text
stringlengths 5k
186k
| timestamp
stringlengths 19
19
| url
stringlengths 14
1.55k
| source
stringclasses 1
value |
|---|---|---|---|
Piia Osula on esimene meediaklubiline, kes on olnud nii laagriline, juhendaja kui ka kuulus külaline.
Piia Osula esimene kokkupuude ajakirjandusega oli 7 aastat tagasi, kui ta seadis sammud Jõhvi meedialaagrisse. Motivaatoriks ei olnud aga huvi ajakirjanduse vastu, vaid hoopis laagrisse kuulsaks külaliseks kutsutud Marten Kuningas.
Peale keskkooli pidi Piia valima, kas läheb õppima Tallinnasse reklaami või Tartusse ajakirjandust. Piia arvates olid reklaami eriala sisseastumiskatsed liiga lihtsad, ent ajakirjanduse erialale saamiseks pidi ta pingutama. See tegi talle valiku lihtsaks – sügisel alustas ta õpinguid Tartus.
Ülikooliajal käis Piia igal võimalusel praktikal. Esimese praktikakogemuse sai ta peale esimest kursust 2012. aastal Eesti Päevalehes. Juba esimesel töönädalal tegi ta loo ebaseaduslikust kütuseärist, mille eest võitis hiljem noore ajakirjaniku preemia.
Praeguseks on Piia Eesti Päevalehes töötanud juba kaks aastat. Ta ütles, et on esimesest praktikakohast alates sama väljaande juurde jäänud, sest lisaks trükimeediale on seal võimalik ka videolugusid teha ja just neid talle kõige rohkem teha meeldibki.
Ajakirjanikutöö meeldib Piiale eelkõige sellepärast, et töö tõttu võib sageli ebatavalistesse kohtadesse ja olukordadesse sattuda – näiteks tehastesse või riigikogu kohvikusse. Ta ise on tööpäeva lõpuks sattunud näiteks sünnitusmajja, kus ämmaemand tutvustas talle erinevaid sünnitamispoose. Õhtul töölt koju on ta pidanud jõudma ka Brüsselist.
Piia on suur reisihuviline ja peab arvestust iga riigi üle, kus on käinud. Praeguseks on ta külastanud 40 erinevat riiki. Teda tõmbavad magnetina ohtlikud piirkonnad, nende lugu ja inimesed.
Sel aastal käis Piia peamiselt tööasjus Rootsis, Belgias, Türgis, Palestiinas, Iisraelis ja Brasiilias. Kõige ekstreemsemaks peab Piia Iisraeli ja Palestiina külastamist, kus ta elas müüriga ümbritsetud linnas. Teiselt poolt müüri kostus pidevalt püssipauke ja kuulide vihisemist.
Rios olümpiamänge kajastades röövis Piiat ja Hendrikut transvestiit, kes värvli vahel oleva revolvriga ähvardades neilt raha ja telefone nõudis. Saagiks langes lõpuks vaid Hendriku telefon. Piia sõnul sai õnnetust juhtumist aga suurepärase loo.
Türgi rahutuste ajal filmis ta ise telefoniga ennast olukorda kommenteerimas, mis jõudis hiljem DelfiTV veebi. Kuigi kõik maailma meediakanalid kajastavad selliseid sündmusi, on oluline ise ajakirjanikuna kohapeal olla ja need Eesti inimestele koju kätte tuua.
Piia sõnul sai tema adrenaliinisõltuvus alguse esimeste välisreiside ajal, mis tuli talle endalegi üllatusena. Piia ütleb, et on välismaal tihti nagu sügavasse vette visatud ning pinnale jäämine on raske.
Üks Piia unistustest on reisida ühel päeval Afganistani, mis on praegu kardetavamaid sihtkohti maailmas. Järgmiseks võtab Piia veebruaris ette ümbermaailmareisi – plaanis on ära käia Austraalias, Jaapanis ja Ameerikas.
Reede keskööl koolimajas toimunud jooksumängul tekkis suur vastuolu lihtsate ülesannete ning sihtpunktide väga raske leidmise vahel.
Traditsioonilise jooksumängu juures oli sellel aastal paljude laagriliste jaoks üllatav see, kui kergesti lahendatavad olid antud ülesanded. Selle eest aga olid laagrijuhendajad väga palju vaeva näinud enda ära peitmisega mööda suurt labürinditaolist maja. Kohati kulus sihtpunktide otsimisele rohkem aega, kui ülesannete lahendamisele. Laagrilised ei osanud oodatagi, et juhendajad on peidus pimedates klassiruumides, koridorides ja garderoobides.
Palju küsimusi tekitas võistlejate seas koolimaja ebakorrapärane ruumide jaotus ning lõputuna näivad koridorid. Arusaamatust paisutas veelgi see, et juhendajatel pole ilmselgelt veel ununenud, kuidas mängitakse ühte õiget peitusemängu. Raskusi tekitas juhendajate leidmine pimedalt keldrikorruselt või trepikodadest, mis põhjustasid hirmujudinaid ka kõige julgemate seas. Aga kõik see lisas võistlusele vaid põnevust, mis vaatamata hilistele öötundidele hoidis kõiki ärkvel.
Laagrilise Kelli sõnul oli möödunud aastal multimeedialaagris toimunud jooksumäng korraldusliku poole pealt kehvem, kui seekord. Toona kippusid tekkima pikad järjekorrad, mille tõttu võistlus venis. Samas mainis Kelli positiivse poolena eelmise aasta võistluse puhul seda, et ülesanded olid peadmurdvamad ning tekitasid pisut rohkem pinget, näiteks ajalooviktoriin. Silvia ja Eliise arvasid, et eelnevatel aastatel on jooksumäng olnud põnevam, sest oli rohkem ülesandeid, mis nõuavad meeskonnatööd. Nad kiitsid väga mündimängu, mis toimus ka tänavu. Seejuures negatiivse poolena tõid nad välja, et mitmed mängud kordusid. Laagrilise Henri sõnul on jooksumäng igal aastal olnud võrdväärselt tore. Laagriliste Kaisa ja Irise sõnul oli meeldejäävaim punkt mündiülesanne. Vanadel olijatel oli see juba käpas tänu eelmiste aastate kogemustele. Esmakordseid laagrilisi ajas see alguses itsitama, kuid ülesande vältel osutus see parajaks katsumuseks. Sellest punktist lahkusid kõik naerusuiselt. Teine ülesanne, mis teenis mitmete laagriliste tunnustuse, oli haikude kirjutamine. Punkte oli võimalik saada nii omaloomingulise luule ilmeka esitamise kui ka antud sõnade fantaasiarikka kasutamise eest.
Kokkuvõttes oli südaöine jooksmine tühjas ja keerukas koolimajas osavõtjatele meedejääv. Laagrilised loodavad aga, et järgnevates jooksumängudes pööratakse rohkem tähelepanu ülesannetele endile, mitte niivõrd peitmisprotsessile.
Laupäeva hommik algas laagrilistel tund aega hiljem kui algselt kavas oli, sest juhendajad magasid sisse.
Peakorraldaja Kristofer ütles, et hilinemise põhjustas see, et mitte keegi juhendajatest ei pannud äratuskella endale piisavalt varajaseks. Ta tunnistas nii enda kui ka teiste viga. “Ma võtan süü omaks,” sõnas ta.
Kristofer lisas, et kuna juhendajad ärkasid liiga hilja, ei jõudnud nad piisavalt kiiresti kokkuleppele, kes neist võimlemist tegema hakkab. Seetõttu otsustati virgutus sootuks ära jätta, et ajakava rohkem nihutada.
Laagriline Timmu oli enne magama minekut arvestanud, et hommikul kella poole kaheksast peab võimlema hakkama. Seetõttu pani ta endale ka äratuse õigeks ajaks – kella seitsmeks. Kahjuks pidi ta pettuma, kui poole tunni pärast võimlemisest midagi kuulda ei olnud ja kõik laagrilised endiselt magasid. Nii ootas Timmu tund aega vaikselt teiste ärkamist.
Koolimaja peal levisid kuuldused, et hommikuvõimlemise oleks pidanud tegema fototoimetuse juhendaja Hendrik Osula. “Hendrik on laisk!” sõnas laagriline Brittany oma juhendaja kohta. “Mis mõttes ta magas sisse? Kuidas nii saab?” jäi neiule arusaamatuks. Brittany leidis, et hommikujooks oleks pidanud vähemalt 4 ringi ümber koolimaja olema.
Enamik laagrilistest suhtusid hommikuvõimlemise ärajäämisesse positiivselt, sest nii said nad tund aega kauem magada. Laagrilised Gerli ja Kelli ütlesid, et lisatund aitas neil end korralikult välja puhata.
Peakorraldaja Kristoferi sõnul pühapäeva hommikul sellist äpardust kindlasti ei juhtu ja võimlemine toimub.
Lehelaagri osalejad üllatusid väga positiivselt toitlustuse osas, isegi veganid ja taimetoitlased olid toiduga rahul.
Sügisene lehelaager toimus sellel korral Karksi-Nuias, kus ööbiti August Kitzbergi nimelises Gümnaasiumis. Toit on olnud siiani mitmekülgne ja väga valikurikas. Pakuti erinevaid salateid ja eile õhtusöögil sai pearoana valida lausa kartuli, kartulipudru ja tatra vahel. Laagriline Kelli ütles, et läbi aastate on olnud hea toit, aga sellel aastal on see laia valiku tõttu veelgi parem.
Mitmekesist valikut on toonitanud ka laagriline Annabel. Ta leiab, et see on väga positiivne, sest kui midagi ei söö, on teine valik olemas. Praadide puhul on väga rikkalik valik salateid ja see rõõmustab kindlasti paljusi taimetoitlasi ja veganeid. Eile õhtul oli salatite valikus koguni viis erinevat salatit. Rebeca, kes on vegan, märkis, et siinne toit on teda väga positiivselt üllatanud. Ta oli varunud kaasa oma söögipoolist, mida hiljem polnudki üldse vaja, sest siinne toit oli tema arvates niivõrd hea.
Sööklas töötav Viiri mainis, et sööklapersonal on välistanud toidud, mida õpilased ei söö ja teinud valiku igal söögikorral väga mitmekesiseks ja maitsvaks. Menüüvalik toimub Viiri sõnul kokkade kogemuse põhjal – nad ise näevad, mida lapsed söövad ja mida mitte. Laagri seltskond on selle toiduga väga rahul. „Me teeme süüa nii, nagu me teeks iseendale ja me teeme seda südamega.” nendib Viiri. Laagrite puhul on neil köögis tavaliselt kaks inimest ja nad teevad ühte toidukorda kolm kuni neli tundi.
Laagri esimesel õhtul oli kõigil toimetustel tegemist enda näidendi ettevalmistamisega. Oli näha, et grupid olid kõvasti vaeva näinud ja seetõttu oli žüriil ka raske võitjat valida. Midagi omapärast leidus iga toimetuse esituses ning õhtu oli sündmusterohke.
Enim elevust pakkus fotorühma etteaste. Detailid olid läbimõeldud, rollid selged ja etenduse meeldejäävaim osa oli sünnitaja läbilõikav karje, mis kostus ilmselt ka Karksi-Nuia teise otsa välja. Lisaks väga heale etteastele, suutsime mõista sünnitaja hingeelu, kui õnnestus tabada ta täpselt enne teistkordsele sünnitusele minekut.
Eks ta ikka aitas, ma teadsin, kui õudne see on ja oskasin valmistuda, harjutada. Karjumist ei pea harjutama ainult sünnitamise olukorda järgi tehes, vaid seda saab teha igapäevaselt. Sa võid karjuda enda mehe või ükskõik kelle peale.
Minu meelest möödus see üsnagi rahulikult, kraavi sõitmist õnnestus meil samuti vältida. Taksojuhi nägu sai ka läbi sõimatud.
Võibolla on kõige raskemaks osaks see, et ma nii paks olen. Raske on riideid leida ning kuskile ma ära ei mahu. Lisaks pean kogu aeg jalad harkis ringi käima ja istuda on vaevaline. Samas on suur kõht vahel kasulik, sinna saab toetada enda kohvikruusi ning inimesed on minu vastu palju sõbralikumad. Nad avavad mulle uksi ning lubavad näiteks bussis istuma; see on väga positiivne. Vahel ka küsitakse, kas see on poiss ja tüdruk ning siis ikka vastan, et enda teada olen täitsa tüdruk.
Minu põhinipiks kujunes inimesete peale karjumine. Alati on ka muidugi võimalus nende pihta midagi visata. Mina kasutasin eelkõige mandariinikoori, sest ma sõin neid niikuinii üheksa kuud jutti, aga samas sobib kõik, mis kätte satub.
Ega ma ausalt öeldes ise ka päris täpselt aru saanud ja tegelikult on tal veel aega. Ta veel kasvab ka, küll me siis saame teada. Kui ma päris aus olen, siis minu poolest võib temast kasvõi mandariin saada, las ta kasvab ise, mis see minu asi on.
Mängleva kergusega, mis võib kõrvalt vaatajale paista suisa skandaalse ja häbituna, lürbib ta Genialistide Klubis tihti varaste hommikutundideni oma lemmikjooke. Tekib küsimus ega juhuslikult ei kannata see paljude lugude kangelane kultuurisõltuvuse all.
Mihklit võib kindlasti pidada truuks ja tubliks Tartu hipi liikumise lipulaevaks. Seda, et tegu ei ole ühiskonna ja moraali poolt orjastatud hingega võib öelda juba peale põgusat visuaalset vaatlust, kuid mis peitub tema ülepaisutatult lapselike silmade ja hurmurliku naeratuse taga tegelikult? Kas tegu on tõesti stiilipuhta hipsteriga või on see identiteet, mille on ta loonud, et hullutada oma ihaldusobjektide meeli?
Selleks, et kostitada päevavalgust tema pisut groteskse ja vastuolulise karakteriga, otsustasin minna ja kohtuda selle natuuriga silmast-silma ning vestelda temaga elust ja olust. Ülesanne ei olnud juba eos kergete killast, kuna teda otsima minnes ühinesin enesele teadmata ootamatult vägeva Mihkli otsijate armeega, saades seeläbi pisut aimu tema kaootilisest ja vabameelsest iseloomust. Kuulanud pisut maad, sain teada, et säärase haihtumise puhul ei ole tegemist harva esineva fenomeni, vaid metafoorilise geenimutatsiooniga.
Pärast pikki otsinguid leidsin ma Mihkli õpilasesinduse ruumist arvuti tagant. Minu silme all figureeris mesise näoga amööb, kelle nahast immitsev pohhuism oli muutnud ka ruumis oleva õhu kergeks. Seal leidis äratundmisrõõm enam-vähem oma otsa. Raamatuneelaja ja humanitaaria kummardaja asemel olin ma sattunud ühe laua taha olesklema kohvist lugu pidava treffneristiga. Teda ei huvita, mida inimesed temast arvavad, kuid vaatamata sellele pöörab ta nartsissistlikult palju tähelepanu kuvale, mida iseendast loob. Järk-järgult muutus see inimene minu silme all hipi definitsioonist kõndivaks ideoloogiate kasinuse etaloniks.
Ta muutis enda kõrval vaikuses istumise mugavaks ja kummalisel kombel ka lohutavaks. Ta ei lasknud kellegi teise põgusal kohalolul end häirida, vaid vastates abstraktsetele küsimustele tootis ta lingvistiliselt helisevat teksti justkui oleks see mõni aastate eest pähe õpitud luuletus.
Kuigi oma vabast ajast ja tahtest Mihkel enamasti midagi grandioosset korda ei saada, on tegu vaimse avantüristiga – ta redutab seal kus vaja, nii kaua kui võimalik ja tunneb s’est mõnu. Ta on kui kauni Eestimaa maastik, mis laseb endas peituvaid hunnituid detaile ja varjatud võlusid kiigata vaid valitud eliidil. Kuigi ka minul ei õnnestunud temast lõpuni sotti saada, on üks kindel – ka sina peaksid olema rohkem nagu Mihkel!
Meedialaagrisse tuleb kokku mitmesuguseid noori, kes teevad iga laagrikogemuse kordumatuks. Kuna issanda loomaaed on kirju, on laagrilised kasulik jagada viieks eri tüüpi inimeseks, keda kindlalt Karksi-Nuia lehelaagris kohtad.
Laagriline, kes on toimetuses aktiivne ja loob sõprussuhteid sekunditega. Ta särab etteastete lavastamisel ja ettekandmisel ning võidab suure tõenäosusega parima näitleja või silmapaistva laagrilise tiitli. Staar võib tekitada kadedust või koguni vihavaenu rahulikuma loomuga laagrilistes.
Tõeline laagrientusiast- see inimene teab kõike sellest, kuidas laagris asjad käivad. Chilli olekuga laagri saurus viskab koolimajja jõudes kõigile vanadele kaladele kätt, nagu oleks peale pikka äraolekut jõudnud tagasi koju. Tema nimi, nägu ja käekiri on juhendajatele tuttav ja suure tõenäosusega läheb ta õppima ajakirjandust. Uute laagriliste segadus ajakavas leiduvate ebaselgete mängunimede ees tekitab temas nalja.
Me kõik oleme kunagi olnud see laagriline. Tema jaoks on kõik väga uudne ja segadusttekitav. Tõnäoliselt märkisid talle täna hommikul, et tal on hambapasta jäljed põsel. Kui keegi juhtab ta mingi küsimuse tõttu Kristoferi juurde, küsib ta: „Kes see Kristofer veel on?“
Tundub vaikne kuju, toimetuses ei raiska suud tarbetutele sõnadele ning lisab aeg- ajalt vaid originaalseid ideid. Kui rühmas saabub lootusetu segadus või leitakse jooksumängus endid tupikus, tärkab salajane ärapanija ellu ning lahendab kiiresti olukorra. Geniaalseimad laagrilehe nimekandidaadid tulevad temalt.
Harju keskmine inimene kutsuks teda hipiks. Sellist inimest ei kohta Sa ilmselt oma koolis või kodukohas. Võrreldes lihtsurelikega on ta justkui teiselt planeedilt- ta on eriline nii oma silmapaistva välimuse kui ka loomingulise lähenemise poolest. Eriline inimene loob kõikjal õdusa atmosfääri ja mõnikord, kui tavapärasesse elurütmi tagasi jõudnud laagrilistel eksamit kirjutades zone out tekib, mõtisklevad nad sellest, kui eriline üks tüüp seal Karksi-Nuia lehelaagris oli.
SISEUUDISED – Peate leidma omale mooduse, kuidas maandada pinget. Võib tekkida terviseprobleeme ning suureneb ka traumade oht. Tuleb ettevaatlik olla iseendaga, võite seada endale karulõksu.
VÄLISUUDISED – Omavaheline klapp on ideaalne, teie lood saavad kiirelt tunnustust ja kiitust meedias. Sellest nädalavahetusest algab kõrge tõus maailma ajakirjanduse tippu. Suudate mõjutada oma artikklidega Donald Trumpi, kes teeb tagasiastumise.
MEELELAHUTUS/KULTUUR – Parimatest parimad tulevad meedialaagrisse ja pakuvad kõrgetasemelist meelelahutust, mis ajab tuhandete eestlaste silmad vesiseks ning häälepaelad paigast ära. Irvitamine saab olema uus olümpiaala.
ARVAMUSLUGU – Ära muuda enda arvamust iga poole tunni tagant. Seesugune käitumine jätab sinust mulje, et oled otsustes ebakindel. Muuda oma arvamust parem iga veerand tunni tagant.
MEELELAHUTUS/DIGI/TEHNIKA – Suudate iga viimase tehnikavidina teha nii maatasa, et tekib raske ja sügav kriis infotehnoloogia valdkonnas, inimestel kaob usk sellesse. Facebook otsustab lõpetada oma tegevuse.
FOTORÜHM – Teil tekivad omavahel lahkarvamused üksteisest, igaüks üritab domineerida oma tööülesandes. Fotokaamerad lepivad ühiselt kokku, et lõpetavad töötamise ja sukelduvad lõputusse unerežiimi. Ega fotograafi elu pole meelakkumine. Ilmutamata film on äärmiselt valguskartlik.
18. novembri pärastlõunal tõestas Gustav oma haigeksjäämise meisterlikust. Tegu on alaga, mille harrastamisest profistaatuses unistavad eranditult kõik koolinoored, eriti juhul, kui ees ootamas mõni mahukam kontrolltöö, kuid siiski jõuavad tippu vaid vähesed. Õpilaste rõõmuks saime kontakti ka Gustavi endaga, kes oli lahkelt nõus jagama paari tõhusaimat nippi.
“Hea variant on näiteks grippi nakatunud sõbra kallistamine,” pakkus Gustav välja. Neile, kelle sõpru haigus aga parajasti kimbutamas pole, soovitab ta katsetada hoopis napis riietuses linnapeal ringijooksmist või C-vitamiinist loobumist. Siiski tasub meeles pidada, et meil kõigil on omad eripärad ning mis sobib ühele, ei pruugi sobida teisele. “Arvan, et meetodeid on päris palju ning igaüks leiab katsetamisel enda jaoks selle kõige sobivama,” lisas Gustav.
Haigeks jäädes tuleb mõelda ka tervenemisele. “Hetkel on seisund stabiilne. Märke paranemisest on juba märgata,” rõõmustas ta meid. Edukaks tervenemiseks soovitab Gustav lähedaste ja sõprade tuge.
Öise jooksumängu järel jäid paljud laagrilised aulasse,et mängida seltskonnamänge. Nagu ikka,algul ei saanud vedama,pärast ei saanud pidama.
Kui mängud olid käima tõmmatud,leidsid kõik,et neil on lõbus ja nad polegi nii väsinud. Mängiti erinevaid mänge ja alles öösel peale kella kolme otsustati põhku pugeda.Umbes kella nelja ajal pimedas koolimajas ringi liikudes võis veel kohata mõnda üksikut unetut inimest.
Näiteks istus üks tüdruk põrandal ning laadis telefoni. Koridoris magalatest möödudes oli kuulda täielikku vaikust ja kohati isegi norskeid. Kuid piki tühje koridore hiilides võis kuulda samme ning vilksamisi näha varje. Seda natuke uurides avastasime, et need ei olnud inimesed. Asi kiskus huvitavaks, kuid samas ka õudsaks. Jälitasime hääli, aga lõpuks olime tupikus. Kaotasime jäljed ning pidime tagasi sängi pugema.
Hommikul ärgates tundus, et kõik mis öösel toimus, oli justkui unes. Seega pole me kindlad kas siin koolis kummitab või mitte.
|
OSCAR-2019
|
||
Kui mul midagi kirjutada pole, siis ma ei kirjuta lampi teksti, et tegelikult roosid on okkalised ja sead on ka ilusad loomad.
"Olen," lubas Lance sosinal, et siis taas neidist suudelda. Ilmselt tahtis tema tüdrukut sama palju, kui tüdruk teda. Kutt libistas käe neidise rinnalt mööda tema keha alla poole, tüdruku jalgevahele, et kõigepealt nö väikseid ettevalmistusi teha. Lanceloti sõrmed hellitasid tüdrukut ettevaatlikult ent kindlalt. Aeg-ajalt liikus ta huultega taas neidise kaelale, et sinna ahneid suudluseid jagada. Kui ta oli veendunud, et nüüd on aeg õige ja Finley piisavalt märg on, muutis ta veidi asendit, ning sisenes ettevaatlikult tüdrukusse. Selleks ajaks oli ta suudluse katkestanud, ning vaatas majakaaslasele silma. Ta tahtis näha iga ilmet tüdruku näos, kui ta siseneb.
Lance teadis, mida teha, et ta end juba enne hästi tunneks - Finley hingamine kiirenes veelgi ja vaiksed mõnumõminad lipsasid üle tema huulte, kui ta end vaos hoida püüdis, et mitte väga kõva häält teha. Kui aga noormees temasse lõpuks sisenes, niutsatas neiu vaevukuuldavalt ning tema küüned, mille ta oli Lanceloti selga vajutanud, jätsid kuti nahka kergelt punetavad jäljed. Nüüd on ta naine valmis. Valu asendus mõnuga ja Ophie lubas endale paar mõnuoiet, kui tema sinised silmad Lance'i pruunidesse kinnitusid ja eluga vägagi rahulolev ilme üle näitsiku näo pühkis.
Lance naeratas rahulolevalt, ning suudles Finley't ahnelt. Ta liigutaas oma puusi tõusvas tempos, püüdes siiski ettevaatlik olla. Üks valuniutsatus ja ta võtab tempot maha. Kuti käsi leidis taas Finley rinna, mida ta siis pigistas. Kuradi hea ikka, et ta vihma sajus kooli tagasi polnud läinud, vaid ikka lendluudpalli väljakule. Kutt liikus suudlustega neidise kaelale ning näksas tüdruku nahka, samal ajal taas tempot tõstes. Tema sõrmed näpistasid Finley rinnanibu.
Enam polnud üldse valus, ainult alguses - aga oli ka arusaadav, miks. Finley kallutas pead taha, kui Lance tema kaela suudlustega kattis, ning ahhetas vaikselt, tundes noormehe kätt oma rinnaga mängimas. See oli i m e l i n e. Vihm tõi talle jälle õnne. Kuti lihaseline keha liikus tema käte all, kui ta nendega mööda Lance'i kuuma ihu libistas, vedades sõrmedega mööda majakaaslase kõhulihaseid.
Ja kuna Finley näitas väga hästi, kuidas talle kõike väga meeldis, jätkas Lance kindlameelselt oma tegevusega. Ta libistas käega üle tüdruku rinna ja siis mööda ta kuuma keha, mööda seda siidist nahka, samal ajal kui tema riist tüdrukut nüüdseks juba ühtlases tempos rahuldas. Lancelot hammustas Finley kaela vähe tugevamalt, kuid mitte kauaks. Juba liikus ta suudlustega tüdruku huultele. Need pehmed kutsuvad huuled, millest oli raske eemale hoida.
Aegamööda hakkas Finley tipule lähenema - tähtsündmus missugune. Lance'i suudlusele vastas ta samasuguse innuga, libistades käed ümber noormehe kaela, et suudlust veelgi süvendada. No ei olnud sõnu, mis suudaksid tema hetkeemotsioone kirjeldada, küll aga võis öelda, et toas tundus olevat meeletult palav. Arusaadavatel põhjustel. Taas lubas neiu endale mõnuoigeid, millest sai tänu suudlusele pigem mõnumõmin.
Hea viis pärast vihmas ligunemist sooja saada või mis. Lance jätkas kindlameelselt oma tegevusega. Ta tõmbus suudlusest eemale, kuid ainult selleks, et Finley'le rahulolevalt silma vaadata. Ning peale rahulolu peegeldus sealt ka meeletu iha. Ta teadis, et kui tüdruk tippu jõuab on kohe ka tema seal. Polnud midagi erutavamat, kui vaadata silma naisele, keda sa just õnne tipule viid või mis. Lance hoidis kindlalt silmsidet, tõstes nüüd veel korra tempot. Ta oli mõlemad käed teine teisele poole Finley pead.
Finley tabas Lance'i pilgu, hammustades siis huulde, sest noormees lisas tempot, mis saatis jälle mõnuvärinad nagu raadiolained mööda tema keha liikvele. Tipuni polnud enam palju jäänud ning üks hetk tõmbus kogu neiu keha pingesse, kui vali oiatus üle tema huulte pääses. Võimas. Suurejooneline lõpp ja imeline algus. Lihaste lõtvudes sättis Ophie taas oma käed ümber Lance'i, et teha kindlaks - kutt ei lähe mitte kuhugi.
Pärast seda, kui tüdruk tippu jõudis, tegi kutt veel vaid paar kiiremat tõuget ja jõudis samuti tippu, tulles tüdruku sisse. Kui ta siis neidisest eemale tõmbus, aga too teda kaissu haaras, muigas kutt. "Oota nüüd," sõnas ta ning tiris neile teki peale. Uskumatu kui kiiresti hakkas peale kogu seda rahmimist külm. Ta heitis neidise kõrvale ja tõmbas ta enda kaissu, vajutades neidise juustesse musi. "Jäid sa rahule?" küsis ta igaks juhuks. Nooh, enesekindlus ise või mitte, väike kindlus ei teinud paha või mis. Lancelot libistas sõrmedega üle neidise kuuma keha.
Või veel... Finley puges Lance'ile lähemale, mis siis, et tal niigi palav oli. "See oli imeline..." vastas neiu vaikselt, hääles õnnelik noot. Praegu tundus kohatu valjemat häält teha - seda sai alles mõni aeg tagasi tehtud nii, et vähe polnud. Ettevaatlikult niheles Ophie paremasse asendisse, et noormehe huultele õrn suudlus vajutada.
Kutt naeratas rahulolevalt. Ta põimis oma sõrmed tüdruku omadega, ning vastas suudlusele sama õrnalt. Tuli kaminas praksus kergelt. Tuba oli mõnus. Ei olnud liigset valgustust, samas polnud ka liiga hämar. Kuum ning kaunis tüdruk tema kaisus, alasti. Kõik oli ideaalne. Lancelot naeratas laialt, kui ta Finley'le silma vaatas. Kõige lahedam oli veel see, et tüdruk ei põdenud kuti maine pärast, sest noo kõik teadsid, milline mängur Lance oli. Aga antud hetkel tundis ta, et see asi on midagi kordades enamat, kui mäng.
Lance võis mängur olla, aga Finley oli hoolimata oma nunnust näolapist väga pika vihaga - kui Lance oli Härra Mängur, siis tema oli Proua Kättemaks. Lancelot oli eriline - kuidas, can't put a finger on it -, muidu poleks ta kutil end suudeldagi lasknud. Selles blondis preilis peitus muudki kui lihtsalt seksikas keha ja (nüüd mitte nii väga) süütukese ilme. Kõik oli tõepoolest ideaalne ning hetkel ei soovinud neiu muud kui lihtsalt olla. Siinsamas, Lance'i kaisus. Soovitatavalt võimalikult kaua.
Lance naeratas endiselt. Ja üldsegi mitte oma seda kavalat naeratust, rohkem nagu õnneliku naeratust. "Sa oled kõige ilusam naine, keda ma näinud olen," lausus kutt surmkindlalt. Kõige ilusamate juuste ja silmadega. Kõige ilusama naeratusega. Kõige kuumema kehaga.
Finley näol püsis naeratus juba teab mis ajast. "Sa oled kõige rüütellikum mees, kellega ma eales rääkinud olen," vastas ta omalt poolt. Mis tal nende rüütlitega oli, kes seda teab, võib-olla oli asi Lance'i nimes. Tõstnud käe, puudutas neiu sõrmedega noormehe nägu, hoides silmsidet.
"Norid mu nime kallal või?" küsis Lance kergelt muiates. Ta oli teadlik legendist, mis ta nime taga seisis. Aga tema kuninganna oli ilmselgelt Finley. Mitte Guinevere. Lance tõstis enda käe, ning lükkas salgu tüdruku juukseid neidise kõrva taha. Nii ilusad ja pehmed juuksed olid tüdrukul.
"Shakespeare," noogutas Finley kergelt ja üsna kindlalt. Ta oli mõnda Shakespeare'i näidendit lugenud ja need meeldisid talle. "Lancelot oli... "Veneetsia kaupmehest", ja minu nimi on ka seal..." rääkis neiu vaikselt, naeratus huulil mänglemas. "Keskmine nimi küll, Ophelia, oli "Hamletis"." Mitte et ta nüüd oma nii naiseliku nime üle uhkust tunneks, sest Finley kõlas oluliselt müstilisemalt kui Ophelia, aga mida aeg edasi, seda rohkem oli ta hakanud leppima - lahe nimi.
Finley ei kõlanud jälle nii naiselikult. "Ma ei teadnudki," mainis kutt. No et tema nimi mingi iidse inglise kirjaniku mõnes teoses oli. Tõesti, wow. "Lancelot kõlab nagu mingi mõõk," mainis ta. "Seda enam, et sir Lancelot du Lac oli rüütel," muigas Lance. Nii paljukest teadis tema oma nimest, mida ta liialt veidraks pidas ja sellele vist ükskõik mis muud nime eelistas. Peale Flynni loomulikult. Come on eks ole.
Sest Finley oli unisex name. Finley turtsatas Lance'i sõnade peale. "Ole nüüd, Lancelot kõlab oluliselt paremini kui näiteks Excalibur," tõi ta väga halva näite. Vähemalt enda arvates. "Või meeldiks see sulle rohkem? Excalibur Worthington..." jätkas neiu tögamisega. See kõlas naljakalt, aga Ophie oli kindel, et ajapikku harjuks ära - nagu tema oli harjunud oma nimega. Ei saa seda vihata, kui sind iga päev selle nimega kutsutakse ja see su sünnitunnistuses kirjas on.
"Eiii. Mulle meeldiks midagi lihtsat palju rohkem, nagu näiteks Mike või Mark või midagi," lausus kutt. "For christ sake, mu isa nimi on Liam ja ema Carlene, ei saa mina aru, miks mulle nii keeruline nimi pandi," lausus ta. Tõsiselt. Ja vanavanemad olid ka normaalsemate nimedega, kui tema. Tule taevas appi ausõna. Samas kui ta sellega lepiks, oleks vist lihtsam harjuda ka. Kuid siiski ta eelistas, et teda Lance'iks kutsutaks.
"Jäta nüüd. Lancelot sobib sulle." Finley asetas oma sooja käe taas Lance'i põsele. "See sobib sulle ja teeb su eriliseks ja mulle meeldib just niimoodi." Sest Lance on tema oma. Nüüd on. "Sa arvad, et sinu nimi on imelik. Ma saan siiamaani selliseid nägusid, et hoia ja keela, kui taibatakse, et ma polegi noorhärra Garcia, vaid mingi blond tots," püüdis neiu majakaaslast üle trumbata.
Lance naeratas kergelt, kui Finley teda lohutas tema nime pärast. Ta oleks selle peale kohe tüdrukut suudelnud ja kes teab, äkki isegi veel pannud, aga siis ütles tüdruk veel midagi. Kutt naeris selle üle. "Okei, sinu võit," sõnas ta ning liibus neidisele lähemale, suudeldes tema huuli ahnelt. Kõige pehmemad huuled maailmas vist!
Hehee. Talle meeldis, kui tema võitis. Kellele ei meeldiks. Kergelt naeratades vastas Finley suudlusele. Lance on paras loom. Aga nii talle meeldis. Liibunud veel lähemale, kuigi see juba peaaegu võimatu tundus, süvendas neiu suudlust natuke. Lancelot, Lancelot, Lancelot, kajas noormehe nimi tema meeltes ning seda enam armus ta selle nime omanikku.
Lance lasi oma kätel omavoliliselt taas neiu kuuma keha avastada, sealjuures pigistas ta korra Finley tagumikku. Lance muutis suudluse ahnemaks ja keeras end tüdruku peale, et teda siis veelgi ahnemalt suudelda. Oh neetud, kus ta oli sellist tüdrukut igatsenud, ilma et ta ise teakski, millist tüdrukut ta igatses. Nooh, nüüd ta teadis.
|
OSCAR-2019
|
||
23. mail oli Estonia kontserdisaalis Tallinna konservatooriumi IV lennu kontsert-aktus. Esines 11 lõpetajat: 3 heliloojat, 5 pianisti, 2 lauljat ja 1 flötist. Õhtu haripunktis oli noorte heliloojate esinemine, kes kõik olid prof Artur Kapi õpilased. Eestkätt äratas tähelepanu hiljem kirikumuusika edendajana silma paistnud Johan Tamverk, kelle «Vaimulik ballaad» baritonile, orelile ja orkestrile mõjus kaasakiskuvalt, kuigi paiguti laulja saate varju kippus jääma.
21. mail teatas aga Päevaleht, et kodumaale on saabumas lüüriline tenor Rudolf Jõks, kes kolm aastat Roomas Eesti Vabariigi stipendiaadina Agnese Stame suudios oli õppinud. Kodumaal oli teda ootamas lai tööpõld, muuhulgas ka oratooriumide ettekanded.
1931. aastal pidi temast pikaks ajaks saama Tartu ülikooli usuteaduskonna õppejõud, kes tulevastele vaimulikele isandatele hääleseadet pidi õpetama. Ka Rooma seltskond oli tema ande ära tundnud ja see oli talle toonud sageli esinemisi valitud kuulajaskonna ees. Tallinna Jaani koguduse laulukoor võis möödunud hooaja peale rahuldusega tagasi vaadata. Suurematest töödest oli ette kantud Händeli «Messias» ja Rudolf Tobiase kantaat «Johannes Damaskusest». Lauljaid oli kooris 50, neist 20 mees- ja 30 naishäält. Harjutusruumina kasutati Estonia avarat proovisaali.
Pidulikul koosviibimisel valiti prof August Topman koori aujuhiks. Tegelikuks koorijuhiks oli noor helilooja Enn Võrk, kes võrdlemisi lühikese ajaga oli koori kunstilisele tasapinnale viinud, mis arvustajate tunnustuse võitis.
Edaspidises tegevuskavas oli sõit suvistepühade ajal Pühajärve ümbrusesse ja oratooriumi «Messias» ettekanne Otepää kirikus. Muidugi oli plaanis osa võtta üldlaulupeost ja laulda seal koos teiste väljavalitud kooridega «Messiast». Sügisel taheti avada uute koorilauljate ettevalmistamiseks kooriklass, milleks A. Topman lahkesti oma abi oli lubanud.
See oli 1913. aasta maikuus, kui selleaegne Vana-Suislepa apostliku õigeusu kihelkonnakooli juhataja Jaan (Ivan) Suu võttis üles laulukoori asutamise mõtte. Selle vastu astusid välja vanameelsed, kes kartsid, et laulukoor uskude vahekorrad segi ajab. Nüüd oli kartjate kiuste siiski jõutud juba koori 15. aastapäevani.
Suvel kavatseti 24 lauljaga osa võtta IX üldlaulupeost. Sakala väidab, et veel nüüdki olevat vastutöötajaid, kelle arvates polevat sünnis koos käia «kisa tegemas».
IX üldlaulupeoni oli jäänud veel vaid üks kuu. Võitlus repertuaari ümber jätkus aga viimase minutini. Esimest korda olid vaimulikud laulud kavast välja jäetud. Kuigi noodid olid trükitud juba 1926. aastal ja eelproovidki juba kaks aastat käimas, oli veel viimasel poolaastal Tartu ülikooli koguduse koor Cantate Domino lauljate liidu poole pöördunud ettepanekuga võtta siiski kavasse ka vaimulikke laule. Ettepanekut toetasid teisedki Tartu kirikukoorid ja pastorid.
Tollane Eesti Kirik kirjutab, et eelmisel üldlaulupeol oli kavas kolm vaimulikku laulu. Tookord mängis laulupeo alguses orkester pala, milles oli ka «Üks kindel linn ja varjupaik». Rahvas tõusis sel hetkel püsti ja paljastas pea.
Lauljate liit otsustas, viidates lühikesele ettevalmistusajale, jääda endise seisukoha juurde, kuigi oli kuulda hääli, et kirikukoorid seetõttu laulupeost eemale jäävat. Seda aga ei kardetud, sest end üles andnud kirikukoore oli vähe. Ka heitis lauljate liit luteri kirikule ette, et kirikulaul olla ühiskonnast kadumas, sest koolides neid enam ei õpetata ja kirik ise pole katsetki teinud uuendada kirikulaulude õpetamist koolides. Kirikukooride arvuline ja muusikaline tase, välja arvatud mõni üksik, olevat lubamatult madal.
Cantate Domino ise pühitses aga ilusal kevadpäeval 5. mail oma lipu. Lipul olid sinisel foonil kujutatud tõusva päikese kiired, mille keskpunktis oli oreli kujutis. Lipu teisel küljel oli koori märk, nimi ja asutamisaasta.
Pärast lõunat oli aga noore koori ajaloos tähtis sündmus – esitati Haydni oratoorium «Loomine». Sellele järgnenud teeõhtul anti üle kuldrinnamärgid esimestele auliikmetele, kelleks olid Hugo Bernhard Rahamägi ja August Topman. Lasti elada ka koorijuht Joosep Aavikut, soliste ja kooritegelasi. Oma kohalolekuga austas sündmust Miina Hermann (Härma).
10. mail oli aga luterliku kiriku liturgilise komisjoni koosolek. Vaimulike laulude ja köstrite küsimuses võttis sõna A. Topman, kes ütles, et muusikamees võib olla küll kiriku pooldaja, kuid see ei tähenda, et ta võib olla edukas kirikumuusik. Kirikumuusika ei ole tavaline muusika. Konservatooriumi oreliklassi lõpetajad ei kõlba kiriku organistiks. Oleks vaja asutada nelja-aastase kursusega kirikumuusikakool, kuhu astujatelt pole vaja nõuda keskharidust.
Usuteaduse üliõpilastele peaks lisama ka organisti ettevalmistuse ja abiõpetajadki peaksid toime tulema organisti ülesannetega. Täpsustada tuleks köstri ülesanded: kas ta on kiriku muusikamees või ka õpetaja abiline vaimulikus töös. Koosolekust võtsid osa veel organist Joosep Aavik ning köstrid Karl Tuvike ja A. Siiak. Oli ka vastulauseid Topmanile, neist peamine oli, et mitte kõigil usuteaduse üliõpilastel pole muusikaannet.
30. mail tähistas Tartu Pauluse õpetaja Arnold Habicht oma 50. sünnipäeva. Juubilar oli sündinud 1878. aastal Pärnus Tori köstri ja vabrikuomaniku pojana. Õppinud oli ta Pärnu gümnaasiumis ja Tartu ülikooli usuteaduskonnas, mille lõpetas 1907. aastal. Töötas Riia Jakobi kirikus, seejärel Tartus Maarja kiriku abiõpetajana. Järgnes õpetajaamet Saaremaal Kihelkonna kirikus.
Kui 1910. aastal Tartu Maarja koguduse jaotamine päevakorda tuli, kutsuti ta Tartusse tagasi organiseerima Maarja linnakogudust. Sealt siirdus ta Paulusesse. Habichti ajal, aastal 1917, oli uus Pauluse kirik nii valmis, et seal sai jumalateenistusi pidada. Tema algatusel valmis ka ainulaadne marmorist altarikuju.
Usuteaduse Instituudis on avatud uued magistriõppekavad diakoonia ja diakooniatöö korralduse alal, kuhu oodatakse õppima kõiki huvilisi.Õppekavade aluseks on uudne, interdistsiplinaarne lähenemine diakooniale. Üliõpilased õpivad kahe aasta jooksul lähemalt tundma diakoonia teoloogilisi ja metodoloogilisi lähtekohti, Euroopas ja Eestis toimuvaid sotsiaalpoliitilisi protsesse, väärtustepõhise juhtimise ja kutse-eetika aluseid. Diakooniatöö korralduse õppekava keskendub lisaks eespool nimetatule diakoonia organisatsioonide juhtimisele ja sotsiaalteenuste korraldamisele.
Diakoonia magistriõppekavale oodatakse õppima inimesi, kellel on teoloogia bakalaureusekraad või sellega võrdsustatud tase. Lõpetajad võivad asuda tööle kaplanina, koguduse vaimulikuna või nendega võrdsustatud töökohtadel, lisavõimalusena koguduse diakooniatöötajana, sotsiaalvaldkonna ja tervishoiu (mitte)tulundusühingutes.
Diakooniatöö korralduse magistriõppekavale oodatakse õppima inimesi, kellel on humanitaarteaduse, sotsiaalteaduse või terviseteaduse bakalaureusekraad või sellega võrdsustatud tase. Omandatud pädevused annavad võimaluse töötada koguduse diakooniatöötajana, kiriku, koguduse või teenuse osutamisele orienteeritud (mitte)tulundusühingu juhina.
Dokumente võetakse vastu kuni 11. oktoobrini. 12. oktoobril toimuvad vastuvõtukatsed: kell 10 algavad kirjalikud tööd: diakoonia eriala õppida soovijatele kirjalik teoloogilisi põhidistsipliine hõlmav test, diakooniatöö korraldust õppida soovijatele essee. Kell 14.15 algavad vestlused üliõpilaskandidaatidega.
Kõigile sisseastujatele algab õppetöö 15. oktoobril kell 10 palvuse ja avaaktusega. Õppimine on UIs tasuline; soovituskirjaga EELK liikmele on õppemaks 10 000 kr, soovituskirjaga EKN liikmele 15 000 kr ning teistele 20 000 kr. Lisainfo UI koduleheküljel www.eelk.ee/ui
20. oktoobril on kõik oodatud diakooniakonverentsile, kus ettekandeid peavad rahvusvaheliselt tunnustatud diakooniauurijad ning asjatundjad.
|
OSCAR-2019
|
||
Toome siikohal lugemiseks Hobumaailmas 2016. a. veebruaris ja märtsis avaldatud artiklite sarja, kus tutvustatakse ratsaliidu juures toimetavaid inimesi ja nende ülesandeid.
Kas oled vahel mõelnud, milline organisatsioon on tegelikult ratsaliit, mis seal õige toimub ja kes seal toimetavad? Aeg muudkui lendab, ratsaalade populaarsus kasvab, võistlejaid tuleb juurde, erinevaid ülesandeid, projekte, ametikohti ja isegi hobuorganisatsioone lisandub. Me ei hooma enam tervikut ning arvatavasti ei suudagi enam tänapäeva infotulva juures paljudesse asjadesse süveneda. Mõnikord tundub, et igaüks ajab oma asja ja üksteist ei kuulata enam ammu. Mõtlesin seetõttu lähemalt kaeda meist nii paljusid ühendavat katusorganisatsiooni Eesti Ratsaspordi Liitu ja sellega seotud inimesi.
1990. aastast tegutsev MTÜ Eesti Ratsaspordi Liit (ERL) ühendab hetkel 42 ratsaspordi ja/või ratsutamisega tegelevat või sellist tegevust propageerivat ja arendavat klubi, ratsaspordikoole, seltse ja ühinguid üle kogu Eesti. Ratsaliidu laiemaks eesmärgiks on ratsutamise ja ratsaspordi propageerimine, võistluste, koolituse ja muude ürituste korraldamine ning liidu liikmeskonna esindamine rahvusvahelistes organisatsioonides. ERL-i strateegilisi otsuseid ja tegevuse suundi juhib kord aastas kokku tulev Üldkogu (kõikide liikmete esindus), kes ühtlasi valib iga nelja aasta tagant organisatsioonile juhatuse. Ratsaspordi võistlusalade arendamise ja spordispetsiifiliste otsuste eest aitavad aga hoolt kanda Klubide Nõukogu, mille ülesandeks on igal sügisel järgneva hooaja kalenderplaani, võistlussarjade, tiitlivõistluste jms. küsimuste arutamine, võistlusalade komiteed, mis koosnevad võistlusalade spetsialistidest, treeneritest ja võistluste korraldajatest, ning võistlusalade mänedžerid, kes koordineerivad personaalselt võistlusalade arenguga seotud küsimusi ning vastutavad koos võistlusalade komiteedega ning ERL-i tegevjuhtidega oma ala käekäigu eest.
Ratsaliidu juhatus koosneb täna viiest ühel või teisel moel ratsaspordiga seotud inimesest, kes tulevad kokku vähemalt korra kuus, et arutleda ja otsustada meie ratsaspordi oleviku ja tulevikuga seotud küsimusi. Organisatsiooni igapäevatöö eest vastutab aga juhatuse poolt valitud peasekretär, kes on niiöelda ratsaliidu tegevjuht. Kõlab uhkelt, aga sama uhke on ka selle ametikoha kohustuste nimekiri. Ühingu toimimise ja eluspüsimise huvides on tegevjuhi vastutusel kõik eelarvete ja raamatupidamisega seonduv, arvukate koosolekute organiseerimine koos nende ettavalmistamisega, samuti organisatsiooni dokumentatsiooni haldamine ning arengukava koostamine. Peasekretäril on ka väga oluline esindusfunktsioon, mis hõlmab suhtlust kodumaiste ja rahvusvaheliste organisatsioonidega (FEI, EEF jt), avaliku sektoriga (Kultuuriministeerium, EOK), pressiga, klubidega, teiste hobuorganisatsioonidega, sponsoritega jne. Tegelikult on tema vastutusalas kõik, mis üldse liidus toimub või sellega seotud on. See tähendab kursis olemist väga paljude valdkondadega korraga ehk kogu ratsaliidu tegevustega.
Siim Nõmmoja on olnud ERL-i peasekretär 2001. aastast. Sellele eelnesid ratsaliidus keerulised ajad – 90ndate lõpus raamatupidamine organisatsioonis sisuliselt puudus, üleval olid suured võlad, mis said tänu suurtoetajatele sajandivahetuseks õnneks suuresti likvideeritud. Siiski tuli alustada üsnagi nullist. Siim muigab ja näitab mulle 2001. aasta kalenderplaani, kus on kirjas 39 võistlust; see teeb 3,25 võistlust ühe kuu kohta. „Ainus, mis meil toona oli, oli armastus hobuste vastu, suur südamevalu, mis sellest liidust saab, ning mõned väga head toetajad. Üldiselt on meil üldse läbi kõikide nende aastate vedanud, et meie juhatuses on alati valitsenud üksmeel – see on hindamatu väärtus, mitte kõigil organisatsioonidel ei lähe nii. Meil on ka tohutult vedanud, et ratsaliidu juures on olnud nii palju inimesi, kes on samamoodi hingega ja entusiasmiga, enamasti tasu saamata, appi tulnud. Nad kõik on tegelikult osalised selles, kuhu me täna oleme jõudnud, ja ma arvan, et see koht ei ole sugugi üdini halb. Jah, me võiksime olla paremad, me ise ju tahame seda samamoodi. Meil kõigil on omad puudused, omad eelistused, oleme tavalised inimesed, iseõppijad. Aga mõnikord on tõesti kasulik meenutada, kust me tulime, et märgata tehtut.“
ERLi juhatus, tegevjuhtkond ja mõned äratuntavad sportlased. MK etapp Veskimetsas 2001. Foto: Toomas Huik
Siimul saab tänavu täis 40 aastat hobuste juures toimetamist. Lapsena alustas ta Tähtvere baasist Tartus, sealt, kust kõik teisedki sellekandi noored. „Meie kortermajast Annelinnas käisid mingil hetkel kõik poisid ratsutamas, mina olin tegelikult ainuke, kes jäigi.“ Loomulikult oli tol ajal kõige populaarsem takistussõit, selles jõudis Siim noortekoondise tasemele, võitis isegi paar EMV kulda. Kuid kes oleks võinud arvata, et aegajalt osales ta ka koolisõiduvõistlustel!
Mingil hetkel tuli aga ratsutamisse paus. Nagu ikka, olid need põhjused sõjaväkke minekus, ülikoolis, pere loomises jne. „Ma ei mäleta, kas see oli nüüd 1994 või 95, kui vanad sõbrad Sven Šois ja Urmas Raag mind tagasi hobuste juurde vedasid. Alguses ikka, et tule vaatama, ja no lõppes see nii, et ostsime kamba peale Luunja talli ära. Ega ma siis ju enam sporti ei teinud, aga hobuse selga satun ikka tänaseni pidevalt.“
Juristi haridusega Nõmmoja oli 90ndatel isegi korra ERL-i juhatuses ning ilmselt sealt tekkiski milleeniumi alguses idee teda peasekretäri kohale kandideerima kutsuda. „Olin ratsasporti näinud igasuguse külje pealt – organisatsiooni seest, võistluse korraldajana, sportlasena, treenerina, harrastajana, hobuse- ja talliomanikuna. Võtsin selle väljakutse vastu, osutusin valituks ja siin ma täna ikka veel olen.“
Siim leiab, et ratsaliit on selle 15 aastaga tohutult kasvanud ning sellega seoses on muutunud ka tema roll ja panustamisvõime. „Kõige enam tuleb arvestada seda, et kui on väga väike organisatsioon, siis sa tead ise kõiki asju ja tegeled ka kõigega, kui aga suur, siis pead otsima abiväge ja hakkama ülesandeid delegeerima. Ei jõua enam igasse detaili süveneda, tähtis on hallata üldpilti ja leida usaldusväärne ning professionaalne meeskond.“ Ta arvab sealjuures, et igasugune kriitika on igati normaalne. „Me peame endale ise ka aegajalt tunnistama, et me ei oskagi ega suudagi kõike, teeme nagu jõuame. Kindlasti on ka minu väljaütlemised ja seisukohad vahel karmid. Aga ma leian, et minu roll ei ole kõiki õlale patsutada, vaid teha seda, mis on Eesti ratsaspordile tervikuna parim. Samamoodi ei pea ka minule õlale patsutama, mulle makstakse numbrite eest, mitte selle eest, et ma oleks hästi lahe tüüp.“
Aga kui tõesti nendest vigadest või miinustest rääkida, siis tahaksin kohe esile tõsta takistussõidu eelistamise küsimust – on ju meie ratsaliitu lausa takistussõiduliidukski nimetatud. „Ma tunnistan, et minu lemmik on takistussõit, kuna selle alaga ma noorena kõige enam tegelesin. Samas olen isiklikult ka väga huvitatud kolmevõistlusest ning hiljuti käisin Saksa ratsakoolis lausa osalejana rakendispordikoolitusel. Küsimus ei ole siin tegevjuhtkonna isiklikes eelistustes, vaid selles, et takistussõit on nii Eestis kui maailmas kõige populaarsem, see toob sisse kõige rohkem raha ja seda on lihtsam sponsorile ja meediale maha müüa. Takistussõidust tulnud tuludega toetame me kõiki teisi alasid, see on paraku tõde. Alade n.ö. ülalpidamiskulud on kõigil sarnased (edetabelid, koduleht, organisatsiooni juhtimine, Ratsanet, meistrivõistlused jne), aga sisse toob neist paraku enim takistussõit,“ nendib ta.
Legendaarse takistussõiduvõistluse Luunja Karikas korraldajad Siim, Sven ja Aleksander. Foto: erakogu
Kui jutt juba rahale läks, siis arvan, et äkki peakski ratsaliidu eelarve siin hästi jämedalt välja tooma, sest sarnaselt minuga on ilmselt teisigi, kes igasuguste aruannete lugemist väldivad või äärmiselt koormavaks peavad. Et kus siis kõik see raha on ja miks seda kunagi ei jätku?! Ratsaliidu tulud tulevad põhiliselt litsentside ja passide müügist ning liikmemaksudest, millele lisanduvad riigirahad. Sponsorite osakaal ratsaliidu kui organisatsiooni eelarves on minimaalne. Kokku on see summa ligikaudu 500 000 eurot aastas, millest 300 000 € on puhtalt Tallinn International Horse Show (TIHS) läbiviimise kulu. Ülejäänud 200 000 € jaguneb büroo ülalpidamiskuludeks (palgad, raamatupidamiskulud, FEI liikmemaks, kontorikulud) ja spordi ja arendustegevusega seotud sihtotstarbelisteks kuludeks (rahvusvaheliste võistluste korraldamise toetused, noortespordi toetus klubidele, ametnike ja treenerite koolitamine ning atesteerimine, Rohelise Kaardi projektiga seotud kulud jne.) Üha rohkem püüab ratsaliit panustada saavutusspordi projektidesse (EMV-d, sarjad, välisvõistlustel osalemise toetamine.)
„Kõige keerulisem on leida toetajat justnimelt organisatsiooni kui sellise jaoks,“ seletab Nõmmoja. „Kui sa viid sponsori platsi äärde ja näitad talle ägedat võistlust, siis ta mõistab, kuhu tema raha läheb ja tal tekib nii emotsioon kui arusaam teatavast kasutegurist. Kui ma ütlen, et oleks vaja raamatupidajale või edetabelite koostajale palka maksta, siis see ei ole enam kellegi mure. Lisaks on üldse keeruline leida sponsorit, kes annabki konkreetselt raha. Kõik tahaks mingit teenust või toodet pakkuda,“ võtab ta eelarvelised murepunktid kokku.
Igapäevaselt jagab Siimuga samu muresid, rõõme ja kohustusi ratsaliidu kõige pikaaegsem töötaja, spordidirektor Riina Pill, kelle vastutusalas on lisaks ka takistussõidu manageerimine. Riina ise arvab, et ehkki paberimajandust jagub korralikult, on tema tööst põhiline osa siiski suhtlusel. „Suhtlemine on keeruline valdkond, sest selle tulemust ei saa mõõta, ometi kulub sellele väga suur osa ajast,“ mõtiskleb ta. Kõik tööülesanded on kuidagi seotud mingisuguste arupärimiste, vaidluste, selgitamiste ja arutlemisega, olgu selleks toimingud FEIs, meie võistlejate saatmine rahvusvahelistele võistlustele, kohalike ja välismaal elavate eesti võistlejate litsentsiprobleemid, laevapiletite organiseerimine, treenerite koolitamine, klubide aruanded, avalikule sektorile projektide kirjutamine ja nende aruandlus või toimingud Spordiregistris. „Kõik organisatsioonid muudavad pidevalt oma süsteeme, vorme ja nõudeid. Igal aastal hakkab nagu kõik täiesti otsast peale. FEI nõudmised näiteks on aastatega täiesti jaburalt detailseks läinud, mis tähendab, et ka suur hulk vana tööd tuleb jälle ümber teha.“ Spordidirektori vastutusalas on mõistagi ka raamatupidamine, igasugune suhtlus ja koostöö klubide ja võistluste korraldajatega, rahvuskoondised, tiitlivõistlustega seotud küsimused, riiklike toetuste haldamine jpm. Aasta suursündmuseks on Riinalegi mõistagi horse show.
Aasta lõpp ja algus on spordidirektori jaoks eriti kiired, kuna tuleb esitada juba uusi projektitaotlusi, teisalt aga täita lõppenud projektide riiklikke aruandeid, mis on äärmiselt mahukad. Aasta alguses on ka paljud sportlased unustanud, et rahvusvahelisi litsentse tuleb uuendada, ning loomulikult meenub see ikka väljasõidueelse päeva hilisõhtul. Riina ei veeda küll kõiki töötunde kontoris, kuid on siiski pea alati kättesaadav ning teeb sageli tööd pärast trenne koju jõudes. Lihtsalt vahepeal tahab ta pühenduda treeneriametile, mida peab oma elus oluliseks. „Ma arvan, et spordiinimestena peame mõistma, et meie elu ei käi kaheksast viieni. Me olemegi 24/7 selle asja sees, ka ratsaliidus.“
Endise tipptakistussõitjana on see ala Riinale mõistagi südamelähedasim, kuid ta tunnistab, et tegeleb kohati teiste aladega tööl isegi rohkem. „Takistussõidus on vahest asjad kõige rohkem paika loksunud, probleeme on vähem ja ülesanded konkreetsemad,“ selgitab ta, lisades, et naudib tegelikult seda, kuidas iga päev tema töös on erinev. Spordidirektorina on ta ratsaliidus töötanud aastatel 1993-1997 ning siis juba alates 2001. aastast tänaseni. Riina meenutab samuti segaseid aegu 90ndate lõpus, kui ta Heiti Hääle palvel liitu vabatahtlikuks läks. „Kui tol ajal oli vaja lihtsalt organisatsioon kui selline üldse toimima saada, siis täna me ikkagi oleme keskendunud spordi taseme tõstmisele. Teeme seda nii hästi või halvasti kui olud võimaldavad.“ Riina on südamega asja juures ja usub, et üheks tema suureks plussiks on aastakümnete jooksul kogutud tutvused ja suhted, mis mängivad spordidirektori töös igapäevast rolli. Samas ei ole keegi asendamatu ja ta oleks vabalt valmis ka kõrvale astuma, kui tekiks keegi, kes tahaks seda vastutust võtta.
Kui jutt juba vastutusele läks, siis ratsaliidu täpseima silma ja perfektsionistlikuima mõttelaadiga töötaja on ilmselt andmebaaside haldur Ave Talts, keda paljud tunnevad ka arvukate võistluste sekretärina. Kolmas ja ühtlasi viimane põhikohaga töötaja tekkis ratsaliitu Siimu sõnul umbes kümme aastat tagasi, kui oli selgeks saanud, et jõud ei käi enam muud moodi üle. „Ave kihutas oma Ekspressiga mööda võistlusi, samal ajal oli ta juba sel ajal üks pädevamaid sekretäre Eestis. Mäletan hästi, kuidas ma ta Saksa Urmase juures tallivahel kinni püüdsin ja ära rääkisin – noh, et liidus oleks väga abi vaja,“ meenutab Siim. Ave esimeseks ülesandeks saigi edetabelite pidamine, millele lisandus ajapikku muidki kohustusi nagu juhendite, tulemuste ja peakohtuniku raportite kontrollimine, kvalifikatsioonide jälgimine, litsentside haldamine ja muud igapäevased pisiasjad.
Seda, et majandust õppinud Ave on üks kibe exceli-proff, teavad ilmselt paljud, aga tagasihoidliku inimesena ei ole ta arvatavasti eriti sagedasti rääkinud oma hobuste juurde sattumise lugu. Mullegi üllatuseks ulatub see päris kaugele – nimelt Ave hakkas ratsutama juba viiendas klassis, kui sõbranna teda trenni kutsus. Pärnu kandis oli tema esimeseks kodutalliks Audru tall, kust edasi satuti Tihemetsa. Tõsiselt tegeles Ave ratsutamise ja lähemalt takistussõiduga kuni keskkooli lõpuni välja, siis tulid juba ette kolimised, pere loomine ja ülikool. Kõige selle kõrvalt jõudis ta siiski grupitrennides käia nii Luunjas kui hiljem Pärnus Reiu tallis. Uue aastatuhande alguses soetati pere peale hobune Ekspress, kes tõi Avele harrastajate klassides arvukalt võite pea kuus aastat järjest. Nende viimane ühine võistlus leidis muide aset Saku Suurhallis.
Ave suhtub ratsutamisse samamoodi nagu oma töösse – maksimalistina. „Ma tahan asju väga hästi teha, muidu ma ei näe sel mõtet. Mulle sobivad numbrid ja täpsus, ja mis puutub näiteks kassapidajana töötamisse, siis ma ei karda raha nagu võibolla mõned teised inimesed,“ iseloomustab ta ennast. Just seetõttu sobis Avele hästi võistluste sekretäriks olemine, mida tuli endise Parkuuri klubi ajal ette väga palju ja kõikidel aladel, ega ole ta seda ametit tänagi täielikult maha pannud.
Ratsaneti loomine, millega alustati tegelikult juba viis aastat tagasi ja mille arendamise juures on just Ave olnud üks võtmeisikuid, on tänaseks päevaks paljud tema ülesanded kergemaks teinud, kuid samas on neid ka teistpidi juurde tulnud. Ka tema jaoks pole tavatu tegeleda tööasjadega veel südaöölgi. „Ehkki mahud on suured, on see samas ikkagi hea töö. Ma teen seda küll tihti kõige jaburamatel kellaaegadel, kuid teisalt ma saan oma aega ise sättida ning tegutseda alal, mis mind huvitab,“ arvab Ave, kelle vastutusalas on lisaks ka kogu ERLi statistika, üleüldine kalenderplaani haldus, määrustike ja ametnike atesteerimise kehtivuse jälgimine, ratsaliidu IT arengukava loomine ning Ratsaneti testimine ja arendamine.
Paar aastat pärast Ave tulekut oli seegi selgeks saanud, et üha arenevas ratsaliidus on töökäsi endiselt puudu ning kõik alad tahavad aina enam tähelepanu. Seetõttu korraldati avalik konkurss koolisõidumänedžeri kohale. Tänaseni samal ametikohal tegutsev Eva-Maria Vint-Warmington oli toona paraku ainus vabatahtlik ja on seda õigupoolest praegugi, kuna uut mänedžeri lihtsalt ei õnnestu leida. „Saatsin avalduse, sest mul oli kahju, et selline võimalus soovijate puudumisel kasutamata oleks jäänud,“ meenutab Eva-Maria, kes lootis Eesti koolisõitu sellega paremale järjele aidata. „Kartsin, et pärast heidetakse seda koolisõitjatele ette, et nad ise enda eest ei seisa.“
Koolisõidumänedžeri leidmine oli ratsaliidu jaoks esimene võimalus erinevatele aladele senisest oluliselt suuremat rõhku pöörata. Mänedžeri vastutusalasse läksid kõik koolisõiduga seotud võistlused ja sarjad, ametnikud ja nende koolitused, sportlaste koolitused ja kliinikud, määrustike ja skeemide reguleerimine ning väljatöötamine. Eva-Mariast sai vahelüli koolisõitjate ja ERLi vahel, mida ta ise kutsub ka lepitaja rolliks, sest vahel on eriarvamusi ja suundi, kuhu areneda, päris palju.
Oma peamisteks ülesanneteks peab ta ise väljakutset välja mõelda, kuidas Eesti sportlasi saaks aidata koolisõidu maailmakaardile pääsemisel. Samuti seda, kuidas laiendada meie koolisõidu kandepinda ning julgustada noori selle alaga tegelema. Loomulikult peab paralleelselt aktiivselt kohtuniku ametit pidav Eva-Maria oluliseks maailma koolisõiduasjadega kursis olemist ning oma töös tuleb tal igapäevaselt vastata loendamatutele koolisõiduteemalistele küsimustele.
Hobuste juures on Eva-Mariagi olnud lapsest saati – ehk niikaua kui ennast mäletab, oli tal see soov juba olemas. „Teoks sai minu unistus läbi keeruliste vangerduste Tondi Ratsabaasis umbes siis, kui olin 12 aastane – sel ajal eeldas enda kui tüdruku ratsutama sebimine igasugu tutvusi jne. Algul sai hüpatud, aga koolisõit huvitas rohkem, sest see tundus kuidagi eriline,“ jutustab ta oma „saamislugu“. „Siis sai võisteldud Eesti noortekoondises ja päris palju mööda endist NSVL-i reisitud. Hiljem tulid oma hobused, seda nii Eestis kui Kanadas.“ Hetkel tal oma hobune küll puudub, kuid seda mõtet pole veel päris maha matnud ka.
Kuna rahvusvahelise kategooria kohtunikuna reisib Eva-Maria viimasel ajal palju rohkem kui enne, tunneb ta, et oleks aeg mänedžeri kohalt taandumiseks. Mis seal salata – lihtsalt ei jõua enam ja väsimus on peal. Lisaks koolisõidu manageerimisele on tema hallata ju ka meie järgusüsteemid, Roheline Kaart ja ka ratsaliidu kodulehe arendus; ka vahepeal edukalt tegutsenud tuleratsutama.com oli muide tema looming. Et Eva-Maria on tegelikult disainer, seisab just tema paljude ratsaliidu materjalide kujundamise taga ning samuti koostas ta kuus aastat järjest ka ERLi aastaraamatut. Pole tõesti vähe ühe inimese kohta, ehkki, nagu öeldakse, kes teeb, see jõuab. „Väga tahaks näha kedagi hakkajat algul abimänedžerina, kes siis tasapisi ohjad enda kätte võtaks. Olen seda teinud juba üle 5 aasta. Ma arvan, et asjad liiguvad meie koolisõidus õiges suunas ja nüüd võiks rahuliku südamega teatepulga üle anda.“
Üsnagi samad tunded valdavad rakendispordi mänedžeri Marko Villemsoni, kes ise oma rakendispordi-kuulsuse üle naerab, sest tegelikult on ta eluaeg olnud takistussõitja ning ka tema õpilased tegelevad eelkõige just selle alaga. Marko on hobuste juures veetnud terve elu ning tema lugu on üsnagi värvikas. Ratsaspordi juurde sattus ta 1980ndal aastal juhuslikult, kui läks klassivenna trenni pealt vaatama. Hobused olid talle tegelikult koguaeg meeldinud, (vanaisa tööhobuse seljas istumise kogemus oli ammu olemas), aga seda ei osanud oodata, et niipea, kui ta tallis näole annab, pistetakse ankeet pihku ja meelitatakse trenni. Marko käis tegelikult tol ajal hoopis kergejõustikus ja tegeles isegi peotantsuga.
Ajad olid ikka erakordsed – novembris Tähtvere baasi trenni läinud Marko võistles juba jaanuaris esimesel skeemivõistlusel ning saavutas 70 osaleja seas ootamatult esikoha. Olgu öeldud, et neist vaid üks osaleja oli tüdruk! Suvel tulid esimesed stardid takistussõidus ning paar aastat hiljem saavutati juba Balti Matšil teine koht 140 cm kõrguses parkuuris. Legendaarse Ülo Kepi juhtimisel tegi Marko Tähtveres trenni pea kümme aastat, ainsa pausi tõi ratsutamisse Kazastanis armees teenimine.
Kuna Marko õppis keskkoolis elukutseliseks autojuhiks, sai ta varakult tööd kraanajuhina, kusjuures esimeseks tööülesandeks oli ehitada valmis Luunja maneež. 1991. aastal aga täitus Ihaste ratsaspordibaasis unistus treeneriks saamisest. Marko kasvatas endale Ihastes lühikese ajaga üsnagi eduka ning suure grupi, kust täna vahest tuntuimad nimed on Tiit Kivisild, Stanislav Teder ja Erik Aedviir. Oma paremate õpilastega rännati Ihastest edasi Luunjasse, sealt juba Urmas Saksa juurde ja hiljem Timmo Tallidesse, mis oli tol ajal Põlvamaal väga uus moodne maneežiga ratsabaas. „Timmo Tallides käis palju turiste, sinna hulka ka kuulsaid poliitikuid. See andis mulle väga hea suhtlemiskogemuse. Samuti oli meil kolm aastat järjest väga hea koostöö Põlva kooliga – selle õpilased käisid meil kaks korda nädalas ratsutamas ning pidid aasta lõpus läbima ülimahuka eksami. Merlis Orion, meie praegune kolmevõistluse mänedžer, oli muide üks esimesi lõpetajaid.“
Kuna Marko on aga hingelt spordiinimene, otsis ta aina uusi võimalusi treenerina töötamiseks ning leidis järgmiseks tänu heale sponsorile võimaluse kolida Ratsarügemendi talli, mille ta sisuliselt oma kätega üles ehitas. Paraku said toetajal rahad otsa ning uue koha leidis ta Pärna talu näol, kuhu on jäänud tänaseni. „See on suurepärane koht, meil on omanik Hillar Kaldiga hea koostöö. Nad kasvatavad häid hobuseid ning noortele on spordi tegemiseks korralikud tingimused olemas. Tahaksingi tegelikult rohkem oma treeneritööle pühenduda ning näha rakendispordis värsket verd. Väga suur töö on viie-kuue aastaga ära tehtud ning minu toona paika pandud visioon Eesti rakendispordi tulevikust – eestlane osaleb MM-il – ongi ju tegelikult täitunud, ehkki siis sellesse veel keegi ei uskunud, ilmselt ma isegi mitte,“ pajatab Marko.
Villemsoni isiklik kogemus rakendispordiga piirdus algselt vaid vankrimatkade läbiviimisega Timmo Tallides. „Eks ma õppisin seal ise ette ka panema ja korraldasime ükskord naljaviluks isegi takistussõiduvõistluse vahele rakendite vigursõidu, mis publikule väga peale läks, aga see oli rohkem niisama show. Ühe ekipaaži moodustasid muide Tiit Kivisild ja Stanislav Teder, kes kihutasid vana puuvankriga ikka metsikult, sõitsid isegi mingist hüpekast üle!“ Esimesed natuke tõsisemad võistlused toimusid Saksa ratsakompleksis – kuhu Markot kutsuti kohtunikuks – ja Toris juba uuel aastatuhandel, mil võistlejaid oli isegi Soomest. Paraku polnud siinsetel kohtunikel ei kogemust ega täielikke teadmisi punktide arvutamisestki. „Üks soomlane aitas meil Toris esimest korda päriselt reeglitest aru saada ja me saime tulemused ikka õigesti kokku löödud. Ühtegi eestikeelset määrustikku ei olnud, kõik materjalid olid ainult soome keeles, mida me siis kamba peale dešifreerisime,“ naerab ta.
„Paari võistlusega saime endale põhja alla ja siis juba kutsuti Lätti kohtunikuks ja ka seminari läbi viima; neil seal ei olnud üldse ühtegi rakendikohtunikku olemas. Võistlus see-eest oli uhke – küll ainult 5 ekipaaži osavõtul, aga hiigelsuure auhinnafondiga. “ Tegelikult plaanis Marko ise ka võistlema hakata, aga siis ei oleks kohtunikke olnud, seega ei jäänud muud üle, kui seda asja edasi ajada ja veelgi tõsisemalt võtta. Kui ratsaliidu juurde rakendispordikomitee moodustati, kaasati tedagi mitmel korral, ning lõppes see konkreetse ülesandega – välja töötada Eesti rakendispordi määrustik FEI määrustiku põhjal ning veidi hiljem ka arengukava. Võib vist öelda, et sealt see mänedžeriritöö alguse saigi.
Esimesed aastad olid suuresti otsinguaastad – tuli leida erinevaid võistluste korraldajaid üle Eesti, kontrollida nende tingimusi, platse, otsida ka osalejaid ja töötada välja erinevad raskusastmed, et kõik huvilised võistelda saaks. „See oli päris huvitav aga ka väsitav aeg, sõitsin mööda riiki ja tutvusin paljude inimeste ning tallidega. Põhimõtteliselt tuli iga võistluse juures ise kohal olla ja asju korraldada, et võistlus peetud saaks.“ Esimesed rakendispordi Eesti meistrivõistlused peeti samuti Marko eestvedamisel, 2010. aastal Pärna talus.
Kui ta täna tagasi vaatab, on areng olnud väga suur, ehkki lõpmata palju on veel ees. „Mullu suvel saabus suur väsimus,“ tõdes ta. „Mul on mitu muret: esiteks ma ei oska väga palju keeli, minu asemel võiks olla inimene, kes suudab paremini rahvusvahelisel tasandil suhelda. Teiseks kulub palju aega ja tähelepanu minu õpilastele, kes võistlevad juunioride ja noorte tasemel takistussõidus. Kolmandaks vajab iga asi aegajalt uut hingamist, uusi inimesi, mõtteid ja ideid. Selles osas olen tänulik igaühele, kes meie rakendisporti aitab ülesmäge upitada, ning loodan tõesti endale leida nn mantlipärijat.“
Pikaaegsematest mänedžeridest on ratsaliidus kestvusratsutamise eest hoolitsev Katrin Liiv paljude jaoks mõistatus nagu see ala isegi. Olgem ausad, kestvust ei käi just paljud inimesed niisama vaatamas, rääkimata sellest, et seda üldse spordiks peetaks. Tagatipuks varjutavad ala kohutavad pildid araabiamaadest, kus võidu nimel võetakse hobuselt kõik, mis võtta annab ja rohkemgi. Rahumeelse ja tasakaaluka inimesena oli Katrin, kes igapäevaselt töötab erivajadustega inimestega, valmis kõikidele nendele küsimustele vastama, sest tema jaoks on kestvusratsutamine väga südamelähedane ja ta näeb selles spordis palju enamat.
Katrinile on hobusearmastus geenidega kaasa antud – tema isa ja onu olid mõlemad edukad takistussõitjad. Kusiganes noor preili hobuseid nägi, seal ta neid silitas, kuid päris trennideni jõudis asi alles kutsekooli algusaastail Ihastes. Pärast lõpetamist naases Katrin kodukanti Harjumaale ning jätkas treeninguid Jüris ja Koogi tallides. Kogu selle aja jooksul jõudis ta aga vaid korra võistlema, rohkemaks ei jätkunud närvi. „Takistussõitja peab vaimselt tugev inimene olema, minul tuleb igasuguse võistlusspordi juures liiga suur närv sisse, mistõttu ma ausaltöeldes isegi kestvusratsutamises väga palju ei stardi,“ selgitab ta.
Üheksa aastat tagasi soetas Järvamaal hobusekasvatust õppinud Katrin koos perega oma esimesed hobused ning tegi ka esimesed stardid kestvusratsutamises, mille juurde sattus kodukoha lähedal asuva talli kaudu, kus selle alaga tegeleti. Kiiresti värvati teda võistlustele abikorrapidajaks ning sealt tekkisid tutvused paljude kestvusratsutajatega ning soov leida endale selle ala jaoks sobivaimad hobused. Nii soetati näiteks mulluse hooaja parimaks hobuseks valitud araabia täisvereline Nilsson ox, kes täna treenib Tartu Ratsakooli õpilasi. Katrini loo juures on tore, et ka tema abikaasa Peeter vaimustus hobustest ja pikamaaratsutamisest sedavõrd, et võistleb täna pereliikmetest kõige sagedamini. Kahest pojast vanim plaanib samuti sel hooajal alustada tutvumisklassidega.
Kuna Katrinile ei sobinud võistlemine ja võidu peale kihutamine, otsustas ta umbes neli aastat tagasi ala edendamise huvides mänedžeri kohale kandideerida. Sellest peale on tal jätkunud entusiasmi vabatahtlikult oma põhitöö, pere, nelja koera ja hobuste kõrvalt seda asja ajada. Nagu paljud teised mänedžeridki, peab Katrin oma suurimaks ülesandeks suhtlemist. „Esiteks on ala vastuoluline, nagu me kõik teame ja näeme. Ma pean päevast päeva selgitama inimestele, et kestvusratsutamine ei ole ega tohi olla selline nagu ta on araabiamaades. Me kõik tunneme nendele hobustele seal kaasa, kuid ka seal ei ole tegelikult kõik nii üheselt võetav,“ selgitab mullu ise esimest korda ametnikuna Dubais võistlusel kohapeal käinud Katrin. „Seal on palju võistlusi, kus ametnikud on ainult Euroopast, kaamerad on kõikjal üleval, kontroll range. Sealgi tehakse kõike, et ala nö. päästa, kuid osalejate arv üha kasvab ja massiga ei tulda enam toime. Just paar nädalat tagasi võeti FEI poolt hobuste heaolu huvides vastu rida muudatusi ja erinõudeid mis puudutavad UAE võistlusi. Üks näiteks on see, et stardis ei tohi korraga olla üle 150 hobuse.“
„Tegelikult kasvavad kiirused vaikselt meilgi, siin on mitmeid ratsanikke, kes teevad ikka tõsist sporti,“ mõtiskleb Katrin ja leiab, et tema roll on hoopis ala kandepinda suurendada, leida võimalusi kõigi jaoks. Katrini jaoks on imetlusväärne näha distantsi lõpetamas paare, kus mõlemad osapooled on õnnelikud ja terved. Teda köidab hobuse ja omaniku side, mida kestvusratsutamises on võimalik arendada väga sügavale. Sport peaks tema sõnul toimima ilma keemiata, lihtsalt näitama, mida hobune treeningu tulemusena suudab. „30-40 km tunnis ei ole enam ammuilma loomulik kiirus,“ on ta veendunud, olles silmnähtavalt õnnelik, et ERL on nüüd ka 30 km pikkuse tutvumisklassi ametlikuks distantsiks tunnistanud.
Katrini töömaht sellega seoses muidugi koguaeg suureneb. Kestvusratsutamine on viimastel aastatel jõudsalt kasvanud nii võistluste kui startide arvu poolest. „Minu töö on kontaktide hoidmine kõikide korraldajatega, nende nõustamine ja innustamine, toetajate leidmine. Vajadusel korraldan ise võistlusi. Samamoodi püüan pidevalt leida uusi inimesi, kes tuleksid ka tutvumisklassi sõitma. Ametnikele otsin koolitusvõimalusi ning üritan ametnike arvu kasvatada. Väga oluline on ka silma peal hoida kvalifikatsioonidel, kuna kestvusratsutamises on need rangemad kui muudel aladel.“
Palju tuleb mänedžeril sportlasi nõustada, millised on täpselt võistluste reeglid, kas ja kus nad tohivad startida jne. Kuna sagenenud on välisvõistlustel käimine, on ka paberimajandust seoses FEI dokumentatsiooniga üksjagu palju. Hooaja lõpp on Katrini jaoks alati kõige väsitavam, pikk aasta on siis jälle seljataga. Teda kurvastab kõige enam, et mänedžeridest on jäänud mulje kui kõrgepalgalistest ja võimukatest inimestest. „See on kahjuks täiesti vale, olen vabatahtlik ja teen seda puhtalt armastusest kestvusratsutamise vastu. Annan endale aru, et ma ei saa kõigile meeldida, aga ma teen oma parima.“
Värskeid tuuli tõi 2012. aasta sügisel ratsaliitu kahtlemata harrastusspordi mänedžer Tatjana Kiilo. „Olen alati seda meelt olnud, et tuleb korraldada avalik konkurss, leidmaks inimesi, kelle peale sa muidu ei tuleks,“ leiab Siim. Tema sõnul on Tatjana roll olnud palju suurem kui algselt loodeti. „Tänu oma erialale (Tatjana on sotsioloogiadoktor) on ta meile toonud sedasorti kompetentsi, mis on ratsaliitu aidanud täiesti uuel moel. Tema initsiatiivil ja kaasabil oleme läbi viinud mitmeid olulisi uuringuid ning saanud vajalikku informatsiooni ratsakogukonnast ja selle ootustest ERL-i tööle.
Nendest analüüsidest saavad kasu ka lapsevanemad, sportlased, harrastajad. Tänu Tatjanale ja tema abikaasale hakkasime me oma IT-projektiga lõpuks tulemuseni jõudma, olime enne seda mitmeid kordi erinevatel põhjustel ebaõnnestunud.“
Tatjana ja tema abikaasa Martin on mõlemad harrastusratsutajad, kes omavad ka kahte hobust. Ratsutama hakkasid nad alles ülikooli lõpus. See oli lapsepõlve unistuse täitumine. Tatjana vanaemal oli Venemaal kodu kõrval uhke orlovi traavlite kasvandus ning ehkki sealsete hobuste juurde tegelikult minna ei tohtinud, sai tüdruk neid kaugelt imetleda. Kuna ta ise elas Narvas, siis seal väga võimalusi ratsaspordiga tegelemiseks polnud. Tartusse kolimise järel hakkasid intensiivsemad võimaluste otsingud ning mõned kuud sai käidud Marko Villemsoni juures Pärna talus, hiljem Otepääl Tobra talus. Sai selgeks, et perele tuleb soetada oma hobune, mis leiti Hollandist. Friisi tõugu Tynke sobis neile ideaalselt, kuna oli ilus, mugav ja sõbralik. „Ma ei tahtnud sporthobust, aga koledat ka mitte,“ naerab Tatjana. „Pealegi ta on täielik inimese sõber, meie jaoks asendamatu pereliige.“ Ühiselt osteti hiljem teinegi hobune, koolisõidusuunaline ruun Robin Hood. Ratsutama üritavad Tatjana ja Martin suunata ka oma 4aastast tütart, kes juba aegajalt Tynke seljas käib.
Tatjana seletab, et idee harrastajate mänedžeriks hakata tekkis tal siis, kui Facebooki harrastajate grupis väga palju arutelusid, probleeme ja ettepanekuid märkas. „Proovisin alati teistega kaasa mõelda ning kui mänedžeri konkurss välja kuulutati, sobis see mulle hästi, kuna olin lapsega kodus ja aega oli. Ratsaliidust ei tundnud ma kedagi ning olin rõõmus, kui mind, tundmatut, kolme kandidaadi seast välja valiti.“ Harrastajate mänedžerina tahab Tatjana hoolitseda selle eest, et neid puudutav informatsioon oleks hästi kättesaadav nii harrastajatele endile kui teistele ratsaspordihuvilistele. Ta on läbi viinud harrastussporti puudutavaid uuringuid, mis tema sõnul on vägagi informatiivsed – see annab võimaluse paremini kaardistada harrastajate soovid ja vajadused ning siis selles suunas töötada. „Praegu näiteks töötame välja nö Sinist Kaarti ehk praktilist juhendit neile, kes alles alustavad võistlemist ja tahavad paremini aru saada reeglitest ja oma võimalustest. Eesmärk ikka see, et rohkem inimesi julgeks tulla starti, aga ei teeks seda päris uisapäisa.“
Lisaks on harrastajate mänedžeri ülesandeks hoolitseda selle eest, et oleks võistlusi ja sarju, kus osaleda. Tatjana ise võistlusi ei korralda, kuid püüab hea seista selle eest, et neid toimuks võimalikult palju. Meistrivõistluste ajal on nüüd juba mitu aastat ERL-i telgis toimunud erinevad koosolekud ja õpitoad, neist üks puudutab ka harrastajaid ja selle eestvedajaks on muidugi nende mänedžer. Suurim harrastajate juhtrühma koosolek toimub sügiseti, kui arutatakse lõppenud hooaja üle ning seatakse uusi sihte. Suhtlust on ka Tatjana ametis väga palju. „Pea iga päev tuleb kellelegi nõu anda või midagi selgitada,“ leiab ta.
Silmad on praegu sära täis ka värskel kolmevõistluse mänedžeril Merlis Orionil. Millegipärast on kolmevõistlus olnud ainuke ala, kus mänedžerid vahetunud mitu korda. Merlis sattus sellele kohale enda sõnul puhtjuhuslikult. „Võistlesin möödunud hooajal üle pika aja taas kolmevõistluses ja sealne seltskond eesotsas tollase mänedžeri Joosepiga tegi ettepaneku, et võiksin ameti üle võtta. Otsustasin väljakutse vastu võtta.“
Täna näeb Merlis enda rolli selles, et kolmevõistlust Eestis elus hoida. „Näiteks Lätis ju on nii läinud, et seal polegi kolmevõistlejaid,“ nendib ta. Oma parima äranägemise juures üritab ta muidugi igati ala edendada, tuua juurde võistlejaid, tutvustada kolmevõistluse olemust teistele. „See on ikkagi ajas muutunud üsna palju – tänane kolmevõistlus ei ole hobuse ja iseenda lõhkumine, nagu see teinekord võis olla näiteks Liidu aegadel. Tänane kolmevõistlus on enese ja hobuse mitmekülgne ja tehniline proovilepanek.“
Hetkel on Merlis ametis kolmevõistluse arengukava koostamisega, kuid tunnistab, et ka tema põhiline aeg kulub lihtsalt erinevatel põhjustel inimestega suhtlemisele. Nagu iga ala mänedžeril, tuleb tal sportlaste poolt soovitut ERL-ile põhjendada ja püüda ellu viia. Sealjuures tuleb hoolitseda sportlaste, treenerite ja ametnike eest ka ise neile koolitusvõimalusi otsides ning võistlusi ja sarju korraldades. Võistluse korraldamise kogemusi on Merlisel juba Kurtna aegadest, mil seal toimusid Eesti esimesed ja ainukesed rahvusvahelised kolmevõistlused. Lisaks on tema CV-s Ruilas 2011. aastal toimunud Eesti meistrivõistluste direktori amet ning plaanis ka käesoleval hooajal ise võistlus korraldada. „Paraku on meie ala väga nõudlik – korraldamine on kallis, aeganõudev ja sobivaid kohti ei ole palju. Kuna ma tahan ka ise võistelda, siis tean, mis tunne see on, kui võimalusi ei ole, seega peabki ise tegema.,“ nendib ta.
Kolmevõistlus on turundust ja moedisaini õppinud Merlise suur kirg, mille juurde ta sattus tänu legendaarsele Raul Kaunale, kelle tallis ta ülikooli ajal abilisena toimetas. Rauli juures õppis ta enda sõnul suurema osa sellest, mida täna hobustest ja ratsutamisest teab. Hobused muidugi meeldisid Merlisele lapsest saati, ehkki ta ei oska seda põhjendada. „Naljatamisi ütlen, et see on kaasasündinud patoloogia, sest juba kõik minu esimesed säilinud joonistused kujutasid hobuseid (oli ka üks ülekaaluline pääsuke siiski) ja niipea, kui rääkima hakkasin, nõudsin oma hobust, ratsutamistrenni ja nii edasi. Pelgalt hobuse nägemine täitis mind õnnetundega,“ meenutab ta. Paraku sai see unistus teoks alles 15-aastaselt, sest varem ei õnnestunud vanemaid veenda. Põlvast pärit tüdrukuna alustas Merlis ratsutamist Väimelas, kus sai trennis käia vaid kord nädalas ja seega tulid ka oskused aeglaselt. Hiljem, kui loodi Timmo Tallid, jätkati seal. „Siis sai juba natuke hüppamist, maastikul kappamist ja näiteks ka kadrillide sõitmist tehtud,“ meenutab ta.
Kui Merlis Tallinnasse ülikooli läks, jõudiski ta Kurtnasse Rauli juurde, kus kõik muutus. „Tegeleda tuli noorhobustega, korralike sporthobustega, treeningud olid väljakutset pakkuvad, võhmatrennid maastikul, kross, hüppamine,“ kirjeldab ta vaheldusrikast elu Kurtna tallis. Hetkel tegelebki Merlis kolmevõistlusega harrastussportlasena ning peab treeneri ametit nii Järve kui Perila Tallides. Tema suureks kireks on lisaks hobustele aiandus, kunst, joonistamine, maalimine ja natuke ka fotograafia. Ta on üle 10 aasta käinud Sandor Sterni (endine takistussõitja) käe all loomaaias loomi joonistamas ning tema joonistused ilmusid vahepeal regulaarselt persoonilugude juures ajakirjas Oma Hobu.
Ratsaliidu värskeim mänedžer on Katrin Lipp, kelle ülesandeks on kaardistada Eesti pararatsutamise maastik, selgitamaks palju selliseid sportlasi meil üldse olla võiks ning millised on nende huvid ja vajadused. Samuti tuleb tal ette võtta üldsuse teavitamine, kuna pararatsutamise valdkond on siiani olnud suhteliselt tähelepanuta. „Soovime aidata ja ka toetada antud alaga tegelejaid, treenereid, lapsevanemaid. Invasport on hetkel Eestis täiesti süsteemitu, puuduvad koolitused ning täiendõpe. Püüan teha koostööd välisriikidega, kuhu on juba loodud süsteem, sest ei tasu jalgratast leiutama hakata. Lisaks tahame ka tavatreenerite koolitusse natuke pararatsutamise olemust sisse tuua, tutvustame erivajadustega õpilaste treeningtingimusi ja -reegleid,“ selgitab Katrin, kelle jaoks on see valdkond tegelikult endalegi uus ja avastamata.
Pedagoogika magistrikraadiga Katrin, kes on kuus aastat töötanud algklasside õpetajana, omab erivajadustega inimestega töötamise kogemust ning on varemgi invaratsutamise vastu huvi tundnud. Aastaid tagasi osales ta Tartu Ülikooli poolt korraldatud puuetega inimeste ratsutamisinstruktorite ja -terapeutide koolitusel ning otsustas seekord asja tõsisemalt käsile võtta. „Olen ennegi olnud ERL-i projektidega ühel või teisel moel seotud,“ märgib Katrin, kes juhib Lääne-Virumaal edukat ratsaklubi Viru Ratsu ning korraldab pidevalt ERL-i kalenderplaani võistlusi nii takistus- kui koolisõidus.
Kuigi Katrin on terve elu elanud Lääne-Virumaal, veetis ta noorena kõik koolivaheajad Ihaste tallis, kus tema tädi oli treener. Tegelikult on kogu nende perekond olnud hobustega seotud ning koos õe Reelikaga võistlevad nad praegu nii takistus- kui koolisõidus. „Minu hobused on nagu must ja valge koer ehk valge eesti sporthobune Fredy ja tumekõrb belgia soojavereline Asterix P,“ kirjeldab ka vähesel määral treenerina tegutsev Katrin, kelle elus möödub hobusteta väga vähe päevi. Lisaks hobustele meeldib talle mööda Eestit ringi sõita, rannas käia ja puhkamist nautida.
Oma rolli pararatsutamise mänedžerina näeb ta esmajoones ala propageerimises ja tõeliste huviliste üles leidmises. „Me veel ei tea, kuidas sellega läheb ja kas neid on piisavalt, kuid kriitilise massi olemasolul tahaks nendega teha tõsist koostööd ning luua pararatsaspordi jaoks süsteem, mille alusel invasportlased võistelda ja end koolitada saaks .“
Siim leiab, et ratsaliit on täna nii suureks kasvanud, et iga ala käekäigu eest saab hoolitseda ainult läbi mänedžeride, kelle jaoks paraku palgaressurssi ei jätku ning mõistagi ei ole sellistel tingimustel tööd teha tahtjaid kuigi palju. Samas nendib ta, et senised „leiud“ on kõik suurepärased ning ilma nendeta oleks lugu väga kurb. Mänedžeride leidmine on keerukas ka põhjusel, et üksnes armastusest spordiala vastu jääb mõnikord väheks. „Mänedžer peab olema hea suhtleja, taluma hästi pinget ning lisaks nägema suurt pilti ehk seda, kuhu suunas Eesti ratsasport tervikuna peaks liikuma. Üks asi on olla kinni ainult oma väikses valdkonnas, kus võib olla palju häid ideid, aga see kõik peaks samuti sobituma suuremasse plaani,“ mõtiskleb peasekretär, kelle hinnangul on ülaltoodud inimesed ratsaliidu ja alade arengu jaoks väga suure töö ära teinud.
„Mõnikord, kui tekib küsimus, mida me siin liidus üldse teeme, soovitan külastatada ERL-i kodulehte ning seal ringi vaadata. Iga lingi taga on tundide kaupa koosolekuid, pead murdmist, katsetusi ja eksimisi, uuesti tegemisi ja otsuseid. Nende taga omakorda ongi juhatus, tegevujuhtkond, kõik meie tublid mänedžerid, alade komiteed jt huvigrupid, kes on tulnud kokku ja pead tööle pannud.“
Mänedžeridega muide asi ei piirdu. Siimuga sama pikalt on ratsaliidu juures toimetanud koolituste projektijuht Therje Prohorova, kelle majandada on täna kogu treeneritöö valdkond, mis hõlmab koolitusi, eksameid ja atesteerimisi – see on sisuliselt aastaringne projekt. Ta jälgib ka, et meie treeneritel oleksid alati kehtivad litsentsid, mille aegumisel tuleks treeneril kogu taotlemist nullist alustada. Therje sõnul küsitakse temalt igal nädalal vähemalt korra, kuidas oleks võimalik saada treenerikategooriat.
Varasematel aastatel oli tal palju tegemist ka tallide atesteerimise projektiga, mis on hetkel peatatud, aga mis oli äärmiselt huvitav. „Sõitsime mööda Eestit ringi ja nägime palju põnevaid kohti, kuhu muidu ei satukski,“ pajatab Therje, kes on ametnikuna ratsaspordivaldkonnas tegutsenud üle 30 aasta alustades kohtunikuametist ja lõpetades võistluste sekretärina töötamisega. „Sekretäritöö on mulle alati meeldinud, kummalisel kombel naudin ma omamoodi ka suurvõistlustega kaasnevat pinget ja erilist atmosfääri.“
Kehakultuuri teaduskonnas ratsutamist õppinud Therje on seda sporti elus näinud kõikvõimalikust küljest. Tema abikaasa, tänagi edukalt treenerina tegutsev Kostja, on legendaarne takistussõitja. 14aastaselt Tondil ratsutamist alustanuna ei ole Therje ise samuti pärast seda kordagi hobustest eemal olnud. „Olen tegelikult töötanud igasugustel naljakatel ametikohtadel nagu majavalitsuse dispetšer ja kaadriteinspektor,“ naerab ta „aga samal ajal ikka ise tipptasemel sporti ka teinud.“ Ta on olnud Eesti meister koolisõidus nii noorte kui juunioride klassis, võistelnud GP tasemel üle terve NSVL-i ning ka Soomes. Enda sõnul on ta samuti võistelnud takistussõidus ning natuke krossigi sõitnud, aga kiindumuseks on ikkagi jäänud koolisõit.
Hingelt peab Therje end kõige enam treeneriks. Treeneritöö, mida ta alustas juba 17aastaselt, on teda kõigi selle ameti juurde kuuluvate rõõmude ja muredega saatnud terve elu. See on talle olnud primaarseim ning tänagi on tal õpilasi juhendada. Omal ajal täiskohaga treenerina töötanud Therje muide oli see, kes Hanno Ellermanni hobuste juurde tõi.
Therje põhitööks on täna 2012. aastal ratsaliidu poolt asutatud Tallinna Ratsaspordikooli juhtimine. Ta on kooli kaaslooja, sisuliselt kogu süsteemi väljatöötaja ning majandaja. Therjele meeldib pidevalt uurida, lugeda, midagi uut teada saada ja endale selgeks teha – seetõttu sobib talle selline amet suurepäraselt. Tallinna Ratsaspordikool on teiste riikide sarnasele kogemusele tuginev algatus, mille eesmärgiks on ratsutamas käivatele noortele pakkuda lisaks ka teoreetilist ratsaspordiharitust läbi erinevate loengute ja praktikumide. Täna saavad Veskimetsa Ratsakeskuses treenivad noored astuda huvikooli liikmeks ning nelja aasta vältel omandada hulgaliselt praktilisi ja teoreetilisi teadmisi ning neid testide sooritamisega proovile panna. Õppeprogrammi jooksul omandatud teadmised ja oskused on noortele hiljem abiks ka näiteks Järvamaa Kutsehariduskooli sisse saamisel ja seal õppimisel.
Vahest on hea lugeja märganud, kui jõudsalt on arenenud ratsaliidu meediatöö. Selle võib täiesti vabalt avalike suhete ja turundusjuhi Merike Udrik-Õispuu „süüks“ panna. Merike on korrektne, konkreetne, kindlameelne ja nutikas. Tal on palju häid ideid ning julgust ja teotahet neid ellu viia, kuigi tema kohustuste nimekiri ratsaliidus on õige pikk. Nende koostöö Siimuga sai alguse 2014. aasta suvel, kui ta algselt turunduse valdkonda appi paluti. Kuna tolleaegne pressiesindaja Mailis Timmi soovis peagi organisatsioonist lahkuda, et rohkem harrastusspordile keskenduda, läks ka kõik meediatööga seonduv sujuvalt üle Merikesele.
Merikese arvates on kõige keerulisem hoolitseda organisatsiooni enda – tema maine ja igapäevase ülalpidamise – eest. „Inimestel on raske mõista, et organisatsiooni ülalpidamisega kaasnevad mitmesugused kulud. Näiteks inimeste palgadki, mida täna ju sisuliselt makstakse vaid kolmele põhikohaga töötajale. Sponsor tahab toetada sporti kuidagi palju konkreetsemalt kui läbi selliste nö vangerduste.“ Suuresti valutab ta südant ratsaliidu kuvandi pärast hobuinimeste sees ja ka väljaspool ratsaringkonda. „Ratsaliidu suunas tehakse palju kriitikat, mis on iseenesest normaalne, sest seal, kus midagi tehakse, on ka midagi kommenteerida, ja igaühel on oma arvamusele õigus. Aga mõistmist tehtava töö osas on vähe. Võiks olla rohkem „meie“ kui „teie ja meie“. Samamoodi on avalikkusel ratsaspordist vähe teadmisi ja minu ülesanne on neid pidevalt suurendada, mis pole teiste edukamate alade konkurentsis sugugi lihtne.“
Ühtlasi innustab Merike hobuinimesi ise suuremale aktiivsusele. Ta püüab isiklikult käia võimalikult paljudel võistlustel kohal, suhelda inimestega, küsida kommentaare ning teha ka pilte – fotograafia on käsitöö kõrval üks tema hobidest. Paraku on teda vaid üks ja igale poole ei jõua, kuigi huvi on. „Minult küsitakse sageli, miks ma igast võistlusest uudist ei tee. Lihtne vastus on, et tulemusi ei ole mõtet ümber kirjutada. Lisaväärtuse annavad uudisele pildimaterjal ja kommentaarid otse sündmuskohalt. Soovitan neid meile rohkem ka ise saata!“
Tööd ratsaliidus võiks Merikese meelest võrrelda ka tööga üritusturundusfirmas, sest aasta jooksul korraldatakse väga suures koguses erinevaid sündmusi. Neist suurim on muidugi horse show, kus ta tegutses infotiimis vabatahtlikuna juba aastaid enne ratsaliidu turundusjuhi kohale jõudmist. Tihedam koostöö liidu juhtkonnaga sai alguse siis, kui ta töötas horse show suurtoetaja Alexela turundusjuhina ning pidi korraga seisma nii enda tööandja kui ka huviala eest. Huviala, mis oli teda paelunud juba väiksest peale, kui ta vanaisal hobusega põllutöid teha aitas.
“2015 olin esmakordselt HS meeskonnas kui tiimijuht, ja seda ülesannet poleks ma suutnud täita oma ülitoreda meeskonna abita!” Foto: Külli Tedre
Ratsutamistrenni jõudis Merike 11aastaselt Pajustis, samas tallis, kust Riina Pill just hiljuti kõva tegijana tuule tiibadesse oli saanud. Merikese esimene trenn oli igati värvikas – suure tori hobusega sai ära proovitud galopp, hüppamine ja ka kukkumine – seda kõike küll pigem hobuse enda soovil. Pajustis ratsutas ta vaatamata sellele ehmatavale intsidendile paar aastat, hiljem juba täiskasvanuna jätkas aga armastatud hobiga Veskimetsa Ratsakeskuses.
Pildil Cavega, kes oli Merikese suur lemmik Veskimetsas. Siin on nad koos oma viimasel ühisel võistlusel. Foto: Raivo Sepp
Täna püüab Merike ratsaliidu üsna suurt keskendumist nõudvaks tööks kodukontoris aega leida oma kolme väikse lapse kõrvalt. Tema ülesanne on suhelda meediaga ja tegeleda pressiteadetega, teha kõikvõimalikke kirjatükke, hoida „elus“ liidu veebilehte ja sotisaalmeediakanaleid, tegeleda ratsaliidu turundustööga ja suhelda sponsoritega, vastutada liidu sisekommunikatsiooni eest, korraldada hooaja lõpetamist ja alates käesolevast aastast välja anda aastaraamatut.
Kogu seda lugu kirjutades märkasin ma muhedat seika, et kõik on kuidagi omavahel seotud – inimeste elulood, igapäevased mured, rõõmud ja ülesanded. Minu jaoks on kõik nad väga tugevad, teotahtelised ja julged isiksused, kelle isiklikest ambitsioonidest palju selgemini tulevad esile armastus hobuste vastu ja soov Eesti ratsasporti panustada. ERL-i juhatuse esimees Jaanus Berkmann nõustub minuga ja leiab, et surve kõikide ratsaliidu ametnike suunas on aasta aastalt kasvanud. „Ma mõistan klubisid, kui nad ratsaliitu kritiseerivad. Üle 10 aasta tagasi, kui meie suhteliselt võhikutena Hiiumaa klubiga alustasime, tundusid ka meile paljud liidu nõudmised lausa ülekohtused. Ma arvan, et suuresti on siin küsimus igapäevases infovahetuses ja ka soovis ise asjadega kursis olla. Selles osas võiksid kõik end parandada, ka ERL. Kuid tahaksin rõhutada, et tänu tänasele meeskonnale püsib ratsaliit elus ja meie spordiala areneb. Iga kriitika tegelikult ikkagi mõjutab enesehinnangut, sest inimene on inimene. Usun siiralt, et ka mõistvaid inimesi eksisteerib, et märgatakse asjade tagamaid ja analüüsitakse eelkõige sõnumit, mitte sõnumitoojat.“
Jaanus on murelik, kuna viimased paar aastat on ERL pidanud vastu võtma negatiivse eelarve, kuid aasta lõpuks on asjad kuidagi siiski lahenenud. „Siim on väga konservatiivse majandusliku mõtlemisega ning see on ausalt öeldes nii mõnelgi korral ratsaliidu krahhidest päästnud. Nii juhatuse kui kõigi teiste meeskonnaliikmete tiimitöö on olnud määravaks keeruliste aegade ja küsimuste lahendamisel. Riigi toetus liidule väheneb paraku igal aastal, see on tõsiasi, millega seisame pidevalt silmitsi. Samas oleme me kõikidest vanadest võlgadest tänaseks vabanenud – oli ju aeg, mil endise juhatuse liikmed panustasid ratsaliitu oma isiklikku raha ja mitte vähe,“ selgitab ta ERL-i tänast majanduslikku olukorda.
Berkmann märgib, et mullu alustasid nad Siimuga Eestimaa tallide ringkäiku, külastades paljusid talle ja klubisid, aga ka kohalikke spordiliite. „Kummalisel kombel võeti meie külaskäiku mõnelpool kui mingisugust kontrolli,“ muigab ta, aga nendib samas, et see teeb teda murelikuks. „Me ei ole mingisugused inspektorid, tahtsime hoopis erinevate inimestega ise tutvust teha ning nende muresid kuulata.“ Tänavu suveks loodavad nad Eestimaale tiiru peale teha. Ehk on sellestki natuke kasu ja tekib veidigi rohkem ühtsustunnet, mida me tegelikult kõik hädasti vajame.
|
OSCAR-2019
|
||
2006. aastal otsisin koos oma mehe, 2-aastase poja ja 7-aastase tütrega kohta kus suvitada ning kus saaksin ka enda isikliku arengu ja meeskonnatöö koolitusi ning paastulaagreid teha. Käisime läbi paljud kohad ja viimane koht, kuhu jõudsime enne tagasipöördumist Tallinna, oli suur mereäärne saaremaine maastik Matsalu rahvuspargis. Väike nõukaaegne elumaja, suur laut ja küün, traktorikuurid, ait, seamajake, okastraatidega ääristatud lehmarajad, rinnuni hein ümber maja.
Õue peal istudes tekkis aga nii kummaliselt soe, kodune ja inspireeriv tunne. Peatselt tekkis nägemus vaimsest keskusest, kus inimesed istusid terrassil õhtupäikesevalguses rõõmsalt ja õnnelikult söömas-joomas. See nägemus lummas. Lummasid ka kadakad ja päikeseloojanguga rand kohe maja kõrval.
See koht oli aga palju suurem ja kallim, kuid ka palju inspireerivam ja väelisem kui see, mida lootsime leida! Minu ettekujutust ja veidi hiljem täpsemaks joonistunud selle koha potentsiaal tundus algul võimatu teostada. Siiski ostsime koha ja alustasime ehitamisega.
Lubasin algul mehele et tasa ja targu ehitame seda enda tarbeks. Kuid nii see ei läinud. Kohe läks suure kire ja madinaga ehitamiseks, uute ideede genereerimiseks ja realiseerimiseks, ühest nägemusest sündis teine, nii nagu ühest kursusest sündis järgmine. See koht hakkas ennast algusest peale justkui ise looma. Ning lisaks meile meeldis see koht ka meie sõpradele ja kursustel osalejatele. Kõik ütlesid, ja me ka ise nägime, et siia tulnud inimesed rahunesid maha, lõdvestusid, muutusid rõõmsaks ja nautisid kohalolu.
Kui lõpetasime ehituse esimese osa (15 magamiskohta, väike saal, saun), siis jätkasime unistamist, sest kursustele tuli üha rohkem inimesi ja ööbimiskohtadest oli alati puudus. Väike saal jäi väikseks (kaminasaal praegu) ja kööki koos söögiruumiga (praegune kollane peretuba) ei mahutanud grupid ära.
Olin unistanud kunagi arhitektuuri minna õppima, nüüd sain oma nägemusi paberil ja 3D reaalsuses proovida. Minu insenerist mehe oskuste ja täieliku toetuseta oleks see koht muidugi ehitamata jäänud. Kuna tol ajal, ehitusbuumi ajal 2007 a. kui hakkasime ehitama, ei olnud ükski arhitekt meid siin “kaugel pärapõrgus” nõus aitama, siis pidime kõik lahendused koos nutika naabri- ja ehitusmehe Rivo Kummiga välja mõtlema ja valmis ehitama. Südamest tänud Rivole, kes teeb kõike südame ja kirega. (Kui soovid merele minna, kalale või Kesselaiule, siis tee seda kindlasti siinsamas Rooglaiu sadama kõrval elava Rivoga)
Nautisin ka maastikuarhitekti rolli, tassisin ise kohale kõik taimed ja istutasin need maha sinna kus õige tundus olevat. Ainuke eesmärk peenarde tegemisel oli, et oleks hiljem lihtne hooldada, ma ei kannata rohimist. Õnneks pole see mul esimene aed. Rivo traktori abiga saime ka kive õue peale ja maja ette.
Hakkasime otsima võimalusi edasi ehitada. Nõuka-ajal ehitatud maja, mis kuulus enne ühele EKE ehitusinsenerile, kes oli seal pidanud oma perega lehmakarja ja muid loomi, lausa karjus ümberehitamise järele, osa majast oli justkui tondiloss ja imeline väike viljaait mere ääres kutsus unistama ja suveks perega suvitama.
Varem oli siin olnud väike puidust maja, tehase “Teras” puhkebaas, mille 20 sajandi alguses ehitas Muhumaalt uusmaasaajana tulnud pere. Kohale anti nimeks Mäe talu. EKE ehitusinsener ehitas aga selle puust maja asemel tuhablokkidest uue maja koos suure lauda, kuuride ja küünidega. Ja hästi ehitas! Maja alustalad ja konstruktsioon on korralikult ehitatud. Kuna aga siin pole kunagi olnud mäge (praegune väike mägi tekkis meie tiigi ehitusest) ega nüüd ka talu, siis panime kohale uue nime – Algallika, mis viitab meie sügavamale ühendusele nii iseenda kui kosmosega.
2014 a kirjutasime projekti Hooandjale, lõikasime ja kleepisime Marioga kokku videolõigu ja saime 8000 eur uue professionaalse köögi ehitamise seemneks. Täname kõiki toetajaid selle eest! Vaata Hooandjasse tehtud videolõiku meie teisest ehitusetapist siit….
Kirjutasime ka projekti PRIA maaelu arengutoetuste fondile ja saime 100 000 eur Algallika teise osa ehitamiseks. Omafinantseeriguks võtsime laenu. Ehitasime küünist suure saali, laudast köögi ja söögisaali, aidast kahekorruselise 11 voodikohaga majakese (kokku sai 33 majutuskohta talvel; pluss kämping, karavan, telkimiskohad suveks). PRIA projektiga lõpetasime 2015 suvel.
Alates 2008. aastast korraldame Algallika keskuses (www.algallika.ee) isikliku arengu ja meeskonnatöö koolitusi, Teadliku Loomise ja hingamise koolitusi, kontserte, SuveValguse Päevi, vaata meie avatud koolituste kalendrit siit.
Soovime et siia puhkma ja õppima tulevad grupid ja meeskonnad tunneksid ennast hästi. Leidsime ka kohalike elanike seast koheselt suurepärased toetajad. Praegu toimetab majas majapidajannana Piret Bekmann ja teda aitab toidu tegemisel tema poeg profikokk Henri Bekmann. Algallika köök suudab rahuldada väga erinevaid maitseid, toortoidust kuni vahemeremaade või eht eestipärase grillgurmeeni.
Minu esialgne ettekujutus, kui saabusin Algallika õuele, esialgne nägemus, mis siin olla võiks, teostus mõne aastaga: inimesed istusid terrassil, rõõmsad ja õnnelikud, nautimas üksteise seltsi, hoituna looduse, mugava maja ja imelise atmosfääri poolt. Ka Sina oled oodatud siia koos oma pere, sõprade ja töökaaslastega! Oled oodatud siia kursustele või omapäi loodusse uitama. See koht pani ennast ise looma – kõikide hüveks ja heaks, ka Sinu jaoks!
Kuid Algallika ei ole veel valmis ja ega päris valmis midagi kunagi ei saagi. Kui see koht Sind inspireerib ja Sa soovid seda koos meiega edasi luua ja ehitada, siis anna teada. Oleme avatud uutele ideedele ja inimestele, kes tahaksid siin olla, midagi teha ja panustada, et siin oleks veel mõnusam olla ja kasvada inimesena.
|
OSCAR-2019
|
||
…on üldiselt väga rahulik ja turvaline heaoluühiskond. Ainult vahel juhtub, et minu hosteli ees üle tee pargitud autole pannakse tuli otsa. Tehniliselt ei olnud see küll minu hosteli ukse ees. Kuna Darwin on turistide linn, siis siinse peatänava ainult hostelid ja hotellid moodustavadki. Auto süüdati põlema üle tee asuva Banyan View hosteli ees. Ehk siis teisel pool teed.
Minul, terava silmaga eestlasel, läks selle vraki märkamiseks muidugi oma päevake aega ja üks tugev vihje, et vaata oma hostelist välja astudes ringi.
Muide, et uudislugu oleks rohkem vastavuses ajakirjanduslike uudiskriteeriumitega, siis see uudis omas neist seitsmest „lähedus” kriteeriumit. (Tundub viimasel ajal ainuke ja Eesti ajakirjanike lemmik olevat!!!) Auto omanik oli keegi eestlane keda mul ei olnud au tunda aga kellest olen palju-palju kuulnud.
Minul on minuga viimasel ajal raske. Hirmsasti hakkab juba ära tüütama, et mu otsused langevad ja siis teen need uuesti ümber ja siis pärin Eestist veel igaks juhuks aru ja… ühesõnaga igavene jama. Ei ole sellise endaga praegu rahul. Samal ajal on nii ühel kui teisel pool kaalukeelt vägagi võrdsed panused, mis peabki otsustamise raskemaks tegema. Minna, jääda või tulla on küsimused mis mu peas kummitavad.
Kehtib vist minugi kohta see mis Aavo Kokk tänases Päevalehes ütleb, et sageli segab meid selgelt mõtlemast ja ratsionaalselt otsustamast mõõtkava, mille ise oleme (endale) seadnud. Kui on palju võimalusi mingi asja tegemiseks, siis on ka projekti mõõtmed suuremad – kõik võimalused tuleb ju nüüd ja kohe realiseerida.
Täna langetasin mind ennast juba pikka aega vaevanud küsimuse. mitte küll midagi eluliselt tähtsat aga siiski. Nimelt olen kaalunud ühte ja teist fotokaamerat ning vägagi kimbatuses olnud. Täna poodi minnes lõin lihtsalt käega ja ostsin ära ühe neist mida juba mitu kuud piidelnud olen. Siin ta siis on minu kullakallis Panasonic Lumix TZ-7. Lingi peale vajutades peaksite nägema täpsemaid tehnilisi parameetreid ka Photopointi kodulehelt. Ühesõnaga saab see kaamera olema mulle heaks sõbraks ja teeb palju häid pilte.
Teine ja palju tähtsam otsus oli mul ka nagu kuum kartul umbes nädala jagu peos. Tänaseks olen otsuse langetanud ja suusakeskustele selja keeranud. Kuigi veel viimasel hetkel tuli veel teinegi kutse vestlustele otsustasin Eesti suve kasuks. Või vähemalt nii ma arvasin. Olles ostnud ära pileti homseks Bali saarele (Indoneesia) ja sealt edasi planeerinud reisi kuni Eestini juhtus see mis minuga alati juhtub. Helistati ikkagi pärlifarmist ja uuriti sellel niigi ebakindlal ajal kas ma esmaspäeval tahan uuesti välja tööle lennata. Kuna sedapuhku lubati jällekord saata tagasi sinna kus tehakse häid sööke ja kooke ning ja elu on ilusam kui Broome´is töötades otsustasin pakkumise vastu võtta. Seega lükkasin oma pileti edasi praegu aprilli viimasele päevale.
Mis täpsemalt saab pole veel ikkagi päris kindel aga kui ma koju jõuan siis olen kindel, et küllap te sellest kuulete 😉 Seniks peate leppima alates esmaspäevast jälle sellega et olen täiesti maailmast ära lõigatud ja ühtegi postitust või kirja kirjutada mul ei õnnestu.
Kuigi sünnnipäev on justkui tavaline teistsugune päev oli see sellel aastal väga põnev. Kuna distantsi tõttu harjumuspäraseid kõnesid teha või sms-e saata polnud võimalik leidsid minu sünnipäeva meelespidavad inimesed erinevaid võimalusi. Ei ole vist mõtet ülesse lugeda mitmes sotsiaalvõrgustikus, instant messengeris jne keskkonnas mulle õnne sooviti. Sellegipoolest üllatas mind sõprade-lähedaste loovus.
Aitäh kõigile, kes seda natuke teistsugust päeva meeles pidasid! (PS! Isegi siis kui helistamine mulle võimatuks osutus või ma juba järgmiste kõnede ajal sügavalt magasin) Tean, et plaan oli hea aga tehnika vedas alt 😉
Tahaksin siinkohal välja anda ka kõige loovama sünnipäevaõnnitluse auhinna. See kuulub sõpradele Kuljusest 🙂 (Ma loodan, et ma nüüd Sirlile liiga ei tee ) Seda võite näha siin. Aitäh! Kättetoimetamisekohaks oli Facebook ja pilt tuli põhimõtteliselt ise ülesse leida. Kaval!
Muidugi ei saa mööda minna kõige tähtsamast. Millal pidu saab? Kui kellelgi on rohelisele mandrile asja siis võiks pidu kohe teha. Samas väga paljudel justkui ei ole… Luban, et tulen koju ja korraldan ikka ühe korralikku Eestimaise peo. Tea kas sülti lubada julgen aga sõrmekübaratäie viina võin küll lubada. Lihtsalt pean nüüd ise ka teada saama millal koju jõuan. Seega hoidkem ühendust ja varsti ( see tähendab 1-4 kuud) täpsustan peo toimumise aja ja kohe.
Sünnipäeva päev möödus rahulikult. Kuigi algul oli mulle raudkindlalt selgeks tehtud, et see päev saab olema tavaline tööpäev (hoolimata riigipühast) siis hommikul kell 4.45 tööpaika jõudes oli puudu paadi juht. Seesama kes eelmisel päeval mulle viimase asjana oli kinnitanud, et pean kindlasti tööle ilmuma. Aga mul ei olnud vaba päeva vastu midagi. Kui eile jälle tööle läksin tundus sellel onklil ikka veel pohmakas jätkuvat… Tema liikumise aeglus ja vaikne kõne ei jätnud palju võimalusi midagi muud arvata!
Veetsin ootmatult vabaks tehtud sünnipäevapäeva lõbusalt Broome´i linnaga tutvudes ja lõpuks läksime siinsesse Cable Beach nimelisse randa ujuma. Õhtul läksin sõber Tom´i poole õhtust sööma ja siinset looduimet Staircase to moon e. ehk trepi kuule vaatama. Oli rahulik ja ilus päev. Lisaks tuli vastata mõnele “juhuslikule” kõnele Eestist. Hoopis aktiivsemaks muutus ka Skype´i suhtlus jne.
|
OSCAR-2019
|
||
Kommentaarid - Tiina Kangro presidendi kõnest: keda me nüüd heidutasime? Islamisõdalasi? Venemaad? - Eesti Päevaleht
Tiina Kangro presidendi kõnest: keda me nüüd heidutasime? Islamisõdalasi? Venemaad? - kommentaare 1-20
Buratino käis lollidemaal. Buratino usub, et kõik, mida tema räägib, on puhas kuld, tegelikult aga - muld!
Keda heidutada,,, muidugi venemaad,,,, nüüd nägid nad meie paraadi ära ja nädala pärast annavad alla ja kapituleeruvad hirmust....
Me oleme jube demokraatlik riik,,, väga rahumeelne.. kes ei usu, vaadaku, kuidas meie sõdurid aitasid hävitada iseseisva Iraagi,...
kuidas aitasime okupeerida... seega,,, oleme väga rahumeelne... natuke heidutame ja jälle rahumeelne...
Magnetkompass siiski on ehitatud näitama põhja suunda. Ülejäänud ilmakaartele viitamise ja suuna määramise seadedon inimesed sinna külgepannud selleks, et oleks mugavam. Kuid ikka ja alati põhineb see sellel, et komapssi nõela üks magnetiseeritud ots keerab ennast magnetpooluse poole, mis asub põhjapooluse lähedal.
Üks loll jõuab rohkem küsida kui sada tarka vastata. Eestil oli ja on ainult üks surmavaenlane ja see on venemaa.
Võidupüha tähistab võitu Võnnu lahingus, kus eestlased lõid puruks Balti Landeswehri, kes kehastas Balti Saksa aadelkonda, kes oli eestlasi 13 sajandist peale valitsenud, misstõttu teda käsitleti igipõlise vaenlasena, verivaenlasena.
Sulle on oma naise, ämma ja pojaga kodus vene keeles suhelnud sm. Laidoner kindlasti autoriteet. Eriti veel seetõttu, et käskis 1940. aastal kaitseliitlastel relvad ära anda.
Minu ja paljude eestlaste jaoks jääb surmavaenlaseks see kes on ajaloos ainsana eesti rahvuse täieliku väljasuremise piirini viinud. Venelastel puudub selles vallas isegi ligilähedane konkurent.
Olla mitte "russofoob" võrdub mõistuse puudumise või sellega, et ollakse ise üks nendest kes nimetavad ennast vabastajateks.
see kes on potentsiaalne kallaletungija, ongi vaenlane, väga lihtne. Siinkandis on vaid üks selline riik kes selleks on võimeline. Seda on ta näidanud tegelikkuses 10 viimasel aastal.
Jah, me võime olla rahulolematud oma poliitikutega, selleks on valimised et seda muuta. Aga kaitsetahte ja -mõttekuse kahtluse alla seadmine on juba tegu mis ei ole RK liikmele kohane. Nii et valija - pea meeles!
Tiina Kangro, trivia küsimus Teile: mitu korda on venemaa eestit rünnanud ja mitu korda on eesti venemaad rünnanud?
T. Kangro ehk kardab küll, aga presidendi poolt pole mõtet seda otseselt välja öelda. Milleks poliitilist vaenamist suuremaks puhuda lihtsalt niisama? Oleks Kangro soovi kohaselt see välja otseselt öeldud, siis võiks tema kohta küll öelda Eestimaa vaenlane, see tooks ju suure tüli kaasa. Ajalugu aga räägib teist keelt ja vaenlane on vägagi selge ilma ütlematagi.
Aitäh,aga neist sai omal ajal rohkem,kui kõrini. Kuigi,ega presidendiprouagi eriti midagi ei õelnud.
See kes pesi teise musta raha pole eriti oluline, see oli võõras raha ja suurt ei puutu teemasse. Hoopis huvitavam ja olulisem on kes kantis siinset mujale ja selle raha päritolu.
Tuleb asutada rahvaliikumine "Demilitariseeritud tuumavaba Eesti 00",mis hiljem muutub parteiks ja ühineb Keskerakonna ja sotside+VEE-ga.Milleks pea kõik riigid peavad hiigelarmeesid kui vaenlasi pole,kellegagi sõdida pole.Venemaa ainult nalja pärast ründas Gruusiat ja Ukrainat,kes peaksid ka oma kaitseväed likvideerima.Kui venelastel pole kellegagi sõdida,jääbki sõda katki!Nii ka Eesti nagu aastal 1940.Kaitsevägi oli aga …. Ja elasimegi õnnelikult 50 aastat sotsialismis,võrdsete ja veel võrdsemate vene keele riigikeega riigis.
Ja mis on praegu teistmoodi, oleme ju EUROOPALIIDUS ,mis tegutseb rahvusi ja riike hävitavalt, täpselt nagu nõukogudeliit
vene holopid teistsugust elu pole võimelised ette kujutama. Tsaari korraldused, ukaasid, bojaari käsk.
Kersti oli suurepärases kleidis. Mida sina, Tiina, tema asemel siis seal Kaitseliitlaste ja Kodutütrete ees oleksid teinud? Saltosid? Pannkooke küpstenud nende nina alla?
Õudsalt kahtlustan, et kui mina kaineks saan siis paranevad mu kirjavead aga tädi Tiina Tuumafüüsikat ma aidata ei oska ka kaine peaga.. Väga palun Andeks :)
Rakenduslik kõrgharidus :) Mu Lõpukirjandeid on kaks korda aulades ette loetud, mata ja füüsika eksamilt välja visatud. On midagi vastu panna? :)
See kommentaar on sisestatud anonüümse kasutaja "Nunuh" poolt ja on seetõttu nähtav ainult anonüümsete kommentaaride kaustas
Tema habe peaks olema kaks korda lühem, sest vaid sellisel juhul sobib see temale. Owel on üsna piklik nägu, millega väga pikk habe lihtsalt ei sobi. Temal puudub vajadus teha pika habemega oma nägu veelgi pikemaks.
"kui saaksin, teeksin oma elus kõik teistmoodi"-olen sellele ise ka mõelnud, et võiks olla võimalus "kordus seansiks" kui midagi teisiti, siis TERVIST HOIAKSIN KÜLL, muus pole kindel.
Sellega tunnistad,et oled teinud elus ainult valesid valikuid ! Küll see sinu tahtmine uuesti elada täidetakse aga täpselt nii nagu senine !
Kui ma saaksin, küll ma siis teeksin? .. No aga ei saagi, mida mune sügada siis? Proovigi edaspidi elada nii, et olekseid ja polekseid unistama ei pea: Mõtle tulevikku, mitte minevikku.
Kõik teeme asju, Petersell, mida teeksid Sina ka uuesti teisiti. Mis sellel hala point on? :) Ela edasi nii, et 10 aasta pärast samasugust artiklit kirjutama ei pea või kui pead siis räägi seda enesele Peegli ees..
Ma olen aasta vanem ja näen tunduvalt noorem välja :) Mine alustagi sellest Mangi habemest :) Või unistad ka puuõõnte karjäärist? :) See nish on juba hõivatud :)
Olen palju aastaid olnud raadios, sh hommikuprogrammis. Owe on suurepärane saatejuht hommikul, aga ma pole kindel, et TVs. Mul on raske üldse TVs esineda kõõrdsilmsusega. Aga soovitaksin Owel habe siiski maha ajada, sest on lihtsalt absurdne.
Habe ei häiri kuid meedia inimesele on sobimatud kinnised insta kontod ja valenimi Facebookis. See ei sobi ühele meedia inimesele. Sotsiaalmeedia on meedia ju.
|
OSCAR-2019
|
||
Võrreldes 2014. aastaga vähenes kogukasum enamikul tegevusaladel. Suurima panuse sektori kogukasumisse andsid kinnisvaraettevõtted. Ettevõtlussektori kasumi kasvu pidurdasid enim töötleva tööstuse ja energeetika ettevõtted. Töötleva tööstuse kasum vähenes 2014. aastaga võrreldes 16%, mõjutatuna põhiliselt ekspordile suunatud elektroonika ning kütteõlide tööstuse kasumite vähenemisest.
Ettevõtted müüsid 2015. aastal kaupu ja teenuseid 49,1 miljardi euro eest ehk 3% vähem kui aasta varem. Kogu ettevõtluse müügitulus kõige suuremat osatähtsust omavate kaubandusettevõtete müügitulu vähenes 3%, mõjutatuna põhiliselt müügitulu vähenemisest hulgikaubanduses. Samas jae- ja sõidukikaubanduses müügitulu kasv jätkus. Töötleva tööstuse ettevõtete müügitulu jäi aasta varasemaga võrreldes samaks.
Ettevõtete kulud vähenesid 2014. aastaga võrreldes 2%, samas tööjõukulud suurenesid 7%. Nii tööga hõivatud isikute kui ka töötatud tundide arv suurenes 2%. Ettevõtlussektori tööviljakus puhta lisandväärtuse alusel oli 2015. aastal keskmiselt 22 100 eurot hõivatu kohta ehk sama mis aasta varem.
Ettevõtete investeerimisaktiivsus vähenes kolmandat aastat järjest. Ettevõtted investeerisid 2015. aastal 2,3 miljardit eurot, mis on 4% vähem kui aasta varem. Sarnaselt 2014. aastaga investeeriti põhiliselt masinatesse ja seadmetesse, hoonete ja rajatiste ehitamisse ning rekonstrueerimisse. Suurimad investeerijad olid töötleva tööstuse, energeetika- ja kaubandusettevõtted, kes tegid ligi poole ettevõtete koguinvesteeringutest. Võrreldes 2014. aastaga suurenesid investeeringud ehitiste soetamisse ning masinatesse ja seadmetesse.
Mullu neljandas kvartalis müüsid ettevõtted kaupu ja teenuseid 12,7 miljardi euro eest, mis oli 2% vähem kui aasta varem samal ajal. Ettevõtted investeerisid IV kvartalis 759 miljonit eurot ehk sama palju kui 2014. aasta IV kvartalis.
Poolas on sama probleem nagu Eestis. Tööjõudu napib, palgad rallivad « Infonurk | Eesti Teenindus-ja Kaubandustöötajate Ametiühing
Kui Eestis on tööjõupuudus ja palgaralli ettevõtjatele teada-tuntud probleem, siis 38 miljoni elanikuga Poola puhul on seda raskem mõista.
Poolas on tööpuudus on kukkunud madalamale tasemele alates 1991. aastast ja see ohustab majanduskasvu.
Kolme tunni sõidu kaugusel Varssavist on Danwoodi tehas, kus on juurutatud robottehnoloogiat. Kuid ettevõtte juahtuse esimees Jaroslav Jurak on murelik, kirjutab Bloomberg. Poola võtmed kätte majaehitaja võiks suurendada toodangut kuni 200 maja võrra aastas, kuid kui tööjõudu ei leia, siis tuleb plaane kärpida.
„Praegu on meie võimet kiiremini areneda piiramas tööjõuturg,“ lausus ta linnakeses Bielsk Podlaskis, kus valmistatakse koha peal kokku monteeritavaid majakesi Saksamaa, Austria ja Suurbritannia turu tarvis. „Teoorias saaks me müüa rohkem maju, kuid selleks on vaja leida töötajaid.“
Kogu Ida-Euroopas ähvardab ettevõtteid kasumite kahanemine, kuna ärimudeleid on põhjalikult raputatud. Odava ja külluses tööjõu ajastu lõpp ohustab tootmisplaane.
Piirkonna suurimas majanduses Poolas on tööpuudus madalaim alates 1991. aastast. Enam kui kaks miljonit poolakat töötab välismaal. Ettevõttel ei jää muud üle kui pakkuda suuremat palka ja investeerida uute töötajate väljaõppesse.
Kuigi paljudes ettevõtetes pole veel uus trend avaldanud mõju kasumile, on ettevõtete osakaal, kes kaebavad töötajate leidmise raskustest, kasvanud aastataguselt 35 protsendilt 51 protsendile. Selline on Wrochlawis asuva värbamisfirma Work Service küsitluse tulemus.
„Langev tööpuudus ja kasvav tööhõive on majanduse seisukohast väga ebasoodne ja suurendamas palgatõususurvet,“ ütles Societe Generale peaökonomist Jaroslaw Janecki.
Portugali ettvõttele Jeronimo Martins SPGS kuuluv Poola poekett Biedronka, kellele on Poolas 60 000 töötajat, tõstis aprillis aasta jooksul juba kolmandat korda palka. Ka Lidl ja Kaufland on samas sektoris tõstnud palka. Kolme aastase kogemusega müüjad kassas saavad 2750 zlotist ehk 765 dollarilist põhipalka. Aastaga on palk tõusnud 25 protsenti. Palgatõus on kiirem kui oli teises kvartalis aastane käibekasv, mis ulatus 16 protsendini.
Kuni Poolas on palgad madalamad kui Lääne-Euroopas, otsivad poolakad ikka paremat elu välismaal, mis jätab kodumaale vähem oskustööjõudu, kaebavad ettevõtete juhid.
Poola keskmine aastapalk on 25 921 dollarit võrreldes naabri Saksamaa 46 389 dollariga, selgub OECD andmetest.
Münchenis asuv tarkvaradisainifirma Intive, mille aastane käibekasv jääb 20-25 protsendi vahele, on Poolas tööl 1500st töötajast 1200. Kuna nõudlus on kasvanud, peab ettevõte veel värbama 400 töötajat ja seda peamiselt Poolas. Lõpuks kasvatab see ettevõtte kulusid nii palju, et hakkab sööma kasumit. Kui varem ujutasid töösoovid ettevõtte üle, siis enam see nii ei ole. Nagu paljud ettevõtted Poolas on ka Intive muutunud agressiivsemaks, otsides töömessidelt töötajaid, pakkudes väljaõpet ja tõstes olemasolevate töötajate hoidmiseks palka.
„Enam ei piisa töökuulutusest veebilehel ja avalduste ootamisest,“ lausus ettevõtte juhatuse esimees Ludovic Gaude. „Vaja on teha rohkem.“
Üha enam vaadatakse tööjõu otsimisel ka Valgevene ja Ukraina poole. Kuigi Poolas on juba üle miljoni ukrainlase, kellest paljud pagesid sõja eest, oleks sealt vaja veel rohkem tööjõudu. Kui mullu palusid ettevõtted 1,26 miljonile ukrainlasele tööluba, siis üksnes tänavu esimese poolaastaga on palutud ukrainlastele 904 854 tööluba.
Poola suurim börsil olev ehitusettevõte Budimex vajab idast tööjõudu, et täita uusi lepinguid, ütles ettevõtte personalijuht Cezary Maczka.
|
OSCAR-2019
|
||
Kas teadsid, et kauni jume omanikud on selle saavutanud enamasti tänu oskustele ja kvaliteetsetele näohooldustoodetele. Järgi AVONi samm-sammulist õpetust ja saad endalegi veatu jume!
Naha ettevalmistamine jumestuseks on kõige olulisem samm, et saavutada kaunis tulemus. Puhastamisel peatun natuke ka pikemalt 🙂 Vaata ka minu varasemat postitust hooldussüsteemist
Iga päev peaks nägu pesema, eriti kui kasutad jumestust. See on küll kõige tuntum ja lihtsam asi maailmas, kuid mõned näpunäited on ikka abiks. Rasuse ja kombineeritud naha puhul võid nägu pesta kaks korda – nii hommikul kui õhtul, kuiva ja tundliku naha puhul vaid õhtul. Pesemiseks kasuta kindlasti leiget vett, kuum vesi võib nahka veel rohkem kuivatada. Soe vesi avab ka poorid ja valmistab nad ette puhastamiseks. Pesemiseks vali kindlasti spetsiaalne näopesutoode, tavaline seep või dušigeel võib nahka ärritada. AVONist leiab laias valikus näopesutooteid nii Clearskin’i, Solutions’i, Care’i kui ka ANEW sarjast. Näopesutoode vali vastavalt oma naha tüübile ja probleemidele. Võimalusel vali komedoone mittetekitav toode, see aitab ka vähendada vistrike esiletekkimist. Tundliku ja õrna naha korral vali kindlasti alkoholi, parfüümide ja värvainete vaba näopesu. Enne näo pesemist pese ka käed, niisuta seejärel nägu ja masseeri õrnalt ringjate liigutustega pesutoode näole. Ka kreemjad näopesijad võib määrida niiskele nahale. Oluline on just toote panemine otse nahale, mitte vatipadjale ja selle masseerimine näole. Siis saab nahalt maha kogu mustuse ja ka vanad naharakud. Seejärel loputa nägu õrnalt puhtaks sooja veega ja võid lõpetada külma veega, et sulgeda poorid. 1-2 korda nädalas kasuta ka näokoorijat (näiteks Naturals Granaatõunaga näokoorija 4.70€, Clearskin Poore sügavpuhastav ja energiat andev koorija 5.40€, Clearskin Professional Poore sügavpuhastav näokoorija 8€) või puhastavat maski (nagu Planet Spa Surnumere mineraalidega mudamask 7€, Tai lootoslillega poore sügavpuhastav näomask 7€, Rhassoul saviga mask 7€, mis on ka minu suur lemmik :), Solutions Complete Balance sügapuhastav savimask 7€, Naturals Teepuu ja kurgiga puhastav kilemask 4.70€, Clearskin Poore sügavpuhastav savimask 5.40€)
Kui Sul on probleemne ja/või tundlik nahk, siis pead jälgima hoolsalt toote koostisaineid, et ei tekiks liigset ärritust ega halvendaks naha olukorda.
ILUNIPP. Nahka puhastades pööra eriti tähelepanu lõuale ja ninakülgedel olevale nahale, kuna need piirkonnad muutuvad kõige kiiremini rasuseks ja mustaks.
Naha niisutamisel on pikaajalisi ja lühiajalisi eeliseid. Pikaajalises mõttes kaitseb niisutamine nahka päikesekahjustuste ja enneaegse vananemise eest. Lühiajalises mõistes naha niisutamine muudab selle pehmeks ja kaunilt taastunuks. Seetõttu jääb ka jumestuskreem ühtlasemalt ja siledamalt peale. Igaühe nahk on erinev ja seetõttu on nahaprobleemid ka erinevad. AVONil on pakkuda laias valikus tõhusaid niisutavaid päeva- ja öökreeme ning seerumeid, seega on meil midagi igale nahatüübile, vanusele ja eelistusele. Niisutav kreem peaks sisaldama selliseid niisutavaid aineid nagu hüaluroonhapet või glütseriini, mis seovad niiskuse nahasse. 1-2x nädalas ka kasuta toitvaid ja/või niisutavaid maske (nagu Planet Spa Goji marjaga näomask (7€), Vahemere oliiviõliga niisutav näomask (7€), Aafrika sheavõiga toitev mask (7€), Musta kaaviari ekstraktiga luksuslik kilemask (7€), Naturals Piima ja meega näomask (4.70€)).
ILUNIPP: Ära kasuta niisutavat öökreemi päevase niisutuskreemi asemel ja vastupidi. Päevakreemid on kergema koostisega ja neil on SPF kaitse, samas kui öökreemid tihti niisutavad intensiivsemalt ja seetõttu võivad need päevasel ajal kasutatuna tunduda liialt rasked.
Meigipõhja ei tohiks alahinnata, eriti kui soovid jumestuse säilimist kogu päeva ja õhtu või ees ootab pildistamine. Meigipõhi ühtlustab nahka. AVONi toodete valikus on MagiX meigipõhi (8.90€), mis muudab naha sametiselt pehmeks enne jumestuskreemi pealekandmist, ühtlasi see niisutab ja vähendab peenikesi jooni, kortse ja ebaühtlast jumet. Pehme puudrine koostis imab liigse rasu ja matistab nahka õrnalt, mistõttu Su nägu muutub säravalt kauniks. Nahk on loomulikult sile, mis ühtlasi tähendab seda, et jumestuskreem püsib kauem peal ja jume näeb välja veatum. MagiX’us on kasutusel Optix tehnoloogia: silikoon ja valgustpeegeldavad mikroosakesed muudavad suured poorid ja peened jooned hetkega märkamatuks. Toode on värvitu ning päikesekaitsega, moodustab nahale märkamatu kihi, mis hoiab jume matina kogu päeva. Kui soovid kanna peale ka jumestuskreemi.
Olen ise kasutanud MagiX aluskreemi ning olen sellega väga rahul. Nahk on tõesti siledam, ühtlasem ja kogu päeva kaunis. Aluskreemile ma päevakreemi alla isegi ei pane. Enne jumestuse pealekandmist lase tootel pisut imbuda, muidu võib hakata rulluma.
ILUNIPP. Alati kanna nahale MagiX jumestuse aluskreemi niisutuskreemiga võrdväärses koguses. Masseeri see puhaste sõrmedega nahale nagu niisutav kreemgi.
Vedel jumestuskreem annab kõige loomulikuma tulemuse, on läbikumava kuni keskmise katvusega. Ideaalne kergema ja kumavama tulemuse jaoks. Võib peale kanda sõrmede, meigikäsna või -pintsliga. Ise kasutan pintslit ja käsna, ühte väikeste pindade nagu ninaümbrus, silmad, lõug tegemiseks ja teist suurte pindade nagu põsed, otsmik katmiseks. AVONi valikust minu suur lemmik on uus LUXE sarja jumestuskreem, sellest kirjutasin pisut ka siin. Veel on valikus Matistav jumestuskreem (8.20€), Rahustava toimega jumestuskreem (8.20€), mis oleks minu teine valik, Extralasting vedel jumestuskreem (11€).
Mitmeotstarbeline jumestuskreem-puuder, mis on puudri karbis koos meigikäsna ja peegliga. On väga praktiline – katab täielikult nagu jumestuskreem, peidab nahavead nagu peitekreem, viimistleb nagu puuder, seda kõike ühe korraga. Väga mugav kaasas kanda ja kiiret jumestust teha. Karbis on kaasas oleva meigikäsnaga on seda kõige parem ka nahale kanda. Toodet kantakse näole suunaga keskelt väljapoole, kuni on nahale märkamatuks hajutatud. Olen ka seda ise kasutanud ja julgen soovitada. Positiivset tagasisi
det olen ka teistelt saanud. Üks märkus ka tooni valikul, algul tundub karbis toon pisut tumedam, õige toon tuleb välja siis kui pealmise kihi oled ära võtnud. AVONis Ideal Flawless kreempuuder (11€).
Populaarne toode naiste seas on hetkel BB-kreem (Beauty Balm), mis ühendab endas jumestuskreemi ja tavalise kreemi eelised. Sellel on kerge ja niisutav koostis, mis ühtlustab ning silub nahatooni.
AVONis tuleb Ideal Flawless BB-kreem müügile 03/2013 kampaanias. Selle 10-ühes ilupalsami tunnusteks on – ülikerge tunne, E-vitamiiniga, mineraalidega, ühtlustab nahatooni, niisutab, vähendab punetust, peidab iluvead, silub, SPF15 päikesekaitsega, nahk näib ilusam isegi pärast toote eemaldamist. Hinnaks 8.90€. Kahjuks ei ole saanud seda ise veel kasutada.
ILUNIPP. Kõige olulisem on leida endale õige jumestuskreemi toon. Selleks proovi erinevaid toone peegli ees või akna läheduses loomuliku valguse käes. Kui kasutad jumestuskreemi vaid vistrike peitmiseks, siis kanna pärast peitmist nah
Isegi parimad jumestuskreemid ei suuda kõiki iluvigu peita. Peitekreemidel on palju tihedam koostis kui jumestuskreemil ja neid peaks kasutama väiksemates nahapiirkondades. Lihtsalt kanna peitekreemi näppude ja aplikaatoriga vistrikutele ja hajuta ümbritsevasse nahka. AVONis Valgusteegeldav peitekreem (6€) ja Ideal Flawless peitepulk (6€).
ILUNIPP. Tumedate silmaaluste varjamiseks kanna 3-4 täpikest valgustpeegeldavat peitekreemi silmaalusele nahale ja hajuta suunaga väljapoole täpid üksteisega kokku. Peitekreem muudab naha säravamaks.
Veendumaks, et veatu välimus püsiks sellisena kogu päeva, kasuta Ideal Flawless või LUXE sarja kivipuudrit või mineraalpuudrit jumestuse kinnitamiseks, mis annab nahale ühtlaselt siidja pehmuse ja imab üleliigse rasu. Puuderda suure näopintsliga puudrit õrnalt üle näo.
ILUNIPP. Puhu või koputa pintslit õrnalt, et eemaldada enne pealekandmist üleliigne puuder. Vajadusel võid puudrit juurde kanda, kuid pärast pealekandmist on puudrit nahalt raske eemaldada.
Õigesti nahale kantuna annab põsepuna jumestusele sära ning aitab ka näokontuure modelleerida. Varjutatud põsed toovad näos kõige kaunima esile. Kanna põsepuna õrnade, ülespoole suunatud diagonaalsete pintslitõmmetega põsesarnade alla, lõuajoone ja otsaesise ümbrusse. Lisaefekti saamiseks kanna põskedele sära valguspeegeldavate puudripärlitega.
ILUNIPP. Aja oma huuled prunti, justkui hakkaksid kedagi suudlema ning seejärel kanna põskedele puna. Niimoodi on Sul lihtsam põsesarna lihtsam üles leida. Naeratades tõstad oma põsed üles ja Sa võid puna kanda liiga madalale. Alusta nahalekandmist põsesarna keskelt ning liigu meelekohtade suunas. Et tulemus ei jääks triibuline, tee ringjaid liigutusi. Toodet võid kanda ka puudripintsliga.
Kauneid huuli on võrreldud tihti roosi kroonlehtedega ja need on üldmulje loomisel olulised. Regulaarse hoolduse ja ilunõuannetega on sul võimalik saada veetlevad huuled, mida oled soovinud. Postituse lõpus ka 2 videot nippidega kaunite huulte saamiseks (inglise keeles).
Üha rohkem teatakse koorimise vajalikkusest nahale, kuid huuled jäetakse siinkohal tihti tähelepanuta. Koori oma huuli õrnalt sooja veega, kasutades Naturalsi granaatõunaga koorijat (4.70€), kuna see eemaldab tõhusalt surnud naharakud, ent ei ärrita huuli. Kui pole näokoorijat käepärast, siis võid ka hambaharjaga õrnalt üle huulte libistada.
ILUNIPP. Koori huuli nädalas kõige rohkem paar korda. Surnud naharakkude tekkimine võtab aega. Kui koorid liiga varakult, võid kahjustada huuli, kuna koorid uut nahka – nõnda võid huuli ärritada ja neid liigselt kuivatada.
Oluline on huuli regulaarselt niisutada. Huulenahk on õhuke ja pidevalt niiske ja nii võivad huuled kiiresti aga kuivaks muutuda. Huulte regulaarne niisutamine aitab neid kaitsta lõhenemise ja ketendamise eest. Ühtlasi püsib ka huulepulk kauem peal.
Kui kasutad Glimmersticki huulepliiatsit (4.80€) huulepulgaga sarnases toonis, joonista huulepliiatsiga joon vaid huule siseäärde, et vormida huulte kuju ja vältida huulevärvi laialiminemist.
ILUNIPP. Kui sa soovid huulepliiatsi abil muuta huuli lopsakamaks, kasuta heledamat huulepliiatsit kui su huulepulk ja kanna seda väljapoole huulejoont. Teine võimalus lopsakama mulje saavutamiseks on kasutada huulepulgast tumedamat tooni huulepliiatsit ja kanda seda huulejoone siseküljele.
AVONis on võimalik valida praegu 9 erineva huulepulga vahel! Huulepulka valides mõtle soovitud tulemuse peale. Kõige uuem huulepulk on Perfect Kiss (7€). See huulepulk niisutab hetkega huuli ja katab huuled täiuslikult, andes naiseliku ja ahvatleva õhtujumestuse. Ihukarva või heleroosad toonid sobivad suurepäraselt päevaseks ajaks, eriti kui soovid ametlikku ja tagasihoidlikku välimust. AVONi uus Perfect Kiss huulepulk on ideaalne valik kaunite huulte saamiseks.
ILUNIPP. Täiusliku huulejumestuse saamiseks kasuta huulepintslit, alusta huulepulga peale kandmist keskelt ning lõpeta nurkades. Ilma pintslita huulepulka peale kandes, jõudes huulenurkadeni, suru üha õrnemalt pulka vastu huuli, kuna huulenurgad on palju väiksemad.
Aseta salvrätik huulte vahele ja suru need õrnalt kokku, nagu ütleksid “mmm”. Seejärel võta salvrätik ära. Kuivatamine aitab eemaldada ülemäärast huulevärvi, ühtlasi muudab see huulevärvi jaotumise ühtlasemaks ja sul on võimalik vältida värvi sattumist hammastele.
ILUNIPP. Kanna huuleläiget vaid huulte keskele, seejärel suru huuled kokku nagu ütleksid “mmm”. Nõnda jääb huultele täpselt piisaval hulgal läiget ning see jaotub ühtlaselt.
|
OSCAR-2019
|
||
Oma suvekirjades tutvustan Stephen R. Covey, Roger ja Rebecca Merilli suurepärast raamatut enese- ja oma aja juhtimisest „Esmatähtis esikohale“. Seda on nimetatud ka 21. sajandi liidri ajakorralduse käsiraamatuks ja nn neljanda põlvkonna ajakorralduseks. Kahjuks on selle raamatu eestikeelsed trükid juba ammu läbi müüdud.
Rohkemate asjade kiiremini tegemine pole kunagi asendanud õigete asjade tegemist, seega siirdudes pakilisuse juurest olulisuse juurde, seisame me kõigepealt silmitsi põhiküsimusega: millised on esmatähtsad asjad? Neljanda põlvkonna ajakorraldus tegeleb kolme fundamentaalse ideega, mis annavad sellele küsimusele vastuse:
Täna tuleb juttu esimesest. Eneseteostuse seisukohast on mõningatel asjadel fundamentaalne tähtsus, sõltumata sellest, kas me seda tunnistame või sellega iga päev tegeleme. Läbi aegade on neid vajadusi inimese eneseteostuse elutähtsate valdkondadena tunnustanud ka nn tarkusekirjandus.
• Elada - need on meie füüsilised vajadused seesuguste asjade järele nagu söök, riided, peavari, majanduslik turvatunne, tervis.
• Armastada – on meie sotsiaalne vajadus suhelda teiste inimestega, kuuluda kusagile, armastada ja olla armastatud.
• Jätta jälg – on hingeline vajadus tähendusrikkuse, eesmärgi, isikliku terviklikkuse ja panuseandmise järele.
Igaüks neist on eluliselt vajalik ja ükskõik milline rahuldamata vajadus veab meid tasakaalust välja ja lükkab pakilisuse sõltuvusse. Püüame asju lahendada tõhusamalt mõeldes, et kui ma olen toimekas, siis järelikult olen efektiivne. Ja igaks juhuks muretsen shefima ajajuhtimismänguasja.
Oluline on nelja vajaduse omavaheline tasakaal ja sünergia. Aeg-ajalt, eriti elu rasketel hetkedel, me anname küll nende vajaduste olemasolust endale aru, kuid me kipume tasakaalu kujutlema kui suutlikkust joosta nende vajaduste kui „pesade“ vahel, et viibida neist igaühes piisavalt kaua aega. See aga ignoreerib nende omavahelist sünergiat, mis tekib seal, kus need vajadused omavahel kattuvad.
Kui me tegutseme „pesast pesasse“ jooksmise mõtteviisil, näeme oma füüsilist vajadust enesele elatist teenida eraldi vaimsest vajadusest õppida ja hingelisest anda oma panus.
Kui vaatame oma vajadust õppida ja areneda eraldi sotsiaalsest vajadusest armastada ja olla armastatud, siis ei otsi me võimalust õppida, kuidas tõeliselt ja sügavalt armastada teisi inimesi.
Kui näeme oma füüsilisi vajadusi kõikidest teistest vajadustest eraldi, siis ei arvesta me seda, kuidas mõjutab tervise kvaliteet kõigi ülejäänud vajaduste rahuldamise kvaliteeti.
Kui vaatleme oma hingelisi vajadusi eraldi teistest, ei suuda me tõenäoliselt mõista, et sellel, kui põhjalikult me tunneme iseennast, on oluline mõju sellele, kuidas me elame, kuidas me armastame ja mida me õpime.
Rahuldamata vajaduse võti peitub tegelemises ülejäänud kolme vajadusega. Näiteks, kui probleem on füüsiline vajadus: töötus või finantskriis, siis tuleks keskenduda oma sotsiaalsetele, vaimsetele ja hingelistele vajadustele. Tuleks otsida abi ja nõu teistelt inimestelt, arendada oma teadmisi rahaasjades, probleemilahenduses, investeerida aega enda sisse vaatamiseks ja selgeks mõtlemiseks, mis on see panus, mida ma tahan anda jne.
Nädalakompass® (Weekly Compass®), millest ma kirjutasin oma eelmise nädala kirjas, on tööriist, mis aitab hallata ka meie nelja vajadust. Eelseisva nädala peaks üle vaatama sellise pilguga: mida ma teen järgmisel nädalal, et hoolitseda oma füüsilise keha eest, oma suhete eest, millega teritan oma vaimu ja mida teen oma hinge heaks. Ja seda ikka läbi küsimuse: mis on üks oluline ja mittepakiline tegevus iseenda rollis, mida sel nädalal teha ja mis annab ka pikemas perspektiivis positiivseid tulemusi.
Alates Tallinna Teletorni avamisest 1980. aastal on seal peetud pidulikke tähtpäevi ning võetud vastu tähtsaid külalisi. Kolm aastat tagasi taasavatud värskelt renoveeritud Teletorn pakub täna lisaks pidudele ja vastuvõttudele ainulaadseid võimalusi korraldada konverentse ja seminare taevastes kõrgustes.
„Oleme tänaseks tõesti korraldanud igasuguseid üritusi alates moešõudest ja autoesitlustest, mida on hea läbi viia meie esimese korruse aatriumis ja õuealal, kuni suurearvuliste konverentside, koosolekute ning juubeli- ja jõulupidudeni,“ räägib SA Tallinna Teletorn juhataja Riina Roosipuu. Rentida saab eri suurusega ruume nii taevastes kõrgustes kui maapinnal. Näiteks hommikuseks äriseminariks või pärastlõunaseks tooteesitluseks sobib suurepäraselt 21. korruse tippsaavutuste ekspositsioonisaal või 22. korruse brasserie-restoran, mille vaated innustavad ja panevad mõtted loovalt tööle.
Konverentside ja seminaride läbiviimiseks on tornis populaarseimaks ruumiks teise korruse dataprojektori, kõnepuldi ja heliühendusega varustatud kuni 100-kohaline kinosaal, mille erilise atmosfääri loob Dolores Hoffmanni värviküllane vitraaž.
Teletorni esimese korruse seminariruum on mõeldud väiksemale, kuni 20 inimesega seltskonnale. Koosoleku elavdamiseks tasub vahepeal läbi teha gruppidele mõeldud "Meeskonnaga kõrgustesse" tunniajane pakett, mis sisaldab samm-sammu järel tõusmist kõrgustesse (kokku 870 trepiastet), mängulise viktoriiniga elamustuuri ja kaugele küündivaid vaateid.
Kui Teletornis läbi viia ettevõtte juubel, jõulupidu või lõbus talvepäev, on külalised kindlasti oodatud koos perega, sest siin jagub tegevust kõigile. Majja saabudes tutvustatakse Teletorni püsinäitust ning soovi korral on võimalik saada ülevaade Eesti ajaloost läbi Teletorni sündmuste. Mängulist meeleolu loob põnev seltskondlik aaretejaht, mille ülesandeks leida üles erinevad küsimused, millele mängijad vastama peavad. Mängu käigus otsitakse ka torni külla tulnud rohelist tulnukat nimega ETI. Lisaks saab kätt proovida tõelise telediktorina: lugedes kaamerasse ette lühiuudise või tervituse, saab selle saata e-kirjaga oma sõpradele üle terve maailma!
Novembris avatakse ka Teletornis uus näitus "Elus Universum", mis tutvustab eluks vajalikke tingimusi, inimkonna teadmisi universumist, kuidas universumit uuritakse ning mida võiks tulevik tuua. Seoses näitusega pakutakse nii täiskasvanutele kui ka lastele kosmilist jõuluprogrammi, mille raames arvutatakse koos jõuluvana teekonna pikkust, ajakulu kommipakkide jagamisel ning loomulikult kingikoti raskust.
Lisaks näitustele, etendusele ja muusikale pakub Tallinna Teletorn ainulaadset võimalust teha läbi Walk On The Edge ehk Servakõnd, mis toimub torni vaateplatvormi katuse serval. 175 meetri kõrgusel saab täisringi ümber torni käia korraga kuni neli inimest, ühe grupina saabujaid pääseb servale kuni 16 inimest tunnis.
„Lisaks võimalusele rentida Teletorni ruumide kaupa, võib vastavalt kokkuleppele ürituse korraldada ka kogu maja ja õue ulatuses,“ pakub Roosipuu. „Aitame leida toredaid üllatusesinejaid ning pakume maitseelamusi nii Põhja-Euroopa kõrgeimas, 175 meetri kõrgusel asuvas restoranis kui ka soovi korral mujal: kohvipause ja snäkilaudu võib korraldada kinosaalist koridorideni ning liftist treppideni.“
Jõulude ajaks on Brasserie&Restoran Teletorn peakokk Priit Toomits välja tulnud spetsiaalse talvemenüüga.
„Meie menüü eripära on olla võimalikult mitte-traditsiooniline: jõulude ajal ei paku me klassikalist sealiha hapukapsastega. Sellel talvel on fookuses hoopis kalkunirulaad, savoy kapsas ja maapirni püree. Seome klassikalised Eesti toorained teiste maade mõnusamate roogadega – siit leiab Jaapani värskust, Aasia särtsakust ning Prantsusmaa tavasid. Teeme asju eriliselt ning põnevalt, meie jäätisedki pole alati magusad, vaid menüüs leiab mitmeid ning juba kuulsaks saanud soolaseid,“ tutvustab Toomits, tuues näiteks välja kama-tiramisu ning wasabi-, räime- ning hapukapsajäätise.
22. korrusel 175 meetri kõrgusel maapinnast Brasserie-restoran Teletorn pakub võimalust korraldada veel aastateks meeldejääv koosviibimine ning seda kuni sajale inimesele. Restoran katab peolaua gastronoomilise põnevuse ja kulinaarsete uperpallidega. Soovi korral saab saali paigutada ka muusikud, pisema tantsukollektiivi või mustkunstnikud. Piduliku buffet-stiilis laua võib katta ka korrus madalamal asuval pikksilmade ja multimeediaekraanidega varustatud panoraamvaate saalis.
Toomits lisab, et hea menüü tugevust ei näita mitte selle pikkus, vaid toitude kvaliteet ning eripära. „Oleme paindlikud ja valmis pakkuma varaseid hommikusööke ning hiliseid õhtusööke, mida saab nautida Tallinna kaunis tähtedesäras. Ja seejuures ei maksa karta, et kõrgustes toidu maitse muutub või kaob – 175 meetrit on nauditav silmadega, kuid ei ole tuntav maitsemeelega nagu lennukites.“
Olete Teletorni oodatud korraldama lennukaid ja erilisi pidulikke vastuvõtte, galasid, õhtusööke, pulmi, perekondlikke sündmusi ja ettevõtte tähtsündmusi!
Kas sa teed tööd, kus enamus ajast möödub istudes, spordiklubisse minekut lükkad pidevalt edasi, sest ei leia trennikaaslast, kellega koos alustada, jääd kergesti haigeks, sest metsa, värske õhu kätte jalutama satud harva? Kui vastasid kasvõi ühele küsimusele jaatavalt, on paras aeg teha tutvust harrastusalaga, mis võib võita ka sinu poolehoiu.
Eelmisel sügisel avastasin, et olen nakatunud kepikõnni pisikuga. Kõige positiivsema kogemuse sain siis kui osalesin koos paljude teiste kõndijatega SEB Sügisjooksul. Eelmise aasta 13. septembril registreerus 10-kilomeetrisele distantsile tervelt 3 708 käijat. See tähendab, et ühe aastaga lisandus üle 2 000 asjaarmastaja. Selles alas peab midagi erilist olema, kui nii paljud inimesed seda teevad ja neid tuleb järjest juurde.
Sellel alal on väga palju eeliseid. See on kõigile kättesaadav spordiala. Sa saad valida endale sobiva aja ja koha, kus trenni teha. Kepikõnniga on garanteeritud hea tuju ja nauding loodusest ning värskest õhust. Kui näitseks varasemalt olen rulluisutanud või jalgrattaga sõitnud, siis trenni lõpus olen tihti väsinud ja energiat ka väga palju üle pole jäänud. Kepikõndi tehes ei pea midagi sellist kartma, sest ma saan koormust vastavalt oma enesetundele kas tõsta või langetada. Pärast treeningut on väga hea olla. See ongi õnnestunud trenni peamine tundemärk.
Keppidega kõndimine on olnud 1930. aastatest alates murdmaasuusatajate suvine treeninguvorm. Termin ja tervisespordiala kepikõnd tekkis oma praegusel kujul 1997. aasta kevadel Soomes tänu Marko Kantanevale ning jõudis sealt edukalt mujale maailma. Rahvusvaheliselt teatakse kepikõndi Nordic Walking´u nime all. Kepikõnni eripära seisneb selles, et tavapärasele käimisele antakse keppide abil juurde hoogsust ja nii on käimine mõtestatud tegevus.
Ilmastikutingimustele sobiv riietus ja käimiskepid on ainsad vahendid, mida on kepikõnni harrastamise jaoks vaja. Kepikõndi võivad harrastada kõik (terved) inimesed, sõltumata sellest, kas sa oled mees või naine, noor või vana, heas või halvas füüsilises vormis. Paljud kestvusalade tippsportlased kasutavad kepikõndi oma treeningute osana. Nii naised kui ka mehed soovivad kaalus alla võtta. Sel ajal kui toituda tervisliku menüü järgi, sobib ideaalselt kepikõndi harrastada.
Treeningsaalid võib mõneks ajaks ära unustada, sest see ala on mõeldud looduses harrastamiseks. Seda võib teha igal pool - metsas, rannas, pargis ja isegi tänaval. Kindlasti pööra tähelepanu kohale ja keskkonnale, sest tegevuse meeldivus ja nauditavus tagavad hea enesetunde pikemaks ajaks. Treeningud saab lihtsalt koha valiku järgi huvitavamaks muuta. Kui on tuulisem ilm, mine metsa ja kui on tuulevaikne, miks mitte rannaliivale kõndima minna. Kui sulle meeldib muusika, siis võid oma trenne selle saatel läbida, kasutades näiteks mp3-e. Kuna kepikõnd on välja arenenud inimese loomulikust liikumisest, saab õige käimistehnika ruttu selgeks. On aga mõned põhilised asjad, mida on kasulik enne alustamist teada.
Kui oled algaja, võiksid kõndida 3-4 korda nädalas kuni pool tundi, edasijõudnuna 4-6 korda nädalas. Kui treenitus on paranenud, võid hakata treenima keerulisematel radadel. Iga inimene saab valida endale sobivaima tempo. Oluline on mitte üle pingutada. Seda aitab vältida pulsikella kasutamine. Kepikõnniga alustades, vali madala pulsiga trenn, see arendab sinu vastupidavust kõige paremini. Keha harjub ajapikku koormusega ja varsti jõuad kauem ja kiiremini käia.
Pikaajalise kestvustreeninguna soovitatakse kepikõndi korraga umbes pool kuni 2 tundi. Kepikõnniga treenid kogu keha ühtlaselt. Nii saavutab sinu keha terve ja sportliku vormi. Lihaseid saad mitmekülgsemalt koormata kui treenid vahelduval maastikul. Tallinnas soovitan minna näiteks Pirita või Nõmme metsa valgustatud radadele ja Tartus on väga hea Raadimõisa rada, mis asub Tartu-Jõhvi maantee ääres. Seda ala harrastades on kõige väiksem vigastuste oht. Paraneb sinu hingamis- ja vereringeelundite seisund, kopsud, süda ja veresoonkond hakkavad paremini töötama.
Kui astud sammu ette vasaku jalaga, siis samaaegselt liigub ette parem käsi ja vastupidi. Keha suuna ettepoole, nii liiguvad käed intensiivsemalt ning astud pikemate sammudega kui tavalise käimise puhul. Kepid suuna samuti ettepoole poolviltuse nurga alla. Sel viisil liiguvad käed ja jalad rütmiliselt. Kepiots pane maha vastasjalaga kohakuti. Käed hoia keha lähedal, tõuge kepiga tee igal sammul, suunaga võimalikult taha, nii et käsivars oleks täielikult välja sirutatud.
Kuna suurem osa keharaskusest langeb keppidele, saavad liigesed vähem koormust ja võrreldes tavalise käimisega kulutad kepikõnniga rohkem kalaoreid. Kõige sagedasemad vead, mida kepikõnnil tehakse:
Soovitan vaadata PoleAbout kodulehekülge www.poleabout.com. Sealt leiab väga palju materjali kepikõnni kohta. Eriti kasulikuks teeb veebilehe see, et saad olla kursis selle ala värskete uudistega ja vaadata videoid korrektsest tehnikast.
Kuna asfaldil ja maastikul kõndimise tehnikad on erinevad, tuleb esimesel juhul kasutada spetsiaalseid kummist asfaldiotsi, sest muidu ei saavuta kepiots teekattega vajalikku kontakti, et kepiga tehtav tõuge oleks korrektne.
Käimiskeppe saab kasutada mitmeotstarbeliselt. Lisaks käimisele saab nendega trenni alguses teha soojendusharjutusi ning trenni lõpus võimelda ja venitusharjutusi sooritada. Ära tee venitusharjutusi kiirustades, ühte asendit hoia vähemalt 5-10 sekundit. Kogu harjutuskava võiks kesta 5-10 minutit. Pärast treeningut käi kindlasti pesemas, sest inimese higi sisaldab toksilisi laguaineid, mis ei tohiks naha kaudu tagasi organismi imenduda.
Vesi on meie kehale ülimalt oluline. Seetõttu joo treeningu ajal pidevalt, eelistades puhast vett. Sellel on organismile kõige parem mõju. Kuna Nordic Walking muutub iga aastaga järjest populaarsemaks, tuleb ka juurde spordiüritusi, kus osaledes saab ennast proovile panna.
Soojade ilmadega sportides on parim valik T-särk, mis kaitseb päikesepaiste ja liigse vedelikukao eest. Jalga sobib panna lühikesed või poolpikad spordipüksid. Külmade või jahedate ilmadega tuleks riietuda mitmekihiliselt. Alumise kihi moodustab aluspesu, mille ülesandeks on juhtida niiskus peamistesse rõivakihtidesse ja siduda õhku, et see soojendaks naha pinda. Aluspesuks võid valida lühikesed aluspüksid, sportrinnahoidja ja lühikeste varrukatega alussärgi, mis soojendavad sind pika pesu all ja samuti väldid selle liigset määrdumist.
Riietuse vahekihi eesmärk on isoleerida ehk higistamisel tekkinud niiskust edasi juhtida ning soojendada. Riiete pealmine kiht peab kaitsma sinu keha tuule ja vihma eest. Sel viisil riietudes on keha soe ja kuiv ning väheneb haigestumise oht. Tahan rõhutada, et aastaajast ja ilmast sõltumata tuleks kanda mütsi.
Universaalne nokamüts kaitseb suvel liigse päikese ja sügisel vihmaste ilmade eest. Igasugune peakate hoiab pea temperatuuri ühtlasena.
|
OSCAR-2019
|
||
Täna ja homme toimuval rahvusvahelisel konverentsil “Mitmekeelne õpe saja-aastases Eesti Vabariigis” rõhutas haridus- ja teadusminister Mailis Reps, et tänapäevases maailmas peame tegema kõik oma keele, kultuuri ja omariikluse säilimiseks.
Repsi sõnul on üleilmastumise kontekstis vaja eesti keele hea käekäigu eest hoolt kanda, kuid keele kestlikkuse tagab lisaks järjepidevale keelepoliitikale ka see, kui Eesti inimesed suhtlevad oma lastega selges ja ilusas emakeeles, õpetavad neid eesti keelt väärtustama ning istutavad neisse armastuse oma emakeele vastu. “Järgmine, 2019. aasta on eesti keele aasta, mis on ellu kutsutud selleks, et väärtustada eesti keelt ning tähistada eesti keele seadustamist riigikeelena 100 aastat tagasi,” ütles Reps.
Eelmisel aastal Haridus- ja Teadusministeeriumi tellimusel valminud Eesti keeleseisundi uuringu kohaselt on eesti keele staatus tugevam kui kunagi varem. Uuring osutas, et senisest enam tuleks soodustada mitmekeelsust ning toetada eesti keele kui emakeele või teise keele õpet. See on kooskõlas ka Euroopa Liidu keelepoliitika prioriteetidega – kaitsta Euroopa keelelist mitmekesisust ja edendada keelte õpet kõikides liikmesriikides.
Oma sõnavõtus puudutas minister ka õppekeele küsimust. Praegu on Eestis võimalik omandada üldharidust kaheksas erinevas keeles, kuid eestikeelse üldhariduse laiendamine peab olema prioriteediks – see aitab tagada igale õpilasele liigipääsu kvaliteetsele haridusele. “Kool peab pakkuma igale lapsele heatasemelist riigikeele õpet viisil, mis ei pisendaks lapse päritolu-identiteeti ja võimaldaks lapsel õppida ka oma emakeelt,” ütles Reps ja lisas, et otstarbekas on alustada eesti keele kui teise keele õppega juba lasteaias ja selles suunas me liigumegi.
Rahvusvaheline konverents “Mitmekeelne õpe saja-aastases Eesti Vabariigis” toimub 1.-2. novembril Tallinnas Sokos Hotel Viru konverentsikeskuses. Konverents on osa Eesti Vabariigi juubeliaasta sündmustest. Eesmärgiks on esitleda osalejatele mitmekeelse õppe alaseid arenguid Eestis ja mujal maailmas ning tutvustada mitmekeelse õppe kogemusi.
…saidil on kuulutused Tallinnasse müüdavatest uutest korteritest. Tallinna soviettidest Linnavalitsus laseb rahumeeli venelasi siia aina juurde (siiani on vastuseta küsimus, kuidas sai Yana Toom oma korteri kaudu Tallinnasse tuua üle 3000 Donbassi separatistlikest piirkondadest sovietti—–pidevalt trügivad siia ja siis vinguvad üle Euroopa, kui sitt neil siin on)——– ja siis soiub üks, et eesti keel on ilus ja seda justkui tuleks hoida. Nii vastikuid silmakirjateenreid kui kesikud–annab teisi otsida.
……ja selleks aitad Sina, Mailis —hingelt soviett igati kaasa, ega sa muidu oleks kaelakutti sellise Toomi sugusega, kes vingub üle Euroopa kui õudne elu soviettidel siin on. (Muide Putin kutsus KÕIKI venkusid koju—kas aitad sellel õelal vene babal kohvreid pakkida, et oma õnnemaale minna), aga millegipärast istuvad nad siin endiselt kui kitiga kinni kleebitult. Kurtsid alles ühes intervjuus, kuidas ikka neid “õnnetuid” siin koheldakse , sellepärast lahkuvadki vene noored, millest sul on pisar silmanurgas. Millegipärast roomavad nad mõne aja pärast jälle siia tagasi, sest ei saanud Läänes hakkama—see mentaliteet, et keegi teine peab nende eest otsustama, neile mitte millegi eest teeneid tegema, istub neis hingelt nõukogude inimestes sügavalt sees. Venemaale muidugi need minna ei taha, vuih, aih–paha, kole, räpane*–aga siin toodavad oma räppa edasi, nii füüsiliselt kui vaimselt. Keskerakond koos sotsidega on selle ainulaadse kauni keele hukutajad—-haldjate keel, laulev keel—ütlevad paljud välismaalased. Venelastele on meie keel “mõttetu-väljasurev keel, mida ei pea õppima ja seda õhutate just teie tagant. Nendele on tähtis ainult see blatnoi kõlaga šusisev ,räuskav keel tähtis, mille rõhutamiseks lendab tatilärakas tänavale ja see ei meenuta ammu enam kaunite Puškini värsside keelt.
mõtlesin, kuhu jääb toomejaanalik üleskutse õppida teiste rahvuste keeli – tšuktši, tatari, ukraina, juudi jne. Kuid ÄRA OLI! Üleskutse mitmekeelsusele oli ikkagi olemas. Ingliskast ja saksast enam ei piisa, tuleb ka kõrgõõside ja burjaatide keelt õppida, juba lsteaiast peale, koolidest rääkimata. Oleks ju kena küll, kui iga kuu tutvutaks eesti koolides ühe erineva muukate keelega. Suudame lõpuks ehk ka LÕIMUDA?
Keskerakonna aseesimees, majandus- ja taristuminister Kadri Simsoni sõnul püüab Andrus Ansip valimiste tõttu maalida riigi rahandust tumedates värvides, Rahandusministeeriumi soovitusi ja rahvusvahelisi agentuure eirates.
Simson sõnas, et Ansipi motiivid on ilmselgelt poliitilised ja soov on Euroopa Komisjoni asepresidendi ametis tuua kasu oma koduparteile valimistel ning seeläbi kindlustada enda jätkamist eurovolinikuna. „Paraku ei suuda Ansip jätkuvalt mõista oma kõrge ametiga kaasnevat rolli ning püüab Rahandusministeeriumi soovitusi ja rahvusvaheliste agentuuride positiivseid hinnanguid oma sõnavõttudes lihtsalt eirata. Oma poliitilistes avaldustes esineb Andrus Ansip jätkuvalt nagu Reformierakonna esimees, mitte apoliitiline Euroopa Komisjoni volinik,“ rääkis Simson.
Majandus- ja taristuminister tõi välja, et Rahandusministeerium on korduvalt rõhutanud, et finantsiliselt on mõistlik maksta tagasi laene, mitte suurendada reserve, sest reservide tootlus on madal või lausa negatiivne. „Oleme võimalikeks kriisideks valmis. Kindlasti teab seda ka Reformierakond, kuid see ei lähe nende narratiiviga kuidagi kokku. Nende mure mõjub seda õõnsamalt, et 2008. aastal keeldus peaminister Andrus Ansip ise viimase hetkeni ränka majanduskriisi nägemast ja tunnistamast,“ leidis Simson.
Ta lisas, et valitsus on riigieelarvet koostades lähtunud struktuurse tasakaalu printsiibist, nominaalselt on riigieelarve tulud suuremad kui kulud. „Alles hiljuti tõstis rahvusvaheline reitinguagentuur Fitch Eesti riigireitingut, millele aitas kaasa Eesti paranenud võime seista vastu väliskeskkonna võimalikele negatiivsetele mõjudele, hea riigirahanduse olukord ning tugev majanduspoliitiline raamistik. Mõistan, et korras rahanduse ja Jüri Ratase valitsuse otsuste taustal, mis on toonud lisaraha enamikule Eesti inimestele, pakkunud kindlustunnet põllumeestele ja politseinikele-päästjatele, aga ka panustanud tugevalt tervishoidu, on keeruline välja tuua põhjendatud kriitikat, kuid endiselt peaministrilt ootaks sisulisemaid arusaamu rahandusest,“ tõdes Simson.
Harry on jõudnud jälle siia oma pika jutuga. nojah, Kesknädal on ainuke ajaleht, kuhu võivad kõik kirjutada. Teistes ajalehtedes kustutakse ära paljud õiglased kommentaarid, nendel pole aimugi demokraatiast, jäävad sageli vigased ja labased kommentaarid, peaasi et saab sõimata keskerakodlasi ja vihavaenu õhutada. Õige kriitika läbi ei lähe. Harril ma soovitan peavoolumeedias kommenteerida, nemad vajavad jumalasõna ja pattude andeksandmist.
on pidev järelvalve, et midagi kahjulikku läbi ei lipsaks. Kohe kustutatakse ära ja võid saada ka kommimiskeelu, nt nädalaks.
Keskerakond püüab rahaasju korda seada, sest peale eelmisi valitsusi on see käest ära. Vaesus aina kasvas, kordagi ei tõstetud pensione ega abirahasid, arstiabisaamine likvideeriti ära kohapeal, tekkisid suured järjekorrad, aga tankide ostuks ja meist rikkamate riikidele rahalise abi saatmiseks raha jätkus.Ma ei mõista, mille eest saavad palka Reformierakonna tagatoa tegelased, nad ju ainult vassivad, laimavad ja koostavad valestsenaariume tublide inimeste suhtes rikkudes nende tervist ja segades nende tööd.Keskerakondlik valitsus on selle lühikese ajaga palju teinud meie rahva heaks ja parandanud eelmiste vigu, aga peavoolumeedia ei valgusta seda, vaid leiab kunstlikult vigu et aidata oravaid võimule upitada ilma töötulemusteta. Ja näe imet kergeusklikke leidub, sest hääli tuleb inimestelt kes ei tunne huvi töötulemuste suhtes. Nende arvates las vaesus kasvab. Ansipi valitsuse ajal seiskus majanduskasv, meie inimeste elatustase oli tagantpoolt kolmas, paljud lapsed olid näljas. Nüüd tekkis lootuskiir paremale elule.
Ansipi loomuses ongi agressiivsus. Nõuka ajal olles kommunist ja töötades vastavates ametikohtades oli ta ka väga agressiivne inimeste suhtes, kes olid kommunismi-vastased. Peaministrina oli ta agressiivne paljude inimeste suhtes, sest vaesus aina kasvas. Töötulemusi tal pole olnud, siis püüab järjekordse agressiivsusega laimata Eestimaa parimaid inimesi. Kindlalt kuulub ta Reformi tagatuppa, kust tulev laim, vassimine ja valestsenaariumid koostamine on nende peamine tegevus. Mis sa hädaga teed, kui töötulemusi pole, aga kuidagi peab hääli saama ja saab ka. Keskerakond saab hääli tubli töö eest, nad ei laima kedagi ega otsi kunstlikult süüdistusi. Kurb, et meie riigis on mõned inimesed kes teisi laimavad, otsivad kunstlikult süüdistusi, rikuvad teiste tervist ja vaid selleks, et end võimule sokutada. Reforierakonna valijatest on ka raske aru saada. Kas tõesti tahetakse edasist vaesuse kasvu.
pole ju Ansipis, vaid meie nõmedas rahanduses, mille keskbande on tõesti veelgi rohkem tuksi keeranud. Juba on tehislikult sisse viidud miinuseelarve, sest vaja on ju altkäemaksudega hääli osta. Kes selle augu pärast täidab? Jälle oodatakse masu, et siis oma käpardlikkus selle kaela ajada. Sest siis tõesti ei saa asjast enam sotti. Turud on täis, kaubast lahti ei saa, väljast tungib pealemakstav kaup meie kliki toel peale ja meie majanduses on veelgi suurem masu.
Kuid selliseid asju ei maksa Katariinale rääkida, tema ajuke selliseid asju ei võta. Temal on ainult sotsialism ja sotsialism. Röövida ettevõtlikke ja üles osta laisku ja lolle.
ega jah, Ansipis pole kunagi asi olnud, seda juttu olete korrutanud juba 27 aastat ja jätkate praegugi. Alati on olnud teie hädades süüdi keskbande. Keskbande oli opositsioonis nii võimas, et peletas siit maalt minema üle 100 tuhande maksumaksja. Ikka keskbande, sest midagi muud te lihtsalt ei oskagi teha. Kas sa troll ikka seda aega veel mäletad kui Ansip ei saanud arugi et kriis kohal on ja oma ministeeriumides aasta lõpul ohtrasti kõiksugu preemiajaid jagas kuna eelarve raha oli vaja ära kulutada kuigi kriis oli juba kohal kõige võikamas vormis. EV majandus kukkus sellise kolinaga, aga Ansip väitis et kui see on kriis, siis sellises kriisis ma elada tahangi. Tema jaoks ei muutunudki midagi, ainult väga suur osa maksumaksjatest laskis siit riigist jalga ja seda auku lapitakse siiani. Ansip on taasiseseisvunud riigis kõige ülbem ja ka kõige rumalam peaminister olnud. Olukorras kus sinu valitsemise ajal on pestud üle 200 miljardi vene raha, tulla plõksima ja midagi ette heitma, näitab et reformikad on paanikas lähenevate valimiste eel. Kui ikka Valitsusse ei pääse, siis näeb Ansip oma voliniku kohta nagu oma kõrvu ja see teeb mehe äärmiselt ebakindlaks ja sunnib valetama.
…see vana, tüütuseni äraleierdatud laul—-meie andsime lisaraha, meie võtsime nagu Jõuluvana (Keskide puhul Näärivana) kilekotist eurosid ja puistasime peoga laiali, alustades “vähekindlustatutest—(huvitav, miks Simson vaesele rongipiletit ei kompenseeri, samas bussipileti ka neile, kellele seda almust vaja ei ole). Meie jagama “katuseraha” silmas pidades oma potensiaalsete valijate huve. Selle kahe võimuloldud aastaga on meie riik muudetud meile võõraks—-võõras mentaliteet (abituse sündroomi teadlik süvendamine ja sellega “kintsukaapijate” kasvatamine), võõras pealepressiv keel. (Muide Läti Seim võttis vastu seaduse, et tööandjal ei ole õigust lätlaselt nõuda tööle saamisel vene keele oskust—meil pressitakse seda aina rohkem peale). Selle “uue” riigi sümboliteks on vahtus suumulguga, grimasse tegev barrikaadil seisev Toom Yana ja vaikselt susiv (endine kriminaal, keda ilmselt Savisaarele “soojalt soovitas” Vene Saatkond) Kõlvart. Temale on tähtis, et Eesti Vabariik viiks oma pealinnas läbi ülemaailmset “Ryckii Diktanti!” /(huvitav, kas Agur teeb nüüd üksi punast kontserti või kaasab oma endised truud kommnoored GAG,ist), samas pole selle mehe käest kordagi kuulnud Eesti Põhiseadusele vastavate (eesti keele ja kultuuri kaitsmine) seadustele kaasaaitamist, mida ühelt Eesti Riigi kodanikult peaks nagu kuulma. Ka ei suutnud ta kuidagi eilses PBK saates “Vene küsimus”, välja öelda, et armastab Eestit, patriotismist rääkimata. Keerutas kui uss pahnas ja soigus võistlustel Eesti lipu all seismisest. Ebameeldiv inimene. Ratta poisil on aga nende puhul suu alati vett pilgeni täis, seega on ta ka ise samasugune ja pole vaja ei temast ega teistest keskerakondlastest teha Eesti patrioote–nad pole seda.
|
OSCAR-2019
|
||
Video lavastasid Martin Grand ja Huraxi laulja Ragnar Huoponen. "Video eesmärk on viia vaataja loo sisse. Näidata, kuidas üks väike asi võib ära rikkuda nii palju head," räägib Huoponen. Tema üks lemmikvideosid on 30 Seconds To Marsi "The Kill".
"Õpilastel on õigused, õpetajad ei peaks nende asjades sorima," kommenteeris Kadi (20) seaduseelnõud, mis lubab vaadata läbi õpilase valduses olevaid asju. Samas ootab ta ära, kuidas seda koolielu päriselt mõjutama hakkab.
"Keskkoolis oli mul oma kapp ja keegi ei vaadanud mu asju," kommenteeris Sten (19) seaduseelnõud, mis lubab vaadata läbi õpilase valduses olevaid asju. Ta ei usu, et turvatunne koolides seetõttu tõuseb.
"Selleks on politsei, kes koertega koolis reide teevad," kommenteeris Mirjam (41) seaduseelnõud, mis lubab vaadata läbi õpilase valduses olevaid asju. "Mitte, et õpetaja palub, et näita nüüd oma kotti. See pole õige."
"Kindlasti hakatakse sinna käima ka teistest linnaosadest, arvestades, et tegemist on linna moodsaima ja võimsaima spaaga," sõnas abilinnapea Eha Võrk. Keskuses on kuue 25-meetrise rajaga ujula ning lastebassein, Eesti moodsaim ja suurim 16 rajaga bowlingusaal, spordiklubide keti 24-7 Fitness jõusaal ja rühmatreeningute saal, Eestis unikaalsete tehniliste lahendustega akrobaatikasaal ja Eesti suurim batuudikeskus.
"See on ju omaette teadus kohe! Selle peale tehakse doktoritööd!" peab Leesi kehalist kasvatutust ja lütseumi avardunud spordivõimalusi võimlahoone valmimisel ülioluliseks.
Eakate festivalil osalenud segaansambli Maarjahein liikmed soovitavad noortel olla elurõõmsamad ja seda, et raskuste puhul ei tohi toppama jääda ja ikka edasi püüda.
Eakate festivalil osalenud tantsurühma Päripidu liikmed armastavad olla seltskonnas, laulda ja tantsida ning oma hobidega tegeleda.
Eakate festivail osalenud ansambel Kadri liikmed tunnevad rõõmu kollektiivis laulmisest ja leiavad, et liikumine aitab hoida meele noorena.
"Mul on hea meel, et oleme jõudnud selleni, et saame erivajadustega õpilasi rohkem toetada," sõnas logopeed Eeva Laul eileõhtusel õpetajate autasustamise galal.
"Soul on linn, mis on e-arendustes väga edasijõudnud ning on olnud ka maailma intelligentsete linnade võistluse võitja," rääkis Lõuna-Korea pealinna Souli linnapead võõrustanud Tallinna linnapea Taavi Aas. "Ka Tallinn ei ole e-arenduste osas nõrk ning meil on kindlasti üksteisele edasi anda parimaid teadmisi."
Täna oli Tallinna linnavolikogu innovatsioonikomisjonis arutlusel Tallinn-Helsingi tunneli kavandamise seis. Ülevaate asjade seisust andsid Tallinna transpordiameti projektijuht Liivar Luts ja linnavolikogu Reformierakonna fraktsiooni esimees Kristen Michal.
Uus ID-kaart on kontaktivaba ning tänu suuremale mahule saab see täita rohkem funktsioone nagu näiteks ühistranspordi elektroonilise pilet, puudega isiku kaart või mõne teine elektroonilisel kujul väljastatav tõend
Pärast paavsti läbiviidud missat Vabaduse väljakul sõnas Alar, et tänab Jumalat Eesti riigi, päästjate ja teiste oluliste institusioonide hoidmise eest.
Vabaduse väljakul missal osalenud Eve sõnas, et paavst Franciscus on karismaatiline ning seisab looduse, perekonna ja vaeste inimeste eest.
Tallinna linna omandis olnud Kopli liinide kinnistute avaliku enampakkumise võitis OÜ Fund Ehitus, ala nüüdisaegseks elukeskkonnaks väljaarendamist alustati sel kevadel.
Tallinna linna kutsel saabusid sel nädalavahetusel Tallinna Vanasadamasse maailma suurimate purjeõppelaevade hulka kuuluvad STS Sedov ja STS Mir, mille pardad olid tasuta avatud kõigile huvilistele.
"Kui unustasin ühel päeval oma prügikonteineri valmis panna, tulid prügivedajad paari päeva pärast lahkesti uuesti prügile järele. Firma määras uue aja suisa tunnise täpsusega," rõõmustab Nõmmel elav Uve Ensling Tallinna jäätmekeskuse tellitud prügifirma teeninduse üle.
FOTOD JA VIDEOD! Elektriautode maratoni favoriit: linnaautod võiksid sõita elektriga, me ei pea heitgaase sisse hingama
"Elektriautot kardetakse asjatult, nendega saab sõita küll. Mina ise olen ainult elektriautodega sõitnud juba pea 12 aastat ja tänasel päeval ei tohiks ka nendega mingeid suuremaid probleeme olla," ütles elektriautode rallil osalev Meelis Merilo.
"Enne oli meil vaid üks liumägi, nüüd aga kõik, mida üks laps üldse ihaldada võib," kiitis Tallinna vanima, Kopli lasteaia direktor Marika Ärmpalu Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul linnalt kingituseks saadud mänguväljakut.
Neljapäeval suri pika haiguse järel näitleja ja lavastaja Roman Baskin. Ta oli näitlejate Ita Everi ja Eino Baskini poeg. Tänavu annetas president Roman Baskinile Valgetähe IV klassi teenetemärgi.
Täna toimus Õismäe tiigi promenaadil suur sügiskontsert ja laat Haabersti Sügis. Suurel laval esinesid Haabersti puhkpilliorkester Kutter, ansambel Regatt, Beati Mandolini, Ott Lepland ja ansambel Shanon.
"Juubilaride õnnitlemise traditsioon sai alguse juba 2010. aastal ning kutsutute siiras tänu ja rõõm on meid innustanud seda jätkama," ütles abilinnapea Vadim Belobrovtsev. "Nüüdseks on juubilare meeles peetud juba kaheksa aastat ja saal on meie rõõmuks jätkuvalt külalisi täis."
"Meil on hea meel, et kool saab leevendust ruumikitsikusele, mis Lasnamäe üht hinnatuimat kooli üha enam pitsitamas on. Uues majaosas on klassid keeleõppeks, kodunduse klass koos õppeköögiga, kunstiklass ja auditoorium," rääkis abilinnapea Vadim Belobrovtsev. "Neljandal korrusel on raamatukogu koos hubase lugemisnurgaga ning esimesel korrusel koolisöökla laiendus, kus saab soovi korral ka erinevaid üritusi korraldada."
Abilinnapea Eha Võrgu sõnul saab Pelguranna asumisse rajatav noortemaja valmis vabariigi aastapäevaks. Peagi läheb remonti ka üle õue asuv tugikeskuse hoone. Juba mõeldakse sellelegi, kuidas Põhja-Tallinna rajada kõiki põlvkondi ühendav kogukonna maja.
Läinud nädalavahetusel sai Tallinna vanalinnas taas nautida kontsertüritust "Helisev linnamüür". Saa kontsertidest videote vahendusel uuesti osa!
FOTOD JA VIDEO! Taavi Aas: väga oluline, et turvajõud oleksid nähtaval, see hoiab ära ka kuritegevuse avalikes kohtades (2)
Kesklinna valitsus tellis elanikkonna turvalisuse ja avaliku korra tagamiseks turvateenuse esialgu kümneks päevaks. Praegu on Kanuti aias väljas USS Security mehitatud valve kuni kümne turvatöötajaga ning koos vajaliku tehnika ja sõidukitega. "Oleme valmis ka selleks, et kui noored liiguvad turvatöötajate tõttu Kanuti aiast mõnda teise parki, siis turvatöötajad liiguvad nendega kaasa," rääkis linnapea Taavi Aas.
"Iga totalitaarne ideoloogia on juba oma olemuselt vabaduse vaenlane ja selle kõrget hinda teame meie oma ajaloolisest kogemusest," sõnas president Kersti Kaljulaid memoriaali avamisel peetud kõnes.
"See aasta on väga erakordne. Ajaloolane Küllo Arjakas ütles mulle, et viimane kord oli selline põud 1961. aastal. See mõjutab praegu praktiliselt kõiki põllumehi," ütles maaeluminister Tarmo Tamm.
"Ma ei saa kindlasti rahul olla sellega, kui palju on sel suvel liikluses hukkunud inimesi. Me ei saa kindlasti rahul olla sellega, et Eesti majanduskasv oleks ainult ühe-kahe aasta pikkune," rääkis peaminister Jüri Ratas Eesti väljakutsetest.
Eile laulsid enam kui 6000 Europa Cantati koorilauljat Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks õnnitluslaulu. Europa Cantat 2018 programmi kuuluv kontsert "Palju õnne, Eesti!" algas Tallinna lauluväljakul kell 19 ning oli tasuta.
"Kindlasti selline summa, kui see tõele vastab, on indikaator, et pangad jt finantsasutused pole oma riske kontrollinud selliselt nagu peaks," nentis finantsinspektsiooni juht Kilvar Kessler rahapesu andmebüroo info kohta, et Eesti kaudu on liigutatud 13 miljardit dollarit küsitava päritoluga raha. Seni on trahvid pankadele selliste rikkumiste eest olnud pigem naeruväärsed: vaid kuni 32 000 eurot.
"Me võtame vallavanemaid pihtide vahele, kui nad eksivad riigihanke planeerimisel, või rikutakse toimingupiiranguid, millest keegi kasu pole saanudki, ning inimene saab kriminaalkaristuse, kuid samas 13 miljardi kahtlase päritoluga raha liikumisel Eesti kaudu justnagu keegi ei vastuta," ütles Riigikogu õiguskomisjoni esimees Jaanus Karilaid. "Kui me aga ei uuri ka suuremastaabilisi kuritegusid, siis need jäävadki korduma."
"Pole ette näidata ühtki rahvusvahelist suurt rahapesujuhtumit , mis oleks jõudnud süüdimõistva kohtuotsuseni," nentis riigi peaprokurör Lavly Perling pärast tänast Riigikogu õiguskomisjoni istungit, kus arutati, mida ette võtta rahapesu tõhusamaks tõkestamiseks ja kas Eesti kaudu liikunud miljardid küsitava päritoluga dollarid vääriksid Riigikogu eriuurimiskomisjoni moodustamist. Peaprokuröri sõnul on nüüd aga menetlus Danske Banki Eesti filiaali rahapesukahtluse asjus lõpuks avatud ja vähemalt tehakse katse uurida rahvusvaheliselt suure kõlapinnaga rahapesujuhtumit.
Peaminister Jüri Ratas osales Illuste spordilaagris legendaarse treeneri Allan Dorbeku mälestuseks peetud 3x3 tänavakorvpalliturniiril.
Sügisel Tallinnast startiv Tallinki-Monte Carlo elektriautode maraton on linnapea Taavi Aasa sõnul hea võimalus rohelise mõtteviisi propageerimiseks. "Elektriautode tehnoloogia teeb kiireid edusamme ja tulevik kuulub neile. Loodan, et see ralli annab elektriautode arengule veel täiendava tõuke," sõnas Aas.
"Kui ma ise mõtlen, kui palju läheb näiteks kahe väikse lapse ülalpidamiseks kuu lõikes, siis on see ikkagi mitmekordne summa," ütles Kadri (35).
Tallinna Teletorn tähistab oma sünnipäeva tänasest 12. juulini traditsioonilise Base Boogie showga, mille käigus hüppab teletornist alla 50 ekstreemlangevarjurit üle maailma.
Suursugune keskajapäevade avarongkäik sai alguse Viru väravate juurest ja suundus Raekoja platsi poole, kus viidi läbi ka pidulik avatseremoonia.
Meil on hea meel teatada, et juba sel nädalavahetusel täitub paljude sörulaste ja meie külaliste kauaaegne unistus – esimese tuletornina Saaremaal avab 16. juunil kell 10.00 külastajatele uksed Sõrve tuletorn.
FOTOD JA VIDEO! Madalmaade kuningas Willem-Alexander: tänapäeva maailm on ebakindel koht, väikeste riikidena peame kokku hoidma
Täna Eesti visiidile saabunud Madalmaade kuninga Willem-Alexandri sõnul on Eesti eriti digimaailmas teistele riikidele eeskujuks. "On imetlusväärne, kuidas eestlased on oma vabaduse tagasi võidelnud ja riik on õitsele puhkenud," kiitis ta.
"Usun, et ma ei liialda, kui nimetan Lauri Leesit üheks hariduse sümbolitest – niivõrd palju on ta oma elu jooksul haridusellu andnud," rääkis abilinnapea Vadim Belobrovtsev. "Ta on hingega õpetaja ja koolijuht, kes on juhtinud oma kooli taasavamise algusest peale ning kujundanud sellest linna ühe hinnatuima haridustempli."
"Kõik kokku on üks tore ja põnev piirkond koos oma munakivitänavaga, oma arhailise õhustikuga, mõnusa mereääre ja vana kirikuga," rääkis abilinnapea Eha Võrk, kui Kopli liinide arendaja OÜ Fund Ehitus ning linna esindajad panid paika Kopli liinide uusarenduse nurgakivi. Võrk kinnitas, et elurajoon kujuneb miljööväärtusliku Kopli turvaliseks ja peresõbralikuks terviklikuks elukeskkonnaks.
Ajal, mil suur osa maailmast jälgis kuninglikku pulmapidu Inglismaal, oli mupo patrull tegelemas hoopis argistemate asjadega - nimelt jooksis Mustamäe teel nende auto ette pardiema koos poegadega.
Majas hakatakse pakkuma ööpäevaringset erihoolekandeteenust kuni 24-le psüühilise erivajadusega täiskasvanule, kes on jagatud neljaks kuueliikmeliseks pereks, ütles abilinnapea Eha Võrk. Kokku tuleb Tallinnasse neli uut erihooldekodu.
|
OSCAR-2019
|
||
Sarnaselt meile, vajavad meie mehhaanilised organismid toimimiseks toitu ja õhku ning tuuma käitamiseks sädet või rõhku. Kuid erinevalt meile, on meie mehhaanilistel sõprade toitesüsteemis energia vabanemine käsu peale ja märksa äkilisem ning energiarikkam. Kasutuse järjestuse järgi on kõige tuntuimas mootoris, ehk sisepõlemismootoris kolm enim levinumat kütusteliiki bensiin, diislikütus ja gaas.
Sisepõlemismootori kütusesüsteemi võib väga hästi samastada inimese veresoonkonnaga, kuna selle põhilised funktsioonid on mootorile kütuse varustamine ja hoiustamine. Sarnaselt veresoonkonnale on süsteemil südameks kütusepump, veenideks kütusevoolikud ja neerudeks kütusefilter ning kui üks nendest üles ütleb, on tagajärjeks süsteemi seiskumine.
Kui teha kütusesüsteemile lihtne ja kokkuvõtlik ülevaade saab see alguse sõiduki kütusepaagist, kust kütus pumbatakse läbi filtrite kogumiku mootori põlemiskambrini. Diiselkütust kasutavate mootorite puhul läbib kütus ka veel lisaks vee-eraldi, mis imab diislite kütuse seest kõik niiskuse.
Pealt näha tundub see süsteem küllaltki lihtne, kuid tegelikkuses on süsteem tunduvalt keerulisem ning mõistmaks seda põhjalikumalt, vaatame selle eraldi osi veidi lähemalt.
Iseenesest üsnagi otsekohene konteiner – õhukindlast tihedast polüetüleenist, terasest või alumiiniumist paak, mis majutab reeglina ka kütusepumpa ja kütusetaseme andurit.
Viimasel aastakümnel on kütusepaagid vaid veidi keerulisemaks muutunud, kuna nüüd asub mitmetel markidel paagi sees, lisaks andurile, kütusepump ja mõned heitgaaside/aurude retsirkuleerimise ja lekkimisvastased mehhanismid.
Bensiinimootoritel on bensiinipump enamasti kütusepaagi sees ning toimetab kütuse paagist kütusepihustiteni
Diiselkütuse mootoritel on tänapäeval paagis kütuse toimetamiseks etteandepump, mis pumpab kütuse kõrgsurvepumbani, kus diislikütus laetakse kõrge rõhu alla ning edastatakse kütusepihustiteni, mis pihustavad kütust põlemiskambrisse.
Kütuse puhastus algab jämefiltrist, mis asub paagis ning takistab kõik piisavalt suured ebapuhtused süsteemi sattumast. Enamik bensiinimootoritel asub kütuse jämefilter paagis ning on eluaegne ja ei nõua vahetust.
Reeglina ummistavad igasugused kütuse ja süsteemse kulumise ebapuhtused kütuse peenfiltri. Sestap on peenfilter loodud olema vahetatav ning on seetõttu kõige sagedamini tehtud paberelemendist ja vahest ka terasvõrest või sünteetilisest materjalist, viimased on enimlevinud jõudlussõidukitel/võistlusautodel.
Kuna diiselmootorid ei salli üldse vett, on nendele lisaks kütusefiltrile ka vee-eraldi, mis on kas integreeritud kütusefiltrisse või sellest eraldi. Vee-eraldi eraldab diislikütusest niiskuse täielikult.
Kaasaegsetel autodel on kütuse sissepritseks kütusepihustid ehk mehhanismid, mis piserdavad kütuse põlemiseelsesse, atomiseeritud, olekusse. Kütusepihusti on viimne lüli enne kütuse põlemist.
Kuna elektrooniliste süsteemide täpsus ja vastupidavus on tõusul ja hind langusel, kasutavad pea kõik tänapäeva mootorid elektrooniliselt ajatatud kõrgrõhulist sissepritset, mida kontrollib mootori juhtplokk/arvuti.
Kuna elektroonilised sissepritse süsteemid tuginevad anduritele, on kütuse ja õhu segu mootoris palju paremas suhtes, kui vanematel mehhaanilistel süsteemidel. Kütuse sissepritse kontrollimine arvutiga võimaldab kütuse piserdust ajatada palju täpsemalt tagada kütuse põlemisvalmidust õigel hetkel.
Kõrge rõhk piserduse hetkel aitab hoida kütust võimalikult atomiseerituna. Atomiseeritud kütus on siin kontekstis peen homogeenne segu, mille süttimine on palju ühtlasem ja tagab suurema, efektiivsema ja täielikuma põlemise. Ehk mida kõrgem on pihustusrõhk, seda peenemaks kütust pihustatakse ja seda puhtamalt ja täielikumalt kütus põleb.
Mono-pritse ehk Throttle body – Tehnoloogiliselt kõige vanem ja odavam kütusepihusti, kütus piserdatakse vahetult enne põlemiskambrit olevasse klappsüsteemi
Jaotatud ehk multi-point sissepritse MFPI (Multi-Point Fuel Injection) – kütus piserdatakse sisselaskekollektoris iga silindri sisselaske klapi ette või peale. Kütusepump toodab 3.5-5 bar´i rõhku ja kütuserõhu regulaator tagab, et kütuse rõhk piserduse hetkel oleks 3 bar´i.
Otsesissepritse ehk Direct Injection – kõige uuem, efektiivsem ja heitgaasivaesem sissepritse. Kuna kütus piserdatakse ilma õhuga segamata, suudab õhk ja kütus esmalt silindrit jahutada ja seeläbi saavutada kolmest kõige parema termodünaamilise efektiivsuse.
Otsesissepritse puhul saab iga silindri kütusepihusti kütust silindripeade kohal olevast kütuse ühisanumast (ingl.k common-rail). Kõrgrõhuliste, arvutiga kontrollitud, pihustite abil on kütuse homogeensus ja sissepritse ajastus ning sellest tulenev energiahulk palju kütuseefektiivsem kui teistel kaasaegsetel kõrgrõhulistel sissepritsetel, rääkimata vanematest mehhaanilistest süsteemidest.
Lisaks on otsesissepritse puhtama põlemise eeliseks vähem kahjulikke heitgaase, kui teistel süsteemidel. Küll aga on otsesissepritse kolmest kõige kallim.
Olles 2008. a. kasutusel vaid 2.8% tootluses olevatest autodes ja 2015. a. juba 45% autodes, on kõrgrõhuline bensiini otsesissepritse saanud viimase aastakümnega kõige populaarsemaks sissepritsesüsteemiks.
Kaaseaegsed, kõrgsurve otsesissepritsega süsteemid on nii diiselkütuse kui ka gaasi- ja bensiinimootoritel ehituse poolest väga sarnased. Sissepritse rõhk võib olla kuni 3000 bar´i (võrdluseks, tavaauto rehvirõhk on 1.9-2.2 bar´i).
Kui kütuserõhk on nii suur ja pihusti piisavalt kiire, saab efektiivsemaks põlemiseks ühe töötsükli jooksul kütust mitu korda pihustada. VW-grupi uutel TSFI mootorite kütusepihustid võivad kütust pihustada kuni 3 korda ühe töötsükli jooksul. Esmane, minimaalne kütusepihustus on pilot injection, ehk eelpritse, mis läheb liigse hapniku tõttu küllaltki kergesti põlema. Seejärel pihustatakse põlemiskambrisse põhikogus, mis süttib eelpritse põlemise tõttu kiiremini, kui muidu. Vajadusel pritsitakse lõpus veel väike lisakogus, mis põleb lõpuni väljalaskesüsteemis ning ajab katalüsaatori kuumaks ja põletab tahmafiltri puhtaks.
Katalüsaator peab olema kuum kuna enamus katalüüsmuundureid vajavad üle 400 kraadist kuumust, et neutraliseerida kahjulikke heitgaase.
Sarnaselt bensiinimootoritele/ottomootoritele on tänapäeval ka enamikul diiselmootoritel otsene sissepritse (v.a. mõned traktorid), kus piserdatakse kõrge rõhu all kütus otse põlemiskambrisse.
Vanemate bensiinimootorite kütusesüsteemiks on karboraator, millel on kütuse piserdus on mehhaaniline ning tugineb mootorisse sisenevale õhuvoolule. Kütuse kogust, mis piserdatakse mootorisse, reguleerib pneumaatiline süsteem. Pneumaatika on gaaside mehhaaniliste omadustega tegelev rakendusteadus ning karburaatoris kasutatakse kütuse piserdamiseks alarõhku/vaakumi ja kitsenevaid torusid, et läbi rõhumuutuse reguleerida silindrisse piserdatava kütuse kogust.
Karburaatorite üks suurimatest miinustest modernsete sissepritsesüsteemide ees on paljude tingimuste mittearvestamine ja seetõttu ebatäpne kütuse doseerimine ja kütuse liiga “klompis” konsistents põlemise hetkel. Tänapäevastel, sissepritsega, mootoritel on kütus piserdatud palju suurema rõhu all ning põleb palju kiiremini ja täielikumalt ning annab seetõttu rohkem energiat.
Enne sissepritsesüsteemide tekkimist oli vahetehnoloogia, mis põhines karburaatoril ülesehitusel, kuid mitmed mehhaanilised protsessid olid asendatud elektroonilistega. Sestap oli see vahetehnoloogia efektiivsem vaid vanade protsesside täpsustamisel ning polnud midagi revolutsioonilist.
Karburaatorijärgsetel vanematel bensiinimootoriga autodel oli pideva sissepritsega kütusepihustid, kus kütust piserdati kogu mootori töötamise ajal järjest. Kütuse sissepritse kogust reguleeris kas mehhaaniline või elektrooniline süsteem – nagu pidevalt tilkuva kraani lahti ja kinni keeramine.
Varasemad diiselküttesüsteemid tuginesid kaudsele sissepritsele, kus üsnagi lihtsad pihustid piserdasid diisli eelpõlemiskambrisse, mis oli põlemiskambrist toruga eraldatud. Enamasti oli varasematel diislitel iga silindri kütuse sissepritse jaoks eraldi mehaaniline pump, mis pritsis diisli eelpõlemiskambrisse, kus segunes rõhu all õhk ja diislikütus.
Enamikul tänapäevastel otsesissepritsega diiselkütuse mootoritel on, sarnaselt bensiinisüsteemidele, kütuse sissepritse jaotuseks silindrite kohal kütuse ühisanum.
Eelpõlemiskambriga silinder töötab põhimõttel, et silindri kohal/kõrval vahetus läheduses on väikese ava või avadega ühendatud kamber, mille maht on murdosa silindri kogumahust. Survetakti ajal piserdatakse kütus eelpõlemiskambrisse ja sütitakse. Selle tagajärjel pressitakse aurustatud kütus kõrge rõhu tõttu läbi avade põhisilindrisse, kus toimub suurem põlemine.
Mehhaanilistest süsteemidest on eelpõlemiskambriga mootoritel kütuse ja õhu segunemine äärmiselt efektiivne ning kuna eelkambri temperatuur aurustab kütuse enne põlemist, võivad seda tüüpi mootorid olla, väheste muudatustega, võimelised põletama nii diislikütust kui bensiini.
Kuna kaudne sissepritse ei avalda niipalju rõhku sisekomponentidele, on mõningatel juhtudel võimalik pea identset mootorit kasutada eri kütuste jaoks – tuleb vaid vahetada ja sobitada mõned uued mootoriosad
Gaas on maailmas kolmas kõige levinud autokütus ja selle lühend LPG või LP gas tähendab Liquified petroleum gas ehk vedelpetrooleumi gaasi. Tavaliselt on LPG butaani ja propaani, ehk süsivesinikgaaside, segu, mis saadakse otse maapõuest naturaalsetest gaasimaardlatest või toornafta rafineerimisel bensiiniks. Bensiiniga võrreldes toodab gaas tumbes 85% vähem heitgaase.
Gaasisüsteemi on lihtsam paigutada bensiinimootoritele, kuna sädemega süüteks vajalikud komponendid on juba olemas.
Pärit juba 1940-ndatest, on aurustil ja segistil põhinev süsteem vanim autogaasi süsteem. Süsteemi keskseteks komponentideks on aurusti, mis muudab vedelikku gaasiks ja gaasisegisti, mis segab gaasiaurud siseneva õhuga vahetult enne sisselaskeklappi.
Kasutatakse sõidukitel, millel puudub lambda andur ja katalüütiline neutralisaator ning on karburaatoriga ja omavad vähe elektroonikat.
Süsteem on enamjaolt sarnane 1. põlvkonnale, kuid pärast aurustit on elektrooniline dosaator, mis lambda anduri väljalaskegaaside näidu põhjal saab väga täpselt reguleerida segistisse mineva gaasi rõhku. Elektrooniliste komponentide tõttu on 2. põlvkond esimesest kuni 2 korda kallim, kuid ka märksa kütuseefektiivsem. Selle põlvkonna süsteemid toimivad hästi monopritsega sõidukites, kuid on probleemsed hargpritsega autodes.
Kuna gaas ja õhk on sisselaskekollektoris juba segunenud, on selle põlvkonna süsteemidel olnud oht, et hargpritsega süsteemides võib põlemine toimuda sisselaskekollektoris ning hävitada õhupuhasti või plastikust sisselaskekollektori.
Sarnane süsteem 2. põlvkonnale, kuid suurim erinevus seisneb gaasi juhtimises lähemale põlemiskambrile, nimelt vahetult enne sissepritseklappi. Selle erinevuse tõttu pole 3. põlvkonna süsteemil ohtu, et gaasi ja õhu segu põleb sisselaskekollektoris.
Sarnaselt tänapäevastele bensiinisüsteemidele, juhitakse gaas paagist põlemiskambrite juures olevate pihustiteni. Igal silindril on oma pihusti ning igat pihustit juhitakse sama silindri bensiinipihustile mõeldud signaaliga. Selline süsteem tagab seni kõige sujuvama, muutumatu ja efektiivsema mootori töö kütuse vaheldumisel bensiinilt gaasile ja vastupidi.
Uusim gaasi sissepritse süsteem, mis sarnaneb enim tänapäevastele bensiini sisselaske süsteemidele, kus LPG vedelik piserdatakse otse sisselaskekollektorisse ning juhitakse sealt otse põlemiskambrisse.
Kuna sisselaskekollektorisse piserdatav “gaas” on vedelfaasis, aurustub see koheselt ja jahutab kollektoris ja põlemiskambris olevat õhku, suurendab surveastet ja saavutab seeläbi parema termodünaamilise efektiivsuse ja võimsuse.
Sageli häälestatakse selle süsteemiga mootoreid kahjustuste vältimiseks nõrgemaks. Lisaks võimsuse ja kütuseefektiivsuse paranemisele on vedelfaasi sissepritsel ka vähem heitgaase kui aurusti või segistiga süsteemidel.
CNG süsteemid on pea identsed LPG süsteemidele, kuid varieeruvad põhiliselt kütuse hoiustamise tehnoloogiad.
CNG on rohkem levinud idamaades ning selle lühend tähendab Compressed Natural Gas ja LNG Liquified Natural Gas. 2015. aasta seisuga oli maailmas 22.7 miljonit CNG-d kütusena kasutavat sõidukit.
CNG on puhas metaan ning kuigi LPGs on ka metaani, ei tohi CNG-d ega LNG-d kasutada LPG süsteemis, kuna süsteemide rõhud ei ole kaugeltki samad. Kuigi CNG-d on võimalik hoiustada LPG süsteemis, on tulemuseks põhimõtteliselt pommi otsas ringi sõitmine.
Biodiisel on taimeõli või loomse rasva baasil toodetud diiselkütus, mida võib põletata tavalises diiselmootoris.
Metanooli ja etanooli kasutatakse biokütusena ning seda saadakse läbi kõige tavalisema alkoholi tootlusprotsessi, ehk kääritamise.
Kuigi mõlema metanooli (15.8 MJ/l) ja etanooli (21.1 MJ/l) energiaväärtus on bensiiniga (32.6 MJ/l) võrreldes madalam, on nende põletamisel saadud kasutatav energiahulk tööefektiivsem. Lisaks tekib etanooli ja metanooli põlemisel palju vähem kahjulikke heitgaase.
Brasiilias müüdud autodel on “Flex” kütusesüsteem, mis lubab mootoris põletada nii etanooli kui bensiini.
Kui kütusesüsteem on vigane, avaldub see reeglina kas halvas käivitumises, ebaühtlases mootori töös, langenud jõudluses, ebaharilikes heitgaasides või kõrgenenud kütusekulus.
Alati tuleks jälgida, et kütusesüsteem oleks lekkevaba. Kui on tunda kütuse lõhna või on näha sõiduki all kütuse loiku, tuleks sõiduk koheselt mehhaaniku juurde toimetada.
Kütuse õige puhtuse ja läbilaske tagamiseks peaks kütusefiltrit vahetama vastavalt auto tehasejuhendis kirjutatule. Kütusepumba ummistumisele võib viidata suurematel kiirustel mootori puterdamine või mootori keeldumine käivitumast.
Ajapikku langeb kataküsaatori efektiivsus, kuna sinna satub põlemata kütust ja õli. Harvem nähtus on katalüsaatori ummistumine, millest annab märku kütuseökonoomsuse langus, kiirendusvõime kadumine ja auto problemaatiline käivitus.
Pika töö või süsteemse vea tagajärjel võivad nii õhukulumõõdik kui ka lambda andur mingi hetk hakata valetama või lakata töötamast.
Surev või surnud õhukulumõõtja toob esile enamasti vaese segu moodustumise, ehk auto puuduliku kiirendamise, gaasipedaalile vajutamisel puterdmise ja sisselaskes kuuldavaid pauke.
Surnud, või poolsurnud hapnikuanduri mõju avaldub rikkas segus, mis algselt võib isegi parandada auto minekut, kuid viib katalüüsmuunduri kiiresti hauda. Heitgaasid on ka niivõrd ebapuhtad, et ülevaatust auto kindlasti ei läbi.
Ajapikku võib gaasiklapp väljaheitegaasidest täis tahmata. Lahendus sellele on gaasiklapi manuaalne puhastus või välja vahetamine.
Kui on käivitusega probleeme, tasub alati esmalt kontrollida süütemehhanismi ning releed, mis edastab elektri kütusepumbani. Kui relee on korras, siis tuleb tõenäoliselt pump välja vahetada.
Sissepritsemootoritel pihustites või mootori juhtimises ehk andurites või nende omavahelises kommunikatsioonis
Kui vanemate mootorite puhul oli võimalik mitmeid eelmainitud vigaseid süsteeme mõningate baasteadmistega ka ise aianurgas kontrollida, siis autode ja toitesüsteemide kaasaegsemaks ja elektroonilisemaks muutumisega on ka kontrollimine keerukamaks muutunud.
Enamikul juhtudel on süsteemne kontroll manuaalselt pea võimatu, kuna vead on elektroonika ja mootori kompaktsuse tõttu vaid diagnostikaseadmete või arvutite abil täpsustatavad.
Võrreldes vanemate meetoditega aitab see kontrollijal küll palju aega kokku hoida aga suure maksumuse tõttu pole enamus seda tehnikat mõistlik tavamajapidamises omada. Mõne vea täpsustamine võib ka manuaalselt pea võimatu olla, kuid diagnostikaseadmega kulub selleks mõned minutid. Küll aga saab mõningaid vigu tuvastada ka odava hiina elektroonikaga. Sellegipoolest peab diagnostikaseadmega kontrolllimisel teadma, mida teed ja kuidas süsteemi lugeda.
Diiselmootorid on tänu oma toitesüsteemi väiksematele lõtkudele ülimalt tundlikud kütuse kvaliteedi suhtes ning sestap on ka neil oluliselt rohkem toitesüsteemidega seonduvaid probleeme, eriti kütuse etteande osas. Näiteks liialt kõrge happe- või veesisaldusega kütust kasutades võivad rikneda kas etteandepump või kõrgsurvepoolel asuvad kõrgrõhupump ja pihustid, mille mõlema remont on äärmiselt kallis.
Uuematel pumppihustite ja ühisanumapritsega mootorite puhul on komponendid küll natukene odavamaks läinud. Diiselmootorite puhul on õigeaegne kütusefiltri vahetus palju olulisem kui bensiinimootoritel. Paljudel uutel bensiinimootoritel polegi enam tavahoolduse raames vahetatavat kütusefiltrit.
Ei tasuks tankida päris suvalistes “brändita” maakohtade tanklates, kuna kütuse säilitussüsteemid võivad neil olla vanad või kulunud ja sageli saavad nemad, olles tihti kütuseveoki prioriteedi ja teekonna lõpus, paagipõhjasid. Loomulikult on sama lugu bensiiniga, kuid diiselmootoritel on negatiivsed tagajärjed kergemad tulema ja nende likvideerimise maksumus on oluliselt kõrgem.
Diislite käivitamise puhul mängivad ka väga olulist rolli eelsüüteküünlad, aku ja nendevahelised juhtmed ning külmemate ilmadega isegi õli.
Eelsüütesüsteem rakendub süütevõtme poolikul keeramisel ja mida näitab armatuuril spetsiaalne spiraalikujutis ja kollane tuli, tule kustumisel on põlemiskambri temperatuur piisav esmase kütusepahvaku süttimiseks.
Kuna diiselmootoritel on käivitamiseks vaja saavutada teatud pöörded, võib külmast ilmast tingitud õli paksus piisav, et takistada vajalike pööreteni jõudmist.
Vigast eelsüütesüsteemi viitab näidikuplokis pidevalt põlev eelsüütesüsteemi tuluke. Kui soojemate suveilmadega või sooja mootoriga on vigase eelsüütesüsteemiga käivitamine võimalik, siis külmemate ilmadega tihti mitte.
Kuigi kütusefilter puhastab kütuse enamikust mustusest, pääsevad läbi mikroskoopilised osakesed, mis ajapikku kogunevad/kuhjuvad ning võivad häirida kütuse sissepritsesüsteemi tööd.
Olenevalt süsteemist võib selline ummistus või mustus põhjustada kas liiga avatud või kinnist sissepritset, mis tähendab kas liiga rikast või liiga vaest põlemist.
Sissepritsesüsteemi puhastamiseks saab kasutada vastavaid sissepritsesüsteemi puhastavaid kütuselisandeid, mida peaks lisama enne paagi täitmist, kui paak on võrdlemisi tühi. Seda kütuselisandit leidub enamikest bensujaamadest või ehituspoodidest. Soovituslik intervall selle kütuselisandi kasutamiseks on umbes 3 kuni 6 kuud, uuematel sõidukitel harvemini.
Kütusesüsteem on varasemalt olnud üheks sõiduki lihtsamatest süsteemidest, kuid mida aeg edasi, seda keerukamaks on see muutunud. Võrreldes teiste süsteemide arenemisega on tänapäeva sisepõlemismootori toitesüsteem vast kujunenud üheks keerukaimaks süsteemiks.
Elektroonika ja tehnoloogia täienemine on ka muutnud autod palju vastupidavamaks ja usaldatavamaks, küll aga on sellega kõigega kaasnenud tavainimese autoalaste teadmiste vähenemine. Eelnev pole üldsegi halb, sest eri süsteemid on aastakümnendite tagusega võrreldes nii keeruliseks muutunud, et auto põhjalik mõistmine ja käitlemine on mitme eriala kogusega teadmised.
Vahetada regulaarselt mootoriõli. Alati tuleks kasutada võimalikult head mootoriõli, kuna õli teeb mootori töö libedamaks ja hoiab süsteemi rohkem puhta ja libedana ning seeläbi pikemalt töökorras.
Kui sulle meeldis see postitus või leidsid siis kasulikku infot, ole meheks või naiseks ja jaga seda ka sõpradega või sotsiaalmeedias.
Suur aitäh ka Aleksei Kazakov-ile abi eest tehnilise sõnastuse osas ja laiade-teadmiste jagamise eest.
|
OSCAR-2019
|
||
E, 12. novembril väljasõiduga kell 16.00 Maru-Mürad ja Mürakarud koos isadega Tõravere observatooriumis.
Kui tavaliselt tuleb päästekomando kohale siis, kui midagi on juhtunud, siis 9. novembril oli teisiti. Juhtunud polnud midagi, aga Otepää päästekomando töötajad parkisid siiski kaks päästeautot lasteaia majade hoovidele.
Suuremate laste rühmad said osa õppeprogrammist "Tulest targem!" Selle raames räägiti lastele, kuidas on õige küünlaid põletada ning rõhutati, et lapsed ja tikud ei käi kokku. Ka suitsuandur oli koolitusel omal kohal - mängiti mängu, kus lapsed magasid ning siis, kui suitsuandur tööle läks, pidid lapsed ruumist lahkuma püsti tõusmata.
Nagu õppides ikka, andsid ka päästetöötajad lastele koduseid ülesandeid. Esiteks tuli kontrollida suitsuanduri olemasolu ja seda väikest abilist testida. Teiseks tuli vanematega kokku leppida kogunemispunkt juhuks, kui on vaja evakueeruda. Loodame, et tänaseks on kodused ülesanded tehtud.
Kui juba kahe masinaga kohale tuldud, siis vähemalt üks neist vaadati korralikult läbi. Lapsed nägid muuhulgas autode lõikamiseks mõeldud "hiigelkääre", veest päästmise varustust, voolikuid.
Pähklikeses korraldasid Otikesed halloweenipeo. Osa lapsi ja täiskasvanuid muudeti muumiateks, tehti näo ja käemaalinguid, mängiti erinevaid halloweeni-teemalisi mänge. Ürituse lõpetasid disko ja komm!
22. ja 23. oktoobril külastasid Maru-Mürad, Mürakarud, Sajajalgsed ja Lepatriinud järvemuuseumi. Võrukaelte sõit toimus projekti "Loodusring" raames, Pähklikeste sõitu toetas 100%liselt KIK.
Õppeprogrammil "Kalad" tutvuti erinevate Eesti vetes elavate kaladega. Mängiti õppemänge: püüti lepis- ja röövkalu, aidati angerjas Sargasso merre, pandi kokku ahvena- ja haugipusle. Mõõdeti ära, kumb on pikem, kas põrandas elav säga või üks Mürakaru (vastuse saad allpool olevalt pildilt). Kõige suurema elamuse pakkusid lastele ja täiskasvanutele loomulikult ehtsad kalad. Fotodel on uurijateks Mürakarud.
Maru-Mürad käisid SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse projekti raames Ähijärve ääres. Õppeprogramm "Vahva retk Ähijärve lasterajal" koosnes meie laste jaoks kolmest osast: sõit, ait, retk.
Bussiaknast nägid lapsed Tossumaad (Restu järv ja selle kohal olnud udu), rongirada (raudteed), kiletatud ja mittekiletatud heinapalle. Peaaegu ühe tunni pikkune bussisõit võimaldas nii mõnelgi mõelda oma mõtteid ja neid ka teistega jagada. Nii esitas üks Maru-Müra õpetajale küsimuse: "Kas sellel bussil on konks ka?".
Kui olime kohale jõudnud, kuulsime aidast huvitavaid hääli. Lapsed arvasid kohe, et hoones elavad kummitused. Veendumaks, et see nii pole, kiikasime sisse. Nägime käsikivi, millega varem jahu jahvatati. Lapsed said ise proovida, kui raskelt liigub käsikivi. Õigevanasti olid pannkoogid hoopis väärtuslikumad kui praegu! Kummitusi me ei leidnud - hääled tulid hoopis lindilt ja imiteerisid aidas tehtavaid toimetusi.
Kui ka suitsusaun oli üle vaadatud (teatud huvides ainult väljastpoolt), asuti matkarajale. Retkel mängiti erinevaid mänge, vaadeldi binokliga Ähijärve. Põhiteemaks olid praegusel ajal loomulikult lehed - arutleti, et mitte kõik puud ei langeta sügisel lehti - okaspuud ei ole ju talvel paljad. Ja ongi nii, et ka okaspuudel on lehed, lihtsalt teistsugusteks arenenud kui lehtpuudel. Lehtedest ja muust käepärasest valmis rühma lapitekk.
Tagasiteel loendasime üle Antsla peatänava ääres olevad rohelised majad. Loendamise tulemusel jäi selgusetuks, kas rohelisi maju on seal 4, 13, 21 või... . Lasteaias und oodates midagi loendama ei pidanud - uni tuli iseenesest.
15. oktoobriga algaval nädalal lasteaias jalgpallitrenne ei toimu. Erandkorras toimuvad need hoopis koolivaheaja nädalal (22. oktoobriga algav nädal). Ülejäänud ringitegevusi see erand ei puuduta, mis tähendab, et koolivaheajal jäävad inglise keel, judo ja show-tants ära.
Rahvusvaheline muusikapäev on esimesel oktoobril. Lasteaias tähistasime tähtpäeva kaks päeva hiljem. Põhjus oli lihtne - meie kutsutud esineja graafik ei võimaldanud õigel päeval tulla. Külalise tihe kontsertkava viitab juba sellele, et tegemist oli kõrgelt hinnatud kontserdiga.
Külaliseks oli fantaasiamuusik ja trubaduur Silver Sepp. Oma esitlust alustas ta sellega, et tunnistas ausalt: "Mul ei ole täna kaasas ühtegi pilli, aga annan teile kontserti." Tõsi, ühtegi tavamõistes pilli tal kaasas polnud. Ühes olid temaga hoopis igapäevased esemed, millest hakkas mees muusikat välja võluma.
Nii kuulsid lapsed näiteks pudeli- ja naelapilli. Kusjuures, neile, kellel plaanis naelapilli ehitada: mida rohkem sissepoole nael on löödud, seda kõrgemat heli ta teeb ja vastupidi. Nii nagu perekonnaski: pikem (tavaliselt mees) on madalama häälega, lühem (tavaliselt naine) kõrgema häälega.
45minutiline kontsert pakkus nii lastele kui täiskasvanutele hoopis teistsugust muusikat kui oleme harjunud kuulama. Muusika on tegelikult kõikjal meie ümber - see tuleb lihtsalt üles leida!
Käesoleval õppeaastal toimuvad Otepää lasteaias järgmised ringitegevused: judo, show-tants, jalgpall, robootika, lauluring. Võrukaelas lisaks ka inglise keel.
Pähklikese esimene show-tantsu trenn pidi olema 26. septembril, kuid see jäi ootamatult ära. Seega on esimene trenn Pähklikeses 3. oktoobril. Pärast trenni selgub, kas 28 osalejat jagatakse kahte gruppi või ei.
Kaks sajandit tagasi märkis mihklipäev, et suvest saab talv. Tänapäeval, 21. sajandil, Otepää lasteaias, tervitati mihklipäevaga hoopis värvikirevat sügist.
Kui Võrukaelad õuesõppeplatsil mihklipäeva tähistasid, kuulsid nad ühel hetkel imelikku häält. Peagi selgus, et nende puuonnis norskas unne suikunud karuott ise. Unine karu ärkas, mängis lastega mängu, aga uni tikkus ikka ligi. Ärksaks muutus mesikäpp siis, kui hunt kohale ilmus. Lambaema selgitas, et mihklipäev pidigi hundi suu lahti päästma. Hunt ja karu tegid vägikaikaveoga selgeks, et karu on tugevam ja võsavillem peab metsa tagasi minema. Viisaka palumise peale lubati siiski ka hundil peole jääda, tingimusel, et ta kedagi ära ei söö. Kõige lõpus nauditi sügisande ja nendest tehtud küpsetisi. Aitäh lapsevanematele!
Pähklikese üritusel luges muusikaõpetaja ette hundi kirja, millest said ka Pähklikese lapsed kinnitust, et loomad tuleb hiljemalt mihklipäevaks kinni panna - hundi suu on nüüd valla! Lastele rääkis Eesti metsloomadest jahimees Tiit Rammul. Muuhulgas selgus, et kobras ei söö sugugi mitte puud, vaid puukoort. Ringi ei jookse meil mitte pesukarud, vaid kährikkoerad. Meie aasta loom - ilves - ei roni puu otsa jahi pidamiseks, vaid hoopis puhkamiseks või varjumiseks.
Pärast selliseid tervituspidusid saab hakata nautima kuiva sügist. Sademetega peaks olema järgmise kolme kuu jooksul kitsas käes, sest vanarahva tarkuse järgi ennustab kuiv mihklipäev kuiva sügist.
Lepatriinudel ja Otikestel neljapäeval, 27. septembril. Mõlemal kell 11.20 (hakkabki olema kell 11.20 esialgse 11.50 asemel).
Esimene jalgpall Võrukaelas Maru-Müradel ja Mürakarude tüdrukutel: T, 25. septembril kell 11.00. Mürakarude poistel kell 11.30.
Esimene tantsutrenn Võrukaelas: esmaspäeval, 24. septembril. Pähklikeses: kolmapäeval, 26. septembril.
Pähklikeses jääb ära. Võrukaelas esimene tund (näidistund, kuhu on oodatud ka registreerumata huvilised) 25. septembril.
Otepää Lasteaia laste ja täiskasvanute esimene ühiskogunemine pärast teadmistepäeva oli 18. septembril. Kogunejaid oli rohkem kui tavaliselt, sest saalis võtsid oma kohad sisse ka erinevad ämblikud.
Ämblike eluviisist, kehaehitusest ja paljust muust rääkis nende omanik Toomas Pranstibel. Huvitav oli kuulda, et ämblikul ei olegi pead. Selle asemel on tal hoopis pearindmik. Selgus, et kõik ämblikud on mürgised. Ka need, kes kodudes ringi siblivad. Küll aga ei tasu neid sellepärast karta - inimesele Eestis elavad ämblikud mürgised pole. Mürk on vajalik hoopis saagi püüdmiseks.
Teame, et kõigil putukatel on kuus jalga, ämblikul aga kaheksa. Jääb üle küsida, kes on ämblik, kui ta pole putukas? Siin peaks vastama lähtudes laiast lauluridadest lähtuvast määratlusest: ämblikud on väga head loomad! Toomas Pranstibeli ja tema lemmikute külaskäik kinnitas, et just nii see on.
Õuesõppeplatsil tutvusid lapsed erinevate Eestis kasvavate seentega ning uurisid, missugused seened ja puud kokku käivad (nt kuusk ja kuuseriisikas).
Keskkonnainvesteeringute Keskus otsustas rahuldada Otepää lasteaia taotluse "Aktiivõppeprogrammid Otepää Lasteaia lastele õppeaastaks 2018/2019". Toetuse summaks on 996,40€. Selle toetuse raames sõidavad Pähklipurejad oktoobris Jääaja Keskusesse õppeprogrammile "Retk lemming Lempsiga", Sajajalgsed ja Lepatriinud külastavad Järvemuuseumis õppeprogrammi "Kalad", Maru-Mürad matkavad Ähijärve matkarajal. Aprillis sõidavad Mürakarud Elistvere loomaparki õppeprogrammile "Mõned suured loomariigist".
Õppeaasta algas Otepää lasteaia mõlemas majas 3. septembril. Võrukaela majas olid ürituse keskmeks kooliminejad, keda on sel aastal viis, kõik poisid! Pähklikeses oli fookus renoveeritud majal. Tänati neid, kes abistasid remondi ajal ja pakkusid peavarju.
Õppeaasta 2018/2019 teemaks on "Hunt vaatab ikka metsa poole". Keskendutakse meie rahvusloomale, metsale ja mõttele, et igaühele on ideaalseimaks paigaks temale loomuomane keskkond.
|
OSCAR-2019
|
||
Arhitektuur – Katrin Koov, Indrek Peil, Siiri Vallner ja Hannes Praks Tartu ülikooli Narva kolledži eest. Suure sümbolväärtusega hoone tugev arhitektuurne kontseptsioon on leidnud edasiarenduse kvaliteetses ehituslikus teostuses ja silmapaistvas sisearhitektuuris.
Kirjandus – Andrus Kivirähk romaani „Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust” ning jätkuva kõrgtasemel tegususe eest eri kirjanduslaadides, ühtlasi tunnustatakse romaani „Mees, kes teadis ussisõnu” rahvusvahelist edu.
Kehakultuur ja sport – Rein Haljand. Eesti ja Euroopa ujumiselu suunanud emeriitprofessor, kes on pidanud loenguid rohkem kui sajas riigis ja andnud välja hindamatut õppematerjali.
Kujutav ja rakenduskunst – MIMi projekt ehk Taavet Jansen, Maike Lond, Kalle Tikas, Andrus Aaslaid, Raul Keller, Andreas W, Hendrik Kaljujärv, Henri Hütt, Andres Tenusaar ja Kristiina Kütt tehnoloogia ja teaduse piire kompava interdistsiplinaarse näituse „100 aastat MIMi projekti” eest Tallinna Kunstihoones.
Rahvakultuur – Marju Lauristin uuringu „Laulu- ja tantsupidude mõjust ühiskonna väärtushinnangute kujundamisel ja muutumisel” eest.
Sellele pildile on Paul Mägi ja Arne Mikk jäänud täpselt 13 aastat tagasi, 19. I 2001 pärast Verdi „Macbethi” esietendust Estonias.
Eelmise nädala kultuurkapitali auhindade üleandmisel oleks võinud sama pilti korrata, sest kaks kaalukamat helikunsti sihtkapitali preemiat pälvisid just nemad: aastaauhinna Paul Mägi laiahaardelise dirigenditegevuse eest nii Eestis kui välismaal ning elutööpreemia Arne Mikk suurejoonelise ja mitmekülgse tegevuse eest Eesti muusikakultuuri edendamisel.
Kummalgi pole aega pikalt pidutseda: Paul Mägi on juba eeloleval neljapäeval Vanemuise Sümfooniaorkestri ja solist Ivari Iljaga Uppsala kontserdimaja publiku ees, Arne Mikk aga toob kevadeks Estonia kammersaalis välja Hindemithi lühiooperi „Pikk jõulueine” lavastuse, millega märgitakse legendaarse estoonlase 80. sünnipäeva.
Paul Mägi debüteeriski Estonias muusikajuhina Arne Miku lavastuses: 30. XII 1984 esietendus Donizetti „Lucia di Lammermoor”. Auhinnatud lavastaja ja dirigendi ühisele loometeele on enim jäänud Verdi oopereid. Neist „„Nabucco” lavastus Estonia Teatri tekitas üle hulga aja tõelise elevuse ooperi ümber, saal pilgeni täis, piletid (vähestele) etendustele välja müüdud … Ilmselt tabas Arne Miku ja Paul Mägi tõlgendus midagi äärmiselt olulist praeguse ooperipubliku jaoks, tõi ta tagasi ooperi juurde,” on Kristel Pappel tunnustanud (Teatrielu ’96, Tln 1997, lk 58).
Eesti teatri esimese kokkupuutena Händeli ooperiga jääb meie teatrilukku Händeli 300. sünniaastapäevale pühendatud „Alcina” esietendus 24. VIII 1985. Kui lavastust 1989. aastal ka Händeli sünnilinnas Halles näidati, kirjutati seal, et see oli suur puhang, mõjuv fantaasiamäng: „Arne Mikk on ooperi vaimu ja olemust sügavalt tunnetades lavastanud selle väga vitaalselt. [—] Üllatuse paljudele külastajatele valmistas aga ka muusikaline teostus, veel noore Paul Mäe Händeli partituuri käsitlemine, musternäide stiilitundest, mis ilmnes kohe väga hea orkestri kõigi prantsuse kunsti reeglite kohases avamängu esituses” (Der Neue Weg 5. VI 1989).
Manfred, kui me sinu näitust koostasime, siis kaalusime pikalt, kas julgeme su nime kasutada. Kõik läks hästi, aga nüüd on tunne, nagu oleksime ennast võõraste sulgedega ehtinud.
Manfred MIM: Noh, mina ei tahtnud nende asjade loomisega isegi mitte algust teha. Juba tööriista kätte võttes tabas mind hirm, et rikun idee ära seda materjaliga sidudes. Mulle piisas teadmisest, et võin need asjad iga kell valmis teha. Ehitada on mõtet seda, millest sa ei tea, kuidas ta valmis saab. Teie ei teadnud, tähendab, teie piditegi need ehitama.
Sa otsisid kogu aeg perfektset ringjoont, aga näitusel oli meil väljas väga vastuoluline teos – kandiline rauast piksli prototüüp. Miks sa piksli kandiliseks tahtsid teha, kui sind huvitas ainult ring?
Kandilise piksli lõin selleks, et oleks olemas sobimatuse etalon ümmarguste asjade uurimiseks, täiusliku ringi negatiiv. Hiljem osutus, et pikslit saab kasutada elektroonilise pildi esitamiseks, aga see oli puhas juhus.
Ma ei ole veel päris kindel, millal ma täpselt surra kavatsen. Olen töötanud paljude ideedega selles vallas, kuid ükski neist pole moodustanud täiuslikku ringi. Sellise ringjoone otspunktid ei kohtu ja katsetega on tulnud alati otsast peale hakata.
Kultuurkapital andis meile auhinna kunsti ja tehnoloogia ühendamise eest. Mille eest oleksid sina meile auhinna andnud?
Ega ma sellest päriselt aru ei saa. On, jah, tavaks anda auhindu, aga pigem ikka kunstnikele, mitte lihtsatele leiutajatele. Aga ma juba uurisin seda kuldset kera, teate, kandilise piksliga võrreldes see ongi peaaegu täiuslikult ümmargune. Mulle tundub, et keegi veel peale minu on otsinud ideaalset ringjoont. Ja ta on selles olnud väga edukas.
Teie aga võiksite järgmise projekti teha maalidest, mida teised on juba maalinud. Võib-olla saaksite auhinna vanade kujundite ja värvitoonide taaskasutuse eest.
Noh, viimati jäi mul täiusliku ringjoone otsing pooleli lõpmata väikese punkti juures. Mulle hakkas tunduma, et miski, millel raadiust polegi, ei saa olla ei täiuslik ega ka ebatäiuslik ringjoon. Siis tuli aga sõber Kurzweil ühel õhtul läbi tassikest teed jooma, vaatas kogemata makroskoopi, hakkas oma singulaarsuse jama ajama ja minu ringjoont arvustama. Et kuidas see lõpmata väike punkt võib kahemõõtmelises ruumis olla hoopis joon ja ühemõõtmelises ei saa teda üldse vaadata ja neljamõõtmelises on ta hoopis Kuu. Selline pinnapealsus pahandas mind, saatsin ta viisakalt minema ja lubasin talle teha sellise singulaarsuse, mis kõikides n-mõõtmelistes ruumides oleks üks ja seesama asi ja lisaks ka ümmargune.
Nüüd siis, kõigepealt, ma võtan ette võimalikult suured ringjooned. Üks esimesi projekte valmib siinsamas Maa lähedal ja on seotud Kuu ümaruse pealt põrkavate helidega. Arvan, et ma proovin seda täna õhtul.
Täna kell 21 on Klassikaraadios kunsti sünnipäevapidu (Art’s Birthday 2014), kus esinevad MIMi projekt ja Kosmiline Heli.
|
OSCAR-2019
|
||
Kui palju on võimalik rahvuslikul disainil eristuda tänapäeva globaliseeruvas ühiskonnas; missugusena näeb Eesti disaini kõrvaltvaataja – kas tegemist on eesrindliku Balti riigi nähtusega või hoopis Põhjamaa või Skandinaavia väikese vennaga.
Eestis põhineb arusaam oma identiteedist paljuski kuuluvusel soome-ugrilaste hulka. Üks kultuurilise identiteedi säilimise faktor on olnud eesti keel. Eesti disainerid peavad tähtsaks rahvusvahelise kogemuse omandamist aktiivse välismaailmaga suhtlemise kaudu. Eesti on tänulik oma põhjamaa naabritele, Soomele ja Taanile, kes on pakkunud oma abi disainiteadlikkuse arendamisel. Vaatamata sellele, et tutvutakse kaasaegsete arengusuundadega ja stiilivõtetega jääb ikkagi identiteeti mõjutama oma maa kultuuripärandist ja majandusest lähtuv piirkondlik eripära. Askeetlik, baasvajadustele ja funktsioonile orienteeruv, nutikas ning luksusele mittepretendeeriv esteetika on siinse disaini ühisosa.
Rahvuslikul identiteedil on eestlaste jaoks ikka olnud poliitiline sisu, mis on käivitanud nii teadlikke kui ka alateadlikke kultuurilisi kaitsemehhanisme. Eesti kunst, eriti tarbekunst suutis säilitada teadliku eemalhoidmise, mittesuhestumise. Siiski kasutasid okupatsiooni ajal loovisikud igat võimalust kunstikeele uuendamise kaudu väljendada protesti ametliku ideoloogia vastu.
Paljud rahvad saavad uhkustada oma rahvusvaheliselt tuntud kunsti- ja disainiikoonidega. Kahjuks Eestis on neid vähe. Nimetagem siin mõningaid: Walter Zapp, Bondi filmidest tuntud spioonikaamera Minoxi looja. Zapp töötas Minoxi esimese mudeli välja Eestis 1934 aga kuna Eestis tootjat ei leidnud, sõitis prototüübiga Riiga, kus alustati paari aasta pärast tootmist. Arhitektidele on tuttav Louis Kahni nimi aga vähetuntud on fakt, et ta oli sündinud Eestis, Saaremaal. Hirmus, et perepea võetakse Jaapani sõtta, kolis perekond USA-sse. Tuntud USA kunstnik Kalev Mark Kostabi juured on ka Eestis, tema perekond emigreerus sõja aastatel. Eriti uhked on eestlased aga Lutheri mööblivabriku üle, mis alustas 19 saj ning oma kõrge tehnoloogia ja innovatiivsuse tõttu meelitas siia disainereid kogu maailmast. Selle tehasega seoses on mainitud Alvar Aaltot nime ja Bauhausi. Tehase uhkuseks olid painutatud vineerist tooted ning niiskuskindlast kartongist ja vineerist kohvrid.
Eesti disaini uut ajaarvamist võib alustada eelmise sajandi üheksakümnendatest. Seose turumajanduse avanemisega kinnistus ka arusaam disainist kui kaasaegse kvaliteetse elukeskkonna ja lisaväärtuse loojast. Disaini hakati õpetama alates 1966 Eesti Riiklikus Kunstiinsituudis Bruno Tombergi initsiatiivil. Liiga läänelikku pitserit kandnud sõna disain oli tol ajal keelatud ning asendatud terminiga tööstuskunst. Tänaseks õpetatakse disaini Eesti Kunstiakadeemias (EKA), kahes erakõrgkoolis ning toimib ühisõpe EKA ja Tallinna Tehnikaülikooli vahel. Kaasaegseid disainisuundumusi, sh teenusedisaini ja häid käelisi oskusi saab omandada erinevates kolledzites, Tartu Kõrgemas Kunstikoolis ja Viljandi Kultuuriakadeemias. Eestis on üle 2500 kõrgharidusega disaineri. Nendest töötavad aktiivselt erialal rohkem kui pooled. Vähestel on võimalus töötada in-house disaineritena, aina enam suureneb disaineritest eraettevõtjate arv. Paremad võimalused tööd leida on graafilistel disaineritel. Disaintooteid- ja teenuseid ekspordib ligi 70 firmat.
Alates 2000.aastast on aktiivselt eesti disaini tutvustatud ka väljaspool Eestit. “Estonian Design in Focus” oli esimene välisnäitus Helsinki Disainimuuseumis. Järgnesid kutsed Kopenhagenisse, Berliini ja St Etienne biennaalile. Eesti disaini kollektsioon on korduvalt osalenud messidel Pariisis (Maison&Objet), Frankfurtis (Ambiente), Londonis (100% Design ja Fashion Week); esinenud naabermaades Leedus, Lätis, erinevates Soome linnades ja Peterburis ning eksponeerinud oma disainisaavatusi ka Hiinas ja USA-s. Eesti Maja Helsinkis on toiminud koostööpartneri ja vahendajana Soome suunal. Tallinnas võib disainerite tihedat asustust märgata maailma 20 kuulsamasse hipsterilinnakusse kuuluvas Kalamajas. 2011 avas disainiliit seal info- ja kompetentsikeskusena toimiva Eesti Disaini Maja, kus asuvad disainistuudiod, kohvik ja galerii ja kus ainsana Tallinnas saab näha väljapanekut 80 Eesti disaineri loominguga.
Alates 2006. aastast korraldab disainiliit disainifestivali Disainiöö. Algsest eesmärgist tutvustada ööpäeva jooksul eesti disaini on kujunenud mitmepäevane rahvusvahelist populaarsust koguv festival, kus on oma saavutusi demonstreerinud üle 20 maa disaineri. Kohustusliku osana kuuluvad programmi näitused, konkursid, harivad loengud ja töötoad; lahutuamatu osa moodustavad moeetendused, PechaKucha õhtud, valgusinstallatsioonid ja muud huvitavad üritused.
Eesti Disainerite Liit (EDL) on loomeliit, mis ühendab sadakond eesti toote-, tekstiili., moe- ja graafilist disainerit.
Eesti Disaini Maja esindab üle saja Eesti loomeinimese väljapaistvat autoridisaini, sisustusaksessuaaridest moeni.
Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kollektsioon on kõige väärtuslikum ja ülevaatlikum professionaalse tarbekunsti- ja disainikogu Eestis.
|
OSCAR-2019
|
||
Kell on umbes 3 pärastlõunal kui seni viimane küüdipakkuja mind teisele poole Mackay linna maha paneb. Kuna tegemist on kalli kaevurite linnaga olen otsustanud sõita esimese backpäkkeri -sõbraliku asulani (Airlie Beach) mis on umbes 180 km kaugusel. Mackaysse tagasiminek tähendaks taksot ja suurt väljaminekut. Service stationisse pandi mind maha manitsusega, et tegemist on viimase suurema sellise asutusega siinkandis ja järgmiseni on väga pikk maa. Sinna autosse unustasin ka nii vajaliku laia servaga õlgkaabu. Samas liiguvad kõik autod siit edasi minule vajalikku suunda.
Valget (hääletamiskõlbulikku) aega on jäänud mitte rohkem kui 3,5 tundi. Selle ajaga pean tegema parimal juhul 2 küüti, et jõuda asulasse nimega Proserpine ja sealt edasi hääletama lääne poole Airlie Beachini. Puhtalt sõiduks kulub juba ca 2,5 tundi. Tänane kogemus ütleb, et auto peale saamine võtab aega 30-45 minutit. Kisub väga napiks, et kohale jõuda. Alternatiiv on pime Austraalia öö ei kusagil tee ääres. Esimesed 30 minutit möödub tühja hääletades – keegi ei võta peale. Päike pole enam nii intensiivne ja hakkab varsti otsi kokku tõmbama. Muutun tsipakene närviliseks. Kas tõesti sai täna natuke liiga pikk teekond ette võetud? Tõmban koti selga ja jalutan mööda maanteed kaamlina edasi paremat hääletamise kohta otsima… täna tuleb veel läbida 180 km või muidu…
Hommikul panin äratuse üsna varajaseks. Plaan oli ärgata 6.30 ja liikuma hakata hiljemalt 7.00-7.30. Hommikul löön telefoni kohe vaikseks ja lükkan ärkamise aega edasi umbes 45 minutit. Siis kiirelt kõik ilu- ja tarbeprotseduurid ja asun hostelist alles kell 8 teele. Krt tean ju, et täna ootab mind ees umbes poole pikem teekond kui eile ja iga minut on arvel. Distsipliin on nõrk. Kõige nõrgem osa hääletamise juures on just linnast välja saamine. Kuna ma pole päris Rockhamptoni kesklinnas otsustan natuke jalutada, et jõuda esimese vähegi sobiliku hääletamiskohani. Kokku tuleb jalutuskäiku 30+30 minutit. Kahe retke vahel käin konditsioneeriga varustatud poes, et higi voolamine kontrolli alla saada. Esimese hääletamiskõlbuliku kohani jõudes olen üleni märg sest päike on olnud kuri. Esimesed 7 minutit kulutan lihtsalt enda kuivatamisele : ) Järgmised pool tundi ei näkka ühegi autoga. Võtan koti selga ja punun üle mäe lootuses leida parem koht hääletamiseks. Kell on juba peaaegu 10 ja muutun rahutuks sest eesmärgiks on Airlie Beach (620 km) aga hädaabivaraindina võib maanduda Mackays (430 km) või siis enne seda linna. Õnneks näkkab seekord pärast viitteist minutit ja kuidas veel. Saan ühe küüdiga peaaegu otse Mackaysse. Tegelikult maandun umbes 20 kilomeetrit varem Serina nimelisse asulasse.
Aga teate mis? Kui mul poleks nii vedanud ei oleks mul kuskil ööbida olnud sest Rockhamptoni ja Mackay vahel haigutab tühjus. Uskumatu. Seal ei ole ühtegi suuremat asulat kus saaks ennast öö eest varjule seada. Olen südamest õnnelik, et sain jällekord kaevurihärra verivärske Toyata Land Cruiseri peale. Temaga jõuan umbes kaheks Serinasse kus ta mind maha jätab ja edasi liigub. Teen tunnikese pausi sest olen ülihästi edasi arenenud. Sissemagamine on uhkelt tasa tehtud.
Maastik, siin juba troopilises Queenslandis, meenutab kusjuures hoopis rohkem Euroopat kui kõik eelnev Austraalia kokku. Kuigi tutvusin ontliku kaevurihärraga unustasin kahjuks ta nime üsna kiirelt. Nagu ka kolme järgmise küüdipakkuja nimed. Mälu on liiga lühike. Samas mäletan palju millest päeva esimeses pooles juttu oli. Kuulsin Austraaliast jälle rohkem kui varem teadsin. Põhiteemad: majandus, karjääri tegemine Austraalias, reisimine, kalastamine, kaevandustööd, kultuurid, välismaal töötamine jne. Olen õnnelik, et temaga küüti sain.
Kell on umbes 3 pärastlõunal kui seni viimane küüdipakkuja mind teisele poole Mackay linna maha paneb. Oleme jõudnud jutu alguse juurde. Põnev? Pigem närvesööv. Kell on saanud märkamatult umbes pool neli aga täna tuleb veel läbida 180 km või muidu… täielik teadmatus ja pime öö. Öösel pole lootustki auto peale saada. Mul pole vähematki kindlust, et Mackay ja Arlie Beachi vahel on rohkem asulaid kui Mackay ja Rockhamptoni vahel.
„Krt, nüüd hakkame seiklema,” mõtlen ja tõstan käe. Selle asemel, et auto peatuks kuulen valjuhääldist midagi umbes sellist „You shouldn´t be doing that, mate!” Ja selja tagant sõidab mööda politsei. Hääletamine Austraalias on muide ebaseaduslik. Kuna tegemist on neljarealise teega peab ta enne minuni jõudmist tegema suurema ringi. P….e! Aitäh noh! Äkki saan vähemalt öö odavalt riigi kulul mööda saata siin muidu kallis Mackays? Aga politsei ei tule tagasi. Hingan sügavalt sisse ja asun uuesti hääletama.Umbes 10 minutit hiljem peabki kinni auto mis lubab mind liigutada 15 kilti.Olen üliõnnelik sest nii äkki ei tule ka politsei mind enam kimbutama. Samas on tegemist riskantse liigutusega sest minnes edasi nii vähe olen varsti keset tühja maanteed ja pimedaks läheb juba üsna varsti. Võtan selle riski, rõõmuga.
Tsekin ennast hostelisse sisse. Tänane öö läheb maksma 30$. Kuna Airlie tundub lahe linnake ja vaated siit on majesteetlikud jalutan linna peal ringi ja leian endale veel 2 ööks ööbimise üsna samas kandis asuvas hostelis 36$ eest. Seega jääb hääletamisseiklus nüüd mõneks ajaks katki. Kui leian siin tööd jään siia võib-olla isegi kauemaks! Tundub, et võimalusi töö leidmiseks on siin päris palju. Seega mul pole õrna aimugi kas ma olen nädala pärast juba Cairnsis või teen siin tööd… aga ega ma selle pärast liialt ei muretse ka!
Austraalia pakub mulle teemasid kirjutamiseks lausa iga päev. Ole ainult mees ja pea meeles mida sa päeva jooksul tööd rügades mõtled. Aega mõtlemiseks just pole sest kogu aeg käib miski tädi (tegelikult ülemus) sul kellaga kõrval ja annab erinevat statistilist infot. Mitu istikute kasti sa minutis oled läbi jõudnud vaadata, mitu suurt 4×8 kasti ala sa oled läbi käinud ja alati annab ta märku, et peaksid kindlasti „kiirust lisama“ sest nüüd on juba „silm sisse harjunud“. Kõik on nagu F1- s ja käib täpselt süsteemi ja kella järgi. Välja arvatud palk… Täna oli ta minuga esimest korda rahul – i don´t give a shit : )
Kuigi mälu on mul hea aga lühike siis panen kirja need asjad mida praegu olen kuulnud ja tahan teiega jagada. Minul võtsid need peaaegu suu lahti.
1. Kas sa teadsid, et Austraalias saab päevitada ka pilves ilmaga? Ei teadnud, siis jätke see meelde sest muidu saate endalegi üllatuseks kuldpruuniks kui mitte päris punaseks nagu minuga eile juhtus. Nimelt pilved UV kiirgust ei blokeeri ja seega tuleb ka pilves ilmaga väga ettevaatlik olla ja päiksekreem peale panna. Täna targemana kulutasin miski pool liitrikest töökoha poolt jagatavat päiksekreemi. Eilsest oli veel väga valus. Kõrvad ajavad nahka!
2. Kas sa teadsid, Austraalia lambakasvatajatele valmistab väga suurt peavalu suur dingode arvukus. Et lambad saaksis rahulikult kasvada on läbi austraalia veetud 5500 km pikk aed. Nagu ma aru sain pidi see võrkaed piisavalt õhukindel olema, et dingod selle taha ei pääse. Lamburid saavad kergmalt hingata ja dingod koristavad ainult kõhtu ja lambad jäävad neile unistuseks. See aed algab kuskilt Brisbane´i lähedalt idakaldalt ja jõuab välja lõunakaldale Sidneyst ja Melbourne´st läänes. Selle aia parandamine ja korras hoidmine pidi väga palju raha neelama aga seda jätkatakse kangekaelselt.
3. Kui Austraalia oleks väiksem ja seal keskel poleks suurt kõrbe (outback) siis oleks elu siin palju odavam. Kuna sisemaa elanike elu subsideeritakse ja hoitakse hinnad kõigile ühed siis kohalik ütles, et näiteks kirja saatamine maksab praegu 50 austraalia senti aga võiks maksta ainult 20. Mingeid näiteid tõi veel. Aga kokkuvõttes kogu elu oleks odavam.
4. Kui euroopas on McDonaldsi autoga läbi sõitmise kohad Drive-In´d siis siin on kõik sellised koha märgistatud Drive Thru. Aga siin on veel imelike asju nagu autod sõidavad ju ka valel pool teed. McDonaldsi ees kummardus – ainuke koht üle kogu Austraalia kus on tasuta Wifi.
4. Kuigi Austraalia on merega ümbritesetud on ujutavat pinda tegelt suhteliselt vähe. Oktoober kuni aprill ei saa ujuda näiteks kirde-austraaliast kuni lääne-austraalia keskpaigani sest seal on miskite millimallikate sarnased elukad vees kelle hammustus on väga mürgine ja tõenäoliselt surmav. Surm saab olema väga väga valu- ja piinarikas. Du not rekomend. Suvalises rannas, kus pole neid elukaid võivad olla krokodillid. Kus pole krokodille on väga pahad hoovused, mis viivad su merele ja sealy tagasi saada… never. Ühesõnaga ujuda võib vaid tähistatud punakollaste lipukestega rannas. Aga neid on eesti mõistes siin väga palju. Lisaks on neil miskid kanad kellel on kannus ca 5 cm pikk ja selle chickeniga ei maksa jamada. Hetkega võib ta sul kõri läbi lõigata, näiteks. Du not rekomend!
5. Idarannikul pole vaja haisid karta aga läänerannikul pidi uimede nägemine üsna tavaline värk olema. Seega katsun oma surfamised praegu ära teha, et hiljem, juhul kui sinna üldse satun, ei tahaks enam proovidagi : )
6. Kas sa teadsid, et sisemaal rännates võib Austraalias olla odavam ringi reisida hoopis lennukiga kui bussi või rongiga. Transport on siin megakallis. Et paremat tööd saada läheks vaja kindlasti isiklikku transporti. Arvan, et ostan endale raha kogunedes rolleri või enduro tsikli. Töö juures istanduses sõitis üks täna ka sellisega ringi. Sellega oleks hea tööle vuristada. Samas on auto palju praktilisem.
7. Kas sa teadsid, et kõik eelpool esitatud faktid on kontrollimata ja minu subjektiivne arvamus või tänavalt kuuldud kohalike jutt. Palun ära siis aluseks võta kui austraallasega vaidlema lähed : )
PS! Eile nägin esimesi Austraalia vallabisid või olid need kängud. Mine võta kinni. Igatahes nad olid seal ja ma nägin neid.
|
OSCAR-2019
|
||
Tutvunud eelnevalt siin vöödiku teemaga sai 19.09.08 tehtud otsus, et meie pere ja muude loomadega sobib vöötorav ning edasi läks kõik üllatavalt kähku. Juba 20.09.08 helistasin ning 21.09.08 sõitsime õnnelikult koos kahe aktivistiga koju. Kõige aktiivsem ja suurem kalpsaja kandepuuris oli isane, vahepeal hüppas lausa magava kaaslase kukil.
Koju jõudes sai kiiruga koertele kandepuuri Tiku ja Takuga näidatud. Tiku ja Taku olid esialgu vagusi, kuid kui suur keel üle puuri käis läks hüplemine lahti. Esialgu ei ole neid rohkem omavahel tutvustanud, sest eks Tiku ja Taku peavad kõigepealt oma uue pesaga harjuma.
Pesa uudistati esimesel päeval kohe kiiruga ja jooksujalu üle. Magamiseks võeti alumise korruse punutud auklik toru ning ülemisel asuv ümmargune kõrtest pesa jäeti peale kinnijäämist lihtsalt rahule. Üldiselt oli selline vaatepilt nagu karupoeg puhhi jutus kus puhh jäi jäneseurgu kinni . Meie isane vöödik ahmis põsed terveid pähkleid täis ja arvas vist sinna sahvri teha, kuid jäi poolest kerest kinni ning sikutas küll tagasi , kuid pidi lõpuks edasi minema ning pesas ümber keerama.
Tundub, et oma pesaga juba ilusasti harjunud ja vaatame ehk homme õhtul saavad Tiku ja Taku ühe toa vallutada.
Kui tegemist sul õe ja vennaga, siis jälgi nende jooksuaega, et nad siis õigel ajal üksteisest eraldada. Ja kuna läheneb talv, siis talve poole võivad vöödikud üksteise peale pahuraks muutuda, seega võiks igaks juhuks olla varuks veel üks puur. Ja puuris peaks kindlasti olema rohkem kui kaks peitumiskohta (pesakasti, heinapesa vms), et kui üks teise vastu pahuraks muutub, siis on peitumisvõimalus olemas.
Kindlasti vaatan ühe peitumiskoha veel juurde. Tahtsin juba toomise päeval Pärnu uuest Maximast ühe heinapesa veel juurde osta, kuid kahjuks kõik otsas. Saadaval olid küll puidust nikerdustega majakesed mida sobivaks ei pidanud.
Kindlasti panen varsti pildid. Hetkel vaid mõned klõpsud ja ega neid nii kerge pildistada ei olegi siuhh sinna ja säuhh tänna ning pildil ainult sabaots
Väga tore oli neid jälgida, kuidas arglikult tehti esimesed sammud põrandal ja esimesed pisikesed hüpped ning tunni möödudes poiss juba tuhises mööda tuba, turnis baldahiini otsas ning ronis mööda püksisäärt küll õlale ja pähe. Tüdruk uudistas tuba väga rahulikult ja väga ettevaatlikult. Vahepeal käisid mõlemad ka puuris vett joomas.
Õhtul arvas poiss, et heidab lapse voodisse magama. Sättis ennast koos pähkli hunnikuga tekialla samas lubas ennast ka ilusasti puuri viia. Hommikul olid tõelised unimütsid ja põõnasid kui meie kodust lahkusime.
Meil ei ole arglikusest enam juttugi. Hüpped on läinud järjest pikemaks ja juba uudistavad ka kõige kõrgemaid kapipealseid.
Uskumatult kiiresti (4päeva) on nad kohanenud oma suure toaga ja muidugi meie perega. Isegi tüdruk kes alguses oli arglik ja kippus väheke näksima ronib nüüd õlale.
Praktiliselt terve päeva on nad saanud lahtiselt olla ja seda, et pahandust teeks või ülesse ei leia ei ole meil karta. Mõlemad leidnud oma lemmikkohad. Poisil voodi ja tüdrukul diivan pererahvas magagu põrandal mati peal
Eks ta ole katseeksitus meetod. Selgus, et üleval meeldib neil rohkem magada (hetkel siis magavad koos) ja meeldib puidust linnumaja koos vooderdusega. Pesa materjaliks kasutasin siis hamstritele mõeldud mingit pehmet, spetsiaalset materjali.
Puuris on joogipudel millest ilusasti joovad. Kausis läheks vesi kindlasti saepuru ja muu toiduga mustaks. Kausist pakun lisaks õuna, kurki, kaerahelbeid jm. ning puuri küljes tops spetsiaalse vöödikute toiduga ja kaks närilistele mõeldud müslibatooni.
Lisaks veel jooksuratas, mis on äärmiselt vajalik kuna meie tüdruk käib pidevalt trenni tegemas, et vormis püsida
Tikul ja Takul käib suur talvevarude kogumine nüüd õlakotti ja selleks siis turnitakse ja lunitakse vägisi maiustusi.
Nüüd on Tiku ja Taku oma pesad ilusasti vooderdanud ja enam ei peideta pähkleid toas laiali vaid ilusasti varutakse oma pessa. Isegi vanad peidukohad käidi üle ja viidi sealsed varud ka pessa. Selline tõsine talvevarude kogumine ja proovi mitte anda saad kohe näksata. Eriti on tüdrukul näksamise komme ja kätt ei tohi rusikas hoida. Meil hetkel aitab tühja käe avali hoidmine ja näitamine ning siis korra nuusutavad ja kohe varsti jälle jooksuga käepeal, järsku nüüd on midagi head.
Sain ka oma esimesed valusad hammustused (põial katki ja teine näpp paistes), kuid sellest kirjutan siis teise teema all nagu vöödik on agressiivne.
Mul olid vahepeal pildid üleval ja tahtsin paremate vastu vahetada, kuid arvuti jooksis kokku (midagi juhtus emaplaadiga) ja pildid läksid kõik kaduma.
Sain peale toidu jagamist poisi käest hammustada. Olin täiesti rahulikult diivanil kui poiss lihtsalt jooksis ja kargas kätte kinni.
Huvitav on see, et meie tüdruk võttis järsku ülemisest pesast enda tekid ja padjad ning kolis päris põrandale. Pole veel aru saanud kas poiss ka alla kolis või vallutas ülemise pesa ilma pehme vooderduseta aga samas suure pähkli varuga.
Tänan küsimast , meil läheb ilusasti. Korra saime veel tüdruku jalutama lasta, kuid nüüd on näha, et unine ja magab rohkem. Poiss jällegi müttab ja valvab hoolega puuri ja kuidagi ei meeldi kui keegi läheduses liigub. Alguses poiss jälgib niigu hüpnotiseeritult paigal siis kui liigutad hakkab naljakat häält tegema nagu hammaste krigin või vaikne urin ja kui see ka ei hirmuta siis hakkab mööda puuri hirmsasti kalpsama. Paar korda on juhtunud, et poiss ajab tüdruku võre juurest vägisi minema. Tundub, et kodu valvamist võetakse ikka väga tõsiselt.
Üks pisikestest on suure koopa teinud puuripõhja ja nüüd on puuri puhastamine raskendatud ning ei tea kas jätta või ikkagi ära puhastada. Eile nägin kui poiss seal silmad kinni tukkus ja minu kolistamise peale kuidagi sai silmad lahti, haaras suutäie pesamaterjali ning lippas ülemisele korrusele pesakasti. Pakkusin õuna ja hirmsasti taheti lisaks pesamaterjalile ka õunatükk põske pista aga kuidagi ei mahtunud. See on nii naljakas kuidas nad suurt õunaviilu üritavad põske pista ja pesakasti viia. Tüdruk jooksis õunaviiluga mitu korda vastu pesakastiust ja kuidagi ei saanud aru, et sellega ei mahu pessa. Endale tuli kohe meelde "Jääaeg" ja tegelane oma tammetõruga . Huvitav, kas oli võõtorav või lihtsalt orav?
Väga tore, kui nad omavahel eriti ei tülitse. Eriti naljakas oli lugeda seda õunatüki lugu. . Aga kas nad pärast sõid õuna ära või jätsid kuhugi vedelema?
No lõpuks ometi on meie poiss ka ilusasti pesas talveunes. Üleile veel majandas ja viis kogu toidu söögikausist pesakasti ning ukse vooderdas saepuruga kinni.Tüdrukut ei ole juba kolm nädalat näinud.
|
OSCAR-2019
|
||
Kuidagimoodi jõudis julgus eilseks kohale, ostsin täidismaterjali ära ja täna asusin meisterdama. Ja pean ütlema, et see meisterdamine meeldis mulle kohe väga. :) Kuna internet on suur ja lai, sain enne piisavalt lugeda-videosid vaadata, et tegemine enam-vähemgi õnnestuks. Igaljuhul mina ja meheraas jäime väga rahule :)
Sõna sushi tähendab maitsestatud riisi. Jah, justnimelt riisi, mitte toorest kala. Toores kala on sashimi.
Ja minu arvates on see täitsa õige kah- ilma kalata saab head sushit teha küll, aga maitsestamata riisi korral ebaõnnestub sushi igal juhul.
Mina proovisin ära paar klassikalist varianti, aga tegelikult võib sushirulli sisse keerata ükskõik mida. Peaasi, et maitsemeelele sobiks.
Kõige olulisem asi on sushiriis - ilma maitsva riisita häid rulle ei saa. Mina ostsin spetsiaalse sushiriisi, mis on lühikese teraga riis, valmistatuna jääb hästi kleepuv. Riisi valmistamise juhised võtsin nami-namist. Ja kiidan neid nüüd, riis tuli hea ja maitsev. :) Antud riisikogusest sain valmistada 24 makirulli ja kaheksa nigiri-sushit.
Riis tuleb kõigepealt hoolega pesta. Selleks valada riisiterad kaussi ja katta külma veega. Segada riisteri veidi, kuni vesi on valkjas ja läbipaistmatu. Seejärel kurnata vesi ära ja korrata protseduuri veel 3-4 korda, kuni vedelik riisi peal läbipaistevaks jääb. Sealjuures masseerida riisiteri vees korralikult, et aidata neil kleepjamaks muutuda.
Kui riis on loputatud, valada peale veel üks külm vesi ja riisil 15 minutit seista lasta. Selle ajaga muutub riis valgemaks.
Sel ajal, kui riis seisab, tuleb kokku segada riisiäädikas, suhkur ja sool. Et suhkur ilusti lahustuks, tuleb segu pliidil veidi kuumutada, aga mitte keeta! Piisab sellest, kui suhkur ära lahustub ja vedelik taas selgeks muutub- siis tuleb potike pliidilt ära tõsta ja vedelikul lasta jahtuda.
Kui riis on ära seisnud, kurnata vesi ära, valada riisiterad potti ja mõõta peale uus vesi, 3 dl. Katta pott kaanega ja panna tulele. Kui riis on keema läinud, keerata kuumust vähemaks ja lasta 10-15 minutit podiseda. Sealjuures vahepealt kaant tõsta ei tohi, aur aitab riisi õigesti küpsetada!
Kui riis on keenud ja vee sisse imenud, võtta pott kuumuselt ära ja lasta (kaas ikka veel peal) riisil 10 minutit tõmmata. Järgmiseks peaks riisi valama suuremale alusele, et riis saaks kiirelt jahtuda. Valada koheselt juurde ka maitsestatud riisiäädikas ja segada riisi sisse. Sealjuure peab kogu riis äädikaga kokku saama-just see maitsestabki riisi. Edasi jahutada riis maha, traditsiooniliselt tehakse seda lehvikuga tuult tehes, mina aga segasin riisi suurel alusel paar korda-riis jahtus nii kümnekonna minutiga ilusti ära.
Ja ongi sushi tülikaim osa, riisi valmistamine, tehtud :) Ideaalis peaks riisi kasutama kohe, aga kuna väga mugav on riis hommikupoole valmis teha ja õhtul, kui söömine toimub, sushit vormima hakata, siis senikauaks peaks riisile niiske köögirätiku peale panema-see hoiab riisi kuivamast.
Järgmiseks valmistasin ette wasabi-pasta. Wasabi on põhimõtteliselt Jaapanist pärit mädarõigas. Imekena rohelist värvi. Poes on wasabit müügil nii pastana, mis ei vaja mingit ettevalmistust, kui ka pulbrina, mida on vaja sooja veega segada, et moodustuks pasta. Seda viimast ma ka tegin.
Kõigile harjumuspärase sushi-rulli keeramiseks on vaja bambusmatti, nori-lehti, teravat nuga, kaussi veega (kuhu on pandud ka lusikatäis riisiäädikat), valmist tehtud sushiriisi, wasabi pastat ja pikka kurki, millest on eelnevalt lõigatud pikad kitsad pulgakesed. Pildistasin üles ka oma töölaual olevate asjade paigutuse, sealt on kõik kenasti näha.
Teiste maki-rullide tegemiseks viilutasin valmis ka veidi õrnsoolalõhet, viilutasin rohelise sibula alumised, valged osad pikkadeks ribadeks ja lõikasin krevetid pikuti pooleks. Nori-lehed lõikasin pooleks, kuna poolest piisab kenasti väikeste maki-rullide keeramiseks. Muidugi, kes soovib, võib ka tervet lehte kasutada-siis saab lihtsalt kogukamad rullid.
Ja nigiri-sushi tegemiseks viilutasin õrnsoolalõhe umbes 4x5x0,7cm viiludeks ja lõikasin marineeritud tiigerkrevetid liblikakujuliselt lahti (pildil paremal servas)
Rullimise tarvis panin bambusmati lauale ja asetasin sellele nori-lehe. Läikiv pool allpool. Kastsin käe veekaussi, et käsi niisutada (sealjuures ei tohi käsi märg olla, peab olema niiske) ja võtsin paraja peotäie riisi. Jaotasin riisi nori-lehele, jättes ülemisest servast veidi maad tühjaks. Seejärel võtsin nimetissõrmega veidi wasabi-pastat ja määrisin riisile. Riisi keskeleossa peaks tegema väikese süvendi, et sinna täidis panna. Seega, kappa maki tegemiseks panin riisile kurgiribad, jättes mõned eri pikkustega otstest välja ulatuma-need otsmised rullid on pärast nii kenad kaunistused :)
Bambusmati abil keerasin sushi rulli, poolel maal matti edasi nihutades. Ja avaldasin mati abil veidi aega survet, et rull kokku jääks ja ilus kandiline saaks. Rulli kokku jäämise soodustamiseks võib nori-lehe serva veidi veega niisutada-aga hetk enne rulli lõplikku keeramist, mitte enne.
Rulli lahtilõikamiseks tegin terava noa märjaks ja lõikasin rulli keskelt pooleks. Seejärel niisutasin nuga uuesti ja lõikasin poolikud kolmeks, saades nii ühest rullist kuus tükki. Vähemalt internetist uurides selgus, et traditsiooni järgi lõigatakse ühest rullist justnimelt kuus maki-rulli.
Ma tegin oma esimese sushiteo ajal ka esimese video toidu tegemisest. Kuna mul paremaid vahendeid, kui pisike fotokas, võtta ei ole, siis on video väga retrohõnguline :D Aga noh, ma panen ta siia ikkagi, minu esimene ju :) Pealegi, nagu üks mu sõber ütles, ongi nagu vanas jaapani filmis :D
Ja samamoodi toimisin veel pooleteise nori-lehega, saades kokku 24 maki-rulli ja kasutades ära oma täidismaterjali(kulus umbes pool pikast kurgist, kaks rohelise sibula alumist osa ning nigiri-sushiga koos pool pisikest purgikest tiigerkrevette ja 150g õrnsoolalõhet) ning kaks tervet nori-lehte (kuna pakis oli neid tervelt kümme, siis jätkub vist pikaks ajaks).
Teine klassikaline sushi liik on nigiri-sushi. See kujutab endast piklikut riisipalli, mille peale on surutud kalaviil, krevett või jaapanlaste traditsiooniline paks omlett (mille tegemist ma veel ei valda ja seega siin ka pikemalt ei kirjuta). Kalaviilu surumistehnika on spetsiaalne ja kindlustab, et kala hiljem riisi küljest lahti ei tuleks. Püüan seda veidi kirjeldada:
Käed tuleb taas veidi niisutada, seejärel paremasse kätte(pildil on kusjuures valesti-vasakus käes) võtta veidikene riisi (pallike peab olema umbes sama suur, kui kalatükk) ja sellest ovaalse kujuga pallike teha. Algajad, nagu mina, võivad teise käega aidata ka, aga profid teevad seda ühe käega. Vasakusse kätte tuleb võtta kalatükk (või krevett) ja parema käe nimetissõrmega sellele veidi wasabit määrida.
Seejärel vajutada riisipall kalale, keerata pallike peos teistpidi (enne jäi kala alla, nüüd keerata nii, et kala on peal) ja kasutades kahte surumistehnikat kala riisi külge suruda. Üheks tehnikaks on pallikese kahelt poolt sõrmedega suruda ja teiseks ühe või kahe sõrmega pealt surudes(vt pilte). Sealjuures pallikest tuleb aeg-ajalt käes keerata, nii et alguses endast eemale jääv ots nüüd lähemale jääks ja vastupidi.
Serveerimisest niipalju, et sushit serveeritakse alati nii, et tükke on paarisaarv ja võimalikult kaunilt ka :)
Kõrval peab olema sojakaste, wasabi-pasta ja marineeritud ingver, mida süüakse erinevate sushitükkide vahel, et maitsemeeli puhastada.
Sushi söömine on ka omaette kunst, pungil traditsioonidest. Mainin niipalju, et nigiri-sushit võib süüa ka kätega, kala poolt sojakastmesse kastes ja siis suhu pistes. Maki-rulle süüakse pulkade abil. Ja sushitükid pistetakse tavalised korraga suhu, mitte ei hakata otsast närima :D Kes pikemalt õpetust tahab saada, siis youtube on videosid täis :)
Minule aga meeldis sushimeisterdamine väga-väga ja tulemus oli maitsev. Jääb kindlasti pidevasse menüüsse :)
Need sushid näevad väga ilusad ja kenad välja ja kindlasti on nende meisterdamine üks väljakutse nagu näiteks tortidele martsipanist rooside vormimine, aga andke andeks , minu menüüst nad puuduvad. Kõhtu nad küll ei täida, rohkem nagu moe värk ja ilu pärast laua peal.
Anonüümne, kindlasti eelistavad erinevad inimesed erinevaid roogi, minule sushi igaljuhul maitseb. Ja minu pere arvates täidavad kõhtu ka- vähemalt eile oli sushi õhtusöögiks ja sellest täiesti piisaski. :)
Vot sellest inspireerituna peaks ka endale blogisse ühe korraliku sushipostituse tegema, eriti kuna hiljuti sai korraliku sushimeistri käe all seda õigesti õpitud koos nippide ja trikkidega :)
Kui ma ise teen makisid, siis teen ka nii suured, et saaks korraga suhu panna :) Aga mitmetes söögikohtades olen probleemi ees olnud, sest ühe korraga suhu ei mahu (näiteks omletiga nigirid või california maki-laadsed "hiiglaslikud" makid), aga kui hakata pooleks hammustama, laguneb kogu lugu laiali :(
Uhke ja põhjalik postitus, Aniitram! Mulle nii meeldib, kui süsteemselt ja põhjalikult Sa teemale lähened (vrdl ka martsipani värvimine).
Siit sain kõige parema riisikeetmisõpetuse. Mul on alati riis liiga kuiv tulnud, nüüd sain mahlasema suutäie sushit. :)
|
OSCAR-2019
|
||
Energiakontsernile Utilitas kuuluv ning taastuvkütustest soojust ja elektrit tootma hakkav jaam on valmimisjärgus. Ehitustööd jätkuvad aktiivses tempos ning hilissügisel on plaan alustada jaama käivitamisega.
Utilitase jaama juhi Andres Taukari sõnul varustatakse jaam moodsa tehnoloogiaga. Tänaseks on paigaldatud olulisimad seadmed nagu katlad, turbiin ja generaator. Seadmed pärinevad Saksamaalt MAN ja Soomest Renewa tehasest. Utilitase jaama näol on tegemist uusima jaamaga Eestis, millel on kõrge kasutegur.
Taukar lisas, et täna käib vilgas ehitustöö peamiselt siseruumides. „Igapäevaselt töötab sadakond inimest selle nimel, et sügisel saaks jaama käivitada ja soojusenergiat tootma hakata. Põhikütusena kasutatakse kohalikust väheväärtuslikust puidust toodetud haket. Selle tulemusena toodetakse ka suurem osa Tallinnas müüdavast soojusest mittefossiilsetest kütustest,“ nentis Taukar.
Uus jaam katab ligi 20% Tallinna kaugküttevõrgu soojusvajadusest ning rahuldab ligi 50 000 kaugküttega kodumajapidamise elektrivajaduse.
Utilitasele kuuluva Tallinna Elektrijaama kõrvale rajatav Väo 2 jaam asub Tallinnas Väo karjääris. Jaama peatöövõtja on Leedu ettevõte Axis Technologies. Väo 2 soojuslik võimsus on 76,5 MW ja elektriline võimsus 21,4 MW. Ehitusmaksumuseks kujuneb ligikaudu 65 miljonit eurot. Jaam hakkab soojusenergiaga varustama Tallinna ja Maardu linna, toodetav elektrienergia müüakse vabaturule.
Tööd võib saada sealt, kust oodatagi ei oska. Taevast. Taeva ja maa vahelt. Näiteks on seal vaja hooldada tuuleparke – reguleerida ja parandada tuulejõujaamu.
Antud alal tegutseb Eestis Empower 4Wind OÜ. Teejuhiks Tööstusele hakkas ettevõtte juhataja Tanel Kutsar.
Sellisel kujul nagu praegu, töötab ettevõte alates 2010. aastast. Asutajateks olid Eesti tuuleenergeetikafirma Nelja Energia AS ja Empower. Omanikud on samad. Kumbagi poolt – tuuleelektri tootmist või tuuleparkide hooldamist ei eelistata.
Empoweri eelkäija haaras taastuvenergiaärist kinni juba 2005. aastal, seega päris Eesti tuuleenergeetika alguses. “Mina olen siin 2008. aastast. Hooldame Eesti ja Rootsi üheksat tuuleparki, milles töötab täpselt sada tuulejõujaama. Praegusest turuolukorrast lähtuvalt on meie peamiseks alaks kujunenud hooldus, aga me soovime osaleda ka tuulejõujaamade püstitamises. Kokku on meil rakkes 22 inimest, kellest 18 on tehnikud ja insenerid, kes iga päev tuulikutes toimetavad. Ainus naisterahavas Empoweris on lähtuvalt ettevõtte ramatupidaja Egle Pajo,” ütleb Kutsar.
Mille poolest erineb Empower Eesti teistest tuuleparke hoooldavatest ettevõtetest? “Esiteks oleme suurim. Teiseks püüame olla neutraalsed teenustepakkujad, kellel puudub huvi tegelikku olukorda moonutada. Pakume oma teenuseid nii tuulejõujaaamade tootjaile kui ka nende jaamade kasutajatele. Kolmandaks: kui teistele lähevad korda ainult tuulejõujaamad, siis meie tegeleme ka nendega kaasnevaga – ühenduskaablitega, alajaamadega jne,” lisab Kutsar.
“Meil on väga äge seltskond – ei ühtki intriganti ning lahingusse võiks vabalt minna kõigiga. Meie töö ohtlikkusest tulenevalt saabki koos töötada vaid inimestega, keda täielikult usaldad. Ma olen uhke oma kaaslaste üle. Nende teadmised ja oskused tuulikutega ringi käia on aukartust äratavad,” ütleb Kutsar.
Empoweril on kolm hooldusbaasi: Tallinnas, Läänemaal ja Võrumaal. Igaühes neist hästi varustatud tagavaraosade ja tööriistade laod. Kui läheb vaja mõnda harva kasutatavat riista, võetakse see laost. Korralikud väikevahendid on igal mehel kogu aeg enda käes.
Ometi ei ole mõttekas mehhaniseerida kõiki ettetulevaid töid. Laoseis läheks liiga laiaks. Osa töid tehakse Emopoweris ka edaspidi käsitsi. Tõstetekase ja turnitakse.
Üks näide – poldid ja nende keeramise riistad. Kasutatakse ülisuuri ja imepisikesi mutreid. Nende tohutut valikut nähes läheb uustulnukal silme ees kirjuks. Töö Empoweris on pingeline, aga vaheldusrikas, mitmekesine ja huvitav.
“Saame neilt toorikuid. Enamasti häid toorikuid, ent siiski toorikuid,” ütleb Kutsar. “Olen mitmelt äsjaselt tudengilt küsinud, kas ta enne eriala omandama minemist tehnika vastu huvi tundis. Näiteks putitas kodus sääreväristajat või Jawat. No ei putitanud! Kust see huvi siis? Kahjuks jääb enamik neist koolipingiski eluvõõraiks. Saavad sealt küll briljantsed teoreertilised teadmised näiteks elektroonikast, aga asja praktiline pool jääb pehmelt öeldes nõrgaks. Episoodilistest ettevõtetes praktikal käimistest ei piisa. Eks meie siin peame nad järje peale aitama.”
Põlevkivienergeetika vajadus värske tööjõu järele ning noorte soov õppida põlevkivienergeetikat vähenevad, tuuleenergeetika aga kasvab. See tähendab, et Eesti enereetika ka. Paraku reageerib haridussüsteem sellele ülemäära aeglaselt. Tuuleenergeetika vajadus hooldusinseneride ja -tööliste järele kasvab üha. Vastavat õpet aga seni pole.
Töötajaid kinni pidada ei saa ja inimene võib minna ja tulla, millal tahab. See aga tähendab, et ettevõttel tuleb tema järelõpingute peale Rootsis või mujal kulutatud suured summad korstnasse kirjutada. “Püüame, et nii juhtuks võimalikult harva. Varakult aru saada, kes on kes. Kusjuures, huvi peab olema vastastikune,” ütleb Kutsar.
Ja isegi siis ei sobi iga mees Empowerisse. “Mees ei tohi kõrgust karta. Tal ei tohi 100 meetri kõrguse tuulejõujaama otsas töötades pea ringi käima hakata ega jalad nõrgaks minna. Ta peab olema füüsliselt vastupidav. Vastupidavust treenitakse igapäevase kutsetööga. Ka sportimisest on abi. Ettevõte otsib selleks võimalusi.
Tal peab olema tehnilist taipu, huvi tuuleenergeetika vastu. Ta peab ennast järjekindlalt täiustama,” loetleb ettevõtte juhataja.
Tuulejõujaamades veavad inimesi üles-alla liftid. Ainult päris alguses ja lõpus tuleb mõni meeter mööda redelit ronida. “Kaks aastat tagasi aga kukkus üks lift alla ja selles sõitnud mehed said surma. Siis pandi kõik liftid seisma ja poolteist aastat pidime ainult redeleid pidi ronima. Harjunud mehel kulub ühe otsa peale viis minutit. Kuni liftid üle vaadati ja neid jälle kasutada võis. Raske oli, aga toime tulime.”
Reeglina töötavad hooldajad tuulejõujaamas seni, kuni tuule kiirus tõuseb kaheksa meetrini sekundis. Pärast seda toodab tuulejõujaam elektrienergiat. Aga kui on vaja pooleliolev töö pausita lõpetada, tehakse hoooldustöid Kutsari sõnul ka tuule kiirusel viisteist ja isegi kakskümmend meetrit sekundis. Need mehed teavad, millal, mida ja kuidas teha.
Õpitud eriala ja amet, millega leiba teenitakse, ei lange sageli kokku. Eriala ja amet on kaks eri asja. Nii ongi Empoweris teiste seas tööl diplomeeritud laevamotoriste, lennukimehaanikuid, metsameistreid ja teisi. Õppisid ümber.
“Iga tuulepargi kohta on seitse päeva nädalas 11 tundi ööpäevas valves kaks hooldajat. Nad peavad kohale jõudma kahe tunni jooksul pärast väljakutset. Kui vaja, kaasatakse abijõude,” ütleb Kutsar. “Enamik meie personalist on täies jõus noored mehed. Ent on ka paar viiekümneaastast. Ja kolmed vennad. Nakkab.”
|
OSCAR-2019
|
||
Peajuhuline lööve on probleem, mis ei ole juuste šoki all alati märgatav. Kuid see seisund võib põhjustada ebameeldiva sügeluse. Lisaks sellele on õigeaegse ravi tagasilükkamine täis alopeetsiat. Ilma tähelepanuta jätta ebameeldiv sümptom pole mingil juhul võimatu.
Kui mu peas oli lööve, ei tähenda see, et mul oleks ohtlik haigus. Sageli esineb selline sümptom juuste korral vale šampooni või palsam vale valiku korral. Kõige tavalisemad kannatavad on need, kellel on tundlik nahk. Tegelikult on šampoonist või muudest kosmeetilisest vahendist tingitud lööbed tavaline allergiline urtikaaria. Kui teil oli selline probleem lahendada, peaksite otsima abi dermatoloogilt, kes aitab teil valida hea šampooni.
Ebapiisav hügieen võib põhjustada ka peavalu. Rasvhapped tekitavad erilist saladust, mis kaitseb nahka kahjulike keskkonnategurite eest. Siiski, kui see puutub kokku õhuga, on see saladus oksüdeeritud. Luuakse sobiv patogeensete bakterite väljatöötamise keskkond. Inimestel, kes harivad oma juukseid harva, näivad peanaha lööbed sageli piisavalt.
Mündil on veel üks külg. Liiga sagedane pea pesemine viib sama kaitsekihi hävitamiseni. See aitab kaasa ka lööbe tekkele. Lisaks sellele hakkab nahk koorima, ilmub kõõm. Optimaalselt pese pea 2-3 korda nädalas.
Ebaõige toit. Suupiste kuivas toidus, kiirtoidus, pooltootes - see kõik viib ainevahetushäire vastu. Selle tulemusena laguneb kõigi kehade süsteemide töö. Pea peal olev akne tekib sageli kommete ülemäärasest tarbimisest.
Stress. Ebastabiilne emotsionaalne seisund põhjustab ka keha põhisüsteemide töö halvenemist. Juuste kaotus ja peapööritus on sümptomid, mis on seotud depressiivse seisundiga.
Hormoonid Täiskasvanutel täiskasvanutel täheldatakse tihti kogu keha, sh peanahka, pimples. See on normaalne valik. Organismi on hormonaalne rekonstrueerimine. Tüdrukud võivad mõne päeva enne menstruaalverejooni tekkida probleemi. Tihtipeale pimples pea signaali raseduse kohta. Hormonaalsed häired võivad tekkida ka stressi taustal.
Suvel on paljudel inimestel pea peapööritus. Selle põhjuseks on higi näärmete suurenenud töö. Probleemi lahendamiseks on võimalik peate peamine pesemine, sobiva šampooni valimine.
Kui teie peal ilmub palju väikeid lööbeid, siis püüdke ennast ebamugava sümptomiga toime tulla. Lisaks eespool kirjeldatud põhjustele on palju patoloogiaid, mis ilmnevad sel viisil. Asjakohase raviga saab määrata ainult kvalifitseeritud dermatoloogi.
Patoloogia areneb tänu naha sekretsiooni patoloogilisele suurenemisele. Lisaks on salajaste muudatuste koosseis, mis põhjustab nahale valulikke nahalööbeid. Haigus on krooniline. Kuid korraliku ravi korral on võimalik saavutada stabiilne remissioon, patsient võib viia täieõigusliku elustiili juurde.
Patoloogilise seisundi põhjus on pärmi-sarnased seened. Tavaliselt võivad need olla pikka aega inimese kehas, ilma et nad ise teaksid. Mõnede negatiivsete tegurite esinemisel hakkab patogeense mikroflooraga kiiresti suurenema. Raku näärmete saladus on selle protsessi jaoks ideaalne. Seega tekib seborrheaalne dermatiit. Patsioloogia areneb sageli täpselt peas, kuna nahas salajane sekreteeritud juuksefolliikuli arvukus. Kuigi haigus võib avalduda ka teistes kehaosades.
Seennakkide mikrofloora aktiveerimise soodustamine võib häirida närvisüsteemi tööd. Sageli kogevad patsiendid stressi. Enamikul juhtudest diagnoositakse seborröa dermatiiti ohtlike kutsealadega patsientidel (päästjad, uurijad jne). Iga nakkushaigus võib saada käivitusmehhanismiks. Sellisel juhul areneb dermatiit immuunsuse olulise vähenemise taustal.
Kliinilise tsooni muutumise tõttu võib naha sekretsiooni suuruse ja koostise muutust täheldada. Probleemi võivad seista inimesed, kes reisivad palju. Riskirühma kuuluvad geneetilise eelsoodumusega patsiendid.
Kahjuks ei alusta mitte kõik patsiendid ravi ajal, sest seborrhea sarnasus on lihtsa kõõma varajases staadiumis. Paljud eelistavad kasutada spetsiaalseid šampooni, kuigi on vaja võidelda pärmseotud seentega suunatud viisil. Seborreaalse dermatiidi ravi peab olema terviklik. Tehke ravi aluseks oleva haiguse, samuti kõrvaldada sümptomid. Kindlasti kasutatakse ketokonasooli või mikonasooli sisaldavaid seenevastaseid aineid. Pea pesemiseks kasutatakse tsingitud terapeutilisi šampooni.
Vatsadega vaevleti paljud lapsed. Kuid täiskasvanutel võib ka peanahale parasiidi tõttu tekkida väike lööve. Pea pedikuloos on haigus, mida kergesti levivad kodukontaktid. Kuid patsiendi esinemine perekonnas ei tähenda, et peate võitlema patoloogiaga kõik. Aidata kaasa selliste haigustegurite väljaarendamisele nagu ühine uni, ühe peakatte kandmine, ühe kammi kasutamine jne. Antud hügieeni eeskirjad aitavad säilitada peanaha tervist.
Kui juuksed on, lehavad tähed piisavalt kiiresti. Üks naine paneb oma elu eest sadu mune. Noored vaigud ilmuvad 6-7 päeva pärast ja mõne nädala pärast saavad nad end ise iseseisvalt reprodutseerida. Parasiidid kasutavad paljunemiseks inimvere. Seetõttu on pedikuloosi peamine sümptom peanaha sügelus. Parasiitide hambud on üsna valusad. Kui patsient ei järgi hügieenieeskirju, võib bakteriaalse nakkuse kinnitumisel ilmuda hambumuskohas pankrease.
Kaua aega tagasi, kui vaati töödeldi petrooleumiga. Apteekides on välispidiseks kasutamiseks spetsiaalsed preparaadid, mis võimaldavad paaril päeval parasiitidega toime tulla. Kuid kvalitatiivse ravi tagasilükkamine toob kaasa tõsiseid tüsistusi. Käivitatud pedikuloos võib põhjustada kroonilise dermatiidi arengut. Sellisel juhul on vaja pikemat ja kallimat ravi.
Haigus areneb juuksefolliikulite nakkushaiguse tõttu. Enamik patoloogiat on bakteriaalne, kuid ka parasiitiline või seenhaiguste follikuliit võib areneda. Tänaseks on haiguse levimus täiskasvanud populatsioonist 40%. Kuumates riikides elavad inimesed on nakkusohu all. Soe kliima aitab kaasa patogeense mikrofloora kiirele levikule.
Bakteriaalse toimeaine roll, mis põhjustab peanaha lööbe väljanägemist, esineb enamasti stafülokokke. Sageli muutub patoloogia end Demodexi lestade herpese või nahakahjustuste taustal. Selleks, et infektsioon tungiks juuksefolliikulisse, tuleb peanahale esineda vähe kahjustusi (kriimustused, abrasiivid, niiskus). See tähendab, et kui patsient on täiesti tervislik ja jälgib juuste ja peanaha seisundit, on haiguse tekkimise tõenäosus minimaalne. Psoriaasi või ekseemi põdevatel patsientidel on haiguse tekkimise tõenäosus suurem. Pideva sügemise tõttu köidab nahk, mis aitab nakatuda tungida.
Immuunsus on väga tähtis. Suhkurtõve, HIV, onkoloogiliste haiguste jne patsientidel on naha barjäärifunktsioon märkimisväärselt nõrgenenud.
Follikuliit areneb järk-järgult. Esialgu võib ilmneda punase ja seroosne infiltratsioon ühe folliikulite piirkonnas. Seejärel moodustub rindkere pustula, tekivad valulikud aistingud. Kui vistrika sisu vabaneb, ilmub tema viga. Aja jooksul pingutatakse, moodustub koor. Pärast koodi täieliku paranemist võib arm olla jääda. Pustulite väljatöötamise protsess võib kesta kuni nädalani.
Enamikul juhtudel on follikuliit mitmekordse iseloomuga. Peanahal on palju lööbeid. Kui patsiendi immuunsus väheneb oluliselt, ilmneb patoloogia kaelale, kaenlaalustele, kaela piirkonnas ja mujal.
Folliikuli teraapia eesmärk on patogeeni kõrvaldamine. Bakteriaalse patoloogia puhul on enamasti ette nähtud laia toimespektriga antibakteriaalsed salvid. Hea tulemusi näitab Levomekol. Põletiku jälgi tuleb ravida antiseptilise lahusega. Võib kasutada zelenka või fukartsiini. Lööve võib täiendavalt ravida salitsüül- või boorhappega.
Candida follikulitega kasutage flukonasooli. Kui teil on herpeediline infektsioon, võite kasutada atsükloviiri.
Naha haigus neurogeense ja allergilise iseloomu on sageli avaldunud peanahka. Patoloogiat iseloomustab korduv kulg. Kuid korralik ravi vähendab oluliselt ebameeldivaid sümptomeid. Põletikulise protsessi väljatöötamine peanahal võib põhjustada stressi, depressiooni, emotsionaalset ülekoormust. Neurodermatiiti põdevaid inimesi iseloomustavad sellised tunnused nagu ärevus, depressioon, pessimism.
Sõltuvalt ebameeldivate sümptomite levikust eristatakse mitut haigusvormi. Üldine on piiratud neurodermatiit, kui põletik mõjutab naha individuaalseid piirkondi. Mõjutatud piirkonnas ilmub punane lööve, juuksed hakkavad välja kuklema. Nahal on sügelev papulaps. Patsient liigutab põletikuala, kui see põhjustab sekundaarse infektsiooni liitumist. Põletikuline sügelus võib intensiivistada öösel. Selle tulemusena muutub patsient uniseks, patoloogiline protsess süveneb.
Kompleksne lähenemine aitab vabaneda ebameeldivatest sümptomitest. Kõigepealt näidatakse patsiendile allergilist toitu. Lisaks on välja kirjutatud rahustid, mis rahustab närvisüsteemi. Välised põletikuvastased ravimid. Hea tulemusi näitavad tõrva- ja naftaleanilõhnad.
Kõik patoloogilised protsessid näol, nahal peas ja kaelas on palju lihtsam ära hoida kui ravivad. Ennetus seisneb lihtsate hügieenieeskirjade, õige toitumise, halbade harjumuste tagasilükkamise, täieliku puhkuse järgimises.
Beebi peas lööve võib olla ajutine ja krooniline. Lööbe ajutine olemus, mis ilmnes koos allergiate ja infektsioonidega. Pikk lööbe periood koos ekseemi, mikroelementidega, liivakapslitega.
Ekseem kuulub allergiliste haiguste rühma, sellega kaasneb alati tugev sügelemine. On palju erinevaid eksemplare, kuid lapsed on kõige atoopilise ekseemi suhtes kõige kallimad. See haigus esineb allergilise diatsesiidi korral, kui seda ei ravita. Atoopiline ekseem on kõige tüüpilisem aastastele lastele kui 2 aastat vana, kuid esineb ka lastel kui 8 aastat vanem kui selles vanuses haiguse harva levib.
Väikelastel esineva haiguse ilmnemise põhjus on sageli uute täiendavate toiduainete või kunstliku söötmise juurutamine.
Atoopiline ekseem mõjutab nägu, kaela piirkonda, laste naha voldid. Põlved, liigeste, käte, põlve sisekülg, kannatavad palju vähem. Kahjustuste manifestatsioone on lihtne märgata, nahk koorub ja muutub kuivaks, mõnikord punetades, praguneb, karedades. Tõsise sügeluse ja lööbe kriimustuse tagajärjel võib tekkida bakteriaalne infektsioon.
Teine ekseemi tüüp - seborrea tekib tihti imikutel. Samal ajal ilmuvad lapse pea peal kollakad purjed. Eemalda sõmeraid võidakse määrida lapse pea taimeõli 2 -3 tundi enne vannitamise pärast pehmendavat saab kergesti eemaldada harjaga või kombineeritud. Selline haigus ei ole ohtlik ja seda põhjustab geneetiline eelsoodumus.
Paljud mitmesugused haigused võivad täiskasvanutel põhjustada peapööritust. Kõikidel lööbetel on kas nakkav või mitteinfektsioosne, sageli allergiline.
Puudusi pole nii palju: lehed, villid, papulid, villid, erosioonid, haavandid, koorikud. Pea peal võib ilmneda igasugune lööve koos samaaegsete sümptomitega, diagnoosida haigus.
Vulkaanipursked pea on tüüpiline nakkushaiguste: süüfilis, tinea versicolor, tinea (taga), sycosis, tuulerõuged, punetised, sel juhul, kui lööve on tavaliselt sügelevad. Sellisel juhul on hädavajalik konsulteerida nakkushaiguste spetsialistiga, löövet töödeldakse, mõjutades selle patogeeni.
Mitteinfitseeritavad haigused, mille puhul esineb peapööritus: seborröa dermatiit, psoriaas. Sellist löövet võivad põhjustada allergiad, organismi vastus stressile, mitte tervislik eluviis, kehv keskkonnaseisund. Ravi võib põhineda spetsialiseeritud salvetel, keha üldisel tugevdamisel.
Täiskasvanu juustele pea peal olev akne ei tohiks jätta tähelepanuta. Lööve naha mistahes osas 80% juhtudest näitab keha talitlushäireid. Nägemust on mõnikord raske ravida, nii et esimestel märkidel on otstarbekas konsulteerida dermatoloogiga ja järgida keerulist ravi. Haiguse kõrvaldamiseks on vaja võtta õigeaegseid meetmeid, et mitte põhjustada tõsiseid tüsistusi. Kaasaegne meditsiin pakub laias valikus narkootikume ja nahahooldustooted, mille eesmärk on kõrvaldada akne.
Kõik teavad haridust, mida kutsutakse akneks. Peaaegu 100% teismelistest on ärevushäired ja ebamugav periood, kui akne areneb näol või mõnes teises kehaosas. Kui üleminekuperioodil peetakse seda normi variandiks, peaks täiskasvanuks olema murettekitav, et akne peas hakkas moodustuma. Nad on sageli lokaliseeritud selles osas, kus juuksed on.
Põletikulise akne staadiumil on teatud sümptomaatika, kui inimesel on raskusi juuste eest hoolitsemisel, kihisev sügelus, kerge valu. Selle aja jooksul märgivad inimesed peanaha muutusi ja hakkavad otsima nähtuse põhjuseid.
Akne võib olla mitmekülgne välimusega ja tekitada patsiendile erinevaid sümptomeid. Meditsiinis on tavaline, et kogu akne arenguperiood jaguneb mitmesse astmesse, mis põhinevad erinevatel koosseisudel. Akne on mitmeid põhilisi tüüpe:
Comedones. Nad reeglina ei anna inimesele suurt ebamugavust ega põhjusta valulikku sündroomi. Moodustati naha pooride ummistumise tõttu rasvade näärmete või mustuse liigse kokkupuute tõttu. Peanahal, kus on juuksed, on neid raske ära tunda. On väliseid ja sisemisi (nahaalusi) igemeid. Esimest saab tunnistada hoolikalt uurides, viimast saab uurida ainult siis, kui nad ei anna ise mingeid väliseid ilminguid.
Akne koos põletikulise protsessiga. See on teine arenguetapp, kui igemed on põletikulised ja lähevad haavandite iseloomulike ilmingute juurde. Patsient ilmub punase tuharte peas keskosa valge osaga, mis on pidevalt sügelus.
Huvitav fakt! Comedones mitte pea ei saa alati minna akne staadiumisse. Selleks mõju teatud väliste või sisemiste tegurite, näiteks suutmatus immuunsüsteemi, nohu, hormonaalsed häired, triviaalne või isikliku hügieeni.
Mügav pimples. Ei tohiks leebemat kohtlemist välimus põletikuliste muhke, justkui vastamata õigeaegselt meetmeid nad võivad areneda mäda teket. Selliste akne välimuse põhjus on ainult ravi hooletus, mis võib takistada abstsessi väljanägemist. Esialgu punane koonuse keskel on valge pea, lõpuks see täidab kõik ruumi, ning selle tulemusena nahal toodab suur mädane koht väljaulatuvad pinnale.
Weners on haridus, mida ei nimetata alati akneks meditsiinis. Need on sarnased igemetega, kuid erinevalt neist istuvad sügavalt peanaha alla, mitte ainult selle osana, nagu aknega. Wenit tuleks ka õigeaegselt ravida, et nad ei aitaks kaasa põletikulise protsessi arendamisele kogu pea.
Viiruse tekke akne. Selle liigi nime järgi on selge, et selline lööve võib ilmneda viirusliku infektsiooni tagajärjel. Sellist akne on alati kaasas täiendavad sümptomid. Inimesel on üldine nõrkus, halb enesetunne. Veidi kõrgendatud temperatuur jne
Kõige ohtlikum tüüp on rövitav vistrik. See võib kaasa tuua laialt levinud pankrease põletikulise protsessi, millel on pikaaegne areng, mis on peapiirkonna jaoks väga riskantne.
Samuti on vaja eristada "akne", "akne" ja "akne". Hoolimata asjaolust, et paljud spetsialistid kasutavad neid termineid sünonüümina, on nende ja eelkõige sümptomaatika vahel märkimisväärne erinevus. Akne sarnaneb aknega, sest mõlemad ravimvormid aitavad kaasa abstsessi väljanägemisele ja abstsessi avanemisele. Aga pärast aknat on nahal alati väike arm. Sellisel juhul pole selline patoloogia 90% juhtudest üksinda leidnud, kuid nahal on lööve, kui vistrik võib ilmneda üksinda. Akne on nahas lööve, mis on kergem kujul. Need on mustad täpid naha pinnal, nad praktiliselt ei ulatu sügavusele ega kujuta endast suurt ohtu. Sageli esineb hormonaalset rikete ja noorukieas.
Meditsiinis peetakse neid kolme mõistet sünonüümsena mitte nende välismärgi alusel, vaid manifestatsiooni ja üldise etioloogiaga seotud põhjustel. Kõik loetletud patoloogiad on looduslikud põletikulised nahainfektsioonid.
Akne võib ilmneda täiesti erinevatel põhjustel, mis on välise või sisemise faktori olemus. Haigus võib esineda igal inimesel, olenemata soost ja vanusest.
Raku näärmete hüperaktiivsus. Oma liigse toimimisega blokeerib inimene peanaha poorid. Eriti kalduvad alad on need, kus juuksed asuvad. Juuksed kasvavad folliikulist, mis võib olla näärmete hüperaktiivsuse tõttu põletikuline.
Hormonaalsed häired. Siin on väärt naiste ja meeste endokriinsete häirete eristamist. Kuna esimesed pimples pea võivad ilmneda menstruaaltsükli tagajärjel raseduse ajal. Teine testosterooni taseme järsk langus.
Isikliku hügieeni rikkumine. On nõu kosmeetikud ja dermatoloogid soovitatav pesta juukseid vähemalt 1 kord nädalas, kui see isik ei kogeda iga päev füüsilise tegevuse, mis põhjustavad liigne higistamine. Füüsilist tegevust vajava töö tegemisel on kasulik jälgida juuste puhtust 3 korda nädalas.
Korrektne peanaha hooldus. Reegel on see, et juukseid tuleb pesta igal päeval või igal teisel päeval. See rikub rasvade näärmete looduslikku tootmist, mis on mõeldud pea kuivuse kaitsmiseks. Kuna looduslik rasvkate eemaldatakse, hakkavad näärmed kõvasti tööd tegema, mis põhjustab nende hüperaktiivsust.
Vale šampooni valik. Isegi see faktor võib põhjustada akne tekkimist peas. Kui juuste eemaldaja ei valita õigesti, võib see põhjustada nahaärritust, viia selle kuivamiseni või vastupidi, liigse rasvakihi katmine. Õige šampooni tegemiseks peate teadma juuste tüüpe.
Dermatoloogid soovitavad kõigepealt kõrvaldada haiguse väliseid võimalikke põhjuseid. Võite proovida muuta šampooni, muuta peakatte, vaatama dieeti, loobudes halvadest harjumustest. Kui akne ei lähe ära, võib nende välimuse põhjus olla organismis rikkumine.
Naha mikrotraktid põhjustavad sageli akne. Pea kaane vigastamine on võimalik isegi kammaga või pideva küünte naha lõikamisega. See nähtus pole haruldane, kui kõõm ilmub. See hakkab põhjustama tugevat sügelust ja püsivate mikroorganismide vigastuste tõttu tekib akne.
Kahjulikud harjumused, nagu näiteks nikotiini ja alkoholi kasutamine, võivad põhjustada akne esilekutsumiseks peas.
Lööve väljanägemise põhjus on pingeline peakatted. See tekitab kerget mehaanilist hõõrdumist, mis põhjustab nahaärritust.
Akne on mõnikord keha reaktsioon söömata allergeensetest toodetest või kork, mis on pesta ebapiisavast pulbrist. Allergiate tõttu ilmub nahale lööve. Pikaajalise ravi korral võib see muutuda pustulaarseks koosseisuks.
Kui inimene tarbib liiga palju magusat, võib tal olla akne. Kiiresti põletavad süsivesikud põhjustavad sageli naha funktsioonihäireid.
Pöörake tähelepanu voodipesu, mis kasutab inimest. Kui see on valmistatud sünteetilisest materjalist, võib see olla ka põhjus;
Lööve nahal tekib sageli soolestiku talitlushäire tõttu. Seetõttu on tasub proovida hoolikalt kaaluda dieeti. Võibolla on palju kahjulikku toitu, mis kahekordistab keha tööd.
Akne ravimisel ärge kasutage ravimeid, mis võitlevad näo naha patoloogiaga. Nad on passiivsed, inimesed raha raiskavad. Kõige õigem variant arenguks on pöördumine dermatoloogi poole, kes suudab välja kirjutada efektiivse ravi. Ei ole vaja oodata, kui mädane vistrik, täiskasvanud, erinevalt teismeline peaks julgelt ilminguid lööve pea ja lühikese aja jooksul esimese oma ilmingutes, et näha spetsialist. Lühiajaliste valulike pustulite või akne eemaldamiseks aitab ainult arst.
Kui isikul pole lähemas tulevikus võimalik ühendust võtta dermatoloogiga, saab ta teraapias kasutada mitmeid tõestatud ravimeetodeid.
Aitab toime tulla patoloogia juuksed pea antibakteriaalsete salvi. Praeguseks on kõige populaarsem tsinkisalvestis, Salicylic. Nad aitavad võidelda erinevate bakteriaalsete ilmingute vastu ja takistada nakkuse reproduktsiooni.
Peanaha raviks kasutatakse tihti kampersulfaat ja tõrva. Seda on mugav kasutada, kui lööve on kõhukinnis. Silmaga kokkupuutel on minimaalne oht. Kampar ja tõrv omavad koorivat ja antibakteriaalset toimet.
Pikaajalise patoloogia arenguga saavad dermatoloogid antibiootikume välja kirjutada. Reeglina kasutatakse neid juuste ulatuslikuks akne peal. Akneest aitab vabaneda ravimitest Ofloksatsiin, doksütsükliin, tseftriaksoon.
Sorbendid on vajalikud ka aja jooksul kogunenud kahjulike ainete organismi vabanemiseks. Võib-olla just need, kes põhjustasid akne. Aidake selliseid ravimeid nagu valge kivisüsi, Enterosgel, Smecta.
Dermatoloogid soovitavad laktobatsillide rakendamist tingimata kompleksina. See ei pruugi olla isegi spetsiaalseteks valmististeks, vaid looduslikuks omavaks jogurtiks. Need aitavad parandada soolestikku, mille töö omakorda mõjutab peanaha ja juuste seisundit.
Ei tohi unustada, et akne eemaldamine peaks olema kompleksne. Ideaalselt peaks patsient võtma igasuguseid ravimeid, mis on antibakteriaalse, põletikuvastase, kuivatamise ja sorbiva toimega.
Võite proovida keerulises ravis kasutatavaid akne-tüüpi šampoone. Paljusid neist tuntakse pigem pääsemist kõõmast, kuid tegelikult suudavad nad võitlema ja väikeste purenemistega peanahal. Täna apteekides leiate ostjaid ja tarbijaid arvukalt selliseid tooteid, võime järeldada, et allpool loetletud šampoonid on populaarsemad:
Sulsen. Aitab vältida ja kõrvaldada akne peanahal. Seleni disulfiid, aktiivne ingredient, on võimeline tapma baktereid ja kontrollima rasva sekretsiooni protsessi. On odav. Negatiivsed arvustused räägivad ainult konkreetse maitse olemasolust, kuid selle ettenähtud otstarbel käib suurepäraselt šampoon. Lööve kaob 2 nädala jooksul (ilma ravimite kasutamiseta kompleksis).
Nizoral. Sisaldab seenevastast komponenti, mis aitab toime tulla bakteriaalse infektsiooni põhjustatud aknega. Esialgsel etapil, kui just hakkab ilmnema kummid, on šampoon väga tõhus. Kuid tasub meeles pidada, et ravimeetod annab tulemuse ainult juhul, kui patoloogial on seenhaiguste etioloogia.
Sebozol. See on Nizorali analoog. Sisaldab toimeainet ketokonasooli, mis hävitab seeninfektsiooni. Seda saab kasutada seborrhea, psoriaasi ja erineva päritoluga nahalöövete korral.
Nahakork. Seda kasutatakse allergiliste reaktsioonide tõttu peanahkudes esinevate pimples. On põletikuvastane ja allergiavastane toime. Sageli nimetatakse kosmeetikud probleemsete nahalöövete korral.
Tõrva 911. Mul on palju positiivseid ülevaateid, kui vahendit konkreetse lööbe kõrvaldamiseks peas. Shampoo reguleerib rasu sekretsiooni ja takistab patogeense mikrofloora edasist levikut, mis on osa toote kasvusõlist. Kasutab tõhusust kõõma, akne, dermatiidi vastu.
Selleks, et kõrvaldada põhjused, miks pea akne võib tekkida, tuleb jälgida lihtsaid ennetusmeetmeid. Need seisnevad järgides järgmisi reegleid:
hoolikalt jälgida peanaha seisundit, esimeste patoloogiliste nähtude korral pöörduda spetsialisti poole;
Selliste lihtsate eeskirjade järgimine hoiab peanaha tervislikus seisundis. Patoloogiat on alati lihtsam vältida, kui pikka aega ravida ja kogeda oma kohalolekust ebamugavust. Kui ilmnevad esimesed akne tekkeprobleemid, peate viivitamatult pöörduma spetsialisti poole.
Pika aja jooksul peeti inimese papilloomiviirust üsna kahjutuks. Kuid nii hiljuti leiti, et HPV # 16 ja # 18 tüved põhjustavad suguelundite vähki. Seda avastamist tegi Saksa arst Hausen ja sai Nobeli auhinna.
|
OSCAR-2019
|
||
Lugesin Kaisa viimast postitust väljaspoolt naerdes ja seestpoolt nuttes, kui taipasin, kui suur iva tema jutus tegelikult on. Me Kaisaga saame asjadest tegelikult sarnaselt aru, kuid meie väljendusviis on erinev. Seega, ma otsustasin tema postitusest inspireerituna (mitte motiveerituna – varsti näed ka, mis vahe neil on) kirjutada oma mõtted sellest, et kuhu see motivatsioon küll kaob. Ja miks? Kaisa palus oma jälgijatel anda talle mõtteid, millest kirjutada ning üks neist oli ka motivatsioonipuudus. Sama teema on tihti läbi käinud ka minu küsitlustes ning ka viimases workshopis.
1: Jaaa, aga samas motivatsiooniga on ka see, et mingi aeg on minu meelest täiesti okei et seda pole. No iga kuu korra veab mind ikkagi mees trenni, sest ma ise üldse ei viitsi, aga siis saad ikkagi aru, et teed seda kõike ju enda pärast, mitte kellegi teise pärast ja siis läheb edasi. Ja endale tuleb nagu andeks anda need nõrkused ka. Magadki terve nädalavahetuse ja sööd kommi ja mis sellest. Kõik on okei. Järgmine nädal oled jälle tubli, mitte keegi pole 100% kogu aeg motiveeritud.
2: Seda muidugi! Mina ka mitte, aga ma tean, et ma ei ole ennast veel täiesti leidnud ka. Mulle lihtsalt tundub, et inimesed nõuavad seda motivatsiooni liiga palju väljaspoolt, kuigi tegelikult peaks tulema inspiratsioon hoopis seestpoolt. Vahepeal on selle puudumine täiesti inimlik osa, aga ma workshoppe tehes ja klientidega suheldes näen ka, et see väline muutus ei ole paljudele tegelikult piisavaks motivatsiooniks, sest toit ja laiskus maitsevad ikka paremini. See peab tulema kuskilt mujalt, seestpoolt, sest osa ei suuda üldse alustadagi, rääkimata siis aasta otsa enamvähem normaalselt trennis käia.
See oli üks katkend ühest hiljutisest vestlusest, kus võid vast isegi aru saada, kumb osapool mina olen.
Pikka aega otsisin ka mina enda tegevuste tegemiseks motivatsiooni. Et miski väljaspoolt mind motiveeriks kas trenni minema, korralikult toituma või kasvõi kooli (või mitte peole) minema. Väga tihti sattusin vaatama WeHeartitis või Pinterestis saledate ja kaunite naiste pilte, mis mind hetkeliselt motiveerisid seda kartulikrõpsu või jäätiseampsu mitte üle huulte tõstmast. Kuidagi aga lõpuks juhtus ikka nii, et õhtul avastasin end pähklišokolaadi mugimas. Taaskord linna peal mõne kauni kehaga neidu märgates tegin otsuse, et homme lähen trenni. Äkki isegi täna. Aga siis tulid toimetused (või ilm) vahele ja lõpuks ikka kuskile ei jõudnud.
Jah, vahel on täiesti okei kodus teleka ees suur jäätisekauss tühjaks mugida või halva enesetunde korral trenni minemata jätta. Aga seda minu arvates pigem sellel põhjusel, et sa tead, et sa end kuidagi siis halvasti ei tunne. Et sa ei viilinud kõrvale trennist või ei lepitanud halba tuju jäätisekausiga. On vahe, kas sa jääd koju selle pärast, et sa tead, et sa kurnaksid oma keha trennis veel rohkem ja ei taha seetõttu endale liiga teha või jääd koju, kuna leiad endale vabanduse, miks sa täna trenni ei jõua või motivatsioon tõesti lihtsalt puudub.
Minu meelest on motivatsioon ajutine. Sa ei suuda ennast kogu aeg väliselt motiveerida midagi tegema, see ei ole piisav. Miks? Sest sa teed trenni ja toitud hästi ju iseenda jaoks. Seega sinu soov seda teha peab tulema sinu seest. Kui sind motiveerivad võõraste inimeste pildid, siis see on motivatsioon, mis tuleb sinust väljastpoolt, mitte inspiratsioon, mis tuleb sinu seest. Motivatsioon on ka, loomulikult hea, kui ta toimib, aga paljude jaoks on ta liigagi ajutine. Miks siis muidu on see üks peamisi küsimusi tervisealastel loengutel ja tihti kajastust saanud teema meedias?
Nagu ka sõna esimesed kaks tähte IN tähendavad näiteks inglise keeles “sees”, on inspiratsiooni allikaks meie hing, süda, meel (misiganes see kellegi jaoks on) – see sügav tung, mis tuleb meie enese seest. On üks väike hulk õnnelikke inimesi, kelle jaoks see tuleb pealtnäha iseenesest. Neile on see soov enda eest hoolitseda ja endaga hästi käituda justkui kaasa antud. Ei tea, kui suur roll oli selles nende lasteaiakasvatajetel, vanematel, õpetajatel jne, kuid kõige suurem roll oli kindlasti ikkagi nende enda loomuses.
Minu meelest on loomulik, et inimene tahab enda eest hoolt kanda. Me kõik ju tahame olla terved ja ilusad (misiganes see kellegi jaoks on) ning võimekad, et saaksime hakkama kõigega, mis me ette võtame. Sellegipoolest juhtub aga kuidagi nii, et suur osa inimestest satub mingil hetkel justkui maailma, olude, geenide, vanemate jne ohvriks. Tervislikult ei saa toituda, sest raha pole piisavalt. Trenni ei saa minna, sest raha pole piisavalt. Ei jõua pärast tööd enam trenni minna. Pole aega normaalset süüa teha. Ei meeldi kodus trenni teha. Ei ole motiveeritud üksi trenni tegema. Tervislik toitumine on nii keeruline. Mu ema on ka ülekaaluline. Ja nii edasi.
Minu arvates on asi lihtne. Mitte kerge. Aga lihtne ja loogiline. Inimesed, kes leiavad vabandusi, miks mitte enda keha ja tervise eest hoolitseda, ei armasta ennast. Vähemalt mitte täielikult. Nad ei ole võtnud vastutust iseenda tervise ja heaolu eest. Muidu nad leiaksid ka lahenduse. See pole solvang ja ma ei taha kellelegi liiga teha, aga ma räägin enda kogemusest. Kas pole mitte nii, et kui sulle kõige kallima inimese elu oleneks sellest, et sa iga päev tund aega endale pühendaksid, siis sa teeksid seda? Kui su ema, lapse, õe, isa, venna (jne) elu oleneks sellest, et sa teed kolm tervislikku einet päevas ja pool tundi trenni, sa ju teeksid seda?
Miks siis ei ole nii, et see kõige olulisem inimene su elus oled sina ise? Sest ometigi, sa ju peaksid olema. Olen suht kindel, et selles näites ei mõelnud sa esimese asjana, et selles ilmas kõige olulisem inimene sulle oled sina ise. On nii? Ometigi peaksime me enda eest esmajoones hoolt kandma, sest vaid nii saame me endast välja anda ja teiste eest hoolt kanda palju suurema hoo ja rõõmuga ning ilmselt ka palju kauem. Minul läks päris kaua aega, et sellest aru saada ja olen aus, vahel on ka minul veel neid hetki, kus ma unustan enda eest hoolitsemise ära. Toitumise ja trenniga on juba enamvähem paigas, kuid puhkamine, lõõgastus ja lõbutsemine käivad ka suuresti enda eest hoolitsemise alla.
Teine aspekt enda eest hoolitsemisel on ka muidugi see, et tänapäeva meedia on nii segaseks ajanud treeningute ja tervisliku toitumise maailma, et tõesti on raske orienteeruda ja endale sobivat leida. Kõik justkui tahavad uute kuumade trendidega kaasa minna. Ka siin on tegelikult asi lihtne (ja mitte kerge). Meil kõigil tuleb leida treening, mis meile kõige rohkem meeldib ja sobib ning mitte rassida jõusaalis või rühmatrennis ainult selle pärast, et sõbrannale see päriselt meeldib ja sa tahad ka “kampa kuuluda”. Mina näiteks olen enda jaoks leidnud jooga ja üleüldse keharaskusega treeningu ja see tähendab, et ma saan seda teha soovi korral üksi või minna ka rühmatrenni. Ma saan seda teha nii kodus, õues kui treeningsaalis. Lisaks meeldib mulle looduses jalutada ning rattaga sõita. Mul on täielik vabadus enda trenni tegemiseks ja mul on vaba tunne. Seda, ma arvan, peaks iga inimene kogema.
Sama on toitumisega. Lugesin just eile ühte raamatut, kus räägiti keha happelisuse ja aluselisuse tasakaalust. Ilmselt oled kuulnud, et toidud jaotatakse happeliseks ja aluseliseks ning et vastavalt nendele omadustele nad ka meie keha ühele või teisele poole kallutavad. Noh, nimelt seal raamatus ütles tähtis teadlaseonu, et umbes 30% sellest toitude hulgast, mis nad arvasid, et mõjub inimesele ühtmoodi, võib teisele mõjuda hoopis teistmoodi. Seega, see kõik on ikka väga individuaalne, kuidas mingi toit inimesele mõjub. Olenevalt sellest, milline on su tervislik seisund, võib näiteks sidruni söömine sul kohe maohappe üles ajada, teine inimene ei tee teist nägugi. Üks sööb viinamarju muretult, teisel tulevad kohe gaasid. Üks võiks pärast banaani söömist kohe trenni joosta, teine jääks hea meelega magama.
Kolmas aspekt on tegelikult ka. Hetkeline rahuldus (gratification) versus pikaajaline heaolu (satisfaction). Kui me midagi oma elus otsustame, ükskõik, mis see on, tuleb see otsus vastu võtta teadlikult ja mitte hetke ning emotsioonide ajel. Sa ju tead küll, et hetkelist rõõmu pakub see, kui sa jääd trenni asemel koju arvutit või telekat vaatama, kuid ajapikku kasvab näriv ebamugavustunne sees ja lõpuks sa ei pruugigi teada, mis see on. Kuni ükspäev liiga suur kehakaal või kehva tervislik seisund vastu vaatavad. Sama on ka endale hea tuju loomiseks või premeerimiseks mingi maiustuse lubamine. Usu mind, mina maiustan küll ja veel, kuid üldjuhul teadlikult.
On vahe, kas sa ostad midagi head lihtsalt harjumusest ning sööd selle šokolaaditahvli ära nagu sa sööksid leiba – ei saa arugi, kui see otsas on või et sa naudid iga tükki nii, et juba kolmanda juures avastad, et polegi rohkem vaja. Kui me õpime maiustusi nautima ja tegeleme nende aeglase söömisega, tekstuuri ja maitsete tähele panemisega, siis saabub küllastustunne palju varem. Ning üleüldse on oluline iga kord enne mingi ebatervisliku ostu tegemist mõelda – miks ma seda teen? Mida see mulle annab? Kas see väljendab minu armastust enda vastu? Kas ma teen sellega endale head või liiga? Kui sa tõesti pärast neid küsimusi ikka leiad, et selle ostu sooritamine on mõttekas, siis tee seda! Suure tõenäosusega oled vaimselt nii arenenud, et see tõesti ei mõju sulle! Aga enamiku jaoks lähevad need ebatervislikud grammid otse salvestusrežiimi.
Sa tead, et liigutama peab, aga sulle ei meeldi see või sa pole leidnud piisavalt motivatsiooni, et seda teha. Leia see, mis sulle meeldib. On inimesi, kellele meeldivad kiired ja tempokad treeningud nagu Zumba, BodyPump, BodyCombat jne, või jooksmine ja plüomeetrilised treeningud. Teisele grupile meeldivad aeglased ja rahulikud treeningud nagu jooga, pilates, jalutamine jne. Ka jõusaalitreening võib kuuluda mõlemasse gruppi olenevalt inimese loomusest. Osa rabeleb nagu segane, osa on väga rahulik ja teadlik. Mis iganes sul teha tuleb – sul on vaja leida enda jaoks õige ja mitte teha seda, mida ütleb ajakirja pealkiri või sõbranna riidesuurus!
Treeningu juures on oluline, et sa annaksid natukene koormust enda lihastele ning natuke koormust ka südamele. Mõlemad peavad natuke vatti saama, et sinu keha oleks terve ja kannaks sind veel pikki aastakümneid sinu põnevatel rännakutel.
Enda toitumise korrastamisel võid kindlasti pöörduda ka mõne teadjama toitumisnõustaja juurde, kes päriselt kuulab sind ja teeb soovitusi sinu harjumuste, talumatuste ja soovide põhjal. Sellegipoolest kõige parem toitumisnõustaja endale oled sina ise. Kindlasti sa tead juba, milliseid toite peetakse tervislikuks ja milliseid mitte, kuid see ei pruugigi tõde olla. Oluline on, millised toidud sinu organismile sobivad ning millised võiksid hakata sobima tulevikus. Meie tervis saab alguse meie soolestikust ja kui seal on olukord paigast ära, võivad pärast selle korda tegemist su isud kardinaalselt muutuda. Ebatervislikud toidud, mis enne isutasid, ei pane sind teist korda pead pöörama ning tervislikud ja mahetooted on sul lemmikuks saanud.
Soovitan sul tõsiselt hakata uurima oma soolestiku tervise korrastamise teemasid, et lõpuks jõuaks kätte aeg, kus sa ei pea sundima end kuidagi sööma, vaid see tuleb su jaoks loomulikult. Lisaks sellele soovitan sul pidada toitumispäevikut, et saaksid analüüsida, millised toidud tekitavad sul hea enesetunde ning millised mitte nii väga. Siis oskad kas terve toiduainegrupi menüüst välja võtta või mingeid aineid teisega mitte kokku sobitama. Nii nagu sina oled oma oskuste ja teadmistega individuaalne on seda ka sinu keha vajadused ja nõudmised. Ma soovitan sul endaga parimaks sõbraks saada.
Tegelikult selle artikli kõige olulisem punkt ongi enda armastama õppimine ja enda keha sõnumite kuulama õppimine. Vaid nii tuleb lõpuks kätte see hetk, kus me ei pea enam motivatsiooni kuskilt otsima, vaid see tahe ennast päikese käes mati peal liigutada või õhtuks ühe maitsva kõrvitsapüreesupi valmistamine tulevad iseenesest. Sest see on loomulik ja tuleb sinu seest. On inimesi, kellele sobib teadlikult harjumuste loomine ja enda sundimine ning kui sa kuulud nende hulka, siis see artikkel ei olnudki vist sulle mõeldud. Mina aga leian, et “head harjumused” peaksid ja võiksid tulla loomulikult. See on võib-olla pikk protsess, aga ma garanteerin, et see on põnev ja viib püsiva tulemuseni, kui sul on päriselt soov enda tervis enda kätesse võtta.
Teekond enda armastamiseni? Võta endale lubadus vähemalt pool tundi iga päev tegeleda ainult iseendaga. Tee kas trenni, proovi mediteerimist, planeeri, mis sööke sa järgmine nädal sööd ja valmistad. Vaata inspireerivaid videosid ning siinkohal ma ei mõtle motivatsioonivideosid, vaid selliseid, mis panevad sind ennast paremini mõistma. Ja loe raamatuid! Mõned minu lemmikud inimesed, keda lugeda või vaadata on: Bentinho Massaro, Eric Edmeades, Wayne Dyer, Louise Hay, Osho, Diana Cooper, Abraham Hicks. Ega ma ei oskagi sulle täpselt öelda, millest sa peaksid alustama. See peaks sinu enda seest tulema. Üldjuhul mõne raamatu või video vaatamisest peaks piisama, et mingi ideekilluke pähe tuleks, mis sind aina rohkem huvitama hakkab ja mille ajel sa siis juurde õppima hakata soovid. Seeläbi võid ka mingi hetk avastada, et sinu arusaamad asjadest on muutunud ning seeläbi ka sinu elukvaliteet.
Olid ajad, kus minu hommikurutiin koosnes meigi tegemisest ja koolitee peal energiajoogi ostmisest. Esimene söök oli burger lõunavahetunnis. Õhtune rutiin oli paar siidrit ja meigi mitte maha võtmine. Aastatega olen õppinud ennast armastama ja nüüd koosneb minu hommik pisikestes joogaseeriast, päevikusse kirjutamisest ja mediteerimisest. Sellele järgneb toitev hommikusöök ning alles siis avan ma arvuti või telefoni, et näha, mis seal on toimunud. Tööpäeva lõpus leian ma aega, et valmistada maitsev õhtusöök ning kas lugeda raamatut või vaadata mõnda videot, mis jälle killukese enda avastamise teekonnal juurde annab. Trennis käin ma üldjuhul juba päeval ära – seda keskmiselt neli korda nädalas. Jalutan põhimõtteliselt iga päev.
Kui sulle tundub alguses raske enda ellu nii palju uusi asju korraga tuua, siis ole mureta. Ma tegingi seda kõike ükshaaval. Pealegi, sa ei pea tegema kõike seda, mida mina teen. Oluline on, et sa jõuaksid oma elus sinna staadiumisse, et kui sa hommikul ärkad, on sul hea ja kerge olla. Sul on ootus tulevasele päevale. Sul ei ole mingit häirivat ärevust ning õhtul voodisse vajudes sa tead, et sa tegid täna kõik, mis oli sinu võimuses, et see päev oleks parim. Et sa ei ole enda vastu liiga karm, vaid oled realist. Patsutad endale pea peale ka pisikeste saavutuste eest ning tuletad aegajalt meelde, et aeglaselt sõuad – kaugele jõuad ütlus kehtibki päriselt! Ja kui sul on vaja jutukaaslast või mõtteid, kuidas edasi liikuda, oled alati oodatud mulle kirjutama!
|
OSCAR-2019
|
||
Turniiripokkerit saab Eestis regulaarselt mängida vaid kahe suurima linna, Tallinna ja Tartu kasiinodes. Kui Tartu on juba muutunud legendaarseks kohaks oma kodumängude poolest, siis huvitab teid kindlasti, millisel tasemel on sealsed pokkeriturniirid kasiinodes. Võin kinnitada, et täiesti korralikud tingimised on loodud ning kodumängudel osalevatel üle 21-aastaste pokkerimängijatel on võimalik oma oskused ka keskkonnas, kus "keegi teine sinu eest kaarte jagab", proovile panna.
Asukoht: Tartu kesklinnas (Poe 9/10), kuhu väga mugav tulla ükskõik millisest suuremast kesklinna hotellist (Dorpat, London, Pallas) ning kust mõnus "linna" edasi minna. Autoinimestele samuti sobiv, kuna parkida saab kasiino ees ning teatavasti ei ole Tartus parkimisega kunagi sellist jama, mis Tallinnas. Aga kui tervis vähegi korras ning puudub oht, et ampull teatud kohas lõhkeks, soovitaks pigem auto koju jätta. Miks, sellest räägin peagi.
Kasiino kirjeldus: kasiino asub kahel korrusel, kus esimesel on mänguautomaadid, suitsuruum ja baar ning teisel mängulauad nii gambleritele kui pokkerimängijatele. Aparaatide saal on piisavalt suur, et mahutada ära nii turniirilt välja langenud pokkerimängijad, kes leiavad, et halvemaks kaardijooks ikka minna ei saa kui tädikesed, kes lootmas napile pensionile lisa teenida. Teisel korrusel on seevastu kolm "skillimängude" lauda + rulett ning kaks lauda pokkeri tarvis. Erinevalt näiteks Tallinna Classicust ei põlanud turniirimängijad ei mängumasinaid ega "skillimänge", niisamuti ka nendel saavutatud võitudest rääkimist. Kaotustest seevastu mõistagi vaikiti...
Mängijate arv: Kuna pokkerile on antud kaks lauda, siis turniiridel üle 20 mängija (pluss mõned waiting list'i alusel) ei pääse. Ehk siis selline kahe-laua SNG. Reedel, kui mängisin, oli kohal 22 osalist (kaks neist waiting list'is, kes said üsna kiirelt mängima). Teistel nädalapäevadel niipalju mängijaid tavaliselt ei kogune.
Mängud ning limiidid: Päris selge on see, et high-rolleritel ning elukutselistel ei ole professionaalses mõttes Tartu kasiinos suurt midagi teha. Hobimängijatel, noortel ja üliõpilastel (keda on Tartus talvel alati tublisti) aga küll - turniirid on mõnusalt odavad. 150-330 freezeoudid, rebuy turnad alates kümnest (!) kroonist, sekka ka mõni harv tuhandene. Kui turniiriruumis jääb üks laud tühjaks, algab cash-game - mängitakse 10/10 blindidega (sisseost 500 kuni 3000) ning mänguformaadiks on Dealers Choice (NLH, PLO ja Crazy Pineapple). Viimasel reedel enne kell 23.00 igatahes rahalauada ei käinud. Kas sellepärast, et "Prillil" on kasiinokeeld?
Freezeout-turniiril, kus ma mängisin, anti kätte 3000 nööpi ning tasemete pikkus oli 25 minutit. See oli antud oludes tõenäoliselt parim lahendus - turniir toimus piisavalt kiirelt ning oli ka mänguruumi. Kes tahtis gamblema minna, leidis võimaluse nii või naa.
Mängijate tase on minu hinnagul umbes sarnane analoogsete turniiride omale Tallinna Olympicus, kõrgematest tavaturniiridest (näiteks ülipopulaarsed Triobet Live ja PokerStars Live) siiski mõnevõrra nõrgem. Igatahes mängiti üsnagi isukalt ning neid mängijaid, kes oleksid olnud nõus esimestel levelitel any-draw pealt nuppe lükkama, oli vähe. Aga neid siiski oli.
Tänu madalale sisseostule ei osalenud läinud reedesel turniiril ühtegi Tartust pärit ässa, kel ette näidata rida kordaminekuid ka "vabariikliku tähtsusega" turniiridelt. Tartu ühe usinaima kodumängude korraldaja "Reggie" väitel pidid ässad saabuma hiljem kui turniir on lõppemas ja cash käima lükatud. Vahel pidi mõni fish ka sinna ära eksima ning eks neid püüdmas käiaksegi. Õnneks (või pokkerimängijate kahjuks) ei ole purjus põhjanaabrite hordid siiani veel Tartut ummistanud ning ametlikuks suhtlusvahendiks on meie emakeel.
Õhkkond ja teenindus oli Tallinna omast oluliselt positiivsem. Diilerid said oma tööga hakkama korralikult, olid sõbralikud ning teenindus laudades jättis oluliselt parema mulje Tallinna omadest, kus kurjad slaavi keskealised prouad saadavad mürgise pilgu ja tänitamisega pea igat mängijat, kes ei "suuda" sooritada oma käiku vähemalt kaks korda kiiremini kui Speed Poker'i maailmameistrivõistlustel.
Alkoholi hindadest rääkides venib nägu naerule igal pokkerimängijal, kes peab õigeks lisaks chippide veeretamisele ka mõned joogid tellida. Captain Morgan 4cl coca-colaga 35 krooni! Õlu 15 krooni! Wow! Mul on raske taibata, kas on selliste hindade eesmärk ärgitada mängijaid "skillimängudes" agressiivsemalt mängima või meelitada kohale inimesi, kes tahavad odavalt mõned dringid teha. Jah, reedel kohtasime kasiinod vähemalt kahte daami, kes olidki tulnud sinna põhjusel, et alkohol on odavam kui kesklinnas baarides. Tõsi, et selliseid hindu ei kohta me Tallinas enam isegi Lasnamäe keldribaarides, kus habestunud teemantkliendid käivad igal õhtul oma töötu abiraha maha joomas ning kiitlemas, millised tegijad nad olid enne Ansipi võimuhaaramist Toompea mäel.
Kokkuvõtteks sain ma sellest ühest korrast esmase pildi, miks tartlastel meeldib pokkerit mängida. Ning miks eelistavad high-rollerid pigem Tallinnas "tööl käia". Aga teistele, kes peavad lugu mõnusast fiilingust ning soovivad mõistliku hinnaga napsi võtta, soovitan julgelt - tulge aga Tartusse ja ärge häbenege mõnes turniirist osa võtta!
|
OSCAR-2019
|
||
Kes sa oled? Ilmselt on sul mingi ettekujutus sellest, kuidas su mõte töötab. Kas on? Oled sa kunstimeelega disainer? Ärivaistuga kunstnik? Insenerimõistusega strateeg? Kunstimeelega ilukirurg? Tähelepanuhäirega müügiinimene? Oled sa kokaandega disainer? Kurjategija mõttemaailmaga poliitik?
Neid kombinatsioone võib luua lõputult. Kas sina tead, kuidas su mõte töötab? Kas analüütilised treeningud äri- või insenerikoolis muudavad ka su mõtteviisi? Enamik inimesi aga ei tunnista alati konflikti intuitiivse ja õpitu vahel. Teatud probleemidega silmitsi seistes tunnevad nad end vastu seina jooksnuna.
Igaühel meist on erinev mõtlemisviis. Osa suudab erinevate mõtlemisviiside vahel ümber lülituda, teised on aga vähem paindlikud. Osa suudab rakendada erinevaid stiile vastavalt vajadusele, teistel on aga kohanemisega pidevaid raskusi. Kõik need mõtlemisviisid reageerivad erinevalt sellele, kuidas meie pea töötab „ennetava mõtlemise,“ „loomingulise mõtlemise,“ „reaktiivse mõtlemise,“ „passiivse mõtlemise“ ja „uinunud mõtlemise“ režiimis. Võime ära õppida, kuidas reageerida efektiivselt mõtlemise eesmärgile, valides sobiva mõtlemisviisi, kui piisavalt harjutada.
Palju aastaid tagasi koolitasin ülemaailmset tippjuhtide meeskonda. Harjutasime probleemide lahendamist, sundides neid erinevate tulemuste saamiseks rakendama erinevaid mõtlemisviise. See kogemus muutis mitmeid neist tarkadest inimestest, justkui oleksid nad avastanud aastaid kasutatud tarkvaraprogrammil uue funktsiooni. Alljärgnevalt peatun igaühel neist neljast.
“Ennetav mõtlemine” tõrjub põhjuslikkust, mis toimib ainult ettearvatavates olukordades, rakendades mehaanilist analüüsi, mida tavaliselt kasutatakse mitteverbaalses mõtlemises, mänguteoorias ja ökonomeetrias. See kuulus minu majandusteadlase väljaõppesse. Selline mõtlemine sobib ka ebakindlate tulevikuolukordade käsitlemiseks. See on kõige tugevam mõtlemisviis, kui seda rakendatakse tundmatuga toimetulekuks ja paigalseisvate olukordade käimalükkamiseks. See ei ole igapäevaste korduvate ülesannete täitmiseks.
“Reaktiivne mõtlemine”, mis keskendub suurel määral põhjuslikkusele, on ettearvatavates tingimustes kõige efektiivsem äriline mõtlemisviis. Juristi peast seda sageli ei leia. Seda meetodit rakendavad suurel määral need, kes töötavad suurtes organisatsioonides. Reaktiivne mõtlemine on tõhus, kui eesmärgiks on pidev areng. Mäletan, et kui puutusin oma juuraõpingutes esimest korda kokku terminiga „põhjuslikkus“, lummas mind selle juriidilise kontseptsiooni rakendus. Igapäevases äris tähendab see mingi teo põhjus-tagajärje väljaselgitamist. See on väga tõhus pidevalt turundus- ja tegevusküsimustega tegeledes.
“Passiivset mõtlemist” kasutame me igapäevases elus kõige rohkem. See on moodus asju korrastada ning me kasutame seda info passiivselt reastamiseks. Kõige rohkem on sellest abi suure infohulgaga toimetulekuks. Passiivne mõtlemine toimib suurepäraselt korduvate mustrite ja olukordade äratundmisel. See hõlmab ka intuitsiooni ja raamimist, mis on andmete analüüsimisel esmatähtsad disainerile, insenerile, turu-uuringute korraldajale või äristrateegile. Võid jätta põhjuslikud seosed kõrvale ja usaldada oma vaistu.
“Uinunud mõtlemine” on teaduspõhise läänemaailma jaoks tundmatu termin. „Uinunud“ tähendab tegevuse puudumist, mõtlemist ilma mõttetegevuseta. Kuidas saab mõelda ilma mõtlemata? Seda rakendatakse ülemõtlemise puhul. Kujutle olukorda, kui emotsioonid valdavad mõistuse ning meid lükatakse reaktsionistlikku režiimi. Sellisel puhul on abi uinunud mõtlemisest. Vahel tuleb selle režiimi käivitamiseks minna meditatiivsesse või poolmeditatiivsesse seisundisse.
Sõna „meditatsioon“ on nigel vaste algsele terminile „bhavana“, mis tähendab kultuuri või arengut ehk vaimukultuuri või vaimu arengut. Budismis tähistab see vaimukultuuri selle kõige otsesemas tähenduses. Selle eesmärk on puhastada meel kõigest räpasest ja häirivast, vihast, pahasoovlikkusest, lodevusest, muredest, rahutusest, skeptilistest kahtlustest ja kultiveerida selliseid omadusi nagu keskendumine, teadlikkus, intelligentsus, tahe, energia, analüüsivõime, enesekindlus, rõõm ja rahu, viies lõpuks välja kõrgeima elutarkuse saavutamiseni, et näha asjade olemust sellistena, nagu need on. Selle mõte on tuua olukorda ilu ja rahu. Seda tüüpi meditatsiooni nimetatakse vipassanaks või vipashyanaks, mis tähendab „läbinägelikkust“. Uinunud mõtlemine on analüütiline meetod, mis põhineb tähelepanelikkusel, teadlikkusel, valvsusel, jälgimisel. See on väga tõhus. Mõtlemine ilma mõtlemiseta.
Kõikide nende mõtlemisviiside omandamine tõstab su analüütilised ja loomingulised võimed uuele tasandile. Alusta harjutamist juba homme ning jaga oma mõtlemismeetodit ja kogemusi ka meiega.
Järjepidevuse huvides on aeg-ajalt vaja vanu lemmikuid külastada. Chocolaterie leiab Meistrite hoovist. Kunagisest lagunenud tagahoovist on saanud kunstiõu, mis on täis käsitöökodasid ja -poode. Tagumises õuenurgas asubki Pierre’i šokolaadi- ja koogipood ning kohvik, mis on ilmselt meelepärane turistidele, aga mitte ainult – õdus koht tõmbab ligi ka omasid.
Nipsasjakeste tiheduselt ruutmeetri kohta on šokolaadikohvik vaieldamatult Tallinnas esikohal: tupsudega kardinad ja padjad, kunstlilled, kuivatatud oksakimbud, jõuluehted, vaasid, karbid, topsid, küünlajalad, seinakellad, pildid, maalid, vana kirjutusmasin jne. Toolidel ja seintel vanad riided, brokaadist, siidist, sametist. Meenutab vanavanatädi elutuba, kus ta elu jooksul kogunenud asjade keskel oma mälestusi naudib.
Tädide juures on ju tore külas käia, saab kooki ja kommi ja kui kõht täis, võib tagatoas raamatut lugeda. Muidugi kui näeb, sest tuba on hämar ja vana aja lambid sobivad rohkem narmalisi lambisirme kandma kui valgust andma.
Mulle tuleb Pierre meelde siis, kui linnas magusaisu peale tuleb, või siis, kui on vaja mõnele soliidses eas külalisele meie linna kohvikukultuuri järjepidevusest tunnistust anda, aga ka siis, kui olen mõnes söögikohas eriti halba kohvi või hullu toitu saanud. Siis pole muud, kui Pierre’i juurde lohutust otsima – tema aitab alati. Alles ma sain vanalinna peatänavalt tõelise kulinaarse kultuurišoki, ilma Pierre’i šokolaadikoogita põeksin seda siiani.
Ettekandjad on küll ilusad ja armsad, aga eriti usinad nad ei ole. Kindlam on ise leti juurde minna ja kohvid-koogid lauda kanda. Kui parajasti kellelegi kohvi pole vaja teha, ajavad nad omi asju. Viimasel korral arutati parajasti mitte kohal viibiva töötaja isiklikku elu, saime palju huvitavat teada. Natuke klatši on kosutav, ainult seekordne töökorraldus mõjus ootamatult. “Hakake lauda viima,” andis ettekandja meile käsu kätte, kui oli tellitud koogid-kohvid letile ladunud.
Ikkagi on Pierre’il Eesti parimad šokolaaditrühvlid, suurepärased koogid, tšilline šokolaadijook, pehme, kuid kange espresso, millele kohvimeister oskab ilusa südame peale joonistada. Ilma šokolaadita asju on chocolaterie’s ka, aga vähe: natuke saiakesi, pirukaid, plaadikook ja quiche.
Igatahes ei midagi tervislikku ega lahjat. See koht pole dieedipidajate jaoks, kergeim valik on quiche – rammus sinihallitusjuust, oliivid ja palju võid. Küll küllale liiga ei tee, ütleb vanasõna. Šokolaadikook saab kaunistuseks šokolaaditriibud ja lisandiks apelsinimoosi, kastmeks on magusad prantsuse šansoonid, Piaf ja tema “La Vie en Rose”.
|
OSCAR-2019
|
||
Postitan kahe Kristjani (L ja H) omavahelise mõõduvõtmise Eesti majanduse teemadel Autorid on selleks lahke loa andnud ja nii mõnedki ideed ja mõtted on sellest jutust kasulik kõrva taha panna. Keel on jäetud sama mahlaseks nagu ta oli:
Ma ei saa salata, et KristjanL mulle järjest enam minu lgp. ämma hakkab meenutama. Istutakse maas, süüakse-juuakse, räägitakse maailma asjadest ja siis tema lõpuks ohkab ja räägib kurva loo kellestki, kes on vahepeal jälle ära surnud...
Muidugi on elu sitt, eriti transiidivaldkonnas (Vähja Tiidu soigumine, ****, kirjutaksid alla?) ja kinnisvaraarenduses. Aga puht objektiivselt võttes ei saanudki see kaua sarnaselt kesta. Minu arvates on muuseas ka venelased kaugelt arukamad, kui neid tahetakse kohati tunnistada olevat.
Loomulikult on suur küsimärk, millised Merko marginaalid lähiaastatel üldse on, pikemas perspektiivis tõenäoliselt vast midagi Skandinaavia taolist? Puht ehituslustist ei hakka sulle keegi siin midagi ehitama, selles võib küll üsna kindel olla. Pakkujate arv tuleb paari aastaga kokku, praegu on seda veesegamist veel nina veepeal hoida soovivate väikefirmade poolt päris palju. Üsna humoorikas oli kasvõi see, kuidas mu lgp. vanemad oma korterisse mingi suhtkoht pisiremondi mõõtu asja hange.ee'sse panid ja said mõne päevaga sellele 12 pakkumist...
Nagu juba öeldud - 1-2 aastat pole investeerimise mõttes mingi aeg. Ettevõtte pikemaajaline väärtus on märksa olulisem komponent. Ja nagu Buffet hiljuti ütles: "ma ei tea, mis majandusest saab ja mul on see täitsa ükskõik" vms, ei viitsi täpset sõnastust otsida.
Mu meelest ei ole põhiteema enam probleemid kinnisvarasektoris (ja ehk ka transiidis, aga seal laiem mõju väiksem), vaid nende probleemide kandumine teistesse sektoritesse. Kohati juba mõju üsna tuntav ning 2008 jooksul läheb järjest edasi. Järgmisena saab pihta tarbija, lihtsalt viitajaga. Minu arvates lähevad asjad veel päris tükk aega koledamaks, enne kui paranema hakkavad. Nii et neid ämmanalju võiks pigem 12 kuu pärast teha, võib-olla tõesti eksin ja Merko on 20 EUR ning mingit rasket maandumist ei tulnud. Majanduse kosumine 2009 II p.a. ja aktsiaturu kosumine alates 2009 algus tundub mulle siiski loogilisem.
1-2.a. on minu jaoks päris pikk aeg ning praegusel turul sõltub sisenemishetkest (tootlus) päris palju, nii et mina ootan jätkuvalt. Aga minu poolest võivad kõik osta, riskiprofiilid ja nägemused erinevad, mis on ka igati OK.
raske maandumise/mittemaandumise otsustamine on suures osas poliitiline otsus, usu või ära usu. Sellel riigil on siin ca 25 miljardit reserve. Praeguses faasis ongi minu arvates OK, et inimesed endale ette kujutaks, kuidas kõik saab ainult halvemaks minna, tarbijausaldus madal oleks, inimesed rohkem raha loeksid ja säästaksid, inflatsioon selle tulemusena alanema hakkaks, raha hakkaks otsima uut väljundit, mitte enam kinnisvaraarendust jms. Kõik see toimub juba ja seda on raske mingil muul moel kommenteerida, kui täiesti mõistlikku asjade käiku. Need, kes sellest kõigest läbi ei suuda vaadata ja praegu meeleheitel on = suckerid. Need, kes seda ära kasutavad, ei ole (kuigi see võib mõnda aega nii tunduda).
Ma jälle arvan, et poliitikast oleneb vähe ja enamus oleneb pankadest. Riigil on niigi eelarveaugud vaja lappida (meie arvutuste järgi ca. 8 mlrd. EEK see aasta ehk sügisel tuleb teist korda eelarvet kärpida) ja stabilisatsioonireservi kallale minek pole üldsegi kerge samm (mingi hetk tõenäoliselt siiski juhtub).
Sa võid loomulikult arvata mida õigeks pead ja vastavalt talitada. Pangad on kasumit taotlevad ettevõtted. Sinu ettekujutus sellest, et oodatakse, et kohe on halb läbi, on ekslik. USA näitel on suur osa analüütikuid veendunud double-dip languses 08-09, mina hetkel pigem ka. Aga lisaks sellele, milles keegi on veendunud, on alati ka muud variandid ja kõige suurem totrus maailmas on rääkida mingist ühest võimalikust arenguvariandist kui “ilmselt on nii…”. Enamik sinu toodud näiteid asjade halvemaksminemisest on täiesti korrektsed, kuid nende “doseerimise” kohta pole sul alati piisavalt ettekujutust. Näiteks see Q1 Hansa „õhuke-õhuke” NIM või 23. jaanuri “get out”. Ja kõige selle taustal toimub majanduses nendel aastatel isepuhastumine ja uute variantide leidmine, nagu ikka.
Muuseas seda “ilmselt on “ kasutab pahatihti **** (puhtakujuline operatsioonirisk, kui ta ka reaalses elus selline moron on, kui tavaliselt foorumites), kellega sina oma seisukohtades liiga veendumuses viibides sarnaned. Ja enne, kui minu öeldu pärast solvud, meenuta lihtsaid tõdesid nagu “hele laks vastu molu ei tule kunagi kahjuks” ja seda, et kes sulle ausalt oma arvamuse näkku ülteb, ei kipu sulle ehk siis nuga selga lööma. Ära otsi ainult fakte, mis sinu poolt kunagi öeldut kinnitab vaid vaata tervikut.
98 aasta suvel müüsin ma HOP Asseti nõukogu survel HOPRTF repode tagatisteks olevaid aktsiaid, millede ostjad teenisid järgneva mõne aastaga 100%. Eesti Gaasi aktsiate puhul oli sellise teenistuse saamise aeg ca 6 mo.
No minu solvumiseks tuleks ikka vast sada korda rohkem vaeva näha. Küll aga ei saa ma sellest „ämm/****” sildistamisest aru, ehk peaksime enne sellist sildistamist majanduse jahtumise ulatuse ära ootama?
„Kohe halb on läbi” käis paljude kohalike ettevõtete ja investorite kohta, pankade nägemus (tegude järgi) kindlasti selline pole.
Aga et täpselt aru saada millest räägime, sinu nägemus on siis, et rasket maandumist ei saabu ja aktsiaturul on põhi praeguste tasemete läheduses?
"sinu nägemus on siis, et rasket maandumist ei saabu ja aktsiaturul on põhi praeguste tasemete läheduses?"
minu jutu põhjal ei saa sellist napakat väidet kuidagi kokku panna. Raske maandumine on mingi tõenäosusega võimalik. Aga alati on mingi tõenäosusega võimalikud ka variandid "oodatust parem", "ootuspärane" jms.
Tinglikult on Tallinnast-Tartu sõites võimalus mingi tõenäosusega liiklusõnnetusse sattuda ja surma saada. Kas me peame teele asudes arvestama ainult selle variandiga või ka mingite muude variantidega?
Ühtlasi – ma pole kusagil kuulutanud rasket maandumist kui ainuvõimalikku sündmuse käiku, majanduse II p.a. 2008 tuntav kosumine on võimalik, kui mu jaoks väikese tõenäosusega. Mingit ignoreerimist pole.
1) see sinu 23. jaanuari call, mis oli üsna põhjendamatu iga enam -vähem mõistuspärase investeerimisportfelli omaniku seisukohast.
"Meie arvame, et Eesti majanduse jaoks tulevad 2008. ja 2009. aasta keerulisemad kui praegu oodatakse ning 2008. aasta ei pööra veel majanduse nina ülespoole. Kinnisvaraturu jahtumine ja laenukraanide sulgemine tähendab probleeme kogu majanduse jaoks ning sellest taastumine võtab aega. 2008. aasta alguses on jahtumine olnud kiire ning tõenäoliselt muutub majanduskasv lähikvartalite jooksul negatiivseks. Majandussurutis on ilmselt juba kohal."
Võtsin kuu jooksul kasumit veel katmata Goldman Sachs'i aktsiatelt ja Russell2000 doubleshort positsioonilt. TEO aktsiatele müüdud aprilli callid lõppesid rahast väljas ja optsioonipreemia lisandus portfelli tulule, Happy Trails võlakirjad lunastati õigeaegselt (huhh...).
SEB'i (12M P/E 8,4, div. yield 4,3%) tulemustes rõhutati suuremaid provisjone Eestis, kuid peamise tulemustele nõrgenemise põhjustas suuresti ühekordne likviidsusportfelli ja aktsiapositsioonide väärtuse vähenemine. Tegevuse väiksemat rahvusvahelist mõõdet ja seetõttu väiksemaid sedasorti kahjumeid näitas
SWED (12MP/E 6,9 div.yield 5,6%), kelle tulemustes veel erilisi Baltikumi provisjone ei kajastu. Üsna tõenäoline on nende suurenemine ka neil lähikvartalitel, kuid peamise - eluasemelaenuportfelli -kvaliteet peaks olema üsna vastupidav ka mõningase tööpuuduse kasvu korral. Parema hinna ja volatiilsuse korral üritan positsioonile calle müüa.
TEO tulemused olid ootuspäraselt väga head ja üsna tõenäoliselt kujuneb ka selle aasta eest makstav dividend sarnasesse suurusjärku 2006-07 eest makstuga.
ETL: Tavapäraselt möödus lühiajaline eufooria, mille põhjustas Teliajärjekordse turult osaluse suurendamine üsna ruttu, kuid aktsia on üldiseBaltikumi turulanguse taustal siiski üsna hästi vastu pidanud ja kuu teisel poolel ülespoole liikunud: graafik.
Olen jätkuvalt veendunud, et Eesti riik peaks oma osaluse ettevõttes Teliale müüma. ETL'i dividendide pikaajaline jätk, kui vaadata kasvõi näiteks broadbandi hinda mujal maailmas, ei ole jätkusuutlik.
2) pigem peaks valitsuste positsioon konkurentsi soodustama, mis need hinnad siingi lõpuks kõigile mõistuspärasele tasemele tooks (odavamad telekommunikatsiooniteenused on nagu maksudki kasulikud riigi konkurentsipositsioonile, inflatsioonile...)
3) Selle asemel, et Elion midagi üritaks maailmas pakkuda, teeb näiteks edukalt m-parkimist Arho Anttila oma firmaga, Elion ei rakenda oma potentsiaali haarde laiendamiseks ja ei loo uusi töökohti.
4) Arengufond võiks saada oma praeguse 3% osaluse ettevõttes likviidseks ja võimaldaks rohkem tulevikku vaatavaid investeeringuid olukorras, kus pankadel pole erilist kompetentsi ja veel mõnda aega kardetavasti ülemäära likviidsust selliste riskiinvesteeringute tegemiseks.
Minu arvates on valitsuse jutt "heast dividendimaksjast" lihtsalt pisut variserlik vorm vaikselt maksudele lisaraha korjamiseks. Pikemaajaliselt õige tundub võimalikult kallilt müük ja (edaspidi) turukonkurentsi soodustamine. Saadaks ka laiemalt signaali, et kohalikud finatsvarad on piisavalt atraktiivsed, et neid on asutud üles korjama, põhjustaks kerge elevuse börsil ja parandaks tõenäoliselt kohalikku tarbijausaldust (kuigi kahtlemata on Eestis tarbijausaldus börsiga vähem seotud, kui USA's).
HSBC ja GS olemasolvad positsioonid on callidega kaetud. Kuu lõpuga võrreldes olen mais pisut vähendanud DEW positsiooni ja taas suurendamas TWM-i positsiooni. Ootan mais korrektsiooni (küll juba tõenäoliselt ülestrendis või vähemalt küljetsi liikuvatel) turgudelt.
Arenenud turgude järk-järgulise normaliseerumise taustal on keeruline oletada, millal ja kas föderaalreservi lisatud likviidsus on seekord piisav, et jõuda ka ebalikviidsemate aktsiate kauplemise taastumiseni. Veel mõne aasta eest oligi pigem tavapärane, et väikeettevõtete aktsiate puhul oli börsi kaudu väljumine keeruline ja pigem saadi suuremat väärtust ülevõtmistehingute või ühinemiste kaudu. Morgan Stanley hinnangul langeb Euroopas M&A aktiivsus sellel aastal poole võrra, osalt on see vast tunda ka CEE's, nii et kiiret taastumist siinsetele varahindadele ei julgeks veel prognoosida. Samas on jätkuvalt korralike dividendide laekumine siin Baltikumis (Tallinna Börsil noteeritud ettevõtete div. yield peaks olema ca 4%, kaks korda kõrgem, kui näiteks S&P'l) paljudele investoritele lähikuudel ees ja tugevamate ja majandustsüklist vähemmõjutatud ettevõttete aktsiad hinnatasemetel, kust neid tasub osta.
Kui sa pead silmas seda 23.01 artiklit : EPL siis ma ei saa küll selle „põhjendamatusest” aru. See polnud „get out”, vaid „vähendage riske” – huge difference. Teine artikkel võib mu arvates ärritust tekitada vaid siis, kui omada väga positiivseid vaateid Eesti majanduse suhtes ... Aga need juba nüansid, pmst vahet pole.
ma ei oma "väga positiivseid vaateid Eesti majanduse suhtes", seega tekitab minus ärritust lihtsalt selline "puusalt tulistan" maneer ja meelevaldne faktide kasutamine. "laenukraanide sulgemine"? WTF? Eraisik, kelle pupill reageerib, saab Eestis tänase seisuga laenu.
Kriisiks saab praegu Eestis toimuv üle minna siis, kui minu näite põhjal Tallinnast-Tartusse sõit otsustatakse liiga suurel hulgal majanduse osalejate poolt igaks juhuks ära jätta, kuna "oijahh, seal teel võib kuuldavasti ka surma saada" ja oma käitumist üheaaegselt sellele vastavalt korrigeerivad.
Nagu sa vist juba aru oled saanud, käitun ma puht profülaktika mõttes selliste inimestega, kes sellist üheagset käitumismuutust soosivad, kui ketseritega, olgu neil siis kokkuvõttes õigus või mitte. :-)
Investeerimisportaali omanik tarkinvestor.ee Kristjan Lepik leiab, et aktiivne investor võiks praegu riske maandada, näiteks müüa osa aktsiaid."
Sa peaksid vist eriti teadma millise filtriga tuleb online meediat lugeda? Nad ilmselt refereerisid lihtsalt oma nägemise järgi EPL artiklit, kus point oli, et riske võiks maandada, kuid selleks kasutada lühiajalist saabuvat tugevust turul.
Võib ju vaielda, et korrektsem oleks öelda „laenukraanide oluline kinnipoole keeramine”, kuid see on juuksekarva lõhkiajamine.
ma räägin muuseas kogu aeg eraisikute poolest, kus laenuvõtmine on suuresti tulevikuusalduse kukkumise tõttu kokku kuivanud. Ettevõtetepoolne kokkutõmme on igati aktsepteeritav, pole kordagi seda vaidlustanud. Näiteks kinnisvararendusese viib uute arenduste blokeerimine lõpuks olemasoleva pakkumise ärasöömiseni, kui nõudluspoolset finatseerimist endiselt lahti hoida.
Ahjaa, ja disclaimer on see, et mul oli eile ühe sõbra titevarvaste kastmine ning seetõttu pole täna kõige leebem ja sõbralikum meeleolu, KristjanH saab nüüd ja edaspidi ilmselt artiklite juurde lisada, et „väga raske on öelda, kas antud KristjanL arvamus on jällegi kirjutatud ***** ***** nimelise tuumapohmelli käes vaeveldes või mitte” :)
OK, KristjanL lepituspakkumine minu poolt vastu võetud! Aga minu ILMSELT suurim nõrkus on kergesti solvumine, mispuhul ma üsna valjusti kellegi peale lõugama/vaidlema hakkan. Aga lootusetuks vaidlemiseks on mul kodus 3., 8. ja 36. aastased ülikõvad eksemlparid, KELLEL ON ALATI ÕIGUS, mul pole mitte mingit varianti, ma olen pehme nagu vatt nendega võrreldes...
teema algus pärines tegelikult viimasel ajal Merko "paid pumper"-ina aktiivselt tööd tegevalt Stefanilt, aga korjasin ülejäänud diskussioonist selle konkreetsema osa välja. Mõnevõrra pehmendasin siinses variandis ka keelekasutust, mis vahepeal sutsu mehiseks kiskus ja mis seletab lugejale ka pisut neid pidulikke vabandusi lõpus.
Küsimus kristjanitele - milline protsent, teie kummagi arvates, kogu Eesti tööjõust, oli rakendatud kinnisvara-alal mais 2007a? Et siis kogu arendus, müük, vahendus, hindamine jne.
Lisaks veel pudipadi töötlev tööstus (ehitusmaterjalide tootmine), veondus (kõige selle kola kohaletoimetamine) ja jaekaubandus (ehitusmaterjalide poed jms).
Nüüd on küsimus, et kui palju selles valdkonnas töötavatest inimestest on ostnud laenu eest endale kinnisvara ? Ja kui palju sellest spekulatiivsetel eesmärkidel ?
Momentum, siin vaid osa teksti ja osa seltskonda, eks konteksti veidi raske võib-olla mõista ja eriti kui kõik Kristjanid on :)
"Annika, ma annan sulle ühe ülesande: Gustav käis oma koolvendadega väljasõidul. Minnes oli tal üks kroon ja tagasi tulles seitse ööri. Kui palju oli ta kulutanud?"
"Muidugi," tähendas Pipi, "ja siis tahaksin ma veel teada, miks ta nii palju raiskas, ja kas ta ostis limonaadi, ja kas ta enne kodunt äraminekut ka korralikult kõrvu pesi?"
Pärast selle info avalikustamist täna kl 12.06 algas müügisurve vasakusse serva. Esimene tehing kl 12.39 ja siis üha edasi. Käive oli näiteks eilse päevaga võrreldes ka ikka väga suur!
|
OSCAR-2019
|
||
Viimased andmed näitavad, et pankade poolt antav krediit on juulis ja augustis suurenenud ning osalised andmed septembrist viitavad ka kolmandale järjestikulisele tõusukuule. Panga poolt antav krediit koosneb aga kahest komponendist – väärtpaberite ostmine ning laenud ja liisingud. Skeptikud peavad tõusu põhjuseks just väärtpaberite soetamist, mitte laenude suurendamist. Kui aga vaadata ajalugu, siis alates 1960. aastast on kriisist taastumise algfaasis suurenenud väärtpaberite ostmine ning see saavutab haripunkti palju varem kui laenude ja liisingute suurenemine. Seda seost näeb alloleval graafikul. Ning samuti on näha, et viimastel kuudel on väärtpaberite soetamine kasvanud järjest aeglustuvas tempos.
Kui ajalugu peaks taas ennast kordama, siis järgmistel kuudel on oodata laenude ja liisingute mahu tõusu. Nominaalsed andmed on näidanud et viimased kolm nädalat on laenude maht suurenenud. (link)
Kuna USA riiklike võlakirjade tulususe määrad on olematud (10-aastase võlakirja tulususe määr on hetkel ca 2.4%), siis on investorid sunnitud otsima raha paigutamiseks alternatiivseid lahendusi. Samas on kõrgemate intressimäärade ootuses ettevõtted väljastamas võimalikult palju võlakirju, et ära kasutada madalat laenumäära. Uueks nii-öelda kullaauguks on osutunud korporatiivvõlakirjad ehk kõrge riski ning tulususe määradega väärtpaberid. Allolev graafik näitab väljastatud nii-öelda „junk“ võlakirjade väärtust sadades miljardites viimase 4 aasta jooksul. Käesoleval aastal on USA ettevõtted väljastanud (5. oktoobri seisuga) kokku 203 miljardit madalakvaliteedilisi võlakirju. Paraku ei tehta saadud rahaga suurt muud, kui makstakse välja dividendidena.
Käimasoleva aasta suvel kirjutasin loo American Eagle Outfitters’ist (AEO), kui ettevõtte aktsia kauples $14.92 tasemel. Juuni lõpus kauples AEO aga $11.60 tasemel. Viimastel kuudel on aga noortele mõeldud rõivaste müük tublisti hoogu kogunud – septembrikuus kasvas USA jaemüük juba 13. kuud järjest. Abercrombie & Fitch (ANF) on AEO’ga liikunud samas trendis. ANF teatas täna, et vähemalt aasta avatud olnud poodide müüginumbrid kasvasid y-o-y baasil 13% vs konsensusootus 3.6%. AEO vähemalt aasta avatud olnud poodide müüginumbrid kasvasid aga 4% vs konsensuse poolt prognoositud 0.1%. Alloleval graafikul on kujutatud AEO aktsiagraafik.
Adobe Systems (ADBE) aktsia kauples täna vahepeal 17% kõrgemal enne kui aktsiaga kauplemine peatati. Tõusu põhjuseks Adobe ja Micrsofoti (MSFT) juhtide kohtumine, kus arutati erinevaid võimalusi, kuidas Apple'ile konkurentsi pakkuda. NY Timesi sõnul arutati ka Adobe ülevõtmist.
Samuti tõstis Alcoa 2010. aasta globaalse alumiiniumi tarbimise prognoose 12% pealt 13% peale. Suurimat nõudluse kasvu nähakse BRIC riikides.
ma ei ole päris hästi saanud aru UNG liikumisest, sai soetatud kunagi koledalt tasemelt (täna vaadates) 13,68usd ja nüüd on siis 5 juures juba. mida soovitate teha, kas on reaalne elustamine üldse või tuleks maha kanda?
Maagaasi hind on aastataguse ajaga võrreldes jäänud muutumatuks, samal ajal aga on UNG kaotanud üle 50% oma väärtusest, millest peegeldub contango probleem. Enne suve visati õhku päris mitu võimalikku tegurit, mis võiksid maagaasi nõudlust suurenedada ning hindasid toetada, kuid ükski neist pole realiseerunud. Üheks neist oli keskmisest aktiivsemaks prognoositud orkaanihooaeg, mis aga siiani on tegelikult jäänud oluliselt rahulikumaks (USA valitsus prognoosis ilmastikuolude tõttu peatatud tootmismahuks 57,4 miljardi kuupjalga (bcf) , tegelikkuses on see number 7,9 bcf.) Teiseks arvati, et maagaasi varusid aitab vähendada USA-s valitsenud kuumalaine, kuid sellelgi oli minimaalne mõju. Lisades siia valemisse juurde USA majanduskasvu aeglustumise, jätkuvalt keerulise olukorra tööjõuturul ning tänu uute maardlate avastamisele ja tehnika arengule suurenenud pakkumise, siis on mõistetav miks maagaasi varud hetkel ajaloolise vahemiku ülemise ääre lähedale jäävad.
Olgugi, et UNG on investorite seas populaarne siis graafiku põhjal võib igaüks näha, et tegelikkuses on see portfellide jaoks osutunud üsna laastavaks instrumendiks. Peamine põhjus peitub selles, et alusvarana ei kasutata füüsilist toorainet, vaid hinnaliikumist vahendatakse läbi futuuri, rullides neid pidevalt üle järgmisesse kuusse kui front-month leping läbi saab. Maagaasi puhul kauplevad aga kaugema kuu futuurid transpordi ja hoidmiskulude ning osalt ka suurema nõudluse ootuses kõrgematel hindadel (näiteks nov futuur hetkel 3,62 USD, jaanuar 2011 aga 4,23 USD), mis tähendab et futuure üle rullides müüakse madalama hinnaga ning ostetakse kõrgema hinnaga ja see tekitab täiendava kahjumi.
Kuna 53% USA majapidamistest kasutab kütmisel maagaasi siis lähenev talveperiood võiks varusid vähendada ning spot hinda toetada, kuid UNG puhul on sellest vähe abi. Eelmisel aastal näiteks tõstis kümne aasta kõige külmem talv maagaasi spot hinda 2,4 USD pealt novembris 7,4 USD peale jaanuaris aga aga UNG-s jäi see tõus contango tõttu väga marginaalseks, seega minu meelest on UNG struktuursed probleemid piisavaks põhjuseks, et sellest investeeringust loobuda.
Lisan siia juurde kaks graafikut, millest esimene kajastab maagaasi spot hinda ja teine UNG liikumist viimase aasta jooksul.
Kui üks suurem blokktehing TAL1T aktsiaga välja jätta, siis oli Balti börsidel eile vägagi vaikne päev. Kolme börsi peale tehti tehinguid kogusummas 1,65 mln EUR, millest eelnimetatud blokktehing moodustas 477 tuhande eurose osa. Kõik indeksid lõpetasid eilse kauplemispäeva kerges plussis: Tallinn +0,21%, Riia +0,05% ja Vilnius +0,51%.
TAL1T kõrval kaubeldi Tallinnas käibe poolest teisena OEG1T aktsiaga (71 000 EUR), mis sulgus poole protsendi jagu plusspoolel 1,86 EUR tasemel. Aktiivsuse poolest järgnesid ARC1T (-2,22%) ja TKM1T, mis lõpetas eelmise päeva sulgumistasemel 5,32 EUR juures.
Vilniuse börsil tehti käibe poolest enim tehinguid jällegi APG1L aktsiaga (363 tuh EUR) ja aktsia sulgus muutumatuna 2,52 EUR peal. TEO1L aktsiat kaubeldi ligi 200 tuhande euro ulatuses (+0,54%) ja LES1L lõpetas päeva 64 tuh EUR käibe juures 1,67% kõrgemal.
|
OSCAR-2019
|
||
Hotellid gmina Strawczyn – Hotels.com abiga on lihtne leida sobiv hotell gmina Strawczyn, võrrelda tubade hindu ja kohe vaadata vabade kohtade olemasolu. Meie veebilehel on imelihtne leida ja broneerida reisiks soodne gmina Strawczyn hotell. Iga hotell on varustatud kaardiga. Lisaks hotellitubade kirjeldustele ja fotodele oleme lisanud külastajate hinnagud ja pikemad arvustused, kus on juttu hotelli asukohast, ümbruskonna meelelahutusvõimalustest, tubade mugavusest ning majutuse ja teenuste kvaliteedist. Meie kliendiprogrammiga Hotels.com™ Rewards liitudes teenite iga 10 öö eest 1 öö tasuta.
GLONASS (vene keeles ГЛОНАСС – Глобальная навигационная спутниковая система) on satelliitnavigatsiooni süsteem, mis töötati välja NSV Liidus ning mida praegu juhib ja haldab Venemaa. GLONASS-i alternatiivideks on Ameerika Ühendriikide globaalne positsioneerimissüsteem (GPS), Hiina BeiDou satelliitnavigatsioonisüsteem ja Euroopa Liidu planeeritav Galileo positsioneerimissüsteem.
Süsteemis on 24 satelliiti, mis asuvad orbiidil 19 100 km kõrgusel, tiirlemisperioodiga 11 tundi ja 15 minutit. Mõõtmiste põhimõte sarnaneb Ameerika Ühendriikide navigatsioonisüsteemi NAVSTAR GPS-i omaga.
GLONASS-i arendamist alustati 1976. aastal eesmärgiga saavutada globaalne katvus 1991. aastaks. Satelliitide ülessaatmist alustati 12. oktoobril 1982. 24. septembril 1993 võeti süsteem ametlikult kasutusele (süsteemis oli 12 satelliiti). 1995. aasta detsembriks oli satelliitide arv kasvanud 24ni. Pärast valmimist hakkas süsteem lagunema, sest Venemaa majanduse kokkukukkumise tõttu võeti Föderaalselt Kosmoseagentuurilt süsteemi hooldamiseks vajalikud ressursid. Ebapiisav rahastamine ja satelliitide lühike eluiga viisid selleni, et 2001. aastal vähenes satelliitide arv kuueni.
2001. aasta algul võttis valitsus vastu otsuse süsteem taastada ning viimastel aastatel töö selles suunas käib. 2001. aastal vastu võetud föderaalprogrammi "Globaalne positsioonisüsteem» kohaselt pidi GLONASS töötama Venemaa territooriumil alates 2008. aasta algusest ning kogu maailmas 2010. aasta alguseks. Selle jaoks oli vaja lähetada orbiidile aastail 2007–2009 kokku 18 satelliiti.
Kui kasutada kaht navigatsioonisüsteemi koos, on viga 2,37–4,65 m, kasutades 14–19 satelliiti. Euroopa Liidu projekt ENOS kasutab mõlema süsteemi signaale ning tagab sellega asukoha 1–3-meetrise täpsuse.
Kasutusele võetakse uusi meetmeid täpsuse parandamiseks.[2] 2010. aasta lõpuks peab GLONASS-süsteemi täpsus paranema 5,5 meetrini, 2011. aasta lõpuks 2,8 meetrini. Täpsus saavutatakse satelliitide arvu suurendamisega, kasutajaliideste tarkvaralise ja riistvaralise täiustamisega ning satelliitide asendamisega modernsemate GLONASS-M ja GLONASS-K tüüpi satelliitidega.
Integraalnavigatsiooni saadavus GLONASS kliendile (PDOP ≤ 6) ööpäeva ajavahemikul 30. märtsil 2010 (koha nurk mitte vähem, kui 5 kraadi)
29. märtsil 2010 oli üle Venemaa horisondi nähtavate GLONASS satelliitide arv 7–8. 30. märtsil 2010 oli vastavalt integreeritud juurdepääsu kaardile positsioneerimistäpsus "hea" ja parem (PDOP ≤ 6) Venemaal terve päeva jooksul.[3] Mujal maailmas oli "hea" ja parem positsioneerimistäpsus (PDOP ≤ 6) 92% ajast päeva jooksul ning mõnes piirkonnas oli see 80%.
Kui kasutada GPS- ja GLONASS-signaali koos (praktiliselt kõik GLONASS-i vastuvõtjad võtavad vastu GPS-signaali), on positsioneerimistäpsus peaaegu alati "väga hea" tänu suurele hulgale nähtaval olevatele satelliitidele ja nende heale asetusele.
Prototüübid (generatsioon 0) Esimesed GLONASS-i masinad (plokk I), mis kosmosesse saadeti, olid prototüübid ja mannekeene (inglise keeles: size weight dummy) kandvad masinad. 3 mannekeeni ja 18 prototüüpi saadeti kosmosesse 1982. ja 1985. aastal. Nad olid mõeldud vastu pidama kuni ühe aasta, kuid nende keskmiseks elueaks sai 14 kuud.
Tõeline esimene generatsioon (plokk II) GLANOSS-i satelliite oli kolmeteljelised stabiliseeritud sõidukid, mis kaalusid keskmiselt 1250 kg ja olid varustatud algelise tõukejõusüsteemiga, et vajadusel asukohta muuta. Aja möödudes uuendati neid plokkide IIa, IIb ja IIv sõidukiteks, kus iga plokk sisaldas tähtsaid muutusi.
Kuuel ploki IIa satelliidil, mis saadeti kosmosesse 1985–1986, olid tunduvalt paremad aja ja sageduse näitajad kui prototüüpidel. Nende kosmoseaparaatide eluiga oli samuti pikem, keskmiselt 16 kuud. Ploki IIb kosmoseaparaadid, ettenähtud 2-aastase elueaga, valmistati 1987. aastal. Neist 12 saadeti kosmosesse, kuid sinna jõudsid neist ainult pooled, ülejäänud kukkusid rikete tõttu alla. Need kuus, mis üles jõudsid, töötasid orbiidil hästi, töötades keskmiselt 22 kuud. Plokk IIv oli esimesest generatsioonist kõige täiuslikum. Selle ploki satelliite kasutati aastatel 1988–2000 ja lisati kosmosesse saatmistele kuni 2005. aastani, kokku 25 satelliiti. Lubatud eluiga oli 3 aastat, samas paljud kosmoseaparaadid ületasid selle, kõige kauem – 68 kuud – pidas vastu üks uusim mudel. Ploki II satelliidid saadeti orbiidile tavaliselt kolme kaupa Bajkongõri (Baikonuri) kosmodroomilt, kasutades Proton-K Blok-DM-2 või Proton-K Briz-M rakette.
Teine generatsioon satelliite loodi 1990. aastate alguses ja esimest korda käivitati 2003. aastal. Neil satelliitidel on tunduvalt pikem eluiga, ulatudes kuni 7 aastani, ning need kaalusid vaid 1480 kg, olid umbes 2,4-meetrise läbimõõduga ja 3,7 meetrit kõrged. Ahtrisse on kinnitatud 12 primaarset antenni raadioülekannete jaoks. Kokku 14 teise generatsiooni satelliiti saadeti orbiidile kuni aastani 2007.
Kolmanda generatsiooni satelliidid on loodud vastu pidama 10–12 aastat. Kaaluvad nad ainult 750 kg. Nad läksid käiku aastal 2010. Kolmanda generatsiooni satelliidid edastavad CDMA-signaale, kaks neist ühilduvad GPS-iga. Tänu nende väiksemale kaalule saab neid orbiidile saata kahe kaupa Plessetski kosmodroomilt või kuue kaupa Bajkongõri kosmodroomilt, mis teeb kosmosesse saatmise tunduvalt odavamaks.[4]
2010. aasta detsembris hävis Vaiksesse ookeani kukkumisel 3 satelliiti, mis nurjas tollase plaani viia süsteemi arendus lõpule. Õnnetus juhtus pärast katkestatud õhkutõusmist. Õnnetus läks maksma pea 500 miljonit USA dollarit ning Venemaa president Dmitri Medvedev käskis teha täieliku auditi kogu 2 miljardi dollari suurusele projektile ning uurida ka õnnetuse põhjuseid.[5]
Intervjuus ajalehele Izvestija rääkis Roscosmose direktor Anatoli Perminov abinõudest, mis võetakse kasutusele sel ajal, kui toimub õnnetuse asjaolude uurimine. Ta mainis, et Roscosmos laseb käiku kaks reservis olevat satelliiti ning kasutab esimest GLONASS-K satelliiti, mis lastakse välja detsembris koos rühma satelliitidega, kuigi algul oli plaan seda vaid testida. See toob satelliitide koguarvu 23-ni ning sellega saavutatakse peaaegu ülemaailmne katvus. Teine Glonass-K valmib kolme kuni nelja kuu jooksul.[6]
|
OSCAR-2019
|
||
Klienditoe teenindus terves maailmas on niivõrd suures muutuses, et see, mis tundub täna olevat rahuldav, on poole aasta pärast täielikult ajale jalgu jäänud, kirjutab Provide support enda blogis.
Klienditoe teenindus ja kliendi kogemus on saanud võtmeteguriteks üle maailma ja see ei ole olnud nii oluline kui praegu. 75% ettevõtetest tunnetab juba täna, et teenindus on nende konkurentsieelis.
Kuidas hoolitsetakse kliendi eest tulevikus? Neist 15st huvitavast statistilistest faktist saab mõtteid, kuidas valmistada oma ettevõtet ette muutusteks klienditoe teeninduses.
* 76% küsitletud tarbijatest suhtub klienditoe teenindusse kui testi, kas ettevõtte lubatud väärtused vastavad tõele ka iga üksiku kliendi osas.
* 75% ettevõtetest tunnevad, et teenindus eristab neid teistest ettevõtetest. See näitaja on kasvanud 18% kaheaastases võrdluses.
* 97% kogu maailmas läbi viidud kliendiuuringutest näitab, et teenindus on kliendi jaoks väga oluline ettevõtte valikul ning lojaalsuse säilitamisel.
* 73% klientidest soovivad, et neil oleks võimalik ise veebist ostes lahendada toote või teenusega tekkinud probleemid.
* 47% klientidest ütlevad, et kiire reageerimine päringule või kaebusele on ideaalse kliendikogemuse võtmeelemendiks.
* 56% ütlevad, et nad eelistavad neid kaubamärke, mille omanikfirmade teenindajad vastavad päringule sotsiaalmeedias.
* Generatsiooni Y (sündinud 1981-99) jaoks on sotsiaalmeedia ja Live Chat kõige populaarsemad kontakti võtmise kohad.
* 41,8% ennustavad telefonikontaktide arvu vähenemist, samal ajal 87% ettevõtetest prognoosib veebisuhtluse osakaalu kasvu.
* 53% klienditeeninduse spetsialistidest ütlevad, et analüütika kujundab lähema viie aasta jooksul klienditeeninduse ümber.
2018. aastaks on 25% klienditeenindust ja –toest integreeritud virtuaalse klienditeeninduse assistendiga kõikides kanalites.
2020. aastaks õnnestub 85% klientidel suhelda ettevõttega ilma reaalsete inimestega kokku puutumata.
Marks & Spencer teatas täna, et alustab töötajatega läbirääkimisi seoses kavatsusega sulgeda Eestis kaks kauplust. Sulgemiskavatsus tugineb Marks & Spenceri kontserni kuuluva 466 rahvusvahelise kaupluse äritulemuste ja potentsiaali põhjalikule analüüsile.
Analüüsis võeti vaatluse alla kõigi välisturgude äritulemused, tulemuste põhjused ja turu potentsiaal. Tulemused näitavad, et Marks & Spenceri rahvusvaheline äri jaguneb kaheks: kontserni ainuomanduses olevad kauplused, mis on arvukatel turgudel kahjumis, ning frantsiisiärid, mis teenisid eelmisel aastal 87 miljonit naela kasumit.
Eelmisel aastal olid kontsernile kuuluvad kauplused kümnel turul 171 miljoni naelase käibe juures 45 miljoni naelaga kahjumis, kusjuures mõnedel turgudel on äritegevus olnud kahjumis juba vähemalt viis aastat. Analüüs tõi põhjustena välja mitmeid tegureid, sealhulgas kontserni omanduses oleva kauplusteportfelli killustatuse ja piisavate mastaapide puudumise, lisaks on nendel turgudel piiratud kasvuvõimalused tulevikuks.
Marks & Spencer esitas täna ettepaneku kümnel turul kõigi ettevõtte ainuomandis oleva 53 kaupluse sulgemiseks, sealhulgas kümme kauplust Hiinas, seitse Prantsusmaal, samuti kauplused Ungaris, Leedus, Poolas, Slovakkias, Rumeenias, Hollandis, Belgias ja Eestis.
Marks & Spencer on üks Suurbritannia juhtivaid jaekaubandusettevõtteid, mis müüb kvaliteetseid, hea hinna ja kvaliteedi suhtega rõivaid ja kodukaupu ning tippkvaliteediga toidukaupu.
1884. aastal asutatud ettevõttele kuulub praegu Suurbritannias üle 930 kaupluse ja välisturgudel 466 kauplust. Lisaks Suurbritanniale on Marks & Spenceril pood või internetikaubamaja veel 58 rahvusvahelisel turul.
Marks & Spencer alustas täna kaupluste sulgemiseks rahvusvaheliselt läbirääkimisi umbes 2100 töötajaga, nende seas on 55 töötajat Eestist.
Ettevõte alustab Eesti poodide sulgemise osas täna läbirääkimisi 55 töötajaga. Kontsern peab selles protsessis oluliseks järgida täielikult kõiki Eesti seadusi, sealhulgas on plaanis läbirääkimistesse kaasata ka Euroopa töönõukogu ning ettevõtte töötajad.
Marks & Spenceri Euroopa, Hiina ja India piirkonna direktor Jonathan Glenister ütles, et tänane teade kavatsusest sulgeda Eest kauplused on osa ettevõtte rahvusvahelise tegevuse põhjalikust ümberhindamisest. "Analüüs on näidanud, et meil on viimase viie aasta jooksul olnud Eesti turul raskusi kasumisse jõudmisega ja turu kasvuvõimalused on piiratud. Teadvustame, milline mõju võib tänasel teatel olla meie inimestele, ning seetõttu konsulteerime oma kolleegidega Eestis ja kuulame hoolikalt nende tagasisidet,” ütles Glenister.
Kui Marks & Spencer pärast läbirääkimisi sulgemiskavatsuse ellu viib, toob see kontserni tasemel kaasa hinnanguliselt 150-200 miljonit naela kulusid, millest enamik on seotud kinnisvara- ja koondamistasudega.
Marks & Spencer kavatseb edaspidi tegutseda väiksemal arvul sellistel turgudel, kus kauplused kuuluvad ettevõtte ainuomandisse, ning keskenduda rohkem olemasolevatele ühisettevõtetele ja frantsiisidele. Kontsern kasutab kohalikelt turgudelt kliendieelistuste kohta omandatud teadmisi jätkusuutlikuma rahvusvahelise äri rajamiseks, suunates tähelepanu kliendikogemuse täiustamisele ja kasumlikkuse kasvatamisele.
Marks & Spenceril on 268 frantsiisikauplust 34 turul ning ühisettevõtted Kreekas ja Indias. Koostöös oma partneritega plaanib kontsern igal turul võimendada mastaape, taristut ja kohalikke kogemusi. Marks & Spencer jätkab ka oma toidukaupade frantsiisiäri arendamist Prantsusmaal, kus on nõudlus kvaliteetsete ja innovaatiliste toodete järele mugavates asukohtades.
Kontsern jätkab enda omanduses olevate äridega Iirimaal, Hong Kongis ja Tšehhi Vabariigis, mis on kasumlikumad ning kus on tugev bränditeadlikkus, sissetöötatud asukohad ja lojaalne kliendibaas.
Kokkuvõttes jätkab Marks & Spencer oma rahvusvahelise strateegiaga ning on veendumusel, et täna avaldatud sulgemiskavatsused võimaldavad muuta ettevõtte rahvusvahelise tegevuse jätkusuutlikumaks, kasumlikumaks ja kliendikesksemaks.
|
OSCAR-2019
|
||
See on täpselt nii hea film, kui kõik räägivad. Hollywood at it's very best. Hollywoodis osatakse selliseid lugusid rääkida ning neid hästi rääkida. See film on üks väga hästi räägitud lugu. Nii Colin Firth kui Geoffrey Rush teevad suurepärased rollid - filmi vaadanuna ei julgeks mina öelda kumb neist oli peategelane.
Film on vaatajale ka ajaloolises perspektiivis mitmes mõttes huvitav - raadio kui meediumi tulek massidesse, Euroopa II maailmasõja lävel, kuninglik perekond vs. 'commoners' (automaatselt meenub Stephen Frears'i "The Queen") jmt. Need teemad maalivad kesksele loole hea taustapildi, ilma ise liialt esile tükkimata. Samas on nad keskse loo seisukohalt üsnagi olulised. FIlmitegijate poolt igati hästi välja mängitud.
Üks aspekt, millele ise ei jõudnud piisavalt tähelepanu pöörata ja mis nõuab teistkordset vaatamist - udu. Kui lähed filmi vaatama, siis jälgi udu esinemist ja selle kadumist - sellega tahetakse vaatajale midagi öelda.
Film sellest, kuidas peategelane rasket nõudepesumasinat tõstes omal selja paigast tõmbab ning seepeale temaga kõiksugu veidrad asjad toimuma hakkavad. Heas mõttes palagan.
Ideaalne heatuju film, heade näitlejatööde ning hea režiiga. Stsenaarium ise on lihtsakoeline ja üllatusi ei paku - kohe alguses on vaatajale teada, mis hakkab juhtuma ning kuidas film lõppeb, aga see ei vähenda antud filmi väärtust. Soul Kitchen'i väärtus seisneb selles, kuidas lugu räägitakse. Seda tehakse läbi muusika, toidu, seksi, nalja. Ning tegijatel õnnestub see, mis nad eesmärgiks seadsid - filmi lõppedes on kõik tegelased õnnelikud. Pealtvaatajad samuti.
George Clooney kehastab palgamõrvarit, kes tahab tööga lõpparve teha, kuna on oma elukutsest ning sellega paratamatult kaasnevast püsivast paranoiast väsinud.
Üsna ebatavaline film ühe Hollywoodi A-klassi staari jaoks, kuivõrd tegu on väikse ja vaatajalt mõnevõrra süvenemist eeldava filmiga. Midagi keerulist siin pole, aga midagi vaatajale ette ära ka ei nämmutata. Filmi vaadates meenub korduvalt Michael Clayton, mis pole üldsegi mitte halb seos.
See pole film otseselt bandiitidest (nagu peategelased ennast ise nimetavad) ja kurjategijatest - kuigi nemad on dokumentaalis kesksel kohal - vaid film ühest riigist ja selle arengust viimase 30. aasta jooksul. Seda arvesse võttes on natuke kahju, et poliitiliste sidemete käistlemine filmis tugevalt tagaplaanile jäeti. Miks? Raske öelda. Eks vaataja peab ise omad järeldused tegema.
Sellel filmil on üks suur probleem - hea materjal muudeti filmitegijate poolt mingil arusaamatul põhjusel palaganiks. Jack Abramoff'i loost oleks saanud teha palju parema filmi - poliitiline thriller kõlaks üsna ilmselge valikuna. Aga ei, tehti üks järjekordne palagan. Miks? Go figure!
Filmi tugevus on head näitlejatööd. Kevin Spacey'st hakkab tasapisi saama Tom Wilkinson'i kaliibriga näitleja (filmi vaadates torkas pähe, et Spacey sobiks hästi mängima näiteks Nixonit). Ja Barry Pepper'i nime kuuleme me lähematel aastatel tõenäoliselt järjest sagedamini.
Üks oluline tähelepanek veel. Kui on kavas seda Eestis kinno vaatama minna, siis subtiitrite lugemine tuleks kohe ära unustada. Film näikse olevat tõlgitud Google Translate'i kasutades esmalt ukraina keelde ning siis sama abivahendit kasutades edasi eesti keelde. Tulemus on pehmelt öeldes kummastav. Kõnekaim näide on ehk inglise keelse 'condominium' tõlkimine eesti keelde kondoomina. Aga täielikku absurdi esines igas teises dialoogis.
Paar märkust veel. Kui on soov seda filmi vaatama minna, siis on tungivalt soovitatav esmalt ära vaadata '82 aasta film - järjest arusaamiseks pole algse filmi vaatamine esmajärguline, aga ta annab üsnagi olulise konteksti juurde. Ilma esimest osa nägemata jääb oluline tähenduskiht mõistetamatuks. Viga on ka hakata siit loost paaniliselt taga otsima ratsionaalsust ja tõepärasust - te ei leia seda, sest seda pole kunagi mõeldud seal olema. Peaasjalikult on tegu siiski visuaalse elamusega, mille keskseks narratiiviks juhtub olema võrdlemisi lihtlabane hea ja kurja võitlus (selgeid viiteid Star Wars'ile ei pea just kaua ootama). Neile, kes tahavad leida mingit sügavamat ideed ja sisu, pakutakse välja mitmeid "niidiotsi", mille üle kodus järele mõelda - filmis endas, kas taotluslikult või mitte, neile tähelepanu ei pöörata.
Ühesõnaga, mulle see film meeldis. Mina leidsin kinosaalist selle, mida ma sinna otsima läksin. Samamoodi usun ma, et väga paljud ei leidnud - nagu ma ka usun, et see on paljuski kinni nende endi ootustes, mitte antud filmi vigades.
Selline film valmib siis, kui režissööril on sisuliselt piiramatud rahalised vahendid ning tal lastakse filmi panna kõik, mis vähegi filmilindile üles võetud sai. Selline mulje jääb, et filmitegija on jooksnud mööda "ja siis tahaks veel rääkida sellest ja sellest ja oi jaa sellest kindlasti ka" rada. Sõnaga - see film on oma sisu jaoks liiga pikk, ta venib üsna kohutavalt ning on valdavalt ka päris tüütu.
IMDb andmetel oli filmi eelarve 47 miljoni dollarit (läbi aegade kalleim Belgia film) ning üheksa kuud pärast filmi väljatulekut oli ta kinodes sisse toonud 2,3 miljonit dollarit. Kui natuke filmile liiga teha, siis võib selle faktiga ka kogu kriitika kokku võtta. See ei olnud halb film, aga heaks teda ka ei saa nimetada.
Seda filmi võib vaadata mitmel moel. Võtta seda, kui ühte järjekordset lugu Jaapani ühiskonna allakäigust. Vaadata seda, kui ühte päeva prostituudi elus. Läheneda sellele S&M aspektist. Üldiselt võib öelda, et kui oled lugenud selle filmi kirjeldust, siis saad üsna tõepärase ettekujutuse sellest, mida see film endast kujutab.
Mulle pakkus mõtteainet antud filmi puhul peamiselt retseptsiooni ja selle ajas muutumise temaatika. Vaadata seda filmi aastal 2010 on üks kogemus, näha seda aga väljatuleku aastal 1992, oleks ilmselgelt tähendanud täiesti teistsugust kogemust.
Film on vaatamist väärt, aga üsnagi kesine kaameratöö ja hilisem montaaž just liiga palju visuaalseid elamusi ei paku, kuigi ilusaid ja huvitavaid kaadreid kindlasti leiab.
P.S. Vaatasin filmi 112 minutilist versiooni, mitte 135 minutilist uncut versiooni. Ja isegi ilma teadmata, et tegu on kärbitud versiooniga, on "tärgelduskohad" selgelt äratuntavad. Ja ma ei arva, et see kärpimine oleks filmile kasuks tulnud.
Kokkuvõtvalt PÖFFi kohta võin aga öelda niipalju, et minu arvates oli tegu üle aastate tugeva festivaliga. Õnnestus näha palju väga-väga häid filme, väga palju häid filme ning väga vähe halbu filme. Esmapilgul küll tundus, et festivalil on vähe "staare", aga kui vaadata tagantjärele tarkusega, siis on näha, et PÖFFi meeskonnal oli konkreetne arusaam, millist festivali nad teha tahavad ja mis filme näidata. Ja see kõik kokku töötas üle (minu) ootuste hästi. Aitäh, PÖFF! Järgmisel aastal jälle.
Paarist asjast on kahju ka. Sellest, et Black Swan'i ei olnud kavas (kuuldavasti pole meie piirkonnas veel lubatud seda näidata) ning et ajapuudusel jäid nägemata Minu õnn ning Inimestest ja jumalatest. Esimene tuleb veebruaris Eesti kinolevisse, teiste puhul peab ilmselt lootma jääma filmide festivaliedule, mis tagaks nende laiema leviku (dvd/blu-ray).
|
OSCAR-2019
|
||
A-League hakkab oma 10. hooaega reede õhtul ja organisatsiooni teinud palju edusamme kui tagasi oma üheksa hooaega seni saate andeks peapööritus on FFA Frank Lony ja David galopp juhtimas-up . “Ei ole enam ilus mäng kui meie mäng” Lony vaimustunud kell hooaja käivitamine kolmapäeval ja ta ennustada A-liiga kahekordistada, kui ei kolmekordistada, vaatajad, pealtvaatajad ja (kuigi see on raskem mõõta) kvaliteeti jalgpalli järgmise 10 aasta jooksul. Siis nagu mees üritab jõuda suitsu paljaste kätega, galopp vapralt püüdnud kirjeldada ilu ja ta võrdles A-League…suvepäeva? Roos? Les Murray silmad pärast tormi? Isegi mitte lähedal.Ei, ta võrdles seda hamburger koos palju. Toetajad vana NSL näha seda kui tahtlik püüe kaugemalt A-League Australian jalgpalli rikkaliku ajaloo souvlaki, pastizzi, gozleme, pizza ja mida mitte, kuid seal lähete. Lihtsalt loodan, et hamburger saame sel hooajal tundub sama hea kui üks aasta picture.Will Berisha anda Wanderers blues?
Sa arvad Western Sydney kangelaslikkust Aasia Meistrite Liiga on andnud neile edumaa oma reede õhtul vastased, Melbourne Victory.Olles teinud oma tee läbi ACL lõplik Tony Popovic poolel on juba oma sammu ajal aastas, kui kõhklevad sammud on oodata, ja juba Wanderers kaitsjad on leida terasest eelmistest hooaegadest. Aga Popovic meeskonnas mängivad Victory ilma stalwarts Matthew Spiranovic, Nikolai Topor-Stanley ja Tomi Juric ja et iseenesest annab Victory pilk sisse. Aga see pole Victory ainus lootus.Kevin Muscat poolel on ka meeldis meeldiv pre-season ja on lisaks koduväljak ära avaringis, nad näevad võimekamaks riided kui eelmisel hooajal, kui nad võitlesid kooskõla – kuigi nad olid järjekindel tõhusalt kalastamise palli oma võrk: ainult Wellington möönis rohkem väravaid. Põnev saabumist Besart Berisha ei tee palju, et aidata Victory kaitsest (see on, mida Carl Valeri ja prantslase Matthieu DELPIERRE on mõeldud), kuid see annab Victory out-ja-out ees mees ja tema ja Gui Finkler võiks teha mõned ilus muusika koos sel hooajal. Kõik silmad saavad olema Berisha reede õhtul, sealhulgas Wanderers, kes olen olnud nõelab Albaania varem.Vaatamata mõned suured nimi absentees (sealhulgas Mark Milligan) see on Hõrgutav, hooaja avamine tie.The taevasinine derby
Palju on räägitud Melbourne Heart eneseleidmist nagu Melbourne City, kuid Sydney FC on läbinud muutus oma off-hooajal. Kuigi ta ei ole seotud midagi päris nii radikaalne kui nimi ja kit muutus tõi uued välisomanikud juurdepääsu tohutu naftavarud ja külaliste mängijad kaliibriga David Villa (kes on City meeskonda laupäeva õhtul), Sydney ümberkujundamise on struktuurselt ja isegi kultuuriliselt, märkimisväärne.Frank Farina liikunud, ja Alessandro del Piero nüüd dodging liiklus Delhi, Sydney algab uuesti Graham Arnold kõrvale ja asemele, cadre uusi töötajaid. Sydney harva tundus, et on plaan eelmisel hooajal, palju vähem filosoofia, et nende fännid loodavad näha tõendeid nii – hea külg, et rünnata jalgpalli. Teenindab meeldib Bernie Ibini, Alex Brosque, Shane Smeltz, Austria telk, Marc Janko ja vormis pandud Corey Gameiro, see peaks olema tulemas. City, vahepeal on tühi distantseeruda meeskond, et tagatud eelmise hooaja puulusikaga.The City revolutsiooni võib võtta aega, kuid meeldib Damien Duff, Robert Koren, Erik Paartalu ja jah, see mees Villa (Kas ta saaksin mängu korda sel nädalal? Kui ta topelt üles shin padjad?) Ei ole siin moodustavad numbrid. Jalgpall peaks olema võitja
Mida teha, kui sa kukkuda Albaania? Saad kohe tagasi uuesti, ja see on, mida Brisbane Roar on teinud asendades Berisha sissetulevate Mensur Kurtishi. Mõistetavalt Kurtishi on wearying võrdluste tema kaasmaalane, kuid siis jälle, et hooaja lõpuni, kui see on ikka juhtub tema ja Brisbane, on hea meel (kui muidugi nad räägivad hotheadedness mitte eesmärgid).Pühapäev annab enamik meist meie esimene võimalus teda näha in action ja näha, kas stabiilne välimuse Meistrite paberil kajastub asemele. Pärast nii palju viimastel edu nad saavad säilitada vajalikud drive seda teha kõik jälle? Josep Gombau Adelaide pool peaks lähtuma, ja olla üks challengers käesoleval aastal. Pärast aeglane, kuid mõõdetud algust eelmisel aastal Adelaide peagi mängides atraktiivne, valduses põhinev jalgpalli, kuid iga kord, kui me saime põnevil Gombau tuletaks meile meelde, et nad olid teoksil. Ta võib olla bullish nende võimalused sel aastal peaks nad alustad, kus nad jätsid eelmisel hooajal, kui üks vorm meeskonnad.Nagu Brisbane, Adelaide on üsna stabiilne line-up, ja nii peaks olema paremini ette valmistatud kui enamik maapinda running.Who’ll võtta varases etapis, et hajutada Naysayers?
Kaks mängud sel nädalavahetusel – Central Coast v Newcastle ja Wellington v Perth – kaasata neli meeskonda, kellelt suhteliselt vähe midagi palju oodatakse sel hooajal peale tõuseb igal nädalal puhtas ribad ja omavahel võitlema kohti seitsmenda kuni 10. redelil. Central Coast muidugi naerma ees doom-mongers, siis trotsima neid asemele.Aga pärast nelja aastat esikolmikusse ja vähe liikumise üleandmise turul off-hooajal, meremeeste, eriti kui nad võitlevad jätkuvalt ees eesmärk (c’mon Mitchell Duke, on aeg), võib olla tingitud madalseis.Nende vastased laupäeval, Newcastle, võitlevad, et saada välja madalseisust ja nad mängivad derby lootes, et nende uus allkirjastamise Marcos Flores – kes veavad vimm vastu meremeeste üürile teda minna arvesse tema tõsine põlvevigastuse – elab kuni oma raske rääkida ja oma lubadus olla edukas Jets.
Üle Wellington, vahepeal kui Ernie Merrick ehitab Phoenix (Carlos Hernandez ja Paul IFIL välja, Nathan Burns ja Michael McGlinchey sisse ) Kenny Lowe Perth ootab, et parandada oma kohutava rekord uus-Meremaal, kus nad on võitnud ühe mängu kohta 12. Kuid lootustandvalt uus signings, nagu Mitch Nichols ja Youssouf Hersi, võibolla see on aasta.Valgustusseadmete
Guinness Pro12, ainus professionaalne piiriülese liige Euroopas, kaalub laienemist Põhja-Ameerikasse, kuna korraldajad otsivad võimalusi rahaliste lõhete sulgemiseks esietenduse ja 14. kohal.
Pro12 ametnikud saab järgmisel kuul lennata, et kohtuda Ameerika Ühendriikide ja Kanada ametiühingute esindajatega, et arutada liini laienemist 14 meeskonnale enne kümnendi lõppu, olles suurendanud Guinnessi otsust laiendada oma sponsorlepingut aastaks 2020.Cillian Willis kaevata müüki haid Ülemine pearinglus, mis lõpetas tema karjääri Loe edasi
Näost näkku kohtumine järgneb mitmeid telefonivestlusi ja Pro12 liikumine jõudis pärast Premiership algatusel eelmisel hooajal, kus London Iiri mänginud Saracens New Jersey.See oli mõeldud olema esimene kolmest kohtumisest kuni 2018. aastani, kuid Exilesi mahavõistlus mais on viinud plaani ootel.
Pro12 pidas korraldama mängu ühe oma Iirimaa provintsi New Yorgis või Bostonis suurte Iiri rahvaste linnadega, kuid see idee kujunes endast veelgi püsivamaks, kuna USA ja Kanada olid huvitatud võistkondade moodustamisest idarannikul, et osaleda liiga.
“See on midagi, mida me vaatame osana meie plaanidest kasvada liiga, “teatas Pro12 esimees Gerald Davies teisipäeval turniiril Dublinis. “Seal on palju Itaalia kogukondi, samuti Iirimaa ja Šotimaa, ja kui reisikulud suurenevad, suurendades sponsorlust, oleme loonud, et see oleks elujõuline logistiliselt.”
Pro12 peeti Eelmisel aastal kõneleb Londoni Welshi ja Londoni Šotimaa Inglismaal asuvate klubide vahel, kes liiduga liituvad ja annab Londoni jalajälje, kuid mitte midagi ei tulnud neist, kuna nad ei toonud palju rahva toetuse poolest.
” Fakt, et me oleme piiriülesed turniirid, muudab meid erinevaks ja see peaks meid hoolitsema, “ütles Davies, endine Walesi ja Lionsi tiib. “Me peame edendama seda kõike, mida suudame, ja peame ka trompetima, et pall oli Pro12 eelmisel hooajal mänginud kauem kui mis tahes muu turniir maailmas.Rugby mängitud on kõrge kvaliteediga, nagu näitasid eelmisel hooajal lõpptulemus Connachti ja Leinsteri vahel ning me vaatame alati võimalusi, kuidas saada paremaks ja paremaks. “
See lõplik tõmbas rekordilise osaluse pärast seda, kui ta otsustas seda mängida rahvusvaheline koht, Murrayfield. Sellel hooajal esitatakse näidispositsioonid Dublini Aviva staadionil ja loodetakse, et Welsh Rugby Liit esitab pakkumise selle korraldamiseks 2018. aastal Vürstiriigi staadionil.
“Murrayfieldi lõplik mängimine oli suur samm meie jaoks, “ütles Pro12 tegevdirektor Martin Anayi. “Me suurendame oma fännide baasi ja järgmise hooaja teema on see, et fänne tuleb oluliselt muuta. See ei puuduta ainult sponsoreid, ringhäälinguorganisatsioone ega meediat.Esitame esmakordselt fännid, mistõttu kuulasime neid Walesis, kes ütlesid, et nad ei soovi, et võistlusi mängitakse pühapäeval.
“Neid on laupäeva õhtul kolinud ja see näitab, kuidas oluline Wales on liiga. Samuti oleme muutumas digitaalseks teadlikuks, et osaleda noorte toetajatega. Rugby vajab selget narratiivi ja muud fännide tagasisidet näitavad, et nad soovivad rahvusvahelisi mängijaid, kes mängivad oma klubide jaoks. Klubi ragbi on tohutul kasvuläbirääkimisel ja me tahame olla selles juhtival kohal. “Saracensid, mis on inspireeritud Atlandi ülelennast, et lahkuda Londoni Iirimaa piirkonnast. Loe edasi
Uus hooaeg lõpeb 6. mail sellega, mida on kutsutud Super laupäev. Kõik kuus võistlust alustatakse samal ajal ning need on kohalikud: kaks Valge ja Iirimaa derbisid Glasgowiga, millega Edinburgh ja Zebre võtavad Treviso vastu.Järgmised mängud jätkuvad 27. mail Dublinis. Lõpuks võitis Connacht, kes võitis tiitli eelmisel hooajal, hoolimata 12 poolest kõige madalamast mängureeglist, alustada oma pealkirja kaitsmist meeskond, kelle krooni nad väitsid, Glasgow. “Me ei tohi meeles pidada seda, mida oleme saavutanud eelmisel hooajal,” ütles Connachtini peatoimetaja Pat Lam.
“Hiljemalt meeskonna koosolekul veendesin, et liiga võistlus oli ruumi ees, et meenutada mängijatele mitte ainult seda, mida nad saavutasid, vaid seda, kuidas nad seda tegid.See ei tähenda seda, kui palju te kulutate, vaid kas meeskonna kõik usuvad, mida me teeme. “
Kuna Pro12 leiab, et laienemas on kaks Itaalia külge, kavatsed tabeli liigutamiseks pärast aastaid kestnud võitlemist vältige puust lusikat. “Meie mängul on vaja mõningat ühtset mõtlemist ja Conor O’Shea saabumine Itaalia juhil on tinginud, et” Treviso peajuht Kieran Crowley, endine Uus-Meremaa täispikk, kes saabus Kanada ütles mais. “See võtab paar aastat, kuid potentsiaal on siin ja meil on eeskuju Connachtile järgida.”
|
OSCAR-2019
|
||
Pole midagi lihtsamat kui teha endale Austraalia viisa, korjad natuke puu-või juurvilju ja võid kogu Austraalia läbi sõita. Nii on see reklaamis.
Enda tõestamine ja piisava hulga reisiraha teenimiseks pead olema palju kavalam. Umbes täpselt nii kaval, et ostad endale auto. Otsid töö isesseisvalt ja väldid tööhosteli abi. Veel vähem tohiks mõelda seal pikaajaliselt elamise peale sest hostelis lükatakse sind väga kavalalt kahvlisse millest välja tulla on on keeruline.
Kutsun teid siis koos minuga arvutama. Keskmine Austraalia backpacker teenib tunnis tunnis (olenevalt muidugi kohast, mina räägin hetkel oma nahal kogetud Bundabergi oludest) umbes 17,5 dollarit. Nädalas on tööd tavaliselt justkui 30-45 tundi. Nädalas teenitakse seega 525 -790 dollarit. Eesti rahas oleks see kümme korda suurem summa. Vinge eks? Aga nüüd hakkame maha ka arvutama 🙂
Selle summa peal võtab riik maksud – alles jääb umbes 450-600 dollarit. Siis omakorda hostel nädala ööbimise raha 179 $, alles jääb 271-421 See summa on juba palju väiksem eks? Nüüd koorib hostel sellelt veel 6 dollarit iga päeva eest töölesõidutamise raha. Alles jääb 241-391 dollarit. Ahjaa, et tööl püsida peaks koha peal olema justkui kuu aega sest job manager võtab kohe algul 50 dollarit deposiiti ja kui varem lahkud siis jääd sellest summast ilma 🙂 Nyyd kööginõude saamiseks pead ka 20$ deposiiti maksma. Seega jääb sul nädalaga alles umbes nii palju raha, et saad vaevu bussiga järgmisse linna sõita. Umbes 100$ järgmise linna bussipileti hinnaks on siin väga keskmine hind. Ahjaa, kõht läheb ju ka vahepeal tühjaks eks? 🙂
Nüüd kui sul on alles jäänud sinu närused 200-300 dollarit, siis on hosteli taga avatud veel baar 🙂 see pole küll kallis aga seal istumiseks kulub kokku nädalas ikka päris palju raha. Mina olen baari välistanud sest mul pole absoluutselt tahtmist siia urkasse igaveseks jääda. Kavatsen siit lahkuda järgmise või äärmisel juhul ülejärgmise nädala jooksul. Aga tean inimesi, kes on siin elanud rohkem kui 11 nädalat ja nad pole midagi suutnud säästa. Seega on hostelid just selline koht kus küsitakse põhjendamatult palju raha.
Arvutame korra veel, seekord hosteli tasuvust. 20 ruuduse vb ka 25 ruutu toa peale jagatakse välja 7 voodit, neist igaüks maksab toa eest 179 dollarit. Kokku makstakse ühe toa eest 1253 dollarit nädalas ja 5012 $ kuus. See on metsik. Isegi lukshotellid ei teeni nii suurt kasumit ühe toa pealt. Elamistingimused ja toa hügieen sealjuures on alla igasugust arvestust. Röögatu ebaõigulus. Bussitäie inimeste tööle sõidutamine (30se bussiga) tähendab hostelile päevas 180$ tulu. Viiepäevase töönädala jooksul aga 900$. Sõidu pikkus
on maksimum 15 -30 minutit ja nädalaga teenitakse 9000 eeku lihtsalt väikeste otsade eest. Busse on mitu. Välimuse järgi ütleks et maksavad vähem kui 3000$ Kuigi bussid on erinevas suuruses pole tõenäoliselt tasuvus kehvem.
Et asi kindlam oleks on hostelil ka tingimused. See tähendab peamiselt seda, et sind võidakse ilma ettemaktud raha tagasi maksmata suvalisel hetkel tänavale visata. Näiteks tööle mitteilmumine tähendab kohest väljaviskamist (seega on kohustus tööl käia mitte, et kui soov siis käid. Üldiselt ei arvstatagi olukorraga,
et sa hostelisse lihtsalt elama tuled). Võõra alkoholi (mitte hosteli baarist ostetud) leidmine tähendab kohest välja viskamist. Öörahu rikkumine tähendab kohest välja visakmist. Ühesõnaga vajadusel leitakse ka põhjus sinu väljaviskamiseks. Põhimõtteliselt ei vastuta hostel sealjuure mittemillegi eest.
Muigele ajab iroonia asja juures on see, et hostel kus mina hetkel peatun kannab nime Cellblock – eesti keeles vangla või vangikong. Nimi tuleneb vist sellest, et kunagi asus siin politsei jaoskond ja arestimaja. Vangla, vabatahtlik, aga vangla on hostel siiani…
Seega tuleb olla kavalam. Kohe algul tuleks alustada rehepaplusega ja mõelda välja võimalikult palju viise kuidas Hostelile tünga teha 🙂 Mina olen näiteks erinevatel põhjustel viilinud Job manageri deposiidi maksmisest. Ma ei ole siin eal kuu aega, seega oleks ma selle raha maksmisel kohe sellest ilma. Tööl
püsimiseks seletasin neile,et jään siia vähemalt jaanuarini. Tegelt pakin pakid miskil ajal kokku ja kavatsen ennast välja regada ja tahaks ka transpordi kulud maksmata jätta. Üldiselt tundub vältimatu samm lähitulevikus endale transport leida. Kas auto või tsikkel. Autoga saaks ka üle riigi rännata aga tsikkel oleks lihtsalt jumalik. Rohkem tuleb liikuda sisemaale kuhu keegi vabatahtlikult ei läheks, et teenida suuremaid summasid ja maksta vähem ära elamiseks.
Üks idee on minna viinamarja-istandusse tööle. Need asuvad sisemaal. Sain tuttavaks tüüpidega kes liikusid st. Georgi suuna ja andisd ühe numbri. Helistan ja uurin tingimusi. Teine võimalus on Bowen kus peaks praegu saama mangosid korjata. Tomato business kui vangistamine ei ole kindlasti see milleks ma siia tulin
PS. Paar päeva tagasi nägin esimest metsikut ja suurt kängut. (järgmisel päeval juba mitmeid) Meie tööruumide taga mandariinipuude vahel kalpsas neid seal mitu aga siis kui mina vaatama läksin oli ainult üks alles jäänud. Väga kaugel oli ka ikkagi. Nad ei karda üldse aga mina liiga lähedale minna ei tahtnud. Mina tea mis mõtted tal peas on ja vb on ka bäckpäkkeritest kõrini juba 🙂
PPS! Cellblock arvas mind täna jälle töölistist välja seega passin jälle täiesti niisama ja ei teeni midagi! Ootan põnevusega homset!
Nüüd siis eilse ülilühikese blogipostituse juurde 🙂 Tööhostelil on süsteem, et seinale pannakse igal õhtul nimekiri sellega kuhu keegi tööle läheb. Töötegijate nimede all on teine list -standby list. Need kes ootavad tööd ja kellele pole kohta leitud. Olles siinmaal nädala nõmedas aiandis iivil leidiga puid ja maid jaganud, peamiselt puid, sest neid oli alati liiga vähe (statistika) sorteeritud tabas pühapäeval meid tõsine šokk – olime sattunud standby listi – pole tööd. See oli õudusunenägu sest esmaspäeval tuli maksta uue nädala elamisraha ja rahavarud olid lõpukorral – on siiani.
Seega esmaspäeval käisin läbi ja helistasin nii palju kohti kui võimalik ja tulemused olid vähelubavad – ühes kohas oleks üliraske tomatikorjamise töö saanud aga… sain meie hosteli töölistist õhtul näha, et olen miskis pakkimiskojas tööle arvatud. Tuli välja, et pakin kirsstomateid. Mulle see töö meeldib.
Väga meeldib. Samas järgmise palgapäevani on veel aega ja eile käisin viimase raha välja uue nädala üüriks ja raha ongi täiesti otsas. Sest, ma rsk, kaotasin töö juures taskust kuidagi 50$. Kuidas saab nii olla? Kui keegi hakkab närvidele käima saab tast lihtsalt mitte välja teha või minema minna aga mida teha siis kui sa hakkad juba iseendale närvidele käima? Ühesõnaga olin enda peale väga kuri. Maksmata on veel transpordirahad ja töödeposiit.Viimast ei kavatsegi maksta kui vähegi õnnesub.
Minu töö on lühidalt selline: seisan konveieri kõrval, kus jooksevad mööda väiksed (250g) kirsstomatite karbid. Minu ülesanne on need karpidesse tõsta. Aga kujutate ette et sellist tööst võib täitsa higistama hakata. Eriti kui tuleb liinilt umbes 50-60 karpi minutis. 30-40 karpi on juba mõnus aeglane kulgemine. Ei usu, proovige siis järgi!
Eeldusel muidugi, et teil on kodus umbes 8 tonni kirsstomateid, mille päevaga pakkidesse tahate ajada. Ahjaa siis see konveier ja mustmiljon karpi ja mitusada euroaluse täit (siin maal on see siis Austraalia alus?) kasti. Vahepeal tuleb miskeid kleepse ka kleepida. Töö on lahe ja lihtne. Väga tähtis ka, et puhas,erinevalt aiandist, kus sind alatihti sprinkleritest läbimärjaks pritsiti, põlvini poris sumasid jne. Tomato business – eriti pakkimise osa- on nagu paradiisi sattumine võrreldes eelneva tööga aiandis. Kui kõik hästi läheb siis selle nädala tööga väljun ka pankrotilähedasest seisust ja võin isegi järgmise ja odavama linna peale mõtlema hakata. Seal kus elamiskulud oleks madalamad ja palk ka võib-olla tsipa suurem.
Järgmiste eesmärkidena keerleb peas Surfers paradise, sest Karin lahkus sinna ja praegu seiklen üksi. Cairns ja Tully, kus saab aasta läbi banaane korjata või hoopis läänekallas ja PERTH Viimane eeldab aga suuremat raha ja lennukipiletit. Samas pidi läänekaldal vähem backpäkkereid olema ja töö saamine on lihtsam. Eriti Farmitöö. Katsub teadjamatega tsipa nõu pidada enne kui otsustan 🙂 Esmaspäev oli väga ärev ja stressirohke päev. Kuigi ma olin vahepeal täiestimeeleheitel siis teistel hetkeldel see isegi meeldis mulle. Esmaspäev oli põnevalt närvesööv ja kaalul oli pmst kogu mu eluke! Ma tunnen, et elan mitte ei võta ainult ruumi. Olgu ausalt tunnistatud, et elu Eestis tundub siit kaugelt vaadates päris ilus. Arvestades, et teie saate loodetavasti valged jõulud ja verivorsti – mina parimal juhul võhivõõrastega tsipa viinerit süüa või randa ujuma asuda.
PS! Kuna meie teed Kariniga on hetkel lahku läinud ja tema otsib tööd siis andisn temale ka meie interetipulga. Seega pole mul enam internetti ja blogipostitused saavad olema edaspidi harvemad ja lühemad. Karm reaalsus. Aga aitäh elava huvi eest kõigile lugejatele.
|
OSCAR-2019
|
||
EELK toetusfond ootab 1. oktoobriks aasta juhatuseesimehe kandidaate.Toetusfond tasub ühele juhatuse esimehele ja kahele vaimulikule, keda valitakse aasta isikuks, igale 1285 euro ulatuses palverännaku kulutusi. Tänaseks on aasta isikuks valitud 12 vaimulikku ja juhatuse esimeest fondi toetusel palverännakul kaugetel maadel käinud. Ühel vaimulikul ja ühel juhatuse esimehel seisab see võimalus ees veel sel aastal. Koguduste ...
Tallinna Jaani kirikus kuulutati koos Soome gospelkoori Elävät Kivet kontserdiga välja uute kristlike noortelaulude konkurss.28. oktoobrini kestva konkursi eesmärk on leida uusi laule Tooma missa tarbeks. Konkursile võib esitada ainult avaldamata laule ehk neid ei tohi olla salvestatud ega trükitud.Tooma missa tegevust koordineeriv misjonär Pia Ruotsala ütleb, et missa näol on tegu erilise misjonitöö vormiga ja ...
(Algus EK nr 34, 31.08.)3. 1951. aasta lõpuks oli sellest valmis esimene osa, nn apostlik ajastu. Käsil oli «Pärastapostliku ajastu» osa ja 1952. aasta esimesel poolel pidid valmima vana katoliku kiriku ajastu, keskaega ülemineku ajastu ja keskaja osa. Alusmaterjali moodustasid põhiliselt prof Olaf Silla loengud, mida oli täiendatud Karl Heussi «Kompendium der Kirchengeschichte» ja Johann Heinrich Kurtzi «Lehrbuch ...
Humanismi all ei mõista ma üht konkreetset vaimuajaloolist liikumist 15. ja 16. sajandil, milles on nähtud reformatsiooni paralleelnähet, vaid maailmavaadet ja mõtteviisi, mis väärtustab inimest kui isiksust, inimese õnne, vabadust ja väärikust ning austab inimese õigust langetada iseseisvalt oma elu puudutavaid otsuseid, kasutades selleks oma mõistust ja südametunnistust. Juba antiikaja mõtlejad olid ...
25. augustil suri 96 aasta vanuses keelemees ja piiblitõlkimise uuendaja Eugene Nida (fotol). Et Nida magistritöö käsitles Uue Testamendi kreeka keelt ja doktoritöö inglise keele struktuure, siis muutis juba haridus mehe piiblitõlketööks sobivaks, toob välja Eesti Piibliseltsi juhatuse liige, keeleteadlane Mart Rannut. Lisaks töötas Nida 1930ndatel misjonärina tarahumara indiaanlaste juures ning reisis elu ...
RepliikProfessor Douglas Jacobsen (Messiah College, USA) avaldas hiljuti raamatu «The World's Christians» (Maailma kristlased) (Wiley-Blackwell, 2011). Sellest tõotab tulla populaarne õpik, vähemalt Ameerika Ühendriikides, sest autor käsitleb kristlust ja kristlasi laias plaanis ja kõigis maailma nurkades. Eestitki mainitakse, kuid kahjuks mitte protestantliku, vaid õigeusu maa ja rahvana. Peatükis «Ida-Euroopa ...
Meil kõigil on hulk küsimusi nagu noortel laagriplatsil. Mõni küsib leiva, teine igaviku järele. Ja meile on antud üks suu, et kõnelda ja küsida, aga kaks silma ja kõrva, et näha ja kuulda. Meie ligimest.Tekst ja foto: Mari Paenurm
Kui vaatame Jeesuse elu, siis näeme, kuidas ta andis oma elu ja õpetusega tunnistust Jumala armastusest, mis ületab kõik inimlikud piirid. Ta aitas abivajajaid, tehes haiged terveks. Isegi surm ei olnud Jeesusest tugevam ja Piiblist võime lugeda, kuidas Kristus äratas surnuid üles. Ta oli inimestega nende erinevates eluolukordades ja Issand astus patuste poolele, andes neile võimaluse pöörduda Jumala poole. Temas oli armastus ...
Te olete kuulnud, et on öeldud: Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast! Aga mina ütlen teile: armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid jälitavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks – Tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale. Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks isegi tölnerid tee sedasama? Ja kui te üksnes ...
Intranetis saab esitada taotlusi EELK koostöömedalile, mis on pühendatud Eesti taasiseseisvumise märkimiseks. EELK koostöömedal antakse välispartneritele, kellel on silmapaistvaid teeneid luterlikule kirikule ja EELK koguduste ülesehitamisel ning inimeste abistamisel.Taotluse vormi leiab aadressil http://www.eelk.ee/intranet/ankeedid/koostoomedal_a.php
Konverents «Quo vadis, kiriku laulu- ja palveraamat?» toimub 26. novembril usuteaduse instituudis algusega kell 10 ja selle eesmärgiks on üheskoos arutleda laulu- ja palveraamatu tuleviku üle.Konverents koosneb kolmest sektsioonist: minevikust tänapäeva, naabrite kogemused, Eestimaa ootused järgmisele lauluraamatule. Ettekandjateks on Juhani Haapasalo (Soome), piiskop Brian Castle (Inglismaa), Ilze Sprance (Läti), Martin Bartsch ...
Tartu ülikooli usuteaduskonna taasavamise 20. aastapäevaks on teaduskonna õppejõududelt ilmunud kaks uut õppevahendit üliõpilastele, et toetada süvenemist piiblikeeltesse kui alusainetesse. Värskelt on trükist tulnud teaduskonna kauaaegse kreeka keele lektori Marju Lepajõe «Kreeka-eesti Uue Testamendi õppesõnastiku» 3., parandatud trükk (144 lk). Sõnastik hõlmab kogu Uue Testamendi ...
Eesti silmapaistev noorema põlve organist Aare-Paul Lattik saavutas Kaliningradis (Königsberg) toimunud IV rahvusvahelisel Mikael Tariverdijevi nim organistide konkursil III koha.
Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku organist 2000. aastast Aare-Paul Lattik käis Venemaal konkursil, mis toimus 22. augustist 3. septembrini. Avavoor toimus augusti teisel poolel Hamburgi Püha Johannese kirikus ja Moskvas, teine voor (19 võistlejat) ja finaal (6 organisti) Kaliningradis filharmoonia saali (endine saksa kirik) orelil.
Konkursist võttis osa 48 organisti paarikümnest riigist (USAst, Prantsusmaalt, Jaapanist, Venemaalt, Armeeniast, Saksamaalt, Eestist, Ungarist, Poolast, Ukrainast jm).
Pressikonverentsil tunnistas rahvusvaheline �ürii konkursi erakordselt kõrget taset ning kolme parema finalisti võrdväärsust. I koht läks Ungari ja II koht Ukraina organistile. Rahvusvahelise konkursi laureaadi tiitlile ja rahalisele preemiale lisaks omistati Lattikule eripreemia interpretatsiooniliselt eredaima esinemise eest konkursil.
Konkurss toimub iga kahe aasta tagant, selle asutajaid 1999. a oli konkursi praegune kunstiline direktor Vera Tariverdijeva. Tänavune konkurss pühendati Königsbergi asutamise 750. aastapäevale.
|
OSCAR-2019
|
||
Maarahvas on ürgvana rahvas. Meie keeles on sõnu ja ilminguid, mis sarnanevad meist väga kaugel elavate rahvaste keeltega. Vahel võib paremini mõista meie keelt võrreldes seda kasvõi nii kauge rahva nagu draviidide keeltega Indias. Draviidi keeltes on näiteks sõnal ’om’ tähenduseks jaatamine, olemasolemine, nii nagu meil Lõuna-Eesti keelteski.
Ilmakaari on meil kaheksa, igal oma nimi. Sama võib leida Hiina ja Korea rahvaste juures. Meeleseisundi teisendamisele ja šamaanirännaku abil tervise ning nõuande leidmisele teistest ilmadest viitab näiteks „Laevamäng“, mis on hämmastavalt sarnane Loode-Ameerika rannikusališite vaimulaeva traditsiooniga.
Oleme kaua elanud samal maal. Meisse on sulanud mitmeid rahvaid ja rasse. Ometigi on siin toimetulekuks kõige paremini sobinud maakeel, mida ka kõik siiatulnud on lõpuks kõnelema õppinud. Tundub, et maa ise kõneleb siin meiega maa keeles. Erinevad usundid ja vaimsed praktikad teisenevad maalähedaseks, lihtsaks ja südamlikuks. Usume nelja või kaheksat omavahel risti olevat ilmasuunda ja oleme vist maailma ainus ristiusku rahvas, just nimelt risti uskudes, kuigi teised rahvad Kristust usuvad. Maa ja ilm, öö ja päev, kõik meie ümber on elav ja hingav ning kõnetatav nii sõna, laulu, loitsu kui palvega. Igaüks, keda kõnetame, võtab meid kuulda ja aitab, kuidas oskab, nii nagu me isegi teisi jõudu ja oskamist mööda aitame.
Oleme rahvana täpselt seitsesada aastat, 1217–1917 olnud iseseisvuseta, nagu mingit needust või karistust kandes. Sellest ajast on meie olemisse sugenenud palju allaheitlikkust, ka orjameelsust. Oluline on sellest sammhaaval välja tulla ning olla edasi vahetu, rõõmsa ning abivalmis rahvana, nagu oleme läbi aastatuhandete olnud.
Hoolides maarahvast, meie oskusest suhelda kõige elava ja olevaga, meie lähedusest puude ja ravimtaimedega, riivab valusalt kõrvu mõnigi lugu, mida meie kohta kõnelevad võõrrahvad oma ajalookroonikais ja mida kahjuks ka ise edasi kõneleme. Üks neist on uhkeldav jutt, kuidas meie esivanemad olla põletanud Padise tsistertslaste kloostri ja tapnud nii munki kui kloostriga liitunud ilmikvendi. Olid ju just tsistertslased need, kelle teadmised aiandusest ja ravimtaimedest maarahva vaimuga kaasa kõlasid. Kelle kaudu jõudis meieni müüriladumise kunst ja vesiveskid.
Vallutajad jutustavad ikka oma võidulugu, kus kaotajatele on allutamine suureks õnneks. Toon ära kolm vallutajate lugu.
Veel praegugi leidub Venemaal hulganisti inimesi, kelle teada eestlased enne Nõukogude okupatsiooni ei osanud lugeda ega kirjutada. Ja küüditamise eest metsadesse põgenenud olid bandiidid, mitte rahva targemad ja kultuursemad pojad ning tütred.
Oma võidulugu oli ka Rootsi kuningavõimul, kes pidid pisendama 16. sajandil Poola valitsuse ajal Tartus tegutsenud jesuiitide gümnaasiumi tähtsust. Selles koolitati maakeelseid jutlustajaid ja just selle gümnaasiumi kasvandike edu maarahva hulgas andis põhjenduse, miks Rootsi kuningas rajas 1630. a. luterliku gümnaasiumi samadesse ruumidesse ning asutas 1632. a. Tartusse ülikooli.
Ajaloos veelgi kaugemale tagasi minnes jõuame Saksa Ordu võidulugude juurde. Ordu ristisõdades sõdimise õigustuseks oli kristlaste kaitsmine uskmatute rünnakute eest. Selleks aga oli hädavajalik sääraste uskmatute olemasolu ja nende arvu pidev kasvamine. Lisaks oli lihtne panna uskmatute süüks Ordu-vastaste vaimulike surma. Nii luuletas ordukroonik Bartholomäus Hoeneke 14. sajandil kokku kroonikalaulu Jüriöö mässust, mida loeti-lauldi võiduloona kõigil tähtsamatel Ordu kogunemistel. Laulu järgi olimegi usust taganejad, Padise kloostri munkade ja paljude teiste vaimulike mõrvajad, pimedad, meeleheitele viidud, pöörased, elajalikud mässulised.
Kolmest võõraste võiduloost esimene, venelaste lugu on nii hiljutine, et sel pole meie üle võimu. Teame, et meie teadus- ja hariduslugu, majandus- ning kunstielu edenes uskumatult suure hooga kuni Nõukogude okupatsioonini. Siiski, kakskümmend aastat tagasi oli ka selle loo edasikõnelejaid palju meie endigi hulgas.
Teine, rootslaste võidulugu on palju kaugemal ajaloos. Seetõttu unustame enamasti jesuiitide gümnaasiumi osa meie ülikoolihariduse sünniloos, kuigi sellele viidates võiksime võita väärikust ja lugupidamist Lõuna-Euroopa katoliiklikes maades.
Kolmas võõras võidulugu Jüriööst on nii kaugel ajaloos, et ikka ja jälle laseme iseennast sellega pimesi samastada. Otsime haletsemist oma ülitäbara majandusliku ja õigusliku olu pärast neljateistkümnenda sajandi algul ja oleme kergel käel valmis enda peale võtma paljude vaimulike mõrvamise süükoorma, seda pidevalt paljundades ja edasi jutustades Eestit tutvustavates turismiteatmikes.
Meie oma võiduloo võti peitub maarahva loomuses. Mereäärse rahvana olime vastuvõtlikud kõigele heale, olles arengutasemelt võrdväärsed teiste lähirahvastega. Midagi selles pole muutunud läbi aegade. Tõsi, oma ajaloo sõnastamise söakus on alles esimesi võrseid ajamas.
Selleks peame kõrvutama erinevate võimude erinevaid lugusid meie ümber läbi aegade. Neid võrreldes selgub, et tegelikult ei pea me sugugi enam toitma Saksa Ordu vaimu tema võidulugu
munkade mõrvamisest ikka ja jälle üle kõneldes. Me olemegi lõpuks vabad ja võime ise oma lugu kõnelda. Kindlasti tuleb meeles pidada, et luguderääkijad ei kõnele eales tõtt... Kuid neid tuleb hoolega kuulata, sest lugudes on tõde sees.
Nii on tõde sees ka Saksa Ordu lugudes Padise munkade mõrvamisest – kloostri põlemist tõendavad väljakaevamised ja muud ajalooallikad. Kuid selgub ka, et Padise kloostri vaimulikud on tülikalt vastu astunud Saksa Ordule. Padisega arvete õiendamiseks olid mässavad talupojad Ordule hädavajalikud.
Saksa Ordu võiduloo vastu on välja astunud teoloog Uku Masing, pühendades sellele oma raamatu „1343. Vaskuks ja vikaaria Lohult”. Ta toob mitmeid värvikaid näiteid Ordu vägivallast vaimulike kallal. Nii soovib Masing näidata, kuidas ka Jüriöö sündmuste käigus oli Ordu võimeline mõrvama vaimulikke.
Ordu võiduloo järgi muutusid talupojad pöörasteks kloostri ja Taani kuninga vasallide ränga rõhumise tõttu. Padise kloostril oli mitmeid valdusi Harju- ja Virumaal, kuid mungad ja ka maarahva hulgast pärinevad ilmikvennad olid maarahva toetajad. Nii olid kabelid ja kloostrimõisad kohtadeks, kus omavahel taipamisi vahetati ja ka ebakindlaks muutuva poliitilise olukorra üle aru peeti.
4. mail 1346 mälestati esmakordselt Rapla ja Keila kirikutes maarahva soost kristlasi, kes mõrvati Saksa Ordu poolt Jüriöö sündmuste käigus. Neid kirikuid 1346. aastal maarahvale lähedase piiskop Olavi palvel Tallinna toomkirikule kinkides oli Taani kuningas Valdemar IV nõudnud, et 4. mail ja 10. oktoobril tuleb muu hulgas pidada mälestusjumalateenistusi nii kiriku sees kui väljas kõikidele soovijatele.
Rapla vanasse kirikusse mahtus õpetaja Carl Eduard Malmi hinnangul 1868. a. kuni kaks tuhat inimest. Kui kohe pärast Harju mässu kirjutati mälestamispäeva kehtestamise tingimusse toimingud nii kiriku sees kui ka väljas viibivatele usklikele, siis mõraneb Ordu lugu täielikust usutaganemisest – pigem on tegu maarahva sügava ja massilise usklikkusega.
Ameerika põlisrahvastele ristiusku jutlustanud misjonärid olid kimbatuses, kui oma põlises vaimses traditsioonis üles kasvanud indiaanlased neile teatasid, et nad kõnelevad Jeesusega. Misjonärid vaid räägivad Jeesusest, indiaanlased aga kõnelevad otse ja vahetult neile lähedase Armastuse vaimuga.
Pole põhjust kahelda, et ka meie esivanemad leidsid kiiresti tee otsesuhtlemiseks Jeesusega. See ei sobinud aga sugugi Ordule. Maarahvas pidi järjepidevalt usust taganema ning Ordule tülikaid preestreid ja munki tapma – vaid nõnda sai õigustada Ordu vajalikkust ja olemasolu Eestimaal.
Küllap oli Jüriöö sündmuste õhutajaks üsna sarnane, kümmekond aastat varem teises Taanimaa provintsis Skoones hargnenud lugu. Pärast talurahva ülest.usu 1332. aastal otsustasid sealsed aadlikud ja vaimulikud valida enda kuningaks noore võimeka Magnus Erikssoni Rootsist, kes omakorda taastas kõigi Skoone vaimulike ja vasallide õigused 1340. a. ja ostis taanlaste poolt sakslastele panditud maa 1343. aastal 34 000 hõbemarga eest vabaks. Kuningas Magnus Erikssoni ajal pandi õiguslik alus Põhjamaade kohalikule omavalitsusele.
Magnus Eriksson saatis Turust ja Viiburist oma laevastiku Jüriöö aegu Tallinnasse appi. Tema taotlus oma võimu kindlustada Soome lahe lõunarannal jätkus ka pärast Jüriööd. Sellega on seotud rannarootslaste asumine Eesti saartele ja rannaaladele. Teadaolevalt sai Padise klooster 1340. aastast alates Rootsi kuningalt hulganisti maid kingituseks Soomes Turu, Helsingi ja Porvoo ümbruses. Samast ajast on teada paljude eestlaste asumine Soome nimetatud aladele. Vähemalt osa neist olid Ordu poolt vaenatud „mässulised” Harjust ja Virust.
Seepärast tasub uhkusega mõelda tagasi oma esivanemate peale ning pidada nendest lugu looga, mis tõesti loeb ja pidamist väärib. Ja küllap on hea mõte pidada Rapla ja Keila kirikutes Tallinna piiskopi osavõtul mälestusteenistusi võõraste võidulugude nimel süüdimõistetud kaasmaalastele.
|
OSCAR-2019
|
||
Ekspress Grupi täna peale turu sulgemist avaldatud teise kvartali tulemustest selgub, et teise kvartali EBITDA kasum langes aastaga 23%, mis tähendas, et esimese poolaasta EBITDA kasum oli viimase viie aasta madalaim.
Kuigi Ekspress Grupi esimese poolaasta müügikäive tõusis aastaga 9%, jõudes 34 miljoni euroni, siis kulumi-, intresside- ja maksude-eelse kasumi suure languse põhjuseks nimetab ettevõte trükiteenuste mitteootuspärast tulemust, kojukande ettevõtte rasket olukorda ning ühekordseid reorganiseerimisega seotud kulusid.
Ekspress Grupi teise kvartali müügitulu tõusis aastaga 8% 17,7 miljoni euroni, kuid ärikasum langes 39% ning puhaskasum 27% 0,9 miljoni euroni. Kuna käesoleva aasta esimene kvartal oli kahjumis, siis esimese poolaasta puhaskasum langes aastaga 60% ning tuli 0,65 miljonit eurot.
Ettevõte nimetab börsiteates, et „teises kvartalis oli üheks olulisemaks teemaks Eestis ühisettevõtte Ajakirjade Kirjastus restruktureerimine, mille tulemusena ühendati 1.juunist alates Eesti suurima ajakirjade kirjastaja üks osa tegevusest Grupi tütarettevõttega Ekspress Meedia ja teine ühisettevõttega SLÕhtuleht, mis pärast ühendamist kannab nime Õhtuleht Kirjastus.“
„Reklaamivõrgustiku ja sihtrühmapõhiste reklaamimüügilahenduste pakkuja Adnet enamusosaluse ostmine eelmise aasta novembris on kasvatanud koos Delfidega oluliselt kontserni online tulusid ja osakaalu kogukäibes. Kontserni digitaalsete tulude osakaal on I poolaasta lõpuks kasvanud juba 37%-ni kogukäibest. Eriti tugevat kasvu näitab Delfi Leedu,“ lisab Ekspress Grupp.
Ekspress Grupi sõnul on kõige keerulisem jätkuvalt kontserni trükikojal, mis on langevatest tiraažidest tulenevalt tugeva hinnasurve all. Tuuakse välja, et trükiteenuse müügi kasvatamine Euroopa suunal võtab oodatust kauem. Samuti mõjutavad langevad tiraažid ja tööjõukulude suurenemine oluliselt Ekspress Grupi kojukandefirma tulemust.“
Tuleviku osas on ettevõte optimistlik: „Teiselt poolaastalt ootame trükiteenuste segmendi elavnemist. Meediaettevõtete kasv on prognoositud mõõdukas ning endise Ajakirjade Kirjastuse reorganiseerimine käib hoogsalt edasi – tulemuseks ootame senisest tugevamaid tooteid, millel on ka digimaailmas tulevik.“
Eilsest pandi kinni ettevõtjate pangakaardid ning sularaha automaadid enam välja ei anna, vahendasid Delfi Ärileht ja Postimees. Kummagi toimetusega suhelnud allikas lisas, et ka pangakontorid ei arvelda enam sularahaga.
Danske Banki kohalike ettevõtete panganduse juht Kaido Rummel ütles Ärilehele, et pank on teavitanud arvelduskontode sulgemisest kohalikke kliente, kel puuduvad laenu- ja investeerimistooted. Teavituse on saanud enam kui pooled meie äriklientidest, märkis ta.Vastavalt panga arvelduskontolepingu tüüptingimuste punktile 8.3 on pangal õigus arvelduskontoleping igal ajal korraliselt üles öelda, informeerides äriklienti sellest vähemalt kuu ette.Danske pank teatab oma kodulehel, et muutis strateegiat ja keskendub edaspidi Eestis, Lätis ja Leedus ainult oma Põhjamaade äriklientide ja rahvusvaheliste korporatsioonide teenindamisele. Seeõttu ei sõlmi pank kohalike klientidega uusi teenuselepinguid ning kavatseb igapäevapanganduse lõpetada järk-järgult selle aasta jooksul.
Kuidas elab Eesti ettevõtlus? Selle nädala Äripäeva lugudest paistab, et hästi: leidub üleostmisi, leidub välisturu vallutamist. Ettevõtjad räägivad Eesti eelistest ja miinustest ning tarbijad lõikavad majandusmämngudest kasu, kui saavad - näiteks tangivad odavas Taxify tanklas (või oli see Olerex?).
Ülemistele kerkiv uus kaubanduskeskus T1 peas uksed avama oktoobri lõpus. T1 ehitamiseks sõlmis Pro Kapital 2015. aastal fikseeritud lõpphinnaga lepingu Merko Ehitusega, kuid sellest ajast on turul hinnaga palju muutunud. Foto: Sander Ilvest / Eesti Meedia / Scanpix
Sel suvel valmis Narvas Eesti Energia Balti soojuselektrijaama külje all Eesti seni suurim kõrgjõudlusega serveriruum, veerand miljoni euro suurusele investeeringule aitas kaasa asjaolu, et elektrijaamadest 6 kilomeetri raadiuses on võimalik elektrit saada võrgutasusid maksmata. Kuid võluringi on üles leidnud ka töötlev tööstus. Näiteks Feneus Construction oli Eesti Energia tehnoloogiapargis üks esimesi, rääkis juhatuse liige Anton Belov. "Isegi enne krüptorahakaevandajaid," märkis ta. Feneus Construcion toodab põhust ökoloogilisi seinakatteid, paneele ja muid materjale. Tootmise lõid nad 2014. aastal Šveitsis, kuid kolme aasta pärast tõid ettevõte tegevuse Eestisse. "Omahind tuli Šveitsis liiga kallis," selgitas Belov. "Tööjõud, seadmed ja kõik muu. See on väga kallis riik. Näiteks, Eestis on tööjõud neli korda odavam." Loe pikemalt siit.
Ardo Hansson: „Kuna pidin Hiinasse kolima, pidin auto maha müüma ja sain aru, et järelturgu ei eksisteeri. Auto muutus peaaegu väärtusetuks.“ Foto: Andras Kralla
Praegune Euroopa Keskpanga nõukogu liige Ardo Hansson meenutab, et alustas täpselt 15. septembril tööd Maailmapangas Hiina ökonomistina. „Põhimõtteliselt tundus õige, et kui finantssektori asutus ei saa hakkama, peaks ta pankrotti minema.“ Kuid pangad olid nii palju muude valdkondadega seotud, et kui kukuks üks, kukuks ka järgmine teine. Seetõttu otsustati päästmise kasuks. Siis tuli Hanssoni sõnul edasi mõelda. "Kuidas maailm… mitte püsima jääb, aga see oli suur pauk. Alguses mõtled, et kas see põhi üldse kunagi kohale jõuab,“ meenutas Hansson. Langus oli nii pikk, et Hansson jõudis juba mõelda, mis meist üldse saab. Loe pikemalt siit.
Erkki Raasuke: "Viis aastat tagasi oleks äri analüüsides 80% tähelepanust koondunud krediidiportfellile. Praegu võin öelda, et pool tähelepanust kindlasti oli just rahapesu, tunne-oma-klienti teemadel." Foto: Andras Kralla
Suure osa Luminorist ostnud USA investeerimiskontsern Blackstone toob vaheldust Eesti pangandusse, kus domineerivad skandinaavlased, leiavad rahamaailma asjatundjad. Investor Raivo Heina sõnul on Blackstone investeerimiskapitalistid, kes ostavad, et hiljem parema hinnaga müüa. SEB privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel näeb ühe ettevõttest väljumise viisina ka IPOt. “Blackstone on kõva tegija. Private equity kui selline tähendab seda, et ostetakse midagi, lüüakse see läikima, tehakse see efektiivseks ja müüakse maha, näiteks IPOtatakse,” kõlas SEB privaatpanganduse strateegi Peeter Koppeli kommentaar. Loe pikemalt siit.
Tuntud rahvusvaheline finantsasutus tegi EfTENi esimesele kinnisvarafondile üleostmispakkumise, aga 18 kinnisvaraobjekti haldava fondi nõukogu soovitab aktsionäridel pakkumisest keelduda ja fondi aktsiate tähtaega pikendada. Juhatus aga soovitas pakkumise vastu võtta. Fondi juhtkond on kutsunud kokku erakorralise aktsionäride koosoleku. Loe pikemat siit.
Eesti kasiinofirma Olympic Entertainment Groupi väikeaktsionärid andsid täna uutele suuromanikele kahetunnise lahingu. Koosolek algab kohe segadusega. “Kas koosolekut filmitakse ilma osalejate nõusolekuta?” küsib Hannes Vallikivi, kui näeb seina ääres seisvat kaamerat. Koosoleku juhid otsustavad kaamerat mõne meetri jagu liigutada, kuid siis tõuseb püsti üks enamusaktsionäri esindaja, kes uurib omakorda Vallikivi käes oleva diktofoni kohta. “Mis toimub? Kas sa oled salateenistus?” Loe pikemalt siit.
Onecoini püramiidskeemi uskujad ootavad Rapla daami Anne Nauri juhtimisel pseudo-krüptorahalt maailma vallutamist. Viimase lubaduse kohaselt läheb Onecoin 8. oktoobril "avalikuks" – plaanis on justkui ICO ehk avaliku mündipakkumise korraldamine. Tallinna proua Helju Kõiv ootab seda pikisilmi. Tal on aga mure – mündid, mille ta Onecoini lehel kunagi "seifi" pani, on juba maikuust saati kadunud. "Kui hoida seifis, siis raha kahekordistub. Protsendid olid päris head. Algul panin aastaks, aga kuna ma ei teadnud, et "linnuke" tuleb eest võtta, läks automaatselt veel teine aasta. Miskipärast kadusid mündid hoopis ära, ilusad nullid on," ütleb proua. Loe pikemalt siit.
Eesti üks rikkamaid ettevõtjaid, ekssylvesterlane Kaido Jõeleht on jaganud osa oma varast lastele, Äripäeva hinnangul on näiteks kolmel vanemal tütrel vara umbes 4 miljoni euro väärtuses. See annab lastele võimaluse osa oma dividenditulust tulevikus investeerida, samuti õpetab vastutust äriühingu omanikuks ja juhatuse liikmeks olemise kaudu, selgitas Jõeleht. Loe pikemalt siit.
Samal teemal andis sel nädalal Eesti ettevõtjatele nõu Skandinaavia suurima meediafirma, perefirma Bonnier Group üks juhtidest Hans-Jacob Bonnier. Meie, Bonnier, alustasime uue, järjekorras seitsmenda generatsiooni „koolitamist“ viis aastat tagasi. Tulevased juhid kohtuvad regulaarselt ja saavad aimu firma olemusest, kultuurist ja bilansist. Mis põhiline, nad peavad üksteist tundma õppima. Nemad on ju tulevikus firma omanikud ja kui nad ei suuda koostööd teha, oleks see katastroof,“ rääkis ta.
Ain Hanschmidt: „Praegu on võimatu ehitada mingit kõrghoonet, sest detailplaneeringu tegemine võtab 10 aastat aega. Kui sama idee tuli aga 1995. aastal, oli hoone kolm aastat hiljem püsti." Foto: Andras Kralla
Suurettevõtja Ain Hanschmidt rääkis oma tegemistest ja ettevõtlusest Eestis. „Kõige rohkem ohustab see, kui uued inimesed saavad võimule ja hakkavad tõmblema ning inimeste äriplaane ära rikkuma – see on väga ohtlik,“ tõdes Hanschmidt. „Lisaks on suur probleem see, et ettevõtja tavaliselt saab oma vigadest aru, aga valitsus tegi alkoholiaktsiisiga vea ja jääbki vaatama, kuidas miljonid Lätti lähevad, isegi kooliõpilane parandab kahe ära,“ ütles ta. Loe pikemalt siit.
Vjatšeslav Leedo: "Me oleme kolm aastast kõikidest maksudest vabastatud. See on ju suurepärane. Maa ostmisel anti väga suur soodustus. Abistati ehitamisega ja see on kirjeldamatu, kui palju hiinlased abistavad välisinvestoreid." Foto: Kertu Kalmus/Saarte Hääl
Kunagine praamiparun Vjatšeslav Leedo julgustab Eesti ettevõtjaid minema tema järel äri ajama Hiina, kus on võimalusi piiramatult. Leedo sõnul paistab, et nemad võiksid oma paari aasta eesmärgid saavutada seal poole aastaga. „Meil on tulnud tellimusi paari-kolme päevaga juba aasta jagu ette. Ja 200 000 ruutmeetrit võimsust aastas tähendab kuskil 100 miljonit käivet," ütles ta. Loe pikemalt siit.
Porto Franco arendajatel on käimas läbirääkimised võimaliku peatöövõtjaga, kuid mis ettevõttega laua taha on istutud ja millal peatöövõtuleping sõlmitakse, Rauno Teder veel avaldada ei soovinud. Foto: Andras Kralla
Ehitusettevõtjate liidu juht Raivo Rand ütles, et uute kaubanduskeskuste ehitamise juures on lõpphinna prognoosimine üpris tänamatu tegevus. Rahastajad ootavad aga fikseeritud kuluprognoosiga ehituslepingut, mida on praeguses turuolukorras keeruline koostada. Näiteks Porto Franco keskuse 160 miljoni eurosele hinnasildile lisandus veel eelmisel kuul 30 miljonit eurot. Merko Ehituse juht Andres Trink ütles, et kolm-neli aastat tagasi tehtud arendajate kalkulatsioonid ei pea enam paika ja aegunud eelarve järgi pole võimalik töid lõpetada. Loe pikemalt siit.
Täpselt samale aadressile, kus tegutseb maksuvõlaga maadelnud ja skandaalse Anders Tsahknaga seotud PJV Hooldusravi haigla, on loodud uus ettevõte – Keila Hooldusravi. Kuigi mõlema omanikud eitavad seoseid ettevõtete vahel, on neil veel nii mõndagi ühist. Loe pikemalt siit.
Taxify ütleb, et nemad Tallinna Töökoja tänava automaatjaamas mootorikütuselt ei plaani kasumit teenida, vaid nende sissetulek tuleb sõidujagamisteenuselt. Foto: Andras Kralla
Nädala algul teatas tehnoloogiafirma Taxify, et avab Tallinnas linna soodsaima kütusega tankla, kus saavad eriti soodsalt tankida piisava arvu sõite teinud Taxify juhid, aga ka kõik teised. Automaattanklat jääb kütusega varustama Olerex. Konkurente pani teade kulmu kortsutama. Alexela juhatuse liige Alan Vaht leidis, et kuna tankla on suhteliselt kehva koha peal nurga taga, ei saanud Olerex seda tõenäoliselt tööle ja nüüd mõeldi välja kaval plaan, kuidas saada kliendid seal käima. Circle K peadirektor Kai Realo sõnul paistab Taxify teade oma tankla avamisest olevat turundusnüke, kuna tanklat omab ja opereerib ehk kütust müüb seal Olerex ning teenindatakse peamiselt Taxify enda juhte. Samuti ei usu Realo, et tanklas saaks kütus olla soodsam kui mujal.
|
OSCAR-2019
|
||
Eesti Tarbekunsti ja Disainimuuseumis on avatud suur ülevaatenäitus eesti tekstiilikunsti klassiku Mall Tombergi loomingust.
Näitusel saab näha ulatuslikku väljapanekut Tombergi seinavaipadest ja kangastest. Tekstiilikunstniku tööprotsessi ilmestavad arvukalt eksponeeritud vaibakavandid. Tombergi loomingusse süvenedes tasub meeles pidada, et enamiku loomingust tegi ta ise oma kodustel kangastelgedel.
1960. aastad, mil Tombergist kujunes meie gobeläänikunsti suurkuju, olid uute katsetuste ajad. Vaibad omandasid sisekujunduses üha olulisemat rolli, mistõttu pole ime, et Tombergi monumentaalsed seinavaibad niivõrd hinnatuks muutusid.
Eksperimenteerimisinnust on kantud seitsmeosaline seinavaip “Vana Tallinn”, mis valmis 1976. aastal. Vahelduvad jäme ja peen põimetehnika, reljeefse punase müüri sisse on kootud pildilikke keskaegseid kujundeid ja inimeste portreesid. Ootamatute detailide integreerimine vaipadesse on Tombergile üsna iseloomulik. “Velotuuri” on ta sissekudunud fotokujundid ja “Malevaipa” Paul Kerese autogrammi.
Lüürilisus ja Eestimaa loodus on nii selle väljapaneku kui ka kogu Tombergi loomingu ühed olulisemad märksõnad. Tema vaibad mitte ei kata seinu, vaid sulatavad neisse kaunid panoraamsed loodusvaated.
Tombergi vaibad on värvikirevad ja efektsed, nagu neid mitmel pool nimetatud on. Ent tema vaipade värvijõud ei peitu kriiskavates neoonides, vaid maapõuest, metsadest ja põldudelt nopitud jõulistest loodustoonidest.
Neid hiiglaslikke seinavaipu võib ette kujutada vaid suures avaras ruumis. Maalähedase toonivaliku tõttu sulavad Tombergi vaibad oma ümbrusega hästi kokku, nad ei ole liigselt esiletungivad. Võib isegi öelda, et tema gobeläänid on vaatamata oma suurusele tagasihoidlikud.
Esiletungimatus ei vähenda aga vaipade mõjukust. Tomberg ei mängi mitte ainult naturaalsete toonide, vaid ka väga erinevate kudumisvõtetega, mis on integreeritud ühte vaipa. Nii nagu taeva, metsa ja niidu reljeef on looduses erinev, nii leiab ka Tomberg neile kõigile oma erilise tekstuuri.
Tombergi loomingu kõrval on oluline ka tema pedagoogi töö kunstiinstituudis ning mitmed teaduslikud tööd ja uurimused eesti tekstiiliajaloost.
Vähest magamist peetakse nüüdisajal järjest enam levivaks terviseriskiks. Et paljud inimesed seda ei tea, jäävad unehäired vajaliku tähelepanuta, hoolimata sellest, et suurt osa neist saab tulemuslikult ravida, kirjutab kliinik.ee.
Unetus on Ida-Tallinna Keskhaigla neuroloogiakeskuse juhataja Toomas Toomsoo sõnul järjest sagenev kaebus. Unetus ja sellest tulenev väsimus rikub organismi tasakaalu ja soodustab paljude nüüdisajal levinud tervisehäirete – ülekaal, suhkruhaigus, südame isheemiatõbi, kõrgvererõhutõbi – kujunemist, ka on see sageli liiklus- või tööõnnetuste põhjuseks.
Toomas Toomsoo sõnul võib unetusel olla eri põhjusi ja seetõttu soovitab ta pideva väsimuse korral ilmtingimata konsulteerida perearsti või neuroloogiga, vajadusel pöörduda unekliinikusse.
Unetust võib põhjustada nii haigus kui ka elustiil. Unest rääkides tuleb Toomsoo sõnul esmalt aga eristada une eri faase ehk pindmist, sügavat ja unenägudega und.
Uinumise alguses on ülekaalus sügav, hommikupoole ööd pindmine ja unenägudega uni. Sügav uni on Toomsoo sõnul vajalik organismi füüsiliseks taastumiseks kuni rakulise tasemeni, unenägude ajal korrastub ja taastub aga inimese vaimne ja emotsionaalne tasakaal. „Süvaune vähesus ei too kaasa ainult väsimust, vaid võib põhjustada ka kehakaalu suurenemist ja seksuaalset vananemist,” nendib Toomsoo.
Täiskasvanud inimene vajab puhanud enesetunde saavutamiseks 7–8 tundi und. Seejuures ei ole oluline pelgalt uneaeg, vaid täisväärtusliku une aeg. Kui suure osa unest peaks moodustama väljapuhkamiseks vajalik sügav uni? Dr Toomsoo sõnul on see individuaalne, kuid üldiselt on vaja, et sügav uni moodustaks 2/3 ja pindmine uni 1/3 öisest unest. Seega – uneprobleemid ei tähenda ainult magamatust, vaid ka ebakvaliteetset und.
Parim võimalus kodus oma und kontrollida on aktiivsusmonitor, mida kantakse käe peal nagu kella ja mis registreerib kas arvutisse või nutiseadmesse nii inimese aktiivsusnäitajad kui ka öise une.
Kui rääkida elustiilist lähtuvast unetusest, siis mõjuvad unele hävitavalt stress, psühholoogilised ained (alkohol, sigaretisuits, kohv jne), elustiil ja kodune miljöö – näiteks kui tuba ei saa pimendada, võib see uinumisel probleemiks osutuda, samuti võivad segada katmata katuseaknad.
Seepärast soovitab Toomsoo korrigeerida unetuse korral kõigepealt elustiili. Näiteks vältida õhtusel ajal kohvi ja alkoholi tarbimist ning vaadata üle oma magamistuba. Taunitav on ka sülearvutit või nutitelefoni voodisse võtta, sest need mõlemad aktiveerivad üliereda valgusega aju ning seetõttu on uinumine takistatud.
Toomsoo sõnul on olemas primaarne ja sekundaarne unetus. Primaarse unetuse korral ei olegi unetusel ühte konkreetset põhjust. Sekundaarse unetuse puhul võib põhjuseks olla mõni haigus või ravim.
„Üks unetuse põhjus võib olla näiteks uneapnoe, millega kaasneb sageli vali ja vahelduvalt norskamine, uneaegsed hingamispeetuse episoodid, päevane liigunisus, sagedane öine ärkamine, sagedane öine urineerimine ja higistamine,” loetleb Toomsoo. Uneapnoega kimpus olevad inimesed kurdavad ka hommikust peavalu, liigset erutuvust ja rahutust, keskendumis- ja mäluhäireid. Sagedasti on neil potentsihäired või libiido langus.
Igatahes püüavad arstid unetuse põhjust välja selgitada ning patsienti aidata. Näiteks, kui on selgunud, et tegu võib olla mitteneuroloogilise põhjusega, soovitatakse pöörduda unekliinikusse, kus saab patsiendi und jälgida ja analüüsida.
Mida saab aga inimene ise parema une nimel ära teha? Toomsoo leiab, et nagu juba mainitud, tuleks uneprobleemide korral teha muudatusi elustiilis, vältida võimalusel stressi, muuta magamistuba unesõbralikuks ning mis kõige tähtsam – leida aega puhkamiseks.
Kui uneprobleemid on kestnud pikka aega, tasub end kätte võtta – mõnikord piisab uneprobleemide seljatamiseks ja ööune parandamiseks vähesest.
1. Puista padjale tilk lavendliaroomõli. Lavendli lõhn mõjub stressi ja ärevust leevendavalt ning soodustab ka lihaste lõtvumist ja aeglustab südame tööd. Nii saab inimene paremini uinuda, kirjutab Healthmeup.
3. Väldi äratuskella. Kella tiksumine ja pidevalt aja jälgimine võib tekitada stressi ning muuta uinumise raskemaks.
6. Muuda magamistuba unesõbralikuks. Hea une tagavad mugav madrats, korralikud padjad ja voodipesu. Kardinad ei tohiks tänavavalgustust tuppa lubada. Ööriided peaksid olema samuti pehmest materjalist ja mugavad.
7. Käi õhtul kuuma duši all. See aitab kehal end magamiseks ette valmistada ja nii kiiremini uinuda. Võid õhtul ka vannis lõõgastuda, seejuures parim oleks vanniveele lisada paar tilka lavendliõli.
8. Väldi elektroonikat. Lülita elektroonikaseadmed välja vähemalt pool tundi enne uneaega. Ekraanidelt kumav kunstvalgus on äärmiselt unevaenulik.
|
OSCAR-2019
|
||
Fernão de Magalhães (1480 Sabrosa, Portugal – 27. aprill 1521 Mactan, Filipiinid) oli portugali meresõitja ja maadeavastaja, kes Hispaania lipu all purjetades püüdis leida läänepoolset teed Vürtsisaarteni Indoneesias. Kuigi ta ei jõudnud ümbermaailmareisilt tagasi, oli ta üks esimesi, kes läbis kõik meridiaanid, sest Mactani saar, kus ta hukkus, oli Vürtsisaartest, kus ta varem oli käinud, lääne pool. Ta oli ka esimene, kes juhtis ekspeditsiooni Euroopast Aasiasse lääne suunas ja ületas Vaikse ookeani. Andmed tema reisist pärinevad peamiselt Antonio Pigafetta reisikirjast.
Fernão de Magalhães sündis vaesunud aadliperekonnas Põhja-Portugalis Trás-os-Montesi provintsis. 10-aastaselt kaotas ta oma vanemad ja läks paažiks João II ja kuninganna Leonori õukonda. Ta sai seal hea hariduse.
Oma esimese ekspeditsiooni tegi Magalhães 25-aastaselt 1505. aastal, kui ta saadeti Indiasse, et seada Francisco de Almeida Portugali viitsekuningaks. 1506. aastal purjetas ta Vürtsisaartele (ka Maluku saared) ja nimetati 1510. aastal kapteniks. Peagi kaotas ta selle nimetuse, kui ta oma laevaga salaja laevastikust eemaldus ja edasi ida poole purjetas. Afonso de Albuquerque juhtimisel osales ta 1511. aastal tänapäeva Malaisias asuva Malakka linna vallutamises.
Pärast Portugalisse naasmist saadeti Magalhães Marokosse, kus ta põlvest haavata sai. Ebaseadusliku äri tõttu mauridega sattus ta 1513. aastal Portugali kuninga ebasoosingusse ja vallandati riigiteenistusest. Ta läks Hispaaniasse ja pakkus oma teeneid kuningas Carlos I-le (hilisem Karl V). Hispaanias õnnestus Magalhãesil leida mõjukaid sõpru, kes toetasid tema plaani leida läänepoolne meretee Vürtsisaarteni ja veensid ka kuningat, kes 22. märtsil 1518 sõlmis lepingu 5 laeva andmise kohta selleks eesmärgiks.
Laevade meeskonnaliikmeid oli kokku ligi 234 ning nende hulgas oli portugallasi, hispaanlasi, itaallasi, sakslasi, flaame, kreeklasi, inglasi ja prantslasi.[1]
10. augustil 1519 alustas Magalhães reisi Sevillast, et jõuda Vürtsisaarteni. Alguses sõideti mööda Guadalquiviri alla. Jõe suudmes Sanlúcar de Barramedas oldi sunnitud üle 5 nädala peatuma, sest Hispaania võimukandjad üritasid portugallasest kapteni reisi takistada. Nii asuti edela suunas teele alles 20. septembril. Pärast varude täiendamist Kanaari ja Roheneemesaartel võeti suund Brasiiliale.
20. novembril ületas Magalhães ekvaatori ja jõudis 6. detsembril Lõuna-Ameerika rannikule. Edasi suunduti mööda rannikut lõuna poole, et leida väina, mis viiks Vürtsisaarteni. 10. jaanuaril 1520 jõudis Magalhães La Plata lahte. Loodetud väin jäi sealt leidmata. 30. märtsil jõuti laheni, millele anti nimeks Puerto San Julián.
1. aprillil toimus kahel laeval mäss. Nälja, haiguste ja kurnatuse tõttu nõuti Hispaaniasse tagasi pöördumist. Magalhãesil õnnestus mäss maha suruda ja ta lasi Victoria ja Concepcióni kaptenid Luis de Mendoza ja Gaspare de Quesada hukata. San Antonio kapten Juan de Cartagena ja preester Sanchez de Reina, kes samuti mässu olid juhtinud, jäeti rannikule maha. 22. mail sõitis eelluurele saadetud Santiago karile ja uppus. Osa mehi tuli maad mööda teiste laevade juurde tagasi. Pärast 7-kuulist talvepeatust Puerto San Juliánis hakati oktoobris nelja laevaga edasi liikuma.
21. oktoobril 1520 jõudis Magalhães neemeni, millele andis nime Cabo Vírgenes ('neitsite neem'). Magalhães oli esimene eurooplane, kes nägi Tulemaa saart ja andis sellele nime tõenäoliselt pärismaalaste paljude lõkete järgi. Concepción ja San Antonio saadeti luurele ja nad leidsid kauaotsitud väina. Esteban Gómezi juhitud San Antoniol, kus olid kõige suuremad toiduvarud, puhkes mäss ja mehed otsustasid Hispaaniasse tagasi pöörduda. 28. novembril jõudis Magalhães kolme laevaga Vaiksesse ookeani ja nimetas läbitud väina, mis tänapäeval kannab Magalhãesi väina nime, Kõikide Pühakute väinaks (Estrecho de Todos Santos).
Magalhães arvas, et jõuab Vürtsisaarteni ühe kuuga, kuid kulus kolm kuud, mille jooksul ei nähtud muud maad kui mõned väikesed asustamata saared. Suurem osa meestest haigestus skorbuuti.
6. märtsil 1521 jõudis Magalhães kolme laevaga Mariaani saarteni. Pärast varude täiendamist ja konflikti kohalikega seilas ta edasi ning jõudis 16. märtsil Filipiinide Homonhoni saareni. Selleks ajaks oli laevade meeskondadest elus veel 150 meest.
Kohalike keelt mõistis ori ja tõlk Enrique Melaka, kellest sai esimene inimene, kes pärast reisi ümber maailma oma kodukanti tagasi jõudis. Edasi mindi Cebu saarele, kus õnnestus saare kuningas Humabon ja mõned tema alamad ristiusku pöörata. Kui naabersaare Mactani pealik nimega Lapu-Lapu ei lubanud end ristida, otsustas Magalhães kohalikud relvade abil alistada ja ristida. 27. aprillil toimunud lahingus said hispaanlased tulirelvadest hoolimata lüüa ja pidid põgenema. Lahingus sai surma ka Magalhães.
Kuna Filipiinidel saadud kaotuste tõttu ei jätkunud meeskonnaliikmeid kõikidele laevadele, otsustati teekonda kodumaale jätkata kahe laevaga. Concepción jäeti maha ja pandi põlema. 35 päeva peatuti rikkas Brunei sultanaadis. 6. novembril jõudsid laevad 115 mehega Maluku saarestikku. Neil õnnestus kaubelda Tidore sultaniga, kellelt saadi väärtuslikke vürtse. Pärast Maluku saartelt lahkumist hakkas Trinidad aga lekkima ja meeskonna katsed leket peatada luhtusid. Kuna väiksemale Victoriale ei mahtunud kõik Trinidadi meeskonnaliikmed, siis liikus Victoria üksi Hispaania pole. Remonditud Trinidad alustas kojusõitu hiljem, kuid portugallased vallutasid laeva. Kui 6. mail möödus laev Hea Lootuse neemest, oli meeskonnal toiduks vaid vähesel määral riisi. Enne Portugali valdustesse kuuluvatele Roheneemesaartele jõudmist suri nälga 20 meremeest. Saartele jäeti maha 13 meeskonnaliiget ja nii jõudis 6. septembril 1522 ümbermaailmareisilt tagasi 18 mehega Victoria, Juan Sebastián Elcano juhtimisel.[1]
Kogu reis kestis veidi üle kolme aasta ning selle pikkus oli ligi 60 440 kilomeetrit.[1] Laeva lastiks oli 26 tonni vürtse (kaneeli ja nelki), mille eest saadud tulu kattis kõik ekspeditsiooni kulud ja andis ka korralikku kasumit. Trinidadi 55 meeskonnaliikmest jõudis 1525. aastal koju vaid neli meest. Portugali vangistusest osteti välja ka 13 Roheneemesaartele jäetud meremeest.[2]
Deserteerunud Esteban Gómez, kes oli San Antonio laeva kapteniks, vahistati pärast tagasijõudmist mais 1521. aastal, kuid vabastati pärast Victoria ja selle meeskonnaliikmete tagasijõudmist.[1]
Magalhãesi reisil avastati Patagoonia rannik, Tulemaa, Magalhãesi väin, Filipiinid. Kuna maakera suurimat ookeani ületades oli valitsevaks ilmaoluks tuulevaikus või nõrk tuul, siis pandi sellele nimeks Vaikne ookean. Reis tõestas, et planeet Maa on kerakujuline ning mered moodustavad ühtse maailmamere. Samuti tekkis vajadus kuupäevaraja järele, kuna reisilt saabunud meeskond oli ühe päevaga eksinud, kuigi oldi veendunud, et logiraamatut on korralikult peetud.[3]
Magalhãesi järgi on nimetatud ka kaks suurt korrapäratut galaktikat – Suur Magalhãesi Pilv ja Väike Magalhãesi Pilv.[3]
Antonio Pigafetta. Esimene teekond ümber maailma: Magalhães'e avastusreis 1519–1522. Itaalia keelest tõlkinud ja saatesõna kirjutanud O. Stamm (= Osvald Villem Saadre). Sari Elav teadus nr 3, Eesti Kirjanduse Selts, Tartu 1932, 116 lk.
Stefan Zweig. Magalhães. Mees ja tema kangelastegu. Saksa keelest tõlkinud Karin Reinla. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1960, 224 lk.
Laurence Bergreen. Üle maailma serva: Magalhãesi vapustav ümbermaailmareis. Inglise keelest tõlkinud Matti Piirimaa. Tänapäev, Tallinn 2008, 415 lk.
|
OSCAR-2019
|
||
Kuna raamatukogus oli absoluutne raamatute põud, valisin just pealkirjas mainitud teose (autoriks Chris Kala) oma töötunde sisustama. Muidugi tahtsin ka näha, mis on selles raamatus nii erilist, et nõudis kohe nii suurt promotuuri ja meediakajastust.
Ma pean ütlema, et ma pole kunagi varem lugenud raamatut, mis oleks minus nii palju negatiivseid emotsioone tekitanud. Ma pole kunagi varem lugenud raamatut, mille puhul ma lihtsalt hoian kahe käega peast kinni ja ei saa aru, kuidas selline asi sai üldse kaante vahele jõuda. Ma pole kunagi lugenud raamatut, mille lugemiseks kulunud 60 minutit tundus nagu neli päeva. Ma pole kunagi varem lugenud raamatut, mille puhul ma võtan reaalselt kõrvale märkmepaberi ja hakkan paralleelselt lugemisega üles kirjutama kõike, mis mind häirib, ärritab, mis valesti on ja mis mulje raamat üldiselt mulle jätab- selleks, et ma lõpus ka näeks, kui palju neid asju kokku tuli.
Ma arvan, et just tänu kõikidele loetud raamatutele on mul üsna suur sõnavara, hea keeletaju ja kirjastiili tunnetus. Ei tasuks ka mainimata jätta kaht aastat ülikoolis, õppides eesti filoloogiat, sihtides keeletoimetaja ametit. Ning seetõttu ei suuda ma seda raamatut lihtsalt nurka visata ning unustada- sest minu arust oli see lihtsalt NIII halb.
NB. Kogu järgnev (ja ka eelnev) tekst on puhtalt minu isiklik arvamus. Jah, ma võisin paljudest lausetest, nende tähendusest ja loo üldisest mõttest valesti aru saada- aga kas mitte kirjaniku töö pole oma tekst kõigile arusaadavaks muuta?
Hakkame siis otsast pihta. Põhimõtteliselt on tegu ühe noormehe heietustega, mis juhtus, kui ta kaotas oma “elu mõtte”. Ehk läks tüdrukust lahku. Tegelikult on ju teema iseenesest tõsine, paljud kogevad nii valusaid lahkuminekuid, et depressioon võtab võimust ja pisimured löövad üle pea kokku. Raamatus see nii aga välja ei tulnud. Mis oligi üks suurimaid vigu.
Kirjanik peab muutma oma loo lugejale reaalseks. Nii, et inimene, kes raamatut käes hoiab, saaks kogeda sama, mis peategelane, tunda talle kaasa, olla koos temaga vihane-õnnelik-kurb jnejne. Vahet pole, kas tegelane on siis välja mõeldud või ka päriselt olemas.
Kuid seda sündmust, mis oli põhimõtteliselt raamatu üheks alustalaks, oli kirjeldatud nii minimaalselt, kuivalt ja ümbernurga. Ma ei saanud alguses arugi, et ta tüdrukust lahku läks, hiljem oli paar lauset nutmisest ja igatsemisest ja kuidas ta pole ikka neiust üle saanud. See lihtsalt ei mõjunud. Kui muidu peaks lugeja loosse sisse elama, siis mul oli küll väga pohhui- läks lahku siis läks. Sest kirjapildist tundus, nagu oleks kutil endalgi sama suva olnud.
Jah, ma olen kindel, et see nii ei olnud, pea iga lahkuminek on äärmiselt valus ja samas ka õpetlik kogemus. Aga teosest ei tulnud seda vajalikku emotsiooni küll kuskilt välja. Saan täiesti aru, et sellest võib olla raske kirjutada, kõik tuleb jälle meelde. Kuid kui teost on selle sündmuse najale üles ehitatud, siis PEAB seda suutma.
Sisu suureks miinuseks oligi loo edasiviiva mõtte puudumine. Kõik sündmused, mis olid kirja pandud, tundusid nii juhuslikult valitud, mitte üheski neist polnud sellist pointi sees, et juhtum oleks väärinud kirja panemist. Veidi mõttetu on ju lugeda lehekülgede kaupa, kuidas kutt vihkab RnB’d, kuidas ta kaklustesse satub või kuidas ta joomapidudel osaleb (aga ise ta ei alkoholi ei tarbi, joob cocat- seda fakti, et ta ikka COCAT joob, sai lihtsalt kõriauguni loetud. Ma ei leia, et see oleks nüüd nii oluliselt tähtis fakt, et peab iga natukese aja tagant üle kordama.)
Lisaks, mis hakkas nüüd silma- Rahva Raamatu kodukal on selle teose lühitutustuse juures, et “Annab hea ülevaate teismelise suhetest vanematega” vms. Mina küll mingeid suhteid seal ei märganud. Isa oli mainitud kaks korda- kui Chris neile veini ostis ja pärast, kui isa Chrisi välja viskas. Mingit aimu ma nendest suhetest ei saa, sest vanemaid ei vaevutud rohkem mainima, kui mõned korrad- päris hea ülevaade indeed.
Okei, selge see, et kõik raamatusse kirjapandud ei peagi olema mingi tagamõtte või hilisema moraaliga, on ka seiku, mis rikastaks romaani ja pakuks niisama meelelahutust- aga kui teost põhinebki ainult neil suvalistel sündmustel, siis pole seda enam ka väga huvitav lugeda.
Raamatut saatis pidevalt nii ülepingutatud deep olek. Oli näha, et osades kohtades üritati jätta sellist eriti sügava mõtlemisega inimese muljet, tekkis filosofeerimise alge.. Aga sinnapaika see jäigi, sest sellega mindi lihtsalt liiale.
Ülepingutatud olid ka väljendid, mis olid sageli väga ebaloomulikud, et neid oli halb (ja kohati ka lihtsalt naljakas) lugeda. Mõnikord oli see tõesti taotuslik, aga enamjaolt jättis kõik mulje, et autor tahab iga hinna eest haritud ja tark välja paista ning seetõttu otsustas ta kasutada “keerulisemaid” ja kunstlikke lauseid.
Samas rubriigis “ebaloomulike ja kunstlike väljenditega” on pikad ja lohisevad laused, mille eesmärk näib olevat vaid see, et saaks ikka piisavalt palju tähemärke täis.
Näiteks lehekülg 244: “…käes on valge huinjaa, mida rahvale meeldib nimetada Wii-konsooliks.” Miks ei võinud lihtsalt olla lause “Käes on valge Wii-konsool”- miks oli vaja kogu lause pikaks ja lohisevaks ajada?
Üldse oli tekst tervikuna ülidetailne. Tähtsad sündmused olid kiirustades kirja pandud, samas võis aga lausa kaks lehekülge kirjedalda seda, kuidas tegelane ootas bussi ja vaatas graafikust vale päeva kellaaega. Või kuidas kutt peldikus s*ttus. Või kuidas kolmveerand lehte oli kirjeldus, kuidas ta ikka sõrmedega pangaautomaadi nuppudele “äsab” ja 75 krooni välja võtab. No milleks? See pole ju mingi oluline teave, et muudaks raamatukäiku kardinaalselt.
Eriti “vajalikud” olid mõned täpsustavad laused. Näiteks lehekülg 240: “Pühin oma kannikad puhtaks ning tõmban püksid üles, muidugi mitte nabani, poole kannini, sest that’s my style,” ja lehekülg 126: “Hugo ja tema sõber viskasid üksteisele korralikult ka kätt, kuid mitte nii-öelda “Houmie” viisil, vaid lihtsalt kui sõbralikult tervitades teineteist.”
Milleks on selliseid lauseid vaja? Eriti kui põhimõtteliselt pool raamatut kinnitatakse, kui lahe räppaririietus tal on või kuidas ta oma oma käeraputusi teeb. VÕib-olla see on tõesti juba norimine, aga minu jaoks on see nii ebavajalik ja nii naljakas. Laused, mida kirjutaks ehk 13aastane.
Ka oli teatud asju tüütavalt palju korratud. Peale coca-cola joomise oli teine põhiline teema, k u i h e a sõber see Kertu ikka on. Iga jumala kord, kui selle tüdruku nime mainiti, pidi kindlasti tulema ka selgitus, kui BFF nad omavahel on.
Sündmuste rõhuasetus oli nii paigast ära. Ilmselgelt on kuti jaoks päris tähtis, et tal just ECKO riietus on, iga kord, kui ta midagi selga-jalga pani, pidi ikka firmamärgi ära mainima (ja kuna ta pani riideid järjest selga, siis muidugi tuli kohe loetelu, mis tossud, mis püksid, mis pluus, mis cap). Ja põhiline oli ka vipüritustel käimine ja kuulsustega samas ruumis olemine.
Mis veel silma hakkas, oli ropendamine. Mitte, et ma oleks hullult raamatus ropendamise vastu- kui asi on õigustatud, siis palun väga. Naljakas olekski lugeda noorteraamatuid, kus tegelased vahetavad üliviisakaid lauseid. “Ebaõnnestunud” teose ropendamine oli kuidagi nii.. pingutatud. Justkui oleks vahepeal meelde tulnud, et ‘ohh, noortekas, peaks paar “türa” sisse viskama’.
Toon siia näitena kõrvale Margus Karu raamatu “Nullpunkt”, kus oli ka päris palju ropendamist, aga seal see mõjus. Situatsioone ja dialooge oli kirjeldatud nii, et põhimõtteliselt mõni hullem sõna sobis kui rusikas silmaauku ja kus jutt tervikuna oli ladus, seda oli hea lugeda.
Kõige parem oli ikkagi see, kuidas raamatut läbisid igasugused roppsõnad, kuid ühe sündmuse lõpus, kus Chris oma käega ühe neiu pükstesse pääses, oli lause “Ma ei julge väga ropendada, kuna nooremad lugejad võivad saada ajutrauma siit niimoodi” (lk 47) Ahaaa. Aga seda ei mõtle, et äkki saavad nad ajutrauma mõned lehed edasi, kus toimub samamoodi hull ropendamine? Ja päris mõnusa stiilivea-sõnade halva järjekorraga lause on see ka muidugi.
Ma võisin küll jutust valesti aru saada (kahtlen samas, ma lugesin mõningaid olukordi lausa topeltüle), aga ma ei saanud aru, kuhu Chris selle teosega jõuda tahtis, mida ta sellega taotleb? Kogu loos olnud mitte midagi õpetlikku. Ehk ainult see, et “kui midagi perse läheb, las läheb siis sügavale- ometi ei viitsi ise midagi parema olukorra jaoks ette võtta.”
Kogu üldmulje- need juhuslikult valitud sündmused, tähtsusetute juhtude detailkirjeldus, mitte kuskile jõudmine- see jättis nii blogi mulje. Kutt olekski võinud parem blogi pidama hakata, siis oleks kõik (vigane ja mittemidagi ütlev tekst, päevakirjeldused jne) vastuvõetav olnud.
Ja kuna ma olen lugenud üsna palju noortekaid, siis nojah- paljud o n lihtsalt meelelahutuslikud, paljud on ka mingi suurema moraali või tagamõttega. Chris Kala teos oli nagu halb ristand memuaaridest (no, mis memuaare saab olla noorel kutil, kel pole põhimõtteliselt midagi suurt kogetud. Ok, peale ühe lahkumineku) ja igaäeva-blogindusest.
Sisust siis nii palju. Ehk keegi leidis selle õpetlik olevat, minu arvates oli see väga väga sisutühi.
Raamatu kui terviku teiseks suureks miinuseks oli õigekiri ja toimetamistöö. Kui alguses ma lasin igasugustel vigadel niisama mööda minna, siis mida leht edasi, seda hullemaks vead muutusid. Mõned olid minu arust nii absurdsed, et kirjutasin need lihtsalt üles. Iseenesest oli see mulle, kui tulevasele keeletoimetajale, väga heaks harjutusülesandeks.
Okei, on päris palju sõnu, millega on kerge eksida, eriti kokku-lahku kirjutamine. Mõnd sõnapaari võib kirjutada mõlemat pidi, mõni oleneb kontekstist. Aga kui nii kirjanik KUI KA hilisem toimetaja lasevad trükki nii vigase teksti, on küll midagi lahti.
Toon ka näiteid. Minu arust on väga loogiline, et nimisõna+nimisõna kirjutatakse kokku, eriti kui esimene nimisõna lõpeb “s”-tähega. Näiteks lk 198: “kokkusaamis aeg”. Saaks aru, kui tõesti oleks tegu veaohtlike sõnadega, kõik me võime nendes eksida. Aga nii.. lihtsalt liitsõnad, mis riivavad lugedes silma, näiteks: vaese omaks, kirja töö, ise ennast, siin samas, kindla meelselt, haigla käike, kasvõi… Jah, mõned sõnad võivad olla ka lahku kirjutatuna, aga mitte sellises kontekstis, mida on kasutatud raamatus.
Olgu, ehk jäid need sõnad (ja teisedki, kõiki ei hakanud välja tooma), autoril kahesilma vahele. Aga siinkohal ongi tähtis TOIMETAJAtöö, kes sellised apsakad ja õigekirjavead likvideerib.
Üleüldse hakkaski silma halb toimetamine. Alguses oli kõik enam-vähem. Mida lõpupoole, seda enam tekkis vigu ning hakkas tunduma, et kutid (pean silmas nii Chris Kala, kui toimetaja Lars Truninit), ei viitsinud enam asjaga tegeleda ja tahtsid kõike juba kaelast ära saada.
Sest mille muuga õigustada nii paljusid komavigu, stiilivigu, õigekirjavigu, niisama apsakaid (kus koma oli sattunud sõna keskele, mitte lõppu) jne?
Kogu raamat oli kõikuvas ajavormis. Vahepeal olid mineviku sündmused kuskile olevikuteemade vahele surutud, nii ma paar korda ei saanudki aru, kas kutt läks siis tüdrukust lahku või ei? Samamoodi olevikus ja minevikus kirjutamine. No veidi lahedam on lugeda, kuidas kaks lauset on minevikus “tegin ja olin ja läksin” ning siis kohe paar lauset olevikus: a’la “lähen mööda teed ja vaatan kõrvale”.
Või kui ma enne mainisin, et tekst polnud üldse emotsionaalne. Noh, oli küll, aga valedes kohtades. Väga emotsionaalselt oli kirjeldatud, kuidas Chris jäi “meeletult kiiresti seisma valgusfoori taga”. Lk 128. Kuidas on üldse võimalik meeletult kiiresti SEISMA jääda? :D
Või kui leheküljel 152 KÜÜRITI oma käised üles. Ma lihtsalt vahtisin seda sõna ja mõtlesin, kui ebareaalne saab olukord olla? Vahepeal- eriti kui kirjutatakse raamatut- võiks ju teha lahti ÕSi ja teha selgeks, et küürimine on puhtaks tegemine. Mida autor aga öelda ja väljendada tahtis, oli käiste üles KÄÄRIMINE.
Mõned kohad olid lihtsalt.. naljakad. Näiteks leheküljel 107 koht, kus üks kutt VEAS oma perse kohale. Ei, ta ei vedanud, vaid veas. Kuulge toimetus, eesti keeles pole sellist sõna olemaski.
Sama lugu nime ‘Mihkel’ käänamisega. ISegi kalendris on olemas MihKLIpäev, mitte Mihkelipäev. Ja on ju nii loogiline käänata seda sõna nii, mitte “Me Mihkeliga ei saanud väga kaua…” (lk 267) Nii ka sõnaga ‘kiiver’ lk 226. Milline normaalne inimene käänab seda sõna ‘kiivERI’?
Samad stiilivead on mitmete sõnaühendite puhul. Leheküljel 106, kus kirjeldati hands-free süsteemi: “Mille põhjal Kertu mind kuuleb.” Sõna ‘põhjal’ saab kasutada ainult kontekstis, millega tahetakse öelda, et millegi alusel või millegi järgi toimub midagi (ettekande alusel, esmamulje järgi).
Samamoodi ei saa seltskonnast lahkuda hüvastijätlikult (lk 259) või võtta riiulilt maasikalise lõhnalise asja (jah- maasikalõhnalise küll, aga mitte maasikalise lõhnalise)- lk 326.
Ei saa ka mainimata jätta sõnade valestikasutamist. Chris Kala arvates teeb kohtus märkmeid ja on pealtvaataja rollis vandenõu. Oo, äkki mõtled siiski VANDEKOHUST? (Lk 342)
Kõige rohkem vigu tekkis aga tsitaatsõnadega. Tsitaatsõnade kirjapilt jäetakse samaks, kuid sõna pannakse kursiivi. Ei, Chris, mitte jutumärkidesse.
Eriti naljakas on see, kui pooled tsitaatsõnad on õigesti kirjutatud, pooled mitte. No caffé latte on ühes lauses väga ilusasti pandud kursiivi ja puha, mõned read hiljem on kadunud nii kursiiv kui ka sõna õigekiri. Ja peaaegu igalt tsitaatsõnalt puudus käändelõpp. Sõna oli lihtsalt suvaliselt keset lauset visatud, vahel jutumärkides, vahel kursiivis, avhel läbiva suurtähega. (mis tuletab meelde, et ka Politsei auto on autori arust suure tähega. Samas ma ei tea, ehk pandigi ta sellise perekonnanime kandva inimese autosse..kahtlen)
Ning on olemas sõna homie, mitte houmie. Olgu, kui on taotuslikult tahetud see väljend eestipärastada, siis küll, aga siis ei kasutata seda kui tsitaatsõna, vaid kui omasõna ning sellisel juhul on sõnalõpp -i, mitte -ie. Üldse oli ‘houmie’ väljendeid üliüli palju, mis tekitas jälle lausetesse kuidagi ebaloomuliku kõla. Sest kirjutatud tekst peab kõlama ka valjult välja öeldes ladusalt, loomulikult ja hästi. Kui lugeda ükskõik, millist raamatus esinevat dialoogi valjusti ette, siis paneb ikka muigama küll. Jah, kirjapilt erineb päris palju päris kõnest, kuid hea ja loetava raamatu üks tunnuseid on, et mõlemat pidi (nii valjult kui mõttes lugedes) kõlab tekst loogiliselt ja kuulatavalt, mitte puiselt ja imelikult.
Igastahes, mina ei saa aru, mida see toimetaja tegi? Ma saan aru, et ehk ta ei tahtnud käsikirja originaali väga muuta, et jutt jääks samaks.. aga toimetaja ülesandeks o n võtta vigased laused ja tekstiosad, muuta need lugemiskõlblikuks, teha autorile ettepanekuid mõni asi kas või ümber kirjutada, et mõjuks usutavamalt ja paremini ning eelkõige parandada trükkimisel tekkinud apsakad, kontrollida õigekirja, parandada stiilivead, muuta laused vähem lohisevaks ning toimetada talle antud käsikiri nii, et tegu oleks vastuvõetava teosega. Siinkohal kõik eelnev ebaõnnestus.
Et olla aus- jah, tõepoolest, mingi moraalikatke ju isegi tuli. Paar viimast lehekülge raamatus. Kuid õige teos peaks peitma seda moraali ridade vahelt, et pärast lugemist jõuab lugeja ise sellele arusaamale. Mitte, et 97% tekstist on suvaline meenutustejoru ning lõpus on paar lehte essee-vormis moraali. ERITI kui see õpetlik jutt ei seostu absoluutselt eelnevaga.
Ja kui ma eelnevalt teadsin, et autor jättis raamatu kirjutamise pärast kooli pooleli…siis minu arust SEE raamat seda nüüd küll väärt polnud. Pigem oleks talle väga kasuks tulnud mõned eesti keele tunnid.
Raamatu tagakaanel on Lars Trunini lause: “Chris Kala on üsna tavaline tegelane, keda võiks mõnikord tänaval kohata..”
Ainus asi, millega ma nõustun. Ta on tavaline. Tundub, nagu oleks ta lihtsalt tahtnud midagi valmis kirjutada, kuna siis oleks ju õigustus kooli poolelijätmiseks (sest näiteks tekstist ma küll aru ei saanud, et ta just raamatu pärast koolist ära tuli). Aga kuna Chris on TAVALINE nooruk, polnud tal lugejale midagi ahhetamapanevat anda ja noh- olgem ausad, suuri elukogemusi ju ka pole, seega ta otsustaski kirjutada lihtsalt oma tavalisest elust. Ja seda äärmiselt vaimuvaeselt.
Veel üks L. Trunini lause: “Seks, viha, vägivald ja roppused on mõtted, mis mõlguvad meil kõigil. Chris julges need paberile panna.”
Jah, need mõtted on absoluutselt igal noorel. Mille jaoks on neid siis vaja veel eraldi kirja panna ja esitleda, kui kõik teavad seda nagunii? Kui need mõtted oleks esitatud mingi hea twist‘iga või hoopis teise nurga alt, mis annaks noortele uue mõtlemisaine või uue vaatenurga- väga super. Aga kui kõik juba niigi samamoodi sellistest asjadest mõtlevad…siis miks on vaja neid veel mõttetult korrutada?
Eniveis. Öeldakse ju, et halb reklaam on ka reklaam. Samamoodi on raamatutega. Kirjanikule on suurimaks komplimendiks, kui ta teos kutsub esile emotsioonidetulva- olgu see siis negatiivne või positiivne. Hoopis halvem oleks ju, kui raamat loetaks läbi, “noh..oli selline Harju keskmine”, visatakse käest ning siis unustatakse paari minutiga.
Kõneall olev teos aga.. ma ei tea. See lihtsalt o l i halb. Nii sisult kui keeleliselt. Kui nüüd tekib küsimus, miks ma seda üldse edasi lugesin, siis no.. alguses ma lihtsalt ootasin, kuna see kulminatsioon tekib. Pool raamatut ootasin. Siis sain aru, et ega siit midagi paremaks ei lähe küll, ainult halvemaks. Ning seejärel juba tekkis hasart, KUI PALJU silma hakkavaid vigu ma siis leida suudan :D (Selles postituses pole pooltki minu leitud vigadest mainitud, sest alguses ma ei pööranud neile nii palju tähelepanu ning seejärel tõin välja vaid sellised.. kõige lollimad)
Ahhaa, hästi. Lugesin facebookist teose fännilehte vms. Ja seal oli kirjas esiteks, et “Miks te arvate, et kirjavead on autori süü?” ning “vigu oli meeletult, aga need olid kindla eesmärgiga seal.”
Ma olen nüüd oma 10 minutit mõelnud, miks olid vead kindla eesmärgiga? Et teha raamat isikupärasemaks? Et mõjuda ikka “noortepäraselt”? Seda kõike annab teha ka õigekirjaga, lihtsalt palju mõjusama tekstiga. Kui enne oli mingigi austus autori ees, et vähemalt võttis kätte ja tegi midagi, siis nüüd.. ma ei tea. Meelega kirjutada vigane raamat? Ükskõik, kui noortekana või ehedana raamat mõjuma peaks- nende meeletute vigadega seda ei saavutata :D Eriti, kui need vead tõmbavad üldmulje veel rohkem alla.
Kui ma kedagi nüüd solvasin- autorit, toimetajat, inimesi, kellele teos väga meeldis.. siis palun vabandust. Minu eesmärk polnud kedagi isiklikult solvata, vaid põhjendada seda, miks mulle kõne all olev teos ei sobinud.
Kokku tuli neid märkmepabereid 9 (mõlemad pooled märksõnadega täis kirjutatud) Jap, ei näita neid märksõnu-poollauseid, sest mõnest võib jääda vale arusaam ja mõni või lihtsalt liiga kurjalt tunduda :D
Väga põhjalik ülevaade ja tean nüüd raamatust eemale hoida :P, aga ausalt öeldes jääks asjast veelgi parem mulje, kui sa ise tagant kolmandas lauses "kõne all" lahku kirjutaksid. Ära võta seda solvanguna, vaid lihtsalt pisikese sõbraliku norimisena :)
Oi, ma usun, et mul neid enda kirjavigu ja näpukaid on veelgi, endal jääb ka ülevaatamisel päris palju märkamata. Aga blogis saab selle vähemalt kiirelt ära parandada, raamatu puhul seda aga enam ei saa, mistõttu on teised ülevaatajad-märkajad veelgi olulisemad. :)
millalgi kuulsin telekast mingit intervjuud temaga, siis mõtlesin ka, et hm.. kool pooleli jätta, et raamatut kirjutada? head nahka sealt küll ei tule ja.. no ei tulnudki.
Siis oleks see õigustatud, kui see raamat oleks olnud midagi plahvatuslikku, midagi täiesti uudset.. aga no, mida on nii uut öelda ühel noorel inimesel, kellel pmst pole mingit kogemust? No mitte midagi :D Seega veidiii loll otsus oli tal küll :D
"Mõned kohad olid lihtsalt.. naljakad. Näiteks leheküljel 107 koht, kus üks kutt VEAS oma perse kohale. Ei, ta ei vedanud, vaid veas. Kuulge toimetus, eesti keeles pole sellist sõna olemaski."
Siin sain natuke valesti end väljendatud, pidasin silmas eelkõige seda, et sellist sõna pole antud sõna "viga" käänamisel olemas :)
[…] võtan kõrvale märkmepaberi, et üles kirjutada kõik, mis mind häirib. Viimati sai seda tehtud Chris Kala loominguga“Ebaõnnestunud” . Siis mul oli põhimõtteliselt kaks a4 täis kirjutatud ? Muide, selle viimase kohta arvan ma […]
|
OSCAR-2019
|
||
Njah, kuidas seda nüüd öelda aga eelpool lubatud lugu püha vulkaani Gunung Agungi vallutamisest jääb ilmselt ära. Selle ca 3100 meetri kõrguse kaunitari asendas hoopis „kõigest” 1717 meetrit kõrge Gunung Batur. Sellise asjade käigu põhjuseks on peamiselt ilm. Kui sa tipus nagunii mitte midagi ei näe pole ju vahet kas sa ei näe seda pooleteise või kolme kilomeetri kõrguselt. Pealegi võin kinnitada, et ka selle „väikse” mäe vallutamine oli piisav füüsiline koormus.
Täna hommikul kell 2.45 oli äratus sest täpselt kell 3.00 ootas meid hotelli ees autojuht kes viis meid Gunung Baturi nimelise vulkaani jalamile. Kuigi „eelmisel päeval” ärgata oli keeruline olen ütlemata uhke, et suutsin nii vara hommikul oma kinnistesse silmadesse istutada läätsed. Aplodeerisin iseendale.
Pärast tunniajast sõitu, mis oli peamiselt segamini unes ja ärkvel olevate hetkede jada jõudsime vulkaani jalamile. Seljakotid selga ja asusime oma giidi Made juhtimisel teele. Tegelikult oleks sinna mäele ronimine olnud võimalik ka ilma giidita aga otsustasime ikkagi giidi kasuks kuna ühes reisijuhis oli öeldud, et ilma giidita mäkke tõusmine võib tähendada „hostile behaviour and threats to physical violence” Ühesõnaga on kerge võimalus, et võiks mäele tõustes giididelt tappa saada.
Mäkke ronisime taskulambivalgel sest eesmärgiks oli näha päiksetõusu. Muidugi oli kõigile selge, et sellise pilvise ilmaga on tõenäosus seda näha umbes sama suur kui õunapuu otsast banaane korjata. Sellegipoolest olin optimistlik sest mulle meeldis mõte korralikust füüsilisest koormusest. Koormus oli korralik. Vahepeal võttis tõus päris läbi aga kuna üks taani tüdrukutest ei olnud just päris atleet, siis tegime rohkem pause ja tempo oli mõnusalt rahulik.
Jõudsime „tippu” umbes 5.30 aga suur oli minu üllatus kui kõik turistid panid kotid maha ja hakkasid hommikust sööma läbi udu vaevumärgatava, kuid siiski hoopis kõrgema tipu taustal. Läksin kohe giidilt pärima, et äkki võin seal tipus üksi ära käia. See ei läinud läbi sest giid ei lubanud mul üksi minna ja teine taani tüdruk Julie tahtis ka kaasa tulla. Nii asusime kolmekesi teele ja jõudsime umbes järgmise poole tunniga päris tippu.
Kuna Bali mäed on pühad siis sattusime peale kohalike Hindu ja Krišhna sugemetega koguduse päiksetõusu palvusele/rituaalile. See oli ilus ja võimas. Tippu ronimine oli ennast ära tasunud. Isegi kui vaadet polnud ollagi. Nähtavus oli kõige rohkem 10 meetrit. See mägi oli vallutatud. Olen rahul.
Hiljem ütles giid, et tavaliselt turistid päris tippu ronida ei viitsi ja oli seetõttu veidi üllatunud, et meie seda tahtsime. Peale meie tegi seda veel ainult üks seltskond. Ülejäänud kümmekond gruppi jäid kõik aste madalamale kuna tõus võttis tavalise turisti päris läbi.
Hommiku edenedes läks ka vaade tsipa paremaks ja saime mõned turistikad teha. Pole vist seda eraldi rõnutanud, et tegmist oli päris elusa vulkaaniga, mis purskas viimati vist aastal 1963. Vulkaanilt alla vaadates oli näha tumemust laava, mis oli veel siiani täiesti haljas (purskas 1963). Seal kõrval rohetav laavmaastik, mis oli maa seest välja surutud kuskil 1800ndate aastate keskpaigas. Mida enam näha ei olnud oli küla, mis olla 1963 aasta purske eest evakueeritud ja hiljem kõrvalmäele ülesse ehitatud sest laava neelas selle kogu täiega. Ka meie retke jookul surus päris mitmest kohast maa seest välja sooja auru ja kraatrist tõusis pidevalt miskit aurutaolist. Parematel päevadel pidi aur päris korraliku survega välja purtsatama. Nii mõnedki hooletud turistid olla sinna oma elu jätnud.
Samas kujult ei olnud tegemist klassikalise vulkaaniga vaid see meenutas välimuselt tavalist mäge. Mida see tegelikkuses ei olnud mitte.
Allaronimine pani jalalihased tõsiselt proovile. Kümne aeg hommikul tagasi hotelli jõudes sõime hommikust ja pärast seda paaritunnine uinak ja väga rahulik liigutamine.
Kui päev oli juba õhtusse jõudnud läksin linna peale jalutama ja tundsin ennast kuidagi eriliselt hästi. Täiesti juhuslikult hüüdis üks naine veel tänavalt „Massage sir?” Kuigi olin nagu tavaliselt ükskõikselt juba kümme sammu edasi kõndinud tagurdasin seekord tagasi ja uurisin hindasid. Vaatasid taskusse kuhu olid alles jäänud viimased ca 60 krooni, mille eest oldi mulle nõus pakkuma 40 minutit selja, jalgade, kaela ja pea massaaži. Hiljem laualt püsti tõustes tundsin ennast erakordselt mõnusalt. Tõesti jalad ei teinud enam haiget ja käia oli mõnusalt kerge.
Praegu seda lugu kirjutades ümisen mõnusalt soojal terassil istudes arvutist kostuvaid laule kaasa ja rüüpan oma külma joogikest. Vahepeal laulab pimedas öös keegi linnuke või sirtsutab ritsikas. Pähe kipub mõte, et kas päev saaks veel paremaks minna? Praegu on tunne, et ega ei saa küll. Aga kui läheb saate sellest kindlasti kuulma.
Eile jõudsin 6nnelikult Ubudi nime kandvasse linnakesse. Asi läks päris lihtsalt sest palkasin omale autojuhi, kes mind teise linna kohale tõi. Hind ei tundunud liiga soolane aga… siiski varjas suurt rõõmu hoopis mõte, et üsna tõenäoliselt olen jälle pügada saanud 🙂 Isegi kui ma sellest eriti ei hooli teeb ikkagi meele mõrudaks, et kogu aeg üritab keegi sind rahast tühjaks lüpsta. Esialgu tooks teieni kaks eredamat kogemust. Midagi mida enamik inimesi vist kiivalt endale hoiaks aga mina tahaks ikka kõigest rääkida!
Politsei. Kuigi mind oli politsei eest hoiatatud, et tegemist on ühe maailma kõige altkäemaksu altima politseijõuga sain seda oma nahal tundma üleeile. Nimelt seisis turistilinna Kuta piiril mitu politseipatrulli, kes kõik tsipa valgema nahavärviga (polnud veel piisavalt päevitada jõudnud) turistidest rollerijuhid tee äärde tõmbasid. Kohalike vastu ei tundunud neil üldse huvi olevat. Nii sattusin ka mina nende õnnetute hulka keda peedistama hakati. Minu viga oli, et mul puudus Indoneesia rahvusvaheline juhiluba. Aga ma polnud ainuke. Seda saab küll politseis teha aga oma laiskuses olin selle sihilikult tegemata jätnud.
Nüüd siis tuli politseiga peitust mängima hakata. Teadsin, et raha tuleb välja käia igal juhul aga oma oskusliku näitemänguga võin summat oluliselt väiksemaks kaubelda. Alguses teesklesin, et kõik on ju korras. Hiljem olin unustanud inglise keele aga ega teda see ei huvitanudki. Pärast pikka ümmargust juttu ja ähvardusi mind puuri pista suunati mind mugavalt nurga taha. Seal ootas samasugust saatust kaks turisti. Trahvi summaks öeldi mulle 200 000 ruupiat. Oi kuidas ma sellel hetkel kahetsesin, et olin just kümme korda suurema summa automaadist välja võtnud ja seda rahakotis kaasas kandsin. Sellest hoolimata ütlesin, et rohkem kui 100 000 pole kaasas. Politsei võttis summa rõõmuga vastu ja päev võis jätkuda. Ei mingit kviitungit ega midagi. Aga kes siis altkäemaksule kviitungi peaks andma? Samas justkui väideti, et tegemist on ametliku trahviga.
Nüüd mõtlete, et milles pettus seisneb? Mina ju ei kandnud kaasas õigeid lubasid ja oleksingi pidinud trahvi maksma.
Nimelt hiljem kohalikuga juttu ajades (autojuht, kes mind Ubudi tõi) ütles, et summa oli liiga suur. Tema oleks andnud miski 20-30 000 ruupiat millest oleks piisanud. Usun et turistina nii vähesest poleks piisanud aga 50-70 000 oleks vast asja ära ajanud küll. Algaja alles selle Indoneesia politseiga.
Õppetund esimesest altkäemaksust on lühidalt selline, et edaspidi kannan kaasas ühes taskus 50 000 kohalikku rahatähte ja teises 20 000 ja siis veel kolmandas 10 000. Neid järjest välja käies võib juhtuda, et piisab esimesest taskust kui mind minema lastakse. Kohalik ütles veel eriti huvitava lause „Police talks to much, just put something in their pocket and they shut up”
Minu meele tegi rõõmsaks aga hoopis see, et praeguse hotelli naabertoas elab prantslane Benjamin, kes pidi rahakotti kergendama ühe päeva jooksul lausa kaks korda. Kokku väljaminek 2×100 000 ruupiat. Vahel polegi palju vaja, et õnnelik olla 🙂
Turg. Mõtlesin ja teadsin, et turg oleks koht kus saaks odavalt puuvilja ja muud huvitavat osta. Otsustasin minna Denpasari suurimale Badung Pasar nime kandvale turule. See oli kitsas ja kole. Lehkas igasugu asjade järgi aga samas kaupa oli seal palju ja põnevat. Kohe haakis mulle sappa tädi, kes üritas mulle erinevaid ürte müüa. Safran, vanilje, karri jne. Vaniljekaunade kilo eest küsiti alguses u 1200 krooni hiljem oleks veel odavamalt saanud. See peaks vist päris hea hind olema sest vanilje on ju kallis kraam? Aga mul lihtsalt polnud seda vaja.
Kõndisin edasi ja mida kõike mulle ei üritatud selle aja jooksul pähe määrida. Lõpuks ostsin endale paki miskeid magusaid krõbuskeid ja puuvilja nimega [jimbaran] ja [mangosten]. Kuna internetti enam vabalt käepärast pole siis ei oska täpsemalt öelda millega eesti keeles tegu võiks olla aga kohalikud ütlesid neile sellised nimed. Igatahes läks kogu see kraam mulle maksma umbes 60-70 krooni. Olin surmveendunud, et olin kauba eest kindlasti poole rohkem maksnud kui kohalik aga sellegipoolest olin sealt juba rohkem kui pool alla kaubelnud. Seega olin sellega isegi rahul, et olin natuke petta saanud sest kauplemise protsess oli ka midagi väärt.
Aga mis mind endast lõpuks päriselt välja viis oli see, et väärt puuviljadest kõlbas süüa umbes 25%. Ah et mis viga? Muidu väga maitsva ja magusa [jimbarani] peale olid teinud pesa pisikesed sipelgad. Ja kuigi ma olin juures kui need kotti pisteti ei pannud ma seda hämaras turuhoones isegi tähele. Kurat! Sõin mõned vähem sipelgatega kaetud puuviljad ära ja jätkasin mõruda meelega oma teekonda. Hiljem õhtu poole [mangosteni] sööma asudes olin jälle petta saanud. Viiest ostetud viljast kõlbas süüa ainult umbes 1,5. Vandusin tulist kurja ja samal ajal muigasin kohalike turunaiste kavaluse üle. Ei oskagi sellise asja peale vihastada või rõõmustada. Kuigi nende viimaste seesmise mädanemise kohta oli mul raske mingeid märke leida olen kindel, et kohalikud teadsid mida nad mulle müüsid. On ikka suslikud. Eks tulevikus olen ise ka natuke targem.
Kahe loo moraal kokkuvõttes on, et kui sa ise arvad, et oled Balil (või tõenäoliselt ükskõik millises Aasia riigis) suutnud pool alla kaubelda ja saad petta ainult poolega siis korruta enne ostu mõttes petta saamise koefitsent veel kahega läbi ja küsi vastavat hinda. Kui ei anta kõnni minema. Kui antakse siis mõtle hoolega järgi kas oled valmis, et võid ikkagi petta saada 🙂
Aga muidu on Balil päris tore ja mulle väga meeldib. Eriti just uus linn Ubud kus kohtasin ühte lahedat prantslast Benjamini ja kahte taani tüdrukut Sophie´t ja Julie´t. Nende kahe viimasega veedan paari järgneva päeva jooksul lõviosa oma ajast. Võib-olla kolime koos isegi järgmisse Amedi nimelisse linna sest nii saaks transpordikulusid madalamal hoida. Aga Taani tüdrukud on juba hoopis uus jutt.
Niisiis, lähen mina randa, et see surfiasi ära teha ja mis mina avastan!? Seda, et selle loo pealkiri on ropp liialdus. 🙂 Teoorias on kõik asjad üsna lihtsad. Umbes nagu Top Gear´i kutid alati küsivad „How hard can it be?” Natuke hiljem avastavad, et kurat, raskem kui oleks osanud arvata. Seda mõtlesin ma juba enne kui laua peale sain. Teatavasti nõuab surfamine laineid. Selleks, et õige laineni jõuda peab läbima mitmeid, mitmeid teisi laineid. Nii oligi mul kõik suu, silma ja ninaaugud tihkelt soolavett täis juba enne kui jõudsin millelegi muule mõelda. Aga see oli algus.
Hoolimata sellest, et lained käisid üle pea ja laua lainele rebimine oli raske olin algusega rahul. Algaja laud on umbes-täpselt nii suur, et kolme lauaga võib vabalt ehitada silla Tallinna ja Helsingi vahele. Sellega suurte lainete sees manööverdamine tundub palju keerulisem kui mõne väiksemaga. Siiski pidavat väiksem laud mulle üle jõu käima. Seekord jäin treenerit uskuma.
Esimesed korrad sain päris ilusasti lainele. Hakkasingi arvama, et äkki olengi nii hea… siis aga proovis õpetaja mind iseseisvalt lainele juhatada ja siis avastasin, et siiski siiski …Ühesõnaga üksi oli palju keerulisem. Seega aidati mind veel umbes tunni aja jagu lainele aga kuna minu entusiasm ei olnud lahtunud andis õpetaja alla ja läks tagasi oma laualaenutuspunkti juurde. Mulle ütles, et võin ilma midagi juurde maksmata lauda kasutada nii kaua kui ma ära väsin. Ega ma ei hellitanud.
Kokku kestis minu esimene surfikogemus kuskil 3-4 tundi. Viimased lained olid juba päris OK aga ma olin ikka päris läbi pekstud lainete poolt. Kõige hullem oli see, et lained hakkasid lõuna poole väga vara ja agressiivselt murduma ning kasvasid hirmuäratavalt kõrgeks. Sellistes lainetes oma tagasihoidliku kogemustepagasiga endast parimat andes oli vahepeal tunne nagu oleks keegi mind suurde pesumasinasse pannud. Aga ma ei andnud alla.
Lõpp-kokkuvõttes sain kinni püütud paar päris head lainet, mis andsid tunde, et peaksin seda asja mõnda aega veel harjutama, et kunagi „päris” lauaga niimoodi surfata nagu me telekast näinud oleme.
Negatiivsemate tulemuste hulka liigitaksin kergema päiksepõletuse näo piirkonnas ja sõrmeotsadelt maha kulunud naha. See viimane nimelt seetõttu, et minu laud oli kaetud kummilaadse kattega ja lainetes seda kinni hoides liikus see vist natuke rohkem kui peaks ja niimoodi seda sõrmeotste nahka maha hõõruski. Aga see väike vigur mind ei takista. Kasvab uus ning parem nahk ja proovin jälle.
Kuigi järgmised paar päeva vist surfama ei jõua sest kultuur nõuab nägemist ja tundmaõppimist, mäed vallutamist siis varsti luban, et varsti juba teen teise katse. Kas just Kutal aga kuskil kindlasti. Võib-olla näiteks Gili saartel või Lombokil kuhu tee mind üsna varsti viima peaks. Homme peaksin plaanide järgi kolima Bali keskossa, mille nimi on Ubud. Seda linn kutsutakse ka Bali kultuurikeskuseks. Saame näha.
PS! Täna oli lihastes tunda eilset „surfamist” ja võrdlus pesumasinaga ei tundunud üldse mitte liialdus. Kõige olulisem sellise tunde puhul on lihtsalt õppida kiirelt keha niimoodi liigutama, et 50% lihastest ei saakski aru, et keha liigub :). Muidu on elu lill ja tunne väga pro.
Eelmisest postitusest pole üldse palju möödas aga mul on oi-oi kui palju rääkida.* Nimelt minu esimese päeva ehmatus, et siin liikluses pole võimalik hakkama saada on ainult osaliselt vale/õige. Ei teagi kumb õigem variant on. Segane lugu selle liiklusega. Viimase kahe päevaga olen rolleril maha sõitnud umbes 160-180 km. Kuigi tegemist oli samuti Yamahaga siis minu „alaselg” räägib mulle, et Yamaha ja Yamaha sadul on väga erinevad asjad. Aga ma ei laskuks siin detailidesse.
Liiklus on hullumeelne aga erinevalt meie steriilsest liiklusest pole ma näinud siin ühtegi liiklusõnnetust. Samas vastassuunavööndis kihutavaid autosid, rollereid, jalgrattaid nii ühel kui teisel pool teed kohtab kogu aeg. Kogu aeg peab valvel olema. Liiklusreeglitega on siinpool maakera lihtne. Liigelda tuleb üldjuhul vasakul pool teed ja ülejäänud liiklusreeglid on nagu ma lugesin ühest reisijuhist turvavöö kohta non-existent. Isegi valgusfoori võib suhtuda loominguliselt rääkimata hulludest jänesehaakidest autode vahel. Aga ma ei nurise. Mulle täitsa meeldib. Siiamaani. Ma vahepeal lausa naudin seda. Kui ainult kohaviitasid rohkem üles riputataks.
Lisaks käisin täna Balilt ära. Mitte päriselt. Ei uskunud, et nii väikse ala peal nagu (äkki sama suur kui Saaremaa?) leiab nii palju erinevaid maailmaid. Ja see on alles kaks esimest päeva avastamist. Seega käisin ära kärarikkast ja kõige rohkem turistide poolt külastatud linnakesest nimega Kuta ülirikaste saarenurgakeses nimega Nusa Dua. Kõik on pestud, lakutud, kammitud ja niidetud. Mitte midagi üleliigset, mitte ühtegi hurtsikut nii kaugele kui silm ulatab, rohetavad muruväljad ja toretsevad skulpuurikesed igal pool. Umbes nagu oleks kuskil Euroopas või ükskõik millises maailma nurgakeses. Steriilne. Ometi mulle hetkeks justkui meeldis.
Kohalikke ei kohta seal palju. Kohalikud kes seal ringi liiguvad ei hüüa „Yes, boss!” Ja sinnajuurde midagi mida müüa üritatakse. Sellise suletud kogukonna maa-ala piiravad suured ja ilusad värvad, mille juures seisavad turvamehed, kes vajadusel sinu sissepääse keelavad. Valge nahavärv üldjuhul kindlustab sissesõidu õiguse aga kohalikke, võib juhtuda, saadetakse värvalt tagasi küll. Imelik. (üli)rikastele on vaja teistsuguseid tingimusi ja Kuta-Balisse ei tõstaks nad iialgi jalga. Olgu neil siis oma nurk.
Teiseks käisin piilumas ka Kuta ja Nusa Dua vahepealset linnakest millel nimeks Sanur. See olla koht kuhu kõik Euroopast siia imeilusale ja soojale saarele pagenud eurooplased kodu rajasid. Tavaliselt rikkamad kui Kuta turistid aga Nusa Dua mõõtu veel välja ei anna. Kuigi mul oli vähe aega tundus see mulle väga sümpaatne linnake. Palju vaiksem ja puhtam koht, kus oleks lõbus aega veeta. Samas piisavalt vilgas, et turistil igav ei hakkaks. See oleks linnake kus soovitaksin puhkuse Balil veeta.
Sanuris nägin ma ka oma kinnisideed. Saage tuttavaks, tema nimi on Gunung Batur. Bali saare kõige kõrgem vulkaan. See oli oli ilus pilt mis mulle Sanuri rannast avanes ja kinnitas mulle, et see kinnisidee peab teoks saama. Reisiraamtud kirjutavad, et selle „mäe” vallutamine võtab aega 5 tundi + allatulemisele umbes sama palju aega. Retke tuleks alustada umbes kell 4 hommikul, et jõuda ülesse enne kui pilved vulkaani endasse matavad. Vulkaani tipult pidi avanema jumalik vaade. Kui kõik hästi läheb võin mõne aja pärast sellest täpsemalt rääkida… Ülehomm kolin turistikeskusest Kutas edasi Bali saare kultuurikeskusesse, linna nimega Ubud. Sealt asun ka gunung Agungi ründama.
Imelik tundus mulle, et kuigi olen (pigem mitte väga ilusate) randade piirkonnas polnud ma veel tänaseni kordagi vette jõudnud. Aga seda esimest korda tasus oodata. Viienda päeva hommikul ehk täna kõndisin, täis otsustuskindlust , randa ja leidsin endale surfiõpetaja. Käisin välja küsitud hunniku paberit ja vähem kui kümne minutiga oli juba rannas teooria osa kätte saanud ja meres laineid püüdmas. Aga sellest pikemalt juba järgmises postituses. .
*Sain täna kirjaliku lubaduse, et ajapuudusel minu blogi lugemata jätmine heastatakse soojadel Eesti suveõhtutel. (Samas võiks lihtsalt mind külla kutsuda ja ma võiks ise juttu rääkida?! Aga hea küll…) Et asi piisavalt palju aega võtaks katsun kogu aeg ja hästi pikalt juurde kirjutada. Kvaliteedis kaotamata, loomulikult! Olgu see sulle õpetuseks 😉
|
OSCAR-2019
|
||
langus korreleerub vigastused Kreeka Kostas Slukase kiire punkt valvur, kes oli operatsioon põlve ja vastamata viimase kuue kohtumisi. Kes oleks võinud oodata lihtsalt, et ilma temata meeskond Zeljko Obradovic nii haavatavad…
rozehrávačském post jäädvustab Bogdan Bogdanovic, kuid seda rolli ta – erinevalt tulistamist – ei näita palju.Ta peaks olema ka sel hooajal, kahte ossa, mis kohutas teda tervist, nii et kindlasti ei ole sada protsenti korras.
Alates aruande Türgi meister langes välja mõnda aega ka Ekpe Udoh, nüüd kohtuda Gigi Dato Anthony Bennett.
Valgus tunneli lõpus? Reedel vastu Real Madrid, parim meeskond hooaja mängis ta suurepäraselt rõõmsameelne ja Slukas peaks tagasi niipea kui võimalik.
raske mõju täidetud FC Barcelona lahkudes Thomas Satoranského et NBA, Xavi Pacsual treener ja hulk õnnetusjuhtumeid.Katalaanid ei mängi play-off pärast üheteistkümne aasta möödumist. Pettunud Maccabi Tel Aviv.
Ja Galatasatay Tšehhi esindaja Blake Schilb arvatakse võitlevad Final Four ja snaživěji. Meeskond ei saa hästi kokku panna.
Kas ta teab, kes on aluseks esimese, teise ja kolmanda koha. Kodu avamisele veerandfinaalis palubovku on teatud Real Madrid, CSKA Moskva ja Olympiakos Piraeus.
Me teame ka, et see on viimane vaba koht play-off kaubelda otse võitlus veel üheksas Darussafaka Dogus Istanbul ja ikka Crvena zvezda Beograd kaheksas.
Türgi meeskonnal on kodukeskkonna eelis, ja sellest piisab võitu. Belgradis võitis ta kogu aasta alguses 73:70.Kes oleks öelnud, et see oleks üks võimalikest veerandfinaali võtitest?
Crvena zvezda võib veel liikuda seitsmes koht – võidab, kas ja üks duo Fenerbahce, BASKONIA oma viimase mängu regulaarsel teha.
Aga me ei tea, kes neljanda mängu kodus play-off alguses, on kandidaadid nüüd neli. Panathinaikos, BASKONIA Vitoria Gasteiz Fenerbahce Istanbul ja Anadolu Efes Istanbul.
19:45 Fenerbahce Istanbul – FC Barcelona Home 20:00 Brose Bamberg – Galatasaray Istanbul Peamine 20:05 Tel Avivi Maccabi – Panathinaikos 21:00 Peamine BASKONIA Vitoria – Žalgiris Kaunas
Panathinaikos õnnestub Maccabi Tel Avivil ja saab neljandaks. Viies kuni seitsmes koht otsustab kolme meeskonna väike märkus. Fenerbahce on sel hetkel seitsmes. Ja see põrkub koos CSKA-ga. Ehk siiski see ei ole täiesti halb uudis – sel hooajal on ta suutnud mängida kaks korda.
Fenerbahce võib olla ka neljas. See juhtub, kui ta võidab Barcelona ja kõik tema vastased kaotavad. Ja see võib langeda kuni kaheksanda koha ja kaotab, kui Crvena Zvezda õnnestub Darüssafaky saalis.
See oli erakordne päev. Kui teiste Tšehhi fännid tutvustatakse sellistele meeskondadele nagu LA Clippers või Dallas Mavericks. Kuigi see on lahing meeskonnad kooli lapsed kuni 11 aastat, nimed üksuste tuntud ülemaailmne nähtus NBA mõjuvad.
Samuti oli ka Dašická saali Pardubice. Meeskonnad on tulnud toetama paljusid klassikaaslaste või vanemate rühmi. Kõige rohkem toetajaid seisab peaks Indiana Pacers, kelle nimi oli peidetud omatehtud Fountain Põhikool.
“Korraldajad on teinud väga head tööd. Oli selge, et lapsed tõesti nautisid seda. Nad õppisid korvpalli, võistlesid üksteisega ning lõpuks võitsid NBA kogemuse nende rõngastega, konfettiga, neile kuuluvate lauludega. Mul on hea meel, et võin olla osa sellest suurest organisatsioonist.Usun, et see aitab Tšehhi korvpalli edasiseks kasvatamiseks, “naeratas Ticha Penicheirová, endine Portugali korvpallur ja neli korda osaleja All Star mäng WNBA.
Lisaks oma nelja mänguga vaatasin seisab, näiteks esindaja Euroopa osa NBA Vanja Černivecová, meeste Koondisetreener Ronen Ginzburg või suursaadik korral Jiri Welsch.
nägemine oli tõesti huvitav hetki. Ehk teine poolfinaal vahel Indiana Pacers ja Dallas Maverics (esmane Švihov) tuli otsustada ületunnitöö. Lõpuni vastu L.A. Clippers pärast 60:56 võitles tulemus Indiana.
“Seal oli ilmselt palju vigu, kuid see on tavaline selles kategoorias.Kuid on oluline, et lapsed mängivad koos, kuigi suurte erinevustega on kõrgus ja muud sarnased. Kuid peamine asi on kirg. See on ka Jr. missioon. NBA lapsi saada veelgi suurem kirg korvpalli, “ei otsi Penicheirová tulemustele mitte niivõrd suur tähtsusega, sest peamiselt naeratab laste näod.
Kohtumise kolmanda koha endale selgelt otsustanud Philadelphia 76ers (esmane Heyrovský , Olomouc), kes kasutas pikemat puhkepauni enne pronksmedalit (71:44). Siis tuli viimane Nova Sport kaamera ees. Indiana suutnud sammu alguses, kuid siis hakkas rulli seljas vorm logo Clippers.
“Lõplik oli selge pärast sport asjade Clippers, kuid see oli kulminatsiooniks veel üks suur kogemus.Mitte ainult minu jaoks, vaid eriti lastele ja vanematele ning tõepoolest kõigile sündmusega seotud isikutele. Võrreldes eelmise aastaga see koht tundub natuke tagasihoidlik, kuid rohkem kontsentreeritud emotsioon siin, “Jiri Welsch teretulnud.
võitja oli ainult kiidusõnu:” Meeskond on olnud domineeriv. Tal oli suurepärased individuaalsused, mis suutsid meeskonnatöös kokku puutuda. Ma arvan, et oskused lastele olid väga head. Muidugi on nad oma korvpalli karjääri alguses. Kuigi see võib olla, et tõuge tegi nad tugevdavad armastust korvpalli. ”
Nagu finaalturniiri MVP valitud Matthew Sramek (Indiana Pacers) ja Maja Michopulu (LA Clippers). Lisaks trofeele vaatavad ka kaks kõige kasulikumat mängijat ootama NBA ainsa Tšehhi esindaja Tomas Satoranski juures oleva laagri külastamist.See toimub järgmise aasta 28.-30. Juulil ja avalike kohtade müük algab kolmapäeval, 31. detsembril.
Security First is an organisation that works to increase the security of human rights defenders – simply and comprehensively. We are building Umbrella, a mobile application that provides all the information and tools needed for a human rights defender to operate safely. With step-by-step processes for every situation from sending a secure email to emergency evacuation – Security First will provide human rights defenders with a one-stop-shop for all the latest tools and know-how of how to operate securely as and when they need it.
|
OSCAR-2019
|
||
KDE arendajad on kasutusele võtnud uue tehnoloogia – Qt/Frameworks. Qt on C++ programmeerimiskeskkond. Qt 5.10 valmis 2017. a detsembris, Qt 5.11 2018. a mais. KDE Frameworks on 70 moodulist koosnev komplekt, mis lihtsustab Qt keskkonnas KDE programmide koostamist. Veaparandused ja täiendused ilmuvad iga kuu. Kõik KDE rakendusprogrammid, sh Plasma 5 töölaud, kasutavad nüüd ainult konkreetse rakenduse jaoks vajalikke mooduleid. Varem kasutati kõigi rakenduste jaoks ühist suurt teeki, mis raskendas muudatuste tegemist ja pidurdas arendustööd.
KDE Plasma 5 töölaud põhineb KDE Frameworksil (KF5). Töölaua veaparandused ilmuvad iga kuu, uued versioonid kord kvartalis. Pikaajalise toega Plasma 5.12 LTS ilmus 6.02. 2018. a, Plasma 5.14 ilmus 9.10.2018. Plasma 5 töölaud on pälvinud kiitvaid hinnanguid ja sobib igapäevaseks tööks, vt Plasma 5 eestikeelne lühijuhend (pdf). Värskeimat KDE tarkvara pakuvad KDE neon, Netrunner rolling, Maui, KaOS ja Manjaro KDE distributsioonid. Arch Linuxil põhinevad Netrunner Rolling, Manjaro KDE ja iseseisev KaOS on pidevalt uuendatavad (rolling) distrod. Qt, KF5, Plasma 5 ja rakenduste viimased täiustused lisatakse paar nädalat pärast nende ilmumist. Praeguseks on neis kasutusel Plasma 5.14.x töölaud ja Applications 18.08.x rakendused. Eesti ID-kaardi tugi puudub. Kubuntu 18.04 põhinev KDE neon on semi-rolling (uuendatakse ainult KDE-ga seonduvat) ja ID-kaarti saab kasutada.
Plasma 5 töölaual on vaikimisi alaservas paneel, mille vasakus otsas on menüü rakenduste käivitamiseks, paremas otsas ikoonidega teavitusala. Tuttav pilt Windows XP/7 või Linux Mint 18 kasutajatele. Eesmärgiks on luua keskkond, mis ei häiriks algajaid lugematute kohandusvõimaluste rohkusega, kuid pakuks neid suuremate kogemustega kasutajatele.
Tähelepanu on pööratud vaikimisi kasutatava Breeze teema ja sellega sobivate värvide valikule ja ikoonide disainile. Kasutaja võib valida ka Breeze Dark teema ja sellega sobiva Breeze Dark värviskeemi, mis muudab menüü, paneeli ja rakenduste akende tausta tumedaks. Vidinate (Widgets) ja Tegevuste (Activities) lisamiseks saab töölaua vasakust ülanurgast avada paneeli. Soovi korral on lihtne lisada virtuaalseid töölaudu ja neid kuupi pöörates vahetada. Mugav on kasutada mitmesuguseid efekte, nt vonklevad või „plahvatavad” aknad. Aknahaldur on KWin. Põhimõtteline erinevus Mint 19 võrreldes on kuubi pööramise ja Tegevuste kasutamise võimalus. Iga Tegevuse jaoks saab töölauale paigutada erinevaid programmide käivitajaid, vidinaid ja taustapildi. Plasma 5 võimaldab Tegevusi mugavalt vahetada vidina Tegevuste peiler abil. Plasma 5 on eriti sobiv neile, kes aktiivselt kasutavad paljusid virtuaalseid töölaudu ja Tegevusi või armastavad efekte, nagu kuubi, silindri või kera pööramine töölaudade vahetamiseks, vonklevad või „plahvatavad” aknad jm. Windows 10 võttis küll esmakordselt kasutusele Linuxis ammu tuttavad virtuaalsed töölauad, kuid jääb selles osas Plasma 5-st kaugele maha.
Plasma 5 töölaud on kiire, ilus (The layout is beautiful, the fonts are crisp. This is a really neat and stylish desktop. – Dedoimedo) ja väga laialdaste kohandamisvõimalustega. 2016 a. lõpul 20-aastaseks saanud KDE Plasma 5 on vaieldamatult kõige paremate kohandamisvõimalustega Linuxi töölaud.
Tähtsamad kui töölaud on sellega kasutatavad rakendused. KF5-le on üle viidud nii kõik põhirakendused (Dolphin, Gwenview, Konsole, Kontact, Kdenlive, K3b jt) kui ka enamik muid KDE rakendusi (digiKam, Calligra, Krita jt). Uued KDE Applications versioonid ilmuvad kolm korda aastas. Applications 18.04 ilmumisega on KDE rakendused valdavalt KF5-le üle viidud. Ilmunud on Krita 4.1.5 ja Calligra 3.1, viimase jaoks napib arendajaid. Üleviimise käigus puhastati rakenduste kood aastatega kogunenud taagast ja moderniseeriti kasutajaliidest. Selle käigus tekkinud vead on praeguseks valdavalt kõrvaldatud. See töö jätkub. KF5-le üleviidud rakendused töötavad kiiremini ja neid on lihtsam edasi arendada. Õied ilmusid 2015. a kevadel, viljad valmisid 2017. aastal. Töötavad ka GNOME (GIMP, Blender, Inkscape jt) ja kolmandate osapoolte rakendused (Firefox, Thunderbird, LibreOffice, VLC, Calibre, OpenShot jt). Muusikapleier Amarok pole KF5-le üle viidud. Selle asemel on hakatud hoogsalt arendama KF5-põhiseid pleiereid Elisa ja Babe. Elisa on nt Manjaro ja KaOS varamutes. Aktiivselt lihvitakse nii Plasma 5 töölauda kui ka selle põhirakendusi, eesmärgiga muuta Plasma 5 kõige mugavamaks töölauaks, vt This week in Usability & Productivity.
Üks tähtsamaid rakendusi on videoredaktor. KDE videoredaktori Kdenlive on kasutatav Full HD reisivideote tegemiseks ja isegi poolprofitööks, vt Kdenlive 0.9.10/16.04 eestikeelne lühijuhend (pdf). Võimalik on renderdada 4K videot. Kdenlive 18.08 ilmus 2018. augustis. Saadaval on konteinerpakk (appimage). Kdenlive veaparandused ilmuvad regulaarselt iga kuu, uued versioonid kolm korda aastas. Ilmunud on ka Linuxi, Windowsi ja Maci jaoks mõeldud universaalne OpenShot 2.4.3 videoredaktor.
Fotohaldur/redaktor digiKam on samuti KF5-le üle viidud, ilmunud on üheksanda täiustatud versiooni 5.9 konteinerpakk (appimage), vt digiKam 5.x eestikeelne lühijuhend (pdf). 2018. a lõpuks peaks valmima oluliste täiustustega 6.0, millest oktoobris ilmus beeta 2. Krita, Kdenlive ja digiKam on tähtsad KDE rakendusprogrammid, mida aktiivselt arendatakse. Nendest on konteinerpakid, mida saab kasutada iga Linuxi distroga, ilma sõltuvuste pärast muretsemata. Märkida tuleks ka muusikapleierit Elisa, brauserit Falkon ja Latte Docki.
Seda arendatakse vaba tarkvara kogukonna huvides, mitte mõne firma (Canonical) ärihuvides. Kasutajal, mitte mõnel firmal (Microsoft, Apple, Canonical), on õigus otsustada, milline tema töölaud välja näeb - kas paneel paikneb all, üleval või küljel, kuidas menüü, paneel ja aknad välja näevad ja käituvad jne. Selleks on kasutaja käsutuses vajalikud vahendid. Kõikvõimalikud Plasma 5 efektid (pöörlev kuup, silinder või kera, vonklevad aknad jm) tagab aknahaldur KWin, mida kontrollivad KDE arendajad. GNOME töölaud, mida nüüd kasutab ka Ubuntu, vajab kohandamiseks laiendusi (extension). Plasma 5 töölaua kohandamiseks pole kolmandate osapoolte tarkvara vaja. Plasma 5 hakkab kasutama Wayland displeiserverit, mida toetab lai kogukond. Wayland peaks kasutusküpseks saama 2019. a jooksul. 2018. a oli Plasma 5 töölaua ja rakendusprogrammide jaoks väga edukas. 14.10.2018 sai Plasma töölaud 22. aastaseks ja on paremas vormis kui kunagi varem (st käivitub ja töötab kiirelt, vajab vähe mälu).
|
OSCAR-2019
|
||
Parem hilja kui mitte kunagi. Käisin minagi selle suve suurimal kontserdil. Need, kes mind paremini teavad-tunnevad, nägid seda kindlasti ette. Guns N' Roses on olnud üks mu lemmikansambleid suurema osa mu elust. Ma tean kõiki nende lugusid peast ja mitte ainult sõnu, vaid ka seda, mida Axl Rose mingil kindlal hetkel laval teeb. Ma olen täiesti kindel, et ma ei ole ainus inimene maamunal, kellel need asjad selged on.
Võib vist väita, et suurem osa fänne ei osanud paari aasta tagust taasühinemist uneski ette näha. Me olime kõik leppinud tõsiasjaga, et GNR on Axl ja pidevas muutumises olev nimekiri muusikuid. Kõige kauem ongi härra Rose'i kõrvale jäänud Dizzy Reed, kes ühines bändiga 90ndatel. Tuuri nimi Not In This Lifetime ongi viide sellele, et bänd enam kunagi kokku ei tule. Just neid samu sõnu kasutas Axl ühes 2012. aasta intervjuus. Hetkel on käimas juba kolmas aasta, mil saame näha kolme meest originaalviisikust. Seda ei osanud ka kõige märjemates unenägudes ette näha, nagu ütles üks tuttav Lauluväljakul enne kontserdi algust.
Mulle muidugi meeldis, et üheks soojendusesinejaks oli The Dead Daisies. Neil on Guns N' Roses'iga üsna isiklik side, sest peale juba mainitud Dizzy on selles kollektiivis pilli mänginud ka praegune GNRi kitarrist Richard Fortus ja trummar Frank Ferrer. Veel on ühes loos kaasa teinud ei keegi muu kui vana hea Slash. Üllataval kombel oli Tallinna kontsert ka ainus, kus Dead Daisies esines, aga see polegi tähtis. Nägin lõpuks ka nemad ära. John Corabi on minu arvates ikka veel äge ning Doug Aldrich oskab kitarrimängust ikka tõelise vaatemängu teha. Mehed veetsid kontserdile eelnenud päeval aega ka Tallinna vanalinnas, millest leiate pilte ka nende kodulehelt. Samuti saate vaadata pilte kontsertpäevast.
Mina jäin The Dead Daisies' esitusega väga rahule. Natuke häiris ainult see, et päike paistis otse silma ning peaaegu ei näinudki, mis laval toimus. Lava oli suur must auk ning ekraanidelt lava kõrval oli ka asja veidi raske jälgida. Kui ei usu, võite sellest videost ise näha. Võib-olla oli päikeseprillidega vaade parem, ei tea. Teise esineja ajaks oli päike aga ilusti lava taha peitu jõudnud, nii et polnud enam probleemi. Teiseks oli Taani bänd Volbeat, keda nii mõnigi on Eestisse kaua oodanud. Mulle isiklikult tundus, et lives on nende lood ikka palju paremad. Peab mainima, et nende raskemuusika ja rockabilly kompott sobiks väga hästi ka American Beauty Car Showle. *hint, hint*
Nüüd aga õhtu naela juurde. Mehed (ja üks naine) lasid end natuke oodata. Kui nii mõnigi nurises selle väikese hilinemise üle, siis ma arvan, et tegelikult läks meil ikka päris hästi. Olid ajad kui hilineti tunnike või nii, seega 15-20 minutit pole üldse nii hull. Pealegi tehti asi tasa, kui lisalugude esitamiseks põhimõtteliselt koha lavale tagasi tuldi. Said ise ka aru, et enne venis asi natuke pikale.
Mõne jaoks venis pikale ka kontsert ise, mis kestis umbes 3 ja pool tundi. Täiesti tavaline, pole midagi uut siin päikese all. Kuigi jah, võib-olla saaks asjaga kiiremini ühele poole, kui kogu aeg Slashi soolosid poleks. Ma saan aru, et ta on maailma parimate kitarristide hulka arvatud, aga kuskilt jookseb ka mingi piir. Kahjuks mulle tundus, et seda piiri ületati ikka mõnuga. Samas andis see Axlile aega hapnikumaskist paar korda sügavalt sisse hingata ja T-särki vahetada. Ja kaabut ka. Kuna oli nii paganama palav, siis nahktagide demonstratsioon jäi põhimõtteliselt ära.
Muidugi on siin-seal mainitud, et Axl on kopsakama kehaehitusega kui bändi hiilgeaegadel ning Slash on samuti veidi juurde võtnud. Siinkohal tahakski meelde tuletada, mis vanuses mehed on ning millist elu kunagi elatud. Pealegi, praegu on Axl ikka palju paremas vormis kui mõned aastad tagasi. Ja peale selle naeratab ta ka praegu ikka kõvasti rohkem. Mees naudib seda, mida teeb. Duff McKagan aga tõesti on praegu tippvormis, tervislikud eluviisid ja karsklus on selle nimi. Muidugi tegi ta kõigi fännide rõõmuks suu ka lahti, kui laulis Misfitsi pala "Attitude", millele eelnes "You Can't Put Your Arms Around A Memory" intro. Sellele vaatamata oli ta tegelikult päris vähe pildis.
Veel vähem oli pildis teine klahvpillimängija Melissa Reese, kes peale klahvide klõbistamise ka taustvokaaliga toetab. Muide, viimane annab nii mõnelegi loole palju juurde. Ei mina aru saa, miks mõned fännid teda siiamaani ei salli. Ka Richard Fortus on üsna tahaplaanile jäänud. Ma saan aru, et ta ongi teine kitarrist ja hoolitseb rohkem rütmi eest, aga ka talle võiks rohkem soolosid anda. Eriti, kui see Slashi soolosid vähemaks võtab. Ausõna, ta on selleks võimeline. Pealegi on just Fortus uuematest liikmetest kõige kauem bändis vastu pidanud.
Ma ei tahaks eriti vinguda, sest kontsert iseenesest oli äge, aga mis mul muud üle jääb. Viimane asi, mille kallal võtta, on setlist. Väga suure osa esitusele tulnud lugudest moodustab teiste ansamblite looming. Olgu, "Live And Let Die" ja "Knockin' On Heaven's Door" on iidamast-aadamast Guns N' Rosesi juurde kuulunud. Kuigi ma arvan siiski, et igal kontserdil pole vaja mõlemat esitada. Õnneks on nüüd taas lugude hulgas "Shadow Of Your Love", mida pole peale 80ndaid mängitud. Veel meeldib mulle see, et praeguse tuuri lugude seas on ka "Double Talkin' Jive" ja muidugi "Used To Love Her". Mõlemad on minu lemmikute seas, samas on nad ikka nii erinevad.
Nagu ma ütlesin, kontsert oli äge. Selle nimel tasus palavust trotsida ja päikesepistega riskida. Oli inimesi, kes ei pidanud sellele vastu. Meil vedas, olime kohe fännitsooni taga ning kahe tsooni vahel oli veekraan. Kuna inimestel halb hakkas, siis hakkasid turvad vajadusel vett jagama. Andsid märku, said topsi. Väga mõistlik mõte, sest isegi peale päikese kadumist oli õhk kuumusest paks. Ma pole nii higisel kontserdil käinudki, isegi Africa klubis pole nii palav olnud. Aga see oli seda kindlasti väärt, sest ma nägin ikkagi 3/5 sellest koosseisust, mis Appetite For Destructioniga maailma vallutas. Ma nägin ühel laval Axlit ja Slashi, kes ei pidanud enam kunagi ühel laval olema. See juhtus siiski ja nad tulid isegi Eestisse. Just seepärast annangi ma neile kõik andeks. Väikese hilinemise, liiga palju soolosid, veidi mööda noodid. See kõik on köömes võrreldes emotsiooniga, mis ma sel palaval esmaspäeva õhtul sain.
Kasvasin ma ju üles teadmisega, et originaalkoosseisu enam kunagi koos ei näe. Isegi siis, kui Duff Guns N' Roses'iga koos paar lugu esitas, ei uskunud keegi, et sealt midagi enamat tulla võiks. Veel vähemtõenäoline oli GNRi Eestisse tulek. No kes siia väikeriiki ikka tulla tahab? Olgugi et Tallinna Lauluväljaku laval ei olnud Izzy Stradlinit ja Steven Adlerit, on varateismeline mina rahul. Ei osanud ta kunagi ette näha, et Axl, Duff ja Slash seal esinevad. Tuleb välja, et unistused siiski täituvad.
Täna on teie ees ei keegi muu kui Guns N' Roses. Juba õhtul võib neid näha rokkimas Tallinna Lauluväljakul, kus tuleb esitamisele ka see lugu. "Shadow Of Your Love" on bändi fännidele juba ammu tuttav, aga nüüd on see kõigi ees hoopis teises kvaliteedis. Nimelt anti uuesti välja debüütalbum Appetite for Destruction, millest on saadaval ka mitu erinevat deluxe versiooni. Teiste lugude seas ongi kogumikul ka antud pala.
Tere taas üle pika aja. Täna soovitan teile ansambli The Dead Daisies uut singlit "Dead And Gone". Bändi ennast näeb juba 16. juulil ka Eestis, nimelt on nemad üheks Guns N' Rosesi soojendusbändiks. Mina isiklikult ootan seda juba huviga.
ära Sa mitte mõtlegi minu tekste ja pilte varastada. Kui Sul on väga vaja neid kasutada, siis viita ka algallikale. Veel viisakam oleks enne luba küsida. Ära muretse, ma leian Su nii või teisiti üles ja jätan sõrmed sahtli vahele.
|
OSCAR-2019
|
||
Minul oli selline huvitav lugu, et tegin linnusööda kopast deegude sööda aluse. Esimesed kuud käisid söömas, siis tekkis sinna vist mingi imelik lõhn v midagi, sest nad hakkasid lihtsalt sinna pissima (MUIDUGI OLI MUL NEILE KA TEINE SÖÖDAKOHT OLEMAS) ja nii ma asendasin ühest päevast toidu saepuruga mida ma suht tihti nüüd vahetan ja nad on ise aru saanud, et see on wc nende jaoks. Kui häda tuleb jooksevad kohe teisele korrusele ja sinna ning siis tagasi oma toimetuste juurde:D
Tahaks ka teada, kas kellelgi veel deegud puhtust peavad? St. kuhu nad oma hädad teevad? Ja kui nad on lahti lastud... kas siis häda korral tormavad oma wc-sse?
Kas see "WC-s" käimise õpetus ongi aint puhas juhus, et juhul kui nad ise teevad endale mingi kindla koha?
Minu kaks suslat teevad oma häda ära seal kus nad hetkel viibivad-kas või puuri kolmandal korrusel... ka pissida võivad läbi kolme korruse. Sai kunagi ostetud lisaks pesale ka wc-maja, kuid nad käivad seal aint magamas ja peidavad toitu sinna. Ka ühtegi kindlat puuri nurka neil hädade jaoks valitud ei ole.
postituvi kirjutas: ... teevad oma häda ära seal kus nad hetkel viibivad-kas või puuri kolmandal korrusel... ühtegi kindlat puuri nurka neil hädade jaoks valitud ei ole.
Huvitav, kui palju neid niinim. korralikke deegusid leidub? Või millest see "korralikkus" sõltub-et kas on puhtuse pidaja või mitte? Teeks nad vähemalt ühte puuri nurka- see oleks ok... WC-maja kasutamist pole neilt vist mõtet nõudagi.
Elm- kas Sinu deegud väljas ringi kolades, teevad hädad ka põrandale? Ma ise ei ole näiteks seda tähele pannud, et kumbki neist pissiks põrandale või minu sülle... aga pabulaid olen kapuutsi seest leidnud küll põrandast rääkimata.
Kuigi mul on olnud 2x juhus, mil olen juhtunud puuri puhastamise ajal nägema, kuidas põrandal ringi kihutav Tiigu üks hetk tühja puuri hüppas(tühi põhja kast ilma saepurukraanuliteta) ja oma junnid sinna jättis ning see järel jätkas põrandal kondamist... ei tea kas see oli juhuslik? Samas on ta nii ju 2x teinud.
Jah, mul on väga "kasvatamatud" deegud, tuppa jääb ikka üht-teist maha, nii põrandale, aknalauale, diivanile - kuhu iganes
Sama probleem, teevad häda kuhu tahavad, kuigi alumisel korrusel on purk kuhu võiksid minna ja 2 korrusel spetsiaalne wc.
Sul nad muidugi alles suhteliselt vähe aega olnud ja ehk ei ole omale veel pissi-kaka nurka välja kujundanud? Selles mõttes, et ehk on lootust veel.
Üldiselt õpetamine on raske töö. Kõik junnid mis leiad, tõstad spets pissimiskohta. Uriinise saepuru tõstad ka sinna. Muu puuri üritad hoida võimalikult puhta, nt korrused käid lapiga üle mitu korda päevas. Kui loom juhtub õigesse kohta häda tegema, siis kiidad (annad maiust- deegule sobivat maiust, nt rotiga selles osas lihtsam et rohkem maiuse võimalusi)...
Mõne loomaga piisab mõnest nädalast "treenimisest", mõnega läheb kuid. Mõni ei võtagi õppust. Sageli mõne aja möödides muutub loom uuesti laisaks, siis sama asjaga (st tõstad kõik musta saepuru õigesse kohta) uuesti vaja tegeleda...
Mina andsin alla -vähemalt ise ei kavatse mu suslikud puhtust hoidma hakata. See "majake"(ei oska seda muudmoodi nim.), mis oli mõeldud WCks ja kuhu suslad ainult toitu peitsid(vahel harva ka magati seal)-tegin sellest neile liivakasti. Nagu nii teevad nad ka nüüd sinna juhuslikke junne peale kümblemist...
Kuid Mercari antud asja võiks isegi proovida. Samas, kas ei ole aga mu Tiigu(peaaegu 10 kuune)jaoks juba hilja? Siiani pole tal välja kujunenud ühtegi kohta puuris, kus rohkem junne oleks. Ja piss ei paista ju saepurust väljagi- kuidas seda siis eraldada? Mul terve puuri alumine korrus saepurugraanulitega kaetud.
Täna(praeguseks juba eile) just puhastasin puuri- proovingi seda nüüd siis puhtana hoida- st. panna junnid võimalikult ühte nurka, kuid pissit ma "koguda" ei oska.
Pissit kogud nii, et korjad pissised saepuru graanolid/saepuru kokku ja paned ühte kohta. Kui meie väiksed korrustele pissivad, siis panen graanoli sinna sisse, kui kõik on ära imetud, tõstan selle nende wc-sse. Pissil käivad siis wc-s, kuid junnid on siiski kõikjal. Pärast järgmist koristamist tuleb neid uuesti abistada .
See on lihtsam kui on plastkorrused puuril. St kui on loiguke tehtud korrusele, paned sinna veidi saepuru peale ja ootad kuni saepuru selle endasse imeb. Siis tõstad seapuru õigesse kohta ja käid korruse lapiga üle. Kui on võrekorrustega puur siis eriti urinist saepuru kuidagi korjata ei saa.
Mina puuris seda rottidele (mul olid rotid) ei õpetanud. Aga kuna rotid olid 24/7 lahti siis väljaspool puuri sai neile selline koht tehtud kuhu pissida võis. Seal olid küll vanad ajalehed + majapidamispaber. Ja selle õppisid küll rotid kiirelt ära et kui puuri ei viitsi minna siis too koht kõlbab ka. Junnid tehti ikka kõik puuri, väljaspool puure (meil oli neil 2-3 puuri kasutuses mille vahel said nad liigelda ja niisama toas seigelda) junne ei tehtud.
Minu poisid leidsid, et vanad wc kohad on igavad ja hakkasid esimese korruse nurka laskma. Vanadesse peidetakse süüa, millest selline käitumine?
Aeg ajalt nad vahetavadki oma wc kohti. Looduses on põhjuseks see, et üks koht saab liiga mustaks või kolitakse kaugemale. Miks täpselt nad puuris seda teevad, ei tea. Äkki sul ka kolimisega seotud see koha vahetamine?
Mul on kõik lollused ja mured seotud sellega, et kolisime Tartust tagasi koju. Vanas puuris elasid alguses, siis ei olnud muresid. Nüüd tõime suure koju ja pissivad pm kuhu tahavad, enne käidi ilusti ainult wc-s ja tühjendasime 1-2 korda nädalas neid.
Imelik, aga minu uus deegu, kelle eile sain, ta on praegu teisest deegust eraldi, aga panin talle alguses karbi liivaga, siis ta hakkas seda pärast kasutama nagu WC-d. Pärast mõtlesin, et ei tohi liiva nii kaua hoida puuris, võtsin liiva välja, panin selle asemel kuivtoitu sinna karpi - ja jällegi näen, et kasutab seda kui WC-d.
Kuigi minu pätid puhkavad seal ka jalga, siis on pissikasti tähendus selge. Kõik junnid leian ainult sealt.
Sul - Degus siis ju eriti vedanud Mul aint Tiigu kasutab pissimiseks kolmnurka(sedagi nii kuis viitsib:P), junnid tehakse ikka kuhu juhtub. Ka jooksurattal joostes lendavad junnid sinna, kuhu poole ratas jookseb Taagu ja Tita aga pissivad ja kakivad kuhu juhtub. Ainuke puhas koht on söögikauss- see on püha, sinna ei tehta häda( kuigi vahel käiakse keset kaussi istumas)
Meil pissi tehakse ikka saepuru sisse ka, kuid mujale peale saepuru ja wc ei lasta. On jahh vedanud, kahju ainult et pott nii väike on, Dess veel kuidagi oma taguotsa sisse paneb aga Devv peab ennast enne potilkäimist korralikult sättima, seega läheb tal kauem aega. Õhtul teen mõned pildid.
Punkt nagu hoidis meil ikka puhtust suhteliselt. Puuris oli kaks kohta kus käis häda tegemas, põrandal joostes ei leidnud kunagi midagi. Nüüd aga kui uued, siis on puuris neid igal pool, mõlemal korrusel, lendavad ka puurist välja ja muidugi peale toas jooksmist on igal pool junnikesi. Aga eks nad noored ja uued. Sest nagu otseselt pole näinud, et Punkt ka nii teeks, kuid kes teab, õppis väiksematelt. Hetkel siis ole näha, kas Punkt ka nemad koolitab ära või ei.
mõtlen potil käimise all siis seda, et oma hädad tehtaks ühte kohta. Keegi kirjutas, et kui tõsta järjekindlalt pabulad ühte kohta/kasti, siis võib-olla hakkavad sinna käima või siiski mitte ? Või kuidas seda õpetada?
Mul Tiigu justkui hakkas poegimise järgselt potil käima. Kuid kui pojad kasvasid, arvasid nad, et emmel pole potti vaja ja närisid selle katki
Sest tegelikult kui aus olla maandus potti u. iga 10-s junn Natuke vähevõitu. Pissil käis mingi aeg tihemini. Taagu ja tited enamasti vältisid seda( va. kui tited seda närisid)
Üldjuhul deegud kuuluvad nende loomade hulka, kelle jaoks elu on liiga kiire, et hädaga potile minna- häda tuleb sinna, kus parajasti oldakse- kasvõi lendab jooksuratta pealt suures kaares laiali
Meil käib Röpsik jooksmise ajal ajalehepaberi peal häda tegemas.Noh loomulikult võtab mõne paberijupi ka puuri pesa tegemiseks,aga rohkem teeb ikka hädasi .
Meil üldiselt pissitakse sinna, kuhu juba enne on tehtud. Nuusutatakse ja vaadatakse, et kas see siin on pissimisnurk... Junnid, aga tulevad küll sinna, kuhu juhtub. Ükspäev imestasin, kui korralik meie vanamees ikka on. Ootas puuri ukse juures sülle võtmist ja silitamist ja kui puuri ukse avasin, siis "ütles oota", jooksis ruttu käis pissil ära ja tuli sülle. Nii, et sülle ka ei tehta kunagi.
|
OSCAR-2019
|
||
Eile õhtul käisime perega pealinnas trippimas ja tagasiteel lõin Facebooki lahti ja oh, üllatust - käimas oli EBA laiv. Mul oli aku kohe tühjaks saamas ja otsustasin, et vaatan hiljem tulemusi. Hommikuks oli auhindade lehel* üleval erinevate kategooriate esikolmik ja tore oli näha, et minu lemmikud olid kõrgemaid kohti saavutanud. Aplaus Nullkulu, Lastejutud, Lipsuke, Seiklusjutud, Fotail, Ebapärlikarp, Mutukamoos, Elu kaksikutega, Taimetoit ja Vegani päevaraamat!
Okei ja nüüd veits üritusest. Kuna laivi ma ei vaadanud ja EBA lehel muud infot peale esikolmikute polnud, läksin vaatama Õhtulehe galeriid.
Kas mulle tundus õigesti, et pilte tehti valitud vähestest (need, kes ostsid VIP pääsme) või oli inimesi vähe? Kaks viimast aastat oli nägusid hoopis rohkem ja sai ära vaadata päris hea hulga blogijaid. Ise ma küll kohal polnud, aga läbi piltide jäi mulje üksikute inimestega täidetud ööklubist (siis, kui lähed pittu kell 11 ja peolised alles alustavad kodus). Samas iga kord oli probleemiks ruumi ja õhu ja privaatsuse puudus, et jah - koht pidi suuruse poolest parem olema.
Sorry, aga mulle hüppasid silma inimesed, kes ei seostu grammigi blogimisega ehk tõsielusarja staarid** Kalle-Kalvi ja Helen. No lahe, kui nad tahavad peole ja satuvad kaamera ette, aga iga kolmas pilt nendest? Või vähemalt naispoolest, vist. EBA lehte sirvides lugesin välja, et nad ikkagi peavad ka blogi.
** samas oli seekord külastajane kohal ka eelmisel aastal võitjate nimed ette vuristanud õhtujutt, kes vähemalt nüüd tundus õnnelikum (kas keegi sundis teda aastat tagasi?)
Kui võrrelda selle aasta üritust eelmistega, siis võib öelda, et 2017 aastal olid auhinnad kõige rohkem korraldaja nägu. Natuke nukralt vanaks jäänud ööklubi, reality staarid, Anu Saagim, halvad pildid ja kogu üritusega kaasnev hõng, et asi pole nagu õige. Kui Mari-Leen tahab jätkuvalt EBA korraldamist enda kätte jätta, siis ta võiks vähemalt rohkem inimesi kogu protsessi pühendada. Olgem ausad, kahe eelmise aasta mõnus vibe ja elevus olid täiesti haihtunud.
Just, võtsid sõnad suust! Minu arust oli see nii Mari-Leenu arvestades temalik. Kippus minuarust natukene labaseks...ei räägi korraldusest aga nt intekad Anuga, Zenja idiootsed kommentaarid, galeriid...
Ma olen nüüd igalt poolt jõudnud kuulda Zenja kommentaaridest ja mul oli isegi usku, et ehk ta oli äge. :D
Täiesti nõus! Otseülekannet oli piinlik jälgida, võib-olla koha peal sobis zenja hästi ja melu andis juurde. Ei oleks tahtnud kohal küll olla :)
Vist ei jäänud millestki ilma. :D (kui siis oleks saanud teisi blogijaid kohata ja ma oleksin tahtnud küll!)
Piltide pealt tundus rahvast küll vähe jah, ülekannet ei vaadanud. Kas Elu kaksikutega blogi tõesti võitis midagi? Ta pole terve aasta muud bloginud, kui et pole aega blogida :D
Kolmanda või teise koha sai. Ma loodan, et lugesin õigesti välja, sest kiri oli niiiii kribu. Mulle on ta jälle igalpool mujal silma jäänud aktiivselt - võibolla siis mitte ta enda blogis. :D
St mulle ei meeldinud mitte sellepärast, et ta kuidagi ''väärt'' on seda, mulle Fitloora väga meeldib :) Pigem mõtlesin just seda, et veidike läbimõtlemata auhind ehk. Minu arvates ei ole tegemist mingi tervisetootega, kuigi fitnessinimesed neid jubedalt söövad..
Kalvi-Kalle ja Helen olla siiski blogijad ja Saagim eriti oli väga vaimustuses, et nendega intekat teha sai. :D Ühesõnaga seda laivi saad tagant järele tsekata õhtulehe melu-rubriigist või õhtulehe facebooki lehelt. :)
Aga mina vaatasin just, et kõige õnnestunum üritus võrreldes eelmistega. Minu arust on õige, et Saagim platsis oli. Kelle jaoks muidugi on Saagim labane ja ei sobi sellise ürituse juurde, aga no ma ei tea. Absoluutselt igal meelelahutusüritusel on tema kohalolek ikkagi väga hinnas ja see, et ta tuli mingeid tühiseid blogijaid, keda ta ise ei loegi, intervjueerima on minu arust väga suur asi.
Ženja mõttest saan aru nii, et ta olnud eelmised korrad ka ja traditsiooni jätkatakse, kuid ma ise tunnen ka, et vahest saab teda too much. Natuke nukker ka, et väga paljudele ei meeldi. Samas.. tekib jälle see hetk, kus kõik virisevad, et õhtujuht võiks keegi peale tema olla, aaaaaaaaaaga kui küsitakse, et "kes siis?" on kõik vait ja ootavad, et korraldaja ise probleemi lahendaks. Nagu selle Ebaga ikka. Maha tehakse, aga vastuideid ei anta.
Eeldades, et sa jätkuvalt pead ennast blogijaks, siis ma ei mõista, miks sa endast ja blogijateks nii halvasti mõtled. Tühised? Ole nüüd! Ma ei ole viimased aastad KORDAGI ühtegi ajakirja ostnud, sest ma ei leia, et saaksin sealt midagi, mida blogid ei paku. Kui siis klantspilte ripsmetuššidest, kus modellidele on kunstripsmed ette kleebitud. :D Sama on ülejäänud sisuga ajakirjades - kui blogides on vähemalt aru saada ja blogija ka ise ütleb, et on reklaam, siis ajakirjades on suht näotult need peidetud. Lisaks ma ei osta ühtegi kallimat toodet, kui pole arvustusi lugenud. Ja, kes neist viitsib kirjutada.. ülla-ülla, taaskord blogijad (muidugi kriitilist silma peab jätkuma nii ajakirja kui ka blogi sisule).
Mulle meeldib Anu ja ta on mulle alati meeldinud, aga mina küll talle kullast krooni pähe ei ehiks. Pigem toob elu24 ja kogu kamp blogijate maine veelgi madalamale.
No see tee ise ja tee paremini on alati üks lause, mis kõlab vastuseks, kui keegi ütleb midagi muud kui heakskiitvat. Samas ma usun küll, et oleks paremaid korraldajaid ja viise, kuidas seda kõike teha.
No see oli mõeldud kontekstis, et Saagimi jaoks tühised, mitte et mina nii arvaks. :D Ja mitte nii sõna otseses mõttes. :D Sessuhtes, et ta ütles korduvalt, et ta ei tea ühtegi blogijat ega ühtegi blogi ja tal ei ole aega neid lugeda, aga minu arust oli kena, et ta tundis meie vastu huvi ja huvitus blogijate tegemisest. :D
Muidu aga on sul õigus blogide osas ja sama arvan ka mina. Ma ei näe mõtet ajakirja ostmisel, kui igasuguseid arvustusi saab lugeda blogidest, kus arvamus on vahetu. Samamoodi saab kõik uute toodete vahetud emotsioonid ka blogist mõnusamalt kätte, kui ajakirjas, kus asi on ikkagi toimetatud ja muudetud jms.
Anu muidu enam Elu24-s ei ole, aga saan aru, mida sa mõtled. Samas.. elu24 ja muud kollased asjad kajastavad nagunii kõiki üritusi, ka presidendi vastuvõttu, seega seal kajastatud saamisest ei ole nii või naa pääsu. Kõik avalikud üritused lihtsalt on need, mida kollane meedia kajastab, sest liiga palju on inimesi, keda huvitab teiste inimeste pildis vaatamine. :D
Räigelt spämmin siin, aga lihtsalt lisaks ütlen, et mu silmis tegelikult mõned ajakirjad on siiski ÕNNEKS veel asendamatud. Kui muidu tundub, et blogid söövad aegamööda ajakirju välja, siis blogimaastikul on kuidagi puudus reaalselt harivatest blogidest. Sessuhtes on Imeline Teadus, Imeline Ajalugu, Tehnikamaailm, Digi ja sellised ajakirjad minu silmis endiselt hinnas. Eks netis on ka neid harivaid artikleid siin ja seal, aga netis kuidagi ei kipu avama ja internetis valid ikka midagi lõbusamat, aga selliseid tarku ajakirju, kui näppu satuvad, jään alati huviga lugema ja nad on väga hästi üles ehitatud. :D
Saagimit, jah, kindlasti huvitas blogidele pühendumine, erinevad blogikategooriad, mitte Kalvi-Kalle ja Mallukaga intervjuude saamine portaali, milles ta tegev on. Meeldis eriti Ebapärlikarbi blogis esile toodud intervjuulõik, mis hästi annab edasi, kui rõõmsad me Saagimi kohaloleku üle peame olema. :)
Üritus oli jah... Natuke labane. Tahaks siiski ilusat galat, kus on viisakas ja šarmikas õhtujuht ning tore melu. Seekord oli võrksukki, liiga paljaid kannikaid.. Piinlik oli auhinda vastu võtta!
Hahaa, su viimane lõik nii pihtas! Ma sain sellest Venus Club-Fokin-Saagim-Marileen kombost flashbacki aastasse 2007. Üksikult need osad ei olegi nii halvad midagi, aga just see kogu kompott koos mõjub vanaaegselt ja veidi labaselt.
|
OSCAR-2019
|
||
Selle artikli eesmärk on anda ülevaade Eesti personalitarkvara turust ning nendest lahendustest, mida Sul on võimalik ka käesoleval hetkel enda kasutusse saada. Iga lahenduse juures vaatan ma üle üldpildi, tugevused ja nõrkused ning kirjeldan ka litsentsiga seonduvat. Juttu tuleb Dynamics AX/NAV Personalist, Persona V3-est, Virosoftist, Taavi Personalist, Tresoor HRM-ist. Taustaks toon väikese ülevaate valdkonna suurtegijatest, kelle lahendused teenindavad globaalseid organisatsioone ning ka Eestis levinud hübriidsetest rakendustest ning niši toodetest.
2016-2017 paistab Eesti personalitarkvara turu jaoks olema tõeliselt põnev periood. Peamiseks põhjuseks on see, et meie ettevõtted hakkavad vaikselt liikuma samas suunas, kuhu maailm läks juba 2-3 aastat tagasi. Nimelt, personalitarkvara või personalijuhtimise tarkvara eesmärgiks saab administratsiooni asemel olema tööjõu arendamine. Seoses selle suunamuutusega vaadatakse maailma perspektiivis personalitarkvarale kolmes dimensioonis:
Core HR (põhipersonal) – tarkvara osa või lahendus administratsiooni ja töötajaga seotud dokumendihalduse jaoks
Talent acquisition (värbamine ja järeltulija arendamine) – tööriistad tööjõu planeerimise ja värbamise jaoks
Talent management/development (talendiarendamise ja juhtimise tarkvara) – tarkvara ja tööriistad tööjõu oskuste analüüsimiseks ja parendamiseks
Põhjus sellise ülesehituse jaoks on selge – kvalifitseeritud tööjõu puudus tähendab, et oma töötajate arendamine on kõige soodsam personalijuhtimise strateegia. Ettevõtetel, mis on tugevalt sõltuvad oma töötajate oskuste tasemest, aitab uute talentide leidmine parandada kiiresti finantstulemusi.
Meie turu väikest suurust arvestades on nende trendide jõustumine paratamatult aeganõudev protsess. Personalitarkvara arendajad, kes on samuti tööandjad, seisavad silmitsi oma klientidele sarnaste väljakutsetega ning kohandavad oma tooteid arengustrateegiatega vastavalt. See tähendab, et oma personalitarkvara plaanimisel võiksid Sina, personalijuht, võtta täna arvesse ka vastava tarkvara kasvu ja arendamise potentsiaali. Seda just eriti värbamise ja kvalifikatsioonide haldamise valdkondades, mis paari järgmise aasta jooksul üliaktuaalseks muutuvad.
Ma ei kirjuta täna sellest, kuidas valida personali tarkvara vastavalt just Sinu vajadustele, aga palun, et personali tarkvara valikul küsiksid Sa enda käest:
Dynamics AX Personali arendab Columbus Eesti ja Dynamics NAV Personali arendab BCS Itera. Need ei ole Dynamics personali tavamoodulid, vaid Eestis arendatud lisad. Need sobivad hästi ettevõtetele, kellel juba on Dynamics majandustarkvara või kes plaanivad oma personalitarkvara regulaarselt arendada ning on valmis sellesse investeerima. Dynamics Personali müüvad ka teised Dynamics partnerid Eestis, näiteks HÄT.
Tugevad küljed: Mõlemad lahendused kasutavad Dynamics’i siseseid ühendusi, Microsoft Office, Sharepoint jm toodetega ning on kättesaadavad nii serveri, kui ka pilve kujul. Dynamics AX Personal on samuti kättesaadav Läti ja Leedu turu jaoks, Columbuse sõsarettevõtete toega.
Tasub teada: Juurutatava projekti ning esialgse investeeringu suuruse arvutamine võib olla keeruline. Juurutus ise võib aega võtta mitu kuud.
Litsentseerimine: Personali tarkvaral on oma litsents. Lisaks tuleb tellida või rentida laiapõhjaline Microsoft’i litsents, mis on paindlik, aga keeruline ja kulukas ettevõtmine. Üllatuste vältimiseks on oluline uurida tarkvara ja litsentside uuendamise hindasid nt järgmise 5 aasta jaoks. Suure tõenäosusega on NAV/AX Personali juurutuse ja litsentside hinnad kõige kõrgemad turul (v.a. SAP/Oracle).
Lisavõimalused: Ühes ja samas programmis on olemas lahendused palga- ja tööajaarvestuse kohta, lisaks veel teised erinevate partnerite poolt välja arendatud Dynamics moodulid ning erimoodulid.
Persona V3 arendajaks on Fujitsu Estonia, kes viimase 20 aasta jooksul on mitu korda nimesid vahetanud. Persona on samuti päris pikka ajalooga toode, kus versioon, mida müüakse hetkel, on pika evolutsiooni tulemus. Lahendus on veebipõhine, klassikalise SaaS mudeliga, mis tähendab, et uuendused ja parendused jõuavad kõikide klientideni automaatselt ning puuduvad uuendamise/hoolduse vm tasud.
Tugevad küljed: Meeldiv välimus ja lihtne liides koos asukohaga pilves tähendavad, et kasutusse võtmine on ülikiire ja minimaalsete lisakuludega.
Tasub teada: Tarkvaras on võimalik teatud mahus muudatuste tegemine. Kui teil on plaanis suuremamahulisem ümberehitus ja süsteemi täiendamine, siis baaslahendusena võivad rohkem sobida Dynamics või Virosoft.
Litsentseerimine: Persona kodulehel on olemas hinnakalkulaator, kus saab kergesti arvutada kuutasu suurust. Suuremate töötajate arvuga kliendid peaksid siiski küsima personaalset pakkumist.
Lisavõimalused: On olemas nii palgaarvestuse kui ka tööaja planeerimise moodulid. Süsteemi täiendatakse regulaarselt vastavalt kliendisoovidele ja kasutajate tagasisidele.
Taavi Tarkvara on juba pikka aega üks populaarsematest majandustarkvaradest Eestis. Selle palgaarvestuse moodul on mingil määral olnud keskmiste ettevõtete jaoks standard lahendus. Personali moodul on samuti üpris võimekas ja heade funktsioonidega. Kahjuks ei ole Taavi veel ühendanud oma mooduleid ühte rakendusse ning ei paku pilve lahendust.
Tugevad küljed: Lihtne installatsioon tähendab kiiret algust. Enamus personalijuhtidest ja palgaarvestuse spetsialistidest, kes alustasid oma karjääri 15 aastat tagasi või veel varem, oskavad ilmselt programmi kasutada. Suhteliselt odav hind on samuti atraktiivne, eriti väikestele ettevõtetele.
Tasub teada: Tarkvara on mõeldud peamiselt väiksematele ettevõtetele ning viimaste aastate jooksul ei ole arenenud sama kiirusega, kui teised tooted turul.
Litsentseerimine: Litsentseerimine lähtub ettevõtte töötajate arvust ning hinnakiri on olemas kodulehel.
Lisavõimalused: Taavil on lisaks palgaarvestusele ka mitu finantsmoodulit, mida ilmselt saaks vajadusel siduda ka personali poolega. Paljud raamatupidamisbürood kasutavad Taavi’t oma klientide personali ja palga halduseks, mis teeb ülemineku outsourcingust in-house’ile väga lihtsaks.
Virosoft Personal on olnud arenduses üle 20 aasta ning hetkel eksisteerib kahel platvormil – Oracle ja Microsoft. Selle kasutajateks on enamasti keskmised ja suured ettevõtted, kelle erivajadused on nõudnud väga spetsiifilisi tarkvara täiendusi. Üllatavalt, on neil väga vähe kliente. Toote baasfunktsionaalsust on viimase 5 aasta jooksul tugevalt laiendatud ning ilmselt on üks parimatest turul. Kahjuks puudub sellel pilve võimalus ning seega on uuendused tasulised.
Tugevad küljed: Lai baasfunktsionaalsus ja võimalus muuta kõike, tähendab et klient saab süsteemi täiendada enda soovide järgi (tasu eest).
Tasub teada: Virosofti juurutamine on võrdlemisi pikaajaline ning investeeringu suuruse tõttu see tarkvara väiksele ettevõttele ilmselt ei sobi.
Litsentseerimine: Virosoft ise on litsentseeritud moodulite kaupa, lisaks tuleb arvestada vajalikke Microsoft või Oracle litsentside ja hooldustasuga. Hinnapakkumised on individuaalsed.
Lisavõimalused: Virosoft personali moodul on integreeritud Virosoft tööaja, palga ja koolituse moodulitega.
Tresoor on veel üks pikaajaline tegija Eesti personalitarkvara turul, kes sobib nii väikestele kui ka keskmistele ettevõtetele. Sellel puudub pilve versioon, aga baaslahenduse installatsioon ja esialgne seadistamine on üsna lihtne ning võimalik ilma pikema juurutusprotsessita.
Tasub teada: Suurema organisatsiooni puhul tuleb ilmselt arvestada pikemaajalise juurutusprotsessiga. Lisapakettide valikul tuleb olla väga tähelepanelik.
Litsentseerimine: Töötajate ja ettevõtete arvu põhine litsentseerimine ning hinnakiri on kodulehel üleval.
Lisavõimalused: On olemas laiapõhjaline majandustarkvara süsteem, mida kasutavad ka suuremad ettevõtted. Samuti on olemas tööaja- ja palgaarvestuse funktsionaalsus ning eraldi analüütiline lahendus, mis laiendab olemasolevaid aruandluse võimalusi.
Personalijuhina ei meeldiks Sulle ilmselt väide, et personalitarkvara kasutatakse vaid tööaja planeerimise või palgaarvestuse lisana. Olemas on mitmeid süsteeme, kus personalitarkvara funktsionaalsus võimaldab teha vaid tööajaarvestust või palgaarvestust. See ei tähenda, et antud tarkvara kasutaval personalijuhil on võimalusi vähem, kindlasti mitte – personalijuhile, kelle rolliks on ka töötajate arendamine ja värbamine, on loodud palju teisi tööriistu. Küll on aga nende lahendustega olemas oht, et personalijuhtimine toimub paralleelselt kahes programmis ning andmed on erinevad.
Mõningad näited sellest on Eesti tööaja planeerimise idutooted Quinix (www.quinix.ee) ja Begin ning palga lahendused nagu näiteks Taavi Palk, HansaWorld Books palga moodul ja Merit Palk.
Analüütikute nagu näiteks Gartner silmis on suuri tegijaid personali valdkonnas vaid kaks: Oracle ja SAP. Mõlemad neist on ostnud väiksemaid tarkvara-arendajad ning kasvatanud nende toodetega oma personalitarkvara funktsionaalsust märkimisväärselt. Hea ülevaade Oracle personali tarkvara evolutsioonist on siin. Nende lahenduste baasfunktsionaalsus on oluliselt suurem, kui meie kohalikel arendajatel, eriti töötaja arenduse ja värbamise valdkondades. Rääkides suurtest süsteemidest Eestis, siis leiab turult ka Epicor (iScala) kliente ja arendajaid.
Samuti on nende lahenduste konsultantide ja arendajate turg Eestis väga väike ja kohalikud eksperdid on tihti piiratud kogemustega, sest on osalenud vaid väga vähestes sellealastes projektides. See võib tähendada, et on vajalik hankida konsultante välismaalt. Ärge saage minust valesti aru kui ütlen, et üks nendest süsteemidest kasutusse võtta on täiesti võimalik. Samuti aga ütleksin, et hetkel ainuke põhjus seda teha oleks juhul, kui lahendus on kohustuslikuks määratud seoses organisatsioonisisese poliitikaga ning organisatsioon maksab juurutuse kinni. Kui juurutusega seotud investeering muutub natuke kättesaadavamaks ning kasutajaliidesed eesti keelseks, siis muutub pilt oluliselt paremaks.
Personalijuhtimise ja/või palgaarvestuse süsteemi arendamine oli hästi lihtne ja kasumlik 10-20 aastat tagasi. Vajadused olid väikesed ning ainuke, mida oli vaja, oli enam-vähem mõistlik andmebaas ja kasutatav kasutajaliides. Seega on meie turul ka teisi süsteeme personalijuhtimiseks ning mõned neist on kasutuses päris suurtes organisatsioonides.
Kahjuks, ei ole ma kokku puutunud nende uuendatud versioonidega ja ei oska hinnata nende loojate visiooni ja lahenduste võimekust. Enamusel neist on hinnakiri kodulehelt kättesaadav.
Sõltuvalt Sinu vajadusest, strateegiast ja eelarvest, on Eesti turul päris lai valik personalitarkvara. Samuti aga tuleb tunnistada, et suurem osa funktsioonidest, mida need süsteemid pakuvad, on tihti täpselt ühesugused ning erisuseks on vaid välimus ja hind.
Innovatsioonid tulevad enamasti valdkonna iduettevõtete lahendustest, mis parendavad ühte konkreetset personali juhtimise valdkonda, sellisteks ettevõteteks on näiteks:
|
OSCAR-2019
|
||
Võrreldes enamiku arenenud teadusriikidega on Eesti teadussüsteem tervikuna suletum. Akadeemilises maailmas on teadlaskarjääri vältimatuks eelduseks doktorikraad. Neis valdkondades, milles on Eestis arenenud tööturg ja keskmisest kõrgemad palgad, püüdleb doktorikraadi poole väiksem ja akadeemiliselt mitte alati kõige võimekam osa magistrilõpetajatest. See on mõistetav, sest pea kõik tehnika ja tehnoloogia valdkonna lõpetajad on juba magistriõpingute ajal leidnud erialase töö. Selle nähtuse pikaajaliseks kaasmõjuks on see, et neis valdkondades võtame doktoriõppesse järjest enam välismaalasi.
Enamikus teadusvaldkondades ei ole vahet, mis on uurimisrühma liikme emakeel – loevad eeskätt vaimsed võimed ja tööks vajalikud oskused. Pikemas perspektiivis võib selline tendents olla siiski mittesoovitav, sest Eesti elu jääb siia teadust tegema tulnud välisdoktorantidest edendama vaid väike hulk. Kui tahame, et need inimesed siia püsivalt jääksid, peame paremini läbi mõtlema, mis neid Eestiga tulevikus seoks.
Selles olukorras on üheks Eesti ettevõtete-ülikoolide koostööd stimuleerivaks lahenduseks Tallinna Tehnikaülikoolis loodud tööstusdoktorantuur. See tähendab, et ettevõttel on võimalus teha ülikoolile ettepanek luua ettevõttes töötavale teadlasele või insenerile ülikoolis koht doktoriõppeks. Seda eeldusel, et tema töö põhisisu ettevõttes on olulises osas teadus- ja arendusülesannete lahendamine.
Ülikool pakub ligipääsu akadeemilisele võrgustikule, asjatundlikku juhendamist ja kõiki doktorandi staatusega kaasnevaid võimalusi (sh õigus õppetoetusele). Nii võiks kasvada ettevõtete huvi teadus- ja arendustegevuste vastu ning motivatsioon leida ettevõttes olevatele probleemidele teaduslikke lahendusi.
Innovatsioonivõimekuse kasvatamiseks ei saa paraku läbi ilma teadus- ja arendustegevuseta. Erinevatel põhjustel on Eestis kujunenud olukord, kus avaliku sektori investeeringud teadus- ja arendustegevustesse on läbi aastate koondunud valdkondadesse, kus ettevõtlus on suhteliselt nõrgalt arenenud. Kuna nendes valdkondades tegutsevate ettevõtete arv on väike ja ettevõtted ise pisikesed, on ka nende majandusmõju riigile tervikuna tagasihoidlik.
Samas on just seal tehtav teadus suurepärane ja teenib laiemat, globaalset kasu. Kuid üleilmse uue teadmise loomise tuhinas tuleks meil hea seista ka selle eest, et kodumaise arvuka ja mitmekesise ettevõtlusega esindatud sektorite, nagu infotehnoloogia, energeetika, puidu- ja põlevkivikeemia, masina- ja metallitööstusettevõtete väärtusahelais edasiliikumist ei pärsiks meie suutmatus neis valdkondades teha tipptasemel teadust, millest saaks tuge vastava valdkonna innovatsioonitegevus. See ehk aitaks omakorda vähehaaval kasvatada erinevate huvirühmade toetust ja poliitikute tahet tõepoolest liikuda lähemale riiklikus teadus-arendustegevuse ja innovatsiooni strateegiates kirjeldatud eesmärgile: avaliku sektori rahastus 1% SKTst.
Üha enam muutub oluliseks ülikoolide-ettevõtete vahelises teadmussiirdes sektorite vahel liikuvad inimesed. Kusjuures ei piisa sellest, kui ülikoolist lähevad ettevõtteisse head spetsialistid bakalaureuse- või magistrikraadiga lõpetajad. Vaja on, et senisest enam liiguks ka akadeemiline personal. Liikumine peaks toimuma ka teistpidi – üha rohkem peaksime suutma ülikoolide uurimisrühmadesse kaasata silmapaistavaid spetsialiste tööstusest ja ettevõtlusest.
Ühe võimalusena ettevõtluse ja avaliku sektori spetsialistide kaasamiseks oleme TTÜs näinud ette nn kaasatud professori (inglise keeles adjunct professor) ametikoha loomise. Nii saab ülikool osakoormusega ametisse inimesi, kelle põhiline tööandja on mõni muu asutus või ettevõte, kuid kelle kogemustel ja oskustel on väärtust akadeemilises töös (eeskätt õppes, aga kindlasti ka teadus-arendustöös). See koostöömudel on pikka aega olnud edukalt kasutusel Skandinaavias. Näiteks Rootsi ülikoolides on ametis üle 600 kaasatud professori, neist valdav osa tehnika ja tehnoloogia valdkonnas. TTÜs oleme selle aasta jooksul jõudnud avada ja ametisse saada juba seitse kaasatud professorit.
Ettevõtete ja ülikooli koostöö suurendamisel ei ole Eesti suutnud piisavalt ära kasutada asjaolu, et Soome, Skandinaavia, USA ja Saksamaa ettevõtteis ja inseneribüroodes töötab arvukalt Eesti päritolu insenere ja tippspetsialiste. Kõik Eesti ülikoolid ja teadusasutused on teinud jõupingutusi, et meelitada ülikoolidesse ja teadusasutustesse tagasi Eestisse välismaal teadlaskarjääri teinud inimesi.
Sarnaselt eriliste seni tõukefondidest rahastatud toetustega, mis suunatud välismaalt tagasipöörduva teadlaste tagasipöördumise toetamiseks, oleks meil vaja meetmeid (teadlas)mobiilsuse suurendamiseks ettevõtete (miks mitte ka avaliku sektori) ja ülikoolide vahel. Ehk aitaks suurem inimeste ja ideede liikumine akadeemilise süsteemi ja erasektori vahel kasvatada valmisolekut teadusse investeerida?
Eestile keskendumine on paljuski ka põhjus, miks vanemad kodumaised rõivabrändid pole Lääne-Euroopa turgudel erilist edu saavutanud.
Kui näiteks Eesti suurima rõivatootja õmblusmasinate alt tuleb 240 000 meeste pintsakut aastas ilma teistele tootjatele allhanget tegemata ning samal ajal toodab Euroopa turuliider Bugatti aastas 400 000 mantlit-pintsakut, siis on selge, et kodumaisele turule Eesti tootja toodang kuidagi ära ei mahu.
Ainus võimalus on müüa sellist rõivahulka ainult oma Ida-Euroopa poodideketi kaudu, sest nii suurt kaubahulka ei taha ka Lääne-Euroopa kauplusteketid müüki võtta ning Lääne-Euroopa pikkade traditsioonidega turul oma poodidega läbilöömine kindlasti lihtne pole.
Valisime sellise tee, et välisturgudel valitakse partneriks hulgimüüja, kes on ise müügist huvitatud ning suudab leida ka agente ja tooteesitlejaid. Ainult 30-40 aastat turul olnud kindla positsiooniga ettevõtted saavad endale lubada rohkem vahelülisid müügi- ja tarneahelas, mis teeb lõppkokkuvõttes toote kliendile kallimaks.
Kindlasti tuleb välisturgudele minekul teha kõikides maades tooteesitlusi ning osaleda kopsaka osalemistasuga välismessidel.
Need kulutused lähevad asja ette: üks asi on esitleda Stockmanni kaubamajale toodet nende kontoris, hoopis teine asi aga suurel välismessil oma boksis kõrvuti teiste Euroopa tipptegijatega. Tootenäidistega kohale sõita suudaks igaüks, messidel osalemine on aga selge eelis odavat tööjõugu pakkuvate ja Eestist ida poole jäävate rõivafirmade ees.
Kui tegemist on ettevõttega, kus omanikul on kohe alguses suured kasumisoovid, ei pruugi ekspordist midagi välja tulla, sest edu toob pikaajaline järjepidev töö.
Lääne turule minekul peaks juba eos arvestama Lääne- ja Ida-Euroopa eripärasid ning looma toote kõrgemas kvaliteedivääringus, mis on atraktiivne mõlemal turul.
Tuleb mõista, et eksport on pikk protsess. Selge on ka see, et ainult müüjate vahel tootenäidistega ringijooksmine edu ei too ning meilipakkumised liigituvad pigem rämpsposti alla ega tööta.
Rõivatootja Year alustas 13 aastat tagasi eksporti Soome ettevõtetele tööjõupõhist allhanget tehes, aja jooksul lisandus õmblemisele ka rõivaste modelleerimine, kuid allhanke rentaablus langes.
Kümne aasta eest otsustati luua kaubamärk Year ning tungida välisturgudele juba oma brändi all. Toonaste otsuste tulemusena tuleb ettevõtte käibest praegu 80% müügist välisturgudele.
Aastaks 2009 või 2010 prognoosivad ettevõtte juhid, et allhanke tegemine lõpeb täielikult ning kogu toodang jõuab välisturgudele juba oma värvides lõpptoodetena. Sellest tulenevalt prognoosib ettevõte 2009. aastaks Eesti turu osakaalu vähenemist 10 protsendini ning veel mõne aasta pärast 5 protsendini.
Eesti väikene osa müügist on tingitud siinse turu väiksusest ja võrreldes Lääne-Euroopaga madalamast ostujõust. Näiteks Soome sisemajanduse kogutoodang on kolm korda suurem kui Balti riikidel kokku, kuid Baltimaade turg kasvab Soome omast oluliselt vähem. Seega ainult Eestisse tootes ettevõte ära ei elaks.
Firmade pürgimisi välisturgude vallutamisel toetab Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus mitmesuguste tugiprogrammide kaudu.
|
OSCAR-2019
|
||
Statistika kohaselt, on 1/3 Taekwon-doga tegelejatest just nimelt tüdrukud. Võistlustel on võimalik ehtsal moel veenduda, et tüdrukud säilitavad neile omase isikupära ja naiselikkuse. Kusjuures võitluses on nad isegi rohkem ebakompromisstsed kui poisid.
Pole olemas vanuselist piirangut harjutamaks Taekwon-dod. Loomingulised naised, näiteks, eelistavad Taekwon-dod teiste alade asemel (shaping ja muu), hoidmaks enda vormi.
Taekwon-do sobib kõigile igas vanuses. See on hea võimalus muuta oma keha paindlikumaks, harrastada aktiivset sporti, õppida enesekaitset ning rikastada enda teadmisi võitluskunsti alaselt.
Treeningutega alustamiseks on vaja täpsustada trennide aegu ja tulla määratud aadressil (vaadake menüüst: Kontakt). Esimestel treeningutel võib õpilane selgitada endale – sobib talle Taekwon-do või mitte. Vastuvõtt toimub aastaringselt.
Igakuised väljaminekud trenni eest pluss ühekordsed kulutused vormi ja kaitsevahendite muretsemiseks. Mõne kuu vältel kõlbab ka tavaline spordiriietus, hiljem aga on vajalik hankida do-bok. Osalemiseks kontaktharjutustes, sparringutes ja võistlustel on hädavajalik isiklik kaitsevarustus. Kuid seda ei lähe vaja enne, kui poole aasta pärast. 6-10 aastastele on eriprogramm.
Taekwon-do treeningud toimuvad Pärnu klubis Do-Jang eesti keeles, vajadusel ka vene keeles. Õpilane peab omandama peamised käsklused ja tehnilised nimetused korea keeles. Vastavad koreakeelsed väljendid ja nimetused selgitatakse üle treeningutel ja on võimalik õppida antud kodulehelt menüü alt "Õpilased" ja rubriik "Eksam". Korraga ei ole vaja teada kogu Taekwon-do võitluskunstis toimivat sõnastikku, vaid vastavalt seda osa, mis treener sulle on õpetanud või mida määranud õppida.
Taekwon-do on kontaktne kahevõitluse ala, kuid traumad on väga haruldased. Traumatismi puudumine trennides on tagatud professionaalselt ettevalmistatud treeneritega, läbitöötatud metoodikatega ja pideva õpilaste ettevalmistamisega. (Näiteks lastele vanuses 6-10 aastat viiakse esimesed trenniaastad läbi rohkem mängu kujul.) Kontakt võistlustel on rangelt reglementeeritud reeglitega ja kindlustatakse kaitsevarustusega: käe-ja jalakaitsmed, kubemekaitse, kaitsevest ja kiiver.
Taekwon-do ITF reeglite järgi peavad igal võistlejal olema võistlusplatsile minnes seljas dobok, vöö, kiiver, hambakaitsed, kindad, säärekaitsed ja jalapealse kaitsed ning kehakaitse.
Hirm enne võistlust on igaühel olemas, isegi kogenud sportlasel. Kogenud võitlejale on see veel ka väljakutse. Kogemuse omandamisel "põlvede värisemine" kaob. Võit enda hirmu üle – on juba väike õpilase võit. Võit vastase üle nõuab palju rohkemat – kõikumatut mõtteviisi ja rasket eeltööd.
Võistlustel ei ole lubatud terve jõuga rünnata, pigem on oluliseks momendiks löögi täpsus ja kokkupuude, st. punkti skoori lugemiseks tehtav puude. Väiksemad lapsed on varustatud võistlustel alati peakaitsmete ja kehakaitsmetega, seega on vigastuste oht viidud miinimumini.
Purustamised viiakse läbi käe- ja jalalöökidega. Enne kui alustatakse purustamisega, tehakse õpilastele eelnev vastavasisuline koolitus. Samuti toimuvad purustamised instruktorite hoolsa järelvalve all.
Esimesed purustamised tehakse ca 10 mm saepuruplaadiga või mitmekordselt kasutatava alustamiseks mõeldud (õhem) purustuslauaga. Plaat puruneb kergesti ja on eelkõige mõeldud tehnika omandamiseks. Kui tehnika on omandatud ja põhioskused selged, ning kui õpilane selleks ise valmis on, võib proovida purustada juba pakesemaid plaate.
Lähemalt loe purustamisest ja purustamistehnika põhitõdedest menüü "Õpilasele" alt rubriigist "Purustamine".
Taekwon-do on Korea sportlik kahevõitlus, mis sai oma tänapäevase kuju eelmise sajandi 50. aastatel. Siis oli ka välja mõeldud nimi. Aluseks olid võetud Korea traditsioonilised jalaväelaste võitlustehnikad ratsanike vastu. Taekwondo vaatemängulisus andis võimalust tal saada olümpia spordialaks, kuid võistlused on kõigest väike osa Taekwondo filosoofiast. Kuna Taekwon-do on Korea võitluskunst, siis on selle filosoofia paljuski seotud Korea mentaliteediga. Korea on maa, mis oma ajaloo vältel ei ole kordagi enda naaberalade hõivamise eesmärgil naabritega sõdinud.
Taekwondo, üks paljudest võitluskunsti liikidest, sisaldab umbes 3000 võtet. Taekwondo'le isloomulik omadus on fakt, et 70% tehnikast sooritatakse jalgadega, millest paljud on hüppetehnikad. Muinasajal oli Taekwondo ülesandeks ratsaniku sadulast maha löömine. Sõnaliselt tähendab "Tae" jalga, kõrget jalatehnikat, "Kwon" kätt ja "Do" teed, meisterlikkuse saavutamist. Seega on Taekwon-do terviklik enesekaitsetehnika käte ja jalgadega.
Erinevate allikate andmetel on Korea võitluskunstide ajalugu umbes kahe aastatuhande vanune. Muistsetes käsikirjades mainitakse e.m.a. Koreas eksisteerivatest käsitsi-võitluste süsteemidest ja erinenavatest võitlus-meetoditest. Kogure dünastia (137.a. e.m.a.) kuninglikel hauamonumentidel olid kujutatud sõdalased, sooritamas võtteid Taekwondo'le iseloomulikes asendites.
Taekwon-do's on oluline õpilase pühenduvus, kohusetundlikkus, austus võitluskunsti vastu, kuna Taekwon-do eeldab õpilaselt pidevat arengut ja järjepidevat enesearendamist.
Millele põhineb Taekwon-do õpetamine? Millistele alustele tuginevad praegusaja instruktorid? Kuna Taekwon-do loodi ligi 2000 aastat tagasi, siis on see õigustatud küsimus. Taekwon-do teadmisi hakkas kirja panema ja seda võitluskunsti reglementeerima kindral Choi Hong Hi, keda peetakse ka Taekwon-do võitluskunsti rajajaks. Taekwon-do põhimõtted on kirja pandud 15. entsüklopeedias. Treenerid saavad koolitusi ja täiendust üle maailma toimuvatel seminaridel.
Taekwon-do loojaks saab pidada Kindral Choi Hong Hi'd. Kuid tegelikkuses on Taekwon-do paljude inimeste koostöö tulemusena sündinud Korea võitluskunst.
Eestis tegutseb kaks Taekwon-do alaliitu – Eesti Taekwondo WTF Föderatsioon ja Eesti Taekwondo Liit ITF. WTF defineeritakse kui 'the World Taekwondo Federation', ehk Maailma Taekwondo Föderatsioon, mis oli asutatud 1973.a, Lõuna-Koreas. WTF Taekwon-do on pärit Lõuna-Koreast, ITF Taekwon-do “kodumaa” on Põhja-Korea. Kaks võitlusviisi erinevad teineteisest eelkõige jalgade ja käte töö poolest – WTF-s sooritatakse 70 protsenti tehnikast jalgadega, ITF-is jaguneb jalgade ja käte töö võrdselt. Kaks alaliitu teevad koostööd ja sportlased osalevad vastastikku ka teise võitlusviisi võistlustel.
|
OSCAR-2019
|
||
Kui maakodus tahaks kasvuhoonet pidada, aga ise seal igapäevaselt ei viibi, siis tuleb ehitada midagi, mis sinu eest luuke avab ja sulgeb.
Olen lugenud paari variandi kohta, mis põhinesid kas õli ruumala või vee oleku muutumisel temperatuurile vastavalt (raamatust "Nupuka aiapidaja väikesed kavalused", Endel Holm). Tore, aga mul on selline tunne, et vähesed kasvuhooned kannatavad tormi käes lahtiste luukidega seista ja puhtalt temperatuuri järgi töötav süsteem võib sel puhul mitte reageerida vajalikul viisil.
Kuigi kuupäevi juures ei ole, on alljärgnevad tekstilõigud kirjutatud eri aegadel 2014 kevadest sügiseni, kuidas jupid parasjagu valmisid.
Mul on äraproovimisel elektrilise luugiavaja idee, mille kesksed jupid oleksid põhimõtteliselt prügi staatuses kasutatud asjade hulgast pärit. Nimelt luuke liigutav mootor saab olema akutrellist, mille akud on ää surnd. Toide tuleks auto akust, mis automootorit pikalt vedada enam ei jõua, aga trell on talle hoopis lahjem koormus. Sisenditeks saab olema temperatuuri (ja niiskuse) sensor kasvuhoones sees, temperatuuri (ja niiskuse) sensor õues ning anemomeeter tuule kiiruse hindamiseks. Arduinot on hea lihtne programmeerida, seetõttu ajuks saab ATMega168 või midagi sellist, millele Arduino IDE suudab koodi kompileerida.
Oma kasvuhoone ehitasin juba luugiavamisüsteemile ette mõeldes. Sel on kummaski otsas kerge suur luuk, mis avaneb ülespoole. Minu süsteem koosneks trossidest, postidest ja blokkidest, mis luugi lahtise serva üles tõstavad. Trosside teisi otsi veaks trell keermelatti mööda liikuvast kinnitusest. Luukide tuule käes kinni püsimiseks peab neile siiski lisama raskused, kuna haake või muud taolist ei saa kasutada.
Auto aku on veel tarvis hankida. Kuna mul on juba varasemalt ehitatud mahtuvuslik akulaadija-desulfaator (mis see on?), mis on väga suurt ettevaatust nõudev seadeldis, aga aitab ära koolenud pliiakusid ellu äratada, siis loodan sobiva aku kuskilt lausa niisama saada. Mitte igast akust ei saa selle laadijaga asja, aga mõni, mis autole liiga nõrgaks jäänud ja võibolla aastakese niisamagi seisnud, võtab natuke eluvaimu sisse küll.
Temperatuurisensorid on hiinast tellitud, alustan ehitust anemomeetrist, et kõik sisendid kokku saada. Kaalusin algul ka varianti, et tormi tuvastataks selle järgi, kui päevasel ajal on kahtlaselt pime - mis vajaks kell-kalendri mikroskeemi ja valgustundlikku takistit, aga leidsin lõpuks, et see on liiga kaudne ja võib liiga palju valepostiivseid tulemusi anda, kui inimese või looma, linnu vari sensorile langeb. Seega anemomeeter.
Sattus kätte CD draivist pärit stepper mootor, millel tundus potentsiaali olla anemomeetri toorikuks. Sel on olemas laager, võll, Hall'i efekti sensor, magnet ja võrdlemisi normaalsed kinnitusvõimalused peal ja all.
Mootori lammutasin lahti ja eemaldasin mootori mähised, sest magneti juures need pidurdavad vaba liikumist. Juurde hankisin alumiiniumist vardad ja mingid toiduainetopsikud. Lisatavate detailide kaalu suhtes kavatsen olla nõudlik, sest laager oma algses funktsioonis kandis ainult CD-plaadi raskust ja väikest vedru vastusurvet.
Hall'i sensorid olid ilma tähistuseta, peale mootori tükeldamist kaardistasin multimeetri abiga nende ühendused ning sain teada, millised kaks väljaviiku peavad olema toitepinge või maa, kuna need olid kõigi sensoritega ühendatud. Halli sensoritel võib olla üks või kaks väljundit, nendel on kaks, pöörlemiskiiruse hindamiseks piisab ühe jälgimisest küll. Jootsin toiteotstele ja ühele suvalisele väljundile juhtmed külge. Ühendasin need arduinoga ja panin käima AnalogReadSerial koodinäite (tundus mugavam, kui multimeetri jälgimine, ja ostsilloskoopi mul käepärast pole). Asi töötas olenemata sellest, kumba pidi toide oli ühendatud. Kummaline, sest Hall'i sensoritel peaks sees olema võimendid, mis kindlat toite polaarsust tahaksid, aga kontrollisin veelkord - mõlemat pidi töötab. Magneti pööramine kutsus esile väikese väljundpinge muutumise, nagu peab. Surkisin ka teisi väljundeid ja leidsin, et kahel Hall'i sensoril kolmest oli väljund üsna äärmuse lähedal ja varieerus magneti asendiga vähe, aga ühel oli skaala keskpaigas ja varieerus rohkem. Jootsin juhtme sinna ümber.
Järgmiseks lisasin operatsioonivõimendi komparaatorina ja potentsiomeetri, et väikese pingevarieeruvuse asemel saada digitaalsignaalina loetavaid impulsse. Paigutasin skeemi kohe sellisesse kohta, kuhu ta lõplikult jääb, aga lisasin 3 asemel 4 isast pinheaderit - signaal, maa, toide, maa. Lõppversioonis ühenduvad kolm esimest, aga teine maa pistik laseb testimis- ja seadistusfaasis lükata otse sinnasamma mingi toite ja LEDi ning mugavalt väljundi pulseerimist jälgida (takistiga kokkujoodetud LEDe on mul robootika katsetuste aegadest). LEDi pealt nägin ära, et ühe täispöörde jooksul teeb komparaatori väljund 6 high-low tsüklit.
Vahepeal panin anemomeetri peamised mehaanilised osad ka kokku. Problemaatilisem, kui ma oodanuks, oli varraste kinnitamine CD draivi "hoidiku" külge. Sinna ei mahtunud kuidagi poldid ära. M4-d olid liiga jämedad, aga M3-de pead jälle liiga väljaulatuvad. Ja aukude puurimine läbi nende kahe metalldetaili oli pikk nüri töö (võibolla oli nüri hoopis puur...) Kuna poldid ei mahtunud, siis tõmbasin asja alustuseks traadiga kokku. Võibolla saan ta jäigemaks "mütsi" lisamisega, mis võlli ja elektroonikat katma hakkab, võibolla leian mingi muu kavalama kinnitusvahendi, jõuab veel ümber teha küll. Vardad tegin alumiinium proofiilist (ehituspoest 0,8€ eest saab), seda oli lihtne käevahel kõveraks painutada, nõnda et "müts" võimalikult hästi ilmastikuõrnasid juppe kataks. "Mütsi" ennast veel otsin.
Käisin tuulisemas kohas katsetamas, ja töötabki! Video ka. Seda on halvasti näha, aga LED vilgub. (Arduino on seal maas seetõttu, et kasutasin selle 5V regulaatorit, muudmoodi ta veel asjasse ei puutu.)
Luukide avamiseks või sulgemiseks kuluv tööaeg ... ütleme 1 minut operatisoon. Enamikul päevadel avatakse üks kord ja sultakse üks kord, mõni päev tormi või muu ilmamuutuse tõttu paar korda, ütleme keskmise 2,5 operatsiooni päevas. Energiat kulub mootoris päeva kohta 4A * 2,5 * 1/60h = 0,17Ah
12 voldisest pingeallikast sellise võimsuse võtmine tähendab, et voolu suuruseks on I = P/V 0,3/12=0,025A ja 0,0012/12=0,0001A.
Aktiivses olekus peab kontroller veetma ööpäevas 2,5 minutit akende asentit muutes ja 48 korda (iga poole tunni tagant) mõõtmisteks 5 sekundit (anemomeetrile tasub natuke aega anda). Kokku ca 5 min. Ööpäeva voolutarve 5/60/24*0,025 + 24*0,0001 = 0,0025 Ah.
Ära visatud autoakult, mille algne mahtuvus võis olla 40+ Ah, ootaksin ma peale ära viskamist ja mahtuvusliku laadija teraapiat näiteks huupi 10Ah mahtuvust. Sellega saaks süsteem toimida mahtuvus/päevakulu = 10/(0,17+0,0025) = 58 päeva. See tuli üllatavalt palju ... aga samas ma olen oma akutrelli juba pikka aega kasutanud sellise vana autoaku toitel, ilma seda kordagi laadimata. Loodetavasti ei teinud ma pingeregulaatori arvutustes mingit lolli viga.
Ja järgmisel suvel võiks võibolla ette võtta ka väikese tuulegeneraatori ekperimendi, mis süsteemi hooldusintervalli veel harvemaks venitaks, aga see ei ole praegu skoobis. Mul oleks hea meel saada valmis kasvõi kord nädalas laadimist vajav luugiavaja.
VÄRSKENDUS: Mõõdetud voolutarve (kood ilma DEBUG funktsioonita, st ei suhtle USB kaabli kaudu arvutiga ja kontroller on vähem aega ärkvel). Mu DIY Arduinol on toidet indikeeriv led, samuti SD kaardi moodulil - need võtavad voolu ka kontrolleri magamise ajal.
Kontrolleri magavas olekus 5mA st 12*0,005 = 0,06W - kohutavalt palju rohkem kui arvestatud. Tuleb need LEDid sealt ära korjata, sest väga suur osa peab olema nende kulu.
Mõõtmiste ajal 10mA või tsipa vähem. 12*0,01 = 0,12W - vähem kui varemalt arvutatud, aga see olek kestab ainult ca 12 sekundit iga mõõtmise kohta, seega pikas perspektiivis ei anna kokkuhoidu.
Luukide lahti ja kinnikerimist teeb akutrell, mille padrunisse on kinnitatud ühemeetrine keermelatt. Keermalati teine ots on kinnitatud laagriga. Latti mööda jookseb mutriga klots, millele kinnituvad luuke tõmbavad trossid. Trossid jooksevad üle blokkide, et sobivas suunas luuki sikutada.
Rulluisulaager on üsna lihtsalt leitav jubin, tema avasse mahub M8 keermelatt. Meeterkeermega lati halb külg on see, et keermed on üsna tihedalt ja katse näitas, et selle ühemeetrise lati peal mutri ühest otsast teise kerimiseks kulub mu trellil tervelt poolteist minutit. Plussiks aga on muidugi kättesaadavus. Algul mõtlesin kasutada pikemat jätkmutrit, aga kuna tavalise suurusega mutrit oli lihtsam klotsi külge kinnitada (kui keevitamisvõimalust ei ole), siis võtsin ikkagi tavalise. Kogu selle keermelati kupatuse plussiks on aga väga väikese jõumomendi vajadus. Kui blokid ja tross vastavad valida, siis saaks ka palju-palju raskemaid asju nõnda liigutada. Ning tagasivajumine on samal põhjusel välistatud.
Latil jookseval klotsil peab olema veel mingi "rööbas" või juhtlatt või asi, mis hoiab teda koos keermelatiga ringi keerlemast, aga võimaldab piki keermelatti liikuda. Pika mõtlemise peale leidsin, et kõige lihsam on ehitada "vanker" mis sõidab mööda keermelatiga paralleelset seina. Kogu konstruktsiooni kooshoidmiseks oli mingit korpust vaja ja mul leidus paksu vineeri, millest tagasein teha. Ühtpidi keeramisel on üks ratas kõvemini maas, teistpidi keeramisel teine, aga üldiselt püsib asi seal seina lähedal. "Rataste" kasutamisega sain hõõrdumise väikeseks. Ideaalne oleks jäik tugilatt, mis istuks peaaegu lõtkuta igast küljest liikuva klotsi sisse, aga sellise hankimiseks mul ei tulnud ühtki head ideed. Minu tehtud kahest või õigemini korraga ühest punktist keerlemist takistava süsteemi häda on, et keermelatt ei ole ideaalselt jäik ja hakkab liikumisel võnkuma, kaasa võngub ka klots ning hüpleb oma tugiseina vastas. Müra on märgatav.
Klotsi jaoks kasutasin tammepuidu jupikest. Selgitasin välja selle mõõdu, kui kaugel kinnituspinnast saab olema akutrell-doonori pöörlemistelg ja märkisin klotsil sellest paar millimeetrit väiksema kauguse servast. Puurisin keermelatist jämedama augu. Võtsin poldi, millel pea sama suur, kui klotsi sisse mineval mutril, mähkisin natuke teipi ümber, et ta augu keskpaika satuks ja märkisin poldipea järgi mutri nurgad klotsile. Märkisin maalriteibiga mutri paksuse peenikesel puuril ja puurisin klotsi sisse augud, mis mutri nurkasid näitaks. Mutripesa peitliga väljalöömisel oli mul üks selle tööriistaga osavam inimene abiks, aga arvatavasti ka see ei ole eriti keeruline. Mutter mahtus üsna täpselt pesasse. Pikemaks kasutuseks oleks ikkagi hea liimi ka vahele panna, mida veel ei teinud.
Nüüd ühelt poolt takistab mutri väljakukkumist vähemalt sentimeetripaksune tammepuit. Teiselt poolt panin vastu metallitüki ja kinnitasin peenemate poltidega. Oleks saanud ka kruvidega, aga kaht polti saan lisaks kasutada trossiotste kinnitamiseks ja need kannatavat mitmekordset lahtivõtmist, kui vaja.
"Rataste" jaoks otsisin ühed suuremad seibid. Et metall-metalliga kontakt on minu intuitsiooni järgi väiksema hõõrdega kui metall-puiduga, siis lisasin väiksemad seibid - välimine on vajalik ka seetõttu, et kruvipea oli suure seibi augu jaoks liiga väike, sisemine on peamiselt hõõrdumise vähendamiseks. Päris telje ümber see asi pöörle, kuna seibi auk on omajagu suur, aga meenutab siiski veeremist liigub üsna kergelt. Kuna rattaid hoidvad kruvid kinnituvad väga klotsi ääre läehdale, siis siin on tammepuu tublisti kasuks võrreldes tavaliselt kättesaadava pehme broilerpuiduga. Kruve jõuga kinni keerata ei saa, selle kompenseerimiseks panin kruviauku liimi. Jääb loota, et seibiservad vineeri, mida mööda nad veerevad, väga ära ei räsi. Kui see peaks juhtuma, siis hangin mingid laiemad rattad.
Et keermelatt kindlamalt trellipadrunis püsiks, viilisin talle otsas kolm kanti sisse, iga padrunimoka jaoks. Laager kinnitub keermelati teise otsa kahe nylock ehk lukustuva mutriga. Laagri korpuse küljes hoidmiseks tegin augusae abil vineerist kolm kihti - kaks sellise auguga, mis laagri välisserva ära katab, aga mutter mahub sees pöörlema ja ühe sellise kuhu laager ise täpselt sisse istub. Vineer oli 8mm paks, aga laager on 7mm, seetõttu võtsin peitli abiga keskmisel tükil ühe spoonikihi maha. Nede tükkide lõikamisel tuleb ka tähele panna, et pöörlemistelg jääks seinast sama kaugele, kui trelli juures. Keskmise kihi kinnitasin tuginurkadega tagaseina külge, pealmine ja alumine on eemaldatavad kahe kruvi väljakeeramisega - see koht võib hiljem sättimist vajada.
Trellist viskasin välja (varuosade kasti) lüliti ja akuklemmide osa, sest releedest tulevad juhtmed hakkavad otse mootorisse ühenduma. Käepideme saagisin maha (läks ka varusade kasti - kes teab, mida ma järgmiseks ehitama hakkan...). Kinnitasin plastikkorpuse kruvide ja toetavate seibidega seina külge. Seejuures tuli ühele kruvile panna ka plastiku ja seina vahele seib, et liikuvad osad ilusti sirgel joonel oleks. Keerasin korpuse ta kruvidega kinni, aga kindlasti lisan väljapoole veel ühe tugeva kinnituse, sest ainult see plastik kaua sellist vibratsiooni ei talu.
Mehaanika ja elektroonika piirimailt käivad selle konstruktsiooni küljes ka piirangulülitid. Üleval kinnikerimise oma ja all lahtikerimise oma. Tegin neid lausa topelt - üks paar lüliteid on ühendatud mikrokontrolleriga ja nende lülitumisel peab kontroller kerimise peatama. Kuna need ei ole mul kõige töökindlamal viisil tehtud - kui juhe läbi lõigata, siis kontroller arvaks lihtsalt, et nuppu ei vajutata ja kogu lugu - siis tegin tagavarasüsteemi ka. Nimelt vedasin trelli ühe juhtme läbi nii klotsi ülemise kui alumise asendi juurest ja tegin sinna plekiribadest selllised kontruktsioonid, et kui klots oma tavaliselt lõpu andurist edasi sõidab, siis lükkab ühe plekiriba paigast ja katkestab sellega trellis voolu. Niimoodi ei saa trell kogu mu puusepatööd seal ära lõhkuda. Kontrolleriga ühendatud lõpu anduriks kasutasin suuremat sorti nupp-lüliteid, millele lisasin peale vetruvat materjali (see oli motoriiete kahtlase kvaliteediga kaitse, sarnaneb matkamadratsi materjalile). Vetruvust on vaja, sest peatumine ei toimu hetkega ja tugevalt surudes ilmselt läheks lüliti katki. Kui mul neid nuppe sahtlis poleks olnud, siis oleksin ostnud hoovaga lülitid, millele ei peaks midagi omaltpoolt juurde ehitama. Kui hädapeatuse lülitid plekitüki asemel osta lülitid, siis need peavad olema normaalasendis sisselülitatud tüüpi ja kannatama suuremat voolu, 5 amprit võiks ikka ära olla. Minu eksperimendi järgi akutrell võtab kerge koormuse ajal ühtlaselt töötades 3A, aga startimise hetkel üle 10A (vaata videot http://libahunt.ee/battery-drill-revival).
Selle peatüki juures ma tunnen end võimetuna selgelt ja süstemaatiliselt asju seletama. Teen oma parima. Alustame sellest, et milliseid elektri/elektroonika juppe üldse vaja läheb:
30A kaitse - võibolla sobib ka väiksem, võibolla sõltub doonor-drellist, mul 30A ja töö käigus läbi ei põlenud.
Relee moodul 4 releega, soovitavalt 12V mähiste pingega, aga skeemi väikesel muutmisel peaks toimima ka 5V oma. Neid saab dx.com või ebay-st hinnaklassis 6-8 EUR. Minu koodiga klapib "high level trigger" tüüp, kui on "low level", siis vaja koodi tsipa muuta.
Ühe tähtsa asja siiski ütlen DIY (odavate) Arduinode kohta, sest kui seda esimest korda uurima lähed, siis ilmselt tekib segapuder. Täismõõdus Arduino arendusplaat suhtleb arvutiga lihtsa USB juhtme kaudu - sellega programeeritakse ja jälgitakse seeriamonitori. Pisemas vormis Arduinod ja DIY Arduinod (ka minu oma) vajavad arvutiga suhtlemiseks FTDI kaablit. Aga FTDI kaabel funktsioneerib ainult siis, kui kontrolleril on peal bootloader - et DIY Arduinole seda peale saada, on vaja programmaatorit. Programmaatorina on võimalik kasutada töökorras Arduinot. Nüüd mine ja loe Arduino kohta, kui see teema on sulle uus.
Temperatuuri ja niiskussensorid DHT11 - 2 tükki. See on kõige odavam sensor, peaks jääma 2 EURi kanti tükk ebays või dx.com. (DHT22 ei tööta sama koodiga, aga kindlasti võimalik ühtima panna.)
Kaks mitte kõige pisemat nupp-lülitit, sellist, mis ei jää ON asendisse pidama. Pika vetruva hoovaga oleks paremad, kui minul leidunud.
Hädakaitse lülitid - igaks juhuks. Kui kontrolleri ei peaks mingil põhjusel lõpu anduritele reageerima ja jätkuv kerimine ähvardab asja tükkideks lennutada on parem vooluahel lihtsalt katkestada.
Operatsioonivõimendi LM358 (vajab ühepolaarset toidet, muundab Halli sensori analoogväljundi digitaalseks)
Piikribasid (pinheader) ja kruviklemme et juhtmeid saaks lahti ühendada. (Kruviklemmidega saab ka peenikest trossi, mis aknaid sikutab, kinnitada.)
Prototüüpplaati, kus eri sensorite signaalijuhtmete juurde pistikuna (või otse juhtmetega) +5V ja GND ühendused teha. Lõpu andurite jaoks on vaja ka pull-up takistid ja häirete silumise kondensaatorid kuhugi kinnitada.
Komponente on paras posu ja mulle tundub lihtsam, kui üks suur elektriskeem, asju osade kaupa selgitada.
Lõpu anduritega oli igavene jama, kuni neil ei olnud kondensaatoreid - pikk anduri juhe toimis antennina ja korjas üles häireid, mistõttu kerimine liiga vara seisma pandi. Võimalik, et 10-st mikrofaradist oluselit väiksem väärtus toimiks ka, aga just sellised leidsin tol hetkel kolakastist, kui veaga maadlesin. Need igatahes toimivad minul. Nende lülitite pull-upid võivad olla Arduino poolses otsas (kulub vähem juhet), kondensaator peab seal olema. Kummagi lülitini jookseb Arduino sisendi ühendus ja GND - 2 juhet.
Relee moodulile on vaja anda mähiste toide 12V, GND, mis võib tulla läbi Arduino ja neli Arduino väljunti, iga relee jaoks. 12V käib VCC1 nimelisse kohta, jumperit VCC ja VCC1 vahel ei kasuta. 5V-d ei ole releede toimimiseks vaja minu katsete järgi. Aga kui testid midagi nõnda, et releedes voolu ei ole ja 12V on keerukas anda, siis 5V paneb indikaator LEDid põlema.
SD kaarti moodul on valikuline, selle ära jätmine ei sega midagi. Aga kui tahad seda kasutada, siis sellele läheb neli ühendust Arduino I/O-delt nagu tabelis ja +5V ja GND.
SD kaarti jaoks https://github.com/greiman/SdFat/archive/master.zip - selle libra võtsin kasutusele, kui üritasin kompileeritud koodi ATMega168 peale mahutada, seal nimelt kriitiliselt vähe ruumi, kui hiljem loobusin sellest üritusest. Mõne koodirea muutmisega peaks saama SD kaarti tööle panna ka IDE-ga kaasas oleva sd libraga, aga ma hetkel ei viitsi seda ümber teha.
IDE versioon 1.0 puhul tuleb libraryd lahti pakkida ja paigutada kausta sketchbook/libraries ning IDE taaskäivituse järel on need olemas. Ma loodan, et ma nüüd midagi ära ei unustanud ja teised kasutatud librad on IDEga kaasas.
Minu kood on jagatud eri failide vahel (vahekaartid Arduino IDE-s). Kui kõike ei viitsi uurida-puurida, siis Settings on fail, mis tasub läbi lugeda, sest seal saab asju endale meelepäraseks muuta. Ja greenhouse.ino failis on seeriamonitoris debugimine sisse-välja lülitatav. Peale asjade korrasoleku kontrollimist tasub see välja lülitada, hoiab energiat kokku kontrolleri ärkvelolekut lühendades. (Koodi kommentaarid on inglise keeles, vabandan.)
|
OSCAR-2019
|
||
Tekstide koostajal on tänapäeval peenem võõrkeelne nimetus – copywriter (ma meelega ei kasuta praegu kaldkirja, kuigi võõrkeelse termini puhul peaks). Keelenõuanne soovitab selle sõna asemel tegelikult kasutada väljendit reklaamikirjutaja või -kirjanik. Copywriteri teenus ongi miski, mis ongi tugevalt seotud reklaamiga, kuid võib endas sisaldada ka palju muud.
Meie kandis teatakse copywriteri nimetuse all nüüdseks inimest, kes teeb praktiliselt kõike, mis on seotud tekstimaailmaga. Ta:
Enamasti soovitakse kirjutaja teenuseid kasutada ikkagi siis, kui on vajadus midagi või kedagi tutvustada ja nähtavaks teha. Näiteks ideed, ettevõtet, teenust, tooteid või inimest ennast.
avalikkuse silmade ja kõrvade jaoks tekste luua – nii suuliseid kui kirjalikke. Näiteks võib tuua reklaamid nii televisioonis kui ka raadios. Ka sõnad, mida kuuled õhtu- või telesaatejuhi suust, on tõenäoliselt varem ritta sättinud üks tubli copywriter.
Niisiis on kirjutamine igati loominguline töö, mis on sageli ühel või teisel viisil seotud müügi ja reklaamiga.
Iga uue teksti loomise puhul tuleb enne kirjutamist uurida soovitud teksti kohta võimalikult palju infot:
Võib vist üsna julgelt väita, et iga ettevõtja vajab asjalikke ja eesmärgini viivaid müügitekste. Kuid igas ettevõttes oma copywriterit kindlasti tööl ei ole. Tema palkamine on mõistlik vast siis, kui vajaminevaid tekste on rohkesti ja neid on tarvis regulaarselt. Muul juhul on kasulik tekstide koostamine teenusena sisse osta ehk teha kogenud teenusepakkujaga tulemuslikku koostööd.
Missugune on hea kirjutaja isiksus? Saan seda kirjeldada meie kirjutajate iseloomu ja arvamuse põhjal. See ei tähenda sugugi, et kõik andekad sulesepad oleks täpselt samasugused.
Mõistagi suudab hea kirjutaja koostada tekste pea iga valdkonna kohta. Ja kui ta mõne keerulise teema puhul kohe ei oskagi, siis viib ta end õhinal vajaliku infoga kurssi. Loeb artikleid, raamatuid ja muid materjale, mis aitavad võtta õige suuna. Tekstide koostaja on enamasti väga loominguline ja teadmishimuline inimene, kes naudib uut infot ja selle otsimist.
Kirjutaja, kes pakub kirjutamisteenust oma väikese ettevõtte kaudu, töötab enamasti kodukontoris ja naudib oma aja planeerimist ning iseseisvust. Ta on väga kohusetundlik tegelane ja teeb lubatu alati tähtajaks valmis. Sageli isegi varem.
Tihtipeale on geniaalne kirjutaja introvertne inimene (mitte alati muidugi). Tal on rikkalik sisemaailm ja tema tugevaim külg võibki olla just kirjalik väljendusoskus. Ta eelistab helistamisele e-kirja kirjutamist, väljendab selles end põhjalikult ja informatiivselt ning sageli saab nõnda oma asjad tõhusalt lahendatud. Kirjalikult on võimalik kõik detailid hoolega läbi mõelda ja parimal viisil üles tähendada.
Nagu juba eespool mainisin, siis entusiastlik suhtumine uude infosse ja teadmishimu käib hea copywriteriga alati kaasas. Tekstide koostaja puutub oma karjääri jooksul kokku lugematul hulgal erisuguste teemadega. Ühel päeval koostab ta blogipostitust mahutitest ja septikutest, teisel kirjutab kodulehe sisuteksti kanade vabapidamisest ning kolmandal põhjalikku artiklit pruutkleitidest.
Mõnikord tuleb samast teemast kirjutada uuesti ja uuesti ning leida iga kord uus ja huvitav vaatenurk. Ilma uudishimuta ja teadmisjanuta on keeruline (ehk isegi võimatu) olla professionaalne tekstikirjutaja.
Kirjutamine on justkui nähtamatule publikule kõne pidamine. Kõlab lihtsalt ja pingevabalt, kuid tegelikult hõlmab see endas palju olulisi nüansse. Iga teksti koostamise juures on kasulik mõelda väga palju teksti sihtgrupile. Teisisõnu – tuleb olla tuttav ka psühholoogia alustega. Osav kirjutaja tajub hästi, mis teksti sihtgrupile mõjub.
Elukutselised tekstide koostajad suplevad pidavalt tohutu infohulga sees ja seega on vägagi oluline oskus otsustusvõime.
Hea arutlus- ja analüüsivõime, turunduslik mõtlemine ja kiire otsustamine moodustavad kombinatsiooni, mis iseloomustab osava tekstikirjutaja töövõtteid.
Kirjutaja koostab tekste tavaliselt kellelegi teisele, saab selle eest tasu, kuid jääb pärast kirjaridade üleandmist ise varjatuks. Lugedes mõne ettevõtte head ja informatiivset blogipostitust või sisukat kodulehte, ei pruugi lugeja aimatagi, et selle taga on sõnaosava copywriteri teenus.
See ei tee aga tekste kuidagi vähem väärtuslikuks. Pigem vastupidi – hästi kirjutatud ja sujuvad tekstid väljendavad lugupidamist lugejasse. Need näitavad, et ettevõte soovib klientidele pakkuda väärtuslikku sisu ja on nõus sellesse panustama.
Seega, kui sa ei soovi olla oma töös „eesriide taga“, teha asju n-ö teiste eest, saamata selle eest midagi rohkemat kui korralik tasu ja tänu, siis sulle copywriteri amet tõenäoliselt ei sobi.
Sõnad “copy” ja “writer” justkui vihjaksid kopeerimisele ja ümberkirjutamisele, n-ö koopia tegemisele. Tegelikult sageli ongi nõnda, et kogu informatsioon on juba kuskil olemas, kuid see on vaja uudsel ja originaalsel moel ümber kirjutada.
Niisiis “spikerdamine” on copywriteri jaoks täiesti tavaline igapäevane tegevus. Mõnikord annab klient soovitud allika eeskujuks, teinekord peab kirjutaja ise olema osav infojahtija (loe: elukutseline guugeldaja).
Ma olen päris kindel, et kõik, kes on mõnda aega copywriteri tööd teinud, oskavad keskmisest paremini guugeldada. Seda nii eesti kui ka mõnes võõrkeeles. Selles suhtes on tänapäeva maailm nii mõnus – uued teadmised ja põnev info on vaid kiire otsingu kaugusel!
Minu jaoks on copywriteri teenus töö, mis on vaheldusrikas ja huvitav. Iga uus klient ja uus teema tekitavad palju põnevust ning sütitavad minus teadmisjanu. Ja teadmisi ei saa mitte kunagi olla liiga palju!
Kui sa leiad, et usina copywriteri teenus on just see, mida sa praegu vajad, siis võta minuga ühendust. Saame tuttavaks ja teeme koostööd! Vaata ka hinnakirja!
|
OSCAR-2019
|
||
See väike asi ka, et teisipäevaõhtul jõudsin tagasi Eestisse. Nüüd katsun ravida nohu ja aklimatiseeruda. Kohanemine käib täie hooga. Homme proovin Kuljuse suvepäevade nimelist teraapiat. Ootused on kõrged!
PS! Üks tänu vajab tänamist. Aitäh armsale päkapikule, kes mind lennujaama jõudes lohakile ei jätnud vaid kohe õhtuse meelelahutuse programmi eest hoolitses. Kumardus ja kallistus!
Või vastupidi. Selline on Indoneesia pealinn Jakarta. Saabusin Jakartasse keskpäevaks. Natuke aega võttis, et leida võimalus kesklinna jõudmiseks kuid üsna varsti olin kohal. Mis edasi.
Juba pikemat aega olen endale lubanud, et reisima minnes teen korralikumat eeltööd. Bali puhul ma suutsingi asjad endale varakult selgeks teha aga Jakarta oli nagu tavaliselt pea ees öösse sööstmine. Esimene jalutuskäik hirmutas mu päris ära. Hiiglaslik linn täis suuri betoonmaju ja tilluke mina nende kõrval. Mul pole isegi linna kaarti ja ma ei oska siin kuskile minna ega midagi teha. Üsna õõvastav ja hirmutav tunne. Pean siin vastu pidama tervelt kolm päeva. Jalutasin sihitult linnas ringi ja mõtlesin mis edasi saab. Vähemalt olin ma leidnud kino ja suure poe (kujutate ette 7 korrust ja kõik täis riideid 🙂 ) Kui muud välja ei mõtle saan vähemalt kinno minna.
Väsinult lonkisin tagasi koju ja tegin pika lõunauinaku. Õhtul uuesti silmi avades ei teadnud enam mida teha sest esimene kogemus oli… ehmatav. Siiski õhtul natuke teisele poole jalutades oli pilt rahustavam. Kohvikud, baarid, söögikohad ja suur hulk inimesi andis mõista, et ma pole päris eksinud. Olin rahulik aga mitte väga õnnelik, et ikkagi Jakartasse olin tulnud. Kõhutunne ütles juba varem, et tegemist on tavalise suurlinnaga kus mul hakkab igav.
Teine päev oli alanud. Kõht täis ja otsustasin linnaga lähemat tutvust teha. Abiks oli V. Antud Lonely Planet PDF mis soovitas seiklema minna Hollandlaste ehitatud Jakarta vanalinna Bataviasse. Tahtsin rongi peale minna. Tee peal kohtusin ühe tüübiga kes mind oli nõus lahkelt rongijaama juhatama. Küsisin küll ainult tänava nime. Krt jälle, mõtlesin, mingi tüüp üritab raha teenida. Sellest algas terve päeva kestev lõbus vägikaikavedu.
Kui keegi sulle Indoneesias tänavalt ligi astub ja tahab lihtsalt teed näidata peaksid kõik alarmid tööle hakkama ja tuleks viisakalt sellest keelduda. Mul hakkasid alarmid tööle aga ma ei saatnud teda ära. Kuna tüüp oli kinnitanud, et ta minultt raha ei taha ja talle lihtsalt meeldib ringi hängida ja keelt harjutada siis teadsin, et täpselt tema sõnade järgi käitungi. Tulgu mis tuleb raha ta minu käest ei saa. Kuigi ta seda hiljem raudselt nõudma hakkab.
Esiteks jalutasime Batavia väljakule ja käisime „Batavia kohvikus” mille interjöör oli täpselt selline nagu 50-60ndatel. Mitte midagi ei olnud muutunud. Seintel olid pildid kuulsustest kes seda kohta olid külastanud. Biitlid, Kenndey jne. Kõikjal olid fotod. Baarilett oli üle löödud veisenahkadega ja … täitsa ajaränduri tunne tuli peale. Lisaks leidsin seinalt põnevaid BMW mootorrataste reklaame, millest üks kuulutas, et tegemist on maailma kiireima mootorrattaga.
Edasi liikusime sadamasse, mille kaudu Hollandlased olid kunagi tohutuid varandusi kogunud ja ürte ühele ja teisele poole müünud. Ka peale teist maailmasõda ei tahtnud Holland oma kolooniat käest ära anda kuid ajad olid muutunud. Võeti väevõimuga neilt koloonia ära.
Kogu selle teekonna juhtis mind loomulikult sõber, kes oli jõudnud veelkord kinnitada, et ta minu käest ikkagi kindlasti raha ei taha.
Vanalinnast liikusime edasi Jakarta kalaturule, mis oli vaatamisväärsus. Sõber tegi ettepaneku osta kala ja ümber nurga söögikohas lasta need ära küpsetada. Olin plaaniga päri. Kalad olid ilusad ja maitsvad. Söögikohas toodi lauale küpsetatud kalad ja ootamatult ka õlled. Enne kui reageeridag jõudsin olin sõber need juba lahti korkinud. Hiljm arvet nähes teadsin, et seis on 1:0 sõbra kasuks. Arve maksin loomulikult mina. Oli mind osavalt orki tõmmanud.
Pidin olukorra kuidagi viigistama. Otsustasin, et selle eest saab ta mind veel palju ja erinevatesse kohtadesse juhatama. Vägikaikavedu oli täies tuurides.
Kalaturult tagasi linna poole liikudes pakkusin ma välja, et võiks uuesti Batavia väljakule minna sest ma tahaks rohkem ümbruskaudseid hooneid uurida jne. Oligi justkui nõud. Võtsime kaks transpordivahendit ja liikuime kuskile poole. Minul oli suunataju juba rongijaamast alates kadunud. Järsku hüüab tüüp, et nüüd oleme vist kohal. Et krt näed siin on nii palav aga nüüd saame konditsioneeri alla. Mismõttes? Ma ei saanud kuni selle hetkeni midagi aru kuni ta mingi kõrtsi nuksele viitas. „Oot-oot-oot… kle me pidime ju platsi peale uudistama minema mitte baari jooma?” sesi oli sealmaal, et teine värav minu kahjuks oli väga lähedal aga siis ta leebus ja ütles et ei saanud minust aru. Teadagi. Jalutasimegi nüüd enne tee peal olevasse hiinalinna. Tema konditsioneer ja loodetud külm õlu jäi ära. Seis oli minu jaoks viigis 1:1. Hiinalinnas vaatasime kohalikku templit ja lõpuks jõudsime platsile. Kuna olime pikalt käinud istusime maha puhakma. Aeg skoori muuta.
Tüüp alustab „…tead sa oled ikka nii paljudesse kohtadesse tahtnud jalutada, et ma olen sulle ikka nüüd rohkem giidi kui sõbra eest olnud ja noh ja sa ikka võiksid mulle tip´i visata!” Mina siiralt vastu, et: „Aga kas me siis ei olegi siis sõbrad, et sina juhatad mulle teed praegu ja mina siis kui sa Eestisse tuled?” Ta oli mitmed korrad lubanud Eestisse tulla ja siis ikka 500 dollarit päevas laiaks lüüa koos minuga. Oli näha et sõber vastu tahtmist kinnitas, et oleme ikka sõbrad ja ta niisama jutu jätkuks… 1:2 minu kasuks.
Samal ajal ikka oma teistest sõpradest rääkides kes talle kõik ikka 50 dollarit ja umbes nii meelehead jätnud. Lõpuks ta nägi, et minust väga asja ei ole ja kuna oli juba õhtupoolne aeg jalutasime rongijaama.
Sõber otsustas, et ostab ise piletid aga seekord võiks tagasi minna kallima rongiga. Seega tuleks mul välja käia 20 000 ruupiat. Läksime rongi peale aga siis tabasin ära, et sain jälle tünga. Ta oli ostnud odavamad rongi piletid mis maksid kokku 2000 ruupait. (olin ca 20 krooniga pügada saanud. Seis 2:2 viigis jälle. Kuna ta oli mind tõesti igale poole juhatnaud ei tahtnud ma sellest lärmi tegema hakata. Mõtlesin, et neelan alla.
Jüudnud kohta kus meie teed pidid lahku minema hakkas tüüp jälle uurima, et kuidas selle meeleheaga nüüd ikkagi on. Mina ütlesin, et ausalt mul on ruupaid tänu sinule veedetud päevaga otsas ja ise sa lubasid mult mitte raha küsida. Tüüp ei tahtnud sugugi alla anda. Pakkus et lähedal on ATM ja saaksin sealt raha. Siit sai minu annatud otsa ja uurisin miks ta meile odavamad rongipiletid ostis. See teema ei olnud talle meelepärane ja mina kõndisin lihtsalt minema. Oli tore päev.
Hoolimata kõigest mina tundsin ja tunnen, et käistusin temaga õiglaselt. Arvestades lõunasööki ja kerget meelehead mille ta ise võttis oli päev ka tema jaoks korda läinud.
Viimane päev Balil andis rohkelt mõtteainet ja võimaluse kirjutada teemast millest ma olen niisama mõelnud juba pikka aega. Meri. Sellest kui igav ja väsitav oli minu reis Candidasa nimelisest linnast tagasi Kutasse ma ei hakka kurtmagi.
Ühesõnaga oli mul viimaseks päevaks Balil masterplan proovida teist korda surfamist. Kuigi olin juba kell üks valmis, et lained püüdma minna oli merel tsipa teised plaanid. Lained olid täpselt sellised, et surfamise plaan oli rikutud. Siiski õhtul umbes nelja-viie aegu läksin ikkagi merele sest olukord oli natuke paranenud. Lühidalt kokku võttes: teine kord ei olnud sugugi lihtsam kui esimene. Samas olin seekord võtnud väiksema laua kui eelmine kord ja oli lihtsam lainetes manööverdada. Võib-olla just see tegigi selle raskeks sest laud käis mulle natuke üle jõu. Aga vapralt proovisin ma lainele saada ja oma kahe tunni jooksul vast paar korda peaaegu sain kah. Päeva õpetlik osa algab selle hetkega kui otsustasin, et tänaseks aitab.
Ootamatult oli meri mind alguskohast päris kaugele (paralleelselt rannikuga) ära kandnud. Kuna surfilaud on vajadusel nagu väike paat otsustasin, et liigun tagasi kohta kus alustasin ja annan laua ära. See, et meri sind paralleelselt rannikuga ühele või teisele poole vedib on täitsa tavaline ja sellega tuleb lihtsalt arvestada.
Vahepeal oli meri natuke hoogu läinud. Oli tegu, et lauaga mitte laine murdumiskohta sattuda ja tükk tegemist, et mitte „trumlisse” sattuda.Täpselt nii tundub kui laine sind lauaga vastavalt enda tahtele keerutama kukub.Minu kogemused surfamisest ei olnud sellistele lainetele vastavad. See oli juba veidi ohtlik. Täitsa saamatu tunne kohe. Vahel tuleb lihtsalt arvestada suure kopsumahuga ja loota, et sa tead millises suunas on päästev pinnas, et laine möödudes õhku ahmata. Lisaks paralleelhoovusele oli järsku tekkinud tugev tõmme kaldast eemale ja vetelpääste vilistas kõik ujujad kaldale. Enamasti turistid seda muidugi millekski ei pea.
Isegi surfilaua peal taipasin, et kaldale sõudmine saab olema mõnevõrra rohkem aega nõudev kui tavaliselt aga aga ei midagi hullu.
Minu ehmatuseks märkasin minu lähedal poissi kes tagasihoidlikult hüüdis „Help, please help!” Tegemist oli umbes 10 aastase poisiga, kes oli ootamatult saanud tundma mere tujukust ja teadmata vetelpäästjate vilet karta oli (ava)merele uhutud. See ehmatas mind päris ära sest läheduses polnud mitte kedagi peale minu ja päästva rannanani oli paras tükk maad. Umbes paar minutit kulus mul, et lauga hirmunud lapseni jõuda. Ta krabas lauast ja ei lasknud sellest enam kordagi lahti. Ta oli nii hirmunud, et ei teadnud kas nutta või naerda ja tantis ainult kaldale. Samas sattusime pidevalt suurte lainete meelevalda, mis mind, lauda ja poissi korralikult raputas ja keerutas. Vastu hoovust kahe inimesega ühel laual ei olnud ka kerge. Korra kadus poiss isegi laua küljest ära aga õnneks tuli peanupp uuesti veel peale ja korjasin ta lauale.
Põlvesügavusse vette jõudes jooksis poiss isa juurde kes hõikas mulle tänulikult „Thank you!” Näitasin pöidlaga, et kõik on OK. Samas hakkas selja taga karjuma, üks Indoneesia väike poiss kes samuti oli avastanud, et jalad ei ulata enam põhja ja hoovus viib ta rannast eemale. Tema päästmine oli mõnevõrra lihtsam sest olime juba peaaegu kaldas ja minu jalad olid kogu aeg põhjas. Isegi jalad tugevalt põhjas on hoovuse vastu päris raske kõndida, rääkimata selle vastu ujumisest. Erinevus nende kahe poisi vahel oli, et kuigi mõlemad olid merele kantud, siis turistist poiss oli kaugele merele kantud ja ikkagi karjus ainult tagasihoidlikult appi. „Karjus” on tegelikult liialdus. Talle polnud vist kunagi räägitud kui ohtlik on hoovusesse sattumine. Indoneesia poiss aga tabas kohe ära, et häda on majas ja tegi juba algul päris kõva kära sest ta teadis, et hiljem kärama hakata on juba hilja sest nii kaugel ei ole just liiga palju inimesi kes sind kuulevad..
Ikkagi ei saa ma aru miks need lapsed vetelpääste vilet ja randa löödud punast lippu vältisid. Miks isa ei märganud oma poja nii kaugele merele triivimist enne kui ma juba temaga tagasi rannas olin. Ma saan aru, et mulle rahuliku läänemere kodanikuna oleks sellised asjad uued aga… Aga võib-olla olid ka nemad kuskilt Euroopa järve äärest. Igatahes soovitaksin sellel poisil häält treenida.
Meri on tujukas ja meri on ohtlik. Kui merd mitte tunda võib ennast kergelt ohtu seada ja elu sinna jätta. Igasugu elukad, hoovused, lained ja mis kõik veel. Kuigi ma prakiliselt elasin vahepeal merel ei tea ma ikkagi veel natukestki nii palju kui võiksin merest teada. Ainuke mida ma praegu kindlalt tean on, et austan merd ja mulle meeldib merel ja mere ääres. Hommikul lainete mühamise peale rannas ärgata või hoopis varajast päiksetõusu ookeani kohal jälgida. Ma tean, et meri on tujukas ja ohtlik.
PS! Merel töötades oli vahel väga huvitav jälgida kui kiiresti meri muutus. Rahulikust möllavate laineteni kulus ainult minuteid. Meri vahetas ka värvi minutitega. Helerohelisest ühel pool paati violetseks ja hirmuäratavalt potisiniseks teisel pool paati. Tumesinisest hommikul punakaks või täitsa kollaseks päiksetõusu ajal. Mere värvide ja meeleolude mäng on midagi mida nähes oled lihtsalt võlutud. Niikaua kui need sulle ohtlikuks ei saa.
Väiksed asjad on need mis loovad muljet ja lähevad korda. Loovad huvitava kogemuse ja põneva reisi. Igas uues kohas on selliseid väikseid asju mis panevad muigama ja kulmu kergitama. Vahel tekitavad mõnusat äratundmise rõõmu. Vahel teevad tuju pahaks ja vahel ei märkagi midagi mis oleks märkamist väärt. Asju peaks oskama märgata. Siin on minu nimekiri väikestest asjadest.
Väiksed asjad Bali saarel on väiksed lapsed kes üritavad sind igal juhul teretada ja paremal juhul plaksu lüüa. Kuskilt täiesti ootamatult kargab välja terve kari paljajalgseid, kisendavaid lapsi kes tahavad sind tervitada. Nagu oleksin keegi kuulsus või midagi. Vahel tuleb olla ettevaatlik sest need väiksed lapsed teevad nii korraliku plaksu, et järgmist enam ei tahagi.
Paljajalgsete lastega tuleb mul meelde üks väike seik enda üleeilsest päevast kus ma ootamatult paljajalgseks turistiks jäin. Lugu lühidalt selline, et läksin mina snorgeldama. Jätsin oma asjad lähedalasuvasse baari aga kuna tegemist ei olnud just liivarannaga siis jalutasin plätudega 20 meetrit rannale lähemale. Niikaua kui ma värvilisi kalu ja uppunud jaapani laeva vrakki otsisin otsustas keegi, et olen teinud väga hea plätuvaliku. Rannale tagasi jõudes oli plats puhus. Krt!?! Kes seda nüüd tegi? Natuke järele mõelnud muigasin asja üle. Aga see ei muutnud asjaolu, et pidin päeva jätkama paljajalgsena. Kuigi kohalikud baarist üritasid mu plätusid leida pidin leppima seletusega, et mu plätud võisid kaasa võtta jaapani turistid, kes grupiga seal lähedal aega viitsid. Ainuke mida selle kõige juures kahetsen, et just nädalake varem olin plätud korralikult puhtaks küürinud. Milline ajaraisk 🙂 Seiklesin järgmised pool päeva paljajalu ja päeva teises pooles omandasin ca 28 krooni eest parimat Indoneesia kvaliteeeti esindavad plätud. Muidu ei lastud templisse. Pealegi ei ole Eestis nagunii plätusid vist vaja, pigem villasokke?
Siin saarel müüakse Coke´i ja Sprite´i sellistes klaaspudelites nagu meil Eestis…. kui aasta oli umbes 1995. Kuidagi mõnusam on seda jooki klaaspudelist maitsta. Miks meie kodune koka plastis välja müüakse?
Kunagi ammu oli vist mu onul üks kass kellel oli lühem saba. Mitte sünni poolest 🙂 Minu mälu järgi olla ta vist oma saba kaotanud võitluses muruniidukiga või midagi sellist. Igatahes sai hiljem nalja teha, et hea kass talvel ei lase külma sisse kui kiirelt tuppa lipsab. See lugu tuli meelde kui ma Gili saartel nägin kõigil kassidel lühikest saba. Huvitav, neil ei ole ju külma ilma. Muruniidukeid ka ei märganud. Miks siis kõikidel Gili saarte kassidel sabad lühikeseks tehtud on? Seda ei saa ma vist niipea teada. Võib-olla, et mitte sooja tuppa lasta?
Kui reisida ringi otsides võimalikult odavaid hotelle juhtub Indoneesias kümnel juhul üheksast hotelli kus avastad, et WC-paber ei olnud hinna sees. Mille kuradi pärast just sellelt kokku hoitakse ma aru ei saa. Me vist kõik oleme kogenud millal see pisike detail, et WC-paber on otsas või üldse puudub meile tavaliselt teatavaks saab. 🙂 Teine asi on see, et need samad hotellid ei paku tavaliselt ka sooja vett. Ükskord aga sain sellise hotelli kus justkui lubati sooja vett. Esimene kord oligi soe vesi. Teine kord aga jääkülm. Kokku jäi soojade ja külmade pesukordade suhe külma vee kasuks püsima kuus kolmele. Teistes külma vee hotellides on külm vesi palju mõnusalt soojem. Pigem eelistaks ühtlaselt jahedat kui äärmusest äärmusesse kõikuvat temparatuuri.
Aga inimesed on lahked. Lapsed kellest ma juba kaks lauset kirjutasin on tavaliselt üsna kasutud kui midagi vaja on. Aga samas täiskasvanud, ükskõik kui umbkeelsed, üritavad sind igal juhul aidata. Mind on aidatud enamasti suuna näitamisega. Olukorras kus kohaviitasid on kaootliselt või tavaliselt puuduvad nad üldse on kohalike käest suuna küsimine palju efektiivsem ja saab kiiremini kohale. Olen avastanud, et kaart on siin üsna kasutu paber…
Siiamaani ei saa ka päris täpselt aru bensiinijaamade paiknemise loogikast. Seepärast juhtubki, et vahel tuleb tankida poolametlikest bensukatest. Mis on poolametlikud? Need, mu sõbrad, on kohalikud külamehed kes oma poodide juures Absolut Vodka või Coca-Cola pudelist liitri või kahe kaupa bensu müüvad. Alguses tegi see hirmsasti nalja aga nüüd olen sellega ära harjunud. Ühe korra hädas isegi seda teenust kasutanud.
Kui euroopas arvatakse, et roller on reeglina ühe inimese sõiduk. Väike auto kahe inimese sõiduk ja auto suurusest alates Toyata Land Cruiser on sobilik perekonna vedamiseks siis Indoneesias on see loogika pea peale pööratud. Olen oma silmaga rolleri peal näinud vähemalt viie kui mitte kuueliikmelist perekonda. Mis mind eriti hämmastas, et rolleri tagaistmel on kolmeliikmelise perekonna pesamunal võimalik teha kerge lõunauinak. Minu jaoks midagi müstilist. Lisaks võib rolleri peale paigutada umbes 3000 muna või pool keskmise maja ehitusmaterjalidest.
Millises riigis osutuks veel võimalikuks, et vähem kui 25 meetrise vahega paiknevad (näiliselt) sõbralikult ja rahulikult kõrvuti mošee ja ristiusu kirik? Hinduistlikest templitest iga nurga peal rääkimatagi.
Usun, et mäletate (ja võib-olla veel praegugi kuulete) kuidas pesupulbri ja jumal-teab-mille reklaamist kileda häälega neiu teatab, et testi tulemused on kinnitatud Šveitsi sõltumatutes laborites. Mul pole küll õrna aimugi miks just Šveitsi aga ju siis poolakad (kellele need reklaamid mõeldud olid) usaldavad Šveitsi laboreid rohkem kui Rootsi või Saksamaa omasid.
Igatahes olen ma ise siin paradiisisaarel ka Šveitsi labori täpsusega teste teinud. Metoodika on teaduslik ja teema (meile kõigile?) hingelähedane. Tulemused paraku mitteverifitseeritavad. 🙂 Olen katsetanud igal õhtul ühte huvitavat kokteili. Ainult üks seetõttu, et mitte maitsemeeli segadusse ajada (teaduslik test ikkagi) ja parafraseerides teadagi keda siis ega see kes joob ära hunniku kokteile pole veel kokteilisõber vaid joooooodik. Kokteilid pole teab mis eksootilised aga põnev test sellegipoolest.
Seega. Esimesel õhtul katsetasin kohalikku Caprinhiat, mis oli täiesti keskmine. Sinna oli sisse virutatud liiga palju laimi ja üleüldse ei miskit erilist. Teist korda tellima ei kutsunud. Lisaks ei pääsenud ma seekord lesilasse vaid pidin leppima üsna kõva puupingiga.
Teine õhtu kuulus Sinisele Havailasele, mille maitsmine oli juba midagi naudingu sarnast. Imestama pani ainult, et sinise nimega jook nägi tegelikult välja täiesti roheline. Aga ega see maitset rikkunud. Sinise Havailase sisse segatakse kokku rumm ja apelsinimahl ja hmm… krt see mälu pole enam kiita… Aga tulemus oli igatahes kiiduväärt. Lisaks oli seekord minu päralt ka patjadega (keskmise pehmusega) lesila mis aitas maitseelamust parandada.
Kolmandal õhtul katsetasin väikse nimevihjega kokteili „Hüvastijätt paradiisiga” Nii võiks see Eesti keeles kõlada. Nimi oli üsna täpne. Kuigi komponendid olid üsna lubavad: rumm, galliano, creme de banana, grenadiini siirup jne. Aga tegelikult oli tulemus selline, et tuletas meelde üsna varsti ees seisvat naasmist argipäeva. Kuigi tegemist oli kõige kallimaga katsetatutest oli tulemuseks pettumus.
Neljas õhtu aga proovisin president Kennedy üht lemmikkokteili daquirit. Minu oma oli täpsemalt ananassi daquiri. Sinna sisse segatakse ka igasugu asju aga see ei omagi tähtsust sest ega mina seda kokku segama pea. Lihtsalt oli tegemist ühe väga mõnusa joogiga. Ilus kollane, pealt kaetud vahuga ja maitses väga mõnusalt. Kõrvale kerge merelainekohin ja tähine taevas. Läks vist natuke imalaks ära?!
Viiendale õhtule oli plaanitud midagi sellist mida olen isegi kodus teha proovinud. Mojito. Lihtsuse mõttes jätsin mina küll hiljem selle mündilehtede osa ära aga ainult koka ja suhkruga oli minu jook ju vähemalt 60 protsendi ulatuses Mojito ja maitses hästi. Seda võivad mõned asjaosalised kinnitada. Aga viies õhtu paradiisisaarel jäi tulemata sest enne pakkisin oma asjad kokku ja liikusin tagasi Balile, kus enne äralendu on veel mõned tiirus ringi vaadata.
Šveitsi sõltumatute laborite kinnitusel on saarekeste parim kokteil Daquiri või siiski Sinine Havailane? Noh igatahes ühte neist oleksin ma hea meelega valmis veel maitsma kui peaks võimalus tekkima.
Peale katsetatud kokteilide olen langenud täiesti kohalike elutemposse mis tähendab, et ma ei tee päeva jooksul suurt midagi. Vahel näiteks tegin rattaga saarele mõned tiirud peale ja käisin kaks kuni lugematu arv kordi snorgeldamas ja ujumas. Kuigi tegemist pole küll päris Austraalia Suure Korallrahuga on uudistamist küllaga. Värvilised kalad ja natuke vähemvärvilised korallid ning mina olen täitsa võlutud. Mitme minuti pikkusest suplusest koos kohaliku kilpkonnaga jääb ka kena mälestus.
Snorgeldamiseks pole vaja isegi paadiga jännata vaid võib lihtsalt rannast vette sulpsata ja omal käel parim koht välja otsida. Samas parimatesse kohtadesse pääseb ikka paadiga ja nii on ohutum ka. Gili saarte vahel on väga tugevad hoovused millesse sattudes oled päris suures jamas ja neist välja võitlemine ei ole üldse kerge. Kui üldse võimalik. Koos hoovusega (paadi suunas ) snorgeldamine on aga lõbus sest siis ootab paat juba seal kus sa parasjagu hoovusega kantud oled.
Kui päev jõuab õhtu poole katsun leida mõne hotelli eest vaba lamamistooli ja loota, et keegi mind ära ajama ei tule. Minu odavhotell kahjuks randa ja rannatoole ei oma. Siiamaani on mind lamamistoolidega rannas varustanud Dream Village nimeline hotell, kes vist ühena vähestest ei ole pannud kohalikke lamamistoole valvama. Au ja kiitus neile selle eest! Täpselt neil rohelistel rannatoolidel lõpetasingi ma juba ammu ette võetud raamatu 1984 ära. Ootamatult mõnus on lugeda rannas raamatut, selle vahe peale väike uinak ja siis uuesti poolelijäänud koha pealt jätkata. Kui vahepeal palav hakkab saab ennast merre kasta.
Täna hommikul kell 6 oli äratus, et hakata edasi liikuma kaua-kaua oodatud valgeliivarandadega Gili saartele. Kell on vahepeal tiksunud juba viieks õhtul aga mina ootan alles oma teist praami/paati, mis mind lõplikult sihtpunkti toimetab. Tegelikult oleks olnud ka lihtsam võimalus, mis oleks mind otse sihtpunkti toimetanud ainult ühe tunniga. Turistidele mõeldud shuttleboat otse Gilidele. Praegu arvutades oleks läbinud sama vahemaa 6-7 korda kiiremini. Samas oleks see ka täpselt sama palju kordi kallim olnud.
Teisalt ongi niimoodi reisides põnevam, seikluslikum. Näeb rohkem kohalikke ja kogeb veidraid situatsioone. Selle loo kirjutamist alustasin ma bambushütis, kus vaevalt uskusin elektrit leiduvat. Kõrval istub Indoneesia poisike, kes huviga vaatab kuidas ma kirjutan ja suure usinusega minu mütsi endale pähe proovib. Huvitav-huvitav! Teisalt olen ma üsna kindel, et selle elektri eest hakatakse hiljem raha nõudma.*
Mul ei ole midagi Indoneeslaste vastu aga tundub, et pidev turistide hord Balile on nad lihtsalt ära rikkunud. Juba maast madalast õpitakse turistidele midagi pähe määrima ja neilt raha nõudma. Igal sammul kuuled midagi müüdavat ja sinu poole hõiklevat kohalikku. (Kuigi siin saarel on olukord kordades parem) Mina olin juba teisel päeval suutnud välja arendada sellisel tasemel valikulise kuulmise, et mind sellised tüübid peaaegu ei seganud… Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida!
Umbes tunnine bussisõit selja taga jääb praamini veel tunnike. Praami nägemine tekitab esimese hooga mitmeid küsimusi. Vaadake pilti lähemalt ja võib-olla aimate mille peale ma praamile esimest pilku visates mõtlesin. Panin juba elu ilusaimad hetke ritta, et kui peaks vaja olema varsti neist parim valida…
Teine ebameeldib üllatus oli mõned kilomeetrid enne Lomboki saart kui laevatekilt merd vaadates märkasin vees ühtlasi prahikihi hunnikuid. Läikivad kommipaberid, väiksemad kiletükid ja muud pakendijäänused. Kõik, mille lagunemine võtaks vähemalt sadu aastaid ja mille sisse söömine kalale või linnule surma tähendaks. Olles töötanud mitu kuud merel kus isegi sigaretikonid tuli taskusse pista ja emalaevale tagasi tuua ning kilekoti päästmiseks pöörati paat ringi ka kiiretel aegadel oli see pilt mulle harjumatu. Häiriv. Ebameeldiv.
Kuigi Bali ja naabersaart Lombokit eraldavad ainult tühised 30 kilomeetrit siis väga põgusa vaatluse tulemusel erinevad saared päris tugevalt. Esiteks Bali on ainuke hinduistlik saar kogu suures Indoneesia saarestikus. Lombok on seega moslemiusku. Tee peal nägin vähemalt kahe uue Mošee ehitamist. Pähe kippus mõte, et millal meil Eestis ehitati viimane uus kirik? Siin riigis on religioon A ja O.
Bali on toretsev ja (perekonna)templeid täis pikitud ja kohati üsna kaootilise tänavapildiga. Lombokil on eestlase pilgu jaoks palju mošeesid aga võrreldes naabersaaare templite arvuga ainult käputäis usukummardamise kohtasid. Ka tänavapilt on Lombokil korrektsem ja puudusid steriilsust ihkava eurooplase silma kriipivad ebamäärased ehitised. (Loe: lagunevad hurtsikud) Boonusena nägin Lombokil ühte juba täitsa mõistlikku vonklevat mägiteed, mille läbimine tsikliga oleks täitsa mõeldav.
Kui esimene pikem merelõik ületati suurema praamiga, (5tundi) siis Gilidele jõudsime kohaliku traditsioonilise kaluripaadiga, mis nüüd on hoopis kasumlikuma tegevuse (turistide vedamise) jaoks kohandatud. Paat oli tore ja meretee oli huvitav. Kuna merevesi oli peegelsile siis jäi silma mitmeid koralle. Kalu mitte ühtegi. Paadist oli näha ca 10-15 meetri sügavusel kasvavad korallid. Kui hästi läheb käin järgnevate päevade jooksul mitmeid kordi snorgeldamas (ja rannas lebasklemas) sest ega siin väga palju rohkemat teha olegi.
Kahenädalase programmi keskel oleme 2 täispäeva hele-helesinise veega paradiisisaartel ehk Gili saartel. Gilil on vaikus ja rahu, sest saare ainsaks tarnspordivahendiks on eesli-kaarikud. Gili läbipaistva veega rannik on parim koht snorgeldamiseks, sukeldumiseks või lihtsalt rannal vedelemiseks ning puhkamiseks. Päikese loojudes valmistuvad Gili rannaäärsed restoranid õhtusöögiks, kus pakutakse ilmselt kogu Bali parimaid mereande…
Päike oli juba loojumas kui jalg randa puudutas. Kuigi enne kui ma oma vastleitud hotellitoast välja tormata jõudsin oli juba pime siis ei jätnud jonni ja läksin katsetasin kohalikku merevett. Oli mõnus. Ootan põnevusega homset, sest teel siia tekkisid mitmed uued tuttavad kellega homme saarekesel kokku võiksime juhtuda.
* minu ennustus läks täide. Kuna ma sain elektrit kasutada umbes kümme minutit ja raha küsiti sama palju kui tunni aja eest internetis, siis kõndisin lihtsalt minema. Mingi reaalsusetaju võiks ikkagi säilida ju!
|
OSCAR-2019
|
||
Traditsiooniliselt on tavaks rääkides karate ajaloost alustada looga munk Bodhidharmast, zen-filosoofia rajajast, kes u. aastal 525 p. Kr. rändas jalgsi Indiast Hiinasse. Peaaegu kõikides budoalade ajalugu käsitlevates raamatutes korduva legendi õigsust pole suudetud tõestada, kuid pärimuse järgi võib seda usaldada.
Legendi järgi asus Bodhidharma Hiinasse saabudes elama Hunani maakonda Shaolin'i templisse. Seal arendas ta välja liikumisharjutused, millest sai alguse hiina chuang-fa. Karate arengus on chuang-fal olnud keskne positsioon. On olemas tõendeid selle kohta, et mõningaid chuang-fa vorme harjutati Hiinas juba Han dünastia ajal (209 e. Kr - 24 p.Kr.).
Pärimuse järgi oli Bodhidharma tuima ilmega mees, kellel oli tihe habe ja läbitungiv pilk. Legend räägib, et ükskord suigatas ta keset mediteerimist ja vihastas nii, et lõikas ära oma silmalaud. Maha pudenedes, kasvasid neist esimesed teepõõsad. Zeni mungad virgutavad tihti oma meelt teetassiga mediteerimise vahepeal. Sellepärast öeldakse zeni kohta, et tal on "tee maitse".
Bodhidharma õpetas enda ümber kogutud munkadele füüsilisi harjutusi, sest nad ei suutnud oma viletsa kehalise vormi tõttu teha igapäeva-seid zen harjutusi. Ta õpetas neile harjutuste komplekti nimega "shih pa lo han sho" - "Lo Hani 18 kätt". Neid harjutusi peetakse pärimuse järgi hiina chuang-fa algvormiks. Seda kunsti kutsutakse tänapäeval üldistavalt kung fuks või wu shuks. "Shih pa lo han sho" harjutusi kirjeldatakse hiina klassikas I-Chin-Ching'is.
Shaolin chuang-fa esindab hiina võitluskunstide "väliseid koolkondi" ('wai chia), kus põhirõhk on lihaste jõu kasutamisel. Chuang-fa "sisemised koolkonnal" (nei chia) taotlevad õpilase sisemise energia ehk chi valdamist. Tehnikaid ei tehta lihasjõuga, vaid lõdvestunult chi abil.
Chuang-fa pärimuse järgi see kunst peale Bodhidharma surma peaaegu unustati, kuni Yuan-dünastia ajal (1277-1367) tuli Ch'ueh Yan Shang-jenist Shaolini templi peapreester. Tema äratas Bodhidharma kunsti uuesti ellu ja laiendas süsteemi 72 liikumiseni. Ch'ueh Yan reisis Hiinas ringi õpetades oma uut versiooni Shaolin chuang-fast. Matkal kohtas ta meister Li Ch'engi, kes esitles teda kuulsale Pai Yul-fengile. Koos arendasid need kolm meest Shaolin chuang-fa 170 erineva liikumiseni, mis jagati viide stiili: draakon, tiiger, leopard, madu ja kurg. Need stiilid on veel praegugi kung-fus kasutusel.
Aastal 1372 alistus kuningas Shunten Hiina Ming-valitsuse ees ning aastal 1393 saatis Hiina valitseja Okinawale rühma kogenud kaupmehi ja käsitöölisi, kes tulid tutvustama Hiina kultuuri. Neid hakati kutsuma "kolmekümne kuueks perekonnaks". Teiste hulgas tuli saarele ka rühm Hiina relvata võitluskunstide meistreid, kes õpetasid oma oskusi edasi saare elanikele.
Okinawal oli ka enda relvata võitluskunst "tode". Paljude jaapani ajaloolaste meelest sündis see kunst Riukiu saartel, millede peasaar ongi Okinawa. Selle ühinemisest hiina chuang-fa ja muude Aasia võitlusviisidega sai alguse tänapäeva karate.
Pärast kodusõda, 1492. aastast oli Okinawal valitsejaks Sho Hashi nimeline mees. Ta ühendas saare kolm kuningriiki ja hakkas sõlmima kaubanduslikke sidemeid naaberriikidega. Aastatel 1432 kuni 1570 rajas Okinawa 44 ametlikku saatkonda Annamisse (Vietnam), Taisse, Malaisiasse ja muudesse Jaava kuningriikidesse. Need poliitilised ja kaubanduslikud suhted toetavad väidet, nagu oleks tänapäeva karate jalalöögitehnikad Indo-Hiina päritoluga.
Aastal 1609 vallutas Jaapani Satsuma-klann Iehisa Shimazu juhtimisel kõik Riukiu saared, ka Okinawa. Satsuma-klann oli Jaapani kodusõja kaotanud osapool ja seega valitsusele pidevaks ohuks. Sellepärast lubas sõja võitja Tokugawa shogun Satsuma sõjaretke Riukiu saarte vastu, arvates, et see kulutab Satsuma jõudu ja tugevdab niimoodi Tokugawa positsiooni. Vallutanud Riukiu saared, keelas Iehisa Shimazu paljude teiste piirangute kõrval, saare elanikel relvade omamise ränga karistuse ähvardusel. See kahekordne relvakandmiskeeld andis relvata võitluskunstide arengule võimsa tõuke. Okinawalased võitlesid vallutajate vastu ainult maatööriistade ja paljaste kätega. Tööriistadest arendati palju tõhusaid relvi nagu tonfa, nunchaku ja sai, mille tehnikaid harjutatakse ikka veel paljudes karate stiilides. Relvade kasutamise oskust hakati hiljem kutsuma okinawa kobudoks.
Pärimuse järgi pidasid Okinawa chuang-fa ja tode rühmad mitu salajast nõupidamist ja otsustasid aastal 1629 ühineda võitluseks vaenlasega. Edaspidi otsustati hakata kõiki saare võitluskunste kutsuma ühe nimega "te"- käsi või "okinawa-te" ehk siis okinawa käsi. Seda kunsti võib pidada tode-chuang-fa ja tänapäeva karate vahendajaks.
Satsuma-klanni keelu pärast pidi okinawa-ted harjutama salaja. Kolm juhtivat okinawa-te koolkonda olid Shuri-te, Naha-te ja Tormari-te, mis said oma nimed saare linnade järgi. Sadamalinn Nahast tuli Naha-te, stiil, mis laenas palju Hiina kung fust. See oli loomult kaitsepärane ja kasutas chuang-fa pehmeid blokeerimis- ja hingamistehnikaid, heiteid ja maadlust.
Shuri-te sarnanes Okinawa traditsioonilisele, otsekohesele ja karmile relvata võitluskunstile. Seda stiili esindas Sokon Matsumura.
Sokon Matsumura ajal, 1800ndate aastate lõpul, ühinesid Shuri-te ja Tomari-te Shorin-ryuks ja Naha-ted hakati kutsuma Shorei-ryuks. Et Okinawa-te oli ametlikult keelatud, ei tehtud sellest mingisuguseid kirjutisi ja andmed selle arengust põhinevad suulisel pärimusel.
Oma aja kuulsamaid Okinawa-te meistreid oli Tode Sakugawa (05.03.1733 - 17.08.1815). Sakugawa alustas võitluskunstide õppimist 17-aastasena Hiina munga Takahara Peichini käe all. Hiljem, kohanud hiina chuang-fa meistrit Ku Shankut ja õppinud tema juures 6 aastat, reisis Sakugawa Hiinasse, õppides edasi sealseid võitluskunste. Naasnud Okinawale rajas ta Sakugawa karatekooli, mis oli omal alal väga kuulus. Sakugawa väljaarendatud katadeks peetakse Kushankut (Kwanku) ja Sakugawa no kon bo'd, mida harjutatakse tänapäevani. Sakugawat peetakse chuang-fa ja tode tegelikuks ühendajaks ja Okinawa karate isaks.
Tode Sakugawa võttis 78-aastaselt oma õpilaseks Sokon Matsumura, kellest sai 1800-ndate aastate suurim karatemeister. Matsumura loodud katadeks peetakse Bassai- ja Naihanchi (tekki)- katasid. Matsumural oli palju andekaid õpilasi, kelle kaudu Shuri-te koolkonna karate on jõudnud tänapäeva. Kuulsamaid nendest olid Azato Yasutsune (1827-1906) ja Itosu Yasutsune (1830-1915).
Chojun Miyagi (1888 - 1953), kes oli Higaonna õpilane, arendas edasi Naha-te stiili. Ka Miyagi õppis Hiinas chuang-fad, selle pa kua chuan stiili, mis kuulub chuang-fa "sisemisse" ja "pehmesse" koolkonda. Olles õppinud neid kahte stiili ja Okinawa-ted, rajas ta oma stiili Goju-Ryu. "Go" - kõva, "Ju" - pehme. Miyagi andis Sanchin-katale selle Goju vormi ja lõi Tensho kata. Ta liitis oma stiilile ja katadele Hiinas õpitud kõvahäälse hingamistehnika.
Kanbun Uechi (1877-1948) reisis Hiinasse 1897.a., et õppida Hiina võitluskunste. Ta jäi elama Futyos asetsevasse buddha templisse, kus sõbrunes Chu Chi Wo nimelise preestriga. Uechi jäi Hiinasse 13 aastaks. Okinawale tagasi tulles ei õpetanud ta 17 aastat ühtegi võitluskunsti. Aastal 1940 lõi ta oma stiili nimega Uechi-Ryu. Tema poeg, Kanei Uechi, on teinud selle stiili tuntuks nii Jaapanis, kui ka Okinawal.
Masutatsu Oyama alias Yee Hyung sündis Koreas aastal 1923 ja asus 9-aastaselt õppima hiina kempot. Jaapanisse elama minnes, hakkas ta õppima karated, Shotokan ja Goju-ryu stiili. Oyama saavutas kuulsust härgadelt sarvi maha lüües ja purustamistehnikaid demonstreerides. 1947. aastal sai Oyamast jaapani mitteametlik karatemeister. Olemasolevates karate stiilides pettunua rajas Oyama oma stiili 1956. aastal oma stiili "lõpliku tõe kooli", Kyokushinkai.
Gichin Funakoshi on vanadest meistritest tuntuim. Ta sündis aastal 1868 Shuris. Ta oli noorena tihti halge ja vanemad viisid ta kuulsa karatemeistri Anto Azato (1827-1906) juurde õppima. Funakoshi harjutas Okinawa-ted ka Itosu Yasutsune, Matsumura, Arakaki ja Hosu juures.
Aastal 1912 saabus Okinawale Jaapani admiral Dewa. Tema auks korraldati suured pidustused ning üks esinejatest oli Gichin Funakoshi. See oli esimene jaapanlastele korraldatud Okinawa võitluskunstide demonstratsioon. Admiral rääkis nähtust edasi Jaapani keisrile ja Funakoshi kutsuti 1917. a. Jaapanisse, Kiotos asuvasse budoalade peamajja karated esitlema. Tol ajal kutsuti Okinawa võitluskunsti Ryukyu Todejutsu.
1921. aastal, kui kroonprints Hirohito külastas Shuri linna Okinawal, nägi ta Funakoshi korraldatud demonstratsiooni. Prints oli sellest niivõrd vaimustuses, et lasi oma laeva kaptenil Kannahal korraldada kokkusaamine Funakoshiga. Hiljem soovitas Kannaha Funakoshile korraldada demonstratsioon Jaapanis. Enne oma Jaapani rännakut oli Funakoshi valitud Okinawa Võitluskunstide Liidu juhiks. Kuna uuelt alalt eeldati vööastmeid, anti Funakoshile viienda astme must vöö.
Kui Funakoshi esitles 1922. aastal karated Jaapani publikule, suhtusid jaapanlased uuesse alasse algul ettevaatlikult. Nad pidasid rohkem lugu oma traditsioonilistest budoaladest: judost ja kendost. Ka Jaapani budoliit Butokuden ei näidanud uuele alale kohe rohelist teed. Judo looja Jigoro Kano aitas Funakoshit uue võitlusala tutvustamisel.
Karated (jaapanikeelne vorm sõnale "tode") õpiti Tõusva Päikese maal tundma kui ala, millega on võimalik vastane ühe hoobiga tappa. Funakoshi oli hämmeldunud. Tema jaoks oli karate alati tähendanud eluviisi ja enesekaitset. Seepärast võttiski meister karate filosoofia kokku lausega karate ni sente nashi - karates ei ole esimesena ründamist".
Lõpuks sai karate Jaapanis ametliku tunnustuse ning uus ala levis kiiresti. 1920-te aastate lõpul tulid paljud Okinawa meistrid Jaapanisse. Uechi-ryu Kanbun Uechi saabus Jaapanisse aastal 1924. Neli aastat hiljem tuli Goju-koolkonna Chojun Miyagi, kelle järel veel aastal 1934 Kenwa Mabuni Shito-ryuga. Sel ajal eraldus Funakoshist ka Hironori Ohtsuka, luues oma stiili Wado-ryu - "rahu tee koolkonna".
Jaapani valitsus rajas Dai Nippon Butokukai aastal 1895 valvamaks budoalade harrastust. Selleks, et ühinguga liituda, pidi karate täitma neli tingimust:
Karate tähendas algselt "hiina kätt". Funakoshi aga muutis nime 1933 aastal "tühjaks käeks". Vanad meistrid Okinawal olid nimemuutuse vastu, sest karate oli Hiinale palju võlgu.
|
OSCAR-2019
|
||
Paberkandjatel (käsikirjakogude registrites, heli- ja fotoarhiivi inventariraamatutes ning kartoteekides) kataloogiti säilikuid aastani 1993. Metaandmestik on dubleeritud kolme põhikartoteeki: topograafiline kartoteek (u 29000 kaarti); rahvaluulekogujate kartoteek (u 23000 kaarti); esitajate kartoteek (u 86000 kaarti) Täiendavalt on loodud fotode metaandmestiku kartoteek (u 16000 kaarti) ja heliarhiivi kartoteek (u 37000 kaarti). Temaatilised kartoteegid (kokku u 887800 kaarti) on folkloorižanride põhised ning sisaldavad enamasti ka originaaltekstide koopaid või sisukokkuvõtteid (muinasjuttude kartoteek, muistendite kartoteek, uskumuste ja kombekirjelduste kartoteegid; laulude kartoteegid; mängude kartoteek; tantsude kartoteek jne).
1920. aastail tekkis Eesti teadlastel idee luua ka siin Soome eeskujul keskne folklooriarhiiv. Pärast mitmesuguseid ametkondlikke asjaajamisi avas Eesti Rahvaluule Arhiiv (ERA) külastajatele uksed 1. septembril 1927. Ametlik asutamine leidis aset 24.09.1927. Arhiiv kuulus sihtasutuse Eesti Rahva Muuseum koosseisu ning seda määrati juhtima kolleegium, kes valis arhiivijuhatajaks Oskar Looritsa. ERAsse koondati järgnevate aastate jooksul kõik 19. saj. tekkinud suuremad rahvaluule erakogud (Jakob Hurda kogu, Õpetatud Eesti Seltsi ja Eestimaa Kirjandusliku Ühingu rahvaluulet sisaldavad arhiivid, Matthias Johann Eiseni kogu jne, jne). Kogude korraldamis- ja indekseerimispõhimõtted töötati välja pärast arhiivi asutamist Oskar Looritsa eestvõttel. Arhiivimaterjalide sisupõhist kasutamist võimaldav kartoteekide, registrite ja koopiamappide süsteem loodi 1930. aastatel, osalt soome rahvaluulearhiivi eeskujul. Kogude täiendamist jätkati süstemaatiliselt arhiivitöötajate, stipendiaatide ja korrespondentide abiga. 1930. aastail algatati mitmed rahvaluule kogumise võistlused (rahvamängude kogumisvõistlus, kohamuistendite kogumisvõistlus jm); korraldati välitöid (eriti n-ö kogumata piirkondadesse); asuti koguma kirjalikult levivat pärimust (laulukladesid, salmialbumeid, oraakleid jm); alustati rahvaluuleliste materjalide kopeerimist teiste institutsioonide kogudest (Akadeemiline Emakeele Selts, Eesti Keele Arhiiv jm); loodi heli- ja fotokogu. Eesti kogude kõrvale loodi teiste rahvaste, esmajoones vähemusrahvuste folkloorikogud (vene, saksa, rootsi, läti, leedu, juudi jm). Tähtsal kohal oli publitseerimis- ja teadustöö. ERA teadus- ja allikapublikatsioonide üllitamiseks asutati 1935. a „Eesti Rahvaluule Arhiivi Toimetuste“ seeria; 1937. a otsustati jätkata J. Hurda poolt algatatud „Monumenta Estoniae antiquae“ väljaandmist regivärsiliste rahvalaulude publitseerimisega („Vana Kannel” III ja IV). Korrespondentide juhendamisel oli abiks 1936. a ilmuma hakanud „Rahvapärimuste Selgitaja“. 1940. aastal muudeti Eesti Rahvaluule Arhiiv Fr. R. Kreutzwaldi nim. Riikliku Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnaks (RO), töösuunad jäid samaks. Kõigis valdkondades (kogumine, arhiveerimine, uurimine ja publitseerimine) tehti nõukogude perioodil koostööd Keele ja Kirjanduse Instituudi ja Tartu Riikliku Ülikooli folkloristidega: käivitus ulatuslik uuemate (riimiliste) laulude kogumise ja uurimise aktsioon (Ingrid Rüütel jt); arenes välja folkloristika etnoloogiline suund (Herbert Tampere, Mall Hiiemäe) jpm. Toimusid arhiivi iga-aastased välitööd ning kiiresti hakkasid kasvama helikogud (peale eesti folkloori salvestati rohkesti NL-i territooriumil elavate soome-ugri rahvaste materjali); võimaluste piires jätkati teiste arhiivide materjalide kopeerimist (Eesti Raadio, Muusikafond jm). „Monumenta Estoniae antiquae“ sarja väljaandmist jätkati muistendite, regilaulude ja lühivormide akadeemiliste antoloogiatega. 1961. a hakkas „Rahvapärimuste Selgitaja” järglasena ilmuma „Rahvapärimuste koguja”. 1995. a sai Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakond Eesti Rahvaluule Arhiivi õigusjärglasena tagasi oma ajaloolise nime. Institutsionaalsete jm muutuste järel anti arhiivile üle Keele ja Kirjanduse Instituudi folkloorikogu (aastal 2000 käsikirjakogu, 2008 helikogu) ning Tartu Riikliku Ülikooli kirjanduse ja rahvaluule kateedri folkloorikogu (1993 käsikirjakogu, 2000 helikogu). Tänu muutunud oludele oli võimalik hakata rohkem rõhku pöörama ka kaasaegse folkloori kogumisele ning korraldama vastavaid kogumisvõistlusi (sõduripärimus, koolipärimus, tudengifolkloor jm). Nüüdseks tegeleb ERA ka e-kirjade teel leviva ja muu netifolkloori jäädvustamisega digikujul. Pidevalt on suurenenud arhiivi laekuva audiovisuaalse materjali osakaal. Alates 1992. aastast on hakatud analoogkogusid digitaliseerima (esmalt helisalvestusi, seejärel ka teiste alamarhiivide analoogsäilikuid); erinevate väljaannete või uurimisprojektide raames on loodud temaatilisi andmebaase, mis sisaldavad folklooritekstide elektroonilisi koopiaid (tekstifailidena). Loobutud on varasema paberkartoteekide süsteemi täiendamisest ning järjest enam on üle mindud digitaalsete registrite ja andmebaaside koostamisele; käimas on nende koondamine ühtsesse arhiivi infosüsteemi. Digitaalsete materjalide turvaliseks säilitamiseks on Kirjandusmuuseumi juurde loodud failihoidla „Kivike”. 2000. a hakkas uuesti ilmuma ”Eesti Rahvaluule Arhiivi Toimetuste” seeria, jätkub „Monumenta Estoniae antiquae“ sari.
Arhiivi kasutavad uurijad nii teadustöös kui allikapublikatsioonide ettevalmistamisel. Rahvaluulearhiivi kogusid kasutavad hulgaliselt teiste teadus- ja mäluasutuste teadlased (Tartu Ülikool, Tallinna Ülikool, Tampere Ülikool, Sibeliuse Akadeemia, Russian State University, Institute of Linguistics RAS, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Eesti Kunstiülikool, Eesti Vabaõhumuuseum, Eesti Põllumajandusmuuseum jpm). Viimastel aastatel on tehtud ERA eri koguhoidjatega ühisvisiite naabermaade rahvaluulearhiivide juurde ning väliskolleegidega arutatud nende kasutatavaid arhiveerimise, uurijateenindamise ning publitseerimise praktikaid (Soome: SKS; Joensuu perinnearkisto; Läti: Läti Rahvaluule Arhiiv). Teaduskollektsiooni põhjal on kirjutatud arvukalt artikleid ja allikapublikatsioone nii Eesti Kirjandusmuuseumi teadurite kui välisuurijate poolt.
|
OSCAR-2019
|
||
Kui mingil põhjusel ollakse võrgust eemal ja meile ei loeta, siis on viisakas sellest teada anda automaatvastusega.
Keeletoimetaja Helika Mäekivi jagab Päevakera tekstibüroo blogis nõuandeid, millele tähelepanu pöörata automaatvastust koostades.
Automaatvastus algab tervitusega. Kuna adressaat pole tavaliselt teada, võiks see olla võimalikult neutraalne sõna, nt tere. Meeldetuletuseks tasub öelda, et tere taga on hüüumärk või ei lisata sellele üldse mingit märki. Koma tere taha ei passi.
Meeles tasub pidada, et automaatvastuses pole tavaliselt vaja vabandada. See, et inimene puhkab, käib lähetuses või vahetab töökohta, on üks tööelu protsessidest ja selle eest ei ole tarvis andestust paluda. Selle asemel oleks viisakas kirja eest hoopis tänada.
Pärast tänu avaldamist tuleks kirja panna põhiteave. Kirja saatjale antakse teada, et kirja saaja on ära. Ametikirjas võib ka põhjendada, mis on äraoleku põhjus, kuid see ei ole kirja saatja seisukohalt kõige tähtsam info ja seepärast võiks põhjendus olla väga põgus. Kõige tähtsam on teada anda, millal otsitav tagasi tuleb. Hea oleks nimetada kas äraoleku ajavahemik (kuigi automaatvastuse saaja jaoks pole alguskuupäev ehk kõige vajalikum teave) või naasmispäev. Kui on vahetatud on töökohta ja tööandjaga saab kokkuleppele, võib teada anda oma äraminekust.
Kirja saatja küsimus võib olla vahel nii kiire, et tal ei ole võimalik adressaadi naasmist ära oodata. Seepärast tasub automaatvastusesse lisada ka teave selle kohta, kes teda aidata võiks. Peale nime peab see teave sisaldama abiandja kontaktandmeid.
Kui äramineja peab oma tööülesanded ära jagama mitme inimese vahel, võiks ta anda kõikide asendajate kontaktandmed. Mõnikord jäetakse eriti kiirete küsimuste lahendamiseks ka oma telefoninumber, kuid seda ei tasu kuritarvitada. Töökoha vahetamisel tasub anda oma uued kontaktandmed.
Tekstiosa järele lisatakse viisakas lõputervitus: tervitades, lugupidamisega vms. Unustada ei tasu, et lõputervitussõna taha ei panda ühtegi märki (praegu väga levinud koma kuulub hoopis teise keele lausesüsteemi). Kui automaatvastus lõpeb soovlausega, pannakse selle järele hüüumärk: Kõike head! Tänan!
Viimasena tuleb allkirjavormel, mis võiks sisaldada nime ja ametinimetust, vajaduse korral ka asutuse nime, telefoninumbrit vm.
Kui kõik see eelnev jutt nüüd kokku panna, siis võiks üks informatiivne ja keeleliselt meeldiv automaatvastus välja näha selline:
Täna õhtul jõuab publiku ette menukas noortelugu High School Musical. Lavastaja sõnul pakub selle vaatamine võimaluse nii naerda kui ka nutta.
High School Musical on lugu kahest keskkoolinoorest, kes pooljuhuslikult ühise laulmise käigus tutvuvad ning teineteisesse ka armuvad. Et osatäitjad oleksid võimalikult oma lavarollidega samaealised, osaleb lavastuses hulk noori, kes valiti etenduse tiimi avatud eelkonkursside tulemusena.
"Eesti High School Musical erineb Disney filmiversioonist omajagu, minu meelest on see märksa parem. Põhiteema on sama, aga juurde on toodud erinevad karakterid ja situatsioonid, nii et tulemus võiks olla päris huvitav olla ka neile, kes on muusikali varem filmina näinud," arvas naispeaosatäitja Mari Ronimois.
Muusikal kõlab eestikeelsena, kuid ülearust eestindamist pole algtekstis lavastaja Andres Dvinjaninovi sõnul tehtud. "Tegevus ei toimu Eestis, vaid noortemaailmas, ükskõik siis kus need noored ka parasjagu ei oleks," selgitas lavastaja.
Dvinjaninovi sõnul on High School Musicalist saadav elamus väga võimas energialaeng ning etendust vaadates saab nii nutta kui ka naerda. " Olen alati proovinud lavastada nii, et kui on tegemist tragöödiaga, peaks seal saama naerda, ja kui on komöödia, siis saab seal ka nutta. Kui keegi ütleb, et ta selles muusikalis kordagi naerda ei saa, siis helistagu mulle ja ma maksan osa piletiraha tagasi. Õrnema südamega inimesed nagu mina saavad siin kindlasti ka pisara poetada. Noorus ja esimene armumine on ju nii tore ja liigutav," rääkis lavastaja.
Optimaalseks sihtgrupiks loeb lavastaja noori, kes on ligikaudu sama vanad nagu peategelased Troy ja Gabriella ehk siis vanusevahemikku 14-17, mida aga võivat nii ühele kui ka teisele poole laiendada kümnete aastatega. "Eelkõige on see muusikal küll noortele mõeldud, aga ka täiskasvanud võivad sealt saada midagi, mille üle mõelda," arvas ka Ronimois.
Muusikali tasub vaatama minna ainuüksi laulude pärast, mis seal kõlavad. "Need on väga ilusad ja meloodilised. Mulle meeldib väga neid laule laulda," teatas Ronimois.
Dvinjaninovi sõnul on High School Musicali lavaletoomine tähendanud suurt tööd ja vaeva, kuid lõpptulemusega on ta rahul.
"Lavastamine on mult palju võtnud ja ka palju andnud. Kui viiekümnest artistist kolmkümmend ei ole varem lavastustes kaasa löönud, siis peab lavastaja alustama teatri eelkooli abc-st. See tööprotsess on olnud tõesti päris pikk, aeganõudev ja mitte kõige kergem. Teisalt olen saanud osatäitjatelt vastu väga palju suurt, siirast ja säravat energiat, mis kuulub nooruse juurde," ei varjanud lavastaja oma rõõmu, et lavastamisprotsess tulemuslikult lõpusirgele on jõudnud.
Äripäev pakub välja valiku üritustest, mida teha nädalavahetusel ja järgmisel nädalal 16-22 aprillil.
|
OSCAR-2019
|
||
Materjale lugemiseks on siin saada rohkem kui küll. Ole hea ja loe natuke. Sa peaksid ka oma plaanidest ja investeerimise pikkusest rääkima alustuseks. Kui ise oled asjalik, siis tasub kindlasti portfelli haldamine ennast ära. Praegusel ajal kokkuostes võid saada tooteid väga hea hinnaga;)
Uuringud on näidanud, et porftellihalduses opereerivad pea sama edukalt ahvid ,papagoid ja investeerimispangad.
Ahvide ja papagoide teenustasud (söök) jäävad üldjuhul alla inv. pankade teenustasudele haldamise eest.
Samuti on ahvid ja papagoid üldjuhul vastutulelikumad ebastandardsete olukordade lahendamisel (nt. maksu optimeerimine, pärandi teemad jne.)
Siis on küsimus ainult selles, kas valida ahv või papagoi. Muid variante ilmselt ei ole kui sa just oma rahapeale vihene ei ole,
kui LHV Portfellihaldus lähemat huvi pakub, võid minuga ühendust võtta telefonil 6 800 443 või kirjutada mulle e-postile. Kuna ma portfellihalduse investeeringutega tegelen, siis oskan ma ehk kõige täpsemini meie strateegiast rääkida.
Eks see nii olegi, et igaüks saab otsustada, kas investeerib ise või kasutab kellegi teise abi. Kuna info on kõigi jaoks praegusel ajal päris hästi kättesaadav, siis pole probleemi investeeringutega ise tegeleda. Kui ainult veidi aega ja tahtmist on.
Jah, igaüks saab ja peab ise otsustama. Edu saavutamiseks on aga oluliselt rohkem vaja, kui aega ja tahtmist.
võib ju olla kogemust aga tasu peaks olema tulemustasu, mitte nn. "2%", sest siis on tema töö täpselt mõõdetav ja kliendile arusaadav- tuli kasum, tuleb ka tasu, kasumit pole- pole ka tasu, lihtne ju!?
PS! Kui järgmine kord panka lähed ja teller teeb ettepaneku kontol olev 100K nendele investeerimiseks anda siis ütle, et olete nõus, kui pank seab samas summas oma majale hüpoteegi sinu kasuks ja vajadusel koheseks täitmiseks. Ja siis vaadake, mis nägu teller läheb.
Ka mina ei saa aru, mismoodi peaks see 2 % motiveerima portfellihaldurit minu portfelliga üldse tegelema. Samahästi võib ta ka niisama laiselda ja teenib ikka haldamise pealt sama palju. Kaalusin ka ise vahepeal portfellihalduse kasutamist, aga just tulemustasu puudumine ja sellest tulenev ilmselt olematu motivatsioon olid peamine põhjus, miks ma selle kasuks ei otsustanud.
ja sellele lisaks peab tulema üks panga suuromanike esindaja ja kirjutama alla käenduslepingule, milles lubab oma isikliku varaga korvata kõikvõimalikud kahjud, mida tema töötajad on sulle põhjustanud
ja kui nad siis sinu nõudmistega rahul ei ole, on sul täielik õigus öelda, et riskid on maandamata ning võid oma lepalehti edasi hoida puust kastikeses
Kuna algselt sai puudutatud LHV portfellihaldust, siis annan mõned kommentaarid. LHV portfellihalduses on haldustasu 1,2% aastas ning mitte 2%. Edukustasu me tõesti ei võta - risk on kliendi oma ning investeeringutest tulev võit on ka kliendi oma.
Klientide riskiprofiilid on erinevad, kuid asjade konteksti panemiseks võime portfellide tootlusi võrrelda MSCI AC World Index'iga, mis hõlmab vastavalt suurusele kõiki olulisemaid maailma aktsiaturge. Ning kuigi portfellid on erinevad, siis lihtsustamiseks võime võrrelda portfellide mediaantootlust. Kui vaadata perioodi 2003 - 2009 juuli, siis maailma aktsiaturgude liikumisele jäi meie mediaantootlus alla aastatel 2003 ning 2008, vastavalt ca 4% ja ca 1%-ga. Vahemikus 2004 - 2007 edestasime maailma aktsiaturgude indeksit keskmiselt ca 10%-ga aastas. Käesoleva aasta 7 kuuga on portfellide tootlused olnud vahemikus 18% kuni 31% vs Maailma aktsiaturgude 16,5%-ne tootlus. Kokkuvõttes on vahemikus 2003 - 2009. a juuli lõpp LHV portfellihalduse keskmine portfellitootlus olnud 6,2% aastas, MSCI Maailma indeksil 0,7% aastas, euros arvestatuna.
Rait, tänud ülevaatliku ajaloo eest. Kas oskad visioneerida ka samu asju tuleviku vaatesse ja hinnata nende visoonide tõenäosust?
java2, seda ma kahjuks teha ei saa. Selles see investeerimise risk seisnebki, et mitte keegi ei saa täpselt öelda, milliseks investeeringute käekäik tulevikus kujuneb.
Samas, kui vaadata tagasi majanduskeskkonna ja investeerimiskeskkonna peale, siis kriisijärgsed ajad on tavaliselt aktsiaturgudele investeerimiseks päris head. Headel aegadel sa pead lihtsalt suuremat preemiat maksma selle eest, et mingis heas ettevõttes osalust saada. Aga praegune olukord on keeruline selle poolest, et lahtisi otsi on väga palju - alustades USA ja Lääne-Euroopa tarbijate ostuvõimest (kui palju krediiti veel võetakse või pankade poolt antakse) kuni ärikinnisvara mõjuni pankade laenamisele. Palju loodetakse arengumaade (Aasia, Lad-Ameerika) tarbijate osakaalu tõusule kogu maailma tarbimises, aga kui kiiresti see suuremat rolli hakkab mängima on iseküsimus. Kui vaadata seda, et aktsiad võrreldes 2010. a oodatavate kasumitega enam väga odavad ei ole, siis riskide hajutamiseks võiks ka võlakirjade poolt portfellidesse jätkuvalt kaasata. Meie hinnang oli kevad-talvel ka selline, et ettevõtete võlakirjahinnad võiksid enne taastuda kui aktsiaturud, kuid lõpuks oli nii, et taastuti suhteliselt korraga. Aga talvel müüdi võlakirjade hinnad ikka väga alla ning kohati läksid hinnatavad riskitasemed arusaamatult kõrgeks, nii et ka võlakirjades leiab veel hea riski-tulu suhtega võimalusi. Kokkuvõttes peab igaüks lõpuks ise otsustama, millist riskitaset ta enda jaoks õigeks peab ja milliseid instrumente portfelli võtab.
Käesoleva aasta 7 kuuga on portfellide tootlused olnud vahemikus 18% kuni 31% vs Maailma aktsiaturgude 16,5%-ne tootlus.
või on investeeritud 1 000 000 EEK tootlus minimaalselt 18% ja investeerimata rahal on hoiuse tootlus?
Käesoleva aasta 7 kuu tootlusesse on portfellides arvestatud ka see raha, mis on kontodel olnud nii tähtajalistel hoiustel kui ka investeerimist ootava rahana. Samas ei saa öelda, et ka päris kõikidel minimaalne tootlus 18% on, sest ma ei arvestanud siia neid kliente, kellega on tehtud erikokkulepe, et enamus portfelli varadest on pandud pikaajalisele hoiusele. Kuid ca 95% portfellihalduse portfellidest jääb minu toodud tootlusevahemikku sel aastal koos kontol oleva investeerimata rahaga.
Täpsustuseks veel niipalju, et siia arvestusse on kaasatud loomulikult need kliendid, kes olid portfellihalduse kliendid vähemalt eelmisest aastast.
olnud nii hansa/swed-i varahalduse klient kui ka lhv portfellihalduse klient, siis sellest väikesest võrdlusest minu pointsid lhv-le.
mainin jälle, et portfellid on erinevad, nii et eelmise aasta portfellide tootlused olid vahemikus -29% kuni -52%.
lühikesi positsioone me üldjuhul ei võta, vaid haldame riske läbi varade allokeerimise erinevate varaklasside vahel (sh raha).
ühel juhul "osta ja unusta" strateegia ebaselge rollide jaotusega investori ja portfellihalduri vahel. teisel juhul aktiivselt manageeritud portfell ning korralikud regulaarsed raportid põhjendustega portfellis tehtud muudatuste kohta ja visioonidega lähitulevikuks.
|
OSCAR-2019
|
||
Täna esimest korda, oi kui julm see võib välja öeldes tunduda aga ikkagi, proovisin meie hosteli basseini ära. Sinise sillerdava vee. (mõnda aega küll vist puhastamata juba) Täitsa mõnus suplus oli. Pikutasin seal vee peal mõne aja ja mõtlesin, et oleks aeg kirjutada midagi ka blogisse. Viimasest postitusest on juba mõned hetked möödas.Lebasin seal ja mõtlesin millest ma kirjutan. Aeg igasugusteks kokkuvõteteks on veel toores. Olen tagurpidimaa elu liiga vähe näinud.
Korraga kargas pähe, et paljudele jäi tegelikult vastamata küsimus miks ma siia üldse tulin.. Miks mul oli vaja lahkuda mugavast ja superilusast kontorist vanalinnas, et sorteerida puid ja kõrvetava päikse all kõrvitsaid korjata (tänane, järjekorras kolmas töökoht) Miks mul oli vaja välja vahetada ideaalilähedane kodu ja asuda siia prussakatest puretud tööhostelisse. Jätta kõik sõbrad, et rännata ringi suvaliste kujudega.(Tõe huvides olgu öeldud, et vähemalt kahele sõbrale sai pakutud varianti minuga ühineda. Kahjuks ei saanud head mõtted teoks.)
Kuna kõik ei tundunud mulle ikkagi ideaalne, siis oli see üks põhjus. Tahtsin mõneks ajast mugavustsoonist välja rabeleda, et mulle hiljem kuskil kontoris mugavas nahktoolis ikka meenuks olla tänulik hea ja mitteväsitava paberimäärimise ning mõtlemise töö eest. Kodus laupäeva hommikul piimaga meesaia süües tunda ennast koduselt ja hästi. Sõbraga ilusa ilmaga siledal asfaldiniidil tsiklist viimast välja keerates mõelda, et …mitte midagi mõelda, lihtsalt tulistada.
Ma olen nn. „musta“ (kuid tasuvat) tööd teinud päris palju. Soomes, Šotimaal, Eestis. Pärast Austraalia sessiooni on kindlasti päris hea jälle kontoris maanduda. Kõik hakkas liiga loomuliku ja igavana tunduma, aga rutiinist lahtiütlemine polnud ainuke põhjus. Häid asju märkab elus ikka distantsilt ja olen juba nii mõndagi märganud… vahel mõtlen, et kui ma nüüd oleks Eestis. Aga ei ole ja enne juunit tõenäoliselt ei tule ka.
Iga inimese silmaring on täpselt nii lai kui palju ta on maailma näinud. Inimese soovid piirduvad elukogemusega. Ei taha, et minu soovid oleksid väiksed või madalalennulised. Tahtsin värkset hingamist ja uusi kogemusi, mida on võimalik hankida ainult nüüd kui mind ei ole Eesti külge veel liiga tugevasti kinni vasardatud. Kuigi ka nüüd tuli teha väga keerulisi valikuid oli see siiski lihtsam kui tõenäoliselt paari aasta pärast oleks. Selle reisi jooksul näen tõenäoliselt rohkem maailma kui kogu oma eelneva elu jooksul. Võib-olla ka mitte. Aga katsetama peab.
Lisaks kõigele muule tuleb tasa teha ka see, millega minu Koeru Keskkooli inglise keele õpetaja proua Aedla hakkama ei saanud. Nüüd käin päevas läbi kümnete erinevate inimestega ja inglise keeles oskan juba praegu hoopis paremini näiteks …eee…. vanduda. Küll muu sõnavara ka riburada pidi järgi jõuab. Mida ma siinse keelekümbluse puhul kardan on, et mulle jääb külge miski Austraalia kolkaaksent, mis mu inglaste seltskonnas eriti naljakaks muudab. Samas on mul tekkinud mitu briti tuttavat. Suurimad kogukonnad bäkk-päkkerite hulgas ongi iirlased, sakslased ja britid. (väidetavalt on siin ka palju hiinlasi ja teisi asiaate aga mina pole nendega väga kokku puutunud) Teised on väga-väga selgelt palju väiksemad seltkonnad. Seega keelekümblusega saab siin aktiivselt tegeleda.
Et keelekümblust saaks teha ka inglismaal? Aga teate mis ilmad seal on? Ilm ka väike aga oluline faktor miks valituks osutus just Austraalia. Samas tagantjärele arvutades oleks pidanud rohkem vaeva nägema ka Uus-Meremaa viisa taotlemisega. Seal oleks võib-olla isegi lihtsam hakkama saada olnud. Aga sinna antakse aastas ainult 100 tööviisat terve Eestimaa kohta. Vahel muudavad siin ilusa ilmaga (iga päev) möödasõitvad tsiklid natukene tigedaks ja kibestunuks. Üsna kogu aeg on ilm liiga kuum, juba pigem häiriv aga küll ma ükskord ka päiksekreemi pidava määrimisega ja kõrbemisohuga ära harjun. Praegu istun üsna tihti keskpäeval toas sest õues on nii kuum ja UV kiirgus möllab. Siiski meeldib mulle pigem liiga kuum ilm, kui seitse kuud sitta suusailma. Ja oi kui nüüd korralik suusailmadega talv peaks tulema.
Kõige viimane lihtne ja väike argument on kinnisidee. Nimelt kui ma peaks tulevikus päris oma kodu soetama, siis võiks seal üks sein täis olla maailmakaarti. Selle kaardi peal omakorda märgitud riigid, mida olen külastanud. Näiteks väikse ristikesega või fotoga lahedast paigast või minust. Idee vajab veel täpsustamist. Vot ja kui nüüd selline sein peaks tekkima, siis hetkel oleks see väga-väga Euroopa keskne. Seega otsustasin, et laiendan seda Austraalia ja Aasia sihtkohtadega.
Kas olen otsusega rahul? Ma olen olnud Austraalias vähem kui kuu aega. Täpsemalt 17 päeva. Kuigi see aeg pole olnud ainult meelakkumine ja roosamanna, piimajõed ja pudrumäed olen ma siiski hoolimata kõigest hetkel rahul. Mulle ei meeldi koht, kus praegu peatun aga tean, et kui olukord on sitt on see ainult meie tuleviku väetiseks. (parafraseerides presidente) Edasi saab ainult paremaks minna ja tulevik paistab juba praegu heledamates toonides kui veel nädal tagasi. Seega olen rahul ja jätkan reisi panustades kui vähegi põhjust (nagu ermo võrdles pokkeri terminitega) all-in. Kaotada pole siin enam midagi võita aga oi-oi kui palju.
Lisaks hakkab juba formeeruma täpsem plaan kuidas ja mismoodi edasi liikuda. Milliseid paiku ma külastan ja millega reisi lõpuks hakkama olen saanud. Pean ütlema, et nii mõnigi kuskil varasemas postituses mainitud tegevus võib jääda tegamata aga see ei tähenda, et reis lahjemaks jääks. Usun, et nüüd vaatan asju juba realistlikumalt ja oskan paremini planeerida ka tulevikku.
Lisaks tahaksin tänada paljusid inimesi, kes mu reisile kaasa elavad ja blogi peaaegu, et umbe on lugenud aga praegu tooksin välja kaks inimest.
Esiteks oma isiklikku pankurist väikevenda, kes plekib kinni kõik vanema venna kodumaised väljaminekud pakkudes intressivaba laenu. Pole paha!
Teiseks juba mõned ajad tagasi Austraaliast tagasi jõudnud rändurit Laglet, kes mulle ikka head ja veel paremat nõu annab. Tema abiga olen ma vist leidmas ka tööd järgmises linnakeses Cairnsi lähedal. Aga see selgub juba lähitulevikus.
Ahjaa üks tujutõstev kirjasõber on ka. Olgu temagi meeles peetud 😉 Aga kõigi kirjad on oodatud. Katsun kõigile kiirelt vastata aga tööga üritatakse siin hing seest võtta!
Selles blogis on juba olemas kolm postitust. Nagu igas algavas blogis tuleks ka siin lahendada mõningaid olemuslikke probleeme. Nimelt on inimese mälu lühike ja muutlik. Nii oleks ka mul vahel hea järgnev postitus üle lugeda ja meelde tuletada mida lugejatele lubanud olen.
Pikalt otsisin ma postitustele nurka, mis muudaks selle huvitavaks ka inimestele kes mind ei tunne. Pole kunagi näinudki. Kaalusin erinevaid lähenemisi aga see tundus piirav ja aja edenedes oleks ehk ära lõiganud liiga palju teemasid. Vähemaks oleks jäämas seda mida mina tahan edasi anda. Seetõttu tuleb teil leppida sellega, et selle blogi peamine nurk ongi väga lihtne – võiks isegi öelda, et see pole nurk – Mina. See on blogi, mida ka mina ise aasta või kahe pärast lugeda tahan, et meelde tuletada mida ma mõtlesin ja nägin.
Üks osa sisust saavad olema kindlasti reisikirjad. Tahumata ja toimetamata. Olgem ausad – tõenäoliselt naudin rohkem seiklemist ( ja võitlen oma elu eest, kogun raha jne) kui oma postituste mitmekordset toimetamist. Pressiteate või uudisartikli sarnaselt sujuvaks lihvitud postitused. See pole selle blogi eesmärk.
Teinesuurem kategooria võiks olla midagi „meil ja mujal“ sarnast. Võrdleksin seda mida näen seal kaugel maal meil kodus toimuvaga. Ma ei tea kas leian võrdlusteks just parimad teemad ja kas ma oskan nähtusi, kombeid, traditsioone, kultuurilisi erinevusi süviti võrrelda aga annan endast parima.
Kolmandana tahaks selle blogi üle ujutada ka pildimaterjaliga. See juhtub küll kunagi hiljem sest reisieelarvet koostades olen avastanud, et rahakogumisvõimet olen peaaegu tavapäraselt üle hinnanud. Fotoaparaat mida ma endale ihkan on aga kallis. Maksab rohkem kui praegu tahaksin välja käia. Kehvemat ei taha. ( Panasonic bla bla bla LX3)
Aitab! Säästan teid oma kirjutavast mõtlemisest. Ülejäänud mõtlemise blogi osas katsun ära teha vaikselt ja omaette.
|
OSCAR-2019
|
||
Olen end kenasti ühiselamutuppa sisse seadnud, kuna mulle ühest tuba ei antud, siis mul on toanaaber. Kuigi on tore kellegagi võõras keskkonnas kokku hoida, siis oleksin ikkagi tahtnud omaette tuba. Mul ei ole kunagi olnud oma tuba, lootsin, et siin saan. Ei vedanud.
Mul oli plaan sõita siia bussiga, lausa kolmega. See plaan muutus ja pidin sõitma, rongi, takso ja bussiga. Aga mõtlesin nii ja mõtlesin naa ning leidsin, et kõige mõistlikum on tulla ikkagi autoga. Valikuvariandid olid:
a) astuda seljakoti, käekoti, õlakoti ja kilekotiga toast välja kell 14.10, jalutada bussipeatusesse ja sõita Rakverre, oodata seal rohkem kui poolteist tundi, sõita järgmise bussiga Tartusse, oodata veidi alla poole tunni, sõita kolmanda bussiga Räpinasse ja seal jalutada veidi üle kilomeetri ühiselamusse, kohale oleks jõudnud umbes 20.10. Orienteeruv ajakulu 6 tundi ja maksumus ca 14 €.
b) astuda seljakoti, käekoti, õlakoti ja kilekotiga toast välja kell 14.20, sõita Lehtsesse, jätta auto vanemate juurde ja lasta end rongijaama viia, sõita rongiga Tartusse, võtta takso, et bussijaama minna ja sealt bussiga edasi Räpinasse liikuda ning Räpinas veidi üle kilomeetri ühiselamusse jalutada. Orienteeruv ajakulu 6 tundi ja maksumus 18-20 €.
c) astuda toast välja siis, kui ise tahan, visata kompsud tagaistmele ja sõita otse Räpinasse. Orienteeruv ajakulu 2,5 tundi ja maksumus 16 €.
Tekib ehk küsimus, miks ma üldse varianti a ja b kaalusin. Sest ma mõtlesin, et hea on see aeg kulutada näiteks kohustusliku kirjanduse lugemise peale. Ja see olekski olnud ainus pluss suurte ja raskete kompsudega ühistranspordiga reisimise juures. Õnneks saan muul ajal ka lugeda, nii et oma paljude plussidega jäi peale variant c ja ma olen hetkel 99,99% kindel, et ma ei hakka teiste variantidega tulevikus isegi mitte kogemuse mõttes eksperimenteerima.
Täna siiski variant a-st palju puudu ei jäänud, kuid otsustasin valmisostetud bussipiletid tagastada (kaotasin sellega 2 eurot) ja Lehtsest rongiga minna, sest unustasin emale turvatoolid jätta ja selgus, et ühele lapsele ei pannud ma piisavalt palju riideid ka kaasa, nii et läksin üle variant b peale ja Lehtses olles otsustasin juba auto kasuks. See oli parim otsus.
Kui oleksin tulnud ühistranspordiga, siis reedel oleksin pidanud pärast tunde ootama 2 tundi bussi ja Tartust edasi oleksin saanud ainult rongiga, nii et Lehtsesse oleksin jõudnud 22.17, aga nüüd saan pärast tunde istuda kohe autosse, sõita ema juurde, võtta lapsed ja parimal juhul juba 19.30 oma kodus olla.
Kodu on hetkel siiski veel kaugel, enne tuleb üle elada viis pikka koolipäeva (8.30-18.10/19.20, olenevalt päevast, reedel on õnneks lühem päev), pärast mida on ilmselt nii lapsed kui ka kodu 100 korda kallimad. Ma olen ühe korra lastest nii pikalt eemal olnud, kui olin pesamuna ootuse ajal 4-5 päeva haiglas. Siis käis Härra mind mitu korda koos lastega vaatamas ja ma iga kord nutsin, kui nad ära läksid, nii kurb oli olla. Hetkel veel ei ole kurb olla, sest ma tean, et lastel on kõik korras ja minul on seda vaja. Samuti on suur vahe, kas olla haiglas voodirežiimil ja oodata hommikust pepusüsti või olla ühiselamus ja oodata järgmist päeva, mis tunniplaani järgi tõotab tulla põnev!
Jõudsin ka mõni aeg tagasi ühikasse – tavaliselt jõuan küll 23ks, aga täna olude sunnil hiljem. Ja tavaliselt tulengi, nii nagu kirjeldasid, suure seljakoti ja käekoti ja veel mõne kotiga (esimestel nädalatel oli kohver ka), kõnnin rongijaama, tund aega rongi sõitu, pool tundi trolli ootamist, viis mintsa trollisõitu, 10 minutit bussi ootamist, siis viis minutit bussisõitu ja olengi ühikas 😀 No kuskil 2-2,5 tundi läheb 😉
Ühikas olen ka toakaaslasega, aga ta on täitsa tore, väheke julgem ja mõnusam on ka kuidagi 🙂 aga kui saan mingi hetk ikka eraldi tuppa, siis vist lähen ikka 🙂
Avastasin, et mul algab juba viies koolinädal – aeg läheb ruttu, ma kuidagi mõtlesin, et kolm on alles olnud.. 😀
Kodu ja laste igatsuse suhtes olin valmistunud palju hullemaks.. tegelikult ei olegi palju aega muule mõelda kui koolile. Nemad saavad kõik hästi hakkama ja minul on siin hea rahulik õppida 🙂 Põnev on ka, lõpuks ometi saan õppida midagi, mis mind tõeliselt huvitab ja mida olen kaua oodanud 🙂 Peale nii pikka kodus olemist ja lastele pühendumist tunnen, et olengi, väikest puhkust endale ja pühendumist oma unistusele, väärt! 🙂
Kas ema viib lapsed lasteaeda ka iga päev? Esimene peab ju kooli saama ka.. või pidi tema sõprade juurde jääma selleks ajaks? Vist oli mingi selline plaan 😉
Ma ei hakka laitma ühtegi kehva küünetehnikut, vaid kiidan iseennast ja näitan enda küüsi. Natuke imelik on seda teha, sest see pole tegelikult üldse minu teema. Ma tavaliselt küsin endalt, miks inimesed postitavad pilte oma “uutest küüntest”… Ja nüüd teen seda ise ka. Miks? Vist seetõttu, et teised ka teevad. 😀
Igatahes on mulle antud kiire küünekasv ja tugevad küüned. Enne lapsi kasutasin neid plusse agaralt ära, isegi liiga agaralt, sest kasvatasin küüned tihti ulmepikaks, mis ei sobinud mulle üldse. Tavaliselt kasvatasingi neid nii kaua, kuni mõni ära murdus, siis lõikasin kõik maha ja hakkasin otsast peale kasvatama. 😀
Küüned olid alati lakitud, mul oli terve hunnik erinevaid küünelakke, erinevaid viile ja muid tarvikuid ning ma kulutasin küünte peale tohutult aega. Lõpuks tegin ka ise mustreid, mitte ei kleepinud küüntele valmislillekesi. Aga siis sündis Esimene ja ma juba sünnituslaual pidin talle küünega silma torkama. Lõikasin samal päeval küüned maha ning mul ei olnud sellest üldse kahju ka.
Kui Esimene sai aastaseks, siis hakkasin taas küüntele rohkem tähelepanu pöörama, aga enam ei kasvatanud ma küüsi ulmepikaks ega värvinud neid tulipunaseks.
See lõbu siiski kaua ei kestnud, sest peagi küünistasin last, kui olime mänguhoos ja seetõttu lõikasin küüned taas lihani maha. Pärast seda kuivasid mu lakid ära ja kõik tarvikud läksid ka teadmata teed.
Umbes viis ja pool aastat olid mu küüned lühikesed ja 99 % ajast värvimata, aga kevadel pani sõbranna endale geelküüned ning minu Härra pidas seda ilusaks ja naiselikuks. Loomulikult tahtsin siis endale ka taas nö naiselikke küüsi ja ma lõpetasin iganädalase küünte lihani lõikamise. Kui Härra Soomest tagasi tuli, siis olid mu küüned juba vähe pikemad ja lakitud, aga tema ei öelnud mitte midagi, kui neid nägi.
Mina olin küll õnnelik, et mul üle paljude aastate prantsuse maniküür endiselt välja tuli, aga olin üsna pettunud, et Härra mu käsi kohe suudlema ei kukkunud, sest ainult tema pärast ma vaeva nägingi. 😀
Samas sain ise maitse jälle suhu ning tänaseks on käes see hetk, kus ma tunnen vajadust raisata aega küünte peale ja seda iseenda pärast.
Kuigi ma eelistan tagasihoidlikku prantsuse maniküüri, siis ilma kleepsudeta ma seda teha ei oska ja viimased (8 aastat vanad) kleepsud kasutasin kevadel ära. Uusi ma leidnud ei ole, vähemalt mitte selliseid, mis korralikult kinni jääksid. Ühed Aliexpressi omad ma ostsin kohalikust e-poest, aga need ei seisa peal ja nii ei saa tippe sirge joonega valgeks värvida, kui lakk kleepsude alla valgub.
Seetõttu on mu küüned kärtsroosad või lakkimata. Mul ongi ainult prantsuse maniküüri komplekt ja see komplekt:
Esimene roosa on ostetud vist 65 sendi eest ja see on küünel läbipaistev. Tagumine roosa maksis ca 5 €, mis on kindlasti mu kõige kallim küünelakk, aga ka väga hea, sest kuivab kiiresti ja pintsel on mingi imepintsel, mis ei värvi üle. Varem pidin ma küünte ümbrused pärast küünelakieemaldiga üle käima, aga enam mitte. Kuid värvitoon mulle väga ei istu, arvasin, et küüne peal on see veidi mahedam. Kuni eilseni arvasin, et mulle ei meeldi geeli efekt ka, aga nüüd piltide pealt vaatan, et tegelikult on see isegi ilusam, kui läbipaistva lakiga üle tegemisel saavutatud pärlmutter.
Küünenahad lükkasin enne lakkimist tagasi, näevad praegu üsna karvased välja, kuid pärast paari kätepesu või peapesu võtavad küünenahad oma vana asendi tagasi ja olukord näeb veidi ilusam välja. Kaugelt näeb tegelikult nii või naa hea välja.
Kuna ma enam mustreid ei oska joonistada, siis kasutan küünekleepse, aga ka need on Aliexpressi omad ja kipuvad lahti tulema, kui olen need pealislakiga üle käinud. Eile pidingi ühe lille maha võtma ja uue asemele panema. Kui lähedalt uurida, siis näeb veidi porno välja, aga üldiselt inimesed ei uuri lähedalt mu küüsi. 😀
Nüüd jälle vaatan, et ilma pärlmutterlaki ja kleepsudeta on ilusam, aga no viimased tuleb ka ära kasutada, seega las olla.
Ilmselt nii mõnigi leiab vigu, mida õige küünetehnik teha ei tohiks, aga kuna ma olen isehakanud, siis ise tehtud – hästi tehtud!
Tulemus püsib umbes 7-10 päeva, kui vahepeal uuesti pealislakiga üle teha ja enamasti siidikäpp olla. Kui näpud mulda panna, siis ei kesta üldse ja kui veel päevi näppe mullas hoida, siis muutuvad mu küüned nii rabedaks, et hakkavad lõhenema. Seetõttu olin kevadel ülilühikeste küüntega ja pidin küüned maha lõikama ka kuu aega tagasi, kui Eestis käisime ning ma paar päeva aias tegutsesin. 😀
Ma ei ole pidanud kunagi maniküüris käima ja ilmselt ei pea kunagi minema ka. Tegelikult ei kulutaks ma sellele raha isegi siis, kui mul oleksid nõrgad küüned, sest nii oluliseks ma küüsi ka ei pea. Kärtsroosad küüned pole ka päris minulikud. Kuna “Gel Effect” sari katab ideaalselt juba esimese kihiga, siis järgmine kord Maksimarketisse sattudes hakkan nende hulgast heledamat tooni otsima. Midagi sellist meeldiks mulle rohkem:
Enne ei julgenud heledat tooni osta, sest vanast ajast mäletasin, et need katavad hirmus halvasti. Hunnikus erinevaid toone ma ka osta ei raatsi, seega loodan järgmisel korral kümnesse panna ja loodan peagi leida ka uued prantsuse maniküüri šabloonid, et edaspidi minulikuma maniküüriga ringi liikuda.
Minu ainukesed prantsuse maniküüri kleepsud (ka päris mitu aastat vanad) pärinevad Oriflamest. Ehk leiad sealt või Avonist?
Jep, mul olidki emma-kumma omad. Ma ei ole enam ammu nende kataloogidega kursis, aga ma vist ostsin need kleepsud koos lakkidega, olid komplektina müügis. Ma ei mäleta, kas nad eraldi ka müüsid, aga peaks uurima maad, sest need kleepsud olid küll head. 🙂
|
OSCAR-2019
|
||
Enne Virtsut tuleb mutionu märgi juurest ära keerata, Puhtu peale. Siis läbi pargi, tuleb vasakule hoida, suurtest kasvuhoonetest mööda ja oletegi kohal. Nii juhatas rõõmsasti teed enda juurde Eha-Aliine Kalma.
Läheme kõigepealt majja sisse. Perenaine toob lauale kannutäie kasemahla ja klaasid. Ise ta mahla praegu ei võta, ütleb, et just jõi. Jook maitseb hea.
Mööda tuba siblib ringi pekingi paleekoer, Tðau-tðau nimeks. Perenaisel on ka neli kassi: Sinuhe, Kurri, Krähmu ja Kiki. Loomad saavad omavahel hästi läbi, on sõbralikud, aga vahel ajavad kassid Tðau-tðaul elu täis ja ta teeb neile tuule alla. Mõneks hetkeks.
“Eesti inimene on ikka maainimene, maarahvas jääb maarahvaks,” ütleb Kalma. Ja tunnistab, et miski hakkas teda linnas elades maa poole tõmbama. Seda on näha: toatäis lilli on kõik Tallinnast kaasa toodud.
“Minu unistus oli saada kohe trepilt paljajalu oma maa peale astuda. Et ma ei peaks enam mitme luku taga istuma nagu linnas. Ja elavat tuld tahtsin ja oma sauna.”
Endale sobilikku maamaja otsis ta kaua. Hakkas Häädemeestelt pihta, käis Audru kandis, aga ei midagi. Siis käis Vormsil, küsis Saaremaalt ja Hiiumaalt – ei midagi.
Virtsu oli viimane koht. Ja siis ta nägi seda 1930ndatel ehitatud, kuid hästi hoitud maja. Müüjaga löödi käed. Kalma müüs oma kahetoalise korteri Mustamäe paneelmajas maha ja läkski kolimiseks.
Ta jääb hetkeks mõttesse, vaatab toaaknast välja, kaugusse. “Jah,” ütleb siis kindlalt. Tal ei olnud kahjutunnet, miski ei tõmmanud linna tagasi. Ta ainult ootas, et saaks siia. Saaks maale.
Nii tema unistus täitus ja jaanipäeval saab aasta otsa Virtsus elatud. Oma uue elukoha kohta leiab Eha-Aliine Kalma vaid häid sõnu. Elab ta ju Puhtu–Laelatu looduskaitseala piiri lähedal. Sellel orhideede-rikkal alal on piltilusad niidud, puisniidud, laiud jms.
Talle meeldib jalgrattaga sõita, sõidab lausa iga päev. Sinna, kus ta sooja ilmaga tavaliselt ujumas käib, on kõigest viis minutit rattasõitu. Tema jaoks on metsik rand ilus. Seal ei ole puhkajate massi, seal saab üksi olla ja linnulaulu kuulata.
Iga kord, kui ta Puhtu rannas käib, võtab mere äärest mõne kivi kaasa. Nii suuri ja nii palju, kui ratas kannab. Varsti valmib nendest kiviaed.
“Kui nüüd siit aknast välja vaadata,” näitab ta käega aia suunas, “siis seal on üks kivi nagu jaanalinnu muna.” Tal on õigus. (Muide, üle tee on jaanalinnukasvatus.)
Eha-Aliine Kalmal ei ole olnud ühtegi päeva, kus ta midagi ei tee. Vähem kui aastaga on ta majja veevärgi viinud, elektrisüsteemi uuendanud, korsten on uus. Majas on ka saun.
Ta näitab sauna, see on tehtud sahvrisse. “Vaat siin ongi minu väike saun. Vann ja dush on ka. Täitsa tipp-topp.” Vanadest sahvri põrandalaudadest said raamaturiiulid.
“Olen õnnelik, et selle asja leidsin,” ütleb ta ja näitab laua kohal valgustit. See oli tema kinnisidee, et saada vana vankriratas ja teha sellest valgusti – on nii lambi kui küünlajala eest.
“Ja mis mul veel on! Ja millega ma ise väga rahul olen – mul on lesku.” Ta silmad lausa säravad, kirjeldades seda õndsat tunnet, kuidas lähed talvel sooja tuppa ning heidad siis kuuma lesku peale. “Vaat see on mõnus!”
Põrand on veel tegemisel, tahab panna korraliku laudpõranda. Samuti on veel seinad soojustamata, sügisel tuleb maja ka väljastpoolt korda teha. Ega ta seda kõike ise tee – tublid töömehed on abiks.
Välja minnes hakkab aias silma üks kummuli keeratud paat. “See paat oli siin juba enne,” täpsustab ta. Kuna see enam merekõlblik ei ole, jäi siia pensionile. “Koos minuga,” ütleb perenaine naerdes.
Ümber krundi tahab ta istutada kadakaheki. “Kadakahekk on hea. Kadakas ei kasva liiga kõrgeks, ei varja valgust, hoiab talvel külma tuult ja lund kinni. Ja pealegi – kadakas on iseenesest juba väga ilus.”
Ta kasvatab ise juurikaid. Kasvuhoones on tomat, paprika. Kümmekond vagu paneb kartulit maha, rohkem pole vaja.
Ja lilled! Need lilled! Ta lausa jumaldab lilli, eriti meeldivad roosid. Varsti kasvavad lilled aias igal pool, nii et ei saa enam istuda ega astuda – kõik on üks suur lillemeri.
Nüüd läheb jutt seltsielu peale, kuid selle kohta ei oska ta midagi öelda. Teab küll, et Virtsus seltsielu käib, tedagi on rahvatantsu kutsutud, aga ta pole veel jõudnud minna. Kui jõuab kunagi oma tööde ja tegemistega ühele poole, siis võibolla.
Räägime nüüd maaelust. Et kas maal elada on kuidagi kergem ja odavam kui linnas. Kergem ei pruugi olla, ütleb ta. Aga võiks olla. Maal on see-eest odavam – praegu tuleb puude eest vähem maksta kui linnas keskkütte eest.
Ta on sellisest küsimusest silmanähtavalt üllatunud. “Kas selleks peabki midagi ette võtma?” küsib ta. “Inimene peab ise tahtma tulla.”
Ta on seda meelt, et maal peaksid olema sellised väikesed keskused, kus on nii kauplus, postkontor kui ka arstipunkt. Et oleksid üheskoos ja kodu lähedal. Ja kas või teatud päevadel avatud, kui iga päev ei saa.
“Mida mul oli kõigepealt vaja, kui ma maja otsisin? Ühendust asulatega. Et saaksin bussi peale ja minna linna asju ajama. Kauplust ja arstipunkti. Raamatukogu.”
Eha-Aliine Kalma on oma eluga rahul. Ta ei ole kordagi kahetsenud, et maale elama läks. Ta ei ole kordagi mõelnud oma Tallinna korteri peale. Tema silmadest on näha vaid õnne ja rahulolu, et tegi oma elus muudatuse.
Kevad on maainimesele kiire aeg. Nii et laseme tal oma tegemiste juurde minna. Ka Tðau-tðau tuleb meid ära saatma.
Maalehe päikesekollane auto pole veel jõudnud sõitma hakatagi, kui juba on perenaine ratta seljas, teeb värava lahti ning annab pedaalidele valu. Ta lehvitab, nägu naeru täis.
Tänases Maalehes algab uus sari “Linnast maale”. Sarja lood räägivad nendest inimestest, kes on läinud linnast maale elama. Kes on ostnud endale väikese maamaja ja naudib nüüd pensionipõlve; kes lahkunud linnast selleks, et nautida maal vaikust, loodust ja linnulaulu; kes koguni talu rajanud ning tegeleb ettevõtlusega.
Selle sarjaga me väärtustame maaelu ja maal elamist. Näitame oma lugude kangelaste kaudu, et maal on hea elada. Parem kui linnas.
|
OSCAR-2019
|
||
Vabandust kui hästi-hästi nosy olen, aga “ei oska vallaline olla”? Kas sa ei ole enam Märdiga koos või loen lihtsalt liiga palju välja?
Kurb kuulda. Te tundusite (vähemalt blogi põhjal) nii stabiilne paar. Mis siis juhtus? (Kui liiga valus teema, siis ei pea vastama loomulikult)
Põhjus, miks üldse uurin on, et alati kui kuulen, et kaua koos olnud või niisama õnnelik tundunud paar äkitselt lahku läheb, siis tuleb endal selline hirmutunne sisse, nagu olekski palju loota, et meie oleme erand ja meie armastus kestab igavesti. Ja siis loodangi alati põhjustest kuulda, et ah meil oli juba ammu jamasid vms. Et ei ole nii, et kõik on ilus ja ühel päeval üks äkitselt otsustab, et tema enam ei taha. (Eks tegemist minu enda paranoiadega, vabandan, et sellist teemat üldse puudutan siin)
Sellega on jah nii, et mul paljud sõbrad-tuttavad olid ka väga imestunud, et nii stabiilne paar ja tülisid jne pole. Aga ma olen oma suhtega alati natuke privaatsem olnud, st ma kajastasin seda väga vähe blogis + mul on selline põhimõte, et kõik tülid ja arusaamatused jäävad koduseinte vahele. Me polnud sellised, kes oleks teiste ees kas või nääklema hakanud. Ja siis tunduski, et ootoot, te ju ideaalsed koos, mis nüüd juhtus??
OK, su meil on ilmselt vale, sest mu kiri läbi ei läinud :D Aga, kui sa oma õige meili jätad, saan kirja saata :)
Jätan ka siia märgi, kui äkki viitsid või tahad (kellegi võõraga) mõtteid vahetada, kes ka midagi taolist lähiajal läbi teinud. Lõpetasin ka hiljuti ühe hästi pika ja väliselt kindlasti väga ilusana tundunud suhte ja öelda, et lähedased olid imestunud võib isegi olla vähe öeldud.
Tundsin ennast Mõtliku kommentaaris ära ja tahtsin just öelda, et tunnen ja mõtlen täpselt samamoodi. Mul läksid ka ühed head tuttavad hiljaaegu lahku ja samamoodi tundus, et kõik ju perfect.
Ja mul on täpselt samasugune tunne, et kuigi me üksteist armastame ja oleme piisavalt koos olnud, siis kas tõesti võib olla, et ühel hetkel kumbki tunneb, et nüüd on kõik? Loomulikult, tülid tülideks, pean neid täiesti normaalseks nähtuseks, et kahel erineval inimesel on aeg ajalt asjadest erinevad arusaamad, aga täiesti lahku kasvada ka ei taha. Kas ja millised need märgid siis on?
See on üks kõige raskem asi, jõuda selgusele, kas ollakse suhtes armastusest või lihtsalt harjumusest, kas on tegu rutiini tekkimise või tunnete kadumisega. Ma mitu korda mõtlesin, et nii palju lihtsam oleks lahku minna, kui emb-kumb oleks petnud või oleks ühel meist keegi uus tekkinud. Sest siis pole nagu küsimustki. Samas arvan ma, et kui õigel ajal tegelema hakata, siis ei tekigi seda lahkukasvamist. Ma ühe veana näengi seda, et ma ise lasin asjal liiga kaugele areneda, mõtlesin omaette, et ah ikka tekib suhtes rutiin, küll see ise üle läheb. Aga ei lähe. Ning selleks ajaks, kui ma taipasin, et pole enam kõik korras, oli natuke liiga hilja midagi parandama hakata, sest siis olime tõepoolest juba eraldi suunades triivima hakanud.
Ma ei saa ka öelda, et jah, me kasvasime lahku vms, sest päris nii see ka polnud. Ma lihtsalt tundsin ühel hetkel, et kuigi elu oli meil ilus, mugav ja hea, siis ma polnud enam õnnelik ning olin suhtes edasi natuke valedel põhjustel.
Ma küll ei saa enam öelda, et nii väga hiljuti, kuid mingi poolteist aastat tagasi otsustasime ka kihlatuga, et kõik, aitab. Me olime viie aastaga ikka päris korralikult lahku kasvanud omavahel ja kuna meil oli nagunii probleeme, siis otsustasin, et mina enam ei taha ega suuda. Eks see oligi tohutult lihtne minu jaoks, sest mina tegin selle otsuse ja tema pidi sellega leppima. Samas leidsin endale kohe uue poiss-sõbra, kellega olime peaaegu aasta aega koos ning siis jättis tema minu maha. Selle suhte lõppedes ma olin küll hädas – vot ei saa aru, kas nutan taga armastusest või asjaolust, et JÄLLE suhe lõhki. Samas see kaotus juhtis mind minu praeguse elukaaslaseni ning vot alles nüüd saan öelda, et ma kogen tõelist armastust ning seda, kuidas ma olengi ühe mehe jaoks kuninganna. Ja nagu Mõtlik, siis ka mina pelgan kuskil sisemuses seda, et aga kui läheb ka see ilus asi lörri. Et äkki ta üks hetk otsustab alla anda.
Ja ära muretse selle vallaline olla oskamise pärast. Eks mingi aeg, kui selleks valmis, see oskus lihtsalt tuleb :)
Mõne asjaga on nii, et ei saa elada tuleviku ja kartuses, et mis juhtuda võib.. suhte toimimapanemiseks on vaja kaht inimest ja nende pühendumist, kui need on olemas ja mõlemad tahavad koos olla, siis loodetavasti saadakse üle igast raskusest. Minu suur viga oligi ilmselt see, et ma lasin asjal liiga kaugele areneda, enne kui probleemiga tegelema hakkasin ja siis oligi hilja midagi lappida.
Eks ma lohutan ka end, et iga lõpp on millegi uue algus ja vast läheb meil mõlemal elu edaspidi hästi :)
Mõtlesin pikalt kas hakkan üldse kommenteerima, sest see pole ju minu asi.,.aga ma millegipärast tundsin, et asjad on Teil nii läinud. Ma ei tea ise ka miks, sest Te tundusite ju nii õnnelikud.
Igatahes ma Tean enam-vähem mida Sa tunned ja võin kinnitada et edasi läheb ainult paremaks (mõlemal ). :) Sest kui asi enam õige pole, siis ongi targem edasi minna ja lasta uutel asjadel tulla. Väga keeruline on aru saada, kas suhtes ollakse rutiinist või armastusest. :)
Ise ei kahetse oma otsust kordagi ( kuigi lõpp oli inetu ), sest praeguseks olen väga-väga õnnelik. :)
Sellega on jah nii, et tegelikult väljaspoole paistsime tõesti õnneliku paarina. Ma ei saagi öelda, et kõik oleks üdini halb olnud või mis iganes, sest kuni lõouni välja oli kõik.. hea ja stabiilne. ISegi lahkuminek jäi tsiviliseerituks ja rahulikuks. Aga kui me juba mõlemad tunnistasime, et see pole see suhe, mida me oleme ette kujutanud ja mida tahaksime, siis oli mõlemale parem süda kõvaks teha ja asi ära lõpetada, ükskõik, kui raske see ka poleks.
Peaksid olema uhke enda üle, et julgesid sellise sammu ette võtta, üksikutel on julgust jätta seljataha midagi, mis polnud otseselt halb.
Kuna olen teinud sama asja läbi juba paar aastat tagasi, siis on nüüd hea tagantjärele asju analüüsida. Oi, ma mäletan, kui keeruline algus oli. Ükskõik, kui palju endale korrutada “see oli õige otsus”, siis jõuad umbes kümme korda päevas mõtteni “what if…”. Asja ei tee sugugi paremakska lähedased (ja loomulikult tuttavad, kes järsku soovivad iga detaili sinu suhtest), kes ei suuda imestusest ära ahhetada ja ohata.
Täna, rohkem kui kaks aastat pärast päeva, mis tõenäoliselt muutis mu elu väga palju, julgen öelda, et see tõesti oli raske, oli palju pisaraid, aga see oli seda väärt. See on aeg iseendale, eriti pärast nii pikka suhet on vaja aega, et saada ikkagi aru, kes sa ikkagi oled. Parim aeg võtta käsile vanad hobid, leida uued ja huvitavamad, panna ennast proovile. Ja loomulikult täielik VABADUS!
See oli tõesti üks väga raske ja julgustnõudev otsus. Esiteks juba endale tunnistamine, et kõik hakkab läbi saama. Ja see oligi otsustamise juures kõige keerulisem, et suhe iseenesest polnud halb, kõik oli hea ja.. noh, mugav. Aga see polnud ka päris see, mismoodi ma oleks tahtnud edasi minna.
Eks neid kahtlusepäevi on ka mul veel korralikult. Kõige rohkem kartsingi seda, et äkki tegin vale otsuse, äkki ikka annab parandada, äkki ma ei leia mitte kunagi enam nii head inimest. Aga aeg lepitab ja läheb paremaks. Mul õnneks sõbrad on üsna toredad ja nii oma nina asjadesse ei topi, küll on aga mul endal väga ebameeldiv ja kurb suhelda sugulastega, ja siis nende pärimise peale (a’la kus märt on?) öelda, et jep.. me lahus.
Loen ja vaatan ikka kõikide postitusi ja nii kahju, et ise ikka tulla ei saanud. Ah ja ma ei saa ikka su kassist üle ega ümber – ta on nii armas ikka :D
Jaa, mu sõbranna oma kuldsete sõrmedega meisterdas. Tahtsin eraldi blogipostituse jaoks sellest pilte teha, aga Nässu arvas natuke teisiti. Eks mõni teine kord :D
Ma tahtsin ka jubedalt eba’le minna aga noh, emal oli sünnipäev, mina ise olin tõbine ja viimaseks mõtlesin, et ega ma ei suudaks vist kellegiga seal eriti sulanduda ja tunnen ennast seal niisama imelikuna. Laura võit oli ka minu arvates natukene ebaaus.
See aasta üllataja vms oleks Laurale hästi sobinud.. Aga nt parim videoblogija sai päris tuusa kaamera kingituseks, et see oleks minu arvates võinud minna inimesele, kes ise oma jõududega asja teeb, ise monteerib jne, mitte keegi, kellel terve tiim pmst blogi taga on…
Ma ei tea nüüd, kas asi on minu silmanägemises (milles ma sügavalt kahtlen) või milleski muus, aga mina küll Uku ilu ei näinud kuskil :D
Aga kui asjalikku juttu rääkida, siis ma oleks ka selle Vabangi tahtnud üle tsekata ja kauemaks jääda, aga no seekord pidin arvestama õe ja tema kaasasolnud lapse ja mehega. See oli nüüd see asjalik jutt :D
Uhh, ega sa suurt millestki ilma jäänud. Võib-olla kui muusika oleks mõnusam olnud (ehk olekso lnud laule, mida ma rohkem tean), oleks mulje ka parem olnud, aga jah. Hea, et koha ära nägin, uuesti ei läheks :D
Vabank on õudne klubi :D Käisin ka seal korra, sest hei, sõbrannal vip-piletid, aga never again! Meid terroriseeris terve see 2 tundi üks 41-aastane mees, kelle kommentaarid olid stiilis “Te olete ju 12, kes teid sisse lasi?” Esimene kord oli haha, aga juba kuuendat korda… Ei. :D
Me saime ka vip-piletid, muidu vist poleks ka läinud, aga huvi oli suur, et mis see vip siis sisaldab. Aga reaalselt vip-ruumis liikumine oli nagu kuskil punaste laternate tänaval, kus mehed diivanitel ja õgisid pilkudega möödujaid :D Oleks siis muusika hea olnud, aga ainult paar mõnusat laulu oli, ülejäänud suht tuim tümps :D
Oleks tahtnud ka selle Vabanki üle kaeda ja üldse kauemaks jääda, kuid kahjuks/õnneks olid õhtusele viimasele Tartu bussile (miks ühtki bussi pärast 23 ei välju???) piletid juba ostetud (btw see oli püsti täis, 1 inimene jäi isegi maha). 5.40 bussiga poleks küll viitsinud koju ennast vedada :D. Ma tundsin su kohe su trademark kaabu järgi ära :P, kuid olin samuti natukene arg, et sinu ja Britiga jutustama tulla. Nüüd kahetsen :D. Britt oleks pidanud õhupallid ka garderoobi hoiule andma :D. Minu seltskond oli esimene, kes Wabanki kohale ilmus, pärast seda hakkas rahvas kuhjuma. Peaks mainima, et Wabaduse teenindajad olid ülimõnusad :)! Kui pärast erinevate portaalide pilte sai vaadatud, siis oli küll wow, et väljas oli nii pikk järjekord :O.
Jaa, ma ise olin ka päris kurb, et hiljem ühtki bussi ei lähe, et nii suur auk on vahel, aga mis parata. Haha, järgmine kord ole kindlasti julgem :D Samas noh, mis ütleja ma olen, ma samamoodi ei lähe väga võõrastega jutustama :D
Ah, Vabankis olid nii kurjad turvamehed (või õgemini üks naine), et ma arvan, et ta oleks enne pastakaga need pallid katki teinud, kui meil lasknud garderoobi jätta :D Aga Wabaduse teenindajad olid kihvtid jaa ning rahvast ikka metsikult.
Ma pildistamise osas olen nii nõus. Ehk ma sellepärast Meelise tehtud pildil väga ilusti ei jäänudki, sest ma polnud jõudnud õieti paikagi end sättida, kui järgmine fotoseina ette karjuti. Kui Britt paar klõpsu minust tegi tundsin end kordades paremini. Ma ei tea, kas tulemus sellepärast parem tuli, aga ma tundsin, et inimene vähemalt proovis.
No ma ilmselt ei jäänudki seal pildil ilus, sest ennast ma kuskilt galeriist ei leidnud. Aga see oli jah umbes nii, et ma alles läksin seina ette, kui juba oli välk ja aeti minema.. et okeiiii :D
|
OSCAR-2019
|
||
Nublu natuke kardab inimesi veel, aga kui tuppa lahti saab küll siis jookseb ja hüppab rõõmust nagu segane.
Üks naljakas tegu:Nupsik leidis riiulilt suure vanaaegse plastikust nuku, millel on selja peal auk, ning näris ta kleidi katki ja läks nuku sisse, kui ma selle ükskord avastasin oli nukk tema sööki täis ja ise ta istus mõnusalt nuku pea sees .
Veel üks naljakas juhtum:üks päev näen, et mu T-särk jookseb mööda põrandat, oi imet, tõstan siis särgi üles ja arvake ära, kes seal all oli ja särki tagasi ei tahtnud anda ...
Eks ta vaikselt harjub sinuga. Meie isaorav (Nax) hakkas ka üsna ruttu käest toitu võtma. Varsti lubas end juba kõrva tagant õrnalt sügada ja külge ja selga silitada. Sügamine meeldib, sest silmad veab looja. Eile aga oleks uue diivani sisse augu närinud - narmendas juba kõik, kui jaole sain.
Niisiis, täna Nublu hammustas sõrme.Pakkusin talle peo pealt pähklit aga tema võttis hoopis sõrmest kinni - ai ai ai, päris vere lahti hammustas.Loodan, et see on tingitud aastaajast ning see hammustamine läheb tal üle.
MIeena, loe palun teemat vöödik on agressiivne <--LINK. See naksamine on aastaajast tingitud. Ma olen ka ristsed kätte saanud. Praegu peadki natuke ettevaatlikum olema. Varsti jääb ta sul rahulikumaks ja võibolla uimasemaks. Minu orav on rahulikuks jäänud, st on enamus ajast pesas - talverežiimile läinud. Kevadel on vöödikud erksad, sõbralikud ja mänguhimulised.
No nii täna siis saabus uus orav, kes on uskumatult julge(võrrendes Nubluga) võttis kohe puuri võre vahelt pähklit ja uudistas puuris ringi.Õhtul siis kavatsen puurid kõrvuti tõsta, et nad üksteisega natuke harjuksid.Uue orava nimeks tuleb vist Sipsik, algul tahtsin küll panna Chippy aga laps ei osanud seda välja öelda, ütles Sipsik, mis on ka tore nimi ja ma arvan, et see sobib väga hästi.Kui kellegil huvi on annan edaspidi ka teada kuidas tutvustamine läheb.
Kahjuks pidin Nublu paariks päevaks väiksemasse puuri panema, kuna suurest ta sai välja, nimelt puuri võres on auk(see kus käivad linnusööginõud).Nublu oli selle plastikust linnu sööginõu katki närinud ja puurist välja vupsanud .Seega puur läks remonti, need augud pannakse traatidega kinni.
Jagaks natule soovitusi. Kas need just väga hästi töötavad, on iseasi, aga proovida võib. Oravad on erinevad ja neile ei kehti nagunii mingid reeglid.
Kui Nublu puuri remondist tagasi saad, siis pese see hästi puhtaks, osta loomapoest Uroseptikut - see neutraliseerib pissilõhna. Ei ole kindel, kas lõhnad looma jaoks kaovad, aga vähenevad kindlasti. Siis pane uus aluspanu ja kui võimalik, paiguta puuris olevad asjad ka ümber. Need pese kõik üle. Seni võivad oravad olla kõrvuti väiksemates puurides, pane kummagi orava pissist aluspanu teise orava puuri, et kumbki tunneks teise lõhna. Las nad olla sedasi kõrvuti paar-kolm päeva. Jälgi kuidas nad käituvad. Kui nad teineteise poole vastu puuri seina ei visku - ähvardavaid hüppeid ei tee, siis võib olla lepivad nad üsna kiiresti. Siis lase nad suurde puuri kokku. Pane omale enne valmis veeprits (nt millega lilledele vett pritsitakse). Kui kismaks läheb, siis pritsi neile külma vett pihta, sedasi saab nad lahutada.
Võimalik, et nad ei kaklegi vaid nuusutavad teineteist uudishimulikult. Võimalik, et kisuvad kõvasti. Sellist kiskumist tuleb neil kindlasti ette, sest neil on vaja oma positsiooni näidata. Iga madina peale ei ole vaja paanikasse sattuda. Minu isased kisuvad ka. Olen neid eelnevalt tutvustanud. Siis elasid ligi kuu aega suures sõpruses ja nüüd jagavad maid ja kaitsevad varusid. Kui sa oled veendunud, et su oravad veel ei klapi omavahel kuidagi, siis eralda nad ära. Kindlasti ei tööta see meetod, et sa jätad ühe orava suurde puuri ja siis hakkad sinna teist sokutama. Sissetungijale näidatakse väga kiiresti koht kätte. Oravad peaks kohtuma neutraalsel või siis neutraliseeritud (uriin ära pestud) pinnal. Mina võtsin pärast kisklemist suurest puurist ühe orava ära ja siis teise ära, kordamööda solgutasin neid väikese puuri vahet. Kes suures puuris ässas, selle panin väiksesse puuri ja rahulikuma suurde puuri (puurid olid kogu aeg kõrviti ja pissist aluspanu vahetasin ka - liivakühvel on abiks). Järgmiseks hommikuks oli teine orav puuris ässaks muutunud - ühesõnaga, kellel suurem maja, see kõvem mees
Kokku võiksid lasta neid õhtul, sest siis on nad rohkem väsinud ja mine tea, ehk poevad koos ühte pesasse magamagi. Kindlasti peab sul olema puuris kaks eraldi pesa. Kummalegi oma. Kui tahetakse ühes magada, siis magatakse, aga vöötoravad ei ole sellised paarisuhtes elajad (et hoolitseksid üksteise eest vmt), igaüks varub omale ainult enda jaoks talvemanti. Kõik, kes ta pessa sisenevad on tema jaoks pigem vargad. Nad hoiavad rohkem kokkus paarituse ajal. See ei tähenda, et nad omasuguste seltsi ei armastaks. Talvel ollakse vaid oma toidukraami pärast valvel.
Ma nüüd natuke aega jälgisin neid ja vaatasin, et isane(uus)on nagu rohkem selline kiskuja tüüp vist, tahtis käpaga puuri võre vahelt emast kätte saada, kui ei õnnestunud siis proovis hoogu võtta ja hüppas hammastega vastu võret .Emane ei rünnanud, nuusutas ilusasti.Aga närvilised on mõlemad, hüppavad mööda puuri ringi nagu tuul.
Veel panin tähele , et isane(uus orav siis) on kohe tunduvalt suurem, ei tea kas see mõjutab nende läbisaamist ka veidike?
Kasv pole oluline. Nublu on vist Sipsikust noorem. Sipsik on selline naljakas meesorava nimi. Aga no ega nimi meest riku. Oled sa ikka kindel, et teie Nublu emane ja Sipsik isane on? Eri soost loomi peaks olema lihtsam tutvustada, kui samasoolisi. Las nad rallitavad ja tutvuvad. Peavad teineteise lõhnadega kõigepealt harjuma. Isane hakkab sul varsti puuri võre küljes märgistamise pritsungeid korraldama (pissib laia kaarega läbi võre). Tal on vaja emasele teada anda, et härra on kohal ja rohkematele isastele seal ruumi ei ole. Ära unusta nende pissist aluspanu segada/vahetada (ühe oma ühte ja teise oma teise puuri) - lõhnade kaudu nad ju tutvuvadki.
|
OSCAR-2019
|
||
Tänane kriis on kinnisvaraturult (USA) alguse saanud kriis st. vahetult arhitektuuriga seotud kriis. Meeldivaks üllatuseks avastasin et Archinect on samuti oma saidile tekitanud Economy Monitor nimelise rubriigi ja kiire ülevaate hetkeolukorrast - Checking the Pulse of the Architecture Industry.
Raskustes USA kinnisvaraturu kohal on järgmine tume pilv - foreclosures. USA kodanikud loobuvad kinnisvarast kui selle väärtus kukub alla laenujäägi ning probleemid jäävad pankade kanda.
Kuidagi väga panga mätta otsast kirjutatud artikkel. Esiteks foreclosure ei ole kinnisvarast loobumine, vaid kohtuotsusega ära võtmine. Väita, et see on pankadelt raha välja petmise skeem ja et seadused ei kaitse vaeseid pankureid piisavalt, on natuke imelik. Regulatsiooni vähesus võimaldaski sellel karusellil nii suured tuurid üles võtta. Seadused lubasid anda laenu praktiliselt kõigile ja laene müüdi lõputult edasi ja nendega tehti börsil igasugu trikke, mille käigus sitad laenud muutusid väärtuslikuks varaks. Taoline legaalne spekuleerimine kogu kriisi algataski. Muidugi oli põhjuseid veel. Nii ameerikas kui Eestis ei taheta ikka veel tunnistada et ahnusepõhine kapitalism on läbi kukkunud.
Kahtlen viimases väites, et ahnusepõhine kapitalism on läbikukkunud, vbl on see hoopis elujõulisem kui kunagi varem. Iga kriis on kellegile kasulik - ka täna on terve kari "investoreid, kes ootavad millal tänavatel hakkaks voolama veri".
Meenus Eesti Transpersonaalse (psühholoogia) Assotsatsiooni poolt korraldatud üritus Olümpia hotelli konverentsisaalis.
Sattusin sinna kuna sõber psühholoog tundis selle täiesti uue ja revolutsioonilise suuna vastu psühholoogias huvi ja mõned loengupealkirjad tundusid endalegi intrigeerivad.
Kohale oli tulnud mingi meeletu mass inimesi - enamik sellised keskealised naised, kes suure huviga kuulasid ja samal ajal kogu teksti oma märkmikutesse konspekteerisid..... Paljud ilmselt lootuses, et Alar Tamming paljastab oma rikastumise saladusi, aga selgus hoopis et tuleb lihtsalt ... eee... äää ööö ... no ma tegelt ei mäletagi mida. Transpersonaalse psühholoogia puhul on üldse küsitav palju siis persoon ise ennast mõjutab ja kui palju mõjutusi on nö. persooniülesed. Igatahes võis selle psühholoogilise hämamise veel pool-naljaga väljakannatada kuni üks esineja hakkas rahvamassile pilduma steitmente, et "vana psühholoogia on ennast ammendanud", "kommunism on kokku varisenud ja kohe variseb kokku ka kapitalism". Kõik oleks ju usutav olnud kui ta poleks seda teadet edastanud läbi Hiina Rahvavabariigis (maailma ühe suurima majandusega kommunistlik riik ) valmistatud helitehnika ja reklaaminud mingit kõigest 5000 krooni maksvat paaripäevast kursust. Mulle igatahes jõudis kohale vastupidine sõnum - nii kommunism kui kapitalism tänases maailmas funksivad veel täie pasaga, spiritualism koos nendega.
Ma mõtlesin riigi majandusmudelit. Riik ei tohiks enam soosida riskeerimist. Et igalpool käib tohutu kodulaenu ja pensionisammaste kampaania ja siis mingi tundmatu kamp hakkab nende rahadega mingeid hullumeelseid tehinguid tegema ja kui kogu kupatus kokku kukub, siis ratsutavad tohutute boonuste ja hüvitistega päikeseloojangusse.
Kapitalism muidugi ei kao, sest midagi paremat pole välja mõeldud (kui globaliseerumisvastaste neomarksistide ja muude idealistide niutsumine välja arvata).
Kapitalism on väga lai mõiste. Hiinas on ju ka põhimõtteliselt kapitalism, lihtsalt palju rangemalt reguleeritud.
Kodulaenude puhul tekkis panga ja riigi vahel omamoodi sümbioos - pank sai laene anda, riik makse koguda ja kõik olid rahul.
Pensionifondide kohta oli päris hea ülevaade "Globaliseerumise atlases" - midagi head sealt küll lugeda ei olnud. Enamasti lõppes lugu sellega et inimesed ei saanud ettenähtud ajal pensionile jääda ja pidid edasi töötama, kuna fondihaldajad lihtsalt laiutasid käsi ja ütlesid, et sorry "mängisime turul su säästud maha".
Kui äriettevõtted (pangad) kontrollivad riigi maksude kogumist ja inimeste pensionisäästude haldamist ... siis käivad kõrged teenustasud ja äririskiga kasumi teenimine/ kahjumi saamine asja juurde. Kasum jagatakse väikese grupi vahel ja karistused suurte summade kadumise eest on pm. olematud, sest keda sa ikka karistad kui "turg on süüdi".
Ameerika Arhitektide Liidu esindaja ülevaade olukorrast ja tulevikuplaanidest. Arvan, et umbes sama ootab ees ka Eestit - vanade majade rekkimine ja ökonoomsemaks muutmine on üldiselt mõistlikum ja odavam kui uute ehitamine. Muuhulgas tuleks täna rekkida juba paljusid buumi ajal ehitatud hooneid (kui lähtuda näit. passiivmaja kriteeriumitest).
Elaniku kohta on neis ca 30m2 elamispinda ja ühe elaniku kohta lähevad renoveerimis ja energiasäästu tööd maksma ca 100-200 tuhat krooni.
Nii võib 40 miljardi investeerimisest energiasäästu saada 1,1 - 2,4 TWh energiakokkuhoidu iga aastaselt! Ja selle raha on inimesed valmis pikaajalise ja madalaprotsendilise laenuna tagasi maksma kui riik vaid sellist tegevust toetaks ja sellele kaasa aitaks.
Tõsi...selle 40 miljardi eest saaks tuge vaid 200 - 400 tuhat inimest. Rahavajadus elamumajanduse ümberkorralduseks on aga tunduvalt suurem ca 150 või enamgi miljardit krooni.
|
OSCAR-2019
|
||
Sangnojang pakub midagi huvitavat igaühele. Külastajad leiavad siit mõndagi, mida vaadata. Populaarsete vaatamisväärsuste hulka kuuluvad Tedini veepark ja Woo Jeong Hillsi golfiväljak. Ära unusta külastamast paiku nagu Korea isesisvuspalee ja teisi kohapealseid huviväärsusi.
Töö või puhkusereis? Sangnojang pakub majutusvõimalusi igaks otstarbeks. Kui sinu sihtkoht on Sangnojang, ootab sind Hotels.com saidil 157 head pakkumist. Paljud majutusvõimalused hinnasoodustusega kuni 45%. Soodsad hotellitoad on saadaval hinnaga alates 21 EUR/öö. Allpool näete, millise kategooria hotelle Sangnojang ja selle lähipiirkond pakub.
AS Tallink Grupp on Eesti laevanduskontsern, millele kuuluvad parvlaevad ja ro-pax-laevad sõidavad Läänemerel Eesti–Soome, Eesti–Rootsi, Soome-Rootsi ja Läti–Rootsi vahelistel liinidel. Tallinki kontsern omandas ka Soome laevakompaniid Silja Line ja SeaWind Line ning osa firmast SeaRail. Tallinkil on hotellikett (Tallink Hotels), mis hõlmab nelja hotelli Tallinnas (Tallink City Hotel, Tallink Express Hotel, Tallink Spa & Conference Hotel ja Pirita Top SPA Hotel) ja ühte Riias. Tallink tegeleb ka taksondusega (Tallink Takso).
Alates 9. detsembrist 2005 on Tallinki aktsia noteeritud Tallinna börsi põhinimekirjas. 2016. aasta augusti alguse seisuga oli aktsiahinna järgi ettevõtte turuväärtuseks 647 miljonit eurot. Ettevõtte suurimaks aktsionäriks on AS Infortar.[1]
Tegemist on suuruselt teise käibega ettevõttega Eestis. 2014. aastal oli Tallink Gruppi käive 921,47 miljonit eurot.[2]
Tallinki juhatuse liikmed on Paavo Nõgene (juhatuse esimees), Janek Stalmeister, Andres Hunt ja Lembit Kitter. Grupi kommunikatsioonijuht on Katri Link ja turundusjuht on Margus Hunt. Tallink Grupi nõukogu esimees on Enn Pant.
Eesti Merelaevanduse ja Palkkiyhtymä Oy ühisettevõte Tallink asutati 1989. aastal. Tallinna–Helsingi liini alustas ettevõte Eesti Merelaevanduse laevaga Suurlaid, kuid juba 8. jaanuaril 1990 tegi esimese reisi ühisettevõttele ostetud parvlaev Tallink Soome lipu all. 20. aprillil 1990 alustas Nõukogude lipu all liiklust liinil Muuga–Helsingi ro-ro-laev Transestonia. Tallinki kaubamärk oli kursiivis suurtäheline sinimust kiri TALLINK ja korstnamärk tl.
Ro-ro-laev Transestonia oli esimene laev, millel heisati Eesti lipp. See toimus 30. augusti õhtul 1991 Muuga sadamas enne esimest väljumist uuele liinile Muuga–Helsingi–Rostock. Parvlaeval Tallink heisati Eesti lipp pärast Eesti krooni kehtestamist, 30. juunil 1992. Selleks ajaks oli Eesti Merelaevandus suurendanud oma osalust ühisfirmas 71%ni. 1992. aasta kevadel ühendati Eesti Merelaevanduse ja Tallinki müügiüksused ning Tallinki kaubamärgi all hakkas sõitma ka Eesti Merelaevanduse reisilaev Georg Ots. 1. jaanuaril 1993 lahkusid ühisfirmast soomlased ja Tallinki omandas sajaprotsendiliselt riigiaktsiaselts Eesti Merelaevandus.
Jaanuaris 1994 asutasid Eesti Merelaevandus ja Inreko ühisettevõtte Eminre (lühend mõlema firma nime esitähtedest), mis hakkas kasutama kaubamärki Tallink. Eminre rentis 1994. aastal reisilaeva Vana Tallinn, mis alustas 13. mail liiklust liinil Tallinn-Helsingi. Aastail 1990–1992 oli see laev sõitnud Nord Estonia nime all liinil Tallinn–Stockholm.
19. mail 1994 alustas tööd Eminre uus laevaliin Tallinn–Travemünde, millel hakkas sõitma Balanga Queen. Selle laeva küljele maaliti Tallink–Hansaway, et turundada liini kui ühendust hansalinnade vahel. Samal sügisel renditi Balanga Queeni asemele Ambassador II, millel tuli ette tehnilisi rikkeid ning see laevaliin lõpetas enne äriedu saabumist sama aasta 10. detsembril. Kaupa hakkas sel liinil vedama Eesti Merelaevanduse ro-ro-laev Donata. Samal aastal oli moodustatud ka firma nimega Hansatee. 1. mail 1996 muutis laevafirma oma nime Hansatee Grupiks, kuid laevad jäid sõitma Tallinki kaubamärgi all. Kui Regina Baltica alustas liinil Tallinn–Stockholm juulis 1996, vabanes sellelt liinilt Eesti Merelaevandusele kuuluv Mare Balticum, mille Hansatee rentis Meloodia nime all Tallinna–Helsingi liinile.
Detsembris 1996 vahetus laevafirma juhtkond, mis tõi kaasa põhimõttelise muutuse. Seni firmat juhtinud kogenud kaptenite asemel asus juhatuse esimehe kohale finantsist Enn Pant, kes tõi kaasa oma meeskonna. Senisest suuremat rõhku pandi ühtaegu nii turundusele kui ka kokkuhoiule. Esimese suurema laevana renditi Tallinna–Helsingi liini jaoks Normandy, mis võis pardale võtta kuni 2100 reisijat ja 470 autot. Normandy sõitis sel liinil alates 17. aprillist 1997 kuni aasta lõpuni.
1997. aastal ostis Hansatee esimese uuema parvlaeva Fantaasia. Selle laeva reisijaruume ehitati ümber ja lisati kajuteid ning töötati välja uudne sinipunavalge väliskujundus. Samast ajast pärineb Tallinki praegune sinipunane korstnamärk. 23. veebruaril 1998 alustas Fantaasia liiklust liinil Tallinn–Helsingi.
13. oktoobril 1997 avas Hansatee uue liini. Bahama lippu kandnud ro-pax-laev Marine Evangeline sõitis liinil Paldiski–Kapellskär, mis andis tõuke nii Paldiski Lõunasadama kui ka mõnd aega soikunud tegevusega Kapellskäri sadama arengule. Liini käigushoidmiseks loodi tütarfirmad Hansaliin ja Tallink Sverige. Sellel liinil osutus võimalikuks teha ööpäeva jooksul edasi-tagasi reis. Hansatee Grupp ostis selle laeva hiljem ära: Eesti lipp heisati 10. augustil 1998 ja laev sai uueks nimeks Kapella.
Hoopis teist tüüpi olid aastal 2004 Tallinna–Helsingi liinile lisandunud ühekerelised autotekiga kiirlaevad Tallink Autoexpress 3 ja Tallink Autoexpress 4.
1990. aastal alustatud Tallinna–Stockholmi liini operaatorfirma Estline ei jõudnud oma tegevusajal kasumisse. Hansatee võttis Tallinna–Stockholm liinil sõitnud kahe parvlaeva – Regina Baltica ja Baltic Kristina – rendilepingud 2000. aasta lõpus üle ning andis liini haldamise Rootsis üle ettevõttele Tallink Sverige. Estline läks 2001. aastal pankrotti.
Hansatee Group sai kaubamärgi Tallink tagasi 1999. aastal ning nõukogu otsustas 2001. aasta lõpus ettevõtte ümber nimetada Tallink Groupiks. Hiljem muudeti nimi eestipäraseks – Tallink Grupp.
Romantika sõsarlaev Victoria I (ristiema Ilon Wikland) valmis 2004. aastal ning alustas 20. märtsil liiklust liinil Tallinn–Stockholm. Pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga, mis kaotas laevadelt tax-free-kaubanduse, lülitati sellele liinile sissesõit Maarianhaminasse, sest Ahvenamaa liinidel jäi tax-free-kaubandus alles.
Kolmas selle seeria laev Galaxy (ristiema Johanna-Iisebel Järvelill) ehitati eelmistest pikem, mis võimaldas niihästi kajuteid kui ka muid reisijaruume lisada, samuti lisas see pikkust autotekile. Kui eelmised kaks uut reisilaeva olid valged, siis Galaxy sai enneolematu väliskujunduse eesti kunstniku Navitrolla jooniste järgi. Galaxy alustas liiklust liinil Tallinn–Helsingi aprillis 2006. Sellelt liinilt vabanenud Romantika paigutati liinile Tallinn–Stockholm.
Kaks järgmist parvlaeva olid juba Galaxy sõsarlaevad. 2008. aastal valminud Baltic Princess (ristiema Eva Hanschmidt) alustas liiklust liinil Tallinn–Helsingi juulis, misjärel Galaxy suunati sellelt liinilt Silja Line'i kaubamärgi all liinile Turu–Stockholm.
2009. aastal valminud Baltic Queen (ristiema Mea Mehtonen) alustas liiklust liinil Tallinn–Stockholm aprillis ning Tallinki vanim uus laev Romantika suunati liinile Riia–Stockholm. Et kaks nii pikka laeva Stockholmi Frihamni enam korraga ära ei mahtunud, jäid Riia liini reisijad 1990. aastal Tallinna liini jaoks avatud terminali ning Tallinna liini laevad suunati Värtahamni.
Aprillis 2004 käivitas Tallink uue liini Tallinn–Peterburi–Helsingi, millel sõitis enne liikluse algust valgeks värvitud Fantaasia. Liin püsis aasta lõpuni, mil Tallink selle sulges, sest Peterburi sadam kahekordistas sadamatasusid ning viisade hankimine oli reisijaile aeganõudev ja kulukas. 2005. aastal jätkas Silja Line Tallinna–Peterburi liini Finnjetiga ja Helsingi–Peterburi kruiise Silja Operaga, kuid lõpetas juba septembris. See liin ei ole edu toonud ka Soome laevafirmale Stella Lines, kuid 2010. aasta aprillis alustas Peterburi–Helsingi liinil liiklust Venemaa firma Inflot Worldwide tütarfirma Soomes.
Kui aastail 2002–2005 Riia–Stockholmi liinil tegutsenud Rigas Juras Linija pankrotti läks, oli liin mingil määral sisse sõidetud. Läti Transpordiministeerium pidas läbirääkimisi teiste laevafirmadega selle liini taaskäivitamiseks ning jõudis kokkuleppele Tallinkiga. Aprillis 2006 avas Tallink liini Fantaasiaga. Järgmisel aastal asendati Fantaasia Regina Balticaga. Suveks lisandus liinile ka Vana Tallinn ning reisida sai iga päev. 2008. aastal asendati Vana Tallinn Silja Festivaliga ning 2009. aastal Regina Baltica Romantikaga.
Põhimõttelise muutuse kiirlaevaliikluses Tallinna–Helsingi liinil, kus käesoleval sajandil konkureeris neli laevafirmat kokku 11 kiirlaevaga, tõi Tallinki kiire parvlaeva Star valmimine 2007. aastal. Kui 2008. aasta kevadel valmis ka Superstar, taandusid sügisel kiirlaevakonkurentsist kaks laevafirmat – Nordic Jetline ja SuperSeaCat. Ka Tallink ise loobus oma neljast kiirlaevast.
Jääklassiga Star ja Superstar võimaldavad aasta läbi viis edasi-tagasi reisi päevas ning neil pole lainekõrguse piirangut. Nende laevade juures võttis Tallink kasutusele kaubamärgi Tallink Shuttle ning laevakeredel domineerib salatiroheline värvus.
Veebruaris 2015 sõlmis Tallink lepingu veel ühe kiire parvlaeva ehitamiseks laevatehasega Meyer Turku. Laev maksis 230 miljonit eurot ja valmis jaanuaris 2017. Laevale nime leidmiseks kuulutati välja nimekonkurss, mille võitis nimi Megastar.
2006. aasta suvel ostis Tallink Grupp Soome laevandusettevõtte Silja Line, tehingust jäid välja SuperSeaCati kiirlaevad ja Silja Line'i kruiisilaev Silja Opera. Sellega seoses võttis Tallink Grupp välismaal kasutusele kaubamärgi Tallink Silja, kuid kasutusse jäid ka senised kaubamärgid Silja Line ja SeaWind Line.
Tallinki on hiljem loobunud kaubamärgi SeaWind Line kasutamisest ning lõpetab eraldi kaubaveo liinil Turu–Stockholm. Sea Wind sai jaanuaris 2015 Eesti lipu ja asus täiendava ro-pax-laevana liinile Tallinn–Vuosaari.
2006. aasta kevadel ostis Tallink Grupp kolm Superfast-seeria laeva – Superfast VII, Superfast VIII ja Superfast IX –, mis olid sõitnud liinil Hanko–Rostock. Tallink lisas sellele liinile esmalt Paldiski Lõunasadama, hiljem asendas Hanko Helsingi Läänesadamaga ja Paldiski Tallinna Vanasadamaga. Pärast Vuosaari sadama valmimist hakkas Helsingi–Rostocki liin väljuma sealt ning Tallinn oli muutunud mittevajalikuks pärast kiirete parvlaevade valmimist. 2010. aasta talveks see vähenenud kaubamahuga ja kütusekulukate laevadega liin peatati ning liiklust alustati taas aprilli lõpus. Järgmisel aastal lõpetati see liin ning renditi Superfast-laevad teistele laevafirmadele.
Megastar kiire parvlaev 2017 2017 Tallinn-Helsingi (alates 29.01.2017, esimene väljumine Tallinnast 13.30) 49 000 Eesti gaasikütusega, tuli liinile Tallinn-Helsingi 2017. aastal
Silja Europa parvlaev 1993 1993 Tallinn-Helsingi 59 912 Eesti Oli kuni 11.12.2016 uuenduskuuril Muuga sadamas
|
OSCAR-2019
|
||
Ilusa välimuse saamiseks määritakse pagaritooteid enne küpsetamist munamäärdega. Selleks kasutatakse kas puhast munamassi või lisatakse munale külma vett. Võib lisada ka natuke soola, et munavalge lahustuks paremini.
Munamäärdega määritud tooted on pärast küpsetamist kuldpruuni ja läikiva koorikuga. Kõige ilusam läige saadakse toodete määrimisel munarebuga. Pärast munaga määrimist puistatakse toodetele vastavalt retseptile puisteid. Munamäärdes võib vee asemel kasutada ka piima, mis teeb valmistooted veelgi läikivamaks.
Peale munamäärde kasutatakse toodete kauni välimuse saamiseks tööstuslikult valmistatud saialäikeid. Need võivad olla pulbrilised, mis lahustatakse enne kasutamist vees, või vedelikud, mis on kasutamiseks valmis. Need annavad toodetele kauakestva läikiva pealispinna. Vedelatele saialäigetele võib lisada 30% vett, valmistoodete läige sellest ei muutu.
Mõned vedelad saialäiked on valmistatud piimavalgu (kaseiini) baasil. Need ei sisalda munaprodukte ja on alternatiiviks munamäärdele. Toodetakse ka ilma piimatoodeteta saialäikeid, kus üheks komponendiks on maltodekstriin (liitsüsivesik, mis pärineb maisitärklisest).
Tihti puistatakse toodetele enne küpsetamist seesami-, päevalille-, kõrvitsa- või linaseemneid või nende segusid.
Pähklid ja mandlid kooritakse enne kasutamist. Pähklitel eemaldub kest, kui neid kergelt kuumutada (mitte röstida!), mandlid tuleb panna mõneks minutiks kuuma vette ja seejärel hõõruda kest maha. Seejärel kuivatatakse.
Mandli- ja pähklipuistet võib kasutada segatuna kristallsuhkruga. Mandli- ja pähklilaaste kasutatakse puisteks ka koos meepulbriga.
Kui kristallsuhkrut kasutatakse viimistlemiseks enne küpsetamist, siis määritakse tooted pealt puhta munamassiga, mõnede toodete puhul ka sulatatud võiga. Pärast küpsetamist viimistletakse suhkruga rasvküpsetisi.
Suhkru-kaneelipuiste valmistamiseks segatakse kokku jahvatatud kaneel ja suhkur, kusjuures 1 kg puiste kohta arvestatakse 130 g jahvatatud kaneeli.
Rahe- ehk pärlsuhkrupuiste on tööstuslikult toodetud suhkrupuiste, mida kasutatakse puhta munamassi või saialäikega määritud tootele enne küpsetamist. Rahesuhkur talub kuumust, ei sula ega karamellistu kuumtöötlemisel, kuid on pärast küpsetamist tundlik niiskuse suhtes. Toodetakse nii valget kui ka värvilist ja maitsestatud rahesuhkrut.
Tuhksuhkrupuistet ehk puudersuhkrupuistet kasutatakse magusate pagaritoodete viimistlemiseks pärast jahtumist. Spetsiaalset dekoratiiv-puudersuhkrut võib kasutada ka soojadel toodetel.
Põhipumat keedetakse suhkrust ja veest, kusjuures vett võetakse 30% suhkru kogusest. Siirupil lastakse keema tõusta, riisutakse tekkinud vaht ja kuumutatakse, kuni siirupi temperatuur tõuseb 108 ºC-ni. Seejärel lisatakse glükoosisiirup ja keedetakse kuuli proovini (117 ºC). Kuuli proovi jaoks võetakse lusikaga siirupit ja kastetakse külma vette. Kui siirupist on võimalik veeretada kuulike, siis on siirup valmis.
Nõu kastetakse külma vette, et temperatuur enam ei tõuseks, siirup jahutatakse kiiresti ja vahustatakse piimjalt valge värvuseni.
Puudersuhkrupumat valmistatakse puudersuhkrust, millele lisatakse pidevalt segades ja soojendades vähehaaval vett. Valmis pumat peab olema voolav ja tihe, temperatuur 45–50 ºC.
Suhkruglasuuri valmistamiseks segatakse puudersuhkur ja vesi pastataoliseks ja soojendatakse 45–50 ºC-ni. Suhkruglasuur on vedelama konsistentsiga kui pumat ja seda kantakse toodetele pintsliga.
Kasutada võib ka tööstuslikult valmistatud pumateid, mis vajavad enne kasutamist ainult soojendamist õige temperatuurini.
Pagaritoodete lõppviimistluseks kasutatakse taimeõlide või rasvade baasil valmistatud rasvaglasuure. Tihti kasutatakse glasuuride koostises ka kakaovõid.
Šokolaadiglasuurid on tumepruuni värvusega ja kakaole omase lõhnaga. Need sisaldavad suhkrut, kakaoprodukte, hüdrogeenitud taimseid õlisid, emulgaatorina sojaletsitiini ja on maitsestatud vanilliga.
Valged glasuurid on heleda, kergelt kreemika varjundiga ja piimale iseloomuliku lõhnaga, sisaldavad suhkrut, laktoosi, hüdrogeenitud taimeõlisid, koorepulbrit ja sojaletsitiini.
Pähkliglasuurid on koorekohvi värvusega ja pähklitele omase lõhnaga. Koostisesse kuulub suhkur, hüdrogeenitud taimeõli, röstitud pähklimass, piimasuhkur, letsitiin ja vanill. Nende glasuuride sulatustemperatuur on maksimaalselt 45 ºC, töötemperatuur 40 ºC.
Pagaritoodete lõppviimistluses kasutatakse želeed, sest see muudab toote pealispinna läikivaks ja pilkupüüdvaks ning väldib toote kuivamist. Sellega pikeneb ka säilivusaeg.
Želeeruvateks aineteks nimetatakse niisuguseid aineid, mis kuumtöötlemise käigus lahustuvad ja jahtudes moodustavad tarrendi.
Želatiini toodetakse loomsetest jääkidest. Kollageen on sidekoe, kõõluste ja naha struktuurvalk. Pikaajalisel kuumutamisel lahustub see vees ja tekib geel, millest vee väljaaurutamise tulemusena saadakse želatiin. Toodetakse teradena või pressitud lehtedena.
Pektiini toodetakse valmimata pektiinirikastest marjadest ja puuviljadest, mis sisaldavad vees lahustuvaid taimse päritoluga liitsuhkruid.
Želatiin leotatakse (paisutatakse) külmas keedetud vees ja seejärel soojendatakse vesivannil lahustumiseni. Vesi keedetakse, lisatakse mahl ja vajaduse korral maitsestatakse. Lisatakse lahustunud želatiin ja segatakse ühtlaseks.
Agar leotatakse (paisutatakse) külmas vees, kuumutatakse keema ja lisatakse suhkur. Kui tekib vaht, siis see eemaldatakse. Jahtunult lisatakse toiduhape, ja kui soovitakse, ka värvaine.
Pagaritööstustes kasutatakse tööstuslikult valmistatud želeepulbreid, želeekontsentraate ja valmisželeesid, kus on kasutatud eelpool loetletud tarretavaid aineid.
Želeepulber – tarretise valmistamiseks segatakse želeepulber ja suhkur ning seejärel lahustatakse kuumas keedetud vees. Saadud lahus on värvitu ja maitsestatud. Tardub 70 ºC juures.
Želeekontsentraat – marmelaaditaoline valmissegu, mida lahjendatakse veega ja kuumutatakse keemiseni. Vee kogus sõltub sellest, millistele tingimustele peab želee valmistootel vastama.
Pagaritoodete katmiseks kasutatakse želeesid, mida kuumutatakse üle 75 ºC. Tooted kaetakse želeega, mis temperatuuri langemisel hangub ning moodustab kihi.
Želee on kummitaoline, kui seda on liiga vähe lahjendatud või mitu korda üles soojendatud ning täiendavalt pole vett lisatud.
|
OSCAR-2019
|
||
Ajaloolane ja diplomaatiaekspert dr Alan K. Henrikson on USA Tuftsi Ülikooli Fletcheri kooli Lee E. Dirksi diplomaatia ajaloo professor ja diplomaaatia uuringute teaduskonna juht. Professor Henrikson nõustus Pealinnaga vestlema USA kõmulisest presidendist Donald Trumpist.
Ma kahetsen seda doktrinäärlikku lähenemist, mida kasutavad Trump ja tema nõuandjad globaalsetst soojenemisest rääkides. Nad ütlevad, et nad pole kindlad, et inimtegevus on globaalse soojenemise peamine põhjustaja.
Keskkonnakaitseagentuuri eelarvekärped ja Scott Pruitti isiklikud vaated on äärmiselt kahetsusväärsed.
Puhta energia aktist, mis ei jõudnudki veel jõustuda, loobumine tähendab, et kivisöetootmine suureneb, mis toob kaasa suurema reostuse nii vees kui õhus. Mis on aga veel tähtsam - Ameerika föderaalsüsteemi tõttu on mõnel suurimal osariigil nagu California, väga tugev keskkonnapoliitika. Viimaste analüüside järgi peavad keskkonnateemade asjus ohjad enda kätte võtma just osariigid.
Paljud ettevõtted, isegi kivisöetootjad on oma aktsionäride poolt suure surve alla pandud, kuna paljud aktsiad kuuluvad suurtele pensionifondidele aga ka ülikoolidele. Ülikoolide õpilased ja õppejõud aga väga hoolivad sellest, kuidas nende raha investeeritakse. Väga palju on vastusurvet.
Muidugi raskendab Trumpi keskkonnapoliitika USA võimet järgida Pariisi kliimakokkuleped ja sellel on negatiivne mõju USA positsioonile keskkonnavallas. See positsioon oli varasemalt üpris kõrge, sest Pariisi lepe oli ülisuur diplomaatiline saavutus.
Samas, Hiina väga hoolib keskkonnast, kuna mängus on nende enda inimeste tervis. Suure majandusjõuna on väga tõenäoline, et Hiina jätkab Pariisi leppe toetamist. Loodan, et ka Euroopa Liit jätkab selle toetamist ja et ka India toetab seda üha rohkem, sest ka neil on linnades kohutavad reostuse probleemid.
USA roll ei pruugi maailma seisukohast objektiivselt olla nii oluline, kuid diplomaatilises mõttes on see väga kahetsusväärne.
Mida arvate Trumpi teatraalsest ja sobimatust käitumisest ametlikel kohtumistel? Näiteks sellest, kui ta Angela Merkeliga kohtudes printis välja fiktiivse arve 3 miljardile dollarile?
See on midagi, mida Trump teeb ja isegi paljud, kes tema poolt hääletasid peaaegu eiravad tema stiili. Igal presidendil on oma stiil, Trumpi oma ei ole normaalne.
Selles juhtumis, kui ta nõudis, et Saksamaa maksaks oma finantsobligatsiooni USA-le NATO teenuste eest, on nii selge, et tema arusaamine erineb suures osas olukorra faktidest, et see jättis naeruväärse mulje.
Samas, see toetas tema kampaaniaütlusi, et USA panustab kaitsesse liiga palju ja et teised riigid peaksid rohkem maksma. Ja tõesti, Saksamaa peaks rohkem panustama ja ta ka teeb seda, kuid tema panus ei ole kaugeltki 2 protsenti nende SKP-st. Saksamaa on teinud väga selgeks, et 2 protsendi maksmise nõudmine nendelt on naeruväärne, kuna turvalisust ei peaks hindama vaid kaitsekulutustes vaid ka näiteks pagulaskriisiks kulutatava rahaga.
Trumpi väljaütlemised panevad riigid, nagu Saksamaa, kaitsepositsioonile ja see on efektiivne populaarpoliitika tasandil. Tõsiste inimeste seas ei ole see aga muljetavaldav, aga see on siiski mingis mõttes efektiivne.
Kas võib siis öelda, et Trumpi käitumine läheb peale küll massidele, kuid vähendab tema tõsiseltvõetavust poliitilistes ringides?
Jah, täpselt nii. Aga mis juhtuma peab on see, et peab olema parem suhe selle vahel, kuidas massid ja klassid selliseid probleeme käsitlevad. See on üks ala, kus pressi roll peaks olema väga tähtis.
Press seletab asju aga alati alles siis, kui need toimunud on. On vaja, et press hariks rahvast neist küsimustes juba ette. See on üks valdkond, kus diplomaadid ja diplomaatia on samuti väga oluline - näha ette selliseid vastuolus ja proovida neid ennetada, seletades näiteks ajaleheartiklites NATO eelarvet enne neid kohtumisi. Kui meedia räägiks neist asjadest enne, siis teeks Trump ka väiksema tõenäosusega selliseid trikke.
Kas Trump on maailma poliitika üksikasjadega sama kursis kui tavainimene? Kas ta peaks end harima, nüüd kui ta on poliitiliselt ülimalt tähtsal positsioonil?
Ta on väga tark- väikse t-ga. Ta on väga kaval. Ta mõistab populaarmõistust ülimalt hästi. See oli ilmne juba siis, kui ta tegi oma telesaadet ja see nähtus ka tema kampaaniast.
Ta teab teatuid trikke - näiteks tema käežestid. Need tõmbavad visuaalselt su tähelepanu endale. Sellega paistis ta silma ka teiste kandidaatide seast, ta tõmbas ka kaamera tähelepanu endale.
Aga ta ei ole advokaat ja ta õppis Hortoni koolis kinnisvara, ma ei ole kindel, kas ta üldse on põhiseadust lugenud. Ta kipub tihti oma advokaatidele lootma, et hoida seda, mida ta teeb, seaduse piirides.
Samas, Obamacare'i ümberlükkamise katse kohta ütles ta esindajate koja ees, et "me oleme palju õppinud". Ma olin hämmastanud, et ta seda sõna üldse kasutas, sest ta sõnavara on üpris piiratud. Ta ütles, et "me oleme palju õppinud arhailiste menetluste kohta". Muidugi ta ei võta ta neid menetlusi eriti tõsiselt, aga see oli kõik tema jaoks uus. Mitte, et tavainimesed neid asju ka mõistaks.
Kui aga Trump hakkab kokku panema eelarvet ja maksureformi, siis ma usun, et tema meetodid ei kaldu praegusest korrast väga kaugele.
Kas Trumpi välispoliitika on lühinägelik? Kas ta ei mõista, USA majandusele on see samuti kasulik, kui teiste riikide majandustel läheb hästi?
Ma usun, et ta tegelikult mõistab seda. Asi on lihtsalt tasakaalus. Mööda riiki reisides ta nägi, mis on saanud endistest tööstuskeskustest. Sõna, mida ta oma ametissepühistemise kõnes nende kirjeldamiseks kasutas, oli "veresaun", mis on väga tugev sõna.
Samas ta on palju reisinud, ta teab Shanghaid selle kaunite hotellidega, millest mõned kuuluvad ka talle. Ta näeb sellist kallet.
Kui nüüd Bannon ütleb, et need globalistid on USA arvelt loonud Aasiasse keskklassi, siis Trump usubki teda.
Hiina huvides on , et Trump mõistaks globaliseerumine on ka USA tarbijale kasulik ja et globaliseerumine on vähendanud vaesust kogu maailmas. Hiinlased kasutavad avalikku diplomaatiat selle tasakaalutuse õigustamiseks.
Ameerika ettevõtted saavad suuri kasumeid, kui kasutavad välistööjõudu, eriti Hiinast. Kindlasti on inimesed, kes Trumpile majanduslikku nõu annavad, näiteks Gary Cohn, endine Goldman Sachsi president, mõistavad seda väga hästi ja neil on Trumpile väga suur mõju.
On lõhe Trumpi töölisklassi järgijate vahel ja nende hiigelfirmadest pärit nõunike vahel, kes tema heaks töötavad- nad on globalistid.
"Niisugust asja ei juhtu sageli, et siin Kadriorus, kus ma mõni aeg tagasi elasin, saab olema minunimeline tramm. Aga see sai teoks!" rääkis maestro Järvi. "Mulle see tramm väga meeldib. Ta on ilus, pikk ja tore konstruktsioon. Mulle meeldivad selle värvid ja arhailisus. Ta pole päris puust tramm, aga hästi korda tehtud ja võib tõmmata rahvast sõitma. Ma isegi läheks Neemega sõitma ja kutsuksin oma sõpru ka. Ma olen väga liigutatud sellest ideest, et Tallinna linn kultuuri- ja kunstiinimestele niimoodi tähelepanu pöörab."
Järvi nimetas trammidele muusikainimeste nimede andmist tähtsaks, sest Eestit tuleb maailmale tutvustada ja peamiselt ning edukalt teevad seda just muusikud. Ta lisas, et tänu linnast läbi sõitvatele nimelistele trammidele saavad ka nooremad inimesed neid muusikuid tundma õppida.
"Suur tänu ja peatse kohtumiseni, kuhu iganes me selle trammiga sõidame. Peatse kontserdini!" lausus Järvi.
Järgmise 12 kuu jooksul saavad kõik Tšehhi Vabariigis põhjaliku renoveerimise läbi teinud trammid tuntud muusikainimeste nimed, kuna just muusika on toonud Eestile maailmas enim tuntust.
|
OSCAR-2019
|
||
“Eestil on väga palju võimalusi tihedamaks koostööks Aafrika riikidega nii digivaldkonnas, majanduses kui ka rahvusvahelistes organisatsioonides,” lausus president Kersti Kaljulaid täna Aafrika Grupi ÜRO ...
President Kersti Kaljulaid kohtus täna New Yorgis ÜRO peasekretäri António Guterresega, et rääkida maailma riikide julgeolekut puudutavatest teemadest, sealhulgas küberjulgeolekust ja kliimamuutustest. ...
31.10.2018 President Kaljulaid: Eesti on juba 20 aastat toetanud naiste ja laste õiguste eest seisvaid tegevusi
„Olen uhke, et Eestist sai peatselt peale iseseisvumist riik, kes suudab teisi riike aidata. Nüüdseks oleme juba 20 aastat toetanud mitmeid naiste ja laste abistamise organisatsioone nagu UN WOMAN ja ...
New Yorgi Eesti Majas toimus reedel, 19. oktoobril ÜROs peetava Rahvusvahelise õiguse nädala puhul, millest võtsid osa alalised esindajad ÜRO juures, liikmesriikide õigusnõunikud, õigusteadlased ning rahvusvahelise ...
Välisminister Sven Mikser viibib 18.-19. oktoobril New Yorgis ÜRO Rahvusvahelise Õiguse nädala raames, mis keskendub reeglite põhisele maailmakorrale ning käsitleb ka väikeriikide tugevat toetust multilateralismile. New ...
18.10.2018 Mikser ÜROs: kavatseme Eesti e-valitsemise kogemuse jagamisega rahvusvahelisel tasandil jätkata
Välisminister Sven Mikser pidas neljapäeval, 18. oktoobril sõnavõtu ÜRO peaassamblee plenaaristungil kiirete tehnoloogiliste muudatuste mõjust ÜRO kestliku arengu eesmärkide täitmisele. „Kui me soovime ...
Välisminister Sven Mikser tervitas täna osalejaid välisministeeriumis toimunud MUNOT´i avatseremoonial. MUNOT on iga-aastane õpilaste konverents, mis matkib ÜRO tegevust. Konverents toimub 10.-13. oktoobril, ...
President Kersti Kaljulaid võtab ÜRO peasekretäri Antonio Guterresi kutsel kaheks aastaks üle naiste, laste ja noorukite tervise ning heaoluga tegeleva liikumise Every Woman, Every Child (EWEC) kaasjuhtimise. ...
President Kersti Kaljulaid osales ÜRO peaassambleel toimunud kohtumisel, kus esmakordselt tutvustati Eesti ja ÜRO Arenguprogrammi (UNDP) e-valitsemise ühisprojekti. Tegemist on suurema algatusega arenguriikide ...
“Väikestel riikidel pole aega seada väikseid eesmärke – meie eesmärgiks on muude küsimuste kõrval tuua ÜRO julgeolekunõukogu teemaks kõik digitaalsed asjad – küberohud on midagi, mida eestlased kui täisdigitaalse ...
Proua president, härra peasekretär, ekstsellentsid, daamid ja härrad, kümme päeva tagasi olin ma Ukrainas. Korjasin tööstuslinnas Dnipros ühe lasteaia kõrval asuvast pargist kokku süstlaid ja tühje pudeleid. ...
Välisminister Sven Mikser osaleb Eesti delegatsiooniga ÜRO peaassamblee nädala avamisel. Peaassamblee uus president María Fernanda Espinosa Garcés soovib avanädala debatil arutada, kuidas tuua ÜRO inimestele ...
Välisminister Sven Mikser osales eile, 25. septembril ÜRO peaassambleel toimunud rahuvalveoperatsioonide reformimise arutelul, mille eesmärk on muuta rahuvalveoperatsioonide läbiviimist ning tugevdada ...
New York, USA, 24. september 2018 - Peaminister Jüri Ratas kinnitas täna ÜROs Nelson Mandela 100. sünniaastapäevale pühendatud rahutippkohtumisel, et Eesti usub iga inimese õigusesse elada väärikat ...
22.09.2018 Peaminister ja välisminister osalevad ÜRO peaassamblee 73. istungjärgu kõrgetasemelisel avanädalal
ÜRO keskkonnaassamblee president, Eesti keskkonnaminister Siim Kiisler teeb New Yorgis peetaval kõrgetasemelisel foorumil pöördumise kõigi maailma keskkonnaministrite nimel. Tänasest kolmapäevani vältaval ...
Välisminister Sven Mikser osales eile, 17. mail New Yorgis ÜRO julgeolekunõukogu avatud debatil, mis keskendus rahvusvahelise õiguse rollile rahu ja julgeoleku tagamisel. Debatti juhtis Poola president ...
New York, USA, 25. aprill 2018 – Peaminister Jüri Ratas märkis eilsel kohtumisel ÜRO peasekretär António Guterresega, et Süürias on esmatähtis teha lõpp rahva kohutavatele kannatustele, tagada humanitaarabi ...
New York, USA, 24. aprill 2018 – Peaminister Jüri Ratas tõdes täna ÜRO kõrgetasemelisel rahuloome kohtumisel, et rahu saavutamine ja seejärel säilitamine on küll ääretult oluline, kuid siiski tagajärgedega ...
23.04.2018 Eesti peaminister osaleb New Yorgis kõrgetasemelisel rahuloome kohtumisel ja kohtub ÜRO peasekretäriga
Peaminister Jüri Ratas siirdub täna, 23. aprillil visiidile USA-sse New Yorki, kus peab homme, 24. aprillil kõne ÜRO peaassamblee presidendi Miroslav Lajčáki kõrgetasemelisel rahuloome ja kestliku rahu ...
Täna, 4. aprillil tähistab maailm rahvusvahelist miinivastase tegevuse päeva, mille puhul tunnustas ÜRO vabatahtlik usaldusfond miinide ja plahvatamata lõhkekehade demineerimiseks (UNMAS) Eestit panuse ...
Eesti kaitseminister Jüri Luik kohtus täna, 29. märtsil New Yorgis ÜRO rahuvalveküsimuste asepeasekretäri Jean-Pierre Lacroix’ga, ÜRO poliitikaküsimuste abipeasekretäri Miroslav Jenča’ga ning osales ÜRO ...
28.03.2018 Kaitseminister Luik ÜRO julgeolekunõukogu avatud debatil: ÜRO rahuvalvet tuleb kaasajastada
Kaitseminister Jüri Luik ütles täna, 28. märtsil toimunud ÜRO Julgeolekunõukogu rahuvalvemissioonide tõhustamise teemadele keskendunud avatud debatil New Yorgis, et ÜRO seniseid rahuvalvemissioonide ...
Välisminister Sven Mikser kohtus kolmapäeval, 7. märtsil New Yorgis ÜRO arenguprogrammi (UNDP) juhi Achim Steineriga, kellega arutati digilahenduste olulisust ÜRO kestliku arengu eesmärkide (SDG) saavutamisel. „Eesti ...
|
OSCAR-2019
|
||
Lähenev lõikustänupüha seostub mul millegipärast meile kõigile nii tuttava ja aktuaalse arstide streigiga. Ega otsest seost justkui polegi, sest sõnad «lõikus» ja «tänu» loovad tahes-tahtmata mõtlemisainet mis tahes sündmuste või elualadega. Ühelt poolt kokkuvõtete tegemine tööküllaste kuude «saagi» kohta, teisalt hinnang sellele – ehk siis rahulolematus või tänu.
Praegu käimasolev streik on tekitanud minus kahetisi tundeid. Õpetajad tegid kunagi juba n-ö otsa lahti ja mingi tulemuseni isegi justkui jõuti. Arstid on veelgi resoluutsemad ning kohati tekib mure, et kas selline emotsionaalne protestiaktsioon ühel hetkel millegi fataalsega ei lõpe.
Ühest küljest saan oma ala spetsialistide meelehärmist ning nördimusest aru. Siinkohal tuleb vist isegi pigem kergendust tunda, et olukorra parandamiseks võetakse lõpuks midagi aktiivselt ette, selle asemel et resigneerunult välismaale voolata. Teisest küljest aga: mida peavad tegema või tundma need inimesed, kelle sissetulek on alla igasugust arvestust ning kes on juba eos loobunud parema nimel võitlemast? Ja seda seepärast, et hüüdja hääl kõrbes ei hakkagi kunagi kandma, kui puudub ühiskondlikult tunnustatud positsioon.
Nii ongi ühelt poolt soov olla solidaarne ning toetada neid, kes vähemalt midagi üritavad parandada, ja samas tiksub peas trotslik mõte, et kellel meist siis õieti kerge on, omamoodi olulised on ju ometi kõik ametid.
Hiljuti asus üks teenistuskaaslane mitmel erineval põhjusel struktuuris teisele ametikohale, mis tähendab muu hulgas ka väiksemat palka. Tänutundest, et töökoht üldse alles jäi, palus ta teha mul endale personaalne palvus ning õnnistada tema jätkamist uuel rindel. Õdusas kolleegide seltskonnas saigi see palvus hardas vaikuses enne kringlisöömist läbi viidud, tulemuseks relvavenna rahulolevad ning säravad silmad.
Keegi küsis hiljem, kas tõesti selliseid tööpostile õnnistamisi tehakse ja kui tihti. Pidin tunnistama, et minul oli see esmakordne kogemus, aga siiski selline, mis pani mõtlema, kui vähe me tegelikult teame oma kaasinimeste soovidest ja hingelistest vajadustest, sest enamasti ei julgeta neid avaldada. Ja veel – kui vähe tuleb ette neid momente, kus oskame tänu ja rõõmu tunda ka nendest hetkedest elus, mil peame leppima vähemaga kui enne.
Loomulikult on hea ja lihtne teoretiseerida ning targutada, et olgem tänulikud ja nähkem head. Eks endalgi viskab sageli üle, kui juba poole kuu pealt tuleb hakata kalkuleerima, palju järgnevatel nädalatel kulutada võib, et kuu lõpuni välja veaks. Aga ikkagi tahaks veel uskuda ja loota, et meie lõpututes kasvuraskustes vaevlev riigike end viimaks püsti ajab. Ja küllap see juhtub kiiremini, kui me kõik hakkame enda eest rohkem võitlema. Meie kõik koos oma salajaste soovide ning igatsustega ju moodustamegi riigi.
Peaasi on ilmselt ikkagi see, et usaldus ei hääbuks. Kui see oluline komponent ükskõik mil moel meie argipäeva soojendab, küllap siis leiame endas ka killukese tänutunnet üles.
65. hällipäeva eel kinnitab üle kolmekümne aasta Kullamaa koguduse muusikatööd juhtinud Tooni Leedjärv (fotol), et on alati tunnetanud Jumala tarka juhtimist ega omista juhuslikkusele oma elus tähendust.
«Võib-olla tunnengi vahel end väsinult ja mõtlen, et mugavam oleks lihtsalt kodus olla, aga kui näen, et saan kaasa aidata, ei malda kõrvale jääda,» tunnistab noorusliku hääle ja heliseva nimega proua. Ta kiidab koguduse lauluansambli ning koori liikmeid, kelle tahe koos laulda on imetlusväärne.
Tooni Leedjärv jagab oma murelikkust ühiskonnas maad võtnud usuleiguse pärast. Nähes tühje kirikupinke on see eriti viimasel ajal proua hinge täitnud. Eks inimesel on palju, mille vahel valida, arutleb ta põhjuste üle. Kuidas leida tee, mis oleks kooskõlas Jumala soovidega? Kristlike vanemate järeltulijana peab Tooni Leedjärv oluliseks kodu osa noore inimese elutee kujunemisel.
«Igal pühapäeval seadsime lastele pidulikud riided selga ja läksime kirikusse,» kirjeldab ta pühapäeva oma peres. Kuidas te oma lapsi kasvatasite, et nad kirikutee on valinud, on Toonilt ning tema abikaasalt, Kullamaa koguduse õpetajalt Ants Leedjärvelt vahel uuritud. Jääb ju silma, et kõik kolm Leedjärvede last on tundnud kutsumust kirikutööks.
«Me ei ole midagi ekstra teinud või neid kuidagi sellele rajale suunanud,» kinnitab Tooni Leedjärv. Kui tütar Rael teatas, et asub misjonitööle Keeniasse, ei murdnud see murest ema Toonit. «Palvetasin palju, rohkem kui tavaliselt,» kirjeldab ta tütre Aafrika-aastaid meenutades, kinnitades samas, et on kõik lapsed väikesest peale Jumalale usaldanud.
Loomulikult on palju rõõmu teinud tütar Ruthi valik koolitada ennast Viini kristlikus seminaris kooli usuõpetuse õpetajaks ning poeg Miku soov saada kirikuõpetajaks. Soov lapselapse järele on samuti täitunud: «Tütrepere elab Viinis, aga suhtleme skaipides, nii et kui septembris aasta ja kaheksa kuu vanuseks saav tütretütar suvel meile külla saabus, naeratanud ta kohe.»
Üle kolmekümne aasta on Tooni Leedjärv abikaasa Antsu kõrval kogudusetööd teinud. «Teemad, ka tööalased mured, on samad ja pole parata, et võtame need ikka koju kaasa,» laiutab ta naeratades käsi. Ta on nõus, et kombinatsioon, kus kirikuõpetajal on kaasaks kirikumuusik, on koguduse teenimise seisukohalt vägagi toimiv.
|
OSCAR-2019
|
||
Prsh. What a wonderful night. "Ma ei viitsi sinuga sarkastitseda," muigas Robin lihtsalt, ning suunas oma tähelepanu tagasi lilledele. Jah, ta leidis Dereku... mitte, et see midagi muudaks, sest Derek polnud talle. Derekul oli pere, lapsed... ja Robin oli endiselt üksi, kui välja arvata Sebastian ja Kalin ja üldse tema pere. Tal ei olnud kedagi selles mõttes, nagu Sebastianil oli Kalin, kuigi Seb oli talle vägagi toeks. Aga see oli teistmoodi.
"Kui sa mind tähelepanelikult kuulaksid, siis sa teaksid, et ma ei olnud sarkastiline," pööritas Amaranthine silmi ja eemaldus roosipeenrast ning astus Robinile pisut lähemale, kuid hoidis temast ikkagi mõned meetrid eemale.
"Ja ma mõtlesin seda tõsiselt. Kas sa leidsid omale kellegi uue?!" Vaevalt oli Robin forever alone. Olgem ausad, tal oli välimust ja kõik, isegi vampiirid (rääkimata surelikest) langeksid väga vabalt tolle jalge ette ning suudleksid tolle taldu, kui Robin seda ainult tahaks.
"Kas ma kuulen kadedust sinu hääles?" küsis Robin pilku Amaranthine'ile viimata, pilk ühele tumepunasele roosile kinnitatud. Ta igatses naist, ja samas igatses ta Derekut... ja see oli kõik nii valus. Miks peaks üldse see vampiiritari huvitama? Nad olid lahus ning olnud seda juba sadu aastaid, ja Robin... ilmselgelt oli edasi liikunud, kuigi mitte päris nii, nagu ta võib-olla lootnud oleks.
Veel üks silmapööritus. "Sa kujutad seda ette." See oli rohkem iseenda, kui Robini veenmiseks öeldud. Ta ei tohtinud kade olla. See ei olnud enam tema mure. Üleüldse, kui Robinil oligi keegi uus, siis palju õnne talle! Neil oli oma osa ja rohkem sellest midagi välja ei tule.
"Kas tõesti?" küsis Robin Amaranthine'i poole pöördudes, pilklik muie huulil. Kas ta tõesti kujutas seda endale ette? "Ei, mul ei ole kedagi uut, isegi, kui ma tahaks," vastas ta lõpuks siiski ka vampiiritari küsimusele. Ta tahtis Derekut. Aga ta ei saanud teda kunagi ja aktsepteeris seda fakti. Mis siis, et ta ei suuda Derekut kunagi unustada.
"Ma olen selles üsnagi veendunud," sõnas vampiir ükskõikselt, üritades ignoreerida seda pilklikku muiet, mida ta Robini näol nägi. Issand jumal, ära ole nii ligitõmbav! "Aga sulle on meeldinud keegi?" kergitas Amaranthine kulme. Seda reetis noormehe toon.
Jah, muidugi. "Otseloomulikult on. Mitte, et see sinusse puutuks." Robin saatis tüdruku poole ühe oma harvadest võluvatest naeratustest ja pöördus tagasi lillede poole, murdes ühe roosiõie ja muutis selle erksiniseks, nagu ta mäletas Dereku silmi. Siis, kui Robin temasse armus... kakskümmend aastat tagasi.
Amaranthine vangutas pead:"Ega ei olegi," sõnas ta ükskõikselt, kuid pööras enda kurvastuse varjamiseks Robinile selja ja seiras kõiki neid lilli, mis kasvuhoonete juures kasvasid. Kindlasti ei olnud see tema mure. See... Vampiiritar sulges oma silmad ja hingas sügavalt sisse. Tema kopsud täitusid nii külma ööõhu kui ka magusa aroomiga, mida inimesed sageli ei märganud või ei tundnud.
Robin muigas omaette Amaranthine'i sõnade peale ning silmitses roosi tähelepanelikult. Ta oli liiga Derekust sees... aga kui ta teda nüüd jälle nägi... ja nüüd naist jälle nägi... ta oli segaduses ja teadis, et peaks ära minema, nagu Sebastian talle korrutas, aga ei lahkunud, vaid jalutas natukene edasi, pilk nüüd ka teisi lilli uurimas.
Kui Robin ei öelnud midagi, tundis Amaranthine taas suurt vihkamist tolle vastu. Pidi ta neidu nii piinama? Vampiiritar sulges silmad kui tundis, kuidas need kergelt kipitama hakkasid. Kas surematud võisid tõesti nutta? Ta ei olnud kordagi pärast surematuks muutumist pisaraid valanud. Naine tõi kuuldavale vaikse ohke ja kui ta silmad avas, kinnitus tema pilk veinipunasele ja õitsenud õiepungale - roosile, üle mille ta oma valge sõrme libistas.
Robin poetas sinise roosiõie lillepeenrale, valgete samasuguste hulka ning üle tema huulte libises õrn ohe. See kõik oli üsnagi masendav. Robin pöördus ja toetus õrnalt vastu ühte piiret, pilk vampiiritarile suunatud. Amaranthine oli lihtsalt... nii tähelepanu tõmbav. Mis siis, et Sebastian juba vaikselt närvi läks. Seb ei tahtnud, et Robin jälle haiget saaks, ja üleüldse, et vend selle naisega tegemist teeks. Robin ka ei tahtnud. Aga sama jälle tahtis.
Vaikus oli lausa tappev. Amaranthine tundis suurt soovi Robini poole vaadata lihtsalt selleks, et näha tema nägu ja kujutada ette, millest too mõtleb või millest kaksikud antud hetkel rääkida võiksid. Huvitav, mida Sebastian tema tagasitulekust arvas? Kindlasti vihkas too teda sama palju, kui Robin, kui mitte rohkemgi.
Tundes endal seda põletavat pilku, mida ainult Robini silmad tekitada oskasid, oli Amaranthine sunnitud ringi pöörama ja vampiiri vaatlema. Taaskord tundis ta ennast kohmetult nagu nende esimesel kohtumisel. Siis aga märkas ta sinist roosi ning kõik temas muutus külmaks. See oli arvatavasti üks mälestus tema teises armastusest. Armukadedus oli nagu madu Amaranthine puhul. Nii mürgine ja tappev. "Sa tegeled endiselt muundamisega," mainis vampiiritar mokaotsast.
Robin muigas õrnalt, kui Amaranthine tema poole pöördus. Küsimuse peale vaatas ta roosiõie poole ja noogutas. "Ob..viously," venitas noormees kulmu kergitades, pilk taas naisele liikunud. Otseloomulikult ta tegeles muundamisega, eriti, kui muundatav ese tähendas talle midagi... või see värvus... Robin annaks mida iganes, et ta oleks kakskümmend aastat tagasi... natukene julgem olnud.
Maetud elusalt. Sellist fraasi kasutaks Amaranthine praegu, kui ta siniseid roosiõisi klaasistunud pilgul vaatas. Nüüd puudus tal isegi enesekontroll, et Robinit vaadata.
Viimaks, võttes kokku oma viimase väärikuse (või selle, mis sellest alles oli), liigutas Amaranthine ennast ning astus rahulikult edasi, kõnnak graatsiline ja haldjalik. "Kuidas su vennal läheb? Ma olen üsna kindel, et ta tahaks mulle praegu vaia südamesse lüüa. Anna talle edasi südamlikud tervitused, eksju?" pilgutas vampiir armsalt silmi.
Robin jälgis pilkliku muige saatel Amaranthine'i reaktsiooni ning naeratas säravalt, kui tüdruk tema vennast rääkima hakkas. "Tal läheb suu-re-pä-ra-selt," ütles ta uneleval toonil, kui sinise roosiõie taas üles korjas ning seda lähemalt vaatles. Täpselt sama sinine. "Oh, ta tervitab sind vastu." Hea meelega tapaks naise ära. Sebastian tapaks.
Jah, seda kindlasti. Amaranthine isegi ei kahelnud selles, et Sebastian mõrvaks ta une pealt, kui tal selleks võimalus avaneks. Huvitav, kas Robin laseks tal seda teha? "Huvitav, kuidas teil koos on läinud?" mõmises ta rohkem endaette. Amaranthine oli jõudnud Robinini ning taaskord nende kehad peaaegu puutusid üksteise vastu. Millegipärast vampiiritar isegi nautis seda. Enese piinamist ja samas ka Robini kiusamist.
Robin nõjatus tahapoole, kui Aramanthine täiesti tema juurde jõudis, aga pilk püsis naise näol ja tema huulil oli endiselt pilkav muie. "Ja see pole sinu mure..." muigas ta pisut kulmu kergitades. Sebastianil läks suurepäraselt, tal oli Kalin ja lapsed ja puha. Ning Robin oli nii armuvalus kutsikas, nagu Seb nelikümmend aastat tagasi, siis, kui ta alles Kaliniga kohtus.
"Ei olegi," nõustus naine, kuid ei saanud ju salata, et ta oli uudishimulik. Kuidas läks tema lemmikkaksikutel, kellest üks nii halastamatult tema südame murdis.
Arvatavasti oleks ta naerma hakanud, kui saaks teada, et Sebastian, see kalkuleeriv ja soe osa, armus mehesse ning omab isegi lapsi temaga. Muidugi ei ole sellel mingit probleemi - armastus on armastus ja see ei küsi sugu, kuid millegipärast oli ta Sebastiani alati naisterahvaga ette kujutanud. Võib-olla oli see Robini pärast?
"Siis... miks nii uudishimulik?" uuris Robin kulmu kergitades, kui nüüd kavalalt muiates hoopis lähemale nõjatus ning naisele otse silma vaatas. Ta tõstis oma käe, mis ei hoidnud endiselt sinist roosiõit, ning libistas sõrmed tema põsele, muie järjest kavalamaks muutumas. Mjaa, talle meeldis naist kiusata, eriti, kui ta teadis, et ta on armukade ja puha.
Veider surin läbis Amaranthine keha, kui Robin käe tema põsele asetas. Vampiiritar sulges korraks oma silmad, kuid järgmisel hetkel oli ta mehe omale lähemale tõmmanud. "Huvitav, mida su pisike vennaraas sellest arvaks?" küsis ta vaikselt, sosistades Robini kõrva. "Kui ma su rööviks ja peidaks ära nii, et isegi oma telepaatiaga ei oleks ta võimeline su üles leidma?"
Robin ainult nautis neidise lähedust. Ta muigas selle peale, et tüdruk väitis, et Seb on tema pisike vennaraas, aga ei hakanud teda parandama ka. Sebastian oli vanem tegelikult. Ja ülikaitsev. "Ma arvan... et ta leiaks mu isegi maa alt üles," ütles ta vastuseks, kui huultega õrnalt-õrnalt vampiiritari kõrva riivas. Sebastian ei katkestaks hetkekski tema otsimist.
See oli piltlikult öeldud muidugi. "Proovida ju võib," arvas Amaranthine ning tahest tahtmata tõmbus ta Robinist eemale, tundes, kuidas üks suur osa temast välja rebiti. Ent tema käed püsisid endiselt vampiiril ja ta libistas need Robini rindkerele, haarates järsult tolle kraest kinni:"Tahad ma proovin?"
Robin naeris tasa ja raputas pead. "Parem mitte... tal on abijõude nüüd," muigas Robin tähendusrikkalt, kui sinise roosiõie eemale asetas ja sõrmed neidise pihale libistas. Kurat, kuidas ta Amaranthine'it igatsenud oli. Kaliniga oli Robinil üsna hea ühendus, aga enamasti tänu Sebastianile. Kui Seb nende vahel end ära blokeeriks mõlema eest, ei tunnetaks nad just eriti hästi üksteist. Robin ja Kalin siis.
"Mine ära, Sebastian!" kortsutas Amaranthine kulme. Kurat küll, liiga kaitsev vanem vend, kes ei lase Robinil natuke lõbutseda. Nad ei pidanud ju ilmtingimata paariks saama uuesti. Lihtsalt nad võisid mõnda aega koos veeta. Paar päeva, nädalat, kuud... Ei, aastaid pigem. Vaevalt Amaranthine niipea Robinist ära tüdineks.
Robin hakkas jälle naerma ning Sebastian tema mõtetesügavuses naeris ka. "Ei ta lähe kusagile." Robin ei lase tal minna. "Aga see on sinust armas, et sa mind röövida tahad," arvas Robin peale pisukest vaikushetke, kui ta sõrmed neidise põselt allapoole libistas, üle tema suunurga vampiiritari lõuale ja sealt kaelale.
|
OSCAR-2019
|
||
Mulle ei meeldi rääkida rahadest, aga eks see ole üks huvitavamaid osi kogu reisi juurest. Olles kuu Mehhikos me ei räägi hetkel sajast eurost, vaid juba suurematest summadest. Ma tegelikult polegi väga põhjalikuks läinud nende summadega, kuna pean tunnistama, et selle arvutamine läks käest juba esimestel päeval, mil ei olnud põhimõtteliselt kellelgi meist ülevaadet kui palju meil kuskil läheb, palju pangast välja võtsime ja palju oleme ära maksnud. See kuidagi tuli ja läks ning kõik tundus nii odav, kuid tegelikult võis summa reisi lõpuks ikka väga krõbe olla.
Panen siis kõik umbkaudselt kirja, mis mulle meelde tuleb, ning jätan välja isiklikud kulutused nagu riided jne.
Arvestan, et päevas ulutasin umbes 7€ toidu peale, kuid see tõesti olenes ning enamasti oli siiski vähem – ~200€
NIIII… Mu reis läks umbes 1675€ kokku. Märgin ära, et tegemist oli siiski kuuse reisiga, reisisin mööda Mehhikot ringi ning selle summa sees on kuus lennupiletit. Tegelikult ilmselt vähemalt 2000€ läks ikka ära, kui arvestada väikseid kulutusi siin ja seal.
Samuti isegi nüüd näen supper pakkumisi Cancuni ja tagasi kõigesti umbes 300-400€ eest. Nagu eelnevatest postitustes nägite, siis see oli tõesti suurepärane reis ning muutis mu aasta ainult paremaks!
Ma kiiresti räägin ka Cancunist, kuna need pildid siin postituses on just Cancunis tehtud. Linn, mis kõlab nii ahvatlevalt, kuid on tõesti kohutav. Ei ole ilusaid randu, mega kallid hinnad ning tõesti seal pole MITTE MIDAGI! Ma südamest ei soovita sinna reisida, kui ainult lennata sinna ja reisida sealt kohe näiteks Playa del Carmenisse või Tulumisse edasi, mis on umbes 1-2 tunni kaugusel. Nagu Mehhiklased ütlevad, siis see on kui ‘wanna be America’ seal.
Viimane päev Mehhikos pidi olema eriline ja nii otsustasimegi D’ga, et miks mitte teha langevarjuhüpe? Tegelikult oli see natuken kallis, kuid ma ei kahetse, kuna päeva lõpuks oli mulle tähtis kellega ma seda hüpet teen ja kuidas elu naudin. Täpsustamiseks, siis maksin selle eest umbes 90€. Kui nüüd päris aus olla, siis me tegelikult ei saanud päev varem isegi kinnitust, et hüpe ikka toimub, kuna otsustasime selle kasuks liiga hilja, mistõttu järgmisel päeval sõitsime kohapeale umbes 3 tundi ilma et teaks, kas lendame või mitte.
Sinna jõudes sai meile kiirelt selgeks, et hüpe ikka toimub. Esimese samm oli lugeda läbi hispaaniakeelne leping, mis oli öelnud umbes et ‘Kui surma saad, siis vastutus sinu peal’. Okei, korrutasin endale, et midagi ei juhtu. Lepingule alla kirjutatud ja raha üle antud ning läksimegi esimese vahetusega lennukisse.
Nalja pakkus muidugi ka see, et meie vanematel ei olnud teadlikudki, mida me oleme tegemas. Saatsime siis ühe lihtsa lause enda emadele ja reaalselt mõlemad emad vastasin ‘KAS SA OLED HULLUKS LÄINUD?’. Seal edasi me ei vastanudki, vaid läksime lennukisse.
Istudes seal lennukis, siis mulle tegi nii nalja, kuidas tundsin, et lähen järjekordsele lennureisile – ma lihtsalt ei saanud aru, mida ma kohe-kohe teen! Siis avasid nad ukse ning järsku inimesed mu eest kadusid ja minu juhendaja hakkas mind tõukama uksepoole – enam polnud nii naljakas, HA-HA…
Appi, kui ma olin seal uksel *MIDA MA TEEN????!!!* ning järgmisel hetkel oli juba uksest väljas. Esimesed sekundid ma ei saanud hingata ning peast käis ainult läbi “proovi nautida!“. Kuidas ma naudin, kui hingata ei saa? 😀 Igatahes, ühel hetkel läks olukord paremaks, mil juhendaja avas langevarju.
Seda 5 minutit ei anna sõnadesse pannagi ja emotsiooni, mis endaga kaasa sain seal. D maandus just enne mind ning me olime sellises ekstaasis, et läheks kohe uuele ringile. Samuti mul oli super juhendaja, kes lihtsalt tuletas mulle meelde, et ma ei mõtleks tehnikale nii palju taevas olles, vaid naudiksin seda kõike.
Ega me teadnudki, mida edasi teeme, kuid teadsime, et kuskil seal lähedal on järv – taevast siiski nägime ju. Võtsime siis suuna ühele tundmatule teele, mis viis meid paatideni ja tegime diili ühe paadijuhiga. Olime siis järvel tunnikese ja sõitsime nii tuubi ning veelauga ringi – isegi mina sain peale mitut katset püsti (nimelt see oli mu täitsa esimene kord).
Peale enda retsimise ning peavaluga (kuna lendasin päris valusasti vette sellelt tuubilt) liikusime ühte rannaklubisse, kus tellisime kokteilid ning friikad ja nautisime päikest. Kõik oli tõesti suurepärane ja midagi paremat ei andnud mul küsidagi tol hetkel.
Kusjuures, teel tagasi auto juurde mõtlesin veel endamisi, et kõik on nii ideaalne ja korraks käis peast läbi, et aeg võiks seisma jääda. Minu naljaks ma vastasin enda mõttele ‘Ei, ma ei tahaks, et aeg seisma jääks’, põhjuseks, kuna see oli ideaalne just tollele hetkel, kuid sellest piisas, et saaks edasi liikuda.
Te oleksite pidama nägema iga inimese reaktsiooni, mil ütlesin, et lähen kuuks Mehhikosse. MIDA? Ja nende keskel oli üks lähedane kreisiiii sõbranna, kes ütles ‘ma tulen kaasa‘ ja tuligi. Must like these people around me!
“Oled sa ikka kindel, seal ju inimkaubandus, narokootikumid ja maafia?” Kui palju küsimusi ma sain selle kohta.. Kõikide nende küsimuste keskel ühel hetkel ma isegi kaalusin reisi tühistamist.. samal ajal googeldades “human trafficking in Mexico” (inimkaubandus Mehhikos). Jah, sain ka tulemuse sellest, täitsa siiani käigus seal. Pigistasin silma kinni ja ütlesin ‘ma ei lähe ju üksi sinna, kõik on korras‘ ja nii istusin kuid hiljem juba lennukis teel Cancuni.
Minul isiklikult oli reisi vältel üks olukord, mil süda puperdas sees ning sammud kiirenesid. Enamasti kõik järgnev informatsioon põhineb mehhiklaste jutul ning samuti mu venna kogemusel, kes samuti reisis Mehhikosse paariks nädalaks nüüdseks aastaid tagasi.
Minu suurimaks hirmuks kogu reisi vältel oli sõita autoga valel maanteel.. öösel. Nimelt Mehhikos on kahte sorti maanteid – tasuta ja tasuline – millest tasuline on politsei kontrolli all, kuid tasuta.. kes tead mis seal toimub. Kõige levinum juhtub on, et auto peatakse maanteel kinni ning kõik mis võimalik, võetakse endaga. Minul, kui naisterahval ning siniste silmadega, oli kõige suuremaks hirmuks just ise sattuda nende röövlite ohvriks. Ausalt, mul käisin nii mõnedki korrad mõttest läbi ‘mida ma saaksin anda neile? Nii siin on kaamerad, natukene raha…‘ – hirmul olid suured silmad. Üksikuid kordi meil ei andnud planeerida öist reisimist, kuid üldiselt tegime alati kindlaks, et liikleme päevasel ajal.
Teiseks kogemuseks sai Cancunis veedetud aeg, mil liiklesime toidupoodi – neli neidu, kolm blondiini ja lühikesed riided seljas. Mainimaks ära, et see oli päevasel ajal. Meie ainukeseks sihiks oli lihtsalt lipata poodi ja kohe koju tagasi, mistõttu lõikasime teekonda majade vahelt. Ühel hetkel peatus meie kõrval auto, mees öeldes midagi.. enamus meist ignoreeris teda, ma veel vastasin ‘ai tount spiiik ingliish‘ (väga halva aksendiga), millele saime vastuseks ‘You should go to the main street, it’s not safe over here’ – arvake ära, kui paljud meist inglise keelt kohe rääkisid. See oli viimastel päevadel Mehhikos ning ainuke soov oli lennata koju.
Üldiselt on mul raske hinnata olukorda inimestele, kes ei reisi mehhiklastega, kuna nad teavad täpselt mis on ohtlik ja mis mitte, mistõttu vältisime nii mõndasi asukohti. Kogu reisi vältel ainult salvestasin ära, et liigeldes päevasel ajal turismi piirkonnas aka. rahvarohkes kohas, siis ei tekki probleeme 95%’lt. Samuti, milles olen rohkem kui kindel, siis Playa del Carmeni, Tulum, Merida, Valladolid ning Guanajuato on väga turvalised (viimane lõunas, teised ida rannikul). Peale kõige, ida rannik on otsingu tulemusel üks kindlamaid alasi ning võin seda isiklikult ka kinnitada ja soovitada – Tulum on suurepärane mesinädalate koht.
Üheks suurimaks eeliseks olemaks Mehhikos koos mehhiklastega oli see, et me saime elada ka kui mehhiklased. Elasime nende kodudes, sõime hommikul ube, mis oli keeratud tortilla sisse ja kõrvale vürtsikas kaste, või siis üldse pidutsemine Mehhiklaste moodi (see kogemus sai küll kogetud juba Pariisis 😀 ). Näha mis oludes nemad elavad ning pean tõdema, et see tõesti oli laest lakke – nagu igas riigis… kuni sattusime pidutsema ühte villasse, mis juhuslikult oli ühe meie liikme ‘suvekodu’. Minu suvekodu oli haagissuvila kui olin noorem… lõin ühe plaksu põsele, et ärkaks ülesse *see ei ole reaalne*, kuid oli…
Maja koosnes kolmest korrusest ning ehitatud ülesse higi ja vaevaga pere vanema poolt. Esimesel korrusel uhke suurtuba ilmatu laega. Teisel korrusel lugematul arvul magamistube. Kolmandal korrusel jõusaal. MIDA? Kuna tegemist on minu eelneva silmarõõmu suvekoduga (halleluuja), siis ma kahjuks videot ei saa jagada maja ekskursioonist, aga see ilmselt oli ilusaim koht kus ma ööbinud olen.
Päev võttis korraliku hoo sisse ja naised basseini ääres õnnelikud.. I wonder why..? 😀 Muusika põhja, riided seljas, grillimine, ujumine lõpmatus basseinis ning… hetkeks mõtlesin, et mul vaja sugar daddy‘t, kes ilma igasuguse vaevata selle kõige mulle korraldaks. Ei nali naljaks, pilvedest oli raske maha tulla.
Õhtu võttis omakorda korraliku pöörde ja lõppes kui Ameerika korraliku basseini peona. 😀 Ühesõnaga, tuli mingi draama inimeste vahel. Järsku oli kuskilt valvurid kohal. Siis visati kellegi telefon seal basseini äärest loodusesse, inimesed käisid pimedas seda otsimas. Ühesõnaga, asjad läksid totaalselt käest ära ja ma kukkusin enda pilvedelt potsatusega maha. 😀 Õhtu lõppes sellega, et draama tegijad visati välja ja kõik võisid oma vooditesse roomata. Et hommik ikka põnevalt jätkata, siis nagu ikka, pidu jätkus.. kuid vürtsi lisas juurde moment, kui sõber hüppas peakat basseini ja tuli verisi otsaesisega välja.
|
OSCAR-2019
|
||
Kui Eesti luterlik kirik peaks kuulutama kedagi pühakuks, kas ei peaks just õpetaja Villem Reiman olema üheks neist, küsis peapiiskop Andres Põder Kolga-Jaanis.
5. juunil oli Kolga-Jaani kirikus armulauaga mälestusjumalateenistus. Päev varem peeti mitmel pool Eestimaal lipupüha ja mälestati Villem Reimanitki kui üht sinimustvalge lipu õnnistajat tema 150. sünniaastapäeval.
Päev algas mälestushetkega kalmistul Villem Reimani haual, kust siis liiguti lippude lehvides kiriku juurde ja peeti kõnesid ka kiriku kõrval suurmehe ausamba juures. Eelneval nädalal oli peetud kirikus kuulutusnädalat, mis õpetaja Peeter Partsi sõnul hästi korda läks.
Pühapäevasel jumalateenistusel tõid Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmed kirikusse sinimustvalge lipu ja olid kogu teenistusaja ka auvalves. Teenisid peapiiskop Andres Põder, õpetajad Peeter Parts ja Ants Tooming. Kohal olid Villem Reimani kolleegiumi, EÜSi ja korp! Fraternitas Liviensise liikmed. Orelil mängis Merike Villems.
Eesti rahvuslik suurmees, kirjutaja ja mõtteloolane, rahvusliku iseteadvuse tuline ärataja, aktiivne ühiskonna- ja seltsitegelane Villem Reiman (1861–1917) on olnud 19.-20. sajandil mitme alguse juures.
Üliõpilasena Eesti Üliõpilaste Seltsi asutajaid ja seltsi sinimustvalge lipu üks õnnistustalitusest osavõtjaid 1884. a Otepää kirikumõisas.
Kirikliku reformi propageerija ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku üks alustõdede rajaja. Villem Reimani varajane surm 56aastaselt, vaid mõned päevad enne esimese Eesti kirikukongressi kokkutulemist 1917. aasta mais, ei lasknud kauasel Kolga-Jaani koguduse õpetajal näha vaba rahvakiriku sündi.
«Reiman taotles kolme eesmärki: usulist, moraalset ja rahvuslikku uuenemist. Ta propageeris kirikureformi, et Jumala sõna ulatuks iga eestlaseni ja et kirik oleks tõepoolest rahva oma usu väljendus. Tema põhimõtted saavutasid sihi 1917. a toimunud I kirikukongressiga ja Eesti luterliku vaba rahvakiriku moodustamisega,» ütles peapiiskop jutluses. «Andku Villem Reimani mälestus meile julgust usaldada Jumalat, tänada teda tema armu eest, saada uueks tema Vaimu läbi ja teha teoks elu ja rahu mõtteviisi.»
Villem Reimani rollist rahvusliku iseteadvuse kujundamisel ja tema seotusest kaasaegsetega kõneldi jumalateenistuse järgsel konverentsil Villem Reimani rahvamajas, kus saali seintelt vaatasid vastu kunstnik Jüri Kase loodud eskiisid Villem Reimani portreele.
Esinesid Villem Reimani kolleegiumi liikmed põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ja Tarmo Piir. Priit Rohtmets, Tartu ülikooli kirikuloo teadur, kõneles Villem Reimani usulistest vaadetest ning kaasaegsete hinnanguist neile. Jakob Kukk on öelnud Villem Reimanit iseloomustades, et tema «aated usus ja kiriku elu arenemises ei olnud mitte rajatud usuliste õpetuslausete alusele, vaid Willem Reimani püüd ja tung oli usu ja kiriku elu rahwalikuks, so rahwa omaks asjaks teha». Priit Rohtmetsa sõnul tuleb selles näha ka Villem Reimani usulise maailmavaate tähtsust meie jaoks.
Eesti Kirik küsis kolleegiumi liikmelt Peeter Tulvistelt, milline on rahvusliku suurmehe pärandi tähendus tänapäeva inimesele. «Mida ma kõige tähtsamaks pean, on see, et tänapäeva inimene teab väga palju oma õigustest. Me kõik oleme hädas sellega. Oma kohustustest me nii palju ei tea. Villem Reiman on selles suhtes väga hea eeskuju,» ütles Tulviste ja soovis, et inimesed mõtleksid rohkem oma kohustuste üle.
Viljandi praost Marko Tiitus andis praostkonna kiriku sõbra autasu üle ligi kümme aastat tegutsenud Villem Reimani kolleegiumile, kelle panus meie kiriku ja rahva suurmehe – Kolga-Jaani pastori, EÜSi esimehe, ühistute rajaja, karskusliikumise edendaja, kiriku- ja kultuuriloolase, vaba rahvakiriku korralduse ühe autori ning eesti rahvusliku mõtte kandja – pärandi kogumiseks, talletamiseks ja propageerimiseks on hindamatu.
Selle on heebrea keelest eesti keelde tõlkinud ja põhjaliku kommentaariga varustanud Kalle Kasemaa. Juudi usu olulisimat püha puudutav tekst, judaismi religioossete seaduste kogumik Mišna on oluline nii juudi usu kujunemise seisukohalt kui usundilooliselt laiemas plaanis. Seaduste kogu teise osa esimene traktaat «Sabat» keskendub sabatipäeva tavadele ja tähendusele, kätketes endas üksikasjalikke juhiseid, kuidas sabatipäeval käituda – mis on lubatud ja mis mitte.
Mišnas on Vanas Testamendis leiduvad juhised täpsusteni viidud. Peale juudi usu kujunemise aitab Mišna mõista mitmeid Uue Testamendi kirjakohti. Lugemist on neile, kes soovivad ülevaadet sabatipäevast ja Mišnast, ning ka neile, kes on huvitatud teemaga süvitsi minemisest.
Lisaks «Sabati» eesti keelde tõlgitud tekstile ja selle üksikasjalikule kommentaarile sisaldab väljaanne põhjalikku sissejuhatust Mišnasse ja traktaati «Sabat». Järgneb traktaadi sisu ja ülesehituse ning keele ja stiili põhjalik analüüs. Samuti saab ülevaate teksti tekkimisest ja sabatipäeva ajaloost. Raamatus on põhjalik ülevaade Mišnast – selle tekkeloost, sisust, tõlgetest ja kommentaaridest. Väljaande lisas on mišnatraktaatide nimekiri. Toodud on ka kolm eesti keeleruumi jaoks soovituslikku heebreakeelsete sõnade transkribeerimise viisi.
Et sabati olemust paremini mõista, sisaldab väljaanne traktaadist ajaliselt noorema sabatit kommenteeriva teksti Zohari lõiku.
Tartu Maarja kiriku taastamisele mõtlevad Tartu Maarja kiriku sihtasutuse nõukogu esimees, linnapea Urmas Klaas (vasakult), grillimeister Tarvo Iisrael, koguduse õpetaja Joona Matias Toivanen ja taksofirma juhataja Rainer Kaasik. Rita Puidet
Läinud teisipäeval oodati Tartu Maarja kiriku juurde ajakirjanikke, et edastada sõnum: üheskoos tegutsedes on võimalik kirik taastada.
Vanas Testamendis õhutab Nehemja taastama Jeruusalemma müüri. Nehemja raamatu kolmas peatükk kirjeldab tööjaotust müüri taastamisel: preestrid ehitasid Lambavärava, Kalavärava ehitasid Senaa pojad, Vanavärava parandasid Joojada ja teised. Järgneb loetelu Oruvärava ja Sõnnikuvärava, Allikavärava, Veevärava ja Hobuvärava parandajatest. Sellele loole Piiblist vihjas Maarja koguduse õpetaja Joona Toivanen, kui sõnas, et Maarja kirik on ümbruskonnale kui maamärk, mille järgi suunda võtta.
Aga torniga hoone pole ainult tähis linnaruumis, vaid palju enamat. Seda sõnasid ka kiriku taastamisse panustavad kaks Tartu ettevõtet: Välk Takso ja Aparaat BBQ Catering, kes kohaletulnuid kostitas. Oma panuse andis ka firma Maag, kes oli grillimeistrile andnud tasuta toiduaineid.
Välk Takso juhataja Rainer Kaasik meenutab, et on suur ajaloohuviline ja näinud pilte vanast Tartust, samuti ennesõjaaegsest Maarja kirikust. Tal on aastaid mõlkunud soov anda kodulinnas oma panus millegi taastamiseks. Kui ta hiljuti sõitis kirikuhoonest mööda ja silmitses sellel rippuvat suurt plakatit, mis kutsub annetama, oli otsus küps.
Ta kirjutas kogudusele oma mõttest aidata ja kuu aega väldanud aktiivsest suhtlusest sündis ilus koostöö. 15. maist kehtib kokkulepe, et osa taksofirma sõidutulust läheb Maarja kiriku taastamise heaks. Taksofirmal on Tartus praegu seitse taksot. Firmal on taksod ka Pärnus ja Tallinnas, kuid praegu kehtib kokkulepe ainult Tartus. Läbirääkimised Tallinna osakonnaga käivad, kuid igal juhul tulevad autodele reklaamid, et igaühest võib annetades saada kirikuehitaja.
Rainer kinnitab, et kindlasti pole tegu taksofirma reklaamiga, vaid südamest tuleva sooviga. Varasemalt on ta olnud enda sõnul igapühapäevane kirikuline, aga on kirikust eemale jäänud. „Kindlasti on see kutsumine. On hästi, et inimestel on huvi Maarja kiriku taastamise vastu ja nad usuvad sellesse. Kui nad usuvad ühte eesmärki, siis see saab tehtud,“ ütles Rainer Kaasik kirikulehele. Kui inimesed seetõttu tahavad just Välk Taksoga sõita, saab tema sõnul ka rohkem annetada. Taksot saab tellida lühinumbril 1917 helistades.
Maarja kiriku juures pani möödakäijatel ja kohalviibijatel süljenäärmed tööle grillilt tõusev hõrgutav aroom. Välk Taksole naabriks kirikuehituses on tulnud Aparaat BBQ Catering ja nii seal tänaval grillimeister Tarvo Iisrael kala küpsetas. Lahkelt oli ta nõus linnapeale ja ühtlasi Tartu Maarja Kiriku SA nõukogu esimehele Urmas Klaasile ning teistele küpsetamisnippe jagama.
Kogudus oli pöördunud firma poole sooviga pakkuda kiriku ehituse suurtoetajatele piduliku lõunasöögi. Üks mõte aga sünnib teisest ja nii tekkis Tarvo Iisraelil soov pakkuda pressikonverentsil osalejaile tasuta suupisteid. „Kiriku toetamine on mõistlik, sest kirik kannab pärandit. Otepää kirikust algab lipu ajalugu ja kogudusel on au omada lipumuuseumi. Maarja kirikus on laulu häll. Meil on laul, lipp, vapp ja keel ning kirik hoiab seda hindamatut pärandit,“ selgitab Tarvo oma arusaama ja lisab, et aitab seda pilti hoida. Siis näeb ka valitsus, kuidas inimesed olulisi väärtusi hindavad.
Enne kui kohalolijad said heita pilgu remondis olevasse pühakotta, kuulati ära sõnavõtt, mille pärast ehk tegelikult kokku tuldi. Urmas Klaas tänas kõiki ettevõtjaid, kes on andnud oma panuse kiriku taastamisse. „Kui Välk Takso paneb ühe kivi kiriku vundamenti täna, siis on see signaaliks kellelegi teisele, et pane oma kivi minu oma kõrvale, tule minu järel. Nii tulebki ja saabki teha suuri asju,“ sõnas linnapea.
Ta selgitas, et kiriku taastamine on jagatud etappideks. Algamas on vundamendi toestamine, seejärel hakatakse taastama torni. Ta tunnustas linna välgukiirusel tulnud noort ettevõtet, kelle eeskujule on loodetavasti järgijaid. Kiriku taastamise märksõnadeks on „meie üheskoos“: meie kirik, meie laulupidu, meie Tartu, meie Eesti, meie inimesed. „Me teemegi selle kiriku valmis. Tulge selle hea mõttega kaasa,“ edastas linnapea oma sõnumi.
|
OSCAR-2019
|
||
Mitte väga ammu aega tagasi oli üks ümberlaua istumine. Teemaks tuli kinnisvara ja seal ütles keegi, et meie põlvkonnal on ikka vedanud - kuskilt oleme me kõik midagi niisama saanud. Mõtles tema siis põhiliselt kortereid, mida asutustest tasuta jagati ja mis omakorda järgmiste kinnisvarade seemneks jäid. Naersime kõik natuke ja siis jäi äkki tuba vaikseks. Eks igaüks meenutas siis.. Seepeale ütlesin, et kõik ikkagi ei ole kuskilt midagi puhtajumalamuidu saanud.
Imestasin ise ka, sest ausalt öelda ei olnud ma kunagi varem niimoodi isegi mõelnud. Nalja pärast mõtlesin siis sugulaste-sõprade peale, et kuidas neil ka elus vedanud on. Tuli tõdeda, et valdaval enamusel oli selle pisikese asjaga toredasti vedanud. Ega seda siis tol ajal ette teatud, et korter või maatükk võib oluliseks varanduseks muutuda. Teati ju ka, aga kuna kuidagi sai igaüks nii ehk naa elatud, siis mingit teadlikku kokkukrabamist ei toimunud. See tuli hiljem.
Ja nüüd mõtlen, et ju need inimesed kõik ikka ise ka aru saavad, kui palju muretut meelt ja südametuld neile oma elu elamiseks sellega kaasa anti, et nad ei ole pidanud eluasemelaenudega maadlema? Ehk et enne, kui virised ja kirud...
Miks see teema üldse mul jutuks tuli? Esiteks seepärast, et tahan siia blogisse mõne "vanaaja" loo ka jätta. Sest et mõni noor, kes nüüd siia lugema satub, oli Jaagup Kreemi väljendit kasutades sel ajal veel kõigest sära oma isa silmades. Ja teiseks - viimati maal olles kuulasin raadiost jutusaadet, kus külaliseks oli Jüri Arrak. Ja tema ütles, et ega rikkus ei ole see, mida saadakse - rikkus on see, mida endast välja antakse. Vot nii! Puhas kuld!
Esitasingi siis iseendale pateetilise küsimuse - aga mida sina maailmale annad? Õnneks on mul selline töö, kus saan nii mõnelegi kasulik olla. Aga kas see on siis endast täieline välja andmine, kui ise ka sellest tagasi saad? Ja ma ei mõtle ainult palka. Imelik... Blogimine on samuti pigem andmine, kuigi ka see tegevus meeldib mulle päris hästi, muidu seda ju ei teeks. See on veel imelikum, sest see on ju mittemillestki millegi tegemine. Nagu looming ikka. Kõik see jutt tuleb kuskilt eiteakust ja annaks mulle tagasi ilmselt ka siis, kui ma ainult sahtlisse kirjutaksin.
Aga teate, kui raske on vahel mitte saada!? Eelmine kord maalt tulles, siis kui vahepeal kevad oli, kavatsesime olla eriti kavalad ja oma välismaa naabritele ennast mitte enne näidata, kui vahetult enne ärasõitu. Ei, no tegelikult toimetasime mõlemad rahulikult terve nädalavahetuse igaüks oma valdustes ja vaid lehvitasime vahel üle oja. Aga head aega tuli ju ometigi öelda! Ja see tegu ei jäänud ka seekord tagajärgedeta. Ja ma ütlen - vahva kandik, mis esimesel pildil näha on, oli see kõige väiksem kingitus sellest sületäiest... Nohja tont võtaks - saada on ka ikka vahel pääris hää.
Vahepeal oli ka sõbrapäev ja kas poleks õige aeg andmiseks siia kirja panna paar head nõu, mis meie eneste peal juba inimkatsed edukalt läbinud on. Kõigepealt kaks ravumit.
Mul oli üksaeg vaja minna mandrile suurele üritusele, aga olin saanud vastiku, kuiva ja kipitava köha. Apteegi köharohud ei ole mulle iial mõjunud. Palusin siis oma aaloetaimelt paar oksakest. Kuna need ei olnud eriti lihavad, siis lõikasin okkalised servad maha ja hakkisin ülejäänu kõige täiega peeneks. Lisasin paar lusikatäit leedrimarja moosi ja natuke mett. Lasin natuke aega tõmmata ja hakkasin hoolega tarbima. Tegelikult ma isegi ei uskunud eriti, et see aitab. Aga aitas! Elasin selle sõidu ja pika päeva täiesti rahuldavalt üle. Köha oli tunduvalt vähenenud ja kipitus ei piinanud enam üldse.
Selle retsepti korjasin näoraamatust üles. Oli veel vene keelne, aga nii natuke ikka aru sain. Nimelt kompress valutavale, muljutud, ära löödud jmt kohale:
Sellesse ravumisse oli mul usk täiesti olemas. Kuigi arutasime isekeskis, et no misasi seal siis nüüd ravima peaks - hape, valk, soojus, usk? Katsealusteks kohtadeks said kaks haiget põlve - üks meessoost, teine naissoost. Äädikahaisu oli tuba täis ja väga tobe tunne oli selle kompressiga olla. Pealelõunast õhtuni pidasime vastu. Ööseks neid peale ei jätnud ja valu ei olnud ka vähemaks jäänud. Aga hommikul olid põlved nagu uued!
Kui peaksin oma ravumitele teabelehe kaasa andma, siis kirjutaksin sinna, et apteekri- ega arstiga konsulteerima ei pea ja seda ei saa ravumite kasutaja ka mitte kunagi teada, kas mitte need köhad ja põlvevalud ilma ravumita täpselt samamoodi mööda ei oleks läinud.
See on kook, mida olen teinud juba mitu korda ja iga kord veidi erinevalt. Ravum on ta selle pärast, et taina sees ei ole grammigi nisujahu ega valget suhkrut. Seega ei tõsta kook liiga kiiresti veresuhkrut. Võid seal muidugi on, aga kook ei tule mitte kõige väiksem, nii et ei ole tõenäoline, et see võikogus ühekorraga naha vahele satuks.
Jõuluks tegin selle koogi nii, et kuivainete sekka lisasin 3 tl piparkoogi maitseainet ja pähkleid. Liiga peen pähklipuru ei pääse mõjule, olgu pähklitükid julgelt suuremad.
Õunakoogiks tegin selle koogi nii, et piparkoogi maitseainet ega pähkleid ei lisanud, kuid peale panin õunatükke, kaneeli ja pruuni suhkrut. Võib veelgi suhkrukogust vähendada - siis piisab valmis koogile tuhksuhkru peale puistamisest.
Jõuluvariandi puhul törtsasin glasuurituubide põhjad koogiruutudele ja üllatavalt sobilik kooslus tekkis. Arvan, et järgmisteks jõuludeks ma rammusaid piparkooke ei teegi. Ja loomulikult on selle koogi tegemiseks ja serveerimiseks veel 100 + 1 varianti, lastagu vaid fantaasia valla.
“Ja Fridolf tuikus koisse,” jätkas Pipi, “sest ta oli ise ka hirmul ja mõtles, mis taud teda küll on tabanud, et ta jaksas ära süüa kõigest seitse taldrikutäit putru. Ta lesis ja mõtles, kas ta enam õhtuni elabki, kui isa tuli ravumiga. See oli must ja jõle ravum, aga öelge mis tahate – jõudu ta andis."
Aga sõbrapäevanduse lõpetuseks veel - hea sõber tuleb ja jääb, halb sõber lahkub, kui on õppinud sind tundma.
Sel reedel maale minnes hakkas lörtsi sadama ja hommikuks oli jälle kõikjal talveilu. Las ta siis olla, on ju südatalv. Kuigi oja vulin ja tihaste siitsitamine rääkisid enda st kevade eest. Käisime mere ääres ja tiirutasime niisama ringi. Kui sõidad keskhommikul mööda lumiseid teid, millest mõni on isegi riigimaantee ja su ees on ainult ühed autojäljed ja sa isegi tead täpselt, kelle jäljed need on, siis tekib selline tõeliselt minimalistliku maailma tunne. Lihtne elu. Ei ole vajadust ennast mitte millestki lahti siduda, sest sa oledki...
Pühapäeva hommikul oli jälle veidi kahtlane tunne naha vahel - ajas aevastama ja vesistama ning pea oli paks. Seega oli vaja rasked rohud maalt linna kaasa võtta. Etteöeldult - kaks suurt kruusitäit sialille-siilikübara teed mee- ja tugeva usuga tegid seda, mida ma lootsin. Teisiti ei oleks see saanudki olla - siilikübara juurikad jagas ema oma ilusast aiast, saialilled kasvatasin ise ja mesi on meil ületee naabrite vilgastelt mesimummidelt. Ehk et siis RAVUM nr 4, olge lahked!
Aijah, kassi lugu ikka ka! Kass oli koos peremehega juba mitu päeva maal. Ilm oli kevadine ja loom jooksis ringi nagu arutu. Lumeilma saabumisega koos jäi ka kass uniseks ja veetis palju aega igas asendis põõnates. Ühel hetkel tuli ta laisalt kööki ja istus rehetoa ukse ette maha. Vaatas üle õla. Selge, lasin ta rehetuppa. Vaatasin mõne aja pärast, et istub ikka sealsamas ukse taga, ei viitsinud kaugemale minna. Tõmbasin ukse koomale ja pea kohe oli pisike käpake ukse vahel, et lastagu ta sisse tagasi. Aga mitte üksnes tema - hambus oli kopsakas hiir! No tõesti (nagu meie väike E hingestatult ütleb)! See hiir pidi talle lihtsalt otsa või suhu jooksma seal trepil. Ja muidugi oli vaja see kohe tuppa tuua nagu ta juba kaks eelmist toonud oli ja need seal lahti lasknud ja neid mitte enam kätte saanud. Eks kiisugi taha endast anda ja indulgentse välja teenida - kasvõi siis hiirte turvakodu loomise näol.
Aitäh, Helle!:) Võib-olla varsti jõuan sellisesse vanusesse, kui hakkan ainult vana aja lugusid jutustama, küllap siis oleks äratundmist veelgi rohkem. Aga loomakestega on tõesti see kurb lugu, et meie, inimesed, jääme neid igatsema..
|
OSCAR-2019
|
||
Marju Lauristin: ärge karistage inimest selle eest, et ta pole robot « Infonurk | Eesti Teenindus-ja Kaubandustöötajate Ametiühing
Ükski robot ei suuda iial asendada kõiki inimvõimeid ning neid tuleks kasutada vaid selleks, et inimene saaks olla veelgi inimlikum, ent paraku käib juba praegu inimeste massiivne robotiseerimine ja ühtlasi ettevalmistamine ühiskonnast väljaheitmiseks, leiab sotsiaalteadlane Marju Lauristin.
«Selleks, et asendada inimest ja inimese tööd algoritmiga, käib juba praegu inimese enda töö algoritmiseerimine. Ja kui inimene on robotiseeritud, täidab ainult käsku, ei mõtle paremale ega vasakule, vaid täidab Exceli tabelit, siis ole mingit raskust asendada ta robotiga,» tõdes Marju Lauristin reedel riigikogus toimunud tööturu tulevikku käsitlenud seminaril.
«Kui me tahame, et nii inimese kui masina võimed oleksid kasutatud maksimaalselt, siis küsigem, milles inimese võimed avalduvad maksimaalselt. Kas inimene ikka peab tegema kiirelt ja täpselt seda, mis on ette kirjutatud ja on seega järjest rohkem masin, masin ja masin?» küsis ta.
Inimese masinamistamist tuleb teadlase sõnul piirata sellega, et anda talle rohkem võimalusi olla see, mis on inimlik.
«Mis on inimlik? See on see, et inimene on võimeline ette haarama asju, mis ei ole veel programmeeritud. Ainult inimene on võimeline tegema intuitiivseid ennustusi ja valima uusi variante, mis ei ole veel välja arvutatud. Inimesel on teatud loome ja tervikliku intuitsiooni võime antud justnimelt selleks. Kui me need välja lülitame ja karistame teda selle eest, et ta ei ole standardne, siis me tegelikult tegeleme tema ettevalmistamisega väljaheitmiseks ühiskonnast,» tõdes Lauristin.
Lauristin märkis ka seda, et inimese suhtlus inimesega ja inimese suhtlus masinaga on erinevad asjad. Inimesele aitab näiteks meditsiinisüsteemis heast sõnast paju enam kui karmidest tablettidest. «Robot ei tohi süüa inimest välja, vaid andma inimesele aja, et ta saaks suhelda teise inimesega – hariduses, juhtimises, meditsiinis. Inimese suhtlus inimesega on palju mitmekanalilisem kui inimese ja roboti suhtlus. »
«See, mida me loeme välja teise inimese silmadest, näoilmest, hääletoonist, liigutustest – seda kõike peaksime palju rohkem nägema tuleviku töö ühe olulise küljena. Inimene ei peaks olema asendatav roboti poolt, vaid muutuma rohkem inimeseks ja täiendama robotit seal, kus robot on täpsem, aga inimene on loovam,» ütles Lauristin, kes osales ühtlasi raportöör Euroopa parlamendi majandus- ja sotsisaalkomisjonis tööstuse industrialiseerimise uuringus.
Ametiühingute juht Peep Peterson märkis seminaril, et Swedbanki juht olevat talle tunnistanud seda, et robotid hangitakse inimeste asemele siis, kui nende laenumakse on odavam kui inimtöö. Seega: kui tööjõudu on jalaga segada, siis jätkatakse madala tootlikkusega – mis tähendab omakorda seda, et Eestil tuleks säilitada mõõdukas tööjõupuudus.
Marju Lauristin märkis seminaril ka seda, et töö robotiseerimine on kaasa toonud ka töö, töösuhete ja töötingimuste mõiste muutuse ning seadused peavad sellele kõigele kiiremas korras järele jõudma.
«Küsimus on kasvõi selles, et kas see, mida robot teeb, on ikka töö. Või kas see, mida inimene teeb väljaspool tööaega ja töökohta ning ka väljaspool palgasaamist, on töö?
Küsimus on, kus on töö piirid, kus on uues olukorras tegemist töösuhetega ja milles need seisnevad,» ütles Lauristin.
Kogu tööalane seadusandlus põhineb tema kindlale töö mõistele, milleks on püsiv palgatöö. Kui palju arvatakse, et ebastabiilne töö on negatiivse varjundiga, siis noorte jaoks on see just töö positiivne külg – noorte jaoks tundub see, et nad peavad eluaeg tegema sama tööd sama tööandja juures, sunnitööna.
«Keskkonnas, kus on väga palju tegemist automatiseerimise, robotite ja digitaliseerimisega, kolib inimese töö väga palju töökohast ära. Propageerime Eestiski, et saame võtta läpaka kaasa ja teha palju tööd ära metsas – kuulata kukeseent ja teha samal ajal midagi tõsist. See tähendab ühtlasi seda, et senised nõuded ei saa enam kehtida töötingimustele ja töötervishoiule,» ütles Lauristin.
Robotite kasutuselevõtmise mõjud lähevad tema sõnul päris palju psüühika valdkonda. «Kui me anname on jalgade töö üle jalgrattale, siis on see üks asi. Kui me anname on silma töö üle fotoaparaadile, siis on see teine asi. Kui ma annan mõtlemise üle tehisintelligendile, on see täiesti kolmas asi. Need on erinevad mõjud, erinevad suhted,» ütles teadlane.
Lauristin tuletas meelde hiljutist traagilist juhtumit, kus andekas programmeerija lasti politsei poolt maha, kuna ta oli ilmselt psüühiliselt ebastabiilne. «Küsimus on, kas ta oleks olnud vähem ebastabiilne, kui tema programmeerimistöös oleks olnud paika pandud psüühilise hügieeni ja tervishoiu nõuded ning neid täidetud?» küsis Lauristin
Lauristin märkis, et teeb ka ise teinekord 20 tundi järjest tööd ja ei pane tähelegi, et pole vahepeal söönud ega maganud.
Riigikogus toimus reedel Johannes Mihkelsoni keskuse ja riigikogu sotside fraktsiooni korraldusel seminar «Inimmasin – tööturu tuleviku uued suunad».
Seppäläl on Eestis avatud veel neli poodi 13st, pankrotti välja kuulutatud ei ole « Infonurk | Eesti Teenindus-ja Kaubandustöötajate Ametiühing
«Seppälä Estonia OÜ ei maksa oma töötajatele palka. Eestis pole kedagi, kes seisaks töötajate eest, pole firma esindajat kelle poole pöörduda. Töötajaid pole koondatud, samas ei maksta palka ka,» seisis eelmise nädala reedel Postimehele laekunud vihjes. Ka väideti selles, et ainuke Seppälä pood, mis Eestis veel uksi kinni pole pannud, on Arsenali Keskuse oma Tallinnas.
Pärast mitmeid telefonikõnesid ja meilipäringuid selgus, et 1930. aastal asutatud Soome ettevõtte, mille pankroti kuulutas Helsingi kohus välja 15. septembril, pankrotimenetlusega tegeleb Eestis advokaadibüroo Eversheds Sutherland Ots & Co ja Seppälä Estonia OÜ ajutiseks pankrotihalduriks on määratud vandeadvokaat Tarmo Repp.
Repp täpsustas, et Eestis tegutsev Seppälä Estonia OÜ on eraldi äriühing, mille pankrotti ei ole välja kuulutatud. «Eesti ühingu pankrotiavalduse läbi vaatamine on veel ees ja see toimub 8. novembril käesoleval aastal,» sõnas vandeadvokaat. Ka märkis ta, et hetkel on ettevõttel Eestis senisest 13 kauplusest avatud neli.
«Töötajatele on õnnestunud palgad välja maksta, et tagada Seppäla Estonia OÜ tegevuse jätkamine ja seeläbi võlausaldajate huvide kaitse,» kinnitas ajutine pankrotihaldur. Repp lisas, et töötajaid on teavitatud nii Soomes toimuvast kui ka Seppälä Estonia OÜ-le ajutise pankrotihalduri nimetamisest.
Tema sõnul käib hetkel töö selle nimel, et teha kindlaks Seppälä Estonia OÜ varaline seis ja võimalik maksejõuetus. «Ühtlasi on ajutise pankrotihalduri ülesandeks tagada vara säilimine ning anda vajadusel nõusolek vara käsutamiseks,» selgitas Repp.
Samas toonitas ta, et ajutise pankrotihalduri pädevuses ega ülesandeks ei ole Seppälä Estonia OÜ igapäevase tegevuse juhtimine, küll aga toimub Seppälä Estonia OÜ vara käsutamine ainult ajutise pankrotihalduri nõusolekul.
Soomes kuulutati Seppälä Oy ja Seppälä Finland Oy pankrot välja 15. septembril ja ettevõtete pankrotihalduriks nimetati vandeadvokaat Jari Salminen. Soomes on viimase kuu jooksul suletud ligi 50 poodi ja praegu on avatud veel 8 poodi.
Seppälä Estonia OÜ juhatus esitas Eestis Harju Maakohtule võlgniku pankrotiavalduse 22. septembril ja Tarmo Repp nimetati ettevõtte ajutiseks pankrotihalduriks 3. oktoobril. Ilma tema nõusolekuta on Seppälä Estonia OÜ vara käsutamine keelatud.
Seppälä Eesti tütarettevõtte pankrotiavalduse läbivaatamine toimub 8. novembril Kentmanni kohtumajas.
|
OSCAR-2019
|
||
Matkaspordi tegevjuht Anneli Mere annab Kaubamaja ajakirjas Hooaeg nõu, mille järgi algavaks matkahooajaks head telki ja magamiskotti valida.
Kvaliteettelgi tunneb ära mitme näitaja järgi, mille hulgast saab jälgida vajalikke omadusi vastavalt telgi otstarbele.
Topeltsissepääsud – halva ilma korral, kui telk on matkajaid täis, saab seljakotid paigutada ühte esikusse või valmistada seal priimusel sööki, kasutades sisenemiseks-väljumiseks teist sissepääsu. See võimalus on oluline ka tormise ilmaga, sest telgist tuleb väljuda alati allatuult.
Ventilatsiooniavade asukohad välistelgil ja sääsevõrgud ustel-akendel tagavad hea ventilatsiooni ja vähendavad kondensatsioonivee tekkimist välistelgile.
Tuule- ja lumepõlled telgi allservas on talvel soojustuseks ja suvel ventilatsiooniks. Telk ei kuumene palava päikesepaistega üle ja on lumes tunduvalt soojem.
Kõik kinnitusvahendid ja muud strateegilised kohad on tugevdatud konstruktsiooniga. Sisetelgi põrandanurgad peaksid olema muudetud absoluutselt veekindlaks ja mehaaniliselt väga tugevaks.
Kuppeltelkide fiiberkaared pole mõeldud näiteks lume raskuse kandmiseks või pesu kuivatamiseks, seda kannatavad duralumiiniumist kaared.
Selge on see, et paljudel matkajatel ei tule elus kordagi lumeoludega rinda pista – või siis kogu pesakonda matkamisele kaasa võtta. Nii palju kui on erinevaid matkajaid, on ka erinevaid telke. Kõikidele telkidele aga meeldivad kõige rohkem just parajalt suured seltskonnad ning telgi tüübiga klappivad ilmaolud.
Profitelgid – konstrueeritud sobivaks ekstreemselt vihmastesse ja väga tugevate tuultega lähispolaaraladele ja kõrgmäestike karmidesse kliimatingimustesse.
Nelja aastaaja matkatelgid – sobivad kasutada ka talvistes tingimustes – materjalid taluvad külmakraade ja lume raskust. Lihtsad, kerged, kompaktsed ja nõuavad vähe ruumi.
Sooja aja telgid – sisetelgi kilesarnane põhjamaterjal on mõeldud kasutamiseks vaid suvetingimustes. Kujult ja suuruselt väga erinevad, tavaliselt kaalult rasked.
Peretelgid – matkajatele, kes eelistavad avarust, ruumikust ja suuri eeskodasid. Varju alla saab kolida kas või kogu pere või matkagrupp koos köögi, laudade ja toolidega. Telgis saab seista püsti.
Kombineeritud telk – eriti laialdaselt kasutatav peretelkide juures, kus näiteks magamisosa on kupli- ja esikuosa tunnelikujuline.
Võrkkiiktelk – telk, mida saab vaid riputada näiteks puude (maapind ei võimalda telgipüstitamist niiskuse, külma või roomajate-putukate tõttu) või kaljude külge. Võrkkiige kujulisele telgipõhjale on kinnitatud võrgust ja telgimaterjalist katused kaitseks putukate, päikese ja sademete eest. Telki sisenetakse telgi põhjast. Ülikerge ühele inimesele kaasavõtmiseks.
Bivikott või bivitelk – magamiskoti kujuline telgimaterjalist kattekott, et kaitsta end magamisel niiskuse eest. Saab magada maapinnale laotatud magamismatil. Tihti kasutatakse kerguse tõttu ka mitmepäevastel seiklusvõistlustel või olukordades, kus seljakoti raskus on kandjale väga määrav.
Telk ei ole mõeldud putukate peletamiseks või niisama silmailuks, vaid eeskätt vihma eest kaitsmiseks. Nii ei ole ka kõige paksemast kangast tolku, kui katus juba esimese vihmasagaraga sirinal vett läbi jookseb.
Kuidas aga veekindlust mõõdetakse? Seda tehakse niiviisi: laboris asetatakse raamile pingutatud kangale klaastoru, tihendatakse ühenduskoht ja hakatakse torusse ülalt vett valama. Nüüd mõõdetakse ära veesamba kõrgus taseme juures, millal vesi telgiriidest läbi immitsema hakkab.
Mida kauem ja kõrgemat sammast materjal vastu peab, seda kvaliteetsem on materjali näitaja. Kvaliteettelkidel on veepidavuse ajaühikuks tavaliselt vähemalt 24 tundi ja veesamba kõrgus alates 1500 mm.
Magamiskoti soojapidavusel räägitakse kolmest temperatuurist: ekstreemtemperatuur (madalaim õuetemperatuur, mille juures ära ei külmu) ja mugavustemperatuuride vahemik (nende temperatuuride vahel on magamiskotis kõige parem uni).
Kui pakendil on vaid üks kraadinumber, siis on see alati ekstreemtemperatuur, millele umbes 10 kraadi lisades saab keskmise mugavustemperatuuri. Kui temperatuuritähis puudub, on tegu toas kasutamiseks mõeldud tekiga.
Magamiskotile annab soojuse õhk, mis täidise sisse mahub – täidiseid on aga erinevaid. Põhiliselt kasutatakse magamiskottides kas sulgi või sünteetilisi materjale. Viimastest tasuks vältida magamiskotte, mille peal on täidisena märgitud lakooniliselt: polüester.
Selliste kottide soojapidavus võib juba ühe üle talve rullisolekus säilitamisega olematuks kahaneda – täidis vajub kokku ega taastu enam. Eelistada tasuks mõnda järgmistest materjalidest: Polarguard 3D, DuPont Thermolite Extra, DuPont Quallofil, Quallofil 7 jt. Sulekottide eeliseks on nende väike kaal ja hea isolatsioonivõime, kuid paraku kardavad need rohkem niiskust.
*Kui püstitad telki esimest korda, varu veidi aega ja kannatust juhendi lugemiseks. Valesti paigaldatud telgis võib öise vihma korral uni jääda üsna lühikeseks.
*Juhul, kui on vaja telgis mööda saata näiteks ootamatu öökülmaga öö, siis aitab magamiskotile jope pealeviskamine see öö magades mööda saata.
*Pea kaudu väljub 20 protsenti kehasoojusest, väljas magades on vaja kasutada kapuutsiga magamiskotte. Magamiskoti valikul lähtu pigem mugavustemperatuurist kui ekstreemtemperatuurist.
|
OSCAR-2019
|
||
Kaaslased õhutasid uut teemat algatama, tõukejõuks kommentaaridesse tulnud küsimus: "Andresele: millega Sa tossude valikul mööda panid? Ning ehk oskad nüüd ka teistele kirjeldada, milline üks õige ja hea multispordi toss olema peab."
Tegelikkuses probleemiks olid mitte tavalised villid vaid võistluse käigus saadud allergilised villid, mis tekkisid korraldajate poolt proloogi järel pandud mingist ravimiga teibist/plaastrist.
Teibi alt tulitama hakkas poole kajaki peal esimesel etapil, algul sellele tähelepanu ei osanud pöörata, arvates et lihtsalt teibi servad hõõruvad nahka marraskile.
44 km trekki mägedes ja 130 km ratta järel ehk enamvähem kaks öödpäeva hiljem TA3-s sain jalgadele esimese pilgu heita ja see mis sealt paistis polnud väga rõõmustav. Arstid soovitasid jalgu ravitseda pärast Loch Nessi ületust, sellest seal siis ka ligi tunnine viivitus arstitelgis. Allergiliste villide kõrval suuremaks probleemiks oli tugevalt väljaväänatud hüppeliigeste toestamine.
Kui üldse jalanõude teemat puudutada, siis sellistel pikkadel seiklustel, raskel maastikul jalgsietappidele ise eelistaksin poolkõrget seiklusjooksutossu, et paremat tuge saada hüppeliigestele.
Paraku Eestist ei õnnestunud sobiva suurusega sellist tossu hankida. Salomonil on selline mudel eelmise aasta valikust SuperTrail.
Muidu aga ei heida midagi ette kasutatud jalanõudele - Salomoni seiklusjalanõu mudel XA Pro 3D ja kerge poolkõrge matkasaabas (talvisteks lumessumpamisteks väga hea jalats - Salomon Metron GTX Mid.
Jalgade hooldamise (eelkõige villid, märg nahk ja rakkus jalad) koha pealt on minu jaoks hästi toiminud Vaseliin-kreem, nii ennetavana kui poole seikluse peal jalgade päästjana. Kui võimalik, siis vahetusalas jalga loputada, määrida sisse ja kuiv sokk jalga.
Loodan et oma kogemusi, kuidas jalgade eest hoolt kanda ja mis on hea jalanõu, kribavad siia teisedki.
Sattusin juhuslikult sirvima Priit Pulleritsu suusablogi ja lugema tema pidevast soovist ja vajadusest kellegagi alati ja igal alal võistelda. Olgu siis tegemist jooksu- või suusavõistlusega, sprindi või maratoni distantsiga. Küll kutsub ta välja tervet Eestit endaga võistlema, siis jälle olümpiavõitjat, rääkimata tavalistest harrastajatest. Ei olegi täpselt aru saanud kas mehe sooviks on ärgitada inimesi spordiga tegelema või on selle taga peidus soov naabrimehele ära panna. Või hoopis kõik see kokku. Tagajärjeks on aga see, et lihtne harrastaja lõhub looma moodi trenni teha ja on asja äärmiselt tõsiselt käsile võtnud. Müts maha! Peaasi, et ei hakka Sportlandi kinkekaarte teda võitvatele harrastajatele lubama, muidu läheb nii nagu Rainer Vakraga juhtus.
Igaljuhul on see kõik äärmiselt positiivne. Tundub, et nii mõnigi tüüp on väljakutse vastu võtnud ja korralikult treenima hakanud. Lisaks treenima ergutamisele on blogis huvitavat trennijuttu ja kommentaarides häid mõtteterasid.
Kuna ilmselt teen enamasti märksa vähem trenni ja suhtun treeningusse märksa loomingulisemalt (st. kui ei viitsi, siis trenni ei lähe), pole mul ka treeningplaani ja puudub ka päevik, siis sellise pühendumusega trenni tehes peaks hr. Pullerits mind igast asendist võitma. Vähemalt sellistel distantsidel nagu Tartu Maratoni sarja võistlused on.
Mulle ka meeldivad väljakutsed, aga et asi natuke põnevam oleks ja et väljakutse oleks ikka tõeline väljakutse (olgem ausad, Tartu Maratoni läbimine pole enamuse jaoks mingi väljakutse, sellega saab iga terve inimene hakkama, mu vanaisa oli selgelt üle 70 aastane kui maratone sõitis) siis esitan väljakutse, tõelise väljakutse, Priit Pulleritsule ja loomulikult ka kõigile teistele vastupidavatele.
Väljakutse on järgmine: Sõita läbi kõik Tartu Maratoni sarja kuuluvad pikad distantsid. Järjest loomulikult!
Alustame hommikul suusamaratoniga Otepäält, Elvast jookseme tagasi Otepääle, rattaga rattaralli distants (maanteel), mis lõppeb kohas kus saab rulluisutada, sõidame rullimaratoni, ja siis jääb veel ainult mingi 80 km rattaga mööda väiksemaid teid ja raskemal maastikul (sõltub lumeoludest). Ja ongi kõik. Pikkuselt peaks andma välja sellise lühemat sorti seiklusspordi võistluse mõõtu võistluse, aga kergem tõenäoliselt selle tõttu, et liikuda saab enamasti mööda teed. Ei pea võtma suuri tõuse, minema läbi soode ja jõgede. Piisavalt raske, et tekiks küsimus, kas saan sellega hakkama, samas piisavalt lihtne, et olla jõukohane enamusele.
Noh Priit, kas julgus otsas? Oled maratoniks valmis või jääd rohkem sprindimeheks, lihtsalt huvitava blogi pidajaks ja arvuti ekraanil paugutajaks?
Isegi, kui PP araks lööb, mida nii kõva mees tõenäoliselt ju ei tee, oleks tegu suurepärase kogemusega teistele maratoonaritele ja seiklejatele. Ja otse loomulikult oleks sellisel juhul tegemist suurepärase katsevõistlusega, et pääseda võistkonda osalemaks kasvõi järgmisel seiklusspordi MM-il!
Milleks? Aga selleks et oleks mõni tore eesmärk ja eelkõige muidugi selleks, et leida uusi talente seiklusspordi radadele! Ja mitte vähe oluline pole ka see, et üksi on sellist asja liiga igav teha!
Piltidel: Võistluste skeem ja 8.etapi (rattarogain) kaart KPde (punased) ja satelliit-KPde asukohtadega (siniste noolte otsas).
Mis: Bike Adventure Raid 2007 ehk traditsiooniline Läti seiklusspordivõistlus novembri esimesel nädalavahetusel 4-liikmeliste segavõistkondade vahel
Kes: ISC Adventure Team (Randy Korb, Sixten Sild, Alar Viitmaa, Maret Vaher), kokku osales 44 võistkonda
Sixten: Raske on seda lühidalt seletada. Esimese rattaetapi (tulip, 24 km) ühe legendi seletuslausega tegid korraldajad meile "ära". Legendis seisis: Same as legend 1-22 in opposite direction, ...mida meie tõlgendasime: liigu vastavalt legendidele 1. kuni 22. vastupidises järjekorras ehk teisisõnu: sõida tuldud teed starti tagasi.
Sama situatsioon oli ka angaari juures, kus tuli KP juurde laekonstruktsioonidele ronida ja siis ratastega tagasi tee peale liikuda, kuid siis oli legendilehel kirjas "NW direction, opposite previous legend". Sellest said isegi eestlased aru!
(Maret: Nagu siis hiljem selgus, pidi tuldud teed tagasi sõitma ainult ühe, järjekorras 22. legendi järgi, milleks oli KPst 120m eemal asuv ristmik. Loogikaviga (mitte tõlkeviga!) läks meile ajaliselt maksma ca 1-1,5 tundi lisaks külmetamisele ja energiakaole, kui paduvihmas ja tuules üritasime keset Talsi linna erinevatel ristmikel sobitada järgmisi legende ning lõpuks sõitsime ikkagi KP vahelejätmise hinnaga ülejärgmisesse KPsse.)
Sixten: Ebaõnne oli meil ikka ropult palju, nii tehnilist kui kaarditõlgendamise ebaõnne. Samas olid rada väga tore ja mitmekesine ning lisaülesanded lahedad, eriti see öine foto-mäluorienteerumine karjääris ning rogain sateliitpunktidega.
Randy: Sest vanajumal ei olnud seekord eestlane! Võistlus jäi ikkagi toredana meelde ja eriti positiivne on see, et saime veelkord kinnitust: seiklusvõistlusel katkestada on äärmine mõttetus, rada tuleb läbida ka lootusetus olukorras ja lagunenud-paigatud varustusega. Millisel võistlusel järgmisena seiklen, veel ei tea.
Maret: Minu jaoks on see suur ime, et suutsime raja läbida ja sealjuures veel neljanda koha saada. Igatahes kui Talsi sildi alt pühapäeva keskpäeval sisse veeresime, kippusid mul meeleliigutusest pisarad silma.
Öösel - siis, kui Sixteni rattarehv pauguga rebenes ja hiljem kui mul rogaini teise KP juures käiguvahetaja küljest murdus, arvasin, et siin siis ongi lõpp. Uskumatu, et poisid suutsid teibiga rehvi parandada ja isegi mu ratta veel ühekäigulisena liikuma saada! Aga see polnud veel kõik - tund-paar hiljem murdus omakorda mu rattakett ja keskmine hammasratas (mille peale oli jäikühendus tehtud), aga sellestki saime üle - käiku läks väikseim hammasratas. Maksimaalset kiirust suutsin siblida siis 8 km/h. Aga et mehed mind selja tagant lükkasid, siis kuni 20km/h. Hommikul läks kett kolmandat korda pooleks ja peale pandi uus käik, sedapuhku kiirusega laskmaal kuni 12km/h. Kogu selle öö ja hommiku jooksul tõstin ketti õige tagahammaka peale ca 30x, aga võib olla ka rohkem. Ja viimast korda läks kett pooleks 300m enne finišit, aga siis enam parandama ei hakanud.
3. Rattaorienteerumine kaardiga 18 km, eriülesanded: laskumine raudteesillalt (ratas + naisliige; KP õhus), köieronimine angaaris (ratas + naisliige; KP laekonstruktsiooni küljes 8m kõrgusel maast); öine mälu-fotoorienteerumine hiiglaslikus kruusakarjääris (kõik jalgsi + sh Alar rattaga, KPd reljeefi vahel peidus); nõlvast üles turnimine KPsse (järgmises karjääris);
4. Orienteerumisrada (4,6 km, 4KP) MM-klassi maastikul (Alar luges superhästi kaarti, nähtavasti päeva (öö) parim aeg);
5. Tulip-rattaorienteerumine 22km, mis lõppes kiirendusvõistlusega lennuväljal (olime kiireimad ajaga 1min14sek!!!).
* 15-20x ronitud KP järele puu otsa/silotorni/lae alla/raudteesillast alla/mäe otsa/kruusakarjääri järsaku ülaserva, sealjuures...
...parandatud rattarehvi ja vahetatud sisekummi 3x; eemaldatud purunenud käiguvaheti 1x; parandatud rattaketti 3x ja pandud rattale ketti peale 30korda (tegelikult loendamatu arv)
... saadud taas kord kinnitust enam tõestamist mitte vajavale väitele: kui tahad kogeda SEIKLUST, siis mine Lätisse!
26. oktoobril peeti Tallinnas ööklubis Papillon Xdream sarja hooaja lõpetamine. ISC Team kasutas võimalust ja tänas seal oma toetajaid.
Selleks, et enam kui veerandmiljoni kroonise eelarvega osavõtt seiklusspordi maailmameistrivõistlustest Šotimaal võimalikus sai, täname eriti:
MMile pääsemiseks pidi võistkond eelneva aasta jooksul edukalt läbima mõne Adventure Racing World Series sarja kuuluva võistluse. Meie jaoks oli sobivaim võimalus teenida vajalikud kohapunktid Poolas märtsi alguses toimunud Bergson Winter Challenge nimelisel seikluspordivõistlusel. Selle võistluse lõpetasime neljandatena, mis oli piisav, et kvalifitseeruda MM-ile.
Kui Bergsoni võistlus oleks ebaõnnestunud, siis oli veel teoreetiline võimalus saada vajalikud kohapunktid aprillis Hispaanias toimunud võistlusel. See oli vaid teoreetiline variant, sest Hispaaniast kohapunkte teenida soovisid nii palju võistkonnad, et osavõtjate registreerimine lõpetati enne ametlikku tähtaega. MM-ile pääseda soovijaid oli palju.
3. Kuidas möödus viimane kuu enne MMi treeningute poolest? Kas oli midagi erinevat tavapärasest treeningust?
Ruth: Mina loobusin viimasel kuul rulluisutamisest, sest minu jaoks on seal suhteliselt suur risk vigastusteks.
4. Millist varustust nõuti teilt MMil osalemiseks? Kas kõik vajamineva pidite ise kaasa võtma või anti ka korraldajate poolt midagi?
Kogu vajamineva varustuse vedasime Eestist kaasa. Korraldajad pakkusid võimaluse laenutada kohapealt kajakke, aga siiski pidasime targemaks need Eestist kaasa võtta, sest väljapakutud rendihinna eest saime Eestist endale osta väga kvaliteetsed kajakid. Lisaks oli koduste kajakkide eelis see, et saime nendega enne Šotimaale minekut mõned korrad vetel harjutada.
Küll aga oli korraldajate poolt ette antud veesõiduk (nn sit-top-on kajakk) Loch Nessi järve ületamiseks. See tekitas meis väheke paanikat, sest olime oma helendavad signaaltuled jätnud oma isiklikku kajakki, kuna signaaltulesid läks meil vaja ainult öösel kajakkides. Õnneks saime helendavaid signaaltulesid laenata kaasvõistkondadelt ja nii pääsesime Loch Nessi ületama.
5. Mis varustust tuli kogu võistluse vältel kaasas vedada ja kuidas oli ülejäänud varustuse logistika võistluse käigus?
Võistlusel olid teatud kohustuslikud asjad, mida pidime kogu aeg kaasas kandma. Üldiselt oli see nimekiri väga mõistlik ja enamik asju oleksime nagunii ise ilma trahviminutite hirmutagi kaasa võtnud.
Mõned asjad, mis kogu aeg kaasas olid – ronimiskiivrid, soojad vahetusriided, tuuletelk, ellujäämiskiled, esmaabipaun, signaalraketid. Korraldajatelt saime üsna kopsaka GPS-seadme võistlusrajale kaasa. See oli selleks, et korraldajad näeksid võistluskeskuses meie asukohta maastikul.
Kilomeetrid oli üle 500 km, tõusumeetreid üle 25 km (25 000m) ning ajaliselt kulutasime rajale 164 tundi ja 18 minutit (6 ööpäeva, 20 tundi ja 18min).
7. Kuidas oli selle 7 päeva jooksul teil toitumisega? Ega sealt kõnnumaalt polnud vist just palju söödavat leida?
Kõnnumaalt polnud tõesti midagi söödavat leida, isegi hallutsinatsioonid ei toonud midagi söödavat :-). Tavaliselt tegime TA-des sooja Travellunch eine ning lisaks sõime eksklusiivsemaid toite oma varustusekastist – lihakonserve, jogurtit, tuunikala õlis, juustu jne.
Etapil sõime kiiresti palju energiat andvaid asju – müslibatoone, šokolaade, energiageele, kartulikrõpse, küüslauguleibu, barankasid, suitsuvorsti.
Rain ja Andres leidsid ühe väga hästi toimiva kuivvõileiva variandi – kuivatatud soolatindid barankadega.
Joogivett oli maastikul piisavalt. Enam-vähem kogu aeg oli võimalus leida mõni ojake, kust veevarusid täiendada. Joogiveega oli probleeme vaid väga kõrgel mägedes, kus viimases hädas kõlbas ka nirust soosilmast vett juua. Sellegipoolest loodusest saadud joogivett mingi nn. vett puhastava keemiaga me rikkuma ei hakanud. Kõhud talusid naturaalset vett hästi.
Magamistunnid oli meil võistkonnas erinevad, aga umbes 6-8 tundi 164-st tunnist „raiskasime“ magamisele. Tundub küll üsna võimatu, aga organism harjub vist lõpuks ära. Organism saab aru, et ei ole mõtet rumalaga vaielda - kui vaja, siis tuleb paari tunniga ööpäevas hakkama saada.
Ruth: Unisena etapil liikudes oli kogu aeg mõte, et nii kui TA-sse jõuan, lähen kohe pärast jalgade hooldust magama. Tegelikult oli TA-sse jõudes nii hea olla ja aeg kulus igasugustele uimerdamistele nii kiiresti, et magamiseks jäi alati vähe aega.
Kõige rohkem adrenaliini kulus esimesele kajakkimisele. Põnevad olid kõik etapid alguses ja lõpus. Alguses sellepärast, et siis oli värskust liikuda, lõpus sellepärast, et ootasid põnevusega TA-d, kus saab korraks puhata.
Ruth: Kõige raskemad olid kohad kui keegi võistkonnakaaslastest „ära kukkus“. See oli vaimselt väga raske. Esiteks sellepärast, et oli hirm, kas ja millal üldse kaaslase taastumine toimub ning teiseks oli endal väga piin aeglaselt liikuda – see on ju ikkagi MM.
Minul oli raske moment kolmanda päeva õhtupoolikul kui pidevast paduvihmast olin läbikülmunud ja kusagilt ei paistnud mittemingisugust lootust, et võiks väheke kergemaks minna. Aga võistkonnakaaslased olid suurepärased psühholoogid ja aitasid raskest kohast üle.
12. Kui rasketest momentidest juttu juba oli, siis vastukaaluks, mis oli kogu võistlus juures kõige meelivam ja meeldejäävam?
Ruth: Maastik oli super. Iialgi ei õnnestu ühtegi maad paremini tundma õppida kui osa võttes sellisest võistlusest. Rajameistrid olid kolm aastat vaeva näinud ja parimad kohad meile välja otsinud. Näiteks proloog toimus Rum’i saarel, mis on loodusreservaat ja kuhu kohalikke matkma ei lubata.
Rajal meeldis mulle eriti esimese jalgsietapi mägedes turnimine. Tore oli ka viimases TA-s kohata fänne ning teadvustada endale, et veel natuke ning siis ongi lõpp.
13. Kuidas teil jalad vastu pidasid, oli ju pikka aega vihmane ilm ning niiskuse ja suure koormuse käest kipuvad jalad villi minema ning "ära lagunema"?
Jalgadega probleeme ei olnud. Igas TA-s oli esimesi toiminguid kohe jalad võimalikult ruttu lahti võtta ja neil hingata lasta. Rajal kui tundsime, et mingi koht tossus hakkab hõõruma, siis oli õige kohe teha peatus - pesta sokkidest ja tossudest liiv välja, vaseliinitada jalgu ja probleem oligi lahendatud.
Andres: Proloogis väänasin hüppeliigest. Lisaks olin valinud väheke ebaõiged jalanõud selliseks võistluseks ja seetõttu tekkisid jalgadele mõned villid.
Võistlus ei olnud füüsiliselt raske, sest liikusime suhteliselt aeglases tempos. Võistkonna neljast liikmest kolm olid juba ühe nädala pärast uuesti stardis - Otepääl, Xdreami öisel etapil, ning tavapäraselt võistlesime ka see kord A-raja paremate kohtade pärast.
Palju raskemini taastusime vaimsest väsimusest. Aega läks mitu kuud, enne kui kõigil tuli tagasi seiklushuvi ja looduses liikumise avastamisrõõm.
Järgmine MM toimub Brasiilias. Nüüdseks lähevad juba kõigil tiimiliikmetel sõnast „seiklusspordivõistlus“ silmad särama. Loodame, et ISC Adventure Team jõuab ka Brasiiliasse. Ettevalmistused selle nimel käivad. Esimene tõsine väljakutse on veebruari lõpus toimuv Bergson Winter Challenge Poolas.
|
OSCAR-2019
|
||
§ 119. Konsistooriumi valitava liikme või piiskopi kandidaadi esitamine pärast uue peapiiskopi valimisi
(1) Uue peapiiskopi valimiste järel määrab koos uue peapiiskopiga ametisse astuvate konsistooriumi valitavate liikmete arvu ning esitab kandidaadid ametisoleva peapiiskopi asemel valitud peapiiskop.
(2) Uue peapiiskopi valimiste järel esitab piiskopi kandidaadi või kandidaadid ametisoleva peapiiskopi asemel valitud peapiiskop.
Eestpalves on Rootsi kiriku Linköpingi piiskopkond ja piiskop Martin Modéus, samuti Šoti episkopaalkiriku Argylli ja Islesi piiskopkond ning piiskop Kevin Pearson. Eestpalves on ka Iiri kiriku Connori piiskopkond ja piiskop Alan Abernethy.
Eesti Kirikule saatis kirja Kolga-Jaani koguduse õpetaja Peeter Parts, kes pidas õpetaja Haameriga tema viimasel kümnel eluaastal pikki vestlusi. See kiri on õpetaja Harri Haameri mälestuseks tema 30. surma-aastapäeval.
„Furrunktsunuhh!“ hüüdis Tema Kuningas Nälg järjekordset omasõnalist koodsõnumit ja osutas nimetissõrmega taeva poole.
Piisav ajaline distants toob mälust esile mälestusi, mis libisesid Harri Haameri (8.7.1906–8.8.1987) säravast palgest välja kuidagi leebelt ja loomuldasa. Skautmasteri sügavam kutsumine oli peidetud tema talaari alla, nii nagu juba Saaremaa Püha koguduses, kust sai alguse Harri Haameri mitmekülgne ja -tahuline Kristuse teenimine erinevate annete ja inimeste kaudu.
Isegi skautlus sai talle elamise viisiks ja vahendiks. Ennesõjaaegsetest skaudilaagritest omandatud hüüdnimi Tema Kuningas Nälg saatis õpetajat omamoodi kogu tema pika ja ülipõneva maise teekonna.
Abikaasa Maimu Haamer avas kord selle kummaliselt kõlava hüüdnime saamisloo. Nimelt oli Harril alatasa nii palju põnevat käsil, et tavapärane söömine tundus talle teise- või kolmandajärgulise tegevusena. Kui ta seejuures parajasti juhtus üksi tegutsema, tõlkima, lugema või mediteerima, siis võis söömine ununeda mitmeks päevaks. Kui aga juhtus inimesi läheduses olema, siis sõi ta nendega koos meelsasti. Hiljem vangilaagris ei olnud tal raske jagada leiba ka kriminaalide ja teiste kaaskannatajatega.
Koos praeguse Toronto Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadakaga istusime lugematuid päevi Harri jalge ees ja pidasime „konferentsi“, st esitasime igasuguseid küsimusi ja riukalikke arutlusi. Alati oli Harril meie jaoks aega ja kunagi ei ilmutanud ta tüdimuse märke. Ehk võttiski ta meid kui oma õpilasi ja kasutas oma meetodit? Lasi meil tuua välja „probleemi“ ja seejärel alustas mõtterännakuid, mälestusi ja vaatlusi, mis päädisid vahel isegi masinal hoolikalt kirjutatud, usuteaduse instituudis kunagi peetud loengute konspektide ettelugemise ja kommenteerimisega.
Hiljuti helises mu telefon ja Kalle Kadakas teatas Reykjavikist, et Harrist kui ebatüüpilisest pastorist peaks tingimata mälestusi ja märkmeid paberile panema. Tänapäevasele krüptomarksismis kasvavale põlvkonnale oleks see krestomaatiline lektüür esimese iseseisvuse aegses Eestis üles kasvanud ja koolitatud legendaarse vaimuliku harjumustest, mõtetest ja ilmavaatest.
Harri Haameri puhul on meil vaieldamatult tegemist Eesti vaimse ja moraalse pärandi suurkujuga, kelle tähendus on suures osas veel avastamata. Miks? Usun, et Harri Haamer teoloogina kuulub rahvusvahelisse konteksti.
Harri Haameri teoloogias oli põhiküsimuseks nii inimese kui rahva eluhoiak ja -stiil. Seega on meil selgelt tegemist arvamusliidriga, kelle õpetuslikuks baasiks ja katselaboriks oli igapäevane ja triviaalne argielu ning seda mitte ainult koguduses.
Haameri puhul olid rahvusvahelise tähenduse ja mõjuga tema isiklikud kontaktid ja kirjavahetus oma kunagise Martna patrooni Gustav Halleriga Šveitsis, Vello Saloga Roomas ja Torontos, kirjanik Vladimir Savitskiga Leningradis ja paljude Soome kirikutegelastega. Uku Masingusse suhtus ta suure respekti ja tähelepanuga, kui mitte öelda, et ta pidas ennast osaliselt tema õpilaseks.
12. juunil 1962 usuteaduse instituudis kaitstud magistritöö „Eevesuse kirja seletus“ juhendajaks oli teoloogiadoktor Uku Masing. Harri Haamer ei pidanud utoopiaks ja anakronismiks Masingu unistust „eestipärase ristiusu“ väljatöötamisest. Olgu veel öeldud, et magister Haamerile lähedased vaimud ajaloos on olnud krahv N. L. von Zinzendorf, sir Robert Baden-Powell, vend Roger Taizést, Uku Masing, Eduard Tennmann, Helen Keller ja ema Theresa.
Kirjandusteadlane Leenu Siimisker on nimetanud Harri Haamerit üheks Eesti Vabariigi ideelise ja moraalse kaardiväe esindajate hulka kuuluvaks (Keel ja Kirjandus, 1996, nr 8; lk 560).
• Nii nagu Jeesuse tähesära ei pimesta ega suru meid maha, nii meiegi kantav Jumala armastuse valgus sütitagu, rõõmustagu ja tõstku üles meie kaasteelisi. Kristlastena peame siin maailmas sageli ujuma vastuvoolu. Seejuures oleme alati lojaalsed igasugusele võimule ja valitsusele, mis parasjagu võimutseb.
• Kristuse järgimine ei ole abstraktne targutamine, vaid igapäevane karm praktiseerimine ja valikute tegemine. Sellega tunnistame Kristust, kui allume Tema juhtimisele ja Püha Vaimu abil valime alati õige „poole“. HH huviorbiidis oli ka Orléansi neitsi, sest Jumal kõnetas teda jõuliselt ja tingimusteta. Hipide vabameelsus ja anarhia tuleks tuua skautluse patronaaži alla! Skautluse olulised elemendid on looduslähedus, kristlik moraal ja truudus isamaale. Siit tuleneb ka ökoloogiline mõtlemine ja elustiil.
• Ei ole midagi põnevamat kui vagabundina või trubaduurina kuulutada Ristilöödut ja pattudest Päästjat. Niikaua kui suudan imetleda ja imestada, niikaua on Jumal mulle arusaadav ja lähedal! Jumalat saab kuulutada kõige efektiivsemalt oma elu ja eeskujuga.
• Kolõma vangilaagri põhiline tarkus: ära karda ühtki inimest, ära looda ühegi inimese pääle ja ära imesta millegi üle, mida inimene võib korda saata siin ilmas. Ei päevagi heateota!
• Armulaual käimine ei tohi muutuda igapäevaseks harjumuseks, vaid see olgu tõsiselt rõõmus Jumala armu vastuvõtmine. Usk elavasse Jumalasse annab inimesele tagasi tema kaotatud inimlikkuse, loomulikkuse ja jumalanäolisuse.
|
OSCAR-2019
|
||
Vabariigi aastapäävä nätäl and põhjust märgota minkastki suurõst, tähtsäst ja ülembäst. Eesti sisemaa rahvas om maa- ja mõtsarahvas. Tuu om mi umaperä ja tugõvus. Eesti inemine ja kultuur saava väke maa seest, kasvu ja puu toova tuu väe ummi juuriga meile ligembäle. Püvvämi tuu väe sis kinni, tulõtami tarkuisi miilde ja hoiami näid iks meelen.
Maa (muld), nurm, talu, külä, paikkund, riik – kõigi naidõ kotsilõ üteldäs „maa”. Tuu edimene paistus siski kõgõ tähtsämb. Maa and meile söögi. Süüki om vajja, ilma ei elä kuigi är. Puhas süük tulõ puhta maa seest. Täämbä ei usalda mi inämb tuud, miä om tiidmäldä kost tuudu vai tiidmäldä kon tettü. Tuuperäst omma pallo, esiki liinainemise, naanu mõnt ossa hindä söögikraamist esi kasvatama. Poti säetäs aknõlavva, rõdu ja katusõ pääle ja sääl kasussõ maiguhaina ja muu. Andsak om tuu man, et muld ostõtas poodist. Tuu om sama ku vett poodist osta – arvosaamalda asi, midä mõnõ ao iist kõnõldi ku uskmalda nalajuttu. Miä tulõ järgmädsenä müüki, kas puhas õhk? Maal om siski lihtsamb: ruumi ja maad, vett ja õhku om laembalt käen.
Kõks. Puu lahenõs poolõs. Viil üts kõks toolõ poolikulõ ja halg omgi valmis. Viska unikulõ ja perän säe riita, mõnõ ao peräst viä kuuri ala ja tulõva talvõ tarrõ, ahjo. Puu and lämmind. Ja lämmind om talvõl iks vajja. Et tulõva talv lämmi olõs, om parhilla perämäne aig puid lahku. Puu omma tuudu mõtsast. Mõts om kah väega tähtsä. Juhan Liivi aigu tundu mõts midägi säänest, miä jalgu jääs, takistas edesiminekit, kavvõmbalõ nägemist. Hando Runnel om üles kirotanu päältsõaaigsõ mõtsahirmu: mõts om korgõ ja kuri tuuperäst, et mõtsan om sõa aigu ja päält tuud hulk miihi hukka saanu.
Selge om tuu, et mõtsa võit kaia nigu põllukultuuri, mõtõlda, et omma puu, miä kasusõ suurõs, ja sis tulõ nuu kipeste maha võtta ja vahtsõ puu kasuma panda. A sääne kaemine om hindä petmine. Mõtsan mõnõ aastaga midägi ei muutu. Pääleki ei näe niimuudu mõtsan muud ku puid ja tuu om iks väega suuri silmaklappega kaemine. Ku nuu, kinkalõ om antu voli mõtsaasju otsusta, sutnu mõtsa tükkeviisi lakõs ragomisõ asõmõl määndsegi targõmba ja alalõhoitlikumba majandamisviisi vällä märki, olnu tuu Eestimaa jaos riigimehelik tego. Täämbä kahjos tulõ lakõs raot kotussit mugu mano ja mano. Julgu ei inämb mõtsa minnäki – mine tiiä, miä vahepääl muutunu om. A olõ ei hätä. Kuvvõkümne aastaga peräst om täämbädside lanke pääl jälleki mõts. Küll ma sis, saa-aastadsõna, kopõrda viil naid mõtsu piten ja lövvä vast mõnõ vahtsõ seenekotussõ kah.
Mõtsa veeren külän eläse inemise, kiä mõistva ello jäiä. Jäiä ello ka sis, ku egäpäävätse mugavusõ – elektri ja nafta – piässi määndselgi põhjusõl otsa saama. Nuu inemise omma harinu vähembält aasta jago ette mõtlõma, et süük ja lämmi otsa es saanu. Rassõl aol om iks maainemiisi käest tukõ saadu. Täämbä tundus, et rassõt aigu ei olõ ja ei tulõ inämb kah. A tuu tundõ pääle saa ei ilmangi kimmäs olla. Tundõ ja arvamisõ võiva pettä. Arvatas niisamatõ, et maa jääs tühäs ja nuu, kiä viil maalõ jäänü, omma õnnõ ütsiku vana ja haigõ inemise. Ummõtõ elä ma külän, kon vannu inemiisi piaaigu olõki ei, õnnõ noorõ, latsiga perre. Elämi ütstõõsõst parasjago kavvõn, et ummi tegemiisiga tõisilõ närve pääle es käünü. Ja parasjago lähkül, et ütstõist avita. Kõik mi opimi. Tulõtami miilde, kuis uma käe ja pääga hinnäst elon hoita. Selle et tuud tarkust, nimetämi tedä vai perimüskultuuris, või ütel hääl pääväl vajja minnä.
Opitut tulõ hoita. Nimelt hoita, mitte kaitsa. Põlinõ maamiis Pulga Jaan om uman „Hoitmise laulun” tuud vaiht seletä pruuvnu. Et kaitsminõ om midägi säänest, midä tetäs püssäga. Kaitstas riiki, riigipiiri. A tuud, midä saa hoita, tasus hoita, mitte kaitsa. Puhta maa alalõhoitmises ei avita tuust, ku mi teemi väikust osast maast kaitsõala, a ülejäänüst sõidami mürgüpritsiga üle. (Tuu nurmi mürgütämise jaos om kah hää sõna vällä mõtõldu: taimõkaitsõ!) Mõtsaga om niisamatõ: väiku hulk kaitsõalost mõtsa ei pästä Eesti mõtsa, ku mi ülejäänüt hoita ei mõista. Niisamate uutva hoitu-olõmisõ-tunnõt inemise mõtsa veeren maa pääl. Ku ei hoia keski muu, sis ilm vast iks hoit. Pääväpaistõ timahavadsõ radokuu lõpun omma tuu tunnistajas. Vastlapääväliugu saava seo aastak laskõ kül mõnõ ütsiku, a tuust ei olõ kah hullu: ku seokõrd pikki linnu saa ei, sis mõnõl tõõsõl aastal iks. Kannatlik miil om maainemise üts päämiisi tunnussit.
Päältnätä lihtsä asja võiva tõõnõkõrd väega tähtsä olla. Võiva olla suurõ, tähtsä, ülembä. Tuuperäst om mõnikõrd vajja loomulikku miilde tulõta. Tulõta miilde, et Eesti maa, mõtsa ja inemise omma kõgõ alostus, läte. Ku tuu om meelen, saa naada minemä edesi, korgõlõ, kavvõlõ, üle piire. Suurõ laja ilma pääle.
Kultuuriministeerium on oma allasutuste sihtasutusteks muutmisega jõudmas poole peale, kuid siiani pole nende vastu usaldust ja skandaalid ei taha lõppeda.
Praegu tegutseb kultuuriministeeriumi valitsemisala 59st asutusest sihtasutusena 25. Eelmisel aastal jõuti lõpule teatrite sihtasutusteks muutmisega, oma järge ootab viimane kontserdiorganisatsioon. Kõige aeglasemalt on ümberkorraldused läinud senini muuseumivaldkonnas, kus riigiasutustena tegutseb veel paarkümmend mäluasutust. Kultuuriministeeriumi kantsleri Paavo Nõgene sõnul on ühiste sihtasutuste loomiseks käsil läbirääkimised mitme kohaliku omavalitsusega, kuid nendega jõutakse lõpule eeldatavasti 2017. aastal. „Eesti Kunstimuuseumi, Eesti Ajaloomuuseumi ja Eesti Rahva Muuseumi osas ei ole otsuseid nende juriidilise tegevusvormi muutmise osas seni tehtud. Kui see kunagi jutuks tuleb, oleks vähemalt minu arvates asjakohane diskussioon, kas Eesti Rahva Muuseum ei võiks olla hoopis avalik-õiguslik institutsioon,” lisab Nõgene.
Sihtasutusena tegutsemise peamiste eelistena nähakse nii riigi kui organisatsioonide tasandil paindlikumat juhtimist ning varade kasutamist. Ain Roost, kes on juhtinud Endla teatrit nii riigi- kui sihtasutusena, ütleb: „Sihtasutuses on juhtimine ja vastutus lähemal. Nõukogu liikmed jälgivad pidevalt eelarve täitumist, saavad survestada omanike ringi, et nad vajadusel investeeriksid, et nende oma vara säiliks paremini. Sihtasutus saab ja võib oma varaga teha kõiki ärilisi tehinguid (müüa, rentida, pantida jms) nõukogu otsusel ja heakskiidul ning tulu jääb asutusele. Riigiasutus selliseid toiminguid teha ei tohtinud. Kui valitsus nendeks tehinguteks ka loa oleks andnud, läinuks kogu saadav tulu riigieelarvesse, mitte allasutusele.” Aastaid teatrinõunikuna töötanud ja nüüd Vene Teatrit juhtiv Tõnu Lensment lisab: „Riigiasutuse direktor ei saa ju iga jamaga ministri jutule joosta, aga sihtasutuse juhil on võimalik kohe nõukoguga asju arutada.” Tegelikult nägid sihtasutusena toimimises eelkõige head kõik Sirbi küsitlusele vastanud 18 sihtasutuse juhti. Sihtasutuse Kultuurileht juht Toomas Väljataga osutab siiski, et riigi- ja sihtasutusena tegutsemise erinevused nii suured ei olegi: „Viimastel aastatel riigi asutatud sihtasutuse üldine toimimine sarnaneb järjest enam riigiasutusega, näiteks finantseerimine ja arveldamine käib riigikassa kaudu. Formaalne side haldava ministeeriumiga on näiliselt lõdvem kui riigiasutusel, kuid sisuliselt on rahastamine ja seega ka oluliste otsuste tegemine võimalik vaid koostöös ministeeriumiga. Ka sihtasutuse põhikiri ja seal tehtavad muudatused on asutaja ainupädevus. Seega saab igapäevasest tegevusest kõrvale kalduda vaid nõukogu otsuse alusel või põhikirja muutmise kaudu.” Arusaadavalt äraootaval seisukohal on ka värskeimate sihtasutuste juhid, näiteks Jüri Leiten Eesti Kontserdist: „Organisatsioonid saavad lõppude lõpuks hakkama igas vormis tegutsedes, kuid riigi ja ministeeriumi põhjendused on sihtasutuseks muutmise osas jäänud nõrgaks. Seda enam, et lisandub rahaline kulutus ja hästi palju bürokraatiat! Seda on suhteliselt keeruline taluda. Võib-olla alguse asi.”
Kultuuriministeeriumi vähesele selgitustööle muutuste läbiviimisel viitab siinsamas Sirbis (vt lk 36) ka Marko Lõhmus, kes lahkus detsembris omal soovil Tallinna Filharmoonia direktori kohalt. Eelmist aastat jäävad meenutama ka kaks skandaali kultuuriasutuste juhtimisel. Esiteks Nuku- ja Noorsooteatri kehv majandusseis, mis viis Meelis Pai ametist vabastamiseni. Kantsler Nõgene näeb tekkinud olukorra põhjusena just riigiasutuse staatust: „Kui kultuuriministeerium ei suutnud teostada riigiasutuses sellist järelevalvet, et see ei satuks majandusraskustesse, siis tuleb midagi ette võtta. Nukuteatri direktor on korduvalt siin majas erinevatele inimestele aru andmas käinud, aga tulemus on ikka selline, et kultuuriministeeriumi tegevus oli selgelt puudulik.” Riigiasutusena tegutsemise ohtudega nõustub ka Eesti Vabaõhumuuseumi juht Merike Lang: „Kultuuriministeeriumi alluvuses on riigiasutuse direktor nagu suurvürst. Teeb, mis tahab ja siis, kui tuleb riigikontroll (kui tuleb), siis järsku avastatakse, et tegelikult on asjad korrast ära. Nõukogu saab aga igakuist infot ja kui nad vähegi töötavad vastutustundlikult, siis peaksid juhtimisvead olema harvemad.” Lensment meenutab, et juhtimisskandaale on olnud varemgi, näiteks Vanalinnastuudios 2004. aastal: „Direktor Anne Veesaar tekitas suure eelarvelise miinuse ja ainus, mida teha sai, oli ta lahti lasta, aga ei vastutanud keegi.”
Teiseks eelmise aasta kultuuriskandaaliks oli muidugi Kaur Kenderi ootamatu määramine Sirbi peatoimetaja kohusetäitjaks, mis tõstatas eriti teravalt küsimuse minister Rein Langi kui sihtasutuse asutaja esindaja volituste üle asutuse igapäevatöösse sekkuda. Alari Rammo Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidust (EMSL) nendib: „Tundub, et Lang vana juristina on igapäevaelu alla jäänud ja enam ei mäleta, mis see õigus täpselt on. Seaduse järgi määrab asutaja nõukogu liikmed ja neil võib veel olla mingeid omavahelisi kokkuleppeid, aga needki peavad tulenema selle asutuse põhikirjast ja arengukavadest.” Rammo jätkab: „Sihtasutused on päris korralikult seadustega reguleeritud, eriti riigi omad. Kui vaadata kultuurivaldkonna sihtasutuste põhikirju, siis on peaaegu kõigis lakooniline lause, et nõukogu liikme võib ilma põhjuseta igal ajal tagasi kutsuda. See näitab, et riik on pidanud vajalikuks end kindlustada ootamatusteks, sest ta saaks põhikirjas sätestada ka nii, et nõukogu liikme saab ennetähtaegselt tagasi kutsuda ainult kohustuste olulise rikkumise korral.” Kiireid vahetusi nõukogu koosseisus kasutas kultuuriministeerium nukuteatri kriisi ajal ning praegugi kuulub sihtasutuse Nuku viieliikmelisse nõukokku neli ametnikku.
Nagu juuresolevalt jooniselt näha, on enamikus kultuuriministeeriumi sihtasutustes ametnikel ja poliitikutel ülekaal. Seetõttu on sotsiaaldemokraat Jaak Allik lausa arvanud (Sirp 28. XI 2013), et kultuuris on alanud uus „nõukogude” võimu ajastu: „Reformierakondlik kultuurijuhtimine sarnaneb seejuures nagu kaks tilka vett kompartei harrastatuga. Kõik olulised kaadri- ja rahastamisalased otsused langetab paar inimest ministrikabineti (või parteikontori, suurt vahet ju ei ole) vaikuses. Mingitki kirjalikku jälge neist „suunistest” ei jää. Nende otsuste täitmise peavad kindlustama ametnikud, kasutades selleks „nõukogude” võimu suitsukatet. Oma suutmatuse või tegelike suunajate väljarääkimise korral kaotaks ametnik töö, kuid kuna nõukogude liikmete kohad on lisaks ametnikele antud enamikus valitsusparteide raha- või hääletoojaile, siis ei ole suuniste elluviimine üldjuhul raske.” Alliku paanika on siiski liialdatud. Nagu viitab ka Rammo, on sihtasutuste tegevus, sh asutajate, nõukogu ja juhatuse pädevus, seaduses väga täpselt reglementeeritud, lisades: „Sihtasutuste puhul tuleb küll mängu poliitilise juhtimise küsimus ja seda nii riigi kui kohalike omavalitsuste tasandil. Tegelikult pole üldjuhul poliitikuil küll mingit konkreetset kasu nõukogudesse kuuluda, aga miskipärast on neil ikkagi tunne, et tuleb omad pukki panna.” Kultuurivaldkonnas kuulub nõukogude politiseerimise probleem Lensmendi sõnul siiski minevikku: „Õnneks on see lastehaigus, et nõukogudesse poliitikuid topiti, nüüd üle läinud ja pigem otsitakse asjatundjaid.” Võib vahest tõesti nõustuda, et näiteks sotsiaaldemokraadist riigikogu liikme Indrek Saare kuulumine nii Rakvere kui NO99 teatri nõukokku tuleneb tema pikaajalisest kogemusest Rakvere Teatri juhina. Silmatorkav erand on Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed (MISA), mille nõukogu koosneb peale ametnike vaid riigikogu liikmetest. Kuigi MISA juht Tatjana Muravjova väidab kindlalt, et nõukokku kuuluvad riigikogu liikmed on „eksperdid integratsiooni, kodakondsuse ja migratsiooni valdkonnas”, tõdeb Rammo isiklikule kogemusele tuginedes: „MISA valikud on olnud väga poliitiliselt juhitud juba aastaid. Seda on küll raske tõestada, aga olen ka ise käinud neile projekte hindamas; rahulikult öeldakse, millised on eelistused ja kuidas hindama peaks.”
Küsimus, kuivõrd peaks kultuuriasutuste nõukogudesse kaasama lisaks ametnikele ja poliitikutele ka valdkonna spetsialiste, siiski jääb. Nõgene, kes ise kuulub viie sihtasutuse nõukogusse, näeb nõukogusid eelkõige finantsjärelevalve-organina: „Valdkonna spetsialiste peabki nõukogudesse kutsuma, kuid kultuuriministeeriumile peab jääma võimalus saada sihtasutuses toimuva kohta pädevat ja regulaarset informatsiooni. Sellest, kui ministeeriumi jõuab ainult nõukogu koosoleku protokoll, ei piisa, et saada piisavat ülevaadet riigieelarvelise toetuse kasutamise kohta juba selle planeerimise faasis. Sellepärast on ka vajalik ministeeriumi esindajate kuulumine nõukogudesse.” Nagu jooniselt näha, ongi nõukogudesse kuulujate edetabeli tipus lisaks Nõgenele veel kolm praegust ja üks endine kultuuriministeeriumi ning üks rahandusministeeriumi ametnik.
Rammo väidab, et kultuuriministeeriumil kui asutajal on seadusega muidki võimalusi järelevalvet teostada kui oma töötajaid nõukogudesse saata. Ta selgitab: „Riigil on asutajana alati õigus saata sihtasutusse oma audiitor, ilma et selleks ametnikud nõukogus istuma peaksid. Mingite päästeoperatsioonide ajal võib tõesti mõistlik olla panna nõukogusse finantsinimesi, aga kui olukord taas stabiliseerub, peaks eelistama ikka valdkonna spetsialiste. Kultuuriasutuste puhul ei pruugi need spetsialistid olla loovisikud, sest loominguliste asjadega nõukogud ju ei tegele.” Viimast pole suur osa kultuuriinimesi endale ilmselt siiani teadvustanud, tajudes nõukokku kuulumist pigem sümboolse toetusaktina mõnele organisatsioonile.
Nõukogu liikmete tööülesanded ja ootused nende kompetentsile on aga teistsugused, nagu viitab ka Eesti Draamateatri juht Rein Oja: „Oleme saanud nõukogu koosseisudelt juriidilist konsultatsiooni, auditeerimist ning oleme tegelenud ka rahastamise probleemidega. Loomingulisse tegevusse nõukogu ei sekku.” Lensment nendib, et kultuuriministeeriumil polegi piisavalt tööjõudu, et ise kõik nõukogud mehitada: „See, et nõunikud nõukogudes istuvad, on siiski hädalahendus.
Tegelikult peaks ministeeriumis olema eraldi üksus, mis sihtasutuste ja nende vara haldamisega tegeleb ning nõukogude tööd koordineerib.” Sobivate inimeste vähesus võib endise filminõuniku ja praeguse Eesti Filmi Instituudi juhi Edith Sepa sõnul saada probleemiks ka valdkondade spetsialistide nõukogudesse kutsumisel: „Kui ise kuulusin nõukogusse, siis oli suhe valdkonna spetsialistide kasuks, aga see tekitas probleeme. Nüüd, lugedes aastatetaguseid Eesti Filmi Sihtasutuse nõukogu protokolle, tuleb aeg-ajalt esile otsuste kallutatus. Kui vaadata valdkonna spetsialistidest koosnenud nõukogu tehtud otsuseid, siis mõned isegi piiravad valdkonna arengut ega näe nii-öelda suurt pilti, vaid oma kitsast huvi. Koosseis peaks olema võimalikult erapooletu ja laiahaardeline, lisaks tasakaalus ja vältima otseseid kasusaajaid. Filmivaldkonnas on selliseid inimesi vähe.” Sepaga nõustub ka Nõgene: „Ma olen väga päri, et valdkonna esindajad peaksid olema nõukogudesse kaasatud, aga panna puhtalt loovisikutele sihtasutuste finantstegevuse eest täielik vastutus oma isikliku varaga ei ole ilmselt hea mõte ja ma arvan, et seda ka ei soovita. Palju oleks neid loovisikuid, kes oleksid valmis vastutama oma varaga mitme miljoni eurose eelarvega asutuse eest?”
Rammo väidab siiski, et on keeruline panna mõni nõukogu liige oma isikliku varaga vastutama mõne sihtasutuse tegevuse eest: „See on küll vastutus, aga oma hoolsuskohustust rikutakse alles siis, kui ei käida koosolekutel või ei olda organisatsioonile lojaalne. Alles siis saab kedagi isiklikult vastutusele võtta. On väga raske tõmmata piiri, millal tekib isikliku vastutuse kohustus. Kui suvelavastus ebaõnnestub rahaliselt, sest oli halb ilm, siis pigem mitte, aga kui jäetakse teadlikult litsentsitasud maksmata, siis küll.” Seetõttu on ka küsitav, kas ametnikele peaks nõukogudesse kuulumise eest lisatasu maksma. Rammo jätkab: „Ametniku töö ongi järelevalve, seega pole lisatasu maksmine eriti õigustatud. Eestis on tuhandeid kasumit mitte taotlevat organisatsiooni, mille juhtorganite liikmed ei saa mingit tasu, sest see on auamet. See tasu on siiski pigem sümboolne hüvitis, mitte kuldsed käerauad. Seega ei näe ma siin väga suurt probleemi.” Nõukogudes istuvate ametnike tasustamist peab oluliseks ka Nõgene: „See on ikkagi lisakoormus ning enamasti ei jagu nõukogu materjalidega tegelemiseks aega tööpäevadel või tööajal. Eelmisel aastal sai ka ministrit veendud, et kui riik asutab juhtimiskompetentsi tõstmise eesmärgil sihtasutuse, siis ei ole aus, kui asutused peavad leidma oma vahenditest teiste töötajate arvelt raha nõukogu liikmete tasuks ehk riik peab suurenenud juhtimiskulud ise katma. Sellest aastast saidki kõik sihtasutused lisavahendeid nõukogu liikmete tasustamiseks, lisaks asutuses töötavate inimeste palgavahendite tõusule.”
Olukorras, kus kultuuriministeeriumi ametnike töökoormus on mitmetes nõukogudes istumise tõttu suur ja finantsjärelevalveks vajalike oskustega loovisikuid liiga vähe, et kõigi riigi asutatud sihtasutuste nõukogud täita, võikski lahenduseks olla muude organisatsioonide kaasamine sihtasutuste asutamisel. Ministeerium ongi vähemalt muuseumide osas võtnud suuna kaasata kohalikke omavalitsusi. Nõgene: „Mina ei pea parimaks lahenduseks, et näiteks Hiiumaa või Saaremaa muuseumi juhitakse ning strateegilisi otsuseid tehakse Tallinnas aadressil Suur-Karja 23.” Sellega nõustub ka endine teatrinõunik Lensment: „Aspekt, mida Lang ministrina tähtsustas, oli kohalike omavalitsuste kaasamine sihtasutuste juhtimisse. Näiteks Rakvere teater, mille asutaja on ka linn. Kui linn poleks asutaja, kujuneks tema suhtumine teatrisse mingitel emotsionaalsetel või poliitilistel kaalutlustel. Nüüd on ta aga asutusega majanduslikult seotud ja vastutab selle eest.” Sihtasutuste kriitikud nagu Allik on aga väitnud, et nende asutamise taga on „soov veeretada riiklike kultuuriasutuste finantseerimisvastutus vähemalt osaliseltki omavalitsustele”.
Seda hirmu on Lensmendi sõnul kas teadlikult või mitte süvendanud ka eelmine kultuuriminister: „Eks Lang õrritas ka, kui ütles, et kuna te olete eraõiguslikud, siis vaadake ise, kuidas hakkama saate.” Ta lisab: „Kohalikud omavalitsused kardavad, et kui nad on sihtasutuse kaasasutajad, siis keeratakse mõne aja pärast kogu rahastamine nende kraesse. Niikaua, kui meie kultuuripoliitika näeb ette mingi tegevuse toetamist, ei saa ju seda juhtuda.” Viimasega nõustub ka sihtasutuse Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid juht, endine ministeeriumi asekantsler Anton Pärn: „Kärpida saab ka riigiasutuste eelarvet ning neid samuti likvideerida. Sihtasutuse moodustajatel jääb alati võimalus asutuse tegevus lõpetada ning asutajatele tagastatakse neile kuulunud vara.”
Seega, kuigi Rammo nendib, et „eraõiguslikul sihtasutusel pole väga palju garantiisid, et neid jätkuvalt riiklikult toetatakse”, ei pane see neid riigiasutustega võrreldes halvemasse seisu. Sihtasutuse asutamine riigi ja mõne koostööpartneri osalusel võib aga oluliselt aidata kaasa organisatsiooni eesmärkide saavutamisel, usub Margus Jurkatam, kes juhib riigi ja Tallinna Tehnikaülikooli koostöös asutatud Eesti Tervishoiu Muuseumi. Viimane on siiski erandlikult eelkõige sisulistel kaalutlustel riigiga kaasasutatud sihtasutus, kuivõrd ülejäänud mitme asutajaga sihtasutuste sünniloos on olulisemat rolli mänginud finants- ja haldusküsimused.
|
OSCAR-2019
|
||
Edaspidi jagab Stellarium aegajalt auhindu ka neile, kes elavad blogile kaasa igapäevaselt, mitte vaid siis, kui toimuvad mängud. Blogi autorina on mul äärmiselt suur rõõm saada vastukaja nendelt, kes ei pea paljuks blogile oma aega kinkida ja postituste all mõtteid jagada. Seepärast jagan boonusena välja kolm eriauhinda neile, kes alati lahkelt kommenteerivad:
Need, kes täna ei võitnud, võtke kindlasti osa Guerlaini Parfüümi Portreede mängudest, esimese leiad SIIT ja teist näed SIIN.
Enamus sinu postitustest on meeldinud lugeda nt Vestige Verdant toote tutvustus,eriti meeldivad mulle sinu pildid ning meeldinud ka igast huvitavatest jalanõudest lugeda ja meeldib igast kosmeetika toodetest lugeda et väga palju huvitavat lugemist leidnud su blogist ise ma just suur kommenteeria ei ole meeldib lihtsalt lugeda.
Olen seda ilmselt juba maininud, aga mainin veel - see siniste ketside, ülikonna ja erakordse rakursiga foto sööbis mällu esimesest silmapilgust.
Kõige rohkem meeldivad outfiti postitused. Otsi, kust tahad, teist selliste riietega naist ma ei tea. Meie blogimaailmas ammugi mitte. Ma tahaks teada palju sul riideid üldse on!? Sinu kingad, tossud, kummikud on alati minu jaoks postituste pärl. Ma alati mõtlen, millega ta nüüd üllatab ja jälle on mingid vinged jalanõud Sul! Sinu järgi olen miksinud kleidi ja adidased - käisin nii terve sügise. Olen sinu järgi ostnud endale Balmaini parfüümi, Vestige Verdant maski ja isegi kummikud.
Sinu blogi ongi minu jaoks nagu advendikalender. Loen seda hommikuti kohvi kõrvale. Edu kõiges ja ilusat advendiaega!
Olen su blogi juba väga pikalt jälginud, täpset aega ei mäleta ja ka instagrammis sellest ajast kui ise selle tegin. Minu vaatamised lisanduvad Pärnust ;)
mulle on meeldinud erinevad kosmeetikatoodete testimised. Ise ostsin just tänu blogis häid kiidusõnu saanud Vestige Verdant maski ja plaanis on tulevikus ka õli proovida.
Mulle meeldivad eriti Girl Friday postitused ja erinevate parfüümide tutvustused on ka alati väga ägedad :)
Eriti meeldejäävamaks on jäänud üks selline, kui Te olite Pariisis, ja kandsite seal sinist kübarat ja helesinist lillelist kleiti- vot see oli ülim! Teie stiil on väga meeldejääv ja lahe, oskate igapäev millegi erilisega üllatada. Jään endale kindlaks ja võin kindlalt väita, et olete Eesti üks parimaid blogijaid! Jõudu ja jaksu edaspidiseks ja üllatage meid edaspidigi! :)
Loen Sinu blogi peaaegu algusest. Eriti meeldivad parfüümiarvustused, olen kirglik lõhnasõber- sain oma esimese prantsuse parfüümi 19-aastaselt ja sest saadik on mul alati midagi head olnud, juba 30 aastat. Tunnen, et mul oleks aeg edasi liikuda- laeva tax-free lõhnadest eksklusiivsemate juurde, mida pakub näit Kaubamaja Lõhnatuba. Serge Lutens`i parfüümide arvustusi lugesin suure huviga. Lutens`i loodud oli imeline parfüüm, Shiseido Feminite du Bois, kahju, et selle tootmine lõpetati. Girl Friday postitused on samuti lahedad, imetlen sinu oskust ühendada Hunter`eid ja tosse romantiliste kleidikestega.
Mind ilmselt tead juba - Viljandist ja olen Su blogi ning tegemisi siin, facebookis ja Instagramis juba kaua-kaua jälginud. Vahepeal olen küll vaiksem olnud, sest on väga kiire elu olnud, aga see ei tähenda, et ma Su tegemistega kursis pole. Ikka olen! Mõnikord on mõni postitus vahele jäänud kuid selle loen siis tagant-järgi :)
Kindlaid lemmikuid teemasid mul ei ole endiselt, sest kõik on kaasahaarav ja iga postitus ning teema omaette kunst ja eriline. Kõikidest postitustes saan enda jaoks midagi uut teada või kasulikku. Noo ja outfitid - neist ei hakka rääkimagi, neist ei saa küll lemmikut väga välja valida, kõik on ju nii põnevad, ilusad ja ägedad! Ja Sina, nii kaunis naine, Sulle sobib kõik selga, jalga ja pähe :) Imetlen Sind alati!
Edaspidi ootan, et oleksid, kes Sa oled ja jätkaksid oma igapäevaste tegemistega ja kajastamisega - siin saab lugeda alati millegist, mis on meelepärane ja igav ei hakka!
Mina loen Sinu blogi juba mõned aastad Tartust. Minu ühed lemmikud rubriigid on My Tips & Tricks ja Girl Friday. Väga naudin igasuguste uute ja huvitavate kosmeetikatoodete, parfüümide ning ehete postitusi. Hiljuti soetasin endale just Vestige Verdant Rare Oil Blend õlide segu näohoolduseks ainult tänu Sinu loole sellest imelisest kodumaisest brändist. Sooviksin kindlasti ära proovida mõne Serge Lutensi ja Balmaini parfüümi, sest Sinu arvustused on minus suure huvi äratanud nende brändide vastu, eriti just seetõttu, et varem ei teadnud ma nendest eriti midagi. Lemmik outfiti ei suuda kohe kuidagi valida, sest kõik on lummavad, väga stiilsed ja originaalsed ning mulle üldse tundub, et Sina kannad absoluutselt kõik suurepäraselt välja. Olen hiljuti korduvalt mõelnud Daniel Wellingtoni käekella soetamise peale, kuna see minimalistlik ja lihtne, samas nii kaunis ning stiilne disain on lootusetult mu südame võitnud. Loodan väga loosiõnne peale, ehk veab. ;) Kas ise oled oma kellaga muidu rahul? Loodan, et teed ka edaspidi Pi-Ret Jewelry'ga koostööd, sest siiani on tulemus küll super olnud. Tulevikus sooviksin kindlasti lugeda ilutoodete arvustusi, näha uusi ja kelmikaid outfitte ning kuulda Sinu enda soovitusi ja nõuandeid ilu, moe ja kodusisustamise valdkondades.
Parim postitus on juunis tehtud "Three Little Pics: Bonjour, Paris!" Väga põnev on lisaks riietusele, kosmeetikatoodetele jm kuulda ja näha erinevaid lugusid ja fotosid Eestist kaugemalt. Seega ootan veel põnevaid reisiideid ja kommentaare! :) Edu!
Minule on meeldinud ja silmajäänud just sinu väga omanäolised ja hea värvilahendusega fotod. Ootan alati huviga uusi postitusi.
Olen blogi jälginud üle aasta vahelduva eduga enamuse ajast Soomest ja ikka paari,mõne kuu tagant ka Eestist. Vahest kriban väga harva ka midagi sekka.Eriti meeldib,kui Stella kirjutasid värvilistest sukkpükstest ,et sina neid kunagi ei kannaks.Mulle nii meeldivad need super riided ja värvilised kummikud,huvitavad kingad,saapad mida sa selga, jalga paned ja kõik need ehted ja see kaunis meik.Ja need võrratud lokid ,mis sulle sobivad ja teevad nii elegantse naise SINUST!!Nii palju, kui neid postitusi vaadanud olen ja ka loen ikka natukene ,siis ei leia midagi, mis oleks halb.Palju huvitavat ja hästi erinevaid teemasid kirjutad, mis teebki sinu blogi väga huvitavaks.Ma ootan ikka põnevusega uusi vahvaid loosimänge ja üritan kõigis osaleda ning hoian ikka endale ka pöialt.Uusi postitusi ja pilte kindlasti sooviks suve hakul näha veelgi värvikirkamaid kleite ja kingi ja need kaunid kübarad ning aksessuaarid :)!Endale olen siit sinu blogidest üht,koma teist ka kõrva taha pannud ja soetan ka endale ja proovin ära.
Minu lemmik postituste sari on kindlasti Instagram Inspiration. Ilmselt olen samasugune "Insta hull" nagu sina :) Iga kord vaatan kõik soovitused üle ja tänu sellele olen nii mõnegi uue lemmiku leidnud.
Kuid loomulikult vaatan ära ka kõik outfiti postitused. Selliseid outfite ei oska küll igaüks kokku panna, rääkimata välja kandmisest. Super!
Jälgin su blogi juba päris kaua aega, äkki vist isegi algusest peale, kui nüüd mälu ei peta. Instagram ja FB käivad asjaga ikka kaasas :)
Eriti hea mulje jättis sinuga põgus kohtumine. Varem on igalt poolt jäänud selline natuke "nina püsti" naisterahva mulje ( loodan et ei solva), kuid tegelikkuses olid väga tore malbe Daam. Just selliseid naisi peaks meil rohkem olema!
Lemmikut rubriiki on üsna raske valida :) iga siin kirjutatud postitus on kõik oma kohta väärt. Meeldisid outfiti postitused värviliste adidastega, no tegi kohe meele rõõmsaks :P üleüldse sinu stiil on midagi märkimisväärset... Veel meeldivad Girl Friday ja Tips & Tricks postitused, eriti on aga meeles postitus iseenda premeerimisest - väärt nõuanne, aitäh! :)
Lemmikuid postitusi on tõeliselt raske välja tuua, Sa üllatad pidevalt ja ainult positiivses mõttes.
Sinu tootearvustused/tutvustused on Eesti blogimaastikul kindlalt esikohal- mitte keegi teine ei ole suutnud nii hästi arvamusi kirja panna.
Minu arvates oled Sa imetlusväärne naine, kaunis nii seest kui väljast ja see kajastub suurepäraselt blogis.
Jälgin vähemalt 2 aastat ja viimase aasta Inglismaalt. Kõige enam meeldib lugeda igasuguseid nippe, viimastest meeldis see vannitoa uuendamise oma ;) Huvitatud oleks ka erinevatest näo-ja juustehooldus rutiini postitustest ning garderoobi tutvustusest :)
Olen jälginud blogi, facebooki ja instagrami. Aga kõige rohkem meeldib insta pildid, need on lihtsalt nii võrratud:) Jätka ikka samas vaimus ja kena jõuluaega Sulle!
Eriti põnevusega jälgin ma postitusi, mis hõlmavad erinevate ürituste kajastamist, kus oled käinud, eriti välismaised ... Niiiet neid võiks alati rohkem olla.
Jälgin Sinu blogi juba mõnda aega ja Sa oled vaimustav. Elan sinu tegemistele kaasa enamasti Norrast, Oslo lähedalt, pendeldan Eesti ja Norra vahel.
Sirvisin taaskord Su kirjutisi ja silma jäi lause - "Näita mulle naist, kes ei armasta aksessuaare!" ja mõistsin, et just see on põhjus, miks ma Su blogi jälgin. Blogis on juttu nii paljudest erinevatest aksessuaaridest ja on põnev jälgida, millega Sa pidevalt "eputad".
Muidugi ei saa ma mõõda vaadata outfittidest. No need kummikud, ei oskaks ise otsida ega soovidagi, aga need on nii ägedad. Lisaks pole ma saanud aru, miks inimesed kannavad ilusate rõivaste all värvilisi vabaaja jalanõusid!? Pean jällegi ütlema, et Sina kannad need kenasti välja, aga mina ei suudaks niimoodi välja minna. Never say never...ehk kunagi võtan selle trendi omaks ja ostan omalegi värvilisi jalanõusi, mida kõigega kanda.
Kõige rohkem meeldivadki rubriigid aksessuaaridest ja outfittidest, kuid uute parfüümide postitused ja sisustusnipid pakuvad samuti siirast huvi.
Kõige ägedam outfit on eile lisatud lilla keit koos hõbedaste kummikutega. Värvid on mu lemmikud ja selline pehme kleit on praegusel ajal kandmiseks ideaalne.
Jälgin juba pikemalt, ajal pole tähtsust, loeb kavaliteet. Sinu blogi on alati põnev lugeda, meik, riided, arvustused, teemal pole vahet. Tähtis on see et kunagi pole igav, pole ise küll suurem kommentaaride lisaja, kuid silma hoian alati peal.
Meeldivad kosmeetikatoodete, parfüümide ja ehete postitused, kõik on nii huvitavalt ja super hästi kirja pandud, kadestan lausa, kui hästi sa seda suudad! Lahedad riided-lahedad jalanõud ja aksessuaarid ja nende kombineerimine! Super! Jälgin ja loen ka edaspidi neid suurepäraseid postitusi :)
Mina hakkasin Sinu blogi lugema juba paar aastat tagasi Inglismaal elades. Sel ajal sai pidevalt ennast kursis hoitud uute meigitrendide ja parfüümidega. Nüüd loen postitusi Tartust ja enim meeldivad outfiti postitused. Need on uudsed, omapärased ja julged.
Jälgin ja loen Sinu blogi juba paar aastat Võrumaa metsade keslt. Eriti meeldivad mulle outfiti postitused. Need on nii pöörased (heas mõttes) ja ootamatud oma riiete-jalanõude-aksessuaaride kooslusega, n.ö raamidest väljas. Vaatamata eelistatud teemadele, ei jäta ühetegi blogipostitust vahele. Meeldib, et need on piisava sisu ja paraja pikkusega, annavad teada Sinu maitse eelistusi, aga samas oskad säilitada neis kõigis anonüümsuse.
Väga head küünlad on need muide Stella!!Küünal põleb nii ilusti seest tühjaks, et isegi küünlavaha ei jää sinna.Pesed puhtaks ja saad edasi kasutada ,kellele kuidas meeldib, kas joogiklaasina või küünlaalusena teeküünaldele :)Super!!:)
Armastan Sinu koostatud parfüümide portreelugusid. Igaüks neist on suurepäraselt sõnastatud ja kirjeldatud, nii et hetkega hakkab silme ees jooksma film :D
mulle meeldib Stellarium üleni :D on korduvalt juhtunud, et pärast pikka ja väsitavat tööpäeva võtan tassi auravat chai lattet ja arvuti nina alla ning lihtsalt unustan oma päevamured lugudes sinu postitusi, mis on justkui tänapäeva muinasjutt :) üks mu lemmikuid sel aastal oli kindlasti Perfume Portrait: My Burberry
suure iluhuvilisena soovin Stellariumist lugeda veelgi rohkem tootearvustusi ning uudiseid innovatiivsetest kosmeetikumidest ja hooldustest.
Jälgin juba mõnda aega. Leidsin Facebookist. Mõnus on vahel leht ette võtta ja lugeda kellegi teise tegemisi, vahelduseks enda omadele.
Mina loen sinu blogi ikka Tallinnas - kust siis mujalt, ütleb pealinna tüdruk :) Blogi olen lugenud aastast 2012. Kõige enam meeldivad mulle sellised postitused, kuhu oled sisse pistnud ka mõne muu lookese - oma emast, tütrest või lihtsalt sellest, kudas "Daam uues kleidis ei külmeta".
Praegu kohe meenutades mäletan sinu sünnipäevapostitusi, mis olid eriliselt kaunid. Siis meenuvad järgmiseks erinevad postitused kihvtide kübaratega. Oli üks valge lilleline. Minu arust oli tegu kübaraga, mille sinu tütar kuhugi ära sokutas :) Ja need viimase aja 2 kübarat on lihtsalt super. Punane ja must. Võiksin ju otsida postitusi, et pealkirju ja nimesid kirja panna, aga vot ei tee seda :D Sest tahan niisama meenutada, mis mulle mööduvast aastast Stellariumis meelde torkab esimeste seas. Need kübarad siis..Mõlemad on lihtsalt nii šikid ja erilised, mida minu arust vaid sina suudad välja kanda. Kellegi teise peas mõjuks need hoopis teisiti. Aga sinu fotodel on väga efektsed ja lahedad. Siis meenuvad mulle veel pildid sinust seelikus ja tõukerattal ning nende megavärviliste Adidase jalatsitega. Mina pole siiani julgenud poodi erksamaid jalanõusid valima minna. Ja siis kui julgen, on ilmselt juba uued moetuuled puhumas :)
Kokkuvõtteks meenuvad mulle miskipärast esimesena sinu julgemad postitused ja stiilid. Ilmselt kuna imetlen inimesi, kes julgevad katsetada erinevate asjadega.
Lemmikpostitust on väga raske valida. Aga ilmselt said aimu, mis mulle kõige enam meeldib Stellariumis. Efektsed outfitid ja ägedad pildid, mida sinu sõbranna Meisi alati teeb, on parim kooslus. Ent samapalju meelivad mulle pidulikumad ja ka n-ö pisut tavalisemad outfitid, mida isegi julgeksin kanda kas tänaval või peol või mõnel pidulikul üritusel.
Ja soovin väga palju toredat uueks aastaks ka siia Stellariumi ja põnevaid sündmusi sinu ellu, mida kajastada ning palju ägedaid outfite ja..ah, mulle meeldivad ka lõhnasoovitused. Meigin end vähem, aga lõhnu kannan küll ja tihti saangi sinu blogist uue lõhna valikul inspiratsiooni :)
Tänan kõige toreda eest, mida oled oma blogi näol andnud ja loodetavasti rõõmustad kõiki Stellariumiga veel väga kaua. Ei usu, et sellest blogist tüdineksin, sest siin on mitmekesine teemavalik ja regulaarsed postitused, mis annavad turvatunde, et blogi on alles ja sina meiega. Kogu aeg on sul näpp pulsil ja võin kindel olla, et ükski tähtsam uudis moe või ilu või sündmuste vallas ei lähe minust mööda.
Ja kuigi ma harva kommenteerin, tahan öelda, et naudin väga postitusi ja loen pidevalt blogi ja tavaliselt tahan ka alati kiita, kui lahe outfit või hea soovitus või lihtsalt oma arvamust avaldada, aga ma lihtsalt reaalselt ka ei jõua mitte kunagi oma asju ära tehtud, kõike, mida tahaks või plaaninud olen. Ma ei tea, kuhu aeg kaob. Ilmselt Facebooki :D
Kõike eelnevat kokku võttes ja lisades, et ka sinu tütre tegemistest on huvitav lugeda. Või kuidas su ema sinu riietust pidžaamapeole sobivaks peab :D Sellised argised sündmused sinu glamuursema elu kõrvalt on toredad.
Olgu, kõik, ma lõpetan :) Praeguseks :) Ah, ja ma JU-MAL-DAN sinu roosakaslillat Walteri villast jakki. See on lihtsalt nii ilus!! Ahh, jään nüüd sellest unistama :)
Mina jälgin Su blogi juba paar aastat (Tallinnast). Mõnusalt sisukas ja laiahaardeline ning pidevalt täienev (mitte 2-3x kuus). Uute ja huvitavate toodete (meik, lõhnad, kreemid jms) on alati tore lugeda ning outfitipostitused on Sul alati väga kiftid ja omamoodi. Igatahes on mul kindlasti vaja ühte paari Hunteri kummikuid nüüd :P
Stellariumi kaudu sattusin üldse esimest korda Pi-Ret kaunite aksessuaaride lehele piiluma ning olen selle üle äärmiselt õnnelik! Ehetekarp sisaldab juba päris mitmeid kõrvarõngapaare ja käekeesid tema tootevalikust ning ehk Jõuluvana toob sel aastal veel lisagi :)
Kuna väikeste laste kõrvalt vägapalju vaba aega ei jää, siis on hea end kodus arvuti taga kurssi viia moega, enesehoolitsuse nippide ning näpunäidetega. Hakkasin alles jälgima, seega loodan, et jõuan end rohkem kurssi viia, tundub igatahes põnev ning soovitusi jagub siin ju ka igati positiivseid ;)
Mulle meeldivad väga Girl Friday postitused, loovad mõnusa positiivse enesetunde. Samuti mulle meeldib, kui mõne toote juures on tore lugu,mis jätab soojema mulje ja tegu ei ole lihtsalt toote tutvustusega, näiteks kui avastasid tänu oma tütrele, et Vestige Verdanti võiks proovida massaažiõlina.
Kui sa nüüd niimoodi küsid, et kaua ma olen sind jälginud, siis hetkel jookseb lausa teine aasta sinu tegevustel sima peal hoides. Naljakas, kui kiiresti aeg möödub. Justkui alles tegin esimest korda Stellaariumi blogi lahti ja sain sinuga lähemalt tuttavaks. Kuigi eks ma teadsin sind juba varem läbi meedia ja tänu sinu erakordsele ja huvitavale välimusele ei läinud sa ka meelest.
Jätkuvalt jälgin sind sealt samast riigist, kust ennegi - kaugest, kaugest Sloveeniast. Nüüd küll mitte enam pealinnast, vaid pisemast külast mägedes. Maaelu missugune, just paar tundi tagasi sõitis mu akna alt mööda traktor, millel rippus pooleks lõigatud siga. Nii, et isegi täiesti out of nowhere võib elu üllatusi pakkuda.
Kuna ma olen ise väga tavaliselt ja mugavalt riietuv inimene, siis sind ongi kõige toredam jälgida sellepärast, et pakud silmarõõmu enda outfittidega. Panen ise ka midagi kõrva taha, uudistan erinevaid brände ja loen sinu arvamusi - see on kõik on tegelikult väga hariv. Loomulikult mulle meeldib veel teada saada, millised uued tooted on jõudnud turule ja teades sinu glamuurset maitset, siis siia blogisse ei jõua kehvad asjad. Mkm. Pigem kvaliteetsed ja stiilsed ilutooted, millele tahaks isegi käppa peale panna.
Ma poleks isegi õnnetu, kui ma sinu kalendris seekord midagi ei võidaks, sest minu jaoks on peamine anda sulle edasi tänusõnad, et pead enda blogi, näed selle kallal tohutult vaeva ja oled jäänud just selliseks, kes sa päriselt oled. Seega sinu blogi meeldibki mulle just sinu pärast, kallis Stella. Tean, et oled aktiivne paljudel rinnetel, seega loodan, et sul jätkub aega pühendada killuke enda elust enda blogisse ka järgmisel aastatel!
Mina loen siin tootearvustusi ja vaatan ideid naisperele sünnipäevaks ja jõuludeks ning teisteks tähtsateks päevadeks kinkide valimiseks. Mart Sanderi lõhnade arvustused on head ja loosid samuti. Mõned kuud olen jälginud blogi ja mitte kogu aeg, aga siiski.
Alati peale tööpäeva või tööööd külastades Stellariumi lehte paneb päevale punkti, alati mõnusat lugemist, palju asju olen soetanud poest endale Stellaariumi blogist infot saades:) Tänud !! Ja ma ei ole kahetsenud !
Ei oskagi öelda, kui kaua olen jälginud, ikka suhteliselt algusaegadest peale. Jälgin Eestis, Võru linnas :)
Ester Loen kõiki postitusi , meeldivad kõik, sellepärast ei oska eraldi midagi välja tuua. Eriti meeldivad muidugi postitused uutest toodetest ja väga kenad fotod. Loen haapsalu lähedalt :) Kõik postitused oodatud!!
Minu lugupidamine sai alguse hoopis kummalisest kanalist, nimelt ajakirjast Oma Maitse. Seal pakutud maasikakook on meie külaliste ja koduste vaieldamatu lemmik :) Stellaariumist olin küll varem kuulnud, kuid polnud pikemalt süüvinud. Siis otsisin aga Facebookis blogi üles ja jälgin vahelduva eduga pidevalt. Eriti meeldisid sel aastal kingapostitused ning uute kaupluste valiku (a la H&M koduosakond) nopped. Samuti nipid-trikid. Jõudu edaspidiseks ja nobedaid näppe :)
Lemmikud on kindlasti olemas ja mitu-mitu. Aga lapates meenus üks postitus, mis mulle tol hetkel (ja muidugi ka praegu) väga hinge läks. Müsteerium Pariisi korteris! Väga põnev lugu! Pildiseeriatest on vaieldamatu lemmik ''From Love to Russia''. Edaspidi ootaks rohkem ja rohkem ilusaid ja värvilisi outfiti postitusi. Kõige muu kõrval loomulikult!
Ja muidugi kummardus sinu suunas, et oled üks tubli-tubli blogija (mida saab väga vähestele öelda)! :)
Olen Sinu blogi-tegemistel silma peal hoidnud juba paar aastat ning iga uus postitus on mu päevadesse uusi värve lisanud Ühte väga-väga lemmikut blogi sissekannet ma nimetada ei oskagi, pigem on Sinu kirjutised minu jaoks peegeldused Sinu enese kogetud hetkedest, meeleoludest ja unistustest, väljendatuna läbi moe- ja iluteemade – mõnikord pillavalt kirevad, mõnikord aga mahedalt minoorsed, täpselt nii, nagu elu ise Eriti meeldib mulle Stellariumi juures see, et moe- ja ilutrendide tutvustustel pole juures pealetükkivat reklaamilõhna, vaid tegu on Sinu enese sisemusest tulevate, sügavalt läbi tunnetatud valikutega hetkes, millest parasjagu kirjutad. Samas jätad lugejatele vabaduse – vabaduse kaasa mõelda, Sinu valikuid omaks võtta või omaenda eelistustele truuks jääda. Aitäh, et oled mulle ja paljudele-paljudele teistele selle elurõõmust tulvil, inspireeriva blogi kinkinud ning raugematut indu edaspidiseks!
Olen jälginud blogi kuskil poolteist aastat juba. Meeldejäävaimatest postitustest meenub Vestige Verdant maski review, mis pani arvatavasti pool Eestit seda maski endale tahtma. Üldiselt meeldivad mulle ilupostitused, eriti kui arvustad uusi tooteid ja jagad oma arvamust.
Olen blogi ja postitusi jälginud juba mõnda aega. Lemmikpostitused on parfüümiteemalised, kuna olen ise väikest viisi lõhnafriik :)
Olen nii mõnegi soovituse peale poodi lõhna proovima tormanud ja olen endale paar uut lemmikut leidnud.
Mis ma ikka ütlen, Ma ei ole eriline ilublogide lugeja, kui aus olla, siis peale sinu oma ei loe ühtegi teist, sest need kipuvad olema ilmetud ja igavad. Sina oskad aga ühendada isikliku ja huvitava salapärasusega ja nii ei pane ma tähelegi, kui olen jälle pahaaimamatult mõnest tootest vaimustunud. Ükspäev proovisin isegi sinu stiilis lühikest jakki poes, viimasel hetkel panin stangele tagasi, kuna sain aru, et kuigi see on ilus ja stiilne ja daamilik, ei oskaks mina seda samamoodi välja kanda kui sina.
Pildid su blogis on võrratud ja koostöö Meisiga paistab teil järjest paremini minevat. Parimad postitused on olnud Serge Lutensi parfüümitutvustused, see tüdruk perroonil pärast viimase rongi lahkumist jäi eriti meelde. Tõeline tänapäeva linnamuinasjutt. Su Adiddase postitused panind mind sõitma teise linna otsa Rocca al Mare kaubandusekeskusesse, et sealt samasuguseid toss eosta (ja neil ei olnud seal selliseid!)
Igatsen taga blogi algusaegade muutumismänge ja meiginädalat Collistariga - kui palju võimalusi see endas peitis ning sain isegi mõned nipid, kuidas erinev meik muudab inimest täiesti.
Sinult olen õppinud ka erinevate aksessuaaride kasutamist - üks ja sama outfit võib erinevate lisanditega näha välja täiesti uus!
Loen su blogi Tartust. Stellaariumi külastama kutsub mind eelkõige see, et lisaks tootearvustustele leidub siin ka muud, näiteks kirjeldad väikeseid igapäevadetaile, mis tuju heaks muudavad. Väga meeldis hiljutine postitus vannitoa värskenduskuurist. Ja muidugi meeldivad ilusad pildid.
Hakkasin sinu blogi lugema.Siin on palju põnevat lugemist.Mulle meeldis lugu ,kus tütar peitis lokitangid sügavkülma.Meil juhtub ka selliseid asju,et asjad kaovad jäljetult ja siis mingi hetk-vola ja üles leitud.Edu ja päikest sinu blogisse.
Ma ei oskagi midagi eraldi välja tuua, igapäev ma siin blogilehel ei käi, uuendused jooksevad FB ja insta avalehel, siis kui jälle tulen, siis lappan ja loen järele. Pilte uurin küll vahel kohe isuga ja imetlen :) Siit- sealt leiab alati midagi mida kõrva taha panna. Jälgin, ma ei tea kui kaua, ~aasta? (Otepää)
Selle aasta üks meeldejäävamaid postitusi on minu jaoks olnud "Ocean Of Wellies",sest tänu sellele ostsin ka mina omale ühed väga ilusad ja stiilsed kummikud. :) Lemmik rubriigiks on ilutoodete tutvustused,arvustused ja outfiti postitused.Kõik outfitid on mulle väga meeldinud ja võiks isegi öelda,et oled mulle inspiratsiooniks.Oled niivõrd naiselik ja mulle meeldib su stiil.
Jälgin küll ebaregulaarselt, kuid kui uuesti olen lehele sattunud, siis ikka loen kõik postitused, mis vahepeal lugemata jäid. Nüüd lisasin Bloglovinisse, saab normaalselt silma peal hoida :D
Väga meeldivad toodete tutvustused, Girl Friday ja ka Mart Sanderi lõhnatutvustused. Üks meeldejäävamaid postitusi oli rongijaamas tehtud outfiti pildid, täpselt ei mäletagi, millal ja mis postitus, aga just pildiseeria oli väga lahe ja jäi meelde.
Väga meeldivad blogis kui ka instagramis olevad pildid. Selged, puhtad, ilusad. Sa oled ülimalt stiilne ning pole asja/ riietust, mis sulle ei sobiks. Olen rohkem instagramis jälgija ning lemmikud 'outfit' pildid on need, kus oled sa kummikutega. Sa oskad neid tõsiselt hästi välja kanda :)
Kõige rohkem meeldivad outfiti postitused.Jälgin juba mõnda aega. Leidsin Facebookist.elan Paides.Meeldivad kosmeetikatoodete, parfüümide ja ehete postitused.
Sinu blogi olen jälginud pikalt, Viljandist. See oli tegelikult minu mäletamist mööda esimene blogi, mida ma üldse jälgima hakkasin. Mind köitsid ilusad pildid ja Sinu kirjutamisstiil, mis on siiani Stellarium blogi suured trumbid! Ehk see oligi see, mis andis mulle tõuke luua päris oma blogi, oled eeskujuks!
Ma olen alati imetlenud Sinu outfiti ja pildipostitusi ja huviga lugenud tootearvustusi, oled suutnud mind pea igat toodet tahtma panna, tegelikult on nii mõnigi neist tee minu kosmeetikakotti leidnud! Kõige eredamalt on meelde jäänud sinu outfit postitusest "My Tips & Tricks: How To Be Happy With Yourself?" see oli lihtsalt nii armas ja tütarlapselik :)
Olen Sinu blogi uus jälgija/lugeja. Olen väga suur kosmeetika ja parfüümi postituste fänn, aga loen ka kõike muud suure huviga😊. Edu ja jõudu ning toredaid jõule!
Tänane auhind on küll väga hea. Olen jõudnud arusaamale, et üks parfüüm on naisterahvale parim kingitus. Eriti veel jõuludeks.
Stellaariumit olen jälginud paar viimased aastat. Lemmikud on ilmselt outfiti postitused, sest Sul on üsna omapärane stiil ja armastad värve. Pildid on muidugi ka vapustavad!
Kindlasti oli selle aasta suurim hitt postitus Vestige Verdant, mille hankisid enamus Sinu blogi lugejad endale või ihkavad siiani. Mina igatahes pidin selle saama ja sain selle Sinu suurepärase Stellarium Boxiga!Korra tellides Sinult Stellarium Box, siis nüüd iga uue boxi postitusega lähevad mu silmad särama - Ootan uut aega uuele boxile :) Kindlasti meeldivad mulle Sinu outfiti postitused ja toote tutvustused. Kui aus olla siis meeldib mulle kõik! Sinu blogi on täiuslikult terviklik! Ja muidugi kiitused ka Sinu fotograafile! :)
Mina loen sinu postitusi veel aastakese jagu Helsingist, siis vahetan linna ja riiki. Meeldib My Tips&Tricks, aga ka pea kõik teised postitused. Kui ei meeldiks, siis ei käiks ju lugemas ;) Jõudu ja jaksu blogiga jätkamisel!
Jälgin ja loen Sinu blogi mõned kuud ,väga meeldivad parfüümide tutvustused ja erinevad lummavad fotod .
Mina olen lugenud seda blogi vast nii paar aastat, Tartust. Kuidagi eriti meelde on jäänud üks postitus, kus sa rääkisid ühest lõhnast, igal juhul pildid olid tehtud raudteejaamas ja see jutt seal lõhna juures on samuti meeles. Kõige rohkem mulle meeldivadki Sinu lõhna arvustused, sest iga kord peale nende lugemist tekib mul tahtmine neid lõhnu nuusutada. Ja nii mõnedki Sinu poolt positiivse vastukaja saanud tooted on jõudnud minu riiulile ja on head tõesti.Edu!
Minu lemmikud on ikka erinevad arvustused. Samuti meeldivad lahendused ja uued ideed (näiteks kuidas hoida oma meigitarbeid ja kuidas värskendada vannituba). Lisaks oled sa nii kaunis ja naiselik!
Minu uueks lemmikrubriigiks saab Throwback Thursday - tagasivaade pildiseeriatele, lugudele ja tagasisidele. Neljapäeviti saab veel vaatamata ja lugemata teemad sirvitud ning ma pole varem tagasisidele palju tähelepanu pööranud, kuid nüüd tundub huvitav, millised on teiste inimeste arvamused. Vaidlus riietusstiili pärast - tundub huvitav, lähen otsin üles ;)
Eilse artikli juures meeldis mulle Sinu ema reaktsioon, no täpselt minu mõte - kleit ja tossud?? Nagu varasemas kommentaaris ütlesin, et ehk kunagi võtan selle trendi omaks, aga täna ei ole veel see päev.
Tervitused Kilingi-Nõmmelt! Olen sinu blogi pidev lugeja. Mulle meeldib, et oled väga avara silmaringiga ja kirjutad paljudel erinevatel teemadel. Meeldib ka see, et sinu kirjutisi lugedes tunnen end nagu loeksin sõbranna kirja :) Edu ja huvitavaid mõtteid edaspidiseks!
Teid jälgin juba ammusest ajast facebookist, kuid blogi hakkasin alles hiljutii jälgima, kuna polnud aega eriti lugemiseks siis pole jõudnud ka järjepidevalt jälgida, olen siin ühe päevaga paar blogi läbi lugenud ning kõige rohkem pakuvad huvi "My Tips & Tricks" ja ka outfit blogid on väga huvitavad, ülekõige meeldib see outfit: http://stellaarium.blogspot.com/2014/08/tiger-true-white.html kuna jumaldan leopardi mustriga asju ;)
Rohkem võiks olla küünte teemalisi sissekandeid, oleksin väga huvitatud nende lugemisest, igasugune küünte disain ja ideed ning kuidas sa ise enda küünte eest hoolt kannad jms. Võb-olla on siin selliseid postitusi rohkem, kui üks mida pole märganud siis vabandan.
Olen seda blogi jälginud 2 aastat kindlasti.Üks postitus mis eriliselt meelde jäänud on ja see polnud vist isegi enam 2014a postitus,vaid veel varasem,oli postitus,kus sa rääkisid oma juustest ja kuidas sa omale lokke teed.Kuna mul üsna samas pikkuses juuksed ja väga lokid meeldivad siis sai päris palju näpunäiteid sealt ja olen viimasel ajal väga tihti lokke teinud.Meeldivad väga ilutoodete arvustused koos piltidega.Ja uute toodete tutvustused ka,kuna tavaliselt sinuni jõuavad paljud tooted ennem,kui ma ise neist üldse teadlikuks saanud olen. :) Olen lugeja Valgamaalt.
Aitäh Stella, et oled ka käesoleval aastal hommiku-kohvi kõrvale maiust pakkunud! :) Koos oleme aega veetnud juba 2 aastat (Tallinnas) ja Stellariumi sära ning suursugusus paeluvad mind endiselt.
Konkreetsemalt postitustest – minu tähelepanu köidavad alati tänu lillale toonile mõtiskleva õhkkonna loovad outfitid, suure huviga jälgin rubriiki „My Tips & Tricks“ ning toodete tutvustusi/arvustusi, sest kuidas muudmoodi ikka teada saada, kas asi on hea, kui mitte läbi kellegi kogemuse.
Olen jälginud Sinu blogi mitte just väga kaua ja ei saa ütelda et olen igapäevane lugeja. Pole vist seda tüüpi inimene kes suudaks iga päev blogisid lugeda, nii et asi pole mitte blogis vaid minus. :) Loen kui tuleb tuju ja siis võin kasvõi mitu tundi istuda blogis ja lihtsalt lugeda ja pilte vaadata :) Fb on su leht pikemat aega jälgimise all ja need väiksed jutud loen alati läbi, kirjutad minu arust väga lahedalt ja kaasatõmbavalt. Meeldib üldiselt kõik millest blogid, kuna tore on teada saada uutest asjadest ja kuidas meeldivad. Ja mis siin salata, vahest teeb lausa kadedaks et ise sedasi elada ja blogida ei oska :)
Oh, unustasin mainida et fb olen teise nimega kasutaja. Jagan ja jälgin seal, kuna väga sooviks ka proovida neid uusi lahedais asju :)
Stellarium on minu jaoks kvaliteedimärk. Pildid, Sinu jutustused, Instagram Inspiration ja Sea Of Shoes. Kõik rubriigid, mida loen alati suure huviga. Selles blogis on luksust. Alates riietest, mida tahaksin endalegi, lõpetades kingadega, mis panevad ahhetama. Sinu kaubamärk on lokid ja punane huul. Sellisena nägin Sind blogis esimest korda. Selle blogi järgi olen sooritanud palju oste: Balmaini puudrise lõhna, Mu Burberry lõhna, Vestige Verdant maski ja õli, Chaneli CC kreemi (seni parim, mida ei vaheta välja) ja Pi-Reti ehteid, mida olen elukaaslasel palunud osta. PS. Sel suvel ma nägin Sind korraks. Sa tulid Piritale Sushi Pandasse, aga ostsid sushi kaasa ja läksid ära.
Siin aga avastasin Stellaarium boxi, mis on väga ahvatlev!! Selliseid boxe võiks olla Eestis ka nt 20€ hinnaklassis. Soomes olen tellinud Livboxi juba üle poole aasta ja väga mõnus üllatus iga kuu!! Tundub, et tuleb ehk üle tulla Stellaarium boxile ;)
Olen varesemalt lugenud Stellaariumi blogi kuid mingiaeg tekkis paus ja nüüd olen hakanud uuesti jälgima :). Instagramis jälgin juba ammu :). Siin olen avastanud Stellaarium boxi, mis on ääretult huvitav. Blogi teemad on kõik väha huvitavad :) Kõike head ja paremat ka edaspidiseks :)
Olen pikemat aega juba silma Sinu blogil peal hoidnud, blogi on väga kaunis ja on heaks naiselikkuse eeskujuks! Lõpuks sain tellitud ka St. Boxi, millega olen väga rahul, tõenäoliselt ei jää see minu viimaseks Boxiks. :)
Väga meeldivad Sinu fotopostitused, kus näitad uut moodi/toodet, sest Sa oled väga kaunis naine ning Su fotosid on alati rõõm vaadata!
Olen Sinu blogi jälginud umbe aasta! Mulle on väga meeldinud erinevad postitused uutest parfüümidest,kosmeetikast ja põnevad trendiuudised! Ma ise olen see,kes ma olen ja ei käi väga "trendi" järgi aga ikkagi on väga põnev kõigega kursis olla! Eks igal inimesel on välja kujunenud oma MINA ja stiil! Sind,Stella,jälgida on puhas rõõm! Kõik,mida kannad,sobib Sulle ideaalselt!See on omaette oskus:)Minul on näiteks väike kiiks parfüümidega.......ma lausa koguks neid!!!:) Mul on lõhnad igal pool- vannitoas,magamistoas,koridoris ja lisaks veel lõhnaküünlad tubades!!!Ühesõnaga,mulle meeldivad head lõhnad!:)Kindlasti jälgin ka edaspidi Sinu postitusi,nii facebookis kui instagramis:) Sulle aga soovin jõudu uuteks säravateks postitusteks!!!:)
Olen ikka siin juba rohkem kui aasta ja mulle hakkavad eriti meeldima sinu Instagram Inspiration postitused.
Hey Stella! Jälgin Sind Helsingist.Alustasin Su blogi lugemist sel aastal.Pean tunnistama ,et kõik postitused on väga huvitavad.Pildidki on maitsekad ja lõbusad.Eriti meeldis mulle Karl Lagerfield parfüümi juures ratsakiivriga pildid,nii stiilsed ja karlilikud.Ka meeldib mulle Sinu kiindumus Hunter kummikutesse.Pean kindlasti ühe paari endale ka muretsema.Aga kas oli parem tellida üks nr väiksem suurus?
Neid vastuseid on mul ka niii põnev lugeda :) Ise jälgin juba kaua ja ikka Tallinn, meeldivad kõik postitused, nii outfitid kui ilutoodete omad jms, eriti mõnus on neid nö 5D-s jälgida, nt siis vahelduseks koos StellariumBoxiga, kõik on veelgi reaalsem siis :) Superlemmik oli Pariisi reis, seda postitust ma juba ei unusta :) Kadri
Jälgin blogi juba pikka aega, lisaks facebook ja ka insta tegemisi. Kõik lood on väga huvitavad ja kutsuvad lugema. Ilusat jõuluaega.
|
OSCAR-2019
|
||
Üliõpilaste XIX Suvemängud (edaspidi: Mängud) on sportlik-meelelahutuslik üritus, kuhu on oodatud kõik kõrgkoolide tudengid ja noorusliku ning sportliku hingega vilistlased.
Mängude eesmärk on pakkuda kohaletulnutele pingelist sportlikku ja lõõgastavat meelelahutuslikku programmi. Populariseerida nii ühist kui ka individuaalset spordiharrastust tudengkonna seas.
Osaleda võivad kõigi Eesti ning välisriikide kõrgkoolide tudengid ja töötajad, kes järgivad Mängude juhendit ning heakorra eeskirja. Iga osaleja esindab oma kõrgkooli (mitmes kõrgkoolis õppimise korral tuleb enne Mängude algust valida kõrgkool, mille võistkonnas soovitakse osaleda). Võistkonda võivad kuuluda ühe ja sama kõrgkooli tudengid ja vilistlased.
Kõik osalejad vastutavad ise oma saabumise eest Mängudele. Osalejate isiklikud autod tuleb parkida ainult selleks ettenähtud ja vastavalt tähistatud autoparklatesse. Korraldajate nõudmisel tuleb valesti pargitud auto koheselt ümber parkida. Valesti parkimise korral on korraldajatel õigus sõiduk teisaldada. Mängudel mitte registreerunud inimeste sõidukite parkimine parklas ei ole lubatud. Mängudel osalejate autod tähistatakse saabumisel parkimiskleebistega.
Korraldajate poolt on organiseeritud aedadega piiratud telklaager Kääriku järve ääres, kuhu võivad telgi püstitada kõik Mängude osavõtumaksu tasunud osalejad (kõik vajalik telkimiseks peab olema osalejatel endal kaasas). Telklaagris ilma loata viibimine on keelatud. Väljaspool telklaagrit on telkimine keelatud.
Kääriku Spordikeskuses on võimalik ööbida lisaks telklaagrile majutusmajas, võimlatubades ning hotellis. Majutuse broneerimiseks kirjuta oma soovidest: staap@ylisport.ee.
Mängude korraldajate poolt on osalejatele organiseeritud Kääriku Spordikeskuse sööklas 6 toidukorda: reede õhtusöök, laupäeva hommiku-, lõuna- ja õhtusöök, pühapäeva hommiku- ja lõunasöök. Toitlustamine toimub ainult käepaela ning toidukordade kaardi alusel.
Mängude ajakava kinnitab Mängude korralduskogu ja sellega saab tutvuda internetis kodulehel www.ylisport.ee alates 1.03.2018. Korraldajatel on vajadusel õigus teha ajakavas muudatusi, andes neist enne Mänge teada kodulehel või Mängude ajal infostendidel, võistkonna esindajate koosolekul ja informaatori kaudu võistluspaikades.
Paremusjärjestuse selgitamine: Igal alal peetakse kõrgkoolidevahelist punktiarvestust. Punkte antakse järgmiselt:
Iga osalenud kool saab minimaalselt ühe punkti. Kõigil aladel läheb arvesse iga kooli parim võistkond ning järgmised punkte ei too ega teiste koolide ees punkte kinni ei hoia.
Individuaalaladel moodustub kõrgkoolidevaheline paremusjärjestus iga ala siseselt analoogiliselt üldise võistkondliku paremusjärjestusega. Punktid arvestatakse eraldi nii meeste kui ka naiste arvestuses.
Kui osavõtja võistleb jooksvalt mitmel spordialal (va juhul kui ala juhend seda keelab) teeb ta seda omal vastutusel. Sellisel põhjusel ei lükata võistlusi-kohtumisi edasi ega vahetata toimumisaega. Jälgitakse korraldaja poolt valmis tehtud ajakava. Kui mängijad 5 minuti jooksul peale mängu alguseks määratud aega kohale ei ilmu, saab kohal olev võistkond loobumisvõidu.
Spordi- ning meelelahutusprogrammi kuuluvate alade juhendid ning täpne Mängude programm avaldatakse 1. märtsil Mängude kodulehel.
Kõrgkoolide esindajatele mõeldud koosolek toimub Kääriku Spordikeskuse kinosaalis 28. juunil algusega kell 18.00.
Iga individuaal- ja võistkondliku ala kolme parimat sportlast/võistkonda autasustatakse korraldajate ja sponsorite poolt välja pandud auhindadega. Esikoha võitnud sportlane/võistkond saab Üliõpilaste XVIII Suvemängude meistrikarika. Koolidevahelise võistluse parimat kooli autasustatakse rändkarikaga. Lõpetamisel tunnustatakse iga kõrgkooli kõige väärtuslikumat esindajat Üliõpilaste XVIII Suvemängude erikarikaga (väärtuslikuma esindaja valivad kõrgkoolid ise oma osalejate hulgast).
Lisaks parima kõrgkooli karikale kuuluvad Mängud ka #YliSport Aktiivsuskarika arvestusse antakse välja ka aktiivseima kõrgkooli rändkarikas. Aktiivseimaks kõrgkooliks on kool, kelle esindajad osalevad kõige aktiivsemalt võistlustel (arvesse lähevad ka meelelahutuslikud spordialad). Iga osaleja igal alal toob koolile ühe aktiivsuspunkti.
Autasustamised toimuvad ajakavas määratud aegadel iga võistluspäeva lõpus. Korraldajatel on õigus välja panna ka loosi- ja eriauhindu. Kõrgkoolide poolt välja pandud ergutusauhinnad antakse korraldajatega koostöös välja Mängude lõpetamisel. Rajarekordite ületamisel on väljapandud eriauhinnad.
Kõik protestid võistluse kulgemise ja konkurentide tegevuse kohta tuleb esitada kirjalikult hiljemalt poole tunni jooksul peale võistluse lõppu mängude sekretariaadis. Võistluste käigus tekkinud küsimused ja protestid lahendab kohtunikekogu eestseisus, kuhu kuuluvad: Mängude peakorraldaja, programmitoimkonna juht, sekretariaadi juht ja EASL-i ametlik esindaja. Lisaks neile on kohustuslik arutlusel kohal olla kõnealuste võistkondade treeneritel/esindajatel.
Kõik protestid võistlustulemuste kohta tuleb esitada samal võistluspäeval: 29. juunil hiljemalt kell 21.00, 30. juunil hiljemalt kell 21.00 ja 1. juulil hiljemalt kell 14.00 Mängude sekretariaadile. Hilisemaid proteste ei rahuldata. Protestide kohta teeb oma lõpliku otsuse kohtunikekogu eestseisus koos antud ala peakohtunikuga.
NB! Suvemängudel osalejate arv on piiratud! Õiguse osalemiseks saavad 1500 esimesena registreerunud ja osavõtutasu maksnud inimest.
Mängudele loetakse ametlikult registreerunuks need, kes on registreerunud vastavalt käesolevale juhendile ning osalustasu üle kandnud EASL-i arveldusarvele vastavalt arvel näidatud tähtajale ja kes kannavad kohapeal Mängude käepaela. Mängude käepaela puudumisel ei ole ka õigust Mängudel osaleda. Kõik Mängudele mitte-registreerunute kaasabil või nende poolt saavutatud tulemused kuuluvad tühistamisele. Osavõtutasu ei tagastata. Osaleja osalemistasu peab laekuma selgelt ühest allikast ja ühe maksekorralduse näol.
NB! Samuti tühistatakse võistleja kohapealsel hilisemal registreerumisel kõik tema poolt enne osalustasu maksmist saavutatud tulemused. Käepaelte olemasolu kontrollivad kohtunikud ja konkurendid.
Kõik võistkondade esindajad, kes toovad Mängudele vähemalt 15 osalustasu maksvat võistlejat, saavad ise tasuta osaleda. Iga järgmise 15 osaleja kohta saavad veel ühe tasuta osaluse.
Eesti Akadeemiline Spordiliit kutsub kõiki Üliõpilaste XVIII Suvemängude individuaalalade võitjaid oma tiitlit kaitsma. Tasuta osalemiseks tuleb ennast oma kõrgkooli esindaja kaudu üles anda hiljemalt 31. märtsiks. Hilisemal registreerumisel tuleb tasuda osalustasu!
Tutvu Mängude üldjuhendiga, heakorraeeskirja, individuaalalade üldjuhendiga, võistkonnaalade üldjuhendiga ning alade juhenditega ja programmiga.
Täpsem registreerimise info on esitatud Mängude kodulehe alamlehel registreerimine, kus on toodud ka erinevate kõrgkoolide kontaktisikud, kes koondavad kokku ühe kõrgkooli üliõpilased – saada oma registeerumise soov oma kõrgkooli esindajale.
Juhul kui teie kõrgkooli esindaja puudub, siis saada oma osalussooviga kiri aadressile staap@ylisport.ee. Soovi korral saadetakse arve (märgi ära kellele).
Osalustasu tasumisega kinnitate ühtlasi, et olete tutvunud Mängude juhendite ning heakorra eeskirjaga ja kohustute nendest kinni pidama.
Kõikidel aladel osalejad peavad järgima võistluste üldjuhendit, individuaalalade üldjuhendit, võistkonnaalade üldjuhendit ning alade juhenditeid. Kõik juhendid on kättesaadavad kodulehelt www.ylisport.ee. Kohapeal saab juhendiga tutvuda võistluspaikades olevatel infostendidel. Kõigil võistkonna esindajatel on õigus saada võistluste sekretariaadist iga ala juhendist koopia.
Võistlema tule kaine peaga. Võistluste kohtunikel on õigus joobetunnustega osaleja võistluselt kõrvaldada. Alkoholi tarvitamine avalikus kohas ja avalikul üritusel, selleks mitte ettenähtud kohas, on Eesti Vabariigi seaduste järgi keelatud. Võistluspaigas on alkoholi tarbimine keelatud.
Kääriku Spordibaasi territooriumile klaastaarat ei lubata ning korraldajatel ning turvatöötajatel on õigus klaastaara ning selles olev jook konfiskeerida.
Võistluspaikades, võistluspaikade vahetus naabruses ja avalikus kohas Mängude toimumise territooriumil on suitsetamine keelatud.
Võta kaasa kehtiv üliõpilaspilet või kõrgkooli lõputunnistuse koopia (vilistlased). Võistluste sekretariaadil on kahtluste või protestide korral kontrollimise eesmärgil õigus küsida teie dokumente. Kehtiva üliõpilaspileti puudumisel võidakse võistleja/võistkonna võistlustulemused tühistada. Vilistlastel esindatava kõrgkooli lõputunnistuse koopia puudumisel võidakse võistleja/võistkonna tulemused tühistada.
Kõiki alade juhendite poolt mittereguleeritavaid küsimusi lahendatakse võistluste kohtunikekogu eestseisuse poolt lähtudes üldjuhendist ja/või tervest mõistusest. Kohtunikekogu eestseisusse kuuluvad: Mängude peakorraldaja, programmitoimkonna juht, sekretariaadi juht jaEASL-i ametlik esindaja.
|
OSCAR-2019
|
||
8.detsembril toimus loodusringi koolipäev Silma õpikojas. Meie õpetajateks olid sel päeval Angela ja Madis MTÜ Rotaliast ning Marko Silma looduskoolist.
Mikromaailma uurimisgrupp uuris mikroskoobiga loodusest leitud pisiobjekte, fotogrupp valis välja parimad fotod ning filmigrupi ühistööna valmis filmiklipp matkast. Rühmad esitlesid oma töid.
Inglisekeelne maailm tunneb tänupüha e THANKSGIVINGUT juba alates 1621 aastast ja tänaseks on see püha kasvanud perekeskseks pidupäevaks.
Ajaloost on teada, et Inglismaalt Plymouthist rännanud pilgrimid e palverändurid seilasid üle Atlandi ookeani "Mayfloweri"nimelise laevaga ning asusid elama koos sõbralike indiaanlastega Ameerika linna, mille nimetasid Plimothiks. Aasta hiljem tänasid pilgrimid indiaanlasi nende abi eest.
Martna Põhikoolis meisterdasid õpilased inglis keele ringi õpilaste eestvedamisel kalkuneid, pilgrime ning poiste eelistuseks oli "Mayfloweri" laev
Esikoha sai küll Sõmeru põhikool, kuid Martna koolikokk Anne Laur pidas konkurssi heaks kogemuseks: „Võitjad oleme sellegipoolest, sest oleme kogemuse võrra rikkamad,” ütles ta.
Anne Laur koos Aili Randmaaga valmistas konkursiroana boršisupi, õunavormi jäätisega ja kartuli–herne tambi. „Boršisupp ja õunavorm on meie kooli laste ühed lemmikud,” ütles Laur.
Finaalvõistlusel Eesti Näituste messikeskuses pidid koolikokad 2 tunni ja 5 minutiga valmistama kolm rooga: kooli nn supipäeva menüü, ehk supi ja magustoidu ning lisaks vabal valikul ühe köögiviljaroa.
Anne Lauri sõnul oligi lõppvõistlusel kõige raskem ajas püsida: supp pidi valmis olema 45 minutiga ja 35 minutit hiljem valmima magustoit ja veel 45 minutit hiljem köögiviljaroog.
„Ega kokk tee 45 minutiga toitu valmis, ka koolis saab ettevalmistusi hakata varem tegema,” rääkis ta ja lisas, et nende võistkond jäi supiga 5 minutit hiljaks, aga mõnel koolil valmis roog isegi pool tundi ettenähtust hiljem.
Žürii liige Jüri gümnaasiumi direktor Maria Tiro ütles, et žürii otsustas avalikustada võitja, kuid mitte ülejäänud finalistide järjestust. „Martna koolist rääkides võib öelda, et neil oli tugev tase, kuid ühelgi alal nad päris esimeseks ei tulnud.”
Tiro lisas, et kõigi seitsme finaali pääsenud kooli road olid hästi maitsestatud. Üllatustena nimetas ta Paikuse põhikooli kalasuppi, mida žürii pidas suppidest kõige maitsvamaks.
„Kuna ma koolidirektorina puutun samuti toitlustamisega kokku, siis tean, et tänapäeva lapsed ei omanda kodus harjumust kõiki toiduaineid süüa. See ei tähenda, et koolisöökla ei peaks neist toite tegema,” rääkis Maria Tiro.
Ta lisas, et väikestel koolidel on võimalus pakkuda õpilastele suuremat toiduvalikut ja kui on oma köögipersonal, on ka suhtumine teine.
Koolisööklate konkurssi korraldab Tervise Arengu Instituut 2006. aastast. Konkursil osalemiseks peab kool selleks ise soovi avaldama. Eelvoorus tuleb saata žüriile fotod, reaalse koolisöökla menüü ning žürii hindab toitude toitainelist väärtust.
Eelvoorust, kus osales 20 kooli, valiti välja seitse finalisti, kes pidid kohapeal sööki valmistama.
Tervise Arengu Instituudi projektijuht Reelika Viitamees pidas rõõmustavaks, et tänavu oli osalemas palju uusi koole. Kuigi finaali pääsesid peamiselt väiksemad koolid, on konkursil osalejate seas ka suuri koole. Maria Tiro nimetas põhjusena, miks suuri koole sellisel konkursil vähem osaleb, seda, et seal korraldab toitlustust mõni toitlustusfirma, mitte kool ise.
Koolisööklate konkursi eesmärk on juhtida avalikkuse tähelepanu koolitoidule ning selle valmistajatele. Omavahel mõõtu võttes ja häid kogemusi jagades paraneb toitlustajate professionaalsus ja koolitoidu kvaliteet ning tõuseb ka selle tarbimise populaarsus õpilaste seas.
Anne Laur on seda meelt, et järgmisel aastal tahaksid nad kindlasti taas koolisööklate konkursil osaleda. „Kui järgmisel aastal edasi ei pääse, siis läheme ülejärgmisel jälle,” lubas ta.
Koolisöökla konkursi finaal toimub neljapäeval, 28. oktoobril Eesti Näituste messikeskuse C hallis, Tallinnas, Pirita tee 28.
Võitjatena tulid metsast välja 6.-7.kl võistlusklassis Ants Kristjan Tamm ja Rando Randmaa 7.klassist ja 8.-9.kl arvestuses Andreas Klippberg ja Fred Heimvell.
Tublilt võistlesid ka tüdrukute paarid Elli Pibermann ja Hanna Loora Pankin ning Heveli Veersalu ja Angela Altmeri. tihedas konkurentsis saavutati vastavalt 4. ja 7. koht.
29.04.2010 toimus Martna Põhikoolis „Martna Laululind 2010“ valimine. Võistlustulle astusid 25 laululindu, kelle hulgast pidi žürii välja valima erinevate vanusegruppide võitjad. Züriisse kuulusid:
Publik sai valida ka oma lemmiku ja nende väljavalituks osutus I klassi õpilane Karl – Mihkel Seiton.
Peale pidulikumat osa, tulid üllatusesineja , kelleks olid Ohh (Anne Laur) ja Ahh (Maimu Neuhof), nad panid rahva laulma ja tantsima. Laste rõõmuks oli neil kaasas suur kast, kuhu oli peidetud hunnik komme. Üritus lõppes kommide söömisega.
14.05 – 15.05 toimus Lihulas Mudilaskooride festival, millest sai osa ligikaudu 700 last. Igal laulukooril olid oma Bonned ehk saatjad, kelledeks olid Lihula kooli õpilased. Esimese päeva õhtul toimus väike kontsert, kus laulsid koorid, kes olid selleks soovi avaldanud. Kontsert algas päiksepaistega, siis müristas ja lõi välku, aga laululapsed laulsid taas päikese välja. Väga ülev tunne oli, kui nägid, et vihm ei sega kedagi. Lapsed tõmbasid vihmakeebid selga ja laul jätkus rõõmsal meelel. Õhtu lõppes diskoga. Eestlastele kohaselt – algul ei saa vedama, siis ei saa pidama!
15.05 toimus lõppkontsert, mis algas rongkäiguga. Selle päeva juhtideks oli klounid Tuut ja Piip. Nad osalesid rongkäigus ja hiljem olid õhtujuhid. Kavas oli üheksa laulu ja neid juhatasid neli dirigenti. Kõik koorid said tänukirja ja ühe laevukese, kuhu saab põlema panna küünla ja meenutada neid kahte imetoredat päeva.
3. aprillil toimunud Eesti MV maadluses saavutas oma vanuseklassis ja kaalukategoorias väga tubli teise koha 6. klassi õpilane JAN PIBERMAN.
Eelmisel nädalavahetusel toimunud IX Martna lahtistel meistrivõistlustel saavutasid esikoha Kaarel Tamm (-25kg) ja Raiko Uus (-30kg).
Playbackil jäljendavad osalejad tuntud artiste, ansambleid ja telenägusid, võttes aluseks muusikavideod või esinemised. Zürii valib parima esituse ja võitjaid ootab auhind!Vajalik on ka oma grupp Playbackiks kirja panna ja seda saab teha Liina juures Noortekeskuses ja koolis Kristheli juures.
Kohal on ka fotonurk, kus saab sõbrapilte teha! Pileti hinnaks 5 krooni ja pidu kestab kuni kella 22.00
|
OSCAR-2019
|
||
Kui prillid pole paigaldatud vastavalt prillikandja füsioloogilistele näokuju parameetritele, ei pruugi prillikandjad kogeda täielikku 3D nägemist, mis on aga ülioluline heaks kauguse tajumiseks.
FaceFit™ Tehnoloogia optimeerib nägemisväljad nii, et toob prilliklaasi disainis esile kandmisparameetrite füsioloogilise asendi. Arvesse võetakse prilliraami andmed, silmade asend (PD ja paigalduskõrgus) ning prilliraami sobivus ninal ja kõrvade peal.
Mittestandartsete parameetritega näo tüübi puhul (nt. erinev kaldenurk), seab läbi standartse progressiivklaasi disaini vaatamine ohtu täieliku vaatevälja tajumise (nagu on näidatud kollase joonega parempoolsel pildil).
FaceFit™ Tehnoloogiaga prillilklaasid on optimeeritud näokujule ning tagab prillikandjale täieliku 3D nägemiskogemuse ka prillide mittestandartses kandmisasendis.
FrameFit+®´i sisaldav ainulaadne Adaptation Control™ Technology (Adaptatsiooni Kontrolli Tehnoloogia- ACT/AKT) annab prillikandjale, moetrendide kiiresti muutuvas maailmas, vabaduse valida ükskõik millise prilliraami ja kohandada see ka kiiresti oma prilliklaasidega.
Adaptation Control™ Tehnoloogia võtab arvesse harjumuspärase silma pöördenurga ning kohandab sellele vastavalt prilliklaasi progressiooni ala. FrameFit+ ® Tehnoloogia omakorda arvestab läätse suuruse ja prilliraami kujuga, et vältida lähedale vaatmise ala väljalõikamist.
Võttes arvesse väljakutsed kiiresti arenevas tänapäeva maailmas, võimaldavad prilliklaasid kiiresti ümberfokusseerida ja annavad dünaamilise nägemise kogu päevaks.
Tänu Digital InsideTM Tehnoloogiale on prilliklaas optimeeritud nii, et on arvestatud inimese lugemis harjumustega. See tähendab, et lähedale vaatamise ala on laiendatud nii vertikaalses kui horisontaalses suunas mõlemale (ca 30 ja keskmiselt 38 cm) lugemiskaugusele.
Tulemus: pingevaba ja loomulik pea ja keha hoiak. Mida lühem on lugemiskaugus, seda suurem on silmade konvergents e ühtekoondumine ja sellega arvestatakse lugemisalade disainis. Seetõttu on prilliklaase mugav kasutada ajalehe lugemiseks ja digitaalsete seadmete kasutamiseks üheaegselt.
ZEISSi poolt väljatöötatud uued tehnoloogiad hõlmavad endas kolme tähtsat elementi, mis muudavad igapäevaseks kasutamiseks mõeldud prilliklaasid autojuhtimise ajal ohutumaks ja oluliselt mugavamaks:
Luminance Design® Tehnoloogia võtab vähestes valgustingimustes arvesse inimese tegeliku pupilli suuruse.
ZEISSi DriveSafe prilliklaaside disainis on ühendatud kuni 43% laiem keskmisele kaugusele vaadatav ala, et oleks lihtsam fokuseerida armatuurlaua ja peeglite vahel ja kuni 14% laiem kaugele vaatamise ala maantee ulatuslikumaks nägemiseks.
Prillikandjad puutuvad prillipoes sageli kokku teemaga, mis esmapilgul tundub veidi segadust tekitav. Lisaks prilliklaasitüübi valimisele soovitakse teada, millist pinnakatet Sa oma prilliklaasidele soovid. Tõsi on, et paljudel juhtudel moodustab pinnakate, mis sisaldab tavapäraselt kõvendatud pinda ja peegeldusvastast katet, lõviosa prilliklaaside maksumusest.
Miks see nii on ja mida täpselt pinnakatted teile annavad? Kõige üldisemalt öeldes sõltub pinnakattest inimese nägemiskvaliteet. Näide, mida sageli oma klientidele toome on seotud aknaklaasiga. Füüsikast on teada, et klaasil on omadus valgust tagasi peegeldada. Läbi suletud aknaklaasi ei näe me nii selgelt välja kui siis, kui akna avame. See tähendab, et klaasile kantud peegeldusvastase katte füüsikalistest omadusest sõltub, kui selget pilti me läbi prilliklaasi näeme.
Muidugi näeme läbi ka spetsiaalse katteta klaasist, kuid nägemine ei ole selge. Lisaks ebaselgele nägemisele, mis on tingitud valguse peegeldumisest silma, on siin ka esteetiline külg- silmad ei ole ka teistele läbi prilliklaasi hästi nähtavad ja peale pildistamist jäävad silmade asemele hoopis helendavad valguslaigud.
Peegeldusvastaseid katteid on erinevate füüsikaliste omadustega ja parim on see kate, mille jääkpeegeldus on minimaalseim. Tänapäeval on toimunud katete tehnoloogias väga suured muutused. Kõvendatud pinnakiht on praegusel ajal juba täiesti elementaarne, kuid ka nende kvaliteet sõltub kasutatud tehnoloogiast. Kõvapinna funktsiooniks on kaitsta plastikprillikaase kriimustuste eest, kuigi 100% ei saa ükski kate seda tagada ja sõltub suuresti prillikandja hoolikusest.
Peegeldusvastased katted annavad viimase lihvi prilliklaasile ja aitavad nautida suurepärast nägemismugavust ja kontrastsust. Seega ei taga õige korrektsiooniga prilliklaasid optimaalset nägemiskvaliteeti.
Järgnevalt anname Sulle 7 kasulikku nõuannet prilliklaaside katete kohta – millised neist vastavad Sinu vajadustega kõige paremini ja missuguseid aspekte peaksid prillide ostmisel arvestama?
Iga prilliklaasi pind peegeldab valgust – see on paratamatu fakt, mis võib sageli väga ärritavaks osutuda. Kõrgekvaliteediline AR kate kindlustab Sulle paremat väljanägemise, sest silmad paistavad prilliklaasist läbi ja elimineerivad ka enamiku häirivatest peegeldustest, mistõttu saavad sellest kasu ka teised inimesed. AR katted lihtsustavad oluliselt öist autojuhtimist või lugemist teatud valgustingimustes. Kõrgekvaliteediline AR kate koosneb erinevatest kihtidest, mis vastastikusel koostoimel annavad optimaalse efekti. Sel moel on erinevate valguse lainepikkusest tingitud peegeldused erinevatest suundadest minimaalsed ning vähendavad seeläbi ka silmade väsimust.
ZEISSi uus peegeldusvastane kate DuraVision® Platinum, tänu innovatiivsele tehnoloogiale, vähendab häirivaid peegeldusi ning tagab prakitilselt olematu jääkpeegelduse.
Tänapäeval valivad kliendid endale enamasti plastikklaasid. Siiski pole need prilliklaasid nii tugevad kui mineraalklaasid ja need on tundlikumad kriimustuste tekkimise suhtes. Seetõttu on kõvendatud pinnakiht prilliklaaside kestvuse huvides kindlasti esimene valik.
Uus ZEISSi DuraVision® Platinum kate on kombinatsioon peegeldusvastasest kattest ja äärmiselt kauakesvast kõvast pinnakihist. See kate kaitseb AR kattega plastikprilliklaase, mis muudab need praktiliselt sama tugevaks kui mineraalklaasid: uurimus näitab, et DuraVision® Platinum-iga kaetud prilliklaasid on kuni kolm korda praeguse põlvkonna plastikklaasidest* tugevamad.
Jah. DuraVision® Platinum tehnoloogiaga prilliklaasid koosnevad üheksast üliõhukesest kihist*. Need kihid täidavad nelja ülesannet: esiteks, saab baasmaterjal kõvendatud katte, seejärel erinevad peegeldusvastased katted ja lõpuks hüdrofoobse pinnakihi.
Kõige pealmine kiht prilliklaasile on nö pitseriks ja moodustab täiesti sileda/libeda pinna, mille tulemusel langevad mustus ja niiskus lihtsalt klaasipinnalt piiskadena maha ning priliklaasid püsivad kauem puhtana. Kui neid on siiski vaja puhastada, siis toimub see oluliselt lihtsamalt ja mugavamalt.
* Pinnakihid on oma olemuselt keemilised ühendid, mida kantakse prilliklaasi peale spetsiaalse tehnoloogi abil.
Kas see tähendab, et kaasaegsed antistaatilised ja vetthülgavad katted aitavad kergemini prilliklaase puhastada?
Jah. Esiteks, kaasaegsete katetega prilliklaasid näitavad suurepäraseid antistaatilisi omadusi ehk need määrduvad palju aeglasemalt ja tõmbavad ligi märkimisväärselt vähem tolmu ja ebemeid. Teiseks, vett ja -õlihülgav kiht tagab kerge puhastamise: prilliklaase on mugav puhastada ZEISSi prillipuhastuslapiga, või pesta sooja voolava vee all ja raputada järelejäänud veetilgad maha. Reeglina ei ole Teil vaja neid isegi mikrofiiber puhastuslapiga hõõruda, sest vedelik langeb piiskadena pinnalt lihtsalt maha. Selle tagab ZEISSi DuraVision® Platinum (DP) kate.
Palun ärge kasutage oma prillide puhastamiseks T-särki, kleidisaba või (paber)taskurätti – isegi kõige pisemad mustuse osakesed võivad prilliklaasi kriimustada. Suur hulk väikseid kriimustusi võivad tuhmistada prilliklaasi pinda. Meie soovitame igapäevaseks prilliklaaside puhastamiseks voolavat sooja vett või ZEISSi puhastusspreid ja mikrofiibrist prillipuhastuslappi. Samuti võite kasutada ZEISSi niiskeid lappe, mis ei kahjusta klaasipinda. Need on käepärased väikesed niisked lapid, mis on eraldi pakendatud. Nende toime on pikajaline ning kindlustavad parema nägemise, sh võib neid kasutada paljude tänapäeva digitaalsete seadmete pindade puhastamiseks.
Jah, neid on palju! Maha kukkumine, ebaõigest käsitlemisest tingitud kriimustused, või ülemääraselt madala või kõrge temperatuuriga kokkupuutumine võivad kõik prilliklaase kahjustada. Tuleks vältida palaval suvepäeval prillide autos hoidmist. Sama kehtib ka saunas käimise või kodus prillide radiaatorile asetamise kohta: prilliklaasid pole lihtsalt sedasorti keskkonna jaoks tehtud. Sageli alahindavad prillikandjad ohtu, mida võivad tekitada mustuse osakesed, kui need satuvad klaasidele taskuräti või muu riideesemega puhastades. See võib klaase kriimustada. Kaasaegne kõvapinna kiht on abiks selle probleemi lahendamisel, sest muudavad prilliklaasid kriimustustele vastupidavamaks ja pikendavad tööiga.
AR katted on laste jaoks väga olulised – eriti, kui nad hakkavad juba koolis käima. Tänapäeval on katetega prilliklaase saadaval mõistliku hinnaga. Lihtsalt küsige oma optikult lisateavet. Kõvapind on laste prillidele absoluutselt kohustuslik. Ainult niimoodi suudavad need laste igapäevaelus vastu seista löökidele ja müksudele.
Tähtis: peaksite valima optiku, kes on harjunud tegelema lastega. Õige optik teostab põhjaliku lastesõbraliku silmauuring, mis kindlustab täpselt nende vajadustele vastavad personaalsed prillid.
ZEISS PhotoFusion® on kõrgekvaliteediline isetumenev (fotokroomne) prilliklaas , mis reageerib vastavalt UV-kiirgusele, st välitingimustes päikese käes muutub kiiresti sama tumedaks kui päikeseprillid ja tagasi täiesti heledaks niipea, kui siseneme ruumi. ZEISSi optilised prilliklaasid kaitsevad 100% kahjulike UV-A ja UV-B kiirte eest ja neid on võimalik tellida pruuni ja halli värvitooniga.
Et hajutada mõnede prillikandjate kahtlusi värvitooni mitte piisava reageerimise kohta erinevates valgustingimustes, on ZEISS väljatoonud prillikandjatele 10 ideed nägemissituatsioonidest, kui isetumenevad prilliklaasid sobivad ideaalselt.
Kas vajad prille pidevalt? Kas Sind häirib, et pead alati kaasas kandma paralleelselt kahte paari prille, et näha perfektselt ruumis ja kaitsta silmi UV kiirte eest väljas päikese käes viibides?
Isetumenevad prilliklaasid muudavad Sinu elu palju mugavamaks, kuna prillid on igas valgussituatsioonis õiget värvitooni ja seda kõike ühes prillis. Optilised prilliklaasid PhotoFusion® suure või keskmise murdumisnäitajaga (õhendusega) tumenevad kõigest 15 -30 sekundiga eredas valguses või päikese käes. Ruumisiseselt muutuvad need jälle heledamaks tagasi 5-10 sekundiga ja on lühikese aja jooksul nägemiseks küllalt selged. Loomulikult on klaasidel 100%-line kaitse solaarsete UV kiirte eest kõikide värvitooni astmete juures.
Kas oled eriti tundlik valgusele? Pead lihtsalt teistest kiiremini haarama päikeseprillide järele. Isegi kui päike pilve tagant vaevalt piilub avastate, et nägemine nõuab juba teatud pingutust.
Isetumenevad prilliklaasid võivad olla suurepäraseks abiliseks pingete vähendamisel simades, kuna need kohanduvad vastavalt valgussituatsioonile praktiliselt lõputult. Nõrgas päikesevalguses ei muutu need täielikult nii tumedaks kui päikeseprillid ja seetõttu näete hoolimata tumenemisest siiski hästi.
Sul on selja taga pikk tööpäev. Kannad prille ja pead oma töö tõttu liikuma sageli väljast sisse ja vastupidi. Pidevalt prillide vahetamine tekitab meelehärmi, sest sageli unustate seda teha või on Sul hetkel käed kinni. Silmad lähevad pingesse ja õhtuks tekib silmades põletav tunne.
Sinu jaoks pole isetumenevad prilliklaasid mitte luksus, vaid need on oluliseks abivahendiks- isegi kui nägemisprobleem on minimaalne. Sinu prillid muutuvad normaalsetest prillidest sisuliselt päikeseprilliks niipea, kui muudate oma töökohta seest välja ja vastupidi. Sul on olemas õige optiline nö tööriist iga töö jaoks ja Sinu silmad on selle eest tänulikud.
Kas olete aktiivne või hoopis sportlik? Ilm ei pruugi alati teha koostööd ja valgustingimused sportimise ajal muutuvad pidevalt. Sul pole mahti oma prille vahetada.
Isetumenevad prilliklaasid tähendavad, et oled algusest peale ideaalselt varustatud igas valgussituatsiooniks. Sinu optilised PhotoFusion® prilliklaasid muudavad kiiresti oma värvi heledast tumedaks ja tumedast heledaks. Samal ajal kaitsevad need silmi kahjulike solaarse UV-A ja UV-B kiirte eest ning kõige olulisem selle juures on tõsiasi, et need klaasid parandavad Sinu nägemiskontrasti ja vähendavad peegeldust silma.
Laste silmad on isegi tundlikumad UV kiirte suhtes kui täiskasvanu omad, kuna nende silmad on alles arenemisjärgus ja lasevad rohkem valgust läbi. Tulemuseks on see, et lapsed vajavad silmadele tegelikkuses UV kaitset igapäevaselt.
Kui Sinu laps kannab prille, oleks soovitatav ja ka lapsele palju mugavam, soetada isetumenevate prilliklaasidega prillid. Nii saad olla kindel, et Sinu laps on kogu päeva vältel kaitstud kahjulike UV-A ja UV-B kiirte eest ja näeb igas valguses selgelt ilma pingeteta ning ei pea kahe prilliga žongleerima.
Ühed prillid kõikideks situatsioonideks: nii nagu progressiivsete klaasidega prillid võivad päästa Sind pidevast prillide vahetamisest lugemisprilide vastu, nii hoiavad ära ka isetumenevad prilliklaasid pideva päikeseprillide vahetamise tavaprillide vastu. Jääb ära kaotamine, unustamine või teise paari prillide otsimine. Keskenduge hetkele ja nautige optimaalset nägemist kõikides valgustingimustes.
Kontaktläätsed – olgu siis igapäevaselt,- kuiselt,- aastaselt- ikka on kontaktläätsed Sinu parimaks sõbraks. Kuid on olemas olukordi, kus vajate ka prille. Sellegipoolest soovite olla sama vaba ja aktiivne, nagu enne, nt sportides. Kumerad sportlikud prillid isetumenevate prilliklaasidega võivad saada Sinu parimaks treeningu partneriks. Sul on alati olemas õige värvitoon ja UV kaitse -ükskõik, kas valguses või varjus ning Te näete palju kontrastsemalt. Sind ei pimesta valgus ja prillid kaitsevad silmi välistegurite eest, nagu tuul või mehaanilised kahjustused. Selleks, et saavutada puhanud ja pingevaba nägemine, vajate ainult ühte abivahendit.
Ajad, mil isetumenevad prilliklaasid nägid välja vanamoodsad ja inetud (liiga intensiivse ja ebameeldiva värvitooniga), on ammune minevik. Kaasaegsed isetumenevad prilliklaasid, nagu ZEISS PhotoFusion® , on saadaval loomulikes värvitoonides – täpselt nagu tavalised päikeseprillidki. Isetumenevaid prilliklaase saab lihvida igasse moodsasse prilliraami, ka kruviprillidesse või kumerate klaasidega prilliraamidesse.
Ringi reisides soovime olla eriti vabad ja paindlikud. Järelikult võivad isetumenevad prilliklaasid olla suurepäraseks reisikaaslaseks.
Siiski on situatsioone, kus isetumenevatele prilliklaasidele on vaja alternatiivi. Näiteks autos, kus tuuleklaas blokeerib enamiku UV kiirtest, muudavad isetumenevad prilliklaasid tooni ca 40% vähem. Kuigi PhotoFusion® prilliklaasid pakuvad teatud kaitset pimestamise vastu autos, soovitame siiski pika autoreisi ajal kanda “päris” päikeseprille.
Fotokroomsed optilised prilliklaasid reageerivad samuti temperatuuri erinevustele. See tähendab, et isetumenevad prilliklaasid tumenevad vähem eredas päikesevalguses, kui välistemperatuur on kõrge. Seetõttu soovitame eriti lõunapoolsetes riikides kanda kaasas ka päikeseprille.
Kas kannatad sageli silmapõletike, kroonilise konjuktiviidi või kuiva ja tundliku silma sündroomi all? Peaksid eriliselt kaitsma oma silmi ereda valguse ja UV kiirte eest. Optilised prilliklaasid, mis pakuvad pidevat UV kaitset ja kohanduvad vastavalt valgustingimustele, võivad Sulle olla tõeliselt kasulikud. Silmaarst või optik saavad Sind otsuse tegemisel aidata.
Isetumenevate prilliklaaside toimimises ja kvaliteedis võib olla suuri erinevusi. Uurige oma optiku käest, kuidas isetumenevad prilliklaasid töötavad:
ZEISS officelens prilliklaasidel on lai nägemisväli lähedalt vahepealsele kaugusele vaatamiseks ( 1m -4m). See laseb Teil näha ja töötada täpselt sellises nägemisulatuses, mida Teie töö nõuab. Sealjuures on pea ja kael kogu tööpäeva jooksul loomulikus pingevabas asendis, mida ei saavuta nt lugemisprilli kasutades.
Tänu Carl Zeiss Visioni poolt välja töötatud maksimaalse vahepealse kauguse määramise tehnoloogiale (M.I.D = Maximum Intermediate Distance ) on võimalik prilliklaase kohandada individuaalselt vastavalt prillikandja nägemisvajadusele. M.I.D-ks kutsutav väärtus tähistab kaugust ruumis, mida prillikandja vajab selleks, et näha selgelt ja teravalt.
1. “Raamat ehk Book” versioonil on tugevdatud fookus lugemiskaugusele maksimaalselt 1m. Võrdlusena lugemisprillidega, mis on peamiselt disianitud lugemiskaugusele, pakub “Raamat” märkimisväärselt laiemat nägemisvälja ja oluliselt pingevabamat seisundit.
3. “Ruumisisene” versioon on mõeldud inimestele, kes suhtlevad palju kolleegidega ja samal ajal töötavad arvutiekraani taga.
võimaldavad prillikandjal näha lugemis-kauguselt vahepealsele kaugusele ja annab terava nägemise lugemiseks fikseeritud maksimaalse vahepealse kaugusega 400 cm.
4. “Individuaalne” kontoriklaas: See versioon sobitub prillikandja individuaalsete vajadustega. Optimaalne maksimaalne nägemiskaugus määratakse konkreetse prillikandja jaoks ülitäpselt. Nende prilliklaaside tootmisel võetakse lisaks arvesse veel prillikandja tsentreemisandmed, lähedale töötamise kaugus ja prilliraami parameetrid.
ZEISS kontoriklaasid, nii progressiivklaaside kui ühevaateliste prilliklaasidena on saadaval erinevate disainide (officelens Plus, officelens Superb ja officelens Individual) ja materjalidega. ZEISS kontoriklaasid pole mõeldud ainult töötamiseks, vaid on abiks ka vabal ajal – kui loete, vaatate TV-d, valmistate toitu, surfate Web-is, vestlete on-line´is või kui mängite mõnd muusika instrumenti.
Küsige lisainfot optika kauplustest, sest prillimüüjad valivad Teie jaoks rõõmuga välja just Teile sobiva lahenduse ZEISS kontoriklaaside valikust.
Silmad vajavad aeg-ajalt puhkust. Järgnevaid harjutusi on võimalik kiiresti ja mugavalt töö juures teha, et anda silmadele lühike, kuid efektiivne puhkus.
Tänapäevane elustiil seab silmadele kõrged nõudmised. Kui töötate arvutiga, siis tuleb silmadel kohanduda erinevate kontrastide ja erksate valguse tasemete vahel kuni 30 000 korda päevas. Sarnased numbrid kehtivad autosõidu ja spordi tegemise ajal. Pole ime, et meie silmad saavad selle all kannatada, muutuvad vesiseks, punaseks ja sügelevaks. Sageli kaasnevad sellega ka pinged kaelas ja peavalud. See ei pea kindlasti nii olema.
Teaduslikud uuringud näitavad, et pidev monitori vaatamine kahjustab silmi. Kontrastide ja värvide eristamine ning lühikese ja pika distantsi vahetamine muutub üha raskemaks. Pidev lähedale vaatamisega seotud töötamine võib isegi piirata Teie nägemisvälja.
Paar lihtsat silmaharjutust aitavad Teil taas nö rajale saada ja taastada valutu nägemine. Need võtavad ainult paar minutit, neid saab teha igal pool ja igal ajal ning võivad aidata Teil arvutiga töötamisel paremini keskenduda. Miks mitte siis selle peale minna? Siin on ülevaade, kuidas oma silmi parimal moel lõõgastada.
Veenduge, et istute mugavalt, puhake oma käsi tasasel pinnal, sulgege silmad ja asetage peopesad oma silmadele nii, et oleks täielikult pime. Soojus ja pimedus teevad head meie silmadele. Tasakesi peopesaga silmade katmisega (silmamunadele survet avaldamata) võite saavutada 2- 3 minuti pikkuse sügava lõõgastuse. Nüüd hingake 1-2 minuti jooksul aeglaselt ja rahulikult sisse ja välja. Seejärel eemaldage käed aeglaselt nii, et päevavalgus Teid ei pimestaks.
Istuge mugavalt toolil ja hoidke pea otse. Seejärel vaadake 2-3 sekundit neljas erinevas suunas (üles, alla, vasakule, paremale) nii kaugele kui võimalik. Korrake harjutust kolm korda. Tähtis on, et liigutate ainult oma silmi, mitte pead.
Kolme sõrmega masseerimine on järeleproovitud abinõu üleväsinud silmadele. Asetage oma pöial ja keskmine sõrm ninajuurele nii, et nimetissõrm jääks kulmude vahele. Nüüd tehke kolme sõrmega väikeseid ringikujulisi liigutusi avaldades kerget survet ninajuurele –
Istuge sirgelt ja sirutage üks käsi nina ees välja, pöial ülespoole. Nüüd valige 5 objekti: ninaots, välja sirutatud käsi, teie pöial ja veel kaks objekti ruumis, mis asetsevad teist kaugemal. Vaadake igat objekti vaheldumisi, lastes pilgul peatuda igal objektil mõne hingetõmbe jooksul. Lõpuks, kasutage mõlemat silma ja laske pilgul ekselda oma ninaotsa, käe, pöidla ja kahe muu objekti ümber ning lõpetage harjutus kaugusesse vaatamisega.
Tõstke oma parem nimetissõrm silmade kõrgusele, silmadest umbes küünarvarre kaugusele. Hoidke oma vasakut nimetissõrme selle taga. Kindla rütmi järel vaadake ühelt sõrmelt teisele. Korrake seda harjutust 15 korda ühe minuti vältel.
Vaadake, pea otse enda ette ja lõdvestage oma näolihased ja alumine lõug. Seejärel avage ja sulgege mõlemaid silmalauge kuni 20 korda. Hoidke oma lihased koguaeg lõdvestununa – Teie silmalaud peaksid liikuma pehmelt ja pingutusteta, justkui liblika tiivad.
PS! Uuringud näitavad, et silmaharjutused aitavad vähesel määral tõsta nägemisteravust, kuid praegusel hetkel puuduvad teaduslikud tõestused selle kohta, et need vabastavad Teid prillide kandmisest. Kindlasti ei tohiks istuda autorooli ilma prillideta, kui need on arsti poolt Teile ette nähtud.
Kui peate silmade treenimist ebamugavaks ja tüütuks tegevuseks, siis soetage endale ZEISS Digital prilliklaasid, mis on spetsiaalselt ette nähtud digitaalsete seadmete kasutajatele ja vastavate vaevuste leevendamiseks.
Kui hoida peeglit vertikaalselt nina peal ja vaadata peeglist oma näo mõlemat poolt, näete kuidas võiks nägu välja näha sümmeetrilisena ja kui kummaline see meile tunduks. See näitab samuti, kui erinevalt näeme oma paremat ja vasakut silma läbi prillide.
Seetõttu ongi optikul prilliklaaside kohandamisel väga oluline teada, kuidas iga prillikandja läbi oma prillide näeb. Ainult niimoodi saab prille korralikult vastavasse prilliraami paigaldada.
Kas teadsite, et isegi kõige täpsemad prilliläätsed ei suuda toimida oma kõrgeimal tasemel, kui tsentreerimine, s.t prilliklaaside paigaldus spetsiaalselt välja valitud prilliraami, silmade vahe ja näo proportsioonid ei ole korrektselt mõõdetud? Kuni 40% väärtuslikust nägemisteravusest võib sel moel kaduma minna. See on oluline ühevaateliste prilliklaaside ja eriti tähtis progressiivsete prilliklaaside tsentreerimise korral.
Progressiivsete prilliklaaside korral peavad kõik kolm nägemisvälja (kaugele, vahepealsele ja lähedale vaatamise kaugus) olema optimaalselt kohandatud. Ideaalis peaks prillikandja oma normaalasendis olema võimeline mugavalt lugema, kui vaatab läbi lähedale vaatamise ala, arvutiga töötama vahepealse alaga ja autot juhtima kaugele vaadates.
Õige tsentreerimine ja loomulikult valitud prilliklaasi disain mängib otsustavat rolli kohese progressiivläätsedega harjumise tagamisel. Juba millimeetrine erinevus võib olla kriitilise tähtsusega.
ZEISS tõi 1992.aastal turule kõige esimese tsentreerimisseadme – Video Infral, millele 2004. aastal järgnes täiustatud versioon i.Terminal®. Seda seadet hinnati 2011. aastal kui “parimat tsentreerimisseadet optikaturul”¹. Juba samal, 2011. aastal tuli ZEISS turule uuendatud versiooniga i.Terminal®2.
Prilliklaasidele käsitsi pupillide keskkoha märkimine on meie jaoks igapäevane nähtus. Tavapäraselt peab prillikandja vaatama läbi endale välja valitud prilliraami ja optik märgib ristikesega spetsiaalse pliiatsi abil prilliklaasile pupilli asukoha ja silmavahe (PD).
Mujal maailmas peetakse seda juba iganenud mõõtmismeetodiks, sest taoline mõõtmine annab küll ka tulemuse, kuid on selgelt subjektiivne. Tänapäeval on olemas alternatiiv, kus optik saab töötada juba palju täpsemalt (kuni 0,01 mm täpsusega) ja seda pakub ZEISS’i i.Terminal®2, mis annab inimesest objektiivse pildi koos prilliraamiga. Protsess näeb ise välja nii: inimene seisab endale sobiva prilliraamiga tsentreerimisaparaadi ette ja tsentreerimine teostatakse kõrge-kvaliteedilise fotona lihtsalt, kiiresti ja äärmiselt täpselt. Toimub see kõik vaid ühe hetkega. Kindlasti on selline mõõtmine inimesele palju meelepärasem juba seetõttu, et optik ei pea astuma prillikandja nn personaalsesse ruumi, et seda teostada. Prillikandja seisab võimalikult vabalt terminali ette ja vaatab läbi prillide täpselt nii, nagu ta seda igapäevaselt teeb. Mida täpsemalt optik teab, kuidas Te läbi oma uute prillide vaatate, seda paremini on ta võimeline nendesse prilliläätsed kohandama. i.Terminal®2 töötab kõrgtehnoloogilise kaamera ja ZEISS’i tarkvara programmiga, mis mõõdab ühe kliki abil ära tsentreerimisandmed, salvestab need ja teeb arvutused vastavate prilliklaaside tootmiseks.
Ainult siis, kui prilliraam on täpselt kohandatud igale inimesele individuaalselt, saavad prilliläätsed täielikult toimida.
Meie soovitus: Juhul, kui Teie silmade tsenter on mõõdetud käsitsi (ilma i.Terminalita) ning pärast esialgselt uute prillidega harjumise etappi tunnete nendega ennast ebamugavalt, võib põhjuseks olla ebakorrektselt mõõdetud tsenter.
¹Allikas: USA-s 2011. aastal 1786 optikuga koostöös läbi viidud uurimus digitaalsete tsentreerimise seadmete kohta.
|
OSCAR-2019
|
||
ku Tiidu poiss kodu rokib või ku ned Järvid jo mitmendad põlve sümhVuonija orkestri ies vehivad, sis sie on jo kua pärimus.
ku mina ise mieste(-naeste)ga kuos laulu jorisen, sis sie on jo rahvaLaul, aga ku ma sedaSama laulu lava pial (mikruhVoni sisse või ninDaSama) või tuudjos plaadi piale kõerutan, siis niGu põle enamb.
ku Põldsepp rahvaMaja laval tantsuks lõetsa tõmmab, sis ta niGu oleks rahvaBilliMies, aga ku ta tieb seda sama Viljandi õlleDelgis, sis sie põle enamb sama musa.
Ants Johanson ja Taive Särg tegid vastava uurimuse ja see on juba avaldatud või varsi avaldatakse [www.folklore.ee]
Pärimusmuusika mõistena mõeldi sellepärast, et eralduda vanakooli "rahvamuusikutest" - kapellid ja muud pesulaua ning põiepilli kõristajad.
Aga näiteks 19 saj. lõpul kasutati muusikalehes sõnaga "rahvalaul" hümnust. Ehk - rahvalaul on meil algupäraselt hoopis "Mu isamaa mu õnn ja rõõm..". "Folk song" aga hoopis midagi muud eks - mõistetega ei saagi kuhugi mujale joosta kui rappa
Ja siinkohal võiks lisada keegi Sirbi artikli kus Kairi Leivo sõnust ei saa aru millest ta kõneleb - fenomenist või mõistest. Võib tekkida täiesti kaks erinevat pilti, oleneb millise nurga alt vaatad.
tahtsin tiada, kas teie mielest üldse on mingi vahe "rahvamuusika" ja mingi teise muusika vahel. ja mis se võiks olla?
No rahvamuusika on mu meelest muusika, mis ei ole "professionaalne" muusika - st. ta ei oma suuresti esinemisfunktsiooni (kuigi piirid on hägused). Agasid on muidugi igasuguseid - kas "Baltical" kõlav muusika on rahvamuusika kui esitletav ei ole elav?
Kõik on kokkuleppe küsimus. Enne "uut aega" ei tehtud ju vahet rahva seas lauldavail lauludel, kas rahvalaul või muu laul, kui ta aga laulda kõlbas. Mõisteid on vaja eelkõige jälgijaile/teadlastele. Naturaalse elu elajail ei ole sääraseid mõisteid vaja.
Oleneb jälle kuhu poole oma arvamust kallutada ja millega võrreldes - kas funktsiooniga või fenomeniga..
Tehakse veel vahet rahvalikul- ja rahvalaulul. St. kas rahava seas levinud autorilaulul või anonüümsel laulul. Või siis muundunud (sõnad/ viis/ esitus) autorilaulul.
Kõik mõisted kattuvad ositi ning nendest rääkides peaks selgitama konseptsiooni ja mõistete tagamaid kontekstis.
Rahvalaul tänapäeval - võibolla räpp teatud ringkondades, mittelavalises funktsioonis lauldav päritud (nt. vanaisa/ema vms) laul. Rahvalik laul tänapäeval - Tätte, Untsakite, VLÜ, Viidingu jm uues seades või uued laulud laulduna mitteprofessionaalses kontekstis.
Võibolla oleks hea kasutada veel mõnd uut mõistet, mida inglismannidel nimetatakse "teise ringi folkloor"? Need on need laulud, mis on õpitud kellelgi arhiivilintidelt/lehekülgedelt ja pärandatud või õpetatud edasi normaalse pärimuse teid pidi. Nt - Ants XXX õppis folgil kelleltki bändilt ja laulis edaspidi talgutel/saunalaval/laulutoas vms. ning pärandas selle edasi oma lastele.
Mitte õigesti või valesti, kultuurinähtus pole lusikas või kahvel mida on lihtne kirjeldada. Või võtame muusikastiilid punk, disko, rock või metal - ka siin on pea võimatu aru saada mida selle sõna tarvitaja täpselt silmas peab! See on normaalne. Kuipalju raskem on siis kirjeldada niivõrd palju laiemat muusikanähtust!?
Ja kui edasi minna, siis sõltub kogu arusaamine edasiantavast informatsioonist ju tõlgitsejast ja reprodutseerijast ning neid ümbritsevatest taustkultuuridest. Et kui Sa ütled "rahvamuusika" Maie Oravale või Igor Tõnuristile, siis kuigi neil on sarnane kultuuride ristumispunkt,saavad mõlemad sellest sõnast erinevalt aru.
tahtsin tiada, kas Teie mielest üldse on mingi vahe "rahvamuusika" ja mingi teise muusika vahel. ja mis se võiks olla?
4) ku lepitasse kokku igaSugutsi elistikku või viel ullemb ku jäeta laul katki, et ial ikke ei kõlama ilusast ja vaja kõrgemalle või madalamalle võtta
8) sie laul või mäng, millega elatust tienime põle vist kua õte pärimus, sest et "ega pill peret toida"
ku rahvas mõnel piul laalab Meie Mehe ehk Kuldse Trio kaverisi või neid Viimse Reliikvia laulu, sis sie on mu mielest küll rahvaLaul ehk ku mu sugulaiste pulmas palgulised pilliMed läksivad süema ja nuore paari kuoliVennad trummi ja kidrade taga mängisivad-laalivad pulmalistele tuntud lugu, sis sie kua oli niGu rahvaMuusika.
Kui mõni laulik mõtles uue laulu välja ja selle nädalavahetusel kõrtsis ette laulis, siis juttude järgi ta harjutas, üks mu sugulane viiulimees Tetermann Torist näiteks.
Mõnikord olla viiulimees enne noodi ette tõmmanud, et laul ikka "õigelt kõrguselt" oleks - eks ta matkinud koorilaulutraditsiooni vms põhjendus, ent ta laulis ikka rahvalaulu
Seto muttidelt olen kuulnud keset laulu parandusi teistele häältele ette hüütavat või koguni paremat killõt soovitavat. Soomes kästi kehval lauljal lihtsalt vait olla.
Pulmalaulikud harjutasid kokku, nii meil kui soomes, teisi kirjeldusi ei tea. Harjutati nii sõnade kui viisi pärast.
Viljandimaal olla olnud viiulimees kes ei teinud põldu ja üldse oli vallasant kogu küla meelest - maja lagunes, elas ainult pillimängust. Kui mõisnik vennikese kodust välja kihutas et paremat rentnikku leida kes maja eest hoolitseks, ehitas külarahvas "põlatule" uue sauna, et ta tagasi tuleks või toodaks, sest pillimeheta polnud ka võimalik elada.
Täpsemaid andmeid võin soovikorral otsida ajapikku, need on, mis mulle meelde on jäänud ridadest ja ridade vahelt.
Kui mu kuusalu-vanaisa laulis: "kirbud söövad keha ära, täid söövad tädi ära, isa sureb ise ära.." siis ta vaevalt mõtles, et see rahvalaul on, ise sain ka seda alles teismelise-eas teada, minu jaoks oli see lihtsalt naljakas laul.
Kui mu mulgi-vanavanaema õpetas meile taalrimängu: "laske taaler lennata, salaraha rännata" siis ta, ega ka keegi teine, ei pidanud seda mingiks rahvakultuuriks.
Professionaalne esitaja võib rahvalaulu laulda küll, helihargi ja laulupaberi vahendusel ja publiku ees kasvõi, ent kas ta on rahvakultuuri esindaja?!
Kui sünnipäeva lauldakse "läänemere laineid" või "roheline vagun", siis see on rahvakultuur. Kui laval lauldakse "meie õues õunapuu", siis ta ei ole rahvakultuur (kuigi mööndusega tegelikult ka on kuna ta iseloomustab tänapäevast kultuuri mis on polulaarne rahva seas), ent võib selleks saada teise ringina kui keegi selle sealt ära õpib ja kuskil traditsioonilises situatsioonis seda laulab.
Samas - rahvamuusika ei ole mingi juveel või maja, mida saaks pärandada - pärimuses kasvamine ei tähenda sugugi oskuste pärimist. Ehk hea rahvalauliku laps võib olla täielik võhik rahvalaulu alal. Ja vastupidi - ka mitte-traditsiooniline laulja võib teada rahvalaule mida ta on pärinud ning mõistab laulda väga traditsioonitruult.
Võibolla võiks veel vahet teha traditsioonilisel esitussituatsioonil ja mittetrad. esitusel? Sel juhul oleks muidugi kõik rahvalaulude salvestused mitte rahvalaulud, sest fonograafi pasunasse või mikrofoni etlemine ehk laulmine ei ole ju traditsiooniline.
Ent lavaline, kui mittetrad. esitus, välistab kindlasti rahvalaulu tolle põhilise stiilitunnuse - esitussituatsiooni.
ajrutame terve pääv igasugu puogendamise ja akordimise järgi laulma, aga ma ei sua ikke pihta, milles sie pärimus on.
käib jube pienikeiste nüansside üle arutamine, aga sie kõik käib nuodilise ja taktiMõedulise mõtlemise pinnal: kas rõhustada esimeist või mõnda muud lüeki. kui me sis salvestust kuulame, ei sua ma aga üldse aru, et seal miskid taktid ja lüegid oleksivad. rõhud ja viisiGäigud on mudugid. kõikse imelikumb on sie, et nuodis korduvad mingid jupid üsna juhuslikult niGu selle mängijalle tuoGord sobis, aga meie ketrame seda imelikku järjestust läbi kvindis ja kaanonis niGu tieksimme miskid hvuugad või sonatad.
ehk siis neske küsimus, et ku ma suadan se nuodi oma Mehhiko sõbrale ja sie sis mängib seda Acapulco tänavaNurgal, kas sie on siis Eesti või Mehhiko pärimusMusa ja kas on vahet, kas ta mängib seda "sarvelugu" kidral, marimbal või mõnel sarvel, kas ta on välisIestlaine või nieger ja kas ta on kunagi mõnd meie sarveBuhujad kuuld või ei?
Timo, tundub, et Sa õpid vales osakonnas, sellist osakonda mis Sinu vaadetega kokku läheks säärases koolis ei ole. Seal õpitakse Pärdiks või Mari Kalkuniks.
Või siis ei malda Sa oodata, kuna õppekava "päris" asjani jõuab? Kas ta jõuab? Milliste õppejõududega.. see on iseküsimus. Ma arvan siiski, et me pole koolides seisukohta sellest ajast vahetanud kui torupillijussi õpetamissoovile trääsa näidati.
See on ju aga ka selge, et iga pill, mängides ükskõik mis teise instrumendi lugu, nõuab oma lähenemist ning tehnikat. Torupillitehnika võib küll viiulile või parmupillitehnika põsepillile edasi kanda, ent siiski pill tingib loo kuju ja kõla. Seega, kuigi nooti võibolla teil tundides, johtuvalt algeliset õpilastasemest, absoluteeritakse, on see noot - fiktsioon, seda tuleb võtta kui ligikaudset helipilti mille järgi enamvähem orienteeruda.
Jah, takt, minuarust samuti, on meie küla-instrumentaalmuusikas samasugune fiktsioon nagu erinevad olematud ja olevad laadid. Samuti loo ülesehitus ning loo fraaside korrapärane kordamine.
Võibolla kui me kuulaks salvestuselt vana lugu kuulmise järgi ning hiljem mängiks seda vastavalt oma arusaamadele viisi ning rütmi ülesehitusest, äkki ta siis oleks rahvamuusika? (Pärimusmuusika on muarust endiselt segane termin)
Kui ma leidsin pööningult vana noodivihiku kandleviisidega ja õpin sealt ligikaudu midagi säärast mängima - ta mingil määral just nagu oleks. Vanaema laulikust õpitud laul ju nagu on?
Ent digikujul ümbertrükitud nooditekst? Siin vist hakkavad meie arusaamu mõjutama mingid sõnuseletamatud stereotüübid?
Siis võiks see ehk olla kunstmuusika? Ent kui Muhu meremees koperdab liiga kaua oma Hohneriga Amsterdami sadamas, kas sealt lendu läinud lood on pärimus? Kust läheb, tõesti, piir?
Tegelikult ju tavalise inimese jaoks piiri ei ole, ka too piir kunsti ja pärimuse vahel on fiktsioon. Laul on laul ja lugu on lugu. Meie ühiskonna häda või mäda on ainult see, et meil ei ole säärast sotsiaalset kontrolli kes pärimusse mittesobiva faktori ära põlgab. Võibolla Acapulco inimesed ei taha mingist tüütust sarveloost midagi kuulda, ent Tallinna Vanalinnas Mehhiko pseudopaaniflööt käib küll.
Kui Antsla legend Hellamaa õpib raadiost loo ning mängib seda kandlel niivõrd uue loona, et algset lugu tunneb ära ainult pealkirja järgi, kas see on rahvamuusika, rahvalik muusika või pärimusmuusika? Kui Hellamaa õppis laadal Lindmetsa kuulates lõõtsaloo ning pani selle ümber kandlele, kas see on rohkem pärimuslik? Aga kui Lindmets kuulis lugu televiisorist?
Kui Kai Leete poolt loodud kaks salmi loole "kui naane minnu pahandas" on läinud rahva sekka tantsupidudelt (mis naka suka pääle ma.. ning "kõvva kallista" salmid), kas see on pärimus või autorilooming ehk "rahvalik" lugu?
Tõesti, lauliku või pillimängija lugu imiteerides tekib alati küsimusi. Ka siin tuleks ju läheneda igale küsimusele eraldi; millises situatsioonis on lugu lindistatud, milline on pill, pillimängija vanus/ oskused/ füüsilised iseärasused jne..
kõike võib täpselt jäljendada ent kas ta on traditsiooniline, see on tõesti küsitav. Kui õppida viisikäikude jaburjuhuslik järjestus ära ning esitada seda täpselt nõnda, siis ta ei ole ju enam juhuslik. Ent ka juhuslikkuses võib olla süsteem. Nt. hea seto kasatskimängija oli see, kes oskas oskuslikult "õigel ajal" kasatskiviisi vahetada. Kus juures, kuigi seda oskust hinnati, polnud sugugi selge, millal see "õige aeg" siis on.
Või milleks õppida jäljendama improvisatsioone? See võib olla vajalik teatud võtete omandamiseks või nende võtete "näppumängimiseks", ent korrates täpselt improvisatsiooni, või mingile isikule ainuomast võtet/ toonijärjestust ei mängi me traditsiooniliselt.. (sama kehtib näiteks karjasehiugete kohta)
ei, ma õpin ikke täitsa õiges osaGunnas ja paremad ei tiagi. mariGalkunist või arvoBärdist suamise vasta põle kua kedagid, aga praega tost ma'i unista.
ja õppida võibKi mu puolest kas või makilindi venimist. õpid ninDa jo oma äelt või pilli paremini käsitlema.
paistab, et (rahva)laulu ja (rahva)pilli mängijate aruSaamadel põle pajlu kokkuBuudet. tesed lauljad vahtisivad kua (vabandust)niGu tolad, aga pilliMed olid seda nägu, et saivad kõigest aru.
mulle on tätsa imelik sie rahvuslikkude ansambli kuosSeisude otsimine 19./20. aastaSaja vahetusest. nied mängisivad jo kõike muodis pillisi, mida kätte saivad ja seda sama võib teha praega kua. mis se vene puuben paremb on ku niegri jembe või saksa umpa. kui sinu mielest sobib, sis anna menna.
mina tian küll, mida ma sial õpin. kuulan salvestusi ja va'est leiab nuodist kua üht-teist põnevad, mida tänaBä naljalt ei kuule. sie ongi pärimus. aga enne ahvima akkamist piab mudugi tiadma mis jäust sa seda tied ja tore oleks ikke aig-a'alt ka'elda kua, kas se ikke on alati kõge õigemb, mida sina se vanaEde laalust arvad. ehk ta ise arvas uopis teist muodi.
|
OSCAR-2019
|
||
Kõik esindused pakuvad professionaalset abi CFMOTO sõidukite müügil, hooldusel, remondil ja varuosadega varustamisel.
CFMOTO esinduskauplus Tallinnas. Starmoto on tegutsenud Eestis juba 10 aastat. Oleme müünud koostöös Motohobiga CFMOTO ATV-sid juba üle 8 aasta. Oma pika tegutsemisaja jooksul oleme kokku puutunud väga palju erineva tehnikaga. Starmoto visioon on pakkuda kõikidele Eesti klientidele mõistliku tootevalikut ja asjatundliku teenindust. Meie juurest leiab alati suures valikus mototehnika varuosi ja lisavarustust.
CFMOTO esinduskauplus Tallinnas ja Tartus. Velt Motocenter alustas tegevust 2005. aastal. Tegeleme CFMOTO ja teiste brändide ATV-de müümise- ja hooldamisega, samuti pakume varuosi ja kulutarvikuid. Oleme Sulle usaldusväärne ja jätkusuutlik partner. Lisaks pakume laias valikus sõiduvarustust, kiivreid, sidevahendeid, matkavarustust ja sõiduriideid maailmas laialt kasutust leidnud kaubamärkidelt. Velt Motocentr-i poed asuvad Tallinnas ja Tartus. Ootame Sind- ja Sinu motohuvilisi sõpru meie keskuste kaubavalikuga tutvuma, mis uueneb pidevalt.
CFMOTO esinduskauplused Võrus, Valgas, Tartus ja Tallinnas. Mehka tegeleb metsa-, aia- ja mototehnika müügi ja hooldusega aastast 1992. Oleme esindatud Võrus, Valgas, Tallinnas ning Tartus. Pakume hooldust, varuosi-kuluosi ja lisavarustust ning sõiduvarustust ATV-dele, UTV-dele, mootorratastele ja mootorkelkudele. Oleme CFMOTO ametlik edasimüüja Eestis. Tule masinatega tutvuma ja saa nõu professionaalidelt, kes kasutavad ja hooldavad neid sõidukeid igapäevaselt.
CFMOTO esindaja Rakveres. Meie tegevusalaks on mootorsõidukite, mototehnika varuosade ja varustuse müük. Teostame ka mototehnika remonti ja hooldust. Meie missioon on müüa seda, mida klient vajab, pakkuda kliendile vaid parimat ja teha seda kõike kiiresti.
CFMOTO esindaja Haapsalus. Janmar Moto on asustatud 2006 aastal. Meie põhiliseks tegevusalaks on mootorrataste, lumesaanide, ATV-de, paatide hooldus, remont ja müük. Pakume klientidele kvaliteetset ning personaalset teenindust ja kasulikke operatiivseid lahendusi, sealjuures püüame alati arvestada kliendi soove ja võimalusi. Oleme Läänemaal ainuke mototehnika varuosade tarnija ja hooldaja.
CFMOTO esindaja Kärdlas. Metsa-, aiatehnika-, elektri- ja käsitööriistade ning muude rauakaupadega tegelev kauplus. Hooldame ja remondime moto-, metsa- ja aiatehnikat. Seisame hea selle eest, et Hiiumaa kliendil oleks kättesaadav professionaalne järelteenindus kõigigile meie poolt müüdavatele kaupadele.
CFMOTO esindaja Kuressaares. MOTOKAUBAD kaubamärgi all tegutsev Autofrend OÜ on 16 a. kogemusega motovaldkonnas tegutsev ettevõte. Toetudes suurele kogemuste pagasile ja pikaaegse töö jooksul omandatud oskusteabele oleme kindlasti üks professionaalsemaid ettevõtteid selles valdkonnas. Kohapealne laia valikuga varuosa ja lisavarustuse valik tagavad kiire ja usaldusväärse teenuse ja seda mitte ainult CFMOTO kaubamärgi puhul, vaid ka kõikide teiste tuntud ja vähemtuntud kaubamärkide teenindamisel.
CFMOTO esindaja Pärnus. PÄRNU MOTOPOOD alustas oma tegevust 2007ndal aastal ning tänaseks päevaks võib lugeda meid Lääne-Eesti suurimaks moto-ning paadivarustusega tegelevaks ettevõtteks. Tegeleme igapäevaselt mototehnika (mootorrattad, ATV-d, mopeedid, mopeedautod, lumesaanid) ning ka paatide ja kaatrite hooldus- ja remont töödega. Kohapealt leiate nii tehnikat, varustust kui ka varuosasid. Meie meeskond on hästi motiveeritud ja professionaalne.
CFMOTO esindaja Raplas. AS RAES alustas tegevust 1992 aastal jae-ja hulgimüügifirmana. Hetkel tegeleme Raplas autode, ATV, rollerite, mootorrataste müügi, hoolduse ja remondiga, kasutatud autode müük – ost – vahetus. Alates 2018 oleme CFMOTO ametlikud esindajad Raplamaal. Meil müügil laias valikus varuosi nii rolleritele, ATV-dele, autodele, mootorratastele – kui meil kohapeal ei ole, siis tellime. Tarne kiire. Tule ja leiame just Teile sobiva lahenduse.
CFMOTO esindaja Paides. AS Tatoli on asutatud 1999. aastal ning tegeleme põllumajandusmasinate,- seadmete ja lisaseadmete hulgimüügiga.
CFMOTO esindaja Viljandis. Viljandi Motokeskus pakub laias valikus moto- ja hobitehnikat ning lisavarustust. Pakume kõikvõimaliku mototehnika kiiret ja korralikku hooldust ning remonti. Meie meeskond lähtub oma töös esmalt kliendi soovist. Meil on kiire ja asjalik teenindus ning professionaalne hooldusmeeskond.
CFMOTO sõidukite ning varuosade ametlik maaletooja ja esindaja Baltikumis. Motohobi motokeskus / CFMOTO esindus asub Tartus. Meie meeskond on professionaalne ning olnud püsiv ettevõtte asutamisest alates, seega on kogu meeskond väga suurte praktiliste kogemustega. Lisaks praktilistele kogemustele oleme tootja poolt koolitatud ning kuulume CFMOTO tootearenduse ja test-meeskonda. CFMOTO edasimüüjad oleme hoolikalt valinud ning koolitame neid järjepidevalt ja seisame hea eest, et CFMOTO sõiduk oleks iga edasimüüja juures professionaalselt teenindatud. Lisaks CFMOTO tehnikale leiad meie keskusest suures valikus lastele ja noorukitele mõeldud hobi- ja mototehnikat, ATV lisa-, turva- ja mugavusvarustus.
CFMOTO esindaja Põlvas. Raudnagel OÜ tegeleb mootorsõidukite müügi ja nende osade ja lisaseadmete jaemüügiga. Meie meeskonda kuuluvad koolitatud müügimeeskond ja mehaanikud.
|
OSCAR-2019
|
||
Ühel laupäeva hommikupoolikul helises telefon. Nägin helistaja nime ja peale tervitamist öeldi sealtpoolt:
- Me tuleme täna korraks koju. Vaatame, kas kodu on ikka alles veel. Me tuleme ainult õue peale ja kauaks ei jää.
Helistajaks ei olnud muidugi meie endi lapsed. Sellel lapsel, kes kaunil kevadpäeval koju käima minna tahtis, on tegelikult vanust juba üle 90. Kunagi siin kirjutasin ka, et sain meie maakodu kunagise peretütrega telefoni teel veidi jutustada. Nüüd olid nad siis kaheksakesi koju tulemas. See oli minu meelest ikka nii armas, kuidas ta suur õrnus hääles ütles - me tuleme korraks koju. Kodu jääb alati koduks, olgu seal või juba mitmendad võõrad elanikud.
Külaliste seas oli olnud ka üks 80-ndates perepoeg. Olime seda juba varemgi kuulnud, aga ka tema rääkis, et meie õue peal oli sõja ajal sakslaste väliköök või supiköök. Mehe lapsepõlvemälestustes oli selgelt meeles päev, kui hakati küla pommitama ja sakslased põgenesid kabuhirmus kahte lehte laiali, kes kuhu sai.
Identifitseeritud sai ka viimane kivikuhil ja vundamendikoht meie valdustes - ka seal oli olnud saun. Tegelikult oli selle õue peal kunagi kaks talu ja majapidamist, sestap ka neid vundamendikohti nii palju. Viimati olid nad sattunud siit mööda sõitma kuidagi sellisel lopsakal ajal, et kõrge rohu ja võsa tagant oma kodukest ei näinudki. Nüüd olid lapsed päris rahul olnud, et keegi siin pildi selge hoiab.
Mai lõpus on küll veidi imelik lumest kirjutada, aga alles kaks ja pool nädalat tagasi oli meil ju paks lumi maas. Kahel järjestikusel päeval pealegi - 9. ja 10. mail. Ilus, puhas, värske ja valge lumi oli. Paraku värviliste tulpide-nartsisside ja õitsvate põõsaste peal. Isegi karulauk sai kannatada, oli pärast selline lõtv ja kohati kollakate servadega.
Tegelikult ei tea neis looduseasjus iial päris täpselt, millest miski tuleb. Näiteks otsustasin ma, et meile maale ei tasu enam tulpe maha panna. Esiteks meelitasid tulbisibulad sigu ligi. Või kedagi.. Otseselt neid nosimas ei olnud me ju kedagi näinud. Teiseks ei sobinud need tänapäevased lopsakad õied üldse talupeenrasse. Ja kolmandaks nad kadusidki lihtsalt ära. Kuni selle kevadeni. Sel kevadel hakkasid õitsema kõik tulbid, mida ma iganes kunagi kuhugi pannud olin ja muidugi ka need, mis siin enne meid olnud.
Ühel varasel hommikutunnil vaatasin maal korraks aknast välja ja ei saanud kuidagi aru, kes meil seal suure raagremmelga all askeldab. Läbi uneseguste silmade vaadates tundus teine nagu kana. Pikemalt uurima ja juurdlema ma seal koidukumas muidugi ei jäänud. Järgmisel hommikul oli aga "kana" jälle platsis, siblis ja nokkis suure innuga. Nüüd sain aru, et see oli üks kopsakas tuvi. Mitte just nii kopsakas, kui etenduses Armastus kolme apelsini vastu oli, aga peaaegu. Kaelustuvi oli. Jaa, neid lendab siin tegelikult alatasa ringi. Mõtlesin ikka, et huvitav, mingeid lahtisi pööninguid siin ju ei ole, kus nad siin küll elavad? Aga kõiketeadev internet andis välja, et meika pesad asuvad hoopiski kuusepuul ja neid siin juba jätkub. Jälle targem. Aasta lind on sel aastal siiski turteltui, neidki on siin nähtud... selliseid inimnäolisi:))) Panen siia ühe pildi meie väikese E. linnuraamatust, mis on praegu tema lemmik unekas. Need linnud nimetab ta kõik peast ja mitte lihtsalt kurg või rähn vaid ikka valge toonekurg ja suur kirjurähn, pasknäärest rääkimata:)
Nii on mulle tõepoolest öeldud, et see ajaraamat on justkui teraapiline. Täna ma sellele üldse enam vastu ei vaidle. Nimelt on ju jälle muruniidu hooaeg käes. Ja värskelt niidetud muru lõhn.. mmmmm. Kas kujutasite juba ette, tundsite seda lõhna? Aga vale lõhna tundsite, vot nii! Meie niidetud õu on hoopis noore, õrna sibula lõhnaline. Ei, mitte sibula vaid laugulõhnaline. Metslauku on siin uduumbe ja kui üldse ei niidaks, siis kiiguksid varsti õuel lillakad õiepallikesed, mis hiljem prisketeks seemnepallikesteks arenevad. Seda tervistavat laugulõhna me siin hingame ja kogu maapind me jalge all on sibulaid täis. Lisaks veel karulaugu plats õuenurgas. Ma ikka veel imestan, et kuidas see küll ometi võimalik on, et koduõue peal kasvavad nurmenukud, metsmaasikad, karulauk, metslauk, pääsusilmad ja veel sadat sorti muud kaunist ja tervistavat. Sihantses keskkonnas saabki ainult teraapiline jutt sõrmede alt välja tulla:)
Tuulekala oleme ka mõned korrad püüdmas käinud, aga paberlandi abiga oli seekord kindlam ja kiirem variant Atlandi ookeanist pärit mereande maitsta. Jätkus nii praepannile, grillimiseks kui ka kuivama panemiseks. Tuulehaugi puhul ei pea erinevalt tavalisest haugist paelussi kartma. Aga kuri olen ma selle pärast, et ikka veel, tänapäeval ja päise päeva aal visatakse randa ja metsa alla oma piknikusodi maha. Mingist jotast saaks ma isegi veel aru, kes oma pudeli põõsa alla "unustab" (ja vahel ennast ka), aga põhilise prahi jätavad randa ikka need korralikud inimesed. Täies tões ja usus paigutavad nad kogu oma grilli-, joogi- ja söögi-prügi "ilusasti" lõkkeasemele hunnikusse. Vahel ka mõne katki läinud plätu või laste ujumisrõnga. Täis pakendid jaksavad kohale vedada, aga tühje enam ära viia ei jaksa. Ja mida nad siis õieti mõtlevad, kuhu ja mis moel see prügi sealt lõkkeasemelt siis lõpuks ära kaob? Kas loodetakse, et tuleb järgmine seltskond ja hakkab suure õhinaga vettinud tetrapakke, plastnõusid ja kiirgrille põletama? Kindlasti ei käi vahepeal ka kajakad, varesed, rebased ja sead seda prügi laiali loopimas. Veel müstilisem on, kui tekitatakse ilus ontlik prügikott metsa alla, ikka loomadele meeleheaks. Või usutakse, et hea rannahaldjas tuleb tiibade sahinal igal õhtul ja nõiub võlukepikesega vehkides kõik prügi metsmaasikateks ja kirjudeks liblikateks?
Järgmisel laupäeval tuleb aga korraks püüne peale ronida. Sain Maalehe ja Veinivilla koduveinikonkursil finaali. Neli aastat tagasi sattusin oma vahuveiniga kah finalistide sekka ja kuigi ma ühtegi auhinnalist kohta ei saanud, tulin lava pealt alla paraja sületäie meenete ja tänukirjaga. Eelvooru tulemustega jäin sel aastal muidugi ülirahule - 107-st veinist jäid minu veini punktid jagama esimest ja teist kohta. Aga nüüd algab kõik otsast pihta. Kui kõik välja valitud finaaliveinid on kvaliteetsed, kuid väga erinevad, siis mille järgi see pingerida lõpuks tekib? Ütleme siis nii, et justnagu Eesti Laul 2 - maitse asi. Kas ma tahan ka kohta võita? Ikka tahan, see on ju võistlus, mitte mingi põllu- ja rahvamajandussaavutuste väljanäitus. Aga kõige rohkem on mul hea meel selle üle, et Saaremaalt on veel üks proua finaalis ja koguni kahe veiniga. Ja mis veel-veel-veel ägedam - ta on ka sõrulane!
Praegu tuli meelde, et pistsin oma ajaraamatu ju Eesti Blogiauhindade konkursile ka. Aga sel aastal talublogide kategooriat ei olnud ja aiandusblogiks ma oma ajaraamatut ei pea. Nüüd ongi ta seal kategooria Elulised blogid all koos tite- ja fitnessblogide ja Mallukatega, kellel on triljoneid fänne. Hääletamine on kestnud juba ligi kuu aega ja paari päeva pärast läheb hääletamine lukku. Ühest arvutist/telefonist saab anda 5 häält ja mis trikid seal kõik veel on. Ühesõnaga mina olen juba ammu rongist maas, et mitte öelda - algusest peale ja kollased kummikud saab sel aastal keegi teine. Korraldus on muidugi vägev ja kiidan tegijaid. Ma ise ka ei ole veel hääletanud, neid on seal niii palju ja tõenäoliselt tuleb teha pliks-plaks valik.
Tähtpäevi ja tähistamisi oli sel kuul rohkem kui küll. Sai kulutatud ka notari uksi ja asju korraldatud. Tegin oma papsile juubeliks tiramisu tordi. Mul oli tiramisu suhtes siiani eelarvamus olnud, need tiramisu küpsised tundusid nii tilbakad olevat. Ja veel et kuidas soolakad pistaatsia pähklid tordi peale sobivad? Aga tort tuli välja superlux. Ähvardasin, et teen seda nüüd kolm aastat järjest - lihtne teha, väherammus (kui vahukoor ka veel ära jätta), natuke pehme ja natuke krõbe ning mõnusa maitsega (Amaretto, haha:). Ja muidugi käisid ka me oma lapsed kodus. Väike silmatera käis aias kevadet avastamas ja terrassi ukse vahelt toodi emmele ja manale ja niisama vaasi lillekesi. Ükshaaval ikka. Küsimuse peale, et mis lill see on, vastati heleda hääle ja hästi selge diktsiooniga - kanakoole!
Õuetäis mee lõhna õitsvatest vahtratest, 10 l pinot maja seintele, asjalik Tallinn, rõõmus Pärnu, sääääääääääääääsed, muruniidupäevadel 12000 sammu, mägrad.. kui keegi ei ole just meie õue peal vihatsi odaviske trenni teinud, kiisu käpp on ikka veel püsti (röntgen ei näidanud midagi), kasvumajakesse kolisid tomat, kurk, redis, till, basiilik; kaitseliidu õppused ja üksikud paugud öösel, metstulbid ja kirsiõied, varsti vene viisasid tegema ja kaugel see Brüsselgi enam.
Sattusin kunagi seda blogi lugema tänu nimele, mis on osaliselt minu hea sõbranna perekonnanimi. Naudin iga postitust ning seetõttu ei unustanud head blogijat ka EBA hääletamisel. Tegutsemisrõõmu! :)
Ülihea lugemine õhtupoolikusse. Mõte soetada endale kusagile selline vaikne nurgake ehk siis maakodu, muutub sinu mõnusais mõttevälgatusis aina kangemaks.
|
OSCAR-2019
|
||
3.juunil tegid 11.klasside õpilased,kes soovisid järgmiseks aastaks ühe lõpu eksami ette ära teha, geograafia riigieksamit.See oli ühtlasi ka kõigile esimene riigieksami kogemus.
Eksam algas kell 10.00.Kooli paluti kõigil tulla kella üheksaks aktusele,et vältida kellegi hilinemist eksamile.Eksam toimus aulas ning aula ukse ette koguneti kolmveerand kümneks.Seejärel hakati tähestikulises järjekorras kõiki sisse kutsuma ja uksel pidi näitama isikut tõendavat dokumenti,mida kontrollis eksami järeltvaataja eksamikeskusest.
Kui kõik kõiks eksami tegijad olid endale koha leidnud alustati komisjoni tutvustamisega.Eksamit tulid sooritama enamus üheteistkümnendatest klassidest.Eksamikomisjoni kuulusid õpetaja Vilve Lepik,õpetaja Kaire Mäe,õppelajuhata Anu Luure ja eksamikeskusest järeltvaataja.Järgnevalt luges õppelajuhataja ette eksami nõuded ja normid.Rangelt oli keelatud eksami ajal krõbistada ja sahmerdada,seetõttu paluti šokolaadid enne paberist lahti murda.Eksamile oli lubatud kaasa võtta šokolaad,jook ja salfrätikud.Eksamile oli käsitud kaasa võtta kaks ühevärvilist pastakat ja isikut tõendav dokument.Peale eksami nõuete ettelugemist uuriti,kas kellegil on tekkinud mingisuguseid küsimusi,siiski uus kogemus,kuid küsimusi polnud ja seejärel sooviti edu eksamiks ning hakati eksameid kätte jagama.
Kui eksam kätte saadud,paluti vaadata üle,et ega lehekülgi puudu ei ole ja kõik oleks korras.Seejärel alustati tööd.
Ehmatus oli suur,eksam nägi välja hoopis teistsugune,kui eelnevatel aastatel.Tundus palju raskem,sest ülesannete tüüpe oli muudetud.See aasta olid ka sees värvilised pildi,mis tähendas,et eksami-keskuses on majanduslangus ületatud.Kui enne eksamit ja eksami kätte saamisel oli suur närv sees,siis lahendamise ajal tekkis juba rahuolu ja tuli vaid leida vastuseid oma peast ning kasutada loogikat.Loodame,et see toimis ka.
Eksami tegemiseks oli aega 3 tundi,enne 2 tunni täitumist ei lubatud kellegil saalist lahkuda.Peale kella kahteteist hakati juba eksameid ära viima.Kuna eksamil oli keelatud omavoliline liikumine,siis tuli püsti tõusmiseks käsi tõsta ning kui luba anti komisjoni poolt võis tõusta ja minna komisjoni laua juurde,kus enne eksamilt lahkumist tuli kirjutada oma eksamile kood ning anda allkiri,oma eksami sooritamise kohta.
Õnneks on nüüd üks riigieksam sooritatud ja tuleb oodata tulemust,nüüd ka järgmine aasta sellevõrra kergem,kui ikka läbi saadakse.Riigieksamil läbisaamiseks tuleb saada vähemalt 20 punkti sajast.Usun,et kõik ületavad selle piiri.Tulemused saab teada alles mõne nädala pärast,kuna eksamid saadeti kontrolli eksamikeskusesse.
Täna 30.mail toimus koolis 11.klasside üleminekueksamid.Valida oli kolme eksami vahel,kas keemia,ajalugu või eesti keel.
Enamus õpilastest tegid eesti keele eksamit.Eksamid algasid erinevalt.Keemia ja ajalugu algas kell 10.00 õppeaine klassides ja eesti keel kell 12.00 aulas.
Ise tegin ajaloo eksamit, mis koosnes kolmest osast.Esimene osa oli arutluse kirjutamine,kus oli valida 8 teema seast.Mina valisin kõige viimase teema "Viini kongress-eesmärk ja tulemused",sellepärast et see teema jäi kõige paremini meelde tunnis ja kodus ülevaadates.Teine osa koosnes kaartidest ja piltidest,kus pidi kirjeldama pilti või kaardil olevat sündmust.Abivahendina sai kasutada gümnaasiumi Atlast.Kolmas osa oli faktilised teadmised.Põhilistelt oli küsitud viimaste kursuste teemade kohta.
Minu arust oli eksam koostatud hästi, ei olnud üleliia palju küsimusi ega aastaarvulisi teadmisi.Eksam oli oodatust kergem.Mõttes kujutasin endale ette väga palju hullemat,kuid õnneks oli kättesaadud eksam palju positiivsem.
25. mail toimus Tallinnas A. Le Coq Arenal Eesti ja Baskimaa vaheline sõpruskohtumine jalgpallis. Rahvast kaasa elamas oli küll vähe, aga mäng oli ilus ja tasavägine.
Enne mängu kanti ette Baskimaa ja Eesti hümn. Eesti hümni laulsid "Eesti otsib Superstaari" finalistid Artjom Savitski, Liis Lemsalu, Rosanna Lints, Triin Niitoja ja Teele Viira.
Juba 1. minutil, kui mäng käis, tegid eestlased vea. Teinegi viga tuli kiiresti- nimelt 3. minutil. Kahjuks juba 9. minutil suutsid basked eestlaste kaitsest läbi murda ja tegid oma esimese rünnaku. Eesti õnneks ei läinud pall väravasse vaid posti. Eestlastel oli mitmeid rünnakuid, kuid need kõik ebaõnnestusid. 23. minutil teenis Reintam mängu esimese kollase kaardi. Mõlemal riigikoonidse poolel valitsesid jätkuvalt ebaõnnestunud rünnakuid ja esimene värav löödi baskide mängja Adurizi poolt 51. minutil. Tarmo Kink lõi 57.minutil eestlaste esimese värava. Kulus vaid 5 minutit, kuni Aduriz lõi nurgalöögist baskidele teise värava. Mängule lisandus 3 minutit lisaaega, kuid eestlased ei suutnud rohkem väravaid lüüa. Sõpruskohtumine kestis kokku 87 minutit.
Tänapäeval jaguneb Lõuna-Baskimaa Hispaania Baski autonoomse piirkonna ja Navarra autonoomse piirkonna vahel ning Põhja-Baskimaa moodustab osa Prantsusmaa. Nende territooriumide pindala on kokku 20 664 km² ja elanike arv umbes 3 miljonit (2,5 miljonit Hispaanias). Alla kolmandiku elanikkonnast räägib baski keelt. Hispaania keskvalitsus ei soovinud kaua aega anda Baskimaale omavalitsust ega baski keelele ametlikku staatust, mis tänapäevalgi on väga piiratud.
25. mail toimus meie koolis bioloogia riigieksam 12.klassidele. Eksamikomisjonis oli meie kooli bioloogia ja ökoloogia õpetaja Kristel Mäekask ja ka kaks välisvaatlejat. Eksam toimus aulas ja kestis hommikul kella 10.00'st kuni 13.00'ni.
Rõõmud, pinged ja õpingud on selleks õppeaastaks Tallinna Lilleküla Gümnaasiumis läbi. Kohe-kohe on algamas suvi. Seoses kooli lõpuga sai läbi ka 11. klasside meedia e-kursus.
Meedia e-kursuse jaoks jaotati klassid gruppidesse. Iga grupp koosnes 6-8 õpilasest. Peamine ülesanne oli õppetööks loodud blogis kajastada koolis toimuvaid sündmusi. Tänu sellele kursusele on meie kooli ostetud: arvutid, fotokaamerad, videokaamerad, mikrofonid, diktofonid ning muud abivahendid, mida sai kasutada.
Sündmus toimus teist aastat järjest ja selleaastane tase on märgatavalt tõusnud. Esimest korda tehti videoreportaaže, mis õpilastele meeldisid ja ka huumorit pakkusid.
Aulas toimus meedia e-kursuse kaitsmine, kus iga rühm end esitles. Aega oli 25 minutit ning selle aja vältel pidid õpilased aru andma enda tegevustest hindamiskomisjonile. Hinnati materjali mahukust, loovust ja profesionaalsust. Hindeid anti personaalselt.
Kogu ülevaate toimuvast said ka 10. Klassid, kes vaatasid kaitsmist. Nad said häid näpunäiteid järgmiseks õppeaastaks, mil neil tuleb hakata koolielu kajastama.
20. mail toimus meie koolis 10. klassidele mõeldud esmaabi kiirkursus, kus õpilased pidid proovile panema enda esmaabi teadmised. Kogu üritus seisnes selles, et õpilased pidid koolist otsima niinimetatud ''kannatanuid'', kelleks olid 11.a ja 10.a klassi õpilased ning õpetaja Liis Olt ja huvialajuht Marje Nurk. Esmaabiandjad pidid moodustama grupid ning igale rühmale jagati paberid, millele nad kirjutasid sellest, mis esmaabi nad kellelegi andsid. Kui grupp oli ''kannatanut'' õigesti abistanud, said nad tema käest tähe. Tähtedest tuli kokku lahendussõna, milleks oli AUTOAVARII. Õpilaste jaoks oli toodud kooli ka spetsiaalne nukk, kellele tehti elustamist.
-Minu arust väga vahvalt tehtud, kõik kannatanud elasid oma rolli väga hästi sisse ning haavad nägid väga reaalsed välja.
-Jah. Alguses kui leidsime esimesed vigastatud, siis oli küll selline ''tühja pea'' tunne, aga lõpuks saime ikkagi kõik tehtud.
-No kõige parem oli õpetajate oma, kus nad olid sattunud autoavariisse. Veel oli seal põletus, ninaverejooks, minestus, liigesenihestus, marrastus, luumurd, lämbumine ja teadvusetus.
-Peale seda kursust tean ma kõvasti rohkem, kui enne. Aga reaalses olukorras.. ei oska öelda. Võibolla lihtsamate vigastustega saaksin hakkama, aga ei tea kuidas ma erinevatele õnnetustele reageeriksin.
seda alles juuni alguses, kuna varem lihtsalt ei jõua. See kõik toimub kooliväliselt, ei puuduta meediaõpet, aga samas natuke ikka.
Loodame, et saame kooli poolt tehnika, millega filmi valmistada. Kui film ükskord valmis saab, siis tuleb ta välja Lilleküla Gümnaasiumi nime all ja loodame, et kukub hästi välja.
|
OSCAR-2019
|
||
On „Eesti 100“-pidustuste aeg. Ühel fotol on rahvamass tõrvikutuledes, ja seda tervitab, käsi välja sirutatud, Mart Helme. Mees, kes kunagi olnud Eesti Vabariigi esindaja Moskvas ja kelle partei EKRE osa liikmeid väljendab nüüd lembust natsi-Saksamaa suhtes.
Veebisaates “Otse Postimehest” EKRE naisi esindanud Kadri Vilba viitas intervjuus muu hulgas Adolf Hitleri teenetele. Vilba sõnul on tänu endisele diktaatorile Saksamaal nüüd näiteks tugev ja hea teedevõrgustik. Kahjuks ei tea Vilba seda, et nende maanteede alla on maetud tuhanded teetöölised, kes kohapeal surid või maha lasti.
Kahjuks on EKRE vaenulik poliitika jõudnud ka erakonna noorliikmeteni. Viimastel kohalikel valimistel kandideerinud 18-aastane noorpoliitik Knut Thor Kaur tunneb sümpaatiat Teise Maailmasõja ja natsi-Saksamaa majanduspoliitika vastu ning leiab, et holokausti pole sellisel kujul, nagu me seda praegu käsitleme, olnudki. Tema huvidest annab ülevaate videokeskkonna Youtube konto, millelt vaatavad vastu füürer Adolf Hitleri ja natsi-Saksamaa propagandavideod, mida Kaur süsteemselt endale meeldivate videote hulka lisanud on. (13.09.2017, 10:45 Delfi).
Või siis teine näide: EKRE ei viska oma ridadest välja erakonna noortekogu aktivisti Ruuben Kaalepit, keda mõned tema kaaslased süüdistasid purjuspäi Tartu lõbustusasutustes lällamises ja turistidele Hitleri kiitmises. Riigikogu liige Jaak Madison, kes oli üks Kaalepi väljaviskamist nõudnud avaldusele allakirjutanuid, ütles, et on Kaalepiga rääkinud; Kaalep olla mõistnud oma käitumise sobimatust, ja seetõttu võeti avaldus tagasi. (9. august 2016, 13:31 ÕL)
Tegelikkus on aga hoopis teine. EKRE noorteorganisatsiooni Sinine Äratus peaideoloog Ruuben Kaalep käis USA-s rassistide konverentsil esinemas. Peale konverentsi andis ta Delfile intervjuu ja ütles, et esindas sel konverentsil EKRE-t. Seepeale Riigikogu EKRE fraktsiooni aseesimees Henn Põlluaas ütles, et võib nõustuda Kaalepi esitatud seisukohtadega. (Delfi, 1. juuni 2016, 10:55).
Tihti vastandlikuks peetud „Müürileht“ kirjutas: „Kui vaatame, mis toimub Eesti ja maailma poliitikas, siis ohu märgid on nii suured, et me ei saa jääda ükskõikseks. Vaid mõne päeva eest ilmus Postimehes intervjuu EKRE naispoliitikuga, kes põhimõtteliselt kutsus kuulajaid üles märkama Hitleri korda saadetud heategusid. Kui meie ühiskonnas tõstavad pead sellised infantiilsed seisukohad, siis me ei saa jääda neutraalseks.” (18.10.2018.EPL)
Lugesin EKRE kaitseministri Kunnase programmi ja olin šokeeritud. Tundub, et kirjaniku härra ei ole üldse kursis tänapäeva poliitikaga. Mees tahab osta tanke ja jalaväe varustust, katkestada miinitõkete lepingut, tõsta makset NATO-sse 2,6% SKP-st. Neid vanu tanke ja vanu püsse jne suruvad peale USA ringkonnad, kes tahavad lahti saada oma vanakraamist. Tänapäeval on väikeriikidel täielikult mõttetu võidurelvastuda. On 3 suurimpeeriumit, kelledest sõltub väikeriikide ellujäämine. Praegu on seal ainult relvad, kus puudub igasugune jalavägi- on raketid, lennukid, droonid, relvad kosmoses jne. Venemaa on ja jääb igaveseks meie naabriks. Kui me tahame säilitada oma iseseisvust ja suveräänsust ning rahvusena ellu jääda, see sõltub täielikult Venemaa heast tahtest ja sellest, kuidas ta suhtub meie klähvimisse, mis on väikeriikidele väga ohtlik. Kui me arendame edasi oma russofoobiat, siis meie maa muutmiseks tallermaaks piisab ainult ühest raketist -nii väikesed me olemegi. Kui meie riik ja valitsus ei muuda oma diplomaatiat, siis võime varsti end tunda kadunud rahvusena. ELiitu ega USA-d ega kedagi peale meid ennast, ei huvita väikeriigid. Tuletage meelde britte, kes 1939a. alguses, kui nad külastasid Balti riike, ütlesid, et need riigid on mõttetud natsionalistlikud riigid, mis tuleb hävitada.
EKRE populaarsus tõuseb, järelikult on ta järgmistel Riigikogu valimistel ohtlik konkurent kõigile. Seepärast tuleb teda materdada nii palju kui saab, et tema populaarsust vähendada. Täpselt sama valemi järgi toimiti Keskerakonna ja Savisaarega, kui oravad võimul olid. Mis aga puutub Saksamaa ja Venemaa majandustõusu kahe maailmasõja vahel, siis see oli tõesti muljetavaldav. Mõlemad olid I Maailmasõja kaotajad, Venemaal järgnes veel laastav Kodusõda, aga 20 aastaga suutsid mõlemad riigid tõusta Euroopa võimsamate riikide hulka. Tõesti muljetavaldav majanduslik areng, aga kahjuks pöörati see sõjaliseks võimsuseks, mitte rahva heaolu tõstmiseks. Ja saavutati see paljude ebainimlike tegude najal.
Sopaartikli autoril soovitaksin läbi lugeda Anne Applebaumi raamat GULAG.Siis ehk ta enam ei haliseks mingite müütiliste surnukehade üle Saksamaa maanteede all.Aga kahtlane, kas see noorsand(autor) peale oma eputrilla vuntside otste üleskeeramise suudab ka muust aru saada-tema vaeses peas heliseb vaid üks: paha-paha EKRE.
Tunnistan: olin ka aastate eest Keskerakonna toetaja.Aeg aga näitas selle koosluse tõelist palet, eriti nüüd võimu juures.Kahjuks on õigus neil, kes ütlevad, et Kesk ja Reform on ühe taguotsa kaks kannikat-sugulasparteid.
Rahvad ei saa vaenutseda. ekre on matsikari ja seepärast tuleb neist kui pruunist katkust eemale hoida!
Nemad tahavad veel raha saada sõjapidamisele ja topivad oma lollakat ja põhjalastud jässi sõjaministriks.
õige! Palju kenam on olla viimase eestlase matusepeol kui astuda eestluse kaitseks välja. Sel matusepeol istuvad ümber laua muslimid, loomulikult ainult mehed. Burkades naistele on teised ruumid, nemad on alamad olendid. Kes nina meeste juurde pistab, visatakse kivudega surnuks. Sellist Eestit me tahamegi!
Maali, mina ei tea, keda maailmas tapetakse ja vägistatakse, nimeliselt ei tea. Mind ei saa sundida lugupidama tegelastest, kes on minu oma perekonda tapnud. See soldat ei olnud EESTLANE, vaid puhas vene “vabastaja ja kultuuritooja” teie olete siin see, kes külvab vihkamist ja vanade haavade lahtirebimist, Teie korrutate, et peame Venemaaga hästi läbi saama jne. Kuidas? Päts tahtis ka hästi läbi saada ja saigi. venemaa on riik, kes on igal pool ainult sõdinud, terveid rahvaid hävitanud, ja kaost külvanud, Kui nende kretiinist president kõiki sõimab ja halvustab, kuidas sellise riigiga läbi saada? Venelastele meeldib jõud. Ja selles osas on NATO tõepoolest nannipunn. Igasugused provotseerivad lennukid ja maailmas ringituiavad mürgitajad tuleb koheselt hävitada, mitte mingeid lollakaid noote saata. Vot siis venelane austaks! Tuletame meelde 90 aastat: mitu venelast Eestis , Lätis, või Leedus tapeti? Mitte ühtegi! Aga need riigid on vaenlased. Kui palju venelasi tapeti Tadzikistanis ja Kirgiisias? Sadu! Aga need riigid on sõbrad. Nii et ka meil oleks tulnud kari sovdeeoe mulda sööma taguda ja sõprus oleks alaline, nii igatahes tundub
To Aivar. Kui kõik inimesed maa peal, kelle isasid, vanaisasid ja lapsi on maailmas tapetud kellegi poolt ebaõiglaselt hakkaks mingeid terveid rahvusi vihkama, siis tundub küll, et maailm läheb tigedusest lõhki. Paides meie majja pandi elama Venemaalt tulnud eestlane, kes töötas miilitsas passibüroos. Kui vanaema küsis tema käest, kuidas koostati küüditatute nimekirjad, siis tema vastas, et need tehti põhiliselt teie omade eestlaste kaebekirjade põhjal, sest Venemaalt tulnud ametnikud ju eriti ei tundnud kedagi. Minuga oli muidugi teine lugu, isa oli kriminaaluurija ja 1945a. maha lastud. Aivar, iga päev tapetakse ja vägistatakse süütuid naisi ja lapsi. Iga päev toimuvad maailmas laastavad sõjad, kus tapetakse süütuid inimesi. Maailma vihaga muuta ei saa. Vihaga elades rikuvad inimesed ära oma elu ja tervise.
Vahepeal on jõudnud Maie siia! Ja mis me loeme- ei tapnud, vägistanud ja põletanud- küüditanud venelased… vaid kuradi tzöötsill Vot lollakad, see on tõene ajalugu.
Kallis Maie avas minu silmad, minu vanaema ei tapnud 45 aastal purjus punaväelane, vaid inglise närakas?
Ütlen kohe ära, et mul isiklikult ei ole EKREle muud ette heita, kui ainult suurt hulka purupunaseid nende ridades!Peale suurkommunisti leidsin EKREst hulga endisi keskastme kommusid, keda isiklikult tundsin ja uskuge mind- need tegelased EI TEGELENUD tol ajal kohe mitte “seestpoolt öönestamisega”! Ja see tõukab paljusid erakonnast eemale, just isamaalise mõtlemisega inimesi.
Aga Hitleri ehitatud autoteedest… Stalin ehitas ju ka, ja sinna raudtee alla on maetud kordades rohkem ehitajaid, erinevalt venemaast, on Saksa teed siiani korras, Vene omad aga…
Väljaastumine EUst? Karta on, et kohe oleme SRÜs, sest seda ainult hulk tegelasi pikisilmi ootabki, iseküsimus, mida head kultuuriga harjunud inimesed sealt ootavad?
Minule meeldiks, kui mulle öeldakse NATS. Natsid on need, kes armastavad oma maad ja rahvast, kus nad on sündinud. Seevastu NATSISM omab teist mõtet. Kui kodumaa ja rahva armastuse nime all hakatakse ellu viima armastusega mitte seotud tegevust -halvustatakse teisi rahvusi ja rasse ning neid hävitama, sest seatakse oma rahvust kõrgemale teistest, siis seda nimetatakse natsismiks. Mulle ei meeldi ka russofoobia, sest siin on jälle halvustatud vene rahvust. Mõni võib ju öelda, et kuidas sina, kes on üle elanud 2 küüditamist saad veel rääkida venelastega ja neid sallida. Siin ei ole süüdi vene rahvus, vaid tol ajal valitsenud nn. bolševism ja stalinism, mis on samal tasemel nii natsismi kui ka fašismiga. See, mis juhtus paljude Ida-Euroopa rahvastega on tegelikult süüdi Suurbritannia ja Prantsusmaa valitsus. Churchill oli see mees, kes juunis 1939a. surus Baltimaad Venemaa rüppe. Churchill oli kõigega nõus s.h. ka Baltimaade hävitamisega, et ainult Venemaa aitaks Saksamaa purustada. Inglased on eluaeg kadestanud ja mitte sallinud sakslasi nende tohutu oskuse üle riik kiiresti ja targalt üles ehitada peale I M.Sõda.Venemaa ei olnud selleks ajaks sõjaliselt valmis. Sel tagajärjel sündis MRP leping 23.aug. Pärast nende lepingute sadu sept. tulid venelased oma baasidega. Nii baasid, küüditamised ja repressioonid sündisid kõik Inlismaa heakskiitmisel ja teadmisel. Kui te ei usu seda juttu, siis minge Londoni arhiividesse, kus juba 1939a. alguses Suurbritannia valitsuse delegatsioon külastades Baltimaid nentis, et Euroopa ei vaja selliseid natslikke mõttetuid väikeriike.
on ammu aru saanud, et mingisse liitu nad ei pääse. Niivõrd suured ona vastuolud. Praegu on EKRE ülesanne tuksi keerata ka 2 populistlikuma kamba võimalik koostöö. Pededest ja muust võimalikust mingit liitlast ei saa.
Nii EKRE praegu valmistubki küll võimalikult suure hulga kohtade saamisele, kuid püüab sahkermahkerdades mõjutada vähemusvalitsust salakokkulepetega: meie toetame teid siis, kui teie toetate meid mujal. Nii saaks EKRE isegi valitsusliitu mitte kuuludes kasvõi osaliselt oma asja ajada. Ning et kõik ei kukuks läbi, peab ka vähemusvalitsus sellega leppima. Ehk tegelikult valitsevad koos ebaametlikult EKRE ja ametlikult rattajõuk.
EKRE poliitikud näevad, et rahumeelselt pole võimalik hääli saada. Neil töötulemusi pole ja teevad sellepärast valju kisa, et neid märgataks. Vaid Keskerakond saab ausatelt ja hoolivatelt inimestel hääli tubli töö ja hoolitsuse eest. Reformierakond saab hääli laimates, vassides ja õhutades vihavaenu. Eks EKRE otsustas minna kergemat teed mööda ja panustas lootuse inimeste peale, kes on kergesti mõjutatavad. Vahepeal oldi veidi tagasihoidlikumad ja kohe vähenes poolehoid neile. Mis on küll nendel inimestel viga kes ei oska hinnata tõelisi töötulemusi, vaid pooldavad laimu, kisa, vihavaenu õhutamist. Olen EKRE-s väga pettunud. Alguses tundus mulle, et tuleb tore erakond, aga nii see kahjuks pole.Nüüd nad on läinud liiale ja sellest on kahju.
60% eestlasi on nõus heaolu eest oma riigi ja rahvuse maha müüma ja see arv kasvab pidevalt heaolu suurenedes. Eesti rahvusriigi hävitamine on süsteemne aga enamus siin elavast rahvast läheb sellega vabatahtlikult kaasa.
Rahvusriigi häving , võib öelda , et see on rahva enda tahe. Meil on mingil määral siiski demokraatia ja rahval võimalus valimistel vabalt hääletada. ekre saab oma 21 % kätte , ülejäänul on rahvusriigist savi , või ei mõista mis tegelikult toimub.
Vähemalt on Mart Helme seisukohad nüüd selged. Kui üldistada, siis mina sain aru nii, et Eesti peavaenlane on praegune Euroopa Liit ja see ähvardab sõjaga. (Varasemalt on Eestis läbi pika ajaloo arvatud, et peavaenlane on Vene impeerium ja et too ähvardab sõjaga.) M.Helme pakub paradigma täielikku muutmist. Eks esimene selgem ilming olnud juba jutt Vene tsivilisatsioonist, mida tema mõistvat erinevalt paljudest teistest.
Parem- ja pahempoolsus säilivad vaid retooriliselt, sest päris sisuks saab üha enam võim, võim ja veel kord võim (“jest takaja partija”, nagu ütles juba Lenin, kinnitades bolševike täielikku valmisolekut võimu võtmiseks Venemaal esimese maailmasõja ajal). Nii tulevad esiplaanile poliittehnoloogiad ja kunstlikud vastandused tegeliku ideede konkurentsi asemel.
mingit liitu rataste, simsonite, kõlvartite, korbide ja repsudega! Las jäävad valitsusest välja, saab lõpuks ometi sellest sotsialismiehitajate karjast lahti. Muutustevihkajad solkisid Eesti elu kümneid aastaid, keskbande on neist rohkem solkida jõudnud ainult 2 aastaga. Kujutage vaid ette, milliseid sotsialistlikke altkäemakse ja korruptsiooni tooks järgmised 4 aastat nende terrori all.
…Vene Teatri elushoidmiseks (ei jätku 300000, ndest “kultuursest” venelasest) raha ära “Metsavendade Liidult”. Täielikult tahetakse hävitada eestlastele tähtsad mälestused, meie inimesed, kes sellele punasele katkule vastu astusid (vene partisanid sakslaste vastu võideldes olid kangelased, meie partisanid, kes võitlesid punamõrvarite ja oma kodumaa vabaduse eest –muidugi fašistid-terroristid). Aina jälgimaks muutuvad need venelaste nõudmised. Kas tõesti ei näe eestlane, kellega meid sunnitakse koos elama, nende nõudmised aina kasvavad—-“Kuldkalakese” sündroom—anna venelasele sõrm, ta krahmab terve käe ja terve su ihugi järgi ja talle on sellest ikka vähe. Ma ei imesta, et seda sündroomi saabki võrrelda pahaloomulise vähkkasvajaga.
….Eesti Keskerakondlik näide. Kujutage ette, Helme tõstis käe “natsitervituseks”. Teine Helme julges öelda, et teed olid Saksamaal korras Hitleri ajal ja just sellepärast, et sinna oli maetud tuhanded teeehitajad——kas “õiglane nördimusavaldaja” teab, milliste laibavirnade all ägab Siber ja Kasastani stepid??————–Aga Ikka samas vaimus— neil -kes surid sakslaste käe läbi oli väga valus, need miljonid, kes surid venelaste käe läbi—tundsid uhkust, et neile seda võimaldati. Kui kaua veel ühtede ohvrid olid vähem tähtsad teise ohvritest? 9.mai sabatid on igati “õigustatud”, aga vanade-hallipäiste meeste meenutused on Sinimägedes on taunitavad. Kas ükskord venelastel ja nende sabarakkudel (siinse üllitise autor) piinlik ei hakka. Kaks surmakutsarit hävitasid elusid, jagasid omavahel maid üle nende riikide rahvaste peade. Maailm kahetseb, et pole toimunud Nürnberg-II , muide ameeriklased said kohe aru peale sõja lõppu, kellega neil tegu ja kelle vastu oleks pidanud relvad pöörama. Ei saa ühte kurjust asendada teise veel õudsema kurjusega ja siis ainult esimest materdada. Häbi on sellist Kremli-stiilis haiget sonimist lugeda—-RTR ,is pöörati ka Ukraina tervitus (Kolm harali näppu–Ukraina vapi jäljendus—natsitervituseks). Eestis valitseb Keskerakonna võimuga aina suurenevad venelaste nõudmised, Toomi grimassid, saba selgas amoki jooksmine mööda Euroopa võimukoridore ja oma riigi mustamine ja vaeste “vabastajate” raske elu üle kurtmine, kuni selleni välja, et eestlased ei taha kuidagi sissetoodud *-trüginud massiga integreeruda ja vene keelt rääkida. Ratas, aga pillub endiselt pead nagu silmaklappidega hobune, kes ei kuule ega näe. Eesti on hakanud haisema Moskva kõntsa järgi.
Me oleme ju korduvalt pidanud uudistes nägema, kuidas ajakirjanike ja telekaamerate ees läbiotsimisi ja arreteerimisi korraldatakse. Me kogeme järjepidevalt, kuidas hiiglasliku meediakära saatel algatatud kahtlustused kohtutes aastate kaupa vinduvad ja vinduvad, kandva süüdistuse ja kohtuotsuse langetamiseni jõudmata. Ühiskond on ammu mõistnud, et poliitilise maiguga kaasuste puhul ongi karistuseks protsess, mitte süüdimõistmine.
Mõnele inimesele on antud südametunnistus ,mõnele on antud ainult suurrahvuslik natsionalism. Nii ,et Jana on meil NATS. Lõhestaks ,kaebleks ja lööks lokku.Andke võimu Janale! Kas nii oleks õige?Mine ja halda teispool…Yana Toom on hea näide sellest, et kodakondsust ei tohi niisama kinkida. Kõik see, mis on niisama saadud, seda ei hinnata. Ehk lõpetage ära jutud, et kõigile halli passi omanikele tuleks kinkida kodakondsus. Kodakondsus tuleb anda sellele, kes tahab seda väga saada ja on selle nimel nõus ka pingutama.
Vaesed lapsed, teil ei ole isegi aimu kah mis toimuma hakkab. Kas te tõesti arvasite, et loodus sallib tühja kohta? Istuge korra maha ja mõelge rahulikult ja te mõistate, millega te seni mänginud olete.
Nüüd on aeg käes. Yana Toom, EKRE ja meie majandus ning rahva seesmine viha on ainult labased tööriistad. Ma oskan need tööle panna. Küsimus on ainult, et kas juhituna v juhtimatult. Tulemus on sama, teekond erinev. 6 päeva veel.
No kui EKRE’ga saab kremli siis ju kõik venelased elik 35% rahvastikust valivad EKRE – lisaks valivad EKRE’t 18-20% “lollidest” eestlastest ehk EKRE’l kergesti 50+% hääli olemas – vähemalt loogika järgi.
Hakka või TŠuksi-rahvast uskuma nendepalvet,”ärge laske eesti-rahvast ära surra siis me jääme kõigelollimaks rahvaks”!?
õige! Peksame EKREt! Muidu võib veel kellegagi liitu astuda. Mis sest et paljugi on üles puhutud aga saab ju valida mõnegi lause ja seda siis võimendada õhtust õhtusse ja Kesknädalast Kesknädalasse. Ei mingit liitu EKREga! Parem juba liit pederastidest sotsidega kui EKREga.
mina lootsin, et juba laaditakse laevu, mis meie tooteid hakkavad Hiinasse vedama. Nüüd tuleb välja, et neid laevu pole veel ehitama hakatudki.
|
OSCAR-2019
|
||
Toiduliidu juhataja Sirje Potisepa sõnul on piimatooted mitte ainult maitsvad ja tervislikud, aga need kujutavad endast ka inspireerivat toorainet põnevate roogade valmistamiseks.
„Julgustan kõiki köögis piimatoodetega julgemini katsetama – näiteks miks mitte alustada ja lõpetada pidulikke perekondlikke koosviibimisi põnevate kokteilidega tavalisest joogipiimast,“ soovitas ta.
Mimosa peakokk Juhan Heinsalu pakub välja kaks talvisesse õhtusse sobivat põnevat kokteiliretsepti, millega sõpru ja lähedasi rõõmustada.
Pane kõik koostisosad blenderisse ja blenderda, kuni porgand on täielikult purustatud. Lase läbi sõela. Serveeri koos jääga.
Poksi peetakse üldiselt välise külje ja ohutude tõttu mehelikuks spordialaks. Tai- ja kickpoksiga professionaalsel tasemel tegeleva ja Andra Aho treeneri Kevin Renno rääkis Terviselehele, et poksialad sobivad tervisespordiks ja nendega võib tegeleda väga erinevas vanuses.
Meie koostöö algas kolm aastat tagasi, kui ta koos noorema õega Spartasse taipoksi algajate kursusele tuli. Juba siis oli ta heas füüsilises ja sportlikus vormis. Kuid tänaseks võib öelda, et ta on väga heas vormis nagu üks tubli sportlane olema peabki. Füüsiliste näitajate ja vastupidavuse poolest on ta paljudest meessoost treeningkaaslastest ees, kuigi tegemist on alles 19aastase tütarlapsega.
Andra on väga eluterve ja küpse suhtumisega, millest temavanustel tihti puudu jääb. Lõpetas keskkooli, käib peaaegu iga päev kaks korda trennis ja jõuab selle kõrvalt veel tööd teha. Ta ei väärtusta öiseid väljaskäimisi ja lihtsalt aja surnukslöömist, vaid hindab tervislikku ja sportlikku eluviisi.
See spordiala on iga aastaga aina enam ja enam populaarsust kogunud. Kuid viimastel aastatel on näha eriti suurt huvi just õrnema soo poolt. Populaarsuse kasvule on kindlasti kaasa aidanud ka Eesti sportlaste märkimisväärsed tulemused.
Ma ei hakkaks siinkohal esile tooma ühtegi eeldust, sest kõigil meil on tugevamad ja nõrgemad küljed ja tugevamad küljed on need, mis viivad meid edasi. Tehnika ja füüsiline vorm on see, mille pärast inimesed trenni tulevad ja seda nad ka trennist saavad. Aga iseloom ja vaimujõud on need, mis on sul juba olemas ja see on tihtipeale poksiringis isegi kaalukam. Nõrk füüsiline vorm või liiga suur vanus on lihtsalt ettekäänded ja vabandused, mida inimesed endale toovad, et mitte proovida midagi uut. Ei maksa unustada, et trenni tullaksegi selle eesmärgiga, et saada parem füüsiline vorm, püsida kauem kena ja noorena ning elada seeläbi täisväärtuslikumat elu.
Igasugune spordiala sobib tervisespordiks kui seda teha selle kindla eesmärgiga. Sama on ka taipoksiga. On suur vahe, kas sa harrastad seda võitluskunsti võistlejana või lihtsalt harrastajana. Meie juures käivad treeningutel poisid ja tüdrukud, mehed ja naised alates viieaastastest kuni 50+a. ja kõigil on naeratus näol nii trenni tulles kui trennist minnes.
Inimene on täpselt nii vana kui vanaks ta ennast mõtleb. Olen näinud treeningutel suurepärases vormis meesterahvaid, kes on elanud juba pool sajandit, aga teevad ikka endast poole noorematele silmad ette ja samas noori mehi, kes on enamuse oma vabast ajast diivanil või arvuti taga, tänu millele toimib nende keha nagu nad oleksid kaks korda vanemad. Poksialad sobivad kõigile, kes hindavad tervet ja tugevat keha ning vaimu ja soovivad oma kehakaalu kontrolli all hoida või kontrolli alla saada. Terves kehas terve vaim!
Kicpoksis ja taipoksis märkimisväärset edu saavutanud Andra Aho tõestas Terviselehele, et poks sobib ka noorele neiule ning pakub head toonust ja tervist. Treener Kevin Renno nimetas oma kasvandikku Andra Ahot väga eluterve ja küpse ellusuhtumisega neiuks, kelle eelistuseks on tervislik ja sportlik eluviis.
Olen kogu oma teadaoleva elu spordiga tegelenud. Varasemalt olen tegelenud 7 aastat showtantsuga ja neli aastat ujumisega. Hetke seisuga olen pidanud neli taipoksi matshi, viimane oli mu esimene profimatsh, mille pidasin Shveitsi meistri vastu ja võitsin selle. Siiani olen kõik oma matðid võitnud.
Missuguse reþiimiga mööduvad Teie päevad ja nädalad praegu, mil valmistute prestiiþikaks üleeuroopaliseks võistluseks? Peate näiteks eriti olulisel treeningperioodil millestki loobuma?
Treenin kaks korda päevas – hommikul ja õhtul. Lisaks poksitreeningutele on vastupidavustreeningud jooksmise ja ujumise näol. Ma ei tunne, et peaksin millestki, mis mulle meeldib, loobuma. Pigem täiustab suurem treeningkoormus mu elu.
Kõige esimene spordiala, millega tegelema hakkasin, oli showtants. Alustasin sellega kuueselt. Kolm aastat hiljem alustasin lisaks ka ujumistrennidega. Antud motiividest seaksin esikohale tugeva ja hea tervise. Hea tervis on kõige alus.
Taipoksi avastasin enda jaoks kolm aastat tagasi tänu oma isiklikule huvile, mille tekkimise põhjust ma täpselt ei tea. Arvan, et ilmselt oli see soov osata ennast kaitsta. Treeningutele sattusin esmakordselt tänu plakati nägemisele, kus kutsuti osalema tasuta proovitreeningutes. Taipoksi mõju minu elule on olnud vaid positiivne. Ma ei kujutaks enam elu selleta ettegi. Taipoks annab enesekindlust, distsiplineerib, õpetab oma keha paremini tunnetama ja kasutama, teadmised ja oskused, motiveeritud ja toetavad trennikaaslased, hea tervise ja väga hea figuuri.
Suure varba luu põrutuse, mis aktiivselt edasi treenides paraneb väga aeglaselt ja lööb ka hiljem välja.
Kellelt saate tervise hoidmiseks ja tugevdamiseks nõuandeid, kas oma treenerilt või konsulteerite ka arstiga?
Vastase käitumise ette arvamiseks peab kickpoksija ja taipoksija vist piisavalt hea psühholoog olema?
Vastase kehakeele ja pilgu lugemine tuleb muidugi kasuks, aga kuna tegemist on nii kiire alaga, et võistlusringis pole aega vastase käitumist pikalt analüüsida, siis toimub enamus rünnakutest ja vasturünnakutest automaatselt, vastavalt sellele, mida olen trennis harjutanud ja omandanud.
Kickpoks on Jaapani ja taipoks Taimaa juurtega. Kui vajalik on nende spordialadega tegelemisel tunda nende kaugete ja traditsiooniderohke kultuuriga maade kombeid, filosoofiat ja ka meditsiini?
Kuna minu üheks treeneriks on lisaks Kevin Rennole veel tema treener Mosa Chatchawan Taimaalt, siis usun, et nemad on andnud mulle edasi kõik, mida mul võib ringis vaja minna.
On üsna tõenäoline, et veel sellel hooajal avaneb meil võimalus võistelda Jaapanis koos oma treeneri Kevin Rennoga. Samuti on meil plaanis minna treeninglaagrisse Taisse peale aastavahetust, seda olen ma kaua oodanud.
Ei tea (lõbusalt)! Aga julgustan kindlasti kõiki tüdrukuid seda ala proovima. Sest selles pole tegelikult midagi nii jõhkrat ja valusat kui esmapilgul tunduda võib. Treeningud on ohutud, treenerid on head, seltskond on tore ja selle ala harrastamine on andnud mulle palju enesekindlust.
See tunne peale rasket trenni, kui olen andnud endast kõik, on lihtsalt superhea. Samuti see tunne, kui mu treener usub minusse rohkem, kui ma ise.
|
OSCAR-2019
|
||
Täna otsustati Riigikogus luua rahvastikukriisi lahendamiseks ning riigireformi suundade väljatöötamiseks kaks probleemkomisjoni, mis alustavad tööd veebruarikuu jooksul.
Rahvastikukriisi probleemkomisjoni ülesandeks on uurida nii Eesti kui ka välismaa poliitikaid ja praktikaid antud temaatikas ja teha ettepanekuid, kuidas parandada riigis sündivust. Komisjoni liikme Siret Kotka sõnul on Eesti riigi üks suurimaid väljakutseid lähiajal rahvastikuprobleemide lahendamine ja rahvaarvu kindlale kasvule pööramine. „Me ei saa oodata, et iibe nähtamatu käsi teeb meie elus vajalikud korrektiivid niimoodi, et riigi ja rahvusena püsima jääme. Meil tuleb ise väga põhjalikult selle teemaga tegelda ja arutada kõiki võimalusi, kuidas olukorda parandada,“ sõnas keskerakondlane Kotka.
Riigireformi komisjon hakkab arutama avaliku sektori töö ümberkorraldamist ja reformi arengusuundi. Lisaks haldusreformile on riigihaldusminister Mihhail Korb võtnud suuna teha riigireform, mis hõlmaks endas näiteks ka erinevate ametkondade Tallinnast välja viimist. Loodud komisjoni kuuluva Helmut Hallemaa sõnul on oluline riigi jätkusuutlikkuse tagamiseks teha muudatusi, kuid neid peab tegema hoolikalt ja erakondade üleselt. „Meie eesmärk on tagada see, et igas Eestimaa nurgas oleks elu võimalik, seda nii töökohtade kui ka tagatud teenuste näol,“ ütles Hallemaa.
Vabaerakonna fraktsiooni algatatud ravikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu (315 SE) näeb ette muuta ambulatoorse eriarstiabi visiiditasude maksmise korda ja kehtestada, et visiiditasu ei või nõuda, kui ambulatoorset eriarstiabi osutatakse alla 19-aastasele puudega isikule.
Vabaerakonna fraktsiooni algatatud Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse, millega tugevdatakse parlamentaarset kontrolli, eelnõu (313 SE) näeb ette abinõud Riigikogu uurimiskomisjoni tegevuse tõhustamiseks ja tagada isikute ilmumine komisjoni ette ning dokumentide ja andmete edastamine komisjoni nõudel.
Riigikogu kultuurikomisjon tutvus tänasel istungil Tallinna lauluväljaku uue detailplaneeringu lähteülesande tegevuskavaga ning toetas lauluväljaku arendusplaani. Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse, Eesti Arhitektide Liidu ja Tallinna linnavalitsuse koostöös on kavas esimesel võimalusel välja kuulutada lauluväljaku ala planeerimise arhitektuurikonkurss.
Kultuurikomisjoni esimehe Laine Randjärve hinnangul on lauluväljaku arendusplaanid väga vajalikud. „Laulupidu ei mahu enam lauluväljakule ära, kui me ei laienda lauluväljaku territooriumi. Loodame, et läbirääkimised ümbruses olevate maaomanikega õnnestuvad ja otsused saavad kiiresti tehtud, et arhitektuurikonkurss võiks alata,“ ütles Randjärv.
Randjärv avaldas lootust, et 2019. aasta laulupeol saaks tutvuda ümberehituse plaanidega ning pärast seda võiks alustada ehitust.
Istungil osalenud Eesti Kooriühingu esimehe Raul Talmari sõnul esitasid loomeliidud Tallinna linnavalitsusele pöördumise lauluväljaku detailplaneeringu menetluse peatamiseks, kuna see ei arvestanud piisavalt laulupidude vajadusega. Talmar selgitas, et hetkel on kehtiv detailplaneering peatatud ning uue detailplaneeringu lähtealused kirjeldavad laulupidude vajadusi. Lahendust vajavate murekohtadena nimetas ta lauluväljaku ümber toimuvat kinnisvaraarendust, läbirääkimisi maaomanikega lauluväljaku territooriumi laiendamiseks, parkimis- ja liikumisprobleeme ning 100 tamme pargi halba olukorda.
Kultuurikomisjoni arutelul lauluväljaku arendamise teemal tegi kultuurikomisjoni liige Imre Sooäär ettepaneku, et lauluväljak võiks mõtteliselt avaneda merele ning mere äärde võiks ehitada kai paatide randumiseks. Samuti arutati võimalust laiendada lauluväljaku külgi ja mäenõlva, et vaadatavus paraneks ning ruumi tuleks juurde.
Eesti Arhitektide Liidu liikme Kalle Komissarovi hinnangul tuleks suurendada lauluväljaku ala kaitsekorda. Istungil pakuti välja, et lauluväljaku ala võiks kuulutada näiteks rahvuspargiks. Komissarovi sõnul toimub detsembris kohtumine Tallinna linnavalitsusega, et arutada lauluväljaku territooriumi laiendamise võimalusi.
Riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjon valis tänasel istungil komisjoni esimeheks Jürgen Ligi ja aseesimeheks sai Olga Ivanova.
Riigieelarve kontrolli erikomisjonis on kuus liiget. Komisjoni kuuluvad veel Andres Ammas, Andres Metsoja, Henn Põlluaas ja Tanel Talve.
(1) Hooldekodusse suunamise tingimused ja kord (edaspidi kord) reguleerib eakate ja puuetega isikute, kelle elukoht rahvastikuregistri järgi on Abja vald, hooldekodusse suunamise tingimusi ja korda.
1) hooldekodu – eakatele ja puudega isikutele elamiseks, hooldamiseks ja rehabilitatsiooniks loodud hoolekandeasutus;
2) hooldekodus hooldamine – ööpäevaringselt hooldekodus elavate isikute hooldamine, järelevalve, põetus, esmatasandi arstiabi korraldamine ja teiste hooldekodu põhikirjast tulenevate põhiülesannete täitmine;
(1) Hooldekodusse võib suunata eakaid ja puudega isikuid, keda ei ole võimalik abistada koduhooldusteenuse abil ja kes vajavad ööpäevaringset hooldust, kõrvalabi ja järelevalvet.
(2) Esimeses järjekorras suunatakse hooldekodusse pidevat kõrvalabi vajavad eakad ja puudega inimesed, kellel ei ole seadusjärgseid ülalpidajaid.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud taotlejad kuuluvad ravile kodus, raviasutuses või hooldamisele erihooldekodus.
(5) Isikuid, kes ei vasta käesoleva paragrahvi lõigetes 1-2 loetletud tunnustele võib hooldekodusse suunata erijuhtudel. Sellisel juhul otsustab hooldekodusse suunamise vallavalitsus alatise sotsiaal- ja tervishoiukomisjoni ettepanekul.
(1) Taotleja või tema esindaja esitab Abja Vallavalitsusele (edaspidi vallavalitsus) kirjaliku avalduse, milles põhjendab hooldekodusse paigutamise vajadust. Kui taotleja ei ole oma tervisliku seisundi tõttu võimeline avaldust esitama, võivad erandjuhtudel avalduse esitada perearst, sotsiaaltöötaja, seadusjärgne ülalpidaja või muu taotlejaga lähedalt seotud isik.
(3) Vallavalitsuse sotsiaaltöötajal on õigus vajaduse korral nõuda taotlejalt täiendavaid dokumente.
(1) Hooldekodusse suunatakse käesoleva määruse paragrahvis 2 toodud tingimustele vastavad taotlejad. Erandkorras võib sotsiaaltöötaja hooldekodusse paigutada hooldust vajava isiku viimase nõusolekul ja kooskõlas hooldushaigla juhatajaga tähtajaga kuni 1 kuu.
(2) Isikud suunatakse SA Abja Haigla (asukoht Järve 1 Abja-Paluoja Abja vald Viljandimaa). Taotleja põhjendatud taotluse alusel või SA Abja Haigla vabade hoolduskohtade puudumisel võib hooldust vajava isiku suunata teistesse hoolekandeasutustesse.
(3) Otsuse taotleja hooldekodusse paigutamiseks teeb vallavalitsus vallavolikogu sotsiaal- ja tervishoiukomisjoni ettepanekul.
(4) Hooldekodusse paigutamisel sõlmib vallavalitsus lepingu hooldekoduga ning vajadusel taotleja ning tema seadusjärgsete ülalpidajatega. Lepingus määratakse hooldatava isiku, tema seadusjärgsete ülalpidajate ning hooldekodu õigused ja kohustused.
(5) Hooldekodu ülalpidamiskulu tasumise kohustuse võtavad endale taotleja, seadusjärgsed ülalpidajad ja vallavalitsus järgmiselt:
1) hooldust vajav isik tasub kas osaliselt või täielikult enda ülalpidamiskulud hooldekodus, tasudes kuni 95 % oma igakuisest sissetulekust, kuid mitte rohkem kui ülalpidamiskuludeks vajalik;
2) hooldust vajava isiku ülalpidamiskulud tasuvad täies ulatuses seadus- või lepingujärgsed ülalpidajad;
3) seadus- või lepingujärgsete ülalpidajate puudumisel tasub ülalpidamiskulude täissummast puudujääva osa vallavalitsus;
4) seadus- või lepingujärgsete ülalpidajate vähekindlustatuse korral tasub ülalpidamiskulude täissummast puudujääva osa vallavalitsus vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetest 6-7 regulatsioonile;
(6) Hooldust vajava isiku sissetulekutest ülalpidamiskuludeks puudujääva osa tasumise jaotumise seadus- või lepingujärgsete ülalpidajate ja vallavalitsuse vahel otsustab sotsiaal- ja tervishoiukomisjoni ettepanekul vallavalitsus.
(7) Seadusjärgsed ülalpidajad võivad oma varalisest seisundist olenevalt esitada vallavalitsusele põhjendatud taotluse ülalpidamiskulude puudujääva osa osaliseks tasumiseks või tasumisest vabastamiseks. Taotluse juurde peavad olema lisatud tõendid tema varalise seisukorra kohta (nt sissetulekute kohta, kinnisvara omamise kohta vmt ).
(8) Vallavalitsusel on õigus küsida hooldekodudelt vähemalt ühel korral aastas teavet hoolealuste vallavalitsuse poolt tasutud rahaliste vahendite kasutamise kohta.
(1) Isiku hoolekandeasutusest lahkumine toimub isiku avalduse alusel või isiku nõusolekul seadusjärgse ülalpidaja avalduse alusel või arvatakse välja isiku surma korral.
(2) Isiku võib hooldekodust välja arvata, kui isik ei täida lepinguga endale võetud kohustusi või ei pea kinni kehtestatud kodukorrast. Sellisel juhul leping lõpetatakse ja isik peab hooldekodust lahkuma.
|
OSCAR-2019
|
||
Sel sügisel on Sõrve ikka Sõrve moodi. Kui igal pool mujal olid juba esimesed öökülmad ja minagi linnas auto akende kraapimisega sõna otseses mõttes käe valgeks sain, siis maale pole külmakraadid veel jõudnud. Selle tuvastamiseks ei ole vaja teha meil muud, kui pilk üle tee heita ja vaadata, kas naabrite jorjenid on veel püsti ja värvilised. On.
Sestap tuli mul üle kahe nädala maale tulles kohe lilli kastma hakata. See pole veel mingi uudis, et siin roosid ennast veel oktoobris-novembris lahti veavad ja rõõmsasti jõuludeni värvi näitavad, aga et elulõngad uuesti õitsema hakkasid, on küll midagi uut. Eks nad ise teavad. Petuuniad jt pütililled ootasid ka vett ja lisaks veel sinine floks, saialilled, kuumaasikad. Lehekoristust oli juba enne minu tulekut kõvasti tehtud, aga suurem osa kollasest ja krabisevast massist väreleb alles puude otsas. Nädalavahetusel me reha ega lehepuhurit kätte ei saanudki, sest venima jäänud väikese toa remont on nüüd tõsiselt päevakorral.
Mehekest oli poes üks purjelaevadega tapeet kõnetanud. Juba paari päeva pärast arvas ta, et ei, see jääb vist ikkagi ära. Sest nagu alati - see, mis meeldib, on just see kõigekõige kallim. Noo, läksin siis minagi poodi seda imetabast seinakatet vaatama ja pagan, see oli lihtsalt kõige ilusam tapeet! Kuigi... miks peab küll minul selline loll ja rikutud silm olema, et kirju-mirju tapeedi pealt kõigepealt just seda sõna märgata?!
Eks meil lapselapsele seletamist tule... Olime otsustanud, et tuba tuleb mereteemaline. Nimelt oli mehekest samas poes paar kuud tagasi ka üks mereteemaline kell kõnetanud ja nüüd tiksubki ta meil maal. Kell siis. Mõnusasti tiksub, unetaktis tiksub. Ja reheahju pealt leidsime esimesel aastal ühe väga vana, purjelaevaga taldriku, mille ilmselt laevapuusepast vanaperemees oma merereisidelt kaasa toonud.
Hakkasin siis peale kastmist lage värvima. Ah ei, kõige enne tegin ju maal hoopis süüa! Laevad toovad Mõntu sadamasse praegu värsket kilu ja räime ja meie vahva sadama, laevade, maade ja meredeomanik lubab külmhoonest sõrulastel oma toidulauale värsket kala võtta. Just võtta, mitte osta. Niisiis räimes siitsamast merest, kartul ja muna naaberkülast ning roheline metslauk tagaaiast. Saaksime naaberkülast ka piima, aga ei ole ju täispiimaga harjunud. Nii et sõira ja kodujuustu tegemised on siin veel ees. Sõira olen poepiimast kunagi teinud - lihtne teha ja mõnus maitsta. Sain hiljuti ühelt kirbukalt maale ka 12 igatsetud teeklaasi. Nüüd ei pea ma seda talust leitud ühteainumast stakani enam nagu vati sees hoidma.
Lae värvimine ei ole üldse tore töö, eriti kui uus soe sein eelmise päeva kütmisest ikka veel nii palju soojust välja annab. Aga tehtud ta sai. Saunakorsten tossas, kuid nii meie kui naabri õue peal oli vaikseks jäänud. Oli mindud soome naabrile appi uuele kuurile sarikaid peale panema. Ja olin mina just oma laealustest kõrgustest alla laskunud, et kolmandat korda ka seinapaneelid üle värvida, kui tuli kutsung - poole tunni pärast talgulauda! Saunast duši alt läbi ja oligi minek sarikapittu! Enne veel fotokaga tiir ümber maja..
Aperitiiviklaasikese juures jõudsime kõik tähtsamad teemad läbi võtta, nagu näiteks kasside hingeelu, presidendid ja presidendikandidaadid meil ning mujal, ehitusmaterjalid ja korraks põikasime koguni lingvistikasse. Ma ei ole suurem sellerisõber, aga talguroa sees oli see üle ootuste hea. Lisaks Britta kook ja veel üks kook ning valitud joogid, millest mina valisin lõpuks vee ja tee. Ning palju anekdoote ja muidujutte.
Hakkasime peale pühi mõtlema, et mida me õieti eelmise aasta jaanipühade ajal tegime? No ei tulnud meelde! Mäletasime esimest aastat, kui õilmitsesime kahekesi sauna lävepakul, vahtisime maja poole ja aina õhkasime - on see tõesti võimalik, ussskumattu, meie maakodu, meie saun, meie puud, meie kaev, meie vihmaussid, meie nahkhiired!? Teisel aastal tulid meile jaanipühadeks Soomest ja Tallinnast külalised. Jällegi oli saun ja lõke, kahe riigi lipud, lauad lookas ja laste kilked. Muidugi ka keskmisest võimsam vihmasadu terve päeva läbi, aga toad olid soojaks köetud ja toredaid inimesi tuba täis. Aga eelmisel aastal? Ajaraamatust sain ikka pikapeale pildi kokku, et eelmiste jaanide ajal olime me ju haiged, tugevasti viiruse küüsis ja mina olin peale saunavihtade tegemist ka üleni puuke täis. Aga pikad pühad ja maaõhk pöörasid ka meie tervised lõpuks paremaks.
Öelda ei olegi täna suurt midagi. Näidata ka mitte, sest perepildialbumit ma pigem avalikult ei pea. Aga puhuks, kui järgmisel aastal jälle ei meenu, et mida me küll eelmiste jaanide ajal tegime, ongi need mõned pildikillud. Jaanireedel ja -laupäeval oli muidugi imeilus ilm ja ka meie noorpered said veidi suurest linnast koju käima tulla. Läbi astusid veel vend ja vennanaine, venna sõber ja vennasõbranaine, jahimees ja soomlasest naaber. Kass püüdis üle hulga aja hiire, linnud tassisid poegadele toitu ja vaskussivolask ei viitsinud isegi peitu minna. Ideaalset suvepäeva suutsid ainult sääsed veidi rikkuda, aga ületee naabrid, kellega koos lõpuks hilist jaaniõhtut veetsime, lohutasid, et on olnud veeeelgi sääserohkemaid aastaid. Ei suuda uskuda! Järgmisel päeval oli jälle ilusasti vihmane ilm.
Sildid: ajaraamat, blogi, jaanid, jaanilaupäev, jaanipäev, kass, linnupojad, lõke, maakodu, naaber, piiga, pildid, pühad, saun, suvi, Sõrve, sääsed, talu, tiramisu, väike E
|
OSCAR-2019
|
||
1990. aastal oli Ungari mäng WSOP-l niivõrd hea, et pärast kolmandat päeva oli ta masendava ülekaaluga chipleader. Tundus, et kolmas tiitilivõit on käeulatuses. Ungar oli selles ka ise võrdlemisi kindel ning tähistas edukat mängu tavapäraselt kokaiiniga. Annus osutus aga liiga suureks ning mees viidi kriitilises seisus haiglasse. Tänu arstide jõupingutustele õnnestus ta elu päästa, kuid oodatud võit WSOP-l jäi tulemata (hoolimata edasisest mittemängimisest jõudis ta ikkagi finaallauda, kus tema chipid lõpuks sundpanustena maha korjati). Üldsus oli arvamusel, et Ungari surm on vaid aastate küsimus ning keegi ei uskunud, et tal õnnestub isegi oma 40-dat sünnipäeva näha (selle peale tehti isegi panuseid). Kuid mees oli visa, lisaks tiivustas teda võimalus näha oma tütart kasvamas.
1991. aastal võitis Ungar Las Vegases suurturniiri Queens Poker Classic ning kadus seejärel avalikkuse tähelepanu alt. Kuigi ta väisas mõningaid madalamaid turniire ka 1990ndate keskel, ei õnnestunud tal seal midagi saavutada. Liiati nägi Ungar välja nagu inimvare – nina oli kokaiini tarvitamisest sisse vajumas - ning nii jäi teistel üle vaid talle kaasa tunda. Kahekordne eksmaailmameister ei puutunud isegi oma endisete sõpradega eriti kokku, paljud arvasid, et ta on surnud.
Kuid 1997. aastal oli ta tagasi. Ungar polnud algselt küll WSOP-l osalemisest erilises vaimustuses, kuid sõber Billy Baxter keelitas teda mängima ja tasus ka $10.000 maksva osalustasu. Kindlasti motiveeris Ungarit otsuse langetamisel võimalus tõestada oma tütrele, et ta suudab olla jätkuvalt edukas (Ungar kandis terve turniiri vältel taskus tütre pilti ning vaatas seda korduvalt). Ta ei vedanud alt ei sõpra ega tütart. Ungari mäng oli lausa fantastiline ja finaallauda jõudis ta masendava ülekaaluga. Ka finaallauas ei andnud ta teistele suurt võimalust ja kuigi viimase käe võitis ta tänu õnnelikule viimasele kaardile, oli ta võidu ikkagi täielikult ära teeninud. Ungari esinemist 1997. aasta WSOP-l on mitmed eksperdid nimetanud parimaks turniiriks, mida üks mängija üldse suudaks mängida. Võiduraha miljon dollarit jagas ta Baxteriga pooleks ning oli taas pokkerimaailma keskpunktis.
Kuid WSOP kolmas võit ei muutnud Ungarit. Ta jätkas kokaiini tarvitamist, spordipanuste tegemist ning muid hasartmänge ja oli nelja kuu pärast taas pankrotis. 1998. aastal pakkus Baxter talle järjekordset võimalust tema raha eest WSOP-l osaleda, kuid Ungar ütles kümme minutit enne turniiri algust, et on liialt väsinud ega soovi mängida. Järgnevate kuude vältel nähti teda sageli Las Vegase mängupõrgutes raha kerjamas, küll enam mitte mängimiseks, vaid cracki hankimiseks. Sõbrad keeldusid talle raha andmast ning nõudsid resoluutselt, et Ungar lõpetaks koheselt igasuguse narkootikumide tarvitamise.
Kahjuks ta seda aga ei suutnud (või siis ei tahtnud) ning peamiselt tänu sellele pole ka Ungar juba ligi kümme aastat meie seas. 1998. aasta 22. novembril leiti ta ühest Las Vegase äärelinna motellist surnuna, põhjuseks narkootikumide kuritarvitamisest tingitud südamepuudulikus. Tema viimast puhkepaika tähistav tagasihoidlik hauaplaat ei meenuta midagi endisest hiilgusest ja elu jooksul ligi 30 miljonit dollarit teeninud mehest. Kuhu läks see raha, kui surnu taskust leiti vaid $800, seegi laenatud? Ja matuste pidamiseks viidi läbi korjandus…
Ungarist on kirjutatud raamat "One of a Kind: The Rise and Fall of Stuey "The Kid" Ungar, the World's Greatest Poker Player", vändatud film "High Roller: The Stu Ungar Story" (Michael Imperioliga peaosas) ning teleseriaal. Kes siis õigupoolest oli Stu Ungar? Võitja? Kaotaja? Legend? Või siis ikkagi enda maniakaalse hasartmängukire ohver? Ükskõik – on ta nüüd taevas või põrgus – loodevasti on ta leidnud seal ilusa koha, kus on võimalusi nii blackjacki, gini kui pokkeri mängimiseks ning hobuste peale panustamiseks.
Stiilinäide: WSOP finaallaud 1997 – neli mängijat järgi. Esimesed kaks positsiooni foldisid ning SB-l olev Ron Stanley limpis end mängu . Ungar oli BB ning ta chekis. Flop andis Stanley`le second-best paari, kuid ta ei julgenud panustada ja chekis. Ungar samuti check. Turn oli , mille järel tegi Stanley suure panuse - $25.000 väärtuses chippe. Ungar vastas re-raise blufiga, panustades omakorda $60.000 väärtuses chippe. Stanley mõtles pikalt ja callis. River ei muutnud midagi, kuid Stanley ei julgenud taas panustada ja chekis. Ungar panustas külmavereliselt $200.000 väärtuses chippe mitte millegagi (callides oleks Stanley riskinud pea kogu oma stackiga). Stanely mõtles pikalt, kuid foldis. Ungar näitas oma bluffi, mille järel kaotas Stanley keskendumisvõime ning langes peatselt turniirilt välja.
Ungar teatatavasti võitis turniiri. Mida sellest jaotusest järeldada? Analoogses pokkerikäes pole tegelikult ju midagi erilist (välja arvatud muiudgi fakt, et see mängiti välja otsustavatel hetkedel maailma tähtsaimal pokkeriturniiril), kuid nahaalne julgus otsustaval hetkel käik teha – kasutades ära nii vastase "nõrkuse näitamist", liigset passiivsust, "valesti mängimist" ning eelkõige ründepositsiooni – oli üks komponentidest, mis ladus vundamendi Ungari saavutustele pokkerimaailmas.
|
OSCAR-2019
|
||
Olen siin foorumis uus. Olen eelnevalt olnud ja siiani olen BMW omanik ning tegutsenud ka BMW foorumis. Suvel sai ostetud endale 60 000km sõitnud 2009. aasta BMW E60...Nüüd talve lähenedes ajasin BMW garaaži ja tekkis vajadus uue auto järgi, millega käia kaitseväes aega teenimas ning nädalavahetuseti kasutada. Mulle on alati Saabid meeldinud, kuna nad on nii teistsugused...torkavad silma linnapildis (vähemalt minule). Peretuttavatel on olnud 2000. aasta Saab 9-5 juba üle 10 aasta ning Saab 9-3 2008.aasta ning olles nendega varasemalt sõitnud, tekkis mõte ka endale SAAB soetada. Kindel soov oli 9-5 vahemikus 2001-2005 ning kas 2.3 136kw või 2.3 184kw mootoriga. Kahjuks Aero varianti on meie autoturul vähem ning need on kas liiga kallid või mitte piisavalt heas seisus.
Eelmine nädalavahetus käisin Tallinnas vaatamas üht 2003.aasta SAAB 9-5, millel oli väidetavalt 100 000km kellal ning 1 omanik aastast 2006. Lubati, et autol pole kriimustusi ja kogu tehniline pool korras. Reaalsus oli see, et polnud mitte ühtegi rikkumata detaili, auto ei tahtnud käivituda, kõik oli pahteldatud, nagises ja kolises ning ei sõitnud nii nagu peaks(ja loodeti veel 4000 eurot saada ).
Esmaspäeval passisime kaitseväega metsas ning hakkas silma just müüki tulnud 2001.aasta Vector sport. Kuna auto oli piltidel must ja pildid olid üsna selgusetud, ei osanud midagi järeldada. Kolmapäeval aga mõtlesin et võiks huvi pärast helistada ja maad uurida. Müüjaks oli üks vanem härrasmees, kes on selle Saabi ainuke omanik Eestis juba viimased 10 aastat. Tema oli ta kunagi Importautost ostnud. Auto on avariivaba ning väga heas korras. Ta veel mainis, et "olen autot hoidnud nagu enda last." Leppisime kokku kohtumise Tartus siis eile. Läksin kohale ja seisukord oli super. Isegi minu ootustest parem. Autol pole mitte ühtegi roostetäppi (ka põhjaall pole), samuti puuduvad igasugused kriimud ja mõlgid, veljed on kriipimata. Salong on väga heas seisukorras ning härral oli olemas otsast lõpuni täidetud hooldusraamat Saabi esinduse ja Saabi-anti märgetega. Samuti olid olemas kõik arved tehtud töödest. Viimane neist oli summas 1200 eurot ning lisaks sellele just Hõbenooles käigukasti õli vahetatud. Kaasa sain eraldi Saabi velgedel talvekad, varuosi nagu näiteks kliimablokk, tagatuled jne jne...Lisaks tasub mainida, et absoluutselt kõik on originaal ning härra mainis ära, et isegi pagasniku põhjamatt on kunagi Saabi esindusest ostetud ja et sellist enam kuskilt saada ei ole naljalt.
Enne ostu mõtlesin veel igaksjuhuks käia ülevaatus punktis kontrollis. Kõik oli timmis, kui välja jätta õlileke. Ülevaataja sõnutsi midagi hullu pole. Võib-olla kuskilt kergelt lekib lihtsalt või pole punn korralikult kinni keeratud vms. Igatahes on plaanis see Tallinnas ette näidata.
Auto lisavarustusest ma midagi rääkida eriti ei oska olles eelnevalt ainult BMW-dega sõitnud. Märkimist tasub ilmselt püsikiirusehoidja, vihmasensor, automaatkast, 4x elektriaknad, istmesoojendused, kliima, MF nahkrool, poolnahk sisu ning 9 kõlariga Harman Kardon helisüsteem.
Miks ta siis kohe roostetama peaks hakkama? Minu teada neil ju tsingitud kere ning ta avariivaba, seega ei tohiks hullu olla. Kui eelmised enam kui 10 aastat saanud hakkama vanema härra käes ilma roosteta, siis saab ka minu käes kindlasti. Keskmine igakuine läbisõit on mul jämedalt 400km.
Autode osas olen ma korralik pedant ning täna tegin põhjaliku salongi hoolduse profitoodetega(Angelwax, Koch-Chemie, Chemical Guys). Kõik vaibad ja matid said korraliku puhastuse, armatuur ning uksed puhtaks, pintsli ja tolmuimejaga kõik vahed tolmust (ventika vahed jne), naha puhastus + palsam ning aknaklaasid.
Järgmine nädal plaanis teha savipesu ning peale kanda Soft99 Fusso Coat vaha, mis peaks kestma kuni aasta. Reaalsus jääb sinna kuue kuu kanti ilmselt. Pigipesu tegema ei pea, kuna vanem härra oli seda päev enne ostu lasknud teha. Lasen lihtsalt Carpro Iron X-ga üle ning survekat.
Taga logarite, küljekarpide alla soovitan soojalt mäãrida mingit vett hülgavat mããret, korrosiooni tõrjeks. Sealt nad hakkavad ussitama, sest tehasest seal pole suurt peale krundi midagi ning enamus omanikud ei viitsi aega ega raha kulutada korrosiooni tõrjele regulaarselt survekaga koobaste pesemine muidugi hoiab seda ussitamist vaos, kuid üks hetk lööb see ikka vâlja
Tänud kõigile! Ise hindan alati autode juures originaalsust ja sellest lähtudes valin ka endale autosid.
Aare, sul on täiesti õigus. Lugesin just ühel päeval sinu saabi ja bmw teemasid. Panin kerge lisapildi sulle lõppu
Pole küll siinse foorumi teema, kuid nagu olen öelnud, siis bemmiga vedas sul hullult ning tundub, et ka Saab on õnnestunud valik
Lisaks vahepeal hakkas mootorituli põlema. Selgus, et vaakumvoolik oli lahti tulnud. Lasin kinni tagasi panna ja sõit jätkub. Õlileke oli minimaalne, enamus oli aastate jooksul tekkinud pori ja löga. Minimaalne leke turbo juures oleva tihendi vahelt.
Ega kellelgi juhuslikult ole pakkuda või teab kohta kust saaks eesmise iluvõre sisse SAABi kirja? Keegi varastas eelmiselt omanikult selle parklas.
|
OSCAR-2019
|
||
Maksu- ja tolliamet on uuendanud teavet FIEna tegutsemise aluste ja maksukohustuste kohta. Raamatupidaja.ee vahendab seda teavet peatükkide kaupa alustades sellest, mida FIE ettevõtluse alustamisest teadma peab.
Ettevõtlus tulumaksuseaduse (edaspidi TuMS) tähenduses on isiku iseseisev majandus- või kutsetegevus (sealhulgas notari ja kohtutäituri, samuti vandetõlgi seaduse § 9 lõikes 3 nimetatud juhul vandetõlgi kutsetegevus ning vabakutselise loovisiku loometegevus), mille eesmärgiks on tulu saamine kauba tootmisest, müümisest või vahendamisest, teenuse osutamisest või muust tegevusest, k.a loominguline või teaduslik tegevus (TuMS § 14 lg 2).
Ettevõtlus käibemaksuseaduse (edaspidi KMS) tähenduses on isiku iseseisev majandustegevus, mille käigus võõrandatakse kaupa või osutatakse teenust, olenemata selle tegevuse eesmärgist või tulemusest (KMS § 2 lg 2).
Notarit, kohtutäiturit ja vandetõlki käsitatakse vastavalt nende tegevust reguleerivates õigusaktides raamatupidamise ja maksustamise alal füüsilisest isikust ettevõtjana.
Füüsilisest isikust ettevõtja ehk FIE on füüsiline isik, kes tegeleb ettevõtlusega. FIE võib olla iga füüsiline isik, sh ka alaealine vähemalt 15aastane isik, kellele vanem on andnud nõusoleku või kohus on laiendanud teovõimet tegeleda majandustegevusega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-d 9, 10 ja 11).
FIE võib tegutseda tegevusaladel, millel tegutsemine ei ole seadusega keelatud. Seaduses võib sätestada tegevusalasid, milleks on vaja tegevusluba või millel võib tegutseda üksnes teatud liiki ettevõtja (äriseadustik (edaspidi ÄS) § 4 lg-d 1 ja 2).
* FIE-l kui ettevõtjal, lasub majandustegevusega kaasnev risk, vastutades oma tegevuse eest kogu oma varaga, s.t nii ettevõtluses kasutatava kui ka isikliku varaga;
* FIE esitab Maksu- ja Tolliametile füüsilise isiku ettevõtlusest saadud tulud deklaratsiooni vormil E, millel kajastab oma ettevõtluse tulud ja kulud.
Kõik füüsilisest isikust ettevõtjad peavad enne tegevuse alustamist taotlema enda kandmist äriregistrisse. Äriregistrisse kantakse FIE tema poolt esitatud avalduse alusel (ÄS § 3).
FIE äriregistrisse kandmiseks tuleb esitada avaldus (digitaalallkirjastatud või notariaalselt kinnitatud) kande tegemiseks, mis peab sisaldama järgmiseid andmeid:
* ärinimi (ärinime nõuded ÄS §-dest 7–15), talunime kasutamise korral ka viide kinnistu numbrile kinnistusraamatus;
* FIE ettevõtte postiaadress (korteri ja maja number; tänava või talu nimi, asula, omavalitsusüksuse ja maakonna nimi ning sihtnumber);
* majandusaasta algus ja lõpp (siinkohal tuletame meelde, et sõltumata FIE majandusaastast on maksustamisperioodiks ikkagi kalendriaasta);
* vajadusel andmed ettevõtluse tegevuse peatamise, hooajalise või ajutise tegevuse kohta (ÄS § 3 lg 3);
* teave kavandatud põhitegevusala kohta. Talupidajal võib erinevalt teistest FIE-dest olla äriregistris kaks tegevusala (nt turismitalus tegeletakse korraga nii põllumajandussaaduste tootmise kui ka majutusteenustega).
Maksuhaldur kasutab maksuarvestuse pidamiseks muuhulgas ka äriregistrilt FIE kohta saadud andmeid. Seega on väga oluline, et äriregistrisse kantud FIE ettevõtlust puudutavad andmed oleksid korrektsed. Siinjuures tuleb meeles pidada, et FIE peab maksukohustusi täitma seni, kuni ta on ettevõtjana äriregistrisse kantud.
FIE-ks olemine ei välista töötamist tööandja juures. Kuna FIE ja füüsiline isik on üks ja sama, siis võib füüsiline isik teenida tulu mitmel moel (nt palgatulu, tulu väärtpaberite võõrandamisest, tulu ettevõtlusest jne), kuid seejuures peab ta eristama oma erinevaid tululiike füüsilise isiku tuludeklaratsioonis.
Kui füüsiline isik teeb (kavatseb teha) tööd teise isiku heaks, alludes tema juhtimisele ja kontrollile (tööandja määrab ära töö tegemise koha, aja ja viisi), olles osaks tema organisatsioonilisest struktuurist, töö eest makstakse perioodilist tasu ning tööandja kindlustab talle lepingu ja tööõigusaktidega ettenähtud töötingimused (töövahendid, tööohutuse, töötervishoiu, olmetingimused jne), siis eksisteerivad hoopis tööõigussuhetele iseloomulikud tunnused. Sellisel juhul on füüsilisel isikul soovitatav kaaluda enda FIE-na registreerimise otstarbekust ja astuda selle asemel tööandjaga läbirääkimistesse töölepingu sõlmimise üle.
Kõik asjahuvilised saavad päringuteportaali X-tee kaudu kontrollida, kas isik on FIE-ks registreeritud.
* maksuseadustest tulenevad kohustused laienevad ka FIE-le, kes on jätnud ennast äriregistrisse kandmata;
* maksuseadustes sätestatud õigused laienevad aga FIE-le alates tema kandmisest äriregistrisse, seega oma ettevõtlustulust võib TuMS 6. peatükis lubatud mahaarvamisi teha ainult äriregistrisse FIEna registreeritud isik;
* ettevõtluseks ei loeta füüsilise isiku poolt oma väärtpaberite võõrandamist. Väärtpaberite ost-müük ja sellest saadud kasu maksustatakse alati kui kasu vara võõrandamisest;
* vajadusel pidama lisaks raamatupidamisarvestusele täiendavat arvestust maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta (maksuarvestust);
* maksma ettevõtlustulult tulu- ja sotsiaalmaksu ning juhul, kui ta on kohustusliku kogumispensioniga (II pensionisambaga) liitunud, maksma ka kohustuslikku kogumispensioni makset;
* esitama füüsilise isiku tuludeklaratsioonile (vormile A) lisaks ettevõtlustulu deklaratsiooni (vormi E) hiljemalt maksustamisperioodile (kalendriaastale) järgneva aasta 31. märtsiks (ettevõtlustulult makstava tulu- ja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni makse arvutab Maksu- ja Tolliamet FIE ettevõtlustulu deklaratsiooni alusel ja saadab FIE-le sellekohase maksuteate hiljemalt 1. septembriks. Maksuteate järgi tasumisele kuuluvad maksud peab FIE tasuma hiljemalt 1. oktoobriks);
* hooajaliselt või ajutiselt tegutsev FIE, kes on märkinud registreerimise avalduses ettevõtlusega tegelemise algus- ja lõppkuupäeva, ei pea igakordsest alustamisest või lõpetamisest teavitama. FIE-l on õigus äriregistrile tegevuse peatamisest ette teatada, märkides avalduses ajavahemiku, millal ettevõtlus peatatakse. Eelnimetatud juhtudel loetakse isik maksustamise seisukohast FIE-ks üksnes avalduses märgitud ajavahemikus.
* võtma oma töötajad ravikindlustatuna Haigekassas arvele ja arvelt maha (see kohustus tekib FIE-l juhul, kui ta võtab töö- või võlaõiguslike lepingute (töövõtu-, käsundus- või muude teenuste osutamiseks sõlmitud lepingute) alusel tööle inimesi, kelle eest ta on kohustatud maksma sotsiaalmaksu. Kui FIE jätab oma töötajad haigekassas arvele võtmata, siis töötaja haigestumise korral haigekassa töötajale haigusraha ei maksa ja seda peab tegema FIE.
* töötajale tehtavatelt väljamaksetelt kinni pidama tulumaksu, töötuskindlustusmakse, kohustusliku kogumispensioni makse (kui töötaja on liitunud pensioni II sambaga) ja arvestama sotsiaalmaksu;
* esitama Maksu- ja Tolliametile väljamaksete tegemise kuule järgneva kuu 10. kuupäevaks tulu- ja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustusmaksete deklaratsiooni (vormi TSD) koos vastavate lisadega ning hiljemalt samaks tähtajaks kandma nimetatud maksud ja maksed üle Maksu- ja Tolliameti pangakontole.
Kui FIE maksustatav käive kalendriaasta algusest arvates on ületanud 16 000 eurot, siis peab ta end nimetatud suuruses käibe tekkimise päevast Maksu- ja Tolliametis käibemaksukohustuslasena registreerima. FIE võib end käibemaksukohustuslasena registreerida ka enne kohustusliku 16 000 euro ületamist.
Kui FIE ei ole end õigeaegselt käibemaksukohustuslasena registreerinud, siis registreeritakse ta tagasiulatuvalt. Sellisel juhul tuleb FIE-l neile klientidele, kellele ta on esitanud arved pärast 16 000 euro suuruse käibe ületamist, välja kirjutada uued arved, mis sisaldavad ka käibemaksu.
* esitama Maksu- ja Tolliametile käibedeklaratsiooni (vormi KMD) maksustamisperioodile (kalendrikuule) järgneva kuu 20. kuupäevaks;
* esitama Maksu- ja Tolliametile ka kauba ühendusesisese käibe aruande (vormi VD) maksustamisperioodile (kvartalile) järgneva kuu 20. kuupäevaks, kui käibemaksukohustuslane, s.t FIE, müüb kaupa teiste Euroopa Liidu riikide käibemaksukohustuslastele.
Kui FIE ei ole tasunud makse (sh avansilisi makseid) seadusega sätestatud tähtpäevaks, peab ta tähtajaks tasumata maksusummadelt arvestama ja tasuma intressi 0,06% päevas. Intressi arvestatakse alates päevast, mis järgneb päevale, mil maksu tasumine seaduse järgi pidi toimuma, kuni tasumise või tasaarvestamise päevani, viimane kaasa arvatud (MKS §id 115 ja 117).
|
OSCAR-2019
|
||
Ma olen tahtnud juba ammu kirjutada, miks ma olen sotsiaalmeediast eemal olnud. Ega mingit kindlat põhjust nagu ei olegi, elanud vist reaalmaailmas ja nautinud elu? Nädalad lihtsalt läksid ning mõtlesin nüüd endast natuke märku anda. On olnud palju häid hetki, väga palju endale olulisi pisikesi saavutusi ja eesmärkide täitmist, on olnud ka raskeid ja valusaid hetki, millest ma alguses ei plaaninud rääkida, aga ükskõik mis hetked, need on osa mu elust ning teinud minust selle kes ma täna olen. Siit nüüd ei tule elu-on-nii-raske postitus, pigem vaid enda mõtete ja elu jagamine teiselpool maakera.
Ega tegelikult ma olen elanud väga lihtsat ja õnnelikku elu ning seda kõike tänu iseenda motiveerimisele ja oma positiivsele mõtteviisile. Kui ma veetsin üksinda päeva Brisbanes, kirjutasin endale üles eesmärke ja olin nii motiveeritud. Olen siiani seda tunnet hoidnud ning kõige olulisem on minu jaoks sisemine rahulolu ning oma südame kuulamine. Mõttejõud on kõige tugevam jõud, seega tuleb olla ettevaatlik kuhu selle jõu suunad. Tasub mõelda häid ja edasiviivaid mõtteid, mitte keskenduda probleemidele. Kui hakkan oma sihti kaotama ja keskenduma pisiprobleemidele, siis vaatan oma märkmikut ja tuletan endale meelde, mis on oluline. Kui ma Austraaliasse tagasi lendasin panin suured eesmärgid omale kirja ning väga paljud neist olen juba täitnud. Mu suur eesmärk oli jääda Austraaliasse elama, selleks oli mul vaja lõpetada farmipäevad (hambad ristis maasikafarmis), saada viisa, kolida idakaldale. ✔
Okei, nüüdseks olen juba peaaegu 2 kuud elanud Romas, mis on 7 tundi Brisbanest sisemaale (mitte Itaalias nagu mu telefon vahel segast paneb). Mu eesmärk siia kolides oli leida töö ning koguda raha. ✔ Mõne päevaga skoorisin omale kohvikus töö, kus mulle väga meeldib töötada. See koht on nii minu moodi ning inimesed on samuti toredad. Meil on äge tiim, nad on küll kõik minust nooremad, välja arvata juhataja/omanik, kuid samas on ka palju draamasid ja silmakirjalikkust, millest proovin hoiduda. Kui ma hakkaks kõiki asju lahkama, siis see postitus kujuneks vist raamatuks. Nii juhtub kui "blogida" iga kahe kuu tagant! Whooops!
Okei, teen kiire Roma ja oma töö tutvustuse. Tegemist on väikelinnaga, umbes 7000 inimest ja kõik teavad kõiki. Minust teati juba enne kui olin oma jala Romas maha pannud. Peale esimest (mis on olnud ka mu ainuke) väljaskäiku teadsid juba kõik, et uus tüdruk on linnas (ei ma ei joonud ja ei teinud midagi häbiväärset haha!), lihtsalt asi on selles, et see on nii väike linnake. Siin on peale pubide veel üks ööklubi, mis on avatud vaid laupäeviti 3 tundi. Kõik teavad kõiki. Näiteks osad sõidavad autoga mööda ja siis hõikavad aknast "Hi Annika!", mis seal ikka, tervitan vastu, missest et ei tea neid või siis tänaval jalutades teed chitchate. Peale esimest nädalat hakkasin ka tööle pubis, mis kujunes pubideks. Jah ma töötan kolmes "erinevas" kohas, kuid omanikud on kind of samad. Ehk siis oleneb nädalast ja graafikust, hommikuti töötan kohvikus, paar tundi pausi kodus ning siis olen pubis (ingl.k tavern), kus on restorani osa ning reede ja laupäeva õhtuti olen peale restorani osas olemist teises pubi baaris, kus on iga jumala nädalavahetus kreisi pidu. Mis muud teha väikelinnas, eks ikka alkoholi kõrist alla valada. Mul ei mahu siiani pähe, kuidas ühed ja samad inimesed iga nädal suudavad end pildituks juua. Way to go! Samuti pubides kõik kliendid teavad kõiki, räägid nendega kõik elulood ära ja kõik teavad kõiki nimepidi. Ma isegi ei küsi, mida nad joovad, sest ma juba tean. Üks asi millega ma siiani pole ära harjunud-tähelepanu. Seda saan siin palju, sest vahel mõni kutt proovib terve õhtu ikka seda numbrit saada. :D Kui minna tagasi töö juurde, siis pubides meeldib mulle natuke vähem töötada. Suur motivaator on lihtsalt raha, sest see annab mulle võimaluse Gold Coasti või Melbourne kolida. Praegu mulle meeldib seal töötada, sest iirlastest kaksikud on puhkusel ära.. Ma olen vist siin enne maininud, et iiri inimesed on mu lemmikinimesed maailmas aga nemad vist suutsid selle tiitli ära rikkuda haha! Asi on lihtsalt selles, et nemad on pubide managerid ning nad reaalselt ei oska suhelda. Nad kogu aeg nähvavad iga asja peale ja kõik käivad nagu noateral nende läheduses. Väga raske läbi saada ja ma isegi enam ei proovi nendega suhtlust alustada.Töötan nädalas umbes 40-45 tundi ning palgatase on siin väga hea. Kuna ma olen kogu aeg tööl, siis mul pole võimalust siin raha kulutada (välja arvatud online shoping, mis oli kah feil) ja saan ilusti koguda. Nüüd tuleb üks suuremat sorti kulutus, sest olen teel Sunshine Coasti! Mu sõber lendas siia juba laupäeval ning nüüd tripimegi nädal aega ringi. Arvatavasti olen nüüd ka sotsiaalmeedias aktiivsem! Saan ammutada jälle inspiratsiooni ja pühkida kaameralt tolmu! Ma nagu reaalselt janunen tripi ning ookeani järgi! Töötada ja raha koguda on tore, aga mu keha ja vaim vajab pausi ning midagi mis paneks silmad natuke rohkem särama.
Paus oli juba väga vajalik, sest eelmisel esmaspäeval andis mu keha mulle märku, et midagi on valesti ja kohvikus tööl olles kukkusin peaaegu kokku. Viimased 2 nädalat olen juba tundnud peapööritust ja arvasin et tegemist on lihtsalt une-või veepuudusega, sest meil on terve aeg siin olnud 30-40 kraadi. Välja arvatud eelmine nädal, tere vihm ja 20 kraadi, mis oli samas väga värskendav, sest nüüd oleme tagasi 30 kraadi juures ja tore oli korraks mitte higistada 24/7... Igatahes, otsustasin oma kindlustust lõpuks ka kasutada ning suundusin arsti juurde. Ta tuvastas kiirelt probleemi, nimelt väga sagedane viirus labyrinthitis, mis pidi tavaline olema siin kevadel. Kõrvas olev närv oli põletikus ning surus tasakaalu kontrolliva närvi peale ja see tekitas peapööritust ja väsimust. Ma ise arvasin alati, et lihtsalt ületöötanud või midagi muud, aga 20 min arsti juures ja 250$ ning diagnoos olemas. Jep, arstiabi on siin ikka ilusa hinnaga, seega Austraaliasse ärge kunagi ilma kindlustuseta reisige! Aga ega ma veel ei tea kas kindlustus ikka selle katab, eks siis varsti annan teada kui väga ma soovitan If kindlustust! :D
Rääkides siis natuke personaalsest elust. Nagu ma alguses mainisin, mul on olnud väga palju häid hetki ning olen täitnud palju endale seatud eesmärke. Leida töö siin ✔, koguda raha ✔, alustada trenniga ✔ ja olen leidnud mõnusa tasakaalu ja olemise. Väga palju häid asju on olnud aga ei ole head ilma halvata. 1,5 kuu jooksul olen saanud nüüdseks kaks korda juba väga valusaid uudiseid Eestist, mis on mind natuke rivist välja löönud. Kui augusti lõpus kaotasin oma isapoolse vanaisa, siis kolm nädalat tagasi kaotasin ka oma emapoolse vanaema. See oli mu elu üks kibedamaid päevi, sest samal ajal tahtsin 100% rõõmus olla, sest samal päeval sai mu sugulane Laura, kellega elan, tädiks! Seda kõike on palju olnud ning raskemaks teeb selle Eestist eemal olemine. Üksinda reisimine on tore, nii palju plusse, mida mina hindan, kuid üks suurimaid miinuseid, ma olen ka alati üksi. Kaaslasega reisimise suurimaid plusse oligi võimalus kellegile toetuda. Võin olla ümbritsetud kõikide toredate inimestega, aga nad on mu elus olnud mõni nädal kui sedagi, seega rasketel hetkedel tahaks väga lihtsalt olla oma perekonna või parimate sõpradega ja lihtsalt rääkida või viibida nende läheduses. See on kõige raskem asi välismaal elamise juures, kõik muu on asendatav. Romas elan sugulase Lauraga, kes on mulle suurepäraseks toeks olnud ning need valusad hetked on olnud natuke kergemad.
Selline on siis mu kiire elu kokkuvõte! Päris pikk tekst tuli, tasub ikka vähe tihedamini siia kirjutada. Tegelikult olen ma väga rahul, kuidas asjad kulgenud on ning kus ma oma eluga olen. See võib küll väikelinn olla, aga samas ka väga teistsugune ja äge kogemus. Vahepeal tuleb lihtsalt ära käia ning inspiratsiooni ammutada, nagu näiteks kuu aega tagasi käisime 4 tunni kaugusel linnas shoppamas haha! Uued outfitid andsid suurepärast motivatsiooni! :D Mu plaan hetkel on jääda siia aasta lõpuni, aga vaatab kuidas elu kulgeb! Nüüd aga naudin nädal aega ookeani ja kvaliteetaega oma sõbraga! Eestis aga saab lumememmesid teha! Saadan palju päikest ning varsti tuleb ka update Sunshine Coastilt!
|
OSCAR-2019
|
||
1.2. Mermand OÜ-l on õigus üldtingimusi ühepoolselt igal ajal muuta. Muudetud üldtingimused kehtivad üksnes nende Tellimuste ja Lepingute suhtes, mille puhul vastav Tellimus on esitatud pärast üldtingimuste muutmist.
1.3. Üldtingimuste käesolev redaktsioon kehtib lastekaubad.ee internetipoest tellimisel alates 01.03.2011.a. Üldtingimuste käesolev redaktsioon asendab kõik eelnevad üldtingimused, mis kehtisid tellimisel lastekaubad.ee internetipoest.
2.2. Tellimus loetakse üldjuhul pakkumiseks võlaõigusseaduse tähenduses. lastekaubad.ee ei pea oma nõustumisest Tellimusega Tellijale eraldi teatama. Kui lastekaubad.ee asub tellimust täitma, loetakse tellimus aktsepteerituks. Juhul, kui Tellija on teavitanud lastekaubad.ee tellimiskeskust oma e-maili aadressist, siis edastatakse talle Tellimuse kinnitus elektrooniliselt. Tellimust esitades kinnitab Ostja, et ta on vähemalt 16-aastane, tema otsusevõime ja juhul, kui ta on täisealine, siis ka tema teovõime ei ole piiratud ning ta omab Eestis püsivat elukohta.
4.2. Posti teel edastamise puhul lisandub Tellimuse kogusummale olenemata tegelikult edastatavate pakkide arvust saatekuluna ühekordne tasu postiteenuse eest, mis sisaldab käibemaksu. Saatekulu arvestatakse ainult üks kord koos esimese saadetisega ning see ei kuulu tagastamisele.
4.3. Saatekulu määrab ära kauba kättesaamiskoht. Kui Tellija valib kauba kättesaamiskohaks ükskõik millise talle sobiva Eesti Posti väljastuspunkti, on saatekulu 5,00 EUR. Kui Tellija valib kauba tema poolt näidatud aadressile kättetoimetamise kulleriga, on saatekulu 10,00 EUR. Kui Tellija valib kauba kättesaamiskohaks SmartPOSTi pakiautomaadi, on saatekulu 3,00 EUR.
4.4. SmartPOSTi kaudu kättesaadava postipaki mõõdud ei tohi olla suuremad kui 60 x 60 x 60 cm. Juhul, kui postipaki mõõdud on suuremad kui 60 x 60 x 60, siis kuulub kaup kättetoimetamisele Omniva kaudu ning saatekuluks on 5,00 EUR.
4.5. Kullerteenusega edastamise puhul lisandub kaupade hinnale olenemata tegelikult edastatavate pakkide või tegelikult aset leidvate transpordisoorituste arvust saatekuluna ühekordne teenustasu summas 10,00 EUR. Teenustasu arvestatakse ainult üks kord koos esimese saadetisega ja see ei kuulu tagastamisele.
5.1. Tellijal on õigus ilma põhjust näitamata taganeda Lepingust ja tagastada kaup 14 päeva jooksul kauba kättesaamisest alates.
5.2. Lepingust taganemiseks tuleb Tellijal täita tagastusleht ja viia kaup originaalpakendis koos kõikide markeeringutega kauba üleandmise kohta (kas sobivasse AS Omniva väljastuspunkti või SmartPOSTi pakiautomaati). Kui klient oli tellinud tagastatava kauba AS Omniva teenusena koju, tuleb Tellijal viia tagastatav kaup talle sobivasse AS Omniva väljastuspunkti.
5.3. Kaup ei tohi olla kasutatud. Kaupa võib proovida, et veenduda selle sobivuses või mittesobivuses, kuid proovimise käigus tuleb tagada kauba ja selle pakendi minimaalne mõjutatus. Proovimine tähendab samaväärset kasutust, nagu on tavaks jaekaubandusasutustes enne ostu sooritamist.
5.4. lastekaubad.ee tagastab Tellijale tellimuse eest tasutud maksed Tellija poolt osundatavale pangaarvele hiljemalt 30 päeva jooksul alates kauba tagastamisest. Postikulu ei tagastata. lastekaubad.ee-l on õigus tasaarvestada tagastamisele kuuluv summa lastekaubad.ee sissenõutavate nõuetega Tellija vastu. Ostuhinna tasumise nõuetega saab tasaarvestada eeldusel, et vastavate Tellimuste puhul on makseviisiks valitud tasumine kättesaamisel.
5.5. Tagastada ei ole võimalik kosmeetikatooteid, kasutatud raamatuid, voodipesu,tekke ja patju, pesu, lutid,lutipudelid hügieenivahendid (nt pissipotid). Kõik tooted, mida ei saa nende olemuse tõttu tagastada, mis on kiiresti riknevad või mille kasutamistähtaeg on möödunud, ei kuulu tagastamisele. Tootega tuleb tagastada kõik kaasasolevad osad (sh kasutusjuhendid ja eemaldatavad detailid ning kaubaga kaasas olnud saateleht).
5.6. Ostu-müügilepingust taganemise korral on Tellijal õigus taganeda ka ostu-müügilepingu finantseerimiseks sõlmitud krediidilepingust. Juhul, kui taganetakse Lepingust, mille makseviisiks on tasumine järelmaksuga, siis loetakse, et Tellija on samas automaatselt taganenud ka krediidilepingust. lastekaubad.ee kohustub teavitama Krediidiandjat viivitamatult lepingust taganemisest.
6.1. lastekaubad.ee vastutab kõigi müüdud kaupade puuduste korral vastavalt kehtivatele õigusaktidele.
6.2. Tellija kohustub alles hoidma kaubaga kaasasolevat saatelehe. Saateleht on Tellija ostu tõendav dokument ja selle olemasolu on vajalik kauba puudustest tulenevate õiguste realiseerimiseks.
6.3. Puuduste esinemisel on Tellijal eelkõige õigus nõuda kauba tasuta parandamist. Kui puudust ei õnnestu vaatamata korduvale parandamisele kõrvaldada, on Tellijal õigus nõuda kauba ümbervahetamist. Kui kaupa ei ole võimalik ümber vahetada, on Tellijal õigus Lepingust taganeda.
6.4. lastekaubad.ee ei vastuta kauba puuduse eest, kui kauba puudus tekkis pärast kauba üleandmist Tellijale, samuti, kui puudus on tingitud valest kasutamisest või tavapärasest kulumisest.
6.5. Juhiseid toimimiseks kauba puuduste korral ja lisainfot kauba hoolduse kohta saab e-maili info@lastekaubad.ee teel.
7.1. Lastekaubad.ee-l on õigus Lepingust taganeda seaduses sätestatud juhtudel ning järgnevate olukordade esinemisel:
7.1.2. kauba hind lastekaubad.ee internetilehel on ekslikult näidatud ebaõigesti ja Lepingu aluseks olev Tellimus on tehtud vastava ebaõige hinna alusel;
7.1.3. vastava Lepingu kohaselt on kauba väljasaatmise eelduseks ettemaksu laekumine ja ettemaks ei ole laekunud 7 kalendripäeva jooksul Lepingu sõlmimisest.
7.2. Tellijat informeeritakse lastekaubad.ee poolsest taganemisest esimesel võimalusel kas telefoni, e-maili või posti teel. Tellija tasutud ettemaksed tagastatakse sel juhul viivitamatult, hiljemalt aga 30 päeva jooksul Tellija osundatavale pangaarvele.
8.1 Lastekaubad.ee interneti koduleheküljel www.lastekaubad.ee olevate kaupade hinnad on eurodes ja sisaldavad Eesti Vabariigi käibemaksu. lastekaubad.ee jätab endale õiguse korrigeerida hindu, kui muutub käibemaks.
9.1. Tellijal on õigus vahetada rõivaid ja jalatseid ümber teise suurusega sama artiklinumbri ja värviga toote vastu 14 päeva jooksul alates kauba kättesaamisest.
9.2. Kauba ümbervahetamiseks tuleb kaup tagastada ja tellida uus kaup kooskõlas punktis 9.1 sätestatuga. Tagastamine peab toimuma 14 päeva jooksul alates kauba kättesaamisest. Käesoleva punkti alusel ümber vahetatud kauba kättetoimetamisel saatekulu ei lisandu.
10.1. Tellimuse täitmise tähtaeg on kuni 7 tööpäeva. Juhul, kui ei ole toote juures märgitud teisiti.
10.2. Kui tellimuse täitmise tähtaeg on pikem kui 7 tööpäeva, teavitab lastekaubad.ee sellest Tellijat eraldi.
10.3. Juhul, kui tellitud kaupu ei ole võimalik koos laost välja saata, saadab lastekaubad.ee tellitud kauba Tellijale mitme saadetisena.
11.1. Kui Tellija valib kauba üleandmise kohaks talle sobiva AS Omniva väljastuspunkti, saadab AS Omniva Tellijale teatise, milles sisalduva saadetise numbri alusel saab Tellija paki valitud väljastuspunktist kätte. Pakile järele minnes tuleb Tellijal kaasa võtta isikut tõendav dokument.
11.2. Kui Tellija valib kauba kättetoimetamise AS Omniva teenusena, võtab postiasutuse klienditeenindus Tellijaga ühendust ning lepib kokku paki kättetoimetamise aja ja lunasaadetise puhul teatab ka paki maksumuse.
12.1. Kui Tellija ei ole nädala jooksul alates kauba üleandmise kohta saabumise teate saamisest oma tellitud kaubale järele tulnud, satub Tellija vastuvõtuviivitusse.
12.3. SmartPOSTi pakiautomaadis hoitakse pakki kooskõlas punktiga 12.1 seitse päeva, mille jooksul saadetakse Tellijale kaks SMS-i ja soovi korral ka e‑kiri.
15.1. lastekaubad.ee-l on õigus koguda ja töödelda Tellija poolt lastekaubad.ee-le avaldatud isikuandmeid ning avaldada neid vajadusel tellimuse täitmiseks, andmete töötlemiseks või oma majandustegevuse analüüsimiseks ja kavandamiseks ka kolmandatele isikutele, muuhulgas postiteenuse osutajatele.
15.2. lastekaubad.ee-l on õigus kasutada Tellija elu- või asukoha aadressi ka oma majandustegevuses reklaami ja muu informatsiooni edastamiseks Tellijale.
15.3. lastekaubad.ee õigused isikuandmete kasutamisel laienevad ka lastekaubad.ee-ga samasse kontserni kuuluvatele ettevõtetele ning isikutele, kellele lastekaubad.ee on loovutanud Lepingust tulenevad nõuded.
15.4. Tellijal on igal ajal õigus keelata oma isikuandmete kogumine ning kasutamine, välja arvatud juhul, kui see on vajalik Lepingust tuleneva nõude sissenõudmiseks või Lepingu täitmiseks.
16.1. Lastekaubad.ee jätab endale õiguse loovutada ja pantida Tellijaga sõlmitud ostu-müügilepingust tulenevaid nõudeid kolmandatele isikutele, sealhulgas faktooringulepingu alusel.
17.1. Lastekaubad.ee-l või tema poolt volitatud isikul, samuti isikul, kellele lastekaubad.ee on loovutanud Tellijaga sõlmitud Lepingust tulenevad nõuded, on õigus nõuda Tellijalt Tellija poolsete maksetega viivitamisel sisse ka vastavate nõuete sissenõudmisega kaasnevad vajalikud ja mõistlikud kulud, sh kulud õigusabile ning inkassoteenustele.
18.1. Lastekaubad.ee-l on õigus keelduda Tellijalt Tellimuse vastuvõtmisest, kui Tellija on Lepingust taganenud ja tellitud kauba väljaostmata tagasi saatnud 3 (kolm) või enam korda 12- (kaheteist-) kuulise järjestikkuse ajaperioodi jooksul
Kaelarätik imab niiskuse ning aitab hoida hammaste tuleku ajal riided kuivana. Suurepärane aksessuaar, mida ...
Kantav salli või rätikukesena. Hoiab beebi rinnaesise kuivana. Trukiga kinnitatav. Lastele vanuses ...
|
OSCAR-2019
|
||
Mõtlesin kohe tükk aega, mis siia kirja panna… aga tegelikult sünnipäevast endast midagi nii kirjutada polegi. Kõik sujus, oli lõbus, sai head süüa-juua ning tähti taevast alla lasta :D Veidi kurb oli küll olla, sest Märti polnud ja see tõmbas tuju veits alla. No ja muidugi see ka, kui Kristjan otsustas peole tulla Märdi autoga. Ausalt, kui meie väike Nissan õue keeras, siis korraks jättis süda kolm lööki vahele küll. Ise teadsin väga hästi, et see võimatu, aga näed, lootuskiir tõusis :D
Tegin joogipooliseks veits booli, mõtlesin seda serveerida kõrtega, mil vihmavarjud küljes, ja purgist, nagu see viimane mood ette näeb. Alguses kahtlesin küll, sest ma arvasin, et lõpuks joon ma seda kokkukeeratud jama üksinda (ja noh, sunnin Kadit ka), aga tegelikkuses läks see üle ootuste hästi peale. Super! Õhtu lõpuks oli boolimeister juba Britta, kes iga pudeli lõpud kokku segas, nomnom :D
Käisime tuhat poodi läbi ning kui lõpuks Kärknasse jõudsime…siis ei viitsinud enam midagi teha, sest nii lebo oli olla. Peaaegu oleks üritusele “cancel” pannud :D
Selle juuksevärviga on nii, et ma olen tegelikult ülirahul, et end lillaks võõpasin… AGA pean ausalt tunnistama, et vene kraam on ikka parem kui inglise oma :D Esiteks jäi see lilla värv veidi sinakas ja püsivus pole ka just kõige parem. Ma ei tea, kas viga on mu juustes või värvimisoskustes, aga kui pool pead jäi ilusti lilla, siis otsad jäid heledamad. Nüüd, pärast kolme-nelja pesu on mõnus ombre-efekt- pealt on juuksed lillad ning hajuvad vaikselt üle sinakas-roheliseks :D Vähemalt on nad ühtlaselt ebaühtlased….
See näitab ainult tema harituse taset!! Kuulsin jah juba mitmelt millega preili omastarust hakkama sai. Olgu uhke enda üle! Ega ta ju mingi papist poiss ei ole :D tema enda sõnad :D
Need boomf vahukommid on efekti mõttes lahedad, aga maitse on minu jaoks kuidagi liiga keemiline ja ee.."kummine" :(
Parooliga kirjutamise koha pealt on selline võimalus ka, et kirjutad teises blogis ja lingid siia. Ehk paned üles lehe selle jaoks. Aili teeb oma blogis nii nt. Ajab asja täiesti ära ju. Samas loomulikult on tõsi, et sinu blogi ja sa võid siin rääkida kõigest, mis hinge kriibib. Alati ei saa ka vait olla sellise asja koha pealt, mis meele mustaks teeb. See on igati okei. Ei olegi alati parooli vaja.
Ma ei saa aru, mis mõtlemisega selline inimene on, kes tuleb teise peole lihtsalt "ära panema". Mõned vist jäävad lihtalt oma mõtlemistasemega kuskile põhikooli kinni… Kurb.
Ma pole selle peale mõelnudki… aga jaa. Kuna ma nagunii nimede ning piltidega oma "salajutte" ei räägi, siis vast on okei. Kogu aeg tõesti ei jõua kõike endas hoida ning eks see blogimine-enda väljakirjutamine omamoodi teraapia ole :)
Ei tea jah… ja no, üsna tühise asja pärast aasta aega vimm, kuigi loogiliselt võttes peaksin mina see olema, kes on solvunud :D
Kui sa mu tutvusringkonnas oled, siis sa ilmselt teaks. Kui pole, siis noh.. loodan, et see ülbena ei kõla, aga siis pole vaja teada ka, sest see ei anna võõrale inimesele midagi juurde :D
Ah, las see jääda :D Kui siin kommentaariumis on kõik anonüümselt poolehoidjad ja toetajad, siis kahjuks irl see nii pole ja ma ei viitsi väga pidevalt selgitusi jagada, miks ja mida ma oma isiklikus blogis kirjutan. Kergem oli ära kustutada. :D
Kui roosat veel taga ajad, siis see Tonika indiaani suvi (mida ma vist kunagi soovitasin ka) on ka mõnus roosa ja püsib kõvasti kauem kui Vintage'i oma. Alguses määris isegi kuivalt, aga õnneks see läks üle. Hetkel on 3 nädalat püsinud ja ikka peaaegu sama erk :D
Kus seda Tonikat müüakse? Rosalindis vms? Ma olen silmad lahti hoidnud küll, aga pole veel näinud :D Aga noh, hetkel on plaanis lillaka tooniga jätkata, eks näis, kas tuleb veel roosa tuju peale :)
Kuna hilpharakat enam pole ja see pood mis taskus müüs vist hilbu vanu asju pandi ka kinni siis ma ei tea kust nüüd siit Tartust saada. või sa hoopiski tellisid kuskilt??
Ma tellisin jap ebayst selle, Inglismaalt. Aga noh, kahjuks see lillana eriti ei püsinud, pärast esimest pesu muutus pmst siniseks ja nüüd on mul lillaka helgiga sinised juuksed :D:D Kuigi ka see toon on päris kihvt ja ma isegi rahul sellega, siis pea 9 euri selle eest maksta oli tegelikult veidi palju…
Ma olen aeg-ajalt ikka maininud, et olen bloginud juba hästi kaua. Mu esimene ajaveeb oli livejournalis ja ma alustasin seda suvel enne 12ndat klassi. Olin siis 18 ja omast arust nii lahe kuju, et praegu mind täitsa huvitab, kuhu see pohhuistlik ja mässaja Liis kadus. Kaua ma seal vastu ei pidanud, detsembri lõpust kolisin juba bloggerisse, aga… kes kurat üldse teeb blogi livejournalisse :D
Mu esimeses postituses oli lõik: “Igastahes oli mul igav ja nüüd ma blogin. Loodetavasti ma ka viitsin seda edaspidi teha. Hardly ever, aga ikkagi.” Noh.. pea kaheksa aastat on mööda läinud, kui ma olen vahet pidamata bloginud, niiet viitsimist vist nagu oli.
Vahel ikka satun oma kõige esimeste postituste peale ja vangutan piinlikkusest pead. Aga ära ma seda ka pole kustutanud, sest aeg-ajalt on hea enda üle naermas käia ja näha, kuhu ma oma blogiga nüüd jõudnud olen. No kas või kujunduse mõttes. Kes üldse arvab, et on hea idee kasutada jubedat fonti, mis imiteerib kirjutamist? Lisaks on mul sinna kirja pandud pisikesi ülestähendusi, mis teiste jaoks võivad mõttetud tunduda, minus aga äratavad niiiiiii palju mälestusi.
Kunagi jõudsime Annelinna, Kristina õe juurde. Grete läks Getteri juurde. Magasime mõlemad põrandal. Tegelikult oleks ma voodis magada saanud, aga Kristina kustutas tule ära ja ma ei leidnud voodit üles.
Praegu tuli meelde, et esmaspäevases inglise keele tunnis lõikas Joosep mu kõrval küünetangidega küüsi nii, et need Teedu juustesse lendasid.
Okei, ma nüüd tean, miks ma 12ndast klassist suurt midagi ei mäleta. Sest nagu blogist välja tuleb, oli pool klassi pidevalt tundide ajast joomas. Mitte, et ma maru uhke selle üle oleks, aga vähemalt on klassikokkutulekute ajal hea meenutada, kuidas Siim oli teisel septembril väga positiivselt meelestatud, et ta pole veel kordagi kooli ajast joomas käinud :D (Ja tegelikult mäletan ma oma lõpuklassist väga palju!!)
Teisipäev, 2. september, oli niisama tühja. Lõpuks läksime tsikkide ja osade kuttidega Katja ühikatuppa, et ta vein ära juua. Seejärel suundusime poodi, ostsime kamba peale KiSS’i.
Simpka: “Ma pole veel ühtki korda koolist puudunud..” Natuke aega hiljem, “Ma pole ühtegi korda veel kooli ajal joonud ka.”
Kolmapäev, 3. september. Anuga just rääkisime, et see aasta pole ühestki tunnist puudunud. Siis algas kehaline. Kuhu me ei ilmunud. Sõime tema juures, tegime mu termostassi rummikoka koksi ja olime koolis mõnusad. Krix tuli ja tegi põhja peale, ehk tema toob homme jooki. Huvitav, kas ma peaks ikka kõigest siin kirjutama? Äkki mu ema loeb ja saab teada, kui tegus ma tegelikult koolis olen. Hmmmm. Peab mõtlema. – Tuli välja, et ema mul siiski blogi ei loe…
Nii. Nädal juba möödas. Jälle. Üsna tegus on olnud. Terve selle nädala peale oleme Anu ja Kadiga käinud kokku nii umbes..10 tunnis vist. Aga meil on väga hea põhjendus (ja seekord pole see väljamõeldud ka). – Väga tore, Liis, et see üks kord oli puudumiste jaoks päris põhjus olemas :D
Tegin ka algajate blogijate vea ja kirjutasin päeva täpsusega üles, mis koolis tehti. No minu mõte oli ilmselt selles, et näidata, kui cool ma olen, et tundides ei käi..
Esmaspäev: Lumetorm oli. Koolis vähe rahvast. Peale teist tundi läksime Anu juurde teed jooma. Võileipse sõime ka. Siis tulime kooli juurde ja lendasime kümme korda hangedesse.
Teisipäev: Alustasime filmimisega. Õigemini, tegime üksikasjaliku plaani, mida filmida, kuidas ja kus. Käisime poes, ostsime suure pudeli LX Powerit, kaks suurt krõpsukotti ja dipikastet. Olime stuudios, sõime ja arutasime. Kaarte mängisime ka.
Neljapäev: Esimene tund oli kõnepidamine. Mul oli hääl vägaväga ära. Rääkida pmst ei saanud. AGA kõnet pidada SAI küll. Kõik vähe naersid, aga no..pole hullu. Siis läksime Kadi juurde Andruse ja KAtjaga. Sööma. Arutasime väitlusteemasid ka. Jõudsimegi väitluse ajaks kooli. Oo. Mõned panid veits võssa, aga no. meie võidame.
Miskipärast olin ma kopeerinud blogisse ka väga palju msni-vestlusi ühe sõbraga. Mäletate üldse veel, mis see msn on? :D
J: Kuidas sa üldse tead , et ta teab ? Mingi loomaarst oled või ? Ise tahad veel saksakeele tõlgiks saada .Loomadega tuleb sul rääkida hoopis , teeniksid ka palju rohkem . Sest ma ei tea ühtegi inimest kes tahaks saksa keelest aru saada . Va mairi ja sina , aga te elate ka samas kandis , vb sinna maandus meteoriit ja saite kõvasti kiiritada.
Lõppu lisaks ma ka ühe 18aastase Liisi väga diibi teksti. Sest kuigi ma ei kirjutanud ka siis väga avameelselt ja masetsevalt, siis ometigi pidasin end maru tähtsaks ja pohhuistlikuks ja mässajaks. Nüüd ma juba tean, et mida rohkem kõigile kinnitada, kuidas nende arvamus mind “ei koti”, seda enam see tegelikult kotib küll..
Ma pole kunagi rahul sellega, mis mul on. Ei, õigemini, ma olen rahul küll, kuid samas ei jäta lootust pürgida veel paremuse poole. Endaga pole ma vist kunagi rahul. Mul on vaja pidevalt end tõestada. Ei teagi, miks. Kuid mul on vaja tunnustust, vaja seda, et teised näeks minus midagi enamat, kui lihtsalt..olijat. Sunnin end pidevalt tagant, et saavutada veel, veel ja veel. Ebaõnnestumistele ma nii palju ei mõtle, vaid alustan uuesti. Imelik tegelikult. Mind eriti ei huvita, mida inimesed minust arvavad, ometi vajan nende heakskiitu. Teadmist, et ma oskan midagi, et olen milleski hea. Ei, mitte hea, parim. See tähendab aga ka seda, et enda suhtes olen ma üldiselt väga nõudlik ja kriitiline. Ja paratamatult nõuan palju ka teistelt. Ma arvan, et mu kõige suurem hirm praegu on see, et ma ei saavuta elus mitte midagi, mille üle uhke olla.
Selline väike jalutuskäik mälestusteradadel siis. Need pisikesed mõttevälgatused, teismeea arusaamad ning igapäeva-juhtumid ununevad nii kiiresti, et mul natuke kahju kõigist neist, kes pole oma nooruses bloginud või päevikut pidanud ega saa neid seiku uuesti “läbi elada”. Ja noh, oma 18aastase-mina üle naerda :D
Mul siiamaani livejournalis blogi, kuhu kirjutan paar korda kuus. XD See pole küll avalik, aga ma olen sinna kõik oma mõtted privaatselt kirja pannud aastast 2007 ja ei ole paremat kohta selleks leidnud (ega viitsinud otsidagi tegelikult).
Ma mäletan, et ma valisin livejournali, sest mu sõbranna pidas seal blogi ja siis ma ei hakanudki muud platvormi otsima.. Siis, kui juba uurisin, tundusid wordpress ja blogger alguses NIIII keerulised, samas kui praegu LJ-d vaatan, siis ei saa absoluutselt enam aru, mis seal tegema peab :D
Ma loen su blogi sellest ajast, kui sa seda TH foorumis kunagi lahkelt kõigile jagasid. :D Ja tulid mulle ka tuttavad lõigud ette. Pidasin su blogi siis lahedaks ja pean nüüd ka. :D Vanusega ikka prioriteedid muutuvad. Tundub, et õnneks paremuse poole. :D
Ma mäletan ka seda vana blogi, seda lõiku, et keegi polnud veel koolist puudunud :D Täpselt ei mäleta, kui kaua, aga järelikult päris kaua olen su blogi lugenud.
Hahaha, apppi :D Ma miskipärast arvasin, et neid kõige vanemaid postitusi on lugenud ainult üksikud inimesed :D
Deem ma olen 25 ja arvan siiamaani, et Twilight on väga hea film…. :D :D Aga väga lahe on lugeda noore Liisi mõtteid :D
Hahaha, päriselt? :D Mulle kunagi väga meeldisid nii raamatud kui filmid, aga kui nüüd üle lugesin-vaatasin, siis hoidsin kätega peast kinni :D
Jaa, Twilight oli äge. Ja oiii, kuidas ootasin, et kuidas raamatud filmideks tehakse. Aga huvitaval kombel kadus see ägedus enne, kui kõik filmid olid ekraanile jõudnud.
Ma mäletan, kuidas sai Twilight’i maratonil käidud… Ja pärast väga mitmeid tunde, mõtlesime, et mille kuradi pärast me ennast niimoodi piinasime?
Kusjuures oli ja nii, et teise filmi valmissaamise ajaks oli kõik vaimustus kadunud… Haha, mäletan ja seda maratoni :D Korralik piin ja raharaisk tegelikult :D
|
OSCAR-2019
|
||
Soojad ilmad on selleks aastaks möödanik ja ees on ootamas rõske ning (loodetavasti mitte väga) sopane talv oma soolatud teede ning kõikuva temperatuuriga. Auto jaoks on see korralik väljakutse, mis võib halva hooldamise korral kaasa tuua väga suuri remondikulusid.
Eestis on Postimehe andmeil sõiduautode keskmiseks vanuseks 14-15 aastat, mis tähendab, et enamuste masinate jaoks on tulev talv juba tuttav teema. Õnneks on autod ehitatud vastupidavaks ning korraliku hoolduse ning õige sõidustiiliga on võimalik nende eluiga pikendada veelgi.
Lisaks pakume kuni novembri lõpuni kampaania käigus kõiki sügishoolduse töid tavapärasest oluliselt soodsama hinnaga. Tule ja tee oma auto korda soodsalt ning kvaliteetselt.
Carfoxis teame, et auto hooldamine on eriti tähtis just külmal perioodil, kus kõikuv temperatuur, lühikesed sõidud ning halvad teeolud kiirendavad oluliselt masina vananemist.
Selleks, et saaksid oma masinat talve eest kaitsta parimal võimalikul viisil, pakume kuni novembri lõpuni hooldustöid tavapärasest oluliselt soodsamalt. Kampaania pakkumisega saad tutvuda siin.
Kui uuematel masinatel soovitavad osad tootjad õli vahetada iga paari aasta tagant, siis isegi long-life õli kasutades on see Eesti tolmuste teede ning aastaringsete temperatuuri kõikumiste jaoks ilmselgelt liiga palju. Eestis sõites soovitame vahetada mootoriõli iga-aastaselt või vähemalt 15 000 km tagant.
Talvel mängib mootori käivitamisel olulist rolli õli viskoossus, ehk voolavus. Miinuskraadidega autot käivitades peab õli jõudma mootori kõikide liikuvate osadeni ning tagama optimaalse kaitse kulumise ja korrosiooni eest. Selleks soovitame talveks kasutusele võtta vedelama koostisega mootoriõli, mis töötab miinuskraadidel paremini.
Sügishoolduse käigus vahetame Sinu auto mootoriõli, kasutades selleks kvaliteetset Mobil täissünteetilist mootoriõli, mis tagab ohutu käivituse ka suurte külmakraadidega.
Veermik on auto kandev raamistik, kuhu kinnituvad erinevad detailid nagu jõuülekanne, vedrustuse, piduri-, rooli- ja väljalaskesüsteemid.
Sõites tihti mööda auklike teid nihkuvad need detailid omavahel paigast ära, halvendades seeläbi auto juhitavust ning suurendades ka kulumist.
Veermiku ülevaatamisel teostatakse jõuülekande, vedrustuse, pidurisüsteemi, roolisüsteemi, väljalaskesüsteemi ja lekete ning auto muude veerevate osade üldine kontroll.
Veermiku soovitame kontrollida vähemalt korra aastas. Kui Sa pole seda veel senini teinud, siis pane ennast kirja meie sügishooldusele, vajutades siia. Kontrollimise käigus vaatame üle kõik detailid ning kontrollime ka lekkeid.
Geomeetriat kontrollime ja reguleerime spetsiaalse 3D stendi peal, kasutades selleks kõrgresolutsiooniga 3D-kaameraid. Kaameratest tuleva info alusel kaardistab arvuti kolmedimensiooniliselt auto rataste asümmeetria ning koostab aruande, mille meie mehaanik võtab sildade reguleerimisel aluseks.
Eeldatavasti ei pea ühelegi auto rooli istuvale inimesele tõestama töötava pidurisüsteemi vajalikkust. Seda enam on tähtis omada toimivaid pidureid libedaga sõites.
Kindlasti soovitame enne öökülmade saabumist üle kontrollida kogu oma auto pidurisüsteemi, et hiljem ei tekiks ebameeldivaid üllatusi.
Peale kuluartiklite nagu pidurikettad ja -klotsid on kindlasti vaja silma peal hoida ka pidurivedelikul, mis on oma olemuselt korrodeeriv, mürgine ja hügroskoopne e. vett imav aine. Tänu hügroskoopsele omadusele võib tõusta pidurivedelikus niiskussisaldus, hakates miinuskraadidega kogu süsteemi lõhkuma.
Pidurivedelikust rääkisime pikemalt meie eelmises postituses nimega Auto pidurite töökord ja hooldus.
Mõnede uutemate autode manuaalides on kirjas, et jahutusvedelik kestab sama kaua kui auto ise. See võib tõsi olla aga ainult juhul, kui aastaringne õhutemperatuur kõikumine on minimaalne.
Eestis on paraku aga soojad suved ning külmad talved (ja vahel vastupidi…), tänu millele lagunevad antifriisi baasomadused tavapärasest kiiremini. Selliselt soovitame jahutusvedelikku vahetada 2 – 3 aasta tagant.
Iga aasta muutuvad autod tehniliselt aina keerulisemaks. Tänapäevaste masinate sisemusest võid leida rohkem kui 70 mikroprotsessorit, millega juhitakse ning optimeeritakse auto erinevaid süsteeme, nagu näiteks sissepritse, süüde ja automaatkäigukast.
Tänu mikroprotsessoritele on võimalik jälgida auto üldist seisukorda ning diagnoosida vigasid. Iga kord, kui Sinu auto töös peaks tekkima tõrge, salvestub info selle kohta veakoodina autos olevasse arvutisse.
Enne talve tulekut soovitame need potentsiaalsed veakoodid läbi käia, et tekiks arusaam, mis masinas katki võib olla. Selleks ootavad Sind Carfoxi mehaanikud oma spetsiaalse diagnostika varustusega, millega on võimalik kõik tekkinud veakoodid kätte saada.
Kindlasti oled märganud, kuidas külma ilmaga õues mobiili kasutamine sööb väga palju selle akut. Sama on ka auto puhul, kus mootori käivitamisel kulub külmaga selleks tavapärasest oluliselt rohkem energiat. Sõites peale seda ainult lühikese otsa ei suuda mootor akut piisavalt täis laadida. Kuigi auto aku on oluliselt suurem telefoni omast, läheb ka see varsti tühjaks.
Peale selle, et tühja akuga ei lähe auto hommikul käima, on väsinud aku näiteks ka põhjuseks, miks autos erinevad pirnid aeg-ajalt katki lähevad. Kui soovid, et Sinu auto läheks talvel esimese katsega käima, siis tule Carfoxi ja kontrollime aku seisukorda ja vastupidavust enne, kui tõsine pakane kohale jõuab.
Maanteel sõites vilgutavad vastutulejad oma kaugtulesid? Tõenäoliselt pole see mitte põõsas istuvast politseinikust hoiatamiseks vaid põhjuseks on halvasti reguleeritud esituled.
Töötavad esi- ja tagatuled teevad Sinu auto pimedal ajal nähtavaks. Valesti töötavad esituled ei valgusta sõiduteed korrektselt ja võivad vastutulevaid autojuhte pimestada.
Mõte tundub lihtne ja loogiline aga paraku kipub see enamikel autojuhtidel meelest minema. Katkine kojamees mitte ainult ei jäta puhastamise tulemustes soovida vaid lõhub ka klaasi. Viimase vahetamine on aga oluliselt kallim lõbu, kui seda on kojamehe vahetamine.
Kojamehi peaks vahetama vähemalt korra aastas. Märgid selleks on ebaühtlane puhastamine, ebatavalised kiuksuvad või kraapivad hääleda ning ebaühtlane liikumine.
Enne kui pakane kohale jõuab, tuleks määrida autol kõik lukuavad ja uste, mootori- ning pagasiruumi luugi tihendid. Vastasel juhul võivad need kahjustuda, kui neid avada pärast öökülmade saabumist. Veel halvem variant on mõne neist üldse mitte avanemine.
Kasuta lukkude määrimisel WD-40 õli, erinevaid silikonspreid või küsi oma mehhaanikult mõnda muud head soovitust.
Eestis on talverehvide kasutamine kohustuslik 1. detsembrist kuni 1. märtsini. Samas on mõistlik vahetus ära teha esimeste öökülmade saabumisel.
Enne vahetamist veendu kindlasti, et mustri sügavus oleks piisav ja et naastrehvides oleks piisavalt veel naaste alles. Mustri sügavust saad kõige paremini kontrollida 1- ja 2-eurose mündiga, asetades selle mustri soontesse. Talverehvide sügavus peab olema vähemalt 3 mm, soovitatavalt 4-5 mm.
Rehvi mustri sügavuse kontrollimise kohta saad lugeda pikemalt meie varasemast postitusest Rehvi mustri sügavuse nõuded ja kontrollimine.
Kindlasti kontrolli regulaarselt ka rehvirõhku, mida võiks ideaalis teha 2x kuus. Rehvid tühjenevad loomulikult kuus kuskil 2-5% ja iga lisa 5 külmakraadi suurendab kadu 2% võrra.
Vähemkogenud juhtidel soovitame libedasõidu ettevalmistuseks ka põgusalt mälu värskendada meie libedasõidu postituse Libedasõit ja sõitmine raskendatud sõidutingimustes peatükiga.
Talv pole enam kaugel aga õige hoolduse puhul ei pea seda kartma. Sellegipoolest võid autosse soetada nii krokodilli juhtmed kui ka vedamiseks köie – seda küll siis oma naabrimehe aitamiseks.
Mis puutub auto hooldamisse, siis enamasti pole viga, mida ei annaks parandada. Palju kavalam ja soodsam on aga viga ennetada. Seda saad teha, tuues oma auto Carfoxi sügishooldusele ja me tagame, et võid oma autoga julgelt talvele vastu astuda.
|
OSCAR-2019
|
||
Vundament on ehitise maa-alune kandekonstruktsioon, mille ülesandeks on ehitise omakaalust ning ehitisele mõjuvatest jõududest (kasuskoormus, tuulekoormus, lumekoormus jne) põhjustatud koormuse ülekandmine pinnasele. Vundament ning selle alus peavad tagama ehitise püsivuse ehituspaiga geoloogilistes, hüdrogeoloogilistes ning klimaatilistes tingimustes.[1] Kuigi vundamenti pole maa pealt näha, on tegemist ehitise ühe olulisema osaga, mille kvaliteedist sõltub ülejäänud konstruktsioonide eluiga ja deformatsioonidele vastupidavus.
Lähtuvalt pinnaseomadustest ja ehitise konstruktsioonist valitakse vundamendi tüüp. Esimese asjana valitakse vundamendi projekteerimisel vundamendi süvis. Süvise valikul arvestatakse pinnase geoloogiliste tingimuste ja omadustega, pinnasevee olemasolu ja kõikumist, survelise pinnasevee olemasolu ning pinnase külmakerkeohtlikkust. Pinnaseomadused tehakse kindlaks geotehniliste uuringute käigus. Samuti vaadeldakse ehitatava hoone ja olemasolevate ning tulevaste naaberhoonete keldrite ja süvendite olemasolu, konstruktsiooni ning kommunikatsioonide paiknemist. Seejärel arvutatakse vundamendi kandevõime ja mõõtmed, vajumid, vajumite erimid ning leitakse sobivaim vundament. Olenevalt projekteeritud vundamendi tüübist ja pinnaseomadustest vastavalt vajadusele ehitusalust pinnast tihendatakse, tugevdatakse, tsemenditakse või rajatakse aluspadi, et tagada vundamendi taldmiku ja aluspinna vaheline kontakt taldmiku pinna koguulatuses. Vundamendi toetuspinda nimetatakse tallaks, selle konstruktsiooni taldmikuks ja maapealset osa sokliks. Vundamendid valmistatakse maakivist, paekivist, betoonist (kivikbetoonist, silikaatbetoonist, pinnasebetoonist, raudbetoonist), betoonkividest või keramsiitbetoonplokkidest. Hoone maa-alused osad tuleb ehitada mittepõlevast materjalist. Vundamentide ehitamisel tuleb kasutada hüdroisolatsiooni, et niiskus ja vesi ei pääseks piirdetarinditesse. Soklis ning allpool maapinda asuvates tarindites tuleb kasutada mittehügroskoopseid soojustusmaterjale. Vundamendi ehitamisel tuleb kindlasti järgida ehitusnõudeid.[2]
Teatakse ka kui taldmikvundamenti või postvundamenti. Üksikvundamendi puhul rajatakse taldmik üksikposti alla. Üksikvundamenti kasutatakse postide suure sammu ja väikeste koormuste puhul.[3]
Lintvundamendi puhul valatakse betoon või laotakse valmis plokid seinte ja kandvate konstruktsioonide, näiteks postide alla. Lintvundamenti kasutatakse postiridade all väikese postide sammu või raskelt koormatud postide puhul. Enamasti on lintvundamendid ristkülikukujulise läbilõikega, kuid suuremate koormuste korral kasutatakse ka ümberpööratud T-kujulise läbilõikega vundamente.[3]
Plaatvundamendi puhul valatakse koos vundamendi kandvate osadega ka terve põrandaplaat. Plaatvundamenti kasutatakse nõrgemate pinnaste ning suurte ja ebaühtlaselt jaotuvate koormuste puhul. Plaatvundamendi abil kantakse ehitise koormus üle suurele pinnale ning see vähendab ehitise deformatsioone.[3]
Vaivundamente kasutatakse ehitiste rajamisel nõrkadele paksudele aluskihtidele, mille tugevdamine pole otstarbekas. Vaivundament koosneb vaiadest, mis ehitise koormuse läbi nõrkade pinnasekihtide sügavamal asuvatele tugevatele kihtidele kannavad, ja rostvärgist, mis ehitise koormuse vaiadele jaotab. Rostvärgid jagunevad madalrostvärkideks ja kõrgrostvärkideks vastavalt sellele, kas rostvärk asub maapinnast sügavamal või kõrgemal. Kõrgrostvärke kasutatakse näiteks sildade ehitusel. Vaiade vundamendis paiknemine oleneb ehitise tugikonstruktsioonide iseloomust. Lintvundamentide alla asetatakse vaiad ühte või mitmesse paralleelritta; postide, sammaste ja muude koondkoormuste alla moodustatakse vaiagrupid. Plaatvundamendi alla rajatakse paljudest vaiadest koosnev vaiaväli.[4] Vaiu valmistatakse materjalidest nagu puit, teras, betoon, raudbetoon ja pingbetoon. Vaiad võivad olla seest täis või õõnsad ning mitmesuguse ristlõikega. On nii eelvalmistatud vaiu, mis toimetatakse ehitusplatsile, kui ka kohapeal valmistatavaid kohtvaiu. Eelvalmistatud vaiade süvistamiseks kasutatakse eri meetodeid: rammimine, vibrosüvistamine, uhtmine, surumine, puurimine ning kruvivaiade puhul pinnasesse kruvimine. Kohtvaiad valmistatakse ehituskohal. Eri viisidel tehtud pinnasesüvend täidetakse armatuuri ja betooniga. Kohtvaiad jagunevad pinnast asendavateks ja pinnast väljatõrjuvateks kohtvaiadeks.[2] Kohtvaiu on otstarbekas kasutada ehitiste lähedusse rajatavate vaivundamentide puhul või kui paksu nõrga pinnase peale rajatakse suure koormusega ehitisi. Sobib ka olemasolevate vundamentide ja nõlvade tugevdamiseks. Kohtvaiade eeliseks valmisvaiade ees on väiksem sarruse vajadus, mida on enamasti vaja vaid vaia ülemise kolmandiku ulatuses. Samuti saab kohtvaiu valmistada tunduvalt suurema läbimõõdu ja pikkusega. Kohtvaiade ehitamise kohta peetakse päevikut, kuhu kantakse kõik puurimise ja betoonimise andmed. Lisaks eelmainitud vaiadele kasutatakse veel mikrovaiu, mis leiavad rakendust olemasolevate vundamentide tugevdamisel ning vaivundamentide rajamisel väga kitsastes ja raskesti ligipääsetavates kohtades. Mikrovaiad on enamasti terasest ning täidetakse või ümbritsetakse tsemendilahusega, mis kaitseb vardaid korrosiooni eest ning suurendab vaia pindala.[2]
Madalvundamendid, ühed enim rakendust leidvad vundamendid, on tuntud ka kui taldmikud. Kasutatakse, kui piisava kandevõimega pinnas asub otse ehitise all. Madalvundamente kasutatakse enamasti elumajade ja väiksemate hoonete puhul. Madalvundamendid valatakse umbes meetri sügavusele pinnasesse. Madalvundamentide hulka kuuluvad üksikvundamendid, lintvundamendid, ristlintvundamendid ja plaatvundamendid.[3]
On ehitisi ja hooneid, mis vajavad kindlat alust – kaljupinnast või vähedeformeeruvat pinnast. Taolised pinnased võivad paikneda kuni mitmekümne meetri sügavusel ning on sageli kaetud vettkandvate kihtidega. Sellistes tingimustes on sügavvundamendi lahtine rajamine kallis ja tehniliselt keerukas ning kasutusele võetakse erimeetodid.[4]
Sügavad puurtoed on puurvaiade erikuju. Puurtoed erinevad puurvaiadest mõõtmete poolest. Puurtugede läbimõõt on mitu meetrit ja sügavus üle 50 meetri.[4]
Vajukaevu puhul ehitatakse esimene osa maapinnal, seejärel eemaldatakse selle alt pinnas ning omakaalu mõjul vajukaev süvistub. Peale seina lisades ja alt pinnast eemaldades jõutakse lõpuks soovitud sügavusele. Vastavalt vajadusele kasutatakse kaevu sisemust allmaaehitisena või täidetakse betooniga. Kaevud võivad olla nii rõngakujulised kui ka ristkülikulise raamiga.[4]
Kessoone kasutatakse sügavvundamentide rajamisel, kui tavalise vajukaevu ehitamine on pinnase tugeva vedeldumise ja voolavuse tõttu võimatu või kui pinnas sisaldab suuri kivirahne. Vee tungimist kessoonikambrisse takistatakse suruõhuga. Raskete ning tervist kahjustavate töötingimuste tõttu kasutatakse tänapäeval kessoone vähe.[4]
Süvasein, mida tuntakse ka kui “monteeritav sein pinnases” meetodit, leiab rakendust süvaehitiste vundamendi ja seinte rajamisel. Süvaseina rajamisel kaevatakse kitsas kraav korraga kogusügavuses. Kaevamine toimub savilahuse all, mille hüdrostaatiline rõhk takistab pinnasevee sissetungi ja kraavi seinte sissevajumist. Kui soovitud sügavus on saavutatud, siis paigaldatakse armatuurkarkass ning süvend täidetakse betooniga. Süvaseinu kasutatakse ka tugiseinte, maa-aluste tunnelite, garaažide, mahutite ehitamisel ning veetõkete rajamisel. Selle meetodi eelis on väiksem mullatööde ja vee-eemaldamise maht. Kuna pinnasevett pole vaja alandada ning pinnasevete vool on takistatud, tagab see ka naaberehitiste püsivuse.[4]
Kui koormused ei põhjusta konstruktsioonis arvestatavaid kiirendusi. Kasutatakse tsiviilehitiste puhul.
Masinavundamentide puhul, kui masinaosade liikumisel tekivad ajaliselt muutuvad, pulseerivad või löökkoormused.[5]
|
OSCAR-2019
|
||
Miks Eesti riik ja politsei laseb prostitutsioonil vohada, kuigi seadused annaksid võimaluse seksimüüki ohjeldada? Kui näiteks Soomes pole võimalik tutvumisportaalis prostituudina oma keha müüa, siis Eestis tehakse seda massiliselt.
Sotsiaalministeerium leiab, et enamiku kuulutuste taga on kurjategijate ehk kupeldajate karvane käsi, mistõttu seadus võimaldaks sellise tegevuse keelata, politsei silmis on aga tegu seadusliku turundustegevusega.
Ka kõige võhiklikum arvutikasutaja leiab kerge vaevaga paarkümmend eestikeelset tutvumisportaali, kus kõik nn tutvumiskuulutused on stiilis "väga seksikas neiu pakub (kõige erinevamates vormides) seksi ja massaaži, hind 100 (vm) eurot tund". Nimetagem vaid mõned: litsid.com, sextutvus.com, otsimind.com, prostituut.ee, sexytallinn.com. Ühtegi tutvumiskuulutust selle sõna tegelikus mõttes neilt lehtedelt ei leia.
Lisaks leidub süütumaid tutvumisportaale, nt iha.ee ja sexinestonia.com, kus kuulutustes ennast nii konkreetselt välja ei pakuta, küll aga otsitakse seksitutvusi, ning sealgi küsitakse või pakutakse seksi eest raha või sponsorlust.
Eestis on prostitutsioonile teadlik kaasaaitamine ja kupeldamine kriminaalkorras karistatav. Kas sellised veebilehed (või nende omanikud) tegelevad kupeldamisega või sisuliselt prostitutsioonile kaasaaitamisega?
"Minu isiklik arvamus on see, et kui tahetakse prostitutsiooni vahendamisele piiri panna, peaks leidma sobiva paragrahvi küll," ütles sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna nõunik Kristiina Luht.
Ent politsei tuleb välja üsna uskumatu seisukohaga. Põhja politseiprefektuuri eriasjade uurija Ardo Ranne soovitab sõnapaariga «seksi vahendama» ettevaatlikult ümber käia.
"Vahendamine kui selline on tõlgendatav karistatava teona,» nentis ta. «Kui te kasutate seda väljendit, siis stigmatiseerite äriühingut, kes osutab portaalikeskkonna teenust. See, et keegi kusagil on loonud keskkonna, kus ta võimaldab kasutajatel midagi sisestada, ei ole vahendamine."
Tekib küsimus, kuidas veel viisakamalt nimetada teenust, millega pakutakse naistele (ja ka meestele) võimalust oma keha müüa. Ranne sõnul sobib kõige paremini sõna "turundus".
"Prostitutsioon on üks teenuse valdkond. Ükskõik milliseid teenuseid või tooteid tahame tarbida, otsime me ju internetist infot. Sellisel puhul me mõistame seda kui turundust," rääkis Ranne. "Ka seksikuulutuste avaldamine netilehel on turundus."
Lõppude lõpuks polegi tähtis, millist sõna kasutada – selge on see, et kehamüük käib internetiportaalide vahendusel niisama vilkalt kui teatripiletite müük (tõsi küll, piletimüügilehti on vähem kui seksimüügilehti), ning politsei sõnul seda reguleerida ei saa. Ka justiitsiministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna nõuniku Anu Lepsi sõnul pole põhjust netilehtede tegevusse sekkuda.
"Oleme oma töö käigus analüüsinud Eesti ja lähiriikide prostitutsioonipoliitikat, sh seksuaalteenuste ostu ja osutamist puudutavaid regulatsioone, ning leiame, et prostitutsiooni vahendamine on Eestis reguleeritud piisavalt," lausus Leps.
"Internet on väga raskesti kontrollitav keskkond ja sellega on kõik üle maailma hädas," lisas Ranne. "Teavet on internetis ju meeletult – kes paneb sinna pommivalmistamise õpetusi, kes õpetab, kuidas enesetappu teha, kes müüb ennast. Valikud sellise tegevuse reguleerimisel on aga väga kesised."
Kuigi Eesti politsei sõnul ei saa seksivahenduslehtede vohamist kuidagi ohjeldada, on näiteks Soomes ja Itaalias (kus prostitutsiooniga seotud seadusandlus sarnaneb Eesti omaga) seda siiski suudetud. Tõsi küll – ka Soomes ja Itaalias on võimalik interneti kaudu seksi osta, kuid sel juhul on tegemist kas rahvusvaheliste lehtedega või tutvumisportaalidega, kus seksi ost-müük käib varjatud moel.
Eesti «tutvumisportaalide» ülalpidajad näikse ka ise aduvat, et nende tegevus balansseerib seaduslikkuse piirimail, ning on lehtedele üles pannud teenuse kasutamise tingimused, mis tegelikult peaksid välistama seksimüügi kuulutuste ülespaneku.
"Portaali kasutaja poolt sisestatud kuulutus võib olla ainult tutvumiskuulutus, mitte reklaam või teenusepakkumine," seisab näiteks lehe litsid.com kasutajatingimustes. Ent, nagu juba eespool mainitud, kuulutused sellel lehel pakuvad sõnaselgelt justn imelt seksiteenust.
Enamasti pole nende kuulutuste taga kõrge libiidoga preilid või prouad, kes on ühendanud meeldiva kasumlikuga – kuigi just nii võib näida. Väga paljude teenust pakkuvate naiste tegevust juhib kupeldaja karvane (vahel ka sile) käsi ehk neis portaalides käib sõna otseses mõttes kuritegevus.
"Meie aastatepikkune kogemus ja info ütlevad, et enamasti need internetilehtedel kuulutajad ei paku teenust omal käel," nentis Luht. "Suurem osa kuulutusi tuleb tõenäoliselt mõnelt üksikult IP-aadressilt ning sama lugu on telefoninumbritega, neid võib olla hirmus palju erinevaid, aga tegelikult on paljudel samad näod taga." See tähendab, et tegemist on organiseeritud prostitutsiooni, mitte lõbusate naiste kohustustevaba ja tulusa ajaveetmisvormiga.
"Kuid tõesti, paljudel juhtudel on nende tüdrukute taga ka kupeldaja. Tema eesmärk on viia teenus kliendini ning ta kasutab selleks kõiki võimalikke vahendeid, sealhulgas internetti."
Päeva jooksul pannakse taolistele lehtedele üles umbes 300 kuulutust, kuid sageli on mitme kuulutuse taga üks inimene. "Kui näiteks Siiri tahab ennast müüa ja teab midagi turundusest, siis ta paneb üles viis kuulutust, kõik erinevate telefoninumbritega," selgitas Ranne.
Mõni aasta tagasi ilmus Eesti Ekspressis artikkel anonüümse prostitutsioonis osalenud inimese sulest, kus autor väitis, et usinad lõbutüdrukud teenivad vaata et mitu riigikogu liikme palka kuus. Vägevad rahanumbrid võivad ahvatleda naisi selle ametiga katsetama. Seda enam, et makse maksma ei pea, oled ise oma aja peremees ning seksimüügikuulutuse saab internetiportaali riputada tasuta. Samas – just internet on koht, kus kupeldajad oma ohvreid otsivad.
Ka kõnealuse Eesti Ekspressi artikli autor märkis, et skeem on lihtne. "Meeskodanik helistab üksi töötavale neiule kliendi pähe. Kohale tulles küsib mees, kas neiul on olemas "katus". Kui neiul pole anda katuse telefoninumbrit, teeb mees selgeks, et nüüdsest tuleb tal pool tasust anda talle või karistatakse neiut füüsiliselt."
Ranne sõnul on igal neiul loomulikult võimalik sellisel puhul politseisse pöörduda, kuid alati see paraku nii ei käi.
"Ega need inimesed ei prostitueeri hüperseksuaalsusest tulenevalt," märkis ta. "Eesmärke on kaks, esiteks elatise teenimine ja teiseks – mis ei ole vähem levinud – kõikvõimalike narkoainete omandamiseks. Väljapoole paistev ilus pilt on üks suur müüt. Tegelikult on prostitutsioon väga keeruline probleemide pundar, kuhu on põimitud nii kõige erinevad sotsiaalsed probleemid kui ka kuritegevus, kusjuures kuritegevus võib olla kohati üsna võigas. Need naised saavad peksa, saavad nuga, igasugu tervisekahjustusi."
Luht nentis, et mitte ainult naise keha ei saa müümisel kahjustada, samavõrra räsib see "amet" psüühikat.
"Prostitutsiooni kaasatud naised kasutavad oma eluga toimetulekuks mitmeid meetodeid, lisaks alkoholile ja narkootikumidele ka n-ö psühholoogilisi. Näiteks sisendatakse endale, et mina ise ja minu keha on kaks täiesti eraldiseisvat asja, see, mis minu kehaga tehakse, ei puutu minusse.Selle tagajärjeks võib lõpuks olla isiksuse purunemine, tõsised vaimse tervise probleemid, sest inimene on ikkagi terviklik olend – keha ja vaim on seotud."
Ranne sõnul ei plaani tüdrukud, kes kerge rahateenimise lootuses keha müüma hakkavad, seda tegevust pikka aega harrastada. Paraku on nii, et olles "maailma vanema ameti" nõiaringi sattunud, on sealt raske välja pääseda. Kuidas sa kandideerid töökohta, kui saad CV töökogemuste lahtrisse märkida vaid "seksiteenuse pakkuja".
"Me võime ju mõelda, et las see inimene müüb ennast. Aga ühel hetkel on sellel ennast müüval naisterahval või meesterahval (ajaloos on perioode, kus valdavalt olid prostituudid mehed) n-ö parim enne möödas ning ta on oma muredega tööjõuturul üksi," rääkis Ranne.
Kahtlemata on internetis toimuvat raske kontrollida. Ometi peaks riigis, kus kupeldamine on kuritegu, olema võimalik seada ka internetiportaalidele tingimused, mis välistavad seksimüügikuulutuste ülespaneku.
Targad mehed muidugi muigavad selle mõtte peale ja ütlevad, et mis see ikka muudab, ei see seksimüük kuhugi kao – kuulutused stiilis «rinnakas punapea ootab härrasmehi kohvile» jäävad ilmuma nii internetis kui ka päevalehtede veergudel ning kõik saavad aru, mis seal taga tegelikult on. Samuti leitakse, et kusagil peavad mehed ju oma seksuaaltungid rahuldatud saama.
"Sageli tuuakse prostitutsiooni õigustamiseks seksiostjate "vajadused" – et meestel on vaja seksi, neil on õigus seda osta ja keegi peab seda pakkuma," ütles Luht. "Et see toimub ennast müüva naise vaimse, füüsilise ja seksuaaltervise hävitamise hinnaga, ei ole paljude jaoks piisav vastuargument."
|
OSCAR-2019
|
||
... siis oleksin hädas. Sest. Põhjatuul on taevaluud. Ehk et nii, kuidas põhjatuul viib taevast pilved, viib ta ka merest kala. No vähemalt meie merest. Kuigi erandid nii taeva kui mere kohta kehtivad ka alati. Aga jah. Oli plaanis teha peenemaid kalaroogi, aga millest? Ei, ega me maal puhukuse ajal seepärast veel nälga jäänud. Iga päev sai ikka paar korda söödud. Peamiselt kala.
Hea küll, enam segasemalt vist kirjutada ei saakski. Paar rahvatarkust tahtsin siia jäädvustada tulevastele põlvedele, kes ilma ainult nutikaga ennustavad. Et kui ühel ilusal päeval sealt kosmosest see pahvakas tuleb ja meie tehnoloogia kõik läbi kärsatab, siis on ka teine võimalus - vahi taevasse! Ida poolt tuleb tavaliselt rist ja viletsus st niiskus või vihm. No vähemalt madal ja rusuv taevas (uhh, tänapäeval õnneks selliste lausete eest enam ülekuulamisele ei satu. Loodetavasti.).
Veel üks rahvatarkus, mida ise alles lühikest aega tean ja mida alles 2 aastat jälginud olen, on see, et sealt, kust läheb üle kevadel esimene äike, lähevad kogu suve jooksul üle ka kõik ülejäänud. Äike on võrratu vaatepilt, aga majas, suurte põlispuude vahel olla, kui äikesemöll otse peakohal raksub, ei ole väga mugav. Sestap võib kevadel kergemalt ohata, kui see ilu nii umbes 5 km kauguselt mööda käima hakkab. Mu ema mäletab, et kui nemad olid lapsed, siis pandi nad talus kõik äikese ajal alati, olgu ööl või päeval, riidesse ja ka kallim vara ning dokumendid olid ilmselt käeulatuses.
Aa ja see ka - kui päike punades loojub (no ikka väga-väga punades), siis tuleb ilmamuutus. Talvel läheb külmaks, suvel.. ka muutub. Tuleb näiteks torm.
Aga uuesti toidu juurde. Teatavasti sügelesid võrguload juba ammu taskus ja puhkuse kolm esimest päeva ainult võrgutamise peale läksidki. Ühel päeval käisime rannas kogunisti neli korda! Iga kord piitsutasin mina spinninguga vett ja mees käis paadiga merel. Minu lagi oli üks suure peaga tume ja väga vilgas kala, kes landile kaldani järele ujus ja siis vingerdades vehkat tegi. Võrkudesse ikka midagi tuli. Tursk 1,2 kg. Mõned lestad, mõned ahvenad, mõned ümarmudilad. Üksiküritajad olid särg, räim ja kiisk. Päris tühjad ei olnud võrgud kordagi. Ilma võrgu, spinningu ja isegi krabiseva paberlandita ilmus aga meie õuele kolmveerand ämbritäit räime ja üks suur kala. Marjaga.
Õhtuti käisin üksi rannas. Sookure paar on jälle tagasi meie lähedal pesitsemas, rebast nägin ja kolme suurt põtra üle tee kappamas. Nugist nägin ka, aga see oli kutu. Nooja nelja hiirt, mille kass püüdis ja seitset puuki, millest kuus eemaldasin kassi krae vahelt ja ühe püüdsin enda käe pealt kinni.
Aga ühel õhtul kuulsin rannas põõsaste tagant mingit tasast surinat. Tavaliselt ei ole seal rannas kilomeetrite viisi mitte kedagi ega mitte midagi. Mul oli müts silmini ja ise peadpidi auto pagasnikust kalariistu otsimas. Peagi nägin, et kadakate vahelt tuleb soome numbriga väikese bussi moodi auto, pisike kummipaat katusel. Roolis istus linnuvaatleja näoga mees, kellel oli seljas laigulistest riideribadest varjeülikond. Samal hetkel sain karbist oma landid pihku, teises käes oli spinning ja hakkasin mütsi silmist ära lükkama. Tekkis juba mehega silmside ja tahtsin viibata, kui tundsin, et lant jäi konksupidi mütsi külge kinni. Sajandiksekundi jooksul mõtlesin - kas lasen landi lahti ja lehvitan (samal ajal ripuks sinililla sädelev kalake üle mu silma) või teen midagi muud. Tegin midagi muud. Saatsin oma säravaima naeratuse ja tegin sõrmedega mütsi juures mingeid liigutusi, ise peopesaga lanti varjates. Ega mees polnud kade. Tõstis endagi käe mütsi juurde ja tegi sõrmedega samasuguseid liigutusi. Nojah. Küllap lisandusid linnuvaatleja päevaraamatusse sel õhtul järgmised read: Sõrve poolsaarel on rohkesti ilusaid linde. Ürglooduses üles kasvanud kohalikel on säilinud veel palju iidseid tavasid, sealhulgas eriline tervitusviis, kus inimene tõstab peopesa ühe silma ette ja liputab oma sõrmi.
Kala-kalakestest tegime me aga järgmisi roogi - suitsuräimi, kuivatatud räimi, praetud räimi ja marineeritud räimi. Suur kala läks suitsuahju, tema mari aga soola- ja musta pipraga röstsaiale. Üksiküritajatest tegin kalasuppi. Saaremaa supp on alati kartuliga ja maitseb kõige paremini homme. Meie pere siseringi küsimus kalasuppi tehes on, et kas panen pipart nii nagu Jaltas? Nimelt olime kümmendkümmend aastat tagasi Krimmis pulmareisil ja suht vaestena lubasime endile siiski ühe ülimalt piduliku õhtusöögi linna parimas restoranis. Pervoje oligi kalasupp, ehkki meie meelest oli pervoje pervoje hoopis salat, mida me kohe ära ei söönud, sest tahtsime seda ka prae kõrvale jätta. Aga praadi ei toodud. Ega toodud. Ega toodud. Vaatasime siis teistes laudades toimuvat ja avastasime, et praad tuuakse alles siis, kui salat otsas. No see selleks, aga kalasupp oli seal hmmm.. Esimese kuuma- ja näljaga ei saanud arugi KUI piprane see tegelikult oli. Ja kui supitaldrikul juba Põhjake nimeks oli, avastasime, et põhi oli paksult, paksult, paksult musta peenpipraga kaetud.
Turskadest on ka üks lugu. Abikaasa vedas kunagi väikese veoautoga kalalaevadelt kalu mandrile. Ükskord olid koormaks suured tursad. Tuli tema enne mandrile sõitu kodust läbi ja kui minema hakkas, läks veel autokastile presenti peale kohendama. Mina nägin seda kõike aknast, aga tema üleelamine oli palju suurem. Nimelt tajus ta ühel hetkel, et üle tema pea lendab üks väga suur tursk. Ja siis teine. Aga turskade küljes olid ka hiigelkämblad! Mees keeras ringi ja tema seljataga seisidki hiiglased! Hiiglased võtsid koormast kalu, keerutasid neid tunnustavalt käes ja küsisid vene keeles: kust püüdsid, peremees? Mees tundis hiiglased muidugi ära, aga mina mõtlesin küll aknast vaadates, et mingi tulnukrass on maa peale laskunud ja kõigepealt söövad nad ära kalakoorma ja siis minu mehe.
Tegelikult oli muidugi meie linnas treeninglaagris toonane väga kuulus Kalevi korvpallimeeskond ja kaks neist, Aleksandr Karavajev (214) ja Rašid Abeljanov (206), olid linnaga tutvuma tulnud. Oma uhkest kõrgusest kalu nähes tekkis neilgi kalapüügi kirg. Küsisid, kust võiks õngesid ja usse saada. Kutsuski siis mees prominendid meie õuele ja otsis neile välja ridvad. Koos mindi tahaaeda usse kaevama. See oli üks mu elu naljakamaid pilte, kui nad sealt tagaaiast kolmekesi tulid - kahelpool õõtsumas kaks pikkade kätega atleeti ja keskel mürakatega sibades sammu pidav päkapikuks muutunud abikaasa. Mees saatis mehed väravani, aga nemad väravast läbi ei läinudki. Nad lihtsalt astusid üsna loomulikult ja muuseas üle meie aia. Ja läinud nad olidki.
Muidugi mõtlesime, et huvitav, kas nad meie asjad laagri lõppedes üldse tagasi toovad. No oli selline aeg, kus kehtis mentaliteet - mis minu käes, see minu oma ja üleüldse oli kõik pohh. Eesti keelt nad ei rääkinud ja näod olid neil sellised sõdalaslikud. Aga lubatud päeval olid mehed jälle värava taga. Tõid ära meie kalariistad ja lisaks veel peotäie kingitusi. Kuskil on meil alles veel Kalevi meeskonna vimpel ja postkaart kõikide mängijate autogrammidega. Midagi oli veel, aga ei mäleta enam, mis need asjad kõik olid.
Ülejäänud puhkusepäevadel tegi igaüks seda, mida teha ihkas. No mina asutasin näiteks sõjaajaloo muuseumi ja Emexi filiaali. Ja siis tegin veel saunast thalasso spa, rannas ju kive jätkub. Lisaks elulõngale, kännasmustikale ja 10-le violale pistsin mulda veel 5 sirelit, 5 aedvaaki, 2 põõsasmaranit, 3 hortensiat, 2 siilikübarat ja veel ühe sireli.
|
OSCAR-2019
|
||
Kirjutan seda otsese järelkajana Maalehes ilmunud arvamusartiklist. Ma kirjutan oma kommentaari siia, sest esiteks on seal hääli juba piisavalt ja teiseks ei ole see loodetavasti ainult vastus.
Alustame kirjutajast ning seisukohtadest, mida tekst peegeldab. Kirjutaja leiab, et kuigi silmale oli Mardilaadal palju vaadata, ei teeninud see oma eesmärki kauplemise kohana. Autor põhjendab seda tõigaga, et tema seatud hinnaga oli pea võimatu laadalt kindaid saada ning imestab, et antud hind ei meelitanud müüjaid ka kauplema. Lisaks leiab ta, et laat ei saanudki olla väga hea käibega, sest hinnad olid kõrged. Kõrge hinna näiteks toob ta kihnu kirikindad, mis maksvat pere päevase toidukraamiga võrdse summa.
Artikkel on mitmest otsast väga problemaatiline. Alustame hinnast – autori arvates võiks kindad kätte saada 6 euro eest ning 18 eurot on juba üle mõistuse. Artikli kommentaarides on juba küllalt viidatud sellele, et sellise hinna eest ei ole võimalik kasumlikult (või inimlikult) kindaid käsitsi kududa. Kahjuks ei saa siin rääkida edukast selgitustööst, mis osalt tuleneb kommentaarivormist, kommentaariumi meelestatusest ja ajakirjaniku suutmatusest oma seisukohti korrigeerida.
Sellest, kas 18 eurot on kihnu kirikinnaste eest õiglane hind, saab minult ja ka kommentaariumilt ühtse eitava vastuse. Eelmisel suvel mainisin seltskonnas, et Käsitöö majas olid Kihnu peenelt kirjatud kindad müügil 570 krooniga (u 36,5€), mille leidsin olevat madala. Alustuseks oldi imestunud, kuid kui olin viidanud ainuüksi umbkaudsele tööajale, tundus tekkivat ka mõistmine.
Siinkohal aitab ainult selgitamine, et käsitöö võtabki aega ning on seetõttu kallis. Mõttemall, et vanaema käest tulevad sokid ju tasuta, ei kipu kusagile kaduma. See, kuidas me sotsiaalmaksu maksmisega käsitööd doteerime ja see käsitööliseameti püsimist pärsib, on ühe teise korra arutlusteema.
Kauplemise koha pealt – kaubelda 8 euro pealt hinda 6 peale, see on 25% allahindlus, mis ei ole eesti kaubanduskultuuris just kuigi tavapärane. See viib otsaga valuutani ehk 2 rahaühikut ei tundu olevat palju, kuid äkitselt saab sellest veerand kauba hinnast. Teisalt võib selle muuta võimaluseks küsida oma töö eest hinda, mis on lähemal selle väärtusele.
Kumb on väärtuslikum, kas paar peenelt kootud kindaid või pere päevane toidus? Vastus oleneb kindlasti antud olukorrast, sest kindapaar ei asenda kindlasti mitte kõhutäit. Samas kestavad kindad kordi kauem. See on otsapidi seotud ka sellega kui kvaliteetsed kindad soetada või kududa. Suure vardaga lauge keeruga lõngast kootud kindad ilmselt ei kesta kolmandikkugi sellest mis väikese vardaga tugeva keeruga lõngast kootud (ja veel parem kui kirjatud) kindad. Selge see, et viimastega ei raatsi vast puid lõhkuma minna, aga kas peakski?
Käsitööd tuleb väärtustada ja väärtustada rohkem. Üks väga hea viis tarbijat harida on temaga rääkida. Selgitada. Jutustada lugusid. Sellest kui palju aega millegi tegemine võttis. Kust tuleb materjal, millest ese valmistatud on. Miks on valitud just see materjal. Inimestele meeldivad lood. Lood jäävad hästi meelde ja inimesed tulevad tagasi.
23. märts 2011 Kataõmblemine, bodi, kaksikõmblus, käsitöö, kotirauad, münditasku, niidipinge, pinal, sädelevad geelpliiatsid, sildid, t-särgid, uuskasutus7 kommentaari
Paar õmmeldud asja on mul näitamata. Esimesena olid päevakorras t-särgid, mis äärmise kannatlikkusega olid kastis istunud pea kaks aastat. Sugugi mitte kannatlik ei olnud üks vanema põlvkonna blogija, kes särgid annetanud oli ning tihtipeale torkis tagant, et kas juba midagi valmis on.
Igatahes on nüüd peale kasvamas uus põlvkond ja selle uue põlvkonna vaprale esindajale õmblesin kolm bodi nendest samadest särkidest.
Lõike võtsin 2008. aasta Käsitöö suvenumbrist ja pealtnäha tundub täitsa muhe olevat. Väljalõikamise käigus selgus, et mõistlik oleks olnud paberile ajada täisdetail, siis saab paremini sättida pilti ja paigutust.
Kus võimalik, kasutasin ära särgi serva – näiteks seljatükil paigutasin alumise õmbluse palistusele ja samamoodi varrukad. Pildilt on näha ka minu masinaga tehtud kaksikõmblus, aga nagu hiljem selgus, oleksin ma pidanud ülemist niidipinget juurde keerama.
See oli juba juulis, kui ma õmblesin endale münditasku ja kasutasin ära ühed ammuseisnud kotirauad. Näitamata on ta ikka sellepärast, et musta sameti pildistamine on iga fotograafi unistus. Kui Mari-Liis mu münditaskut nägi, palus ta endale ka samasugust ja lisas veel juurde: “Ainult väiksemat.” Tõsi ta on, et suuruste arvestamisel olen ma kohutavalt kehv ja kui minu paun täita müntidega, läheks see juba külmrelvana kirja.
Lisaks arvas Mari-Liis, et tema elust on veel puudu pinal sädelevatele geelpliiatsitele ning mis sai mul selle vastu olla. Pinal sai vist õige pisut kõrge, sest, nagu öeldud, olen ma suuruste arvestamisel ikka abitu. :)
Kord jõudsid internetti ühed kindad – kõigepealt näitas neid Juulike, siis näitas neid Kurvits. Aeg läks, vardad välkusid teiste asjade kallal ning juba ilmuski Käsitöö sügisnumber nende ilusate kinnastega.
Kudumine, nagu tavaliselt, ei võtnud pooltki nii kaua kui postituse tegemine. (: Kudusin Raasiku kahekordsest 1,5mm varrastega. Mulle oli see esimene kord nii väikeste varrastega ja üleüldse sõrmikuid kududa. Ei olnudki nii raske kui ma olen kartnud. Ja et sõrmikutel ilus elu oleks, viin nad iga päev rattaga sõitma. :)
|
OSCAR-2019
|
||
Riigireform on kuum teema. Asjakohased, Eestimaa inimeste vajadusi arvestavad reformid on vajalikud, isegi möödapääsmatud.
Oma esimese kahe ettepanekute paketiga tulid välja kodanikualgatuse korras toimetava Riigireformi Sihtasutuse inimesed. Selle ühenduse töökus on hinnatav. Paljud neist teemadest on arutelul olnud Riigikogu Keskerakonna fraktsioonis. Mitmegi ideega saab nõustuda, aga mõned vajavad selgitusi ja analüüse.
Riigireformi ja head haldust tuleb käsitleda laialt – kogu rahvast ja riiki puudutava valdkonnana. See hõlmab riigivalitsemist ja selle ümberkorraldamist, haldusreformi ja kohalike omavalitsuste tugevdamist, avalike teenuste heal tasemel osutamist ja nende kättesaadavuse tagamist. Selle eelduseks on kogu avaliku sektori, elanike ja kodanikeühenduste tasakaalus suhted, koostegutsemine.
Välistada tuleb asendustegevused, millele osundas oma ettekandes professor Rein Taagepera Riigikogus selle aasta juuni algul toimunud riigireformi-teemalisel oluliselt tähtsa riikliku küsimuse arutelul. Teeme tõesti olulisi asju! Sellises reformis peab olema välistatud ühe lauaga löömine. Pahupidinäiteid on mõne aasta tagusest avaliku sektori töökohtade arvulisest vähendamisest Tartu Ülikooli Kliinikumis, Maanteeameti ARK-ides ja mujalgi. See peab olema rikas reform – mitmekesine, erisustega üle Eesti. Riigireformis olgu tunda ja näha inimlikkust – riik on inimese jaoks, mitte vastupidi.
Reformide märksõnaks peab olema tõhusus – mitte lihtsakoeline efektiivsus, vaid kulude kärpimine. Avaliku sektori efektiivsuse mõõdupuuks peab olema inimestele parimate võimalike avalike teenuste tagamine. See peab olema paindlik – riigireformis ei saa ega tohi olla pikaajalisi dogmasid, vajadusel tuleb kiiresti reageerida ja asju ümber korraldada. Kindlasti on vaja jätkata liikumist nullbürokraatia suunas – sellist tegevust nimetas akadeemik Jaak Aaviksoo tabava metafoorina „sahtli tühjendamiseks“. Peame võimendama oma eeliseid, rõhutas sellel arutelul parlamendis õiguskantsler, professor Ülle Madise.
Riigireformi keskmes peab olema inimene. Iga otsuse puhul tuleb eelnevalt hinnata, mida võidab sellest iga konkreetne Eestimaa inimene. Eesti riik on varasemate aastate suurte reformide tuhinas juba muudetud üliõhukeseks; siin puuduvad edasise „höövlitöö“ võimalused.
Jätkuvalt peavad ennaktempos tõusma päästjate, politseinike, piirivalvurite, õpetajate, koolide tugispetsialistide, kultuuritöötajate, lasteaednike ja meditsiinitöötajate palgad, teistegi tööinimeste palgad. Tuleva aasta riigieelarve toob siin arvestatavad muutused, palgatõusud peavad jätkuma ka tulevikus.
Ülioluline, väga vajalik, lausa möödapääsmatu on erakorraline pensionitõus. Meie riigi kestmisse ja tulevikku panustanud eakad tuleb vaesuspiirist välja tuua.
Oluline on Eestimaa areng – „Kogu Eesti peab elama!“. Elu peab olema võimalik ka väljaspool Tallinna ja Lõuna-Eestis Tartut, samuti mujalgi Eestis. Riik peab tagama inimestele olulised, põhiseadusest tulenevate ülesannete täitmisega seotud põhiteenused – elu- ja tervisekaitse, hariduse, sotsiaalkaitse – nende elukohas kõikjal Eestis. Riik peab kaasa aitama ettevõtluskeskkonna arengule kogu Eestis. See mõjutab otseselt ka elanike heaolu kasvu, mis on riigireformi üks peamisi eesmärke.
Regionaalpoliitikat tuleb näha laialt, ülioluline on selle rahastamine. Siin on tähtsad kaks suurt vajadust ja abinõude gruppi. Omal moel määrab elu võimalikkust kohtadel teede olukord ja sõidetavas. Vaja on rohkem vahendeid kohalikele teedele, nende tolmuvabaks muutmist, maakonnakeskuste ja oluliste kohalike keskuste siseste magistraalide korrastamise riiklikku programmi. Teine piirkondade ja kohtade arengu võti seisab ettevõtluse arengus ning uute töökohtade loomise toetamises regionaalsete investeeringute programmi kaudu.
Me oleme teostanud olulise osa riigireformist, haldusterritoriaalse reformi ning astunud esimesed olulised sammud haldusreformis. Seda on tunnustanud ka Riigireformi Sihtasutus. Selle väga pika protsessi õnnestumise eelduseks on riigi ja omavalitsuste koostöö, mis juba ongi paranenud.
Riigireformi Sihtasutuse soovitusega muuta meie esinduskogud tõhusamaks saab vaid nõustuda. Tuleb luua portaalid ja kaasamisplatvormid Eesti kodanike kaasarääkimiseks seadusloomes. Riigikogu peab kujunema strateegilise mõtte arutelude keskuseks.
Me saame õppida ka teiste riikide kogemustest, tehes omi asju muidugi meile ainuomasel parimal võimalikul moel. Eeskujuks oleks siin Soome Eduskunta Tulevikukomisjoni kogemused.
Tõhusa ja armastatud Eesti riigi ehitamise töös on edu võimalik saavutada ainult meie kõigi ühisel hoolel ja jõul. Inimest arvestava ja inimesele mõtleva riigireformi motoks, eesmärgiks ja taotluseks saab olla ja peabki olema „Õiglane riik kõigile“.
see on uudis! Nüüd on isegi INIMENE üles otsitud. Ei tea ainult, mida selle inimesega nüüd ette võetakse, seni on ikka kõik inimese eest otsustatud. Ka see iluravi, mida millegipärast reformiks kutsutakse (vist kõlab sitanikerdamine nii uhkemalt), on ju vastu inimeste tahet. Õigemini pole seda inimestelt üldse küsitudki. Paljude skohtades toimusid hääletused, kui hallemaad tahtsid valdu suursovhoosiks liita, kuid kui ka rahvas oli vastu, siis sõideti bulldoosriga üle ja kehtestati see, mille ostustas 2-3 poliitilist värdi. Selle käpardliku “reformi” vead alles hakkavad ennast ilmutama, kuid jube enne oli selge, et kliki sooviks on elu maakohtades täielikult hävitada. Jäävad ainult rikkamad ametnikud, kes kokkuröövitud rahaga odavnenud maamajad kokku ostavad ja seal pinnalekäivatest töökaaslastest puhkamas käivad.
Balti ketist kuni tänaseni on Eestist lahkunud 100 000–150 000 inimest, kes on läinud välismaale. Nad ei kohanenud karmidel 1990-ndatel aset leidnud muutustega ja olid sunnitud maha jätma või leivaraha eest maha müüma isatalud, eelnevate põlvkondade ajal loodu.
Neid hakati nimetama majanduspõgenikeks. Lisaks jäid omandireformi tagajärjel väga paljud meie oma inimesed kodutuks. Keegi kaotas vara, keegi võitis sellest. Ja kõik oli seaduslik…
Reformierakonna juhtimisel saavutatut nimetab osa eksperte majanduseduks ja majandusimeks. Inimeste poolehoiu kaldumine Keskerakonna poole aga näitab rahulolematust ja seab kahtluse alla Reformierakonna juhtimisel saavutatu. Oodatakse sisulist muutust, mis oleks laia kandepinnaga.
Tuleb leida võimalused, et tagasi kutsuda need eestlased, kes on siit lahkunud pettununa Eesti Vabariigis Reformierakonna valitsuste ajal.
Üks võimalus, mida pakuksin lahenduseks, on anda neile inimestele võimalus oma isatalu tagasi osta riigi abiga (kodanik kohustub seejuures maksma maksud Eestis, olema sõjaväekohuslane, panema lapsed kohalikku lasteaeda ja kooli, üles ehitama esivanemate talukoha tänapäevases vormis). Põllumaa kohustub ta aga andma rendile põllumajandustootjale riigi poolt määratud rendihinnaga, sest ei tohi lõhkuda maailmataseme saavutanud põllumajanduslikku suurtootmist. Metsamaa osas aga astuma metsaühistu liikmeks.
See on üks võimalikest variantidest, et pakkuda äraläinutele inimväärset võimalust tagasi tulla. Ühtlasi täidaksime maa aegamööda taas põlisasukatega, meie oma rahvuskaaslastega.
Kui inimestele anda võimalus osta tagasi isatalud, saavad nad hakata ammutama oma elujõudu samadest pühapaikadest, mida teadsid ainult nende lähikondsed. Pühapaikadena olid kasutusel allikad, puud, kivid, jõekäärud, ojad. Sealt energia ammutamine aitab meil pidevalt muutuvas maailmas leida jõudu ja tasakaalu ellujäämiseks.
Selge on see, et Reformierakonna poolt imporditud liberaalsete väärtuste ja globalismiihaluse jätkudes me tõenäoliselt lahustume lähemate aastakümnendite jooksul täielikult kui rahvus.
Pean väga oluliseks sotsiaalsust, mis toetub rahvuslikule platvormile. Seejuures on äärmiselt vajalik mõista Eestis asuvat vene kogukonda. Nende toetus, näiteks Tartu rahu järgse piiri osas, on äärmiselt vajalik.
Siinkirjutaja arvates tuleks enne 1934. a kehtinud Eesti Vabariigi põhiseaduses kirjutatud rahvahääletuse mõte sisse viia praegu kehtivasse põhiseadusesse, selleks et võtta seisukoht laialdast kõlapinda põhjustanud Rail Balticu ja Tartu rahu järgse piiri küsimustes.
See põhiseadusemuudatus oleks samuti aluseks otsustamisel teistes ettetulevates olulistes teemades. Samuti on oluline vabadussõdalaste liikumise rehabiliteerimine ja Viljandisse vabadussõdalaste ausamba taastamine algsel kujul ning algses kohas.
Keskerakonnal tuleb kindlasti otsida ühisosasid EKRE ja Isamaaga, et üheskoos eesti rahva püsimajäämise nimel võidelda.
Autoril oleks aeg aru saada, ehkki unistada võib ju iseenesest millest iganes, et see rong on ammu läinud ega tule enam kunagi tagasi. Ehk siis eestlastest ei saa enam kunagi põlvest põlve isataludes lastekarja kantseldatavt maarahvast, kui ehk mõned üksikud erandid välja arvata. Ajad on lihtsalt teised ning lihtsustatult öeldes on igale ajale omased ka omad kombed.
Õiged mõtted ja soovitused, mis aga mitte kunagi täide ei lähe. Eestlastest, kui rahvusest hoolitakse aina vähem ja vähem (Selle eest hoolitsevad needsamad keskerakondlased, sotsid, lisanduv Eesti 200 –eesotsas globalisti internatsi geene kandev Kallas ja need silmakirjateenrid “isamaalased”, kes igas pulmas tahavad peigmehed olla ja igal matusel kadunukest mängida, on ju see viimane seal “peategelane”). Maaelu suretati välja ja seda jätkatakse, kuigi sõnades justkui püütakse säilitada. Selle 2 võimuloldud aasta jooksul on tehtud ainult lollakaid või veel lollakamaid otsuseid, mis suuresõnaliselt õhupalliks puhutakse ja siis visisedes tühjaks vajub. Suletakse ikka endiselt koole, lasteaedu (huvitav kuidas sai pisike Paunvere pidada ülal pisikest külakooli ja “sakste” kooli—-nüüd arvestatakse kõik ümber rahaks), kauplused sulgevad uksed, sest Läti pakub odavamat, vallavalitsused kaugenevad rahvast nn. “Tõmbekeskustesse”. pole vaja ei Postkontoreid ega apteeke, arstiabi sünnituse puhul on niigi juba kümnete kilomeetrite kaugusel, füsioteraapiast võivad haiged maainimesed ainult unistada kui isegi väikealevikes enam sellist ülimalt vajalikku teenust pole, kuidas lähed oma haige seljaga, mis istumist ei kannatagi kaugele abi saama ja seda mitu korda järjest. Tasapisi võetakse ettevõtlikelt teenistus (näiteks—-avad bussiliini, aga nüüd Simsoni targal juhtimisel, pidi selle sulgema, sest tema poolt soositud Atko saab ministrilt toetust, mitte mina ja ilmselt tuleb kohver pakkida, sest lihtsalt maal elada pole enam võimalik. Soositakse ainult venelaste massimigratsiooni siia, seega käib teadlik rahva ümbervahetamine. Pole mõtet rääkida mingist taastamisest kui sedagi vähest allesjäänut ei hoita. Millised tohutud rahad on kasutada Tallinnal ja sandikopikad maal—-sõnad ei muuda midagi kui sihiks ongi teadlik eestlaste väljasuretamine.
Kodumaalt lahkumine on raske otsus ja see kes tõeliselt kodumaad armastab seda ei tee. Arstid küll poleks pidanud lahkuma ja oma rahva hätta jätma. Kus on siis arsti eetika. Minu arvates oli üks väga raske aeg kui võimul oli Laar. Hinnad tõusid lakke, eriti korterihinnad, kuid alampalka, pensione ega abirahasid ei tõstetud. Tekkisid kodutud ja prügikastiinimesed.Siis tekkis väike lootuskiir kui võimule tulid S.Kallas ja E.savisaar, aga Ansipi tulekuga veeres jälle kõik allamäge ja vaesus aina kasvas.
|
OSCAR-2019
|
||
Need litsentsitingimused on teie ja Microsoft Corporationi (või mõne tema sidusettevõtte) vaheline leping. Need kehtivad ülalmainitud tarkvarale ja Microsofti mis tahes teenustele või tarkvaravärskendustele (v.a juhul, kui nende teenuste või värskendustega on kaasas uued või eraldi tingimused, millisel puhul need muud tingimused rakenduvad edaspidi ega mõjuta teie ega Microsofti õigusi seoses värskenduse-eelse tarkvara või teenustega). KUI NÕUSTUTE KÄESOLEVATE LITSENTSITINGIMUSTEGA, ON TEIL ALLJÄRGNEVAD ÕIGUSED. TARKVARA KASUTADES NÕUSTUTE NENDE TINGIMUSTEGA.
Üldist. Võite oma mobiilseadmetes, mis on teie omad või teie kontrollitavad, installida ja kasutada tarkvara ühte eksemplari, eesmärgiga pääseda juurde ja suhelda Microsoft Planneri rakendusega, millele teil on pääsuõigused oma ettevõtte Microsoft Office 365 tellimuse kaudu. Teie juurdepääs Microsoft Plannerile selle tarkvara kasutamise kaudu peab järgima Microsoft Office 365 olemasolevaid litsentsitingimusi, mis kehtivad teile teie ettevõtte tellimuse kaudu. Võite oma mobiilseadmetes, mis on teie omad või teie kontrollitavad, installida ja kasutada tarkvara eksemplare, kui teil on Microsoft Office 365 teenuse kehtiv abonemendilitsents.
Kaasasolevad Microsofti rakendused. Tarkvara võib sisaldada muid Microsofti rakendusi. Need litsentsitingimused kehtivad kaasasolevatele rakendustele, kui neid on, välja arvatud juhul, kui muude Microsofti rakendustega on esitatud teised litsentsitingimused.
Muu tootja tarkvara. Tarkvara võib sisaldada muude osapoolte rakendusi, mida teile litsentsitakse selle lepingu või nende endi tingimuste alusel. Muude osapoolte rakenduste litsentsitingimused, teated ja kinnitused (kui neid on) leiate veebilehelt http://aka.ms/thirdpartynotices või kaasasolevast teatisefailist. Isegi kui sellistele rakendustele kehtivad muud lepingud, kehtivad siiski ka alltoodud lahtiütlus, kahjude piirangud ja välistamised kohalduva seadusega lubatud määral.
ANDMETE KOGUMINE. Tarkvara võib koguda teavet teie ja teie tarkvarakasutuse kohta ning saata seda Microsoftile. Microsoft võib seda teavet kasutada teenuste osutamiseks ning Microsofti toodete ja teenuste parandamiseks. Teie loobumisõigused (kui neid on) on kirjeldatud toote dokumentatsioonis. Tarkvara mõni funktsioon võib lubada andmete kogumist tarkvarale juurdepääsevate või seda kasutavate rakenduste kasutajatelt. Kui kasutate neid funktsioone oma rakendustes andmete kogumise lubamiseks, peate järgima kohalduvat seadust, sh hankima kasutajalt vajaliku nõusoleku ning haldama selget privaatsuspoliitikat, mis teavitab kasutajaid täpselt, kuidas te nende andmeid kasutate, kogute ja jagate. Lisateavet selle kohta, kuidas Microsoft andmeid kogub ja kasutab, leiate toote dokumentatsioonist ning Microsofti privaatsusavaldusest aadressil https://go.microsoft.com/fwlink/?LinkId=521839. Nõustute täitma kõiki Microsofti privaatsusavalduse kohalduvaid sätteid.
LITSENTSI ULATUS. Tarkvara litsentsitakse, mitte ei müüda. Microsoft jätab endale kõik õigused. Välja arvatud juhul, kui kohalduvate seadustega antakse teile sellest piirangust hoolimata rohkem õigusi, ei ole teil õigust:
kasutada tarkvara mis tahes viisil, mis on seadustega vastuolus, ega luua või levitada ründevara ning
EKSPORDIPIIRANGUD. Peate täitma kõiki tarkvara suhtes kohaldatavaid riiklikke ja rahvusvahelisi ekspordiseadusi ja -määrusi, mis hõlmavad piiranguid sihtkohtade, lõppkasutajate ja -kasutuse kohta. Lisateavet ekspordipiirangute kohta vaadake veebilehelt http://aka.ms/exporting.
VÄRSKENDUSED. Tarkvara võib regulaarselt otsida tarkvaravärskendusi ning neid teie eest alla laadida ja installida. Võite hankida värskendusi ainult Microsoftilt või volitatud allikatest. Microsoftil võib olla vaja teie süsteemi värskenduste pakkumiseks värskendada. Nõustute neid automaatseid värskendusi vastu võtma täiendava teatamiseta. Värskendused ei pruugi sisaldada ega toetada kõiki olemasolevaid tarkvarafunktsioone, teenuseid ega välisseadmeid.
TERVIKLEPING. See leping ja mis tahes muud tingimused, mida Microsoft võib täienduste, värskenduste või muu osapoole rakenduste jaoks pakkuda, moodustavad tarkvara terviklepingu.
KOHALDUV SEADUS JA VAIDLUSTE LAHENDAMISE KOHT. Kui omandasite tarkvara Ameerika Ühendriikides või Kanadas, kehtivad selle lepingu tõlgendamisele, selle rikkumisega seotud nõuetele ja kõigile muudele nõuetele (sh tarbijakaitse, ebaõiglase konkurentsi ja muud kahjude nõuetele) teie elukoha (või ettevõtte peamise tegevuskoha) osariigi või provintsi seadused olenemata kollisioonipõhimõtetest. Kui omandasite selle tarkvara mõnes muus riigis, kehtivad selle riigi seadused. USA föderaalse kohtualluvuse korral nõustute teie ja Microsoft, et kohtule teadaolevad vaidlused lahendatakse Washingtoni osariigi King County föderaalkohtu erandliku kohtualluvusega ja seal asuvates kohtutes. Vastasel korral nõustute nii teie kui ka Microsoft sellega, et kõik kohtuvaidlused lahendatakse USA Washingtoni osariigi King County kõrgema astme kohtu erandliku kohtualluvusega ja sealsetes kohtutes.
TARBIJAÕIGUSED, PIIRKONDLIKUD VARIATSIOONID. Käesolev leping kirjeldab teatud juriidilisi õigusi. Teil võib oma osariigi, provintsi või riigi seaduste järgi olla ka muid õigusi, sh tarbijaõigusi. Eraldi ja sõltumatult teie suhtest Microsoftiga võib teil ka olla õigusi lepingupoole suhtes, kellelt tarkvara hankisite. See leping ei muuda neid teisi õigusi, kui teie osariigi, provintsi või riigi seadused ei luba neid õigusi muuta. Näiteks kui ostsite tarkvara mõnest allolevast piirkonnast või kui kehtib kohustuslik riigi seadus, kehtivad teile järgmised sätted.
Austraalia. Teile kehtivad Austraalia tarbijaõigusest tulenevad garantiid ja selle lepingu sätted ei mõjuta neid õigusi.
Kanada. Kui omandasite selle tarkvara Kanadas, saate värskenduste saamise peatada, lülitades automaatse värskenduse funktsiooni välja, lahutades seadme Internetist (kui olete Internetiga ühendatud, kuid tarkvara jätkab sel juhul endiselt värskenduste otsimist ja installimist) või desinstallides tarkvara. Toote dokumentatsioon (kui see on olemas) võib samuti sisaldada juhiseid teie konkreetse seadme või tarkvara värskenduste väljalülitamiseks.
Garantii. Õigesti litsentsitud tarkvara töötab olulises ulatuses nii, nagu on tarkvaraga kaasnevates Microsofti materjalides kirjeldatud. Microsoft ei anna teile litsentsitud tarkvaraga seoses siiski mingit lepingujärgset garantiid.
Vastutuse piiramine. Tahtliku käitumise, raske hooletuse, toote vastutuse seadusel põhinevate nõuete ja surma või inimvigastuse korral vastutab seaduste järgi Microsoft.
Eelmise punkti (ii) alusel vastutab Microsoft kerge hooletuse eest ainult siis, kui rikub olulisi lepingulisi kohustusi, mille täitmine aitab kaasa lepingu nõuetekohasele järgimisele, mille rikkumine ohustab selle lepingu eesmärki ja mille järgimises võib osapool püsivalt kindel olla (nn peamised kohustused). Muudel kerge hooletuse juhtudel Microsoft kerge hooletuse eest ei vastuta.
See piirang kehtib (a) kõigele, mis on seotud tarkvara, teenuste, sisu (k.a koodi), muude osapoolte Interneti-saitide või muude osapoolte rakendustega, ja (b) nõuetele, mis on seotud lepingu, garantii, tagatise või muude kohustuste rikkumise, süüst sõltumatu vastutuse, hooletuse või muu kahju tekitamisega, või mis tahes muude nõuetega kohaldatavate seadustega lubatud ulatuses.
See kehtib ka siis, kui Microsoft teadis või pidanuks teadma kahjude võimalikkusest. Ülalnimetatud piirang või välistus ei pruugi teie puhul kehtida, kuna teie osariik, provints või riik ei pruugi lubada juhuslike, kaudsete või muude kahjude välistamist või piiramist.
|
OSCAR-2019
|
||
Stiili põhiosaks on tume puitmööbel väärtuslikust punasest puust, pähklist või peitsitud tammest, mis ühtib suurepäraselt seinte ja kangaste soojade toonidega. Vaip on selle stiili puhul peaaegu kohustuslik element. Malelaua moodi klassikaline kahhel ja suursugune laudpõrand või parkett – need elemendid sobivad suurde saali, halli, ja kööki. Vasest või ülekullatud aksessuaarid pildiraamidest võimsate põrandalampide alusteni ja isegi lülitid. Kuldne hiilgus sobib kokku väga hästi kokku traditsioonilise inglise värvigammaga. Ülekullatud raamid, sitskardin ja suur hunnik patju diivanil mähkub traditsioonilisse luksuslikku interööri. Maast laeni ulatuv raamaturiiul toob tuppa suursugust vanaaegset hõngu. Selline riiul sobib igasse tuppa.Rahulikes toonides soliidsed vaibad jõukas siseinterjööris ja efektsed mustriga vaibad suurtes elutubades.
Kamin või puuahi, mis on kaunistatud puuornamendi, paekivi või marmoriga ning selle kohal ülekullatud raamis peegel.
Tume puitmööbel punasest puust, pähklist või peitsitud tammest, millel on painutatud jalased, mis meenutavad pahupidi pööratud küsimärke.
Suurepärane aknakujundus: mahukad voltidega eesriided, tupsudega nöörid, ülakardinad, aga samuti väikesed padjakesed neile, kes armastavad istuda aknalaual.
Suursugused keerulise mustri ja küllusliku pinnakoega värvilised kangad – samet, šenill, damast ja nahk.
Selleks, et luua oma kantristiilis kodu pole vaja sugugi elada maal või linnast väljas. See pehme „süsteemitu“ stiil on ideaalne lahendus loomaks igas kodus rahulikku, hubast ja külalislahket õhkkonda. Seda on võimalik saavutada stiilipuhta klassikalise kantriga, aga ka sisse tuues kaasaegseid nüansse. Kõik sõltub teie värvivalikust ning sellest, kuidas näete oma tulevast interjööri. Alati on võimalik leida lahendus, mis sobib just teie nägemuse ja maitsega. Ja, kui teile sümpatiseerib rustika, siis ärge peljake erksaid värve, ega erksat trükiriiet, nagu näiteks sitsiriie, aga samuti ei pea kartma väga heledat või tumedat puitu. Kui te soovite saavutada värskemat ja kaasaegsemat sisekujundust, siis aitavad teid mahedamad värvitoonid, tagasihoidlikumad mustrid ja faktuurid, mis annavad hästi edasi kantristiili olemuse, kuid ei ole nii pealetükkivad.
Mugavus – see on üks põhilisi võtmesõnu mööbli jaoks. Lihtsad puuvillased kardinad, mis, nagu rooma kardinad, kroogitakse horisontaalsete voltidena kergel karkassil üles. Kantristiil võib olla üllatuslikult kaasaegne. Samas on aga stiili alustalad muutumatud: suure lillemustriga rooma kardinad ja puitpõrand, jässakas männipuidust laud ja riiulid, milles on pererahvale kõik vajalik.
Pigem vana rohmaks disainiga mööbel kui peen ja poleeritud antiikmööbel või konkreetse epohhi näidised
Ärge kurvastage, kui teie puitmööbli väljanägemine pole ideaalne. Vastupidi, teatud räsitud ja kulunud välimus on just see, mis annab kantristiilile ehtsuse. Samuti pole kohased rasked köögikapid ja suured lahtikäivad vigurjalastega lauad.
Põhimõtteliselt tähtsad on lillelised kangad, kuid lillemotiivid peavad harmoneeruma pehme mööbli ja kardinate värvigammaga, et mitte jätta liiga korralikku ja uut muljet.
Loomulik faktuur – puitsisevoodrist käsitsi kootud päevatekkide ja patjadeni – „südamliku, vana, oma“ kodu atmosfääri jaoks.
Igasse tuppa välja pandud nõud, isiklikud asjad ja fotod, mida leiab kõikjalt – seintelt, riiulitelt, raamatukappidelt või tualettlaudadelt.
Prantsuse stiili edu saladus seisneb selles, et peab soetama endale mõned vastupandamatud asjad ning ümbritsema need oskuslikult koloriitsete lahendustega, et tekitada sisustus, mis sosistab: „Kallis!“, isegi juhul, kui kõik oli täiesti taskukohane. See stiil sobib kõrgete lagedega ridaelamutele ja korteritele ning parim efekt saavutatakse majades, kus on palju valgust ja õhku, et maksimaalselt ära kasutada pariisilikku summutatud värvigammat. Faktuuride, sameti, siidi ja šinelli rikkus annavad interjöörile luksuslikkust ning hõbe, kristall ja helmetikanditega aksessuaarid toovad endaga elegantsi igasse tuppa.
Luksuslikud kangad – summutatud toonides samet, šinell, siid ja linane. Kangas on kas sile või erilise sidususega delikaatse mustriga, mis loob rikkuse õhkkonna, kuid samas ei „karju silma“.
Klantsfaktuurid – läikima löödud laminaadist põrandal sametpatjade ja jäiselt helklevate marmorist lauaplaatideni köögis.
Hoolikalt valitud aksessuaarid: „mida vähem – seda parem“, arvab prantsuse šikk, kuid kõik, mis on näha, peab välja nägema suurepäraselt isegi kui see on ostetud „kirbuturult“.
Peeglid ja kristall – visuaalselt suurendavad peegeldades valgust, samas küünalde valgus – selleks et võimendada luksuslikku efekti.
See stiil on neile, kes armastab klassikat, kuid sammub hoolsalt ajaga kaasa. Tavapärased „antiiksed“ vormid muutuvad kaasaegseteks tänu uute materjalide kasutamisele ja pehme värvigamma valikule. Kaasaegne klassikaline vorm on mõnevõrra lihtsustatud ja skematiseeritud, muutudes ratsionaalsemaks ja funktsionaalsemaks. Neoklassika – see on minimalism pluss klassika nendes proportsioonide, mille enda jaoks valite.
Klassitsism – see on XVII sajandi kunstnike ja arhitektide antiiksete näidiste ümbermõtestamise tagajärg. XXI sajandi neoklassika aga on kaasaja kunstnike ja arhitektide poolt ümbermõtestatud klassitsismi epohh.
Neoklassitsismile on omane rahulikud täisnurksed vormid, tagasihoidlik, kuid samas vaheldusrikas kujundus, mis on väärikas, kuid mitte ekstravagantne. Stiil, millel on väljakujunenud proportsioonid.
Ruumid, mis on kujundatud neoklassitsismis paisatavad välja suurte tubadega, laiade trepikäikudega. Kui teie korteris on suured toad ja kõrged laed, siis on neoklassika valik, teiste stiilide seast, kindlasti võidukindel. Reprodutseerides neoklassitsismi interjööre, kasutatakse arhitektuuris elemente, mis saadavad meid tagasi antiiksete näidiste juurde. Selleks kasutatakse kipsplaatidest tehtud dekoratiivsambaid, võlve, poolvõlve.
Stiilidetaile kasutades võib saavutada õige efekti, kasutades minimaalseid vahendeid – näiteks, antiikvaasi või –skulptuuri abil. Lisaks, võib tavaliste riiulite asemel kasutada hoopis sepistatud aluseid, mis annavad samuti teie interjöörile antiikseid jooni. Peenelt näevad välja ka antiikteemalised maalid või tekstiilornamendid, mis annavad edasi klassikalisi motiive.
Pole soovitav majja või korterisse astudes sattuda kohe elutuppa. Hea, kui koridorist või hallist avaneb elutoale ilus vaade.
|
OSCAR-2019
|
||
Mu lapsed magavad hästi, söövad hästi, kummalgi polnud ülemöistuse gaasivalusid ja on muidu ka suht vähenõudlikud. Nii et olekski patt kurta. Siiski on omad hetked, kus juhe tahab kokku joosta.
Kui P armastas esimesel elukuul 2-3h öösiti üleval olla, siis juhtus, et ärkas ka L ja nii mees rõõmsalt terve perega kvaliteetaega veetsimegi. Ainult hommikuti oli jube väsinud olla.
Samas mu sõbranna 2 last (suurem läheb juba kooli) ärkavad mõlemad siiani öösiti mitmeid kordi ja seda erinevatel aegadel, nii et usun küll, et tal on päriselt raske. Eriti, kui vaja hommikul kella 8 tööle minna.
minu lapsed ei ole kumbki vähenõudlikud ja E on oma kolme eluaasta jooksul maganud terve öö hommikust õhtuni oma voodis KOLMEL korral. 😀 H just täna naeris, et mis siis, et magada ei oska ja virisevad – vähemalt on ilusad 😀
ei ole vähenõudlikud* all pean silmas beebiiga. E on hästi iseseisev ja tragi ja tubli ja tõeliselt imetlusväärne kolmeaastane. aint magada ei märka, sinder. 😀
Ma arvan, et suhteliselt oluline päästerõngas on see, kui üritada edasi elada ka natukene muud elu kui titemamma elu, ehk siis käia väljas, olla sõpradega koos jne..küll koos titaga aga siiski, natukene nagu vanaviisi ka :). Oma pereliikmete ja tuttavate puhul olen täheldanud, et see kapseldumine (ainult tita, nüüd elu seisab) on kõige suurem kuritegu (ema psüühikat silmas pidades) üldse.
Ja ma tahan öelda, et väiksed lapsed annavad nii palju energiat tagasi. Teen vaimselt üsna rasket tööd ja aeg-ajalt tunnen lausa füüsilist vajadust väikelaste läheduse järele :). Kõlab imelikult, aga need maailma kõige siiramad olevused lihtsalt on mingitel eriti rasketel hetkedel kõige õigemad kaaslased üldse! Seetõttu veedan peale pingelist tööperioodi oma puhkuse tihti õelaste seltsis 🙂
Ja ma nii siiralt väga loodan, et tulevikus, kui mul on oma lapsed, mõtlen samamoodi nagu Sina ja olen sama vapper nagu Sina 🙂 Oleme kaksikõega isegi pakti teinud, et kui peaksime raseduse või titendusega hulluks minema, siis paneme üksteisele kasvõi panniga pähe, et mõistus koju tagasi tuleks 🙂
meie elame oma elu perekonnana koos – seikleme, käime, teeme, oleme, suhtleme… kõik neljakesi koos. sest esiteks on E sellega harjunud ja käitub nt. toitlustusasutustes laitmatult (ma olen ka päris kuri hunt muidugi, kui ma ranget häält teen, käitutakse ilusti – õnneks ei ole selleks pea kunagi vajadust) ja teiseks on temaga kõiki asju nii palju toredam teha. mul on kohe suisa kahju, kui ta mõnest restoranikülastusest või külaskäigust ilma jääb ja sellepärast teeme kõike kambakesi. nii ei pea ma loobuma ei lastele pühendumisest ega elu elamisest.
ja sul on õigus, nad tõesti mõjuvad hingeakudele hästi. ja natukene hulluks on okei minna – me kõik läheme. see on see armastuse-värk… 🙂
Ma võin öelda, et lastega on RASKE siis, kui neile piisavalt tähelepanu ei pöörata ja armastust lahkelt ei jagata. See, et nad jonnivad, krattusi teevad, mõnikord magada ei mõista ja haiged on, ei tähenda, et nendega raske on. Jah, ma olin üksi meie kolme pupsuga mõnel õhtul hullumise äärel, sest nad tahtsid ilmtingimata samal ajal väga erinevaid asju, kuid see ei tähenda, et elu kolme lapsega oleks RASKE! See on tulvil väljakutseid, nõuab aina enam perfektseks lihvitud laveerimist erinevate ülesannete vahel ja vajab oskust seada laste huvid enda omadest ettepoole.
… ja teha kõike HÄSTI kiiresti ja üleliigsete liigutusteta, sest kunagi ei tea, kui kaua ülesande sooritamiseks aega on antud. 😀 sina muidugi oled selles kõiges veel vilunum ja osavam, mul on sinult palju õppida…
mina olen ka muidu pigem hääästi närviline inimene, aga lastega mitte. nad ju pole süüdi, et väikesed mured nii suured tunduvad. täiskasvanute rumalus või mõtlematus, samas, võib hambaid krigistama ajada küll. 😀
Ma olen ka kohe-kohe sünnitamas ja kuulen alatasa juttu, et noh “nüüd enam väljas käia ei saagi” või “kas käid enne sünnitamist juuksuris ka, hiljem ju enam ei saa” jnejne. Ehk siis inimestel on ettekujutus, et lapse saamine tähendab seda, et naist enam pole. Ma olen nõus, et see tähendab pühendumist ja elu muutub, kuid mitte halvemaks ju 🙂 Mu lapsel saab ju ometi olema ka isa ja vanavanemad jne.
Kas sul vanem tütar käib lasteaias ka? Mina näiteks ei plaani oma last väga varakult lasteaeda panna, tahan temaga võimalikult palju ikkagi koos olla ja käia ka kohvikutes, ujumas, jalutamas jne. Saan juba praegu taunivat suhtumist, et KUIDAS MU LAPS SIIS ARENEB? :D:D Arenebki koos meiega. Mitte, et mul oleks plaani last enda külge aheldada, aga mõnikord tahaks nendele kommenteerijatele öelda küll, et JAH, ma istun nüüd järgnevad 18a (kui lapsi juurde tuleb, siis rohkem) ainult kodus. Mitte kuskile, mitte kunagi ei lähe ja olen ilge kõõm 😀
E ei käi lasteaias ja ei lähe ka enne sügist. kuidas ta areneb? inimestega suheldes, restoranides einestades, minuga meisterdades, issiga legodega ehitades, teinekord eakaaslastega mängides, koeraga võimuvõitlust pidades, koos süüa tehes, väikest õde kaisutades… kas ma pean tõesti jätkama? mul on lihtsalt kopp nii ees suhtumisest, et ema PEAB tahtma lapse kõrvalt võimalikult vara karjääri teha, sest vastasel korral on ta ambitsioonitu ja iseend unarusse jätnud kanaema. ma kavatsen elada hästi kaua ja hästi vinget elu – kui suur ohverdus on viis aastat ca. kaheksakümnest? mitte kuigi. 🙂 saada kuu peale sedasi kommenteerijad või saada siia, ma kaklen nendega ise!
ja ma soovin sulle südamest kiiret ja kerget ning pea siis sünnituse ajal meeles, et sa oled vinge, kõikvõimas, su keha teab täpselt, mida teha ja et sulle saab kohe-kohe osaks maailma suurim õnn. kalli!
Meie pensioniiga arvestades siiski pigem 5 aastat neljakümnest veel tulevast karjääriaastast 😀 Aga minu meelest oled sa ka väga tubli ja imetlusväärne naine ja ema! 🙂
|
OSCAR-2019
|
Subsets and Splits
No community queries yet
The top public SQL queries from the community will appear here once available.