text
stringlengths 5k
186k
| timestamp
stringlengths 19
19
| url
stringlengths 14
1.55k
| source
stringclasses 1
value |
|---|---|---|---|
Kehaaugustamine on trend, mis ei näita hääbumise märke. Ei pea vast ütlema, et igasuguseid neete ja kaunistusi tasuks oma kehasse lasta paigaldada vaid oma ala asjatundjatel, kes teevad seda ka õigete vahenditega. Kahjuks leidub aga ka neid „meistreid“, kes inimeste augustamiseks hoopis sobimatuid vahendeid kasutavad ning sellega kliendile kahju tekitavad.
Tallinnas asuv kehaaugustamise salongi AlternaDiiva augustaja Sandra avaldas salongi Facebooki lehel sel teemal pika manitsuse. Nimelt tuli nende salongi õnnetu klient, kes oli lasknud püstolmeetodil augustada oma keelekida. Auk ei tahtnud aga kuidagi ära paraneda ja põhjustas talle vaevusi.
Hiljuti AlternaDiiva salongi pöördunud klient, kelle keelekidasse oli kaunistus paigaldatud püstolmeetodil. See tegi kliendile kõvasti kurja. AlternaDiivas pandi vale ehte asemele õige. AlternaDiiva
„Meie juurde sattus hiljuti pildil kujutatud püstolmeetodi ohver. Tekkis tunne, et enam ei saa püstoliga augustamise trendi osas lihtsalt pealtvaataja rollis olla, vaid tuleb sõna sekka öelda,“ kirjutab Sandra ja toob välja terve rea põhjendusi, miks ei tohiks põhimõtteliselt mitte kunagi, väikeste eranditega, end püstolmeetodil augustada lasta.
Sandra räägib, et kui lasta püstoliga teha auk kõrvalesta pehme koe sisse, ei ole asi veel väga hull ja paranemine läheb enam-vähem probleemitult. Arvesse tuleks aga võtta seda, et suurem osa ilusalongide töötajad ei ole läbinud professionaalset kehaaugustamise koolitust. „Isegi kui on, piirdub see enamasti tootetutvustuse ning kaastöötaja või teadmatu katsejänese peal harjutamisega. Ilusalongi töötajal ei ole aimu, mida peale hakata, kui klient salongi nädal-paar hiljem paistes, punetava ja mädase kõrvaga tagasi läheb,“ kirjutab Sandra. „Veel enam - suure tõenäosusega öeldakse kliendile, et salong pole midagi valesti teinud, vaid ta ise oli loll ja nagunii ei kruttinud ehet piisavalt või ei pritsinud piisavalt antiseptikut peale.“
Siit tekib Sandra sõnul juba järgmine probleem – enamasti on tema sõnul ilusalongidest kaasa antavad hooldusjuhendid täielik rumalus. „Kindlasti ei tohiks mingil juhul kasutada värske kehaaugu puhastamiseks antiseptikut ning kindlasti ei tohiks ehet kaks korda päevas kruttida. Metall ei ole poorne, su keha ei saa sellest kuidagi läbi kasvada ja sinna kinni jääda.“ Antiseptik ei ole Sandra sõnul mõeldud aukude parandamiseks ning see hoopis takistab paranemisprotsessi. „Ehet musta käega pidevalt kruttides võid endale ise infektsiooni põhjustada.“ Samuti ei tohiks tema sõnul mitte mingil juhul maha nokkida tekkivat kärna. „Kui sul on põlv katki, kas sa kratsid koguaeg kärna lahti lootes, et haav siis kiiremini paraneb? Vist mitte. Ära tee siis seda ka oma värskele kõrvaaugule.“
Püstolist endast kirjutab Sandra seda, et kuigi kapslid, mis kõrva vahetult puudutavad, tulevad küll enamasti steriilses ümbrise, kuid püstolit ennast ei ole kuidagi võimalik efektiivselt puhastada. „See tähendab, et alati võib juhtuda, et puutud kokku mõne eelmise kliendi vere või haigustekitajatega.“ Lisaks ei nõua suurem osa tootjaid, et paigaldaja kannaks steriilseid kummikindaid. „Kas sa ikka tahad, et keegi oma mustade kätega sinu värske haava ümber toimetaks?“ küsib augustaja. Ehted, mis püstoli abil kehasse paigutatakse, näivad Sandra sõnul küll teravad, kuid nõelaga võrreldes on need siiski väga tömbid ning nende kõrvast läbi surumiseks on vaja rakendada suurt jõudu. „Kui oled kunagi vaadanud telesarju „CSI“ või „NCIS“ või „Elementary“ või ükskõik millist, oled kindlasti kuulnud väljendit blunt force trauma ehk nüri esemega tekitatud kehavigastus. Just nimelt selle püstol kõrvale tekitabki.“ Nõelaga keha augustades avaldatakse survet oluliselt vähem, kuna nõela üliterav ots võimaldab sellel keha vaevata läbistada.
Väga populaarne on lasta kõrvaauke teha kõrva ülemisse ossa, läbi kõhre. Selle püstoliga tegemine on Sandra sõnul aga veel ohtlikum. „Püstoliehe surub kõhre nahast lahku ning tekitab kõrva sisse taskukese, kuhu koevedelik koguneda saab. See on aga mõnus pesa bakteritele, kes ehet kruttides kindlasti sinna tee leiavad.“ Samuti on enamik püstoliehteid nii-öelda liblikakinnitusega, mis omakorda koevedelikku kogub ning bakteritele mõnusaks kasvulavaks saab. Samuti ei arvesta augustamispüstol inimese anatoomiliste eripäradega. Püstol lööb ehte ikka sama tugevalt kinni, olenemata selle vahele jäänud naha või kehaosa paksusest. „Sageli tähendab see aga, et trauma läbi elanud kõrv ei mahu paiste minema ning ehe sööbib kõrva sisse. Heal juhul saame selle ise kätte, halval juhul tuleb kirurgi juurde minna.“
Sandra ütleb, et klient ei oskagi tihtipeale ohtusid näha ja eeldab, et teenusepakkuja, kelle juurde minnakse, teab, mida teeb. „Augustaja tausta hakatakse uurima, ning professionaalset abi otsima, alles siis, kui kehaauguga probleemid tekivad. Õnnetud püstolmeetodi ohvrid on lisaks koledatele kõhreaukudele jõudnud meieni hirmsas seisus naba, nina, kulmu ja nüüd ka keelekidaga. Kui kõik need riskid tunduvad paari säästetud euro arvelt siiski seda väärt, olgu nii, vähemalt oled teinud teadliku valiku. Aga tee nii, et see valik on just seda – teadlik.“
Sandra ütleb, et seekord läks kliendil hästi - augustajatel õnnestus püstoliga paigaldatud ehe inimese keelekidast kätte saada ning paigaldada sinna just selleks kehaauguks mõeldud neet. Klient kaunistusest loobuda ei soovinud. "Ütlesime talle, et kui paistetus mõne päevaga paremaks ei lähe, tulgu tagasi. Kuna ta tagasi ei ole tulnud, oletan, et mugava ehtega sai kõik siiski korda."
AlternaDiiva jagab ka videot, mis teeb puust ja punaseks, kuidas käitub sinu nahaga püstol ning kuidas kanüülinõel.
Uskumatu milline rahvas. Kas se pole mitte igainimese oma teha kuhu ta omale iluvidina laseb teha. Kui sulle ei meeldi ,jumala eest ära tee. Ega se pole kohustuslik. Nagu oleks mingid 100 aastased mummud siin hädaldamas.
|
OSCAR-2019
|
||
Kui keegi täna Delfit sirvis, võis ta seal minu molu otsa komistada. See lugu juhtus nii, et minu blogipostitust meestest lastehaiglas juhtus sotsiaalmeedias jagama rekordarv inimesi, nii umbes 21, kui ma feedly statistikast õigesti aru saan. Kahjuks on Facebooki linkidega see häda, et sa küll näed ära, et sinu blogisse on sealt tuldud, kuid algallikat statistika ära ei näita. Niisiis võidakse sind seal mitmekülgselt ebanormaalseks pidada, aga sina sellest kuulda ei saa. Mul läks vist veidi pehmemalt, sest erilist külastustepuhangut mu blogisse ei järgnenud (ehk järgmine kord kui jagate linki FB-s, teadke, et mitte keegi ei viitsi neid avada :), küll aga kirjutas mulle EPL ajakirjanik ja pakkus võimalust loost arvamusrubriigikõlbulik taies vormida. EPL - seal on täitsa võimalik anonüümselt kommenteerida, eks? Tol hetkel ma veel ei taibanud, et tegemist on Delfiga samasse kontserni kuuluva väljaandega. Teiselt poolt aga, feministid toovad pidevalt välja selle, kuidas naiste häält pole kuulda, enamik arvamusrubriikide kirjutajaid on mehed (isegi "naiste"-teemadel on meil olemas näiteks abordieksperdid Vassiljev ja Nool), sest naised kardavad. Mina siis mõtlesin, et mina ei taha sellesse lõksu langeda! Mina ei karda! No ja siis ma tegingi selle ära.
Hommikul ostsin ise paberlehe ja pole jõudnud veel tutvuda, palju mu originaalteksti muudetud on, kuid hommikul teatas L, et ta olla mind Delfis näinud! Saate aru, Delfis! Seal, kust on päris Delfi-debiilik ja teised värvikad tegelased! Mäletate ilmselt, kuidas ma siin arvamisest kirjutasin ning kuidas koostöös mu normaalsete kommentaatoritega kerkis esile seisukoht, et kõige paremini saab anonüümsetele lahmijatele vastu nendega viisakasse dialoogi astudes. Niisiis, avasin Delfi ja mida ma näen - mu artikkel on tasuliseks tehtud, tasuta lugemiseks olevad read on küllaltki provokatiivsed ega kata loo tegelikku sisu sugugi mitte täpselt, sellest kõigest hoolimata on kommenteerinud isikuid juba rohkem kui ühegi mu blogipostituse all. Eks siis kommenteeritaksegi pealkirja ja teemat, vähesed on teksti endaga tutvunud, põhimõtteliselt räägib üks aiast, teine aga aiaaugust. Mida sa dialoogitsed niimoodi? Ehk siis täiesti lõbus ja legaalne võimalus ennast pelgalt pealkirjast üles kütta ja hagu andma hakata. Huvitav, kas oleks mõeldav kommenteerimisvõimalus ainult neile, kellel tasuline artikkel üldse avaneb? Nojah, ega seegi ei eelda veel läbilugemist ju ning lõpuks jõuame välja selleni, et teeme kontrollküsimused artikli sisu mõistmise kohta.
Hästi popp on teha solvavate kommentaaride ettelugemise voor. Ma ise arvasin, et selle teema kohta polegi eriti miskit öelda, ei peaks nagu keegi end piisavalt puudutatuna tundma. Vot, oleks pagulased või kooseluseadus, siis võiks juba pommirünnakut eeldada. Möönan, et kasutasin artiklis sõna "võrdõiguslikkus", mis on ka juba nagu kergelt roosakas rätt härjale. Niisiis, mida ma teada sain (ja saan ilmselt veel, sest päev on alles noor) - tegemist on pseudoteemaga nagu pagulased ja kooseluseadus - jah, saingi sinna rivvi sisse. Meestest tahetakse vägisi naisi teha! No see on seesama loogika, et kooseluseadus sunnib ka heteroid homodega abielluma. Kedagi ei sunnita sünnitama või lapsega haiglas olema. Huvitav oli ka seisukoht, et äkki teeks siis juba suguvõsapalatid, et kõik suvalised saaks vastsündinut käperdama tulla ja üldse oleks parem kui isegi ema arstil jalus ei tolkneks. Ema-isa võrduvad suvalised kõrvalised isikud? Ema arstil jalus, nojah, tegelikult on päris teaduslikult tõestatud seisukoht, et lapsevanema juuresolek lausa ravib enneaegset last, kuid sellest "arstil jalus" kumab läbi mõne vana ajaga harjunud meediku mõttemaailm, kes "uuemate kommetega" väga leppida ei taha. Tegelikult on "päris kummalisi" kommentaare siiski vähemus ning enamik kommenteerijaid on oma arvamust viisakalt avaldanud. Siiski, minu lemmikkommentaar siiani: "kena kartul-blondiin võiks aru saada,et keegi peab tööl ka käima" Mu esimene mõte oli, et Toivo, sina või? Sest täpselt sellises stiilis pöördus naisterahvaste poole mu sõiduõpetaja :) Selline mõnus jõupositsioonilt mõnuga lajatatud lause, justkui Ligi "kinnine suu ja ilusad silmad", et ütleme midagi algatuseks välimuse kohta, teada on, et see on eitedel nõrk koht ning lõpuks lammutame sellega, et peale selle kaheldava väärtusega välimuse muud tal polegi. Aga igatahes, ootame veel, ehk tekib veel mõni konkureeriv pärl.
* ehk "Ooo jumal, anna mulle jõudu!" nagu ohkas teatraalselt üks mu kunagine klassivend enne matemaatika kontrolltööd.
Ajendi kirjutamaks kolme aasta tagustest sündmustest andis Urmas Glase blogipostitus meestest haiglates. Nendes haiglates, kus tavaliselt on emad lastega.
Meil on ju kõik korras, mehi sünnituselt minema ei aeta, olemas on perepalatid ja kõik muu kaasaegne. Tagurlik on see, kes julgeb arvata, et mehe koht ei ole sünnitusel. Sellega peaks ju korras olema? Jah, enamiku värskete lapsevanemate jaoks haiglakogemused sellega piirduvad. Esimese lapsega oli mul samuti selline lugu, teisega sattusin aga sügavamale haiglaellu piiluma.
Tuleb tõdeda, et mina tegelikult kogu korralduse traagikat täies mõjus ei tajunud, minu jaoks oli tegemist paratamatusega, sest mul oli ka vanem laps, kelle eest mu mees nii ehk naa hoolitsema pidi ja seega oli arusaadav, et ta ei saanud haiglas meie juures viibida. Õnneks oli mul tore ja terava keelega toanaaber, kes täiesti õigustatult küsis: "Aga miks ainult mina siin olen?" Ta elas Tartust kaugel, ta mees sai teda harva külastada ja neil oli esimene laps. Ei olnud mitte mingit võimalust, et nad oleksid saanud mingisuguse peretoa või kasvõi ajutiselt oleks mees saanud tema ja lapse juures viibida. Meie, naised, seevastu saime ööpäevaringselt 2 tunni kaupa magada, sest meil tuli lapsi toita. Jah, loomulikult, ainult naine saabki last rinnaga toita, kuid 90% meist ei saanud oma last enamiku ajast rinnaga toita, me mässasime sondide, pudelite (ja pumpadega), sest meie lapsed olid sündinud liiga vara ning neil ei jätkunud jõudu imemiseks. Seega oleks meil olnud kõvasti kergem kui me oleksime saanud oma töökoormat kellegagi jagada. Lisaks toitmisele oli meil ka mitmeid muid ülesandeid ning neid oli oluliselt rohkem kui õigeaegselt sündinud laste vanematel, seega ei saa ka öelda, et seesugune pidev hoolitsus ongi tavaline äsja emaks saanud inimese argipäev. Söömas ja õues jalutamas (see oli muide kohustus, et mitte hulluks minna, mitte eralõbu) saime käia siis, kui palatikaaslane meie last valvas. Eks me pidasime vastu. Kõrvaltoast peitis neiu oma abikaasa tuppa ära ja see sai jääda kauemaks kui külastusaeg ette nägi - neil juhtus pulmaaastapäev olema...Koristaja soovitas meilgi mehed akna kaudu sisse lasta, toona tundus see meile liiga ekstreemsena, kuigi aken oli tõesti esimesel korrusel...
Kõige paremini avaldus kogu korralduse absurdsus meile siis, kui osakonda saabus mees. Üksik mees. Täitsa ilma naiseta! Kõik olid elevil. Nii patsiendid kui personal. Huvitav, kas sellist asja oli varem ka juhtunud? Kõik tundsid vaikselt mehele kaasa ning arutlesid isekeskis, et ilmselt on naise tervis veel nii kehv, et ei luba lapse eest hoolitseda. Hiljem selgus tõsiasi (ilmselt keegi julgem küsis otse), et naist ei tulegi. Ongi ainult mees. Sest naine läks ära ja teda ei huvita. Ennekuulmatu lugu! No miks? Inimesi, sealhulgas naisi, on väga erinevaid. Mees istus ööd läbi kuvöösi kõrval. Iga kord, kui ma läksin oma lapsele süüa viima, ta lihtsalt istus seal. Tagantjärele mõtlen, et äkki oleks temagi hea meelega vahepeal tunnikeseks suigatanud, aga talle ei olnud lihtsalt kohta. Intensiivpalatites olevate laste emade jaoks on emade tuba. Seal on koos mitu naist, kes käivad kellaajaliselt oma lastele süüa viimas ja neid hooldamas, kasutades sealjuures rinnapumpa. Kuhu sa selle mehe seal niimoodi paned? Kuna mees oli pärit kaugelt, ei olnud tal kuhugi mujale minna ja nii ta siis istuski ööd läbi kuvöösi kõrval? Ma siiralt loodan, et see päris nii ei olnud. Hiljem, kui lapsed juba kosunud olid, pandi emad paarispalatitesse koos oma lastega. Minu lahkumisel haiglast tegime ühe naisega nalja, et ehk pannakse sulle mees toanaabriks - nagu väike perekond, ei tea, mis su oma mees selle peale ütleb? Pärast sain teada, et nii läkski. Eks ta ilmselt ebamugav olnud, aga hädas inimesed on ju üksteisele toeks ning taluvad ebamugavusi viisakalt.
Mees lastehaiglas on endiselt täielik anomaalia. Loomulikult - ruumi ongi vähe, isegi naiste jaoks, mehi satub sinna harva, aga ikkagi. Pere ühtsuse tundmine on ilmselt üks olulisemaid asju, mis inimesi liidab. Haiglas on üksindust eriti raske taluda. Mehed pidavat samuti isarolli kergemini sisse elavat, mida varasemalt neil imikuga kokkupuude on. Sünnitusosakondades on suur töö ära tehtud, kui ainult raha jätkuks, võiks seda pere ühtsuse põhimõtet ka lastehaiglates juurutada, sest minu meelest võimaluste olemasolu tingiks ka muutuse mõtteviisis.
Oluline märkus - tegelikult on enneaegsetega tegelemine Eestis üliheal tasemel. Seda, kuidas meil emad saavad lastega koos haiglas olla, tuuakse teistele riikidele eeskujuks. Mujal see nii ei ole ning selle tulemusena suureneb oht, et enneaegsest beebist lihtsalt loobutakse. Analoogia - naine on lapsest eemal, lähedust ei teki, ta hülgab lapse. Mees perest eemal oleks ju justkui loomulik?
My Little Pony ajakirja saatsin loosimängu vastuse, et Mini saaks endale nii umbes sajanda poni võita…
Ei. Samas kui oma peas mingi mõnus koll välja mõelda, siis hakkab küll kõhe ja hakkan selja taha vahtima.
Minu puhul oli häda selles, et kõigist oma jamadest pääsesin ma alati puhtalt. Keegi ei suutnud uskuda, et mina olin see, kes peldikus suitsu tegi ja longerot jõi (jook läks veel kotis ümber ja pärast haises mata õpik pool aastat selle järele, mis küll kahjuks matat minu jaoks rohkem ligitõmbavaks ei muutnud) või puudutajate päeviku ära varastas. Vene keele õpetaja saatsin suisa pimedasse kohta (sest ta nõudis vahetusjalatseid minu poriste tankide asemele), aga temagi vaatas mind lihtsalt kui mingi koleda haigushoo ohvrit.
Jah, sest lapsepõlves oli mul sõbranna, kes ainult kahemõtteliselt rääkiski. Näiteks „kallur“ olevat kohe kindlasti ropp sõna. Pooled naljad olid tal nii kahemõttelised, et peale tema sealt keegi teist mõtet üles leida ei suutnud.
Üks kord vist pakuti, aga mitte tasuta ja ma olin liiga purjus, et päris selgelt aru saada. Raha ei olnud, seega keeldusin. Rohkem pole pakutud kah.
Eks pani mu uskuma, et düsgraafia on tõesti haigus, mitte pelgalt lolluse kõrvalsaadus. Muidu on mind ikka ainult raamatud veenda suutnud.
Mis mõttes erutab? Pigem võiksin ma üles lugeda siia rea asju, mis mind kohe üldse ei eruta. Selliseid keskmise Valentinipäeva suur-erutajate nimekirja kuuluvaid. Nimekirjad erutavad mind väga.
Kui mind mingi kinnismõte painaks, oleksin selle ammu siia letti löönud, aga nagu näha, pole just viimasel ajal miski piisavalt mõtteainet pakkunud.
Millal sa viimati hoidsid arvamuse enda teada ning surusid oma emotsioonid alla, et vältida vaidlust ja konflikti?
Ma arvan, et ma pole selliseks asjaks võimelinegi. Parema meelega väldin seltskondi, kus selline asi küsimuse alla võiks tulla.
Ei ole nagu väga kallistaja. Kardan kõdi ja võõraid tisse. Paar üksikut erandit on ka ja neid ma lausa pigistan (mitte tisse siis).
Lugesin just, et tunded ilma tegudeta ei loe. Tunnetes ma olen jah jube südamlik, nutan iga hüljatud looma, haige imiku ja unarusse jäetud vanainimese pärast. Samas „südamlik“ seostub vist sellise inimesega, kes, samariitlik naeratus näol, igaühe käekäigu pärast muret tunneb ja kõigile pai teeb ning kirjade lõppu „päikest!“ kirjutab. Selline ma ei ole.
Ei. Mulle meeldivad tätoveeringud küll, aga ainult sel juhul, kui need on suured, nähtavad ja neid on palju. Kuna ma aga ise kardan kangesti valu, verd ja kõdi, siis jääb ära.
Ma ei tea. Oleneb, mida selle all mõeldakse. Ma ärritun mõttetult täielike pisiasjade peale, aga suurte löökidega olen üldiselt kergelt toime tulnud. Ma ei saa näiteks siiamaani aru, miks nutetakse haiglates, enne suuri operatsioone või siis, kui keegi su maha jätab.
Absoluutselt mitte. Ma olen lihasteta meduus. Ahjaa, tervisearstil surusin ühe käega 24 kg ja teisega 26. Arst ütles, et sellega on korras. Krt, L surus 3 X rohkem. Peangi nii nõrk olema siis?
Just ükspäev mõtlesin, kuidas ma pole kunagi flirtinud kellegagi, kellega mul suhet plaanis ei ole. Kaks pooleaastast suhet ja kaks kaheksa aastast suhet, millest üks käimas.
Kus mina tean, kuidas teised inimesed enda südame purunemiskindlust hinnanud on? Käitumise järgi kaks, aga iial ei või teada, millal keegi sulle noa kõrile paneb ja teatab, et sa oled väärt surma selle eest, et sa talle kui enda suurimale austajale kolmandas klassis tähelepanu ei pööranud.
Youtube’st vaatasin dokumentaalfilmi Maie Parriku fenomenist. Ma olin üks neist 3000-st, kes teda Emajõe kallastel ootas. Ei jõudnudki ära oodata, varbad hakkasid külmetama ja läksime klassiõdedega ära koju.
Kinos novembris, teatris paar nädalat tagasi „Lotte unenäomaailmas“ vaatamas. Paari päeva pärast lähen taas teatrisse, seekord isaga vaatama sado-maso etendust, kus nahkpükstes Raivo E. Tamme näha saab.
Üldiselt seda, et inimestest on targem eemale hoida. Aga ma ju ei õpi oma vigadest. Tühja kõhu peale ei jooda, igasugu solki segamini ei jooda, rasedana hallitusjuustu ei sööda, selliseid asju ka muidugi.
Eesti ja inglise. Õppinud olen veel rootsi, soome, saksa ja vene keelt, aga oskamiseks seda nimetada ei saa.
Kui sa saaksid valida ükskõik kelle maailmast, siis keda sa sooviksid oma õhtusöögile külalisena kutsuda?
Eee...oma õhtusöögile? Esimene mõte oli, et ma pean vaaritama hakkama või? Sel juhul läheks loosi vaid mõni lähedane tuttav. Üldiselt mingit tohutut unistust ei ole, et peaks kellegagi kokku saama ja südant puistama "kuidas ma teid ikka imetlenud olen!". Vot juhuslikult, niimoodi, nii veel võiks, et a la juhtume kuskil katastroofis kokku ja siis mina teen näo, et ei tea üldse kellega tegu jne.
Ei harjuta, aga enam-vähem mõtlen läbi ja loomulikult unustan kui õige hetk käes ning rabistan torusse (torusid ju enam ei ole tegelikult...) mingi arusaamatu mämmerdise. Vihkan telefone.
Sarnaseid huve. Ahhaa! Kas ma praegu avastasin selle kiire vastusega siin selle, et ma tegelikult hindan ainult endale kasulikke sõpru? Et oleks kellegagi teatrisse ja kontserdile minna? Päriselt, mingi hingest-hinge rääkimine pole minu jaoks oluline. Sõpradega peab saama nalja ja meelt lahutada, muud midagi.
On asju, mis on olnud kehvad, kuid ikkagi kokkuvõttes hästi lõppenud. Otseselt halbu mälestusi nagu ei meenugi.
Ma üritasin midagi meenutada, millele mõeldes "oleks jube mark", aga ei tule nagu ette. Ma pigem naeran selliste asjade üle kui ohin ja häbenen. Näiteks see, kui ma ujulas oma sõbrannat nurga tagant varitsesin, et teda põrandaharjaga ehmatada, aga nurga tagant juhtus tulema hoopis poiste kehalise kasvatuse õpetaja. See, kui ma lõbustuspargis äsja leitud tuttava korduvalt täis oksendasin. Piinlik võrdub naljakas.
Eile jõudis Internetiavarustesse postitus, kus taaskord kõvasti materdatakse Courtney Love´i. Tegemist siis Kurt Cobaini väidetava ex-girlfriendi "kapist väljatulekuga", mille Loudwire täismahus ära tõi siin. Lugesin kah läbi, kuigi raske oli järge pidada. Courtney hiiglaslik vaenlastearmee on muidugi sillas, tänab pisarsilmil prouat julguse ning aususe eest ning soovitab tal "oma loost" raamat kirjutada. Mis see "oma lugu" aga on üldse?
Niisiis, mida proua Lord oma pikas kurjas kirjas siis Courtneyle ette heidab? Mu meelest mitte midagi sellist, mis kellelegi uudsena tuleks. Seda, et Courtney oli 25 aastat tagasi tema vastu õel. Kiusas teda, hirmutas ja ütles tema kohta intervjuudes koledusi. Konkreetsetest faktidest ütleb ta ainult seda, et Courtney süüdistas teda ebaõiglaselt oma kassi surmas. Kui keegi vähegi Courtney´t ja tema väljaütlemisi teab, siis on ta kursis sellega, kuivõrd üle võlli need olla võivad - "and the bitch even killed my cat!" ei oleks sugugi eriline süüdistus. Pigem nagu vihahoos käratatud huumor. Ok, ega ma konkreetset lauset ei tea, aga samas kui kokku lugeda proua Lordi sõnavõtus läbikriipsutatud sõnad, siis ega temagi paista ingel olevat.
Kogu selle pika jutu juures jääbki minu jaoks selgusetuks, mida uut ja olulist Lordil üldse öelda oli? Jääb mulje, et tegemist oli endale tähelepanu saamiseks korraldatud aktsiooniga. Kõik ju teavad, et Courtney ei ole kunagi olnud tasakaalukas, viisakas, sõbralik, ohutu huumorimeelega ega meeldiv daam. Teda on lihtne rünnata, sest ta ka ise on tunnistanud, et "I wish I was beautiful or at least wise, but I´m simply mad and violent." Kathleen Hannah sai tema käest tou kirja, Madonnat viskas ta kingaga - need naised millegipärast ei kirjuta pikki arusaamatuid postitusi hullust, kes neid 25 aastat painanud on. Tom Granti film on kindlasti üks põhjuseid, miks Lord oma jutuga just nüüd välja tuli. Peale on sündinud uus põlvkond, kelle jaoks Kurt Jumal on, ning kes nüüd kõik vandenõuteooriad lennult haaravad. Huvitav ongi vaadata seda, kuidas mitte millestki saab midagi - loost, kus ühtki selget väidet pole, sünnib lugu "Lord süüdistab Courtneyt Kurti mõrvas" ning see jääb faktina Internetti ringlema. Tüdrukust, kes kunagi tundis Kurti, saab tema ex-girlfriend.
Mul on see "KUI lolliks te mind peate, et emotsiooniga püüate?!" isegi ilukirjandust lugedes. Kui kellelgi seal on "habras kogu" või "sihvakad käed" ma juba lähen tigedaks. Kellegi _silmis_ habras või sihvakas on ok, aga kui autor kohtades, kus nagu kellegi mõtteid ei edastata või tundeid ümber ei jutustata, kasutab tundetooniga sõnu lihtsalt kirjeldamise asemel, mul tekib äärmine vastumeelsus.
Jaa, ma olen ka selliste üllitiste otsa sattunud. Ongi porno. Justkui muudmoodi fantaasia tööle ei hakkaks, kui puust ette ja punaseks.
Villido ongi teatud vaimseid praktikaid harrastavate inimeste seas autoriteetne arvamusliider. Kuna ta koolitused on kallid, igaüks sinna ei pääse, siis raamatu ikka jõuab osta. Ja kuna ta on fännide seas legend niigi, pole tal koolitaja-pabereid vaja. Anne Veski kohta ju ei küsi keegi: a kus koolis ta üldse laulmist õppis?
A muidu ma olen nõus sinuga ja mulle ka ei meeldi emotsioonidel oma otsuseid mõjutada lasta. Mis ei tähenda, et mul seda vahel ei juhtuks..
Mind üllataski see, et minu jaoks on see Villido täitsa tundmatu nimi. Et tõepoolest on neid tema fänne nii palju, et ostavad raamatupoed tühjaks? Või ostetakse lihtsalt raamatuid kokkuvõttes üsna vähe...Anne Veskit ju teavad ometi kõik (teatud vanuses inimesed)?
jah, ma olen ka villido koolitustest kuulnud ja see algas siis, kui ta 1993 tegi lilleoru keskuse, mis osutus ülipopulaarseks, sellest on palju meedias räägitud. sellised asjad töötavad tavaliselt alati manipuleerimise teel (suur vaimne kogukonna juht). manipuleerimine töötab kõige paremini emotsioonidega mängimise teel, rõhudes erinevatele nõrkustele. teoreetiliselt ei saa inimese emotsioonidega manipuleerida, kui inimene on oma nõrkustest teadlik.
Seda gurunduse asja ma ei teadnud jah. Uurima hakkasingi sellepärast, et emotsioonide teema iseenesest on ju täitsa tavaline psühholoogia, sellest on ennegi raamatuid kirjutatud, miks see üks nüüd nii popp on. Eks ta siis müübki oma isiku pealt, päris-teadlastel on seda raske teha, nende raamatud jäävad riiulisse tolmu koguma.
Eks reklaamitegijad ja müügimehed on välja uurinud, kellele milline promo peale läheb. Poksimatshi või rallietapi vaheajal näidatakse musklikasvatamise toidulisandi või mootoriõli reklaami, koduperenaiste jutusaate vaheajal jänesemokaga nälgivat neegrilast mitte vastupidi :D
Mulle personaalselt emotsioonidele rõhutav müügimees mõjub eemalepeletavalt. Peale läheb vaid põhjalikult ja loogiliselt selgitav jutt, soovitavalt koos graafikute ning viidetega algmaterjalile. Paraku selleks võimelised tüübid tavaliselt ei tööta müügimeestena. Vahel kui aega üle siis igavusest kiusan liiga pealetükkivaid agente või usukuulutajaid.
Sharlatanid, imetegijad ja petturid on alati kodanike kannatuste ja lihtsameelsuse pealt teeninud, mind paneb imestama ainult see, et kõigele vaatamata ikka leidub inimesi, kes lähevad õnge, mõni astub isegi mitu korda sama reha peale.
Ähh, oleks siis emotsioonidega see mäng, aga ei ole mängugi, on kõige tooremad põhiemotsioonid, täiesti tempimata kujul. Nagu maitsed nohuga.
Ja kui natuke jälgida, siis pole põhiemotsioonegi, on vaid nende teeskles, mitte vorstitaoline toode vaid intensiivne väide, et nüüd just see emotsioon ongi.
Ja mis peamine, kogu meie suur-tore teaduspõhine kapitalism/ühiskond töötab ju täpselt samal mudelil. Tuleb valimine ja kõik seletavad (ka kõikse asjalikumad blogiliidrid) kuidas ikka valima peab, tuleb jne. et muidu pole mõtet viriseda. Kuigi ei ole parteid, kes poleks süstemaatiliselt rahvale kotti pähe ajanud, varastanud, valetanud. Ometi - leitakse eelistused ja õigustused. Samuti on politoloogiast raamatuid teaduse kõrgeima astmeni lademetes. Kas see muudab asja kuidagigi eetilisemaks või paremaks? Kuidas kellelegi :)
Nii nagu keskmine inimene usub sellesse, et suurema hulga relvadega tuleb SUUREM rahu...Et suurema hulga ravimitega tuleb tervis ja tema poliitik on parem...nii usub mingi seltskond ka Lilleorgu - ja on sel päeva lõpuks vahet? Kui ta seal rahu või rakenduse leiab? Teine liitub kaitseväega, kolmas määrib inimestele perearstina ravimeid pähe...eks igale oma :)
(Lilleoru on minu jaoks olnud algusest peale väga mitte sümpaatne ja ka Vilido ei kõneta mind, lihtsalt, et ei tekiks arusaama, et ma pean seda kuidagi paremaks või etemaks)
Aga üldiselt on pop taolist asja nina kortsus vaadata ja rääkida teadusest :) kui millestki ülemlikust. Kuigi ka see pole muud kui inimese vaimuvili ning leidnud kasutust nii hea kui kurja teenistuses.
Aga emotsioonide osas - ma löön iga kord endale pöidlad silma, kui näen seda "päeva lõpuks". https://keeleabi.eki.ee/?leht=8&id=203
|
OSCAR-2019
|
||
Hotellid Helderberg – Hotels.com abiga on lihtne leida sobiv hotell Helderberg, võrrelda tubade hindu ja kohe vaadata vabade kohtade olemasolu. Meie veebilehel on imelihtne leida ja broneerida reisiks soodne Helderberg hotell. Iga hotell on varustatud kaardiga. Lisaks hotellitubade kirjeldustele ja fotodele oleme lisanud külastajate hinnagud ja pikemad arvustused, kus on juttu hotelli asukohast, ümbruskonna meelelahutusvõimalustest, tubade mugavusest ning majutuse ja teenuste kvaliteedist. Meie kliendiprogrammiga Hotels.com™ Rewards liitudes teenite iga 10 öö eest 1 öö tasuta.
Koninklijke Philips Electronics N.V. (rohkem tuntud kui Philips) on rahvusvaheline Hollandi elektroonikaettevõte.
Philips on üks maailma suurimaid elektroonika ettevõtteid. 2010. aastal oli ettevõtte käive 25,42 miljardit eurot. Ettevõttes on 119 000 töötajat rohkem kui 60 riigist.[1]
Philipsi asutasid 1891. aastal Gerard Philips ja tema isa pereettevõttena. Olles Zaltbommelis pankur, rahastas Frederik Philips 1892. aastal Eindhovenis tühja, tagasihoidliku tehasehoone ostu ja häälestust. Seal hakkas Philips tootma süsinikust hõõgniidiga lambipirne ja muid elektrotehnilisi tooteid.[3][4] Tänapäeval asub selles tehasehoones valgusskulptuuride muuseum.[5]
Pärast esimesi raskeid aastaid, olles peaaegu pankrotistunud, kaasasid Gerard ja ta isa oma pereärisse 16-aastase venna Antoni. Pärast insenerikraadi omandamist hakkas Anton tööle müügi-turundusjuhina ja peagi andis ta oma panuse juba paljudesse ettevõtte äriideedesse. Seejärel hakkas pereäri jõudsasti arenema, mille tulemusena loodi 1907. aastal Eindhovenis N.V. Philips’ Metaalgloeilampfabriek (ingl. k. The Philips Lightwire-bulb Factory Inc.) ja 1912. aastal asutati N.V. Philips' Gloeilampenfabrieken (ingl. k. The Philips Light-bulbs Factories Inc.). Luues Philips Incorporationi, panid Gerard ja Anton Philips aluse ettevõtte rahvusvahelisele arengule.[3][6][7]
1920. aastatel hakkas ettevõte valmistama uusi tooteid, näiteks tolmuimejaid. 1939. aastal toodi turule elektripardlit, mis kandis nime Philishave (Ameerika Ühendriikides Norelco).[8]
11. märtsil 1927 lasi Philips eetrisse lühilainelise raadiojaama PCJJ (hiljem PCJ), mis 1929. aastal liideti tütarjaamaga PHI. PHI andis Hollandi Ida-Indias (nüüd Indoneesia) eetrisse saksakeelseid saateid, samal ajal levis PCJJ ülejäänud maailmale inglise, hispaania ja saksa keeles.[9]
1928. aastal hakati pühapäeviti eetrisse andma raadiosaadet "The Happy Station show", mille saatejuht oli Eddie Startz. See saade sai maailma kõige kauem kestvamaks lühilaineliseks raadioprogrammiks. Sakslaste sissetung 1940. aasta mais katkestas ülekanded Hollandist. Raadiosaatjad Huzenis läksid sakslaste kontrolli alla. Natsionaalsotsialistlikku propagandat hakkasid levitama nii Saksamaa kui ka Hollandi raadiojaamad.[10]
Pärast Hollandi vabanemist lõpetas Philipsi raadio oma töö. 1946. aastal riigistati kaks lühilainelist raadiojaama ning nimetati ümber kui Radio Netherlands Worldwide, the Dutch International Service. Mõned PCJ saated, näiteks Happy Station, jätkusid uues raadiojaamas.[11]
9. mail 1940 said Philipsi juhid teada, et järgmisel päeval tungivad sakslased Hollandisse. Olles selleks valmistunud, lendasid Anton Philips, tema lapselaps Franz Otten ja teised Philipsi pere liikmed Ameerika Ühendriikidesse, võttes kaasa suure hulga ettevõtte kapitali. Tegutsedes Ameerika Ühendriikides kui North American Philips Company, õnnestus neil sõja ajal seal edukalt ettevõtet pidada, kuid juriidiliselt viidi ettevõte üle Hollandi Antillidele, et seda kaitsta ameeriklaste eest.[12]
Ainsana jäi Philipsi pere liikmetest Hollandisse Antoni poeg Frits Philips. Ta päästis 382 juudi elu, veendes natsionaalsotsialiste, et nad on Philipsi tootmisprotsessis asendamatud.[13] 1943. aastal hoiti teda mõned kuud Vught’s poliitiliste vangide koonduslaagris, sest tema tehases aset leidnud streik vähendas tootmismahtusid. Sadade juutide elude päästmise eest tunnustati teda 1995. aastal Yad Vashemi memoriaalil kui Righteous Among the Nations.[14]
Pärast sõda kolis ettevõte tagasi Hollandisse, peakorter rajati Eindhovenisse. Mitmed salajased teaduslikud rajatised olid sissetungijate tõttu lukustatud ja edukalt peidetud, mistõttu sai ettevõte pärast sõda jälle kiiresti jalad alla.
1963. aastal tõi Philips turule kompakthelikassetid, mis osutusid väga edukaks. Kompaktkassetid olid algselt mõeldud kontoris diktatsioonimasinatega töötavatele stenograafidele ja professionaalsetele ajakirjanikele. Kui kompaktkassettide heli kvaliteet paranes, hakati neid kasutama heli lindistamiseks. Kassetid said vinüülplaatide järel populaarsuselt teiseks andmekandjaks, mida kasutati salvestatud muusika müümise eesmärgil.[17]
Philips tõi turule esimese kombinatsiooni kaasaskantavast raadiost ja kassettlindistajast, mida turustati kui „raadiosalvestaja“, ning on nüüd tuntud kui kassettmagnetofon. Hiljem hakati helikassette kasutama ka telefonide automaatvastajates, kus kasutati ka erilist linti, mis oli keritud lõpmatusse tsüklisse. 1970. ja 1980. aastatel kasutati kompaktkassette varajaste personaalarvutite andmekandjatena. Professionaalsete vajaduste rahuldamiseks vähendas Philips kasseti suurust – loodi Mini-Cassette, mis ei saavutanud siiski nii suurt edu kui Olympuse Microcassette, mis oli valdavaks helisalvestuse andmekandjaks täisdigitaalsete diktatsioonimasinate tulekuni.
1972. aastal tõi Philips Inglismaal turule maailma esimese kodukasutuseks mõeldud kassett-videomagnetofoni (VCR) mudelinumbriga N1500. Selle üsna kobakatele videokassetidele sai lindistada kuni 30 või 45 minutit videot. Hiljem hakati pakkuma ka 1 tunni video salvestamiseks mõeldud kassette. Kui Sony Betamax ja grupp VHS tootjaid hakkasid Philipsile konkurentsi pakkuma, tuli too välja N1700 süsteemiga, mis võimaldas videot salvestada kuni 2 tundi – esimest korda suutis videokassett mahutada kahetunnist filmi. 1977. aastal levitati Suurbritannias uut süsteemi reklaamivat filmi, milles mängis peaosa komöödianäitleja Denis Norden.[18]
Philipsi ideed hakkasid peagi kopeerima Jaapani tootjad, kelle kassetid olid märgatavalt odavamad. Video 2000 süsteemiga üritas Philips luua veel ühe uue standardi video lindistamiseks: selle tehnoloogia kassette sai kasutada lindistamiseks mõlemat pidi, mis võimaldas salvestada ühele kassetile kuni 8 tunni jagu videot. Kuna Philips müüs oma seadmeid vaid Euroopas ja need vastasid ainult PAL-standardile, ei suutnud ettevõte enam konkureerida Jaapani konkurentidega, kes müüsid oma seadmeid üleilmselt. Seetõttu loobus Philips V2000-süsteemist ja võttis omaks VHS-tehnoloogia.[19]
Philips töötas välja laserplaaditehnoloogia, kuid lükkas selle kaubanduslikku väljalaset edasi, sest kartis, et uus tehnoloogia mõjub halvasti ettevõtte videosalvestajate müügitulemustele. Hiljem ühines Philips MCA-ga, et turule tuua esimene kaubanduslik laserplaadi standard ja selle mängijad. 1982. aastal hakkas Philips koostööd tegema Sonyga, et turule tuua Compact Disc standard. Sellest formaadist arenesid välja nii DVD standard, mis jõudis Philipsi ja Sony kaudu turule 1997. aastal, kui ka Blu-ray Disci standard, mille ametlik väljalase oli 2006. aastal.[20]
1991. aastal muutis ettevõte oma nime: uueks nimeks sai Philips Electronics N.V. (varasem nimi oli N.V. Philips Gloeilampenfabrieken). Samal ajal kaotati ametlikult North American Philips ja Ameerika Ühendriikides loodi uus korporatiivne osakond – Philips Electronics North America Corp.[21]
1997. aastal otsustasid Philipsi juhid kolida ettevõtte peakorteri Eindhovenist ümber Amsterdami ja ettevõtte uueks korporatiivseks nimeks sai Koninklijke Philips Electronics N.V. See käik viidi täide 2001. aastal. Algselt asus ettevõte Rembrandt Toweris, kuid 2002. aastal koliti uuesti: seekord Breitner Towerisse. Philips Lighting, Philips Research, Philips Semiconductors (alates 2006. aasta septembrist tuntud kui NXP Semiconductors) ja Philips Design baseeruvad jätkuvalt Eindhovenis. Philips Healthcare'i peakorterid asuvad nii Hollandis Bestis (Eindhoveni lähedal) kui ka Ameerika Ühendriikides Andoveris Massachusettsi osariigis (Bostoni lähedal).[2]
Kiipide valmistajana kuulub Philips Semiconductors maailma 20 kõige suurema pooljuhtide tootja hulka.[22]
2. augustil 2006 jõudis Philips kokkuleppele, et müüb oma 80,1% suuruse kontrolliva osaluse Philips Semiconductorsis erainvestorite konsortsiumile, kelle moodustasid Kohlberg Kravis Roberts & Co. (KKR), Silver Lake Partners ja AlpInvest Partners. Müük viis lõpule 2005. aasta detsembris alanud protsessi, mille eesmärgiks oli Semiconductorsist teha eraldi juriidiline üksus ja oma kontrolliva osaluse mahamüümine.[23] Kirjas, mis oli mõeldud Philipsi 8000 juhatajale, mainiti järgmist:
“ See on palju enamat kui lihtsalt tehing: see on ilmselt kõige olulisem verstapost Philipsis aset leidvate muutuste pikal teekonnal: algab uus peatükk kõigile – eriti neile, kes tegelevad Semiconductorsis. ”
Philips oli üks vähestest ettevõtetest, kes suutis edukalt siirduda 19. sajandi elektrimaailmast elektroonikaajastusse: pooljuhte hakati tootma 1953. aastal ja sellest ajast peale kuulub ettevõte pooljuhtide valdkonnas maailma 20 suurima tegija hulka.
1. septembril 2006 teatati Berliinis, et Philipsi asutatud uue pooljuhte tootva ettevõtte nimeks saab NXP Semiconductors.[25]
2010. aasta seisuga ei ürita ettevõte olla tarbeelektroonikas enam alusuuringute kaudu innovaatiline, kuid jätkab olmeelektroonika täiustamist.[26] Kuna ettevõtte puhaskasum kahanes 2011. aasta kolmandas kvartalis 85 protsenti, teatas Philips 4500 töötaja koondamisest. See on osa ettevõtte kulude vähendamise plaanist: soovitakse säästa 800 miljonit eurot, et saavutada oma finantssiht.[27]
1962. aastal leiutas Philips heli salvestamiseks kompaktse helikasseti. Kuigi tol ajal oli turul ka teisi magnetlindil põhinevaid kassette, kujunes Compact Cassette'i süsteem siiski väga edukaks ja vallutas turu, sest Philips otsustas seda formaati jagada litsentsitasuta.
Laserplaat oli optiline ketas läbimõõduga 30 cm, mis töötati välja koostöös MCA-ga, et konkureerida VHS-standardiga. Laserplaat ei osutunud siiski nii menukaks kui VHS, sest selle tehnoloogia mängijad maksid palju, filmid olid mõnevõrra kallimad ja pettumust valmistas ka read-only formaat. Sellegipoolest saavutas laserplaat, nagu ka Betamax, suure populaarsuse videokollektsionääride hulgas. Laserplaadis kasutatud tehnoloogiaid kasutati hiljem kompaktplaadi väljatöötamisel.
Kuigi Philipsi ja MCA Laserdisci projekt ei jõudnud massidesse, nagu tegi seda VHS, ei andnud ettevõte alla: koostöös Sonyga töötati välja CD-tehnoloogia, mis jõudis turule 1982. aastal.
CD (Compact Disc) järglaseks kujunes läbi raskuste ja mitmete tagasilöökide DVD (Digital Versatile Disc või Digital Video Disc) standard. Philipsi enda edasiarendus CD-st oli formaat nimega MultiMedia Compact Disc (MMCD). Samal ajal töötati Toshiba juhtimisel välja ka teine tehnoloogia – Super Density (SD) disc. Mõlema formaadi loojad küsisid abi IBM-lt, et nõu saada failisüsteemi arenduseks. IBM soovitas luua töögrupi, kuhu kuulusid arvutitööstuse eksperdid (esindatud olid ka näiteks Apple ja Dell). Loodud töögrupp, The Technical Working Group (TWG), otsustas boikoteerida nii MMCD kui ka SD Disc formaati, et ära hoida järjekordset formaadisõda (nagu näiteks oli videolintide formaadisõda).Tehti ettepanek nende kahe tehnoloogia (MMCD, SD Disc) ühendamiseks. Selle tulemusena loodi DVD spetsifikatsioon, mis sai viimase lihvi 1995. aastal. DVD video formaati tutvustati esimesena 1996. aastal Jaapanis, 1997. aastal tehti seda Ameerika Ühendriikides ning aasta hiljem ka Euroopas ja ülejäänud maailmas.
Blu-ray Disc töötati välja peamiselt Philipsi ja Sony eestvedamisel. Nimi Blu-ray Disc viitab sinisele laserkiirele lainepikkusega 405 nm (ultraviolett), mida rakendatakse plaatide lugemiseks ja kirjutamiseks. Blu-ray tehnoloogia võimaldab sarnasel andmekandjal vähemalt 6 korda suuremat andmemahtu (ühekihiline Blu-ray Disc mahutab 25 GB andmeid ja kahekihiline 50 GB) kui tavaline DVD, mille puhul kasutatakse punast laserit lainepikkusega 650 nm.
1998. aastal müüdi Philipsi plaadifirma PolyGram Ameerika ettevõttele Seagram ja ühines Universal Music Groupiga. Philips Records jätkab oma tegevust osana UMGst, selle nimi on litsentseeritud endisele emaettevõttele.[29]
Philips on aastate jooksul kokku ostnud palju ettevõtteid, näiteks: Amperex, Magnavox, Signetics, Mullard, VLSI, Agilent Healthcare Solutions Group, Marconi Medical Systems, ADAC Laboratories, ATL Ultrasound, osakonnad Westinghouses ning tarbeelektroonika sektsioonid Philcos ja Sylvanias. Philips loobus Sylvani kaubamärgist, mida omab nüüd Havells Sylvania, välja arvatud Austraalias, Kanadas, Mehhikos, Uus-Meremaal, Puerto Ricos ja Ameerika Ühendriikides, kus seda omab Osram, mis kuulub Siemensile. 1999. aasta novembris loodi Philipsi ja Agilent Technologies poolt võrdse osalusega ühisettevõte Lumileds, mis toodab valgusdioode. Lumileds ühines Phillips Lightinguga 2005. aasta augustis (täielikult 2006. aasta detsembris).[31][32] 2000. aastal ostis Philips Optiva Corporationi, mis valmistab Sonicare elektroonilisi hambaharju. Ettevõte uueks nimeks sai Philips Oral Healthcare ja liideti Philips DAP-ga. 2006. aastal ostis Philips ettevõtte Lifeline Systems, mille peakorter asub Framinghamis, Massachusettsis. 2007. aasta augustis ostis Philips ettevõtte nimega Ximis, Inc., mis liideti Philipsi Meditsiinilise Informaatika osakonnaga.[33] 2007. aasta oktoobris osteti TPL Groupilt Moore Microprocessor Patent (MPP) Portfolio litsents.
21. veebruaril 2008 omandas Philips ettevõtte nimega VISICU, mis oli kuulsaks saanud eICU loomisega: kasutatakse telemeditsiini, et tsentraliseeritult jälgida intensiivraviosakonna patsiente ja nende eest hoolt kanda.[35]
Philips müüs suuremaid kodumasinaid nime „Philips“ all. Pärast seda, kui Philips müüs oma suuri kodumasinaid tootva haru (Major Domestic Appliances) Whirlpool Corporationile (Whirlpool ostis Philipsi osaluse lõplikult välja 1991. aastal), kaotati kaubamärgid „Philips Whirlpool" ja „Whirlpool Philips" ning alles jäi ainult „Whirlpool".[36]
Philips on ajalooliselt üles näidanud huvi spordi vastu: esialgu seetõttu, et pakkuda oma töölistele füüsilist aktiivsust ja lõõgastusvõimalust. 1913. aastal, tähistamaks Hollandi Prantsusmaast iseseisvumise sajandat aastapäeva, asutas Philips spordiklubi Philips Sport Vereniging (ingl. k. Philips Sports Club), mis on nüüd tuntud kui PSV. Spordiklubi hõlmab mitut valdkonda, kuid kõige kuulsamad on praegu PSV jalgpalliklubi ja ujumisklubi. Philips omab nimeõigusi Philips Staadionile, mis on jalgpalliklubi PSV Eindhoven kodustaadioniks.[43]
Philips on üle kogu maailma sponsoreerinud mitmeid spordiklubisid, -rajatisi ja -üritusi. 2008. aasta novembris laiendas Philips oma väga edukat sponsorlepingut AT&T Williams Vormel 1 meeskonnaga.[44]
Philips on liige ringhäälingu ja internetipakkujate konsortsiumis Hybrid Broadcast Broadband TV (HbbTV)[46], kuhu kuuluvad sealhulgas ka SES Astra, Humax, OpenTV ja ANT Software. HbbTV on kehtestanud ja edendab avatud Euroopa standardit (tuntud kui HbbTV) hübriid-digiboksidele, mis lisaks telekanalite vaatamisele võimaldavad ka lairiba-multimeediarakendusi.
Philips on saanud mitmeid auhindu disaini, innovatsiooni ja äri valdkondades. Philipsit tuntakse kui ühte maailma juhtivaimat uuendajat tehnoloogia alal, eriti tervishoiu, valgustuse ja tarbekaupade valdkondades.
1951 – tõi turule kahe pöörleva peaga pardli – Philishave (Ameerika Ühendriikides tuntud kui Norelco).
1978 – tõi turule Philips Videopac G7000 mängukonsooli, mille töötas välja Magnavox. Ameerika Ühendriikides turustati seda Odyssey2 konsoolina. Konsooli variatsioone müüdi üleilmselt kuni 1984. aastani.
1979 – tõi turule Video 2000 süsteemi, mis oli tehniliselt tipptasemel, kuid äriliselt läbikukkumine.
1991 – tõi turule CD-i (Compact Disc Interactive system) formaadi, millel oli palju videomängukonsoolile omaseid funktsioone[47], kuid mis ei osutunud edukaks.
2008 – tõi Suurbritannia turule Philips Intimate Massagers seeria. Ettevõte saab iga valmistatud DVD eest litsentsitasu.[48]
2009 – tõi turule Philips Cinema 21:9 TV kuvasuhtega HDTV vaatamiseks mõeldud LCD-ekraaniga telerid.
2011. aastal Greenpeace'i koostatud elektroonikatööstuse keskkonnasõbralikumaks muutmise juhendis (ingl. k. "Guide to Greener Electronics"), mis reastab elektroonikaettevõtted jätkusuutlikkuse, kliima- ja energiapoliitika ning toodete energiasäästlikkuse alusel, saavutas Philips 5. koha skooriga 4,5/10. Ettevõtte sai esimese koha energiasektsioonis tänu oma energiasäästmise plaanile, mis propageerib Euroopa Liitu vähendama kasvuhoonegaaside emissiooni 2020. aastaks 30 protsendi võrra. Samuti kiideti Philipsi uusi tooteid, mis ei sisalda polüvinüülkloriid plasti ega ka bromeeritud tuleohtlikkuse vähendajaid. Juhend kritiseerib Philipsi paberihankimismeetodeid, väites, et ettevõte peab välja töötama paberihankepoliitika, mis välistaks tarnijatega seotud metsade hävimise ja ebaseadusliku metsaraie.[50] Philips on teinud alates 2007. aastast (kui oli esimest korda selles juhendis välja toodud) olulisi edusamme: eelkõige toetades üksiktootja vastutuse printsiipi (ingl. k. Individual Producer Responsibility principle). See tähendab, et ettevõte võtab endale vastutuse toksiliste mõjude üle, mida tema tooted üle maailma elektroonikajäätmejaamades põhjustavad.[51]
Oma energiasäästlikud tooted tähistab Philips rohelise logoga. Neil toodetel on keskkonna seisukohalt oluliselt paremad näitajad kui nende konkurentidel või eelkäijatel.[52] Samuti järgib Philips EcoVision4 plaani, mida täites peaks ettevõte 2012. aastaks saavutama mitmeid keskkonnaalaseid positiivseid edusamme.[53]
2011. aastal võitis Philips Department of Energy's L-Prize'i võistluselt 10 miljonit dollarit tänu oma vahetatavatele LED-lampidele.[54]
|
OSCAR-2019
|
||
Välisminister Sven Mikser tervitas täna osalejaid välisministeeriumis toimunud MUNOT´i avatseremoonial.
MUNOT on iga-aastane õpilaste konverents, mis matkib ÜRO tegevust. Konverents toimub 10.-13. oktoobril, peakorraldaja on Tallinna Saksa Gümnaasium.
Olen tegelenud iluvõimlemisega 11 aastat, esimene trenn toimus, kui olin 5 aastane. Võimlemisse saatis mind ema, kuna talle meeldis see sport kõige rohkem. Ühes klubis treenisin ma ligi 3 aastat, aga kuna minuga ei tegeletud, ei pandud tähele, otsustasime ema ja isaga minna üle VK Elegance’i, kus ma siiamaani treeningi. Enne seda kui ma Elegance’i üle tulin, polnud mu tulemused üldsegi head, olin pigem lõpus. Elegance’i tulles esimesed paar aastat olid keskmised, tulemused hakkasid tulema, kui ma läksin B-kategooriast A-kategooriasse, olin 11-12 aastane. Esimesed võistlused A-kategoorias olid Lootuste Karikas 2014. Võistlesin hästi, aga polnud valmis üldse mingisuguseks kõrgeks kohaks, kuna teadsin, et selles kategoorias on palju tugevamad tüdrukud kui mina. Pärast vaatan tulemusi ning näen, et sain pallis 3 koha.
Sellest algas mu tõsine sportlaskarjäär. Olid tõusud ja langemised, kuid tõeline sportlane on see, kes peale igat langemist tõuseb ja läheb edasi nagu tank. 2016. aasta oli minu jaoks väga tähtis, EMV, EKV ning Euroopa Meistrivõistlused, algasid trennid, mis olid 4 tundi ning 2 korda päevas. Füüsiliselt oli raske, sest mul enne polnud nii suurt koormust ja samas oli veel raskem mentaalselt, kuna ma pidin õppima, pidin kaalust alla võtma ja kõik see oli lisaks füüsilisele koormusele. Samas keegi aga pole öelnud, et hakkab kerge olema 🙂
Euroopa Meistrivõistlustel oli mu esimene debüüt Eesti juunioride koondises. Järgmisel ehk 2017. aastal lendasin ma samuti Euroopa Meistrivõistlustele, kuid seekord Eesti juunioride rühmkavade koosseisus. 2018. aasta 1. jaanuaril läksin üle meistriklassi (Meistriklassi astutakse alates 15/16 eluaastast ning võimlejad võistlevad selles vanuseklassis kuni karjääri lõpetamiseni). See aasta osutus mulle praeguseni kõige raskemaks, kuna 1) Pidin lõpetama 9. klassi saksa osakonnas, 2) aprillis ootasid mind Eesti Meistri- ning Karikavõistlused ja 3) sain teada, et sõidan mu esimestele Maailma Meistrivõistlusetele Eestit esindama. Põhiliselt 9. klassi sain lõpetatud, EKV-l olin 4 ning jäin selle tulemusega rahule, EMV-l parandasin oma vigu ja sain 3. koha mitmevõistluses, jättes selja taha mõned Eesti parimatest võistlejatest. Palliga tulin Eesti meistriks.
Juuli alguses teatati, et Eesti koondis on kokku pandud ning MM-ile sõidavad esimesed kolm kohta EMV-lt ehk seal oli Eesti meister Carmen-Marii Aesma, Viktoria Bogdanova ning mina. Alustasin siis ettevalmistusi MM-iks. Mulle tehti uhiuus rõngakava, mida hakkasin kohe treenima. Ja nüüd algasid probleemid… 23. juulil sõitsime laagrisse linnast välja, kus 3. päeva jooksul ma suutsin murda 2 sõrme. Paremal käel murdsin keskmise ja vasakul käel nimetissõrme. Paremale käele pandi kips peale, vasakul käel seoti kaks sõrme kokku (keskmise ja nimetissõrme). Nii ma ei saanud teha kava umbes kaks ja pool nädalat. Ma tegin kavu ilma rõnga ja pallita. Selle aja möödudes hakkasin lõpuks kavu normaalselt tegema, kuid probleem oli selles, et mul oli uus üliraske kava, milles mul ei tulnud mitmeid asju välja ja meil oli aega ligi 3 nädalat, et seda kava hakata puhtalt tegema. Kuid kõik sai sõrmedega korda ning me jõudsime väga hästi. Võistlesin MM-il väärikalt ning olen õnnelik, et sain võistelda meie väikse riigi nimel nii suurtel ja tähtsatel võistlustel.
Terve mu praeguse karjääri jooksul on mind aidanud sihikindlus, mis on mul sünnist saati ning mu vanemad, kes alati toetavad mind. Kõik need 11 aastat on mul vanemad küsinud enne igat trenni: ,,Mida sa lähed trenni tegema?” ja iga kord ma vastan: ,,Andma endast parimat’’.
ÜRO säästva arengu eesmärkide valguses tegid lapsed koos juhendajatega ühe väikese hackatoni, kus mõeldi välja tehnoloogilisi lahendusi, kuidas mõnd ühiskondlikku probleemi läbi tehnoloogia innovaatiliselt lahendada. Pakuti ka põnevaid lahendusi, mis tuleviku koolielus võiksid rakendust leida ja tutvustati neid üksteisele.
Sama üritus toimus korraga kõigis Telia riikides, interneti vahendusel saadeti tervitused teistele ning osaleti ühises arutelus.
Henry Orlov on tihe külaline Raadio 2 eetris, kus ta on juba kuuel korral tutvustanud omaloomingulist muusikat.
Tõestuseks meie koolivenna andekusest on Siim Nestori, meie ühe tunnustatuma ja karmima muusikakriitiku arvamus:
UUS NUBLU ehk NUBLU LEGACY: Artist nimega Pluuto (jah), kes kandis esiotsa artistinime Muhumigos (jah), on oma loos „Hiline” pätsanud edukalt Nublu flow ja saavutanud ka sellise pop-catchykuse. Dude ise ka produtseerib biidid oma lugudele valdavalt. Teistes lugudes ta Nublut sedavõrd ei tee, aga see on väga hea rip-off. Ja kas ei ole põnev, et alles möödunud aastal välja ilmunud artist juba mõjutuslaineid lööb.
Seda, mixtape’ilt „Muhumaa ülestõus” pärit lugu, on kostunud Lil Saates varem, aga kostab ka viimases. Kuskil seal 14 minuti ja 50 sekundi koha peal, kui tervet saadet ei viitsi kuulata.
Aga miks ei peaks viitsima? Seal kõlab ka kolm na$karmoney lugu – selle venna ollusest satun ma üha sõgedamasse ja sõgedamasse ekstaasi.
Olen alati olnud selline loov inimene, kes tegeleb pigem näitlemise ja laulmisega kui spordiga. Vanasti mulle küll meeldis laulda,aga ma poleks kunagi arvanud, et hakkan ise laule tegema. Kõik algas pigem sellest, kui õppisin kuidas muusikat teha. Erinevaid hääli omavahel kokku pannes tekkis üks hetk idee ka mingid sõnad sinna peale laulda, kuna esialgselt ma ise oma häält kasutada ei tahtnud, lasin ma klassivennal peale laulda. Tegu oli ühe suure naljaga, panin kirja
kõige totramad sõnad, mis sain ja nii see valmis. Kuigi see projekt just kõige paremini välja ei tulnud, sai siiski sealt alguse minu huvi muusika tegemise vastu.
Sellest ajast hakkasin asja aina tõsisemalt võtma. Nüüdseks aga on aeg läinud meeletult kiiresti ja ma pole ise märganudki, mis vahepeal toimunud on. Minu jaoks oli kõik rahulik, kuni erinevad inimesed hakkasid kontakti võtma tahtes koos minuga laule teha, järgmine hekt olin ma raadios ja kindlasti ei saa mainimata jätta positiivset tagasisidet. Paar head sõna mõne laulu kohta võib tunduda mitte millegina, kuid mõnikord on just see, see mis mulle edasiseks motivatsiooni annab.
Ma ei oleks eales arvanud, et sellest naljast midagi niisugust välja tuleb. Kogu selle ajal aga olen saanud kindlasti palju häid kogemusi ja veel paremaid mälestusi.
Sel ajal kui kõik vastalanud suve nautisid, veetsin mina enamus oma vabast ajast trennisaalis ja laagrites. Nimelt tegelen ma tantsuspordiga, kuigi kõik seda just spordiks ei pea. Tantsimisega tegelen pea igas võimalikus vormis. Alustades balleti ja kaasaegse tantsuga ning lõpetades hiphopi ja freestyle’iga. Tantsinud olen pea terve oma teadliku elu.
Tänu tantsimisele olen jõudnud juba päris kaugele. Olen tantsinud võrdlemisi suurtel lavadel ning sattunud ka mitmesse telesaatesse, näiteks “Eesti otsib superstaari” ja “Eesti Laul 2018”. Küll aga suurimaks saavutuseks võib lugeda just maailmameistrivõistlusi, kus meil oli au see aasta Eestit esindada juba teist korda.
Maailmameistrivõistlused toimusid see aasta Hispaanias, Sitgeses. Viimati käisime Eestit esindamas 2016. aastal Jersey saarel, Inglismaal. Võistlused toimuvad nädal aega, sest erinevaid riike ja tantsugruppe on väga palju, samuti on väga palju erinevaid kategooriaid. Meie võtsime osa kahes kategoorias: show dance ja contemporary dance. Mõlemas kategoorias oli osavõtjaid riike rohkem kui 25. Kaasaegses tantsus tõime koju 11. koha ning showtantsus uhke 5. koha, kusjuures esimeste kohtade vahe on vaid mõned punktid.
Võisustele läksin koos Free Flow Studios esindustiimiga. Esindustiim on grupp, kuhu sisse saamiseks peab igaüks tegema katsed. Koormus selles grupis on väga suur, peale tavaliste koreograafia tundidele on meil kohustuslik võtta ka tehnika-, venitus- ja akrobaatikatunde. Esindustiimis olen tantsinud nüüdseks juba kaks ja pool aastat. Iganädalaselt teen ma kokku 16h tantsutrenne, suvel kohati vähem, kui just mingit esinemist või võistlust tulemas ei ole. Vahetult enne maailmameistrivõistlusi tegime ka treeninglaagri, mis kestis 4 päeva ning hõlmas endas 5h trenne iga päev. Need olid meie viimased trennid enne võistlusi.
Kohapealne tunne oli võimas. Väga palju erinevatest riikidest inimesi ja palju uusi tutvusi. Lavale minnes oli kõikidel väga uhke tunne sees, maailmameistrivõistlused on siiski tantsumaailmas väga suur asi. Vaatamas oli meid üle maailma miljoneid inimesi, sest võistlusi sai reaalajas ka internetist vaadata. Närv oli suur, aga sellele ei tohi tähelepanu pöörata, muidu võib tants sassi minna või sootuks meelest ununeda. Seetõttu teemegi alati enne lavale minekut ühiselt soojendust, proovime läbi kõik tantsus olevad akrobaatilised trikid ja raskemad koreograafiajupid. Ning kõige lõpus paneme alati käed kokku, see mõjub mingismõttes meditatiivselt. Tuleb leida ühine hingamine, sest laval peab grupp toimima kui üks tervik, kõik peavad hingama ja mõtlema samamoodi. Lavalt tulles olid kõikide emotsioonid laes, olime väga õnnelikud.
Jäime tulemustega väga rahule, konkurents oli väga tugev ja läheb iga aastaga aina tugevamaks. Tantsusport areneb maailmas meeletu kiirusega, seega peame seda tegema ka meie, et sammu pidada. Plaanime kindlasti ka järgnevatel aastatel maailmameistrivõistlustest osa võtta kui meid sinna jälle valitakse. Niikaua aga tantsime täiel rinnal edasi ja pürgime veel kaugemale.
|
OSCAR-2019
|
||
Käesolevas välimäärajas tutvustatakse rohkem kui 230 seeneliiki. Kirjeldatud on nii tuntumaid söögi- ja mürkseeni kui ka põnevaid värviseeni. Raamat aitab meil täiendada ja rikastada oma seniseid teadmisi seentest, kuna tutvustab muu hulgas ka vähetuntud, ent samas kergesti äratuntavaid ja põnevaid liike. Järgitud on traditsioonilist seente söödavuse klassifikatsiooni. Küsitava väärtusega seened on märgitud pigem mürgiseks kui […]
Meie suhe lindudega erineb meie suhtest kõigi teiste elusolenditega. Linde leidub praktiliselt kõikjal ning meile meeldib neid vaadelda, kuulata, kodus pidada ja ka nendega suhelda. Jim Robbinsi sõnul on linnud meie kõige olulisem side loodusega. Nad tõmbavad meie pilgu taevasse, nii sõna otseses mõttes kui ka kujundlikult; nad ahvatlevad meid loodusesse nende ilu imetlema ning […]
Kui mitte sagedamini, siis korra aastas meenub kuusk ka kõige looduskaugemale inimesele. Sellel hetkel muutub igihaljas kuusepuu otsekui väravaks kaugetesse aegadesse, vanade tavade juurde ning teistsuguste mõtete, olemise ja mälestuste manu. Kuusk on ühtaegu värav ja võti, mis avab tee tagasi lapsepõlve, loodusesse ja inimhinge heledamatesse osadesse. Kuusk on meie aegruumis lahutamatu inimese ilmalikust kestmisest: […]
Käesolev raamat peaks pakkuma huvi metsasõpradele, olgu nad siis looduses matkajad, linlastest maakoduomanikud või koduümbruse maastikupilti väärtustavad inimesed. Avastamist jagub kindlasti ka looduskaitsjatele ja metsamajandajatele. Siinses raamatus on metsa vaadeldud kui ajas ja ruumis pidevas arengus olevat elukooslust. Mets ise muutub kogu aeg, seda muudavad nii inimesed kui ka loodusjõud. Raamatus kirjeldatakse nähtusi, mille järgi […]
Lindude ränne on köitnud inimesi aastasadu. Juba vanakreeka filosoof Aristoteles pööras tähelepanu lindude sügisestele kadumistele ja kevadistele taasilmumistele. Tol ajal peeti lindude rännet millekski müstiliseks ja vastust küsimusele, kuhu linnud kaovad, ei osatudki anda. Terminit „ränne” kasutatakse lindude sellise liikumise väljendamiseks, mille puhul on lindudel plaanis ka naasta. Maailma linnustikust moodustavad rändlinnud ligikaudu 40%. Põhjapoolsetel […]
Mis on elu? Tunnustatud füsioloog ja üks süsteemibioloogia rajajatest Denis Noble püüab selles väga isiklikus ja kohati sügavalt poeetilises raamatus vastata just sellele küsimusele. Autor väidab, et elu alusküsimustele vastuste saamiseks tuleb meil vaadata kaugemale, kui võimaldab pelgalt geenikeskne vaade bioloogiale. Genoom ise ei ole elu. Mõistmaks elu olemust, tuleb meil oma vaadet radikaalselt muuta […]
Raamat tutvustab maailma imetajate kõiki suuremaid süstemaatilisi üksusi – seltse, alamseltse ja sugukondi – nende esindajate klassifikatsiooni, põlvnemist, levikut, kehaehitust ja eluviisi. Teksti on püütud kirjutada igale haritud inimesele arusaadavas keeles, kuid samas teaduslikult korrektselt. Teksti arusaamist hõlbustavad rohked originaalsed pildid. Raamatu lõpus on imetajate nimetuste eesti-ladina ja ladina-eesti sõnastikud-registrid. Raamat on mõeldud käsiraamatuna igale […]
Eestis on viimaste andmete järgi üle kahe tuhande saare. Saari tekib pidevalt juurde, kuid samas liitub osa nendest ka naaberaladega, nii on saarte arv ja suurus pidevas muutumises. Siin raamatus piirdub meie huvi ligikaudu saja saarega. Valikusse on jäänud maakillud, mis on alles sündinud ja mille pindala ei ole üldjuhul suurem kui paarsada hektarit ning […]
Tuhandetest Eesti soodest on sellesse loodusesõbrale mõeldud raamatusse mahtunud vaid kaheksakümmend, kuid valida on püütud nii, et esile tuleksid meie soode rikkus ja mitmekesisus ning soode seisundit ja kaitset puudutavad aspektid. Missugused taimed soos kasvavad, milline on sealne loomastik, kas soo on ligipääsetav ka matkajale – neile ja paljudele teistele küsimustele leiab siit raamatust vastuse. […]
Kuigi loomi on väga mitmesuguseid ja enamik neist kuulub selgrootute hulka, seostub sõna loom suuremale osale inimestest siiski imetajatega – püsisoojaste loomadega, kes toidavad oma järglasi piimaga. Selles pole midagi üllatavalt, sest imetajad on silmatorkavad juba oma välimuse poolest ja nendega oleme seotud olnud väga pikka aega alates ajast, mil meie suhteid määras see, kas […]
Sellesse raamatusse on koondatud peaaegu kõik need Eestimaal looduslikult kasvavad taimed, mille vilju rahvas nimetab marjaks. Juttu ei tule ainult söödavatest marjadest, vaid ka neist, mis asjatundmatu ravimtaimeks kasutamise, pahaaimamatu proovimise või söömise tõttu tervisele palju pahandust võivad teha, kuna nad on mürgised. Et lugejal oleks huvitavam, on marjataimeliikide käekäiku vaadeldud kogu leviala ulatuses. Samuti […]
Mis on koobas? Eimiski, lihtsalt ruumitäis õhku – ka nii võiks vastata. Koobas on asi, mida pole, asi, mille olemus seisnebki tühjuses. Ometi on koopad oma „eimillegagi“ erilised. Kas on mõnda teist ruumitäit õhku, mille kohta on nii palju muistendeid ja legende? Maa-alune ruum on otsekui erilisem, väärtuslikum, põnevam – ja maa peal polegi vist […]
On kosutav, kui saad end aeg-ajalt argisest rütmist lahti haakida ja lihtsalt sõita ammusest ajast tuttavatesse paikadesse või ehk avastada seni veel käimata kohti. Kui oled otsustanud heita pilgu Lääne-Eesti loodusele ja ajaloolistele paikadele, siis selle plaani teostamisel on abiks käesolev teejuht. Vaata ja imetle, milliseks on aegade jooksul selle osa Eestimaast kujundanud vääramatud loodusjõud […]
Tegemist on kõige põhjalikuma ja tänapäevasema Euroopa lindude määrajaga, mis on sobiv nii algajale kui ka kogenud linnuvaatlejale. Raamatu on kirjutanud ja illustreerinud kolm väga hinnatud ja palju rännanud ornitoloogi ning see on tõlgitud juba 14 keelde. Välimääraja annab infot kõigi linnuliikide kohta, kes võivad esineda Euroopas, Põhja-Aafrikas ja suures osas Lähis-Idas – teoses käsitletakse […]
|
OSCAR-2019
|
||
Tallinna ähvardab enam kui 17 miljoni euro suurune maksude tagastamine, kui kohus leiab, et lisaks aktsiisikaupadele müügimaksu kehtestamisele on müügimaksumäärus õigusvastane ka muus osas, kirjutab advokaadibüroo SORAINEN advokaat Priit Raudsepp.
Müügimaksu kehtestamine Tallinnas on tekitanud palju poleemikat ning meelehärmi. Üheks põhjuseks on selle võimalik vastuolu nii põhiseaduse kui ka Euroopa Liidu õigusega. Probleemiks oli ka müügimaksumääruse ebaselgus ning sellest tulenev teadmatus. Tasub vaid meenutada rosinasaia maksustamise problemaatikat, kui sisuliselt eeldati ka väikese keldrikaupluse pidajalt tollideklarandi teadmisi. Paraku kõlas toonane kriitika kui hüüdja hääl kõrbes.
Linnaametnikud olid hõivatud ettevõtjate küsimusterahele vastamisega. Samas jätsid linnaesindajad oma väljaütlemistes mulje, justkui probleeme polekski. Kui see ka tegelikult nii oleks olnud, siis ilmselt puudunuks vajadus rutakalt vastuvõetud müügimaksumääruse muutmise järele napilt poolteist kuud enne selle rakendumist.
Kõigest eelnevast hoolimata hakkas müügimaks Tallinnas kehtima 2010. aasta juunis. Siis linn ilmselt veel ei teadnud, et peab müügimaksu veel tagantjärele klopsima hakkama.
Nüüd on olemas esimene kohtuotsus, mis kinnitab müügimaksuga kaasnevaid probleeme. Konkreetne kohtukaasus seondub aktsiisikaupade maksustamisega. Peamiseks vaidluspunktiks oli Tallinna müügimaksu vastuolu nn aktsiiside direktiiviga (2008/118/EÜ). Nimelt peab aktsiisikaupade maksustamiseks täiendavate kaudsete maksudega olema erieesmärk.
Mäletatavasti põhjendati algselt luksuskaubamaksuks tituleeritud maksu vajadusega täita linnakassat. Ilmselt tuli linnale erieesmärk meelde hiljem, siis kui veast oli aru saadud. Nii märgiti linna 2010. aasta lisaeelarve vastuvõtmisel, et müügimaksu erieesmärgiks on ühistranspordi korraldamise vajalikkus. Kui jättagi kõrvale niivõrd hiline põhjenduse „leidmine“, ei saa erieesmärk seisneda vaid üldises ühistranspordi korraldamises. Viimane on tavapärane fiskaal- ja eelarvepoliitiline küsimus.
Tulemuseks on olukord, kus Tallinna müügimaks on aktsiisikaupade osas tunnistatud Euroopa Liidu õigusega vastuolus olevaks.
Konkreetses kaasuses ei analüüsinud kohus kahjuks müügimaksu võimalikku vastuolu käibemaksudirektiiviga (vt täpsemalt meie varasemat blogi). Kui ka see vastuolu peaks kinnitust leidma, ähvardab Tallinna üks suuremaid maksusummade tagastusi, sest linn on kogunud müügimaksu juba üle 17 miljoni euro. Kuulsamatest maksuvaidlustest jääks see alla vaid endiste Sylvesteri aktsionäride ning nn suhkrutrahvi vaidlustele. Tähelepanuta ei saa aga jätta, et seal oli üheks vaidluse pooleks riik, kelle rahakott on märksa suurem kui linnal.
Tallinna üks lootus on maksumaksjate nõuete aegumine. Kuigi tagastamistaotluste esitamiseks on veel aega, on mõistlik nendega tegelema hakata koheselt.
Delegeerimisest pole suurt kasu, kui juht ei anna koos ülesandega edasi ka vastutust konkreetse tegevuse eest, nendib oma blogis juhi coach Raimo Ülavere.
Kirjuta üles kõik oma tegevused tööl. Nüüd vaata neile peale ja märgi ära, milliseid tegevusi saad teha ainult sina. Ja millised saaksid ära delegeerida, mida võiks teha keegi teine. Ja siis leia inimene, kellele see tegevus oleks jõukohane ja … delegeeri töö talle.
Selliseid ja veel detailsemaid mudeleid delegeerimise kohta on olemas kümneid, kui mitte sadu. Teema “Kuidas rohkem delegeerida” külastab pea iga juhtimise koolitust. Eelkõige kimbutab delegeerimisvajadus keskastmejuhte ning on tingitud kas mikromanageerimisest või siis lihtsalt sellest, et sel juhtimistasemel pole vaja enam ise kõikjal ja kõiges küünarnukkideni sisse sukelduda. Ent hoolimata põhjuste teadvustamisest ja toredatest mudelitest - probleemid enamikel juhtudel ei tundu leevenduvat.
Häda on selles, et tegelikult delegeerivad enamik mudeleid endiselt ülesandeid, mitte vastutust (ehkki lubavad teha just viimast). Vastutus on midagi, mida ei saa peale panna (täpsemalt – saab, aga see ei tähenda, et inimene päriselt vastutab). Ja ta tekib ühel moel – kui inimesel on valik.
Milline on aga inimese valik tegelikult, kui juht on mõelnud tema jaoks välja töö, ülesande ning sageli ka lahenduse? Valikut tegelikult ei ole. Nagu ka vastutust.
Siin on üks mõte, kuidas delegeerida päriselt vastutust,mis pärineb algselt maailma ühelt tuntuimalt coach´lt Marshall Goldsmith´ilt – ära delegeeri rohkem, delegeeri tõhusamalt.
* Küsi inimeselt: “Millistes kohtades, teemades sa tunned, et ma võiksin rohkem lahti lasta? Millistes kohtades, teemades sa tunned, et võiksin rohkem sekkuda ja aidata sul paremini tööd teha?”
Nii leiad konkreetsed valdkonnad, kus saad rohkem vastutust delegeerida ja inimene on ise valmis seda vasutust ka võtma. Ja leiad ka valdkonnad, kus inimene soovib, et sa rohkem sekkuksid, aitaksid.
On peaaegu kindel, et saad oma inimestelt mitu head ettepanekut, mida nad võiksid sinu asemel teha. Mõistagi pead inimestega konkreetselt kokku leppima ja aitama vajadusel ka läbi mõelda, kuidas nad parimal moel sinu delegeeritud tööd teha saaksid. Ent peamine on toimunud – vastutus on delegeeritud ning oled saavutanud kaks kärbest ühe hoobiga: vabastanud endale väärtuslikku aega ja aidanud oma inimestel areneda, kasvada.
|
OSCAR-2019
|
||
Mustvee kirikus on nüüd Soome Joutjärvi kiriku orelist ümber ehitatud 24 registri ja kahe manuaaliga kontsertpill.KÄtlin Liimets
27. juunil pühitses peapiiskop Urmas Viilma Mustvee kirikus Soome Joutjärvi kiriku orelist ümber ehitatud 24 registri ja kahe manuaaliga kontsertpilli.
Orelimeister Olev Kents räägib veidi väsinult, ent silmanähtavalt õnnelikult, et kui ta 2013. aasta sügisel sai teate, et Soome Joutjärvi kiriku orelile otsitakse uut kodu, siis meenus talle Eenok ja Eha Haameri unistus orelist.
«1962. aastal Dresdeni orelifirmas Gebrüder Jemlich valminud orel oli originaalis väga suur, 5,5 meetrit kõrge, 27 registri ja kolme manuaaliga. Mustvee kirikule pidin pilli ümber ehitama: vilesid on 80% kasutatud, lisaks veel kolm tuulepõhja, mootor ja lõõts. Ülejäänu on uus. Osa registreid on muudetud ja kolm registrit on päris uued. Kõik tööd pole veel päris valmis: vilede kokkukõlaga tuleb tegelda. Praegu on pill rohkem Soome variant, minu eesmärk on ta enam Mustvee oreliks seada,» räägib Olev Kents pilli hingeelust.
Kirikusse kogunes muljetavaldav hulk huvilisi ehk rõõmu kaasosalisi, nagu pastor loci Eenok Haamer kogunenuid tervitab. Õhus on tunda ootusärevust ja inimeste pilgud suunatud päevakangelase poole rõdule.
Esimest ühislaulu saadab veel vana nelja registriga Müllverstedti orel, mis päästetud 1964. aastal Pindi koguduse leerisaalist. Peapiiskop Viilma ütles pühitsuseelses kõnes, et Jumala teod on imelised ja ettearvamatud: «Eenok Haamer, kes on teeninud kogudust üle 50 aasta, rääkis tänasest päevast ikka kui kaugest unistusest, mille täitumist ei osanud loota. Ent – kui usaldame oma plaanid ja igatsused Jumala kätte, saavad neist Jumala omad ja meist tööriistad nende teostumiseks.»
Pärast oreli pühitsemist soovis Viilma, et pill võiks kõlada Jumala auks ja kogudusele rõõmuks, et laul ja pillimäng täidaks Issanda koja. Pidulikult, lausa juubeldavalt võimsad esimesed pühitsusjärgsed orelihelid täitsid pühakoja ja inimeste südamed. Kogudus sai oma rõõmu ja tänu väljendada, lauldes koraali «Oh võtkem Jumalat suust, südamest nüüd kiita».
Toomas Trass on oma loomingust rääkides tagasihoidlik: «See on vanakatoliiklik gregooriuse koraali põhine «Te Deum», originaalloomingut on vähe. Panin gregooriuse laulu viisi tavanotatsiooni, polüfoniseerisin ja lisasin mõningaid elemente instrumentidele.» Uue oreliga on Trass väga rahul, nimetades pseudobarokse pilli kõla tuumakaks ja Mustvee kiriku akustikat üheks paremaks Eestis.
Pärast kontserti tänas Eenok Haamer, kes suures rõõmus jalutuskepi toe oli kõrvale heitnud, kõiki, kes panustasid oreli valmimisse ja muutsid päeva pidulikuks. Ta oli liigutatud Olev Kentsi soovist tema ja ta abikaasa unistus teostada: «See töö ei olnud lihtne, ent Jumal on õnnistanud. Pill on tehtud armastusega. Ma tänan Jumalat. Jumal teeb imesid. See on ime, et ta pani kellegi südamesse soovi teha midagi head ja armastavat. Terve tänane päev on Jumala ime.»
Seejärel palus õpetaja Haamer oma abikaasa Eha enda kõrvale, avaldades kogunenutele, et neile on see päev mitmekordselt oluline, sest 51 aastat tagasi seisid nad ühiselt Tallinna Kaarli kiriku altari ees, kus Eenok Haameri isa Harri Haamer neid laulatas.
Kallistades oma abikaasat kinnitas ta, et on võimalik koos elada 51 aastat, ja nentis: «Armastus ongi kõige tähtsam. Ilma armastuseta pole midagi. Tänu Jumalale, et kogudus meid ja meie lapsi-lapselapsi armastab!»
27. veebruaril, paar päeva pärast Eesti Vabariigi 98. aastapäeva ja päev enne Soome kultuuri ehk Kalevala päeva, kaitses Helsingi ülikoolis doktoriväitekirja emeriitõpetaja Jukka Yrjölä, kellel on aastakümnetepikkused sidemed ka meie luterliku kirikuga.
Eesti ja Eesti luterliku kiriku jaoks muutis doktoriväitekirja kaitsmise eriliseks asjaolu, et uurimus «Usu sild üle Soome lahe. Soomlaste kiriklikud suhted Eestiga 1918–1939» käsitleb luterlike kirikute, kristlike seltside ja äratusliikumiste koostööd kahe maailmasõja vahelisel perioodil. Töö autori sõnade kohaselt oli tema eesmärk uurida, millistes valdkondades sõdadevahelisel perioodil koostööd tehti ja kuidas koostöö toimus.
1920.–1930. aastatel toimunud koostöö on oluline muu hulgas seetõttu, et just sel ajal tekkinud sidemetele tuginedes hakati tasahilju 1950. aastate keskpaigas taastama Eesti okupeerimise tagajärjel katkenud suhteid. Läbikäimine oli külma sõja ajal väga piiratud ja riigivõimu poolt kontrollitud, ent vaatamata sellele hakkasid suhted vahetult enne ja pärast Eesti taasiseseisvumist märkimisväärse kiiruse ja ulatusega arenema. Neid suhteid ei rajatud tühjale kohale, juba aastakümneid oli kestnud koostöö ja veendumus usu silla toimivusse.
Ühe domineeriva teemana tõuseb Yrjölä uurimuses esile ka ingerlaste vaimuliku teenimisega seonduv, mis teatavasti hilisematel aastakümnetel oli samuti üks olulisi valdkondi Soome ja Eesti luterlike kirikute koostöös. Kuna ajaloo kulgu suunavad inimesed, on doktoritöös välja toodud isikud, kellel oli suhete arendamisel 1920.–1930. aastatel keskne roll. Käsitlemist leiavad ka olulisemad kahe- ja mitmepoolsed kohtumised.
Väitekirja lugedes on tunda, et selle on kirjutanud praktik, kelle vaatenurk ulatub kirikute juhtkondade kontaktidest n-ö rohujuuretasandi koostööni koguduses (näiteks noorte- või pühapäevakoolitöö, aga ka koostöö liturgika ja muusikatöö vallas, diakooniatöös ja teistes koguduste jaoks aktuaalsetes valdkondades).
Doktoriväitekirjas uuritud perioodi Eestis ja Soomes varem nii terviklikult käsitletud ei ole, küll aga on mitmeid varasemaid uurimusi, mis analüüsivad teatud aspekte või teemasid, mis ka Yrjölä väitekirjas sisalduvad.
Valdavalt on autor kasutanud Soome algupäraga allikaid, kuid kajastamist leiavad ka mõnede Eesti autorite uurimused: kaasaegsetest ennekõike dr Priit Rohtmetsa, dr Veiko Vihuri ja dr Riho Saardi käsitlused. Viimane oli ka väitekirja oponent.
Siinkirjutaja peab Yrjölä doktoriväitekirja olulisimateks tulemusteks esiteks seda, et võrdlemisi süsteemselt on rekonstrueeritud ja kirjeldatud suhteid kahe kiriku, nende allorganisatsioonide ja liikmete vahel ning seeläbi on loodud võrdlemisi terviklik käsitlus ühest perioodist mõlema kiriku ajaloos.
Teiseks seda, et põhjalikult on käsitletud kristlike seltside (peamiselt äratusliikumiste) tegevust Eesti suunal ja nende mõju Eestile. Kokkuvõtteks võib öelda, et ka väitekirja kaitsmine ise oli oluline verstapost Eesti ja Soome luterlike kirikute koostöö uurimise ajaloos.
Jukka Yrjölät tunnen üliõpilaspõlvest 1970ndate algusest. Siis toimusid Helsingi ülikooli teoloogiateaduskonna üliõpilaste igasuvised kohtumised EELK Usuteaduse Instituudi üliõpilastega. Jukka andis siis mulle oma selleaegse paarikümneleheküljelise uurimuse Eesti ja Soome kirikute suhetest. Nüüd on ta aastakümnete jooksul teemat uurinud ja valminud on kolmesajaleheküljeline suurepärane doktoritöö. EELK tunnustab tehtud töö eest õpetaja dr theol Jukka Yrjölät koostöömedaliga.
|
OSCAR-2019
|
||
1. Eesti Seljaajusonga ja Vesipeahaigete Selts (edaspidi “Selts”) on sõltumatu, vabatahtlik mittetulunduslik ühendus. Eesti Seljaajusonga ja Vesipeahaigete Seltsi asukoht on Tallinn, Eesti Vabariik.
2. Selts juhindub oma tegevuses “Mittetulundusühingute seadustest” ja teistest Eesti Vabariigis kehtivatest õigusaktidest ning käesolevast põhikirjast.
3. Seltsi eesmärgiks on kaasasündinud või omandatud kesknärvisüsteemi anomaaliaga haigete ühendamine, nende haigete hooldajate, lapsevanemate liitmine, meditsiinipersonali teadmistaseme hoidmine, antud haigusseisundiga seotud erialase teadustöö koordineerimine ja omavaheliste suhtlemise ning koostöö edendamine.
4.1 Koondab lastekirurge, medõdesid, lapsevanemaid, haigeid ja teisi isikuid, kes oma tegevusega võtavad osa Seltsi ülesannete täitmisest.
4.2 Korraldab koosolekuid, seminare, konverentse ja muid teaduslikke ja populaarteaduslikke koosolekuid ning üritusi.
4.3 Teeb võrdsetel alustel koostööd teiste seltsidega, ühiskondlike organisatsioonidega, teadusasutustega ja kõrgkoolidega kodu-ja välismaal.
7. Seltsi liikmeks võivad olla eri-või kõrgharidusega spetsialistid, kes tegelevad kesknärvisüsteemi haigete probleemidega või sellega seotud erialadel, samuti haiged ise, haigeid hooldavad vanemad ning teised asjast huvitatud isikud.
8. Selts võtab oma liikmeid vastu kandidaadi isikliku avalduse põhjal, mis esitatakse juhatuse nimele. Seltsi liikmeks vastuvõtmise otsustab Seltsi juhatus oma korralisel koosolekul.
9. Seltsist lahkumiseks esitab Seltsi liige suuliselt või kirjalikult juhatuse nimele avalduse ja ta arvatakse Seltsist välja juhatuse otsusel juhatuse korralisel koosolekul. Juhatuse uue tööaasta esimesel koosolekul kustutatakse Seltsi nimekirjast surnud või muul põhjusel loobunud liikmed, kes viimase kahe aasta jooksul pole Seltsi tegevuses osalenud.
12. Seltsi kõrgeim organ on liikmete üldkogu, mis vastab “Mittetulundusühingute seadus”-es toodud üldkoosolekule, üldkogu valib Seltsi juhatuse liikmed, audiitori, kinnitab Seltsi eelarve ja majandusaasta aruande, määrab liikmemaksu suuruse ja tasumise korra ning täidab muud õigusaktidega üldkoosolekule pandud kohustused.
13. Seltsi üldkogu tuleb kokku vähemalt üks kord kalendriaasta jooksul. Erakorraline üldkogu kutsutakse kokku, kui juhatus leiab selle vajaliku olevat või vähemalt 1/10 liikmeist palub põhjendatult juhatusel seda teha.
14. Seltsi juhatus informeerib liikmeid üldkogust ja selle päevakorrast hiljemalt kaks nädalat enne üldkogu koosolekut.
15. Kui Seltsi liige soovib mingi küsimuse vaatluse alla võtmist järgmisel üldkogul, peab ta sellest kirjalikult teatama Seltsi juhatusele mitte hiljem kui kolm nädalat enne üldkogu toimumise aega.
16. Seltsi üldkogu võib võtta vastu otsuseid, kui sellel osaleb või on esindatud üle poole Seltsi liikmeks registreerunutest. Kui üldkogul ei osale või ei ole esindatud üle poole Seltsi liikmetest, kutsub juhatus kokku sama päevakorra uue koosoelku kõige varem kolme nädala ja kõige hiljem kolme kuu jooksul. Uus üldkogu on pädev vastu võtma otsuseid juhul, kui sellel osaleb või on esindatud vähemalt üks kolmandik Seltsi liikmetest.
17. Seltsi üldkogust võivad hääleõigusega osa võtta kõik Seltsi registreeritud liikmed. Igal hääleõiguslikul isikul on ainult üks hääl. Seltsi liige võib volitada teist Seltsi liiget hääletama enda eest lihtkirjaliku volikirjaga.
18. Juhtudel, milliste kohta allpool või seaduses pole sätestatud teisiti, loetakse üldkogu otsus vastuvõetuks, lihthäälte enamusega.
19. Kui käesolevas põhikirjas pole teisiti sätestatud, siis kehtib üldkoosoleku hääletamiskord ka Seltsi juhatuse jaoks.
20. Seltsi tegevust juhib ja tema vahendeid käsutab Seltsi juhatus. Seltsi võib esindada õigustoimingutes iga juhatuse liige eraldi.
21. Seltsi juhatuse liikmed valitakse 3 aastaks Seltsi üldkogu poolt. Samuti valitakse üldkogul audiitor 3 aastaks. Audiitori ülesandeks on teostatda kord aastas audiitorkontroll ja selle tulem esitada üldkogule hindamiseks.
22. Seltsi juhatus koosneb 5 – 7 liikmest liikmest. Juhatuse esimehe ja esimehe asetäitja valib Seltsi juhatus. Seltsi juhatuse esimees on ka Seltsi esimees.
24. Seltsi juhatus on otsustusvõimeline, kui kohal on vähemalt 2/3 tema liikmetest. Otsuseid võetakse vastu lihthäälteenamusega. Häälte võrdsel jagunemisel on otsustavaks eesistuja (juhatuse esimehe või esimehe asetäitja) hääl. Juhatuse otsused protokollitakse.
25. Seltsi juhatuse istungid toimuvad vastavalt vajadusele, kuid mitte harvemini kui üks kord kvartalis.
26.1 Määrab kindlaks Seltsi rahaliste jm. vahendite arveldamise ja eraldamise, samuti taotluste vastuvõtmise ja eelarve koostamise korra, korraldab raamatupidamise.
26.3 Määrab kindlaks Seltsi tegevuse vormid ja meetodid vastavalt Seltsi põhikirjalistele eesmärkidele.
27. Seltsi juhatuse esimees ja esimehe asetäitja korraldavad Seltsi tööd ja juhivad Seltsi juhatuse tegevust.
31. Seltsi lõpetamise korral antakse pärast võlausaldajate nõuete rahuldamist alles jäänud vara üle tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimekirja kantud ühingule või avalik-õiguslikule juriidilisele isikule.
Põhikiri on vastu võetud Eesti Seljaajusonga ja Vesipeahaigete Seltsi üldkoosolekul 01.11.1999.a. ja redigeeritud seadusmuudatustele vastavaks Seltsi erakorralisel üldkogul Tallinnas 08.12.2007.
|
OSCAR-2019
|
||
Suure tõenäosusega võib sellest saada sinu lemmikpuhkusepaik. Külastajad leiavad siit mõndagi, mida vaadata. Populaarsete vaatamisväärsuste hulka kuuluvad Rowy sadam ja Peetruse ja Pauluse kirik. Ära unusta külastamast paiku nagu Ustka tuletorn ja Ustka merepromenaad.
Poddąbie on külalislahke linn, kus pole puudust hotellidest ja muudest majutusasutustest. Poddąbie pakub majutusvõimalusi hinnasoodustusega kuni 10%. Soodsad hotellitoad on saadaval hinnaga alates 23 EUR/öö. Allpool näete, kui palju millise tärnide arvuga hotelle Poddąbie ja selle lähipiirkond pakub.
Galileo on ülemaailmne satelliitnavigatsioonisüsteem, mis on loomises Euroopa liidu poolt läbi Euroopa Kosmoseagentuuri ja Euroopa GNSSi Agentuuri[1]. Galileo peakontor asub Tšehhi pealinnas Prahas, lisaks kaks juhtimiskeskust, üks Oberpfaffenhofenis, Saksamaal, ning teine Fucinos Itaalias. Süsteem oli aastaks 2015 läinud maksma 5 miljardit eurot[2]. Galileo üheks eesmärgiks on pakkuda Euroopa riikidele suure täpsusega ülemaailmset navigatsioonisüsteemi, mis oleks eraldiseisev Venemaa GLONASSist, Hiina BeiDoust ning Ameerika Ühendriikide GPSist puhuks, kui nende kasutamine keelatakse nende operaatorite poolt[3].
Galileo hakkab aitama otsingu- ja päästetöötajaid üle maailma lisades MEOSAR (ingl k Medium Earth Orbit Search and Rescue) süsteemile tagasiside võimaluse. Galileo satelliitid on varustatud transponderitega, mis vahendavad hädasignaale hädasolijate ja päästekeskuste vahel. Samal ajal teatatakse hädasolijat, et nende signaal on kätte saadud ja sellega on tegelema hakatud. Võimalus hädasolijale vastust saata on suur uuendus olemasolevale COSPAS-SARSAT (ingl k COSPAR Satellite – Search and Rescue Satellite) programmile, mis hetkel tagasisidet ei saada.[4]
Testide tulemusena suudeti 77% hädasignaalidest täpsustada 2 kilomeetri raadiusse, 95% hädasignaalidest 5 kilomeetri raadiusse. Kõik hädasignaalid suudeti edastada päästekeskusele 90 sekundi jooksul, mis oli parem kui süsteemi disainis nõutud 10 minutit.[5]
Projekti nimi on pandud Itaalia astronoomi Galileo Galilei auks, ametlikult soovitatakse projekti nimena kasutada lühidalt "Galileo". Kasutada võib ka pikka nime "Galileo positsioneerimissüsteem", kuid et mitte tekitada segadust GPSi ja selle pika nimega, tuleks siiski eelistada lühikest nime varianti.
GIOVE-A ehitati Suurbritannia firma Surrey Satellite Techology Ltd (SSTL) poolt. GIOVE-A eesmärkideks oli kindlustada Galileo süsteemi sidesagedused, testida kasutatavate rubiidiumkellade tööd, koguda andmeid valitud keskmise orbiidi keskkonna iseloomujoonte kohta, et hilisemad satelliidid oleksid vastavale keskkonnale vastupidavad ja saata signaale kasutades paralleelselt kahte kanalit.[6]
GIOVE-A start toimus 28. detsember 2005. Satelliidi orbiit oli 23 222 kilomeetri kõrgusel maapinnast. Esimesed edukad signaalid GIOVE-A satelliidilt võeti vastu 12. jaanuaril 2006[7].
Juunis 2012 liigutati satelliit 100 kilomeetrit kõrgemale orbiidile, et teha ruumi hilisematele satelliitidele. Praegusel hetkel on GIOVE-A juhtimise õigus tootja SSTL käes. SSTL kasutab satelliiti, et koguda andmeid keskmiste orbiitide radiatsiooni kohta.[8]
GIOVE-B oli teine kahest Euroopa Kosmoseagentuuri poolt tellitud Galileo testsatelliidist. Satelliidi ehitas Galileo Industries, mis koosnes mitmest alamfirmast. Satelliidi ehitus läks maksma 72 miljonit eurot. GIOVE-B eesmärkideks oli saata navigatsioonisignaale, et kinnitada sagedused Galileo süsteemi tarbeks, koguda andmeid keskmiste orbiitide keskkonna kohta, testida kellade töötamist ja teha eksperimente signaalide saatmisega kosmoses. GIOVE-B peal oli kolm aatomkella, kaks rubiidiumkella ja esimene kosmoses töötav passiivne vesiniku maser.[9].
Satelliidi start toimus 27. aprillil 2008. Esimesed signaalid saadi kätte 7. mail samal aastal[10]. GIOVE-B lõpetas oma töö 23. juulil 2012 ja hakkas seejärel tõusma kõrgemale orbiidile kuhu saadetakse oma töö lõpetanud satelliidid, et nad ei ohustaks teisi, töös olevaid satelliite.
Järgmised 4 satelliiti mis startisid Galileo programmi raames olid IOV (ingl k In-Orbit Validation) satelliidid. Esimesed kaks neist startisid 21. oktoobril 2011 ja teised kaks 12. oktoobril 2012[11]. Võrreldes GIOVE satelliitidega, on IOV satelliidid sarnasemad lõplike FOC satelliitidega. IOV satelliitidele oli lisatud COSPAS-SARSAT programmi toetavad transiiverid. IOV satelliitide eesmärk oli sooritada navigatsiooniteste Euroopa oma navigatsioonisatelliitidega. Testimise jaoks kasutati nelja satelliiti, sest see on vähim satelliitide arv, et oleks võimalik sooritada asukoha määramist kolmes dimensioonis.[12]
Esimene edukas asukoha määramine Euroopa satelliitide abil toimus 2013. aasta 12. märtsi hommikul Noordwijkis Hollandis. Asukoha määramise täpsus jäi vahemikku 10–15 meetrit, mis oli eeldatav, võttes arvesse orbiitidel asuvate satelliitide arvu.[13]
2012. aasta veebruaris võitis OHB System konkursi ehitada järgmised 8 FOC satelliiti. Lepingu kogumaksumuseks oli seekord 250 miljonit eurot. OHB võitis konkursi EADS Astriumi ees pakkudes soodsamaid lepingutingimusi.[15]
Esimesed 10 FOC satelliiti saadeti paarikaupa kosmosesse kasutades Venemaal ehitatud Sojuz rakette. Alates 11. FOC satelliidist kasutatakse stardiks Ariane 5ES rakette, mis suudavad kosmosesse saata 4 satelliiti korraga.[14]
Esimesed kaks FOC satelliiti startisid Kouroust, Prantsuse Guajaanast 22. augustil 2014, 24 tundi pärast algset planeeritud stardiaega, sest halbade ilmaolude tõttu ei olnud start võimalik[16]. 23. augustil teatati, et need satelliidid ei jõudnud oma planeeritud orbiidile. Esimeste analüüside põhjal oli probleemiks Fregat kandja põtkurite kütuseliinide jäätumine. Seetõttu ei olnud võimalik seda juhtida korrektsele orbiidile pärast kanderaketi küljest eemaldumist. Hiljem suudeti satelliidid ümber juhtida sellisele orbiidile, et neid saaks ikkagi kasutada.[17]
15. detsembrist 2016 on Galileo navigatsioonisüsteemi algsed teenused valmis avalikuks kasutamiseks. Esimesed 18 satelliiti on kosmoses, neist viimased neli on testimisel ja on eeldatud liituma süsteemiga 2017. aasta kevadel. Galileo pakub kolme algset teenust, milleks on avalik teenus, riiklikult reguleeritud teenus ja toetavad COSPAS-SARSAT süsteemi.[18]
30 satelliiti on jaotatud kolme orbiidi vahel, et need oleks nähtavad võimalikult paljudest kohtadest. Orbiitide kõrgus maast on 23 222 meetrit ja inklinatsioon on 56 kraadi. Igal orbiidil on 8 töötavat satelliiti ja 2 tagavara satelliiti.
SAR antenn võtab vastu hädasignaale Maa pealt ja saadab need maajaamale, et neid saaks edastada päästetöötajatele.[20]
Kaks S-riba antenni on osa käsu- ja andmehalduse alamsüsteemist. Nad saadavad maajaamale andmeid satelliidi olukorra ja seadmete töötamise kohta. Vastu võtavad andmeid, et juhtida satelliiti ja selle süsteeme. Lisaks suudavad S-riba antennid saata, vastu võtta ja töödelda signaale mille abil saab mõõta satelliidi kõrgust mõne meetri täpsusega.[20]
Nii infrapuna- kui ka päikeseandurid aitavad hoida satelliiti suunatuna Maa poole. Infrapunasensorid teevad vahet külma kosmose ja sooja Maa atmosfääri vahel. Päikeseandurid mõõdavad, kus suunas asub päike satelliidi suhtes.[20]
Laseri helkuri abil on võimalik mõõta satelliidi kõrgust mõne sentimeetri täpsusega, saates maajaamast laserkiire satelliidi peeglisse mis peegeldab selle maa peal olevasse andurisse tagasi. Helkur on ta sellepärast, et ta peegeldaks laseri kiire tagasi sinna kus kohast ta on saadetud. Helkuriga satelliidi kõrguse mõõtmist kasutatakse umbes üks kord aastas, sest S-riba antenniga mõõdetud kõrgus on suuremal osal kordadest piisava täpsusega.[20]
Kosmoseradiaatorid kiirgavad satelliidi poolt toodetud soojust kosmosesse, et hoida satelliidi alamsüsteeme sobivatel temperatuuridel.[20]
Passiivne vesiniku maser kell on peamine kell satelliidi peal. See on aatomkell, mis kasutab vesiniku aatomi siseseid reaktsioone, et mõõta aega veaga 0,45 ns 12 tunni jooksul.[20]
Igal Galileo satelliidil on kumbagi kella kaks tükki. Igal ajal töötab ainult üks maser ja rubiidiumkell. Maser kella vea korral võtab rubiidiumkell töö üle ja tekitab sagedust navigatsioonisignaali jaoks. Maser kella vea korral hakkab teine kellade paar tööle ja selle paari maser kell võtab paari päeva pärast sageduse genereerimise töö üle. Algne maser kell läheb aga ooteolekusse. Sel viisil on satelliidil garanteeritud navigatsioonisignaali genereerimine mistahes ajal.
Kellade jälgimise ja juhtimise alamsüsteem on liides nelja kella ja navigatsioonisignaali genereerimise süsteemi (NSU) vahel. See saadab signaali aktiivselt kellalt NSUle ja lisaks veendub, et peamine ja tagavarakell oleks faasis, et tagavarakell saaks peamise kella töö kohe üle võtta.[20]
SADM (ingl k Solar Array Drive Mechanism) on mehhanism, mis ühendab päikesepaneelid satelliidi kerega ja pöörab neid aeglaselt, et päiksepaneeli pind oleks alati risti Päikese kiirtega.[20]
Hoorattad juhivad satelliidi pöörlemist või hoiavad satelliiti paigal väliste mõjutuste korral pööreldes vajaliku kiiruse ja suunaga.[20]
Elektritoite alamsüsteem kogub päikesepaneelidelt elektrienergiat, salvestab selle ja jagab seda teiste alamsüsteemida vahel vastavalt nende vajadusele.[20]
Avalik teenus (ingl k Open Service) pakub positsioneerimise, kiiruse ja aja informatsiooni, mis on kättesaadav tasuta. See teenus on sobilik massiturule, näiteks autonavigatsioon ja mobiiltelefonidega hübridiseerimine. Kasutades kindla asukohaga vastuvõtjaid, on aja informatsioon sünkroonitud UTC maailmaajaga. Seda aja informatsiooni saab kasutada näiteks võrgu sünkroonimiseks või teaduslikeks rakendusteks.
Avalikku teenust võivad kasutada kõik, kellel on olemas vastav vastuvõtja, ilma mingite lubadeta. Kuigi võimalus on kasutada kuni kolme signaali sagedust, siis madalamat täpsust nõudvate rakenduste jaoks piisab odavatest, ühe kanaliga vastuvõtjatest. Suurema täpsuse jaoks tuleks kasutada Galileo signaale koos GPSi ja GLONASSi signaalidega.
Avalik teenus ei paku kasutajale mingit informatsiooni andmete terviklikkuse kohta, seega signaali kvaliteedi kontroll jääb täielikult kasutaja teha. [21][22]
Terviklikkuse jälgimise teenus (ingl k Safety-Of-Life Service) toetab avalikku teenust. Terviklikkuse jälgimise teenus võimaldab kasutajal saata infot andmete ja signaalide terviklikkuse kohta, peamiselt annab terviklikkuse jälgimise teenus teada kui signaalis on mingeid vigu sees, ning kas signaal on ikka Galileo saadetud signaal.
Teenus on peamiselt nendele, kellele on tähtis, et andmed jõuaksid kindlalt ja täpselt kohale. Kasutamiseks näiteks merenduses, lennunduses ja rongide töös.[21][22]
Kaubanduslik teenus (ingl k Commercial Service) on suunatud rakendustele, millel on vaja suuremat täpsust võrreldes avaliku teenuse rakendustega. Erinevalt avalikust teenusest on kaubandusliku teenuse kasutamiseks vaja maksta tasu. Kaubandusliku teenuse jaoks on lisaks avaliku teenuse signaalidele ka kaks krüpteeritud signaali. Kaubandusliku teenuse kasutamist juhitakse teenuse pakkuja poolt, ning hiljem Galileo operaatori poolt.
Luues kaubanduslikke rakendusi kas kasutades ainult Galileo signaale või kombineerides neid teiste sidesüsteemidega avab palju võimalusi, ning seda just rakendustel mis vajavad ülemaailmset andmesidet.[21][22]
Riiklikult reguleeritud teenus (ingl k Public Regulated Service) pakub suuremat kaitset signaalidele kui teistel teenustel kasutades erinevaid häirete vähendamise tehnikaid. Riiklikult reguleeritud teenus on vajalik juhtudel, kui teisi signaale üritatakse segada näiteks terroristide või vaenulike agentuuride poolt eesmärgiga kahjustada turvalisust mingil kindlal alal.
Riiklikult reguleeritud teenust kasutavad näiteks politsei, piirivalve, sõjavägi ja toll. Teenus on töös alati ja igas olukorras, isegi kriisiperioodil. Peamine teenuse eelis on signaali robustsus, mis kaitseb seda segamise eest.[21][22]
Lisaks toetab Galileo otsingu- ja päästetöötajaid läbi COSPAS-SARSAT-programmi, lisades kosmosesse hädasignaalide vastuvõtjaid. Galileo satelliidid suudavad vastu võtta hädasignaale laevadelt, lennukitelt või inimestelt ning saata need riiklikule päästekeskusele. Selle abil saavad päästekeskused teada abivajaja täpse asukoha. Galileo satelliitide süsteemi valmimisel on vähemalt üks satelliit nähtaval mistahes kohalt Maal, seega on võimalik hädasignaalide saatmine peaaegu reaalajas. Galileo lisab COSPAS-SARSAT programmile võimaluse anda hädasignaali saatjale tagasi teade, et nende probleemiga on tegelema hakatud.[21][22]
Galileo satelliitidele pandud nimed on pandud Euroopa laste järgi, kes võitsid Euroopa Komisjoni poolt korraldatud regionaalsetel joonistusvõistlustel. Võistlus kestis 1. septembrist kuni 15. novembrini 2011. Osaleda said lapsed, kes on sündinud aastatel 2000, 2001 ja 2002. Joonistusvõistluse teemaks oli kosmos ja aeronautika. Igas osalenud riigis valis žürii ühe võitja, kelle järgi nimetati üks Galileo satelliitidest.[23]
|
OSCAR-2019
|
||
See on viimane sissekanne Kabuli päevikusse, mis sai aastal 2006 ellu kutsutud kindlal eesmärgil: hoida kursis oma sõpru ja lähedasi, kuidas meil abikaasaga Afganistanis elu läheb. Tegelikult on soov vahel kirjutada alles - olgu siis mõnest huvitavast paigast, raamatust või seigast -, niisiis alustan uuest aastast uuelt lehelt.
Siinkohal vastan avalikult küsimusele, mida ikka ja jälle päritakse: millal ma Afganistani naasen? Hetkel ei ole mul vähimatki soovi Afganistani tagasi pöörduda. Põhjusi on mitmeid, aga peamisi kaks - turvaolude halvenemine ning majanduslikud kaalutlused.
Abikaasa, kes on endiselt paari Afganistani projektiga seotud, viibis äsja Kunduzis. Olukord on läinud ikka täiesti käest ära. Mul on raske tema kirjeldustes ära tunda piirkonda, kus sai rahulikult ringi jalutatud-sõidetud. Enesetapjate rünnakud, lasud, lahingud linna piiril. Projekti võõrastemaja ümberehitamine trellitatud kindluseks. Öösel mobiililevi ei ole, vastasel korral on taliibid ähvardanud mastid õhata. Põhja tuleb nüüd lennata, sest lisaks Kunduzile on nüüd halb kuulsus ka Baghlani provintsi läbival maanteel.
Plaanisin tükk aega külastada Kunduzi jõgikonna projekti, mis jätkub viiendat aastat. Oleks ju huvitav kaardistada olukorda korduvalt, üle aastate. Paraku on turvaolukord nii kehv, et ehitatavaid kanaleid-tamme ei külasta projekti inseneridki. Nad vaatavad enamasti tööjärje fotosid.
Majanduslikus plaanis tuleb tõdeda, et viisa saamine on kordades kallim ja keerulisem – pikema viibimise korral tuleb sõita Dubaisse end saatkonda näitama. Dubai jaoks on omakorda viisat vaja. Lisanduvad kallid lennupiletid: nagu hiljuti kogesime, maksab sõit Afganistani sama palju kui lennusõit Havai saartele. Kui ma suvel panin kaalukausile, kas minna kuuks ajaks Afganistani või teha kodus köögis kapitaalremont, tuli otsus ikka väga kergelt.
Mida saan öelda oma siinkohal oma Afganistani-loo kokkuvõtteks? Olen väga rahul, et aastal 2006 Kabulisse koos abikaasaga sattusin. Alles nüüd, mitu aastat hiljem, olen hakanud aru saama, kuidas mul vedas: palju põnevaid olukordi, imelisi paiku ja erilisi inimesi sattus ette.
Afganistani foto- ja raamatuprojekti kokkuvõtteks võib tõdeda, et fotonäitus on olnud vaadatav enam kui paarikümnes paigas nii Eestis kui mujal. Tagasiside on olnud üllatavalt soe ja positiivne. Afganistani raamatu osas olen saanud lugejatelt samuti hea hinnangu. Ma ei ole nii naiivne, et uskuda mingit kursimuutust Eesti riiklikus Afganistani-poliitikas. Kuid võin rõõmuga tõdeda, et tuhandete inimeste arusaama Afganistanist olen ilmselt siiski suutnud laiemaks muuta. Minu siiras tänu kuulub siinkohal Eesti Päevalehele - toimetus võttis avaldada kõik mu kriitilised Afganistani arvamuslood ja analüüsid.
Lõpetuseks sobib ehk märkida, et perefirma Raadi Duo tegi hiljuti kingituse Afganistanis viibinud eesti sõduritele, kinkides 20 raamatut Armastatud Afganistan väeosade raamatukogudele ning 250 raamatut Afganistanist tagasipöördunutele. Raamatute jagamise praktilise külje eest hoolitseb Scoutspataljon.
Ja lõpetuseks tänud Kabuli päeviku lugejatele, kommenteerijatele ja kaasaelajatele. Tänu teile leidsin endas motivatsiooni Afganistani teemadel kirjutada.
Reedel (17. detsembril) kell 19 jutustan ja näitan slaide Afganistanist rändurite klubi üritusel Haapsalus. Õhtu pealkirjaks on: "Avastades Afganistani. Reisid provintsides." Rändurite klubi üritused toimuvad kord kuus Nurme bistroos aadressil Nurme 1.
Samas Nurme bistroos on alates reedest eksponeeritud ka mu fotonäitus Armastatud Afganistan, mis jääb avatuks paariks lähemaks kuuks.
Afgaani neiust, kes teda jälitavate meeste eest pagedes hüppas üle müüri sõjaväebaasi, kirjutas mulle üks eesti sõdur. Naisohvitseri eskordi saatel koju naasnud neiu tappis tema enda isa. Mis inimesed need sellised on, küsis mees minult. Tõepoolest, Eesti kontekstis tuleks selline pereisa vangi panna. Afganistani kontekstis ei olnud tegu eriti üllatav: perepea kaitses perekonna au.
Või teine lugu, modernsest islamiriigist. Mõni aeg tagasi sattusin Dubaist läbisõidul olles lugema kohalikku lehte, kus analüüsiti Iraanist pärit lapsehoidja juhtumit. Vallaline neiu oli saanud lapse, kes naiselt ära võeti. Naine pandi pikaks ajaks vangi oma vallatute elukommete üle järele mõtlema. Mõtlesin tookord, et naisel vedas – et ta rasestus Dubais, mitte Afganistanis.
Vastupidiselt usuleigetele eestlastele määrab Afganistanis usk suuresti ära elustiili. Afga nistan on oma ülimas ranguses erandlik: isegi palvetama peavad afgaanitarid kodus, sest mošeedes naistele omaette ruume ei ole. Ühed vähestest eranditest on islami müstikute – sufide – kogukonnad. Kord nädalas toimub sufide varahommikune teenistus kuulsas Shah Do Shamshara mošees. Sufide teenistusele hiilisin kord sisse minagi ning leidsin saali nurgast kaks burkas naist, kelle kõrvale end poetasin...
Lisaks usule mõjutavad afgaanide käitumist kohalikud traditsioonid ja etniline kuuluvus. Näiteks nomaadid ega hesaarid ei varja oma nägu. Afganistani-Pakistani piirialadel elavad aga nuristani (Nuristan – pushtu keelest tõlgituna ‚valguse maa’) rahvad, kes pöörati islamisse jõuga alles 19. sajandil (varem kandis piirkond nime Kafiristan – pärsia keelest tõlgituna ,uskumatute maa’). Nuristanid elavad mägikülades kaunikesti oma seaduste järgi – teevad inimkujulisi skulptuure, kannavad erksavärvilisi riideid, söövad puulusikaga ega lase endale abielu ette kirjutada.
Jälgides islamist pajatavaid uudiseid Euroopas, jääb mulje, et ei räägita tegelikest probleemidest, vaid keskendutakse pigem välistele ilmingute le nagu burka. Hiljutises artiklis ajakirjas Economist küsitakse mõistlikult: kas ei võiks türklased looride ärakeelamise asemel tegelda hoopis küsimustega, miks türgi naiste osa tööhõives on langenu d kümne viimase aasta jooksul 34%-lt 26%-le või miks on naisi parlamendis ainult 9%.
Nõustun põhimõtteliselt katmata näo pooldajatega, kuid riietuse seadustamises läheb asi naeruväärseks. Prantsuse siseministeeriumi hinnangul on kogu maal 1900 täielikult kaetud naist – kas selline marginaalne loorikandjate arv on tõesti väärt omaette seadust? Miks mitte sätestada ka seeliku pikkus või dekoltee avarus? Eestiski on mõnes piirkonnas loomulik käia ringi rätikuga – olgu tegu siis Peipsi vanausuliste või õigeusklike kihnlastega.
Laias laastus näib tegu olevat hirmuga. Euroopa on võtnud suuremeelselt vastu palju inimesi, kelle olemusest neil päris täpset aimu ei ole. Nüüd, mil nende inimeste arv on kasvanud ebaproportsionaalselt suureks, on hakatud endalt küsima, kes nad on. Meenub hetk Afganistanist. Meie skandinaavlastest sõprade tolerantsus, mida jätkub kohapealsetele afgaanidele, näib otsa saavat – kui nimetada mõningaid Stockholmi või Oslo linnajagusid, kus sissesõitnud islamiusulised on välja tõrjunud põliselanikud.
Hirm on tihti teadmatusest põhjustatud. Puudub ju keskmisel eurooplasel arusaam, mida moslemid endast k ujutavad ja mida nad tahavad. On nad ainult majandusliku olukorra parandamise jahil? Tahavad nad osa saada tehnilistest hüvedest? Kas ja kui suures osas nad nõustuvad läänelike väärtustega? Viimane on võtmeküsimus.
Kindlasti on ka moslemite hulgas inimesi, kes suudavad ennast sobitada läänelikku ühiskonda. Äsja valiti Kanada linna Calgary (1,2 miljonit elanikku) linnapeaks 38-aastane Harvardist hariduse saanud moslemist professor Naheed Nenshi. Eelmisest aastast on aga USA kaevanduslinnakesel Granite Fallsil moslemist linnapea, kelle lugu on vastupidine Nenshi eduloole. Haroon Saleem oli ilma viisata Ühendriikides töötanud pakistanlane, kes riigilt amnestia saanuna töötas end üles, avas oma restorani ja pälvis lõpuks kogukonna lugupidamise.
Kui kerge on moslemil mõista lääne väärtusi? Proovigem korraks end kujutleda rolli, milles oleksime just Eestisse saabunud afgaanide perekond. Tuleme ühiskonnast, kus mehed ja naised elavad omaette elu – mehed avalikku ning naised varjatut. Avalikkuses katavad meie naised end sündsalt ja me ei puuduta üksteist kunagi (kehtib ka abielus olevate inimeste puhul). Meie (vana)vanemad elavad meie juures, me kanname nende eest hoolt ja kuulame nende sõna. Me järgime usutavasid. Meie lapsed on meie vastutusel kuni abiellumiseni. Me otsustame, kellega nad abielluvad, mida õpivad ja kus elavad. Meie tugevus on perekondlikud sidemed.
Kuidas näeb traditsioonilise islamiühiskonnaga harjunud pere meie elu Eestis? Võõrad mehed ja naised puudutavad üksteist. Naised käituvad ja riietu vad avalikkuses ebaväärikalt. Mehed ei hooli oma naistest, lastes neil omapead ringi liikuda. Miski ei ole püha; usutavasid ei järgita. Vanemad ei hoolitse oma laste eest, lastes neil isepäi (tihti vääraid) otsuseid teha. Lapsed ei austa vanemaid, tehes valikuid vanemate soove arvestamata. Puuduvad tugevad pereväärtused. Nooremad ei hoolitse vanemate eest.
Nagu eeltoodud kirjeldusest näha, kerget mõistmist ei paista kusagilt. Arusaamad ühiskonna ja perekonna toimimisest on erinevad: kui euroopalik ühiskond väärtustab üksikisiku õigust teha oma valikuid, siis islamiusulised näevad väärtusi just perekondlikust vaatevinklist.
Elades Afgan istanis, tundsin end ilmselt sarnaselt, nagu tunneks moslemi perekond Eestis. Tihti mind haletseti ja võõrastati. Mis naine see ometi on, kel on vaid üks laps, kes ei hoolitse oma vanemate eest ja kellel mees laseb omapead võõral maal ringi uidata? Ometi võin oma kogemusest kinnitada, et alati on võimalik leida ühist keelt, ühiseid nimetajaid. Ja need on üldinimlikud soovid: olla õnnelik, omada perekonda ja saada lapsi, olla terve ja kaitstud, õppida, olla majanduslikult edukas.
Ehkki aeglaselt, on islamiriigid moderniseerumas, oma osa on siin tehnilisel arengul. Afganistanis oli mõnigi üllatav moment, nagu burkas naine trendika mobiiliga, satelliiditaldrik mudatellistest majakese katusel, internetikohvikus surfavad noormehed, üksteisele SMS-sõnumeid saatvad noored (ühiskonnas, kus kohtingud on võimatud), ülipopulaarsed India seebiooperid. Avalik vastuhakk ei ole võimalik, kuid noorema generatsiooni trotsi tajub vahel suisa õhust.
Kui mul oleks – naljaga pooleks – võimalik tuua ainult üks näide uskude ideaalsest kooseksisteerimisest, oleks see Albaania. Riiklike pühade nimekirja kuulub nawroz (ehk vanapärsia uusaasta), ema Teresa päev, naljapäev 1. aprill, jõulud, tööliste püha esimene mai, ortodokside ja katoliiklaste lihavõtted. Jalutades pühapäeva varahommikul ringi vanas linnas Gjirokastras, kohtan nii kirikusse minevaid mustades pearättides memmesid kui ka mošeesse suunduvaid mehi. Ning vanapapisid, kellele miniseelikus ettekandja toob päeva esimese kange kohvi koos rakiga.
Balkhi lähistel akaatsiasalus tukuvad imelised pitsilised sambad, mošee Masjid-e No Gumbad (Üheksa Samba mošee e.k.) varemed. Vaikus ja rahu valitsevad selle 9. sajandist pärit ehitise - mis on üks vani maid islami mälestusmärke maailmas - ümber. Ja kunagine võimas linn Balkh, mida araablased kutsusid Umm-al Bilad (Linnade Ema e.k.), on tänapäeval unine küla.
Afganistan üllatab reisijat igal sammul. Selle riigiga on seotud suured vallutajad nagu Aleksander Suur ja Tšingis-khaan, luuletajad Navoii ja Rumi, usuliider Zarathustra. Oma sügava jälje on jätnud Siiditee, kadunud impeeriumid nagu ghoriidid või ghaznaviidid, kadumas kultuurid nagu nuristanid.
Nagu ei ole olemas afgaani, nii ei ole olemas tegelikult ka afgaani kultuuri. On hoopis erinevad rahvused, kes tegutsevad vastavalt oma traditsioonidele. Näiteks on laialt esinev arusaam, et kõik naised on Afganistanis allasurutud ja burkas. Aga - kalaša naised valivad endale ise mehed, hesaaritarid kannavad põldudel töötades erksavärvilisi suurrätte ning kutšide (nomaa did) naised on alati katmata ringi liikunud...
Käesolev postitus on teade kultuurihuvilistele: reedel, 12. novembril, pean 2-tunnise loengu Tallinna Rahvaülikooli sarjas Kultuuripärlid. Olen alati tahtnud pidada üht loengut, mis oleks pühendatud Afganistani kultuurimälestistele ja kultuurile - nüüd siis tekkis selline võimalus. Loeng on tasuline. Huvilistele link:
|
OSCAR-2019
|
||
Olen aastaid unistanud töötamaks moemaailmas, mistõttu ma ei osanud isegi mõelda valikule, et lõpetan IT osakonnas. IT kõlab kui suurem teadus ning valdkond, kuhu ilma IT erialata ei läheks. Jah, minu eriala on tegelikult Rahvusvaheline Juhtimine ning Tootmine (en. Global Management and Manufacturing). Kuidas sattusin IT osakonda, kuidas näeb mu päev välja ning mis on minu kui projektijuhi töö ülesanded – let me tell you.
IT (Information technology) osakond – osakand, mille ülesandeks on infotehnoloogia süsteemide ja teenuste loomine, järelvalve ning hooldus.
Kes ehk on sarnase valdkonna peal, siis võib-olla vaidleksid mulle vastu ning ütleks, et ma Tootejuht (en. Product Manager), kuid selleks olen tõesti nüüdseks välja kujunenud. Kui ma alustasin enda töökohas, siis olin 100% projektijuhi tiitliga, kuid nüüdseks on firma meeletult muutnud ja nii ka minu töökoht. Kohati kui ülesanded on samasugused, kuid struktuur, protsess ja kõik selle ümber on voolinud teistsuguse kuju.
Kõik algas sellest, mil otsisin praktikat ning üks väheseid valikuid mis mulle sattus, oli Projektijuht IT osakonnas. Võtsin võimaluse vastu puhtalt „Projektijuhi“ nime pärast – päeva lõpuks kõlas see piisavalt moodsalt. Mu teadmiste level oli nulli lähedane, aga kuna mulle meeldis (siiani meeldib) teha koostööd erinevate inimestega ning olla kaastatud erinevatesse projektidesse, siis mõtlesin end proovile panna. Esimesel nädalal pidin silmad peast nutma, kuna istusin tööülesannede ees, mida vihkasin ja mõtlesin, kuidas ma küll sellisesse olukorda küll sattusin. Samuti ka teadsin, et kui praktikat ei lõpeta, siis jääb ka ülikool lõpetamata. Iga päeva lõpus lohutades iseennast „Birgit, pea vastu“. Ühel päeval pandi mind projektidele, mis muutis paljustki.
Peale praktikat juhatasin kolme projekti ning jooksin päevas kolm korda vastu seina. Projektideks oli 2 app’i (‘rakendust’ eesti keeles?) ja kiosk lahendus. Tänaseks kasutab minu platvorme 12 000+ inimest kuus ning peamine partner on IKEA. Jah, kõige põnevam kogu protsessi juures oli kohtumised IKEA’s ning nende töötajate treenimine – MINA? IKEA?
Kuna ühel hetkel lõid kõik lained mu pea peal kokku ja erinevad terviseprobleemid hakkasid ilmnema, siis andsin ühe enda projekti ära ning jätkasin ainult mobiil rakendustega (app’idega)… OK, parandus – reaalselt täna (7. Detsember) sain enda kolmanda projekti enda õlule tagasi. Tegemist on rakendusega, mis annab kleindile võimaluse reserveerida meie teenust, aktiveerida ning lõpetada reserveering, kuid samuti avada Bluetooth lukk.
Peale release pean koguma võimalikult palju tagasisidet ja kui tekkib probleem, siis tegema kindlaks probleemi suuruse, põhjustaja ning analüüsima seda, ehk siis andma võimalikult palju infot edasi
Kõik need punktid on üpris pinnapealsed, kuna reaalsus on nii mitmeid faktoreid, mida me projektijuhid veel peame meeles pidama.
Tähtaegu pannes ole realistlik – Sa võid soovida kõike eilseks, kuid reaalsuses tuleb alati midagi ette, mis aeglustab kogu protsessi.
Luba tähtaeg juhatusele, kui sa oled veendunud, et su tiim suudab seda täita – Alguses andsin palju lubadusi, kuid nagu eelnevas punktis mainitud, siis kõik ei lähe alati nii nagu plaanitud. Nii näitad ka juhatusele, et suudad enda tähtaegades kinni pidada.
Kui midagi läheb VALESTI, siis eelkõige pöördutakse Sinu poole, kuna sina lasid tolle projekti ilmavalgusele.
Kui aga midagi läks väga SUUREPÄRASELT, samuti siis pöördutakse sinu poole kiitusega.. kuid ära unusta, et sa poleks seda teinud enda tiimita – tuleta ka teistele seda meelde.
Millest sain üpris hilja aru, kuid kõigepealt pead suutma olema projektijuht iseendale, enne kui juhatad kogut tiimi. Tõlkides, sa ei saa olla mess.
Päeva lõpuks keerleb kõik tiimi ümber, ehk kui keegi ei ole võimeline esitama lubatud tööd, siis see ei ole mitte tema mure, vaid kogu tiimi mure. Ehk me jagame muresi, ideid, lahendusi, võitmisi ja kaotamisi. Kõik on tiimi taga.
THINKING-OUTSIDE-OF-THE-BOX – Kõik ideed ning probleemid võivad ilmneda erinevatel põhjustel või ka erineva tagamõttega ning kõige lihtsam probleemi lahendus ei ole alati parim, ehk see on töö, kus kõik võimalused tuleb lauale panna, argumendid nendega.
HEA SUHTLEJA – Projektijuhina sa pead suhtlema enda tiimi, kaastöötajatega, juhatusega, klientidega, partneritega, tarnijatega jne. ehk siis peaksid selleks valmis olema.
SUUDAB TOIME TULLA STRESSIGA – Tähtaja on miski, mis tegelikult loob sinust kui projektijuhi, kuna see on kui su töö saavutus või miski, mille nimel oled vaeva näinud. Reaalsuses, tähtaja lähenemisega kaasneb ka stress. Enne tähtaega pead kindel olema, et projekt on täidetud kriteeriumi vastaselt, samuti kõik kelle igapäeva elu võib uue projekti releasiga muutuda, nad peavad teadma kuupäevast ja muudatustest vähemalt nädal enne… ehk siis tähtaja lähenemisega tulevad paljud asjad pinnapeale. Peale kõige, kui uus muudatus ei toimi ühel hetkel 1000+ kliendile, siis lahenduse probleemile pead leidma just sina.
OTSUSTUSVÕIMELINE – Okei, näiteks konkreetselt minu töö on surunud mind nurka ja 95% otustest võtan endamisi. Su lauale võib lennata laest lakke erinevaid probleeme, ideid ning soove, kuid sinust saab kui filter juhatuse/kleintide ning enda tiimi vahel ja otsustaja, mis peaks tiimi järgmine samm olema.
TÖÖTAB KOGUST HINGEST – Kui sa juhatad kogut tiimi, siis eelkõige pead sina olema tööl kogu hingega ning andma endast parima, kuna kohati in the end of the day tiim kuulab sind ja kui sul kaob motivatsioon, siis üks päev näed seda ka tulemustest.
Seda lugedes võib tunduda, et meie töö on keeruline, kuid tegelikkuses iga päev on erinev ning kogu protsess on väga huvitav. Sind pannakse proovile ning ainult nii kasvadki tugevamaks isikuks. Projektijuht ja IT Projektijuht ei erine paljust, protsess on enamvähem sama, kuid lihtsalt valdkond teine.
Kas keegi mu lugejatest on projektijuht või IT projektijuht? Mis on sinu kogemus? On sul endapoolseid soovitusi minu lugejatele? 🙂
Ühel päeval pandi mind projektidele, mis tegi mu elus 360 kraadise pöörde. – ehk siis samasse kohta tagasi?
Mis on koduigatsus? Midagi, mida me kõik ilmselt kordki elus oleme kogenud. Tunne, mis kraabib sees ja tekitab tungi istuda esimesele lennule või bussile, et jõuda …
|
OSCAR-2019
|
||
YIT Corporation vastutab rühmatasemel isiklike andmete töötlemise eest juriidilistel ning selles poliisis sätestatud eesmärkidel, st rühmataseme turustamiseks; tarnimiseks, rahastamiseks ja muuks administreerimiseks ja ettevõtte juhtimiseks; kliendisuhete haldamiseks; toodete, teenuste, kliendisuhete ning ettevõtete analüüsimiseks ning arendamiseks.
Kõik ettevõtte YIT Groupi kuuluvad ettevõtted vastutavad isiklike andmete töötlemise eest juriidilisel ja selles poliisis sätestatud eesmärkidel, st lepingu jõustamiseks või andmesubjektiga kliendisuhete haldamiseks. Sellistel eesmärkidel võib ettevõtte töödelda isiklikke andmeid, mida on kogutud samadel eesmärkidel muud rühma kuuluvad ettevõtted.
Andmesubjekti päringute täitmine enne lepingu sõlmimist, st teave- ja hinnapäringud, uudiskirjade tellimused või ostutellimused
Andmete kogumiseks kontrolöri Interneti- või mobiilsideteenuste kasutamise kohta küpsiste, reklaami identifikaatorite või muude sarnaste jälgimistehnoloogiate kaudu selles poliisis määratletud eesmärkidel
Otseturunduse sihtimine ja teostamine posti, telefoni teel ja digitaalselt ning digitaalne reklaam (reklaamimine Interneti ja mobiilsideteenuste kaudu)
Kontrolör töötleb oma loodetavate, praeguste ja endiste klientide isiklikke andmeid. Eelnevalt mainitud eesmärkidel töödeldakse isiklike andmete järgmiseid kategooriaid.
Andmesubjekti põhiteave, st: nimi, riiklik ID-number, kliendi ID, sünniaasta, sugu, emakeel, tiitel ja amet, postiaadress, e-posti aadress, telefoninumber, eelistatud sidemeetod
Turundusandmed, st: teostatud turunduspingutused; eelistused ja huvid, nt majutuse, korterite ja võimaluste, elukeskkonna ja asukohaga seotud teave, majapidamise suurus, majapidamise tüüp, andmesubjektile kuuluvate korterite arv, muud andmesubjekti esitatud huvid ja teave, turustamisload ja nõusolekud (registreerimised), piirangud ja keelud (väljaregistreerimised)
Kliendi kontoandmed, st: kliendisuhte tähtaeg ning kliendisuhte loomise ja katkestamise viis; toote või teenuslepingu andmed, ostutellimused, ootelepanekud ja tühistamised ning tarned; kliendi tagasiside ja nõuded, salvestatud klienditeeninduse kõned, vastused klientidele ja turu-uuringutele, muud tehingud; arveldamise, maksete, võlgnevuse ja krediidisuutlikkuse andmed
Digiteenuste kasutajaandmed, st: digikonto registreerimisandmed, nagu kasutajanimi, hüüdnimi, parool ja muud tuvastusvahendid; teave teenuste kasutamise kohta, nagu kasutus- ja brauseriteave teenuste omaduste kohta kasutaja digikonto kaudu; küpsiste ja muude sarnaste tehnoloogiatega kogutud teave, nagu kontrolöri veebisaitidelt ja kasutaja avatud lehtedelt kogutud teave, seadme mudeliteave, individuaalse seadme ja/või küpsiste identifikaator, kanal, mille kaudu teenust kasutati (veebibrauser, mobiilibrauser, rakendus), brauseri versioon, IP-aadress, seansi identifikaator, seansi aeg ja kestus, ekraani eraldusvõime ja operatsioonisüsteem; asukohaandmed, nagu GPS-i, WLAN-ühenduspunktide või mobiili sidejaamade alusel arvutatud koordinaadid, kui kasutaja on andnud selleks loa
Andmed sotsiaalmeedia kasutamise kohta, st: Kontrolöri veebisait võib sisaldada sotsiaalmeedia funktsioone, nagu Facebooki Like nupp ja jagamisnupp. Kontrolör võib saada kommentaari või lingi, mida kasutaja jagab kontrolöri veebisaidil või Facebookis. Kontrolör võib saada ka kasutaja Facebooki avaliku profiili andmed ja teavet, mida Facebooki kasutaja jagab kontrolöri teenustega. Nende funktsioonide kasutamist suunab teenust pakkuva ettevõtte, nt Facebooki privaatsuspoliitika: https://www.facebook.com/about/privacy/update?ref=old_policy
Kliendi ja kasutaja analüüsiandmed, st: kasutaja/kliendi turundussegmendid ja profiilid, mis on hangitud eelnevalt kirjeldatud andmetest ja regulaarsetest allikatest analüüsimise ja mustrite kujul, nagu kasutaja/kliendi võimalike huvide arvutamine või kasutaja/kliendi muul moel segmenteerimine kasutajate erirühmadesse.
Riiklikke ID-numbreid töödeldakse vaid seadusega lubatu piires, kui see on oluline andmesubjekti tuvastamiseks, nt korterite müümisel või rentimisel, krediidi andmisel või võlgnevuste sissenõudmisel.
Isiklikke andmeid kogutakse otse andmesubjektilt, kui andmesubjekt registreerub või kasutab teenust; saadab päringuid kontaktile või esitab teavet blanketti täites; sooritab ostu või tellimust, sõlmib lepingut, osaleb sündmustel või suhtleb kontrolöriga muul moel isiklikult, telefoni teel või digitaalselt. Isiklikke andmeid kogutakse ja uuendatakse ka rahvaloenduse, sõidukite teabe, ametiasutuste poolt avaldatud andmete alusel, krediiditeaberegistrites, postiasutuste poolt avaldatud, avalikes telefonikataloogides, otseturundus- ja muude andmevahendajate poolt ning muudes sarnastes avalikes ja eraregistrites avaldatud andmete põhjal.
Kontrolör võib avaldada isiklikke andmeid muudele ettevõtetele, kelle tooteid või teenuseid kontrolör turundab ja müüb andmesubjektile, nt maaomanikele ja majutusteenuste pakkujatele.
Andmeid ei avaldata muudele välistele osapooltele, v.a kui see pole vajalik kontrolöri juriidiliste või lepinguliste kohustuste täitmiseks.
Kontrolör võib tellida ICT-d, turundamist, sidet ja muid teenuseid kolmandatelt osapooltelt, tarnijatelt, pakkujatelt või muudelt alltöövõtjatelt. Sellisel juhul võib kontrolör edastada isiklikke andmeid alltöövõtjatele nende pakutavate teenuste ulatuses. Need alltöövõtjad töötlevad isiklikke andmeid kontrolöri nimel ja peavad järgima kontrolöri esitatud nõudeid ning seda privaatsuspoliitikat. Lepingus sätestatud meetmetega tagab kontrolör, et isiklike andmete töötlemine on seadusega kooskõlas.
Isiklikke andmeid ei edastata regulaarselt väljaspoole Euroopa Liitu või Euroopa Majanduspiirkonda. Kui aga andmeid tuleb saata väljaspoole EL-i või EEA-d (Euroopa Majanduspiirkonda), tagab kontrolör, et riik, kuhu andmeid saadetakse, on võtnud kasutusele Euroopa Komisjoni heakskiidu saanud andmekaitseseaduse või kasutab Euroopa Komisjoni heakskiidu saanud standardseid lepinguklausleid.
Ligipääs isiklikele andmetele antakse vaid isikutele, kes peavad andmeid töötlema osana töökohustustest või muudest kohustustest. Digitaalseid andmeid kaitsevad tulemüürid, paroolid ja muud tehnilised meetmed. Andmeid hoitakse füüsiliselt turvatud lukustatud valdustes.
Klientide isiklikke andmeid säilitatakse lepingu ning seadusega sätestatud õiguste ja kohustuste täitmiseni ning näiteks majutustehingute seaduses, tarbijakaitseseaduses ja arveldusseaduses sätestatud andmete säilitamisperioodi lõpuni.
Kontrolör võib pärast kliendisuhete lõppemist säilitada anonüümseid andmeid ning eespool kirjeldatud põhiandmeid (v.a riiklik ID-number) ja andmesubjekti turundusandmeid otseturunduse eesmärkidel.
Andmesubjektidel on õigus teada, milliseid isiklikke andmeid on kontrolör kogunud ja töödelnud. Kui andmesubjekt esitab nõude, parandame, eemaldame või asendame valed, ebavajalikud, ebatäielikud või aegunud isiklikud andmed.
Andmesubjektil on õigus keelata andmete kasutamist otseturundamiseks, teleturundamiseks või muul moel otseturundamiseks ning keelata andmete kasutamise küsimustikes ja turu-uuringutes.
Andmesubjekt võib tühistada antud nõusoleku või piirata andmete töötlemist seadusega sätestatud juhtudel ning esitada kaebuse.
Päringud saab esitada lõigus 2 defineeritud kontaktisikutele. Kontrolör võib küsida lisateavet, et veenduda andmesubjekti isikus.
|
OSCAR-2019
|
||
5.juunil toimus Õpetajate Majas Rohelise Kooli programmis osalevatele haridusasutustele pidulik tunnustusüritus. Sinilinnu lasteaiast osales üritusel õppealajuhataja Triin Penu. Tunnustusüritusel osalesid lisaks programmi liikmetele ka abilinnapea Züleyxa Izmailova, Tallinna Keskkonnaameti juhataja asetäitja Elena Sapp ja juhtivspetsialist Reet Vaiksalu ning Viivi Lokk Tallinna Haridusametist. Eesti Looduskaitse Seltsi esindas Juhan Telgmaa. Tehti kokkuvõtteid keskkonnahariduslikest ettevõtmistest ning tunti tehtust rõõmu. Üritusel tutvustasid Hanno Zingel ja Peep Männil Eesti värske rahvuslooma – hundi – eluviisi.
Tunnustati ühtteist lasteaeda ja kooli ülemaailmselt tuntud ökomärgisega Roheline lipp. Varasemalt Rohelise lipu omanikuks saanud said seekord laualipud, ka meie lasteaed sai laualipu. Hoiame oma lippu kõrgel!
Tallinna Lasteaed Sinilind hoolekogu sügisesel koosolekul tekkis arutelu, kuidas lapsevanemad saaksid panustada lasteaia tegemistesse. Ühise arutelu tulemusel jõuti kokkuleppele, et kevadel püstitatakse lasteaia õuealale taaskasutatud materjalidest tegeluskeskused/tegelusseinad. Rohelise kooli programmiga liitunud lasteaiale on selline tegutsemisviis igati asjakohane. Mõeldud- tehtud! Talgupäeval, 3.05 toimus enamus tegeluskeskuste paigaldamine.
Selleks, et selgitada välja konkursi võitja, kuulutati välja hääletusvoor. Hääletada said nii lapsed, lapsevanemad kui ka kogu maja personal. Tulemused tehti teatavaks lasteaia tänuvastuvõtul 31.05.
Kõik osalenud rühmad said tänukirja, parimateks osutusid Naksitrallid, Sipsik ja Juku Pill, kes said eriauhinnad.
Reedel, 1. juunil toimus Tallinnas Vabaduse väljakul mudilaste laulupidu “SadaSäraSilma”. Lasteaedade laulupidu oli pühendatud Eesti Vabariigi sajandijuubelile ning Tallinna alushariduse 100 aastapäevale.
Pidu algas rongkäiguga Vabaduse väljakul, kus marssimas oli üle tuhande 6-7-aastase laululapse, nende seas ka 10 laste Sinilinnu lasteaiast.
Kavas oli kümme lastelaulu, mida ilmestasid toredad liikumisseaded. Lapsi saatis Urmas Lattikase ansambel, dirigeeris Raul Talmar. Koos lastega laulsid laval ka muusikaõpetaja Jaana ja õppealajuhataja Triin.
Suur tänu Jaanale, kes lastele laulud selgeks õpetas, aga ka kõigile teistele, kes laste laulupeol osalemisele kaasa aitasid!
31.mai oli see kaunis kevadpäev, mil kell 18.00 kogunesid lasteaia õuealale need vanemad, kes on lasteaia tegemistesse panustanud ja mitmel moel toeks olnud. Loomulikult oli kohal ka lasteaia personal, kelle tubli tööta lasteaed nii tegusalt ei toimiks.
Tuleb tõdeda, et Sa võid teha mida iganes, kui Sul jätkub selleks indu. Innukus on pärm, mis paneb lootused taevani kerkima. Innukus on säde silmis, nõtkus kõnnakus, käehaare, vastupandamatu tahtetulv, jõud ideede teostamiseks… Sinilinnu-perel on indu jätkunud ning üheskoos on saavutatud palju. Selleks, et suuri tegusid teha, pole tarvis olla suurim geenius; pole tarvis olla inimestest kõrgemal, on tarvis olla nendega koos! Soovime, et koostegemise indu ikka jätkuks!
Kõik said tänuürituselt kaasa sümboolse tassi, mida edasiste heategudega täita. Tänamiste vahel esinesid lapsed laulu ja tantsuga ning õpetajate tantsurühm. Loomulikult ei puudunud peolt uhke tänutort!
Ema Teresa on öelnud, et hea sõna võib olla lühike ja lihtne, kuid kajab vastu tõeliselt lõputult. Kajagu meie TÄNU lõputult!
Tallinna Haridusamet on kuulutanud välja mai kui MÕK-i kuu. MÕK-i kuu eesmärk on muuta muutunud õpikäsitus nähtavaks. Sinilinnu lasteaias rakendati MÕK-i kohe mitmel moe. 3.mail toimus talgupäev, kus koos vanematega said lapsedki töökasvatusest osa. 9.mail õppisid vanemad rühmad õues politseinike tööd tundma, kohal olid politseinikud koos autoga. Muumide rühm tegi emadepäeva peo Avatud akende kontserdina, Vikerkarude rühma lapsed aga tegid emadele ise esinemiskava toredate numbritega. Rõõmupallide rühm tegi 15.mail lahtise tegevuse õues, toimus Aardejaht. Maikuus tõime ka koosolekud ja MTÜ Hooling koolituse õue. Kaunis kevad võimaldas lastega õppekäikudel käia – külastati Männi parki, Vabaõhumuuseumi, õpetajad käisid Keila-Joal õppematkal. Koolieelikud istutasid lasteaia õuealale puid. 24.mail toimus ülelinnaline tantsupidu “Me armastame Eestit”, mis andis lastele kogemuse tantsida kõik koos õues. Õppida saab kõikjal, lõimida ainevaldkondi ja kasutada erinevaid vahendeid!
Kena kevade oli käes. Puud haljendasid noorte lehtede ehtes, lilled õitsesid aasal, põllul tärkas noor oras… Põllu serval laia pärna otsas laulsid kaks lindu teineteise võidu. Laulsid ja läksid tööle. Teine tõi teise nokatäie, esiti raagusid, siis pilliroopinnukesi, siis kulukõrrekesi, edasi vooderdasid linnud oma pesa pehme samblaga seestpoolt ära ja kõige peale tegid nad udusulist ilusa aseme.
Mõne päeva pärast tekkisid pesasse munad ja linnukesed ei lahkunud enam pesast. Kui emalind haudus, tõi isalind temale süüa ja laulis talle meeleheaks. Nõnda läksid nädalad, hommikust sai õhtu…
Väikesed lapsukesed tegid oma esimesed sammukesed, noka vahelt kostus esimene lauluheli ja peagi tuli teha oma esimene tiivasirutus ja lennata ning maailma tundma õppida kaugemal kui turvaline pesa. Tuli õppida hakkama saama, tuli kasvada tugevaks ja tuli kogeda ümbritsevat…, et olla valmis pikaks rändeks, rännakuks maailma avastamise teel.
See jutt on vanast eestiaegsest aabitsast, mis imehästi sobib Sinilinnu lasteaia lõpetajatele. Sipsiku ja Vikerkarude rühma lõpetajad on justkui need pesast väljalennanud linnud selle rännaku alguses.
Kõik need Sinilinnu lasteaia “linnulapsukesed” olid mitmetahulised, igaüks oma moodi – just sellised, nagu neid olid kujundanud nende kodu, sõbrad, lasteaed, eelkõige rühmakaaslased ja õpetajad.
Nende laste lasteaiatee küll lõpeb, aga mälestused Sinilinnus oldud ajast jäävad – mängud lasteaiakaaslastega, toredad tegevused toas ja õues, õppekäigud, üritused lasteaias ja väljaspoole seda ning loomulikult ülev lasteaia lõpupidu.
Soovime lõpetajatele kaunist rännakut teadmiste teel! Osake valida teid ja kohti, olge uudishimulikud ja vaprad, olge need, kes te olete!
24.mail kell 16.00 oli Sinilinnu staadion rahvariietes väikeseid ja suuri tantsijaid täis, toimus ülelinnaline lasteaedade tantsupidu, kus kõikide lasteaedade õuealadel üheaegselt tantsiti. Ka meie lasteaiast olid kõik rühmad tublid tantsijad!
Tallinna Haridusamet tänas üliarmsa peo ja nende kildude eest. Tantsupidu ei ole lihtsalt etendus, olulised on need pisikesed killud, millest pidu kokku pannakse- mõte, et midagi nii vahvat ja suurt võiks üldse 126 lasteaeda koos ette võtta, hea tuju, tantsude valik, rahvariided ise, eelproovid õpetajate eestvedamisel ja palju, palju muud.
15.mail oli Sinilinnu õpetajatel võimalus osa saada Hoolingu toredast koolitusest. Kuna ilm oli suviselt soe, siis rakendasime MÕK-i (Me Õpime Kõikjal) ja tegime koolituse väljas. Koolitus väärtustest ja meeskonnatööst andis igaühele midagi – kellele teadmisi, kellele kinnitust, kellele energiat, kellele võimaluse õpetajatega koos olla…
Täna külastasid meie lõpurühmi politseinikud. Räägiti sellest, kuidas teed ületada, tutvustati liiklusmärke ja millised vahendid peavad olema ratastega liiklejatel. Liiklusmärgid olid lastele teada, huvitavamaks osutus arutelu selle üle, kuidas ära tunda erariietes politseinikku. Lisaks teoreetilistele teadmistele said lapsed ka politseiautos istuda ja ringi vaadata. Oli meeleolukas kohtumine.
|
OSCAR-2019
|
||
Eesti Tervise Fondi algatatud meeste terviseedendusprogrammiga „Mehed vormi“ on tänaseks ühinenud üle 300 inimese, kes on viie kuu jooksul oma füüsilist vormi testinud ja parendanud.
Eesti Tervise Fond koostöös kaitseväe ja kaitseministeeriumiga kutsus jaanuaris tervise- ja liikumisnäitajate parendamisest huvitatud inimesi üles sooritama iseseisvalt kaitseväes kasutatavat füüsiliste võimete testi, harjutama ning tulemusi programmi kodulehel jagama. Kokku sooritas jaanuarist maini testi ja parandas oma tulemusi 300 meest ja 30 naist.
„On väga positiivne, et nii palju inimesi tuli programmiga kaasa, oli valmis oma tulemusi jagama ja paremate näitajate nimel harjutama,“ ütles Eesti Tervise Fondi juht, perearst dr Eero Merilind.
Programmi noorim osaleja oli 12 ja vanim 66 aastane, kõige enam enda proovile panijaid oli 20-35 aastaste seas.
Kaitseväe üldfüüsilise testi sooritaja peab tegema kahe minuti jooksul maksimaalse arvu kätekõverdusi ja istessetõuse ning jooksma aja peale 3,2 kilomeetrit. Osalejad registreerisid oma tulemused programmi veebilehel mehedvormi.ee, mis aitas välja arvutada punktisumma ja võrrelda enda tulemusi kaitseväes kehtivate nõuetega. Nõuded arvestavad testi sooritaja vanust ja sugu, maksimaalne saavutatav tulemus on 300 punkti.
„Paljudes Tallinna gümnaasiumides sooritatakse kaitseväe testi kehalise kasvatuse tunni raames juba praegu, kavatseme seda teha järgmisel aastal ka meie koolis. Testiks valmistumine ei nõua kulukat varustust või treeningutingimusi ning annab adekvaatse pildi testi sooritaja füüsilisest vormist,“ ütles Prantsuse lütseumi kehalise kasvatuse õpetaja Urmas Kokk, kes ka ise programmis osales.
Programmiga ühinenute vahel loosis Eesti Tervise Fond välja priipääsmeid sportlikele tegevustele ja spordiüritustele – programmis osalenutel oli võimalus lasta erinevatest relvadest Tondi laksetiirus, uisutada Harju tänava liuväljal ja Jeti jäähallis, külastada noorte iluuisutamise MM-i Tallinnas ning treenida Sparta spordiklubis. Maikuus välja loositud auhinnaks oli lend kaitseväe helikopteriga Robinson, mille võitsid testis pea maksimumpunktid saavutanud Indrek Hopfeldt ja Evert Eero. „Mehed vormi“ projektis osalenud külastasid programmi lõppedes Eesti moodsaimat kaitseväe väeosa Ämari lennubaasi, kus praegu paiknevad ka liitlaste lennuvahendid.
„Programmi eesmärgiks on aidata kaasa terviseedendusele ja kujundada noorte liikumisharjumust võimalikult varases eas. Veresoonkonna haigused, infarkt ja insult on keskealiste meeste surma põhjuseks kolm korda sagedamini kui naiste puhul, samuti elavad mehed 10 aastat naistest vähem. Kõrge vererõhu ja südame rütmihäirete üle kurdavad juba varases keskeas ja noored mehed Tervisekäitumise parandamine ja liikumisharjumuste kujundamine noorte seas on lihtsaim viis hilisemat haigestumist ära hoida,“ ütles doktor Merilind.
eelmine GOODNEWS SOOVITAB! Borjomi alkomeetri tasuta rakendus on hea abimees mõõtmaks tarbitud alkoholi mõju
järgmine HOIA TERVIST! Tervise Arengu Instituut alustab teavitust passiivse suitsetamise kahjulikest mõjudest
12. ja 13. novembril toimub Tallinnas esmakordselt terviseseminar, kus õpetatakse eestlasi vältima talvist masendust ja haiguseid. Nõu jagavad nii meditsiini-, spordi- kui ka toitumiseksperdid.
Teiste seas astub seminaril “Ela terve elu: Talv” üles toitumiskonsultant Kadi Helme, kes on põhjalikke toitumisalaseid teadmisi kogunud nii Eesti, Inglismaa kui ka Ameerika instituutides. Helme sõnul on ligikaudu 90 protsenti tänapäeva läänemaailma surmadest põhjustatud mittenakkavatest haigustest, mis on suures osas just ebaõigest elustiilist ja toitumisest põhjustatud elustiilihaigused.
“Kahjuks on ka Eesti inimeste seas just niisugused haigused enamiku tervisehädade põhjuseks,” tõdes Helme, kelle sõnul ei ole olemas ühte imerohtu, mille abil tervislikumalt elada, vaid rida tegevusi, mida igaüks võiks oma ellu rakendada.
– Näiteks praegu tuleks süüa võimalikult palju veel kättesaadavaid kohalikke köögi- ja puuvilju, et oma organismi talveks vitamiinidega laadida.
– Enne vitamiiniriiuli kallale minekut tasuks esmalt üle vaadata, et igapäevane toidulaud oleks mitmekesine. Toidulisand ei asenda kesist toiduvalikut.
– Eelistada tasub neid toiduaineid, mida on siin geograafiliselt aastasadu kasvatatud ja tarbitud. Kohalik toit eelkõige!
– Haigused on enamasti kehva elustiili tulemus. Kui sinu menüüsse kuuluvad enamasti pitsa, krõpsud ja purgisupp, siis on nõrkus ja tervisehädad kiired tulema. Eelista toite, mille oled ise valmistanud, mitte pakist võtnud.
– Mitmete Eestis teostatud uuringute kohaselt ei saa meie laiuskraadil elavad inimesed sügistalvisel perioodil piisavalt D-vitamiini. Seda vitamiini võiks iga eestlane toidule lisaks võtta, ent üldiselt ei tasu toidulisanditega liialdada, vaid selleks peab olema vajadus.
– Pimedal ja külmal ajal kiputakse liialdama ka maiustamise ja liigse näksimisega, mis kiirelt lisakilod toob. Seda tehakse peamiselt seetõttu, et kehale lisaenergiat anda, kuid see on petukaup. Tegelikult tasuks tähele panna, et kogu loodus on talvel puhkeriimil. Pole vaja kehast viimset jõudu välja pigistada. Andke oma kehale rohkem puhkust, võtke enda jaoks aega ja sööge toitainerikkamaid põhitoidukordi – nii leevendate ka näksimisisu.
– Magusaisu leevendavad ka näiteks marjarohked smuutid, kosutavad soojad joogid või miks mitte teha endale üks kohalik ja maitsev talvemaius: ahjus küpsetatud õunad kaneeliga.
12. novembril toimuval terviseseminaril astuvad peale Kadi Helme üles veel mitmed tunnustatud eksperdid ning 13. novembril leiab aset ka spetsiaalne kokandusseminar, kus õpetatakse valmistama just sinu kehatüübile sobivaid sööke ja jooke, mis haigused eemal hoiavad.
|
OSCAR-2019
|
||
Kuna Eestis on vähe kaubastatavaid loodusvarasid, siis tagab riigi jätkusuutlikkuse ettevõtlusest tekkiv lisandväärtus ja eksport.
Eesti ettevõtluse näitajate järgi oleme samas kategoorias näiteks Skandinaavia riikidega. Samas on nendega võrreldes meie üks peamiseid probleeme madal lisandväärtus töötaja kohta - aastal 2013 oli Eesti näitaja ligi 70% Euroopa Liidu keskmisest.
Lisaks peame arvestama, et tööturul jääb inimesi vähemaks ning see seab meie ettevõtjad situatsiooni, kus vähemate inimestega tuleb saavutada paremaid tulemusi. Kui tahame olla konkurentsivõimelisemad, tuleb saavutada Eesti majandusarengus järgmised muutused:
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on koos partneritega loonud "Eesti ettevõtluse kasvustrateegia 2014–2020", mille põhjal töötatakse välja tegevused järgmiseks Euroopa Liidu rahastusperioodiks.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis analüüsitakse järjepidevalt majanduse arenguvõimalusi ning väärtustatakse innovatsiooni.
Eesti ettevõtluse tootlikkuse ja lisandväärtuse tõstmiseks tuleb tugevalt panustada tehnoloogia- ja tootearenduse innovatsiooni. Tähtis on ettevõtjate ja teadusasutuste vaheline koostöö.
Eestis tegutseb üle 60 000 ettevõtte, neist vähemalt 250 töötajaga on vaid ligi 150. Majandusanalüüsid annavad ülevaate majandusnäitajatest, tööjõuturu prognoosidest ja valdkonna uuringutest.
Alla 1,3 miljoni elanikuga riigi siseturg jääb paljudele ettevõtetele liiga väikeseks, seetõttu on nende suunatud pilk väljapoole. Ekspordi maht moodustas 2014. aastal umbes 90% Eesti SKPst ja ligikaudu sama suur on ka imporditud kaupade ja teenuste maht, mida kasutatakse tootmises, investeeringuteks või tarbimiseks.
Suur avatus tähendab, et Eesti majandus on vastuvõtlik väliskeskkonna muutustele ning majandus ja tööturg on lühikese aja jooksul teinud läbi suuri kõikumisi.
Eesti on majandusarengu poolest liikunud siiski suhteliselt kiiresti lähemale Euroopa Liidu arenenumatele riikidele, kuigi mahajäämus on endiselt üsna suur: Eurostati andmetel oli ostujõuga korrigeeritud Eesti SKP elaniku kohta 2001. aastal 47% Euroopa Liidu keskmisest, ning 2013. aastal 73%. Samasugune pilt iseloomustab ka Eesti tootlikkust. Aastaks 2020 on seatud eesmärk jõuda tootlikkuselt 80% tasemeni Euroliidu keskmisest.
OECD ülevaade Eesti majandusest annab pildi meie majanduse olulisematest näitajatest. Praegust olukorda nii tarbijate kui ka ettevõtjate vaates kajastavad konjunktuuriuuringud.
Kogu ettevõtlustegevust raamistab majanduskeskkond, mis määrab, kui lihtne, mugav, selge ja läbipaistev on ettevõtjal siin tegutseda.
Kuna olud muutuvad, peab ka poliitika kujundamine ajaga kaasas käima ja lähtuma eesmärgist ettevõtjate koormust vähendada. Seega on iga uue seadusandliku initsiatiivi puhul oluline hinnata sellega kaasnevaid majanduslikke mõjusid, eeskätt halduskoormust.
Strateegia peamine eesmärk on Eesti ettevõtjate tootlikkuse kasvatamine 80 protsendini Euroopa Liidu keskmisest. Ettevõtluse kasvustrateegial on kaks strateegilist fookust:
Poliitikakujundamisel keskendutakse nutika spetsialiseerumise meetodil valitud kasvuvaldkondade eelisarendamisele, milles lähtutakse Eesti majanduse ja teaduse spetsialiseerumisest, arengupotentsiaalist ning neid kõige lähemalt mõjutavatest arengutest Euroopas ja mujal.
Poliitika alus on Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse kliendianalüüs, mille järgi avaldavad Eesti ekspordile ja lisandväärtusele suurimat mõju kolm ettevõtete gruppi: suurkliendid, nn. võtmekliendid ja kasvukliendid.
Eesti riigil on 2015. aasta seisuga osalus 32 äriühingus, 100-protsendiline osalus 25 äriühingus. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas on 18 äriühingut.
Riigi osalusega äriühingute juhtimine on jaotatud seitsme ministeeriumi vahel ning ühe äriühingu osaluse valitseja on Riigimetsa Majandamise Keskus. Riik osaleb äriühingutes kolmel põhjusel: riigivõimu teostamine, muul riigivara valitseja poolt määratud avalikul eesmärgil ning tulu saamiseks.
2013. aastal oli riigi osalusega äriühingute konsolideeritud omakapital ca 3 miljardit eurot, kulumieelne ärikasum (EBITDA) 654 miljonit eurot ja puhaskasum kokku 360 miljonit eurot.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium kujundab poliitikat ja viib seda ellu tihedas koostöös järgmiste partneritega:
Ettevõtluse toetamise kontekstis rakendusüksus ja peamine tugi nii Eesti ettevõtetele kui ka välisinvestoritele.
Pakub ettevõtjatele tuge, et kindlustada ligipääsu kapitalile. Pakub laene, laenukäendusi ja riskikapitaliinvesteeringuid. Eksporditagatisi väljastab KredEx Krediidikindlustuse AS.
Euroopa Liidu olulisemad valdkondlikud teemad on ettevõtlussõbraliku tegevuskeskkonna kujundamine, siseturu toimimise parandamine ning e-lahenduste senisest ulatuslikum väljatöötamine ja juurutamine Euroopa Liidu tasandil. Eesti soovib Euroopas saavutada ühtse, lihtsa ja ettevõtlust soodustava õigusruumi.
Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD - Organisation for Economic Co-operation and Development) peamine väärtus Eesti jaoks seisneb hea majanduspoliitika kogemuses ja teadmistes. Eesti panustab OECD erinevatesse raportitesse adekvaatse infoga siinse ettevõtluskeskkonna ja majandusnäitajate kohta.
Maailma Kaubandusorganisatsioonis on Eesti huvi kõrvaldada kaubandustõkkeid ja liberaliseerida turgu.
Algatus seab paika väikeettevõtluse põhiprintsiibid, eesmärgid ja tegevused nii Euroopa Liidu kui ka liikmesriigi tasandil.
|
OSCAR-2019
|
||
Louis Zamperini kogus juba noores eas tuntust pikamaajooksjana, pälvis oma kodukoha järgi hüüdnime Torrance’i Tornaado ja pääses 1936. aasta suveolümpiamängudele, olles ise alles poisike. Mõned aastad hiljem liitus meheks sirgunud Zamperini aga USA õhujõududega ning võttis osa teisest maailmasõjast, kus tal tuli teha koos kamraadidega hädamaandumine Vaiksesse ookeani. Kuigi toidu- ja veevarud olid peaaegu olematud ning ookeanis tiirutasid näljased valgehaid, õnnestus Zamperinil päästepaadis sangarlikult vastu pidada enam kui kuu aega. Lõpuks võtsid Jaapani sõdurid tema ja ühe ta ellujäänud kaaslastest kinni ja toimetasid nad vangilaagrisse, kus sai alguse Zamperini kannatuste teekond.
Ehkki sõjavangiks langenud olümpiasportlase lugu on oma erakordsuses teadmist väärt ning stuudio Universal omandas õigused sellele ettenägelikult juba 50ndatel (kui filmi tollal vändata plaaniti, pidi Zamperini osa mängima Tony Curtis), jõuab „Murdumatu“ lugu täies hiilguses ekraanidele päris esimest korda. Režissööriks pole ebatavalisel kombel keegi muu kui Hollywoodi täht Angelina Jolie, kes on varem lavastanud vaid ühe mängufilmi. „Murdumatust“ paistab kahtlemata välja Jolie austus mehe vastu, kelle vaprusest, jõust ja tugevusest soovib ta jutustada emotsionaalse loo. Ent vaatamata lavastaja siirusele ning ambitsioonidele on see elulooline draama, olgugi et majesteetlik ja efektiderohke, liiga konventsionaalne, üksluine ja üllatustevaene, et pakkuda mõtteainet või olla meeldejääv – intrigeerivaid teemapüstitusi ning süžeekäike on napilt.
„Murdumatu“ huvitavaimaks tahuks on vaen Zamperini (Jack O’Connell) ja õela Watanabe ehk Linnu (Takamasa Ishihara) vahel, kes on pealikuks mõlemas vangilaagris, kus Zamperini viibib. Ehkki armutult otsekohene ja võimukas, on viimane väikest kasvu ja androgüünse välimusega ning paistab end ähvardatunagi tundvat, kui tema juhitud laagrisse tuuakse kuulus olümpiavõitja, tõeline mehelikkuse etalon. Watanabel tekib perversne soov oma ülemvõimu näidata ning „murda“ edukas ja nägus sportlane brutaalseid piinamistaktikaid rakendades, justkui tõestamaks omaenda mehelikkust. Selle käigus muutub ta tegelasena aina eemaletõukavamaks, näitamata seejuures kordagi üles inimlikkust. Kui Watanabe mõistab viimaks Zamperini tegelikku vintskust ja tugevust – jõudu, mida tal endal ei saa kunagi olema –, on tema omapärane reaktsioon veenev. Põnevust toob, et loos on Watanabe kujul olemas reljeefne antagonisti roll, kellega kangelasel tekib konflikt, sest kui Zamperinit ja teisi vangi võetud sõdureid piinaksid järjepidevalt lihtsalt juhuslikud Jaapani sõdurid, oleks film oluliselt pealiskaudsem ja üheplaanilisem. See-eest ei keskendu Jolie piisavalt näiteks noore Zamperini keerulisele suhtele Jumalaga, et esile tuleks selle tegelik olulisus Zamperini jaoks.
Filmi kasuks ei räägi see, et viimaste aastate jooksul on juba valminud meeldejäävaid filme nii teisest maailmasõjast kui ka merehädast: pärast Steven Spielbergi „Sõjaratsut“ ja alahinnatud „The Railway Man’i“ (mis on samuti biograafiline draama Jaapani vangilaagris piinamise ohvriks langenud mehest) mõjub lõviosa „Murdumatu“ narratiivist, mis kujutab Zamperini kannatusi sõjavangina, suhteliselt rutiinsena. Kes on see-eest näinud filmi „Kõik on kadunud“ Robert Redfordiga peaosas või maagilist Oscari-võitjat „Pii elu“, ei ole tõenäoliselt rabatud venivatest stseenidest, mis kujutavad Zamperinit ja tema kaaslasi abitult ookeanil triivimas ning näljast järk-järgult kondisemaks muutumas.
Kui jätta välja märgatavad montaaživead ning mõned keskpärased visuaalefektid, on film viimistletud ja nägus, sest Jolie sai töötada niivõrd talendikate inimestega – nende seas 11 Oscari nominatsiooni pälvinud operaator Roger Deakins ning tunnustatud helilooja Alexandre Desplat –, kuid just ajastus paistab vilets, eriti pidades silmas sentimentaalsusesse kalduvate eluloofilmide rohkust viimastel aastatel. Isegi kui „Murdumatu“ ei tundu otseselt olevat mõne põhjapanevama linateose püüdlik imitatsioon, mõjuvad erilisemadki stseenid ometi tuttavlikult. Filmi kallal töötanud inimesed, olgu selleks peaosatäitja Jack O’Connell (tõusev täht, keda võis näha ka PÖFFil linastunud draamades „71“ ja „Tähed õlgadel“) või teenekas Deakins (kelle elavad kompositsioonid rõhutavad ühtaegu sõja suursugusust ja õudust), on selgelt palju pingutanud, kuid üldises plaanis ei ole see heroismist, patriootilisusest ja ennekõike inimhinge tugevusest jutustav draama teostuselt kuigi paeluv ega eriilmeline. On näha, et stuudio noolib selle filmiga prestiižseid auhindu, nagu need valgehaid noolisid Zamperinit ja tema sõpru, kui nood merel ulpisid. „Murdumatu“ šansid pole otseselt olematud, kuid film ise pole selgelt pooltki nii eriline kui mees, kes on selle südames.
Sari saab alguse tuleva nädala esmaspäeval, 26. jaanuaril kell 19:00 ning avafilmiks on Zachary Heinzerlingi „Cutie and the Boxer“, mis tunnistati Sundance’i filmifestivalil parimaks dokumentaalfilmiks ning kandideeris ka Oscarile. See on intiimne ja võimas kaemus elust, kunstist ning kunstnike elust.
|
OSCAR-2019
|
||
Bioloogiliselt oluliste molekulide ja molekulaarkomplekside füüsikalised uuringud (juhib prof Arvi Freiberg)
Uuritakse kollektiivsete kvantergastuste iseärasusi nanoskoopilistes biomolekulaarkompleksides, ribosoomi toimemehhanisme ning molekulidevahelistest interaktsioonidest mõjustatud molekulaarkomplekside spektrite barokromismi. Vähemalt osa mõõtmisi (sh kõrgetel rõhkudel) on plaanis teha ainumolekulide peal. Ainumolekulidel saadud tulemused iseloomustavad konkreetset molekuli ja on vabad molekulide lausmõõtmisega kaasnevast parameetrite keskmistamisest. Teema metoodiliseks eripäraks on samuti ülikiire ajalise lahutusega spektroskoopia, kõrglahutusspektroskoopia, kõrgete rõhkude spektroskoopia ning molekulaardünaamiliste ja kvantkeemiliste arvutuslike meetodite koosrakendamine biofüüsikalistes uuringutes. Planeeritud töid täidetakse tihedas koostöös lisaks Prof. J. Remme töörühmale veel mitme objekte valmistava või teoreetilist tuge pakkuva välismaise uurimisgrupiga (CEA Saclay, Jyväskylä Ülikool, Lundi Ülikool, Madridi Sõltumatu Ülikool, Pariisi XI Ülikool, Sheffieldi Ülikool jt).
Uurimistöö eesmärk on uue atmosfääridünaamika numbrilise mudeli loomine, mis võtab arvesse aerosooli aktiivset rolli ilma- ja ilmastikuprotsesside kujunemisel ning selle mudeli rakendamine Eesti ja Põhja-Euroopa ilmaennustuses ning globaalsete kliimamuutuste modelleerimisel.
Arendustöö sisuks on globaalse aerosoolivälja lülitamine kõrglahutuslikku atmosfääri-dünaamikasse nii, et ühelt poolt oleks arvesse võetud aerosooli tagasimõju lühilainelise kiirguse bilansile, pilvetekkele ning sademete dünaamikale, teiselt poolt aga saaks modelleeritud aerosooli elutsükkel atmosfääris sõltuvalt meteoroloogilistest väljadest ja parameetritest nagu tuule-, veeauru- ja temperatuurijaotused, piirkihi turbulents, aluspinna seisund. Projekti oluliseks prioriteediks on loodava mudeli rakendamine operatiiv-ilmaennustuses Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudis.
Teema täitjateks on 8 kõrge kvalifikatsiooniga teadustöötajat, kaasatud on 7 kraadiõppurit. Nende kasutuses on kaasaegsed arvutustehnilised vahendid, sh. kobar- ja superarvutid.
Nanomeeterosakeste tekkimine ja aerosooliosakeste mõõtmespektri kujunemine nõrgalt ioniseeritud atmosfääri keskkonnas (juhib vanemteadur Urmas Hõrrak)
Teadusteema raames uuritakse atmosfääriaerosooli tekke ja evolutsiooni seaduspärasusi. Aerosool on kasvuhoonegaasidega võrdoluline kliimafaktor ja vastavad uuringud on kujunenud kaasaja teaduse prioriteediks. Oluline osa tööst käsitleb aerosooliosakeste tekkimist õhu saastegaasidest gaas-klaster-osake konversiooni protsessis, eriti aga nanomeeterosakeste tekkepuhanguid atmosfääris. Uurimuse põhieesmärk on teha kindlaks, millisel määral mõjutavad atmosfääri ionisatsiooni muutused klastrite ja aerosooliosakeste tekkimist ning mõõtmestruktuuri olenevalt konkreetsest meteoroloogilisest tingimustest ja õhukeemia foonist. Tulemused peavad andma uusi alusteadmisi atmosfääri saastamise tagajärgede modelleerimiseks ja prognoosimiseks. Teoreetilisel modelleerimisel otsitakse uusi lahendusi katmaks osakeste läbimõõtude vahemikku 1–3 nm, milles ei ole hästi rakendatav ei keemiline kineetika ega termodünaamika. Eksperimentaaluuringutes arendatakse aerosooliosakeste mõõtmespektri ja aeroioonide liikuvusspektri elektrilise mõõtmise meetodeid ja aparatuuri, pöörates erilist tähelepanu spektromeetrite kalibratsiooni meetodite täiustamisele. Aerosooliosakeste tekkeprotsesside eksperimentaal-vaatluslik ja teoreetiline uurimine toimub tihedas koostöös Prof. M. Kulmala poolt juhitava Helsingi Ülikooli aerosooliuurijate kollektiiviga. Teema täitjateks on 12 kõrge kvalifikatsiooniga teadustöötajat ja 6 doktoranti.
Radioaktiivsus keskkonnas ja sellest tekkiv kiirgusdoos on riikliku seirevajaduse kõrval ka teadusuurimise objektiks kõigis riikides, erandiks ei saa olla ka Eesti. Selleks ei kohusta ainult rahvusvahelised kokkulepped ja EURATOMi asutamislepingul põhinev seadusandlus, vaid ka vajadus anda inimestele sellealast asjatundlikku teavet, olla valmis seireandmeid teaduslikult tagama ja mõtestama, hinnata/prognoosida olukorda ja arenguid kiirgustegevuste, avariide korral jpm. TÜ FI-s algatati laboritöötajate initsiatiivil uuringud selles valdkonnas 1990-ndate aastate alguses.
(b) radioökoloogilistest kiiritusradadest ja doosikujunemisest, neid mõjustavatest allikatest energiatootmises, radioaktiivsete jäätmete käitlemises.
(a) madalaenergeetilise HPGe-g-spektromeetria, keskkonnaproovide kvantitatiivanalüüsi kvaliteeditagamise meetmete , rahvusvaheliste võrdlusharjutuste kaudu;
(b) radionukliidide levi ja õhku, vett ja pinnast hõlmavate kiiritusradade radioökoloogilistes mudelites;
Ettevalmistused a- ja b-kiirgavate nukliidide analüüsimeetodite juurutamiseks keskkonnaproovides – 2009.a. algas Keskkonnainvesteeringute Keskuse poolt rahastatud projekti „Põhja- ja joogivee radionukliidide sisalduse määramise metoodika väljatöötamine” täidesaatmine, mille eesmärgiks oli töötada ja juurutada välja põhja- ja joogivee radionukliidide Ra-226 ja Po-210 sisalduse määramiseks vajalik vedelikstsintsillatsioontehnika.
|
OSCAR-2019
|
||
Puuetega inimesed hangivad veebist informatsiooni tavalisest veebikasutajast erinevalt. Kasutatakse näiteks pimekirja ning tehnilisi abivahendeid (ekraani lugemise tarkvara, tekstipõhiseid veebisirvijaid jne). Tajutavuse põhimõtte eesmärk on rõhutada, et kogu veebilehe sisu peab olema ka erinevate abivahenditega kättesaadav (näiteks silmadega lugemise asemel veebiteksti kuulamine).
Tagada tekstiline alternatiiv mittetekstilisele sisule, et seda saaks kasutajate vajadustest lähtuvalt muuta, näiteks suureks kirjafondiks, punktkirjaks, kõneks, sümboliteks või lihtsustatud keeleks.
Veebilehe tajutavuse parandamiseks tuleb lisada mittetekstilisele sisule (pilt, video, animatsioon vms) tekstiline kirjeldus, mida puudega inimesed saaksid alternatiivse infoallikana kasutada.
Puuetega inimeste veebisirvimise seadmed ei pruugi olla võimelised aru saama millist informatsiooni mittetekstiline sisu (näiteks pilt, heli- või videofail) edasi annab. Selleks, et pimedad, vaegnägijad või lihtsalt inimesed, kes on oma veebilehitsejad seadistanud pilte mitte laadima veebilehel oleva informatsiooni kätte saaksid tuleb leida alternatiivseid viise mittetekstilise sisu neile edasi andmiseks.
Lisatav kirjeldus koostada selliselt, et see annaks edasi ainult olulist informatsiooni ja oleks seda tehes nii lühike kui võimalik
Olulistele ikoonidele ja nuppudele (näiteks nupp „Otsi”, mis asub otsingu vormil, „RSS voog”, „Trüki” või „Jaga” mõnes sotsiaalmeedia kanalis)
Inimkasutaja ja arvutikasutaja (roboti) eristamise robotilõksu (CAPTCHA) moodulile andmaks puuetega inimestele edasi informatsiooni, et tegemist on robotilõksuga
Mittetekstiline sisu on dekoratiivne (näiteks taustapilt või pildike uudise juures, mis ei anna lisainformatsiooni) ning kasutaja võib seda sisust arusaamise seisukohast ignoreerida. Sellisel puhul võib kasutada tühja kirjeldust (alt=””). Tühi kirjeldus annab puudega kasutajale kindluse, et pildil pole kirjelduse parameeter ekslikult ära ununenud, vaid see on teadlikult tühjaks jäetud.
Inimkasutaja ja arvutikasutaja (roboti) eristamiseks (CAPTCHA) kasutatavale tekstile. Kui palutakse näiteks kasutajal sisestada andmed pildilt, mis on teadlikult halvasti masinloetavaks tehtud, ei pea pildi sisu olema tekstiliselt kirjeldatud, muidu kaotab robotilõks oma algse mõtte.
Hea video kirjeldus: „Video peaministri pressikonverentsist Omaani kaubandus- ja tööstusministriga.”
Sisuhalduse tarkvara kasutamise puhul on reeglina võimalik alternatiivne kirjeldus lisada pildi seadistustes. Alljärgnevalt on välja toodud näide Joomla 3.x.x veebilehtede sisuhaldustarkvaras pildile alternatiivse kirjelduse lisamise kasutajaliidesest.
Õigesti kirjeldatud sisu edasi andva pildi või meediafaili HTML märgendikeeles on järgmised atribuudid:
Lähteallikas kirjeldab pildifaili asukohta ja alternatiivne kirjeldus on pildi puuetega inimestele paremaks kirjeldamiseks. Kui alt tekst on olemas, loeb ekraanilugeja ainult alt teksti. Kui see puudub, loetakse pildifaili asukoht ette.
Õigesti kirjeldatud dekoratiivse või olulist sisu mitte edasi andva pildi või meediafaili HTML märgendikeeles on alternatiivse kirjelduse atribuut (alt=””) lisatud, kuid tühjaks jäetud.
Vormides, kus kasutaja saab sisestada andmeid, näiteks oma nime, tuleb vormi lahtritele lisada HTML parameeter lahtri nimetusega (label for=””). Lahtri nimetus ja lahtri unikaalne identifikaator (id=””) peaksid HTML märgendikeeles kattuma.
Unikaalsete identifikaatorite ja vormi lahtrite nimetuste kasutamine vähendab kahe sama nimetusega lahtri loomise riski. See on vajalik, kuna ekraanilugejad ei toeta samal veebilehel erinevaid ühe ja sama identifikaatoriga seotud lahtrite nimetusi ega pruugi neid kasutajale kahe erineva lahtrina kirjeldada. Lisaks võimaldab parameetri nimetuse (label for="") kasutamine lahtri nimetusel hiirevajutuse tegemisel suunata ekraanifookuse vormi väljale, mis võib olla kasulik motoorikahäirega inimeste veebi sirvimise hõlbustamiseks.
Ajas muutuvate meediumite all mõeldakse WCAG 2.0 kontekstis tegelikult igasugust helilist ja videopõhist sisu. Terminit „ajas muutuv” kasutavad WCAG 2.0 loojad, kuna informatsioon on kättesaadav piiratud aja jooksul (aeg, mis kulub salvestise ettekandmiseks). Sarnaselt mittetekstilisele sisule tuleb ka ajas muutuvatele meediumitele lisada alternatiivne kirjeldus, et puudega inimesed saaksid seda alternatiivse infoallikana kasutada.
Puuetega inimestel võib olenevalt puude liigist tekkida raskusi ainult heliliste või videopõhiste salvestistest arusaamisega (näiteks taskuhääling podcast, helifail, videofail või animatsioon). Seetõttu tuleks sellise sisu puhul mõelda alternatiivsetele võimalustele sisu edasiandmiseks. Üks peamine võimalus on selgitava teksti või transkriptsiooni ehk sisukirjelduse lisamine.
Helifailile tuleb lisada kogu sisu edasi andev tekstiline transkriptsiooni. Video või animatsiooni puhul tuleb lisada kogu sisu edasi andev tekstiline transkriptsioon (vt Näide 1) või helikirjeldus, mis lisaks dialoogile kirjeldaks kogu helifaili või videoga edasi antavat olulist sisu (vt Näide 2).
Kui heli- või videopõhisele sisule on juba olemas alternatiiv (näiteks helifaili juures on sama informatsiooni edasi andev tekst või siis video juures on samaväärset sisu edasi andev helikirjeldus)
Mitteolulise informatsiooni kohta (näiteks raadiosaate salvestuse transkriptsioon ei pea kirjeldama juhuslike eetrisse sattunud taustahääli nagu alarmauto sireenide heli)
Hea videofaili kirjeldus: „Kohtumise lõppedes Eesti peaminister ja Omani kaubandus- ja tööstusministerile tõusid, naeratasid ja surusid teineteise kätt väljendamaks valmisolekut edaspidiseks koostööks.”
Hea helifaili kirjeldus: „Taskuhäälingu juhatas sisse kuldnoka laul, millega saatejuht soovis juhtida kuulajate tähelepanu nii kevade algusele, kui vajadusele varsti kella edasi keerata.”
Halb helifaili kirjeldus: „Saatejuht: „Eeltooduga soovisin juhtida kuulajate tähelepanu nii kevade algusele, kui vajadusele varsti kella edasi keerata”.
NB! eestikeelsele helifailile on teatud piirangutega võimalik tasuta teha tekstilist transkriptsiooni.
Otseselt pimedatele suunatud eestikeelse helikirjeldusega videofaile ei ole internetist avalikult saada. Näide helikirjeldusega videost inglise keeles.
Eesti keeles illustreerib hästi video sisu helilist kirjeldamist tavaline spordireportaaž, näiteks video 2011 peetud käsipalli EM valikmäng Eesti ja Makedoonia vahel, mis on leitav ERR arhiivist.
Sihtgrupp Kurt/vaegkuulja, inimesed, kes ei saa mingil põhjusel heli kuulata Täitmise eest vastutav roll Toimetaja
Kurdid või vaegkuuljad ei pruugi eelsalvestatud videofailidest saada kätte heli kujul edastatud informatsiooni. Et informatsioon kurdi või vaegkuuljani jõuaks tuleb videofailile lisada tiitrid (vt Näide 1), mis helilist informatsiooni teksti kujul edasi annaks.
Tiitrid aitavad lisaks puuetega inimestele ka teisi kasutajaid. Näiteks inimesi, kelle jaoks eesti keel ei ole emakeel või inimesi, kes ei saa heli valjult kuulata.
Tiitrite lisamiseks tuleb kasutada meedia formaati, millel on olemas videofailide mängija, mis toetab subtiitrite sisselülitamist ja kuvamist. Lihtsaim viis selleks on laadida videod mõnda veebikeskkonda, mis võimaldaks kas automaatselt või käsitsi videofailidele transkriptsioonide ja subtiitrite lisamist. Oma veebilehel videote näitamiseks saab enamasti kasutada linkimist vastavale keskkonnale ja failile.
Automaatne teksti tuvastamine toimib videote laadimiseks mõeldud keskkondades paraku valdavalt inglise keele baasil ning enamasti kirja- ja grammatikavigadega. See tähendab, et eestikeelse sisu puhul tuleb video omanikul kvaliteetse tulemuse saavutamiseks tiitrid suure tõenäosusega endal sisestada või automaatselt tuvastatud tiitrid ise parandada.
Juhul, kui tellite või filmite video ise, soovitame juba filmimisele eelnevalt koostada digitaalsel kujul videofaili sisu kirjeldav stsenaarium, mis kajastaks nii dialoogi, kui ka videos toimuva tegevuse kirjeldust. Stsenaariumit saab hiljem väga edukalt kasutada tiitrite sisestamisel.
Selleks, et tavakasutajaid videofaili kasutamisel nende jaoks tarbetute tiitritega mitte koormata, peaksid tiitrid olema vaikimisi välja lülitatud. Kasutajal peaks olema võimalus need ise sisse lülitada (vt Näide 2).
Juhul, kui videofailil puudub helivoog, tuleb videofaili kirjeldusse lisada vastav info, näiteks „Ilma helita video”.
Mitmed videofailide haldamise keskkonnad internetis pakuvad võimalust lisada videofailidele subtiitreid. Üks selline keskkond on Youtube, mida Eesti veebilehtedel väga palju kasutatakse. Youtube võimaldab tuvastada videofaili helivoost automaatselt ingliskeelset kõnet, lisada tuvastatud tekst tiitritena, lisada käsitsi tiitreid teistes keeltes peale inglise keele, laadida olemasolevat digitaalset tekstifaili üles ning kasutada sealolevat informatsiooni tiitritena.
Üks näide Youtube ingliskeelsest videost, millele on lisatud nii eestikeelsed kui ingliskeelsed tiitrid.
Näide on siia lisatud, kuna paljudele toimetajatele ja arendahjatele on see Youtube keskkonna võimalus teadmata. Youtube ei ole ainus videote edastamise keskkond ning selle näite eesmärk on tekitada ettekujutus, kuidas alternatiivse lahenduse korral subtiitrite sisse ja välja lülitamise kasutajaliides toimib. Juhul kui Youtube videole on lisatud subtiitrid, saab neid sisse lülitada ja subtiitrite keelt valida vajutades video alumises servas asuval ümbriku kujulisel ikoonil.
Videofaili sisu ei pruugi pimedatele ja vaegnägijatele ainult videofaili helivoo põhjal arusaadav olla. Et informatsioon pimeda või vaegnägijani jõuaks, tuleb videofaili juurde lisada tekstiline kirjeldus või helikirjeldus, mis videos toimuvat edasi annaks.
link alternatiivsele versioonile videofailist, kus video algupärane helivoog on asendatud helikirjeldusega (vt Näide 1).
Transkriptsiooni pole vaja lisada, juhul kui video dubleerib juba veebilehel heli või tekstina esitatud sisu või video algupärane helivoog kirjeldab videos toimuvat piisava põhjalikkusega (näiteks video, kus tehakse näost näkku intervjuud või keegi peab kõnet).
Juhul, kui filmite video ise ja soovite selle ka puuetega inimestele arusaadavaks teha, on soovitatav juba originaalis koostada helivoog viisil, mis sisaldaks lisaks dialoogile ka kirjeldust videos toimuvast.
Kui on teada, et A tasemest ei piisa ja soovitakse saavutada AA taset (vt edukriteerium 1.2.5), tuleb kohe arvesse võtta, et sel juhul transkriptsioonist ei piisa. Kasutada tohib ainult alternatiivsele videofailile viitamist, kus helivoog on asendatud helikirjeldusega või helivoole on lisatud helikirjeldus.
Otseselt pimedatele suunatud heli- ja tekstikirjeldusega videofaile ei ole juhendi koostamise hetkel eesti keeles internetist avalikult saada. Ingliskeelne näide videost Youtube keskkonnas tiitritena esitatud tekstikirjeldusega ning helikirjeldusega versioon samast videost.
Puuetega inimestele tuleb luua võimalus ka reaalajas edastatavast sisust arusaamiseks. Selleks, et võimaldada kurtidel ja vaegkuuljatel reaalajas edastatava video helivoogu mõista, on vajalik sellele lisada tiitrid. Nõude puhul on tegemist edukriteeriumi 1.2.2 seotud kõrgema taseme (AA) nõudega, mis tähendab, et AA taseme saavutamiseks tuleb tiitrid lisada nii eelsalvestatud kui reaalajas edastatavale videole.
Tiitrite lisamiseks reaalajas videotele tuleb kasutada seda võimaldavaid tehnilisi sisuhalduslahendusi (nt AJAX) ning palgata professionaalne reaalajas subtiitrite sisestaja (vt Näide 1).
Tiitreid ei tule lisada, kui video heliline sisu on veebilehel tekstina kättesaadav (näiteks videos esitatav tekst on varem teada ja tekstina võimalik esitamisega samal ajal kättesaadavaks teha).
Juhendi koostamise hetkel polnud eesti keeles reaalajas edastatavat kurtidele/vaegkuuljatele suunatud tiitritega videosisu avalikult kättesaadav. Tiitrite reaalajas lisamist illustreerib hästi ka tavakasutajatele suunatud ajalehe spordireportaaž. Alljärgnevalt üks näide Postimehes.ee AJAX sisuhalduse lahendusest, kus reaalajas kirjutatakse toimuvale spordisündmuse kohta tiitreid.
Pimedad või vaegnägijad ei pruugi saada videofailide helivoost kätte kogu edastatavat informatsiooni. Tegemist on edukriteeriumil 1.2.3 põhineva kõrgema (AA) taseme edukriteeriumiga, mis välistab madalamal (A) tasemel lubatud tekstilise transkriptsiooni kasutamise ning nõuab rangelt helikirjelduse kasutamist. Helikirjelduse kuulamine on pimedale või vaegnägijale mugavam kui tekstilise transkriptsiooni või tiitrite lugemine.
Video juurde tuleb panna helikirjeldus, mis võib olla, kas eraldi helifail või link videofaili alternatiivsele versioonile (vt Näide 1), kus video algupärane helivoog on asendatud sisseloetud helikirjeldusega.
Helikirjeldust ei tule lisada, kui video algupärane helivoog kirjeldab videos edasi antavat informatsiooni piisava põhjalikkusega (näiteks video, kus tehakse näost näkku intervjuud või keegi peab kõnet).
Allpool on ekraanitõmmis Youtube video-failist, mille peale on lisatud link sama video teisele, helikirjeldusega versioonile.
Luua sisu, mida saab teavet või struktuursust kaotamata eri viisidel (nt lihtsama küljenduse abil) esitada
Puuetega inimesed kasutavad veebilehtede loetavamaks muutmiseks tehnilisi abivahendeid, mis muudavad lehe struktuuri ja küljendust. Veebiarendajad peaksid selle võimalusega arvestama ning sisu esitama viisil, mis tagab veebilehe struktuuri ja küljenduse muutmise korral selle loetavuse.
Sisust arusaamise juures aitab tavakasutajat lisaks tekstile ka veebilehe struktuur ja küljendus. Näiteks saab tavakasutaja aru, et eristuv suur tekst lehe alguses on tõenäoliselt pealkiri, natuke väiksem eristuv tekst alapealkiri ning muu ühetaoline tekst on ilmselt sisu. Lisaks kujundusele on olulised ka sümbolid (näiteks jutumärgid) ning teksti esiletõstmine (näiteks rasvane või allajoonitud tekst).
Puuetega inimesed aga ei pruugi olla võimelised neid tavakasutaja jaoks nii elementaarseid märke lugema. Nemad saavad lähtuda ainult HTML märgendikeeles, mida nende kasutatavad abivahendid suudavad eristada/tõlgendada. Näiteks võivad puuetega inimestele segadust tekitada vormid, kus kohustuslikult täidetavad väljad on tähistatud ainult tärni sümboliga ja muud selgitavat informatsiooni pole lisatud.
Lisada pealkirjadele kirjeldused, mis näitavad nende olulisust ja teineteisele järgnevust (<h1>-<h6>)
Lisaks HTML semantikale tuleb veebivormidele lisada vajadusel selgitavad kirjeldused. Näiteks enne vormi antakse informatsiooni, et kõik vormi kohustulikud väljad on märgistatud * sümboliga ja kuuluvad täitmisele. Teine võimalus informatsiooni edastamiseks vormides on kasutada vormi kohustuslike väljade märgistamiseks ikooni, millele on lisatud alternatiivne kirjeldus välja täitmise kohustuslikkuse kohta (vt Alternatiivse kirjelduse kohta täpsemat infot edukriteeriumi 1.1.1 juures).
HTML semantika korrektsus on automaatselt testitav ning seda on võimalik teha W3C kodulehel, kui sisestada testitava veebilehe aadress.
Tänapäevase sisuhalduskeskkonnaga veebilehe toimetaja ei pea üldjuhul vahetult kirjeldama HTML-keele konstruktsioone. Selle asemel on oluline kontrollida, et kasutataks sisuhalduskeskkonna pakutavaid võimalusi eesmärgipäraselt.
Näiteks tuleb pealkirjade tähistamiseks sisuhalduskeskkonnas valida õige pealkirja stiil, mitte muuta teksti suuremaks ja rõhutada seda värvi või paksendusega. Stiili kasutamisel on väga oluline järjestada pealkirju sisu tähtsusest lähtuvalt tehes seda veebilehel ühetaoliselt. Alloleval pildil on näidatud pealkirja stiili valimine laialtlevinud Wordpress sisuhalduskeskkonnas, kus teksti redigeerimisaknas valitakse rippmenüüst sobiv pealkirja stiil. Veebilehel ilmuvad pealkirjad vastavalt veebilehe vaikimis häälestatud kujundusega või arendaja loodud kujundusega.
Sarnaselt pealkirjadele tuleb sisuhalduskeskkonnas sisestada ka muu teksti vormindus, näiteks loendid, nummerdatud loendid ja teksti nihutamised (taanded). Paljudel sisuhalduskeskkondadel on võimalik pakutavat standardfunktsionaalsust laiendada lisamoodulite abil. Lisamooduli kasutamisel luuakse vastav HTML-keele konstruktsioon, kuhu toimetaja saab sisestada soovitud info. Alloleval pildil on toodud näide Wordpressi sisuhalduskeskkonnale paigaldatud lisamoodulist, mis võimaldab veebilehele lisada soovitud ridade ja veergude arvuga tabeli. Lisatud tabel kuvatakse redigeerimisaknas raamistikuna, kuhu sisestatakse vajalik info.
Taoliste lisamoodulite kasutamisel ei pea toimetaja vahetult sisestama HTML märgendeid, kuid siiski peab neid tundma piisavalt, et tabeli osi korrektselt tähistada. Näiteks pealkirja rea korrektseks tähistamiseks tuleb ülaltoodud lisamoodulis tähistada tabeli päise rida ja muuta päise rea tabeli lahtrite tüüpi. Selleks märgitakse ära tabeli esimene rida ning muudetakse selle rea ja lahtrite seadistusi (vaata Joonist 3 ja Joonist 4).
Analoogselt päisega tähistatakse vajadusel tabeli jaluse rida. Korrektselt vormistatud päisele ja jalusele saab arendaja luua vastava kujunduse (näiteks rõhutatud või teist värvi tekstitüübi), mis kuvatakse veebilehele automaatselt.
Paljud sisuhalduskeskkonnad võimaldavad tabelite kopeerimist otse tabelarvutusprogrammidest nagu Microsoft Excel või LibreOffice Calc. Soovitatav on kopeerida ilma tekstivorminduseta tabel ning vormindus lisada veebilehe sisuhalduskeskkonnas. Samuti tuleb kopeeritud tabelil tähistada päis ja jalus ülalpool kirjeldatud viisil.
Tabelite ja muude struktuurielementide sisestamine võib olla sisuhalduskeskkonna spetsiifiline. Seetõttu tuleb nende korrektseks sisestamiseks järgida sisuhalduse lahenduse pakkuja või veebilehe arendaja koostatud juhendmaterjali ning vajadusel küsida neilt nõu konkreetse olukorra lahendamiseks.
Teksti tähendus sõltub reeglina sellest, millises järjekorras seda näidatakse. Näiteks loeb tavakasutaja reeglina vasakus tulbas olevat teksti, enne kui paremas tulbas olevat teksti. Erinevalt tavakasutajatest ei pruugi abivahendeid kasutavad puuetega inimesed teksti liigendamisest aru saada.
HTML märgendikeeles kasutatakse kuue-tasemelist pealkirjade struktuuri. Esimene pealkiri <h1> on kõige olulisem ning kuues pealkiri <h6> kõige vähem olulisem. Hea praktika on igal veebilehel kirjeldada ainult üks esimese <h1> taseme lehekülje pealkiri. Pealkirjade tasemeid kasutatakse vastavalt vajadusele. Kui veebilehel on võrdse tähtsusega teemad, võib lehel kasutada ühte esimese taseme pealkirja ning kõik ülejäänud pealkirjad võivad olla teise taseme pealkirjad.
Üldiselt soovitavad WCAG nõuded kasutada esimese taseme pealkirja (<h1>) ainult ühe korra veebilehe kohta. Tegemist on siis nn lehe pealkirjaga. Teiste tasemete pealkirjad peaksid olema hierarhilises järjekorras, näiteks <h2> taseme pealkirjalt <h4> tasemele hüppamine ei ole hea praktika.
Keskkonnainvesteeringute Keskuse tutvustuse veebileht on näide, kus lehel on sisuliselt kolme tasemeline pealkirjade struktuur (nt KES ME OLEME>Meie põhiväärtused>Asjatundlikkus), kuid HTML märgendikeeles on märgistatud pealkirjaks ainult lehe pealkiri „KES ME OLEME”:
Sihtgrupp Pime/vaegnägija, kurt/vaegkuulja, motoorika häirega inimene Täitmise eest vastutav roll Toimetaja, arendaja
Puuetega inimestel võib olla raske mõista veebilehe objektide aistingulisi omadusi nagu kuju, asukoht või mõõtmed. Näiteks kirjeldus „Kasuta paremal pool olevat otsingut” ei pruugi anda pimedale vajalikku informatsiooni, sest ta võib-olla ei saa aru, kus objekt, millele viidatakse tegelikult asub.
Objekti aistinguliste omaduste kirjeldamisel tuleks kasutada mitut alternatiivset tunnust nagu asukoht, kuju ja nimetus. Asja mõte on eristada objektid mitme tunnusega, mis võimaldab neid leida ka juhul, kui inimene ei suuda ühte tunnustest tajuda. Näiteks tekst „Otsimiseks kasuta sinist kolmnurka nimetusega „Otsi”, mis asub paremal pool”. Kui inimene on värvipime, otsib ta paremalt poolt lihtsalt kolmnurka nimetusega „Otsi”. Samas võib vaegnägija otsida midagi sinist paremalt.
Veebileht peab andma abitekstide kaudu kasutajale täiendavaid juhiseid (vt Näide 1), kuid antavad juhised ei tohi olla helipõhised (näiteks piiksuv heli, kui vormi täitmisel tehakse viga).
Veebilehel on näha ainult otsingu nupp, kuid spetsiaalselt ekraanilugeja tarbeks on HTML märgendikeeles lisatud silt „Lehe üldotsing”.
Veebilehte vaataval puudega inimesel võib olla vajadus lehest arusaamiseks selle visuaalset kuju muuta. Näiteks teksti suurendada või tausta ja sisu värvide kontrastsust muuta. Selleks tuleb talle luua mugavad võimalused.
Värv ei tohi olla ainus informatsiooni edasi andmise vahend, kuna puuetega inimesed ei pruugi sellest tavakasutajaga samaväärselt aru saada.
Kogu oluline informatsioon, mis on edasi antud värvidena peab olema ka teksti kujul välja toodud. Näiteks kui tekstis on mõnda olulist sõna rõhutatud värviga, on üks võimalus seda tekstis ära märkida, kui sõna ette või järgi lisatakse tekst "oluline".
Nähtava tausta ja selle peal oleva teksti kontrastsuse suhe peab olema vähemalt 3:1. Juhul, kui taustaks on erinevate värvidega pilt, siis võrreldakse pildi kõige väiksema kontrastsusega värvi teksti värviga (vt Näide 1).
Linkide puhul, mis on tekstist ainult värvi alusel eristatavad, tuleb lisada täiendav märgistus, et link oleks puudega inimesele leitav (vt Näide 2). Kasutada tuleb, kas heledat tausta ja tumedat teksti või tumedat tausta ja heledat teksti.
Linkide täiendavat märgistust on kasutatud näiteks Riigi Infosüsteemi Ameti veebilehel. Allajoonitud lingi peale liikumine muudab lingi teksti värvi ning hiirekursor muutub noolest näpu kujuliseks ja eemaldatakse allajoonimine.
Tekstist parema eristumise eesmärgil soovitatakse linke märgistada vaikimisi allajoonitult ning kursori lingile viimisel allajoonimine automaatselt eemaldada. Kui näiteks kasutatakse mustvalget ekraani, on allajoonimata linke muust tekstist raske eristada ning kasutaja peab kogu teksti hiire või klaviatuuriga läbi käima, et lingid üles leida.
Mõnedel puuetega inimestel on raskusi sisule keskendumisega. Segavad faktorid, nagu automaatselt mängima hakkav muusika võib veebi sisust arusaamist nende jaoks oluliselt halvendada. Näiteks pime ei pruugi segava taustaheli tõttu kuulda, mis informatsiooni ta ekraanilugeja tarkvara kõnesüntesaator edastab.
Heli, mis hakkab lehe laadimisel automaatselt mängima, peab olema võimalik välja lülitada või selle tugevust reguleerida. Helitugevuse reguleerimisel ei saa tugineda kasutaja arvuti võimalustele. Veebileht peab vastava võimaluse ise välja pakkuma. Kasutaja arvuti helitugevuse reguleerimine võib mõjutada ka muid helisid peale veebilehega seotud heli ning muuta veebilehe näiteks ekraanilugejaga kasutamatuks. Heli kontrollriba peab olema kergesti leitav.
Nõuet ei pea rakendama, kui heli mängimine lõpetatakse automaatselt vähem kui kolme sekundi jooksul.
Puuetega inimestel võib olla raske teksti taustast eristada. Et teksti eristamist neile kergemaks teha peab teksti ja sisu kontrast olema piisavalt erinev.
Tekstis ja taustana kasutatavate värvide kontrastide erinevust ja on võimalik testida veebipõhiste töövahenditega (vt Näide 1).
Minimaalne teksti- ja taustavärvi kontrastsuse erinevuse suhe peab olema 4,5.1. Suure teksti puhul (alates suurus 18) peab kontrastsuse erinevuse suhe 3:1.
Puuetega inimestel võib olla vaja veebilehe loetavuse parandamiseks ja veebilehel paremaks navigeerimiseks teksti suurust muuta. Selleks peab neile looma võimaluse.
Kuna kaasaaegsetele veebilehitsejatele on teksti suuruse muutmise võimalus juba sisse ehitatud, siis tuleks lihtsalt järgida, et veebilehe suurendamisel selle funktsionaalsus toimiks. Selleks tuleb veebilehte testida enimlevinud veebilehitsejatega, suurendusega 200%.
Veebilehele võib luua ka veebilehitsejast sõltumatu täiendava kasutajaliidese, mis võimaldab kasutajal teksti suurust muuta ja teksti vähemalt 200% suurendada (vt Näide 1).
Eesti Panga kodulehel on loodud vaegnägijatele eraldi link, mis avab lehe ülaosas täiendava kasutajaliidese.
Kuna pimedad või vaegnägijad kasutavad veebilehel eelkõige teksti kujul olevat sisu, ei pruugi pildivormingus tekst neile arusaadav olla. Seetõttu tuleb teabe edastamiseks kasutada pigem teksti, kui pildivormingus teksti.
Kui vähegi võimalik tuleb kasutada tekstiga pildi asemel tavalist teksti (vt Näide 1). Siia alla kuuluvad ka pdf-failid, mida on võimalik nii pildi, kui teksti kujul salvestada. Infole parema ligipääsetavuse tagamiseks tuleb veebilehel olevad pdf-failid võimalusel alati salvestada tekstina, mitte pildina.
Veebilehe kujundamisel tuleb kasutada tehnoloogiaid, mis eraldavad informatsiooni ja esitluskihid, jättes sellega sisu ekraanilugejatele loetavaks (näiteks CSS).
Linnamuuseumi veebilehel on pildi kujul lingid erinevatele muuseumitele koos pildil oleva muuseumi kirjeldusega. Pildid ei ole abivahenditele tekstina loetavad ning konkreetsel lehel puuduvad ka alternatiivsed kirjeldused. Ilma alternatiivse kirjelduseta võib pimedatel ja nende kasutatavatel abivahenditel tekkida raskusi pildi kujul esitatud linkide kirjeldustest arusaamisega.
Vastavalt Majandus- ja Kommunikatsiooniministri 19.03.2012 käskkirjaga nr 12-0106 kinnitatud „Veebide koosvõime raamistik” versioonile 1.0, on A ja AA taseme edukriteeriumite nõuete täitmine avaliku sektori veebilehtedel kohustuslik ja AAA taseme edukriteeriumite järgimine soovituslik. Kuigi teiste sektorite veebilehtedele pole WCAG 2.0 järgimine ühegi õigusaktiga kohustuslikuks tehtud, on seda siiski soovitatav teha. Nii tagatakse veebis oleva informatsiooni loetavus ka erivajadustega inimestele.
Järgnevalt on välja toodud ülevaade tajutavuse põhimõtte all kehtestatud AAA taseme edukriteeriumite olulisematest nõuetest koos selgitustega, millal on otstarbekas nende täitmisele suuremat rõhku panna.
1.2.6 Viipekeel (eelsalvestatud sisu puhul) – Kurdid eelistavad videofailide helivoo edasi andmiseks enamasti viipekeelt subtiitritele. Kurtidele suunatud sisu loomisel tuleks võimalusel kaaluda viipekeelse tõlke lisamist. Selleks tuleb teha, kas eraldi videofaili versioon, kuhu on lisatud viipleva inimese kujutis videofaili helivoo edasi andmiseks või teha eraldi videofail viiplemisega ja viidata sellele vastava video juures. Silmas tuleb pidada ka, et Eestis kasutatakse erinevaid viipekeeli: eesti, vene ja rahvusvahelist viipekeelt. See võib muuta selle meetme rakendamise kalliks ja keerukaks.
1.4.6 Kontrast (laiendatud) – WCAG 2.0 AA taseme edukriteeriumid näevad ette, et tausta ja sellel oleva teksti kontrastsuse suhe peab olema minimaalselt 4,5:1. Laiendatud AAA edukriteerium määrab kontrastsuse suhteks minimaalselt 7:1. Soovitatud on 7:1 või suurema kontrastsuse suhte rakendamist kaaluda veebilehtede juures, mida kasutatakse ereda valguse käes või aku energia kokkuhoiu eesmärgil väiksema ekraani taustavalgustusega töötamisel mobiilsetes seadmetes.
1.4.9. Pildivormingus tekst (eranditeta) – Edukriteerium näeb ette pildivormingus tekstidest loobumise eranditeta. Antud edukriteeriumit tuleb rakendada veebilehtedel, mis on mõeldud kasutamiseks monokroom või piiratud värviedastusega ekraanidel (kassaaparaadid, tööstusseadmete juhtarvutid, välitingimustes kasutatavad iseteenindusarvutid nt turismiinfo jms). Selliste seadmete kasutamisel võib esineda probleeme pildina esitatud teksti lugemisega.
|
OSCAR-2019
|
||
Turvalise sõidu alustalaks on sõiduki rehvide korrasolek. Tänapäeva sõidukirehvide loomisel peetakse silmas eelkõige turvalisust ning rehvidega kaasnevate eeskirjade ja nõuannete eiramine viib vaid varakult kraavi. Üksnes õige rehvi seisukord lubab juhil nautida oma sõidukile omast turvalisust, manööverdamisvõimet ja jõudlust.
Auto rehvide sõidukorras tuleb veenduda regulaarselt enne igat sõitu ning kuigi rehvirõhku ning mustri sügavust on raske peale vaadates hinnata, on sõiduks kõlbmatu rehv silmaga äratuntav.
Uuemad rehvid peaksid kestma umbes 50 000 – 80 000 kilomeetrit. Michelini ja Continentali rehvide tootjate sõnul kestavad nende rehvid umbes 10 aastat, soovitusega, et pärast 5. kasutusaastat tuleb viia rehvid iga aastas ülevaatusele.
Rehvide vahetamisel soovitame uued rehvid alati soetada usaldusväärselt tarnijalt, kuna vanu rehve ostes ei saa kunagi nende seisukorras 100% kindel olla. Võõrast kohast kasutatud rehvide soetamisse tasub suhtuda nagu Leedu sovhoosikanalate mehaanikutelt auto ostmisesse – pealt võib olla läikima löödud, aga kui ta viimased 5 aastat nelja eri autona kusagil kuuri taga lagunes, siis vaevalt ta enam kaugeltki teekõlbulik on.
Kui ostad kasutatud rehve, veendu, et ostad usaldusväärselt allikalt ning lase pädeval mehaanikul nende seisukord üle kontrollida.
Loomulikult ei ole ühe rehvi purunemisel mõtet osta uut komplekti ja seetõttu anname veidi nõu, kuidas üks või kaks uut rehvi vanasse komplekti kõige turvalisemalt sobitada.
Kui kõiki rehve välja ei vaheta, siis soovitame välja vahetada paarides, kuid kui see ei ole võimalik, siis soovitame uue rehvi panna paari rehviga, millel on kõige sügavam muster ja roteerida mõlemad rehvid auto tagarehvideks (lihtsalt viisi mustri sügavuse kontrollimiseks leiad selle postituse lõpust või siit).
Kui ostad 2 uut rehvi, tasub mõlemad panna auto tagurehvideks, kuna seal pakuvad nad autole manööverdamisel rohkem stabiilsust. Üheainsa rehvi välja vahetamine roteerimiseta kahjustab auto vedrustussüsteemi ja käigusüsteemi ning põhjustab kõikide rehvide edaspidise ebaühtlase kulumise.
Ära paigalda autole samaaegselt talve- ja suverehve, nii vähendad auto manööverdamisvõimet ja sõidustabiilsust. Talverehvide kummi optimaalne pidamine on alates 7℃ ning nende kasutamine soojemates tingimustes võib põhjustada enneaegse läbikulumise.
Naelrehvid on olnud pikka aega talviseks sõitmiseks juhtide soosituim rehvi tüüp. Naelrehvidel on rehvi kummi sisse sisestatud metallist majutuses olevad volframkarbiid pulgakesed, mis kuluvad sarnasel kiirusel kui kulub rehvi kumm. Volframkarbiid on tugevamast metallist kui ümberolev majutus ning seega kulub ta veidi aeglasemalt ning rehvist jäävad välja paistma volframi naelad. Naelrehvi tuleks vahetada kui kummil on näha vastavad kulumise märgised või on enamus naelad välja tulnud. Keskmiselt on ühel naelrehvil 80-100 naela.
Naelrehvide suur miinus on, et tavalisel asvaldil on neil vähendatud pidurdusvõime, kuna naelad vähendavad kummi kontaktpinda teega ning pidurdamisel on nende efekt pigem sarnane vägivaldsele libisemisele.
Viimase aastakümnega on lamellrehvid kogunud omajagu populaarsust. Naelte asemel on lamellidel ära kasutatud arengut materjaliteaduses, et valmistada lumel ja jääl rohkem haakuvaid kummisegusid, sügavamat mustrit kui ka keerulisemaid mustritüüpe. Lamellrehvide eelis on, et kumm säilitab külmades tingimustes paindlikkuse, mis võimaldab ühtlast ja pidevat kontaktpinda teega. Naelte puudumise tõttu on lamellid kuival asfaldil rohkem haakuvad ning kulutavad ka asfaldit vähem.
Üldiselt on materjaliteaduse ja tehnoloogia areng teinud lamellid peaagu sama haakuvaks kui naelrehvid, kuid erandiks jääb puhas kiilasjää.
Kui sõites rehv puruneb, tuleb esmalt sõiduk stabiliseerida ja veenduda, et sinu vahetus läheduses ei oleks teisi liiklejaid, keda su olukord võib ohustada. Seejärel lülita sisse parem suunatuli ning teisi takistamata aeglusta ja peatu paremal teepervel
Teepervel peatudes tee kindlaks, et oled liiklusest ohutus kauguses ja võimalikult tasasel ja püsival pinnasel.
Pane peale käsipidur, sureta mootor välja, lülita sisse ohutuled/küljetuled. Pimedas võta välja ohukolmnurk ja aseta see 100-150 meetrit enne autot tee äärde. Lisaohutusena võib auto esirehvi ette ja tagarehvi taha panna tõkiskingad
Kui tungraud on õigesti paigaldatud, keera see pooleldi pingesse, nii et rehv oleks veel kontaktis maaga ning kruti võtmega poldid lõdvaks, kuid mitte lahti. Poldid keera lahti ja kinnita vastavalt allolevale illustratsioonile.
Tõsta tungrauaga autot, et ratas oleks maast umbes 3-5 sentimeetri kõrgusel, keera poldid maha ja võta ratas ära.
Rehvi mustri sügavus mõjutab oluliselt auto haakuvust teega ja manööverdamisvõimet. Isegi õige sõidukiirusega sõites võib piisava rehvimustrti puudumine muuta auto manööverdamisvõime eluohtlikuks. Rehvide sõidukorra tagamiseks on oluline, et rehvi mustri sügavus oleks alati normi piires.
Maanteeameti on sätestanud nõuded rehvi mustri sügavuse kohta. Rehvi mustri sügavust mõõdetakse rehvi mustri kesksoones. Rehvi mustri sügavuse kontrollimise jaoks käepäraste vahenditega on meil eraldi blogipostitus.
On olemas rehve, mille mustreid on võimalik taas-soonida. Taas-soonitavatel rehvidel on välisküljel märgitud “re-groovable” ning need on mõeldud enamjaolt suurematele, raskeveoga või ehitussõidukitele.
Eestis on see vähetõenäoline, kuid välismaal on olnud juhtumeid, kus on taas-soonitud tavasõiduki rehve, mis pole selleks mõeldud. Võetakse vana, kulunud rehv ja soonitakse muster üle mustri minimaalse sügavuse. Kuigi rehv muutub sõites plahvatusohtlikuks, müüakse rehv edasi teadmatule kliendile. Selline tehing on iseenesest surmalõksu müük ning puhtalt selle pärast peaks võõrast kohast rehvi ostes olema äärmiselt ettevaatlik.
Õige rehvirõhk tagab auto parema juhtimisvõime ja efektiivsema kütusekulu ning vähendab rehvi kulumise kiirust. Igapäevase sõitmise puhul tuleks rehvirõhku kontrollida vähemalt 2 korda kuus ehk iga teise nädala järel. Ära unusta rehvirõhku kontrollida ka varurehvil, sest tühi varurehv ei ole varurehv.
Rehvi soovitatud rõhku saab lugeda auto juhi ukse lukustuskoha siseküljel olevalt sildilt või auto kasutusjuhendist. Kuna enamikku rehve saab kasutada rohkem kui ühel autol, soovitame rehvi standardrõhu määramisel lähtuda eelkõige konkreetse auto kasutusjuhendist.
Sõites tõuseb rehvis olev rõhk kummi elastsuse ja teega hõõrdumise tõttu ning seetõttu tuleb täpse rehvirõhu saamiseks rehve kontrollida siis, kui nad on “külmad” ehk kui autoga pole sõidetud umbes 3 tundi.
Arusaadav, et paljudel pole kodus rehvirõhu kontrollimiseks manomeetrit või kompressorit ja kuna tanklas 3 tundi aurude käes ootamine isutab väheseid, soovitame rahulikult sõita lähimasse tanklasse ja seal rõhk paika timmida. Kui nii käituda, peaks “sooja” ja “külma” rehvi rõhu erinevus olema tühine.
Tänu modernsele tehnoloogiale ja materjaliteaduse on rehvide struktuur ja koostis arenenud nii kaugele, et rehv peab olema ligi 50% tühi, et alarõhk oleks silmaga nähtav. Sellegipoolest võib igal rehvil arvestada osmoosist tuleneva rehvirõhu langusega, mis on iga kuu umbes 2 kuni 5%.
Rehvi rõhk muutub ka välistemperatuuri mõjul, 5-kraadine välistemperatuuri muutus põhjustab umbes 2% rehvirõhu muutuse.
Kui rehv on tühi, vajub ta lössi ning suureneb nii rehvi kui ka sõiduki kontaktpind teega. Rehvi lõtvuse tõttu halveneb sõiduki manööverdamisvõime ja rehvi kulumisühtlus. Alarõhuga rehvid kuluvad rohkem rehvi äärtest.
Kui rehvrõhk on umbes 20% alla soovitatu, võib sõiduki kütusekulu kasvada 5% ja rehvi kulumiskiirus kuni 25%. Kui üle 20% alarõhuga sõita pikemat aega, võib kummi elastsuse ja teega hõõrdumise tõttu tekkiv kuumus rehvi lõpuks hävitada.
Ülerõhuga rehv on pingul ja jäik ning väheneb nii rehvi kui ka sõiduki kontaktpind teega. Kõige rohkem mõjutab ülerõhk sõiduki juhtimisvõimet vihmase või jäise ilmaga, kuna suureneb juhtimisvõime kaotamise või vesiliu tõenäosus.
Ülerõhuga rehvid kuluvad rohkem rehvi keskosast. Kuna ülerõhuga rehv on jäik, võivad juba 20% ülerõhuga rehvi kahjustada ka keskmised ja suuremad teeaugud. Kuiva ilmaga on ülerõhuga rehvidel järsem manööverdamisvõime parem sõidustabiilsus, kuid seda vaid teatud piirini.
Kui rehv on saanud surmavalt haavata ja puudub varurehv, siis on võimalik kasutada rehvi remondivahtu. Remondivaht sulgeb rehvis õhulekke, tihendab rehvi ja tõstab rehvi rõhku.
Purunenud mantli, lõhenenud sisekummi või rehvi puhul ei tohi kasutada remondivahtu. Kuigi remondivahuga täidetud rehvi ei ole võimalik taastada, on see igal juhul kasulik lisavarustus, mida autos kaasas kanda.
Raputa rehvi remondivahu purki kõvasti. Miinuskraadide korral lase purgil autos soojeneda ja seejärel raputa kõvasti vahetult enne kasutust
Rehve balanseeritakse, kuna pööreldes võib rehvil olla ebasümmeetriline massikese, mille tõttu see hakkab vibreerima ja loperdama. Balansseerimata rehv kulub ebaühtlaselt ning vähendab nii auto sõidustabiilsust kui ka amortisaatorite eluiga. Rehvide balansseerimisel kinnitatakse velje siseküljele grammraskusi, et saavutada rehvile tasakaal. Tavasõiduki rehve saab lasta balansseerida iga vähegi tõsisema automehaaniku töökojas.
Regulaarne rehvide roteerimine tagab nende pikema efektiivse eluea ja ühtlasema kulumise. Iga päev sõites peaks rehve roteerima iga 6 kuu või 10 000 – 13 000 kilomeetri järel.
Rehvide roteerimise mustreid on mitut tüüpi, peamiselt varieeruvad need auto veosilla ja rehvi mustri suuna poolest.
Enne roteerimist tuleb kindlasti teha kindlaks, kas rehvid on sümmeetrilised, ühe- või kahesuunalised.
Ühesuunalistel rehvidel on välisküljel nool või märge rehvi pöörlemissuuna kohta ning seetõttu ei tohi ühesuunalisi rehve roteerida auto teisele küljele.
Michelini kodulehel saab näha rehvide rotatsiooni mustreid. Michelini veebilehel tuleb valida, kas auto on esi-, taga-, või neliveoga ning kas rehvid on ühe- või kahesuunalise mustriga, ja vajutada “rotate”.
Sõit on vaid nii turvaline kui on rehv, millel sõidetakse. Õigesti reguleeritud ja hooldatud rehv aitab saavutada nii sõiduki optimaalse kütusekulu kui ka pikima efektiivse eluea. Tänapäevaste rehvide vastupidavuse tõttu unustatakse kahjuks pöörata tähelepanu õigele rehvirõhule, millega on võimalik pikendada rehvi eluiga kuni 25% võrra.
Vaid õige rõhk, piisav mustri sügavus ja õige rehvi tasakaal lubab juhil nautida oma sõiduki ettenähtud turvalisust, vastupidavust ja manööverdamisvõimet.
Lume tõttu on Eestis võimalik sõita vaid väheste rehvidega aastaringselt, seega see sundviisiline rehvivahetus on hea aeg, millal rehve roteerida ja nende seisukorras veenduda. Rehvivahetusel tuleks tähele panna, kas rehvidel on märgata ebaühtlast kulumist äärtes või keskel, nii saab mõista, kas on sõidetud ülerõhuga või alarõhuga.
Kui Sul on küsimusi, küsi julgelt kommentaariumis, aga kui Sul napib aega või ei ole soovi oma näppe õliseks teha, broneeri hoolduse aeg meie kodulehel või võta meiega ühendust telefoni või e-posti teel.
Kui Sulle meeldis see postitus või leidsid siit kasulikku infot, siis ole meheks või naiseks ja jaga seda postitust rehvivõhikutest sõpradele.
|
OSCAR-2019
|
||
Igaüks tahab alati oma parima. Kuna nii palju inimesi üksteisest vaadates põhineb välimust, on enamik inimesi nõus, et parimaks võimaluseks on hea mulje saamine. Kuigi kõigil on erinevad arvamused selle kohta, mis on "parim", põhineb suurem osa sellest teooriast füüsilises vormis, samuti kuidas inimesed kleit.Kuigi enamik inimesi omab juhtimist riideid, mida nad kannavad, ja nende juuste kujundamise viis, on esimesed muljumused kaks suurt kaasaegset tegurit: keha kuju on üks esimesi asju, mida inimesed märgivad, ja ka üks asi, mis on inimestele raskem juhtima. Kui inimesed mõtlevad keha kujust, siis mõtlevad nad tihti kaalule või keha tüübile. Siiski on kehakujul muid aspekte. On võimalik, et kaalu saab kontrollida, kuigi nad võtavad palju pühendumust ja tööd, kuid need teised keha kuju aspektid on sageli täiesti kontrollimatud.
Kui naised mõtlevad oma kehakujudele, on üks esimesi asju, mis tulevad meelde, on nende Bust Size. Kuigi inimesed ei saa oma rindade loomulikku suurust kontrollida, on see sageli füüsiline omadus, mida naised soovivad, et nad võiksid muutuda. Kleitide täitmiseks ja tunnete enesekindlana, soovivad naised sageli, et nende bussid oleksid vaid natuke suuremad. Kahjuks on alles hiljuti ainus viis Bust Size-de muutmiseks kaasas kallid ja valulikud operatsioonid, mis pole täielikult ohutud.
Naistele, kes soovivad oma keha kuju üle rohkem kontrollida ja lõpuks soovid saada bussi, mida nad alati tahtsid, on seal olemasBustural.See looduslik kreem suudab töötada naha pinna all, et anda naistele suuremaid bussitüvesid, ilma kulutusteta, valu ega operatsioonide ebakindlust.
Busturalon loomulik rindade suurendamise koor, mis kasutab naturaalseid koostisosi ja patenteeritud lahendust büstide täiustamiseks ja kinnitamiseks. Enamik naisi on vähemalt üks kord soovinud, et oleks midagi, mida nad võiksid teha, et saada suurem, täpsem rütm. Selle soovi probleemiks on see, et kuni Busturaleni, ainsad võimalused Bust Size suurendamiseks sisaldasid operatsioone, mis olid valusad ja ei garanteeri, et nad töötaksid või näeksid loomulikult välja. Lisaks ei katta neid ravivõimalusi kindlustus, mis muudab need väga kulukaks.
Bustural loodi, et anda naistele veel üks võimalus, kui ta tuli oma Bust Size suurendamiseks. Täiendav kreem koosneb komplekssest taimeõli ja Volufiline'i lahusega. Volufiliini põhikoostisosaks on sarsasapogeniin, looduslik ühend, mis leiab, et stimuleerib lipiidide tootmist rinnanäärme sidekoes. Kui lipiidiproduktid suurenevad, kasvab büst, suurendades naistele suuremat täpsustust, ilma operatsioonita või soovimatuid kulutusi.
Busturali kasutajad on leidnud, et nende Bust Size suureneb mõne nädala jooksul lisatoe tõttu sageli umbes 8% võrra. Lisaks Bust Size suurendamisele on see täiendus rindade kudede tugevamaks muutmisega, mis muudab need paksemaks ja nooremaks. Lõpuks on Bustural suuteline täpsustama rinnatükki ja seda ümbritsevat ala, nii et rinnad on täpsemalt määratletud, täites särgid ja kleidid nii, nagu paljud naised unistasid.
Neile, kes on oma enesehinnangu või enesekindluse vastu võitnud, sest nad ei tundnud oma rinnakorvi suurust, Bustural pakub palju häid eeliseid. Suurimaks lisahüvitiseks on aga see, et see suudab oluliselt suurendada büsti suurust ilma kunstlike koostisosade või protseduurita. Enamik täna saadaval olevatest valikutest, mis hõlmavad büst parandamist, hõlmavad operatsioone, mis on valusad ja kallid. Kuid nende operatsioonide kõige hullem osa on see, et nad ei tööta alati alati. Igapäevaselt räägitakse hirmulugusid rinnaimplantaatide ebaõnnestumise kohta, mille tulemuseks on lame rehvid ja piinlikkus.
Parim asi Bustural'is on see, et ta kasutab kergeid koorega naturaalseid koostisosi, et anda naistele bussid, mida nad alati tahtsid. Koostisosad, mida kasutatakse biusturulises töös naiste keha juba olemasolevate protsessidega, eriti lipiidide tootmises. Kuigi lipiidide tootmine väheneb naiste vanusena, on Bustural suuteline oma keerulist ravimvormi kasutama, et stimuleerida uuesti tootmist, loomulikult suurendades loomuliku rindade suurust. Ja kuna Bustural toimib looduslike protsessidega, ei pea naised kõrvaltoimete pärast muretsema, sest nende kehad teevad lihtsalt looduslikke asju.
Nagu eespool mainitud, on üks suuremaid probleeme teiste rinnanäärme suurendamise võimalustega, sest need on äärmiselt keerulised, vajavad operatsiooni pärast operatsioonihooldust ja hindamist. Busturali teine eelis on see, et seda on väga lihtne kasutada, mis vajab iga minuti jooksul vaid paar minutit, et anda selgeid ja ilmseid tulemusi. Parimate tulemuste saavutamiseks tuleb Bustural massihti iga rinnaga üks või kaks korda päevas õrnalt. Kuigi seda võib kasutada puhtal ja kuival nahal, kui seda kasutatakse kergelt niisutatud nahal, saab kreem paremini imenduda. Mõne nädala jooksul pärast seda lihtsat rutiini kasutajad hakkavad märkama erinevust nende rinnad.
Lõpuks pakub Bustural kasutajatele büst peaaegu loomulikku kasvu. Kui naised lähevad rindade tõhustamiseks operatsioonile, on see äärmiselt ilmne. Ükskõik kui hea on arst, näevad inimesed, et midagi on muutunud. Kuid kuna Bustural töötab aja jooksul, näitab kasutajate busside kasv natuke ja ei tekita soovimatut tähelepanu. See büst suurendamise loomulik protsess võimaldab kasutajatel vältida piinlikkust ja häbelikke küsimusi.
Lisaks ülalnimetatud punktidele on Busturali kasutamisel mitmeid muid eeliseid. Nende eeliste loendit leiate allpool.
Ja kuna Bustural kasutab looduslikke koostisosi, on kõik need hämmastavad eelised ilma kõrvaltoimete muretsemata.
Täiendus on ainult nii hea, kui selle valmistamiseks kasutatud koostisosad. Kuigi seda mõistet kasutatakse suu kaudu toidulisandite puhul kõige sagedamini, kehtib see ka rinnanäärme suurendamise täienduste kohta. Kuna Bustural soovib anda oma kasutajatele parimaid tulemusi, kuid ei kahjusta nende üldist tervislikku seisundit, kasutab lisa ainult kõrgeima kvaliteediga koostisosi.
Busturalis on kasutatud kahte aktiivset ingredienti. Kuigi on mitmeid teisi koostisosi, on täiendav loetelu täiendav veebisait, mis on kaks kõige olulisemat koostisosa. Ilma nende aktiivsete koostisosadega ei saaks Bustural pakkuda kasutajatele tulemusi, mida nad tahavad oma Bust Size suurendamisel.
Magusad ja hapud apelsinid on saadud õlist, mis stimuleerib kollageeni tootmist, mis värskendab naha ja kudede naha pinda. See õli on samuti võimeline tugevdama rindade kudesid, võimaldades sel otsida nooremat ja kindlamat.
See linoleenhapet sisaldav koostisosa töötab, et nahka hüdreerida madalaima kihina. Toidab võimas antioksüdandina, õli toidab kudedes büst, võimaldades neil taastada ja kasvada. Lisaks neile eelistele pinguldab vitis vinifera seemneõli naha, et see nooremateks.
Kuigi kõik need koostisosad pakuvad suurepärast kasu omaette, kombineeritult saavad nad olla Busturali edukuse tagajärjed.
Bustural on praegu oma veebisaidil (www.Bustural.com) ostmiseks saadaval. Klientidel, kes soovivad oma busside ümberkujundamist nüüd turvaliselt ja loomulikult, on Bustural praegu spetsiaalne, pakkudes lisatasu ainult 45 euro eest. Lisaks sellele hinnatõusule pakub Bustural rahulolu garantiid. Kui kliendid ei oska oma ostuga, saavad nad Busturali esimese 30 päeva jooksul tagasi ja saada täielikku tagasimakse.
Raske on kirjeldada keerulist inimest nagu Ulle Puusepp, kuid enamik neist teavad, et ennekõike on see seikluslik ja tõsine. Loomulikult on see ka ambitsioonikas, energiline ja kaitsev, kuid sageli kergendab neid sageli kadeduse mõtteviis. Kuigi tema seikluslik olemus ongi see, mida sshe on päris palju armastanud. Inimesed arvavad regulaarselt ja lõbusalt laadi, kui nad tunnevad end ära. Muidugi pole keegi täiuslik ja Ulle on ka palju vähem soodsaid tunnuseid. Tema ego ja pedantiline laad tekitab palju kaebusi, palju teiste pahameelt. Õnneks on ta tavaliselt tõsiselt leevendanud puhanguid.
Contents1 Kuidas Bustural toimib: koostisosad ja komponendid; kreemi testid2 Kas Bustural kreemil on kõrvaltoimeid?3 Kes on Bustural Creme'i tootja?4 Kuidas kasutada Bustural? Meditsiinilised nõuanded ja soovitused5 Kui palju Bustural kulud - hind ja vajalik summa6 [...]
Contents1 Multislim ülevaade2 Tootja andmed ja nõuded Multislim kohta3 Tööprotsess ja koostisosade loend4 Eelised Multislim5 Vastused Multislim-st6 KKK-d:6.1 Kuidas võtate [...]
Contents1 Fat-killer ülevaade2 Tootjainfo3 Mis on Fat-killer nõudeid?4 Teadus toote taga5 Aktiivsed koostisosad6 Fat-killer plussid7 Rasvade tapja miinused8 Rasvapõletuslikud kõrvaltoimed [...]
[Total: 0 Average: 0/5] Dragon Slim XtremeMe elame mõnusalt tundvas ühiskonnas, kus üksikisikud hindavad teid teie kehakaalu tasemel ja [...]
|
OSCAR-2019
|
||
SAUN • Rõuges Nogo külas on veel mitmeid üle-eelmisest sajandist ehitisi, kuigi uued hooned tungivad peale. Külarahvas on edumeelne, aga see ei tähenda, et nad ei hinda vanu ehitisi ja tüüpilist vana ehitusarhitektuuri. Kui fotograafiga Soka tallu sõitsime, nägime tee ääres palkehitist, millest valmib ilmselt ait. Seda restaureeritakse sellises stiilis, nagu olid sajandite tagused Rõuge kihelkonna palkmajad.
Soka talus, mille perenaine on Ester Sokk, leidsime aga eriliselt huvitava vana suitsusauna. Selle seina on raiutud valmimise kuupäev – 1. august 1889. Ka talu laut on pärit umbes samast ajast, ehkki valminud pisut varem, 1874. aastal.
Vana elumaja pole enam ammu ja uuel majalgi on juba aastaid turjal. See ehitati 80 aastat tagasi. Ester Sokk ütles, et talukoha ostsid kunagi tema esivanemad Thalbergid, kes kolisid Nogole üle 200 aasta tagasi.
Soka talu saun on eriline selle poolest, et sauna ees sama katuse all asub maakividest väike ruum, mis võis ennemuistsel ajal sepikoda olla. Kunagi on see ka põlenud, kuid ilmselt jõuti tuli õigel ajal kustutada. Kannatada said vaid katuseroovikud, mis praegugi pealt kergelt söestunud. Sepikojal on muldpõrand. Selle pliidil aetakse suures katlas saunavett kuumaks.
Suviti tuleb külm vesi mööda torusid sauna, talvel aga käib kõik nagu vanasti ja külm vesi tuuakse pangedega kaevust.
Ester Sokk kütab sauna igal laupäeval, teisiti pole mõeldav. Teistel päevadel Lõuna-Eestis sauna tavaliselt ei köetudki. Erand tehti vaid haigetele. Juba Fr. R. Kreutzwald kirjutas 1854. aastal, et vihtlemiseks köeti sauna laupäeval, haigete ravimiseks aga neljapäeval.
Talvel kulub perenaisel sauna tegemisele terve päev. Sauna kütab ta poikvel uksega. Kui lõpuks söed ahjus kokku kukkunud ja juba tuhmumas ning kuumus käes, laseb lõplikult suitsu saunaruumist välja ja sopsab kerisele vett, et ka ving kaoks. Eriti hea ja vinguvaba sauna saab kase- või lepapuudega kütmisel. Võrumaal arvatakse veel, et sauna jaoks parim on õunapuu, kõige halvemad selleks otstarbeks aga pihlakas, pärn ja haab.
Kagu-eestlased austavad sauna. Tegu olevat lausa saunakultusega. Küllap see nii on, miks muidu asuvad siinkandis Eestimaa kõige vanemad saunad. Nii seisab Soka talu saungi vanade saunade auväärses reas. Saun on palju näinud, kuigi „silmaks” on sellel üksainus tibatilluke ruudukujuline aken, millest hoovab mõnusalt suitsulõhnalisse saunaruumi nõrka valgust. Ent saunas ei käidudki pimedaga, sest vanarahva jutu järgi pidi siis vesi vereks muutuma. Rõuges hirmutati hiliseid saunalisi vanapaganaga.
Suitsusaunas peab oskama vihelda ja pesta. Ester Sokk meenutas, kuidas nad oma sauna 100. sünnipäeva pidasid. „Sugulased tulid kokku ja pidu oli nagu ikka söökide-jookide ja tordiga. Lõpuks mindi ka sauna. Veidi „vindised” mehed korraldasid omale tõelise ihuharimise. Pesid ja vihtusid kaua, aga kui saunast välja tulid, nägid välja kui nõgikikkad.
Isegi puhtaid rõivaid ei saanud selga panna. Suitsusaunas peab oskama käia, seinu ei tohi puudutada ja pesijaid peab korraga olema pigem vähe kui palju. Napsuse peaga võib aga suitsusaunas pigem mustemaks kui puhtamaks saada,” jutustas ta. Rõuges öeldi veel, et vanal kuul on saunaleilis rohud, uuel kuul haigused.
Soka talu suitsusaun pakub saunateenust juba üle 120 aasta ja näib, et „vanakesel” jõudu jätkub. Kuidas teisiti, sest saun on ju au sees.
SAUN • Rõuge mäest üles, kirikust mööda, ja jõuabki sinna, kus tee hargneb kolmeks. Teeharu kõrval peaaegu metsa peitununa seisab ilus ristpalkidest suitsusaun. Rebast katusel küll pole, see võibki nii juhtuda ainult laulus, kuid neid kavalpäid on sageli sauna varjus hiilimas nähtud. Põhjust selleks on küllaga, sest üle tee asuvas saunaomaniku hoovis patseerivad haned. Perenaine Tuuli Piir ütles, et ühe hane viisid rebased ära, küllap said meki suhu ja nüüd passivadki.
Seda sauna seal teeristis kutsuvad kohalikud Tamula saunaks. Kunagi oli sauna omanik Tuuli Piiri isa Osvald Tamula. Tema hoolitses sauna eest. 1970. aastatel tõstis ta sauna üles ja tegi sellele uue vundamendi. Vana oli nii läbi, et niiskus hakkas alumisi palke sööma. Saun on ehitatud umbes 1890. aasta keskpaiku. Nagu enamikes Kagu-Eesti saunades on selleski väike eesruum ja pesemisruum, keris ukse kõrval ja lava tagaseinas. Saunaahi oli hiigelsuur, sinna mahtusid 1,5 meetri pikkused puud. Sauna kütmine oli vaat et terve päeva töö. Sauna köeti laupäeviti ja naabri perega vaheldumisi. Kes sauna küttis, see sai kõige enne sauna minna. Pärast mehi käisid saunas naised. Vesi toodi üle tee asuva talumaja õuest.
Miks talu saun asub üle sõidutee, ei osanud Tuuli Piir täpselt öelda, aga arvas, et kuna saunad ehitati elumajast kaugemale, siis ilmselt ei jätkunud ka nende saunale majapoolses teeservas vajalikku maad. Tol ajal polnud ju mingit autoteed, vaid lihtsalt hobusetee, mis Osvald Tamula maa-alalt läbi läks. Seda teed pidi sõideti Tautsale, Kasaritsa, Nogopallu, käidi surnuaial ja kirikus, Ala-Rõuges poes ja meiereis. Niisuguseid läbi-õue-teid oli paljudes külades ja keegi ei pannud silti üles, et tegemist oleks eravaldusega. Nii ei häirinud ka Tamula peret, et saun oli üle tee.
Kuna Tamula sauna uks oli enamasti lahti, siis läksid teelised sinna suure vihma eest pakku. Tuuli Piir ütles, et saun on nüüdki lahti ja kui kallab nagu oavarrest, siis varjuvad lähedal bussipeatuses ootavad inimesed vanasse sauna. On Rõuges mõni suurem üritus, kostab saunastki jutujoru. Need on külamehed, kes seal kesvamärjukest joovad ja jalgu puhkavad, et lõpuks teeristis igaüks oma rada minna.
Kuna Tamula saun asub teede lahknemise kohal, siis pole mõni ime, kui mõnikord kuuldi saunas südaöösel krõbinat ja oli näha liikumist. Arvatakse ju, et kus teed hargnevad, seal saavad kokku vaimud või paharetid või ilmub vahetevahel Vanapagan ise. Kuid mitte ainult erilises kohas seisva sauna puhul, vaid üldse püüti saunadest pahasid vaime eemal hoida. Kagu-Eestis pidi saunast tulija enne puhta särgi selga tõmbamist risti ette lööma. Viimased saunast tulijad pidid saunaviha ja toobritäie vett lavale jätma, sest vaenelaps olevat tulnud pärast kõiki teisi sauna ja see juhtunud alati südaöösel. Veel arvati, et vihta ja vett läheb taevaisal vaja või vaimudel. Mõnes kohas pidi saunast väljuja leili viskama. Vanadel inimestel lasti kauem saunas olla, noored tüdrukud aga pidid (näiteks Urvaste kandis) nii ruttu saunas käidud saama, kui kaua harakas aiateibas istub.
Vanatüdrukud pidid saunas kõvasti vihtuma, et omale mees leida, litsid jälle sellepärast, et ausaks naiseks saada, küla õelad mutid aga selleks, et lahkeks muutuda. Elu, muidugi, näitas, et ei kuumus ega hea viht muutnud inimest teistsuguseks. Küll aga teadsid meie vaarisad ja -emad, et saunast on abi paljude tervisehädade puhul.
Tamula sauna vaimudega oli tegelikult hoopis teine lugu. Seal kuuldus pärast pererahva saunas käimist sosistamist ja kihinat-kahinat sellepärast, et lähedal asuvast Tautsa külast käis üks paarike õhtul pimedas soojas saunas teineteist rõõmustamas. Nüüd on asjaosalised surnud, aga lugu neist liigub endistviisi rahva suus.
Enamasti seostuvad vanade suitsusaunadega ilusad mälestused: suitsulõhn, kuumus, pesemine tattnina valgel, aknalauale sulanud küünlajupp või kuum suus sulav suitsupekk, mis kohe saunasuitsust toodud …
Tautsa küla tüdrukud Merike, Külli ja Linda, kes kõik nüüd on juba vanaemad, mäletavad 1956. aastat hirmuga. Nad tulid Rõuge koolist ja olid teel kodu poole, kui nägid enda taga Vene tanki. Tüdrukud jooksid sauna taha peitu. Ka sõdurid olid lapsi näinud ja ilmselt otsustasid pisut nalja teha. Tank jäi sauna juures seisma ja suunas oma toru otse laste peidukoha poole. Hirmutav tankitoru liikus üle katuse ühele ja teisele poole. Tüdrukutel jäi hing rinnus kinni. Alles tanki taga sõitnud kirikuõpetaja päästis lapsed hirmu küüsist ja sõidutas külla. Raudmasin liikus edasi. Ta oli ilmselt tulnud Vana-Nursi sõjaväebaasist ja teel manöövritele.
Sõjast oli möödas napilt 10 aastat, kuid sellest räägiti kodudes ikka veel ning sõjajutte kuulnud tüdrukutele oli tank sõja kehastus, mis tekitas õudu.
Piiri pere on mõelnud sauna ära üle tee, elumaja juurde tuua. Nii on praegu saunast keris ja lava välja lõhutud ning saun ootab lahtivõtmist. Kiiret sellega pole, sest hoonel on korralik katus ja palgidki terved. Kui saabub aeg, rändab üle 100 aasta oma kohal seisnud Tamula saun üle tee, ja mine tea, kaua talle veel on aastaid antud pererahvast teenida.
|
OSCAR-2019
|
||
20 tolliste rataste ja väikese raamiga trikitamiseks mõeldud jalgratas on BMX, kõige tehnilisem ja käredam asi, mis Jumal või keegi teine on eales loonud. Esimene inimene, kes teadaolevalt hakkas rattaga trikke tegema oli Paul Crow 1897 aastal USA-s California. Sõideti algul tavalise rattaga aega pidi muutus see järjest popimaks, mis aga tundus mõnedele ärimeestele väga ahvatlev. Nad võtsid asja üle, lõid firma, otsisid sõitjad, kes jagaksid füüsika seadustest ja mõistaksid tasakaalu põhimõtteid ning oligi valmis. Ja nii hakkas asi aega mööda arenema. Lõpuks hakati tegema ka väikeseid rattaid, mis said meie mõistes BMXi tähenduse 1970ndatel. Ja tekkisid ka esimesed Skatepargid . Praeguseks on kõige kõvemad nimed Dave Mirra ja Mat Hoffman, keda peaks iga inimene teadma nagu enda riigi pealinna. Hoffmani ja Mirrat nimetatakse ka elavateks legendideks.
Flatlandi loogika on lihtne: mida keerulisemalt sa ennast ratta peal pööritad ja keerutad seda kõvem vend oled. Näiteks: nosepick tailwhip,(nokkapeal sabatiir :) trikk näeb välja järgmine: kallutad enda keha ette ja jääd seisma esirattale vajutades esipidurit, lükkad jalaga rattaraami ümber lenksu tiirlema , nii et see sinu keha alla tagasi tuleks ja ongi olemas.Tasakaal ja ratta kaal on kaks väga tähtsat asja, mis peavad käima käsikäes, kuna palju trikke seisneb kohapeal pöörlemises tekib tsentrifugaaljõud, mis takistab triki tegemist. Mida väiksem mass seda lihtsam on ratast käsitleda Inimesed, kel on eelarvamused, et flat on mõttetu ja sarnaneb kudumise või heegeldamisega, eksivad rängalt. Ala on mõeldud rahulikele inimestele, kes viitsivad aega raisata väikeste vidinate peale "Kannatlikus on voorus" Flätländi ei saa sõitma tulla näiteks inimene kes sõitdab mingit muud tüüpi rattaga. Flätländ vajab pühendumist ja aega, kuna tasakaalu harjutamine ei ole samalihtne kui väntama õppimine, ühte trikki võib õppida tuhat korda enne kui esimest korda välja tuleb. flat-i ratas erineb teistest enda lühike raami ja karedate peg-idega (torud külgede peal)
Räägitakse, et racing on 2008. aasta Olümpia ala. BMX racing kujutab endast võidu aja ja koha peale võidu sõitmist .Rada mis on täis käänakuid, järske tõuse ja langusi, mis kõik on tehtud mullast. Rajale, kus on palju madalaid, kuid pikki hüppeid, minnakse mitmekesi tavaliselt 6-8 ratturit. Omamoodi kunst on end nende hüpete vahele õigesti ära mahutada, sest muidu on teine sõitja sinu taga, sees või peal… BMX racing on mõeldud sprinteri hingega sportlastele. Oluline on aga see, et ka aju peab olema kooskõlas muskliga. Eestile kõige parem ja lähedasem rada on Valkas (Läti), sarnane rada on olemas Kütiorus, mida kutsutakse ka 4 x rajaks, kuna neljakesti mahub rajale. racing-u ratas erineb aluminiuma raami ja muude kergete materjalide poolest tavalisest freestyle´i trikikast.
Skate parkidest võib BMXile leida palju huvitavaid vidinaid: erinevad trampliinid ja hüpekad, rail`id ( torud, mille peal libistatakse), box`id (kastid, mille peal saab ka vigureid visata) seinad jpm. Park on freestyle`i paradiis. Tegemist on kõige enam loomingulist lähenemist vajava BMXi liigiga.. Siin võib sõitja olla mistahes soost, mistahes vanuses või mistahes oskustega - kedagi ei vaadata imelikult. On inimesi, kellele meeldib palava ilmaga sõita palja ülakehaga, et nende tätoveeringud välja paistaksid. Samas on ka neid, kes ka kuumal suvepäeval pusa seljast ja vinge firma logoga mütsi peast ära ei võta. Võib olla nii ülirahulikke kui ka väga närvilisi sõitjaid – pargist leiab kõike. Selge on see, et park on kõige rohkem vaatemängu pakkuv sõitmise tüüp. Pargi trikiratas näeb välja selline mida me näeme iga päev tänavatel nelja peg-iga. On olemas ka betoonist valatud skatepargid, concrete park Samad asjad ja hüpped nagu tavalises skatepargis kuid tehtud lihtsalt betoonist- et kestaks kauem.
dirt on juba välja kujunenud sõna mullehüpete tähendamiseks. Hüpped tehakse üld juhul vahedega (gap)-vahe, aja ja mulla kokku hoidmiseks jääb kahe hüpeka vahele vahe, mis muudab iga õhkuhüppe adrenaliini laksuks. Dirtist oli eelmises Adrenaliini numbris juba pikemalt juttu. Sobib inimestele, kes tahavad suuri hüppeid sooritada. Kõiki trikke annab teha dirtis mida igal pool mujalgi, aga kuna hüpped ja vahed on suuremad siis on seda sootuks raskem teha eriti kui on hüpekaid on mitu tükki järjest, mida nimetatakse treilideks (trail) Rattad näevad peaaegu samasugused välja nagu pargi ja streedi omadki, kuid kummid on karvasemad (suurema mustriga), et paremini haakuks mullaga.
Kuri välimus, käsipuud ja trepid käivad srteet`il käsikäes. Tänaval sõites kasutatakse ära iga väiksemgi detail, mis tundub ahvatlev: künkad, vanad aiad ning isegi puude ja istepinkide peal on võimalik vigureid visata. Naljaga pooleks võib öelda, et street on sõitjatele, kes ei armasta kanda kaitsmeid, sest robotilaadne BMXi sõitja näeb linna peal pisut tobe välja. streedi levinumad trikid on libistamised betoon servade ja käsipuude peal, treppidest kraadide hüppamine näiteks: 360 kraadi treppidest alla. kuid on ka tehtud saltosid kasvavate lehtpuude pealt nii, et teha annab kõike tuleb aind kasutada fantaasiat
Vanem ja väga, väga noor generatsioon kasutab selle kohta lihtsalt sõna “kauss”. Vert tuleb sõnast vertical, mis viitab püstisusele. Vert on suurt tüüpi ramp, mille otsad on ca 90 kraadi, vahel vähem, vahel rohkem. Mida suurem nurk, seda kõrgem õhulend ja vastupidi. Owerrambi nime kannab üldjuhul hästi suur vert mille servad on sisse poole kaldu, seega üle 90 kraadi, selle jaoks, et saaks suuremat hoogu ja samas ka suuremaid kõrguseid. Ramp on väiksem variant vert`ist, ka selle kausi otsad on taeva poole, kuigi väiksema nurga all. Olemas on ka spine`iga rampe ehk kus on kaks ramp`i koos, et saaks hüpata ka ühest rambist teise. Kuna kausis sõites on väga oluline hoog, peab erilist tähelepanu pöörama tehnikale ja puhtusele, et see püsiks selline, nagu erinevate trkkide sooritamiseks vaja . Ramp ja vert on sõitjatele, kellele meeldib iga paari sekundi järel rattad maast lahti saada ja lennata. Ratas näeb välja jällegi nagu tavaline bmx...
Mina ja Rasmus Paimre lähme 21. juulil minna Saksamaale, Gologne`sse BMX Masters`ile, "Braun Spine Mini`sse", et sõita maailma esirambis
|
OSCAR-2019
|
||
Kiirelt kokku võttes mahub filmi sisu ühte lausesse - vana mees tahab keppi. Selline suhteliselt klišeedega põlistatud ma-olen-sellist-filmi-juba-sada-korda-näinud palagan. Mis ilmtingimata muidugi ei tähenda, et film ei oleks vaatamist väärt.
Õnnelikus abielus mees ja naine. Mees saab töökoha Prantsusmaale ning läheb naisest nädal varem sinna asju korda ajama. Lahkumine on kuidagi halvaendeline. Järgmiseks tuleb politsei ja ütleb naisele, et mees on sooritanud enesetapu. Sõbrad ja isegi politseinikud on emotsionaalsemad, kui peategelane, kes ei suuda seda lihtsalt usukuda ning sellega leppida. Lisaks ilmneb järk-järgult, et kõik, mida naine mehest teadis osutub valeks - surnud mees muutub fantoomiks, kelle elu oli väljamõeldis. Mida oma eluga edasi teha? Kuidas eluga edasi minna?
Mõnikord on lihtsam teeselda ja eluga poolelijäänud kohast edasi minna, selmet reaalsusele silma vaadata. Ning seda vist ei saagi pahaks panna.
Aasta 1938. Kaks lapsepõlvesõpra - üks on juut ja teine nats. Järgnevaid sündmusi pole just raske ette kujutada. Mingil hetkel aga rollid "vahetuvad". Järgneb tragikomöödiline sündmustejada, mis räägib väga raskest ja tumedast teemast just sellise huumoriga, et film oleks laiale vaatajaskonnale nauditav, ilma muutumata palaganiks. Sellist lugu on kõige parem rääkida läbi elujaatava huumoriprisma, mitte võtta end liiga tõsiselt.
Tuleb nentida, et parem lugu, kui esmapilgul arvata võiks. Süžeepöörded on Soderbergh'i tasemel (kui kasutada lihtsalt mõistetavat/lihtsustavat analoogiat) ning nalja pakutakse nabani - iga vaataja leiab siit oma.
Film, mille teeb heaks see, et tegijad on otsustanud rääkida ühe lihtsa loo selle sündmuste traagikas ja koomilisuses ning sellega ka piirduda. Elu läheb edasi.
Kohati koomiline ja naljakas, aga ilma tõsisema sisu ja fookuseta (ütleks isegi, et laialivalguv). Miranda July on otsustanud suhteprobleemist rääkida tragikomöödia võtmes - kahjuks see loole endale kasuks ei tule ning ei lähe kaua, kui see kõik üsna tüütuks muutub.
Antud loo puhul on tegemist võrdlemisi klassikalise, Suurele Gatsby'le analoogse, erinevatest klassidest pärit inimeste armastuslooga. Vähemasti nii näeb oma filmi režissöör Christian Petzold. Mulle meenutas see katastroofi aspektist lähtuvalt tema varasemat Wolfsburg'i (Petzold'i töödest minu kauaaegne lemmik). Filmi järgselt selle kohta küsides möönis režissöör küll teatavat analoogiat, aga ütles, et tema oma viimast tööd katastroofifilmina siiski ei näe. Mis ei tähenda, et see seda mingis mõttes ei oleks.
Kohe filmi alguses visatakse õhku "kirves" - filmi sündmuskohaks oleva väikselinna haiglast on põgenenud mõrvar - ning seda pinget hoitakse läbi terve filmi, liikudes vältimatu lõpu poole. Poiss ja tüdruk armuvad, lähevad lahku, üks neist kahetseb, teisel läheb veel halvemini.
Üldkommentaarina võib öelda, et igati klassikaline Petzold'i film - rahulik, ekraanil toimuvasse mitte sekkuv ja neutraalseks kõrvalvaatajaks jääv kaameratöö, mis samas pakub teravat sissevaadet inimhinge (antud filmi puhul peamiselt noorte inimeste armumisega ikka kaasas käivasse närvilisusesse). Lõpp pole oma ülesehituselt küll mingil moel üllatav, aga pakkus samas selle aasta suurima ehmatuse.
Etwas Besseres als den Tod üks osa kolmeosalisest filmiprojektist Dreileben (otsetõlkes 'kolmikelu'). Teised kaks jäid mul paraku ajapuudusel nägemata.
Film Iraani igapäevaelust, vaadatuna läbi ühe abielulahutuse prisma. Simin tahab lahutust, et koos tütrega Iraanist lahkuda, mis võimaldaks lapsele pakkuda paremat haridust. Nader aga lahkuda ei saa, kuna peab hoolitsema oma vana ja Alzheimeri tõbe põdeva isa eest. Naderil pole midagi lahutuse vastu, aga Iraani seadused sellisel triviaalsel põhjusel abielu lahutada ei luba. Seepeale kolib naine oma vanemate juurde ning mees peab isale päevaseks ajaks hooldaja leidma. Sellest algpositsioonist harutatakse vaataja ees lahti lugu, mis põimib endasse religiooni ning tänase Iraani argipäeva.
Film ei mõista oma tegelasi või nende elukohaks olevat riiki hukka, vaid pakub meile sissevaate ühe ühiskonna igapäevasesse toimetamisse. Filmi alguses pannakse veerema lumepall, mida ei suuda keegi ega miski peatada ning mis tuima järjekindlusega liigub järjest kiiremini vältimatu katastroofi poole. Lisades eelpool kirjeldatud valemisse inimese, kellel pole midagi kaotada, saame sündmusterea, mis rikub kõigi osaliste elud. Suurimaks kannatajaks jääb laps, kes peab esmalt valetama, et päästa oma isa vanglast ning seejärel veeretavad vanemad tema õlgadele vastutuse, mis on ilmselgelt suurem, kui üks teismeline on võimeline kandma. Film jäärapäistest inimestest ja jäärapäisest ühiskonnast.
Nader And Simin, A Separation on äärmiselt mõjus film, mis toob külmunud konfliktid ühe olmeprobleemi kajastamise läbi elegantselt kinolinale.
Sellist jama on päris raske kommenteerida. Venemaa aastal 2020. Peategelased on rikkad, neil on kõik, mida raha eest saab osta. Välja arvatud õnn ja igavene noorus. Seda viimast, nagu ilmneb, annab aga samuti osta - tuleb reisida kuhugi pärapõrgusse, minna giidide juhendamisel mingisse kohta (siit siis filmi pealkiri - Sihtmärk) ning veeta seal öö ja nagu naksti, oledki igavesti noor. See eelnev lubab tõmmata ilmselgeid paralleele Tarkovski Stalkeriga - sellel samal põhjusel läksin minagi filmi vaatama.
Stalkeri tasemest on Mishen aga sama kaugel nagu gravitatsioon kosmoselaevast. Tegemist on väga suure raha eest toodetud 154. minutilise dekadentliku oopusega, kus filmi sisulisi probleeme on lahendatud täiendava raha juurde loopimisega. Või vähemasti selline oli minu esimene reaktsioon filmi linastumise järgselt. Filmilinal toimuv meenutab Peter Greenaway filme, selle vahega, et nad on taasetendatud slaavilikus võtmes. See kõik on nii opakas ja totter, et istud kaks ja pool tundi kinosaalis, kuna ei suuda uskuda, et selline film on toodetud ja keegi tõesti maksis selle kõik kinni. Vene filmitööstusele on vististi avanenud naftatulude lõpmatud rahakraanid.
Esilinastuse järgselt (mõned pildid siin) rääkis filmi režissöör Alexander Zeldovich, et tema nägemuses on see filminovell Vene riigist ning lugu ise põhineb Anna Kareninal. Venemaa dekadentsi kriitikana pole see film siiski tõsiseltvõetav - ta on ise üheks näiteks sellest samast dekadentsist, mida ta kritiseerida üritab.
Visuaalselt on see film samas väga ilus. Ühtlasi on filmis üks stseen sadade veoautodega, mis on lihtsalt hämmastav vaatamine - ma sügavalt ei kujuta ette kuidas nad seda filmisid, kaua see aega võttis ja palju see kõik kokku maksma läks. Aga see kõik ei muuda fakti, et tegu on nõrga filmiga.
Film Saddam Husseini pojast Uday Husseinist ja tema teisikust. Vaevalt, et see kellelegi üllatusena tuleb, aga ega Uday Hussein just eriline pühak ei olnud. Film räägibki sellest eetika- ja moraalidilemmast, mida tema teisik läbi elama peab.
The Devil's Double'i suurimaks probleemiks on see, et ta ei tea kas olla draama, põnevusfilm või muusikavideo. Ta üritab korraga olla kõiki kolme ja kasuks see just ei tule. Filmi näinuna ei leidnud mina loos suuremat moraali, kui see, et Hussein ja tema lähikondalsed olid halvad inimesed. Aga seda teame me ju nii ehk naa.
Nõrganärvilistele film mõeldud pole - vaatajale näidatakse inimese sisikonna väljalaskmist mõõgaga, alaealiste vägistamist jmt.
Film räägib Argentiina dissidentide lapsest, kes koos emaga kusagil kolkas mere ääres redutavad. Tüdruk ei tohi rääkida, kes on tema vanemad või millega nad tegelevad ning loomulikult on see 7-aastasele raske. Festivali alguses räägiti filmist kui ühest tõenäolisest pretendendist Berlinale peaauhinnale.
Mind isiklikult jättis film külmaks - filmiliselt oli ta lõputu rida korduvaid tegevusi, mida saatis külm tuulevilin. Rohkem kaadreid ei tähenda ilmtingimata rohkem sisu. Pealegi on sarnasel teemal tehtud palju paremaid filme - Petzold'i "Die innere Sicherheit" tuleb esimesena meelde. Oma pea kahe tunni kohta oli film lihtsalt liiga pikaks venitatud - kui tegijad oleks filmi lõiganud 90-minutiliseks, oleks tulemus võinud olla märgatavalt nauditavam.
Eks peamine põhjus vaadata teab-mitmendat-korda Taxi Driver'it oligi näha, mida siis see äsja restaureeritud - Berlinalel toimus selle versiooni maailma esilinastus - 4K resolutsioonis pilt endast kujutab. 35mm originaalnegatiiv lasti läbi 4K skänneri, korrigeeriti värv võimalikult algupäraseks ning taastati digitaalselt 4K resolutsioonis, lisaks taastati ka kogu heli. Protsessi juhendas Sony Pictures'i filmi restaureerimise guru Grover Crisp ning lõpptulemuse kiitis heaks Scorsese ise.
Taxi Driver peaks blu-ray plaadile jõudma aprillis. Olen kindel, et 1080p pilt peaks pakkuma kodustes tingimustes maksimaalset võimalikku pildikvaliteeti.
|
OSCAR-2019
|
||
Iga natukese aja tagant leiutatakse eesti keelede mõni uus sõnapaar. Miski, mis kirjeldab antud hetke olukorda ja millest arusaamine kümne või kahekümne aasta pärast on täiesti arusaamatu.
Aasta tagasi kuulsime me näiteks mõistet “tööriistakast” – mille oluliseks sõnumiks on susserdamine riigi rahadega, näiliselt uue Eesti brändi loomine, midagi sellist, millest aru ei saa ei välismaalased, kellele see suunatud on, ega ka eestlased ise. Tüüpiline õhumüümise projekt, mis varsti kindlasti jälle uue hoo sisse saab, kui tarvis valimistejärgseid erakonna võlgasid maksta.
Selle aasta vabariigi aastapäeva ajal kerkis aga esile üks kummaline sõnapaar – “maksud sõidavad”. Praegugi võib Eesti teedel näha sellise kirjaga autosid, millel kahel pool trikoloorid – ühel poole Eesti ja teisel poole Läti oma.
Veebruarikuus võis seda sõnapaari kuulda iga päev. Meedias räägiti sellest halvustavalt, vaesem Eesti aga kõneles sellest kui vajalikust protestiaktsioonist.
Mis see siis tähendab? Nimelt on juba aastajagu lõunaeestlaste pilgud olnud pööratud Läti poole. Lätist käiakse toomas viina, bensiini, toitu ja ehitusmaterjale. Sest need on seal niipalju odavamad kui Eestis. Hullem veel, kui varem elas Põhja-Eesti soomlaste alkoturismist, siis nüüd on see turg kahanemas, soomlased käivad spetsiaalsete bussidega Lätis viina järel.
Eelkõige räägitaksegi viinast. Ja seda sotsiaaldemokraatliku ministri Jevgeni Ossinovski algatusel vastu võetud otsusest tõsta teatud kaupade aktsiisi, lootes nii lappida riigieelarve auke. Muidugi on sotside otsus ühelt poolt hea, teoreetiliselt peaks nii vähenema alkoholitarbimine, paranema inimeste tervis ja ühtlasi leiduma raha oluliste riigi funktsioonide parandamiseks.
Paraku hääletas enamus eestlasi Ossinovski idee vastu kummidega. Sõna otseses mõttes. Raha riigieelarvesse jäi laekumata suure puudujäägiga. Inimeste elujärg pole aga sugugi paranenud.
Pean tunnistama, et kuigi elan Läti piirist vaid sajakonna kilomeetri kaugusel, polnud ma 20 aasta jooksul käinud Lätis. Küll tegin seda oma lapsepõlves, Riia oli lõuna-eestlasele lähem ja kodusem linn kui näiteks Tallinn. On need mingid vanad Liivimaa mõjud, mis meie käitumisse pugenud on, aga nende 20 aasta jooksul polnud lihtsalt Lätti asja, keel on nendega erinev ja paratamatult tuleks Lätis palju kasutada vene keelt, aga seda lihtsalt ei taha.
Tõsi, mõned korrad sai sõidetud laia ilma läbi Riia lennujaama, sest lätlaste Air Baltic’ki on tunduvalt odavam, kui meie oma lennufirma.
Ja kuigi “maksud sõidavad” kampaaniale heideti ette ebapatriootlikkust, alkoholilembust ja riigi õõnestamist, tasuks ikkagi mõelda, miks meie maksud siis Lätti sõidavad? Sõidavad sellise hooga, et Ossinovski lõpuks ka ise oma viga vist taipas ja tagasi astus.
Kui vabariigi aastapäeval oleks Läti protestisõidul osalenud vaid sadakond autot, poleks sellest mõtet rääkidagi, aga neid autosid oli paljupalju rohkem. See oli arvatavasti ulatuslikum protestimarss taasisesesvumisest saadik.
Ja kuigi meedias materdati marsil osalenuid alkohoolikuteks, ei usu ma, et enamus inimesi sel sõidul tilkagi alkoholi tarvitas. Pealegi pole ju alkoholism mitte haigus või lõbujanu, vaid väljapääsu otsimine millestki, mis koormab ja mille tõttu kuidagi enam elada ei suudeta.
Ja on imelik, et tervishoiu minister seda ei märka. Et suur osa lõunaeestlastest on viidud väljakannatamatusse olukorda – pole tööd, pole palka, pole millestki elada, paljud jätavad lapsed vanavanemate hoolde ja lähevad tööle Soome, Rootsi ja Norra. Ja pole ime, et siis koju naastes ka ka kõvasti alkoholi tarbitakse. Meil on tekkinud palgavaesed, sellised inimesed, kelle palk on nii pisuke, et isegi tööl käies ei jätku sellest eluks järgmise palgapäevani. Vanaks jäädes tuleb kogeda, et pensionist ei jätku isegi hooldekodu kinnimaksmiseks. Arusaamatu on selline olukord väikeses riigis, kus kõik tunnevad kõiki ja oled riigikogu liikme või ministriga käinud ühes klassis või ülikooli kursusel. Meid on lihtsalt nii vähe, et iga õnnetu hinge õnnetus peaks olema silmnähtav ja riigijuhid leidma lahenduse, kuidas asja parandada. Ometi elab statistikaameti arvutuste järgi iga neljas eestlane sajast absoluutses vaesuses ja iga viies eestlane ehk üle 20 protsendi rahvast suhtelises vaesuses. See tähendab, et tõenäoliselt keegi meie lähituttavatest.
Miks on see nii? Kas tõesti oleme nii vaene riik, et ei jõua oma suguseltsi muudmoodi rõõmsana hoida, kui neid viinateele suunates? Kuhu kaob raha? Riigis, mis on metsarikas, mille maapõuest kaevandatud põlevkivist toodetud elektrit müüakse ülemere Põhjamaadesse. Riigis, kus tööjõud on ida-euroopalikult odav? Ja mis saab päris suurtes kogustes abi Euroopa Liidult.
Me oleme oma põllumaad müünud teiste euroopa riikide inimestele, kes eurotoetusi saades majandavad ihuüksi korraga 300 hektaril. Maal, mis varem pakkus elatist ligi sajale inimesele. Mis ongi teha neil inimestel muud, kui oma sotsiaaltoetused läti viina uputada. Või kuhu on kadunud need metsas töötanud metsavahid ja metsaülemad, kes varem teadsid iga kotkapesa või paika, kus karu talveund magas? Nüüd, kus metsast kõneldakse vaid tihumeetrites. Kuhu lähevad need inimesed, eks ikka Lätti odavamat toitu varuma. Või kuhu lähevad need maaomanikud, kelle taludest hakkab läbi jooksma Rail Baltic, kas ei pea nad lahkuma sedasama teed pidi, jättes justkui järjekordse küüditamise käigus maha oma põlistalud? Või mida teevad need maainimesed, kelle maadel sõidetakse igal kevadel sõjalistel õppustel sodiks ühendusteed
ja metsanoorendikud? Kelle toetusraha eest ostetakse iga aastal päratu kogus laskemoona ja põrutatakse see taevasse, väites, et sellega heidutatakse meie idanaabit. Kus lastele ei piisa koolitoiduks, aga oleme usinamad NATO sõjaliste kulutuste SKP protsendi kulutaja, kui ükski lähimaa.
Mulle meeldib see vana indiaanlase ütlus, et inimene on valmis hävitama enda ümbert raha saamiseks kõik elava ja alles siis saab ta aru, et raha ei kõlba süüa. Ometi peaks ju olema mingi muu võimalus maksudel sabast kinni saada?
|
OSCAR-2019
|
||
Kui eelmise aasta Haanja100-l jäi haiguse tõttu osalemata, siis sellel aastal tundsin lausa vajadust sellel võistlusel osaleda. Distantsi valides jäi kaalukausile loomulikult pikem distants ehk 100 miili sõit, mitte 100 kilomeetrit lühike matkasõit. Nujah, 100 km sõitjad muidugi tahaksid mind nende sõnade eest hammasratastega loopida. Aga järgmine kord siis valigu ikka põhidistants, mitte B rada, siis ei pea end kehvasti tundma:)
Stardile eelnenud päevade suurim küsimärk oli riietuse valik. Esimesed öökülmad ja härmas autoklaasid sundisid kotti pakkima rohkem varustust, kui omal ajal Poola talves seigeldes vaja läks- olen vist pehmeks muutunud.
Hommikul kell 5 telgist välja pugedes ja taevas säravat kuud nähes tundus õhk kuidagi mõnusalt soe. Kuu ei olnudki tegelikult kuu, vaid Kubija hotelli katusel särav latern. Selga läksid ikkagi vaid lühikesed sõiduriided koos lühikese pesusärgiga, lisaks varrukad, põlvesoojendused ja palju sooja kreemi. Külm ei olnud ja palav ka ei hakanud enne kui päike juba kõrgel oli.
Kell 7 läks stardist teele ca 40 tüüpi, kes tahtsid Dr. Holdeni raviseansist viimast võtta. Algus oli distantsile kohaselt rahulik- esimesed 5 km veereti ühtse pundina. Keegi ei kihutanud, kiiret polnud kusagile.
Metsa keerates läks vedama võistluse kolmekordne võitja- Tarmo Mõttus. Tema valitud tempo ei sobinud üsna paljudele ja saba jäi järjest lühemaks. Haanja suusaradadele keerates lasin Mõttuse ja Pait Hirve minema, sõita oli veel 150 km ja kiiret väga polnud. Koos minuga jäid veel kogenud rattur Priit Tuisk, kes on varem Haanja 100-lt auhinnalisi kohti noppinud ja Elionil pidevalt 15 esimese hulgas ning kogenud ultrarattur Tiimo Tõnisson, kes on Tahkos kõiki loputanud nii 180 kui ka 240 km pikkustel distantsidel. Ulme!
Kui ca 20 km sõidetud oli Tiimo maha jäänud ja olime Tuisuga kahekesi jäänud. Tegime teel Rõugesse mõnusalt koostööd ja kiirus kasvas päris suureks. Külla sisenedes nägin kahte ratturi tagant tulemas ja arvasin, et Tiimo koos rattakullerist lätlasega on meile järgi kihutamas. Peatselt kuulsin enda taga tuttavat ähkimist- sellist häält teeb vaid Pait Hirv. Selgus, et kohalikud Haanja mehed Pait ja Tarmo olid unustanud rajatähistust vaadata ja paariminutilise vea teinud.
Ka sel korral ei olnud meil plaani nendega kaasa minna ja jätkasime omas tempos. Seda ma muidugi siiralt imestasin, et miks Tuisk, kes on võimetelt neist üle või vähemalt võrdne neil nii leebelt eest lasi sõita. Ta vastas, et aega on sõita küll ja ta võtab rahulikult. Sellest sain ma hiljem aru jah:)
Esimesed hommikused sõidutunnid lisasin ma oma kaunite mälupiltide kataloogi, kus on ees terve rida pilte varasematest seiklustest. Sügisene Haanja loodus on ikka uskumatult kaunis- pisikesed, auravad metsajärved, esimesed punakad päikesekiired soojendamas kõrgete kuuskede latvu, heinamaa servas 4 kitse hommikueinet võtmas jne jne.
Kui 60 km sõidetud oli ja vahe Haanja meestega ca 3 minutiliseks kasvanud, siis hakkas ka Tuisu tempo vaikselt tõusma ja vahe Hirv-Mõttus tandemiga vähenema. Kui varem sattusin ka mina ette tempot tegema ja vedama, siis sealt alates püüdsin mitte maha jääda. Aeg-ajalt laekus infot et vahe väheneb ja kui kusagil Plaani kandis (ca 72 km) saime teada, et vahe ainult 1.30, siis hakkas juhtuma (loe: tuiskama). Ja tuiskama hakkas nii korralikult, et minul hakkasid käigud otsa saama. ca 80 km kandis nägime heinamaal haanjamehi tõusul ragistamas. Sellest hetkest edasi jäin ma üksi.
Alguses lõi moti pisut alla- pool distantsi läbi, kõht on tühi, tempo langeb ja kohe tulevad selja tagant hullud pundid mööda. Nagu Elionil:) Tegelikult ei tulnud sealt mingeid punte. Sõin, vaatasin päikest ja üritasin loodust nautida. See aitas ja juba ca 5 km hiljem, kui olin taas tõusmas Munamäe jalamile tundsin end üsna hästi. Eriti hästi mõjus kohtumine lühikese raja tüüpidega- tundsin end lausa lendavat:) Mõnus oli pidevalt mööda sõita, aeg-ajalt inimestega suhelda. Kõik olid hästi viisakad ja pakkusid võimaluse korral alati möödumisvõimalust. Tänud kõigile!
102 km toitlustuspunktis tegin oma ainukese 10 sekundilise peatuse ja võtsin uue veepudeli. selle peatuse jooksul nägin silmanurgast Haanja vormi möödumas. Esiti arvasin, et tegu mõne lühema raja mehega, aga mõni hetk hiljem nägin seljal numbrimärki- Pait. Tema nägemine andis kinnitust, et väga aeglaselt ma ei sõidagi. Kutt kurtis, et jube nälg on peal ja koguaeg peab söömas käima. Vaatamata tühjale kõhule sõitis ta mööda imevaid niite minust märksa kiiremini ja ma ei teinud isegi katset temaga kaasa minna.
121 km toitlustuspunktist läbi sõites kohtusime taas- tema tuli jälle söögilauast. Ja jälle kordus sama vestlus tühja kõhu teemal:) Ka sel korral ei olnud mul võimalust temaga kaasa minna- 6-7 sadulas veedetud tundi olid oma töö teunud ja liigseid kiirendusi endale lubada ei saanud. Teadsin, et sinna kadus kolmas koht, aga rohkem hobujõude polnud kusagilt võtta.
Viimased 30 km oli täielik nauding- tee oli õigele poole viltu ja kilomeetrid kulusid kiirelt. Isegi Rõuge tuurilt tuttav Vällamägi, kus kamp daunkillerid peadpööritavat sõitu tegid, läks üsna mõnusalt. Mägi ei tundunud nii suur nagu varem pelgasin.
9 tundi ja 1 minut oli stardist kulunud, kui jälle Kubija Hotelli ette jõudsin. Sel korral sain siis maailma parima koha: 4. koht. Võitjale kaotasin lõpuks poole tunniga ja viimased 80 km väga hästi sõitnud Tuisule kaotasin tervelt 24 minutiga. Seega hakkasid vahed ikka mingil hetkel julgelt kärisema ja kõvad mehed sõitsid väga palju eest ära. Kripeldama midagi ei jäänud. Neljandast kohast paremat loota oleks olnud väga keeruline.
Peab tunnistama, et see sõit oli looduse ja raja poolest täielik nauding. Oi kui mitel korral avastasin, et olen unustanud end lootust nautima ja olen pedaalidele vajutamise unarusse jätnud- lihtsalt nii ilus oli. Ja loomulikult sügav kummardus korraldajate ees, kes sellise raja kokku meisterdanud on! Järgmise korrani!
Nagu meie ühine sõber kirjutas: "Rain Lond - 2010 aastal suurima arenguhüppe teinud rattasportlane Eestis"
|
OSCAR-2019
|
||
Meie kooli 5., 6. ja 8. klassi õpilased osalesid 1. novembril projektide Tagasi Kooli ja MTÜ Mondo ühistööna valminud e-tunnis, mis toimus õpetaja Silja Malli juhtimisel Ghanas, Kongo külas ja kutsus õpilasi oma VEE TARBIMIST teadvustama. Meie õpilased lugesid oma vee tarbimise liitrid ühe päeva jooksul kokku ja said üllatavalt suured numbrid. :( Õpetaja Silja video põhjal saime teada, kuidas Ghanas vett tarbitakse ja et see on suureks luksuseks, mida meie igapäevaselt ei teadvusta.
Mängisime õpilastega Kahooti, kirjutasime küsimusi, vaatasime videot, arutlesime ja võrdlesime oma täidetud töölehti ning moodustasime pingerea vee kulutamise kohta. Tunni lõpuks leidsime, et oleme siin Eestis väga õnnelikus olukorras, et meil on see võimalus olemas. Tänu tänasele e-tunnile hakkab nii mõnigi õpilane ja võib olla ka lapsevanem oma vee tarbimist hoolikamalt jälgima.
Aga päike paistab Ghanas sama soojalt ja lapsed on ikka rõõmsad ning tänu vabatahtlikele oli meil kõigil võimalus osa saada sellisest e-tunnist.
Õpetajad tänavad 9.kl õpilasi meeldiva õpetajate päeva eest. Kõik oli suurepäraselt korraldatud. AITÄH!
Kolmapäeval, 26.septembril toimunud Läänemaa KSL meistrivõistlustel orienteerumise esinesid tublilt meie kooli järgmised õpilased:
Laupäeval, 29.septembril toimunud Gustav Vahari mälestusvõistlustel kreeka-rooma maadluses olid tublid meie maadluspoisid Hendrik Rämman ja Kaarel Kants. Hendrikule oma kaalu- ja vanusegrupis I koht ja Kaarlile III koht.
Direktor avaldas kiitust nii õpilastele kui ka tänu nende juhendajatele õp. Siiri Saksale ja treener Tiit Seitonile.
Kooli psühholoog Olga Kuldmeri vastuvõtu aeg meie koolis on neljapäeviti kella 9.00 - 13.00 loodusainete klassis.
Ilusat kooliaastat! Panime koos AKI-ga kirja 10 lihtsat tõde, mida lastele turvaliseks digiteeks edasi anda:
3) Ära kasuta ühte ja sama parooli igal pool. Parool ei tohi olla lihtsasti äraarvatav, kasuta tähe ja numbrikombinatsioone, sõrmega tõmmatavat mustrit, sõrmejälge või näotuvastust.
5) Hoidu nutiseadmetes lehekülgedest, mis koguvad informatsiooni. Ära jaga oma andmeid (ka nime või e-posti aadressi) mõistmata, milleks seda on vaja.
7) Ära ava tundmatuid kirju, linke ja manuseid. Kui sõber saadab tavapärasest erineva tekstiga lingi või manuse, küsi alati üle, millega on tegu.
10) Pea meeles, et kõik mis on internetti paisatud, jääb sinna enamasti alatiseks. Kui solvad kedagi, jagad enda kohta kõike, jääb see Sinu lahutamatuks digielu osaks.
1.juunil tõmbasime joone alla kaks aastat kestnud Erasmus+projektile “Programmeeri oma tulevikku”. Ja mis saab olla selleks parem kui paar tundi Lego klotside seltsis. Klotsidega toimetasid ja programmeerisid 5.-8. kl. õpilased. Õpilasi juhendasid õpetajad Järvi Kimst ja Kairi Mustjatse.
Koolivaheaja eelsel nädalal said meie kooli õpilased osa vene kultuurist ja sööklas pakuti vene rahvustoite: esmaspäeval joodi teed ning söödi barankasid, teisipäeval pakuti boršši, kolmapäeval bövstrooganovi, neljapäeval Pavlova kooki, reedel Olivieri salatit. Enne toitude maitsmist esinesid õpilased ettekannetega nende kohta.
Nädalapäevad olid klasside vahel ära jaotatud: esmaspäeva sisustasid 6., teisipäeva 7., kolmapäeva 8. ja neljapäeva 9. klassi õpilased. Igas päevas oli lisaks toitude ettekannetele ka uudiste programm: esmaspäeval räägiti Venemaast üldisemalt lähtudes geograafiast, teisipäeval räägiti vene sümboolikast, kolmapäeval 7 Venemaa imest, neljapäevaks koostasid 9. klassi õpilased aga nutiviktoriini eelnevail päevil räägitu kohta.
Kõikide päevade hommikud algasid vene multifilmide vaatamisega. Valikus olid "Maša ja karu - moosi päev", "Kakuke", "Tare-tareke" ja "Naeris". Reede hommikul üllatas õp. Järvi kooliperet vahva videokokkuvõttega, mida allpool ka vaadata saate.
Täname vene keele õpetajat Järvi Kimsti, kokka Anne Lauri ja 6.- 9. klassi õpilasi vahva nädala eest.
Märtsi viimasel nädalavahetusel toimus Tallinnas suurejooneline maadlusfestival "Tallinn Open", kus osales enam kui 2000 võistlejat 25 riigist.
Meie kooli 6.klassi õpilane Hendrik Rämman saavutas I koha alistades väga tugevaid vastaseid, sealhulgas ka väga tugevate maadlusriikide Venemaa ja Valgevene noori maadlejaid.
Veebruarikuu igal neljapäeval toimus koolis nutiviktoriin, kus küsimused puudutasid Eesti ajalugu, kirjandust, kunsti, loodust jms ja nii kõigil kordadel 25 küsimust. Küsimuste koostamisel arvestati sellega, et kõigil õpilastel, nii noorematel kui ka vanematel, oleks võimalik kogeda teadmisrõõmu. Küsimustele vastamiseks kasutasid õpilased oma telefone või kooli tahvelarvuteid.
Keskkonnad, mida kasutati olid Quizizz, Quiznetic ja Kahoot. Küsimused koostas ja viktoriini valmistas ette õpetaja Järvi Kimst.
Õpilased olid loositud 13 võistkonda, mille kapteneiks 7.-9. kl. õpilased, igas võistkonnas 4 liiget. Nii said nooremad õppida vanematelt koolikaaslastelt erinevates äppides küsimustele vastamist. Heade tulemuste saavutamiseks oli muidugi suur roll ka omavahelisel suhtlemisel ja koostööl.
I koht võistkond koosseisus Mattias Kerge (9.kl.)- kapten, Karl Suur 6.klassist, Karl Rasmus Jõemaa 3.klassist ja Kätli Männi 1.klassist.
II koht Kaarel Kants(8.kl.) - kapten, võistkonnas veel Kaspar Kants ja Marko Pukk 5.klassist ning Kristo Tikerpuu 3.klassist.
Kooli 1.-6.klassi õpilased olid jaotatud 9-sse segavõistkonda, mille kapteneiks 5.-6.kl. õpilased. Õpilased lasid oma fantaasial lennata ja kujutasid ette, milline on meie kodukoht 100 aasta pärast. Nelja nädala vältel tehtud töid esitleti 22. veebruaril žüriile ja 23. veebruaril kooli õpetajaile ning vanematele õpilastele. Žürii hinnanguil olid kõik võistkonnad teinud palju tööd ja parimate väljaselgitamine polnud kerge. Siiski I koht anti üsna üksmeelselt ja piisava eduga Kristiina Kimsto (6.kl) juhitud võistkonnale. Võistkonnas olid veel Ave-Liisa Aasmäe (4.kl), Oskar Otsus (2.kl.) ja Maribel Maranik (1.kl). Sellele võistkonnale andsid juhendajad Järvi Kimst ja Kairi Mustjatse välja ka eripreemia kohusetundlikkuse, aktiivsuse, töökuse, sõbralikkuse ja suurepärase omavahelise koostöö eest. II-III koha vahe oli napp. II koha sai Kristofer Katteli (6.kl.) meeskonna töö. Võistkonnas veel Maarja Maranik 4.klassist ja 2.klassi poisid Janari Sillamaa ja Kalle Vaher. III koht Kaspar Kantsi (5.kl.) võistkonnale koosseisus Kalju Vaher ning Mia Madleen Urm 1.klassist ja Kristo Tikerpuu 3.klassist. Võidutöös kasutati robotitena Ozobotte ja LegoWeDo-sid. Ehitusmaterjalina hulgaliselt erinevaid legosid. Töö idee: On toimunud suur kliimasoojenemine ning puud, põõsad on troopilised ning loomadki vastavad. Üritusest on valminud ka väike videokokkuvõte, mida saab vaadata siit
Töid hindas 5-liikmeline žürii koosseisus: Martna kooli direktor Tiit Aedmäe, õpetaja Anu Voll, Lääne-Nigula valla haridusnõunik Kaie Talving, Martna osavalla vanem Janno Randmaa ja HITSA ProgeTiigri programmijuht Kristi Rahn.
Vormi lõpus on nupp "SAADA ÄRA", inglise keeles "SUBMIT". Et teie hinnangud kohale jõuaksid, tuleb sellele kindlasti vajutada.
1.- 4. klassi õpilased alustasid päeva inglisekeelsete Austraalia teemaliste ristsõnade lahendamise ja piltide värvimisega.
5.-6. klassi õpilased kirjutasid ühisele veebitahvlile, mida nad Austraaliast teavad, hiljem uurisid täpsemalt. Siit näed, kuidas neil see töö välja tuli.
Külla tuli meie kooli vilistlane Kelli, kes on Austraalias elanud ja töötanud. Kelli jutustas vahvalt ja kaasakiskuvalt oma sealsest elust. Hiljem vastas ta meie õpilaste rohketele küsimustele.
Toimus veebiviktoriin Quizneticu- keskkonnas küsimustega Austraalia kohta. Õpilased loositi seitsmesse võistkonda, kapteneiks 8.klassi õpilased. Viktoriini võitis Kaarel Kantsi võistkond.
Martna Põhikooli V, VI ja VII klasside õpilased vaatasid ja kuulasid huviga meie peaminister Jüri Ratase arutelu teemal "Meie e-Eesti". Nutivahendite ja äppide kasutamine on tänapäeval õpilastel igapäevane ning teemakohased plakatid valmisid kiirelt. Esitleti ja põhjendati oma valikuid ning kokkuvõtteks koguneti ühisele pildile.
Õpilased said tunnis kõigepealt lühikese ülevaate telefoni ajaloost. Seejärel mängiti nutiviktoriini Quizizze keskkonnas ning täideti ära ka küsitlus kõige enam kasutatavatest äppidest Answergardenis. Külalisõpetajaks oli sel korral tehnoloogiaajakirjanik Henrik Roonemaa, kes jagas põnevat infot nutitelefonide edasise saatuse kohta. Õpilased kuulasid teda suure huviga. Hiljem jätkus tund aruteluga, kui palju õpilased veedavad aega oma nutiseadmetes, mida nad seal teevad ning milliseid äppe selleks kasutavad.
Martna Põhikooli 7.-9. klassi õpilased osalesid ulmekirjaniku Kaido Tiigisooni e-tunnis: Kuhu võib areneda tehnoloogia?
Loengule eelnevalt arutleti teemal, mis võiks olla meie 150 aastat tagasi elanud esivanemate jaoks ulme tänasel päeval. Nimekiri sai muljetavaldav.
|
OSCAR-2019
|
||
Bunions, meditsiiniliselt tuntud kui Hallux Valgus, või suur valgus deformatsioon, mõjutab miljoneid inimesi kogu maailmas. Eriti iseloomulik ebaloomulik, luustikuline väljakasv, mis moodustab suure varba aluse, põhjustades turse, ärritust, liigesevalu ja kõnniteede valu. Bunioonidele kannatanud üksikisikutele on sageli raske leida korralikult sobivaid jalatseid ja elada pidevas ebamugavuses. Bunionide asukoht takistab otseselt kõndimise protsessi, sest suu väljumisel asetsev ümberasustatud luu on sunnitud kandma kogu kehakaalu igal sammul.
Bunionide põhjus on psühhiaatrite ja arstide vastuoluline teema, kusjuures mõned päritolud on inimese indiviidide geneetilise meigiga, kus on sellised seisundid nagu lamedad jalad, ebanormaalne jalakoe struktuur ja neuroloogilised haigusseisundid, mis häirivad kõnnakut või kõndimisstiili üksikisikust. Bunioni arengu algusjärgus moodustab suur varba aluse väike koormus ja varba hakkab kõverdama sissepoole. Kui seisund halveneb, suureneb see kõverus nurga all, nii et mõnel juhul võivad varbad üksteist ületada ja põhjustada äärmist valu. Kattuvad varbad ja väljaulatuv ühekordne suu külg areneb kallused, koos sünoviaalse bursiga või vedelikuga täidetud õõnsustega, mille all on kujundatud.
Naiste kõige sagedamini kannatavad naistest naiste jalatsite, nagu kõrged kontsad, piirava iseloomu tõttu. Bunionide probleemidest on palju erinevaid lahendusi, alates kirurgilisest kuni meditsiinilisest kuni füsioteraapiast ja sobiva ravi saamine võib olla keeruline.Valgomedon uuenduslik uus lahendus, mis võib tõhusalt leevendada ja vähendada bunioni kasvu protsessi vaid 10-14 päeva jooksul ilma negatiivsete meditsiiniliste kõrvaltoimeteta või invasiivsete operatsioonideta. Selles artiklis uurime Valgomedi lahendust ja antakse üksikasjalik ülevaade selle revolutsioonilise bunjoni ravivastuse omadustest ja eelistest, mis aitavad teil otsustada, kas Valgomed aitab teie jalga normaalseks taastada.
Valgomedon ainulaadne ja efektiivne fikseerimislahus, mille on välja töötanud juhtivad podiatristid ja ortopeedilised kirurgid. Valgomed, mis koosneb ergonoomiliselt kujundatud hüpoallergeenilisest painduvast ränihinnast, on kulunud suurema jalatsi ja jalgade poole, töötades vältimaks verevalumeid, kallusi ja vedeliku kogunemist, kuid täielikult jalutusvalu ja ebamugavustunde kõrvaldades. Söögivalmistatud lahus on madalal profiilil ja võib töötada mistahes jalatsitüübiga, ilma et seda märganud, ja on mõeldud õrnalt talla ettevalmistamiseks, et pöörata ümber varvaste luude vale paigutamine ilma valu, operatsioonita või kulukalt paranenud ravita.
Valgomed on kliiniliselt näidanud, et see annab kiiret toimet ja efektiivset lahendust bunionidele ja bunioni valule. Valgomed on kohandatud selleks, et ümbritseda jalgade kahjustusi ümbritsevate piirkondade ümber ja anda tulemusi, ilma et see mõjutaks tavalisi jalatseid.
Valgomed koosneb painduvast elastsest materjalist, mis kaitseb nahka lööve, ärritust, hõõrumist ja kalluseid, vähendades hõõrdumist kattuvate varvaste vahel ja võimaldades nahal paraneda, vähendades oluliselt valu, mida kogevad põõsad. Valgomedi räniplaat libiseb üle suure varba ja toetab seda teise suurima varvaste vastu, hoides jalgu luude õrnalt ja samal ajal edendada tervislikku ja looduslikku jalutuskäiku. Valgomed takistab edasist liigese deformatsiooni, vähendades samal ajal kõnniteel bunioonile pandud üldist kehamassi, ning hoiab ära ebatervise ühilduvuse.
Erinevalt teistest lahendustest Valgomend ei vaja operatsiooni ega ravimeid ja töötab niivõrd nagu traksidega, nihutades ebaühtlaste hambumärkide positsiooni, kusjuures erinevuste erinevus on Valgomedi fraktsiooniline hind võrreldes selliste lahendustega. Valgomed töötab lihtsalt jalgadega jalatsitega või ilma 6-10 tunni päevas ja ainult kahe lühikese nädala jooksul muudab looduslik fikseerimisfunktsioon paranenud ja parandab ebameeldivat ja deformeeritud jala struktuuri.
Tänapäeval on arstiteaduses pakutavad mitmed erinevad lahendused, mis pakuvad vabastust bunioonidest põhjustatud valu eest ja teostavad deformatsiooni pööramiseks erinevat tõhusust. Ortokotilised lahendused on Valgomediga väga sarnased, kuid nõuavad seda üheainsa konsultatsiooni abil meditsiinitöötajate ja kohandatud jalatsite lisadega, mis on ebamugavad kandma ja võivad maksta tuhandeid dollareid, mis nõuab sagedast asendamist. Valgomed pakub kõiki samu eeliseid spetsiaalsest ortopeedilisest lahendusest ilma kaasneva hinna või pikkade konsultatsioonide ja kohtumistega.
Kirurgilised lahendused bunoonide arengu tagurdamiseks on sageli seotud invasiivsete protseduuridega, mis eemaldavad kirurgiliselt luu osi või kõhre käsitsi ümberjagamise ning mõnel juhul ka jalgade ümberpaigutamiseks luu pikkust. Need protseduurid on väga kulukad ja sageli tervisekindlustust ei katta, kuna neil on juba olemasolevad tingimused, mis nõuavad valulisi operatsioone ja taastumisaja möödumist, mille jooksul patsient ei saa kõndida ega töötada, mis ei ole paljudel hõivatud spetsialistidel.
Kohalikud vahendid, näiteks ravimid, ei paku bunioonide probleemile lahendust ja pakuvad vaid ajutist valu leevendust, mis kujutab endast pidevat rahalist äravoolu ja võib põhjustada pikaajalisi negatiivseid kõrvaltoimeid. On näidatud, et massaaž ja füsioteraapia pakuvad kerget leevendust ja on osaliselt efektiivsed bunioni arengu tagurdamisel, kuid on näidanud, et need on efektiivsed ainult 25% ulatuses ajast, mis võib raisata tuhandeid dollareid kallist ravi seanssi. Valgomed pakub nendele kallitele ja ebatõhusatele lahendustele loomulikku ja efektiivset alternatiivi ilma valutute toiminguteta või ebameeldivate ortopeediliste lisanditeta ja kõikidel juhtudel on see 100% efektiivne.
Valgomed on tunduvalt odavam kui traditsioonilised meditsiinilised ravimid bunionidele, mis võib kuluda sadadele kümnetele tuhandetele dollaritele jooksvate meditsiinikulude katmisel. Valgomedi lahendus pakub tasuta kohaletoimetamise eest vaid 79 USD dollarit, mis tagab püsiva vabastuse disfiguringist ja valusatest põlvkondadest ning on hõlmatud kolmekümnepäevase 100% raha tagastamise garantiiga, mis lubab tagasimakset kogu summa eest, kui tõhusat maksuvabastust ei tehta.
Valgomedit saab tellida Valgomedi veebisaidilt ja see toimetatakse tellimuse esitamiseks vaid 5-10 tööpäeva jooksul. Valgomed on õige lahendus, kui teil on põlvkonnad ja nad otsivad kulutõhusat, püsivat lahendust, mis parandab jalad ja parandab luukoe väärkohtlemist ja elukvaliteeti.
Raske on kirjeldada keerulist inimest nagu Ulle Puusepp, kuid enamik neist teavad, et ennekõike on see seikluslik ja tõsine. Loomulikult on see ka ambitsioonikas, energiline ja kaitsev, kuid sageli kergendab neid sageli kadeduse mõtteviis. Kuigi tema seikluslik olemus ongi see, mida sshe on päris palju armastanud. Inimesed arvavad regulaarselt ja lõbusalt laadi, kui nad tunnevad end ära. Muidugi pole keegi täiuslik ja Ulle on ka palju vähem soodsaid tunnuseid. Tema ego ja pedantiline laad tekitab palju kaebusi, palju teiste pahameelt. Õnneks on ta tavaliselt tõsiselt leevendanud puhanguid.
|
OSCAR-2019
|
||
Maainimesed naeravad väga palju, sest nad saavad nii palju värsket õhku. Ma ei usu, et nende lapsed peavad lasteaias käima, sest neil on kodus õues nii palju värsket õhku. Pealegi nad söövad lilli, sest see on kasulik. Maainimesed paistavad täitsa harilikud, eriti tagantpoolt. Aga kui on udu, siis neid ei ole näha. Victoria, 6 a.
Jõulude- ja nii meie kui Hiina aastavahetustega on nüüd siis lõpuks ühel pool. Eile viisime oma kena kuuse välja. Oli ka viimane aeg, sest kui kass korra kuuse alt läbi käis, nägi ta pärast välja, nagu rohelist värvi okassiga. Tuba läks ka kohe kaks korda suuremaks. Ega meil ju juhuslikult sel aastal kuuse tipus punasevärviline kukk sädelenud ja helmed ja küünlad kõik puha punast värvi olnud. Meil endal ka ju üks tuline kukk peres olemas, õnneks mitte punane.
Aga vahel on nii vähe vaja, et süda röemust höiskaks. Nende pühade eel jõudis mu ammune telepaatiline soov lõpuks sinna, kuhu vaja ja minu töökoha vastas ilutses perfektne tuledes kuusk. Siiamaani ilutseb. Ta nimelt on maa sees kinni. Juurtega.
Juurtest rääkides. Praegu on vist paras koht, et tänada teid, head sugulased-tuttavad, kes te meie seeniori tervise pärast muretsesite. Praegu on asjad üsna normaalsed ja kindlasti 47 korda paremad, kui need enne jõule olid. Minevik on läinud ja tulevikku ei tea, nii et tasub nautida hetke.
Linnajuttudest nii palju veel, et eelmisel nädalal õnnestus kahel pimeuhkel peol käia. Linnapea vastuvõtul ja kaasa asutuse aasta alguse peol. Ma päris imestasin, et meie kõledavõitu kultuurikeskusest nii hubane peopaik tehtud oli. Olin muidugi kurb, et kommentaarium vastuvõtu suhtes, nagu ikka, vihast vahutas. Aga uskuge, see pühamast püha maksumaksja raha (mida inimese kohta oli 15€) ei tulnud kohe kindlasti ainult väikeste palkade küljest. Nii et teeme aga rõõmuga oma tõsist tööd edasi ja maksame makse.
Aga vot see teise asutuse pidu, see oli küll puhas kingitus. Jääb üle vaid korraldajaid tänada. Erapeolt pilte näitama ei hakka, aga taft kahises, siid langes, king läikis, šlef lehvis ja suss sahises nagu muistegi. Aijah, tuleb aga meelde ja ajab aga naerma.
Tegelikult on ju ikka veel südatalv, kuigi loodus ei taha seda tunnistada. Meie metsaalune on küll õnnetus olukorras. See ei ole enam liigniiskus vaid on sulaselge uputus. Uiskudega saaks päris pika maa metsas maha sõita. Lodu mis lodu.
Kuna vastutuule ja suure lainetuse tõttu sel nädalavahetusel kala püüda ei saanud, siis käisime allikal. Sinna lähedale kaevati kunagi liivakarjäärid ja igipõlise allika veesooned rikuti ära. Veevool on väga väikeseks jäänud. Ürikutes nimetatakse seda lätet silmaallikaks (või Silmaallikaks?) ja aegu tagasi, kui ümberkaudsete talude kaevud suiti kuivaks jäid, oli sealt lausa hobustega vett viimas käidud. Mõnus mahe rüübe on.
Aga toas käib väike mööbeldamine. Suurde tuppa hakkab lugemisnurk tekkima. Raamaturiiul on ostetud ja järgmisel korral püüame raamatud ka kohale vedada. Tantsuruumi jääb tuppa sellegi poolest. Täna juba kärtsutasime soome naabriga mõlemad natuke mu vana sinist akordionit. Ütleme nii, et arenguruumi on meil mõlemal. Aga no naera puruks. Kõigist oma lugudest (noo nii kõigist kolmest-neljast) törtsutasin seda va kõige lõbusamat ja naaber teatas rahulikult, et see ju vana soome lugu. Oma sõnade kinnituseks laulis ta jupi sellest loost omas keeles meile ette. Oioi, kui see külapidu meil ükskord teoks saab..
Aga nüüd, aga nüüd! Midagi ajule ja meelele. Midagi, mida tegelikult olemas ei ole, aga te näete neid tegelasi siiski. Võib olla läksin pea kuu aega kestnud vastikust viirusest peast väheke segi. Aga mis siis. Lubage tutvustada - teetassi Teele, lumenõid Vihane Villu, saunalava piilurid Leili ja Laivi, räppar Puulõhkuja-Paul, Unenäo Uuno ja lihtsalt Naeru Kott.
1944 ajaraamat ajaraamat Uusmaakad akvaarium angerjas aperitiiv arooniad Aurelia aurita austerservik basiilik blogi blogi Uusmaakad Britta kook EBA 2018 EBA2016 Eesti Blogiauhinnad elulõng Emma floks Floksid gluteenivaba jahu GPS Hiiumaa hääljuhtimine hüljes iluõunapuu jaanid jaanilaupäev jaanipäev jalka MM jasmiin Kaks Kokka kama kanapada karuliha kass kassitapp kasvuhoone kibuvitsad kirjeldustõlge kirss kodu maal Krimm kukeseened kurk kuumaasikas kännasmustikas kännumamplid Külasema Lahhentagge Lahhjentagge lapsepõlv laulupidu leedriõied Lest ja Lammas liiv-merisinep Lincoln linnupojad Linnutee lõke lõualuu maakodu maakodu remont meririst metsmaasikad metssead miin miljon Milky Way millimallikas miniballett mis on õnn Moldaavia tondipea Moldaavia tondipäev Mototoober Muhu muinastuled muinastuli must kass mustsõstramoos Mõntu sadam naaber nahkhiired naturaalne siider oktoober Pavlova tort perekond pesto pihlakavein piiga pildid Pilt ploomid ploomimoos Pojaga restoranis pommigrupp porgandiriisikad puhkus puravikud purjelaev põdrakanep põdramokad põldmarjad päevasuru pärnaõied Pärsia Pärsia kassid pühad raadio Mania rabarber remont ripsmeline maatäht rohelised ploomid roosa pojeng räim Saaremaa ooperipäevad Saaremaa ralli Samsungi telefon sarikad saun seller silk sinepikurgid sinine floks sirmik sirmikusnitšel soe sügis soomustorik stakan Stebeli patarei suitsulest suvi Sõrve Sõrve karu Sõrve sääre majakas sääsed sügis sünnipäev talu taluõu talvepuud tapeet teod tigu tihane tiramisu Toila tomat Torgu kuningriik Triigi filharmoonia tänavapiknik uusmaakad vaarikad valge pojeng valge ristik vene viisa vihmauss vimb väike E väärikad õnnelikud kanad õueviinamarjad õunamahl õunauputus
|
OSCAR-2019
|
||
IIA Holland on siseauditi kvaliteedi hindamiseks välja töötanud uue töövahendi „Internal Audit Ambition Model“, mis baseerub IIA Standarditel ning sisaldab hindamismaatriksit siseauditi üksuse...
Siseaudiitorid käisid Eesti Lennuakadeemias uudistamas lennuki ja helikopteri lennu ning lennujuhtimistorni simulaatori tööd.
Siseaudiitorite Ühingu liige Taavi Saat räägb artiklis korruptsioonist ja pettustest ning selgitab siseauditi ja ettevõtte kontrollimeetmete rolli rikkumiste avastamise ja ennetustöös. Artikkel on...
Siseaudiitorite Ühingu liikmed külastasid Eesti Kohtuekspertiisi Instituuti (EKEI) Tallinnas 17.04.2015. Siseaudiitorid läksid kolleegile külla, et näha oma silmaga kodumaiseid Sherlock Holmesid,...
Konverentsi paneele juhtis ja siseauditi olulisuse üle mõtiskles CNN ajakirjanik Richard Quest, kelle teravmeelsus ja huumor köitsid kuulajate tähelepanu.
Mai on ülemaailmne siseauditi kuu ning sel puhul vestlesime audiitori tööst Eesti Panga siseaudiitor Juhan Kull´iga.
"Andmakaitse üldmääruse jõustumise näol on tegu evolutsiooniga mitte revolutsiooniga" rõhutas oma ettekandes Andmekaitse Inspektsiooni juht Viljar Peep. Lisades, et mõistlik organisatsioon vaatab...
Väga populaarse ürituste sarja „Kolleegile külla“ raames käisid siseaudiitorid 10. aprillil külas kolleegidel ühisministeeriumis. Külla tulnud siseaudiitoreid võõrustasid ühisministeeriumi kolleegid...
Tänapäevases keskkonnas ei ole miski see, mis ta oli siis, kui sa sellega alustasid. Asjad ei ole kunagi nii nagu nad esialgu paistavad.
Arvestusala hõlmab kolme põhikutseala: finants- ja juhtimisarvestus (ehk traditsioonilisemas mõistes raamatupidamine), väline audiitortegevus ning sisemine audiitortegevus.
Väga populaarse ürituste sarja „Kolleegile külla“ raames käisid siseaudiitorid 9. veebruaril külas Tallinna Tehnikaülikoolis.
Hea sisekontrollisüsteem ei tähenda alati ulatuslikke kontrolle, vaid eelkõige eetilise ärikultuuri edendamist ja süstemaatilist lähenemist majandustegevust ohustavate riskide maandamisele.
Ehkki teame ju kõik ütlust „ära tapa sõnumitoojat“, võime audiitoritena ennast leida olukorrast, kus auditeeritav ründab meie isikut või töö tulemusi. Loodetavasti pole teiega seda juhtunud, kuid...
Alanud aasta esimeses tõlkeartiklis toome teieni IIA presidendi ja tegevjuhi Richard Chambers´i mõtteid sellest, mis võiks aidata siseaudiitoritel oma tööd veelgi paremini teha. Oma blogis avaldatud...
Norman Marks avaldas hiljuti oma blogis artikli sellest, kas ja kuidas tippjuhtkond väärtustab siseaudiitorit. Tema otsekohesed väljaütlemised ning osaliselt IIA poolt antud juhistega vastanduvad...
ESAÜ korraldab oma liikmetele muude ürituste hulgas ka infohommikuid. Üks neist populaarsetest üritustest toimus 22.08.2017 koos Riigikontrolli kolleegidega, kus nad tutvustasid oma värskelt valminud...
IIA siseauditi tegevusstandard 2010 – Planeerimine ütleb järgmist : Siseauditi juht peab koostama riskidel põhineva tööplaani, et määrata kindlaks siseauditi funktsiooni prioriteedid, mis on...
Siseaudiitorite jaoks on ettepoole vaatamine võimekus käsitleda võtmeriske ja katsumusi, millega meie organisatsioonid võivad kokku puutuda, selliselt, et me saaksime jagada neid perspektiive...
IIA teeb igal aastal sertifikaadiomanike seast juhusliku valiku neist, kes satuvad CPE tundide auditisse. IIA eesmärk on kontrollida pideva enesetäiendamise nõuete täitmist. Auditiks tasub valmis...
ESAÜ liige Marin Jakobson kaitses suve alguses Tallinna Ülikoolis oma magistritöö teemal "Siseauditi aruande tekst ja selle vastuvõetavus".
Aga mis siis, kui leiame end karjääri keerulistes hetkedes, mis on pikemad ja raskemad? Mida peaksime tegema, kui kardame mõtet sellest, et peame minema tööle päev päeva järel, nädal nädala järel?
Kui teistes valdkondades on näha korruptsioonis langustrendi, siis meditsiinis on pidev teenuse puudus muutnud korruptsiooni väga visalt taanduvaks. Langustrendile ei aita kaasa ka korruptsiooni...
Tüüpiline auditiaruanne on igav. Tüüpiline auditiaruanne ei anna nõukogule ega tippjuhtkonnale teavet, mida neil tegelikult oleks vaja organisatsiooni juhtimiseks. Tüüpiline auditiaruanne on tehtud...
Keerukate tehnoloogiate kasvav võime jälgida suuri ja keerukaid süsteeme ei asenda siseaudiitorit. Küll aga võimaldab tehisintellekt siseaudiitoril tõhusamalt ja mõjusamalt aidata organisatsioone...
Hästi kirjutatud auditi aruanne võib kutsuda tegutsema, halvasti kirjutatud aruanne annab tulemuseks ebapiisava tegevuse auditeeritava poolt või üldse mitte mingisugust tulemust. Mõnel juhul võib...
Kui siseauditi auditeeritud erialadel on enamjaolt toimiv praktikasüsteem, siis on erialasid, kus praktika peaaegu et puudub. Auditi tulemustest saavad õppida ka erialad, mida sel korral lähemalt ei...
Pakume teile lugemiseks värskeimat artiklit IIA presidendilt ja tegevjuhilt Richard Chambersilt, kus ta räägib väikeste siseauditi üksuste strateegiatest, mis on aidanud ka suurtel siseauditi...
Kontrollida võib alati, kuid see ei ole kunagi piisav. Teame ju tuntud pangakrahhe, mis juhtusid hoolimata kontrollidest ja kontrollimistest. Samas kontrollid kui normid on ettevõtte ja...
ESAÜ iga-aastane liikmete üldkoosolek toimus 9. mail Siseministeeriumis. Valiti uus juhatuse koosseis.
Jätkame 3. osaga ESAÜ 2016. tegevusaastal tehtust. 1. osa avaldasime 13.04 ja selles rääkisime peaasjalikult koostööst ja ESAÜ koostööpartneritest. 2. osa avaldasime 24.04 ja teemaks olid ESAÜ...
Üks levinumaid valearusaamu siseauditist on, et kõik siseaudiitorid on "sendilugejad", kes keskenduvad üksnes oma ettevõtete finantsdokumentidele.
"Kolleegile külla" seekordne külaskäik toimus Tartus, ESAÜ liikmeid võõrustas Sihtasutus Archimedes.
Aasta jooksul osales vabatahtlikes tegevustes üle 30 inimese, mis on ca 13% liikmeskonnast, kolmel viimasel aastal on neid inimesi olnud kokku enam kui 80, so 30% liikmetest.
Aasta jooksul liitus ühinguga 28 tegevliiget, aasta lõpuks oli liikmeid 234. See on 13 liiget enam, kui aasta varem samal ajal.
Ettevõtte haare ja mastaabid on muljetavaldavad – BLRT annab tööd enam kui 4000 töötajale erinevates riikides ja omab väga erinevaid tegevussuundi.
Tallinna Sadama AS võõrustas ESAÜ liikmeid 21. märtsil ühingu väga populaarse ürituste sarja raames "Kolleegile külla".
Audiitoreid seostatakse enamasti raha ja kontrollimisega. On tavapärane, et siseaudiitoritena peame ikka ja jälle selgitama, et raha ja kontrollimine on vaid üks osa meie tööst, et meie ameti ampluaa...
Eesti püstitas eelmisel aastal äraspidise rekordi – üle poole tuhande registreeritud korruptsioonikuriteo on kõigi aegade kõrgeim näitaja.
Nigel Iyer`i erialaks on pettuste ja korruptsiooni ennetus, uurimine ja avastamine ning nendes teemades jagab ta ka entusiastlikult oma üle 20-aastast praktilist kogemust.
Karjäärimuutustes on niivõrd palju tegureid, et lihtsat vastust ei ole olemas. Pärast pikka arutlust sai mulle selgeks, et karjääriotsuste tegemine on rohkem kunst kui teadus ja teinekord nõuab see...
„Siin ei tarvitse keegi ennast võõrana tunda ega koju igatseda. Siin on kõik rootslased kodus“. Selma Lagerlöf, „Nils Holgersson“
Vabatahtlikud muudavad oma väikeste ja suurte heategudega maailma. Veelgi olulisem – sellega muutub ka inimese enda maailm.
Küsitlus näitas, et meil on suur hulk aktiivseid liikmeid, kes vabatahtlikena soovivad osaleda ühingu tegevustes ja arengutes. Soovitakse panustada eetikakomisjoni ning koolitus- ja arenduskomisjoni...
Konkursile esitati rohkem uurimustöid, kui kunagi varem: kokku 54 tööd , nende hulgas üks doktoritöö, 26 magistritööd, 25 bakalaureusetööd ning 2 rakenduskõrgkooli lõputööd.
ECIIA on Eesti Siseaudiitorite Ühingu rahvusvaheline koostööpartner. ESAÜ on ECIIA liikmesorganisatsioon alates 06.07.2007.
|
OSCAR-2019
|
||
Eesti Mahe on kodumaine ja see kogub üsna vähe transpordikilomeetreid. Ainus puudus on, et jahud on liigselt pakendatud. Pakid on visuaalselt kenad ja “naeratavad”, aga kas on mõtet jahusid pakendada korraga nii kilesse kui ka papp-pakendisse.
Taarapõllu talu toodab mahedaid marjajahusid ja köögiviljajahusid. Valikus on näiteks porgandi- , kapsa-, maasika-, pirni-, õuna-, mustika-, jõhvika- ja arooniajahu. Ise olen jahusid ostnud kauplustest Looduspere ja Ökosahver.
Samalt firmalt leiab ka kuivatatud marju ja puuvilju. Olen näinud kuivatatud õunu, pirne, mustikaid, maasikaid, kukeseeni. Ise olen neid ostnud kauplustest Maa ja Looduspere.
Tegemist on hooajalise kaubaga, mis säilib lihtsalt. Kuivatatud toidu säilitamiseks on vaja vaid kuiva ruumi. Pole vaja külmikut. Hea alternatiiv külmutatud kaubale.
Ühekordses pakendis mahedaid piimatooteid (v.a. taluvõi) olen ostnud Tallinna Kaubamaja toiduosakonnast, kauplusest Maa ja Ökosahvrist. Parim valik on minu meelest Tallinna Kaubamajas. Sealt leiab hea valiku mitmelt firmalt (Esko, Saida, Pajumäe).
Juustudest eelistan vähesoolaseid ja pehmeid juuste. Mulle väga Saida Farmi juust. Meie pere sööb seda umbes 350-600g nädalas.
Viimasel ajal olen ostnud Esko talust maitsestamata jogurtit otse oma taarasse. Mu hea sõbranna käib Esko talust jogurtit ise toomas ja ta toob minu koguse ka ära. Ostan kolme liitri kaupa. Sellest jätkub meile nädalaks. Esko talu jogurt on super hea paks jogurt, kuhu lusikas püsti seisma jääb 🙂 .
Värskeid köögivilju ja puuvilju ostan Ökosahvrist ja kauplusest Maa. Õiglase kaubanduse puuvilju olen ostnud ka Tallinna Kaubamajast.
Eelistatult ostan kodumaist hooajalist kaupa. Kahjuks on talvel valik üsna niru. Tekib siiras soov siiski paar välismaist puuvilja ka kaasa haarata. Ma pole kogu värske kraami teemat enda jaoks veel läbi mõelnud.
Minu lemmikuks on seitsme ürdi sool Ülejõe mahetalust. Sellega saab maitsestada nii köögivilja, liha, kui ka kala (katsetasime aastavahetusel kõigi kolmega). Seda ostan Ökosahvrist.
Soolana tarvitame tavalist odavat kolmekroonist soola. Kui see otsa saab, siis ostan mõne erilise soola. Mulle sümpatiseerib Looduspere himaalaja sool, aga ma pole veel välja mõelnud, kuidas on lood selle maitseaine transpordikilomeetritega.
Suhkruna kasutame vaid mahesuhkrut, mis on ka õiglase kaubanduse oma. Meie pere lemmikuks on nii hinna kui maitse poolest Destination suhkrud Loodusperest. Suhkur on müügil enamikes toiduga tegelevates Ökopoodides.
Oman kahte-kolme tuttavat jahimeest. Ostan vahest ulukiliha või ulukilihavorsti. Viimasel ajal söön lihatoite harva (mitte sagedamini kui korra nädalas).
Kui vaadata tervise seisukohast on kasulik osta välismaiseid täisterast pastatooteid. Keskkonna koha pealt on mõttekas süüa kodumaiseid või teha ise. Pastatooteid leiab ka suurtest kaubanduskeskustest.
Mulle Eesti makaronid ei meeldi. Siiani sõin välismaiseid pastatooteid. Nüüd võtsin endale eesmärgiks õppida pastat ise tegema. Eks näi…
Minu lemmikuks on Vändra Leiva tooted. Neid ostan Tallinna Kaubamajast, kauplusest Maa või Ökosahvrist.
Taluvõid ostan mittemahedana (Saaremaa või). Lisan seda hommikuti putrudele. Mahedat alternatiivi pole ma veel leidnud. Ma ei tea ka mahetalunikku, kes müüks rõõska koort, millest saaks ise võid teha.
Looduspere OÜ poed – Regati pst.1; Viru Keskuse bussiterminal; Tartu mnt.39 (posti teel tellimise võimalus) – www.looduspere.ee
Esko talu jogurtite 3l pakendid võtavad nad ka tagasi. Minul on probleemiks kohupiimade topsid jm. millesse nad kraami pakivad.
Küsimus tekkis või ja margariini juures, kuna margariin on kehale suhteliselt karm asi ja või palju paremini omastatav. (Ühesõnaga igasugu margariinist tasuks eemale hoida ennast.) Võid oles hea säilitada nt. kadakast topsis, kus ta laual on pehme ja säilib kauem. Meie peres süüakse muidugi meeletus koguses võid. Seega ei tei probleemi, et kui pakk on juba laual siis päeva paariga on ta ka otsas.
Kumb siis nagu on olulisem kas väike transpordikilomeeter või kvaliteetne puhas toode natuke kaugemalt, mida meie kultuuris raske kasvatada?
Tahtsin ka lisada, et väga hästi välja kukkunud blogi, nii palju kasulikku infot leiab siit. Olen viimasel ajal hakanud suurt huvi tundma selle mahekaubanduse ja üldse loodussõbralike eluviiside kohta. Tundub, et leian siit palju uut ja huvitavat lugemist!
Mind paneb muretsema kanamuna valik, sa oled totaalselt segi ajanud vabapidamise masstootmises esitatud nõuetega.
Vabapidamine tähendab, et nad ei ole puuris, mitte et nad ei ole kasvatatud kunstlikult ja neil ei ole kemikaale. Mahetoidust on asi väga kaugel. Märgistus (karbil või munadel) on nr2 mitte 0 (ainult mahemunadel)!
Masstootmises on NÕUTUD vaktsineermised (kuna tegu on u 30 000 kanaga ühes laudas ja epideemiaks on seal vaja ainult tunde ühe kana haigestumisel) ja kõik kemikaalid ja värvained on lubatud munade produktiivsuse tõstmiseks. Lause “toit on rikastatud mingi viljaga” ei tähenda, et see on mahetoit. Kui soovid lisainfot, küsi julgelt! 🙂
Otsustasin 2007. aasta detsembri alguses järk-järgult minna üle ökoeluviisidele ja läbi selle vähendada isiklikku ökoloogilist jalajälge ja parandada oma pere tervist. Mõne aja möödudes sain pakkumise hakata keskkonnaportaali www.bioneer.ee toimetajaks. Sellepärast on siin ka Bioneeri artikleid.
|
OSCAR-2019
|
||
.. ehk millal saab öelda, et mingit asja, näiteks tehnikat või töövõtet, on proovitud? Millal saan ma öelda, et ma seda oskan? Millal on paras aeg sellest teistele rääkima hakata? Mis hetkel tekib sellest kõigest ettekujutus? Millal saab mul tekkida asja oskamise üle uhkus ja mille põhjalt tekib eelarvamus?
Mina ise olen kehv õppija, sest ma usaldan väga väheste inimeste väiteid ja siis ka ikka üritan natuke üle nurga lasta. Vahel läheb õnneks, vahel mitte. See oli mõne aasta eest, kui kogenud autor tõdes, et millegipärast valdab mingil hetkel kudujaid arusaam, et uuele asjale peale vaadates või raamatut lehitsedes mõistavad nad tehnikat – mis samahästi kui võrdub kogemusega. Ma arvasin tookord, et küllap on see mingi välismaa probleem, aga viimaste kuude jooksul olen analoogse käitumisega mitu korda kokku puutunud.
Ma ei ole ka ise sellest patust puhas, sest üsna pikalt pidasin ma end tubliks kindakudujaks, siis aga pusisin saamatult kes teab, mitmendat sõrme samale kindapaarile kudumas. Lugesin hoolikalt oma kootud kindapaarid ühe käe sõrmedel kokku ja tõdesin, et Muisis surfamine kindakudujaks ei tee. Tagantjärele mõeldes üsna loogiline, aga pettekujutelm oli lihtne tekkima.
Igatahes, üks terav episood seostub Käsitöö selle aasta kevadnumbriga. Käsitööl on nüüd juba üle aasta uus peatoimetaja ja sujuvalt on vahetunud enam-vähem kogu toimetus. See on mitmeti arusaadav, sest kapten valib ikka oma meeskonna. Eelmise vahtkonnavahetuse ajal kostus ka rahulolematuid hääli, aga kui minu arust tehti eelmisel korral samm professionaalsuse poole, siis nüüd on jälle liigutud tagasi üleüldise ja pinnapealsema ajakirja poole – nii nagu ajakirja algusaegadel, leiab sealt lauaseadeid ja ühe õhtu projekte. Sellel on kindlasti lugejaskond (peatoimetaja ei saanud ühes juhtkirjas märkimata jätta, et tema ametisoleku ajal on tiraaž kasvanud enneolematuks), aga minus tekitab see pigem pettumust, sest süvenemist ja käsitööga vähegi tegelenud inimesele ei leidu ajakirjas enam peaaegu midagi.
Igatahes, oli kolmapäeva õhtu ja ma nõelusin parasjagu Humanast 3,5 € eest ostetud villast Ikea tekki. Üleviskel olid juba poes augud sees, tänu millele ta ilmselt mind seal ka allahindluste ajal ootas, koide tõeline pidu tuli välja aga alles pärast pesu. Ma olin aukude nõelumist mitmel puhul edasi lükanud, aga kui hakkas tunduma, et tekki oleks uuesti vaja pesta, ei olnud nõelumisest pääsu.
Parandamise planeerimine ise oli nagu sudoku lahendamine kuna kahjustused on lähestikku ning nõelutud koha peab saama kusagile ankurdada. Planeerimise poolelt oleks ilmselt kõige lihtsam olnud kolmandik tekki välja lõigata ja uus tükk asemele teha. Oli parandamise kes teab, mitmes õhtu ja mõtisklesin laisalt, et mis oleks, kui Käsitöös oleks ka artiklisari parandamistöödest – sellised mõnusad elulised nipid. Minu avasilmi unistusele vastati järgmisel hommikul, kui postkastis oligi ajakirja uus number ja kaanelgi reklaamiti välja kudumite parandusnipid. Ajakirja sees ootas mind aga täielik pettumus, sest teemale, millest võiks ja ongi raamatuid kirjutatud, on pühendatud kaks lehekülge, millest ühe võtab sisuliselt enda alla foto parandamata sokkidest.
Sisulisest poolest jääb mulje, et tegemist on lihtsalt viidatud allikate refereerimisega, lisaks veel üks üliväike parandatud sokiauk. Sokiauk tundub olevat nii väike, et seda oleks lihtne olnud silmata, mille eeliseks lihtsalt nõelumise ees on, et silmatud pind on sisuliselt sama strukutuuriga kui silmkoeline pind ehk on elastne. Põimitud pind on jäigem ja kui see ei veni sama moodi kui ülejäänud pind, tekib paranduse servadesse uus rebend. Antud juhul on rebendi tekkimise oht veel suurem, sest tundub, et parandus on võrdlemisi pingul – üldiselt soovitatakse teha parandus lõdvem, sest tõenäoliselt tõmbab värske lõng veel esimeses paaris pesus kokku ja kohevamaks.
Joonised 3 ja 4 on kehvad skännid Thérèse de Dillmont’i Encyclopedia of Needlework’ist (lk 193) ning südamest soovitatakse jällegi ristlõngade vedamist ning üle tikkimist varspistes. See on pisut parem variant kui eelmine, sest on pikisuunas mõnevõrra elastsem, kuid ristisuunas on endiselt jäik. Dillmont ise manitseb tegijat, et nende parandusviiside jaoks tuleb parandatav ese kumerale pinnale pingutada, et niidid ei jääks liiga pingule – tähtis teadmine, mis on kusagil teel kaduma läinud. Samas, oleme ausad, üks viidatud allikatest näitab veelgi loovamaid silmkoe parandamise viise, nii et võib vist olla tänulik, et need joonised ajakirja ei jõudnud.
Joonised 1 ja 2, mille autoriks on märgitud artikli autor, on nagu kaks tilka vett Maimu Põldoja Kudumises leiduvate joonistega, mille autoriks on märgitud Dagmar Paalamäe. Muide, selles raamatus on kuldaväärt soovitus hõredaks kulunud küünarnukkide raviks – varrukad tuleb lihtsalt käeaugukaarest lahti harutada ning omavahel vahetada. Elagu ristkülikukujulised kampsunid!
Tagasi tulevikus viidatakse 1920-1930ndate naisteajakirjadele ja öeldakse, et augu alla soovitatakse traageldada alus, mis aitaks vältida augu välja venimist – see on kasulik juhul kui parandatakse teljekangast, silmkoe puhul on venitamine pigem teretulnud. Puuvillast niiti soovitavad need materjalid abiniidiks selle pärast, et esimene sünteetiline materjal, nailon, jõudis turule alles 1937. aastal. Kahe tuhande kuueteistkümnendamal, artikli kirjutamise aastal, ei ole küll mingit põhjust antud juhul puuvillast niiti eelistada – allikate kasutamisel võiks autor siiski vahet teha, mida annab tänapäeva üle tuua ja mida mitte.
Kõige siiramalt on mul aga kahju, et rohkem ei ole kasutatud mainitud ajakirjaartikleid (Eesti Naine (juuli 1929) ja Taluperenaine (nr 4 1932)). Esimesest ka järgnev väljavõte:
Kusjuures, mõlemad artiklid nimetavad parandustöid ausalt igavateks – ja minu arust on see väga värskendav, sest ikka on ju nii, et tahaks asuda millegi uue kallale, selle asemel, et parandada mõni vana asi ära. Mõne päeva eest pööras üks naisterahvas mu poolikuid sõrmikuid käes ja küsis täiesti õigustatult, et miks ma neid ometi nii peenelt koon, et kas need on mõne kindla kihelkonna kindad – aga ma koon neid tihedalt eelkõige seetõttu, et ma tahaks parandamist edasi lükata nii palju kui võimalik, sest kududa meeldib mulle ikkagi rohkem kui nõeluda.
Üldsegi tasuks hoopis auke ennetada ja hõredaks kulunud kohad pealistada ehk siis üle silmata. Pealistamine (või päälustamine sajanditaguses kirjapildis) oli minu jaoks täiesti uus sõna, seni ei ole ma seda veel eestikeelses kirjanduses kohanud (inglise keeles on selle jaoks terminid duplicate stitch ja Swiss darning) – mõiste juba iseenesest oleks väärinud laiemat tähelepanu kui siin postituse sabas, kuhu on jõudnud ainult tõeliselt vaprad.
Põhimõtteliselt on asjalik teema lihtsalt ära lörtsitud, sest on lihtsal meetodil täidetud ära paarislehekülg, selle asemel, et leida mõnel asjatundjal kirjutada terve artikliseeria. Seeriat oleks tegelikult olnud vaja, sest nõelumine ja parandustööd ei ole meil enam paljuski pärandatav tehnoloogia, vaid katkenud traditsioon – ka minu teadmised, mille põhjalt oma oskusi olen arendanud, on pärit internetist ja raamatutest.
Minul on teki parandamine ikka pooleli, sest võtsin korraks mõtlemispausi, mis on sujuvalt veninud kolme kuu pikkuseks nagu ka selle postituse kirjutamine. Ja ikkagi ei ole mul vastust, et millal tekib kogemus? Millal olen ma vilunud? Millal on paras aeg hakata oma oskusi ja teadmisi edasi andma?
Sain lõpuks parandatud kolm ja pool aastat katkisena seisnud kampsuni. Keha ja kaelust ühendav õmblus läks katki juba esimese paari nädalaga. Alguses oli tegu, et hävitustöö peatada – proovisin 1,5mm varrastega üles korjata silmuseid, aga see läks vaevaliselt ja nõnda ta riiulile seisma jäi.
Eelmisel sügisel ostsin sinna sisse 1,25mm vardad ja nendega läks asi libedamalt. Ikkagi jäi kolme kihi üheaegselt ühendamise küsimus. Tehaseõmblus näeb välja, nagu oleks pahemalt poolt heegelketti läbi serva heegeldatud – selgelt liiga ambitsioonikas. Lõpuks õmblesin maha keskmise kihi, siis pahempoolse kihi ning lõpuks roheliste abijoonte järgi kõik kokku.
See lugu hakkab sellest, kuidas minu sünnipäeval istuvad meil isapoolne vanaema ja emapoolne vanaisa, kes on juba tosin aastat lesk. Vanaisa vaatab mõtlikult oma kampsunit ja tõdeb, et seda vist viimati pesi vanaema. Mille peale teine vanaema arvab, et tema arust ka ei tohi villast asja ikka iga päev pesta ..
Igatahes, vanaisa kampsun sai parandatud ja pestud ja parandatud. Lisaks sellele tõin pesta ka ühe tikitud teki. Kahjuks ei ole mul aimugi, kelle kätetöö see on.
Sõbrad koid on teki kallal juba maiustanud, naksanud siit ja sealt päris tõhusaid tükke. Augud on piisavalt suured, et ma ilmselt ei oskaks neid kenasti taastada, seda enam, et kangas on toimses koes.
Mis teie mõtted seal teiselpool helendavat ekraani on? Kas kandiline pealeõmmeldud paik võiks jääda piisavalt korrektne ja märkamatu? Või on äkki mõni muu mõte parem?
|
OSCAR-2019
|
||
Tuumahiid. Ma loomulikult ei mõista, millistel kaalutlustel see lugu kogumikku valiti. Ta pole otseselt ulme, fantasy samuti mitte, kuigi tegelased justkui laseks teda sinna maailma suunata. Mul on lihtsalt kuri kahtlus, et autor vaatas filmi Suicide Squad (2016), oli šokeeritud sellest jamast ning otsustas veidi parema süžee kirjutada. Mingil määral see isegi õnnestus...
Lühike jutustus sellest, kuidas arvude maailmas pole kohta eksimustele. Võrrand peab kehtima ning lõpptulemuse jaoks peavad algväärtused klappima.
Kuulasin juttu esmalt Lennart Meri seades kuuldemänguna ning seejärel lugesin inglise keeles, jutusisesed kirjeldused mille sisu kuuldemängus vaid kaude oli kirjeldatud. See kõik kokku lõi tõepoolest üsna masendava pildi paratamatusest.
Jutustus ise on oma lühiduse/pikkuse kohta üsna põhjalik ja kõik oluline saab kirjeldatud. On näha, et kirjanik oskab õigetes kohtades vajutada nö. õigetele punktidele, et lugu oleks mõjus ja meeldejääv. Eestikeelne kuuldemäng oli samuti igati tasemel. Soovitan!
Vandusin, et ei osta enam ühtegi Strugatskit, sest tundub, et mdia enam neid avaldatakse, seda hullemat saasta suudetakse välja kaevata. Samas võib-olla kummitavad mind aga helged lapsepõlvemälestused, ei tea. Peaks nõukogude ajal avaldatud Strugatskeid taas üle lugema, äkki pettun ka nendes? Või siis saan kinnitust, et tol ajal valiti mida avaldada, palju põhjalikumalt? Ja mitte ainult ideoloogilisestel, vaid just nimelt kunstilistel põhjustel? Ei tea...
Seega selle teose juurde. Algus oli tõeline piin, 50 lehekülge ei toimu mitte midagi. Leheküljed on täidetud täiesti mõttetute ja tühjade dialoogidega või siis mingite olukirjeldustega, samas absoluutselt seletamata, kes tegelastest on kes, miks nad seal on ja kust tulevad ning kuhu lähevad.
Siis nagu midagi juhtub (katastroof) ja paar lehekülge on isegi huvitav. Siis jälle sonimine, tühjad dialoogid, mõttetud ja mittemeeldejäävad tegelased. Et see Gorbovski on miski tähelaeva kapten, mitte mingi muu asjapulk, sai selgeks alles kusagil lõpupoole, samas jättis siiski täiesti külmaks.
Dilemma laste päästmisest köitis taas korraks tähelepanu kuid edasi tuli hambad ristis lõpuni lugeda. Tõeline piin sõna otseses mõttes. Lõi välja tõsine allergiahoog ning ülejäänud antoloogiat pole enam mitu nädalat kätte võtta julgenud, sest kui avalugu on nii halb, ei julge edasi enam lugedagi.
Selle loo võib oma olemuselt ja kirjelduslaadilt vabalt paigutada kuhugi Kitzbergi Libahundi ning Tammsaare Tõe ja õiguse vahele. Olles küll vaid lühike jutustus, on temas emotsiooni ja hingetoitu vaat, et rohkemgi, kui kahes tuntud suurteoses.
Suured sõnad küll aga vahetult pärast loo lugemist just säärane tunne sees on. Libahundi ja Vargamäe hõnguline pilguheit aega, kus elu ja surm olid tihedalt omavahel seotud. Suudab luua pilti, kisub välja emotsioonid ja samas on selline ootusärevust loov õõvaõhkkond.
Meie esivanemate igapäevaelu oli üks paras jama küll, kui unustasid ära kombestiku ja taiad. Hingedeaja alustuseks ongi paslik kirjutada/lugeda sääraseid lugusid, mis näitavad episoode meie vaarvanemate toimetustest, nende toimetulekut leinaga, teispoolsusega. Hingedeaeg ongi see aeg, mil lahkunute hinged kipuvad kodukäijaiks tulema ja jumal/taara/taevas hoidku selle eest, et sul ununeks neile pruukosti pakkuda või neilt miskit enesele nõutada. Siis juhtub just see, mis toimus jutustuses "Muld ei hoia".
Nokiks kah lõpetuseks - jutu tegelastel kipuvad igasugused asjad pidevalt suus ära lõppema. "Hingetõmme suri naise huulil", "Nuri suust lahkus jõuetu niutsatus", "Hääl suust ei lahkunud", "Vaikne pomin katkes Pärdi huulil"
Tõeline põrgutee nii otseses kui kaudses tähenduses. Loo peategelased on oma usuliste tõekspidamiste üllast aatest juhitud sõdalased, ehk ründurid, kes jahivad kurjuse jõududega koostööd tegevat nõida. Viimane otsib võimalusi avada põrguväravaid ning... tont teab, mida teha. Lugu areneb aga sootuks ootamatus suunas...
Kaasahaarav ja mahlaka kõnepruugiga jutustatud lugu, mis lõppedes jätab tahes-tahtmata mulje justkui oleks miskit vahepeal tähelepanu alt plehku pannud ja kutsub seetõttu lugu uuesti lugema. Spoilerdamishirmus inimesed ärgu edasi lugegu - kättemaksuaktsioon värskelt ristitud Maarjamaal viib meie kangelased mõõkade ja kilpidega varustatult ühtäkki Shyamalaniliku Küla radadele ja sealt edasi deus ex võlurite abil Kingi Udusse... Mõnus segapuder erinevatest ajastutest ja maailmadest, ent need maailmate segamised töötavad omavahel üllatavalt hästi ning nii ongi tulemuseks stiilne jutustus.
Mis mulle aga eriti meeldis, oli loo olemuslik nukker noot. Ei olnud niisama suvaline mõõkadega lahmimine, ei olnud pime raev põrgusigidike osas, mingist hetkest tekkis ründuritel küsimus, et kas see, mida nad teevad, on ikka õige. Kas lunastuse ootuses on lubatud tappa, kui tapmine saab põrgus viibimisega vabandatud? Lõppeks selgus, et suured tapamasinad, kes olid paganaid ja põrgulisi hävitanud nii siin- kui sealpool Peipsit, olid ka siiski vaid inimesed.
Eh, parim sõber löödi maha, no pole hullu, sööme torti edasi! Säärane hoogsa tempoga läbi öö kepslev slasher-humoresk. Mulle meenutasid verejanulised kujud alguses Doktor Who-st tuttavaid Leinaingleid (kõnealuse jutu autori maakeelne tõlge). Jutu edenedes muutusid need aga üha enam ja enam iseteadlikumateks jõletisteks.
Jutt on nauditavalt kirjutatud, mõnusa huumoriga vürtsitatud ning just nii pikk või lühike, et ei hakka kuskilt otsast venitama. Veidi jäi vaid kriipima see mobiiltelefoni ja aset leidnud sündmuste vaheline seos. Miks need meie laulupeokangelased siis ikka nii endast välja läksid?
Tundub, et Loolaiu jaoks on sõnadega mängimine tavapärane tegevus. Siinses loos on seda küll tunduvalt vähem, kui Vaeslapse faasinihkes, ent jutuvestja kirjanduslik taust on selgelt taustal tuntav.
|
OSCAR-2019
|
||
Müüjal on õigus ühepoolselt tingimusi muuta ja täiendada, avaldades uued tingimused internetiaadressil https://tellimine.selver.ee. Kui klient esitab tellimuse enne tingimuste muudatuste jõustumist, kohalduvad tellimuse esitamise ajal kehtinud tingimused.
Tellimus tuleb esitada hiljemalt kella 12.00-ks 2 tööpäeva enne tellimuse kätte saamist. Näiteks soovides tellimust kätte saada laupäeval, tuleb tellimus esitada hiljemalt neljapäeval.
Selveri Köögi toodete puhul on tegemist kiiresti riknevate ja vananevate toodetega, mistõttu ei ole kliendil õigust sõlmitud lepingust taganeda (vastavalt VÕS § 53 lg 4 punktile 4), väljaarvatud punktis 2.10 toodud juhul.
Partnerkaardi omanikel on tellimuse eest kohe tasudes võimalik boonuspunktide kogumiseks sisse logida Partnerkaardi Iseteenindusse. Tasudes tellimuse eest kaupluses koha peal on boonuspunktide kogumiseks vajalik esitada Partnerkaart enne tasumist.
Klient läheb „Minu ostukorv“ alla ja valib makse- ja tellimuse kättesaamise viisi: kas kättesaamine kauplusest või kulleriga. Juhul, kui tellimus toimetatakse kätte kulleriga või kui klient tellib pagaritooteid (kringlid, pitsad, ampsud), siis toimub tasumine ainult ettemaksuna.
Klient sisestab oma ees- ja perekonnanime, e-posti aadressi ja telefoninumbri ning postiaadressi juhul, kui see on vajalik kauba kliendile kohale toimetamiseks.
Klient kontrollib, et tellimuses kajastatud tooted, kogused ja hinnad vastavad kliendi tegelikule soovile ning tasub kogu tellimuse eest müüja poolt pakutud maksekeskkondades. Müüja saadab e-posti teel kliendile makse kohta kinnituse. Kui klient e-posti teel kinnitust ei saanud, tuleb kinnituse saamiseks helistada telefonil 602 4800.
Kui klient soovib kinnitatud tellimusest taganeda, siis saab seda teha kuni 3 (kolm) päeva enne tellimuse täitmise tähtaega, esitades Selveri Köögile vastavasisulise kirjaliku avalduse. Müüja tagastab raha 14 (neljateistkümne) päeva jooksul. Tagasimakse tehakse kliendi samale arvelduskontole, millelt tellimuse eest tasuti. Hilisemal tellimusest taganemisel ei ole müüjal kohustust raha tagastada.
Kui müüjal ei ole võimalik tellimust täita (kas osaliselt või täielikult), siis võtab müüja kliendiga ühendust ja pakub asendustooteid. Täitmata tellimuse maksumus tagastatakse 14 (neljateistkümne) päeva jooksul. Tagasimaksed tehakse kliendi samale arvelduskontole, millelt tellimuse eest tasuti, välja arvatud juhul, kui pooled ei lepi kokku teisiti.
Toodete hoiustamiseks ja transportimiseks kasutatakse jaheruume ja -autosid ning tooted jõuavad kliendini jahutatult.
Toodetele kehtivad ostu tegemise hetkel Selveri Köögis kuvatud hinnad. Juhul kui müügihind on toote kättesaamise ajaks muutunud, jääb jõusse tellimuse vormistamise hetkel kehtinud hind.
Kliendil on võimalik tellimuse eest tasuda pangalingi kaudu kodulehel või kaupluses koha peal. Juhul, kui klient valib kättesaamise kohaks Selveri Köögi asukoha Taevakivi 7, Tallinn, siis toimub tasumine ainult ettemaksuna.
Juhul, kui juriidilisest isikust klient soovib arvet ostu eest tasumiseks, peab klient valima esmalt makseviisiks „Maksan kohe pangaülekandega…“ ja kontaktandmete sisestamisel märkima „Soovin ettemaksuarvet e-posti teel…“.
Juhul, kui klient valib kojuveo teenuse (s.t ei tule ise tellimusele järele), lisandub müügihinnale kulleri tasu 8 (kuus) eurot.
Kaupluses toimub tellimuse väljastamine kõigil nädalapäevadel (v.a 1. jaanuar ja 26. detsember) alates kell 11.00 kuni kaupluse sulgemiseni. 31. detsembril toimub tellimuse väljastamine alates kell 12.00 kuni kaupluse sulgemiseni. Kauplusest väljastamise korral ei lisandu tellimuse hinnale lisatasu.
Tellimuse saab klient kätte isikut tõendava dokumendi (ID kaart, pass, juhiluba) ja nime või tellimuse kinnituse esitamisel.
Müüja ei vastuta kliendile tekkinud kahju eest, kui müüjast mittetulenevatel põhjustel on kolmandad isikud saanud oma valdusse kliendi tellimuse kinnituse andmed ja selle alusel on tellimus kätte saadud.
Müüja pakub kojuveo teenust kulleriga Tallinna ja Tartu linnas ning Tallinna lähiümbruses (ca 10 kilomeetri raadiuses). Kojuveo teenuse kasutamise võimalikkust kontrollib süsteem automaatselt kliendi sisestatud postiindeksi alusel.
Tellimuse kättesaamiseks kulleriga soovitud aadressil, tuleb valida tellimuse vormistamisel kuupäev ja ajavahemik ning määrata aadress.
Tellimus toimetatakse määratud aadressile tellimuses määratud ajavahemikul. Liiklusummikutest, ajutistest teesulgudest ja teistest teenusepakkujast mitteolenevatest põhjustest tingituna võib kuller etteteatamata varem jõuda või hilineda kuni 30 minutit.
Klient peab tagama tellimuses märgitud ajal ja aadressil toodete vastuvõtmise. Juhul, kui klient ei vasta telefonile ja/või ei taga tellimuse vastuvõtmist kulleri jõudmisel kliendi asukohta, loeb müüja, et klient on tellimusest loobunud.
Juhul, kui tellimus jääb õigeaegselt kätte toimetamata müüjast tulenevatel asjaoludel, teavitatakse klienti sellest tellimuses esitatud kontaktandmetel, leppides samas kokku uue kätte toimetamise aja.
Kui tellimuse kättesaamisel ilmneb, et tellimuse hulgas on mitte tellitud, defektseid, katkises pakendis tooteid, tuleb sellest koheselt teavitada müüja klienditeenindust. Tellimuse kättesaamisel kulleriga tuleb vastuvõtmisel avastatud puudustega ja mittetellitud tooted koheselt tagastada kullerile.
Selveri Köögi asukoha aadressil Taevakivi 7 Tallinn, saab tellimuse kätte nime ja tellimuse kinnituse alusel. Kaubad väljastatakse koos saatelehega kauba väljastusest.
Müüjal on õigus töödelda kliendi poolt esitatud isikuandmeid ja ostude andmeid kooskõlas kehtivate õigusaktidega ulatuses, mis on vajalik kliendi poolt Selveri Köögis esitatud tellimuse täitmiseks.
Selveri Köögist tavakülalisena ostmisel registreeritakse kliendi ees- ja perekonnanimi, e-posti aadress, telefon ning postiaadress juhul, kui see on vajalik kauba kliendile kohale toimetamiseks. Selveri Köögis Partnerkaardi registreerimisel töödeldakse isikuandmeid vastavalt Partnerprogrammi tingimustele.
Selveri Köögist tavakülalisena ostu sooritanud klientide isiku- ja ostuandmeid säilitatakse 3 aastat arvates ostu sooritamisest. Peale nimetatud tähtaja saabumist kustutatakse isikuandmed automaatselt. Selveri Köögis Partnerkaardi registreerimisel säilitakse ostuga seotud Partnerkaardi kasutaja isiku- ja ostuandmeid vastavalt Partnerprogrammi tingimustele.
Kliendil on igal ajal õigus saada Müüjalt enda kohta käivaid isikuandmeid, nõuda kliendi isikuandmete parandamist ja ülekandmist ning isikuandmete töötlemise lõpetamist. Taotlused palume esitada elektrooniliselt Tallinna Kaubamaja Grupi andmekaitsespetsialistile e-posti teel dpo@kaubamaja.ee. Eesmärgiga tagada isikuandmete töötlemise turvalisus, peab kliendi taotlus olema digitaalselt allkirjastatud. Müüjal on õigus jätta kliendi taotlus rahuldamata, kui kliendi isikusamasust ei ole võimalik tuvastada või isikuandmete edastamine ei ole turvaline.
Müüjal on õigus Selveri Köögis registreeritud isikuandmetele teostada profiilianalüüsi, et paremini mõista klientide ootusi ja sellest tulenevalt pakkuda paremaid kaupu ja teenuseid võimaldades otseturunduse täpsemat suunamist. Müüja ei tee profileerimise tulemusel kliendi suhtes mingeid õiguslikku tähendust omavaid otsuseid.
Selveri Köögis on isikuandmete vastutavaks töötlejaks Kulinaaria OÜ. Müüjal on õigus edastada isikuandmeid Selveri Köögi koostööpartneritest volitatud töötlejatele eesmärgiga pakkuda klientidele parimat teenust. Volitatud töötlejatel on õigus isikuandmeid töödelda ainult müüjalt saadud juhiste järgi ning volitatud töötlejatega on sõlmitud lepingud isikuandmete konfidentsiaalsena hoidmise kohta. Selveri Köögi isikuandmete volitatud töötlejad on toodud siin ning Partnerprogrammi volitatud töötlejad on toodud siin .
Juhul, kui klient leiab, et Selveri Köögi teenuse raames rikutakse isikuandmete töötlemisel kliendi õiguseid, on kliendil õigus pöörduda Tallinna Kaubamaja Grupi andmekaitsespetsialisti poole e-posti teel dpo@kaubamaja.ee, Andmekaitse Inspektsiooni ja kohtu poole.
Selveri Köögi veebileht kasutab küpsiseid. Küpsis on pisike tekstifail, mille veebilehitseja salvestab automaatselt kliendi poolt kasutatavasse seadmesse. Küpsiseid kasutatakse teabe kogumiseks selle kohta, kuidas klient e-poodi kasutab, eesmärgiga pakkuda kliendile paremat kasutajakogemust.
esimese ja/või kolmanda osapoole küpsised, mille eesmärk on näidata kliendile sobilikku reklaami ja pakkumisi;
Klient võib oma seadmetesse salvestatud küpsised kustutada ja/või blokeerida, muutes oma veebilehitseja vastavaid seadeid. Küpsiste mittekasutamisel ei pruugi Selveri Köögi veebileht plaanipäraselt töötada ja/või osad funktsionaalsused ei pruugi olla kliendile kättesaadavad.
Lisaks analüüsiküpsiste kasutamisele kasutab Selveri Köögi veebileht piksleid (pixel tags, web-beacons), mille abil jälgitakse Selveri Köögi veebilehe https://tellimine.selver.ee kasutust. Seda tehes ei töödelda isiku tuvastamist võimaldavaid andmeid.
Juhul, kui müüja oma kohustusi rikub, on kliendil õigus nõuda kohustuse täitmist, keelduda oma võlgnetava kohustuse täitmisest, nõuda kahju hüvitamist, hinna alandamist, rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel viivist või taganeda lepingust.
Müüja vastutab ostetud toodetel ilmneva mittevastavuse eest realiseerimistähtaja ulatuses. Klient kohustub müüjat teavitama toodete mittevastavusest koheselt kauba kättesaamisel ja selle avastamisel, aga mitte hiljem kui 24 tunni jooksul.
Mittenõuetekohaste toodete korral saab esitada pretensiooni e-posti teel aadressile tellimused@kulinaariatoit.ee või telefonil 602 4800. Pretensioonis tuleb märkida kliendi nimi ja kontaktandmed, pretensiooni esitamise kuupäev, tootel ilmnenud puudus, toote partii tähis (kõlblik kuni kuupäev tootel) ja esitatava nõude sisu ning lisada ostu tõendav dokument.
Müüja ei vastuta tellimuse täitmisel kliendi poolt esitatud ebakorrektsetest andmetest tekkiva kahju või mis tahes muude tagajärgede eest, sealhulgas kohale toimetamise viivituse eest, kui see on tingitud asjaoludest, mida müüjal ei olnud võimalik mõjutada.
Müüja ja kliendi vahel tekkivad vaidlused lahendavad pooled läbirääkimiste teel. Kokkuleppe mittesaavutamisel on kliendil õigus pöörduda Tarbijakaitseametisse (Pronksi 12, Tallinn 10117, http://www.tarbijakaitseamet.ee) ja tarbijavaidluste komisjoni (Pronksi 12, Tallinn 10117, http://www.komisjon.ee) vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks või Harju Maakohtusse. Lisaks on kõikidele klientidele avatud e-kauplejatega tekkinud kaebuste lahendamiseks Euroopa Liidu elektrooniline keskkond ODR-platvorm (Online Dispute Resolution ehk veebipõhine vaidluste lahendamine) aadressil http://ec.europa.eu/odr.
|
OSCAR-2019
|
||
Anton Aleksejev: Venemaast on saanud Trumpi vastaste pantvang. Mida saab Moskva enam üldse teha? - Eesti Päevaleht
keda tTarand esindaks? Ta pole ju mittekeegi, ega mittemiski! Milliseid tööinimesi, mis valdkonna intelligente, mis vaadetega poliitikuid?......?.......?
Las olla Eestist kaugel.Muidu Eestis võimu juurde saades ootab õigesti mõtlevatele kodanikele Tarandi poolt kuklalasud,mida meedias lubas.Las kõmmutab Brüsselis omassid kui tuur peale tuleb.
Peab ju sinna minema kus lootus soojale kohale riigikokku saada Brüsseli lootus lõppend aga egas see prillid peas ohmu midagi oskagi ta ju niisama kohatäide ka Brüsselis olnud.
ei sa aru, miks peaks andma hääle inimese poolt, kes ei tea isegi seda, mille jaoks on prillid tehtud? Äkki on mõned, rahvale nähtamatud riietusesemed samuti kohad vadetanud.
Tarandi valik ei teinud pelgalt halba (lootelistele). Ta tegi ka head Reformile, kel nüüd võib lõpule jõuda 15-aastane pingutus Isamaa kõrvaldamiseks.
IT-l pole Pärnumaaga muud sidet kui üritada Mart Helmele ära teha, kes olnud EKRE esinumber just seal. EKRE ja SDE vaated muidugi ei kattu, aga paljud valivad isikuid, tuntud nimesid, "unustades" Palo, Mikko, Talve, jt "korüfeed".
ümberrahvastajaid -vabamüürlasi valigi. Kui ennast Pärnumaale sisse kirjutab, toob ka oma lubatud pagulased pärnakate kukile, neil aga yobukratistki küllalt.
..võõras mees ja hääli püüdma pärnumaal,no ei.Miks trügivad igasugused Tallinna sulelised ja karvased maakondadesse,et neid valitaks?Maakonna inimesed olgu oma maakonnas ja neid ka rahvas teab,keda nendest valida.
Ära nüüd mõnita pärnakaid...ei vali nad midagi enam isikuid...need ajad on mõõdas kus valge hambarea järgi valimustulemusi tehti.
Arvata võib, et seekordsetest Eesti valimistest võtab Brüssel veel jõulisemalt osa, lillade aeg hakkab seal läbi saama.Kui valida Tarandit ja Kaljuranda, siis on Eestiga varsti jokk!
"Vahel tundub mulle, et lauskriitilisus on üks ego kaitsemehhanismidest. Tekib illusioon, et mida kõvemini pihta annan, seda hoitum ise olen. Tegelikult rikub see vähemalt suhtlusõhustiku. Raskematel juhtudel kutsub esile vasturünnaku. Lõpptulemus võib olla niisugune, mida tegelikult keegi ei tahtnud."
kas pole siis kriisi? Vaata mis Saksamaal ja Rootsis toimub. See on ju kahjuks alles asjade algus...
üks ahv kaan torujupiga amokki, aga seda ei võtnud isegi pääd tabanud raudkuulid rajalt maha - hõbedasi aga pold kuskilt nii kiiresti võtta.
Kuna parteid ajavad ju ikkagi ainult ja veelkord ainult äri, siis miks ei peaks neid kohtlema kui tavalisi ettevõtteid, maksustades ja ka kahtlustades igatpidises pettisele altid olemises ja piiripeal, tihti ka yle, balansseerimises? Poliitiku ainuke suur mure on- kuidas jääda positsioonilegi, aga parem, kui parandaks? Kõik tegelikult teavad seda, kuid käib mingi strutsimängimine, mai tia, maap pole näinud.
Kui inimene on eksinud metsa hakkab ta otsima väljapääsu. Ta on ju üksi, kus puud, võsa. Jälle tsivilisatsiooni hulka on tahtmine suur. Üks väljapääsu võimalusi on otsida mingi rada. Praeguses Euroopas nn. tsivilisatsioonis ongi sisse tallatud rada, mis näitab, kuidas peab olema ja kuhu kuulud. See rada näeb välja nagu multi-kulti ja sotsiaaldemokraatlik. Muidugi Indrek Tarand on ju ikkagi inimene ja kogukonnas valitseb reetelikkus, ei tunneta ta depressiooni.
selle perekonna liikmeid, hommikust õhtuni, aga ütelge välja ka tõsiasi, et peale osava jutumulina pole nad elus millegi tõisega tegelenud.
Tänu tarandile on sotside olukord hullem kui tarandita, see peaks julgustama väikeseid mõtetuid kujusid
Natuke piinlik küsimus, aga kas keegi teab kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks midagigi kuulnud, mida Tarand Brüsselis Eesti heaks korda on saatnud?
Näiteks proua Jana Toomi toimetusi on kogu meedia triiki täis ja ehkki ma ei ole tema valija, vaatan samas, et töökas inimene, kes kaitseb oma valijate huve!
Oled millestki valesti aru saanud, ega Brüsselisse tööle minda, ikka raha teenima ja juhiseid pähe õppima, isegi Kelam vist Isamaa unustanud.
on läbi mõelnud nii plaani A,B kui C.Plaan A oleks saada eurovolinikuks, selleks tal ongi vaja kamdideerida riigikokku ning selle parteiga ühinemine, kellel on tõenäolisem šanss saada koalitsiooni.Eurovoliniku määrab meil ju valitsus.Muidugi võib valitsus selle leida ka opositsioonist, aga miks peaks, kui endagi parteides tahtjaid küll.Kui sotsid aga tulevasse valitsusse ei peaks pääsema, rahuldub Tarand ka "viletsa" europarlamendi saadiku kohaga ning siis läheb tal Kaljurannaga omavaheliseks madinaks...kui ta selles võitluses peaks osutuma kaotajaks,mida ta oma suurusehulluses muidugi peab väga ebatõenäoliseks,tuleb tal rahulduda riigikogus opositsioonis istumisega ja siit edasi läheb ilmselt Talviku ja vabaerakonna stsenaariumi järgi...no miks peaks küll valijad oma häältega oma isiklikku kasu jahtivaid magneteid toitma?...milline kasu on sellest neile ja meie riigile?
Tarand talitas oma tulevikku kavandades igati õigesti. Kas aga sotside võõrlegionääride palkamise poliitika ei vii lahkhelidele erakonnas eneses? Ega tagavarameeste/naiste pingil pole ka meeldiv lõputult istuda.
Samal ajal kui paremäärmuslik populism lainetab üle Euroopa, USA, India ja ka osa Kagu-Aasia riikide, on Jaapan jäänud populismile immuunseks. Geert Wildersi, Marine Le Peni ja Donald Trumpi lähim vaste on Jaapanis Toru Hashimoto, telenäona tuntuks saanud endine Osaka linnapea, kelle allakäik sai alguse just tema paremäärmuslikest vaadetest. Oma linnast ta üleriigilisse poliitikasse edasi ei jõudnudki. See-eest on Hashimoto praegu peaminister Shinzo Abe nõuandja. Mingil määral seletab see paremäärmusliku populismi puudumise muljet.
Shinzo Abe ise on poliitilise eliidi võrdkuju: endise peaministri tütrepoeg ja välisministri poeg. Ometi väljendub temas paremäärmuslik vaenulikkus akadeemikute, ajakirjanike ja intellektuaalide vastu. Abe soovib tõsta ausse Jaapani sõjaaegsed tavad ja muuta patsifistlikku põhiseadust ning teeb maha „elitaarset” peavoolumeediat. Abe üritab taastada sõjaaegset rahvuslust, millest sõjajärgset Jaapanit kujundanud 1950–60-ndate vaimueliit kaugenes. Trumpi endine nõuandja Steve Bannon on teda nimetanud Trumpi-eelseks Trumpiks.
Jaapanis Le Penide ja Wildersite puudumist ei seleta üksnes see, et paremäärmuslik populism voolab juba Jaapani valitsuse aortides. Rahulolematuseks peavad ühiskonnas olema tugevad materiaalsed ja vaimsed lõhed. Jaapan on USA-st, Indiast ning paljudest Euroopa riikidest kõvasti egalitaarsem. Kõrged maksud teevad vara pärandamise keeruliseks ja erinevalt USA mammonakultusest on jaapanlased tagasihoidlikud.
Malle Pärn: lepitusmõte juubeliks - kui võtaks õige aja maha ja püüaks kainelt analüüsida meie olukorda? (66) 24.02.2018
Ühiskonnas, kus inimese väärtus on tema individuaalne edu, mida sümboliseerib kuulsus ja raha, on kerge hakata häbenema selle puudumist. Halli massi kuulumine toidab häbi ja hävitab uhkuse. Populist leiab pooldajaid solvatud massist, kellele tundub, et eliit, kes on kaotanud uhkuse oma klassi, kultuuri või rassi üle, on nad reetnud.
Jaapanis pole seda veel juhtunud ja põhjus võib peituda kultuuris. Ameeriklaslikult iseenda saavutustega uhkustada pole seal lihtsalt viisakas. Inimese väärtus tuleneb tema kohast kollektiivses ettevõtmises ja professionaalsusest töös. Kaubamaja töötajatele on auasi pakkida kaupa hästi ja ka kõige vähem prestiižne töö toidab rahulolu endaga. Sellest tekib tunne, et inimene on ühiskonna osa, olgugi tagasihoidlik.
Samal ajal on Jaapani majandus üks maailma protektsionistlikumaid ja vähe globaliseerunud. Jaapani valitsus seisis vastu Reagani ja Thatcheri neoliberalismile. Töökoht on tähtsam kui selle tõhusus, sest töö annab inimesele väärikuse.
|
OSCAR-2019
|
||
Bonellvedrustus on kõige levinum ja tuntum klassikaline vedrustussüsteem. Vedrud on omavahel tihedalt seotud, madrats reageerib sujuvalt magaja asendimuutustele ning toetab keha just seal, kus vaja. Sleepwell'i kahekihilistes kušettides kasutatakse alumise kihina mini-bonell-vedrustust. See vedrusüsteem on sarnane bonell-vedrustusele, ainult vedrude läbimõõt on väiksem ja neil on vähem keermeid. Kahekihiline kušett pakub kehale paremini tuge, samuti pole voodi raam tunda läbi pealmise vedrukihi.
Pakitud vedrude ehk pocket-vedrusüsteemi puhul on iga madratsivedru paigutatud eraldi kangast kotti. Nii ei liigu mitte kogu madratsi pind, vaid ainult see osa, millele langeb keharaskus. Pakitud vedrude olulisem funktsioon on asjaolu, et keha saab just õigetest ja vajalikest kohtadest tuge. Sellisel madratsil saavad voodikaaslased end vabalt liigutada, ilma et voodi õõtsuma hakkaks ning kaaslase und segaks. See süsteem on hinnatud ka oma hääletuse ja mugavuse poolest. Pakitud vedrusüsteem on parim valik juhul, kui pead lugu tõeliselt kvaliteetsest voodist. Uudisena on Sleepwell´i valitud toodetes nüüd kasutusel 5-tsooniline pocket vedrusüsteem ja 7-tsooniline multipocket vedrusüsteem. Inimestele, kes oskavad hinnata hea une väärtust
Kõik Sleepwell'i madratsikatted on valmistatud kõrgema kvaliteediga materjalidest, mis lasevad hästi õhku läbi, on pehmed ja nahasõbralikud. RED ja BLACK sarja kušettide kattekangas on osaliselt froteest. Frotee on pehme materjal, mis ei lase voodilinal maha libiseda ning hoiab kattemadratsi paigal.
Kõik Sleepwell'i madratsites kasutatavad kangad vastavad rahvusvahelisele Öko-Tex sertifikaadile. Kangad on toodetud keskkonnasõbralikult ning need pole kahjulikud kasutaja tervisele. Uuendusena kasutatakse Sleepwell´i sarjas kahte innovaatilist kangatöötlust - Sensity™ ja RucoPur™
Sensity on ainulaadne madratsikatte töötlemise tehnoloogia, mille käigus lisatakse kangale mikrokapslid looduslike probiootiliste bakteritega. Need 100% naturaalsed, inimesele täielikult ohutud abimehed tekitavad mikrofloora, milles ei saa elada tolmulestad, hallitusseened ega kahjulikud bakterid. Mikrokapslid kinnituvad kanga kiudude külge ning kehaga kokkupuutumisel tekkiv hõõrdumine vabastab osa baktereid ning selliselt on tagatud pidev kaitse soovimatute külaliste vastu SInu voodis. Ehk teisisõnu - Sensity ärkab, kui Sina magama lähed.
• Imavad niiskust ning puhastavad madratsi inimkeha poolt eritatavatest jääkidest, mis vastasel juhul oleks toidulauaks tolmulestadele ja allergiat põhjustavatele bakteritele.
Tepitud vatiin on kohev materjal, mis muudab madratsi pehmeks ning mõnusaks. Vatiin säilitab väga hästi oma esialgset vormi, laseb õhku läbi ning ei lõhna.VillVill on soe, pehme ja hingav materjal, mis imab niiskust, kuid ei tundu katsudes niiskena. Nende omaduste tõttu on vill populaarne madratsite pealmise materjalina, mis on kehale kõige lähemal. Kui Sinu madratsil on üks pool villane ja teine puuvillane, pööra villane pool üles talvel - nii on ase soojem ning reguleerib hästi niiskust. Sleepwell'i madratsites kasutatakse 100% lambavilla, mis on hoolikalt puhastatud ning sisaldab minimaalselt rasva. Seetõttu pole madratsitel villale omast lõhna. Sleepwell'i madratsites kasutatav vill on naturaalne lambavill, mis ei ole segatud sünteetiliste materjalidega
Puuvill on hingav materjal, mis on keha vastas pehme ja mõnus. Seetõttu kasutatakse puuvilla madratsite katmiseks. Kui Sul on madrats, mille üks pool on villane, teine aga puuvillane, siis pööra puuvillane pool üles suvel. Nii laseb madrats paremini õhku läbi ja ase pole palav. Sleepwell'i madratsite sisumaterjal koosneb kvaliteetsest 100%-lisest puuvillast.
Porolooni ehk vahtpolüuretaani kasutatakse madratsites selle pehmuse ning muude heade omaduste pärast, materjal laseb õhku läbi ega vaju ära. Poroloon on tervislik, sest see materjal ei sobi elupaigaks tolmulestadele. Porolooni erivormiks on high resilience poroloon, mis on tavalisest poroloonist vetruvam ja vastupidavam. Tähtis on ka see, et tänapäevane poroloon ei lõhna ega kogu endasse ka võõraid lõhnu. Sleepwell´i toodetes kasutatava porolooni on heaks kiitnud ka Eesti Allergialiit. Sleepwell´i valitud madratsites kasutatakse kõige moodsamat memory-foam´i ehk "mäluporolooni", mis moodustab keha ümber "vormi" ning toestab seda kõige efektiivsemal moel.
Lateks on looduslikust kummipuu mahlast ehk kautšukist toodetud naturaalne materjal, mis on vastupidav, elastne, laseb õhku läbi ja reguleerib ise oma niiskussisaldust. Materjal on vetruv ning pehme, selles ei paljune tolmulestad. Sleepwell´i kattemadratsites kasutatakse ka Supersoft™ lateksit - see on tavalisest lateksist pehmem ja pakub suuremat kasutusmugavust. Sleepwell´i madratsites kasutatav lateks on eritöödeldud, pestud ja kuivatatud.
Kookospähkli kiududest valmistatud kiht muudab madratsi jäigemaks. Selle materjali väga oluliseks headuseks on naturaalsus, erakordne õhu läbilaskuvus ja jäikus. Kookost kasutatakse Sleepwell'i madratsites BLUE Orthopedic, RED Orthopedic ning kattemadratsis TOP Coco.
Sleepwell annab oma toodetele järgmised garantiid: Vedrusüsteemide kvaliteet on tagatud DIN EN ISO 9001 sertifikaadiga. Vatiin vastab rahvusvahelisele sigaretitesti BS 5852 osade 2 ja M1 nõuetele. Madratsites kasutatav vill, puuvill, vatiin ja pealiskangas vastavad rahvusvahelisele Öko- Tex 100 standardile. Mis tähendab, et materjalid ei sisalda inimesele kahjulikke aineid ja on toodetud keskkonnasõbralikult.
|
OSCAR-2019
|
||
Lennunduse algusaegadel olid pardamõõtesüsteemid teisejärgulise tähtsusega. Esmane eesmärk oli üleüldse natukenegi õhus püsida. Pealegi olid mõõteriistad sel ajal veel suhteliselt algelised. Õhusõidukite täiustudes tekkis ka vajadus saada täpsemat infot nii sõiduki enda kui ka tema asendi kohta õhuruumis. Pardamõõtesüsteemide osatähtsus järjest kasvas ning tänapäeval on lennumasinad varustatud suure hulga keerukate mõõteriistadega. Vaid "vanadelt olijatelt" võib veel kuulda meenutusi aegadest, kus piloodi ainsad abivahendid olid "needle, ball and airspeed" ehk siis kompass, aviohorisont ja kiirusemõõtja.
Mille poolest lennunduses kasutatav mõõtetehnika erineb tavapärasest? Loomulikult on üheks omapäraks mõõdetavad parameetrid, nagu näiteks õhkkiirus. Aga lisaks sellele tuleb arvestada, et lennundus on kõrge riskiastmega tegevusala ja seab seetõttu ranged nõuded kasutatavale tehnikale, muuhulgas mõõteriistadele. Ebatäpsed andmed võivad põhjustada õhusõiduki hävimise koos inimohvritega. Riknenud mõõteriistade asendamine lennu käigus on enamasti võimatu, eriti kosmosesõidukite puhul. Riski vähendamiseks on paljud süsteemid dubleeritud.
Selles referaadis antakse lühike ülevaade lennumasinate (eelkõige lennukite) olulisemate mõõteriistade tööpõhimõtetest ja kasutamisest, samuti andmehõivest ja kogutud andmete salvestamisest.
1. Õhusõiduki tehnilisest seisukorrast teavitavad instrumendid. Siia kuuluvad näiteks tahhomeeter (mootorite pöörded), kütusevoolu, õlirõhu ja mootorite temperatuuri näidikud.
2. Õhusõiduki käitumisest teavitavad instrumendid. Annavad infot õhkkiiruse, kõrguse, tõusu / laskumise kiiruse jms. kohta.
3. Navigatsiooniinstrumendid, mis kergendavad õige tee leidmist sihtkohta. Need instrumendid kasutavad muuhulgas signaale maapinnal asuvatelt raadiomajakatelt ja kosmoses asuvatelt GPS-satelliitidelt.
Enamus klassikalisi näitureid on osutitega, aga järjest enam levivad ka digitaalsed instrumendid. Suhteliselt uus vahend on esiklaasiindikaator (Heads Up Display, HUD), mis võimaldab projitseerida suvalist infot, sealhulgas kõigi kolme kategooria instrumentide näite, piloodi ees asuvale läbipaistvale ekraanile.
Aviohorisont näitab lennuki asendit maa horisondi suhtes. Hele poolring kujutab taevast, tume maad. Keskel asuv punkt kujutab lennuki nina ja kaks jämedat valget joont lennuki tiibu. Horisontaalse otselennu ajal asuvad nina ja tiivad joonel, mis kujutab horisonti. Lennuki külgkallet on võimalik täpsemalt lugeda instrumendi ülaservast.
Aviohorisont on eriti oluline siis, kui nähtavus on piiratud -- öistel lendudel või pilvede läbimisel -- aidates vältida inimese meeleelundite poolt põhjustatud vigu. Sellised vead tulenevad tasakaaluelundi (asub sisekõrvas) ja somatosensoorse süsteemi (üle kogu keha asuvad tajurakud) omadustest. Nimelt lennuki kiirendamisel tekkivad jõud on küllaltki suured võrreldes raskusjõuga, seega summaarne kehale mõjuv jõud võib oluliselt kõrvale kalduda raskusjõu suunast. Inimene on aga kohastunud eluga stabiilsel maapinnal, kus selliseid lisajõude ei eksisteeri, ning peab summaarset jõudu raskusjõuks, tajudes seetõttu lennuki orientatsiooni valesti.
Kui õhusõiduk muudab kõrgust või kiirendab / aeglustab, siis atmosfääri rõhk temale muutub. "Pitot' - staatiline" süsteem mõõdab neid muutusi, andes infot sõiduki õhkkiiruse, kõrguse ja kõrguse muutuse kiiruse kohta. Süsteemi üks ots -- Pitot' toru -- asub õhuvoolus ja teine ots õhuvooluta kohas. Pitot' torust saadakse löökrõhk, teisest otsast aga staatiline rõhk. Nagu jooniselt näha, on mõlema toruga ühendatud ainult õhkkiiruse mõõtur. Kõrgusmõõtur ja püstkiiruse mõõtur vajavad ainult staatilist rõhku. Joonisel toodud süsteemi Pitot' torul on ka soojendaja, mille eesmärk on toru jäätumise vältimine. Lisaks jääle ohustab Pitot' toru ka kõikvõimalik praht ja sodi, mis võib toru ära ummistada. Seetõttu on väga oluline enne lendu kontrollida toru korrasolekut.
Ummistustest tulenevate probleemide vähendamiseks kasutatakse näiteks duaalset "Pitot' - staatilist" süsteemi, milles kõik elemendid on dubleeritud:
Õhu tiheduse muutustest tulenevad vead -- mida hõredam õhk, seda väiksem ka tema löökrõhk. Paranduse viib sisse pardaarvuti, arvestades õhurõhku ja temperatuuri.
Asendi (paigaldamise) vead -- Pitot toru ja staatilise rõhu toru avade ebaõige asend õhuvoolu suhtes. Jagunevad omakorda kahte alaliiki: 1. Püsivad vead -- iseloomulikud kõigile antud tüüpi õhusõidukitele (tootja vead). 2. Muutuvad vead -- põhjuseks kere deformatsioonid jms.
Kokkusurutavuse vead -- esinevad suurtel kõrgustel ja suurtel kiirustel, kus õhk Pitot' toru ava juures kokku surutakse.
Hüsterees -- membraanide ja vedrude puudulik elastsus. Nad kalduvad säilitama oma kuju ka veidi aega pärast väliste jõudude muutumist.
Tavalise õhkkiiruse näituri lugemit nimetatakse mõõteriistakiiruseks. See seade mõõdab staatilise rõhu (saadakse sensorilt, mis ei asu õhuvoolus) ja löökrõhu (rõhk, mis saadakse Pitot' torust, mis asub õhuvoolus) vahet. Kui sõiduk seisab, on rõhud võrdsed ja õhkkiirus null. Sõiduki liikumine tekitab Pitot' torus suurema rõhu ja tekkiva rõhkude vahe järgi arvutatakse õhkkiirus -- kiirus, millega sõiduk liigub läbi õhu (ühikuks tavaliselt sõlm (knot). 1 sõlm = 1,85 km/h). Kiiruse annab avaldis:
Eelpoolkirjeldatud mõõteriist üritab mõõta lennuki kiirust õhu suhtes. Väikestel kõrgustel on saadud tulemus väga lähedal lennuki tegelikule õhkkiirusele. Kõrguse kasvades muutub õhk hõredamaks ja löökrõhk väheneb, mille tagajärjel mõõteriistakiirus väheneb. Tegeliku õhkkiiruse teadasaamiseks tuleb arvesse võtta ka temperatuuri ja õhurõhku. Sellega tegeleb pardaarvuti. Lisaks arvestatakse ka teadaolevaid "Pitot' - staatilise" süsteemi vigu, samuti lennuki kohtumisnurka (angle-of-attack, õhuvoolu nurk lennuki suhtes. Põhjustab torude avade ebaõiget asendit õhuvoolu suhtes). Saadud tulemust nimetatakse kalibreeritud õhkkiiruseks.
Mõned õhkkiiruse näiturid omavad ka arvuti poolt välja arvutatud tegeliku õhkkiiruse näitu (välimine skaala. TAS = True AirSpeed):
Teekonnakiirus (groundspeed) on õhusõiduki kiirus maa suhtes. See on võrdne tegeliku õhkkiirusega, millele on lisatud tuule mõju. Teekonnakiirust on võimalik mõõta inertsioonilise navigatsioonisüsteemiga või GPS-vastuvõtjate abil.
Kõrgusmõõtur on põhimõtteliselt baromeeter, mis mõõdab õhurõhku. Atmosfääri rõhk teatavasti kahaneb kõrguse kasvades. Selle instrumendi reaktsiooniaeg on küll suhteliselt väike, aga kiiretel tõusudel või langustel tuleb arvestada, et näitur jääb tegelikust olukorrast veidikene maha.
Selliselt kolme osutiga näidikult on natukene problemaatiline kiiresti kõrgust välja lugeda. Seetõttu on enamusel lennukitel näit ka numbrilisel kujul, nagu näiteks:
Aga enamasti on olemas ka klassikaline näitur, kuna ta on suhteliselt töökindel ega sõltu elektritoitest.
Kuna kõrgusmõõtur on tegelikult baromeeter, mis on lihtsalt kalibreeritud näitama lennuki kõrgust, siis peab arvestama ka õhurõhu üldisi muutusi. Infot õhurõhu kohta edastavad piloodile lennuinfokeskused. Vastavalt infole peab piloot seejärel kõrgusmõõturit ümber seadistama. Selleks on näituri paremas servas väike skaala, millele tuleb seada tegelik õhurõhk (ühik tavaliselt tolli elavhõbedasammast).
a) Mägede mõju -- suurte mäetippude läheduses või mäeahelike vahelistes orgudes võib esineda õhuvoolude (tuule) kiiruse järsk kasv, mille tagajärjel tekib lokaalne madalama õhurõhuga ala (vastavalt Bernoulli printsiibile) ja kõrgusemõõturi näit kasvab.
b) Laskuvad õhuvoolud ja turbulentsid -- eriti tõsised laskuvad õhuvoolud esinevad jällegi mägedes. Suurtes mäeahelikes, näiteks Kaljumägedes (USA), võib laskuva õhu kiirus ulatuda 25 meetrini sekundis. Kui see laskuv õhumass on suur ja ühtlane, siis võib lennuki rappumist mitte esineda. Kõrgus- ja tõusumõõturid aga teatud tingimustes võivad laskumist mitte näidata (muuhulgas punktis a) kirjeldatud põhjusel). Nii võib piloot lennuki langemist märgata alles siis, kui toimub kohtumine maaga, mis üldjuhul põhjustab tõsiseid ebameeldivusi nii piloodile kui lennukile :(
Mitmete tegurite koosmõjul (kiired õhuvoolud mägedes, tavalisest erinev temperatuur) võib kõrgusmõõturi näit olla õigest väärtusest kuni 1 kilomeetri (!!!) võrra suurem.
Lennuki tegeliku kauguse maapinnast saab kindlaks teha radari abil, saates allasuunas raadiolaineid ja mõõtes maapinnalt peegeldunud laine tagasijõudmisaega. Tüüpiline radarkõrgusmõõtja näidik on ühe osutiga ja logaritmilise skaalaga:
Enamasti on näidikul ka miinimumkõrguse marker (fotol seatud 50 jala juurde), mis annab visuaalse ja / või helilise hoiatuse, kui lennuk laskub madalamale või lendab madalamal seatud väärtusest.
Ka radarkõrgusmõõtur ei ole täielikult usaldatav. Ebatäpsusi võib põhjustada lendamine jää, sügava lume ja muude raadiolaineid läbilaskvate pinnasematerjalide kohal. Saadav kõrgus on ebaõige ka siis, kui lennuk on oluliselt kaldu, st. radar ei ole suunatud otse alla. Paljudel näidikutel on hoiatusindikaator, mis annab märku, kui lennuki kalle on nii suur, et kõrgusnäitu ei saa usaldada.
Variomeeter näitab lennuki kiiruse vertikaalkomponenti, mõõtes staatilise rõhu muutumise kiirust. Põhimõte: ühel pool membraani asuv kamber on ühendatud staatilise rõhu toruga läbi väikese ava, teisel pool asuv kamber aga sama toruga läbi suure ava. Lennuki tõustes rõhk staatilise rõhu torus ja ühes kambris langeb kiiremini kui teises, piiratud ühendusega kambris, põhjustades membraani kõverdumise. Laskumisel toimub sarnane asi teises suunas. Jäädes lendama konstantsele kõrgusele, rõhk mõlemas kambris võrdsustub aegamööda (kuni üheksa sekundi jooksul). Sarnane hilistumine on tegelikult olemas kogu aeg, nii et täpse tõusukiiruse saamiseks peab natuke aega konstantse kaldega lendama. Sellegipoolest on variomeeter väärtuslik instrument, kuna teavitab kõrguslikust kõrvalekaldest varem kui kõrgusmõõtur.
Sellel variomeetril hilistumine praktiliselt puudub. Tööpõhimõte on sarnane tavalise variomeetriga, kuid lisatud on kiirendusmõõturid vertikaalse kiirenduse mõõtmiseks, mis annavad näidikule õige väärtuse juba siis, kui rõhkude vahet ei ole veel jõudnud tekkida.
Kohtumisnurk on vastutuleva õhuvoolu nurk lennuki suhtes. Näiteks maandumise ajal on lennuki nina suunatud veidikene üles, samal ajal kui lennuk ise liigub allapoole, mistõttu lennuk ei asu täpselt õhuvoolusuunaliselt.
Nagu jooniselt näha, on kasutusel kahte tüüpi sensoreid kohtumisnurga mõõtmiseks. Üks neist jälgib rõhumuutusi, mis tulenevad õhuvoolu suuna muutusest, teine aga töötab tuulelipu põhimõttel.
Kui kohtumisnurk muutub liiga suureks, rakendub tööle varisemissignalisaator (stall-warning indicator), mis teavitab pilooti tõsisest ohust, andes helisignaali ja / või raputades juhtkangi ja käivitades automaatse juhtkangiliigutaja. Stall on olukord, kus lennuki asend ja kiirus õhuvoolu suhtes on sellised, et tulenevalt aerodünaamikast lennuk ei püsi enam õhus ja kukub alla.
Enamusel moodsamatel lennukitel on olemas lennuparameetrite süsteem, mis kasutab "Pitot' - staatilisest" süsteemist saadud andmeid, muundades need elektrilisele kujule, tavaliselt digitaalkoodiks. Süsteemi peamised komponendid on:
b) Mõõtemuundurid. Muundavad mõõdetud rõhu, temperatuuri ja nurga analoogsignaaliks (voltideks) või digitaalkoodiks.
* Arvutab tegelikku õhkkiirust, Mach'i arvu, korrigeeritud staatilist rõhku ja korrigeeritud välisõhutemperatuuri.
See moodul saab andmeid digitaalselt andmesiinilt ja analoogsisenditelt ning vormindab saadud info lennuandmete salvestaja ehk musta kasti jaoks sobivale kujule. Lisaks sellele kohustuslikule funktsioonile on enamusel Teledyne DFDAU-del ka teine protsessor ja mälumoodul, mis võimaldab neil täita mõningaid lennuki seisukorra monitooringu süsteemi funktsioone. Samuti väljastab DFDAU andmeid kabiinis asuvale printerile või ekraanile, andmete maale edastamise moodulile, ja hooldusinfo kogujale, mis salvestab töötlemata andmeid (raw data). Mooduli põhimõtteskeem on järgmine:
Lennuandmete salvestajad võeti kasutusele 1950-te aastate lõpus. Neid hakati kutsuma mustadeks kastideks ja see nimi on püsinud tänapäevani, hoolimata faktist, et ülesleidmise kergendamiseks on nad värvitud ereoranzhiks. Vanemad klassikalised mustad kastid kasutavad andmete salvestamiseks magnetlinti, kuid järjest enam levivad mälukaardid, mille eeliseks on liikuvate osade puudumine ja sellest tulenev väiksem kulumine ning suurem vastupidavus lennuki allakukkumisel. Mälumaht valitakse üldjuhul selliselt, et oleks tagatud vähemalt kahe tunni helisignaali ning 25 tunni lennuandmete salvestamise võimalus. Salvestatavate parameetrite arv ulatub suuremates lennukites isegi tuhandeni.
Ainus osa, mis peab pärast õnnetust terveks jääma, on mälukaartide plokk. See asub eraldi silindris, mis on poltidega kinnitatud ülejäänud osa külge. Mälu ümbritseva silindri kihid seestpoolt väljapoole on:
Kui must kast satub vee alla, rakendub tööle helisignaalide tekitaja (underwater locator beacon), mis saadab kord sekundis välja ultraheliimpulsi sagedusel 37,5 kHz. See "helimajakas" peab suutma töötada vähemalt 30 päeva ja olema töövõimeline kuni 4 km sügavusel.
Juhul, kui must kast on jäänud enam-vähem terveks, saavad uurijad ligipääsu infole praktiliselt koheselt, kasutades kaasaskantavat seadet:
Esialgu asus must kast lennuki ninaosas teiste seadmete juures, kuid see koht saab õnnetuse ajal tavaliselt enim kannatada. Seetõttu paigutatakse must kast nüüd enamasti lennuki sabaossa:
Joonisel toodud sensorid on ainult näited olulisematest mõõtekohtadest. Tegelikkuses ulatub kogutavate parameetrite arv, nagu juba eelpool mainitud, sadadeni või isegi tuhandeni.
Militaarlennukite mustadel kastidel on raskusi allesjäämisega isegi lennuki sabas asudes, kuna õhusõiduk on täis tuubitud kõikvõimalikku plahvatavat kraami a la lõhkepead ja dünamiit. Tuumapommidest rääkimata :) Seetõttu on kasutusele võetud väljaheidetavad mustad kastid, mille idee on järgmine:
Tänapäevased õhusõidukid on äärmiselt keerukad kõrgtehnoloogilised objektid, mis muuhulgas sisaldavad ka suurel hulgal mõõteseadmeid ja info töötlemise mooduleid. Käesolev referaat andis ainult põgusa ülevaate mõningatest olulisematest teemadest. Kuna lennundus pakub referaadi autorile tõsist huvi, oli plaanis käsitleda teemat märksa põhjalikumalt, aga vähene vaba aeg seadis tööle omad piirid. Näiteks oli kavas tutvustada:
Güroskoopsüsteeme, mis tagavad kursiindikaatori, aviohorisondi ja pöörangunäituri töö. Osa õhusõidukite güroskoope ei tööta mitte elektri, vaid hoopis vaakumpumba mõjul. Uue seadmena on olemas ka lasergüroskoop, millel liikuvad osad üldse puuduvad.
Moodsates õhusõidukites kasutatavaid lennujuhtimissüsteeme, nagu näiteks Horizontal Situation Indicator ja Electronic Flight Instrument System:
Samuti oli kavas tutvustada kosmoselendude problemaatikat -- seal on riskid ja nõuded veelgi suuremad kui tavalennunduses.
Miks ma seda kõike siin räägin? Selleks, et äratada uudishimu kõigis neis, kelle jaoks antud teema vähegi huvi pakub. Edasiliikumise alustamiseks pakun linke, millest osadelt pärineb ka käesoleva töö algmaterjal.
http://www.allstar.fiu.edu/aero/ Väga hea materjal kõigile, kes unistavad piloodiks saamisest. Erilist tähelepanu pöörata jaotisele Principles.
Ääremärkus: terminite tõlkimisel on muuhulgas kasutatud raamatut: "Inglise-Eesti tehnikasõnaraamat.", Euroülikool 2000.
|
OSCAR-2019
|
||
Hiljutisim markantseim näide „internetikuulsusest“ on usbeki noormees Aleksey Vayner, kelle nime Google’isse sisestades saab enam kui 200 000 otsingutulemust, suurem osa neist peaksid olema noormehele enam kui piinlikud. Foorumites ja blogides, kus tema nimi esile kerkib, saab talle osaks vaid internetikasutajate tögamine ning pilked. Seejuures olid selle 23-aastase Yale tudengi plaanid väga kavalad. Kandideerides vastutusrikkale ametikohale märkis ta oma CV-s viiteks ühte enda kohta käivat videolõiku internetis. See videolõik tõi talle aga palju kahtlase väärtusega kuulsust. Interneti kogukonnas tuvastati, et pea kogu videos näidatav „reklaammaterjal“ noormehe kohta osutus väljamõeldiseks. Ja sellel ajal kui internetikasutajad tema tegeliku eluloo tuvastamisega tegelesid, jäi ta ise ilma soovitud töökohast ning ülikool ähvardas teda sundeksmatrikulatsiooniga.
Kui sa ei taha, et kiiresti arenev massimeedium internet su karjäärile hilisemaks komistuskiviks saab, tuleks enne mõtlematut tegutsemist pisut aru pidada. Mõned internetti ülesriputatud „lõbusad“ peofotod või mõni mõtlematu netikommentaar võib saada otsustavaks kriteeriumiks, millega sind tööle kandideerides konkursilt välja arvatakse. Saksamaal 300 personalitöötaja hulgas läbi viidud uurimuse kohaselt, on vähemalt neljandik neist kasutanud „google’damist“, et kandidaatide kohta taustainformatsiooni koguda ning seda ka otsuse langetamisel arvestanud.
28 % uurimuses osalenutest kasutab lausa sihipäraselt internetti, et kandideerija sobivust hinnata. See on väga kiire meetod ning ei nõua suurt pingutust: tuleb lihtsalt sisestada kandidaadi nimi mõne enim kasutuseloleva internetikataloogi lehele ja juba viskab otsingumootor sulle esimesi tulemusi. Kuna selline isiku nimega teostatav uurimine võib päevavalgele tuua ka privaatseid ja aegade taguseid „ettevõtmisi“, võib kergesti juhtuda, et kandideerija rikub pahaaimamata ning tahtmatult, kuid siiski täielikult oma maine.
Personaliotsijatel on soovitav siiski mitte liigselt ületähtsustada interneti teel saadud tulemusi, nii ühe kui teise kompromiteeriva sisuga leiu puhul ei saa välistada, et tegemist pole sõprade-tuttavate halvasti väljakukkunud naljaga. Kahjuks aga esmamulje loomiseks teadagi teist võimalust ei anta.
Inimene, kes on enda kohta nimeliselt internetti materjale ülesriputanud, ei saa hiljem kuidagi vältida, et seda tema suhtes negatiivselt ära ei kasutata. See kehtib ka nt. internetikommentaaride puhul- avaldades küsitava sisuga arvamusi võid asetada end tuleviku mõttes halba valgusesse. Paraku pole negatiivsete tagajärgede korral ka kedagi peale iseenda süüdistada. Internetti informatsiooni ja piltide ülesriputamise mõte ongi ju avalikustamine. Kujuta endale ette situatsiooni, kus sinu kandideerimise ajal avaldatakse ajalehes nt. sinu poolt saadetud lugejakiri ning seda juhtub ka lugema personalijuht, kes su kandidatuuriga tegeleb. Võib juhtuda, et teie arvamused ei ühti kuidagi ja see saab otsustavaks töötaja valikul. Selle koha pealt ei erine netikommentaarid kuidagi kirjeldatud situatsioonist, sest internett on samasugune avalik ruum.
Pisut teisiti tuleb näha situatsiooni juhul, kui kompromiteeriva sisuga materjalid on üleriputatud kellegi teise poolt. Igal ühel on õigus isikuandmete kaitsele, sinna alla arvatakse ka isiku fotod, seega peaks kolmanda osapoole poolt piltide avaldamisel olema isiku nõusolek. Kui seda ei ole, on see õigusrikkumine inimese poolt, kes pilte ilma loata avaldas. Kuid paraku isegi juhul, kui võtta ette õiguslikke sanktsioone selle avaldaja vastu, ei kao piinlikud materjalid automaatselt veel virtuaalmaailmast.
Tõepoolest võib küll taotleda informatsiooni levitaja vastutuselevõtmist, kui just internetis levitatud materjalide tõttu kaotatakse šansid soovitud töökohale. Reaalne tegelikkus on aga karm - püüa tõestada, et just see informatsioon internetis sai kandideerimisel negatiivse otsuse langetamisel määravaks, sest üldjuhul ei oma tööotsija ülevaadet kandideerimisprotsessi kulgemisest. Seega, ka seaduse abiga pole paraku suurt lootust asjadele soodsam kulg anda.
Tööotsijatele soovitaks enne oma kandidatuuri ülesseadmist iseennast „google’dada“. Google’i kõrval tasub proovida ka teisi enim käibel olevaid otsingumootoreid nagu Neti.ee, Altavista, Yahoo jt. Kes juba kõige kasutatavamates portaalides enda kohta ebameeldivat informatsiooni leiab, võib püüda neid maha võtta ja materjale kustutada lasta. Paraku ei pruugi see alati õnnestuda, eriti rahvusvaheliste portaalide korral võib osutuda see ülesanne ületamatuks.
Kuid olemas on mõned abivahendid, näiteks võid end e-kirja teel kursis hoida, mis internetis sinu nimega seoses avaldatakse, kui seadistada enda nimega seotud „Google-Alert“-funktsioon ning seeläbi olla ettevalmistatud võimalike ebamugavate küsimuste korral. Parim on siiski ennetada sääraseid probleeme, olles alati ettevaatlik oma isikuga seotud informatsiooni avalikustamisega interneti lõpututes avarustes.
Mõned eriti nutikad tööotsijad aga oskavad internetti samal moel hoopis enese kasuks töötama panna ning enne tähtsaid läbirääkimisi võtavad sõna oma nime all erialastes foorumites, peavad blogi ning avaldavad seal teadmistepõhiseid artikleid või loovad lausa isikliku kodulehekülje. Ka ainult üks sissekanne virtuaalses võrgustikus võib luua soodsa situatsiooni, kus Google’isse nime sisestamisel lükkuvad positiivsed „jäljed“ arvutiekraanil etteotsa. Vanemaid ja seega vähem olulisi ning võib-olla ehk piinlikke otsingutulemusi ei pruugi seega personalitöötajad enam vaadatagi. Igal juhul kehtib sellise strateegia puhul reegel: eelista kvaliteeti kui kvantiteedile. Sellest järeldus, et parem on üldse mitte omada kodulehekülge kui jääda silma ja meelde halvamaigulise netilehega.
|
OSCAR-2019
|
||
Hakkasin lugema suure huviga, ent huvi lahtus viimaste lõikudega. Lõpplahendus oli... kuidas nüüd öeldagi - segane. Ma saan aru, mida autor üritas saavutada, ent ma ei suutnud lugejana kuidagi sellele järeldusele puhtalt kirjatüki põhjal jõuda. Miski jäi jutus puudu, mis oleks erinevad tükid pannud omavahel klapitama. Idee iseenesest oli vahva ja vägagi palju erinevaid lahenduskäike genereeriv, kahjuks olid need kõik jäetud kasutamata.
Punktid annan geniaalse idee ja dialoogi eest. Dialoog oli mõnus lugeda, taksidermist oli väga inimlik ja käitus just nii nagu ma kujutan ette, et iga normaalne inimene käituks.
Nii palju potentsiaali aga täiesti seosetu teostus. Tegelased on mõttetud, sisu on mõttetu, lõpulahendus on... puudu?
Olen Hullult lugenud nüüdseks kaks ülilühikest jutukest. Ma olen õnnelik, et lugesin esimesena just Tormi, sest kui ma oleksin lugenud loo "Pikk mees tuleb", ei oleks ma ehk Tormini üldse jõudnudki. Niivõrd erinevad on need lood, ütleks suisa, et erinevate inimeste kirjutatud.
Torm on nauditavalt kirjutatud ja olgugi, et sisuks on vaid ühe loitsu toime kirjeldus, haarab sõnaseade kohe enesesse. Mis sest, et lugu pole eriti ulmeline ja ta ei oma eneses tüüpilisi jutustuse elemente - miskit salapärast on autor igal juhul tabanud, et tema kirjapandud sõnad tabavad kogu selle nõidusliku protsessi olemust. Ja kas see polegi mitte iga jutuvestja ülesanne - viia kuulaja (antud juhul lugeja) rändama sinna maailma, mille jutuvestja loob? Antud juhul sai autor sellega suurepäraselt hakkama.
Esimene lugu, mida Weinbergilt üldse kunagi lugesin - seetõttu võiks eeldada, et arvamus loost on kirjaniku enese stiilist ja varasematest teostest sõltumatu.
Lugu algab nagu tüüpiline tiinekate släsher - kamp noori läheb kuhugi ja siis võib juba ette aimata, mis juhtuma hakkab. Kuigi antud loo tegelased ei ole enam kindlasti mitte tiinekad, siis nende käitumine on küll jäänud kuhugi sinna noorusaega pidama. Pikalt ja laialt kirjeldatakse rabamatka, lollitamisi rabalaugastel ning laukasaarele jõudmist. Ja otse loomulikult hakkab midagi toimuma siis, kui läheb pimedaks. Meie, lugejate jaoks ei ole pimedust tarvis, sest me teame niigi, et pimeduse kasutamine õuduste kirjeldamisel on lihtsalt atmosfääri loomiseks vajalik võte ning kollid, kes antud loos tegutsesid, ei vajanud küll oma tegutsemiseks pimedat. Seda oli vaja pigem inimestel, kes pimeduse saabudes kaotavad kõik oma meeled ja muutuvad umbes poole võrra kartlikumaks ja hirmunumaks.
Hirm on suur osa teadmatust ja sama suur osa olukorra kontrollimatuse tunnetust. Antud loos oli hirm ses suhtes paigas, et mitte keegi ei kontrollinud tegelikult enda olukorda. Vanemad ei kontrollinud oma lapse käekäiku, peategelane kõikide oma sõprade saatust... mööndustega ka iseenda saatust. Ja kollid? Need ei suutnud midagi kontrollida. Olid veel abitumad oma kontrollimatus keskkonnas, kui inimesed. Tahaks koju aga kõht on tühi...
Kui nüüd hinde andmiseks läheb, siis kirjaoskuselt on kirjanik Weinberg ilmselgelt oma tiitlit väärt. Ma pole kindel, kas see lugu oma terviklikkusega viite väärt oleks, liialt venis mõttetutes kohtades ja liialt kiiresti keris edasi olulistes kohtades. Kolme väärt kah pole, seega neli.
PS. see, et tegelased on eestlased, ei anna loole mitte mingit lisamõõdet juurde. Mitte mingit ühtekuuluvustunnet mul nende tegelastega ei tekkinud.
Inimene, kes Cthulhu müütosest mitte midagi ei tea (ja neid on väga palju) loeb seda kirjatükki ja mõtleb - meh - ning klikkab loo kinni, siirdudes muude asjatoimetuste juurde. Ja sinna see jääb.
Inimene, kes aga teab kasvõi poole grammi võrra sellest fenomenist, mille kombitsad ulatuvad inimmõistuse pimedaimate soppideni, suudab seda lugu lugedes mõnust mõmiseda. Selles lühikeses loos on kõik tasakaalus - sõnad on just need, mis olema peavad ja just seal, kus olema peavad. Laused loovad mõtte ja mõte jookseb just õiges taktis, et teadvus talle järele jõuaks. Aga kui see kõik ei ole nii, siis ma ei tea, mida ma lugesin ja pean arvatavasti väitekirja tarbeks teksti lähemalt analüüsima hakkama...
Valged helid, mustad helid, halltoonid... helikiirusel liikumine. Muusikat on varemgi kirjeldatud maailma muutmise ja kontrollimise vahendina - imeflöödid, vilepillid, paani flööt - senimaani enamasti just muinasjuttudes. Siinses loos on võimalik muusikat mängida nii üht- kui teistpidi ja see on küllalt arusaadavalt ka selgeks tehtud, jättes tegelikud "jõud" varju - kes on need, keda kutsutakse ja kust tulevad kuued.
Loo lõppu jõudes tekib küsimusi rohkem, kui on vastuseid ja antud juhul see töötab pigem positiivselt. Tasakaalu peab olema. Lühijutuna täiesti korralik hommikune lugemine.
Lõpuvimka oli veidi ootamatu ja lõhkus muidu nii mõnusalt kulgevat lugu. Olekski võinud jääda lihtsalt üheks tüüpiliseks "maaka" päevakirjelduseks. Muus osaas oli aga lugemine ladus ja muhe, tugev neli kahe plussiga.
Ma ei oska sellisest jutust midagi tarka arvata. Mulle tundusid need futuristlike vidinate mainimised muu jutu sees kuidagi punnitatud, tegelaste motiivid olid arusaadavad aga kahjuks minusuguse isehakanud esteedi jaoks puudusid kõikidel neid lunastuslikud omadused. Lihtsamalt öeldes ei olnud ükski tegelane väärt minu aega. Nii vähemalt mulle tundub. Aga - ma olen nõus ka (osaliselt) Triinu Merese aruteluga siinsamas ülal, et loos on olemas põnevus, teatav areng, huviäratavate tegelaste suhtes jään aga eriarvamusele. Hindeks kolm, sest nelja ei venita kuidagi välja aga kahte väärt see kirjatükk nüüd kah pole.
Lugu, mille puhul oleks tahtnud kordades rohkem lugeda hoopis eelmistest rännakutest ja võitlustest.Kes on deinid, mis teisi olendeid selles maailmas leidub, milline oli täpsemalt kangelase kangelaseks saamise tee?
Antud loos oli peategelase ülesandeks mõõgaga vehkida ning kõrvalosatäitjad tegid ära kõik muu vajaliku. Nii oli meil jutuvestja rollis nõid, kelle ainsaks ülesandeks oli maailma avamine lugejale. Sepp, kes suvalisele hulgusele oma isikliku sepikoja loovutab. Tegelased lihtsalt käitusid imelikult ja vastavalt loo jutustamise eeldustele, mitte aga tegelikule olustikule.
Peategelase eneseleidmise tee on justkui vabanemine mineviku taagast ja enesekindluse leidmine läbi eee... "situatsiooni"? Kuidas muud moodi seda juhtunut nimetada? Ulmeline situatsioon oli antud loos kõrvaline ning toimis pelgalt katalüsaatorina.
Natuke segaselt ja liiga unelevalt kirjutatud lugu, mis usutavasti nauditavam nendele lugejatele, kes ise sarnases situatsioonis või piirkonnas viibinud. Peategelane küll tõttab rõõmsalt nelja tuule poole, ent jätab maha segaduses kukalt kratsiva lugeja - mis see kõik siis ikkagi nüüd oli?
|
OSCAR-2019
|
||
Patriarh Bartolomeus ja peapiiskop Andres Põder pidasid laupäeval, 7. septembril oikumeenilise palvuse Tallinna toomkirikus.
Patriarh külastas oma seekordsel visiidil autonoomse Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku 90. aastapäeva puhul kogudusi ja on kohtunud erinevate kirikute esindajatega, samuti Tallinna linna- ja Eesti riigijuhtidega.
Värvikaks sündmuseks kujunes 7. septembril Tallinna Siimeoni ja Anna katedraalkirikus pidulik õhtuteenistus leibade õnnistamisega. Kokku oli tulnud palju rahvast: kiriku liikmeid, huvilisi, hädasolijaid, kes palusid end õnnistada, väga palju kaasa võetud väikelapsi ja lõpuks saabus veel ka palverändureid Soomest. 29. oktoobril 2000 oli Tema Pühadus samuti kohal viibinud ja õnnistanud sisse kiriku värskelt lõppenud ennistustööd.
Valitses häälekas-elev, kuid ülev meeleolu, kõik soovisid olla kirikus eespool. Patriarh õnnistas tunni jagu väldanud liturgia lõpul leibu, kokkutulnuid ja eraldi lapsi. Lapsed näitasid üles kartmatust ja elavat huvi, Tema Pühadus aga ülisuurt sõbralikkust ja huumorimeelt. Patriarh rääkis, kui olulised on perekondlikud väärtused, perele pühendumine, ka oma kutsetöös peab inimene pere huve silmas pidama. See pöördumine oli tõlgitud ka eesti keelde.
Patriarh Bartolomeuse töökava oli erakordselt tihe. Tallinna toomkirikus veel sama päeva, 7. septembri õhtupalvusel tervitas peapiiskop Andres Põder auväärt patriarhi. Oma kõnes juhtis ta tähelepanu hoolimisele, mille märgiks oligi oikumeeniline palvus ja ühine kokkusaamine. Peapiiskop Põder toonitas dialoogide vajalikkust ning elu pühaduse ja inimväärikuse tajumist Jumala sõna ja Kristuse armastuskäsu järgimise läbi.
Patriarh Bartolomeus oma pöördumises kõneles inimeste, rahvaste dialoogist ning praegusest oikumeenilisest olukorrast. Patriarh ütles: «Kirikuisad, pühad märtrid ja vagad elasid evangeeliumikohast elu, elasid tõeks usuõpetuse sisu, mis ongi ju mõeldud inimese tervendamiseks hinge ja ihu vaevadest ja kirgedest. Niiviisi leiab inimene vastuse teda painavatele eksistentsiaalsetele probleemidele, nagu mis on elu ja surm, mis on vabadus ja armastus, mis toimub pärast surma ja kuidas võib inimene leida osaduse elava Jumalaga.»
Patriarh avas oikumeenilise patriarhaadi paljurahvuselist ja mitmekultuurilist olemust. Kirik on palvesse ning Jumalaga ja inimestega osadusse kutsuv.
Patriarh Bartolomeuse ja peapiiskop Andres Põderi kõrval teenisid kaasa piiskop Philippe Jourdan, piiskop Einar Soone, toomkoguduse õpetaja Urmas Viilma ja pastor Ruudi Leinus, organist Kadri Ploompuu ja toomkoguduse koor Laudate Dominum Veljo Reieri juhatusel.
Palvuse lõpus kinkis EELK peapiiskop patriarhile eestikeelse «Meie Isa palve», mille on gooti kirjas kirjutanud ja illustreeritud kalligraaf Heino Kivihall.
Oikumeenilise palve üldmeeleolu erines paljuski eelnenud lastega kohtumisest oma sügavuse ja tõsiduse poolest.
8. septembril peeti EAÕK 90. aastapäevale pühendatud liturgia Pärnu Issandamuutmise katedraalis, see kestis kokku neli tundi ja oli eriti rahvarohke. Ühe Tema Pühadusega kohtunu sõnade kohaselt «patriarh oli väga südamlik ja tegelikult ei imestaks, kui selguks, et ta on pühak. Niivõrd rahulik ja õnnis olemine valitses».
Muinsuskaitse koduleheküljelt internetist võis lugeda, et selle aasta kinnismälestiste avarii-restaureerimistööde alaeelarvest on eraldatud raha Rõngu kirikumõisa aida katuse restaureerimiseks ja Vastseliina pastoraadi aida eritingimuste ja katuse projekteerimistöödeks.
Raha rahaks, küsisin õpetaja Andres Aastelt ja Toivo Hollolt hoopiski, mis kogudusel plaanis. Õpetaja Aaste võttis selgitada, et 19. saj II poolel oli Rõngu tänu linakasvatusele rikas piirkond ja talud vajasid ka laoruume ehk siis aitu. Nii neid tol ajal ümbruskonda ehitati, ka kirikumõisa. Kui paljudele taluaitadele on nüüdseks tehtud juurdeehitusi, siis kogudusele kuuluv ait on säilinud esialgsel kujul ja on ilus hoone.
Et pastoraadihoone on väike, võttis koguduse juhatuse esimees Priit Laineste oma südameasjaks vana aida. Tänu muinsuskaitseameti vastutulelikkusele on küsimus number üks ehk katusetööd alanud, edasised tööd sõltuvad juba majanduslikest võimalustest. Ühes on õpetaja Aaste kindel: sisetöödel tuleb kasutada lupja, mitte tsementi, ja üldse vanu püsivaid materjale.
Peaküsimuse, mis remonditud hoones tegema hakatakse, jätab õpetaja lahtiseks. «Tulevik on Issanda käes, meile on antud mõistus hoonele kasutus leida,» lausub Aaste. Mõtteis mõlgub tuua pastoraadist siia pühapäevakool, pidada väiksemamahulisi konverentse, kasutada ruumi talvekirikuna, ka laopinda oleks tarvis.
Esialgu on veel palju teha, lahendada kütmise, niiskuse, temperatuuri kõikumise küsimus – need on asjatundjate selgitada. «Parim lahendus on Jumala käes,» on õpetaja kindel.
Kagu-Eestisse piiri lähedale jääva Vastseliina koguduse kaks aita on Rõngu omast sajandi jagu vanemad, ehitatud 18. sajandi II poolel. 1772 valmis uus kivikirik, siis ehitati ka vana puukiriku asemele pastoraat ja selle juurde kaks aita. Praegu kasutab neid veel kenasid hooneid hooldekodu, ent endiselt jätkates ei ole neil muinsuskaitse all olevatel hoonetel elulootust.
Toivo Hollo sõnul teinud küla mõne aasta eest muinsuskaitsele ettepaneku ehitada sinna külakeskus, kuid ettevõtmine jäänud vastuolude tõttu soiku. Möödunud aasta sügisel aga kaeti valla ja muinsuskaitse abiga hooned avarii korras koormakile ja vana eterniidiga, sel aastal tehakse eritingimuste ja katuse projekt.
Õpetaja ei saa jätta väljendamata heameelt koostöö üle kohaliku muinsuskaitseinspektoriga, kes küll jaanuaris lapsepuhkusele läks, ja praeguse vallavanemaga. «Minu hinnang on 5+,» ei ole õpetaja Hollo kiitusega kitsi. Vallavanem Raul Tohv on ka koguduse juhatuse liige. «Täpsemalt oli juba enne koguduse juhatuses ja siis sai vallavanemaks,» rõhutab Hollo.
Õpetaja Hollogi rõõmustab ennekõike, et vanad hooned säilitatakse, visioon nende edasisest otstarbest terendab alles kauguses, aga kindlasti aitavad korras hooned kaasa külaelu edendamisele.
|
OSCAR-2019
|
||
jõudsin tagasi koju. tegelt juba enne folki aga teate isegi, et sel ajal ollakse linnas mitte kodus. täna tekkis esimene võimalus end paari nädala jooksul välja magada aga naabrid otsustasid teisel pool seina oma erimeelsusi lahendama hakata. klassika.
ehk, et koju siis – igalt poolt. väga mõnus. nagu puhkus ainult, et töö. mõtlesin üles lugeda ka kohanimesid aaaga keda huvitab. staap oli Setomaal aga ühel päeval jõudsin sealt otsapidi Suure-Kõpu mõisas õpituba tegemas käia, paaritunnise vahepeatusega kodus ja õhtuks Põlvamaale tagasi. paar korda aastas on päris hea kogu elu seljakotti pakkida ja vaadata mis edasi saab ja kuidas. veel paremini tuleb see välja, kui ümber on inimesed, kes saavad endast üle ja lasevad olla, siis on kaif laif.
inimestest minu ümber olen ma viimasel ajal päris palju mõelnud. imestusega, et kust nad äkki tulnud on ja miks jne aga välja pole mõelnud. täielik müstika, kerge hämming aga väga tänuväärt.
veel lühem kokkuvõte: 8 m nurktoimset linast kangast sai kootud, ühe uue ägeda inimese avastatud (mida juhtub väga harva. tänks, MQ, soovituse eest) ja hea hulga vanu, magistrisse sisse saadud (pingereas teisena, fafa), elus esimest korda parvsaunas käidud, külalislahke sõsara hõrgutistest ümarvormi söödud jne
Eelmisel aastal samal ajal pidasime kursusega väikest kokkutulekut Kurgjal. Arutasime, mis tegevusi muuseumis käsitööaasta 2011 raames korraldada võiks. Minul, kui kõige vildihimulisemal meist lõid tulukesed põlema ja pakkusin välja hobuviltimise teema, mille kohta võin nüüd kirjutada – tehtud!
Augusti teise nädala lõpus toimus Kurgja Talumuuseumis järjekordne Talukultuurikool, teemaks eesti maakari ja hobused. Long story short – palju rahvast, palju toredaid tegevusi nagu alati. Liisa Kallami juhendamisel viltisime lastele suure talu plaani kujutava mänguvaiba. Mõned pildid protsessist.
Hobuviltimine ei ole iseenesest mingi imeloom. Tegemist on endiselt märjalt viltimisega rullimistehnikas. Pärineb see Aasia rändrahvastelt, kelle elustiil tingis kiire tegutsemise rohke villa realiseerimisel eluks hädavajalikeks viltideks. Sama lugu on tegelikult tänapäevalgi. Kiiresti ja vähese vaevaga soovitakse saada head tulemust.
Tegelikult on mässamist sama palju, vaat, et rohkemgi (vähemalt terve pika päeva jagu). Ladumine ja esmane rullimine tuleb teha ikkagi käsitsi ja mida suuremat vaipa teha, seda rohkem käsi läheb ka tarvis. See ajaski huvilisi esimese asjana segadusse, et …miks te siis ise vildite? Hobune ise ei ole tegelikult mingi käsitööline, temale jääb lihtsalt koplis kõndimise ja rulli järel vedamise osa. Selleks, et asjalikku tulemust saada on tarvis eeltööd korralikult ära teha enne kui rulli nö masinasse panna saab.
Järgmine küsimus, mis huviliste peas tekkis – mis karva te siis vildite? Hobuviltimine ei sea nõudmisi kasutatavate materjalide osas. Temal on põhimõtteliselt ükskõik, mis rulli vahele pandud on.
Ja kuulukse, et õige pea saavad uued pärandtehnoloogia magistrandid hobuviltimist näha-teha ka Männiku Metsatalus Viljandi lähistel, kuniks veel soojemaid ilmu on. Põnev!
Mulle ei ole siiamaani vist päris täpselt kohale jõudnud, et kolmapäeval juba saan Ruhnu minna. Mina, kes ma hoian aastast 2009 ühte ja sama m/v läpaka taustapilti vanast Ruhnu rootslaste aidahoonest lootusega ühel päeval seda saart oma silmaga ka näha.
Asi sai alguse vist aastal 2008 Ruhnu pärimuspraktikaga. Idee järgi pidi see endast kujutama nädalast ekspeditsiooni kohapeale aga kuna Ruhnu on ju peaaegu nagu välismaa, oli sinna saamine raskendatud. Nii uurisimegi siis Ruhnu tekstiile Pärnu, Rannarootsi ja Saaremaa Muuseumis. Sellest jäi väheks.. Oma seminaritöö raames uurisin Ruhnu teemat edasi, nimelt naiste ja tütarlaste peakatteid ja trükitud rätikuid 20. saj. I poolel. Lisaks nö teaduslikule tööle jälgisin siit mandrilt saare elu läbi blogide, vaatasin vanu fotosid, lugesin asjakohaseid raamatuid jne. Ja selle Ruhnu mulli sees elasin 2009. a. lõpuni, kui tuli diplomitööle keskenduma hakata.
“Räägi inimestega” moto, mida meie KT mentor igal kohtumisel sisendas, tuli mul õigel hetkel meelde, kui sattusin eelmisel sügisel kooli ruumides kokku inimesega, kellega oma Ruhnu vaimustust jagada. Ja tuleb välja, et õige inimesega rääkisin! Meie toredad anonüümsed ülikoolikud, ehk rahvusliku tekstiili AÜ vanem kursus on korraldamas omale mõnusat suvist äraolemist kasudega nii endale kui saare rahvale ja kokku on pandud selline programm, kus ka minu kohalolu leiti vajalik olevat! Avalik esinemine võtab mul küll hinge veidi kinni aga sellise pakkumise nimel tasub ära. Hea/halb uudis on aga see, et 5-päevane puhkus paradiisis võib venida 8-päevaseks, kuna kohad laeval on juba täis.
Elu Ruhnul on olnud teistmoodi kui mujal Eestis ja on seda ka tänapäeval, minu jaoks on see ligitõmbav – vaadake ise.
Käisin eelmisel nädalal päälinnas moodsamat tekstiilikunsti praktiseerimas ja viltimislihast treenimas. Mõlemad õnnestusid hästi! Tegelikult oli tegemist suhteliselt maalähedase ettevõtmisega – villa ja linakiudude viltimisega kangaks. Tulemus nägi suhteliselt moodu välja, kuna kuldne lina sätendas väga uhkelt musta vildi sees. Suur himu oli küll pilti teha aga hoidsin end tagasi, sest ma olen suhteliselt tundlik võõra inimese loomingu eksponeerimises. Selline õiguste teema, kust tihtipeale on väga raske piiri tõmmata…
Kahe päeva jooksul valmis minu käte all 4 ruutmeetrit vilti. Viltimisele aitas kaasa ka pesumasin, mis andis mulle võimaluse vabadel hetkedel lojaalselt ka arhailisemat näputööd ehk nõeltehnikat teha. Augustis Maavillastel külas käies sai Rõõmu talust ära toodud 2 kera imepehmet kahes erinevas toonis halli lõnga. Vill, mis pärineb sellesama talu lammastelt (kes saavad Karula Rahvuspargi imekaunist loodust nautida) on lõngaks kedratud Süvahavva villavabrikus. Teikujuta ette, kui mõnus see nõeltehnilisteks töödeks on!
arvutigraafia ehe ekspits ERKL ERM etnograafia hobuvilt inspiratsioon jõul kama kangakudumine kedervarre lõng kihnu kindad kingid klaashelmed kodu käi ja koo kõladega kudumine lina linane kangas lossi gild lõimelõpu vaibad magistri möla Mardilaat mosaiik muinas mustrid näitus nõeltehnika origami paber pakutrükk piparkoogimaania pronksspiraalid pätid pühad rahvarõivad ruhnu saaremaa silmuskudumine sisustus sussid suvi taimedega värvimine tikand ulgtöö vaibad viltvärk väike võit õmblemine õpituba
|
OSCAR-2019
|
||
Laupäeva õhtul sai Iraagis surma esimene eesti sõjaväelane. Rahuvalvemissioon, mis praktikas on küll sõjategevus sissirühmade vaoshoiuks, on teravalt osutanud seda, et riigina ja rahvana osaleme sõjas rahuajal.
Viimaste kuude vältel ei arutlenud Eesti üldsus ja ajakirjandus enam nii intensiivselt kui esimese eestlaste missiooni Iraaki mineku aegu seeüle, kas eesti poiste lähetamine sinna oli õigustatud või mitte. Nüüd tõuseb arutelu kindlasti taas tulipunkti. Hoopis teises maailma piirkonnas asuva riigina tuleb Iraak meie kodutanumale ja seda valusalt.
Nooremseersant Andres Nuiamäe lähedased, aga ka teised eestimaalased küsivad kindlasti ohvri mõttekuse üle. Peaminister Juhan Parts vastas sellele küsimusele: Andres Nuiamäe elu ohverdusel oli mõte Eesti ja Iraagi jaoks.
Peaministri seisukohta võiks toetada meie omariikluse ja diplomaatia ajalugu, mis on meid sidunud vähemalt korra Iraagiga ka varem. 1925. aastal käis kindral Johan Laidoner Rahvasteliidu komisjoni esimehena Türgi ja Iraagi piiritüli vahendamas. Komisjoni soovitusel otsustati anda Mosuli linn ja piirkond Iraagile.
Mäletatavasti oli peaaegu aasta taguse aktiivse sõjategevuse ajal just Mosul üks neist strateegilistest objektidest, mida ajalehed iga päev rinde liikumist märkides kaardile panid. Nõnda on Eesti aidanud kujundada Iraagi territooriumi, millel eesti sõdurid ka täna võitlevad. Muide, Laidoner sai oma eduka diplomaatilise missiooni eest Inglise kuningalt aadlitiitli. Ka täna on Eesti saanud Iraagi sõja juhtriikidelt oma panuse eest kiita.
Hoopis teine tera on aga inimkaotused. Sõjas on need alati võimalikud, kui isegi mitte paratamatud. Lääne demokraatlike riikide ühiskondadest on ses suhtes kõige hellem just Ameerika oma, mis samas on suurim ühiskond n-ö vabas maailmas.
Eesti Televisioonis jooksis umbes pool aastat tagasi suurepärane dokumentaalseriaal «Teekond põrgusse», mis näitas päris autentselt, kuidas rullus lahti Vietnami sõja kangas. Pärast seda, kui ameeriklased olid ses sõjas kaotanud üle 50 000 noore ja elujõulise mehe, küsib ühiskond siiani igaühe puhul Ameerika arvukatest sõjalistest sekkumistest, mis on selle hind inimelude näol?
Pühapäeval tulnud Andres Nuiamäe hukkumise teatest edasi küsib seda palju intensiivsemalt ka Eesti ühiskond, sest tõenäoliselt ei jää sõjaline missioon Iraagis (ja ka Afganistanis) eestlaste jaoks viimaseks. Ja küsimus erinevate missioonide mõttekusest rahu tagamise ning vägivalla ohjeldamise vahendina jääb õhku.
Johann Thal sündis 14. juunil 1756 Kambjas köstri pojana. Tema isa oli Jakob Thal (11. IX 1718 Urvaste – 5. II 1790 Kambja) ehk maakeeli Mango Jaak, ema Mari pärines aga Kambja kihelkonna Vana-Kuuste külast.
Pärast Kambja lugupeetud köstri ja koolmeistri Ignatsi Jaagu surma 1741. aastal jätkas köstri ametis Jaagu poeg Carl Ignatius, kes aga peagi Kambjast lahkus ja Kanepis oma teenistust jätkas. Selleks ajaks olid Kambja ja Urvaste kujunenud vennastekoguduse liikumise keskusteks Lõuna-Eestis. Vennastekoguduse vajadusi silmas pidades otsustati 1745. aastal saata Urvastest Kambjasse köstriks Mango Jaak.
Johann Thali onu ehk Mango Jaagu vend Hans (1713–1780) oli köster Urvastes. Selle ameti võttis ta üle oma äialt Koljo Adamilt (1683–1759), kes samuti oli eestvedajaks vennastekoguduse äratusliikumises.
Hansu naise õde oli aga omakorda abielus Tartu köstri Michael Ignatiusega (1713–1777) ja Hansu väimees Johan oli Rõuge vallaliste vendade esimene töötegija. Hans Thal ise oli kirjamees, kes eestindas vennastekoguduse laule ja pietistlikke teoseid. Köstri- ning koolitöö kõrvalt teenis ta lisasissetulekut raamatuköitja ning kellassepana.
Johann Thal oli kõigest 16aastane, kui ehitas Kambja kirikule positiivoreli, mis oli esimene orel Tartumaa maakirikutes. Nii see algas. Hiljem ehitas ta veelgi positiive ja oreleid, sh Alūksne kiriku suure oreli.
Tartu Jaani koguduse õpetaja Friedrich David Lenz (1745–1809) tunnustas noore meistri pillide head kõla ja lisas, et «kuigi need ei saa veel vastu suurte Peterburi meistrite pillidele, tõendavad need siiski ilmekalt selle mehe mehaanilist ja muusikalist andekust, kes pole oreliehituses ega pillide valmistamises saanud ega võinudki saada vähimatki juhatust, sest meil pole olnud seni väljaspool suuri linnu, maakirikuis üldse oreleid.
Ta on end niisiis vaid ise harinud üht linnaorelit uurides ja senikaua väikest viisi katsetanud, kuni söandas ise ehitada naabruses asuvale kirikule väikese oreli, mis tema rõõmuks õige hästi õnnestus».
Tõenäoliselt uuris Johann Thal orelit Tartu Jaani kirikus, kus aastatel 1759–1779 oli õpetajaks Christian David Lenz (1720–1798), Friedrich Davidi isa
Võib-olla just Kambja eeskujul otsustas ka Urvaste kogudus muretseda kirikusse oreli. See osteti 1773. aastal Tallinna orelimeistri Contiuse käest. Orelit hakkas Urvastes mängima sealne noor köster Carl Johann Thal. Kui Urvaste orel 1787. aastal tulekahjus hävis, ehitas Carl Johann 1795. aastal ise positiivoreli, mis on tänapäevani säilinud Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis. Ka Carl Johanni pojast Carl Georg Thalist sirgus orelimeister, kes ehitas orelid Audru, Sangaste, Kanepi ja Ilumäe kirikusse.
Orelimeister Johann Thalil oli kolm vanemat õde ja kaks nooremat venda. Pesamuna Christian David (1764–1835) asus elama Peterburi, pidas seal kaupmehe ametit ja tõsteti 1817. aastal aadliseisusesse. Oma pärandusest jättis ta 1000 rubla Kambja koguduse vaeste heaks. Seda leiba sõid Kambja puudustkannatajad vähemalt 60 aastat.
Johann Thali abikaasa Liis (1759–1824) oli Urvaste pastoraadi koka tütar. Abielust sündis 13 last, kellest vähemalt 4 tuli varakult panna Kambja kalmistumulda puhkama.
Veel kõrges vanaduses jätkas Johann Thal laste õpetamist ja oreli mängimist, kirikuõpetaja äraolekul pidas ka jumalateenistusi. Oreli saatel õppis kogudus järjest paremini laulma. Kui praost Haller 1836. aastal Kambja kogudust visiteeris, tunnistas ta, et on alati igatsenud Kambja koguduse laulu kuulda saada.
27. juunil 1841. aastal sai 85aastane Kambja köster ja orelimeister kojukutse oma Õnnistegijalt. Maakoguduse köster ülendati taevaste kiituselauljate ridadesse.
Kell 12.30 pühitseb peapiiskop Andres Põder kalmistu ees perekonnakivi, mille on lasknud raiuda ettevõtja Tiit Veeber 37 tonni kaaluvast kivist. Kivi, millel on kujutatud ema, isa, kaks tütart ja poeg, sümboliseerib perekonda kui mõistet.
Kell 14 kirikus Kristjan Luhametsa kirjutatud Kambja kirikukihelkonna ajaloo raamatu esitlus. Raamatu materjalide põhjal on valminud ka ülaltoodud artikkel.
|
OSCAR-2019
|
||
Kui ma möödunud aasta detsembris lõpetasin rahvusvahelise meigikooli International Make Up Centre, siis küsis mu tütar: "Noh emme, kas Sa hakkad ka meigivideosid tegema?" Nüüd, kui kevad on käes, roheline muru hakkab tärkama ja saba on juba üsna kohevil, jagan sinuga oma esimest meigivideot.
Hoolimata sellest, et töötasin aastaid Delfis, kus tegin video-intervjuusid, kajastasin valimisi ja pidusid, on meigivideo hoopis omaette maailm. Seekordses videos teen endale rohelise silmameigi, mida olen kõige rohkem erinevatel üritustel kandnud. Ja kui nüüd aus olla, siis iga naine teab, et enda meikimiseks ei olegi üritust või pidu vaja. Meikimine on juba iseenesest pidu. Seega oled kutsutud vaatama minu esimest meigivideot. Palun anna kommentaariumis teada, milliseid videosid edaspidi Stellariumi YouTube`i kanalilt ootad!
Ma olen alati öelnud, et natuke meiki teeb inimese ilusamaks. Sina lähed siin videos järjest ilusamaks!
Aitäh. Eks selle meigiga ole jah nii, et pisut pole paha ja pisut rohkem pole samuti paha :) Vastan Sinu küsimustele. Miks ma jumestuskreeme segasin? Sest mul oli isepruunistuv kreem peal ja nahale õige tooni saamiseks segasin tumeda helemama jumestuskreemiga. Alati pole seda õiget tooni purgist võtta ja olen harjunud aastaid neid omavahel segama. Silmade alla panin concealeri, mis varjab ära mustad silmaalused. Mis nippe sa kasutad, et alalaugu värvides nutma ei hakka? Seal ei ole konkreetset nippi, mul endal ei muutu silm tundlikuks, kuid mul on olnud kliente, kellele saab läbi raskuste sellised joonekesed ära tõmmata. Lauvärvi harjutamisest räägin õige pea lähemalt.
Tõesti ilus video ja omaette tase lausa! Mina siis tahaks näha rohkem nippe ja trikke, kuidas näiteks kulme hooldada või huulepulka paremini püsima panna jne
Väga professionaalselt teostatud video. Mulle meeldib, et kõik toodete nimed on toodud ära. Panin kohe pausile ja vaatasin Zoeva asju. Põsepuna näis selline, et seda oleks mul kohe vaja! Rohelist silmameiki ma ise ei kannaks (mul on sinised silmad), kuid mõnusalt kerge meik. Tore oli ka Sinu häält kuulata. Ma kujutasin seda hoopis teistsugusena ette. Kui Sul on tühjad totsikud-potsikud, sellised postitused meeldivad mulle väga. Anna tuld, Stella. Sa oled tubli!
Tänan heade sõnade eest. Zoeval on väga head pintslid, kuid ka dekoratiivkosmeetika on kindlasti A-klass. Väga head lauvärvid (testisime sageli meigikoolis), suurepärased põsepunad (Shy Beauty on üks kaunimaid). Tõsi, huulepulkadega pole ma sina peale saanud. Minu jaoks liiga kreemja tekstuuriga, kuid selle kohta on vist ütlus, kellele ema, kellele tütar.
teiseks poleks ma iial arvanud, et roheline lauvärv võib olla nii mahe ja meeldiv - siiani olen meigis rohelisest toonist kauge kaarega mööda vaadanud;
kolmandaks leian, et sinu esimene video on oma ülesehituselt, taustamuusikalt ja teostuselt nii professionaalne nagu see oleks sinu sajakümnes video :)
Mul oli Londonis sama mõte, et mis mõttes roheline lauvärv, mida nii heldelt mulle sinna lisati? Kuid kodus hakkasin testima erinevaid lauvärve ja jäin väga-väga rahule. Tänan ka julgustuse eest. Minu arvates on paras julgustükk ennast ekraanilt vaadata, kuid lõpuks mis seal ikka. Muide, tasutamuusikaks on minu kõige kuulatuim Mozarti klaverikontsert K450-3. Olen seda nii palju kuulanud ja helge meeleolu on garanteeritud. Sellel on mõnus muretu algus ja aina paremaks ta läheb. Kuulasin kunagi ammu kõrvaklappidest tööl ja märkasin, kuidas läbi minu silmade kõik ruumis muutus. Panen siia ka täispika pala: https://www.youtube.com/watch?v=qwwPxSF6VvI
Tegin ise ka alles hiljuti oma esimese meigivideo ja siis juba teise otsa. See kaamera ees olemine ja rääkimine on ikka paras katsumus :) aga mulle meeldib vaadata, kuids täpselt mingit meiki tehakse ning Sinu meigivideo tuli küll väga hästi välja. Ootan järgmisi :)
Aitäh. Annan endast parimad. Milliseid nippe ja trikke Sa uutest videotest sooviksid kuulda või näha?
Tänan. Jep, GF meik on ikka enda tehtud. Eks võtame soove arvesse. See oli suht kiire meik, kusjuures :)
Mu pühapäeva hommik on nüüd ka sinu meigivideoga sisustatud. Polnud ammu blogi külastanud ja nii palju oled vahepeal jõudnud! Video on väga vahva, kuid enamuse ajast vaatasin ma sinu soengut ja lokke, mida olen alati imetlenud. Küsid, et milliseid videosid ootan? Minu jaoks oled sa blogimaastikul kindlasti kõige ägedamate soengutega naine, selline kelle juuksed on omaette maailm, justkui sinust eraldi seisev. Tahaksin teada kõike su juuksehooldusest, tahaksin teada, kuidas sa rulle keerad ja selle soengu teed, mis sul selles videos on. Häid meigivideosid ei ole ka kunagi palju. Kuid soenguvideod on veel huvitavamad, sest ma olen su lokke juba sellest ajast vaadanud, kui sa Kroonikas töötasid.
Ma luban omalt poolt, et neid videosid ja vloge tuleb rohkem. Lokkidest teen kindlasti video, kuid see võtab rohkem aega ja pean video üles ehituse peale mõtlema. Mul on video tegemisest üsna selge nägemus - kas teha põhjalikult ja enda võimeid arvestades võimalikult hästi või üldse mitte. Seega panen rullid, lokid ja juuksehoolduse järjekorda :) Tänan, et kaasa mõtlesid.
Kõik oli väga professionaalne ja stiilne. Jään ootama järgmisi meigivideoid. Kõik teemad on huvitavad.
Tänan tagasiside eest! Kui ma leian midagi väga head, siis alati ostan seda varuks. Nagu vanal heal nõukogude ajal, mil sai varutud sprotikonserve ja torte sügavkülmikusse. Täpselt nii mäletan oma lapsepõlve :) pluss siis need ämblikud, kes kartsid, kui ma nende suunas puhusin ja punuma pistsid.
Eriti nautisin seda, et igal sammul oli välja toodud kasutatud toodete nimed. Olen ise üsna ebakindla käega selles osas, mis puudutab silmameiki ning põsepuna. Seetõttu jään ootama veel õpetlikke videoid, millest endalegi vajalikku noppida. Jõudu Sulle toimetustes :)
Toote nimede lisamine on mõnus käsitöö, võtab kokku sellise ilusa tunni, kuid ka eelmainitud kommentaare vaadates tegin ilmselt õige otsuse. Seega tule ikka blogisse tagasi, meil on uusi videosid siin ämblikega vannitoas varuks.
Olen minagi proovinud rohelist ja lillat lauvärvi, sest mulle meeldivad need värvid, aga lõpuks ikkagi eemaldanud :D, sest välja nii ei julge minna. Peaks rohkem harjutama! Või siis välja selgitama, mis toonid üldse mulle sobivad paremini. Mulle meeldis ka soeng ja see kuldne peapael (või kuidas seda nimetatakse?). Peaks endale ka lokid tegema :) aga niimoodi, et mitte päris lammas välja näha :P Edu!
Trikk ongi selles, et rohelistel ja lilladel lauvärvidel on on ju 1000 ja 1 erinevat varjundit. Ma ostsin endale üsna palju lauvärve, enne kui selle õige leidsin. Silmameik vajab harjumist. Ma ei kandnud aastaid midagi peale korralikult kitkutud kulmu ja ripsmetušši, nüüd armastan ikka hoogsaid lauvärve :)
|
OSCAR-2019
|
||
Et siis hobikorras paljud nohikud üle maailma sebivad kokku iidseid kaate ning siis kui lõpuks nad mõistavad et üksi kodus nendega olla ei olegi nii huvitav, hakkavad nad neid skännima ja netti üles seadma. Osad on väga praktilised eriti linnaehituslikust vaatevinklist ja osasid võiks ju tänapäevalgi veel reisides kasutada.
Hetkel nagu aru saan siis koosneb kaardikogu alles 415st kaardikirjest, loodame et täieneb mahukamaks ürituseks või ühineb teistega. Veidi ebamugav kasutada ja aeg-ajalt kipub aeglaseks ka jääma.
Päris hea renoveerimisega alustades või muidu huvi tundes leida üles vana kaart huvipakkuvast alast, et seda paremini mõista.
Ja siis veel lisaks muidugi ka Ajalooarhiivi kaartide register - hõlmab olulist osa Ajalooarhiivi erinevates fondides säilitatavatest kartograafilistest materjalidest. Kirjete sisestamisega alustati 1997. aastal ja töö jätkub tänini. Hetkel leiate andmebaasist mitmekülgset informatsiooni rohkem kui 30 000 kartograafilise dokumendi kohta. Sealhulgas siis ka väljamaa kaardid, mitte vaid kohalikud. Mugav kasutada ja praktiline.
Metsaregister on väga lahe, kogu Eestit hõlmav andmebaas, milles saab eriti lihtsalt vaadata erinevate kaitseaalde, reservaatide jm. taolise asukohti. Kaljukotka pesi jm. päris "salajast" infi vähemalt avalikus osas näha ei ole ... - paroole jagatakse vaid valitud ametnikele.
Näiteks Hiiumaa ainuke reservaat asub Tahkuna poolsaarel Suurjärve ümbruses. Seda, et tegu on reservaadiga nägin alles hiljem - niiet vabandused kelleleiganes seal loata viibimise pärast. Suurjärve kohta veel nii palju, et seal tegelikult ei ole järve - on päris huvitav järve kinnikasvamise tagajärjel tekkinud soolapp. Et Metsaregistri legendis olevast loetelust paremini aru saada, soovitan mõisteid Looduskaitseseaduse abil täpsustada.
Katastriüksustel klikkides on võimalik saada täpset infi krundil asuva metsatüübi kohta (sh. kasvukoha tüüp, puude liigid & osakaal, keskmine vanus & kõrgus).
Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse koduleht metsad.ee sisaldab veel muud huvitavat infi, metsandusstatistikat jne.
Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse ulukiseire ruutloenduse andmetelt sattusin Eesti Linnuatlasele. Mõlemad päris huvitavad kohad ;)
Linnuatlast tegin jah natuke Juminda poolsaarel. Niisama linde vahtida on tore, a pesitsemist määrata on ikka suht raske, ainult veelindudega on vähe lihtsam. Vähemalt sain kogu poolsaare risti-põiki läbi käia ja paar enda jaoks uut liiki nägin ära.
Tundub et praeguseks on kogu Eesti enamvähem kaetud, kuigi paar aastat läks kauem kui alguses välja kuulutati.
Eestisse on jõudnud OpenStreetMap projekt, mille eesmärgiks on koguda vabatahtlike abiga tasuta ülemaailmne kaardiandmebaas. Tegu on piltlikult öeldes kaartide Wikipediaga: igaüks saab maakaarti täiendada ja igaüks saab seda tasuta kasutada, kirjutab Jaak Laineste Rohelises Väravas.
Sageli küsitakse, milleks seda uut projekti on vaja, kui Googlel, Regiol ja teistel on detailsed kaardiandmed ja tasuta teenused juba olemas. Peamine sisuline erinevus on avatuses: kommertsfirmade andmed on kontrollitud ülal-alla põhimõttel ja kuuluvad konkreetsele firmale, kes neid jagab jaopärast, sageli kalli raha eest, uuendades neid eelkõige seal, kus see on äriliselt kasulik. OpenStreetMapi andmed on loodud kodanikualgatuse korras, kuuluvad kõikidele ja neid saavad kõik soovijad täiendada. Avatusest tulenevad mitmed eelised, üks neist on andmeuuenduse kiirus. Näiteks Tartu uus Vabaduse sild jõudis OpenStreetMap kaardile peaaegu reaalajas, loetud minutitega. Google'i kaardi uuendamine enamikes riikides võtab aega alati kuid, tsükkel Eestis võib olla isegi mitu aastat. Teine eelis on detailsus: kõige paremini teavad oma koduümbrust kohalikud, ning nemad saavad lisada ning hoida uuendatuna detaile mida ülalt-alla põhimõttel koguda on niivõrd töömahukas, et see pole realistlik. Näiteks on huvilised Berliini loomaaia kõik puurid juba ära kaardistanud; järgmise sammuna võiks seda teha keegi ka Tallinnas. Samuti saab OpenStreetMapi kaarti kujundada täpselt enda vajaduse järele: valida, mis infot seal näidatakse, mis värve kasutatakse jne.
Osalemiseks OpenStreetMap projektis tuleb lihtsalt minna www.openstreetmap.org lehele ja registreerida endale kasutaja. Tuleks uurida juhiseid Wiki alt ja vastavalt sellele saabki kaarti täiendama hakata. Eestikeelsed juhendid on tõlkimisel, hetkel on enamus infot inglise, saksa jt suuremates keeltes. Otse veebilehel on nupp Edit (peab olema piisavalt detailsel kaardivaatel), mis võimaldab kõige lihtsamaid tegevusi, näiteks parandada mõne huvipunkti nime, või lisada kaardilt puuduv äri.
Teede/tänavate ja muu rohkema info lisamine on pisut keerukam, seda me otse veebivahendiga teha ei soovita. Arvutisse tuleks paigaldada tasuta tarkvara, näiteks JOSM või Merkaator, ning selles on võimalusterikas kaardi muutmise funktsionaalsus. Väga kasuliku võimalusena saab seal Eesti Maa-ameti kaarte (põhikaart, baaskaart ja ka aerofotod) kasutada taustainfona. Oluline on teada, et Maaamet on andnud selleks spetsiaalse loa, sest üldiselt autorikaitse tõttu teistelt valmiskaartidelt ja aerofotodelt andmeid kopeerida, isegi näiteks tänavanimesid vaadata, ei tohi. Üldisemalt on kaardi uuendamiseks Eestis kaks põhilist viisi: kas kasutada Maa-ameti kaarte taustainfona või käia ise väljas, kasutades käsi-GPS seadet mis salvestab liikumise teekonna, ning laadida saadud andmed kaardi uuendamise programmi. Kõige parem on teha mõlemat, sest väljas liikumine on tervisele ainult kasulik. Oluline on ka teada, et lihtsalt GPS-jälje üleslaadimisest ei piisa: alati tuleb juurde märkida, mis tüüpi ja nimega teega on tegu. Automaatselt salvestatakse andmebaasis muudatuste ajalugu: kes mida millal muutis, ning vajaduse korral on võimalik suuremaid ekslikke muudatusi tagasi võtta (kuigi see ei ole päris automaatne, selleks tuleb teavitada administraatoreid).
Kaardi suuremas koguses täiendamiseks korraldavad huvilised mapping partysid ehk kaardistustalguid, kus koguneb väike seltskond kaardistushuvilisi, et näiteks üks väike armas Eestimaa linn või vald jalgratta, GPS-i ja paberilehe abil ühe päevaga põhjalikult kaardistada. Suvehooajal on plaanis ka Eestis nendega ots lahti teha, sest talvel lume all on teede tüüpe jms raske määrata, seega tuleb kaardistajal kas kasutada Maa-ameti aerofotosid või käia lõunamaid kaemas (ja kaardistamas).
Tegevus Eesti huviliste seas toimub nii loodud MTÜ Avatud Maakaardi Seltsi raames kui ka sellest täiesti sõltumatult. Olulisemad senised saavutused on Corine maainfo lisamine baasi, kust sai palju metsade, soode ja põldude infot, näidis Eestimaa üldvaatest enne ja pärast on juuresoleval pildil. Samuti taotleme eri fondidest ja sponsoritelt toetust tõsisemateks projektideks, kus ainult entusiasmist ei piisa: näiteks oma Eestimaa spetsiifilise kaarditeenuse tekitamine, kaardistustalgute toetamine (nt GPSide soetus selleks), projekti tutvustamine ja koolitamine. Geograafiaõpetajad on suurt huvi tundnud vastava koolituse vastu, läbi kooliõpilaste kaasatuse saab loodetavasti koduloo kaardistamine varsti täiesti uue taseme. Kui senini jäävad kodukandi kaardid looja enda taskusse või kodulehele, siis läbi OpenStreetMapi jõuab see kõikide teisteni, kes sama piirkonna vastu tõsisemat huvi tunnevad.
www.openstreetmap.ee – Eesti MTÜ Avatud Maakaardi Selts loodav eestikeelne infovärav kõikidele projektist huvitatutele.
|
OSCAR-2019
|
||
Rootsi näituste „Feministliku välispoliitika teerajajad“, „Trükivabadus Rootsis 250“ ja „Rändajate portreed“ avamine.
Koomiline põnevusfilm uljaspea Royst, kes vabaneb vanglast, kus ta oli istunud illegaalsest tänavarallist osavõtmise pärast. Tal on kindel plaan oma elu taas rajale saada ja olla tütrele Niinale heaks eeskujuks.
Kui aga Roy sõbranna Sylvia talle „vanglast väljasaamise“ peo korraldab, tulevad kohale ka mõned tema vanad kihutamisvaenlased ning esitavad talle väljakutse võtta osa uuest võidusõidust.
Ola Bengtsson (s. 1957 Rootsis) on õppinud muusikat Berklee Kolledžis ja õpetajahariduse saanud Stockholmi Kuninglikus Muusikakolledžis. Vabakutselise kitarristina mängib ta erineva suurusega kollektiivides - duodest bigbändideni. Ola õpetab Stockholmi Kuninglikus Muusikakolledžis jazzkitarri, improvisatsiooni, ansamblimängu, harmooniat, kompositsiooni ja arranžeerimist. Aastast 1993 on ta sama kooli Jazzi Instituudis jazziõpingute direktor.
Erik Söderlind (s. 1981) on auhinnatud jazzkitarrist. Oma esimese kitarri sai ta kuueaastasena, kuid kuna keegi tema peres muusikaga ei tegelenud, õppis ta kitarrimängu iseseisvalt, improviseerides ning kuulates Eric Claptoni ja BB Kingi esitlusi. 2001. aastal kolis ta Stockholmi, kus õppis Stockholmi Kuninglikus Muusikakolledžis ning pärast selle lõpetamist sai temast kiiresti üks populaarsemaid jazzkitarriste Rootsis. Tema muusika on väga isikupärane ja kõlab moodsalt, kuid on tugevalt seotud traditsiooniliste jazziimeloodiate, svingi ja bluusiga.
Ola Bengtsson ja Erik Söderlind mõlemad kuuluvad Põhjamaise kitarriorkestri (Nordic Guitar Orchestra) koosseisu.
Nägija tütar Dina on pärinud oma ema üleloomuliku ande. Ta suudab vaadata otse inimeste hinge sisse, pannes nad enda pärast häbi tundma. Kui ainsat troonipärijat ebaõiglaselt süüdistatakse oma perekonna mõrvamises, meelitatakse Dina ema Dunarki, et panna troonipärija oma süüd tunnistama. Keeldudes kasutamast oma võimet valedel eesmärkidel, võetakse Dina ema vangi. Dina peab leidma tõe mõrvade taga ja leiab end peagi ohtliku võimuvõitluse keskelt. Film põhineb Lene Kaaberbøli samanimelisel raamatul.
Narva õpetajatele, koolijuhtidele ja haridustöötajatele mõeldud seminar. Põhjamaade kogemusi jagab Kjell Helge Kleppestø Norrast, kus on keskkooli õppekavasse sisse viidud uus õppeaine, mis tegelebki just otsuste tegemise ja karjäärivalikute küsimustega.
Jaan Apsi loeng-töötoas käsitletakse sotsiaalset ettevõtlust kui väärtuslikku teemat, mille abil on noorsootöötajatel võimalik noorte ettevõtluse ja ettevõtlikkuse pädevuste arengut tugevalt toetada. Tutvustatakse sotsiaalset ettevõtlust üldiselt, samuti analüüsitakse sotsiaalse ettevõtluse unikaalseid tugevusi teatud õpiväljundite omandamise toetamisel ning tuuakse näiteid põnevatest noorsootöö programmidest, nt Changemakers Academy.
Norra põhikooli kohustuslikku õppekavasse lisati 2008. aastal uus õppeaine nimega „Haridusvalikud“. Õppekava uuendati aastal 2015. Selle eesmärk on edendada õpilaste oskust otsuseid langetada ja arendada nende tööoskust. „Hordalandi maakond on keskendunud nende õpetajate abistamisele, kel puuduvad selle aine õpetamiseks vajalikud teadmised,“ räägib Kjell Helge Kleppestø. „Teeme koostööd õpetajatega, et töötada välja uusi õpisuundi ja -viise. Uuringud on näidanud, et õpilased peavad keskkooli haridussuuna valimisel väga oluliseks oma kaasõpilaste ja sõprade arvamust. Seetõttu tuleb neile õpetada, kuidas üheskoos asju arutades üksteisele paremini nõu anda. Selle eesmärgi saavutamiseks kaalutakse noortenõustajate kasutamist. Proovime õpilasi suunata oma võimaluste üle järele mõtlema, mis tähendab seda, et me õpetame neid sel moel vestlusi pidama ja struktureerima, et nende kaasõpilased leiaksid vestlusest mõtteainest ning peaksid oma peaga mõtlema, valikuid tegema ja tegutsema.“
„Kuues kord“ on tragikomöödia seksisõltlastest: naisest, kes teab, kuidas „jah“ öelda ning mehest, kes ei tea, kuidas öelda „ei“.
Annika on eradetektiiv. Isehakanud ja mitte kõige parem oma töös. Ricky on kinnisvaramaakler – mees, kellel on vaja kahte kalendrit, ühte töö ja teist naiste jaoks. Annika ja Ricky kohtuvad. Kõik, mida Annika tahab, on seks, ning Ricky jaoks on see igati sobiv. Suhe toimib hästi vastastikusel mõistmisel – kuni kuuenda korrani. „Kuues kord“ on portree kaasaegsetest linnainimestest, kes oma elu rõõmsalt segamini pööravad.
Põhjamaade spordipäevale on oodatud kogu pere lastest vanavanemateni. Tutvust saab teha ja kohe ka mängides ja sportides kaasa lüüa aladel, mis on alguse saanud meie põhjanaabrite juurest. Kepikõnd on ala, mis sobib igas vanuses tervisesportlastele – ka neile, kes spordiga suuremalt sina peal ei ole olnud – ning mida oma treeningprogrammide osana kasutavad isegi professionaalsed sportlased. Et õige käik sisse saada, tutvustatakse spordipäeval nii kepikõnni teooriat kui saab ka seda kohe praktiseerida. Veel saab kätt proovida kahes vahvas Soomest pärit viskemängus: mölkky ja Nokia loopimise võistlus, ning Taani-Rootsi viskemängus kubb e viikingimäng Mis need on? Tule ja tutvu koha peal!
Aasta 1204. Norrat lõhestab kodusõda. Kasejalgade (Birkebeiner) abiga peab Norra kuningas ellujäämisvõitlust kiriku ja piiskopi käsilastega, kes võidu nimel ei löö risti ette ühegi meetodi ees. Surivoodil kuninga ainsat elusolevat pärijat hoitakse ülima püüdlikkusega peidus. Poissi, kelle surma ihkab pool kuningriigist, kaitseb kaks jäägitult truud meest. Kasejalgade sõjamehed Skjervald ja Torstein asuvad hädaohtlikule teekonnale üle Norra karmi talvise maastiku, et päästa kaheaastane tulevane kuningas teda ähvardavast hirmsast saatusest.Vaata treilerit.
Muusik ja pedagoog Mika Kallio unistas juba lapsena astuda oma onu jälgedes ja saada professionaalseks trummariks. Oma esimesed trummipulgad sai ta 10-aastasena, esimese trummikomplekti 13-aastasena. Mika on mänginud koos pea kõigi Soome jazzmuusikutega ja teinud koostööd tippmuusikutega üle maailma. Ta on koosluste Mikko Innanen–Mika Kallio Duo ja Verneri Pohjola–Mika Kallio Duo kaasasutaja ning mängib väga mitmes bändis (sh Agan-Viinikainen-Mälgand-Kallio kvartetis); samuti teeb ta kaasa UMO Jazzorkestris ja õpetab Savonia Rakenduskõrgkoolis ja Sibelius Akadeemia jazziosakonnas Helsingis.
Satu Rinnetmäki on vabakutseline tantsukunstnik Helsingist. Ta on õppinud Soome Rahvusooperi balletikoolis ja lõpetanud 2015. aastal Helsingi Teatriakadeemia tantsu magistriprogrammi. Satu on esinenud mitmel Soome ja välismaa tantsufestivalil ning osalenud paljudes kaasaegse tantsu projektides, tehes koostööd Jeremy Wade’i, Petri Kekoni, Jarkko Mandelini ja Jouka Valkamaga.
Koos „Mandariinidega“ parima võõrkeelse filmi Kuldgloobusele kandideerinud laviinidraama „Vääramatu jõud“ (2014) lavastaja Ruben Östlund ei ole vaatajale kunagi armu andnud ja kimbutab teda väsimatult edasi. Ehkki „Ruutu“ on nimetatud komöödiaks, teeb see nalja vaid neile, keda siin kujutatud räigelt piinlikud olukorrad sugugi ei puuduta või kes puudutuse sisimas maha salgavad. Ülejäänud nutavad ja kiidavad.
Film võitis 2017. aastal Cannesi filmifestivalil Kuldse Palmioksa ning on Rootsi kandidaat parima võõrkeelse filmi Oscari nominendiks.
Siv on vaimustatud uuest klassiõest Cerisiast. Cerisia on omamoodi riides ja tal on oma arvamus. Kui Cerisia Sivi ööseks külla kutsub, on Siv üliõnnelik. Äkki tahab Cerisia tema sõber olla? Sivil oma südamesõpra ju polegi. Õhtu kujuneb aga teistsuguseks. Korteris on liiga palju uksi ja imelik lõhn. Kui Siv keset ööd ärkab, tahab ta kohe koju minna. Aga kus on Cerisia? Veider küll, aga korter on muutunud. Uksed on kas pisikesed või väga suured, tapeedid on isemoodi ja liiguvad. Võtmed tapeedimustris on kadunud! Siv hakkab uksi avama ja kahe jutuka punastes kummikutes mägra seltsis algab üks uus seiklus teise järel.
Näitus „Hetked“ („Ögonblick“) toob vaatajate ette viie fotograafi tõlgenduse ja nägemuse ajast. Näituse kuraator Helena von Schoultz: „Me tahtsime luua erinevate fotograafide ja nende kunsti kohtumispaika ning selle kaudu püüda pildile aja kui teema sügavust ja mõõtmatust. See kristalliseerus elava ning ringi rändava ekspositsioonina, mis kasvab igas uues näitusepaigas ka kohaliku fotograafi tööde võrra. Aeg läbib teemana kogunäitust, kuid see mõjutab ka seda, kuidas näitus välja näeb, kuhu see jõuab ja mis sellest saab.“
2016. aastal sündinud näitus sai alguse neljakümne pildiga kolmelt kunstnikult, kellest üks oli Fääri saartelt ja kaks Ahvenamaalt. Igas uues peatuspaigas kasvab see kahekümne kohaliku foto võrra – Narva näitusel lööb kaasa Ida-Virumaalt pärit, Sillamäel sündinud Karel Kravik. Ühel päeval jõuab näitus tagasi oma sünnipaika, olles kujult ikka sama, kuid ajas ikkagi muutunud.
Fotonäitus: „Feministliku välispoliitika teerajajad. Naised Rootsi diplomaatias alates 1632 kuni tänapäevani“
Rootsi välispoliitikas ja välisteenistuses on sajandite vältel domineerinud mehed. Esimese naissoost suursaadiku sai Rootsi küll juba 17. sajandil, aga alles 21. sajandil on jõutud niikaugele, et naistele kehtivad võrdsed tingimused.
2014. aastal asus Rootsi ellu viima feministlikku välispoliitikat, mille eesmärgiks on seista naiste õiguste eest, suurendada naiste osakaalu rahvusvahelises suhtluses ja parandada naiste poliitilisi ja majanduslikke ressursse. Rootsis ei ole sõna „feminism“ nii suure laenguga kui enamikus teistes riikides ning eelkõige tähendab see, et naistel ja meestel peaksid olema ühesugused võimalused ühiskonda ja omaenda elu kujundada. See näitus kajastab Rootsi arengut, tõstes esile mõned naised, kes on olnud teerajajad ja eeskujud, igaüks omal moel.
Migratsioon on alati olnud osa ajaloost. See on vorminud maid ja rahvaid ning maailma tervikuna. Praegune olukord on siiski erandlik – kokku on oma kodudest pidanud põgenema üle 65 miljoni inimese. Ränne on mõjutanud ka Rootsi ajalugu. Riigi praegusest elanikkonnast on iga kuues sündinud väljaspool Rootsit. Kõige sügavama jälje on aga kahtlemata jätnud 1,5 miljoni rootslase migreerumine Ameerikasse ja Austraaliasse 19. sajandi keskpaigast kuni 1930. aastateni.
Paari viimase aasta jooksul on Rootsi vastu võtnud rekordilise arvu inimesi, kes on olnud sunnitud oma päritoluriikidest põgenema, lootes leida helgemat elu ja turvalisemat tulevikku. Süüria kodusõja puhkemise järel on Rootsi proportsionaalselt rahvaarvuga võrreldes võtnud vastu rohkem põgenikke kui ükski teine Euroopa riik. Osale Rootsi ühiskonnast on see juba oma jälje jätnud.
Näituse „Rändajate portreed“ eesmärgiks on lisada uusi vaatenurki Rootsi ja rändeküsimuste loole ning heita valgust hetkel Rootsis toimuvale. Kaosest ja kokkuvarisemisest kõnelevate pealkirjade taga, poliitika ja avaliku võimu varjus on inimesed, kes üritavad alustada uut elu uuel maal. Ka kodanikuühiskonnas on üles kerkinud mitmeid jõude, mis püüavad piirata uute rootslaste potentsiaalseid võimalusi.
Fotograaf Alexander Mahmoud sõitis Rootsis ringi ja püüdis leida erinevaid rändelugusid. Inimesed, kellega ta kohtus, jagasid oma põgenemiskogemusi, traumaatilisi mälestusi ja lootusi. Need rändeportreed on nende lood.
Alexander Mahmoud (s. 1990) on vabakutseline fotograaf, kes elab Stockholmis. Töötades nii Rootsi suurima päevalehe Dagens Nyheter kui ka erinevate ajakirjade heaks, püüab ta oma tööde kaudu avada vaatenurki, mis võiksid muidu jääda märkamata. Alexandril kulus aasta Rootsi Instituudi projekti „Rändajate portreed“ lugude kogumiseks ja fotode jäädvustamiseks. 2015. aastal avaldati tema esimene raamat „Mellan rummen“ (eesti k „Ruumide vahel“), mis on isiklik lugu perekonnast, rassismist ja armastusest.
Vastavalt ÜRO 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsioonile on arvamuse- ja sõnavabadus üks peamisi inimõigusi. Rootsi Trükivabaduse seadus võeti vastu ligi 200 aastat varem, juba 1766. Esimese põhiseaduse tasemel trükivabadust kaitsva seadusena ei olnud tegu mitte üksnes trükivabaduse väljakuulutamisega, vaid see andis kodanikele ka seadusliku õiguse ligipääsuks avalikele dokumentidele vastavalt oma aja kohta murrangulisele avalikkuse põhimõttele. Kõike seda juba enam kui 20 aastat enne Prantsusmaa inimese ja kodaniku õiguste deklaratsiooni (1789) ja 25 aastat enne USA põhiseaduse esimest parandust (1791).
Rootsi on jõudnud kõikvõimalikes maailma pressivabaduse indeksi edetabelites korduvalt juhtivate riikide hulka. Ometi on Rootsi pressivabaduse ajalugu olnud ettearvamatu ja sündmusterikas. Selle näituse unikaalne kronoloogia jutustab Rootsi pressivabaduse sünniloo ja toob esile nii edusammud kui tagasilöögid, mis seda mõjutasid. Rootsi kirjaniku August Strindbergi sõnade järgi: „Pressi tagakiusamine ja pressivabadus käivad käsikäes“.
Näitus annab ülevaate Soome kultuuri- ja sotsiaalplakati hetkeseisust. Värskele vaatele soome plakati paremikust sekundeerivad Soome plakatikoolkonna rahvusvaheliselt tuntuks teinud meistrid Tapani Aartomaa, Erik Bruun, Jukka Veistola ja Kyösti Varis. Nautida saab maailmas tuntud Kari Piippo, Pekka Loiri, Hilppa Hyrkäse teoseid, aga ka värskeid trende esindavaid, kuid juba tunnustatud noorte loomingu paremikku. Plakatikollektsioon koosneb 88 teosest 31-lt autorilt.
2016. aasta kauneima raamatu aunimetuse andis komitee Hanna Koikkalaineni fotoraamatule „Raja“. Teose kujundaja on Anne-Mari Ahonen. Raamatukunsti kauneima raamatu aunimetuse said lisaks sellele teosele veel 24 raamatut või sarja. Auhind anti ka kaheksale kõige ilusamale raamatukaanele.
Soome Raamatukunsti Komitee eesmärk on aidata kaasa raamatute väärtustamisele raamatukunstiliste tervikutena, kus vorm ja sisu üksteist võimalikult hästi toetavad. Soome komitee sai 2016. aastal kirjastustelt, muuseumitelt, koolidelt ja ühendustelt ning üksikisikutelt hindamiseks 209 raamatut. Soome aasta kauneimad raamatud pannakse välja näitustele nii Soomes kui ka välismaal.
Näitus „Norra. Rannarahva lood.“ on pilguheit selle rannarahva ellu. Näitus pakub vaatamiseks parimaid töid fotokonkursist, mille korraldasid MTÜ Norra Sõbrad, Loodusretked OÜ ja Norra Saatkond.
Lisaks näitusele näidatakse Narva keskraamatukogus ka filmi „Läänemeri – ühenduste meri“ muuseumilaeva Gamle Oksøy merereisist.
2016.a. juunis alustas M/S Gamle Oksøy Norra läänekaldalt Bergenist merereisi ja rändnäitust, et külastada sadamaid ning kohtuda inimestega kaheksal Läänemerd ümbritseval maal. Pardal olid näitused ja toimusid filmilinastused, mis keskendusid merega seotud kultuuripärandile ja rannikukultuurile.
Reisimõtte algatus tuli Läänemere Pärandikoostöö raames toimuvalt Rannikukultuuri ja merega seotud pärandi töögrupilt, kuhu kuuluvad Poola, Leedu, Läti, Eesti, Soome, Rootsi, Saksa ja Norra meremuuseumid ja kultuuripärandi ametid.
Filmi autorid usuvad, et rohkem kui kunagi varem on praegusel aja vaja rääkida ning esile tõsta kultuuri- ja ajaloosidemeid Põhjamaade ja Läänemere piirkonda kuuluvate maade vahel. «Kõik, kes tunnevad kaheksat Põhja- ja Baltimaad hästi, teavad, et need on erinevad – vahel väga erinevad. Kuid kui vaadata meid väljaspoolt, on sarnasused ja ühised omadused silmatorkavamad kui erinevused,» tsiteerivad nad Norra välisministrit Børge Brendet.
Muuseumilaev M/S Gamle Oksøy kuulub Norra Sihtasutusele Lindesnesi majakamuuseum. Laev ehitati 1962. aastal ning pärast aastaid Norra piirivalve Kystverketi teenistuses, lõpetas ta 1996. aastal aktiivse tegevuse. Nüüd kasutatakse laeva õppeotstarbel ning erinevateks üritusteks.
Näitus kajastab Eesti erinevate vabaühenduste poolt tehtud ettevõtmisi laste ja noorte heaolu tagamiseks. Väljapanekuga tähistatakse EMP ja Norra toetuste Vabaühenduste programmi ühe perioodi lõppu ning uue perioodi algust.
Eesti seaduste kohaselt on lapsed kõik alla 18-aastased isikud. Kõigil neil on õigus iseseisvaks seisukohavõtuks neid puudutavates küsimustes ning õigus väljendada oma arvamust. Igal lapsel, olenemata vanusest ja arengutasemest, on oma arvamus ja sellega tuleb arvestada – oluline on lapsega talle arusaadaval viisil suhelda ning tema arvamus välja selgitada.
Paljud Eesti vabaühendused on võtnud enda ülesandeks aidata kaasa laste heaolu tagamisele ja nende õiguste kaitsmisele, sealhulgas ka laste arvamusega arvestamisele.
Näitus pakub pilguheitu Lastekaitse Liidu laste õiguste teemalistesse koolitustesse, Loometaru erivajadustega laste kunstiprojekti, Hellenurme Noortekeskuse orienteerumisöösse ning mitmetesse teistesse vabaühenduste toredatesse ettevõtmistesse, mis on saanud toetust EMP ja Norra toetustest.
Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) ja Norra toetuste Vabaühenduste programm alustas tegevust 2006. aastal eesmärgiga panustada kodanikuühiskonna arengusse ning sotsiaalse õigluse, demokraatia ja säästva arengu edendamisse. Kahel perioodil kokku on toetatud 260 projekti Eestis. Programmi elluviijaks Eestis oli Avatud Eesti Fond.
Näitusel „Kaasaegne Taani arhitektuur“ eksponeeritavad projektid on näited Taani büroode tänapäevasest kestlikust arhitektuurist, mis ühendab funktsionaalsuse ja esteetika.
2013. aastal tähistati üle kogu maailma 200 aasta möödumist kuulsa Taani filosoofi, teoloogi ja kirjaniku Søren Kierkegaardi sünnist.
Søren Aabye Kierkegaard (5. mai 1813 – 11. november 1855) oli taani filosoof ja kirjanik, keda peetakse eksistentsialismi isaks. Ta sündis õpetatud ja vagas perekonnas, astus 1830. aastal tollal tugevasti Hegeli mõju all olnud Kopenhaageni ülikooli ning oli mässumeelne nii Hegeli süstemaatilisuse kui ka Taani luterliku kiriku formaalsuse suhtes. Enamik Kierkegaardi filosoofilistest kirjutistest käsitleb üksiku ja individuaalse olemust. Tema psühholoogilised uurimused analüüsivad emotsioone, mis mõjutavad suuresti inimese valikuid. Just see osa Kierkegaardi mõttetööst on jätkuvalt oluline, sest inimestel tuleb igal ajal valida ja seista oma otsuste eest, olles silmitsi eksistentsiaalsete küsimustega.
Kierkegaardi teoloogilised tööd keskenduvad kristluse eetikale, käsitlevad usku jumalasse ja kirikut kui institutsiooni ning analüüsivad teoloogiat üldisemalt.
Kierkegaard kritiseeris teravalt oma aja Taani kiriku sisutühja „kristlikkust“. 1843. aastal ilmus Kierkegaardi mahukaim teos - kaheköiteline „Emb-kumb“. Kokku on tema teoseid 28 köidet, millest 14 on päevikud.
Kierkegaardi teostest on eesti keeles ilmunud „Kas inimesel on õigust lasta ennast tõe pähe maha lüüa“, „Kartus ja värin; Meeliülendavad kõned“, „Surmatõbi“, „Võrgutaja päevaraamat“, „Filosoofilised pudemed“ ja „Ängi mõiste“.
Kas lasteraamatutes võib kõigest rääkida? Paljudes rootsi lasteraamatutes on juttu asjadest, mis võivad täiskasvanute arvates laste jaoks liiga keerulised olla. On raamatuid üksindusest ja surmast, aga ka sõprusest ja fantaasiast.
Lastele meeldib, kui nad saavad raamatutes iseennast ära tunda. Samas ei tähenda see, et raamatute sündmustik peaks aset leidma lapsele tuttavas keskkonnas. Üks kirjanduse suurimaid võlusid ongi see, et lood avardavad maailma.
Näituse tegelaste hulgas on nutikaid lapsi, kes lahendavad mõistatusi, ägedaid printsesse, kes päästavad printse, väikelapsi, kes tunnevad kadedust, viha ja kurbust. On lapsi, kes juurdlevad selle üle, kus nad olid enne sündimist, on üksikuid lapsi ja on lapsi, kes tahavad oma elu üle ise otsustada. Lastel on võimalik olla erinev, paista silma ja areneda.
Rootsi riigi jaoks on tähtis pakkuda lugejatele kirjandust, mis kaasaks kõiki lapsi ja kus kõik tunneksid end osalistena. Rahvusvaheline suhtlus on siinkohal oluline. Raamatuid tõlgitakse ning need jõuavad lugejateni laias maailmas, aidates üksteist paremini mõista ja tundma õppida. Eriti noorematele lugejatele on sel suur tähtsus.
Astrid Lindgren ütles seda võibolla kõige parmini: „Hea kirjandus annab lapsele koha maailmas ja maailmale koha lapses.”
Norra, mille nimi tähendab “teed põhjapoole”, on suurte kontrastide maa. See on kaunis ja metsik maa loodusjõudude meelevallas. Põhja-Norras on tänu keskööpäiksele ka suveööd valged. Talvel on kogu aeg pime, vaid lühikeseks ajaks on taevakaar heledam. Rannajoont lõikavad kitsad fjordid, mis ulatuvad kuni 200 km sisemaale. Fjordide kaldail tõusevad järsud mäed otse veest enam kui tuhande meetri kõrgusele. Teisal leidub aga avaraid laugeid aasadega kaetud nõlvu.
Kuigi Rootsis ei sooritata eriti arvukalt mõrvu, on Rootsi kriminaalromaan arenenud lühikese aja jooksul maailmakuulsaks kaubamärgiks. Alates idas paiknevast Gotlandist kuni Fjällbackani läänes, lõunaservast asuvast Ystadist kõige põhjapoolsema Kirunani võib Rootsit avastada teistmoodi võtmes: mõrvajuurdluste abil, kus ei ole kesksel kohal mitte ainult kuritegevus, vaid ka Rootsi ühiskonnamudel ja inimese sisemaailm.
Rootsi krimikirjandus sai alguse juba 120 aasta eest, kui ilmus ”Stockholmi detektiiv” (”Stockholms-detektiven”) 1893, mille autor oli pseudonüüm Prins Pierre.
Rootsi kriminulli kuldajastu saabus 1950ndatel, kui Stieg Trenteri Stockholmi kirjeldused võistlesid Maria Langi mõnukrimkadega Stockholmist ja Bergslagenist, ning krimikirjanikke tegutses lugematul hulgal.
Nii palju kui praegu neid siiski ei olnud. Rootsi kriminulli-ime raputati eelkõige välja komissar Martin Becki kulunud pintsakust. Martin Beck on Maj Sjöwalli ja Per Wahlöö legendaarse sarja ”Ühe kuriteo romaan” (”Roman om ett brott”) peategelane. Raamatuga ”Roseanna” (1965) sündis kaasaegne rootsi politseiromaan, täis ühiskonnakriitikat ja suhteliselt tavalisi inimesi, kes püüavad murenevas ühiskonnas toime tulla.
|
OSCAR-2019
|
||
3 mai Title: UT mai , nr , Author: University of Tartu, Name: UT mai , nr , Length: 56 pages, Page: 1, Published: MAI NR 5. Akadeemiliste väärtuste kaitseks ülikoolis. A. FOTO: LAURI KULPSOO. prillikuu alguses toimus jaoks ka sallivus. / / Tartu Keenias Moi ülikooülikool. Analüsaator koosneb kolmest osast: 1)Retsetorid ehk tundenärvilõmped, mis võtavad ärritusi vastu ja muundavad ärritus energia närviimpulssideks Täiskasvanud inimese silmamuna kaalub umbes 7 grammi ja selle läbimõõt on ligikaudu 2,5 cm. Meeste Hämaras on silmaava suurem, eredas valguses aga väiksem. 12 aug. Kuidas inimese papilloomiviirus: foto, põhjuste, ravi, sümptomid, viirus Günekoloogia Mõned papillomatous kasvajate on avastatud limaskestade ja suuõõne, põie-, tuppe naiste ja meeste peenis. . Vähehaaval see kasv venitatud, pikenenud, selle suurus vahemikus 0,2 mm kuni ,5 cm läbimõõdus.
Tänapäeval valitakse terviseprobleemide lahendamiseks kõige Siis on meessuguhormooni ehk testosterooni tase kõige kõrgem. H alvatusega foto väikseim peenis 1,5 cm hooldamisel tuleb erilist tähelepanu pöörata tema keha toetamisele nii lamades, istudes, seistes kui kõndides. Hiiumaa Tervisetuba tel Mõned vitamiinid kaotavad säilitamisel või konserveerimisel oma toime. Tema väljapanek seab küsimuse alla ühiskondlikud, naise füsioloogilisele toimimisele ja seksuaalsusele foto väikseim peenis 1,5 cm normid ning visualiseerib nende võimalikke murdumisi. Mõnikord võib sperma suure hooga välja purskuda, vahel see vaid voolab välja. Kontrolli ka foto väikseim peenis 1,5 cm, kas pakutakse raha tagasi garantiid. Sa ei kahjusta sellega oma tervist. Toida hooldatavat foto väikseim peenis 1,5 cm ning anna toitu korraga väiksemas koguses. Mõne inimese muudab haigus liigselt erutuvaks. Lõdvestunult lamades peenis, mille püstitus on 12 cm jalad puusaliigesest sissepoole pööra-tud nii, et kannad on pööratud välja. Põgene noorusea himude eest! Surija soovid tuleks kõik foto väikseim peenis 1,5 cm. Plastikkarbi saab täitepakendi abil uuesti täita. On olemas spetsiaalselt eakatele inimestele mõeldud preparaadid. Hoia haiget puusadest, tuues tema keharaskus taha. Vedeliku vähene või liigtarbimine. Peale suuruse on tugev erektsioon ja ajakohane ejakulatsioon vajalikud seksuaalseks naudinguks ja paljunemiseks. N ormaalse vananemise käigus vähenevad ajus olemas-olevad reservid ning taastumisvõime.
Jalgade miks peenis 25 cm võid teha ka jalavanne. Söögiaegade vahepealseks näksimiseks ära anna hooldatavale mitte küpsiseid, saiu ja kartulikrõpse, vaid eelkõige juurvilju ja salateid. Pikka aega kestnud refl eks foto väikseim peenis 1,5 cm söögitorus põletiku, mis foto väikseim peenis 1,5 cm võib avalduda abikaasa väike peenis jäetakse välja ja rinnakutaguse "foto väikseim peenis 1,5 cm," seda eriti tahke toidu söömisel. Salvesta ja aktiveeri otsiagent. Abistaja asetab ühe käe haige eest selle kaenla alla, mis on abistajast kaugemal. Taimed, mida mõned tuntud kaubamärgid kasutavad: See erineb natuke sõltuvalt etnilisest päritolust. Suu ja hammaste hooldus. Haige inimene võib muutuda väga lapsikuks ja abituks. Liigeste jäigastumise oht on halvatul "foto väikseim peenis 1,5 cm" halva hoolduse korral. Sama kehtib tänaval sülitamise kohta. Planeeri alati vaid üks tegevus korraga. Seda võib teha ka vööd foto väikseim peenis 1,5 cm rihma kasutades, kuid rihm peab "foto väikseim peenis 1,5 cm" piisavalt tugevalt kinni, et see tõstmise ajal ei nihkuks. Selleks kasutatakse patju või spetsiaalseid abivahendeid. HPV vedu ei teki mitte ainult papilloomiviiruse ja foto väikseim peenis 1,5 cm erosiooni, aga ka selline ohtlik haigus nagu emakakaelavähki. Lisaks sellele säilib tema elukvaliteet. VALGE õhem kardin väiksemale aknale x 55 cm 0 Ta võib reageerida sümptomitele liiga intensiivselt, teha väikestest probleemidest suured. Siiani hästi toime tulev perekond on tugevas kriisis, kui haigestub näiteks perele peamist sissetulekut toov inimene. Naha kuivust suurendavad ka ravimid, mis eemaldavad organismist vee, näiteks diureetikumid ja kõhukinnisuse korral kasutatavad lahtistavad tabletid. Kui varvastevaheline nahk on vigastatud või haudunud, aseta varvaste vahele linane või puuvillane riideriba. Munandimanused on olulised seemnerakkude küpsemisel ja säilitamisel.
Emakas kasvab laps, kuni ta on sünniks valmis. Seejärel kummardub abistaja haige selja taha ning haarab "foto väikseim peenis 1,5 cm" küünarnukkidest väljast-poolt. Mental Maelstrom on Vannitades ei tohi hooldatavat üksi jätta ja kogu aeg tuleb jälgida tema seisundit. Peale suuruse on tugev erektsioon ja ajakohane ejakulatsioon vajalikud seksuaalseks naudinguks ja paljunemiseks. Röga valgub sügavamalt peenematest bronhidest suurematesse ning haige püüab seda välja köhida. Haavapadja foto väikseim peenis 1,5 cm pind jääb kuivaks, hoides ära matseratsiooni. Vahtmeterjal võib olenevalt haavandi seisundist olla sellel kuni 7 päeva. Tavaliselt on mehe peenise laiendus Indias lõdvenenud ja ripub allapoole. Spermatosoidid on väga väikesed silmaga nähtamatud. Mehed kehakaaluga 70 kg Vanus aastates üle foto väikseim peenis 1,5 cm Siiani hästi toime tulev perekond on foto väikseim peenis 1,5 cm kriisis, kui haigestub anal ja väike peenis perele peamist sissetulekut toov inimene. Nad on kaetud limaskesta meenutava roosa nahaga. Foto väikseim peenis 1,5 cm üle jõu käivat tegevust. Paljud mehed otsivad psühholoogilistel ja eetilistel põhjustel abi tablettidest või operatsioonist. Abivahenditega varustavad ettevõtted ja asutused. Urineerimisvajaduse korral võib uriin erituda koheselt. Suure imavusega mähkmed on valmistatud rohke eritise imamiseks ning sobivad täiskasvanute kehaga. Raske pidamatuse "foto väikseim peenis 1,5 cm" leiab suures valikus apteekidest ja Inkotoast. Naised papillaarseid moodustumise lüüa tupe ja emakakaela. Suu ja hammaste hooldus. Harvem on rasvumise põhjuseks ainevahetuse iseärasused või organismi hormonaalse tasakaalu häired. Koormuse vähendamiseks tuleb hooldatava käitumishäireid ravida. Abistaja aitab haigel toetuda nii, et tema õlg on tugevalt vastu abistaja keha.
Haige peab haarama oma tugevama käega nõrge-ma käe randmest. "Foto väikseim peenis 1,5 cm" püsiva ninakinnisuse põhjusi on mitmesuguseid ja need peaks välja selgitama kurgu- nina- kõrvaarst ning vajadusel korraldama ka ravi. Alati on oht kaotada kallis lähedane inimene. Kusiti avaneb sugutipea tipul. Jalutama minnes saab käe kotti panna, et vältida selle küljel rippumist. Oma ülesandeid saab täita ainult puhas nahk. Suur rüüuvaip x cm. Suurusnumber on märgitud igale mähkmele. Pinguta vaagnapõhjalihaseid üles, sissepoole. Suurus lihtne papilloomi algab 1 mm ja see võib ulatuda sentimeetri läbimõõduga. Sperma on valkjat värvi sültjas foto väikseim peenis 1,5 cm, mis sisaldab seemnerakke ehk spermatosoide. Toomas Sildam, presidendi legoladuja veebruar 7, Põie-kateetriga või foto väikseim peenis 1,5 cm haige hooldus. Mähkmevahetusel ning hommikuseks ja õhtuseks pesemiseks on kõige sobivam pesukreem, mis aitab ka aega kui palju cm peaks peenis olema, et pisar juuksed jõudu kokku hoida. Sundinkontinentsus foto väikseim peenis 1,5 cm paljude haiguste korral: Igapäevane liikumine mistahes vormis parandab soole tegevust. Sagedaseks mäluhäirete tekitajaks on ajuveresoonkonna haiguslikest muutustest tingitud ajukahjustused, millele foto väikseim peenis 1,5 cm tihti kõrgvererõhutõbi. Omastehooldaja käsiraamat jagab praktilisi teadmisi ja näpunäiteid sellest, kuidas hooldamisega paremini foto väikseim peenis 1,5 cm saada - kuidas mõista hooldatavat, saada aru tema seisundist ja vajadustest, osata teda aidata. Kui vähegi võimalik, tuleb ta mitu korda päevas istuma panna. Abi lõdva ja jäiga halvatuse korral.
|
OSCAR-2019
|
||
Oktoobrikuu viimasel nädalaL tegime tutvust erinevate viljadega. Kuidas ja kus vili kasvab, milline mingi vili välja näeb, mida sellest teha saab. Et armastus käib kõhu kaudu, siis panime teemale punkti suure kokkamise päevaga.
Iga rühm valmistas omapoolt valitud retsepti järgi teraviljast toidu. Ja sõime neid kõik ühiselt koos.
Mida siis valmistati: Midrilinnud küpsetasid kaerahelbeküpsised. Rõõmuritsikad pätsisid kaerahelbebanaani snäkke. Merilõvid küpsetasid rukkijahu muffineid kohupiimaga. Murumunad veeretasid rukkikamapallikesi. Mesimummid küpsetasid odrakaraski ja Mürakarud valmistasid võileivatordi rukkileivast, mille nad ise enne küpsetasid.
Mürakarud on (vaikuseminutite harjutus) – rosinat uurinut juba terve aasta. Iga väike „teadlane“ uurib hoolega rosina pinda, värve. Sõrmede vahel mudime rosinat heatahtlikult, mitte teda katki tehes, saame teada kas rosin on sile, kare, karvane. Kuulame mõlema kõrvaga mida rosin „räägib“. Vahel räägib rosin teisele kõrvale erinevat juttu, tuleb olla väga tähelepanelik. Seejärel nuusutame hoolega, mis lõhn on rosina, ning alles siis saame pista rosina suhu. Rosinat sööme, närime hästi aeglaselt, et tunda maitset (maitseid). Söömise ajal jutustab õpetaja juttu, kuidas me viinamarjataimest saame rosinaid .
Panime paar rosinat sooja vette, ning uurisime järgmisel päeval mis on temaga selle ajaga juhtunud. Rosin paisub vees, ning läheb „siledaks“ – tagasi viinamarjaks.
Kas siis kui laps jookseb koos isaga tuleb topelt tervis? Või jaotub saadud rõõm pere peale? Polegi vahet- peaasi, et lapsel oleks keegi suur isadepäeva õhtul käekõrvale võtta ja tradistsioonilisele õhtusele orienteerumisele tulla. Novembri pereorienteerumine on lasteaia õuel. Lisaks kaardile on oluline abivahend taskulamp, sest õues on kottpime. Ainult helkurid on need mis reedavad peidetud punkti asukoha. Helkurid on sel aastal ka kõigile kingiks - ilusad rohelised (rohelise kooli värvi) õunad (avastuse sümbol), kus peal lasteaia logo. Orienteerumismänge oleme oma lasteaia perega mänginud 2010-st aastast nii hilissügisel kui lastekaitsepäeval. Selle aja jooksul oleme katsetanud kümneid kaarte ja süsteeme.
Traditsioonilisel jõululaadal on aukohal juba traditsiooniline Tervisesahvri lett. Kõik mis müügis, on täna veel oma töötajate valmistatud. Loodetavasti on ühel päeval ka vanemad valmis maiustused tervise vastu vahetama.
Rühmaletid olid rikkalikud ja imelilusad ning lastel ja vanematel, kes leti taga müügitööga tegelesid olid käed mitu tundi tööd täis.
Täna uurime erinevaid köögivilju – värske kurk, lillkapsas, brokkoli, paprika, punane ja kollane porgand, punane peakapsas. Uueks köögiviljaks oli varsseller. Koorisime, tükeldasime köögiviljad. Seejärel hakkasime valmistama erinevaid dipikastmeid. Maitsestamiseks kasutasime – küüslauku, maitserohelist ja sinihallitusjuustu. Kuna meil ei olnud dipikastmete serveerimiseks väikseid kausikesi, siis meisterdasime need paprikatest. Iga rühm sai endale toreda köögivilja vaagna koos kolme erineva dipikastmega. Hiljem küsitledes lapsi selgus, et kõik köögiviljad maitsesid neile väga hästi.
Seoses Eesti sünnipäevaga valmistasime „vanaaegset“ magustoitu – kamapalle. Selleks tuli võtta klaasi täis kamajahu, pool klaasi mõõta hapukoort ning õpetaja poolt sulatatud vedelat mett lisada kolm supilusika täit. Rahulikult tuli segu segamini segada ning pallide veeretamine võiski alata! Esimene pallike läks kõikidel lastel suhu, et saada teada kuidas maius maitseb. Küll oli maitsev! Kaunistamiseks kasutasime pohlamarju, mis lisas pallile head hapukat maitset. Mesimummi rühma poisid tegid ka reklaamlause: “Kamapallid tõmbavad päeva käima!“
Seoses Eesti juubeliga uurisime rühmas meie rahvuskala – räime. Katsusime, vaatasime, nuusutasime. Lapsed olid üllatunud, et kala on nii sile ja ilusat värvi. Kui saime uuritud raputasime taldrikule jahu, sinna sisse natuke soola ja pipart. Seejärel iga laps sai keerutada räimi jahu sees ning andis õpetajale panni peale praadimiseks. Praetud kalad maitsesid lastele nii hästi, et peame ette võtma uuesti kala praadimise.
Märtsikuu alguses toodi rühma mullakott ja seemned – suhkruhernes, sibulad. Ise ostsime kurgiseemned ja õue söödavad õied (mungalill ehk kress). Uurisime külvikalendrist järgi, et kurgiseemnete külvamiseks on hea aeg 8.märtsil. Kui esmaspäeval lasteaeda tulime olid kurgitaimed juba pea mullast välja pistnud! Lapsed tippisid sibulad ja herned kastidesse. Põnev oli jälgida taimede arengut, rääkisime mida taim vajab kasvamiseks ( päikest, vett). Hernevõrsed söödi väga ruttu ära, ning oleks veelgi soovitud. Rohelist sibulat lõikasid lapsed ise võileiva ja supi peale. Mitte keegi ei kurtnud, et sibul on kibe. Esimesed kurgid sõime täna (7.05) – küll maitsesid hästi! Õnneks on kurgilt rohket saaki oodata, kuna väikseid kurginuppe on meil väga palju küljes.
Esimese kevadise päikesega kolisime kõik õue. Nii kokad oma pottidega kui lapsed näljaste kõhtudega. Ainuke häda selle juures on, et peame suurema supipoti muretsema, sest päev läbi õues mütanud lapsed on väga hea isuga.
Emadepäeva eel valisid lapsed emale taime ja kinkisid selle koos enda meisterdatud savipotiga. Palju õnne, kallis emme!
|
OSCAR-2019
|
||
“Töötajad odavamate suvepäevade pärast virisenud ei ole – meie töötaja paneb kas või maki mängima ja tantsib, kuid koosolemine on hästi oluline,” rääkis suvepäevadest MAP Eesti turundusjuht Sanna Susi.
“Oleme proovinud teha võimalikult palju ise oma töötajate jõu ja nõuga ning pole kasutanud üritusturundusagentuure, mida varem oleme teinud. See on olnud küll muutus viimase kahe aasta jooksul,” rääkis Susi praegustest suvepäevadest.
Tema sõnul on viimaste aastate jooksul suvepäevade tegevused muutunud. “Kaks aastat oleme teinud jalgratta- ja kanuumatku, mis pole nii kulukad kui mõned üritusturundusfirma korraldatud seiklusmängud. Ühtegi üleliigset krooni me ei kuluta,” lisas Susi.
Ta tunnistas ausalt, et kui võrrelda tema ja agentuuri korraldatud üritust, siis jääb tema oma alla. Siiski pole töötajad virisenud, sest koosolemine on oluline.
Samas tõdes Susi, et ega sellistel isetehtud suvepäevadel pikka pidu ei ole. “Arvan, et isetehtud üritused kestavad ainult kaks aastat. Kui see toimub juba kolmandat aastat ning neljandat ja viiendat, siis kaotab see oma uudsuse – lihtsalt ei mõtle rohkem tasuta tegevusi välja,” nentis ta. “See aasta ongi esimene kord, kui me kahtleme, kas pidada suvepäevi või mitte.” Susi sõnul toimusid viimastel aastatel suvepäevad osaliselt töötaja enda raha eest. “Kui sel aastal üritus ikkagi toimub, siis oleme kindlasti arvestanud ka töötaja osalusega,” lausus turundusjuht.
Susi meenutas, et vanasti toimusid neil ka ülebaltilised suvepäevad. “Kulude kokkuhoiust mõjutatuna pole ka seda olnud 4–5 aastat,” tundis ta kahetsust. “Oleme arutanud, et ülebaltilised suvepäevad võiks ikkagi üle 2–3 aasta toimuda, see mõjub värskendavalt. Kui olukord paraneb, siis me ka ürituse taaselustamise ettepaneku järgmisel aastal teeme,” lubas ta.
Uudne lahendus kitsal ajal pidu pidada on Susi sõnul suvepäevad klientidele. “Oleme juba teist aastat oma klientidele suvepäevi korraldanud, kuid kliendid on ise selle eest maksnud. Osaliselt maksame ka meie, aga meie osa on suhteliselt väike. See eest oleme ise teinud ära üritusturunduse agentuuri töö. Mõtleme välja terve programmi – kohad, mängud, toitlustuse,” rääkis ta.
“Nägime seda, et ka klientidel jäetakse suvepäevad ära ning kõikidega koos saab peo soodsamalt peetud. Tullakse väga hea meelega ning praegu see toimib,” ütles Susi.
Eesti kapitalil põhineva üritusturundus- ja elamusturismiagentuuri Broadline juhatuse liige Janek Reimal on 15 aastat suvepäevi ja muid üritusi korraldanud. Reimal rääkis, et tänavu korraldab agentuur kümmekond suvepäeva, mis on nelja aasta tagune maht. 2007.–2008. aastal oli neil rohkem tööd, eelmisel aastal jälle vähem. Tänavu on võrreldes eelmise aastaga parem aasta. “Masu on praegu ürituste arvu mõttes vähem tunda, pigem on see tunda eelarvetes,” nentis ta.
Reimali sõnul odavamaid esinejaid tellima ei pea. “Kõikidel on hinnatasemed langenud, kaasa arvatud esinejatel ja toitlustajatel – kõik müüvad ennast soodsamalt. Suvepäevade eelarved koosnevad 30–40 reast ning üritame igalt realt leida säästlikku momenti,” sõnas ta.
Reimal võrdles, et kui varem peeti suvepäevi terve nädalavahetuse, siis nüüd ühe ööpäeva. “Muutunud on ka see, et paljud firmad on valinud aastas ainult ühe suursündmuse. Varasemalt tehti kaks ja isegi kolm üritust – firma sünnipäev, jõulud ja suvepäevad. Praegu keskendutakse ühele üritusele, kas jõulu- või suvepäevade üritusele,” loetles ta kokkuhoiu kohti.
Reimali sõnul ollakse ürituste sisu ja tegevuse planeerimisel ratsionaalsemad – need peavad olema rohkem põhjendatud, rohkem haakuma ettevõtte väärtuste ja hetkeolukorraga. Kui sotsiaalselt mõtleva ettevõtte üks väärtustest on ümbritsevas keskkonnas nende aitamine, kes ei pruugi ise toime tulla, siis tuuakse suvepäevadesse talgumõtted. “Minnakse ja aidatakse koos kedagi. Lihtsalt meelelahutust meelelahutuse enda pärast on vähem,” tõdes ta.
Suvepäevade korraldamise kasvutrendist tänavu annab Reimali sõnul tunnistust juba praegu terveks hooajaks broneeritud turismitalud, vaba nädalavahetuse leidmine mõnes turismitalus korraliku suvepäeva korraldamiseks on juba keeruline.
Viljandimaa Kopra turismitalu omaniku ja juhi Rudo Puksi kinnitusel pole neil ainult nädalavahetused, vaid ka nädala sees kõik päevad selleks suveks broneeritud. “Eelmise aasta juunis oli kaks vaba päeva, juulis oli vähem broneeringuid laulu- ja tantsupeo tõttu. Kuid eelmise aasta august ja september olid meil rekordilised kuud käibe poolest.”
Puks märkis, et sellel aastal ei oska prognoosida, kuidas käibed tulevad, kõik kohad on küll täis, kuid eks näis, kas inimesed hoiavad rohkem kokku või mitte.
“Üks asi on küll kindel, et kallistele atraktsioonidele inimesed praegu ei panusta,” lisas. Neile on varem toodud õhupalle ja on korraldatud kalleid ATV sõite, kuid neid on vähemaks jäänud. “Teiseks on kindel, et toiduga ei priisata. Inimesed hindavad Mulgi toitu, kuna see on konkreetne toit, millest kõht saab korralikult täis,” lisas ta.
Kallistele atraktsioonidele on alternatiive. “Teater ja õhtujuht on olulised. Kultuurile pannakse rõhku ja need on tasemel asjad, niisama keegi raha õhku ei loobi,” rääkis Puks.
Kuigi ELi keskmine kokkuleppeline töötundide arv nädala lõikes on viimase kümne aasta vältel püsinud 38 tunni lähedal, on üha enam populaarsust kogunud osaajaga töötamine märkimisväärselt vähendanud tegelikku tööaega. Erinevused töönädala keskmise pikkuse osas on liikmesriigiti üsna suured, vahendab Äripäeva infolehet "Tööjõuturg".
Iga-aastane tööaja raport toob välja kollektiivlepete tähtsuse tööaja määramisel enamikus liikmesriikides, samas ei kehti see reeglina uute liikmesriikide puhul. 2009. aasta silmapaistvaim areng ses valdkonnas oli lühendatud tööaja laialdasem kasutuselevõtt tulenevalt majanduslangusest ja vähenenud nõudlusest.
2009. aastal oli 20 ELi riigis täisajaga töötajal iganädalane töötundide arv suurem kui keskmine kollektiivlepinguga sätestatud töötundide maht sama aja kohta. EU27 keskmiselt töötati 39,3 tundi nädalas, samas kui keskmine kollektiivleppest tulenev tööaeg oli 38,7 tundi nädalas. Eurotsooni keskmine töönädala pikkus oli 37,9 tundi, see ei ole viimase kahe aasta jooksul muutunud, olles 1,7 tundi lühem kui uuemates liikmesriikides.
Kõige rohkem töötunde on nädalas Ungari, Bulgaaria, Eesti, Leedu ja Poola töötajatel, lühim töönädal on aga prantslastel, taanlastel, rootslastel ja itaallastel. Ungari töötaja teeb aastas keskmiselt 261 tundi rohkem tööd kui keskmine prantslane, vahe on võrdne ligikaudu 6,5 töönädalaga aastas.
Töötundide koguarvu aasta lõikes mõjutab ka iga-aastase palgalise puhkuse pikkus. Kui lisada võimalikule puhkusele veel riiklikud pühad ja muud vabad päevad, ilmnevad taas suured erinevused liikmesriikide vahel: kui Saksamaal on keskmiselt 40,5 vaba päeva aastas, siis Ungaris vaid 28. Pikimad puhkused on Taani, Itaalia ja Austria töötajatel, lühimad aga Bulgaarias, Eestis, Leedus, Poolas ja Rumeenias. Keskmiselt on puhkuse pikkuseks vanades liikmesriikides 35,3 ja hiljuti liitunutes 31,6 päeva. Riiklike pühade ja vabade päevade arv kõigub vahemikus 14 päevast Küprosel ja Hispaanias kuni kuue päevani Hollandis.
|
OSCAR-2019
|
||
Kõik, mis liigub, kulub ja kõik mis kulub, see omakorda kulutab, seega pole oluline, millega või kui tihti sa sõidad, regulaarne hooldustöö aitab säästa auto tervist, närve ning rahakotti. Perioodiline autohooldus või õlivahetus ei taga küll täielikku veavabadust, kuid vähendab oluliselt teeäärsete tõrgete esinemise riski ja sagedust.
Käesolevas juhendis anname ülevaate nii auto töökorrale kõige tähtsamate õlide ja vedelikega seonduvatest ettevaatusabinõudest kui ka kontrolli- ja vahetusintervallidest.
Õlide ja vedelike soovitatav vahetusperiood on märgitud tehase poolt kaasa antud kasutusjuhendis ja on iga auto puhul erinev. Kuigi hooldusvälbad varieeruvad autotootjati oluliselt, on levinud kaks üldreeglit:
Esmalt tuleb kontrollida auto eri vedelike ja õlide taset ning visuaalselt hinnata nende kvaliteeti vastavalt värvusele või toonile.
Vedelike tase on enamasti silmaga kontrollitav – minimaalne ja maksimaalne tase on osaliselt läbipaistva anuma külje peal märgitud. Õlide puhul on min-max tase sageli korgi külge kinnitatud mõõtevardaga mõõdetav.
Kuna kõik autotootjad märgivad oma auto tehase kasutusjuhendisse erinevad hooldus- ja vahetusintervallid, oleme võtnud mõõdupuuks kiirusepiirangtutele vastava sõidustiili ja umbes 7 aastat vana sõiduki.
Enamikul kaasaegsetel sõidukitel on sisse ehitatud õlivahetuse intervalli arvestid, mis järgneva vahetusintervalli määramisel arvestavad auto mootoritüüpi, kulumisastet, sõidustiili, väliskliimat ja palju muid tingimusi.
Vahetusintervall optimaalse töökorra jaoks on umbes 10 000 – 20 000 kilomeetrit või iga 6 kuu tagant. Enne kui külmaks läheb ja enne kui soojaks läheb. Välistemperatuurile vastava mootoriõli kasutamine tagab õli õige paksuse töötamise ajal ja seega vähendab mootori kulumisastet ning hõlbustab tööd.
Õli tooni hindamisel tuleb arvesse võtta mootoritüüpi. Diiselmootoritel on mootoriõli hindamine tooni järgi raskendatud, kuna diiselmootorite õli omandab musta tooni oluliselt kiiremini kui bensiinimootorite õli. Diiselmootoril võib tummisem õli olla siiski kasutuskõlblik. Kui kõhkled õli kvaliteedis, soovitame igaks juhuks pöörduda spetsialisti poole.
Kontrolli iga kuu ja hoia jooksvalt silma peal armatuuril oleval jahutusvedeliku temperatuuri näidikul, et see püsiks normi piires.
ETTEVAATUST – jahutusvedelik paisub kuumenedes, kontrolli siis, kui mootor on jahtunud. Kuuma, rõhu all oleva jahutusvedeliku anuma avamisel võib välja paiskuda äärmiselt kuuma jahutusvedelikku.
Et vältida vedeliku lekke tagajärjel mootori ülekuumenemist või jäätumise tõttu kahjustumist tasuks jahutusvedelikku kontrollida iga kuu. Lisaks mootori jäätumise takistamisele on jahutusvedelikul e. antifriisil (ingl.k. Anti-Freeze) veel mitmeid kasulikke omadusi, nimelt tõstab see vee keemistemperatuuri, õlitab ja hõlbustab veepumba tööd, takistab rooste ja katlakivi ladestumist jahutussüsteemi.
Jahutusvedeliku vahetamisel ja uue antifriisi valimisel tasub lähtuda eelneva antifriisi värvist või tehase kasutusjuhendist, selle puudumisel spetsialisti arvamusest.
Mõnede uutemate autode omanikujuhendis on kirjas, et jahutusvedelik kestab kuni auto otsad annab. See võib tõsi olla siis, kui aastaringne õhutemperatuuri muutus on väike. Kuna Eesti aastaringne temperatuuri kõikumine lagundab antifriisi baasomadusi tavapärasest kiiremini, soovitame jahutusvedelikku vahetada 2 – 3 aasta tagant.
Kui roolivõimendi vedeliku tase on madal, siis kontrolli või lase kontrollida auto roolivõimendi süsteemi, et tuvastada võimalikke lekkeid.
ETTEVAATUST – Ettenähtud vedelikutaseme ületamine võib kajustada käigukasti. Kontrolli vabakäigul, kui mootor töötab ning on üles soojenenud.
Hoolimata sellest, et paljud tänapäeva autotootjad määravad käigukasti/vahekasti õli kasutuskõlblikuks pea terve auto elu, tasub seda siiski eelnimetatud perioodide tagant vahetada, et tagada käigusüsteemi pikemaajaline tõrgeteta töö.
Uuematel sõidukitel käigukasti õlitaseme kontrollimiseks enam mõõtevarrast ei ole, kontrollimine toimub diagnoosarvuti abil või manuaalselt käigukasti korpuses oleva ava abil. Sellisel juhul tuleb kontrollimiseks pöörduda spetsialisti poole.
Lase mehhaanikul autot kontrollida, kui pidurivedeliku tase on alla miinimumi. Pidurite kasutus vedelikku ei tarbi ja ainus viis kuidas pidurivedelik otsa saab on lekkides. Pikemas perspektiivis võib pidurivedeliku min-max taseme kõikumine olla tingitud piduriklotside kulumisest ja sellega kaasnevast süsteemi suurenevast mahust.
Pidurivedeliku vahetamine minimaalselt 2 aasta tagant vajalik ka mittesõitval autol. Seda põhjusel, et pidurivedelik on hüdroskoopne vedelik, mis seob endaga väliskeskkonnast niiskust.
Differentsiaali õli kontrollimine ja vahetamine on üks kõige ülevaadatumaid hooldustöid. Peamiselt selle tõttu, et seda on keerulisem kontrollida kui teisi õlisid, sest sellele saab ligi vaid auto alt.
Soovitame lasta kontrollida ja vahetada teeninduses. Olenevalt sellest, kas auto on esi- või tagaveoga on differentsiaali õli puhul on kõige kergem jälgida, et vastavalt esi- või tagaosa alla õliloiku ei tekiks. Sillaõli tuleb vahetada iga 50 000 – 70 000 kilomeetri järel.
Ära unusta hoida silma ka klaasipesuvedelikku tasemel, sest hea nähtavus on üks turvalise teekonna alustalasid.
Süstemaatiline autohooldus aitab nii lühemas kui ka pikemas perspektiivis säilitada auto turvalisust, jõudlust ja sõidukorda ning ka närve ja rahakotti.
Kui sul on küsimusi siis küsi julgelt kommentaariumis, kui sul aga napib aega või ei ole soovi oma näppe õliseks teha, siis broneeri hoolduse aeg meie kodulehel või võta meiega ühendust telefoni või e-posti teel.
Kui Sulle meeldis see postitus või leidsid siit kasulikku infot, siis ole meheks või naiseks ja jaga seda postitust sõprade seas või sotsiaalmeedias.
|
OSCAR-2019
|
||
Ilmselt teab iga veidigi haritud inimene nime Quasimodo, mis kõnepruugis tähendab sageli inetut inimest. Lauljad vend ja õde Eiko ja Ave Altmäe lõid Jumalaema kiriku kellamehe ja mustlanna Esmeralda õnnetust armastusest ilusa laulu, mis nende ettekandes kirgastab seda imelist ja igavest tunnet. Üheskoos annavad noored pildi sellest, mida laulmine ja muusika neile tähendavad.
Eiko ja Ave, te olete lauljad ja ka sõnade loojad. Kui lihtsalt tulevad laulusõnad pähe? Kas selleks peab olema mingi hingeseisund: rõõm, kurbus, mure või on sõnad kogu aeg sees, ootamas vallapäästmist?
Ave: See on meil täiesti erinev. On hetki, kus tunned, et pead midagi kirjutama või tahadki kirjutada ning igasugune hingeseisund on üks mõjutav faktor. Enamjaolt on kurbus, mure, segadus need, mis ajavad kirjutama. Eiko puhul sünnib enne meloodia, siis viis. Edasi sealt hakkab töö meloodia kallal ja alles siis hakkame koos sõnade peale mõtlema. Kui on idee, millest lugu kirjutada, siis on juba lihtsam.
Mida pakub teile laulmine: rõõmu, et saate endast midagi välja paisata? Et saate teisi lauluga rõõmustada?
A&E: Hea tunne on, kui keegi kaasa elab. See sütitab meid veelgi rohkem seesmiselt ja annab indu tegutsemiseks juurde. Võimsama tunde tekitab muidugi see, kui meie laule veel kaasa lauldakse.
A&E: See ärevus on alati olemas ja vajalik, sest siis tunneme end erksana. Usume, et nii on see kõigil. Eiko on alati olnud selline rahulikum ja ei näita seda väga välja. Ave aga näiteks ei suuda paigal olla. Just see hetk enne lavale minekut on kõige ärevam.
A&E: Enamjaolt on olnud läbiv teema armastus. Kuid on kaks lugu, mis on teistmoodi sõnumiga, “Las ma laulan” ja “Ei anna alla”. Üritame alati positiivseks jääda. Stiil kui selline on tänapäevane, digitaalne, aga popmuusika kategooriasse seda väga ei lahterdaks. Me usume, et mingisugune käekiri on meil juba kujunenud ja iga looga liigume rohkem popima suunas.
A&E: Üpriski tähtis. Kui võtta üldiselt, siis tähtis oleks toetada ja julgustada. Väga ei taheta tunnustada ega promoda nooremaid. Ja me usume, et meiega on samamoodi. Tahame leida omale kohta muusikamaailmas ja jagada oma muusikat laiemale publikule, jätta endast märk.
A&E: Teenimisvõimalus on hetkel väikene, ainult puhas rõõm. Praegu peab ise oma muusikasse investeerima. Aga me usume sellesse, et see võiks mingil määral meie leivaks tulevikus saada.
A&E: Oleme mõlemad seda meelt, et lahku me ei lähe. Armastus muusika vastu läbi aastate on muutnud meie venna-õe suhte erilisemaks ja tugevamaks. Oleme selline uudne kooslus Eesti muusikamaastikul ja tahame käia koos seda teed.
Jah. See on poistebänd, mis sai loodud 2012. aastal. Näiteks viimases The Musti loos sai Ave kaasa lüüa näitlejana.
A&E: Tuuri kui sellist pole olnud. Esinemisi on olnud üle Eesti ja ikka koos Tre´ga (plaadifirma, ürituste korraldaja ja raadio Rapla- ning Pärnumaal) Eiko&Ave Altmäena. Sellel suvel oleme saanud käia Tartus, Rakveres, Raplas, Saaremaal, Türil ja nüüd 5ndal septembril saab meid näha Kosel.
A&E: Tõsine suhe muusikaga on olnud umbes 6 aastat ehk siis sellest ajast oleme seda teed käinud. 2011. aastal alustasime koostööd Tre’ga, see sai meie nii-öelda ukseks.
A&E: Sada protsenti. Kodus ja ka väljaspool kodu kuuleb meid alatihti laulmas/ümisemas. Lihtsalt unustame end ning ühel hetkel avastad ja kuuled end kõrvalt. Eikot kuuleb tihti beatboxi tegemas, naljaga pooleks.
Muusikud, kes tahavad läbi lüüa. Artistidena/lauljatena oleme alles kujunemisjärgus, otsime oma kohta. Selles mõttes, et me alles õpime end tundma, kompame, kasvame ja areneme järk- järgult.
Usk iseendasse on väga tähtis, mis on jõud oma eesmärkide saavutamiseks ning aitab omakorda edasi liikuda. Peab olema tahe, oskus vaadata oma südamesse. Ei tohi oma unistusi maha matta. Vaid unista, looda ja tegutse!
Ausalt öeldes … Seda ei mäleta, kuna see oli kaua aega tagasi. Meie lugu “Quasimodo” sündis ka nagu välk selgest taevast. Ja kui idee oli olemas, siis sai sirvitud üle neid materjale. Lugu on ju iseenesest väga kurva ja traagilise lõpuga. Meie seda osa edasi anda ei tahtnud, seega üritasime oma loos välja tuua kõik positiivse ja ilusa.
Seda lugu hakkasime tegema umbes märtsikuus, kui ma ei eksi. Meloodia sündis juba varem, mille Eiko taasavastas. Algne põhi oli olemas, mille kallal töö pihta hakkas.
Loo sõnumile mõtlesime päris pikalt. Tükk aega oleme tahtnud midagi muinasjutulist luua. Nagu välk selgest taevast … QUASIMODO. Kõik me ju oleme teadlikud Jumalaema kiriku kellamehest ja tema armastatust mustlasplikast Esmeraldast. Inspireeritud on see Victor Hugo “Jumalaema kirik Parisiis” loost ja filmist. Tol ajal oli väga oluline selline “ajatu armastus” ja praegugi 500 aastat hiljem. Seda “poolikut” lugu sai live’s esitatud ja tutvustatud Rakveres, Tartus, Raplas, Saaremaal ja Türil. Poolikut selles mõttes, et puudus räpp.
Loo protsessi ajal on paljud asjad muutunud ja seda ainult paremuse poole. Võib-olla ka sellepärast on selle loo sünd natukene pikale veninud. Lauljale ja produtsendile on vist täitsa kohane see, et tahad aina paremuse poole liikuda ja teha asja maksimumini, aga ükskord ju peab kuskile selle punkti panema.
Loo sõnumist veel nii palju, et tegu on sellise muinasjutulise armastuslooga, kus on kaks peategelast Quasimodo ja Esmeralda. Mõlemad on väga erinevad, kuid sisimas sarnaselt siirad ja südamlikud. Üritasime selles loos pigem välja tuua kõik positiivse ja ilusa. Paratamatult on nii, et märgatakse ainult välimust, kes ilusam ja koledam ega panda tähele hingelist poolt. Nii oli ka filmis. Ühte nähti kui koletist ja teist lihtsalt himustati tema välimuse tõttu. Meie loos näeb Quasimodo vaid Esmeralda ilusat hinge ja Esmeralda mõistab samuti, et Quasimodo välimuse varjus on peidus vaid lahke süda ja siiras olemus. Loome sõnumi sellest, et sünniks imeline ja igavene armastus!
eelmine Kadri Salumaa: See võib tunduda kui klišee, aga ma ei tea, milline inimene ma oleksin ilma JJ-Street'ita
|
OSCAR-2019
|
||
Iga mees käis ükskord mõelnud, kas tema peenis oli õige suurusega. Paljud neist sooviksid seda muuta, loobudes mõnest sentimeetrist. Kuni viimase ajani oli peenise laienemine ebareaalne protsess või vähemalt mitte püsivate ja rahuldavate tulemustega. Peenise laienemisega on palju meetodeid, kuid kahjuks ei anna nad rahuldavaid tulemusi. Üks rühma speCialist, mis koosnes ainult meestest, otsustas lõpuks lõpetada suurima kompleksi. Titanium peenise laiendamiseks on välja töötatud tõhus ja ohutu aine!
Titanium on efektiivne ja kindel peenise suurendamise koor isegi mõne sentimeetriga. Lisaks parandab see seksuaalseid võimeid ja hoolitseb nõuetekohase erection eest. See on välja töötatud uue tehnoloogia põlvkonna kasutamisega, mis tagab toimeainete kehasse palju kiirema tarnimise. Sel viisil vabaneb iga aine õigeaegselt, nii et seda saab ilma probleemideta vabastada. Vastupidiselt muudele peenise laienemise viisidele ei põhjusta Titanium mingit sõltuvust ega allergilist ReAction-sid. Selle kasutamine on täiesti ohutu. Titanium mõjud on ka pärast ravi lõppemist kauakestvad.
Teie seksuaalelu saab uus mõõde. Kui olete lõpetanud Titanium kasutamise, rõõmuga unustame oma peenise eelmise suuruse, et olla uhke, et näidata selle suurust ja võimsust!
Teie peenis pole jõudnud ainult teie DNA suurte mõõtmetega. Paljud mehed ei ole rahul oma liikmete suurusega, samas kui teistel on erectioniga probleeme. Üks loobub ja teine kasutab tõhusat vahendit probleemide vastu võitlemiseks. Titanium abil saate seksi rõõmu, sest teie peenis võib kasvada kuni 5 cm ja erection muutub tugevaks, pikemaks ja palju intensiivsemaks.
Titanium on efektiivne peenise laiendamise koor ja seksuaalse võime taastamine. Selle retsept on välja töötatud vastavalt kõigile ohutusstandarditele. See sisaldab testosterooni ja muid toimeaineid, mis normaliseerivad kogu keha tööd. Titanium :.
Titanium kasutamine on väga lihtne ja diskreetne. Koore kerge ja meeldiv tekstuur imendub kiiresti ja ei jäta kleepuva naha ebameeldivat tunde. Parimate tulemuste saamiseks massaažige peenise nahka, eelistatavalt kogu selle pinnale, väikese koguse koore. Parim aeg on erection aeg. Titanium tugevdamiseks on soovitatav korrata seda sammu ligikaudu. 30 minutit. Enne seksuaalvahekorda. Korda seda protseduuri regulaarselt nelja nädala jooksul, nii et ravi saab läbi viia täielikult.
Turvaliste ja sertifitseeritud koostisosade kasutamise tõttu pole Titanium kõrvaltoimeid. See on täiesti ohutu kehale ja nahale. See annab aktiivsed ühendid ja mikroelemendid, mis on vajalikud meeste seksuaalorganite nõuetekohaseks toimimiseks. Aine piisav kontsentratsioon tagab eeldatava mõju saavutamise ilma igasuguse riskita. Vastupidi, neil on positiivne mõju vereringe ja hormonaalsetele süsteemidele, parandada erection ja seksuaalvahekordade intensiivsust. Titanium on praegu kõige sagedamini soovitatav peenise laienemise toode. Seda saab kasutada igas vanuses meestel!
Vastupidiselt muudele peenise laienemise viisidele töötab Titanium terviklikult. Selle valem põhineb ideel täiendada testosterooni kehas ja teisi toitaineid, millel on otsene ja püsiv mõju peenise suuruse laienemisele ja erectionide ja erootiliste kogemuste tugevdamisele. Titanium juba töötab probleemi juurest, ulatudes otse rakkudele, kust see transporditakse peenise cavernosa laevu. Need on need, kes mängivad suurt rolli tugeva erection säilitamisel igal ajal. Veresoonte seinad on tugevdatud, mis tõhusalt hoiavad peenis pumbatava verd.
Testosteroon on hormoon, mis vastutab meessugu tunnuste olemasolu eest: tugevus, hääl, habe, suguorganid ja nende efektiivsus. Selle puudus toob kaasa nende elementide kadumise, stimuleerib vajaliku koguse peenise kasvu ja avaldab stabiliseerivat mõju meessugu keha iseloomulikele elementidele. Sellepärast on testosterooni õige taseme säilitamine nii tähtis. Titanium muudab pidevalt oma taset ja tunnustab keha toimuvatele muudatustele. Hiljem harjumuslik süsteem harjub toodetud testosterooni kogusega ja toodab seega vajalikke koguseid. Selle tulemusena on tulemustega Titanium saadud tulemused pikaajalised.
Titanium töötab järk-järgult, kuid tõhusalt. Mõjusid võib täheldada juba esimestel päevadel pärast manustamist, sest peenis muutub stiimulite suhtes tundlikumaks. Ravi Titanium algusest kahe nädala jooksul on peenis märkimisväärselt karmistunud ja suurendatud kuni 1,5 cm. Lisaks on erection tugevdatud, see on palju pikem ja intensiivsem. Kolmandal nädalal muutub peenis märkimisväärselt, peenise pikkus kasvab pidevalt ja muutub ka palju raskemaks. Titanium kolmanda nädala pikkuse suhteaja pikendust saab suurendada kuni 70%. Neljas nädala peaks tooma üllatavaid tulemusi – peenise laienemine kuni 5 cm, peenis muutub palju tundlikumaks kui varem ja seksuaalsuse tundlikkus ja kvaliteet suureneb.
Efektiivsusuuringud ja arvamuste julgustamine Titanium kohta kindlasti veenvad ravi alustamist. Praegu on see üks parimaid ja turvalisemaid viise peenise kasvu stimuleerimiseks ja korrektse erectioni toetamiseks. Seda saab kasutada igas vanuses meestel, kes soovivad rikastada oma seksuaalelu. Titanium kaitseb seksuaalfunktsiooni kaotuse eest, hoiab ära enneaegset ejakulatsiooni, suurendab testosterooni tootmist, suurendab peenises vereringet, suurendab kogemust ja seda saab kasutada ka eelmängude osana!
Regulaarne Titanium kasutamine suurendab isegi peenise suurust paar sentimeetrit – seda ei ole kunagi varem saavutatud – ja kreemi manustamisel imenduvad aktiivsed koostisosad koheselt rakke ja antakse kehasse, võimaldades verd voolata kergesti peenise kapillaaridele, venitada ja neid laiendada. See muudab selle nähtavalt pikemaks ja paksemaks. Hiljem saab keha harjuda üritustega.
ja hakkab tootma sobivaid koguseid testosterooni ise. Sel viisil säilitatakse saadud tulemused loomulikul viisil. Titanium programmeerib teie mehe keha, et hoida oma isaseid jooni õigel tasemel nii kaua kui võimalik!
Kasutades Titanium tulemuseks suureneb peenise suurus kuni 5 cm, parandades mõlema partneri seksuaalelu oluliselt. See taastab intensiivse kogemuse ja annab seksile uue mõõtme – see ületab teie mõlema ootusi. See annab kogemuste intensiivsuse ilma piiranguteta, võimaldab seksuaalvahekordi igal ajal ja igal pool ilma pettumusi ja kartusi ebapiisava suuruse ja tugeva erection puudumise pärast. Titanium abil saate püsivalt lahti saada kõigist seksuaalprobleemidest. Pärast ravi, kindlasti üllatustate oma partnerit rohkem kui korra!
|
OSCAR-2019
|
||
Mitmetel töötajatel, kes saavad töötasu valla allasutustest, tõuseb jaanuaris palk, nt õpetajatel, lasteaiatöötajatel, kultuurnikel. Mis sa siin kadetsed ja vaenutsed
Palju õnne, kõikide saarlaste taskust läheb aastas umbes 647 €, et lihtsalt vallaahvidele palka maksta.
Valla töötajad on ametnikud, tugitöölised ja allasutuste töötajad. Uju oma vahkvihast välja ja suuda laiemalt mõelda. Allasutuste töötajateks on õpetajad ja muu koolipersonal, lasteaiatöötajad, hooldajad, kultuuri-ja sporditöötajad jne.
Sisuliselt on kõik need ametid lisandväärtust mittetootvad ametid, mille töötajad saavad palka raha ümberjagamisest, mitte ei tooda midagi juurde. Kui nende palgafond oleks 10% valla eelarvest, siis võiks OK olla, praegu on üle 60% ja see ei ole normaalne.
See oli üks teine riik, kus riiklikul tasandilntegeleti tootmise ja planeerimisega. Vahest tahad viisaastaku plaane kah jälle uletama hakata?
Sellepärast meil erasektoris palgad ongi väikesed, et _nimi sugused peavad normaalseks 10% eelarvest töötajatele maksta.
Eks ikka neil, kes 22 miljonit omavahel palkadeks jagavad Ei ole valetatud rahvale, lubadus on täidetud.
Valla töötajad on ka õpetajad, lasteaiaõpetajad, hoolekandetöötajad, kultuuri- ja sporditöötajad, haldusalatöötajad jne jne.
Kas saaks võrdlust, palju valdade ajal oli Saaremaal palgafond kokku. Ajakirjanik, kas püüad klikkisid ainult või teed ikka tööd?
See valla teema on nii nõme ja vastik, et seda ei taha ena kommenteeridagi. Pättide ja varaste paradiis. Ja kõik see toimub tänu Teile, kallid valijad. Kuidas ja mis moodi teid peksma peaks, et mõistus tagumisest kehaosast pähe tõuseks? Äkki oskate ise soovitada?
See pole ainult volikogu liikmete palk. Kuidas seda nüüd veel lihtsamalt öeldagi... Selle 22 miljoni eest saavad palka ka lasteaedade, koolide ja hooldekodude töötajad.
Sulideks peetakse ikka neid, kes omakeskis endale ametid ja palgad määrasid!Volikogu esimehe "hüvitise "eest saanuks 7(loe seitse)lasteaia õpetaja abi palgata!
kuule kirp, ära valeta ja keeruta !!! lasteaia eest maksavad lastevanemad ja hooldekodude eest kooritakse nii vanur, kui ka tema sugulased !
loomulikult on riigi poolt võimaldatud vallas nii kõrgeid palkasid määrata, aga sellised palgavahemikud ON EBAÕIGLASED,
Sa ei eelda ju et erafirma juhi palk oleks sama ülejäänud töötajatega? Mis siin siis teisti? Üks vald suudab ju ikkagi ühte vallavanemat ja volikoguesimeest väärikalt üleval pidada. Järgmistel valimistel ehk sinu "lemmikrahvateener" pukis. Üks mõttetu kiun ja hala.
arusaadav, et kulturritöötajad, sotsiaaltöötajad ja õpetajad kuuluvad valla eelarvesse, aga ajakirjandusesse jõuab ainult volikogu liikmete ja vallajuhtide palga ümber toivuv ja muu justkui rahaga priiskamise värk. muidugi teeb see tuska inimesele, kes saab miinimum- või öige pisut rohkem palka ja peab ka elama(12tundi kassaletis istuda miinimumi eest, kui samal ajal kultuuritöötaja näiteks PEAB saama ministri käskirjaga 1200minimaalselt kätte)
ei ole selle poolt, et mõned töötajad saavad sama kõrget palka kui teised aga näiteks lapsi klassides polegi või hooldada on piirkonnas vaid 3-4 peret jne. Lisaks võrrelge palun, kui suure osa palgakulust kulutatatakse nn kõrgetele ametnikele ja kõiksugu tilulilutajate peale. No ei pea olema igas rahvamajas-kultuurimajas juhataja (pole inimesigi ega üritusigi). Abivallavanemad ja nõunikud ja osakonnajuhatajad - nende palgakulu on kordades suurem kui eespool mainitud nn mustatöö tegijate oma. Ärge õigustage mittemidagitegijate palkasid päris töö tegijate omadega. Eristage igasugused mulli ja pullitajad tavatöötajatest. Neid suurema osa saajad on kõik parteisõdurid ja nn omad joped. See, et palka pidi tõstma ka õpetajatel, see väike paratamatus. Kade ei ole, kui inimene saab palka vastavalt oma panusele, kui aga saab palka vastavalt erakondlikule ja sõpruskondlikule kuuluvusele, vot see teeb tigedaks. Enda kätega ei tehta midagi, aga teiste teenitud raha omavahel jagama on kiired.
Selles point ongi et miinimumpalk peaks olema paar tuhhi kätte. Seda ei ole ega tule. Mingigi töökoht on juba auhind iseenesest. P.S.Minu hääl seekord volikogusse ei jõudnud.
Tuska teeb pigem see, et ametnike liiga palju, palk neil liiga suur. Vaja on ikka vaadata, kas nad on ikka spetsialistid ja väärivad seda. Kui on spetsialist siis miks tal nii palju alluvaid ja nõunike. E-riigis peaks nagu inimjõud selles osas vähenema. Kooliõpetajad, lasteaiad ja sots valdkond on otsesed tegijad nemad on suureväärtusega. Kultuuri on ka vaja aga siin on arenguruumi, seda mida tarbiks nagu ei ole. Tootmisosa on Saaremaal kesine ja vahendust ei ole piisavalt. Nurinat poleks, kui miinimumi eest töötaja saaks 1000 eurot kätte siis hakkaks proportsioon paika loksuma.
Kahju küll hoolekandeasutuse töötajad on valla palgal, aga kui suur on nende palk? Töötajad, kes seda tööd teevad hooldekodudes või koduhoolduses saavad kätte heal juhul 500€. Teeb ikka meele nukraks küll kui meeles peetakse ainult vallamajade töötajaid ja pedagooge, aga hooldekodud ja koduhooldajad võiksid ka mingi summa valla eelarvest saada mitte ainult oma allasutuse eelarvest. Oma eelarvest saavad palganumbrid ju ainult kasvada kohamaksu tõusust, aga seda ei saa ju tõsta enam kõrgemale kuna klientide omaksetel pole võimalik rohkem maksta. Neid inimesi on ju meil kõigil kunagi vaja, kellel varem kellel hiljem.
Kõik koolid ja kultuuriasutused on ka valla eelarves ja nende palka on vallal võimalik liigutada, aga hooldaja palka saab tõsta hooldekodu eelarvest, aga eelarvet kasvatada saab ainult kohamaksu tõstes ja see jutt ei ole enam kadedusest, kui ma pean oma vanema eest maksma kohamaksu 800€ ja vanema oma pension on 400€. Siis tuleb nutumaitse suhu,sest omal on ka lapsed, keda vaja toita ja katta. See on nüüd see mõtlemise koht ei saa ju tõsta maksu lõpmatuseni. Ja müts maha nende inimeste ees, kes seda tänuväärset tööd selle vähese palga eest teeb. Kadedusest on ikka asi väga kaugel, kes asjast ei tea midagi ja pole kokku puutunud, see mõelgu enne hoolega.
Kui ei tea, ära targuta. Mitmegi endise valla hooldekodude juhatajad ja personal olid ja on ka praegu valla palgal.
550 bruto on palk? Abiraha mille eest teed ränkrasket tööd, maksad sõidukulud ja maksad kinni ka nõunikute nõunikud?
Huvitav, miks nende lasteaia kasvatajate ja õpetajate palku peab nii tihti tõstma, ma pole veel aru saanud et nendes asutustes, mõnedes oleks midagi paremuse poole muutunud..., teatud koolis, lasteaias suhtuvad õpetajad, kasvatajad lastesse ikka sama negatiivselt ja üleolevalt nagu varemgi, võibolla see pidev palga tõus teebki nad nii tähtsaks..., mõnes haridusasutuses on palgal sellised töötajad kel pole vastavat haridustki, aga tunnevad ennast kui pedagoogid. Vastik vaadata selliseid.
|
OSCAR-2019
|
||
Ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen su tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega! (Jesaja 41:10)
Iga inimese elus on ette tulnud olukordi, kus ta vaatab abi otsides nõutult ringi. Alati ei ole ligidal teist inimest, kes saaks oma käe sirutada ja abi osutada. Alati ei ole ka usku, mis aitaks. Kes ei teaks kaljunukilt alla kukkunud mägironija lugu, kes ei haaranud kinni temale ulatatud käest ega köiest, vaid vaatas ümber ja ootas midagi muud.
Oli hämar õhtupoolik. Korrusmaja ukse ees istus noor mees ratastoolis. Õhtu oli rõske, kuid mitte külm. Siiski, kui kaua juba? Küsisin noormehelt, kas ta vajab abi. Ta ütles: «Pisut, kui te mulle ukse lahti teeksite.»
Majaukse avanud, jahmusin pildist, mida nägin – selle taga oli järsk ülesviiv trepp. Keegi möödamineja oli veel ligi tulnud, nüüd olime kahekesi ja poleks olnud mingi kunst võtta üks ühelt, teine teiselt poolt ratastest kinni ning abitu treppidest üles kanda. Kuid ta ei olnud abitu, ta ei vajanud abi sel moel.
Ta ütles: «Ma lähen ise. Kõndige vaid mu kõrval.» Siis keeras ta ratastooli külje ette, haaras kahe käega tugevasti trepikäsipuust kinni ja hakkas aste astme järel ühel rattal ülespoole astuma. Ta sai ise hakkama. Ta oli kätte õppinud, kuidas jalutu inimesena trepist üles minna, kuid sellele lisaks veel midagi: mitte kibestunud olla.
Trepikäänakutel, kus käsipuu ja trepiastmed omavahel kooskõlas ei olnud, vajas ta meie tuge. Vaid neil teelõikudel, käänukohtadel, mitte rohkem. Pika järsu tõusuga tuli ta ise toime.
Kui sageli juhtub, et meie hinnang ühe või teise inimese kohta saab küpseks just välistele märkidele tuginedes. See, mida me silmaga näeme ja käega katsuda saame, annab põhjuse langetada üks või teine hinnang asjade, inimeste või olukordade üle. Tundub ju nii loogiline, et ratastoolis inimene on jalutu ega saa ise kõndimisega hakkama. Kuid see ei võta liikumisvõimalust. Kõndimine ja liikumine ei ole üks ja sama mõiste.
Kui sageli tuleb tunnistada, et oleme eksinud. Asjad ei ole sugugi nii, nagu oleme arvanud. Kiirustame teisi mõõtma sellesama mõõdunööriga, millega mõõdame omaenese arusaamu ja tegemisi. Aga need ei pruugi olla adekvaatsed.
Jumala sõnas on antud elujuhised, kuidas peaksime teistega käituma ja neisse suhtuma, kuivõrd me aga neid reegleid järgime, see on iseküsimus. Ikka ruttame ütlema, kus tuleks vait olla ja kipume jääma kõrvaltvaatajaks seal, kus peaksime käed külge panema. Jumala tarkust on vaja, et ära tunda, mil määral saame olla teisele inimesele toeks ja millal muutume tülinaks.
Mõnikord kingib Ta hädasolijale üleloomulikud võimed, jõu ja tarkuse, et see oma eluga hakkama saaks. Tema käsi on selleks piisavalt pikk, et seda väetile pakkuda. Kõik hea ja täiuslik tuleb Jumala käest… (Jaakobuse 1:17)
Jumal näeb iga inimest ja teab, mil moel ja mil määral keegi abi vajab ning Tema hinnang meie suhtes on ainuõige. Temale on nähtavad meie südame salajasemadki mõtted, kõnelemata ambitsioonidest või omakasupüüdlikkusest, kui meisterlikult me neid ka ei peidaks.
Ära karda, ära vaata ümber… Ei pea Teda otsima kusagilt kadunud asjade hulgast, Ta on siin. Jumal on igal hetkel sinu ja minu ligidal. Tema ei põgene põõsasse raskuste tulles. Ta on valmis sinu ja minu eest astuma vaenlasele vastu, sest Ta on selle juba võitnud. Ta on kõik asetanud Tema jalge alla… (Efeslastele 1:15–23) Ta on andnud meilegi sõjavarustuse ja vastavad relvad, et saada hakkama kurjuse ja pimeduse valitsusalal siin ja praegu.
Tõepoolest on nii, et me ei saa ise hakkama. Kõik me vajame Jumalat igas oma eluhetkes, sest nii on Tema meid loonud. Kõik tuleb Tema läbi ja on seatud liikuma Tema suunas. Kui me aga liigume vastupidises suunas, oleme kaotajad. Iga inimese elu edukuse pandiks on usk ja usaldus Jumala vastu.
On suurim õnnistus, kui mõistame, et kõik, mida peame enesele kuuluvaks, isiklikuks omandiks, on õigupoolest siiski Jumala omand. Meile on see antud kasutada vaid Tema heldusest ja armust. Siis suudame oma südame asjadest lahus hoida, asjad ei oma meie elus niisugust tähtsust, et peaksime oma vennaga kohtusse maju või maid jagama minema. Kui suudame kõik olukorrad ja probleemid Temale usaldada, siis tuleb Tema käest igale olukorrale parim lahendus.
Ära karda, ära vaata ümber! Lase Temal tulla oma südamesse. Tema oskab eraldada väärtusliku väärtusetust ja asetada iga asja õigesse paika. Tema puhastab ja sõelub terad aganatest, säilitab selle, milles on tuum ning viskab tühjad kestad minema. Ära vaata ümber, Ta on sinu kõrval iga päev. Kutsu Teda nimepidi: Tema nimi on Jeesus! Ta teab, millist abi antud ajahetkel kõige enam vajad ja Tema oskab sind just sel moel aidata.
Olev Kents sai 23. mail 60 ja 27. mail võttis ta juubelikongressil peapiiskopilt vastu EELK Teeneteristi III järgu ordeni.
Olev Kentsi teab ilmselt igaüks, kes orelite vastu vähegi huvi on tundnud. Nüüdseks soliidsesse ikka jõudnud mees on oreleid hooldanud, parandanud ja ehitanud kokku 30 aastat. Sellele lisandub õpipoisiaeg. Olev on meenutanud, et tema esimene kokkupuude oreliga oli 1974. aastal, kui pidi ootamatult kokku panema ühe lahtimonteeritud pilli.
Kui küsin, kuidas sai 17aastane poiss oreli kokku panna, vastab Olev, et pill oli väga korralikult lahti võetud ja imekombel kokkupanek õnnestus. Huvi orelite vastu oli sündinud. Nüüd naerab ta, et orelitega tegelemiseks peab olema parasjagu hull, aga tema on veel hullem, muidu oleks ta selle tegevuse juba lõpetanud. Noori mehi on Olevil töövarjuks käinud, aga nad ei ole pidama jäänud. Tööd on palju, aga tulu vähe, on Olevi kommentaar. Olevi püsimatu iseloomuga aga töö sobib, sest iga päev toob uusi väljakutseid.
Olev tunnistab, et vahel on ta tööst tüdinenud – pole ju kerge sageli kodunt ära olla. Aga orelite kallal nokitsemine on tal veres ja ta on sellise tööstiiliga harjunud. Kui lapsed väikesed olid, oli raskem. Aga kui elus on piirid paigas, on kõik hästi. Selgituseks lisab ta, et teenis sõjaväe ajal Komis vangivalvurina, siis sai õnneks autojuhiks ja garaaži kütjaks, kuigi magas samas liivahunnikul. Allapoole seda piiri ei luba või ei lase Olev elul langeda. Nii et praegu millegi üle nuriseda oleks patt.
Enne, kui Olev sõjaväkke võeti, käis ta, ise pisut ebakindel, estraadistuudios katsetel, aga sissesaamine andis teadmise, et edaspidi tal muusikakooli katsetel laulmisega probleeme ei teki. Nii astus ta pärast sõjaväeteenistust Tartusse Elleri-nimelisse muusikakooli, et suurt pilli paremini tundma õppida. Temast sai klassikalise laulu õpilane. Lõpetamise järel viis suunamine ta Vihulasse kultuurimajja. Talvel juhatas ta koori ja tegi bändi, suvel aga oli vaba ja võis orelitele pühenduda. Ta käis Hardo Kriisa orelihoolduse kursustel ja meister kutsus ta enda juurde tööle.
„Igasuguseid asju on ette tulnud. Kobina peale on kõik hästi läinud. Olen hoitud olnud,“ ütleb Olev, kes 1990. aastast on töötanud Soomes Urkurakentamo Martti Porthan Oy-s. Firma on Soomes praegu omal alal tugevaim. Eelmisel aastal oligi Olev rohkem Soomes kui Eestis, restaureerides Kokkolas eesti meistri Gustav Normanni orelit.
Orel on olnud Olevi elus nii oluline, et muusikakooli päevil Tartus abielludes tuli laulatus pidada Põltsamaal, sest seal oli töökorras pill. Elades Tapal, on ta seal leeritatud 1981, ent vanavanemate mälestust kalliks pidades on ta Ambla koguduse liige.
Kui Olevile helistasin, oli ta parasjagu tööl Paistus, kus oli kaks päeva rõdult oreli osi alla tõstnud. Kui järg oli jõudnud lõõtsa kätte, tuli üllatus. Lõõtsa orelist välja tõstma hakates selgus, et see oli oodatust kaks korda raskem ehk umbes 800 kilo. Niisuguste konti murdvate toimingute puhul võetakse appi väikesed tõstukid ja nii tuli Paistuski kolme mehe ja tehnikaga imet teha.
1997. aastal oma töökoja asutanud Olevil on praegu lisaks Paistu orelile töös Nõmme kiriku orel, mis on lahti võetud, ja algusjärgus on vanima oreli restaureerimine Kihelkonnal.
Raske on kokku arvata, kui paljude orelite kallal on tulnud tal aja jooksul tööd teha. Pärast tagurpidi arvepidamist leiab Olev, et 10–15 orelit on Eestis temast puutumata. Umbes sama palju kui Eestis ehk 140–150 orelit on Olev restaureerinud, remontinud või hooldanud Soomes. Aastas tegeleb ta 30–50 oreliga, selle aasta viie kuuga on see arv 20. Tööde maht orelite juures on muidugi väga erinev. Päris uusi oreleid on Olev Kents ehitanud neli.
|
OSCAR-2019
|
||
Sügis-talvisel hooajal vajab immuunsüsteemina tuntud keeruline organismi kaitsesüsteem tuge ja hoolitsust. Valio Eesti turundusdirektori Krista Kalbini sõnul on haiguste hooajal eriti oluline jälgida oma toitumist, et see aitaks tugevdada meie vastupanuvõimet.
„Et saabunud pimeda ja külma perioodiga paremini toime tulla, oleme tihti sunnitud abi otsima erinevatest toidulisanditest. Kui igapäevane vitamiinide võtmine on harjutamist vajav lisaliigutus, siis funktsionaalsete ja lisandväärtusega toiduainete oma igapäevasesse toidusedelisse kaasamine on kergem ja loomulikum viis enda ja oma pere tervise kaitsmiseks. Näiteks näeme, et iga aasta sügistalvistel ja kevadistel gripihooaegadel muutuvad tarbijate seas eriti populaarseks meie Valio Gefilus jogurtijoogid, mis sisaldavad maailmas enimuuritud piimhappebakterit LGG, päikesevitamiinina tuntud D-vitamiini ning väsimuse ja kurnatuse vastu võitlevat B12-vitamiini,” sõnas Kalbin.
Alljärgnevast loetelust leiad hulga vitamiine, mida oma toidusedelisse kaasates kannad hoolt nii mitmekesise toidulaua kui tervise eest.
A-vitamiin ehk retinool on rasvlahustuv vitamiin, mida puhtal kujul leidub peamiselt loomset päritolu toitudes, sealhulgas ka piimas ja tuunikalas. Meie organismil on seda olulist vitamiini vaja mitmete erinevate funktsioonide tarbeks nagu keha kasvu ja arengu tagamiseks, tervete luude jaoks, immuunsüsteemi töös hoidmiseks ja silmade tervise heaks.
B grupi vitamiinid on kõige olulisemad aju ja närvisüsteemi töö toetajad. Neist tuntuim, vitamiin B12, mida leidub mereandides ning mida on lisatud ka Gefilus jogurtijookidele, aitab muuhulgas võidelda väsimuse ja kurnatuse vastu. Eriti tähtis on jälgida, et B-vitamiini leiduks toidulaual just intensiivse elutempoga perioodidel.
Uuringud on näidanud, et inimesed, kes C-vitamiini taseme eest kehas hoolt kannavad, põevad viirushaigusi kergemalt ja paranevad kiiremini. Nimelt sisaldavad immuunrakud suurtes kontsentratsioonides C-vitamiini, mida organism põletikuprotsesside korral kiiresti tarvitab. Tuntuimaks C-vitamiini allikas on erinevad tsitruselised, kuid näiteks kollases paprikas leidub C-vitamiini apelsinist rohkemgi.
Kui luustiku tervise osas on tihti kangelase roll omastatud kaltsiumile, siis sama oluline on ka D-vitamiin. See päikesevitamiinina tuntud ühend vastutab kaltsiumi ja fosfori imendumise ning nende mineraalainete vajaliku taseme hoidmise eest meie organismis. Ajal kui päikest näeb harva, tasub D-vitamiini ammutada ka toidust – poelettidelt leiab lisaks kodumaistele Gefilus sarja toodetele ka teisi funktsionaalseid piimatooteid.
Nahahooldustoodetest tuttav E-vitamiin aitab tugevdada kapillaaride seinu ja pidurdab seeläbi rakkude vananemist. Usutakse, et sellel rasvlahustuval vitamiinil on muuhulgas positiivne mõju immuunsüsteemile ja et see aitab kaitsta keha oksüdatiivsete kahjude eest, mis võivad viia südamehaigusteni. E-vitamiini saab oma toidusedelisse kaasata tarbides erinevaid pähkleid ja eelkõige mandleid.
Korsetilihaste ülesanne on hoida selja neutraalset asendit ja pakkuda alaseljale stabilisatsiooni. Seetõttu on nende lihaste aktiviseerimine alaseljavalude ja -vigastuste vältimiseks väga oluline. Paraku tekitab sõna “korsett” petlikku mulje, mille järgi arvatakse, et see stabilisatsioon saavutatakse keha keskosa kokku tõmbamisel. Seda peamiselt kõhulihaste, eriti just kõhu ristlihase abiga, mis moodustab alaselja ümber anatoomilise vöö.
Korsetilihaste hulka kuuluvad nii seljalihased, kõhulihased, vaagnapõhjalihased jadiafragma ehk vahelihas. Nende lihaste ko-kontraktsiooni (üheaegse pingutamise) tulemusel tõstetakse kõhuõõnes rõhku. See suurenenud rõhk ongi see, mis alaseljale eestpoolt tuge pakub.
Diafragma ehk vahelihase pingutus surub kõhuõõnt allapoole, millele avaldavad vastusurvet vaagnapõhja lihased. Kõhulihaste pingutamine suurendab kõhuõõne survet lülisamba ees ja sellele avaldavad vastusurvet seljalihased. Niimoodi ongi alaselja osa täielikult kaitstud ja stabiilne.
Diafragmal on siin tähtis roll. Ta peab pingulduma samaaegselt või isegi enne kõhulihaseid. Liiga varajane ja tugev kõhulihaste pingutamine ei lase diafragmal korralikult tööle hakata ja see vähendab kõhuõõne survet ning asukohta. Suurim toetav kõhuõõne surve tekib rindkere ja vaagna osas, ning alaselja osas, mis vajab tegelikult kõige rohkem toetust, jääb vastusurve suurus hoopis väiksemaks.
See ei ole võimatu! Mitmed uuringud, mida saab lugeda siin ja siin, näitavad, et diafragmal on lisaks hingamisfunktsioonile ka alaselga stabiliseeriv roll. Diafragma saab hingamistööd teha ka allapoole pingutatud asendis, töötades samaaegselt kõhu ristlihasega.
Tunneta surve suurenemist alakõhus ja jälgi oma kõhu asendit. Kui alakõhu osas tekib kitsam osa, oled pinguldanud kõhtu, mitte tervet korsetti. Kui kõht võlvub ühtlaselt, on surve alaselja ümber õige.
Koos normaalse hingamisega tuleb osata õiget asendit sisse võtta kõikide raskemate ja kergemate igapäevatoimingute ja harjutuste juures, et kaitsta alaselga.
Kuna korseti ja alaselja ülesanne on liikumise ajal säilitada stabiilsust (e liikumisele vastu töödata), sobivad korsetilihaste treenimiseks harjutused, mille jooksul tuleb alaselja stabiilsust säilitada (sh kükid, väljaasted, jõutõmbed, lükked-tõmbed, “planking”). Harjutused, mis nõuavad alaseljas liikumist (nagu näiteks istesse tõus ülakeha painutamisega), võivad alaselja stabiilsust hoopis vähendada.
Seetõttu on hea mõte on oma ihaldusväärsete kõhulihaste treening asendada näiteks eestoeng lamanguga – aga ainult juhul kui seda õigesti teha!
Aga kõikide korsetilihaste proovilepanekuks on soovituslik “plankingule” lisada rohkem kui üks suund:
ige tehnika omandamine on alaseljavalude ennetamisel aga märksa olulisem kui korsetilihaste eraldi treenimine. Need lihased on meil kõigil olemas, tuleb neid lihtsalt osata õigesti kasutada.
„Oma koostisosadelt on kanaliha mitmekülgne – selles sisalduvad inimorganismile vajalikud toitained on olulisel kohal igapäevases toidusedelis ja võivad pikema aja vältel aidata kaasa ka mitmete tervisehädade ennetamisele. Maitse ja kasulikkuse tõttu on see maailma populaarseim linnuliha leidnud oma koha aktiivse eluviisiga inimeste toidulaual, samas maitseb see nii väiksematele kui suurematele pereliikmetele,“ rääkis Rauno Rikberg.
Treeneri sõnul teevad need viis väärtuslikku toitainet linnuliha hinnatud toiduvalmistamise komponendiks:
Kanalihas sisaldub märkimisväärses koguses asendamatut aminohapet trüptofaani ja B5 vitamiini. Rikbergi sõnul on mõlemal kehale rahustav toime. „Kui tunned stressi lähenemas, siis valmista kõhutäiteks kana – see parandab tuju ja aitab õhtul paremini uinuda.“
|
OSCAR-2019
|
||
Aasta vaimulik, Pilistvere kiriku diakon Hermann Kalmus rääkis, et kuigi kirik ei saa käia ühiskonnaga sama jalga ega lähtuda sellest, mida nõuab ilmalik ühiskond, peab ta inimesega rääkima aastal 2012 ehk tänapäevases keeles.
Palju on räägitud sellest, et kirik peaks olema rohkem avatud ja kaasaegsem. Kalmuse hinnangul on kirikus kindlasti tarvis muutusi, aga seejuures ei saa lähtuda sellest, mida nõuab ilmalik ühiskond.
«Kirikut saab mõista ainult seestpoolt, nii nagu parlamendi tööd saab lõpuks mõista parlamendis olles või ettevõtte juhtimist saab mõista ettevõttes ise kogemust omades,» rääkis ta. «Pilk väljastpoolt on alati oluline ja kirik kuulab seda.»
Kalmus rõhutas, et kui kirik peab kuulama, mida ühiskond ütleb ja ette heidab, siis selles, kas etteheidete pinnalt tuleks kohe muutusi rakendada, ta kahtleb.
«Ühiskond käib ühte jalga ja kirik käib alati natukene teist jalga,» sõnas ta. «Läbi ajaloo on nii olnud ja lõppkokkuvõttes on see alati osutunud positiivseks, et kirik võtab niipalju hoogu maha kui võimalik ja läheb muutustega kaasa vaikselt.»
«Mina olen noorem ja teen asju noortepärasemalt, kuid mõni vanem vaimulik mõtleks, et see nüüd küll päris õige ei ole,» tõi Kalmus näiteks. «Teemad, mida mina noorteõhtutele toon ja kuidas küla keskel toimetan, tekitavad kindlasti mõnes vaimulikus küsimuse, miks ma sellega tegelen.»
Kalmuse hinnangul on Pilistvere kogudus väikese koha kohta suhteliselt tegus. Ta korraldab seal noorteõhtute näol aktiivset noortetööd.
«Toimuvad koolitused, mis varieeruvad enesemotivatsioonist kuni rahaküsimusteni, et anda inimestele hakkamasaamist ja mõistmist selles maailmas, et neil oleks julgust ja selgust teha otsuseid,» seletas Kalmus.
Küsimused, mida kirikus käsitletakse, ulatuvad seksuaalõpetusest, alkoholismist kuni müügikoolitusteni. «Meil on sotsiaalne ettevõtlus - «Ingli» kohvik, kus noored saavad teenida oma noortetööle raha,» tõi ta näitaks.
«Kirik on praegusel ajal liiga endasse tõmbunud. Meil on oma traditsioonid, aga reaalne töö inimestega, nende muredega... kui inimene on näljas, siis tuleb mõelda tema näljaprobleemi lahendamisele, kui inimene on paljas, tuleb mõelda tema riietuse peale,» seletas ta. «Ainult Piibli tsiteerimine siin ei aita.»
«Kas siin on põhjust ilmaliku ühiskonnaga sama jalga käia? Mina arvan, et Eesti abielude, üksikemade, isata kasvavate laste ja välismaale kolimise statistika näitab, et võibolla rohkem pole põhjust järele mõelda mitte kirikul, vaid ilmalikul ühiskonnal,» ütles Kalmus. «Kas ilmaliku ühiskonna kaasatormamine kõikide muutustega on toonud rahu ja õnne?»
Rääkides kiriku avatusest, rõhutas Kalmus, et Eestis ei ole ühtegi suletud kirikut ja nende töös saab kaasa lüüa. Kuidas muuta kirik inimesele ligitõmbavaks?
Ta lisas, et meediakampaaniad oleksid ressursi raiskamine. Kirikutes korraldatakse küll kontserte, kuid diakoni sõnul sinna kõik popkontserdid ei sobi.
«Näiteks ilmselt ikka Lady Gaga ei tule Eestis kirikusse esinema, aga inimesed, kes austavad kiriku reegleid, on tulnud ja saavad ka edaspidi tulla,» rääkis ta, lisades, et ka seejuures on oht, et tullakse kuulama ainult esinejat, kuid huvi kiriku vastu jääb väikeseks.
Samas nentis Kalmus, et kui kirikuga aktiivselt seotud inimesi on vähemaks jäänud, peab kirik endale esitama küsimusi ja leidma vastused, mis oleksid vastused tänapäeva inimestele tänapäevastes olukordades tänapäevaste murede ja rõõmude keskel.
«Meie peame rääkima inimesega aastal 2012, mitte mingis muus ajas,» kinnitas ta. «Meil on minevik ja väärtused, aga me kõnetame ikka inimest, kes mõistab seda keelt, mida ta on õppinud.»
{jathumbnail off} Aastast aastasse otsime me kvaliteetseid vabatahtlikke. Me oleme väga elevil, kui leiame mõne, kes väga armastavad tudengeid liituvad meie meeskonnaga. Aga kohe üldse ei suuda ma taluda seda, kui vabatahtlikud lahkuvad teenimistööst. Miks vabatahtlikud lahkuvad noortetööst? Nad lahkuvad sageli järgmistel põhjustel:
Noortetöö tegijad lahkuvad, kui neil ei ole isiklikku seost juhiga. Sel põhjusel on väga tähtis meie kui juhtkonna jaoks mentordada vabatahtlikke. Me ei saa mõelda neist kui töömesilased. Me ei peaks olema ainult sõbrad vabatahtlikele, vaid ma arvan, et on oluline ka aidata neil kasvada vaimselt. Nad valavad oma elu tudengitesse, on loogiline, et meie teeme seda sama nende eludesse.
Täiskasvanud vabatahtlikud, kellede arvates on nende töö nõuda reegeleid, ei mõista noorte juhendamise missiooni. Nad arvavad, et me ei tee oma tööd, kui noored saavad "teha mida nad tahavad". Seega on nad pettunud, kuna neile tundub, et nemad ainsana nõuavad reegleid. Ole kindel, et su noortetöö missioon on läbipaistev; treeni ja juhenda oma vabatahtlike tudengeid armastama, hooli nende vajadustest ja toeta neid Jumala sõna järgimisel.
Mulle meeldib küsida vabatahtlikelt, "keda sa teenid?" Vastused on alati huvitavad. Ma kuulen sageli, "Ma olen siin selleks, et teenida noortejuhti-pastorit." Ma palun, et sama küsimusele vastaksid noorsootöötajad ja nad arvavad, et vabatahtlikud on siin tudengite teenimiseks. Suur ebakõla. Me peame aitama meie vabatahtlikel mõista, et me tahame neile luua suhteid tudengitega, mis viivad nende tudengite elud muutustele. Me võime pettuda vabatahtlikest, kui nad kunagi räägi tudengitega või ei küsi kunagi tudengitelt küsimusi. See frustratsioon on ilmne ja vabatahtlikud arvavad, et nad on teinud midagi valesti. Nii nad üritavad teha rohkem tööd, et teenida noortepastorit aga noortepastor pettub üha enam. Peagi avastame, et me ei taha teha koostööd. Ole selge oma ootustest täiskasvanud vabatahtlikele. Koolita neid, kuidas luua suhteid. Kui sa oled oma täiskasvanud vabatahtlikega "samal lehel", siis nad jäävad.
Minu nimi on Doug Franklin ja ma teenin noortetöö tegijaid läbi organisatsiooni LeaderTreks. Ma armastan noortetööd ja inimesi, kes selles teenimistöös kaasas on. Ma töötan imelise meeskonnaga luues vahendeid ja uurides võimalusi, et noortetöötegijad arendaksid tudengitest välja uued noortejuhid. Ma tahan mõjutada noortetöötajaid, et nad esitaksid tudengitele väljakutseid ja valmistaksid neid juhtimistööks Jumala kuningriigis.
|
OSCAR-2019
|
||
Kaasaegne meditsiin võiks pakkuda inimestele palju paremaid võimalusi. Kuid nõtke süsteem ja uued lähenemisviisid "raskused kleepumisega on muutunud arstide probleemiks. Saate otsida selliseid tooteid naguBusturalkoor turul ja saavutada sama mõju, mida kallis plastilise kirurgia teile pakkuda.Kõige lihtsam looduslik valem, mis koosneb samadest koostisosadest, mis on erinevates riikides juba sajandeid juba teada olnud, muudavad teie rindade suuruse märkimisväärsemaks. Üks olulisemaid tegevusi, mida toode teeb, parandab märkimisväärselt naise rindade kontuure ja kujundeid. Vahepeal ei mõjuta toode laktaasi üldse ja see ei tekita teie tervisele probleeme. Vaadake üksikasjalikult läbi kõik toote omadused.
Selle toote peamist eelist saab lugeda uhkelt selle komponentideks. Selle peamised aktiivsed komponendid on ainuüksi looduslikud ained. Oranž seedripuu ekstrakt, mis mõjutab imeliselt nahka ja rasvaste voldikke. Viinamarja seemneekstrakt toidab pehmeid koesid ja muudab need kindlamamaks, toniseerides neid. Selline valem võitleb naha ja koe vananemisega.
Selle kasutamise ajal võite märgata oma tundlikkuse paranemist; see toimub teie närvilõpmete täiustatud toimimise tõttu;
Teie rindade suurus tõuseb tõesti ja te saate kontrollida, et kasutades lihtsaid mõõtmisi enne ja pärast kooride kasutamist;
Saggy piirkonnad on tõmmatud ja kortsus naha teatud piirkondades omandada imeline välimus, et rõõmu oma silmad;
Teie rindade kontuurid muutuvad ja pole kahtlust, et te muutute atraktiivsemaks ja stiilsemaks naiseks;
Kõik see on võimalik üsna lihtne ja kahjutu valemiga, mis veelgi suurendab toote atraktiivsust. Toode on läbinud meditsiinilise testimise kõik etapid ja on heaks kiidetud paljude laborite poolt. See sisaldab kõiki ohutussertifikaate, mis annavad alust toote kasutamiseks igas vanuses ilma piiranguteta.
Võttes arvesse selle neutraalseid komponente, ei saa olla kõrvaltoimeid. Selle kasutamise tagamiseks on tasub järgida tootja soovitusi ja meditsiinilisi piiranguid. Meditsiiniline testimine ei näita ühegi komplikatsiooni selle kasutamisest.
Samuti pole kasutajate arvustustes mainitud allergiat või muid ebameeldivaid reaktsioone. Sellegipoolest peate olema ettevaatlik ja kasutama toodet ainult tootja määratud piirides. Tasub jälgida soovitusi ja arstiabi parimate tulemuste saamiseks.
Toodet toodetakse paljudes maailma riikides ja tarnitakse praktiliselt kõikidesse riikidesse. Selle tootmine täidab täielikku kvaliteedikontrolli ja sellel on rahvusvaheliselt tunnustatud kvaliteedisertifikaadid. Tootja pakub toodet, mis töötab hea hinnaga, nüüd on parim aeg seda proovida. On üsna võimalik, et lähiajal on kulud tõusud.
Naiste rinnaga koer saab kasutada kaks korda päevas. Ärge tehke seda sagedamini kui seda, sest see võib lõpuks olla vastupidine sellele, mida te sooviksite. Kasutage toodet 12-tunnise intervalliga, et saavutada vajalik tulemus. Enne selle sisestamist võtke dušš ja seejärel pühkige oma rinnad niiske rätikuga.
Ärge kasutage Bustural rohkem kui kaks korda päevas.Selles olukorras ei ole meditsiinilisi katseid läbi viidud ja tulemused võivad olla ettearvamatud.
Kindlasti järgige isiklikku hügieeni.Ärge jätke toodet kehale enam kui 30-40 minutit ja seejärel pühkige see või võtke dušš.
Kasutage toodet ainult vastavalt ettenähtud kasutusviisile.Ärge katsetage, kasutades toodet teistes kehaosades.
Koori lisamine nahale ei ole piisav.Peate seda hõõruda pehmete liikumistega, et optimeerida imendumist mööda kogu rindade nahka.
Kursus kestab 2 kuni 4 nädalat.Sellistest piiridest väljapoole ei soovitata, kuid minimaalseks muutmine oleks igal juhul halb mõte.
Kui juhtub, et tunnete valu rindkeres, sügelevad või teil tekib lööve, lõpetage selle kasutamine kohe ja konsulteerige tootjaga, et registreerida see haigusjuht statistilisi andmeid meditsiiniliste analüüside tegemiseks. Pärast seda kreemi kasutamist lõpetab teie nahk ise. Te ei pea nägema dermatoloogi.
Kui kasutate seda õigesti, on kõik, mida vajate, ühe tuubi pikkuseks nädalaks. Kõik sõltub teie rindade suurusest ja üksikasjadest, kuidas te koorest kasutate. Mõnikord on 2-nädalane pakkumine 3 toru. Ühe üksuse hind on 49 USD.
See on väga õiglane toode, mis tõesti toimib ja aitab teil end lahustada probleeme oma rindade välimusega. Need kulud jõuavad vastavalt kreemi lihtsatele ja suhteliselt odavatele komponentidele.
Praegu kasutavad paljud eurooplased suuri portaale, nagu Amazon. Ükskõik milliste esemete või toodete ostmiseks kasutavad inimesed Internetti. Samuti on kergemini osta brutaalset rindade suurendamise kreemi, kuid seda saab teha ilma tarnija ametliku saidi vahendajateta. Selle omandamiseks peate tegema ainult tellimuse täideviimisega, tasudes toote netohind ilma jaemüügi hinnalisandita.
On tõenäoline, et esimene asi, mis määratleb toote kvaliteedi, on klientide arvustused. Nende leidmine on üsna lihtne. Need võivad olla suured foorumid, internetipood või ametliku esindaja veebisait. Võite küsida oma sõprade seast, kuna paljud neist on juba proovinud mõnusat toodet enda peale. Kuid teie rindade kuju ja suuruse muutmise probleem on suhteliselt intiimne.
"Ma pole kunagi mõelnud, et selle koorimisega võin lisada rinna mahu kohta 3 tolli. Nüüd olen ennast kindel ja ma olen meeste seas palju lõdvestunud! "
"Pole midagi lihtsamat. Kaks nädalat ma panin selle koore mu rinnadesse ja sain tõelisi ja nähtavaid tulemusi. Liiga halb oleks fotode postitamine ebamugav, kuid kuju ja kontuurid tõesti muutunud. "
"See on lahe! Ma olen 19-aastane ja minu rinnad pole veel välja kasvanud. Pärast seda kreemi kasutati kõik välja sirutunud. "
"Ma kasutasin seda kreemi pooleks aastaks. Ma märkasin tulemusi. Ma kasutasin saggseid ja inetuid rindu ja nüüd nad peaksid surma. Ma hoian tulemusi hoides ära. "
"Ma lihtsalt hoian seda koort üha rohkem üllatunud. 3 nädala pärast muutus minu rindkere nagu 20-aastane, kuigi ma olen 48. Mida kauem seda kasutatakse, seda paremad tulemused. Kuid ma pean igal kuul pausi võtma - see on tootja ütlemine. "
Nagu näete, on enamiku klientide arvamused positiivsed. See on iga naise jaoks suurepärane võimalus täielikult rindade kuju ja kontuuri parandada ilma operatsiooni kasutamata. See kõik on väga lihtne - just osta vajalik koor, järgige juhiseid ja saada väga lühikese aja jooksul reaalseid tulemusi.
Üks kõige populaarsemaid plastilise operatsiooni tüüpe on rindade suurenemine. Parem on koor kasutada ja unustada skalpellide, narkootikumide, laktaalsete näärmete tohutu ohu ja võõrkehi rinnus. Koor on võimeline saavutama parima tulemuse ning selle kreemi kasutamisel on mitmeid eeliseid:
Teie nahk muutub paremaks ja mitte ainult suurendab helitugevust, vaid kogu rinnus näib noorem ja ilusam;
Te kulutate paar tosinat dollarit ja saavutate märkimisväärse tulemuse, samas kui operatsioon maksab varanduse;
Pärast operatsiooni peate haigla lõpule viima rehabilitatsiooni, kuid Busturaliga ei katke teie igapäevast elu;
Kreemi kasutamine on palju lihtsam kui operatsiooni käimine ja lõikamine. Isegi kui te ei saavuta esimestel nädalatel vajalikke tulemusi, jätkake selle toote kasutamist ja märkimisväärset mõju. Kuid operatsioon võib ebaõnnestuda ja siis on teie väljanägemine väga raske salvestada.
Parandage oma intiimse ala kuju ja kontuurid, muutke ennast naiselikumaks ja ilusamaks ja pöörake noorte tunnet iga rinnaga rakus. Kasutades looduslikku toodet Bustural, saate saavutada vaid mõne nädala jooksul üllatavaid tulemusi. See on ainus niisugune koor, mis aitab kõik kiiresti ja ohutult teha.
Võite jätkuvalt mõelda operatsioone ja muid ebameeldivaid sissetunge oma kehasse. Kuid enne, kui kasutate operatsiooni, proovige pigem odavat ja efektiivset kreemi. See vähemalt ei tee haiget. Selleks, et saada sellest kindlamalt teada, lugege, mida õnnelikud naised kirjutavad veebis, mis on juba kogenud kõiki selle toote omadusi.
|
OSCAR-2019
|
||
Seoses riikliku pühaga ei ilmu neljapäeval, 1. mail ükski ajakirjanduslik väljaanne ning Express Posti klienditeenindus on suletud.
Meie klienditeenindusega saab uuesti ühendust 2. mail kella 8-st hommikul. Tellimusi saab teha alati meie tellimiskeskkonnas www.tellimine.ee
ja nii ka sellel aastal. Poodides, restoranides, pankades ja teistes asutustes on näha punased naerunäod, mis kutsuvad teenindust kiitma. Võimalik on kiita teenindust, teenindajat, iseteenindust, e-teenindust.
Kuna väga heal tasemel teenus ja teenindus on iga ettevõtte südameasi, kes oma kliendist hoolib, siis märtsi kuus pöörab ka Express Post sellele suuremat tähelepanu. Express Postil on raske Hea Teeninduse kampaaniast osa võtta nii, nagu seda paljud teenindusasutused teha saavad, sest ei ole kasu toredatest siltidest meie kõnekeskuse laudadel või varahommikuste lehekandjate kottidel. Kutsume kõiki meie kliente (tellijad, otsepostituse kliendid, koostööpartnerid jne) jagama oma head teeninduskogemust Express Postis. Lisaks kiitustele ootame ka Teie ettepanekuid ning soovitusi, kuidas veelgi paremat teenindust pakkuda. Selleks on mitu võimalust:
• Kirjuta meile tellimine at expresspost dot ee. või täida tagasisidevorm meie kodulehel www.expresspost.ee/kontakt/
Teie kiitused ja tunnustused saame edastada oma töötajatele, et nende märtsikuu päevad oleks täis rõõmu ja teotahet.
2014 veebruaris jõustusid ELi ühtsed maksetingimused (SEPA) ning sellega seoses tuli otsekorralduse asemel Eestis kasutusele e-arve püsimakseteenus. Express Post muutis novembri lõpus kehtivad otsekorralduslepingud koostöös pankadega e-arve püsimakselepinguteks. Ja alates 29.11.2013 saab Express Postis tellimiseks kasutada uut ja mugavat e-arve püsimakseteenust. Kokku muudeti 192 297 lepingut ja esimesed e-arved saadeti pankadesse 2013 detsembri kuus.
Uuele süsteemile üleminek tõi endaga kaasa päris suuri tehnilisi arendusi, mille käigus võtsime kasutusele ISO 20022 standardil põhineva failiformaadi ning pankadesse saadetavad e-arved vastavad Pangaliidus kokku lepitud Eesti e-arve standardi XML 1.11 formaadile. Kuna Express Post tegi oma süsteemides vajalikud arendused ja lahendused, saime endale juurde ka kaks uut klienti, kellel endal ei olnud mõtet nii suurt ja kallist arendust teha. Lisaks olemasolevatele klientide lepingutele on meie hallata nüüd ka A-meediagrupi ja PR Põhjaranniku püsimakselepingud.
E-arve püsimakse lepingu sõlmimine on lihtne ja mugav viis arvete tasumiseks. Püsimakselepingu sõlmimise aluseks on viitenumber. Püsimakselepingu sõlmiseks vajaliku viitenumbri saate helistades Express Posti klienditeenindusse telefonil (+372) 617 7717 või tellides läbi meie tellimiskeskkonna www.tellimine.ee, kui valite tasumise viisiks e-arve püsimakselepingu. Viitenumbri alusel saab iga klient püsimakselepingu sõlmida oma internetipangas või pangakontoris. Express Post saadab igakuiselt pankadesse e-arved, mille alusel teeb pank Teie eest vajalikud ülekanded automaatselt. Peate vaid jälgima, et Teie kontol oleks õigel ajal piisavalt raha.
Küsimuste korral annab meeleldi nõu ja abistab tellijaid meie klienditeenindus telefonil (+372) 617 7717 või e-maili teel, kui kirjutate meile aadressile tellimine at expresspost dot ee.
Express Post on ikka proovinud teha aasta lõpus mõne heateo ning 2013 osutus selleks läbi Tallinna Lastehaigla Toetusfondi insuliinipumpade ostu toetamine kahele lapsele.
Diabeetikute arv on Eestis iga aastaga tõusnud ning 2012. aastal ulatus see juba kuni 70 000 haigeni. Üha enam on ka lapsi, kes peavad igapäevaselt silmitsi seisma mitmete nõelatorgetega. Insuliinipumbad on abivahendid, mis võimaldavad lisaks insuliini täpsele doseerimisele glükoosi taset veres pidevalt mõõta ja jälgida. Sellised pumbad on aga väga kallid, umbes 2000€ ning kuigi osa sellest kompenseerib Eesti Haigekassa, siis omaosaluse tasumine käib paljudele peredele üle jõu.
Express Posti annetuse abil saab vajaliku insuliinipumba endale 2 last. Lapsed, kes kõige rohkem insuliinipumba ostmisel toetust vajavad, valis välja Tallinna Lastehaigla endokrinoloogia teenistuse juht dr. Einberg.
Esimene laps sai oma uue pumba kätte 15. jaanuaril Tallinna Lastehaiglas. 8-aastane tüdruk tuli uuele pumbale järgi koos emaga. Lapsel avastati diabeet 7-aastaselt. Kuna tüdruk oli piisavalt vana, õppis ta ka koheselt endale insuliini süstimise ära. Peagi aga selgus, et temale on parim lahendus insuliinipump, eriti veel seoses kooliskäimisega. Teine laps on 2-aastane pisike tüdruk, kellel avastati diabeet 2013. aasta lõpus. Nii väikeste laste puhul on isuliinipump hädavajalik, sest neil on veresuhkru taseme kõikumine päeva lõikes väga suur ja insuliinipumbaga saab manustada ka üliväikesi koguseid, mida ei saa teha süstlaga.
Tänu Express Posti annetusele on aga neil kahel tüdrukul nüüd pärsis enda insuliinipumbad, mis nende toimetulekule oma haigusega kõvasti juurde aitavad.
2014. aastal jätkab Express Post traditsioonilise aastalõpu heategevusega, millega soovime parandada mõne lapse või võimalusel ka mitme lapse elukvaliteeti. Meie annetus on alati olnud seotud tervisega ja lastega. Nii oleme näiteks kaks viimast aastat aidanud lastele muretseda koostöös Tallinna Lastehaigla toetusfondiga insuliinipumpasid.
Seekord aitasime osta elupäästvat ravimit (Evoltra e. Clofarabine) ühele pisikesele 1-aastasele Lääne-Virumaalt pärit poisile, kes põeb lümfoblastset leukeemiat, mis ei allu tavaravile. Leukeemia mitteallumine standardravile on väga harv ja seda tuleb ette ~1 juhtum 4-5 aasta kohta. Selle ravimi hind on aga ca 10 000 eurot ning Haigekassa seda ei kompenseeri. Express Post paneb selle ravimi ostule 2500 euroga õla alla ning loodame, et koos teiste toetajate abiga laps selle ravimi ka kiiresti saab.
Sügise algus on hea aeg peale suvepuhkust startida uue hooga ja seada sihte sügiseks-talveks ning ka juba uueks aastaks. See on suurepärane aeg oma olemasolevate klientidega suhete uuendamiseks ja uute potentsiaalsete klientide leidmiseks.
Ekspress Posti tuleb siinkohal Sulle appi, võimaldades leida Sul parima viisi oma sõnumi postitamiseks valitud sihtgrupile. Olgu see siis aadressiga või aadressita reklaam – las meie hoolitseme selle eest ning viime Su reklaami lihtsalt ja kiirelt soovitud postkastidesse.
Seoses pühaga ei ilmu 20. augustil ükski ajakirjanduslik väljaanne ning Express Posti klienditeenindus on suletud.
|
OSCAR-2019
|
||
NIELSEN COMPANY (US), asukohaga 85 Broad Street, NEW YORK, NY 10004, AMEERIKA ÜHENDRIIGID (edaspidi „Nielsen”) nõuab, et kõik käesoleva Nielsenile kuuluva ja tema hallatava, litsentseeritud ja kontrollitud veebisaidi (edaspidi „veebisait”) külastajad järgiksid järgmisi kasutustingimusi. Veebisaidi avamise ja kasutamisega kinnitate, et olete käesolevate kasutustingimustega tutvunud ja nõustute nendega. Kui te käesolevate kasutustingimustega ei nõustu, ei peaks te veebisaiti kasutama. Väljendit „teie” kasutatakse veebisaidi kasutaja või lugeja tähenduses. Nielsen võib igal ajal muuta, peatada või lõpetada veebisaidi mis tahes aspekti, kaasa arvatud mis tahes funktsiooni, andmebaasi või sisu kättesaadavuse. Nielsen võib samuti kehtestada teatud funktsioonidele ja teenustele piiranguid ja/või piirata osaliselt või tervikuna teie ligipääsu veebisaidile ilma eelneva teatise ja mis tahes vastutuseta. Kui Nielseni kliendi teenuselepingu tingimused on veebisaidi mis tahes osas vastuolus käesolevate kasutustingimuste sätetega, kohaldatakse teenuselepingut.
Kõik veebisaidil avaldatud tooted ja teenused, teave, materjalid, andmed, kujutised, graafika, helid ja muud elemendid (edaspidi „sisu”) on kaitstud autoriõigusega ning kuuluvad Nielseni omandisse ja kontrolli alla, kui ei ole märgitud teisiti. Sisu loata kasutamisega võidakse rikkuda autoriõigusi, kaubamärgiõigusi ja muid Nielseni või kolmandate isikute tingimusi ja intellektuaalomandi õigusi. Loata kasutamine võib tuua kaasa kahjunõude ja/või olla kuritegelik. Ilma Nielseni eelneva kirjaliku loata on keelatud veebisaidi sisu muuta, kopeerida, levitada, uuesti avaldada, üles laadida, postitada, dekompileerida või mis tahes viisil edastada. Veebisaidi sisu avaldatakse üksnes seaduslikel eesmärkidel.
Veebisaidi sisu avaldatakse koos „PIIRATUD ÕIGUSTEGA”. Ameerika Ühendriikide valitsuse poolt sisu kasutamise, kopeerimise ja avaldamise suhtes kehtivad klauslites FAR52.227-14, DFAR252.227-7013 jj või neid asendavates klauslites sätestatud piirangud. Sisu kasutamisega tunnustab Ameerika Ühendriikide valitsus Nielseni omandiõigust sisule.
Nielsen on registreerinud ennast teenusepakkujana ja valinud endale USA Autoriõiguste Ametis esindaja vastavalt USA autoriõiguste seaduse (edaspidi „seadus”) tingimustele ning kasutab seadusega tagatud kaitset. Nielsen jätab endale õiguse eemaldada veebisaidil sisalduvat või avaldatud mis tahes sisu, mis väidetavalt rikub mõne teise isiku autoriõigust. Nielseni veebisaidil avastatud võimalikest autoriõiguste rikkumistest palume teatada Nielseni õigusosakonnale (General Counsel’s Office) aadressil 85 Broad Street, New York, New York 10004, Ameerika Ühendriigid, tel +1 646 654 5000.
Käesolevaga annate Nielsenile õiguse kasutada kõiki veebisaidi kaudu Nielsenile esitatud märkusi, ettepanekuid, ideid, kujutisi või muud teavet (edaspidi nimetatud „esitatud teave”). Nielsen ei ole kohustatud käsitlema esitatud teavet konfidentsiaalsena ega ole vastutav mis tahes ideede (kaasa arvatud toote- või reklaamiideed) kasutamise eest oma tegevuses ega kanna vastutust Nielseni edaspidises tegevuses või sisus ilmnevate võimalike sarnasuste eest. Nielsenil on õigus kasutada esitatud teavet mis tahes tulunduslikul või muul eesmärgil ilma kohustuseta maksta hüvitist teile või mis tahes muule isikule, kes teabe esitas, välja arvatud käesolevas lõigus allpool nimetatud juhtudel. Te nõustute Nielsenit kaitsma ja vabastate ta mis tahes vastutusest, mis võib tekkida seoses kõnealuste materjalide levitamisega. Samuti annate Nielsenile õiguse kasutada teie nime seoses kõnealuste materjalide taasesitamise või levitamisega.
Veebisaidi kaudu laekunud isiku tuvastamist võimaldavad andmed on esitatud külastajate poolt vabatahtlikult ning nende suhtes kehtivad privaatsuspoliitika tingimused. Te kinnitate, et vastutate kõigi enda poolt esitatud materjalide eest ning kogu vastutus sõnumi seaduslikkuse, tõesuse, sobivuse, algupärasuse, autoriõiguse ja muude aspektide eest lasub teil, mitte Nielsenil. Teil on keelatud veebisaidil avaldada või selle kaudu edastada mis tahes ebaseaduslikke, ähvardavaid, laimavaid, au teotavaid, sündsusetuid, pornograafilisi või muid materjale, mis võivad olla vastuolus mõne õigusaktiga. Nielsen jätab endale õiguse vajadusel kustutada, teisaldada või redigeerida sõnumeid, mis tema ainuhinnangul on kuritahtlikud, au teotavad, sündsusetud, autori- või kaubamärgiõigusi rikkuvad või muul viisil sobimatud, ning te loobute kõigist isiklikest õigustest materjali muutmise suhtes viisil, millega te ei pruugi nõustuda.
Kui ei ole öeldud teisiti, avaldatakse veebisaidi kogu sisu üksnes Nielseni ja tema teenuste tutvustamise eesmärgil. Nielsen kontrollib ja haldab veebisaiti ning ei väida mingil viisil, et veebisaidi sisu kasutamiseks sobiv või kättesaadav muudes asukohtades. Muid Nielseni veebisaite võidakse kontrollida ja hallata väljaspool Ameerika Ühendriike ning nende suhtes võivad kehtida selle riigi õigusaktid, kus neid kontrollitakse ja hallatakse. Kui te külastate veebisaiti mõnest muust asukohast kui selle kontrollimise ja haldamise asukoht, vastutate teie ise kohaldatavate kohalike õigusaktide järgimise eest.
Nielsenil ja teil on õigus käesolev kokkulepe igal ajal lõpetada. Teie saate käesoleva kokkuleppe lõpetada, kui hävitate kõik veebisaidilt saadud materjalid ning kõik seotud dokumendid, koopiad ja paigaldised. Nielsen võib käesoleva kokkuleppe ilma etteteatamiseta viivitamatult lõpetada, kui te olete tema ainuhinnangul rikkunud mis tahes käesolevate tingimuste sätet. Lõpetamise korral olete kohustatud hävitama kõik veebisaidilt saadud materjalid ning kõik seotud dokumendid, koopiad ja paigaldised. Pärast käesoleva kokkuleppe lõpetamist ei ole teil lubatud veebisaiti kasutada ilma Nielseni kirjaliku heakskiiduta, kuid Nielsen säilitab siiski kõik õigused, kaasa arvatud kõik autoriõigused ja õiguse kasutada esitatud teavet vastavalt käesolevatele tingimustele, ning kõik piirangud kasutamise ja sisu käsitlemise suhtes jäävad kehtima.
Käesolev veebisait sisaldab linke muudele veebisaitidele, mida Nielsen ei halda. Nielsen ei vastuta selliste veebisaitide sisu eest ning ei esita mingeid väiteid selliste muude saitide sisu, tõesuse, nendel avaldatud arvamuste või linkide kohta. Kõnealuste saitide lingi avaldamine ei tähenda Nielseni heakskiitu sellistele saitidele või nendel nimetatud toodetele või teenustele. Nielsen võib lingi igal ajal kustutada. Kõnealuste veebisaitide kasutustingimused ja privaatsuspoliitika võivad erineda käesoleva veebisaidi tingimustest. Kui te otsustate avada käesoleval veebisaidil avaldatud lingi kolmanda isiku veebisaidile, teete seda täielikult omal vastutusel ning Nielsen ei vastuta mis tahes kahju eest, mis võib teile sellise veebisaidi kasutamisel tekkida.
Avaldades lingi mis tahes käesoleva veebisaidi lehele, kohustute järgima allpool esitatud tingimusi. Nielsen ei luba veebisaidi puhverdamist, käesolevale veebisaidile juhatavate hüpertekstlinkide loata kasutamist ega veebisaidil avaldatud mis tahes sisu kuvamist raamis, välja arvatud käesolevas lõigus nimetatud juhtudel. Teil on lubatud linkida ainult käesoleva saidi kodulehele või selleks ette nähtud lüüsilehele. Lüüsileht on teatud olulise sisuosaga tutvumise esimene ja tähtsaim leht. Lingid peavad olema vormistatud ainult tekstina ning nende sisuks peab olema ainult „Nielsen”. Nielseni logo kujutisi võib kasutada üksnes linkimise eesmärgil ning selleks tuleb saada Nielseni otsene kirjalik luba. Kõik taotlused kõnealuse loa saamiseks või veebisaidile linkimiseks ülal kirjeldatust erineval viisil tuleb esitada Nielseni rahvusvahelisele teabeosakonnale (Nielsen Global Communications) aadressil 85 Broad Street, New York, New York, Ameerika Ühendriigid 10004, tel: +1 646 654 5000.Avaldades lingi käesolevale veebisaidile, kinnitate ja nõustute, et kõik õigused veebisaidil kasutatud Nielseni kauba- ja teenindusmärkidele, veebisaidil avaldatud sisule ja veebisaidi kujundusele kuuluvad Nielsenile. Teil ei ole lubatud oma suhet Nielseniga eksitavalt kirjeldada ega esitada Nielsenist vale või eksitavat muljet. Käesolevale veebisaidile juhatavaid linke ei ole lubatud kasutada viisil, millest võiks järeldada, et Nielsen on andnud oma heakskiidu teile, teie veebisaidile või teie kaupadele ja teenustele (välja arvatud juhul, kui Nielsen on sõlminud teiega sellekohase kirjaliku kokkuleppe). Nielsen ei vastuta teie veebisaidil avaldatud mis tahes sisu eest. Te kohustute vabastama Nielseni igasugusest vastutusest ja mis tahes nõuetest, mis tulenevad teie veebisaidist. Teie veebisaidi ükski leht ega sellel loodud seos ei tohi sisaldada linke sisule või materjalidele, mida võidakse tõlgendada laimava, sündsusetu või kuritegelikuna või millega rikutakse kolmandate isikute mis tahes õigusi või propageeritakse sellist rikkumist. Nielsen jätab endale õiguse igal ajal oma äranägemisel nõuda, et tee kustutaksite oma veebisaidilt kõik lingid või teatud konkreetse lingi käesolevale veebisaidile. Käesolevad linkimise põhimõtted ei kujuta endast litsentsi, vaid need kehtivad üksnes juhul, kui te täidate eespool kirjeldatud tingimusi. Nielsen lubab teil kasutada nime „Nielsen” eranditult üksnes veebisaidile linkimise eesmärgil vastavalt allpool sätestatud tingimustele. Teil on keelatud kasutada Nielseni mis tahes kauba- või teenindusmärke mis tahes eesmärgil ilma Nielseni otsese kirjaliku loata, välja arvatud nime „Nielsen” kasutamine käesolevas lõigus kirjeldatud konkreetsel eesmärgil. Nielsen võib igal ajal oma äranägemisel ja ilma põhjust esitamata võtta tagasi käesolevate tingimustega antud loa nime „Nielsen” kasutamiseks ning veebisaidi lehtedele linkimiseks. Sellisel juhul te kohustute nõudmisel viivitamatult eemaldama kõik käesolevale veebisaidile juhatavad lingid ning lõpetama nime „Nielsen” kasutamise linkides. Edaspidi on veebisaidile linkimiseks vaja Nielseni otsest kirjalikku luba. Nielsen jätab endale õiguse käesolevaid linkimise tingimusi igal ajal muuta. Kui te jätkate veebisaidile juhatavate linkide avaldamist, kohustute järgima käesolevaid linkimise tingimusi ning kõiki muid veebisaidi kasutamise tingimusi nende kehtivas redaktsioonis.
Nielsen võib ilma etteteatamiseta igal ajal käesolevaid tingimusi muuta, muutes siin avaldatud teksti sisu. Kui te jätkate veebisaidi kasutamist praegu või pärast mis tahes muudatuste avaldamist, kinnitate sellega oma nõustumist kõnealuste muudatustega. Käesolevaid kasutustingimusi kohaldatakse ja tõlgendatakse vastavalt Illinoisi osariigi ja Ameerika Ühendriikide õigusaktidele, olenemata mis tahes kollisiooninormidest. Kui käesolevate kasutustingimuste mis tahes osa tunnistatakse ebaseaduslikuks, tühiseks või täitmisele mittepööratavaks, käsitatakse vastavat osa eraldatavana ning see ei mõjuta ülejäänud sätete kehtivust ja täitmisele pööratavust. Võimalikud tõendid veebisaidi ebaseaduslikul eesmärgil kasutamise kohta esitatakse õiguskaitseasutustele. Käesolevad tingimused kujutavad endast ammendavat kokkulepet poolte vahel seoses veebisaidi kasutamisega.
|
OSCAR-2019
|
||
Blogi on jäänud unarusse. Usutavasti olete seda märganud! Tõenäoliselt ei juhtu te enam isegi seda postitust lugema sest harjumus sellel lehel käia ja lugemismaterjali otsida on ammu kadunud. Õigusega. Juba peaaegu kolm kuud ei ole sellele lehele enam mitte midagi lisandunud sest olen olnud kodumaa suvest viimast võtmas. Ja milline suvi see oli! Tänu sõpradele ja soojale ilmale.
Vahepeal on mulle endalegi mõnevõrra ootamatult saanud minust jälle täiesti tavaline tööinimene. Kaheksaks kontorisse ja viieks koju. Seda kõike Saku Õlletehases. Ka minu uus kodu on töökohale lähedal, Sakus. Olen selle üle väga õnnelik. Saku on elukohana väga mõnus. See sobib mulle. Erinevalt Tallinnast. Samas on see saadanalinn siiski piisavalt lähedal, et kõike postiivset seal nautida/tarbida. : )
Kuigi kõik on suundumas vanasse rööpasse saab ees ootama ka üks suur muudatus, mis on palju rohkem kui ainult üks muudatus. Tõenäoliselt ikka saab ees ootama. Minu hobide hulgast lahkub palju aastaid esikohal trooninud rahvatants. Eks ta jääb mulle kalliks ja käin tantsu kindlasti palju vaatamas ja sõbrad rahvatantsijad tuletavad mulle ka seda kõike meelde aga minu jaoks on see siiski juba minevik. Kui just väikses Koeru rühmas mõnda kergemat jalapööret ei teeks, et tantsupeole pääseda. Mine tea.
Juba on silmapiiril terendamas uued tegemised. Mõned on juba tehtudki. Paljud mis siiamaani on jäänud kõrvale just seetõttu, et PRIORITEEDID on paigas olnud. Aga, krt, kui ma kolmapäeval teisiti otsustan siis unustage see lõik palun kiiresti ära 🙂
Blogi oli minu jaoks väga hea näpuharjutus ja hoidis kirjutamisoskuse tervana. Selle populaarsus ehmatas mind blogimise alguses täitsa ära. Kui ma ise arvasin optimistlikult, et reisiseikluste vastu tuntakse huvi umbes 15-20 korda päevas siis see number ületati kohe alguses suure kuhajaga mitu-mitu korda ja lugejate arv ei vähenenud enne kui loobusin uusi sissekandeid tegemast. Seega juunis.
Arvasin, et kirjutan sõpradele ja lähedastele, kes üle paari päeva ennast minu tegemistega kursis hoiaksid aga tegelikkus oli teine. See omakorda tähendas, et pean kirjutatut rohkem läbi mõtlema sest kunagi ei tea kuidas liigne avameelsus tulevikus kätte võib maksta. Igatahes leidsin WordPressi Eesti edetabelist enda blogi mitu korda esikümnes.
Olen õnnelik, et selle seikluse ette võtsin ja nüüd on korralik kogemus elupagasisse lisada. See reis avardas minu silmaringi ja andis aega nii mõnedki mõtted sirgemaks mõelda. Eks vaatame kas suudan oma kaugel tehtud järelduste järgi ka elu seada. Elu läheb edasi ja mina koos sellega.
Suur aitäh tahaksin öelda oma kõigile lugejatele, kommenteerijatele ja sõpradele, kes tegid mu naastes Eestimaa lühikese suve sama põnevaks või põnevamakski kui oli olnud minu igikestev Austraalia suvi. Aitäh! Kusjuures oled jõudnud mõelda, et Austraaliast naasmise peo peaks ka miski hetk ära tegema. Ehk leian varsti sellekski oma aja.
Austraalia seiklus on nüüd läbi aga see oligi võib-olla ettevalmistus millekski veel suuremaks… Pidu läheb edasi! Uued ja eksootilisemad reisimõtted mõlguvad juba meeles ja ootavad ellu viimiseks õiget aega!
Järgides oma igapäevast rutiini käisin õhtul kohalikus Vic! hotelli baaris oma õhtueinet tegemas. Hea lihtne – ostad endale joogi, mis tavaliselt on apelsinimahl ja maksad 2.25 – 3 AU$ vastavalt letitöötaja suvale ning ulatad neile vajaliku talongi mida saab igast kohalikust hostelist. 🙂 Nüüd võid asuda sööma. Mõnus ja juba sisseharjunud rutiin.
Tavaliselt jalutan ma peale seda tagasi hostelisse mõeldes päeva mõtteid ja plaanin tulevikku. Parematel päevadel astun tee peale jäävast McDonalds nimelisest restoranist kohast läbi ja ostan odavat topsijäätist. Seekord aga astudes mööda koduteed, Darwini keskväljakul kui nii võib öelda, märkasin, et käib mingi show. Astusin ligemale. Kahjuks polnud väga palju ruumi enam jäänud ja pidin võtma sisse koha prügikasti kõrval ja asusin tegevust jälgima. Keda see kerge lehk ikka segab.
Millega oli tegu? Mingi mees, kes algul ei paistnudki kõige suurem tegi seal erinevaid jõuharjutusi. Särgi peale oli kirja pandud The Strongman Show. Tõesti mees avaldas muljet sellega kuidas ta algul keeras spiraali 12mm ümara rauapulga, seejärel kalakujuliseks 16mm ümara raua ja nagu sellest veel vähe oleks võttis 18mm läbimõõduga pulga ja tegi sellest publiku marulise kaasaelamise saatel U-raua. Vahva.
Lahe on kuulata ja märgata kuidas inimesed vihjavad minu äraminekule. On väga erinevaid variante ja ütelusi. Üks parimaid siiamaani on kindlasti K&S pulma lauasilt, kus oli kirjutatud järgmine salm:
Teine lahedam vihje oli kui töö juures ülemus kella uuris kui ma enda olemasolust teada andsin. Nentis, et jah tõesti olen VEEL olemas. Muidugi tegid ka ka teised mind appi paludes nalja, et varsti ei saa seda abi ju kasutada. Ja ausalt öeldes pole mul halli aimugi kes need kastid, mis kõrgele kapi otsa tõstsin, alla aitab tõsta.
Muidugi on ka tavalisemaid (aga mitte vähemtähtsaid) küsimusi nagu, et „Pidu ka saab?“ „Mis su blogi aadress olema saab?“ jne. Tore on, et peetakse meeles ja uuritakse. Seeõttu katsun ka siin blogis vägagi distsiplineeritult käituda ja üsna tihti teile teada anda kuidas läheb. Kindlasti tuleb ette olukordi, kus päris pikalt ei kuule minust kippu ega kõppu aga see ei tähenda, et blogi on mul meelest läinud. Vahepeal tasub jägida ka Twitterit mis siia samasse blogi ülemisse nurka on möllitud.
Ja et ma teid oma igava jutuga ära ei tüütaks katsun blogile ka miski nurga välja mõelda, et see oleks kompaktsem ja arusaadavam. Umbes nii, et saaksin ikkagi kõigest kirjutada. Aga blogi fookusest-nurgast võib-olla juba mõnes järgmises postituses. Mõtlen selle peale veel.
|
OSCAR-2019
|
||
Nüüd on siin ajaraamatus selline koht, kust ma ei oska edasi minna. Ei oska alustada, aga ei saa ka alustamata jätta. Ei tea, kuidas ja mida öelda, aga ütlemata ka ei taha jätta. Sest see ei oleks õige. Veelgi vähem tahaks ma mingit salapära tekitada. Aga ükski lause ei tundu piisavalt õige.
Mu isa lahkus. Sinna, kust enam tagasi ei tulda. See juhtus kuu alguses ühel väga tormisel, kuid heledal päeval. See ei olnud ju väga ootamatu, lähedasemad teadsid tema ja ka meie aastatepikkust võitlust, mis tundus kohati, nagu oleksime Ameerika mägedel. Tegelikult tuli ta ju kordi ja kordi oma diagnoosidega rasketest seisudest välja ja täielikku lootusetuse tunnet ei jõudnud vähemalt mina ja tundus, et ka tema ise õnneks tunda. Ta vajas lõpuks täpselt samasugust hoolt, nagu väike beebi, aga ma olen nii tänulik, et me saime perega kõike seda ise teha ja vana mees sai rahulikult lahkuda oma puhtas, soojas kodus, oma pesas, oma kaasal käest kinni hoides...
Siin ajaraamatus ei kohta ju tavaliselt ängi ja masendust, kuigi nii mitmeidki kirjatükke kirjutades on mu süda tegelikult oi kui raske olnud. Näiteks eelmist postitust kirjutades... mis oli ju iseenesest päris lõbus kirjatükk, eksole? Ja need suvised rõõmsad reisid - ka neil oli pidevalt murekild kaasas. Selline kirjutamine on mulle lihtsalt abiks olnud ja läheb tänanegi jutt siit edasi palju helgemalt. Muidugi on kurb, muidugi on kogu aeg meeles, aga süda ei valuta enam. Sest meile anti rohkem kui kolm aastat palju koos olla. See oli pikk hüvastijätt.
Möödunud nädala lõpp oli kirju ja armas, sest meie noored pered tulid jälle koju ja nii meie linna- kui maakodu ümber toimus suur autoralli. Kõik me pidime oma liikumistes arvestama küll teede sulgemisi, küll rahvamasside rändamisi. Meie väike E. käis ja vaatas ka lossipargi juures esimesed kiiremad autod ära ja seejärel toodi ta koju, kus me siis kolmekesi (kiisu ikka ka) ahjupaistel mõnusalt õhtut veetsime.
Üks mäng oli meil selline, et väikesed ponid elasid ja seiklesid mägedes (loe: kirju päevateki voltide vahel). Äkki ütles helesinine poni roosale ponile ärevalt: Kuula! Mis hääl see oli!?! Roosa poni, kes oli kangesti minu häälega, küsis, et no mis hääl see siis oli? Helesinine poni aga vastas väga salapäraselt, et see hääl oli üks h-ä-b-e-m-a-t-u hääl!!! Pärast selgus, et see häbematu hääl on küllaltki hirmus hääl. Siis oligi õige aeg sekkuda suurel, tugeval trollil nimega Biggie, kellel oli kaenlas pisike roheline mr Dinkles ja koos rahustasid nad hirmunud ponid ilusasti maha.
Külmkapile joonistati uus pilt ka. Kunagi ei tasu nelja ja poolesele öelda, et oi, kui ilusa õunaussi sa joonistanud oled, sest õunauss võib osutuda hoopiski imekauniks merineitsiks. Ja tänapäeva lapsed ei joonista kodumajaks enam ammugi viilkatusega tarekest, mille korstnast suits otse taeva poole tõuseb, vaid hoopis ühe korraliku kõrghoone. Kui lõpuks Biggie, Barbie, poni, kipskassike, Elsa, kits, aknaraam ja võtmehoidja olid teki alla magama pandud, oli aeg ka ise tuttu minna.
Maale tulla oli teistmoodi tunne. Loodus ühtaegu teeb meeled hellaks kui ka lohutab. Panin riiulisse tagasi raamatud, mida paps vahelduva eduga viimasel aastal uuesti lugeda tahtis.
Aga ralli tõi meie küla vahele sellise rahvusvahelise möllu, et polnud mahti kurvastada. Vahepeal ei toimunud siin teedel võidusõitu üle 15 aasta, see siin oli 50-nda juubeliralli viimane kiiruskatse - otse meie sauna ja puuriida taga! Vihm jäi järele, ilm oli soe, lauale poetati head-paremat, grill tossas ning saun oli samuti kuum.
Meie maa servi mööda hakkas kogunema ja ennast paika sättima igasugust rahvast. Arutasime, et oleks pidanud igaühele reha kätte andma. Aga naaberküla mees ütles, et kui igaüks oleks kasvõi ühe lehe üles korjanud, oleks kah õu puhtamaks saanud. Vaat nii palju inimesi nähti sel õhtul meie vaikses väikses külakeses.
Kõige varasemad tulijad olid (pressi)fotograafid. Keegi hüüdis õunapuu alt Hello! ja paigutas ühe kaameratest puu otsa punast silma vilgutama. Pikkade torude- ja vihmakiledega varustet mehi jalutas tähtsalt üle meie õuemuru. Ega meil ei olegi ju aeda ümber.
Naaberkülast tuldi kambaga läbi metsa ja ühel väikemehel olid jalad märjaks saanud. Sai siis toast kuivi sokke otsitud. Oli vennastumist, oli õestumist. Naljatati, naerdi, mina koos teistega, samal ajal torkas südames, kui silmanurgast nägin, et kellegi lapsed isa tehtud kiigel kiikusid... Jah, just täpselt niimoodi lähebki elu edasi.
Mu poolkuival hibiskuse veinil oli minekut. Ühe pudeli ja pokaalid pistsin pihku sakslastest paarile, kes ilmselgelt nautisid rohkem teineteist kui rallit. Maja ette pingile poetasin neile pehme istumise aluse ka. Lõpuks läksid nad koos lastega hoopistükkis soojaks köetud tuppa istuma ja meie vanu albumeid vaatama. Laste hinnang oli - gemütlich!
Aga sai möödanikuks ka see möll, rahvas läks ülemeelikult hõigeldes laiali ja meie soomlastest naabrid pääsesid tõkke tagant tulema, et oma 700-kilomeetrisest reisist ka viimane kilomeeter koduni sõita. Läksin sauna, leiliruumi aknast paistis viimane ehakuma. Üle õue tulin pea kuklas, nagu alati, olgu taevas milline tahes. Kord vilguvad kauged tähed, kord värskendab kuumavat nägu vihm või jahutab lumi. Oli vaikne, ilus ja rahulik.
|
OSCAR-2019
|
||
Kord küsis üks neljaaastane andekas poiss oma vanaemalt telefonis: „Vabandage palun, kas teil oleks vaja sellist asja nagu minu hoidmine?“ Täna küsitakse meilt: vabandage palun, kas teil oleks vaja sellist asja nagu jõulud – jõulukirik, jõululaulud, jõulurõõm? Paljud eestimaalased vajavad seda väga. Seesama poiss, kelle maine elutee lõppes väga noorelt, küsis kord taas oma armsalt: „Vabandage palun, ega teil ei ole vaja sellist asja nagu minu küllatulek?“ Nendes jõuludes küsib meilt keegi, kes sündis esimesel jõuluööl hämartuulisesse maailma selleks, et olla valguseks, et hoolida, et armastada, et juhatada teed igavesse ellu; Tema, kel siia tulles ei olnud kohta üheski majas, küsib meilt: kas me leiame tema jaoks paiga oma mõtetes, elus? Vabandage, palun, kas teil oleks vaja sellist asja nagu minu küllatulek?
See sündis üle 2000 aasta tagasi. Vahel arvame, et meie elu, meie tulevik sõltub sellest, mis sünnib praegu; oleneb sellest, kuidas oleme hakkama saanud eile ja täna. Jõulud kõnelevad meile muust – sellest, et meie tulevik ja tänanegi päev võivad palju enam sõltuda sellest, mis on sündinud kaugete aegade taga. Eesti Vabadussõjast kõnelev film “Nimed marmortahvlil” tõi mõned aastad tagasi paljudeni teadmise sellest, kuidas enam kui 80 aasta eest läksid noored ja vanad sõtta, et kinkida meie väiksele rahvale parem tulevik – vabadus, emakeele säilimine, teadmine, et me pole armetud, jõuetud. Sügav kummardus tuleb meil tänutundes teha kõigile, kes on siis ja hiljemgi oma tervise ja elu hinnaga kinkinud meile paremat tulevikku. Kas suudaksime kujutada ette, milline oleks Eesti nüüd, kui aegade taga ei oleks olnud neid, kes uskusid, lootsid, armastasid?
Milline oleks aga maailm, kuhu ei oleks sündinud Jeesus? Meile püütakse selgeks teha, et tähtis on vaid see, mis on nüüd ja praegu. Jõulusõnum on aga Jumala käesirutus, armastuse ja halastuse puudutus igale meist kahe aastatuhande tagant. Siis sündis ühes vaikses Petlemma linnas midagi nii olulist, et selle sündimise järgi alustati kord uut ajaarvamist. Nimi Jeesus tähendab Issandat, vabastajat, päästjat. Tema on Jumala käesirutus meile meie tänasesse päeva. Kuid kas meil, eestlastel, ei peaks olema oma usk, oma jumalad? Nii küsivad inimesed, kes ei kõnele eestimaise mobiiltelefoniga, ei sõida eestimaise auto või lennukiga. Nad lepivad välismaistega, sest need aitavad elu mugavamaks muuta ja on turvalised.
Kord kakstuhat aastat tagasi ütles ingel Petlemma väljadel kartlikele karjastele, kodutuilerändureile: „Ja vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale! Teile on täna Taaveti linnas sündinud Päästja, kes on Issand Jeesus Kristus.“ Kogu rahvale, see tähendab kamulle ja sulle, kõigile meile. Kurvale ja rõõmsale, tugevaleja jõuetule, sellele, kellel on pere, ja ka sellele, kes käib oma teed üksi. Vaesele ja rikkale, tervele ja haigele. Kõigile meile on juba kaugete aegade tagant sirutatud käsi, ulatatud armastus, elu imeline mõte, lõppematu elu, milles kannatused on kui klaasi lihvimine kristalliks ja surmgi vaid lävepakk igavikku.
„Vabandage palun,“ küsis kord üks 4-aastane poiss, „kas teil oleks vaja sellist asja nagu minu küllatulek?“ See olisiis veel võimalik ainult neli aastat. See väike külalinelahkus ootamatult ja õnnelikud olid need, kes olid öelnud talle, etnad väga vajavad tema küllatulekut, temast hoolimist.Me ei tea keegi oma rännaku pikkust ja isegi mitte sellelemaailmale veel antavast ajast. Vaid üks on kindelmeilt küsitakse nendes jõuludes, kas me vajame armastust ja lootust ja rõõmu? Kas vajame kõike seda, mis annab meile jõu armastada ja hoolida, kinkida rõõmu ja valgust? Kas me vajame usku , mis kannab meid ka üle raskuste?
Kas meie eluminutid on täidetud headusega ja meie hing rõõmuga? Kuidas meil läheb? Vastused on väga erinevad. Maailmas on täna kõike. On valgust ja pimedust, on rõõmu ja kurbust, ülevoolavat rikkust ja mõttetut prassimist ning meeletut vaesust ja puudust. On neid, keda pärast jõuluteenistust ootab pidulaud ja pere ning neid, kelle jaoks pole ka sellel pühal ööl peale kiriku ruumi üheski teises majas ega pidulauas. Ka nende jõulude ajal on maailmas nii lootust kui lootusetust.
Taas on jõulud. Veelkord see imeline võimalus ka meile. Tema on sündinud ja mina võin minna teele – kohtuma temaga, et kummarduda ta ette ja kogeda oma kuninga kuldset puudutust. See pole vaid mõõduvaks, kaduvaks hetkeks – see on tema puudutus, kes on tõotanud omadele: ja vaata, ma olen teie juures iga päev kuni maailma ajastu otsani.
Ma ei tea, mis juhtub meie maailmaga homme. Paljud on hirmul, sest kiirustades ja kõike muutes kaob paratamatult pind jalge alt ja tulevik tõmbub tumedaks. Vahel võib meile ehk tunduda, et selle maailma suured ja vägevad keeravad ka meie eluvankri kohe kummuli ja muudavad meie elu liiga raskeks. Paraku on aga nii, et see, mida peetakse ekslikult suuruseks, võib kaduda nagu suits ja see, mis tundub nii armetu ja tähtsusetu, võib määrata selle maailma kulgemist enam, kui need, kes paistavad suured. Suured ja vägevad impeeriumidki on tekkinud ja kadunud. Miski jumalatu pole jääv.
Keegi on kord ennustanud: 21.sajand tuleb kas religioosne või teda ei tule üldse. 21.sajand tuli ja me elame selles juba 11 aastat. 22. detsembri õhtul kell 20.11 alustasid Tallinna paljude pühakodade kellad peale kontserte ja palvusi üht kaunist muusikat. Seda nimetati ühe aasta väldanud paljude sündmuste õnnelikuks lõpuks. Kas kuuleme aga pühakodade kellade mängu ka järgmistel päevadel ja aastatel? Kas võtame aega, et oma tormamiste keskel aegajalt seisatuda ja mõelda, mis on meie elu mõte ja kuhu me tormame? Kas õnnelikust lõpust saab õnnelik algus? Saab, kui suudame taibata, et vana jõulusõnum võib olla ka meie jaoks tõelise tuleviku kuulutus: "Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus. Ja see on teile tunnustäheks: te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat." Äkitselt olid koos ingliga taevased väed Jumalat kiitmas:"Au olgu Jumalale kõrgesja maa peal rahu, inimestest hea meel!"
Jõulud on ju lunastaja sünnipäeva püha. Aeg tähistamaks Jumala Poja, lunastaja sündimist. Aeg otsimaks lepitust Jumala, iseenda ja ligimesega. Aeg endassevaatamiseks, tõe otsimiseks ja uuenemiseks. Aeg kingitusi teha, sest meile on kingitud Päästja.
Jõulud on usulised pühad. Kui jõulud kaotavad religioosse tähenduse, kujunevad nad sotsiaal-majanduslikuks või lihtsalt seltskondlikuks ürituseks, mis eriti ei erine teistest samataolistest. Paremal juhul saavad jõuludest vaid perepühad.
Tähenduse minetamine, olemuse mittemõistmine, sisemine võõraksjäämine ei ohusta mitte ainult jõule. Võtame näiteks sõpruse. Vaid need, kelle elus on olnud või on tõelised sõbrad, mõistavad sõpruse tähendust. Need on rikkad, kes saavad jagada oma hingepõhja, kes tulevad uksest sisse siis, kui kõik välja lähevad, kes kogevad tuge, usaldusväärsust ja rõõmu ühisest a(s)jast. Arvan, et Facebooki sõprade paraad on enamjuhul sõbraks sildistatud võõraste kuhi, mis varjab igatsust kas või ühe sõbra järele.
Sama asi toimub abielu ja perekonnaga. Jumalal oli hea mõte, kui ta lõi inimese meheks ja naiseks ja ütles hiljem, et abielu ei tohi rikkuda. Tänapäeval enamus abielusid puruneb või neid ei sõlmita üldse. Jääb mulje, et abielu on miski, millest tuleks kas hoiduda või sellest põgeneda. Ja nii jäävad võõraks üksolemise võlu, igavese ühtekuulumise kogemus, koos teisega iseendaks saamine, truudus ja kindlustunne.
Arvan, et me ei ole minetanud usku tõelise, püha ja püsiva võimalikkusesse. Sõnaühendid nagu „tõeline sõber“ ja „igavene armastus“ annavad aimu päris asja olemasolust. See, et paljud neid ei koge, ei tähenda, et neid olemas ei ole. Nii nagu jõulud pole ostuhullus, pole ka lähisuhted läbikäiguhoov.
Jõulumöllu eest tasub pageda, jõulude eest mitte. Õhtumaal on jõulud ja aastavahetuse periood olnud palverännakute aeg. Eemalduda rännakule võib füüsiliselt, aga ka sisemiselt. Sinna, kus leitakse mõte ja tähendus, asjade olemus, olemise algpõhjus. See, mis on jõulude peaasi. Tema, kelle sünnipäeva me tähistame.
Jõulude ajal on kombeks soovida midagi head. Mina soovin selle leidmist, hoidmist ja püsimist, mis on tõene ja tegelik.
Inimene on sotsiaalne olend. See tähendab, et me kuulume teiste sekka ja saame hakkama ainult tänu teistele ja koos teistega. Koosolemise juurde kuuluvad erinevused ja eriarvamused.
Tähelepanu väärivad inimesed, kes eristuvad üldisest voolust, kes ei nõustu peavooluga, kes jäävad oma arvamuse juurde või isegi hakkavad vastu.
Demokraatlikus ühiskonnas, kus valitseb sõna- ja südametunnistuse vabadus, on sellised nähtused suhteliselt harvad. Hea tava näeb ette, et igaühel on õigus öelda ja elada oma veendumuste kohaselt. Asi läheb huvitavaks siis, kui õhustik liigub diktatuuri poole, kui on üks õige mõtlemise, ütlemise ja tegemise viis. Siis kerkivad mittenõustujad esile.
Väidan, et õhtumaa tervikuna ja meie seal hulgas liigume relativismi diktatuuri poole. Selles väites on sisemine vastuolu. Kui kõik on suhteline, siis peaks olema ka eriarvamused sallitud. Relativismi diktatuur selles seisnebki, et sallivus, vääramatute väärtuste puudumine ja ajavaimuga leppimine on kohustuslikud.
Paljud režiimid on tegelenud ja tegelevad programmiliselt teisitimõtlemise maassetampimisega, intelligentsi tasalülitamisega, ainumõtlemise juurutamisega. Ilmalaanes ringi vaadates näeme, et inimesi, kes pole nõus peavoolu seisukohtadega, jälitatakse, sõimatakse, ähvardatakse, heidetakse välja erialaorganisatsioonidest, neil keelatakse töötada avalikes ametites, nende vaimne tervis seatakse kahtluse alla. Seda kõike vabadust, sallivust ja helget homset lubava retoorika saatel. Ülev retoorika ja karm tegelikkus käivad ikka diktatuuride puhul käsikäes.
Relativism on olemuslikult vastuolus usulise ja teadusliku maailmapildiga. Üks lähtub ilmutusest kui tõest ja teine lähtub ausast teadmisest tegelikkuse kohta. Nii juhtubki, et usku mõnitatakse ja poliitiliselt ebakorrektsete uurimistulemusteni jõudnud teadlase suhtes rakendatakse sanktsioone.
Surve all hakkavad inimesed uskuma valet, ilmuvad poliitiliselt korrektsed kontseptsioonid ja uurimistulemused.
Mida peaksid peale vaikimise tegema inimesed, kelle südametunnistus ei lase olla nõus selle aja juhtlausetega? Kes pole nõus väitega, et moraal on ainult kokkulepe, vaid usuvad loomuomase vääramatu kõlbluse olemasolu. Kes leiavad, et loomupärane on vaid mehe ja naise ühendus, seepärast on homoseksuaalne käitumine loomuvastane ja ebamoraalne.
Kes arvavad, et igal lapsel on õigus emale ja isale ja seepärast ei tohi anda samasoolistele lapsendamisõigust. Kes on veendunud, et multikulti on tõepoolest kaputt ja Euroopa säilimiseks selle sõna euroopalikus tähenduses on rahvusriiklus. Kes nimetavad piirideta vabadust lihtsalt lodevuseks. Kes ei vaimustu õhtumaa progressist, vaid on mures selle allakäigu pärast.
Üks psühhoteraapia klassik, Irvin Yalom on öelnud, et teisitimõtlejal on kolm võimalust. Hakata vastu, alistuda või mängida kaasa. Vastuhakk on emotsionaalselt ja materiaalselt kallis. Sellega kaasnevad sageli sanktsioonid. Dissidendid, nagu näiteks Solženitsõn, võiks olla siin näiteks.
Alistumine tähendab survele allumist ja pealesurutava maailmavaate omaksvõtmist. Inimese jaoks tähendab see otsekui ümbersündi, sisemist vabanemist surve alt. Samas saavad «pöördunutest» allasurutud häbitunde tõttu oma eelmise maailmavaate pooldajate kõige innukamad tagakiusajad. Endiste hoobid oma õpetajate ja eilsete aatekaaslaste pihta on hästi sihitud.
Kaasamängimist on nimetatud ka väliseks konformsuseks. See tähendab, et inimesed kohanevad oma käitumises, kuid säilitavad oma sügavamad veendumused. Nõukogude ajal kasutati selle nähtuse kohta redise metafoori – väljast punane, seest valge. Selline elu ei saa kaua kesta.
Psühholoogiliselt ei kujunda siin mitte hoiakud käitumist, vaid käitumine hakkab endale õigustust otsima. Survele on lihtsam vastu pidada, kui on olemas mingi toetusgrupp. See grupp võib olla nii füüsiline kui ka vaimne. Näiteks teaduslik teadmine, usuline veendumus, kultuuritraditsioon, kunstivool või filosoofiline maailmavaade.
Siia võiks lisada ka neljanda võimaluse – mõtestatud teisitiolemine. Hiljuti külastas Eestit üks Venemaa opositsioonitegelasi Viktor Šenderovitš. Temalt küsiti, kas ta armastab oma kodumaad.
Vastus oli väga diferentseeritud. Šenderovitši vastust võis mõista nõnda, et ta vihkab Venemaad hetkepoliitilises tähenduses, aga armastab kultuuriloolises tähenduses. Kui minult küsitaks, kas ma armastan Eesti Vabariiki, pean tunnistama, et on arenguid, mida ma põlgan südamepõhjani, ja ikkagi on Eestimaa mu südames ainukesena nii sügaval.
Sõltumatult diktatuuri ideoloogiast on selle psühholoogilised toimemehhanismid suhteliselt sarnased. Teisitimõtlejate ja peavoolu mõtteviisi seost on psühholoogias kirjeldatud sotsiaalse surve ja konformismi mõistete abil. Ilukirjanduses on kaasajooksmist haaravalt kirjeldanud näiteks Alberto Moravia oma raamatus «Konformist».
Olen jälginud oskuslikke inimesi, kes Nõukogude ajal olid soojadel (parteilistel) kohtadel, vabaduse alguses püüdsid nad kalu sogases vees, nüüd kuulutavad nad liberaalseid väärtusi ja eluviisi.
Europugemisel on erinevaid vorme. Järgmises ühiskonnas võiksid nendest saada näiteks hieroglüüfimaalijad või koraaniõpetajad. Ikka vastavalt sellele, kuhu poole maailm pöörab.
Sellele, miks inimesed käituvad konformselt, ei taha, ei julge või ei suuda massist erineda, on psühholoogias esitatud erinevaid seletusi. On leitud, et meile on loomuomane soov meeldida teistele. Koos sellega käib hirm eemaletõugatuse ees, sest me oleme sotsiaalsed olendid.
Me tahame, et meil oleks õigus, ja teiste kinnitav arvamus aitab seda veendumust hoida. Uuringud näitavad ka, et konformsus on isiksuseomadus. On neid, kes teevad alati seda, mida teised teevad, ja on neid, kes jäävad alati enesele kindlaks.
Miks mõned inimesed ikkagi panevad vastu sotsiaalsele survele? Psühholoogiliselt on siin olulised kaks motiivi. Esiteks soov säilitada oma individuaalsus, jääda oma veendumuste juurde, mitte alandada iseennast, mitte lahustuda. Teiseks meie loomulik vastuseis kontrollile ja survele.
Ajuloputuse uurijad ütlevad, et kui kaob režiimi surve, taastub eluterve mõtlemine suhteliselt kiiresti. Tõsi, armid jäävad ja nendest paranemine võib võtta mitu inimpõlve.
Psühholoogilised uuringud näitavad, et ebakindlus suurendab konformset käitumist. Need, kes on enesekindlad, kellel on väljakujunenud maailmavaade ja väärtussüsteem, on suhteliselt sõltumatumad oma käitumises ja hinnangutes. Sama seaduspärasus toimib ka erinevates kultuurides. Väidetavalt käitutakse kollektivistlikes kultuurides konformistlikumalt kui individualistlikes. Relativismi puhul on ebakindlus ja seepärast ka konformsus n-ö sisse kirjutatud.
Peavoolu ja opositsiooni arvuline vahekord on omaette teema. Üks sotsiaalseid illusioone on, et me kaldume esilekerkivat ja nähtavat pidama üldiseks. Kui meedia võimendab arvulise vähemuse seisukohti ja neil on raha enda presenteerimiseks, tekib illusioon vähemuse kõikvõimsusest ja kõikjalolemisest. Arvuline enamus satub n-ö illusoorsesse opositsiooni, kuna nende häält pole kuulda, nad on killustunud või lihtsalt ei tee oma häält kuuldavaks.
Oluline koht surveideoloogiates on kuulutada teisitimõtlemine ebanormaalseks või isegi haiguseks. Meie avalikku ruumi reostas hiljuti kampaania «Kumm on seks». Üks küsimusi, mida 18 protsendi kummikandjate esindaja reklaamklipis õhates ülejäänud 82 protsendilt küsib, on, et «mis sul viga on». Mul on piinlik kõigi endast lugupidavate Eesti naiste ees.
Iga diktatuuri ajal on inimesel võimalus säilitada sisemine vabadus. Koonduslaagri läbi teinud logoteraapia rajaja Viktor Frankl arutles nende teemade üle ja leidis, et inimeseks olemise juurde kuulub võime otsustada. Alati on olemas valik. Jutt, et meil pole valikut, on vale.
Laagris oli alati neid, kes jagasid oma viimase leiva, kes säilitasid eneseväärikuse kuni lõpuni. Need, kes püüavad kangesti teistele meeldida, ei meeldi varsti iseendale. Endaks jäämine on tugevate privileeg. See kehtib minu arvates nii üksikisiku, grupi kui ka ühe rahva kohta.
Mis seal kirikus küll toimub? Kes pühapäeval kirikutee jalge alla võtab, saab teada. Kõik on endine, samas alati aktuaalne – ikka räägitakse Jumala päästvast ja uueks loovast armust. Ka manifestides pole kummaski midagi põhjapanevalt uut ega sellist, mida Eesti kirikud juba ei praktiseeriks. Kristlik kirik on nii pika traditsiooniga, et seda on raske millegagi üllatada.
Elame vabas maailmas, kus igaüks võib uskuda ja kuulutada ükskõik mida. Kiriku eesmärk on aga uskuda ainult seda, mis on õige. Seega usuküsimused on alati tõe ja õiguse küsimused ja alati inimmeeli tugevasti ärritavad küsimused. Usk ei ole hobi ega rahvuslik kultuurinähtus, vaid kogu inimkonda kõikidel aegadel haaranud igatsus Kõigevägevama järele, nimetatagu teda kuidas iganes. See igatsus on väljendunud lõputul erineval moel suures hulgas religioonides. Kui ingel ilmus Petlemma väljal karjastele, teatas ta Jumala vastusest inimeste igatsusele – Jeesuse sünnist, siis tegi ta seda mitte üksikule hulgale, vaid «kogu rahvale» (Lk 2,10). Ja seda ajal, mil maailmas veel kedagi kristlaseks ei nimetatud. Sõnum oli avalik ja mõeldud kõigile inimestele. Jeesus on vastus kõigile religioonidele. Kuna kiriku sõnum puudutab kõiki, on hea, et usuküsimusi arutatakse avalikul diskussioonil. See ajendas ka mind avaldama tradistioonilise kristluse manifesti.
Ma loodan, et Eesti kirikud säilitavad muutuste keskel selle, mis teeb kirikust kiriku. Ja mida muud ongi kirikul anda, kui pattude andestust ja igavest elu? Kirik ei ole humanitaarabi jagamise ega seltsielu edendamise organisatsioon, kuigi ka see on hea ja vajalik, vaid kirik on koht patusele inimesele. Mäletan üliõpilaspõlvest arutelu teemal: Jeesus on vastus, aga mis on küsimus? Inimene, kes ei tunneta oma patusust, ei saa kunagi ka Jeesusest aru. Ja patu all on mõeldud lahusolekut Jumalast – halvad teod on vaid selle tagajärg. Kui kirik ei tegele põhjusega, pole kasu ka tagajärgedega võitlemisest.
Jumala Sõna kinnitab, et kõik inimesed on patused (mina sealhulgas). Seega on kirik alati patustele avatud. Jumala armastuse juurde on teretulnud iga inimene just sellisena nagu ta on, aga Jumal armastab inimest liiga palju, et jätta teda selliseks, nagu ta on. Me usume Jeesust Kristust kui elu muutvat väge. Ühiskonna probleemid ei ole lahendatavad väliste vahenditega, vaid alustada tuleb inimese südamest, tema olemuse uuenemisest. See muutus ei tule kergelt nagu näeme ka kristlaste endi puhul. Mõni viga paistab kergesti välja: näiteks alkoholism, mõni teine on lihtsamini varjatav nagu uhkus või kadedus. Üks ei ole hullem ega normaalsem kui teine. Jumala armu vajavad kõik. Kirik usub väga suuri asju. Mitte ainult inimese uuenemist selles elus, vaid ka surnute ülestõusmist. Kui seda teaduslikult seletada, ei jää suurt midagi järele. Humanism on tore seni, kuni see ei ürita vähendada Jumala tegusid, kuni see ei püüa allutada Jumalat inimese tahtele.
Ma pole hetkekski kahelnud, et Eesti ühiskonnas on traditsiooniliste väärtuste kaitsjaid rohkem, kui manifestidel allkirju või kommentaare – ka nende seas, kes ise kirikusse ei kuulugi. Ka kiriku noorem põlvkond toetub aastatuhandetega läbiproovitud seisukohtadele. Võrreldes Põhjamaadega on Eesti luterlikul kirikul täna suurem vabadus öelda seda, mida mõtleb. Hiljuti kinnitas eravestluses üks Soome luterliku kiriku juhte, et eestlaste selged seisukohavõtud on nendelegi suureks abiks. Põhjamaades on ühiskonnal kiriku üle suurem kontroll – kõike ei saa öelda. Eesti kirikute seisukohad on täna ka paljude Skandinaavia kristlaste seisukohad. Meil on veel vabadus. Hoidkem seda! Usun, et Eesti kristlaskond on täna ühtsem kui varem ja kiriku väiksus võib olla ka tema tugevus.
Hiina on viimastel aastatel järjest enam ja enam otsimas võimalusi kuidas oma mõjuvõimu maailmas nii poliitiliselt kui ka majanduslikult suurendada. Üheks kõige silmapaistvamaks tegevuseks on olnud Hiina investeeringut Balkanimaadesse. Mis on Hiina täpsem eesmärk kõige selle juures ja kuidas reageerib sellele Euroopa Liit, kes tunneb, et Aasia suurjõud on tulnud tema koduõuele oma mängu reegleid kehtestama.
Kogu suure suuga rääkimise juures ühtsest Euroopast, majanduslikust arengust ja koostööst Balkanimaades (ja kaugemalgi), lisaks rohkem kui poolteist kümnendit tippkohtumisi ja töögruppe võib naiivne vaatleja mõelda, et Balkan on teel Euroopas kõige paremini ühendatud piirkondade hulka. Kahjuks on reaalsus midagi muud. Reaalselt on Euroopa Liidu rahadega Balkanimaades infrastruktuuri arendamisel saavutatud väga vähe
Kokku on kogu piirkonna ühenduvusprogrammi osana heaks kiidetud 19 transpordi- ja energeetika projekti. Ent ainult neli nendest tegelikult tööd alustanud (kaks Montenegros, üks Bosnia ja Horvaatia piiril ja teine Makedoonias). Ülejäänud on erinevates ettevalmistus astmetes.
Selle aeglase liikumise põhjuseks on tõenäoliselt keerukas kavandamine, mida sellised projektid vajavad, ja veelgi keerukam Euroopa Liidu bürokraatiamasin. Kahtlemata on oma süü ka Balkani riikide valitsustel.
Hiina lähenemisviis on olnud mõnevõrra erinev. Selle asemel, et püüda välja selgitada ja arendada keerukaid piirkondlikke projekte, mis võiksid piirkonna infrastruktuuri parandada on Hiina ametnikud otsinud Kesk-ja Ida-Euroopa piirkonda rahastamiseks konkreetseid projekte, mis on paberil valmis kuid vajavad veel finantseeringut.
Lähtuvalt projektidest, millel planeering on juba olemas on Hiina teatud juhtudel suutnud kiiremini oma investeeringuid määrata. Hiina otsib ka projekte, millel on juba valitsuste toetus ja huvi.
Osa põhjusest, miks Hiina tegevus infrastruktuuri projektide osas näib tõhusam on see, et valitud on rohkem nähtavaid projekte, näiteks Belgradis asuv uus Mihajlo Pupini sild, mida kasutavad tuhanded inimesed iga päev . Seevastu EL-i rahastatavad projektid on tavaliselt vähem nähtavad ja saavad vähem kajastamist, osaliselt seetõttu, et Balkani on sarnaseid projekte palju rohkem.
Hoolimata hirmudest, et Hiina seab Euroopale Balkanimaades üles lõksu, näitavad praegu tõendid, et EL jääb selle piirkonna kõige olulisemaks jõuks. Ehkki mitte ainsaks jõuks nagu see on olnud lähiminevikus.
On väga selge, et Hiina sooviks Euroopas ja Euroopa turule suunatud koridor. Oma mõjuvõimu kehtestada mõnes Euroopa Liidu liikmesriigis on tänu regulatsioonidele märksa keerulisem, kuid Euroopa Liidust väljapoole jäävad kandidaatriigid on ideaalne sihtmärk. Sisuliselt võib Hiina tegeleda “trooja hobuse” ehitamisega ja käsi peseb kätt alustel hiljem nõuda praeguselt kandidaatriigilt, kes tulevikus on liikmesriik Euroopa Liidu siseselt endale soodsamate otsuste algatamist, nende läbi surumist või siis ebasoovitavate otsuste vetostamist või vähemalt nende vastu võitlemist.
Balkanimaad mängivad hea meelega mõlemal väljakul. Ühelt poolt ei panda kätt ette Hiina investeeringutele, teiselt poolt kinnitatakse jätkuvalt soovi olla osa ühtsest Euroopast ja jätkata liikumist Euroopa Liiduga liikumise suunas.
Mitte kellelgi ei tasu olla sinisilmne ja arvata, et Hiina loobib raha tuulde lihtsalt soovist nõrgemaid riike aidata. Tegelikult ei ole Balkanimaad nii öelda “esimesed ohvrid” Hiina mõjutusmängude reas. Varasemad pingutused pole vilja kandnud, kuid kui Euroopa Liit jätab Balkanimaad vihmavarju pakkumise asemel vihma kätte, võivad tagajärjed tulevikus olla ebameeldivad.
|
OSCAR-2019
|
||
Kõigepealt üks vana lugu, mida meie armas soomlasest naabrimees ikka rääkida armastab. 17 aastat tagasi seilasid nad naisega oma jahil mööda meresid ja ikka tihedamini sattusid nad ka Eestisse. See oli aeg, mil soomlased ostsid siit palju odavat kinnisvara kokku ja eks nemadki mängisid mõttega siia väike kohake soetada. Jahti oli toodud juba esimene eestikeelne raamat, kust hoolega eesti keelt õpiti. See raamat oli "Jänku-onu vembud".
Kord olid nad jälle siin, laevuke sadamas ankrus ja ise autoga saart avastamas. Satuti sõna otseses mõttes metsikusse pärapõrgusse, kus palju võssakasvanud talukohti, kuid see-eest kena loodus ja sillerdav meri. Kilomeetrite viisi ei kohatud inimhingelistki kuni äkki - väike külapood ja poe ees kolm karvast külameest, igaühel õllepudel käes ja pläru hambus. Pertti pidas auto kinni ja ärevus hinges astus meeste juurde. Tema trumbiks tagataskus oli vene keel. Ja ei mäletagi enam, mis keeles ta küsis, kuid küsitud ta sai, et ega mehed tea kedagi, kes siinkandis maja müüks. Üks mees ütles kohe rahulikult, et mul onu müüb. Onu! Mis onu, kelle onu? Oot-oot, JÄNKU-ONU?! Või kas tema kulul tehakse hoopis nalja? Või on ka päriselus Jänku-onu-vembumees olemas? Aga mehed jäid tõsiseks. Pertti küsis, et kus see maja siis asub? Siit paar kilomeetrit, ma tulen näitan teile, ütles mees. Pertti oli suures segaduses - kas nad said ikka üksteisest õigesti aru ja kui mees lubas maja näitama tulla, siis miks ta juba ei tule? Äkki on need altkulmu põrnitsevad võõraamaa mehed hoopis hirmsad röövmõrvarid, kes just nimelt vanemaid soome paare jahivad? (Viimane lause oli küll nüüd juba minu enda fantaasia vili). Aga külamehed jõid rahulikult oma pudelid tühjaks, tõmbasid suitsud lõpuni, surusid konid kannaga maa sisse ja alles siis hakati minema.
Edasi läks nii nagu minema pidi. Löödi käed ja kui soome paar lõpuks omavahele jäi vaatasid nad üksteisele otsa ja küsisid teineteiselt - millega me nüüd küll hakkama saime? Sest maja oli ikka väga viletsakene - räämas ja pimedad toad, tühjaksjäänud laut sõnnikut ja lakapealne vanu heinu täis. Aga see selleks. Nüüd on meie kõrval kena, kahekorruseline rookatusega koduke, kuhu 700 km kauguselt tullakse aastas vähemalt kümme korda.
Aga meil on siin Sõrves nüüd üks aastaring täis! Aastapäevaks tegin talule väikseid kingitusi - ilus kastmekann (cena 2 rbl. 30 kop.), kolm uut pokaali, kaks uut kaussi, broderiist sitse-satse. Lihtne toit maitses sel päeval pidulikult.
Panen kirja ka sõprade-sugulaste-tuttavate aastatagused reaktsioonid seoses meie ostuga. Nemad muudkui küsisid ja meie muudkui vastasime:
Jaajaa, ikka gyprociga üle kõik ja plastaknad ette! (Alguses häiris mind tumeroheline laudise osa tubades, kuni üks noor, trenditeadlik külaline õhkas: Oo, milline supermoodne skandinaavia-roheline sein! Otsekohe hakkas mulle ka meeldima:))
Me tahtsimegi, et oleksime kau-ges küü-laas.. Tore, et meie lapselapsele nüüd meie maakodust laul tehti. Praegu laulab ta veel vadja või saami keeles, aga küll tema ka varsti üle küla hõiskab:"et saada pruudiks, teiseks juuniks" ja "võtan kaasa, breketid ja Mati!", nagu ühe hää tuttava lapselapsed võrumaal laulavad. Tegelikult on meil kapis üks pisike remonti vajav viiul ka;)
Tööd? See siin ei ole töö vaid puhas rõõm. Ja mitte keegi ei sunni. (Mulle ei ole eluaeg aiatööd istunud, aga haljastusest olen vaimustuses).
Siin on omalaadsed kummitused. Kindlasti heatahtlikud. Kolm korda on fotoka ette jäänud seletamatu valguskera, mida silmaga vaadates ei olnud näha. Ja see on hoopis teistsugune, kui see rõngas, mida peegelkaamera läätsed vahel piltidele tekitavad. Sõrve folkloori võib iga huviline uurida ja oleme kuulnud ka kirja panemata lugusid. Aga üks lugu on tõestisündinud.
Peale hirmsaid Sõrve lahinguid oli naabri talumaadel kolm hukkunut. Üks oli venelane, teine sakslane, kolmandat ei tea enam.. eestlane? Sel juhul oleks küll anekdootlik tragöödia.
Esimese kiiruga mattis naabri papa need oma põllu peale. Hiljem mattis ümber. Kui peres jutuks tuli, et kuhu, siis oli isa vastanud: sinna eemale, kuuskede taha! Nüüd mina vaatan ja vaatan, et ainukesed arvestatavad kuused, mis sel ajal juba olemas olla võisid ja mis sel ajal eikellegi maale jääda võisid, on meie kolm vana kuuske! Kuuskede taga on kandiline vajunud osa, kus poole suveni helgib liivase põhjaga veesilm. Kõik on muidugi oletus. Võib olla kaevati sealt millalgi liiva. Või maeti mõni lõpnud koduloom. Aga kuhugi need sõdurid siin ju ometi maetud on ja meil ei oleks küll selle vastu mitte midagi, kui need kolm just siin, kolme võimsa kuuse all, lõunapäikese pool, linnulaulus ja meretuules puhkavad. Elamata jäänud elud. Kellegi kallid. Ka minu vanaisa on kuskil nii..
Tegelikult ei ole läinud mööda ühtegi päeva siin maal, kui me ei oleks õnnest õhanud ja ikka ja jälle imestanud, et me tõepoolest, päriselt siin oleme ja tegutseme. Olgu või sara, aga nii armas! Mõnus on siin plaani pidada, ette kujutada, loodusega koos toimetada. Varsti on oodata sookurgede kevadist mänguhüüdu ja äkki leian eelmisel kevadel metsast leitud hirvesarvele sel kevadel ka paarilise.
Lumikellukesed ja sarapuuurvad on lõpetamas. Sillad ja kuldtähed näitavad nuppe. Vahtramahl on jooksma pandud. Sinnasamasse kuuskedeni unistasime laiendada oma õueala. Tundus võimatu missioon, sest suveks kasvas sinna tihe, rinnuni võsa ja rohttaimedest müür. Sigade paradiis. Tegelikult tahtsime näha, mis sealt maa seest esimesel aastal üleüldse välja tuleb. Nägime. Varjas ära ka päikese. Suurt läbimurret tihnikust plaanisime kevadeks. Kuid lumetu ja pehme talv ning rõõmus hasart aitasid kaasa selleks, et tugevalt üle poole tööst on juba tehtud! Minul oli seal muidugi väike osa. Ja see, kes seal müttas, meenutas mulle filmist "Mehed ei nuta" seda ooperilauljat, kes hüüdis: Kirvest, andke mulle kirvest!
Sel nädalavahetusel leidsin jälle hobuseraua! Maja seintel on neid nüüd juba 15 ringis. Leidsin ka tumepruuni rohupudeli. Meenus köhasiirup nimega Pertussinum. Mõtlen, et ju need avastused siin nüüd varsti otsa ka saavad, aastaajad hakkavad ju korduma, kõik nurgatagused on varsti läbi nuusitud, meri ja päikeseloojang igas võimalikus olekus üles pildistatud. Ehk et näis näis, mida siia blogisse veel lisada on..
|
OSCAR-2019
|
||
„Tulge nüüd appi!“ kurdab Tööandjate Keskliidu juhataja Toomas Tamsar. “Valitsus teeb valimiste ootuses kohapeal ringe ja ootab, et asjad laheneks iseenesest. Ei lahene. Olukord pingestub iga kuuga. Ükskõik kuhu vaatad, kõikjal on inimesi puudu.”
See võib töötajate puudumisel õige olla, aga vaadakem, kuidas need lugupeetavad tööandjad ise elavad ja asjasse suhtuvad. Tööandja on see, kes suunab nii tööprotsessi kui ka töövõtjaid. Sellesse valitsus ei sekku. Millest siis selline nutulaul?
Eriti kummaline on seda kõike lugeda nii kuulsalt mehelt. Ta oli Eesti Kaubandus-Tööstuskoja peadirektor, 1998–1999 Norma Grupi juhatuse esimees, 1999–2000 AS NG Investeeringud juhatuse esimees, 2000–2002 Tallinna Kaubamaja juhatuse esimees. Ja mis kõige tähtsam, üks OÜ Balti Juhtimiskonverents asutajaid ning on siiani Pärnu Konverentside eestvedaja, samuti coachingu-firma Tamsar Coaching omanik.
Loogilist arusaamist mööda peaks selline mees olema juba tasemel, et saab ise hakkama nii tööliste puudumise kui ka kõige muu lahendamisega. Aga näe, ei saa, kutsub valitsust appi. On täiesti arusaamatu, mida siis nendel „juhtimise konverentsidel” õpetatakse? Ja nimelt Toomas Tamsare juhtimisel.
2005. aastal kirjutas ta Eesti Päevalehes järgmist: ”Ettevõtluses on üpris tüüpiline olukord, kus firma juhid tunnevad, et neilt oodatakse muutusi. Aga napib mõistust.”
Järelikult annab lugupeetud Tööandjate Keskliidu juht ise võimaliku põhjenduse töötajate puudumisele. Paljud Eesti töötajad on läinud piiri taha saama seda palka, mida peaks Eestis tööandja neile maksma.
Tööjõu sisserändest saab mõelda kaht moodi – kas lugedes põhiseadust või raha. Põhiseaduse järgi on Eesti rahvusriik, mis on loodud eesti rahva, keele ja kultuuri säilimiseks. Seega on sisseränne põhiseadusega põhimõtteliselt vastuolus, kuna eestlaste, st eesti keelt emakeelena rääkivate inimeste osa rahvastikus võib seetõttu väheneda.
Paraku on “ka rikkad nutavad” õigus. Pärnus pani uksed kinni suur (16 veokit) veofirma, sest probleemid samad- kõrge kütusehind ja ebaaus konkurents. Vabaks saanud juhtidele jookstakse tormi, kahjuks enamusele pakutakse ümbrikupalka. Nii, et näitame 500 ära, aga kätte maksame mustalt.
Jälle ühe elamuse võrra rikkam! Vahur Kersnal (56) õnnestus koos rahvasaadikust abikaasa Liinaga (38) mekkida Eesti Vabariigi sünniaastal Prantsusmaal pudelisse villitud märjukest. „Meie veinieksperdist tuttav Jaanus Lajal kinkis endale juubeli puhul võimaluse avada teadaolevalt esimest korda Eestis sedavõrd vana, et mitte öelda ürgne vein,“ kinnitab Liina, „ja see koos sõpradega ära juua.“
kujutab endast see Tööandjate keskliit? Vastan: see on maffiaärikate ametiühing! Kas olete vähe lugenud või kuulnud, kuidas see ametiühing kirjutab võltsvalitsustele ja võltsriigikogudele ette, mida nad tegema peavad? Miks pole keegi avaldanud karmi tõde, et just see ärikate a/ü on peale sundinud pinsiea tõstmise, ehkki inimesed surevad ikka enne 112 eluaastat, mis juba üle poole sajandi on meie rekord. Miks keegi ei avalda tõde, et see rängalt kasvav eluiga on tegelikult matemaatiline pettus, sest nooremad lahkuvad ja vanemad pole veel eest ära surnud, tõstes nii ka elusolevate inimeste keskmist eluiga. Kas tõesti ükski statistik ei tea, et see oodatava eluea arvestamise valemkond on põhimõtteliselt vale, sest aastal 1918 olid hoopis teised suhted earühmade vahel kui täna.
Peiker tõi ka ühe konkreetse näite. «Oli plaanis krediidiettevõtte liisingu abil 11 aastat vana veok välja vahetada säästlikuma vastu. Paraku keeldus krediidiettevõte meiega lepingut sõlmimast, küsides, kas Baltic Cargoline Pro on Eestis kehtivate majanduspoliitilistest otsustest johtuvate sisendkulude tingimustes võimeline äri jätkama…» kirjeldas ta.
no ei usu seda juttu väga. Eks veonduses on konkurents kogu aeg tihe olnud ja mida puutuvad siia kütusehinnad, nad ju tangivad juba pikka aega piiritaga. Sel aastal lisandus maanteemaks, kõik muu on endine. Näiteks minu kodukohas on ka veondusega tegelev firma ja pole kuulnud et kavatseksid lõpetama hakata.
Ja seda juttu, nagu oleks autojuhid nõus aina mustalt tööd tegema…no ei usu samuti. Ütled ühes teises kommentaaris kuidas firma hingusele läks ja autojuhtidele joosti tormi ja siis pakutakse ümbrikupalka Midagi nagu ei klapi.Kui rekkamees on hinnas tööjõud, siis dirigeerivad asju juba nemad, mitte tööandja. Rekkameestel on eraldi teema päevatasu välismaal, võib-olla sellega kuidagi mängitakse, ei tea täpselt. Seda ümbrikupalga teemat võimendab reformierakond, aga praegu ju laekub riigikassasse makse rohkem, seega ootaks tõestust selle kohta, et ümbrikupalkade osakaal on tõusnud ja veel sellises sektoris nagu veondus.
Milles majandusministri süüd nähakse. See kartellindus on siin riigis alguse saanud väga kaua aega tagasi ja siin korra loomisega läheb ilmselt rohkem aega kui 2 aastat. Nafta hind langeb, aga palju see tanklatest välja paistab, nad otsivad aina põhjendusi, miks seda alla lasta ei saa. Siin peaks riik küll midagi ette võtma, see ei ole konkurents vaid kartellindus. Mina mäletan veel aega kus iga nurga pealt said kütust osta ja siis oli konkurents, aga see lõpetati õige ruttu ära ja nüüd on näha miks seda vaja oli.
|
OSCAR-2019
|
||
Lugu grupist noortest tehnikahuvilistest, kes olid pettunud kõikides pakutavates valgustuslahendustes matkajatele ja välitingimustes sportijatele. Nimelt kogunes grupp noori mehi kahetuhandendate alguses keda ühendas sama mure – rahulolematus keskpäraste taskulampidega (nõrk valgusviljakus, kehvalt lahendatud tehnilised lahendused ja puudulik funktsionaalsus).
Et valitsevat olukorda maailmaturul muuta, lähtuti vanast filosoofilisest mõtteterast: „arengu ja parendustöö juured peituvad rahulolematuses“. Uue ettevõtmise nimeks valiti Fenix, millel on ajalooliselt mitmeid tähendusi – sõna “phoenix” tähendas vanas Hiinas „ideaalset asja“ ja ka „õnn, õndsus ja täiuslikkus“. Samuti teatakse Phoenixit kui tuhast tõusjat, uue elutsükli alustajat ja purustamatu või hävinematu sünonüümi.
Olles lati väga kõrgele seadnud, alustati maailma parima ja täiuslikuma taskulambi loomist. Arendusprotsessi kaasati ka mitmete ülikoolide tehniline kompetentsus. Juba paari aasta pärast saadi esimese turule paisatud toote arvustuseks “Flashlight of 2005” (2005 aasta taskulamp). Sellega nõustusid nii rahvusvahelise kasutajate seltskond, mitmed tehnika eksperdid ja koguni New York Times. Seda hinnangut ja seisukohta jagasid ka paljud konkurendid. Sellest hetkest algas uus ajastu taskulampide maailmas – turule ilmusid üha uued ja uued LED tehnoloogial põhinevad võimsad ja funktsionaalsed taskulambid.
Aastal 2010 toodeti juba kordades võimsamaid ja funktsionaalsemaid lampe, kui Fenixi esimene ja kõrgelt hinnatud lambimudel. Aastaks 2016 on lampide võimsused endiselt ja üha pöörasema kiirusega arenenud. Väikesed ja kompaktsed taskulambid, mis aastal 2010 küündisid 200-300 luumenini, on ilma mõõtmeid ja kaalu suurendamata saavutanud võimsuse ca 1000 luumenit.
LED elementidega taskulampide efektiivsus oli kunagi ca 60-70 luumenit vati kohta. Hiljem ca 100 lm/W, siis 130 lm/W. Täna on kasutusel lambimudeleid, milledel on LED-elemendid efektiivsusega 200 lm/W 350 mA juures.
LED element üksi ei taga veel täiuslikku taskulampi. Hea tulemuse saavutamiseks on vaja ka õiget valgustonaalsust, head valgusvihu kauguse ja laiuse suhet. Arendustöö selles valdkonnas käib pidevalt, katsetatakse erinevaid reflektoreid ja kasutatakse kristallselget läätse. Ühe tulemusena on palju positiivset tagasisidet saanud “Dual Distance Beam System”, mille puhul spetsiaal-lääts murrab valgusvihku selliselt, et tekib kaks heledat laiku – see on kasutusel jalgrattalampidel ja on leidnud erakordselt positiivset tagasisidet kasutajatelt.
Maksimaalse efektiivsuse saavutamiseks ei piisa ühest kvaliteetsest komponendist. Et püüelda täiuslikkuse poole, peavad olema kõik komponendid parimad.
Seega taskulambi tootmises oli vaja ka muid revolutsioonilisi muudatusi, et saavutada minimaalne energiakulu ja maksimaalne kasutegur. Et toiteallikast jõuaks valgusallikani võimalikult palju energiat minimaalsete kadudega, vahetati klassikaline nikkelkattega vedruteras välja kullakattega nn. „piano wire“ vedrude vastu.
Ei toimu valgusvoo järkjärgulist nõrgenemist.Lampidele on lisatud mitmeid töörežiime – nõrk, keskmine, tugev ja ülitugev valgus (nt nõrgem valgusvihk, kuid pikem tööaeg; võimas valgusvihk, kuid lühem tööaeg). Lisaks erirežiimid nagu STROBO ja SOS.
Kõik ühenduskohad on varustatud tihenditega, mis teevad Fenix taskulambid vee- ja tolmukindlateks. Enamus lambid on veekindlusega IPX-8 ehk 2m vee alla kuni 30 minutiks. Fenix lambid töötavad ka rasketes ilmastikutingimustes tõrgeteta, pritsmed ja vihm ei ole probleem.
Kogu Fenix lampide tootmine on allutatud rangelt kõikidele kaasaegsetele kvaliteedijuhtimis-süsteemi reeglitele ja pidevalt kaasatakse protsesside kontrollimiseks ettevõtteväliseid inspektoreid. Toodete kvaliteedikontroll algab tooraine kontrollist ja lõppeb sellega, et iga tehasest väljuv lamp on markeeritud individuaalse kerenumbriga – seega reklamatsioonide puhul teab tootja täpselt, millal on konkreetne toode toodetud ja millise maaletooja kaudu jõudnud lõppkasutajani.
Viimaste aastate suurimaks uuenduseks on lambimudelid, milledel kasutatakse patareide asemel taaslaetavaid akusid. Kasutusmugavust silmas pidades on uusimaks lahenduseks akud, mida ei pea laadimise ajaks lambist eraldama, vaid laadimine toimub micro-USB laadimisjuhtme kaudu. Tänu sellele saame taskulampe laadida kodus, kontoris, autos või matkal olles akupangast.
Üha rohkem pannakse rõhku ka kasutusmugavusele ja spetsialiseerutakse vastavalt lõppkasutajate vajadustele. Sellest johtuvalt on erinevate mudelite valik läinud väga laiaks. Võimalik valida kitsa ja pika valgusvihu (kuni 750 m) või lühema aga oluliselt laiema valgusvihu vahel (kuni 120°).
Osad kasutajad eelistavad kanda lampi käes, teised aga peas, et käed oleks vabad. Täna toodetakse taskulampe väga erinevatele kasutusvaldkondadele: matkamine, telkimine, jahindus, kalandus, sukeldumine, sport (jooksmine, jalgrattasõit). Lisaks veel taktikalised erivalgustid ja päästeotstarbelised otsingulambid.
Kokkuvõtvalt võib öelda: “Fenix taskulambid on kompaktsed, kerged, erakordselt eredad ja ehitatud vastupidavateks”. Paljud kasutajad ütlevad: “Fenix taskulamp – päikesekiir sinu taskus”. Kui ei usu – proovi järgi!
|
OSCAR-2019
|
||
Tulevik on juba kohal. Vaadake seda videot (klikka pildil või sellel lingil Wall Street Journali veebis: http://online.wsj.com/video/scenes-from-t...) ja nautige. Kas me Eestis midagi sellist näeme? Veel mitte, aga tõenäoliselt üsna varsti. Kas te poleks, näiteks, nautinud sellist reportaaži Postimehe pingviinide lõunast, või naudiks midagi säärast, ütleme, vabariigi aastapäeva pingviinide paraadist?! Mida saab tulevikus striimida (edastada) otse laivis valguskiirusel üle maailma. Vau, eksole.
Ja kuidas suhtub Irja sellesse, et Inno pihku lüües endale rusikas aanusesse üritab suruda? Millele Inno pihkulöömise ajal mõtleb?
Irja, Inno perssest näppu välja võttes tuleb see puhtaks lakkuda, enne kui klahve puudutada, lähvad haisema.
Lükkad kanale taha, siis lõikad pea maha ja hoiad tiibadest kinni niikaua kuni ta surmaagooniatõmblemised Sul paugu lahti teevad! Siis lased kana lahti ja ta lendab Su eoslastega minema ka veel...vaata, et hiljem alimente nõudma ei hakka!
Psühholoog soovitas meie voodielu vürtsitada millegi erilisega, kuna oleme Innoga palju pornot vaadanud, oli mul midagi uut ja erilist leida raske, lõpuks valisin väljaheitemängud, sõin enne Inno tulekut korralikult hernesuppi ja pärast ootasin voodis, kuni ta kergelt uinuma hakkab, sättisin tagumiku valmis ja alustasin...Innole väga meeldis, mulle ka!
Üks, millest ma aru ei saa. Kas mitte ei õpetata tulevasi PR-spetsialiste ja tulevasi ajakirjanikke lausa ühes ja samas Tartu Ülikooli meedia teaduskonnas. Neid õpetavad samad õppejõud sama programmi alusel. Nii et PR-spetsid ja ajakirjanikud on samast põlvkonnast samade kooli-sentimentidega isikud, tuttavad või sõbrad lausa.
Ent PRindus on mitu korda suurem bisnis kui ajakirjandus. Sellest eriti avalikult ei räägita. PR-mehed teenivad mitu korda rohkem kui ajakirjanikud. Valdkond on lai: alates lihtsamatest pressiteadetest kuni keerukamate operatsioonideni nagu avaliku arvamuse kujundamine. Isegi ministrite, presidentide kõnesid kirjutavad PR-mehed ja -naised.
Samas, ilma ajakirjanduseta poleks PRi. Mis võib kujuneda PRile kirstunaelaks, sest kui ajakirjandus nõrgeneb ning kokku kukub, siis kaob ka vajadus PRi järele (PRi ülesanne on eelkõige pesta puhtaks isikuid, kelle ajakirjandus on sitaga üle valanud). Või kui ajakirjandus hakkab ise PRi tegema (salaja, midugi), nagu see praeguse kriisi ajal on juhtunud.
Need pole ainult Eestile omased arengud, vaid üleilmsed. Ajakirjanike sissetulekud on väiksemad, ent neil on suurem vabadus kirjutada sellest, mis neile endile meeldib. PR-mees kirjutab ainult seda, mis kellelegi teisele meeldib. Ent ka ajakirjanik ei saa olla vaba, kui tema ülemus sunnib teda kirjutama midagi muud (näiteks on teada, et kui Hans H. Luigele maksta, siis kirjutab Ekspressi ajakirjanik vajaliku artikli). Sestap pakub blogimine kõige suuremat naudingut, kirjutada sellest, mis endale meeldib. Mis ei välista, loomulikult, et see veel kellelegi meeldib.
Nii et vabadus on ajakirjanduse vallas pöördvõrdeline teenitava tuluga, blogimises on vabadust kõige rohkem, ent tulud kõige väiksemad, PRinduses vabadust kõige vähem, aga tulud kõige suuremad. Mis tekitab PRinduses suuremaid pingeid, mida siis püütakse eri moel välja elada. Näiteks tuntud PR-mehed Toomas H. Liiv (Meola) ja Kaur Hanson avastasid enda jaoks pedofiilia.
Apple’i firma juht Steve Jobs (55) esitles kolmapäeval uut tahvelarvutit, mis peaks meedia- ja meelelahutuse tarbimise arvutis enneolematult lahedaks tegema.
Minu aastase poja lemmikmänguasi on minu mobiiltelefon. See pole tegelikult päris tavaline telefon, vaid iPhone, puutetundliku ekraani ja 32 GB mäluga miniarvuti, millega saab muuhulgas ka helistada.
Mind hämmastab, kui enesestmõistetavalt leiab laps oma kohmakate sõrmekestega üles õnarused, millele vajutades ekraanil midagi muutub, ning pöialdega ekraanil sõtkudes sunnib pilte vahelduma. Väikelastele mõeldud programmis imetleb ta koeri, kasse, elevante ja kanaarilinde, kes tema soovil häält teevad.
Viimase poole sajandi jooksul toimunud tehnoloogiline areng on olnud peadpööritav. Ja üldse on tehnoloogia selle tööstuslikus mõttes olnud inimkonnaga koos ainult veidi üle saja aasta. Antropoloog Desmond Morris väidab, et inimene on sisimas siiamaani jääaja kütt, kes pole viimasel sajandil tekkinud tehnoloogiamaailmaga jõudnud kohaneda. Et oleme inimtõuna sellest virvarrist segaduses ja ei oska oma kohta leida. Sajad tuhanded aastad on meid lihvinud hoopis selleks, et ise loodusest toitu leida ja järglasi kasvatada, mitte laua taga istudes mingi elektroonilise vidina nuppudele vajutada.
Tarbeelektroonika vidinate tänane tipp ongi iPhone. Selle tootja on Apple’i nimeline firma USAs. Kolmapäeval hoidis kogu tehnoloogiahuviline maailm hinge kinni, sest Apple esitles oma uut toodet, puutetundliku ekraaniga tahvelarvutit. Miljonid inimesed usuvad, et just sellised seadmed muudavad meediatarbimise üsna lühikese aja jooksul tundmatuseni.
Need, kes käisid 2002. aastal vaatamas ulmefilmi “Minority Report” Tom Cruisega peaosas, mäletavad kindlasti, kuidas peategelane ekraanile kuvatud fotosid sõrmedega suuremaks-laiemaks venitas või sirvimisliigutusega pildirida ekraanil edasi kihutas. Kaheksa aastat tagasi oli see totaalne ulme, mida sai näha vaid filmis.
Täna on see igapäevane tegelikkus nii Eesti väidetavalt 30 000 iPhone’i omaniku kui muude puutetundliku ekraaniga toodete kasutajate jaoks.
Uus meediamessias – 25-sentimeetrise diagonaaliga, õhukese raamatu sarnane Apple’i tahvelarvuti on sisuliselt üks ekraan. Piisavalt väike ja kerge selleks, et seda igal pool kaasas kanda. Sinna sisse võib laadida raamatuid, muusikat, videofilme, mänge, ajalehti ja ajakirju. Meelelahutus ja informatsioon paiknevad vaguralt mäluseadmes, valmis vedruna esimese näpuliigutuse peale ekraanile hüppama või traadita wifiühenduse kaudu uuendusi alla laadima.
Kas tulevik algas eile? Paljud arvavad, et jah. Et Apple’i uus tahvelarvuti muudab pöördumatult info ja meelelahutuse maailma. Et inimesed ei viitsi enam osta krabisevaid ajalehti või pakse ajakirju, vaid eelistavad neid tellida otse oma tahvelarvutisse, kus piltidele ja tekstile lisaks on videod, veebiarhiivid, kõikvõimalik interaktiivsus.
Kus artikli juures ei ole üks liikumatu, vaid 20 erinevat fotot ning video nende fotode tegemisest; kus päevauudisele on lisatud linke videokaadritega intervjuudest või maailma vapustanud sündmustest.
Tahvelarvutid on tegelikult juba mõnda aega olemas, kuid lootused keskenduvad just Apple’ile, mis suudab tavaliselt iga tehnoloogilise uuenduse ka ülimalt ihaldusväärseks ja seksikaks muuta.
Selle uue vapra maailma looja on Apple’i peadirektor Steve Jobs, süürlasest isa ja ameeriklannast ema poeg, turundusgeenius, kontrollifriik ja disainipede, kes armastab luua oma reegleid igal alal, olgu selleks aktsiaoptsioonidega kauplemine, musta värvi asemel säravvalgete arvutite loomine või oma vähihaigusega võitlemine.
Kas Jobsi tahvelarvuti muudab maailma nii, nagu seda tegid sisepõlemismootor, elektrienergia ja raadioside? Täna on seda veel vara öelda, aga aasta pärast võib-olla sirvime värsket Ekspressi juba tahvelarvuti ekraanil.
Keskerakonna esimees Edgar Savisaar ütles täna Tallinnas majanduskonverentsil „Kui palju maksab Eesti Energia?“, et Eesti Energia tähendus riigile ja rahvale on märksa mitmekihilisem, kui hõlpsasti hinnatav turuväärtus.
„Eesti Energia on kasumlik ettevõte,“ ütles Savisaar. „Selle taustal tundub soov alustada läbi börsileviimise kontserni hiilivat erastamist, enam kui kummaline. Osale poliitikutest on Eesti energia olnud läbi ajaloo tulu tõotav müügiartikkel, mitte riigi ja rahvuse säilimist arvestav strateegiline ettevõte.“Samal teemal
Savisaare sõnul tundub valitsusliikmetele aktsiate müük niivõrd oluline, et kõneldes ühiskonnas vallandunud diskussioonist kardab majandusminister Juhan Parts klassiviha õhutamist.
„Millistest klassiviha õhutajatest minister kõneleb, ega ometi lugupeetud akadeemikutest, kes oma märgukirjas tõmbavad paralleele NRG nurjunud tehinguga ja hoiatavad teist korda sama reha otsa astumast?,“ küsis Savisaar.
„Endel Lippmaa sõnul on Eesti Energia börsileviimine algus samale protsessile, mis juhtus Telekomiga, kui see oluline ettevõte libises märkamatult välisinvestorite kätte. Lippmaa sõnul võiks Eesti Energia puhul talitada riik samuti kui Tallinna Sadamaga, kelle kapitaliprobleemid rahasüstiga leevendati. Sel juhul poleks istuval majandusministril tarvis klassiviha õhutamise pärast meelt heita.“
„Kas oli ikka põhjendatud Noarootsi tuulepargi rajamine, milleks Eesti Energia kulutas ligi miljard krooni omavahendeid,“ küsis ta.
Ka pidas Savisaar vääraks vabariigi valitsuse poliitikat võimaldada Eesti Energial küll laenu võtta, aga seejärel need laenusummad teisipidi energiaettevõttest dividendidena ära korjata ning kulutada riigieelarve aukude lappimiseks.
Keskerakonna esimehe sõnul tuleks paljude arvavates selle asemel, et tegeleda tuumaprojekti ning tuulikuparkide rajamisega, pöörata tähelepanu Eesti traditsioonilisele energeetikale, seda enam, et uued tehnoloogiad võimaldavad ka selles osas senisest märksa loodussäästlikumat tootmist.
„Kuid ehk polegi seni argumendiks toodud loodushoid põlevkivienergeetikas põhiprobleemiks, sest Eesti on rahvusvaheliselt tuntud saastekvootidega äritseja,“ märkis Savisaar.
Savisaar ütles, et samal ajal kui Eestis vaieldakse oma tuumajaama rajamise üle, tekkis Ignalina sulgemisega Baltikumi turul suur lisaenergia vajadus, sest seni andis Leedu tuumajaam rohkem kui 30% vajaminevast elektrist kogu Baltikumis.
„Selle augu oleksime võinud täita oma põlevkivienergiaga, teenides miljardeid kroone tulu,“ märkis Savisaar.
„Täna tuleks täie otsustavusega ning ilma klassiviha kartmata küsida, kellele oli kasulik uute energiaplokkide rajamist pidurdada ning kas kiire börsileviimine vabastaks praeguse valitsuse vastutusest riigile kahjulike otsuste vastuvõtmise eest, kasulikega viivitamise arvel? Et elektri eksport suurenes eelmisel aastal 18%, on väike lohutus, kui teame, et see oleks võinud kasvada kordades. Tegemist on järjekordse märgiga, et riigi energeetikaperspektiivid ja Eesti Energia arenguvisioon pole iga kord loogiliselt läbi mõeldud.“
Savisaar ütles, et riigiettevõtte börsile viimisega ei paraneks Eesti inimeste elektriga varustatus ega alaneks sissetulekutega võrreldes põhjendamatult kõrge hind.
„Liitumiste ja teenuste hinnad on praeguse majandussurutise tingimustes tõusnud põhjendamatult kõrgeks, seda enam, et tarbijal on nende kujunemise kohta võimatu selgitust saada,“ väitis Savisaar.
"„Kas oli ikka põhjendatud Noarootsi tuulepargi rajamine, milleks Eesti Energia kulutas ligi miljard krooni omavahendeid,“ küsis ta."
Narva elektrijaamades raisatakse aastas 10 miljardi väärtuses põlevkivi-Marek Strandberg: Kuidas Eesti taas rikkaks saab? http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=26888553&l=fpOpinion
Kahekordselt Kongressi Aumedaliga pärjatud Ülemkindral Smedley D. Butler-i sõnade kohaselt : „Sõda on šantaaž. See on arvatavasti vanim, puhtalt kõige kasumlikum, kindlalt õelaim. See on ainulaadne oma rahvusvahelise mastaapsuse poolest. See on ainus, kus kasumeid arvestatakse dollarites ja kaotusi eludes. Kõige paremini saab šantaaži defineerida, ma arvan, kui midagi, mis ei ole nii, nagu see näib üldsusele. Ainult väike „sisering“ teab, milles see seisneb. Seda viiakse läbi väga väheste kasuks, väga paljude arvelt. Mõned inimesed saavad sõjast tohutult rikkaks…
I maailmasõjast said tulu vaid käputäis inimesi. Maailmasõja kestel tekkis Ameerika Ühendriikides vähemalt 21,000 uut miljonäri ja miljardäri… mille võib välja lugeda 65. Kongressi aruandest korporatsioonide sissetulekute ja riigi tulude kohta. Võttes arvesse sõjaaja kasumeid 122 lihakonserveerija, 153 puuvillatootja, 299 rõivatootja, 49 terasetehase ja 340 söetootja kohta. 25% kõigist said erakordsed kasumid. Näiteks, söefirmad teenisid sõjaajal aktsiakapitalilt 100% ja 7,856% vahel. Chicago konserveerijad kahe- ja kolmekordistasid oma tulud.
Ja ärgem unustagem pankureid, kes finantseerisid Suurt Sõda. Kui rääkida kasumite koorekihi saajatest, siis olid need just pankurid. Olles pigem partnerid kui aktsiaseltsina toimivad organisatsioonid, ei pea nad aktsionäridele aru andma. Ja nende kasumid olid ühtaegu nii salajased kui ka ülisuured. Kuidas pankurid teenisid oma miljonid ja miljardid, seda ma ei tea, sest need väikesed saladused ei jõudnud kunagi avalikkuse ette – isegi mitte Senati eeluurimisorgani ette.“
II maailmasõda, Korea sõda, Vietnami ja nüüd Iraagi ning Afganistani sõda ei erine mitte millegi poolest. Kiirendatud tööstuslik tootmine, sõjalised lepingud, taastamislepingud, energia / ressursside omandamine (vargus), Maailmapanga ja erapankade karmid, kõrgete intressidega laenud sõjajärgsetele majandustele, ja isegi narkootikumide hangeldamine CIA poolt on vaid vähesed kõrge kasumlikkuse tehnikad.
Motivatsiooni sõjaks saab jagada kolmeks: 1) Eliidi tööstuskasumite maksimeerimine. 2) Ressursside omandamine (vargus). 3) Geopoliitiline joondamine, et kergendada edaspidiste tööstuslike kasumite saamist ja ressursside varastamist.
See on üks suurimaid jäledusi, mis põhjustatud ihast jõukuse ja võimu järele. Riigivõim, koos oma ajupestud kõrilõikajatega, on suurim omakasupüüdlikkuse vorm, ning kuni kogu maailma ressursid jäävad ’kahmitsetuks’ väheste huvi alusel, sõjaskeemid ei lõppe.
Kuna minu e:mail-id ei jõua aadressaadini(Kapo pidavat takistama kirjade liikumist) siis lootuses,et Margus Lepa loeb minu blogi tahan talle öelda:"Ma tahan kommenteerida teie raadiosaateid aga selle mikri alt ei avane linki,too http://mikker.nommeraadio.ee ei avane.Kuidas on võimalik kommenteerida Nõmme raadio saateid?"
Nissanist on mõneti ootamatult saamas esimene suurtootja, kellel massikasutuseks mõeldud elektriautod seeriatootmisse jõuavad.
Jaanipäeva paiku käisin Nissani saastevabade autode seminaril. Seal kuuldu ja nähtu võin lühidalt kokku võtta kolme uudisega.
Väide, et elektriauto hakkab valmis saama, tundub jabur. Akudega elektrisõidukeid toodeti juba sada aastat tagasi ja nende sõiduulatus ei erinenud praegusest. Kas nad siis ei olnud valmis? Omas ajas olid küll.
Ehkki akutehnoloogia areneb kiiresti, pole kerget, mahukat, odavat ja kiirestilaetavat akut ikka veel luua õnnestunud. Nagu seminaril väideti, saab ilmagi hakkama. See-eest olevat muud probleemid lahendatud.
Tundub kummaline, kuid ka elektriauto vajab infrastruktuuri. Tehniliselt on võimalik elektriautot igast seinakontaktist täis laadida. Sisseehitatud laadijaga kestab see umbes kaheksa tundi. Kodus pole probleemi – auto võib ööseks “seina” pista.
Alati ei saa kaheksat tundi oodata. Järelikult on vaja kiirlaadijaid, aga need on suured ja kallid. Ja ehkki elekter on odav, tuleb sellegi eest maksta. Järelikult tuleb luua maksulised laadimiskohad, elektritanklad. Ent seegi pole ideaalne lahendus. Paagitäie bensiini tankimiseks kulub vast viis minutit, kiirlaadimiseks 80% täituvuseni pool tundi.
On veel üks võimalus – vahetatavad akud. Vahetus toimuks kiiremini ja akudki peaksid kauem vastu, kuid see nõuaks ilmselt kompromisse auto konstruktsioonis ja suuremaid kulutusi (tõstukid, laod, akude vahetusfond jne). Aeg näitab, milline lahendus peale jääb.
Euroliit pigistab autofirmasid keskmise CO2-heitme normiga. 2020. aastaks langeb see tasemele 95 g/km. Elektriautod (0 g/km) aitaksid siin tõhusalt kaasa. Kuid autofirmad üksi ei suuda tagada infrastruktuuri rajamist. Selles osas tehakse koostööd riiklike ja kohalike võimudega.
Eestlased tavatsevad mõelda, et Portugal on üks vaene ja mahajäänud Euroopa kolgas. Aga just Portugal on saamas esimeseks Euroopa riigiks, kuhu massiliselt rajatakse avalikke elektritanklaid. Tuleva aasta lõpuks peaks neid olema 320, aasta hiljem juba 1300.
Tööd käivad mujalgi, lähematest maadest näiteks Taanis. Skandinaavia maad on ülejäänud Euroopaga võrreldes õnnelikus seisus, sest hulk laadimiskohti on juba olemas. Pistikupesad elektriliste mootorisoojenduste ühendamiseks on ju pea kõigi elamute juures ja neid saab rakendada ka akude laadimiseks.
Tegelikult on Eestilgi head eeldused. Rohkem kui kolmandik elanikkonnast paikneb 30 kilomeetri raadiuses ümber Viru hotelli. Vahemaad on lühikesed, ja kui saared kõrvale jätta, jõuab ühe vahelaadimisega igal juhul ühest riigi otsast teise. Ka on meil sihtgrupp olemas. Nissan näeb sellena linnaliiklejaid või peresid, kus elektriauto on teiseks sõidukiks.
Elektriautonduse käimalükkamiseks peavad riigid ja kohalikud omavalitsused appi tulema. Näiteks infrastruktuuri rajamise või maksusoodustustena (Portugalis 4000 eurot elektriauto ostja kohta). Vastasel juhul tekib nokk-lahti-saba-kinni-efekt. Elektriautosid on vähe, sest tehnoloogia on kallis. Hind läheks alla, kui tiraažid kasvaksid, aga seda ei saa juhtuda, sest autod on kallid.
Meie valitsuselt, kes näeb oma ninast kõige rohkem kolme sentimeetri kaugusele, oleks abi loota ilmselt liig. Või ehk siiski?
Eesti on ju ühinenud Kyoto protokolliga ja kohustub vähendama õhkupaisatava kasvuhoonegaasi hulka. Isegi elektri saamiseks põlevkivi põletamine on efektiivsem kui mootorites bensiini põletamine. Taastuvenergia osa kasvades muutuvad elektriautod aga järjest “rohelisemaks”.
Tuleval aastal peab masin juba USAs ja Jaapanis müügil olema ning ümber lükkama väärarusaamad, et elektriauto on ilmtingimata väike, kitsas ja ebamugav.
Nissani esimene elektrisõiduk on luukpärakerega viiekohaline kompaktauto, kahe aasta jooksul järgnevad teised mudelid.
Seminaril osalejad said elektriveole ümber ehitatud Nissan Cube’i ka proovida. See liikus peaaegu hääletult, kuid minek oli tunduvalt ägedam kui bensiinimootoriga (1,6 l, 110 hj) päris-Cube’il. Kui meie autotulevik peaks niisugune olema, siis mulle see küll meeldib.
Peaminister Putin andis Venemaa rikkaimale mehele Mihhail Prohhorovile oma toetuse elektriautode masstootmise algatamiseks. Automüük kahanes Venemaal masu tõttu tohutult, mis pani mõtlema kohaliku tööstuse kiire moderniseerimise peale.
Prohhorov on laia haardega suurärimees, kel õnnestus enne finantskriisi oma vara päris palju maha müüa ning istub praegu suure rahahunniku otsas ja otsib investeerimisvõimalusi, kirjutab Automotive News. Tehnoloogiasektor pakub talle enim huvi.
Putini kõnemees Dmitri Peskov teatas, et peaminister tahab selle teema võimalikult kiiresti arutluse alla võtta, kaasates kõik vähegi asjasse puutuvad ministeeriumid. Sõiduk, millest juttu tehakse, on VW Golfi suurune plastkerega sedaan. Prohhorov on valmis auto arendamist finantseerima kahe aasta jooksul.
Kuigi Prohhorovi Onexim Grupil pole veel ühtegi autode ehitamiseks mõeldud tehast, on tulevase puhtelektrilise masina hind juba teada: 8.800.- eurot. Võimalik, et Venemaa toetab ka ise seda projekti, mis mõjub riigi mainele kindlasti positiivselt.
Vaba on see inimene kes ei pea ostma kütust ja maksma transpordi eest,ei pea maksma toasoojuse ja elektri eest,ei pea maksma kodulaenu ja üüri eluaseme eest,ei ole sunnitud ostma toitu,ei allu meedia ajupesule ja riigivõimude sigadustele(ei maksa selliseid makse mida riigipiruka lähedal olevad mõned jätised on kehtestanud seaduseks)on lojaalne Eesti rahvusele aga mitte korrumpeerunud riigivõimudele mis teenivad võõrvõime,ei ole sunnitud igal sammul kellegile või mingi teenuse eest maksma ja ei pea kellegi heaks tegema tööd,elab oma unistuste järgi ja viib neid ellu,näiteks
Ennemuistsel ajal inimesed kodustasid metsloomi aga veidi hiljem juudid kodustasid inimkonna...nad korraldasid terves maailmas elu sedasi,et igaüks peab rügama tööd teha või äri ajama nii,et higipull otsa ees aga ikka on igaüks kellegile võlgu,ikka peab rabama nii nagu orav rattas,igal sammul tuleb tasuda arveid-seda nimetatakse monetarismiks,kapitalismiks,liberalismiks-selletõttu kõik elanikud üle maailma teenivad pankade kaudu juute...sestap tulebki teha sedasi,et enam keegi ei peaks maksma arveid...elu ilma arveteta on lahendus kõigele...http://www.scoraigwind.com/
Ma teen ettepaneku Eesti meediale kirjutada artikleid ainult sellest kuis inimesed peaksid korraldama oma elu sedasi,et nad ei peaks maksma arveid,ei elektri,ei gaasi,ei peaks maksma kodulaenu,ei peaks ostma kütust,ei peaks maksma makse,ei peaks ostma süüa jne.Kõike seda on võimalik korraldada ja selleks tuleb rääkida aina neist
toredaist seitsmest asjast mis toob inimesed tagasi küladesse ja täidab kõik külad lastega,ning annab kõigile tööd:
Katuseharja elektrituulikute (Rooftop windturbines)http://www.scoraigwind.com/ s.o. väikesevõimsusega elektrituulikute kasutamiseks ei ole vaja tegevusluba.Teisisõnu elektrituuliku jaoks mis tagab oma kodu tarbeks vajaliku elektrivoolu ei ole vajadust taodelda luba:https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13123108&searchCurrent
Päikesepaneelide ise meisterdamine Eestis on hoogu võtmas,www.saklubi.ee ja nende valmistamise kursused samuti:
7.Ökokülad:Küllap Ökoküla on vast ainuke lahendus kuis tagada tööd külaelanikele.Leidub Ökokülasid kus on kasutusel oma raha.Tasub võtta eeskuju sest näiteks Kadakaturu piraadid pole ealeski allunud korrumpeerunud Eesti riigivõimudele.Sel ajal mil talumehed vaölasid maha piima tallinna täenavail,kadakaturu piraatide müüja teenisid päevas 10 000 krooni-turu päevane kasum vähemalt kolmkümmend miljonit krooni-tegemist oli ja on riik riigis.
-elama jäävad vaid põllumaa omanikud sest varsti keegi ei jaksa osta toitu...http://www.scoraigwind.com/
Tasuvusperiood ei ole ülitäpselt määratletud ja on sõltuvuses tarbimisest. Reeglina, mida suurem on tarbimisvajadus seda lühem on tasuvusperiood.
On juhuseid, kus tasuvusperiood on 0 päeva ja juhuseid kus tasuvusarvutuse tulemus on 20 aastat. Reeglina on tasuvusaeg praeguste hindade jures 5-10 aastat. See ei ole pikk aeg. Tuulegeneraatorite/päikesepaneelide puhul tuleb arvestada, et peale tasuvusperioodi lõppu on elekter nö. Tasuta. Ja mis peamine seadmed kuuluvad kliendile ning lisamakse kohustused
Kas Te tõesti arvate, et elektrienergial on kuhugi veel tõusta? See oleks üpris imelik .... sest energia hinnale paneb piirid tavatarbija. Nimelt minnakse alternatiivide kasutamise peale ... päikeseenergia koos mõne kW-te tuulegeneraatorite peale ... nende vallas on areng kiire ja seadmed on juba kättesaadavad igale internetikasutajale eriti soodsalt. Hetkel tasuvusaeg on langenud 5-7-le aastale ja normaalsed seadmed peavad vastu 20-25 aastat ehk 20 aastat tasuta energiat. Tasuvusaeg aastast aastasse aina lüheneb ja tulevik on selle päralt, kes hakkab pakkuma majapidamisele täit lahendust ... mida varem seda parem, sest vastasel korral minnakse internetti ja ostetakse otse tootjalt. Ideaalis ei ole majapidamisele vaja salvestusjaama, kui ta saaks müüa oma üleliigse energia EE-le ning pimedal ajal teha tasaarvelduse. Ma usun, et sellisel juhul langeb tasuvusaeg 2-3le aastale majapidamise kohta. Tulevik on inimeste kätes...s.o. http://www.scoraigwind.com/
a.Säästa liitumistasu arvelt:Rahvasuu teab rääkida,et Eesti Energia küsib kõrget liitumistasu kuni miljon krooni.Vello Väärtnõult küsiti 250 000 Eesti krooni... Peale liitumistasu tasumist jääte ikka ja aina võlgu Eesti energiale,igakuiste elektri arvete näol mis aina tõusevad koos "elektri hinna tõusuga"-see on legaalne väljapressimine.
5 kW-ne elektrituulik peaks tuulte tingimustest olenevalt tootma 10 000 kuni 20 000 kWh elektrienergiat aastas. Aastane energia tarve normaalselt soojustatud tänapäeva väikeelamu kütmisel on u. 120 kWh/m2 ehk näiteks 100 m2 majal umbes 12 000 kWh aastas. Valgustusele ja majapidamismasinatele kulub seejuures ca 5000...6000 kWh aastas
|
OSCAR-2019
|
||
5.Katuseharja elektrituulikute (Rooftop windturbines) s.o. väikesevõimsusega elektrituulikute http://www.scoraigwind.com/ kasutamiseks ei ole vaja tegevusluba.Teisisõnu,elektrituuliku jaoks mis tagab oma kodu tarbeks vajaliku elektrivoolu ei ole vajadust taodelda luba:https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13123108&searchCurrent
6.Päikesepaneelide ise meisterdamine Eestis on hoogu võtmas,www.saklubi.ee ja nende valmistamise kursused samuti:
7.TASUTA ELUMAJAD(vaid 20 000 krooni)- ei ole enam vajadust maksta üüri-talgute korras ehitatud majad päästavad meie inimesi pagaorjusest s.o. kodulaenust,vaata www.savikodu.pri.ee Pange tähele,et ehitusmaterjalide peale kulub vaid umbes 20 000 krooni.Kui mitme kuu üüriraha on see summa linnas? Kui maksad kuus kolm tuhat krooni üüri siis kusagil kuue-seitsme kuu üüri raha asemel saaksid omale kodu kus poleks vaja maksta kellegile üüri...vaba ja odavat maad leidub palju.www.savikodu.pri.ee-siin peitub võti küsimusele kas olla peremees või pangaori.
10.Ökokülad:Küllap Ökoküla on vast ainuke lahendus kuis tagada tööd külaelanikele.Leidub Ökokülasid kus on kasutusel oma raha.Tasub võtta eeskuju sest näiteks Kadakaturu piraadid pole ealeski allunud korrumpeerunud Eesti riigivõimudele.Sel ajal mil talumehed vaölasid maha piima tallinna täenavail,kadakaturu piraatide müüja teenisid päevas 10 000 krooni-turu päevane kasum vähemalt kolmkümmend miljonit krooni-tegemist oli ja on riik riigis.
Eesti Energia jätab kliente ilma vooluta aga samas sõimatakse elektrituulikute paigaldajaid...ja muideks sellist kalurite ühendust polevat olemaski mida Oma Saare artiklis mainitakse...
Nasva seltsi juhatuse esimees Eero Lapp rõhutas, et avalikustamise etapi läbinud Kaarma valla üldplaneeringu eelnõu ei näe ette tuulegeneraatorite rajamist Nasva külla. Seega tähendaks arendajale vastutulek niigi ligi 10 aastat kestnud üldplaneeringu kehtestamise järjekordset edasilükkamist seoses täiendava keskkonnamõjude hindamise, uue avalikustamise ja kohtuvaidlustega.
Nasva inimestel on Lapi sõnul negatiivne kogemus kahe juba olemasoleva tuulegeneraatoriga, millest isegi enam kui 1300 m kaugusel elavad inimesed kaebavad rütmilise pideva müra üle läänekaare tuulte korral (“nagu sõjaväe marssimine”). Eriti häirib müra õhtu- ja öötundidel ning nädalavahetustel.
Samuti varjutavad tuulegeneraatorid oma liikuvate labadega vaadet küla poolt merele ja õhtusele päikeseloojangule. Juba olemasolevate generaatorite pöörlevate tiivikute tekitatud valguse sähvimine häirib lähemate elamute elanikke.
Võttes aluseks väliskirjanduses avaldatud artiklid, on põhjust arvata, et tuulegeneraatorite tekitatud infraheli mõjub tervistkahjustavalt isegi kuni 10 km kaugusele, põhjustades peavalu, unetust ja keskendumisraskusi.
Kinnisvara asjatundjatele viidates osutas Eero Lapp, et tuulepargi rajamine suvitus- või elamuehituspotentsiaaliga piirkondades mõjutab maa hinda negatiivses suunas, praktiliselt nullilähedaseks langeb juba generaatori n-ö kaitsetsooni jääva maa hind.
Eero Lapi sõnul algatatakse 2010. aastal nelja Lääne-Eesti maakonna teemaplaneering tuuleparkide perspektiivsete rajamiskohtade määratlemiseks ning OÜ Timothy võiks oma äriplaanide realiseerimisel juhinduda eelmärgitud teemaplaneeringu tulemustest
Rasked ilmastikuolud põhjustavad voolukatkestusi ja Eesti Energia soovitab maal elavatel klientidel varuda joogivett ja taskulambipatareisid.
“Soovitame klientidele, kelleni elekter jõuab läbi metsaste liinitrasside, varuda koju joogivett ja taskulambipatareisid ning laadida mobiiltelefoni akud täis,” ütles Eesti Energia Jaotusvõrgu Juhtimiskeskuse Põhja piirkonna juhtivspetsialist Villord Laul.
Tema sõnul oli eile hommikul keskpingerikete tõttu vooluta 23 alajaama ja 189 klienti, lisaks veel madalpingeriketest umbes 50 klienti peamiselt Muhu ja Leisi vallas ning Kuressaare linnas.
Eesti Energia palub mahalangenud juhtmetest, puude langemisest liinile ja muudest riketest kohe teatada rikketelefonil 1343.
1.Eesti meediakanalite uudistest on enamus kartelliuudised.Näiteks energia alal on uudised ainult Eesti Energia või tuuleparkide kohta s.o. suurettevõtjate kohta. Iialgi ei avaldata artikleid võikesevõimsusega elektrituulikute või päikesepaneelide kohta mida asetatakse majade katustele või maasoojuspumpade vms. taastuvenergia seadmete kohta, mida suudavad soetada endale ka mitte ettevõtjad-kõik energia alased uudised on suurtootjate kesksed s.o.kartelliuudised. Millal likvideeritakse ERR-is kartelliuudised? 2.Vene gaasitrasside olemasolu Eestimaal on ilmselge kartell mis takistab kohaliku energeetika majanduse arengut.Kas Eesti Kaitsepolitsei esindab Gazpromi? Miks Eesti Kaitsepolitsei arreteeris Tiit Veeberi selle eest,et ta vene gaasi asemel küttis Tartu linna kohaliku turbaga? Vene gaas on üheksa korda kallim kohalikust turbast...
Minu teada loetakse Eestit kõrge ajakirjandusvabadusega riikide hulka ning vaba meedia valib teemad ise. Meediakajastuse osas võib siiski tõdeda, et viimasel ajal on kartelli teema aktiivselt kajastatud, mis teeb kahtlemata head meelt. Mis puutub energeetika teemade kajastamisse, siis olen arvamusel, et see temaatika on meil samuti piisavalt fookuses.
Gaasivarustuse osas on nii Eesti, teiste Balti riikide kui ka Soome probleem selles, et ainus varustusallikas on Venemaa. Probleemi lahendus seisneks kolme Balti riigi ja Soome ühise vedelgaasi terminaali rajamises. Selle eelduseks oleks gaasitrassi ehitamine Eestis Soome. Vedelgaasi terminal pakuks konkurentsi vene gaasile ja tõstaks oluliselt ka varustuskindlust. Loodan väga, et see projekt lülitatakse analoogselt Soome-Eesti merekaabliga ka EL prioriteetsete projektide hulka.
Minu teada loetakse Eestit kõrge ajakirjandusvabadusega riikide hulka ning vaba meedia valib teemad ise.
Mõte raamat kirjutada tekkis Lassil enda sõnul seetõttu, et ajakirjanduse ja meelelahutusmeedia tervislik seisund on saavutanud lausa rahvuslikult olulise tähtsuse, kuivõrd sellest räägib oma kõnedes isegi president.
“Järelikult on meedial tõepoolest midagi viga ja meedia teemadel inisemine ei ole pelgalt üksikute probleem,” ütles Liis Lass Oma Saarele. “Räägin mõistukõneta ja otse sellest, milline on ebaadekvaatne ajakirjandus ja millised emotsioonid (meelelahutus)meediat tegelikult tüürivad.”
Raamatu peamine sõnum on autori sõnul see, et tänane Eesti meelelahutusajakirjandus on täis vägivalda, ärategemist, ärapanemist ja endaupitamist.
Just nõnda lihtsalt ja inimlikult nagu teeb seda Margus Lepa koos noortega sealt trussikute messilt:)))
Kas mitte europarlament ei olnud see, kes käis eesti valitsusele peale, avada elektriturg ja kaotada monopol. Eurost avati uks Kermlile.
Eks kõik firmad püüa turgusid vallutada ja konkurente maha suruda, vahet polegi, kes seal kamandab...
Sellist ühiskonda me ju tahtsime, et EU annab korraldusi - ühtne energiaturg, kus meil ongaasi hind kõrgeim? Vähemalt hiljuti oli...
Loodetavasti ei hakka siin keegi segast peksma Kremli karvasest käest ja eestluse hävitamisest. Olema venkudega sama el.süsteemi osa ja nüüd ka Soome kaudu NordPooliga seotud. Kui läheb käiku ESTLINK2 on üleüldse murevaba aga ka täna arvestades meie genereerivate võimsustega saame 99,9% enda vajadustega hakkama. Nii et venkud saavad siin elektrit müües vaid head teha hinda alla (kui) surudes.
NATO kavatseb lähiajal järsult suurendada Eesti kaudu Afganistani veetava varustuse hulka ning juba paari nädala pärast hakkabki Eesti kaudu Venemaale liikuma 200 konteinerit nädalas.
Alates mullu septembrist on läbi Eesti liikunud 269 sellist konteinerit. NATO konteinerid sisenevad Venemaale peale Eesti ka Lätist ja Leedust. Venemaalt liiguvad need edasi Usbekistani ja sealt Afganistani. Ehkki edaspidi hakatakse läbi Eesti nädalas vedama peaaegu samapalju NATO varustust kui kogu möödunud aasta jooksul, ei tähenda see Eesti Raudtee juhi Kaido Simmermanni sõnul siiski Eesti Raudteele kaubavedude olulist suurenemist, vahendab ERR Uudised "Aktuaalset kaamerat".
Nii Simmermann kui ka kaitseminister Jaak Aaviksoo rõhutasid, et tegu on rangelt tsiviilotstarbeliste veostega. Peamiselt laseb NATO läbi Eesti vedada puitmaterjale, edaspidi on plaanis transportida ka tehnikat ja toiduaineid.
Sellega on Eesti kolme Balti riigi hulgas tõusnud suurimaks NATO varustuse transiitmaaks. Kauaks NATO kaubaveod läbi Eesti kestma jäävad, ei tea esialgu keegi. Et Afganistani operatsiooni lõppu aga veel ei paista, pole ilmselt ka varustusevedude lõppemist lähemal ajal oodata.
"Ma pole näinud kedagi, kes oleks Saaremaale või Narva sõites öelnud, et oi kui kole! Kõik ütlevad, et lapsed, vaadake, tuulikud, oi kui kihvt!"
Jüri Mõis naeratab ja rüüpab lonksu kohvi. Ta on edukas tuuleenergia ettevõtja, kelle osalusega firma Freenergy väärtus kasvas pärast EBRD sisenemist miljardi kroonini. "Tuulikud on moodsa majanduse ja edu sümbolid, Kunda tahtis panna tuuliku kohe linna väravasse. Kelle eest me neid peidame?"
"Tuulikud on sildistatud juba ette negatiivseks," märgib tuuleenergeetika ümarlaual Roheliste erakonna esimene eestkõneleja Marek Strandberg. "Samamoodi, kui küsida Venemaal, kes on eestlased, siis nad ütlevad, et fašistid. Lätlased on ka fašistid ja ukrainlased gaasivargad.
Väärarusaamad ja eelarvamused on tekitanud olukorra, kus sisulist arutelu ei saa tekkida. Täna toodetakse Eestis veerand maailma tuulegeneraatoritest ja neid mitte kasutada oleks sama imelik, kui Eestis oleks omal ajal leiutatud arvuti ja me oleksime öelnud, et see on saatanast ja meie seda ei kasuta."
Rohelised levitasid enne aastavahetust ideed, et Eesti võiks toota aastal 2020 üle poole elektrist tuule abil. Tuuleparkide võimsus pidanuks siis kasvama praeguse 80 MW pealt 2000 MW peale.
See oli liiga julge plaan. Firma Nelja Energia juhataja Martin Kruus näitab tahvlile tabelit veebruaris valitsuses vastuvõetud riiklikust arengukavast, mille kohaselt tuuleparkide võimsus kasvab kümne aastaga 900 megavatini.
Samas on pärast Ülo Pärnitsa ja Greta Energy plaani rajada Hiiumaale 200-250 Oleviste kiriku kõrgust elektriveskit kasvanud üle Eesti vastuseis tuulikutele.
"Pöörlev tuulik tekitab inimestes tundeid. Rahvapärimused on täis, et tuulikutes sehkendavad vanapaganad ja mingid muud tegelased," räägib Liisa Pakosta. Ta tegeleb siseministeeriumis planeeringutega ja teab väga hästi, et "tuuleparkide jaoks ei ole vaja üleriiklikku planeeringut. See on müüt."
"Tuulikute õige koht on merel, 10-20 km rannikust. Ei sega neid, kes neid näha ei taha," ütleb ettevõtja Mõis. Samas märgib ta, et "vastuseis ei ole ainult veskitele, vaid investeeringutele üldse.
Kui tooniandvaks muutub seisukoht, et meil ei ole turiste vaja, muudkui segavad ja tallavad meie metsi, ja et meil pole elanikke vaja, sest pole neile krunte anda, siis sobib siia hästi, et meil pole investeeringuid vaja. Aga need rahvad, kes on rohkem investeerinud taastuvenergeetikasse, on tervemad ja elavad kauem."
Liisa Pakosta: "Merre ehitades on kompensatsioonijaamu vähem vaja, sest merel puhub tuul täisvõimsusel 3500 tundi aastas, maal aga vaid 2000 tundi."
Jüri Mõis: "Kompensatsioonijaamade ehitus on ka äri. Freenergy ehitaks neid hea meelega. Küsimus on, kuhu ja kui palju neid vaja on."
Tuuleenergeetika Assotsiatsiooni juhatuse liige Jaan Tepp: "Eesti Energia on välja öelnud, et saab olemasoleva süsteemi puhul hakkama kuni 750 MWga. Praegu on tuulikuid üleval vaid 80 MW."
Martin Kruus: "Liitumist taotledes on küll nõutav kompensatsioonivõimsuste näitamine, kuid reaalselt neid täna ei küsita. Ja edaspidi ei saa võtta eelduseks, et Eesti on isoleeritud süsteem."
See tähendab, et merekaabl i olemasolu korral saaks Eesti kasutada kompenseerimiseks näiteks Rootsi ja Norra hüdrojaamu.
Marek Strandberg: "Kümne aasta pärast on välja arendatud tehnoloogia, et tuulikutega saab ühendada akujaama ja elektri salvestada."
Kruus: "Tuuleenergia on tavalisest kallim esimesed 10-12 aastat, kui teda toetatakse. Seda hinda ei tohi aga võrrelda iganenud Narva elektrijaamade omaga, mis ehitati nõukogude riigi eelarvest."
Riigikogu liige Mark Soosaar pakkus välja, et Ruhnust võiks saada esimene Eesti saar, kus hakataks sõitma elektriautodega.
Millised elektriautod võiksid Ruhnul sõitma hakata, on praegu veel igaühe fantaasia vili. Foto: Internet
Selle mõtte käis Soosaar välja esmaspäeval riigikogus aset leidnud Ruhnu laevaliikluse teemalisel arutelul, kui riigikogu liikmete arupärimistele vastas regionaalminister Siim-Valmar Kiisler.
“Laiendades teemat Ruhnult ka teistele väikesaartele, võiks Ruhnu olla selleks pioneeriks või selleks polügooniks või laboriks nagu öeldakse, kus innovatiivseid meetodeid kasutada,” ütles Soosaar.
Ta tugines ühel hiljutisel konverentsil peaministri toodud näitele, mille kohaselt Taani ühel saarel elab 1500 elanikku ja mis on täielikult üle läinud taastuvenergiale. “Miks ei võiks näiteks Ruhnu olla esimene saar, kus hakkavad sõitma elektriautod, ja edaspidi näiteks ka teised saared, kus see otstarbekas on?” tõstatas Soosaar küsimuse.
“Kõik need 11 väikesaart, mis on meil väikesaarte nimistus, ongi need paigad, kus tulevikus võiks sõita elektriautodega,” väitis Soosaar. Tema sõnul ei sõida mitte ühelgi nendest saartest, kaasa arvatud Vormsi, mis on territooriumilt kõige suurem, ükski auto päevas rohkem kui 100 kilomeetrit.
Ruhnu vallavanema Aare Sünteri sõnul ei ole Soosaare ettepanek võtta Ruhnul kasutusele elektriautod, mitte esimene. “Mõte ei ole paha. Olen seda ka varem kuulnud ja ideed on arutatud teistes ringkondades,” täheldas Sünter. “Töötame tulevikku vaadates ja selleks tuleb erinevad variandid läbi mõelda ning selgeks teha, mis neist on reaalsed ja mis utoopilised. Kui utoopiliseks idee kujuneb, peab näitama tulevik. Kui kõik korralikult läbi mõelda, oleks see võib-olla isegi reaalselt teostatav,” sõnas vallavanem.
Samas pidas vallavanem kütuse saarele toomist väga suureks probleemiks, seevastu elektrit on Ruhnul kergem kätte saada. “Saar saaks puhtamaks ja mõningad probleemid kütuse valdkonnas oleksid lahendatud,” kiitis Sünter elektriautode ideed.
Praegu veetakse Ruhnule aastas ligi 10 tonni kütust, millele lisandub diiselgeneraatorile vajalik kogus. Pärast elektriautode kasutuselevõttu kahaneks Sünteri arvates saarele veetav vajalik kütusekogus 10 tonnilt kuni poolteise tonnini. Lisaks muutuks saar elektriautode kasutuselevõtuga palju puhtamaks. “Kõik ained, mis kütuse põlemisest tekivad, langevad saarele või saare lähedal merre,” viitas Sünter.
Elektriautodest on viimastel aastatel palju räägitud ning mõned neist, näiteks Tesla Roadster, on ka juba müügil, kuid tavatarbijale mõeldud elektriautod peaksid maailma vallutama hakkama alles sel aastal.
2010 on aasta, mil müüki peaks jõudma General Motorsi elektriauto Chevrolet Volt. Tegelikult ei ole Volt küll puhas elektriauto, sest pärast 60 kilomeetri läbimist hakkab auto aku asemel bensiinist energiat ammutama. Siiski on tegemist olulise edasiminekuga ning sarnaseid või isegi ainult akudel töötavaid autosid on valmimas ka teistel autotootjatel, kirjutas Popular Science.
Elektriautod ei jäta just kuigi paljusid inimesi ükskõikseks. Rohelise mõtteviisiga inimesed suhtuvad neisse üldiselt väga entusiastlikult, samas on hulgaliseks ka neid, kes on väga skeptilised. Ka pidevad viivitused ja tootmise edasilükkamised on elektriautode suhtes umbusku tekitanud, kuid nüüd on ilmselt küll käes aasta, kui autotootjad peavad end tõestama.
General Motors pankrotistus eelmisel aastal ning saab tegevust jätkata vaid restruktureerituna USA riigi poolsete massiivsete rahasüstide toel. Volt on nende muutumisvõimelisuse ja tulevikku orienteerituse sümbol ning läbikukkumist ei saa nad endale lubada. GM-i sõnul on juba 50 000 inimest end Volti ostmiseks järjekorda pannud.
Sel aastal peaks valmima ka Nissan Leaf, mis kasutab edasiliikumiseks vaid akudelt saadavat energiat. Leafi aku on suurem kui Voltil ning võimaldab ühe laadimisega sõita pisut üle 150 kilomeetri. Nissani sõnul on soovi avaldatud 22 000 Leafi ostmiseks.
Elektriautod saavad Vabaduse väljakule tasuta laadimiskoha http://www.tallinnapostimees.ee/?id=165977
Elektrienergial põhineva personaaltranspordi valdkonna areng Eestis on tänasel päeval embrüonaalne: elektrisõidukite arendamisega tegelevad üksikud asjaarmastajad, tugiinfrastruktuuri arendamist pole veel plaanima hakatud ning seadusandluslikus raamistikus säästlikku transporti pole eraldi käsitletud.
Eelmisel aastal alanud globaalmajanduse restruktureerimise protsessi käigus on selgelt välja joonistunud vajadus oluliste muudatuste järele ka personaaltranspordi ökosüsteemis. Juhtivad tööstusriigid on selgelt sõnastanud poliitilised eesmärgid muuta personaaltransport säästlikumaks ja rohelisemaks.
Identiteedikriisis vaevlev autotööstus on samuti võtnud suuna roheliste autode poole. USA, Jaapani, Hiina ja Euroopa autotööstuste juhtimisel on toimumas liikumine hübriidide, laetavate hübriidide ja elektriautode poole.
Samas tähendab selline murrang ka seda, et paljudes valdkondades tuleb alustada sisuliselt nullist ja see loob eeldusi ka Eesti ettevõtetel pakkuda maailmas konkurentsivõimelisi lahendusi .
Eelkõige näeme potentsiaali infrastruktuuri lahenduste arendamisel (tark laadimisvõrk ja võrku ühendatud autod), aga ka laadimistehnoloogiate ja elektriautode komponentide valdkonnas. Tänasel hetkel on turul tegemist pigem pakkumise kui nõudluse puudumisega.
Kuid läbimurde saavutamiseks on vaja koordineeritud tegevusi, mis hõlmavad tarbijateadlikkuse arendamist, infrastruktuuri valdkonna kompetentsi tõstmist, e-autode pakkumise poole arendamist ning poliitilise keskkonna mõjutamist. Sellise ühistegevuse koordineerimiseks ongi mõeldud ühisplatvorm Elektromobiilne Eesti 2020.
Kui need plaanid on seotud vesinik-autodega nagu see: http://www.youtube.com/watch?v=TtSoQrnQxC0 või see http://www.ted.com/index.php/talks/reinventing_the_car.html , siis ennustan sellele projektile suurt edu. Eriti meeldib mulle idee, et kui inimesed oma pargitud autod elektrivõrku ühendavad mitte auto laadimiseks vaid elektri genereerimiseks, siis võiks tavalised elektrijaamad sootuks sulgeda :)
Nii palju, kui ma ka ei tunneks sümpaatiat kütuseelementide vastu, kuuluvad FC* liikurvahendid pigem projekti Elektromobiilne Eesti 2030 :)
Hetkel endiselt takistuseks: kütuseelemendi ebaefektiivsus võrreldes e-autoga; fc-autode astronoomiline maksumus; vesiniku infrastruktuuri astronoomiline maksumus.
Kuid samas ka e-autode laiemat kasutuselevõttu takistavaid probleeme ei maksa alahinnata. Kui neid barjääre poleks, siis ei oleks ka projektil EE2020 mingit mõtet, sest kasulikud on ainult need, kes tegelevad probleemide lahendamisega.
Tore et asjaga meilgi juttudest kaugemale tahetakse minna. Kuidas seda paremini teha ? Tuleks leida võimalus Tallinnas meie elektrimüügi monopolisti kaasabil ( kui veel tema tahab asjast kohe ja praegu tulu saama hakata pole üldse mõtet asjaga tegeledagi :( ) ja linnavalitsuse kaasabil luua elektriautodele algatuseks mõnedki näidislaadimiskohad linnas . Miks mitte rajatavas Vabaduse väljaku parklas, ehk jõuab veel ?. Siis/paraleelselt tuleks hakata tegelema korraga kahel rindel : odavamate ja ka just kallimate eksklusiivautode siiatoomise promoga. Olen kindel , et korraliku lähenemise puhul leiduks ostjaid mõlemile autoklassile vähemalt kümnetes kui mitte sadades . Laiatarbe elektriautodeks Tallinnas võiks proovida Daimleri elektrismarti näiteks. On keegi üldse püüdnud sellest rääkida Saksamaal sealsete otsustajatega ? Ei usu . Pole sellise tasemega asjameest siiani lihtsalt leidunud . Ei usu et see kerge on aga vaevalt et ka võimatu leida meetod , et Eestisse tuua paraleelselt Berliinis käikumineva projektiga mõnikümmend autot linnasõitudeks nende huviliste kätte , kes maksta jäksaksid ja peamine , seda ka TAHAKSID. Selle väikse elektriauto teenindus meil ei usu üldse probleemiks olevat, huvitatud inimesed/firma taha see ei jää. Kui me sellise asja suudaksime ära teha samaaegselt saksamaaga , läheks edasine juba palju lihtsamalt . Meie kliimat arvestades ei tahaks panustada elektrirolleritele, mis leiaks kindlasti odavama hinna tõttu kiiremat levikut. Kuigi ka seda varianti ei tasu täitsa eitada. Sõidan ise ühe sellisega ja väga rahul. Kuigi meie liikluskultuuri tõttu linna ei trügi. Auto oleks teine asi ikkagi.
Ma ikka ajan oma FC teemat siin ääriveeri edasi :) Tundub, et ka sellel rindel tehakse edusamme efektiivsuse ja mõistlikuma hinna suunas: http://digg.com/d1ns4d
Ise rohkem hoonete energeetikaga seotud kuid jälgin huviga ja kiidan takka elektritransa fänne. Ja miks? siin on kaks põhjust – esiteks transa neelab tunduvalt enam kütet kui elamumajandus – piltlikult üks liikuv keskauto = terve suurpaneelelamu oma energiatarbe poolest. Teine tahk on see, et elektriauto võimaldaks hea mõtlemise tulemusel praktiliselt elimineerida kütuste impordi ja annaks tegevust ja leiba päris suurel hulgal firmadel infrastruktuuri rajamisel, opereerimisel. Et seda kõike tõsisemalt käima lükata, peaks natuke nn raamist väljas mõtlema… Eelkõige turunduse vallas. ZEV lehel on välja arvutatud, et elektrimobiili kasutamine on odavam kui “f**k the fuel economy” autode. siis peaks lihtsalt leidma lahenduse kuidas suhteliselt kallimat alginvesteeringut finantsiliselt siluda. Teine asi on läbi mõelda kogu tarbimise ahela komplekt tehnoloogilises mõttes. Alustuseks näiteks akuplokkide standardimine, et suva bensukas oleks võimalik laetud plokk lihtsalt vahetada ja edasi kimada.
Samuti tuleks nuputada välja see kuidas meie klimaatilistes tingimustes seda liikurit saaks mugavalt kasutada… kero pole ju lahendus. Pigem ikka soojendusega esiklaas, iste, miks mitte rool. Tuled, eriti päevasõidutuled, peaks ilmselt siis olema säästulambid jne. Akuplokid võiksid olla erinevate mahtudega ja laiendatavad. kui ma tuleks autot ostma, siis teades, et sõidan tavaliselt päevas 15 km, siis pole ju tarvis, et akuplokk peab 80 km vastu. selle pealt oleks võimalik säästa ostes raha kui ka auto massi. Omaette teema on doonorid. Ei pea ju mingit omatehtud või x hiinakat kasutama. usun, et mõni 5* turvaga autotootja näeb perspektiivi ja on nõus ka toorikute müügiga.
Kokkuvõttes tahaks, et 2020 oleks ikka 90% liikuritest elektrimobiilid. Akude jms tehnoloogia ju tuleb sellele kaasa. Kasutajate jõukuse differentseeritus ei muuda midagi, vastupidi, elektriautode võimekus on vähemalt teslamotorsi meeste tehtu poolt näidatuna juba ületamas traditsiooniliste tegijate piire. 10% jääks teedele muidugi töötegijaid mitte seanahavedajaid e rekkamehed. Nende lahendus oleks biodiisel meie tänastelt söötis põldudelt.
Selge on , et elektriautole alternatiiv puudub. Tulevikus. Millal see tulevik aga MEILE saabub oleneb suurel määral meist endist. Muidugi , võib vaid oodata millal rahakott tavatarbija taskus elektriauto tänavale toob aga siis oleme viimaste seas . Äkki polegi nii paha lahendus ? Miljardid mille me selle ajaga asjatult naftariikidele kingime panevad siiski teisiti mõtlema. Tuleb otsustada , seda väga kõrgel tasemel, mida teha ja kas üldse teha .Elektriautode tehast me vast ise Eestisse ei raja – jõud ei käi üle. Kuigi praeguses staadiumis poleks ka see lausa võimatu . Infrastruktuuri rajada ja ESIMESTELE autode ostjatele otsustamapanevaid soodustusi teha on aga täiesti meie võimuses. Ka ideoloogiat peaks muutma stiilist – kõige suurem ja võimsam on kõige uhkem , stiilile : MÕISTUSEPÄRANE auto on targa ja eduka inimese tunnus. Masendav on vaadata Tallinna tänavatel 1-2 inimest vedavaid suurmontstrumite horde. Kui nende omanikud ka seda mõistaksid :(
Esimesed elektriautod olid aeglased ja nõudsid pikka laadimist, et kvartalile tiir peale teha. Ent peagi tasub ehk juba tõsiselt elektriauto ostu kaaluda – kui see suriseb vaikselt oma liitium-ioonakudel ega jää võimetelt maha 1,6-liitrisest bensiinimootoriga neljarattalisest, näeb välja nägus ning selle laadimine on kiire, mugav ja soodne.
Kui tõenäoline on, et peagi hakkavad ka Eestis sõitma elektriautod? „Elektriautode kasutuselevõtu kohta ei saa kasutada mõistet „tõenäoline”, see on paratamatu. Täpselt nagu juhtus mobiilsidega,” on projekti Elektromobiilne Eesti 2020 eestkõneleja Jarmo Tuisk veendunud.
Juba aastate eest rääkis visionäär Shai Agassi, et elektriautode müügile annaks hea stardipaugu, kui autode laadimiseks loodaks vastavate teenindusjaamade võrgustik. Nii saaks autoga teha suuremaid tiire, kui vaid kodu lähistele piimapoodi. Toona pandi tema juttu aga vaevu tähele – nafta oli odav, tänavatel laiutasid ebaökonoomsed pikapid. Alternatiivküttega sõidukid olid määratud nišitooteks rohelise mõttemaailmaga tarbijaile.
Ent nüüd on suhtumine muutunud – pea kõik suuremad autofirmad maailmas usuvad, et elektriautode projektist saab asja ja on matmas miljardeid, et luua konkurentsivõimelisi autosid. Oodatakse ja loodetakse murdepunkti elektriauto evolutsioonis.
Usku on süvendanud Iisraelis sündinud 40-aastase Agassi tegevus, kelle plaanid küündivad aastani 2020. Tema firma nimega Better Place (parem koht) on suutnud koguda riskikapitalistidelt miljardeid kroone, et välja arendada patareide laadimis- ja vahetusjaamade võrgustikke. Better Place peab läbirääkimisi mitmekümne riigiga, konkreetsed koostöölepingud on sõlmitud juba Iisraeli, Taani, Jaapani, Austraalia ja Kanadaga, samuti Hawaii osariigi ning San Francisco ranniku üheksa linna alliansiga.
Esimesed 50 akulaadimisjaama peaks valmima tuleval aastal Iisraelis. Need on kohandatud elektriautodele, mis tehakse koostöös autotootjaga Renault-Nissan. Reklaamitud on liitium-ioonakuga töötavat heitgaasivaba ja 1,6-liitrise bensiinimootori sõidumugavusega autot.
Autodesse paigaldatav süsteem annab juhile õigeaegselt märku akude seisukorrast ja näitab teed väiksemasse laadimisjaama või vajadusel suurde vahetusjaama. Agassi nägemuses oleksid kõikide autode akud standardsed ja paikneksid erinevatel autodel enam vähem ühes kohas.
Ühe autopesulat meenutava akuvahetusjaama ehitus maksab hinnanguliselt üle kuue miljoni krooni. Auto pargiks seal ettenähtud kohale sarnaselt autopesulaga, ning patarei vahetatakse uue vastu. Patareid kuuluksid Better Place’ile, tarbija tasuks vaid laadimismaksu. Agassi hinnanguil kuluks elektriautoga sõitmisele poole vähem raha kui bensiiniauto puhul.
Eestlased on varmad uusi tehnoloogiaid enda kasuks pöörama ja seetõttu usub Tuisk, et elektriautod on meil pigem varem kui hiljem. „On kolm vaala, millest sõltub elektriautode kasutuselevõtt Eestis: tarbija teadlikkus, elektriautode kättesaadavus ja infrastruktuur,” räägib ta.
Neile tegevussuundadele pööratakse peamist tähelepanu projektis Elektromobiilne Eesti 2020. Eesmärgiks on rajada 2011. aastaks Tallinna pilootinfrastruktuur elektriautode laadimiseks. Aastaks 2020 peaks aga viiendiku meie liikluses vuravatest autodest moodustama elektrijõul töötavad masinad.
„Meie plaan hakkab võtma üha selgemaid piirjooni. Meil on visioon, strateegia ja tegevusplaan, mida pakkuda erinevatele huvigruppidele: elektrimüüjatele, automüüjatele, IKT- ja elektroonikaettevõtetele, aga ka riigile ja tarbijale. Selle tegevusplaani realiseerimise alguseks oleme sättinud tänavuse aasta keskpaiga. Siis peaks olema selge ka see, kes täpselt meiega paadis on,” lisab Tuisk.
Pealinna laadimispunktide, -jaamade ning kogu süsteemi haldavate infotehnoloogiliste lahenduste rajamise maksumus on 15?20 miljonit krooni. Suurim huvi sellist pilootprojekti rahastada peaks olema ettevõtjail, kes loodavad tulevikus saada elektriautode teenusoperaatoriks. „Muu maailma kogemus näitab, et investor võib olla energiaettevõte, kuid ka täiesti uus tulija, kel puudub seos energeetikaga, nagu näiteks Better Place,” ütleb Tuisk. „Küsimus on selles, kes Eesti ettevõtjaist tabab esimesena ära, et nüüd on taas võimalus luua uut Q-GSM-i.”
AS Eesti Statoili kontseptsioonijuhi Kai Realo sõnul on nende emaettevõttes Norras StatoilHydros alternatiivenergia (ka elektrienergia) kasutuselevõtt testimise tasemel, ent Eesti osas puuduvad konkreetsemad plaanid. Ta usub, et need kavad sünnivad siis, kui tekib nõudlus. Nii nagu juhtus bioetanoolkütusega – kui tekkis piisavalt kliente, siis hakati seda ka müüma.
Realo on aga veendunud, et ükski uus trend ei saa tekkida riigi toeta. „Riigil peab olema selge visioon, millise alternatiivenergia kasutuselevõttu peetakse otstarbekaks ja mida tahetakse sellega saavutada,” selgitab ta. Näiteks toob ta Rootsi, kus on seatud eesmärgiks vabaneda aastaks 2020. fossiilsetest kütustest ja toetada biokütuste kasutuselevõttu. „Riigil on selge plaan ja sellest lähtuvad ka ettevõtted. Eraettevõtted ise ei saa algatada nii suurt muutust,” lisab ta.
Eesti Energia brändijuht Kristi Jõeäär on samuti seda meelt, et elektriautode laialdane kasutuselevõtt on reaalne siis, kui Eesti riik otsustab sellesisulise suuna võtta. „Eesti Energia hinnangul oleks elektriautodel tehnoloogia arengu ning riigipoolse soodustuse korral kindel koht tulevikus,” ütleb Jõeäär.
Jarmo Tuisk ruttab aga kummutama arusaama, et Eesti riik asub vaid Toompeal. „Tegelikult oleme me ise see Eesti riik. Meie initsiatiiv on osa rohujuuretasandi riigist. Ja ma usun, et praegu on rohujuuretasandi riik tugevamal positsioonil kui mäeotsa riik.” Rohujuuretasandil on tähtsaimaks väärtuseks ideed, mitte raha.
Mis puutub Better Place’i ja Eesti suhetesse, siis ei saa välistada, et ühel päeval on siniste logodega lipud ka meil lehvimas. Ent seni, kuni seda juhtunud pole, saame ise palju ära teha. „Just sel põhjusel ei jäänud meie väike seltskond istuma ja ootama, et midagi juhtuma hakkaks, vaid võtsime kätte, tegime plaani ja nüüd viime seda samm-sammult ellu,” lisab Tuisk.
Jarmo Tuisk on töötanud turundus- ja Interneti-valdkonnas ning praegu töötab ta majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi tehnoloogia- ja innovatsioonitalituses. Otseselt ei seo teda elektriautodega miski. Tegutsema on teda aga innustanud Rainer Nõlvaku kampaania „Teeme Ära” ja Shai Agassi Better Place’i missioon. „Iga suure asja taga on kellegi isiklik visioon ja missioonitunne,” selgitab Tuisk. „Kui ajastus on õige ja on võimalik seda realiseerida, siis liituvad missiooniga ka õiged inimesed, firmad, organisatsioonid jne.”
Agassi missiooni teostumist on Tuisk jälginud juba mõnda aega. Better Place ei olnud alguses äriettevõte, vaid ülesanne, mille Agassi sai noorte rahvusvaheliste ärimeeste kohtumisel, kus lubati leida lahendusi globaalsele kliimaprobleemile. Shai pidi otsima võimalusi, kuidas vähendada süsinikdioksiidi, mis paiskub õhku autode summutitest. Tõsiselt innovatsioonile pühendunud inimesena ei asunud ta otsima uusi tehnoloogiaid, vaid vaatas kriitilise pilguga üle olemasolevad variandid ja ärimudelid. Praegu, kaks aastat hiljem, on tema missioon käivitanud suurima revolutsiooni, mida autotööstus on aastakümnete jooksul näinud.
„Minu, ja täpsemalt meie initsiatiivgrupi, kelle kõneisik ma olen, huvi on laiem kui ainult elektriautoga sõita,” lisab Tuisk. Ta selgitab, et tegu on innovatsioonist kannustatud inimestega, kes näevad, et elektriautode süsteemi väljaarendamine annab meie majandusele tervikuna ohtralt uusi võimalusi: olla säästlikum ja nutikam kodus ning eksportida neid lahendusi ka välismaale.
Eestis kulub igal aastal autokütusele umbes 10 miljardit krooni, mis teeb 7500 krooni iga inimese kohta (rinnalapsest raugani). „See raha läheb naftašeikide taskusse. Milleks me neile seda kümnist maksame, kui nutika planeerimise abil saaksime kõik oma sõidud tehtud kodumaal toodetud energiaga?” püstitab Tuisk küsimuse.
Euroopas planeeritakse praegu miljardieurolisi investeeringuid elektriautode infrastruktuuri. Laadimispunkte ja neile sobivat IT-süsteemi pakuvad aga vaid üksikud Euroopa ja Ameerika firmad. „Elektriautode infrastruktuur pole kosmoseteadus. Meil on tugev elektri- ja elektroonikavaldkonna inseneritraditsioon, mida on võimalik kombineerida meie tugeva infotehnoloogilise traditsiooniga ja töötada välja täiesti konkurentsivõimelisi lahendusi,” usub Tuisk. „See on meie motivatsioon – anda reaalne majanduse kasvuvisioon läbi kodumaise säästmise ja tugeva ekspordi potentsiaali.”
USA firma Project Better Place (PBP) tahab hakata alates 2011. aastast Iisraelis ja Taanis jagama tasuta elektriautosid. Inimesed hakkavad neid kasutama samal põhimõttel, nagu nad täna ostavad mobiiltelefoni ja sellele kõneaega.
Päris välistatud pole seegi, et PBP oma äri tulevikus ka Eestis käima lükkaks, kuid selleks vajab firma enda sõnul elektritransporti soosivat riiklikku hoiakut, mida meil praegu pole.
Mitmel pool maailmas kõlapinda tekitanud PBP taga on juudi päritolu visionäär Shai Agassi, kelle ideoloogiat toetavad mitmed mõjukad riigiisad, teiste hulgas Iisraeli president Shimon Peres ja USA ekspresident Bill Clinton jt.
Agassi eesmärk on murda mõned olulised müüdid elektriautodega seoses. Esiteks näiteks see, et sellised autod peavad olema kallimad kui tavaautod. Toyota Prius on ju kahtlemata kallim kui mõni teine sama klassi masin. Tegelikult ei pea olema – PBP elektriauto, mille esimene prototüüp põhineb Renault Mégane’il, võid saada koguni tasuta, kui nõustud tähtajalise kliendilepinguga.
Teine müüt, mille Agassi ümber tahab lükata, on see, et elektriauto on disainilt ja omadustelt mingi veidrik – ei näe väljagi kui auto, vaid hoopis ostukäru. PBP on kindel, et sajaprotsendiliselt elektril on võimalik sõitma panna ka Cadillac Escalade, nii et selle omanik ei peaks keskkonnasäästlikule sõidukile üle minnes oma mugavusest ega “sotsiaalsest staatusest” vähimalgi määral loobuma.
Kolmas väga oluline murdmisele minev müüt on see, et elektriauto patarei peab laadimata kaua vastu pidama, vähemalt sama kaua, kui saab sõita paagitäie kütusega, või vastasel juhul pole ta konkurentsivõimeline. Agassi arvates piisab sellest, kui patarei kestab paarsada kilomeetrit, juhul kui igal pool, suuremate ristmike juures, toidukohtade ja kaubanduskeskuste juures ning kontorite ümbruses – ehk igal pool, kus inimesed liiguvad ja kogunevad – oleks laadimisjaamad.
Või siis patarei vahetamise punktid, kus saad tühja patarei, mis ei kuulu mitte autoomanikule, vaid infrastruktuuri omanikule, lihtsalt uue vastu välja vahetada.
Ning auto juhatab navigatsioonisüsteemi kaudu juhi vajalikul hetkel õigesse laadimispunkti, kus ei osteta sisuliselt mitte “särtsu”, vaid sõidukilomeetreid. Just nii müüvad mobiilifirmad kõneaega.
Kui näiteks osta kioskist EMT Simpeli 100kroonine kõnekaart, saab sellega 100 krooni eest rääkida. Või sõnumeid saata. PBPst ostad tulevikus samuti “sõidupaketi”, mille eest saad teatud arvu sõidukilomeetreid. Näiteks 1000 kilomeetrit.
Mõistagi nõuaks sellise üleriigilise elektriautode “tanklavõrgustiku” nullist välja ehitamine suurt investeeringut, kuid Agassi on kindel, et see on tehtav. Mõlemas riigis – nii Taanis kui ka Iisraelis – oleks vaja luua umbes 500 000 laadimispunkti.
Ainuüksi Iisraeli puhul hindab PBP investeeringu vajadust 5 miljardile dollarile ehk enam kui 50 miljardile kroonile. Vahendeid saab kaasata nii riigilt, eraettevõtetelt kui ka fondidelt.
Eile 19:48 sai siis Tipi ringil täis esimene 1000 km elektri jõul. Kõik see siis linnas ja kuni 15 km juppide kaupa. Ei läinudki palju aega, umbes täpselt 4 kuud.
Ilmad on nüüd ka juba soojemad, esimene talv ilma salongisoojenduseta üle elatud. Ega see liiga mugav olnud, aga midagi katastroofilist samuti mitte. Ilmselt oli suureks abiks see, et öösiti on auto ikkagi garaazhis. Mõni hommik oli ikka hea küll, kui ei pidand autot kratsima.
Liitiumakude testimisega jõudsin nüüd niikaugele, et sai muretsetud endale järjekordne elektrijõuline sõiduk. Sedapuhku siis ilus punane nimetu roller www.zev.ee poiste käest. Jutu järgi võimsust u. 1KW, kiirust piisavalt (50 km/t).
Oma hiinamaise päritoluga 48V 10Ah LiFePO paki läbisõitu ei ole õnnestunud kahjuks lõpuni ära testida, sest kontroller veel lõpuni korralikult ühendamata. Aga roller liikus küll, kuigi pingelang oli oodatust suurem. Samuti soojenesid akud päris tublisti.
Kuna mul ajanappuse tõttu pole õnnestunud piisavalt mõõteinstrumente installida, siis ei oska veel öelda ka täpsemaid numbreid. Küll sai aga juba selgeks, et nendest konkreetsetest elementidest ei tahaks ma oma autole küll akupakki teha. Tuleb teste ja otsinguid jätkata, kui jälle võimalusi on.
Auto sõidab oma igapäevaseid otsi, külmade ilmadega on kuskil 15 km max, siis on akud ikka päris lääbakil.
Salongisoojendust ei ole jõudnud ehitada, aga nii lühikesi otsi kannatab ka miinus kümnega sõita vaid istmesoojenduse abil. Ei ole hullu miskit. Kui peaks üle poole tunni autos olema, siis läheks juba jahedaks.
Vahepeal olin paar nädalat tõbine (mitte külmas autos sõitmise pärast loodetavasti), siis võtsin natuke aega ja ehitasin valmis ühe osa akude kontrollseadmest (BMS) LiFePO4 akude testimiseks. Tundub toimivat, nüüd oleks vaja need akud ka reaalses elus testimisse võtta. Elektrirula kahjuks käesoleval aastaajal ei kvalifitseeru.
Aasta lõpus läksid tegelikult asjad juba veidraks, sest ka sooja ilmaga ei tahtnud auto enam isegi sõidu alguses kiirendada.
Tagumise kuue aku jaoks kasutan veel lisaks vaheldumisi kahte laadijat, mis vastavalt vajadusele on kõikse vähem laetud akude sabas. Need on siis nn. ühtlustuslaadijad või järellaadijad. Suure laadijaga lasen akupaki enamvähem täis ning siis need pisikesed järellaadijad toimetavad omaette vastavalt oma äranägemisele.
Tulemus oli juba esimesel päeval kohe istmikuga tunda. Sõltumata isegi väljas krõbistavast -10 kraadisest pakasest liikus auto täiesti normaalselt ja ei kukkunud eriti punasesse - st. pinge ei langenud sätitud miinimumini.
Seega - Zeneritest on vähe, tuleb kasutada midagi paremat. Kas eraldi laadijaid või siis taibukaid ühtlustajaid, et akupakk oleks ikka korralikult ühtlane ja täis laetud.
Nagu lupsti on läinud eelmisest kirjutisest kuu mööda, aga ega väga eriti pole kirjutada kah. Lihtsalt sõidan hommikul autoga tööle, pistan juhtme seina teen vahest päeval mõne tiiru ja pistan juhtme seina ja õhtul sõidan koju ja pistan juhtme seina :-). Lihtne.
Vastuseks Madise küsimusele - autos on endiselt külm ja sooja annab vaid istmesoojendus, mis läheb selleks ajaks soojaks, kui hakkan sõitu lõpetama. Päris suurte külmadega pole nüüd sõitnud, olin linnast hoopis eemal ja nautisin mittemidagitegemist.
Aga ega seda ressurssi sellise ilmaga mul väga laialt käes ei ole - juba paar miinuskraadi tõmbasid mahtuvuse päris pisikeseks.
Lisaks on mul üks aku vist väiksema mahtuvusega - kipub teine kiiremini tühjenema ja ka laadimisel viskab teistest oluliselt varem pinge üles. Panin küll lambikesed ja takistid külge, aga väheks jääb sellest - oleks vaja targemat laadijat, mis lambi süttimisel voolu maha tõmbaks kohe.
Õnneks on mul veel võimalus proovida vahetada see nõrguke 12V süsteemi toitva akuga, see mul nimelt kõigi teistega sarnane - ehk on sellel mahtuvusega kõik korras. Lisaks plaan veel võtta mingi ports taibukaid laadijaid ning panna need aeglasemaid akusid järgi aitama. Ehk annab paremaid tulemusi, kui lihtsalt zeneritega lahendus.
Viimased paar päeva järjest on meeles olnud ka näidikuid vaadata ning nende keskmisena on välja tulnud, et kilomeetri läbimiseks kulub ca. 300W/h seinast.
Seega 10 km läbimiseks läheb ca. 3 KW/h, mis Kodu 1 paketi hinda kasutades teeb 10 km hinnaks ca. 4,5 krooni.
Nüüd on nädalake elektrimootori abil sõidetud - päris vahva on. Jõhkralt sõltub distants välistemperatuurist.
Päris külmakraadidega on ikka läbisõit imepisike max 10 km korraga. Tuleb hakata mõtlema akude soojendamisele.
Praeguste plusskraadide juures pole häda keskit - ükspäev sõitsin vist pea 15 km järjest. Lõpus kaob kiirendus ära, aga ühtlast kiirust hoiab auto ilusti. Ainus häda on, et foori taga muutuvad tagapool olijad närviliseks.
Oma üllauseks leidsin kommentaaridest mõned küsimused - keegi ikka loeb ka seda blogi :-) Püüan neile siis vastata nii hästi kui suudan. Kuna nagunii oli plaanis väike kokkuvõte teha, siis nüüd ongi hea võimalus.
Tegin ARKi ümberehitamise kohta avalduse, et tahan elektrimootori paigaldada (maikuus juba, lootsin jaanipäevaks valmis jõuda). Seejärel sain vastuseks suunamise eksperdile ning ekspertide nimekirja. Seejärel ehitasin tubli mitu kuud, kuni lõpuks arvasin, et auto on arvelevõtmiseks piisavalt valmis. Siis helistasin eksperdile ja leppisin ülevaatamiseks aja kokku. Kaalusime, mõõtsime, tegime kinnisel territooriumil proovisõitu ning siis kirjutas ekspert oma akti ARK jaoks ning viis ise ka kohale.
Siis küsis ARK veel lisaks piduritesti, kuna vaakumi allikas oli muutunud. Selle testiga probleeme ei olnud ja sain selle ülevaatuspunktis ilusti tehtud. Ülevaatusele ja tagasi sõitsin omal käigul, sest ülevaatuspunkti ju võib.
Pärast seda läks veel nädal, siis sain ARK-st otsuse kätte ja järgmisel päeval vormistasin muudatuse tehnilises passis. Seejärel sõitsin veelkord ülevaatuspunkti ja tegin ära ka ametliku ülevaatuse, sest see oli augustis läbi saanud. Sain ka allahindlust, kuna CO testi ju polnud ;-)
Kartsin ARK osas hullemat - et tuleb teha esmaregamine ja asi läheb kallimaks. Aga siin on jälle see maagiline 1998 aasta vahe - varem kasutusele võetud autodele vormistatakse ümberehitus, uuematele üksikkorras tüübikinnitus ja siis tuleb auto uuesti arvele võtta. See info on kõik ARK lehel kirjas.
Ei miskit susserdamist - 24 Kw on mootori nominaalvõimsus 72 V juures. Erinevalt bensumootoritest, millede puhul läheb passi kirja tippvõimsus, on elektrimootoritel nominaalvõimsus see, mida ta pidevalt kannatab. Elektrimootoreid võib piisava jahutuse korral lühiajaliselt mitmekordselt üle koormata ning seda ka kasutatakse.
Mis aga puudutab sõitmisel vajalikku võimsust - siis see on oluliselt pisem, kui see nominaalvõimsus. Ning see ei sõltu mootori tüübist. Minul kulus näiteks 50-ga liikumiseks keskmiselt 6KW. Kuidas see vajalik võimsus kiiruse kasvades suureneb, sellest on kirjutatud maakeeli www.zev.ee lehel ja ka foorumis ning ingliskeelset juttu on terve internet täis.
Kahjuks jah ei ole tootmise korraldamine lihtne tegevus ja kui see pole su kutsumus, siis viib see tervise. Nii juhtus ka Zilla kontrolleripere looja Otmariga.
Aga viimaste uudiste kohaselt on läbirääkimised käimas ja Otmar avas uuesti võimaluse panna end kontrolleri järjekorda. Ühelt poolt tagab see talle kõigi valmistatud kontrollerite müügi ning näitab ka potentsiaalsele partnerile, et toodetel on kliente. Kel huvi on, see pangu end julgelt järjekorda :-).
Kuna Tallinna linn jagab vähese saastega autodele tasuta parkimise kaarte, siis miks seda mitte võtta, eriti kui sumpsist miskit ei tule - st. sumpsi polegi.
Täitsin kodulehel olnud avalduse ja mõtlesin, et olen roheline ja ei prindi neid pabereid välja. Vusserdasin tükk aega digidoki progega, aga lõpuks sain ikkagi paberid allkirjastatud ning ära saadetud.
Kui täna oma kaardil järgi käisin, siis nägin kahjuks ikkagi, et kõik see sodi oli välja prinditud. Kurb.
Lisaks veel - kuna uusi blankette veel polnud, siis kehtib mu luba vaid aasta lõpuni. Järgmise aasta loa saamiseks pean oma avalduse uuesti saatma, kusjuures midagi muutma ei pea. Bürokraatia ikka rokib täiega.
Täna on siis see imetore lumine päev, mil mu pea aastapikkune töö sai tunnustatud ning ARK väljastas mulle Golfi jaoks uue tehnilise passi. Mootori tüübiks "Elekter" ja töömaht "null" :-)
MTÜ Saarte Kalurite Ühing saatis Kaarma vallavalitsusele kirja, milles protestib vendade Sõnajalgade firma kava vastu rajada Nasva külla veel kaks tuulegeneraatorit.
“Pöördumine oli ajendatud OÜ Timothy kavast paigaldada Nasvale tuulegeneraatorid ning kuna eelnevalt on ka külaelanikud selles suhtes oma selget vastuseisu väljendanud ja allkirju kogunud, siis leidsime, et peaksime ka omalt poolt esitama argumente, miks on tuulegeneraatorite paigaldamine kohalikele elanikele kahjulik,” lausus MTÜ Saarte Kalurite Ühing esindaja Hillar Lipp. Tema sõnul kahjustab täiendava kahe tuulegeneraatori paigaldamine elusloodust ja rikub looduslikku keskkonda.
“Väita, et müra ja visuaalne reostus ulatub vaid sadade meetrite kaugusele turbiinidest, on valetamine,” kinnitas Hillar Lipp. Tema sõnul kahaneb tuulikute paigaldamise tõttu kohalike inimeste elukvaliteet ja kannatab tervis.
Hillar Lipu väitel on müranorme ja mõõtmise metoodikat seni välja pakkunud vaid tuuleparkide arendajad ise, kuid see metoodika olla ebakohane ega vasta maailma tervishoiuorganisatsiooni WHO soovitustele.
“Müra tõttu võivad tekkida unehäired, peavalu, pearinglus, kuminad, kohin kõrvades, uimasus, väsimus, ärrituvus, ärevus jne,” osutas Hillar Lipp. “Samuti kahjustatakse Nasva kinnistute omanike huve ja piirkonna miljööväärtus langeb.”
Ka pole kalurite ühingu hinnangul tuulegeneraatoritest majanduslikku efekti, kuna uusi töökohti ei looda.
“Saaremaa atraktiivsel tiheasustusalal (turismipiirkonnas) ettevõtluse pärssimine ning paikkonna kui tõmbepiirkonna oluline kahjustamine ja maastikupildi reostamine,” viitas Hillar Lipp veel ühele tuulikutega kaasnevale negatiivsele aspektile.
Eile õhtul toimus Kaarma vallavalitsuses Nasvale kavandatavate tuulikute osas koosolek, kus Oleg Sõnajalg üritas projekti rahvale ja vallaametnikele selgitada.
“Eks me peame võimaluse korral kompromissi leidma,” lausus Sõnajalg. “Tuuleenergeetika arendamine pole ju kuritegevus ja see pole ka keskkonnakahjulik. Kardan, et elanike kompetentsus selles küsimuses on lihtsalt madal ja hirmud põhjendamatud. Kuid praeguses demokraatlikus õigusruumis on igaühel võimalik protestida või sõna sekka öelda.”
Oleg Sõnajala sõnul on nasvalastele suurimat peavalu põhjustava mürataseme mõõtmised piirkonnas tehtud ning vajadusel on võimalik mürataset alandada. See tähendaks tuulikute väiksematel pööretel töötamist.
|
OSCAR-2019
|
||
Austraalia on ilus maa aga selle suurus on mulle alles nüüd päriselt kohale jõudnud. See on tõesti suur. Suurem kui Euroopa. Seega on siin ringivaatamiseks vaja kõvasti tööd teha. Ikka selleks et teenida raha, mida nii väga tuhandete kilomeetrite läbimiseks vaja läheb. Ja transport on siin maailmaotsas väga kallis lõbu. Bussipiletid mõned sajad kilomeetrid suvalises suunas liikumiseks võivad maksta 100 ja rohkem kohalikku raha ( korruta ca kümnega.) Niuts. Siinamaal on tiivad odavamad kui rattad, seega linnade vahel tuleb reisida ka lennukiga.
Täiesti oot´matult sattusin juba täna tööle. Eile õhtul sõitsime Brisbane´ist ülesse põhja poole Bundabergi,
( ca 400 km) kus koguneb väga palju packbäkkereid sest siin on peaaegu aastaläbi mingi farmitöö hooaeg. Tegemist on vägagi rännulembeliste inimeste linnaga ja seda teadsime ka meie siiapoole teele asudes. Eile õhtul peale üheksat saime tööhostelisse nimega Cellblock kohale aga tööst ei teadnud midagi. Hommikul hakkas juba 8 ajal triangel käima (esimesed inimesed läksid tööle 4 ajal ja meid on siin toas kokku 9 : ) ) ja natukese aja pärast pakuti juba, et viiakse tööle ka meid. Misasja? Magavale kassile jookseb hiir suhu aga tööpäeva lõpuks tekkis küsimus kui värske see hiir oli. Töö iseenesest on justkui huvitav (ja selga väsitav ja higistama ajav) aga väga ei viitsiks seda ikkagi teha. Põhimõtteliselt töötan ma praegu aiandis ja tegelen erinevas vanuses puude sorteerimisega. (nii kasvuhoones kui ka välitingimustes) Kriteeriumid, mille alusel puid sorteeritakse on mulle ka mitmekordse seletamise järel segased. Need tüübid on seal friigid. Mina ei saa midagi aru, juhendajad ei saa aru, seega võiks iga puu õigesse auku pistmiseks küsida second opinion´it. Aga töö saamine iseenesest on tähistamist vääriv sündmus.
Järgnevalt tooks välja tööd mida ma reisiraha teenimiseks hea meelega teeksin. Vähemalt nii ma esialgu arvan. Minu puhul võib alati üllatada töö juures fakt, et nad tõesti eeldavad töö tegemist.
1. Ma tahaksin teha tööd farmis, kus tegeletakse loomakasvatusega selle väga laias mõttes. Taimekasvatus on aut, loomakasvatus seevastu tundub mulle põnev ja huvitav, millega võiks kätt proovida küll. Selliste farmide alla lähevad nii farmid, mis kasvatavad lambaid ja veiseid lihaks kui ka piimafarmid mida peaks siin ka piisavalt olema. Eriti lahe tunduks lambafarm.
Tegin juba väikest uurimustööd ka kus lambaid kasvatatakse. Tuleb välja, et läbi Austraalia on veetud 5500 kilomeetrit pikk aed, et austraalia kaguosas oleks lambakasvatajad dingode eest kaitstud. Selle aia eest kantakse pidevalt hoolt ja sellele kulub tohutuid summasid aga midagi paremat pole keegi suutnud välja mõelda.
Mis ma loomafarmis teeks? Ah, olen enda meelest kõige peale mihkel alates traktoritega ringi kimamisest kuni tarade ehitmamiseni. Mõne käru võin ka põlema panna. Kes teab, see teab.
2. Ma tahaksin tööd teha kaevanduses. Siin maal on väga palju erinevaid kaevandusi alates hõbedast ja kullast kuni tavalise raua ja vaseni välja. Enamus toodangust müüakse vist Hiinasse aga sellest ma väga palju ei tea. Seal võiks põnevaid inimesi kohata ja huvitavaid töid teha. Nende puhul on plussiks veel see, et need asuvad tavaliselt inimtühjal sisemaal kus toitmise ja ulualuse eest hoolitseb tööandja. Raha pole seal ka kuskile kulutada. Ümberringi on sajad või tuhanded kilomeetrid tühjust ja kõrbe. Ideaalne töötegemise koht!
3. Kõige huvitavam oleks töötada baaritöötajana või ettekandjana kuskil restoranis või baaris. Seal näeks inimesi ja tegemist on puhta tööga. (võrreldes keskmise farmitööga) Selleks, et alkoholiga võiks tegeleda tuleb teha läbi koolitus mille järel omistatakse sertifikaat nimega RSA – Responsible Service Alcohol vms. Hetkel ei viitsi seda teha aga kui peaks vaja olema saab päevaga hakkama ja siis hakkan suure huviga baaritöötajaks. Mõned sõbrad teavad mu firmajooki nimega Elephant Lips. Sellega prooviksin nii mõnegi austraallase teise ilma saata.
4. Mul pole veel õrna aimugi kus või kuidas seda tööd teha saab, aga olen kuulnud, et on olemas kasvandused orgaaniliste pärlite tootmiseks. Töö mida seal jätkub on nende pärlirestide puhastamine suvalistest vetikatest, kes tahavad kangekaelselt sinna kinnituda. Paha poleks proovida ka mõnda kala- või krabilaeva. Aga selle plaani kohta olen ma tänaseks hetkeks tõesti kõige vähem infot kogunud. Tean ainult niipalju, et sinna tahab tõenäoliselt palju minusuguseid inimesi sest palgad on täitsa korralikud. Samal põhjusel nagu kaevandustes. Kalalaevad on merel mitmeid päevi ja söögi eest hoolitseb tööandja, lainetava ulualuse eest samuti.
5. Kui pole eesmärki siis viivad kõik teed Rooma. Selle töösoovi lahendamiseks saan ma linnukese teha ükskõik millise töö taha, kus tuleks inimestega rääkida. Nimelt tahan ma teha ükskõik millist teenindustööd. Tahan inimestega suhelda ja rääkida. Väga praktilisel põhjusel – inglise keele arendamiseks. Kuigi vahel tundub, et see jaburus mida nad suust välja ajavad ei ole mitte meie kõigi armastatud ja kiidetud inglise keel. Igatahes ei rääkinud või ei pärandnud nende vangidest esivanemad lastele seda ilusat briti inglissit mida euroopas kuulda saab. Kuna järgmine nädal liigum siit linnast natuke edasi võib juhtuda, et hakkame otsima tööd turismisektoris. Vaatame veel mis sellest välja kukub.
Kuhu ma oma tööotsingutega välja jõuan näeb järgmise kuue kuu jooksul aga sinnamaani teen endast kõik oleneva, et need 5-10 erineva iseloomuga ametit, mis mul mõtetes mõlguvad läbi proovida. Annan endale praegu aru, et tulenevalt vanusest peaks varsti kätte jõudma hetk kus ma kasvan suureks poisiks ja pean vastutustundlikult Eestis tööl käima hakkama. Karjääri arendama PR vallas, et sellega toita iseennnast ja liisida vajadusel nii naine ja lapsed kui ka maja ja vinge keskklassi auto, pruun iiri setter jne. Siis ei saa enam proovida selliseid lahedaid ja easygoing ameteid. Tahan selle kõik siin teoks teha, et oleks millest lastelastele rääkida. Muidu pean ka neile ainult igavat Wertersi juttu vanaisa esimesest karamellikommist rääkima…
Rääkides lammastest, siis Lõuna-Aust. suri maailma vanim lammas http://www.elu24.ee/?id=192342. Kahju, napilt oleksid veel jõudnud teda vaatama minna.
seda nyyd kahjuks küll, et selle lambakese nägemine jäi ära aga mul on teine plaan juba tekkinud 🙂 Ma lähenviin ta hauale lilli ja laulan kurba laulukest sepapoiste viisil Mary had a little lamb 🙂
Heh, tundub, et ma olen sind täiesti valedele jälgedele viinud. Mul on unistused ja plaanid aga mul pole õrna aimugi kuidas need ellu viia. Praegu olen üleüldse kukalt sügamas et kuidas krt 🙂 seega kui on häid ideid siis kuulan nagu üks suur kõrv.
Muidugi rääkides järgmisest aastast ja kodumaast siis on mul küll üks kindel plaan ja mõte mida tegema peaks 😉 you´ll see!
Kaevandustesse sa oma WH viisaga ära väga looda tööle saada .. selleks peab lausa koolis käima, et ei ole sinna lihtne saada (vb paar aastat tagasi mõnel päkkpäkkeril joppas aga on ju kaevandusigi kinni pandud). ELasin linnas, kus enamik elanikkonnast olid kaevurid.
Pärlifarmitöö on raske, üksluine aga päris hästi tasustatav. Käisin ka Darwinis uurmas ja application forme täitmas aga see on sõna otseses mõttes Bingo!
väga lahe töö on roadhousides ehk siis nendes n ö pubi-bensiinijaam-motell tüüpi kohtades. WA-s neid jagub ja tööd võib nendesse saada The Job Shopi kaudu (guugelda).
lammastega saab tegeleda cattle stationites..pigem seal vist veised ja muud pudulojused aga kindlasti ka lambukesed üldiselt on need ka suhteliselt nõutud töökohad ja ütleme nii, et tihe konkurents 😀 aga näiteks Northern Territorium on osariik, kus cattle statione..
Lagle, darling (nagu nad siin ütlevad eks, mäletad ju? ) sa oled mul nagu tark mees taskus 🙂 Ja aitäh, et nõu annad sest sinu kommentaaridest tundub siin tõesti minu elu muutuvat. Guugeldan ja uurin iga su sõna hoolega. Eriti seda cattle stationi osa. Ma i tea miks aga mulle tundub see töö tõesti huvitava ja lahedana.
Eks ma teadsin jah et see kaevanduse asi on siuke joppamise asi aga noh unistama peab. Plaanid peavad ka suured olema siis äkki täidab väikse osagi sellest ära 🙂 Igatahes olen ma hoolimata oma seljavalust hakanud siinse raske tööga ära harjuma. reaalsus jõuab kohale. Aga optimism on kõik alles 🙂 Algul oli küll tunne nagu oleks saanud kurikaga piki kolpa. Sest ausõna ma ikka ootasin (hoolimata oma relaistlikust maailmavaatest) natuke rohkem roosamannat 🙂
Nii aga nyyd sellest et sa vihjasid, et sind võib siin varsti jälle kohata? Mis sa plaanid? Millal sa plaanid? võid privaatsemalt ka vastata näiteks meilile 😉
|
OSCAR-2019
|
||
Stardipauk toimub 27.-31. augustil 2018. Sellel nädalal saab vastne tudeng teavet ja toetust ülikooliõpingute alustamiseks.
NB! Ajakava on esialgne ning seda täiendatakse jooksvalt. Välisüliõpilastele suunatud "Orientation Days" toimub paralleelselt Stardipaugu nädalaga.
Eriala infotund on vastse tudengi jaoks kõige olulisem ning osalemine on vajalik. Infotunnis saab ülevaate õppekavast ja konkreetse õppekava õppekorraldusest. Kui akadeemiline üksus ei korralda oma infotundi, siis selgitatakse infotunnis ka ülikooli õppekorralduse olulisemaid põhimõtteid. Juhul kui eriala infotundi ei toimu, siis jagatakse vajalikku infot akadeemilise üksuse infotunnis. Toimumisajad ja ruumid leiad allolevast jaotusest.
Akadeemilise üksuse infotunnis selgitatakse Tallinna Ülikooli ja konkreetse akadeemilise üksuse õppekorralduslikke põhimõtteid. Toimumisajad ja ruumid leiad allolevast jaotusest.
Võõrkeele oskuse tõendamine on kohustuslik. Kõigil eestikeelsetel bakalaureuse-, rakenduskõrghariduse ja magistriõppe üliõpilastel (va. õpetajakoolitus) on kohustus läbida õpingute jooksul erialase võõrkeele aine. Stardipaugu nädalal läbiviidava keeletesti eesmärgiks on paigutada tudengid sobivasse õpperühma või suunata nad täiendavalt võõrkeelt omandama, juhul kui keeletase ei vasta miinimumnõuetele. Toimumisajad ja ruumid leiad allolevast jaotusest. Täpsem info võõrkeele õppe kohta on leitav kodulehelt.
Üliõpilane, kellel on kahe viimase aasta jooksul saadud tõend inglise keele oskuse kohta kindlal tasemel, ei pea paigutustesti läbima, vaid ta määratakse õpperühma tõendil märgitud taseme alusel. Selleks tuleb saata tõend e-posti aadressile keeletase@tlu.ee hiljemalt 30.08.2018. Tõendina aktsepteeritakse Eesti ülikoolis läbitud inglise keele tasemekursusi ja rahvusvaheliste eksamite tulemusi (rahvusvaheliste eksamitena tunnustame: IELTS, Cambridge English, TOEFEL, PTE). Üliõpilane saab vastusena teada, millisele inglise keele kursusel ta peab end kuulajaks registreerima. NB! Õppekavad, mille ajakavas ei ole kohustuslikku keeletesti, ei pea keeletesti sooritama.
Eesti keele test on kohustuslik kõigile neile üliõpilastele, kelle varasemalt läbitud õppetase või -aste ei ole olnud täielikult eesti keeles (sh kõik üliõpilased, kes sooritasid eesti keele kui teise keele riigieksami). Vastavalt ülikoolis kehtivale korrale on ülikooli lõpetamisel kohustus tõendada oma eesti keele oskust vähemalt Euroopa keelemapi tasemel C1. Testi eesmärgiks on määrata üliõpilase eesti keele oskuse tase ning soovitada üliõpilasele õpingute jätkamist, talle sobivalt tasemelt. Täpsem info eesti keele õppe kohta on leitav kodulehelt. Test toimub 31.08.2018 kell 9.30 ruumis A-543.
Venekeelne infotund on suunatud üliõpilastele, kelle põhiline suhtluskeel on vene keel. Infotunnis selgitatakse TLÜ õppekorralduslikke põhimõtteid. Infotund toimub 31.08 kell 10.30 ruumis A-543.
Välisõppe infotunnil tutvustame erinevaid välismaal õppimise ja praktika sooritamise võimalusi nii Euroopas kui mujal maailmas. Üritus algab infotunniga, kus räägime võimalustest, tingimustest ja protseduuridest. Seejärel jätkame vabamas õhustikus osaga, kus värsketel tudengitel on võimalus kohtuda juba välisõppes käinud üliõpilastega, kes heal meelel suupistete kõrvale oma kogemusi jagavad. Infotund toimub 28.08. I osa ehk infotund 16.00- 17.00 ruumis A-222 ja II osa 17.00- 18.00. Infotund toimub eelregistreerimisega.
Akadeemilise Raamatukogu teenuseid läheb üliõpilasel vaja terve tema õppeperioodi jooksul. Ringkäigul käiakse läbi mõlemad raamatukogu asukohad: ülikooli linnakus asuvast õpikeskusest ja kesklinnas asuvast teadusraamatukogust. Lisaks lugemissaalidele tutvustatakse ka sisekorda, raamatute laenutamist, andmebaaside kasutamist, tasuta ja tasulisi teenuseid. Ringkäigu lõpus saab kohe end raamatukogu lugejaks registreerida. Vaata ringkäikude aegu ja eelregistreeru.
IT-abi eesmärk on aidata luua TLÜ kasutajakontot. Kodulehelt saab kasutajakonto loomise kohta lugeda siit. Abi saab järgmistel aegadel:
Õppekorralduse infolaud on avatud Astra õppehoone teadlaste foorumis igal päeval. Infolauas saab esmast infot õppekorraldust puuduvate küsimuste kohta või suunatakse vastuse saamiseks pädevate isikute poole. Infolaud on avatud järgmistel kellaaegadel:
Õppeaasta avaaktus toimub 31. augustil kell 12.00 Mare maja ees (Uus-Sadama 5), millele järgneb parklapidu. Täpsemalt saab lugeda siit.
Kui Sul on küsimusi, millele sellelt lehelt vastust ei leia, siis palun pöördu oma õppekava õppenõustaja poole.
Euroopa nüüdiskeeled ja kultuurid: Inglise keel ja kultuur; itaalia keel ja kultuur; Prantsuse keel ja kultuur; Saksa keel ja kultuur; Hispaania keel ja kultuur;
Kirjandus-, visuaalkultuuri ja filmiteooria (ühisõppekava koostöös EKA-ga) Eriala infotund 30.08. kell 13.00 ruumis S-415
Integreeritud loodusteadused (bioloogia, füüsika, keemia, geoökoloogia, jätkusuutlik areng ja infotehnoloogia loodusteadustes)
Integreeritud tehnoloogiad ja käsitöö (käsitöö ja kodunduse suund, töö- ja tehnoloogiaõpetuse suund)
Sotsiaalpedagoogika ja lastekaitse Eriala infotund ja kohustuslik keeletest 31.08. kell 12.00 ruumis S-428
|
OSCAR-2019
|
||
"No siis polegi nii hull," sõnas Daniel optimistliku naeratusega, haarates laualt siis ka mingi teise raamatu, mille Finley nähtavasti sinna oli vedanud. Sealt õige peatüki leidnud, jättis ta raamatu lahti, haarates siis järgmise. "Muidugi aitan. Aga see pole üldse nii raske teema, kas tead," muigas Dan. Viimaks olid kõik raamatud sama teema juurest avatud ja noh.. Terve laud oli neid täis, nii et Daniel tõusis püsti, et üle tekstide pilk heita. Tõsiselt suur ettevõtmine oli seal juba käimas. "Näed.. Siit saab näiteks taustaloo alustuseks," sõnas ta siis üht raamatut lähemale tõmmates, tehes sellele kahe oärgamendi vahel ruumi.
"Ajalugu on raske, olgu mis teema tahes..." oli ainus, mida Finley vastuseks porises, kui ta Danieli poolt väljavalitud raamatule lähemale kummardus, et seal olevale tekstile pilk heita. "Ah," meenus neiule midagi ning ta tõstis pilgu. "Ma tahan, et sa mulle selle loitsu õpetaksid, millega oma välimust muuta saab, okei?" teatas ta rõõmsa naeratusega, pöördudes taas raamatu poole. No nii. Käärime nähtamatud varrukad üles ja hakkame lugema.
"Okei.. Tuleta mulle seda siis hiljem meelde," muigas Daniel samuti siis raamatusse süvenedes. Kahekesi arutades ja erinevaid raamatuid tuustides said nad mõlemad viimaks esseed valmis ka ja Dan vajutas enda omale just ilusa punktikese lõppu, pannes sule siis kõrvale ja tindipoti kinni. "Lõpuks.." sõnas kutt rahuloleva naeratusega, viies pilgu seejärel Finley pärgamendile, mis samamoodi tihedat teksti täis oli.
This is madness! Aga ta sai tehtud! Pannud oma tööle hoogsa punkti, mille tulemusel viimane lause paar tindipritset kaunistuseks sai, viskas Finley sule käest ja lasi kuuldavale valju ohke. "Valmis!" jätkas ta Danieli ühesõnalist lauset. Töö on tehtud ja kui tint oli ära kuivanud (mida see tegi üsna kiirelt), rullis neiu pärgamendi kokku, sidus kinni ning kirjutas sellele hoogsas käekirjas oma täisnime - et rõhutada, ta ei ole mees. Ei, see oli lihtsalt vana harjumus, mida ta ei viitsinud ümber harjutada, kuna kahju polnud sest siiani tõusnud. Pannud tindipoti kinni ja raamatud eemale, toetas neidis küünarnuki lauale, pöörates oma hallide silmade pilgu Danielile. "Aitäh, et sa viitsisid mind aidata," tänas ta, kerge naeratus näole tekkinud.
Daniel lihtsalt lösutas mõnda aega toolil ja puhkas kätt, rullides siis samuti pärgamendi kokku. "Niisiis.. See välimuse muutmise loits.." sõnas kutt, näol kerge naeratus. Tal oli meeles, yay! Dan sidus pärgamendi kiirelt kinni ja kirjutas siis ka enda nime peale, lükates pärgamendirulli eemale ja pannes sule taas käest. "Me tunnis õppisime kulme ja juukseid värvima ainult," lisas Dan, öeldes siis ka loitsu, millega nad seda tunnis tegid. "Üldist välimust vist nii kergelt muuta ei saagi. Kui just meta pole," sõnas kutt uhkel ilmel. Tegelt talle väga enda võime ei meeldinud, sest see võis üsna tüütu olla, aga teiste ees oli ikka hea kekutada.
Finley jättis loitsu meelde, korrates seda endale paar korda hääletult. Kuna ta võlukepita võluda ei osanud, polnud sellest midagi, et ta siin endale nina alla pomises. "Aga teoorias on see võimalik, enda välimuse muutmine?" uuris neiu. Raven ikkagi ju, ehk teab. Päris paljud lugesid õpikuid enne tunde ette. "Metadel on jah oluliselt lihtsam... Tahaks meta olla." Palju asju tahaks - pilvelaevaga tahaks ka sõitma minna.
"On.. Mingi nõiajook on selleks. Aga ma ei tea täpselt, kuidas seda tehakse või mis selle nimigi on," sõnas Dan mõtlikult. Polnud nagu vajadust teada sellist asja ju ka. "Ära taha.. Selle kontrolli all hoidmine on nii tüütu," muigas kutt. "Kunagi kui ma punastasin näiteks, siis värvus mu terve nägu tulipunaseks. Ja kui ma vihastan, siis siiani lähevad juuksed vahel punaseks," tõi Dan mõned näited.
"Mitmemahlamögin?" küsis Finley isegi mõtlemata, kust ta seda sõna teab - aga eelmine aasta oli sellest vist juttu küll... Sest see küsimus oli tema OWLis olnud. Kuulnud Danieli järgmisi sõnu, kergitas neiu kulme. "Oota... Sa oled meta?" päris ta üllatunult, näole tekkimas aina kasvav õhin. "Lahe! See on nii lahe, mis selles halba on?" säras ta. "Kas sa saaksid enda juuksed näiteks... blondiks muuta?"
"Vist isegi oli see, jah," sõnas Daniel noogutades. Tuttav nimi vähemalt küll. "Aa.. Ee, jah.. Olen küll," muigas kutt siis. Mnjah, ta polnud sellega arvestanudki, et Finley ei pruukinud teada. "No sa saad end ise muuta, aga väga suurte emotsioonide tõttu muutub keha vahel ise ka. Nii et seda tuleb ka treenida mingis mõttes. Ja seda jama on ka olnud, et hiljem ei oska end tagasi muuta," selgitas Dan ja muigas siis, täites siiski tüdruku soovi. Võeh.. Blond talle küll ei sobinud.
Finley nägi välja nagu laps jõulukingitusi avades - tema hallid silmad särasid, justkui pakuks keegi talle kommi või annaks talle uue nuku, kui ta Danieli juuste värvimuutust tunnistas, sirutades käe, et neid puudutada - vaat, et ei oleks mingisugune trikk. Ei olnud - täiesti ehtne, sündinud blond. "See on nii lahe..." õhkas neiu juukseid näppides. Praegu polnud tal küll selle läheduse ja värgendusega probleeme. Aga ta polnud Danieli armunud ka. Sealt jookseb vist piir. "Nii et sa saad end kellekski teiseks muuta? Nagu mitmemahlamögina toimelgi?" uuris Ophie edasi, jätmata raveni juukseid rahule. Tal oli jah juustega omaette teema.
Lõpuks lasi Finley Danieli juuksed lahti ja vajus tagasi oma kohale, õhin näos täiesti alles. "Nii et sa saad näiteks..." Vali kiirelt mõni kutt, keda sa tead. "...Lance'iks muutuda?" Neiule ei jõudnud esimese hoobiga kohalegi, mida ta just öelnud oli, aga kui jõudis, tõmbusid tema palged jälle roosakaks; vahepeal oli ta juba maha rahuneda jõudnud.
Daniel hakkas selle peale naerma ja keskendus nüüd väheke rohkem, et kõik detailid ikka paika saada. Ja voila.. Danieli asemel istus neidise ees nüüd Lance. Noh.. Dan oli siiski see.. Lance'i nahas lihtsalt. Üldse mitte awkward ju. "Sedasi on hea sul harjutada päris-Lance'iga rääkimist," muigas Dan. Isegi ta hääl kõlas nagu semu oma. Creepy..
See oli kuradi moodi creepy. Ühel hetkel oli tema ees Daniel ja teisel Lance... Ja hetkega suutis ta igasugused repliigid alla neelata, sest see oli nii reaalne, nagu olekski päris Lancelot praegu raamatukogus. Puna Finley palgeilt ei kadunud. "Ya think? See on... See teeb asju oluliselt keerulisemaks..." hakkas neiu oma toolil nihelema. Ta küll teadis, et tegemist on Danieliga, aga mõistus ja silmad karjusid üksteisele vastu - täiesti Lance ju, tema näojooned ja tumedad juuksed ja muigvel naeratus ja... Aah, see oli võimatu, nagu klomp oleks tema kurku tõusnud, laskmata ühelgi sõnal välja tulla.
"Kui ma selleks sinu prantsuse mademoiselle'iks muutuksin, kas sa suudaksid kainelt mõelda?" oli Finleyl argument võtta, kuigi ta üldse sellele ei mõelnud, kuidas Daniel reageerida võib. Talle isiklikult see uss ei meeldinud, nagu ei meeldinud ükski uss, kes tema poole isegi vaadata julges, ja lihtsalt sellepärast, et see konkreetne prantsuse vingerdis käis Danieliga, ei kavatsenud Finn talle allahindlust teha. "Lance'i" suust kuulda, kui kahju tal on, et ta seda ja toda ei oska, nagu Lance oskab, oli tõsiselt veider. "Ah, anna andeks, ma ei mõelnud seda niimoodi..." hakkas neiu vabandama, kui talle lõpuks kohale jõudis, et ta võis Ninette'i solvata. Või Danieli. "I can't do this."
"Noo.. Meie oleme paar, nii et mul pole vaja tema juuresolekul kainelt mõelda," sõnas Daniel võidukal ilmel. Ta oli üsna harjunud juba sellega, et kõik Nettet ega nende kahe suhet heaks ei kiitnud, nii et mingit kisa kutt tõstma ei hakanud. Finley vabanduse peale naeratas ta vaid leebelt, muundades end aegamisi siis iseendaks tagasi kuni lõpuks istus toolil taas täitsa Daniel ise. "Küll sa hakkama saad," sõnas ta julgustavalt.
Finley lasi kuuldavale kergendusohke, kui Daniel taas enda välimuse võttis. Nii oli palju parem, vähem seda kohmetut vahtimist. Vähemalt tema jaoks. "Tõsi ta on..." möönis neiu noormehe märkuse peale, hakates oma esseerulli sõrmega nügima. Ta võib ju minna ja proovida, kuidas Lance reageeriks, kui ta kutti suudleks või midagi... aga endisest motivatsioonist polnud enam suurt midagi järel (küll see tagasi tuleb).
"Pealegi mõtle sellele ka, et ega Lance ju kaua siin koolis enam pole. Nii et sul saavad võimalused enne otsa kui sa arvatavagi oskad," sõnas Daniel. Finley ise oli ju kuuendas alles, aga nemad Lance'iga lõpetasid juba see aasta. Päris veider mõelda tegelikult. Aga mitte see polnud ta jutu point, et ta nüüd ise seal heietama hakkaks, kui kiiresti ta vananeb või miskit. "Ja kui ka läheb väga hullusti, siis sa pead ta lõusta ainult mõni aeg veel taluma," lisas Dan lõbusa muigega.
Ei ole jah... Lance oli seitsmendik ju. Finley turtsatas Danieli märkuste peale pisut pahaselt. "Tänks, sa tegid kõik praegu oluliselt lihtsamaks," torises ta. Aga ta ei olnud Danieli peale pahane või midagi. Pigem enda peale, et ta julgust kokku võtta ei suutnud. Endast kaks korda suurematele poistele julges vastu astuda, aga minna ja kedagi suudelda ei julgenud - kuis nii kõlbab? Mõne hetke lauda silmitsenud, lisas neiu vaiksemalt: "Aga aitäh sellegipoolest. Et üldse mind ära kuulasid."
"No kui see sind lohutab, siis mina põdesin ka vägaväga kaua enne kui Ninette'iga miskit liikuma hakkas," muigas Daniel. Nii et ta enamvähem nagu teadis, mida Finley läbi pidi elama. Sakkis päris korralikult. Nette'ga polnud veel nii hull.. Aga Lance ju flirtis kõigega ja seda arvatavasti ka Finley nina all. See pidi eriti hull olema. "No tore kui natukenegi aidata sain," sõnas Daniel kergelt naeratades.
No ongi, Lance oli tema silmis endast korraliku mänguri mulje jätnud ja seda muljet ümber lükata polnud eriti lihtne. Finley lükkas oma asjad kokku ja kotti ning raamatud, mille oli kohale tassinud, ladus ühte virna, et lauale ruumi teha - ja vajus nagu tellitult taas lauaplaadile. Mis puutus kuskil aelemisse, siis seda oskas ta küll kõige paremini. "Sa kaasa ei taha tulla?" küsis neiu rohkem endamisi kui Danielilt. "Kui ma Lance'i, ee... tead küll."
Daniel võttis siis tublist tüdrukust eeskuju ja pani ka enda õpiku kotti, toppides pärgamengi ka sinna kuskile ja tindipoti kõige põhja. Ahjaa ja sulg rändas ka oma kohale kusagil taskukeses. Koti pani ta uuesti tooli seljatoele rippuma, kuigi selle rihm oli nii pikk, et kott oli ikkagi tegelikult põrandal. "Noo.. Kui sa publikut tahad, siis ma võin muidugi kaasa tulla," muigas Dan. Moraalseks toeks.
Publikut. Well... Finley seedis kaks sekundit Danieli nõusolekut. Siis nad poleks kahekesi, vaid kolmekesi - ja see poleks nii awkward! Just! Taastatud energilisusega hüppas neiu püsti, haarates oma koti. "Lähme kohe!" teatas ta, haaras Danieli käest ja tõmbas noormehe endaga kaasa, tehes kohe minekut raamatukogu ukse poole. Annaks taevaisa, et tal see motivatsioon haiglatiivani alles oleks.
Wow.. Eriti tormakas. Dan jõudis vaevu enda õlakoti rihmast haarata, kui Finley teda juba ukse poole tiris. Ei tea, kust neiu selle julguse (ja jõu, peaks mainima) järsku võttis, aga no Daniel kavatses igatahes kiiruga kaasa minna selle jandiga. Enne kui tüdruk ümber jõuab mõelda. Kutt ei hakanud igaks juhuks midagi ütlemagi, sest noh.. äkki ütleb miskit valesti ja Finley mõtlebki ümber.
|
OSCAR-2019
|
||
Osalustasu hinnatõusule vaatamata tegin ma sel aastal otsuse , et võtan ka osa sellest fotokonkurssist. Hinnasees oli 3 pildi saatmine. Vaadanud üle oma pildimaterjalid, tegin otsuse, et saadan 2 maastikupilti ja ühe reportaažipildi. 10.04.2015 oli siis päev, mil tuli žürii kokku ja hakati konkursile laekunud pilte hindama. Mõlemad maastikupildid said 85 punkti ja reportaažipilt sai 86 punkti. 11.04.2015 õhtul selgusid lõpptulemused.
PealetükkivTäna vara hommik kuulus jällegi rabale.Kohale jõudes oli nii udu kui lootus,et tuleb ilus päikesetõus. Aga siis äkki tuli ei tea kus kohast räigelt suur pilvemasiiv. Lausa peale tükkivalt surus ta end minu ja päikesetõusu vahele. Pilt tehtud ca. 30 min. enne tõusu.
Hiljuti sain teada sellise koha, kui ajapaik.ee olemasolust. Uurinud seal üles pandud vanu fotosid, oma kodulinnast, sain tõuke refotograafiaks. Ühe proovipäeva olen juba läbi teinud ja pean mainima, et ei olegi nii väga lihtne. Eriti just ära tabada täpset võttenurka. Hetkel saan kohapeal piiluda vanu pilte oma nutitelefonist, mille ekraan pole teab mis suur. Hiljem tulemusi koduarvutis uurides tulevad ebatäpsused välja. Ja kui täpselt refotograafiast tulenevaid aspekte järgida, siis peaksin ülepildistamisel järgima fotodel olevaid ilmastikuolusid. Aga vähemalt sain maigu suhu ja see tundub põnev.
Kuna kalendri järgi on ju veel suvi ja viimastel päevadel on ilmad ka vägagi suvised, siis otsustasime täna ujuma minna.
Sellel aastal panin uue märgi maha. Sai käidud esimest korda laulupeol. Paljud, kes on käinud laulupeol lauljana on öelnud, et kui nad lauljana minna ei saa, siis pigem nad vaatavad laulupidu läbi teleriekraani. Aga minu jaoks oli ka pealtvaatajana vägagi korraliku emotsiooni päev.
Sellist vaatepilti vaadates puges ka mulle pisar silmanurka. Vähemalt iga viie aasta tagant tuleb Eestlastele meelde ühtsus.
Pidades ennast põliseks Eestlaseks ei saanud ju kuidagi tulla laulupeole ilma Sini-must-valge liputa
Jõudnud peopaika pooltundi enne peo algust leidsime eest olukorra, et tuli hakata otsima kohta kuhu me oma pepud maha saaks panna. Rahvast oli meeletult.
Reis Rundele sai teoks tänu Raimond Raadikule Looduseretked.ee bossile. 11 juunil kell 19:30 oodati meid Tallinnas rahvus raamatukogu juures, et alustada pikka teekonda Kesk-Norra Runde saarele. Runde saar on üks paras lindude paradiis. Tõmbenumbriks pidi saama Lunn. Esimene reisupäev oli üks lõputu sõitmine, aga ega me ei kurtnud kuna teadsime, et ees ootavad suurepärased päevad. Kui õhtuks jõudsime ööbimiskohta, siis tuli telgid kiirelt üles panna, kuna kell oli juba palju. Raimond tegi meile kerge toidu enne magama minekut. Enne tuttu minekut sai hämarduvat ümbrust uuritud. Kuna midagi ahvatlevat ei leidnud keerasin magama. Järgmisel hommikul jätkasime päikselise ilmaga teekonda, et õhtuks jõuda meie sihtkohta Runde saar.
Trollitee turvaliseks vaatlemiseks oli üles kaljuservale paigaldatud kolm vaatlusplatood. Kuna tegu on populaarse turismimagnetiga, siis otseloomulikult oli mäele loodud erinevaid versioone kuis sinu käest raha kätte saada. Suveniiridest ja kohvikust alustades. Ja sai käidud seni minule kõige lahedama vaatega wc- pissuaari juures asjadades võis samal ajal nautida vaateid mägedele.
Kui vaadata, kui väikesed need autod sel ohtlikul teel on, siis saate aimu kui kõrgelt see pilt on tehtud.
Aeg-ajalt tegi Raimond meile kohvitamise peatusi, et väheke liigutada kangeks jäänud jalgu. Aga lõpuks ometi sõitsime juba üle viimasest kaarsillast, mis viis meid lõpuks kaua oodatud Rundele. Meie käsitusse anti kaks kämpa majakest. Õnneks oli meil soravalt inkat valdav Karl kaasas, kes esindas meid edukalt. Õhtusöök söödud kogunesime me ühise laua taha, kus meile anti ülevaade saarel toimuvast. Isegi oli võimalik saada väike kaart saarest, mida minul kordagi vaja ei läinudki. Egas siis muud, kui fotokotid selga ja mägimatkarajale. Otseloomulikult oli meile esmane soov näha lunni.
Mind igatahes hämmastas, kui nägin et tee mis mäkke viib on asfaldiga kaetud. Õnneks see teekate lõppes peagi ja edasi läks tavaline mägirada. Kuigi kuna see mägi on näinud meeletult palju turiste, siis sellelt rajalt ei ole vist isegi pilkases pimeduses võimalik ära eksida.
Enne kui me lunnide juurde jõudsime märkaisme, et üks suuränn on end kivile munema sättinud. Egas muud kui tuleb saata üks eesliinile ja teised tagalast saavad võimalikku actionit jäädvustada. Kuna Karl soovis änniga tüli norida, siis oligi eesliini sõdur leitud. Aga änn osutus üllatavalt külmanärviliseks. Sel korral jäi action ära.
Ülesse lunnide juurde jõudes olid esimesed piltnikud juba kaljuserval ootamas. Lunnid oli hetkel veel merel toitu hankimas.
Kui lunnid hakkasid merelt kala pessa kandma, siis alguses olime hämmingus kuna lunn enne pesa mingit vahepeatust kivil ei teinud, vaid lendas otse maa sisse kaevatud pessa. Muudkui vups ja vups. Kratsisime juba kukalt, et kuidas oleks võimalik neid niimoodi kaadrisse püüda ? Päike oli ka juba nii palju allapoole langenud, et osadele lunni pesakohtadele ei paista enam päikesevalgust.
Mäele olime jõudnud kella 20 paiku ja kui me olime oodanud pea 2 h hakkasid lunnid end kividele sättima.
On 14 juuni varahommik. Vedelen kämpas voodis. Uni on läinud. Poen vaikselt voodist välja, et mitte teisi üles ajada. Kell on 6. ja kuna siin on tunda polaarpäeva mõjutusi, siis on päike juba kõrgel. Haaran fotokoti ja lähen rannas kisavaid linde pildistama.
Meriskid olid rannas kõige häälekamad. Kui keegi teine nende alale üritas toiduotsingule tulla, siis kihutati sissetungija jalamaid minema.Väike hommikune jalutuskäik rannas tehtud ootas kämpa juures iga hommikune rutiine toiming. Pesust läbi ja hommikusöök kaaslastega.Eelmisel õhtul sai juba kokkulepitud ja ka piletid lunastatud väiksele laevaretkele merel. Pidime nägema palju merel toiduotsinguil olevaid merelinde. Looduspiltniku jaoks polnud kellaaeg, mil laevaretkele minna eriti soodne, aga ootusärevus oli sellegi poolest suur. Kui poleks merel lained liialt suured olnud, siis oleks saanud laevaga saarele tiiru peale teha. Sel korral pidime leppima tuulevaiksema saare poolse külje laevareisiga. Suured tänud "Aquila" kaptenile Johan Moltu-le, kes meile oma väike laevaga Runde saare lähiümbrust tutvustas. Enne väljasõitu tehti piltlikult kohe selgeks, keda me selle laevaretke käigus merel kohata võime.
Paar tundi merel möödus imerutttu. Seni kuni meie merel seiklesime oli Raimond meile õhtusöögiks kala püüdnud.
Õhtu käes läksime uuesti mägedesse. Sel korra otsustasime minna vaatama Runde tuletorni. Oleks me vaid aimanud, et sinna on palju pikem ja vaevalisem tee, kui eelmisel õhtul lunnide juurde.
Vahepeal läks üleval mägedes päris märjaks. Õitsesid tupp-villpead ja taamal mängis päike pilvede vahel.
Siis nägime ka mägede poole pealt seda sama suulade kolooniat, mida olime päeval näinud laevasõidu ajal.
Lõpuks me jõudsime selle mäekülje poole kus kohast hakkas tuletorn paistma, aga et päris tuletornini jõuda saime meist mööda kämpsivatelt rännumeestelt teada.. üks mägitee viib päris tuletorni jalamile.. nemad olidki oma seltskonnagasinna teel, et ööbida tuletornis. me ei tahtnud kuidagi viiendaks vankrirattaks olla ja otsustasime enne kämpa juurde siirdumist teha väike kaar mäe peal ja minna läbi lunnide juurest. Täna õhtul olime me juba 2h mägedes matkanud.
Sellised lummavad vaated ei tahtnud mind kuidagi alla kämpa juurde lasta, aga kuna kell oli südaöö kandis, siis raske südamega alustasime teekonda mäest alla.
Kui me olime jõudnud mägiteel selle kohani, kuhu olid kohalikud maha pannud asfalti möödusime me kahest vana härrast, kes olid tõelised fotohundid..oma kõrgele eale vaatamata tassisid nad rasket fotovarustust. Mõlemal olid kaasas kaks kaamerat. Üks kaamera, mille küljes oli 400mm F2,8 toru oli kinnitatud statiivi külge. Ja üks neist oli veel eriti kaval. Teadupärast saavad mäest alla tulles kõige suurema mahvi põlved, siis see kavalpea liikus selg ees kogu oma raske kandamiga. Kui meie kämpa juures peale pesus käimist limpsisime terassil veini saime teada, et need ontlikud vana härrad on meie kämpa naabrid. Tervitasime oma uusi naabreid viisakalt.
Täna hommikul oli reisu jooksul esimest korda, mil päike oli end pilvevati sisse peitnud. Mere kohal oli udu ja sadas kerget uduvihma.
Kämpast terrassile astudes jäi esimese asjana silma Raimondi suhtlus oma vana sõbraga. Nii kui hakati söögi tegemiseks ettevalmistusi tegema oli kajakas kohe platsis. Sel hommikul sai ta Raimondi käest tüki juustu välja nurutud.Täna enne lõunane plaan oli uurida, mida on saare ainukesel sõiduteel jalutades võimalik leida. Raimond tuli meile lahkesti appi, nimelt viis ta meid bussiga saare teise otsa, et me saaks sealt jala koju tulla.
ˇTee lookles täpselt mere kaldal ja teisel pool teed oli kiviga visata mägedeni. Enne kui maapind mäkke hakkas tõusma said lambad ja lehmad end hästi tunda.
Rannad on kivised. Silm hakkas otsima kohta, kus küll kohalikud ujumas võiksid käia ? Või olen mina nii harjunud liivasel rannal varbaid liiva alla ajama. Eks püüdke sama teha kivisel rannal ;)
Raimondiga saare lõppu sõites märkasin, et natukene maad enne bussilt maha tulekut oli meriski pere end mõnusalt heinamaal sisse seadnud. See mõte vasardaski mul esimesena peas, kui bussilt maha loivasime. Aga meriskitel on mingi salajane signaali jagamine. Kuigi me ei roninud nende juurde heinamaale oli isegi meie tee peal kõndimine nende jaoks ohumärk. Üks meriski vanematest oli põnnidega eemale läinud ja kõik kolm meriski järglast olid erisuunas liikudes ära peitnud. vaevuga suutsin neid heina seest silmata.
Aga sel ajal, kui ma seisatasin ja püüdsin meriskite asukohta leida tegi teine meriski vanematest, kes polnud teiste juurde jäänud, üle meie peade seirelende ja mida lähemale ta meile lendas seda kriiskavamaks muutus tema hääl. Ilmselgelt polnud me tema pere läheduses teretulnud. Seni kuni me liikusime ei olnud probleemi, aga nii kui püüdsin midagi või kedagi pildile püüda oli jälle sama ärritunud merisk meie peade kohal. Thea tõstis hädakisa vastu, aga see ei häirinud meriskit mitte kõige vähematki.
Sellise väike laevukesega me eelmisel päeval tegimegi merel väikse tiiru. Täna siis olid seal meie asemel uued kunded.
Ja oh imet ei olegi kogu rand Rundel kivine. Leidsime täitsa liivase ranna. Rannas leidsime krabi, aga kahjuks täiesti elutu.
Niimoodi me siis löhva-löhva sammusime..väss tuli vägisi peale ja kuna hommikul tibas vihma siis sai ju ka riided rohkem selga aetud. Päeva edenedes aga ilm selgines ja mingil hetkel tuli ka päike välja. Aga et lõpuni kenasti välja vedada siis astusime tee ääres asuvast kohvikust läbi ja lubasime endale tassi auravat kohvi ja väga maitsvat kohalikku kooki.
Tagasi kämpasse jõudes olime ikka päris läbi. Alguses mõtlesime, et täna oleskleme niisama kämpa läheduses. Mägedesse kondama minekuks lihtsalt ei ole jaksu. Aga siis meenus, et olime Runde kaardilt märganud, et mägedes on kaks järve. Kohe valmis plaan, et vaja ikka minna oma silmaga järele vaadata, missugused need järvekesed ka on.
Nii leidsimegi endit jälle mäkke minemas. Õnneks olid meid toetamas kämpa kaaslased Inguna koos Reimoga. Kõik raskemad hetked suutsime me naljaks pöörata ja ehk see oli ka üks asjaolu miks me nii palju suutsime läbi teha.
Kui me olime mäel võtnud suuna järvekeste poole selgus, et lammastele ehitatud aiad sunnivad meil tegema väikse ringi, et jõuda sihtkohta. Kuna aega oli meil rohkem kui küllalt, siis tempo valisime väga rahuliku.
Oleks me teadnud, mis meid täna õhtul ees ootab, kas siis me oleks sinna mägijärvekesi otsima läinud. Kuna me esimesel Rundele saabumise õhtul tegime juba tutvust Suuränniga, kes pidi olema väga vaenuliku olekuga linnuke. Tänase matka ajal märkasime juba eemalt,et üks änn istub kivil. Me ei teinud sellest väga suurt numbrit. ma pigem üritasin isegi tasakesi läheneda, et saaks pilti. Aga siis asi pöördus meie jaoks halvemaks. Esialgu tuli see sama kivil kükitanud änn kaarega meie suunas ja oli väga sõjakaga olekuga. teinud ühe tiiru üle meie peade kutsus ta kaks liigikaaslast endale appi. Nüüd lendas meie peade ümber juba kolm suuränni. Ma olin sunnitud statiivi täis pikkuses pea kohale tõstma, Ei teagi mis nende ännide tegutsemis plaani muutma sundis. Kas siis naiste kisa või mingi muu ajend, aga õnneks lendasid nad meist eemale. Me otsustasime aga teise järve äärde saamiseks miema esimesest järvest mööda teiselt poolt. Ei tahtnud kuidagi veelgi nende ännide pahameele osaks saada.
Kui jõudsime teise järve äärde vajus suu ammui, kui nägime kui palju neid suuränne sel järvel ujus. Meil ikka vedas täiega, et kogu see jõuk meile peale ei lennanud.
Aga jah ega seal järve ümbruses midagi väga põnevat olnudki. Ohkasime kergendatult ja hakkasimegi vaikselt tagasi kõmpsima. Ega õhtusöögiaeg polnud ka enam mägede taga.
Peale õhtusööki uurisid naaber kämpa rahvas, et millega meie kämpa seltskond täna õhtusel ajal tegelema hakkab. Kuigi oli viimane õhtu Runde saarel,siis meie otsus oli et jääme kämpa ümbrusesse elu-olu uurima. Karl oli ju varem õieti öelnud: "Norrat pole võimalik ära pildistada" Selleks, et veel ja veel uusi elamusi saada tuleb lihtsalt siia tagasi tulla. Nii lihtne see ongi. Täpselt sellepärast saigi väga rahulikult võetud seda Norra reisi.
Eelmistel õhtutel mägedesse minnes olime märganud, et kämpade kohal mägedesse viib väike rada, kus olime märganud istumispinke. otsustasime välja uurida kus need on ja lihtsalt nautida vaadet. Õhtu oli soe ja mõnus. Sama mõnus oli ka meie seltskond. Lõkerdades läks lõbus nelik jälle mägede poole, aga sel korral võib seda kohta isegi kämpa tagaaiaks nimetada. Ülevalt mäelt olid kõik kämpad nagu peopesal näha. otsustasin siis ka grupipilti teha.
Esimesest istumiskohast,aga märkasime et tee läheb muudkui üles mäkke edasi. Egas siis muud midagi kui jalad selga ja üles poole . Karl oma seltskonnaga oli täna õhtul läinud sama järvekesi vaatama mida meie olime mõned tunnid tagasi teinud. Kuna see mägiteekene, mida meie hetkel ronisime viis otse selle mäetipu poole, kus kohast näeb neid järvekesi. Viskasime omavahel nalja, et teeks nalja ja üllataks Karli seltskonda sellega et jõuaks neist järve äärde enne neid :D aga..
Ega teine jää kolmandata nagu öeldakse. Esimese rünnaku elasime üle hommikul, mil merisk meid ründas ja teisest korrast pajatasin natukene aega tagasi ja nüüd...
me ei jõudnud järgmise istumiskohangi, kui meie poole lendas suurel kiirusel ja kisades kajakas. Suuruselt jäi ta suurännile palju alla, aga agresiivsus oli mitu korda suurem.Me polnud tähelepanelikult kohta kuhu me suunduma hakkasime vaadelnud. Üleval oli kajakate koloonia. Minul jälle kaamera koos statiiviga pea kohale kuna muidu oleks kajakas mul mütsi peast ära viinud. Naised samal ajal olid võtnud sisse moslemi usuliste palve asendi ja kisasid naeruga läbi segi. Vähemalt ei saanudki mina täpselt aru kas nad naersid seal kägaras maas või kisasid hirmust.
Üht asja ma kahetsen..vot see naiste tegutsemine jäi mul jäädvustamata. Hiljem alla tagasi jõudes mainis Raimond, et meie hullamist oli alla ilusti kuulda. Raimond oli mõelnud, et huvitav kes need sinistes mütsides Eestlased seal kajakate seltsis on ?
Enne magama minekut sai veel natukene mere ääres jalutatud. Või mida sa seal jalutad ikka rohkem turnid .
Nii siis on jõudnud kätte hommik, mil me olime sunnitud Runde saare võludega jumalaga jätma. Seda saart jäävad meenutama külalislahked inimesed ja mõnusalt veedetud aeg. Otseloomulikult Norrale iseloomulikult imelised vaated, mille järgi me nii väga igatsema jääme. Kõike ikka selleks, et siia kunagi tagasi tulla.
See sai alguse selle aasta kevadel, kui ma puhtjuhuslikult sattusin rebase värskelt välja valitud uue kodu katusel seisma.Selle peale rebasemamma nagu püssikuul urust välja lendas. Peast käis läbi mõte, et nüüd ma rikkusin rebasel uue kodu planeeringu ära. Jätsin selle koha meelde, aga oma nägu ma sinna ei näidanud enne kui alles mai lõpus. Metsatuka lähistel, kus olin rebaseuru avastanud lookles heina sees vaevumärgatav loomarada. Rõõmustasin selle leiu üle. See oli ju märk, et midagi seal urus ikka toimub. Metsatuka ääres, kuhu Läti talunik oli põllud kündnud, käib rebane hiiri püüdmas. "Supermarket" otse koduukse ees. Päris mitu korda sai seda uruümbrust eemalt jälgimas käidud, aga mitte mingit liikumist ei märganud ma, kuni tänaseni..Kui eelmistel kordadel hoidsin silma peal uru tagumistel külgedel, siis sel korral võtsin julguse kokku ja läksin õhtul luusima urusuudme poolsesse ossa. Urg asub väikse ojakese kalda perves. Vara kevadel, kui selle uru asukoha avastasin oli ojake päris veerohke. Täna õhtul sain ilma mingi probleemita üle oja mindud. Kui olin võimalikult vaikselt ületanud oja märkasin, et keegi jälgib mind uru ees. Kükitasin ja vaatasin piilujat läbi kaamerasilma. "Väike rein" oli üksi urust välja tulnud. Kahjuks sain vaid ühe kaadri teha. Repsu läks urgu tagasi. Valisin sobiva koha puutüve varju, et oodata repsu võimalikku tagasi tulemist. Trotsides sääskede julma käitumist passisin ma seal oma pooltundi. Kuna ei olnud kindel, mis ajal vana rebane tagasi tuleb ja lähenev äike sundis mind sealt ära minema. Aga ma andsin endale lubaduse, et ma naasen sinna esimesel võimalusel tagasi. Kohtumiseni "väike rein "
Eile olin kutsutud ühele üritusele, kus meie tulevikulootustel sai elus läbi esimene etapp- lasteaed. Lastelt oli küsitud, kelleks nad suureks saades tahavad saada ja pean tõdema, et väga palju muutusi minu lapsepõlveajaga pole toimunud. Populaarsemad ametid on jätkuvalt tuletõrjuja ja politseinik.
Kuna tahtsin, sel hetkel samastuda nende vahvate lastega, siis pidin pildistamise ajaks laskuma põlvili ja nii tundusin lastele ka palju väiksem.
Suured tänud Kaupo Kaldale, tänu kellele avastan ka mina uue pildikodu võlusid. Ilus ja puhas on uus kodu.
|
OSCAR-2019
|
||
Pärnu Taekwondo Spordiklubi Do-Jang on registreeritud 15. aprill 2005 ning on selle aja jooksul ette valmistanud palju kõrgetasemelisi sportlasi. Nende hulgas Eesti ja Balti meistrivõistluste ning turniiride medaliste. Hetkel on klubis 2 treeningrühma, jagunedes nooremaks (5-11. aastased) ja vanemaks (12- … aastased) treeningrühmaks. Kokku käib klubis u. 25 õpilast. Klubis on nii tüdrukuid ja poisse kui ka naisi ja mehi. Klubis on võimalik ka treenida, ilma et peaks osalema võistlustel.
1-2 korda aastas annavad sportlased eksami vöö saamiseks (novembris/detsembris ja mai kuus). Kogu treenimise kursus on arvestatud 6-7 aasta peale ja lõpeb teoreetiliste ja praktiliste lõpueksamitega. Edukalt eksami sooritanud saavad Rahvusvahelises Taekwon-Do Föderatsioonis registreeritud rahvusvaheliselt tunnustatud diplomi.
Klubis on välja töötatud unikaalsed programmid lastele alates 5ndast eluaastast. Kõik programmid vastavad lapse vanusele, tema füüsilisele ja emotsionaalsele seisundile. Lapsele pakuvad treeningud suurt rahuldust, võimaldades tal samal ajal vajalikul määral füüsilist koormust. Osaledes meie klubi treeningutel, õpite te taekwon-do’d tundma mitte ainult huvitava spordiala või tõhusa enesekaitse süsteemina, vaid ka suurepärase vahendina tervise parandamiseks ning enesetäiustamiseks.
Taekwon-dos võib igaüks saada seda, mis tal vaja on: parandada tervist, õppida enesekaitset, tutvuda taekwon-do filosoofiaga, kasvatada tugevat keha ja vaimu. Kuid selleks, et saada Meistriks, on vaja suurt pühendumist, kurnavaid treeninguid ja paindumatut eesmärgikindlust.
Taekwon-do hästi väljatöötatud õpetamise metoodikat võib tänapäeval sobitada erinevatele vanustele, nii meestele kui ka naistele. Biomehaanika seisukohalt on see tehnika väga ratsionaalne, võimaldades genereerida maksimaalse jõudu.
Taekwon-do on aktiivne liikumine. Igaüks leiab Taekwon-do’s midagi enda jaoks: väikestele lastele – see on põnev mäng ja aktiivne liikumine, noorukitele – ägeda eneseteostuse võimalus, noormeestele ja tütarlastele – kiire ja harmoonilise liikumise rõõm, täiskasvanutele – tugev keha ja karastunud vaim, kõigile – uute võimaluste avastamine süstemaatilise ja raske töö kaudu.
Taekwon-do treeningud treenivad inimese keha ja annavad seeläbi positiivset energiat. Treeninguga tegeleja keha vorm, liikumine, tervislik seisund, koordinatsioon paranevad. Kindlasti on Taekwon-do trenn ka neile, kelle keha ei paindu alguses väga palju või kes pole alguses väga vastupidavad – Taekwon-do trennid treenivad inimese paindlikkust, vastupidavust ning õpetavad inimest õigesti hingama ning seeläbi oma energiataset suurendama ja energiavarusid kokku hoidma füüsiliselt aktiivse treeningu ülesande ajal.
Kuigi üks taekwon-do distsipliinidest on enesekaitse, ei õpetata kedagi kaklema ja treeningul omandatud oskused võetakse appi viimases hädas. Taekwon-do annab enesekaitseks hea aluse – õpetatakse ennast kaitsma käte ja jalgadega, ning treenitakse löögiosavust.
Ala filosoofia põhimõtte järgi astub taekwon-do’ga tegeleja justkui teele, mille läbimisel on kõige tähtsamad enesearendus ja lähedaste aitamine.
Taekwon-do ei ole ainult universaalne enesekaitse süsteem, vaid rikastab sellega tegelejate vaimsust ning avardab nende maailmavaadet. Taekwon-do’d harrastavad noored õpivad ka koolis paremini, sest ala õpetab distsipliini ja kasvatab enesekindlust. Samuti on trenn võimalus uute sõprade saamiseks!
Taekwon-do on üles ehitatud anatoomia, biomehaanika, füsioloogia ja füüsilise kasvatuse alastele teadmistele. Teaduslik lähenemisviis annab mitmekülgse ettevalmistuse võimaluse ja soodustab sportlaste harmoonilist arengut.
Võistlused taekwon-dos viiakse läbi eraldi meeste ja naiste arvestuses, nii üksik- kui võistkonnaarvestuses. Võistkond koosneb 5-st põhi- ja ühest tagavarasportlasest.
Sulle, kes Sa läbid treeninguraskused ja taekwon-do kasvatuse, õpetatakse, kuidas saavutada enesekontrolli ja austust kõigi ja kõige ümbritseva vastu ning Sa võid enda jaoks avastada terve taekwon-do maailma, ja mis peamine, Sa võid leida selle iseendas.
Taekwon-Do on Korea päritolu võitlustkunst, mille juured ulatuvad kahe tuhande aasta taha. Ajaloo jooksul on seda nimetatud ka Taekyon’iks ja Subak’iks. Praegune nimi omistati talle lõplikult 1955. aastal. Taekwon-do on Korea võitluskunst, mille lõi 11. aprillil 1955. aastal Lõuna-Korea armee kindral Choi Hong Hi (fotol vasakul). Oma lühikese eksisteerimisaja jooksul on taekwon-do saavutanud suure populaarsuse ja tänase seisuga ulatub selle võitluskunstiga tegelevate inimeste arv miljoniteni.
22. märtsil 1966. aastal registreeriti Rahvusvaheline Taekwon-do Föderatsioon (ITF), mille eesotsas seisis kuni oma surmani (2002 a) taekwon-do asutaja – kindral Choi Hong Hi.
Tänapäeval on Föderatsioonil filiaalid 107 maailma riigis ja selle juhiks on Rahvusvahelise Olümpiakomitee liige professor Ri Yong Son (foto vasakul). See on kõige traditsioonilisem föderatsioon, mis arendab originaalset taekwon-do’d.
Taekwon-do on ainuke võitluskunst, mille õpetamise metoodikat kirjeldab selle asutaja. Taekwon-do entsüklopeedia, mis koosneb 15 köitest, sisaldab kõiki taekwon-do koostisosi: filosoofia, vööde omandamise kord, tehnika, terminoloogia jne.
Loomulikult ei suuda entsüklopeedia olemasolu asendada instruktorit, kuid see võimaldab vältida klassikalise tehnika moonutamist, annab igaühele võimaluse korrigeerida ja täiustada oma oskuseid, vältides vigu ja lihtsustusi. Entsüklopeedia abil muutub taekwon-do kunst kättesaadavaks igaühele, kaob võimalus spekuleerida süsteemi kinnisusega, peita oma teadmatust salastatuse ettekäände varju.
|
OSCAR-2019
|
||
Huuuh! Virsiku sünnist (37+0) on möödas täpselt nädal ja Kroonprintsessi sünnini (38+5) on jäänud viis päeva. Huvitav, kas peab paika, et pojakesed on laisemad üsaspesitsejad (tunnustatud keeleuuendaja Hunt siinpool, tervist!) ja saangi ühe rasedustest tähtajani kanda? Võib-olla ülegi?
Ühe asja üle on mul hea meel küll – et ma täna öösel sünnitama ei hakanud! Toimetasime uues pesas kella üheni öösel ja tegelikult poleks võib-olla pidanud riskima ja üle pingutama, sest koduteele asumise ajaks oli kogu mu alakeha üks suur valus toonus ja tõsine hirm hakkas, et rassisin ennast sünnitama. Samas ei oleks poolelijätmine ka kõne alla tulnud, sest saime absoluutselt kõik kastid lahti pakitud, korraliku süsteemi töö jätkumiseks paika pandud ja oma uue askeetliku pesakese täitsa mõnusaks ja hubaseks sätitud! Ja te ei tea kui hea tunne see on, et vaatamata üürileandjapoolsetele viivitustele ja muule saime siiski kõik kihku-kähku ära tehtud ja töö saab jätkuda. Ära peavad mahtuma veel ainult külmkapp ja mikro, mis meid veel eelmises kohas ootavad. Remondimehed veel toimetavad seal (pidin küll täna ruumid üle andma, aga üürileandja on väga mõistlik mees ja saab ilmselgelt aru, et kui see juhtub homme hommikul, aga ta saab tagasi värskelt remonditud üüripinna, ei ole protesteerimiseks põhjust) ja allesjäänud paar asja saab H täna ära tuua.
Üks kommentaator küsis ükspäev selgitust, miks meil üleüldse kontorit vaja läheb ja ma mõtlesin, et ma siis selgitan pisut pikemalt. Kuigi meie ettevõte on tilluke, on meil siiski aktiivselt toimiv e-pood http://www.kukupesa.ee, millesse laekuvate tellimuste täitmiseks on otseloomulikult vaja kaupa. Esiteks kaupa, mida me ise toodame, st. suurt hulka erinevaid õnnitluskaarte ja kutseid ning muidugi postreid, mida meil tänaseks juba rohkem kui miljon sada erinevat on. Lisaks neljas eri suuruses postritele müüme ju neile ümber ka raamid, siis on veel seinavõrgud… Ja kõige selle pakendamiseks hulgaliselt ümbrikke, kartongtorusid, kotte, kleebiseid, kaste, kontoritehnikat ja muud. Kaupa peab laos olema üksjagu, sest on nädalaid kui tellimusi laekub kümneid ja kümneid ja kümneid. Kujutlege nüüd hetkeks, et te peaksite selle kõik mahutama näiteks… oma elutuppa. :’)
Alguses toimetasimegi H’ga kahekesi meie kolmetoalisest korterist ja see kõik oli üsna fine. Esikukapist kolisid pere vajalikud asjad kusagile vasakule ära ja asemele ilmusid pakkematerjalid ja muu. Telekakapi sahtlitest haihtusid DVD’d ja telekamängupuldid ning asendusid postritega. Ja nii edasi. See oli väga vahva aeg, aga sestsaati on meie tellimuste maht ja tootevalik sedavõrd laienenud, et kodust ei peaks välja kolima üksnes jalanõud ja telekamängud, vaid ka: me ise. No olgu, ma liialdan, aga mängutoast peaksid lapsed igatahes loobuma. 😀
Kuna ma nüüdsest aga iga päev kontoris viibida ei plaani ja vana kontor uue kodu suhtes niikuinii paha asukohaga on, kolisime kodule lähemale ja maksame nüüd mitusada eurot kuus vähem. Ja kuna iseenesest võiks ju esialgu ka vanaviisi jätkata, tundub jabur erinevate uute ideede teostamise asemel ettevõtte kontodele kogunenud vahenditel niisama kuludeks haihtuda lasta, mõtlen ma. Ja meile juba nii meeldib seal!
Lapsed tulid meiega muidugi kaasa asju tassima ja lahti pakkima ning taaskord pean eraldi lõigu kirjutama selle kohta kui ebamaiselt tublid ja armsad lapsed meil on. Vähe sellest, et neil hädasti aidata vaja on, pidasid nad ka õhtul poole kümneni vastu (kuni H üksi asju autost kolmandale tassis – meil on küll uues kohas lift, thank god, aga välisuksest selleni on ikkagi päris pikk maa ja asju oli metsikult) ega vingunud-inisenud-virisenud kordagi, et tahaksid juba koju või et igav on või üldse. Tänasin neid sada ja üks korda, et nad emmele nõnda ilusti abiks on ja Kroonprintsess teatas: mis mõttes, emme, me ei aita sind ju praegu üldse? Aga see ongi ju see kõige ilusam aitamine kui sa enam-vähem igavusse suremas oled, aga ikkagi endale tegevust otsid ja kannatlikult vastu pead, sest tead: emmel ja issil on vaja tööd teha. Panen siia eilse Insta story ka – ega nad terve aja igavlenud, tööd ja pulli sai (meile omaselt) ikka korralikult: 😀
Ma näitan siis teile natukene Kukupesa telgitaguseid ja uue pesakese pilte ka. Tegelikult on meil ühte täpselt samasugust kaubariiulit olemasoleva kõrvale veel vaja (vt. allpool olevad pildid), sest alates järgmisest kuust tahame kõik senised plastikraamid alumiiniumi vastu välja vahetada ja peame hästi palju uut kaupa ära mahutama. Ja kui ma seda räsitud kollaste papist seintega tuba lõpuks meie mööbli ja ilusate postritega täitsin, taipasin, et tahan uusi kontoripostreid luua. Ma jumaldan, kuidas nii väheste vahenditega (raami ja postriga) on võimalik rääbakast toast välja võluda meeletu potentsiaal sellesse ülearu investeerimata või, nagu meie puhul eile, aukegi seina puurimata. Ja kui ära tüdineda, saab kahe liigutusega postri raamis välja vahetada ja üüritoale hoopis uue näo anda. 🙂
Kontrollime hoolikalt, kas kõik elas transpordi üle ja loome uut süsteemi. Siit tuleb hästi välja toakese teatav rääbakus (mul on latt kõrgel, sest vanas kohas tegin ju ise enne sisse kolimist remondikese, aga uues lihtsalt ei jaksa ega jõua hakata seinu värvima), mis lõpuks kõik 100% mööbli varju jäi ja enam absoluutselt silma ei hakka!
Lauake võtmete, väljaminevate pakkide ja kohvimasina ning -kruuside toetamiseks. Ilmselt ei jää see päris nii, aga selline ta eile õhtul sai. Ma, muide, ei hakka salgama, et ARMASTAN neid kuldses raamis mardikaid! 🙂
Teine töölauast, ekraanist-klaviatuurist-hiirest, kontoritoolist ja muust koosnev komplekt jääb ootama meie kolimist järgmisele pinnale. Kuna mina olen endale tõotanud, et võtan beebiga võimalikult palju aega maha ja olen kodune, ei ole meil kahe jaoks otstarvet niikuinii. Aga selline meie töökohake sai. Isegi kella jaoks oli kruvi seinas juba olemas!
Täitsa kummaline, aga millegipärast tundub selline tööelu-telgitaguste jagamine hoopis hirmsam ja intiimsem kui misiganes detail eraelust. Teen seda siiski, sest tean, et minu jaoks on teiste väikeettevõtjate tegemistest nii huvitav ja inspireeriv lugeda. Ja see on ju nii suur osa minu elust. Vahel natuke uskumatu, vahel keeruline, enamasti hullult lõbus ja päris tihti natuke hirmutav ka. Hirm eksimise, läbikukkumise või “valesti tegemise” ees on ju tegelikult jätkuvalt suur. Mäletan, kuidas nutsin ettevõtet asutades silmad peast, sest ma ju ei oska ega tea midagi ega ole üldse kellekski õppinud ja… keda see kõik üldse huvitab? Kes mu asju üldse näha, veel enam osta tahab? Oi jumal, kuidas ma kartsin ja nutsin ja paanitsesin… ja kohe-kohe on Kukupesa teine sünnipäev. 🙂 Ma olen vist iga päev nende kahe aasta jooksul neidsamu mõtteid mõelnud, aga samal ajal tööd tehes ei ole niiviisi aega neisse kaevuda. Ja pea ees tundmatus kohas vette hüpates avasin ma ukse nii paljudele lahedatele võimalustele ning kohtumistele. Ma ei tea, kas te aimate, KUI suur argpüks ja enesekriitik ma olen, aga ka ise kordagi ühtegi ust paotada julgemata on minu teele tulnud väga ägedad võimalused ja inimesed. Tulnud läbi pimeda ja lompide mu (üsna hästi peidetud asukohaga) kontorisse, näidanud näpuga kõigele, mida oma maailma ägedaimasse kauplusesse sisse osta soovivad ja kiitnud mu töid nii, et ma pärast suurest õnnest nuttes põrandal jalgade ja kätega siputasin, sest see suur õnn ja elevus lihtsalt pidi kuidagi minu seest välja pääsema. Ma nii väga loodan, et kui keegi teist istub mingisuguse eneseteostuse-unistuse otsas, et te teete selle vaatamata kõigile hirmudele ära. Sest kui minusugune jänespüks sai, saate teie ka!
Blogi on minu elu üks kõige suuremaid väärtusi. Ma ei ole elus täitnud ühtainsamatki rida (no olgu, võib olla kaks-kolm mingisuguses kingiks saadud raamatus seisab, aga mitte rohkem) beebiraamatut, aga mul on üle viie aasta jagu meie elu kirjasõnas ja (video)pildis üheks uhkeks arhiiviks kokku kogutud. Olulisi sündmusi ja suvalisi argiseid hetki. See on nii palju rohkem kui ükski beebiraamat, mälestuste karp või pildialbum maailmas kunagi edasi anda saaks. See on põhjus, miks ma blogin. Aga mis mind selle juures hoiab? Mis paneb mind tahtma seda sisu siia järjepidevalt luua? Teie – minu blogilugejad. Ma olen alati tundnud nii suurt hingematvat ma-ei-oska-seda-kuidagi-sõnadesse-panna-ilma-et-see-juustuselt-kõlaks-tänu justnimelt teie eest, kes te blogis kommenteerite ja end sedakaudu mulle tutvustate. Kaasa elate, tunnustate ja innustate, aga ka õpetate, nõu annate, oma aega minu aitamisse pühendate. See ühtekuuluvuse tunne, see, kui te mulle kirjutate ja nõu küsite (ja arvate, et minust võiks teile abi olla) või niisama head soovite… seda ei ole igaühel, noh. Ja vahel me kõnnime perega tänaval ja mõni teist kõnetab mind ja ütleb: hei, Miiu, ma loen su blogi, sa meeldid mulle! Ja minu esimene instinkt on teid kallistada. Hästi kõvasti, võib-olla natuke liiga pikalt. Sest ma istun iga päev oma arvutiekraani taga ja tunnen endamisi, et pagan, kus on alles inimesed – mõnusad inimesed, siirad inimesed, targad ja imetlusväärsed inimesed. Ja kui ma teiega päriselt kohtun ja te oletegi sellised, kes ei pea paljuks (justkui võõrale, aga tegelikult ju mitte) kellegi rõõmustamiseks hästi öelda – just nagu te siin blogiski teete – ma olen nii rõõmus ja tunnen tungivat soovi teid emmata. Ja festivalil leidis aset nii-nii-nii mitu sellist erilist kohtumist, mida ma endaga veel pikalt endas kannan. Ma päris tõsiselt imetlen teid ja olen nii õnnelik, et sellised inimesed minu blogi loevad, kes teevad oma päevaplaane natuke ringi, et minuga kohtuma tulla või ei pea paljuks minuga koos juttu puhuda ja nalja visata nagu vana sõbraga või tulevad, sirutavad maasikakotti hoidvad käed välja ja ütlevad: ma tean, et Väikevend tahab maasikaid. No ja Väikevennal oligi just täiega suur maasikaisu, noh! Minu inimesed, minu ring. Aitäh.
Nagu te aru võite saada, on mul möödunud nädalavahetusest ja Pärnu Rannapargis toimunud Rõõmsate Laste Festivalist ainult äärmiselt ülevad emotsioonid. Kui me Andra ja autotäie kaubaga reede õhtul kella üheksa ajal festivali toimumispaika jõudsime, oli valdav enamus kaunistustest ja muust juba platsile paika seatud ja maad võttis hästi maagiline ja eriline energia. Õhtupäikeses sillerdavad kaunistused igal pool, täiesti nakkavalt rõõmsameelsed ja õhinas korraldajad ilusates lillelistes bomberites, hiigelsilmad puude otsas… seal oli juba eelmisel õhtul nii hea. Saime endale suurepärase asukohaga valge (!) telgi ja jõudsime enne kella 23 ajal hilisele õhtusöögile ja ööbimispaika sõitmist pea kõik asjad järgmiseks hommikuks valmis panna. Kõik sujus nii ilusti ja ootusärevus oli suur – küllap sellepärast passisimegi Andraga voodis lobisedes selgelt liiga hilise kellaajani üleval, ent ärkasime siiski juba kell seitse suurepärase tuju ja energiaga. Jõudsime enne festivali algust veel hommikusöögilgi käia ja viimased hinnasildid kohalikus fotopoes printida lasta. Erinevalt meie esimesest laadakogemusest oli meil seekord kõik õigeks ajaks valmis ja jumalale tänu – juba esimese tunni jooksul teenindasime nii palju kliente, et oleks juba siis võinud kotid kokku pakkida ja tulemusega rahule jääda. Vau!
Ma ei ole mitte kunagi käinud ühelgi nii kihvtil, nii hästi korraldatud festivalil. Kõik musttuhat inimest, kes tasuta (!) üritust nautima olid tulnud, naeratasid. Kõik olid rõõmsad lapsed – ka suured inimesed. Toitlustus oli midagi enamat kui nätske friikas ja ülehinnatud šašlõkk, tervislikku ja mitmekülgset valikut oli ja sabad ei olnud pikad. Oma boksist palju kaugemale me päeva jooksul muidugi ei jõudnud – ainult nii palju, et (õnneks sisuliselt meie kõrval asuvast) LaMuu telgist LÕPUKS OMETI browniejäätist soetada sain. Ma olen seda nii kaua maitsta tahtnud ja ootaja aeg tasus end igatahes ära – see on napilt parim jäätis, mida ma oma elus söönud olen. Maapähklijäätis saab ka kindlalt kusagile TOP 5 kanti. Ja mõlemad täiesti vegan, kujutage ette!
Kes aga festivali korralikult nautida said, olid minu võrratu mees ja meie ühised tütred, kes umbes tund pärast ürituse algust ühtäkki täiesti ootamatult Kukupesa telki astusid ja mulle kaela langesid. Ma ei mäleta, millal ma viimati nii üllatunud, tänulik ja nii rõõmus olin! H naljatas, et andis lastele valida, kas sõita Hiiumaale või Pärnusse ning teadaande peale, et viimases esineb Karl-Erik Taukar, oli Kroonprintsess juba autos, traksid peal. 😀 Igatahes tuiskasid nemad päev otsa mööda festivali ringi, sõid, meisterdasid, ronisid veoautodesse, käisid vahepeal Kukupesas Kukupesa käekäigu vastu huvi tundmas ja tõttasid siis järgmiste elamuste poole edasi. Päev otsa silmatäitki magamata (ja see ei ole nende puhul tavaline, sest meil on kokkulepe, et terved ja tugevad lapsed magavad lõunaund vähemalt koolini) pidasid nad õhtuni vastu ja olid veel õhtul kella kuue ajal kannatlikult ürgpikas näomaalingusabas (näidake mulle, palun, mõnd lühikest näomaalingujärjekorda, eksole) istudes nalja ja naeru täis. Mitte ühtainsamatki jonni ega pännis nägu – tegemist oli ju rõõmsate laste festivaliga ja rõõmu meile igatahes jagus.
Ma ütlesin seda päeva jooksul mitu korda, aga ma pean ikka siin ka ütlema: mina ei tea, mismoodi sellise ürituse korraldajad nii hästi nii tasuta (:D) üritust korraldada oskavad, aga mina võtan oma mütsi nende ees igatahes maha. Ma ei märganud ei disainialal osaleva väikeettevõtja ega kahe lapse emana ühtainsamatki puudujääki, mille üle ma nuriseda võiksin ka juhul, kui väga-väga tahaksin. Ma nii väga loodan, et Rõõmsate Laste Festival toimub ka järgmisel aastal ja et mina saan ka sellest uuesti osa. Ja loodetavasti Andra tuleb ka, sest temata poleks a) see pooltki nii mõnus seiklus olnud b) pidevalt kõht kõveras naerda saanud c) ma selle kõigega unes ka toime tulnud. 🙂
NB! Kuna ülev festivalimeeleolu kestab (ja ei jäta meid ilmselt nii pea) ja et paljud meid laupäeval külastanud kliendid haarasid flaieri, et hiljem teistegi tootekategooriatega tutvuda, on KÕIK KUKUPESA POSTRID e-poes kuni 1. augustini nendesamade oluliselt soodsamate festivalihindadega! Tore võimalus puhkuse ajal kodusisustust veidi värskendada (et nad ikka seina ka saaks :D) või veel enne suve lõppu suvila seintele midagi vahvat riputada. 🙂
Te võib-olla mäletate, et suve hakul käisime Kukupesaga väljas Vanamõisa kevadlaadal – kirjutasin sellest siin. See kahepäevane (reedeõhtuste ettevalmistustega koos suisa kolmepäevane, tegelikult) laadakogemus oli hästi intensiivne, aga maksimaalselt lõbus ja üle igasuguste ootuste edukas. Võib kindlalt öelda, et saime laada- ja festivalipisiku külge ja arutasime Andraga kohe, missugustele teistele üritustele me teinekord veel minna võiksime. Nii jäigi mulle sotsiaalmeedias silma tuleval nädalavahetusel (laupäeval, 22. juulil) Pärnus aset leidev Rõõmsate Laste Festival.
Kuna meie lastetuppa mõeldud tooted (LINK) on juhtumisi mu isiklikud lemmikud ja et me ka viimasel just selle kategooria tootevalikut päris palju täiendanud oleme, oli selge, et võtame festivali korraldajatega ühendust ja küsime, kas meid ja meie lastetoa postreid ka kampa võetakse. Rõõmustasime väga kui (vaatamata väidetavalt juba põhimõtteliselt kinnitatud nimekirjale) disainialale välja tulevate ettevõtete hulka mahtusime-sobisime ja teemegi nüüd laupäevaks vapralt ettevalmistusi. Pakime kaasa kõik oma lastetoapostrid, seinavõrgud ja muu, et soovijad saaksid kõike näppida, vaadata, kõrvutada ja nentida (nagu meiegi alati kontoriuksest sisse astudes), et päriselus on postrid ikka sootuks ilusamad ja armsamad! Rääkimata muidugi sellest, et kõik tooted festivalil ka sootuks ilusamate hindadega müügis olema saavad. 🙂
Kaasa tulevad ka valged, kuldsed, mustad ja piparmündirohelised seinavõrgud! Üks piparmündirohelistest ootab mulgi laste mängutuppa seina minekut, et ta saaks seal ponipilte, joonistusi ja mänguasju hoiustada. 🙂
Leppisime kokku, et läheme Andraga kahekesi ja veedame mõnusad paar lastevaba päeva täiskasvanud naistena roadtripides, tööd tehes, mõnes mõnusas kohas õhtust süües ja öösel segamatult magades. Okei, viimane luksus kuulub (selle auga välja teeninud) Andrale, kes beebi kõrvalt ammu puhata pole saanud – minul on ju üks ikkagi põhimõtteliselt kaasas ja ega ta mul hästi magada lasta ei taha. 😀
Samas olen ma nüüd hakanud mõtlema, et võib-olla peaks ikkagi H ja lapsed ka Pärnusse kaasa kutsuma, sest Rõõmsate Laste Festival tundub (kogu selle ümber keerleva meediakajastuse ja vinge kodulehe järgi) täpselt nii äge, et tund aega sõitu Tallinnast Pärnusse on selle nimel köki-möki. Ja ma natuke ei suuda otsustada, kas mul on hea meel, et me jälle Andraga Kukupesa õue mängima viia saame või olen ma kurb, et lastega festivalil päeva veeta, kõigist kihvtidest tegevustest osa võtta ja piknikualal igasuguste erinevate Eesti tegijate hõrgutisi proovida ei saa. 😀
On, kuidas on – ma loodan, et me kohtume seal! Ma pean tunnistama, et Pärnu on juba päris mitmeid aastaid olnud minu kõige vähem lemmik linn Eestis… Ja tõsi küll, minu ülinegatiivsed kogemused Pärnuga seoses jäävad laste-eelsesse aega, aga millegipärast ei ole mul Pärnuga kunagi tekkinud seda mõnusat suvepealinna-sidet, mis kõigil teistel eestlastel olevat näib. Samas on just Pärnu see linn, kus ma olen ootamatult kohtunud kõige rohkemate nunnude blogilugejatega, nii et linnal tõepoolest on oma võlud. Kel Pärnuga paremad-soojemad suhted on, võiks mulle selle postituse kommentaariumis nõu anda – kus me Andraga õhtustada võiks? Kus on ilus istuda, õhtut nautida ja (alkoholivabu) kokteilikesi limpsida? Ja kirjutage mulle siia muidugi seda ka, kas kohtume-embame Rõõmsate Laste Festivalil või üldse ei kohtu!
Mõni aeg kirjutasid Kukupesale võrratud Vahvlihaldjad ja tundsid huvi, kas me ei tahaks neile kujundada kaarte, mida kliendid saaksid neilt koos küpsetistega lähedastele kingituseks kaasa osta. Kes Vahvlihaldjaid kunagi näinud ja nende lauakese juurest eralduvat vahvlilõhna tundnud on teab, et neile ei ole kuigi kerge vastu panna. Muidugi olin ma nõus! Nende vastavatud kohvikus on kõik täpselt sama võluv, roosa ja maagiline nagu neilt oodata võiks ja minu ainsaks juhtnööriks saigi, et kaardid peavad olema roosamannased ja ükssarvikused.
Tegin kaheksa erinevat kujundust ja kaartidele saigi nii ükssarvikuid, haldjaid, jäneseid kui vahvaid tsitaate ja südamlikke sõnumeid. Kõiki kujundusi saab soovija näha ja soetada ka Kukupesa e-poe kaartide valikust ning lisaks muidugi ka postrite kujul: Käisime trükisooje kaarte haldjatele värskelt avatud Balti Jaama Turule möödunud nädalal ära viimas ja lisaks turuplatsilt soetatud suurele karbitäiele maasikatele ja ülimagusale arbuusile saime ka Vahvlihaldjate kohvikust kaasa suure kotitäie Hästi Ilusaid ja Maitsvaid Asju. Hästi kahju, et me turul pikemat tiiru teha ei jõudnud, sest turud on mu lemmikud… aga küll ma sinna suve jooksul veel jõuan!
Minu vaieldamatud lemmikud haldjakohviku tootevalikust on otselooomulikult vahvlid. “Võtan autos ainult ühe vahvli,” luiskasin, ja sõin peaaegu kõik juba enne koju jõudmist üksi ära. No ja siis veel need ideaalsed makroonid, šokolaadikattega sefiirid ja imearmsalt pakitud glasuuriga küpsised… kas niiviisi saadaksegi gestatsioonidiabeet või? 🙁
Kui Kroonprintsess õhtul lasteaiast tuli, näitasin oma uusi üllitisi kohe talle ka. Ta tunneb minu töö vastu siirast huvi ja küsib alati mind tööhoos nähes, kas see on mõni uus poster, mille kallal ma nokitsen või mis logo (tal on kõik terminoloogia juba selge!) see on, mida ma parajasti meisterdan. Ei saa öelda, et ta ka kuigi ükssarviku- ja haldjakauge inimene oleks, nii et uute kaartidega oli ta vähemalt sama rahul kui ma ise ja küsis kohe, kas ta võiks ka mõne endale saada, et kellelegi kinkida. Kui ma siis jänese kübarast e. Vahvlihaldjate küpsised kapist välja tõmbasin ja pakkusin, et ta ehk oma naabrilastele üllatusi viia tahaks, ei olnud enam pikka juttu. Kohe oli Kroonprintsessil selge, mida ta kellele viia ja millise sõnumi kaartideile kirjutada tahab. Pakun, et inspireerituna jänes Alberti ema Sofi soovitusest, kuidas sõpru saadakse… 🙂
Ühel kaheksast kaardist seisab igatahes “puista headust enda ümber nagu haldjatolmu” ja täpselt selline inimene on meie vanem tütar. Ta nii metsikult naudib üllatuste sepitsemist ja kingituste tegemist ning terve tee koju tagasi keksis ja kepsutas ta suurest õnnest, et oli naabrilastele rõõmu valmistada saanud. Olen talle maast madalast püüdnud selgitada, kuidas viisakus ja heateod alati tema enda peale tagasi peegelduvad ja eriti lahe on kui ta seda ka päriselu-praktikas näeb – järgmisel päeval pärast tema väikest žestikest kutsus vastasmaja naabritüdruk ta endale külla mängima (<3) ja ülejärgmisel tulid ukse taha kõrvaltänava naabrid (<3) kastitäie sõõrikutega, mille hulgast Kroonprintsess endale meelepäraseid välja valida sai. Lihtsalt nii nunnu on see meie siinne äärelinna-vaikelu!
Kui ma väike olin, käisin oma maailma kõige armsama memmega koos turul kartuleid müümas. Need mälestused on hägused ja ma ei ole päris kindel kui vana ma tol ajal olin, aga ilmselt pidin ma päääris väike olema, sest ma justkui mäletan, et kartulipõld tõmmati millalgi korralikult koomale ja müümiseks neid enam ei jagunud. Oli, kuidas oli, igatahes ei unusta ma mitte kunagi seda turulkäimise tunnet. See on maailma kõige parem tunne! Inimestega vestlemine, kauba pakkimine, raha üle lugemine ja see hasart, mida iga ost tekitab… äge! See on kindla peale üks mu soojemaid ja ilusamaid lapsepõlvemälestusi. Come to think of it – enamus mu ilusaid lapsepõlvemälestusi on memmega seotud…
Nii olen ma juba pikemat aega mõelnud oma täiesti ebaglamuursele unistuste tööle – ma tahaks “suureks saades” turul müümas käia! Naljakas unistus, onju? See on mingisugune minu lapsepõlveidüll ja mulle tundub see mõnus pretensioonitu ja vahetu töö nii aus ja õige. Minu soovunelmates käin ma seal omaenda põllusaadusi müümas, onju, aga sellest olen ma täna ikka valgusaastate kaugusel. Õnneks on leiutatud kirbukad ja laadad, mis on minu jaoks vähemalt sama meeliülendavad üritused. Miks ma seda postitust üleüldse kirjutama hakkasin – me läheme laadale!
Ma täpselt ei tea, mismoodi meil see mõte pähe kerkis, aga sõitsime Andraga nädal-kaks tagasi tööasjus mööda linna, nägime kuskil ürituse välireklaami ja viskasime õhku mõtte: kas meie ei võiks Kukupesaga laadal käia, et kogemuse võrra rikkamaks saada ja ägedat laadaelu kogeda? Et ka emadepäev on Vanamõisa kevadlaadale järgneval nädalavahetusel ja et meil sel aastal veel eriti lai emadepäeva-tootevalik on, tundus see nagu hästi hea mõte. Üsna viimasel hetkel saime endale mõlemaks päevaks 5 x 5 m platsi registreeritud, asi on nüüd päris kindel ja me oleme kogu pundiga õuuudselt elevil! Ma ostsin isegi meile kõigile spetsiaalsed riided, millele logod peale trükkida. 😀
Kauplejana pole ma sedasi varem laadal käinud, aga külastajana küll ja see on minu meelest ülivinge viis perega nädalavahetust veeta. Ma natuke loodan, et mind vahepeal meie boksis üldse vaja ei ole, et saaksin laadale mitu head tiiru peale teha ja kõik kaasa võetud sularaha igasuguse hea toidu ja muu säärase peale laiaks lüüa. Sel aastal on mul ju aed (ei ole vaja hakata meenutama, et mulda veel pole…) ja laada reklaamplakat lubab istikuid ja taimi!
Anete on lubanud küll laste hoidmisega sel nädalavahetusel abiks olla, aga ilmselt võtame nemad ka ikka mõneks ajaks laadale kaasa, sest a) see üritus on lastele tasuta b) lastele on, ma saan aru, terve uhke mängujuhiga programm välja mõeldud. Räägitakse, et see on üles ehitatud murumängudele ja päev otsa muudkui korraldatakse iga tunni aja tagant uusi mänge ja võistlusi. Muidugi on seal olemas vana hea “emme anna raha tahan batuudile/autole/atraktsioonile” (võib-olla natuke annan ka), aga lahe, et mingi kõigile mõeldud lõbus ja aktiivne tasuta programm ka olemas on. Ma ei saa edasi kirjutada, ma hakkasin endale laadal müüdavaid pirukaid (!?) ette kujutama ja upun süljeeritusse…
Selleks päevaks lubab yr.no taevalikku 15 soojakraadi, nii et ma õudselt loodan, et te ka oma ilusast kevadpäevast vähemalt osa laadal veedate ja meile tere ütlema tulete! Luban, et meie juures saab blogilugeja tasuta kohvi juua, kallistada ja nalja visata kui tal selleks soov peaks olema. Kukupesa kaupa saab ka uudistada, kes meie kaubavalikut oma silmaga üle pole vaadata saanud! Ja samuti on võimalik emale oma väikese valge käega Kukupesa kaart kirjutada ja omaenda ilaga (see vist ei käi tänapäeval enam nii…) mark peale kleepida. Meie nimelt viime kõik kaardid õigel ajal posti! Mugav, eh?
Üks tänavustest emadepäeva uudistoodetest. Lisaks kõigele on meil sel aastal tulemas ka venekeelsed versioonid möödunud aasta populaarsematest kujundustest. Kõik pole veel e-poes üleval (tellida saab 12. maini, nii et aega veel on), aga laadale tuleb igaljuhul kõik kaasa!
Lisaks teeme ühe korraliku laadaloosi ja muidugi ka soodustusi erinevatele toodetele. Aaahhh, ma olen nii põnevil! Suur osa tööst on tehtud, aga üht-teist on veel jäänud ka. Näiteks ei ole me veel tegelenud sobiva telgi rentimisega. Aga küll jõuab! P.S. Teie piruka-sularaha me ära ei võta, sest meie juures saab kaardiga maksta!
Täna on tavalisest pisut hilisem tööpäev ja kuna ma tegin pausi ja söön siin parasjagu õhtust, mõtlesin, et panen siia ka paar rida kirja. Tavaliselt võtab H mu teel töölt koju peale, aga täna jäin kontorisse kauemaks . Mul on praegu nimelt hea hoog sees ja tegemist jube palju, samuti jõudsin täna kontorisse alles kell kolm, mistõttu paneb H preilid täna ise ööunne. Tänased pakid on posti viidud ja meilid vastatud, toimetasin siin natukene uue pisut teistlaadi tootevaliku kallal (otsustasime, et hädasti on vaja teha üks romantilisemat laadi shabby chic stiilis kollektsioon (LINK) neile, kellele karge minimalism ja monokroom mokkamööda pole) ja hakkan kohe paari eritellimusel kujunduse kallal nokitsema.
Röögatult kehv telefonipilt ühest röögatult ilusast vesivärvilisest jalgrattast. Samasuguse ja teisi samas stiilis postreid saab endale soetada SIIT. Olin siin ükspäev üsna-väga nutune ja Andra tuli demonstratiivselt salvrätikarbiga. Vaat, kus nüüd kulus marjaks ära!
Mul tuleb suure näljaga Selkus lõunasööki otsimas käies alati ränk ahastus peale. Seal ei ole MITTE midagi kiiret, mis oleks vähimalgi määral söödav! Tõsiselt, ma teeks enne koledat koiotti kui sööks Selveri Köögi valmistoitu, mulle tundub – ka suure näljaga hakkab mul selle mälumisest mõeldes kõhus keerama. Ja ma ausalt ei tea, mida ma teeks, kui mu lemmiksöök maailmas ei oleks salat (ehkki ma ka nagu vahepeal midagi muud süüa tahaks…) – ilmselt sööks ainult saiakesi ja muudkui paisuks ja paisuks ja paisuks… Igatahes tegin eile Kadaka Selverile viis tiiru peale enne kui lõpuks ikkagi närviliselt köögiviljaosakonda tammusin ja endale salatimaterjali kokku kahmasin. Meie koduselkus on näiteks külmaletis ühed Rootsi turule toodetud (vist Felix Italia) külmutatud pastad, mis on jumala okei koostisega ja maitselt poolfabrikaadi kohta täiesti üllatavalt head. Kontori lähedal asuvas poes aga midagi seesugust üldse ei ole. Mõne sellise võiks paar korda nädalas sügavkülmast mikrosse pista küll, aga ma ei tea, kuidas need inimesed elavad, kes Rakvere pihvidest ja Selveri grillkanast toi-tu-vad-ki. Võek. Kas keegi teist ei võiks palun välja mõelda ja turule tuua korralike külmutatud lõunasöökide (näiteks lihavabade) tootesarja? Ma oleks niiii õnnelik ja pakun vastutasuks intsiatiivi eest oma blogis surmani tasuta reklaami. 🙂
Minu lemmikabimehed nälja- või saiasurma vältimiseks! Ostan alati Selkust soodukaga (kord nädalas on paar erinevat Frooshi 1,99€) korraliku varu, sest ma olen hästi kehv sööja ja vahel tuleb mul söömine meelde alles siis kui on hilja ja pea juba tuikab ning halb on olla. See ingveri-porgandi smuuti “Caution: ginger bites back” teeb muuseas täpselt seda, mida nimi lubab. Hakkasin sügisel korra täitsa tõbiseks jääma, aga kütsin endale paar päeva järjest tööstusmeetodil ingverismuutisid sisse ja haigus tõmbas kõrvad alandlikult lonti ja tegi minekut.
Väikeettevõtja suurim rõõm – kahjum! Eile oli meil siin väike near death experience kui meie siiiipa kehvasti riiulile laotud suured pildiraamid kolinal-klirinal põrandale sadasid. Jäin sellest intsidendist hoobilt mingi kuus ja pool aastat vanemaks. Aga noh, suva – hea meel, et ise alla ei jäänud ja hing sees. 😀
Lõpetuseks minu kõige-kõige lemmikum plaat maailma ajaloos. Minu keskendumismuusika, hea tuju muusika, taustamuusika, tantsumuusika number üks – Marju Kuudi ja Uno Loopi Bossa Nova album aastast 1971. Maailma kõige mõnusamad lood meie oma emakeeles ja kõige vaimustavama duo esituses. Mmmmõnus!
Kui lapsed eile magama pannud olime, mängisime H’ga poole ööni oma uut Xboxi mängu (Lego Lord of the Rings – täääääiega lahe!) ja kui voodisse läksime, vaatas meile voodist vastu kummaline vaatepilt. Mähkmes ööunne viidud Virsik kõhutas sügavas unes keset voodit, paljas tagumik taeva poole upakil. Mida?! Otsisime tekkide vahelt mähet kuni avastasime selle aknalaualt. Ah?! Issand, kuidas ma naersin. Kummaline laps. Voodi oli muidugi märg, aga olgem ausad, kes see öösel kell kaks magavat last äratada viitsib, et voodipesu vahetada – panime froteerätikud alla ja tegime selle küllalt märja, aga hüsteeriliselt naljaka olukorraga rahu.
Ja nüüd: esmaspääääääev! Olen kontorist üle nädala (pigem peaaegu kaks) eemal olnud, sest pärast jõululaupäeva jäime ju haigeks ja alles täna tunnen, et hakkan enam-vähem terveks saama. Lapsed saavad antibiootikume, sest ehkki ma esialgu mõtlesin arsti (kes asendas puhkuse ajal meie oma perearsti) korraldust Kroonprintsessile antibiootikume sööta pigem eirata – ta ei kurtnud enam valu ega midagi, arst nägi punetust – hakkas ka väike Virsik päev hiljem südantlõhestavalt nuttes kõrvavalu üle kurtma ja ma otsustasin, et teeme selle kuuri mõlema peal ikkagi ära.
Niisiis olen ma nüüd üle pika aja tööl tagasi ja sellest väga-väga elevil. Enamus tööasju muidugi ei oota minu kontorisse saabumist, mistõttu ma ju tegelikult mingisugusel puhkusel või “haiguslehel” olnud ei ole, aga mõnus on ikkagi tööasjade kallal toimetada selleks ette nähtud kohas. Kus on, muide, hästi näha, et see ligi kaks nädalat hüljatud on olnud. Lubage esitleda…
… “ooo, uued piparmündirohelised seinavõrgud mu töölaua kõrval, milline üllatus!” Tegelikult olin kaks nädalat tagasi nende saabumise juures, aga kes see neid vanu asju ikka meeles pidada jõuab. 😀
… pahaks läinud piim, mis oli nii punni paisunud, et ei tahtnud külmkapi ukse sees olevast riiulist enam välja mahtuda. Vist ei joo kohvi praegu. 😀
No ühesõnaga: head esmaspäeva kõigile! Kas te olete ka juba tagasi tööelu juures või laisklete veel aasta alguse puhul natuke?
Ma näitan teile kindlasti ka “enne ja pärast”-pilte minu väikese tagasihoidliku tööpesa sünnist – kohe kui kõik on omal kohal, eile tellitud kapp valmis (läheb veel aega, nagu selliste asjadega ikka) ja seinas ja kõik juhtmed veetud sinna, kus nende koht on. Täna seal viibides võtsin aga hübriidikese välja ja lihtsalt klõpsisin, sest ma tahtsin teiega jagada veel üht osakest sellest kõigest, mida see töökoht (töö koht?) mulle andnud on.
Käisime H’ga täna kahekesi poodides, et ekraanijuhtmete sülearvutidokkidega ühendamiseks vajalikke pikemaid kaableid ja karbikuid osta ja need Kukupessa paika panna. Õhtul, kui H lapsed vanaema juuest ära tõi, teatas Kroonprintsess, et tahab emme töö juures printida (Väga Tähtis) ja nii me siis veetsimegi seal ühiselt natukene aega. Lapsed joonistasid, ajasid teineteist kilgates mööda tube taga, sõid küpsiseid ja jõid mullivett, H testis vigast kaablit, mina valmistasin tellimusi postitamiseks ette, Virsik rühkis pingiga ühest toast teise, et vaadata, mille kõigeni ta selle abil ulatuda võib ja Kroonprintsess valis Google pildiotsingust seda kõige-kõigemat pilti, mida printida. Tavaliselt võtab see umbes tund aega – leida see üks ja ainuõige pilt, kus on peal piisav hulk piisavalt ilusate kleitidega printsesse, ponisid, haldjaid või issand-ise-teab-mis-Väga-Tähtsaid-pudulojuseid. 🙂
Ja see kõik kokku moodustab ühe eriti kummalise tunde. Mäletan, kui võtmed kätte sain ja lapsed esimest korda tühjas haiglaroheliste seintega toas ringiratast joostes teineteist taga ajasid. See oli tõenäoliselt minu senise elu kõige sürrim kogemus ja üks kõige suuremaid reality check‘e. Mina – kellegi ema, ettevõtja, täiskasvanud inimene kontori rendilepinguga. Esimest korda lapsevanemaks ja seejärel kahe lapse emaks saamine ja kasvamine on toimunud kuidagi orgaaniliselt ja tundunud nagu normaalse elu kõige normaalsem osa. Köki-möki. Ma ei ole kuigi tihti peatunud ja kogu selle adultimise üle põhjalikumalt pead vaevanud. Ja ma ei tea, kas asi on selles, et sellised “emme töö juures printimised” on üks umbes kolmest toredast lapsepõlvemälestusest, mis mul on, aga see on kuidagi hirmus suur asi mu jaoks. Näha, kuidas kõik on nende jaoks uus ja põnev ja Hästi Tähtis ja tunda, et nii neil kui mul on seal hea ja turvaline olla. Et see elu, mille me endale kamba peale (kuidagi vist natuke poolkogemata) kujundanud oleme, on üsna pagana hästi välja kukkunud. Ja ehkki sedasi isegi mitte väga natukene rikka(ma)ks ei saa, on see sisemine rahulolu ja ise tehtud kindlustunne täiesti hindamatu väärtusega.
|
OSCAR-2019
|
||
Jürgen Ligi (945 häält), Urmas Paet (854 häält), Maris Lauri (827 häält), Aivar Sõerd (733 häält), Anne Sulling (691 häält), Taavi Rõivas (685 häält), Urve Tiidus (635 häält), Urmas Klaas (609 häält), Kristen Michal (599 häält), Arto Aas (588 häält), Erik-Niiles Kross (547 häält), Urmas Kruuse (503 häält). Regioonide esindajatena pääsesid juhatusse Laine Randjärv põhja, Andrus Seeme lõuna ja Jaanus Ratas lääne piirkonnast.
Vaid paari tunniga piirdunud üldkogul kinnitati lisaks esimehe ja juhatuse valimisele revisjonitoimkonna ja majandusaasta aruanne.
Muidu alles suvel aset leidma pidanud üldkogu nihutati tänasele kuupäevale, kuna erakonnas lahvatasid möödunud aasta detsembri alguses intriigid senise esimehe Hanno Pevkuri vastu. Esimesena võttis sõna Siim Kallas, kellega ühines hiljem ka osa teisi olulisi erakonna liikmeid. Erakonna asutaja, kunagise esimehe ja tänasest auesimehe Siim Kallase tütar Kaja Kallas hakkabki tõenäoliselt erakonda juhtima.
VIDEO | Keit Pentus-Rosimannus Reformierakonna üldkogul: erakond on väsinud isiklikuks minevatest kampaaniatest (15) 14.04.2018
Kuni suve teise pooleni europarlamendi liikmena jätkavale Kaja Kallasele on ette heidetud juhtimiskogemuse puudumist, mis tema edaspidist potentsiaalset peaministri ametis jätkamist raskendada võiks. Samas on Kallas erinevalt mõnestki olulisest erakonnakaaslasest teinud vandeadvokaadina tõsiseltvõtetavat karjääri ka väljaspool erakonda.
Kaja Kallas on esimene naine, kes Reformierakonna etteotsa saab. Seda kohta on varem püüdnud ka Keit Pentus-Rosimannus, kuid Autorollo skandaali tõttu see võimalikuks ei osutunud.
Reformierakonda juhtima hakkav Kallas on üks kooseluseaduse esitajatest. Samuti pooldab ta pigem liberaalsemat alkoholipoliitikat. Lisaks on ta väitnud, et maailmas hästi toime tulevates riikides on maksud pigem väikesed ja riik pigem õhuke, kuigi selle väite on analüütikud üldiselt ümber lükanud. Kallas toetab ühtlase 500-eurose tulumaksuvaba miinimumi sisseseadmist ja praegusest solidaarsuspõhisest tervishoiusüsteemist loobumist.
Reformierakonna juhatus kinnitas erakonna esinaise Kaja Kallase ettepanekul erakonna aseesimeesteks Jürgen Ligi, Urmas Paeti ja Urmas Klaasi. Samuti kinnitas juhatus erakonna peasekretäriks Kert Valdaru.“Aseesimeeste valiku lähtusin põhimõttest, et esindatud oleks Riigikogu, Euroopa Liidu ja kohalik tasandi. Seega tegin juhatusele ettepaneku nimetada aseesimeesteks vastavalt Jürgen Ligi, Urmas Paet ja Urmas Klaas,” ütles Reformierakonna esinaine Kaja Kallas.
Valimistulemuste teatavaks tegemine:Kokku osales esimehe valimistel 1199 erakonna liiget. Kaja Kallasele anti 1067 häält ja ta osutus valituks.
Delfi palus intervjuud Siim Kallaselt eile Hanno Pevkuri pihta suunatud terava kriitika osas, kuid Kallas keeldus. Kõik olla tema sõnutsi juba öeldud.
Reformierakonna senine esimees Hanno Pevkur märkis oma kõnes, et väga olulised väärtused on andestus ja lepituse otsimine. „Mina olen selleks valmis, sest see ei ole küsimus erakonna tulevikust. See on küsimus Eesti tulevikust."http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/pevkur-uhed-olulisimad-vaartused-on-andestus-ja-lepituse-otsimine-on-igauhe-voimalus-olla-suur?id=81767835
Algab erakonna juhatuse ja esimehe valimine. Riigikogu fraktsiooni esimehe Jürgen Ligi kõne, mis samuti esialgu päevakorras oli, jäi ära.
Kaja Kallas: Eakatel on õigus saada rohkem pensioni, nad on väärtuslik osa meie ühiskonnast. Pensione saaks suurendada tasuta teenuste koomaletõmbamisega.
Kaja Kallas: Ettevõtlust pärssivaid piiranguid peaks vöhendama. Riik ei pea tegelema ettevõtlusega seal, kus ettevõtjad soovivad ja suudavad seda ise teha.
Kaja Kallas: Patriotism maa vastu ei sõltu rahvusest või usust. Iga etniline eestlane pole patrioot ja iga patrioot pole etniline eestlane.
Hanno Pevkuri kõnet kuulasid delegaadid tähelepanelikult ja vaikides. Kõne järel kostis saalist pikk ja tugev aplaus. Järgmisena astub lavale delegaatide ette erakonna esimehe kandidaat Kaja Kallas.
Keskerakonna riigikogu fraktsiooni esimees Kersti Sarapuu pressiteates Reformierakonna esimehe valimisi kommenteerides: Kallase soov õhukesese riigi suunal jätkata ja tulumaksu alandada tähendaks Reformierakonna senist valitsemist analüüsides edasiminekut poliitikaga, mis on välja suretanudmaakohad ning viinud vajalikud teenused inimestest kaugele isegi suurematesmaakonnakeskustes.
SpaceX sündmuskeskuse suures saalis on ruumi lahedalt ja viimased read on isegi peaaegu tühjad, nii et kohti jätkub vabalt kõigile.
Üldkogu algas Juhan Liivi dramaatilise luuletuse "Ma lille sideme võtaks" ettekandega. Ma lille sideme võtaks —sind köidaks sellega,sind köidaks sellega ühte,oh õnnetu Eestimaa!Sellele järgnes Eesti hümni "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" laulmine.
Reformierakonna lahkuv esimees Hanno Pevkur ütles Delfile, et meeleolul pole viga ja Reformierakond on tema sõnul tugev. Küsimusele erakonna auesimehe Siim Kallase kriitika kohta vastas Pevkur, et ta ei soovi seda endiselt kommenteerida.
Reformierakonna delegaadid on kogunenud saali. Meeleolu üldkogu eel oli pigem positiivne ja õhkkond sõbralik.
Hanno Pevkuri kui Reformierakonna esimehe tool hakkas kõikuma läinud aasta detsembri alguses, kui partei auesimees ja juhatuse liige Siim Kallas ütles ERR-ile antud intervjuus, et tänavu suveks tuleks erakonnas korraldada uued juhivalimised.http://epl.delfi.ee/news/eesti/siim-kallase-jarjekordne-ullatus-parteikaaslastele-vaja-oleks-uusi-juhivalimisi?id=80422754
|
OSCAR-2019
|
||
2012 sügisel anti mulle võimalus õpetada TÜ VKA etenduskunstide osakonnas tekstiilitehnoloogiana viltimist. see oli I kord minu praktikas õpetada nii vanu inimesi, kellel lubatakse juba ise suures Viljandi linnas üksi koolist koju kõndida ja kes ei jookse koridoris sulle mänguhoos peaga vastu kõhtu. vanusega kaasnevad vahel ka imelikud kohustused nagu nt laupäeva hommikuti enda kooli vedamine, mis tegelikult esmakursuslasele ei peagi väga pähe mahtuma. meenusid oma õpingud käsitööosakonnas ja see kuivõrd-ülekohtuselt-tudengitesse-suhtutakse tunne, miskipärast ainult helges valguses.
oh well, tegelikult nägin ise ka ikka päris koledasti vaeva, mis sai minu suureks üllatuseks tänasel hindamisel kuhjaga tasutud. tehnika õpetamine, kus “siin ei ole kindlaid reegleid” on põhilisteks õpetussõnadeks ja kogemused, katsetusjulgus ja pealehakkamine on peamised võtmed õnnestumiseks, nõuab tudengitelt päris palju. see taandab õpetaja rolli suhteliselt minimaalseks, kuid piiratud aja pärast ka väga oluliseks kordineerijaks, et kõikide tudengite materjalide ja võtete valikul, protsessi kulgemisel silma peal hoida. et ikka õnnestumisprotsent võimalikult kõrge tuleks ja motivatsiooni ka edaspidiseks jätkuks. sest olgem ausad, viltimine on ikka üks paras füüsilist koormust nõudev ettevõtmine ja otsast uuesti alustada ei viitsi vahel isegi.
pildistasin ajalooarhiivide tarbeks tööd üles ka aga ma ei pea väga eetiliseks neid luba küsimata oma kalli internetiga jagada. et postitus illustreerimata ei jääks panin kokku mosaiigi internetist võetud vildi piltidest, millega aine alguses tudengeid viltimise valguse poole üle meelitada proovisin. ja mul on peale tudengite pingutuste nägemist nii kuradima hea meel, et ma viitsisin oma verd, higi ja pisaraid selleks sügisel valada.
Posted in felt, handcraft, sündmused, tujukanne, vildijuttu, wool Tagged inspiratsioon, mosaiik, väike võit, viltvärk
Voodikatted ja vaibad Männiku Metsatalu uuemates puhkemajades. Valminud põhiliselt TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili eriala diplomitöödena 2010 ja 2012 kevadel. Käsitööna. Autoreid on palju. Lähemalt näeb ja katsub kohapeal.
Vanama ütles eile, et osa mu vildi diplomitööst näidati telekas, prillitoosis =) Ene, kellele me kõik suure tänu võlgneme võtab umbes 38. minutil kokku selle, miks me tegeleme rahvusliku käsitööga ja miks see vajalik on. Hea on ise ka vahepeal omale meelde tuletada seda.
Peale minu asjade on filmitud veel Tarmo ülivinget suitsusauna, Maria telgedel kootud ja tikitud pidulikku voodikatet ja Astri põrandavaipu ja see on vaid väike osa kogu käsitöö esemetest, mis metsatalu kompleksi kaunistavad.
Materjalideks traditsioonilise siidkanga ja -niidi asemel nunovilt, Liisi-Ly neerune kuuevooder, tugevdusmaterjal, klaaspärlid, magnetkinnis.
Jah, jah ja jah, ma tean aga pärleid tikkisin ikkagi ja mitte vähe ja seda selleks, et teatrisaali peaaegu olematu valgus kogu pehmet pampu lihtsalt ära ei sööks. Klapi all on pärltikandina peidus ka minu ja Liisi meistrimärgid.
Posted in felt, handcraft, loodu, photography, vildijuttu, wool Tagged ehe, inspiratsioon, klaashelmed, väike võit, viltvärk
Suhteliselt lühikese etteteatamise ajaga (1 kuu) õnnestus tellimusest saada valmistöö. Kuna olemas olevad materjalid sobisid, siis tuli mõelda, kuidas lahendada ülesanne “väike rahvuslik muster” sussi pealse peale, et saaks tööle hakata. Natuke naljakas oleks tundunud võtta selgelt eesti rahvakunstile viitav põlle- või käistekiri aluseks, kui meil on suurepäraseid näiteid talurahva jalanõude näol! Lõin Ilmari Mannineni “Eesti rahvariiete ajaloo” šniti saamiseks lahti ja voila – lk 400, Muhu naiste kingad osutusid valituks. Samal teemal on Reet Piiri avaldanud ka raamatu “Eesti talurahva jalanõud.”
19. sajandi lõpul kasutusele tulnud pidujalatsitena kasutatud kontsa ja kõrge lapiga kingad kaunistati muuhulgas masinpistete ridadest moodustatud mustriga just nagu Mulgi kuubede lõhandiku lapid. Sama liini olen mina vildi peal ajanud ja ajan ka edasi, sest mulle väga-väga meeldib masinaga vilti teppida. lihtne.
Vahepeal juhtus nii, et ei tundunud ilusamat asja olemas olevat, kui kuldne linakiud hallil villal. Ja kui pruun ehk nö kõige naturaalsem lambamust üritas mulle selgeks teha, et asi on minus.
Sulgesin pühapäeval vabriku, vinnasin seljakoti oma väsind õlgadele ja lendasin saarele meelt puhkama. Tegema mitte midagi.
Me kõik teame, et keskmine inimene on tore olla enamasti ainult siis, kui poes mahuvad standardi järgi õmmeldud riided selga. Well.. siin on veel üks põhjus, miks rõõmustada enda kuulumise üle keskmiste hulka. Kui Sa oled keskmine mees või naine siis tea, et oma susse Metsatalu aita ööbimiseks enam kaasa võtma ei pea. Kui Sa oled naine, siis enda paari tunned ära pärlitega kaunistatud pealsete järgi. Mehed aga loomulikult paar või rohkem numbrit suurema sussi järgi. Aitäh endiselt Enele ja keskmise jalaga Etsile. Eesti keskmise jalaga naise rollis olin seekord minaise.
Jõhvikalt sain omale koju punase jõhvikavaiba. Nüüdseks on ta kergelt auguliseks söödud. Plaanis on veel jõhvikaliks ja jõhvikamoos.. või siis need 2 koos? ohhoo. Ja kui punasest värvist veel rääkida, siis jõudumööda keedan ja sügavkülmutan punast peeti ja siis on veel töös ka punased viltsussid. Täna kohtusin rabas imearmsate pisikeste pilvikutega, süda tilkus punast verd aga astusin edasi. A ja eile korjasin pea 5 h kartuleid, vagu vao järelt kõik tulid punased välja. Piimhappe maitse on magus.. punast tatist nina aga niiväga ei fänna.
|
OSCAR-2019
|
||
Tänane lugu sai alguse juba tegelikult suvel tantsupeo ajal. Nimelt otsustasin, et piirkonnas kus ma parasjagu peavarju sain on piisavalt ohutu, et võiksin tsikli paariks päevaks õue jätta. Pealegi oli tantsupeo afterpartidega nii palju sehkendamist. Hiljem pidin seda otsust kibedalt kahetsema. On ainult õnn, et ma siiani veel tsikliomanik olen. Usun, et eelkõige pean sealjuures tänama jumalat, kes minu tsikli otsa sellised käpardid juhatas.
Pärast mitut päeva maja taga seismist üritasin esmaspäeva hommikul tööle sõita aga miskipärast ei olnud tsikli käivitamine justkui väga lihtne. Esialgu arvasin, et aku on tühi aga siis märkasin, et keegi on juhtmed läbi lõiganud ja üritanud seda juhtmetest käivitada. Lollakas, tsiklit ei saa nii käivitada. Ja lenkuslukk ei ole ka mitte elektrooniline vaid mehhaaniline. Seega minu õnneks asjatundmatud ja liiga palju Holliwoodi filme näinud varganäod. Minu õnneks.
Lõpp hea kõik hea. Juhtmed sai kokku lappida ja tsikkel sõidaks veel tänase päevani kui ta poleks hetkel lumevangis 😦
Täna sain kätte teate, et tsikli varguse uurimine on lõpetatud sest asitõendid on ammendunud ja vargaid ei õnnestunud tabada. Siiski suured tänud politseile, et nad vähemalt minu DNA võtsid ja mind seega kuritegevusest veelgi enam eemale hoidma veensid 🙂 Kiiruseületamisi õnneks DNA abil tuvastada ei saa!
Viimasel päeval Athertonis otsustasin võtta viimast. Olin palju kuulnud kohalikust hiinalinnast, millest on tänaseks säilinud ainult tempel. Kuigi tegemist tundus jällegi olevat tugeva haibiga, siis otsustasin proovida ja vaadata millega tegu. Hostelist öeldi, et sinna jõudmiseks tuleb u. 3 km jalutada. Tegelikkus oli umbes 1-1,5 km jalutamist.
Samast hiinalinna lähedalt algas ka sealkandis kunagi kuulsust toonud auruveduri depoo. Selle kaudu veeti ka puitu tänase suurlinna Cairnsi ehitamiseks. Raudtee on tänaseks kinni pandud. Ei pidanud olema piisavalt ohutu. Sellest mööda jalutades jõudsingi hiinlaste Hou Wang templisse. See pidavat olema ainuke väljaspool Hiinat säilinud puutempel, mis on pühendatud Hou Wangile.
Lugedes hiinlaste saatusest ja ajaloost Austraalias selgus minule juba üsna selgeks saanud tõsiasi, et Austraalia ajalugu on vastuoluline ja täis suuremaid ja väiksemaid musti häbiplekke, mida paraku ükski minu poolt kohatud Austraallane mäletada ei taha. Nimelt on Austraalias kehtinud riiklikul tasandil vastu võetud rassistlikud seadused ja de facto veel 20ndal sajandil!!! Alati pidid sellel aborigeenide maal domineerima eurooplased. Nii see tegelikult oli ja on. Kõrvale tõrjuti nii aborigeenid kui hiinlased sest neil, eurooplastel, oli vägi ja võim – suur hunnik püssirohtu.
Üleüldse on austraallane kui rahvus üsna värske nähtus. Siia maale asumine ei olnud sugugi lihtne ja kulges vaevaliselt. Ei tahtnud ju normaalselt euroopas hakkama saanud inimesed kolida siia asustamata maale, et elada koos Inglismaalt saadetud vangidega. Pole just ilusaim vaade tulevikule.
Esimene suurem hunnik eurooplasi, erinevatel andmetel 1350 või 1530 (neist umbes 700 olid süüdimõistetud vangid), saabus siia aastal 1788 kokku 11 laevaga kapten Arthur Phillip´si juhtimisel. Enamik neid ja järgmisi asunikke sai hukka. Kuni aastani 1823 oli tegemist peamiselt vanglasaarega. Esimese 40-50 aastaga oli siin maal elamas inimesi ainult nii palju, et neid võis lugeda tuhandetes ja kümnetes tuhandetes ja kogu riigi peale kokku oli eurooplasi vähem kui 100 000. Sealjuures tasub tähele panna, et vahemikul 1788 kuni 1868 saadeti vangidena siia elama 160 000 inimest. Võrdlen küll natuke erinevaid ajavahemikke aga ikkagi…
Ja siis juhtus see mis juhtuma pidi. Usutakse, et esimene inimene kes kõva häälega ütles, et leidis Austraalias kulda oli Edward Hargraves aastal 1851. Sarnaselt Ühendriikidele algas ka siin kullapalavik. Allikad viitavad, et ilmselt oli siiski tegemist esimese rumalakesega, kes selle erinevalt teistest kõva häälega välja ütles ja suure kullapalaviku tekitas. Sellest hetkest trügis siia maale väga palju karvased ja sulelisi. Austraalia elanikkond kasvas hüppeliselt.
Nüüd jõuame jutuga tagasi hiinlaste juurde, kes elasid peamiselt Austraalia põhjaosas. (allpool oli suhtumine neisse veel hullem ja mõnda linna ja osariiki sisenedes pidi hiinlane maksma linna saabumise maksu. (giidi jutt) Siin üleval oli olukord aga lihtsam ja paljud said tegeleda kulla otsimisega. Edukalt. Kuni seaduseni, mis keelas hiinlastel igasugused kullakaevanduse tööd uutes kaevandustes kuni kolme aasta jooksul uute kaevanduste avamisest. Templi lähedal asuvas muusemis oli kirjeldatud, et tihti pandi ülesse silte ”No Chinamen beyond this Creek. Chinamen found on these properties will be hanged without prosecution”(Hiinlastel siit ojast edasi liikumine keelatud. Neilt aladelt leitud hiinlased puuakse ilma kohut mõistmata) Mitte kaelapidi ei poodud neid, vaid hiinlastele eriti häbistaval ja piinaval kombel seoti nad patsi pidi kuskile rippuma.
Hiinlased on aga agarad inimesed ja leidsid endale teisi võimalusi elamiseks ning hakkasid farme pidama ja köögi-ja juurvilju müügiks kasvatama. Mõned neist said väga jõukaks ja elasid parimat võimalikku elu. Kusjuures said nad farmipidamisega hakkama hoopis paremini ja edukamalt kui eurooplased.
Aga ka see ei saanud kesta liiga kaua sest nüüd oli lõppemas I Maailmasõda ja Euroopast tagasi saabunud veteranidele jagati sõdimise eest maad. (kusjuures teenistuses olnud aborigeenidele ei pakutud sõdimise eest ühtegi soodustust või kompensatsiooni) Seda maad mida hiinalsed olid harinud. Jälle pakkisid hiinalsed oma asjad kokku ja liikusid tõenäoliselt tagasi Hiinasse.
I maailmasõjaga tundub, et tekkis ka austraallaste rahvuslik identiteet. Sõda ühendas neid. Enne seda oli iga eurooplane oma rahvuse ja kultuuri eest väljas. Endine kodumaa või esiisade kodumaa oli olnud number 1. See ja teised sõjad olid murranguteks tänaste austraallaste tekkimisel.
Pärast maade ümberjagamist jäi Athertoni hiinalinn tühjaks ja lagunes kiirelt. Praegu on keset parki ja põldu Athertonis seismas ainult endiste hiina hiilgeaegade mälestuseks tempel. Kui muidu käisid kohalikud eurooplased sealt linnaosas ehitusmaterjali toomas siis templit miskipärast kardeti ja see jääti puutumata. Nii ta nüüd seisab ja meenutab kohalikele nende vastuolulist minevikku.
Sellega sai läbi minu päev ja kogu olemine Athertonis. Juba järgmisel hommikul hääletasin (raha säästmise mõttes) Cairnsi. Seal rentisin järgmisel päeval auto ja käisin mägedes seiklemas.Sellest aga kohe järgmises jutukeses.
Eile tegin ühe julma nalja. Või õigemini tegin selle julma nalja juba mõni päev tagasi kui muutsin Orkutis oma sünnipäeva täiesti suvalisele kuupäevale. Minu uueks sünnipäevaks sai 26 jaanuar. Ma mõtlesin selle küll ära muuta ja eksperiment pooleli jätta aga kuna mu mälu on vahel lühike ununes see mul üsna pea. Seda sain ma märkama kohe 26 jaanuari hommikul.
Tees: Sotsiaalvõrgustike õnnesoovid on smalltalk´i objekt (tõestab vähemalt 50 libaõnnitlust) Mitte, et see mulle vähem rõõmu valmistaks.
Tees 2: Sotsiaalvõrgustikud on muutnud inimesed liiga laisaks ja pealiakaudseks, et seal leiduvat infot teistest allikates kontrollida. (nt sünnikuupäeva)
Eesmärk 3: Häbist pääsemiseks leida ka mõned sõbrad, kes sellele kohutavale eksimusele kriitiliselt tähelepanu juhivad
Tulemus: Kerged südametunnistuse piinad ja veidi nartsitslik tunne. Loen teesid sealjuures tõestatuks.
Ajend eksperimendi läbiviimiseks: Arvestades tänast geograafilist asukohta on füüsilise karistuse risk viidud miinimumini. 🙂 Samas verbaalseid noomitusi olen juba mitmeid saanud!
Hommik algas meeleolukalt. Hommikul läbi une kuulsin telefoni helisemas. Kuigi olin surmkindel, et on vaba päev milledeks ma endale äratust kindlasti pane oli siiski huvitav, et telefon helises. Suures rahus magasin julmalt edasi. Kui paari tunni pärast kõik kordus tabasin, et keegi on mulle helistamas. Haarasin telefoni ja sinna laulis mahedalt kaunis kursaõe K. hääl „Õnne soovime sul, palju õnne kallis Kaarel…” Whatta heck? Mis toimub? Ma olin paanikas. Esiteks, miks ta seda laulab? Ahjaa, unustasin ju selle kuupäeva ära muuta…. AGA TEISEKS kas ta tõesti ei tea mu õiget sünnipäeva? Eh teadis küll aga tõmbas mu üsna osavalt orki. Edaspidi tuleks igasugu tünga tegemistega ettevaatlikum ja tähelepanelikum olla muidu võib eesti vanasõna „Kes teisele auku kaevab see ise auku kukub” vägagi tõeseks saada. Mind oli korralikult vardasse tõmmatud.
Edasi tulid veel mõned kohalikud kõned, kes ei olekski pidanud mu sünnipäeva teadma. Jõudes päeva teisel poolel lõpuks orkuti oli hea tuju tagatud. Head meelt tegid sõprade kahtlustavad kommentaarid teemal „ Millega kuradiga ma siin tegelen ja kas päike on mulle liiga teinud?” kokkuvõtvatl kahtlustati a) Austraalia tagurpidi kalendrit b) ajakirjanduslikku eksperimenti c) tähelepanuvajadust d) tõeliste sõprade välja sõelumist e) õnne, tähistamaks uue elu algust f) kalki iseloomu
Mis mulle selle kõige juures kõige suurema küsimuse tekitas oli see, et mitmes postituses oli selgelt öeldud, et mul ei ole tegelikult sünnipäev. See aga ei takistanud õnne soovimast. Samas sünnipäeva mainiti kokku ainult kahes kirjes kokku 85-st. Seega ma ei saa kunagi täpselt teada, kes läks mänguga kaasa ja soovis õnne sest seda läheb ju igal eluhetkel vaja.
Kuna õnne sooviti rohkem kui 50-l (66) korral siis loen oma teesi tõestatuks. Sotsiaalvõrgustikud on muutnud inimesed liiga laisaks ja pealiskaudseks, et seal leiduvat infot teistest allikates kontrollida. Mistõttu näiteks õnnesoovid on muutunud smalltalk´i objektiks.
Mis mulle aga kogu aeg mõtteainet on pakkunud on sotsiaalvõrgustike püsimine. Minu eksperiment tõestas minule, et inimesed on sotsiaalvõrgustikes suures osas olemise rõõmust ja leiavad justkui infot mis võiks tõele vastata kuid ei pruugi. Seega kui inimesed hakavad saama sotsiaalvõrgustikest üha rohkem valeinfot siis kas sotsiaalvõrgustikud jäetakse maha? Mina panustan sellele, et rate´i, orkuti ja feissbuuki hullustus läheb üle. Just valeinfo tõttu.
Vaadates mis praegu feissbuukis toimub, siis kõik firmad, organisatsioonid ja inimesed tormavad selle manu. Miks, ma ei mõista. Sellele peaks eelnema korralik analüüs, RACE mudel toimima jne aga… See peaks tähendama ka leitava info kvaliteedi langust sotsiaalvõrgustikest ja inimeste vastumeelsuse tekkimist sellele. Marketingi tekstid sisaldavad peaaegu alati teataval määral ebaloomulikult optimistlikke prognoose. (loe: valeinfot)
Muidugi ei kao orkutid ja feissbuukid maa pealt sootuks aga mina panustan nende marginaliseerumisele nii inimeste igapäevaelus kui ka PR ja turunduse valdkonnas. Kui mul oleks feissbuuki aktsiaid, siis tõttaks neid jooksujalu müüma.
PS! Sealjuures olen ma vägagi veendunud blogide ja videovahetuskeskkondade elujõulisuses. Lihtsalt Orkuti ja Feissbuuki tüüpi üritustesse ei usu.
Peale Athertoni saabumist kirjutasin sellest kuidas ma mangopuude vahel riisusin ja madusid ja ämblikke kartsin. Õli valas tulle muidugi ka eestlane Joseph, kes rääkis kogu aja, et maod võivad puu otsa ronida ja sind seal oodata.
Austraalia pruun puumadu - arvatavasti isend keda puu otsas kohtasin. Minu kohatu oli küll märgatavalt väiksem
Ma küll pääsesin sealt farmist ilma madu nägemata aga kuna neid on siin palju siis eks ma valmisolekus olen ikka olnud. Aga tööd tehes läheb see vahel meelest ära…
Kuni selle hetkeni, mil üks itaallane kes oli osa meie suuremast mangokorjamise pundist tegi eile uskumatu hüppe. Kahjuks nii õnnetult, et hüppas oma peas vastu mangokorjamise masinat katki. Veri nirises mööda nina õrnalt alla ja… Mis toimub? Keegi ei saanud aru ja kui itaalia aksendiga öeldi, et seal blody snake on, siis võpatasin mina ka. Parem hilja kui mitte kunagi. Olgugi,et mul läks veel terve minut enne kui nägin kus ta täpselt asub. Seda ägedam oli kuulata õnnelikku itaallast kes seletas, et nägi madu tema käe kohal rippumas ja sinna lähemale vajumas. See seletab tema ülihüpet ja kiiret põgenemist. Kui kirp suudab hüpata mitu mitu oma keha pikkust, siis see itaallane tegi seda üsna ligilähedaselt. Lõpp hea kõik hea.
Muidugi iseloomustab seljakotirändurite keskmist intelligentsust see, et üks tobe britt läks seda madu kohe oksaga torkima. Mis te arvate mis siis juhtus? Ei, kahjuks ei saanud see britt hammustada aga madu ronis puu otsast maha rohu sisse. Elementaarne! Mis sa arvad mis tunne siis seal neid mangosid edasi korjata oli?
Tõe huvides olgu lisatud, et farmeri ütles (ilma madu minu arust nägematagi) et tegemist oli mittemürgise olendiga. Mitte, et ma teda usuks. Ja et te ei arvaks, et tegemist oli miski ülisuure maoga, siis ta oli siuke keskmise eesti rästiku suuruse maoga. Aga hirmu õigustasid ta hullunud pilk silmis, ausõna ise nägin 🙂
Oli suvaline (jälle töövaba päev) kui kohalikud eestlased pakkusid välja, et võiks auto rentida ja ringi liikuda. Mina olin plaaniga kohe päri. Pärisin lähema plaani kohta kuid täpsemat plaani selgus neil ei olnudki. „Läheme täna õhtul Cairnsi ja siis vaatame ümbruskonnas koskesid jne.”
Oli lühidalt nende plaan. Olgu eelnevalt öeldud, et olen selle reisi jooksul endale selgeks teinud, et igale tegevusele peab eelnema plaan. Välja arvatud juhul kui sul ongi plaaniks täiesti kaootiline reis nagu näiteks minu hääletamisretk. Siis ei ole plaani vaja, muidu ei tohi plaanita tegutseda.
Hoolimata sellest, et retkel polnud plaani otsustasin uitideega kaasa minna. Ja kus sai juba esimesel õhtul traagikat ja draamat. Juba ära minnes oli siinse eesti paari tüdruk otsustanud et ei tule kaasa. Kuna hindu paar tahtis teda kaasa veensid nad ta lõpuks kaasa tulema. Milline viga. Jõudsime Cairnsi ujuma. Esimene kord ei tulnud ta enam autosse. Okei, saime selle kiirelt kontrolli alla. Läksime McDonaldsisse sööma ja vot seal algas draama. Neiu ei tulnud vähemalt vahemikul 22.00-01.00 autosse. Raius nagu tina, et tema jääb Cairnsi ja tema mingu …kuhu iganes. Nii nad siis üksteist seal kussutamas käisid kuni mina AUTOS OOTASIN. Kõrini. Igatahes lõpuks otsustas ta siiski autosse naasta kui oli juba piisavalt vihma saanud.
Hommikul hakkasid aga hindud poodi tahtma. Mina hakkasin ennast veidikene ohustatuna tundma sest autot oli meil ainult õhtuni aga kui hindud poodi tahvad siis ei tähenda see head. Oi ei, üldse mitte. Olin natuke aega veel rahulik aga siis tegin selgeks milline päeva plaan edaspidi olema saab. Täpselt, kiirelt, konkreetselt ja väga selgesõnaliselt.
Imelik, et hindud kardavad vihmaga autosõitu nagu tuld. Noh eks me liikusime läbi väga kurvilise mägitee aga mina nautisin iga kurvi ja lootsin, et satun kunagi siia tagasi päikselise ilmaga tsikliga. Minu kõrval istuvad hindud nägid samal ajal välja nagu eurooplased. : ) Väga imelik vaatepilt. Usun, et pole palju inimesi kes on näinud valgeid hindusid. Kas ma peaks nüüd ennast erilisena tundma?
Jõudsime kaema väga ammuse vulkaanilise piirkonna kraatrijärve ja Millaa-Milla nimelist koske, vulkaanigaaside purskest tekkinud kraatrit ja veel ühte koske mille nimi mul meelde ei tule.
Neid kahte viimast käisin vaatamas üksinda sest kaasas olnud seltkond polnud enam kuigi optimistlik. Vihma sadas ja algul tundus see küll kole mõte aga vihmaga vihmametsas ringi konnata ei olegi nii kole. See oli selle retke kõige ilusamad 60 minutit. Ei lasknud isegi sellest ennast häirida, et nad mind ootasid.
Käisin kraatrit üksinda vaatamas, keegi ei seganud mind. Ümberringi ainult metsa ja metsaelukate hääled. Kosk, mis ei olnud küll kuigi kõrge, oli imeilus. See oli kolm koske järgemööda langemas kõik umbes 10-15 meetrit kõrged. Lopsakate puude vahelt langes kord seenevihma siis jälle rohkem ämbriga-vaalatud vihma. Mulle meeldivad need vihmametsad ja see ümbruskond. Tahaksin siin veel ringi kolada.
Ja see vaikus ja vabadus vinguvatest hindudest ja eestlastest. Autosse jõudes olin läbimärg aga reis läks korda. Tegelikult ei ole vaja kahte ilusat päeva vaid ühte imelist tundi, et kõik muu unustada.
Kuigi siin piirkonnas oleks väga palju teha ja ringi vaadata, siis olen otsustanud, et pankroti vältimiseks pean oma viimase raha panustama Darwini kaardile. Seega olen siit kohe-kohe ära lendamas ja proovin õnne Darwinis. Kui eriti hästi läheb võib juhtuda, et saan tööle pärlikasvatajate laevale. Aga see on rohkem helesinine unelm. Aga nädal aega ainult mõtlemisaega on andnud kindluse, et kes ei riski see šampust ka ei joo. Mulle see jook meeldib. Riskida meeldib ka.
Mõni aeg on mööda läinud ja jälle olen leidnud endale püsivama töökoha. Seekord siis vist veel väiksemas linnakeses kui Bundaberg. Linnal nimeks Atherton ja asub see Austraalia kirdenurgas. Esimene suurim linn siinkandis on Cairns, mis asub 90 km eemal. Atherton ise on umbes selline Türi suurune linnake.
|
OSCAR-2019
|
||
Laupäeval olime kutsutud naabrimehe juubelile. Veel üks kevadine laps tutvusringkonnas juures ja ka juubilari kaasa on kevadine laps. Enamus külarahvast oli koos ehk siis inimesi lausa neljast perest. Oijah, ei mingit hiilgust enam omaaegse Eesti asustatuima paiga mõttes.. Meil jäi üle ainult suu lahti ühelt poolt ja teiselt poolt jutte kuulata, oleme siin ju täiesti uuekesed. Kuid loomulikult ütlemata tänulikud, et meid nii ilusasti siin omaks võetud on.
Saaremaa maameestel on ikka nii palju tähtsaid jutte - jahijutte, kalapüügijutte, loodusejutte, vana aja jutte, metsade- ja maade jutte, naljajutte ning sekka kohalikku ja maailmapoliitikat. Kunagi ammu ütles keegi tuttav näitsik mandrilt, et temale need saaremaa mehed üldse ei meeldi, sest need on kõik punaste nägudega ja hirmus aeglased. Meite küla mehed küll juubelil väga punased ei olnud, ainult natuke. Küll oleks huvitav nüüd palju aastaid hiljem selle naisterahva arvamust meeste kohta teada saada. Kas eelistaks ta ikka veel kiirete pööretega kahvatu näoga ilueedisid või hindab ka äkki juba talupojatarka tasakaalukust ja ei pea enam inimese juures määravaks tema näonaha värvi. Kõigepealt pean ma aga meenutama, kes see ütleja üldse oli.
Juubelil sain näiteks kiirelt teada, mis lillekolooniad meil seal kaugemal metsa all on - käopäkad. Internet ütleb, et on teine va vahva maaalune lill, kellel erinevalt enamusest taimedest ei ole teps mitte üks piisk klorofülli. Aga elatud ta saab - parasiidina.
Poliitikajutt läks ka vahepealt täiesti tõsiseks. Oh ei, üldse mitte pagulased ega presidendikandidaadid ei olnud teemaks. Paadipõgenike vastu võtmist tuldagu üldse sõrvekatelt õppima, ühe laevatäie kurde on nad ühel ammusel jõululaupäeva ööl juba katnud, toitnud, soojendanud. Hoopis kuningriigi küsimused tulid sünnipäevalauas jutuks. Üks variant oli, et kuulutada Rootsile sõda, siis otsekohe alla anda ja nii saamegi kuningriigiks. Ja teine, et kuna Torgu kuningas Kirill I-le ei olevat viimati tema kroon enam pähe mahtunud, siis miks ei võiks järgmine kuningas olla mõni piklikuma peaga meite küla mees? Kui peo järgsel päeval oma kadunud asju küla pealt kokku korjamas käisime, siis oli äge võimalus jahimehe selle kevadist veretut saaki näha ja pildistada.
Puhkus on ka ikka pidu mis pidu küll, olgu ilm milline tahes. Eelmisel nädalal nähti õhuruumis isegi laiu lumeräitsakaid ja ühel hommikul olid nartsissipõõsad kõik upakil. Külmast ikka. See-eest pliidi kütmine on nüüd juba lapsemäng - natuke suss-suss ja ongi toad soojad. Pliidist rääkides.. aga sellest hiljem.
Kuna nii minu väikevennal kui kaasa pisiõel on sel ilusal ajal sünnipäevad, siis mäletame me mõlemad hästi lapsepõlve kevadeid 60-ndatest. Ehkki aastanumbrid olid erinevad, olime me mõlemad, üks viie, teine kaheksaaastasena, oma aprillikuu beebide sündimise ajaks juba pruuniks päevitunud. Me mõlemad kandsime sel tähtsal puhul valgeid põlvikuid, mis pidi ju lausa padusoojust näitama, kui nii väikesed lapsed paljasääri ringi lippasid. Mina viisin oma emale lõhnakannikesi, mida ise koos tädipojaga metsast korjamas käisin. Mäletan, et metsas oli palav. No ikkagi olid siis ju vanasti kevaded soojemad, äkki siis ka taevas sinisem!?
Sel aastal tegi aga vend endale ise parima sünnipäevakingituse, mida üldse teha andis. Olen ju rääkinud, et me oleme kõik tsunftist Kalastajad. Vend koos sõbraga siis ühel õhtul siin meie kandis lanti loopiski ja eks seeranud minagi ennast oma spinnaga nende kahe vahele. Kolm korda, ei, üks kord võite nüüd arvata, kes EI saanud sel õhtul merest kilupoegagi kätte, kui üks sõpradest sai suure lõhe ja teine jämeda meriforelli. Vend lõi pealekauba iseenda rekordi kala kaalu osas. Pidu! Palju õnne, kallis vennaraas!
Kui nüüd veel pidudest rääkida, siis oleme nende kevadiste hällipäevadega praegu umbes poole peal. Möödas on vennatütrekese, kaasa õe ja õepoja sünnad; minu venna, meie mini ja ühe hea sõbra sünnad, ning naabrimehe jubilei. Homme on papsil auväärne 84, siis tuleb empsil jubilei ja vennanaisel sünna ja tädil ja sõbranjel ja kindlasti olen paar tükki ära ka unustanud.
Sel kevadel oleme päris mitu korda metsas ka kolanud. Leidsime isegi piirivaia üles ja saime aru, et meie piir jookseb mööda vana sammaldunud kiviaeda, millest muidugi ainult jupp veel näha. Mööda piiri ehk siis nähtavasti endist karjaaeda kõrguvad metsa kõige jämedamad põlispuud, millest paljud juba kahjuks oma eluea lõpetanud ja ümber kukkunud. Miski pole igavene.
Suuremaks töötandriks oli ilmade paranedes riisumine, risu põletamine ja ühe kaugema padriku puhastamine. Nüüd on meil juba neli lõkkekohta. See viimane sai nimeks Voolu park, kuna asub see täpselt elektriliini all. Kahjuks hakkas fotoka mälukaart streikima ja ports toredaid võtteid ei taha kaardilt arvutisse libiseda. Ühe neist pildistasin telefoniga fotoka ekraanilt ümber. Kvaliteeti pole ollagi, aga seda leidu ei tahtnud kaotsi lasta.
Koduõuel toimus kah üks huvitav loodusnähtus. Vahtratel oli eelmine sügis väga viljakas ja seemneid oli maas lausa vaaludena. Paljugi sai neist kokku riisutud ja kärutäite viisi lõkkesse viidud. Ühel hommikul olid aga seemned keset õuet kõik püsti tõusnud. Miski ülestõus? Mõtlesin, et tuul on nad niimoodi lükanud, aga siis nägin, et hoopis uued taimekesed tärkavad karjakaupa.
Ükspäev tõi naabrimees ühte salapärast sooja muna maitsta. Appi, kui hea see paari soolateraga oli! Mulle ju iseenesest munakollane ei meeldi, aga see oli väga maitsev ja siidine amps. Loodus ikka oskab..
Mere ääres käime ikka hoolega edasi, täna õhtulgi käisime seal oma tahmunud sõõrmeid tuulutamas. Kalaõnne ei ole sel kevadel veel olnud, aga kellegi värvilised piduõnne saadikud saime siiski põõsast kätte ja tõime koju. Nii kahju, et midagi peale kirjutatud ei olnud. Aijaa ja loomulikult on kohal linavästrikud ja pääsud, nartsissid õitsevad, sest sead neid erinevalt tulpidest ei söö ja täna hakkasid ka vahtrad õitsema. Vaskuss on nähtud ja igat värvi liblikaid. Eile niitsin muru, panin tulevastele õitsejatele - elulõngale, lõhnavale kuslapuule, jasmiinile, floksidele jt kanakakat. Muruniidu, kollase kanakoole, mustsõstra võrsete ja kannikese ning karulaugu lõhnad päikses teevad ilma viinata purju ja linnud hõiskavad oma kaunimaid röökteoseid.
Tegelikult on selle kevade suurprojektiks meil uue pliidi ja sooja seina ehitamine. Aga enne tuleb vanadest lahti saada. Järgmistel piltidel on "täna enne" ja "täna vähem, kui kolme tunni pärast". Pagan, käed on küll vist pool meetrit pikemad! Nii et pillerkaart ei mingit ja soome naabrid said varakult hoiatatud, et kui nad meie õue peal mustade nägudega inimesi näevad, siis need ei ole õnnetud muulased vaid oleme meie ise.
Oli ikka tore lugemine. Sina Katrin ikka oskad...Nägin, et sul on nii mõnus käru, millega lausa lust sodi vedada. Ei tea mis aegadest see pärit? Praegu ei ole selliseid häid asju enam üldse saada. Sain ka teada, et jänesekapsas õitseb ning veel palju muud. Kirjuta ikka oma tegemistest, sain tublisti naerda ja tuju rõõmsaks!
Oi, aitäh, Marite! Käru on vähemalt 30, kui mitte rohkem aastat vana. Eest on serva tugevdatud, rattaid vahetatud ja see kandiline jalg on hiljuti pandud, sest originaaljalg läks kogu aeg alt ära. See on tõesti superkäru, põhiline, et ei roosteta.
Eks ma ikka püüa kirjutada, nüüd hakkab loomingukanal jälle lahti minema. Vähemalt pliidi ehitusest peab ikka reportaaže tegema:)
|
OSCAR-2019
|
||
- Plaanis on kolm rattavõistlust uutel või unustatud maastikuradadel: Paralepas, Paliveres ning Paldiskis.
Sealt edasi saab mõelda mis on selle sisu ja mõte sihtgrupi jaoks ja laiemalt selle kalendri taga oleva organisatsiooni sisu ja mõte selle sama sihtgrupi jaoks.
No ... infi tuleb tänapäeval uksest-aknast, seega peab arenema/arendama ka võimet filtreerida ja ignoreerida. Mina nt jooksen ja ujun ja teen igasugu vigureid, mis võivad tunduda ka "poodi ja tagasi". Strava on minu kontekstis eelkõige MINU ENDA jaoks, trennid on nähtavad sõpradele või mõn...
Kuldar kirjutas: meenutab habemega uudinupukest juudist, kes olla võitnud lotoga miljon rubla. Asjaolude täpsustamisel selgus, et hoopis kümme rubla. Ja mitte lotoga vaid kaardimängus. Tegelikult kaotas, mitte võitis.
Nüüd on veel selgunud, et poiss isegi ei põgenenud vaid jäi kiirabi ootama :) Ootame natuke veel ja selgutb, et polnudki 10-aastased vaid 85-aastased ja siis veel veidi aja pärast selgub, et polnud isegi õnnetust ... Hea näide sellest,et meedia on überpealiskaudne (või überrutakas) ning oma järeldu...
Naiste temposõit 27,7km: 1. Annemiek Van Vleuten aeg 34.25, 48,3km/h võrdlusena meejuunioride hõbemedal samal rajal: Lucas Plapp 34.38 Meie U23 mees: Norman Vahtra 35.08 Ei ole midagi öelda, väga tugevate tagajalgadega 37-aastane naine!... Juunioritel ülekanne piiratud 53-14. Seega usun, selle piir...
Aare mõte kl 8 alustada omab teatavat pointi küll. Aga ainult arvestades neid kes ööbivad Võrus või selle lähimas ümbruses. On ka neid kes hommikul paarisaja kildi tagant otse starti tulevad. Korraldajaonu pakub alternatiivstarti kell 7.00 ja see on igati mõistlik, sest korraldajaonud on ka inimese...
14. kord purgis, 15. kord kavas! Seekordne rada oli koondina vast raskem kõigist senistest, märjast olenemata. Pea olematu rattatrenn viimase 1,5 kuu jooksul ei teinud seda ka kergemaks, kuigi samas näitab see seda, et targalt tempot valides on H100 tehtav alati. Kütiorg 20 km enne lõppu oli maasika...
13 korda sõidetud, sh iga ilmaga (sh stardis maa härmas, mega muda, 18*, sõidul vihma, jne), olematu trenni pealt (sh H100'l kolmas kord MTB seljas hooajal), pohmas peaga (before party - kes mäletab, see teab), vigase rattaga, jne. ALATI FINISHIS! St, kui oled MTB-sõitja siis tead mis pmst ees ootab...
Miks üks mees on tegelik rattamaailma superstaar - sest ta ei jäta kunagi fänne tähelepanuta, ka kõige raskematel rajalõikudel.
Kas ketaspidur on kehvem aerodünaamiliselt? Jah, erinevus/lõiv võrreldes pöiakaga on ühe tootja näitel ca 2W@45km/h - https://www.facebook.com/Swissside/vide ... 586526553/
Seega küsimus taandub sellele kas see lõiv on piisavalt karm ja kas ketta kasutegurid kaaluvad selle nüansi üle?
Hispaanias, mida meil tihti eeskujuks tuuakse pole asjad siiski nii roosilised. Nimelt korraldab sealne rattakogukond, eesotsas legendidega Vuelta raames protestimiitinguid nõudmaks karmimat seadust seoses autojuhtide põhjustatud ränkade õnnetustega. http://www.cyclingnews.com/news/freire-leads-demo...
Nooh, Vueltal on peale 15 etappi TOP10 ca 3 mintsa sees. Girol ja Touril oli vahe ca 2x suurem ja Yatesil oli Girol ka päris korralik edu sees, võrreldes praeguse sekundimänguga. Usun, et TT paneb enesekindlused paika.
rolfvector kirjutas: Äkki peab sarja autasustamist ikkagi mõned päevad hiljem tegema, et jõuaks rahulikult punktid kokku lugeda?
Juhin tähelepanu pisiasjale, et ilmselt on siin märgilise tähendusega ka anatoomilised iseärasused. Ilmselt ei leidu maailmas 100% sarnaseid kõrvu+ peakuju. Seega ei pruugi soovitustest suurt tolku olla. Personaalselt on see tundmatu teema ja mure. Kasutanud olen igasugu erinevaid kiivreid ja ainus ...
Tallinna linn korraldab septembris kampaania - " Kutsume linlasi tegema ülesvõtteid Tallinna jalgrattateede kitsaskohtadest! " https://gis.tallinn.ee/andmekorje/ Anna kaardil teada äärekividest ülekäikudel (kõrgemad kui 3 cm) ja silumist vajavatest teekonarustest. Oma tähelepanekule saad l...
erikr kirjutas: Pole veel Tallinna linnaliikluses ega ka maanteel rattaga sattunud olukorda kus ei saa suunda näidata.
soul kirjutas: President Kaljulaid rikkus Narva rattasõidul liiklusseadust. https://www.ohtuleht.ee/894424/presiden ... lusseadust
Ajakirjanikule peaks nüüd ordeni andma sellise tähelepanu eest kindlasti! Karlsoni irooniamaiguline kommentaar võtab teema hästi kokku.
Kas Oulu on siis tänu rattateedele nii Soome kui ka maailma mastaabis edukas linn? Mulle on jäänud mulje, et vähemalt soomlastele see ei ole mingi unistuste linn elamiseks... MIsasja? Jutu mõte on on näidata asjade edukat planeerimist ja teostust. Tõmmata miski suva saag käima ... milleks? Ilmselt ...
JLansa kirjutas: ...mis stardis sa Miilits olid? -ise vastan, sind ei olnudki, seega väga objektiivne arvamuste avaldaja.
Sellisele kibestunud purskele vastamiseks ei pea osalema! Otsida süülist oma kärsitusele või võimalikule oskamatusele on ülimalt küüniline. Saaks veel aru kui tegu poodiumile püüdlejaga ... kaugel sellest.
JLansa kirjutas: ...Sama on selgelt ka välja öelnud korraldaja, et GP ei ole algajale ja tavalisele harrastajale...
Millal, kus? Ma tavalise harrastajana olen siis lausjultunult läinud GP sõitma - kus nüüd küll indulgentsi saaks?
Väga hea rada ja mõnus sõit! MarkoAa poolt väga hea video rajast! Kas saaks palun järgmine hooaeg KÕIGIST radadest sellise video ja seda enne võistlusi. Oleks suureks abiks ja saaks natuke tutvuda. Korraldajal ka hea, ei pea üldse rajakirjeldust enam tegema:)! No siis peame Marko palkama nädal enne...
Kogu see teema näitas muuhulgas ilmekalt kui mõttetu on ennustamine ja arvamine. Kahju muidugi hr peaanalüütikust, kes kapitaalselt rupsikusse pani oma kindlate teadmistega.
... Kokkukukkumise äärel vaesed kurnatud finiši poole vaarumas. Klaasistunud pilkudega, tuimade, hallide nägudega maratonikilomeetreid mõõtvaid - aga enne on ujutud 3,8 km ja sõidetud 180 km! - inimvared. Seda on valus ja õõvastav vaadata. Tervisega sellistel üritustel mingit pistmist ei ole. Peame...
Mida te küll näete nendest amatöörvõtetest? Videost saad heal juhul seda, kas on kruusakas või singel. Rõuges on singlit kõvasti. Kõige muu võtmes on liikuv pilt mõttetu - juurikad, kivid, tõusud, laskumised - neid peab kogema, mitte vaatama.
|
OSCAR-2019
|
||
Kuidas siis on "õige" teha, et aku kestaks võimalikult kaua ja annaks korraliku ettenähtud matsu välja ka?
- Kas see mitu korda suuremate ampritega laadimine annab lisaks lühemale laadimisajale ka midagi muud? Kas sellega teadlikult tapetakse aku rutem ära, kuid muud positiivsed omadused kaaluvad selle lisakulu (tihedam akude ostmine) võistlejale üles?
- Seni arvasin, et cut-off voltage ongi selleks, et sinnamaani rahulikult kella vaatamata kihutada. Kas tegelikult kõik jälgivad teadlikult, et alla 30% akut ei sõida (kellaga, pinget mõõtes vm.) ?
Ma ei tea kuivõrd see peaks "Do"'s alla just minema ja kuiväga ma kipuks ütlema "tee just nii" aga minu kogemus on senini järgmine:
1. Harrastusvõistlejale (nagu mina) mitte mingit vahet kuidas akut hoiustada, ta sureb siis kui ta surra tahab. Punkt.
3. Ainus mis üldse kuidagigi oluline tundub, on see, et hästi kestavad akud mida sa kasutad, kas korra kuus või korra nädalas või iga päev. Aga kasutad.
4. Laadimisvool ei ole minu kogemuste põhjal aku eluiga mitte kuidagi mõjutanud, samas ei ole mul ka palju akusid/laadijaid millega olen üle 2C saanud minna.
Aga on üks väga oluline asi mis eluiga mõjutab. Balanseerimine. Seda ei pea ilmtingimata tegema iga kord, aga vähemalt 10 laadimise tagant peaks akut kindlasti balanseerima. Ja mida vanem aku on tõenäolsielt seda tihemini. Kui sul on balanser olemas siis ma ei näe mitte ühtegi head põhjust miks seda ei peaks igal laadimisel kasutama. Balanseerimine aitab edasi kasutada "veel hingitsevat" akut ning ilma balanseerimata laadimine võib vabalt tappa su tutt-uue high-end aku mõnekümne laadimiskorraga.
Disclaimer, üks asi mis võib oluliselt mõjutada minu kogemust lipo akudega, on see, et ma ei sõida neid pea-aegu mitte kunagi tühjaks, ka mitte cut-off pingeni ning neid kordi kui kasutan üle poole aku mahtuvusest ära on väga-väga vähe.
Suurem laadimisvool annab kõrgema aku sisetemperatuuri, mis annab väiksema sisetakistuse, mis omakorda võimaldab akust rohkem ampreid välja võtta. See vahe on igale edasijõudnule tuntav, ent enamikes klassides ja harrastaja tasemel sõites mõjutab see erinevus sinu lõpptulemust täpselt samapalju kui vihmahoog Lõuna-Aafrika vabariigis.
Minu tõekspidamised LiPo kohta. Kasutan HK akusid, seega kallimad võistlusakud käituvad äkki teistmoodi. Samas peaks HK akud olema suurema läbimüügi tõttu värskemad, mitte kaua aega laos seisnud.
Mõnede LiPo akude peal on küll kirjas, et max laadimisvool 5C vms (tavaliselt muidugi hüüumärgiga), aga ma laen alati 1C vooluga. Oleneb vist laadijast, aga suurema vooluga laadimine ei anna alati erilist ajavõitu. Lõpus hakkab laadija ikkagi voolu ise vähendama, Suurema voolu puhul toimub varem, väiksema voolu puhul hiljem ja lõpp on see, mis võtab suht kaua. Kui balanseerimise puhul läheb pingete erinevus üle mingi teatud väärtuse tõmbab laadija ka voolu korraks vähemaks ja pakun, et see on sagedasem suurema vooluga laadimisel. Balanseerimist kasutan eranditeta iga kord.
Regu cut-off on minu jaoks viimane piir, aga mitte normaalne. Üldjuhul üritan nii teha, et vähemalt 20% jääks akusse, aga tavaliselt jääb rohkem. Enne kasutasin taimerit, aga korralik akuvaht aitab palju paremini akut kasutada ehk siis annab turvaliselt rohkem lennutamise/sõitmise aega (mille muu pärast ma platsile või rajale lähen). Korraliku akuvahi all pean midagi järgmist silmas:
Nendel saab alarmi pinge väärtust suurtes piirides muuta. Aku jaoks suurel koormusel kasutan väiksemat alarmi väärtust, väikesel koormusel suuremat väärtust. 3,3-3,4V on minu jaoks cut-offi jaoks üldjuhul liiga väike.
Storage pingega akusid hoian puutumata kasvõi aastaid (reaalselt kõige rohkem mõned kuud), aga vahepeal kontrollin, et pinge elemendi kohta liiga alla ei langeks. Tühjaks kihutatud/täis laetud akut üle kolme päeva ei hoia. Kui nädalavahetus on nelja päeva pärast, laen ikkagi akud säilitamise pingeni (jah isegi siis kui on kaheksa akut täis laetud ). Kiireks säilitamise pingeni tühjaks laadimiseks on mul jämedast nikroomtraadist koormus (ca 1Ω), ülal mainitud akuvaht (elemendi pinge) ja vattmeeter (näitab kasutatud mAh). See suurendab küll tsüklite arvu, aga pole minu kasutussageduse puhul kunagi limiteerivaks saanud.
Mina laen alati kõiki akusid (nii pannikate ühepurgiseid kuid ka kahepurgiseid) üle 1C (tavaliselt 2C'ga). Miks? - Akudel on rohkem jõudu ja punch ei kao sõidu jooksul ära. Samuti on kogemus näidanud, et 1C'ga laadides lähevad akud elu jooksul järjest pehmemaks, suurema voolutugevusega aga mitte. Kui sureb, siis järsult. Eluiga - ei vähene oluliselt, aga akud on lõpuni välja väga head.
Modified 1:12 Pancari klassis on sõidud 8 minutit ja selle lõpuks on akud täiesti nullis, sõidetakse ilma cut-offita. Kvaliteetsetele 1s akudele see väga liiga ei tee, aga ega see midagi paremaks ka kindlasti ei tee. 2s akude cut-offi sõitmine ei tee akudele midagi hullu. Nagu ühepurgistega, nullilähedale sõitmine head ei tee, aga midagi hullu sellest ei juhtu.
Liposid ei tohi tühjana seisma jätta! See on akudele arvatavasti kõige hullem. Täislaetud akude hoiustamine ei ole ka just performance'i kadumise tõttu hea mõte. Kõige parem on hoida umbes storage pingel, natuke alla selle.
Ühesõnaga on mida jälgida, eriti kui ebaregulaarselt sõitmas käia ja akud vahepeal niisama seisavad.
Kalli ja odava asja vahel on siiski enamasti ka mingi vahe ja see vahe on enamasti see, mis määrab ära kas me oleme nõus mingite omaduste eest rohkem maksma. Mudelikaubandus hakkab pakkuma küll odavat kaupa, aga mis on sest kasu kui vajalikud omadused puudu.
Odavaid asju on alati müüdud, millegipärast eelistavad paljud siiski kallimaid, kuid enam seadistusvõimalusi pakkuvaid lahendusi. Igal tootel on oma tarbijaskond ja tihtipuhku kujuneb odav asi kokkuvõttes hoopis kallimaks. Antud jutt mitte otseselt DX3E(conomy) kohta vaid nii üldiseks filosofeerimiseks.
Väga hea uudis Kõigil meil polegi vaja suuri digiekraaniga 4-6 tonniseid saatjaid...samas kui 2,4 ghz kuluks ikka ära.
Sellise hinnaga olen mina ka ostja! To ROmm:ma ei ole küll Spektrumi seadistusvõimalustega kursis,aga julgen väita,et 95% Futaba 3PK pakutavatest on minu jaoks küll liigne ja ajavad menüü liigselt keeruliseks.Mis võib küll vabalt olla minu vähene arengu süü ja ei tähenda,et neid võimalusi üldse vaja poleks.
See DX3E on ka kindlapele hea asi oma hinna eest ja sellele kes puldist igasuguseid kõveraid seadistada ei soovi täitsa piisav. Mulle näiteks äärmiselt oluline omadus ja seepärast kasutan DX3R saatjat. Fakt on see, et spektrum on hea, kerge, kasutajasõbralik ja lisaks ajaliku disainiga sõltumata hinnast ja mudelist.
Kunagi arvasin minagi et igasugu "kõverad" on vajalikud ja ilma nendeta ei saagi kiiresti sõita, mis siis et pikemat aega asjaga tegelenud inimesed mulle väitsid vastupidist. Praeguseks võin öelda et kiiresti ma ikka ei sõida, aga saab ilma "kõverateta" sõita küll ja praeguseks ei kasuta ma ühtegi "kõverat" oma 4,5k saatjal. Mina kasutan seda "kallist" saatjat vist ainult selle pärast et tal on suur ekraan, suur on ju pop ja noortepärane :)
Reaalselt on vaja puldile minu meelest ainult servo endpointide seadistus võimalust mõlemale poole eraldi ja ta peab mugav käes olema. Kas need võimalused sellel DX3E'l olemas on, ma vee ei tea, aga eks paistab.
Maa peale tagasi tulles, tuleb tunnistada et Spektrum on praegusele ajale vastava saatja teinud. Kõigil ei ole võimalik 4-6k saatjaid omada... ja ehk nüüd enam pole ka põhjust kui see asi toimib.
Mina olen üks nendest inimestest kes kiire mudeliga (näiteks konversioon ja 1:10 modified) ei oska küll ilma gaasikiiruse piiramise ja gaasi-expota sõita. Aga ma imetlen neid kes seda oskavad.
Ja ühtlasi ei saa aru milleks on valgel inimesel tarvis 2,4ghz saatjat. Võibolla siis ainult sel põhjusel, et 40 mhz on üha kehvemini kättesaadav.
Ja 2.4 saatjat oli mul vaja ainult selle pärast et ma ei viitsinud jagada mingil sageduste teemal. Lihtsalt minu mugavus.
Siin teemas päris mitmed ütlesid juba et tahaks seda DX3E'd, kui keegi neist kindel tahtja on ja tahab seda kohe esimeste seas saada, siis võiks sellest soovist mulle teada anda, teaksin siis palju neid backorderisse panna. Horizoni uued asjad kipuvad EU laost kohe otsa saama ja siis läheb vahest kuid enne kui jälle saab.
|
OSCAR-2019
|
||
Küta oma rasvapõletusahju nende kaheksa olulise toitumist puudutava strateegilise nipi ja retseptiga.
Ammu on teada, et seedimine nõuab energiat ning energia omakorda põletab kaloreid. See on dieedi mõjutatav protsess, mida nimetatakse termogeneesiks ja mis aitab lagundada ja omastada seda toitu, mida sa söönud oled – ükskõik kas selleks on jogurt või pähklid. Ja lisaks tõstab see su ainevahetuse kiirust.
Olenevalt sellest, kui palju kütust sa oma looduslikule rasvapõletusahjule lisad, võib see kas turtsuda ja vääratada, lõpetada oma tegevuse täielikult või säilitada stabiilse hõõgumise.
Väikese glükeemilise indeksiga (GI) toiduained nagu väikse rasvasisaldusega valgu allikad ja kiudainerikkad süsivesikud on head, sest nad julgustavad keha kasutama rohkem rasva kütusena, kuivõrd need kiirendavad termogeneesi protsessi, mida dieet esile kutsub. Tarbides orgaanilisi ja värskeid toiduaineid, väikse rasvasisaldusega valgu allikaid, palju värskeid puu- ja juurvilju, kasulikke komplekssüsivesikuid ja täisteradest saadavaid süsivesikuid ning tervislikke rasvasid saad sa aidata kehal ehitada vormis muskleid ja põletada kaloreid kõige efektiivsemalt.
Süües tasakaalustatud toitu või suupisteid, mis sisaldavad vähese rasvasisaldusega valke mitte hiljem kui 1-1,5 tundi pärast treeningut, suureneb su suutlikkus täiendada energiavarusid, parandada lihaskiude ning saavutada rohkem vormis lihased.
Ajakirjas American Journal of Clinical Nutrition avaldatud uuringutes leiti, et isegi kui väikese ja suure glükeemilise indeksiga toiduained põletasid sama hulga kaloreid, aitasid väikese glükeemilise indeksiga toiduained rasvu põletada kaks korda rohkem kui suure glükeemilise indeksiga toiduained.
Vesi mängib olulist rolli termogeneesi stimuleerimisel. Viimase aja uuringud on näidanud, et poole liitri vee joomine suurendas kuni tunni jooksul pärast joomist energiakulu 24% võrra. Humboldti Ülikooli poolt eraldi tehtud uuringutest selgus, et sama koguse vee joomine tõstis ainevahetuse kiirust 30% võrra kümne minuti jooksul, andes maksimaalse tulemuse 30-40 minutit hiljem.
Tavaliselt soovitatakse päevas juua 1-3 liitrit vett sõltuvalt individuaalsetest vajadustest ja energiakulust. Intensiivsema treeningu korral, mis kestab kauem kui 60 minutit, peaks vett jooma 2-3 liitrit päevas.
Valgurikkad toidud võimendavad su ainevahetust ja võrdeliselt sellega aitavad põletada kaloreid ning saavutada rohkem vormis lihaseid. Viimaste uuringute kohaselt mõjutavad valgurikastest toitudest saadavad valgud oluliselt termogeneesi, eriti kui võrrelda neid rasvarikaste toitudega. Kuid sa pead valima hoolikalt: kõige mõjuvõimsamad valguallikad on kana- ja kalkunirind, sealiha, soja, munavalged ja lahjad looma- või piisonilihatükid. Lisaks on valkude plussiks ka asjaolu, et just tänu valkudele kestab täiskõhu- ja rahulolutunne kauem.
Valgud pole mõeldud ainult liha- ja piimatoodete armastajatele. Sojavalkude võime rasvu põletada, eriti siis, kui süüa neid koos kasulike rasvadega, on veel üks võimalus keha vormishoidmiseks. Kuna soja esineb mitmetes erinevates vormides alates tofust ja sojapiimast kuni tempehi ja sojapähkliteni, on seda taimset valku väga lihtne oma toidu hulgas kasutada ning ühtlasi ei kaota soja töödeldes oma kvaliteeti.
Just pipraliste perekond on see, mis aitab sul oma ainevahetuse veelgi kiiremini ja tulisemalt tööle panna. Ühe uuringu kohaselt piisab vaid 5 grammist (vähem kui ¼ teelusikat) tšillist, et kiirendada naise ainevahetust vaid paari minutiga tervelt 20% võrra.
Viimaste ajakirjas Physiology and Behaviour avaldatud uuringute kohaselt aitab erinevate vürtside, näiteks ingveri, musta pipra ja tšilli segu lisaks rahulolutundele võimendada ka termogeneesi ja rasva oksüdeerumist.
Kohvi ja tee ei ole mõeldud vaid hommikul joomiseks. Kuigi kofeiinil on energiatandev ja rasvupõletav toime, ei ole see ainus põhjus, miks kohvi või teed juua.
Roheline tee, olles antioksüdantiderikas, on kogunud populaarsust tänu oma võimele takistada rasvade imendumist ning aktiviseerida rasvade ainevahetust maksas. Samuti on leitud, et roheline tee aitab oluliselt suurendada keha energiakulu 24 tunni jooksul pärast joomist. Seda termogeneetilist protsessi mõjutavad rohelises tees sisalduvad polüfenoolsed ühendid – katehoolid.
Vastavalt ajakirjas Journal of American College of Nutrition avaldatud uuringutele põletasid need, kelle C-vitamiini tase oli piisav, keskmise treeningu ajal 30% rohkem rasva kui need, kelle C-vitamiini tase oli madal.
C-vitamiini ammutamiseks soovitame juurviljadest eelkõige tomateid, rohelist ja punast pipart, brokolit, lehtköögivilju (spinat, roheline salat jne) ja sparglit. Puuviljadest sobivad kõige paremini kiivid, õunad, banaanid, virsikud, marjad ja tsitrusviljad. Marjad aga ei ole kasulikud ainult nende kõrge C-vitamiini sisalduse tõttu, need sisaldavad ka palju kiudaineid. Vaarikad, põldmarjad, maasikad või mustikad aitavad sul saada vajaliku päevase annuse.
Kaltsium ei ole vajalik ainult sinu luudele. Et hoida oma keha termogeneetiliselt võimalikult aktiivne, pead sa sööma toite, mis sisaldavad piisavalt kaltsiumit: madala rasvasisaldusega piim, juust, jogurt, sojatooted ja lehtköögiviljad.
Kaltsiumirikkad dieedid madala rasvasisaldusega piimatoodetest suurendavad kaalukaotust, kuivõrd nad tõstavad heitrasvade- ja energiakulu 24-tunnise perioodi vältel. Kui su keha ei saa piisavalt kaltsiumit, hakkab tööle süsteem, mis sunnib su keha end rasva varuma, mitte seda põletama.
Jäta meelde see lihtne reegel: kaltsiumi tarbimine, eriti süües madala rasvasisaldusega piimatooteid, võib stimuleerida rasva põlemist ka pärast söömist.
Unusta rasvavabad dieedid. Oluline on valida õiged rasvad. Jah, rasvad võivad tõesti aidata sul põletada rasvu ja olla seeläbi sulle kasulikud. Monoküllastamata rasvad, mida saab Extra Virgin oliiviõlist, suurendavad oluliselt keharasvade oksüdatsiooni. Kui üks uuringutest on näidanud, et oliiviõli edendas naiste puhul rasvaoksüdatsiooni ja dieedi mõjutatavat termogeneesi, siis lisauuringud vastupidavusaladega tegelejatega näitasid, et madalal rasvasisaldusel põhinevad dieedid ohustasid tervist ja suutlikkust.
Nii et vali Kreeka pähklid, mandlid, maapähklid, oliiviõli ja avokaadod, et maksimeerida oma loomulikku rasvapõletuspotentsiaali ja rahulolu.
Tarbi neid toiduaineid, mis me selles artiklis välja olema toonud, et viia oma füüsis tasemele. Sinu keha rasvapõletamise salarelv on lihtne: kvaliteetsed, värsked, täisteratoiduained õigetes kogustes ja õigetel aegadel terve päeva vältel.
Kuna omlett valmib väga kiiresti, valmista kõik koostisosad eelnevalt ette. Samuti soovitame kiireteks hommikuteks hoida hakitud sibulat ja pipart külmutatuna, et toit saaks veelgi kiiremini valmida.
1) Kalla oliiviõli väiksele teflonpannile keskmisel kuumusel. Lisa piprad ja sibulad. Pruunista kolm minutit ning seejärel eemalda tulelt.
2) Aseta teflonpann keskmisest kuumemale kuumusele ning pihusta see kergelt õliga üle. Vahusta munavalged, vesi ja oregano ning seejärel kalla segu koheselt pannile. Kata pann kaanega ning küpseta umbes minut.
3) Eemalda pannilt kaas, aseta pruunistatud juurviljad ja juust poolele munasegule ning ettevaatlikult voldi teine pool üle selle, moodustades poolkuu. Keera kuumus madalamaks, katta pann kaanega ning küpseta umbes minut, kuni juust on sulanud. Serveeri kohe koos vähese musta pipraga.
Marjad koos banaaniga annavad palju C-vitamiini, piim kaltsiumit ning valgupulber tagab püsivad jõuvarud terveks päevaks. Kuivõrd selle smuuti valmistamiseks kulub väga vähe aega, on see hea hommikusöök siis, kui sul on kiire.
1) Kalla piim mikserisse. Lisa banaan, marjad ja valgupulber. Mikserda 15-20 sekundit või kuni segu muutub kreemjaks.
Hoia kodus alati kanakonservi. Nii on sul võimalus valmistada endale kiirelt üks lõunasöök. Selle salati võid ka keerata pita või tortilla sisse.
1) Pane esimesed seitse komponenti keskmise suurusega kaussi ning sega. Tõsta umbes ¾ tassi kana-mangosegu rohelise salati peale. Iga portsjoni peale pane 1 teelusikatäis purustatud maapähkleid.
Sisaldades palju A- ja C-vitamiini, pakub see supp küllaldase lõunasöögi nii kodus kui kaasavõtmiseks.
1) Aseta kalkun, kartulid ja vesi suurde potti ning kuumuta kuni need keema lähevad. Keeda neid 7 minutit või kuni kalkun ei ole enam roosad. Eemalda liha ja lase sellele toatemperatuuril jahtuda. Hoia kartuleid tasasel tulele.
3) Samal ajal vahusta piim ja jahu omavahel, kuni need kreemjaks muutuvad. Aeglaselt kalla see kastrulisse ning sega, kuni kõik komponendid on omavahel segunenud. Kuumuta suppi veel 2-3 minutit kuni see on paksenenud.
Selle krõbeda vahepala saad pista endale kotti ning süüa just siis, kui tunned, et vajad midagi kerget ja kiiret.
See on kergesti muudetav retsept, kuivõrd banaani võid asendada ka virsikute, greibi, apelsini või maasikatega, olenevalt sellest, mida sul parasjagu puuviljakausis leidub ja mis sulle endale meeldib.
See on tugev õhtusöök, mis ühendab endas soja külluse ning maapähklite tervislikud rasvad. Siia juurde sobib ideaalselt ka klaasitäis rohelist jääteed.
1) Aseta porgandid ja paprika köögiviljaaurutisse keeva vee kohale. Auruta viis minutit. Seejärel eemalda need kuumuselt ning tõsta kõrvale.
2) Samal ajal kalla oliiviõli keskmisel kuumusel soojenevale teflonpannile. Lisa tofu ja teelusikas sojakastet, pruunista viis minutit. Lisa ingver, küüslauk ja teine teelusikatäis sojakastet, pruunista veel 5-6 minutit kuni tofu on kergelt kõrvetatud ja kuldpruun.
3) Samal ajal pane kõik maapähkli kastme koostisosad mikserisse ja mikserda neid 10-15 sekundit, kuni segu muutub kreemjaks. Kalla kaste tofusegule ning keera kuumust vähemaks. Hoia segu madalal tulel, kuni kaste pakseneb.
See on parem kui väljas söömine: see on segu vürtsidest. Sobib ideaalselt koos musta jääteega, millele on lisatud viil sidrunit.
1) Sega omavahel kõik kastme komponendid keskmise suurusega kausis ning pane vähemalt 30 minutiks külma.
2) Kalla oliiviõli suurele keskmisel kuumusel teflonpannile. Lisa kana, küüslauk ja pipar ning prae kolm minutit. Keera kanatükid ümber ning prae veel 3-4 minutit. Lisa sibulad ja tomatid, praadides seni, kuni kana on muutunud kuldpruuniks ega ole enam roosa ning mahlad hakkavad panni äärel pruunistuma.
ASi Helmes juhi Jaan Pillesaare hinnangul on nõukogude aja pärand Eesti ülikoolides jätkuvalt tuntav, ent sellest haritud inimese kasvatamiseks ei piisa.
"Kuna ma ei ole Eesti haridussüsteemi spetsialist, siis oskan probleeme ja eeliseid seega hinnata vaid isikliku kogemuse ja väliste tunnusmärkide põhjal," rääkis Pillesaar. "Minu tähelepanekuna on välisülikoolide lõpetajatel üldjuhul avaram ja realistlikum maailmapilt, paremad väärtushinnangud ning kaasaegsem haridus. Nõukogude aja pärandi tulemusena tunduvad Eesti ülikoolides fundamentaalained olevad jätkuvalt tugevad, aga neist üksi haritud inimeste kasvatamiseks ei piisa, lisas ta.
Nii on lõpetajatel Pillesaare hinnangul vaja ka erialaliselt kõige kaasaegsemaid praktilisi teadmisi, kvaliteetset võõrkeeleoskust ja rahvusvahelist maailmapilti.
Tarvis oleks ülikoolide juhtimisse kaasata rohkem kvaliteetseid välisõppejõude ning aidata kaasa üliõpilaste vahetusele üle maailma, sest kõike Eestis meie väiksuse tõttu ei olegi võimalik kvaliteetselt pakkuda.
Lisaks oleks Pillesaare hinnangul vaja valida selged erialalised fookused, millele panustada: "Me oleme selleks liiga väike riik, et rahaliselt oleks võimalik igal alal maailmatasemel haridust pakkuda. Ja tulevikumaailmas vajab iga inimene järjest enam toimetulekuks maailmatasemel haridust."
|
OSCAR-2019
|
||
Carfox austab oma klientide ja kõikide teiste isikute privaatsust, kelle andmetega kokku puutume ja teeme pingutusi, et tagada andmete kaitse ja turvaline töötlemine.
Käesolevas privaatsuspoliitikas kirjeldame, kuidas Carfox OÜ töötleb Sinu isikuandmeid, kui pöördute meie poole, sõlmite meiega lepinguid, külastate meie remonditöökoda või veebilehte.
Palun tutvuge privaatsuspoliitikaga hoolikalt. Carfox võib teha privaatsuspoliitikas aeg-ajalt muudatusi. Küsimuste või taotluste korral palun võtke meiega ühendust allpool toodud kontaktandmetel.
Kui pöördute Carfox poole teenuse saamiseks või kauba ostmiseks, peame töötlema Sinu kohta andmeid, mis sisaldavad ka isikuandmeid. Need võivad sisaldada järgmisi andmeid:
Carfox’il on õigus kontrollida Sinu poolt avaldatud isikuandmete õigsust ning koguda Sinu kohta täiendavaid andmeid avalikest allikatest, näiteks kontrollida juhiloa kehtivust kindlustusjuhtumite vormistamisel.
muu Carfox õigustatud huvi alusel töötlemine, tingimusel, et Carfox õigustatud huvi ei kaalu üles andmesubjekti õigusi.
Carfox võimaldab oma klientidele veebilehe kaudu huvipakkuvat sisu ja e-teenuste kasutamist. Carfox veebilehe kaudu saate tellida personaalseid pakkumisi enda e-postiaadressile või broneerida aegasid Carfox teenuste kasutamiseks, näiteks sõiduki remont või hooldus, mille broneerimist me veebilehe kaudu võimaldame.
Carfox veebilehe kaudu päringu esitamisel töötleme üksnes neid andmeid, mida oled meile päringu esitamisel edastanud. Kui esitate meile päringu või broneerite veebilehe kaudu aja teenuse saamiseks, töötleme Sinu isikuandmeid ainult Sinu päringule vastamise eesmärgil või Sulle teenuse broneerimiseks.
Carfox veebileht kasutab küpsiseid identifitseerimise, analüüsimise ja reklaamimise eesmärgil. Carfox e-teenuste küpsised salvestavad Sinu kohta järgmiseid andmeid:
Carfox ei vastuta kolmandate osapoolte veebilehtede sisu ja turvalisuse eest ning kolmandate osapoolte veebilehtede kasutamine toimub kliendi enda vastutusel.
Carfoxiga on võimalik ühendust võtta ka meie sotsiaalmeedia kanalite kaudu näiteks kirjutades või postitades Facebooki lehele.
Kui postitate teate Carfox avalikule sotsiaalmeediakanali lehele, palume arvestada, et kunagi ei tohiks oma postitusse või sõnumisse lisada tundlikke andmeid, mille jagamist Te ei soovi. Palun arvestage, et avalikule sotsiaalmeedia kanali lehele postitatud teavet saavad lugeda kõik selle sotsiaalmeedia kanali kasutajad.
Carfox võib teatud juhtudel edastada Sinu isikuandmeid kolmandatele isikutele Euroopa Majanduspiirkonnas. Carfox võib edastada Sinu isikuandmeid:
Carfoxiga samasse kontserni kuuluvatele juriidilistele isikutele eesmärgiga hallata efektiivsemalt kliendi ja Carfox vahelisi suhteid;
Carfox koostööpartneritele, kellele andmete edastamine on vajalik kliendiga sõlmitud lepingu täitmiseks või tagamiseks, näiteks varuosade tarnijatele, kellele tuleb edastada andmeid tellimuse täitmiseks;
Carfox koostööpartnerid, kellele andmete edastamine on vajalik parima teenuse osutamiseks, näiteks IT- tugiteenuste osutajad, turunduspartnerid jne;
Volitatud töötlejate kasutamisel, kasutab Carfox ainult selliseid volitatud töötlejaid, kes tagavad piisava andmekaitse taseme Euroopa Liidus kehtivate õigusaktide kohaselt. Kui Sul on täpsemaid küsimusi Carfox volitatud töötlejate kohta, võtke palun meiega ühendust allpool peatükis „Kontakt“ toodud kontaktandmetel.
Carfox säilitab Sinu isikuandmeid kujul, mis võimaldab Sind tuvastada, ainult nii kaua, kui see on põhjendatult vajalik isikuandmete kogumise eesmärgist lähtuvalt või põhjendatud tulenevalt Carfox õigustatud huvist tingimusel, et Carfox õigustatud huvi ja riive andmesubjekti õigustele ja vabadustele on tasakaalus.
Carfox tagab andmesubjektidele kõik kehtivatest õigusaktidest tulenevad õigused. Sinu isikuandmete töötlemisel, on Sul järgmised õigused:
Juurdepääsuõigus andmetele, mis tähendab, et Sul on õigus igal ajal küsida, kas Carfoxil on Sinu kohta isikuandmeid ja õigus saada teavet selle kohta, milliseid isikuandmeid Carfox Sinu kohta töötleb;
õigus isikuandmete parandamisele, mis tähendab, et Sul on õigus taotleda Carfoxilt oma isikuandmete täpsustamist või parandamist, kui need on ebapiisavad, puudulikud või valed;
õigus vastuväidete esitamisele, mis tähendab, et Sul on õigus esitada Carfoxile vastuväiteid oma isikuandmete töötlemise suhtes;
õigus nõuda isikuandmete kustutamist, mis tähendab, et Sul on õigus taotleda, et Carfox kustutaks Sinu isikuandmed, näiteks siis, kui isikuandmeid töödeldakse Sinu nõusolekul ja oled nõusoleku tagasi võtnud;
õigus piirata töötlemist, mis tähendab, et Sul on õigus nõuda, et Carfox piiraks Sinu isikuandmete töötlemist, näiteks kui Carfox ei vaja Sinu isikuandmeid enam töötlemise eesmärkidel või kui oled esitanud töötlemise suhtes vastuväite;
õigus andmete ülekantavusele, mis tähendab, et Sul on õigus saada ise andmeid, mida oled Carfoxile elektrooniliselt esitanud kirjalikult või üldkasutavas elektroonilises vormingus, ning, kui see on tehniliselt võimalik, nõuda, et Carfox edastaks need andmed kolmandale teenusepakkujale;
Palun pidage meeles, et käesolevas peatükis loetletud õigused ei ole piiramatud õigused. Teatud juhtudel võivad teiste andmesubjektide õigused, Carfox õigustatud huvid või Carfox juriidilised kohustused piirata Sinu õigusi.
Kui Sul on küsimusi käesoleva privaatsuspoliitika kohta, küsimusi selle kohta kuidas Carfox Sinu isikuandmeid töötleb või kui soovid esitada isikuandmete töötlemisega seotud taotlusi, võta palun Carfoxiga ühendust e-posti, telefoni või posti teel järgmistel kontaktidel:
Küpsis on tekstifail, mille salvestame Sinu seadme (nt arvuti, mobiiltelefoni, tahvelarvuti) veebilehitsejasse ainult siis, kui külastad Carfox veebilehte. Küpsiseid kasutame üksnes selleks, et Carfox veebileht toimiks paremini ja tõhusamalt.
Carfox veebilehel kasutame sessiooni- ja püsivaid küpsiseid. Need on küpsised, mida kasutame meie ja/või mida kasutavad kolmandad pooled.
Sessiooniküpsiseid kasutame igal külastusel. Sessiooniküpsised seostavad Sinu tegevusi meie veebilehel ja kehtivad ainult veebilehitseja sessiooni ajal. Sessioon algab siis, kui avad Carfox veebilehe, ja lõppeb lehe sulgemisel või kui viimasest tegevusest on möödas kolm tundi. Kõik sessiooniküpsised kustutatakse pärast külastust.
Püsiküpsised salvestavad Sinu eelistused või tegevused. Sessiooniküpsistega võrreldes on neil pikem tööiga ja need kehtivad igale konkreetsele küpsisele etteantud tähtaja piires. Püsiküpsised ei kustu lehitseja sulgemisel ja salvestatakse Sinu seadmes. Püsiküpsised aktiveeritakse igal Carfox veebilehe külastusel, mis salvestas konkreetse püsiküpsise.
Võimaldab kasutada veebilehe funktsioone ja mäletada vormidesse sisestatud teavet ka siis, kui kasutaja liigub sessiooni ajal muudel Carfox kodulehe alalehtedel. Ilma rangelt vajalike küpsisteta pole mitmed veebilehe teenused võimalikud. Rangelt vajalikud küpsised ei kogu turunduslikul eesmärgil teavet ega jäta meelde, milliseid lehti internetis vaadatakse.
Kui soovid kasutada veebilehe Carfox.ee kõiki võimalusi, pead küpsiste kasutamiseks loa andma. Seda saad teha oma brauseri seadete kaudu. Kui Sa küpsiste kasutamist lubada ei soovi, saad need brauseri turbeseadete kaudu välja lülitada. Samas võib selle tulemuseks olla, et veebileht Carfox.ee ei tööta nii, nagu ette on nähtud.
|
OSCAR-2019
|
||
Ooo ma üllatan ennast. Kuidagi õnnestus nii, et juba tegin uuded klipid meie trennidest ja viitsisin nad isegi jüütüübi laadida. Wow.
Meeraga kõigepealt sama trenn, mis eelmine kord. Sel korral ta oli silmnähtavalt pehmema kehakeelega ja vähem magnetiseeritud maiuste kohale – jeee!. Ja mina suutsin seekord vähem oma liikumisega teda peibutada, stressi paremini maha laadida ning koera poolt pakutavat energiat tagasi peegeldada – topelt jee! :D. Suurim pang oli see, et hakkasin katsetama jälle rinnalt tõukamist aga unustasin ennast millegipärast õnnestumiste järel sellesse jadasse ega võtnud vahepeal survet maha ka, nii et Meera pidi ise mängu sisse pausikesed jälle sisse pikkima ja mind maha rahustama. Iga pausi momendi juures Meera muidugi pidas vajalikuks käia veel kontrollimas, kas maiused on ikka omal kohal alles. Olid!!! :D Aga sellest pole midagi, küll ta õpib et ei pea muretsema nende pärast :).
Pärast seda tegin kummagi koeraga ümber koonuse saatmist ja kausil tiirlemist. Kahjuks kasutasin liiga väikseid maiuseid ja koerad tõmbasid neid aeg-ajalt kurku. Teine suur nõmeviga oli, et ma panin Ronni tuppa kinni Meera trenni ajaks ja ta nuttis seal. Oleksin pidanud panema ta puuriga õue, siis ta oleks saanud rahulikult vaadata ja ei oleks nii kurb olnud (puuris vahtides on ta vait ja ootab, et äkki pudeneb midagi temale ka). Kolmas viga oli, et ümber koonuse saatmisel tahtsin alustada samalt kriteeriumilt kui toas...aga raskemas keskkonnas tuleb ju kriteeriumit lõhkuda. Nii et alguses oli koerte õnnestumisprotsent väiksem. Õnneks trennide jätkudes ma märkasin oma viga ja parandasin end ning koertel kohe sujus asi paremini. Ümber koonuse saatmisel õues peaks ka kasutama suuremaid maiuseid, sest väiksed kaovad muru sees nõmedalt ära.
Aga see selleks. Laias laastus on näha, et võrreldes eelmiste trennidega toimub sujuv areng ning üldkokkuvõttes võisin rahule jääda küll. Tiirlemises on Ronni Meerast sammu võrra ees, koonuse juures on Meera Ronnist ees. Selline väike võistlusmoment teeb asja huvitavaks ka :).
Lisaks trennidele käisin Meeraga üle tüki aja jälle jooksmas ja Ronniga rattavedu tegemas. Väga mõnus oli!
Ja lõpetuseks jagan linki oma sõbranna blogipostitusele, sest ta kirjutab seal minu meelest väga olulisest teemast- hügieeniprotseduuride läbiviimisest ilma sunnita. Ma ise olen ka ammu seda meelt, et mida vähem meil oma koertega on igapäevaelus konfliktolukordi või olukordi, kus me tugevama jõuga lihtsalt koeri sunnime üht või teist asja taluma, seda raskem on saada neid koeri ennast usaldama ning seda altimad on nad ka teistes potentsiaalselt stressi tekitavates olukordades põdema.
Meera ebatiinus hakkab vist lõpuks ometi lõppema. Samas ei tahaks ära sõnada, sest eelmise nädala alguses tundus ka asi juba hea aga nädala teises pooles ta jälle ei söönud ja redutas oma pesas. Nädalavahetusel tekkis kõrgendatud huvi toidu vastu ja saime teha veidi trennigi :).
Ronnil lõi vahepeal välja mingi allergia. Midagi silmaga näha ei ole aga koer lakub oma käppasid ja küünarnukke. Arst määras hormoontabletid ja kehitas õlgu. Vahetasin nüüd toidu ära sellise vastu, kus valgu ja süsivesiku allikad on täiesti erinevad, pesime käppasid, eemaldasime esikust vuugisegu tolmused saepuruplaadid ja piinasime looma kraega. Eile tundus, et ta lakkus ennast juba vähem. Aga jälgime edasi.
Luunile tutvustasin käetargetit. See oli tema 2. käetargeti trenn ja esimene trenn eile filmitutest (jeee lõpuks ometi ma taipasin filmida mingi käitumise õpetamist suht algusest!). Videolt on näha, et olin alguses kaamerast häiritud ja klikkide ajastus lonkas täiega (muidugi osa süüd panen ka nõmeklikkerile, mida ongi ebamugavam käsitleda). Trenni teises pooles läks mu tehnika ladusamaks aga koer väsis ära. Tavapäraselt ma ei tee nii pikalt järjest ühte harjutust, aga ilmselt ka siin valmistas filmimine mus piisavalt ebamugavust, et ei märganud õigel ajal lõpetada. Samas mulle väga meeldis, kui rahulikul energial Ronni töötas. See sama koer läks alles mõni kuu tagasi lukku ja hakkas haukuma, kui tal juhe kokku jooksis. Eile ta lihtsalt istus maha ja ootas, et ma teda aitaks :).
Meeraga keskendusime mängule. Seistes tegime segajaga mängu (segajaks kõrge väärtusega toit eemal) ja pärastpoole õppisime mängima nii, et mina istun (seda premeerisin enda juures olevate maiustega).
Kasutasin tegelikult sutsu liiga kõrge väärtusega preemiat, kuna alles paar päeva tagasi Meera söögiisu oli veel null ning seetõttu oli segajaga trennis segaja natukene liiga intensiivne. Koera kehakeel oli seetõttu veidi kramplik ning teda oli kergem üle koormata mul oma energiaga. Sellest ka 3 kontaktikaotust. Esimese kontaktikaotuse pikkus oli teistest pikem, kuna juhtus nii et vältimisnuuskimisele minnes sattus koerake täpselt sellele kohale, kuhu olin hommikul puljongit lödistanud :D. Aga see kuidas ta 47 sekundi peal stardivalmilt segaja peale vabastust ootas oli uskumatult armas- ja lõpuks tegi ikka õige valiku ka! Proovime järgmine kord väiksema väärtusega maiusega ning mina püüan rohkem jälgida oma intensiivsust.
Istudes mäng tundus mulle laivis halvem kui see tegelikult oli. Pigem oli siis tegemist minu frustratsiooniga, et ma ei saanud koerale rohkem energiat anda ja pidin leppima puhtalt sellega, mida koer mulle pakkus. Väga hea, teeme sama järgmine kord juba vähem väärtuslikuma maiusega :p.
Laias laastus jäin trennidega rahule, kuigi märkasin palju parandamist vajavaid kohti. Meera puhul peaksin hakkama tegelema sk meeldetuletusega, sest lamama minek on läinud aeglasemaks ja kõrvalkõnni kontakt pole päris see. Aga samas need probleemid avalduvad tal tavaliselt alati ebatiinuse ajal ning võivad olla seotud mõne füsioloogilise probleemiga, nii et enne ma nendega tegelema ei hakka kui ma ei näe, et mu koer on tagasi endine ja tunneb ennast hästi.
Pärast Meera trenne tegime Ronniga veel jupi platvormil tiirlemist ka. Kui toas ta saab juba pool ringi iseseisvalt tehtud ning paar korda on teinud ära isegi täisringi, siis õues on ta veel paar sammu maas.
Kirjutasin varem et osalen kahel tasuta kursusel juulis ja mõtlen nüüd, et võib-olla võiks natuke sellest kirjutada. Dog Emotion-il ja Cognitionil ma ei jõudnud järge pidada, kuna teema ei ole minu jaoks nii paeluv. Olen varasemalt lugenud sama lektori raamatut Geniaalsed koerad ja kuigi mulle meeldis see raamat oma sisu ja viidete poolest, siis koolituslik pool jättis veidra mulje nagu autor ei oleks ennast eelnevalt selle teemaga sama süvitsi kurssi viinud, kui kõige muuga. Ilmselt see ka vähendas mu huvi. Aga no suurem põhjus oli siiski ajanappus, sest teised kaks kursust FDSAs võtsid palju aega ära. Ja teiseks probleemiks oli see, et ma ei saanud valida kursuse teemat, kuna see oli tasuta. Tasuta pakutakse seda, mida pakutakse, mitte tingimata seda mis sind parasjagu rohkem huvitab.
Susan Garretti Freecallers tekitas mus sügava pettumuse. Mäletan, et mõni aeg tagasi ma olin sellest kursusest elevil ja küsisin ka selle kohta ühelt selle juba eelnevalt läbinud eestlaselt. Sain vastuseks, et muidu tore aga „napib sügavust“. Tookord ma pikemalt ei mõelnud ja jätsin registreerimata. Hea oli, et seda tegin sest nüüd tasuta niiöelda nuusutada saades ma pettusin tõsiselt.
Mind häiris juba varasemalt tema materjalide juures kerge topshopi hõng, suured lubadused ja ebamäärasus, millise metoodikaga eesmärgid saavutatakse. Toona ma tellisin isegi tema raamatu, et paremini aru saada, millest ta räägib. Raamat pealkirjaga Shaping Success rääkis tema koera loost, hõlmas endas palju vahvaid nippe ja ideid ning sõnumit never give up AGA terve raamatu jooksul kasvas mus tunne, et noooh kus see iva on. Lugesin ja lugesin kasvava ootusega... ja raamat sai järku läbi aga iva ei tulnudki! Päris raisatud see ei olnud muidugi, sest koolituslikke nippe oli seal siiski palju ja lõppkokkuvõttes oli ta innustav lugemine. Aga see sama asi iseloomustas minu jaoks freecallersit.
Kursus koosnes kokku ainult neljast videost, mille kestus oli ca 20-30 minutit ja millest enamus aega kulutati kvadraatide, +r jne teooriate ümberjutustusele ja selgitustele. Mis on muidugi tore ja kasulik... AGA täiesti tasuta kättesaadav informatsioon tuhandetel lehekülgedel veebis ning igas uuemas koerakoolituse raamatus. Ma kahtlen siiralt, et inimesele, keda koerte koolitamine vähekenegi huvitab, võiks see info veel uus olla. Pikale sissejuhatusele järgnes lihtne harjutus, mida korrektselt tehes koer justkui imeväel muutub uueks koeraks. Ei mingit pikemat selgitust MIKS konkreetne harjutus vajalik on, ei mingit nö troubleshootingut juhuks kui tegemist on madalamate instinktidega koera või tundlikuma koeraga... ja vaadates video selgitust jäi kohati minu jaoks liiga häguseks harjutuse kriteerium. Näiteks esimene harjutus- kas esmajärjekorras tuleks premeerida koera hetkel, mil käsi puudutab rihma või peaks preemia ära andmisega viivitama, kuni koer vaatab otsa. Jah okei seal soovitati anda maiustus sellise liigutusega, et koer vaataks sinu suunas. Aga see ei pruugi tähendada ka veel, et koer vaatab otsa- pigem on siin oht, et keskmine koer kontsentreerub lihtsalt maiusele ja just nimelt ei vaatagi otsa vaid keerab lihtsalt pea omaniku suunda. Päris algajad vaatajad kindlasti ei oska iseseisvalt neid kriteeriume enda jaoks laiali lammutada ja harjutust koerale stressivabaks ja lihtsaks muuta.
Ühesõnaga harjutused ise muidugi olid kasulikud ja lõbusad ja mida kõike veel. Aga maailmatasemel treenerilt ma ootasin sutsu rohkem. Mis siis, et tasuta. On treenereid, kes annavad tasuta tuhandeid kordi rohkem informatsiooni. Ja mis veel lahedam, neil jääb ikkagi lõpmata palju uut ja harivat materjali, mida tasulisel kursusel edasi anda. SG puhul jäi mulle kuidagi õhku küsimus... kas äkki see ongi kõik mis tal pakkuda on? Ei tahaks hästi uskuda aga kuvand, mille ta ise endast joonistas, jättis kahjuks sellise mulje. „Tulge meile- meil on imevahend! Mis see imevahend on- Me ei ütle!!!“ Ja inimesed jooksevad murdu :D. Geniaalne äriplaan tegelikult...
Täna hommikul hakkas Meera meeleheitlikult pakkuma jälle keelt. Tegin palju pause, et teda mitte stressi ajada ja sessiooni lõpuks sain juba kindlamaid kuivasid ninapuudutusi. Tegime veel platvormil tiirlemist mõlema koeraga, ümber märgi saatmise esimest etappi ja Ronniga natukene pilkkontakti hoidmist samal ajal, kui maiusega teda segada. Mõlema koeraga sai teha ka mänguasjata mängu ja see meeldib neile väga :). Isegi Meera, kelle mängimasaamisega oli mul raskusi, arvab nüüd et mängida on nii tore, et tema mängule lülitamiseks piisab ainult pilgust :).
Olen viimasel ajal hakanud Ronnile õpetama baasharjutusi nullist ja põhjalikult ja mõtlesin, et kuigi Meeral on need selged, võiks need siiski ka üle käia. Ja ohsa imet, kui palju ma olen saanud harjutada enda tehnikat! Eks tegelikult koera treenimine ongi ju tehniline oskus ja nagu öeldakse „devil is in the details“. Kui kaks inimest saavad kokku ja räägivad, et nende koer oskab nt istuda, siis nad võivad selle all mõista väga erinevaid asju. Planeerimine, harjutuse ülesehitus, kriteeriumid, ajastus, preemia ja premeerimise viis võivad tekitada ühe sama harjutuse juures hiiglaslikke erinevusi. See ongi see põhjus, miks on nii, et mõni maailmakuulus klikkertreener saavutab vaimustavad tulemused mõne minutiga peaaegu nagu võluväel, samas kui täpselt sama asja õpetamine algajamal treeneril võib võtta väga pikka aega.
Ronniga on lihtne. Nüüd. Alles mõni aeg tagasi ei olnud :D. Temaga sheipimisharjutusi tehes ma pean lihtsalt enne ta välja võtmist panema kõik asjad valmis ja käeulatusse ning pöidla klikkerile valmis, sest Ronni lendab peale nagu orkaan. Ronni tormab kohe asja kallale, proovib kiiresti paar korda ja kui ma, vilets inimene, selle maha magan, on mul sressist haukuv koer juba ammu enne kui harjutustega alustada saame. Ja nii lõppes nii mõnigi treeningsessioon veel enne, kui see sai alata. Ronniga ma olen sunnitud parandama ka oma harjutuste lammutamise oskust, sest nii kui kriteeriumite vaheline üleminek on naaatukene suurem, läheb ta samuti endast välja. Kui mina suudan hoida tehnilist puhtust ja planeerida oma trennid edukalt, siis Ronni on väga lahe koer keda sheipida. Nüüd kus ta on jaganud selle mängu lahti, mõtleb ta aktiivselt kaasa ja püüab oma klikke. Väga lahe!
Meeraga on lõbus tõdeda, et ma olen ta ära soperdanud varem :D. Kevadel tegime restardi hantlile ja ruudule, millega ma tegelikult juba rahul olin ja pärast seda, kui vundament sai remonditud ja kohati täiesti uus valatud, muutus lõppkäitumine palju ilusamaks. Aga nüüd on kavas kõigi baasharjutustega sama teha. Ja võta näpust kohe tuli esimene kolekoll teele ette- ma kunagi õpetasin Meerale kogemata et nina target hõlmab endas keelelimpsatust ja siis püüdes sellest vabaneda, õpetasin ta hoopis pärast klikki ikkagi kiire limpsatuse tegema. Siis jooksis mul tookord juhe kokku ja lõin käega. See keel käis nii kiiresti, et tekitas ahastust. Nüüd võtsin uuesti kätte, keskendusin, jälgisin hoolega ja eemaldasin targeti koheselt pärast ninapuudutust. Paaril korral klikkisin kogemata ikka vale momenti aga juba teisel treeningsessioonil sain puhta ja kinnise suuga targeti - jeee!
Muus osas on praegu muidugi meil „tore“ aeg, sest Meeral on kõigi aegade hullem ebatiinus käsil. Koer on loid, eelistab päevad läbi istuda puuris ja “oodata“ (kuigi eks me püüame teda ikka ümber suunata ja talle tegevust anda), varastab igal võimalikul moel omale „poegasid“ ja Ronni on persona non grata (ei ole agressiivne aga pigem lihtsalt talumatu ta suhtes). Söögiisu on ääretult madal ja kõikuv, mänguasjasid käsitletakse „poegadena“ ja kõige tipp oli eelmisel nädalal hommikusöögikrõbinate „pojaks võtmine“. Tundub, et lõpp juba paistab, sest lühikesi trenne me juba saame teha... aga eks siis kui ta päriselt läbi saab, peab mõtlema mis edasi... :(
|
OSCAR-2019
|
||
Crohni tõbi on krooniline põletikuline soolehaigus. See võib lokaliseeruda mistahes seedetrakti osas, kuid haarab tavaliselt peensoole lõpposa ja jämesoolt. Kõige tavapärasemateks sümptomiteks loetakse kõhuvalu, kõhulahtisust, verist väljaheidet, palavikku ja kaalulangust. Diagnoosimiseks kasutatakse kolonoskoopiat ja biopsiate võtmist. Haigust ravitakse medikamentoosselt ja tõsiste juhtumite korral operatsiooniga. Crohni tõbi ei ole nakkav haigus.
Crohni tõve tekkepõhjused on teadmata. Haigus võib tekkida igas vanuses, kuid tavaliselt haigestutakse noores eas (15‒35 aastaselt) ning naised on sellele veidi enam vastuvõtlikud kui mehed. Riskitegurina nähakse pärilikke faktoreid ja arvatakse, et geneetilise eelsoodumusega inimestel vallandub haigus mõne väliskeskkonna mõjuri tõttu. Crohni tõvega patsientidel reageerib soole loomulik immuunsüsteem välismõjust ajendatud põletikule erakordselt tugevalt ja jääb sellest alates nn sisselülitatuks.
Crohni tõve esinemisjuhtude arv on läänelike elutingimuste ja eluviisi muutudes oluliselt kasvanud. Selle põhjusteks on arvatud olevat looduslike mikroobsete kontaktide nappus lapsepõlves ja toitumisalased tegurid. Kuigi paljude patsientide puhul põhjustavad teatud toidud sooles haigussümptomeid, ei ole leitud tõendeid, et toitumine võib haigust esile kutsuda. Crohni tõbe ei saa toitumisharjumuste muutmisega ravida.
Suitsetajatel on Crohni tõvesse haigestumise risk kõrgem ja haiguse kulg on suitsetavate patsientide puhul tihti raskem. Psühholoogilised faktorid ei ole haiguse põhjustajatena tõendatud, kuid stress siiski süvendab sümptomeid. Vahel on jämesooles lokaliseeruvat Crohni tõbe keeruline eristada haavandilisest koliidist. Sellistel juhtumitel on tegemist ebamäärase koliidiga. Erinev diagnoos ei mõjuta siiski ravivõimalusi.
Kõige tavapärasemateks Crohni tõve sümptomiteks loetakse kõhuvalu, kõhulahtisust, kaalulangust ja palavikku. Teiste sümptomite hulka kuuluvad väsimus, iiveldus, oksendamine, verised väljaheited, seedetrakti obstruktsioonisümptomid (ummistused), liigesvalu ja ebamugavus suus ning anaalpiirkonnas. Sümptomid võivad olla püsivad või ilmneda iga paari nädala, kuu või aasta järel, olles vahepeal kadunud. Sümptomid sõltuvad põletiku ulatusest, raskusastmest ja asukohast.
Lastel võivad Crohni tõve esimesteks sümptomiteks olla hilinenud kasv ning aftoosse stomatiidi või suu limaskesta haavandite tekkimine või muutused.
Lisaks seedetraktis esinevatele sümptomitele võivad haigusnähud ilmneda ka liigestes, nahal ja silmades.
Põletikulise soolehaigusega (Inflammatory Bowel Disease, IBD) patsientide järeluuringuid teostatakse haiglate gastroenteroloogia, sisehaiguste või laste ambulatoorsetes kliinikutes, tervisekeskustes või teistes meditsiinilisi teenuseid pakkuvates keskustes. IBD-d diagnoositakse kolonoskoopial sooleseinast võetud biopsiate abil. Kolonoskoopiaid viiakse ka läbi, et hinnata ravivastust ja hilisemas perspektiivis leida anaplaasiaid, millest võib areneda vähk.
Kolonoskoopiale (jämesoole uuringule) lisaks võib osutuda vajalikuks gastroskoopia (seedetrakti ülaosa uuringu) või enteroskoopia (peensoole uuringu) läbiviimine.
Allaneelatava kapselkaamera abil saab ülevaate kogu peensoolest, kuid seda ei saa kasutada biopsiate võtmiseks ega patsientidel, kes kannatavad striktuuride (ahendite) all. Crohni tõve uurimiseks peensooles kasutatakse ka kompuutertomograafiat (computerized tomography, CT) või magnetilise resonantsi kujutist (magnetic resonance imaging, MRI).
Haiguse kulgu ja ravivastust kontrollitakse lisaks täisvere-, vereseerumi-, uriini- ja väljaheiteproovide laboratoorsete uuringutega.
Enesejuhitud ravi korral suurendatakse sümptomite ilmnemisel raviannust vastavalt arsti juhistele. Vajadusel võetakse ühendust raviasutusega.
Uuringute kohaselt ei vähenda 5-ASA või mesalasiin (Pentasa®, Asacol®) Crohni tõve põhjustatud põletikku märgatavalt. Siiski saab seda kasutada haiguse ägenemiste ennetamiseks.
SASP-i või salasosulfapüridiini (Salazopyrin®) toimeaine on mesalasiin, mis transporditakse sulfapüridiini abil jämesoolde. Sulfapüridiin võib põhjustada allergilisi reaktsioone ja avaldada kahjulikku mõju meeste viljakusele.
Haiguse ägenedes alustatakse tihti ravi kortisooniga (Prednison®, Lodotra®, Prednisolon®, Entocort®, Budenofalk®, Colifoam®, Solomet®, Solu-Medrol®, Medrol®) ‒ tablettide, rektaalse vahu või statsionaarsetel patsientidel süstide või infusioonide kujul. Kortisoon leevendab põletikku ja kergendab tavaliselt kiiresti sümptomeid, kuid sellel on ka immuunreaktsiooni pärssiv toime. Pikaajaline kasutamine ei ole selle kõrvalnähtude tõttu soovitatav.
Kui haigus ei allu ravile 5-ASA või kortisooniga, kasutatakse immuunreaktsiooni pärssivat ravi (Azamun®, Imurel®, Merkaptopurin®, Trexan®, Metoject®). Immuunreaktsiooni pärssiva ravi tulemus ilmneb aeglaselt 3‒6 kuu jooksul, ravi kestus on vähemalt 3‒5 aastat.
Raskekujulise Crohni tõve raviks võib kasutada bioloogilisi ravimeid (Humira®, Remicade®, Entyvio®, Remsima®, Inflectra®). Need mõjutavad põletiku virgatsaineid või blokeerivad põletikku säilitavad valged verelibled. Teatud bioloogilisi ravimeid manustatakse haiglates infusioonidena, teisi süstitakse kodustes tingimustes. Bioloogiliselt sarnased ravimid on bioloogiliste ravimite täpsed koopiad ja neil on sarnased ohutus- ja tõhususprofiilid.
Käsimüügis saadaval olevad mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (non–steroidal anti-inflammatory drugs, NSAID), nagu ibuprofeen ja ketoprofeen, võivad Crohni tõbe süvendada ja verejooksu suurendada. Paratsetamool on palavikualandajana ja valuvaigistava ravimina ohutum valik.
Lastel esineva Crohni tõve puhul kasutatakse samu ravimeid, mida manustatakse täiskasvanutele. Siiski peab ravimi valikul võtma arvesse teatud asjaolusid, nagu näiteks kasvule avalduv mõju.
Crohni tõbe ei saa operatsiooniga ravida. Haigus tekib sutuurjoonel tihti uuesti või areneb edasi uude kohta, samuti peab kirurgilise ravi eesmärgiks olema võimalikult suure osa soole säilitamine. Kirurgilise sekkumise põhjus on tavaliselt striktuur (ahend), obstruktsioon (ummistus), abstsess (mädakolle) või raskekujuline põletik, mis ei allu medikamentoossele ravile. Tõsine verejooks, sooleperforatsioon (soolemulgustus) või fistulid (uurised) võivad samuti viia operatsioonini, nii ka kestev aneemia, valu, alatoitlus või anaplaasia (vähirisk).
Ligikaudu neljandikku Crohni tõvega patsientidest on opereeritud esimese viie aasta jooksul ja pooli selle haiguse all kannatavaid inimesi 20 aasta jooksul. Umbes pooli opereeritud patsiente tuleb uuesti opereerida. Etteplaneeritud operatsioon on alati parem valik ja hea üldine ning toitumuslik seisund aitavad paranemisele kaasa. Enne operatsiooni on soovitatav suitsetamisest loobuda ja ka alkoholitarbimist tuleks piirata.
Peensoolest tuleks säilitada võimalikult suur osa, kuna see kannab toitainete imendumisel olulist rolli. Tavaliselt eemaldatakse vaid haigestunud soole osa. Jämesoolel on vedelikutasakaalu hoidmisel oluline osa ja seda ei eemaldata täielikult, kui osa sellest on haigusest puutumata. Vahel on põletiku väljaravimiseks vajalik ajutise stoomi rajamine. Raskekujulise rektaalse Crohni tõve korral võib osutuda vajalikuks kogu pärasoole eemaldamine ning sellisel juhul vajab patsient alalist stoomi.
Suurim operatsioonijärgne risk on sutuurjoone katkemine, piirkonnas esinev obstruktsioon (ummistus) või haavainfektsioon. Edasise ravimite manustamise üle otsustatakse individuaalselt. Ühe aasta jooksul pärast operatsiooni on sutuurjoone kontrollimiseks kasulik teha kolonoskoopia, kuna just seal tekib haigus tihti uuesti.
Kirurgiline sekkumine lükatakse patsiendi hirmu ja stoomikartuse tõttu sageli edasi. Siiski on enamik patsiente hiljem arvamusel, et nad oleksid palju varem pidanud operatsioonile minema.
Crohni tõbi võib põhjustada soolestriktuure (ahendeid sooles) ja kui neis moodustub obstruktsioon (ummistus), ilmnevad sümptomid, mille hulka kuuluvad hootised valud, kõhukinnisus, soole korisemine, iiveldus ja oksendamine. Sel juhul tuleb viivitamatult arsti poole pöörduda. Fistulid (uurised) võivad moodustuda läbi sooleseina ja ulatuda soole erinevate osade või sellega külgnevate elundite vahel edasi arenedes kuni nahani. Fistulitest võib pidevalt või aeg-ajalt immitseda välja mäda, väljaheiteid või isegi verd. Harvaesinev komplikatsioon on sooleperforatsioon (soolemulgustus), mis vajab kohest kirurgilist sekkumist, kuna sellest võib kiirelt välja areneda peritoniit (kõhukelmepõletik).
Fissuur (pärakulõhe) on valulik, krooniline haavand anaalpiirkonnas. Neist võib erituda verd või interstitsiaalset vedelikku. Crohni tõvega patsientidel võib mistahes anaalpiirkonnas asuv haavand muutuda krooniliseks fissuuriks, mistõttu tuleks selles piirkonnas ebavajalikke toiminguid vältida.
Igas Crohni tõve staadiumis võivad patsiendil ilmneda mitmed liigestega seotud sümptomid, kõige sagedamini artralgia (liigesevalu). Sõltumata haiguse staadiumist võib patsiendil igal ajal esineda sakroiliidi (liigesepõletik piirkonnas, kus selgroo alaosa ja vaagen ühinevad) ja anküloseeriva spondüliidi sümptomeid. Artriit (liigesepõletik) esineb üldjuhul vaid IBD aktiivses staadiumis. Liigestega seotud sümptomite ilmnemisel on teiste reumaatiliste haiguste teke välistatud.
Samuti võivad tekkida häired nahal ja silmades. Nodoosne erüteem ehk sõlmjas erüteem ehk sõlmeline punetus (Erythema nodosum) avaldub lillakate, hellade muhkudena eelkõige jalasäärtel ja käsivartel. Gangrenoosne püoderma (Pyoderma gangrenosum) esineb harvem, põhjustades nahal sügavaid haavandeid. Võimalike silmakahjustuste hulka loetakse episkleriiti (silma valget osa katva õhukese membraanikihi põletikku) ja iriiti (pupilli ümbritseva värvilise ringja silmaiirise põletikku).
Haigusega võimalikult kaasnevate komorbiidsete häirete hulka loetakse ka kõhunäärmepõletikku ja muutuseid neerutalitluses. Crohni tõvega patsientidel on ka kõrgem risk venoossete trombooside, kopsuembolismi ja perikardiidi (südamepaunapõletiku) tekkeks. Jämesooles lokaliseeruv krooniline põletik võib suurendada käärsoolevähi tekkimise riski. Seetõttu on korrapärased kolonoskoopiad vajalikud, isegi juhul, kui haigusega ei kaasne sümptomeid. Kõige sagedam maksafunktsiooni häire on primaarne skleroseeruv kolangiit (primary sclerosing cholangitis, PSC), mis põhjustab sapiteede armistumist.
Crohni tõbi peensooles või peensoole lõpuosa eemaldamine põhjustab sageli sapphapete halvasti imendumisest tingitud kõhulahtisust, aneemiat ja B12-vitamiini puudusest tingitud närvisüsteemi vaevuseid. Sapphapete funktsioonihäiretest tingitud kõhulahtisust saab ravimitega kontrolli all hoida ja B12-vitamiini on võimalik patsiendile süstimise teel manustada.
Aktiivses staadiumis IBD, mis põhjustab limaskesta veritsust, võib tihti viia rauavaegusaneemia tekkeni. Rauda saab patsiendile manustada tablettide kujul või intravenoosselt.
Enamik Crohni tõvega patsiente saab elada suhteliselt normaalset elu. Nende keskmine eluiga on teiste inimestega võrreldes sama pikk. Haiguse ägenemisetappide ajal võivad õppimis- ja töövõimekus olla piiratud, kuid see viib harva pikaajalise töövõimetuseni. Karjääri valikul tuleks haiguse olemasolu arvesse võtta ‒ raske füüsiline töö ja ebakorrapärane vahetustega töö võib kaasa tuua probleeme. Töökoha vahetamisel tuleb oma haigust uuele tööandjale kindlasti mainida. Töötervishoiuarst annab oma hinnangu, kas haigus mõjutab teie töövõimet. Haigusest rääkimata jätmine võib viia isegi töölepingu lõpetamiseni, juhul kui haigus häirib tööd olulisel määral.
Sooles esinevad bakteriaalsed infektsioonid võivad haiguse aktiveerida. Eelkõige välisreiside ajal on oluline vältida reisikõhulahtisust. Korralik kätepesuhügieen vähendab haigusriski ka juhul, kui kellelgi pereliikmetest on kõhugripp.
Suitsetamine kahekordistab haiguse taastekkimise ja operatsiooniriski ning vähendab nt bioloogiliste ravimite tõhusust. Crohni tõvega patsiendid peavad hoolt kandma iseenda immuniseerimise ja korduva vaktsineerimise eest. Kuna immuunsüsteemi mõjutavad ravimid vähendavad vaktsiinide tõhusust, peaks vaktsineerimise läbi viima enne ravikuuriga alustamist. Elusvaktsiine ei tohi manustada bioloogilisi ravimeid võtvatele patsientidele.
Stress võib sümptomeid süvendada. Stressi ja valuga toimetulekut saab õppida läbi erinevate lõõgastusmeetodite. Mitmete alternatiivsete raviviiside tõhusust või kahjulikku mõju ei ole teaduslike uuringutega tõestatud ‒ nende kasutamist tuleb arstiga arutada. Arsti poolt määratud ravi tuleb läbi viia ja ravimeid manustada ettenähtud viisil, ravi ei tohi iseseisvalt katkestada. Ravimeid tuleb manustada ka sümptomite ajutise nõrgenemise perioodil (remissiooni ajal), et vältida haiguse taastekkimist.
Raseduse kulg on üldiselt tavapärane, kuid siiski on soovitatav vastavaid plaane esmalt arstiga arutada. Raskekujuline põletik võib rasestumise keeruliseks muuta ja suurendada raseduse katkemise ohtu. Rasedus tuleks ajastada sümptomite ajutise nõrgenemise perioodile (remissioonile). Stoom ei ole rasedusel takistus. Haiguse ravi on raseduse ajal tavaliselt võimalik jätkata.
Kui haigust hoitakse kontrolli all, ei takista see enamasti ajateenistusse minemist. Kui haigus on tõsises staadiumis, on võimalik ajateenistust edasi lükata või saada sellest isegi vabastus. Värbamisele on soovitatav võtta kaasa arstitõend.
Ükski toit ei suurenda iseenesest Crohni tõvesse haigestumise riski või ei aita kaasa selle ägenemisele. Mõni toit võib siiski individuaalselt põhjustada seedetraktis haigussümptomeid. Toitumisravi kasutatakse haigestunud lastel, täiskasvanutel esinevat Crohni tõbe ravitakse medikamentoosselt. Hea toitumuslik seisund aitab aga siiski kaasa ägenemisperioodidest paranemisele ja toetab üldist head enesetunnet.
Sümptomite ajutise nõrgenemise perioodil (remissiooni ajal) saavad Crohni tõvega patsiendid üldjuhul tavapäraselt toituda. Täielikud toitumuslikud piirangud võetakse kasutusele väga harva; üldiselt on piirangud individuaalsed. Tavaliselt piisab sellest, kui sümptomeid tekitavat toitu süüakse vähem. Kui selleks on toit, mis on oluline toitumisallikas, tuleb sellele leida asendusvariant. Vastasel juhul võivad toidupiirangud viia alatoitumiseni.
Lisaks Crohni tõvele võivad patsiendid kannatada ka funktsionaalsete maovaevuste all, mis ei kao ka sümptomite ajutise nõrgenemise perioodil (remissiooni ajal). Toitumuslikud piirangud ei hoia ära haiguse ägenemist, kuid võivad kaasa aidata sümptomite leevendamisele. Ei ole olemas kõigile sobivaid juhiseid õigeks toitumiseks ‒ dieet koostatakse vastavalt individuaalselt sobivatele toiduainetele.
Haiguse ägenemisperioodidel võib patsientide söögiisu olla halvenenud ja toidud, mis tavapäraselt komplikatsioone ei tekita, võivad siis kõhulahtisust ja kõhuvalu raskendada. Toidud, mis sisaldavad rohkelt kiudaineid ja on raskesti seeditavad, tuleks menüüst välja jätta. Taastumiseks on siiski oluline korrapäraselt süüa tasakaalustatud toitu. Kui tahkete toitude söömine on raskendatud, võivad abiks olla vedelikudieet või apteekides saadaolevad toidulisandijoogid. Samuti võib kasutada nasogastraalsondi või intravenoosset toitmist.
Kõhulahtisuse korral on oluline piisavalt juua. Parimad on lahjendatud joogid, mis siiski sisaldavad sooli ja suhkrut, nt lahjendatud mahlad, tee, mineraalvesi, veise- või köögiviljapuljong ja mahlakissell. Kui patsient kannatab rasvasest toidust tingitud kõhulahtisuse all, tuleb menüüs rasvade sisaldust vähendada või teiste toiduainete kogust suurendada või kasutada toitumisspetsialisti soovitatud toidulisandeid, et tagada toidu piisav energiasisaldus.
Tõsisemate haigusjuhtude korral määratakse individuaalne toitumisravi. Toitumisspetsialist abistab dieedi koostamisel ja selle läbiviimisel. Vajaduse korral kasutatakse toidulisandeid.
|
OSCAR-2019
|
||
Vanasti oli autodega lihtne – kui midagi ütles elektrisüsteemis üles, tuli tõsta kapott ja otsida kontroll-lambiga katkist kohta. Tänapäeval õnneks või kahjuks see suures osas enam nii ei käi. Nüüdisaegset masinat saab hõlpsasti diagnoosida läbi spetsiaalse arvuti.
Kuidas me selleni jõudsime? Eks ikka läbi arvutite (ja eriti just mikrokiipide) arengu. Mikrokiipe eiad pea igast tänapäevasest tehnikaseadmest. Autod ei ole kindlasti erandiks, kus moodsad masinad omavad piisavalt arvuteid, et jätta kogu II Maailmasõja arvutiriistvara sügavasse häbisse.
Kuigi autol ei ole hiirt ega klaviatuuri, võib seal olenevalt mudelist peidus olla pea kolmekohaline arv arvuteid.
Siinkohal võib näitena tuua Apollo 11 kosmoseprogrammi, mis viis aastal 1969 esimesed inimesed kuule. Tolleaegset raketti juhiti arvutiga, mis on kordades lihtsam tänapäevase Start/Stop nupuga rösteris peituvast raalist. Vaatamata sellele maandusid inimesed edukalt maakerast 384 400 km kaugusel asuval taevakehal. Miks on siis meil poodi piima järele minekuks vaja autot, milles üle mitmekümne võimsa arvuti?
Põhjus on lihtne – arvutid tõstavad oluliselt masina erinevate komponentide efektiivsust, monitoorides ja tõhustades nende tööd konstantselt. Lisaks annavad nad ka tagasisidet tekkinud anomaaliatest, muutes seeläbi automehhaanikute töö oluliselt lihtsamaks. Enam ei pea enamuste vigade leidmiseks kulutama tunde vaid piisab veakoodide lugemisest.
Analoogsete ja digitaalsete seadmete võrdluse tõime välja näiteks meie eelmises blogipostis “Kuidas töötab auto õhukonditsioneer”, kus rääkisime õhukonditsioneeri ning kliimasüsteemi erinevustest. Esimene neist on analoogne ning teine on digitaalne süsteem. Just tänu arvutiprotsessori ja erinevate sensorite koostööle suudab digitaalne kliimaseade hoida salongis ühtlast temperatuuri. Konditsioneer seda aga ei suuda.
Arvutite täpne kogus autos on mudeliti ning margiti erinev ning sõltub paljuski masina üldisest maksumusest. Näiteks on enamikel autodel järgnevad protsessorid:
Üldistavalt võib öelda, et kõik, mis on autos elektrooniline, omab suure tõenäosusega ka arvutikiipi (mida vahel kutsutakse ka juhtmooduliks, -plokiks või ajuks).
Autotööstuses nimetatakse masina võimekust ennast diagnoosida ning sealtkaudu ka veateateid esile tuua OBD-ks (On-Board Diagnostics). See on lahendus, mis annab automehhaanikutele ligipääsu erinevatele masina alamsüsteemidele.
OBD süsteem on autos eksisteerinud oluliselt kauem kui puutetundlikud ekraanid või BlueTooth ühendused. Esimesed OBD süsteemid jõudsid masinatesse juba 80ndate alguses ja neid hakati rakendama peamiselt kahel põhjusel:
Auto sissepritsesüsteemi toimeprintsiipidest saad juurde lugeda meie varasemast blogipostist nimega “Auto kütusesüsteemi töökord ja tüüpilised probleemid”.
Esimestest arvutikiipidest tulev diagnostiline info oli väga limiteeritud. Paljudel juhtudel pani see armatuuril ainult lambi põlema, andmata märku, mis on valesti läinud ja kust viga pärineb. Tänu sellele hakkasid tolleaegsed mehhaanikud seda hellitavalt kutsuma idiooditulukeseks.
Ajapikku tekkisid turule mitmed erinevad diagnostikastandardid. Nende arengukäiku saab kokku võtta järgmiselt:
Aastal 1991 peavad kõik Californias müüdavad masinad omama esmast OBD võimekust. Seda hakati hiljem kutsuma ka OBD-I’ks. Samas ei kehtinud endiselt ühtset standardit.
Aastal 2001 muudab Euroopa Liit EOBD kohustuslikuks kõigile Euroopas müüdavatele bensiinimootoriga autodele.
Tänapäeval kehtima jäänud OBD-II on nüüdseks ajaks saanud kõikide masinate standardiks, lihtsustades seeläbi oluliselt automehhaanikute tööd.
Nüüd, kui oleme rääkinud arvutite vajalikkusest ja taustast on aeg vaadata, kuidas need täpsemalt töötavad.
Nagu eelnevas punktis sai mainitud, on pea igas moodsas masinas vähemalt 1 protsessor ja see juhib ja monitoorib mootori tööd. Sensoritelt tuleva info hulka kuulub näiteks:
Kogu see eelnev sensoritelt tulev info jõuab protsessorisse, mis seda siis juba analüüsib. Edasi muudab arvuti vastavalt vajadusele mootori komponentide tööd ja seda pea iga väntvõlli pöörde jooksul. Näiteks võib muutuseks olla kütuse sissepritse kogus, plahvatuste parem ajastamine, mootori tühikäigu pöörded jms.
Kogu selle töö eesmärgiks on tõsta mootori üldist efektiivsust ning vähendada seeläbi ka saaste emissioonitaset.
Kõrvalekalletest tavapärasest töörütmist annavad arvutid juhile koheselt märku, armatuuril süttiva “Check Engine” (kontrolli mootorit) tulukese kaudu.
Check Engine tuluke armatuuril on enamike autokasutajate jaoks üks selline ebamäärane veateade, mille puhul ei oskagi kohe midagi ette võtta. Auto ju endiselt töötab ja mootori hääled on samuti normis. “Vast on tegemist ikkagi katkise pirniga, mis süttis iseenesest…”
Märgutule taga seisab aga seesama arvuti, mis on saanud mootoris olevatelt sensoritelt infot potentsiaalse vea kohta. Kui mõnel üksikul korral võibki tegemist olla ainult hetkelise normist kõrvalekaldega, soovitame tulukese süttimisel vea diagnoosimiseks koheselt pöörduda hästi varustatud autotöökoja poole.
Diagnoosimine tähendab siinkohal veakoodide lugemist auto arvutist. Selleks on olemas spetsiaalsed diagnostikaarvutid, mis oskavad autoga ühendamisel sealt välja lugeda vea tekkepõhjused.
Korralik diagnostikamasin leiab sealt veateate ülesse ning esitab selle koos omapoolse kirjeldusega, nagu näiteks “P0300: Cylinder Misfire Detected”.
Sellele vastamiseks vaatame kõigepealt üle, mis tüüpi diagnostikamasinaid turul üldse leidub. Diagnostikamasinad võib jagada laias laastus kolmeks:
Peamiseks erinevuseks nende kolme vahel on üldine võimekus probleeme tuvastada ning nendega toime tulla. Vaatame täpsemalt, kuidas nad seda teevad.
Nii OBD-II Generic kui ka Enhanced tüüpi diagnostikaarvutite näol on tegemist universaalse tööriistaga, mis võimaldab analüüsida laia valikut masinaid, olenemata nende margist ja mudelist.
Samas on erinevus OBD-II Generic ja Enhanced funktsionaalsuste vahel suur. Generic tüüpi masinad suudavad autost kätte saada vaid selle mootori ning saaste kohta käiva info.
Teiseks suureks erinevuseks on autoga suhtlemise võimekus, kus Generic masinad suudavad suhelda masinaga vaid ühepoolselt, võttes infot ainult vastu.
Nagu eelnevalt mainisime, võib tänapäeva autodes olla rohkem kui 70 arvutit, mis suudavad genereerida rohkem kui 3000 üldist ja ka terve trobikonna margipõhiseid veateateid.
Samas on OBD-II Enhanced tüüpi universaalmasinad piisavalt võimsad, et üles korjata kõik need üldised ning lisaks ka paljud margipõhised veateated.
Erinevalt oma lihtsamast sõsarast suudavad Enhanced masinad kahepoolselt suhelda autos peituvate arvutitega, saates neile vajadusel käsklusi ning muutes nende tööprintsiipi. Auto parandamisel ning tuunimisel annab see väga suure eelise odavamate masinate ees.
Samas on OBD-II Enhanced versioonil ka omad miinused. Näiteks ei suuda ta väga spetsiifilisi mudelipõhiseid koode tõlgendada.
Carfoxis kasutame ODB-II Enhanced arvutina võimekat Launch X431 Pro mudelit, mis suudab enamus automarke ja mudeleid ära tunda. Tegemist on puutetundliku ekraaniga tahvelarvutiga, mis jookseb huvitavalt lausa Android operatiivsüsteemil. Tänu selle suurele mobiilsusele on masinat mugav kasutada ka kitsastes kohtades. Tänu spetsiaalsele tarkvarale saame kätte suurel hulgal andmeid iga masina kohta. Launch X431 Pro kohta leiad lisainfot siit ja kui tahad seda imeriista ka ise näppida, siis astu meie juurest läbi.
Kuna autotootjad tahavad oma mudelitega konkurentidest kõvasti erineda on mõneti ka nende masinates peituv tarkvara erinev. Selle tulemusena võib näiteks premium-klassi autosid universaalseadmega skaneerides hätta jääda, kuna viimane ei suuda tõlgendada ebastandartseid veateateid.
Siinkohal tulevad appi margipõhised arvutid, mis pärinevad autotootjalt endalt. Nende tööpõhimõte on sama nagu OBD-II Enhanced arvutitel, kus peamine erinevus on margipõhiste veakoodide tundmine.
Näiteks saame Carfoxis selliseid luksusautosid nagu näiteks Mercedes-Benz, diagnoosida spetsiaalse MB Star C5 arvutiga. Lisaks omame eraldi arvutit kõikide Volkswagen AG gruppi kuuluvate sõidukite (VW, Škoda, Seat ja Audi) ja samuti Aston Martini ja Maserati tarbeks.
Vaatame üle ka need 6 peamist mootoriga seonduvat veakoodi, millega tõenäoliselt iga autoomanik mingil ajahetkel kokku puutub.
Kõikidel tänapäevastel autodel on väljalaskesüsteemis lambdaandur, mis mõõdab auto heitgaasis sisalduvat hapniku kogust (lambda on tegelikult suhtarv, mis näitab teoreetiliselt vajamineva ja reaalselt kulutatud hapnikusisalduse suhet).
Heitgaasi hapnikusisaldusest saab auto keskarvuti välja arvutada ja korrigeerida kõige optimaalsema hapniku ja kütuse suhte põlemiskambris. Üldiselt on lambdaandur kas katalüsaatori küljes või selle vahetus läheduses. Enamikel kaasaegsetel ja veidi kõrgemalt forsseeritud mootoritel on isegi kaks lambdaandurit (V-mootorite puhul isegi 4), kus üks on enne ja teine pärast katalüsaatorit.
Auto väljalaskesüsteemi kohta saad üldisemat informatsiooni meie varasemast blogipostist “Auto väljalaskesüsteem – töökord ja tüüpilised probleemid”.
Automehhaanikute jaoks on mootori tõrked igapäevaseks probleemiks. Tõrke all mõtleme siin seda, kui üks või enam silindreid ei tööta korrektselt. Välja paistab see nii, kui Sinu auto vibreerib või lausa väriseb seismise ajal ja kütusekulu on ebatavaliselt kõrge.
Kütusepaagi õhutuse eesmärgiks on suunata paagis tekkivad bensiiniaurud tagasi mootorisse. Kuigi süsteem koosneb paljudest erinevatest komponentidest, nagu näiteks vooliku- ja puhastusventiilid, süsiniku kanister ja surve- või vaakumandur, on enamasti veateate põhjustajaks lihtsalt halvasti suletud kütusepaagi kork.
Heitgaasi taaskasutussüsteemi töö eesmärgiks on vähendada mürgiste lämmastikoksiidide (NOx) teket mootoris. Seda teeb ta kavalalt, juhtides tekkinud gaasid tagasi silindritesse “järelpõlemisele”. Kõik see liikumine toimub tänu auto arvutisüsteemidele, mis avab ja sulgeb klappe juhtimaks hetigaasid tagasi mootorisse.
Peamised probleemid tekivad, kui Sa pole ammu oma autos mootoriõli vahetanud (loe selle vajalikkusest meie varasemast blogipostist “Õlivahetus ja vedelike perioodiline kontroll”), või sõidad tihti lühikesi otsi, mille käigus mootor ei suuda korralikult üles soojeneda.
Katalüüsmuundur on heitgaaside kontrollseade, mis muudab heitgaasis olevad mürgised gaasid ja saasteained “puhtamaks”. Peamised vead, mis muunduriga ette tulevad on selle saastumine, mille tulemusena suureneb summutist väljuva saaste hulk.
Diislikütuse tahkete osakeste filtri, e. DPF (Diesel Particulate Filter) eesmärgiks on koguda mootorist tulevaid tahma ja muid osakesi, mis pole korralikult ära põlenud. Nende õhku sattumine on kahjulik tervisele. DPF aga lakkab suhteliselt tihti töötamast, olgu siis tegemist ummistusega või saab filter lihtsalt täis. Probleem tekib tavaliselt olukorras, kus kasutad sõidada tihti lühikesi otsi, kus mootor ei soojene korralikult ülesse.
Nüüd kui tead, mis tuksub auto südames, tunned vast suuremat naudingut konsoolil nuppe vajutades. Kui aga armatuuril süttib hoiatusmärk, siis ära jäta seda tähelepanuta ning toimeta oma masin diagnoosimiseks hästi varustatud remonditöökotta. Niimoodi ennetad suuremaid vigu, mis võivad tulevikus esile kerkida.
|
OSCAR-2019
|
||
Igatahes, käisin sel suvel Tallinnas ja muuhulgas ka lasteloomaaias. Seal nähtust sain esimese hooga šoki. Nimelt oli seal kolm liivakasti, ühes olid lahtiselt küülikud ja teises kahes merisead. Mina kui meriseahuviline suundusin kõigepealt merisigade manu. Vaatepilt, mis avanes, oli kohutav - lapsed püüdsid merisigu umbes nagu püükas paljaste kätega kala veest. Üks laps hoidis merisiga tagajalgupidi üleval. Nägin, et kui lapsed liivakasti juurest lahkusid, merisead rahunesid pisut ja asusid omi toiminguid tegema. Aga niipea, kui lähenesid lapsed, jooksid merisead ühte nurka kokku ja vigisesid hirmunult. Esimese hooga oleks tahtnud kõigile karjuda, et lõpetage ära, mida te teete, aga siis vaatasin, et seal on ju loomaaia töötajad ka ning lapsevanemad.. ja laste loomaaed on juba terve suve niimoodi töötanud, nii et mina oleks üks "lollakas", kes seal karjuma pistaks.
Märkasin, et üks merisigadest oli väga tiine, suure-suure kõhuga. Järgmisel hetkel saabus vene perekond - noor mees, noor naine ja väike laps. Ja see mees lõi tiinele notsule kaks näppu ribide vahele ning tõstis ta niimoodi üles. Siis helises tal telefon, tüüp kõndis, merisiga näppude vahel, eemale juttu rääkima, veidi hiljem märkas merisea ka tagasi panna.
Kujutan ette, et loomadega koos üles kasvanud laps võib seal lasteloomaaias tõelise hingelise trauma saada.
Lugesin ühest foorumiteemast, et Lontukaid vihastab see, et Ülemiste loomapoes on küülikud ja merisead ühes puuris. Lasteloomaaia kõrval on see köömes - seal olid suures klaaspuuris koos küülikud, merisead, põldvutid ja kanapojad. Õnneks nende vahel mingit sõda polnud, said kõik rahumeelselt läbi.
Ainuke hea asi kogu slel halva juures oli, et nägin igasugu sellist värvi merisigu, keda loomapoodides tavaliselt ei ole. Sain käes hoida vesihalli (silver agouti) merisiga, keda ma ei uskunud Eestis leiduvatki.
Lõpetuseks panen ka pildi, mis ma loomaaias tegin. Seal esiplaanil on see vaene tiine merisiga, keda kahe näpuga tõsteti.
Ega vaestel jänkudel ja tibudel ka parem pole. Ma pole mitu aastat lasteloomaaias käinud aga võin arvata et seisukord on umbes sama mis ennegi. Mäletan et tibud näiteks olid üsna katkutud, neid sai siis kah veel kätte võtta ning kilpkonnad olid pidevalt selili keeratud.
Muide, silver agouti ei tohiks olla vesihall. Vesihall on sinakashall (sinine), rottide puhul on nende kahe värvi vahel ikka väga suur vahe, agouti on ju teatavasti metsikvärv, triibuga karvaga, ning näib pruun. Midugi võib merisigadel mingi hoopis veider süsteem olla, pole just eriline nende fänn.
See seal pildil minu jaoks küll vesihall välja ei näe vaid näebgi välja nagu hõbedane agouti, vesihall on ikka hoopis teistsugune värv.
Mul hakkas ka merisigadest nii kahju. Siis kui mina seal olin õnneks kedagi just jalgupidi üles ei tõstetud, aga merisead olid sama hirmunud ja lapsed nendega käituda ei osanud. Tõstetakse neid koguaeg ühe käega, vahel ka kahega, lihtsalt kõhust. Ja töötajad on ka mingid kooliealised, kes lihtsalt suveks tööd tahtsid. 2 lihtsalt istusid liivakasti serva peal ja rääkisid mida põnevat neil elus toimub. Lapsevanemad ka, nad ei vaata üldse mida nende lapsed loomadega teevad.
Siis kui mina seal käisin, siis oli ka seal üks tiine merisiga, kes nägi küll selline välja, et hakkab kohe-kohe poegima. Aga polnud see, kes nirgikese pildil, vaid rohkem see valge tagaplaanil. Üks must, keda süles hoidsin, üritas minu süles magama jääda. Tajus võib-olla, et siin saab natuke rahu sellest hullumajast.
Mõne aja pärast visati neile värsket rohtu. Päris palju sigu mõlemas liivakastis jäid rohupalli alla. Siis sinna, kus mina olin tuli väike laps, istus liivakasti serva peale, jalad rohututi peale, mille all oli notsu. Mina siis lapse jala kähku pealt ja rohi pealt, et näed, notsu on siin. Siga pääses ehmatusega.
Mulle meeldis ka kusjuures see hall, aga süles ei püsinud ta üldse. Esimeses liivakastis tundusid sead aremad olevat kui teises. Kükitasid rohkem ühes nurgas koos ja ei liikunud ringi, teises ikka käidi tiire teemas mööda servi.
Kitsede juures oli olukord parem, seal käis üks tädike ringi, kes riidles lastega, kui midagi valesti tegid ja vanemad võtsid õppust, et nii et tohi ja hiljem riidlesid ise ka oma lapsi.
Endal tekkis ka tahtmine kõikide laste juurde minna ja näidata kuidas merisiga alustuseks üldse tõstma peab. Ja ka mind pani imestama mis sorti loomad kõik ühes puuris on.
Pole ise seal nii hullu olukorda näinud. kui ma seal käinud olen, on ikka keegi sealset olukorda jälginud ja ei lasta ise võtta loomi, vaid antakse kätte, kui soovid.
Aga ehk keegi saaks loomaaiale e-kirja saata, et nad lasteloomaaias toimuvale rohkem tähelepanu pööraks? Ega niisama foorumis selle üle kurtmine ei aita..
Kissu kirjutas: See seal pildil minu jaoks küll vesihall välja ei näe vaid näebgi välja nagu hõbedane agouti, vesihall on ikka hoopis teistsugune värv.
Njah, värvitoone on sõnadega päris raske kirjeldada. Vist on jah natuke tumedam kui vesihall, aga minu "vesihalli" mõiste sisse veel mahtus
Aga tegelikult mõnes mõttes on halb ka, et ma seda notsut nägin. Sest nüüd ma tahan endale kaa sellist merisiga.
Lasteloomaaia oma tundus "saba alla" piiludes isane. Nüüd hing ei anna enam rahu. Vaja välja selgitada, kas neid on seal veel, ja kas emaseid ka on, ja kas endale ka saab. Rist ja viletsus, ma ütlen
See lasteloomaaed on jah üks loomade piinamise koht.Nendel päevadel kui mina olen seal käinud on lasteloomaaed kinni olnud aga nüüd paar nädalat tagasi oli ka see kinni,aga ma sattusin just sel hetkel kui neid loomi toideti.Siis ma küsisin,et mitu korda päevas nad loomi toitavad siis ütlesid et ühe korra ja vaadates kui palju(vähe) neile süüa anti siis oli mu imestus suur mingi 5 küülikut väga väikeses puuris külgkülje vastas sela väikeses majakeses ja süüa anti ka vähem kui mõni oma ühele meriseale annab.Kõik loomad olid väga väikestes puurides terve karjaga koos. Kahju nendest loomadest
Milleks on olemas lasteloomaaed, ah? Kas siis neid teisi loomi ei jätku loomaaias? Ma saan aru, et laps tahab oma käes hoida midagi pehmet ja karvast, aga kas selle lapse pärast peab mõni eriti väike loom nagu näiteks merisiga või jänku kannatama? Ostku vanemad sellele lapsele mõni suur ja pehme mängukaru! Mul tekkis tõesti küsimus: Kas siis tõesti koosneb tavaloomaaed ainult paarist ahvipärdikust või?
Mul oli eriti kahju sellest tiinest meriseast, kellest nirgike rääkis. Tiined loomad peavad saama rahu, mitte ribide vahel hoides kandmist! Kui keegi peaks sama tegema Tupsule(ükskõik, et ta on hoopis isane, mitte tiine emane), vot siis ma võin küll enesekontrolli kaotada ja kallale karata!
Minu arust pole seda lasteloomaaeda vaja, ma mäletan, et kui ma mõned aastad tagasi käisin loomaaias, siis ühes majas olid puurid, kus olid eraldi hamsud sees. Niimoodi peaks olema ka lasteloomaaia jänkude ja notsudega. No olgu, need kitsed, sead ja kanad ja kes need suuremad loomad seal on, need võivad jääda, aga jänkud ja notsud - mugavasse puuri!
Me käisime ka sellel aastal lasteloomaaias. Seal ongi tegelik olukord selline. Seda merisiga nägin ma peale poegimist, väga kahju
Ta mõtles ilmselt neid suuri linde - kotkaid jt. Eks ka linnud pea millestki toituma ja looduses see nii ka on, kuid loomaaias on see vaatepilt ikka väga kole... Ma isegi ei tahtnud sinnapoole vaadata, kuid lapsed ei peaks kohe kindlasti sellist koledat vaatepilti nägema (nüüd läks natuke , sest need rotid lindude puurides ei olnud lasteloomaaias).
Käisin ka see suvi loomaaias ja mind ajas ka imestama see, et need töötajad kes seal olid ei teinud notsude kiusamisest väljagi need notsud olid seal nii hirmul, nad lausa hüppasid üksteise taha, et ei peaks järgmisele lapsele sülle minema.
Siis ühes liivakastis olid koos tibud, jänesed ja kilpkonnad. Need jänkud seal olid veel hirmunumad kui notsud, jänkud pugesid töötaja jalgade alla ja ilmselt mõistsid, et seal on turvaline. Kui lapsi sinna jänkude-tibude-kilpkonnade liivakasti hakkas juba väga palju sisse tulema (!) siis see töötaja küll ütles, et ärge tulge niipalju aga lapsed ei teinud tast väljagi !
Kui ma lasteloomaaias selle suve jooksul teist korda käisin siis olid seal need pisikesed vuti pojad vmi.Neid hoiti puuris mõõtutega 50.40.30 ja neid oli seal puuris üheksa ja arvake ise kui (mõnus) neil võis seal olla.
Kui ma loomaaias käisin siis astusin ka lasteloomaaiast läbi. Läksin kohe merisea kasti juurde ja vaatasin neid, ühe võtsin ka ettevaatlikult sülle, minul ta küll süles ei piiksunud, pigem pidi ta minu süles juba magama jääma.
Aga üks väike tüdruk umbes 5 aastane tõstis merisea esikäppadest üles ja keerutas teda nagu mingil karusellil.
Ega Sa ei ole ainus kes sinna karjuma läheks. Kindlasti väga paljud inimesed on saanud sellise vaatepidi omanikuks kuidas loomi piinatakse ja kiusatakse, ning ühineksid Sinuga väga heal meelel. Ka mina!
Minu arvates on muidugi väga tore kui saab loomakest katsuda aga väikestel lastel kes ise ei jaga loomadest midagi ja arvavad et loomad om mänguasjad, peaks see keelatud olema!
Urr praegu seda teemat lugedes tekkis tahtmine ise inimesi nii kohelda nagu nemad loomi...Kui ma kohtleks neid nagu neid vaeseid loomakesi siis äkki mõtleksid järele...(ma ei mõelnud nii et ma nüüd kohe lapsi piinama)
Vot nii, kui mina see aasta sinna lasteloomaaeda lähen ja pehmet öeldes rumalat last looma piinamas näen - pistan lihtsalt kisama! Tõsiselt kurjaks ajavad need lapsed kes loomi lihtsalt torgivad oma meeleheaks. Ükskord loomapoes ka, kus ma oma notsu ostsin, nägin väikest last kes läks merisea puuri juurde ja lihtsalt toppis kõik oma kümme sõrme puurivarbade vahelt sisse ja üritas notsusi puudutada. Ma kargasin kraps! kohale ning ütlesin, et nii ei tohi teha muidu hakkab loom kartma. Laps vaatas nihukeste silmadega otsa, et kas tõesti või?! See läks küll nüüd OTi aga jah.
No tegelikult me kõik oleme väiksena loomi nimoodi kiskunud. Kui ma veel emaga pidin elama ja ma endale ei tohtinud looma võta. Siis kui nägin neid olin nii õhinal. Minagi käisin hiljuti loomaaias ja seal vist olid mingid pisemad närilised ka väikses puuris. Ei anna pead muidugi. Seal olid ka väiksed lapsed kes tahsid merisiga kätte võtta kuid ei osanud. Ma siis näitasin neile, aga jube küll. Ja seda teemat lugedes ma ei uskunud, et merisigu peetakse toiduks seal. Kellele neid siis söödetakse. Lõvile või tiigrile küll mitte.
nuuu, loomaaias on nii erinevaid kiskjaid, et merisigu kasutatakse toiduna ka. Üldiselt: mida vähem tead, seda paremini magad. Nii et ei süvene parem sellesse teemasse, keda kellele söödetakse...
nirgike kirjutas: Ma ei mäleta, kas tegin Lontusse teema või jäi see tegemata, kuna portaal oli juba suletud...
Käisin suvel 2 augustil vist ka lasteloomaaias.Ma kogesin ka sellist juhtumit: üks naine võttis merisea enda kätte ja ulatas selle oma lapsele. (see oli vist sama tiine merisiga) See tüdruk raputas ja saputas teda umbes viis minutit. Aga sellel lool oli õnnelik lõpp.... nende loomade pidaja nägi seda ja võttis selle merisea talt ära. Tiine merisiga ei tulnud vist kümme minutit nurgast välja kuhu ta oli suure hirmuga jooksnud. Ennem ma ei teadnuki et neid loomi kasvatatakse söödaks. Nemad on ju ka loomad ja neid tuleks kohelda väärilisely. Nii arvan mina.
-Kiti- : Päris õige, et kõikidel loomadel peavad olema samasugused HEAD elutingimused, vahet pole mis otstarbeks nad mõeldud on. Aga kahjuks väga paljud inimesed sellel mõtet ei näe ja suhtuvad hoopis a'la " Miks neile vaja kui nad varsti niivõinaa ära surevad? " nii. Nii kahju, et inimestel puuduvad ikka paljud tunded. (näiteks Jaapan, ei hakka parem rääkimagi kuidas neid seal loomi hoitakse/transporditakse)
Mõned ei tea lihtsalt loomade vajadusi ja arvavad, et kui neil on peavari ja toit, siis on ok, aga see ei ole kaugeltki nii...
Aga see,et kotkastel ja kakkudel on rotid ees ei ole ka just kõige toredam nad võiksid neid toita siis kui loomaijas vähe rahvast on sest mõni näriliste pidaja võib päris shoki saada seal.Paar nädalat tagasi liivahiir poegis ka seal puuris(elevandi majas) ja rahvas oli hunnikus ümber,üks laps isegi koputas vastu klaasi suht kõvasti .
Tegelt pean tunnistama et ka mina olen lasteloomaaias notsusi käes hoidnud, aga omaarust hoidsin küll õigesti ja sügades lasi notsu isegi oma silmad kinni.
Mina olen ka ja eks vast päris paljud ole, aga ilusti käes hoidmisel ja väntsutamisel on ikka vahe. Minu sülle jäi ka notsu magama, või noh üritas magama jääda, sest ümberringi oli nii suur sahkendamine ja laste kilkamine.
Ise sain šoki osaliseks meie loomapoes, kus oli minu külaskäigu ajal parasjagu maol rott poolest saadik suus..
Inimesi käis seal tõesõna igasuguseid, kuid kui nägime, et keegi loomadest tunneb end eriti halvasti, või on tiine, siis rääkides meie ''pealikuga'' saime tõsta ta eraldi puuri ning panime ta rahunema varju kätte.
Kontrollisin olukorda ja üldiselt oli silt olemas, et ise sülle ei võta loomi! Ja ei võetud. Küsiti minult viisakalt, et kas oleks võimalik ja mina siis panin ettevaatlikult looma talle sülle. Kui loom olla ei tahtnud, hüppas ta ise kasti ja laps sai aru, et ju siis loom pole temast huvitatud ja liikus edasi, või tegi lihtsalt õrnalt pai.
Kuid eks ole ka neid, kes ajab loomi taga ja tirib neid sabast/kõrvadest. Siis oleme palunud nii mõnelgi tegelasel lahkuda, et mitte tekitada probleeme nii meile, loomadele, kui ka endile.
Üldiselt meie vahetusel oli seal küll kord alati olemas, kuid vahetused vahetuvad iga kahe nädala tagant, nii et..
Ma olen ka lasteloomaaias loomi süles hoidnud, aga ma olen ainult merisigasid ja küülikuid (muid vist eriti ei saagi peale nende ja tibude) hoidnud ja väga ilusti, sest nendega on mul kogemust.
Laps pole nüüd küll selles süüdi, kui vanemad ei õpeta kuidas õige on. Ma arvan, et kuri pilk tuleb pöörata ennekõike omaniku ja lapsevanemate peale. Lapsed ei tea ju ilmaelust veel midagi, neile ongi elu veel mäng. Täiskasvanud peavad selle eest hoolitsema, et nende lapse käe läbi keegi haiget ei saaks ja et ka laps ise ennast ei vigastaks. Muidugi on vastutustundetu võtta sellisele kohale (talitaja) tööle lapsi (mis siis et veidi vanemad, ikkagi lapsed ju).
|
OSCAR-2019
|
||
Trendline™ populaarne teejuht kasutab miljoneid kilomeetreid sisaldavat Garmin Connect sõidu andmeid, et juhatada sind nii teedel kui ka metsade vahel
Sõida kaugemale ja võimsamalt koos uue Garmin 1030 Edge GPS rattakompuutriga. Sisaldab Trendline sõidu andmeid koos parimate tekondadega asfasldil ja radadega maastikul - tänu sellele on sinu rattateekond turvalisem kui kunagi varem. Oled võistleja, tavasõitja või lihtsalt seikluste otsija, Garmin 1030 on parim valik.
Edge 1030 koondab kõige uuemaid navigeerimisvahendeid ja ühildub Garmini ratta tarvikutega, mis aitavad sul mõõta kõige tähtsamaid aspekte oma treeningus. Seade ühildub ka tähelepanu täiendatavate lisaseadmetega, mis aitavad tagada sinu turvalisuse. Sa saad ehitada oma täisuliku sõiduvarustuse ja kõik saab alguse Edge-iga.
Garmin Connect online keskkonna loomisest peale on sõitjad üles laadinud miljoneid kilomeetreid sõiduradasi. On aeg panna kõik need andmed heasse kasutusse koos Trendline popularity routing tehnoloogiaga. Kui Edge 1030 sulle sõiduraja genereerib, leiab ta parima teekonna - kasutades andmeid, kus kaas-ratturid on kõige rohkem sõitnud. Või saad ka kasutada Garmini Course Creator-it Garmin connect-is ja genereerida endale isiklik rattasõbralik rada.
Garmin on sinu teejuht, ükskõik kas sa oled teepeal või metsarajal. Edge 1030 rattakompuuter sisaldab endas sisse-laetud Garmini rattakaarti, mis juhatab sind kurv-kurvi järel õigesse punkti, ühtlasi hoiatab ka järskude kurvide eest. Samaaegselt, kui sa sõidad, saad reaalajas infot kõrguste kohta, saad otsida aadresse ja huvipunkte. Edasi-tagasi navigeerimine on tehtud imelihtsaks. Lihtsalt ütle Edge 1030-le distants ja algussuund ja ta annab sulle valiku, mis koosneb kolmest erinevast teekonnast. Ja muidugi on ka seade piisavalt tark, et sind juhatada tagasi alguspunkti, kui selleks peaks vajadus tekkima. Kui sa plaanid pikki teekondasi siis Edge 1030 on õige valik just sinu jaoks. Sisseehitatud aku kestab kuni 20 tundi ja saab ka ühtlasi kasutada seadet uue Garmini intregeeritud akupangaga, mis kestab sama kaua kui sina (40 tundi).
Pole vaja haarata oma telefoni järgi, kui keegi grupist on läinud liiga ette- või on jäänud tahapoole. Sõitjalt-sõitjale sõnumiside laseb sul saata eelsalvestatud sõnumeid oma Edge 1030-st kaassõitja seadmesse. Anna oma sõpradele teada, kas sa jõuad järele paari minuti jooksul või peaksid nad edasi liikuma ilma sinuta. Kui sul on katkine rattakumm või vajad muud abi, saad sa saata sõnumeid oma kaassõitjatele tänu GroupTrack funktsioonile.
Edge 1030 hoiab ühendust. Vasta kõnedele või sõnumitele kiirelt eelsalvestatud sõnumitega nagu näiteks " Olen kohe kodus". Anna oma sõpradele ja perele või isegi kaasratturitele meelerahu lastes neil näha reaalajas, kus sa täpselt oled koos LiveTrack ja GroupTrack funktsiooniga. Kasuta ära Garmini Connect keskkonda maksimaalselt, tõmmates alla tasuta rakendusi ja ekraani kuvasi Connect IQ™ poest, ühilda oma seade WIFI võrguga, et teha lihtsalt ja kiiresti seadmele tarkvara uuendusi.
Uus "uputatav"kinnitus hoiab Edge 1030 täpselt lenkstangiga kohakuti, mitte selle kohal. Madalama profiiliga lisandub võimalus kasutada lisatarvikuid näiteks Garmini akupanka või Varia™ line varustust. Edge 1030 on ühtlasi ka ühilduv Varia tahavaate radariga ja nutikad rattatuled aitavad sul luua kõige ohutama sõidukeskkonna. Lisafunktsioonina on peal ka õnnetuse tuvastamine, mis annab koheselt teada su asukoha valitud inimesele.
Garmin ja Strava avavad võimalusi oma võimete määramiseks. Saad hoiatusi segmendi käivitamise ja lõpetamise kohta ning võid konkureerida oma enda rekordite ja Strava sõprade sooritustega ümbertöötatud ajalise võrdluse abil, mis näitab, kuidas mõõduvõtmine läks. Uute segmentide avastamise funktsioon võimaldab leida ümbruses asuvaid populaarseid ja Marquee segmente otse oma Edge'lt.
Lisaks installitud Strava Routes Connect IQ rakendus laeb märgistatud marsruudid juhtmevabalt otse seadmesse.
TrainingPeaks funktsiooniga võtad oma planeeritud treeningud kaasa igale teekonnale. Sisselaetud rakendus paneb su päevase treeningu otse seadmesse. Juhendab sind läbi su treeningu reaalajas, jälgi oma intensiivseid minuteid kui ka intervallide kestvuseid. Sünkroniseeri andmed pärast treeningut TrainiPeaks-i detailseks analüüsiks ja jälgimiseks ning vaata, kaugel oled sa oma isiklikust eesmärgist. Loo oma tasuta TrainigPeak kasutaja ja alusta oma treeningut tasuta treeningplaaniga.
Best Bike Split demonstreerib kuidas kaalu-, jõudluse ja õhutakistuse muutus mõjutab raja läbimise aega ning kujundab parima jõudlusplaani võistluspäevaks. Lihtsalt seo oma Best Bike split kasutajakonto oma Edge 1030 seadmega ja kõik sinu senised treeningplaanid on näpuliigutuse kaugusel.
Connect IQ online keskkonna abil on Edge 1030 isiksustamine ülimalt lihtne. Rakendus, nagu AccuWeather, annab teada millal jääb vihm järele, et saaksid sõitma minna. Saa otsest tagasisidet tänu MPA ja Power rakendusele Xert-i poolt, kas sa ületad oma maksimaalselt treeningjõudlust. Koosta endale vastavalt soovile isiklik ekraani kujundus, et kõik info oleks koheselt kättesaadav.
Nutiühendused: Üleslaadimine, LiveTrack, ilmateade, teavitused, intidendi tuvastus, GroupTrack, helisignaalid, sõitjatevaheline sõnumisisde
|
OSCAR-2019
|
||
16 vaprat tulid täna kokku ja tegid juubeliaasta Muuliujumise eriliseks ja eriline oli seekordne ujumine kohe kindlasti, sest vaevalt kohtab sageli keset kesksuve +3 kraadilist avaveekogu vett kui just sügavasse kaevu ei hüppa. Pirita rannavalve seinalt võis siiski lugeda +11 kraadi kuid see oli ka rannaala kõige madalam ja soojem koht, ülejäänud distantsi lõikkes kõikus temperatuur +3 ja +6 kraadi vahel.
4 vaprat startisid Merivälja muulilt suunaga Piritale, et alistada 2,5km pikkune vesine ja külm teekond. 2 nendest vaid ujumispükstes, 2 pidasid siiski mõistlikuks tõmmata selga kalipso. Ülejäänud 12 startisid aga vastavalt oma võimetele ja külmataluvusele erinevatest kohtades Pirita ranna-alalt . Osalejate hulgas oli ka 3 naist, kõige noorem osaleja vaid 14 ja kõige vanem 68.
Tänane ujumine ei olnud mitte niivõrd kiiretele vaid julgetele ja kangetele, tähtis ei olnud siin võit vaid osavõtt, sest medali said kaela kõik, kes vähegi Pirita muulile mere poolt lähenesid. Ja tuldi lõpuni ja sugugi mitte piineldes, vaid reipalt ja rõõmsa näoga tõestamaks endile, et võimatu on võimalik, tuleb vaid tahta ja kõik on teostatatav. Tingimused ei olnud kiita – külm vesi, tugev tuul, lainetus, rannal ootamas vaid käterätik ja käputäis inimesi kuid see ei heidutanud neid loobuma vaid pigem võis tunda nende võidurõõmu - tehtud!
Ja vaikselt pandi riidesse, ammutati endasse kuuma teed, peale süsivesikuid , jagati vastastikku naeratusi ja muljeid, lõpetuseks veel mõned klõpsud ja läbi ta oligi see seekordne Muuliujumine.
Tore, et leidub inimesi, kel on tahet nii osaleda kui kaasaelada, tulla, olla ja nautida hetke ja seda kõike Terve Eesti eest!
Täname ja kohtumiseni järgmisel aastal, ikka samal ajal, samas kohas ja tõenäoliselt ka samades tingimustes.
Muuliujumine kui võistlus jääb see aasta ära, sest rannailma prognoos näitas pikalt normist madalamaid temperatuure kuigi tõsi, viimaste päevade kuumalaine on olukorda kõvasti parandanud ja veetemperatuur on jõudsalt hakanud taas tõusma, kuid kahjuks lehvib Pirital endiselt punane lipp. Kuna aga ilm on jätkuvalt suvine ja lausa kutsub ujuma, siis on sellegi poolest plaanis teha pisike vabatahtlik üritus, kus kõik, kes tunnevad, suudavad ja tahavad ujuda sõltumata veetemperatuurist, saavad seda teha kalipsos või ilma, kuidas soovite ja ujutakse ühistardist mööda poisid Meriväljalt Pirita muulile. Professionaalidele on start Merivälja muuli kõrvalt kuid vähem kogenumad võivad ujumisega liituda ka alates Pirita rannapoidest, ujumise suund oleks Pirita suunas ja ujutakse seespool poide ala. Et pikamaaujujatega kenasti sammu jõuaks pidada , tuleks ranna-alalt startida umbes 10 minutit hiljem ehk siis enam-vähem 19.10
Kõigile trassi läbinutele pakuks Pirita muulil sooja teed ja sümboolse suveniiri, jagame ka auhindu tublimatele distantsi läbinutele kuid mil moel ja millises kategoorias, see jääb kohapeal otsustamiseks, sõltub kohale tulnud inimeste arvust.
Kui tahad liikumisaastale anda oma panuse ja sa ei heitu ilmataadi viperustest, sinu tervis on raudne ja külm vesi on sinu jaoks kui nauding, siis tõmba ujukad jalga, saame kokku ja ujumine ühiselt pikki rannajoont propageerimaks sellega nii avaveeujumist, ujumisoskuse vajalikust kui ujumist üldisemalt.
Kogunemine ujumisvarustuses Merivälja muulil 11. juulil hiljemalt kell 1800, start muuli juurest kell 1900, esimeste rannapoide juurest ollakse mbes 19.10. Oma asjad saad jätta korraldaja autosse ja need transpordidakse Piritale. Tulla saad linnast ka 1A bussiga, maha tulla Tuule peatuses. Rahvadistantsile rannapoide juurest tuleks startida iseseisvalt ja võtta pikamaaujujate järel suund Pirita muuli suunas.
Soovitav eelregistreerimine, selleks tuleb saata oma andmed emaili aadressile info@veeklubi.ee, Muuliujumise osalejal tuleb allkirjastada kohapeal omavastustuse leping. Rahvadistantsil osaleja ujub rannapoide alal omal vastutusel kuid Pirita muulil veest väljudes tuleks lõpp-protokolli anda siiski oma nimi ja vanus ning vastutasuks saad meilt tassi teed ja suveniiri.
Tallinna Muuliujumine sai toimuma tänu suurepärastele sponsoritele, toetajatele ja vabatahtlikele, kellede üle on meil väga hea meel!
Kingituste ja auhindadega toetasid meid Eesti Olümpiakomitee ja Briti Saatkond. Medalid valmistas Tikimari OÜ, jäätisega kostitas Balbiino, võistlust aitas kommenteerida Ujumisliidu peatreener Riho Aljand, lauludega esines Hanna-Maarja Kangur, ajamõõtmise eest vastustas Tolknet OÜ eesotsas Allan Juhanson oma tiimiga.
Lisaks abistasid meid Tallinna Kiirabi, General Security Service oma vetelpääste ja turvameeskonnaga, mitmed tublid vabatahtlikud, sõbrad/tuttavad oma paadimeeskondadega, kelleta poleks üritus toimuda saanudki.
Tallinna Muuliujumise 2012 rändauhinna Tallinna Neptuni Hargi pälvis võistluse üldvõitja Bruno Nopponen
Reedel, 13. juulil toimunud IV Tallinna Muuliujumise käigus selgitati Pirital võistlustules välja tublimad avaveeujujad Merivälja ja Pirita muulide vahelisel supelranna-alal paiknenud kolmel distantsil: 2,5 km, 1,5 km ja 0,5 km. Tujukaid ilmaolusid ning +15 kraadist merevett tulid Piritale trotsima ühtekokku 46 ujujat, vanim osaleja oli 1946. aastal sündinud Eha Liljendal, noorim osaleja aga vaid 9-aastane Richard Viherpuu.
Kiireim mees pikimal ehk veerandolümpia distantsil ja ühtlasi ka Muuliujumise 2012 rändkarika Tallinna Neptuni Hargi võitja oli taaskord Bruno Nopponen Viimis Veeklubist, kes läbis distantsi 2,5 km ajaga 0:40.16, teiseks tuli Martin Laid TOP klubist ajaga 0:40.58, kolmandaks kalipsos startinud Ergo Tamm 0:41.14. Pikima distantsil kiireim, ja seekord ka ainus naisvõistleja, oli Eve Virkkunen ajaga 0:46.39.
Poolpika distantsi, 1,5 km kiireim oli üldjärjestuses Nikita Tserednitsenko 21CC klubist ajaga: 0:18.32, kes aga ujus kalipsos ja läks seega eradi arvestusse, poolpika distansti kiireim klassikalises ujumisriietuses oli Julia Kurbat ajaga 0:19.02, kiireim mees klassikalises ujumisriituses oli aga Priidik Laid ajaga 0:19.12.
Miniolümpia distantsi ehk lastedistantsi võitja oli Mati-Markus Kullamäe Tartu Ujumisklubist ajaga 0:04.54, tüdrukutest oli seekord kiireim Mari Miilpalu ajaga 0:05.12.
Viimsi Veeklubi missiooniks on propageerida avaveeujumist kui paljudele jõukohast tervisesporti aga ka spordiala, mis esindatud ka London 2012 olümpimängudel, ning rõhutada hea ujumisoskuse tähtsust.
Tallinna Muuliujumise koostööpartnerid olid Eesti Olümpiakomitee ja London 2012 olümpiamängude esindajana Briti saatkond.
Võistlused toimuvad reedel, 13.juulil 2012 Pirita rannaalal. Start 19.00 Merivälja muulilt , finish Pirita jõe suudmealal. Mandaat Pirita ranna jahisadama poolses otsas paar tundi enne võistlust. Kohapeal kohustuslik registreerimine. Buss stardipaika väljub kell 18.45.
Võistluste eesmärk on avaveeujumise kui võistlus- ja tervisespordi populariseerimine, sportliku vaba-aja veetmise võimaluste pakkumine.
NB! Vajab head ujumisoskust ja väga head vastupidavust. Start avatakse vaid ideaalsete ujumistingimuste olemasolul ehk vaikse tuule ja ilma lainetuseta ning vesi vähenalt +17 kraadi.
NB! Minidistantsil lubatud erinevate kostüümide kasutamine, välja panna ka stiilsema kostüümi auhind!
Võistlused on individuaalsed. Igale distantsile antakse üks ühisstart. Võistlused on avatud kõigile, kes eelnevalt on andnud allkirja tervisliku seisundi deklaratsioonil. Alla 16-aastatel annab allkirja lapsevanem või treener. Kuni 14 aastastel on lubatud osaleda vaid minidistantsil.
Võistlusreeglid näevad ette klassikalise ujumisriietuse kandmist ehk meestel lühikesed või kuni põlvedeni ulatuvad püksid ja naistel klassikalise lõikega tekstiilist trikoo, milles jääb katmata õlavööde ja jalad allapoole põlvi. Kalipsodes või täispikas ujumiskostüümis saavad startida kuid ei lähe medaliarvestusse, välja arvatud juhtudel kui veetemperatuur stardipäeval on alla 17 kraadi. Sel juhul peetakse arvestust kahes erinevas kategoorias kuid selle vahega, et kalipsoklassis autasutatakse kolme kiiremat naist/meest medaliga ilma vanuseklasse arvesse võtmata. Kõigil distantsidel on ujumismüts kohustuslik. 5 ja 2,5 km distantsidele väljastatakse erivärviga müts koos stardinumbriga mandaadist vahetult enne starti, mis tuleb peale starti kindlasti tagastada! Lestad, kätised, ujumiskindad ja -sokid EI OLE LUBATUD!
Kõik osalejad saavad diplomi, kuuma teed ja suutäie magusat. Eraldi autasustatakse pikkade distantside kiiremat naist/meest karikaga ning iga vanuseklassi ja distantsi esimest kolme naist/meest medaliga. Kõikide osalejate vahel loositakse välja mõned auhinnad meie sponsoritelt.
NB! Kalipsoklassis autasustatakse kolme kiiremat naist/meest eksklusiivse käsitöö klaasmedaliga ilma vanuseklasse arvesse võtmata. Spetsiaalselt eesti sepa poolt muuliujumiseks kujundatud rändauhind läheb pikima distantsi esimesele ilma kalipsota finišeerijale.
Võistlejaid saadavad EastPole mereaerutajad, Pirita Süstaslaalomiklubi liikmed ja Viimsi Veeklubi paadimeeskonnad. Lisaks on oma paatide, kaatrite ja jahtidega väljas ka palju teised vabatahtlikud.
NB! Parkimine lubatud vaid selleks ettenähtud kohtades. Igaüks on ise oma auto parkimise eest vastutav ja kui auto minema veetakse siis korraldajad selle eest ei vastuta.
C - Pirita muuli vahetus läheduses, kogupikkus kuni kuni 700m (sõltuvalt tuulest ja vee temperatuurist)
"Avavee ujumisvõistlus on midagi enamat kui lihtsalt üks pikk distants: see on meri, tuul, lained ja oma võimete uutmoodi proovilepanek ....
|
OSCAR-2019
|
||
Kui hea lugejaga peaks autot juhtides näiteks pisukese tahtmatu kiiruseületamise eest politseile vahele jääma, siis on selle äparduse juures hea vähemalt see, et asi laheneb üsna ruttu ja arusaadavalt. Kui politseinik ei piirdu hoiatusega ja patustanu rikkumist ei vaidlusta, tuleb trahviotsus kiiresti ja selle tasumine on tehniliselt lihtne. Ei tarvitse joosta paberitega ametiasutuste vahel ning toimunut mitu korda üle seletada, seda enam, et seletada justkui polegi midagi.
Teisiti on pikka aega olnud lugu lihtsate võlavaidlustega. Ka kõige selgemaid võlanõudeid, näiteks naabrimeeste omavahelist väikelaenu või tasumata sidekulu, tuli klaarida pikas kohtumenetluses niigi ülekoormatud kohtunike juhtimisel. Õige pisut liialdades on see võrreldav olukorraga, kus liiklustrahve määraks riigikogu.
Aastaid lahendati suur osa lihtsaid vaidlusi pärast täismenetluse läbimist tagaseljaotsusega, sest võlglased ei reageerinud kohtu teadetele menetluse alustamise kohta. Ja pole teada ega ka võimalik välja selgitada, kui palju inimesi on oma õiguse nõudmisele käega löönud lihtsalt põhjusel, et selle saavutamine näib arutult vaevanõudev. Ajakirjanduse andmeil võib arvata, et kas või üksikemasid, kes on loobunud lapse isaga elatise üle protsessimast, on päris palju.
Kui selline usaldamatus peaks laialt levima, tähendaks see õigusriigi seisukohalt tõsist ohtu. Vaidlused ei pea lahenema mitte ainult õiglaselt, vaid ka mõistliku aja jooksul ja mõistlike kuludega.
Et säärast käegalöömist mitte soodustada, võeti 2006. aasta algul kohtutes kasutusele maksekäsu kiirmenetlus – kõige lihtsam, kiirem ja ressursisäästlikum võimalus jõuda kohtulahendini asjades, milles ei ole vaidlust, s.t võlgnik tunnistab talle esitatud nõuet (vt tarkmeestaskus.just.ee).
Lühidalt kirjeldades käib asi nii: inimene, kes tahab näiteks naabrimehelt väikevõlga tagasi või elatise maksmisest hoidunud lapsevanemalt lapse elatisraha, esitab kohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Sel juhul kohtuistungit ei peeta ning võlgnikku kohustataksevõlga tasuma üksnes sellesama avalduse põhjal. Ka võlglase seisukohast on asi lihtne: kui ta nõudega ei nõustu, võib ta selle vaidlustada ning vaidlus jätkub tavalises kohtumenetluses.
See menetlusliik läks päris hästi käima: näiteks 2007. aastal esitati üle 32 000 avalduse ja 2008. aastal on kohtud suutnud menetleda senisest ligi kolm korda rohkem maksekäsuavaldusi. Sellele vaatamata polnud justiitsministeeriumil põhjust nende edusammudega rahulduda. Ehkki tänu maksakäsumenetlusele on tsiviilkohtunike töökoormus vähenenud ligikaudu veerandi võrra, on suur osa tööd tulnud teha paberil, mis ei lase kasu saada tänapäevaste lahenduste kiirusest ja kokkuhoiust.
1. oktoobril rakenduski uuendus, mille kohaselt ei peaavalduse esitamiseks enam täitma internetist välja prinditud või kohtu kantseleist saadud avalduse vormi ja seda siis paberil või e-postiga ära saatma. Nüüd jõuab avaldus kohtusse elektrooniliselt ning tänu sellele ei menetleta seda ka kohtus mitte paberil, vaid automaatselt. Elektroonilist maksekäsumenetluse avaldust saab esitada aadressil www.e-toimik.ee (kuni 1. novembrini on siiski võimalik avaldusi esitada ka internetist väljaprinditud või kohtu kantseleist saadud vormil kas paberil või e-posti teel. Neid avaldusi menetlevad võlgniku elukohajärgsed maakohtud).
See tähendab esmajoones kiiremat ja arusaadavamat menetlust kodanikele. Inimesed saavad lahendi oma nõudele senisest märksa rutemini. Kuna oma nõude käiku on nüüd võimalik igal ajal interneti vahendusel jälgida, siis ei pea ka näiteks üksikema pikalt ja teadmatuses ootama, mis otsuse kohus lapse elatisrahata jätnud isa suhtes teeb.
Uus süsteem ei kujuta endast siiski lausa konveierit, kus liini alguses sisestatakse andmed ja teisest otsast väljub kindla ajavahemiku järel õiglus. Paratamatult jääb menetluse kestus sõltuma sellest, kui kiiresti ja edukalt õnnestub võlgnikule dokumente kätte toimetada. Kui võlgnikule saab dokumendid suuremate probleemideta üle anda, siis võiks elektroonilises menetluses täitedokumendi ehk maksekäsu ideaaljuhul kätte saada vähem kui ühe kuuga.
Tänu elektroonilisele uuendusele saab maksekäsumenetluse ülalpidamiskulusid ligi poole võrra kokku hoida. Nõudeid jõutakse menetleda rohkem ja senisest märksa lühema aja jooksul ning kohtunikel on võimalik keskenduda keerukatele tsiviilasjadele. Ja muidugi on kogu asja juures kõige tähtsam see, et inimesed saavad lihtsad vaidlused lihtsalt lahendada, kulutamata kohtuuksi ning oma aega ja raha.
Maksu- ja Tolliamet võtab alates 5. jaanuarist 2009 kasutusele uue arvestussüsteemi ning seetõttu on ameti infosüsteemid 24.12.2008 - 05.01.2009 suletud. Infoüsteemide sulgemise tõttu ei tööta ka Maksu-ja Tolliameti infotehnoloogiline rakendus MIKO, mis haldab alkoholi ja kütuse aktsiisivabastuse loa põhiseid mitterahalisi kohustusi. Seoses infosüsteemide sulgemise ja uuele arvestussüsteemile üleminekuga palub Maksu- ja Tolliamet aktsiisivabastuse loa omanikel, kes soovivad käesoleva aasta lõpus veel aktsiisilaopidajatelt aktsiisivabalt alkoholi ja kütust soetada, teha seda võimalike probleemide vältimiseks enne 24. detsembrit. Annely Erm Maksu- ja Tolliamet meediasuhete peaspetsialist
|
OSCAR-2019
|
||
See kõik algas sellest kui me veebruaris H sünnipäevaks restorani valisime ja erinevate menüüdega tutvusime. Millegipärast ei kõnetanud Kahe Koka menüü meid toona üldse (valisime lõpuks Mon Repos’) ja kuigi H emme seda tõesti kiitis, itsitasime meie toonase menüü üle ja nokkisime asjade kallal nagu “söödav muld”. Mitte, et konkreetselt söödavas mullas midagi harukordset oleks, aga kui menüüs selliseid toretsevate nimedega imekomponente liiga palju on, mõjub see lihtsalt pisut… tobedalt. Igatahes teatas minu armas ämm möödunud nädalal, et peame restorani nüüd ikkagi ära proovima ja oma tobeda ilkumise söödava mulla kallal ära lõpetama. Kutsel restorani minna meie juba kaks korda kõlada ei lase ja nii leppisimegi kokku, et minek toimub selle nädala neljapäeval, st. eile.
Arutlesime, kas võtta viisakasse restorani ka lapsed kaasa või otsida neile hoidja. Olime ühel nõul, et tüdrukud tuleb kaasa võtta. Esiteks on nad kenades restoranides käimisega harjunud ja oskavad normaalsete inimeste kombel laua taga istuda ja süüa, teiseks on nende seltskond äärmiselt nauditav ja kolmandaks – kui pidevalt ei harjuta, läheb äkki meelest ära, kuidas erinevates sotsiaalsetes kontekstides käituda. Rääkisin eile lõuna ajal Kroonprintsessile ka, mismoodi me arutlesime, kas jätta nad koju või võtta kaasa ja kuidas otsustasime, et nii toredate lastega koos on hoopis meeldivam õhtust süüa. Ta oli ääääärmiselt meelitatud ja läks kohe kuus korda parema meelega lõunaunne, et õhtu kiiremini kätte jõuaks. 🙂
Kohale jõudes tervitas meid kõigepealt õige mitu siiralt rõõmsameelset teenindajat ja õhkkond restoranis oli mõnusalt vaba. Olime lastele küll pliiatsid ja värviraamatud ühes haaranud, aga minu suureks üllatuseks poleks sellest tarvidust olnudki – meie laua kõrval asus riiul, kus lai valik justnimelt värviraamatuid ja -pliiatseid. Olen alati hästi positiivselt üllatunud kui head toitu pakkuvates asutustes ka allameetriste peale mõeldud on, nii et hingasin kohe natuke vabamalt: nad on teretulnud. Tühja neist pliiatsitest – professionaalne ja särav teenindaja (noormees, keda ma nimepidi nimetada ei oska, aga tahaks veel ja veel ekstra kiita) suhtles lastega imetoredasti ja nimetas lauda toodud kodust rabarberilimonaadi (mis oli võrratult hea ja üldse-mitte-hirmus-magus) printsessijoogiks ja üleüldse… lapsed olid väga lõbustatud ja the littlest things, noh.
Menüü on Kahes Kokas pigem vaoshoitud, aga valik on siiski üsna lai. Esimest korda elus ei olnud eelroamenüü see, millest ma kõik kolm käiku tellida tahtnud oleksin – mind isutasid hoopis kaks pearooga. Kõige ahvatlevam oli karamellistatud lillkapsas laabijuustu ja karamellivõi-vadakukastmega (13€) ning teise pearoana, mis süljenäärmed tööle pani, mustad aurukuklid madalküpsetatud kana, koriandri ja Caesari kastmega (15€). Viimased tellis ämm ja olgu ma neetud, et ma kartuses end üle süüa (mida niikuinii tegin…) eelroa asemel neid ei võtnud. Sain ämma taldrikust ampsu ja NEED OLID VÕRRATUD! Kohemaid kahetsesin, et praetud krevettide, avokaadokreemi, särtsukurgi ja vürtsikate porgandite (9€) kasuks otsustasin – ükski selle võrratult ilusti serveeritud roa komponent ei andnud edasi ei särtsu ega vürtsi ja ma pole ammu nii… bleh rooga söönud. Ilusat riisikrõpsu-garneeringut oli ebamugav ja ebaloogiline süüa ka. Aga see oli tõesti ainus-ainus-ainus tibatilluke miinus kogu restoranielamuse juures!
Mis mind südamepõhjani liigutas oli vastus, mille sain küsimuse peale, kas neil ka mingisugune eraldi lastemenüü on. Ma ei küsinud seda sellepärast, et ma käiksin restoranides siiras ootuses leida päriselt äge lastemenüü – ma ei ole nii naiivne. Enamasti tellime me lastele väljas söömas käies ikkagi tavamenüüst mõne neile meeldivate komponentidega roa, sest ma lihtsalt ei näe, miks väikesed inimesed peaksid sööma toidukoores makarone kirsstomatitega või kuiva kanafileed kartulipüree ja kurgisalatiga. Ma isegi enam ei tea, miks ma küsin, sest ka Kahes Kokas sain kõigepealt vastuseks: ei, meil ei ole eraldi menüüd, aga teeme lastele juustuga makarone. Ja ma tean, miks nad seda pakuvad – sest nõudlust ju on. Igatahes järgnes miski, mille peale taevas avanes ja inglikoorid laulma hakkasid… no põhimõtteliselt. “Lapsed võivad menüü komponentide hulgast endale meeldivad valida ja meie paneme need neile taldrikule kokku,” ütles teenindaja.
Ma võib-olla kõlan hästi dramaatiliselt, aga kui maailmas on kaks asja, millesse ma üleüldse kirglikult suhtun, on nendeks toit ja mu lapsed. Ja ma tahan, et nemad saaksid ka toitu nautida, kogeda restoranielamusi ja saada osa sellest, mida tähendab kokakunst ja see kui keegi on sulle taldrikule kokku pannud ühe täiesti ideaalses tasakaalus eine. Ja seda muidugi lastele restoranides ei pakuta. Esiteks on enamusel kokkadest selleks lihtsalt liiga suured egod: mis komponentide vahetamine taldrikul, mis roogade poolitamine? Mitte mingil juhul! Ja nagu täiskasvanugi jaoks, on liiga suure portsjoni söömine lapse jaoks ebameeldiv ja demotiveeriv kogemus, mistõttu ei ole ka täiskasvanumõõtu roa lapsele tellimine ikkagi päris see. Igatahes tellisin ma tüdrukutele samad road, mis endalegi – lillkapsa, mille juurde grilliti neile veel pisut kana. Ja lauda tulidki miniversioonid sellestsamast menüüs olevast roast. Samad komponendid, sama tasakaal, sama garneering, samad maitsed – lihtsalt tillemad ja, nagu tore kelner nalja viskas, mitte ainult “karamellistatud”, vaid suisa “kanamellistatud”. Ja nad sõid oma taldrikud tühjaks! Olgu, et nad on mul head ja targad sööjad, aga nad on ka ikkagi lapsed. Enamasti saadab tundmatuna näivate komponentide nägemist taldrikul ninakirtsutamine, kahvliga sonkimine ja kahtlustavad küsimused toidus sisalduva kohta. Kuni ma siis selgitan, et ei, keegi ei püüa teid mürgitada, see kõik on söödav kraam. Virsik, näiteks, ei söö ühtainsamatki lehte. Eilne roog hingati endale sõnagi lausumata sisse ja Virsikut, kes oli tegelikult juba kõhu pilgeni täis söönud, võis näha viimaseidki kastmeseid salatilehti taldrikust endale suhu ajamas. Ma tean, miks – see kõik oligi päriselt imetabane. Ma sõin ju täpselt sama rooga.
Lõpuks pandi neile kummalegi veel kahest erinevast magustoidust kokku väike assortii ja… oh, see kõik oli võrratu. Mina tellisin endale šokolaadimagustoidu – miski, mida ma neil päevil harva teen, sest nii kummaline kui see ka poleks – šokolaadimagustoidud on restoranides enamasti pigem ebameeldivad. Nagu aamen kirikus esineb täna pea kõigi restoranide menüüdes lakoonilise pealkirjaga magustoit “Šokolaad” – tume ja tummine šokolaad kolmes-neljas erinevas tekstuuris (we get it – šokolaadist saab teha kooki ja vahtu ja puru ja mulda ja krõpse ja trühvleid) hapu lisandiga. Ma, muide, jumaldan justnimelt sellist hästi tumedat ja mõru šokolaadi. Selle tumeda, tummise, koorese ja võise šokolaadi kogus taldrikul on aga enamasti üüratu. Seesuguse šokolaadikontsentratsiooni puhul piisaks vabalt sellestsamast magustoidust üheainsa trühvli kujul – pärast kolme ampsu on isu täis ja ülejäänu jääb järgi. Ja ka see eilne magustoit mängis enam-vähem samas liigas kõigi nende teistega, aga oli siiski pisut kergem ja nauditavam. Mudakook oli mõnusalt mahlane ja vaht kerge ja kohev. Eriti hea oli vaarika-tüümiani sorbett, mis tõesti oli harukordselt ja oivaliselt tüümianine.
Igaüks, kes küll ise kodus iga päev väga hästi sööb ja süüa teeb, aga head restoranitoitu üle kõige armastab teab, mis vahe on andeka koka loodud toidu-kunstiteosel ja lihtsalt taldrikutäiel heal toidul. Tõeline harmoonia, tekstuurid, maitsekooslused… see on natukene nagu võlukunst, kas pole? Ja minu jaoks on nii-nii ilus mõelda, et kuskil on koht, kus ei peeta paljuks pisut lisavaeva näha, et lastele neidsamu elamusi pakkuda.
Kahele Kokale (ja siis kõigile neile teistele, kes just meie eilse elamuse nii kenaks muutsid) kniks, aitäh, suur ja südamlik kiiduavaldus. Pidin selle siin kohe hingelt ära saama ja teiega ka jagama. 🙂
Viisakaid toidupilte pole, sest kaamerat polnud kaasas ja mul ei ole südant nii ilusaid asju närustelt telefonipiltidelt näidata. Minge vaadake ja sööge ise! Ruttu!
|
OSCAR-2019
|
||
Seda veebisaiti toetavad digitaalreklaamide tootjad ning seda haldab Euroopa interaktiivse digitaalreklaami ühendus (European Interactive Digital Advertising Alliance, EDAA). Me tahame austada ja kaitsta kõigi oma endiste, praeguste ja tulevaste suhtluspartnerite privaatsust. Et seda ülesannet täita, püüame anda teile selget teavet ja kontrolli selle üle, milliseid isikuandmeid me teie kohta säilitame ning milliseid mitteisikustatavaid andmeid me võime koguda ja kasutada, kui te seda veebisaiti külastate.
Sellel veebisaidil haldame me üleeuroopalise uuendusliku ja revolutsioonilise käitumusliku internetireklaami (internetikasutajate huvide põhjal otsesemalt neile suunatud reklaamide näitamine) eneseregulatsiooni programmi üht põhikomponenti. Nimetatud eneseregulatsiooni programm tagab internetikasutajatele enneolematu läbipaistvuse ja kontrolli käitumusliku internetireklaami üle.
Läbipaistvus saavutatakse üldtuntud OBA ikooniga, mis on koos saatetekstiga saadaval kõigis ELi ametlikes keeltes (nt AdChoices). Ikoon ilmub ekraanile alati, kui ettevõtted koguvad ja töötlevad andmeid käitumusliku internetireklaami jaoks. Pärast ikooni klõpsamist esitatakse kasutajatele selge ja igakülgne teave käitumusliku internetireklaami kohta.
Lisaks annab see ikoon kasutajatele võimaluse teha pakutavate tööriistade ja ressursside abil valikuid ja saada kontrolli käitumusliku internetireklaami üle. Ka see veebisait on üks sellistest tööriistadest ja ressurssidest. Veebisait hõlmab Euroopa Liidu / Euroopa Majanduspiirkonna (EL/EMP) riike ning sisaldab kõigi nende riikide kasutajate jaoks lihtsalt kasutatavat funktsiooni, millega nad saavad soovi korral käitumusliku internetireklaami (mida pakuvad liitunud ettevõtjad) välja lülitada. Selle veebisaidi üks kõige tähelepanuväärsemaid külgi on asjaolu, et selle aluseks on valdkonnasiseselt võetud kohustus, mida toetab Euroopa reklaamistandardite liit (European Advertising Standards Alliance, EASA) koos kõikjal Euroopas asutatud ja laialdaselt tunnustatud riiklike eneseregulatsiooni organisatsioonidega, mis tagavad sõltumatute ja kasutajate jaoks tasuta kaebuste käitlemise süsteemide tõhusa toimimise.
Kui te esitate meile sellel veebisaidil olevate vahendite abil tagasisidet, võime selle käigus koguda ja töödelda teie isikuandmeid, nagu näiteks teie nimi, e-posti aadress ja telefoninumber. Neid andmeid ei kasutata ühelgi muul otstarbel peale teie tagasisidega tegelemise. Teatud juhtudel võib see eeldada andmete edastamist ka asjaomasele riiklikule eneseregulatsiooni organisatsioonile, et tal oleks võimalik kaebust käidelda. Mingeid muid isikuandmeid muudele kolmandatele isikutele ei edastata. Teie isikuandmed kustutatakse pärast seda, kui asi on saanud nii teid kui ka EDAA’d rahuldava lahendi.
Kui te soovite kasutada õigust saada ligipääsu oma isikuandmetele või tahate oma andmeid parandada, võtke meiega ühendust käesoleva privaatsuspoliitika lõpus esitatud aadressil.
Küpsised on väikesed infopaketid, mida teie veebilehitseja salvestab. Need laaditakse veebilehitsejatesse lehekülgedelt, mida te külastate. Kui te ei soovi küpsiste laadimist, lugege allpool esitatud teavet või meie viit peamist nõuannet selle kohta, kuidas küpsiseid hallata või neid veebilehitseja privaatsussätetes keelata. Palume siiski arvestada, et küpsiste sel viisil keelamise korral ei toimi meie kontrollitööriist enam tõhusalt ning see võib teie üldist interneti kasutuskogemust halvendada.
Paljud meie „Omade valikute” lehel loetletud ettevõtted kasutavad küpsiseid, et kontrollida teie kehtivat eelistust käitumusliku internetireklaami suhtes (s.t kas see on lubatud või välja lülitatud) või teie tehtud valikut rakendada. Sellised küpsised on kontrollilehekülje toimimiseks ning selle vigade avastamiseks tingimata vajalikud.
Samuti kasutame sellel veebisaidil küpsiseid selleks, et säilitada saidi funktsionaalsust ning üldisemalt täiustada selle kaudu teile pakutavaid teenuseid. Selle protsessi käigus isikuandmeid ei salvestata ning kogutud teavet kasutatakse ainult koondandmetena. Kui soovite selle funktsiooni välja lülitada, palume külastada lehekülge Webtrekk.
Veebianalüüs Webtrekk. Kasutatakse uute ja korduvate külastajate eristamiseks. Esimene osapool 5-aastane
Küpsistest loobumise seire Selle abil tehakse kindlaks, kas kasutaja veebilehitsejas on mõnelt osalevalt ettevõtjalt pärinevaid küpsiseid, mis nõuavad küpsistest loobumist. Esimene osapool 1-kuuline
Küpsistega nõustumise küpsis Selle abil peetakse meeles, et kasutaja on veebilehekülje ülaossa ilmunud küpsistega nõustumise bänneri sulgenud. Esimene osapool Alaline
YouTube Kaks küpsist, mida kasutatakse YouTube’i manusvideote avamiseks. Kolmas osapool Vastavalt 9-kuuline ja 10-aastane
Meie eesmärk ei ole koguda teie isikuandmeid ning kui me seda teeme, püüame need esimesel võimalusel anonüümseks muuta.
Kõik veebilehitsejad võimaldavad hallata küpsiseid oma küpsiste kaustas. See tähendab, et saate pärast meie veebisaidi külastamist küpsised vastavast kaustast kustutada või saate määrata oma eelistused küpsiste kasutamise kohta juba enne meie veebisaidi avamist. Palume siiski arvestada, et vastavalt eelöeldule võib küpsiste kustutamine või keelamine piirata meie veebisaidi kasutusvõimalusi.
Kui teil on lisaküsimusi selle kohta, kuidas me teie isikuandmeid käitleme, või kui soovite kasutada mõnda käesolevast poliitikast tulenevat õigust, palume kasutada meiega ühenduse võtmiseks järgmisi kontaktandmeid:
|
OSCAR-2019
|
||
Filmi pealkiri viitab kogu kujundlikkuse juures sellelegi, et noorukesel Lennonil polnud kohta, mida ta võinuks rahumeeli koduks pidada, polnud turvalist pidet. Lennonit kasvatas tema tädi Mimi, kes oli loomult range ja kaldus kõike üle kontrollima. Teismeeas kohtus poiss aga oma emaga ning seeläbi võimendus Lennoni sisemine lõhestumine. Filmis näeme, et ema avab Lennonile ukse justkui täiesti teistsugusesse, kergesse ja mängulisse maailma, kus on võimalik avasilmi unistada. Samas on ema vaimselt pisut tasakaalutu, ta ei suuda võtta enda kanda vastutust Johni elu eest, isegi kui tahaks. John armastab ema, kuigi sisimas ka süüdistab teda. Mimi vastu tõuseb Johnil aga mässumeel, kuigi poiss tajub sedagi, et tegelik vastutus on tädi õlgadel. Seejuures hoolivad mõlemad naised Johnist ühtmoodi, mõlemad võitlevad tema armastuse eest.
Need vastuolud märgivad punkti, kus Lennon avastab enda jaoks muusika. Filmikaadrid Elvisest – Lennon vaatab neid emaga koos vaimustusest huilgavas saalis – määravad poisi tuleviku. Siinkohal võiks korraks peatuda selle spontaanse valiku tagamail. Taylor-Woodi filmis on rõhud antud selgelt. Ilma et Lennon seda ise nõnda teadvustaks, näeb ta muusikas paika, kuhu põgeneda; muusika on koht, kus on võimalik kõik unustada ja ka vastuolud ületada. Elvis ei mõju mingil moel traagiliselt ja unistustes ei tunta valu. Samas märgib muusika, rock’n’roll’i leidmine sügavamat lähedust emaga. Ema armastab rokki, ema näitab Lennonile esimesed bandžoduurid ning ema õpetatud laul röövliplikast ehk prostituudist saab Lennoni ansambli The Quarrymen esimese ülesastumise avapalaks. Rock’n’roll’i hoiaku, enese suveräänse kehtestamise, vabaduse ja mässumeelsuse taga on igatsus kaotatud lapsepõlve ning ema läheduse järele.
Filmi ühes sümpaatsemas stseenis varastab Lennon poest pihutäie plaate ja lappab neid hiljem käigult koos sõbraga. Selgub, et näppu on sattunud džässiplaadid, korralik rokimees aga džässi ju ei kuula. Plaadid lendavad tagantkätt. Samas ei tea pühendunud rokimehed ka rokist suurt midagi. Kui noorukitele astub ligi üks tundmatu tüüp ja pakub džässiplaatide eest vahetuskaubaks „väga raju muusikaga plaati”, võtavad poisid pakkumise vastu, kuigi pakutava muusika autor on neile täiesti tundmatu. Küsimuse üle, kas tegemist ongi üldse väärt muusikakraamiga, pole aga samuti vaja eriti pead murda. „Küll ema teab,” ütleb John muretult.
Filmi teeb omamoodi sümpaatseks just see, et Lennoni valik saada muusikuks sünnib täiesti spontaanselt, kaalutlematult. Nõnda jääb filmis pigem kõlama motiiv, kui olulised on õrnas eas saadud impulsid. Sündmuste teistsuguse arengu korral võinuks Lennon jäädagi ehk lihtsalt mingiks tänavakaagiks. Lennoni saatus ei mõju siin kuidagi erilise ja määratuna, vastavalt langeb ära teatavat sorti paatos. Võiks isegi ette kujutada, et kui Lennon pidanuks vastama tõsisele küsimusele „Miks tahate saada muusikuks ja mida muusika teile üldse tähendab?”, võinuks ta rahumeeli vastata: „Tahan olla nagu Elvis”. (Filmis on ka episood, kus Lennon ohkab, et miks küll pole teda loodud Elviseks.) Filmis ei kiideta muide kordagi ka noorukese Lennoni erilist andekust. Andekusega hiilgab hoopis bändiga ühinev Paul McCartney. Sellised aktsendid toovad filmi teatavat kergust. Vaataja ootab sellise loo puhul ju ikka, kuidas suhestuvad müüt ja inimene. Ses mõttes on „Nowhere Boy” õnnestunud film, et siin pole tahetud tungivalt müüti kinnistada, ega seda ka dekonstrueerida. Muidugi on tore vaadata noorukesi biitleid, kes ei tea, et kunagi saavad neist iidolid, aga sellele küljele pole filmis eriti rõhud. The Quarrymeni kujunemine The Beatlesiks on eluloodraama taustaks, muusika ja bänditegemine sünnib seejuures justkui iseenesest.
„Nowhere Boy” on teostatud üsna pehmetes toonides. Režissör Taylor-Wood on fotograaf ja kunstnik ning üldine esteetika (vaadakem näiteks värvilahendusi) on siin vägagi hoolsalt välja peetud. Retrohõng, ilma et seda peale surutaks, läbib pehmena kogu filmi, mahendades mõnevõrra ka Lennoni arrogantsi ja mässumeelsuse kujutamist. Psühholoogilistes käikudes kiigatakse Freudi poole (bänditegemine annab võimaluse sublimatsiooniks, kergelt tembitakse Lennoni käitumisse ka Oidipuse kompleksi motiiv) ning vaatajal on seejuures Lennoni motiividest ikka parem ülevaade kui kangelasel endal.
Mõned aastad tagasi jooksis ka siinmail film „It Might Get Loud” („See võib rajuks minna”, 2008). Selles kohtusid kolm eri põlvkonna kitarrigeeniust Jimmi Page, The Edge ja Jack White ning vaataja ees avanes nende erinev maailmaja muusikatunnetus, mis oma sügavustes suisa filosoofiline. Filmi lõpus lausus Jimmy Page:
„Ma ei tea, kas muusika valis minu või mina valisin muusika. Sellele küsimusele tuleb veel vastata.” „Nowhere Boy” esitab Lennoni muusikuks saamise dramaatilise kergusega. Lennon valib muusika kui väljapääsu. Ja kuigi Lennoni nooruspõlve läbivad traagilised pöörded, kujutatakse tema sisemist küpsemist lihtsa tõdemuse najal. Reaalsuse eest saab põgeneda muusikasse, aga muusika aitab ka reaalsusega toime tulla ja oma elu ehitada. Lennoni täiskasvamist märgib lause: „Ei ole mõtet vihata neid, keda tõeliselt armastad”. See on küps ja suuremeelne hoiak, milles on ühtlasi rock’n’roll’i sirgjoonelisust. Muide, kuuldavasti on välja arvutatud, et biitlite lugu „Yesterday” kõlab kogu maailma ulatuses nonstopina 24 tundi. Ühesõnaga, ükskõik mis suvalisel hetkel täna, homme, ülehomme … Kusagil maailma punktis kõlab ikka „Yesterday”. Praegu ka.
|
OSCAR-2019
|
||
Novembrikuu õhtutel toimuv Kosmosering pakub põnevat sissevaadet astronoomiasse läbi praktiliste katsetuste ja mängude. Lähema käsitluse alla tulevad päikesesüsteem, planeedid, galaktikad, satelliidid ja palju muud.
Tänu mängulistele tundidele laps huvitub keele õppimisest, suhtlemissituatsioonide (dialoogide) läbimängimise kaudu areneb julgus vene keelt kasutada ja laps omandab kiiresti sõnavara. Ootame lapsi pühapäeviti kl 16.00-17.00 (tunnid võivad toimuda ka päeva esimesel poolel kl 11.15-12.15, sõltub õppijate soovist). Asume Narva mnt 38-39 (Tallinna Ülikooli vastas)- Huvikool Optimum Semper. Info ja registreerimine tel +327 5540032
Nukufilmi Lastestuudio tuleb külla kooli või ootab klasse enda juurde töötuppa, kus saab animatsiooni abil tõlgendada ja mõelda läbi tunnis käsil olevaid teemasid, teostada konkreetset filmiideed, õppida kuidas sünnib animafilm või hoopis õppida kasutama juba olemasolevaid nutiseadmeid animatsioonide tegemisel, et oleks ka hiljem võimalik animatsiooni abil tunniülesandeid põnevamaks muuta. Töötuba saab kohandada jõukohaseks kõigile kooliastmetele.
Koolivaheajal 23.–26. oktoobrini toimuvad jälle meie sügiskooli kursused. Seekord toimub sissejuhatav animatsioonikursus kõige noorematele ja alates 10-aastastele digi-joonisfilmi, rohelise ekraani ja eriegektide ning 3D animatsiooni kursused.
Tallinna botaanikaaia huviringi eesmärgiks on tutvustada õpilastele botaanikaaias kasvavate taimede toel maailma loodusvööndite kliimat ja taimestikku, kasvatada lastes armastust ja austust looduse vastu, arendada lastes loodus- ja keskkonnahoidu ning keskkonnateadlikkust ‒ toetada laste kujunemist loodusest hoolivateks inimesteks. Huviringis pakutakse I-VI klassi loodushuvilistele õpilastele avastamis-, teadmis- ja meisterdamisrõõmu, keskkonnamänge ja huvimatku.
Huviringi liige tasub õppeaastas 40.00 € ja saab liikmekaardi, mis võimaldab aasta ringi külastada tasuta nii Tallinna botaanikaaeda kui Tallinna loomaaeda.
Toimumisaeg: huviring toimub reeglina kolmapäeviti iga kolme nädala tagant kell 16.00-18.00 oktoobrist 2018 – juunini 2019, Kloostrimetsa tee 52 asuvas loodusmajas. Igal kooskäimisel on esimene pool teoreetiline ja kogemuslik ning teine pool teadmiste kinnistamiseks käelise tegevuse kaudu.
27. septembril kell 16:00 alustab Gustav Adolfi Gümnaasiumi Kotzebue majas tegevust gümnaasiumiõpilastele mõeldud Filmiring! Oodatud on filmihuvilised noored üle kogu Tallinna! Ringi juhendab mängufilmi “Polaarpoiss” režissöör ja stsenarist Anu Aun.
Kui sa armastad filme, soovid leida uusi sõpru ja suhelda mõttekaaslastega, pulbitsed loomingulisest energiast ja ihkad seda rakendada filmitegemisel, siis on Filmiring just sinu jaoks! Filmiring annab võimaluse avastada, kuidas sünnib film ning seda omal käel järele proovida. Läbi õppeaasta kestval kursusel tutvustab režissöör ja stsenarist Anu Aun lähenemist filmitegemisele nii läbi isikliku kogemuse kui põnevate kodu- ja välismaiste filmide näitel. Filmitegemise algtõdesid õpitakse läbi teooria ja praktiliste loominguliste harjutuste, läbides loengutes ja töötubades kõik filmi valmimise etapid alates idee valikust kuni oma nägemuse ekraanile toomiseni. Tutvutakse loo jutustamise, stsenaristika, näitlejatöö, lavastamise, filmi stilistika, kunstnikutöö, operaatoritöö, montaaži ja veel paljude teiste filmitegemise juurde kuuluvate oluliste aspektidega. Noored saavad vastavalt oma huvile ja eeldustele võimaluse panna end filmitiimis proovile erinevates rollides. Kursuse lõputööna valmib lühifilm. Kursusele on oodatud kõik filmihuvilised gümnasistid, kes soovivad avardada oma silmaringi, arendada loovust ning naudivad põnevat meeskonnatööd loomingulises tiimis. Ühtlasi on Filmiring heaks sissejuhatuseks ja ettevalmistuseks kõigile, kes kaaluvad edasiõppimist Balti Filmi- ja Meediakoolis või mõnes teises ülikoolis mistahes loomingulisel erialal.
Filmiringi juhendaja ANU AUN on lõpetanud režii eriala Balti Filmi- ja Meediakoolis ning täiendanud end filmirežissööri ja stsenaristina paljudel koolitustel üle Euroopa. Alates 2005. aastast töötab ta filmistuudios Luxfilm, kus 13 aasta jooksul on Anu käe all nii režissööri, produtsendi kui stsenaristina valminud mitmeid lühi-, dokumentaal- ja mängufilme. Anu tuntuimateks filmideks on rahvusvaheliselt auhinnatud lühimängufilm „Vahetus“ (2010) ning Eesti kinopubliku südameid võitnud noortemängufilm “Polaarpoiss” (2016). Detsembris 2018 jõuab kinoekraanidele EV100 filmikonkursi raames valmiv Anu Auna koguperefilm “Eia jõulud Tondikakul”.
Tallinna Tehnikaülikooli Mektory Tehnoloogiakool ootab kõiki tehnoloogiast ja spordist huvitatud 3. – 6. klasside õpilasi 22. – 25. oktoobril toimuvasse Tehnotrennilaagrisse!
Tehnoloogia ja spordiga sisustatud linnalaagris saavad õpilased osa võtta põnevatest töötubadest, mille hulgas on robootika, mobiilimängu loomine, puidutöö, animatsiooni tegemine ja programmeerimine. Lisaks on igasse päeva planeeritud mõnus ja mitmekülgne kehaline treening. Terves kehas terve vaim!
Laagris osalemine annab õpilastele suurepärase võimaluse sisustada oma sügisvaheaeg lõbusalt ning kasulikult.
Õpilasefirmade Start-up on eelkõige mõeldud noortele, kes tahavad oma õpilasfirma luua, aga kellel puuduvad algteadmised, mida see endast kujutab ja millest alustada. Oodatud on muidugi kohale KÕIK huvilised ja sissepääs on TASUTA. Ürituse täpsem info.
on võimalus pakkuda 2018/2019 õppeaastal mitmeid hommikupoolseid ringe II vahetuses õppetööd alustavatele õpilastele. Huvi korral palume võtta meiega ühendust. Lisatud esialgne kava.
1. kursusele „Õpime mängides robootikat“ on oodatud kõik 1. – 3. klasside õpilased. Kursuse jooksul tutvuvad osalejad programmeerimise algtõdedega ning erinevate mehaaniliste konstruktsioonide tööpõhimõtetega. Kursus annab võimaluse läbi mängu tutvust teha robootika põneva maailmaga, kasutades LEGO Education sarja õppekomplekte. Õppetöö toimub väikeses rühmas ja igal lapsel on kasutuses individuaalne õppekomplekt.
Kursus toimub TTÜ Mektory majas (Raja 15, Tallinn) teisipäeviti kell 17:30 – 19:00 ning esimene kohtumine toimub juba 18. septembril!
2. kursusele „Seltsis segasem – kogu pere robootika“ ootame kõiki 1. – 3. klasside õpilasi koos oma vanemaga. Kursusel tutvustatakse programmeerimise algtõdesid ja erinevate mehaaniliste konstruktsioonide tööpõhimõtteid. Kursusel lahendavad lapsed ülesandeid koos vanematega ning igal meeskonnal on selleks individuaalne LEGO Education sarja õppekomplekt.
Kursus toimub TTÜ Mektory majas (Raja 15, Tallinn) neljapäeviti kell 17:30 – 19:00 ning esimene kohtumine toimub juba 20. septembril!
Kursustele lisaks on jätkumas 9. – 12. klasside õpilastele mõeldud Noore Inseneri Programm, mis pakub noortele suurepärast võimalust lähemat tutvust teha põnevate insenerialadega.
|
OSCAR-2019
|
||
Ma arvan, et kellelegi ei ole märkamatuks jäänud see suur haigutav tühjus blogis. Ma ei tea, kuhu see viimane nädal kadus, aga igatahes ei ole ma siia vahepeal ainsamatki postitust jätta osanud. Viimased nädal-paar on mitmel rindel äärmiselt töised olnud ja näib, et lähiajal hoog igatahes raugeda ei saa. Kõigele krooniks oleme me siin jälle haiged ka – Kroonprintsess tõi meile mingi vahva tõve koju, põdes selle ise ülikergelt läbi ja andis selle siis edasi Virsikule, kes on märkamatult (tõesti, praktiliselt täiesti märkamatult – köhib ja on nohune, vahepeal kaebles läbi une, aga muidu poleks justkui arugi saanud) kõrvapõletikku jäänud ja ka mulle, kes ma nüüd läkastan ja tatistan. Võeh. Remondi rindel on kõik jätkuvalt muutusteta, sest pakkumisi meile saadetud ei ole ja ma ei jaksa sellest kõige muu foonil enam isegi mitte mõelda. Ainult nii palju, kui on tunne, et seinad vajuvad selga, sest igatsus remondi järele on väljakannatamatu…
Uskumatul kombel on aga kõik siiski kõige paremas korras, sest kõik, mida ma teen (v.a. nuuskamine) pakub mulle kohutavalt palju rõõmu. Kui ma siin niiviisi juba kirjutamas olen, tuleb mulle pähe kõiksugu asju, millest ma teile rääkida tahaks. Näiteks proovisin ma eile järgi, mis tunne on Paavli kaltsuka e-poest asju tellida ja saan paki täna kätte. Kas te tahate, ma näitan teile, mis ma sealt leidsin? Seda muidugi eeldusel, et mõni neist asjust mulle ka sobib. Samas – kui ei sobi, pean ma need ju kellelegi niikuinii ära andma, eksole? Veel tahaks näidata hunnikut uusi jalanõusid, mille põnnidele viimasel ajal soetanud oleme, panna kokku filmitud video meie pere külmkapi sisust (ja tägida teisi blogijaid sama tegema, sest minu meelest on see umbes 1000x huvitavam, kui käekoti sisu nägemine, mis on niigi umbes maailma kõige põnevam asi :D) ja otsustada, kas filmida uuesti küsimuste ja vastuste video, mis tuli küll hästi avameelne ja siiras, ent on 100% fookusest väljas. 😀 Kõige rohkem tunnen ma blogimise juures puudust muidugi teist, nii et palun rääkige mulle nüüd siin kommentaariumis, kuidas teil läheb ja kas teil on selle igikestva (okei, ühenädalase) blogipõua ajal tekkinud ideid või küsimusi teemade kohta, millest tahaksite, et teile kirjutan?
Juuresolevatelt piltidelt võib aimu saada, millega me siin oma õhtuid sisustame. Kukupesal on peal korralik emadepäevatuhin ja meie suureks rõõmuks saame me tohutult palju imeilusat tagasisidet. Kas teie olete Kukupesa emadepäevakaarte ja postreid-kapasid juba näinud ja neid oma emmedele-vanaemadele soetanud? Kui ei, leiate need SIIT.
Hõissa ja valleraa, mul on tööpäev! See tähendab seda, et Kroonprintsess on lasteaeda ja Virsik issiga vanaema juurde saadetud ja minul on üheksast viieni aega “kontoris” istuda ja tegemist ootavatele tööülesannetele keskenduda. Inimesele, kes mitut töökohta peab, on tööpäev napilt lemmikpäev nädalas – tööd teen ma ju kõigil teistel nädalapäevadel ka, aga ega selline rutiinipuudus minu sisemisele kontrollifriigile kuigi hästi mõju. Nii on see iganädalane täispikk tööpäev selleks, et ma kaks täiskohaga tööd ühe päevaga tehtud nädala jooksul puntrasse jooksnud mõtted kõik lahti harutada ja ükshaaval lõpuni mõelda saaksin. Arvestades sellega, et ma ülelaskekorpusest olen ja asju hirrrmsasti edasi lükkama kipun, sobib mulle selline do or die elukorraldus hästi – kui ma täna ei tee, siis teist võimalust enam ei tule! Siiski on minu jaoks oluline, et piir kodukontori ja lihtsalt kodudressis neli korda päevas interneti lõpus ära käimise vahel liiga häguseks ei jääks. Tõmban normaalse inimese riided selga, kammin juuksed, pesen, kreemitan ja võib-olla isegi lõhnastan. Kuna mul on talvel nahk korrast ära ja kipub igasuguse meigikihi peale kangesti jonnima, ei ole ma viimasel ajal kodukontori tarvis meiki näkku visanud, kuid et ma ka kodust väljudes meigin (kui ma seda teen*) ainult sellepärast, et rituaal kui selline mu enesetunnet parandab, meeldib mulle vahel ka kodus töötades ennast üles lüüa. Seega ongi minu kõige parem tip of the day kodus töötamise efektiivsemaks muutmiseks toimetada nii, et elukaaslane küsib enne kodust lahkumist: hakkad kuskile minema vä? Siis teab sinu alateadvus ka, et nüüd on tähtis tööaeg ja et arvuti ees vegeteerimise aeg algab taas siis, kui pidžaamapüks jälle jalas ja juuksed lohakas krunnis on. Kas keegi teist töötab ka kodust ja peab kodukontorit? Kuidas teie end distsiplineerite ja tööle keskenduma sunnite?
* Meigivaba kodukontori eelistest rääkides tuli mulle meelde, kuidas ma ühel kaunil esmaspäevaõhtul täiesti pahaaimamatult meikimata naistekoori proovi läksin. “Noh, puberteet on tagasi vä?” küsis minu kõrval istuv naine amööb minu suureks ehmatuseks, viidates minu talviselt kärnas näole. Ma ei tavatse ise oma korrast ära näonahale kuigi palju tähelepanu omistada ja olin seega väga üllatunud ega osanud tema vaimuka kommentaari peale midagi kosta. Alles tagantjärgi hakkasin mõtlema: mida pekki? Kes sa oled enda meelest? Mind see kommentaar ei haavanud, aga õudselt vihale ajas lõpuks küll – on inimesi, kes võitlevad tõeliselt halva ja põletikulise näonahaga aastaid, söövad kangeid ravimeid, kõnnivad kulmude peal ja ikka ei saa valulikest ja punetavatest vinnidest kuidagi lahti. Ja siis tuleb mingi tohutu lõuapoolik ja ütleb nõnda, lihtsalt niisama? Kõige kummalisem on see, et teised kooriliikmed armastasid tema käitumist välja vabandada öeldes, et ta “ongi selline otsekohene”. Mina ei tea… kui sul ikka mingit elementaarset taktitunnet, viisakust ja lastetuba ei ole, on otsekohesusest asi kaugel – siis sa oled lihtsalt loll. Ma oleks ka võinud talle öelda, et kuule… osta endale kolm-neli numbrit suuremad püksid – praegused kohe üldse ei mahu sulle jalga ja on oht, et suure pinge all olev püksinööp lendab dirigendile silma. Kas ma ütlesin? Ei. Sest taktitunne, eks… Kas ma läksin nüüd käima või jaa? 😀 Ma lähen suunan selle energia nüüd parem töötegemisse. Ilusat päeva, ilusad inimesed!
“Minu meelest on need mõlemad lihtsalt ülikaunid! Ma olin kahe hästi vahva preili praktikajuhendaja ja nüüd nad lõpetavad kooli ja tahtsin neile mõlemale midagi ilusat kinkida. Leidsin, et Sinu tehtud pildid on kõige parem mõte üldse. Minu enda kodu kaunistab Sinu tehtud “Elu on lill”, mille sõbrannalt jõulukingiks sain. 🙂 Seega mõtle kui äge, Sinu töö muudab reaalselt maailma paremaks ja ilusamaks kohaks! Ja minu meelest see kiri, mis Sul pakkide peal on, on ka täpselt naelapea pihta, see “aitäh, et aitad meil maailma ilusate mõtetega täita “, see on nii hea ja õige ja ilus. Ja just seda Sa teedki ja pead teadma, et inimesed on rõõmsad, et Sa seda teed!”
Oeh. Ma nii-nii kartsin Kukupesaga alustades – millegi endale nii armsa nii paljude inimeste ette laiali laotamine oli minu jaoks suur julgustükk. Minu õnneks võeti Kukupesa väga soojalt vastu ja sestsaati on see olnud tõeline õnnistus. Kui ma oktoobris julguse kokku võtsin ja viimaks ometi oma unistuse täitsin, lõin ma endale ka oma unistuste töökoha. See tagasiside, mis mind täna üdini liigutas, võtab Kukupesa nii hästi kokku – mulle kirjutavad inimesed, kelle armsad sõbrad abielluvad ja kellele mina saan kokku panna postri nende kõige ilusamate ühiste hetkedega. Inimesed kirjutavad mulle, sest tahavad paberile panna armsamale kirjutatud luuletuse, mis on nii ilus, et minulgi on nutuklomp suurest heldimusest kurgus. Inimesed, kes tahavad vanematele pulma-aastapäeva puhul rõõmu teha. Inimesed, kes tahavad oma lähedastele armastust väljendada ja kirjutavad mulle, et ma neil seda teha aitaksin ja kui töö lõpuks valmis on ning klient sellega rahul… see ongi tõeline rahulolu, siiras rõõm, ülim tasu. Ma olen tõeliselt õnnega koos – mul on mu unistuste töö. See on töö, mis tagab mulle täiesti ebaglamuurse igakuise miinimumpalga, mis kulub pea täies ulatuses arvete maksmisele. Aga sellest on enam kui küll, sest emotsionaalne kasu on üüratu.
|
OSCAR-2019
|
||
Ettevõtte ambitsiooniks on luua kasutajasõbralik, kuid erinevalt Facebookist privaatne keskkond grupisuhtluseks ja sellega maailma minna. Inner Circle'i kaasasutaja on Allan Martinson ning tiimi veab kunagine Delfi Eesti-poolne juht Andrus Raudsalu. Asutajate meeskond kaasas Arengufondi kõrval erasektori investoritena Teet Jagomägi juhitava ASi Regio ja Raivo Vare juhitava Live Nature Eesti OÜ.
Berliini dadaismi rühmituse liikme Hannah Höchi kunsti näitus tutvustab Tallinna Kunstihoones ühe esimese radikaalse naiskunstniku loomingut ja tema mõtteviisist lähtuvaid kaasaegseid kunstnikke.
Hannah Höch oli Berliini dadaismi rühmituse ainus naisliige ja üks esimesi, kes hakkas oma loomingus kasutama fotokollaaži. Berliini dada erines teistest rühmitustest agressiivse poliitilise laetusega ja suurema huviga massimeedia formaatide ümbertõlgendamisega kunstikeelde.
Kui kogu ülejäänud dada grupp oli juba enne Hitleri võimule tulekut Berliinist lahkunud, tõmbus Höch tagasi oma äärelinna majakesse, kus jätkas võimude poolt mandunud kunstiks tembeldatud dadaismi viljelemist.
Räägitakse, et töid peitis naiskunstnik Höch tollal kuivanud aiakaevu põhjas, kust need ilmusid välja sõja lõppedes 1945. aastal.
Höch oli üks esimesi naiskunstnikke, kes hakkas oma loomingus ekspressiivselt käsitlema naisõigusluse teemasid ja kriitiliselt tõlgendama naise rolli ühiskonnas.
Olles küll Berliini dada täieõigluslik liige, on teada, et tema meeskolleegid suhtusid Höchi teatud üleolekuga, tunnustamata tema tegelikku professionaalsust. Ametliku tunnustuse riikliku auhinna näol sai Höch alles 1950ndatel.
Höchi kollaaže hinnatakse nii nende tabava vaimukuse, kakofoonilise pildikeele kui ka tema käsitletavate teemade sügavuse ja ajatuse poolest. Ootamatuid elemente kokku liimides tekitas Höch oma piltides sürrealistlikud vahekorrad, mille tõlgendustekaev on põhjatu ja mistõttu on tema tööde teemadering aktuaalne ka tänapäeval.
Lisaks ülevaatele Höchi üle viiekümneaastasele fotokollaaži loomingule, on näitusele integreeritud ka kaasaegseid naiskunstnikke, kes on Höchist inspiratsiooni saanud.
Mõjukalt New Yorgi kunstnikult Martha Roslerilt on näitusel väljas osa tema 60ndatel valminud sarjast “Tuues sõja koju”, mis seob grotesksel moel tollaste glamuuriajakirjade visuaalset keelt Vientami sõjakoledustega. Samal liinil on ta jätkanud ka oma uusimates fotomontaažides Iraagi sõja teemal.
Visuaalselt eriti agressiivsed on kunstnikerühmitus Guerilla Girls. Gerilja tüdrukud on näitusel esindatud 2005. aasta Veneetsia biennaali vähendatud versiooniga, kuid see ei alanda nende jõulise plakatikunsti mõjuvust.
Gerilja tüdrukutel ei ole kombeks ääri-veeri raskestimõistetavaid sümboleid luua, vaid kõik kohe ja korraga näkku paisata. Tõde on karm ja ühemõtteline.
Kohaliku kontekstiga sidususe loomiseks on välja pandud ka meie oma naiskunstnike Silvia Jõgeva, Valve Janovi jt töid 1960ndatest, mis analüüsivad naise sotsiaalseid rolle ja vastanduvad nõukogudelikule maskuliinsele maailmapildile.
Terje Kivaste karjäärilugu: sekretärist elektritaksojuhiks, lisaks õpingud infokorralduse erialal - Sekretär
Terje Kivaste töötas 18 aastat juhi abina Ungari ravimifirma Gedeon Richter Eesti filiaalis ning oli enda sõnul väga kinni oma rutiinis ja kindel töös, kuni firma otsustas oma tegevuse Tartus lõpetada, kirjutab portaal Delfi rubriigis Minu karjäär.
„Mulle pakuti võimalust jätkata tööd Tallinnas, aga elukohavahetus ei sobinud sugugi. Tõttöelda oli koondamine šokk,“ tunnistab Terje, kes võttis raskustest hoolimata hoiaku, et kindlasti peab elu jätkumine võimalik olema ka kodulinnas. „Olin pakkumistele avatud. Kujutasin end ette senisega sarnast tööd tegemas, saatsin CV-sid, kuid ükski tööandja ei tundnud minu vastu huvi. Lohutasin end, et ilmselt olen liiga kogenud või liiga ilus või liiga tark, kuigi ajusopis kiusas ka mõte, et äkki hoopis liiga vana…“
Terje sõnul on ta nende kuude jooksul avastanud mõndagi: „Arvasin, et mulle sobib rutiin, nüüd tunnen, et see on tore, kui hetked ei kordu. Vahel tekib lühikese sõidu jooksul huvitavaid, isegi harivaid vestlusi. Klientidelt saab mõnikord uut, silmaringi avardavat või praktiliselt vajalikku infot. Vahel olen ka psühholoogi või perenõustaja rollis. Minu töö hõlmab palju enamat kui ühest punktist teise jõudmist. On ette tulnud ka raskeid kliente.“
Terje hinnangul on taksojuhi amet väga naiselik, sest sõiduautoga ei ole raske sõita ning naistaksojuht saab palju tähelepanu. Ta naudib taksojuhitööd ja plaanib selles töös paremaks ja paremaks muutuda. Kõige rohkem arenemisvõimalust näeb Terje linna tundmises, samuti tahaks ta leida püsikliente, kes sooviksid just temaga sõita.
Lisaks takso juhtimisele on Terje elus veel uusi tuuli: 50aastasena alustas ta õpinguid Tartu Ülikoolis infokorralduse erialal. „See otsus oli seotud mu varasema töökogemusega, kuid tunnen, et nüüd peaks infokorraldusega haakuv töö olema ikka väga huvitav, et ma selle kasuks otsustaksin, sest olen juba vabaduse ja adrenaliini maitse suhu saanud. Ma ei välista, et sobiva pakkumise puhul pöördun oma vanade liistude juurde veel kunagi tagasi. Tervis on hea ja olen tööturul kindlasti veel vähemalt 15 aastat.“
Vabal ajal tegeleb Terje koorilauluga, teeb tervisespordina kepikõndi ja rulluisutamist ning küpsetab meelsasti.
„Ma arvan, et elukogemuse abil lahendab nii mõnegi probleemi. Minul on läbirääkimisoskus ja ma pole kunagi liiga enesekindel, nii et olen hea partner nii töö- kui ka eraelus. Ja mul pole piinlik õppida noorematelt, ka oma lastelt, kui nad on minust osavamad,“ sõnab Terje, lisades, et kõike saab alati kokkulepetega reguleerida, kuid oluline on lähedaste toetus ja koostöö.
|
OSCAR-2019
|
||
Austraalia reis on jõudnud trooplistele aladele. Ilm on siin päris karm. Umbes nagu teil kodus on ekstreemkülm kogen mina siin ekstreempalavust. Keskmine temperatuur on 32-35 kraadi ja õhtuniiskus olenevalt paigast 70-80%. Väga higine aastaeg. Hiljemalt aprillis jõuame nii kaugele, et langenud on nii temperatuur (u 27 kraadi) kui õhuniiskus ja olemine muutub jälle lõbusaks.
Üleeile hosteli poolt pakutus tasuta tuuril Lichtsfieldi rahvusparki kuulsin palju huvitavat. Kas teadsite, et Austraalia hoiab enda käes 78% kogu maailma uraanivarudest? (nii giid väitis) Kuni tuumatehnoloogia leiutamiseni oli tegemist väärtusetu ohtliku kraamiga aga nüüd tähendab see kasumeid ja kaevandamist. Darwini ümber on mitu uraanikaevandust. See tähendab suuri investeeringuid piirkonda eriti just mitte väga eesrindliku infrastruktuuri arendamiseks.
Kuigi uraani võib avastada teadluslikke meetodeid kasutades võib uraani leidmine olla ka lihtsam. Peaaegu kõik uraani leiukohad on Aborigeenidele teada olnud tuhandeid aastaid. Aborigeenid pidasid neid paikasid pahade vaimude kohtadeks, sageli ka pühadeks paikadeks kus oli keelatud midagi kaasa võtta süüa või juua. Pärast seda oli radiatsiooni tulemusel suur tõenäosus surra või tuli kannatada karmide tõbede käes mida peetigi aborigeenide seas pahadeks vaimudeks. Read the rest of this entry »
…internetis, siis olen hoopis merel. Ja nii oma 2-3 nädalat järjest. Ei blogipostitusi, kirju, kõnesid – mitte midagi. Olen maailmast täiesti ära lõigatud. Asun keset tühjust ja tegelen raske tööga. Pärlikarpide puhastamisega.
Pikalt olen hoidnud seda suurelt välja kuulutamast aga ükskord peab oma tulevikuplaanidest rääkima hakkama. Nimelt lendasin Darwinisse teadmisega, et siin on palju rohkem tööd ja loota võib finantsilise seisu olulisele paranemisele. Sealhulgas oli mõtetes mõlkumas ka võimalus teha juba ammu välja hõigatud pärlifarmi tööd. Reis oli jõudnud omadega sellisesse punkti kus oli vaja sooritada restart ja tegutsemisplaanid vajasid ümber mõtlemist. Pärast mõningaid ponnistusi võin öelda, et olen Paspaley Pearling Company töötaja. Aga asjad ei ole liikunud mitte nii nagu mina olin neid ette kujutanud.
Üldiselt ei liigu Austraalias midagi plaani järgi aga sellist õnnetusehunnikut nagu mina on raske ette kujutada. Kõigepealt ei tahetud minust midagi kuulda. Kui mind lõpuks jutule võeti olin ma kannatamas mangopuu okstest tilkuva piimja massi tekitatud allergia käes. Kuna 32 kraadine merevesi on täis kõiksugu ohtlikke ja vähemaohtlikke (aga siiski ohtlikke) baktereid ja molluskeid ei lubatud mind merele. Probleem oleks võinud üle pea kasvada ja sealt ei saa lihtsalt arsti juurde jalutada. Lähima asustatud paigani on olenevalt minu töökohaks olevast farmist 2000 kilomeetrit. Tööle sõidutatakse eralennukiga.
Nüüd on lugu siis sedapsi, et käin juba neljandat päeva Darwinis (Paspaley Pearling Company pty ltd) pärlifirma jaoks tööl. Kuna mu mangokärnalisi käsi merele saata ei usaldata pean oma päevad mööda saatma sadamas tööd tehes. Töö ei ole lihtne. Esitek s juba sellepärast, et väljas on 33-35 niisket soojakraadi. Teiseks sellepärast, et töö on üsna must ja räpane.
Sooja ilma kohta veel nii palju, et kujutage ette, et lähete välja jalutate kümme minutit ja pärast seda võiks särgist liitri vett välja väänata. Seda nii hilisemal hommikutunnil kui varasemal õhtuootel. Lõuna ajal võib pärast sellist „pingutust” niimoodi higist tilkuda, et kulmudelt tilgub higi. Du not rekomend.
Pärast sellist jalutuskäiku istusin eile hommikul konditsioneeriga kontorisse maha, et väheke jahtuda enne kui õige aeg tööle asuda oleks. Lugesin ehitussoojakust kontoriks kohendatud köögilaua taga lehte kui järsku hakkas kõik värisema. Tõstsin silmad lehelt ja vaatasin kohalikku. Silmis küsimus, et mis toimub? Mõistsime üksteist ka sõnadeta. Mulle vaatasid vastu sama üllatunud nägu. Ta tõusis korra püsti jalutas ringi ja teatas natuke hiljem, et tegemist oli MAAVÄRINAGA.
Jõudsin Darwinisse ja hakkasin mõtlema sellele, et minu kiirelt kahanev pangaarve lausa karjub uue töökoha järele. Kuigi siia tulles oli mul silme ees pärlifarm, kus ma peaaegu olengi suutnud ukse jalaga lahti lüüa, siis alguses ei läinud kõik mitte nii lihtsalt. Mulle hakkas meeldima mõte töötamisest baaris. Teenistus oleks hea ja töö oleks mulle endale väga meeldinud. Hakkasin proovima. Järgnevalt kokkuvõte sellest kuidas Austraalias on kavalam tööd otsida. Minu taktika ja strateegia paranes iga päevaga. See tegi mulle endale nalja kuidas minu tööotsimise tehnika iga tunniga silmnähtavalt paranes.
Vaatan üle kuulutustetulbad. Prindin välja suure hunniku CV-sid. Jagan neid neid nii autorendifirmadesse kui ka baaridesse. CV-l peegeldub puhas tõde minu tööalase mineviku kohta. Pärast esimest päeva helistatakse tagasi ja lähen autorendifirmasse intervjuule. Kahjuks ei saanud asja. Teisel kandidaadil olid paremad kogemused.
Ammuks see oli kui ma optimistlikult Austraaliasse maandusin ja olin valmis tegema mehetegusid? Mitte väga ammu. Natuke vähem kui 3 kuud tagasi. Optimistlik olen ma jätkuvalt ja näen tulevikku eredates värvides aga… mehetegusid on saanud erinevatel põhjustel saanud teha vähem kui alguses plaanis. Vahele tuli elu.
Võiks öelda, et viimased kuu aega on olnud minu Austraalia elu raskemad. Ma ei kurda. Kui lööb pikset siis pärast seda on loota värsket õhku ja päikest! ( See kehtib Eestis, pärast Austraalia äikest on õhk ikkagi umbne) Aga vahel on küll siuke tunne nagu oleks pildil kujutatud kass. Tõesti ei tea kus jälle uus obadus tulla võiks.
Terves jaanuaris pärast Bundabergist lahkumist oli mul kokku 4 tööpäeva. See viitab juba ilma sõnadetagi minu võimalikule kehvale rahalisele seisule. 🙂 Samas 1) mul tekkis Eestis arvele rahatagavara 2) sõlmisin just täna töölepingu Paspaley Pearling company´ga
minu elu arvuti akulaadijata jätkub aga südametunnistuse piinad nõuavad uusi postitusi. Olen ju kogunud siia nii suure hulga lugejaid ja siis jätan kõik unarusse? Nii ei saa.
Selles postituses saate tutvuda, minu edasiliikumistega Austraalia mandril. Kui vajutate siia saate lähemalt uurida kus ma asun (ja enam ei asu) ja millega tegelen. Lähiajal katsun kaardi iga punkti juurde kirjutada mis seal juhtus ja miks see mulle oluline peatuspunkt oli. Hetkel veedan teist nädalat Austraalia põhjaosa linnas nimega Darwin
|
OSCAR-2019
|
||
Vabaõhukooli rajamise idee tekkis Eestis 20 sajandi 30-ndate aastate algul, kui Lääne-Euroopa maades olid vabaõhukasvatuse põhimõtted juba laiemalt levinud. Idee algatajaks oli riigivanem K. Päts. Tema ja Eesti Punase Risti presidendi dr. H. Leesmendi ning direktor l. Nymani initsiatiivil leiti võimalus sanatoorse kooli rajamiseks K. Pätsi talu naabrusse, looduslikult kauni Pirita jõe ürgoru kaldale. Vabaõhukooli rajamise eesmärgiks seati nõrga tervisega, verevaeste, alatoitluse ja halbade korteriolude all kannatavate laste viimine tihedasse seotusse värske kosutava välisõhuga ja loodusega võimalikult kogu päevase töö kestel. Esialgu ei olnud kool mõeldud päris haigetele lastele. Kavas oli ehitada ühiselamu umbes 100 lapse majutamiseks ning koolihooned. Kool pidi andma 6-klassilise algkooli hariduse. Vabaõhukooli personali hulka pidi kuuluma koolijuhataja, 3 õpetajat, halastajaõde, pereema, aednik-instruktor, kojamees-kütja ja 4 teenijat.
Hoonekompleksi ehitamiseks kuulutati välja ehitusprojekti ideekavandite võistlus, kus sai esikoha Pariisis elutseva Eesti naisarhitekti pr. Paula Delachier-Ilvese projekt. Selle projekti järgi valmisid ehitusjoonised arhitekt Konstantin Bölault. Ehitustööde juhatajaks määrati insener Voldemar Kask.
Ehitustöödega alustati 10.sept. 1935. a. Pidulik nurgakivi panek toimus sama aasta 15. septembril. Üritusest võtsid osa riigivanem K. Päts, Kaitsevägede ülemjuhataja J. Laidoner, kaitseminister kindral P. Lill, Kaitseliidu ülem J. Orasmaa, valitsusasutuste, Eesti Punase Risti Peavalitsuse ja välissaatkondade esindajad. Aktuse avasõnas tegi Eesti Punase Risti president dr. H. Leesment teatavaks otsuse nimetada ehitatav objekt Konstantin Pätsi nimeliseks Eesti Punase Risti Vabaõhukool-Puhkekoduks. Nurgakivi paneku vaimuliku talituse toimetasid õpetaja Fr. Stokholm ja ülempreester N. Pats. Tervituskõne pidas ka Tallinna linnapea kindral J. Soots. Plaani järgi pidi kool valmis saama 1937. a.sügiseks, kuid ehitus lõpetati 1938. a. jaanuaris.
Kool alustas tegevust 1. märtsil 1938. aastal 50 arsti soovitusel välja valitud õpilasega. Õppimine koolis oli tasuta, kuid internaadi kuludeks tuli maksta õpilase pealt 35 krooni kuus. Õppetöö toimus samade kavade järgi nagu teistes koolides.
Uudseks meetodiks oli teadmiste ja oskuste omandamine mängude ja igapäevase praktilise tegevuse kaudu. Eriti hinnatav oli töötegemine, puhtus, kord ja distsipliin päevarežiimi täitmisel. Õppimise ja töö kõrvalt tegeldi agaralt kehakultuuriga.
Esimeseks koolijuhatajaks oli Juhan Kull, kelle suurimaks unistuseks oli rajada kooliaed, kus oleks kiviktaimla, kalatiik, puukool, mesila koos viljapuudega ning saadud köögivilja kasvatada. Kooliaia jaoks kinkis K. Päts oma talu küljest 2,5 hektarit maad.
Vabaõhukool-Puhkekodu pidulik avamine toimus 2. juunil 1938. aastal . Avamisel olid ministrid, riigiametnikud, Eesti Punase Risti juhtivad isikud, arstid ja välisriikide esindajad. Kooli ehituskompleks koosnes suurest kahekordsest tiibehitustega peahoonest, kolmest eraldi ehitatud klassihoonest ja majandushoonest. Peahoone kõrvale jäi veel eraldushoone, kus asusid ruumid haigestunud lastele, arstikabinet, korterid õele ja koolijuhatajale. Internaadihoones olid saun, pesuköök,käsitööklass, II korrusel magamistoad lahtiste rõdudega. Klassitubadest avanes lõõtsataoline sein kõrvalasuvale terrassile, kus ilusate ilmade puhul sai õppetööd läbi viia vabas õhus. Kooli ümbrusse oli rajatud park teede, mitmesuguste mängu- ja spordiplatside, kiikede, liumägede ja muude võimlemisvahenditega, et lapsed saaksid vabal ajal ennast füüsiliselt arendada. Suvevaheajal töötas koolis laste suvekodu, kus lapsed said tervist kosutada.
Kooli tegevus katkes seoses sõja algusega 1941. aastal, mil hooned kohandati ümber Saksa sõjaväehaiglaks. Hiljem, 1944. aasta lõpul, nõukogude mereväelaste hospidaliks, mis tegutses kuni 1948. aastani.
Metsakool avati esialgu tuberkuloosihaigetele lastele, 1970. aastast alates hakati vastu võtma ka teiste hingamisteede haiguste diagnoosidega lapsi: allergia, astma, kroonilised bronhiidid jt. Lapsi võeti pärast haiglaravi veel 3-kuulisele järelravile sanatoorses koolis. Tuberkuloosi leviku tõkestamiseks oli kool muudetud kinniseks raviasutuseks, vanemad tohtisid lapsi külastada ainult kord kuus. Kaheksakümnendate aastate lõpul kinnine koolirežiim kaotati. Lapsed hakkasid iga nädala lõpul kodus käima. Ka võivad vanemad nüüd lastega kohtuda igal ajal.
1994. aastal , peale Eesti taasiseseisvumist taastati kooli endine nimi. Kool nimetati ümber Tallinna Konstantin Pätsi Vabaõhukooliks.
Õpilaste päevaplaan on üldjoontes jäänud samaks. Muutused on toimunud kooliastmetes. Kuni 1948. aastani oli kool 6- klassiline, siis 7-klassiline, mis üsna pea muudeti 8-klassiliseks ning 1988. aastast töötab 9-klassilise põhikoolina. Muutuste põhjuseks oli üldriiklik koolisüsteemi muutumine.
Nendel aastatel valmisid kooli juurdeehitused: 6 klassihoonet, internaadi uus tiibhoone võimlaga ning katlamaja. Kooliaiale lisaks võeti kasutusele ka abimajand, kus kasvatati vajalikke toiduvarusid. Valmis kaheksa korteriga elamu kooli töötajatele.
|
OSCAR-2019
|
||
Titanium on uuenduslik toode, mille valem põhineb koostisosade kombinatsioonil, mis koos nende mõju maksimeerib. See on geeli kujul, tänu millele on see väga mugav ja samal ajal tõhus. See on organismile täiesti ohutu. Loodud meestele, kellel on seksuaalprobleemid või kes soovivad nautida veelgi voodikogemust ja saada meisterlikeks armastajateks.
Tänapäeval on üha rohkem meestel probleeme jõu ja eduka seksuaaleluga. Sellised probleemid tekivad isegi noortel, vähendades seksuaalset rahulolu. Nad põhjustavad meeleolu halvenemist, enesehinnangu langust ja soo, mitte rõõmu, stressi. On aeg lõpetada see ja valida tervislikuks tervislikuks meetmeks, kuid samal ajal tõhus.
Titanium on toode, mis koosneb uskumatult võimsatest looduslikest koostisosadest. Nad parandavad vereringet, tänu millele on erection kiirem ja peenis kasvab palju rohkem. Kui seda regulaarselt kasutatakse, tugevdab ja laieneb peenises olevad veresooned, mis tähendab, et erection ajal tekib peenis verevool. Selle kogus mõjutab suurust ja kõvadust. Titanium pikaajaline kasutamine suurendab peenist efektiivselt, see on üks väheseid raviviise, mis põhjustavad pikaajalisi ja uimastamisi. Ühes torus on palju koostisosi, mis töötavad paljudel tasanditel. Arvukad aphrodisiacid muudavad mehe enesekindlaks ja seksuaalselt energiliseks. Looduslikud paprika ja verbena ekstraktid suurendavad kogemust ja muudavad soo meeldivamaks. Amberit on sajandeid arvestatud suurepäraseks vahendiks, mis suurendab jõudu, elujõudu ja stimuleerib keha kiiremini taastuma.
Pole mõistlik, et Titanium sisaldab merevaiguvat hapet, mis motiveerib keha alati valmis, lahendab tõhususe probleeme ja seda saab teha sagedamini ja kauem. See muudab meeste seksuaalsed elundid tundlikumaks, puudutades ja lähivõtteid tundmaõppides, muutes seksi palju nauditavamaks ja pakkudes uskumatut kogemust. Maasikaekstrakt annab mahlakad aroomi ja samal ajal tugevdab rakukudede, mis muudab peenise raskemaks ja erection kestab väga kaua. Suguvõsa sugu ei jää vahekorra ajal, see on endiselt raske ja valmis tegutsema. Titanium sisaldab palju muid looduslikke koostisosi, mis suurendavad seksuaalset sobivust, rahulolu lähivõtetega ja muudavad iga inimese voodis tõeliseks jäneseliseks.
See on toode kõigile meestele. See oli leiutatud neile, kellel on probleeme erectioniga, potentsi, libiido, võrgutamist, enesekindlust ja arvan, et nende peenise suurus on liiga väike. Titanium parandab kõiki seksuaalelu valdkondi. See parandab nende inimeste kogemust, kes soovivad oma lähivõtetest rohkem ära kasutada, kuid see aitab ka mehi, kes oma seksuaalprobleemide tõttu on mehelikud. See toode muudab seksi rõõmuks, kus pole piinlikkust, piinlikkust või ebakindlust. On ainult rahulolu ja rõõm.
Koostisosade mitmekesisuse tõttuTitaniumoluliselt parandab seksuaalelu paljudes kategooriates. Esiteks, see suurendab teie lipiidide ja usaldust. Mehed, kes seda toodet kasutavad, teavad, et nad ei ole sellega pettunud, et nad ei kardaks seksuaalsete kontaktide algatamist ega naiste võrgutamist ega hirmutamist. Titanium vähendab ja kõrvaldab tõhususe probleeme, kui seda kasutatakse pikemat aega. See tugevdab ja pikendab erection, lihtsustab selle saavutamist. Seks võib olla mõlemale partnerile pikem ja mõnusam. Selle geeliga sobib teie partnerile palju lihtsamaks. Mehed kogevad tugevamat kogemust, nad on palju seksuaalselt sobivamad. Nende vastupidavust suurendatakse. Iga naine muljet avaldab!
ErectiE probleemi kaotamisel avaneb uks, et avastada uuemaid ja uuemaid seksuaalseid positsioone, mitmekülgendada lähivõtteid ja hoida neid vabalt igavatelt ja monotoonilistelt. Mitu orgasmi, pikk ja kirglik seks, täis moansi, rõõmustab partnerit. See on tõeline ja Titanium muudab probleemideta keeruliseks. Iga Titanium kasutamise nädala jooksul paraneb soo, suurendab tulemuslikkust ja vastupidavust.
Testosterooni tase tõuseb, nii et mees, kes kasutab Titanium, muutub naistele palju mehelikumaks ja atraktiivseks. Seduction muutub väga lihtsaks. Suurem enesekindlus on magnetit naiste jaoks, kes alateadlikult tunnevad, kas mees on vapper ja teadlik oma atraktiivsusest.
Mida kauem seda kasutatakse, seda rohkem on sensatsiooniline mõju. Iga tolli rohkem tähendab seda, et Deeper tungib ja lõbusam kogemus. Peenis võib kasvada kuni 5 sentimeetrit, kuid see on ka paksem.Punkt Giga päev kummitab, mis põhjustab teie partneri mitmekordseid ja äärmiselt tugevaid orgasme. Seks on pikem, mehed, kes kasutavad geeli, ei pea enam muretsema, et nad ei suuda taluda nii kaua kui soovitud aega. Juba pärast esimest kasutusnädalat on lähedus enam stressirohke ja väljakutse muutub puhtaks rõõmuks.
Efektiivsus. Titanium.100% kindlusegaSeksuaalelu oluline paranemine. Iga mees, kes kasutas seda geeli, märkas väga suurt mõju. Suurem seksuaalne sobivus, lihtsam erection, pikk sugu ja suurem peenis. Seda kõike saab saavutada Titanium abil. Suuremad seksuaalvajadused ei ole enam mõne, vaid iga inimene võib olla ideaalne väljavalituks.
Läheduses on rohkem energiat ja energiat. Meie ühiskonnale iseloomulik eluviis on väga kiire. Elu väljakutsed, töömaht, väike ajakulu muudavad seksuaalsuse soovi väiksemaks ja seksuaalenergia taset oluliselt vähenevad. Sellepärast tasub jõuda Altant Geli, mis annab seksuaalse tugevuse, stimuleerib ja suurendab libiido.
Altant Gel võimaldab teil võimalikult palju oma seksuaalset sobivust parandada ja suurendada oma rahulolu. See on toode meestele, kellel on libiido probleem, kuid kelle seksuaalne lõbu on madal. Kõiki tõhususe probleeme saab täielikult kaotada. Erectioni saavutamine ja säilitamine pole kunagi olnud lihtsam kui Altant Geliga. Toode ei ole mõeldud mitte ainult meestele, kellel on tõsised seksuaalprobleemid. See on ka neile, kes tahavad olla isegi paremad. Gel on eduka erootilise elu kindlus.
Paljudel potentsiaalsetel toodetel on palju kõrvaltoimeid. Titanium turvalisus on kinnitatud. See koosneb ainult looduslikest koostisosadest ja ei kujuta endast terviseohtu. See toimib hästi ja vanusepiiranguid pole.
Modernsus koos traditsioonidega. See on Titanium iseloomulik tunnusjoon.See on toode, mis on valmistatud rahvameditsiinis kasutatavatest toodetest sajandeid, kuid see on ainult õige koostisainete kombinatsioon, täiesti sobivate proportsioonide kasutamine, mis toob kaasa ideaalse toote. Koostisained töötavad koos, et muuta efektid silmapaistvaks. Arvukad
See on suurepärane orgaaniliste ainete segu, millel on loomulik mõju iga inimese tugevusele ja seksuaalsele potentsiaalile.
Kahepoolne rõõm.Titanium abilsuurenevad meeste seksuaalsed võimalused, kes saavad rohkem hinnata, sobitada ja rahul olla. See suurendab naiste rahulolu, kes kogevad lähedalt läheduses palju rõõmu. Orgasm ei ole enam neile kena üllatus ja see muutub standardiks.
Altant Gel on äärmiselt mugav kasutada. Iga kasutamine ei nõua palju aega, see on lihtne. Toode on efektiivne pärast esimest määrimist. See imeb kiiresti ja on õrna, meeldiva aroomi. Ei tekita ebamugavust. Koostisained parandavad vereringet ja suurendavad verevarustust esmakordsel kasutamisel. Regulaarne kasutamine tugevdab veelgi veene ja suurendab peenist.
Mul oli häbi oma probleemi saavutada erection, sest olin noor ja ma pidin seksuaalseks. Õnneks sattusin mulle Titanium, mis tähendab, et ma ei pea enam häbenema ja tal peab olema stressivaba seks, kui ma tahan.
Ma olin juba mõelnud, et seksuaalne rõõm oli minu taga ja ma ei suudaks ükski naine rahuldada. Mul õnnestus peenis laiendada. See on raske nagu kunagi varem, ma tahan uuesti seksida.
Mul oli suur probleem enneaegse ejakulatsiooni korral. Mul oli äärmiselt raske seista isegi mõne minuti pärast. Nüüd ma ei mõtle ajaga, sugu kestab ja kestab. Titanium muudab mind karda ebaõnnestuma. Olen kindel, et ma saan edu iga kord.
|
OSCAR-2019
|
||
Nagu ma juba olen maininud sõidutati meid (pärlikarpide puhastajaid) tööle lennukiga. Ma ei tea täpselt kui kaugel see farm Darwinist tegelikult asus aga igatahes lennuk sõitis sinna umbes 1.5-2 Tundi. Kuna lõpp-peatus asus lausa teises osariigis, siis pidasin õigeks ka uue kaardi siia ülesse riputada. Täpsemalt saab minu teekonda uurida kaardile või seal all “View larger map” lingile klikkides. Hetkel olen juba mitmendat päeva tagasi Darwinis.
Üsna kohe riputan ülesse ka teise osa pärlifarmis töötamise lugudest ehk “Päiksetõusust eikusagimaal II”
Nüüd on kätte jõudnud hetk, kus ma võtan kätte ja hakkan edasi liikuma. Minu teekonda saab jälgida sellel kaardilt. Praegu asun veel Bundabergis aga homme või ülehomme varahommikul asun hääletama oma 1300 kilomeetri pikkust teekonda.
Selle reisi jooksul hakkab seiklusi juhtuma seda enam, et Austraalias on ametlikult hääletamine keelatud. Samas tean, et väga palju seljakotirändureid ei hooli sellest ja reisivad nii veel pikemaid vahemaid kui mul plaanis. Õnneks on raha piisavalt, et kui plaan A läbi ei peaks minema saan jätkata mõne rongiga ostes lihtsalt pileti. Rõõmustava uudisena peaksin varsti saama ka enda kaasaskantava interneti, et oleks lihtsam tööd leida ja teiega suhelda. Üldiselt on kätte jõudmas hetked, kus ma tahaksin seljakotiränduri tüüpilisest farmitöö ringist välja murda. Seda enam, et ma ei sea eesmärgiks teise aasta viisa farmitöö päevi täis teha.
Koht kuhu ma suundun on igatahes paljutõetav ja kurjakuulutav. Tegemist on juba troopilises kliimas asuva linnaga, kus praegu peaks olema vesine hooaeg mis tähendab igapäevaseid vihmasadusid. Lisaks saan seal teoks teha ka lubatud krokodilli paitamise. Seal on neid nii mage-kui soolavee isendeid. Võib-olla jätan pai vahele aga pildi katsun ikka teha. Isegi siis kui mul veel oma fotokat pole.
Lõin täna hommikul luugid lahti vaatasin lakke (jälle vaba päev) ja mõtlesin, et kahe päeva pärast jõuab kätte see hetk, mil ma olen Eestist ära olnud kuu aega. Viie päeva pärast olen olnud Austraalias kuu aega. Mis selle ajaga juhtunud on ja mis peaks juhtuma hakkama?
Üks sõber küsis minult, et millal ma siis neid „Australian Dream:Entertainment” lookeses ülesse loetletud asju tegema hakkan. Endalegi üllatuseks hakkasin rääkima kuidas asjad nii lihtsalt ei käi ja peab ikka raha koguma. Mismõttes ei käi? Krt, olen siin olnud juba varsti terve kuu ja ausalt öeldes tundub vahel (lubage naerda, ikka üsna tihti) mulle ka endale, et olen paigale passima jäänud. Asjad käivad täpselt nii lihtsalt. Kui raha koguda pole võimalik tuleb EDASI või tagasi, põhja või lõunasse liikuda. (variant on ka läänesuund ja outback aga ida pool seab piirid juba 15 km pärast algav Vaikne Ookean) Elu tuleb ise paremaks muuta, mitte jääda ka siin omale mugavustsooni ja paremaid aegu ootama! Tuleb tegutseda kogu raha eest. Seda enam et masterplan on tagasi koju jõuda juunis.
Plaanidest ei räägita sest need ei pruugi teostuda. Tühja, mina tahan ära rääkida plaanid, mille teostumise üle oleksin õnnelik kuid täitumisse suhtun ka ise väikse skepsisega. Nagu ütleb mulle minu Austraalia teemade konsultant Lagle on plaanid siin kiired muutuma ja väga palju ette mõelda ei tasu. Aga siiski…
Lähimas tulevikus tegelen kahe asja nimel: surfilaud ja ookean ning sukeldumiskursus. Need asjad peavad olema tehtud hiljemalt jaanuari keskpaigaks. Punkt!
Kuulsin meie hostelis elanud sukeldumisinstruktori käest, et siin Bundabergis on seni kõige odavamad sukeldumiskursused, mida tema Austraalias kohanud on. See pani mõtte tööle. Täna –homme lähen raamatukokku (või hea õnne korral lihtsalt maja ette) tasuta internetti ja hakkan asja uurima. Investeeringu suuruseks on 205$ kursus + 4 päeva töölt vaba aega + elukoha üür. Aga ma tahaks selle ära teha. Seda enam, et kuigi see linn ei asu päris Suure Korallrahu kõrval ulatub üks ots ikkagi ka siia ja algajale sukeldujale peaks seal küll näha olema.
Punkt kaks. Asun tegelema surfamisega. Seda saan teha tingimusel, et praeguseks hetkeks ekskaasvandersell Karin mu enda juurde öömajale võtab Nimelt on juhtunud nii, et ta elab juba mitmendat nädalat Surfers Paradise nimelises linnakeses umbes 70 meetri kaugusel Tema Pühadusest Vaiksest ookeanist ise. Ahjaa korruseks 15 – vaate üle vast kurta ei saaks. Investeeringu suurus – surflesson: n/a $ surfilaua rent: n/a $ Surfisärk ja püksid ca 70$ + päris pikalt mitte tööl käimist. Surfiasjaga tuleb tegeleda nüüd ja kohe, sest kui mu plaan on liikuda ülesse põhja Cairnsi lähedale, siis seal enam inimesi vette ei lubata – alanud on Jellyfish season. Need millimallika laadsed olevused elavad umbes pooles Austraalia rannajoonest novembrist -aprillini ja nendega vees kohtudes on surma tõenäosus 99%. (Vaadake filmi Seven Pounds Will Smithiga peaosas)
Kaugem reisiplaan on (kasutage nyyd Google maps abi) liikuda Surfers Paradise sealt edasi ülesse Cairnsi lähedale Athertoni linna, kus teeksin mõne aja jälle tööd. Sealt tuleksin tagasi allapoole kuni Townsville´ni ja hakkan liikuma Austraalia südame poole Alice Springsi. Vahepeal võib-olla ka peatus mt. Isa linnas. Alice Springs asub kõrbemaastiku ja Outbacki keskel. Seal on ka see suur punane kivi Uluru, mida on võimaluse tekkimisel plaan kiikama minna. Mõned muud matkad ja töö ka linnakeses kui võimalik. Sealt edasi liigun allapoole näiteks kuskile näiteks tinglikult Adelaide´i kanti. Sealt edasi mööda lõunarannikut kuni Lääne-Austraalia pealinnani Perth ja mööda rannikut edasi kuni Darwini nime kandva linnani. Vahepeal teen teadmata hulk peatusi näiteks sellistes linnakestes nagu Kalbarri, Coral Bay, Exmouth, Broom, Kununurra. Loodan, et viitsin oma plaanitavast teekonnast miskisuguse kaardikese valmis meisterdada, et oleks lihtsam jälgida millised mu plaanid on.
Pärast Darwinisse jõudmist olen ma loodetavasti edukalt (juba jaanuari esimestel päevadel) kandideerinud tööle Sydney ja Canberra lähedal asuvatesse suusakeskustesse ja lendangi Darwinist tagasi alla suusakeskusesse tööle. Töö suusakeskuses oleks kirss tordi peal ja midagi, mida võiks selle reisi parimaks sündmuseks nimetada. Pärast tööaja lõppu suusakeskuses on plaan tagasi Eestisse tulla. Kasvõi sõuda kui muud võimalust ei teki.
Muide kui kellelgi on vähimatki aimu inimestest, kes on Austraalias suusaeskuses töötanud, siis palun andke kohe märku. Isegi kui te täpset kontakti ei tea aga oskate mingeidki vihjeid anda! Aitäh!
Üks plaan on veel. Tean, et ajakava on kitsas ja pingeline aga olen ükskõik millise Austraalia lõigu nõus ära andma (välja arvatud võimalik töö suusakeskuses), et lennata umbeks kuuks ajaks Bali saarele puhkama. Miks? a) seal saab surfata – erineva tasemaga inimesed b) Seal saab mägede otsa matkata (ca 1000-3000 m) c) Seal on madalal maal matkamise võimalused suurepärased d) Elu on seal odav ja saan puhata sama raha eest kordades kauem kui Austraalias e) Olen selle idee endale osavalt maha müünud.
Ilusat jõuluaja lähenemist! Kuulsin, et teil on ilus miinus 25 kraadi pakane kohale jõudnud? Meil on siin ka kehvad ilmad viimastel päevadel. Üsna paar pilve ujub taevas ja õues on ainult 25-30 kraadi sooja.
Ma mitte ei kahtlegi, et kõik minu sõbrad ja tuttavad on kõrgelt haritud ja tugevate geograafiaalaste teadmistega aga neile, kes siia lehele juhuslikult sattuvad ja ei tea Austraalia geograafiast midagi saavad vaadata alljärgnevat pilti. Kaarti saab ise muuta ja uurida lähemalt vajutades sellele lingile.
Seda kaarti lähemalt vaadates võite arvestada, et järgmiseks sihtkohaks on meil hetkel vist kaks varianti. Mina tahaksin pigem ülessepoole Cairnsi või Arlie Beachi (imelised rannad ja äkki saaks seal ka surfata juba?) poole mis sobiks eestlasele väga. Pole seda veel läbi arutanud. Seal peaks pääsema ka suurele korallrahule sukelduma või snorgeldama.
Teine variant on, et pöördume tagasi sinna, kus me retk alguse sai. Surfers Paradise või Brisbane. Kuidas täpsemalt edasi läheb polegi veel teada, sest kõik sõltub ka sellest kuidas meil tööd on ja raha koguneb. Praegu justkui oleks tööd ja raha peaks ka kogunema. Samas pole seda jälle liiga palju, et saaks väga võtta ja lihtsalt puhata. Samas pole Bundaberg koht, kus liiga kaua tahaks passida. (suured kulud, väiksed tulud) Hoolimata sellest, et tekkimas on esimesed sõbrad. Sakslased, rootslased ja üks inglise kutt.
|
OSCAR-2019
|
||
Teisipäeval, 6. juunil kogunesid Paldiski Ettevõtjate Liidu liikmed, Paldiskis tegustevate asutuste esindajad, et arutada linna tuleviku üle. Mõttekoja eesmärk oli selgitada, mis tooks linna rohkem investoreid ning millistel tegevusaladel on linnas rohkem perspektiivi.
Paldiski Investorteeninduse programm (PIP) otsib teid ja võimalusi, kuidas Paldiskis toodetud lisandväärtust suurendada ning muuta linn atraktiivseks nii kohalikule kui välismaisele ettevõtlusele. PIP viiakse ellu PEL-i ja EAS-i rahastusega ning sai alguse tänavu. Mõttekojale esitas PIP oma ideed fookusvaldkondadest ning tulevkulahendustest.
PELi juhatus on viie kuu jooksul igal teisipäeval käinud koos ning arutanud Investorprogramm 2030 ülesandeid. PELi juhatuse liige Peep Siitam esitas mõttekojale kaasa mõtlemiseks küsimuse, et kuidas edasi tuleks minna. Teemad, millega PELi juhatus on tegelenud ning millega tuleb edasi minna on majandusanalüüs ning lähtuvalt sellest edasiste eesmärkide püstitus.
Siitami sõnul tuleb analüüsis olla võimalikult konkreetne ja selgitada välja, milles seisnevad Paldiski konkurentsieelised. Märksõnadeks nimetas ta suurt energiamahukust ning väikest tööjõumahukust. See tähendab, et oluliseks saab innovaatilisus. Tööjõus leidmine ei pruugi tulevikus olla praegusest lihtsam ja pigem on see isegi keerulisem. Olulised on ka veel mitmed teised küsimused nagu näiteks maksusüsteem.
Olulisemate fookusvaldkondadena nimetati keemia-, ehitusmaterjalide-, metallitoodete tööstust. Samuti ka energeetikat, toiduainete tööstust, paberitööstust ning toodangu pakendamist. Siitami sõnul tulen edaspidi fookusi juurde leida arvestades tulevikutrende. Mõttekojas tekitas arutelu küsimus, kas ka logistika võiks olla fookusvaldkonnaks.
Olulisemateks töövaldkondadeks on PELi juhatuse hinnangul energia, transport ja digitaliseerimine. Nende töövaldkondade edasiarendamine annab Paldiskile head võimalused. Transpordi suhtes annab Paldiski head võimalused kaasaegset tehnoloogiat katsetada ja testida nagu näiteks iseliikuvaid veokeid. Digitaliseerimine on valdkond, mis on kogu Euroopas järjest olulisemaks muutunud ning omab olulist tähtsust ka Paldiski arengu jaoks.
Mõttekojast osavõtnud said edasi juba arutleda teemal, kuidas võiksid edaspidi üksteist toetada omavalitsus, ettevõtted, riik ja Team Paldiski ning kuidas ja milliseid probleeme oleks vaja lahendada Samuti arutleti teemal, milliseid regulatsioone oleks vaja muuta. Leiti, et ühistöö on vajalik ning kõikidele osapooltele kasulik. Leiti, et idee 5000 ettevõtluses hõivatust aastaks 2030 pole sugugi võimatu eesmärk ning püüdlema peab ka nende Paldiski tulevikku suunatud eesmärkide poole, mis praegu veel üsna ulmelised tunduvad.
Paldiski on üks väga põnev koht: nõukogude ajal pikalt peidus olnud kahe saarega linn on märksa mitmekesisem kui selle kohta levivad kehvad kuulujutud arvata lubavad.
Paldiski on looduskaunis kohas pankrannikul ja mere ääres asuv väike alahinnatud sadamalinn, mis pole pealinnast sugugi kaugel: kõigest 50 kilomeetrit. Tallinnaga on küllalt hea rongiühendus, mistõttu paljud mugavused, mida Paldiskis ei ole, on rongisõidukaugusel ja siiski kättesaadavad. Loe edasi siit http://kodu.postimees.ee/4122411/mis-oleks-kui-koliks-paldiskisse
Alexela võõrustas eile Paldiskis Eesti, Läti ja Leedu peaministrite delegatsioone ning majandusministreid, kellele anti ülevaade Paldiski LNG terminalist ja kogu tööstuspiirkonna tulevikuvisioonist.
Alexela suuromaniku Heiti Hääle sõnul oli visiidi eesmärgiks veenda eeskätt Leedu ja Läti Valitsusi, et Paldiski LNG terminal on parim valik kogu regiooni energiaturu arenguks. „Meie arendatav terminal on majanduslikult kõige parem projekt siin piirkonnas ning olnud poliitiliste tõmbetuulte tõttu ehituse ootel juba mitu aastat,“ viitas Heiti Hääl Paldiski LNG terminali tugevustele.
„Piltlikult öeldes alustaksime ehitustegevusega kohe kui Leedu ja Läti ütleksid, et nemad tagavad regionaalse vabaturu tekkimise ja maksumaksja rahaga turu moonutamist rohkem ei ole,“ sõnas Heiti Hääl. Tema sõnul on Soome ja Eesti juba toetamas Alexela projekti ning sama ootus on ettevõttel ka Leedu ja Läti suunas. „Alexela Paldiski terminali kulude sotsialiseerimist erinevalt Leedu Klaipedast ei taotle – ainus ootus on, et kõik regiooni riigid täidaksid BEMIP raames kokkulepitud mängureegleid ega osutaks maksumaksja raha eest ebaausat konkurentsi,“ avas Heiti Hääl Alexela seisukohti.
Alexela on Paldiski LNG terminali projekti arendanud aastast 2007. Praeguseks on lõppenud kõik projekti ettevalmistused – sealhulgas on kehtestatud LNG-terminali planeering, lõppenud keskkonnamõjude hindamine ja valminud insenertehnilised projekteerimistööd rahvusvahelise “võtmed kätte” ehitushanke läbiviimiseks.
Peaminister Ratas rõhutas, et Balti riikide ühine eesmärk on tagada mitmekesine ja kindel gaasivarustus Balti regioonis. Eesti on seejuures lähtunud seisukohast, et regionaalne LNG terminal peab tekkima lähtudes turuloogikast. “Regionaalne LNG lahendus peab olema kulutõhus ning jätkusuutlik pikas perspektiivis ning usun, et selle tagaks LNG terminali projekt, mille viivad ellu erainvestorid,” sõnas Ratas.
Peaminister Ratase sõnul on regionaalse LNG terminali asukoha puhul Eesti riik ja siinsed arendajad lähtunud otsustest ja analüüsidest, mis on tehtud nii regionaalsel kui ka Euroopa Liidu tasandil. Euroopa Komisjoni poolt tellitud uuringus leiti, et Soome lahe rannik on parim asukoht regionaalse LNG terminali rajamiseks. “Kui me räägime pikaajalisest lahendusest, siis oleks terminali rajamine näiteks siia Paldiskisse kõige mõistlikum,” lisas Ratas.
Regionaalne LNG terminal Soome lahe kaldal on oluline element paketis, kus on ka Eesti-Soome vaheline gaasiühendus Baltic Connector ja Leedu-Poola vaheline gaasiühendus GIPL. See oluliste gaasi taristuprojektide nimekiri lepiti kokku juba 2013. aastal eesmärgiga siduda Baltiriigid ja Soome EL ühtse gaasituruga ning luua võimalused gaasi tarneallikate mitmekesistamiseks.
Pitšugov räägib, kuidas tehnoparki soovis krunti soetada üks Soome küllaltki suure energiatarbega tootmisettevõte. Ettemaks oli makstud, jäi üle leping kinnitada, aga siis kadusid firma esindajad nagu tina tuhka. Lõpuks saadi nendega siiski ühendust ja nad teatasid, et ah – me ehitame oma tehast juba Soome.
Eestiga sarnaseid videoüleskutseid Teslale on teinud juba mitu Euroopa riiki, nende seas näiteks Prantsusmaa, Soome ja Leedu. Pakri Teadus- ja Tööstuspargi tegevjuhi Enn Laansoo, Jr. sõnul reklaamivad riigid ennast Tesla tehase võimaliku asukohana, kuna on teada, et Tesla kaalub tõsiselt uue gigatehase rajada väljaspool USA-d
Gaselli TOPis teisele kohale jõudnud ASi OmaKoduMaja juhatuse liikme Mehis Rumpi hinnangul aitaks Pakri poolsaarel energiakommuuni loomine vähendada elektri hinda umbes kolmandiku võrra. See soodustaks suurte ja energiamahukate ettevõtete kolimist Paldiskisse.
Kui vaatame OmaKoduMaja majandustulemusi aastatel 2013–2015, siis suurima käibe ja ärikasumini jõudsite 2014. aastal. Millised tegevused hea tulemuse tõid?
OmaKoduMaja on Alexela Gruppi kuuluv ettevõtte, kes juba 15 aastat tegeleb erinevate kinnisvaraprojektide arendamisega. Möödunud aastate jooksul oleme arendanud mitmeid elamu- ja tööstusobjekte. Peamiselt tegutseme Harjumaal, kuid mõned arendused, peamiselt elamuarendused, on tehtud ka pealinnas. Meie suuremad arendused asuvad Kiili ja Jõelähtme valdades ning Paldiski linnas.
Seni võib pidada tõesti edukamaks 2014. aastat, kus korraga jõudis realiseerimisele kaks suurt arendust: elamurajoon Kiili vallas ja Nehatu Logistikapargi I etapp.
Liigume edasi rahulikus tempos: plaan on käivitada Nehatu Logistikapargi II etapp ja alustada Kiili vallas Nurga elamukvartali kommunikatsioonide ehitustöödega. Müügiga alustame ehitustegevusega paralleelselt, kuid suurem osa sellest jääb arvatavasti aastasse 2018.
Selles, et OmaKoduMaja on kiiresti arenev ettevõte, on kindlasti oluline osa meie tublil kollektiivil. Kõik sõltub inimestest.
Nehatu Logistikapargi II etapi arendus asub osaliselt Eesti ja Soome vahele kavandatava meretunneli ehituskoridoris. Kas teie hinnangul oleks Eesti ja Soome vahele tunnelit vaja?
Arvestatav osa Nehatu Logistikapargi II etapist asub osaliselt Eesti ja Soome vahele kavandatava meretunneli ehituskoridoris, mis toob endaga kaasa ajutise ehitusõiguse. Me usume, et kui planeerime hoonestusalasid targalt ning koostöös raudteespetsialistidega, suudame vältida lammutuskohustusi tulevikus.
Mis puudutab tunneli vajalikkust, siis sellega on nagu ikka luksasjadega. On ju hea ja mugav, kui nad on olemas, aga kui mõelda, et kas need ka end majanduslikult ära tasuvad, tekib kimbatus.
Suur osa OmaKoduMaja arendustegevusest on Paldiskis ja selle ümbruses. Mis on teie meelest selle piirkonna pluss näiteks tootmis- või logistikaettevõtete jaoks?
Paldiski linnas oleme arendustega keskendunud eelkõige komplekssele ja tasakaalustatud arengule. See tähendab seda, et koos tootmismaa arendamisega ehitame ja renoveerime korterelamuid ning aitame kaasa linna sotsiaalse infrastruktuuri loomisele. Usume väga Paldiski linna arengusse. Seda tagavad linna unikaalsed infrastruktuuri võimalused toimivate jäävabade sadamate, raudtee ning Tallinna läheduse ja hea ühenduse näol.
Osaleme aktiivselt Paldiski Ettevõtjate Liidu töös, kelle üheks suureks väljakutseks on energiakommuuni käivitamine Pakri poolsaarel, mis omakorda soodustab suurte ja energiamahukate ettevõtete kolimist Paldiskisse. Energiakommuun tähendab lihtsustatult energia tootjate ja energia tarbijate vahelist koostööd selliselt, et vajadus üleriigilise võrguteenuse järele kas puudub täielikult või on minimaalne. See annaks meie hinnangul võimaluse elektri hinda langetada ca kolmandiku võrra. Praegu oleme kahjuks olukorras, kus vaatamata muude kulukomponentide soodsamale tasemele jääme konkurssidel välisinvesteeringutele kalli energiahinna, ehk siis eelkõige võrgutasude tõttu, alla näiteks oma põhjanaabritele.
Müüte Paldiski Tehnopargis krunte lao- ja ärihoonetele. Seal tegutseb piirkonnas oluline tööandja, kuumtsinkimistehas AS Paldiski Tsingipada (Zincpot). Kas lisandub mõni sarnase kaaluga ettevõte?
Praegu käivad läbirääkimised mitme firmaga, kes oleksid potentsiaalselt huvitatud oma tööstuse käivitamisest Paldiski Tehnopargis.
Statistikaameti andmeil veeti 2016. aastal Eesti raudteede ja sadamate kaudu viimase kümne aasta väikseim kogus kaupu. Kas ja kuidas see OmaKoduMaja äri mõjutab?
Kindlasti on väheneval kaubamahul sadamates ning raudteel oma mõju logistikaga seotud projektide arendamisel. Samas usume, et loodav energiakommuun ja sarnase suunitlusega tootmisettevõtete võimalik sünergia Paldiski Tehnopargis suudavad need väljakutsed ületada.
Olete algatanud Paldiskis asuva Leetse mõisakompleksi ala ja selle ümbruses asuvate kinnistute detailplaneeringu. Mis seal täpsemalt plaanis teha on?
Leetse mõisakompleksi ümbruses on meil plaan arendada looduskaunis elukvartal, kuhu kerkib 12 eramut. Teeme seda koostöös mõisa omanikuga. Selleks teeme praegu kogu ala detailplaneeringut. Kuna ala asub osaliselt Pakri maastikukaitseala piirkonnas, siis võtavad planeeringu toimingud tavapärasest rohkem aega. Seetõttu ei julge ka öelda, millal ehitusega saab peale hakata. Varem või hiljem saab aga Leetse piirkonnast üks Eestimaa kauneimaid paiku.
Mõisahoone rekonstrueerimine toimub mõisaomaniku käe all. Mõis kuulub Christian von Wistinghausenile, kes seda mõisa oma perega aeg-ajalt kasutab.
17.jaanuar 2017 kell 11 toimub Paldiski Ettevõtjate Liidu ja Harju Maavalitsuse eestvedamisel ümarlaud „Ettevõtlus ja Paldiski uus üldplaneering“.
Lisaks ettevõtjatele, võtavad ümarlauast osa Harju maavanem pr.Ülle Rajasalu ja maavalitsuse planeeringute osakonna spetsialistid.
Paldiski Ettevõtjate Liidu projekt “Paldiski investorteeninduse programmi väljatöötamine ja elluviimine” sai EAS`i rahastamisotsuse
Projekti raames selgitatakse välja, millistes majandusvaldkondades on Paldiskis parimad eeldused edukate ettevõtete tekkimiseks ja toimimiseks ning mida, millal ning kelle poolt tuleks teha nende eelduste realiseerimiseks. Lisaks viiakse projekti raames need tegevused ellu.
Projekti rahastatakse meetmest „Piirkondlikud algatused tööhõive ja ettevõtlikkuse edendamiseks – tugiprogrammide elluviimine perioodil 2017-2023“. Projekti kogusumma on 90 000 eurot, millest omafinantseering 16 %. Projekti periood on 01.01.2017-31.12.2017.
|
OSCAR-2019
|
||
"Selliseid asju on palju, mida on palju ja kõigile ja tasuta," arvas Daniel. Ja see lause oli tema peas loogiline. Kuigi nüüd kui mõtlema hakata, siis tal nii palju taolisi asju pähe ei tulnudki. Aga raudselt oli.. Eks? Daniel vajus selili, silmitsedes hallisegust taevast. Ninette'i lause peale kutt muigas ning koukis võlukepi välja, lausudes mõtteis ühe loitsu. Kahju, et ta ilma selleta võluda veel nii hästi ei osanud. Oleks efektsem olnud. Aga loits mõjus nii või teisiti, sest pilved hakkasid nende kohal selginema ja juba paistiski lapike helesinist taevast, mis aina suurenes.
"See ei tee miskit hullu. Pealegi sa tahtsid selget taevast," muigas Daniel. Küll ta selle loitsu sedasi korraldas, et need pilved ilusti tagasi pärast oma kohtadele läheks. Selles suhtes oli ta ettevaatlik küll, et üldiselt ta sedasi ilma ja värkidega ei jamanud. Dan pööras end külili ja toetas pea käele, silmitsedes neidist lõbusal ilmel. "Kas see on jälle nipiga küsimus sul või?" uuris kutt. Nooh.. Kui ta jälle pakub, et nad sööma läheks, siis on nagu natuke liiga feil või mis.
"Kõik minu juures on nipiga," muigas Nette kavalalt. No aga oli ju. Sa ei võinud iial teada, kas ta oli õel, lollitas niisama või mõtles seekord öeldut tõsiselt. You just never knew. Sestap ilmselt hoidsidki need temast eemale, kes teda ei teadnud. Kui ta Sigatüükasse tuli võeti ta Slythis hästi vastu tänu sellele, et ta oli nii kuradi uhke selle üle kes ta on. Siiamaani on. Ta oli puhtavereline Dubont ja see oli asi mille üle uhke olla. Nukker, et tema peres kolm õde oli ja mitte ühtegi venda. Aga Ninette ei võtakski iial endale kellegi teise nime. Neidis ootas siiski endiselt noormehe vastust.
"Olen märganud," muigas Daniel. Naljakas.. Nüüdseks tundis ta end palju vabamalt neidise seltsis. Samas kui Ninette naeratas või veel enam, naeris, oli Dan jälle nagu mingi tiinekas, kes rängalt crushis. "Noo.. Üleüldse? Prantsusmaa võiks ära külastada ja.." sõnas kutt lõbusa muigega, ajades end viimaks uuesti istuli. Mantel oli kenasti rohulibledega kaetud, aga no biggie. "Mina jõuan elus kaugele!" sõnas kutt uhkelt ja samas veidi ülepaisutatult näideldes. Tegelikkuses polnud tal aimugi, kas see ka tõsi oli.
Ninette muigas. Ta ei uskunud, et kutt päriselt üle kõige Prantsusmaale tahab. Muidugi oli see võimalus, aga ta lihtsalt ei uskunud hetkel seda. Noormehe järgmiste sõnade peale hakkas ta naerma. "Tead, et kui sa endasse natuke rohkem usuks, oleks sa Slytherini sõõlatud," mainis Nette. Slytherinis olid kõik need, kes kunagi kaugele jõuavad. Nooh igas karjas olid omad mustad lambad, aga kõik tegelikult teadsid, et kõige vägevamad võlurid sõõlati sinna ja see polnud ainult mingi usside äss jutt, nagu esialgu võis mulje jääda.
"Ma ei oleks tahtnud Slytherini saada," sõnas Daniel kergelt õlgu kehitades. Raske uskuda, sest ussid ise arvasid, et kõik jumaldasid nende maja. "Pole väga minumoodi rahvas, kas tead," põhjendas ta igaks juhuks kerge muigega. Jeah.. Daniel oli sellega täitsa rahul, et ta geeniuste ja nohikute kambas oli. Keegi teda ei torkinud ja kõik oli korras. Huffid olid ka toredad. Dorkide ja usside vahelistesse asjadesse eelistas ta end mitte segada lihtsalt.
Ninette muigas. Ilmselgelt olid kutil valed arusaamad, sest nad olidki superawesome maja. Kõige kokkuhoidvam, seda esiteks. Aga eks igaüks kiida oma konti. Ninette sobis sinna, kus ta oli väga hästi. Ta teadis, et ta sobis. Neiu seiras kutti nägu, tema juukseid ja silmi. "Kas sa näedki selline päriselt välja?" küsis ta viimaks. Nad olid seitse aastat ühes klassis käinud, ei olnud saladus, et Murray meta oli. Vähemalt Ninette'le mitte.
"Eeh.. Jah," sõnas Daniel veidi kõhklevalt. Tondi välimusega raudselt. Ninette'i arvates, that is. Noh.. Ega kutt ise ka mingi Himaalaja suuruse egoga väga ei hiilanud, kuigi päris ära ta ka peegli eest ei jookse. Aga neidisega väga võrrelda ei andnud. "Vähemalt enda teada küll," lisas kutt siiski. Noh, mine tea.. Ehk olid tal juuksed parajasti roheliseks tõmbunud või muud taolist.
"Veab," naeratas Nette. "Paljud metad muudavad oma välimust, sest nad pole sellega rahul," mainis neidis. Metana oli see lihtne. Mugud käisid iluopidel, kui nad endaga rahul polnud. "Miks sa roheliste juustega ringi ei käi?" küsis Nette naeratades. Kas tema käiks? Miks mitte, kui ta seda nii lihtsalt teha saaks. Aga ta ei saa, ta peaks oma juukseid värvima ja see rikuks neid. Muidugi oleks ka võimalik mingit loitsu kasutada.
"Noo.. Ma ei tea. On midagi, millega mitte rahul olla?" küsis Daniel kergelt naerdes. Ta ei olnud nii eneseteadlik oma välimuse osas lihtsalt. Kuigi kui ta räme tont oleks, siis vast muudaks nii mõndagi. "Sest see ärataks liialt tähelepanu," vastas kutt, nagu oleks vastus ilmselge. Tema jaoks oligi ju. Liigne tähelepanu polnud hea. Ninette'i lõbuks muutis ta siiski enda juuksed vähemalt korraks roheliseks. "See on rohkem nagu sinu värv," arvas Daniel pilku võimalikult üles viies, püüdes ise ka oma juukseid näha.
"Aga siis värvi oma juuksed siniseks," muigas Ninette. "Ja tee pronksikarva triibud sisse," lisas neidis. nunnu ju. "Värvid sobivad sulle," lisas ta sinna juurde. Ja sobisidki. Eriti sinine. Neidis vaatas mõne hetke oma paljaid varbaid, mis siniseks olid tõmbunud. No jah, külm oli ju. Peaks sokid jalga panema ja jalanõud. Aga ometi ei kiirustanud tüdruk kuskile sellega. Talle meeldis muru tundmine taldade all. See oli nii mõnus ja vaba.
Daniel keskendus taas natuke ja muutiski oma juuksed kenasti majatooni siniseks ja tegi siis triibud ka sisse. Vähemalt enda arust. Peeglit tal ju polnud. "Nii?" küsis ta kerge muigega. Jeah.. ta nägi arvatavasti väga veider välja, aga Ninette'ist oli ütlemata armas talle veel komplimente jagada.
"Jah, väga hea," kiitis Ninette kergelt naerdes. Saaks tema ka siis oma juukseid roheliseks värvida, oleks päris vinge. Ja miks Murray tähelepanu pärast põdes. "Kas sa oled samasugune, nagu su väike sugulane?" küsis Ninette. "Väljast näed vapper välja, aga tegelikult kardad?" prantslanna pilk oli kindlalt Murray'l. No muidugi see Matthew või mis ta nimi oli, ei näinud isegi mitte vapper välja. Ja Danieli eeliseks oli see, et ta oli raven ega pidanudki vapper välja nägema.
|
OSCAR-2019
|
||
Minu mäletamist mööda oli ka kuskil, (pean otsima), põnev teade läti eestlasest (?) kes laulis vanapäraseid (regilaule) laule ja saatis end kandlega. Võimalik, et võibolla ainukenegi teade eesti regilaulu pilliga saatmisest.
ega ma küll usu, et sie kandlega laulmine väega vana taba on, aga tian, et liedukadki võivad oma sutartined laulda, tanssida ja kandlel mängida.
Lõuna-Iesti salvestusi on küll, kus kandlega lauletasse "vanapärast" kirikulaulu (parudjad) mitte regivärssi.
Ei usu jah, et see määrav ning vana tava oleks, põnev on siiski, seda enam, et päkarauakandle mängutehnika keelte katmisega on väikse kandle katmistehnikast vast üle võetud ning päkarauakandlega tõmmati laulule saadet alla küll. Lõuna-Eesti "näälllg-nälg" jms. sõnumist kandlehelide saatel ei saa vist päris laulmiseks nimetada.
kas sie katmine põle mitte õpitud mõne ärMuonilisi vunksjonisi vahetava sitri või kusliMängija pialt?
"vekeGandlega" jo ei suagi õte saksaMagedad mängida, sieBärast et "seitsmes aste" jäeb kogoAig puudu.
Praegune mängustiil ning häälestus on tuletatud jah, ent üksikud riismed väikese kandle mängutehnikast lubab meil siiski midagi oletada. Nt. Jaan Rand Kirblast, kellelt on salvestusi väikese kandlega, mängis puutikuga ja sõrmedega kattes. Sama mälestus on Torontos elanud Alfred Kuusilt (Viljandi lähedalt, nagu mäletan). Seto mängutehnika on küll teine, ent põhimõtteliselt siiski katmine (sarnaselt Pihkva oblasti vene guslimängijatega - keeli kaeti samuti pealtpoolt kui sõrmed ei mahtunud keelte vahele).
Ma usun, et päkaraua tehnika on kindlasti väikese kandle mängutehnikast välja kasvanud. Uusi leiutisi rahvakultuuris tekib väga-väga harva. Ikka võetakse kuskilt midagi üle.
Väikse kandle kohta on mul üsna palju materjale, kui Sind süviti midagi huvitab, siis usun, et saaksid pilti laiemaks küll. Samuti annab talletatud rahvaluule üsna palju mõtlemisainet mis ei luba paika pandud kindlatele faktidele püsima jääda.
Ettekujutust "primitiivsest" katmistehnikast võib luua veel idapoole praegust venemaad vaadates sealsete hõimlaste kandlelaadsete keelpillide mängutehnikat.
Viisi mängimine seejuures on teisejärguline, tähtis on rütm. Meie kannelgi on olnud rütmipill, mida "lüüakse". Mitte ei "mängita". Paralleele võib tuua lõunaeuroopa lüürade ja harfidega, milliste pillide liiginimetused lahterdati üsna konkreetselt "löödavateks" ja "mängitavateks" (ehk sõrmitsetavateks) (kui tahtmist, võin teinekord täpsemalt seletada või mõnel kursusel rääkida).
Kas sealpool ka lauldi pilli saatel, seda vist ei tea jälle keegi. Oletatakse, et lauldi, ent see võib olla jällegi sinisilmne unistus, eks..
Siiski, vana teema juurde tagasi tulles, usun, et ei peaks pelgama väikse kandlega koos laulmist - pigem on huvitav ehk avastada, kuidasmoodi mitte saksamageda moodi mängida. On ju teada, et vähemalt Karjalas oli ka probleeme kandlelugude noodistamisega, kuna pilli häälestus loo ajal muutus (vajus lihtsalt nö. duurist nö. molli nt.) Mida võib ka laulu ajal juhtuda saateta lauluga. Ja kui üks teada meie hõmlase kohta säärane on, siis miks mitte katsetada
mina põle sie aig eland ega tiagi miskid kandle mängimisest, aga ne viimased mälestuksed vekese kandle mängimisest ei ütle jo, et kogo aig on ninDa mängitud.
ku tänaBääva sello mängija kätte anda viola da gamba, sis ta mängiks seda nii kui ta on ajrund sellod mängima, ku talle ei üelda, et puogen tuleb võtta kätte testPidi.
kui (puognata) pill mängu aig äelest äe lääb, sie küll ei tohi nuodistajad segada. kijrutab lihtsalt samal kielel mängitud nuodid samale juonele niGu enne oli. ku tahab, sis võib jo kijrutada, et äelestus muutus. iseAsi mudugi ku mängija oli ninDa osav, et ise oskas mängu aig äelestust muuta. aga seda ma väega ei usu.
lauluga on uopis tene lugu. kiegi ei või õte tiada, mida tene inime tegelikult laulda tahi, kui tal just nuoti põld, millest lauldi.
..see läheb küll nüüd natuke teemast mööda (kandlega laul) ent pigem ma ütleks, et rääkigem tollest, mis tõenäoliselt võis olla, sest meie kaugemast ajaloost ning rahvakultuurist ju nõnda ainult võibki kõnelda. "Ma pole sel ajal elanud" lausung ei vii ju kuskile, nii võiks öelda iga asja kohta mis puudutab minevikku
..kunagi mind huvitas, mida on öeldud kandlemängu tehnika kohta meie vanimates rahvaarhiivides - lauludes. Põnev on see, et pea kõikjal kihelkondades kõneldakse kandlemängust enam-vähem üht moodi.
Vastandina Soome hõimude lauludega (http://dbgw.finlit.fi/skvr/) lauldakse meil pidevalt kandle löömisest, mitte mängimisest - seda ei tohiks kahe silma vahele jätta. Laulud ise on ilmselt vanemad kui mistahes ettekujutuski tsitrist. Löömisel ning mängimisel on veel vahet tehtud L-Euroopas - nt. Kithára, mida löödi plektrumiga (oli kinnitatud pilli külge nööriga) - tema kuulus "löök"pillide hulka. Lüürat seevastu mängiti - ehk sõrmitseti (Psállein). Ma arvan, et siin võiks paralleele tuua meie kandle ja põhjanaabrite kantele mängutehnikaga.
Kas just mängiti varem meie pilli puutikuga, võib tõesti küsitav olla, pigem ehk löödi sõrmedega nagu seda tehakse senini Pihkva oblastis. Sellele viitavad minu arvates ka lauludes esinevad "peksa peigelalla, rapsi raudasormidella" jms. Võib ette kujutada, et kui varem oli kandlel pehmemad keeled (mitte terastraat), oli neid ka hõlpsam sõrmedega rapsida.
nojah, ja just tollesama viola da gamba pärast ilmselt võeti ka mõni mänguvõte väikse kandle mängust uuematüüpiliste tsitripillide mängustiili üle.
See iseenesest muidugi ei tõesta, et karjalased on kannelt näppinud erinevalt "eestlastest", kes on kannelt peksnud. Ka karjala näppetehnika võib olla mõjutatud mõnest viikikngiharfist vms ja sealgi võidi varem peksta. Pealegi (Karuse)"Hakas sõrma sõittelema" on isegi sinu pildil olemas. Ma ei tea küll kuidas "kitara" ja "lüüra" oli seotud selle ehk teise kreeka hõimuga, kuid "kannel" ja "kantele" on päris ilmselt sama sõna eri kujud erinevais läänemeresoome murdeis ega tähista ühe rahvarühma kahte erineva võttega mängitud pilli.
Ma ise mängin kannelt üsna kehvasti, aga ma peksan ja näpin (ka pöidlaga) läbisegi vastavalt tujule ja vajadusele ega arvagi, et ma peaks tingimata Väinamöist või Vanemuist taaskehastama.
Lihtsalt väitsin, et toonika, dominant ja subdominant akordide vahetamine katmistehnikas ei ole mingi üldinimlikult suvalises maailmanurgas leiutatav teadus vaid tuleb otseselt renessansi JÄRGSE Euroopa kõrgkihtide moest, kuigi Rameau seob oma põhimõtted looduslike osahelide vahekordadega.
Mina akordide järgnevusi ei tunne ja lihtsalt tõmban üle keelte nii, et viisis oluline keel jääks viimasena kõlama (TÄNU Sinu õpetusele!) ja ülejäänud lihtsalt kõlavad kaasa. Seejuures vaatan, et kõrvutised keeled ei kõlaks korraga vaid oleks kaetud vähemalt üle ühe. Sinna siis näpin üksikuid keeli vahele mõlema käe sõrmede ja pöialdega.
Ma ei näe ka esitatud värssides mingit keelelist vihjet, mis paneks arvama, et need pärinevad ristimise eelsest ajast.
Timo, kahel rahval võib täiesti vabalt olla kaks sama algnimega pilli mida mängitakse täiesti erinevate võtetega ning on seetõttu võetavad kui kaks täiesti erinevat pilli! Ning ma ei rääkinud häälestusest vaid ideest, kuidas võidi seda pilli kunagi mängida. Selleks, et mingisugusegi ajajärgu alg-mänguvõtete juurde tagasi minna, peaks meil olema võimalik too alg-pill taastada, ent see on muidugi materjali puudumise tõttu võimatu, ka sõna "kannel" juurikas on nii vana, et mingit aksepteeritavat laenu kuskilt tuvastada on võimatu. Kui oleks tõene sugulussõna canutelyn (otsi guugli pildimootorigant.), oleks meil siin sõrmitsetav pill, aga nagu me rääkisime.. Võimalik on veel, et meie kultuurides on olnud sarnaseid keelpille erinevate mängutehnikatega mis on hiljem saanud sarnase laen-nime (balti).
Pihkva oblasti (ehk ka Setonurga mänguvõtteid, küll on videos suurem kannel ning seega keerulisem stiil) näeb nt. siit: [www.youtube.com]
Võrrelda noid pille Novgorodi gusliga (nt. [users.stlcc.edu]), analüüsida võimalikke mänguvõtteid, tõmmata paralleele jne..
muidugi, iseenesest ei tõestaks isegi videosalvestis 13 sajandist, et selline mängustiil oleks olnud valdava ent mõtelda on ju mõnus, või mis?
ma'i usu, et kannel miski vana suome-ugri pill on. suome ja ugri rahvad kumbki on õppinud jo ammu nuabrite kääst kõiksugu ajssu. kiviNuaga on väega raske teha kandle kõlaKasti.
niGu ma este kijrutin, sis mina ei tegele 19., 12. ega muu aastaSaja taasKehastamisega vaid elan tänases päävas, laulan ja mängin nii ku mind ennast uvitab, aga tien väga selget vahet, mida võib uskuda ja mida võib arvata.
tuim rütm ja tuuride järgnevus võiks kua olla täitsa uvitav, ku seda tieks mõni üksik, aga ma pian seda kuulma kuolis, tüel, pussis ja ostuKeskukses päävast pääva ja vägisi ega taha enamb oma vaba aiga raisata selle piale.
Pihkva mehed ja naesed mängivad "keskAigseid" vene tainssu, mis mulle on täitsa võeras. eks nenne mänguVõtted tule jo kua nenne kiiretest tainsuSammudest.
mulle eneselle mieldib kõige rohkemb Kirkori Sainahhov ("Linnutee tuuled" umb. 26 min. peal) mansi kannelt mängimas. tema jo lüeb ja sõrmitseb mõlemad. mansi laul on kua päris inge lähedane.
miks siis "sõrmi sõitelemine" LääneMual piab tingimata olema midagid muud kui "sormin soitteleminen" Karjalas?
Sõitelema - vastuse annab ehk kui jälgida, mida on mõeldud teistes lauludes tollest ajast kui on öeldud "sõitelema".. tavaliselt tähendab see sõitmist, liikumist või sõimamist (praegugi kasutuses "sõitlema" - võibolla ka pulma sõimulaulust tulnud?).. ent keel muidugi muutub, varemalt kasutati seda kindlasti mõnes muus tähenduses, kasvõi mängutehnikat või pilliheli, kuma, iseloomustades. Tähendused keeles nihkuvad, mõnikord täiesti ümberpöördult, näiteid on väga palju. Kasvõi näiteks "lepase reega", "nilbe" jms..
Vilet lüüakse ka ju meil. Ka viiulit. Torupilli seevastu "ajatakse". "Ei maksa pilli lõhki ajada" - täiesti torupilli kohta käiv..
soome soida 'heliseda; kõlada; mängida (muusika)', soittaa 'mängida (pilli)'; mrd 'kiiresti sõita; joosta; ära ajada'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome-saami või soome-ugri tüvi. Kui tegemist on soome-ugri tüvega, on esialgne tähendus võinud olla 'helisema, kõlama' ning sellest on arenenud tähendused 'sõitma' ja 'riidlema, sõitlema'. On ka arvatud, et esialgne tähendus on jäljendanud hoopis liikumise või liigutuse tekitatud heli.
..tagasi algse teema juurde. Eesti vanade laulude laulmisest kandlega olla teade O. Looritsalt kus ta kõneles Lutsi vanamehelt saadud jutust, et ta mäletas kuidas vanaisa oli laulnud Eesti laule ja "sinna juure kannelt löönud". Millised need laulud olid, muidugi juttu ei ole. Millal selline mängimine oli, ei tea kuna õiget tsitaati ei leidnud. Ilmselt kusagil 19 saj. algul siis.
Pekka Huttu-Hiltunen ("Länsivienalainen runolaulu 1900-luvulla") küll kirjutab, et Jussi Huovise laul on kõigist teistest kaasaegsetest erinev ja vaheldusvaeseim, mille põhjuseks ta peabki just pillimängija mõtteviisi. Minugi meelest Jussi laulab neid viise huvitavamalt, mida ta kandlel ei mängi, aga Väinö Salmise osundatud Porthan'i jutus loen esimest korda tuge oma enda tõekspidamisele sellest, kuidas tuleks laulu pilliga saata, et kanneldaja "kordab" ettelauldud viisi nagu koor. Eeslaulu ajal võiks lihtsalt vait olla, burdooni või sobivat akordi tõmmata.
|
OSCAR-2019
|
||
Riik ja Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK) ostsid täna Narva Aleksandri suurkiriku pankrotipesast välja. Lõplik ostuhind oli 375 000 eurot, millest poole tasus riik ja poole EELK. Lisaks Narva Aleksandri suurkirikule päästeti pankrotipesast ka Sininõmme kalmistu, Vaivara vana ja uus kalmistu, vallasmälestised ning ajaloolise ja kunstilise väärtusega esemed. Ostetav vara läks siseministeeriumi omandisse ja kalmistud antakse Vaivara vallale tasuta ...
Tänavu on vaikne nädal ja ülestõusmispühad nii varajased, et need mahuvad just märtsikuu (paastukuu) viimasele nädalale. Kristuse kannatamise, surma ja ülestõusmise imelisele sündmusele on läbi ajaloo sedavõrd suurt tähelepanu pööratud, et selle pühitsemiseks on pühendatud terve nädal.
Palmipuudepüha juhatab sisse vaikse nädala kirjeldusega sellest, kuidas Jeesuse Jeruusalemma saabumist rahvahulk suure juubeldamisega tervitas. Rahvas hõiskas, sest Jeesuse kohta teati, et ta teeb pimedad nägijaks, avab kurtide kõrvad ja paneb keeletud rääkima, et ta parandab pidalitõbiseid, tõstab jalule halvatud. Teada oli isegi see, et ta äratas hauast ellu Laatsaruse.
Nii vägevalt mehelt oodati, et ta suudab lõhestatud ja okupatsiooniga orjastatud rahva kokku koguda, et Jumala äravalitud rahvas Rooma ülemvõimu alt vabastada. Ta tuli Jeruusalemma! See tähendas usus vabadust igatsevatele juutidele nende südame unistuste täitumise lähenemist.
Aga Jeesus tegi midagi sellist, mida rahvas temalt ei oodanud. Ta läks templi eesõues endast välja ning ajas sealt minema rahavahetajad ja ohvriloomadega kaubitsejad. Kas ta siis ei teadnud, et juut suudab andeks anda palju, aga mitte seda, kui tema äri ära rikutakse? «Kirjutatud on. Minu koda on palve koda. Aga teie olete selle teinud röövliauguks,» ütles ta neile.
Jeesuselt oodati, et ta kogub rahva vabaduse eest võitlema. Aga kui talt tuldi küsima, kas keisrile (see tähendab okupandile) tuleb makse tasuda, siis tema soovitas anda Jumalale, mis kuulub Jumalale, ja keisrile, mis kuulub keisrile.
Jeesuselt loodeti, et ta taastab Taaveti trooni ja tema kuningriigi hiilguse, kuid ta eelistas tölnerite (okupandi teenistuses olevate maksukogujate) ja alamast klassist inimeste seltskonda ning pilkas korralikke juudi ülikuid, ülempreestreid ja kirjatundjaid õpetlasi. «Nad seovad kokku koormaid, mida nad ise kanda ei jaksa … Tehke nende sõnade, aga mitte nende tegude järele … », leiame piibliraamatust tema sõnu.
Jeesus ei pannud pahaks suhtuda armastavalt isegi võõrvõimu sõjameestesse, kui need temalt abi paluma tulid. Ta tegi terveks ühe Rooma ohvitseri haige lapse, kuulutas Jumala riiki, mis ei tee vahet juudil ega kreeklasel, käis läbi põlatud samaarlastega ning halastas abielurikkumiselt tabatud naisele, keda õiged usklikud juudid olid valmis kividega surnuks viskama. Ta seadis ausad ja kombekad inimesed olukorda, kus nad pidid tunnistama oma abitut patusust. Ühel endast lugupidaval juudil polnud kuigi kerge temast aru saada.
Vaikne nädal küsib meilt, kas meie oleme valmis oma pattu Jumala ees tunnistama. Kas oskame Jumala armu ees olla alandlikud? Kas oleme valmis uuenema, muutuma ja meelt parandama?
Suurel neljapäeval meenutatakse Issanda viimast paasasöömaaega, mil ta seadis oma jüngritele armulaua sakramendi annid. Minu ihu – teie eest surma antud. Minu veri – teie eest valatud. Ega jüngritelgi temast tol hetkel kerge aru saada polnud. Aga nad oskasid olla oma Õpetaja alandlikud järgijad.
Selle sakramendi tegelik suur tähendus sai neist enamikule peagi selgeks Issanda ristisurma ja ülestõusmise kaudu. Vaid Juudas ei läbenud Jumala seatud aega ära oodata ja reetis oma lunastuse.
Suur reede jutustab meile kurva ja kahetsusväärse loo sellest, kuidas inimliku mõistmatuse, hoolimatu meelevalla ja müüdava südametunnistuse kokkumängu tulemusel Jumala Poeg süütuna surma mõistetakse ning ristile naelutatakse. Meie eest!
Kaks aastatuhandet lahutab inimkonda sellest sündmusest, kuid siiani pole veel kaugeltki kõik arusaamisele jõudnud, et iga meie südames pesitsev viha, iga meie inimlikust mõistmatusest tekkiv pahameel ja iga meie iseenese õigusest ülekohtuselt lausutud hukkamõist on vasarahoop nende naelte pihta, mis Issanda käsi ja jalgu armutult läbistasid. Ja iga lendu lastud pahatahtlik kuulujutt on see piik, mis torgati Issanda südamesse veendumaks, et ta ikka hinge heitnud on.
Suur reede küsib meilt, kas oleme valmis tunnistama, et need on meie patud, mille pärast Jumala Poeg ristil kannatas ja suri. Kas oleme valmis otsima Jeesuse nimel lepitust Jumalaga ja lepitust isekeskis?
Vaikne laupäev jutustab sellest, et Kristuse hauas hingamise kaudu on ka meie hauad pühitsetud puhkepaigaks ülestõusmise tunnini. Kas usume seda? Kas suudame selles usus usaldada Jumala varju alla hingama ka oma armsad, kes juba siit ajast on igavikku kutsutud?
Ülestõusmispüha rõõmusõnum surnuist üles tõusnud elu Issandast alustab juba uut nädalat. Halleluuja, Jeesus elab! Surm ja põrgu võidetud! Nii algab üks kaunis ülestõusmispüha koraal. Selle päeva hommik oli aga suur ehmatus ja hämming nii Jeesuse hirmunud jüngritele kui ka tema surmaotsuse langetajaile.
Vaid vähesed ja vähehaaval hakkasid taipama selle sündmuse tegelikku imelisust ja tähendust. Maarja Magdaleenale, kes haua juures leinates nuttis, ilmus Jeesus esimesena.
Kaks jüngrit, kellega Jeesus kohtus sama päeva õhtul teel Emmausse, tundsid ta ära hetkel, kui ta nendega lauda istus ja neile leiba murdis. Jeesus tegi seda nii, nagu ka viimsel paasasöömaajal. «Leiva murdmisest tundsid nad tema ära,» kirjutab evangelist Luukas.
Kristuse kiriku osaduses on algristikoguduse päevist alates Kristuse ülestõusmine just see peamine rõõmusõnum. See sündmus pani aluse kogu ristiusule. Imeliselt siia maailma sündinud on paljud.
Lõpuks on iga uue elu ilmaletulek suur Jumala ime. Ülekohtuselt surma mõistetuid on igal ajastul lugematu hulk. Vaid Kristus on surmast võidu saanud. Me oleme Ülestõusnu tunnistajad. Me usume, et see ülestõusmine on antud ka meile püha ristimise kaudu. Igavene elu, mis meisse on kingitud sellest hoolimata, et rändame veel kaduviku radadel.
Jeesuse vangistamise järel hirmuga laiali põgenenud jüngrite usk taastus uues väes. Nemad olid saanud esimesteks Ülestõusnu tunnistajateks. Nüüd oli nende kätte pärandatud seesama Jumala sulase ülesanne kuulutada rõõmusõnumit rõhutuile. Ega see neil ju lihtne polnud. Ei maksa arvata, et neid kergelt uskuma jäädi. Oli nii ennekuulmatu asi, mida nad rääkisid, et üks korralik inimene ei saanud seda ometi tõsiselt võtta. Aga just nende kuulutusest algas ristikoguduse levik üle kogu maailma.
Kirikuisa Augustinus on kord tunnistanud: «Kristus on üles tõusnud. See on ju täiesti võimatu! Aga just selle pärast ma usungi.» Kas ka meis on seda ülestõusmise usku? Kui on, siis suudame mägesid teisale tõsta!
Nad võtsid nüüd Jeesuse – ja ta läks välja, kandes ise oma risti Pealuuasemeks hüütud paika, mida heebrea keeles kutsutakse Kolgataks. Seal nad lõid risti tema ja temaga koos kaks muud surmamõistetut, teine teisele poole, aga Jeesuse keskele.
Aga Pilaatus kirjutas ka sildi ja pani selle risti külge. Sellele oli kirjutatud: «Jeesus Naatsaretlane, juutide kuningas.» Seda silti luges palju juute, sest paik, kus Jeesus risti löödi, oli linna lähedal, ning silt oli kirjutatud heebrea, ladina ja kreeka keeles.
Juutide ülempreestrid ütlesid siis Pilaatusele: «Ära kirjuta «Juutide kuningas», vaid «Tema ütles: Olen juutide kuningas.»» Pilaatus vastas: «Mida olen kirjutanud, seda olen kirjutanud.»
Kui sõdurid olid Jeesuse risti löönud, võtsid nad ta rõivad ja jagasid nelja ossa, igale sõdurile ühe osa. Nad võtsid ka särgi, särk oli aga õmblusteta, kootud ühes tükis ülalt alla. Nad ütlesid siis üksteisele: «Ärgem rebigem seda katki, vaid heitkem liisku, kellele see saab», et läheks täide Kiri: «Nad on mu rõivad omavahel jaganud, ja riiete peale liisku heitnud.» Sedasama sõdurid nüüd tegidki.
Keset paukuvat pakast peeti reedel, 20. jaanuaril Nõmme Saksa Lunastaja kiriku sarikapidu. «Ega meil iga päev ka kirikule sarikaid panda,» ütles õpetaja Ove Sander vastates küsimusele, kas külm üritust segama ei hakka.
Nõmme Rahu koguduse õpetaja Ove Sander, kes juhib Saksa Lunastaja kiriku taastamistöid, koos välisminister Urmas Paetiga, endise Nõmme linnaosa vanemaga.
Nõmmel Õie tänava aiasügavuses seisev tagasihoidlik hoone loodetakse tuleva aasta sügisel taas pühakojaks pühitseda. Arhitekt Robert Natuse kavandatud hoone valmis 1932. aastal, ehitas Saksa Kristlik Ühing, kuhu kuulusid peamiselt Nõmmel elavad baltisakslased. Kui sakslased 1939. aastal lahkusid, läks kirik Paldiski koguduse käsutusse.
1948. aastal aga anti maja kunstnike liidu ateljeeks ning 1956. aastal sai endisest kirikust kõrvalasuva keskkooli tööõpetuse klass. Tollest ajast pärineb mitu ümberehitust, ehitati vahelagi, muudeti akende kuju ja kaeti kividega fassaadi kaunistanud ristikujutis. Koolile jäi maja mitmeks aastakümneks.
Omandireformi käigus tagastati hoone Nõmme kristlikule ühingule ja selle pidi taas oma käsutusse saama Nõmme Saksa Lunastaja kogudus. Ent paarikümneliikmeline kogudus otsustas, et kiriku haldamine käib neile üle jõu. 2003 märtsis allkirjastati leping, millega kingiti hoone Nõmme Rahu kogudusele.
Rahu kogudus ja õpetaja Ove Sander on teinud head koostööd kohaliku omavalitsuse ja riigiga. Sarikad said püsti riigilt saadud miljoni krooniga, teine miljon on saadud kirikute taastamise projektist «Tallinna kirikurenessanss», ehituse kogumaksumus peaks jääma 10 miljoni krooni piiresse.
Nõmmel ollakse harjunud, et kirik jumalateenistustel rahvast täis on, küllap leiab tulevikus aktiivset kasutust ka Rahu kirikust väiksem Lunastaja kirik. Nõmme saab taastatud kiriku näol endale uue ja korraliku kontserdipaiga. Õp Ove Sander ei välista ka võimalust, et kunagi võiks siin jälle omaette kogudus olla.
|
OSCAR-2019
|
Subsets and Splits
No community queries yet
The top public SQL queries from the community will appear here once available.