngajupid. Ühe soki sisse sai pisikesi kerasid 6, teise ainult 2. Sinist jäi veel sokipaari jagu üle...
/Läks pojale kindaid ja mütsi kuduma. Kaela-õlavalu andis peale kodust joogatundi natuke järgi ja homme on lootust muda saada :P Pealegi unustas suures tasuta saadud kangaste õhinas emme oma poja villased kirikindad (keset suve sai turult ostetud 6€-ga :D) kaugele maale. Ja siis ei jõudnud õigeks ajaks kohale kah. Muidu käib laps akrüülinärakatega ja näpud külmetavad. Peast rääkimata... Kingsepa sündroom ma ütlen kohe! Häbi-häbi..../
Kudumine on kuidagi nii hooletusse jäänud. Õmblemine köidab mind rohkem ja esemed saavad kiirelt valmis. Masin on ju mootoriga - vajutad ja muudkui õmbleb. Oleks vardad ka vaid mootoriga! :) Minu kudumiskiirus on vist ikka väga niru, poolikud tööd muukui tekivad, sest enne eset saab lõpu mu motivatsioon... Eriti halb lugu on pahempidise poolega. Vaatasin enda poolikud kudumid üle - kõikide puhul peaks järgmisena tulema pahepidised silmad :D
Õnneks on tugev tahtejõud. Üks hommik kudusin 3 tundi järjest! :) Iga kord pahepidise rea ees oli küll pissihäda, küll janu, küll kondid kanged... Aga valmis ma asjad sain!
Esiteks siis pojale sallkrae. See küll kukkus kuidagi niru välja, kuid sooja ehk ikka annab. Lõngaks sai Himalaya, ostetud Rocca Al Mare Liannist. Vardad vist 3 või 4 :D Sallkrae kudumisel järgisin Sokikese õpetust.
Kuna sallkrae oli nagu oli, otsustasin kududa ühe mõnusa kolmnurksalli, et kurk ikka sooja saaks. Otsisin netist mustreid ja silma jäi see. Mu lemmikute hulka on see lisatud juba 2010 aasta septembris. Salli sai kududa täpselt nii suureks, kui endal isu oli. Pahempidised read tulid minu jaoks juba liiga pikad ja seega sall ulatub täpselt ümber kaela ja eest uuesti kinni sõlmima.
Kaarlile sall meeldib - palju parem on tema meelest salli kanda, kui lasta emmel see vastik krae üle pea tõmmata :D Lõngaks mõnus pehme Superbe, peale venitust jäi isegi vormi hoidma. Kudusin kaks otsa koos, mulle selline kirju-mirju tulemus on väga meeltmööda. Vardad 3,5.
Kolmandaks kudumiks sai enda sallkrae lõpetamine. Algselt hakkasin ju kampsunit kuduma. Ülevalt alla raglaani täpsemalt. Aga ei sobinud kohe üldse mitte ja nii ma kõik peale sooniku üles harutasingi. Kuna kampsuni projekt on juba ammu läbi saanud ja mul uus soe kampsun poest muretsetud, siis tegin plaanid väiksemaks :) Sallkraed hea kanda, kui tuleb lumes müttamise aeg...
Lõngaks seekord sokilõng (natuke kunsti ja palju villa). Minu jaoks kare ei ole ja sooja annab mõnuga :) Vardad 5 ja 5,5mm.
Nüüd tuleb vest lõpetada. See ka pahempidiste silmade eel pooleli jäänud. Ja siis saan soktoobrisokkide kallale asuda :)
Poja lasteaiahommikutel saan ma rahus kodus tegutseda. Lubasin endale, et enne uusi töid tegema ei hakka, kui poolikud lõpetatud. Õmblustööd vähenevad hoogsalt, kuid mootoriga vardaid ega heegelnõela pole ma veel üles leidnud ja seega seisavad need tööd ikka veel lõpetamata.
Nimekirjas olnud fliisist kuubiku sain eile hommikul samuti lõpetatud. Alustasin selle tegemist ülikooli ajal (oli miskise loengu jaoks tarvis aga esitasin teise töö) aastaid tagasi. Nüüd oma pojal sellega hea mängida ja loendamist õppida :) Sisu jaoks õmblesin riidest koti ja täitsin selle ühest padjateost ülejäänud materjaliga. Nurkadesse lisasin mahulist vatiini. Selline lihtsake see sai.
Lapse lõunaune ajal õmblesin kaua seisnud lapitehnikas kotile voodri ja sangad. Algselt oli vist plaanis õmmelda üks toekam poekott, kuid mis mul küll arus oli kui puuvillase vatiini peale teppisin.... Eks seepärast kott seisma jäigi - poekotiks liiga raske ja muud otstarvet ei suutnud välja mõelda. Nüüd aga IT sünnipäeva ajaks lõngasid sorteerides tuli mõte, et teeks sellest oma vanaemalt saadud villaste lõngade pesaks. Neid erinevas toonis ja jämeduses lõngakerasid on hulgim ja kilekotis on nadi sellist väärtuslikku kraami hoida. Lõngasahtlisse hetkel aga miskit juurde ei mahu... Voodri servad keerasin üle pealse ja sangad said tugevduseks sisse liimiriide.
Enne soktooberdamist pean lõpetama poja kaelussalli (viimased read jäänud), enda kaelussalli (pool on valmis), enda vesti (kaenlaaukudeni kootud). Tegelikult võiks ju pääsusaba ka enne lõpetada, kuid selleks ajaks on oktoober kindlasti läbi saanud...
Heegelnõel ka sugugi ei lippa. Suure sinise fileetehnikas liniku lõpetamine aasta lõpuks tundub üha enam ebatõenäolisem... Liiga palju korraga käsil. Samas olen väga rahul, et nii paljud tööd on tehtud :)
Sain täna kaks kärbest ühe hoobiga ;) Nimelt seisis mul juba suvest saadik üks ruutudest lapike, millest plaanisin õmmelda endale samalaadse koti nagu Ennikesele tegin. Koti tegemine aga sel hetkel ei edenenud ja nii ma tõstsingi seda lapitööd muudkui ühest kohast teise. Nüüd võtsin kätte ja õmblesin sellest endale hoopis poolikute tööde koti.
Sedasi saingi kahest nimekirjast korraga ühe asja maha tõmmata - poolikute asjade hulgas enda roosa koti õmblemise ja soovinimekirjast poolikute tööde koti :) Oh annaks vaid kõik asjad nii lihtsalt ära teha!
Järgmine suvi on ju alles kaugel ja mis ma ikka praegu suveks kotti õmblen :) Nagunii selleks ajaks tahtmised ammu muutunud!
Poolikute tööd nimekirjas on aga veel 23 asja, mis tuleb sel aastal ära lõpetada. Seega nüüd jälle õmblusmasina manu!
|
OSCAR-2019
|
||
Minu eelistus on muidugi rohkem fantaasiafilmide poole. Neid HH-märgistusega asju ma parem ei piilugi, karm horror ei ole päris minu jaoks, ja ka H märgistus võtab veidi mõtisklema. Aga muidu loodan ma eredaid elamusi.
Jube pikk sõit. Kohtla-Järve Ühisgümnaasium asub Jõhvist Tartu poole Ahtmes. Ma parem ei püüagi sellest aru saada.
ning pärast seda, kui Riisipere tanklast väikse brändi ostsin, et mitte rooliva Oti kõrvale tukkuma jääda:
Rääkisin eile Sauel 7. ja 8. klassile Anni-jutte ja pärast sisimas nentisin, et 45 minutit on esinemise jaoks ikka jube väike aeg. Pooli huvitavaid asju, mis nende raamatute sünniga seotud on, lihtsalt ei jõua selle ajaga ära rääkida.
Mu hingele on tegelikult armsamad pisikesed puust koolimajad ja vanad mõisakoolid, neis on mingi intiimsus ja vanus ja lugu. Uutes suurtes majades ma võib-olla ei oska seda lugu lihtsalt näha?
“Saladustega” läheb jälle kiireks. Keset esinemiste virvarri ma lihtsalt ei ole suutnud vahepeal ühtegi osa kirjutada, ja nüüd on juba kiire ning toimetaja saadab ettevaatlikke kirju, et kus on? Millal saab?
Ja juran siin oma vanade lepingutega – nüüd on ju vaja kõik, kogu see kaustatäis, üle käia ja väga selgeks teha, milliste raamatute peale ma vahendusõiguse tohin agentuurile anda, ilma et kirjastuste õigusi rikuksin. Kõik need territooriumid ja tähtajad ja kas on kirjastamislepingus ka vahenduse kohta punktid sees jne.
jah, ise oma asju kirjastada on ikka palju lihtsam – õigused jäävad kõik endale alles ja teen nendega, mis ise tahan. Nüüd aga siirdu veel siin võlaõigusseadust uurima, kas siin Eestis sõlmitud vahenduslepingud on meie riigis “isepikenevad”, st lepingu määratud tähtaja lõppedes pikenevad automaatselt samaks ajaperioodiks edasi, kui soovist leping tõepoolest lõpetada teisele poolele kirjalikult ei teatata. Loogika ütleb, et see oleks jabur. Samas teatud tüüpi lepingutega just nii käibki. Kas ka vahenduslepingutega?
Õnneks mu Nõuandev Organ oli ka nõus appi tulema ja aitama mul seadusepügalatest ikka õigesti aru saada.
Ja siis see ingliskeelne agentuurileping. Seal on kaks kohta, mille suhtes ma pole 100% kindel, et ma mõistan seda õigesti. Nii ma olen siin keeletundjatega konsulteerinud ja konsulteerin veel mõnega… sest siiamaani on need inimesed kah tunnistanud, et see juriidiline keel on kohutav asi, kus üks sõna võib terve eelneva lõigu mõtte pea peale pöörata.
Nüüd ma sain ühe juriidilise inglise keele spetsialisti nime ja numbri ja loodan, et sealtkaudu ehk saabub kindlus.
Ning kui kindlus on käes, siis tuleb hakata vahendusse minevate raamatute “promopakette” koostama. Sisukokkuvõtted ja ülevaated nende raamatute läbimüügist ning retseptsioonist Eestis, auhinnad jms. See kõik tuleb siis ka korralikku inglise keelde lasta panna.
Õnneks hispaanlaste asjaajamistempo sobib mulle praeguses olukorras hästi: nad ei hakka mulle traumeerivaid kirju saatma, kui ma nädala ajaga neile ühe või teise asja kohta mingit põhjapanevat vastust anda ei suuda.
… ja kohe kaks korda. Esiteks Valga Kutseõppekeskuse noortele ja pärast Valga raamatukogu ilusas vanas majas. Ja pagan küll – jälle kohe kihvatab sees, kui näen, et kõik Eesti väikelinnad on kahe tuhandendate esimese kümnendi sees suutnud endale korralikud raamatukoguhooned üles ehitada või vanast arhtektuuriväärtusest renoveerida (nagu Jõhvi ja Valga), ainult Haapsalu mitte. Haapsalu linn leiab jätkuvalt, et raamatukogu jaoks piisab paarist toast kultuurikeskuse eri otstes. Isegi arengukavva ei olda nõus mingit uut plaani lisama.
Aga tänavad on meil Valgaga võrreldes eeskujulikud. Ka Tallinna tänavad on Valga omadega võrreldes eeskujulikud. Üks kivirobakas jäi kuhugi põhja alla kinni ja kolises seal meiega pärast kaasa kuni Kirblani, meie Otiga olime juba täiesti paanikas, et seekord on meie auto mootori, käigukasti või siduriga ikka tõesti midagi ekstraordinaalselt kohutavat lahti, kui Suss sellist jubedat lärinat ja kolinat teeb…
Valga raamatukogus muide oli üks taim, mis ajas oma pikki paljaid vääte mööda treppi alla järgmise akna poole. Pilt on mobiiliga tehtud ja seetõttu üsna vilets, aga…
Õues seda ilusat renoveeritud maja pildistada kahjuks ei õnnestunud, nagu ka kõrval pargis olevat Toomas Nipernaadi skulptuuri – päikesevalgus kuidagi moblale ei sobinud ja asi läks untsu. Sellest on kole kahju.
Pikk ja väsitav sõit. Hommikul kaheksast hakkasime sõitma, õhtul poole kümnest jõudsime tagasi. Veidi üle viiesaja kilomeetri. Siis võtsime poest mõned õlled ja tiksusime kodus vaikselt kustumise poole.
Täna ei julge väravast välja minnagi, mingisugused jubedad elukad luusivad ringi otse meie aia taga. Ott langes ka nende ohvriks.
See oli juba küll mitu päeva tagasi, aga lingin ta ikkagi – kui juba mu blogi selle rubriigi mõte on pidada järge kultuuriministri tegevusega.
Isiklikult pean Sirbis ilmunud ja siin ühes eelnevas postituses lingitud intervjuud Langi vastuste kohapealt isegi asjalikumaks. Postimehele käib ta mitu korda välja tüüpilisi reformierakondlikke postulaate, mida me kõik oleme juba sada korda kuulnud ja millele annaks vägagi vastu vaielda. Kuid eks ta ongi Reformierakonna minister, ega ses suhtes üle oma varju ei hüppa.
Üks vastus sellest intervjuust aga tekitas küll minus imestust, nimelt: “Muidugi on ka teine aspekt – kas tõepoolest siis, kui raamat Eestis ilmub, peab see olema kõigile potentsiaalsetele lugejatele raamatukogust kättesaadav? Aga millest siis kirjastajad ja autorid elavad?
Raamatukogud olidki ju uudiskirjanduse suurostjad, st nende kaudu ostis (ja ostab ka praegu raamatuid Eesti riik. Näiteks tuhandesest tiraažist umbes 400 raamatut ostetigi esimese paari kuu jooksul raamatukogudele, ülejäänud kuutsadat siis müüdi umbes aasta – n aasta jooksul raamatupoodides eraisikutele. Praeguseks on raamatukogude ostumaht aga kahanenud rohkem kui poole võrra, samas kui masu hõrendas oluliselt ka eraisikuist raamatuostjate ridu. Uudiskirjanduse kättesaadavuse vähenemine raamatukogudes ei toonud kaasa raamatute jaemüügi suurenemist ja usun, et ei too ka tulevikus või paremates majandustingimustes. Eesti oludes on raamat siiski luksuskaup, mille inimene ostab siis, kui tal on arved, kindlustused, pensionisammas ja laenumakse makstud, lastele riided selga ja vorst leiva peale ära ostetud. Siis ta vaatab, mis järele jääb, ja kui jääb, siis võib-olla ostab ka raamatu.
Ka olen ma arvamusel, et tõepoolest peaksid väga paljud Eestis ilmuvad raamatud olema kõigile potentsiaalsetele lugejatele raamatukogust kättesaadavad. Vähemalt eesti algupärane uudiskirjandus küll, nagu ka tõlkekirjandusest klassika ja uusklassika, nobelistid ning muude suurte auhindadega pärjatud raamatud ja muudki. See on rahvahariduslik küsimus. Ei saa jääda lootma sellele, et kel huvi, küll see ostab.
Aga nagu ma Sirbi intervjuugi puhul nentisin, meeldivad mulle Langi prioriteetidest nii mõnedki, ja mulle tundub, et ta on üsna õigesti suunanud oma tähelepanu mitmele Eesti kultuurimajanduse pudelikaelale. Kui tal neis asjus õnnestuks midagi liikuma saada ja kui kultuuriministeeriumil õnnestuks tema ametiajal hoiduda repressiivmeetoditest, siis läheks Lang kangelasena ajalukku.
Ilmad on nüüd küll täielikult aiatöid soosinud ja ongi hea, kui on kogu aeg tegemist. Olen olnud ikka aias ja tasapisi hakkab seal juba nagu looma, tagaotsast on veel puhastada jäänud, siis on ring peal.
Ma loen õuduse ja kaastundega blogidest teateid lume-, hiire-, muti- ja mügrikahjustuste kohta, ja nendin, et mul on vist peaaegu ülekohtuselt hästi läinud. Minu aias neid polnud, ka lumi ei ole midagi ära lõhkunud. Aga ma suudan kujutleda seda tunnet, mis on siis, kui aed osutub kevadel laastatuks… nagu minu oma 2006. aasta kevadel. Mul on südamest kahju, ma loen teie blogisid ja tunnen teie tundeid, kui puud-põõsad on maatasa, muru ja püsikupuhmad üles küntud, maasikapeenar kadunud ja lillesibulad nahka pandud. Olge tublid ja tugevad ja ärge ikka tegelikult oma aedu asfalteerige, sest aastad ei ole õnneks vennad!
Läinud nädalast veel – peale leina ja kurbuse oli ju veel muudki, näiteks neljapäeval noortemuusikali esietendus, kus mul ka rõõm oli lavale kutsutud saada. Aga noored esitajad ja lavastus ja muusika, see oli küll tore. Ma tegelikult ei julgenudki loota, et sellest nii lahe asi välja tuleb. Seda mängitakse muide teist korda veel, 6. mail. Üks laul sellest muusikalist on netis saadaval ka:
Aa, ja siis kolmapäeva õhtul veel kutsuti mind Sadama 5 “ajakirjanike majja” spaleerõunapuid lõikama. Hinge ja käte värisedes ning suure põnevusega asusin selle töö kallale, no kui tihti ikka spaleerõunapuid saab lõigata. Inglaste aianduskäsiraamatu järgi sai palmettvõra hoolduslõikus edukalt sooritatud ja siin pildi peal vasemal all on natuke tulemust näha ka.
Reedel olin esinemas Haljala rahvamajas õpilaskonverentsil, aga pilti ma parem ei pane, sest päris fotokas oli mu emaga Hollandis ja Ott sai pildistada ainult telefoniga. Piltide kvaliteet tuli saali valgustuse tõttu selline, et neid ei kõlbagi kuhugi panna. Aga esineda iseenesest oli seal väga mõnus. Noored olid ka huvilised.
Hea, et Missu-Miisu-Punks ikkagi olemas on. Miks ta Punksuks sai, sellest peaks ma ka kirjutama, aga ehk mõni teine päev.
See laul ei ole tegelikult üldse kassidest, ja ka sõnum iseenesest pole päris õige, aga kajab ja kummitab mu kõrvus alati, kui mõnel kallil loomal tuleb minna lasta.
Olen nüüd juba mõnedki päevad saanud aias kaperdada, maa on isegi juba piisavalt tahenenud mul siin künka otsas ja lõunasse avatud krundil. Juba murugi riisutud.
Ainult et lumiseen on kõvasti möllanud. Koerte trampimise jälgi ei olegi niivõrd-kuivõrd, selles suhtes olukord on parem kui vähese lumega aastatel, aga sel aastal on tegija olnud lumiseen. Nii et tuleb jälle suurte laikudena uut seemet sisse siblida. Ja kavatsen need laigud ka mingi fungitsiidiga üle käia, et nakkus mulda ei jääks. Kardan, et muudmoodi ma sellest päris lahti ei saagi. Mul on ju teda varem ka olnud, siis olen neid kohti tuhaga üle raputanud ja lihtsalt uue seemnega üle käinud, aga tundub, et nõndaviisi tuleb ta ikka ja jälle tagasi.
Muidu on talvekaod ilmselgelt väiksemad, kui kartsin. Hiljem tärkavate püsilillede kohta praegu muidugi ei oska veel öelda, aga esmapilk on küll lootusrikas. Võinuks arvata, et need tohutud lumehunnikud hautavad ja lömastavad ära kõik, mis nende alla jäi – aga õnneks ei. Praegu tundub kõik või vähemalt peaaegu kõik alles olevat.
Järjest käin ja käpitsen peenraid üle, korjan mulluseid pealseid, mis sügisel talve ootamatu tuleku tõttu kõik maha lõikamata jäid. Aga pole vast paha – võib-olla see mu taimekesed päästiski, et varte ja mullapinna vahele teatavat õhuruumi jäi? Ega tea.
Kujutate ette, et juba on isegi teod väljas, mullapinnal? Igavesed jõledikud. Ja neid on nii palju! Ja nad hakkavad ju ka veel sigima! Korjan muidugi, massimõrva eesmärgil tuhaämbrisse. Aga nende hulga järgi on mul küll sügav kahtlus, et pean veel ka siniseid graanuleid raputama.
Ma arvan, et kui nüüd puhastamisega ringi peale saan, siis istutaks mõned puhmad ümber ka, neist kohtadest, kus elu väga tihedaks on läinud. Aga huvitav, kuhu?
Krookused õitsevad, kollased, valged ja tumelillad – aga ma ei saa praegu pildistada, andsin fotoka emale väljamaareisile kaasa.
Tomateid pikeerisin. Liiga palju sai, pean kolmveerandi neist ära kinkima. Paprikaga on sel aastal märksa kitsam, seemnetel oli mingi idanemisprobleem ja üles tõusis pärast pikka ootamist ainult paar taimekest. Seeme oli muidugi vana, eelmisest või üle-eelmisest aastast. Aga noh, ega mul mahukski neid paprikaid oluliselt rohkem. Sel aastal tahan pealegi nad ikka kasvuhoonesse ära mahutada. Räägitakse küll, et potis kasvab paprika väga hästi, aga minul pole kunagi õnnestunud neid edukalt potis kasvatada, alati olen millegagi mööda pannud ja pidanud õnne tänama, kui paar kauna tuleb.
Nii et sel aastal ei tule kasvuhoonesse kuut kõrget tomatit. Tuleb kaks kõrget, mõned madalad ja siis kolm või neli paprikat. Vat nii.
Rein Lang andis reedesele Sirbile väga asjaliku intervjuu. Minu meelest on ta oma tähelepanu suunanud päris õigetele teemadele ja edastab paljudes asjades ka jumala õigeid seisukohti. Kui ma võrdlen nüüd seda intervjuud Jänese esimeste intervjuudega (2007. aasta kevadest ja suvest), siis Lang on alguse kohta ikka hämmastavalt konkreetne ja selgete prioriteetidega. Ja minu meelest on see hea märk.
Ma tõesti loodan väga, et Eestis see agentide ja mänedžeride koolitamine siiski algab, sest kunagi 2005. või 2006. aastal juba me juhtisime sellele vajadusele Kirjanike Liidu töörühmaga tähelepanu ja kirjutasime sellest kultuuri- ja haridusministritele. Me isegi pakkusime välja elementaarse skeemi, kuidas nende koolitust võiks organiseerida magistriõppekohtade kaudu (juura, eesti filli või majanduse baka baasil). Aga tookord jäi see kõik sinnapaika ja edasi ei juhtunud enam midagi.
See, et kultuurkapitali rahastus peaks põhimõtteliselt nihkuma oma algsele sihtotstarbelisele eesmärgile tagasi, on ka hea ja õige.
Aga nüüd ma saan linkida ka sellele analüüsiloole, mis ma eelmine nädal Lääne Elu tellimusel kirjutasin. On selline kokkuvõte Laine Jänese ametiaja saavutustest, luhtumistest ja teguritest, mis kujundasid tema ministeeriumi näo. Siin see on.
|
OSCAR-2019
|
||
-kui te olete fenütoiini, muude hüdantoiinide (ravimid, millel on fenütoiiniga sarnane keemiline struktuur) või selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud lõigus 6) suhtes allergiline
-kui teil on viimase kolme kuu jooksul olnud müokardiinfarkt (südameinfarkt) või kui teil esineb südame väljutusmahu vähenemine (vasaku vatsakese väljutusmaht alla 35%)
-kui olete ülitundlik teiste epilepsiavastaste ravimite suhtes (nt karbamasepiin, lamotrigiin, okskarbasepiin, fenobarbitaal). Sellisel juhul on teil suurem risk allergiliste reaktsioonide tekkeks ka PHENHYDAN süstelahuse kasutamisel.
Fenütoiin võib vallandada absaansi- (lühiaegse teadvusekaotusega epilepsiahood) ja müokloonilisi hoogusid (lihastõmblustega kulgevad epilepsiahood) või neid raskendada.
PHENHYDAN süstelahus sisaldab trometamooli – ettevaatust kasutamisel alkaloosi, neerupuudulikkuse ja hüperkaleemia tingimustes!
Imikutel kasutada pärast hoolikat kaalumist, kas loodetav kasu imikule ületab võimalikud kaasuvad ohud ravimi kasutamisel!
Geneetiliselt determineeritud aeglase hüdroksüleerimisega (pärilik metaboolne häire, ravimite metaboliseerimise võime on aeglustunud) patsientidel võib ka mõõdukas annus esile kutsuda üleannustamise nähud. Sellisel juhul on vajalik ravimi plasmakontsentratsiooni määramine ning vastavalt sellele annuse vähendamine.
Kui esinevad annusest mittesõltuvad rasked allergilised kõrvaltoimed, peab ravi lõpetama, eriti oluline on see allergilise eksanteemi korral.
Väiksel hulgal inimestest, keda on ravitud antiepileptikumidega nagu fenütoiin, on esinenud enda vigastamise või enesetapumõtteid. Kui teil tekkivad sellised mõtted, siis võtke viivitamatult ühendust oma arstiga.
PHENHYDAN süstelahuse kasutamisel on täheldatud potentsiaalselt eluohtlikke nahalööbeid (Stevensi- Johnsoni sündroomi ja epidermise toksilist nekrolüüsi), mis ilmnevad esialgu kehatüvel tekkivate punakate märklauataoliste täppide või ringjate laikudena, mille keskel esineb sageli ville. Tähelepanu väärivate lisanähtude hulka kuuluvad haavandid suus, kõris, ninas, suguelunditel ja silma sidekestal (punased ja turses silmad). Potentsiaalselt eluohtlike nahalöövetega kaasnevad sageli ka gripitaolised sümptomid. Lööve võib progresseeruda laialdaselt levivateks villideks või naha koorumiseks. Tõsiste nahareaktsioonide tekkeoht on kõige suurem esimestel ravinädalatel. Kui teil on PHENHYDAN süstelahuse varasema kasutamise ajal tekkinud Stevensi-Johnsoni sündroom või epidermise toksiline nekrolüüs, ei tohi te PHENHYDAN süstelahust mingil juhul uuesti kasutama hakata. Kui teil tekib lööve või nimetatud nahasümptomid, pöörduge kohe arsti poole ja öelge talle, et te kasutate seda ravimit.
Ravi ajal PHENHYDAN süstelahusega võivad tekkida tõsised nahareaktsioonid. See risk võib olla seotud Hiina ja Tai päritoluga ning võib samuti olla isikutel, kellel esineb geenivariatsioon. Kui te olete pärit sellisest regioonist ja kui teil on tuvastatud geenivariatsioon (HLA-B*1502), pidage enne ravi alustamist PHENHYDAN süstelahusega nõu oma arstiga.
Ravi ajal tuleb regulaarselt kontrollida fenütoiini plasmakontsentratsiooni, verepilti, maksaensüüme (GOT, GPT, gamma-GT) ja aluselist fosfataasi (vereanalüüs, mis näitab luu häireid, nagu osteomalaatsia) (alguses kord kvartalis, seejärel 2 korda aastas). Lastel tuleb lisaks jälgida kilpnäärmetalitlust.
Verepildi tulemuste alusel esineva mõõduka stabiilse leukopeenia (valgete vereliblede arvu vähenemine) ja üksikjuhtudel täheldatud gamma-GT sisalduse suurenemise korral ei ole vaja ravi katkestada.
Fenütoiini tuleb eriti ettevaatlikult manustada maksa- ja neerufunktsiooni häirega patsientidele. Vajalikud on maksa- ja neerufunktsiooni regulaarsed kontrollid.
Ravimid, mis sisaldavad fenütoiini, imenduvad kehas erineval määral, sõltuvalt organismi võimest ravimit metaboliseerida. Teile vajaliku fenütoiini annuse määrab arst kindlaks eraldi. Põhjus on selles, et raviks vajalik annus on ainult natuke erinev annusest, mis võib olla kahjulik. Ühelt fenütoiini sisaldavalt ravimilt teisele üleminekul tuleb fenütoiini kontsentratsiooni veres määrata lühikeste ajavahemike järel ja need teeb kindlaks arst. Stabiilset fenütoiini kontsentratsiooni veres võib eeldada 5…14 ravipäeva järel igapäevaste võrdsete fenütoiini annuste juures.
Seetõttu tuleb seni võetud fenütoiini annust võimaluse korral aeglaselt vähendada, samal ajal järk-järgult uuele ravimile (PHENHYDAN süstelahus) üle minnes. Liiga kiire ravimi ärajätmine võib põhjustada krampide sageduse suurenemist või epileptilist staatust (tõsine pikaajaline krampide vorm, millega kaasneb teadvuse kaotus).
pidev fenobarbitaali, primidooni, karbamasepiini, vigabatriini või alkoholi kasutamine samaaegselt fenütoiiniga võib langetada fenütoiini plasmakontsentratsiooni. Ained, mis indutseerivad fenütoiini metabolismi maksas (nt lopinaviir, ritonaviir), ning reserpiin, sukralfaat, diasoksiid, nelfinaviir, teofülliin ja foolhape võivad samuti vähendada fenütoiini plasmakontsentratsiooni.
Ravi kombineerimisel valproaadiga võib valproaat põhjustada vaba (valkudega seondumata) fenütoiini plasmakontsentratsiooni tõusu ilma üldise fenütoiini plasmakontsentratsiooni muutuseta, suurendades kõrvaltoimete (eriti ajukahjustus) tekke ohtu. Vt ka lõik 4 „Võimalikud kõrvaltoimed“.
Fenütoiini plasmakontsentratsiooni suurendavad koostoimed võivad põhjustada fenütoiini intoksikatsiooni sümptomeid. Ülalmainitud toimeaineid koos fenütoiiniga tarvitavaid patsiente tuleb regulaarselt jälgida fenütoiini intoksikatsiooni sümptomite ja fenütoiini suurenenud plasmakontsentratsiooni suhtes.
Fenütoiin võib indutseerida teiste ainete metabolismi maksas ja vähendada teiste ainete plasmakontsentratsiooni. Selle tagajärjeks võib olla teiste ainete annuse kohandamine.
PHENHYDAN süstelahusega ravi ajal tuleb vältida alkoholi tarbimist. Samaaegne alkoholi tarvitamine võib mõjutada ravimi toimet.
Samaaegne maosondi kaudne enteraalne toitmine põhjustab fenütoiini vähenenud plasmakontsentratsiooni. Seetõttu on nendel juhtudel soovitatav regulaarne fenütoiini plasmakontsentratsiooni määramine. Enne ja pärast fenütoiini manustamist on vajalik kahe tunni pikkune paastumine.
Fenütoiini võib raseduse ja imetamise ajal kasutada ainult pärast hoolikat kaalumist, kas loodetav kasu emale kaalub üles võimalikud ohud lootele või imikule.
Väärarendite riski tõttu on vajalik kavandada ja jälgida iga rasedust. On teada, et epilepsiaga ema järglastel on suurem soodumus arenguhäirete tekkeks, sealhulgas väärarenguteks. Seoses epilepsiavastaste ravimite (sh fenütoiini) kasutamisega esineb teateid väärarenditest, nagu neuraaltoru (embrüonaalne segment, millest areneb loote närvisüsteem) defektid, kolju ja näo anomaaliad, hilisem kasv, südame, sõrmede, varvaste ja küünte väärarendid ning harvem huule ja suulae lõhe. Kirjanduses on fenütoiinravi ajal tekkinud väärarendeid kirjeldatud kui loote hüdantoiini sündroomi.
Raseduse alguses, eriti 20nda ja 40nda päeva vahel tuleb valida väikseim toimiv ravimiannus, sest kaasasündinud väärarengute sagedus on tõenäoliselt annuse suurusest sõltuv. Sellel ajal tuleb vältida ka ravi mitme antikonvulsandiga ning teiste ravimitega, kuna kaasasündinud väärarengute oht on suurem kombinatsioonravi, kaasa arvatud teised antiepileptikumid, kasutamisel. Oluline on nõustada sünnitusealisi naisi vajadusest planeerida ja jälgida rasedust. Raseduse ajal ei tohi ravi PHENHYDAN süstelahusega järsult katkestada. Järsk ravi katkestamine võib põhjustada krampide taasteket ning see võib raskelt kahjustada nii teid kui ka loodet.
Arvestada tuleb, et suukaudsete kontratseptiivide toime võib väheneda (vt ka 2 „Fenütoiin mõjutab järgmisi aineid“). Fenütoiini plasmakontsentratsioon väheneb raseduse ajal ja tõuseb pärast sünnitust raseduseelsele tasemele. Soovitatav on regulaarne fenütoiini plasmasisalduse jälgimine.
Fenütoiin eritub rinnapiima väikestes kogustes. Rinnapiimast võõrutamine ei ole üldiselt vajalik, kuid
Fenütoiinravi alguses, kui kasutatakse suuri annuseid või kombineeritakse teiste kesknärvisüsteemi toimivate ravimitega, võib reaktsioonikiirus oluliselt muutuda, mis mõjutab patsiendi võimet autot juhtida või teisi seadmeid ja masinaid käsitseda, seda sõltumata haigusest, mida ravitakse. Ravimi toime tugevneb ka samaaegsel alkoholi kasutamisel. Seetõttu võib tekkida suur töö- või liiklusõnnetuste oht. Esimestel ravipäevadel ei tohi juhtida autot, töötada masinatega ega teha ohtlikke toiminguid. Ärge töötage, kui te ei ole sobivas seisundis. Igal juhul otsustab teie arst vajaliku annuse teie seisundi järgi.
Süstelahus on ette nähtud eranditult intravenoosseks kasutamiseks. Tuleb vältida subkutaanset või paravenoosset süstimist, sest aluseline süstelahus võib tekitada koenekroosi.
PHENHYDAN süstelahuse lahjendamine või teiste ravimite lisamine PHENHYDAN süstelahusesse ei ole lubatud, kuna fenütoiin kristalliseerub välja.
Algannus on 250 mg fenütoiini (1 ampull PHENHYDAN süstelahust), maksimaalne lubatav süstekiirus on 25 mg/min. Kui hood ei möödu 20…30 minutiga, võib annust korrata. Kui algannus peatab krambihood, võib teostada kiiret fenütoiiniga küllastamist järgnevate 250 mg fenütoiini manustamistega 1,5…6-tunniste vahedega. Maksimaalne ööpäevane annus on 17 mg/kg kehakaalu kohta või 1500 mg fenütoiini. Võimalusel jätkata ravi suukaudse manustamisega. Epileptilise staatuse ravis on olulised kõik üldised intensiivravi võtted - aspiratsiooni vältimine, vabade õhuteede säilitamine, kardiovaskulaarsüsteemi monitoorimine ning patsiendi asendi jälgimine. Kindlustada tuleb pidev EKG, vererõhu ning neuroloogilise leiu monitoorimine. Kontrollima peab ka ravimi plasmakontsentratsiooni. Käepärast peavad olema patsiendi elustamise vahendid.
Üldiselt vajavad lapsed suuremaid fenütoiini annuseid kui täiskasvanud. Epileptilise staatuse raviks alla 12-aastastel lastel on maksimaalne lubatav annus esimesel päeval 30 mg/kg kehakaalu kohta, teisel päeval 20 mg/kg kohta, kolmandal päeval 10 mg/ kg kohta. Suurim lubatav infusioonikiirus on 1,0 mg/kg kohta minutis. Lapsi tuleb jälgida sarnaselt täiskasvanutele.
PHENHYDAN süstelahust tuleb veeni manustada ettevaatusega ning vererõhku ja EKG-d jälgides. Hemodünaamilisi kõrvaltoimeid võib enamasti ära hoida aeglase manustamisega, vajadusel adekvaatse digitaliseerimisega. Siinusbradükardia (fenütoiini intravenoosse manustamise kõrvaltoime) reageerib kiirelt ja hästi atropiini või ortsiprenaliini manustamisele.
Tavalisemad kõrvaltoimed liiga kiire intravenoosse manustamise puhul on hüpotensioon ja/või kesknärvisüsteemi toimed, eriti cor pulmonale või aju arterioskleroosiga patsientidel.
Äkiline ravimi ärajätmine võib põhjustada krampide sageduse tõusu või kutsuda esile epileptilise staatuse. Seepärast tuleb võimalusel annust aeglaselt vähendada, samaaegselt suurendades teise antiepileptilise ravimi annust.
Seda ravimit manustab teile meditsiinitöötaja. Kui teile tundub, et teile on manustatud PHENHYDAN süstelahust ettenähtust rohkem, rääkige sellest kohe oma arstile või meditsiiniõele.
Raske intoksikatsiooni korral võib patsient muutuda komatoosseks, pupillaarrefleksid madalduvad ning võib areneda hüpotensioon. Võivad tekkida pöördumatud tserebellaarsed degeneratiivsed muutused. On võimalik letaalne lõpe tingituna tsentraalsest hingamise pärssumisest.
Ravi fenütoiiniga tuleb katkestada ning mõõta ravimi plasmakontsentratsiooni. Plasmakontsentratsioon võib lühiajaliselt suureneda isegi ravimi ärajätmise järgselt. Esimesed abinõud on maoloputus, aktiivsöe manustamine ning intensiivravi eluliste funktsioonide tagamiseks. Hemodialüüs, forsseeritud diurees ning peritoneaaldialüüs ei ole eriti efektiivsed. Hemoperfusiooni, täieliku plasmavahetuse või transfusiooni empiiriline kogemus on vähene. Seetõttu on soovitatav kasutada toetavat intensiivravi ilma erilise detoksikatsioonita, kuid koos plasmakontsentratsiooni jälgimisega.
Seda ravimit manustab teile meditsiinitöötaja. Kui teile tundub, et PHENHYDAN süstelahuse annus on vahele jäänud, rääkige sellest kohe oma arstile või meditsiiniõele.
Kui soovite ravi lõpetada, peate kõigepealt nõu pidama oma arstiga. Ärge lõpetage ravimi kasutamist arstiga nõu pidamata. Vastasel juhul võib ravi ebaõnnestuda.
Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki. Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud.
Annuse suurusest sõltuvad kõrvaltoimed tekivad kolmandikul fenütoiiniga ravitavatest patsientidest. Kõrvaltoimete vallandumine on sageli seotud fenütoiini suurte plasmakontsentratsioonidega (üle 20 µg/ml) või kombinatsioonravi kasutamisega. Kõrvaltoimed on enamasti taaspöörduvad ja ravi
Mürgistuse vältimiseks annuse suurusest sõltuvate kõrvaltoimete ilmnemisel on vajalik raviplaani korrigeerimine ja fenütoiini annuse vähendamine.
Kroonilise üleannustamise korral võivad tekkida pilgu fiksatsioon, isukaotus, oksendamine, kaalukaotus, apaatia ja sedatsioon, taju ja teadvuse häired, mõnikord ka kooma (sügav teadvuse kaotus).
Pöördumatust tserebellaarsest atroofiast (väikeaju degeneratsioon) on teatatud üksikutel juhtudel, kui fenütoiini plasmakontsentratsioon on pikaajaliselt üle 25 µg/ml või raske üleannustamise korral.
-ataksia (tasakaaluhäired), kõrgsageduslik rahuoleku treemor, düskineesiad (kontrollimatud liigutused)
-võib tekkida (peamiselt intravenoosse manustamise korral) asüstoolia (südamelöökide puudumine), mis on tingitud siinussõlme (südame erutuskoht) pärssimisest, juhtivuse blokaad ja täieliku AV blokaadiga ventrikulaarse rütmi mahasurumine (juhtivuse blokaad koja ja vatsakese vahel)
-annusest sõltumatu igemete hüperplaasia (igemete paksenemine), naha hüperpigmentatsioon või hüpertrihhoos (karvakasv)
-annusest sõltumatult: Täheldatud on potentsiaalselt eluohtlikke nahalööbeid (Stevensi-Johnsoni sündroomi ja epidermise toksilist nekrolüüsi). Vt lõik 2.
-annusest sõltumatu allergilised eksanteemid, vererakkude arvu muutused (leukopeenia, valgete vereliblede vähenemine või trombotsütopeenia, vereliistakute arvu vähenemine) või maksatalitluse häired. Sellistel juhtudel soovitatakse fenütoiini kasutamine katkestada. Te peate kohe pöörduma oma arsti poole. Sümptomid võivad mööduda ka annuse vähendamisel.
-võivad esineda arütmogeensed toimed südame rütmihäirete muutumise või sageduse suurenemise näol, mis võivad viia südametalitluse raske häire, mõnikord ka südameseiskuse tekkimiseni
-ventrikulaarse (südame kamber) rütmi kiirenemine, mis on tingitud AV sõlme (südame erutatavuse juhtekoht koja ja vatsakese vahel) refraktaarperioodi lühenemisest. Kodade fibrillatsioon ja laperdus ei allu ravile fenütoiiniga.
-vererõhu langus ja olemasoleva südame- või hingamispuudulikkuse raskenemine (vähenenud südame- või kopsumaht), peamiselt intravenoosse kasutamise korral
-flebiit süstekohal, nagu ka lilla kinda sündroom (käte või jalalabade valulik lilla turse, mis võib põhjustada nekroosi) ja alkaloos, kui suuri fenütoiini annuseid manustatakse intravenoosselt (fenütoiini lahus on tugevalt aluseline)
luumurdudest. Pidage nõu oma arsti või apteekriga, kui te saate pikaajalist epilepsiavastast ravi, teil on esinenud osteoporoosi või te tarvitate steroide.
-entsefalopaatia (ajukahjustus) selliste sümptomitega nagu krampide suurenenud esinemissagedus, apaatia (aje puudumine), stuupor (ärkveloleku vähenemine), lihastoonuse vähenemine ja lihaste nõrkus, koreoidne düskineesia (kontrollimatud liigutused) ja generaliseerunud EEG muutused, eelkõige pikaajalise ravi korral fenütoiiniga kombinatsioonis teiste epilepsiavastaste ravimitega, eriti valproehappega
-pikaajalise ravi korral fenütoiiniga polüneuropaatia (närvifunktsiooni halvenemine, mille sümptomid on valu, põletustunne ja tundehäired)
-annusest sõltumatud rasked allergilised reaktsioonid kuni ülitundlikkussündroomini, sealhulgas DRESS-i sündroom: eksfoliatiivne dermatiit (naha pealmise kihi villid ja koorumine, naha põletikuline ketendamine, nahapunetus, millega kaasnevad muutused nahas ja naha veritsemine), palavik, lümfisõlmede turse, hematopoeetiliste organite ja luuüdi talitlushäire; maksatalitluse häired, mis mõnikord mõjutavaid muid organsüsteeme. Sellistel juhtudel tuleb ravi fenütoiiniga kohe lõpetada.
-süsteemne autoimmuunhaigus koos selliste sümptomitega nagu palavik, kurnatus, lööve, liigeste valu, tundlikkus päikesevalguse suhtes (süsteemne erütematoosluupus)
Fenütoiini kõrvaltoimete profiil on täiskasvanutel ja lastel üldjoontes sarnane. Lastel ja kehva suuhügieeniga inimestel esineb sagedamini igemete hüperplaasiat (igemete paksenemist).
|
OSCAR-2019
|
||
Riigikontrollil on õigus, sest kõik nimetatud probleemid on reaalselt olemas, on alati olnud ja tõenäoliselt mingis ulatuses ka jäävad, sest null-protsendine tööpuudus eksisteerib vaid riigis nimega Utoopia.
Kuna tööpuuduse täielik kaotamine pole siiski tõenäoline, tekib küsimus, kui palju on ühiskonnal mõistlik töötuse vähendamiseks kulutada, et see investeering oleks õiglases vahekorras reaalse positiivse muutusega tööturul?
Head vastust leida polegi nii lihtne ja sõltub paljuski maakonnast, kus see esitada ja vastaja positsioonist. Kui Võrumaa töötu meelest tuleks riigil kiiresti tema olukorra parandamiseks midagi ette võtta, siis Tallinna tööandja ühmab, et mis tööpuudusest Eestis üldse räägitakse? Pigem kogevad tööandjad tööjõu puudust.
Õigus on sealjuures mõlemal tööturu osapoolel, sest osades maakondades on mõistlikku tööd sama raske leida, kui teises maakonnas korralikku töötajat. See annab aimu, et Eesti tööturg on tasakaalust tõsiselt väljas.
IT-firmadest on juba tüütuseni kostnud juttu inseneride puudusest, mis ei võimalda neil piisavalt kiiresti kasvada. Majanduse koondumine Harju maakonda on pannud teistes piirkondades tööturu ränga surve alla ja Tallinn imeb maakohtadest viimasedki kained mehed endasse.
Üldiselt ollakse Eestis ühel meelel selles, et tööturu tasakaalustamise võti on haridus, kaasa arvatud hästitoimiv ja tööturu muutustele mobiilselt reageeriv ümberõpe. Tuleb nõustuda, et kutse- ja ümberõppe parendamine muudab ka tööturu toimimise tõhusamaks, ent minu meelest ei ole see enam Eesti tööturu suurim probleem.
Hoopis vähem on tähelepanu pööratud sellele, et Eesti tööjõuturg sarnaneb üha rohkem heaoluriigi omale. Oluline erinevus heaolu- ja arenguriigi tööjõuturu vahel seisneb selles, et heaoluriigis võib töötus olla inimese teadlik valik, sest sellega ei kaasne automaatselt elujärje drastiline halvenemine.
Kui vähest sotsiaalset kindlustatust pakkuvas riigis võib töötuks jäämine inimesele ja tema perele kaasa tuua kiire vaesumise, siis arenenud maailmas ei pruugi see nii minna. Meil võib inimene eelistada suhteliselt madala palga teenimise asemel jõudeelu, mida rahastatakse erinevate riiklike sotsiaaltoetustega, pluss perekondlik abi ja ajutised maksuvabad tööotsad.
Kasutades maksimaalselt ära pakutavaid abimehhanisme on Eesti tänases arenguetapis võimalik saavutada üsna normaalne materiaalne elukvaliteet ka tööd tegemata, eriti juhul, kui asjaosaline on vaba kulukast viinaveast.
Arvan, et siit tuleb otsida ka vastust küsimusele, miks on meil noorte seas sedavõrd kõrge tööpuudus ajal, mil töötajaid vajatakse üsna laial rindel ja tööandjad kibelevad võõrtööjõudu sisse tooma. Asi pole tööandjates, kes ei viitsi „rohelistega“ jännata, vaid noore inimese koduses olukorras. Kui noort inimest ei sunnita tiibu sirutama või kui kodus valitsev elulaad pole töölkäimist soosiv, võibki noor mehevolask „tiksuva“ elustiiliga ära harjuda.
Tekib selline „maa-külmas-kärss-kärnas“ eluvaade, kus lihtsam on kiruda madalaid palku ja leida kümme põhjust, miks tööle mitte minna, selle asemel, et otsast pihta hakata. Halvemal juhul ei kujunegi inimesel välja harjumust enne keskhommikut ärgata ja toast välja minna.
Nende inimeste tööturule toomiseks ei piisa traditsioonilistest tööturu elavdamise meetmetest, nagu ümberõpe, nõustamine, stardiabi ja muu säärane. Pigem vajavad nad psühholoogilist abi, korralikku raputust, mõistmaks töötamise kui protsessi sügavamat tähendust inimühiskonnale.
Selle kõrval peab arenema ka Eesti sotsiaalabisüsteem, mille abil tuleb anda selge eelis töötavatele inimestele. Kui töövõimelisel inimesel on võimalik kodukohas tööle asuda, kuid ta seda arusaamatul põhjusel teha ei soovi, siis peaks omavalitsusel olema õigus vähendada näiteks temale makstavat toimetulekutoetust. Usun, et sotsiaalsete tagatiste vähendamisega on võimalik paljudele pikaajalistele töötutele töökoht leida.
12. Feb 2012 Uncategorizedettevõtlus, külaelu, maaelu, majandus, omavalitsused, regionaalpoliitikaadmin
Hiljemalt tänavu jõudis meie ühiskondlikku teadvusse arusaam, et Eesti maapiirkonnad on tõepoolest tühjaks voolanud. Järgemööda antakse teada, kuidas ühe või teise teenuse osutamine lõpetatakse, sest pole enam inimesi, kellele neid osutada. Elu ei saa seetõttu aga veel elamata jääda.
Kuulsaks saanud Virtsu sularahaautomaat jäeti Swedbanki poolt aasta lõpuni käiku mitte sellepärast, et tema järele ootamatult täiendav nõudlus tekkis, vaid põhjusel, et sulgemise ümber puhkenud arutelu panga mainet liiga palju ähvardas rikkuda.
Aga see ei muuda asja sisu – pank lükkas otsuse täideviimise lihtsalt edasi. Ükski eraõiguslik asutus ei paku vabatahtlikult oma teenust seal, kus on liiga vähe tarbijaid ja äri seetõttu ära ei tasu. Loota pangalt sotsiaalset tegevust on enesepettus.
Arutelu maal pakutavate avalike ja eraõiguslike teenuste vähenemise ja kodanikust kaugenemise üle on umbes kümmekond aastat hiljaks jäänud. Praegu näeme me mitte selle protsessi algust, vaid lõppu, mis võib kohati olla piinarikas. Protsessi peatada, veel vähem tagasi keerata ei ole enam võimalik. Teenuste vaba turgu maal ei eksisteeri.
Teenusteturu allakäik algas maal 1990ndate lõpus/eelmise kümnendi alguses, mil hingusele läksid turumajanduse esimese tuulepuhanguga avatud väikesed erakauplused. Mõned neist jäid konkurentsis alla kohalikule tarbijate ühistule, kuigi oli ka vastupidiseid näiteid. Ent maakaubanduse koondumist ei põhjustanud mitte maapoodnike omavaheline „surnukskonkureerimine“, vaid klientuuri üldine vähenemine ja käitumisharjumuste muutus.
Samasse perioodi jäi ka vallakeskustes asunud pangakontorite sulgemine. Need pandi kinni põhjendusega, et maakontorid on ebaturvalised ja olukorra parandamiseks vajalikud investeeringud ei tasu end ilmselt kunagi ära. Küllap oli juba siis näha, et väikestes maakohtades ei ole mehitatud pangakontori pidamine pikemas plaanis arukas äri. Pankurid ei eksinud.
Mõnel pool asendati suletud pangakontor sularahaautomaadi (ATM) või postkontorisse asutatud Postipangaga, kuid nüüd on järg jõudnud nendegi kätte, sest ATMi maksumus, tema turvamise, kindlustamise ja sinna sularaha veoga seotud kulud on liiga suured ja vähesed kliendid, kes seda kasutavad ei paku pangale piisavalt teenimisvõimalust. Kui külas äri ei aeta, laenu ei võeta ja inimesed raha deposiiti ei pane, siis milleks neile ATM?
Ühelt poolt põhjustas erateenuste mahu kokkukuivamise nimeste maalt ärakolimine, kuid mitte ainult. Selle kõrval hakkas üha enam inimesi tegema oma sisseoste maakonnakeskusesse rajatud säästu- kui supermarketites, kus hinnatase oli oma külapoega võrreldes soodsam ja sortiment hoopis laiem.
Eelmise kümnendi jooksul maakonnalinnadesse laienenud kaubandusketid tekitasid tõsise konkurentsi muidu seal turgu valitsenud kohalikule tarbijate ühistutele. Ühistute kasum hakkas kahanema, mille negatiivne mõju ei avaldunud mitte linnas, kus ühistud turgu kaotasid, vaid maal. Kahanevate tulude tõttu olid maakaubanduse selgrooks olevad ühistud sunnitud maakauplusi sulgema, kuna linnas teenitavast kasumist kõigi nende ülalpidamiseks enam raha ei jätkunud.
Loomulikult olid kohalikud inimesed kurjad, kuid nad olid võimetud mõjutama ühistut, kui see otsustas külas poe kinni panna. Suletud külapoe asemel hakkas üldjuhul inimesi teenindama küll kauplusauto, mille on endale eeskujuks seadnud ka Eesti Post (postibuss) ja Swedbank (pangabuss), kuid need ei ole tõsiseltvõetavad alternatiivid, vaid pigem suhtekorralduslikud eksperimendid, millele pikka iga on raske ennustada.
Protest maapoodide ja pangakontorite sulgemise vastu jäi suhteliselt märkamatuks või isegi olematuks. Esiteks ei olnud nende puhul tegemist poliitilise otsusega, mida oleks allkirjadekogumisega olnud võimalik pöörata ja teiseks – neid suleti hajutatult, ühe kaupa, mistõttu oli kannatajate koguarv alati suhteliselt väike.
Hoopis suurem kära tõusis 2008. aastal alanud väikeste postkontorite sulgemisega, mis käib tänini. Universaalse postiteenuse võrgustiku koondamine põhjustas ohtrat poleemikat just seepärast, et opositsioonil on võimalik riigifirma tegevust seostada valitsusega. Kontoreid suletakse korraga palju ja üle Eesti, mis paneb teemast huvituma korraga üsna palju inimesi.
Sama seis on ka plaanitava koolireformiga, mille tulemusel peaks gümnaasiumivõrk olulisel määral kokku tõmmatama. Opositsioonil on kerge sellele vastu seista ja, nagu postkontoritegi puhul, rõhuda sellele, et inimesed lähevad vähenevate teenuse tõttu maalt ära.
Teatud osas on kriitikutel ju õigus, sest kui kooli pole, siis peavadki lapsed mujale õppima minema. Teisalt tuleb küsida, kui paljud neist noortest ka reaalselt oma tulevikku selle maakohaga seostavad? Vist mitte paljud.
Nii nagu maal lõpetavad kauplused, pangakontorid, postkontorid, päästekomandod, politseikonstaabli punktid, nagu mitmed teenused on maakonnakeskustest koondunud nelja regioonikeskusse, nii koonduvad ka gümnaasiumid ja viimaks valladki.
See protsess on mõneti paratamatu ja kes tahab selle vastu võidelda, on lahingusse hiljaks jäänud – paljud positsioonid on tänaseks juba ammu maha jäetud. Üle jääb kas haliseda kadunud aegade mälestuseks või katsuda midagi ette võtta.
Alustada võiks tõdemusest, et päris inimtühjaks ei ole vallad siiski jäänud ja allesjäänud elanikud vajavad siiski teatud sorti teenuseid. Nende teenuste kättesaadavust, mida riik tuleb osutama inimese õuele (kiirabi, päästeteenistus, politsei), ei ole kohalikul kogukonnal kuigi palju võimalik mõjutada.
Seevastu eraõiguslike teenuste kvaliteet on parandatav, kui inimesed seda tahavad. Kindlasti on kõige lihtsam viibutada panga, postifirma, poodniku poole rusikat, miks see ei taha maainimestega tegemist teha, kuid sellest ei tõuse mingit tulu.
Tulu tõuseb siis, kui haarata ise initsiatiiv ja täita augud, millest vaba turg ei ole huvitatud. Võtmeisikuteks on kohalikud külavanemad, kellel on piisavalt autoriteeti ja inimeste usaldust, et probleemidele lahendused leida ning võtmesõnadeks vabatahtlik ühistegevus.
Alustada tuleks inimeste vajaduste kaardistamisest, et siis edasi mõelda, kuidas oleks võimalik neid kõige paremini rahuldada. Mida on võimalik ära korraldada koos vallavalitsusega või maakonnas tervikuna ja mis tuleks endal ära teha. Miks mitte ei võiks teatud osas initsiatiivi haarata kohalikud omavalitsusliidud, mis nagunii varjusurmas tiksuvad.
Eeskuju ei ole tegelikult vaja väga kaugelt otsida, sest ühistuline tegevus on Eestis pika traditsiooniga. Praegu vanim tegutsev tarbijate ühistu, 1902. aastal asutatud Antsla Tarwitajate Ühisus sai alguse sellest, et seltskond talumehi pani raha kokku, et osta endale vikatid. Meeste eesmärk oli vältida kaupmeestele vahendustasu maksmist ja nõnda pandi alus tänini elujõulisele ettevõttele.
Kuigi tarbijate ühistute eesmärk on tänapäeval valdavalt kasumi teenimine, kutsuti need ellu enamasti eesmärgiga tagada oma liikmetele vajalike kaupade kättesaadavus ja seda mõistliku hinnaga. Selles osas on maal olukord üsna sarnane sellega, mis sadakond aastat tagasi – inimesed vajavad kaubandusteenust, mida ühel või teisel põhjusel neile olemasolevad struktuurid ei suuda pakkuda.
Siit edasi peaks olema tee lahti uute tarbijate ühistute tekkeks, mis ei oleks orienteeritud mitte eeskätt kasumi, vaid oma liikmete teenimisele. See ei tähenda, et maal tuleks tingimata hakata asutama nullkasumiga töötavaid poode. Keskenduda tuleks mitte vormile, vaid sellele, et teenus saaks inimestele osutatud.
Pole kahtlust, et parimad poed asuvad meil linnades ja seal on ka mitmed teised asutused, kuhu inimesel asja – apteeki näiteks. Sestap kui valla eided ja taadid on jäänud ilma võimalusest poes käia, siis võiks nad kord nädalas bussi peale koguda ja mõneks tunniks maakonnakeskusse ostlema viia. Koolibuss on paljudel omavalitsustel omast käest võtta ja kui pole, siis naabervallal kindlasti on.
Või korraldada elu nii, et külavanem teeb ise vajaliku poeringi ja veab asjad külas laiali, kui avahooldustöötajad seda juba ei tee. Võimalusi leiab, kui neid otsida. Kahtlemata on elu oma nüanssides palju keerulisem ja mis ühele sobib, ei pruugi teisele meeldida.
Kuid mis maainimesel siis üle jääb? Lootuses, et külad jälle rahvast pungil täis saavad ja nendega koos ka vajalikud teenused luuakse, võib paraku enne ära surra.
|
OSCAR-2019
|
||
Sinine valge mustriga kleit on viimane, mis mulle endale valmis, aga pildistatud eelviimase kleidina, sest tuli tuju kleidike selga ajada. Pildistamine oli muidugi omaette ooper. Vaatasin, et tõenäoliselt hakkab sadama ja otsisin kiirelt statiivi, kaamera, puldi ja päästiku. Sõitsin autoga mõne tänava vahel, otsisin kohta, mis meeldiks. Lõpuks leidsin, parkisin auto, haarasin statiivi, kaamera, päästiku ja puldi. Ainult üks lüli oli puudu - see kõige otsustavam! Kuidas kaamerat küll statiivi külge kinnitada, kui vastav jupp kodus ilusti kaamera kotis ootab...
Kleidist ka natuke juttu. Materjaliks polüestertrikotaaž, ostetud Mustika Abakhanist kaalukangaste hulgast. On natuke tugevam kui enamik trikotaaže, samas langeb väga hästi. Tänu tugevusele ei olnud ka allääre tagasipööramine raskuseks. Suvel on sellega palav käia, sügisel on tõenäoliselt mõnus. Talvel kandmiseks panen mustad sukad jalga ja pikkade käistega pluusi kleidi alla - nii nagu ma seda kalliskiviahelatega kleiti kannan. Lõige muideks, on mõlemal kangal sama ehk NewLook 6095 B variant. Mulle meeldib, et ei pidanud mustrit katki lõikama ega pärast paika sättima. Ega kangast selleks poleks jätkunud kah vist...
Nüüdseks olen selle lõike enda jaoks piisavalt ära kohendanud. Rinnasissevõtted on õigel kohal, selja peal sissevõtted ja keskmine õmblus sobivad ilusti mu nõgusale seljale ja puusadelt on natuke juurde antud. Tegelikult on mul 1 kleit veel selle lõike järgi pooleli, aga kuna see on talvine, siis muret ei tunne :)
Eks seda mustrisse ajamist oleks saanud paremini teha. Tõenäoliselt tulnuks mõlemad seljatükid eraldi välja lõigata ja siis kokku panna. Mina aga üritasin topeltkangast õigesti lõigata. Õppetund kirjas ja meeles. Samas poleks vist kogu ulatuses nagunii saanud mustrit kokku ajada...
Enda pilte Picasasse üles laadides jäi silma õmmeldud rõivaste kogus. Ma olen sel aastal päris palju enda garderoobi täiendamisele panustanud ja ehk järgmine aasta maikuus on lubadus juba terve mai iga päev enda õmmeldud rõivaid kanda :) Eks näeb, mis aeg toob.
Igal juhul on vanarahva ütlus täitsa tõsi - see, mida teed aasta esimesel päeval, teed terve ülejäänud aasta. Mina õmblesin ja kirjutasin esimesel jaanuaril oma blogis nii: Sel aastal tahan endale palju-palju rõivaid õmmelda. Mulle väga meeldib kanda enda tehtut ja ma tunnen end hästi kui tean, et keegi mulle samades riietes vastu ei jaluta. Just nii on läinudki!
Ma olen seda kleiti ihaldanud hetkest, mil ma esimest korda Burdat käes hoidsin. Tundus kuidagi väga minulik ja armas. Oleks ju võinud arvata, et lõikejoonise järgi kogu kanga keskele kokku krookimine teinuks mind ettevaatlikuks aga ei! Mina tahtsin ja ma endale selle ka õmblesin.
Kleidi kangas on oletatavasti puuvillane ja pärit Kangas ja Nööbi kaalukangaste hulgast. Oli teist lausa 5m, millest osa läks maikaga paari ja ülejäänud ootab oma aega. Mulle väga meeldib selle kanga paksus, venivus ja võime õhku läbi lasta. Muster meeldib kah!
Kleidi lõike võtsin sel kevadel 2/2013 Burdast maha. Plaanis oli suveks endale selline valmis õmmelda, suve lõpuks sain hakkama. Õnneks nii mõnigi palav päev nüüdseks kleidis ringi hõljutud hoolimata faktist, et selle kleidiga võiks vabalt olla nii kuus-seitse kuud rase ja keegi isegi ei märkaks.
Õmmelda oli lihtne. Eesosa krookimisel tuli veidi loogikat rakendada, sest Burda juhistest mu mõistus üle ei olnud. See-eest aga enesekindlus kasvas, et saan ka ilma juhisteta õmmeldud. Tuleb lihtsalt otsast pihta hakata, sest kui ei harjuta, pole ka tulemust.
Eestosa krooked kinnitasin käsitsi paarist-kolmest kohast sisemise poole külge, et need ei lehviks muudkui ja hoiaksid ilusti.
Analüüsides enda õmblusoskuste kasvu, siis ajan selle puhtalt harjutamise süüks :) Ma olen viimasel ajal jälle päris palju õmmelnud ning tunnen, et tööd lähevad kiiremini ja iga sammu ei pea põhjalikult läbi mõtlema. Samas ma tean, et mu oskused on ikka väga napid. Seega jälle õmblema tagasi - üks kleit on valmis ja nüüd lapitekki tegema! :)
Elasid kaks särki. Tavalised, eesnimega T. Eristas neid ainult värv - üks oli lilla, teine must. Särgid nagu särgid ikka. Poes olid nad perenaisele parajad, peale esimest pesu natuke lühikesed, peale teist pesu ikka päris lühikesed. Kandmisrõõmu pakkusid vaid kodus, sest perenaine polnud nabapluusi tüüpi. Mis seal ikka! Ühel päeval aga lõi perenaine käärid musta särki ja õmbles lillale musta triibu lisaks. Lilla särk pääses perenaise kappi tagasi, musta aga kössitab värskendamist vajavate riiete hulgas ja unistab ajast, mil temaga tehakse maikavärki.
Maikavärki? Musta maikasärgiga tegi perenaine maikavärki. Must maika oli üks perenaise lemmik, kuid maika ja teksade vööpannal ei saanud omavahel läbi. Viimane kiskus esimesel lausa tükid välja. Maika oli lausõnnetu, sest hoolimata tema nabakatmisvõimest teda selga ei aetud. Augud polnud piisavalt pitsilised ja jätsid perenaisest halva mulje. Perenaine polnud tont-teab mis peen proua, aga aukus riietega talle käia ei meeldinud. Seega lõi ta maikale ka käärid sisse. Alumise aukus osa lõikas ribadeks ja need ootavad nüüd mõnda üliägedat projekti. Ega siis väärt kraami ära ei visata! (Perenaine juba teab...)
Aga ülemine ots? Maika ülemine ots sai endale uue alumise. Noh nagu teine abikaasa või nii. Ühenduse märgiks sai veel paela ka peale - teinekord vaja ju seda koomale tõmmata kui näguripäevad kohale jõuavad. Igal juhul on maika õnnelikult kokkuõmmeldud alumise otsaga, milles pole ühtki auku. Uus maika on perenaise suursoosik: nimelt maika ei tee ühtki piirangut perenaise toidu kogusele - alläär piisavalt pikk ja piisavalt lai.
Mis aga pole piisavalt pikk ja lai? See karp, millele perenaine kevadel kanga peale õmbles. Juba suve keskel ei mahtunud kõik perenaisele meeldivad lõiked sinna ära. Nüüd on osa ikka riiulil laokil. Tuleb uus ja suurem karp muretseda. Koos kangaga loomulikult!
Ma olen endale korduvalt ja korduvalt lubanud, et kuu või nädal aega ühtki uut kangast ei osta. Kappi need nagunii ei mahu ja kui kool jälle algab, pole õmblemiseks aega nagunii. Siin varitseb üks suur aga - ma ju tean, millal on Humanas või kangapoodides allahindlused ja sellistel hetkedel sügeleb nii hirmsalt: äkki ma leian midagi ilusat, äkki ma saan vajaliku väga soodsalt, mida uut nad pakuvad? Igal juhul leian end jälle poest ja isegi kui tulen sealt välja tühjade kätega, on süda rahul.
Täna on Humanas viimane soodusmüügi päev: 5 asja on 3€, iga üksikese 1€. Toidupoodi tuli minna nagunii, hüppasin ka Humanast läbi. 11 eset võrdus 7€-ga.
Kolmapäeval ja neljapäeval sai ka Humanat külastatud. Leidsin nii endale kui Kristale. Osa sai Terjele ka vahetuskaubana. Viimasel ajal kipubki nii olema, et kui leian hea hinnaga kangajupi (no enamasti on need siiski kardinateks õmmeldud) ja ise seda niiväga ei taha, on kohe telefon kõrva ääres. Isiklik varustaja :) Plusspool on see, et ma ei vea kõike endale koju aga rõõm ilusatest kangastest on olemas. Lisaks on tohutu boonus see, et ma leian neid kangaid Krista töödest. Õmblusmamsli töid vaatan alati kerge kadedusega - millal mina küll jõuan sellise õmblusoskusteni?
Siin kapis on ainult kangad. Lõngad, kõiksugu lukud, kummid, nööbid jms on eraldi kastides, mis on vallutanud kolm kapipealset, kummuti ja ühe sahtliboksi. Pealekauba kaks riiulitäit raamatuid, ajakirju ja lõikeid. Lisaks pistsin katusealusesse varju vatiinikoti ja mu suur õmblusmasina kast on vallutatud ümbertegemist ootavatest rõivastest:
Muidu need on ikka ilusti kasti ja selle peale hunnikusse laotud aga enne pildistamist just otsisin üht-teist. Paras hunnik.
Nii et tegelikult on mul kangaid piisavalt. Kui aga teki tegemine, rõivaste õmblemine käsil, siis kunagi pole sellist, mida parasjagu vaja.
Olukorra parandamiseks jõuan ka selle postituse mõtte juurde. Oma kangahulluse vähendamiseks tahan hakata enda ostusid koos maksumusega üles pildistama ja ja blogisse lisama. Selleks, et siis ehk on natuke häbi kah :) Kui leiate pealkirjast sõnapaari Kangahullu kangaleiud, siis käsitööd sealt loota pole.
Mul on 3 kleiti, 4 pluusi ja kott soolas, eks ma järjest kirjutan ja pildistan. Hetkel pooleli 2 kleiti, beebitekk ja suur tekk. Enne kooli algust tuleb kõvasti õmmelda!
Mu väga armas sõber on kogu aeg tantsinud, aeroobikat teinud, jooksnud või kuidagimoodi liikumist harrastanud. Tema praegune huvi on kõhutantsu vastu - aga mitte selle, kus kõht tuleb ette näidata. Tema tantsugrupil oli esinemine tulemas ja selle jaoks oli vaja galabeyat. Mina muidugi pakkusin, et no kui see on lihtsa lõikega, küll siis õmmeldud saame!
Asusin infot otsima - meeles oli ainult sõna gabaleya ja no ei leidnud sobivat asja... Kõne sõbrale ja asi selge. Galabeyad on enamasti sädelevalt triibulised maani kleidid, millel külje peal on pikad lõhikud. Otsustasin, et tavaline särgi lõige pikendatuna kleidiks sobib väga hästi.
Kangast oli täpselt parasjagu, lõikasin kõigepealt küljed ja siis täispikad lõhikuga varrukad. Aeg-ajalt ajasin kleidi Mannile selga ja riputasin narmastega paela sinna peale. Harakas, mis teha...
Esimese proovi ajal selgus, et kleidi kangas venib liiga hästi ja seega tuli päris korralikult sisse võtta. Edasi oli mõnus tegemine: paela kinnitasin osaliselt käsitsi, osaliselt masinaga. Iga natukese aja järel tabas mind mõte - nii hea, et sõbral esinemiskostüümi vaja, ma saan nii sädelevaid asju õmmelda ja imetleda. Ikka tõsine harakluse tunne oli peal.
Ma tänan mulle usaldatud töö eest ja loodan, et selles kleidis on tantsurõõmu teinekordki! Nii lahe oli õmmelda tavapärasest erinevat riietust.
*See postitus ootas ilmatuma aja pilte. Lõpuks otsustasin kasutada siiski neid, mis kohe alguses tehtud said. Kleit ise valmis juba juunikuus.
|
OSCAR-2019
|
||
Möödunud aasta lõpul käivitasime toimetusest küsitluse, millele meie lugejad said paari kuu jooksul anda omapoolseid vastuseid nii paberkandjal kui internetis ning mille tulemused kajastavad meie lehe lugejat ühelt poolt ning tema ootusi kirikulehele teisalt. Täna toome teieni tulemuste kokkuvõtte.
Varasemaid tulemusi arvesse võttes oldi toimetuses arvamusel, et meie lugejate enamuse moodustavad keskharidusega vanemad naised maalt. Tegelikkus osutus oodatust erinevaks ja see paneb toimetust mõtlema enam eri sihtgruppidele ja nende ootustele. Samuti on plaanis muuta täpsemaks, huvitavamaks ja informatiivsemaks meie internetiväljaanne.
Arvesse minevaid vastuseid saime 136, mis peaaegu küünib kümne protsendini meie kodutellijate arvust. Kui saadud tulemused ehk ei kajasta täpset läbilõiget, võime siiski arvestada tendentside ja suundumustega, mida tulemused meile näitavad.
Vastused, mis olid arusaadavalt antud, mis ei kordunud ning milles polnud tegu ilmselge pahatahtlikkusega, läksid arvesse, ehkki tuleb tunnistada, et meie vastajad pole selles tegevuses veel kuigi vilunud, sest respondendi kohta käiva info osas on hulga puudujääke. Andmed, mis jõudsid meieni detsembri ja jaanuari jooksul, analüüsiti veebruaris ja selleks kasutati programmi SPSS 10.0.
Enam kõnekaks osutus sooline ja vanuseline jaotus. Meie lugejate ühe kolmandiku moodustavad mehed (27,2%) ning vanuses 21…71 on jaotus ühtlane, protsentuaalselt on kõige enam esindatud lugejad vanuses 21…40 eluaastat.
Taolist tulemust mõjutab mingil määral kindlasti ka asjaolu, et ligi 2/3 vastanutest saatis oma arvamuse elektroonselt ja nende hulgas oli enam nooremapoolseid respondente.
Hariduslik jaotus näitas, et 36,8% moodustasid kõrgharidusega, 17,6% kesk-, 9,6% keskeri ja 5,1% nii alg- kui põhiharidusega vastajad. Ometi pole arvud selle küsimuse puhul nii selged, sest 25,7% respondentidest jättis sellele küsimusele üldse vastamata ning muudele andmetele tuginedes ei aidanud ka analüüsija oletustest.
Paikkonniti oli vastajate haare lai. Kõige enam vastajaid oli Harjumaalt, mõningase vahemaa järel tulid Raplamaa ja vastajad, kes ei asunud Eestis. Ainsa maakonnana polnud esindatud Põlvamaa. Linnadest oli enam vastajaid Tallinnast ja Tartust. Kuid peab kohe lisama, et neile küsimustele vastasid üldse umbes pooled respondentidest.
Staatuse poolest oli enam vastajaid teenistujate, pensionäride ja üliõpilaste hulgas. Ametikandjatest olid sagedamini esindatud vaimulikud, riigiametnikud, firmajuhid ja raamatukoguhoidjad.
Rubriikidest peeti olulisemateks uudiseid (N=100), inimese ja pühapäeva lehekülge (N=83), samuti juhtkirja (N=80). Kõige vähem loetakse arvamuskülge (N=41) ja loomingut-järjejuttu (N=44).
Eraldi toodi välja soov lugeda rohkem toimetuse postist, uudiseid kirikute taastamisest ja kiriku perspektiivist laiemalt.
Teemadest huvitavad meie lugejat enam teoloogilised arutelud (N=87) ja usuline kasvamine (N=81), samuti koguduse elu puudutav (N=79) ning hoolekande ja hingehoiu küsimused (N=67). Minimaalselt loetakse üldist kultuurielu puudutavat (N=18), vähesel määral välisuudiseid ning kirikumuusikaga seotut (N=31).
Oluliste teemadena toodi välja vajadust kajastada rohkem suurmeeste elutööd puudutavaid kirjutisi, lugusid pühakute elust ning palvevastuste temaatikat.
Autoritest oli ära toodud suurem osa neist, kes toimetuses igapäevaselt leiba teenivad või lehele kaastöid kirjutavad.
Kaasautoritest oli kõige enam nimetatud Joel Luhametsa, Marko Tiitust ja Arne Hiobit. Siinsetest kirjutajatest nimetati vaieldamatult kõige sagedamini Kristel Neitsovit, kellele järgnesid võrdselt Sirje Semm, Meeli Pärtelpoeg ja Mari Paenurm.
Fotograafidest oli kõigist kindlalt üle Naatan Haamer, kelle pildipalveid oleme saanud lugeda nii lehes kui raamatus.
Internetivastused andsid vähem võimalust omapoolseteks kommentaarideks, küll aga kirjutati lisa neile lehtedele, mis postiga tulid. Nii mõnigi vastaja ei tahtnud lehte lõigata ja seetõttu olid küsitluse kas kopeerinud või ümber kirjutanud. Hulgaliselt saadeti häid soove toimetusele, lisati infot enda kohta. Arvatavalt kõige vanem oli 89aastane vastaja Virumaalt, kes on juba 73 aastat kiriku liige olnud.
Paljud nimetasid, et loevad lehe otsast lõpuni läbi ja kolmapäev koos Eesti Kiriku lehega on oodatud päev.
Oli ka «grupp EELK liikmeid maalt ja linnast», kes küll oma vastustega analüüsi ei mahtunud, kuid pidasid oluliseks, et arvestataks ka tõrjutud ääremaalastega.
Igal juhul oli taolise küsitluse tulemuste analüüsimine hingekosutav ning loodetavasti saab meie väljaanne enam meelepäraseks nii praegustele kui tulevastele lugejatele.
Olen Hollandis Leidenis küll eesmärgiga töötada raamatukogus ja suhelda ülikooli politoloogiaosakonnaga, kuid silm kipub nägema ja mõte liikuma ka muid radu pidi.
Istusime läinud teisipäeval politoloogidega kohvikus ning üks kohalik doktorant tegi ettepaneku olla minuti vait populaarse printsi Clausi mälestuseks (parasjagu toimus Amsterdamis prints Clausi matus, millest võtsid osa peaaegu kõik Euroopa kroonitud pead). Kolleegid ütlesid selle peale, et nad on lahkelt nõus minuti vait olema, kui ettepaneku tegija on nõus seejärel ise tund aega vait olema. Seega vaikset minutit ei tulnud.
Aastal 1966 vajas praegune Hollandi kuninganna ja riigipea Beatrix saksa diplomaadiga (Claus von Amsberg) abiellumiseks Hollandi parlamendi heakskiitu, sest hollandlastel oli Teisest maailmasõjast saadik vimm sakslaste vastu. Prints aga sai aastate jooksul hollandlaste seas populaarseks ning aitas nii summutada ka rahvuslikku vimma.
Hollandlased ei käi eriti kirikus ega pea seda ka kuigi heaks kombeks, vähemalt nii ütles mulle ülikooli võõrastemaja administraator. Kuulub ju Leiden ka Hollandi mittekatoliiklikku piirkonda. Kuid statistika kohaselt käib regulaarselt kirikus 17% hollandlastest, mis on enam-vähem samal tasemel Leeduga ning on neli korda rohkem kui Lätis või Eestis.
Ka oli Hollandil kuni läinud kolmapäevani valitsus, mida juhtisid kristlikud demokraadid. Enne käesoleva aasta kevadet kristlikud demokraadid valitsusse ei kuulunud ning just eelnenud aastatel on legaliseeritud eutanaasia, prostitutsioon ning homoabielud ja homode õigus lapsi adopteerida. Kerged narkootikumid ja «kohvipoed» olid Hollandis juba varemgi.
Kevadised valimised võitnud kristlik demokraatliku partei juht ja Amsterdami ülikooli kristliku sotsiaalse mõtte professor Jan Peter Balkenende moodustas juulikuus liberaalide ja immigratsioonivastase parteiga valitsuskoalitsiooni, mille ühiseks nimetajaks ei olnud kristlikud seisukohad, kuigi nii kristlik demokraatlik partei, kolm väiksemat kalvinistlikku parteid kui ka Hollandi kirikud on olnud homoabielude sõlmimise ja eutanaasia legaliseerimise vastu.
Sallivus koos kõige sinna juurde kuuluva hea ja halvaga on Hollandis traditsioon, mis võib olla pärit ajaloost, mil hollandlased õppisid oma kolooniates (nt Suriname, Indoneesia) läbi käima ja sallivalt suhtuma ka neisse, kes neist erinesid. Kolooniad on ajalugu, (vähemalt suurlinnades) multikultuurne ja liberaalne Holland on tänapäev.
|
OSCAR-2019
|
||
12. oktoobril veeresin kaherattalise sõbraga kodust välja. Päike paistis, kollased lehed lebasid vaikselt (loe: tuuletu) ning termomeeter lubas kuni 10 soojakraadi. Ideaalne sooja sügise ja pikema rattatiiru ilm. Tund aega hiljem lebasin kiirabiautos ja suundusin Laulasmaa asemel hoopis haigla poole, naerunäo asemel valugrimass.
Kodu ja kiirabi vahele jäi üks auto varjust teele sõitnud laps, kes ette ei vaadanud. Veidi sain kõrvale keerata, et päris kümnesse tal ei sõidaks, kuid oluliselt enam teha ei jõudnud. Kuidas ratta seljast lahkusin - äkkpidurdasin end ise üle lenksu? - ei meenu. Maandusin asfaldile. Selg eespool. Õnneks polnud hoogu või jäänud maandumise alla äärekivi, kuid kukkumise nurk sattus kehv – istumisele ning siis üle selja rulluma. Selga läbis valujutt, mille tekitas osalt täis pakitud rattasärgi taskud. Laps pääses ehmatusega.
Kuna suutsin omal jalal kiirabiautosse ronida, siis autos olnud doktor või õde lohutas, et ehk on ainult põrutus. Siiski lebasin järgmised kolm tundi kanderaamil, sest osade nurkade alt sõitis läbi selja valujutt. Röntgenilauale ja sealt maha sain samas ise kanderaamilt roomates. See andis ka lootust.
Nii tegingi pärast röntgenit aega parajaks unistades, kuidas see on paari tunni pärast möödas ja veeren õhtul juba ratastel. Selle purustasid arstid. Esiteks sõidutati jälgimissaali. „Näed, midagi on ikkagi katki, kui haiglasse jäetakse,“ arvas ta, üldse oli toreda meeleolu ja suhtumisega härra. Siis tuli teine nukra ilmega arst. Nüüd küsisin juba ärevalt, kas midagi on katki. „Jah, üks lüli,“ vastas daam ja sättis vererõhumasinat ning näpu otsa vist pulsilugejat.
„Opereerida ei ole vaja. Kuidas koju saate?“ Sain hoobilt mitu aastat nooremaks. „Mõra. Kuu aega raskusi ei tõsta ja kaks kuud sporti ei tee. Ja füsio juurde.“
Kui muidu on kõndimine igapäevane märkamatus, siis esimesed sammud omal jalal taksoni on seni meeles. Napikas.
Siin võiks lugu lõppeda, kui sport poleks nii oluline nagu ta on. Minu aeg, mediteerimine, mõttepaus, võimalus end teostada ja samas ka välja elada. Kaks kuud selleta on viimase viie aasta pikim paus, mis eemal olnud olen.
Nii otsustasin juba esimesel õhtul, et a) see on õnnelik õnnetus ja ma ei masendu, et mõnda aega eemal olen, vaid võtan seda, kui sobival ajal tulnud puhkusena. b) tulen sellest välja tugevamana kui esimesel päeval taastumist alustades. c) võtan sellest kogemusest kõik, mida see mulle pakub.
Alustuseks uurisin, kuidas sellistest asjadest üldse paranetakse ja mida peaks tegema, et saaks kiiremini. Ma ei eeldanud, et võiksin nädala pärast kohe sadulas tagasi olla, kuid üht-teist saab ise teha küll, et luulist vigastust korda saada – jälgida toitumist, liikuda piisavalt, puhata.
Igal päeval selja-kõhulihaste harjutused, eriti just süvalihastele. Käin niigi palju jalgsi ja kuna jalutada võib, siis käin päevas kuni 5 tundi. Pikema ringiga hommikul tööle ja õhtul koju tagasi. Esimesed päevad olin kui invaliid ning tavaline töömarsruut võttis 0,5 tunni asemel enam kui tunni, tuli veidi uuesti käima õppida. See läks õnneks nädalaga üle ja sain pärast viiendat päeva juba selja niipalju valuvabalt painduma, et sidusin püsti kingapaelad. Kuninglik tunne.
Liikumine on vajalik ka ainevahetuse kiirena hoidmiseks, mis omakorda kiirendab paranemist. Lisaks tasub vaimu pärast endale veidi koormust anda, eriti, kui oled nädalas 10+ tundi sport teinud. Samuti on meeles kogemus põlveopist taastumisest, kus hakkasin liiga hilja liigutama ning endise konditsiooni taastamine lihases ja liigeses võttis enam kui aasta aega.
Menüüst lendasid üleliigne kohvi, maiustustused asendusid puuviljadega, nisujahu ja üldse kraam, mis midagi peale asjatute kalorite ei anna. Selle asemel palju värsket, seemneid, töötlemata toitu ning häid aineid – rasvad, valgud ja süsivesikud. Vaimustun toortoidust ja üldse uuest, mille avastamiseks kippus muidu elu ja trenni kõrvalt aega väheks jääma. Menüü oli varemgi täitsa okei, kuid see andis veelgi põhjuse suhu pandav üle vaadata, et mõra parandamiseks vajalik kätte saada. Kohvist loobumist kartsin enim, sest see väga maitseb, kuid hommikusest tassist päevas senise 3-5 tassi asemel piisab täiesti. Lisaks on teemaailm huvitav.
Sportlase jaoks oluline, et jõuaks ja tahaks teha ning oleks mõnus. Juurde võtta ei tahtnud, mis tundus paljudel pausitegijatel paratamatu lisaväärtus. Sport on õpetanud, et kui eesmärk sõnastada selliselt, mida soovid saavutada, mitte mida püüad vältida, on seda lihtsam ja ka meeldivam saavutada. Sest vältimine on piiramine. Niisiis, „ei võta juurde“ asemel „hoian senist või kaotan kilo-paar“. Töötab.
Tööl teen igas tunnis pausi, kõnnin mööda treppe, teen teed või sirutan niisama. Istun sirge seljaga, igal pool ja alati. Ei noruta või mossita.
Nii lihtsalt, kui siia kirja sai, kõik siiski ei läinud. Kui võetakse ära midagi olulist, siis see tekitab negatiivseid tundeid ja mõtteid ning on ka halva tujuga päevi. Samas, kui võtta eesmärk ja häälestada end selle täitmisele, siis saab sellesse suhtuda kui õppetundi, koolitusse, mitte millessegi vastikusse. Nutt ja hala ei aita üle saada, pigem süvendab veelgi masendumist, mis ka lähedased kaasa haarab.
Peagi saab 2 kuud läbi. Nüüd tuleb seljaga uuesti fotograafi juurde minna. Siis saab plaane tegema hakata. Muidu tahaks juba jõusaali ning sörgiringile.
Ratturitele üks nõuanne, mis su tervise võib säästa. Kiivrist ma ei räägigi, sellest, mida su aju põrutusel teeb ning rolli mängib seejuures kiiver, kirjutab värske ajakiri Outside ja soovitan seda lugeda. Mitte ainult ratturite teema.
Rattasärgi taskute täis toppimise asemel – kilekas, käised, pump, varukumm, toit, raha, telefon jms – tasub see tavaar rattakotti ja raami külge kinnitada. Miks nii? Mõtle täis tuubitud taskutele, milles ühes ka metallist ja mööda selgroogu jooksev pump. Nüüd mõtle see kuhi enda selja alla, kui juhtud kukkuma.
Puhkus, mõnikord ka sunnitud, võib tulla vaimule rohkem kasuks, kui ootaks. Kui tahtmine on suur, siis ei loe ei tunnid ega kellaaeg. Ei kipu eriti hoogu maha võtma, et veidi ringi vaadata või suunda sättida. Nii mõtlengi praegu kergendusega, et ei pea end kuiva ilma, aga tuule ja miinusega ratta selga vedama. Muidu ei paneks tähelegi, et saab ka meeldivamalt aega veeta ning vaim on palju värskem kui enda pidev ilmaga kaklusse seadmise puhul.
PS 3. Hooaeg oli super. Rattasadulasse sain 10. märtsil ning hooaega jäävad mäletama kaks 300 km otsa - esiteks juunis Ain-Ivari korraldatud Tallinn-SuurMunamägi ning augusti lõpus selle hooaja 300 km Brevetil. Lisaks ohtralt 200 km juppe - Tervisespordi Rapha Women 100 (mille mul tegi kahesajaseks kodust starti-tagasi veeremine), 20. augusti Tervisespordi veeremine Loksa kandis ja 21. septembril hooaja lõpusõit Tallinnast Mäetaguse sauna.
Pühapäeval täitus aasta meie Tuurist, kus kolme nädalaga Tallinnast Pariisi pedaalisime. See vajas mõistagi väärikat tähistamist. Eelistatavalt jalgratta seljas. Dr Holden ehk Ivar õnneks aitas, kui mõned päevad enne plaanist Tallinnast Munamäe (selle Suure) tippu väntamise idee välja käis. 290 km, millele mäe ümber veel 11 otsa sõtkuda, et ilus ja ümmargune kätte saada, tundus ilus mõte.
Nii lappasingi laubal mööda rattapoode, et veekindlaid kingakatteid leida, kuid lõpuks otsustasin siiski endiste katete ning kilekottide koostööga leppida. Õhtul kõht süsivesikutest punni, neli võikut ampsamiseks kaasa, kuivad varuriided kotti ning hommikut ootama. Viimane tervitas õnneks päikesega. Tuju kerkis pügalaid.
Soojenduseks väntasin bussijaama 2 km, kus kell 9.15 stardipauk (selline sümboolne "no lähme siis") anti. Teele läks 9 pedaalijat, kellest kaks saatsid linnapiirist veidi edasi ning üks Tartuni. Saatebussis tiksusid veel kaks vaprat hinge.
Edasi oli puhas rõõm ja mõnu. Märtsist saadik pedaalitud ning jalas jõudu ning peas vaimu-tahtmist jagus, mida palistas veel ilus ilm, head kamraadid ning soodne tuul. Ole ainult ja vänta. Super. Lisaks sain uusi radu linnast välja putkamiseks.
Vedasime kordamööda paarides ning paarituarvu osaliste tõttu saime pidevalt ka paarilisi vahetada ning kaassõitjatega maast-ilmast padrata. Ivari välja reklaamitud keskmine kiirus 28km/h kerkis 32-33ni ning püsis nii lõpuni.
Peatusi tuli kolm - ca 100 km sammudega Järva-Jaanis (kus uuris kohalik 130kg mehehiid, ega mu ratas vist tema kaalule vastu peaks ning sai korduvalt reklaamitud, et õhtul näeb meid 314meetri kõrgusel), Aovere tanklas ja Põlvas.
Raskemaid hetki oli vist ainult üks - enne ca 200 km peatust Tartu külje all, kus Järva-Jaanis haugat võileib ja küpsised juba organismist lahkuda olid jõudnud ning jaks turgutust vajas. Peale toitu ja koolat oli hingamine aga uus ning tuli vaimu erksana hoida, lohutades "järgmise peatuseni, Põlva, tuleb tuimalt kerida, sealt edasi aitab juba lõpuootus".
Kolleegid kippusid ümberringi väsima ning viimastes peatustes roniti juba kangemate liigutustega sadulasse. Mul kiskus küll kael kangeks ja randmed väsima, kuid muidu oli tunne tugev ja hea (liigagi, et teiste tuju rikkuda, niiet hõiskama ei hakanud), et vedasin Põlvast Võruni välja, kus kohalik, värske rattaveri tempot tuli tegema.
Lisaks väsimusele puudus minus ka hirm siinsete "mägede" ees, mille tulekust teed teadjad hoiatasid. Mullune tuur rikkus selle aukartuse ära.
Siinse suurima kühmu, Suure-Munamäe alla jõudsin teisena. Et mägi tuli ootamatult, kangutasin jõuga nii kõrgele kui jõudis, jäin siis seisma ning vahetasin, käega pedaali keerates, kergemale käigule, et niigi väsinud ketiga kas ketti või kassetti puruks ei kangutaks, et tippu saada. Eest väikese hammasratta peale ei õnnestunudki saada, et päris kerimiskäik sisse lükata (mul oli Alpidest veel mägedekassett peal). Selle põhjus selgus kaks päeva hiljem mehhaaniku juures - eelmisest suvest suurega sõitnud ehk pole esikäikarit kasutanud. Niiet kinni roostetanud vms. Vot siis.
Esmaspäeval kiirustasin hommikul taastavale poolteistunnile, millele jätkuks massöör ning 24h peale finisheerimist olin sama värske kui stardihommikul. Õnneks sekkus miski seedehäire, et paar päeva pole sadulasse roninud.
Laupäevane 100 km suuskadel ehk neljas Haanja100 õnnestus seni parima ultrana – plaan sõitu, rada, ilma, olemist ja kulgemist nautida sai täidetud.
Neljapäevani olin kahevahel, kas lähen. Kõhklusteks andis alust nädal varem laastanud kõhuviirus, mis röövis jõu, isu, trennid ning Tartu Maratoni (nuuks). Samas oli sügisest saadik jällegi ilusti sporti tehtud, et kange tahtmine midagi teha. Suusa100, mis oli mulle nüüd neljas, tundus selleks sobivaim – killer rada, samas ilus loodus ning võimalus sügavale enda sisse vaadata (etteheitvas toonis „ma ju teadsin, mis siin ootab, mida ma siia tulin???“).
Jätsin siis otsustamise neljaba õhtuks, kui Pirita metsas tugevama testtiiru pärast nädalast spordipausi tegin. Kõik klappis – määrdest (ehk selle puudumisest hoolimata) jõudis sõita-libiseda, tuju oli hea ning pulss minu poolel. Niiet tuli ikkagi minna.
Et neljas kord, suhtusin esialgu hooletult ning pakkisin reedel üht-teist selga pandavat kotti, et töölt otse mägedesse suunduda. Kontoris Ürno abiga prognoose vaadates selgus tõsiasi, et 250 km ühes otsas võib olla miinus kaks ja teises kümme korda hullem.
Haanjasse jõudsime 19ks ja teel jõudis temperatuur kraadide kaupa üha sügavamale vajuda ning kohale jõudes tervitaski vist -15 vms. Mis ühelt poolt pani lume ilusti krudisema ning öösel sätendama, ent teisalt hakkas närima – viimati sai nii jahedaga midagi õues asjatatud detsembri lõpus. Sai, aga ei olnud väga meeldiv. Samas püüdsin end lohutada, et kaks aastat tagasi aasta külmimalnädalal Tallinnast-Otepääle suusatades oli veel külmem. Ning sai ka.
Õnneks olin lohakalt pakkides pealinna unustanud vajaliku ja sisse harjutatud sooja aluskihi, samas kaasa võtnud rattasäärised ning ühe marusooja alussärgi. Sai hommikul kombineerida.
Suuski polnud hilise otsustamise tõttu määrinud ja nii saatsin nad Haanjas Indrek Paki, hilisem vabaarvestuse 2. koht, hoolde, kes tegi nendega üle öö imet - parim lippamine vist üldse, mis neist välja võetud. Kummardused-kraapsud.
Siis tuli pasta, sünteetilise teki toel läbimärg öö ning hommikupudru. Mida aasta edasi, seda lihtsamaks on rajale minek olnud – geele-batoone, vahetussuuski polnud
Start kell 9 oli kõle, -15 vist, näpud jääs. Samas tuli peale esimest ringi soe vest kile vastu vahetada, sest tööd oli üksjagu ning nahk soe. Taandusin rea lõppu, nagu ikka, et mitte massis üksteisele selga sõita ja määret-suuska-end testida. Näole kippus naeratus.
Edasine oligi lüürika. Päike paistis ja soojendas. Mõte uitas mõnusalt ning rada kestis. Kuu aega varem toimumine aitas kaasa, et rada püsis tugev ning klassikajälg püsis korralik päeva lõpuni. Suusk sõitis stiilis „ma siin paugutan, sa ainult ole mees ja juhi“. Kohupiimakorp ja seemneleib läksid kütteks hästi.
Viimase aasta trenn on läinud ka õigesse kohta – osa pekki lihase vastu vahetatud, osa üldse minema saadetud, jõudu-jaksu on õigeteks asjadeks. Kartsin küll, et kõhuviiruse afäär nädal varem lajatab mingil hetkel ja see sundis tagasi hoidma, ent tööriistu ei paistnudki. Talitseda suutsin end varasematest aastatest paremini. Kui kippuski uljus uhama, mõtlesin, et Urmas (kes korraldas ka ajavõtu) buss niikuinii enne kõikide lõpetamist kuskile minema ei hakka, niiet kiiret pole.
Umbes 70 km kandis vahetasin suuski – parema jala oma vasakusse ja vastupidi. Kandid kuluvad erinevalt, oli vahe küll.
Esimestel kordadel on lõpp ikka käest ja väga filosoofiliseks läinud („no miks üldse ei libise?“), sel korral oli puhas kaif lõpuni välja. Viimasele ringile läksin veel mõtte ja tahtmisega koguda veel häid emotsioone, et sõit lõpeks mõnuga ning tahtmisega uuesti starti tulla. Õnnestus.
|
OSCAR-2019
|
||
Natuke jälle õmblemisi on vaja ette näidata. Riided olid juba tükk aega valmis, aga pildistamiseni oli raske jõuda. Nüüd, kui pildid lõpuks tehtud ja arvutisse tõmmatud, vaatan, et fotod on kõik nii kehvad - pimedad, udused ja vales positsioonis. Ilmselgelt pole ammu üht fotosessiooni teinud ja kõik head nipid meelest läinud. Aga mis ikka, natuke aimu saab asjast ikka :)
Halli pikkade varrukatega pluusi lõige on pärit Ottobre 5/2015 numbrist - mulle meeldis seda tüüpi raglaanvarrukas (inglise keeles on küll saddle sleeve nende nimi). Tegelikult mulle vist väga ei sobigi need, kuid õmmelda oli tore. Kehaosa kangas on viskoosi ja polüestri segu, varrukad on minu mäletamist mööda villa ja polüestri segu. Täitsa talvine hall hiireke saan sellega olla ;)
Teine pluus on puuvillasest ja viskoosist tehtud trikotaažist. Lillelist ostsingi ainult 70 cm laiuse jupi, seega kasutasin seda ainult eespool. Saab mitu asja ühest jupist :) Lisaks üleni roosiline olla pole minu teema, ma tahaks ikka konkreetsust ka sinna kõrvale. Talvel kandmiseks tõenäoliselt liialt õhuke, kuid kevadel mõnus selga ajada. Lõige Ottobrest aga enam üldse ei mäleta konkreetset numbrit. Tegu raglaaniga, millel õlgadel ka lühikesed õmblused.
Soojaks suveks (kui selline asi meile jõuab) aga õmblesin ühe lühikeste käistega pluusi. Kasutasin jälle seda viletsat punast trikotaaži, mis mulle üldse ei meeldi, mis kiirelt koledaks läheb ja mis hargnema! hakkab. Tegin kiirmoodi vist :D Kahjuks on mul seda kangast kapis veel ja niisama ju ära visata ometi ei raatsi. Ehk saan mõnel korral vähemalt selles t-särgi-laadses asjanduses hea välja näha. Lõige Ottobrest aga eks neid t-särgilaadseid lõikeid leidub igal pool.
Nüüd peaks mingi ime läbi oma trennipüksid ära pildistama. Usun, et nendega tuleb veelgi suurem mure kui särkidega (sest pildi peal kohutab tagumiku suurus kindlasti ära :D ).
Juba teist aastat järjest tuleb kevad ootamatult. Lapse lasteaed küll hoiatas, et neil on sünnipäevanädal ja nii nagu eelmine aastagi, tuleb ka sel aastal karneval. Sai juba lapsega kokku lepitud, et sel aastal on ta jälle dinosaurus. Ma oleks tahtnud küll Lego meheks teda teha, aga dinosaurused pidid ägedad olema. Nõnda sai eelmine nädal kokku lepitud, kangast läksin aga ostma alles kaks päeva enne karnevali ja kostüümi sain valmis 8 tundi enne lasteaeda minekut.
Dinosauruse kombe lõike võtsin BurdaStyle 1/2014 numbrist. Seal oli lapsest lõvi tehtud aga põhi on ju sama. Õmblesin seljale fliisist ja veluurist ogad, kõhu peale tegin kaitsekilbi :) Materjalideks kasutasin mingit triibulise fliisi või veluurisarnast polüesterkangast (tumeroheline põhi), mis pärit Kangas ja Nööbi kaalukangaste osakonnast. Ühe kombe jagu jäi veel materjali alles, peaks äkki konna ka õmblema? Või mis rohelisi loomi veel on? :D Oranž ja tuhmunud roheline on fliis, beež aga mingi vana veluurist dressipluus. Ogad ja kaitsekilp täidetud mahulise vatiiniga.
Igal juhul olen lõpptulemusega rahul ja laps on ka. Loodan, et järgmise aasta karneval ikka "nii äkki" ei tule :D
Kunagi novembris näitasin FB-s üht pilti, mis tol hetkel mul pooleli oli. Fotol oli koti esikülg. Läks kõigest kaks kuud, et koti esikülg saaks ülejäänud koti ka külge. Mul oli küll esikülg olemas, kuid ma ei suutnud ära otsustada, kas kott tuleb ühe või kahe rihmaga, eraldi küljepaneeliga või mitte, lössis või kange. Nii palju mõtteid oli korraga peas ja raske oli valikut teha.
Lõpuks, kui kott valmis sai, oli õnn üürike. See ei ole minu kott - mingit õiget tunnet ei tulnud ja seetõttu ei võtnud kotti kasutusele kah. Triibuline õnnetusehunnik lihtsalt rippus kabineti ukselingi küljes. Praeguseks pole see ikka "minu" kott, kuid vähemalt näitan ma ta siin ära. Ja kui keegi peaks seda väga endale ihaldama, siis tasub mulle märku anda.
Tehnilist ka: kott sai sisse tugevast puuvillasest voodri, peal on helkurpael, helkuri ribad ja trikotaažist ribad. Viimased on pärit sellest ajast kui õmblesin endale kahed kodupüksid ja hetk enne kokkuõmblemist avastasin, et lõikasin liiga laia õmblusvaru. Seega trimmis äärestusmasin üleliigse ära ja mina kasutasin neid koti efektsemaks muutmisel. Tahaks seda tehnikat veel kasutada - näiteks järgmisel kotil, mis saaks minu omaks. Sees on paar taskut, väljas on üks lukuga tasku ja selline lihtne ja natuke väike kott ongi.
Vankriga (ja no lapsega ikka ka) jalutamas käies mõtlesin tihti, et haaran selle helkurkoti kaasa (oleksin hästi näha olnud), kuid see ei ulatu nii hästi ümber vankri sanga ja õla peal veel lisakoormat vedada küll ei viitsinud. See kott oli ka suht ainuke asi peale dressikate ja kombede, mida ma talvel õmblesin. Sain valmis ka mingid tekiplokid, kuid nii pikka käsitööpausi polegi mul olnud vist juba 5 aastat.
Tundus, et õmblemisest puhkamine hakkas mõjuma halvasti. Ma küll loen palju, liigun palju ja asjatan kodus, kuid miski oli puudu. Sellele tõdemusele jõudsin pärast ühte jalutuskäiku. See kõndimine oli selline:
Lehvitasin jalgadega Nõmmele ;) Või siis lõin Nõmmele käpa peale ja selle käigus lõin pöidla laiaks :D
Seega ma nüüd olen õmblemiseks ka aega proovinud leida. Üks päev võtsin jälle lõikeid maha. Teine päev lõikasin 4 erinevat lühikeste varrukatega pluusi kangast välja. Seejärel üks päev õmblesin endale retuuside sarnased trennipüksid ja ühe pikkade raglaanvarrukatega särgi. Eile õmblesin ühe t-särgi. Kui dressipluusi ja veel mõned lühikeste varrukatega särgid valmis saan, siis üritan fotosessiooni teha. Vahepeal peaks lugema ja jalutama ka.
Õhtu raamatu seltsis, kvaliteetaeg perega, paar head pikka kõnet sõpradega, kahetunnine jalutuskäik, mõned tunnid õmblemist, natuke kokkamist, natuke koristamist - sellised on mu viimased päevad olnud. Ma proovin sama hästi jätkata, sest asjad peavad tasakaalus olema :) Siis on endal hea olla.
|
OSCAR-2019
|
Subsets and Splits
No community queries yet
The top public SQL queries from the community will appear here once available.