text
stringlengths 5k
186k
| timestamp
stringlengths 19
19
| url
stringlengths 14
1.55k
| source
stringclasses 1
value |
|---|---|---|---|
Kõige keerulisem on nekroloogi alustada, pole varem ühtegi kirjutanud ju ka. Lihtne ja selge oleks ilmselt alustada faktidest. Motörheadi bassist ja laulja, Ian "Lemmy" Kilmister, kellel jõululaupäeval täitus 70. juubel, sai kaks päeva peale sünnipäeva teada, et tal on vähk ning suri peale kaht päeva selle teadmisega elamist, 28. detsembril oma kodus videomängu mängides. Ma arvan, et see oli üks üsna hea viis surra. Lemmy soovis ju lõpuni lavale jääda ja põhimõtteliselt see tal ka õnnestus. Euroopa tuur pidi jaanuari lõpus jätkuma. Nüüdseks on Lemmy bändikaaslased teada andnud, et Motörheadiga on lõpp. Õige kah.
Kuradi-kuradi-kurat! Nii kurb on! Ma ei näinud Lemmyt mitte kunagi. Alles 8. detsembril olid nad ju peaaegu siin, Helsingis. Miks ma seda ei teadnud? Miks ma seda kavva ei võtnud? Kes oleks arvanud, et Lemmy üldse sureb? Lemmy oli ju Jumal. Kui keegi ei tea, siis Lemmy oli tõepoolest Jumal. Selline oli nimelt tema hüüdnimi rockskenes, kus Ozzy on näiteks Pimeduse Prints. Lemmy oli Jumal. Juhul kui Jumalad ei sure, siis on ta seda siiani.
Mina kohtasin Lemmyt esmakordselt varajases teismeeas kui olin "kõva räppar" ja nägin Ice-T ja Motörheadi ühiselt esitatud lugu "Born To Raise Hell". "Born to raise hell, born to raise hell, we know how to do it, and we do it real well!" Otsi teismeline, kellele selline sõnum korda ei läheks. Lemmy plakat oli mul alati seinal, kõigi nende siledanäoliste tiinipopparite vahel. Lemmy oli äge. Mis sest, et juba toona vähemalt minu silmale vana mees, aga Lemmy oli äge. Läksin isaga Anne turule (Kadaka turu vaste Tartus) ja ostsin sealt isa raha eest Motörheadi "Ace Of Spades" albumi Poola versiooni. Isa mainis, et julge valik. Oligi, ma ei olnud plaadilt ühtki lugu varem kuulnud. Aga kogu plaat oli puhas kuld! Lisaks sai sellega hirmutada külla tulnud tõelisi tiinipoppareid. Äkki sai just Motörheadist minu pilet roosast seebimullimaailmast välja räpaste rokkarite juurde? Lemmy muuseas, liigitab ennast vanaks ja viisakaks rock'n'rolli meheks: "We are Motörhead and we play rock'n'roll!" on nende kuulus kontsertide avalause.
Lisaks kiiretele lugudele, on Motörheadil veel terve posu bluusilikke lugusid, mis ilmselt läheksid peale ka neile, kes kardavad kiireid kitarre. Näiteks see siin, "1916", mis on üks mu lemmikumaid lugusid Motörheadilt üldse:
Sõjavastasus on üldse läbiv joon kõigis neis rokkbändides, mida ma armastan. Eriti selline lüüriline, piltlik asja selgeks tegemine. Nagu Remarque raamatute puhul.
Lemmy (kes on teatavasti Jumal) läheb oma üllatuseks kuhugi, mis meenutab afterlife´i , kohtab seal oma kunagist tööandjat Jimi Hendrixit ja teisi toredaid vendi ning lõpuks kohtub ühe keskealise karva kasvanud vennikesega, kes parajasti Jack Danielsi klaas käes, sigarit pahvib. Mees ütleb Lemmyle: "Sorry, vana, mul paremat lõppu ei olnud sulle pakkuda. Surid saapad jalas vähemalt. Ma teadsin, et kui sinuga kööga on, mõtlen midagi lahedat välja, aga krt, sa ei oleks enam lavale välja vedanud. Vähk, raisk, ega ma ka kõikvõimas ei ole. Tead, sa olid lahe vend, ära arva, et ma sind ei armastanud. Sellepärast, et sa minusse ei uskunud. Kurat, ma ei usu ju ise ka endasse! Tule, valan sulle ka klaasikese, koju jõudmise terviseks, siin enam maiste hädade pärast muretsema ei pea!" Ma arvan, et see oleks tore. Ma ei usu, et Lemmy tahtnuks rahvast enda pärast vesistamas näha. Sest Lemmy oli, on ja jääb lahedaks.
Mu lemmikpilt Lemmyst on see. Mul oli küll roos hambus versioon, aga paistab, et see oli labane Photoshop.
Aga ikkagi, nad hakkavad nüüd ilmselt kõik järjest surema. Kõik mu iidolid. Sest nad on juba selles eas.
Aaaarrrggh. Ja ma sain praegu teada, et Motörhead käis kaks korda Eestis. Esimest korda ma tean, olin siis 14 ja loomulikult käis see üritus mul üle jõu, aga teisel korral olin ma 18, ega tea üldse, et see üritus toimus: Dio, Manowar ja Motörhead Tallinna Linnahallis. Inimesed, käige üritustel, kui ei käi, siis pärast kahetsete. Enam vist muidugi selliseid suurnimesid siiakanti ei satugi.
Ma ei tea, kuidas oli lugu teiega, aga mina olin teismelisena vägagi võlutud Inna Tarmaku raamatust "Peeglike, peeglike". Oh, keegi on isegi sisukorrast pildi teinud! Peale selle kuulusid tolle aja naiseks kasvamise varamusse ju veel vaid "Avameelselt abielust" - väga põnev, kuid kohati arusaamatu raamat, mis muuhulgas sisaldas alapeatükki "Nekrofiilia".. .ning "Tütarlapsest sirgub naine", millest mäletan vaid jubedat pilti sellest, kuidas tuleb endale valmistada mingisugune vöö, mis marlist ja vatist tehtud hügieenisidet paigal peaks hoidma. "Ma ei saa sellega iialgi hakkama! Minust naist ei saa!" Selle kõige kõrval oli "Peeglike, peeglike" justkui kaunis muinasjutt. Ilmselt oli selleski raamatus tänapäeva kohta ulmeliselt palju käske-keelde, kuid sealjuures ka palju põnevaid tooteid nagu puuder, lauvärv ja huulepulk, mis emalgi sahtlis seisid, aga mida laps puutuda ei tohtinud. Meie vaesed emad seisid ju töö ajast järjekorras, et neid asju saada! Minu ema töötas kõigest paarisaja meetri kaugusel Tartu kauplusest "Eva", kuhu siis vihjete peale kohale joosti. Mäletan, et kord sai ema mitu karpi pärlmutterhõbedast Tšehhi lauvärvi ning tema sõbranna sõitis selle peale lausa Pärnumaalt kohale ja oli üliõnnelik kui ühe karbikese endale sai. Mis vahet seal oli, mis värvi või millest tehtud - peaasi, et sai! Ma tegelikult ei tea, kui paljude nõukaaja naiste jaoks meik midagi ihaldusväärset oli. Minu ema jaoks küll oli, aga ta kasutas seda vist pigem eriolukordades, mitte igapäevaselt, vähemalt nii mulle näis. Erinevalt minust, kes mäletab täpselt, kuidas ema talle tema esimese huulepulga (Avon) ostis ja kuidas asi peale seda lappama läks. Enamasti küll pühkisin koju jõudes suuremad katsetused näiteks lumega maha. Igatahes olen ma teinud kõike. Kõike. Valge ripsmetušš, must lainer peaaegu kogu lau ulatuses, must huulepulk, valge peitekreem huulepulga asemel, žiletiga kulmud maha ja musta pliiatsiga asemele, ripsetušiga juuste triibutamine, sinine silmapliiats huultel, pruun huulepliiats koos roosa huulepulgaga jne jne. Seda mitte kodus siis, ikka kooli läksin nii. Kuhu sel alaealisel ikka mujale minna on. Ma oleks raju ilublogija omal ajal olnud vist. Nüüd ma olen "rahunenud naine", Mart Juure terminoloogiat kasutades. Kodunt välja minnes meigin (erandiks kiirkäik toidupoodi) , aga ei aja enam trende taga, pole ilumaailma uudistega kursis.
Sali Hughes (jah, lõpuks jõuame mina-mina kõrvalt ka raamatu juurde) alustab haaravalt. Ta toob kohe mängu feminismi ja selle, kuidas ilust hoolimist peetakse pinnapealsuseks. See on selline raamat, millele tahaks nii vastu vaielda kui ka kaasa kiita. Ma ei saa aru, mis see on? Kas tõesti mina, ilust huvitatud naine, olen lasknud endale ajupesu teha ja kahtlustan nüüd siiralt, et ilust huvitumine muudab mu pinnapealseks ja rumalaks? Samas, inimesed, kes ainult kreemitotsikutest jahuvad on ju ometi natuke...kerglased? Miks aga on just see hobi kerglase sildi juurde saanud? Mis mingi autotuunimine sellest parem on? Ok, ei olegi. Kas sellepärast, et iluteema erutab peamiselt vaid naisi ja geisid? Et nagu kõik teemad, mida naissugu puudutab, muutuvad koheselt nõmedateks, alamakstuteks ja häbiväärseteks? Iluteemas, kui sellesse süvitsi minna, on kõva annus keemiat, muide. Mida tahab raamatu autor öelda ja millele ma ikka ja jälle alla kirjutan, on see, et me ei meigi end selleks, et me "peame", seetõttu, et "ühiskond käseb". Me ei meigi end selleks, et meestele meeldida (ok, ka selleks annab meik võimaluse) - meikimine on eneseväljenduse vorm. Hughes kirjutab muuhulgas ka enda sünnitusjärgsest depressioonist ja sellest, kuidas ta siis nö standardile vastata püüdes end "konservatiivselt" meikima ja riietama hakkas. Mina ka ei saa aru neist "naturaalsuse" kampaaniatest, milleks need? Jah, ma julgen ennast meigita näidata, aga kahjuks ei ole see siis enam mina. Mu meik on osa mu identiteedist ning sellest loobumine ei näita mingit julgust vaid hoopis seda, et ma olen nõus massi sulanduma. Ma meigin, sest ma soovin eristuda. "Kohe näha, et lollakas" karjuvad hääled saalist. Las jääda.
Ilmselt just seda pro-make up-meelsust peetakse silmas raamatu pealkirjas "Ausalt ilust" (lisaks sellele, et autor peab osade toodete kasutamist ausalt raharaiskamiseks). See on selline toredalt eristuv raamat ilust, kus pole pilte ega jooniseid. Mul on olemas Katrin Kuldma meigiraamat, mida kangesti endale soovisin ja vist korra sirvisin läbi ka ning minust ta vedelema jäi. Hoolimata pildimaterjali puudumisest on Hughes´i raamat parem. Neid ühesuguseid nippe võib lugeda igast naisteajakirjast. Ok, siin on ka palju juhiseid, osad neist minu silmis kaheldava väärtusega - proovige panna keel suulae vastu ja vaadake, kas teie lõualott vähenes? Mul küll hoopis suurenes. Raudselt on viga minus muidugi (a la "no niiii suure lõualoti vastu aitab vaid lõikus") .Või kes viitsib oma nägu froteelapiga puhastada! Mida iga päev vahetada tuleb. Nagu marlimähkmed juba! Milleks meil siis vatipadjad on?! Ja mis mõttes märgade juustega ringi käimine on märk laiskusest ja lohakusest (jah, ma olen mõlemat, aga ikkagi)?!
Mulle meeldib autori otsekohene stiil. Tegemist ei ole mingi sõrme viibutava tädikese või peenutseva beibega. Näiteks ütleb ta välja karmi tõe: "Kellelgi ei õnnestu näha mind nii koledana kui mu elukaaslasel. Ausalt öeldes näen ma suurema osa ajast välja nagu täielik pask." Ehk siis see justkui põrmustaks ju põhimõtte, kuidas me ennast meeste jaoks meigime. Sinna otsa suudab ta ka mind mõnikord välja vihastada, aga siiski on tore näha, et inimene tegeleb selle osaga "meigi-dilemmast", mitte lihtsalt ei jaga üksteise otsa tootekirjeldusi nagu 99% ilublogijaid ja naisteajakirju seda teeb. Ilmselt kui sa oled tõsine karvane ja kuri feminist, siis see raamat sulle ei meeldi, aga kui sa oled selline poolkõva välimusest ja meigist huvitatud isend, siis kärab "Ausalt ilust" küll.
"Ma eeldan - võib-olla ülbelt - et iga mees, kes tahab minuga magada, on ilmselt juba veendunud, et talle meeldib minu stiil, ja ma jätkan samas vaimus[...]Kui asi puudutab ilu, olen ma paindlik ja valmis katsetusteks, ent ma pole kunagi kohusetundlik ega allaheitlik. See on minu etendus - kui soovid, siis naudi seda nagu pealtvaataja."
Mulle tundub, et see raamat on parem kui suvaline meigistiile tutvustav teos, sest suudab näha inimest meigi fassaadi taga, eriti meeldisid mulle peatükid küpsest ilust (meie ühiskonnas ju kole tabuteema) ning ilust haiguse ajal (äärmiselt mõtlemapanev, inimese välimuse rollist üldse, vähihaigete näitel). Peavoolu "meigipiiblid" neid teemasid ei käsitle.
Jõulud on ikka enesesse vaatamise aeg olnud ja aastavahetusel kiputakse ennustama - teen siis minagi ühe vana ja unustatud meemi. Võtsin ette oma Spotify üldlisti, kus 2524 lugu ja panin shuffle pealt käima. Tulemus on selline:
Snoop Dogg, Pharrell Williams „Drop it like it’s hot“ – viimane tööpäev enne jõule. Kui oleks vähegi pingelisem töö, täitsa sobiks.
The Prodigy „Your Love“ - Jah, mulle piisaks täitsa sellest, kui oleks lihtsalt „your love“ ja mitte mingit abielu.
Double You „Please Don´t Go“ – hahahaa, enne kui lugesin, mis küsimus on, mõtlesin laulu vaadates, et fortuuna valib mulle ikka need kõige piinlikumad listist välja, aga päriselt on nii, et seda sama laulu kaverdas mu parim sõbranna nr 2 kooliajal Playback shows!
Rammstein „Roter Sand“ - „Punane liiv“? Ingliskeelne tõlge väidab, et laul on duellist armastuse pärast. Kindlasti oli tolleaegsetes elulugudes kirge ja dramaatikat rohkem.
The Distillers „For Tonight You´re Only One Here To Know“ – ee, laul ohkamisest, põhimõtteliselt. Mitte väga siis vist.
Crucified Barbara „The Crucifier“ – kas inimesed ihalevad ristilööja järele? Pigem ikka ristilöödu. Või ihalevad nad mind risti lüüa?
Gunnar Graps „Valgus“ – otsi üles maja, millest paistab sini-hele-roheline valgus? Laialt üldistades endale sobivas suunas – kuula muusikat, mis sind lapsepõlves kõnetas.
Nirvana „Something In The Way“ – jah, loomulikult, mida sa istud oma mugavustsoonis, eks. A ma ikka istun ja mõtlen eksistentsiaalsest jamast ega põe tegelikult üldse mitte väga sellepärast.
Dead Kennedys „Holiday in Cambodia“ - mulle ei meeldi mehed, kellest see laul on, küll aga mehed, kes seda laulu laulavad. Mitte surnud mehed siis.
* Muidugi võib siin ja ka "Let It Die" puhul ohkida, et "oi, milline kokkusattumus", aga tegelikult on ju igasuguseid surmast ja lõpust rääkivaid laule hulgim, ime siis, et mõni vastava küsimuse juures ette ei tule. Üllatavam oleks ilmselt see, kui siia ilmuksid laulud, mis räägiksid riisikasvatusest või origamide voltimisest.
Olen mina alles ussi rinnal soojendanud :) L. hüüab täna tööl Postimeest lahti lüües: "Öhh, sihukese muti tahavad presidendiks valida!" Üks teine noormees kiitis kah takka, et issand, milline see Kaljurand välja näeb. No ma ei oska seisukohta võtta - milline see keskmine keskealine naisterahvas välja nägema peaks siis? Seletasin siis, et Kaljurand on tegelikult väga tubli ja tark naisterahvas, presidenti ei valitagi välimuse järgi ning kui mõelda, siis ka meie läbi ajaloo üldiselt parimaks presidendiks peetud Lennart Meri´t (kas tõesti niimoodi peaks käänama?) võrreldi kaamliga. Pealegi on Kaljurand ka venelastele "oma", mitte võõras jänki nagu Ilves. Vene kaardiga laksamine mõjub alati - ta saab Venemaaga hakkama! või siis ähvardamine Savisaarega. Kobisesid siis, et nojah, seda küll, ja jäid vait.
Tegelikult on see lausa fenomenaalne, kuidas poliitikuid välimuse järgi hinnatakse. Kunagi käis meil Mart Laar koolis rääkimas ning naeris enda üle, kuidas loomulikult keegi temasugust naljakat habemikku kõrgele kohale ei valiks. Oi, mu vanaema vihkas Laari - milline vastik pudilõug! Teine vanaemal kopsu üle maksa ajanud mees oli Tõnis Lukas - võeh, mihuke paipoisi soeng! Tarja Haloneni üle ju ilguti ka tema välimuse pärast. Aga vot Arnold Rüütel - see oli üks ilus ja soliidne president, võluvate valgete lokkide ja maheda naeratusega. Mulle tunduski, et see poliitikute üle välimuse põhjal otsustamine on selline vanema generatsiooni vähene allesjäänud lõbu, kuid nüüd tuleb välja, et omavanused on täpselt sama pealiskaudsed. Või on tegemist lihtsalt inimestele loomuliku reaktsiooniga lapsepõlvest - kole inimene on kindlasti ka paha ning ilusad on kõik head? Välimuse rollist valimistulemuse juures räägib ilmselt ka see, et suurem reklaamipind tagab suurema toetuse - meelde jääb nägu, mitte tegu. Kenasti on asjast aru saanud näiteks Põhja-Tallinna linnaosavanem Karin Tammemägi, kes reklaamplakatil näeb välja selline , tegelikkus on aga pisut teine.
Ja siis nad imestavad, miks, oh ometi miks, tahavad naised iga hinna eest head välja näha? Miks nad küll kasutavad seda mõttetut kosmeetikat ja käivad iluoppidel? Ma usun, et mehed teeks seda oma välimuse nimel täpselt samamoodi, kui sotsiaalne norm seesugune oleks. Praegu on koledate meeste ainus võimalus raha ja loomulikult on nad tigedad "pealiskaudsete naiste" peale, kes neid ainult selle alusel jutule võtavad. Ilusatele meestele mu meelest naiste ilukultus niiväga närvidele ei käi. Houellebecq´i nooruse- ja iluihalus tundus mulle kohati liiga ülepaisutatud, aga kui asja korralikult kõrvalt vaadata, ei pane ta üldse paljuga puusse. L. lajatas samuti, et tema küll üle viiekümnekolme elada ei kavatse. Ma ei viitsinud põhjendusi kuulata ja ähvardasin selle asemel tast toanurka topise teha, aga ilmselt on põhjus samamoodi "ei ole maad vanadele meestele". Naistele muidugi ka mitte. Mu vanaema ei julgenud üle 70sena enam baari istuma minna, sest ta olevat liiga kole vaatepilt teistele. Vanad inimesed peaksid ära surema, mitte teistel jalus olema, seesugust mõtteviisi olen ma lapsest peale kuulnud. Praegustele lastele ennustatakse juba sadat aastat eluiga - leiutage ometi mingi välise nooruse eliksiir või me ei jõua neid enesetapjaid laternapostide otsast ära koristada!
Eestlastel, ja ma usun, et ka paljudel teistel rahvastel on selline tore vanasõna nagu "igaüks on oma õnne sepp", mis ühtpidi ilmselt ka innustab enda eest seisma, kuid teistpidi asetabki kogu vastutuse inimesele endale. Sellega seoses meenub hetk lapsepõlvest, mil seisin ühe eduka inimese kõrval, kes sajatas temalt raha palunud kerjuse peale: "Mina olen kõik pidanud ise saavutama! Minule pole mitte keegi mingit almust jaganud!" Millegipärast tundsin end jube halvasti seda kõrvalt vaadates, ja mitte ainult selles mõttes, et "ah, viska talle see viiekas, inimesed vaatavad, häbi on!" Kogu sellesuunalise retoorikaga läheb mu meelest vastuollu üks teine vanasõna "käbi kännust kaugele ei kuku" ja sellega seotud teadmine, mis pea igaühte juba lapsepõlvest saatnud on - korraliku inimese lapsest kasvab korralik inimene, jotade lapsest jota! Sellest mudelist hälbivaid näiteid tuuakse esile kui imesid. Mäletan enda kooliajast, kuidas üks tüdruk rääkis, kuidas kodus korraldatakse tema keskkooli lõpetamise puhul suur pidu, sest ta on oma suguvõsast esimene, kes sellega hakkama sai. Loomulikult ei mõelnud mina "kolmandat põlve haritlane" nagu mulle maast-madalast korrutati, et jube tubli tüdruk, vaid ikka seda, et "iuuu, milline suguvõsa!" Ja ma ei mõelnud kunagi, et ma olen "jube tubli tüdruk" just oma suguvõsa tõttu - ma olin tubli, sest noh, ma olin tubli ja teised olid kehvemad. Nagu ütlevad ka Luisa Värk ja Kristi Liiva - võta ennast kätte ja hakka ägedaks naiseks, siis pole sul mingit feminismi vajagi! Täpselt see, mida minagi alati mõelnud olen.
Aga see artikkel pani mind mõtlema. Ääremärkusena, mulle meeldib, et mul on see võime - mitte kohe vastanduda vaid proovida ka asja teise kandi pealt vaadata (kui jutt muidugi täielik umbluu pole). "Olen vist piisavalt tugev karakter, et ei ole kunagi millestki ilma jäänud sellepärast, et olen naine. Ja ma ka ei tea kedagi, kel oleks midagi soo tõttu saavutamata jäänud." (Luisa Värk) Tegelikult ju kirjutaks alla, ongi nii noh, ägedad naised ruulivad! Aga. Njah. Mul ei ole tutvusringkonnas mitte ühtegi kassapidajat, kellele öelda, et "hakka ägedaks!"(artikli näitel). Meie keskkoolist ei tulnudki vist ühtki kassapidajat. Kassapidajad saavad ju nendest, kes kooli pooleli jätavad, kellel ambitsioonid puuduvad ja kes midagi muud ei oska. See siin on siis ilmselt selline tavamõistes arusaam kassapidaja saatusest. Kas keegi teab kedagi, kelle mõlemad vanemad oleks olnud kõrgharidusega, edasipüüdlikud tüübid ning kellest oleks tulnud kassapidaja? Ma usun, et see on äärmiselt suur erand. Ma tegelikult kujutan ette, et paljud kassapidajad on hoopiski noored, kes omandavad kõrgharidust ega plaani eluks ajaks poodi tööle jääda, aga tegelikult ma ei tea, sest ma ju ei tunne ühtegi kassapidajat! Me liigume üldiselt omasuguste keskkonnas. Laste plaanid piirduvad üldiselt sellega, mida nad näinud on - mõne jaoks on tavapärane see, et minnakse ülikooli, teise jaoks see, et nii kui kael kannab, hakatakse raha teenima. Tehti ju mingi uuring, kus lastel paluti koostada poenimekiri peo jaoks - leidus lapsi, kes panid sinna kirja suitsud ja viina, ilmselt mitte seetõttu, et see neile tore tundus, vaid lihtsalt niimoodi olid nemad näinud peoks valmistumist.
Privileegipimedus saadab meid sünnist saati, tore, et sellele on hakatud tähelepanu pöörama. Selle arvessevõtmisel on aga oma konksud. Meil peaks olema kõigil võrdne stardipakk ning tulemused võiks sõltuda vaid võimetest, kuid tegelikkuses...Mu meelest ainuke koht, kus midagi reaalselt ära teha annab, on töö väikeste lastega - samas kodu mõju jääb ju alati sinna kõrvale ning mitte keegi ei oska öelda, kas kellegi vähene saavutusvajadus on kinni kasvatuses/keskkonnas või ta tõepoolest ei suudagi rohkem.
Mulle väga meeldib artiklis välja toodud lause Raili Marling´ult “Edulood on ehitatud varjatud abiliste nähtamatule tööle.” Mu meelest paistavad need nähtamatud abikäed enamasti edulugudes siiski välja ka - selleks võib olla tugev perekonna/kogukonna toetus, selgitamata "vaba raha olemasolu", elamispind, mida välja üürida jms. Aga kui seda ei ole? Ma ei ütle, et ei saa, eks mõni ju saab ka ajalehepoisist miljonäriks, kuid enamasti ja praegusel ajal enam mitte. Vaja on raha, tutvusi, positsiooni, toetajaid, eeskujusid jne.
Mu meelest seostub selle "hõbelusikas suus"-teemaga ehk siis privileegipimedusega ka üldine parem- ja vasakpoolsus. Kas me oleme nõus, et tublid on tublid ja neid peakski rohkem kiitma ning need, kes ei ole nii tublid, pingutagu lihtsalt rohkem või me mööname, et osadel on kehvem stardipakk ning neid peaks toetama ja see, et keegi pole päris nii tubli, ei tähenda, et ta virelema peaks, sest kõik ei saagi ühtviisi edukad olla, see aga pole põhjus, miks keegi kannatama peaks. Palju mugavam on mõelda, et mina olen tubli ja teised pingutagu lihtsalt rohkem. See on kui palsam hingele. Pealegi saan ju mina siis vähem, kui kõigile võrdselt jagada. Teised ei ole ju ometi niipalju väärt kui mina.
See on kapitalistliku võidujooksu peegeldus, mis ei taotle võrdsust, vaid isiklikku heaolu. Soovitusega olla ise piisavalt tugev karakter saab süsteemse ebavõrdsuse ees silmi kinni pigistada ja visata mugavalt pall nende väravasse, kes edukad ei ole. Väga hästi öeldud! Kas see võidujooks pole aga mitte lihtsalt kapitalistlik, vaid pelgalt inimlik? On ju nii hea ennast pehmel voodil kerra tõmmata ja ohata "tänan, geenid ja keskkond minu privileegide eest, ma olen seda väärt!"(nagu mina seda ikka igapäevaselt teen:) Ja kardin ette kiskuda, et tänaval lõdisevaid kerjuseid mitte näha. Miks nad siis koolis ei õppinud? Oh, see teema jookseb kokku ka ohvrirolliga - "see pole mingi naine, kes end peksta laseb, jätku mees ometi maha siis!", igasugu vaimsete häiretega - "võtku ennast kokku lihtsalt ja hakaku elama, mul on ka vahel masendus peal, aga ma suudan endaga toime tulla!" Selline mõtlemine töötab, sest nii hea on ju ennast tugevana tunda, teistest paremana.
Kas "võrdsus, vendlus, vabadus" on inimühiskonnas kunagi tegelikult töötanud? Mida siis üldse arutada? Aga äkki kehtib ka siin seaduspära, et probleemi tunnistamine on esimene samm paranemise teel?
Eelmise postituse kommentaariumis kerkis esile sundsuhtluse teema, millega mu tänane mure (uus päev, uued mured :) otsapidi seotud on. Nimelt on ka minul see viga küljes, et mu suhtlemisvajadus on selline...bipolaarne. Mul on vaja suures hulgas vaikust ja kui ma sellest küllastun, siis jälle aktiivset suhtlemist. Pubekana oli pidevalt see mure, et ema pistis pea ukse vahelt sisse just ajal, kui ma iseendaga oma peas suhelda tahtsin ning siis kippusin ma kähvama. Või noh, see komme on mul siiamaani küljes. Kui ma siis ise suhtlust üles võtma läksin, oli teisel pool solvumine. Igasugused pikemaajalised sunnitud koosviibimised muidu kenade inimestega tekitavad mulle samuti piinu kui ma vahepeal minutitki omaette olla ei saa. Üksiku lapse teema ehk? Mõni ju elab sünnist saati kellegagi koos ühes toas ega oska unistadagi privaatsusest. Kunagine sõbranna rääkis ka, kuidas tal oli ülikooliajal südamesõbranna, kellega nad olid kui sukk ja saabas ning kuidas see sõprus siis ühel hetkel pauguga otsa sai, peale mida tundis mu sõbranna võluvat vabanemistunnet ega suhelnud pikka aega mitte kellegagi. Õnneks on Eesti mehed (üldistan muidugi) täpselt sellised, nagu ühel bipolaarsel suhtlejal vaja - istuvad omaette arvuti taga ega kipu küsima, kuidas sul täna päev läks või millest sa mõtled. Ma olen ju L-ga enamasti 24/7 koos, aga see ei koorma mind, sest suhtlust on selle aja sees vastuvõetaval määral.
Teisest küljest tahaks ju normaalne, viisakas inimene olla ja suhelda ning nii ongi mul selle bipolaarsuse teises otsas paiknedes enamasti tunne, et seltskonnas olles tuleks pidevalt vestelda. Oeh, appi, ebamugav vaikus, ruttu-ruttu, võta mingi teema üles! Niisiis olen veendunud, et mind vaid suhtlussituatsioonides kohanud inimesed peavad mind kindlasti suureks suhtlejaks ja ekstraverdiks, kellel suu hetkekski kinni ei seisa. Ja nüüd siis tänase mure juurde - ma lähen õhtul kontserdile (jube sõna, iga kord pean ÕS-i vaatama, kuidas seda õigesti käänata, osastav (eriti mitmuse) on minu jaoks täiesti vastuvõetamatu) ja seda ilma L.-ta, kuna kõik lapsehoidjad on hõivatud haiguste ja muu hooajalisega ning L. oli suuremeelsena nõus loobuma, sest ka ta ise pole päris terve. Niisiis lähen ma sinna koos tema sõbra või sõpradega. Ja ma ei oska suhelda. Kui me kõik oleme kusagil karjas ümber laua ja üksteisest üle karjume, pole probleemi aga niimoodi üks-ühele, ilma vahendaja L.-ta...Ma ei oska oma probleemi isegi sõnastada. No vaadake, tegemist on tema, mitte minu sõpradega. Mina olen lihtsalt...tema naine. Mingi sugude teema tuleb siin ka sisse, sest L.-i naistuttavatega suheldes seda probleemi pole. On justkui mingid universaalsed naiste teemad, millest rääkida. Aga meestega? Ainus teema, millest rääkida, tundub olevat muusika (ja sellest ma võin muidugi tunde jahvatada). Ma olen vist imbetsill. Või on probleem selles, et mul ei ole mitte kunagi olnud ühtki isiklikku meessõpra. Sellist siis, kellega ma ei ole seotud kellegi teise kaudu (sõbranna mees või oma mehe sõber) või kellega ei ole lootust romantilisteks arenguteks. Ok, üks sõber siiski varem oli ja temaga me vestlesime tõepoolest ainult muusikast või filmidest. Üldise sõbrustada mitteoskamise juures on meestega sõbrustamine veel eriti keeruline. Nooremana võisin ma suisa vaielda teemal "meeste ja naiste vaheline sõprus on võimatu". Nii radikaalne ma enam ei ole aga tunnistan, et mulle on see raske. Miks minul ühtegi geist sõpra ei ole? Aga mu geiradar on niivõrd roostes ka, et enamasti olen alles hiljem üllatusega teada saanud, et ahsoo, ta oli gei või. Täiesti õudne on minul kui võrdõiguslikkuse tulisel pooldajal ja soorollide vastasel tunnistada, et vot sõpruses tõesti mängib sugu rolli. Ma vist tõesti oma hämaramates ajusoppides kardan, et keegi võib kellessegi ära armuda ja kellel seda jama siis vaja on. Piinlik kohe. Ma näen mehi ainult kui võimalikke seksobjekte? Appi, ei , lõpetage ära! Ma olen kuulnud küll mehi ütlemas, et neutraalselt on võimalik suhelda ainult koledate (ses mõttes, et konkreetse inimese silmis partneriks ebasobivate) naistega. Võeh. Kas ma ise olen samasugune? Evolutsiooniliselt s***peaks arenenu, kes vaatab kõike ainult geenide edasikandmise vaatenurgast? Sest ma arvan, et just kuhugi sinna on selle meeste ja naiste vahelise sõpruse koer maetud.
Lugesin Mart Normeti "Minu Tenerifet". Seda Minu-sarja raamatut üldiselt kiidetakse ja ma ei vaidle vastu, lugu on ladusalt kirja pandud ning autor valdab ka huumori keerukat kunsti. Samuti on reisihuvilisele piisavalt infot ja vihjeid kohtade osas, mida külastada. Mina käisin Tenerifel pea 20 aastat tagasi ega mäleta suurt midagi peale emotsiooni, et oli tore. Käisime mingis loomaaias - oli see siis Loro park või mitte, ei tea, samuti ühes veepargis, aga samuti ei kujuta ette, kas tegemist oli selle samaga, millest raamatus juttu. Vulkaani otsa ronimine jäi meil pooleli, sest ema keeldus käänulisel teel ülespoole ronimast. Raamatus põgusalt mainitud rüütliturniiri külastasime ka - huvitav, kas see kitšimaiguline kindlus on seal alles veel? Seega äratundmishetki raamatus minu jaoks just polnud, ei saa ju eeldada, et teismeline mingid kohanimed endale meelde jätaks. Siiski - Santa Barbara sildi juures tegime pilti, sest tollal oli pop samanimeline seriaal Edeni ja Cruz Castillo surematust armastusest...
Mõtteainest jätkus aga seoses raamatuga hoopis teisel teemal, nimelt töönarkomaania ja enda eest põgenemine. Nagu autor ka mainib, siis enamik kaugele maale seiklema läinuist üritab just nimelt kodumaise rutiini eest jalga lasta. Tema laseb küll vaid pooleks aastaks ja sedagi mu meelest osaliselt ebaõnnestunult. Nimelt tunnistab Normet, et tal on raskekujuline töösõltuvus - töö on väga tore, aga seetõttu ei suuda ta sellest ka eemal olla ning mingisugust vahet töö ja vaba aja vahel sisuliselt polegi. Mingil hetkel hakkab see aga siiski tervisele. Minu jaoks on see nii võõras teema, sest olgugi, et mulle mu töö meeldib, teen ma seda ainult töö ajal ja vaba aja hoian muude asjade jaoks. Mu meelest tingib selle suures osas töö iseloom - igasugune suhtlemine, sebimine ja asjaajamine ei saa toimuda ainult kellast kellani - kui midagi organiseerida, peabki kogu aeg asjal silma peal hoidma, meilidele vastama, helistama jne. See on selline ekstraverdi õudne töö. Aga minu meelest on see ka selline töö, millega saab kergemini karjääri teha ja haljale oksale jõuda. Mis hinnaga siis, aga ikkagi. Ka eraettevõtjad ajavad enamuse ajast "asju" ning sebivad ringi. Ses osas olen mina üsna kindlasti introvert, sest juba mõte sellest, kuidas ma peaksin kellelegi helistama, tekitab minus vastumeelsuse. Natuke torkas mind see koht raamatus, kus autor kohtub rannas fotosid tegeva Eesti neiuga, kes tundub talle kuidagi ebalev ja õnnetu ning kes tunnistabki, et peale kuu aega Tenerife paradiisis igatseb tema juba koju. Normet väidab siis, et osadel inimestel pole seda avatust ja optimismi, et uues keskkonnas hakkama saada. Mu meelest see päris õige pole, ma tahaks ikka uskuda, et minus on avatust ja positiivsust, kuid ma ei kujuta ette, et suudaksin olla õnnelik kusagil võõraste inimeste hulgas neile midagi pähe määrida üritades. Lihtsalt kõigile inimestele ei sobi ühesugune töö. Mina ei suudaks ilma toetava võrgustikuta pioneeri mängida. Või noh, eks ikka suudaks, aga see ei teeks mind üldse õnnelikuks ning hirmus koduigatsus ja pilli nurka viskamise iha oleks ka. Paradoksaalsel kombel meeldib mulle jubedalt üksi töötada. Aga seda alati võimalusega sellest üksindusest välja tulla. Ma kujutan ette, et kui ma läheks üksi reisima, siis ma olekski üksi, mitte ei leiaks oma teelt sadu potentsiaalseid parimaid sõpru. Ilmselt ma siis pole piisavalt avatud? "Maailmas reisimiseks valet tüüpi inimene"? Juhtusin hiljuti ühele lingile, kus räägiti sellest, kuidas meile tutvustatakse üha inimesi, kes on jätnud oma rutiinse elu, ilma peale põrutanud ja siis "oma tõelise kutsumuse" leidnud, kuid tegelikult on olemas ka terve kari neid, kes niimoodi oma elu hoopis pekki keeranud on. Näitena oli seal üks kõrgesti haritud paarike, kes lõpetas soojal maal peldikuid koristades, mitte oma vabast tahtest siis, lihtsalt tuli välja, et nad ei olnud maailmavallutuseks "sobivat tüüpi".
Lohutuseks mulle on aga see, et vähemasti oskan ma puhata. Raamatu juures pani mind pidevalt imestama see, kuidas perekond Normetid sõltusid internetiühendusest ja tahtsid aina kursis olla Eestis toimuvaga. Neil oli kaasas suisa neli arvutit ning lisaks tunnistas autor, et nende perekondlik õhtusöök möödus sageli igaühel ninapidi oma nutitelefonis. Vähemalt seda häda mul ei ole, ma ei tunne puhkuse ajal mingit vajadust info järele. Kui vaadata mu blogi või last.fm-i logi, siis iga aasta augustis kui mul puhkus on, ei ava ma ei ühte ega teist - mis sest, et muul ajal ma neist nö "sõltuvuses" olen. Nutitelefonid on mu meelest üldse saadanast. Mida need inimesed sealt üldse vaatavad? Mul on pidevalt see olukord, et "Internet sai otsa" ehk siis läbi on loetud kõik blogid, FB sein läbi vaadatud ja Candy Crushis elud otsas - rohkem polegi nagu midagi teha.
Kes aga ütleb, kas minusugune on lihtsalt rutiinis jubedalt kinni või siis sobibki mulle selline igav elu paremini? Äkki ma lihtsalt vabandan ennast välja ning selle asemel, et "tõeliselt elama hakata", astun lihtsalt vanal ja väljakujunenud rajal edasi? Kõige kõnekam näide minu elust on ilmselt ikka see, kuidas ma ülikooliajal sain stipendiumi Erfurdi ülikooli, aga jätsin selle kasutamata. Kas hirmust muutuse ees või siis sisemisest veendumusest, et ega ma seal õnnelik ei oleks? Ei olnud sellist positiivset ootusärevust sees vaid pigem rusuv tunne - ma ei taha ju tegelikult sinna minna. Kas oleks pidanud ennast ikka sundima? Miks ma siis üldse stipile kandideerisin? No tegelikult kandideerisin ma Helsingisse, mis on ju turvaliselt lähedal, aga kuna panin lolli peaga kirja, et olen kolm aastat (tulemusteta) saksa keelt tudeerinud, siis valiti mulle Erfurt, kuna saksa keele oskajaid oli väga vähe. Äkki on see loomulik, et enamik inimesi eelistab planeerimata seljakotireisi asemel kõik hinnas viietärnihotelli paketti? Või kas tegelikult ikka eelistab? Sõltub see inimesest, inimese vanusest, eelnevatest kogemustest? Kas igaüks saaks õnnelikumaks oma mugavustsoonist välja astudes? Vastaks, et ei, aga ma ju ei tea.
Loen parajasti lastele õhtujutuks ette lookesi raamatust "Talulood" - seal on vahvad põrsad, targad lehmad, sõbralikud kanakesed ja muud intelligentsed ning sümpaatsed pudulojused. Tavaliselt ongi esimesed lasteraamatud sellised, mis jutustavad armsate loomakeste tegemistest ning enne kui laps on mõnd lehma või siga näinud, oskab ta öelda, missugust häält need loomad teevad. Loomad on ju toredad! Kellele nad ei meeldiks?
Lisaks sellele, et taluloomad on toredad, on nad aga ka maitsvad. Kas te pole kunagi mõelnud, kuivõrd õõvastav ja silmakirjalik on tegelikult see, kuidas ma loeme lastele muinasjuttu kolmest põrsakesest ning teeme siis neile õhtuks viinereid, pilaffi või hakklihakastet? Kui järele mõelda on see ju ikka päris räige. Minu laps on küll küsinud, et kas see on päris kana. Nojah, on tõesti. Inimesed tapavadki kana ära, et teda süüa. Samamoodi tapavad nad ära lehmakese ja põrsakesed. Aga noh, vastikud hiinlased söövad isegi kutsakesi, me vähemalt nii barbaarsed ei ole. Viimati anti McDonaldsist lasteeinega raamatuid kaasa. Laps luges mammutitest, keda kurjad inimesed taga ajavad. Ma seletasin, et kahjuks oli nii jah. Inimesed olidki mammutitele kurjad, ajasid neid karjakaupa taga ja nottisid maha. Inimesed tapsid Ameerikas lausa kõik piisonid maha, sest need maitsesid hästi.
Eile lugesin seda ja no tõesti kadus kanaisu ära, lugege kommentaare kah. Siis jagati FB-s tapalemineva lehmakese kurba nägu. Jah, taaskord näide sellest, kuidas Internet päeva ära rikub, aga tegelikult me ju teame seda, et elu selline on. Me lihtsalt eelistame mitte märgata. Elu lihtsalt on selline võikalt ebaõiglane. Ma ei hakka üldse rääkima isiklikest valikutest taimetoitlaseks hakkamisel, enamiku inimeste jaoks on see üle mõistuse keeruline ning siiski jääb see ilmselt alatiseks vaid käputäie fanaatikute pärusmaaks. Liha tootmine kasvab maailmas aastast aastasse. Inimene on segatoiduline. Ma mõistan täielikult taimetoitlasi, ma ei saa aru sellest, miks peaks kellegi toiduvalik üldse vaidlusi tekitama, ma lihtsalt konstateerin fakti, et enamik inimesi ei ole ega hakka kunagi olemagi taimetoitlased. See teema läheb otsapidi eilsesse, tarbimist ja raiskamist puudutavasse, sest ka toitu toodetakse maailmas nii palju, et suur osa sellest rändab otse prügikasti. Ning sealjuures üha suurenev osa inimestest hoopistükkis nälgib. Ameeriklased alustasid loomade "tuunimist" antibiootikumide ja GMO-ga - ikka selleks, et saada kiiremini ja rohkem, seda teed läheb vaikselt ilmselt ka ülejäänud maailm. Süüa on ju vaja, inimesi sünnib üha juurde. Ja jälle ei ole väga midagi teha. Indiviidi tasandil võib ju võimalikult ökolt elada, aga suur pilt sellest väga ei muutu. Inimestel ei ole raha ega aega mässata, nad nõuavad kõige odavamat vorsti ning neid ei huvita, kuidas see vorst valmistatud on. Mis kuradi loomad, meil on inimesed näljas! Samas mu meelest nõustub enamik, et jah, loomad on elusorganismid, kellel on mingisugused tunded ning otsest loomapiinamist ei õigusta väga keegi. Me ütleme, et farmides võiks ju olla normaalsed tingimused, kuid kas tegelikult ka on, ei julge eriti küsida. Me lihtsalt nendime, et elu ongi selline, kus ühed söövad teisi. Ega need loodusfilmid ka teab mis halastusega ei hiilga. Selles valguses meenub mulle alati see imeline raamat C.McCarthy "Tee" - ma usun, et on üsna lihtne tulla otsusele, et muu toidu puudumisel paneme lihtsalt mingid nõrgemad inimesed kusagile puuri kinni ja hakkame neid vaikselt otsast sööma. Osad ei hakkaks, aga noh, ongi parem, saame nemad ka ära süüa ja elame jälle ise paar päevakest kauem. Loomulik on elama jääda, mitte end ohverdada. Geenid peavad edasi kestma. Sellest, et esmapilgul vastuoluline geenide edasikestmine ja osa inimeste (ja ka loomade) võime ennast ohverdavalt käituda on tegelikult omavahel seoses, on R. Dawkins oma "Isekas geenis" kirjutanud. Sellest, et elu on rõve ja ebaõiglane, on ta ka kirjutanud. Ainuke jama on see, et erinevalt loomadest (ilmselt, aga mine sa tea), suudavad mõned inimesed seda rõvedust endale teadvustada. Elu see kergemaks ei tee, parem ära mõtle selle peale ja head isu! Imelik ju, et isegi enamikul lastest, kes kõigepealt kuulevad nunnudest loomadest ja seejärel hammastega nende kallale asuvad, ei teki erilist dilemmat. Mõnel tekkivat, aga nemad on vähemuses. Äkki ka see on osa geenide salakavalast plaanist?
Eile sattusin õnneliku juhuse tõttu teleka ette täpselt selleks hetkeks kui algas Jaak Kilmi dokumentaalfilm moelooja Reet Ausist "Moest väljas". Ilmselt paljud on seda sel aastal näinud, tegemist tänavuaastase linateosega. Sisust niipalju, et Reet ostab Tallinna Zara poest püksipaari ning üritab välja uurida, kus, kuidas ja kelle poolt on need valmistatud. Uuribki läbi raskuste välja, loomulikult selgub, et ses osas on püksid seotud igasugu koledustega - need on täis tervisele ohtlikke kemikaale ning neid valmistavad inimesed, kelle nahas ükski meiesugune arenenud maailma inimene olla ei tahaks. Meie tahame odavaid pükse, ruttu ja palju, muu meid ei huvita. Jõudnud Bangladeshis tehasesse, mis konkreetselt neidsamu pükse toodab, leiab Reet aga eest täitsa toreda ja toimiva meeskonna, kes tema ideedest vägagi huvitatud on - tuleb välja, et neil ei olegi suva, vaid nad on nõus hea meelega Reedaga käed lööma, et tootmisjääkidest riideid valmistama hakata. Kõik päris libedalt ei lähe, aga on näha, et tahe olukorda parandada on sealses tehasejuhtkonnas olemas. Edust tiivustatuna suundub Reet suurte müügikontsernide juhatuste poole USA-s ja Euroopas, kus teda aga sugugi nii soe vastuvõtt ees ei oota (ok, vastuvõtt iseenesest on soe, muljet jätta oskavad kõik). Olevat väga suur masinavärk, ei saavat muuta, kas tõesti tekib meil niipalju ülejääki? Ok, teie tahate ülejääkidest riideid teha, aga meie tahaks hoopis teada nüüd, et miks see tootmine seal nii ebaefektiivne on (aitäh, et selle töö meie eest ära tegite ja probleemi avastasite, me ise ei teadnudki, mis seal kusagil Bangladeshis toimub). Sellised toredad arvud ka, et ühe teksapaari tootmiseks kulub 10 kuupi vett (neljaliikmelise pere kuu vajadus) ja elektrit samapalju kui tarvitaks ööpäev läbi töötav pesumasin. Seda ühe paari tootmiseks! Lõpetuseks tõdeti, et kunagi peab miskit muutuma, sest sellisel kujul jätkamine ei ole lihtsalt kuidagimoodi jätkusuutlik. Aga seni kuni lõppu veel päris näha ei ole, eelistab enamik silma kinni pigistada.
Reet Aus uuris Zara pükste elutsüklit ning avastas sealt palju õõvastavat. Iseenesest on Zara ju korralik pood, asub suurtes kaubanduskeskustes, ei ole tuntud kui kõige odavama saasta müüja, paljud inimesed unistavad, et suudaksid endale sealt midagi lubada. Poest osta on ikka veel kallis - odavam on tellida Hiinast. Mis sest, et kohe ära laguneb - kaua ma neid hilpe ikka kannan. Ehk siis esimene põhjus, miks me neid asju tarbime, on meie vaesus. Teine aga just see "ma ei tahagi asja, mis igavesti vastu peaks"-põhimõte, mida tarbimisühiskond meile peale surub. Varem oli aastas neli moekollektsiooni, üks igaks aastaajaks - nüüd on olemas ka vahekollektsioonid. Et ikka rohkem tarbida saaks. Tarbimine on see, mis meid õnnelikuks teeb. Kui palju inimesi kannab teie töökohas/koolis kaks päeva järjest samu riideid (juhul kui teil just vormiriietust pole)? Pakun, et vähemus. Vähemalt sel juhul kui teid ümbritsevad suures osas noored inimesed. Asi ei ole enam isegi mingis moes, vaid etiketis - jääb mulje, et need, kes igapäevaselt riietust ei muuda, on kuidagi lohakad ehk. Ebahügieenilised. Meil veel ei ole kombeks end 3 korda päevas duši all pesta, aga Ameerikas juba on, ja kes nii ei tee, on ropp. Kuskil kümme aastat tagasi käisin koos pealinna sugulasega Hollikas ja enne pidu ägas ta, et pole miskit selga panna - neid teksaseid ma ju enam ei pane, korra juba käidud klubis nendega. Toona pööritasin ma silmi, et halloo, meil provintsis ongi tavariided ja peoriided, ongi mingi komplekt, mille ma peole minnes selga ajan. Alati. Enamasti. Enam vist nii ei ole? Naisteajakirjad teevad lugusid staaridega, kellel on kapis 50 paari teksaseid. Mis paganama kapid neil on? Ega kõik nii ei mõtle, paljud mõtlevad ilmselt, et miks mul ainult 5 paari on kui tema saab endale 50 lubada! Keegi ei küsi, mida sa nendega teed - kui võimalus on, siis miks mitte! Miks mitte tellida Hiinast 20 kleiti, millest 10 kohe prügikasti lendavad, kui neid sealt tasuta saadetakse! Me tahame kõik endale ühesugust, ameerikalikku eluviisi, isegi siis kui me seda rahaliselt lubada ei saa on meil võimalik endale soetada hunnikute viisi analoogkaupa Hiinast, mida isegi meie osta jõuame! Mis mõttes pean just mina ennast piirama kui kõik teised, kogu maailm, elab niimoodi? Mis te arvate, et need praegused rõhutud kolmanda maailma talupojad ja vabrikutöölised hakkavad keskklassi jõudes kohe ökotooteid tarbima või? Looda sa, kõigepealt tahavad nad ruttu, palju ja odavalt. Öko on vaid valitute pärusmaa. Evelin Ilves võib sellest rääkida, palju tahab, keskmine Eesti tarbija endale igapäevast ökot lubada ei saa ning teda vaid vihastab jutt sellest, kuidas just tema oma tarbimist piirama peaks. Kõik tahavad näiliselt hästi elada ja kui sellele aitab kaasa hunnikute kaupa Hiina postimüügikaupa, siis inimesed seda ka tarbivad ning lõppu ei paista kusagil.
Lõpp oleks see, kui kogu maailm järsku rikkaks saaks. Ebavõrdsus kaoks. Kas seda on lähitulevikus näha? Või lõpp oleks muidugi ka see, kui kõik lihtsalt otsa lõppeks. Kõik oleksime ühtviisi vaesed. Seda, et kõik ja ühtviisi, ilmselt ei juhtu, otsa hakkab aga varsti saama vist küll. Meie ei taha tarbimisest loobuda ja samas tahavad India ja Hiina tohutud rahvamassid alles meie stiilis tarbimist alustada. Asi on põhimõttes - enamik inimesi igatseb lihtsat elu, elu nagu Ameerikas, lähed poodi ja ostad, kõik on olemas, midagi ei pea ise kasvatama ega tootma. Need mured on kusagil meist eemal. Vaid väike käputäis naudib ja saab nautida endale tootmist, ülejäänud peavad tootma teistele. Kui paljud meist tahaksid oma kätega füüsilist tööd teha? Kas pole ajalugu meid kogu aeg sellest eemale triivinud, näidates, et jõudeelu on eesmärk ja kehaline töö ropp? DIY jääb alati hobiks neile, kes tegelikult päev läbi füüsiliselt rügama ei pea.
Mis siis saab? Tuleb ISIS, tuleb keskaeg, lahendab kõik me mured? Alustame otsast peale, nagu tsivilisatsioonid aegade algusest peale teinud on? Vabalt võib nii olla kui just tehniline progress meiega imet ei tee ja me ei leiuta lõputut energiaallikat, roboteid, kes meie eest kogu füüsilise töö ära teevad ning meil kõigil jõudeelu elama lubavad hakata. Mis on tõenäolisem, ma ei tea.
|
OSCAR-2019
|
||
27. novembril toimus Brüsselis Euroopa jahindusorganisatsiooni FACE ja Euroopa Komisjoni vahel produktiivne nõupidamine, kus teemaks oli rändlinnud, sh haned, põllumajanduspoliitika ja suurulukid. Esmalt kinnitas FACE...
Meil on käsil „Loenda Ulukit!“ aasta ja nüüd on aeg, kus iga jahiselts saab oma poolt ühisesse asja panustada. Palume jahimeestel loendusandmed saata! Kõik jahimehed,...
Huntide ilmumine Rooma ümbrusesse on seotud nii linna ajaloo kui suurkiskjate arvukuse suurenemisega alates 1970ndast. Rooma lähedal on sündinud viimase saja aasta jooksul sealkandis esimene...
29. novembril toimus Eesti Looduskaitse Seltsi peamajas nõupidamine. Koosolekust võtsid osa Helen Arusoo ja Mats Kangur MTÜ Aasta Looma toimetusest, Arvo Veskimets Eesti Looduskaitse Seltsist...
Leili kirjutab oma metsablogis kuidas koprad on tammide ehitamisega metsaäärsed alad üle ujutanud. Kui metsaäärsed kraavid on triiki täis, kuid veetase jões pole märkimisväärselt kerkinud,...
Tallinna jahimeeste selts korraldab enampakkumise jahilasketiiru rendile andmiseks alates 1. jaanuarist 2020. aastal. Sobiva rentniku leidmiseks ootab rendileandja (Tallinna jahimeeste selts) huvitatud isikutelt pakkumusi. Pakkumise algtingimustega...
27. novembri seisuga on sel jahihooajal Eestis kütitud kaks hunti. Hundijahihooaja esimesel nädalal kütiti üks hunt Saaremaalt. Lisaks tabati eelmisel nädalavahetusel, 25. novembri traditsioonilisel ühisjahil...
25. novembril 17.00 avas renoveeritud Ugala teater oma uksed jahimeestele, nende kaaslastele ja külalisele. Juubelipidu sai teoks tänu ligi 450 peolisele, artistidele, ettevalmistusmeeskonnale, abilistele...
5. detsembril toimub Veikandi uues õppetsehhis Pärnus (Välja 7) suitsuvorsti valmistamise koolitus. Koolitusel jagatakse teadmisi ja praktilisi nippe retseptide koostamisest, tooraine ettevalmistamisest, lisaainete vajalikkusest, toiduohutuse algtõdedest, seadmete õigest...
Laupäeval, 25, novembril toimus Järvamaal Koigi jahimaadel 11. ühisjaht. Kohal oli 55 jahimeest. Ühisjahi käigus kütiti 1 põdrapull ja 1 noor emahunt. Tehti kaks aju, kokku nähti 6 põtra ning 1 hunti ja...
Looduskalendril õnnestus valgustatud vaatlusplatsil šaakaleid veebikaamera ees näha, olenemata sellest, et inimlõhnasid jäi valgustite paigalduse ning ümbruse vaatlusel platsile ohtralt. Nüüd on põhjust meie loodusesse...
Looduskalendri koolide rajakaamerate projektis on vahepeal muutusi toimunud ning uusi rajakaameraid lisandunud. Antsla Gümnaasiumi koolilaste rajakaamera on videole püüdnud nugise, kes leiab laste kaetud söögiplatsilt –...
28. novembril jagas Eesti Jahimeeste Selts ETV plussi hommikusaates "Kofe pluss" selgitusi aktuaalsete veelinnujahi probleemide kohta. Hetkel on Eestis väidetavalt probleemiks jahiturism mis on ornitoloogidele murettekitav ning mille...
Ilmus metsanduse õppeleht Sinu Mets 2017. aasta teine number, mida saab lugeda erametsanduse infoportaalist. JAHIMEES 12 Metskitse arvukust täpsustavad ajuloendused 13 Riigikogu arutab relvaseaduse muutmist 14 Linnujahiprobleemil on...
Seoses seakatkuga on vähenenud metssea osakaal hundi toitumises ja küllap on toimunud teisigi olulisi muutusi. Oleme Tartu Ülikooli terioloogia õppetoolis juba kogunud hulga hundi...
Eesti Jahimeeste Seltsil täitus tänavu 50. tegevusaasta, mistõttu tähistatakse väärikat juubelit galaõhtuga 25. novembril Viljandis Ugala teatris. Teatrimaja uksed avatakse kella 17.00. Pidulik õhtuga teatrisaalis...
Esmaspäeval, 20. novembril oli Kihnu vallamajja kokku kutsutud huvilised, kellele läheb korda linnujaht. Sarnane kokkusaamine oli ka kaks aastat tagasi. Ehkki arutelu läks ka...
Aasta viimasele koosolekule 23. novembril kogunes 17 juhatuse liiget 19.-st. Päevakorras oli seitse küsimust. Peateema oli veelinnujahi edasine korraldamine. Teema juhatas sisse koosolekut juhatanud...
Esmaspäeval 20. novembril väisas Soome jahimeeste seltsi president Tuomas Hallenberg Eestit, et anda EJSi presidendile Margus Puustile üle omapoolne juubelikingitus. Selleks oli pronksist mängiva...
Eriline uudis jõudis pimeda novembrikuu tööpäeva lõpuks Kuristiku tn kontorisse: EJS tegevjuht Tõnis Korts on 2017 aasta Eesti mõjukamate maaelu edendajate pingereas 10. Õnnitleme Tõnist...
Teisipäeval, 21.novembril toimus Keskkonnaministeeriumi poolt kokku kutsutud veelinnujahi alane nõupidamine. EJSi poolt osalesid nõupidamisel Margus Puust ja Kaarel Roht. Allpool KKM ja Postimehe käsitlused ülalkirjeldatud...
Eesti Erametsaliidu sügisene jaht toimus 17. novembril Taageperas. Koguneti Taagepera lossi juures, toimus instrueerimine, pakuti hommikukohvi. Instrueerimise viis läbi jahijuhataja Andres Olesk. Jahiseltskond oli...
Pärnumaa Jahimeeste Liidu traditsiooniline sügisjaht toimus seekord Pööravere jahipiirkonnas laupäeval 18. novembril. Hommikul koguneti Kaisma jahimajas, kus viidi läbi instrueerimine ja nauditi hommikukohvi. Lipu heiskas...
EESTI JAHIMEESTE SELTS Eelinfo (20.11-26.11) Esmaspäev, 20. November Kell 8 toimub Ida-Virumaal Ida-Viru Jahimeeste Seltsi majas (Oru 1A, Jõhvi linn) põtrade bioproovide kogumine ja sarvede mõõtmise päev....
Pärnumaal Tootsi jahipiirkonnas on jahimehed tuvastanud haruldase albiino põdra, keda nähti viimati nädalapäevad tagasi. Kohalike jahimeeste sõnul on tegu täiskasvanud põdralehmaga, kellel on ka tavapärase...
15. novembril avati RMK Tallinna kontoris aasta looma, metskitse näitus "Kaber kabejalakene". Näitusel on ligi 20 metskitsega seonduvat fotot ning see on koostatud peaasjalikult hariduslikel...
Jahimeestel ammugi pinnuks silmas olnud Viljandi ärimees Peeter Kaares jäi salaküttimisega vahele moel, mis sobiks filmistsenaariumisse. Kahe aasta peale veninud saaga sai lõpu eelmisel...
Novembri alguse seisuga on Keskkonnaameti andmetel Eestis kütitud 3637 metssiga. Selleks jahihooajaks seati riigi poolt küttimismaht 7557 metssiga, millest on kütitud 3637 isendit. Lisaks leiti...
Rootsis elab valgekarvaline staarpõder, kuid kuna loom on väidetavalt agressiivne ja selle tõttu ohtlik, langetas politsei otsuse ta elu lõpetada. Rootsi meedia teatel ei soovi...
Kui Keila ja Vääna jahimehed eelmisel aastal retrojahti pidasid, hakati tollal juba järgmise ühise jahi teemadel mõtteid mõlgutama. Nii tuli Vääna pealik Hillar Kukk...
Neljapäeval, 16. novembril avatakse RMK peahoones aasta looma fotovõistluse "Kaber kabejalakene" näitus. Näituse piltide ja nende rikkalike allkirjade varal saab tundma õppida eri vanuses kitsede...
TEKST RAUNO VEEROJA, PEEP MÄNNIL, keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna ulukiseirajad Eelmises ajakirjas Eesti Jahimees ilmunud arvamusartiklis “Jahindusnõukogud on oma otsused langetanud” arutles Priit Vahtramäe keskkonnaagentuuri koostatud...
Ajakirja Eesti Jahimees toimetus palub saata detsembrikuu õnnitlused ja kuulutused juba 16.novembriks toimetuse meili aadressile andra@ejs.ee.
TEKST RAUNO VEEROJA, keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna juhtivspetsialist Rajakaamerate ehk fotolõksude kiire areng ning hinna ja kvaliteedi oluliselt paranenud suhe on kaasa toonud nende laialdase kasutuse...
Ulukite ajuloendus näitas, et vähemalt Viljandimaal on metskitsede arvukus kasvanud. Ulukite ajuloendus tähendab sellel metsasihil seisvatele loendajatele üht lõputut ootamist. Kirja lähevad nii need loomad,...
Müüa Lääne-Siberi laika kutsikad. Vanemad on jahikoerad. Isa on Eesti tšempioni ja rahvusvahelise tšempioni kandidaat. Töötavad väga hästi! Kaasa tulevad tõutunnistused, europassid. Koer on kiibistatud....
Endisest Luha Lihatööstusest sai Liivimaa Lihasaaduste Wabrik ja sortiment muutus tundmatuseni. Tööstuse üks omanikke Katrin Noorkõiv tunnistas, et sattus sellesse rolli olude sunnil. Nimelt on...
Ramsi külje all Rahetsema suvilarajoonis on esmaspäevast nähtud liikumas jahimeeste seltsi vapilindu metsist. Suur kanaline on olnud katustel ja õunapuude otsas ning lihtsalt aedades...
Kihnu saarel pole vaibunud arutelud linnujahi ega jahituristide üle ja kohaliku jahipealiku Evald Lillese algatusel räägitakse teema lahti 21. novembril Kihnu rahvamajas. Linnujahi korraldamise kohta...
Möödunud nädalavahetusel, 4. novembril peeti Lääne-Virumaa jahialadel põdrajahti. Rakvere jahindusklubi eestvedamisel toimus ligi 30 jahimehega põdrajaht Lääne-Virumaa jahimaadel. Jahijumalanna Diana õnnistas Lääne-Viru jahimehi - nimelt kütiti...
Rumeenia valitsuse nõrga poliitika tõttu on suurulukite, sh just karu populatsiooni majandamisel riigis tekkinud aina suuremad probleemid. Üha enam liiguvad karud linnades ringi ning otsivad...
Eelregistreerimiseks kirjuta meilile eva@jahipaun.ee või helista numbrile 510 6119 ning anna teada oma nimi ning aeg, millal soovid üritusel osaleda.
|
OSCAR-2019
|
||
Olen su mõtetega täiesti nõus! Minu jaoks tundub samuti palju raskem jagada oma mõtteid ja emotsioone kui seda, mida ma hommikuks sõin. Ning ega ju teiste postitusi lugedes mulle samuti meelde ei jää see, mis keegi poest ostis või muud taolist pealiskaudset jama, vaid ikka teiste blogijate arusaamad või tunded mingisuguste teemade puhul. Ikka diibid teemad on need, mis meelde jäävad ja vahel ka südamesse lähevad. Ja siis ma mõtlengi, et lihtsam on kirjutada kerget meelelahutust kui midagi päris isiklikku. Kummalised lood selle blogimisega ikka :)
No täpselt! Nii kerge on ju kirjutada a’la, mis hommikusöögiks sõin või kus käisin-mida nägin. Seda enam, et seda infot (eriti kui ma kirjutangi minevikus, et juba olen käinud), ei anna mitte kuidagi minu vastu ära kasutada.. Oma tunnete-mõtete avaldamine muudab aga kuidagi.. haavatavaks. Eriti kui puudub absoluutselt ülevaade, kes seda kõike loeb.
Saad aru, ma just tahtsin kirjutada, et oma mõtete avalamine muudab mind haavatavaks, aga millegipärast kustutasin selle lause ära. Great minds think alike.. :D
Liis, kas Sul on üldse aimu ka, kui kaua ma ootasin Sinu uut postitust – jõudsin ära oodata, me so happy! :)
Mind on ka vallanud see küsimus ja tunne, et keda huvitab see, mida tegin-nägin-käisin (hah, nägin on siin loetelus muidugi esmaoluline), aga kuna olen saanud lugejatelt kirju, et kirjutagu ma ikka rohkem ja rohkem, siis on tekkinud teatav kohustusetunne lugejate ees. Kuid ega ma väga sellest n-ö reeglist kinni ei pea, et iga päev peab blogima või lausa mitu korda päevas, sest no mulle ei meeldi sunniviisiliselt. Praegu näiteks kirjutasin oma Tartu tripist ja salvestasin draftidesse, arvan, et homme avaldan, aga praegu ei viitsi jännata sellega :D
Ee, mul läks mõttelõng kaotsi ja ma enam absoluutselt ei mäleta, kuhu ma sellega välja pidin jõudma… Ühesõnaga ma kipun Sinuga nõustuma ja eks paljustki sõltu see inimesest.
PS. See oli juba piisav kirjeldus, ma erinevad ilmed ja poosid kujutan ise, vastavalt oma rikutuse tasemele, ette :P
Ma olen üritanud oma sellised sisutühjad postitused teha pildipõhisteks. Et kui pole palju juttu rääkida, kui ainult, et “Käisin ükspäev x kohas”, siis on vähemalt illustreeriva materjali näol sisu olemas. Samas pikapeale muutuvad need endalegi tüütuks. Näiteks su puhul ma imetlen täiega seda, kuidas sa kirjutadki nö teiste blogijate postitustele vastulauseid, kui nendega ei nõustu. Ma tahaks vahel ka väga seda teha, aga siis ma mõtlengi, et.. ma ei taha, et kõik teaksid, mis mu mõtted antud teemal on, sest.. need on MINU mõtted :D
Nii õige! Tänaseks olen avastanud, et hobist on palju kergem ja parem kirjutada kui oma igapäevaelust ja mõtetest. Kui ma kirjutan natukene isiklikumatel teemadel ja oma arvamustest, siis tegelikult loon ma soodsad tingimused oma salakiusajatele (nagu näiteks perekool). Ma ise kannataks veel ära selle tümitamise ja hea ning halva kriitika aga oma pere kiusamist ma ära ei kannataks. Nagu siin vahepeal perekoolis Malluka Mari mõnitati igasuguste kohutavate väljaütlemistega. Ühel hetkel lõi mingi blokk peale ja ma ei tahtnud enam oma igapäevaelust blogi pidada. Parem kirjutan lilledest ja liblikatest ning tunnen ennast turvalisemalt :D
Iseenesest ma seda sarikiusamist ja perekoolitamist ei karda, sest ma pole esiteks piisava mastaabiga blogija ja ma ilmselt ka ei kütaks nii palju intriige, et see nii suureks paisuks. Lihtsalt.. ma ei tea, ma tunnen, et oma isiklike mõtete avaldamisega panen end vabatahtlikult haavatavasse positsiooni, mida saavad kõik ära kasutada. Kas siis perekoolis anonüümsed käod või igasugused juhututtavad vms tegelased. Mul on raske päriseluski olla (just uute) inimestega avatud, sest mul miskipärast paranoia, et mu seda haavatavust/lähedale laskmist kasutatakse ära :D
Ütlen ausalt, ma ei viitsi üldse selliseid “käisin seal, tegin seda selle ja selle sõbrannaga, sõin selles restos jne” stiilis postitusi lugeda. Sinu blogis on minu lemmikumad olnud just postitused raamatutest ja sarjadest ja ka fototeemalised ning veidi isiklikumad, kus sinu isiksuse kohta rohkem teada saab. Malluka blogi ongi mu lemmikblogi just sellepärast, et ta on nii avameelne, kuid arusaadav, et selle avameelsusega käib kaasas ka palju kriitikat (mitte minu poolt isiklikult, mulle ta meeldib) ja targutajaid, kes õpetavad, kuidas teine peaks oma elu elama. Kõigile selline blogimine ei sobi.
Ma ei viitsi ka enda elust sisutühje postitusi kirjutada, veel vähem viitsiksin ma neid pärast lugeda. Kirjutamine on nagu teraapia: paned oma mõtted kirja ja pärast saabub teatud selgus. Minu jaoks on see eneseanalüüs. Aga just sellepärast ma ei suuda kirjutada avalikult, ma ei ole siiani ühtki oma postitust avaldanud. Nii et kui sa ikkagi tahad kirjutada, aga pead asju, millest kirjutada tahad, liiga isiklikuks, siis tee seda salaja, iseendale (võibolla sa teed seda juba). Ehk siis tuleb ka motivatsioon sinna vahele midagi teistele kirjutada. Mina isiklikult jään ootama sinu arvamuspostitusi (raamatud jms), kuigi olen ise praegu samas olukorras, kus tahaksin hirmsasti lugeda ja vaadata sarju/filme, aga tööd on nii palju, et lihtsalt ei ole aega/ei jaksa.
Mulle sellised “käisin seal” postitused meeldivad, kui tegu on põnevate kohtadega või a’la matkaradadega ning postitust ilmestavad pildid. Siis saan ka ise inspiratsiooni juurde. Aga päris sellised käisin-poes jutud on jah.. mõttetud. Aga rõõm kuulda, et raamatuarvustused meeldivad. Need on tegelikult ka mul ühed lemmikutest, lihtsalt noh.. on aega vaja, et raamatuid lugeda ja hiljem neid analüüsida :D
Sellest kirjutamine kui teraapia mõttest ja vajalikkusest saan väga hästi aru. Olen niisamagi, kui omadega ummikusse jooksen, mõtted lihtsalt kirja pannud ja veidi aja pärast üle lugenud. Aitab olukorda analüüsida küll. Lihtsalt, ma olen juba loomult päriselus üsna kinnine ja mu kodune kasvatus on olnud selle põhimõttega, et pere asju kõigile ei räägi. Seetõttu on mul raske ka nt uutele tuttavatele avada, rääkimata siis blogivahendusel inimestele, kelle nägusid-isiksusi ma tegelikult ju ei teagi..
Tegelikult on see tunne mulle väga tuttav ja selle pärast ongi minu blogi palju vaiksemaks jäänud ja keskendunud ennekõike kunstile. Samas täiskohaga tööl käies, pereelu elades ja muid põnevaid projekte tehes kaob aeg kuidagi käest ja ei leiagi väga palju aega, et blogisse kirjutada. Nüüd on veel need ajad ka, kui peale kella kuute on toas juba nii hämar, et pilti enam väga ei tee. Või on minu elamine lihtsalt koobas :D
Blogimisest.. Kuidagi imelik on mul hetkel oma ametipositsioonil ja vanuses väga põhjalikult kirjutada oma igapäevategemistest. Samas on need just minu ühed lemmikud postitused, mida lugeda. Noppeid siit-sealt ikka aeg-ajalt jagan, kuid nende kaudu on väga raske välja lugeda, mida ma igapäevaselt teen. Aastaid tagasi käis minus klikk ja igapäevablogija lahkus minust – ei tundnud enam, et see oleks see, mida tahaks teha. Võimalik, et lihtsalt tundsin end liialt… haavatavana ja mõtlesin liiga palju tulevikule? Et mis siis saab kui keegi leiab selle blogi ja see saab minu tuleviku puhul takistuseks – saab teguriks, mistõttu mulle näiteks mõnda eriti toredat pakkumist ei tehtaks?
Kusjuures ma olen sama mõelnud, et imelik on praeguses vanuses ja ametis kirjutada igapäevategemistest. Just selles võtmes, et mis hommikuks sõin-kus käisin-mis õhtuks sõin. Nt erilisemate päevade kajastamine (a’la väljasõit kuhugi, uue ja huvitava söögikoha külastus jne) on teine asi :D
Ma üldiselt pole seda kunagi kartnud, et blogi saab takistuseks. Eks ilmselt seetõttu, et ma ei kirjuta siia valimatult kõigest ja noh, ongi suhteliselt “puhas” plats siin.
Mina küll heameelega loeks millest iganes siin Sinu blogis :D kui Su blogi avastasin eelmine aasta mingiaeg siis lugesin otsast lõpuni läbi ja veits kahju et Sa enam ei kirjuta siia nii tihti, samas arusaadav. Mul endal tegelikult sama teema, et kirjutamine vaiksemaks jäänud..nii et saan aru :)
Ma iseenesest tahaks rohkem kirjutada küll, aga noh, praegu on mul selline rutiinne töö-kodu-töö-kodu periood, ehk millestki põnevast polegi kirjutada eriti :)
|
OSCAR-2019
|
||
Vajalik on jälgida, mida süüa ja millal süüa. Toit ei tohiks sisaldada palju suhkrut, ei tohiks olla hammastele kleepuv ning ei tohiks olla pikka aega suus.
Tervislik toitumine tähendab kokkuvõttes seda, et ei sööda rohkem ega vähem, kui organism vajab, ning tehakse seda tasakaalustatult – organism saab toidust kõik vajalikud valgud, süsivesikud, rasvad, kiudained, vitamiinid, mineraalained jne.
Miks on hammastele halb süüa palju magusat? Sellepärast, et mikroobid saavad magusast palju energiat ja toodavad nii pikka aega hapet ehk tekitavad pika ja tugeva happerünnaku, mis pehmendab hambapinda. Uuringutega on tõestatud, et inimestel, kes söövad sagedamini ja suuremas koguses magusat, tekib rohkem hambaauke. Sellest tuleneb ka soovitus vältida lapse liigset magusatarbimist ning vähendada suhkru, mee jms kogust toidu valmistamisel.
Paljudes toiduainetes, nagu näiteks jogurtites, kohukestes, mahlajookides, valmistoitudes, kastmetes, karastusjookides jne., on palju lisatud suhkrut. Lisatavad suhkrud on valdavalt rafineeritud suhkrud: sahharoos, fruktoos, glükoos, tärklise hüdrolüsaadid (näiteks glükoos- ja fruktoossiirup). Et teada, kui palju suhkruid ja n-ö peidetud suhkruid toode sisaldab, tuleb lugeda pakendil olevat koostisosade loetelu. Nii saad vältida enda ja oma pere liialdamist suhkruga. Huvi korral vaata lisaks toitumine.ee.
Magusa täielik väljajätmine menüüst ei ole võluvahend, mis aitaks meil nii laste kui ka enda hambad tervena hoida. Mõistlikus koguses magusaid jooke ja süsivesikuterikkaid sööke võib süüa, aga tähtis on teha seda õigel ajal – põhisöögikordade ajal või nende lõpetuseks, magustoiduks. Sama käib puuviljade kohta.
Suhkruid sisaldav toit peaks olema hammastega kontaktis võimalikult lühikest aega. Mida kauem toit hammastega kokku puutub, seda rohkem toodavad bakterid hapet ja seda suurem on mineraalide kadu hammaste pinnalt. Seepärast on hammastele eriti ohtlikud need maiustused, mida hoitakse suus kaua, näiteks lutsukommid, pulgakommid, suhkruga mullinätsud jne.
Samal põhjusel soodustab hambaaukude teket hammaste külge kleepuv toit. Selleks on näiteks krõpsud, küpsised, hommikusöögihelbed, iirisekommid jms.
Hambasõbralikeks võib pidada neid toiduaineid, mida hambaauke põhjustavatel bakteritel on keerulisem oma ainevahetuses kasutada. Nendeks on hambapinnale mittekleepuvad vähese suhkrusisaldusega toiduained. Näiteks toored köögiviljad, pähklid, mandlid, seemned, kõva juust jne. Nii keha kui ka hammaste tervisele mõeldes tasub tervislikuks vahepalaks eelistada just selliseid toiduaineid.
Oluline on süüa puu- ja köögivilju toorelt. Lausa vajalik on see lastele ja noortele, et arenevad näo- ja lõualuu struktuurid saaksid piisavalt koormust. Samuti stimuleerib intensiivne mälumine süljeeritust, mis omakorda aitab kaitsta hambaid, nõrgendades happerünnakut.
Teisi jooke on soovituslik juua söögikorra ajal. Toidukorra lõpetuseks on soovitatav võtta lonks vett.
Janu korral tuleb võimalusel juua alati vett. Puhas vesi on kõige parem valik, kuna seda võib juua igal ajal, samas kui mahla (ka lisatud suhkruta mahla), morssi, smuutit, keefiri, piima, maitsega vett jne. peaks jooma söögikorra ajal. Need joogid sisaldavad looduslikke või lisatud suhkruid, millest mikroobid toodavad hambaemaili kahjustavat hapet.
Tuleb meeles pidada, et mitmesuguste lisanditega maitsestatud joogivesi ei sobi pidevaks joomiseks. Sidruniviiludega vesi on happeline ning nõrgestab hambavaapa. Kurgiviilude või marjadega maitsestatud vesi sisaldab vähesel määral looduslikke suhkruid, mis annavad energiat mikroobidele, kes toodavad sellest hammast kahjustavat hapet.
Kasulik nipp: Et vähendada toidujääkide hulka suus ning sülje happelisust, anna lapsele ja võta ka ise söögikorra lõpetuseks lonks vett. Hammaste kaitseks võib lisaks võtta ksülitoolipastilli.
Vajalik on hoiduda näksimisest ning hoida 3-tunnine paus söögikordade vahel. Soovituslik on päevas 4–5 toidukorda: hommiku-, lõuna- ja õhtusöök ning paar vahepala.
Tervislik toitumine, suhkrukoguse vähendamine ja vee joomine on olulised, aga hambaaukude peamine tekkepõhjus on liiga sage söömine. Iga kord, kui sööme või joome midagi, mis ei ole vesi, saavad mikroobid energiat ja hakkavad hapet tootma ehk tekitavad happerünnaku, mis pehmendab hambapinda. Sõltuvalt toidust või joogist kestab happerünnak minimaalselt 20 minutit. Söögikordade vahel tuleb hammastele appi sülg, mis aitab neutraliseerida hapet ning hammastel jälle tugevaks saada. Kui sööme liiga tihti, on mikroobidel pidevalt energiat hapet toota. Nii ei jõua sülg hambaid kaitsta ja tekivad hambaaugud.
Et hambad saaksid taastada oma tugevuse, tuleb pidada toidukordade vahel kolm tundi pausi. Pausi ajal tohib juua ainult puhast vett.
Soovituslik on päevas 4–5 toidukorda: hommiku-, lõuna- ja õhtusöök ning paar vahepala. Lastel on söögiaegadest keerulisem kinni pidada siis, kui toit on kogu aeg käeulatuses. Põhisöögikorra ajal ei ole neil siis isu ning nad näksivad iga natukese aja tagant. Kuna lastel alles kujuneb suukeskkond, moodustuvad hambad ja kujunevad harjumused, on just nende puhul eriti oluline jälgida, et toidukorrad oleksid regulaarsed ja nende vahel saaksid hambad puhata.
Oluline on mõista, et iga väike amps kotletist, õunast vms ja ka lonks isetehtud ilma suhkruta mahla on mikroobide jaoks toidukord, millele järgneb happerünnak. Seepärast peab toidukorrad läbi mõtlema – mida on soov süüa ja mida kehal on vaja ‒ ning sööma õigel ajal. Lastele võib selgituseks rääkida, et me ei saa iga natukese aja tagant süüa, kuna nii keha kui ka hambad vajavad puhkust, et olla terved. Võib kasutada ka väljendit hambapaus ‒ me sööme või joome (midagi muud peale vee) siis, kui on söögiaeg. Pausi ajal võib juua ainult puhast vett.
2 korda päevas ja vähemalt 2 minutit järjest fluoriidiga hambapastaga. Hambaid pestes on soovituslik hambapasta välja sülitada, mitte loputada.
Suukoolist saate teada, kuidas hoida enda ja oma lapse hambaid tervena. Suukool on mõeldud eelkõige kõigile, kes puutuvad kokku lastega: lapsevanematele, vanavanematele, õpetajatele, kasvatajatele, hooldajatele jne. See on Haigekassa projekti "Laste hammaste tervis" veebilehekülg. Projekti eesmärgiks on tõsta teadlikkust suutervisest, et Eestis kasvaksid tervete hammastega lapsed.
|
OSCAR-2019
|
||
Jah, Vabariigi Valitsus on teinud Eesti geenivaramule ülesandeks aastal 2018 koguda lisaks kuni 100 000 inimese geeniandmed. See on suur panus tuleviku teadusesse ja tervishoidu. Uute doonorite kogumine kestab 2018. aasta lõpuni või 100 000 geenidoonori täitumiseni.
Terviseseisundi kirjeldus koostatakse geenidoonori poolt veebilehel geenidoonor.ee täidetud „Geenivaramu terviseseisundi ja sugupuuandmete küsimustiku“ ja teistest terviseinfot sisaldavatest andmebaasidest (näiteks vähiregister) saadud andmete põhjal.
Oma nõusoleku saad anda keskkonnas geenidoonor.ee. Selleks tuleb allkirjastada „Geenidoonoriks saamise nõusoleku vorm“ kas ID-kaardi või mobiil-ID-ga. Enne nõusoleku andmist palume Sul kindlasti tutvuda geenidoonoriks saamise tingimustega. Küsimuste tekkimisel saad küsida abi geenivaramu infotelefonil 520 6959 (tööpäevadel kell 9-16), kirjutades meile e-mailile info@geenidoonor.ee või nõustamiskabinettidest Tallinnas ja Tartus.
Infokabinet Tartu Ülikooli Kliinikumis: L. Puusepa 8, E-korpus, ruum E108 (lillekioski kõrval). Avatud E-N 09.00–11.00.
TÜ Kliinikumi infokabinetti on oodatud nõustamisele samas haiglas statsionaarsel ravil viibivad või eriarsti külastavad patsiendid.
Väljavõte PPA kodulehelt: Kui ID-kaardi PIN-koodid kaovad või varastatakse, aga kaart on alles, käituge järgnevalt: Pöörduge lähimasse PPA teenindusse või lisateenuseid pakkuvasse pangakontorisse uute koodide saamiseks. Dokumendi esitamisel ning vastava taotluse täitmisel väljastatakse uus koodiümbrik. Uued koodid saate PPA teenindusest tasuta ning lisateenuseid pakkuvast pangakontorist vastavalt panga hinnakirjale.
ID-kaardi asemel on veebilehele sisenemiseks ja nõusoleku vormi allkirjastamiseks võimalik kasutada ka Mobiil-ID’d.
Kui inimesel on toimiv ID-kaart või Mobiil-ID, siis allkirjastamiseks abi saamiseks võib pöörduda nõustamiskabinetti, mille kontaktid on veebilehel geenidoonor.ee
Ei, 100 000 uue geenidoonori projekti raames on oodatud liituma need inimesed, kes ei ole varem geenivaramuga liitunud. Uutele geenidoonoritele tehakse geenikaardid 2019. aasta veebruari lõpuks, sest valitsus on selleks vahendid eraldanud. Ka varem liitunud geenidoonoritele on 2017. aasta seisuga valminud geenikaardid, kuigi see võttis palju rohkem aega.
Vereproovi saab anda suuremates haiglates (PERH, ITK, LTKH, TÜK) ja SYNLABi verevõtupunktides üle Eesti. Täpsed aadressid ja vastuvõtuajad leiad veebilehelt geenidoonor.ee, kus andmed pidevalt täienevad. Perearstid praegu geeniproove ei võta (takistuseks on muuhulgas sobiva IT-lahenduse puudumine).
Enamasti vere andmiseks aega broneerima ei pea. Osades kohtades on see siiski vajalik ning seda saad teha mugavalt otse siit veebilehelt (palun vaata verevõtukohtade alt täpsemalt).
Nõusoleku vormi allkirjastamine veebilehel geenidoonor.ee võtab aega 10-20 minutit, sest pead enne tutvuma geenidoonoriks saamise tingimustega. Vere loovutamine võtab sama palju aega nagu muude vereanalüüside andmine.
Geeniproovi andmine ja personaalse geenikaardi tegemine on kõigile geenidoonoritele tasuta. Geenidoonoriks saamiseks ei pea olema haigekassa kindlustust.
Geenivaramu ei nõua, et inimene oleks söömata. Siiski, plasma kvaliteedi jaoks on väga soovitav, et inimene oleks enne vere loovutamist vähemalt 4-6 tundi söömata. See võimaldab edaspidi sada plasma analüüsimisel täpsemaid tulemusi. Palun loe lisaks vastust küsimusele „Mida minu vereprooviga geenivaramus tehakse?“.
“Eesti Geenivaramu terviseseisundi ja sugupuuandmete küsimustiku” saate täita pärast seda, kui olete allkirjastanud nõusoleku vormi ja andnud vereproovi. Geenidoonoritele, kelle allkirjastatud nõusoleku vorm ja vereproov on jõudnud Geenivaramusse tehakse andmete tervikluse kontroll. Kui kõik andmed on olemas, saadetakse Teile e-kiri vastava kinnitusega ja juhistega küsimustiku täitmise kohta.
Geenivaramusse jõudmisel töödeldakse vereproove, et neist eraldada vereplasma ja vererakud. Vereplasma hoiustatakse -80°C temperatuuril, et seda oleks võimalik tulevikus kasutada teadusuuringutes. Vererakkudest eraldatakse neis leiduv DNA, millest osa kasutatakse geenikaardi valmistamiseks ning ülejäänu hoiustatakse tulevaste uuringute tarbeks.
Raportite koostamine ja nende kättesaadavaks tegemine ei ole selle projekti eesmärkide hulgas, seega ei ole võimalik täpset raportite ja tagasiside geenidoonorini jõudmise aega hetkel öelda. Küll aga on tehtud kokkulepped edasisteks tegevusteks, mis on raportite ja tagasiside geenidoonorile jõudmiseks vajalikud.
Sotsiaalministeeriumi, Tervise Arengu Instituudi ja Tartu Ülikooli koostöös arendatakse välja võimalused, et geenidoonoritel tekiks võimalus oma raportitega tutvumiseks ning arstid saaksid neid kasutada patsiendile tervishoiuteenuse osutamisel (geenidoonori nõusolekul). Andmed tehakse kättesaadavaks tervise infosüsteemi kaudu.
Palun vaata eelmise küsimuse vastust. Geenikaardi vaatamine ei ole ilma geneetikute, bioanalüütikute jt spetsialistide eelneva töötluseta informatiivne. See on suur Exceli tabel, milles on peaaegu 700 000 rida andmeid. Arstid ja geenidoonorid saavad kasu raportitest, mitte geenikaardist.
Pärilikkusaine ehk DNA sekveneerimisel saadakse informatsiooni kas kogu DNA järjestuse kohta (täisgenoomi sekveneerimisel) või DNA valke kodeerivate järjestuste kohta (eksoomi sekveneerimisel). See analüüs annab väga palju informatsiooni (kokku kuni 6 miljardi aluspaari kohta) ja võimaldab leida ka väga haruldasi või täiesti uusi erinevusi DNA järjestuses, kuid on töömahukam ja kulukam.
DNA genotüpiseerimisel saadakse informatsiooni vaid teatud uuritavate positsioonide kohta DNA järjestuses. Uuritavate positsioonide hulk ja valik sõltub konkreetsest analüüsideks kasutatavast geenikiibist, kuid üldjuhul on tegu inimeste vahel enim erinevate DNA positsioonidega, mida võib geenikiibil olla sadu tuhandeid (geenivaramus kasutatava geenikiibi korral ligi 700 tuhat).
Kuna geneetiline informatsioon on elu jooksul praktiliselt muutumatu, siis võib uuringus osalemisel ja saadud tagasisidel olla pikaaegne mõju. Näiteks võib selguda, et Sul on meditsiiniliselt oluline geneetiline leid, mida võib seostada haigusriskiga kogu sinu elu jooksul.
Seetõttu on uuringu oluliseks eesmärgiks otsida selliseid pärilikke leide, mille haigusena realiseerumist oleks koostöös raviarstidega võimalik olulisel määral muuta ning saavutada sellega positiivne mõju Sinu tervisele.
Otsus peab olema vabatahtlik ja ei tohi olla mõjutatud tasust. Tasuga inimeste mõjutamine on ebaeetiline. Tõeline ja hindamatu kasu geenidoonorile tuleb läbi tervishoiusüsteemi, kui tehtud teadustöö tulemusel on tekkinud paremad võimalused tervise hoidmiseks, haiguste ennetamiseks ja raviks.
Geenidoonoriks saamise nõusoleku vormis on öeldud, et minu koeproovil võib olla mõningane kommertsväärtus ning teadus- ja arendusasutused ja äriühingud võivad saada andmeid anonüümsete geenidoonorite kohta. Palun selgitage mulle, mida see minu jaoks tähendab ja milleks on see vajalik.
See on vajalik selleks, et geenivaramu andmeid saaks kasutada teadustöö ja personaalmeditsiini arendamiseks laiemalt.
Andmeid ja koeproove väljastatakse ainult isikustamata kujul teadus- ja arendustööks. Andmete väljastamine toimub vaid uurimistöödeks, millele on saadud inimuuringute eetika komitee kooskõlastus. Koeproovide väljastamiseks välismaale on lisaks vaja Eesti Vabariigi Valitsuse luba.
Inimgeeniuuringute seaduse kohaselt võib geenivaramut kasutada üksnes teaduslikuks uurimistööks, geenidoonori haiguste uurimiseks ja raviks, rahva tervise uurimiseks ja statistilistel eesmärkidel. Geenivaramu kasutamine muul otstarbel, eriti tsiviil- või kriminaalprotessis tõendite kogumiseks või jälitustegevuseks, on keelatud.
Mida minu jaoks tähendab, et koeproovi, terviseseisundi kirjelduse, teiste isikuandmete ning sugupuu omandiõigus läheb üle geenivaramu vastutavale töötlejale Tartu Ülikoolile. Kas ma ise ei ole enam oma andmete omanik?
Koeproovi, terviseseisundi kirjelduse, teiste isikuandmete ja sugupuu omandiõigus on Tartu Ülikoolil kui geenivaramu vastutaval töötlejal eelkõige selleks, et geenidoonorite huve kaitsta. Kehtivas seaduses on kasutusel termin “omandiõigus”, mida on plaanis muuta ning viia kooskõlla uue andmekaitse määrusega. Tartu Ülikooli Eesti geenivaramule teadaolevalt valmistatakse ette seadusemuudatust, mille uues sõnastuses asendatakse termin „andmete omandiõigus“ mõistega „andmete kasutamisõigus“.
Geenivaramu omandiõigusest rääkides on silmas peetud eelkõige kõikide geenidoonorite koeproovide ja andmete kogu ehk tervet andmebaasi, mitte iga üksiku inimese andmeid.
Sugupuu omandiõiguse üleminek vastutavale töötlejale ei tähenda, et te "kaotaks sellega õiguse" oma sugupuule või ei tohiks seda ise uurida, kirja panna, teistega jagada või sellega midagi muud teha. See tähendab hoopis seda, et geenivaramu koostab endale kättesaadavate andmete põhjal geenivaramule teadaoleva parima sugupuu, mida kasutada anonüümsel kujul paremate teadusuuringute läbiviimiseks. Teatud juhtudel ei pruugi see sugupuu 100% kattuda inimese ütluste põhjal kirja pandud või temale teadaoleva sugupuuga. Selle geenivaramu poolt koostatud sugupuu omandiõigus jääb Tartu Ülikoolile ja seda ei tohi vastavalt seadusele jagada isegi mitte geenidoonori endaga. Selle konkreetse geenivaramu poolt koostatud sugupuu omandiõiguse Tartu Ülikoolile jätmise ja geenidoonoriga mitte jagamise taga on huvi kaitsta kõigi geenidoonorite privaatsust ja isikuandmeid.
Toome lihtsa näite - geenivaramu võib geneetiliste andmete põhjal leida, et mõne geenidoonori vanaisa ei olegi tegelikult tema vanaisa, ja seda infot saab teadusuuringute tegemisel arvesse võtta. Samas geenivaramul ei ole ja ei saagi olla õigust seda infot geenidoonoriga jagada, kuna see info sisaldab ka tema vanaisa ja vanaema andmeid, mille kolmandate isikutega, sealhulgas ka nende lähisugulastega, jagamiseks geenivaramul õigust ei ole.
Geeniuuringute tegemisel on oluline teada uuritavate sugulussidemeid, mida on võimalik luua geenikaardi põhjal. Geenidoonoril ei ole õigust geenivaramu kaudu teada saada infot oma sugupuu (geenivaramus loodud informatsioon sugulussidemete kohta) kohta, kuna see sisaldab kolmandate isikute andmeid. See võib sisaldada delikaatseid andmeid, nt andmeid isaduse kohta.
|
OSCAR-2019
|
||
Kunagi oli niisugune portaal, nagu “Täna Otsustan Mina“ ehk lihtsalt TOM, kus iga inimene sai riigiasjade kohta oma arvamust avaldada ja ideid esitada. Nüüd on vana sisu kolitud uude riigi Osalusveebi, aadressile osale.ee/ideed. Osalusveebi haldab Riigikantselei.
Mina justkui poole kõrvaga olin aga lehte ennast polnud vist küll kunagi külastanud. Peale altexi ideeloome üritusele kutse saamist vaatasin järgi ja isegi registreerisin ennast ära.
Lähen homme altexi üritusele kohale. Kui sul on mingeid mõtteid, mida ma võiksin nii altexi kui Riigikantselei inimestele edasi anda, siis anna meilitsi või kasvõi siinsamas kommentaarides teada.
12.08.2009 Gerd Tarand on oma blogis ja osale.ee keskkonnas pakkunud välja huvitava idee, et piisav hulk (1%) kodanike saaksid omapäi ja otse Riigikogule eelnõusid esitada. Minule see idee täitsa meeldib sest rahva osalust riigi juhtimise juures ei saa vist . . .
29.01.2009 9. Jaanuaril panin ma Osale.ee keskkonda üles idee, kuidas iga avaliku asutuse ukse taga peaks olema prügikast. Kirjutasin sellest ka siin ja kutsusin inimesi poolt hääletama. Idee kogus 15 päevase hääletusega 22 poolt- ja 0 vastuhäält ning . . .
Täna saab Delfist Hansapanga kohta kohe mitut uudist lugeda: Rootslased võivad Hansapanga maha müüa ja Hansapanga töötajad tegid HIV-testi. Delfi artiklid viitavad . . .
House (1986) - Comedy / Fantasy / Horror - Tõeliselt rõõmsameelne kogupere õuduskomöödia. Lisaks on tegu ühe kummitava maja filmiga, mis ei ole liiga jaburaks aetud ja isegi limased koletised on täitsa omal kohal.
Primer (2004) - Drama / Thriller / Sci-Fi - Ehkki ma kõigest teaduslikust ja tehnilisest aru ei saanud on just see minu masti ulme. Ehkki pidin vahepeal tagasi kerima, et asjadest aru saada, on tegu väga hea filmiga.
Disko ja tuumasõda (2009) - Documentary - Ma olen piisavalt vana et olla suuremat osa selles filmis näidatus ise näinud. Seega mulle suuremat muljet ei jätnud. Lapse meeelst oli huvitav va veider.
The Meat Grinder (2009) - IMDB'st ei leidnud - Sellest filmist ei saanud ma mitte midagi aru. See pole minu ja Aasia filmide puhul suureks erandiks. Isegi rohke inimeste viilutamine ei aidanud mul seda filmi lõpuni vaadata.
Night of the Living Dead (1990) - Horror - See oli vist mu esimene elus vaadatud õudusfilm. Toona Soome telekanali vahendusel vaadatud film jättis mulle sügava mulje. Sellest ajast saati meeldivad mulle zombid ja õudusfilmid. Nüüd üle vaadates ei pidanud pettuma, on õudust ja õõva ja zombisid.
Chernaya Molniya (2009) - Action / Sci-Fi - Rõõmus perefilm. Tahtsin actionit ja tükeldamist, sain perefilmi. Pettumus. Küllap olin filmi valides ise süüdi, et see mu ootustele ei vastanud. No ja ma pean siinkohal jälle ütlema, et Vene filmid on reaalsemad ja usutavamad, kui USA kolleegide tehtud kraam.
Sherlok Holmes (2009) - Action / Adventure / Crime / Mystery / Thriller - Sellel filmil ei olnud küll mingit seost, peale nime, nende tegelastega, kellest ma raamatust lugenud olen. See ei tee filmi muidugi automaatselt halvaks aga kogu aeg on ootus ja ekraanilt nähtav lahus.
The Craft (1996) - Drama / Fantasy / Horror / Thriller - Ajuvaba kolledžifilm tüdrukutest, kes nõidumisega tegelevad. Ei viitsinud lõpuni vaadata.
The Stepfather (2009) - Horror / Thriller - Täitsa vaadatav põnevik. Imelikul kombel on see vaadatav ka peale seda, kui kohe alguses selgeks saab, kes killer on ja ühtki üllatavat pööret edaspidi ei tule.
Soovitaks sul selle NotLD 50ndate orginaalversiooni ära vaadata. Minu arust palju karmim ja süngem. 90ndate versioonis on Romero sinna sellist roosamannat ja Hollywoodyliku häpuendi toppinud.
Muide, kas oled ka House II: The Second Story (1987) näinud või plaaninud vaadata? See on veel naljakam, kui esimene. Minu kunagised lemmikfilmid, mille torrentid ma ligi aasta tagasi üles otsisin.
Aastal 86 muidugi filme nii palju ei levinud, kui praegu.. ja tänapäeval nad nii suurt vaimustust enam ei tekita, kui ma tollest ajast mäletasin:)
Mull on mingi House II aastast 2008 olemas. 1987a kohta kiire otsing mulle mingit vastust ei andnud.
Proloog Mis ettevõttega võiks olla tegemist? Missioon - Teeme suhtlemise lihtsaks Visioon - Oleme esimene valik täisside vajaduste täitmisel, pakkudes parimat kliendikogemus . . .
Eelmise nädala kolmapäevast reedeni külastasin sõbralikku Poola Vabariiki. Sõidu eesmärgiks oli uute toodete koolitus. Panen siia kirja selle vähese, mida ma lisaks uuetel aparaatidele nägin:
Kopenhaageni lennujaamas ei suitsetata. Mitte kusagil. Selleks, et vähk vahepeal nälga ei sureks, pidin Taani Kuningriigis käima ja pärast jälle läbi turvakontrolli tagasi tulema. Täiesti mittelahe. WiFi on kah raha eest.
Poola inimestele meeldivad sildid. Teekonnal Varssavist Lublinisse (~250km) ei olnud vist küll ühtegi hetke, kus mõni reklaam silma ei jäänud. Teeviidad on meile harjumuspärase sinise asemel hoopis rohelist värvi.
Kiiruskaamerad on Poolas samuti moodsad. Mõnes kohas on neid kohe iga 100m tagant. Teede ääres on tihti näha päikesepaneele mis annavad liiklusmärkide valgustuseks voolu. Päris kaval mu meelest.
Mulle kinnitati, et kõik Poola inimesed oskavad vene keelt aga supermarketi kassapidajat ei huvita, et sa poola keelest aru ei saa. Inglise või venekeelsele jutule vastab tema ikka omas keeles. Ju vist mõned lihtsalt ei taha seda rääkida. Viin küll riiulis aga selle eest tuleb maksta eraldi kassasse. Pärast lähed siis ülejäänud kraamiga tavakassasse ja maksad seal. Õlle kohta kogemus puudub.
Hotellitoast leidsin 2 telefonikataloogi. Piiblit polnud. Telekas näitas ainult poolakeelseid kanaleid. Õnneks mul piibliuurimiseks ja telekavaatamiseks nagunii aega polnud.
Koristaja keerab duššikraani mingil põhjusel kõige kuumema poole. Mujal hotellides olen ainult vastupidist asja näinud.
Söögid ja joogid on minu lihtsale maitsele täiesti vastuvõetavad ja üsna Eesti omade sarnased. Baaris võib suitsu teha! Õlu maksab hotelli baaris 8 zlotti (~30EEK).
Mõned arvutid on nii tugevad, et neid võib vette visata. Niisuguse käitumise peale ei võta masin midagi ette ja töötab rõõmsalt edasi. Niisugust vinget pilli saab osta näiteks minu käest aga ma hoiatan ette, et hind algab kusagilt 60K juurest (KBM lisandub).
Viina kõrvale võetavad kohalikud soolakurke, mis näevad välja ja maitsevad täpselt sama moodi, nagu Eesti omad, st head.
Ka Varssavi lennujaam on ainult mittesuitsetajatele. Arvestades, et ma olin kohal 4 tundi enne lennuki väljumist, ei tundnud ma ennast lõpus enam eriti hästi. Eriti siis, kui baaris istudes kusagilt õrna suitsuhaisu tuleb. Tasuta WiFi idee pole sellesse lennujaama veel jõudnud.
Poola kohale jõudes sõidutati mind Varssavi lennujaamast otse hotelli, kus koolitus toimus ja sealt väljusin ma vaid selleks, et eelpool viidatud arvuti uputamist teha. Kui koolitus läbi sai, siis toodi mind jälle otse lennujaama ning Poola jäi seekord nägemata. Ükskord lähen ma kohale selle pärast, et päris asju näha.
30.11.2010 Lugejate nõudmisel mõned meenutused möödunudnädalasest komandeeringust. Startisin Tallinnast lennukiga esmaspäeval kell 14:45. Kuna ma olin täpselt samas kohas juba 8 korda käinud, siis oli kohalejõudmine kõik juba teada ja tuntud ning mida . . .
Kopenhageni lennujaama ees on ilus purskkaev, mida vähitoitmise kõrvale nautida saab ja kui aega on veidi rohkem, siis võib ka linnas käia :)
Siis, kui Kopenhagenis suitsetamine ära keelati, hakkasin mina üle Amsterdami lendama aga nüüd lõpetas ka KLM oma Tallinna lennud ära :( Peab vist hakkama Riia kaudu lendama.
Olles veetnud Kopenhaageni lennujaamas lugematuid tunde, tean rääkida, et suitsetamise võimalus on seal tegelikult olemas küll… tuleb hiilida sobivasse ärikliendi ooteruumi milledest paaris on see variant olemas. Mitte, et ma ise suitsetaks.
WIFI on Eestist eemal tõesti kahtlaselt kinnine. Lennujaamades ja hotellides olevat üsna kasumlik teenus.
Ma olen liiga arg, et WiFi’t häkkida või kuhugi ilma loata sisse hiilima hakata. Tööreisil pole liigset jama vaja teha ja tegelikult ka puhkust ei tahaks mingi jama pärast kihva keerata.
Lihtne suitsetamisvõimalus lennujaamas teeks nii reisija kui ka teenindava personali elu lihtsamaks. Kui kliendid pole suitsunälja tõttu närvilised siis käituvad nad teiste inimestega paremini.
|
OSCAR-2019
|
||
President Obama administratsioon üritab Põhja-Koreale korraldada diplomaatilist kättemaksu, arvatavasti karmistades piiranguid, kuna Phjongjang saatis oma raketi kosmosesse. Jah, ka rapordid tolle raketi edukuse kohta on omavahel vasturääkivad: Põhja-Korea riiklikult kontrollitud meedia väidab, et raketil oli satelliit, mis (veel …)
Nädal nädala järel näeme kuidas globaalne majandus kokku tõmbub ning seda veelgi hullemas tempos, kui ennustasid isegi kõige süngemad analüütikud. On selge, et praegu ei ole me enam mitte mingis tavalises majanduslanguses, (veel …)
Ekspordi järsk kahanemine kõikjal Aasias on šokeerinud majandusanalüütikuid ja lõpetanud igasugused väited, nagu oleks globaalne majanduslangus juba oma põhja lähedale jõudnud. IMFi selle aasta kasvuprognoos Aasiale on ainult 2,7 protsenti: vähem kui kolmandik 2007. aasta kasvust, milleks oli 9 protsenti. (veel …)
Posted by toimetus in Aafrika, Aasia, ajalugu, Ameerika, Euroopa, kapitalism, Lähis-Ida, majandus, Okeaania, poliitika, rahvuslus või natsism?, tõlkelood.
Kauaaegne aktivist ja raamatute autor Edward S. Herman andis intervjuu Philadelphias 26. detsembril, 2008. Intervjuus arutleb Herman milline on ajalooliselt olnud USA mõju Ladina-Ameerikas ning vaatleb seda kontekstis, mida ta nimetab USA anti-demokraatlikuks poliitikaks kõikjal globaalses lõunas ja mis on kavandatud eesmärgiga luua soodne investeerimiskliima USA korporatsioonidele. Ta esitab küsimuse, kuidas on asjad tänapäeval muutunud, seoses Venezuela populaarse presidendi Hugo Chaveze (veel …)
Esmaspäeval, 1. oktoobril, kell 16:00 korraldab liikumine Punamust Toompea lossi ees solidaarsusaktsiooni, näitamaks toetust Birma inimestele ja nõudmaks, et Eesti valitsus mõistaks hukka Myanmari valitseva sõjeväelise hunta. Kutsume kõiki osalema!
Birma riik loodi kuningas Anawrahta poolt 1057 aastal, juhtivaks usundiks on Theravada budism. 19. sajandil kolonialiseeriti Birma Briti võimude poolt ja Birma viimane kuningas saadeti Indiasse pagendusse, kus ta ka suri. Birmast sai Briti India osa. Teise maailmasõja käigus okupeeris Birma Jaapan, kuid pärast sõja lõppu vallutasid britid selle tagasi. 1948 saavutas Birma iseseisvuse. Pärast lühikest demokraatlikku perioodi on Birmat alates aastast 1962 valitsenud sõjaväelised režiimid. Nende riigikorda kutsutakse “sotsialism Birma moodi.” 18. oktoobril 1965 andis Revolutsiooninõukogu välja seaduse, millega kõik ettevõtted riigistati.
1974. ja 1988. aastal üritati valitsust kukatada. 1988 tulid tuhanded tudengid, kontoritöötajad ja mungad tänavale, nõudes demokraatlikku reformi. Nende liidriks tõusis Birma vabadusvõitluse kangelase kindral Aung San’i tütar Aung San Suu Kyi, kes Mahatma Gandhi ja Martin Luther Kingi vägivallatutest meetoditest inspireerituna korraldas kogu maal kõnekoosolekuid ja väljaastumisi ning nõudis rahumeelset üleminekut demokraatiale ja vabasid valimisi. Septembris 1988 surus sõjavägi meeleavaldused brutaalselt maha ja seda aastat jäid tähistama tuhanded surnud.
1990. aastal kuulutas militaarne hunta välja esimesed demokraatlikud valimised üle 30 aasta. Aung San Suu Kyi juhitav opositsiooniline Rahvuslik Liiga Demokraatia eest (NLD) võitis need ülekaalukalt – kuigi liider ise on koduarestis ja osalemisest diskvalifitseeritud. Valimistulemused kuulutati kehtetuks ja valitsev hunta jäi võimule.
1991 sai Aung San Suu Kyi Nobeli rahupreemia oma pühendumuse eest rahumeelsele muutusele. Nobeli preemia komitee tolleaegne juht Francis Sejested nimetas naist “väljapaistvaks näiteks võimutute võimust”. Birmalastele on Aung San Suu Kyi jätkuvalt vabaduse, demokraatia ja rahu sümbol, vaatamata asjaolule, et naine on 1988. aastast saadik peaaegu pidevalt koduarestis olnud.
2005. aasta 6. novembril alustas Birmat karmilt valitsev ülemkindrali Than Shwe pealinna kolimist Yangonist mägede ja džungliga piiratud Pyinmanasse riigi keskosas. Esimestele ümberasujatele üheksast ministeeriumist teatati vaid kaks päeva varem, et nad oma asjad pakiks. Uus pealinn pühitseti ametlikult sisse 2006 aasta veebruaris 12 000-mehelise sõjaväeparaadiga ning nimetati Naypyidaw’ks (loe: nebjidoo) – mis tõlkes tähendab kuninglikku linna.
Militaarrežiimi regionaalseks julgeolekuohuks kuulutades õnnestus Ameerika Ühendriikidel 2006 aasta septembris esimest korda Birma küsimus ÜRO Julgeolekunõukogus tõstatada. Paljud Birma elanikud said sellest värsket lootust, et president Bush saadab väed Birmasse ja kõrvaldab vihatud kindralid, nii nagu ta tegi Saddam Husseiniga.
Ameerika kallaletung arvatakse olevat ka üks põhjusi, miks ülemkindral Than Shwe – kellele kuulub riiki pankrotti viiva Naypyidaw’ idee – pealinna riigi sisemusse kolis ja kindlustas.
Stseenid Birma sõjaväelise režiimi tegelikkusest annavad ainet 2008. aastal kinodesse jõudvale Sylvester Stallone’i uuele filmile «Rambo IV: Pearl of the Cobra». Filmis nõustub Bangkokis elav Rambo päästma misjonärid, kes jäävad kadunuks Birma džunglis karenitest sõjapõgenikele humanitaarabi ja varustust jagades. Sadistlikud Birma armee sõdurid on nad vangistanud.
Valitsevat militaarvõimu on nimetatud kleptokraatiaks: nad ignoreerivad riigi nii majanduslikke kui ka sotsiaalseid probleeme. Riigi vanglates hoitakse poliitilistel põhjustel üle 1300 kodaniku, ida- ja lääneosa džunglites toimub nii kristlike, budistlike kui islamiusuliste vähemusrahvuste genotsiid. Samas on Birma on üks armastatud turismisihtkohti – aga sealsete tavaelanike kasutusse ei jõua peaaegu midagi turismist tulenevatest hüvedest.
Riigi nime Euroopa keeltes palus muuta riigi praegune sõjaväeline juhtkond, kes 18. juunil 1989 kuulutas riigi ingliskeelseks nimeks Union of Myanmar. Opositsioon uut nime siiani ei kasuta. ÜRO on nimemuutust tunnustanud. Euroopa Liit pooldab ükskõik kumma nime kasutamist. Mõned riigid, sealhulgas USA ja Suurbritannia kasutavad riigi endist nime (inglise keeles Burma), sest nad ei tunnusta sõjaväelist diktatuuri, millelt uus nimi pärineb. Paljud inimesed maailmas kasutavad nime “Myanmar”, sidumata seda toetusega praegusele režiimile. Eestikeelne põhinimi oli vahepeal “Myanmar”, alates 2006. aasta suvest jälle “Birma”.
Kui 1988 aastal rahvaülestõus vägivaldselt maha suruti, kadusid sealt ka massimeeleavaldused. Demokraatlikud jõud kohtasid aina suurenevaid piiranguid oma tööle – aga ka vaesus ja inimõiguste rikkumised üha süvenesid. 2007 aastal süüdistas ka tavaliselt neutraalne Rahvusvaheline Punane Rist Birma valitsust oma kodanike õiguste piiramises.
15. augustil 2007 tõstis Birma valitsus kahekordselt bensiini ja diislihinda (ja viiekordselt kompresseeritud gaasi hinda, mida kasutavad bussid) ning see sai viimaseks piisaks vaesuses elava rahva karikas. Esialgu tuli tänavatele vaid 400 inimese ringis, kellest kümned kohe arreteeriti. Buda mungad, kelle staatus ühiskonnas on väga kõrgelt hinnatud, sekkusid 5. septembril, kui võimud kasutasid karmi jõudu, et laiali peksta Pakokku rahumeelne meeleavaldus. Vähemalt kolm pühameest sai viga, mungad andsid valitsusele aega vabandamiseks 17. septembrini, kuid loomulikult mingit vabandust ei tulnud. Mungad loobusid oma religioossetest toimingutest ja tulid märgatavalt suuremate massidena tänavale – praegu on protestimas kümned tuhanded mungad. Nendega liitusid suured rahvahulgad ning protestijate arv riigi suurima linna tänavatel kerkis 100 000ni – proteste aga surutakse jätkuvalt vägivaldselt maha. Korravalvurid andsid Yangoni kesklinnas demonstrantidele 10 minutit aega, et laiali minna, lubades vastasel juhul meeleavaldajad maha lasta.
27. septembril hukkus Birmas Jaapani ajakirjanik Kenji Nagai. Videolõik tema tapmisest algab kaadritega sellest, kuidas sõdurid ja märulipolitsienikud jälitavad põgenevaid demonstrante. Üks kiivriga sõdur lükkab pikali Nagai. Selili lamav mees hoiab oma kaamerat veel pea kohal, kui kõlab lask – videol on näha, kuidas Nagai ees seisev mees teda oma relvaga sihib. Pärast lasku läheb sõdur ära – ta jätkab demonstrantide taga ajamist.
Birma valitsus piirab karmilt meediat, e-maili, mobiili ja tavatelefoniga on sealt teavet saada peaaegu võimatu. Politsei jälitab kaamerate ja telefonidega inimesi, rahvusvahelised kõned on häiritud, opositsiooni telefoniliinid on häiritud ja katkestatud, samuti blokeeriti Birma internetilehed (sh blogid), mis sisaldasid teavet ja fotosid valitsuse tegevus kohta. Birma valitsus süüdistab võõrmeediat hävingu õhutamises ja väidab, et internet on häiritud seetõttu, et veealune internetikaabel on saanud vigastada.
30. septembri Päevaleht kirjutab, et kolonel Hla Win otsustas Birmast pageda siis, kui sai käsu tappa üle saja munga. Hla Win sai käsu viia oma alluvad kahte kloostrit ründama. Mungad oleks tulnud maha lasta ja laibad džunglisse viia. Hla Win ei tahtnud korraldusele alluda ja põgenes. Praegu on geriljasõduritelt abi saanud Hla Win Birma ja Tai vahelisel piirialal, kus ta kohtas Norra ajakirjanikku Hans-Joachim Schildet, kes Wini loo maailmale vahendas.
Tänapäeva Hiina on riik, mida mõista pole just just eriti lihtne. Eestis armastatakse sellest siiani rääkida kui kommunistlikust maast, kuna seda juhib Kommunistlik Partei. Mis aga seal Hiinas ikkagi toimub?
1990 aastal oli Hiina oma SKPga maailmas 11. kohal, 2007 aastaks on ta tõusnud neljandaks. Sisuliselt on toimunud meeletu majanduslik areng ja see majandus on pigem kapitalistlik kui sotsialistlik majandus. Maa ja tööjõud on Hiinas vabal turul nagu igas teiseski kapitalistlikus riigis, toimivad erafirmad. (veel …)
|
OSCAR-2019
|
||
Geeniinfo on nagu paks raamat, milles iga kromosoom justkui üks peatükk. Kuidas töötavad lihased, süda või aju, on kõik seal kirjas.
“Aga nagu vanasti, kui mungad kirjutasid raamatuid käsitsi, tekkis vigu, juhtub neid ka geeniraamatus, kus ühe täheveaga muutub sõna tähendus täiesti, vahel jääb mõni sõna vahele või mõni tuleb kaks korda,” selgitab Tartu Ülikooli Eesti Geenivaramu juht Andres Metspalu.
“Downi sündroomi korral on näiteks üht kromosoomi kolm – nagu terve peatükk oleks juures, ja see pole hea. Praegu oskame “geeniraamatut” välja trükkida, kuid mitte kõiki lauseid lugeda,” ütleb ta.
“Umbes 10 000 geeni kohta teame, mida nad endast kujutavad, 5000–6000 kohta pole aga õrna aimugi. 7000–8000 geeni kohta teame, mis haigust need võiksid põhjustada. Tasapisi saab see raamat selgemaks,” lubab Metspalu ja ütleb, et geen on nagu eesti töötaja, tal on mitu ametit. “Päeval käib ühes kohas tööl ja õhtul teises. Kui on mingi muutus, siis ühte tööd ta võib-olla saab teha, aga teist mitte. Teatud muutused genoomis võivad aga põhjustada haigust. Enamikul asjadel on geneetiline taust.”
Geneetilise tarkuse kogumise ja töötlemise eesmärk pole mitte igavesti elada, vaid elada võimalikult kaua tervelt ja täisväärtuslikult ning kasutada geneetilist infot haiguste vältimiseks.
Paratamatuse vastu saab ettevaatusabinõusid rakendada: “Näiteks kui sinu vanaisal on rohekae või diabeet, võib õigeaegne silmarõhu kontroll sind asja halvemaks muutumisest päästa.”
“Osa inimesi on suitsetamise suhtes immuunsed – elavad ikka saja-aastaseks. Keegi võib siin näiteks tuua oma onu Juhani, kes suitsetab ja kõrge eani elab, kuid geene uurides selgub, et onul on teatud kohas C-nukleotiid, sul aga A. See tähendab, et onu Juhan võib edasi suitsetada, kuid sulle võib see saada saatuslikuks.”
Tartus asuvas biopangas, kus hoiul üle 51 000 eestlase geeniproovid, on vananemise, konkreetsemalt pika ea teema uurida võtnud noor teadlane Riin Tamm.
“Põhjus, miks pikaealisuse geneetiline uurimine on oluline, peitub just haiguste ennetamises, mõjusamate ravimite väljatöötamises ja personaalse ravi võimalikuks tegemises. Inimeste eluea pikenemine on kasvav trend, kuid tervelt elatud aastate hulk ei jõua sellega sammu pidada. Sisuliselt tähendab see, et haige ja põdurana elatud aastate arv kasvab. Seega on iga vananemist ja pikaealisust uuriva teadlase eesmärk suurendada tervelt elatavate aastate arvu,” arvab Riin.
Loomulikult oleneb eluea pikkus ka ühiskonnast, kus elame. Nii on Lääne-Euroopa eakad jätkuvalt vanemad kui Eesti vanad inimesed, kuid ka siin on muutus märgatav.
“Uurime nii haigusi põdevaid kui ka terveid eakaid. Võrdleme nende genoome ja otsime muutuste kombinatsioone, mis võivad anda suure panuse sellesse, et mõnedel inimestel ei kujune vananemisega seotud haigusi,” on teadlane lootusrikas.
“Otsustasime uurida vanu naisi – neid on pangas vanadest meestest kolm korda rohkem nagu ühiskonnaski –, kes on elanud vähemalt 80aastaseks ehk Eesti mõistes kauem kui oodatav keskmine eluiga ennustaks. (2011. aastal oli see 76,3 aastat. Naiste oodatav eluiga on meeste omast ligi 10 aastat pikem. – K. H.). Meil on infot ka nende vanemate ja vanavanemate kohta – on võimalik kindlaks teha, kas need, kellel on pikaealisus perekonnas, elavad ka ise suure tõenäosusega kauem. Tahtsime vaadata, kas neil on mingid geenikombinatsioonid, mis soodustavad kaua elamist, või puhverdavad ja kaitsvad mehhanismid, mis hoiavad haiguste kujunemise ära,” selgitab Riin alustatu tagamaid.
Rakutuuma ja mitokondrite genoomide uurimine on suur töö: ühes inimese rakutuumas on lahtiharutatult kaks meetrit DNA-ahelat. Mitokondreid on lihtsam uurida, nende genoom on väiksem.
“Meie uurimine on alles algusjärgus,” selgitab Riin, “otsime muutusi tervest inimese genoomist ning samuti mitokondrites. Mitokondrid, milles toodetakse energiat raku eluks, on olulised, kuna energia tootmise käigus tekivad reaktiivsed hapnikumolekulid, mis võivad DNAd kahjustada. Reaktiivseid hapnikumolekule teevad aga kahjutuks antioksüdandid, mis kaitsevad organismi. Samas, kui neid tootvates geenides on mingid muutused, siis ei kaitsta rakku piisavalt kahjulike ühendite eest ning see on ka eel-
“Telomeerid lühenevad iga raku jagunemisega ning seega on olulised need rakumehhanismid, mis tunnevad ära, kui telomeerid on liiga lühikesed. See on signaal, et rakuga on midagi valesti, ning rakk viiakse apoptoosi ehk tekib rakusurm. On väidetud, et mida kiiremini telomeerid lühenevad, seda kiiremini rakud vananevad ja seega ka organism koos sellega,” selgitab Riin.
Uurides on tihti jõutud vastuoluliste tulemusteni, mis näitab, et vananemine on keeruline protsess ja iga komponent on mingil määral oluline.
Samas, mida kauem inimene elab, seda kauem on ta avatud keskkonnast tulevatele kahjulikele faktoritele. Vananev organism omakorda väsib, rakkude jagunemisel tekivad muutused, immuunsüsteem ei pruugi enam nii hästi toimida jne. See kõik toob kaasa organismi nõrgenemise, suurendab vastuvõtlikkust ja soodustab haiguste kujunemist vanemas eas.
Nii et organism on kokku üks suur masinavärk. Kui mingi osa sellest korralikult ei tööta, lonkab kogu süsteem ja tööshoidmiseks vajatakse alternatiivseid viise. Keskkond ei hakka meid mõjutama sünnihetkest, vaid juba enne seda, üsasiseselt.
“Mõned mehhanismid on dünaamilised ehk ajas muutuvad. Võtame näiteks epigeneetika (pärandumise mehhanismid, mis ei ole seotud muutustega genoomis – K. H.) ja ühe selle alammehhanismi ehk metülatsiooni. See on protsess, mis reguleerib geenide tööd, nende sisse-väljalülitamist, mis on eri kudedes erinev. On teada, et säärane muster on vaid väga väikeses osas päritav ning looteeas toimub epigeneetilise mustri uuesti-
loomine. Ehk see erineb järglastel ja vanematel, isegi ühemunarakukaksikutel, kellel muidu on 100% identsed geenid. Sõltuvalt sellest, kas sa elasid looteeas rikkalikes või kasinates tingimustes, on sul eelsoodumus eri haiguste kujunemiseks hilisemas eas. Nii et see, kas elame pikaealiseks ja vananeme tervislikult, on osaliselt määratud juba enne meie sündi,” järeldab Riin.
Peale päritava info avaldab meie arengukäigule mõju keskkond, eluviisid ja mõnel puhul lihtsalt seletamatu saatus või õnn.
Tallinna Ülikooli Terviseteaduste ja Spordi Instituudi direktorile Kristjan Pordile on elujõulisuse ja sportlikkuse uurimine igapäevatöö. Ta leiab näiteid, et ka ideaalsete geenide puhul pole ideaalsed tervisenäitajad ja sportlikud tulemused tagatud.
“Eestis leidub selle kohta pigem individuaalse käitumise näiteid, ent maailmas ka eugeenikasse (tõuaretus inimkonna mõttes – K. H.) kalduvaid poliitikaid ja rohkem või vähem teaduslikke programme, mille idee on vanemaid valides luua “paremaid” või kuidagi “etemalt spetsialiseerunud” lapsi. Värskemaid ja kuulsamaid näiteid on sajandivahetuse paiku tegevuse lõpetanud nn nobelistide spermapank, ja kindlasti võib märgata ühiskonna ootusi mõnede kohalike spordikuulsuste pereloomise viljade suhtes. Viimastest peaks siis saama vanematest tublimad või vähemalt samaväärsed sporditipud. Senine kogemus ei kanna siiski tõendite kaalu välja,” tõdeb Kristjan Port.
Nii sündis ka nobelistide sperma ja emade eelvaliku tulemusel paarsada pigem normaalset ja mõne koha pealt keskmisest tublimat inimest. Peamine selgitus neist mõne eristumiseks ülejäänud n-ö hallist massist on seotud vanemate kõrgenenud ootustega ja sellele vastava kasvatusega. Lapsed valivad aga tihti teistsuguse väärtusmaailma. Seetõttu leiab endiste tippsportlaste peredest üllatavalt palju mittesportlastest lapsi. Teisalt võivad aga sportlastest lapsevanemad pakkuda ülejäänud peredega võrreldes tunduvalt varem ja rohkem sportimist soosivaid stiimuleid, mistõttu pole tublid lapssportlased siin välistatud. Pigem on aga raske leida tippsportlaste perre sündinud sama ala tipptegijaid. Põhjus on statistiline – erakordsete asjaolude (keskkond, geenid, õnn jmt) uuesti kombineerimisel on palju suurem tõenäosus erakordsuse vähenemiseks kui selle võimendumiseks.
“Pärilikkust peaks vaatama vähem determinismi ja rohkem kohanemise võtmes,” leiab Port. “Näiteks kaugeltki mitte kõik, kes geenides teatud haiguse tunnuseid kannavad, ei ole haiged ega jää ka hiljem haigeks, teisalt võib sama haigus esineda neil, kel vastavat geneetilist riskitegurit pole.”
“Ebatervelt toituva, ülekaalulise ja kroonilise vaevusega pereema või -isa määrab ülejäänud pere toitumise ja kujundab ka koduse tervisekäitumise kultuuri. Nii võib näha, kuidas sama haigus liigub geenide asemel mööda kultuuris kinnistuvaid kohandumisi.”
|
OSCAR-2019
|
||
Ilmateenistuste andmetel on lähipäevadel oodata külmaperioodi jätkumist ning senisest veelgi külmemaid öid.
Päästeameti varasem kogemus on näidanud, et külmakraadide kasvades suureneb hüppeliselt ka tulekahjude hulk ja tules hukkunute arv. 2016. aasta jaanuaris hukkus külmalaine ajal tulekahjudes kolme nädalaga 11 inimest.
Traagiliste tagajärgedega õnnetuste vältimisele saab igaüks kaasa aidata. Olla abiks oma lähedastele, sõpradele ja naabritele, kutsudes neid üles juhinduma järgnevatest soovitustest.
Hoidu ülekütmisest ja ära sulge siibrit liiga vara. Kütmisel järgige põhimõtet - korraga vähem, aga sagedamini. Ahju, pliidi ja kamina läheduses ei tohi olla mööblit, vaipu, küttepuid, pappkarpe ja muid kergesti süttivaid esemeid. Hoolega peab jälgima, et siibrit ei suletaks liiga vara.
Hoidu lahtise tule kasutamisest torude sulatamisel. Korralikult soojustamata torude jäätumine on sage probleem külmade ilmade saabumisel. Torustike külmumise vältimiseks tuleb torustikud katta lisaisolatsiooniga. Mingil juhul ei tohi jäätunud torusid sulatada lahtise tulega, näiteks leeklambiga. Jäätunud torude sulatamiseks soovitame kasutada soojakaableid või järelevalve all olevat soojapuhurit.
Kontrolli suitsuanduri korrasolekut. Elusid päästab ainult töökorras suitsuandur! Testi, kas sinu kodus olev suitsuandur töötab. Vajadusel vaheta patarei ja pühi andurilt tolm.
Märka nõrgemat. Aita vajadusel üksi elavaid sugulasi ja naabreid, et ka nende kodu oleks soe, kuid tuleohutu.
Esimestest mahapotsatanud õuntest saab üsna tervisliku magusaampsu, mida on hea tee juurde serveerida. Küpsetamise ajal aga immitseb teie kööki praeahju ukse vahelt jumalikku kaneeli-õunaaroomi.
Röstige kaerahelbeid koos kaneeli ja suhkruga paar minutit. Laske jahtuda ja purustage kannmikseris koos küpsistega. Segage saadud mass sulatatud võiga ning suruge segu küpsetuspaberiga vooderdatud koogivormi põhja.
Täidiseks segage kausis suhkur ja jahu, lisage toorjuust ning vahustage ühtlaseks. Kloppige hulka munad ja vanillsuhkur. Lõpuks lisage juurde kergelt vahustatud koor.
Koorige ja viilutage õunad. Segage kastrulis õunamahl, suhkur ja kaneel. Keetke paar minutit, kuni segu pakseneb. Valage hulka õunaviilud ja segage ühtlaseks.
Valage koogipõhjale toorjuustutäidis, katke õunaseguga ja küpsetage 175º ahjus 1 tund ja 15 minutit. Laske koogil ahjus täielikult jahtuda ning hoidke üleöö külmkapis.
Katte jaoks koorige ja viilutage õunad ning kuumutage keemiseni koos sidrunimahla, kaneeli ja suhkruga. Hautage tasasel tulel paar minutit, kuni õunad pehmenevad. Jahutage ja valage koogile enne serveerimist.
Käes on kukeseente aeg, ja kui maa liiga kuivaks ei muutu, peaks peagi hakkama samblast muidki seeni välja pugema.
Seente kasutamise võimalus toidulaual on peaaegu piiramatu. Kui seenesaak on nii suur, et korraga ära tarvitada ei jõua, saab need hoidistada. Valiku seenehoidiseid ja seentest valmistatud roogasid valisime välja Maire Vesingi, Kaiti Pirsi ja Malle Petersoni koostatud raamatust “Koduseid hoidiseid”.
Blanšeerige tomatid ja koorige need. Lõigake porgand ja seened ribadeks, hakkige küüslauk. Tükeldage sibul ning kooritud tomatid. Kuumutage tükeldatud seeni õlis ja veidi hiljem lisage porgandiribad, tükeldatud mugulsibulad ja soovi korral ka paprika. Kuumutage pisut ja seejärel lisage tükeldatud tomatid ning keetke tasasel tulel umbes pool tundi. Lisage purustatud must pipar, sool, suhkur, hakitud küüslauk ning kuumutage segu veel 10–15 minutit. Seejärel lisage äädikas ja kuumutage segu taas 10–15 minutit. Tõstke kuum hoidis steriliseeritud purkidesse ning sulgege õhukindlalt. Seeneseljanka valmistamiseks lahjendage suppi veega vahekorras 1:1. Supile võib lisada marineeritud kurki ja lihatooteid ning serveerida hapukoore ja maitserohelisega.
Lisaks sellele võib seeneseljankat kasutada muffinitainas või seenepiruka valmistamisel, samuti seenepitsa või lasanje valmistamisel. Seeneseljanka sobib ka võileivakatteks, omletisegusse, hakklihapallide täidiseks või lisandiks kartuli juurde.
Kloppige munad lahti, segage juurde piim ning jahu koos maitseainetega. Hakkige küüslauk ning segage omletitaina hulka. Valage segu rasvainega määritud küpsetuspaberile. Puistake peale seesamiseemneid. Küpsetage ahjus 200 kraadi juures umbes 20 minutit. Ahjust välja võttes kummutage omlett tagurpidi küpsetuspaberile. Täidise valmistamiseks segage toorjuust seeneseljankaga, määrige see omleti peale ning keerake rulli.
Peske ja tükeldage tomatid sektoriteks ning pange tasasele tulele keema. Peske, koorige ja tükeldage sibulad ning paprika ja riivige porgandid. Kuumutage porgand, sibul ja paprika õlis, lisage sool ja pipar. Puhastage ja praadige kukeseened ning lisage tomatitele. Lisage ka sibul, porgand ja paprika ning keetke kõike koos paar minutit. Seejärel pange äädikat ning kontrollige maitset. Asetage (kuumalt) kuumutatud purkidesse ja sulgege õhukindlalt.
Puhastage värsked ja muljumata seened ning peske hoolikalt. Kibedaid seeni (männi- ja kaseriisikaid) leotage külmas vees vähemalt 6–8 tundi, vahetades seejuures 2–3 korda vett. Kupatamist vajavaid seeni kupatage olenevalt liigist 15–30 minutit ning eemaldage vaht. Kupatada võite ka kergelt soolases vees. Pärast seda kurnake vesi ja loputage seened puhta külma veega, laske nõrguda ja jahutage. Laotage seened kihiti jämeda soolaga purki (1 kg kupatatud seente kohta 100 g jämedat soola), nii et kõige põhja ja ka peale saaks soolakiht. Vajutage tugevasti, et purki mahuks võimalikult palju seeni. Soovi korral lisage ka mõned tillioksad või mustasõstralehti, küüslaugutükikesi, loorberilehti või pisut mädarõigast.
Katke seened keevas vees hoitud vajutiskaane või taldrikuga. Grilltikkudest saab moodustada sõrestiku, millele tuleks asetada keevas vees hoitud kivi, veega täidetud klaaspurk või mõni muu raskus.
Paari päeva pärast tekib purki soolvesi, mis peab katma seeni 2–3 cm kõrguselt. Kui soolvett on vähe, lisage vajalik kogus 5% keedetud ja jahutatud soolvett (1 liitri vee kohta võtke 50 g ehk 2 sl soola). Sulgege seenenõu pealt kaanega.
Sellise soolakogusega soolatud seeni säilitage jahedas (0–5 kraadi) kuivas õhurikkas pimedas ruumis. Kui seeni katvale soolveele ilmub hallitus, tuleb see eemaldada.
Tarvitamiseks võtke seeni puhta lusikaga kihtide kaupa. Soolatud seeni on hea kasutada pitsa, lasanje, pirukate, hakkliharoogade, pajaroogade või suppide valmistamiseks. Samuti saab soolaseentest maitsva omletitäidise või kasutada neid soolaste pannkookide, tatrapudru või kastmete ja salatite koostises.
Supi põhi tehke valmis juba sügisel ja hoidistage keldris. Supi valmistamiseks pange suurelt tükeldatud sibulad, porgandirattad ja tükeldatud tomatid hauduma. Lisake väheke vett, natuke õli, soola ja suhkrut. Lõpus võite lisada veidi äädikat. Retsepti autor Marika Vartla lisab, et tema paneb 10-liitrise poti kohta ½ liitrit marineeritud karulauku koos marinaadiga. Supi sisse passivad kõik metsas leiduvad söögiseened, üht sorti seened oleksidki igavad. Ainete vahekord olgu ka igaühe maitse otsustada.
Kui supipõhi on otsa lõppenud, võib kasutada keldris leiduvaid hoidiseid: riivitud ja soolatud porgandit, marineeritud karulauku, sibula-tomatikeedust, marineeritud või soolatud seeni.
Supi valmistamiseks laske jämedad tangud keema ja vahetage vesi. Teine vesi olgu suuremas koguses, sest nii jääb supp tummisem. Kui valmistada soolastest hoidistest, pole keetmise ajal vaja soola lisada, ning kui supp on peaaegu valmis, lisage keemise lõpul vajaduse korral veidi soola ja pipart. Magustamiseks sobib hästi mõni siirup, näiteks karulaugusiirup. Hapu, magus ja soolane korraga annavad supile värske ja küpse maitse.
Soolamine on seente hoidistamiseks üks lihtsamaid viise. Soolamiseks on soovitatav valida sellised seened, mis vajavad kupatamist. Seeni, mis ei vaja keetmist, võiks praetuna säilitada sügavkülmas. Neist võib valmistada ka segasalateid.
Soola võetakse 5–20% soolatavate seente kaalust ning see kogus oleneb säilitamise ajast ja tingimustest. Enne tarvitamist leotage seeni üle öö või kupatage, et soolasust vähendada. Seeni saab edukalt säilitada ka soolvees.
|
OSCAR-2019
|
||
Värskelt ilmunud raporti kohaselt on üha rohkematel Suurbritannia noortel raskusi enda esimese kodu soetamisel ja üürituru pidev laienemine tekitab perekondades sotsiaalseid pingete riski. Briti Majutus ja Finantsinstituudi (HFI) raportis soovitatakse ühe meetmena riikliku toetust, mis kataks kodu ostmiseks võetud noore pere laenu deposiidi ehk tagatise.
HFI raportisse lisatud meetmete eesmärk on kasvatada aastaks 2035 koduomanike arvu miljoni inimese võrra. HFI sõnul on vaja rakendada efektiivseid ja kiireid meetodeid, sest lühiajalise rendilepingu alusel peavarju saavaid noori on kuus miljonit rohkem kui veel 15 aastat tagasi.
Samas näitavad uuringud, et omandantud kinnisvaral elamine vähendab tervise riske, tõstab majanduslikku kindlustunnet ja tagab tingimused kvaliteetse hariduse saamiseks ka järeletulevale põlvele.
Eelmisel aastal läbiviidud Suurbritannia majutusuuringu kohaselt langes 2016. aastal esmakordselt kodu soetanud inimeste arv 922 000 1995. aastal 654 000 inimesi tunamullu. Sama 20-aastase perioodi jooksul on kasvanud algselt üüriturult kodu soetanute arv 39 protsendilt 66 protsendile.
HFI juhataja Natalie Elphicke sõnul näitavad need märgid, et nii riik kui ka finantsettevõtted peavad välja mõtlema paindlikumad lahendused, mis annavad noortele võimaluse võtta soodsamalt kinnisvaralaene, kuid ei sunniks neid jääma ühele objektile sunnismaiseks.
Nimelt näitab HFI uuring, et vähesema majandusliku kindlustundega üürikorterites elavad noored ei ole tööturul nii mobiilsed ja pigem hoiavad kinni üüriturul soodsalt saadud tehingust. Ilma kindlustundeta ei olda valmis võtma riski ja näiteks vahetama töökohta.
Kui P2P ja kasutajalt-kasutajale laenamisplatvormid teenindavad peaasjalikult tarbimislaenusid otsivaid kliente, siis on üha rohkem noori hakanud avastama hüpoteeklaenude turul pakutavaid laenuteenuseid, millega võivad kaasneda küll suuremad riskid, kuid mis on kordades kättesaadavamad ning paindlikumate tingimustega kui suurpankade pakutavad laenud.
Maailma ühel suurimal laenuturul Indias on hakanud 25- kuni 35-aastased noored hakanud ära kasutama väikelaenusid puhkuse rahastamiseks. Peaasjalikult kasutatakse selleks väikelaenajaid ja kasutajalt-kasutajale laenuteenuseid, mida saab kasutada nutika rakenduse või veebiteenuse vahendusel.
Väikelaenajate P2P laenuplatvormidel moodustavad nii nimetatud puhkuselaenud 12 kuni 20 protsenti kõigist väljastatud laenudest. Mõne India väikelaenaja jaoks on see suurim tootlikkusega laenusegement pärast autolaenu.
Osad laenupakkujad nagu näiteks Finzy on sõlminud partnerluslepped turismifirmadega, mis sel hooajal müüvad peamiselt reise Euroopasse, Austraaliasse ja Lõuna-Aafrika Vabariiki. See näitab, et India pealkasvav generatsioon vaatab üha eklusiivsemaid sihtkohtasid, mis nõuvad aga ka suuremat investeeringut.
Peamiselt hakkab laenutaotluste arv kasvama riigipühade ajal, kui inimesed saavad siirduda puhkama juba kolmapäeval või neljapäeval. Pikemate nädalavahetuste soovitakse võtta lühiajalisemaid väikelaene võrreldes näiteks Euroopa või Austraalia reisiga, kuid taoliste nädalavahetuse puhkuste arv näiteks Goas on viimastel aastatel plahvatuslikult kasvanud.
Kolmas suund on pulmadega seotud reiside rahastamine puhkuselaenu abil. Nimelt lähevad paljud India noored mesinädalaid või pulma-eelseid viimased öid pidama näiteks Taisse. Kõigist puhkuselaenudest moodustavad pulmareisideks võetud laenud 8- kuni 10-protsenti.
Sarnaselt üldisele laenusektorile areneb hüpoteeklaenude pakkumine jätkuvalt digitaalsel suunal., Sestap arendab USA Hüpoteeklaenu Pakkujate Liidu (Mortgage Bankers Association) MTÜ MISMO arendab’i andmetel välja teenusestandardid, mis reguleerivad ettevõtluslaenude ja tarbijatele suunatud tehinguid, mida tehakse mobiilseadmetega.
MISMO võttis ette ambitsioonika plaani, kuna üha rohkem laenuvõtjaid valib ja taotleb hüpoteeklaene nutiseadmete vahendusel. Enamik kasutatavid platvorme kasutab JSON andmestruktuuri ja enamik teenusepakkujaid on selle tehnilise lahendusega rahul. “Laenuandjad kasutavad JSON platvormi andmete kogumiseks ja talletamiseks. Ühtlasi pakub platvorm võimalust automaatseks taotluse töötlemiseks,” ütles MISMO ja MBA tööstuse tehnoloogia asepresident Rick Hill.
Praegu kaldub hüpoteeklaenude sektor tehnoloogilises plaanis mahajäämusele. Osaliselt tõkestab arengut seadustest tulenevad tõkked, kuid ka laenupakkujate teadmised pole tehnoloogiavallas kõige paremad. Teisalt on mobiilsed tehnoloogiad muutumas üha populaarsemaks just klientide seas. See on loonud vajaduse paremate suuniste järele, mis hõlbustavad nutikate laenuteenuste pakkumist.
“Kui standardeid ei arendata, kuna hüpoteegi tehinguteks on kasutusele võetud nutikad seadmed, võib nende tehnoloogiate rakendamine muutuda väga killustatuks ning põhjustada laenuandjate ja kolmandate isikute vahel arusamauti. Koostöös tööstuse ekspertidega soovib MISMO aidata rohkem laenuandjaid ära kasutama põnevaid uuendusi, “ütles Hill.
Dublinis toimunud digitaalse laenuturu väljakutsetele keskendunud konverentsil tõdes finantsettevõttetele tehnilisi lahendusi pakkuva ettevõtte CRIF direktor Sara Costantini, et üha enam pankasid ja eralaenajaid mõistavad laenuturu digitaalset tulevikku, kuid Euroopa Liidu seadusandlus pole uute trendidega kaasa jõudnud.
Ka teised kogunemisel osalenud eksperdid nentisid, et laenuteenused liiguvad paberilt digitaalruumi, kuid paljude osalenute hinnangul peaks see protsess olema kiirem. Laenupakkujad peavad oma teenused täielikult ümbermõtestama, kuid endiselt on teenusepakkujaid just vanade tegijate seas, kes proovivad endiselt pakkuda väike- ja tarbimislaene enda kontoris.
Teisalt on digiajastu muutnud laenuturu riskantsemaks, sest erinevad pahalased proovivad luua komplekseid ja läbipaistmatuid petuskeeme. Just seetõttu leidsid Dublinisse kogunenud eksperdid, et kogu laenusektor tervikuna peab tegema digipöörde, muutma paindlikumaks ja kõnetama paremini just kliendi soove.
Osalenute hinnangul peaksid laenuandjad võtma eeskuju lennufirmadest nagu näiteks RyanAir ja Southwestern, mille digitaalsed müügikeskkonnad on teinud lennundusturul revolutsiooni. Läbi e-teenuste on suutnud need lennuettevõtted pakkuda kliendile paindlikumaid hindasid ja teenuspakette.
Kui tuua lennundusloogika laenuturule, võiksid kliendid tulevikus kodulaenu, tarbimislaenu ja miks ka mitte õppelaenu taotleda digiplatvormil, kus klient saab valida erinevate pakkujate vahel, valides nii välja teenuse, mis tema rahakotiga kõige enam sobib. See tähendab, et klient saab endale personaalse laenuteenuse, mis arvestab eelkõige tema individuaalseid vajadusi. Mitte paberil massidele suunatud teenust, mis proovib arvestada kõigi huvidega, kuid lõpuks ei arvesta kellegi isiklike vajadustega.
Suurbritannia majandusaasta teise kvartali raporti järeldustest selgub, et saareriigi elanikud on hakanud küll rohkem tarbima, kuid nende laenukoormus ei käi üldjuhul üle jõu. Seda eelkõige tänu laienenud pakkujate ringiga laenu- ja krediitteenuste turul, mis hoiab intressimäärad kontrolli all. See tähendab, et kuigi britid laenavad tarbimiseks rohkem on paindlike tingimustega laenuvõimalused hoidnud krediidikoormuse kasvu paralleelse sissetulekutega.
Seejuures on tänavuse kahe esimese kvartali jooksul teinud läbi erilise kasvu tänu ärilaenudele. Kohalikud erainvestorid laenavad või refinantseerivad üha rohkem väike- ja keskmisi ettevõtteid. Enne 2008. aastat oli peaasjalikult suurpankade pärusmaa, kuid eralaenuturu kasv on vähendanud pankade laenuportfellide suurusi.
Esimesel poolaastal on kasvanud ka eraisikutele väljastatud tarbimis- ja teiste väikelaenude maht. Paljuski tänu eelmise kümnendi mullistumise hirmule pani Inglise pank sel aastal tarbijatele südamele, et laenutooteid tuleb siiski vastavalt sissetulekule tarbida. Samas näitavad teise kvartali tulemused, et kuigi kasvutrend tarbimislaenude osas jätkub pole maksehäirete arv kasvanud.
Ainult Suurbritannia kinnisvaralaenu segement on teinud läbi väikese languse. Pangad oleksid valmis klientidele rohkem laene väljastama, kuid selle kümnendi alguses sisse seatud ja 2018. aasta alguses Suurbritannia finantsinspektsiooni poolt karmistatud laenureeglid on pärssinud laenumahtude kasvu.
Kokkuvõttes on brittide soov nii tarbimis- kui ärilaenude vastu kasvamas ja sealsel laenuturul on nõudlust rahuldamas just eralaenajad. Samas pole erakapital jõudnud veel kinnisvaraturule, kus kehtivad endiselt veel eelmise majandussurutise meeleolud.
|
OSCAR-2019
|
||
Kreeklaste terviseks. Nemad teavad mida teha, kui korporatsioonid röövivad ja rüüstavad nende riiki. Nad teavad mida teha, kui Goldman Sachs ja rahvusvahelised pankurid mängivad kokku nende võimueliidiga, et võltsida majandusandmeid ning siis miljardite peale kihla vedada, et Kreeka majandus variseb kokku. Nad teavad mida teha siis, kui neile öeldakse, et nende pensioneid, toetusi ja töökohti tuleb vähendada, et maksta korporatiivsetele pankadele, kes esmajärjekorras neile vee peale tõmbasid. Kuuluta välja üldstreik. Tänavarahutused. Lülita välja linnakeskused. Viska värdjad välja! Ära pelga klassisõja keelt – rikkad versus vaesed, oligarhid versus kodanikud, kapitalistid versus proletariaat. Kreeklased, erinevalt enamikust meist, mõistavad seda. (veel …)
Paljud kindlasti mäletavad, kuidas ENSV ajal vohasid saastav põllumajanduslik suurtootmine, riigivargus, vaikiv ajastu, aga täpselt samuti tasuta haridus, prii arstiabi ja potipõllumajandus. Kuid siis olid muidugi teised ajad ja mõtteviis oli samuti teine. Kas see nüüd oligi just see nõukogude inimese mõtteviis, aga teistsugune oli see ikka. (veel …)
Andy Pag teeb ümbermaailmareisi koolibussiga, mis töötab erilisel biokütusel. Esmaspäeval arreteeriti ta Indias terrorismisüüdistusega ja teda hoitakse veel vähemalt kaks nädalat kinni Rajastanis. Pagil polnud aimugi India seadusest, mis nõuab sateliittelefoni riiki sissetoomiseks ja kaasaskandmiseks ametlikku luba. Nüüd süüdistatakse teda riikliku julgeoleku ohtu seadmises ja ei vabastata ka kautsjoni vastu. (veel …)
25. ja 26. oktoobril külastab Eestit ülemaailmse rahumarsi World March for Peace and Nonviolence 12-liikmeline tuumikgrupp eesotsas Rafael de la Rubiaga, kes on rahumarsi rahvusvaheline eestkõneleja. (veel …)
“Globaalsed filosoofid” ütles Robert Heilbroner seesuguste tuntud majandusteadlaste kohta nagu Adam Smith, Karl Marx, John Maynard Keynes ja Joseph Schumpeter. Tänapäevased turumajandusest rääkivad ökonomistid aga pole filosoofid, lisaks puudub neil ka haritus.
Kas kunagi varem on ajaloos leidunud tervet koolkonda professionaale, kes oleks nii suurejooneliselt eksinud? (veel …)
Saksamaal on valimisralli lõpukorral, kuid Hamburgi Miniatuurne Imedemaa (MI) avas näituse, mis pakub valijatele ise katsuda kuue Saksamaa suurima partei poolt pakutavat ideaalse ühiskonna visiooni. Igale parteile anti üks ruutmeeter, et nad saaksid sinna oma utoopia luua.
Oma külad on loonud Angela Merkeli Konservatiivsed Kristlikud Demokraadid CDU, nende Baieris asuv sõsarpartei Kristlik Sotsiaalne Liit CSU, vasaktsentristlikud Sotsiaaldemokraadid SPD, ettevõtlussõbralikud Vabad Demokraadid FDP, Rohelised ja sotsialistlikud Vasakpoolsed. (veel …)
Jamie teatab hiljutisest ÜRO konverentsist “kaitsmisvastutuse” teemal, kus osalesid ka Gareth Evans, Noam Chomsky, Jean Bricmont ja Ngugi wa Thiong’o. Debati jooksul, huvitava debati nii nagu need kujunevad, mainib Evans korduvalt ühte aspekti, mida keegi kahtluse alla ei sea: lugu Ruanda genotsiidist oli sekkumatuse lugu. “Lääs” (või nii tähistatud Euro-Ameerika jõud) demonstreeris “ükskõiksust.” Nad pidasid seda lihtsalt üheks järjekordseks klannivihaks, mis leidis väljapääsu uues verevalamises ning ei suutnud mõista, et tegemist oli genotsiidiga, mis (veel …)
Hispaania kasutas asiento-poliitikat aastatel 1543-1843: kolme sajandi jooksul said paar erakompaniid Hispaania kuningakojalt monopoolse õiguse vahendada tööjõudu Ameerika kuninglikesse istandustesse. Ajaks, mil Brasiilia imperaator Pedro II kaotas viimase seadusliku orjaturu 1888. aastal, oli üle Atlandi veetud rohkem kui kümme miljonit inimest. Tänapäeva delokalisatsiooni oludes (veel …)
MTÜ Eesti Gei Noored kutsub sind ja sinu sõpru 15. juulil kell 19.00 Leedu saatkonna ette, mis asub Tallinnas aadressil Uus tänav 15, et süüdata küünlad ning näidata, et ka meid puudutab Leedu Vabariigis toimuv ebaõiglus, et toetame Leedu LGBTQ aktiviste ning kõiki teisi kodanikke, kes tunnevad, et neil on õigus täielikule sõnavabadusele. (veel …)
Eesti pani oma demokraatiale aluse 28. juunil 1992, kui rahvahääletusel kinnitati meie põhiseadus. Eesti reaalne demokraatia sündis aga nüüd, 17 aastat hiljem, 1. juulil 2009, kui riigi ülesehitamistoimingud on lõppenud, kui institutsioonid on valmis ning ühiskonnas tuleb hakata elama – nende eelmise sajandi üheksakümnendate aastate poliitilises kuumuses külma peaga kirja pandud imeliste põhimõtete järgi. (veel …)
Kuna Eesti ei ole enam ammu väike kinnine kogukond kuskil maailmaserval, siis ei saa ühiskonnas toimuvat hinnata vaid enda mätta otsast, vaid peaks ka teadma, kuidas erinevaid asju nähakse, kirjeldatakse ja hinnatakse mujal maailmas. Üheks ühiskondlikuks nähtuseks on paremäärmuslus, millest meil aeg-ajalt ikka juttu tuleb ja siis jääb silma, et inimesed mõistavad seda erinevalt ja tihtipeale kasutame me läänemaailmas tuntud kindlaid sümboleid teadmata, et need annavad meist hoopis teistsugust infot, kui me võib-olla sooviksime. (veel …)
Ma ei mäleta, kunas ma nii väga rõõmustasin kuulates presidendi – ükskõik millise – väljaütlemisi. Ma ei tea, kas ma olengi kunagi niimoodi mööda tuba tantsinud, nagu siis, kui ma lugesin presidendi mõistlikke ja kaalutletud sõnu Eesti demokraatia mustal esmaspäeval vastuvõetud seaduste kohta.
Õnnelik ei ole ma ainult selle pärast, et president on ratsionaalne ning juriidiliselt mõtlev demokraatlik inimene. Olen õnnelik kuna meid, ratsionaalselt mõtlevaid demokraatiat väärtustavaid inimesi on palju ning me oleme suutnud killukese panustada, et meie (veel …)
Riigikogus esindatud parteid on omavahelise kakluse jooksul kahe silma vahele jätnud asjaolu, et seadused pole mitte ainult poliitilise kapitali kogumise vahend ning omavahelise võimuvõitluse instrument vaid miski, millest lähtuvalt inimesed, kodanikud, nende valijad, oma elu korraldavad. 15. juunil võttis Riigikogu vastu muuhulgas seadusmuudatuse, mis seaduskuulekal inimesel teeb sisuliselt võimatuks avalikku kogunemist korraldada ilma mingi normi vastu eksimata. Kogunemisvabaduse piiramine õõnestab tugevalt demokraatiat. Praegu on lootus, et härra president Toomas Hendrik Ilves näeb selle sätte ohtu demokraatiale ning põhiseadusele ning jätab seaduse välja kuulutamata. Saada ka sina allolev kiri presidendile, (veel …)
Meie blogi lugejad ilmselt teavad, et kolmapäeval toimus Toompeal Ametiühingute Keskliidu organiseeritud kõnekoosolek. Sellest räägiti juba vähemalt kuu aega ette. Kuulsin veel teisipäeval raadiost, et rahvast tuuakse bussidega kohale kogu Eestist ja turvameeste palkamine läks ametiühingutele päris palju maksma.
Kolmapäeval, natuke enne kella kahte, seadsingi sammud Hirvepargi kandist Toompea poole. Toompuiesteel kohtasin palju huvitavaid politseipatrulle. Mina näiteks ei teadnud, et meil on olemas politsei ATVga ja politseinikud jalgratastel. (veel …)
Mõnikord võib riigisektori aktiivne kulutamine olla majandusele tõukejõuks, kuid praegu pole kindlasti niisugune aeg. Juhul kui keegi pole märganud, siis teadke, et eraäri on kokku kukkunud. Viimase poole aastaga on töötute arv suurenenud kiirusega kuussada tuhat inimest kuus. Pole vähimatki märki, et lähemal ajal oleks mingit positiivset muutust oodata. (veel …)
Kujutelgem, et pärast seda, kui kaheksakümnendate lõpus oleks pärast ühte teatud üliõpilaste meeleavaldust toodud võimuesindajate maja ette kuldne koer väites, et see on kunstiprojekt. Kindlasti oleks see koer kiiresti ära koristatud, kuid tollel ajal oleks see info siiski ka meediasse jõudnud. Kujutelgem, et üks tunnustatumaid Eesti kunstnikke oleks ütelnud niimoodi: “Väga tundlike poliitiliste asjadega mina ei tegeleks. Nõukogude riigivõimuga ei mängita! Minu jaoks ei ole see naljakas.”
Ma arvan, et tollases Eestis oleks ütleja kohta leitud, et too on halvas mõttes võimuga kokkumängija või siis lihtsalt arg või ei saa aru, mida vabadus tähendab või oleks ta lihtsalt (veel …)
Aktiivsemad külalised ja liigutajad vast mäletavad, et kahel eelmisel aastal oleme 8. mail kogunenud Tallinnas Kadrioru parki, et sõprade seltsis end hästi tunda ja tähistada sõjategevuse lõppu Euroopas mais 1945. See kevad ei tule teisiti! Kõik sõbrad on oodatud reedel kell 18.00 Kadrioru pargi luigetiigi ja Kreutzwaldi kuju kõrval asetsevale muruplatsile piknik-koosolekule. Kaasa võib võtta akustilisi muusikavahendeid ja piknikutarbeid. Kapol ja teistel “huvitatutel” palume maskeeruda patsifistideks.
Meiega koos on ka sel korral punamustad ning metsade päästmise idee kõlbab sel aastal sama hästi kui eelmisel. Vihmasema ilma puhul päästame end kollektiivselt. Arutlusele tulevate teemade ring selgub ilmselt kohapeal, miks mitte kõnelda ka näiteks G8 rollist muutuvas maailmas või sellest, kuidas teha prügikottidest suuri täispuhutavaid ämblikke.
Ajal mil aina enam lugejaid tarbib veebiuudiseid, kardab meediaeliit, et nende tööstus pöördub halvemuse poole. President Obama pressipildi kohta leitakse, et see on “umbes õige.”
USA uudistemeedia prominentsete liikmete hulgas läbiviidud küsitluses leidis kaks kolmandikku, et Internet toob ajakirjandusele rohkem kahju kui kasu. (veel …)
Nädal tagasi kirjutasid „The Times” ja teised ajalehed mõningaid detaile Obama valitsuse sel nädalal avalikustatud pankade päästeplaanist. Rahandusminister Tim Geithner olevat veennud Obamat, et ta kasutaks Bushi administratsiooni poliitikat, ehk plaani „cash for trash,” mille pakkus kõigepealt välja endine rahandusminister Henry Paulson juba pool aastat tagasi ja hiljem loobus. (veel …)
Petised jäävad mõnikord vahele. New York’i finantsärimees Bernie Madoffil on võimalus minna eluks ajaks kinni, kui ta tunnistatakse süüdi 11 erinevas pettuses, mille hulka kuulub ka ajaloo suurim investeerimispettus. Kahjuks on see vaid üks neist paljudest viimase aja lugudest, kus töösturid ja rahandusärimehed käituvad inimeste rahaga ebaausalt. Tegelikult on sarnaseid juhtumeid nii palju, et tavaline maksumaksja ei saa enam üldse aru miks üldse keegi peaks veel kehtivate reeglite järgi mängima. Kui juba need inimesed, kel on raha jalaga segada, (veel …)
Sotsialism on jälle moes. “Me oleme nüüd kõik sotsialistid,” kuulutab Newsweek. Nagu paremtiib ütleb, elame me juba riigis nimega U.S.S.A. Aga mida on öelda nendel, kes ennast sotsialistidena määratlevad (ja nende progressiivsetel sõpradel) globaalse majanduskriisi kohta? Loodame, et järgnev essee paneb aluse elavale dialoogile (veel …)
Kohtasin Tallinnas, Eestis, Euroopas, 89-aastast härra Arnold Merit. Kohtusime tema majas, pealinna äärel. Peaaegu pime, vähihaige, kuid erakordselt elava mõistusega, noor hingelt ja vaimult. Lisaks tema enda isiklikule loole rääkisime maailma sündmustest Venemaast Hiinani, Euroopast Kesk-Idani. Kes on Arnold Meri, seda teavad paljud eestlased: esimene Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi kodanik, (veel …)
Ökoloogilised majad? Orgaaniline toit? Loodus on hea? On aeg nendele vanadele sõlmbatika tehnikas värvitud rõivaste kandjate suhtes veidi lugupidamist üles näidata.
Lase edasi! Ütle, milline on sinu liikumine! Nimeta midagi head ja positiivset ja keskkonnasõbralikku ja ökoloogilist, mis toimub just praegu uuesti “roheliseks muutuvas” Ameerikas ning ära ütle, et Texases on vaja rohkem relvi või et naistel peaks olema vähem reproduktiivsusega seonduvaid valikuid või et see lõputu jälkus, mis (veel …)
Avalikkuse arusaam käimasolevast valitsemisfiaskost on muutunud äkilisest sõnatust hämmingust jõllsilmseks paanikaks, sedamööda kuidas illusioonide eesriided kõrvale tõmbuvad ning paljastavad selle, mis paistab olevat nagu üldrahvalik surivoodi kõrval seismise stseen ajaloo intensiivravi (veel …)
|
OSCAR-2019
|
||
Viimastel nädalatel on ajakirjanduse üheks meelis- ja enamkäsitletud teemaks olnud kavandatav arstide streik. Eks olnud see ju ka meie vabariigi uues ajaloos esimene sellise ulatusega – üleriigiline – reaalselt kavandatav tööseisak.
Kogu see jutukeerutamine streigi ümber, eelkõige aga arstide nõudmine järsu ja iga-aastase palgatõusu osas, on ühes tavalises kodanikus (potentsiaalses patsiendis) vastakaid tundeid tekitanud.
Muidugi on iga tööinimese soov ja sageli ka eluline vajadus, et töötasu oleks suurem ja võimaldaks lahedamat äraelamist. Kuid seada see peamiseks – kas on see alati mõistlik?
Möödunud nädala “Foorumi” saates vastas Andres Kork (kõrgel kohal olev tervishoiutegelane) saatejuhi küsimusele, kuidas on võrreldavad Eesti ja Soome raviasutuste materiaal-tehniline varustatus, et “… oleks vaja veel palju-palju aastaid suunata kogu Eesti tervishoius ringlev raha tehnilise varustatuse parandamisse, et saavutada põhjanaabrite tase.”
Praegu aga näivad arstid ise olevat arvamisel, et ravimise kvaliteeti, tohtrite oskusi ja võimalusi ravivajajaid aidata parandab vaid arstidele makstav suurem töötasu. Televisioon ja raadio (ning kes veel kõik) korraldavad aga igal aastal heategevussaateid, -kontserte ja annetuskampaaniaid, et soetada mõnele haiglale mingi eluliselt vajalik diagnoosi- või raviaparaat.
Laupäevases SL Õhtulehes vastab lastearst Adik Levin ajakirjaniku pärimisele, mida arstide palga tõstmine muudaks, nii: “Järjekordi see minu arvates ei vähenda. See parandab ainult meditsiinitöötajate inimväärikust – nende tööd hakatakse väärtustama.”
On suur küsimus, kas raha ikka tõesti lisab inimväärikust, kas kõrge palk muudab inimese väärikamaks, parandab tema mainet kaaskodanike silmis. Riigikogu liikmeid tasustatakse mitmekordse keskmise töötasuga + mitmesugused lisatasud ja hüvitised, aga on siis kõik need 101 rahvaesindajat rahva silmis ka väärikad inimesed?
Tuletagem meelde neid rahvaasemikke, kes joogiasutustes laiavad ja tüli norivad või end seal nurka tühjaks soristavad; kes maanteedel oma hirmkalliste liisinglimusiinidega tuulispasana kihutavad ja seejärel süüdimatult “lõdva käega” trahvi maksavad. Kas nad ikka on tänu kopsakale töötasule meie silmis väärikad inimesed, kas neil endil on kõrge inimväärikus?
Sama lugu on arstidega, kes üldjuhul peaksid olema oma patsientide seas väga lugupeetud ja väärikad inimesed. Siia juurde paar näidet kodusest Kuressaare linnast.
Soliidne varases pensionieas daam läheb oma perearsti vastuvõtule ja kurdab närvivalu kätes, kuidas liikmed valutavad ja sõrmed õngekidana konksu kisuvad. Tohter kuulab kaebused ära ja selgitab: “Te olete vana inimene. Kas te tahate siis, et teil mitte kusagilt ei valutaks?” Sellega on diagnoos pandud ja ravi määratud.
Või… Muude tervisehädade ravimise kõrval suunab perearst (mitte too eelmine) patsiendi silmaarsti juurde silmi kontrollima. Hea inimesena soovitab ta ka arsti – käivat Tallinnast ja olevat tark ja hea noor arst. Järjekord sellise hea tohtri vastuvõtule on mitu kuud.
Viimaks jutule saanul laseb tohter mõlemat silma igasse kanti pööritada ja teatab lõpuks: “Teie see silm mulle ei meeldi. Te peate minema Tallinnasse minu kolleegi vastuvõtule.” Kirjutab saatelehe, selgitab eelregistreerimise korda ja mitmekuulist järjekorda ning lõpuks lisab: “Aga pärast tulge tagasi minu juurde ja andke teada, mis teile räägiti.”
Eks ole, meenutab kangesti riigikogu alanud valimiskampaaniat. Üks on Tallinnas suur parteiboss (silmakliiniku tipptohter), teised aga töömesilased, kes perifeerias talle hääli (patsiente) koguvad.
Kuidas te nüüd arvate, kas sellised seigad lisasid nendele tohtritele patsientide silmis väärikust? Kas nende palga tõstmine viiendiku võrra muudab nende ravimeetodeid, lisab oskusi ja kogemusi, paneb neid patsientidesse paremini suhtuma? Vaevalt.
(Ärgu lugeja arvaku, et need lood on välja mõeldud. Ei – mõlemad patsiendid ja arstid on siinkirjutajale teada.)
Mõned päevad tagasi käis igast meediakanalist läbi uudis, et perearstid plaanivad taas sisse seada visiiditasu. Nende arvates peaks see ära hoidma arsti poole pöördumise iga tühise tervisehädaga. Aga kus on selle tühisuse piir? Kas visiiditasu kehtestamise otsusega kinnitatakse ka tühiste terviserikete loetelu võib jääb see iga inimese enda otsustada, mis on tühine, mis mitte?
Muidugi muutub sellega perearstide elus-töös palju – hädalisi on vähem, muret ka vähem. Tuleb meelde üks kunagine kuulus riigipea oma ütlusega: “Pole inimest, pole probleemi!” ja ka platnoide elutõde, et kõige parem vaenlane on surnud vaenlane.
Oi-oi, kui palju on veel meie riigis inimesi, kes soovivad oma inimväärikust parandada, st töötasu hüppelist tõusu nõuda. Juba on kuulda, et Narva kangrud plaanivad ka tõsiselt oma inimväärikust parandama hakata. Tuletõrjujad, koolmeistrid, politseipoisid jt ongi veel kuidagi ükskõiksed oma väärikuse suhtes.
Mitte et mulle meeldiks perearstil käies visiiditasu maksta, ent teatud mõttes on see õigustatud plaan küll. Uskumatult palju on neid tõbiseid, kes mitu korda nädalas oma perearsti külastavad ning sellega tihtipeale suhtlemisvaegust vähendavad. Loomulikult ei ole kõrvalseisjad pädevad otsustama, milline mure on piisavalt tõsine, et arstile tõtata, ja milline mitte. Ent analoogselt vältimatu abi kättesaadavusega kannatab ka tõsisemalt hädas oleva patsient peratstile mittepääsedes.
Ei taha hästi uskuda, et mitu korda nädalas käivad tõbised perearsti tüütamas, sest ka perearstid ju registreerivad eelnevalt “tõbiseid”. Näiteks esmaspäeval helistad ning neljapäeval saad perearsti juurde. Kuressaares oli mõned aastad tagasi üks Tiigi nimeline mees perearstiks, kuid ravimisest ei teadnud see mees küll mitte midagi. Ajas ainult enda kinnisvaraäri ja siis edutati Tallinna perearstide juhiks! Nüüd on see Tiik üks streikimise initsiaatoreid ja ärgitajaid. Ei usu selliseid perearste.
Filmiklubi õpetaja Peeter Sepa juhendamisel valmiva pooldokumentaal-poolkomöödia võtted algasid möödunud nädala lõpus ja kestavad kokku kaks nädalat. „Hostelit” filmitakse põhiliselt Upa ühiselamus ja selle piirkonnas. Film tuleb ligikaudu 30 minuti pikkune.
Ametikooli filmitegijate klubi on huvialaring, mille kaudu omandatakse peamiseid filmitegemise oskusi. „Õpime Alari (Alar Allas, monteerija) juhendamisel, kuidas kaamerat hoida ja kuidas saada parimaid võtteid.
Samuti, kuidas diktofon ja mikrofon töötavad ja ka muud filmindusega seonduvat,” räägib Karpovitsh huviringist, lisades: „See pole üldsegi nii kerge, kui algul arvasime.”
|
OSCAR-2019
|
||
"Orhideekaktus" tuleb inglise keelsest nimest Orchid Cacti, tähistades lehtkaktust. Eriti lummava iluga on lehtkaktused õitsemise ajal ja hoolimata oma nimest tegelikult ikka lehtedeta nagu enamik kaktusi.
Lehtedest, mis kaktuste eellastel kunagi olid ning mõnel kaktuseliigil (näiteks lehiskaktused) veel praegugi olemas on, said astlad, kui nn protokaktused kuiva ja kuuma kliimaga kohanesid. Ka lehtkaktustel on astlad. Kuigi vanematel taimedel on need vähemärgatavad või puuduvad hoopis, on noortel seemikutel astlad selgelt näha.
Laiemalt kasvatatavad lehtkaktused on tegelikult mitmete sugulasliikide ristandid. Ristamistel on palju kasutatud liike Diso-cactus phyllanthoides ja D. speciosus ning Epiphyllum crenatum ja E. oxypetalum, aga ka teisi. Lisaks hübriidsetele lehtkaktustele kasvatatakse meil kodudes ka mitmeid neile lähedasi liike: kõige enam vast jõulu- (Schlumbergera), lihavõtte- (Hatiora) ja kuukaktusi (Selenicereus), viimaste seast võiks liiginimega mainida öökuningannat (S. grandiflorus) ja ööprintsessi (S. pteranthus). Märksa vähem on levinud piitsjas siugkaktus (Aporocactus flagelliformis) ning metskaktused perekonnast Hylocereus.
Kasvunõuded ja hooldamine on neil kõigil üsna sarnane hübriidsete lehtkaktustega (ka laiemalt levinud jõulu- ja lihavõttekaktused on suuresti hübriidse päritoluga, vaid kuu- ning siugkaktused tõenäoliselt mitte). Õitseajad on siiski erinevad.
Ristandite lähteliigid kasvavad metsa-epifüütidena soojemas-niiskemas kliimas, erinedes selle poolest nn normaalsetest kaktustest, kes eelistavad reeglina kuiva ja kuuma kliimat.
Nii lepivad lehtkaktused ka toas vähema valgusega kui vanapoisid (siilikkaktused) ja ämmakeeled (viigikaktused). Otsest päikest ei talu nad õigupoolest kuigi hästi. Niiskust seevastu tahavad lehtkaktused jälle rohkem ning kasta tuleks neid üsna tihti, jälgides, et muld kunagi päris läbi ei kuivaks. Kasvu- ja õitsemisajal tahavad nad vett sama palju kui begooniad või pelargoonid. Vaid taime puhkeperioodil – hilissügisel ja talvel – peab kastmisega olema tagasihoidlik.
Samuti ei pea lehtkaktused rikkalikuks õitsemiseks tingimata külmas talvituma, kuigi liigne soojus (20° ja enam) pole samuti hea.
Et lehtkaktused kasvavad üsna kiiresti, vajavad nad toekamat väetamist ning nõuavad rohkem lämmastikku. Erinevalt enamikust ülejäänud kaktustest sobivad neile väga hästi ka orgaanilised väetised (verejahu, kanakaka jms).
Lehtkaktused on enamuse aastast üsnagi ilmetud ning sordid, kui nad parasjagu ei õitse, erinevad üksteisest vaid minimaalselt. Sorte eristav sarm avaldub vaid õitsemise ajal, mil nad oma õieiluga tõepoolest hinge kinni võtavad: egas neid ilmaasjata kaktusemaailma orhideedeks kutsuta! Inglise keeles kannavadki nad nime “orhideekaktused” (Orchid Cacti).
Muidugi, nii vormirikkuselt kui kestvuselt jäävad lehtkaktuste õied orhideedele kaugelt alla, ent värvi intensiivsuselt mitte nii väga. Õied on neil suuremad – läbimõõt 20 cm ja enam pole uuemate sortide juures mingi haruldus.
Vanaemade-aegsete lehtkaktuste õied olid valdavalt punased, harvem valged või roosad. Tänapäevased aretised on aga sageli kahe- või isegi kolmevärvilised ning muidugi palju suuremate õitega. Mõne sordi õied on nii intensiivse tooniga, et näivad lausa kiirgavat, teise omad võluvad seevastu rahulike pastelsete toonidega, kolmanda juures püüab efektne õienupp aga pilku juba enne avanemist.
Lehtkaktuste paljundamine on imelihtne: nn lehed (õigupoolest muidugi varred) juurduvad kiiresti-kergesti. Paljundamiseks lõigake umbes 15–20 cm pikkune (või pikem) pistik ja kuivatage seda mõned päevad püstiasendis, et lõikepind jõuaks armistuda. Siis torgake pistik parasniiskesse mulda nii sügavale, et pistik jääks ilma toeta püsti.
Pistikuid võib ka vees juurutada või pista mulda vahetult pärast lõikamist, ent nii võivad need kergesti mädanema hakata. Juured tekivad varrele varsti ning mõne nädala pärast võib juba uut kasvu täheldada.
Suuremast pistikust saadud taim võib hea õnne korral isegi järgmisel aastal õit näidata, ent tavaliselt kulub enne siiski paar-kolm aastat. Õienupp pistab kevadel või kevadsuvel nina välja lapiku varre serval asuva saki põhjast ning kasvab kiiresti suuremaks.
See kolmevärviline õis on lausa taldrikusuurune – läbimõõt 22 cm! Kollektsiooni üks kõige uhkemaid ristandeid. Õie avanemiseni kulub mõni nädal, kuid vahel jääb õienupp enne hoogsat kasvu nn istuma, nii et selle ilu tuleb oodata tubli kuu või vaat et kakski. Juhtub ka, et õienupp küll paisub hoolega, aga mingil hetkel hakkab kolletuma ja pudeneb enne avanemist. Seda võib põhjustada liigne kuivus või, vastupidi, ülearune niiskus mullas, samuti toitainete vähesus.
Kui õienuppe hakkab arenema palju ning mõni neist kukub ära, siis on see loomulik. Lehtkaktuse õied on väga suured ja kuna õitsemiseks kulutab taim palju toitaineid, ei jagu neid kõigi õite väljaarenemiseks. Ühest varresakist (täpsemalt selle põhjal paiknevast areoolist) saab areneda vaid üks õis. Äraõitsenud vanemaid varsi tuleb aeg-ajalt eemaldada, et uued ja õitsemisvõimelised peale kasvaksid.
|
OSCAR-2019
|
||
Naistepäeva paiku üllatas paljusid edetabel, kus loetleti maailma mõjukamaid eestlannasid. Üllataval kombel troonis tabeli tipus supermodellide ja sportlaste ees noor naisdirigent Kristiina Poska, kes on kodumaal vähe tuntud, sest teeb karjääri peamiselt laias maailmas.
Kristiina Poska on juhtiva klassikalise muusika portaali Bachtrack andmetel maailma kõige hõivatum naisdirigent. "Sel päeval, kui ma sellest kuulsin, olin natukene endaga pahuksis, kuna ma arvasin, et ma peaksin tegema veel rohkem tööd, aga siis ma mõtlesin, et okei, võib-olla ei peaks endale nii palju piitsa andma, kui ma olen juba kõige hõivatum naisdirigent," tõdes Poska.
Ta on võitnud mainekaid auhindu Kreekas, Suurbritannias, Taanis ja Saksamaal. 37-aastase eestlanna portfellis on rohkem nimekaid orkestreid ja uhkeid kontserdisaale kui enamus dirigentide suudab koguda tervel eluajal. "Orkester on minu jaoks üks maailma ime ja kui ma seda esimesed korras niiöelda ligidalt kuulsin, siis ma olin sellest sõltuv."
Kristiina Poska kinnitas, et tegelikult oli tema eeskujuks vanaisa, kes mängis fantastiliselt klaverit. "Ta ei lugenud noote, aga ta improviseeris nagu vanajumal ise - loomulikult ma tahtsin mängida nii nagu tema, aga loomulikult ei mängi ma nii nagu tema." Pärast Türi muusikakooli lõpetamist 1994. aastal läks väikelinna tüdruk Tallinnasse ja asus õppima koorijuhtimist Georg Otsa nimelises muusikakoolis. Kõige selle kõrvalt laulis Poska ise erinevates koorides.
Koorijuhtimisest ta küll puudust ei tunne, aga siiski ütles Poska, et on üks erand, mis sunniks teda taas koori ees dirigendikeppi haarama – võimalus juhatada tuhandeid lauljaid laulupeol. "See on igale Eesti dirigendile kõige suurem au, mis üldse osaks saab saada." Pärast Otsa kooli koorijuhtimise eriala lõpetamist vahetas Poska suunda ja leidis oma tõelise kire orkestris. Dirigentide seas haruldase vasakukäelise Poska nakatas orkestriarmastusega tema juhendaja, Eesti muusikaakadeemia professor Toomas Kapten.
Edasipüüdlikus viis dirigendi 2003.aastal Erasmuse vahetusüliõpilasena Berliini, kus ta kahe semestriga õppis ära saksa keele. Hiljem jätkas ta õpinguid juba Berliini Hanns Eisleri muusikakõrgkoolis. Kõik, mis Poskal kiitusega lõpetatud õpingutele on järgnenud, on justkui iga dirigendi unenägu. Otse koolipingist sai ta Berliini Komische Opera kapellmeistriks ehk teiseks dirigendiks.
"See on täiesti erandlik, et ma koolist esimese töökohana sain kapellmeistriks nii suures ooperimajas - see nagu ei vasta üldse reeglitele ja see on väga erandlik," ütles Poska, kes alguses kartis väga, kas ta suudab sellega üldse hakkama saada. Komische Operaga astus Poska üles ka kodupubliku ees. 2013. aastal juhatas ta Birgitta Festivalil “Seitset surmapattu”. Eelnevalt oli rahvusvaheline ajakirjandus nimetanud seda teost “ilmutuseks”.
Maailma hõivatuimal naisdirigendil ei ole töö kõrvalt paljuks muuks aega, kuid vähemalt korra aastas tõttab Poska mägedesse suusatama. Selle hooaja lõpus on eestlanna otsustanud oma elus astuda veel ühe sammu edasi ja lahkuda Berliini Komische Operast. Eestlanna soovib jätkata oma karjääri vabakutselisena, sest see võimaldab tal rohkem korda saata. Viimasel ajal on Poska juhatanud lisaks koduorkestrile rohkem kui kümmet erinevat maailma tipporkestrit – Stockholmi Kuninglikku Filharmooniaorkestrit ja Stockholmi Kuningliku Ooperit, Hamburgi Riigiooperit, Saksa Kammerfilharmoonikuid, Müncheni Filharmoonikuid, Kölni, Leipzigi, Göteborgi ja Tokio sümfooniaorkestreid jne.
19. aprillil andis Poska teise kontserdi Musikevereinis ja 20. aprillil peaks ta olema tagasi Berliinis. 13.mail on teda võimalik näha ka Eesti publikul, sest esimest korda astub ta üles Estonia kontserdisaalis, kus ta dirigeerib ERSO hooaja lõppkontserti.
Gerd Neggo nimelise tantsuõpetaja stipendiumi tänavune laureaat on Viljandi tantsuõpetaja Eve Noormets, keda tunnustati laupäeval Ugala teatris toimunud tantsuetendusel.
Eve Noormetsa laiahaardeline tegevus tantsuvaldkonnas on mõjutanud kümneid tantsuõpetajaid ja toonud tantsu juurde sadu harrastajaid üle Eesti, vahendas "Aktuaalne kaamera".
Eve Noormets on Viljandis enda nimelist tantsustuudiot vedanud 30 aastat, ja peaaegu sajma kaua korraldanud rahvusvahelist Noore Tantsu Festivali NOTAFE.
"Ma tahaks mõelda, et ma olen ikka suht alguses, et palju oleks minna veel. Aga sisuliselt ma olen jõudnud sinna, kus mul on väga huvitav ja ma saan nautida seda tööd ja seda protsessi," lausus Noormets.
Eesti Tantsukunsti ja Tantsuhariduse Liidu tegevjuht Jane Millker-Pärnamägi ütles, et Noormets on andnud suure panuse tantsuharidusse.
"Ta on õpetanud oma häid kolleege, ta on teinud mitmeid tantsuõpetajate koolitusprogramme. See kindlasti on olnud väga-väga suur panus, mida ta on andud nii tantsuhariduse maastikul kui ka tantsukunsti ja etenduskunstide maastikul," sõnas ta.
Eve Noormetsa õpilased ja õpilaste õpilased on laiali üle Eesti. Kõik nad tulid laupäeval Viljandisse oma õpetajat Gerd Neggo stipendiumi ja Eve Stuudio 30. sünnipäeva puhul õnnitlema.
Kuigi sünnipäeval ei sobi ehk muredest rääkida, pole Noormets sugugi rahul sellega, et huvikoolides töötavaid õpetajaid piisavalt ei väärtustata.
"Väiksemates kohtades on ääretult oluline, et inimesed oleksid siin, püsiksid siin ja saaksid oma töö eest palka. Me ei oota mingeid suuri ja mõõtmatuid palganumbreid, Me ootame, et kui saaks selle õpetaja miinimumini kuidagi," sõnas Noormets.
|
OSCAR-2019
|
||
Oli väga tore võistlus- rohkem nagu trenn. Ilm oli ilus, seltskond sõbralik ja jäi mulje, et kõigil läks hästi...vähemalt kõik koerad olid küll heas tujus :).
Päeva algus kahjuks nii paljutõotav meie jaoks ei olnud. Pärast kolimist ei ole ma jõudnud Meeraga eriti trenni teha ja alles paar päeva tagasi tundus, et kõik ALG-klassi elemendid on koost lagunenud. Tegime küll klikkeriga kiire ja korraliku parandustöö...aga närv jäi minule sisse. Seega juba autosse istudes tundsin ma, kuidas kõhus veidike keeras. Platsile jõudes ja koera autost võttes olin tegelikult täitsa närvipundar valmis.
Parklas jalutades märkas seda Meeragi ja püüdis mind peaaegu paanilise nuuskimisega maha rahustada. Mina muidugi ei rahunenud ning see ajas ka Meera ärevusse- "Milles asi", küsis ta, "Alles eile me ju käisime ka seda kohta uudistamas ja siis oli siin väga lahe.."
Mina muidugi ei pannud Meera juttu tähele ja sammusin platsi poole, ise ikka veel närvis. Ja siis sai Meera ka aru: "Ahha- täna on siin mingid hirmsad võõrad koerad ja inimesed, seda sa kardadki!"...ja tüdruk läks lukku. Pingutasin mis ma pingutasin, koer kontaktis ei püsinud, vahtis hirmunult ringi ja sülitas isegi kõik hea parema, mida anda püüdsin suure kaarega välja. Vot see moment ma küll mõtlesin, et keeran otsa ringi ja koju tagasi- võistlema ma sellise hirmunud koeraga ka minna ei saa. Aga otsustasin siiski jääda veel kohale ja töötada koera hirmuga (Enda oma, ma tohman, ju probleemiks ei pidanud :D).
Läksime tagasi parkla juurde jalutama ja püüdsime kõigepealt seal kontakti leida. Veidi aja pärast Meera juba sõi- jess! Liginesime uuesti platsile- kutsikas jälle lukus, läksime tagasi- koer tuli kontakti...ja nii me mängisime hea jupi aega, kuni lõpuks ma unustasin enda hirmud ja läksin Meeraga ühte trennimulli ära...ja kõik oligi nagu trennis :). Asjale andis positiivset veel juurde see, kui Janeli oma husky Jussikesega meie juurde tuli. Siis sai Meera Jussiga oma huskymängu mängida ja avastas, et tõesti täitsa tore on :).
Läksime oma järge ootama teisele poole sissekäiku ja tegime natuke soojendustrenni, mis läks juba väga hästi. Aga siis algas ALG-klass ja ma nägin kui supertubli esimene võistleja oli...ja mis juhtus- loomulikult läksin ma jälle närvi :D. Ja nii me platsile sisenesimegi- närvis mina ja noor koer täiesti ebaõiglase vastutusekoormaga mind nuuskimisega rahustada püüdmas...
Mina olin närvis ja Meera läks pidevalt nuuskima justkui öeldes "Rahune maha, näed siin on ju täitsa tore ja rahulik olla". Võtte lõpus tõi kohtunik mind mu mullist välja oma küsimusega, et kas ma ikka tean et tohin premeerida koera. See moment vaatasin ma oma rõõmsalt naeratavat rebasenäoga koerakest ja läksin temaga ühte maailma - sinna kus on tore koos tegutseda ja kedagi teist peale meie kahe ei ole olemas :).
Olime omas elemendis. Üks kontaktikaotus oli ja ühel vasakpöördel kõndisin kogemata Meerale otsa. Ma ei tea kumma eest me pool punkti kaotasime, aga oma jalatöö ja kehakeelega pean mina veel tööd tegema- nii ei tohi enam juhtuda :).
Ja nii oligi. Kuna Meeras tärkas vahepeal esteet, kes enam märjale murule lamada ei tahtnud, siis olime selles vaimus kodus trennides tagasi lasteaeda läinud. Kuival murul ei oleks ta abi vajanud, aga perenaisel oli käemärk liiga tugevalt kinnistunud :D.
Olen kohtunikuga täiesti nõus- Meera tuli minu juurde traavis ja aeglases gallopis. Miks? Sest kartuses ennetamist, olin temaga enne võistlust ainult istu püsivust teinud ja üldse teda mitte kutsunud. Teine lollus oli see, et tegin hommikul kodus kontaktitrenni ja lasin tal juurdetulekul poole pealt lamama-seisma-istuma minna. Kes teeb nii? Eriti kui see ei tee head ka juurdetuleku peatustele, kus ta samuti peab kiirelt jooksma :D. Sorry, Meera...
Kahjuks kohtuniku märkust ma käekirjast välja ei loe, aga ise märkasin mitut puudust. Üks on lihtne- me alles eelmisel päeval õppisime tõkke ületust ilma käemärkide ja kahe sõnata. Meera oleks võinud rutem hüppele minna aga ta võttis veel momendi, et mõelda mis ma tast tahan. Täiesti normaalne, küll see kiirus varsti ka tuleb koos enesekindlusega. Teine mis ei meeldinud, oli see et ta läks pärast tõkke ületust natuke liiga vasakule ja ei jäänud seisma tõkke keskele. Aga selle kallal me ei ole veel tööd teinud ka, nii et jällegi täiesti arusaadav. Kolmas asi, mis veel võis saatusliks saada olin mina...jälle :D. Ma ei ole päris kindel aga täisti võimalik on, et kasutasin käemärke- need on mul hästi tugevalt kinnistunud :D.
See on Meeral teada viga- kui ta mul pea püsti lamab siis tal on jäänud harjumus kõikuda puusaasendisse ja tagasi. Hästi läks tegelikult, et ta päris känkrasse ei läinud- mõnikord ta keerab veel oma esikäppasid ka kuidagi kummaliselt keha alla :D. Pea püsti lamamine on tal hea ilma pikema püsivuseta. Püsivuse jaoks õpime me tegelikult tibusammudel pea maas lamamist, kus ma ei taha lasta ühelgi veal sisse tulla. Selline asend ei ole meil veel nii kaugel, et võõral platsil saja segajaga hakata 2 minutit proovima ja seetõttu otsustasin ka harilikku lamamist kasutada.
Püsilamamise võttega olen ma tegelikult eriti rahul, sest enne asendisse minekut tuli üks vahva sheltiepoiss Meeraga tutvust sobitama ja Meera hea meelega vist oleks tahtnud temaga veel veidi juttu puhuda...aga õnneks ta siiski pidas lamamist ja maksatükki tähtsamaks :). Siinkohal ka tänud kohtunikule, kes tegi meie jaoks asja veidi kergemaks ja lasi meil püsivõtet teha nii, et meie ja sheltie vahele jäid teised koerad.
Minu hinne: 10x100= minu koerake on supertubli! :). Tõesti...arvestades meie üle kivide-kändude päeva algust, seda et tegu oli täitsa võõra platsiga, kus olid segajateks need kõige hullemad segajad Meera jaoks üldse - häälekad ja möllavad varjupaiga koerad ning ennekõike arvestades seda, et Meera pidi veel toime tulema ja maha rahustama oma närvilist koerajuhti, siis Meera on minu väike superkangelane :).
Igal juhul, tänud korraldajatele, sõbralikule kohunikule, vahvatele kaasvõistlejatele ja päevakangelasele endale- oli suurepärane päev! :)
Osalesime 06.04.2013 Meeraga esimest korda sk/kk võistlusel. Tegemist oli Keila koerasõprade klubi Ipsoni korraldatud mitteametliku võistlusega. Meie olime registreeritud kutsikaklassi. Üldiselt jäin väga rahule, kuigi meie soorituses oli ka puudujääke. Saime oma klassis neljanda koha (kokku oli 14 osalejat) ja 98 punkti.
kõrvalkõnd - hoolimata lumes sumpamisest saime hästi hakkama, kui veidi viltune lõppasend välja arvata
seismine - olin unustanud maiuse valesse kätte ja loomulikult astus koerake mitu sammu rohkem kui pidi :)
mäng - kartsin seda elementi kõige rohkem, olin veidi närvis ja Meera ei võtnud seetõttu vedu. Pole hullu, harjutame!
|
OSCAR-2019
|
||
Internet, tänapäeva üks olulisemaid infoallikaid, on kiire ja mugav võimalus poliitilistele organisatsioonidele ennast tutvustada.
Aprillis võtsid Kongressi mõlemad kojad vastu senaator Ted Cruzi algatatud eelnõu, mis võimaldab ÜRO terroristlike sidemetega saadikute riiki lubamisest keelduda. Seaduse algatamise ajendiks oli Iraani saadiku Hamid Aboutalebi ametissemääramine. Hamid Aboutalebit on seostatud 1979. aastal Teheranis Ameerika Ühendriikide saatkonna hõivanud mässulistega, kes hoidsid 52 ameeriklast 444 päeva vangis. Aboutalebi sõnul oli tema kõigest tõlk. Iraan süüdistas Ühendriike rahvusvaheliste seaduste eiramises, sest ÜRO saadikute määramise otsuse peaks iga riik langetama sõltumatult. President Barack Obama allkirjastas seaduse, lubades seda käsitleda kui nõuandvat akti.
Mais kiitis Esindajatekoda 303 häälega (vastuhääli anti 121) heaks USA Riikliku Julgeolekuagentuuri (NSA) volitusi piirava seaduseelnõu. Eelnõu piirab telefoniandmete massilist kogumist, selle asemel võib NSA edaspidi ettevõtetelt küsida vaid kahtlaste numbrite andmeid. Kriitikute sõnul tehti eelnõusse viimasel hetkel NSA-le soodsaid muudatusi ning nad loodavad, et Senati menetluses jälitustegevuse piiranguid karmistatakse. Senaator Patrick Leahy algatas juulis uue eelnõu, kuid mõlema menetlemine on takerdunud. Pärast 2001. aastat kehtima hakanud seadusega (USA PATRIOT Act) jälitustegevusele võimaldatud laiendatud volitused hakkavad aga nagunii aeguma ning uute regulatsioonide puudumine ohustab väidetavalt USA julgeolekut.
USA Kongressi mõlemad kojad toetasid president Barack Obama volituste suurendamist Süüria opositsiooni väljaõppel ja varustamisel, et tõhustada võitlust äärmusrühmitusega Islamiriik. Esindajatekojas anti koos riigieelarvega menetletud plaanile 273 poolt- ja 156 vastuhäält. Vastuhääli andsid nii vabariiklased kui ka demokraadid. Senatis nõudis senaator Rand Paul tulutult sõjategevusega seotud ettepaneku lahutamist eelarvest, väites, et see nõuaks eraldi arutelu. Eelnõu sai 78 poolt- ning 22 vastuhäält. President Barack Obama lubas, et võitlejaid treenitakse Süüria regiooni riikides ning Süüriasse USA sõjaväelasi ei saadeta.
Argentina Kongress võttis vastu seaduse, mis lubab valitsusel hindu kontrollida. Seaduse eesmärk on majandusraskustes riigi kõrget inflatsiooni ohjeldada. Seadus annab valitsusele näiteks õiguse seada hindadele ülem- ja alampiirid ning suurettevõtteid nn ebaõiglaste hindade eest trahvida. Majandusminister Axel Kicillofi sõnul kaitseb meede tarbijaid monopolide eest, ettevõtjad kardavad aga inflatsiooni edasist kasvu ja kaubapuudust.
Armeenia parlamendi kõik fraktsioonid kirjutasid alla avaldusele, milles maailma üldsust kutsutakse üles lõpetama relvamüüki Aserbaidžaanile. Samas sisaldub ka üleskutse Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) Minski grupi riikidele astuda samme snaiprite tegevuse lõpetamiseks Armeenia, Mägi-Karabahhi ja Aserbaidžaani piirialadel ning uurida lähemalt rahvuste vahel vaenu külvavaid avaldusi ja tegusid.
Islamiriigi pooldajate ähvarduste tõttu tugevdati septembris parlamendi turvameetmeid, lisaks välisvalvele tugevdati sisevalvet. Kasvanud terroriohu tõttu piirati oktoobri algul „näokattega isikute” liikumisvabadust parlamendis. Neid ei lubatud enam Esindajatekoja ega Senati lahtistele publikurõdudele, vaid juhatati kõrgemal korrusel paiknevatele rõdudele, kus külastajad viibivad kuulikindla klaasi taga. Mõne senaatori sõnul saadeti sellega rahvale signaal, et mosleminaisi võib kohelda n-ö teise sordi kodanikena. Istungitevahelisele ajale sattunud keeld tühistati peaministri Tony Abbotti sekkumisel kiiresti. Peaminister palus piiranguks loa andnud Esindajatekoja spiikril Bronwyn Bishopil oma otsust veel kord kaaluda. Nüüdsest tuleb näokate eemaldada vaid turvakontrollis.
Parlament võttis vastu seaduse, mis annab riiklikule luureteenistusele senisest suurema võimu ning kärbib ajakirjandusvabadust. Nn terroritõrjeseadus võimaldab hankida informatsiooni „kolmandate isikute” arvutitest ja luureoperatsioonides osalejad saavad õigusemõistmise eest osalise puutumatuse. Vastavalt seadusemuudatustele võib luureoperatsiooni kohta avalikkusele infot lekitanud isiku vangi mõista kuni viieks, avalikustamise tulemusel kellegi elu või tervise ohtusattumisel aga kuni kümneks aastaks. Rohelised hääletasid eelnõu vastu, sest nende väitel kahjustab see raskustega kätte võidetud ajakirjandusvabadust, sama hirmu on väljendanud ka meediaorganisatsioonid. Valitsuse väitel oli muudatusi vaja muu hulgas Süüriast ja Iraagist naasvate pühasõdalaste probleemi tõttu. Parlamendi menetluses on eelnõu, millega muudetaks kuriteoks põhjendamatu reisimine piirkondadesse, mida peetakse terrorismi kasvulavadeks.
Bangladeshi parlament võttis vastu põhiseaduse muudatuse, mis annab seadusandjatele ülemkohtu liikmete tagandamise õiguse. Aasta algul parlamendivalimisi boikoteerinud ja seetõttu parlamendis esindamata Bangladeshi Rahvuspartei palus presidenti tagajärjetult seadus allkirjastamata jätta. 1972. aasta põhiseaduses oli selline säte sees, kuid see eemaldati 1975. aastal.
Mais toimusid parlamendi Esindajatekoja valimised. 150-kohalises alamkojas sai Uus- Flaami Allianss (N-VA) 33 kohta. Järgnesid Sotsialistlik Partei (Valloonia) (PS) 23 koha, Reformiliikumine (MR) 20, Kristlikud Demokraadid ja Flaamid (CD&V) 18, Avatud Flaami Liberaalid ja Demokraadid 14, Sotsialistlik Partei Erinev (Flandria) 13 ning Valloonia kristlikud demokraadid (CDH) 9 kohaga. Lisaks neile pääses parlamenti veel mitu parteid. Valimisaktiivsus oli 89,4 protsenti. Kuigi Belgias on valimistel osalemine kohustuslik, riskis iga kümnes kodanik 30 kuni 60 euro suuruse trahviga. Alles oktoobris õnnestus moodustada valitsus, mida juhib 38-aastane Charles Michel (MR), Belgia noorim peaminister 1840. aastast alates. Valitsusse kuuluvad veel kolm flaami parteid, sealhulgas N-VA. Valitsus kavandab uusi makse, näiteks maksu iluoperatsioonide tegijaile.
Belgia parlament kiitis 114 poolt- ja kahe vastuhäälega heaks kuue hävitaja F-16 ja kahe transpordilennuki ning 120 piloodi appisaatmise USA juhitud koalitsioonile, mis võitleb Süürias ja Iraagis äärmusrühmitusega Islamiriik. Oma abi on lubanud ka Austraalia, Kanada, Suurbritannia jt riigid.
Aprillis võttis Senat vastu internetikasutajate privaatsust suurendavad seadusemuudatused. Näiteks piirati kasutajate kohta kogutavate metaandmete hulka ning teenusepakkujad peavad edaspidi kohtu nõudel eemaldama solvava materjali. President Dilma Rousseff allkirjastas seaduse.
Oktoobris toimusid Brasiilias presidendi, Kongressi alamkoja ja kolmandiku senaatorite valimised, lisaks valiti veel osariikide kubernere ning kohalike parlamentide liikmeid. Valimiste eel tekitasid skandaali naftafirma Petrobras kohtu all oleva endise direktori Paulo Roberto Costa väited, et teiste hulgas võtsid riigifirmalt altkäemaksu parlamendi alamkoja 49 liiget ning 12 senaatorit. Costa sõnul said seadusandjad aastatel 2004–2012 kolm protsenti Petrobrasi sõlmitud lepingute väärtusest. Opositsioon süüdistas juhtunus seepeale kaudselt presidenti, kuid valimiste teises voorus valiti ikkagi tagasi senine riigipea Dilma Rousseff, Kongressis said kohti juurde konservatiivid. Kuna Brasiilia on üks vähestest Ladina-Ameerika riikidest, kus seadusandjatel on rohkem võimu kui presidendil, tekitavad valimistulemused kartust, et viimastel aastakümnetel toimunud liberaliseerumine võib saada tagasilöögi.
Detsembris võttis parlament eelnevate debattideta vastu seadusemuudatuse, millega kehtestati taastuvenergia tootjatele 20 protsendi suurune tulumaks. Maksu kehtestamist toetas 116, vastu oli 38 parlamendiliiget. Vastava ettepaneku tegi Ataka partei esimees Volen Siderov 2014. aasta riigieelarve menetlemise käigus. Maksu kehtestamise vastu protesteerisid taastuvenergia tootjad. Nende väitel on paljud neist võtnud oma ettevõtete arendamiseks laenu ning maksu kehtestamine seab nad raskesse olukorda ja peletab investorid eemale.
Veidi üle aasta võimul olnud Plamen Orešarski valitsus otsustas lahkuda pärast sotsialistide kehva tulemust Euroopa Parlamendi valimistel. Augustis astus ennetähtaegsete parlamendivalimiste korraldamiseni ametisse ajutine valitsus. Valitsuse vahetumisele eelnesid mitu kuud kestnud valitsusvastased meeleavaldused, Rahvusassamblees korraldati korduvalt umbusaldushääletusi. Oktoobris toimunud valimistel kogus enim hääli paremtsentristlik GERB, mis sai 240-kohalises parlamendis 84 kohta. Sotsialistide juhitud vasakpoolne koalitsioon sai 39 kohta. Neljaprotsendilise valimiskünnise ületas kaheksa valimisnimekirja. Parlamendi killustatus teeb koalitsiooni moodustamise raskeks. President on juba hoiatanud uute valimiste korraldamise eest. Järgmine valitsus oleks kahe aasta jooksul juba viies. Valimisaktiivsus oli 51 protsenti.
Kongress võttis vastu avalduse, milles eitatakse genotsiidi toimumist aastatel 1960–1996 väldanud kodusõjas. Avalduses kutsutakse elanikke üles leppimisele. Kongressi 158 liikmest pooldas avaldust 87, selle esitas endise diktaatori Efraín Ríos Montti asutatud parteisse kuuluv seadusandja. Ajavahemikul 1982–1983 riiki juhtinud Ríos Montt mõisteti maiade vastu suunatud genotsiidis 2013. aastal süüdi. Kümme päeva hiljem tühistas Konstitutsioonikohus otsuse, põhjendades seda asjaoluga, et kohtualune oli osaliselt advokaadita. Endise diktaatori kaitsja lahkus protsessilt, tuues ettekäändeks menetlustoimingute ebaseaduslikkuse ning Ríos Montt keeldus riigi pakutud advokaadist. Eaka Ríos Montti kohtuprotsess peaks jätkuma 2015. aasta jaanuaris.
Parlament ratifitseeris Euroopa Liidu assotsiatsioonileppe, mis näeb ette liitumise EL-i vabakaubandusalaga (DCFTA). Leppe ratifitseerimine oli ühehäälne, selle poolt anti 123 häält. Assotsiatsioonilepe paneb paika Gruusia ja EL-i poliitilise ja majandusliku koostöö raamistiku, jättes ruumi tihedamate sidemete loomiseks tulevikus. Lepe näeb ette Gruusia seadustiku vastavusse viimise EL-i nõuetega. Enne jõustumist peavad dokumendi ratifitseerima ka Euroopa Parlament ning kõikide liikmesriikide seadusandjad. Assotsiatsioonilepe hakkab asendama 1996. aastal sõlmitud Gruusia ja EL-i vahelist partnerlus-ning koostöölepet.
Rahvakongressi alaline komitee arutas augusti lõpus, kuidas Hongkongi elanikud peaksid oma juhti valima. 1997. aasta võimuvahetuse ajal sai piirkond 50 aastaks eristaatuse. Hiina valitsus on lubanud, et 2017. aastal saavad nad juhi ise valida, kuid nüüd otsustati, et eelvaliku kandidaatide sobivuse üle langetab selleks määratud komitee, mis tekitab kahtlusi, et nii valitakse vaid Hiina keskvõimu toetavaid inimesi. Otsus kutsus esile vihmavarjurevolutsiooni nimetuse pälvinud meeleavaldused ning tavatult kogunesid kümned tuhanded protesteerijad mitme nädala vältel tänavatele. Nende vastu on astunud politsei ning kohalikud Hiina-meelsed elanikud. Hiina on lubanud jätkata „ühe riigi, kahe süsteemi” poliitikat ning tugevdada Kommunistliku Partei juhtimisel seaduslikkust.
Hiina seadusandjad kiitsid heaks uue tähtpäeva, et mälestada inimesi, kes hukkusid välismaistele sissetungijatele vastu astudes ning ohverdasid oma elu riigi iseseisvuse ja õitsengu eest. Märtrite päevaks kuulutati 30. september, seda tähistatakse üritustega üle kogu riigi.
Kevadel hääletasid Esindajatekoja liikmed Kataloonia parlamendi taotlust korraldada piirkonnas iseseisvushääletus. Pärast seitse tundi väldanud debatte hääletas iseseisvusreferendumi vastu 299, selle poolt 47 Esindajatekoja liiget. Põhiseaduseteemalised arutelud kestsid juba mitu kuud. Septembris võttis Kataloonia parlament vastu otsuse korraldada piirkonnas iseseisvumise asjus nõuandev küsitlus, mispeale Hispaania valitsus kaebas otsuse Konstitutsioonikohtusse. Konstitutsioonikohus peatas iseseisvusküsitluse valitsuse taotluse käsitlemise lõpuni. Kohtul on otsuse langetamiseks aega viis kuud, ent ta võib taotleda pikendust. Kataloonia viis küsitluse siiski läbi.
Juunis teatas kuningas Juan Carlos, et loovutab pärast 39 valitsusaastat trooni kroonprints Felipele. Vastavalt 1978. aasta põhiseadusele peab parlament sel puhul vastu võtma trooni ülemineku seaduse. Parlamendidebati alguseks kogunesid monarhiavastased kuningavõimu vastu meelt avaldama. Väiksemad vasakpoolsed ja piirkondlikud parteid lubasid vastu hääletada ja nõuda monarhia tuleviku üle referendumit. Esindajatekoda kiitis kuningas Juan Carlose troonist loobumise heaks 299 häälega, 19 liiget hääletas vastu ja 23 jäi erapooletuks. Senatis pooldas võimuvahetust 233 liiget. Parlamendi kahe koja ühisistungil vannutati uueks kuningaks Felipe VI.
Esindajatekoda kiitis kiiresti pärast Juan Carlose troonist loobumist heaks seaduse, mis annab talle immuniteedi. Juan Carlost ähvardavad kohtuasjad, sealhulgas isadushagi väidetavalt pojalt. Parlamendis enamuses olev Rahvapartei surus muudatusettepanekud läbi opositsiooni vastuseisust hoolimata ja need võeti vastu 184 poolthäälega. Vastu hääletas 32 ning erapooletuks jäi 109 liiget. Muudatused kiitis heaks ka Senat. Seadusemuudatuste kohaselt võib Juan Carlose üle õigust mõista üksnes Ülemkohus.
AFP-BNS, 26.06.2014, „Hispaania parlament võttis vastu endise kuninga õiguskaitseseaduse”.Riigikogu Toimetised
Esindajatekoda kiitis heaks intellektuaalse omandi seaduse muutmise seaduse eelnõu, mis muuhulgas kehtestab tasu uudiste osalise taasesitamise eest. Eelnõu sätestab, et otsingumootorite uudistelevitajad nagu Google News peavad hakkama maksma uudiste osalise taasesitamise eest. Luuakse ametkond, mis hakkab väljastama õigusi uudiste taasesitamiseks. Uudiste ilma õigusteta edastamise eest näeb eelnõu ette kuni 300 000-eurose trahvi. Sotsiaalvõrgustikke, nt Facebooki ja Twitterit muudatused ei puuduta. Google’i esindajad väljendasid otsuse üle pettumust.
Sügisel protesteerisid Hollandis elavad kurdid äärmusrühmituse Islamiriik tegevuse ning Lääne vähese sekkumise vastu. Oktoobri algul tungis mitusada meeleavaldajat ka parlamendihoonesse. Meeleavaldajad istusid põrandale, hoides käes plakateid, millel nõuti Islamiriigi vallutuste takistamist Süürias. Holland on küll osaline äärmuslaste vastu suunatud operatsioonides Iraagis, kuid mitte Süürias. Hollandi parlamendi välispoliitika kujundajad lubasid meeleavaldajatega kohtuda.
Juulis võttis parlament 89 poolthäälega vastu seaduse, mis lubab samasoolistel paaridel registreerida end elukaaslastena ning annab neile heteroseksuaalsete paaridega samad õigused (v.a lapsendamisõigus). Vastuhääli anti 16. Eelmise aasta detsembris toetas katoliikliku ühenduse algatatud referendumil kaks kolmandikku hääletanutest põhiseaduse parandust, mis defineeris abielu „mehe ja naise liiduna”, ent peaminister Zoran Milanoviči juhitav vasaktsentristlik valitsus lubas geiõigusi suurendada ning koostas samasooliste kooseluseaduse eelnõu.
Knesset võttis vastu seaduse, mis lubab uuesti vangistada terrorismi eest süüdi mõistetud isikuid, kes vabastati diplomaatiliste kokkulepete tagajärjel, kuid kes pärast vabastamist jätkasid ise või jätkas terroristlikku tegevust organisatsioon, mille liikmed need isikud olid. Korduvalt vangistatu peab kandma lõpuni eelmise karistuse, millele lisanduvad uute rikkumiste eest määratud. Iisrael on viimastel aastakümnetel vahetanud tuhandeid terroriste vangis olevate või tapetud iisraellaste vastu. Loodetakse, et seadusest on abi tulevaste inimröövide vältimisel. 35 parlamendiliiget toetas seaduse vastuvõtmist, vastu oli 8.
Aprillis ja mais toimusid parlamendi alamkoja (Lok Sabha) valimised. Valimisjaoskondi oli 930 000; valijaid 814 miljonit ehk 100 miljoni võrra rohkem kui eelmistel valimistel. Hääletada oli võimalik ka elektrooniliselt ning esimest korda võis märkida, kui ei soovinud valida ühtki kandidaatidest. 464-st valimistel osalenud parteist pääses alamkotta 35. Suurima toetuse sai Bharatiya Janata Partei (India Rahvapartei, BJP), mis sai alamkoja 543 valitavast kohast 282. BJP juhitav valimisliit sai kokku üle 330 koha. Eelmistel valimistel sai BJP 116 kohta. Riiki pikka aega valitsenud Kongressipartei sai ainult 44 kohta (eelmistel valimistel 206). Valimiskampaania keskendus majanduse elavdamisele ja uute töökohtade loomisele. Valitsusjuhiks sai BJP juht Narendra Modi.
ERR Uudised, 16.05.2014, „India parlamendivalimised võitis opositsioonipartei”. – http://goo.gl/Uk8Acr
Aprillis toimunud parlamendivalimistel sai suurim opositsioonipartei Indoneesia Demokraatlik Võitluspartei (PDI-P) 560-kohalises parlamendis 109 kohta. Senise riigipea Susilo Bambang Yudhoyono Demokraatliku Partei 61 kohta oli vaatlejate hinnangul valijate karistus parteiga seotud korruptsioonijuhtumite eest. Parlamenti pääses 10 parteid, neist 4 islamistlikku. Valimisõigus oli 186 miljonil kodanikul. Esimest korda rakendati seadust, mille kohaselt peavad kolmandiku kandidaatidest moodustama naised.
Ametist lahkuv parlament muutis kohalike otsevalimiste süsteemi. Uus süsteem võtab rahvalt linnapeade, provintsikuberneride ja piirkonnajuhtide otsevalimise võimaluse, edaspidi määravad neid ametisse kohalikud parlamendid. Muudatuste poolt hääletasid juulis presidendivalimistel kaotanud endise kindrali Prabowo Subianto toetajad. Viimase kümne aasta jooksul kasutatud otsevalimiste tühistamist peetakse kättemaksuks uue presidendi Yoko Widodo valimisvõidu eest. Seadusandjate otsus mõjutab oluliselt Widodo suutlikkust riiki reformida. Muudatuste pooldajate sõnul olid valimised liiga kulukad, vastaste sõnul on uus süsteem löök demokraatiale.
Esimestel pärast USA vägede lahkumist toimunud parlamendivalimistel võitis enim hääli šiiidist peaministri Nūrī al-Mālikī Õigusriigi valimisliit. Viimastel aastatel omaks võetud vaikiva kokkuleppe alusel juhivad riiki šiiidist peaminister, kurdist president ning sunniidist parlamendi spiiker. Pärast kaht ebaõnnestumist valiti spiikriks Salim al-Juburi, keda toetas 165 parlamendiliiget. Järgnevalt valis killustunud parlament presidendiks Fouad Masoumi, keda peetakse sunniitide ja šiiitidega häid suhteid hoidnud mõõdukaks poliitikuks. Valitsuse moodustamine oli keeruline, päev enne põhiseaduses määratud viimast tähtaega andis parlament toetuse Haider Al-Abadile.
Juunis saatsid 290-liikmelise parlamendi 195 konservatiivset saadikut president Hassan Rouhanile kirja, milles tauniti Lääne kultuuriinvasiooni ja nõuti riietumiskoodeksi kehtestamist. Naiste kombelõtvuses süüdistati satelliittelevisiooni. Iraanis on naised kohustatud kodunt väljudes katma pea ja suurema osa kehast oma usust sõltumata. Kõlbluspolitsei trahvib seaduserikkujaid, aga võib nad eriti ränga rikkumise korral ka kinni pidada. Parlamendis on enamuses konservatiivsed mehed, kuid mõõdukaks peetav president Hassan Rouhani on ilmutanud soovi ühiskondlikku vabadust suurendada.
Augustis tagandas parlament mõõdukate leeri kuuluva teadusministri Reza Faraji-Dana seoses tema väidetava toetusega ülikoolide läänemeelsetele vaadetele. Esimest korda tagandati president Hassan Rouhani valitsuse minister. Umbusaldusavaldus oli tagasilöök Rouhanile, kes on lubanud suurendada avatust ja diplomaatilist suhtlemist Läänega. 270 kohalolnud parlamendiliikmest 145 toetas ministri tagandamist, 110 pooldas tema jätkamist ning 15 jäi erapooletuks. Vastukaaluks kutsus president Teherani Ülikooli akadeemilise aasta alguse kõnes ülikooli üles suuremale avatusele ning lükkas ümber konservatiivide väite, et avatus võimaldab välismaistel spioonidel ülikoolidesse imbuda.
Islandi parlament Alþingi võttis pärast elavat arutelu vastu Icelandairi lendurite streiki takistava seaduse. Seaduse poolt hääletas 32 ja vastu 14 parlamendiliiget. Valitsus algatas eelnõu viimase abinõuna, et riigile kulukat streiki ära hoida. Enne asja töökohtusse minekut anti ametiühingule ja ettevõttele kokkuleppele jõudmiseks kaks nädalat aega. Osapooled allkirjastasid esialgse kokkuleppe enne tähtaja möödumist. Juunis pidi parlament uuesti kogunema Icelandairi mehaanikute streigi ärahoidmiseks. Kuna puhkuse ajal oli kavas spiikri poodium asendada sh ratastoolis liikujaile sobivaga, uut veel polnud ja vana oli minema viidud, tuli see kiirkorras tagasi tuua. Probleem seisnes selles, et Alþingi sõnavõtja ei esine oma kohalt, vaid poodiumilt. Surve alla sattunud mehaanikud otsustasid siiski ise tagasi läbirääkimistelaua taha istuda.
Itaalia senaatorid andsid esialgse toetuse ulatuslikule reformieelnõule, mis vähendab ülemkoja liikmete arvu ning senaatorite volitusi. Reformi toetas 183 senaatorit, mitme opositsioonipartei esindajad lahkusid aga protestiks saalist. Peaminister Matteo Renzi algatatud reformi eesmärgiks on muuta Senat mittevalitavaks institutsiooniks, millel on seaduste vastuvõtmises vähem kaasarääkimise võimalusi kui alamkojal. Senati volituste vähendamine vajab ka alamkoja heakskiitu ning seejärel peab eelnõu läbima veel kord parlamendi mõlemad kojad ning põhiseaduse muudatuse kinnitama ka rahvahääletus.
Peaministri algatatud reformidel on vastaseid ka tema enda Demokraatliku Partei liikmete hulgas. Parlamendi menetluses on valimisreform ja tööseaduse muudatused, mis muu hulgas lihtsustaks töötajate vallandamist.
Jaapanis keelustati teiste arenenud riikide eeskujul lapsporno omamine. Parlamendi ülemkoda muutis seadust, mis siiani keelas üksnes lapsporno tootmise ja levitamise. Varem oli eelnõu heaks kiitnud ka parlamendi alamkoda. Seadusemuudatused hõlmavad pornograafilisi fotosid ja videoid, mis kujutavad reaalseid alla 18 aasta vanuseid lapsi, ent ei puuduta joonistusi. Seaduserikkujat karistatakse kuni üheaastase vanglakaristuse või trahviga kuni miljon jeeni (ligi 7000 eurot).
Oktoobris kiitsid seadusandjad heaks valitsuse plaani saata Iraaki Islamiriigi vastu Kanada hävituslennukid. Poolt oli 157 alamkoja liiget, vastu 134. Kahe opositsioonipartei liikmed ei toetanud valitsuse algatust, sest leidsid, et peaminister ei olnud selgitustes põhjalik ning riik võib osutuda osaliseks pikaleveninud sõjas. Peaminister Stephen Harperi sõnul tuleb Islamiriik peatada, vastasel korral võib liikumine korraldada rünnakuid kõikjal maailmas, kaasa arvatud Kanadas.
Paar nädalat hiljem tungis parlamendi alamkotta mees, kes oli enne maha lasknud läheduses asuva sõjamemoriaali juures auvalves seisnud sõduri. Parlamendihoonesse sisenemisel haavas ta relvastamata valvurit, kes teda takistada püüdis. Parlamendi turvaametnikul Kevin Vickersil õnnestus terrorist maha lasta. Enamik parlamendiliikmeid viibis sel ajal hoones. Rünnaku alguses viibis hoones ka peaminister, kes aga kohe evakueeriti. Ründaja motiivid olid poliitilised, ta oleks soovinud reisida Lähis-Itta, kuid kuna kahtlustati tema seoseid islamistidega, ei lubatud tal riigist lahkuda.
Senat kiitis heaks Euraasia Majandusliidu loomise leppe, mille allkirjastasid 29. mail Astanas Vene, Valgevene ja Kasahstani president. Euraasia Majandusliit on rahvusvaheline organisatsioon piirkondliku majanduskoostöö edendamiseks, mis näeb ette kaupade, teenuste, kapitali ja tööjõu vaba liikumise ning hakkab koordineerima poliitikat tähtsamates majandussektorites. Leping peaks hakkama osaliselt kehtima järgmise aasta alguses. Lepe ei näe ette ühisvaluutat. Leppe ratifitseerisid ka Valgevene ja Venemaa parlament.
Aprillis nõustus Kosovo parlament Euroopa Liidu survel sõjakuritegude tribunali loomisega. Selle poolt oli 89 ja vastu 22 parlamendiliiget. Hollandis tegutsev kohus hakkab uurima aastail 1998–1999 iseseisvusvõitlejate korda saadetud kuritegusid. Kohtunikud on rahvusvahelised, kuid õigust hakatakse mõistma Kosovo seaduste alusel.
Oktoobris võitis peaminister Antonis Samaras parlamendi usaldushääletuse. Samarast toetas 155 seadusandjat 300-st, vastu oli 131. Ükski sõltumatu ja opositsiooni kuuluv parlamendiliige valitsusjuhti ei toetanud. Tulemus seab kahtluse alla, kas valitsus saab järgmise aasta presidendivalimistel oma kandidaadi toetuseks 180 parlamendiliikme hääled. Kui parlamendil presidenti valida ei õnnestu, korraldatakse ennetähtaegsed parlamendivalimised. Peaminister taotles usaldushääletusega parlamendi avalikku tuge, mis tagaks talle kindlama positsiooni läbirääkimistel Rahvusvahelise Valuutafondiga (IMF). Peaminister sooviks loobuda 240 miljardi euro suurusest abipaketist planeeritust varem, põhjendades seda riigi majandusolukorra paranemisega. Samas tahab ta ära hoida ennetähtaegseid valimisi, kus opositsiooni positsioon on tugev.
Kreeka võttis vastu holokausti, rahvusvaheliste kohtute ja Kreeka parlamendi poolt tunnustatud genotsiidide eitamist kriminaliseeriva seaduse. Diskrimineerimis-, ksenofoobia- ja rassismivastane seadus sai 54 poolt- ja 42 vastuhäält. Seaduses kehtestati füüsilistele isikutele rassismi toetamise eest kuni 30 000 euro suurune trahv ja vihakuritegude eest kuni kolme aasta pikkune vanglakaristus. Sellise seaduse on vastu võtnud ka Slovakkia ja Šveits. Šveitsi seadust analüüsib Euroopa Inimõiguste Kohus sõnavabaduse rikkumise aspektist. Prantsusmaal vastu võetud sarnase seaduse tühistas Prantsusmaa Konstitutsiooninõukogu. Euroopa Liit on nõudnud ksenofoobia ja genotsiidi eitamist karistavaid seadusi.
Parlament võttis vastu kriminaalseadustiku muudatused, mis kriminaliseerivad valeinfo levitamise meedias. Valeinfo teadliku levitamise eest võib edaspidi määrata kuni 3200 euro suuruse trahvi või kuni viie aasta pikkuse vangistuse. Seaduseelnõu pooldajad leidsid, et see pole suunatud ajakirjanike vastu, vastased aga kartsid pressivabaduse pärast.
Seim jättis mandaadist ilma partei Vapruse Tee fraktsiooni juhi Neringa Venckienė, kes pole Seimi ilmunud juba üle aasta. Otsust toetas salajasel hääletusel 95, selle vastu oli üheksa seadusandjat. Oma vennatütre hooldusõiguse kuritarvitamises süüdistatud Venckienė on kadunud ajast, mil parlament ta puutumatusest ilma jättis.
Pärast ligi kümme aastat kestnud diskussioone seadustas Seim lõpuks linnapeade otsevalimised. Omavalitsuste valimisseaduse muudatuste järgi hakatakse volikogude liikmeid valima mitmemandaadilistes ringkondades ning linnapäid ühemandaadilistes ringkondades. Seni valisid linnapäid volikogude liikmed.
Juulis võttis Seim 100 poolthäälega vastu 2014. aasta riigieelarve parandused, millega selle aasta kaitsekulusid suurendati 130 miljoni liti (u 37,7 miljoni euro) võrra. Selle tagajärjel suureneb eelarve puudujääk 20 miljoni liti võrra. Lisarahaga suurendatakse riigi kaitsevõimet ja täidetakse kohustusi NATO liitlaste ees. Leedul on kavas osta kantavaid õhu- ja tankitõrjesüsteeme. Kaitsekulusid soovisid suurendada kaitseministeerium ja president Venemaa Ukraina-agressiooni tõttu. Seimi spiiker Loreta Graužinienė leidis, et ohtu riigile pole.
Seim võttis 69 poolthäälega vastu seadusemuudatused allikakaitse tugevdamiseks. Presidendi Dalia Grybauskaitė väljapakutud muudatused näevad ette, et kohtul on õigus nõuda ajakirjanikult oma allikate avaldamist ainult juhul, kui see on pidanud istungi ajakirjaniku vastuargumentide ärakuulamiseks ning kui allika tuvastamiseks on kõik muud vahendid ammendatud. President pakkus muudatused välja seoses uudisteagentuuri BNS tegevuse uurimisega, mille käigus taheti tuvastada väidetavat riigisaladuse lekitajat.
Seim seadustas rituaalse loomatapu, et aidata Venemaa impordikeelu tõttu kannatavatel loomakasvatajatel liha araabia riikide ja Iisraeli turgudele müüa. Valitsuse algatatud eelnõu toetas pärast elavat vaidlust 57, selle vastu oli neli seimiliiget, 11 jäi erapooletuks. Venemaa kehtestas Euroopa Liidu põllumajandustoodetele embargo vastuseks talle Ukraina kriisi tõttu rakendatud karistusmeetmetele.
Aprilli alguses võttis parlament vastu koduvägivalda kriminaliseeriva seaduse. Seaduse vastuvõtmisele eelnes naisõiguslaste pikaaegne selgitustöö. Naisõiguslased kritiseerisid seadust, mille valmimist mõjutasid usuorganisatsioonid. Näiteks pole seaduses mainitud abielusisest vägistamist.
Juunis toimusid Esindajatekoja valimised, kus ei osalenud parteid, vaid ainult sõltumatud kandidaadid. Ajutine Esindajatekoda asendab varasemat, samuti ajutist islamistide enamusega Rahvuskongressi. 200-liikmelise seadusandliku kogu 12 kohta jäid täitmata ning valimiskomisjon otsustas, et järelvalimisi ei korraldata. Valimisaktiivsus oli 42 protsenti. Kuna nii Benghazis kui ka pealinnas Tripolis jätkusid relvakokkupõrked, kogunes Esindajatekoda Tobrukis. Islamistidest saadikud ja nende liitlased Lääne-Liibüast Misrata linnast boikoteerisid Tobruki tseremooniat, nimetades seda põhiseadusevastaseks. Tobruki linna kogunes väidetavalt umbes 160 rahvaesindajat 188 valitust, kuid osa lahkus hiljem. Septembris kinnitati ametisse uus valitsus, kuid pealinnas Tripolis tegutsevad konkureerivad parlament ja valitsus.
Juunis lisas Seim põhiseadusele preambuli. Seda toetas 69 ja vastu oli 28 seimisaadikut. Vastu hääletasid opositsioonilise vasakpoolse Üksmeele Keskuse liikmed. Preambul piiritleb Läti põhiseaduse olemust ning riigi eksistentsi ja tulevase arengu eesmärke. Mainitakse lätlaste kindlat soovi säilitada oma riiki, keelt ja kultuuri läti rahvuse säilimiseks ja kõigi elanike heaolu tagamiseks; vastupanu okupatsioonile ning totalitaarsete kommunistlike ja natsistlike režiimide kuritegude hukkamõistu.
Juulis otsustas Seim suurendada riigi kaitsekulutusi 2020. aastaks kahe protsendini sisemajanduse kogutoodangust. Kaitsekulutusi on kavas tõsta järk-järgult, 2015. aastal eraldatakse riigikaitsele vähemalt üks protsent, praegu on see umbes 0,91 protsenti SKT-st. Läti kaitsekulutused on NATO riikide madalamaid.
Seimivalimistel sai parteidest suurima toetuse venekeelse elanikkonna seas populaarne sotsiaaldemokraatlik partei Koosmeel (24 kohta), Ühtsus sai 23, Roheliste ja Talurahva Liit 21, konservatiivne Rahvuslaste Ühendus/Isamaale ja Vabadusele/LNNK 17, Läti Regioonide Liit 8 ja Südamest Lätile 7 kohta. Võimukoalitsioon eesotsas peaministri Laimdota Straujuma Ühtsusega säilitas oma positsiooni. Sajakohalisse Seimi pürgis sel korral 1156 kandidaati 13 nimekirjas. Turvalisusriskidele viidates ei korraldatud e-hääletust. Valimisaktiivsus oli 58,9 protsenti.
ERR Uudised, 05.10.2014, „Lätis kogus enim hääli Koosmeele erakond, kuid ilmselt jätkab koalitsioonis praeguse peaministri partei Ühtsus”. – http://goo.gl/bDlfCo
Aprillis toimunud ennetähtaegsed valimised tingis koalitsioonipartnerite suutmatus ühise presidendikandidaadi osas kokkuleppele jõuda. Valimised kinnitasid jätkuvat toetust valitsevatele konservatiividele. Partei VMRO-DPMNE juhitud valimisliit sai 123-kohalises parlamendis 61 kohta. Valida oli 14 partei ja valimisliidu vahel, neist 6 said esindatuse parlamendis. Valimisaktiivsus oli 63 protsenti. Samal ajal toimunud presidendivalimistel valiti tagasi ametisolev riigipea, konservatiiv Gjorge Ivanov. Juunis toetas parlament 77 poolthäälega senise peaministri Nikola Gruevski jätkamist.
Nii Esindajatekoda kui ka Senat kiitsid pärast mitu kuud kestnud debatte heaks energiareformi, mis avab riigi nafta- ja gaasitööstuse era- ja välisinvesteeringutele. Mehhiko riigiettevõttel Pemex on olnud energiaressursside uurimiseks ja kasutamiseks 75 aastat monopol. Reformi võimaldamiseks muudeti eelmisel aastal põhiseadust. Eelnõu vastu on vasakpoolsed Demokraatlik Revolutsioonipartei ja Tööpartei, kelle väitel röövitakse riik monopoli kadumisel loodusvaradest, eriti naftast paljaks.
Juulis ratifitseeris parlament assotsiatsioonileppe Euroopa Liiduga. Moldova parlamendis toetas assotsiatsioonileppe kinnitamist 59 liiget, neli hääletas vastu. Kommunistid, kellel on 38 kohta, lahkusid protesti märgiks saalist.
Norrast sai esimene nüüdisaegne Euroopa või NATO riik, kus sõjaväekohustus on sooneutraalne. Storting muutis ajateenistuse kohustuslikuks ka naistele, esimesed uue seaduse alusel sõjaväkke kutsutud naised asuvad ajateenistusse 2016. aastal, eeldatavalt aastaseks perioodiks. Vabatahtlikult on Norra naised ajateenistuses osalenud 1976. aastast. Praegu läbib ajateenistuse umbes iga kuues norralane. Naiste osakaal on olnud ligikaudu 10 protsenti kõigist ajateenistuse läbinutest.
Parlamendi mõlemad kojad kiitsid heaks kriminaalseadustiku muudatused, mida Rahvaliikumise Liit pidas kohtunikele liiga suurte õiguste andmise tõttu põhiseadusevastaseks ning esitas Konstitutsiooninõukogule taotluse seadust analüüsida. Konstitutsiooninõukogu tunnistas seaduse põhiseadusele vastavaks. Näiteks kaotatakse muudatustega miinimumkaristus, selle asemel kasutatakse edaspidi individuaalset lähenemist. Seaduses pööratakse rõhku ka vabanenud vangide sotsialiseerimise tagamise meetmetele, kohtunik võib karistuse kandnud isikule esitada täiendavaid järelevalvelisi piiranguid. Vanglakaristuse võib teatud juhtudel asendada kriminaalhooldusega. Lisati ka kuriteoohvrite õigusi parandavad sätted.
|
OSCAR-2019
|
||
Septembris valiti kaudsetel valimistel pooled Senati liikmetest (178 senaatorit). Kui kolm aastat tagasi said Senatis esmakordselt ülekaalu vasakpoolsed, siis nüüd võitsid paremjõud taas enamuse. Esimest korda jõudis Senatisse ka parempopulistlik Rahvusrinne.
Septembris toimunud Riksdagi valimistel võitis opositsioon, mis sai parlamendis 159 kohta 349-st. Viimased kaheksa aastat Rootsit valitsenud paremtsentristlik koalitsioon kogus 141 kohta. Valimistel olid vastamisi paremtsentristlik võimuliit, kuhu kuulusid peaministripartei moderaadid (84 kohta), liberaalid (19 kohta), Keskpartei (22 kohta) ja kristlikud demokraadid (16 kohta) ning opositsioon, mille moodustasid sotsiaaldemokraadid (113 kohta), rohelised (25 kohta) ja Vasakpartei (21 kohta). Immigratsioonivastane partei Rootsi Demokraadid kahekordistas oma senise toetuse ja sai 49 kohta. Valimisaktiivsus oli 85,8 protsenti. Oktoobris toetas peaministriks kandideerivat sotsiaaldemokraati Stefan Löfvenit 132 Riksdagi liiget (vastu oli 49). Poolt hääletasid sotsiaaldemokraadid ja nende koalitsioonipartner rohelised. Vähemusvalitsusel on parlamendis 137 kohta.
Nii Bundestag kui ka Bundesrat nõustusid miinimumpalga kehtestamisega. Bundestagis hääletas 8,5 euro suuruse tunnipalga miinimumi kehtestamise poolt 535 ning vastu oli viis liiget. Erapooletuid oli 61. Aastast 2015 kehtima hakkavat määra hakatakse iga kahe aasta tagant korrigeerima. Miinimumpalga esmakordne kehtestamine oli üks kantsler Angela Merkeli kolmanda ametiaja olulisemaid eesmärke.
Parlament muutis ebolahaigete varjamise kuriteoks, mille eest võib mõista kuni kaheaastase vangistuse. Justiitsministeeriumi kinnitusel on range seaduse eesmärgiks surmava epideemia peatamine. Teatud osa elanikkonnast ei usalda tervishoiusüsteemi ja võimuesindajaid ning on haigete ravile toimetamise vastu.
Slovakkia parlament sätestas põhiseaduses abielu mehe ja naise vahelise liiduna. Seadusemuudatuse poolt hääletas 123 ja vastu 18 parlamendiliiget. Eelnõu algatasid peaminister Robert Fico vasakpoolsed ja opositsioonilised kristlikud demokraadid.
Mais astus parteijuhi positsiooni kaotamise tõttu tagasi peaminister Alenka Bratušek. Poliitilise kriisi tõttu korraldatud parlamendi alamkoja Rahvusassamblee ennetähtaegsetel valimistel sai enim kohti vastloodud Miro Cerari Partei (36 kohta 88-st valitavast kohast). Korruptsiooni eest vangi mõistetud endise peaministri Janez Janša Sloveenia Demokraatlik Partei sai 21 kohta. Parlamenti pääses seitse parteid. Uueks peaministriks kinnitatud Miro Cerar pani kokku uue, kolmest parteist koosneva valitsuse. Cerar lubas ületada poliitilise ummikseisu parem- ja vasakjõudude vahel ning lõpetada poliitilise kriisi. Vanglakaristust kandval Janez Janšal lubati parlamendi avaistungil osaleda, kuid oktoobris hääletasid parlamendiliikmed tema mandaadist ilmajätmise poolt.
Suurbritannia parlamendi alamkoja riigikaitsekomisjoni hinnangul ei ole NATO valmis Venemaa sõjaohuga toime tulema ja peab kohanema, et olla valmis vastama ka „ebakonventsionaalsetele rünnakutele” liikmesriikide vastu. Komisjoni liikmed nõudsid suuremat panustamist eriti haavataval positsioonil olevate Balti riikide kaitsesse. Riigikaitsekomisjoni raport kutsus allianssi üles viima Balti liikmesriikidesse alalised väed ja sõjatehnika ning seadma regioonis sisse staabi.
Oktoobris toetas alamkoda mittesiduval hääletusel Palestiina riigi tunnustamist. Palestiina tunnustamist toetas 274 ja selle vastu oli 12 parlamendiliiget. Debatt pälvis elava rahvusvahelise huvi, eriti kuna ka Rootsi valitsus teatas soovist tunnustada Palestiina riiki. Suurbritannia ei tunnista Palestiinat kui riiki, kuid on teatanud, et võib seda teha, kui see aitab kaasa rahu saavutamisele.
Mais saatis Tai sõjaväehunta laiali valitsuse ja Senati ning võttis endale seadusandliku võimu. Tai relvajõudude ülem Prayut Chan-o-cha peatas 2007. aasta põhiseaduse kehtivuse (v.a monarhiat käsitleva peatüki osas) ning haaras pärast kuid kestnud poliitilist kaost riigis võimu enda kätte. Suvel anti välja ajutine põhiseadus ja sõjavägi määras 200-kohalise üleminekuparlamendi liikmed. Seadusandlik kogu peaks tegutsema ühe aasta. Üleminekuparlament valis peaministriks kindral Prayut Chan-o-cha.
ERR Uudised, 21.08.2014, „Tai peaministriks nimetati riigipöörde läbi viinud kindral”. – http://goo.gl/oKo40s
Oktoobri lõpus toimunud parlamendivalimised võitis ilmalik partei Nidaa Tounes ehk Tuneesia Kutse. Esialgsetel andmetel võitis partei 217 parlamendikohast 85. Islamistlik võimupartei Ennahda sai 69 kohta. Tuneesia üleminekut demokraatiale pärast 2011. aasta rahutusi on peetud edulooks regioonis.
ERR Uudised, 30.10.2014, ”Tuneesia parlamendivalimised võitis ilmalik partei”. – http://goo.gl/uWKN0C
Parlament andis valitsusele loa viia relvajõud Süüriasse ja Iraaki võitlema äärmusrühmitusega Islamiriik. Selle poolt oli 298 seadusandjat. Ühtlasi lubati samaks otstarbeks võõrvägede liikumist läbi Türgi. Aasta aega kehtiv mandaat on väga ulatuslik, kuid ei kohusta Türgit relvajõude Süüriasse ja Iraaki saatma.
Septembris ratifitseeris Ülemraada Euroopa Liiduga sõlmitud assotsiatsioonileppe. Leppe poolt hääletas 355 saadikut. Samaaegselt ratifitseeris leppe ka Euroopa Parlament. Vabakaubanduslepingu jõustamine otsustati poolte kokkuleppel lükata edasi 2016. aastani. Leppe peavad ratifitseerima ka EL-i liikmesriigid.
Ülemraada võttis vastu seaduse, mis annab riigi separatistlikule idaosale kolmeks aastaks piiratud autonoomia, näiteks õiguse kasutada riiklikes institutsioonides vene keelt ja korraldada kohalikud valimised. Presidendi esitatud eelnõu oli osa 5. septembril separatistidega sõlmitud rahuleppest viis kuud kestnud verise konflikti lõpetamiseks. Ettepanekud peaks soodustama detsentraliseerimist, tagades samal ajal riigi suveräänsuse, territoriaalse terviklikkuse ja iseseisvuse.
Oktoobri lõpus toimunud Ülemraada ennetähtaegsetel valimistel said suure toetuse Euroopa-meelsed parteid. President kuulutas valimised välja pärast valitsuskoalitsiooni lagunemist. Üllatuslikult sai presidendi Petro Porošenko Blokk oodatust vähem hääli, kuid seda kompenseeris peaminister Arseni Jatsenjuki uue partei Rahvarinde toetus. Valimistel tugevat opositsiooni ei olnud. Valimised andsid riigile parempoolse parlamendi, mis võimaldab presidendil oma lubadusi ellu viia.
Aprillis toimunud parlamendivalimised võitis taas peaminister Viktor Orbáni Fidesz-KDNP partei, mis sai 199-kohalises parlamendis 133 kohta. Ungari Sotsialistliku Partei juhitud valimisliit sai 38, opositsiooniline parempoolne partei Jobbik 23 kohta. Partei Poliitika Võib Olla Teistsugune sai 5 kohta. Esimest korda rakendati 2012. aastal vastu võetud valimisseadust. Ühemandaadilistest enamusvalimise põhimõtet järgivatest ringkondadest valiti 199-st saadikust 106, ülejäänud 93 mandaati jaotati parteinimekirjadele antud häälte alusel. Valimisaktiivsus oli 61,7 protsenti.
ERR Uudised, 07.04.2014, „Ungari valimised võitis etteaimatavalt valitsev partei”. – http://goo.gl/RDorci
Juunis võttis parlament vastu seadusemuudatused, mis kehtestasid meediale 40 protsendini ulatuva reklaamimaksu. Maks kehtestati väidetavalt koolide arengu rahastamiseks. Reklaamimaksuseadus võeti vastu 144 poolthäälega, vastuhääli anti 30.
Aprillis kiitis Föderatsiooninõukogu heaks seaduse, mis võrdsustab blogijad sisuliselt ajakirjanikega. Blogijad, kelle veebilehte vaadatakse päevas üle 3000 korra, peavad oma isiku avalikustama. Sotsiaalmeedia väljaanded peavad kasutajate andmeid pool aastat säilitama. Tegemist oli osaga massimeediat ja internetti puudutavatest seadusemuudatustest, mis on põhjustanud demokraatiameelsete aktivistide ja tehnoloogiaspetsialistide meelepaha. Pärast eelnõu vastuvõtmist Riigiduumas lõpetas otsingumootor Yandex blogide kasutatavuse statistika näitamise.
Juunis tühistas Föderatsiooninõukogu president Vladimir Putini soovil volitused relvajõudude kasutamiseks Ukraina pinnal. Ettepaneku poolt hääletas 153 ülemkoja liiget, vastuhääli anti üks. Presidendi sõnul on ta huvitatud tingimuste loomisest Ukraina rahuprotsessiks.
Septembris kiitis Riigiduuma ilma debatita heaks eelnõu välisosaluse piiramisest meediaettevõtetes 20 protsendile. Lisaks ei tohi meediaettevõtteid asutada välismaalased, kodakondsuseta ja topeltkodakondsusega isikud. Eelnõu läbis Riigiduumas kiirelt kaks lugemist, selle vastu hääletas vaid kaks parlamendiliiget. Seaduse kiitis heaks ka Föderatsiooninõukogu ning allkirjastas president. Seadus jõustub 2016. aastast, ettevõtetel on aega ümberkorraldusteks 2017. aastani.
|
OSCAR-2019
|
||
Alfaalfa on toidule lisatud soole mikrofloora stimuleerimiseks. Mineraalide kelateerimine (valguga katmine)
Siis selline küsimus,et milliseid merisea toite teie kasutate?(võimalusel pange pilte ja sisaldus)Kust ostate?Palju maksab ja kuidas teie meriseale meeldib?
XtraVital-it olen ostnud neile ja meeldis. Witte Moleni kohta ei tea midagi öelda, sest meil neid ei müüda. Praegu ostame Vitakrafti Life sarja. Seal on Power, Wellness, ja Sunshine. Need on meie sigade lemmikud. Näevad nad välja sellised:
Ainult parempoolne äär on igalühel teistsugune, vastavalt sellele mida ta sisaldab. Vitakraft Menu ostsime ka ükskord, aga see ei meeldinud üldse.
Sluisi oleme ka ostnud, aga sellesse suhtuti umbes nii, et no kui midagi paremat süüa ei ole, siis võib kah.
Siis oleme ostnud veel igasuguseid toite, milledel olid mingid kahtlased tundmatud nimed ja ega neid eriti ei söödud ka. Aga oli üks roheline pakk, mille nimi kohe üldse meelde ei tule, mida söödi ka isuga.
Mina ei usu neisse värvitud saiatükkidega ning lakitud teradega toitudesse, mis rohkem inimese silmailu kui looma heaolu silmas pidades tehtud. Seega minu notsud saavad graanultoite. Põhiliseks toiduks on meil Viljandi söödatehase küülikute graanultoit. Seda saame me Tartust Võru tänava väikesest loomapoest 10 krooni/kilo. Sinna sisse segame me reeglina mõnda teist graanultoitu.
Tean küll, et üldiselt ei soovitata küülikute toitu, kuna seal on vähe C-vitamiini sees, kuid kuna ma annan neile pidevalt C-vitamiinirikast värsket toitu, siis ei ole leidnud põhjust muretsemiseks. Toit maitseb neile väga ning süüakse viimse graanulini ära, pole probleemi, et peaks poole toidust minema viskama. Lisaks veel üks tähelepanek - Proxy ja IP elasid mul nende üles vuntsitud värviliste lakitud toitude peal ja mõlemad surid väga noorelt, samas kui Preili ja Ruuter on mõlemad juba 4 aastased ning vägagi tublid ja agarad notsupreilid (loomulikult ei pruugi see kusagilt otsast seotud olla, aga lihtsalt tuli selline mõte).
Minu notsikud söövad ka tavaliselt Sterni aga nüüd täna sai Stern otsa ja oli vaja uut kuivtoidupakki. Selveris vaadates ei olnudki seal muud, kui see Vitakraft Life mingisugune. Tundus suht OK aga ma päris rahule sellega ei jää ja millalgi ostan Sterni ka kõrvale.
Meie proovime ka praegu Sluist, kuid millegipärast eriti peale ei lähe.. Vitacrafti Life Powerid eriti peale ei lähe, kuid on mingi 1 Vitacraft, mida nad on nõus hea meelega sööma, kuid reaalselt toidu kadu on siis suur. Nimelt nad söövad sealt kõik muu välja, kuid mingid terad jätavad alles.. Seega pool pakist viskan ma ikkagi minema..
Kuna me nüüd vahetasime proovi mõttes toitu, siis esimestel päevadel läks Possu üle nö säästureziimile ehk siis ta kraapis kuivtoidu nõu ümber oleva pinna ülesse, sest seal oli veel head ja paremat eelmist kuivtoitu
Mu notzikud söövad Sluisi, dr. Sterni meriseatoitu, ja siis vahel ka seda Puik'i firma original toitu. Üldiselt teen ma nii, et kui mõni toit otsa saab, siis ma ostan teist sorti..et siis on neil vaheldust ka.
Paki pealt tundus toidu plussiks ka see, et ta ei sisalda mingeid värvilisi kuivikuid ja on graanulite kujul.
Kõige rohkem üllatas mind pakki avades toidu välimus - see meenutab koeratoitu, sellised suured pallid. Minu merisead seda toitu eriti hea meelega ei söö, kuna neid palle ei saa ju kohe alla kugistada, peab väiksemateks tükikesteks närima, et üldse suhu mahuks. Samas see toit sobib minu meelest hästi merisigadele, kes oma kuivtoidu ruttu ära söövad ja siis lisa nõuavad - selle suurepallilise toiduga on neil pikemaks ajaks tegevust. Sama toitu oli ka tavalise karvapikkusega merisigadele ja valida sai veel noore, täiskasvanu ja vana merisea variandi vahel.
Paki peal lubatakse ka ohtralt vitamiine, aga võrreldes Dr Sterni toiduga olid vitamiinide kogused seal poole (või veelgi enam) väiksemad. Näiteks C-vitamiini oli 404 mg/kg, aga Dr Sternis oli üle tuhande mg/kg. Samas ei tea ma, kui suurt kogust vitamiine merisiga vajab, võibolla Dr Stern on hoopis üle-vitaminiseeritud?
Praegu on mul kaks kaussi kuivtoiduga ees, ühes Vitakraft ja teises Dr Stern. Alguses panin need ühte kaussi segamini, aga siis lihtsalt tõsteti segavad pallid kausist välja
Minu sead söövad neid samu kahte sööki, mis Kissu omad. Panen kaks osa dr Sterni ja ühe osa Versele laga toitu.
Mulle ei meeldi need värviliseks ilustatud söögid, lihtsad graanulid on kõige etemad, loomad ei vali, vaid söövad valimatult kõik ära
See sisaldab võilille, apteegitilli ja nõgest ning igasugu muid koostisosi. Toit on granuleeritud (lillekujulised). Müüakse kahes suuruses - 300g (35kr) ja 2kg (167kr). Ainuke koht, kus olen näinud seda Tallinnas müügil, on Tatari tn loomakliinik.
Alguses nagi ikka, ei meeldinud notsudele uus toit. Segasin seda siis vana toiduga ning kui vana toit otsas, siis oli neil valida, kas kuivtoit või mitte midagi. Nüüd krudisetakse alati, kui seda neile kaussi panen ja nõutakse juurede, kui otsa saab. Ennem ostsin väiksema paki, kuid see sai alati ruttu otsa ja alati nädalavahetusel, kui kliinik kinni. Siis ei jõudnud seda kisa ära kuulata.
Kusjuures, ma vaatasin ka paar nädalat tagasi, et Rapla loomapoodi/kliinikusse oli uus merisea toit tulnud (see ongi see millest Triini22 räägib). Siiani pole ma julenud seda proovida kuna kogemused näitavad, et igasugused uued toidud minu notsudele kohe kuidagi ei meeldi Samas, niipalju kui ma näinud olen siis selle firma kuivtoite ikka ostetakse päris tihti ning sellel tundub olevat sihuke keskmine minek.
MUl on ka see triini22 polt välja toodud toit. Poes (Pärnu Kaubamajaka poest- kett kuhu kuulub ka veterinaari teenused Pärnus) ütles et see on nende toodetest kõige kvaliteetseim merisea toit. Minu notsikule meeldib ja mulle meeldib kuna ta ei saa sorteerida. Kõik on ju ühesugused.
Täiesti juhuslikult, saatuse õnnena sain mina selle nö "proovipakiks" (jutt käib ikka veel sellest triini22 näidatud toidust). Kohe koju jõudes tegin paki lahti ja lasin merisigadel ära proovida. Praeguseks võin öelda, et algus on palju tõotav(toitu ei võõristatud eriti kaua ning asuti koheselt sööma). Lõhn oli sellel küll imelik aga eks harjub ära (meenutas minumeelest natuke niidetud muruniiduki heina millele on õli peale valatud vms ). Toidu kuju oli küll suht armas (kuigi mina arvasin koguaeg, et seal ikka muid asju ka sees on mitte ainult heinagraanulid). Oma põssasid teades, arvan et nad seda eriti kaua ei söö. Seetõttu hakkan seda ilmselt nende tava kuivtoidule sisse segama.
Mina annan poemüüja pakutud toitu mis on nende arust parimad.mina tean peaaegu kõiki toite sest ma olen uurinud mis on parim.
Aga Villu. Äkki sa siis räägiksid meile/mullegi mis on siis see parim ja miks need teised toidud mida Sa kõik tead ei olnud nii parimad. Kohe huvitav oleks teada lihtsalt, et mis teiste toitude head/halvad küljed siis kõik on Äkki ei peaks siis enam nuputamagi, et mis see kõikidele merisigadele parim on.
Muide, ma müüjate soovitustes nii kindel ei oleks, sest enamasti on nende jaoks parim toit see mida kõige rohkem ostetakse (ükskõik kui kvaliteetne see tegelikult on).
Kindlasti on ka erand müüjaid aga nii ma olen enamasti aru saanud selle müügi mõttest. Pigem usun ikka foorumite jutte edasi.
Vitakraft on sellepärast hea,sest seda ostetakse palju ja on palju vitamiine ja toidu segusid.Dr.stern ei ole sellepärast hea,sest seal pole segu vaid on ainult graanulid ja sinna juurde peaks juurde andma veel mingit segu.Sluis on ka hea,sest seal on vitamiine,on erinevaid toiteaineid ja ei pea selle kõrvale veel midagi ostma(kuivtoitu).Nature select on hea toidusegu seal on väikseid oksi,aga see lõhnab väga tugevasti.Ma enam väga ei mäleta neid mis teil siin on,sest mul endal küülik.
Villu, Dr. Stern on just hea sest on granuleeritud ja seal ei ole meriseal võimalik valida parima tüki vahel. Graanulites on seal igasuguseid erinevaid asju, mitte ainult üks aine nagu sina arvad. Minu merisead lasevad kausist nagu tolmuimejaga üle, kui Sterni neile annan, neile kohutavalt maitseb. Sluis pole JUST hea, soovitatakse seda mitte osta. Niiet sinu suured ja head teadmised polegi enam niivõrd suured ja head, kui ennem.
See, et loomale ei maitse, ei tähenda veel, et toit ise hea ei oleks. Ega loom mõtle, kas toit on kasulik või mitte - igaüks nokib ikka endale kõige meelepärasema välja. Omaniku asi on jälgida, et tema loom kõik vajaliku kätte saaks.
Viimati poes käies oli Dr. Sterni toit otsas ja valisin siis asemele Versele Laga "Cavia Crispy" toidusegu. Kodus avastasin, et see oli värvilisi saiatükke täis nagu mingi odav Zippy.
Ma huvi pärast käisin paaris USA meriseafoorumis (www.Guinealynx.com ja www.guineapigcages.com) (meile lähemate riikide omi asjalikke kahjuks ei leidnud, eriti kus keelest ka aru saaks) vaatamas, milliseid kuivtoite nemad annavad ja mida üldse arvavad erinevatest toitudest. Mõtlesin, et ehk on teistelgi huvitav lugeda, kuidas siis Ameerikamaal asi käib. Leidsin järgnevat:
* kuivtoidusegud, mis ei ole graanulite kujul, on halvad ja neid ei tohiks üldse anda (sisaldavad ebavajalikke või kahjulikke aineid, ameeriklased on ka veendunud, et terad ja pähklid kujutavad endast lämbumisohtu).
* kuivtoidu peamiseks koostiseks peab olema lutsern (meriseapoegadele, tiinetele või imetavatele emastele, muidu viletsakestele) või timut (täiskasvanud seale). Lutsern sisaldab palju kaltsiumit ja seepärast teda täiskasvanud loomale tavaolekus ei soovitata (või kui, siis väike annus).
* kuivtoit ei tohiks sisaldada maisi, loomseid rasvu ja taimede subprodukte (taimede subproduktid pidid olema jäänused, mis jäävad taimedest järgi pärast seda, kui neist on inimestele toidud valmistatud, ja seega on tegemist vähese toiteväärtusega "rämpsuga"), näiteks peedijäänused pidid olema levinud täiteaine kasside, koerte ja näriliste toitudes. Täpsemalt saab lugeda siit.
Minul kodus on praegu Dr.Sterni toit ja Versele Laga Cavia Crispy ning eelneva põhjal võib öelda siis, et Cavia Crispy ei kõlba kuhugi (tegelikult mu merisead arvavad ka nii, viingi selle toidu ehk Võrru küülikule) ning Dr. Stern on isegi küllaltki sobiv toit (eriti notsupoegadele ja notsuemmedele, kuna koosneb poolenisti lutsernist), ainult natuke toitainete mõttes "saepuru" on sees peedi - ja kartulikiudude näol.
Igatahes pööran nüüd tulevikus suuremat tähelepanu meriseatoidu etikettidele. Kahjuks olen tähele pannud, et mõnel toidul on need ülimalt napisõnalised, nii et pooled asjad mainimata (nt Cavia Crispy sees on ilmselgelt rohkem asju kui pakil kirjas), või siis on eestikeelne tõlge puudulik/vigane.
Mul on tekkinud huvi isegi selle vastu, et kuskilt välismaalt mõnd kvaliteetset toitu sebida. Kunagi keegi siin foorumis pakkus võimalust, aga siis tundus liigne peenutsemine (aga kes teab, võibolla ongi? ).
Sai siis oma nädala eest ostetud uus toit merisigadele Bunny Feast Meadow Herbs https://www.zooplus.co.uk/shop/rodents/ ... nny/110217 ja teise sarnase toote aga lisanditega. Endapoolsed kommentaarid oleks, et toit oli väga hea lõhna ja välimusega, sead aga ei arvanud algul midagi sellest. Nüüdseks on juba harjunud ja läheb keskmise tempoga alla. Toit on suhteliselt kallis aga jutt, mis poemüüja(keda usaldan)rääkis oli hea. Kas keegi on sellest mingil arvamusel? Kas tasub seda toitu ka suuremates kogustes tulevikus osta või jään katsetus tasemele?
Toit ei lähe üli hästi loomedel alla aga kui jutt, mis räägiti kvaliteedist siis nende tervise nimel võin investeerida ja neid seda sööma sundida ka:D
Muidu, kas keegi Eesti suuremates ja odavamates kogustes merisea kvaliteet kraanultoitu sisse ka toob?
Eva4 on midagi maininud aga kuna läheb interneti müüki siis kahtlen selle kättesaamis hinnas ja kohale toomis kiiruses aga kuna veel osta nii kui nii ei saa siis uurin muud pinnast.
Kirjelduse järgi tundub küll hea toit. Kust sa ostsid seda toitu? (Ja Science Selective toitu)? Mulle tundub, nagu Tartu oleks eriti mahajäänud linn, siin ei ole sellised häid toite üldse näinud
Tallinnas olen ma näinud Science Selective toitu müügil vaid tatari tn loomakliinikus, seda mammu17 proovitud toitu pole siin isegi mitte näinud, aga tundub huvitav.
See Bunny toit on uus ka meie linnas. See just oli tulnud Pärnu uude Bosse poodi. Arvatavasti võib seda siis leida ka teistest Bosse poodidest. Pakid meil olid veel väikesed aga müüja lubas uurida suuremate pakkide kohta.
Ostsin ka täna Bosse'st prooviks seda Bunny kuivtoitu. Meie põrsapreilid, kes pole just suurimad graanulite sõbrad, võtsid vähemalt proovida . Üsna pika hambaga küll. Elame näeme...
Science Selective toitu olen ma Tallinnas müügil näinud ka Västriku vet.apteegis ja Billy loomakliinikus. Selle praakisid aga meie põrsad välja. .
|
OSCAR-2019
|
||
Ingvar Villido (sündinud 2. märtsil 1962[1]) on eesti koolitaja ja ettevõtja. Ta on Lilleoru keskuse rajaja ja koolitusjuht.
Villido on alates 1992. aastast õpetanud nn teadlikkuse rakendamise tehnikaid ja joogat.[2] Tema eesmärgiks on aidata inimestel väljuda automaatsetest käitumismustritest, mida ta nimetab vanaks paradigmaks, et inimesed saaks minna üle teadlikule tegutsemisele kui uuele paradigmale.
Ta on loonud Teadliku Muutuse Kunsti (TMK) kursustesarja, mida pakub oma ettevõtte Human OÜ kaudu. Sarja tutvustuse kohaselt annab see "vahendid, millega muuta iseseisvalt oma kroonilisi harjumusi, probleeme, hoiakuid ning uskumusi iseenda ja teiste suhtes" ja võimaldab "vabastada end ise kannatustest".[3]
Villidol puudub teaduslik väljaõpe. Selle asemel on tal isiklik kogemus ja mitmete vaimsete õpetajate pühitsused.[4]
Ingvar Villido sündis 2. märtsil 1962 ja on pärit Tartumaalt.[5] Tema ema on eesti ja isa vene rahvusest.[6] Villido isapoolsed vanavanemad olid mõlemad Tartu Ülikoolis omandatud kõrgharidusega: vanaema lõpetas agronoomia-kodunduse eriala ja vanaisa oli hariduselt insener-geoloog.[7] Villido emapoolne vanaema pidas mõisas virtina ametit, vanaisa oli puusepp.[8]
Umbes 15-aastaselt leidis ta ajakirjast Ogonjok hingamistehnika kirjelduse, mida enda peal katsetama hakkas.[9] Mõni aeg hiljem hakkas ta käima karate treeningus.[9]
Lapsepõlve ja õpingute perioodi iseloomustades on hiljem öeldud, et Villido sai sealt kaasa hooliva suhtumise loodusse ja uuriva insenertehnilise mõtteviisi koos praktilise huviga inimlike ja looduslike süsteemide toimimise vastu.[11]
Kutsekooli lõpetamise järel oli Villido kaks aastat Nõukogude armees kohustuslikus ajateenistuses. Sõjaväes aega teenides kohtus Villido endast aasta võrra noorema mehega, keda loeb oma esimeseks õpetajaks. Kaliningradist pärit mees õpetas Villidole Hiina võitluskunste, akupunktuuri ja agni-joogat. Villido sõnul oli see tema "seesmise teekonna" alguspunkt.[10]
Ajateenistusest vabanedes hakkas Villido otsima võimalusi õpingute jätkamiseks. Ta osales õpetaja Antonovi (Vladimir Antonov) radža-jooga ja buddhi-jooga kursustel, alguses Viljandis, seejärel Venemaal.[9] Õpingud Antonovi koolis kestsid mitu aastat.[10] Õpingute lõpetamisega kaasnes luba ja õnnistus alustada õpetamist Eestis.[12]
Venemaalt naastes puutus Villido 1991. aastal kokku toonase Eesti joogakogukonna liidri Holger Oidjärvega, kes tegi Villidole ettepaneku joogat õpetama hakata.[13]
1992. aastal alustas Villido Tallinnas radža-jooga ja buddhi-jooga (kasutatakse ka nimetust radža-buddhi jooga) treeningute juhendamist. Huvi kursuste vastu oli suur, kursustel osales sadu inimesi.[12]
Villido sõnul tuli tal ühel hetkel langetada valik, kas pühendada end karjäärile ärimaailmas või jooga õpetamisele, mõlemaga korraga jätkata polnud võimalik. Ta küsis oma õpilaste käest nõu ja need soovisid, et Villido jätkaks õpetajana, lubades omalt poolt materiaalset tuge.[14]
Ajal, mil Villido töötas veel ärimaailmas, oli ta ostnud soise ja tühja maatüki Tallinna külje all, kuhu oli plaaninud rajada kodu oma perekonnale.[9] Tegemist oli endise Lilleoru talu maaga.[15]
1996. aastal lõpetas Villido treeningute andmise Tallinnas, sest tundis, et ei suuda oma õpilasi enam aidata ja peab end ise harima. Ta ütles õpilastele, et need, kes tahavad, leiavad ta Lilleorust. 10–20 inimest järgnes Villidole, talgute korras puhastati maatükk võsast, ehitati varjualused, hiljem esimene maja. Nädalavahetuste ajal kuulati ja praktiseeriti õpetusi: Carlos Castanedat, Osho tehnikaid, dzogtšeni, šamanistlikke praktikaid jm. Villido on seda hiljem iseloomustanud erinevate praktikate kompamisena. Lisaks uuris ja kasutas Villido ka taimeravi.[16] Koht hakkas üha rohkem inimesi ligi tõmbama. Koos tegutsemise käigus sai eesmärgiks Lilleorus ühise õppimiskoha rajamine.[9][12]
Aastate jooksul sai Villido pühitsused erinevate vaimsete traditsioonide liinide õpetajatelt: Drikung Kagjü koolkonna pealaamalt Drikung Kyabgon Chetsangilt, dzogtšeni koolkonna õpetajalt Chögyal Namkhai Norbult, budistlikelt õpetajatelt Drubwang Konchok Norbu Rinpochelt ja Chhimed Rigdzin Rinpochelt ning maha-avataara Haidakhani Babaji aašramite endiselt juhilt Shri Munirajilt.[12]
2003. aastal külastasid Lilleoru keskust kolm budistist rändurit. Nad tõid endaga kaasa Marshall Govindani (Yogacharya M. Govindan Satchidananda) raamatu "Täiuslikkuse tee. Krija jooga meistrite elu ja õpetus" venekeelse tõlke. Villido süvenes raamatusse ja mõistis, et raamatus on kokku võetud kõik praktikad, millega Lilleorus seni tegeldud oldi. Ta lasi ühendust võtta organisatsiooniga, mille nimi oli raamatus ära toodud, milleks oli Babaji kriya-jooga Kanada keskus, ja kutsus sealsed õpetajad Eestisse õpetama.[18]
2004. aastal külastas Lilleoru keskust Kanada kriya-jooga keskuse õpetaja, acharya (meistri kvalifikatsiooniga õpetaja) Durga Ahlund ja viis Lilleorus läbi kriya-jooga esimese astme pühitsuse.[18]
Järgnes praktiseerimise periood ning teise ja kolmanda astme pühitsused. Ühel järjekordsel Lilleoru keskuse külastusel tegi Marshall Govindan Villidole ettepaneku hakata kriya-jooga õpetajaks. Villido võttis ettepaneku vastu[19] ja pärast ettevalmistusperioodi pühitses Govindan Villido 2007. aasta mais[20] kriya-jooga õpetajaks (acharya'ks). Koos pühitsusega sai Villido endale vaimse nime Ishwarananda.[18]
Pärast kriya-jooga õpetajaks saamist hakkas Villido andma kriya-jooga esimese ja teise taseme pühitsusi.[19] 2016. aasta augustis sai Villido Marshall Govindanilt loa pühendada õpilasi kriya-jooga kolmanda astme tehnikatesse.[12] 2018. aasta seisuga oli Villido joogaõpilaste seast välja kasvanud 37 kriya hatha jooga juhendajat, kes Eesti eri paigus kriya hatha jooga tunde andsid.[12][21]
Kriya-jooga õpetamisega tegeldes märkas Villido, et tema õpilased ei saanud kriya-joogaga õigesti hakkama: teadlikkuse rakendamist nõudvad tehnikad muutusid aja jooksul automaatseteks tegevusteks, mis polnud kooskõlas õpetuse algpõhimõtetega, ja tehnikad kaotasid oma mõju.[22] Joogaõpilaste vähene teadlikkuse kasutuse oskus ja puudulik keskendumisvõime takistasid kriya-jooga tehnikate praktiseerimist.[12] Villido uuris käitumuslike automatismide tekke põhjuseid ja selgitas välja lahendused nendega toime tulemiseks.[23] Talle sai selgeks, et leitud lahendused sobivad ka tavainimestele, kellel pole huvi kriya-joogaga tegelemise vastu ja kes ei soovi n-ö kaasaegset elustiili muuta.[24] Sellest sai alguse Teadliku Muutuse Kunsti (TMK) viieosaline kursustesari.[25] Enne 2014. aastat kandis kursustesari nime "Enesemuutmise kunst".[26][27] TMK esimene avalik kursus toimus 7.-8. märtsil 2008.[28]
Villido on öelnud, et TMK tehnikaid saab õpetada Eesti kultuuriruumis võõrastena tunduvate osiste lisamiseta ja et TMK tehnikad ei sunni õpilast tavaelust loobuma.[29] Pärast kursuse loomist on Villido TMK tehnikaid ja nende seletusi lihtsustanud, täiendanud ja edasi arendanud.[30] Villido on Teadliku Muutuse Kunsti kursustesarja nimetanud ka joogaks ettevalmistavaks etapiks.[31]
Alates 2010. aastast on TMK kursused toimunud ka välisriikides: Austrias, Saksamaal, Luksemburgis, Taanis, Soomes, Makedoonias, Venemaal, USAs ja Brasiilias.[12]
Villido pakub Teadliku Muutuse Kunsti kursuseid ettevõtte Human OÜ kaudu. Ettevõte asutati 27. juunil 2013.[32] 2014. aastal sai Human OÜ 3848 euro suuruse kahjumi, 2016. aastal teenis aga 226 013 eurot puhaskasumit, olles sellega Eesti kõige kasumlikum eneseabikoolituste müügiga tegelev ettevõte.[33] Äripäev nimetas Human OÜ 2016. aasta Eesti edukaimaks koolitusettevõtteks.[34]
Kursustesarja ühe osa tasu jäi Eestis aastal 2012 vahemikku 70–115 eurot[35] ja aastal 2017 vahemikku 290–490 eurot[33]. USA-s Californias oli kursustesarja esimese osa tasu 2018. aasta novembris 375 dollarit.[36]
Lisaks Villidole õpetavad Teadliku Muutuse Kunsti kursusi Eestis veel mitu inimest: alates 2016. aastast Ville Jehe ("ettevõtlikele inimestele suunatud TMK"),[37][38] alates 2018. aasta esimesest poolest Aigi Vahing ("Teadliku Muutuse Kunst I-II sõltuvustest vabanemiseks")[39][40] ning alates 2018. aasta teisest poolest Helena Lass[41] ja Tarvo Tobbi[42].
2018. aasta veebruari lõpus ilmus Ingvar Villidolt raamat "Emotsioonid. Inimkonna suurim sõltuvus".[43] Raamatu on Ingvar Villido Teadliku Muutuse Kunsti I–II kursusel kuuldu põhjal kirja pannud Inga Raitar.[44] Raamatu üks eesmärke on olla abimaterjaliks TMK I–II kursuse läbinud inimesele.[44] Raamat "Emotsioonid. Inimkonna suurim sõltuvus" oli müügile tulemise järgsel nädalal Apollo ja Rahva Raamatu kaupluste kõige müüdavam paberformaadis teos[45] ja Rahva Raamatu 2018. aasta esimese poolaasta kõige enim müüdud raamat.[46]
Villido on olnud esinejaks mitmel konverentsil (sh Psühholoogia aastakonverents, Teadliku Ettevõtluse Konverents, JCI Be Wise konverents, Password jm).
2016. aasta juulis viis Villido Saksamaal Karlsruhe Tehnikaülikoolis toimunud uurimisseminaril läbi töötoa "Awareness as the Key Aspect in (Un)sustainability" ('teadlikkus kui jätkusuutliku või jätkusuutmatu arengu võtmeküsimus').[47] Seejärel kutsuti Villido kaasautoriks kirjastuse Routledge raamatule “Personal Sustainability. Exploring the Far Side of Sustainable Development”, mis ilmus 2018. aasta märtsis.[48]
29. aprillil 2018 osales Villido Norras toimunud konverentsi "Emotion Revolution" poster session'il, kus tutvustas oma lähenemist emotsioonide rollile isikliku jätkusuutlikkuse saavutamisel.[49]
Inimese ja keskkonna suhetest on Villido öelnud: "Tänapäeval juhib meid "tarkus", mis toob üha enam ja enam lähemale üleüldist ökokatastroofi. Kõik maailma probleemid tulenevad faktist, et me ei pea vastutama oma tegude eest kaugemas laiemas perspektiivis. Meile on õpetatud teadmine, et elame ühe bioloogilise elu. Selles valguses ongi inimelu täiesti mõttetu ajalooline kordus ja looduse õgimine. Inimese tegeliku olemuse mitteteadmine viib praegu maailmas toimuvate tagajärgedeni."[50]
Villido visioon on teadlikkuse kui primaarse vahendi kasutusele võtnud ja iseendaks saanud "inimene Human 2.0", kes on viinud oma automaatsete reaktsioonide hulga miinimumini ja on loomulikult heatahtlik, aus, järjepidev, arukas ja inimlik.[viide?]
Uuest paradigmast rääkides on Villido öelnud: ”Kõiki tegevusi viiakse läbi isiklike tunnete ja mõtlemise ajel. Sellised ajendid on kõigil. Nii on see olnud ja on. Ma nimetan seda vanaks paradigmaks. On olemas ka üks uus paradigma – teadlik tegutsemine. Selle puhul ei ole primaarsed mitte tunded ja mõtlemine, vaid hoopis olulise ja ebaolulise eristamine, taip, intuitsioon, inspiratsioon, toimuva teadvustamine ja tegelikkuses orienteerumine ning vastav tegutsemine – arukus.”[51]
Raamatu "Emotsioonid. Inimkonna suurim sõltuvus" järelsõnas on öeldud: "Õpilased kirjeldavad Ingvar Villidot kui sügavalt inimlikku, lihtsat, põhjalikku, kannatlikku ja loomult positiivset inimest, kes on intensiivse joogapraktika kaudu jõudnud isikliku vabanemiseni, kuid ometi pühendanud oma elu teiste aitamisele."[52]
Villido õpilane Ville Jehe on Ingvar Villidot iseloomustanud "üdini praktilise inimesena", kelle hüüdnimeks võiks olla Puusepp – Lilleorus käies võinud varem Villidot sageli kohata kas mööblit tegemas, puitu lihvimas, hööveldamas, laudu lõikamas või mingit materjali ette valmistamas. Jehe sõnul tunneb Villido hästi masinaid ja teda polevat haruldane traktori või ekskavaatori roolis istumas näha. Jehe on nimetanud Villidot "renessanss-meheks", kes suudab iga töö jaoks asjad ära teha.[53]
Villido, Ingvar (2018). "Emotsioonid. Inimkonna suurim sõltuvus". Tallinn: Human. ISBN 9789949984886
↑ Tiina Kaukvere. "Eesti inimesed tahavad elama õppida". Postimees.ee, 12. jaanuar 2018. Kasutatud 30. septembril 2018.
|
OSCAR-2019
|
||
Eesti esimese H&M-i avamiseni on jäänud vähem kui kaks nädalat! 14ndal septembril avatakse Rocca al Mare keskuses esimene pood ja usun, et väga paljud eestlased on juba ammu H&M-i kodulehel silma peal hoidnud ja peas väikesed soovinimekirjad valmis teinud, mida nad sinna jahtima lähevad.
Mind on H&M-i alati tõmmanud nende pesu, ehted-aksessuaarid ning ikka ja jälle ilmuvad esemed, mis näevad välja, nagu need võiksid olla ostetud hoopis kusagilt hingematvalt kallist disainibutiigist. Näiteks nende sügiseses kollektsioonis, millest kirjutasin lähemalt SIIN on nii mitu asja, mida ma endale tahaks, kasvaks vaid mu akna all see pagana rahapuu....
Igatahes, olge valmis, sest 14. septembril on suur Grand Opening (klikka peale, et näha Facebooki eventi), kus jagatakse ära hulgaliselt kinkekaarte ja muid ägedaid üllatusi! AGA... kümnel teist on võimalik Eesti esimest H&M-i külastada ja seal šopata juba varem ning seda loomulikult koos sõbraga! ;)
12. septembril kell 20 toimub suur VIP Shopping Event, kus koos kõik kõige teadlikumad moeinimesed ja loomulikult sületäis erinevaid staare ja kuidas saakski ilma pressita? Ka mina olen sinna minemas ja mul on ülihea meel kinkida see võimalus ka kümnele (noh, kokku kahekümnele ;)) blogilugejale! Mis saaks olla parem, kui järjekorras ootamise ja rahvamassis trügimise asemel DJ Heidy Purga saatel poodi uudistada, suupisteid ja kihisevat nautida ning kaks päeva enne teisi eestlasi H&M-s šopata!? ;)
Loosi läheb 10 kutset, kõigil kutsetel ka +1 ehk võta-sõber-kaasa võimalus! Mida siis teha, et olla üks õnnelikest?
2. Jäta selle postituse alla kommentaar, miks sina juba H&M-i avanemist ootad ja võid lisada, millised on su lemmikkaubad selles poes. Lisa kindlasti ka oma täisnimi, vanus* ja meiliaadress! Kommentaari võib sisestada ühe korra! NB! Kommentaarid lähevad esialgu modereerimise alla, seega kui sa kohe oma kommentaari ei näe, ei tähenda see, et see läbi ei tulnud!
NB! Kuna tegu on õhtuse üritusega, kus tõenäoliselt serveeritakse ka alkoholi, ei võta ma endale õigust loosida kutseid alla 18-aastastele! Sorry! :(
Ootan poe avanemist, kuna ehted on seal alati super ilusad ja omanäolised :) ja kui Eesti kardab, et hakkab nüüd ühtemoodi riides käima, siis just ehteid saab sajal erineval moel kanda:)
Ma ootan, kuna ma pole kunagi käinud üheski H&M poes nii, et ma tulen sealt välja tühjade kätega, sest nende smart casual kauba valik on lihtsalt nii suur.
Poe avamist ootan väga, kuna H&M on alati olnud väga hea ja suure kaubavalikuga, kust pole kunagi pidanud tühjade kätega lahkuma. Samuti on kvaliteet ja hind väga normaalses suhtes, mida tihtipeale Eesti poodides ei ole ;). H&m-st on kogunenud absoluutselt kõike, pesu, ehteid, seelikuid kleite jnejne. Nii et kaup on täpselt minu maitsele ;).
Ootan, sest oli juba viimane aeg, et see pood Eestisse tuleks ja tahaks näha, kas see muudab ka Tallinna moe tänavapilti. Kõige rohkem meeldivad mulle nende basic asjad - mugavad ja oma hinna kohta üpris vastupidavad.
Minu lemmikuks on H&M poes lasteriided. Need on nii kvaliteetsed ja huvitava välimusega, nii poistele kui tüdrukutele. Olen oma lastele Soomest H&M poest riideid ostnud ja olen rohkem kui rahul. Kindlasti ootan selle poe avamist, kuna selle poe hinna ja kvaliteedi suhe on väga hea ja tean, et ei pettu kunagi. Loomulikult armastan, nagu eelpool mainitud, ehteid ja kotte. Ei jõua ära oodata, kui saan endalegi sealt poest nii mõnegi huvitava aksessuaari soetada.
Ootan H&M'i avamist seetõttu, et olen juba ammu olnud selle poeketi austaja ja olen ülimalt õnnelik, et saan oma lemmikuid seotada nüüd ka kodumaal :)
Ootan, sest tahan näha, kuidas see Tallinna moe tänavapilti muudab ning nende riietest meeldivad kõige rohkem basic asjad - hea hinna ja kvaliteedi suhe.
Olen poe avamist juba pikalt oodanud. Enam ei pea Soome sõitma, et kogu päev H&M-is veeta. Kõige enam meeldivad mulle nende pesu ning ehted, kuid ega ära ei ütle ka mõnest ilusast kleidist/mantlist/pluusist jne, mida H&M-is superlahedat võib leida.
Ootan poe avamist kuna jumaldan H&M ehete ja aksessuaaride valikut ja fakti, et tehakse koostööd erinevate disaineritega toomaks kõrgmoodi tavainimesteni :)
Mulle tohutult meeldivad nende poolt pakutavad ehted ja käekotid. Loodan, et Eesti poes on samuti hooajati suured SALE´d. Lisaks võiks H&M laieneda ka Tartusse :)
Pean nentima, et mind pisut häirib mõte, et sealne kaup on nüüd meil veel enam kättesaadav ja ilmselt kohtab tänaval päris mitmeid samamoodi ehitult inimesi. H&M-st pärinevad enamus minu valgete tenniste paaridest ning ootan kannatamatult, et ei peaks nende nimel enam välismaale sõitma :)
Ootan poe avamist kuna H&M poodides on hea kvaliteedi ja hinnaga riided ning just minu maitsele vastavad kollektsioonid. H&M poodidest pole kunagi lahkunud tühjade kätega. Ehted, kotid ja riided on just minule :)
Mina olen H&M-i Eestisse tulekut oodanud kõige enam nende basic-ute pärast, nt teksad, ballet-kingad jms. Kuna olen keskmisest pikemat kasvu, siis tuulan alati läbi 34 pikkusega püksid, kuid kahjuks enamasti tulutult. Loodan, et Eestis avatavas h&m-is on võimalik tellida ka konkreetseid suuruseid.
Ootan poe avamist väga, kuna H&M'is on just hinna ja kvaliteedi suhe väga hea, ei pea kunagi pettuma ja ka alati leiab miskit endale meelepärast, tühjade kätega ei lahku kunagi sellest poest. H&M'is leidub nii pidulike kui ka casual riideid ja veel ka palju aksessuaare, millest leiab kindlasti outfitile sobiva, ei pea käima mitmeid poode läbi, saab ka kõik ühest poest korraga. :)
Sest H&M on mu väga lemmik pood, alati kui Soomes käin siis külastan ja kunagi ei jää tühjade kätega. Lihtsalt super :)
Poe avamist ootan sellepärast, et see on üks lemmikpood, hea hinna ja kvaliteedi suhe ning nüüd ei pea enam Soome ega Rootsi sõitma, et seal shopata saaks! :) Lemmik on sealne pesuosakond.
Ootan ka pikisilmi poe avamist. Kahe tüdrukutirtsu emana olen enamuse nende riietest ostnud just nimelt H&Mist, ja enamus minu ehteid on pärit ka sealt, ning minu lemmikud teksad. Nüüd on hea võimalus lihtsalt suvalisel hetkel poest läbi hüpata, ning ei pea enam selleks üle lahe sõitma ;)
Ootan poe avanemist laialdase riietevaliku ja taskukohaste hindade tõttu. Samas meeldivad väga koostööd high-end disaineritega ning Isabel Maranti kollektsiooni ootan huviga. :)
Ootan H&M-i avanemist, sest noore emana leian, et seal müüakse väga armsaid ja ilusaid lasteriideid, mis on enamasti ka mõistiku hinnaga ja hea kvaliteediga. Lisasmuidugi meedib mulle H&M-i pesu, särgid ja vähemalt paar korda aastas ostan sealt mitu paari pükse, sest mingil põhjusel ei istu mu jalas paljud püksid kuigi hästi, kuid H&M-i teksad on alati ideaalsed.
H&M-st saab hea hinnaga basic toppe jms ning kevad ostan endale ühed ja samad valged ketsid, mida mul kokku juba 3 paari.. vähemalt ei pea see kevad spets rootsi sõitma seepärast:)))
Ootan h&m-i, sest seal on kvaliteet ja hind paigas. Ja mulle absoluutselt meeldib nende uus sügiskollektsioon. Ei jõua ära oodata
Ootan poe avamist, sest sealsed tooted on kvaliteetsed ja hinnavahemik on ka sobiv. Lisaks ei pea enam H&M pärast üle lahe sõitma.
Varasemalt on meeldinud ikka H&Mi riided ja nende muud nipsasjakesed - saapad, aksessuaarid, kotid. Hind on mõistlik jms.
Sel aastal aga on minu elus palju muutusi olnud ja Eestisse tulevalt H&Milt loodan leida mõnusaid asju enda tulevasele beebile ja ka endale. :)
Ootan H&M poe avamist, sest on väga lahe, et selline maailmakuulus ja kvaliteetne bränd avab oma kaupluse meie väikses Eestis. Mulle, nagu ka paljudele teistele meeldivad H&M aksessuaarid.
H&M'i avanemine teeb mind rõõmsaks, sest juba Taaanis elades oli see mu kõrvalmajas asudes lemmikpood, kuhu vähemalt kord nädalas sisse astusin ja nüüd saan Eestis seda tava jätkata. Lemmik-kategooriateks on lasterõivad ja jalanõud!
Ootan H&M'i avamist eriti nende suurepärase pesu valiku pärast, samuti on hea hinnaga ja ilusad nende spordiriided. :)
H&M on nii vahva pood, kust leiab alati midagi. Pole vist kunagi tühjade kätega ära tulema pidanud. Nii hea, et see lõpuks tee Eestisse leidis!
H&M'i avamine Eestis tähendab minu jaoks eelkõige paremat ja mugavamat võimalust oma garderoobi millegi ägedaga täiendada ja seda hea hinnaga. Kõige tihendamini on siiani sealt ehted näppu jäänud.
H&M on olnud juba ammu üks lemmikumaid kiirmoe poode. Seal on nii suur kauba valik, et leiab alati midagi just endale. Lisaks veel tihedased koostööd suurte disaineritega, mis toovad kõrgmoe vähekenegi käega katsutavasse kaugusse. Ise olen eriti vaimustuses tavaliselt aksessuaaridest.
Ootan H&M kuna uuest ajakirjast noppisin välja ilusaid käekotte ning jakke. Ise soetan H&M noorte osakonnast tihti lahedate kirjade ja piltidega maikasi, t-särke ja ka triiksärke. Tühjade kätega ei välju kunagi :)
Mõte sellest poe nimest teeb mind juba ärevaks.. mõelda vaid, kui palju ilu ja moodi mahub ühte kohta! Sellepärast ootan ka poe avamist Eestis, ikka ju lühem maa läbi lipsata Roccast, kui Helsinkist. Iga kord kui sinna satun, meeldib mulle kogu kaubavalikust pool vähemalt, kui just mitte rohkem. ;)
H&M on lihtsalt selline pood, kust alati midagi põnevat leiab. Kõige rohkem meeldivad nende jalatsid ja pesu, samuti ehted. H&M'ist on pärit ka minu kõigi aegade lemmik kehavõi, mida ostsin kohe mitu purki järjest.
Ootan, sest põhimõtteliselt pool mu garderoobi on H&Mist ning lõpuks ometi pole selle pole külastamine ainult välisreisidega seotud!
H&Mi avamist Eestis olen väga kaua oodanud. See on pood kuskohast leian endale alati midagi sobivat ja ilusat. Ja lõpuks ometi saab H&Mi kodulehelt ka Eestisse tellida :) Kõige lemmikumad on kindlasti pesu, aksessuaarid ja trenni riided.
Ootan avamist kuna siis on võimalus ka lõpuks Eestis H&M-is shoppata, ei pea alati Soome selleks sõitma või kuhu iganes veel. Ka mulle on jäänud silma nende pesu,igakord kui H&Mis shoppan siis üks pesupaar tuleb ka minuga kaasa, kuna need on nii ilusad, mugavad + veel nii normaalsete hindadega. Samuti meeldivad ka ehted. :)
H&M-st olen leidnud kerge vaevaga sobivat pesu, aksessuaare ja trenniriideid..seega rõhk kuulub neile, kuid ära ei ütle ka huvitavatest ja omanäolistest riideesemetest :)
Minul kahjuks pole õnnestunud välismaal H&M poodi külastada, seega oleksin siiralt hüpersuper õnnelik kui mu esimene kord saaks olema just VIP Shopping Event'il!
Ootan H&M'i avamist kuna tõesti see on pood, kus leiab taskukohaste hindadega lahedat kaupa. Kunagi ei ole tulnud sealt tühjade kätega! Kaubavalikust meeldivad mulle H&M ehted ning ka mõningad riided ja jalanõud. Tegelikult leiab igast kaubakatgooriast midagi meelepärast! :)
Ootan H&M kuna kahjuks ei ole õnnestunud seda poodi varem isiklikul külastada, kuna extra shopingutuure ei ole välisriikidesse teinud :)
Mina olen Tallinna H&M'i avanemist oodanud juba 12 aastat. Alates sellest ajast olen käinud regulaarselt paar korda aastas Helsingis ja Stockholmis shopingutuuridel. Hiljem Saksamaal ja Inglismaal elades harjusin nii ära, et alati on võimalik vanasse heasse H&M'i sisse põigata kui tuju tuleb. Nüüd Eestis olles olen temast puudust tundnud ja hästi tore oleks hea sõbra saabumist kodulinna tervitada klaasikese kihisevaga ning veel enne teisi :)
Ootan H&M'i tulekut väga, sest ostan sealt poest väga palju riideid ning lõpuks ometi saab teha seda ka kodule lähemal :) Sealt poest on pärit päris paljud minu lemmikud riideesemed ja võib öelda ka minu pereliikmete:)
Mina ootan sellepärast, et sealt leiab alati midagi ägedat ja väga hea hinnaga. Igasügisene shopping-list ootab täitmist :)
Ootan H&M-i avamist Tallinnas, sest ehk satub sinna nüüd sagedamini. Mulle meeldivad H&M-s enim aksessuaarid ja kleidid. Online-poes piilun sageli ka kodusisutust ja meesteriideid, mis on ka fabulous!!
H&M on pood, mis pakub ilusaid rõivaid ning aksessuaare. H&Mi riided istuvad mulle kui valatult, ning tänu sellele tunnen end neid riideid kandes suurepäraselt.
Mina ootan H&Mi selle pärast, et ainult sealt leian omale sobivad tavalised mustad teksad + maikad ja patsikummid jne, kõik igapäevaselt vajalik kraam.
Ootan sellepärast, et H&M on alati olnud kuidagi nii "kättesaamatu", kuid nüüd lõpuks on ka meil võimalus osta väga moodsaid ja samas hea hinnaklassiga tooteid:)
Just täna mõtlesin selle peale, et äkki oleks mul kuidagi võimalus enne avamist uut H&M poodi külastada ja seda ikka selleks, et sellest postitus oma blogis teha. Olen juba ammusest ajast olnud H&M fänn, alati kui Soome või Rootsi satun, käin sealt läbi ja vahel olen sealt tagasi tulnud terve sületäie uute riietega. Super, et nüüd ei pea enam kaugele minema, vaid soodsaid ja ilusad H&M riided on varsti ka Eestis kättesaadavad.
H&M on pood, kus on küllaltki kvaliteetne kaup väga mõistlikute hindadega. Kunagi ei lahku sealt tühjade kätega. Mul on väga hea meel, et lõpuks ka Eestis H&M pood avatakse, sest nüüd ei pea kulutama raha, et üle mere sõita shoppama.
Ootan avamist, sest sealsetest riietest on võimalik leida omapäraseid rõivaid ja ehteid. Valik on väga mitmekülgne. Tõepoolest pood, kust peab alati midagi endaga kaasa krahmama :)
Ootan H&M-i avamist, sest siis ei pea ma enam Soomes käima shoppamas. Kuna H&M on pood, kus on tõesti igale maitsele riideid, ehteid ja jalanõusid.
Ootan avamist, kuna lõpuks ometi ei pea poe külastamiseks enam Põhjanaabritele külla sõitma ja seega jääb lahdate riiete ja aksessuaaride soetamiseks rohkem raha :) Hüvasti laupäeva varahommikused laevasõidud!
Ootan H&Mi avamist, kuna on tore, kui Tallinnas on rohkem valikuid, kus poodlemas käia ja samuti on seal ka üsna suur valik nii riideid kui ka aksessuaare ning üsna hea hinnaga ka :)
Ootan H&M-i avamist päris innukalt, mulle meeldib nende kohati lihtne kuid maitsekas kaubavalik ja ka väga lai kaubavalik, ehk siis on ka ekstravagantsemat kaupa -igaühele midagi ;)
Ootan Eestis H&M-i avamist, sest siiamaani olen pidanud nende riiete (või muude toodete) ostmiseks välismaale minema või laskma neid kellegi tuua. Kuna H&M-i riided-ehted on nii moodsad kui ka taskukohase hinnaga, siis ootangi, et see kauplus oleks ka meil olemas. Minu lemmiktooted on pesu, ehted, sukkpüksid ning kingad.
Ootan avamist, kuna H&Mis on ka minusugusele väiksele (155cm) inimesele võimalik trendikaid riideid leida. H&M on täielik eksootika, sest satun sinna üsna harva ja loomulikult olen väga ärev, et kohe-kohe saan paradiisi külastada. Enim meeldivad mulle basic riided, sest neid on võimalik kombineerida paljude asjadega.
Eelkõige armastan H&M'i aksessuaare, sest seal neid ikka kuhjaga ning taskukohaste hindadega. Muidugi paistavad silma ka igasuguste huvitavate piltidega särgid. :)
Mina ootan poe avamist, sest mulle meeldivad kõige rohkem H&Mi basic asjad, ühevärviised t-särgid, pusad jne, mis on kvaliteetsed ning mugavad. Just sellistest lihtsatest asjadest jääb hetkel Eesti poodides vajaka. Piltide ja logodega asju on igalpool, aga tavalisi asju mitte.
Eelkõige ootan ma H&Mi avamist Eestis just seetõttu, et neil on kvaliteetsed ja ilusad laste riided, sh on ka mõistlik hind! Olengi laste riietel hetkel silma peal hoidnud :) Aga H&Mi topid/ehted/pesu on ka väga ilusad ja kindlasti sooviksin neid asju uudistama minna ;)
Ootan H&M avamist vähga, kuna praegused Eesti riidekauplused on minu jaoks juba ammendanud ning tahaks midagi uut ja huvitavat. Konkreetset kategooriat polegi, aga silma on jäänud aksesusaarid, bikiinid ja püksid :)
Ootan H&M poe avamist, et saaks ka Eestis soetada endale nende kauneid casual riideid, mõnusaid kudumeid ning alati säravaid ehteid! :)
Nii naljakas kui see ka pole, siis eelkõige ma ootan ja loodan, et ka H&Mi näomaskid tulevad Eestisse :D Alati ostan neid suure portsu kaasa, kuid ikkagi saavad ju lõpuks otsa ja siis ei saa neid jälle pikalt kasutada. Ja ootan ka seetõttu, et ma pole juba liiga pikka aega seda poekest külastanud :)
Sest meeldivad head hinnad ja nende ehted :) Ei peagi enam Somme sõitma, et midagi ilusat endale osta.
Ootan, sest neil on mõistlikud hinnad ja ilusad ehted. Enam ei pea Soome sõitma, et ilusaid asju osta.
Ootan avamist, sest mu lemmik pesuosakond kuulub just H&M´le ning enam ei pea lisaraha kulutama laevapiletite peale, et seda kohta külastada!
Ootan H&M-i eestisse põhjusel, et saada basic esemeid mõistliku hinnaga ning ka mulle meeldib väga nende pesu.
Ootan H&M'i Eestisse tulemist juba seetõttu, et Eestis võiks ikka rohkem ola selliseid rahvusvahelisi kauplusi. Toodetest ootan enim lasteriideid ning aksessuaare, millega enda riietust põnevamaks muuta.
Ootan H&M avamist, sest oleks nii tore vahelduseks seal šopata siis kui tuju tuleb. + ostureiside raha jääb alles. Tahaks uudistada ehk kampsuneid ning uurida kõiki muid valikud, sest mul on ometi alati kõike vaja. :)
Olen juba ammu tahtud Rootsi või Soome H&M minna, kuid pole olnud veel võimalust. Niisiis, ma pole kunagi üheski H&M-is käinud ja see oleks SUPER, kui ma saaks seal nö VIP-ina uudistada!! :)
Sest siis on välismaal rohkem aega näiteks loodust nautida ja kodumaal jälle kindlam tunne, et sulad ikka ilusti teiste sekka. :) Lemmikud on vast ehted ja ägedad koostööprojektid erinevate moekunstnikega.
Ootan avamist pikisilmi, sest enamus minu garderoobist moodustab just selle brändi tooted, nii hea on ilma pikemalt planeerimata sisse astuda ja lihtsalt uudistada ning mõelda, et võin alati kasvõi homme tagasi uudistama tulla :) Hinna ja kvaliteedi suhe on väga hea, eriti basic tooted ja pesu ning jalanõud. H&M-ist on ju võimatu tühjade kätega tagasi tulla!
Ma loodan, et ma leian endale talveks mõne sooja mantli H&M-ist. Mul on kuidagi pluusid silma veel jäänud, mis on meeletul lahedad ja mulle väga meeldivad.
Ma vist olen ainuke eestlane maamunapeal, kes on H&M-i poes ainult ühe korra käinud. :D See viga tuleb nüüd parandada ning väga lahe oleks seda teha just VIP-külalisena. Väga palju on mainitud, et seal on lahedad ehted ja pesu ja kampsunid. Neile ma viskan siis erilisema pilgu peale.
Ootan avamist, sest seal võib lahedaid asju leida. Muidu olen igal välisreisil H&M'i külastanud ja nüüd tuuakse moekas kaup koju kätte. Super! Olen leidnud H&M'ist pesu, jakke, kleite. Eriti vägev kui koduosakond oleks ka Eestis esindatud.
Mina olen H&M avamisest superexcited. Nüüd võivad kõik vingujad suu lukustada, sest riiete suurusskaala peaks olema meelepärane ka vanemale generatsioonile pluss hinnad on head ning kogukamad naisterahvad saavad samuti trendikamalt riides käia. Ma ausalt arvangi, et "Tallinn muutubki igaveseks"!
Ootan H&M avamist, et täiendada veidi oma sügisgarderoobi. Viimasel ajal olen avastanud endale ka H&M spordiriided, mis on üllatavalt ilusad ja mugavad.
Olles nüüd juba üle viie aasta töödanud erinevate rõivabrändidega (algselt klienditeenindajana ning nüüdseks dekoraatorina) pean ennast üsnagi moehulluks.
H&M toob minu jaoks endaga kaasa nii palju uut ja põnevat, nii moodi, kujundust kui ka ideid. Olles ise ka kunstitundeng on mind pikka aega paelunud ka nende poodide ehitamine, nii kesklinna kui Kristiinesse, seda protsessi on olnud väga vinge kõrvalt vaadata kuidas see kõik järkjärgult valmib.
Minu meelest kipub eestlane olema ikka võimalikult tagasihoidlik ning kuidagi halli massi sulanduv, arvan, et H&M´i avamine annab võimaluse kõigile ennast erilisemana tunda, kõrgmoe vääriliselt kuid siiski rahakotisõbralikult :)
Kohe kui ma kuulsin, et H&M tuleb Eestisse, olen ma lihtsalt megaaaaa põnevil olnud, sest see on mu lemmikpood ja sellest poest ei lahku ma kunagi nii, et ma ei ostaks sealt mitte midagi. Sealt leiab üliägedaid ja stiilseid riideid, mis on odavad ja kvaliteetsed + seal on megailusad sõrmused ning kommilõhnalised kätekreemid, mis teevad käed ülipehmeks.
Hetkel ma polegi veel jõudnud ennast kurssi viia H&M-i uue sügiskollektsiooniga, kuid kindlasti teen seda.
Ootan laiemat valikut Tallinna poodide sekka ning H&M oleks suurepärane täiendus. Lemmikkaupadeks on vast odavad ühe hooaja jalanõud, mida alati sealt leidnud olen.
Ootan poe avamist sellepärast, et esiteks praegu lähim pood on riias ja sinna tüütum ning ebamugavam sõita, kasvõi juba keelebarjääri pärast. Ja teiseks sellepärast, et mu emal on 5.sept sünnipäev ja ma tean kui väga tema ootab eesti h&mi avamist ning see oleks super üllatus talle :) lemmikkaup on h&mis pesu, kuigi, tegelikult on kõik seal hea ja ilus, ise otsin praegu omale sobivat tagi :) tahaks ikka väga võita!!:)
H&M on alati olnud minu jaoks pood, millest pole saanud niisama mööda kõndida, ilma et midagi soetanud poleks. Ootan poe avamist, sest siis on võimalus seda külastada tihedamini kui välismaal. Lemmikuks on nende ehete valik!
Esiteks oleks ülimalt põnev näha H&M poodi eesti võtmes. Teiseks, on see suur asi eesti moe- ja kaubandusvõrgus ning mis oleks vahvam kui sellest osa saada. Kolmandaks, saaks ideaalse ette kujutuse,mis kõike head sügisel kanda ning inspiratsiooni saada. Samuti oleks võimalik osta oma kodus,mitte mujal. Pole kunagi sellisel üritusel käinud,aga olen lugenud ja vaadanud pilte suurte silmadega ning mõelnud,et mis oleks kui saaks ka minna üks hetk ja olla osa sellest.
H&M olen ostnud paljusid asju. Pesuosakond on alati põnev ja samas ilus ning kvaliteetne. Sealt on ostetud nii mõnigi ese. Samuti on mul 4 aasta tagune pluus kapis,mis kõlbab siia maale talvesse, suvesse, peole, rand. Olen saanud sõbrannalt ühe kleidi,mis on väga ilus ning kõigi teiste poolt kiidetud,mis ostus H&M tooteks.
Endale loodan saada üllatust ehte,kuna nende ostunud pole ,kuid olen põnevad asju näinud blogide ja ajakirjades,et lausa tekkis huvi.
Ootan poe avamist, kuna H&M on selline pood, kus ma alati olen omale midagi põnevad leidnud ja seejuures on need veel üldjuhul väga heade hindadega. Ja ei saa ka mainimata jätta H&M suurepärast aksessuaaride valikut :)
Esiteks on ülitore näha H&M poodi Eestis. Teiseks ei pea enam teise riiki minema,et omale saada nende tooteid. Piisab Tallinnas käigust ja ongi olemas. Kolmandaks, olen näinud Moe ajakirja H&M lisa,mis pani suu vesitama ja tahtma neid asju lähemalt näha ning mis salata, ka endale garderoobi soetama. Neljadaks pean tõdema,et olen alati tahtnud selliset üritusest osa võtta. Olen blogides ja ajakirjades näinud neid ning mõlenud,kuidas oleks sellisest üritusest osa võtta.
Olen ise nii mõnega asja ostnud H&M. Pesuosakond on alati minu maitseline ning see tõttu olen ostunud sealt nii mõnegi eseme kaasa reisil olles. Samuti on mul kapis kleit,mis on aegumatu ning igati kiidetud.
H&M'ist olen saanud ülimalt ilusaid riideid, kuid see on praeguseni võimalik olnud vaid siis, kui reisidel olen käinud. Vahva, kui selline laia valikuga pood ka Eestisse jõuab. Lemmikuteks on pluusid-seelikud ning kotid. :)
H&Mi riidevalik on nii mõnusalt teistsugune ja seal leidub reaalselt kõigile midagi. Oleks mõnus näha midagi erinevat Seppälä ja New Yorkeri valikust. Olgugi, et ilmselt hakkab iga teine neid riideid kandma. Olen suur kaltsukafänn ja olen saanud H&Mi sildiga riideid teise ringi poodidest väikese hinnaga ja paganama hea kvaliteediga.
Uskumatu, ma just kirjutasin parasjagu pika kommentaari ja see lihtsalt haihtus. Ilma mitte mingisuguse põhjenduseta. Ma nüüd ausalt ka loodan, et see "läbi ei läinud" ja mu võimalusi ei nullinud..
Igatahes, long story short, mulle meeldib selle poe mitmekesisus - kõigile leidub midagi. Samuti olen saanud teise ringi poodidest H&Mi riideid, millega olen käinud kauem kui suvalisest teisest poest täishinnaga ostetud tootega.
Tahaks väga näha , kuidas on kujundatud just Eesti H&M pood ja millised tooted on need, millega see avamine tehakse. Samuti olen ma jäägitult H&M riiete fänn, nii et sooviksin väga väga väga enne seda suurt rahvamassi endale midagi kaunist soetada.
Loodan väga võidule.Kaasa võtaksin ühe enda väga moeteadliku sõbranna, kellelt loodan saada abi uute toodete soetamisel.
Kõik alates sokkides, patsikummidest ja kleidikestest kuni aluspesuni on seal ilus, teistsugune ja väga hea hinnaga. Sooviksin väga minna, sest olen käinud H&M'is mitmetes teistes riikides ning mind huvitaks väga milline toodang ning milline kujundus on meie väikeses Eesti poes. Kaasa võtaksin oma elukaaslase, sest see on ka tema üks lemmikutest poekettidest kus ta on soetanud riideid ja jalanõusid, mille kohta sõbrad alatihti uurivad kuskohast ta need sai? Ning samuti - mis saaks olla parem kui sul on noormees, kellega shopata ning sedasorti elamusi jagada? :)
Oii, väga ootan juba H&M! Elan muidu Inglismaal, kuid nüüd aastakese Eestis ja see on üks brändidest, keda siin olles nii igatsen :) Seal meeldivad enim aksessuaarid aga muidugi ka rõivad, topid, kleidikesed ja püksid!
Sooviksin enim täiendada oma sügisest garderoobi mõnusate soojade kudumite ning ehetega. Samuti oleksin väga huvitatud H&Mi pesuvalikust ning spordiriietest. :)
Olen väga oodanud H&Mi Eestisse tulekut! H&Mi poest ei lahku ma kunagi tühjade kätega ning seal on palju rõivaid ja aksessuaare, mis minu maitsega sobivad. Just aksessuaarid on arvatavasti mu lemmikuteks H&Mi puhul. Sügiskollektsioonis hakkasid mulle aga enim silma põnevate lõigetega jakid ja pintsakud. Tore on ka see, et H&Mist saan lisaks endale leida mugavaid ja soodsaid riideid ka oma abikaasale ja pisipojale. :)
Uii uiii....väga tore oleks täiendada oma sügist garderoobi just H&M´is ja seda veel Eestis :P Kõige rohkem on meeldinud mulle aksessuaarid, mida soetan ka kõige rohkem H&M poodides käies, kuid meeldivad ka riided ja see, et jalanõude valik on seal just selline, mida mina olen otsinud ja mida veel meie poodides ei leidu ehk on see sammukese alati eespool teistest poodidest :P Mi laik :P
Ma pole kunagi H&M poes käinud, kuid olen kuulnud et sealt saab head kaupa ning soov oleks ka ise kaeda, mida sealt leidub ja eneselegi midagi soetada.
Ui uii....saaks täiendada oma garderoobi sügiseste asjadega lemmikpoes H&M ja seda seekord EESTIS!!! :P Mis saaks olla veel toredam. Kõige rohkem meeldivad mulle alati aksessuaarid, mida on alati kõige rohkem mu ostukorvis, aga veel kindlasti ka jalanõud, kuna H&M jalanõude valik on alati just selline, mida olen otsinud ja nad on alati sammukese teistest poodidest ees =) LEMMIK 8)
H&M'i tuleks Eesti turule annab juurde palju rohkem isikupära, valikuvabadust ja konkurentsi. Endale meeldib sealt poest osta basic riideesemeid, mis pole liialt ülehinnatud.
Ootan H&M-i avamist eelkõige lasteriiete pärast. Samuti loodan, et kui tulemas erikollektsioon koostöös mõne kuulsusega, siis jõuab see ka Eesti HM-i.
Ootan H&Mi avamist, kuna seal on väga suur ja hea valik riideid ja aksessuaare ning hinna ja kvaliteedi suhe on samuti väga hea. Lemmikkaupadeks on pesu ja jalanõud !
Mina ootan H&Mi avamist, kuna olen selle poe suur fänn! Iga kord välismaal käies kuulub see kindlasti minu kohustuslike "vaatamisväärsuste" hulka. Kõige enam meeldib mulle nende pesu ja kõikvõimalikud basic tooted, aga ka kõik muu ilus, mis silma jääb.
Siiani olen pidanud leidma erinevaid viise, kuidas Soomest neid kätte saada, nüüd on hea kui ka kodus armas pood olemas.
Kes meist eestlastest ei ootaks oma H&M avamist? Kõik me oleme seda pikisilmi oodanud oma Maarjamaale. Kindlasti on minu lemmik toodeteks seal erinevad mõnusad kudumid, ehted ja loomulikult ilusad kleidid/pluusid.
Ja sooviks nii väga täiendada oma sügist garderoobi. Ma ootan sellepärast seda üritust, kuna pole mitte kunagi sellistel üritusel käinud ja mood meeldib mulle väga :) Ja kui kuulsin, et see pood tuleb eestisse, siis ma mõtlesin woww, nüüd ei peagi soome minema . ;)
Üks õnnelik emme ja tema kõhus kasvav pisitütar tahaks väga juba leida endale lõpuks midagi sellist selga, mis poleks lotendav või tüüpilise raseda lötakas kampsik :) kui ennem käisime Soomes shopingul, siis nüüd oleme väga õnnelikud, et HM lõpuks ka Eestisse jõudis! Ka tulevane ema tahab hea välja näha ning särada koos oma päiksekiirega!
Mina ootan avamist eelkõige seepärast, sest ei jõua ära oodata, millal saan endale sealt ühe armsa jope soetada! :)
H&M avamine toob siia eestisse midagi uut juurde,kuna siine kaup on kas liiga kallis või mitte kvaliteetne.
Olen ammu oodanud, et H&M Eestisse jõuaks! Olen välismaa omadest saanud alati armsaid kampsuneid, ilusaid seelikuid ja kleidikesi. Rootsist ostsin 5 aastat tagasi tennised, mis siiani on suurepäraselt vastu pidanud. Kvaliteedi ja hinna suhe on ka täitsa paigas! :)
Ootan avamist just sellepärast, et soetada endale moekaid ja ilusaid riideid normaalse raha eest. Välismaal käies on H&M kindlasti üks "must visit" pood, ja kindlasti on see väga hea uudis, et see kauplus Eestisse tuleb!
Eelkõige soodsad hinnad ning selle juures hea kvaliteet. Peamiselt soetan H&M-ist riideid tüdrukutele. Nüüd saab ka endale midagi soetada kuna ilma proovimata ei ole julgenud läbi vahendaja naiste rõivaid tellida.
Olen oodanud H&M'i avamist Eestis juba tükkaega, sest seal on hinna-kvaliteedi suhe minu arust väga hea! Nende riided ja stiil sobivad mulle kõige paremini! Samuti on see ainuke pood, kust leian endale teksapükse!
H&M poodides on lihtsalt super pesu valik mõistlikute hindadega :) Ja selleks, et neid endale saada ei pea enam Lätti, Soome või Rootsi sõitma :)
Eelkõige soodsad hinnad ja väga hea kvaliteet. Põhiliselt soetan riideid tütardele, istuvad ilusti numbrisse.
See suur asi et Eestis lõppuks H&M pood tuleb,ei pea enam soome minema.Kuna lasteriided on väga head ja materjal mõnus.Ja mulle meeldib h&m i pesu ja ehted.H&M poest saab kogu pere riidesse.
Ootan avamist, kuna tundub vaikselt rahakotile käiv kui igakord maksta laevapileti raha selleks, et külastada väga head ja soodsat poodi. Eks tekib jälle Tallinnasse üks pood juurde, kuhu kassasse oma palgasummat vähendada :) ning riidekappi täiustada
.Hea et Eestisse tuleb H&M,sest muidu sai alati ikka kui Soome mindud siis H&M oli koht kuhu pidi kindlasti minema.H&M poes saab kogupere riidesse,nii lapsed mees ja mina ise.Kvaliteet on hea,lasteriided ilusad,naistele alati midagi moekad,pesu ja ehted on väga head ja valik on suur.
Ootan H&M avamist Eestis. Miks? No ikka selleks, et panna mõnusalt ja mugavalt riidesse oma perekonda. Seni ikka üle lahe seal käinud juba aastaid ja riidesse saanud ennast ning lapsi. Mu kuuene, varsti seitsmene tütar oskab ka seda brändi hinnata ! Lisaks kõigele on mul põhjust juba terve nädala jahtida taas beebirõivaid - noor vanaema :)
Kuna ise olen moega ja disainiga olnud läbi elu seotud, siis see valdkond lihtsalt on huvitav. Soovin H& M-ile Eestis edu!
Mul hea meel, et H&M ka siin avatakse (ja veel suured poed), sest mõistliku hinnaga kaunid asjad kuluvad ikka ära ning ei pea selleks enam Saksamaale, Soome ja Rootsi sõitma. Mulle meeldivad väga H&M ehted ja kleidid. Sealt poest ei lahku kunagi tühjade kätega :)
Ootan poe avamist, sest siis saavad lapsed omale riided lihtsamini selga, ei pea enam reisi ette võtma. Endale olen ka sealt alati midagi ikka leidnud.
Vaatasin sügava masendusega portaalide uudiseid ja siis mõtlesin, et vajan midagi helget ... Ja tulin Sinu blogisse ning voila! Millised mõnusad kaadrid selles hallis päevas! See esimene foto ja Su kassike... Küll seda väntsutaks.
|
OSCAR-2019
|
||
Mina ärkasin sellepeale, et Justin tegi korteris sõjatantsu. “Andrus võitis! Me oleme üldarvestuses viiendad!” Ja läks teise tuppa, et uudiseid juurde lugeda ja oma blogi täiendada. See blogi oli, muide, kusagil yahoo “huvitavate internetilehekülgede” nimekirjas – “Noormees New Jerseyst, kes on Eesti ekspert”.
Kui Kristina oma esimese medali võitis, rääkis Justin seda, mida ilmselt Eesti peredes paljud samal päeval arutasid. “Me peaks ikka ka suusad kusagilt leidma ja seda murdmaa- suusatamist proovima.” Viimane on tema jaoks ju nii suur eksootika. Tavaline suusatamine ameeriklaste jaoks on ikka mägedes.
Vahepeal on lumi ära sulanud. Vahepeal olen päikeselisel ookeanirannal jalutanud ja ennast tutvustanud kohalikele. “Ma olen Eestist, see on väike riik Soome ja Rootsi vahel ja me võidame suusatamises olümpia-kuldmedaleid.”
Nii et – kuigi ma suudaks teoreetilises väitluses kaitsta seisukohta, et võistlused ja pingeread on jama, pean ma reaalses elus nõustuma: pole paremat rahvuse ühendajat kui rahvusvahelised edukad spordivõistlused.
Mäletan veel, kuidas sai teismeeas ärevusest nutta tihutud, kui Allar Levandi öösel võistles. Või kui Erika Salumäele ja Tiit Sokku hümniga Tallinnas vastu võeti…
Siia ka katkend Eestimaalt tulnud mailist: “Panga kõige suurem konverentsi-saal, kus kõige suurem ekraan, oli rahvast paksult täis, paljud tunglesid ukse peal ja ronisid millegi otsa, et kah midagi näha saada… ja siis tuli autasustamine ja veerpalu muidu nii stoiline nägu oli laia, laia naeru täis, ja siis hakati hymni mängima ja kogu saalitäis rahvast tõusis püsti!
PS. Aga muidugi on eestlasi, kes küsivad “Miks seda riigi raha olumpiavõitjate peale raisatakse?” Eks nemadki kuuluvad meie Eesti-supi juurde. Kuulake ja muhelege 😉
hmmjaa, raadiost ikka kuuleb igasuguseid asju. aga võiks ju viidata ka saatele, kust see pärilt on. Ehk siis SAADE http://www.kuku.ee
Minu tuttav Wyomingist väitis, et tema olla ka nooruses korra murdmaasuusatamist proovinud, aga see tundunud talle ikka nii hirmus ja arusaamatu ala, et ta selle kohe pärast esimest korda sinnapaika jätnud:)
Ise ma muuseas ei taipa spordist tuhkagi ega tahagi taibata. Aga võidud, tulgu need siis spordist või eurovisioonist, on alati head Eesti riigi tutvustamise ja rahvusvahelise publicity mõttes.
Tore, et Justin juba selline patrioot on. Minu Taanis elava sõbratari mees on ka juba väikest viisi patrioot. Talle meeldib väga Eesti jogurt 🙂
A see väljavõta KUKU raadio saatest…Nu mina ei tea, kuidas saab niimoodi mõelda. Keeranud siis omal telekal hääl maha… ihihhii.
rääkides suusatamisest. Kui lapsed suusatama õpivad, siis see on nii totaalselt teistsugune liikumisviis, et tahab kohe õppimist. Kuid nad saavad hakkama.
Aga ma olen näinud, kui suusad pani elus esimest korda alla kahe meetri pikkune 30 aastane usbekk. Ta seisis ja seisis ühe koha peal, suusad jalas ja kepid käes, umbes kakskümmend minti, raputas pead ja võtti suusad alt ära. See oli tema jaoks võimatu:)
Seda, et don giustino petrone Eestile kaasa elab, olen ma tema Eesti veebist ammu märganud. SporTi müts ja need muud lood.
Praegu esinavad ja levitavadki meie kauni maa keelt ja kultuuri eesti naised. Näiteks Leenu mees Knut armastab öelda: I go to kaka
Leidnud veel ei ole, aga kirjutasin igaks juhuks ka Kuku-sse. Äkki nad on nii armsad ja tahavad mulle seda lindistust kuskilt kuulata anda, kui see neil muidugi olemas on. Kui vastuse saan, annan teada.
See tädi rääkis tõepoolest KUKU saates Vox Populi ja saade, kus sihuke rubriik on, kannabki nime SAADE. Aga kuna tegemist on igapäevase saatega, siis audioarhiivi tõesti ei ole olemas sellel.
nii et ole muud võimalust, kui tuleb klikkida antud lingile ja siis kuulata. SAADE ise on eetris igal äripäeval kell 15.00-18.00
Minu elus on üks periood, mis on olnud üsna suure müstikaga looritatud. Et kellega ja kuidas ma ikkagi 1999.aastal läksin nö maailmaturule… ehk siis lõunamaa turgudele käsitööd müüma.
EDIT, aprill 2010: Edaspidides tekstis on õige nimi asendatud sellega, millega on ta esindatud mu raamatus “Kas süda on ümmargune? 1. osa”.
Ma lubasin toona Harri Hommikule, et ma ei kirjuta ega räägi temast ajakirjandusele. Aga blogi ei ole ju ajakirjandus.
Ja tänaõhtused maailmamuutuse-meeleolud (kas tõesti linnugripp on selle India linna karantiini pannud) tuletavad mulle meelde nii mõndagi, mida see hull, aga omal hullul kombel väga loominguline ja karismaatiline mees mulle rääkis.
See pidi olema 1999. aasta esimestel nädalatel, kui ma olin just hingeliselt ja füüsiliselt läbiloksutatuna Slovakkia suusareisilt tagasi (kukkusin seal omal näiteks selja ära).
Ajasin ühe oma kolleegi-suusasõidukaaslasega suitsutoas juttu… See oli veel see aeg, kui me kõik suitsetasime.
„Ahaa, aga kas sa tead, et praegu on Harri Hommik Eestis ja ta korraldab Havaisse eestlaste kommuuni!”
„Kas te teate midagi Harri Hommikust, kes korraldab Havaisse eestlaste kommuuni?” saatsin ma viis minutit hiljem kirja laiali kõigile oma postkasti aadressramatust.
Vastas Madli Tartust. „See mees on olnud hullumajas ja ta on oma kolm last Siberisse viinud ja sealt ära kaotanud.”
Kui ma olin samal õhtul ja veel järgmistel õhtutel kella seitsmeks läinud Kloostri Aita („Sa tunned ta kohe ära. Tal on pikad hallid juuksed ja kitsehabe, ta näeb välja nagu vana hipi või Jeesus Kristus,” õpetas kolleeg.) ja kui olin ära kuulanud kõik jutud, mida Harri mulle rääkis (alustades sellest, et tal oli USA äriviisa kehtetuks kuulutatud ja kommuun tuleb sulgeda, lõpetades sellega, et kahe nädala pärast sõidab ta hoopis Hispaaniasse) —-
Mul on üks sõbranna, kellele ma ei julgenud Videviku taustast rohkem rääkida, aga kes millegipärast saatis, ise midagi teadmata, mulle kirja „Mul on paha tunne selle su mineku suhtes. Sisetunne ütleb, et sa satud sellel reisil hätta.”
Kas ma sattusin hätta? Mõnes mõttes küll, sest rahaliselt osutus see reis fiaskoks. Aga see, mis ma sellelt pikalt rännakult sain, on hindamatu väärtusega. Kõik need Videviku-lood, mis ta mulle rääkis oma segasest minevikust ja veel enam kõik tema maailma tuleviku käsitlused, mis nii mõnigi keskmisele ulmekale ära tegi. Kõik need inimesed, keda ma turul ehtemüüjana kohtasin. Värske õhu käes magamiskotis ööbimine – et raha kokku hoida. Iisraeli, Küprose, Kreeka, Itaalia ja Hispaania äranägemine – ja seda hoopis teisest perspektiivist kui tavalise reisijana näeks.
Siinkohal katkeb seegi. Hakkasin seda kirjutama, kui kunagi varakevadel tegin siin blogis teemanädalaid ja tahtsin teha “reisidel kohatud inimeste” nädalat.
Kas keegi teab, mis on Videviku-papist saanud? Olen paar korda küsinud Tallinna india ehetega kauplevatest poodidest nagu “Loitsukellerist” ja tean, et ta on ikka elus ja ikka rändab mööda ilma.
Minul läksid temaga teed lahku kõige uskumatumal viisil. Selleks ajaks olime juba tülitsenud küllalt, mina süüdistasin teda lubaduste mittetäitmises (“Miks me siis ei teeni sellist raha, nagu lubasid!) jne. Aga lahku viis elu meid hoopis nii, et mina astusin Iisraelis lennujaamast linna viiva bussi peale oma kotiga, Videvik kummardus midagi oma koti kallal kohmitsema ja buss sõitis minema. Ma tean, et oleksin pidanud juhi juurde jooksma, aga ma ainult vaatasin, kuidas ta kuju akna taga väiksemaks jäi, kuni buss ära pööras.
Aga mis siis tema lastest sai? Mina mäletan omal ajal Vello Videviku pilti (laines lokid ja lilleline särk maailma kõige pikemate kraenurkadega) Postimehe rubriigis, kus otsisi alimentide maksmisest kõrvalehoidjaid.
Tead. Vedas sul et ta juhi juurde ei jooksnud. Nüüd oled sina see kes sa oled ja tema.. on kah kuskil maailmas kaugemal olemas 🙂
mina kohtusin temaga ca 2 a tagasi tallinnas. mul üks sugulane on pidanud ühes eestimaa linnas üht esoteerikakauplust ja kuna videvik oli just saabunud kaubakoormaga tallinnasse, palus see sugulane, et ma tema jaoks kauba oma auto peale võtaks ja temani toimetaks. see poole tunni jooksul kuuldud jutt ja muu mulje on meeles siiani (kuigi ma neid eestimaa esoteerikuid olen hulganisti kohanud). elas/peatus ta tollal juhkentali tn ühes puumaja toas, kus ei olnud elektrit – kaupa otsis ta hämmastava oskusega sealt käsikaudu, sinna pimedusse sukeldudes. ise rääkis samas, kui rikas ta on ja et tal on koreas ehtetöökojad ja oma töölised jne.
mul on siiamaani kahju, et pidin ta peale nö “käratama”, tegelikult küll väga konkreetselt “stopp” ütlema ja paluma tal virisemine otsekohe lõpetada. kuna sellist asja juhtub haruharva (õieti ei olegi võõraste inimeste suhtes rohkem ette tulnud), on see mul vägagi meeles. nimelt tekkis üks kummaline olmesituatsioon, kus kohas, kus oleks loomulik olnud rahulikult 1-2 minutit oodata, kuni ma tema tolmustele kottidele midagi alla otsin ja siis asju autosse panna, võttis ta selle asemel järsku väga kummalise rolli – hakkas täiesti teise häälega halisema ja nö võttis sellise kannatava ohvri poosi. kuna see halin “einoh, ma võin need asjad tagasi ka viia kui ei meeldi, on ikka inimesed, tee neile head ja nemad hakkavad …..”. algul ma ei teinud sellest välja, kuid kuna see oli nii manipuleerivalt ebaadekvaatne (nagu oleks tõesti mingi hoog peale tulnud) ja kestis nii kaua, olin ma sunnitud selle ära lõpetama. ja minu üllatuseks katkes see sekundipealt, ta vaatas mulle veidi üllatunult otsa, kuid muutus taas endiseks.
Uau, Annely, see on täpselt seesama Videvik, keda ma tundsien. Jah, korea ehtetöökojad ja vahepealsed ohvriks olemise hood.
ma tulin siia tagasi, sest kuidagi tundus imelik, et ma sellest kirjutasin. samas oli see kuidagi nii…. ebaadekvaatne ja ere, et on siiamaani meeles. ja huvitav, et katkes sekundipealt.
|
OSCAR-2019
|
||
See originaalne ja kergesti rakendatav ennustussüsteem on praktiline sissejuhatus Kuu astroloogiasse, mis aitab viia oma elu kooskõlla Kuu kõikuvate rütmidega ning sooritada erinevate kaardikombinatsioonide kaudu sügavuti minevaid mitmekihilisi ennustusi. Komplekt koosneb 72 võimsa energiaga ennustuskaardist, millel kujutatu esindab Kuu 8 faasi (igas neljas astroloogilises elemendis), 12 Kuu jumalannat ja 28 Kuu maja. Kasutage raamatusse lisatud […]
Käesolev raamat on järg rahvusvahelisele menukile „Inglid minu juustes” ja kirjeldab autori edasist elu, laste kasvatamist, kohtumisi peaingel Miikaeli ja ingel Eelijaga, suure õnne ja suure kurvastuse aegu ning kaotatud ja leitud armastusi. Raamatus räägib Lorna Byrne võimalustest, kuidas oma kaitseingliga lähedasemaks saada. Ta vaatleb lahkunud lähedaste, nende taevaste hingede rolli meie elus, kellel on […]
Unenäod on võti meie teadvuse juurde. Stefan Klein jutustab arusaadavalt ja põnevalt, mida unenäod meie kohta räägivad, kuidas nad avavad meile uusi horisonte ning kuidas me saame neid kasutada inspiratsiooni ammutamiseks. See on ainulaadne avastusretk meie seesmisse tõelusse. Magamine, nagu me oleme viimasel ajal teada saanud, tähendab peaaegu alati ka unenägemist. Und nähes veedate seega […]
Kristalle on ennustamiseks ja tervendamiseks kasutatud iidsetest aegadest saadik. See kaunis kaardikomplekt on koostatud eesmärgiga luua ühendus teie kõrgema, intuitiivse minaga ja anda sügavat ja sageli üllatavat informatsiooni mineviku, oleviku ja tuleviku kohta. Komplektis on 50 kivide olemust kiirgavat kristallikaarti ja 120-leheküljeline käsiraamat, milles neid kristalle detailselt kirjeldatakse, ühtlasi antakse praktilist nõu, kuidas valida ladumisvõtet […]
Täiuslik raamat nii algaja kui ka kogenuma kristallisõbra jaoks, mis sisaldab kristallidega töötamise eri võtteid ja asjatundlikke selgitusi. Igal paarisleheküljel on harjutus või õppetund, mis tasapisi, koos lugeja enda väe kasvamisega aitab üha kindlamalt ühendust saada kristallide energiaväega. Kristallide abil saate end tervendada, eluenergiat suurendada ja langetada tähtsaid otsuseid. Lisatud on ka soovitused, kuidas kristalle […]
„Universumi saladused 100 sümbolis” on kaunilt illustreeritud kogumik sajast mõistatuslikust märgist ja sümbolist, mis aitavad mõista vanade kultuuride pühasid uskumusi ja rituaale ning siduda neid praeguse ajaga. Raamatu autor uurib, mida erinevad märgid ja sümbolid jutustavad jumalatest, keda kummardasid meie esivanemad, loojajumalatest ja emajumalannadest kuni Põhjala, inka ja hindu jumalateni. Ta kirjeldab maaja mütoloogia nägemusmao […]
Taro on arhetüüpide süsteem, mis kirjeldab meie meeleseisundeid ja elujärkusid sümbolite keeles. Juba kuussada aastat on inimesed tarokaartidelt nõu küsinud, saamaks selgust vaimsetes sisekaemustes, tulevikku ennustades ja iseendasse süüvides. Iidsed sümbolid on kujundatud ergutama meie intuitsiooni, ühendama meid oma kõrgema mina ehk jumaliku või vaimse aspektiga, need ergastavad mälestusi ja alateadlikke teadmisi iseenda ja teiste […]
Igaüks võib õppida pendlit kasutama. See võimas tööriist aitab intuitsiooni lainele häälestuda ning tunnetada energiaid ja võnkeid, mida kiirgavad inimesed, objektid või paigad. Raamatus on palju praktilisi harjutusi, illustratsioone ja üksikasjalikke juhiseid – kõik, mida alustamiseks vaja. Järgides lihtsaid harjutusi, saab selgeks, kuidas tõlgendada pendli liikumisi ning jah- ja ei-vastuseid, seejärel võib proovida suurt hulka […]
Ruunid on iidne tähestik, aga ka palju enamat. Germaani ja põhjala rahvad – viikingid, goodid, saksid ja anglid – kasutasid neid salapäraseid sümboleid erinevatel rituaalsetel eesmärkidel. Ruune on alati peetud müstilise jõu pühaks allikaks – juba sõna „ruun” ise tähendab saladust või midagi sosistatut. Rakenda ruunitähestiku väge ja õpi mõistma tähtede taga peituvaid märke, et […]
Kristallid on kõige korrapärasemad ja lihtsamad tahked ained universumis. Korrapära ja lihtsus, ükskõik millisel kujul, mõjutavad energiaid alati harmoonia suunas. Paljud kristallidega tervendajad usuvad, et keha dünaamika kordab kristallide korrapära – kristallid aitavad keha iseennast korrastavatel funktsioonidel tõhusamalt toimida. Kristallid võivad olla väga head abimehed, et vabaneda emotsionaalsest stressist ja taastada meelerahu. Sellest kaunist komplektist […]
Kuukalender on võti õige ajahetke tabamiseks. See on kalender, kus on andmed kuu faaside ja kuu asukoha kohta astroloogilistes tähtkujudes. Noppige raamatu kõikide tegevuste hulgast välja mõni teile huvipakkuv ning vaadake siis raamatu lõpus asuvast kuukalendrist järele, millal on selle sooritamiseks kõige soodsam aeg. Raamatust saab informatsiooni mitmesuguste teemade kohta, nagu kaalu langetamine kuukalendri abil, […]
See kaunis kaartidest ja raamatust koosnev komplekt pakub inspireerivaid mõtteid luua tervendav, armastav ja toimiv ühendus inglitega. Komplektis on 44 inglikaarti, igaühel kujutatud suurepärase kunstiteose repro koos ingli nime ja missiooniga. Iga ingli olemust on täpsemalt kirjeldatud juhendavas raamatus, et lugeja saaks neid sügavuti tajuda ja nende abil oma hetkeolukordi mõista ja edasist kujundada. Kaartidega […]
Müstiline ja tavapäratu autobiograafia naiselt, kelle meelelise taju võimed ületavad inimlikud piirid. Iirlanna Lorna Byrne (snd 1953) on elanud vaimolenditest ümbritsetuna kogu oma teadliku elu. Tal on võime näha ingleid, surnud inimeste hingi ja aimata ette traagilisi sündmusi. Lapsena arvas ta, et kõik teised näevad sama mis temagi, alles hiljem sai ta aru, et on […]
Ammutanud inspiratsiooni 15. sajandist pärit tarokaartide ilust ja salapärast, on „Kuldse taro” loojad saanud valmis täiusliku kingituse, mis sobib nii pühendunud tarohuvilisele kui ka selles iidses kunstis alles algajale. 78 kaardist koosneva kaardipaki iga kaart on leidnud uue ja omanäolise ilme. Kaartidele lisatud raamatus on samm-sammult kirjas, kuidas kaarte ennustamiseks lauale laduda ning kuidas tõlgendada […]
|
OSCAR-2019
|
||
Kui Iisraeli rahvas nõudis endale kuningat, ei meeldinud see Jumalale. «Teil olen ju mina!» kinnitas Jumal. «Milleks teile veel kuningas?» Kuid rahvas ei jätnud jonni.
Nüüd on igas riigis Jumala ja inimese vahel kuningas (või prints või president või keegi muu kõrgema võimu kandja), kes mõnikord aitab maist elukorraldust lihtsamaks muuta, kuid enamasti muudab seda keerulisemaks.
Riigis, kus kuningaks ei ole Jumal, vaid on inimene, on rahva side Loojaga kaugem ja külmem. Ta on sageli iseenesega pahuksis, sest kui üks inimene on teiste inimeste üle, toob see endaga peaaegu alati kaasa võimuvõitluse. Kurja või koguni verise.
Võimuvõitlus tekitab rahvas tülgastust ja meelepaha, nagu tekitas Jumalas tülgastust ingel Lutsiferi eneseupitus. Võimuvõitlus käib ka vaimses maailmas – võib-olla sama halastamatu ja julm. Printsiibid on sarnased ja kanduvad ühest riigist teise üle. Üldjuhul vaimsest füüsilisse.
Iisraeli eeskujul said kuninga kõik rahvad – oma uskmatuse ja südame kõvaduse, mitte vajaduse pärast. Eedeni aiast lahkusime samuti omal süül, mitte jumaliku ettemääratuse tõttu. Ka siis tuli appi vahemees Jeesus, kes meie patud lunastas ja tõi igavese elu. Avas taas tee Jumala kuningriiki.
Jumal pakub alati lahenduse, aga ta austab meie palveid ja valikuid. Isegi kui need talle ei meeldi ja ta peab neid valedeks. Meil on õigus ja võimalus valesti valida. Eesti omariikluse hukule aitasid meie riigijuhid, meie toonased kuningad, 1930ndate lõpus kindlasti kaasa. Oma suhtumiste ja tegudega. Võib-olla oli see paratamatus, kuid nad kinnistasid paratamatust. Ka seda võib pidada patuks – kui meenutada Sauli allakäiku.
Prohvet Karl Reitsi sõnades: «Häda tuleb! Häda tuleb!» oli Jumala enda häält. Nii valusalt kostub selle kõla ja kõmin tänapäevani. Eesti NSV eostamisel oli annus toonaste riigijuhtide hoolimatust ja ülbust. Jumal saatis vahemehe, aga me ei kuulnud, mida ta räägib. President Konstantin Päts suhtus Reitsi üleolevalt, naeris tema sõnumi üle.
Vahemehe roll on igipõline – otse ja selgelt asjadest rääkida on raske, pahatihti isegi võimatu. Julgust ei ole, jõudu ka mitte. Riik seisab, kui tema rahval on sellesse usku. Usk tuleb kuuldust, kuuldu tuleb Jumala sõna kaudu. Palju me tema sõna kuulame või kuuleme?
Jumalariigi kõrval eksisteerib füüsiline riik ning mõista, kus algab üks ja lõpeb teine, ei olegi nii lihtne. Kui füüsiline riik Eesti Vabariik lakkas faktiliselt olemast, tõstsid paljud eestlased käed taeva poole ning palvetasid. Nõukogude ajal oli vaimne riik reaalsem kui füüsiline.
1991. aasta 20. augustist hakkas pilt tasapisi muutuma ning füüsiline muutus reaalseks kui vaimne. Me saime endale palutud kuninga ja paljud meist unustasid Jumala. Kuningas muutus käegakatsutavamaks kui Jumal. Nõukogude ajal oli vastupidi.
Nüüd, kui meie (majan-dus)edu jätkusuutlikkus on sattunud kahtluse alla, on hakatud vaimset kuningriiki taas väärtustama. Iseenese tarkus ei tundugi enam kindla tuleviku tagatis. Kas Eesti ikka on Euroopa tiiger või hoopis ääreala uruhiir?
Tähtis on, kelle peale me oma silmad tõstame. Mooses ülendas kõrbes mao ning need, kes vaatasid madu, elasid salvamised üle. Madu oli Jeesuse võrdpilt. Tema kandis meie patud. Tõi lunastuse. Tema on tõeline kuningas, sest ta on Jumal.
Inimlike kuningatega on paraku nii, et kui nad astuvad ametisse, tundub neile, et see sündis nende endi käterammust ja ihujõust, mitte ei antud neile ülevalt. Kuningas Saul oli Jumala südame järgi mees, aga ei jäänud selleks. Need, kes me oleme täna, ei pruugi me olla enam homme. Hea kuningas viib riigi edasi, halb kuningas hukutab selle.
Piibel kutsub meid võimukandjatesse ja oma riiki suhtuma aupaklikult. Kristlik maailmavaade väärtustab füüsilist riiki ja selle korda sama kõrgelt kui vaimset. Kui Jumal on korra loonud, peab ta sellest ka ise kinni.
Eesti on ühest küljest ennast justkui ise vabaks võidelnud – nii arvavad paljud riigijuhid. Vabadussõja ülistamine on tore, vaprus on kiitust väärt. Kuid lisaks sellele on vaja õnne, täpsemalt öeldes õnnistust. Moosese raamatutes seisab, et kui saate valmis oma majad, ärge Jumalat unustage.
Eesti on viimase saja aasta jooksul vabanenud ajaloo murdehetkedel. Need on olnud uksed, mida polnud vaja lahti murda, vaid kust tuli sisse joosta. Õnneks saime sellega hakkama nii 1918 kui ka 1991. Loodame, et saame vajadusel hakkama ka tulevikus.
Nüüd tuleb seda vabadust hoida. Iga hinna eest. Ja see hind on kõrge. See eeldab meie pühendumist, meie vankumatust ja allaandmatust. See, kui me suudame kätte saada oma taevase kutsumise võiduhinna ja usu säilitada, säilitab ka meie riiki. Nii selle, kus me elame füüsiliselt, kui ka selle, kus me elame vaimselt.
Kas Eesti rahvas oskab oma õnnistust väärtustada? Kas meie nõuame endale kuningat, keda meil tegelikult vaja pole? Kas me suudame säilitada kontakti ja elava suhte Jumala kuningriigiga ja saada ka tema riigi kodanikeks?
Kõige tähtsam on hoida tasakaalu vaimse ja füüsilise kuningriigi vahel. Otsigem esmalt jumalariiki, siis antakse meile kõike muud pealekauba. Eesti Vabariik on selle otsimise tulemus. Parim, mis meil on. Meie koht Jumala kuningriigis.
Teenetemärkide saajate seas on EELK vaimulikke. Rootsi-Mihkli koguduse õpetaja rootslane Johan Patrik Göransson (Valgetähe V klass) on end Eestiga sidunud 1996. aastast ja teda tunnustatakse eestirootslaste kultuuripärandi hoidjana. Risti koguduse õpetajat Annika Laatsi (Eesti Punase Risti IV klass) tunnustatakse hingehoiu korraldajana. Annika Laatsi kolleegi Tallinna Diakooniahaiglast, hospiitsosakonna vanemõde Teija Tuula Marjatta Toivarit tunnustatakse hospiitsi arendamise eest samuti Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärgiga.
Tunnustati ka mõnda EELK liiget, nagu Indrek Treufeldti, teleajakirjanikku ja õppejõudu, kes saab Valgetähe IV klassi teenetemärgi. Ta on valitud mitmendat koosseisu Tallinna Toomkoguduse juhatuse esimeheks ning ta on EELK avalike suhete komisjoni liige. Raadioajakirjanik Kaja Kärner (Valgetähe V klass) on Tallinna Jaani koguduse vastvalitud nõukogu liige. Ajakirjanik Anneli Ammas (Valgetähe V klass) on Haapsalu koguduse liige ja Eesti Kiriku toimetuse kolleegiumi liige. Teda on tunnustatud ka Haapsalu koguduse teeneteristiga 2006. aastal.
Maarjamaa Risti V klassi teenetemärgi saab soome-ugri kultuuri edendamise eest misjonär Arvo Sulo Survo (62, fotol). Ingerisoomlane Arvo Survo õppis usuteaduse instituudis aastail 1981−1990. Üliõpilasena ordineeriti ta 1983. aastal EELK diakoniks ja suunati tööle Leningradi kogudusse, 1987. aastal ordineeriti aseõpetajaks ja õpetaja õigused sai 1990. aastal peapiiskop Kuno Pajulalt.
Arvo Survo on 1999. aastast misjonär. Praegu Soome Luterliku Evangeeliumiühenduse (SLEY) misjonär Soome Vihti koguduse lähetusega, tema teenimispaik on Venemaal Ingeri kirikus.
Pühapäeval toimus Toompeal riigikogu hoone ees SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) juhtimisel meeleavaldus perekonna ja demokraatia kaitseks, kus protesteeriti kooseluseaduse eelnõu vastu.
Varro Vooglaid ütles, et Toompeale tuldi kaitsma traditsioonilist perekonda, sest poliitikute kõrvad on jäänud kurdiks. Seaduse vastuvõtmine puudutaks igaüht. Perekonna võrdsustamist homosuhetega peab suurem osa Eesti ühiskonnast vastuvõetamatuks.
«Kinnitame, et tuletame riigikogu valimiste ajal pidevalt rahvale meelde, kes olid need poliitikud, kes hääletasid kooseluseaduse poolt,» rõhutas Vooglaid.
Riigikogu ei ole teinud välja rohkem kui 45 000 inimese allkirjastatud petitsioonist «Kaitskem üheskoos perekonda!» ja enam kui 10 000 protestikirjast. Tähelepanuta on jäänud Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute kindel vastuseis kooseluseadusele.
Varro Vooglaid ütles, et meeleavaldus on kodanike viimane võimalus seista vastu püüdlusele kooseluseadust vastu rahva tahtmist läbi suruda ning perekonna ja abielu tähendus olemuslikult ümber kirjutada. «See on meie maa ja meie riik, kus rahvas on kõrgeima riigivõimu kandja. Me ei kavatse kellegi ega millegi ees lömitada, vaid nõuame, et rahvaesindajad teeniksid meie rahvuslikke huve ja näitaksid üles truudust ühiskonna alusväärtustele,» selgitas Vooglaid.
«Traditsiooniliste tõekspidamistega inimesi on järjepidevalt sõimatud mitte ainult tagurlikeks, vaid ka homofoobideks, vihkajateks, sallimatuteks ning koguni putinistideks ja natsideks,» ütles Vooglaid ja lisas, et sellise alandamisega ei saa rahvas mingil juhul nõustuda.
Lossi plats oli täis inimesi, kes sõltumata rahvusest, poliitilistest eelistustest, usutunnistusest või vanusest pidasid oluliseks, et ühiskonnas säilitataks ka riiklikul tasandil austus perekonna, abielu ning nende aluseks olevate väärtuste vastu.
Meeleavaldus saatis poliitikutele selge sõnumi: rahva esindajad peavad austama kultuurilisi traditsioone, perekonna ja abielu ideaale, põhiseadust, rahva tahet ja demokraatia aluspõhimõtteid.
EKNi avalikus kirjas riigikogule seoses kooseluseaduse eelnõuga (3.10.14) seisab: «Kutsume teid uuesti üle mõtlema, kas antud seaduseelnõu olemasoleval kujul ikkagi teenib seda eesmärki, mis seaduseelnõu seletuskirjas on kirja pandud. Meie arusaam on, et kooseluseadust sellisel kujul ei ole tegelikult vaja. Selle vastuvõtmine oleks riiklik viga.»
|
OSCAR-2019
|
||
Täna tahan ma kirjutada millestki, mis ainult kaudselt haakub koertega. Või võib-olla siiski haakub? Tahan kirjutada välja mõtted, mis on mul ammu hinge peal. Eelmisel nädalal läks üks vapper Eesti naine ja paljude poolt armastatud sõber Ülle Aaslav-Kaasik (kenneli Sookriimud ja samanimelise e-poe omanik) Põhja-Rootsis toimuvale kelgukoeraspordi maailmameistrivõistlusele Polardistans ning osaledes 1-4 koera klassis 160 km pulka veol oma 3 koeraga saavutas ta 1. koha ning tiitli Maailmameister.
Pulka vedu on selline ala, kus koerad veavad kindlaksmääratud kaaluga kelku ning inimene suusatab kelgu külge veoliini pidi kinnitatuna nendega kaasa. See on tõsine tiimitöö, kus tulemuse saamiseks peavad nii inimene, kui koerad ühtmoodi tõsiselt tööd tegema. Antud võistlusele lisas raskust keskmiselt -18 kraadine temperatuur ning kinnituisanud lumega rada. Liidrina pidi Ülle tiim sumpama läbi 40 cm lume ja rajama teistele teed. Raja peal on inimene ja tema koerad üksi, harva võib kohata teisi tiime või metsloomi. Ka checkpointides peab koerajuht toimetama ilma kõrvalise abita kõik toimetused ära, olgu selleks siis koerte söötmine, koerte hooldamine, varustuse parandamine vms. Ülle oli rajal veidi üle 26 tunni.
Minu rõõm selle saavutuse üle on mõõtmatu nii eestlasena, kelgukoeraspordi huvilisena kui ka Ülle sõbrana. Kõige suuremat rõõmu valmistab mulle aga see, mis on selle võidu taga.
Ülle ei ole mingi imeinimene. Ka temal on juhtunud kamaluga äpardusi ning seljataga on kindlasti palju vigu ja asju, mida täna ta teeks kindlasti teisiti. Mis on Ülle juures aga erilist, on tema võime fokusseerida oma energia olulistesse asjadesse ja jätta tahaplaanile kõik kõrvaline. Seega ei kuule me teda peaaegu kunagi halvustamas kaasvõistlejaid või ammugi korraldajaid-kohtunikke. Kui me räägimegi temaga teistest, räägime me alati seda võtmes, kuidas saaks paremini, mida annaks õppida. Samamoodi oleme me koos analüüsinud läbi ka kõiki oma enda eksimusi või apsakaid. Ma arvan, et just tänu sellele suhtumisele on ta saanud üle oma tagasilöökidest ning jäänud alati jäärapäiselt edasi pusima. Ja ma arvan, et just tänu sellele, jõudiski ta selle siiamaani veidi uskumatu tulemuseni.
Teine asi, mis Üllet iseloomustab, on tema heasportlaslik suhtumine. Usun, et on vähe inimesi, kellele ta ei oleks ulatanud omal initsiatiivil abikätt stardis või finišis ning tema võime saada ühtmoodi läbi erinevate inimestega, kes vahel ise ei olegi omalt poolt suuremat sõbralikkust üles näidanud, on kohati lausa hämmastav.
Kolmas asi on tema tagasihoidlikkus. Mitte kunagi ei ole ma kuulnud teda praalimas oma oskuste või saavutustega. Temaga saavad rääkida kui võrdne-võrdsega suured ja kogenud sportlased, kui ka päris algajad ning alati on ta lahkelt valmis andma nõu, kui seda temalt küsitakse. Samas ei suru ta kunagi oma arvamust peale siis, kui seda ei ole küsitud ning kuulab kannatlikult ära ka kõige rumalamad jutud (näiteks minu enda käpardlikud katsed midagi veotrenni laadset teha! :D ). Alati on ta rõhutanud seda, et üks või teine asi on pelgalt tema enda kogemus ja kutsunud sellega üles oma vestluspartnerit hoolega kaasa mõtlema ja analüüsima.
Lisaks sellele on tema aupaklik suhtumine oma koertesse, kui kõnevõimeta tiimikaaslastesse lihtsalt imetlusväärne. Seda ilmestas hästi tema mure stardis küüne murdnud koera osas. Tema otsustas ise üsna kiiresti, et sellises seisus koera ta rajale sundida ei taha, kuid kuna selle otsuse pidid heaks kiitma ka veterinaarid, siis oli tal suur mure, kas nemad näevad asja ikka ka sama tõsisena. Õnneks nägid.
Miks ma seda kõike kirjutan? Mitte selleks, et panna Üllet punastama ja kuulutada maailmale, kui ägedat inimest ma oma sõbraks võin nimetada (khmmm kui, siis ainult natukene :p). Minu tegelik motiiv on see, et lihtsalt mõeldaks neile asjadele. Ma usun, et maailm võiks olla parem paik, kui meil oleks rohkem sportlasi ja harrastajaid, kes pingutasid, et kasvõi mõnikord olla eeskujuks teistele. Mõned mõtted, mis pähe tulevad olekski järgmised:
Võta ebaõnnestumisi, kui õppetunde. Kui su teele tulevad takistused, siis tööta nendest läbi ja õpi nendest. Analüüsi detailideni lahti, miks asjad läksid nii, nagu nad läksid ning mõtle välja, kuidas samu apse järgmine kord vältida. Ära kunagi jäta kasutamata võimalust õppimaks ka teiste vigadest, sest sellise õppimise lõiv on palju väiksem. Samas austa teisi inimesi selle kingi eest ja ära lasku analüüsilt kritiseerimise tasemele.
Inimestele ei pea alati tingimata ütlema, et see mis nad teevad on VALE. Võib-olla teavad nad seda ise ka, võib-olla aga ei tahagi nad seda teada?...aga võib-olla on nad andnud seda valet asja tehes endast parima või ongi see KOGU nende elu? Ma arvan, et see võiks jääda iga inimese enda asjaks ja kui näed viga laita, siis parem neela see seekord alla ja ole veidi parem inimene. Mõnikord on rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Nii lihtne see ongi!
Inimestele võib alati olla abiks, soovida hea tulemuse puhul õnne või öelda midagi positiivset isegi siis, kui seda positiivset asja on vaja tükk aega otsida. See ei võta kellelgi tükki küljest ja samas võid sina olla ainus inimene, kes seda teeb. Võib-olla sinu hea sõna või naeratus ongi see, miks inimene otsustab, et ta siiski proovib edasi? Positiivsus on nakkav!
Kui sa arvad, et oled teinud tubli töö ja väärid tunnustust, siis ära praali, vaid näita seda oma tegudega. Ole tore ja sõbralik inimene, aita endast nõrgemaid ja küll sa näed, et inimesed märkavad ka sinu saavutusi ning tunnustavad sind. Tõelised võitjad võrdlevad enda saavutusi endast parematega ja aitavad endast nõrgemaid. Saad seda, mida annad!
Koerad ei ole spordivarustus. Nad on elusolendid, kes ei langeta ise otsuseid spordi osas. Seega lasub inimesest tiimikaaslase õlul kogu vastutus koerte heaolu eest. Ta peab andma endast kõik, et koer oleks korralikult ette valmistatud võistlemiseks. Sinna kuulub palju rohkem komponente, kui tihtilugu arvatakse. Lisaks peab inimene pidevalt monitoorima koerte hetke seisu ja lõpetuseks peab inimene, kes spordib koos koertega, olema alati valmis jätma sinnapaika oma isiklikud ambitsioonid, kui on vähimgi kahtlus, et see ei ole enam täielikult koera huvides. Neid asju peab märkama enne, kui koer eluaegse trauma tagajärjel invaliidistub. Need asjad algavadki murdunud küüneksest, kergest kiirusekaotusest või tuimusest sammus. Pisikestest asjadest, mille kiuste põhimõtteliselt justkui saaks selle ühe võistluse üle elada, aga mille eest maksab koer lõivu oma tervisega.
Neid viit mõtet olen ma õppinud jälgides just Ülle-suguseid inimesi ning püüan igati sama teha. Vahel see küll ei õnnestu ja vahel võtavad emotsioonid minust parima, kuid ma arvan, harjutamine teeb meistriks. Igal juhul soovin veelkord õnne Üllele, teen sügava kummarduse ja ütlen:
Võib-olla lugesid sa seda artikliteseeriat ja mõtlesid, et kuigi sul on koer kodus olemas, ei mõista sina teda ega tema sind ning sa ei oska temaga mitte midagi peale hakata. Või on sul nüüd kodus hoolikalt või vähem hoolikalt valitud kutsikas või koer ning tahad temaga kõik õigesti teha... aga ei tea mida ja kuidas.
Kõigepealt olgu öeldud, et kutsika ära rikkumist ei tasu karta. Kutsikad ei ole tehtud portselanist ja suuresti määrab nende olemuse geneetika. Samas tuleb loomulikult anda endast parim ja püüda pakkuda oma koerale selliseid tegevusi, mis aitavad tal vaimselt tasakaalus püsida. Seega prioriteet nr 1 võiks olla sotsialiseerimine, omavahelise suhte ehitamine ning hea füüsilise vormi loomine. Kui mõne rahuliku kaukaaslase või bernhardiiniga piisab üsna vähestest sportlikest tegevustest, siis aktiivsemad tõud nagu näiteks erinevad teenistus- ja sportkoerad vajavad lisandväljundina ka nö tööd, milleks sobib igasugune koerasport, aga ka näiteks igapäevane trikiõpe või muu mõtestatud ühistegevus. Lisaks tuleb arvestada hullude aktivistidega, et neile tuleb õpetada eraldi ka rahunemist ja puhkamist.
Olen toonud välja mõned Eestis populaarsemad koeraspordialad, et anda lugejatele aimu, mida kõike toredat koeraga koos teha saab. Igal alal on tegelikult olemas lihtsamad algajate klassid ning mitteametlikud võistlused, kus on lubatud kasutada preemiaid ning harjutused on tehtavad ka päris algajate koertega. Kuna kõrgeimate klasside töö on aga kõige vaatemängulisem, olen otsinud välja mõned kõrgemate astmete võitjate videod (kuna osad alad on mulle endale võõrad, võivad näited nendest olla nende alade harrastajatele ehk mitte just parimad, kuid algajatele üldpildi andmiseks sobivad ehk küll :) ).
Koeraspordialadest kuuluvad FCI katusorganisatsiooni alla järgmised alad, mille võistlused toimuvad Eesti Kennelliidu kalenderplaani järgi. Nende alade õpetamiseks on kõige mõistlikum pöörduda mõne Kennelliidu poolt atesteeritud koolitaja poole.
Sõnakuulelikkus on koeraspordialade male, kus koer peab tegema küll kiiresti, kuid samas väga täpselt erinevaid üsna keerukaid harjutusi.
Agility on koerte nö takistusjooks, kus on vaja õpetada koera läbima erinevaid takistusi kindlal moel ning võidab see, kes läbib raja kõige kiiremini ilma eksimusteta. Valitud videol on näha meie oma Eesti võistleja Marta Miil eelmise aasta agilty MM-l, kus ta saavutas individuaalsel agilityrajal miniklassis I koha (tiim treenib klubis Pärnu agility):
IPO on teenistuskoerte tööomaduste testimiseks loodud spordiala, mida võib lugeda kolmevõistluseks. Kolm ala on välja toodud järgnevates videotes.
Maastikujooks on peamiselt hurdalistele mõeldud ala, kus koerad ajavad kiiruse peale taga mehaanilisele masinale kinnitatud kunstjänest.
Peale FCI poolt korraldatavate spordialade, on Eestis populaarsust kogumas ka mõned veel FCI poolt tunnustamata alad nagu rallykuulekus ja veosport.
Rally-kuulekus on ala, kus koer ja inimene läbivad koos märkidest koosneva raja. Igal märgil on kirjas ülesanne, mis tuleb korrektselt sooritada. Kuna Rally-kuulekus ei ole nii täpsust nõudev, kui sõnakuulelikkus, eelistavad paljud algajad just seda ala:
Veosport on spordiala, kus koer on rakendatud inimese ette üksi või mitmekesi ning veab kas jooksvat, rattal, tõukerattal, kärul, suuskadel või kelgul olevat inimest. Igale rakenditüübile on eraldi klass. Eestis organiseerib võistluseid nt Baltosport.
Lisaks meelelahutuslikele spordialadele, on võimalik koerale õpetada selgeks ka reaalne töö inimeste aitamiseks. Mõned näited on:
Päästekoerad – koerad, keda on õpetatud otsima ja leidma maastikult inimest ning temast märku andma. Siit lehelt leiab rohkem infot: http://www.otsingukoerad.ee/
Teraapiakoerad – koerad, kellega käiakse haiglates ja teistes isoleeritud keskkondades olevaid inimesi rõõmustamas ning kelle abil aidatakse näiteks puudega laste teraapiat läbi viia. Rohkem infot: http://teraapiakoer.ee/
Hüpokoerad – koerad, keda on õpetatud märkama ja teavitama lähenevast atakist suhkruhaigel inimesel.
Abi- ja juhtkoerad – koerad, kes on koolitatud aitama ja juhtima inimesi, kes iseseisvalt hätta jääksid.
Loomulikult on paljude koertega võimalik teha tööd, mille jaoks nad on aretatud. Näiteks õpetada oma koer karja ajama, karja valvama, territooriumit valvama, erinevaid ulukeid jahtima jne. Igal alal on oma spetsiifika, seadusandluslikud nõuded ning õpetatavad käitumised. Paljude koerte jaoks on just tõuomase töö tegemine kõige parem, sest sellega on neil kõige lihtsam säilitada vaimset tasakaalu. Seepärast ei soovitatagi võtta töö tegemiseks aretatud koera omale koju lihtsalt diivanipadjaks.
Kõik see kõlab ju hästi, aga sa ei kujuta ette, et sinu koeraga ükski neist asjadest võimalik oleks? Võib-olla ei ole sa oma koerale veel kuigi palju õpetada osanud ning võib-olla ei oska ta ka koduses elus hästi käituda. Sellisel juhul on mõistlik anda oma koerale hea algharidus, mille juurde kuuluvad ka lõdvas rihmas kõndimine, puhkamine, neli jalga maas inimeste tervitamine jne. Üksi pusimise asemel tasub siinkohal otsida abi treenerilt ning teha neid asju üks kord ja korralikult. Küsi kindlasti trenni minnes, kas just sind huvitavad käitumised kuuluvad koolituse õppekavva, sest kui sulle valmistab muret rihmas tirimine või kodus vedelevate asjade varastamine, aga treeningplatsil õpetatakse sulle hoopis istu-lama-seisa harjutusi, siis on sulle sellest ilmselt vähe abi.
Minu enda koertekoolis Kratt on algamas selline baaskursus, kus keskendume neile olulistele asjadele aga lisaks õpetame peamiselt sheipimismeetodit kasutades koertele selgeks ka paljudel spordialadel ja harrastustel kasulikud baasharjutused. See kursus sobib igas vanuses koertele ning kuna õpetatavad harjutused on Eesti maastikul ebatraditsioonilised, sobivad need hästi ka paljudele juba koertekoolis käinud koertele.
Hmm...aga mis siis kui mu koer haugub teisi koeri või inimesi nähes ennast hingetuks, üritab neid silmates põgeneda või kangestub kivikujuks? Sellisele koerale ei ole sobilik tavapärane grupitrenn ning temaga tuleb teha teraapiatööd hirmudest ülesaamiseks. Konkreetselt siin kirjeldatud käitumisi lahendame me koertekoolis Kratt toimuval kursusel Murelikud koerad. Teisi probleemkäitumisi nagu üksindusahistus, autosõiduhirm, helitundlikkus jne saab aga lahendada individuaaltrennide ja detailselt paika pandud treeningkava abil.
Lisaks tasub kaaluda kõigi alade juures kõrvalharrastusena ka võimlemist, mis aitab kompenseerida koera kehaehituse puudujääke ning saavutada valitud spordialaks tippvormi. Koertekoolis Kratt alustab selline grupitrenn juba sel suvel, kuid pakilisema huvi korral tasub uurida fb lehte Koeraga võimlema ning võtta vajadusel treeneriga juba varem ühendust.
Koera valiku teemat kokku võttes, peab minu meelest üsna hästi paika ühe tuntud näitusekoerte koolitaja ja aretaja Gerard O’Shea seminaril kuuldud mõte, mis kõlas umbes sedasi:
„Kui te tahate endale täiuslikku koera, võtke paber ja pliiats. Joonistage paberile, millist koera te täpselt tahate, kirjutage sinna juurde kõik iseloomuomadused, ja raamige see pilt ära. Siis saate iga päev imetleda oma täiuslikku koera.“
Reaalsus on see, et ükskõik kui hoolikalt me ka ei kaalu ega vali...tegemist on elusolenditega, kellel on oma isiksus, mis moodustab koos kõigi oma parimate ja halvimate omadustega kokku ühe täiuslikult ebatäiusliku terviku. Koera omanikuna on sinu käes aga õnneks võim tuua selles koerakeses välja tema parimad omadused ning siluda tema ebatäiuseid selliselt, et lõpuks naudite te mõlemad teineteise seltsi täiel rinnal. Kuna iga koeraga on meil võimalus õppida midagi uut, siis meeldib mulle väga ütlus "Sa ei saa alati koera, keda sa tahad...aga sa saad koera, keda sa vajad". Sellise suhtumisega valmistab iga sinu teele sattuv koer sulle rõõmu ning pettuda ei saagi kunagi :).
Koera võttes mõtlevad inimesed üsna tihti ka sellele, kas võtta korraga üks või kaks kutsikat. Teise variandina plaanitakse hiljem võtta koeranoorukile seltsiks teine kutsikas või koer. Põhjusena tuuakse üldiselt see, et mitmekesi koos on koertel tore olla ja neil ei hakka nii kergesti igav. Sellega soovitakse leida lahendust probleemkäitumistele nagu üksindusahistus ning pakkuda oma olemasolevale koerale rohkem tegevust, vähendades seeläbi omaniku koormust koeraga tegelemisel. Vahel võetakse mitu kutsikat või koera korraga ka omaniku harrastushuvi tõttu (näiteks moodustavad ühest pesakonnast pärit kelgukoerad väga ühtlase ja sujuva tiimi). Kirjutan veidi sellest, millega peaks inimene arvestama mitme koera võtmise planeerimisel ning selgitan, miks osad uskumused päriselt paika ei pea.
Esimene asi, millega inimesed mitut koera võttes ei oska arvestada, on paljudele mitmekoerapidajatele nii tuttav valem 2=3. See tähendab, et kui perre võtta 2 koera, suurendab see koeraomaniku töökoormust kolm korda. Kumbki koer vajab eraldi koolitamise ja sotsialiseerimise aega ning lisaks on vaja harjutada koeri ka koos samades olukordades sõna kuulama ja toime tulema. Juhul, kui mängu tulevad karjadünaamika iseärasused, tuleb tegelikult liita otsa veel neljas töökoormuse ühik nn teraapiatööks (lühidalt kokkuvõetuna see aeg, mille vältel te õpetate koeri teineteist mitte ära sööma).
Topelt aeg. Pildil olevatest koertest üks on ema ja teised tema ühe pesakonna järglased, kes jäid ema omanikule koju kasvama. Kui kutsikate ema kasvatustasemega oli koerte omanik rahul juba 1,5 aastaselt, siis koos kasvanud kutsikatega jõudis ta samasse punkti alles siis, kui nad olid 3 aastased. Mitme kutsika paralleelne kasvatamine nõuab rohkem aega ja pühendumist, samas kui aega on just palju vähem!
1. Kummagi koera jaoks tuleb võtta eraldi aeg, et luua tema ja omaniku vahel usalduslik ja toimiv suhe. See tähendab ühist koosveedetud kvaliteetaega, mil koer saab omaniku tähelepanu 100% ulatuses endale ning õpib seda seeläbi väärtustama. Kui see etapp vahele jätta, juhtub tihti mõne aja möödudes, et sinu koerast saab hoopis nö teise koera koer. Kuna liigikaaslasega suhtlemine on koerale alati loomulikum ja lihtsam, siis hakkab koer eelistama pere teise koeraga suhtlemist omanikuga suhtlemisele. See aga tingib olukorra, kus koer ei tule kutsumise peale, ega kuula omanikku teise koera juuresolekul, ning omanik saab väga pahaseks. Mida pahasem on aga omanik, seda nõmedam ta koera silmis paistab ja seda vähem koer teda kuulata soovib.
2. Kummagi koera jaoks tuleb võtta eraldi aeg, et teda sotsialiseerida. See tähendab, et sul tuleb planeerida kummagi koeraga väljasõite ILMA teise koerata. See nüanss on sotsialiseerimise juures ülioluline, sest koerad jälgivad keerukates olukordades loomupäraselt oma liigikaaslaste palju lihtsamini loetavat kehakeelt ja kujundavad sellest oma seisukohti. Koerad, keda on sotsialiseeritud ebakindla koera seltsis, võivad õppida kartma samu asju, mida teine koer kardab (näiteks, kui teine koer ehmub paukude peale, võib muidu selle eelsoodumuseta koer hakata mõne aja pärast samuti pauku kuuldes ehmunult ringi vaatama). Samuti tuleb arvestada, et ebakindlatele isenditele võib pakkuda teine koer nö õla tunnet, mille puudumisel ta samades olukordades enam toime ei tule. See võib valusalt kätte maksta siis, kui ühel päeval on vaja koera siiski ilma teise koerata näiteks veterinaari juurde või näitusele viia ja koer sellest paanikasse läheb. Samas saab seda efekti teadlikult ära kasutada teinekord näiteks keskkonnatundliku koera teraapiatöös ning hiljem tasapisi üle minna üksi jalutamisele, aga see on juba veidi pikem teema.
3. Koeri tuleb õpetada üksteise seltskonda tolereerima kasvõi sellisel määral, et kui nad kogemata kokku saavad, ei järgneks kohest rünnakut. Paljudele inimestele võib see tulla üllatusena, et ühe pere loomad omavahel läbi ei saa, kuid kahjuks vahel seda siiski juhtub. Tihedamini juhtub see siis, kui ühte perre satuvad kaks sama vana ja samast soost koera, kuid vahel ei klapi ka eri soost ja eri vanuses koerad. Vahel harva juhtub, et isegi mõnekuused kutsikad kalduvad kompulsiivselt kaklema (kaklusel ja mängul tuleb osata vahet teha!).
Selliste ilmingute korral tuleb koheselt mõelda välja haldamislahendused, et koeri saaks teineteisest kergesti eraldada ja nad ilma omaniku järelvalveta teineteist ei kuuleks ega näeks. See võib nõuda ulatuslikke sisekujunduse muudatusi ja paljude rutiinide muutmisi, kuid teist teed siin kahjuks ei ole. Ükskõik kas omanik otsustab treenimise kasuks, või mitte- koertevaheline suhe ei lähe paremaks, kui neil on pidev võimalus konflikti sattuda. Pigem vastupidi läheb see niimoodi aja jooksul ainult hullemaks.
Tüliõunu ei tohi jätta vedelema või koeri tuleb õpetada neid ignoreerima (Kondid, mänguasjad jne. Vajadusel tuleb teha läbi ressursivalvamise vastane treeningprotokoll).
Kõigil koertel peab olema oma isiklik koht, kuhu taandudes ta saab rahu inimestest, kui ka koertest ja omaniku kohutsus on kaitsta oma koera õigust rahule (koera tuleb loomulikult eelnevalt õpetada kohale minema ja seda kohta hindama!).
Kui mängud lähevad üliagaraks ja intensiivseks, katkestab omanik mängu ära ja aitab vajadusel koertel eralduses veidi rahuneda (kui lisada katkestamistegevuse ette sõna „paus“ vms, õpivad koerad hiljem selle sõna peale ise pausi tegema).
Kui keegi hakkab kedagi ahistama, kiusama, norima või väljakutsuvalt jõllitama, on omaniku roll sekkuda ja kiusupunn eraldada.
Kui keegi koertest hakkab teisel koeral või inimesel eest ära jooksma, peitu pugema või lõpuks kasvõi enesekaitseks urisema/hambaid näitama, peab omanik pakkuma sellele koerale võimalust rahu saada oma pesas.
Kui aga koertevaheline suhe päris nugade peal on, siis sellest kõigest ei piisa. Vaja on lisaks teha süstemaatilist tööd nende lepitamisega. Selleks sobib hästi klassikaline tingimine (näed teist koera, saad maiust), neutraalsel territooriumil paraja distantsiga koos jalutamine ning proaktiivsemate sotsiaalsete käitumiste kinnistamine (urisemise asemel pööra selg, ründamise asemel eemaldu või küsi omanikult abi jne). Lisaks on rangelt soovituslik õpetada selgeks grupikäsklused, et hädaolukorras koeri kergem kontrollida oleks. Sellise mure lahendamine võib võtta aega kuid või isegi aastaid, sõltuvalt probleemi tõsidusest ja omaniku pühendumisest.
4. Kumbagi koera tuleb harjutada sellega, et alati ei ole tema kord. See tähendab, et eraldi aeg tuleb võtta, et harjutada kumbagi koera näiteks üksi koju jääma, trennist kõrvale jääma, oma toidukorda ootama jne. Kui see töö tegemata jätta, on sul varsti vähemalt üks frustreerunud ja protestiv koer, kes kisab ja laamendab üksi koju jäädes, teise koera trenni ajal või oma toidukorda oodates. See võib muutuda igapäevaelus äärmiselt tüütuks aga vähe sellest- see on nö nakkushaigus. Piisab sellest, et üks koer hakkab mingis olukorras sedasi käituma, kui teise koera stressitase kasvab ning ta hakkab algul vaiksemalt ja hiljem järjest jõulisemalt samamoodi käituma. Lõpuks on sul lahutamatu duo, kes peab alati saama kõike korraga ja ühtlasi nende konkurentsitaju suureneb ning seetõttu kasvab ka oht koertevahelisteks tülideks, mis võivad viia tõsiste kaklusteni. Nokk kinni, saba lahti. Saba lahti, nokk kinni. Eraldada neid ei saa, koos pidada ka ei saa.
5. Kumbagi koera tuleb eraldi õpetada kõiki neid käsklusi/vihjeid täitma, mis talle elus kasuks tulevad. Ühe kodukoera põhirepertuaari võiksid kuuluda ahvatlustest loobumine, lõdvas rihmas jalutamine, pessa minek ja seal püsimine, vähemalt ühte asendisse minek ja seal püsimine (istu, lama või seisa), hooldusprotseduuride talumine (harjamine, pesu, küünelõikus, läbivaatus), juurdetulek ja juures püsimine jne. Iga harjutuse õpetamine võtab oma aja ning kahe koeraga tuleb leida selleks topelt aeg.
6. Kummalegi koerale tuleb selgeks õpetada mõned grupikäsklused, kui eraldi on käsklused juba selgeks õpetatud. Nimelt mitmekesi koos muutub üldiselt koerte kontakt inimesega vähemtähtsaks, samas kui erutuse tase ning konkurentsitaju kasvavad. See tähendab, et kui su koerad eraldi suudavad juba täitsa kenasti lõdvas rihmas jalutada, võib sind jahmatada mismoodi nad kõik selle justkui unustavad, kui jalutama minnakse koos. Sama võib juhtuda, kui koerad on koos lahtiselt ja näevad midagi põnevat. Kui üks koertest hakkab kutsumise peale ehk juba tulema, silmab ta kuidas teine sel hetkel veel eemale jookseb ning hetkega on juurdetulek unustatud. Äkki muidu teine saab midagi, mida tema ei saa!
Miinimum asjad, mida grupikäsklustena õpetada võiks, on juurdetulek, lõdvas rihmas käimine, vähemalt ühte statsionaarsesse asendisse jäämine ja ahvatlustest loobumine. Kõigi nende asjadega olen ma ise investeerinud kõigepealt aega sellesse, et koertel oleksid ükshaaval tehes refleksid maksimaalselt kinnistunud ja nad suudaksid ka väga ülesköetud olekus vihjele reageerida. Kui see on saavutatud, alustan ma samade asjade õpetamist justkui otsast peale koos teise koeraga. Näiteks kui mul eraldi koerad juba viskavad innukalt „lama“ käskluse peale kõhuli, siis nüüd hakkan ma neid uuesti maiusega asendisse meelitama ja premeerima väiksemaidki edusamme. Sedasi ehitan ma neile tugevama premeerimisajalooga vundamendi ning käitumine muutub väärtuslikumaks. Ühtlasi aitab see ennetada eksimusi.
Koos jalutamisega olen ma veetnud palju aega alguses oma aia taga tagurpidi liikumisele selliselt, et igal sammul saavad koerad preemiat. Pikemad nn päris jalutuskäigud olen teinud nendega eraldi. Koos jalutamiste distantsi olen aga kasvatanud samm-sammult pikemaks, kuni lõpuks oleme saanud hakata käima ka päris jalutuskäikudel koos. Kahe erineva energiataseme ja vanusega koeraga 4 aastat tagasi, oli see protsess palju lihtsam kui nüüd kahe energiast pakatava ja samavana koeraga.
Siin videos on näha, kuidas ma alustan enda koertega jalutama minekuid. Selleks, et erutuse tase veidi alla tõmmata, kõnnin ma hästi aeglaselt ja premeerin koeri nii tihedalt kui suudan. Kui me oleme sedasi sadakond meetrit liikunud, rahunevad nad maha ja ma ei pea enam nii tihedalt premeerima. See on minu ellujäämismehanism kahe koeraga jalutamisel, kindlasti on siin erinevaid võimalusi.
Järgnevates videotes on näha meie kaks tähtsamat grupikäsklust. Esimeses videos demonstreerime oma sünkroonlamamist, mis on aidanud mul korduvalt koerad kiiresti kontrolli alla saada keerulistes olukordades, nagu nina alt jooksu pistnud jänes, aia vahelt ründama tulnud teine koer, ümberkukkumised kelguveos jpm. Teises videos on näha maha kukkuvate maiuste ignoreerimine ja oma järjekorra ootamine. Selles klipis on nad küll käsu all, kuna vähese harjutamise tõttu on see oskus meil natukene rooste läinud, kuid sellegipoolest saan ma katkestada nende ahvatluse juurde sööstmised enamus juhtudel sõnadega ja see on äärmiselt mugav olukorras, kus maha kukub vorstilatt või tee äärest leitakse kellegi prügikott.
Lisaks eeltoodule õpetan ma kummalegi koerale ärasaatmise käskluse aga siin ma jälgin, et see ei oleks sama sõna. Näiteks on mul ühel koeral kohale saatmise sõna „pessa“ ja teisel „puuri“, sest vastasel korral kippus juhtuma vahel seda, et nad suures innukuse tuhinas tormasid koos korraga puuri ning seal tihedalt teineteise vastu põrgates oli suurem oht tüli tekkeks. Õnneks tülini asi küll ei jõudnud, kuid edaspidi olen püüdnud seda probleemi enda jaoks ennetada. Kohale saatmise käsklus on hea lahendus olukordades, kus on vaja kiiresti koerad teineteisest lahutada (keegi tunneb end ebamugavalt ja saadab teise suunas kõõrdpilke). Samuti on see muidugi väga mugav asi nt söögiajal, külaliste tulekul jne.
7. Kahte koera võttes tuleb veel arvestada, et kaks koera ajavad topelt rohkem karva, tassivad tuppa topelt rohkem pori ja nende järelt tuleb kaks korda nii palju junne koristada, kui ühe koera järelt. Loomulikult tuleb mõelda, kas peres olemasolevad transpordivahendid võimaldavad neid korraga vedada, neile puhkusereisi ajaks hoidja leidmine on raskem ja palju muud. Söövad nad nagunii rohkem ja haigeks jäävad kindlasti pühade ajal ja korraga. Neid asju unustatakse tihti üldse vaagida enne teise koera võttu.
Minu kaks praeguseks 4 aastast koera. Ronni saabumise ajaks olin ma Meeraga raisanud palju aega võistluskuulekuse treenimisele ning lahendanud ära tema üksindusahistuse (mis tekkis hoolimata sellest, et peres oli üksiolemisega harjunud vanem koer olemas). Tegeleda olin jõudnud inimpelglikkuse, kontakti, koduse kasvatuse, autosõiduhirmu ning ebakindlate pindade kartusega. Kui Ronni tuli, pidin koheselt alustama kahe koera lepitamisega, ressursivalvamisega, naistehirmuga, mootorsõidukihirmuga jms sotsialiseerimata koera kaasavaraga. Samal ajal hakkasin ma süstemaatiliselt tegelema Meera autosõiduhirmu ja käsitlemistundlikkusega. Hiljem olen ma paralleelselt tegelenud Ronni mootorsõiduki-, hobuse- ja koerareaktiivsusega ning Meera keskkonnatundlikkuse, võõraste suhtes tekkinud ärevuse ning siseruumide hirmuga. Lisaks püüan ma mõlemat koera treenida võistluskuulekuseks, veospordiks ning toetada neid tegevusi võimlemisega. Loomulikult on vaja olnud lisaks õpetada mõlemale koerale igapäevaelus vajaminevaid oskuseid eraldi ja kahekesi koos: pesas ootamine, üksi koju jäämine, lõdvas rihmas jalutamine, kutsumise peale tulemine ja palju muud. Iga projekt on nõudnud kuudepikkust sihipärast tööd, et jõuda tulemusteni.
Kõlab nagu hirmus palju tööd? Alati õnneks ei ole elu nii raske. On tõugusid ja isendeid, kes saavad väga hästi karjas koos eksisteerida ning nendega on elu lihtsam. Näiteks siberi huskyd, mitmed hagija tõud ja mõned väga leebeloomulised tõud (erinevad collie-tüüpi koerad, setterid, spanjelid jms) saavad üldiselt kambas koos väga hästi läbi, samas kui paljud jõulised teenistustõud ei salli ka sõber-koerte liigset lähedust ülemäära palju. Samas tuleb alati tunda hästi koera sugupuud ning hinnata konkreetset isendit. Ka karjaspidamiseks loodud tõugudes võib esineda riiakamaid perekondi ning alati võib juhtuda, et halbade kogemuste ja geneetika koosmõjul satub just sulle koju koer, kellele teised koerad sugugi ei meeldi.
Riske saab maandanda sellega, kui valida hoolikalt koera tõugu ja sugupuud ning lasta esimesel koeral rahus täiskasvanuks saada. Kõige mõistlikum on lisada oma perre uus koer siis, kui tunned et oled oma vana koeraga juba täitsa rahul. Ta on mõistlik ja tore pidada, tal ei ole hirme ega probleemkäitumisi ning ta sotsiaalsed oskused on laialt arenenud. Uus koer ei pruugi küll tema pealt õppida ja võib pigem aidata mõningatel probleemidel taas pinnale kerkida, kuid töömaht on sellisel juhul kindlasti väiksem kui siis, kui sul on kodus oleva koeraga nagunii sada häda. Riske saab veidi maandada ka sellega, kui koerte vanusevahe on veidi suurem (4-5 aastat) ning nad on erinevast soost.
Mitme koera pidamise teemat kokku võttes võib aga öelda, et inimesed ei pea mitut koera korraga ilma asjata. Hoolimata võimalikust suuremast tööst, pakub mitme koera kamba suhtlusdünaamika jälgimine omanikele palju rõõmu ning aitab hoida koerte sotsiaalseid oskuseid vahedana. Lisaks võib märgata paljude koerte juures ka seda, et nende jaoks on oluline, et neil oleks kamp ümber- eriti näeb seda karjas pidamiseks aretatud tõugude hulgas. Nii et mõnikord võib täitsa öelda, et 1+1=3 tähendabki hoopis kolmekordset rõõmu. Minu jaoks on see igatahes kindlasti nii!
Ühest pesakonnast koju kasvama jäetud 3 venda ja 1 õde on kehaehituselt ja natuurilt väga sarnased ning tänu sellele moodustavad nad koos äärmiselt mõnusalt kiire ja ühtlase rakendi. Pildi autor Juris Mauras
Enda ootustele vastava kutsika saamiseks tasub investeerida kõige rohkem aega hea kasvataja leidmisele, sest hea kasvataja pingutab väga selleks, et tuua ilmale hea pesakond. Ta hindab kriitiliselt oma emaslooma sobivust aretusse, valib talle sobiva paarilise, hoolitseb hästi emaslooma eest tema tiinuse ajal (tiine emaslooma läbielamised võib mõjutada positiivselt või negatiivselt kutsikaid juba embrüos) ja kutsikate sündimisel algab pihta kõige suurem töö. Seetõttu võib öelda, et kasvataja valik ja pesakonna valik käivad käsikäes. Tänases artiklis kirjutan lahti, kuidas valida enda ootustele vastavat pesakonda.
Uued keskkonnad. Toas kasvavale pesakonnale võiks juba varakult ettevaatlikult tutvustada õue melu ja õuekutsikatele vastupidi toaelu. Siin pildil on näha, et kasvataja pakkus kutsikatele uue külma pinna eest varjumiseks pesatekki, et uus olukord liiga ehmatav ei oleks. Selle pesakonna kasvataja on väga tubli ja tema kutsikad olid loovutuseaks käinud juba paljudes uutes kohtades, õppinud inimesega töötama ning harjunud külalistega. Tänu sellele, oli kutsikate silmaring uude koju minnes juba väga lai. Pildi autor Ivi Triin Vahera
Pesakonna valiku juures peame me tegelikult tulema tagasi kahe küsimuse juurde, millega oled juba rinda pistnud:
Milline on sinu koera võtmise eesmärk? Kas sa soovid endale kodukoera, kaaslast matkadele, perekoera, sportkoera, töökoera?
Milline on sulle silma jäänud pesakonna tegemise eesmärk? Kas kasvataja valis koerad ennekõike lähtudes välimikust, temperamendist või tööomadustest? Kas need eesmärgid ühtuvad sinu ootustega?
Kui sa soovid endale toredat perekoera, siis ilmselt on olemasolevatest pesakondadest parim valik see pesakond, mis kasvab peres, kus on väiksed lapsed ning kelle vanemad on mõlemad väga tasakaalukad ja kannatlikud isendid. Pigem rahulikud, kui hüperaktiivsed.
Kui sa soovid endale harrastuskoera, kellega pühapäeviti veidi sporti teha, siis tasub vaadata lisaks ka neid omadusi, mis sulle huvi pakkuvaks spordialaks vajalikud on. Tasub uurida koera vanemate stressitaluvusvõimet, kuulekuse või agility puhul nende toidu ja mängu tahet ning kontaktisoovi. Tasub vaadata ka, et koera vanemate füüsis võimaldaks soovitud tingimusi täita ja tasub hoiduda esktreemsustest.
Kui soovid endale aga tõsist sportkoera või töökoera, tuleb pesakonda valida juba äärmiselt tähelepanelikult ning arvestada võimalusega, et soovitud pesakond võib asuda hoopis tuhandete kilomeetrite kaugusel. Selle koera vanemad võiksid olla saavutanud sind huvitaval alal kõrgeid tulemusi ning kindlasti peaksid sa olema näinud neid töötamas. Ühtlasi tuleb sellise valiku korral arvestada, et kasvataja võib panna sind korralike pihtide vahele ja sa ei pruugi üldse kutsikahuvilisena kvalifitseeruda. See juhtub kahel põhjusel: a) superkoerte pesakondadele on aastatepikkused järjekorrad b) super sportkoerad oskamatu omaniku käes võivad osutuda katastroofiks (nad on palju aktiivsemad ja tööle orienteeritumad, kui tavakoerad ning nendest lihtsalt diivanikoera naljalt endale ei saa).
Kuna minul endal on olnud samast tõust aga erinevatest liinidest koerad, siis võin siinkohal teha väikese võrdluse. Vasakpoolne koer on näituseliinidest pärinev Kassu ja parempoolne on 3/4 tööliinidest ja 1/4 näituseliinidest pärinev Meera:
Kassu oli võrratu perekoer, kes kohanes muutustega väga kiiresti, tuli üsna hästi toime võõrastega ja püsis terve mõistuse juures, kui sai 3 korda päevas jalutamas käia. Samas olid tema keskendumisvõime, töömotivatsioon, füüsiline jõud, koordinatsioon ning vastupidavus keskpärased. Temaga oli tore harrastustasemel teha sõnakuulelikkust, agilityt ja veosporti, kuid tema füüsiliste ja vaimsete omaduste tõttu tuli lagi üsna kiiresti ette. Näitustel oli ta superstaar.
Meera on tundlikuma närvikavaga, vajab temale ebaloomulikes keskkondades sisse elamiseks rohkem aega ja vajab terve mõistuse juures püsimiseks igapäevaselt lisaks jalutuskäikudele ka mõtestatud tööd, olgu selleks trikkide õppimine, vedu või võimlemine. Tema keskendumisvõime, töötahe, koordinatsioon ja vastupidavus on muljetavaldavad ning rakendis on ta Kassust ja Kassu sugulastest tunduvalt jõulisem ja kiirem. Näitustel on ta saanud hindeks vaid "hea", kuid kõigil spordialadel, mida temaga ette võtnud olen, on ta tõeliselt püüdlik ja asjalik kaaslane.
Kumbki koer on vastanud 100% minu ootustele ja vajadustele eluetapil, mil nad minuga olnud on. Väljatoodud erinevustest hoolimata on nad olnud mõlemad oma tõu tüüpilised esindajad ja kandnud endas sellele tõule omaseid jooni nagu jahikirg, kõrge energiatase, suhteline ükskõiksus ja leebus võõraste suhtes, konflikte vältiv suhtumine teistesse koertesse ning hea annus huumorimeelt :).
Millised probleemid esinevad tõus ja mida on kasvataja teinud et neid vältida? Kuidas lugeda terviseuuringuid?
Päris tihti juhtub nii, et kui küsida kutsikahuviliselt valitud pesakonna vanemate tervise kohta, vastatakse et „jaaaa, kõik on tehtud ja vanemad on terved“. Lähemal uurimisel selgub aga, et kutsikahuviline ei teadnud, mis on oluline ja mis mitte, ning kasvataja on talle ette söötnud täiesti asjassepuutumatud andmed. Näiteks tõus, mille põhiline probleem on südamehaigused, näidatakse kutsikaostjale silmauuringute tulemusi, ning kutsikaostja teeb sellest järelduse, et kutsika vanemad ongi üldises plaanis terved. Selle probleemi lahendus on kahjuks ainult üks: kutsikaostja peab ise tegema selgeks, mis on oluline ja mida saab uurida (Kui vajad abi, küsi kelleltki kogenumalt nõu või pöördu enne kasvatajaga suhtlemist tõuühingu poole. Tõuühingutest üldiselt osatakse levinumate probleemide osas vastuseid anda ja tõuühingute nimekirja leiad siit: http://kennelliit.ee/meist/ekl-liikmesorganisatsioonid/).
Selle jaoks, et kõige täpsem ülevaade saada tõule omastest probleemidest, tuleb sul hoolikalt googeldada oma valitud tõugu ja otsida üles kõik tõule omased terviseprobleemid.
Näitena võin tuua välja ühe lehekülje, kuhu on koondatud andmed erinevate tõugude terviseprobleemide kohta (kirjuta oma lemmikõug otsingumootorisse ja saad vastused). Näitena tõin välja Eestis äärmiselt populaarse tõu, kuldse retriiveri:
Siit on näha, et kuigi terviseuuringuid saab teha silmahaiguste, puusa- ning küünarliigese düsplaasia kohta, ning geeniteste veel mitme tõule omase haiguse kohta, siis allpool on toodud terve pikk nimekiri haigustest, mille osas terviseuuringuid teha ei saagi. Mida sellises olukorras teha?
Kindlasti tasub kontrollida kõiki neid terviseuuringuid, mis tõu aretuserinõuetega nõutud on või millega uuritakse tõule tüüpilisi probleeme (näiteks kui siberi husky puhul hetkel kehtivaid aretusnõudeid ei eksisteeri, võiks aretuskoertel siiski uurida silmi, sest silmahaigused on sellel tõul esineda võivatest vähestest tervisemuredest, üks levinumaid). Tõukohaste aretuserinõuetega Eestis, saad tutvuda siin: http://kennelliit.ee/wp-content/uploads/2014/04/TRM-lisa-2-1-1-2017.pdf, ent nõuded võivad erineda riigiti ning nagu öeldud, ei pruugi nõuetega kaetud olla kõik tõule omased terviseprobleemid. Samas võib antud nimekirja põhjal kontrollida, kas kasvatajal on kõik aretusnõuded täidetud ja selles osas kutsikate dokumentatsioon korras.
Terviseprobleemide osas aga, mida uurida ei saa, tuleb mängida väikest viisi detektiivi. Otsi internetist kutsikate sugulaste nimesid ja väiksemaidki vihjeid nende terviseprobleemidele. Räägi erinevate kasvatajate või kutsikaomanikega ja uuri, kas keegi on kuulnud mingitest sind huvitavatest terviseprobleemidest seal sugupuus. Suurimaks abiks tuleb loomulikult tõeliselt pädev ja kogenud kasvataja, kes ise ausalt sulle ette kannab enda pesakonna sugupuus teada olevad probleemid. Ära karda kasvatajat, kes tunnistab sulle ausalt, et sinu tulevase kutsika vana-vanaonul olid seletamatul põhjusel krambid ning et tal pole aimugi, milline koer oli selle pesakonna vaar-vaar-vanaisa. Karda kasvatajat, kes püüab väita, et ta tunneb kõiki koeri oma koerte sugupuus ning kõik koerad seal on olnud absoluutselt ja 100% terved, ega kanna ühtegi geneetilist terviseprobleemi.
Kui kasvataja väidab enda koertel olevat ametlikud terviseuuringud, võistlustulemused või näitusetulemused tehtud, siis tuleb sul selle väite paikapidavust kontrollida Eesti Kennelliidu Tõuregistrist, sisestades sinna koera vanema ametliku nime: http://register.kennelliit.ee/
Ups, koera nime ei olegi registris? Kontrolli, kas kirjutasid nime õigesti ja uuri kasvatajalt, kas koer on Eesti registris. Kui tegemist on nt Soome registris oleva koeraga, peaksid tema andmed kajastuma siin http://jalostus.kennelliitto.fi/frmEtusivu.aspx ja ka teistel naaberriikidel on olemas oma andmebaasid, kuhu on sisestatud koerte andmed (uuri kasvatajatelt täpsemalt). Kui koera andmeid ei ole üheski FCI allorganisatsiooni registris, peaks see panema tööle punase tulukese- kas tegemist on üldse paberitega koeraga? Siin oleks mõistlik võtta endale appi keegi, kellel on paberitega koer endal olemas ja kes oskab sind aidata taustauuringu tegemisel, kuna kasvataja võib sulle vabalt koera päritolu osas ka valeandmeid anda (kui sul sellist tuttavat ei ole, pöördu jälle tõuühingu poole). Eriti eksitavad ja ohtlikud on alternatiivorganisatsioonid, kust väljastatakse ka justkui pabereid, kuid need paberid ei anna kahjuks kinnitust koera tõulisuse ega aretusnõuetele vastavuse kohta. Paberid paberite pärast ei ole olulised. Oluline on nende sisu ja autentsus!
Leidsid koera andmed registrist? Siis tuleb uurida tähelepanelikult, kas kõik andmed, mida kasvataja väidab koera vanematel olevat, on korrektselt registrisse kantud. Kõik ametlikud terviseuuringute, näituste ja võistluste tulemused, mis on Eestis tehtud, on kantud registris koera individuaalsele lehele. Samuti saad sa siit kontrollida, kas sugupuu kattub väidetuga ja palju muud. Kui tulemusi ei ole kantud registrisse, tuleb küsida kasvatajalt miks, paluda edastada koopia tulemustest ning küsida Kennelliidust otse järgi, kas selline dokument on ikka asjakohane, või on tegemist mitteametliku tulemusega. Mitteametlikud tulemused ei vasta üldiselt ametlikele tulemustele kehtestatud normidele ning seetõttu ei saa neid pidada usaldusväärseks.
Õppimine läbi mängu. Kui kutsikatele tutvustada uusi asju tuttavas keskkonnas ja sõprade seltsis, ei ole neil mahti muretsema hakata. Siin pildil on kasvataja toonud kutsikatele avastamiseks ja jahutuseks veega täidetud anuma. Ilmselt need kutsikad tulevikus vett ei karda :). Lisaks on nende kutsikate kasvataja ka muus osas südamega asja juures ja korraldab regulaarselt oma kasvandike omanikega toredaid ühisjalutuskäike. Sellisest kohast kutsika võtmine on kindla peale minek :)
Kui sul on koeravõtu eesmärk selge, siis tuleb esimese asjana uurida koera vanemaid. Koera vanemad peaksid endas kandma neid omadusi, mida sa otsid, sest täpselt nagu kaks siga ei saa anda järglaseks kägu, ei saa ka kaks närvilist ja kummalise kehaehitusega koera anda järglaseks võrratut näituse- või sportkoera. Mida geenibaasis ei ole, seda lihtsalt ei ole.
Lisaks vanematele, on sul tegelikult vaja viia ennast kurssi koera suguvõsaga. Kennelliidu lehelt leidsid sa oma koera klassikalise 5 põlve sugupuu. Kui oled sealt vähemalt osasid koeri näinud ja nad sarnanevad oma omadustelt sinu soovitule, on super. Pesakonna valikul on sellest sugupuu vormist aga veel olulisem nn laiendatud sugupuu. Laiendatud sugupuus peetakse arvet kõikide õdede-vendade ja onude-tädide üle. Sinu tulevasele koerale sarnasema koera leiad sa tõenäolisemalt oma koera ema ja isa õdede ja vendade hulgast, kui 5 põlve sugupuu viiendas põlves seisvate uhkete maailmavõitjast esivanemate seast. Miks? Sest koerad sarnanevad kõige rohkem oma lähisugulastele ja paljud omadused võivad põlvede jooksul hoopistükis kaduma minna. Seepärast võibki olla nii, et maailmavõitjat sugupuus sisaldav koerake ei saa näitustel kuidagi isegi rahuldavat hinnet kätte. Mingil põhjusel selle maailmavõitja geenid ei kandunud lihtsalt sellele koerale edasi. Küll aga on see koerake üsna suure tõenäosusega oma vendade-õdede ja onude-tädidega ühte tüüpi.
Lisaks geneetiliselt pärilikele omadustele, on väga oluline pesakonna ema iseloom ja käitumine. Nimelt on teadlased avastanud, et kui kasutada geneetiliselt enesekindlate koerte kutsikatel ammena ebakindlat koera, võivad kutsikad õppida kartma samu asju, mida nende amm. Seetõttu on ülioluline see, mismoodi käitub emasloom kutsikate juures ja vahel isegi on parem, kui kutsikate külastuse ajal eraldatakse veidi ujedam emasloom oma kutsikatest, et ta neid negatiivselt mõjutada ei saaks.
Mida tõsisem on sinu harrastushuvi, seda olulisem on sinu jaoks ka see, mida kasvataja kutsikatega teeb. Sportkoeraperspektiiviga pesakonna puhul on väga oluline, et kasvataja oskaks ja tahaks juba varases arengustaadiumis äratada kutsikates vajalikke instinkte nagu saagiinstinkt, toidutahe ning inimesele orienteeritus. Samuti on oluline nt varane oskuslik sotsialiseerimine ja kutsikate koordinatsiooni arendamine. Kuna kõik need tegevused nõuavad aga kasvatajalt väga teadlikku tegutsemist, siis kohati võib tegevuse puudumine olla parem, kui valesti tehtud tegevused. Tea, mida sul vaja on ja leia sobiv kasvataja!
Kutsikatega spetsiifiline tegelemine on muide ka kutsikate iseloomu testimise aluseks- kasvataja, kes veedab palju aega kutsikate sotsialiseerimise, nendega mängimise ja võib-olla lihtsamate harjutuste tegemisel, omab paremat ülevaadet kutsikate stressitaluvusest, instinktidest ja õppimiskiirusest, kui kasvataja, kes kutsikatega nii palju ei tegele või neid asju vaadata ei oska.
Pesakonna kasvukeskkond on samuti oluline. Kutsikas peaks olema loovutuseaks näinud ja kogenud erinevaid pindu, helisid, lõhnu ja olevusi, kuid ennekõike peavad need kogemused olema positiivsed ja meeldivad. Uuri kindlasti, milline on kasvataja plaan kasvukeskkonna stimuleerimiseks kutsikatel ning kuidas ta on talitanud ehmatuste või ülestimuleerimise vältimiseks.
Kui kutsikaaedik on täis ohutut rämpsu (plastpudelid, roikad, kilisevad-kolisevad esemed, erinavaid pinnakatteid jms) siis nii uskumatu, kui see ka ei ole- see on märk SUPER kasvatajast! See näitab, et kasvataja on tutvustanud kutsikatele kõige vastuvõtlikumas eas erinevaid materjale, pindasid, erinevalt käituvaid esemeid ja palju muud. Selliste kutsikate silmaring on loovutuseaks juba palju avaram, ning tänu sellele on neil tunduvalt lihtsam kohaneda oma uues elus kohatavate asjade ja olukordadega.
Pesakonna suurus võib olla samuti oluline.Väga suures pesakonnas peavad kutsikad võitlema toidu ja tähelepanu nimel ning neil võib olla suurem soodumus ennast ka tulevikus elus läbi suruda. Üksikuna sündinud kutsikate osas tuleks aga olla ettevaatlik ja uurida kasvatajalt, kas ta on leidnud sellele kutsikale võimalusi teiste kutsikatega kokkupuuteks. Kutsikad õpivad pesakonnakaaslastega mängides reguleerima oma hammustuse tugevust, lugema teiste kehakeelt ja vältima konflikte. Üksikuna sündinud kutsikal võivad sellised vajalikud sotsiaalsed oskused olla puudulikult arenenud.
Eriti ettevaatlik tuleks aga olla ilma emasloomata kasvanud üksiku kutsikaga või kutsikaga, kes on loovutatud uude perre väga varajases eas (alla 7 nädala vanusena), sest sellise kutsikaga on eriti suur oht sotsiaalsete oskuste puudujääkideks ning lisaks on ka kõrgendatud oht nn seksuaalsele vermimisele inimese suhtes. See tähendab seda, et kutsikas peab inimesi enda liigikaaslaseks ega näe teisi koeri tulevikus sellena. See võib tekitada tõsiseid probleeme suheldes nii inimeste kui ka koertega ning see probleem ei ole lahendatav koera elu jooksul! Õnneks esineb selliseid kutsikaid haruharva :).
Kaks emmet. Siin pildil olev täiskasvanud punane koer oli oma pesakonnas ainus kutsikas. Õnneks oli tema kasvatajal samal ajal ka teine pesakond. Tänu sellele oli võimalik üksiku kutsika juurde lisada teise pesakonna nõrgem kutsikas ning lasta pesakondadel koos mängida. Aastaid hiljem sündis sellel üksikul kutsikal samuti pesakond koos teise emasega samal ajal ning nagu pildil näha, jagas ka tema teise emasega koos pesakonna kasvatamise rasket koormat :).
Vastutus sünnist surmani. Selle koera ostis kasvataja kutsikana tagasi esimesel omanikult, kellel käis kutsika kasvatus üle jõu. Hiljem kinkis ta koera uuele omanikule, kellele oli ta toeks koera kogu elu vältel. Kui see koer 12 aastasena suri, pakkus kasvataja võimalust matta ta enda sugulaste juurde maha. Selliseid kasvatajaid on väga vähe!
Kui koera tõug või tüüp on valitud, on järgmine samm kasvataja valik. Kasvataja ehk kenneli omanik on see inimene, kes müüb pesakonnast kutsikaid. Tavaliselt ei ole tegemist elukutse, vaid hobiga ja seetõttu lasub kasvataja õlgadel raske kohustus omandada oma põhitöö kõrvalt teadmisi pärilikkusest, sugupuudest ja paljust muust vajalikust. Tõenäosus, et sa tunned isiklikul ja professionaalsel tasandil kasvõi ühte endale sobivat tõugu koerte kasvatajat läbi ja lõhki, on küllaltki väike. Ja ka sellisel juhul tuleb sul omada väga head kriitikameelt, sest oma sõbra tegevust kriitiliselt analüüsida on vaat et kõige raskem. Kuidas siis hinnata kasvataja taset? Toon mõned näited.
Ehkki kodulehe loomine eeldab spetsiifilisi oskuseid, on kodulehe tegemine tänapäeval üsna lihtsaks tehtud ja seega kättesaadav enamusele inimestele. Üldiselt on kodulehed olemas kasvatajatel, kes tahavad nö pildil püsida ja kellel ei ole kombeks probleemide korral päris õhku haihtuda (Ehkki on ka väga häid kasvatajaid, kellel kodulehte ei ole. Neid kasvatajaid tuntakse koerandusringkonnas üldiselt nime pidi väga hästi). Kui kodulehtedel ei ole saadaval uusimat infot ja kõiki tulemusi kajastatud, siis see ei ole veel ohu märk, sest tihti on korralikud kasvatajad oma koertega tegelemisega niivõrd hõivatud, et nad lihtsalt ei jõua kõike kodulehele kanda. Facebookis on lood lihtsamad ja osa infost leiad kindlasti ka sealt. Küll aga tasub olla tähelepanelik mõne küsimuse osas:
Kas koerte kirjelduses on toodud ära ainult positiivsed ja toredad asjad? See võib viidata nn kennelpimedusele, sest täiuslikku koera ei ole olemas. Kas kasvataja jätab teadlikult midagi mainimata, või ei oska ta enda koera kriitiliselt hinnata?
Millised andmed on koerte kohta üles pandud? Oluline info nagu sugupuu, terviseuuringute tulemused, näituste-võistluste tulemused ning korrektsed seisupildid võiksid enamuse koerte kohta kodulehelt leitavad olla, sest need on ju need asjad, mille alusel kutsikaostja koera vanemaid hinnata saab. Väga positiivselt mõjub ka see, kui koerte kohta on kirjutatud kasvõi lühikesed iseloomustused. See näitab kasvataja analüüsioskust ja annab teile võimaluse anda esmane hinnang koera iseloomule.
Kutsikasoovijate adekvaatne informeerimine. Kas kasvataja on kirjutanud tõu miinuspooltest või märkinud kuskil ära, et ta ei müü kutsikaid igale soovijale? See on hea märk, sest kasvataja kohustus on valida enda kutsikatele sobivad omanikud. Igale inimesele ei sobi paraku iga tõug ja parem on, kui inimene saab seda teada enne kutsika koju toomist.
Üldine keelekasutus ja suhtumine. Kirjavigadest kubisev, google translatega tõlgitud või sapine ja õel suhtumine jätavad kasvatajast kohe eos kahtlase mulje. Kui kasvataja ei suuda ennast selgelt ja heasportlaslikult väljendada juhusliku lugeja ees, kes tema kodulehele satub, siis kuidas hakkab ta suhtlema sinuga? Milles sind süüdistama? Kasvataja peab jätma sulle sümpaatse mulje, sest ettenägematute probleemide korral on teil võib-olla vaja suhelda ka tulevikus.
Koerte seisukord. Kas koerad piltidel ja videotel tunduvad heas seisukorras ja hästi hoitud, armastatud? Ma ei pea silmas seda, kas neil on piltidel välja kammimata aluskarv või kas neid hoitakse aedikutes. Sellised asjad on suure kenneli puhul üsna tavapärased, ega mõjuta tingimata koerte heaolu. Küll aga valmistab mulle muret, kui on näha läbi vajunud selgadega emaskoeri, nõretavaid silmi, halba füüsilist vormi jms. Vahel ütlevad ka koera silmad rohkem, kui 1000 sõna.
Sellel koerakesel avaldus täiskasvanuks saades teadmata pärilikkusmustriga raske haigus. Tema kasvataja ei oleks saanud seda aretusvalikutega küll ennetada, kuid ta võttis vastutuse ja toetas omanikku nõu ja jõuga koera ravimisel. Lisaks tunneb kasvataja regulaarselt huvi koera käpakäigu vastu ja see on omanikule äärmiselt oluline tugi.
Aktiivsetel kasvatajatel sünnib tavaliselt aastas mitu pesakonda, kuid kui kasvatajal on konstantselt mitu pesakonda kutsikaid saadaval, peaks kutsikaostja peas süttima alarmtuluke. Mitte üheski riigis ei ole koerte puudus nii suur, et oleks vaja toota igakuiselt kümme uut kutsikat juurde. Kõik need kutsikad vajavad endale perekonda aga enne seda vajavad nad kasvataja poolset ettevalmistust. Küsige mõnelt tõeliselt healt kasvatajalt, kui suur töö on ühe pesakonna kõigi kutsikate ettevalmistus, ning te saate teada, et rohkem kui kaks pesakonda korraga või pesakondade kasvatamine aastaringselt, on hullumeelsus – sedasi ei saa lihtsalt enam garanteerida, et kutsikad on saanud piisavalt individuaalset tähelepanu ja hoolt enne loovutusikka jõudmist.
Selliste masskasvatajate, ehk millerite juurest ostetud kutsikatel on tihtilugu probleeme sotsialiseerimisega, ressursivalvamisega, stressitaluvusega ja tervisega. Kusjuures terviseprobleemid jagunevad lihtsamateks parasiitaalseteks haigusteks ja koledateks pärilikeks haigusteks. Olen ise oma silmaga näinud ja kuulnud ka teistelt koolitajatelt ning kasvatajatelt nn tõukoeralaadsete koertega seotud muredest ja läbivad tõsisemad probleemid on olnud: inimhirm, erinevad agressiooniga päädivad probleemid, allergiad, epilepsia, spondüloos, düsplaasia, silmaprobleemid jpm. Need on asjad, mida hoolikate aretusvalikutega on võimalik ennetada või minimeerida, kuid mis tõusevad pinnale koerte masstootmise olukorras, kus „kasvatajal“ ei ole aega, huvi ega teadmisi aretusest ja geneetilistest seaduspäradest.
Sa saad kasvataja tegevust hinnata tegelikult ka ainult ühe lihtsa küsimusega. Mis eesmärgil on tehtud see pesakond? Kui küsimuse vastuseks tuleb ebamäärane häma või sa saad pahameele osaliseks, siis võib olla üsna kindel, et kasvataja ei tea ise ka miks ta selle pesakonna tegi. See aga paneb mõtlema, kas sellist pesakonda üldse on vaja või mis lisandväärtust selline pesakond pakkuda saab? Samuti tekib siis küsimus, kas kasvataja omab piisavaid teadmisi aretusega tegelemiseks ja oskab vältida keeruka pärilikkusmustriga geneetilisi probleeme?
Head aretuseesmärgid on konkreetsete iseloomu-, välimiku-, tervise- või tööomaduste kinnitamine sugupuusse. Kusjuures kasvataja peaks suutma siis ka konkreetselt välja tuua, millised on need soovitud omadused ja miks ta arvab, et ta just antud isendite paaritusest neid omadusi võimendada saab. Vastuse hindamisel tuleb sul endal olla skeptiline ja osata teha vahet müütidel ja tegelikkusel, ning tunda tõustandardit. Näiteks, kui huskykasvataja väidab, et ta tugineb oma aretusvalikutes välimikuomaduste kinnistamisele ning koeri vaadates me näeme, et neil on tõule ebatüüpiliselt ümmargune rinnakorv, siis tuleb esitada täiendav küsimus, miks kasvataja sellist koera tõuomast tööd takistavat omadust kinnistada soovib. Või kui huskykasvataja tuleb väitma, et tema aretab koeri nende ilusate siniste silmade pärast, mis on super haruldane omadus, siis a) kiire pilk standardile kinnitab, et selles tõus on lubatud ühte moodi kõiki värvi silmad ning b) näitustel ja tänavapildis silma jäävatest huskydest rohkem kui pooled on sinist värvi silmadega. Seega üritab see kasvataja panna antud tõu müügimagnetit enda kasuks tööle lihtsalt ja sellel ei ole mingit pistmist teadliku aretusvalikuga.
Inimene, kes on otsustanud tegeleda koerte aretusega, peaks olema ka muus osas aktiivne harrastaja. See tähendab, et lisaks koerte paaritamisele ja nunnude kutsikate vaatamisele, peaks ta a) osalema aktiivselt ja regulaarselt võistlustel, näitustel või tegema oma koertega tõuomast tööd b) tegelema pideva enesetäiendusega geneetika ja kutsikate ettevalmistuse vallas. Ainult praktiline kogemus ja teoreetilised teadmised tagavad selle, et inimene teab, mida ta teeb. Antud juhul siis selle, et inimene teab, millised omadused tema valitud harrastusalal töötavad ja millised mitte. Ühtlasi, et ta teab, kuidas need asjad päranduvad ning seega ta oskab reaalselt oma aretusvalikutega tingida olukorda, et neid omadusi rohkem esineks.
Siinkohal tuleb aga olla skeptiline tulemuste suhtes. Kui inimene pakub müügiks super näitusekoera, aga ei ole enda koertega häid tulemusi saavutanud, tekib küsimus, miks peaksid ilma geneetilise eelduseta kutsikad, saavutama neid tulemusi? Eriti skeptiline tuleb aga olla spordi ja tööomaduste osas, sest siin algavad tihtilugu pihta nö kalamehejutud. Usalda jutu asemel pigem seda, mida kinnitavad ametlikud tulemused, sinu nähtud videod või veel parem, vaata päriselus järgi, mida koer teeb. Kui sul endal puuduvad antud vallas kogemused, küsi nõu mõnelt kogenud harrastajalt, sest muidu võib kergesti juhtuda, et ostad endale F1 raha eest zhiguli ning sinu suurtest spordiunistustest selle koeraga asja ei saagi.
Nii nagu hindasid kodulehel nähtud koerte konditsiooni, tee seda ka kasvatajat külastades. Lisaks jälgi hoolega koerte käitumist. Kroonilisele stressile või muudele probleemidele viitavad nt: Karva tuhmumine ja struktuuri halvenemine, ülekaal-alakaal, lööbed ja nahahaigused, sekreetide eritumine silmast või kõrvast, erinevad haigused, apaatsus või hüperaktiivsus, enesevigastamine, destruktiivne käitumine, sundkäitumised (nt loomaaedades nähtud edasi-tagasi saalimine). Vaata ka kuidas koerad suhtuvad oma kasvatajasse. Kas nad rõõmustavad tema seltskonna üle ja otsivad temaga kontakti, või pigem väldivad teda?
Kindlasti tuleb tunda ka tõugu. Mis on mõne tõu puhul kahtlane apaatsus (nt bordercollie või malinoisi puhul), võib olla teisele täiesti normaalne (nt tiibeti mastifile või chow chowle).
Kas kutsikad on heas toitumuses või tunduvad liiga paksud või kõhnad (enamus tõugude puhul peaksid ribid tunda olema, kuid mitte välja turritama)? Uuri kutsika karvu laiali lükates, kas nahal on märke välisparasiitidest. Tähelepanelik tasub olla ka pesakoha hügieeni ning väljaheidete osas, kuigi oluline on teada, et kutsikatel esineb kergesti kõhulahtisust ning nende järel täieliku puhtuse pidamine on kohati võimatu missioon. Hinda siin just seda, kas kasvataja ka neid nüansse märkab ja milline on tema tahe murekohti lahendada. Kui kasvataja näib täiesti ükskõikne selle suhtes, et kutsikad teineteise rooja söövad või ei paista märkavat ka akuutset kõhulahtisust, jätab see kahtlase mulje. Hea märk on see, kui kutsikad elavad muu igapäevamelu keskel, ükskõik kas aedikus või kasvataja juures toas (see sõltub juba natuke ka tõust, sest nt chihuahua kutsikaid lumehanges pidada oleks kriminaalne kuritegu, samas kui suurt huskypesakonda toas üles kasvatada, kõlab samuti natuke hullumeelselt).
Pildil igati viisakas ja ilus koer põhjustab omanikule tegelikult igapäevaselt tohutut südamevalu oma psüühilise probleemiga. Ta on 1 aastane ja vahetanud 4 korda omanikku oma käitumise tõttu. Pärit on ta Lätist või Valgevenest. Paberitest on olnud juttu, kuid omaniku kätte need jõudnud ei ole. Elu selle koeraga arvestatakse ühe tunni kaupa, sest olukord on nii hull. Kes vastutab sellise koera sünni eest?
Uuri kasvatajalt millise vastutuse ta oma kutsikate eest võtab. Mis saab siis, kui tema aretatud kutsikal avastatakse mõni terviseprobleem või ta osutub hiljem töö- või välimikuomaduste poolest nö praagiks. Korralikul kasvatajal on sellisteks puhkudeks plaan paigas ja enamasti pakutakse kas osalist müügitasu tagastamist, ravikulude osalist hüvitamist või asenduskutsikat. Paljud kasvatajad ostavad oma kasvandikud tagasi ja soovivadki esmaostja õigust, kui koer peaks mingil põhjusel uut kodu vajama.
Kõik need asjad fikseeritakse tegelikult ka ostu-müügi lepingus. Seega võidki küsida selle projekti ning uurida täpselt järele. Ilma ostu-müügilepinguta ja sularahas koera ostes kaotad sa juriidiliselt igasuguse nõudeõiguse kutsika kvaliteedi osas, sest tehingu toimumine on tõestamata. Soovitan seega soojalt leping kindlasti sõlmida. Isegi kui ostad krantsi, pange kokkuleppe tingimused paberile kirja (võite kohandada selleks näiteks Kennelliidu ostu-müügilepingu vormi, mille leiad siit: http://kennelliit.ee/kasvatajad/kutsika-muumisega-seotud-dokumendid/).
Eriti vastutustundlikud kasvatajad teavitavad tekkivatest probleemidest ka ise oma kutsikaomanikke, sest vahel saavad nad ise geneetilistest probleemidest teada alles mitu aastat pärast paaritust. Olge siis ise ka mõistvad oma koera kasvatajate suhtes. Kasvataja ei ole jumal ja ta ei saa ka parima tahtmise juures garanteerida, et ühtegi probleemi tema järglastel kunagi ei teki. Aus informeerimine on kasvataja juures kuldaväärt omadus!
Kõige tähtsam asi kasvataja valikul on aga vastastikune sümpaatia. Asi on õige siis, kui su süda ütleb, et see koht on õige ning sulle tundub, et ka kasvatajale sina meeldid. Kui südames on aga kahtlusenoot, otsi pigem edasi. Pole midagi hullemat, kui emotsiooni ajel tehtud otsus, mida hiljem kahetsed. Kui soovid alustada ise koerte aretamist, harrastada spordialasid või su koeraga tekib mingeid probleeme, siis hea kasvataja on sulle selles kõiges suureks toeks. Samas kui sarnastes olukordades võivad inimestevahelised suhteprobleemid teha asjad veel palju ebameeldivamaks, kui nad muidu võinuks olla. Eriti hull on lugu konfliktide korral siis, kui tegu on erikokkuleppel ostetud koertega, nagu rendi-, kaasomandi lepingud vms. Usalda oma sisetunnet!
Kui hea kasvataja on leitud, tuleb hakata valima pesakonda. Seejuures tuleb arvestada, et sinu leitud suurepärasel kasvatajal ei pruugi sinule sobivat pesakonda üldse sündidagi ning siis tuleb võib-olla leida uus kasvataja (näiteks soovid sina teha oma koeraga tipptasemel sporti, kuid kasvataja kelle sa leidsid, on tegelenud ainult näituste ja harrastusspordiga). Pesakonna valikust täpsemalt kirjutan järgmises artiklis.
Koera võttes jagunevad inimesed laias laastus kaheks- ühed, kellel on silme eest mingi ideaalpilt sellest, milline üks koer võiks olla ja inimesed, kelle meelest koer on koer ja ei ole üldse vahet milline. Need, kes eelistavad kindlat tüüpi, valivad tõu tihti ennekõike välimiku põhjal. Need aga, kelle meelest vahet ei ole, võtavadki suvalise ettejuhtuva koera. Täna ma kirjutan veidi sellest, mida oodata erinevate valikute korral.
Kõigepealt alustuseks ütlen ma kohe ära, et eelmistes artiklites väljatoodud põhjustel tuleks siiski hoolega läbi mõelda milliste omadustega koera sa soovid. Kaunis välimus on teisejärguline, kui see tähendab, et veedad 10 aastat oma õudusunenäos. See on paraku põhjuseks, miks me näeme tihti Soovis või Osta.ee-s näiteks teismeliste huskyde müügikuulutusi. Huskyde puhul meeldib inimestele võrratu hundilik välimus...aga kui selgub, kui palju selline koer tegelemist vajab, kuidas ta pidevalt jooksu pistab ja naabri kassi maha murrab, siis on väga raske rõõmu tunda sellest kaunist välimikust. Sama lugu käib paljude teiste tõugude kohta. Valige kindlasti koeratõug ennekõike iseloomu, mitte välimiku järgi!
Samuti tuleb krantsi valides teada väga hästi, millised omadused on sulle olulised. Kui sul tõesti vahet ei ole, kas su koer on vaikne ja sõbralik, haugub päevad ja ööd läbi iga krõpsu peale, sööb 15 kg koeratoitu nädalas või vajab regulaarselt arstivisiite mõne kroonilise haiguse tõttu, siis muidugi võib valida ka silmad kinni. Enamasti see aga nii ei ole ja siis peab ikkagi veidi analüüsima.Vahel on täiskasvanud koer kindlam valik, kui kutsikad, sest iseloom on juba välja kujunenud ja osad võimalikud terviseprobleemid avaldunud.
Hugo on pärit varjupaigast. Tema omanik on öelnud, et kuna tal ei olnud koera suhtes mingeid ootuseid, siis ei saanud ta oma koeras ka kuidagi pettuda. Hugo on sõbralik ja muretu koerahakatis, keda armastatakse oma peres täpselt samamoodi, kui peres olevat tõupaberitega koera :)
Tavaliselt kui tõug või koeratüüp on valitud, hakatakse esimese asjana vaagima hinna küsimust. Kõik näivad teadvat, et tõukoerad on kallid ja haiged ning seega seatakse oma sammud kindlameelselt mõne naaberriigi kutsikakuulutuse peale, kus hind näikse odav ja kutsikad on justkui täpselt samasugused. Lõpuks võetakse ju koer endale sõbraks ja ega see paber sahtlis koera paremaks ei tee. Kahjuks on see aga üsna lühinägelik taktika, sest täpselt nagu kõike muudki ostes, on hind ja kvaliteet tihedas seoses. Seda juhtub väga harva, kui väga odavalt saab väga kvaliteetse kauba. Enamasti tekitavad sellised pakkumised ostjas loomulikku skepsist. Sama kehtib ka koera ostul.
Ühtlasi tuleb märkida, et ainult kõrge hind ei anna veel kvaliteedigarantiid- ka kõrge hinnaga on võimalik müüa kehva kvaliteeti, kui leidub piisavalt naiivne ostja. Seepärast on äärmiselt oluline teada, millistele asjaoludele kutsika ja kasvataja valikul rõhku pöörata.
Ettevaatlik tuleb olla müüjate osas ka selles suhtes, et viimasel ajal on äärmiselt levinud ostjatele laus-valetamine. Valetatakse julmalt koera pärinemise, paberite olemasolu, terviseuuringute, koolitustulemuste, iseloomu ja palju muu kohta. Tihti võltsitakse ka dokumente ja kuna ostjad ei ole endale selgeks teinud, milline näeb välja korrektne dokumentatsioon, siis nad ei saagi enne pettusest aru, kui nad kutsikaga kodus on. Selleks ajaks on aga müüja telefoninumber kasutusest maas ning ostjal ei ole võimalik kuidagi müüjat vastutusele võtta.
Seetõttu on tõukoera võttes ülioluline teha endale selgeks millised dokumendid vajalikud on ja kuidas need välja näevad ning sõlmida lisaks ka korralik ostu-müügileping. FCIs registreeritud tõukoerad on näiteks ainukesed, keda saab Eesti Kennelliidu reeglite järgi aretuses kasutada ja kellega saab näitustel ja võistlustel tiitleid püüda. Kutsikavabrikupidajate loodud alternatiivorganisatsioonid IKU ja UCI paberitega koertega on võimalused üsna piiratud.
Aga mis vahet seal on? Vahe on selles, et Eesti Kennelliit ja teised FCI organisatsioonid on reguleerinud tõukoerte aretusreeglid selliselt, et kasvatajad, kes teevad oma aretustööd väga ebahumaansel moel, ei saaks oma koeri tõukoertena registreerida. See on ka peamine põhjus, miks on alternatiivsed organisatsioonid loodud- et saaks teha pesakondi liiga noortele koertele, ilma terviseuuringuteta, 10 aastat järjest 2 korda aastas (kujutage ette naist, kes kogu oma elu jooksul rasestuks iga kord pärast sünnitust juba mõne kuu jooksul uuesti) jne. Ostes kutsika sellisest kohast, toetad sa sellist tegevust oma rahaga ja annad sellistele inimestele võimaluse jätkata samas vaimus.
Siin on mõned näited sellest, millised on meil tunnustatud tõutunnistused. Kollase markeriga märgitud logod on need, mida peaks otsima hoolega tõutunnistuse pealt (FCI, rahvusliku kennelklubi või siis FCI poolt tunnustatud katusorganisatsiooni oma nagu AKC Ameerika koertel, RCF Venemaa koertel või The Kennel Club Suurbritannia koertel).
See armas koer kasvas koos oma lühikarvaliste ja lehmalapiliste vendadega maal kuuri all ega olnud loovutushetkeks näinud teisi koeri ega inimesi kuigi palju. Tänu sellele on tema tublil perenaisel olnud vaja teha tohutu töö tagantjärgi sotsialiseerimisega
Tean ise liiga paljusid inimesi, kes on toonud endale „odavalt“ kuskilt paberteta või analoogorganisatsiooni paberitega „tõukoera“, kes võivad, aga ei pruugi olla ilusad...kuid kellel on tervise või iseloomuga nii kurvad lood, et inimesed maksavad selle koeraga elamisest lõpuks meeletut lõivu. Sellistel hetkedel on minu suurimaks südamesooviks kerida aega tagasi ja teha kuidagi nii, et see inimene ei satuks selle kutsika peale või veel parem, et seda pesakonda üldse ei sünniks! Tõuühingu juhatuses olles pöördus meie poole selliseid murelikke inimesi peaaegu igal kuul ning murelike koertega tegeldes olen ise näinud ja teistelt koolitajatelt kuulnud kohutavalt palju õuduslugusid, millise portsu otsa inimesed sattunud on (tuhandetesse küündivad arstiarved, enneaegne surm, meeletud arguse, agressiivsuse või hüperaktiivsuse probleemid ja palju muud). Seega ma paneks kohe väga kõvasti südamele koera otsijatele, et tehke oma kodutöö ja vajadusel ärge häbenege küsida abi enne kutsika ostu!
Tundub väga keeruline? Tõepoolest, kohati on aus krants isegi kindlam valik, kui tõukoer. Samas on ka sellevõrra raskem hinnata, milliseks kujuneb sinu valitud koer. Seetõttu on krantsi võtul tegelikult üks kindlamaid valikuid täiskasvanud krantsi võtmine varjupaigast. Ise oma koertele kodu otsivad inimesed moonutavad väga tihti tõde. Jäetakse mainimata ebameeldivad käitumisprobleemid või terviseprobleemid, mis hakkavad hiljem mõjutama sinu elu. Seetõttu on väga oluline leida usaldusväärne müüja ning ühtlasi on see ka põhjus, miks mina julgen soovitada võtta koer pigem varjupaigast. Varjupaiga töötajatel ei ole vajadust ilustada koera tegelikku olemust, sest selline koer satub muidu varsti nende juurde tagasi. Samuti on varjupaigatöötajatel palju kogemusi erinevate koerte nägemisel ning nad oskavad tihtipeale väga hästi hinnata oma hingekirjas pikemalt olnud koerte iseloomu ning nad on hinnangute andmisel erapooletumad kui koera omanikud, kellel on koeraga tugev emotsionaalne side. Lisaks on varjupaigakoertele tehtud alati enne loovutust ka veterinaarkontroll, mis välistab suuremate üllatuste väljatulemist.
See, et enamus varjupaigakoerad on psüühiliselt haiged koerad, on samuti müüt. Käige jalutage veidi erinevaid varjupaigakoeri ja te näete ise. Kui mina võtsin varjupaigast koera, siis ma mäletan, kui hädas ma olin oma valiku tegemisel, sest kõik koerad, keda ma jalutasin, olid tohutult lahedad koerad- inimesele orienteeritud, kergesti motiveeritavad ja tänu sellele väga lihtsasti suunatavad. Lõpuks oli mul silme eest kirju ja ma helistasin varjupaika ning kirjeldasin lihtsalt tingimusi, mis mul koerale on (topelt karv, keskmine või suurem kasv, piisavalt energiat, et minu olemasoleva koera seltskonda nautida, soovitavalt isane). Koera koju tuues sain ma küll teada, et koertega läbisaamise osas tuleb mul tööd teha, kuid siis kui ma oleksin teda jalutamas käinud rohkem kordi ja veidi hoolikamalt tema käitumist jälginud, poleks see tohtinud tulla mulle üllatusena (alateadlikult ma pigistasin meelega silma kinni, sest sisimas ma otsisingi väljakutset). Pingestumine mänguasjade kohale ja teiste koerte peale haukumine olid olemas juba varjupaigas ning eskaleerusid koduvahetuse stressist. Samas sai temast siiski mõningase harjutamisega väga hea sõber minu teisele koerale ning mina sain tema näol rohkemgi, kui ma ootasin. Ma sain tohutult laheda harrastuskoera!
Nendest inimestest, kes on minu tutvusringkonnas varjupaigakoera võtnud, on absoluutselt kõik oma koeraga väga rahule jäänud ning paljud neist koertest on nii intelligentsed, entusiastlikud ja ilusad, et ma võitlen tihti endaga, et mitte neid kaenlasse krahmata ja ära joosta :D.
Varjupaigast pärit Musti on tohutult energiline ja vilgas väike koer, kes toob naeratuse näole ka kõige tõsisemal inimesel :)
Igal juhul tuleks mõelda kutsika või koera eest raha välja käies ka sellele, kelle tegevust sa oma rahaga toetad ja kas sa soovid, et see inimene jätkaks samas vaimus. Ka segaverelised kutsikad võivad juhtuda kogemata perre, kus nende eest hoolitsetakse teadlikult ja oskuslikult, kuid kahjuks on karm reaalsus, et paljud inimesed on teinud sellest endale lihtsalt mugava elatusallika ja kutsikate kasvatusse ei investeerita vajalikku aega ja raha. Pea meeles, et vastutustundlik inimene teadlikult segaverelisi või paberiteta koerte pesakondi ei tee ja toeta oma rahaga inimesi, kes teevad asja südamega, teadlikult ja asjalikult.
Järgmises artiklis kirjutangi veidi põhjalikumalt kasvataja valiku teemal ja sellest, kui keeruline ja suur töö on pesakonna planeerimine ja kasvatamine.
Kui te lugesite läbi eelmise artikli ja tunnete, et te siiski olete valmis koera lisamiseks enda ellu, siis liigume edasi. Millist koera siis ikkagi valida? Võib-olla teil on koera vaja kindla ülesande täitmiseks. Sellisel juhul on hästi- valige lihtsalt tõug, mida selle ülesande täitmisel enim kasutatakse ja oletegi n-ö või sees. Või kui te olete jäärapäine, siis valige täiesti vastandlik tõug ja teil on kindlasti väga lõbus kala lendama õpetada :D (osadele inimestele see muide väga meeldib!).
Kui te aga tahate lihtsalt lemmiklooma ja kindlaid eesmärke koera võtul muid ei olegi, siis lugege edasi. Kindlasti olete lugenud erinevaid tõu kirjeldusi ja omate ettekujutust õilsast pikakarvalisest kollist või targast saksa lambakoerast nimega Rex. Mul on kurb meel teatada, et koera valik ei ole nii lihtne. Tõukoerte kirjeldused on ideaalpilt sellest, milline mingit tõugu koer võiks olla. Paljud tõule iseloomulikud puudused on aga tõu kirjeldustes ridade vahele ära peidetud.
Seega juhul, kui te ei taha veeta järgmist dekaadi kirudes, et teie koer käitub nõmedalt, sest te ise valisite ilusa välimiku ja kuvandi järgi endale täiesti sobimatu tõu, siis peaksite te kohe alguses alustama hoopis sellest, millised halvad omadused teile meeldivad. Jah, te lugesite õigesti. Tõelisi entusiaste võib ära tunda sellest, et kirjeldades oma koera pahandusi või vingerpusse, inimene küll räägib koledaid lugusid aga samal ajal ta suu on kõrvuni ja silmad säravad justkui uhkusest. Jääb mulje, et nad on siiralt vaimustuses oma koera nõmeomadustest :D.
Toon siin all mõned näited erinevate koeratüüpide halbadest omadustest. Vaadake ise, millised neist teid šokeerivad ja millised kutsuvad esile siira reaktsiooni „Isssaand kui äge!“
1) Teenistuskoerad nagu saksa lambakoerad, dobermanid, belgia lambakoerad, hollandi lambakoerad jmt on suured ja jõulised koerad, kellel püütakse aretusvalikutega saavutada suurt saagiinstinkti (huvi mängimise vastu), toiduinstinkti (huvi toidu vastu), karjainstinkti (huvi inimesega koos töötamise vastu) ja enesekindlat iseloomu. Selliste koertega on kuulekuskoolituse, varruka ja/või jäljeajamise treeningud enam-vähem kohustuslikud. Samas võib nende omanikke pidevalt kuulda omavahel sinikaid või arme võrdlmas ning jutustamas lugusid, kuidas koer neid näiteks juurdetuleku harjutusel suurest entusiasmist pikali jooksis. Koerad, kes on entusiastlikud, suured ja enesekindlad, põhjustavad oma treeneritele pahatihti kannatusi nagu sinised silmad, lõhki rebitud riided või verised sõrmed. Teenistuskoerte omanikud tunduvad sellest omadusest väga vaimustunud olevat. Nagu ka sellest, et kiirus, jõud ja entusiasm on alused võrratuteks soorituseks valitud spordialal. Kui sulle see ei kõla väga ahvatlevana, ära neid tõuge vaata ;).
Järgnevas videos on näha omaniku siiras vaimustus teenistuskoera loomulikust mängutahtest, mida ei vähenda ka pisike valusähvatus kohe video alguses. Teenistuskoerte omanikud vaatavad ilmselt seda videot kergitatud kulmuga ja mõtlevad, et mis siis, see polnudki ju midagi... aga ometi paljud inimesed peavad haiget saades katkestama trenni, ega suuda sugugi rõõmsal häälel edasi möllata nagu midagi poleks juhtunud.
2) Molossid ehk mastifi laadsed koerad, nagu rotveilerid, bokserid, erinevad mastifitõud, kaukaaslased, buldogid jne on sarnaselt teiste teenistuskoertega väga jõulised ja suured ning armastavad hambaid kasutada ja süüa. Samas on nad oma kogult suuremad ja raskemad ning käskluste registreerimiseks, kulub neil veidi rohkem aega. Kui olete autokoolis käinud, mäletate kindlasti peatumisteekonna mõistet. Peatumisteekond on juhi reaktsiooni kiirus + pidurite rakendumiskiirus x auto mass. Mida suurem on auto mass, mida aeglasem on juhi reaktsioon ja mida aegasemalt rakenduvad pidurid, seda pikem on peatumisteekond. Koertega on samamoodi. Need koerad sobivad inimesele, kes on suuteline olla kannatlikum ja jäärpäisem kõige jonnakamast eeslist ning ühtlasi suuteline sellist koera motiveerima. Koeraga, kes kaalub rohkem, kui sa ise, ei ole kõige parem mõte rusikad püsti kaklema minna. Pigem tuleb ta kuidagi oskuslikult üle kavaldada. Milline on sinu plaan tulevikuks sellise koera kinni hoidmisel, kes kaalub sinust rohkem ja pidurdab aeglaselt? Kui vastasid „treenimine“ ja kujutlesid juba vaimusilmas ennast jalutamas lihaseliste võimsate koerte seltskonnas, siis ilmselt on selline tõuvalik sulle igati asjakohane.
3) Veekoerad ehk retriiverid, njuufad, veespanjelid jms on koerad, keda on aretatud armastama ujumist ning kes armastavad üldiselt väga ka inimesega füüsilist kontakti. Nende koerte omanikud peavad arvestama, et ühel päeval kindlasti jookseb nende koer soovimatus kohas vette, teeb ennast üleni ligaseks ja poriseks...ja jookseb siis samavõrd entusiastlikult oma perenaise juurde ja nühib ennast paide ootuses tema vastu. Ei, tegelikult mitte ühel päeval, vaid enam-vähem iga kord kui jalutate mööda mõnest veekogust, kraavist või isegi veelombist. Veekoerte fännide meelest on see naljakas ja nad postitavad rõõmuga sotsiaalmeedias pilte oma mudastest koertest, et oma vaimustust teistega jagada. Teised inimesed eelistaks vaadata neid koeri vaid piltidelt.
Retriiveri unelm, millest on ainsana puudu veel inimene, kelle vastu nõjatudes talle oma piiritut armastust väljendada
4) Erinevad ajujahiks aretatud koeratõud (üks populaarsemaid neist on nt beagle) ja põhjamaised püstkõrvad (huskyd, laikad, malamuudid) armastavad ajada metsloomade jälgi ja joosta. See tähendab, et neid koeri ei saa enamasti ilma väga teadliku ja järjekindla koolituseta rihmast lahtisena jalutada. Paljudele nende tõugude fännidele meeldib vaadata oma koera jälgi ajamas ja nad on valmis leppima sellega, et nende koer ei saa kunagi olema nö jala kõrval jalutaja. Kui sinu unistuseks on aga pikad jalutuskäigud looduses koos lahtiselt lippava koeraga ning samas sa ei viitsi pidevalt mõelda välja uusi mänge ja nippe, kuidas koera endaga koos hoida...siis võib selline koer osutuda parajaks nuhtluseks.
5) Erinevad inimesega koostööle orienteeritud lambakoeratõud elavad töö ja inimkontakti nimel. Kõlab fantastiliselt? Sellistele koertele on vaja eraldi õpetada iseseisvat olemist ja puhkamist, sest nad tormavad ummisjalu tegutsemisootuses sinu juurde iga kord, kui sa tõused püsti ja eeldavad, et jalutuskäigud looduses on selleks, et konstantselt omavahel suhelda. Need koerad on suurepärane valik koeraspordiks või lammaste karjatamiseks, kuid inimesele, kes pidevalt koeraga suhelda ei taha, võib selline varjuna jälitamine muutuda üsna tüütuks.
Vaatame koos telekat, sööme koos võileiba, käime koos wcs ja magame koos teki all, teeme KÕIKE koos!
Need olid mõned üksikud näited tõugudele omastest omadustest, mis peaksid koeratõu omanikule meeldima, selleks, et kooselu oleks mõlemale osapoolele tore ja stressivaba.
Samuti tuleb mõelda läbi, mida ikkagi koerast tahetakse. Kui sa näed ennast tulevikus veetmas koeraga palju sportlikku aega, siis võib sind hakata häirima, kui su flegmaatiline perekoer ei jaksa sinuga sammu pidada või kui su siidise karvaga koerake vajab iga 10 meetri tagant abi okste ja takjate eemaldamisel karvast. Sama kehtib siis, kui sina tahad rahulikult väikeseid jalutusringe teha ning koerasport sulle huvi ei paku, aga su kõrval on koer, kes tegevuse puudumisest enam vähem seinu mööda üles ronib.
Päris heaks indikaatoriks koeratõu energiataseme hindamisel on tegelikult nõuka-aegsest Koerast tuntud konstitutsioonitüübid. Millegipärast peab laias laastus paika see, et mida kuivem ja atleetlikum kehaehitus koeral on, seda rohkem on seal taga ka energiat ja tundlikkust, samas kui koheva kehaehituse, rippuvate mokkade, laia rinnakorvi ja lühemate jalgadega koerad kipuvad olema üldiselt veidi rahulikumad ja tasakaalukamad. Sarnaselt on üldplaanis tõugude siseselt lahknenud liinide puhul tööliinidest pärit koerad (koerad kelle aretusvalikute põhikriteeriumiks on olnud tööomadused) veidi energilisemad, kui näituseliini koerad (koerad, keda on aretatud valdavalt välimikuomadustest lähtuvalt). Loomulikult on need vaid üldsuunised ja äärmiselt oluline on viia end kurssi konkreetse tõu ja konkreetse perekonnaga ning ka siis võib juhtuda, et just teile satub pesakonna nö inetu pardipoeg, kes ei meenuta millegi poolest oma pereliikmeid.
Üks asi, millele veel tähelepanu pöörata, on tõule omane häälekus. Kas sulle meeldib kui koerad hauguvad? Aga kui nad uluvad? Paljudele väikestele tõugudele, ajukoeratõugudele ja lamba-ajajatele tõugudele on iseloomulik rohke haukumine. Paljud kelgukoerad armastavad aga hirmsasti ulguda ja kisada. Lisaks enda maitse-eelistustele, tasub mõelda ka naabritele.
Väga tihti küsivad inimesed aga koera võttes murelikult, et mis siis saab, kui koer ei hakka kodu valvama. Tihti on küsijateks inimesed, kellel puudub huvi koera põhjaliku koolitamise vastu ja tihti on ka koer ise teadmata päritoluga. Koera kasvades pöörduvad aga samad inimesed koolitaja poole hoopis vastupidise murega- mu koer haugub möödujate peale, mida teha? Selles probleemis kajastuvad tegelikult kõik koeravõtu alustõdede puudujäägid.
Kui sa soovid valvekoera, siis tasub investeerida koeravõtul aega taustauuringuteks. Vali endale tõug, mis on tuntud valveomaduste poolest ning vali oma kutsikas perekonnast, kus koerad on stabiilse närvikavaga ja tõestanud enda sobilikkust selleks tööks. Ühtlasi tuleb aga endalt küsida, mida sa õigupoolest tahad. Kas sa soovid, et su koer hoiataks sissetungijaid ja vajadusel kaitseks sinu kodu...või soovid sa, et sinu aeda saaksid suvaliselt sisse astuda su lapse sõbrad, naabri-Jüri ja postiljon? Kui sa soovid aga mõlemat, siis hinda kriitiliselt, kas sul on olemas aeg, oskused ja hea juhendaja, et koera treenida valvama vaid kindlates olukordades. Sellise koera saamisel on veel eriti tähtis koera geneetiline baas ja selliseid koeri otsivad ka väga aretusteadlikud inimesed tavaliselt tikutulega taga.
Järgmises artiklis kirjutangi veidi lähemalt geenibaasist ja sellest, kuidas valida oma koera päritolu järgi.
Koera võtmise otsusest ja sellega kaasnevatest teemadest on terve internet artikleid täis. Sellegipoolest tundub mulle, et kõige olulisemad punktid, millele fookus suunata, on siiski veel puudu. Kui inimestele tuleb pähe mõte võtta endale koer, siis tavaliselt algab nende analüüs elukohast ja sellest, milline tõug neile visuaalselt kõige rohkem sümpatiseerib. See loomulikult ei ole vale ja ka neile asjadele peab mõtlema, aga ma olen märganud, et tegelikult jäävad paljud inimesed ikkagi koera valikul hätta. Komistuskohtadeks võivad osutuda tõu valik, kasvataja valik, pesakonna valik ja isendi valik. Olengi pannud nüüd kirja artiklite seeria, milles kirjutan lahti kõik selle, mida minu arvates peaks inimene teadma enne, kui ta võtab koera.
Kellele ei meeldiks armsad kutsikad? Eriti nüüd enne kevadet, sest kevadel on ju kõige parem aeg kutsika võtuks. Lapsed niikuinii juba ammu manguvad, et võtame...ja naabril on nii äge sõnakuulelik koer...ja kas ma ütlesin, et kutsikad on niiiiiii armsad?
Paljudel inimestel kangastub neid mõtteid veeretades silme ette truu Lassie, komissaar Rex või maalt vanemate juurest mällu sööbinud õilis Muki, kes oli justkui maailma kõige targem koer. Tõepoolest, miks mitte võtta endale koer...
Need mõtted on küll väga südant soojendavad, aga kahjuks need ei ole kõige paremad põhjused uue pereliikme võtmiseks. Kõigepealt ma pean ütlema, et Lassie, Rex ja Muki on samasugused haruldused nagu lumeinimene Jeti. Paljud usuvad, et nad on olemas, kuid kõik peaksid teadma, kui raske on neid leida. Tark koer on enamasti omaniku suure töö vili. Koera võttes tuleb kaaluda paljusid plusse ja miinuseid ning väga kriitiliselt ja emotsioone tahaplaanile lükates analüüsida, kas olete selleks ikka valmis. Reaalsus, millega arvestada tuleb on järgmine:
Koerad elavad üldjoontes vähemalt 10 aastat. Kui sulle valmistab raskusi vastata oma tulevase tööandja küsimusele „Kus sa näed ennast 3 aasta pärast?“, siis kindlasti valmistab sulle raskusi terve dekaadi ette nägemine. Koera võtmine tähendab, et koristad järgmised 10 aastat toa nurgast ja mööblilt karvu, käid jalutamas hoolimata sellest, et väljas sajab pussnuge ning just siis, kui näpus on põhjas, tuleb koeraga minna arstile. Kui su sõber kutsub sind peole või väljasõidule, on su esimene küsimus mitte „Kes veel tulevad?“ või „Mis ma selga võiks panna?“, vaid „Kui kaua see kestab?“ ja „Kust ma leiaks kellegi, kes koera pissitaks?“. Koera omamine hakkab mõjutama kõiki su elumuutvaid otsuseid- elukoha valikut, vaba aja veetmise võimalusi ja palju muud. Liiga palju on inimesi, kes võtavad omale koera ainult selleks, et üüripinna vahetamisel hakata talle uut kodu otsima. Ära sina ole see inimene.
Koerad vajavad aega. Inimesed võivad sulle rääkida mida iganes ja sinu soovmõtlemine võib olla milline iganes, aga tegelikkus on see, et absoluutselt iga koer vajab tegelemist. Kõigi koertega peab nende vaimse tervise huvides käima regulaarselt jalutamas ja kõik koerad vajavad elementaarset kuulekust ning sotsialiseerimist, et olla ühiskonnale talutav liige. Vastasel korral teete te ise enda elu väga keeruliseks, sest ilma nendesse kolme valdkonda aega investeerimata, on teil aasta pärast kodus nunnu kutsika asemel tülikas nooruk, kes teeb pidevalt „pahandusi“ ja keda teie naabrid vihkavad. Kas sul on iga päev umbes 2-3 tundi vaba aega, et jalutada, hooldada või kasvatada oma koera? Mõtle see hoolega läbi, sest kui keskmise inimese tööpäev on 8 tundi, siis töölt koju sõitmisele kulub mingi aeg, koju jõudes kulub enamasti ka tunnike perele toidu valmistamiseks ja söömiseks ning pärast kõike seda oleme me paljud nii väsinud, et tahame kasvõi hetkeks lihtsalt diivaniga ühte sulada. Kui sinna tegevuste hulka arvestada erinevad inimeste trennid, pereliikmetega suhtlemine, koristamine, poeskäigud jne siis venivad õhtud kohati väga pikaks. Aga pärast kõike seda tuleb koeraomanikul ikka leida veel tunnike või paar, et tegeleda oma koeraga.Sellest ei ole pääsu ka kõige intensiivsematel tööperioodidel.
Koerad vajavad raha. Tõukoera kutsikas ise maksab tavaliselt kena kopika ja seetõttu püüavad inimesed tihti kohe alguses kokku hoida ja leida võimalikult soodsat pakkumist. See tähendab aga paraku seda, et kohe alguses tehakse suur kompromiss kvaliteedi arvelt ja riskitakse suuremate kuludega ravile, trennidele ja muule. Lisaks koera soetamise kulule tuleb arvestada, et koerad söövad ja vajavad regulaarset hooldust. Trennid maksavad raha, varustus maksab raha ja arsti visiidid maksavad tavaliselt veel eriti palju raha. Mida suurem koer või mida tõbisemast perekonnast, seda suuremad kulud võivad olla. Paljud inimesed teevad oma koertele kindlustuse, sest nad ei jõuaks maksta tuhandetesse eurodesse küündivaid arstikulusid, mis on küll nagu Keno loto jackpot, aga mida siiski aeg-ajalt ette tuleb. Mida teeksid sina, kui kuu viimasel nädalal hakkab koer oksendama, saab autolt löögi või murrab maha naabri lamba? Koeraomaniku karm reaalsus on, et raha tuleb leida kuskilt ka neil hetkedel.
Pead õppima uue keele. Koer on teine liik, kui inimene (päriselt ka!). Ükski koer ei sünni siia maailma sisse installeeritud teadmisega, mida tähendab „siia“, „kõrval“ või „jää vait“, kuigi tänaval inimesi vaadates võib kergesti jääda mulje, et inimesed siiralt seda usuvad. Selleks, et koer teist aru saaks, tuleb talle õpetada ükshaaval ja kannatlikult, mida iga sõna tähendab. Ja isegi siis ei hakka teie koer kunagi nendest sõnadest moodustatud lauseid mõistma või teiega vestlema. Kuna suhtlus on kahesuunaline tee, peate te lisaks käskluste õpetamisele, õppima ka ise aru saama oma koera keelest. See keel on palju nüansirikkam kui „ta liputab saba, järelikult on sõbralik“ (Muide päriselt ei pruugi sabaliputus üldse seda tähendada). Hea koeralugemisoskus aitab ennetada konflikte, nõuda koeralt jõukohaseid asju ning mõista oma koera.
Ja ei, mitte „Milline inimene ma tahaksin olla?“ mitte „Milline inimene ma enda meelest olen?“...vaid milline inimene ma siis päriselt olen. Kuidas seda analüüsida?
Kõigepealt pane paberile kirja oma pere mudel ja mõtle sellele, kuidas need märksõnad võivad mõjutada sinu tulevase koera elu:
Kas sa elad üksi? Kui pikad on su tööpäevad ja mitu tundi päevas on sul vaba aega? Kes hakkab hoidma koera, kui sind kodus ei ole? Kas sul on piisavalt vaba aega, mida pühendada koera laiendatud sotsialiseerimisele teiste inimestega? Mis saab sinu koerast siis, kui leiad endale kaaslase, kellele koerad ei sobi?
Oled paari-inimene? Milline saab olema sinu kaaslase panus koera kasvatamisel? Millised on teie tulevikuplaanid? Mis saab siis, kui teie teed lähevad lahku- kellele jääb koer? Kas teil on piisavalt vaba aega, et sotsialiseerida kutsikat teie pereliikmetest erinevasse sotsiaalsesse gruppi kuuluvate inimestega?
Oled pereinimene? Kelle vastutusalas hakkab koeraga tegelemine olema? Milline on teie pere igapäevarutiin? Kui palju on koera soovival pereliikmel igapäevaselt vaba aega ja kas see on piisav, et rahuldada koera vaimsed ja füüsilised vajadused?
Nendele küsimustele vastates ei selgu vaid see, kas teie pere on valmis koera võtmiseks. Siit selgub ka juba üht-teist selle kohta, milline võiks see koer olla. Suure ja lasterohke pere koer peab olema tugeva närvikavaga ning mõelda tuleks juba eos ka sellele, kuidas tagada koera üks põhivajadustest- rahu. Üksi elaval inimesel lasub aga suur vastutus koera heaolu tagamisel, sest asendajaid endale tal võtta ei ole. See tähendab aga seda, et läbi tuleb mõelda koera temperament ja suurus. Väga energiline koer vajab palju tegelemist ja ühe inimesega peres võib see tähendada, et kogu vaba aeg kulubki edaspidi koerale. Samas on olemas tõugusid, keda saab hõlpsasti endaga kaasa võtta tööle või reisidele ja see aitab leevendada muret koera pärast siis, kui teid ei ole kodus.
Lisaküsimusena tuleks mõelda läbi, milline on sinu 10 aasta plaan (jepp, see õudne küsimus, mida kõik kardavad :D).
Järgmisena võiks mõelda sellele, milliste sõnadega saab sind iseloomustada. Tõin mõned näited järgnevas sõnapilves välja ka:
Pole midagi hullemat, kui satuvad kokku Mr Monk ja karvu ajav, pidevalt mudane ja ennast rõõmsalt inimese vastu nühkiv njuufa. Või kui sõjaväelist distsipliini nõudev inimene võtab endale mõne hurda tõu. Või kui sina tahad vaadata õhtud läbi rahulikult diivanil telekast tulevat meelelahutusprogrammi ja sul on kodus bordercollie, kes on päev otsa puhanud ja just valmis tööks. Tõepoolest, mõlemad osapooled on sedasi väga õnnetud. Samas kui Mr Monk võiks nautida väga näiteks väärika ja vähesel määral karvu ajava hurdalise seltsi, distsipliini armastav inimene oma saksa lambakoera sama tõsist olemust ning telekafänni diivanil on kindlasti ruumi ühele soojale ja mõnusale mopsile, kelle poolest õues ulguvad sügistuuled võiksidki jääda kaugele seina taha.
Pärast iseenda süva-analüüsi, võiks mõelda veel sellele, kui palju oled sa valmis veetma aega koera karvahooldusele, kas oled valmis maksma regulaarselt salongikülastuste eest või eelistad koera, kelle puhastamiseks piisab korra-kaks paari kuu jooksul jooksul tolmulapiga ülekäimisest? Kui palju sul on igapäevaselt vaba aega? Kas sinna mahuksid ära paaritunnised matkad looduses, 10 minutilised trennisessioonid? Või huvitab sind koerasport ja oled valmis ärkama hommikul kell 5, et sõita kuskile põllule oma koeraga jälge tegema või veetma kõik oma vabad nädalavahetused võistlustel ja näitustel?
Kõige tähtsam moment on aga nende küsimuste esitamisel: kas üks koer oleks sinu juures õnnelik? Kas sa suudad rahuldada tema füüsilised, vaimsed ja elutegevuseks vajalikud põhivajadused? Kui sul on plaanis võtta koer ja jätta ta lihtsalt aeda üksi oma meelt lahutama, või arvad sa, et piisab 10 minutilisest jalutuskäigust päevas ning rohkem koeraga tegeleda ei ole vaja...siis tasub väga tõsiselt kaaluda koeravõtu lükkamist kuskile kaugemale tulevikku. Koer ja inimene on mõlemad oma olemuselt sotsiaalsed olendid, kellel on vaja igapäevaselt suhtlust, liikumist, elukeskkonna rikastamist ja turvatunnet. Koera unustamine aeda keti otsa võrdub seetõttu üksikvangistusega inim-maailmas. Millega on koer ära teeninud sellise julma karistuse? Fakt on igatahes see, et lõpuks on õnnetu nii koer, kui sa ise, sest õnnetud koerad hakkavad tegema häält, käima hulkumas, lõhkuma asju ja neile tekivad kergesti erinevad tüütud, ohtlikud ja raskesti lahendatavad käitumisprobleemid.
Loomulikult toob koera omamine endaga kaasa ka palju rõõmu- miks muidu me neid järjepanu endale kaaslaseks võtaksime. Aga kuna Eestis on väga suur probleem läbimõtlemata koeravõtmisega, siis tuleks igaühel enne koera võtmist siiski kriitiliselt läbi analüüsida kõik need potentsiaalselt ebameeldivad osad. Kui te siiski seda lugedes tunnete, et tahate omale koera ja olete selleks valmis, siis siit edasi tuleb teil teha mitu õiget valikut selleks, et te vale koera võtmisega ei teeks enda elu õudusunenäoks. Koera valides tuleb teil leida sobiv tõug (st teile peavad meeldima nii plussid kui ka miinused, mis antud tõuga kaasas käivad), hea kasvataja, õige pesakond JA õige kutsikas. Püüan järgnevates artiklites lahti kirjutada kuidas seda täpselt teha ja millega arvestada.
Olgu, sa oled teinud ära enda süva-analüüsi ja jõudnud järeldusele, et oled siiski koeravõtuks vägagi valmis. Mis edasi? Järgmises artiklis kirjutan natuke rohkem lahti koeratõu või tüübi valiku.
Kõigist asjadest, mis võivad saada määravaks koera käitumise muutmisel ja arendamisel, on minu meelest kõige-kõige hullem asi koeraomaniku usu puudumine. Ei, mitte religioosses mõttes :D. Pean silmas seda momenti, kus koera omanik ütleb: „Ta ongi selline“ (kelgukoeri ei saagi ilma rihmata jalutada, neurootilist koera ei saagi muuta, võistlusspordialasid ei saagi ilma sunnita õpetada, hurtasid ei saa üldse õpetada jne jne jne). Sellest momendist, kus koera omanik tunnistab, et ta koer ongi selline, toimub tavaliselt käegalöömine, kuna mingist omadusest on saanud koera pärisosa ja lihtsalt üks paratamatus, mida muuta lihtsalt ei saa. Miks inimesed teevad seda?
b) Nad ei ole kuulnud edulugusid sama probleemi lahendamisest teiste koertega ning seetõttu võib näida, et probleem ongi lahendamatu.
c) Teised inimesed ütlevad, et seda konkreetset probleemi ei ole realistlik lahendada ja eriti, kui nii räägivad kogenumad inimesed, on inimesel väga raske seda mitte uskuda.
Mulle meenuvad siinkohal kahe tuntud koolitaja ütlused- Bob Bayley „It is just a behaviour“ (See on kõigest käitumine) ning Karen Pryori „All behaviours are changeble“ (Kõik käitumised on muudetavad). Nende inimeste koerakoolitamise kogemus on tohutu- nad annavad sadadele inimestele aastas seminare ja nende alt on käinud läbi tuhandeid loomi (sealhulgas kanad, kassid, loomaaialoomad ja mereelukad). Sestap ma usun, et nad ei käiks niisuguseid väiteid välja, kui nad ei teaks omast kogemusest, et vähemalt suuremal enamusel juhtudest see tõele vastab.
Ma ei väidagi, et kõik koerad oleksid sünnilt samasugused. Mõnel on loomupäraselt suurem kontakt inimesega, mõnel on kaasasündinud tahe mängida, mõni ongi õrnem ja ettevaatlikum oma olemuselt. Ja ka erinevatel probleemkäitumistel on üldiselt olemas geneetiline eelsoodumus. See aga ei tähenda, et kontaktisoovi, mängutahet või enesekindlust ei saaks arendada või käitumisprobleeme ei saaks lahendada. Tõepoolest olen ma ise oma silmaga näinud loomult ebakindlaid ja iseseisvamaid koeri tegemas silmi ette koertele, kellele on sünnipäraselt kaasa antud palju rohkem, kuid kelle omadusi ei ole sama pühendunult edasi arendatud.
Ma mäletan ühte oma esimest suuremat nö müüdimurdmise eksperimenti nii selgelt, nagu oleks see alles eile olnud. See oli Meera autosõiduhirmu lahendamine. Ma ei olnud mitte kunagi varem sellise probleemiga nii tõsiselt kokku puutunud. Mu esimene koer ka paanitses veidi esimestel autosõitudel, kuid õppis üsna ruttu, et autoga saab lahedatesse kohtadesse ja sõidu ajal saab nänni ning paari korraga ta muutis juba oma meelt. Probleem lahendes aja jooksul justkui iseenesest...
Meera probleem algas iivelduse ja oksendamise näol juba esimesel sõidul meie koju ja kuigi need sümptomid kadusid üsna pea, päädis tema hirm täieliku väljalülitumisega kohe, kui ta autosse sisenes. See nägi välja nii: avasin auto ukse, Meera hüppas ise hetkega autosse ja keeras seal kerra. Autot käivitades surus ta oma nina tihedalt oma karvadesse ja jäi justkui magama. Alles mõni aeg hiljem, kui juhtusin tagaistmel istuma, nägin ma, kui krampis on ta lihased ning avastasin, et ta on täiesti kontaktivõimetu. Alati ei ole lihtne märgata oma koera muret!
Kohe, kui ma probleemi tuvastasin, lõpetasin ma tema sõidutamised ära ja hakkasin otsima abi. Ja teate mis? Internetis oli ka inglisekeeles sellel teemal artikleid väga vähe ning need vähesed olid liiga pinnapealsed, et neist treeningplaani koostamisel abi võinuks olla. Küsitledes inimesi, sain ma nõu proovida sõita lühikesi otsi ja sööta teda sõidu ajal. Head mõtted, aga need võtted kahjuks ei töötanud, sest autosse sisenedes oli Meera juba kaugelt üle taluvusläve ning ta ei olnud võimeline autos sööma ega uuest kohast rõõmu tundma. Ainus motivaator oleks olnud ilmselt nö põrgust pääsemine, aga kuna negatiivne karistus (ebameeldiva aistingu eemaldamine) ei ole uue emotsionaalse vaste tingimisel eriti hea lahendus, siis seda ma kasutada ei tahtnud.
Proovisin sööta Meerat siis enne autosse sisenemist, et jõuda ette tema taluvuslävendist...Tulemus oli kõike muud kui ootuspärane. Selle asemel, et oma lemmikmaiust autost 10 m kaugusel süües õppida, et auto läheduses on tore olla, õppis Meera hoopis, et tema lemmikmaiuse pakkumine tähendab koleda masina lähedust. Seega otsustas ta sellest päevast alates, et praemaksa ei tasu üldse süüa. Igaks juhuks. Kes teab kuhu olukorda see teda viia võib.
Küsisin veidi siis nõu ka välismaistest foorumitest ja sain soovituse kasutada DAP rihma (feromoonirihm), mis tõepoolest aitas meid selle esimese sasipuntra harutamisel ja võimaldas mul keerata harjutus taaskord õigetpidi nii, et koer sõi autost parajal kaugusel isukalt oma uut lemmikmaiust ja võimaldas mul vahemaad vähendama hakata.
Samas aga hakkasid tulema ka NEED nõuanded: „Kui koer ei talu autosõitu, siis seda muuta ei saa“, „Autosõidu hirm on geenibaasist tulenev probleem“, „Ma ei tunne mitte kedagi, kes oleks nii raskekujulise probleemi lahendada saanud“ jne. Neid mõtteid tuli ustest ja akendest. Välismaistest foorumitest, sõpradelt, teistelt koerakoolitajatelt...ja lõpuks ka mu enda peast kuskilt kukla tagant.
Ma teadsin, mida tähendaks käegalöömine. See tähendanuks seda, et ma ei saa selle koeraga enam kusagil käia. Ei sugulaste juures, ei matkadel, ei trennides. Mitte kuskil. Vähemalt mitte ilma väga kallist hinda maksmata, sest nii suur stress enne neid sündmusi mõjutas tema meeleolu ka nendes situatsioonides. See ei olnud lihtsalt variant! Ja nii ma treenisin teda iga päev. Kõigepealt me saime autosse, siis töötava mootoriga autosse, siis meeter haaval edasi-tagasi liikuvas autos olla jne.
Vahel kestis edasiminek mitu päeva, enne kui tagasilöök tuli. Aga iga mõne aja tagant tuli ikkagi tagasilöök. See tuli, sest vana käitumismuster oli nii tohutult tugev ja see tuli ka seepärast, et ma olin kärsitu ja proovisin iga trenniga raskusastet kasvõi veidikene tõsta. Ennekõike tulid tagasilöögid, sest ma kahtlesin kogu aeg selles mida ma teen. Selles kas tunneli lõpus on valgus, või on see vaid minu luul. Iga tagasilöök oli minu jaoks konkreetselt maailma lõpp, justkui kõrvakiil, mis tuletas meelde „See ei ole võimalik!!!“ . Neil hetkedel meenusid mulle kõik need ütlejad, kes kinnitasid, et meie eesmärk on utoopia. Ja iga kord kaasnes sellega ka süütunne selle ees, et ma üldse panin oma koera sellesse olukorda.
Aga sellest hullem veel oli see, et kui ma jagasin meie edusamme, siis ka nende osas rööviti mult (tahtmatult kindlasti!) minu usk. Tuletati meelde, kui pikk tee on meil veel minna, küsides, millal ma ometi grupitrennis taas käima võiks hakata. Meenutati eilset tagasilööki, mis oli ju ometi alles eile. Ja lõpetuseks räägiti lugusid koertest, kes jäidki selliseks. Tänu sellele oli mul väga raske tunda rõõmu ka meie väikestest õnnestumistest.
Kolme kuu pärast saime me Meeraga minna esimest korda tagasi grupitrenni, osaleda canikrossi võistlusel ja hakata taas matkama kodust eemal. Aasta pärast saime me sõita ka mitmesaja km pikkuseid otsi ilma peatusteta ja söötes teda tihedalt vaid sõidu alguses, pööretel ja lõpus. Täna, mil neist trennidest on möödas juba 2 aastat, vaatab Meera ka sõidu ajal põnevusega aknast välja ega vaja enam maiuseid. Mulle tundub, et ta mitte lihtsalt ei talu autosõitu, vaid ta lausa naudib seda!
Enne Meera autosõidu lugu olin ma tegelikult sarnastel tingimustel lahendanud muid lihtsamaid asju, olulisemad neist olid minu esimesele huskyle jahi katkestamise õpetamine maiuste abil, 9 aastasele koerale nullist võistluskuulekuse õpetamine ning Ronni ressursivalvamise probleemi lahendamine. Hiljem olen ma sarnaseid edulugusid kogenud ise palju ning näinud neid ka kõrvalt: koerareaktiivsuse lahendamine, mängust mittehuvituvate koerte mängima õpetamine, üksindusahistuse lahendamine, kehva isuga koerte sööma saamine jne. Ka heli- või paugutundlikkusest, mida väidetakse olevat üks lahendamatumaid probleeme, olen ma kuulnud päris palju edulugusid päriselt olemasolevate koerte näol ning näinud tõestuseks juurde ka videoid (mis on analüüsimiseks minu meelest isegi parem lahendus, kui live).
Kui ma kuulen lugusid, kuidas saksa pinšerid ja hurdalised teevad varrukat, kuidas kasside ja aafrika tänavailt päästetud metsikute koertega tehakse kuulekust või kuidas täielikult halvatud koerad hakkavad kõndima, siis paratamatult tekib mul küsimus, miks me seame endale ise piirid? Või veel hullem- miks me seame teistele piirid oma kahtluste ja kõhklustega? Kui su koeral on probleem, siis ära löö käega ja ära võta seda kui tema pärisosa, vaid proovi seda lahendada. Kui tuleb tagasilöök, modifitseeri oma plaani ja proovi uuesti. Ja uuesti. Ja uuesti. Ja khm khm....kui sa ise seda teha ei suuda või ei saa, siis palun ära röövi oma sõbralt või tuttavalt tema viimast lootusekiirt! Vahel ei olegi muud vaja, kui öelda „Ma usun, et sa saad sellega hakkama!“ :).
Mõlema ristatisideme opi läbi teinud ning hüpermobiilsusega koer (heledam) vs füüsiliselt terve sportkoer (tumedam) ebatasasel pinnal seismas (füüsiliselt väga raske harjutus koertele):
|
OSCAR-2019
|
||
Iga kord, kui ma võtan vastu Eestist külalisi (nagu ka sel nädalavahetusel), tulevad mulle nende küsimuste ja märkustega seoses meelde asjad, mis mind ennast kunagi imestama panid.
– New Yorgi linnas praktiliselt EI ole paksusid tänavapildis – see pole “tavaline Ameerika”, siin käivad inimesed sörkimas ja spordiklubides ja toituvad teadlikumalt. Kui tahate pakse, tuleb sõita mõnda vaesemasse ja vähem linnastunud piirkonda.
– Õigus-õigus, inimesed ei käi siin ilmakohaselt riides, ikka lastakse palja peaga ja õhukese jakiga ringi, olgu pealegi talv; ja kui saabub esimene kevadine ilm, siis näeb ilma käisteta särke. Eestlaslikust “parem karta kui kahetseda” riietumispoliitikast ei taha nad siin kuuldagi. Ma olen loobunud Justinile hommikuti mütsi ja kindaid soovitamast!
– Ei saa mustanahaliste jutust aru? Welcome to the club. Näiteks Justin, igipõline siitkandi inimene, ei saa neist ka aru. Vahepeal oli USAs arutlusel idee hakata riigikoolides inglise keele tundide raames õpetama eeboni-inglise keelt, sest ülejäänud inimesed ei suuda mustade juttu mõista – nii eraldi on see arenenud oma sõnavara ja hääldusega.
– Ah see paberihunnik esikus? Need on meie selle nädala reklaamid, mis postiljon on toonud. Lähevad ülehomme vanapaberi autosse. See on meil siin kahjuks iganädalane paberi ringkäik.
– Ma ei tea siin ühtegi kohvikut, kus saaks kohvi juua tassidest. Teil tuleb harjuda nende papptopsidega.
– Äärelinna majad on siin jah kaetud puulaastudega – see on seeder, peab aastakümneid vastu. Ei tea, miks Eestis laastumaju ei tehta – äkki Eesti puud ei peaks nii kaua ilmastikule vastu kui seeder? Või pole see lihtsalt kombeks?
– Need rohelised kaunistused majadel on Püha Pätriku päevaks, mis toimub järgmisel nädalal. Siin on igal endast lugupidaval majapidamisel kogu aeg kaunistused üleval: ülejärgmisest nädalast tulevad lihavõttejänkud, aga kuu aega tagasi oli kõik punaseid valentinisüdameid täis. Enne seda olid jõulud, enne seda tänupühadekalkunid, enne seda Halloweeni luukered ja kõrvitsad… Ja siis vahepeal patriootlikud pühad nagu Memorial Day või Iseseisvuspäev, siis pannakse sinipunased kaunistused üles.
– Ah miks neil majadel kaunistusi pole? Sest siin elavad ortodoksed juudid ja nende usk ei luba tiluliluga maju dekoreerida.
– Oot, miks sa enne arvasid, et siinkandis elavad respublikaanid? Minu teada on siin üsna demokraatide piirkond. Aah – arvasid seda lippude pärast. Siin on väga paljudel – olenemata parteilisest meelsusest – lipp kogu aeg maja peal lehvimas. Kuuldavasti olla see komme jõudu saanud pärast “september ilevenit”.
– Jajah, niimoodi me, Ameerika-eestlased, räägime. Kuidas teie Eestis siis “september-ileveni” kohta ütlete?
Muhe. Eestist külalisi vastu võtta on alati parim. Õhtul söögilauas saab siis alati pisarateni naerda, kui igaüks pajatama hakkab mis päeva jooksul siis nähtud tehtud ka. Toredad avastused ja tähelepanekud alati kõigile. Meenub, et tädi meil oskas märgata, et siin ei riisuta lehti vaid ‘hirmutatakse seljas kantavate tolmuimejatega’.
meil teadagi on siin enamuse osa aastast soe, aga talvel tulevad monikord kylmafrondid, siis on oosel kuskil 15 kraadi ringis ja paeval u 20. kohalikud otsivad selleks puhuks valja joped, mytsid ja kindad aga turistid pladistavad ringi ikka varbavahedes ja tsarkide vael. seetottu on talvel turiste kohalikest vaga kerge eristada.
ameerika puhul on algul imelik veel see, et koik mootyhikud on teistmoodi. pikkus-, raskus-, mahu- ja temperatuuri yhikud. farenheite ma pole veel siiamaani selgeks saanud, mingi vaga umbkaudne aimdus on, et kui temp. on 70 siis on veel ok, kui on 80 siis on soe ja kui on 90 siis hakkab palavaks kiskuma. enimkasutatavad muud yhikud on enamvahem teada aga mis on pint, jard, 1/16 tolli… vaga segane. vahel paneb imestama, et ameeriklastel mingit oma kummalist systeemi pole aja mootmiseks valja moeldud..
Eestlaslik sooja riietuse lembus on minu arust vanade naisterahvaste erilõbu. Kevadel, kui kõik teised on juba lühikeste varrukate või muude kergete riiete väel, on tänavad täis täies talvevarustuses naispensionäre: paks mantel – sall – müts – kindad. Ehk on vanainimeste keha termoregulatsioon teistsugune kui noorematel ja nad lihtsalt vajavadki paksemaid riideid…
Hmm… vanad eestlased kasutasid laastu katusematerjalina üsna ohtralt ja tegelikult mõned entusiastid teevad praegugi. Küll on laastukatuseid, mis mitte aastakümneid vaid lausa sada aastat vastu on pidanud ja peavad edasigi. Igaljuhul kauem kui “igavene” eterniit. Aga seinad tehakse ju palgist – see on meie tingimustest praktilisem.
Minu meelest on Eestis eriti kuuma lembesed ka noored emad. Üle mõistuse kuidas lapsi pakitakse. Siin on tavaline pilt, et emal-isalt kerge pusa, aga lapsel kombe ja paks müts ja kindad kindlasti. Samas on Inglismaa variant ka kole. Tõesti imikud puhta paljalt, kuigi vanemad täiesti normaalselt riides. Aga neil pidi imikutel ka ebaproportsionaalselt palju peapõletikku esinema.
Epule: Aga seal siis tõesti ei saa reklaami postkastist ära keelata? Kas CNN on väga erinev tavalistest uudistest?
Meil siiski esineb ka üksikuid laastudega kaetud maju. Aga ma ei ole eriti selle peale mõelnud. Ei tea, kas soojustus pannakse siis laastu alla, või pannakse ikka mingi voodrilaud ka vahele?
zoodale – aga laastukatus on tänapäeval üpris levinud ja tavaline. Polegi enam väga entusiastide pärusmaa (kasvõi selle järgi vaadates, kui paljud firmad seda pakuvad).
Laastu (aga ka sindli ja kimmi) katust tehakse jah jälle. Vene aeg lihtsalt jäi vahe sisse. Ja meite puit sobib suurepäraselt
Itaalias käivad kõik korralikud prouad ( üle 50) kuni kevadeni naaritsakasukates ja kontsakingadega, sall on pigem iluasi. Eile jalutasin ma linnas kampsuni väel, aga prouadel oli ikka kasukas, veel pole märts läbi, seega pole veel kevad. Neid siin kraadid ei huvita, oluline on kuupäev.
Ka mul tulevad varsti külalised, ema oma sõbrannadega ja koertega, koertenäitusele. Pärast on mõnus teetassi taga muljeid kuulata. Aga nüüd asun koristama, ikkagi ema tuleb oma kriitilise emapilguga!
Aga kuidas sa seda eesti keeles suvalises suulises kõnes ütled? Ilmselt siis vist “üheteistkümnes september”? Või “üheksa-üksteist”? Või ikkagi inglise keeles “nine-ileven” ja “september-ileven”?
|
OSCAR-2019
|
||
Otsidäri laenu isikliku laenu , eluasemelaenu , AutoLoan , õppelaenu , võlgade konsolideerimise laene , tagatiseta laenud , riskikapital jne … või eitadalaenupank või finantsasutus ühe või mitme põhjustel ? Oledõiges kohas Credit Solutions ! Oleme erasektori laenuandja laenamine ettevõtted ja üksikisikud onmadalad intressimäärad ja taskukohase määra 2% võrra. Nii et kui olete huvitatud kiire ja lihtne laenu. Võta meiega ühendust e-posti teel ; info.omegaloancompany @ gmail.com ja täida laenutaotlus vorm ja saada meile tagasi
Me tahame öelda, väga suur aitäh kõigile, kes said seal Laenud USA ja ka kõik need, kes on läinud nii kaugele, mis tõendab, et maailm, kuidas nad sinna said Laenud USA … me tahame öelda, WE hindan oma jõupingutusi seni seda.
Me @ sběr Bank Credit Services Limited on hea meel teile kõigile, me vajame rohkem tunnistusi need, mis on saanud oma soov {LAENUD} meie kaudu ja jälle tahame mõista kõiki neid, kes on samuti võtnud julge sammu tagasimaksmisega seal laenatud laenude laenu firma.
Ka väga suur aitäh kõigile neile, kes on ka seal oma tarkust võtta julgeid samme laenu taotlemisel selle laenu firma vaatamata sellele, et see on nüüd tavaline nähtus, et kelmuse artist on nüüd põhi võistlevate väljakutsetega me väga vähe laenu firmad nägu iga põhitõdesid … me tahame öelda, tänan teid anda meile oma usalduse ja see on järjekordne põhjus, miks me oleme ka teinud suurepärase samme selles, et kõik need, kes on saanud laenu meilt saada see 48 tunni jooksul alates taotluse, sest see on lihtsalt tõestada, et vaatamata paljudele võltsitud laenu firmad, mis on veel mõned head korraga, kes on võttes hea ja huvi seal kliente sisimas.
Samuti võib teid huvitada kõik teadma, et meie soovid ja eesmärgid on nii palju, kui me harjumus peatus häid tegusid teeme panna suur naeratusi nägu majanduslikult masendunud ning eriti neile, kes kuidas tehnilist oskusteavet ja oskusi kuid ei ole pealinnas käivitada seal plaanide ja projektidega, samuti kõigile neile, kes vajavad raha, et jala sinna ravikulud, võlgade konsolideerimise, auto laenud, maale omadused laenud, ettevõtete laenude, sõjalise laenud, reisimine laenud, õppelaenud, üldine laenud ja palju muud .. me tahame öelda, et see laenufirma on kõik valmis ja saadaval laenude andmiseks kõigile selle kategooria all.
Teavitamine: kõik need, kes on veel saada meie 2% intressimäära Pideva laenuprogrammi … see on suurepärane võimalus teil saada rakendused ja pakkumised on praegu avatud kõigile alates kõik sügavaimates soppides maailmas. .. Võite meiega sellel kaks ametlikku e-posti aadressi see laenufirma: email: herman_o_gref@outlook.com ka email: hermanfinancehelp@gmail.com ”
“See on haruldane võimalus, et te ei saa endale lubada, siis tuleb ülimalt usaldusväärsuse ja hea äri harjumus kohaldada.”
Pakume laenu madala intressimääraga 2% ja ei ole krediidi kontroll, pakume isikliku laenu, võlgade konsolideerimise laene, riskikapitali-, äri-laenud, haridus laenud, eluasemelaenu või laenude mingil põhjusel bänd 1000 € 30 miljonit € Tule tagasi meie nüüd: rick_nelly121@outlook.com
Ma olen nii õnnelik, mida veel oskan öelda, kui ei ole Jumalat tänama, kes juhatasid mind mu päästja. minu nimi on Isabella olen 24years vana puhkust Saksamaal. Ma olin meeleheitel, kes vajavad laenu Teostatud tööd. Aga kuna kuidas meeleheitel ma olen, ma kätesse petuskeemid nagu Mike laenufirma, laenu aidata Wilfred, See ja teised ma leidsin oli varifirmade. kuni ühel päeval, kui ma ütlesin mu sõber seda ja ta naerma mind mõned sekundid, enne kui ta andis mulle positiivse vastuse. Ta rääkis mulle, kuidas sõber tema sai oma laenu kaks kuud tagasi hr Godwin laenufirma. Hoolimata minu hirmud tingitud minu varasemaid kogemusi i kohtukutse julgust ja Rakenduskeemia. aga minu suurim üllatus sain laenu pärast i kohtuda nende nõudmisi neljapäeva õhtul. nii nendega ühendust See e-posti: springloanfunds@yahoo.com
tugev heaolu on lihtne mõista juhised / nõustatakse ja meile järgmised andmed, kui olete huvitatud, et saavutada rahaline vabadus. võtke meiega ühendust aadressil Via: kent_lisaloanfirm@hotmail.com
Et korralikult tutvustada ennast, ma olen miss Rose erasektori laenuandja i anna laenu 2% aastas. See rahalised võimalused oma ukse samm, kohaldatakse täna ja saada oma laenu kiire. Seal on palju võimalusi seal otsivad rahalist abi ja kõikjal, ja isegi nüüd nad ei ole ikka veel võimalik saada. Aga see rahaline võimalus teie ukse samm ja sellisena ei saa jäta seda võimalust. Seda teenust pakub nii üksikisikute, ettevõtete, äri mehed ja naised. Laenusumma ulatub üheltki number oma valiku kohta rohkem teavet, võtke meiega ühendust e-posti teel: missroseloanfirm@hotmail.co.uk
Kinnitades need üksikasjad, me saadab teile meie tingimustes koos maksegraafikut ja kui olete nõus, siis on saada laenu 48 tunni jooksul. Sõltub selle tõsidust ja kiireloomulisust saada laenu.
Minu nimi on pr PAULINA USAst, Jumal õnnistagu mind neli last ja armastav abikaasa, ma luban, et jagada seda tunnistust, sest Jumala armu minu elu, 2 nädalat tagasi olin hädasti raha, et ma arvasin, et neil laen siis jooksin valedesse kätesse, kes väitis end olevat laenu andja ei tea, ta oli pettus. Ta kogus 2860 € minult ja keelduda kirjuta mulle, sest siis ma olin segadusse, kuid Jumal tuli mulle appi, üks ustav pühapäev käisin kirikus pärast teenuse jagan idee Kiriku, kes on kutsutud proua Pamella ja ta tutvustab mulle Laenu juht omanik SPRING Laenufondid, ta ütles, et ta sai 65.000 € laenuga juht. I kogutud e-posti aadress ja ma saatsin nad esmaspäeva hommikul, ütles ta mulle, reglemendi ja jälgisin. Pärast töötlemist dokument, ma maksan oma registreerimistasu, mis oli vaid 100 euroga 1 tund 30 minutit minu laenu € 105.000 oli üleandmise mulle ja see oli nagu uni mulle … Täpsema info saamiseks võtke firma kaudu Selle e-posti (springloanfunds@yahoo.com) ja ma tean, et see ettevõte peab aitama, sest nad parim.
See on teavitada üldsust, et pr Rose Badmus, eralaenu laenuandja on avanud rahaline võimalus kõigile, kes vajab rahalist abi. Anname välja laenu üksikisikud, ettevõtted ja ettevõtete all selged ja arusaadavad tingimused vaid 2% intressimäära. võtke täna meile e-mail, et saaksime anda teile meie laenutingimused on: (roseofsharonfinance@gmail.com)
esindaja pärast registreerimist on lõpetatud sa ei ohverdusi inimvere vaja, illuminati vendluse toob kaasa jõukuse ja kuulsate elu, teil on täielik juurdepääs likvideerimiseks (kõrvaldada) vaesuse eemal oma elu now.So ühendust hr Oviooba Ogbofiogbo registreeru @: chiefovioobaogbofiogbo@gmail.com
|
OSCAR-2019
|
||
Täna sain selle kuu üheksanda kala(kõik alakd), on olnud ka mõned äraminemised, milledest vaid üks tundus mõõdukas. Kõik kalad on olnud vihased võitlejad.
käisime paadiga. saime merele kella 12 aeg, siis oli enam vähem. tunnike hiljem olud muutusid ja vesi sogane...
Jumindal täna 2 alakat, üks korralik tegelane läks otsast. Halb püüda, merelaine, mis tuli 4-5tk järjest, rikkus püüki, vesi kergelt sogane.
Virumaal oli ka laine väga ebamugav. Paadist püük oleks jällegi super olnud - sõidad murdlainete taha ja istud seal mõnusas väikses loksumises, sest tuul oli pigem nõrk ikkagi.
Reede õhtupoolikul selle aasta esimene ärakudenud väike merikamamma. Ja jälle võrgujäljed peal. Pääses ilmselt tänu kudemisega saadud saledusele. Ma ei tea kas mul ainult juhtub, aga viimastel aastatel vähemalt kaks kolmandikku mõõdulähedastest kaladest on võrgujälgedega. Väiksemat kala on palju, aga mõõdukala suht vähe. Igaüks saab oma rikutuse ja tarkuse piires teha oma järeldused.
Noo karta on et suurem lõpetab võrgus. Mingi aeg käisin Mustojast peaaegu Vainupeani,visata põhimõtteliselt ei saanudki,iga 100m tagant võrk risti meres.
Ja kõik on ajaloolise püügiõigusega. mille mõni Serjoža või Stjopa on kuskilt oksjonilt või miskit muud moodi omandanud.
ei oma ei ajaloolist õigust aga rannas elanud kolmandat põlvkonda. võrgust pääsenud tänu saledusele ja sina korjad landiga välja?? harrastajale antakse ühele võrgule luba ja merele saab kuidas ilm lubab! aabla ja pedaspea vahel pole lippudeks kellegi trussikuid nagu üks tähtis tegelane mainis.. õppige parkimine kõiksepealt ära ja siis lanti loopima! kõik kes lihtsatest tavadest aru ei saa võiksid pigem rimi landiga oüüda!
Tore, tundub, et kellelegi on minu väljaütlemised korda läinud. Vähemalt neid vanu trussikuid pole enam merel näha olnud. Ärakudenud mammakest mainisin sellepärast, et tore on, et vähesele veele jõgedes on siiski juba soojätkamisega hakkama saadud. Kala ise loomulikult ujub peale minu landiga kohtumist rõõmsalt edasi. Pole juba aastaid kudenud kalu ära võtnud. Ma ei tea, kas parkimise mainimine käib minu kohta, aga juba üle kolmekümne aasta olen auto parkinud samasse kohta maantee serva. Seni pole probleeme olnud, isegi kohalikega auto juures vesteldes. Ehk jätaks järgmine kord klaasipuhastaja vahele lihtsa tava selgituse või telefoninumbri.
Pole kül ise lina lasknud,aga ühel kamraadil olen vahest paaril korral kaasas käinud (jõgede suudmetest väga kaugel)ja ega se võrk ime-püügivahend pole,kuigi mis siin salata ajab ennastki vähe marru kui neid linu rannad täis,eriti haiglane on näha seda SÜGELUST jõesuudme aladel ja eriti sügisel,nagu näiteks Vääna-jõesuu on lahe ,eriti suure sügelusastmega ala.,aga eks see eetika tunnetus ei tule mõnele ka 10 põlve randlasele,sügisel kudele minevat kala püütakse rahus edasi.
Kaks nädalat tagasi sõitsin laupäeva varahommikul itta poolsaari uurima. Plaan kindel, sõitsin Tallinnast välja pimedas, et päiksetõusul juba lanti ujutada. Viimasel 10km teelõigul ei hakanud väga ees olevast autost mööda pressima, sest õues esimene miinus jne. Mida lähemale me plaanitud püügipunktile jõudsime, seda enam aimasin, et keegi on veel sama plaaniga väljas ja nii see läkski-- auto jäi tee äärde täpselt minu plaanitud kohas. Otsustasin ka peatuda ning ajasin kolme autost väljunud kalamehega paar sõna juttu ning soovisin neile head kalaõnne. Ei olnud plaanis nendega võistlema hakata, teades, et lõik on ca 300m pikk. Sõitsin paar kilomeetrit edasi ning olin sel korral esimene auto ses parklas.
Pannes kahlakaid jalga ja spinningut kokku, peatus minust 30m tagapool. Punasest Ford Fiestast väljus kalamees ja enne kui jõudsin teregi öelda, visati mulle peale tõre pilk ja sõnagi lausumata, otseses mõttes jooksis härra eemal oleva maanina poole. Ma tõesti ei eelda, et kõik kalamehed minuga juttu ajama tuleks vms, aga elementaarne "Tere" võiks ikkagi kalamehel üle huulte vajuda? Eriti veel juhul, kui sa ei ole kõige varem ärganud kamraad. Mõtlesin, et las olla! Laupäev lõppes edukalt. Sain sealt samast pargitud auto kõrvalt paari tunniga 2 mõõdukala ja erinevalt minust, tundus, et Fiesta-mehele tasus karma ümara nulliga eemal maaninal.
Uus nädalavahetus, sel korral siis pühapäev. Olime paarilisega sel korral esimesed, kes eelmisel nädalal hiljaks jäädud kalakohale jõudsid. Olime umbes 1h püüdnud - mina väiksel platool, paariline 100m eemal. Ei kuskilt vajub meie vahele üks kahlaja, minust paremale ning otsustab püügiga suunduda mulle vastu. Jah, meie distants oli ca 50m ning härra otsustas minu poole püüda - olin veidi sõnatu, aga noh, rasked ajad, mahume ehk ära! Aga ei, sellega pühapäev ei lõppenud. Olles juba kolmekesi püüdmas 150 m sees (mu paariline liikus minust eemale paremale) otsustas järgmisest lisandunud kaheliikmelisest seltskonnas üks härra, et nooo, pressib ikka mu paarilise ja puuküürniku vahele ära. Loopis seal 10 minutit ja tundis, et tuli hoopis parema mõtte peale. Roniks Margist hoopis vasakule platoo ääre peale, ilusti minu viskesektorisse sisse. Lained lahmasid korralikult tarkpeale õlgadele kui too kolinal sügavamasse ukerdas. Ja siis viskas mul katus ära - saatsin mehele täiest kõrist kõik karvased,sulelised ja muud soovitused kuhu võiks hämarasse minna. Ajuhiiglane vaid mõmises slaavi keeles ja ukerdas edasi sügavustesse. Usu mind, küll karma ja neptun su kalasaakide eest hoolitsevad...
Kui keegi entusiastidest tunneb ennast ära eelnevast kirjatükist, siis vähemalt kaks "kalameest" Subaru seltskonnast, võiksid uhkusega vastu rinda taguda ning tunda ennast esindusliku Homo erectus liigi esindajana.
Tight lines! ja veidikenegi empaatiavõimet - "tere" ei võta tükki küljest ja ega see kala paari minutiga ära uju.
Rahu, ega see jõeka püük pole! Viskesektorisse ronimine tõesti viisakas pole, aga selja tagant mööda jalutamine su püüki küll kuidagi kehvemaks ei tee.
07.11.2018 - 6 alamõõdulist ja 4 äraminekut, millest kaks olid mõõdukalad. Tähistamata võrgust vabastasin kaks kala.
Endal ka mõne korra sellist asja ette tulnud ja Saaremaal sai tähistamata võrk ka välja võetud. Oli teist hinnanguliselt ca 300 m.
Et kõik ei oleks kõigi vastu peaks järgima häid tavasid. Kas neid üldse on ja kas nädalavahetuse trügimisel on neist üldse mõtet rääkida?
Aga plun tehke võhikule selgeks, et mis mõõdus see viskesektor siis on ja kui palju tohib teisele läheneda?
Mul kahjuks ainult Pirita vimmapüügi kasvatus, seal mahub 100m peale enamvähem sõbralikult umbes 25+ kalameest.
Viisakas viskesektor on selline, et kui kodanik x uksest välja astub, siis peavad teised koju jääma. Pole kunagi probleemi näinud selles, kui keegi mu viskesektorisse tuleb. Las olla, küll ära läheb. Siiapüügil on ka neid tegelasi, kes hakkavad vinguma, et ei mahu oma 6 ridvaga nullitama.
Norm on siis kui kedagi teist ei näegi. Ma ei lähegi kunagi sinna kus keegi ees,tihti joostakse aga läbi metsa suisu ette liikumis suunale . Viisakas oleks vbla siis kui tuled paarsada meetrit tagapool järgi. Aga osad saan aru tambivad ühte kivi pool päeva,siis vbla tõesti viisakas talle see lõik jätta paarsada meetrit ja mööda jalutada.
|
OSCAR-2019
|
||
Rannu kirikus on alla võetud 1860. aastal torni paigutatud suur kell (fotol), sest see oli mõraga ega helisenud. Tänu Soome Lammi sõpruskoguduse toetusele on kirikusse saadud uus, 180 kilo kaaluv kompleksse helistamismasinaga kell. Selle eest hoolitses Mäevälja orelitöökoda.
Kell pühitsetakse taasiseseisvumispäeva jumalateenistusel, mis algab kell 11. Teenivad koguduse hooldajaõpetaja Vallo Ehasalu ja Lammi koguduse õpetaja Heli Ulvinen. Kogudust teenib vikaarõpetaja Diina Tuulik.
Kella saamisel oli suur osa Võrtsjärve-lähedasi valdu koondaval mittetulundusühingul Võrtsjärve Ühendus, mille eesmärgiks on ühise tegevuspiirkonna arendamine läbi kohaliku initsiatiivi, tuginedes avaliku, era- ja mittetulundusliku sektori partnerlusele ja koostööle.
Sel nädalal, 10.–13. augustini kutsub keskkonnaamet huvilisi taastama Karula rahvuspargis Perajärve metsas Põrguorus asunud punkrit, kus talvel 1950–1951 varjas end legendaarne metsavend Alfred Käärmann (1922–2010). Ta tabati 1952 ja mõisteti 15 aastaks vangilaagrisse.
Sama punker ehitati üles aastal 1989 metsavenna enda juhatuse järgi. Seekord taastatakse punker Käärmanni raamatu „Surma vaenlase vastu. Eesti lõunapiiri metsavenna mälestusi“ kirjelduste ja jooniste ning esimesel taastamisel osalenud inimeste mälestuste järgi. Taastamist juhendavad Arvi Asi ja Kaido Kama.
EELK kirikuseadustiku § 63 lõike 2 alusel tegi konsistoorium otsuse piiskoppide piirkondade määramisest. Põhja piirkonna piiskop Einar Soone – Tallinna praostkond, Ida-Harju praostkond, Järva praostkond ja Viru praostkond. Asukohalinn Tallinn. Lõuna piirkonna piiskop Joel Luhamets – Tartu praostkond, Viljandi praostkond, Võru praostkond, Valga praostkond, Pärnu praostkond ja Saarte praostkond. Asukohalinn Tartu. Lääne piirkonna piiskop Tiit Salumäe – Lääne praostkond ja Lääne-Harju praostkond ning eestikeelne diasporaa Euroopas ja Venemaal. Asukohalinn Haapsalu.
Peapiiskop Urmas Viilma puhkab 9. juulist 12. augustini. Nimetatud ajavahemikul täidab peapiiskopi ülesandeid piiskop Einar Soone 9. kuni 26. juulini, piiskop Tiit Salumäe 27. juulist kuni 12. augustini. Piiskop Joel Luhamets puhkab 1.–15. juunini ja 1.–15. augustini; piiskop Tiit Salumäe 8.–11. juunini, 17.–24. juulini, 19.–28. oktoobrini ja 7.–14. detsembrini; piiskop Einar Soone 27. juulist kuni 27. augustini.
Paldiski koguduse õpetaja Merle Prass-Siimu rasedus-, sünnitus- ja lapsehoolduspuhkuse ajal, mis algab 3. juunist, on määratud koguduse hooldajaõpetajaks Joel Siim.
Tauno Kibur on vabastatud Tapa koguduse õpetaja ametist (alates 1. juulist) ning Tamsalu koguduse hooldajaõpetaja ametist (alates 1. juunist) ning kinnitatud Kose koguduse õpetajaks ja Tuhala koguduse hooldajaõpetajaks alates 1. juulist. Jaanus Jalakas on vabastatud Kose ja Tuhala koguduse hooldajaõpetaja kohustustest 1. juulist. Tõnu Linnasmäe on määratud Tapa koguduse hooldajaõpetajaks alates 1. juulist ja Tamsalu koguduse hooldajaõpetajaks alates 1. juunist.
Vakantseks on kuulutatud Kursi koguduse õpetaja ametikoht. Avalduste esitamise tähtaeg on 15. juuli.
Õpetaja Juha Tapani Väliaho ametiaega on pikendatud 23. veebruarini 2017. Õpetaja Eenok Haameri ametiaega 17. maini 2016.
Reformatsiooni 500. aastapäeva rõõmsates värvides logo – haljendav ja ilusaid vilju kandev õunapuu – on inspireeritud soovist tähistada eelseisvat aastapäeva mitte ainult luterlikule kirikule olulise sündmusena, vaid oikumeeniliselt, koos õdede ja vendadega teistest kirikutest.
Õunapuusse on peidetud soov mõelda ja rääkida reformatsioonist mitte ainult kui minevikus toimunust, vaid kui millestki, mis puudutab igaüht meist ka praegu ja tulevikus. Teisisõnu, soov tõsta juubeliaastal esile seda, mis meid kristlastena ühendab, mille üle üheskoos rõõmustame, mille eest üheskoos tänulikud oleme ja mida kõigiga jagada tahame – elavat usku ja lootust, mis meil on Jeesuses Kristuses.¹
Martin Lutherile omistatud tuntud ütlus «Kui ka teaksin, et homme on maailma lõpp, istutaksin täna veel õunapuu», kuulub küll luterlikku pärandisse, ent samas on need sõnad, millel peaks olema ja küllap ongi koht iga kristlase südames. Väga lühidal ja ilmekal viisil on siin kokku võetud kristlik eluhoiak, vabadus usus: Jumala armu läbi on meid vabastatud usaldama Jumalat ning elama armastavas ja hoolivas suhtes ligimese ja looduga.
See ütlus kõnetab igaüht, kes taipab vastutuse suurust, mis inimesel on kaasinimese ja maailma ees; kes taipab, et meis enestes, teistes inimestes ja ümbritsevas maailmas väga mitmekesisel ja alati ainulaadsel viisil avalduv elu on kingitus, millest meile on antud osa saada ja rõõmu tunda, ent mida tuleb ka hoida ja jagada nii nendega, kes on siin ja praegu, kui nendega, kes tulevad pärast meid.
Kuni on elu, kuni on maailm, oleme kutsutud uskuma ja lootma, armastama ja rõõmustama, hoidma ja vastutama – Jumala ees ligimese ja loodu eest.
Viljakandev õunapuu (logo tervikuna) – usk armastavasse Jumalasse, kes on lasknud elul saada võidu surma üle; elu usus – elu tänumeeles ja usalduses Jumala vastu, armastuses ligimese ja loodu vastu; rõõm ja julgus elada ja olla avatud. Kui õunapuu toob kellegi meelde ja mõttesse hoopis paradiisiaia puu, on ka see igati omal kohal. Puu tüvest ja okstest moodustuv rist meenutagu siis, et tee tagasi Jumala juurde, tagasi usaldavasse suhtesse temaga on meile avatud Kristuse ristis.
Puu võra markeeriv ringjoon – ajaliku maailma piir, elu ja surma piir, Lutheri ütluses «maailma lõpp».
Ringjoonest üle ulatuvad puulehed – kristlik usk ja lootus, mis ületab ajaliku maailma piiri, surma seatud piiri; usaldus Jumala vastu.
Õunad – elava usu viljad (inimese vastus Jumala armastusele: ligimese ja loodu armastamine ja hoidmine); reformatsiooni «viljad» (mõju ühiskonna arengule, kultuurile, haridusele jm); reformatsiooni viis sajandit.
¹«500 aasta möödumist reformatsiooni algusest tähistatakse üleilmselt. Eesti rahvas tähistab seda usupeona, mille keskmes on evangeeliumi sõnum, mis inimest vabastab ja lohutab, julgustab ja rõõmustab. Teoloogiliselt tõlgendatuna on reformatsioon eelkõige kiriku pöördumine Jeesuse Kristuse poole. Sellisena ei taandu reformatsiooni tähendus üksnes 16. sajandi sündmustele ega ole ka ainult evangeelsete kirikute pärisosa. Pöördumisena Kristuse poole on reformatsioonil oikumeeniline tähendus, mis puudutab kogu kristlaskonda. See on kiriku alusest ja keskmest lähtuv kiriku uuenemine ning uuendamine. Kui reformatsiooni aastapäeva keskmes on evangeeliumi tõde ehk Kolmainus Jumal, võime loota, et kirikuid ja kristlasi juhitakse üksteisele lähemale, et neid innustatakse ühisele tunnistamisele ja teenimisele, et evangeelium saab Eesti rahva seas kuuldavamaks ja kogetavamaks.»
(Vt eelseisvate juubeliaastate kontseptsioon «Vabaduse teetähised 2017-2018» EELK kodulehel: http://www.eelk.ee/et/vabaduse-teetahised/)
|
OSCAR-2019
|
||
Halba tuju võivad põhjustada erinevad emotsioonid: kurbus, ükskõiksus, viha, pettumus vms. Emotsioon on meile aga väärtuslik sõnumitooja ja võib märku anda, et miski meie elus vajab muutmist, kirjutavad Loovuskohviku koolitajad Inge Ojakäär ja Jaana Ojakäär.
Seetõttu on endalt oluline küsida, et mis põhjusel ma seda emotsiooni praegu kogen. Emotsioon võib olla märguandjaks, et miski meie elus vajab muutmist või tähelepanu. Vahel piisab pelgalt põhjuse teadvustamisest ning sõnumitooja on oma töö teinud ja lahkub. Kas oled valmis sõnumitooja teadet kuulama?
Kui halb tuju on kellelgi Sinu kolleegidest või lähedastest, siis võib piisavaks toetuseks olla sõbralik õlapatsutus ja küsimus: “Kas saan Sind kuidagi aidata/toetada?” Hea on tunda, et meist hoolitakse ja saame vajadusel lahkele inimesele loota.
Oluline on võtta üksteise jaoks aega ja KUULATA. Kuula inimest südamest südamesse ja tunned ning tajud teadlikult, mida saad teise jaoks teha.
Meeleolu langus võib pimedal ajal seotud olla ka ebapiisava päikesevalguse ning sealt saadava D-vitamiiniga. Püüa päikest lõunapausi ajal pargis jalutades või väikesel teepausil kontori rõdul. Sügisel ja talvel võib olla kasulik lisada oma menüüsse D-vitamiini kapslike.
Küsi oma kehalt, mis toite/jooke/vitamiine ta praegu vajab? Kehva tuju korral võivad abiks võivad olla õnnehormooni serotoniini tootmist toetavad toiduained. Kas vajad praegu tükikest kõrge kakaosisaldusega šokolaadi? Banaani? Seemneid või pähkleid? Lusikatäit tervislikku kookosõli?
Unusta kõik dogmad headest ja pahadest toiduainetest ja kuula enda kõige targemat nõuandjat – oma keha! Jälgi, kas mõte mingist toidust tekitab Sinus kergus- või raskustunnet ja vali see, mis loob kergustunnet. Kergustunne on anduriks, et see on Sulle kasulik, see valik teenib Sind.
Liikumise tulemusena vabanevad endorfiinid, mis aitavad luua õnnetunnet ja positiivsust ning toetavad üldist heaolutunnet.
Kas oled kogenud, kuidas väike trenn, paar kiiret võimlemisharjutust või jalutuskäik teevad tujuga imet? Probleemid kolivad peast välja ja keha täitub värske energiaga.
Kutsu näiteks kolleegid ringi ja tehke üks lõbus liikumismäng. Laske igaühel olla kordamööda lihtsate harjutuste ettenäitaja: üks näitab ette ja teised teevad järgi. Olgu need kas venitused, raputused, patsutused, keha väristamine, kerged hüpped kohapeal, kummardused, painutused, kätega vehkelmised, trampimine, huultega puristamine, põskede punni ajamine, näo krimsputamine vm toredat!
Vahel on lihtsalt vaja vaikushetke, et kuulda oma sisehäält ning lõdvestuda. Mine kohta, kus Sind ei segata või pane pähe kõrvaklapid ning kingi endale need minutid iseendaga.
Kui tunned, et hetkel ei tea õiget lahendust või probleemi põhjust, kui elu paistab ummikus, siis küsi, küsi ja veel kord küsi. Küsi endalt mõttes koguaeg: mida saan olukorra parandamiseks ette võtta? Mis võimalused on veel olemas? Kuidas saab see olukord paremaks minna? Mida ma vajan, et end rõõmsalt tunda? Kuidas saan end avada uutele lahendustele?
Ära isegi oota koheseid vastuseid, küll need õigel hetkel saabuvad. Küsi ja Sulle antakse – usalda! Alati on sadu võimalusi ja küsimused aitavad Sul nendeni jõuda, sest oled valmis avardama oma vaadet ning märkama enamat.
Las seinal olla suur paber ning selle läheduses karp värvikriitidega. Kui närv läheb mustaks või on mõni eriti ülev emotsioon meelt valdamas, siis haara kriidid ja kritselda/värvi see tunne välja.
Võta valge paber ja kirjuta endast välja kõik mõtted ja tunded... lihtsalt kirjuta, ära anna hinnanguid. Kirja pandud read võivad olla täiesti seosetud ning mõttetud, aga see pole oluline. Kirjuta kuni tunned, et enam midagi ei tule ja rebi siis paber tükkideks.
Varuge kontorisse suuri patju, kui viha tuleb peale millegiga seoses, siis lihtsalt peksa patja nii kaua, kuni tunned, et viha on vaibunud. Sama võite teha ka noolemängu kasutades – tunne, kuidas iga visatud noolega, viskad endast häirivat tunnet välja.
Kas teadsid, et Rootsis on võimalus lõunapausi ajal minna kontorist välja kontoritöötajate diskole? Leia soovi korral ka endale mõnus kohake väikeseks tantsusessiooniks:)
Pea meeles, et huumor ja väike nali on alati parim ravim kehva tuju vastu. Mõtle, mis on see, mis Sind naerma ajab. Loo enda isiklik rõõmuretsept: mis maitsed, helid, lõhnad, värvid, kogemused, märkamised, üllatused, tegevused, pildid, videod, ütlused toovad Sulle rõõmu? Pane retsepti kirja vähemalt 10 komponenti.
Kui tuju kisub kehvaks, siis võta retsept välja ja vali sealt midagi, millega oma elu kohe praegu maitsestada.
Võite teha retseptikirjutamise hetke kogu kollektiiviga ning panna nimelised retseptid kontori seinale. Nii kui kolleegil läheb tuju alla, lippa seina juurde ja loe, mis just seda kolleegi rõõmustaks. Ning vaata, mis teha annab. Kas on vaja poodi minna õhupalle ostma, keeta üks tummine kakao, panna mängima kolleegi lemmikmuusika või piisab soojast kallistusest?
Vali endale tuju, Sul on see vägi. Sa ei pea alluma automaatselt üleskerkinud emotsioonile – tervita teda, kuula ära ja lase vabaks!
Iga hetk on väärt tähistamist, need on sekundid, minutid ja tunnid Sinu hinnalisest elust. Kuidas valid seda aega kasutada – naerdes või mossitades?
Pane iga päev selga oma lemmikriided, einesta oma hinnaliseimalt serviisilt, kohtle kõiki kuninglikult (ära unusta ennast!), ampsa oma lemmiksööke jne. Ela külluses, mida oled väärt.
Ava ise või kolleegidega karp parimat šokolaadi ning maitsva limonaadi pudel ja lase külmadel kihisevatel mullikestel oma nina kõditada.
|
OSCAR-2019
|
||
Sel aastal tähistab Eesti Vabariik oma 90 sünnipäeva ja tolle päevaga seonduv Eesti Vabadussõda on paljudele eestlastele oluline sündmus. Noid aegu on ajaloolased erinevatel aegadel tõlgendanud nii, nagu see neile parasjagu on sobiv tundunud ja minu tagasihoidlik arvamus on, et hoolimata filmidest ja raamatutest, mis sellest ajastust on kirjutanud, on paljud asjad jätkuvalt ebaselged ja tihtipeale varjutatud poliitiliste tunnetega, mis ei lase kõike objektiivselt analüüsida.
Mida kaugemale need sündmused jäävad, seda kergemini peaks olema võimalik toda ajastut lahata. Just seepärast on mul plaan siinse postitusega tuua üks pilt Vabadussõja algusest. Nagu teada, peetakse vabadussõja esimeseks lahinguks Narva lahingut 1918 aasta lõpus. Miksike, kus peaks olema info, mida lastele koolis õpetatakse, ütleb selle lahingu kohta nii: 22. novembril ründas Nõukogude Venemaa esimest korda Narvat, kuid rünnaku tõrjusid lahkuvad Saksa väed. 28. novembril ründas Punavägi uuesti Narvat ning järgmisel päeval kuulutati välja sundmobilisatsioon kogu riigis … 28. novembri õhtuks olid Narva kaitsjad sissepiiramisohus ning Viru rinde juhataja kindral A. Tõnisson andis käsu Narva maha jätta.
Mulle meeldib lugeda vanu ajalehti ja juhuslikult ajalehti uurides sattusin ajalehele “Waba Maa”, kus on kirjeldus tollest Narva lahingust. Päris põhjalik ülevaade, kuigi ka mitte just eriti neutraalne. Täiesti külmalt suhtutakse sellesse, et suurem osa inimesi, keda seal vaenlaseks nimetatakse, olid tegelikult eestlased. Vaenlased olid nad aga sellepärast, et nad olid kommunistid. Rõõm umbes 600 Viljandi kommunisti tapmise üle, täitis meedia õnnetundega?! Ehk siis võib öelda, et Vabadussõja esimene lahing toimus sakslaste ja eestlaste (kommunistide) vahel. Meie uuest ajalootõlgendusest võib välja lugeda, et eestlase jaoks on pea alati olnud vaenlane teine eestlane, eriti kui too teine eestlane on kommunist. Pole siis eriti imestada, et praeguseks hetkeks kommuniste meil enam eriti ei leidu, sest nende tapmine kõlab kui püha üritus.
Aga nüüd see vanaaegne kirjeldus Narva lahingust, mis pärit 5. detsembri 1918 . aasta ajalehe “Waba Maa” teiselt ja kolmandalt leheküljelt. Võimalik, et mingid kohanimed on tänapäeval teistsugused. Keelt ei ole tänapäevastatud.
22. novembril ilmusid traattõkete ette, mis Peterburi pool Narova jõge (Joalast kuni Popovka külani) poolringis ümber Narova käivad, vähemad enamlaste salgad linna sisselaskmist nõudes. Sakslased avasid tuleandmise. Traattõkete juurde jäi kümmekond surnut ja haavatut maha, võeti mõned vangid ja 2 kuulipildujat. Pealetungimine oli tagasi löödud. Katse vähemate jõududega läbi murda läks nurja. Järgmisest päevast peale hakkas Narva iga päev teateid tulema, et enamlased Jamburgi maanteel vägesid koguvad. Nii kestis see viis päeva.
27. nov. peale lõunat tulid juba kindlad sõnumeid, et lähemate tundide jooksul suuremat pealetungimist oodata on. Sakslaste keskel oli iseäralist loidu olekut märgata. Kaitse Liit oli nõrk, et terve väerinna kaitsmist oma peale võtta. Veel selsamal õhtul tuli Viljandi kommunistiline polk, nagu kõneldakse, tuntud Sihveri juhatusel, Vjaski küla lähedal (umbes 12 versta üleval pool Narva linna) üle jõe.
Ületulekut kergendas asjaolu, et venelased siia omal ajal ajutised puusillad olid ehitanud, mis tervelt oma kohtadel seisid. Vjasti all ületulnud vägesid võis 5-6 roodu olla, umbes 600 meest. Ööpimedus ja suured Kulgu metsad varjasid liikumist. Enamlased pugesid Narvat kaitsvate vägede parema tiiva selja taha. Järgmiseks hommikuks (28. november) oli viljandi kommunistlise polgu eessalgad juba Paemurru külani tunginud. Vaenlane ei olnud Narvast siia poole tulevast raudteest enam kuigi kaugel.
Samal hommikul kell 6 avas vaenlane 3 ½ tollistest väljasuurtükkidest tuleandmise linna peale. Kuulu järele juhatanud Anveldi tuleandmist, kes hiljuti suurtükiväe kooli lõpetas. Granadid kukkusid tihedalt, iseäranis Ivani poole peale, kus pool Peterburi uulitsast maha on põlenud. Tuletõrjujad ei saanud abiks minna, vaenlase tuli tõrjus nad üle silla kesklinna tagasi. Sakslased vastasid elavalt. Muu seas tehti viimaste poolt Popovka küla, linna külje all, kuhu enamlased endid koguma hakkasid, peaaegu tervelt maa tasa. Nagu arvata, oli vastastel nõu siin lootsikutega üle tulles meie pahemale tiivale selja taha pugeda. Ka Kulgu metsadest välja tulnud enamlaste salgad võeti sakslaste poolt kuulipildujate tule alla.
Vastuseks selle peale hakati meie omadele Krenholmi kasarmute akendest selja tagant tuld andma, üks saksa soldat sai äraandliku kuuli läbi surma. Saksa kuulipildujate tuli, mida Kaitse Liit ägeda püssitulega toetas, tegi tugevat hävitustööd. Vangid tõendavad, et ületulnud Viljandi polgu osad peaaegu täieste ära on hävitatud, teiste seas olevat ka Sihver surma saanud. Enamlaste salgad jooksid segaduses laiali.
Võit paremal tiival ei suutnud enam seisukorda päästa. Kell 11 tuli teade, et vaenlane Jõesuus dessanti teeb. Sakslased olid samal hommikul oma patareid Jõesuust ära toonud. Enamlaste miinipaadid pääsesid ilma suurema jõupingutuseta silda, kus nad madruseid maale hakkasid saatma.
Dessanditegemisest kaitses ristlejatüüpusline suurem sõjalaev, vist „Aurora”, mida paar päeva enne seda ka Vaivara lahes ristlemas oli nähtud. Narva vägede pahemat tiiva ähvardas tõsine hädaoht. Jõesuus maale tulnud salgad lähenesid üle Ovi küla Peeterristi kirikule, mis Tallinna maanteel. Seisukord läks järjest tõsisemaks. Kell 2 lõpetasid sakslased tuleandmise, hobused rakendati suurtükkidele ette. Raudteesild ja hobuste sild linna vahel, mis kaks päeva tagasi sakslaste poolt ära oli mineeritud, lasti õhku. Umbes 8-10 miljoniline varandus lendas vastu taevast, raudteeühendus Venemaaga oli pikemaks ajaks katkestatud. Selle järele tõmmasid enamlased oma patareid linnale lähemale, nüüd sadasid kuulid ka siia poole jõge. Sakslased olid ära läinud, Kaitse Liit ei jõudnud tervet väerinda oma käes hoida. Anti käsk taganemiseks. Umbes kolm tundi peale sakslasi, kell 5 p.l. lahkusid Eesti väeosad linnast, ühes nendega tulid ka ametlised asutused ja viimased haritud jõud Narvast ära. Linn on praegu ilma arstideta, kooliõpetajateta ja toidumoonata, Rakverest Narva adresseeritud moonarong saadeti teelt tagasi.
Pikkamööda taganedes – sealjuures tuli Eesti Kaitse Liidust paiguti üle 40 versta jala ära käia – taganesid meie peaväed Jõhvi, kuna järelväed Oru jaama peatama jäid, kust nad abi saades 30. nov uueste Narva poole tagasi nihkuma hakkasid. Enamlased ei olnud Narvast kuigi tugevate jõududega edasi tulnud. 1. detsembril võtsid meie eelväed juba Vaivara tagasi, kusjuures paarkümmend vangi saadi. Järgmise päeva jooksul nihkusid eelväed Korsi jaama ära võttes veel umbes kümmekond versta Narvale lähemale. Samal ajal asus Kaitse Liit Peipsist (Vask-Narvast) peale kuni Anjas-Selo külani umbes paarikümne versta pikkusel maaribal uueste Narova äärde. 3. dets. oli meie soomusrongil kokkupõrkamine Vaivara ja Korsi jaamade vahel Vene madrustega, mis näitab, et enamlaste salgad Korsi selja taga veel mööda metsi ringi luusivad.
Enamlaste seisukord võib lähematel päevadel kaunis tõsiseks minna. Merelt ei ole neil vist sõjalist abi loota, sest inglise laevastiku lähenemise pärast, kes teatavaste juba Liibavist välja sõitnud, on nõukogude valitsus kõigile Vene sõjalaevadele käsu andnud Kroonlinna kindluste varjul ankrud sisse visata. Et raudteesild Naroval õhku on lastud, siis ei või soomusrongide ületoomise juttu olla. Ainult kergemate batareidega võiksid enamlased ehk siia poole jõge pääseda. Vana raudtee sild olevat veel niivõrd terve, et sealt suure ettevaatlikkusega hobuse koormatega üle pääseb. Kokku võttes peab ütlema, et seisukord üleüldiselt tuntavalt on paranenud, mis ka ülemjuhataja kindral Tõnissoni telegrammist näha, kes abivägede juurdeveo põhja poole esialgu seisma on pannud.
Mina küll ei kavatse koristama minna, leidis üks mu sõber “Teeme Ära 2008″ kampaania kohta Miks ma peaksin andma sellega signaali, et visake jah prügi maha, küll keegi tuleb ja selle tasuta ära koristab?
Umbes 10 000 inimest tema pessimismi ei jaga ja on 3. mai koristuspäevale juba praegu registreerunud. Kuna ka kõik ebaseaduslikud prügikuhilad on kenasti kaardistatud, siis võib arvata, et need koristatakse ära ka. Eestimaa puhas ja võib prügi uuesti maha visata?
Sel juhul kui projekt lõpebki 2008. aastaga (koristasime ära, pidasime pidu, kõik on puhas, lähme samamoodi edasi) või hakkab igal aastal samamoodi korduma (vabatahtlikud panustavad projekti isiklikku raha ja aega ning need, kes prügivedamise eest maksta ei taha naeravad pihku), siis ma kardan, et tegemist ongi prügiviskamise soodustamisega.
Kuid niisugune mõttekäik jätab arvestamata ühe asjaolu. “Teeme Ära 2008” näitab, et prügihunnikute leidmine ning kaardistamine teostatav ja mitte väga keeruline – isegi olukorras, kus tuli otsida aastate jooksul kuhjunud prügi, suudeti see kenasti ära teha. Seega: omavalitsused, kelle valdkonda kuulub prügimajanduse korraldamine ja kes saavad selle tarbeks prügimaksu, oma tööd efektiivselt. Niisugust järeldust kinnitab ka näiteks Sangaste abivallavanema Saarmani kommentaar sellest, miks “hästikorraldatud prügiveoga vallas” ikka suured rämpsuhunnikud tekivad: “Eks see ole selline nurgatagune koht; lihtsalt mööda sõites kiviaia taha ei näegi”. Seega – vald ei soovi mitte prügi koristamist korraldada, vaid teha mingi toiming, millele saab panna sildi “prügikorraldus” ning kas see reaalselt aitab puhtuseks kaasa, pole enam oluline (kui möödasõites ei näe aiatagust külmkappi, siis pole justkui nende asi).
Seega, “Teeme Ära”-kampaania näitab, et praegune prügikoristussüsteem on absoluutselt ebaefektiivne, kuid leidub mõistuspärane alternatiiv: ümbruskonna monitoorimine (eriti neis kohtades, mis on “Teeme Ära 2008” käigus kaardistatud), pidev koristamine (kord kuus?) ja loomulikult trahv – soolane – prügi vales kohas ladustajale. Kui prügi tuleb koristada valedest kohtadest, siis toob see muidugi kaasa kõrgema üldise prügimaksu, kuid viimane tekitab ka naabrivalve situatsiooni: keegi ei taha selle pärast maksta kõrgemat maksu, et naaber viis külmkapi metsa.
Kui igaüks neist kümnetest tuhandetest koristajatest pöördub pärast kampaaniat omaenda omavalitsuse poole ja nõuab uut prügikorraldussüsteemi (näete, tegime ära, see on võimalik, korraldage nüüd edaspidi ka nii), siis võib see isegi reaalsuseks saada. Sellisel juhul saame ka ütelda, et “Teeme Ära 2008” muutis tegelikult ka meie ühist toimimissüsteemi ja oli seega funktsionaalne.
|
OSCAR-2019
|
||
Mõte on Sul väga hea. Oleks kõikides alaliitudes ka samuti, aga teistel ju ei ole seda probleemi. Ja miks Reval-Sport võib korraldada võistlusi aga ülejäänud ei tohi????
Tõesti ei ole meil probleeme teha EJTL koostööd. Pole seda ka kunagi olnud, aga palun öelge mulle miks ma pean seda tegema? Ma ei saa sellisest poliitikast üldse aru. Kui tahavad oma sportlasi kaitsta, tehke neile igal ajal ja kohas proove.
Võib-olla tõesti ei ole ma spordile midagi andnud. Ah jaa olen ju mõttetu "meediastaar". Juba unustasin. Jah te kõik olete tublid ja olete palju medaleid Eestile toonud. Super, selle kohta pole midagi halba öelda. Te kõik kaitsete alaliitu ja kiidate härrasid taevani. Aga keegi teist ei süvene asjasse üldse k.a sina silbaum. Asja mõte oli ja on algusest peale saada kõigile ühed reeglid, mitte Tallinna klubidel on ühed ja teistele on teised. Keegi ei ole kunagi tahtnud teha konkureerivat liigat ja ei plaanigi seda teha. Mina ja kõik teised lihtsad huvilised oleme tahtnud ainult korraldada vabasid võistlusi ja muud ei midagi. Ma ei ole siiamaani aru saanud mismoodi me alaliidule jalgu jäime. Esimesed aastad kõlbasime seda võistlust korraldama aga nüüd mitte. Kuigi võistlusformaat on aastatega olnud sama. Ja vastik on lugeda, et need sportlased, kes ei võistle IPF-s need on kõik keemikud. Samas IPF-s on piisavalt positiivse proovi andnud sportlasi. Nii et, kes on siin valemängijad!!!
Väga hea ülevaade alaliidu tegevusest. Seadusevastane jah kuna teie enda seadus ütleb ju et teiste liigade võistlustel ei tohi osaleda, pole ju toimunud teiste liigade võistlusi. Meeldetuletuseks, jah Arvo Kaljapulk on olnud 2x MM kolmas jõutõmbes ja 1x EM jõutõmbes hõbe.
Ja mis on teinud juhatus selleks et need samad sportlased on tulnud areenile. Rausi taga on Terasmaa olnud, mis puutub siia EJTL. Sagor ja Kuusnõmmed on puhtalt Salu töö. Alaliit ei suvatsend isegi õnnitleda maailmameistreid lennuväljal. Kui väga asjast biiti ei jaga võiks ikka oma liistude juurde jääda ja saalimaailmameistriteks jäädagi, eks tarmop.
NB Raus ja Sagor olid juba enne seda juhatust olemas maailmaareenil, nii et sellel juhatusel pole küll mingeid maailmasportlasi ette näidata. Üks spordiklubi, nalja teed või.
http://www.fitness.ee/uudis/3811/keila-joud-2011-tulemused-ja-pilte-vaata-foorumist Kas poliitika ei ole siis veel,et karistatud sportlased ei tohi koos IPF sportlastega võistelda ühtedel võistlustel? Minu mäletamist mööda oli Argo Ader EKFL poolt karistatud sellel ajal ju ja IPF sportlased osalesid ka sellel ju.
Mõtetu on rääkida ju. Teie tegemistele on kohe olemas igasugused põhjendused,et kord on tehtud saalis ja kord on tegemist korduste peale võistlusega või hoopis eraäriga. Ise ka usute seda,et keegi jääb seda jama veel uskuma. Oleks aeg endale otsa vaadata ja mõelda, et kas te olete teinud oma valitsemise ajal üldse midagi selleks,et jõutõstmine areneks Eestis? Kas sportlasi on tulnud juurde? Kas tase on läinud paremaks? Kas spordiklubisi on tulnud juurde? Või mida te üldse kogu see aeg teinud olete? NB! Reputatsiooni õõnestate ainult teie ise.
Metali tulemused, mis on tabelis ei ole tehtud lihtsalt saalis surudes, need on kõik võsitlustel tehtud tulemused. Tim (21 aastane), kui arvad,et oled õige mees siin kommenteerima, siis ole mees ja pane oma nimi ka siia, siis saame kõik teada, kes oled.Vägikaigast vean monopoli lõpetamiseks ja kõikidele ühesuguste reeglite kehtestamiseks. Kui on Revalil lubatud korraldada võistlusi siis on lubatud nii Raplal, Hc Gymil ja Võrul ka neid teha, ilma et karistused lendama hakkaksid.
Kes ennast siin avalikult lolliks tegi? Sellega,et avalikkust valgustasin probleemist? Ja ma uurin selle protokolli ka, kus see 230 tehti ja ajan lõpuni,et kõik välja tuleks. Kui teised selles tabelis sportlased on karistatud, siis hr Leesmann peab ka selle saama. Õige peaks olema nüüd see et president hakkaks tunnistama oma viga ja nõustuks karistusega nagu iga teine,kes selle on saanud.
No aga kõik ei taha ju IPF või WPC või muu egiidi all võistelda. Lihtsa võistluse läbiviimiseks tahate öelda siis,et polegi mingit võimalust või? Kas siis kui teha lamades surumine ja jõutõmme oleks võistlusformaat õige?
Mis ma siis siin valesti teen. Seda,et probleemile lahendust proovin leida? Minu huvi on olnud algusest peale see,et kõik huvilised saaksid võistelda seal,kus nad tahavad ja kunas tahavad. Minu küsimus oleks siis selline, milline peab olema võistluse formaat,et ei tuleks sanktsioone? Paluks konstruktiivset vastust, mitte süüdistusi. Aitäh.
Hästi põhjendate, hästi põhjendate, korduste peale surumine ei ole kuidagi jõutõstmisega seotud aga rihmadega jõutõmme on!!! Mul ei ole tõesti mingit probleemi teha koostööd EJTL ega IPF-ga aga öelge mulle miks ma pean seda tegema, miks? Keda ma esindan? Kas peale minu ei ole siis üldse sportlasi/korraldajaid, kes tunnevad ennast kiusatuna? Ma arvan pigem, et neid on päris palju. Mina olen see ainult,kes suu lahti teeb. Huvitav on veel asjaolu,et nn keelatud võistlusel osalenul on samade alustel lubatud uuesti IPF-s võistleda kui on seda dopinguga vahele jäänul. Umbes sama süsteem,et kui varastada ja tappa saad sama karistuse.Huumor lihtsalt. Ja huvitav on seda asja ajada kui EJTL juhatus võtab kohe nn kaitseasendi ja selle asemel, et asjale normaalset lahendust pakkuda/leida, hakatakse dopingukasutajateks tembeldama ja süüdistama. HUUMOR. Normaalne seltskond lihtsalt.
Aga endiselt toodate ju ebavõrdsust. Ma ei lõpeta enne selle teema torkimist, kui kõigile hakkavad kehtima ühed ja samad reeglid. Ja ma teen kõik selleks, et asi oleks "kuum".
Palun pange powerlifting.ee lehele üles EJTL põhikiri ja sellega saab asjad vast selgemaks, hetkel see sealt puudub. NB! Paluks mitte hakata seda nüüd muutma, oleks aus lihtsalt.
Esindaks pigem neid sportlasi ja klubisi, kes ei kuulu EJTL koosseisu. Ma võin siia kirjutada oma nime, pole probleemi. Aga küsimus jääb ju endiselt õhku. Mille poolest siis nüüd Paide võistlus on paha, Revali võistlus oli ju sama, mis siis et korduste peale aga surumine ju ikka. Miks neid võistlusi võib korraldada, kus president osaleb aga neid kus tema ei osale, siis ei või. Paneks üheselt paika, millised on need võistlused, mida siis tohib korraldada ja mida ei, praegu on täpselt, et kui härrad ise osalevad siis on EJTL võistlus ja kui härradele ei sobi siis kohe karistused selga. Tehke kõigile ühtsete reeglite järgi ja asjad oleks korras. Arvo Kaljapulk/Aktivist
Siis ei imiteeri ju rihmadega jõutõmme kuidagi jõutõmmet ju. Ja MTÜ, mis ei kuulu EJTL liikmete hulka on samuti erabisnes ja ei ole samuti EJTL reguleerida ju.
Nu mis toimub.Pole ju mõtet kommentaare kustutada, kuna internet salvestab Teie eest.Endiselt on võistlus EJTL registreerimata ja rahvas ootab karistuste määramist.Oleks väga meeldiv kui keegi EJTL kirjutaks,miks antud võistlus ei olnud keelatud?
Eelkõige ei tohi seal osaleda EJTL liikmete klubide sportlased: Sellise lause ütles hr Terasmaa. Mis siis see lõplik otsus on kas keegi ei tohi seal osaleda või ei tohi osaleda klubide sportlased? Ja mis ajani Sa oled siis EJTL sportlane, kas elu lõpuni või senikaua kui maksad aastamaksu? Küsimus ei ole mõeldud norimiseks,ausalt, lihtsalt tahaks selgusele jõuda poliitkas, ja et oleks üheselt arusaadav.Tervitades Arvo Kaljapulk
|
OSCAR-2019
|
||
Oma kiire elutempo juures ja igapäevaselt erinevate probleemidega tegeledes võime kergesti kaotada iseennast. Zenbudistlik õpetaja Thich Nhat Hanh õpetab meid taas leidma teed sisemise rahu ja hetkes olemise juurde.
Kujutle kaht astronauti Kuule lendamas ning et Kuu peal juhtub raketiga õnnetus ning nende õhulaev ei saa neid enam Maale tagasi tuua. Neil jätkub hapnikku vaid kaheks päevaks. Pole lootustki, et keegi õigeaegselt Maalt kohale jõuaks ja neid sealt päästaks. Neil on jäänud elada kõigest kaks päeva. Kui küsiksid neilt sel hetkel, et mis on nende suurim soov, vastaksid nad: "Olla tagasi kodus ja kõndida oma kaunil planeedil Maa." Sellest piisaks neile täiesti ja nad ei sooviks mitte midagi muud. Nad ei kujutleks end juhtimas mõnda suurkorporatsiooni või elu kuulsa staarina või Ameerika Ühendriikide presidendina. Nad ei tahaks muud, kui olla siin tagasi - kõndida Maa pinnal, nautida igat sammu, kuulata looduse helisid või öises taevas siravat Kuud imetledes hoida käest kinni oma armastatul.
Meil tuleks elada igat päeva nii, nagu oleks meid just nüüdsama Kuu peal suremisest päästetud. Me oleme nüüd Maa pinnal ja meil tuleks kõndimist sellel väärtuslikul ja kaunil planeedil nautida.
Zenimeister Linji on öelnud: "Ime ei seisne vee peal või sütel kõndimises. Ime on see, et saame kõndida planeedi Maa pinnal." Ma armastan neid õpetussõnu. Ma naudin lihtsalt ringi kõndimist, seda ka inimestest tulvil paikades nagu lennujaamad ja rongijaamad. Ärksalt kõndides ja emakest Maad igal sammul hellitades saame inspireerida teisi inimesi tegema sedasama. Me saame nautida igat minutit oma elus.
Muretsedes pidevalt eilse ja homse pärast, lased sa käest võimaluse olla õnnelik siin ja praegu 22.03.2017
Hirmu tõttu võime iseenda igapäevaelus kaotada. Meie keha on kohal, kuid meie meel uitab ringi ei tea kus kohas. Vahel süveneme raamatusse ja raamat kannab meid meie kehast ja meid ümbritsevast reaalsusest kaugele eemale. Kuid kohe, kui oleme oma pea raamatu kohalt püsti tõstnud, oleme taas tagasi oma murede ja hirmude keskel.
Samas oma sisemise rahu ja selguse juurde, oma Buddha loomuse juurde, mis on meist igaühes, me sama kiiresti ei naase, et emakese Maaga ühenduses olla. Paljud inimesed unustavad omaenda keha. Nad elavad väljamõeldud maailmas. Neil on niivõrd palju plaane ja hirme, tohutul hulgal ärevust ja unistusi ning nad ei ela oma kehas. Senikaua, kuni oleme oma hirmu käes lõksus ja alles kavandame teed sellest välja, ei ole me võimelised nägema kogu seda ilu, mida emake Maa meile pakub. Teadvustamine aitab meeles pidada, et hingaksid taas teadlikult sisse ja välja, oleksid üks oma hingetõmmetega.
Too oma meel taas oma keha juurde ja viibi praeguses hetkes. Vaata sügavuti, mis sind vahetult ümbritseb - märka kõike, mis on praeguses hetkes imelist. Emake Maa on nii võimas, nii lahke ja nii toetav. Sinu keha on nii imeline. Kui oled praktiseerinud seda harjutust ning tugev nagu Maa, siis saad oma raskustega silmitsi seista ja need hakkavad hajuma.
Palun leia hetk, et nautida seda lihtsat teadliku hingamise harjutust, korrates: "Sisse hingates tean, et hingan sisse, välja hingates tean, et hingan välja." Kui teed seda piisavalt keskendudes, siis oled võimeline ka päriselt ja terviklikult praeguses viibima. Sel hetkel, kui alustad teadliku hingamise harjutamist, saavad sinu keha ja meel taaskord üheks. Selle imeni - keha ja meele ühtsuseni praeguses hetkes - jõudmine võtab aega vaid kümme kuni kakskümmend sekundit. Igaüks meist, isegi laps, saab sellega hakkama. Nagu Buddha ütles: "Minevikku pole enam, tulevikku pole veel, on olemas vaid see üks hetk, milles elu on võimalik ja see on praegune hetk." Mediteerimine teadliku hingamise abil tähendab oma keha ja meele praegusesse hetke toomist, et me ei unustaks oma kokkulepet eluga.
Eluterve kärgpere: sinu ülim väljakutse on oma südame avamine ehk soovitused lapsega partneri uuele kaasale - Alkeemia
Eluterve kärgpere: sinu ülim väljakutse on oma südame avamine ehk soovitused lapsega partneri uuele kaasale
"Sina valisid pere loomise partneriga, kel on juba laps. Seega oled Sa valinud ka selle lapse. Laps on sundseisus, ta pole saanud Sind valida," tõdeb perekonna psühhoterapeut Katrin Saali Saul ning annab head nõu neile, kes on astunud suhtesse, kus partneril on varasemast koosolekust laps. Eesti ühiskonnas ülimalt oluline ja väljakutseterohke teema - eluterve kärgpere - tuleb arutlusele juba järgmisel kolmapäeval, 23. märtsil kell 18 Von Krahlis Alkeemia Akadeemia aruteluõhtul.
Sa ei loo täiesti nullist uut perekonda. Sa oled liitunud juba eksisteeriva vanem-laps(ed) perekonnaga, mille sugugi mitte iga liige ei pruugi olla Sinust (esialgu) vaimustatud. See on paras väljakutse, seepärast luba anda Sulle mõned mõtted, mis võiksid aidata Sul olla väljakutse vääriline.
*Mis iganes elukorraldus partneri lapse suhtes tema vanematel on loodud, igatseb ta kontakti mõlema vanemaga. Lapsele on üleminek teie perekonda suur väljakutse. Sina oled talle alguses võõras. Ära kipu talle olema ema või isa eest, kui tal on oma vanem teises kodus olemas. Aga leia endas üles emalikkus või isalikkus. Anna lapsele aega. Parimal juhul võid Sa sellele lapsele aja jooksul muutuda sõbraks. Aga ainult juhul, kui laps seda soovib. Ära suru talle sõbrasuhet peale. Sõprus tuleb välja teenida. Ära solvu, kui ta (esialgu) ei soovi Sinuga kontakti, viljele pigem hoiakut, et kui ta soovib Sinuga suhelda, oled Sa selle jaoks olemas.
*Sinu ülim väljakutse on oma südame avamine. Kui Sa armastad oma partnerit, õpi alustuseks austama tema last. Kui Sa oled valinud minevikuga mehe või naise, õpi austama tema minevikku. Sa ei pruugi suuta tema last armastada, aga Sa oled piisavalt hea kärgvanem ka siis, kui Sa suudad austada selle lapse õigusi ja vajadusi.
Kui Sa aja jooksul õpid lisaks austusele ka armastama oma partneri mineviku lihast ja luust esindajat, kui Sa oskad näha lapses osakest oma partnerist, on Sul suur süda. Su partneril ja tema lapsel on Sinuga vedanud. Siiski, paljude elutervete kärgperede uued partnerid tunnistavad, et nad suhtuvad oma partneri lapsesse mõistvalt, aktsepteerivalt, lugupidavalt, sõbralikult, aga nad ei saa öelda, et see tunne just armastus on. Nii et Sa saad suure südame auväärse tiitli ka juba siis, kui te vahel on lihtsalt sõbralik suhe.
*Laps pole süüdi, et tema vanemate suhe ei toiminud või lakkas. Kui Sa armastad oma partnerit, võiksid arvestada sellega, et Sinu suhtumisest sõltub väga palju, kas ja kuidas Su partner suhtleb oma lapsega.
Oma lapsest mitte hoolimist saab läänemaailma kiriklikke tavasid austavate inimeste jaoks võrrelda surmapatuga ning idamaiste väärtuste kummardajate jaoks karmavõla kogumisega. Religioonikaugete inimeste jaoks olgu lapsest mitte hoolimine sõnastatud siis ebaküpsuse, vastutustundetuse ja egoismina.
Kui Sa aitad kaasa oma partneri patu või karmavõla suurenemisele, ei saa Sinugi saatus sellest puhas olema.
Kui Sa adud, et Su süda ei taha kuidagi avaneda, on aeg endalt küsida, kas on mõtet teha elu keeruliseks nii endal, oma partneril kui tema lapsel? Võib olla pole kärgpere Sinu jaoks? Kas Sa ikka tõesti armastad oma partnerit või oled temaga koos mingil isekal põhjusel, saad temast mingit kasu? Kui Sa paned käe südamele ja tunned armastust, peaks armastus partneri vastu mahutama Su südame piirkonda ka tema lapse(d).
Kui Sa ei suuda oma südant avada või veelgi enam, lausa tunned, kuidas Su partneri laps tekitab Sinus ärritust, viha ning Sa leiad end üllatusena enesegi jaoks pahatahtlikke mõtteid mõtlemas a' la kas tänapäeval veel internaatkoole eksisteerib või mis retsepti järgi seda mürgiõuna nüüd valmistatakse, käivitub Sinus kurja võõrasema või -isa arhetüüp. Nüüd on paras hetk järele mõelda, kui palju Sa ikkagi oma partnerit armastad. Isegi siis, kui Sulle näib, et ta laps on ärahellitatud printsess, sõnakuulmatu jõmpsikas või metsik Mowgli, on see laps selline just Sinu partneri kasvatusmeetodite tulemusena.
Sina valisid pere loomise partneriga, kel on juba laps. Seega oled Sa valinud ka selle lapse. Laps on sundseisus, ta pole saanud Sind valida. Seepärast pead just Sina olema suuteline ületama endas lapsikut solvumist või muid emotsioone, mis takistavad Sul lapsega kohanemast.
*Kuigi Sul on oma partneriga igapäevane hoolitsusõigus (või -kohustus) tema lapse teie peres viibimise ajal, pole Sa siiski selle lapse vanem, nii et ära sekku ilmaasjata, kui pole just palutud. Ära ole pealetükkiv. Pole Sinu vastutus lapsele selgitada, miks tema vanemate suhe lagunes. Ära kibele ise teie kodu reegleid lapsele edastama, ära tiku õpetama - las seda kõike teeb lapse oma vanem. Ole kannatlik.
Juhul, kui laps luristab, nokib nina, ei pane oma asju ära nii, kuis Sulle meeldib, sest ta on oma teises elamises sedasi harjunud - juhi oma partneri tähelepanu sellele, aga ära ise hakka last kasvatama. Laps ei vaja Sinu kriitikat, vaid oma vanema juhendamist.
*Kui kohanemisajad on möödas, on Sul õigus last distsiplineerida. Aga üldiselt on ka distsiplineerimine siiski pigem lapse oma vanema rida. Korralekutsuva inimese aktsiad tavaliselt lapse silmis ei tõuse. Oma vanem on selles suhtes erand, temagi aktsiad korrale kutsumise protsessis ei tõuse, aga nad ka ei lange. Võõra inimese omad võivad langeda, sest korralekutsumine on ju reeglina ebameeldiv.
Aga ära asu distsiplineerima kohe suhte alguses, see vaid võõrandab last. Kui kaua kestab suhte algus? Kindlasti vähemalt aasta või paar. Enne kui Sa midagi lapse juures „parendada" otsustad, saa temaga põhjalikult tuttavaks, loo usaldussuhe. Ent lapse karistamine, juhul kui see teie majas aktuaalne on, pole üldse Sinu rida, ei suhte algusaegadel ega ka hiljem. Selleks on tal bioloogiline vanem.
*Võimalda oma partneril omaette aega tema lapsega. Mõnikord võiks lasta neil lausa mitmeks päevaks või pikamakski perioodiks kuhugi koos minna - vanavanemate juurde, matkale, suusatama, kontserdile, spordivõistlusele, kuhu iganes. Las neil olla omad jutud, oma aeg. Soodusta lapse algatust, kuhu ta ise tahaks oma vanemaga minna, milliseid tegevusi ta ise ägedaks peab. Eriti juhul, kui Su partneril on juba suurem laps või lapsed, oleks neil eriti mõnus aeg-ajalt omaette olla või reisida. Et mõnikord oleks „nagu vanasti", enne Sinu aega.
Pereteraapia ütleb: selleks, et parandada ja tugevdada suhteid peres, tasub alustada suhete parandamist või tugevdamist kahekaupa - diaadides (pereterapeudid armastavad seda sõna). Mida õnnelikumad on diaadid, seda tugevam on perekond.
Seepärast tulebki aeg-ajalt jagada ühtset peret paaridesse (mees-naine, naine-oma laps, mees-oma laps, naine-partneri laps, mees-partneri laps) ja teha kahekaupa midagi toredat. Paljusid hästi toimivaid kärgperesid iseloomustab töö sektsioonides. Õpi oma partneri last tundma. Temal ja ta vanemal on ühine minevik, millest Sul võib-olla veel aimugi pole. Mida nad koos tegid enne Sinu aega? Mis neile rõõmu valmistas?
*Üks teema, millest ei saa paljud uued partnerid üle ega ümber, on ärevus, kui partner suhtleb oma ekskaasaga. Et äkki vana arm ei roosteta. On ju küllalt ajaloos juhtumeid, kus see pole roostetanud. Jah, tõepoolest, selle teadmise, kas eelmine suhe oli roostevabast või mõnest ajalisemast materjalist, selgitab välja vaid aeg. Sinu kontroll roostetamisprotsessi ei kiirenda.
Sellest ärevusest tiivustatuna püüab nii mõnigi uus kaasa külvata ekspartnerite vahelisse suhtesse tüli ja kibedust, et see takistaks tema arvates neil taasühinemast.
Uus partner toimib targalt, kui ta ei kuluta ülemäärast energiat oma partneri eksi peale, eksi positsiooni õõnestamisele, sõja õhutamisele, vigade leidmisele, vaid liigub rahu poole, arendades oma suhet, luues oma partneriga emotsionaalset liitu, mida pole kellelgi võimalik väärata.
Hea uus partner, tunne sellest vaid rõõmu, et Su partner oskab oma eksiga viisakas olla. Kuigi öeldakse, et tänases ilmas on viisakus nii harv nähtus, et seda aetakse sageli flirdiga segi, julgusta oma partnerit olema viisakas. Isegi kui ta oleks viimne mohikaanlane, kes viisakas ja tähelepanelik oskab olla, oled Sina õnnega koos, sest igapäevaselt elab see imeline inimene Sinuga. Ja kui Su partner ei oska oma eksiga viisakas olla, saad Sa anda oma panuse, et Su partneri suhtumine oma minevikku paraneks.
Küsi endalt, kui ohustatuna kümnepallisüsteemis Sa end oma partneri eksi poolt tunned? Kui Su vastus kaldub suurema skoori poole, uuri oma hirmu. Mida Sa pelgad? Selge on see, et mida suurem on Su ebakindlus, seda vähem soovid Sa, et Su partner temaga tegemist teeb. Edukas kärgpere nõuab teadlikkust iseendast. Mis Sind takistab rahumeelselt aktsepteerimast Su kalli kaasa armastatud lapse eluolulist inimest? Just sedamoodi - Su kalli kaasa armastatud lapse eluolulisest inimesest - Sa võiksidki oma partneri eksist mõelda, kui Sind häirib mõte tema ja Su partneri ühisest minevikust.
Kindlasti on lasteaia/kooliüritusi või perekondlikke sündmusi, kus Su partner ja tema eks võiksid kohtuda. Saada oma partner sinna tüüne rahuga. Nende vanemlik suhe ei lõpe iial ja kui Sa seda ei suuda taluda, pole kärgpere Sinu jaoks.
Laps võib tahta panna oma tuppa lauale perepildi, kus on peal ta mõlemad vanemad. Ole selle suhtes mõistev, selles vallas ei muutu absoluutselt mitte midagi ka siis, kui Sina tema ühe vanemaga suhtes oled. Nad olid, on ja jäävad tema vanemateks.
*Kui Sinu ja Su partneri ekskaasa suhe ei ole positiivne ja vähemalt üks on teise silmis (ikka veel) demoniseeritud, ära trügi lapsega seotud olulistele üritustele - lasteaia lõpupeole, kooli aktusele, tähtsale võistlusele, pidulikule esinemisele, jõuluetendusele, kooli lõpetamisele. Las sinna lähevad vaid lapse ema ja isa. Sinu tulek tekitab pingeid mõlemas vanemas ja seeläbi ka lapses. Mis Sa arvad, kui lõõgastunud laps on, kui teab, et vaenulikud üksused on ühel platsil? Kui tegemist pole just väga väikese lapsega, oskab see laps karta rahvarahutusi. Kui Sa lapsest hoolid, kingi talle rahutustevaba tähtpäev.
Sa oled nendele üritustele teretulnud vaid siis, kui te suudate partneri eksiga rahumeelselt kokku puutuda. Lapsele oluline sündmus pole aga koht, kus proovida oma senist vaenulikku suhet muuta positiivseks. Selleks leidke teine aeg ja koht. Ilmuda mõnele olulisele üritusele pelgalt selle pärast, et näidata, kui palju Sa sellest lapsest hoolid või veelgi hullem, tarbest näidata, et Sa oled nüüd tema ema või isa uus partner, on isekas ja toimib kui vesi võimuvõitluse veskile. Sa lood sündmusele pinget juurde, mitte ei too rõõmu lisaks.
Eriti vähe on lapsel Sind vaja üritusele, kui kärgpere on värskelt loodud ja Sa oled lapse jaoks alles võõras. Kui lapse tähtpäev on tõesti Sulle oluline, saad seda välja näidata ehk natuke hiljem. Just selliseid tähtpäevi silmas pidades ongi kirja pandud Kerberose peatükk, et lõpetada demoniseerimine, sest kui Sa oled kärgvanem olnud juba pikka aega ning lapsel on tekkinud Sinuga emotsionaalne side, võib laps juba ise tahta, et Sa tema olulisi hetki temaga jagad. Siis on laps raskes olukorras, kui koostöös toimiva tiimi asemel moodustavad vanemad ja/või nende kaaslased vaenulikud leerid. Kärgsuhte alguspäevil aga teie vahel positiivset emotsionaalset suhet veel pole. Küsi endalt: „Kelle tähtpäev see on?" Kui aus vastus on, et lapse ja tema vanemate, siis ole suuremeelne, saada oma partner sellele üritusele ja leia endale selleks ajaks meelepärane tegevus.
Rohkem näpunäiteid, kuidas last valutumalt integreerida kärgperre, leiad Katrin Saali Sauli raamatust "Eluterve kärgpere käsiraamat"
Katkend pärineb kirjanduskonkursi Bestseller aimekirjanduse kategooria võidutööst - kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Katrin Saali Sauli raamatust"Eluterve kärgpere käsiraamat"
ALKEEMIA AKADEEMIA XVI: ELUTERVE KÄRGPERE, kus perekonna psühhoterapeudid Katrin Saali Saul ja Tiit Kõnnussaar arutlevad pikemalt kärgpere teemal, toimub kolmapäeval, 23. märtsil kell 18 Tallinnas, Von Krahlis. Sündmust salvestab Raadio 2 saade "Hallo, Kosmos!". Uuri lisa facebookist.
Loe ka lugusid Eluterve kärgpere: lahkuläinud vanemate koostöö on päästerõngas, mis päästab lapse valujõkke uppumast ja Eluterve kärgpere: soovitused ekspartnerile, kes elab üksi ja kelle laps on sattunud kärgperre.
Põhjalik, inspireeriv ja hästi struktureeritud käsiraamat, mille väärtust tõstavad Eesti inimeste lood, kes on läinud uuele suhteringlie või kes on omal nahal kogenud oma vanemate lahutust ja uue suhte moodustamist.
Ingverit tuntakse ja tunnustatakse nii põneva mekiga maitsetaimena kui ka äärmiselt tõhusa tervendajana, mis leevendab ja ennetab erinevaid tervisehädasid.
Ingverit on oma ülestähendustes kirjeldanud juba 6. sajandil e.m.a elanud Hiina õpetlane Konfutsius ning just Hiinat peetaksegi ingveri algseks kodumaaks. Kultuurtaimena levis see edasi Indiasse, Kagu-Aasiasse, Lääne-Aafrikasse ja Kariibi mere saartele. Tänapäevalgi tuleb 25% maailma ingveritoodangust Hiinast, suurtes kogustes toodavad seda ka India, Indoneesia, Nigeeria, Bangladesh, Tai, Filipiinid ja Põhja-Korea.
Taime ladinakeelse nimetuse Zingiber officinale esiosa on võetud kreeka keelest, kuhu see oli tulnud sankskriti terminist stringa-vera, mida võiks tõlkida kui "põdrasarvekujuline".
Ingver on troopikas kasvav püsik, mille püstjas vars võib olla kuni meeter kõrge ja nooljad lehed kuni 20 cm pikad. Maitseandjana kasutatakse taime jämedat maa-alust vart ehk risoomi, tavakeeles juur(ika)t, mille kahvatupruunikas kest tuleks enne tarvitamist noaga eemaldada. Koorealune osa on kollakas ning veidi kiuline.
Ostmisel tuleks valida sileda läikiva koorega, hästi trullakas ja kõva isend. 2–3 nädala pikkuseks säilitamiseks võib selle pakkida paberservjetti ja hoida õhukindla karbiga külmkapis.
Maitsestamiseks lõigata juurikast vajaliku suurusega tükk, koorida ning siis riivida või viilutada. Kooritud juurika võib ka külmutada. Kasutamisel saab selle küljest riivida vajalik koguse ning panna ülejäägi tagasi sügavkülma.
Aasia troopilistel aladel on ingver põhimaitseaineks. Võib arvata, et üheks põhjuseks on ingveri omadus takistada toiduainete riknemist. Ingveri sooja värskendavat põletavust kohtab Aasias lisaks liha- ja kalaroogadele alati ka tšatnides ja muudes vürtsikates kastmetes ja lisandites.
Ka mujal maailmas kasutatakse ingverit peaaegu kõikide roogade ja jookide maitsestamiseks, ainult et igal rahval on selleks oma traditsioonid ja eelistused. Maarjamaa kodudes on ingver seni olnud kasutusel põhiliselt gripi- ka kõhurohuna, kuid küllap tulevikus leiab ingver tee ka söögilauale.
Idamaades on ingver igiammustest aegadest olnud tähtis abivahend rahvameditsiinis. Nii on Hiinas ingveriteed edukalt pruugitud külmetushaiguste ja isegi gripi leevendamiseks.
Tänapäeval on taime tervistavad omadused saanud ka teadusliku põhjenduse. USA autoriteetsete allikate kinnitusel ergutab ingver perifeerset vereringet, laiendades veresooni ning tekitades kogu kehas mõnusa soojatunde. Kuum ingveritee soodustab higistamist ja aitab parandada hingamisteede katarre. Ingveris leiduvad rohked aromaatsed õlid stimuleerivad kopsude tööd, lahtistavad lima ja kergendavad ärritavat köha.
Ingver aitab ka kõhuhädade korral. Ergutades soolestikku, paneb ingver toidujäägid kiiremini liikuma ning vähendab jääkainete imendumist verre. Ingver aitab oksendamise ja iivelduse, sealhulgas ka sõiduiivelduse korral, rahustab ülekoormatud magu ja vähendab tõhusalt kõhupuhitust.
Soodsalt mõjub ingver ka seedimisele, stimuleerides vajalike ensüümide eritumist, väidetakse isegi, et ingver ise sisaldab seede-ensüümidega sarnanevaid ühendeid.
Vaieldamatu on ka ingveri lõõgastav ja valuvaigistav toime. Ingverit võib julgelt soovitada koolikute ja spasmide, kõhulahtisusvoolmete ja menstruatsioonivalude leevendamiseks. Ingverivann lõõgastab valutavaid ja pingestunud lihaseid.
NB! Ettevaatlikud peaksid aga olema maohaavandite ja gastriidi põdejad, samuti need, kes halvasti kuumust taluvad.
Kalla 1 tl riivitud ingverijuurt üle 2,5 dl keeva veega, lase kinnikaetult 5 minutit tõmmata. Kurna ja joo, maitsesta soovi korral mee või pruuni suhkru ning sidruniviiluga. Haige kurgu korral võid jahtunud jooki (ilma lisanditeta) pruukida kuristamiseks.
Võta 2–3 cm ingverijuurt, lõika õhukesteks viiludeks, hauta neid 5 minutit kahes liitris vaikselt keevas vees. Kurna ingver välja, lisa tõmmis vanniveele.
Põletava maitse austajad võivad suhkurdatud ingverit pruukida maiusena. Tavainimesele sobib kiireks koduseks abivahendiks kõhuhäirete, sõiduiivelduse või algava külmetushaiguse puhul.
Lõika kooritud ingver 3 mm paksusteks viiludeks, hauta neid kaane all vaevalt keevas vees 60 minutit. Lase sõelal nõrguda. Pane viilud keedunõusse koos võrdse kaalukoguse suhkruga ning 0,5–1 dl veega. Hauta väga nõrgal kuumusel, vahetevahel segades, kuni ingver on läbipaistev ja siirup imendunud. Kasta jahtunud viilud peensuhkrusse. Säilib õhukindlas läbipaistmatus anumas kuni kolm kuud.
Keeda kooritud ingverijuuri umbes üks minut, lase keeduvees jahtuda. Vooli pikisuunas õhukesed laiad laastud ning lao need laia anuma põhjale. Kalla üle äädikast, suhkrust ja sakest keedetud leemega. Kata täpselt anuma sisse sobiva taldrikuga, aseta selle peale raskus, et ingver oleks kogu aeg marinaadiga kaetud, hoia külmas. Gari on valmis viiendal päeval. Tõsta taldrik ära iminapa abil. Pane roosaks muutunud laastud kaanega purki. Kasuta ära 30 päeva jooksul jaapanipäraste roogade nagu sushi või sashimi juurde.
Pruunista peenteks ribadeks lõigatud broiler õlis kõrgel kuumusel ja pidevalt segades. Sega kausis sojakastme ja karriga. Peenesta sibulad, riivi ingver peene riiviga. Kuumuta sibul õlis keskmisel kuumusel läbipaistvaks. Lisa ingver ning minuti pärast ka karri ja Cayenne, kuumuta koos veel üks minut. Kalla juurde korralikult läbisegatud kookospiim ja broileriribad. Lase keema tõusta, tõsta pliidilt ja hoia enne serveerimist mõned minutid kaane all. Paku juurde keedetud munanuudleid.
|
OSCAR-2019
|
||
Kui Pealtnägija vähegi hooliks oma vaatajaskonnast siis nad näitaks kuidas kodus kokku panna päikesepaneele ja väiketuulikuid jms.
Eesti Energia eesmärk on tavatarbijat kinni hoida ja endast sõltuvaks muuta, selle asemel et nad muutuksid iseseisvaiks energiatootjaiks.
Kes võidab taha keeramisest,kas energia firmad või kliendid? Kas energia müügi firmad keeravad taha endile või klientidele ?
Ajupesu selllepärast,et Eesti elektri vajaduse rahuldab ära Võrtsjärve suuruse pindala päikesepaneelidega.
Päikesepaneelide müügi hind on omahinnast tuhat korda kõrgem sest päikesepaneele valmistatakse liivast:
Eestimaal organiseeritud vaesuse vastu aitab väga hästi vabrik mis toodab päikesepaneelide kristalle ja jagab neid kristalle tasuta kõigile eestlastele sest sellega likvideeritaks madala elatustaseme organiseerimine....
Lugu arhidektist Micheal Reynoldsist. Et tutvustada maailmale jätkusuutlikuid eluasemeid, peab ta enne võitlema lääneliku bürokraatia ja korrupeerunud inimestega.
Iga individuaali sõltumatus ei ole võimatu. See on näiliselt tehtud keeruliseks, nendel samadel põhjustel millest Üllar blogis kirjutas. Meil on piisavalt tehnoloogiat ja mõtlemist, et toota jätkusuutlikuid elumaju ja luua uusi kommuunne, k
us on võimalik elada ilma maskide, ahnuse, hirmu ja rahulolematusega. Elada vabalt. Kus ka vanemad pensionärid võivad arvata endast rohkemat, kui teele ette jäävaid vanureid. See pole utoopia vaid eluviis. Selliseid kogukondi juba on maailmas palju ja enamus toimivad suurepäraselt.
Võimalik, et süsteem kus elame ei pea enam kaua vastu, võttes arvesse inimkonna kiiret arvulist kasvu, kasvab ka vaesus, sest süsteem ei suuda toota piisavalt rikkaid, et hoida vaeseid kontrolli all. Selle suure surve all kaob inimlikkus ja tekib kaos. Horde on raske ohjata. Kolmas maailmasõda pole enam riikide vaheline vaid muutub ülemaailmseks kodusõjaks, sest rahvas saab aru, et yhiskonna materiaalne sära on illusioon pelgalt varjamaks tõde.
Oleme ühiskonna poolt toodetud toode, meid on sünnist saati treenitud ühiskonda omaks võtma. See on lõputu kadalipp millel on omakorda kadalipp ja sellelgi oma kuni tippu välja.
Lõpptulemus - uus maailmakord, kus populatsioon on kahanenud arvuni, mida on lihtsam kontrollida ja kõik algab otsast peale. Eeldades, et planeet meid veel aksepteerib ja kui Maa peaks hävima, liigume edasi uuele planeedile ja teeme täpselt sama. Nagu viirus. - see on üks võimalikest stsenaariumitest:D
Ainuke võimalus mu silmis inimrassi potentsiaalseks jätkuks on meie vaimne areng. Areng, mis ei tule iseenesest oodates kuskilt väljaspoolt, samuti ei tule see siis, kui peame enamus ajast leiba teenima, sööma ja magama. Selleks arenguks pole tüüpilisel eestlasel aega. Juba Tallinna liiklust vaadates saame ilmselgelt öelda, et meil kõigil on nii kiire. Kiirustame järgmisesse päeva, et see veel kiiremini läbi saaks. Kiirustame koju, sest meil ei ole üldse aega. Terve päeva panustasime tööle ja nüüd tahaks enne õhtut natuke ka enda peale aega kulutada. Niisiis kiirustame koju sööma ja teleka ette puhkama. See on meie aeg, telekas, sest rohkemaks pole energiat ja tahtmist. Ja nii elu lõpuni.
Ja kui juhtub mõnes "heaolu ühiskonnas", et on rohkem aega ja raha, siis seda kasutatakse tegevuste peale nagu näiteks telekamängud, alkohol, narkootikumid, religioon, liigsöömine, ajakirjad, filmid, tegevusi on lõputult ja neid tuleb juurde ja juurde täpselt niipalju kui vaja. Tekib arusaam, et meid hoitakse kogu aeg tegevuses, nagu lapsehoidja hoiab lapsi. Me teeme seda ise vabatahtlikult. Hoiame end tegevuses, et ometigi ei mõtleks kohutavale tõele - mida me endi eludega teeme? mitte midagi..
Üksindus annab vabaduse, võimaluse ja aja mõelda ning endasse vaadata, see on parim võimalus, samas on see ka paljudele suurim hirm.
Minu nimi on Priit Kangur ja tahaksin teile natuke avalikustada ühest huvitavast Eesti öko-küla projektist. Ma teen kirja võimalikult
Olen jõudnud kindla ja selge arusaamisele, et parim tulemus on luua puhta ja siira südamega. Puhtast Armastusest inspireeritult saab luua kohti mis taastab meie kadunud kontaktid looduse ja iseendaga. Tegelikult kui aus olla siis on tekkimas üks loovuskülake, kunstide, laulude ja rõõmu koht. Koht kus saab inimhing juurde kosutust, indu ja inspiratsiooni. Koht kus maine ja vaimne saab üheks ja side loodusega taastub. See peaks meenutama kui maist paradiisi, kus inimene tunneb end terviklikult ja tervena.
See külluse kohake tuleb lõuna-eestisse ja maa alaga ≈ 250 ha. Küla visiooni detailid on peaaegu valmis, ainult mõned viimistlused veel teha ja projekt viisakalt kokku panna. See koosneb kahest põhi alast, üks on põliskodude ala millest iga krunt on 1-2 ha ja neid saab ametlikult välja osta külaga liitujad, teine ala on ühisala ja ehitised mis kuuluvad mtü-le, mille eesmärgiks on tagada kultuuri ja ühistegevuste platvorm kõigeks milleks küla soovib.
Ma tegin ka kiirelt kodulehe koha, kus hakkan külaga seonduvat infot üles panema. Mitte nüüd kohe, aga siis kui saab juba üles panna. Võite piiluda veel tühja lehekülge:http://web.zone.ee/kodukoht/
|
OSCAR-2019
|
||
Rumal on toppida pea laenusilmusesse, sest võlgnik ei ole enam vaba vaid kohustuslane, kes ei saa oma raha kasutada vaba valiku alusel.
Kõik võib ju minna lobedalt ka laenuga, kuni inimene on terve, tal ei juhtu mõnda hullu õnnetust ja ta ei saa tasuvast öökohast kinga.....või ei lange vähemtasuvale tööle või ei tule mingit ootamatut suuremat rahavajadust seoses mõne pereliikme või lapsega, jne. jne.
Laen on orjus. Laen on kaasaegse orjuse alaliik. Kogu inimkonna ajaloos on olnud orjust ja orje, nii või teistsugusel kujul, on ka paraeguses maailmas.
Kui inimesel lasuvad mingid rahalised kohustused, mille täitmata jätmine ähvardab laastavate jõuvõtete kasutamisega ja inimese vara arestimisega, SIIS ON TEGEMIST ORJANDUSE JA ORJAPIDAJATEGA.
Kõik, mis minul olemas on, on saadud ilma laenudeta vaid omaenda töö vilja kasutamisel sihipäraselt. Ma ei võta laenu põhimõtteliselt ja ma ei vaheta oma finantsilist vabadust orja-ahelate vastu, iialgi.
Minu jaoks on see elektrihinnatõusuhüsteeria täiesti arusaamatu. Meedia pasundab sellest nädalast nädalasse, rahvas loeb, kuulab, veelkord loeb, meediaettevõtted on rahul, kuna müüvad rohkem reklaami jne. Ka minu neljaliikmelise pere tarbimine on siiani olnud samas suurusjärgus artikli autori omaga. Seega terendab 9€-e hinnatõus, no mis siis ikka, krigistame hambaid, vannume natuke, aga elame üle. Mis mind aga ärritab on see, kütusemüüijad tõstavad tuima rahuga, kuust kuusse, nädalast nädalasse hindu, aga meedia vaikib, soojusfirmad virutavad 40%-se hinnatõusu, aga meedia vaikib. Elekter on hetkel tegija ja see müüb. Tuleb aeg, mil elektrihind vaikselt ja järjepidevalt kerkib, aga mida teeb meedia? Vaikib! Praegu tuleks hoopis võimuorganitel ja ajakirjandusel olla elektrimüüijatel nii kukil, et neil kaoks tulevikus ära isegi mõte, kartellikokkulepete sõlmimiseks. Aga hetkel vähem hüsteeriat ja hoidkem närve!
Vaata täna kl 20.30 Tallinna Televisiooni. Eetris on järjekordne Ühistegevuse pooltund - seekord läheme külla Kambja Hoiu-laenuühistule!
is üleüldise, innovaatilise ja edumeelse rahvapanganduse süsteemi, mis võimaldab inimestel olla finantsiliselt sõltumatu.
Ole Sinagi rahvusliku panganduse fänn ning hakka läbi Tartu Hoiu-laenuühistu ise oma finantsvabadust rajama!
Ärge ostke elektrit parem müüge sest kodus toodetud elektri eest makstakse 9 c€/kWh www.tuuleenergia.ee/wp-content/uploads/Criss-Uudam-V%C3%A4iketuulikud-Eesti-kontekstis.pdf Üks võrguoperaator ESB Networks ostab
Üle pika aja kutsub Sänna Kultuurimõis taas talgutele. Seekord ehitame kogukonna suitsusauna, ning tööjärg on jõudnud laastukatuse löömiseni. Talgud toimuvad sel laupäeval ja pühapäeval, kuid kopsima võib tulla ka neljapäeval ja reedel. Kaasa võtta positiivne laeng, midagi nosimiseks ja võimalusel mootorsaag. Infot jagab Hendrik tel. 55588927
Palume Teil täita küsimustik, et tutvuda eestimaalaste söömisharjumustega ning näha taimetoidurestorani vajadust Eestis.
Üks vahva algatus loodussõbralikel ehitustel vabatahtlikuna osaleda soovijate ja kodu või ökoküla rajajate ühendamiseks:
Üks vahva algatus loodussõbralikel ehitustel vabatahtlikuna osaleda soovijate ja kodu või ökoküla rajajate ühendamiseks:http://www.thePOOSH.org/ Peagi lubati leht avada ka eesti keeles.
Konverents "Ühistegevuse arengust Eestis. 110 aastat Tartu Hoiu-laenuühistu asutamisest" Public Event · By Tartu Hoiu-laenuühistu
Meil on heameel näha, et Heateo SA juhataja nimetab Uuskasutuskeskuse näitena hästitoimivast sotsiaalsest ettevõttest! Vaata KAPITALIi sotsiaalse ettevõtluse (SE) erisaadet ERRis.
Põhumajas kütame umbes kaks korda harvemini kui tavalises majas. Ja puid läheb ka vähem," märkis Aluste.
Prügi pluss leidlikkus võrdub elumaja. Nähes igas ülejäägis, ehitusprahis otstarvet ja seda äärmise leidlikkusega ära kasutades, härra Dan Phillips.
Pärast esimest viite minutit tuleb huvitavat ja humoorikat juttu inimeste käitumismallidest ja kuidas see globaalselt maailma mõjutab.
Miks on meie paneelmajades talviti radikad kõrvetavalt kuumad? Miks tuulistel aegadel on sellistes kodudes tunda väljas ulguvat tuult enda näos? Miks peab olema paneel majadel väline lisa soojustus? Miks on sooja hind nii kallis? Tegelikult
Selliste majade effektiivsus on hea ainult tuulemüürina. Sellised majad on otstarbekad ainult sellepärast, et mahutavad hulk inimesi väikesele pinnale. Pinnal kus nad peavad elama ja vastu tahtmist laristama. Elus on tegelikult niipalju teisi võimalusi eksisteerimiseks. Esialgu tunduvad need meie ees suletuna, aga piisab vaid selliste küsimuste esitamistest ja uued võimalused ongi avatud.
Diameetriga 15 meetrit ja kõrgusega 10 meetrit. Ümarmaja asub North Branch, Minnesotas. Naturaalne õhuvool toimib nii hästi, et esimesel ja teisel korrusel on õhutemperatuur sama. Maja raamile läks 60% vähem puitu, kannatab üle 300 km tunni
See oli super üritus:Ökokogukondade huviliste kokkutulek 24.-26. august Public Event · By Eesti ökokogukondade liikumine
Oot-oot, mis mu elektriarve siis selle kohta ütleb: ma ostan EE-lt elektrienergiat hinnaga 11 s/kwh ja kui EE-le elektrienergiat müüa on hinnaks 3 s/kwh. Seega on selline tegevus 37% kasuteguriga. Seega nui neljaks, kõik tuleks ise tarbida või akumuleerida. Akumuleerida tasub siis ka vett soojendades!
Madis,sa pidavat olema Iirimaal,täna seitsmendat päeva...aga sul pole ühegi postitust selle kohta...
Joodikute abil kehtestatakse kehtetuid seadusi...odekolonni eest ostetakse seadus...ära allu seadustele sest neid on vastu võtnud parmud...
Kus on nüüd läinud lahti kuum arutlus eesti elu üle. Tuuakse välja palju kitsaskohti ja pakutakse lahendusi. Inimestel süda valutab, et riik on kreenis. Kuid kas sellest on kasu. Ega meie valitsust kõik se ei huvita. Meie valitsus tegeleb ju ärimagnaatide huvides. Ikka nii, et rikkad saavad veelgi rikkamaks (Sandor Liives), vaeseid aga tuleb juurde pärast maakoolide sulgemist, pärast päästetöötajate koondamist. Aga tuleb avada uued välissaatkonnad ka Aafrikas ja Ladina-Ameerika riikides, omad poisid tahavad ka lulli lüüa. Vaene eestlane on aga jalus, kärvaku maha koos venelastega kui ei oska äri teha. Ja kärvavad ja teevad enesetappe ning põgenevad Eestist. Eesti muutub turistide lemmikkohaks. Tallinnas ja lähiümbruses on tekkinud sadu väikseid restorane ja kohvikuid. Nõukogude ajal oli Tallinnas võimalik restoranid kahe käe sõrmedel üle lugeda. Ja milline tohutu hulk hotelle on kerkinud ning tuleb aina juurde. See on Eesti tulevik, olla lakeiks välisturistidele, paistab et selline elukutse meeldib ärikatele. Kummarda ja kaabi kintsu nagu õndsal paruniteajal, siis oled jõukas ja paksu maoga ja põed südamehaigusi. Eks meie litsid meelitavad välismaa poissmehi.Seksi propageerimine on täies hoos, reklaamid kutsuvad üles kummi kasutama, narkotsi on proovinud juba kümneaastased, rääkimata alkoholist ja tubakast. Elu on ilus ja sellise s Eestis tahab ka peaminister elada, tarbida narkotsi ja prostituute.
Mehed armastavad kätega ja naised kõrvadega....silmade abil juhitakse masse...näidatakse filmi ja rahvas kui pöörane jookseb selle trendiga kaasa...peaasi,et oleks soliiidne ja ilusate sõnadega kirjas....lakeeritud emm süükse ära ilma silma pilgutamata...
Kuule Tiina,elu on lühke ja küllap meil kõigil on villand sellest igavast ja haiglasest maailmakorraldusest...ma ei taha elada enam päevagi selles haiglases IMF-i ja juuda seeklite diktatuuris...maha tarbija ühiskond ja monetarism...selle värdjaliku maailmakorralduse hukutab vabatahtlikult ehitatud vabrikuga mis toodab päikesepaneelide tarvis kristalle ja jagab neid tasuta...tasuta elekter vabastab sind...
Sellise ettevõtte püsti ajamiseks pole palju vaja aga nende kristallide tasuta jagamine päästab eesti rahvuse...
|
OSCAR-2019
|
||
Hakkasin täna süütunde põhjuste üle mõtisklema. Et millest see ikkagi tuleb, et inimesed kipuvad neid tabanud halbade asjade juures sageli iseendal süüd nägevat, kõike enda vigade tagajärgedeks pidama. Ma ei oska muidugi kõigi eest rääkida, aga mulle tundub, et see pole sugugi mingi erandlik tundmine.
Kui mõelda tagasi lapsepõlve, siis meenub kohe, kuidas mingi ebaõigluse puhul täiskasvanutele kaebama minnes, küsiti alati kavalalt sult endalt: "Aga mida sina tegid?" ning siis selgus alati, et just sina olid see, kes midagi valesti oli teinud - kas enne ebaõiglust seda välja kutsudes või siis pärast, juhtunule adekvaatselt reageerimata. Mida see laps sellest õppis? Kes õppis seda, et ju ta siis ongi ise süüdi, kes õppis seda, et vanematelt pole mingit õigluse paikapanemist loota. Õnnekombel õppisin mina ainult viimast, olin lihtsalt loomu poolest endast heal arvamusel ja trotslik plika. Samas, nüüd vanemana, mida ma ise teen - ütleme, et laps kõrvetab käe vastu pliiti, millest ma tal mitmeid kordi eemale olen palunud hoida. Jah, panen jahedat peale, aga samal ajal kaagutan: "Mida ma sulle sada korda rääkinud olen?"
1. Uskumine maailma tasakaalu ja loogilisse ülesehitusse - ükski halb asi ei juhtu põhjuseta, igas asjas on alati kaks poolt.
Millegipärast on see nr 1 inimestele nii südamelähedane. Uskumused ja religioonid on sellele üles ehitatud - karma, taevas ja põrgu, ohverdamised, esoteerika. Ükski asi ei juhtu niisama. Ma ei ole Maarja Kangro "Klaaslast" veel lugenud, aga intervjuudest on kõlama jäänud ütlus: "Vahel on si** lihtsalt si**".
Teisalt, loomulikult on igas asjas alati kaks poolt, see ei tähenda ju aga automaatselt seda, et mõlemad on süüdi. Jah, purjus peaga miniseelikus pimedal tänaval kooserdamine toob kaasa selle, et on keskmisest suurem oht vägistatud saada, kuid see ei tähenda, et need oleksid põhjused, miks vägistati või see kuidagi vägistaja süüd vägistatu peale lükkaks. Samamoodi ei kergenda ju vägistaja süüd see, kui tuleb välja, et tal endal oli raske lapsepõlv ja ta langes ahistamise ohvriks. See ei ole kellegi vastu sümpaatia tekitamine või "saatana advokaadi" mängimine vaid lihtsalt tausta avamine mu jaoks.
Aga just siin tuleb mängu nr 2 - inimestel on tohutu vajadus tagantjärele targutada, asi enda jaoks selgeks teha, hakatakse ahastama stiilis: "Kui sa ometi poleks nii palju joonud! Seda seelikut selga ajanud! Üksinda pimedas kooserdanud! Kus, kurat, su mõistus oli!" Millegipärast ei öelda, et "Poleks sa ometi seda maniakki kohanud! Miks ta pidi just sel ajal seal kohas olema!" Ei öelda ilmselt seetõttu, et seda poleks keegi saanud kontrollida, see oli niikuinii meie käeulatusest väljas, erinevalt kokteiliklaasist või seelikust.
Kuidagi on need asjad omavahel segamini läinud ja tulemuseks on see, et ohver on ise süüdi selles, mis temaga juhtus. Halvad asjad lihtsalt juhtuvad inimestega, seekord oli halbade asjade kokkulangemise tõttu see inimene tema, aga süüdi on siiski see, kes halba tegi ning tagantjärele targutamine ei aita mitte kedagi.
Samas ei ole ma ka selle poolt, et üldse mitte joomise või pimedas ringikäimisega seonduvaid ohte tutvustada, kuna see justkui paneks vastutuse ainult võimalikule ohvrile ning rääkida ainult seda, kuidas vastu kellegi nõusolekut ei tohi midagi teha. Mu meelest veidi liiga ohtlikult ekstreemne lähenemine, eriti arvestades seda, et enamik kurjategijatest teadis ilmselt niigi väga hästi, et nende soovid ei kattu ohvri omadega.
Elu ebaõiglus saab mu meelest kõige rohkem selgeks igasugu loodusfilme vaadates, loodusliku valiku mehhanisme tundma õppides, loodust jälgides - millegipärast arvab aga suur osa inimesi, et nende kohta looduses toimuv ei käi...
point, arvestades, et need vägistamislood, mida ma päriselt olen kuulnud, on juhtunud muudel asjaoludel (tuttav inimene, pealtnäha usaldusväärne inimene usaldusväärses kontekstis jne).
Sest inimestel on koopa-aegadest saadik sisse ehitatud hirm pimeduse ees. See on instinkti tasemel ja sellega ei saa mõistusega vaielda.
Ma olen käinud väga palju pimedas metsas jooksmas-suusatamas-rattasõitmas. Ja vastanud küsimusele "aga kas sa ei karda? sest pätid?". Aga mida teeb pätt pimedas külmas metsas? Kuid inimene ei mõtle pimedusest ratsionaalselt, ta lihtsalt kardab ja nii jääb.
Jah, see sai vildakalt väljendatud, keskmisest vägistamisstatistikast kindlasti mitte. Mõtlesin juhtumeid, kus need asjaolud on juba kokku langenud ning siis leitakse, et just ohvripoolsed tunnused olid need, mis olukorra põhjustasid. Ilmselt on siiski tõenäosus, et keset päev turuplatsil kitlis vanatädi vägistatakse ära väiksema tõenäosusega.
Samas mul oli kõrvaltänavas juhtum, kus noor naine tõepoolest vägistati ja tapeti pimedas, kui ta peolt koju tuli. Ma siiani ei tea, kas see kuritegu jäi lahendamata või mitte, loomulikult võis olla, et kurjategija oli keegi naisele tuttav, aga pimedas koju tulla oli mõnda aega tõesti kõhe.
Lugesin kunagi artiklit sellest, kuidas oli küsitletud süüdimõistetud vägistajaid (selliseid, kes tõesti jahivad võõraid naisi) - et mille alusel nad ohvrit valivad. Miniseelikut kriteeriumide hulgas ei olnud. Olulised tunnused olid: näeb küllalt nõrk välja, et vastu ei jaksa hakata; on, millest kinni hoida (pikad juukesd näiteks); näeb piisavalt ebakindel välja, et ei julgeks karjuda. jne.
Seksikusega ei olnud seotud ükski tunnus, olulised olid puhtpragmaatilised asjad: et oleks füüsiliselt küllalt kerge hakkama saada.
Ma oletan, et vanatädi on mõnevõrra vähem tõenäoline objekt, aga seda pigem sellepärast, et suurem osa vägistajaid eelistab fertiilses eas naisterahvaid. No katsu sa nüüd fertiilset iga koju jätta, kui välja lähed.
Mis pimedasse tänavasse puutub - meil on talvel kella neljast pime. Mismoodi peaks olema võimalik pimedal tänaval käimist vältida?
Ning njah, daterape on IKKAGI tavalisem, selle eest ei mõisteta lihtsalt tavaliselt süüdi ja need vägistajad jäävad sellistest vanglaküsitlustest välja. Me tähtsustame pimeda tänava keisside statistilist osakaalu üle nagu terroriaktidegi oma. Sest pimeda tänava omadest räägitakse rohkem.
Pragmaatilisus kindlasti, ma kujutan ette, et vägistaja ei ole ise mingi alfa ning ründabki endast nõrgemaid. Samas, joobes olek muudab enamiku inimesi rohkem haavatavaks.
enivei, kuna "pimeda tänava" juhtumid on vähemuses ja kõige tavalisemad hoopis abielulised vägistamised, on kõige haavatavamaks muutev faktor praktikas hoopis abielu.
Aga ma jäin mõtlema: kas üldse on olemas naist, keda pole üldse seksuaalselt rünnatud või ahistatud? seal artiklis viidatud statistika järgi on iga viies Eesti naine kogenud seksuaalvägivalda ja sinna alla loeti ka nt seksuaalne puudutamine, aga mul on küll maru raske uskuda, et ainult iga viiendat on vastu tahtmist "seksuaalselt puudutatud". ma arvan, et osa küsimustele vastanuist lihtsalt ei võtnud kõiki tegusid arvesse, sest nagu selle postituse kommentaariumis, mis sind ilmselt inspireeris: "Kust too mees pidi üldse teadma, et ma ei taha temaga magada, isegi kui ma esmalt kümme korda ütlesin - lõpuks ju ei öelnud?"
Ma pean silmas, et juba enne kui ma kaheksateistaastaseks sain, olid mingid võõrad poisid ennast bussis minu vastu nühkinud (kui ma olin kaksteist) ja mingi võõras mees tänaval mööda minnes mu rindu katsunud (kui ma olin kuusteist) ja vbla veel üht-teist, mis ei tule meelde, sest see on nii TAVALINE. ja üks keiss, mis oli keelebarjääri tõttu nii segane, et ma ei saa siiani aru, mis õieti toimus - kehaliseks kontaktiks ei läinud, üks võimalus, et ei olnudki midagi, teine võimalus, et kõige ohtlikum olukord, kus ma elus olen olnud. siis olin ma kolmeteist.
ja ma olin totaalne nohik, pidudel ei käinud, alkoholi ei joonud, poistega ei suhelnud - kõik need juhtumid olid päise päeva ajal avalikus kohas. mul on raske uskuda, et ma olin mingi eriline perverdimagnet, pigem oleks nagu loogiline, et kui mulle, väga kodust elu elavale teismelisele jõuti teismeea jooksul nii mitu korda käsi külge ajada, siis väheusutav, et seda teistega ei juhtunud.
Siin on jälle see mäluteema, kui ma õigesti mäletan, siis suisa käsi on külge aetud ainult ühel korral ja sedagi alles mõned aastad tagasi, mitte teismelisena. Pigem meenuvad sõnalised ahistamised tänaval.
Samas teismeea sekssuhted on mu meelest selline hall ala, kus otseselt veel ei taheta, samas "seisus kohustab" kuidagi. On see siis ärakasutamine või mitte? Kui sa ei öelnud kümme korda, ei öelnud ehk isegi mitte kordagi või üritasid öelda, aga teine ei saanud aru või ei tahtnud saada?
mulle on viimasel ajal hakanud küll jääma mulje, et väga palju naisi tõlgendab asjaolusid enese kahjuks, stiilis "ma tõmbusin küll eemale, krimpsutasin nägu ja lükkasin ta käsi ära, aga kus ta sellest aru pidi saama". no kurat, normaalne inimene ikka saaks sellisest käitumisest küll aru kui keeldumisest (kui see ei ole just kokku lepitud erootiline rollimäng).
iseasi on lihtsalt ebamugavad, piinlikud ja halvad sekssuhted. need võivad lihtsalt juhtuda. lihtsalt halb seks ei ole ärakasutamine.
a iseenesest huvitav, et mul on teisme- ja isegi varateismeeast neid käperdamiskogemusi rohkem - kusjuures just sellise nohiktüdrukuna. huvitav selles mõttes, et äkki illustreerib ka see seda, et ahistajad valivad ohvriks kellegi, kes tundub nõrgem. häbelik nohik on seega suuremas ohus kui seksikama välimusega, aga enesekindel tüdruk.
Lugesin vahepeal ühest kommentaariumist, kuidas enne 1985. aastat sündinud vahetasid oma lapseea ohtude kogemusi ja kohe tekkisid lennukad paralleelid - meil on siin juba selline ulatuslik valim: ühelt poolt 2 ohtralt käperdatud naisterahvast, mõlemad enne 1985 sündinud, umbes sama põlvkond - ja teiselt poolt üks vähekäperdatud naisterahvas, kes on mu teada kümmekond aastat noorem - et äkki ongi see põlvkondlik erinevus ja juba kümmekond aastat on piisav, et näha oleks, et elu on läinud turvalisemaks ja vähem vägivaldseks ka selles mõttes?
Oot, mind mõtled selle vähekäperdatu all või? Ma ikka ka enne 85 sündinud ju. Samas ma olin ikka ka nohik, enesekindlust ka ilmselt polnud. Äkki peeti poisiks, mul oli pikalt poisipea 😊 Või siis liikusin teiega võrreldes väga vähe ringi vms
OK, ma pidasin sind nooremaks. Aga minust noorem oled sa vist ikka, ma olen lausa enne 1980. aastat sündinud. 1976. aasta väljalase, 12. kuni 18. eluaasta jäid seega 1988.-1994. aastasse. Mis oli vist hulk maad metsikum aeg kui tänapäev.
Ma liikusin kah vähe ringi, aga need juhtumid, mis mul meeles on, olid sellise vältimatu liikumise peal: linnaliini bussis teel koolist koju. Kodust 20 minuti jalakäigu kaugusel Nõmme turu juures, kui ma turule läksin. Tagasiteel vanaema suvilasse, kui olin 3 km kaugusel linnas poes käinud, päise päeva ajal. Sellised tavalised päevaaegsed kulgemised niisiis - koolist koju ja poeskäigud. Poes toidu järel käimine olekski ju nagu normaalne kodutöö, mida piisavalt suured lapsed ise teevad, eriti kui nad on suveleibkonnas parajasti kõige tervemate koibadega (13-14-aastane on kindlasti traksakam käija kui vanainimene).
hääletamise käigus on kah käsi külge aetud, aga see on olukord, mis oleks nagu üldtunnustatult riskantsem olukord, järelikult ei jahmata nii väga ja sellele on palju lihtsam kiiresti ja teravalt reageerida: ma olen selleks vaimus juba valmis. mitte nagu suvalisel suvepäeval Nõmme turule minnes või ikkagi suht väikese lapsena koolist koju sõites.
Aga Marca, kas see ei olnud sina, kes kirjutas, kuidas tal ei olnud probleemi kiusajale lõuksi anda või muidu enda kaitseks välja astuda? äkki ma ajan kellegagi segi. ma pidasin enesekindluse all silmas seda enesekaitsevalmidust ja juhul, kui see kuskilt kehakeelest näha oli, võib see küll ahistajad eemale peletada.
Olin küll mina jah, võib-olla tõesti see paistis kuidagi välja siis, kuigi see enesekaitsevõime tekkis mul ainult koos adrenaliiniga ning muidu olin lapsena ikka selline vagur hiireke. Seda ei tea muidugi iial, kuidas teistele paistame.
Isegi hääletades pole miskit juhtunud, ükskord küll ähvardati mujale viia, kui meie tahtsime, aga arvestades, et me sellest nii lihtsalt pääsesime, ehk oli vaid ärplemine.
ka mul on hääletamiskäperdamised suht rahulikult lõppenud - iga kord, kui tüübile jõudis pärale, et ilma kaklemata keppi ei saa, jättis auto seisma ja nägemist. üks kord sõitis veel kohe tagasi ka, nii et nähtavasti tal polnud minu sõidusuunda üldse asja, võttiski ainult selle lootusega peale, et äkki saab keppi. sinna juurde käis jutt "minuga pole sul midagi karta, mul on sama vana tütar," aga ma olin juba õppinud sellist juttu kohe umbusaldama.
aga need olid ka sellised sihipärased käperdamised, millega nad lootsid kuhugi välja jõuda - kas lollusest, et "see ongi hea eelmäng ja naistele meeldib" või vastikumal variandil pinna sondeerimise korras - "kui ta seda lubab, siis üritan midagi järgmist" - et kindlaks teha, kui hästi-halvasti ma enda eest seista oskan.
Aga need bussi ja tänava juhtumid olid teistsugused, seal ei saanud nad loota, et saab edasi minna. need olid puhtalt möödaminnes-käperdamised. ma pakuks, et omamoodi kiusamisvorm. põhimõttel "valin kellegi, kes näeb piisavalt ohutu välja ja teen talle midagi keelatut, sest ma saan".
nüüd tuli veel meelde, et kui me sõbrannaga jõe ääres mängisime - ma võisin olla 11, tema 10, või olime siis 12 ja 11 - tuli jõe teisele kaldale üks liputaja. aga see oli vähem häiriv kui need katsujad. naersime tema üle. seda ma nagu oma ahistamisnimekirja ei lisakski, sest no null traumat oli sellest. ei häirinud, ei äratanud hirmu, lihtsalt naljakas, mingi totakas onu seal teisel kaldal näitab ennast paljalt.
Sest ... mul seda küll ei olnud, nagu ÜLDSE ja muud erinevust Marcaga nagu väga välja ei oska mõelda.
Mul ka ju - trollis koolist koju minnes (mis te ausalt ütlete, et need "bussis vastu sind liibujad ja kobajad on kellelgi olemata v? Ma ei oska neid isegi loendada, need olid NII KRDI TAVALISED. Meelde jäid räigemad asjad), lihtsalt tänaval kõndides, eriti räigelt kord, kui ma varakevadises pargis suitsukanakoiba sõin. Ja ausalt sa oled ainult ÜHTE liputajat näinud v?
Mul tekib juba kahtlus, et äkki ma olin pime või midagi, ma pole ühtki liputajat näinud. Ükskord koolis oli rõivistu akna taga olnud, aga selleks ajaks kui mina kohale jõudsin, oli liputaja lahkunud.
Busse ka ei teadnud karta, koolis käisin jala küll, aga ometi sattusin ka bussi. Ebaõiglane elu vist lihtsalt...
VVN, ma olen väga lühinägelik ja suurem osa minu elust on lühinägelikkuse kasv prillide paksenemisest ette jõudnud. Vabalt võis olla rohkem liputajaid, aga ma ei pruukinud neid tähele panna, sest saad sa siis kaugelt udukogust aru, kui palju tal riideid on.
a muidu ma olen kahtlustanud, et ohvri süüdistamine tuleb (lisaks tahtmisele, et maailm oleks loogiline ja õiglane) kõige kergemini nendel, kes tajuvad iga kord, kui midagi halba juhtub, ringihõljuvat süüd. kui nad seda kähku käepärase inimese peale ei aja, tabab see neid ennast. Ohver on kõige käepärasem - ta on asjaga seotud ja erinevalt päris süüdlasest kättesaadav ja karistatav.
jäin praegu mõtlema, kas nn "mother wound" on kah sama ringihõljuv süü, mida antakse põlvest põlve edasi.
Lapsevanemana absoluutselt nõus, mul küll hõljub süü ringi. Vahel juhtub muidugi ka nii, et ei viitsi seda süüd otsima hakata ja käitud omalegi ootamatult ratsionaalselt, aga enamasti kannustab süüdlast välja selgitama see mõte ka, et kui ma nüüd ei targuta, siis ta ei õpigi, mis tagantjärele mõeldes on muidugi mõttetu. Põlvest põlve edasi antud, kindlasti.
Soov põhjuslikkust uskuda on arusaadav. Sest mõelge, kui me EI USUKS sellesse. Kui karmat poleks olemas, palja peaga käimine ei tooks nohu, valesti mõtlemine ei tekitaks vähki. Moraal ja eetika lakkaks olemat. Kõik peksaks nõrgemaid, rikuks abielu ja käiks palja peaga õues. KOGU AEG!!! Mis meist (inimkonnast) nii saab?
Ohvri süüdistamine ja muu peidetud põhjuslikkuse otsimine on minu arust õiglane hind. Ilma selleta oleks me ühiskond hoopis hoopis teistsugune.
nõrgemate peksmise vastu töötab kõige lihtsamal tasemel empaatia; ja kui läheb juba grupidünaamikaks, siis hoopis ülbitsejate tiibade kärpimine (üks mu bioloogist tuttav rääkis, et meil olevat instinktiivne kalduvus hoida "underdogi" poole - tugevad ülbitsejad on grupile ohtlikud. vt ka mõni küti-korilase ühiskonnakirjeldus, kus edukal kütil pole saagiga hooplemine hea toon, vaid ta peab tagasihoidlikult vastu ajama "ah, mul lihtsalt vedas.")
Ohvrisüüdistamine on pigem püüd vältida moraali implikatsioone: kui ohver on kannatanud ebaõiglaselt, peaks selle vastu midagi ette võtta; kui ei võta midagi ette, oleks nagu ise süüdi; parem süüdistada ohvrit, siis on kõik õiglane ja maailm on korras.
et kui ühiskondlik moraal on ühiskonnaliikmete vaheliste probleemide lahendamise vahend, siis ohvrisüüdistamine on pigem teesklemine, et probleemi ei ole; polegi, mida lahendada.
mitte et selline probleemivältimine aeg-ajalt mõnes grupis tõesti ametlikuks moraaliks ei saaks - aga see on siis suht persses grupp ka. raske näha, kuidas tal saaks pikka iga olla, kui pmst ei oleks seal ükski vägivallategu taunitav.
probleemivältimise kõrval on muidugi kalduvus igal pool loogilisi mustreid näha, maailma ratsionaliseerida. pole mõtet arutada "mis siis, kui põhjuslikkust ei usutaks" - kalduvus igal pool seoseid näha on nagunii n.ö alumine kihistus, rangem ja päriselt ratsionaalsem kontrollimine on õhuke pealisehitus.
a see mustrinägemine ei ole mitte niivõrd üksteise vastu hea olemise alus (mille jaoks meil on empaatia), vaid pigem individuaalne ellujäämismehhanism ja sellisena samasugune kirvetöö nagu enamik evolveerunud mehhanisme: vales kohas mustri nägemine on tavaliselt odavam kui tegelikult eksisteeriva mustri märkamatajätmine. mis tähendab, et esimest sorti viga jääb välja triikimata.
vahet pole - keegi teine võib tulla siia lugema, ka nalja tõsiselt võtta ja pärast seda õigustusena kasutama hakata. inimesi, kes usuvad, et ohvrisüüdistamine on moraali hoidmiseks vajalik, leidub niikuinii - ja nende leidmiseks ei pea isegi minema kultuuridesse, kus vägistatud naised kividega surnuks loobitakse. leidub ka meil.
Jäin alles nüüd mõtlema, et kui võtta jälle näiteks too inspireerinud postitus (ma ei lingi, sest Marca ei linkinud ja ma austan tema soovi - aga ta võib ise lisada), siis seal ei ole ju tegelikult sedagi ohvrisüüdistamisvajadust, et "tuleb leida põhjus, miks juhtus". Sest see ei olnud ju miski, mis lihtsalt JUHTUS, vaid miski, mida keegi teadlikult TEGI. Põhjustaja oli täiesti selge: täiskasvanud mees, kes kasutas abitus olukorras teismelist ära. Aga sõimati ja süüdistati pärast ikkagi toda teismelist.
Nii et siin on eriti ilmne, et ohvri sõimamise taga pole lihtsalt põhjuste otsimise janu, vaid moraalne laiskus. Valida süüdistamiseks kõige nõrgem pool, kes on ka kättesaadav, päris süüdlast ei viitsi ju nagunii taga ajada.
Ma ei linkinud seetõttu, et tundus liiga isiklik teema olevat ja just selline, millele huvi pärast klikitakse. Ei näinud blog.tr.ee-s ka seda postitust üleval.
See täiskasvanutele kaebamise asi. Meil oli see niiviisi lahendatud, et kui üks kaebama läks, said kõik üle koosa. Sest kaebamine kui selline oli nõme ja vanaema lähtus asjaolust, et keegi ikka ürotab süüd teise kaela veeretada. Kuna ta ei viitsinud laste lõpututesse kraaklustesse süveneda (olgem ausad, need olidki suht jabuard vahel), siis lähenes asjale niiviisi. Et ehk koos tegite, koos lahendate.
Tõsisemate jamade korral ilmselt siiski seadusandlikust aspektist jääb keegi süüdi. Kui on kuritegu ja argumendid ja faktid. Niisama ajaviiteks süüdistamine pigem aga räägib süüdistajast enesest üht-koma-teist.
|
OSCAR-2019
|
||
Mis teie kassidega on naljakat juhtunud? (Lehekülg 2) - Kassijutud ja juhtumised - Kassisõprade foorum
meil Bibiga samasugused peitusemängud- need tema lemmikud- minu ka:) arvuti kuvari varjab ka täiesti ära- tuleb selle ette ja kergitab ennast ka veel:)
aa, ja sama on meil ka kodus nagu Cat loveril ja Närilisel. eriti lahe on kui on vaja ruttu kohapealt minema saada, siis käivad käpad kohapeal ringi...
Ma siin mõtlesin, et võiks meie kassifoorumi inimeste laagri korraldada:wink:, nii palju oleks lobised oma kassidest ja rääkida toredaid lugusid oma lemmikutest:)
jaa Brunole meeldivad ka veemängud, alati on köök vett täis, ta pistab käpad veekaussi ja siis raputab, sest talle meeldib see hääl kui vesi porandale ja seina peale lendab plärtsuga. Vahest kui kööki lähen, leian kassi istumas 2 käppa veekausis ja lihtsalt istub, kes teab voibolla teeb jalavanni voi midagi. Ja siis veel kui ma porandad pesen lähevad porandad hääästi libedaks ja kui Bruno siis joosta üritab on koguaeg külg maas voi kukub 4 jalga laiali kohu peale, siis on nagu pisike ämblik. Ja kratsipuu ülemisele korrusele ta vahest ei viitsi korralikult hüpata, siis roomab sinna, veab ennast esikäppadega ülesse, vahest hüppab ka niiet tagumik jääb rippuma, sest see on nii raske nagu tina täis.
Ehee. Kui ta jalavanni teeb, siis võid talle sinna kaussi teinekord Scholl`i Fresh Step`i jalavannipulbrit saputada, teeb jalad(e siis käpad) hästi pehmeks:P
Hetkel küll kassi ei ole, aga Miitsu-kadunuke oli tõeline röövel. Teda jagus igale poole. Ühel suvisel õhtupoolikul otsisime teda taga. Miitsutasime ja kiisutasime, ei mingit vastust. Kõnnime ümber maja, kõnnime ümber vana pesuköögi - ei midagi. Lõpuks kuuleme kusagilt nõrka näud. Kassi pole kuskil. Lõpuks keerasime pesuköögi ukse lukust lahti - ja ennäe, Miits-kass marsib vastu. Must nagu tahmatont. Eks käis katusel patseerimas, ronis korstna otsa ja mängis siis korstnapühkijat. Kuna pesukööki pole aastaid kasutatud ja korstentki pole sedaaegu kasitud, siis võite ette kujutada, kui nõgine Miitsu oli. Pestes teda puhtaks ei saanudki. Võttis aega, enne kui musta kihi alt jälle meie kolmevärviline välja koorus.
Saskiale meeldib ka peitust/tagaajamist mängida. Meie versioon on selline: kõigepealt me jookseme kööki – tema ees, mina ajan taga, siis jooksen mina kiiresti tuppa tagasi ja poen näiteks diivani taha või teki alla. Ja siis ta tuleb ja otsib… Kui leiab siis jookseb jälle ruttu kööki, vahepeal seljataha vaadates, et kas ma ikka ka tulen.
Siis kui ta veel pisikene oli ja me traksidega õues jalutamas käisime juhtus tal üks pisike õnnetus. Muidugi pidi õues kõike uurima, ka vanni, kus me päikese käes kastmise vett soojendasime. Ta hüppas vanni äärele, aga ei arvestanud, et see on libe ja pole kuhugi küüsi sisseajada ja karmauhti… Siis läks suureks rabelemiseks, et ruttu, ruttu välja saada. Kui ta lõpuks välja sai oli ta nii armas vettinud kiisupoja.
veel tuli meelde, et kõige naljam on siis kui Bibil nn mängutuju tekib, siis õõtsutab oma pead-kaela nagu papagoi... ja kui ma koristan siis ikka koos Bibiga- hüppab tugitooli pealt mulle selga...
Kusjuures talle meeldis ka kilekotis istuda isegi siis kui võtsid kilekoti kätte ja läksid kõndisid..
Meil on kodus kolme suure peegeluksega kapp...igakord kui Pätt sealt mööda läheb vaatab ta kurja näoga peeglisse ja siis hüppab täie hooga sinna vastu..ja niii absoluutselt iga kord!!! Totu ilmselt arvab, et võõras kissu tema territooriumil ja ründab:wink:
Algul nagu ei saanud aru, mis viga ja kusjuures Marius oli päris pikka aega tige, kui ta enda peegelpilti nägi:)
hehe, loen siit päris palju tuttavaid-naljakaid lugusid - minugi kass hüppab maast megakõrgele ja läheb vahel hulluks ja tormab nagu tuul ühest toast teise vahepeal pooleldi kurvest väljas ja kutsat mängib ka (ehk siis toob oma lelu mulle sülle, et visaku ma jälle ära, et ta saaks selle tagasi tuua). Ja paar naljakat lugu tuli veel hooga lisaks meelde...
Esiteks see, kui kui kolisime uude korterisse ja seal oli vann... ja kui ma esimest korda sinna vanni läksin, siis kass oli kohe mega paanikas... algul tuli lihtsalt uudistama, et kuhu ma nüüd läinud olin, tegi õnnetult näu ja uudistas edasi... siis istus lausa vanni kõrvale pesumasina peale ja jälgis mind hoolega... ja lõpuks ei pidanud ta närvid enam vastu ja kassike sööstis päästeoperatsioonile - hüppas vanni äärele, panid esikäpad mu õlale (vaatas hoolikalt, et ta ise vette ei satuks) ja siis hakkas kraapima ja näuguma, et mind sealt siis ilmselt kätte saada :twisted:
teine lugu. kitile hirmsasti meeldib magada kapi otsas (ma vahel teen nalja, et inimesed on valesti aru saanud - tegemist pole sektsioonkapiga, vaid see on ju kassironipuu ) ja siis pika magamise lõpetab tavaliselt see, et üks tüütu saba ajab teda närvi ja siis on vaja just seal 2 meetri kõrgusel seda saba taga ajada... just nimelt selle koha peal:
aga ükskord ta läks nii hoogu, et ühel hetkel komistas ja kukkus alla... et ülevalt alla riiulile ja siis telekale ja siis oligi juba põrandal... maandus teine siis põrandale... vaatas veidi arusaamatuses ringi... leidis, et pole enam kapi otsas... ja vups, kohe sai see viga parandatud ja hektepärast jätkus sama mäng samas kohas (kapi otsas) nagu just pooleli oli jäänd
Minu kiisu Spänky armstab vannis vedeleda. Ükskord hakkasin just vanni minema olin vanni vett täis lasknud ja tema harjumusest kohe hüppas sisse ja välja tuli ta päris kiiresti. ehmatas päris ära.
Kissale meeldib ka tühjas vannis vedeleda, aga õnneks nii nagu zaral pole veel juhtunud Ja WC teda eriti ei huvita õnneks.
Kuna mu kuningriik asub puumajas, leidus meil algul mingeid imelikke pisikesi halle sibavaid olevusi, keda kahejalgsed nimetasid hiirteks.Esimisel kokkupuutel võtsin rünnakpositsiooni #1 ja minestasin ära.Hiljem nagu juba tutvustuses mainitud jälgisin asja turvaliselt kõrguselt.
Mul ka teine kokkupuude hiirtega olemas, aga see oli siis,kui iga enesest lugupidava kassi tööpäev läbi.Kell oli pool viis hommikul.Kergem oleks juhtunule läheneda peremehe vaatenurgast;kui too ärkas mingi imeliku krabina peale ja ta voodijalad olid neile halidele vennikestele ette jäänud.Miskipärast julges , ma ei nimetaks teda peremeheks,ikkagi mu alam, ta toas tule põlema panna. Äkitselt täitus tuba ebamugavalt ereda valgusega ja mul ei jäänudki muud üle ,kui saba üle silmade tõmmata ja mingist raginast häirimata edasi magada.
minu enda kassiga oli nii, et isa tõi kunagi ühest veisekasvatusest suure-suure lihatüki ja meie Kitty krahmas sellest nii kõvasti kinni...:D:P
Sir on meil ikka vahva tegelane, sest nii kui miskit on laua peal või riiulitel laokil, siis ta kohe peab kõik alla lükkama ja ise veel vaatab nii rõõmsalt pealt
Teine asi mis veel naljakas on see, et Sir armastab kotte - olgu siis kilekott, paberkott, spordikott või muu ag ata kohe peab nendesse ronima ja siis sealt hiilides vaikselt ründab.
Lisan ka pildi, kus Sir on parasjagu paberkotti roninud ja niiviisi ta seal siis meil lebotas. Ja kui ma sangadest tõstsin ja kiigutasin, hakkas ta nurruma. Naljakas kass ikka
Kui Sir väiksem oli ja vahest kui discovery telekas mängis siis Sir vaatas ikka isukalt ja multikaid olen talle ka näidanud. Ükskord istus teleka ees, panin talle Tom ja Jerry ning Sir vaatas, pea käis ühele poole ja teisele poole. Kui arvutis puhkereziim tööle läheb, siis talle meeldib ka seda jälgida ning käpaga neid vahelduvaid ja liikuvaid pildikesi taga ajada. Nüüd ta meil juba suuremaks kasvanud ja vanemaks saanud ning enam ta tv-d ei vaata ja arvutiekraani jälgimine tundub ka tema jaoks liiga titekas olevat
|
OSCAR-2019
|
||
E-sigaret on patareitoitel vahend, mille eesmärk on aurustada kapslis sisalduv keemiline segu ning viia see kasutaja hingamisteedesse. Ainete aurustamine toimub kõrgel temperatuuril. Keemilised segud võivad olla nii nikotiiniga kui ka ilma. Lisaks sisaldavad kapslid propüleenglükooli, glütserooli, lõhna- ja maitseaineid (nt mentool, kirss, kohv, kaneel, šokolaad), aga ka kantserogeene (nagu formaldehüüd, atseetaldehüüd jt). Nikotiini sisaldavad e-sigareti vedelikud ei ole kindlasti tervisele ohutud, kuna nikotiin on ohtlik närvimürk, mis tekitab sõltuvust.
Andmed e-sigareti pikaajaliste tervisemõjude kohta puuduvad, sest e-sigaret on suhteliselt uus toode. Uurimistulemuste üldistamise teeb keeruliseks ka see, et tooted ei ole standardiseeritud ning kemikaalide sisaldus varieerub. Kuni me ei tea e-sigarettide pikaaegseid tervisemõjusid, soovitame riskide vältimiseks e-sigareti kasutamisest hoiduda. Kui vajate suitsetamisest loobumisel tuge, soovitame kasutada ohutumaid nikotiinasendusravi viise või retseptiravimeid, mida soovitab või kirjutab välja tubakast loobumise nõustaja.
Seaduse järgi on e-sigarettide omamine, müük ja tarvitamine alaealiste seas keelatud. Tegemist on tubakaga sarnaselt kasutatava tootega, mis on tervist kahjustav ning magusa maitse ja erinevate kohandamisvõimaluste tõttu (vedelike segamine, seadme pinge valik) kergesti reklaamitav just noortele.
E-sigaretid, milles kasutatakse nikotiinisisaldusega vedelikke, vabastavad tavasigarettidega sarnases koguses nikotiini, mis jõuab inimese kopsudesse ja vereringesse. Nikotiin on tugevat sõltuvust tekitav aine.
E-sigarettide tootjad on kasutusele võtnud sõna veipimine, et tekitada tarvitajas tunne, nagu polekski tegu suitsetamisega. Tegelikult reageerib inimese organism e-sigaretile üsna samamoodi kui tavalisele sigaretile.
Nikotiini laguproduktidel on laialdane toime hingamisteedele. Lisaks suurendavad need võimalust haigestuda vähki ja südame-veresoonkonna haigustesse, mõjutavad noorel inimesel aju arengut ja halvendavad sperma kvaliteeti.
E-sigareti tarbimisel hingatakse sisse ühendeid, mis tekitavad oksüdatiivset stressi ja põhjustavad vähki. E-sigaretis on neid ühendeid tavasigaretiga võrreldes küll vähem, kuid täiesti piisavalt, et haigusi esile kutsuda.
Loomadel tehtud katesete põhjal on selgunud, et e-sigareti kasutamine raseduse ajal avaldab lootele sigaretisuitsetamisega sarnast toimet. Mõjutades nii lapse kaalu kui ka kopsude ja aju arengut.
E-sigareti vedelikud on inimese rakkudele mürgised, kusjuures mürgisuse määr sõltub nii nikotiini kogusest kui ka kasutatud maitse- ja lisaainetest. Teistest ohtlikumaks on osutunud näiteks kaneeli- ja tubakamaitseline e-sigareti täitevedelik.
E-sigarettide tarvitamine suurendab hingamistakistust, soodustab hingamisteede põletikke ning vähendab immuunsüsteemi kaitsevõimet viiruste vastu.
E-sigareti suitsust on leitud mitmesuguste metallide peenosakesi. Näiteks rauda, hõbedat, tina, niklit, alumiiniumit, vaske, pliid ja kroomi.
Tegelikkus: E-sigareti nagu ka tavasigareti tõmbamisel on tegemist täpselt samuti suitsetamisega. Pole tähtis, kas tegemist on tavasigarettide, sigarillode, vesipiibu, huuletubaka või e-sigaretiga — kõigi nende ühine nimetaja on nikotiin ning tegu on tubakatoote või tubakatootega sarnaselt kasutatava tootega. Tavasigaretilt e-sigaretile üle minnes ei muutu suitsetamisrutiin, muutub vaid nikotiini omandamise vahend.
Tegelikkus: E-sigaret ei ole kindlasti inimese organismile ohutu. Kuigi e-sigarettide pikajaline mõju tervisele pole veel teada, kujutab e-sigaret inimese organismile ohtu. Nii näiteks leidis Tartu Ülikooli doktorant, et e-sigarettide tõmbamisel avaldub inimese bronhiepiteeli rakkudes tavasigaretiga sarnane mehhanism. Nikotiin on närvimürk, millel võivad organismile olla laastavad mõjud
Tegelikkus: E-sigareti sisse- ja väljahingatavast aurust on leitud arvukalt mitmesuguseid aineid. Näiteks raskmetalle, nagu tina ja nikkel, aga ka formaldehüüdi ja atseetaldehüüdi, mis on mõlemad kantserogeenid. Kuna e-sigareti marke on väga palju erinevaid, on toodete koostis väga varieeruv.
Tegelikkus: Uuringute käigus on selgunud, et e-sigarettide tarvitamisel väljahingatav aur võib sisaldada erinevaid aineid, sh nikotiini. Järelikult on ka e-sigareti passiivne suitsetamine ohtlik. Nikotiin on tugev sõltuvust tekitav aine, mis mõjutab arengut ja aitab kaasa vähi tekkele.
Tegelikkus: Tegelikkuses on e-sigarettide tarvitamine kõikides lasteasutustes ning lastega seonduvates asutustes seadusega keelatud. Ka paljud ettevõtted on otsustanud keelata e-sigareti tarvitamise siseruumides.
Nikotiini toimel kujuneb narkootilistele ainetele omane sõltuvus. See on võrdväärne heroiini või kokaiini sõltuvustugevusega.
Nikotiinisõltuvus on tingitud neurobioloogilisest toimest. Peale tubakasuitsu mahvi jõuab nikotiin vereringesse 4 sekundi ja ajju 7 sekundi jooksul. Spetsiifiliste nikotiiniretseptorite vahendusel mõjutab nikotiin meeleolu ja võib toimida aju tasandil kui stimulant või lõõgasti, kuid selle esialgne toime möödub kiiresti. Mõnutunde säilitamise ja ärajäämanähtude vähendamise vajadus sunnib suitsetajat nikotiinidoose uuesti manustama. Nikotiini ärajäämanähtudeks on ärrituvus, nikotiininälg, depressioon, ärevus, meeleolu muutus, tähelepanuvõime langus, unehäireid, suurenenud söögiisu jt. Nähud võivad ilmneda mõne tunni jooksul või varem peale viimast tubakatarvitamist ja kiskuda sõltlase kiiresti uuesti tubakatarvitamisele. Tubakatarvitamise harjumuse kinnistumisega areneb nikotiini suhtes organismil välja füsioloogiline tolerantsus.
Tubakatarvitajat nimetatakse nikotiinist sõltuvaks siis, kui ta tarvitab tubakat regulaarselt, et rahuldada oma tubakanälga ja vaigistada ebameeldivat võõrutussündroomi. Sama hiilivalt kui nikotiinisõltuvus kujuneb välja ka psüühiline sõltuvus, mis omakorda kinnistab tubakatarvitamise harjumust. Tänapäeval räägitaksegi peamiselt tubakasõltuvusest, mõeldes selle all ühtlasi nikotiinisõltuvust. Rahvusvaheline haiguste klassifikatsioon (RHK-10) määratleb tubaka regulaarset tarvitamist kui sõltuvushaigust.
|
OSCAR-2019
|
||
Püüan oma argumendid siis siin lahti seletada, kuigi ma ei ole analüüsimisel just väga tugev inimene.
Kes meist noorena ei oleks mõelnud(unistanud), et mina tahan, et minu mees, või siis naine(meestel) oleks…? Paraku mõnikord lähevad asjad hoopis teisiti ja hakkad koos elama inimesega, kelle käitumine ja elukombed sinu unistustest väga-väga palju erinevad. Või on see inimene selline, kes ei lase sul jääda iseendaks, vaid püüab sind iga hinna eest muuta selliseks, nagu tema tahab. Siinkohal ütlen seda, et mina EI MUUTUNUD kellegi soovi kohaselt selliseks, nagu tema tahtis. Aga võib-olla ei tahtnudki, vaid lihtsalt laskis mul olla siis see, kes ma olin? Samas ei austanud mind sellisena, milline ma olin. Minu süü seisnes selles, et ma omal ajal ei osanud õiget meest valida, vaid “sulasin” igasuguse tähelepanu all ja sealt ei läinud enam kaua, kui olimegi kokku kolinud. Mul on 2 tõsist suhet olnud. Esimene oli mu laste isaga. Abiellusime ja puha, kuid tõelist, kokkuhoidvat pere meist ei saanudki, sest ta lihtsalt ei viitsinud, ega tahtnud parema elu peoole püüda, kui see, millist elu me siis elasime.
Näiteks: Kui ma ütlesin, et lastele on vaja uusi riideid, siis tema ütles, et pole mingeid uusi riideid vaja. Käivad sellega mis on. Ja need mis olid, olid vb. seitsmenda ringi riided. Kui püüdsin selgitada, et lapsed käivad ju koolis ja vaja korralikke riideid, et mitte kaasõpilaste naerualuseks saada, siis naeris ta mu välja ja korkis uue pudeli lahti. Ja see füüsiline vägivald, mida ta minu kallal rakendas. Õnneks laste peal mitte, neile piisas ainult tal kurja pilguga otsavaatamisest. Pealegi otsustas ta, et ei viitsigi tööle minna ja elas minu palgast, mida eriti kauaks ei jätkunud, kuna sel ajal, kui mina tööl olin, viis ta külmkapi sisu naabrite juurde. Nendel oli ka ju laps vaja toita, kuid tööl kumbki ei käinud. Ja kui ma pahandama hakkasin, siis oli too venelannast naabrimutt minu peale vihane. Igatahes see abielu kulmineerus minu pagemisega pealinnast ema juurde, Võru linna, kus ma ei kohanenud mitte kuidagi ja sellest sai alguse minu veel suurem “ämber”, sest tol ajal olin ma veel suhtest huvitatud ja selletõttu sattusin kokku teise, veel agressiivsema meesterahvaga.
Ja see teine mees! See oli omamoodi “frukt”, sest lisaks sellele, et ta oli eneseimetleja, oli ta ka pettur ja, nagu ma hiljem teada sain ka 6 korda kohtulikult karistatud. Peale seda, kui ma ta “saladuse” jälile sain, muutus ta suhtumine hoobilt. Siis ta enam ei püüdnudki head nägu teha, vaid andis rusikatele voli iga asja pärast, mis talle minu juures ei meeldinud. Vot tema suhtumine tõigi mind maa peale ja nüüd ei hakkaks ma iial enam kellegagi koos elama, ega ei tahaks üldse mingit suhet meestega. Sõbrasuhted siia alla ei käi, sest mul on häid meessoost sõpru kogudusest ja üks ka vanadest aegadest, kuid temaga suhtleme ainult siis, kui tänaval kohtume, või fb. kaudu. 😀
Nüüdseks olen juba 6 aastat ilma meesterahva toeta elanud. Ja kui keegi mõtleb mulle hakata ette heitma, et ega siis kellegagi koos ei elata(suhtes ei olda) toe pärast, siis küsiksin vastu, et “mille pärast siis veel?”. Pealegi ei tormata minu vanuses, kus tavaliselt on inimestel juba eelnev elu, oma harjumused, vb. ka säästud jne… suhtesse kellegi sellisega, kes tahab sinu najale elama tulla. Minul igatahes pole kedagi vaja, sest üksi elamine on täielik õndsus ja harmoonia. Ärkad millisena ja millal tahad, oled kasvõi terve päev samades riietes. Teed süüa siis kui tahad ja mida tahad, mitte ei pea hakkama mingit keerulist rooga nikerdama, mida ei oskagi. Ma täna lõunaks praadisin kalapulki ja tegin keefiriga kama ja nüüd, natuke aega tagasi keetsin 2 muna, et seda majoneesiga süüa, ning peale jõin jälle keefiri. Hommikuti joon ainult kanget, musta(suhkruga) kohvi.
Ka sel korral, nagu eelmiselgi aastal, olin jaaniõhtul tütre elukaaslase vanemate juures maal. Tegime grilli, sõime-jõime(mina ainult alkovabu jooke), laulsime akordioni saatel ja istusime poole ööni aias. Minul hakkas külm, seetõttu läksin teistest varem ära tuppa. Rahvast oli päris palju(kõik omad inimesed) ja seetõttu jaotati meid, keda kuhu, magama. Hommikul ärkasin vara, nagu ikka minu puhul kombeks ja lootsin, et keegi viskab mind linna ära. Õnneks leidus meie seltskonnas inimene, kellel oli nagunii vaja linnas käia ja seetõttu sain luksuslikult koduukseni ära. Kirjutasin teises blogis natuke pikemalt ka…
Sellised mõistlikult kulgevad koosviibimised mulle meeldivad, kuid siiski olin tänulik, kui oma koju tagasi jõudsin. Eile oli väga külm ilm ja kuna mul hakkas külm, siis täna tunnen, et kurk on valus. Valusast seljast ma ei räägigi. Kuigi perenaine(mu tütre elukaaslase ema) andis mulle ühe mantli, mille sikutasin selga, siis ikkagi oli mul külm ja seetõttu lõpetasin jaaniõhtu varem, kui ülejäänud täiskasvanud inimesed.
Saun oli ka muidugi köetud, aga sel aastal otsustasin, et ma ei lähe sauna, sest eelmisel aastal käisin ja see saunatamine väsitas veel rohkem.
…elus esimest korda Vastseliina laadal. Hommikul sõitsin bussiga tütre juurde ja sealt edasi autoga Vastseliina poole. Noh, Vastseliinas olen ma varemgi käinud, ainult Vastseliina laada ajal ei ole sinna sattunud. Auto pidime parkima laadaplatsist tükk maad eemale ja sealt laadaplatsini jalgsi kõndima.
Mis laata puutub, siis see oli nii laiali pillutatud ja palju kauplejaid, et loomulikult ei jõudnud me kõike läbi käia. Ma poleks viitsinudki. Vaatasin, kas saan endale retuusid, mida ma tahtsin, aga neid ei juhtunud nägema. Üht-teist ikka ostsime. Peamiselt ostsid noored endale ja Emmale. Mina ostsin prilli-arvutiekraani puhastusvahendi ja tütretütrele ühe lelu, sest ei tahtnud ta emmele ja tädile alla jääda. Söömas käisime ka(mõttetult kallis), aga kuna selle sibamisega läksid kõigil kõhud tühjaks ja mis laat see oleks, kui isegi vabas õhus pakutud sööki ei raatsi endale lubada. Täna oli väga kuum ilm ja loomulikult ostsime seal endale jääjooki ka. Sellega kaasnes muidugi vajadus wc-d külastada. Kuna minu jaoks oli see möödapääsmatu, siis pidin kannatama ära selle leha, mis nendest käimlatest levis. Ma ausaltöeldes öökisin ja üritasin kuidagi hakkama saada. Tütretütar ei läinudki sinna, vaid ütlesin tütrele, et läheme kusagile metsaveerde ja las kükitab seal maha, sest lapsel oli ka pissihäda. Ma vaatasin huvi pärast, et mis seal laadal need Swarovski kõrvarõngad maksavad. Üks proua müüs peaaegu samasuguseid(teistsuguse kinnitusega) kõrvarõngaid 8€ eest, seega Raili küsib ikka naeruväärselt väikest hinda. Arvan, et 1€ võiks ta neile otsa küll panna. Muide, eile ostetud kolmest kõrvarõngapaarist andsin kummalegi tütrele ühe paari. Nii, et mulle endale jäi üks paar Swarovski kõrvarõngaid. Ma ei saa neid veel kõrva panna, sest kui ma käisin oma kõrvaauke “uuendamas”, ütles kõrvaaukude tegija, et vähemalt poolteist kuud peaksin ma neid spetsiaalseid kõrvarõngaid kandma, siis võin alles vahetada.
Laadal oli tegelikult huvitav, kuid väsitav. Aga õnneks ei toimu sellised laadad eriti tihti. Kes teab, äkki minnakse veel Hauka Laadale ka. Seal ei ole ma ka kunagi käinud. Siis saab samal aastal ühtejutti kõik laadad ära külastada ja süda rahul. Tegelikult on mul mõnes mõttes kahju, et tänasele päevale mitu sündmust langes, sest kell 12 oli Võru Kesklinnas “Juhhei” lastekoori kontsert, kuhu ma oleksin tahtnud minna, kuid valisin sedakorda Vastseliina laada.
Kui ma hommikul bussi ootasin, et tütre juurde sõita, oli osa meie koguduse rahvast teistest maakondadest juba linnas ja tervitasid mind. Ütlesin neile, et ma ei tule kontserdile, vaid lähen tütardega Vastseliina laadale.
PS! Pilte me laadal ei teinudki. Vähemalt minust ei ole rohkem pilte, kui ainult see, mis tütar autos tegi.
|
OSCAR-2019
|
||
…Sellised mõtted liiguvad võibolla paljudes peades. Mina ei saa täna öösel magada (täiskuutundlikkus võiks olla see diagnoos) ja mõtted vibreerivad erinevate piltide vahel.
Üks mõttepilt on Rosma kool Põlva lähistel. Raske on seletada, miks see kool mulle nii väga meeldis, olin seal vaid paar tundi, liiga vähe tegelikuks analüüsiks, aga… usun oma tajudesse. See oli üks tasakaalus ja hea keskkonnaga koht, kus lastel on hea õppida. (Ma ei tahaks siin alustada uuesti diskussiooni, et kas waldorf kool on hea või halb. Ütlen näiteks ära, et käisin kord Tartu waldorfkoolis esinemas, õpilastega kohtumas ja pärast ka niisama ringi luusimas ja sellist elamuselaksu ma sealt ei saanud, selle kooli õhu poole mind ei tõmba nii väga tugevalt. Rosmast kirjutan blogis ka veel, kui sinna teist korda külla lähen; ja aitäh kõigile, kes mulle sel teemal meilisid…)
Üks mõttepilt on mu enda kool. Longi Algkool. Seal oli meil kolme klassi peale kokku umbes 30 last, kõik tundsid kõiki. Koolipõlvest on ka kehvemaid mälestusi, aga see väikese kooli hea tunne… seda on isegi raske kirjeldada.
Üha selgem on, et me USAsse niipea tagasi ei koli. Justini raamatu üllatavalt suur edu on selle pigem selgemaks teinud, et peame praegu siin edasi elama ja kirjastama; ja ka väikese pehme kooli leidmine tundub USAs keerulisem. Väikesed koolid on küll olemas ka seal, aga need pole igatahes riiklikud, on väga suurte õppemaksudega, ja me lõpetaksime ilmselt samamoodi miinustes nagu mõned aastad tagasi seal elades…
Suured koolid on seal minu meelest hirmsad. Kõik lapsed eraldi on ju armsad olevused, aga see karjuv kooslus kokku, ja need prügikastidest karjuvad plastpakendid, millega lõppeb seal igapäevane lõunasöögitund… Sooja sööki seal ei saa, see ongi selline snäkiaeg (ja snäkkides karjuvad säilitusained).
Muidugi pole ainult toit ja rühma suurus oluline. Aga tegelikult, seal Põlvamaal Rosma koolis ringi kõndides sain ma aru, et väline keskkond on äärmiselt tähtis. Ja lapsed on algkoolieas vaid kord elus. Inimeseks vormime nad keskkonna abil.
Võibolla on, aga olen seejuures siiras seda tunnistama ja nõus andma oma panuse maailma parandamiseks:) (et liigasuuri klasse oleks vähem ja neid väikseid armsaid haridust andvaid kohti rohkem).
Võibolla on Tartus see koht juba olemas, kuhu me Marta kooli paneks (2011 sügiseks). Ma ei taha hakata siin linnalegende ümber trükkima, see viib mu mõtte laiali. Iga kesklinna kandis asuva kooli kohta on ka negatiivset juttu. Ja mis peamine, ükski neist pole väike armas algkool.
Me arutasime ükspäev Pille Rivesega seda, et kui peaks siis äkki ise asutama Tartusse ühe algkooli… Me oleme oma võimekust igatahes tõestanud Tartu Lastehoiu Seltsi asutamisega :). Seltsi Veski rühm on hea näide koolieelsest ideaalsest kasvukeskkonnast: kümme last, kaks kasvatajat, täiesti looduslikest materjalidest ja sada protsenti ise tehtud mänguasjad, regilaulud-näpumängud. See on ülimalt õige koht 3-6 aastastele. Mis saab edasi meie rühma lastest? Kas nad kohanevad tavalises suures koolis? (seltsis kokku on umbes 60 last praegu, eri rühmades, ja ka mujalt Tartu pealt kokku oleks vist päris parajalt suur nn taimelava – ühe väikese kooli jagu lapsi…)
Kuidas tegelikult käib kooli tegemine, seda me arutasimegi, noh, esialgu siiski mõttemänguna. On vaja, et kohtuksid kolm olulist faktorit: vaimuenergia ehk administratiivne võimekus (ma arvan, et Pille näol on see olemas, ta on meie MTÜ juhina end tõestanud), maja (see tundub ka olemas olevat, isegi kaks varianti on kohe silma hakkamas: üks on Näituse 1 ja teine Vallikraavi 25, esimene neist pole küll aktiivselt turul, aga mõlemad on algkooliks paraja suurusega kenad ja tühjalt seisvad puumajad Toomemäe nõlvadel)… Unistamine on ju endiselt tasuta :).
Kui kool on kokku pandud – leitud head õpetajad ja vastab nõuetele – , siis asub ka riik sellist ettevõtmist toetama. Investeeringutoetusi mingigustest abiprojektidest on vist päris raske saada. Loodaval MTÜl oleks ju vaja see koolimaja kas osta või pikaajalisele üürile võtta, teha remont, osta inventar… ja hakata õpetajatele palka maksma. Õppemaks sellisesse kohta tuleks muidugi ka, ja lõppkokkuvõttes peaks MTÜ nulli tulema…
(Minu juhe hakkas muide selle koha peal totaalselt kokku jooksma, kui ma mõtlesin, et kas ja miks ei saa tavalised inimesed riiklikku kooli asutada? Lastehoiuseltsi loomisega ei saa kooli loomist muidugi päris võrrelda. Kui lastehoidude võrgustikku tehes oleme teinud vabatahtlikuna linna tööd ja meil lihtsalt ei olnud muid lasteaiakohtasid, siis koolikohti on ju küll ja küll. Olgu siis 36 õpilast klassis, aga need kohad on meie lastele olemas. Seega on tegu elitarismiga ja peame selle eest ise maksma?
Teisest küljest, kui unistada veel, kas poleks tore, kui olekski võimalik ise koole luua riikliku toe abil, inimeste initsitatiivi saaks rakendada ja suunata ja aidata… Ja maksaksime ju sellist kooli tehes nagunii, ka rahas – aga kui palju, on küsimus, ja ka korraldusenergia on tegelikult oluline väärtus, mis siis, kui seda rahas ei saa mõõta.
Seega, postitise tegelik tagamõte: kas on Tartus mõni selline inimene, kelles on kas vaimu- või rahaenergiat, või ka näiteks projektikirjutamise energiat – ja kellel ilmselt on peagi kooli minevad lapsed, sest olgem ausad, liigutama paneb enamasti ikka vajadus oma lastele hea keskkond tekitada… Kui teie teate seda inimest, siis juhatage ta meie juurde :).
Sellised on siis tänaöised mõttemängud. Ma ei ütle, et see saab teoks. Äkki me hoopis kolime Rosmale, selle lasteaia-kooli juurde, millesse mina usun?
Samas, Tartu on Tartu. Parajalt suur ja parajalt väike ja siin Toomemäe nõlval on meie kirjastus ka. Tartusse sobiks küll üks mõnus väike kool juurde. Ma ei räägigi siin sellest, et kas see peaks olema waldorf või tavaline kool (võibolla kombinatsioon?), see kõik on nüüd lihtsalt õhku visatud ja vaatame, kas kosmilised vibratsioonid vastavad :).
Tartu lähedal on üks väga kodune algkool – Unipiha Algkool väikese järvekese kaldal. Olen käinud seal koolitöö organiseerimist vaatamas. Töötavad sel oma ala tõelised fanaatikud Eha Jakobson ja tema abikaasa Lembit Jakobson. Seal on õppinud ka Tartu linna lapsi, kelle vanemad on leidnud, kombinaatkoolid pole nende laste jaoks.
Ise töötan ka väikeses maakoolis (60 õpilast). Meil on väga ilus ümbrus, väga positiivne õhkkond ja mingi seletamatu positiivne aura. Aga sellest on vähe – igal aastal “närime küüsi”, kas kool saab uuel õppeaastal jätkata või mitte.
Kurjad keeled pole TERA kohta veel atmosfääri kohta rääkinudki, aga see rahastamine ja linna abi (TERA kuulub Neinar Selile), selle kohta on küll juba küllalt kuuldud…
On, muide, üks hea ütlus tekkinud. “Tartu keskerakond on reformierakond”. Võibolla peaksime reformi astuma, siis saaks küll Tartusse oma väikese kooli teha? 🙂
Tinz, arutame siis privaatseansi ajal :). Muide, mul läks meeles ära raamatud anda hommikul kaasa, aga õhtuks on olemas! /Tinzi ja minu lapsed käivad koos selles unistuste hoius Veski tänaval Toomemäe nõlval…/
TERA muidugi ei tekkinud tühja koha peale, seal oli kool kui selline enne olemas. Aga põhimõtteliselt olen ma sellise asja toetaja. Muidugi mõista olen ma ka ise väikeses koolis käinud ja elanud oma koolilapse-elu umbes samasuguses keskkonnas, aga minu jaoks on see jäänud kõik justkui teise ellu. Ja elu oligi siis teine, me ei saa seda enam tagasi.
Ahjaa, ütlus reformi ja keskerakonna kohta pole üldse mitte hea, mis selles head on?! Ja ma paljude asjade osas vaidleksin kõvasti vastu, olles lasteaia-poliitikas teiega igati nõus. Ja ma ei taha nõus olla sellega, et kooli/lasteaia asutamine ja pidamine on poliitiline asi. Lollus.
Ja samamoodi nagu sa tunnistad, et soovis oma last mitte kombinaati panna võib olla märk elitaarsusest, tunnistan ma kergendust, et ma oma suure lapse tõttu enam otseselt selle pärast muretsema ei pea.
Muidugi pole selles midagi head, kui Tartu on reformierakonnaga seotud ärimeeste bütsantsiriik. Ma mõtlen, et ütlus ise on tabav.
Täiesti konkeetselt – praegu on tehtud seadus linnavalitsejate poolt nii, et TERAKE saab suure toetuse lapse kohta, samas kui reformaritega mitte seotud Väike Pauliine jääb sellest ilma. Anni Mängumaa (samuti reformiga seotud) on saanud palju toetust. Ja katoliku kool sai ka, aga tean, et see tuli neile väga raskelt, taheti maha tõmmata ja oligi vahepeal tõmmatud, kui volikoguliikmest kooli hoolekogu esindaja (Rahvaliit) haigevoodis oli.
Niisuguseid jutte kuulates tekib küll tunne, et igasugune ettevõtlikkus tuleb välja siin linnas siis, kui oled õige partei liige. Lastehoiu Seltsile on olnud need kaks aastat rasked, meie pole olnud õige partei liikmed ja meid minu meelest ei ole piisavalt toetatud. Kas pead seda õigeks, et meie Veski rühm on 2500 krooni pluss toit, samas kui TERAKEses on 870 krooni pluss toit… ja neid toetab linn palju rohkem. Mitmes muus omavalitsuses on need asjad õiglasemalt lahendatud (näiteks Luunjas, kui kõige lähemale vaadata).
Kui tahad, meili, võib ju vahel sel teemal ka KUKUsse mingi saatelõigu teha. Meil on plaanis pearahade teemal koguda kiirelt allkirjasid. Linna uus eelarve kinnitatakse nov lõpus.
Igas Ühiskonnas on võrdsed ja veel võrdsemad, samuti nagu inimesed on erinevad. Juba Lenin ütles, et kaadrid otsutavad kõik. Kui on koos administratiivselt võimekad inimesed kelle motivatsioon on kõrge ning väärtushinnangud sobivad siis kindlasti on kõik võimalik. Aga kindlasti ei saa Te mööda rahast. Olen elus kokkupuutunud huvikooli pidamisega ning kuna mu lapsed käivad erakoolis tean, et kui pole kõrval rahakaid sponsoreid on väga raske välja tulla. tekib vastuolu: Head õpetajad tahavad saada väärilist tasu, lapsevanematel kord aastas käib ikkagi peal hoog, et miks mina pean maksma niipalju kui riigikoolides pakutav tuleks kätte tasuta. Tean, et näiteks ka Roccal al Mare Koolis maksab Hannes Tammjärv igal õppeaastal päris suure summa raha juurde, kuigi ka õppemaks pole Eesti mõistes väga väike. Kas Te olete selleks valmis, et oma isiklikust rahast on vaja vähemalt paarsada tuhat raha juurde panna, et katta näiteks õppemaksude hilinemisest tekkivaid auke? Lisaks peate arvestama, et õppeaasta kestab 9 kuud aga inimesed kes Sinu juures töötavad tahavad saada oma töötasu iga kuu.
Jaa, Mia, tänan reaalsuselaksu eest :). Tõesti suur tänu. Minu jaoks oligi see küsimus, et kas näiteks RAM-kool on nullis. Järelikult siis ei ole.
Kirjutasin pika jutu enne, aga üks asi, millega vahel emad, kelledel lapsed on koolieelikud arvestada vist ei oska: Enda pealt näide, mul oli äärmiselt sokeeriv kui minu kõige suurem laps koolilapsena järsku iseseisvus- enam polnud minu arvamus see absoluutne tõde, tekkisid uued autoriteedid sõprade näol, kelledega meie maailma vaated enam ei pruukinud ühtida. Samas nüüd täiskasvanud lapsega suheldes näen kui palju ta tegelikult koduseid väärtushinnanguid kaasa on võtnud, mitte neid sõprade omi. Teise lapsega läks meil see 7 aastase etapp juba tunduvalt lihtsamalt. Minu jutu point: võib olla ei maksa selle koolivaliku pärast nii muretseda, sõprade roll ja keskkond on oluline aga kodu mõju on pikas perspektiivis siiski kõige tugevam. Ärge kartke neid saata kooli, põhiline, et poleks vägivalda ,igasugused suhted on rollimängud, mis valmistavad meie lapsi ette iseseisvaks eluks maailmas kus vanemate roll jääb nende kasvades järjest väiksemaks. See on elu loomulik kulg.
Just enne Facebookis lugesin kurtmist, kus palju lapsevanemaid osales: et nende lastel olevat mingisugune reklaamidest tulnud plastvidinadet vaimustus ja et kõigil sõpradel ka on ja lasteaeda veetakse kaasa jne. Ma polnud sellest kuulnudki! Telekat me ei vaata, reklaame ei näe, sõpradel selliseid asju pole ja lasteaias on ka selline omaette ökohõngu maailm. Ma ei mõelnud enne, et mu laps elab mingis kommertsivabas kookonis, aga veidi üldistades saab nii öelda. Ja tõesti, mulle meeldiks, kui see nii jätkuks veel mõnda aega…
Epp, kas Sa ei arva, et kui Sa iga hinnaga üritad mingit asja vältida siis võib juhtuda sama, mis inimestega, keda hoitakse bakterivabades tingimustes. Välja minnes ei tule nende immuunsüsteem toime võitlemisega väliskeskkonna kahjulike mõjudega. Sina jääd ikkagi laste maailmavaate kujundajaks, aga ära alahinda oma laste võimet iseseisvalt jõuda Sinuga samadele põhimõtetele. Ning mina näen küll, et need asjade vaimustused mööduvad väga kergelt kui lapsed saavad kodust piisavalt tähelepanu. Me ju endile ei keela väikeseid rõõme. Kas iga huulepulk või kaelaehe mille oled ostnud on Sulle tingimata vajalik? Mulle küll pole, aga ostan ikka . Mis puudutab mänguasju, minu pedagoogist ämm, juhtis aastaid tagasi minu tähelepanu sellele, et tegelikult lapsed ei taha mängida kui mänguasju on liiga palju, nad lihtsalt ei käi nendest üle, ning lapsed tunnevad ennast tunduvalt paremalt ning mängivad rohkem kui asju on vähem. Meie peres on saanud lapsed mänguasju jõuludeks ja sünnipäevadeks, lisaks 1 asi reisilt, või kui vanemad tulevad reisilt. Kuna see aastaid on nii, siis pole tulnud neile pähegi et vahepeal peaks mänguasju juurde saama. Väiksemale ostan aeg ajalt juurde Pet Shop loomi ning ta on sellega väga rahul. Ostlemiskirge käime rahuldamas raamatupoodides millest on kujunenud iganädalased rituaalid.
Neid plastmänguasju ma küll ei ole üritanud iga hinna eest vältida, me lihtsalt ei teadnudki nende olemasolust :). Just nimelt, elu peab olema positiivne programm, mitte negatiivne programm, millegi vastu olek…
Kõigepealt tuleks ilmselt leida kamp inimesi, kes selle oma missiooniks võtaks ning koos paika panna kontseptsioon.
Seejärel tuleks leida mõni missioonitundega ärimees/mehed, kes oleks nõus asja toetama. Või siis mõni organisatsioon.
Kui on olemas hoone ja finantsid siis saab hakata looma ülejäänut- paberimajandus, dokumendid, taotlused.
Kui kool juba teoreetiliselt või siis ka juba praktiliselt toimima saab, siis on võimalus ilmselt ka riigilt/linnalt toetust saada
New Yorgi koolides on lõunal soe söök – jah, pole ‘jahusousti kardulaga’, sest sellist asja siin lihtsalt ei sööda, kuid on teistsugused ja väga maitsvad menüüd (ja näiteks hamburger on menüüs vaid korra kuus). iga päev kaks valikut ja kindlasti juurikad ka. puuvili magustoiduks. taimetoitlasele lihavaba variant.
NY on laste koolitoidus keelatud sälitusained ja transrasvad. krõpsu, värvitud mahla, kommi, jne muud rämpsu pole lastel lubatud kooli kaasa võtta, rääkimata, et seda seal serveeritakse.
minu poja klassis on 21 õpilast, 1 õpetaja ja 2 abiõpetajat. st siis 1 õpetaja 7 lapse kohta. õpetajad on väga professionaalsed ja iga lapse saab vajadusel personaalset õpet, anonüümsusest on asi kaugel.
koolikiusamist ei esine – konfliktid lahendatakse juba eos läbirääkimiste teel, kommunikatsioon kodu-kool töötab igapäevaselt. igast väiksemastki juhtumist saab vanem teada samal päeval.
Kärt, ma sain selle info Long Islandil Setauketis asuvast koolist, kus Marta eelmisel sügisel september kuni november aega pre-K klassis käis. Sealne söögisaal oli just selline (seal sai lapsed pärastlõunal kätte, nii et nägin): plastkarpide hunnik, jah, see oli muidugi plasti recycling prügikast, aga ikkagi,
…ja kõrval oli külmkapp, kust sai süüa osta (raha sisse pannes), joogiks müüdi high fructose corn syrupit täis asju ja söögid olid ka kahtlased, nt see tavaline Goldfish küpsis. (sina ju kasutad mahetoidu alternatiivi, ma mäletan :).
Transrasvadega on NY osariigis ja üsna hästi (restoranides on 100% keelatud, päris bänni kõigi toodete puhul vist siiski pole, nii nhagu Californias on?). Samas säilitusaineid on USAs ja New Yorgis küll, ei saa öelda, et ei oleks. Ja seesama maisisiirup on kahjulik.
Seal Marta koolis, lisaks sellele, et kohapeal sai osta, võisid lastel lõunasnäkid kodust kaasas olla. Kindlasti seal teadlikud vanemad ka teevad normaalsed söögid kaasa. Aga ikkagi ma eelistan sooja kohapeal tehtud toitu…
Ma kirjeldasin jah ühte lapikest elevandist. Tegelikult, ma usun küll et seal Manhattanil Upper West Side’is on riigikoolid ka head. Ja ka see Marta kool oli väga heal tasemel kooliringkonna kool… Lihtsalt minu tunne oli selline – äraehmatav. Sealne ühekordsete nõude ja pakendite rohkus läheb meelest ära, kui Tartus elan, ja teeb iga kord uuesti haiget, kui sinna lähen. Need plastnõud on muidugi Manhattanil ka.
Kui me kunagi väga rikkaks saame, siis koliks tagasi küll USAsse, unistustes elaksin küll seal, nimelt Upper West Side’is (mitte Long islandil!). Tegelikult ma ei taha ju vastandada USAt ja Eestit. Lihtsalt üritan siin oma teed leida…
Mina ei põeks niiväga selle lapse “vati sees hoidmise” pärast. Oluline on, et lapsel oleks teadlikud vanemad, kes oskavad teda teavitada ühiskonna pahukülgedest jms.
Ja kui oleks rohkem selliseid hoiurühmi ja koole, kus on sõbralik ning inimliku ja missiooniga õhkkond, siis me ei peakski muretsema niipalju, et meie laps astub võõrasse või vaenulikku keskkonda pärast kooli lõpetamist. Kusagilt peab ju alustama, et muuta seda veidi käest ära lastud ühiskonda, kus on üha vähem ruumi isiksusele ja inimlikkusele. Ja selliseid aktiivseid ning kaasarääkijaid vanemaid oleks rohkem vaja, kes sellest “minnalaskmise” mentaliteedist, välja astuks.
minu meelest on teil hea mõte! (elitaristlik on see küll, eks ole, pigem peaks püüdma süsteemi muuta, ehk siis, et vähem lapsi klassidesse!)
Eestis ju mitmeid erakoole, tasub ehk nende kogemusest uurida? Vaadata ehk kohtadesse kus kooliloomine ja toetamine ei ole niivõrd seotud kohalike poliitikute suvast.
Abi minust ei ole kooli loomisel, kui vaid see, et oma lapse Tartus elades paneksin küll sellisesse kooli. Sellisest väikese kooli loomisest, kusagil Tartu lähedal (pigem maal, mitte linnas) unistasime juba ülikooli ajal, lapsi polnud siis meil küll kellelgil. Kuigi võrreldes Tallinnaga ei ole ju olukord Tartus üldse nii hull, toredaid koole jagub. Igatahes jõudu! sest see, mis te juba seltsiga teinud olete, on väga kiiduväärne!
20+ koolis töötand inimesena soovitaks – praegu on üldiselt algklassid väiksemad (lapsi ju vähem), kõigepealt võiks vaadata, mis kodu ligidal toimub. Algklass on väga ka klassijuhataja nägu (ja seda, kuidas lapsele stiil sobib). Kui ma saaks otsast alata oma tütrega, alustaks ikkagi riigikoolis ja KUI on näha, et ei sobi, vaataks, mis valikud veel on. Väga palju sõltub õpetajast.
Mis ajast TERA Selile kuulub? Selle kooli asutasid lapsevanemad omal algatusel paari aasta eest, siis, kui Meerits ja muud härrad ärimehged alt ära hüppasid ja Audentese Tartu kooli kinni otsustasid panna, Et head kooli – seda see tõesti oli, minu laps jõudis just veel lõpetada enne kinnipanekut – mitte raisku lasta minna, võttis osa õpetajaid ja lapsevanemaid asja ette ja asutati uus kool. Selist polnud siis küll lõhnagi. Millal tema siis pumba juurde pääses?
MTÜ Tartu Erahariduse Edendamise Selts (TEHES) loodi veebruaris 2007 eesmärgiga luua senise Audentese Erakooli Tartu filiaali sulgemisotsuse järel uus põhikool. MTÜ asutajaliikmed on: Kaie Kubri, Thea Simmerman, Liina Vaher, Heldi Maidra, Valter Teppan ja Andrus Kuusmann.
MTÜ juhatusse kuuluvad Liina Vaher, Heldi Maidra, Valter Teppan ja Andrus Kuusmann. Nende volitused kestavad 15. oktoobrini 2012.
Tegelikult TERAKEse kohta räägiti mulle, et see on Seli äriprojekt (ja on saanud linnalt investeeringutoetusi ja igakuist suurt pearaha). Ma panin selle TERAga ühtekokku.
Ise ka eile vaatasin seda TERA kodulehte ja mõtlesin, et see on ju MTÜ, magu meiegi, mõtlesin ka seda, et tahaks sinna vaatama minna.
Erakooli rajamise juures on tänases Eestis kõige suurem häda vist see, et kipub lõpuks minema liialt kulukaks. Või täpsemalt öeldes: niivõrd palju kulukamaks linnakoolist, et vanemad ei saa/taha last panna sinna. Kooli headus sõltub õpetajatest ja õpetajad tahavad saada head palka. Ja nii edasi. See pool on varem juba välja toodud.
Mis Seli ja TEHESe seostesse puutub, siis see tuli mulle ka üllatusena, tal ei tohiks ühtegi isiklikku huvi isegi mitte sellega olla, kuivõrd ta oma lapsed seal ei käi. Ja algatasid kooli just lapsevanemad. Kinnisvara siis? Aga nende kogemustest võiks ju õppida, erinevalt minust teavad nad hästi, mida kooli pidamine tähendab.
Ma mõtlen ka, et Tartu koolid ei ole nii hullud küll, et Marta sinna panemine teda oluliselt kahjustaks. Ma saan aru sinu pointist ka, imeliselt, aga siiski, näib tõesti natuke vati sees hoidmise soovina. Ma ei mäleta, et meil kodus oleks probleemi mõnest plastmassvidinast või muust taolisest mõttetusest tekkinud. Ehk siis halvad asjad ei pruugi alati külge hakata. Sinu kodus küll ei hakka, olen täitsa kindel.
Ma Ameerika koolide kohta ei tea, aga vaikselt imestasin küll, et seal on ju nii palju lapsevanemaid, kas nad kõik saavad olla ükskõiksed oma laste tervise suhtes? Näib ebatõenäoline. See eelmise sügise ehmatus oli sul ehk osa üldisest kultuurishokist. Ja võibolla väike kivi ka ämma kapsaaeda.
Mind hämmastab see värk ikka üha enam … Lood väikse erakooli ja siis Marta ei satu vaimustusse kommertsasjadest? Plastmassmänguasjadest? Ta ju kasvab ja areneb ja ta oskab ise ka infot otsida. Ja Marta tundub täpselt sellist tüüpi, et see pidev vältimine viskab tal ühel hetkel väga karmilt üle ja siis oled sa hädas kohutavalt raske puberteediga. Ma pean ausalt tunnistama, et ma absoluutselt ei mõista seda värki praegu… Ettekujutust, et kool nii tohutult palju loeb lapse elus. Sa võid ta panna omaloodud erakooli, ega sa sellega ju garanteeri, et tal ei teki kooliväliseid sõpru, kes käivad suures koolis, mängivad oma plastmassmänguasjadega ja söövad krõpse. Sul pole võimalik vältida seda, kui sa teda päris toas kinni hoida ei kavatse. Ja minu meelest on lapse suhtes natuke ebaaus ka püüda tema maailma nii kitsana hoida.
Kooliminek on alati suur asi. Koolivalimise juures on häda selles, et me ei tea ju, kuidas see välja kukub, et kas ka lapsel on seal ka hea olla. Noja, kui variandid laual ikka p-ä-r-i-s-e-l-t ei sobi, siis tahadki ise teha. Väga loogiline. Meie näiteks tahtsime, et kool oleks vana ja traditsioonidega ning vaba elitaarsuse painest. Eks ma mõtlesin, et ehk on ka siis lastele hea koht, sest ei saa ju olla, et sadu aastakäike inimesi on sealt välja kukkunud täielike tolvanite ja hingelt muserdunutena. Juhtus hea valik olema.
just, Luize ja Ruth – kipub kulukaks ja ette ei tea, kas sobib. Tean konkreetselt tüdrukut, kelle vanemad usklikud ja ei tahtnud teda kooli panna (et koduõpe siis), aga lõpuks ikka tuli ja oli eriti seltsiv ja edukas laps, koorid-olümpiaadid jms.
aga mis koolijuhatajale palgaks pakutakse? ühtegi ettevõtmist ei hakata plaanima, kui sealt tulu ei loodeta. Ja olgugi MTÜ, palgad juhatusele ja juhatajale võid määrata nagu jumal juhatab. Peaasi, et lõpuks aruandlus nulli jookseks raamatupidamise poole pealt vaadatuna.Ja kooliskäimise tasu lapsele on ju ka täiesti vabalt valitav.
Appikene, kui täpselt Anna oskab kirjeldada seda, mida ka ise Epule öelda tahtsin!!!See kõik võibki nii lõppeda ja siis on hilja kahetseda, et tahtsid erilist keskkonda luua.
Täna arvan, et ma ikkagi ei usu selle kooli tegemise võimalikkusesse. Aga võibolla olen ka lihtsalt väsinud.
Vaat, elu peaks olema positiivne programm. Ma saan sellest aru nii, et peab olema tugev ja mõnus oma liin, mida ajada. Meie näiteks käime nüüd perega õhtuti lähedal basseinis ujumas, ei vaata telekat. Marta on väga õnnelik ja rahul selles waldorf-lasteaias ja ta ei teagi neist plastjublakatest. Kas see on vati sees hoidmine. Minu meelest ei ole. Võibolla just telekas ja plastvidinad on vatt?
Samas on alles ka see teine liin, mida esindab Justini ema ja kust kindlasti tuleb uus sisend meie pereelusse jõuluvana pakkide näol (loe: mõlemale lapsele kaks uut Barbit vms). Ainus võimalus mulle ongi positiivset ja mõnusat alternatiivi pakkuda. Nii et siin ei ole tegu otseselt keelamisega, nagu arvasid, Anna. Tõesti ei ole.
Jah, USAt ja eestit ei maksa vastandada ja oma tee ja tasakaalu leidmine on oluline. See on hea ja kasulik tarkus.
Ma mõtlen selle kooliasja juures, et sulle, Epp, ei tehtud ju ka mingit ekstrakooli ega loodud eritingimusi – ja ometi kasvasid sa kõige ümbritseva sees just selliste arusaamade-tõekspidamistega inimeseks, nagu sa praegu oled.
Bakugan ongi ju poiste mänguasi :). Ja pole millegi poolest hullem kui barbied, mis ju ka pole hullud :). Kui mänguasja seisukohast vaadata. Keskkonnakoormus on teine asi.
Minu jaoks ei ole lapsele ohtlikud ei barbid ega bakuganid. Vaid igasugu kõrvalekalded ja äärmused. Minu meelest on ok kui laps mängib natuke bakuganiga, siis loeb, siis läheb trenni ja pärast väsind peaga vaatab veits telekat. Normaalne. Kui lapse elu on tasakaalustatud, siis ei teki selliseid kinnisideid – et ainult ja ainult bakugan, või telekas või arvuti.
Ja kriitiline silm maailmasuhtes areneb ikka ainult selles samas maailmas, kus on ka laiduväärset. Ideaalsed tingimused teevad mind alati ettevaatlikuks. Kusagilt tuleb see konflikti kogemus ja ka saada.
olen pikka aega tahtnud küsida, et kuidas sind, Epp, on kasvatatud, et oled nii tegus ja aval ja samas sugugi mitte enesekeskne?
millegipärast ei ole pähe tulnud küsida sinu läbitud koolide kohta. kuigi kindlasti on keskkonnal ja öpetajatel oma möju. rohkem nagu huvitaks, mida tegid vöi jätsid tegemata sinu vanemad ja muud lähedased. tegelikult ka.
olen siin blogis alles uustulnuk. Olen lugenud siin paari waldorf-teemalist postitust ja tekkis loomulikult tahtmine sõna sekka öelda. Ikka ärritab küll, kuna tundub, et paljud räägivad siin oma eelarvamustest, seda mida kuskil linna peal on räägitud.
Nimelt, olen kogu oma põhihariduse omandanud Waldorfgümnaasiumis. Gümnaasiumiosa käisin tavakoolis. Peamine põhjus selleks oli raha.
Kõige pealt oma kogemused 9 aastast waldorfkoolis. Lugesin siin, et keegi oli väitnud, et kui Martal pole mingeid probbleeme suhtlemise ja üldse vaimse tervisega, siis pole ju mõtet teda Waldorfisse panna. No tõesti. Meil klassis ja üldse koolis olid kõik nö normaalsed lapsed. Täpselt nagu tavakooliski, oli ka siin igasuguseid: julgeid ja aramaid, jutukaid ja vaiksemaid.Waldorfkool ei ole mõeldud erivajadustega lastele. Pigem neile, kelle vanemad teavad ja toetavad steiner-pedagoogikat. Mulle näiteks ei meeldi see, et kuskil 7. klassis pannakse oma võsukesed waldorfisse, sest tavakoolis tekkisid neil probleemid ja ei saadud hakkama. probleemne laps ei mõju ka teistele lastele hästi, aga õnneks enam nii suvalt ei võeta uusi õpilasi kooli vastu, enne vaadatakse, kuidas ta kaasõpilastega võiks sobida. Siis keegi väitis ka, nagu waldorfis õppimisega kaasneb kitsam silmaring, kuna nad ei saa seda õiget elu tunda. see pole minu arvates üldse põhjendatud. Waldorfis ma ju just näen, et saab ka teistmoodi. tavakoolis õpivad kõik kogu aeg ühtemoodi. Ega me seal waldorfis ei ole ju muust maailmast eraldatud. Teame ju et on olemas tavakoolid, eks ole meil ju tõesti ka sõpru tesitest koolidest. täpselt samamoodi käime ju trennides, ringides, puutume igapäevaeluga kas või hambaarsti juures käieski kokku. See, kui tikutopsi sees laps elab, sõltub siinkohal juba vanemast. Ja samamoodi võib ju ka tavakooli laps elada, kes kõnnib paar meetrit oma kodust kooli ja siis pärast seda kohe koju.
Klass mulle väga meeldis, me kõik saime omavahel hästi läbi ja korraldame kokkusaamisi ka siiamaani. Näiteks ma mäletan et kui mõne oma sõbraga linnas jalutasin ja too mainis, et oi mu klassiklaaslane on seal, siis mulle jäi arusaamatuks, kuidas nad nii suvalt üksteisest mööda kõndisid, nagu ei tunnekski üksteist. Tavakooli minnes, sain aru sellest. seal on õpilased kampades ja kõik omavahel ei suhtlegi.
Õppimisega on nii, et Waldorfis on jah nats vähem seda tuupimist ja materjali, mida õppida. Tavakoolist pärit sõpradelt võis kuulda pidevalt, kuidas nad poole ööni õpivad. meil sellist stressamist ei olnud. ja tänu sellele ka mingit asjade pähe tuupimist.Kui ma õpin, jätan asju seostega meelde ja üritan ikka aru saada, mitte ei aja seda tuimalt pähe. Tüdrukud käisid seal puidutöö tunnis ja poisid kudusid meiega käsitöötunnis sokke.kunstilisi aineid sela ikka oli. Mis ongi waldorfi üks erinevus.
gümnaasiumisse läksin tavakooli ja ausõna mitte mingeid hakkamasaamisprobleeme ei tekkinud. mitte mingeid suvetöid ja klassis olin ka pigem paremate seas. ei jäänud ma Waldorfis lolliks küll mitte. Pigem ikka mõtlesin seal oma peaga, mitte õpetaja omaga. Tavakoolis ajaski närvi see, kuidas õpetajad seal pidevalt rääkisid: te peate õppima, te peate saama häid hindeid.Et ma õpin mingite numbrite jaoks? mitte enda jaoks? et mingi number näitab minu väärtust?
Mu tekst on siin pikale läinud, kuigi eks ole muudki, mida öelda tahaks. Praegu käin ülikoolis ja pole ka seal mingeid probleeme. Waldorf-haridusega olen ma väga rahul ja paneks ka oma lapsed sinna.
See ongi nii, et heade eeldustega arukas noor inimene saab oma hariduse igal pool kätte, Nukram lugu on konkreetselt Tartus mu meelest see, kui mitmendat põlve haritlaste peres pandi laps waldorfkooli, lõpetas seal gümnaasiumi – ei mingeid erihuvisid, ei soovi edasi õppida, mitte midagi. Suguvõsale on inimese lihttööliseks mineks üllatav ja sugugi mitte ootuspärane asjade käik, nii on leitud, et viga oli waldorfkoolis. Ei saa paraku kunagi teada, kuidas oleks läinud siis, kui ta oleks käinud samas eliitkoolis, kus käisid ta vanemad ja vanavanemad. Aga kuuldus, et waldorf pole ikka õige asi, nende tutvusringkonnas nt levib. Eestis see waldorfkoolide värk tegelikult tundub kuidagi kunstlik ja punnitatud, ongi nii, et üks arvab, et see on probleemsetele lastele ja teine jäle tahab oma tavalapsele mingit eriti loomulikku ja elulähedast keskkonda saada. Nii nad seal kokku saavad. Aga mul on tuttav soomes waldorfkoolis õpetaja, neil läheb see asi kuidagi palju loomulikumalt,
mu vanemad lapsed on käinud mõlemad tavakoolis ja kui räägid nendega koolist siis koondsõna on vastik
Rosma tundus tõesti hea koht. Võibolla just sedasi “kukub loomulikult välja”, naggu 20:25 Anonüümne Soome waldofrkooli kogemuse kohta ütleb.
Ma sain kirja teel ka kogemusi waldorfkoolidest, aitäh teile ka. Ja pärast uut Rosmal käiku ma tahan arutada, blogis ka kirjutada, veel neil teemadel. See puudutabki ka mu enda lapsepõlve (klaara küsis, miks ma selline olen :), igaüks on omamoodi ja sajal erineval põhjusel). Aga ma arvan, et väike kool haridustee alguseks oli mulle küll hea.
1992. aastal Manchesteris õppides ostsin õpiku ‘Environmental geology’ ja hakkasin 1993. aastal Tartu Ülikoolis keskkonnageoloogiat õpetama. Toona äratas kõige rohkem kahinat foto, kus plastist ja metallist tühi taara oli paisatud prügimäele. Meil oli siis veel aeg, kus paljudes kodudes tühjad välismaised õllepurgid ehtisid elutubade riiuleid, see oli mõnes mõttes seisuse tunnuseks (mul on sidemed maailmaga). 20 aasta jooksul oleme Eestis täielikult loonud samasuguse maailma, mida nõukogude-ajal Soome televisioonist nägime – millest unistati. Meil ajasid toona telereklaamide banaanid ja liha suu vett jooksma, rääkimata uhketest autodest. Paraku ei saanud praktiliselt mitte keegi aru, mis sellise unistuste ühiskonna puudused on. Ühtlustumine läks isevoolu. Nüüd siis püüame hakata välja kujunenud tarbijamentaliteeti uuesti muutma. Aga meil ei ole enam üheseid lahendusi, kõik on omavahel seotud. Ega plastmass pole ju iseenesest halb. Ma ei suuda ettegi kujutada, kui palju kahju oleks tekitatud keskkonnale näiteks metallide tootmise kaudu, kui poleks suudetud leida asendusmaterjalid erinevate plastmasside ja plastikute näol. Probleem on hoopis selles, et plastmassist asjade hind on liiga madal – siin teeb turumajandus keskkonnale ja inimkonnale karuteene. Oletame näiteks, et keegi tooks turule mugava auto, mis maksab uhiuuena 1000 krooni, vähem kui jalgratas. Kuidas see võimalik on, pole oluline. Kas keegi veel sõidaks rongi või bussiga? Missugused ummikud tekiksid! Ilmselt ka kütuse hind hüppaks lakke, aga see selleks. Mis oleks lahendus? Ilmselt mitte kõigi autode keelustamine. Viidi läbi uuring, mis on keskkonnale parem – klaastaara taaskasutamine või ühekordne kasutamine. Kui liideti kokku taaskasutuse keskkonnamõjud, näiteks vajadus kõik puhtaks pesta, oli tulemuseks, et taaskasutuse mõjud võivad olla palju olulisemad. Me võime endale luua oma väikese ökomaailma, see on selge – paneme paika printsiibid ja elame nende järgi. Ja tunneme, et meie teeme asju õigesti ja need teised – valdav enamik – teevad kõike valesti. Aga mida see muudab? Päikese kustumiseni on 5 miljardit aastat. Siiski arvatakse, et 500 miljoni aasta pärast pole Maal elu enam võimalik, sest enne kustumist Päike intensiivistub. Seega mingisugune elu kestab Maal veel 500 miljonit aastat. Kui kaua inimeste populatsioon vastu peab – on teine küsimus. Ökoloogilise jalajälje kontseptsioon pole üldse mitte paha, probleemiks on see, et sellest rääkides ei saa valimistel (veel?) piisavalt palju hääli. Nii kaua, kui puhas vesi ja puhas õhk on tasuta, viib isevoolu kulgev turumajandus meid krahhi suunas. Kui puhas vesi ja puhas õhk lähevad hinda, on juba liiga hilja. Mis puutub kooli, siis minu arvates on kõigepealt vaja ideed, mida ja kuidas õpetatakse – ja alles siis saab rääkida rahast ja majast. Võimalik on kokku siduda parim tavakoolidest (näiteks tase – see ei sõltu mitte tuupimistundidest, vaid õpetajate kvaliteedist ja pühendumusest), waldorfpedagoogikast (paljud nende mängulised õppemeetodid on väga head, lisaks on õpilane rohkem isiksus) ning lisada sinna rohelise eluviisi elemente, kui vähegi õnnestub üksmeelele jõuda, kustkohast jooksevad selle piirid. Minu arvates aga ei tohi õpetus olla selline, et kõik on must või valge, äärmisel juhul hall. Tuleb rääkida, mida erinevad koolkonnad ja grupid asjadest arvavad. Noored on piisavalt nutikad, et jõuda oma arvamuse tekkeni. Õppetöös kõige edasiviivam jõud on tekitada julgust ja võimet ka vastu vaielda. See aga on koolides sageli välistatud, sest õpetaja saavutab oma autoriteedi mitte oma teadmiste, vaid distsipliini kaudu.
Oh elukest, eks nii ońgi, et kellele mis. Kui Marju siin kirjutab, et tema tavakoolis käinud lastele on koondsõna kooli kohta “vastik”, siis minu kaks last on ka tavakoolid lõpetanud ja meenutavad siiani oma kooliaega särasilmil. Tohutult palju igasuguseid tegemisi mahtus neisse aastatesse, kõik koolitantsud ja näiteringid, laulu- ja tantsupeod, igasugu hetegevuslikud algatused ja kooliüritused, sõidud ja laagrid. Mõlemal oli ka hästi vahva klass, suurem jagu käib senimaani koos ühtelugu. Ei ole neil erilisi ebaõnnestujaid, katkisi inimesi, luusereid, küll aga mõned väga säravad tipud ja hulk lihtsalt tublisid edukaid inimesi. Ei paista, et kool oleks kedagi neist kuidagi eriliselt muserdanud, traumeerinud või rikkunud.
Mind kui Tartu wkooli lapsevanemat hakkas huvitama, et miks Tartu kooli nii asjalikuks ei peeta. Mulle meeldib väga Rosma kool – õhustikult, asukohalt jne, aga asja tüvi on ju tegelikult sama – wpedagoogika. Et kas on põhjust arvata, et üks pedagoogika toimib ühes keskkonnas paremini kui teises? Mille alusel nii arvatakse? Või on küsimus ka selles, et suuremas linnas on teistmoodi lapsed kui väiksemas linnas ja maal?
Minus tekitab usaldust just see, et on olemas idee, kuidas ja miks lapsi just sellisel moel, järjekorras, seostes jne õpetada. Ma kartsin, et ei piisa sellest, et on lihtsalt väike klass ja kool, kui rõhk on ikkagi lapsesse ettenähtud teadmiste pistmisel (raamatutükkide läbimisel, töövihikute täiskirjutamisel) ja mitte niivõrd nende isiksuse arengul.
Ega Eestis vist eriti valikut polegi erinevate pedagoogikate osas. Vabakoolide taga on vist ka mingi maailmanägemus? Rohkem nagu ei tulegi ette läbimõeldud õpet.
Ja nüüd ongi nii, et mina tavakoolis käinuna, ema 40 a. tavagümnaasiumis õpetajana ja nüüd ka mina pool oma elu tavalasteaias töötanuna hakkan tundma, et kõik need tuhanded praegu tavakoolides käijad on mingid õnnetud emod ja stressarid ja ainult Rosmas õitseb ja haljendab aas. Armas Epp, võta palun asja kõvasti rahulikumalt!!!:)))Sel ajal, mis sa unetuna veedad, puhka parem välja, et paremana ja PUHANUNA järgmisel päeval OMA LASTEGA tegeleda!Soovin südamest Sulle kõike kaunist!
Ilusat hommikut. Ma tegelen oma lastega, ma loen neile igal õhtul entsüklopeediaid (vanema tüdruku lemmiklektüür, millega ka noorem on kohanenud), me joonistame ja ujume jne. Aga see, mis on näha blogilugejatele, on nagunii moonutatud reaalsus – ja see on juba tehniline iseärasus.
Marta ei ole päris tavaline eesti laps. Ta on koleerilisem ja väga tundlik (nagu ma ka ise). Muidugi pole koolidel midagi suurt viga. Kõige tähtsam on vanema-armastus.
Tegelikult, tänase sesuga arvan üha enam, et ma ei hakka osalema uue väikese algkooli tegemises Tartus, et seda kooli ilmselt ei tulegi.
Tartu waldorfile ja Tartu katolikule heidavad külakeeled ette kehva administratsiooni. Sain hiljuti aru ka sellest, et olen end külakeeltest ka liialt mõjutada lasknud. Tuleb veel ise kohal käia ja mõelda, milline antud koolikeskkond tundub ja kuidas saan ise aidata kaasa. (Ja palun selle viimase mõtte pärast mitte kritiseerida, inimesed ongi erinevad ja mõne tahe kaasa aidata on suurem kui teisel.)
Ma loodan, et need mõttearendused siin panevad lugejaid, teisi minu põlvkonna lapsevanemaid ka mõtlema. Kool ei pea olema anonüümne koht, default-valik.
PS Erik, suur tänu su mõtteavalduse eest. Ma nõustun, plastik pole surmapatt iseenesest, aga just see, kui palju seda on ja kui odav see on. Eriti USAs jääb see silma. Tavalises keskklassi kohvikus (odavatest rääkimata) ei saagi pestavatest nõudest süüa. Poes, isegi ökopoes nagu “Whole Foods” on nii paljud asjad ikka plasti pakitud jne.
Võri on ikkagi oma tarbimise piiramises ja ka uue põlvkonna õpetamises nii, et nad lisaks tarbimisele näeksid muid võimalusi maailma nautimiseks…
Näiteks mina ei tahagi väita,et kõik lapsed nüüd peaksid käima waldorfis ja et tavakool see ei kasvata küll toredaid inimesi. Ma lihtsalt ütlen, et see, kui sa Waldorfis käid, ei tähenda rikutud tulevikku ja lolliks jäämist. Kas laps sinna panna on inimese enda valik. Ja panna siis seda juhul, et toetatakse seda süsteemi. Pole mõtet uskuda, et nüüd Waldorfis kasvavadki lapsed väikesteks ingliteks. Sealgi ole noortel puberteet ja tuleb ka seal ette probleeme. Aga ma ei arva, et ma olen saanud teistest halvema hariduse. Oskan pigem hinnata inimeses ka muid väärtusi, kui ainult seda, et ta teab, et 2*2=4. Kui meil tuli klassi tavakoolist õpilane, siis ta ütles, et siin kaasõpilased kuulavad teda ja ta saab rääkida oma muredest. tavakoolis ei huvitunud keegi tema probleemidest. Mitte et tal olekski mingeid tõsiseid probleeme olnud. Lihtsalt ma nägin seda ise ka tavakoolis, et ega sellistest väikestest muredestki nendega rääkida ei tasu. Sind vaadatakse pigem lihtsalt kui mingit imelikku, et oi keda huvitab see?
Selles suhtes on Sul, Anonüümne õigus, et võib-olla tõesti on Eestis see waldorfvärk veits üle punnitatud. Aga ma arvan, et see ongi tingitud inimeste teadmatusest. Et siiamaani ju enamus usuvad, et see mõeldud probleemsetele lastele või et sealt tulevad ainult lollid. eks siis tuleb nende silmi avada ja võib-olla ei kuku see just kõige paremini välja.Muide, Soomes on ka tavakoolid sarnased Waldorfkooliga. et seal on palju sellist ise meisterdamist. Olen samuti kuulnud ka(ma pole nüüd päris kindel selles), et Saksamaal on waldorfkoolid pigem hinnas. Eestis on probleem selles, et riik ei toeta seda ja ka õpetajate palk on väiksem kui tavakoolides. Seega kõik õpetajad ei taha Waldorfisse just püsima jääda. Aga õnneks on siiski praeguseks ajaks juba palju neid,kes ei huvitu ainult suuremast palgast ja kes teevad seda nö misjonitundest.
Jah, Epp, selles suhtes on Sul õigus. see administratiivne pool annab seal tõesti soovida. Muidu peaksid lapsevanemad seal saama kaasa rääkida küll. Rosmal olen ka ise käinud. koht tundus muhe ja mõnus ning oleks ise ka seal heameelega õppinud. Aga Tartus on minu arvates hea elada:) Ja ma mõtlen, et Johannese kool oleks juba liiga väike olnud. Et Tartu waldorfgümnaasium oli just selline parajalt suur.Aga eks see igaühe enda otsustada.
Ja samas Epp, ma arvan, et ei tasu muretseda, kas mingi kool ka gümnaasiumiks laieneb. Eriti just Sinu puhul, kes Sa ei teagi, kus maailma otsas sa 10 aasta pärast elad. Ja 15 aastasena ollakse mingil määral juba ise ka piisavalt vana, et otsustada, kuhu gümnaasiumisse edasi õppima minna. Võib-olla Marta ei tahagi waldorfisse või Katolikku või ükskõik kuhu edasi jääda ja tahab just proovida ka suurt kooli:)
Aga sina ju oled tavaline eesti laps! See, et keskmisest siis ehk natuke koleerilisem ja väga tundlik – selliseid natuure on siin ju igal sammul. Nagu ka keskmisest flegmaatilisemaid ja sangviinilisemaid ja paksunahalisemaid ja üldse igasuguseid. Kes teab, milline on keskmine – ehk siis tavaline – eesti laps? Kui ma oma lapse lasteaias )tavaline, linna oma, rühm viimase piirini pungil täis= ringi vaatan, siis vahel tundub, et mingit keskmist sealt välja küll ei sõelu, igaüks on isemoodi. ja kuidagi ei saa öelda,et tundlikud koleerilised natuurid seal mingi haruldus oleks.
Aga armas on see, et sa nii põhjalikult tegeled lapse kooliminekuga, mis vaieldamatult on väga tähtsa ja olulise etapi algus lapse elus ja iseenesest väga suur muutus. Selles on sul õigus, et seda väikest kooli praegu ilmselt ei tule – nullist pihta hakates sellega ilmselt lihtsalt ei jõuaks valmis saada. Aga käi ringi, tee tutvust, kuula maad, jälgi – saad pildi selgemaks, jõuad asja endale läbi mõelda ja kindlasti õige otsuse teha. Peaasi, et ära üle ka muretse.
Epp, aga kas sa ei tahaks panustada sellesse, et mõni tavaline riigikool saaks paremaks ja toredamaks kohaks? Pane Marta sinna õppima! Kooli, mis on su kodule kõige lähemal! Ja siis tegele selle kooliga, aita neil menüüsid koostada või korralda mingi “rohering” lastele. Miks mitte lastele ja vanematele? Sul tuleb see kõik ju nii kenasti välja. Ega seal “tavakoolides” ka mingid monstrumid ei käi, täitsa inimesed.
Ja ma ei saa aru, miks sa Martasse sugugi ei usu, sellesse, et tema suudab teistele head eeskuju näidata, eriti siis, kui tal seesugune tugev ja terviklik pere on, kes teda toetab. Ega kool ainult last ei vormi, laps vormib kooli ka.
Ma olen väsinud sellest selgitamisest, et ma usun Martasse, ja miks näevad selles ideemängus teha üks väike kool juurde näevad inimesed justkui midagi negatiivset.
Idees uus kool luua näevad negatiivset inimesed, kes on kursis sellega, et oma energia tuleks suunata riigikoolide arendamisesse.
Epp, ma ei näe selles idees midagi negatiivset. Ma lihtsalt osutan, et kuigi sa ütled, et sa usud Martasse, siis mängid mõttemänge, kus sa selle jätad tähelepanuta. Ma lihtsalt olen harjunud, et mõttemängud peavad ka koherentsed olema ja sellepärast osutangi mittekoherentsustele 😛
Ja mind huvitab tegelikult ka siiralt see, et miks sa eelistad mängida mõttemängu “teeme uue kooli” (kartes, et “äkki ma olen elitarist”), mitte seda mõttemängu, et “kogume ümbruskonna vanemad kokku ja aitame olemasoleva piirkonnakooli lastesõbralikuks paigaks muuta”… See on ju inimeste isikliku initsiatiivi rakendamine ja riik on koolide infrastruktuuri ning muudesse asjadesse juba panustanud. Kõike alati ei pea nullist tegema (mõningaid asju küll), mõnikord võib olemasolevat jalgratast ka arendada.
Räägin seda sellepärast ka, et enamik siin blogis olevaid mõttemänge on teemal “kuidas ennast/lapsi/lähedasi” maailma kurjusest eemal hoida ja neile mingi omaette kaitstud mull ehitada (jah, ja see on küll elitislik, eriti mõeldes vastavatele Mehhiko mullidele). Võiks ju mõelda, kuidas juba olemasolevat endale sobivamaks kohenda nii, et lapsi/lähedasi/ennast ei oleks vaja nii meeleheitlikult kaitsta ja vatti pakkida.
Oudekki mõtetega väga nõus! Ise täpselt nii toimiksingi, igal piirkonnakoolil on hoolekogu, milles saab osaleda ja selle kaudu kooli sisekliima kujunemisel kaasa rääkida.
|
OSCAR-2019
|
||
Eile saabus meie perre karvakera, keda on oodatud tema eostamise hetkest peale - väike Patrick. Oma nime sai ta praegu veel kestva tormi järgi. Ta on hermeliinküüliku poiss, kes on valget värvi ja helesiniste silmadega. Homme saab ta täpselt kuuseks ja ta kaalub 225 grammi. Tundub, et ta on praeguseks ka kenasti kohanenud, sest inimesi ei karda ja naudib tähelepanu. Kuna tundub, et ta on ennast kenasti sisse seadnud, alustasime täna ka potilkäimise õpetusega. Edaspidi annan teada, kuidas meil läheb ja millega tegeleme
Tänaseks on Pätsu olnud meie juures 3 päva. Kurvastusega pean nentima, et potitreening ei lähe üldse nii libedasti nagu lootsin Minu jaoks on ta täiesti hämmastav väike tegelane. Teiseks päevaks oli pisikesele kogu meie tubade süsteem selge - teadis kus kõik asub
Eile aga kui ma ta korraks elutuppa jätsin ( ärge muretsege, toad on kõik jänkuturvaliseks juba tehtud - juhtmde ja muud ohtlikud asjad on kas nii ära peidetud või ära pandud, et Pätsu küll neile ligi ei pääse), oli ta järsku ise diivani peale saanud. Mina aga imestasin, et kuidas nii tilluke sai umbes 40 cm kõrguse diivani peale? Hiljem aga sattusin sellele momendile peale. Lihtsalt hüppas! Minul jäi suu lahti. Ise nii tilluke ja teeb selliseid tempusid
Hüppevõime on neil vägev küll. Mul tibu hüppas u. 6 kuuselt 70cm kõrguse voodi peale. Harva, kui see ei õnnestunud.
Mina ka pilte ei näe. Pisikesed jah hüppavad kõvasti, vindiga ja vindita suured hüpped. Naudi sed aega, sest see on üsna lühike periood.
Hmm.. huvitav miks ei näita pilte.. Ma panen siis lingina need pildid uuesti. Appi, Juhe, nii kõrgele? Vägev. Mul sõbranna jänks ei hüppa üldse kõrgele
Aitäh, tundub, et mu kallis Patrick on pop-poiss Tänase seisuga pole meil potitreening üldse edenenud. Ma pistan teda pidevalt liivakasti, seal on tema pissilõhnaga paberid ja palju junne kokku korjatud. Mina panen ta siis oma kasti, ta hüppab sealt välja ja teeb junni kohe kuskile suvalisse kohta. Müstika
Otsustasin, et me võtaksime osa ka siis sellest Küülikupäevast, mis arvatavasti veebruaris toimub. Siis saab Pätsu ka teiste jänkudega tutvuda
Ahjaa, väike pätt muudkui terroriseerib meie jõulukuuske. Ma tean, et nad ei tohi süüa kuuseoksi- ega -okkaid, aga eks keelatud vili olegi kõige magusam. Käin tal sabas ja ajan teda kuusest eemale Aga kuna me oleme alles nii vähe koos olnud, siis ei olegi mingeid erilisi seiklusi
3rika, ära mingil juhul teda toppima hakka liivakasti. Tubli, et oled pissi-kaka lõhna vetsu pannud, aga las ta ikka ise harjub ja õpib. See võtabki tiba aega, ära muretse. Ja pabulaid teeb ta nagunii, need on ka selleks, et territooriumi märgistada.
Pane wc talle sinna puurinurka, kus ta kõige tihemini vetsus käib. Pikapeale ta harjub, õpib ja käib ise. Sundimine tekitab pigem vastupidist reaktsiooni ja stressi loomale.
Mina lisaks veel seda, et on raske öpetada küülikut täielikult wcnurgas häda tegema. Kui ta pissimas käib kastis ja enamus pabulad ka, siis on juba hästi. Vähemalt seda olen ma oma küüliku peal täheldanud. Pabulaid tuleb tal vahepeal iga hüppega ja keeruline oleks iga pabula pärast vetsu kihutada.
Terekest jälle! Uudiseid Patrickust - pissi teeb ta kõik ilusasti oma kasti ja toad on tema jaoks rallirajad. Kuusega oleme siiski plindris. Koguaeg peab sabas käima ja kontrollima, et ta meie kuusekest ei ahistaks- mitte, et ma nüüd kuuse pärast muretseks vaid ikka pisikese tervise pärast Iga päevaga ta muudkui kasvab ja kasvab. Minu meelest lausa korralikult aga iseenda meelt usaldada ei saa, sest ma olen temaga iga päev koos. Üks pisike lollus on tal veel juurde tulnud- nimelt, meil seisab toanurgas üks kapp, millel ja seinal on pisike vahe. Pätsu mahub sinna vahele ilusti, käib korra sees ära ja tagurdab jälle välja ( suht armas vaatepilt), kuid, kuna ta meil ikka kasvab, tundub, et see hakkab talle veidi väikseks jääma ja ta üritab seda auku ise oma hammastega disainida. Aga üldiselt on ta meil tubli poisu ja palju pahandust ei tee... Kahjuks pilte ma veel lisada ei saa, sest kaamera aku sai tühjaks ja akulaadija jöi mul linna Aga küll järgmine nädal need pildidki ilmuvad
To Kaleria: Ei, ma pole ta puuri aluspanu üldse pannud. Tal on pisike pehme pesake, söögi/jooginurk ja liivakast puuris
Jutud jätkuvad Pätsu avastas uue tegevuse, kuidas hommikuti minu tähelepanu saada - jalaga põntsutamine Nii kui puuri juurde lähen, teeb ingli näo pähe, et tema pole midagi teinud ja kui ma kaugustesse liigun, hakkab uuesti põntsutama Samuti teeb ta trikke oma uue heinakünaga. Nimelt ehitas mu elukaaslane talle heinaküna, mis kinnitub ilusasti puuri külge. Panime selle sellisele kõrgusele, kus ta ulatab ilusasti heina läbi võrede tirida (laiad võred) ja ei tohiks selle pealt heina kätte saada. Lootus oli meil küll hea. Kui alt poolt kõik maitsev välja sorteeritud ja ära söödud, tehti üks pisike hüpe samal ajal puuri najale toetudes ja - hopsti! - heinaküna peal ja pea sisse
Pätsukesel on ka lemmik-koht välja kujunenud. Diivani peal, täpselt laua all. Pidevalt tudub seal Igatahes, praeguseks rohkem uusi seiklusi ei ole.
|
OSCAR-2019
|
||
Kuidas on siis võimalik, et Põlvasse kerkib lähikuudel uus Maksimarket, aga Eesti üks parimaid sünnitusmaju tuleb oktoobrist kinni panna? Miskit on siin pildil valesti, kui Kagu-Eesti parima maine ja teenusega asutus läheb kinni, kuigi Haigekassal tuleb samad sünnitused mujal samas ulatuses kinni maksta.
See pole majanduslik optimeerimine ega administreerimise tõhustamine. Põlva Haiglast on saanud Tartu Ülikooli Kliinikumi tütarettevõte, mis võimaldab koormust ja personali haiglate vahel jagada. Ma ei kahtle kliinikumi võimes pakkuda kõrgel tasemel meditsiiniteenuseid. Olen seal isegi väga hästi abi saanud. Samas on kõik meie pere lapsed sündinud Põlva haiglas. Kui olime kahel korral sünnitusmajas käinud, siis kolmandal korral anti kaks last ühe käigu hinnaga. Meie pere maale asumise lugu saigi õigupoolest alguse Põlva sünnitusmaja vaatamisest. Kahtlused väikese maakonnahaigla osas kummutas meie perearst Anne Kaldoja, kellele oleme selle tungiva soovituse eest väga tänulikud: „Minge ise ja vaadake.“ Pelgulinnas oli puhas ja korrektne, kuid puudus miski, mille nägemine Põlvas tõi samal silmapilgul selguse majja – siia me jääme. Jäime ning olime väga rahul.
Esiteks oli Põlva hea lähedal maakodust tulla. Paaritunnist autosõitu esmasünnitaja närvid ilmselt vastu ei pea. Kui kahe aasta pärast suletakse Võru ja Viljandi sünnitusmajad, nagu juba kõneks on olnud, siis valivad noored pered Misso või Mõniste kandist lapseootuse kardetavasti kusagil Tartu või Tallinna piirkonnas. Esimest korda sa ju ei tea, et asjaga enamasti ei põle nii ruttu, nagu filmides näidatakse ning pabistad pisut rohkem kui teisel, kolmandal või mõnel järgneval korral. Sünnitamine, muide, pole meditsiiniline raketiteadus. Loomulik protsess, millega tavaolukorras peaks ka inimene loomuomaselt teoreetiliselt ka iseseisvalt hakkama saama. Kahtlemata oli kaasaegse meditsiini eelsel ajastul ka laste suremus suur ning tänapäevalgi suunatakse kõrgendatud riskiga sünnitajad otsemaid Tartusse. Need asjad on ette teada ning planeeritavad. Tavapärasel juhul on siiani maakonnahaigla võimekusest täiesti piisanud.
Mõne koha pealt on maakonnahaigla olnud ka võimekam. Peamiselt ruumide kättesaadavuse poolest. Põlvas poleks kunagi olnud mõeldav, et sünnitaja saadetakse ukse pealt kohtade puudusel teise haiglasse. Suurlinnas on seda juhtunud ja korduvalt. Rääkimata perepalatitest, mida on siiani piiratud hulgal ja kalli raha eest. Pelgulinna sünnitusmajas oleks meie pere väljaminek olnud märkimisväärne isegi hoolimata kahest kõrgepalgalisest lapsevanemast. Sünnitus pole ju sel hetkel lapsevanema ainus kulu – kõiki asju tuleb esmasündinule ikka tulede ja viledega soetada. Põlvas saime kolm korda väiksema summaga hakkama, nii et raha jäi kuupalgast ka autosse turvahälli ostmiseks.
Teine oluline moment oli personali tähelepanu, mida Põlvas jagus küllaga. Päevade viisi polnud kordagi tunnet, et oleme üksi. Alati olid abivalmis õed kõrval olemas, kes õpetasid kõiki vajalikke protseduure lapsega läbi viima. Karta on, et kuue Lõuna-Eesti maakonna kõiki sünnitajad vastu võtta plaaniva kliinikumi konveieril samaväärset tähelepanu saavutada oleks keeruline. Ilmselt on haigla kui äriettevõtte seisukohalt majanduslikult tõhusam, kui ühe sünnitaja ruumist lahkudes aetakse järgmine kohe pukki, kuid see pole ju mingi masstootmine.
Perekesksus ja personaalne lähenemine on see, mis tegi Põlva sünnitusmaja teenusest suure nõudlusega ekspordiartikli. Vene riigi kodanikud andsid headel aegadel Põlva haiglale umbes viiendiku „sünnituskäibest“. Praegu on see arv vene rubla odavnemise järel kahe korra jagu langenud, kuid ikkagi oli Põlva haiglas möödunud aastal samapalju sünnitusi kui Võrus, mida peetakse justkui oluliselt suuremaks. Lihtsalt Põlva on suutnud oma väga hea maine ja sünnitusmaja teenusega meelitada lisaks enda maakonna elanikele ka naabreid ja endisi põlvakaid, kes Tartusse kolinud.
Põlvas töötab Eesti parim ämmaemand Svetlana Nilbe, kelle töögraafiku järgi sooviksid naised massiliselt oma sünnitamist sättida.
Kui tulevikus peaks sünnitusest saama pelgalt tehniline toiming, kus esiplaanil on võimalikult suure hulga naiste konveierist läbi ajamine võimalikult lühikese ajaga, siis millistest pereväärtustest me edaspidi saame Eestis üldse kõnelda. Pere kasvamine on püha toiming ning kõige parem on seda üle elada ühiselt. Kui peres on lapsi juba rohkem, siis pika autosõidu kaugusel oleva sünnitusmajaga jääb isa rolliks ainult emaga vastsündinule järgi sõita. See kõik on justkui naasmine nõukogude aega.
Ja veel. Sünnitusmajade sulgemist on põhjendatud Naistearstide Liidu hinnanguga, et sünnitusmaja pidamiseks peaks sünnituste arv jääma aastas vähemalt 400-500 vahele. Põlva Haiglas oli neid möödunud aastal 240 kanti ning majanduslikult vedas haiglajuhi kinnitusel enam-vähem välja, 200 olnuks hädavajalik miinimum. Miks oli tarvis naistearstide liidul survestada oma arvamusega Haigekassat Eesti üht parimat sünnitusmaja ennetavalt sulgema, see on mulle sügavalt arusaamatu.
Sorry Taro aga sa oled suvaline kaameramees ja sinul jumala savi kõigest. Nüüd kui hilja on tuled siia mölisema. PArem mine minema ja Põlvale parem.
onu ikka kiimleb vist riigikogu poole ja lollused tulevad nagu käisest. teema, mis peaks olema 20 aastat juba minevik kuulub tarodel ikka veel kloppimisele. Ehitage veel põlva vallale uus vallamaja ja küsige riigilt eu abi veel selleks - siis olete päris tippsaavutusega hakkama saanud.
Igoril jälle peetunud sünnitus.... Kus, sa, jobu , siiani munesid???? Nüüd oled küll tark targutama tagantjärgi! Olid Põlvamaa maavanem???
Põlva ämmaemand Svetlana Nilbe võttis 2009.aasta 13.märtsil vastu minu noorima lapse. Tõesti, super ämmaemand, super haigla, parim sünnitusosakond , kus sünnitanud olen (kaks vanimat siis Pärnus ja Paides).
|
OSCAR-2019
|
||
Kreeka keelne sõna amblys: ähmane, nõrk; ops: silm, mis tõlkes tähendab ähmast nägemist. Ühe või mõlema silma halb nägemine, mille põhjuseks on ebanormaalne nägemise stimulatsioon varajases lapseeas.
Esineb umbes 2-5% inimestest ja on kõige levinum halva nägemise põhjus lapsepõlves. Lapsed on vastuvõtlikud amblüoopiale sünnist kuni 7-8.eluaastani. Kõige kriitilisem aeg on 1. elunädal kuni 2. elukuu.
Amblüoopilise silmale on iseloomulik, et vaatamata refraktsioonivea korrigeerimisele, ei saavutata normaalset nägemisteravust ning mingit muud silmahaigust ei leita.
Silma ebapiisav või ebanormaalne stimulatsioon varases lapsepõlves, mille tõttu häirub nägemissüsteemi areng ajukoore tasandil.
Kõõrdsilmsus pole harv seisund, see võib tekkida umbes 4% lastest. Kui strabism on diagnoositud varakult, on selle ravi peaaegu alati efektiivne.
Eristatakse eksotroopiat (kõõrdsilmsus, kui silm vaatab väljapoole) ja estroopiat (kõõrdsilmsus, kui silm vaatab sissepoole).
Silmade erinev suunatus on tingitud silma liigutavate lihaste toonuse tasakaaluhäirest. Kuna lihased alluvad aju kontrollile, siis esineb strabismi eriti sageli neil lastel, kellel on häireid ajutalitluses, näiteks Downi tõve, vesipea ja ajukasvajate puhul.
Kõõrdsilmsust võivad põhjustada ka kataraktist või traumast tingitud nägemishäired, samuti tugev lühi- või kaugnägelikkus ainult ühes silmas. Sel juhul saab aju kummastki silmast erineva pildisignaali ning valib välja selle, mis on teravam. Silm, mida ei kasutata, vaatab kõõrdi.
Kui aju ei kasuta pikka aega halvemini nägevat silma nägemissignaali saamiseks, siis võib see silm jääda pimedaks. Seda nimetatakse "laisa silma sündroomiks".
Tavaliselt on inimese vikerkestade ümber olevat valget ala, skleerat mõlemal pool võrdselt. Kõõrdsilmsuse puhul see nii pole.
Väikelastel võib esineda nn. pseudostrabismi, mis pole haiguslik. Silmade koordineeritus on veel lõplikult väljakujunemata. Samas ei välista see tõelise strabismi olemasolu.
Pseudostrabismi puhul on silmast tagasipeegelduv valgusrefleks mõlemas silmas täpselt pupilli keskel, nagu normaalsel silmal. Kõõrdsilmsuse puhul on valgusrefleks ebasümmeetriline.
Kui silm on pööratud väljapoole, nimetatakse seisundit eksotroopiaks, kui sissepoole, siis estroopiaks.
Kui lapsel on diagnoositud strabism, hakatakse treenima nõrgemat silma. Selleks kaetakse terve silm kinni, nii et laps peab kasutama ainult nõrgemat silma.
Kui treenimine ei aita, tehakse silmalihastele operatsioon, kus paigutatakse silmalihaseid veidi ümber, nii et silm jääks otse vaatama.
Enamasti on värvipimedus kaasasündinud, harvem tekib traumade, silma võrkkesta ning nägemisnärvi haiguste korral tüsistusena.
Silmamuna taga paikneb silma võrkkest ehk reetina. Võrkkestas on peamiselt kahte liiki rakke, mis osalevad nägemisprotsessis: kepikesed ning kolvikesed. Viimased on tundlikud värvide suhtes ning eristatakse omakorda punaseid, rohelisi ning siniseid kolvikesi. Erinevad kolvikesed reageerivad erineva lainepikkusega valgusele (punane-roheline-sinine).
Kõige sagedamini esineb puna-rohelist värvipimedust, mis tähendab, et inimesel on raskusi punaste ning roheliste toonide eristamisega ehk tal on liiga vähe vastavaid kolvikesi või on nede töövõime langenud.
Enamjaolt on värvipimedus kaasasündinud haigus, mis pärandub X-kromosoomi vahendusel. Seetõttu haigestuvad sagedamini mehed (naistel on kaks X-kromosoomi ning kui üks neist kannab haigust, siis teine on tavaliselt terve ja seega haigus ei avaldu; meestel on üks X- ja üks Y-kromosoom).
Enamikul värvipimedatest isikutest on siiski see haigus vähehäiriv. Olenevalt värvipimeduse vormist on häiritud erinevate värvide nägemine/eristamine:
Näiteks protanoopia korral (punase-rohelise värvipimeduse vorm) ei suuda inimene eristada rohelist ja sinist ning punast ja violetset värvi ehk kui neid värve näidata talle koos (kõrvuti), siis näeb ta neid ühtlase hallina.
Kui värvipimedus on omandatud (trauma või haiguse tõttu), siis võivad esineda ka muud ilmingud vastavalt põhjusele.
Värvipimedust saab diagnoosida vastavate jooniste/piltide alusel. Piltidel on segatud erinevaid värve ning moodustatud neist teatud kujundid, mida normaalse nägemisvõimega inimene suudab eristada.
Olenevalt sellest, milliste värvide kombinatsioonidest isik kujundit üles ei leia, määrataksegi värvipimeduse alatüüp.
Kõige sagedamini puutuvad inimesed nende testidega kokku silmaarsti juures ennem autojuhilubade saamist.
Kaasasündinud värvipimedust ravida ei saa. Omandatud juhtudel ravitakse seda põhjustanud haigust/traumat.
Kuiv silm on kogum sümptome, mis tekivad sarvkesta puuduliku niisutamise tagajärjel. Põhjuseks on tavaliselt vähenenud pisaravedeliku produktsioon või pisarate kehv kvaliteet.
Enamikul ilmnevad vaid leebed vaevused. Õhtul tundub, et silmad on väsinumad, muid nähte ei täheldatagi. Kui kuivus on juba tõsisem, võivad ilmneda punetus ja pisaratevool. Siis tuleb kindlasti pöörduda silmaarsti poole, et ei tekiks põletik, millest võib areneda sarvkesta kahjustus.
Enamikku kuiva silma sündroomiga patsiente ei õnnestu terveks ravida. Saab vähendada ebamugavustunnet silmades ja hoida ära sarvkesta tõsisemat kahjustuset. Tavaliselt on tegu ohutu, kuigi tüütu seisundiga, mille ravi kestab eluaeg.
Sümptomid võivad olla nii mööduvad kui krooniliselt korduvad. Pisaravedeliku koguse edasisel vähenemisel võib kuiv silm põhjustada konjunktiviiti (silma sidekesta põletikku), sarvkesta haavandit ja muid tõsisemaid silmahaigusi. Silmaarsti juurde peaks minema kui sümptomid ei kao pärast nädalast pausi või kui tekivad niipea kui alustate tööd arvutiga.
kontaktläätsede kasutamine. Kuivustunnet võib süvendada läätsede ebaõige hooldus, läätsede kasutusaja ületamine jms.
kuivustunne silmades esineb reuma, reumatoidartriidi, jt.süsteemsete haiguste puhul, ka võib olla seotud teiste silmahaigustega ja silmaoperatsiooni järgse seisundiga;
paljud ravimid võivad kõrvalmõjuna põhjustada kuiva silma, näiteks nina lahtistavad ravimid, valuvaigistid, rahustid, rasedusvastased vahendid;
pilguta regulaarselt ja võimalikult sageli silmi (arvuti ja teleri vaatajad pilgutavad 2 korda harvem silmi kui mittevaatajad);
kui tunned kipitust või kuivustunnet silmades, kasuta säilitusainevabasid kunstpisaraid ja lubrikante (sobivad näiteks Aquify-tilgad, Tears Naturale tilgad. Ei sobi Visine-tüüpi silmatilgad, mis pideval tarvitamisel tekitavad sõltuvust ja halvemal juhul pöördumatut limaskesta kahjustust);
kasuta peegeldusvastase katte ja vajadusel ka spetsiaalvärviga prilliklaase, ka siis kui oled kontaktläätsekandja;
vali parema resolutsiooniga arvutiekraan – mida parem on pildi resolutsioon, seda väiksem on silmade pingutus;
kasuta mõõdukat valgustust arvutitööks ning väldi aknast tuleva valguse tagasipeegeldumist arvutiekraanilt;
Pideva arvutitööga kaasaskäiv silmade kiire väsimine, kipitus ja peavalu on ühelt poolt tingitud pikaajalisest silmade pingutamisest ilma puhkepausideta, sagedasest vaatekauguse muutumisest (ekraanile, klaviatuurile, paberile), ekraani ülemäärasesest heledusest jne. Teiselt poolt mõjutab selliseid vaevusi kindlasti ka ekraani asend töötaja suhtes, valgustite (nii üld, kui kohtvalgustite) paigutus, töökoha asend akende suhtes, seinte värvus jne. Pidev arvutitöö pingestab nägemiselundit, mille tagajärjeks on silmalihaste ülepinge ja sellele järgnev väsimus. Silmade väsimise põhjuseks ei ole arvuti elektromagnetväljad ega -kiirgused, vaid silmade ülepingutus. Selle võimalike põhjustena tulevad arvesse: nägemise korrigeerimatus, ekraanist liiga kaugel istumine,isikupärased omadused (ei suudeta kestvalt jälgida ekraani).
Silmade pingutamine on tihtipeale tingitud ülemäärasest välisest ja siseruumis olevast eredast valgusest.Kui teed tööd arvuti taga, siis sind ümbritsev valgus peaks olema pool sellest, mida kasutatakse enamikes kontorites. Eemalda väljast tulev valgus aknakardina või ruloo kasutamisega. Kasuta töökoha valgustamisel mõningaid elektripirne, fluorestsiintorusid või kasuta madalama intensiivsusega pirne ja torusid. Kui võimalik, aseta oma monitor nii, et aken jääb selle kõrvale, ette või taha.
Seintelt ja läikivatelt pindadelt tulenev valgus (ka ekraanilt peegelduv valgus) võib tekitada silmadele lisapinget. Võid panna oma arvutile antirefleks monitori ja kui võimalik, värvi valged seinad natuke tumedama mati värviga. Hangi endale antirefleks kattega prilliklaasid. Need eemaldavad nn. valgusmüra.
Ürita see saada ligilähedaseks ümbritseva valgusega, kasutades monitoril olevaid nuppe. Seda sobivaks reguleerides vaata valgel taustal olevat teksti, kui see tundub sulle ereda valgusallikana, on heledus liiga ere, kui see tundub tuhmina ja hallina, on heledus liiga tume. Samuti veendu, et teksti suurus ja värv oleks optimaalne sinu silmadele.
Pilgutamine on arvutikasutajale väga oluline, see niisutab sinu silmi ja hoiab ära silmade kuivuse ja ärrituse. Arvutikasutaja pilgutab umbes viis korda vähem, kui normaalselt. Pisarakiht aurustub silma pinnalt kiiresti mittepilgutamise tagajärjel, põhjustades kuiva silma.
Üldiselt peaksite sööma rohkelt rohelist. Kaks korda nädalas kala, pähkleid ja samuti kollaseid või oranže puu- ja köögivilju.
Pumpamine (suurendab silma fokusserimisvõimet ja transpordib toitaineid silma): vaata vaheldumisi 15 cm kaugusel asuvale esemele ja kauguses olevale objektile. Mõlemal juhul vaata nende väikseimat detaili. Lähiobjektina võid kasutada pliiatsit, objekt peab asuma vähemalt 4,5 m kaugusel. Selleks võib olla mingi ehitis, puu vms. Tee pidevalt edasi-tagasi fookuse muutmisharjutust: pliiats-maja, pliiats-puu, pliiats-∑ Muuda fookust iga kahe minuti tagant ja vaata iga kord erinevat kauget objekti, unustamata vaadata väikseimat osa igal kaugeloleval objektil.
Trombooni mängimine (suurendab samuti fokusseerimisvõimet ja toitainete transporti silma): hoia pliiatsit silme ees väljasirutatud käes, hinga aeglaselt ja sügavalt. Sissehingamisel too pliiats enda poole kuni ninaotsa puudutamiseni. Väljahingamisel siruta käsi välja. Pliiatsi liigutamisel ära pööra pilku pliiatsilt. Proovi vältida pliiatsi kahekordseks minemist ninaotsa puudutamisel. Kätt tuleks liigutada hästi aeglaselt.
Kella keeramine (stimuleerib toitainete ligipääsu silma ümbritsevatesse kudedesse, parandab kontrolli väliste silmalihaste üle): vaata kauguses asuvat objekti ning kujuta ette, et vaatad hiiglaslikku kella, keskpunktiks sinu poolt vaadeldav objekt. Hoia pea otse. Ürita vaadata nii kaugele kui võimalik kella 9 suunas. Hoia paar sekundit silmi selles asendis, vältides millelegi konkreetsele vaatamist. Seejärel vaata uuesti kaugel asuvat väljavalitud objekti. Edasi korda kõiki kellasuundi, kuni kellaring saab täis. Tee harjutust aeglaselt.
Silmaringid (suurendab toitainete juurdepääsu ja treenib välimisi silmalihaseid): soorita aeglaselt silmadega ringe, algul ühes, siis teises suunas. Silmi ei tohi liigselt pingutada, olulisem on püüelda silmade sujuvama liikumise poole, mitte lihasmassi kasvatamisele.
Aeglane pilgutamine (vähendab silmade stressi): hinga aeglaselt ja sügavalt. Sissehingamisel püüa mitte midagi konkreetset vaadata. Pilguta paar korda silmi. Väljahingamisel sule silmad. Jätka harjutust mõnda aega.
Ähmane tsoon (parandab nägemist väikeste detailide vaatamise läbi): püüa järgida sinu jaoks hägusena tunduva objekti piirjooni. Peale mõnesekundilist vaatlust püüa leida ja jälgida väikseimat detaili. Edasi püüa vaadelda järjest väiksemat objekti. Näiteks peaks lühinägelik vaatama lehtede kobarat ning püüdma eristada sealt üksikut lehte. Kaugelenägelik peaks vaatama eseme pinda ja struktuuri erinevusi ( näit. kriimustused). Soorita harjutust aeglaselt.
|
OSCAR-2019
|
||
…kuidas ma saavutasin väikese võidu Krediidifirma üle. 😀 Nimelt oli mul vanast ajast mõni võlg “hapuks läinud”. Need, mis nähtavad, ehk kohtutäiturite käes olid, said korteri müügist saadud rahaga kõik tasutud, sest kohtutäitur oli sama, kes meie korterit müüs. Muide, see korter on ostjal nüüd renoveeritud ja müüki pandud. Ostke ära. 😉
Aga üks ammune SMS laen jäi mul lahtiseks. Siiani olin seda tasapisi maksnud, kuid siis sain veebruaris Castovannilt teate, et kuna võlausaldaja on nüüd selle võla neile müünud, siis pean ma maksma peaaegu 150€ mulle teada olevast summast rohkem. Keeldusin ja vastasin neile, et “kohtus räägime edasi”, sest too SMS laenu andaja pidi inimese tausta, ehk maksevõimet kontrollima ja maksejõuetule laenu mitte andma. Aga kuna nad ikka andsid, siis nende oma süü. Mina olin juba tollal toimetulekutoetuse saaja ja seega maksevõimetu. Võin kohtusse sots.osakonnast need paberid kaasa võtta.
Paar katset mind mõjutada, ehk selle suure summa maksmist nõuda, tuli neilt ikka veel, aga minu järjepidevale kohtutee nõudmisele tuli lõpuks reedel mulle pakkumine, millega ma olin nõus. See summa, mis selles pakkumises oli, oli isegi väiksem algsest, mulle teada olevast summast. Seega helistasin täna ja ütlesin, et olen selle summaga nõus ja ei sentigi rohkem. Lõppkokkuvõtteks allkirjastasime digitaalselt maksekokkuleppe ja nüüd ainult proovigu nad mulle veel mingit lisasummat kaela määrida. Viimati, kui neile kirjutasin, siis ütlesin, et laenu ju vajavadki need, kellel palka ega muud sissetulekut saada ei ole lootust. Kellel niigi sissetulek on, nendel ju pole raha juurde vajagi. 😀
Ma olen rahaasjades väga konkreetne ja julge. Kunagi, aastaid tagasi laenas mu praeguseks juba kadunud tädi ühele naisterahvale mingi summa, sest too pidas nende külas erapoodi ja kust mu tädi võis arvata, et tolle naise käest raha tagasisaamine nii keeruline on. Mu tädi, ega teise tädi tütar ei suutnud petturilt raha tagasi nõuda. Siis võtsin mina asja käsile ja ähvardasin võlglast kohtuga, sest mu tutvusringkonnas oli(on) juriidilise haridusega inimene ja küll ta asja enda kätte oleks võtnud, kui ma seda paluksin. Igatahes minu sellise kirja peale maksti mu tädile ilma pikemata see võlg ära.
Sama juriidilise haridusega inimese sekkumist oleksin ma kasutanud kohtuteel minult nõutava võla vaidlustamiseks. Aga õnneks läks praegu asi palju ladusamalt, kui ma mõelnud olin. 🙂
PS! Originaalpilt on tunnuspildina lisatud. See on paari aastatagune pilt, kui mul veel pikad juuksed olid. 😛
Naeru ja nalja pakuvad mulle jätkuvalt need facebookis levivad testid. Näete, ma olen ka “Oscar”-i vääriline Hollywoodi staar. 😉 Seda pilti vaadates mõtlesin, et huvitav, kui ma laseks end täitesüstidega kohenda, kas siis saaksin taolise välimuse. 😀 Mitte, et mul seda plaani oleks. Ainuke, mida tahaksin ja võiksin teha, on “sahtli” korda saada. Aga ka see on unarusse jäänud, kuna mul ei ole olnud õigel ajal ettevõtlikkust, et minna ja uurida, mis võimalused on töövõimetuspensionäril hambaraviks ja proteeside saamiseks. Ja ega mul ju tagataskust mingit summat võtta ka ei ole.
Sellega jõuamegi pealkirja teise sõna-“kurbus” juurde. Nimelt sain täna postkasti teate, et mu võlgnevus on üle läinud teisele sissenõudjale ja see summa, mis ma seal nägin, pani mind jahmatama. Ma ise teadsin, et mu võlguolev summa on 440€, kuid kiri, mille sain, näitas, et sissenõutav summa on peaaegu 600€. Olin seda võlga tasapisi maksnud ja rõõmustasin, et peagi ehk saab see ka makstud. Kui meie ühispärand ära müüdi, siis ühe võla võttis kohtutäitur minule saavast summast maha. Kuid see, mis praegu on, oli hoopis teise firma nõue ja sellega ei olnud mu pangaarve arestitud. Kui kohtutäitur sai oma nõudesumma kätte, siis vabastas ta mu arved arestist, kuid nüüd ei teagi, kas see nõudja paneb ka mu pangaarve aresti alla. Helistasin talle kohe, kui kirja sain ja olin väga pahane, et miks see summa nii suur on, kui ma tasapisi olen seda kogu aeg maksnud. Vastuseks sain ainult põhjenduse, et kuna see võlgnevus on juba 6 aastat vana, siis nõude esitaja pani kogu viivised ka peale.
Mõnes mõttes saan ma temast aru ka, sest ise investeerijana ju ka ei tahaks, et minu raha kasutaja jääb mulle võlgu. Mul on selline kogemus täitsa olemas, kui ma aastaid tagasi “Bondora”s investeerisin ja osaliselt pole ma oma investeeritud rahagi tagasi saanud, intressidest rääkimata. Igatahes tänane vestlus tolle vahendajaga lõppes nii, et ta katkestas kõne ja mina ärritunult kustutasin selle kirja. Aga tean, et pean selle asjaga tegelema. Võib-olla annab veel viiviste osas kompromisse leida, aga kui mitte, siis “omad vitsad peksavad”. Oli mul vaja siis tollase elukaaslase jaoks SMS laenu võtta, et ta Soome tööle sõita saaks? Lubas veel tagasi maksta, aga kui talle Soome helistasin, siis teisel korral avastasin, et ta on telefoninumbrigi ära vahetanud. Hea küll! See oli mulle “kooliraha” ja sain piisava õppetunni, et ei tasu isegi kõige lähedasemat inimest usaldada. Veel vähem tema jaoks kusagilt raha laenata.
Nii, et mingist kogumisest, või investeerimisest ei saa praegu juttugi olla. Pean hoopis oma tarbimisharjumusi veel koomale tõmbama, et saaksin lõpuks ometi võlast lahti. Siis vaatab juba edasi. Igasuguseid internetis teenimisvõimalusi on veelgi rohkem vaja otsida ja enda huvides ära kasutada. Mul on küll mingi hulk krüptoraha, aga selle konkreetse krüptovääringu väärtus eurodes on praegu väga väike ja inimene, kes neid asju rohkem teab, ütles, et sellise kopika eest pole mõtet müüa.
…täna toodi mulle puud, mille eile tellisin. Ainult, et täna me neid küll kuuri ei jõudnud laduda. Pealegi sain puude tarnijalt petta, kuna tellisin kuivi küttepuid, kuid tema tõi toored. Proovisin esimest korda ka pliiti ja ahju kütta. Puude süütamine võttis palju aega ja närve, kuid kui tuba juba soojaks hakkas minema, siis oli küll päris hubane tunne. Vedasin tuppa hulga sületäisi puid tahenema ja ülejäänud puud katsime lihtsalt kinni, sest tõesti ei jõudnud täna rohkem laadida. Esmaspäeval ehk tuleb mu vanem tütar ka appi laadima. Täna ladusime koos vanema pojaga. Mis minusse puutub, siis mul ei ole üldse füüsilist jõudu. Juba selle väikese koguse ladumisega hakkas selg valutama. Mõtlesin isegi seda, et kaupleks mõne inimese haltuurat tegema, aga ei teadnud kedagi ega kusagilt otsida. Loodetavasti saab järgmise nädala jooksul ära kolida. Siiani ei ole kohtutäitur veel rahaülekandeid teinud, seega ei saa ma veel kusagile kolida. Niigi ostsin juba puid(5 ruumi-175€) ja kaks kodumasinat. Juba nende peale läks peaaegu 500€. Äkki saan veel boileri ka lasta panna ja kindlasti vaja korralik elektripliit ka osta, sest ega iga kord saa pliiti kütta, kui sööki tahan valmistada.
Üldkokkuvõttes mulle isegi meeldib see korter, kuigi tapeet on narmendav ja põrandad vajaks uuendamist, aga see pole minu jaoks primaarne. Primaarne on see, kui saan pesu pesta ja süüa teha. Selleks ma need pesumasinad ja muud kodumasinad ostsingi. 😀
Praegu olen tütre juures, sest tahtsin päevase, tegelikult isegi nädalase higi maha pesta, et homme puhtana kogudusse minna. Meie koguduses hakkas jälle Piiblikool pihta ja sel aastal tahan mina ka selle läbi teha. Igatsen juba oma asju. Praegu on ju kõik pappkarpidesse pakitud ja ootavad kolimist. Muide, see uus korter pole mu endisest elukohast kuigi kaugel. Mõned karbid oleme isegi käe otsas ära viinud.
…päevad juba pikemaks on muutunud. Seda nagu ei märkagi, aga päev on tõesti pikem, kui mõni nädal(ei, kasvõi nädal) tagasi. Ma siin koduse inimesena ei märka paljutki. Näiteks olin eile üllatunud, kui sain teada, et eile juba kolmapäev. Mulle tundus, et eile oli teisipäev. Üks tuttav veenis mind, et kolmapäev on. Olin jahmunud, sest kolmapäeviti käin ju koguduses, kuid eilse päeva magasin maha. 😀
Praegu istun siin, ahi köeb ja mõtlen, mida siis kirja panna, sest oma isiklikust elust ei taha tervele ilmale küll kuulutada. Olgugi, et midagi negatiivset mul juhtunud ei ole. Aga ka positiivsete sündmuste puhul leidub kindlasti neid, kes selle peale “ilkuma hakkavad”, nagu alles paar päeva tagasi ühe teise blogija postitusega oli. Nii, et jätkuvalt jäävad minu blogis domineerivaks internetist leitud “tarkuseterad” ja unistus oma päris kodust, mille saamise eesmärgil teen ma kõvasti tööd. Selle peale ütlesks jälle mõni õeluskott, et mis tööd, kui ma ei käi töölgi. Aga kusagil tööl “käia” ei olegi vaja. Piisab, kui tead, kuidas saab kodunt lahkumata oma sissetulekuid suurendada. No ja seda ma juba tean…
Täna ei olnud mul taaskord vajadust nina õue pista. Postkasti juures muidugi käisin, sest mu postkast asub õues, maja küljes ja ootan tähtsa saadetise teadet. Senini ei ole veel tulnud. Poes ei ole mul vaja käia, sest siiani on alles veel seda kraami, mis ma A1000-st ostsin. Kõigepealt tahan sellele 1:0 teha, alles siis ostan muud toidukraami jurde. Leiba-saia muidugi olen ostnud, sest seda ma valmis seisma ei ostnud. Homme tuuakse teleri alus, mille tellisin, ka kohale. Siis saan televiisori ära paigutada. Asju olen ka pappkastidest juba välja sorteerinud ja naabrimemmelt saadud kappi paigutanud. Tegelikult see ei olegi kapp, vaid kapiosaga riiulilaadne asjandus. Rippuvaid riideid ei ole mul ikka kuhugi panna. Aga ega mul neid eriti ei olegi, sest kleite ma ei kanna ja muud riided saab edukalt kokku ka panna. Ma teadlikult ostan mittekortsuvast materjalist riideid, sest triikimine on asi, mida ma ei salli.
Vaheldumisi blogimisega käin toas kontrollimas, kas ahi ikka põleb, sest minu suurimaks probleemiks ongi ahju kütmine. Ma ei oska seda süüdata. 😀 Täna tegin ikka siibri ka lahti. Eile näiteks unustasin siibri kinni ja siis olin üllatunud, miks ahi ei köe ja suitsu sisse ajab. 😛 See on see, kui ei ole varem ahiküttega korteris elanud. Nüüd olen hoolikam. 😛
|
OSCAR-2019
|
||
See on jah, nii kummaline, kuidas nii paljud on järsku toitumisspetsialistid ja teavad täpselt, mis toiduaine kuidas mõjub, mida mis vanuses süüa tohib ja mida üleüldse süüa ei tohi. No tore, palun toitugu, kuidas tahavad, aga kui mina tahan õlut juua ja saiakesi süüa, siis peab mul see õigus olema. Minus tekitab muidugi pisut trotsi see, kui tervislikult toitumist peetakse Elus Kõige Tähtsamaks (mitte, et ta poleks tähtis), aga samal ajal jäetakse mõned muud asjad tähelepanuta.
Nüüd mõtlen küll, et oot. OOT. Ma vahepeal ei söönud suhkrut ega nisu, sõin täistera enamasti, kui üldse tärkliserikkaid asju, mis pole kartul, LOOMULIKULT mitte erinevaid lisaaineid, naturaalne päris toit ... Pole ikka õnnelik? Ilmselt ma söön ikka liiga valesti ja halvasti.
(trükivigad ja mõttehulkumised lausestamise jooksul on peavalust, mis mu meelest polnud suur, aga siin näen mõjusid kohe =))
Mingi kahtlane tähtedeseis on vist jälle või vasaku jala päev (samas ma astun vist igal hommikul vasaku jalaga voodist, olen ju vasakukäeline ning magan voodis vasakul pool), sest lisaks sellele, et katki läks täpselt see pakiautomaat, kus minu pakk sees oli ja selle parandamisest mulle teada ei antudki nagu lubati (paki sain lõpuks ikkagi kätte) ja lõuna ajal leidis aset imelik intsident, kui söögikohta astus sisse Putini pildiga särgis musklimees, kes küsis juhatust vanglasse - tal olla üks roolijoodik üle anda, olin sunnitud täna lapsed kontorisse kaasa vedama.
Nimelt testime puhkuseasendajate kandidaate (neid, kellele ma veel endast joogiseid pilte pole saata jõudnud) ja ükski mu häbelik kolleeg ei ole nõus seda hirmuäratavat tööd minu eest ära tegema. Igatahes pidi esimene katsetaja tulema kell 11. Seitse minutit peale seda aega nägin, et tüüp on FB-s online ja küsisin, et mis toimub? Tuli välja, et öötöö ja magas sisse. Vabandas siiralt ja mul oli ausalt öeldes kahjugi talle ära öelda, aga vabu aegu ka justkui enam pakkuda polnud. Mõtlema pani seegi, kuidas ta niimoodi öötöö kõrvalt üldse vastu peaks. Pool tundi hiljem sain sõnumi järgmiselt, kella 13-selt tulla lubajalt - ma ikka täna ei saa, äkki saaks reedel. Reedesse ma asju enam jätta küll ei tahtnud, aga kuna inimene selle ise välja pakkus, siis olin nõus. Oleks see sissemagaja ka teist võimalust soovinud, oleksin ilmselt tallegi andnud, aga ta vabandas siiralt ja nõustus, et on oma šansid maha mänginud.
Kuna juba kaks inimest olid ära öelnud, võtsin oma järeltulijad ja vedasin nad koju, et kella 14ks tagasi tulla - saavad teistel kõrvad natukenegi puhata. Jõudsin koju, avasin arvuti, kella kahene kirjutab - ma ikka ei saa, äkki reedel? Mul korra kihvatas, et mis mõttes, lihtsalt ei saa, on mingi mõjuv põhjus ka või ning kuna mõlemad äraütlejad olid noored, siis kerkisid silme ette kõik need artiklid sellest, kuidas uus põlvkond ongi vastutustundetu. Ma isegi usun, et vaatan neid kerge eelarvamusega reedel (kui nad siis kohale suvatsevad tulla), sest puhkuseasendaja võiks ikka 100% usaldusväärne inimene olla (no minu puhkus ju sõltub temast). Arvasin, et olen karm ja ülekohtune oma hinnangutes, eks ikka võib elus asju ette tulla, aga kõik inimesed, kellele täna sellest rääkisin, ütlesid kui ühest suust, et "mis krdi inimesed need sellised on, kes niimoodi kohale ei ilmu ega põhjenda?" Varasemate konkursside puhul pole meil sellist asja mitte kunagi ette tulnud.
Niisiis, olin juba üsna veendunud, et ega see poole neljane kandidaat ka kohale ei ilmu, kuigi tema oli vanema generatsiooni esindaja ja mul olid talle suured lootused pandud, kuna ta oli filoloog. Filoloog tuli, hakkas tegema ja mul oli tunne, et tal on hämming. Ma küll toonitasin mitu korda, et küsida on väga ok, küsida on isegi vajalik, aga tema poolt midagi ei tulnud. Käisin paar korda ise abi pakkumas, siis ilmnes, et ta oli programmis mingi mõttetu nüansi taha toppama jäänud, millest küsides kohe üle saaks, aga tema reaktsioon oli see, et "ma ei saa ikka üldse aru". Mitte tekstist, vaid programmist siis. Tekst, niipalju kui ma nägin, oli ideaalne. Mina tegin testi alla kümne minuti, eeldasin, et testijatel läheb kuskil pool tundi, poole testi peal on üks koht, kus kindlalt peab küsima, sest "üks imelik tabel tuleb ette", aga tund oli juba möödas ja ühtki küsimust tulnud ei olnud. Tahtsime ise ikka millalgi koju ka minna (ühe perfektsionistiga L. istus kunagi tund aega pärast tööaja lõppu, vigu oli vähe, aga no kuskil on mingi tasakaalupunkt kiiruse ja kvaliteedi vahel ikka ka) ja läksin uurima, mis värk on. Inimene ütles, et talle see töö ilmselt ikka üldse ei sobi ja jättis pooleli. Loomulikult, ei peagi sobima kõik tööd, aga mul oli kurb sellepärast, et ilmselgelt ta oleks kenasti hakkama saanud, programmi ära õppimine on aja küsimus, kui sa vaid julged abi paluda ja ise aktiivne oled, mitte keegi meist ei osanud seda linnulennult. Võib-olla muidugi ongi inimesi, kes suudavad perfektselt trükkida, kuid ei suuda majandada programmide puise loogikaga, kuigi mulle tundub, et sa ei saagi õppida, kui sa ei julge kahtluse korral küsida.
Oeh, homme jälle. Õnneks peavad lapsed kaasas olema ainult pool päeva, aga võib-olla on homme meil kontoris ka koer. Tähelepanu nõudev töö Segasummasuvilas.
Tunnen sulle kaasa. Päris nõutuks võtaks selline suhtumine tööotsijate poolt. Ju siis pole eriti vaja seda tööotsa. Elatakse selletagi piisavalt hästi. Müstika.
Ma natuke valesti kirjutasin, et test, pigem proovitöö siis, sest töö seisnekski selle programmi igapäevases kasutamises. Aadresside ja muude andmete sisestamine programmi, mis osaliselt ise need ka välja loeb, aga pole ideaalne nagu robotid ikka.
Mul üks doktorikraadiga sugulane otsib pmst tööd ja tema häda on, et enamik töökohti katkestab pärast kraadist kuulmist üldse suhtlemise ja ka need vähesed, kes reageerivad, paistavad heitunud. kuigi ta oleks nõus ka alla kvalifikatsiooni töötama. kohusetunnet jne peaks olema, sest ilma selleta doktorikraadi ära ei tee. kas mingi variant on ka, et kui klapib, siis saaks püsivamalt jääda või on konkreetselt ainult puhkuse ajaks vaja?
Ega mul on ka ausalt öeldes kurb näha inimesi, kes soovivad väga alla oma kvalifikatsiooni tööd teha (mis sest, et ma ise samasugune...), kuigi enamasti nad on etemad kui teised (on muidugi erandeid). Ikka nagu südames sooviks, et inimene leiaks erialast rakendust. Vähemalt osaajaga saaks meile jääda ka kauemaks, ma tõesti edasisi plaane ei tea, aga kuna päevad pole vennad, siis täna käinud inimesed olid kõik toredad, neist ilmselt ühe võtame.
no kas nad nüüd just _soovivad_ tingimata alla kvalifikatsiooni tööd teha. lihtsalt see aeg, kui kvalifikatsioonitöö on kasvõi ajutiselt ära kukkunud, on kah vaja millegagi leiba teenida. ja inimesel võib ju vabalt olla võimeid ja töötamiskalduvusi, mida tema doktorikraad ei kajasta.
Olenevalt valdkonnast, igal alal ei elagi grandist ära või seda ei jagu kõigile. Tuttava viimane erialane töökoht maksis talle sisuliselt miinimumi aga kui sul on pere, siis tahaks natukene enam. Vahel. Nüüd tänu keeleoskusele sai erafirmasse. Neil kolm doktorikraadiga inimest seal hetkel :) Hästi lahe seltskond ja tore tööandja. Lõputult ilmselt ei jaksaks aga vähemalt mingi perioodi elab üle, saab ehk majandusliks mõttes jaladki rohkem alla.
Aga jah, norm töö liigub vist ikkagi pigem tuttavate tuttavate kaudu :) Sama kehtib töötajate leidmisel.
See tutvuste kaudu tööde mitte saamine liigitub ühe "ei lind ega loom"-elustiili miinuste hulka :) Ma sain tutvuse kaudu ainult oma esimesele töökohale, ülejäänud (ok, neid on ainult 2) olen kuulutuste kaudu leidnud. Tuttavate palkamisega on muidugi see häda, et pead inimest ikka läbi ja lõhki tundma, samuti on igasugu koondamised jms sel juhul raskemad. Ma ise alati imestan, kui mõni tuttav mu käest tööd küsib, sest mina ei tahaks iialgi mõne tuttava alluvuses töötada ja mul endal on ka ebamugav sellises olukorras teistele tööülesandeid jagada.
|
OSCAR-2019
|
||
Tere, Elmari raadio! Olen küll juba 60+, aga ei pelga tunnistada, et mulle meeldivad Mihkel Männamäe õhtujutud. Järjekordselt pani mind muhelema hiljuti kuulatud Siilipoisi rullitamine. Lugu oli nii ehe, et usun tõesti, et siilid rullitavadki. Aitäh ja jõudu edaspidiseks!
Tere Ma kuulan elmarit nii palju kui mull aega on sest tööd on nii palju ja raadjot pole aega eriti kuulata. Ma töödan G4S-is mulle lihtsalt meeldib see raadio sest see laseb head eesti muusikat nii hommikul, päeval kui ka õhtul ja öösel.
Lp. Elmarlased, olen teie raadio alaline kuulaja. Kuulasin täna Teie liikluskommentaari, mis oli positiivselt üllatav, kuid kahjuks poolik. Kuna LE pole keegi ära muutnud punkti, mis käsitleb jalakäiaid, et ikkagi nende ohutus on nende endi kätes, et jalakäia peab eelnevalt veenduma oma ohutuses, alles siis ületama söiduteed, olgu tegemist ka ülekäigurajaga. Kahjuks aga seda ei räägi keegi, ning ka ahalehes seda ei kajastata.
kuulasin ühte naisterahvast rääkimas valimistest pikalt. Jutt tuli väga tuttav ette. Olen seda kuulnud üheksakümnendatel Saksamaal ja hiljem iga valimiste järel Eestis. Aga minge ja tehke väga hästi. valige ja olge valitud ning tehke väga hästi. Kes teid keelab-vaba maa. aga see pidev hädaldamine on ära tüüdanud. pange oma pead tööle ja tehke
Eelnevalt tervitan elmari tublisid töötajaid, ilusat sõbrapäeva teile kõigile! Siis tervitana kõiki oma sõpru ja lähedasi, südamlikud tervitused Annikorru, Hiljale ja Kalvile. Soovilooks oleks: Vennaskond, maailma lõpus on kohvik.
Tere! Kuulame praegu Raadio Elmar programmi Kanadas ja muusika mis tuleb on lihtsalt HARULDANE! Kes iganes pani kokku selle valiku - suured tänud. Just sellist muusikat me ootame Raadio Elmarilt. Täna päeva tormaka ja väga stressi täis elukeskeskonna juures ootame raadiost just midagi meeldivat, rahustavat ja lõdvestavat. Veelkord, suurimad tänud! Jüri Järve
Tere Elmari tegijad! Tahan teid väga tänada sellise suurepärase rubriigi eest nagu "Vana on hea". Olin juba ammu mõelnud, et miks ei võiks eetris kuulda rohkem selliseid vanu häid lugusid nostalgilistest aegadest. Ja siis korraga oligi selline tore saade eetris :). Palun jätkake kindlasti seda saatesarja ka edaspidi ja võib-olla võiks see tulevikus isegi veidi pikem olla ;) Tänud!
Tere Kahju, et laulusoovide saated on muutunud veidraks. Loetakse ette, kes keda tervitab ja mis laulu soovis kuulata ning mingi aja järgi lastakse saatejuhi poolt valitud kuulaja soovilaul ka vahele. Kas selliste mõtetute tekstide -tervitan meest kes remondib autot, -kõiki kes mind ära tunnevad.. koos sooviloo ettelugemisega on üldse mõtet eetrit risustada -pole ei tervitussaade ega soovisaade, on selline veider laluludega saade, mille laulude vahepeal tahaks raadiot kinni keerarata. Tervituse, sooviloo kannataks ära, aga 5 minutit mõtetuid tervitusi ja laul... no kuulge, liiga palju
Väga suured kiitused Priidule tüngakõnede esituse meisterlikkuse eest. Lihtsalt öeldes, inimesel on andi ja kui hästi Priit oskab häält moonutada. Jah, väga armas, teisi nii häid tüngatajaid Elmaris rohkem pole. Edu ja ikka häid mõtteid ja ideid. Alati kuulan ja naeran ;)
Esimest korda helistasin Teile ja ka kohe vastasite. Sain kuulata oma lemmiklaulu Eesti keeles, mis oli Lena Valaitise Johnny Blue eestikeelne versioon. Sõnad pole küll need, mis saksa keeles, aga kena ja südamlik laul, mida harva kuuleb kui üldse mitte. Tänud Teile Vladimir.
Suur suur aitäh Teile selle imelise 24 detsembriõhtu eest. Paremat muusikat ei oskaks tahtagi. Parim Eesti raadiojaam. Parim Eesti muusika!!! Super :*
Väga tark soovitus.Tahaks veel lisada ,et Igor Mangi aastahoroskoobis on 22.-29.detsembrini hoiatatud suurest traumaohust tehnikaga.Ega ei pea just horoskoopi uskuma, kuid pole paha olla natuke ettevaatlikum ja rahulikum. Ilusat jõuluaega kõigile!
Tere. Inimestel on kummaline arusaam ja mõtlemine tõesti meie liikluses. Kes näitab endale suunatuld, kes liiklevad "kõik tuled ees säramas" jne.. Lisaks kiirustamine ka linnas, kus sõelutakse sinust ette ja kohe oma ritta tagasi..-Valgusfooris kohtume nagunii.. Eks liikleme ikka liiklusmärkide järgi. Mitte oma arusaamiste põhimõtetel! Uve
Olen teie suur fänn ja kuulan teie Raadiot igapäev. See tôstab tuju ja annab alati positiivse laengu. Tervitades Ain.
tere ELMARID ! Mis me küll ilma teieta teeks - olge mõnusad jätkuvalt ! Ja esmaspäeval sobiks õnnitluslauluks Lauri Liivilt "Seitseteist" igapäevane kuulaja - eriti mõnus pikkadel sõitudel !
kuulan ka vahel teie raadiot,tahtsin küsida,miuks te mängite pidevalt ühtesid ja samu laule.Olen kuulanud soovisaadeid,miks valite välja ikka tuttavad ja kuuldud lood,kuigi vahel tellitakse tõesti huvitavaid ja unustuse hõlma vajunud pärleid.Alles üks päev kuulasin tunnise vahega üht ja sama Jaagup Kreemi laulu.No milleks!!Üks soov ka Anne Veskil on üks ütlemata hea lugu,mida teie vist pole kunagi mänginud,nimelt Pärl.Ikka palju õnne sünnipäevaks ja tugevat tervist edaspidiseks!
Tere Elmari pere! Nii tore, et kohe varsti saab raadio Elmar seitseteist aastat täis ja mina olen kaua aegne kuulaja, sest mulle meeldivad eestikeelsed laulud ja raadiosaated rohkem. Nii nutitelefoni, interneti, teleka kaudu kui raadiost on kuulata hea Raadio Elmarid. Jõudu, pikka iga ja uusi saateid. Elmari sõbrade klubi ja Facebooki sõber: Aivar Ilves alias "Ravila Kaslane!
Paluks mitte sisse tuua suurkeelte laule, neid trygib niigi isegi Elmari jaama sisse? sellepärast elmar ongi kogu aeg lahti, et sealt tuleb oma muusikat. see pole idee nime teil väärt, see on kergema vastupanuteed minek, sest te ei esita meie hõimukeelte laule, kus oleks mõni sõna äratuntavgi ja näitax meie hõimu kuulumist.! Sõnaga, ärme nõrgendame Elmari selgroogu, saame ilma võõrasteta ka hakkama, ainuke koht, mis on teiste pealetykkivate keelte sogast puhas! Inglis keel- taevas anna kannatust!? Kõike eestipärast soovides!
Tere, hea sõber Elmar! Olen Elmari raadio väga suur fänn ja igapäevane kuulaja. Väga meeldib ka Elmar üllatab, kuid kahjuks on see väga halval kellajal, kui just tööpäev lõppemas ja koduteel kahjuks ei ole võimalik raadiot kuulata. Minu ettepanek oleks: palun pange see rubriik mingile teisele kellaajale ja kindlasti oleksid veel paljutki teised Elmari fännid selle eest tänulikud! Jõudu ja jaksu Elmarile ja kena sügise jätku! Tervitab Marga
|
OSCAR-2019
|
||
← EESi juhatus toetab kirjandussaateid ERRis EES kutsub kõiki eesti keele ja kirjanduse õpetajaid sügispäevadele Rakverre →
Valiti 2018. a emakeeleõpetuse sõber, nimi tehaksa teatavaks 2. novembril EESi sügispäevadel Rakveres.
Rahuldati juhatuse liikme Monika Undo avaldus juhatusest lahkumise kohta. Juhatus jätkab kuni üldkoosolekuni märtsis 2019 4-liikmelisena.
Ilmumas on kinkeraamat-metoodikakogumik “Minu Eestile”, planeeriti uue metoodilise väljaande “Naudi õpetamist!” väljaandmist 2018.-19.
2019. aasta on riigikeele sajandi ja EESi 30. sünnipäeva aasta. Otsustati korraldada EESi kevadpäevad 30. märtsil 2019 Harjumaal ja juubelile pühendatud sügispäevad 1.-2. novembril 2019 Tallinnas.
Võtta EESi liikmeks Ülle Ehala, Merike Kärner, Luule Oppi, Keiu Kärt Tammeaid, Riina Põldmaa, Janne Palu.
2. Juhatus on saanud arvamusele vastuse Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu esimehelt Rein Veidemannilt, kes tõdeb kirjandussaadete vajalikkust ERRis.
Eesti Emakeeleõpetajate Selts ühineb Eesti Kirjastuste Liidu, Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Trüki- ja Pakenditööstuse Liidu ühispöördumisega ERRile kirjanduse käsitlemise kohta Rahvusringhäälingus.
EES avaldab kahetsust, et uuel telehooajal ei näe enam kirjandusele ja eeskätt Eesti kirjanduselule keskendunud saadet „Kirjandusministeerium“.
EESi missiooniks on väärtustada eesti keelt ja kirjandust, nende õppimist ja õpetamist. „Kirjandusministeerium“ on aidanud väärtustada kirjandust, nii on saade olnud Eesti kirjandusõpetajate ja nende kaudu paljude noorte inimeste inspireerija. Saates käsitletud teemad on olnud huvitav lisamaterjal, mida tundi kaasa võtta. Mart Juure humoorikas viis raamatuid käsitleda lähendab kirjandust noortele rohkem kui mis tahes kirjandusõpik. Kultuurisaade „OP“ on samuti tänuväärne, kuid käsitleb teemasid laiemalt. Kultuuri- ja eriti kirjandussaateid pole ERRis palju, seega peab EES väga oluliseks, et Rahvusringhäälingus oleks spetsiaalselt kirjandusele keskendunud saade või jätkuks „Kirjandusministeerium“.
Suvekooli üheks arutlusteemaks on eesti kirjanike ja kultuuritegelaste haudade kaardistamine ja hooldamine.
Pühendada 2019. aasta tegevused riigikeele aasta ja EESi 30. tegevusaasta tähistamisele. Seltsi sügispäevad toimuvad 1.-2. novembril 2019 Tallinnas.
Arutati seltsi õppevara töörühma asutamist. Juhatus täpsustab töörühma eesmärgi ning teeb liikmetele ettepanekud osalemiseks.
Võtta EESi liikmeks Mare Liiv, Tiina Õunapuu, Aita Matson, Helle Kuldsepp, Katrin Kuusk, Tiina Niin.
Esitada keeleteo konkursile K. Ehini “Kohtumised” ning EKLi ja ETA Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse “Siuru õhtu 100”.
Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi missioon on väärtustada eesti keelt ja kirjandust, nende õppimist ja õpetamist. Lisaks lähtub EES oma tegevuses visioonist, mille üheks eesmärgiks on osaleda Eesti hariduselus.
Eesti Emakeeleõpetajate Selts peab väga oluliseks korrektse eesti keele kasutamise propageerimist Eesti ühiskonnas, kus järjest enam kipuvad domineerima inglise keele mõjulised väärvormid ning eesti keele osatähtsus väheneb. Meie keel on väike ja maailma mastaabis suurt tähtsust ei oma, küll aga on see ülioluline rahvuskeelena ning eestlaste identiteedi osana.
Eelnevast lähtudes teeme haridusministeeriumile ja SA Innovele ettepaneku taastada pikaajaline traditsioon lugeda eesti keele riigieksami päeva hommikul kell 10.00 Vikerraadiost ette eksami kirjutamisülesanded.
Seda tehti aastaid pärast traditsioonilist Eesti haridusministri pöördumist eksaminandide poole eksami ees. Raadiost loeti ette kõik 10 kirjanditeemat. Eksamivormi muutumisega kaheosaliseks 2012. aastal kadus ka teemade ettelugemine, kuigi on säilinud haridusministri pöördumine.
Eksamiülesannete avaldamisega Rahvusringhäälingu kaudu saaks suurendada ühiskonna huvi eesti keele riigieksami vastu. Raadiote juures kuulaksid kirjutamisülesandeid nii kõikide kirjutajate sugulased-tuttavad, kes selle kaudu saavad oma lähedastele kaasa elada, kui ka paljud teised. Usume, et andes võimaluse raadiokuulajatele eksami teemadel kaasa mõtelda, väärtustame ja propageerime meie rahvuskeele kasutamist.
Et huvi sellise kirjutamisülesannete avalikustamise vastu on olemas, seda tõendab aastaid Vikerraadios “Keelesaadet” teinud Piret Kriivan, kelle poole paljud kuulajad on pöördunud küsimustega tänapäevase eesti keele riigieksami kohta, tänu millele sündis 14. mail 2017 just eesti keele riigieksami teemaline saade. Igal aastal pärast eesti keele riigieksamit pöörab teemale tähelepanu ka kirjutav ajakirjandus, arutledes selleaastaste ülesannete üle paljudes meediaväljaannetes.
Loomulikult ei peaks ega oleks võimalikki raadiost ette lugeda tekstiülesandeid, kuid kirjutamisülesanded, mida on neli ja mis pole pikad, on kuulamiseks ja kaasaelamiseks sobilikud. Need võiks ette lugeda pärast haridusministri pöördumist, kui eksaminandid on juba eksamiruumis ning mingit pettuse võimalust ei oleks, sest eksamitegijad näevad kohe pärast seda ülesandeid kirjalikul kujul nagunii. Kokku ei kuluks selleks rohkem kui 10 minutit, aga selle kaudu oleks võimalus jõuda paljude kuulajateni ja nii väärtustada veelgi eesti keele riigieksamit.
Iga õpetaja on keeleõpetaja, seetõttu usume, et kõikides tundides arendatakse aineteadmiste kõrval ka emakeeleoskust. Aitäh teile!
Aineühendustel on suurepärane võimalus haridus- ja teadusministri määruse järgi uusi õpikuid retsenseerida. Kahjuks on õpikute tekstid sageli keerulise sõnastuse ning pikkade lohisevate lausetega, arvestamata eakohasuse ja lihtsa keele soovitust. Pidagem silmas, et õpiteksti peavad mõistma ka keelekümblusklasside õpilased, kes õpivad eestikeelsete õpikute järgi. Tegevõpetajast retsensent tunneb hästi koolielu tegelikkust, märkab ebakohti ning oskab muu hulgas anda häid soovitusi õpikukeele paremaks muutmiseks. Koos teeme õpikute tekstid paremaks ja õppimise lihtsamaks!
Seltsi liikmemaksu arvestatakse lineaarselt – iga uus makse lisatakse perioodile (aastale), mille eest on viimati tasutud. Täpne infot liikmemaksu kohta on leitav seltsi kodulehelt alamrubriigist “Liikmed”.
Korraldada seltsi kevadpäevad “Keele- ja kirjanduskatsed lõimingulaboris” 24.-25. märtsil 2017 Haapsalus, peakorraldajaks Monika Undo. Kevadpäevade kulud kaetakse “Õpetajate ja haridusasutuste juhtide professionaalse arengu edendamine koostöövõrgustike kaudu” projekti toetusega.
Algatada kirjutamisvõistlus “Minu Eestile”, mis on pühendatud Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale. Tähtaeg 24.02.2017.
Esitada Innovele taotlusvooru “Õpetajate ja haridusasutuste juhtide professionaalse arengu edendamine koostöövõrgustike kaudu” projekt 2017. a kevadpäevade korraldamise toetuseks.
Vaadata üle liikmete põhikirjaline kohustus liikmemaksude tasumisest ja kustutada pärast hoiatust liikmete nimekirjast inimesed, kes pole tasunud liikmemaksu pärast 2011. aastat.
Valida EESi juhatuse liikmeteks Kaja Sarapuu (esimees), Ivika Hein, Triin Toome-Hosman, Anu Kell ja Monika Undo. Juhatuse otsustas ülesanded jagada juhatuse liikmete vahel võrdselt.
Kutsuda kokku seltsi korraline üldkoosolek 9.04.2016 kell 13 Tallinnas rahvusraamatukogu väikeses saalis.
EESi juhatus otsustas, et „Emakeeleõpetuse sõbra” tiitel omistatakse 2015. aastal Fred Jüssile. Aunimetus antakse üle 30. oktoobril 2015 Pärnus EESi sügisestel koolituspäevadel.
Korraldada sügispäevad Pärnus 30.-31.10.2015 pealkirjaga “Loodud lood”. Sügispäevad maksumuseks määrata 75 eurot.
Võtta EESi liikmeks Anu Pedaja-Ansen Valtu Põhikoolist, Merike Kallas Käina Koolist, Merike Haas Tori Põhikoolist.
Püüame taaselustada seltsi suvereisi traditsiooni. Õppereis Helsinkisse ja Stockholmi toimub 27.06-1.07.2015.
Võtta EESi liikmeks Maigi Vija Tartu Ülikoolist, Mari-Vivian Laht Kiltsi Põhikoolist ja Mare Lillak Elva Gümnaasiumnist.
Võtta EESi liikmeks Maret Järveots Läänemaa Ühisgümnaasiumist, Eve-Mall Kirt Valga Põhikoolist ja Annika Laaniste Tartu Aleksander Puškini Koolist.
Korraldada EESi sügispäevad ja 25. sünnipäeva tähistamineTallinnas 7. ja 8. novembril. Peakorraldakas Epp Priimägi.
Juhatuse ülesanded jagati järgmiselt: esimees Kaja Sarapuu, aseesimees Aime Klandorf, protokollid ja liikmete arvestus Merle Pindmaa, koolitustegevus Epp Priimägi, suhted ja kirjavahetus Anu Petermann.
Otsustati korraldada seltsi kevadpäevad 4.-5. aprillil Rahvusraamatukogus koostöös Eesti Kirjastuste Liiduga lugemise teemal.
Otsustati võtta EESi liikmeks Merilin Aruvee Talinna Ülikoolist, Berit Vari Peetri Lasteaed-Põhikoolist, Eve Tapp Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskoolist.
Otsustati koostada avalik pöördumine, mis selgitaks plaanitava (emakeele)õpetaja ametijuhendi ümberkujundamisega kaasnevaid probleeme.
Arutati seltsi aunimetuse “Emakeeleõpetuse sõber” kandidaatide üle ja tehti ettepanek esitada 2013. aasta emakeeleõpetuse sõbra tiitlile president Toomas Hendrik Ilves tema emakeelesõbraliku tegevuse eest. Juhatus ootab arvamusi ja ettepanekuid e-aadressile info@eeselts.edu.ee või seltsi listis.
Kevadpäevad toimuvad 5.-6. aprillil Tartus, teemaks õigekeelsus. Tööpealkiri “Õige keel ja õigekeel”.
EESi sügispäevad toimuvad Tallinnas 2.-3. novembril 2012. Teemaks uue ainekava rakendamise küsimused. 3. nov Underi-Tuglase keskuses.
Muuta mittetöötavate pensionäride liikmemaksu tasumise korda: mittetöötavad pensionärid ei pea alates 2013. aastast EESi liikmemaksu tasuma.
EES loobub osalemast riikliku õppekava rakendamisega seotud ainealaste hinnangute koostamise töörühmas. Otsus.
Töötada välja uue riigieksami toimumisega seotud küsimuste kohta õiguskantsleri poole pöördumise tekst.
EESi juhatuse liikmed osalevad 2011. a septembrist kuni 2012. veebruarini pedagoogide võrgustike juhtimise koolitusel ja jätkukoolitusel (5 moodulit).
EESi juhatuse 3 liiget osalevad 2010. a septembrist kuni 2011. veebruarini pedagoogide võrgustike juhtimise koolitusel.
ENKO juhatuse nõudel lubada ENKOl eralduda EESist, kui esitatakse ENKO üldkoosoleku otsus tegevuse ja koostöölepingu lõpetamise kohta. Mitte lubada edaspidi kasutada nime “Eesti Noorte Keeleorganisatsioon”. kuna see kuulub EESile.
Pöörduda HTMi ja REKKi poole ettepanekuga muuta põhikooli eesti keele lõpueksami aega. Loe pöördumist.
2. Teha REKKile ettepanek korraldada aprillis-mais teadepäev uue eesti keele õppekava rakendamise kohta.
1. Maksta välja 2010. a emakeeleolümpiaadi maakonnavoorude toetused 6500 krooni avaldused esitanud seltsi liikmetele.
3. Planeerida seltsi aruandlus-valimiskoosolek ja kevadpäevad 9.-10. aprilliks 2010 Haapsalus. Teha listiarutelu osalemise kohta.
2. Omistada „Emakeeleõpetuse sõbra” tiitel Eesti Rahvusringhäälingu ajakirjanikule Kaja Kärnerile, kes on oma põhjaliku, asjatundliku, ausa ja südamega tehtud töö kaudu väärtustanud hea eesti keele kasutust ja emakeeleõpetust.
Maksta välja 2009. a emakeeleolümpiaadi maakonnavoorude toetused avaldused esitanud seltsi liikmetele. Pärnu maakonnale maksta vastavalt läbirääkimistele välja 5000 krooni.
2. Kinnitada seltsi toimetistena välja antud metoodikakogumiku “Tervikteoste käsitlemine põhikoolis” hinnaks 90 krooni, olenemata kättetoimetamise viisist.
Sügisesed koolituspäevad toimuvad Tallinnas II õppeveerandi esimesel reedel-laupäeval. See on seltsi 20. juubeliaasta avaüritus. Kevadpäevad 2009 planeeritakse korraldada Põlvas.
EES kujundas oma eitava seisukoha osaoskuste testi kohta gümnaasiumi lõpueksamina juba 2002. ja 2004. aastal, kui see idee arutusele pandi. EESi viimane seisukoht eesti keele riigieksami suhtes kujundati üldkoosolekutel 10.11.2007 ja 29.03.2008. 2007. aasta küsitlus seltsi liikmete hulgas kinnitab taas, et 96% õpetajaist peab otstarbekaks eksamivormiks arutlevat tervikteksti (kirjandit).
EES peab eksamivormi muutmist võimalikuks ainult siis, kui muutused on põhjendatud ja ette valmistatud. Teatavasti ei ole läbi viidud uuringuid ega analüüse, mis kinnitaksid muutuste vajalikkust, ei ole esitatud tõsiselt võetavaid argumente osaoskuste testi võimaliku paremuse kohta. EES peab enne muudatuste kehtestamist seadusandlike aktidega tingimatult vajalikuks laiapõhjalist arutelu, eksamivormi küllaldast katsetamist, katsetulemuste analüüsi, õppekirjanduse täiendamist, õpetajate täiendkoolitust.
EES taunib eesti keele riigieksami arendamise senist praktikat, mis toimub kiirustades, kitsas ringis ja avalikkuse eest varjatult. EES ei jaga kaasvastutust eesti keele riigieksami arendamise töörühma otsuste eest.
1. Kirjand kui eksamivorm vastab kõige paremini õppekava üldeesmärkidele. Kooli lõpetajale on vajalik arutlusoskus, iseseisev mõtlemine, probleemide nägemise ja lahendamise oskus, analüüs, süntees, võrdlemine, argumenteerimine jms. Kirjand on peaaegu ainus riigieksam, mis väärtustab inimese iseseisvat mõtlemist, maailmast arusaamist. Teistegi ainete riigieksami testidesse on lisatud esseelaadseid osi, arutlusi (nt ajalugu, bioloogia) s.t arendatud loovuse suunas. Kirjandi asendamine testiga väljendab aga vastupidist suunda. Millega seda põhjendatakse?
2. Kirjandi eeliseks on kompaktsus – üks töö mõõdab kõiki osaoskusi.Kirjand näitab keeleoskust piisavalt, pole mingit vajadust eraldi kontrollida. Me ei õpeta ju keelt kui asja iseeneses, vaid ju vahendit kasutamiseks. Osaoskuste eksam mõõdab täiesti selgelt teadmisi, mitte keelkasutust, samas õppekavas seab esiplaanile oskuse keelt kasutada. Oskus vältida kriitilisi keelendeid või neid teatmikest järele vaadata on olulisem kui õigekeelsuse fetišeerimine. Lootus, et keeletesti mõjul keeleoskus paraneb, on asjatu. Põhikooli õpilaste keeleoskus ei ole testi mõjul paranenud. Paraku pole analüüsitud/uuritud kehva keeleoskuse põhjusi (tundide arvu vähenemine, keele ja kirjanduse liitmine, kehv õppekirjandus, ebasoodne keelekeskkond, õpetajate põhi- ja täiendkoolitus, metoodiline abi jne). Eksamivormi muutusega peidetakse põhjused küll ära, aga ei kõrvaldata neid.
3. Osaoskuste eksam ei välista hindamise subjektiivsust. Keele variatiivsus ja tekstide tõlgendamisvõimaluste paljusus ei võimalda valida üheselt mõistetavaid tekste ega koostada ülesandeid nii, et võimalike vastuste loend oleks ammendav või neid saab lugeda ühemõtteliselt õigeks või valeks. Põhikooli lugemis-, aga ka keeleülesanded on igal aastal põhjustanud vaidlusi. Oleks kahetsusväärne, kui see hakkaks korduma gümnaasiumi lõpueksamil, kus saavutatavate punktide arv oluliselt tähtsam. Eksamikirjandi hindamisjuhend on aastate jooksul täiustunud ja võimaldab järjest täpsemalt ning objektiivsemalt hinnata.
4. Eksamivorm mõjutab õppeprotsessi. Kirjandiks valmistumine on teadlik töö kompositsiooni, stiili ja keelega ning võimaldab suurepäraselt arendad kõiki osaoskusi, lisaks arutlemisoskust. Tuleks mõelda sellele, kuidas eksamikirjandite analüüsile toetudes parandada õpetamise metoodikat, anda sisulisi nõuandeid, levitada häid kogemusi. Kui osaoskuste elemendid tulevad eksamile, siis väheneb arutlusoskuse arendamine, tunnis keskendutakse enam drillimisele, erandite harjutamisele, eesti keele tund muutub enam grammatika ja ortograafia tuupimiseks, Lisandub ennustamatus: keegi ei tea, mida ja kuidas sel aastal eksamil tahetakse. Ühtlasi tähendab see õpetaja loomingulise vabaduse piiramist (koolide õppekavad on ju üsna erinevad).
5. Kirjand selekteerib välja tipud. Kirjandi põhjal on võimalik välja valida need, kes on loovamad ja parema eneseväljendusega. Osaoskuste eksamil ei pruugi loovad ja isikupärased mõtlejad lihtsalt püüdlikest õppijatest tulemuste poolest erineda. Osaoskuste eksam mõõdab usinat õppimist. Seega peaksid kõrgkoolid eksamina eelistama kirjandit, mis selekteerib paremini kui osaoskuste eksam välja ülikooliõpinguteks sobiva kontingendi.
6. Kirjand on kultuurifenomen. Traditsioonide tähtsust, eriti väikerahva puhul, ei tohiks alahinnata. Küpsuskirjandi traditsiooni muutmine ei ole piisavalt põhjendatud, osaoskuste eksamist loodetav kasu ei ole nii ilmselge, et tasuks muudatuse ettevõtmist. Kahju võib aga osutuda tunduvalt suuremaks, kui prognoosida osatakse.
Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi juhatus volitab seltsi liiget Piret Järvelat esindama EESi Haridus- ja Teadusministeeriumi eesti keele riigieksami arendamise töörühmas.
1. Kuigi haridusminister kinnitas, et muutusi riigieksami korralduses ei toimu, on REKKi kodulehel eksami eristuskiri, milles teatatakse, et neli teemat kümnest on kommenteeritud. EES on seisukohal, et kõik muutused peavad olema põhjendatud ning gümnaasiumisse astuja peab teadma 10. klassis, milline on tema 12. klassi lõpueksami vorm.
Saadetakse ministrile taaskord küsimus riigieksami vormi kohta. EESi juhatuse seisukoht: mitte muuta eksamit 2008. aastal.
2. Haridusministeeriumi keeleosakond koordineerib riigieksami arendust ning on moodustanud vastava töörühma. Töörühma kutsutud EESi liikmed ei esinda seltsi, kuna HTM pole palunud neid volitada.
3. Avalikustatud uue õppekava lähteülesanne sätestab kirjanduse õpetamise alates 7. klassist. EES on jätkuvalt (1996. aastast) seisukohal, et kirjanduse õpetamist tuleb alustada 5. klassist. Saadetakse ministrile ettepanek mitte sätestada eelnõu punktis 4.4 kirjanduse õppimise algust.
4. Esitada teiseks riikliku atesteerimiskomisjoni eesti keele ja kirjanduse eksperdiks Aime Klandorf.
palutakse kiiresti teavitada kõiki emakeeleõpetajaid, kas kavatsetakse teha muudatusi emakeele riigieksamis 26.04.2008 ja millised need sel juhul on;
EES on jätkuvalt seisukohal, et riikliku emakeeleeksami muutmine saab toimuda vaid pärast süsteemset ettevalmistust.
Riikliku atesteerimiskomisjoni eesti keele ja kirjanduse eksperdiks määrata alates 01.01.08 Hille Alver.
Kodulehe foorum (arutelu) on avatud ainult seltsi liikmetele, arutelus osaletakse oma õigete nimedega, mitte kasutajanime all. Kodulehele saab materjali (info, õppematerjalid jms) esitada seltsi juhatuse kaudu (info@eeselts.ee), loodavale avatud kogukonnalehele igaüks ise.
|
OSCAR-2019
|
||
Eesti on seadnud oma eesmärgiks avatud energiaturud, kus energia hind kujuneb mitmete pakkujate konkurentsis. Selle toimimiseks on vajalik välja arendada piiriülene energiatarisu.
Eesti-Soome vahelised merekaablid Estlink I ja Estlink II on juba valmis, töös on täiendav elektriühendus Läti suunal. Gaasiturul on prioriteediks regionaalse gaasituru täielik väljaarendamine ning Eesti gaasituru osalistele võrdsetel tingimustel ligipääsu võimaldamine regioonis asuvale gaasitaristule (gaasihoidlad, veeldatud gaasi terminalid, transiittorustikud). Samuti on oluline Balti gaasituru laiendamine nii põhja (Balticconnector) kui lõuna (Leedu-Poola vaheline gaasitoru) suunas.
Samas on Eesti Euroopa Liidu riikide seas energia impordist kõige vähem sõltuv riik. Tänu põlevkivi ja järjest enam ka taastuvate kütuste kasutamisele suudame suures ulatuses ise oma riigi energiavajadust rahuldada.
Töötame selle nimel, et ka senisest rangema energia- ja kliimapoliitika tingimustes suudaks Eesti oma energiasõltumatust säilitada ja seda veelgi suurendada. On ju Eesti turupõhise energiapoliitika eesmärk kindlustada riigi energeetiline sõltumatus, varustuskindlus ja konkurentsivõimelised energiahinnad, mis on majanduse arengu üks olulisemaid tingimusi.
Alates 2013. aasta algusest on Eesti elektriturg täielikult avatud ja tarbijad saavad ise endale valida meelepärase teenusepakkuja mitme elektrimüüja seast.
Seni on riik keskendunud peamiselt energia säästmisele läbi elamute energiatõhusamaks renoveerimise, sest see on enim energiat tarbiv sektor.
Aastaks 2020 on Eesti lubanud täita eesmärgi, et taastuvenergia moodustab riigi energiatarbimisest 25% ning selleks on ette nähtud mitmed erinevad toetused.
Eestis toimub ligi 70% soojustarbimisest kaugkütte teel. Ligi 30% elanikest kütavad oma elamuid ise, enamasti puidust ja maagaasist.
Lähiaastate eesmärk on ühendada Baltimaade ja Soome gaasiturg Kesk-Euroopa gaasivõrkudega ja rajada veeldatud maagaasi vastuvõtuterminal.
Eesti ja teised Euroopa Liidu liikmesriigid on seadnud eesmärgi muuta energiatootmine keskkonnasõbralikumaks ja energiaportfell mitmekesisemaks.
Selleks on 2020. aastaks plaanis Eestis saavutada järgmised eesmärgid, mis püstitati 15. juunil 2009 Riigikogus kinnitatud „Energiamajanduse riiklik arengukavas aastani 2020“ ja mille olulisust kinnitab ka uuem, 20. oktoobril 2017 Vabariigi Valitsuse poolt heaks kiidetud „Energiamajanduse arengukava aastani 2030“:
Vabariigi Valitsuse poolt kiideti 20. oktoobril 2017 heaks „Energiamajanduse arengukava aastani 2030“.
Eesti energiapoliitika arengukavas lähtutakse sellest, et tarbijatele oleks tagatud mõistliku hinna ja kättesaadavusega energiavarustus, et keskkonnamõjud oleksid aktsepteeritavad ning et see oleks kooskõlas Euroopa Liidu pikaajalise energia- ja kliimapoliitikaga. Samuti peab energiamajanduse arenguplaanide rakendamine olema Eesti majanduse konkurentsivõime seisukohast kõige kasulikum.
- elektri tootmise võimekus Eestis on piisav, kui on täidetud N-1-1 kriteerium (tootmisseadmete vaates)
- taastuvatest energiaallikatest elektri tootmine moodustab 50% sisemaisest elektri lõpp-tarbimisest ning uute taastuvelektri tootmisseadmete rajamine toimub avatud elektrituru tingimustel ilma täiendavate siseriiklike toetusteta
- gaasiturul on toimunud oluline turukontsentratsiooni vähenemine ja gaasituru kontsentreerituse tase HHI on alla 2000
- säilitatud on kaugküttesüsteemid piirkondades, kus need on kestlikud ja võimelised pakkuma tarbijatele soodsaid ja keskkonnanõudeid arvestavaid energialahendusi
- 80% Eestis toodetud soojusest toodetakse taastuvate energiaallikate baasil, kohalike energiaallikate olulisust soojuse tootmisel suurendab veelgi turvas. Eesmärk saavutatakse valdavalt turupõhiselt.
- jaotusvõrgus katkestuste keskmine kogukestus minutites tarbimiskoha kohta aastas ei ületa 90 minutit, mis saavutatakse ilma täiendava koormuseta tarbijatariifile
- läbi rekonstrueerimistegevuse on suurenenud hoonete energiatõhusus (väikeelamutest 40% = C või D energiatõhususarvu klass; korterelamutest 50% = C; mitteelamud 20% = C)
- 37% keskvalitsuse kasutuses olevate hoonete summaarsest netopindalast asub hoonetes, mis vastavad vähemalt 2013. aastal jõustunud energiatõhususe miinimumnõuetele
N-1-1 on elektrisüsteemi varustuskindlust iseloomustav kriteerium. Kriteerium on täidetud juhul, kui ühe elektrisüsteemi elemendi avariiline väljalülitamine teise elektrisüsteemi tööd oluliselt mõjutava elemendi hoolduse ajal ei too kaasa suure mõjuga tootmisvõimsuste puudujääki elektrisüsteemis.
Elektri tootmise võimekus Eestis on piisav, et katta Eesti elektrivajadus Eesti suurima elektri tootmise seadme ja võimsaima välisühenduse samaaegse rikke korral. Hetkel on Eesti suurim elektri tootmise seade 300 MW Auvere energiablokk ja kõige võimsam välisühendus 650 MW Estlink2.
HHI on Herfindahl-Hirschmani indeks, mis varieerub vahemikus 0..10000 ning mille suurim väärtus iseloomustab gaasituru suuremat sõltuvust ühest gaasimüüjast.
Rahvusvahelise Energiaagentuuri (International Energy Agency) liikmeks olemine avab Eestile ligipääsu kõrgelt hinnatud energiapoliitika analüüsidele ning valdkondlikele prognoosidele. Samuti annab see Eestile võimaluse tutvustada meie ainulaadset põlevkivi väärindamise kogemust ning teadmisi rahvusvahelise energiapoliitika kujundajate ringis.
Kuna paljudel energiavaldkonna seadustel on märkimisväärne ühisosa, on loomisel energiamajanduse korralduse seadus.
Energiavaldkonna seadustes on mõõtmise, arvete ja info edastamise nõuded sageli samad. Seetõttu on plaanis energiamajanduse korralduse seadusest kujundada horisontaalne seadus, mis käsitleb eri seaduste kattuvaid osasid ühes kohas.
Energiamajanduse korralduse seaduse koostamise esimeses etapis (valmib 2014 suveks) reguleeritakse kogu energiasäästu valdkond.
Turuosaliste üle teeb järelevalvet Konkurentsiamet, kellega peavad kaugkütte-, elektri-, gaasiülekande ja -jaotusega tegelevad ettevõtjad oma tariifid kooskõlastama.
Selline järelevalve annab tarbijale kindluse, et ettevõtjad ei teeni monopoolset turupositsiooni ära kasutades põhjendamatult suurt kasumit. Lisaks tagab amet, et ettevõtete investeeringud võrkude tehnilise seisundi parandamiseks ja energiataristu arendamiseks on mõistlikud ja saavad õigeaegselt tehtud.
|
OSCAR-2019
|
||
Erinevalt Vabaerakonnast on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (SDE) positsiooni määratlemine ideoloogiate maatriksil lihtne – nad esindavad ja teostavad täpselt seda ideoloogiat, mille nad on omaks võtnud. Ka vasak-paremskaalal ongi nad just nimelt vasaktsentristlik partei.
Oma põhiväärtustena nimetab SDE: võrdsust, õiglus ja solidaarsust. Soov suurendada võrdsust ja solidaarsuse propageerimine vastab humanistlikule maailmavaatele. Kuid õigluse saavutamine on utoopiline eesmärk, sest igal inimesel on oma arusaam sellest millal on inimestevaheline suhe või tehing õiglane ning need omakorda on tihti teravas vastuolus üksteisega. Võrdsuse puhul on taas suur vahe, kas taotletakse võrdseid võimalusi eneseteostuseks või tarbimisvõimes.
Erakonna eesmärgina märgitakse sotsiaalse ja majandusliku turvalisuse kindlustamist ja heaolu suurendamist, mis peavad kindlustama kestlikku arengut ning tagama selle, et igal inimesel oleks võimalus eneseteostuseks ja majandusliku heaolu kindlustamiseks. Lisaks deklareerib erakond ka demokraatliku otsustusviisi olulisust, kuigi praktikas on see alistatud poliitilistele ametnikele organisatsioonilise hierarhia kaudu. Kõik need on kooskõlas sotsiaaldemokraatia ideoloogiaga.
KOV poliitikas peab SDE programmi järgi arenguvõimeliseks maakonna suurusi omavalitsusi ja kogukonnapõhist kohalikku elukorraldust, milleks tuleb edendada otsedemokraatiat ja tegutseda subsidiaarsusprintsiibi (s.t kõik otsused langetatakse võimalikult madalal tasandil ehk kohapeal) põhiselt. Tähelepanuväärne on SDE soov piirata bürokraatiat ja suurendada KOV tegevus läbipaistvust ning edendada ühistegevust igal tasandil – need tegevuspõhimõtted on omased kooperatiivsele ühiskonnale.
Märkimisväärne on samuti erakonna soov toetada riiklikult kohalikke algatusi ja väikeettevõtlust nii tugifondide, infrastruktuuri arendamise kui ka bürokraatia piiramise kaudu – need vastavad sotsiaalse turumajanduse kontseptsioonile.
SDE programmi need osad, mis on suunatud noorte eneseteostuse potentsiaali suurendamisele, elanike tervisliku seisundi parandamisele ja elukeskkonna turvalisuse parandamisele vastavad positiivse vabaduse kontseptsioonile.
Neid positsioone kokku võttes võiks arvata, et SDE on võtnud omaks sotsiaalse liberalismi ideoloogia, kuid viimases julgen antud juhul kahelda. Liberalismi aluseks on eraisikute initsiatiiv, kuid SDE programm peegeldab siiski ametnike soovi juhtida ise seda protsessi (vt: moodustame tugifonde, loome soodsa keskkonna, toetame arengualgatusi … jne), kasutades selleks üha kasvavaid maksutulusid ja see vastab seetõttu puhtalt sotsiaaldemokraatliku ideoloogia põhimõtetele.
Laekunud vahendeid kasutatakse mahajääjate toetamiseks ja puuduses olijate abistamiseks. SDE püüdlus suurendada üleüldist võrdsust tulude ja tarbimisevõime ühtlustamise kaudu vastab täpipealt sotsiaaldemokraatliku ideoloogia arusaamale, et maksu- ja eelarvepoliitikat rakendades rajavad ametnikud inimeste jaoks heaoluühiskonna ning viimased peaksid selle eest olema tänulikud ja alistuma selle eest vastuvaidlemata riigivõimule.
Ühesõnaga, SDE teostab bürokratismi sotsiaaldemokraatia ideoloogiat, kuigi flirdib sotsiaalse liberalismi ja kooperatiivse ühiskonna ideedega. Flirtimiseks see siiski jääbki, sest vastavalt bürokratismi ideele hoiavad isevalitsust teostavad elukutselised (s.h ka poliitilised) ametnikud oma kontrolli all nii ärimehi, elanikkonda kui ka rahvavõimu esindavaid institutsioone. Pidades ennast kõigist kõige kompetentsemateks ja kaugelenägevamateks leiavad nad, et nende eesõigus ja kohustus on rahva viimine heaoluühiskonda … kasvõi vägisi ja inimestele oma tahet peale surudes.
Tarbimisvõrdsuse saavutamise seadmine erakonna eesmärgiks (mida vähemal osa SDE liikmeid tuliselt toetab) on väga ohtlik tee. Hoolekande-initsiatiivid, mis hoiavad inimesi vägisi elus ja kahjustavad hädasolijate tahet midagi ette võtta enda toimetuleku parandamiseks, kuuluvad kategooriasse: „head mõtted, mis sillutavad põrgu teed“. Mida enam levib ülalpeetava mentaliteet ning kasvab inimeste hulk, kes leiavad et „riigi ülesanne on neid ülal pidada, ilma igasuguse õiguseta midagi vastu nõuda“, seda vähem jääb inimesi, kes tahavad ise midagi teha. Siinkohal võiks meenutada, et üleüldise võrdsuse seisund vastab füüsikas „soojussurma seisundile“, s.t keskkonnale milles on lõppenud igasugune liikumine (loe: areng).
Lõpetuseks võiks meenutada rootsi majandusteadlast Assar Lindbeck’i (s 1930), kes märkis oma 1984. aasta Nobeli sümpoosionil tehtud ettekandes:
„… Sageli usutakse, et konfliktid tulude ebavõrdse jagunemise pärast vähenevad, kui tulude jagunemine võrdsustub, nagu loodetakse ka ebaõigluse ja kadeduse taandumist. … Need, kes arvavad, et jagunemisest tulenevad konfliktid on põhjustatud üleüldisest ebavõrdsusest või tulude erinevusest … eeldavad ilmselt, et võrdsuse suurenemisel väheneb võrdsuse taotlemise tung.
Näiteks arvab keskmine hääletaja, et liikudes suurema võrdsuse poole – s.t väikeste ja keskmiste sissetulekute vahelise erinevuse vähenemisel – lõpevad ka tulude ebavõrdsest jagunemisest tekkivad konfliktid. Kahjuks ei ole asjad sugugi nii. Tegelikult on nad hoopiski vastupidised.
Esiteks, avaliku võimu teadlikud sammud tulude ümberjagamiseks põhjustavad poliitilisi debatte ja konflikte tulude ümberjagamise teemal rohkem kui ükskõik milline teine teema.
Teiseks, üksikisikute valmidus suurendada oma tulusid tööviljakuse suurendamise läbi vähenevad, kui maksumäärad suurenevad. Enamgi veel — kuigi see on rohkem teoreetiline moment — inimesed võivad tunda kadedust vaid nende suhtes, kellel on pisut suuremad tulud kui neil endil, kuna neid tulusid tajutakse oma võimekuse piirides, vastupidiselt väga rikaste isikute tuludele. Realiteet on, et mida võrdsem tulude jagunemine on saavutatud, seda häälekamaks muutuvad konfliktid järelejäänud ebavõrdsuse pärast, kuna üha enamatel inimestel on võimalus võrrelda ennast teiste sarnastes oludes olevate inimestega.“
|
OSCAR-2019
|
||
Ajujahi ellukutsuja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EASi) juhatuse esimehe Alo Ivaski sõnul on konkursile esitatud ideede tase muutunud aasta-aastalt aina paremaks. „Järgmisesse vooru pääsenud ideed on küpsed ja paljud neist juba kasutusvalmis tooted ning teenused," lausus Ivask. „Hea meel selle üle, et mitmed möödunud aastal osalenud meeskonnad otsustasid oma ideega osaleda ka sel aastal ning mitu neist pääses kolmekümne parema sekka. Esile saab tuua ka seda, et konkursil osales mitu ideed, mis panustavad e-riigi arengusse - Mullaproovi rakendus teeb põllumeestel mullaproovide raportite esitamise lihtsamaks ja FoodDocs on tulevikus toidutöötlejatele enesekontrolliplaani koostamisel asendamatuks abiliseks," lisas ta.
SEB Balti divisjoni strateegia valdkonna juht Andra Altoa avaldas head meelt selle üle, et mitmed ideed lahendavad sotsiaalseid ja ühiskonnas tundlikke kitsaskohti. Edasipääsenute hulgas olid tugevad rahvusvahelised meeskonnad, kus olid hästi põimitud professionaalsed teadmised ning teadus-arendustöö. „Sotsiaalse ettevõtluse ideed lahendasid reaalseid ja ühiskonnas tähelepanu vajavaid probleeme. Ajujahi arenguprogrammi pääses neli sotsiaalse ettevõtluse ideed - CareMate, HopeHolders, Makerlabi inseneeriakomplektid ja Triumf Gamification, mis kõik keskenduvad erinevatele ühiskondlikele probleemidele ja sihtgruppidele," rääkis Altoa. CareMate viib kokku erivajadustega inimesed hooldajatega, HopeHolders on veebikeskkond, kus on võimalik leida kiiret abi inimestel, kel on elus raske moment või tupikseis, Makerlabi inseneeriakomplektid arendavad koolinoorte praktilisi oskusi kasutusvalmis ehituskomplektide abil ja Triumf Gamification pakub vähihaigetele lastele psühholoogilist tuge mängurakenduse kaudu, kus lapsed saavad kehastuda superkangelasteks.
Elisa tooteturunduse osakonna juht Mailiis Ploomann rääkis, et žürii pidas idee kõrval oluliseks ka meeskonda selle taga. „Idee võib ajas muutuda, kuid jätkusuutlikkuse tagab toimiv meeskond. Elisa alustas eelmisel aastal koostööd Ajujahil osalenud Mindtitani projektiga MARKUS. Kuigi nende idee muutus palju, jätkub meie koostöö tänaseni just nende tugeva meeskonna tõttu. Kõik kolmkümmend edasipääsenud meeskonda olid juba väga hästi sissetöötatud tiimid, kelle vahel läheb konkurents võidu nimel kindlasti tihedaks," ütles Ploomann.
Biofire on süütegeel, mis on loodust, ohutust ja inimtervist silmas pidav alternatiiv süütevedelikele, -kuubikutele ja teistele süütamiseks mõeldud materjalidele. Biofire'i on võimalik kasutada nii kodustes kui tööstuslikes tingimustes. Näiteks on Biofire'i süütegeel oluliselt mugavamaks ja turvalisemaks alternatiiviks süütepiiritusele, mis on laialdaselt kasutuses kaitsevaldkonnas.
Paljud tahavad kasvatada oma aias maheköögivilju ja lilli. Siiski on raske leida vaba aega rohimiseks ja kastmiseks ning mõnikord on vaja pikemalt eemal olla. Taimede väetamine ununeb, ökoloogiliste väetiste arv on piiratud. Merevees on liigselt lämmastikku ja seetõttu aina enam vetikaid, mis mõjutavad kalade elu ja risustavad randu. Vetikad seovad hästi lämmastikku ja vajalikke mikroelemente (näiteks Seleen), mida on Eesti muldades ja seetõttu inimeste toidus vähe. Meremults kasutab mererandade vetikaid multsivaiba tootmiseks, mida on võimalik kodustes tingimustes kasutada. Multsivaip hoiab pinnase enda all niiskena, takistades umbrohu kasvu ja andes taimedele toitaineid.
Mullaproovide võtmine on põllumajanduses tegutsejatele kohustuslik. Mullaproovi äpp lihtsustab seda protsessi, kaotades vajaduse täiendavaks paberitööks. Rakendus koondab endas põllumaad puudutava info e-Pria andmebaasidest ja võimaldab proovide võtmist mullakarpidelt spetsiaalse QR koodi abil.
Igas kontorihoones tuleb ette hetki, mil ruumid on liiga palavad, liiga külmad või liialt rahvast täis ja umbsed. Selliseid olukordi põhjustab küllaldase tagasiside puudumine sisekliimaseadmete jaoks, mis töötavad pidevalt vastavalt ruumi tüüpilisele ventilatsiooni-, kütte- või jahutusvajadusele. Vältimaks selliseid ebamugavaid ja energiakulukaid hetki, on SmartVent välja töötanud sisekliima juhtseadme, mis mõõdab pidevalt siseruumide õhukvaliteeti ja käivitab vastavalt vajadusele ventilatsiooni, kütet või jahutust. SmartVenti saab rakendada igas hoones, mille ventilatsiooniseadmeid on võimalik elektrooniliselt juhtida.
StepCharge on innovatiivne lahendus, mis muudab liitium-polümeer akusid kasutavate seadmete (nt telefonid, tahvelarvutid) laadimisviisi. Laadides soovitud seadet läbi StepCharge'i (ühendub seadme ja selle laadija vahele), saavutatakse laadimise kohta seadme pikem kasutusaeg ja selle pikem üldine eluiga. Praeguste laiatarbeseadmete (telefonid, tahvel- ja sülearvutid, akupangad jne) puhul on kasutusel valdavalt liitium-polümeer (edaspidi LiPo) akud, kuid nende laadimine ei ole optimaalne akude võimekuse ja eluea seisukohast. Enamus LiPo laadijaid kasutavad laadimise vältel lineaarset (konstantse voolutugevusega) laadimist, mille tagajärjeks on juba väheste laadimistsüklite järel akude sisetakistuse kasvamine, mahutavuse vähenemine ning nende kahe teguri tõttu ka üldine aku ja seadme lühem eluiga. Probleemi lahendab meie StepCharge'i poolt välja arendatud nn treppi-laadimine. Selline tsükkel vähendab aku sisetakistust ligi 30% võrreldes lineaartsükliga laadimisega ning seeläbi saavutatakse aku (seetõttu ka akut kasutava seadme) pikem eluiga, suurem mahutavus ning pikem kasutusaeg laadimise kohta.
Veebiplatform, mille kaudu on inimestel lihtne leida füsioterapeute, massööre ja kiropraktikuid ja broneerida nende teenuseid. Teenuse osutajatel on see see platvorm abiks oma igapäevatöö korraldamisel, haldamisel, teenuse müümisel ja reklaamimisel.
GaGa Panda on kerakujuline juhtmevaba toode, mis on sarnane Amazon Echole ja mida saab ühendada ükskõik, millise nutiseadmega.
InLimit on äpp, mille abil saab premeerida liikluskuulekaid autojuhte. Kui keegi sõidab maanteel alla piirkiiruse, siis paneb see teisi autojuhte temast mõõda sõitma, mis omakorda võib tekitada liiklusohtlikke olukordi. Meie soovime aga premeerida inimesi, kes on sõidavad korralikult, parandades seeläbi ka liikluskultuuri. Kasutades InLimit äppi, mis salvestab sõidu ajal kiiruse, on autojuhtidel võimalik teenida tasuta parkimisminuteid Tallinnas.
Z Basket on telefonirakendus toidupoes iseteenindamiseks. Klient saab kasutada oma telefoni kogu ostlemisprotsessi jooksul, muu hulgas kaupade lisamiseks ostukorvi ja nende eest tasumiseks.
Tubly tuleb turule magnetklotsidest koosneva mänguasjade seeriaga. Tegemist on traditsioonilistest ehitusblokkidest koosneva mänguasjaga, kus kõik seinad on omavahel magnetiliselt ühendatavad.
CareMate on veebipõhine koolitus- ja teenuseplatvorm, mis aitab erivajadustega inimestel ja eakatel ning eelnevalt koolitatud hooleandjatel üksteist kergesti leida. Teenuse tellijad saavad mõistliku hinna eest turvalise, paindliku ja kvaliteetse hoolduse. CareMate võimaldab hooldajatel end koolitada ning pakkuda tasulist hooldusteenust.
Veebikeskkond HopeHolders viib kokku lootuse kaotanud inimesed nendega, kes on sarnasest keerulisest olukorrast edukalt välja tulnud. Kui lootusetu on meie veebist leidnud inimese, kelle kogemuse lugu teda kõnetab, saab ta läbi meie keskkonna inimesega ühendust võtta ja kas tasu eest või tasuta abi.
3cular on öko-innovaatiline ringmajanduse põhimõttel töötav 3D printer. Printimiseks kasutatakse puidutöötlemise protsessi jääkmaterjali (nt saepuru, puidutükid jm). 3cular on suunatud puidu- ja mööblitööstusettevõtetele, kes saavad printeri abil luua juba olemasoleva jääkmaterjali abil puidust tooteid.
Üritustel on tavaliselt suureks probleemiks toidu serveerimine. Üldjuhul serveeritakse portsjon ebakindlal papp või plastiktaldrikul, jook topsis, pudelis või purgis. Reeglina ei jätku piisavalt laudu, et selliselt serveeritud toitu mugavalt tarbida. Festplate näol on tegemist taldriku/konteineriga, kus lisaks toiduserveerimisalale on olemas süvis joogitopsile, pudelile või joogipurgile. Konteiner võib olla ilma kaaneta kui ka kaanega suletav. Kuna konteiner ja jooginõu on mugavalt ja kindlalt hoitavad ühe käega, jääb teine käsi kahvli või lusika jaoks.
Juice³ valmistab vedelast mahlakontsentraadist kuiva ja tahkel kujul kokku pressitud ja toatemperatuuril säilivat kontsetraati, mis vette asetades lahustub mahlaks. Mahlakuubikud on toodetud dooside kaupa, seega saab tarbija valmistada endale just nii palju mahla, kui ta korraga ära joob. Pulbrilise kontsentraadi kokku pressimine tagab toote tõhusama ja lihtsama kasutamise - kõik, mis tarbijal teha tuleb, on asetada kuubik vette, mispeale see juba ise mahlaks lahustub. Mahlakuubik on kompaktne ja kaalub ligi 15 korda vähem kui liitrine mahlapakk.
Paljudel inimestel on soov omada paati, ent pärssivaks asjaoluks on tänaste paadide kohmakus ja suurus. Hetkel on võimalikeks valikuteks turul peamiselt jäiga kerega paadid (puit, plast) ja kummipaadid. Jäiga kerega paatide miinuseks on asjaolu, et need võtavad palju ruumi ja vajavad transpordiks haagist. Kvaliteetsed kummipaadid on rasked ning nende ülesseadmine võtab palju aega. Eelkirjeldatud paaditüüpide omamiseks peab olema ka piisavalt ruumi, kus neid hoiustada. Viisk on kokkuvolditav vabaajapaat, mis on kerge, võtab vähe ruumi ning on lihtne hoiustada, transportida ja kasutusvalmis seada.
UpSteam on töötavale pereinimesele mõeldud liikuv autopesula. Auto pesulasse viimine võib olla sageli riskantne ning käsipesulates on järjekorrad, sageli ka ebaprofessionaalne teenus. Keskmine inimene kulutab kogu autopesuga seonduvale protsessile (broneerimine, sõit, järjekord, ootamine jne) keskmiselt 2 tundi. UpSteam annab inimesele võimaluse ilma igasuguse pingutuseta oma auto puhtaks saada talle sobivas kohas. Pesu toimub koduhoovis, kontori parklas või mujal. UpSteam kasutab autode pesemiseks arenenud aurutehnoloogiat ja 100% biolagunevaid aineid.
|
OSCAR-2019
|
||
Nii..päris ametlikku tunniplaani ma veel kätte saanud ei ole aga tilkus veidi siseinfot ja selle põhjal sain ma kohe krambid. Kuidas ma sellega toime tulen? Ma ei saa hakkama! Miks ma sinna üldse pidin minema? Miks ma ei võiks lihtsalt edasi vedeleda? Lugesin just luuseri sündroomist - no täpselt nii ma ennast tunnengi - ma olen üks igavene häda, kes tegelikult mitte millegagi hakkama ei saa ja kõik mu senised saavutused on kuidagi pimeda õnne teel tulnud. Tahaks kohe ja kõigest loobuda, mitte millegi peale end pingutada, lihtsalt teki alla ronida, õgida ja raamatuid lugeda. On see seotud sellega, et ma lähen alati maksimumi peale välja? Ma tean, et kui ma seda ei saavuta, olen ilgelt pettunud. Või on see õpitud abitus, et mugavustsoonist välja tulemine nõuab liigset pingutust? Tegelikult ma ju tunnen, et mingit raputust oleks kangesti vaja. Milleks on vaja niimoodi ette muretseda ja veel hullem, kahetseda, et esimene samm sai juba tehtud? Ma ei taha mitte kuhugi pürgida, tahan niisama olla aga samas ajab tegevusetus mu tigedaks. Kuidas on nii, et mõni inimene leiab, et ma saan kõigega hakkama kui ma ise absoluutselt vastupidist arvan? Või ma kunagi tõesti sain aga nüüd olen liiga kaua mugavustsoonis aelenud? Või on see nii, et alati kui ma mingist hädast või sündroomist kuulen, tundub see minuga kangesti hästi kokku sobivat kuigi tegelik olukord pole üldse nii hull? Isegi arstidele jätan nii hea mulje, et keegi ei nõustu mulle antidepressante välja kirjutama, kuigi kõigile normaalsetele inimestele ju kirjutatakse!
Sai siis lõpuks ära nähtud film, mida ammu vaadata tahtsin. Kas film, kus peategelasel on loetud päevad elada jäänud, saab üldse halb olla? Kui peaosalist mängib Javier Bardem, siis kindlasti mitte. Kui peategelane on tänapäeva kangelane, hingelt õilis mees, kes olude sunnil halba keskkonda on sattunud, siis film halb olla ei saa, seda ütleb minu kaheksakümnendate filmisangarite peal üles kasvanud maitse.
Kui filmis on ülevad kaadrid suurlinnast, kui filmis on vähemalt üks huvitav, kuid vaimselt ebastabiilne naine, kui filmis on võimatu armastus, siis film halb olla ei saa. Veel parem on film kui selle lõpplahendus on küll kurb, kuid läbi kurbuse jääb paistma mingisugunegi lootusekiir, et inimlikkus ei sure üheski olukorras täielikult.
Ei olnud mingi friikide film, iga loll sai aru, milles point oli, mingit seinavahtimist ja ohkamist ei olnud. Tagaajamist ja mõrvu oli ka. Millegipärast oli ka homoerootikat - selle liini mõttekusest ma väga aru ei saanud, ilmselt pidi see kuidagi sümboliseerima inimeste paguluse erinevaid põhjuseid. Oli tõdemist, et suured lood sünnivad läbi suurte kannatuste. Oli ka seda tõdemist, et osa olukordi ongi väljapääsmatud, ole sa kui õilis tahad. Oli tõdemist, et kes immigrandiks sündinud, see selleks ka jääb. Inimesi on liiga palju aga ikkagi on sügavalt valus kaotatud elude pärast. Oleme meie ja nemad ja meie ei taha neist eriti kuulda, isegi siis kui mõistame, et nemad on ka inimesed. Me lihtsalt ei mahu kõik ära ja igaüks hoiab kümne küünega kinni sellest, mis tal on. Kõik head surevad noorelt.
Nagu Rents juba kirjutas ,siis laupäeval oli pidu. Minu peolkäik tipnes sellega, et ma ei jõudnud täna tööle ja täna on esmaspäev. Keegi ei tea, mis toimus, sest väidetavalt ma eriti midagi ei joonud - 2 2,9 kraadist Dlighti + 2 sama kanget A Le Coq 1-te + paar lonksu veini + kohapeal ühe Rocki, millest ma lõpu ära valasin + veel paar suutäit õlut laual olnud purkidest. Tööle ma ei jõudnud sellepärast, et eile ei jõudnud duši alla kuna vedelesin terve päeva voodis. Kummaline!
Pidu läks iseenesest asja ette, kuigi põhiesinejast sai ära kuulatud vaid paar lugu aga eks seda Kurjamit on juba nähtud ka. Mingil teel sai omandatud SS Roboti plaat, vähemalt kui ma koju jõudsin, oli see mul taskus. Meeldejäävaime esituse tegi aga peo avaesineja Deathcats, millest ma enne midagi kuulnudki polnud, kuigi hiljem sain teada, et nad olla juba Amme Rockil (kuhu ma ei jõudnud) ja Rock&Artil (kuhu ma jõudsin liiga hilja) üles astunud. Deathcats on muide tüdrukutebänd ja juba see on suur asi, sest palju meil on naiste rockbände? Ave Luna ja Zriamuli olid kunagi, Blacky pole nagu päris see. Kui minu käest isa õrnas eas küsis, et kas ma mingit pilli tahaksin õppida, vastasin ma, et ei tahaks, tantsutüdruk tahaks küll olla. Nii ta siis õpetaski ühele teisele tüdrukule trumme. Minust muidugi tantsutüdrukut ei saanud. Iseasi, kas palja tahtmisega ja puuduliku muusikalise kuulmisega peale melomaani staatuse üldse muud saavutab.
Veel fragmente peost: N leidis mingil hetkel põrandalt tampooni ja toppis selle igaks juhuks taskusse (olgu lisatud, et N on meesterahvas), üks kuulus purjus inimene mängis mu kinganinade peal klaverit, naistevetsu ma Helli kombekohaselt jälle ei jõudnud, ühel meestevetsutretil avastasin sealt kõik oma sõbrad, ütlesin Deathcatsi tüdrukutele, et nad on ägedad, L. vihastas Facebooki peale ja sai tänu sellele 2 € odavamalt sisse, mulle tehti 1 õlu välja jne jne. Oli tore pidu! Järgmiseks ootame nüüd Psychoterrorit oma juubelikontserdiga ka Tartusse.
Eelmisel pühapäeval lahkus meie hulgast igaveseks minu keskkooliaegne saksa keele õpetaja. Kui ta meid õpetama asus, märkis mu vanaema, et tema vist mäletab seda õpetajat, nüüd sain järelhüüdest teada, et õpetaja oli 2 aastat minu vanaemast vanem.
Saksa keel oli meile kolmas võõrkeel, meil polnud suurt tungi sellesse süveneda, pealegi tundus see võrreldes inglise keelega väga raske. Ma ei oska siiani saksa keeles end korralikult väljendada aga ometi on mul saksa keele tunnid meeles. Meie õpetaja oli tõeline väärikas saksa daam, olgugi, et temas voolas eestlanna veri. Ta tutvustas meile tundides saksa kultuuri, rääkis Goethest ja kuulsatest saksa kohvikutest. Ta oli ainus õpetaja, kelle tunnis mul oli mahategemise pärast häbi, sest ta usaldas meid, mitte ei kooserdanud mööda pingivahesid ringi. Ta oli selline inimene, kellest õhkub intelligentsi ja kes selle jagamiseks ei peagi miskit konkreetset õpetama vaid kelle aura langeb su peale lihtsalt samas ruumis viibimisest. Ta oli alati sirge rühiga, viimati mäletan teda samasugusena paari aasta taguselt kooli kokkutulekult. Minu jaoks esindas ta seda ammukadunud eestiaegsete intelligentsete inimeste rassi, keda tänaseks hääbunud on. Sellist, kellest kirjutab oma mälestustes Jaan Kross.
Kunagi mainis keegi mulle, et oma õpetajate positiivses valguses nägemine pidavat olema pugejaloomuse väljendus. Minu arvates on õpetajad täpselt samasugused inimesed nagu kõik teisedki ja põhimõte näha õpetajates vaid pealesurutud võimu esindajaid jätab inimese paljustki ilma. Vähemalt minu õpetajatest mitmed olid siiski õpetajad suure algustähega, mitte inimesed, kes parema puudusel kooli lapsi ahistama olid tulnud. Millegipärast on see õpetaja Lauri kuju ilmunud just rohkem vanade õpetajate näol - ilmselt on tänapäeval lihtsalt uued ajad ja kombed. Vanasti oli rohi rohelisem jne - kangesti tahaks, et tuleks tagasi selline aeg, kus väärikad vanadaamid kohvikus kohvitassi taga Goethest räägivad. Äkki me ise oleme kunagi sellised, ainult Goethe asemel on muud teemad? Või jõuame meiegi otsaga lõpuks vanadesse aegadesse tagasi?
Juhtusin suvel lugema üht raamatut Moodsa Aja sarjast, mille autoriks oli Nick Hornby. Raamatu pealkiri oli "Elu edetabelid" ja mu mäletamistmööda oli sellest ka mingi Hollywoodi film tehtud. Sellest tulenevalt arvasin, et raamat eriti hea olla ei saa. Tegelikult oli täitsa tore raamat, selline suvine suhteraamat, kus lõpuks kõik hästi läheb (vist läks?). Ema luges ka ega nurisenud. See peaks nüüd kõik tõsised kirjandushuvilised eemale peletama :)
Nüüd avastasin, et samalt kirjanikult on samas sarjas teinegi raamat, "Julia, alasti", ilmunud. Praegu loen, meeldib rohkem kui "Elu edetabelid". Tuhlasin veidi netiavarustes ja tuli välja, et Hornbylt on eesti keeles suisa 6 raamatut välja antud. Päris paljud lugemispäevikute pidajad on teda lugenud ja arvustanud ka. Mulle ta lihtne stiil meeldib, meenutab natuke Bukowskit oma muheduses. Muhedus on üldse minu jaoks kuidagi maskuliinne omadus, muhedalt kirjutavaid naiskirjanikke pole nagu lugema juhtunud, naiste huumor kipub pigem torkav ja sarkastiline olema. Astrid Lidgren tundus muhe aga tema raamatuid ma viimasel ajal lugenud ei ole. Minu vanaema on ka muhe aga isegi temal on vuntsid :)
Olen nüüdseks Hornbylt küll vaid kahte raamatut lugenud aga mõlemaid neid ühendab üks minu jaoks oluline joon - nimelt on mõlemas üheks suureks teemaks melomaania. Inimesed, kelle jaoks muusika on kergelt maniakaalne teema, mis kipub "päris"-elu varjutama. Raamatutes on sellisteks inimesteks ikka mehed, "Julia, alasti"-raamatus lausa mainitakse, et kõik ühe ammuunustatud muusiku fännilehe kommenteerijatest on mehed ja kui üks naine sinna satub, tekitab see omajagu üllatust. Miks on enamik tulihingelisi fänne mehed, mitte naised? Suur osa mu tuttavaid naisterahvaid kuulab muusikat niisama taustaks, eks neil ole oma lemmikud olemas aga seda, et omaks lemmiku kogu diskograafiat või peaks selle omamist üldse oluliseks, pole eriti märganud. Nooremana oli asi veidi teistmoodi. No praegugi kohtab ju näiteks Koit Toome kontserdil kiljuvaid tüdrukutekampu. Tavaliselt aga leiab suurem osa neist fännidest, et Koit Toome on jube nunnu, mitte seda, et tema muusika kuidagi väga eriline oleks. Tean ka üht tütarlast, kes oli kunagi nõus kõigile turja kargama, kes ta käest küsisid, mille Backstreet Boy talle kõige rohkem meeldib, sest tema fännas neid vaid pelgalt muusika pärast (ma saan aru, et seda on raske uskuda...). Backstreet Boys oli üldse omal ajal teema. Mulle nad ei meeldinud aga fännamisest sain ma aru küll ja seetõttu oli minu silmis täielik luuser üks neiu, kes lõpetas fännamise peale seda kui oli kokku arvutanud palju see lõbu talle kokku maksma oli läinud. No mis see loeb! See-eest oli tal ju olemas otse Saksamaalt tellitud fännikraami, mis nii mõnegi teise kohaliku fänni kadedusest roheliseks oleks ajanud! Minu eesmärk tollal oli oma lemmikbändi kohta KÕIK ilmunud asjad kätte saada: ajaleheväljalõiked, läbi sahina lindistatud kontsersalvestused ja raadiosaated, kus bänd oli käinud, kõik udused fotod jne. Kuna fännasin kodumaist bändi, siis oli see eesmärk peaaegu reaalne. Arutasime just lapsepõlvesõbrannaga kui piinlik see ikka oli kui kord kohtasime pealinnas (üheks põhjuseks pealinnas käia oli tollal just lootus kedagi NEIST näha) kohvikus üht bändiliiget ja pidime ärevusest südameataki saama. Tollane fänlus oli ju ikka seotud õhkamisega suure staari poole ja lootusega temaga kunagi abielluda.
Meeste fänlus vist sellega seotud ei ole. Enamasti mehed ju üldse naistebände ei kuula. Ehk soovivad nad lihtsalt samastuda? L. on küll alati maru õnnelik kui Psychoterrori Freddy talle purjus peaga kulpi lööb ja õhkab siis, et nad on hõumid :) Aga üldiselt meeldivad mulle kirglikud inimesed - need, kes mingit bändi jumaldavad ja neist lõputult rääkida võivad. Või üldse muusikast või raamatutest või filmidest või kunstist. Inimesed, kes võivad tundide kaupa autodest, arvutitest või lastest rääkida, mind niiväga ei vaimusta.
Sõbranna rääkis kord ühest rusuvast filmist, mida ta lõpuni ei suutnud vaadata, see oli Cormac McCarthy raamatu "Tee" ekraniseering. Nii jäigi see raamat mulle raamatukogus silma. Ei kavatsenud, aga lugesin selle ühe jutiga läbi.
Netist leiab täiesti seinast seina arvustusi - siin üks minu arvamusega rohkem kattuv, siin veidi teistsugune arvustus, siin ka lühike arvustus + palju linke teistele arvutustele. Seda, et ma õudusi ja jälkusi ei kannata, olen ma ennegi öelnud aga rusuvusega on ilmselt teine lugu. Miks ma ei suutnud seda raamatut käest panna? Kas tõmbas see sünge utoopia või vastupidi minu lootus, et mingitpidi läheb kõik paremaks? Ilmselt segu mõlemast. Mingit happy endi muidugi ei saabu, aga ometi on raamatut lugedes tunne, et see kõik ei ole veel lõpp.
Maailm nagu meie seda tunneme on mingi raamatus mittemainitava katastroofi tulemusena hävinenud. Hävinenud on nii taimestik kui ka loomastik. Kõikjal laiuvad põlenud tuhaväljad, mille kohale tuhapilve mähkunud päike enam ei paista (hästi ilus on see lause päikesest kui leinavast emast). Inimkonnast on järel vaid riismed, kes on jagunenud jahtijateks ja jahitavateks. Selle kõige taustal kulgevad mees ja poiss, kes pole iialgi teistsugust maailma näinud. Nende perekond kehastab inimeste erinevaid valikuid taolises põrgus - ema, kes end tapab, sest antud olukorras on see ainuke ahvatlev võimalus, isa, kes võitleb edasi vaid seetõttu, et tal on laps, kelle eest hoolt kanda ning kes on külmalt kohandunud kehtivate hundiseadustega ja laps, kes hoolimata sellest, et ta paremat maailma näinud ei ole, kannab endas ikkagi hoolivust ja lootust. Paratamatult paneb raamat mõtlema, millise rolli valiksid inimesed sellises olukorras tegelikult. Ei ole ju saladus, et väga paljud minetaksid tõepoolest oma inimlikkuse ning teine suur osa annaks alla. Kui palju oleks neid, kes hoolimata kõigest rühiksid edasi, uskumata, et midagi on veel tulemas, samas ikka veel millestki kinni hoides? Võiks tõmmata paralleele Remarque´i "Elusädemega" - osa inimesi valib surma, teine osa säilitab oma elutahte ka lootusetus olukorras. Ükski raamat ei anna vastust, miks see nii on. Inimesed on lihtsalt erinevad. Keegi ei tea kunagi ette, kuidas ta tõsises kriisiolukorras käitub. 9/11 - osa inimesi hüppas akendest välja, osa ootas abi, osa tõttas ennastsalgavalt appi - hukka said nad kõik.
Teine mõte, mis raamatut luges tekkis tuleneb tsitaadist "Ehk oleks hävinud maailma vaadates viimaks võimalik mõista, kuidas see tehtud on. Ookeanid, mäed. Asjade olemast lakkamise vägev, tagurpidine vaatemäng." Pole ju hundiseadused midagi uut, ka hallil ajal võitlesid inimesed hammas hamba vastu peavarju ja toidupoolise eest. Ei usu, et tollane kiviaegne maailm kuidagi "humaansem" oleks olnud kui raamatus kirjeldatud antiutoopia. Ometi pärineb kiviaegsest maailmast tänapäevane - järelikult on tsivilisatsiooni võimalik üles ehitada. Päike ei olnud ju kadunud, ta oli vaid tuhapilvede taga ja ilmselt ühel päeval pilved hajuvad ning tuumatalv lõpeb. "Kellavärgiga apelsin" oli ses mõttes palju lootusetum raamat.
Filmi raamatust mina aga vaadata ei suudaks. Lihtsam on õudsest lugeda kui seda iga hetk suurelt ekraanilt näkku kargamas karta. Danzumehe tsitaat ütleb juba ära, et film ongi just selline nagu ma kardan ehk siis "Mis aga meeldis, oli see pidev kannibalide-hirm, mis terve teekonna isa ja pojaga kaasa rändas. Raamatus oli ainult ehk paar kohta, kus need konkreetselt olid...". Huvitav nüanss muidu, sest raamatu kaasahaaravuse üks komponent on minu jaoks kindlasti see "kas nüüd kuskilt kargab koll välja" aga filmi ma ei taluks. Sõbranna kunagi põhjendas oma õudukatevastasust sellega, et õudusfilmide tegijad manipuleerivad vaatajate meeltega ja tema ei taha manipuleeritav olla. Ehk tõesti - manipuleerid endaga justkui ise ja see on vähem alandav - keegi ei saa teada, kas piilusid paar lehte ettepoole või ei.
Üks tuttav just rääkis, kuidas ta ei salli blogisid, sest seal ju kirjutatakse ainult sellest, et käisin poes, ostsin kartuleid, praadisin kartulid ära, kõht sai täis ja jäin magama. Ma ka selliseid žanrisolkijaid ei armasta (samas blogi kui päevik - äkki on hoopis teistsugused blogid need, kes midagi solgivad? Samas ei olnud isegi mu põhikoolis peetud paberil päevik nii igav.) aga täna tuleb just selline "käisin seal-nägin seda"-postitus.
Eile oli selline puhas beibeilu päev. Kõigepealt läksin ilusalongi, et nautida kinkekaardi eest üks tunnike massaaži. Öeldi, et saaks kasvõi kohe. Ok, suurepärane! Siis muutus teenindaja nägu kurvaks ja ta ütles, et kahjuks praegu saaks ainult meesteenindaja juurde. Ma saan aru, et ilmselt on see siis nii mõnelegi probleemiks kui seda eraldi mainima peab. Eks minagi oleksin eelistanud naist aga massaažist äraütlemine massööri soo tõttu tundus siiski ebameeldivam kui etteantud valikuga leppimine. Massaaž oli ise hea, jäin rahule ja midagi piinlikku ei juhtunud aga väljudes mõtlesin, et kui oleks veel öeldud, et massöör pole paraku kodumaine eesti mees vaid tumedamapoolse nahavärviga tõmmu väljamaa mees, kas see oleks siis potentsiaalseid kliente eemale peletanud või just ligi meelitanud?
Edasi läksin järgmisse ilusalongi, et lunastada oma 5 korra pääse so...ei, mitte solaariumi vaid hoopis soolakambrisse. Uksel tabas mind aga analoogne blond hetk nagu järgnevas videos nii 23 sekundi peal näha võib:
Seespool ust vaatasid teenindajad õudusega pealt, kuidas ma nätaki! vastu klaasi maandusin. Kusjuures eelnevalt olin ma ust uurinud, sest mulle tundus, et mu ees on midagi, aga misasi, sellest aru ei saanud. Klaasi peegeldus meenutas kahtlaselt Ahhaa keskuses olevat udukardinat. Ma tõesti ei saa aru, mis hallukas see oli! Korjasin oma väärikuse riismed üles ja tippisin tähtsal sammul oma soolaseansile.
Imesta siis, et kui hommikul küsisin lapselt, mida ta hoiukassasse kogutava raha eest ostab, vastas ta, et huulepulga.
Lastevanemate koosolekul käisin ka. Tänapäeval juba lasteaiaski need. Huvitav, kuidas mujal on, aga meie eesrindlikus eralastehoius pole ma neil üritustel veel ühtegi meessoost lapsevanemat kohanud. Peale enda lapse oma. Pooled lastest tundusid ka jõulupeol isatud olema. Kas tõesti on eesti mehed kogu aeg tööl? Või on ikkagi levinud arusaam, et kõik lastesse puutuv on naiste teema? Kooliajast mäletan, et minugi isa istus lastevanemate koosolekul enamasti paariana mõne teise üksiku õnnetu meeshingega kanakarja sees. Kuidagi nukker mu meelest. Siiamaani peetakse meil lapsega tegelevat meest mingiks eriliseks ingellikuks olevuseks, mitte normaalseks situatsiooniks.
Mulle on alati meeldinud lugusid ja eriti erinevaid karaktereid välja mõelda. Kui koolis veel arutlevat kirjandit ei nõutud, sai oma fantaasiat seal lendu lastud, nüüd mõtlen end erinevateks inimesteks tavaliselt omaette mööda linna ringi kõndides. Seetõttu meeldis mulle ka blogija-kirjutaja Daki viimatiilmunud raamat "Naistest, lihtsalt". Mõned aastad tagasi ilmus ka "Meestest, lihtsalt" aga naiste raamat istus mulle kuidagi rohkem. Meestega on lugu vist selline, et igal naisel on see oma mehetüüp, kelle otsa nad elus tavaliselt komistavad ning teiste naiste tüübid neid niiväga ei kõneta. Erinevaid naisi satub meie teele seevastu palju rohkem ja erinevamaid, rääkimata juba sellest, et iga naise enda sees elab neid veel mitukümmend.
Raamat oli selline lihtne, kerge ja kaasahaarav. Mitte üldse halvas mõttes, vähe on neid, kes oskavad nauditavalt "diipi panna", paljud aga millegipärast üritavad. No võtke või "Värske Rõhk" kätte ja üritage aru saada, mida mõned noored kirjanikuhakatised küll öelda tahavad. Võib-olla olen mina rumal aga siiski ei meenu mulle ühtegi arvestatavat kirjandusteost, millest ma midagi aru ei oleks saanud - seega hea raamat on enamasti ikka selline, millest lugeja ka miskit mõikab.
Igatahes on Daki raamatus nii mõnigi huvitav naisetüüp, kellega mingi nurga alt samastuda. Mainin siis mõned ära ka:
Aliis - usun, et enamikul on olnud "halb sõbranna", iseasi kui halb. Meie tänavas oli ka, ta meeldis mulle kohutavalt. Minu meelest oli ta ilus, julge, tegi ägedaid asju ning oli mulle üleüldse suureks eeskujuks. Alati kui mingi pahandus oli, suutis tema end puhtaks pesta ja sina jäid süüdi aga sa andestasid talle, sest ta oli ju ometi nii äge! Minu "halb sõbranna" oleks mu ükskord kogemata ära tapnud kui me kaklesime (mingi poisi pärast muidugi) pooliku ehituse peal ja ta oleks mu äärepealt ühte prahti täis auku lükanud. Hiljem sain ma juba ise sageli "halva sõbranna" tiitli juurde, kuigi siis olime juba vanemad ja asi oli kambavaimus mitte ühe inimese mõjus teiste üle. See esimene "halb sõbranna" aga ei unune iial ja mul on hea meel, et tal kaugel Soomemaal hästi läheb kuigi me enam ammu ei suhtle. Samas äkki kõiki ei tõmba pahade tüdrukute poole? Äkki mõni tahab hoopis ontlik ja tubli laps olla? On selliseid lapsi?
Bianca - huh, ma kardaks selliseid tüdrukuid ja õnneks minu koolis neid ei olnud. Sadistlikult paha kiusaja, kes naudib oma võimu. Kahjuks tuleb nentida, et pole ka ise patust puhas olnud. Meie koolis käis üks plika, kes millegipärast mulle ja veel paarile klassiõele ei meeldinud. Tundus kuidagi ülbe näoga või midagi sellist jaburat. Üritasime talle vahel jalga ette panna või ei lasknud trepist üles. Üks kord läks ta pimedas minu ees koolist koju ja ma võtsin ta kinni ning toppisin lund krae vahele. Mis mul ometi arus oli? Jube adrenaliinilaks oli, seda mäletan. Õnneks tuli mõistus pähe aga kujutan ette, kuidas sellest sõltuvusse võib jääda.
Fatima - Fatima juures tundsin ennast ära mina-jutustajas. Selles, kuidas vahest lähed kaasa mingite imelike inimestega, ise ennast veendes, et ma olen ju ka selline aga siis mingil hetkel jõuab reaalsus kohale. Enamasti muutun ma siis selliseks nagu raamatus maailmarändur Olga - vingun nii, et kõigil on tuju läinud ja lõpuks lasen vaikselt, saba jalgade vahel, jalga. Või noh, kes poleks end draakoniks joonud ja pärast ikka oma kääbikuolemuse avastanud? Ja ma pole kindel, et need "päris-draakonid" ka tegelikult sisimas kääbikud ei ole, lihtsalt nad suudavad seda paremini varjata. On üldse olemas tohutut väljapaistvat enesekindlust ilma sisemise alaväärsuskompleksita?
Jane ja Katrin. On sellised inimesed tõesti olemas? Eks ma olen kahtlustanud, et on ja ma väga loodan, et ei pea sellistega iial kohtuma. Või on mõni mu tuttavatest, kes peale mokaotsast poetatud "tere" kiiresti jalga laseb, just selline, kelle jaoks mina olen liiga vaene ja edutu, et suhelda? Ma pole kunagi mõelnud, et keegi peab täpselt silmas, mis firma hilbud sul seljas on, aga mul oli klassiõde, kes kirjutas üles kõik ühe teise klassiõe outfitid, mille põhjal tuvastas, et too suutis septembrist jõuludeni käia koolis iga päev erinevate riietega.
Uma. Üllatuslikult leidsin kõige rohkem endasarnast just temas. Ilmselt enamik mulle mitte nii lähedasi ei tea, milline provotseerija ma olen. No mitte päris nii hull kui Uma, aga vahepeal oli ikka probleemiks, et minuga ei saa kuhugi peole minna, sest tekib "olukordi". Ilmselt mingi kompleks, et on vaja kuidagi tõestada, et oled teistest parem. Rahuldus sellest, et saad stereotüübist välja tulla ja inimesi šokeerida. Eks enamasti tekkis neid olukordi muidugi ööklubides, kuhu ma suht vastumeelselt niigi läksin ja kui seal veel keegi varba peale astus või nõmedalt ligi hakkas tikkuma, siis ma reageerisin tavaliselt nii "nagu head tüdrukud ei tee", sest ma tahtsin ometi näidata, et ma ei ole mingi mõttetu ööklubimutt. Püüan nüüd enda jaoks võõrastest seltskondadest hoiduda ja jamasid on palju vähem. Rockkontserdil ju ei kakelda! Muidugi, intelligentne inimene ei lase end provotseerida ja jääb alati oma käitumises mõõdukaks, aga mulle pole kahjuks seda oskust antud.
Ma üritan rohkem enam sel teemal mitte kirjutada, sest teadagi tehakse tavaliselt suuga suurem töö ära kui käega ja üks kõige hullem seesuguse käitumise vorm on oma hariduse pidev äramärkimine, mis minu kogemuste kohaselt iseloomustab kõige paremini siin viini vorstikestena kirjeldatud inimtüüpi.
Aga ikkagi - viimati lõpetasin ma kraadiõppe 7 aastat tagasi ja sel sügisel alustan uut ringi. Eks ta ärev ole. Avatud Ülikooli peale tehakse muidugi igasuguseid grimasse (ma ise teen ka) aga minu uut eriala muus vormis ei õpetatagi (märk sellest, et kellelgi pole selle eriala lõpetajaid tegelikult vaja, eks) ja päevases õppes tudeerimine ei tuleks minu puhul enam kõne alla. Töö-pere-endaelu ühildamine, teadagi. Ma tõesti loodan, et seekord asun õppima asja, mis mind ka huvitab, sest tõele au andes olin ma ka ise 7 aastat tagasi see "viini vorstike". Olin lihtsalt liiga noor ja rumal mõistmaks, et alal, mis sind huvitab, on palju tõenäolisem edukas olla kui alal, kus statistiliselt võiks rikkaks saada aga mis sind ennast karvavõrdki ei koti. Vähemalt sai TÜ-s harrastada süsteemi, et võtsid hästi palju vabaaineid, mis sind huvitasid, kuid mis ei seostunud kuidagi su peaainega. Nii ma siis õppisin geneetikat, folkloori, semiootikat, usundilugu ja keeli. Samas avastasin nüüd vana matriklit uurides, et mööda kõrvalerialasid kapates olid kahe silma vahele jäänud nii mõnedki praegu huvitavana tunduvad peaaine kursused. Ma näiteks ei mäleta üldse, mida räägiti loengus "Poliitilised ideoloogiad". Või ütleme ausalt, ma ei mäleta enamikku tollal õpitust, isegi õppejõudude nimed ei tule tuttavad ette. Sellegipoolest tuli mu tollase keskmise hinde ja lõputöö hinde summaks 93% 100st võimalikust, millega sain AÜ-sse sisse suisa kolmandana (kohustuslik enda upitamise koht) - ehk siis olen ma tõesti viini vorstike?
Pea igapäevaselt vastab keegi FB-s küsimusele stiilis "Tartu või Tallinn?". Ei küsita siis mitte sinu elukoha kohta vaid ikka eeldatakse selles igikestvas võitluses poole valimist. Tartu enamasti võidab, sest olles küll rahvaarvult kõvasti väiksem, koonduvad Tartu taha ka paljud mittetartlastest (suur)linnavihkajad ja ilmselt ka need, kes pealinna Edgariga seostavad. Käib mingisugune üldistamine, et Tartus elavad vastavalt valitud poolele siis kas intellektuaalid või imelikud pesemata kampsunid ning Tallinnas ajudeta rahakultuse kummardajad või moodsad avatud maailmakodanikud. Eks ma ka tunnistan, et mingisugused inimtüübid on ühes asumis ilmselt tõesti rohkem esindatud, kuid kindlasti ei saa rääkida, et intellektuaal ei leiaks pealinnast mõttekaaslasi või oss Tartust kiirendusesõpru.
Ma ise olen mõlemas elanud. Tallinnas muidugi tunduvalt vähem aga alates pubekaeast on see mu unelmate sihtkoht olnud - no teate küll, tüdruk väikelinnast unistab Tallinnast, Tallinna tüdruk Helsinkist, Helsinki tüdruk Stockholmist, Stockholmi tüdruk NY-st. Või umbes nii. Kahjuks minu unistuste Tallinn minu päris-Tallinnaga ei ühtinud. Sattus olema vale koht, valed inimesed, deprekas sellest kõigest ja õigetesse kohtadesse ma ei jõudnudki. Aga ma tunnistan, et õiged kohad ja inimesed on Tallinnas kindlasti olemas ja neid on tunduvalt rohkem kui Tartus, sest Tallinnas lihtsalt on kõike rohkem. Julgeb keegi tartlane öelda, et Tallinnas on vähe kultuuri? Ei ole ju - igasugu üritusi toimub seal kõvasti rohkem, head esinejad jõuavad peamiselt vaid pealinna, ääremaile tilgub neid harva. Kõik need kultuskohad - kohvikud, baarid, peod, teatrid ja kinosaalid - ma olen terve inimene ja tahan neid kõiki saada! Tartus on muidugi ka palju head, aga Tallinnas on veel rohkem. No eks ilmselt ole ka halba seevõrra rohkem. Aga rohkem on ju ikkagi uhkem?!
Miks Tartu? Samal põhjusel miks Eesti: minu inimesed. Igas võõras kohas peaksin nad üles leidma ja see on mu meelest pagana raske ülesanne, pealegi ma pole selles üldse kõva käsi. Kergem on jääda omadega ja õhata kauguste poole. Või vinguda, et miks meil ei ole või tunnistada, et viinamarjad on hapud. Neid viimaseid üritan mitte teha ning keeldun kategooriliselt Tallinna ja Tartut vastandama.
Videot saab vaadata siit aga ka kodumaine Elu24 on selle ära märkinud. Elu24 toonitab ka, et videot pole nõrganärvilistel soovitav vaadata. Või õigemini pealkirjas ei soovita seda kellelgi vaadata, millest tulenevalt kommenteeritakse: Kui strippar Marco saab hakkama mingisuguse üllitisega, mida Elu24 nimetab muusikavideoks, siis on pealkirjas, et vaadake kõik. Kui tõeline muusikaline artist aga saab videoga maha, siis on pealkirjas ärge vaadake. Huvitav! Pealegi peaks ka strippar Marco videote juures olema hoiatus, et ei sobi vaatamiseks mitte ainult nõrganärvilistele vaid mitte kellegile.
Mina isiklikult videot korralikult läbi ei vaadanud, sest silma jäid veri, ketid jms. Mina ju olengi see nõrganärviline. Igasugune piinamine pole just minu teetass. Mitte et ma uih-aih, veri pritsib, kiljuma hakkaksin vaid mul on lihtsalt liiga hea kujutlusvõime ja füüsiliste vaevuste vaatamise puhul suudan ma selle kergesti endale üle kanda. Öeldakse ju, et valus vaadata. Sellepärast ma parem ei vaatagi, ei ole masohhist.
Avastasin, et termin "nõrganärviline" iseloomustab mind ka üldises plaanis väga hästi. Või kas olukordade sügavam läbitunnetamine tähendab just närvide nõrkust, pigem on nahk õhuke vastandina paksunahalisusele või kõht soe vastukaaluks külmakõhulisusele.
Raamatutega on kuidagi kergem. "Ameerika psühhopaat" jäi mul pooleli enne kui kurikuulsate rõve-stseenideni jõudsin, sest kogu see detailsus ja firmanimede virrvarr ei suutnud mu tähelepanu piisavalt köita. Teistest rõvedatest raamatutest meenuvad Remarque´i "Elusäde" ja Kenderi viimane üllitis "Comeback". Remarque´i puhul õigustas eesmärk abinõud ja koonduslaagriteema puhul on ilmne, et ilma piinamisteta eriti ei saa, Kenderi vägivald oli Tarantinolikult ülepakutud ja pigem grotsekne kui reaalsena tunnetatav. Lugesin hiljuti kellegi blogipostitust (vabandan, lugesin seda blog.tr.ee-st ja unustasin autori) Sofi Oksaneni "Puhastusest", et olevat rõve raamat olnud. Minu arvates oli kogu see rõvedus ja paine õhkkonna edasiandmise juures vajalik, see oligi see, mis loo meeldejäävaks muutis. Kõik need kärbsed, roiskuv toit, haisvad mehed jne andsid edasi Aliide olemust, maailma, muutsid loo täpselt nii õõvastavaks nagu see tegelikult ka oli.
Igatahes, visuaalne vägivald on minu jaoks hullem kui loetav kuigi teoreetiliselt peaks loetu suutma tekitada rohkem fantaasiapilte kui nähtu. Ilmselt suudan ma oma kujutlusi kergemini kontrollida kui silme ette jäänud pilte mälust kustutada.
Ma üldiselt ikka lähen appi küll kui näen, et abi vaja ja vihastan kui näen, et abivajajast mööda minnakse aga samas ei salga ka maha, et see tekitab ju endaski tunde, et olen nüüd kuidagi parem inimene.
Mööndustega. Kas just alkoholist aga mul kaovad vahel niisamagi mälust mõned episoodid ära. Alkohol on ka abiks ikka sellistel puhkudel. Päris nii, et lähen prügiämbrit välja viima ja ärkan Poolas ei ole olnud.
Ei liigu sellist peenet kraami siin ja üldse on mu ümber väga vanamoelised inimesed, kes joovad viina ja hammustavad hapukurki peale.
NOOOHIK! Ei, tegelikult ma ju jäin kunstiõpetuses korra keskkoolis suvetööle aga seda praktikalt puudumise tõttu (ei suutnud veeta nädalalõppu antisanitaarsetes tingimustes...)
Ja kui elu annab, siis ei lähe ka. Või noh, läheks, kui mäele ei aeta ja lastakse mägimajas kamina ees vedeleda.
Mitmest löögist algab võitlus? Mingeid rüselemisi ja rusikaga löömisi on ette tulnud küll aga mitte päris Fightclubi stiilis.
Ei ole selle pealegi tulnud, sest mind on alati häirinud need, kes hooletult raamatud tagastamata jätavad ja lihtsalt laiskusest viivisevaba päeva ootavad. Või lihtsalt võõra raamatu ära kaotavad. Sihilik varastamine üllal põhjusel (mitte viinarahaks maha müües) oleks isegi andeksantav ja heroiline.
|
OSCAR-2019
|
||
Aasta esimene päev möödus kuidagi nii märkamatult, et juba oligi õhtu, kui omaarust päev alles algas. Ju selles mängis rolli ka see, et ärkasin eile suhteliselt hilja. Ei ole üldse minu moodi magada kelle kümneni. Tegelikult ega ma täna ka eriti vara ei ärganud. Kell oli juba üle 9, kui silmad lahti tegin. 😀
Nagu ikka hommikuti, algas ka tänane päeb kohvitassi taga. See on selline aeg, kus ma tahan omaette, segamatult internetis surfata. Alati see ei õnnestu, sest ikka on keegi, kes mulle helistab, või kirjutab fb-s privasse just sellel ajal, kui ma netis uudiseid loen jne…
Ei jäänud mullegi märkamata see möll, mis tolle “Väikese hiiglase” Oliveri ümber lahvatas. Pea kogu meedia kajas sellest abipalvest. Oma blogides kirjutasid Oliveri abipalvest ka mitmed blogijad. Lugesin ka kommentaare, mis väljaannete postituste alla olid tekkinud. Kurb, et nii läks. Mina ise ei ole Oliveri “tähelendu” jälginud, sest mulle ei istu ninatargad lapsed. Eriti need, kes vanemate inimestega ebaviisakalt käituvad. Ja minu arust on kole, kui oma pere veel õpetab, et “ütle nii”. Aga nagu öeldud, et ma ei ole saatega kursis ja ei teadnudki, et nii väikesel lapsel instagram on. Sellest sain teada alles meedia vahendusel, kus see õnnetu abiküsimise postitus jagatud oli. Lugesin ka mõne blogija postitust Oliveri abiküsimise teema kohta ja mulle meeldis eriti ühe blogija sõnastus, et “Sa kas anneta, või mitte, aga ära kritiseeri”. Ma enam ei mäleta, kes see kirjutaja oli.
Tegin fb. “Lõunaeestlase” postitusest screenshoti ka selle teema kohta. Ise olen seisukohal, et inimene võib ju paljugi küsida abi, aga see on abiandjate otsustada, kas annetab, või mitte. Näete, mul on ka abipalve üleval. Küll ainult oma blogis(ma ei kavatse seda laiemalt jagada). Päris maja ma ehitada ei taha, aga korteri tahaks küll osta. 😀 Ja olgem ausad. Ei ole mulle keegi annetanud, peale paari annetaja, kes eelmisel aastal kokku paarkümmend € kandsid. Kas hakkan nüüd eestlasi kritiseerima? 😀 Ei, sest üks asi on küsida, teine asi on saada. Võtkem vabalt!
Heh, mul jahtus kohv ära, sest sattusin jälle oma blogimisega hoogu. 😛 Täna vaja kuuris ka kindlasti käia, sest tõin vana-aasta lõpus just sellise koguse puid tuppa, et jätkuks ka 1.jaanuariks, ning eile kütsin kõik puud ära. Kuna täna on vist tavaline argipäev, siis peaks kõik poed ka avatud olema. Poest mul küll midagi vaja ei ole, aga ma mõtlesin just, et postkontor peaks ka lahti olema. Ja just sain kinnitussõnumi, et mind ootab postkontoris pakk. See on üks nendest pakkidest, mida ma tegelikult jõuludeks ootasin, aga jõuluks kohale ei tulnud. Egas midagi! Mu tütretütrel tuleb jaanuari lõpus 5-aasta sünnipäev. Eks saab siis sünnipäevakingiks. 🙂
…tänased tarkuseterad, mis fb-st leidsin on jälle suht eneseõigustuslikku maiku, aga just nii see asi ongi. Ei saa aru, mismoodi see iseendale valetamine käib, aga see polegi tähtis. Tähtis on õppida end austama ja võtma just sellisena, nagu Sa oled.
Tegelikult ei ole mu elus viimastel päevadel midagi erilist juhtunud. Olen istunud koduseinte vahel ja isegi Võru Linna sünnipäevaüritustele pole viitsinud minna. Eile õhtul(või on see täna) pidi Tamula rannas vabalaval(tasuta kontsert) esinema Tõnis Mägi, aga ma ei jõudnud isegi sinna. Kuigi Tõnis Mägi on selline muusik, keda võiks kuulata küll, siis mul oli eile õhtul tegemist ja täna ei ole üldse plaan nina õue pista. Poest nagu otseselt midagi vaja pole ja ega ei tohikski midagi sellist enam koju osta, mis külmkapi olemasolu vajab. Niigi on külmkapis veel üht-teist, mis vaja enne ära tarvitada, kui elekter kaob. Eile õhtupoolikul tuli mu noorem tütar oma õeltütrega(mu vanema tütre tütrega) meile, sest nad olid ujumas käinud, ning puhkasid siin jalga ja ootasid, kuni mu vanemal tütrel tööpäev lõppeb, et siis koos koju sõita. Ja kuna mu vanema tütre tööpäev lõppes alles sel ajal, kui kontsert rannas oli juba pihta hakanud, siis ei läinud ma enam sinna. Mulle ei meeldi poole ürituse pealt minna. Ma lähen kohale alati kas varem, või ei lähe üldse. Selline viimasel minutil või hilinemisega saabumine mulle ei istu.
Täna jõudsin ka juba ühe kaasomaniku peale pahandada, sest jälle ta tahtis kasutada minu asju(šampoon ja duššigeel). Mul neid niigi pudelipõhjas natuke järel ja kuna ma ei plaani uusi osta, siis ei lubanud ma tal neid võtta. Ma pole ju mingi kullaauk, või heategevusfond-tema enda sõnad, kui kunagi küsisin temalt maksude jaoks osalust.
Aga korterit pole ikka veel oksjonile pandud. Ja minul ei ole ikka veel nii palju raha koos, et saaksin endale oma eluaseme osta. 🙁 Aitäh kõigile headele inimestele, kes pole pidanud paljuks mind toetada…
Esiteks võtan oma sõnad tagasi, mis ma eelmistes postitustes kirjutasin, et olen jõuluõhtul ja üldse jõulude ajal üksi. Ei ole, sest minuga on Jeesus, kuningate kuningas. 🙂 See, et ma vb. füüsiliselt olen üksi, ei oma üldse tähtsust.
Õnneks ärkasin piisavalt vara, et enne kogudusse minekut oma hommikukohv ära juua. Panin telefoni kella seitsmeks äratama, sest tahtsin hommikul rahulikult kohvi juua ja toimetada. Hommik on alati selline aeg, mida ma tahan võtta ainult enda jaoks. Seoses sellega häirib mind alati, kui keegi juhtub hommikul helistama. Õnneks on selleks võimalus telefon hääletu peale panna. Seda ma tegelikult teengi. Õigemini panen telefoni alati hääletu peale juba õhtul, ööseks… 😀 Mõnele sellisele varahommikusele helistajale tahaks öelda, et telefonil on sõnumite saatmise võimalus ka. 😛
Kogudusse jõudsin nagu alati, üks esimestest. Ma olen selline inimene, kes pigem läheb varem, kui hilineb. Täna oli kohal tavapärasest rohkem rahvast. Jutlus oli nagu alati väga hea. Ja meie pühapäevakooli lapsed olid ka laulud selgeks saanud ja esitasid neid. Väga armas oli kuulata. Mul läksid silmad märjaks, nagu alati, kui midagi ilusat kuulen-näen. 🙂
Nüüd olen kodus, tegin eilsed makaronid soojaks ja praadisin paar kotletti ka juurde. Makarone jäi muide veel järgi ja külmkapis on küllalt söögikraami, aga ei midagi sellist, mida jõulusöögiks võiks pidada. Ma ei hakanud midagi konkreetset ostmagi, sest konserve, mis ma A1000-st ostsin on veel alles ja muud ka. Kõigepealt tuleb need ära süüa. Arvan, et aastalõpuks on otsas ka, siis tuleb midagi juurde osta. Võib-olla ostan siis liha ja kapsast jne… Pole selles veel üldse kindel, kas hakkan rabelema. Võib-olla ostan purgikapsa ja juba valmis tehtud liha-kartulid. Kodus ise toitu valmistada on ka kulukas. Elektrit kulub ju kapsa hautamiseks palju. Ah-jh, mul on küll puukütte pliit, aga seda ei ole ma rohkem kütnudki, kui ainult ühe korra. Siis, kui ma siia korterisse alles kolisin. Mul ei ole nii palju puid, et kahte küttekeha “toita”. Peaasi, et tuba, kus ma magan, on soe.
Minu jaoks on tänane päev üsna tavapärane pühapäev, mida sisustan vast youtubest mõnda kristlikku filmi vaadates. Näiteks seda…
Kaunist Jõuluaega kõigile ja meenutage kõigi nende pidulaudade, kinkide ja jõuluvanade kõrval ikka seda, kelle tõttu jõule üldse peetakse. 😉
Lisan postitusele juurde, et tütar kutsus mind täna nende juurde jõuluõhtule, aga ma tõesti ei viitsi kuhugi minna. Pealegi vaja ahju hakata kütma(juba kütangi). Seetõttu ütlesin küllakutsest ära. Loodan, et järgmisel korral mind ikka kutsutakse. 😉
|
OSCAR-2019
|
||
Noh, mille piinlikuga te täna hakkama olete saanud? Mina näiteks käisin just ülekäigurajal käpuli, uhke džiibi ja bussitäie rahva ees. Selles kõiges on süüdi Tartu Linnavalitsus. Ma saan aru, et pealinnas on üsna sama olukord teedega, seega olge hoiatatud.
Igatahes läksin mina lühikese seeliku lehvides ja ilusat ilma imetledes (kamoon, 21. september ja + 23 sooja!) oma toiduportsjoni järele. Eile õhtul muuseas just mõtlesin sellele, kuidas kusagil oli kirjas, et varbavaheplätud on garanteeritud moefopaa. No vabandust, aga kõik suvekingad on lihtsalt mu jalgade surm, üle viie aasta õnnestub mõnikord leida paar selliseid, mis jalgu puruks ei hõõru, viimasel paaril aastal pole see õnnestunud. Niisiis, mu teele jääb selline tore lahtise killustikuga teelõiguke, mida võib-olla kunagi ka asfalteerima plaanitakse hakata, aga keegi väga ei kiirusta sellega. Ilmselt oleks kontsadega selle läbimine veel suurem risk. Kohe peale killustikku algab vöötrada, õnnelikul kombel olid autod selle ees isegi seisma jäänud, hakkan mina siis teele astuma ja ja ja jalg jääb kuhugi kinni ning üle aastate tekib tuttav tunne - nüüd ma siis kukun maha! Õnneks põlvi katki ei tõmmanud, käed said ainult põrutada. Üritasin siis oma väärikuse riismeid üles korjates ja kramplikult autode poole mitte vaadates oma teekonda jätkata, aga taas tekkis takistus - king plätu ei tulnud millegipärast kaasa. Kiire vaatlus tuvastas, et purunenud oli varvastevaheline rihm. Kooberdasin väärikust unustades kuidagimoodi üle tee, kiskusin seal plätud jalast, ootasin kuni autod uuesti seisma jäid ja tippisin paljajalu sama teed kontorisse tagasi. Killustiku peal on paljajalu vastik. Kontori rõdu peal olid mutid rinnuli, sai showd. Ega jah, ses osas võib mulle ikka loota. Võib-olla nägid nad tagantpoolt tagumikku ka, ei tea kindel olla, seeliku äärest kinni ei taibanud haarata...Jube lugu. Mehed kontoris üldse ei imestanud, kui neile oma üleelamistest pajatasin, nähtavasti loomulik minusuguse hädapätaka puhul...
Einoh, tagantjärele on naljakas, aga tegelikult oleks ma võinud ju surma ka saada! Juhul kui mõni autojuht oleks otsustanud mu nina alt ikka läbi lipsata (mida nad sageli teevad) ja ma sel hetkel teele oleks kukkunud.
Samal ülekäigurajal sõideti mõni aasta tagasi üks tädike surnuks. Õudne oli see, et me veel möödaminnes nägime, et avarii oli toimunud ning ohvrit talutati kiirabiautosse, pärast lehest lugesime, et naine suri. Äkki kui ei oleks niimoodi talutatud? Äkki oli sisemine vigastus?
Niih, kohe kui sa lähed lastevanemate koosolekule, on sul midagi, mille kohta ennast välja elada. Ma käisin eile kolmel lastevanemate koosolekul, juhtus selline "tore" päev olema.
Esiteks - uus andmekaitseseadus. Me ei tee enam lastest pilte, isegi kui lapsevanema luba on olemas, me ei saa garanteerida, et mõni lapsevanem seda edasi ei jaga, pildil võib ju olla ka teisi lapsi. Huvitav, mis ametlikest klassi/rühmapiltidest saab, hakatakse nii tegema, et näed ainult enda lapse nägu, ülejäänud on musta kastiga kaetud? Sest seda pilti ju saab ka edasi jagada. Facebookis ju sageli jagatakse vanu klassipilte ja tõesti, on üksikuid huumorimeeleta inimesi, kes leiavad, et nende lapsepõlv oli nii kohutav, et sellest jäädvustusi olla ei tohiks. Teate ju seda pilti noorest pungihuvilisest Keit Pentusest, ma küll ei tea, kuidas tema selle foto levimisele reageerinud on, aga mõne jaoks oleks see vist tõeline oma näo kaotus ja blamaaž...Kahjuks me ei saa kõike reguleerida ja ära keelata selliste inimeste huvides. Küsi palju allkirju tahad, keela ja kustuta, kuskilt imbuvad sellised asjad ikka välja, sa ei saa elada täies kindluses, et nüüd lõpuks on saavutatud see, et sinu minevik on korralikult kalevi all ja keegi selles surkida ei saa. Aga selle soovi pärast peab kannatama enamik, kes lihtsalt oma lapse minevikust mälestusi sooviksid (ja äkki mõnest ta lasteaia/kooli sõbrast ka seal juures).
Teiseks - univormilembus. Ma saan aru, et teatud ametites peab olema vorm, et oleks aru saada - tegemist on selle ameti esindajaga - politseinik, sõjaväelane, meditsiinitöötaja. Ma mõistan, et sageli on poodides vajalik eristada personal klientidest, muidu võiks keegi suvaline leti taha istuda ja abi ei oskaks ka kelleltki küsida, aga ma ise ei tahaks sellises ametis töötada. Piirav kuidagi. Pealegi ainus kena univormi osa, mida ma kunagi näinud olen, oli see nõukaaegne suurte tüdrukute sini-puna-ruuduline seelik, mida ma endale iial ei saanud, sest minu sellesse suurusesse jõudmiseks oli vormiaeg möödas. Mul olid sinised viigipüksid ja sinine vest - täielik õuduste tipp. Ema kartis ilmselt põiepõletikku ja eks selle pihikuga oli pusimist ka...Igatahes tundub, et univorm teeb jõulist comebacki - pakun, et prestiižsete eliit- ja erakoolide eeskujul.
Millega selle vajalikkust siis põhjendatakse? Tekitab oma kooli tunde, ühtekuuluvustunde, kambavaimu jms. Hmmm...on see alati ikka positiivne? Äkki KKK valged kapuutsid tekitasid ka? Nali naljaks, aga meie-tunde vastandväärtuseks on alati ka see teiste-tunde tekkimine. Me oleme sellised, aga teie sellised. Pea kõigis düstoopiates on inimgruppidel univormid või mingid tunnusmärgid, mille alusel oma ära tunda ja teistest eristada. Mu meelest on see selline küsitava väärtusega pluss.
Kaob ära eristamine riietuse alusel - sellel on kallid riided, sellel odavad. Mu meelest on see pigem koduse kasvatuse teema, mitte riietes kinni. Ilmselgelt räägitakse sel juhul kodus, et näe, on olemas korralikud, kvaliteetsed poed, kust asju osta, neil on firmalogod peal ja siis on saast, kaltspoed, kust ostavad vaesed, lollid, hoolimatud inimesed.
Kaob ära see, et osa lapsi käib koolis ebasobivalt riides. Mis see sinu asi on, kuidas keegi riides käib? Puhtus on eraldi teema, aga see, et kellelgi on seljas normist eristuvad hilbud, ei peaks küll tema õppeedukust mõjutama. Muidu mõõdame jälle joonlauaga seelikuid nagu kunagi oli. Ah et tulevasel töökohal läheb raskeks, kui inimene ei oska "viisakalt" riides käia? Kõik inimesed tõepoolest ei tahagi seesuguste normidega ametites töötada, tänapäeval on hulgim ettevõtteid, kus sinu välimusest mingit numbrit ei tehta.
Naljakas on see, et Mini leidis kohe sellest teemast kuuldes, et öäkk. Mõni jälle räägib, kuidas lapsed on vaimustuses sellest, et saavad kõik ühtemoodi välja näha?! Äkki see on individuaalne teema, ongi olemas inimesed, kes tahavad massi sulanduda ja teised, kes soovivad eristuda?! Mina näiteks ei näe vormil mingeid positiivseid omadusi - peale selle, et saab visuaalselt erinevaid mustreid moodustada (eestlaste laulu-tantsupeo hullus?). Saab mustaks, pese kohe ära, ei saa võtta suvalist riideeset kapist asenduseks jms praktiline jama sinna juurde.
Kolmandaks - müstilised probleemid. Koolilastel on päeva lõpus nälg, sest söögivahetund on liiga vara (tegelikult selgus, et paljudel on nälja põhjuseks siiski see, et lõunat ei sööda kui see ei meeldi). Leidub aga selliseid klassikaaslasi, kellel on probleemi leevenduseks pool kotti komme ja krõpse täis. Nende laste vanematel tekkis aga probleem - teised lapsed, kurivaimud, manguvad seda head-paremat nende võsukeste käest! Õpetaja soovitas snäkid võileivaga asendada, mille peale üks lapsevanem ahastas; "Aga minu laps absoluutselt ei söö võileibu!" Eee...öööö... kelle mure see peaks olema? Ma arvan, et me kõik mugiks hea meelega ainult kooke, komme, krõpse, õlut, aga meile on kuidagi suudetud selgeks teha, et see pole väga mõistlik ja me suudame leppida ka kartuli-kastmega. Sama lapsevanem ahastas ka jõulude ajal kui plaaniti klassi kingitust heategevuse vormis, et tema laps tahab küll korralikku pakki saada. No tõesti probleem ju kui laps tahab, vanema kohus on ju kõik need soovid täita, mitte näiteks lapsele mõningaid maailma asju seletada...
Muud hullu ei olnudki, väga igavad koosolekud olid, ei tahetud kuhugi hoolekogusse värvata ega midagi.
See ei ole raamatuarvustus. Mu meelest ei anna seda raamatut ei hinnata ega arvustada, veel vähem kellelegi soovitada. Sa ei soovita ju kellelgi teisel midagi jõletut kaema minna? Asi ei ole raamatus, asi on teemas ja selles, et tegemist on tõestisündinud looga. Keegi kommenteeris, et tegelikkus oli veel hullem. Mismoodi sai olla veel hullem?
Kui ma olin väike ja targutasin stiilis "kõige õudsemad asjad maailmas on ämblikud!", vastas ema mulle enamasti, et ei, kõige õudsem asi maailmas on sõda. Ta ütles seda tõsise näoga ning keeldus igasugustest täpsustavatest kommentaaridest. Aga ma tahtsin teada, tahtsin detaile, tahtsin oma nina kõige selle õõva sisse pista nii, nagu ma kartsin ämblikke, aga ometi piilusin neid nurga tagant. Siis ma avastasin raamatud, mõne kohta oli ema öelnud, et neid ma lugema ei peaks, need on liiga koledad. Ja ma sain üldjoontes teada, mida ema nende sõjaõuduste all mõtles. Alustades sõduritest ja lõpetades tsiviilelanikkonna kannatustega. "Blokaad" jäi lugemata, sest seda meil kodus ei olnud ja neid oli ikka mitu paksu köidet. Esmane uudishimu vahetus üsna ruttu laiema infovajadusega - kuidas see kõik võimalik oli, kuidas need inimesed, kes olid nagu meie, seda teha ja taluda suutsid ning mis kõige tähtsam - kuidas käituda, kui see kõik korduma peaks.
Miks ei peaks korduma? "Sest ajalehed ütlevad sõjale raudse ei" nagu laulab Villu Tamme? Inimesed on ühed õnnetud olendid - me unustame kohutavalt ruttu, me usume naiivselt helgesse tulevikku ning meil on uskumatu elutahe. Teate seda muinaslugu naisest, kes tahab väga last, aga ei saa ja läheb lõpuks nõia juurde, kes ütleb talle, et saan su soovi täita, aga see on konksuga lahendus - nimelt on 50% võimalus, et sinu lapsest saab rikas, edukas, armastatud inimene, kelle kogu elu möödub õnnetähe all, kuid samas on sama suur võimalus, et seda last ootavad elus vaid kohutavad kannatused ja ei mingit lootust. Naine otsustab oma soovist laps saada loobuda. Päriselt inimesed nii ei tee, enamik meist usub helgesse tulevikku, selle mõtte, et äkki meie lastega nii hästi ei lähe, matame me kusagile sügavale ega piilugi sinna. Iga ratsionaalselt mõtlev inimene peaks laste saamisest loobuma. Kui on väikseimgi võimalus, et su lapsel läheb nii nagu lastel raamatus "Minu nimi on Marytė", tuleks laps saamata jätta. Kes saab aga öelda, et seda võimalust ei ole?
Mida tähendab elutahe? See on ju positiivne asi? Tegelikult on see kahe otsaga asi. Raamatu sündmused näitavad selgelt, et elutahe hõlmab üldiselt vaid inimest ennast ja heal juhul ta veresugulasi - enamik võõraid ei riski selle nimel kellegi teise lapse päästmise, isegi aitamisega. Mis sest, et ta on laps. Jah, on erandeid, aga sõjatingimustes saab selline erandlikkus enamasti karistada.
Ainus mõistlik lahendus on surm. Sa võtad omad kaasa ja tapad ennast ära. Ometi leidub alati neid, kes kõigest hoolimata loodavad ja lootus hoiab neid elus. On see mõistlik? Selle inimese seisukohast võttes pigem mitte. Mõned haavad ei parane iial ja mõned mälestused ei tuhmu. Jah, meil on vähemalt inimesed, kes selle kohutava loo edasi on andnud, teistele hoiatuseks, aga ka raamatu autor tunnistas, et mitte keegi tegelikult ei mäleta, ei tea ega taha rääkida. Inimlik on see peatükk lukku panna, seda pole olnud, keegi ei taha sellest teada, see on liiga ebameeldiv. Milleks neid kannatusi välja kiskuda, kui me niikuinii mitte midagi ei õpi? Või tõesti keegi usub, et õpime?
Me teame, et kunagi kuulus Kaliningradi oblast Preisimaa koosseisu ja seal elasid sakslased, nüüd elavad seal venelased. Võtame selle teadmiseks ega hakka uurima, kuidas see vahetus seal tegelikult toimus ja mismoodi. Juhtus selliseid asju siis ja juhtub nüüdki, loodetavasti mitte meie lähikonnas. Rohkem ma ei taha teada.
Ma ei tea, miks mina tahan. Ei ole nagu adrenaliin, kuigi jah, raamatu lugesin ühe jutiga läbi. Adrenaliini pärast võiks ju õudukaid, krimkasid ja ulmet lugeda (mitte et need enamasti ei baseeruks päriselul, aga nad siiski on turvalisemad). Mini loeb alati suure õhinaga Imelist Ajalugu, seal suures osas ebameeldivad lood, ma pole pidanud vajalikuks teda keelata, äkki on realistlik pilk inimloomusele siiski kuidagi kasulik? (Et teada, millal on mõistlikum eluga lõpparve teha - see vist isegi ei ole must huumor siinkohal, see ongi minu arvamus...). Olen hedonist, elu peaks olema meeldiv, mitte iga hinna eest oma geenide edasiandmine.
|
OSCAR-2019
|
||
Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel on tubakatarvitamine seotud vähemalt 25 haiguse tekkega ning tubakatarvitamist peetakse maailmas suurimaks surmade põhjustajaks. Pole ühtegi organit, mida tubakakeemia ei kahjustaks.
Tubakas on kantserogeense toimega, põhjustades vähki vähemalt 12 erinevas kehapiirkonnas: kopsudes, suuõõnes, ninaõõnes, paranasaalsiinustes, neelus, kõris, söögitorus, pankreases, maos, maksas, neeruvaagnas, põies. Samuti põhjustab tubakas müeloidset leukeemiat ehk verevähki.
Ning alljärgnevalt loe, mis on muutnud sinu organismis, alates sellest hetkest kui oled alustanud suitsetamist.
Tubakatarvitamisest põhjustatud igemete haigused nagu igemepõletik, hambajuureümbrisepõletik ja bakteriaalne katt võivad põhjustada:
Suuõõnevähk tekib kas huultel, keelel või põskede sisekülgedel ( vähieelne seisund). Huulevähk ja keelevähk on agressiivsed ja kiiresti arenevad vähivormid. Samuti võib vähk tekkida kõris, neelus, kurgumandlitel. 90% nendest vähijuhtudest on otseselt seotud tubaka tarvitamisega.
Nikotiin koos vingugaasiga (CO) kahjustab veresoonte siseseinu ja muudab vereliistakud kleepuvaks. Veresoonte seintele ladestuvad lubjastunud naastud, mis ahendavad arteri valendikku ning takistavad oluliselt verevoolu. Samuti aktiveerib nikotiin adrenaliini, mis omakorda põhjustab veresoonte kokkutõmmet ja sellest tingituna südame löögisageduse ja vererõhu tõusu.
Suitsetaja risk haigestuda südame- ja veresoonkonnahaigustesse on seetõttu 2–4 korda kõrgem kui mittesuitsetajal. Südame- ja veresoonkonnahaigused on peamisteks surma põhjusteks üle maailma.
Tubakatarvitamine võib põhjustada südame koronaarhaiguse teket juba noores eas. Suitsetajatel areneb koronaarhaigus 2-4 korda sagedamini kui mittesuitsetajatel.
Tubakatarvitamine tõstab arterite lubjastumise riski ja soodustab varajast ateroskleroosi, põhjustades perifeerseid verevarustuse häireid jäsemetes. Jalgades tekivad valulised krambid, tuimus, kipitus ja väsimus. Puudulik verevarustus suurendab infektsiooniohtu, põhjustab gangreeni ja vajadust jäse amputeerida.
Kui loobud suitsetamisest, väheneb südameinfarktirisk, samuti ei pea sa muretsema jalakrampide pärast, kuna verevarustus paraneb.
Tubakasuitsus sisalduvad ained ärritavad hingamisteid, vähendavad kopsukoe elastsust, lõhustavad kopsualveoolide vaheseinu.
90% kopsuvähijuhtudest on seotud tubaka tarvitamisega, tubakasuitsus sisalduvad kantserogeenid ja tõrv põhjustavad vähi teket ja soodustavad vähi edasiarenemist. Kopsuvähk on haiguse alguses varjatud kuluga. Kui tekivad sellised sümptomid nagu veriköha, hingamisraskus, võib vähk olla juba levinud ka teistesse kehaosadesse, eriti luudesse, maksa, ajju.
Juba mõne päeva möödudes peale suitsetamisest loobumist hakkab hingamine paranema ning lõhna-ja maitsemeel teravnevad. Mõne kuu möödudes hakkab kaduma ka suitsetamisest tekkinud köha. Erinevate kopsuhaiguste risk kahaneb märkimisväärselt. Siinkohal ei tasu unustada, et kopsutegevus ei parane mitte ainult tavalistest sigarettidest loobumisel, vaid ka kõigi teiste suitsetavate tubakatoodete puhul nagu vesipiip või sigarillod.
Inimese DNAs on peidus info, mis annab rakkudele juhiseid organismi normaalseks toimimiseks. See informatsioon on pakendatud geenidesse. Kui aga DNAs tekib viga, ilmneb mutatsioon, siis rakkude ja seeläbi ka geenide töös tekib häire. Mutatsioonid, mille puhul toimub rakkude kontrollimatu pooldumine ja paljunemine, viivad aga vähkkasvaja tekkeni.[1]
Mutatsioonid võivad tekkida juhuslikult rakkude tavapärasel arengul või on põhjustatud välistest teguritest, nagu nt sigareti kemikaalidest. Enne kui vähirakk tekib, peab ilmnema umbes kuus erinevat mutatsiooni. Kehal on küll oma mehhanismid mutatsioonide parandamiseks, kuid need ei tööta alati laitmatult. Kui mutatsioon tekib inimesele eluks vajalikus geenis ning keha ei suuda seda kahjustust likvideerida, tekibki vähirakk.
Kuigi eakatel ning igapäevasuitsetajatel on suurem risk vähki haigestuda, siis on oluline meeles pidada, et iga suitsetatud sigaret suurendab haigestumise riski. Kõigest 15st sigaretist piisab, et tekitada geeni mutatsioon, mis võib põhjustada vähki.
Vähi ennetamiseks on seetõttu ainuõige suitsetamisest loobuda. Kuigi juba olemasolevad mutatsioonid ei kao enam kuhugi, väheneb märkimisväärselt uute mutatsioonide ja seeläbi ka vähi tekkerisk.
Tubakatooted on paljude erinevate vähkkasvajate riskifaktoriks ning nii on näiteks sigaretid seotud muuhulgas:
Tubakakeemia võib põhjustada maksavähki, maks töötleb kehasse sattunud kemikaale. Maksavähk võib põhjustada suuri valusid. Vähk võib levida maksa ka kopsudest.
Nikotiinist loobumisel paraneb märkimisväärselt ajutegevus, kasvab erksus ja keskendumisvõime. Samuti paraneb mälu ning uimasus ja peavalud kaovad.
Ei tohi ka ära unustada, et suitsetamine vähendab meeste potentsi ning võib vähendada sperma kvaliteeti. Suitsetamisest loobumine suurendab meeste võimekust lapsi saada. Ja naiste puhul suitsetamine võib suurendada naise võimetust rasestuda. Kui hoiduda (kindlasti ka raseduse ajal) suitsetamisest, väheneb mitmete võimalike komplikatsioonide risk.
Kõik naised alustavad rasedust unistades tervest, heade vaimsete ja füüsiliste võimetega lapse saamisest. Ometi näitavad faktid, et paljud tulevased emad-isad ei ole valmis enda eluviisi muutma ja tervisele kahjulikest harjumustest loobuma, et oodata täiesti terve ja hea arenguvõimega lapse sündi.
Sinu laps vajab tervet ema. Ära hakka pärast sünnitust ja rinnaga toitmise lõpetamist uuesti suitsetama! Samuti ära luba kellelgi suitsetada enda ja oma lapse läheduses! Vaata ka, kuidas passiivne suitsetamine su last mõjutab.
|
OSCAR-2019
|
||
Tulemuseelarvestamine (performance budgeting, performance-based budgeting) on suhteliselt lai mõiste, mille alla võib paigutada mitmeid lähenemisi, kuidas tulemusi ja eelarvestamist omavahel tihedalt seostada (Curristine 2005a,b; OECD 2005; Schick 2003, 2007). Kõige kitsama ja rangema definitsiooni järgi mõistetakse selle all eelarvestamise protsessi, kus asutustele või tegevustele ettenähtud eelarveeraldiste suurus on otse seotud planeeritavate või saavutatud tulemustega (kõige äärmuslikumal juhul on eraldise suurus pandud sõltuvusse matemaatilisest valemist, mis arvestab mõõdetavate tulemuste saavutamist). Kõige laiema definitsiooni kohaselt mõistetakse tulemuseelarvestamise all tulemusinfo lisamist eelarvetaotlustele ja eelarveseadusele (presentational performance budgeting), ilma et see tingimata mõjutaks eelarveotsuste tegemist. Tulemusinfo võib kätkeda teavet poliitikate lõplike mõjude ja tulemuste, aga ka väljundite, tegevuste ja töökoormuse kohta.
Nende kahe variandi vahele jääb tulemustest informeeritud eelarvestamine (performance-informed budgeting), mille puhul tulemusinfot kasutatakse süstemaatiliselt eelarveotsuste tegemisel, aga tulemusinfo ei määra üheselt eelarveeraldiste suurust, vaid on üks tegureid eelarveotsuste tegemisel.
Tulemuseelarvestamise rakendamine kitsa definitsiooni kohaselt tähendab eelarveliigenduse muutmist (ja eraldiste tegemist väljund- või lõpptulemuste alusel), nii-öelda pehmemate variantide puhul on tulemuseelarvestamise ideed võimalik rakendada ka eelarveformaati muutmata. Laia definitsiooni järgi on tulemuseelarvestamine kasutusel paljudes OECD riikides; kitsa järgi vaid vähestes (ja nendeski ainult mõnes poliitikavaldkonnas).
Eestis on tulemusinfo eelarvedokumentatsioonile lisatud 2003. aastast alates. 2002. aastal tehtud riigieelarve raamseaduse muudatuste kohaselt peavad ministeeriumid esitama koos eelarvetaotlusega rahandusministeeriumile valitsemisala tegevuskava, mis toob välja järgmiseks aastaks seatud eesmärgid ja tegevused. Tegevuskavades esitatud informatsioon on harilikult välja toodud riigieelarve eelnõu seletuskirjas (või seletuskirja lisas). Ka riigieelarve strateegiates on viimastel aastatel välja toodud järjest rohkem tulemusinfot. Seega võib väita, et Eestis juba rakendatakse tulemuseelarvestamist selle kõige laiemas tähenduses, mille kohaselt tulemuseelarvestamine võib viidata ka süsteemile, kus tulemusinfo lisatakse tavapärasele sisendipõhisele eelarvedokumentatsioonile.
Siiski on rahandusministeerium võtnud eesmärgi arendada tulemuseelarvestamise reformi Eestis edasi ning liikuda süsteemi poole, kus eelarveressursid oleksid selgelt ja otse seostatud saavutatud või saavutatavate tulemustega. Rahandusministeeriumil valmis 2007. aastal „Riigi finantsjuhtimise arendamise kontseptsioon”, kus muude reformide hulgas pakuti välja üleminekut tulemuspõhisele eelarvestamisele, mis tooks kaasa eelarveformaadi (s.t eelarveseaduse liigenduse) muutmise tulemuspõhiseks. Reformiplaani tutvustati valitsuskabinetile 2008. aasta jaanuaris, kuid see ei leidnud esitatud kujul heakskiitu (Riigikontroll 2012, 3). Vahemikus 2009–2012 tellis rahandusministeerium tulemuseelarvestamise reformi kujundamiseks analüüse ja viis läbi pilootprojekte (Raudla 2013a). Riigikontrolli auditiraport (Riigikontroll 2012, 4–5) märgib, et valitsuselt selget suunist saamata on rahandusministeeriumi tegevus finantsjuhtimise arendamisel olnud „eesmärgistamata ja heitlik”.
Artikli eesmärk on anda panus arutellu tulemuseelarvestamise mõttekuse ja vajalikkuse üle Eesti kontekstis ning tuua välja teemapunkte, mis diskussioonides on kõrvale jäänud või vähem tähelepanu saanud (Raudla 2013b).Rahandusministeeriumi tehtud ja tellitud analüüsid on keskendunud peamiselt tulemuseelarvestamise eelistele, reformi võimalikud varjupooled on jäänud pigem tagaplaanile. Artikkel püüab seda lünka täita ning anda teaduskirjanduse põhjal − mis suures osas tugineb teiste riikide kogemusele − ülevaate tulemuseelarvestamise kui süsteemiga kaasnevatest mõjudest, probleemidest ja ohtudest, mida tasuks edasise tulemuseelarvestamise reformi planeerimisel Eestis silmas pidada. Tulemuseelarvestamise juhtivaks riigiks peetakse Uus-Meremaad, kus sellega hakati katsetama 1980. aastatel, järgnesid 1990. aastatel Austraalia, Kanada, Taani, Soome, Holland, Rootsi, Suurbritannia ja Ameerika Ühendriigid.
Tulemuseelarvestamise reformi idee on mõneti paradoksaalses olukorras. Ühelt poolt on seda kiitnud (ja kiidavad) rahvusvahelised organisatsioonid, juhtimiskonsultandid ja mõned teoreetikud. Teisalt on suur osa akadeemilisi uuringuid väga kriitilised. Seniste kogemuste põhjal väidab näiteks üks mõjukaid eelarveprotsesside uurijaid Allen Schick (2007, 121), et tulemuseelarvestamine on eri riikides eri ajal mitu korda läbi kukkunud. Seega tuleks reformi kaalumisel, kujundamisel ja elluviimisel olla ettevaatlik, sest nagu muudegi haldusreformide moevoolude puhul võib tulemuseelarvestamine tuua kaasa probleeme ja negatiivseid tagajärgi, mida järgnevalt käsitletakse.
Tulemuseelarvestamise pooldajad väidavad, et eelarvestamine peaks olema ratsionaalne ja eelarveprotsess järgima ratsionaalse otsustamise mudeli etappe. Paljud eelarvestamise uurijad on rõhutanud, et eelarvestamine on paratamatult poliitiline protsess ja naiivsed katsetused seda protsessi üliratsionaalseks teha on määratud läbikukkumisele (Joyce 1993, 2008; Wildavsky 1966, 1969, 1978, 1992). Suur hulk uuringuid, mis on analüüsinud, kas ja mil määral eelarveprotsessi osalised tulemusinfot eelarveotsuste tegemisel arvesse võtavad, on järeldanud, et tulemusinfol on eelarveotsuste mõjutamisel ainult piiratud (või lausa olematu) roll (Andrews 2004; Andrews, Hill 2003; Cunningham, Harris 2005; Curristine 2005a,b; 2007a,b; De Lancer Julnes 2006; Gomez, Willoughby 2008; Jordan, Hackbart 1999; Joyce 2008; Kelly, Wanna 2004; Melkers, Willoughby 2001; Moynihan 2006; Rubin 1988; Scheers et al 2005; Sterck 2007; Sterck, Scheers 2006; Ter Bogt 2004; Willoughby, Melkers 2000; Zaltsman 2009).
Theresa Curristine (2007a, 127) mainib, et ka nendes riikides, kus tulemuseelarvestamist on pikka aega katsetatud, on tulemusinfo tegelik kasutamine eelarveotsuste tegemisel puudulik. Ka Allen Schick (2007, 114, 119) on mitme riigi kogemuste põhjal väitnud, et üleminekul tulemuspõhisele eelarvestamisele arvestatakse senised eelarveread ümber programmi-, tegevus- või väljundipõhiseks, ilma et tehtaks sisulisi muudatusi ressursside tegelikus jaotuses. Eriti selgelt on tulemusinfo piiratud kasutamise probleem välja tulnud keskvalitsuse
tasandil. Uuringud on leidnud, et eriti piiratult kasutavad tulemusinfot eelarvestamises poliitikud (Curristine 2007a,b; Moynihan 2006; Sterck 2007; Ter Bogt 2004), samal ajal kui tulemusinfo võib vähemalt mingil määral mängida rolli riigiasutuste siseste otsuste tegemisel (Curristine 2007b; OECD 2005); rahandusministeeriumid jäävad eelarveläbirääkimistel tulemusinfo kasutamise sageduselt nende kahe vahele (Curristine 2007b).
Eesti kontekstis tehtud analüüsid kinnitavad paljuski teiste riikide kohta tehtud uuringutes leitut. Ringa Raudla (2012) uuringus intervjueeriti Riigikogu rahanduskomisjoni liikmeid; vastustest selgus, et täidesaatva võimu pakutav tulemusinfo ei mõjuta Riigikogu riigieelarvearutelude käigus tehtavaid otsuseid. Riigikontrolli (2012) tehtud audit „Vabariigi Valitsuse tegevus oma töö mõjude hindamisel ja tulemustest aruandmisel” tõi välja, et tulemusinfot kasutatakse piiratult ka rahandusministeeriumi ja teiste ministeeriumite vahelistel eelarveläbirääkimistel.
Nende empiiriliste uuringute tulemuste puhul on õigustatud küsimus: miks on tulemusinfo kasutamine eelarveotsuste tegemisel jäänud nii piiratuks? Kirjanduses on sellele erinevad (ja üksteist täiendavad) vastused.
Esiteks, eelarvestamine on olemuselt poliitiline protsess. Seega on paratamatu, et poliitikud võtavad eelarveotsuste tegemisel arvesse muid tegureid peale tulemusinfo (nt soovi saada tagasi valitud, ideoloogilisi kaalutlusi, valijatele antud lubadusi, sümboolseid argumente, ühiskondlikke väärtusi, vajadust tagada kontroll ja läbipaistvus jne) (Bourdeaux 2008; Cunningham, Harris 2005; Joyce 1996; Rubin 1993; Ter Bogt 2004; Wildavsky 1966, 1969, 1978, 1992; Gomez, Willoughby 2008). Tulemusinfo võib nende tegurite kõrval küll rolli mängida, kuid oleks naiivne loota, et demokraatliku riigikorra puhul saaks tulemusinfo eelarveotsuste tegemisel domineerivaks (Wildavsky 1966, 1979, 1992).
Teiseks, paljud kulutused riigieelarves on nii-öelda kohustuslikud kulud (s.t määratud seadustega), mistõttu eelarveeraldiste muutmine tulemusinfo kohaselt võib olla raskendatud (Pitsvada, LoStracco 2002).
Kolmandaks, eelarveprotsessi iseloomustab see, et suhteliselt lühikese aja jooksul tuleb otsusetegijail läbi töötada väga palju informatsiooni ja jõuda perioodi lõpuks konkreetse dokumendini (Hatry 2002). Kuna tulemusinfot on raske ja kulukas koguda, analüüsida ja tõlgendada, võib tulemusinfo lülitamine eelarveotsuste tegemisse käia protsessi osalistel üle jõu piiratud või puuduvate inim-, aja-, raha- ja analüütiliste ressursside tõttu (Andrews 2004; Andrews, Hill 2003; Caiden 1998; Frank, D’Souza 2004; Grizzle, Pettijohn 2002; Rivenbark, Kelly 2000; Van Dooren 2011).
Neljandaks, kui püüda tulemusinfot eelarveeraldiste puhul arvesse võtta, siis on otsusetegijad vastamisi järgmise dilemmaga: kui mingi asutus pole seatud eesmärki saavutanud (seega on selle tulemuslikkus olnud puudulik), siis kas see tähendab, et asutusele antavaid rahalisi ressursse tuleks kärpida või pigem neile raha juurde anda (Caiden 1998)? Võib-olla ei saavutatud tulemusi just seetõttu, et asutusel nappis vahendeid ja tulemuste parandamiseks oleks neid juurde vaja. Tulemusinfo üksi (eriti kui see on esitatud hetkeseisu jäädvustavate indikaatoritena) sellele küsimusele enamasti vastust ei anna; pigem oleks küsimusele vastamiseks vaja teha põhjalikke hindamisi ja süvaanalüüsi. Veelgi enam, riigi tegevused mõjutavad ühiskondlikke tulemusi ainult osaliselt, seega oleks ebaõiglane panna asutuse juht vastutama nende tulemuste eest ning seada rahaeraldised seosesse saavutatud tulemustega (Kong 2005; Mayne 2007, 98; Pollitt 2001, 15). Paljud poliitilised eesmärgid (nt vaesuse leevendamine, kuritegevuse vähendamine, majanduse arendamine jms) on nii-öelda igavesed ning kui mingil aastal riigiasutused neid eesmärke ei saavuta, ei tähenda see, et nende tegevuseks antavaid ressursse tuleks kärpida (Caiden 1998, 15, 23; Curristine 2007a, 133).
Viiendaks, avaliku sektori kontekstis on raske välja tuua lihtsaid ja lineaarseid seoseid valdkonnale või tegevusele antavate ressursside ja tulemuste vahel, mida nende vahenditega saavutatakse. Näiteks kui koolilõunatele eraldatavat rahasummat suurendada, on üsna raske hinnata, kui palju see täpselt mõjutas õpilaste tervisenäitajaid, sest põhjuslikud seosed pole siin tingimata lihtsad ja ühesed − tervisenäitajaid mõjutavad peale koolilõuna ka muud tegurid. Või kui näiteks narkoennetusele suunatavat rahasummat kahekordistada, võib olla üsna raske hinnata, kuidas see täpselt narkootikumide tarbimise näitajaid mõjutab. Selliste seoste kindlakstegemine nõuab põhjalikke sotsiaalteaduslikke uuringuid, mis on aja- ja ressursimahukad, ning oleks ebarealistlik eeldada, et ministeeriumid suudaksid pingelise eelarvetsükli käigus iga eelarverea mõju saavutatavatele tulemustele adekvaatselt hinnata.
Kuuendaks, mitmed uuringud on välja toonud, et eri taseme otsusetegijate infovajadus on erinev ning seetõttu ei saa loota, et toodetud tulemusinfo rahuldab kõigi osaliste infovajadusi eelarveprotsessis (Bromberg 2009; Brun, Siegel 2006; Cunningham, Harris 2005; Curristine 2007a; Frank, D’Souza 2004; Taylor 2009). Näiteks huvitab poliitikuid keskkonna komplekssuse ja ebakindluse tõttu rikkalikum, sügavam informatsioon ning mitte formaalsed dokumendid ja hetke jäädvustavad tulemusindikaatorid (Ter Bogt 2004).
Nagu eespool mainitud, ei tähenda tulemuseelarvestamise rakendamine tingimata seda, et tuleb muuta eelarveformaati ja võtta sisendipõhise liigenduse asemel kasutusele tulemuspõhine jaotus. Nende riikide kogemuste põhjal, kus eelarveformaati on tulemuseelarvestamise rakendamisega seoses muudetud (nt Austraalias, Rootsis, Uus-Meremaal ja Hollandis), on uuringud välja toonud probleeme ja ohtusid, mis on kaasnenud üleminekuga tulemuspõhisele eelarveformaadile.
Esiteks, eelarves välja toodud tulemuseesmärgid kipuvad olema üldised ja abstraktsed, seepärast on raske hinnata, kas need on saavutatud (ning seega ka hinnata, kas eelarveressursse on eesmärgipäraselt kasutatud). Nagu Austraalia kogemus tulemuseelarvestamisega aastatel 1996–2007 näitas: kui liigendada eelarve tulemuseesmärkide kaupa, võivad ministeeriumid seada nii üldisi ja abstraktseid eesmärke, et nende puhul ei pruugi isegi olla võimalik öelda, kas ja mis ulatuses on need saavutatud (Mackay 2011, 22). Kui Eesti riigieelarvet hakataks struktureerima selliste strateegiliste ja tulemusvaldkondade kaupa, nagu on välja toodud Praxise koostatud analüüsis (Praxis 2010), siis võib ennustada, et sarnased probleemid korduksid ka Eestis. Praxis pakkus välja, et riigil võiks olla viis strateegilist valdkonda: väärtuslik elukeskkond, edukas majandus ja tegusad inimesed, elujõuline rahvas ja kultuuriruum, püsiv julgeolek, kodanikukeskne riik.
Teiseks, tulemuspõhisele formaadile üleminek viib enamasti selleni, et eelarve kuluartiklite arv väheneb ja eelarveeraldiste agregeerituse tase tõuseb. See aga võib tugevasti vähendada parlamendi rolli eelarveprotsessis ning seadusandliku kogu suutlikkust hinnata ja kontrollida maksumaksjate raha kasutamise legitiimsust. Kui eelarveeraldised tehtaks väga laiade poliitikavaldkondade (või strateegiliste valdkondade või tulemusvaldkondade) kaupa, võib seadusandliku kogu liikmetele jääda arusaamatuks, kui palju avaliku sektori organisatsioonid konkreetselt raha saavad ja kuidas iga organisatsioon tulemuste saavutamisse panustab. Mitme riigi kogemus on näidanud, et tulemuspõhine eelarvestamine on tunduvalt vähendanud parlamendi rolli eelarveprotsessis, eelarve on neile muutunud vähem läbipaistvaks ja järelkontroll palju keerukamaks (Mackay 2011; Robinson 2002; Scheers et al 2005; Sterck 2007; Webber 2004).
Kolmandaks, eelarveformaadi muutmisega tulemuspõhiseks võib kaasneda eelarveliigenduse muutumine aasta-aastalt, sest eesmärgid ja tulemused, mida tahetakse saavutada ning millele raha eraldatakse, võivad muutuda. Selle tagajärjel võib eelarvete võrdlus aastate lõikes osutuda keerulisemaks, mis omakorda võib vähendada eelarvestamise läbipaistvust ning teha rahaeraldiste muutumise aja jooksul vähem hoomatavaks nii avalikkusele kui ka parlamendile (Webber 2004; Mackay 2011). Teiste riikide kogemus (Suurbritannia, Austraalia) on näidanud, et tulemuspõhine formaat on toonud kaasa eelarve liigenduse ebastabiilsuse ja pideva muutumise, mis on vähendanud eelarvestamise läbipaistvust ning parlamendi kontrolli eelarve üle (Robinson 2002; Scheers et al 2005; Van Dooren, Sterck 2006).
Neljandaks, tulemuseelarvestamine võib õõnestada juhtide vastutust avalikus sektoris. Tulemuseelarvestamise alusideid on, et juhte pannakse vastutama tulemuste, mitte konkreetsete sisendikombinatsioonide kasutamise eest (nagu see on traditsioonilises eelarvestamise süsteemis). Kuna juhtide vastutusele võtmine lõplike tulemuste ja mõjude eest on avalikus sektoris problemaatiline, võib tulemuseelarvestamise juurutamine tegelikult nõrgendada vastutusmehhanisme avalikus sektoris. Kuigi põhimõtteliselt saaks avaliku sektori organisatsioonide juhte panna vastutama konkreetsete väljundite saavutamise eest, võib see omakorda kaasa tuua juhtide käitumise moonutamise negatiivses suunas.
Presentatsioonilise tulemuseelarvestamise (mõiste viitab tulemuseelarvestamise vormile, kus tulemusinfot küll lisatakse eelarvedokumentatsioonile, kuid seda ei kasutata süstemaatiliselt eelarveotsuste tegemisel) kriitikud on väitnud, et kui ametnikud teavad, et tulemusinfot ei võeta eelarve otsuste tegemisel arvesse, pole neil motivatsiooni tulemustele keskenduda.
Seetõttu soovitavad nad siduda tulemuste saavutamine tugevamalt eelarveliste vahenditega ja ühendada omavahel tihedamalt tulemusjuhtimise ja eelarvestamise süsteemid. Kui tulemuste saavutamine seotakse otsesemalt eelarvevahendite jaotusega, võib see kaasa tuua negatiivseid tagajärgi. Hans De Bruijn ja Jan Van Helden (2007) isegi argumenteerivad, et mida rangemalt on tulemuste saavutamine seotud konkreetsete ajenditega, seda vähem efektiivne süsteem kokkuvõttes on. Mida tugevamad ajendid tulemuste saavutamisega seotud on, seda suurem on risk, et tulemuseelarvestamise reform viib negatiivsete tagajärgedeni (De Brujin 2002). Tulemuste ja eelarveeraldiste tihedama seostamise korral võivad üles kerkida järgmised probleemid.
Ühiskondlike tulemuste saavutamine ei sõltu alati otse asutuste või konkreetsete ametnike pingutustest, seetõttu võib tulevaste eelarveeraldiste sidumine konkreetsete indikaatorite saavutamisega minevikus tekitada ebaõiglustunnet ja tuua kaasa motivatsiooni languse (Mayne 2007; Kong 2005; Pollitt 2001).
Kui tulemuste saavutamine on seotud konkreetsete ajenditega eelarveeraldiste kujul, tekib oht, et asutused ja ametnikud hakkavad süsteemiga mängima (gaming) ning kokkuvõttes võivad moonutused käitumises viia halvemate tulemusteni, kui oleks saavutatud tulemuseelarvestamise süsteemita (Bevan, Hood 2006; Hood 2006). Kui rahaeraldisi eelarves seotakse selgelt saavutatud tulemustega, võib see anda ametnikele liiga tugevad ajendid keskenduda ainult nende tulemuste saavutamisele, mis eelarves on välja toodud, ja jätta teised tegevused (mis ühiskonna seisukohalt võivad siiski olulised olla) lohakile (Bohte, MCeier 2000; Perrin 1998; Smith 1995; Van Thiel, Leeuw 2002) või viia lausa selleni, et tehakse valesid tegevusi (De Lancer Julnes 2006; Heinrich 2007; Mayne 2007). Gloria Grizzle (2002) toob näite töötutele suunatud koolitusprogrammist, mille puhul raha andmine pannakse sõltuma saavutatud edust, mida defineeritakse kui „protsenti koolituse läbinuist, kes leiavad pärast koolitust töö”. Nagu kogemus näitab, võib säärane rahastamismehhanism viia selleni, et programmi koordinaatorid valivad koolitustele ainult haritumad ja motiveeritumad töötud, kelle puhul tööle saamise tõenäosus oleks võimalikult kõrge. Christopher Hood (2006) demonstreeris, kuidas Suurbritannia haiglates viisid ootamisaegade lühendamisele suunatud tulemusindikaatorid selleni, et patsientidele anti käsk oodata järjekorras väljaspool haigla ust (tagamaks, et neid suudetakse vastu võtta ettenähtud aja jooksul, mida kasutati tulemusindikaatorina).
Mitmed analüütikud on välja toonud, et sidudes tulemuste saavutamise tugevalt rahaliste ajenditega, võib väheneda kogutava tulemusinfo kvaliteet (Curristine 2007a,b; Joyce 1993; Grizzle 2002; Heinrich 2007; Hood 2006; Perrin 1998; Smith 1999). Gloria Grizzle (2002) toob näiteid USA-st, kus politseijaoskondades kogutavat tulemusinfot hakati moonutama (nt raskeid kuritegusid kategoriseeriti kergema kategooria kuritegudeks). Kui asutused teavad, et tulemusinfot kasutatakse eelarve kärpimiseks, on neil ajendid esitada ilustatud või moonutatud infot või hakata indikaatoreid oma kasuks ümber defineerima. Kui näiteks töötutele suunatud koolitusprogrammi edukust hinnatakse selle alusel, mitu koolituse läbijat tööle sai, võib administraatoritel olla ajend defineerida tööle saamist võimalikult laialt (nt ka oma ettevõtte alustamine; osalise ajaga või ajutise töö saamine) (Perrin 1998, 371).
Kui tulemuste saavutamine on tihedalt seostatud asutustele antavate eelarveeraldistega (ning asutused teavad, et nad võivad eelarveressursse kaotada, kui nad ettemääratud tulemusi ei saavuta), võib see viia selleni, et tulemusinfot kasutatakse eelkõige vastutusmehhanismina ning see kahandab info rolli asutusesiseses õppimisprotsessis. Mitmed autorid on rõhutanud, et tulemuste mõõtmise süsteemi arendamisel tuleb silmas pidada, et selline süsteem, mis teenib eelkõige vastutuse (accountability) suurendamise eesmärki, võib vastu töötada paremate tulemuste saavutamise eesmärgile (Halachmi 2002, 2005; Hatry 2002). Kui tulemusinfo süsteem teenib vastutuse eesmärki, keskendub see küsimusele, kas püstitatud eesmärk on saavutatud (ja kes kellele selle kohta aru annab ning mis on vastavad sanktsioonid). Kui tulemusi mõõdetakse aga tulemuste parandamiseks, on rõhuasetus avastamisel, kogemusest õppimisel, innovatsioonil ja muutustel. Tulemuste parandamine eeldab enesehindamist ning sisemist teadmiste otsimist, samal ajal kui vastutus tähendab välist kontrolli ja jäigemate standardite kasutamist (Halachmi 2002, 2005).
Seega tulemuste mõõtmise süsteemi kujundades peaksime põhimõtteliselt otsustama, kumb eesmärk on olulisem − kas vastutuse suurendamine või tulemuste sisuline parandamine –, sest kahte eesmärki korraga on raske (kui mitte võimatu) saavutada. Kui tulemuste mõõtmise peamine eesmärk on suurendada vastutust, võib see teha raskemaks tulemuste täiendava parandamise, sest vastutusele keskenduva süsteemi puhul on ametnikel ajendid mitte kalduda kõrvale paika pandud eesmärkidest ja plaanidest, isegi kui selline kõrvalekaldumine oleks tegelikult avalikes huvides. Vastutusele orienteeritud süsteem võib takistada ametnikke paindlikult reageerimast ja situatsioonile vajalikke kohandusi tegemast, eriti kiiresti muutuvas keskkonnas (Halachmi 2002, 363; Van Dooren 2011, 427).
Eestis on endiselt kasutusel tulemuseelarvestamise vorm, mille puhul eelarveprotsessis esitatakse tulemusinfot ja püütakse seda (vähemalt mingil määral) ka eelarveotsuste tegemisel arvesse võtta. OECD 2011. aastal valminud raport ja Riigikontrolli audit (2012) märgivad, et toodetud tulemusinfo kasutamine eelarveotsuse tegemisel on seni olnud pigem piiratud. Nagu on välja toodud Ringa Raudla (2013a) uuringus, on rahandusministeerium probleemi lahendamiseks püüdnud 2007. aastast alates koostada reformikava, mis suurendaks tulemusinfo kasutamist eelarveotsuste tegemisel. Aastail 2008–2012 domineeris reformiplaanide tegemisel arusaam, et tulemusinfo ulatuslikumaks kasutamiseks tuleks muuta eelarveformaat tulemuspõhiseks ja koostada tulemusinfo kogumise ja esitlemise metodoloogia, mis oleks kõigile ministeeriumitele ühtne ja kohustuslik. Uue riigieelarveseaduse eelnõu kirjutamisel on 2013. aastal märgata mõningat taganemist nendest ambitsioonikatest eesmärkidest, kuid kuna eelnõu on endiselt valmimisjärgus, on 2013. aasta sügisel veel raske hinnata, millise sisu see kokkuvõttes saab.
Arvestades teiste riikide kogemust tulemuseelarvestamise reformiga ning teaduskirjanduses toodud analüüse, võiks edasiste reformide planeerimisel silmas pidada järgmisi soovitusi.
Ülalt alla lähenemise asemel, mille puhul rahandusministeeriumi roll on kõigile riigiasutustele ühtse mudeli kohustuslikuks tegemine (tulemusinfo kogumisel ja esitamisel), tuleks kaaluda pigem alt üles lähenemist tulemuseelarvestamise initsiatiivide arendamisel ja rakendamisel. Kuna riigitegevuse eri valdkondades on tulemusinfo vajadus erinev, võiks kaaluda pigem detsentraliseeritumat lähenemist. Alt üles lähenemise järgi võiks riigiasutusi julgustada (ja kui võimalik abistada analüütilise kompetentsiga) koguma sellist tulemusinfot, mis neile tegevuste planeerimiseks ja parandamiseks kasulik oleks. Niisuguse lähenemise puhul ei kulutataks ressursse tulemusinfo kogumiseks ainult seetõttu, et rahandusministeerium nõuab, vaid asutused saaksid info kogumisel ja analüüsimisel lähtuda eelkõige valdkondlikest vajadustest. Kuna senisel kujul toodetud tulemusinfot ei ole rahandusministeerium ega teised ministeeriumid ulatuslikult kasutanud, võimaldaks detsentraliseeritud ja ministeeriumite endi vajaduste põhine lähenemine tulemusinfo kogumisele säästa ressursse ja vältida tarbetu info kogumist.
Rahandusministeeriumil tasuks koos teiste ministeeriumitega kaaluda, millistes valdkondades on Eestis mõttekas kasutada regulaarseid väljund- ja mõjuindikaatoreid ning millistes tugineda perioodilistele poliitikaanalüüsidele. Arvestades raskusi, mis tekivad väljund- ja mõjuindikaatoreid kasutades otsuste tegemisel avalikus sektoris, toovad uuringud välja, et suure hulga nii-öelda hetkejäädvustusindikaatorite tootmise asemel tuleks riigi tegevuste hindamiseks kasutada süstemaatilisi hindamisi ja poliitikaanalüüse. Tulemusindikaatorite nõrkus on, et need püüavad taandada keeruka poliitika või programmi paariks mõõdikuks ja ignoreerivad ühiskondlike nähtuste mitmetahulisust. Veelgi enam, lihtsalt tulemuste ja väljundite väljatoomine ei anna otsustajatele piisavalt sügavat arusaamist, miks selliste tulemuste või väljunditeni jõuti ning millised põhjuslikud mehhanismid täpsemalt aset leidsid. Sügavamat mõistmist suudab pakkuda ainult süstemaatiline ja põhjalik hindamine, mistõttu võib neist ka ressursside jaotuse üle otsustamisel olla palju rohkem kasu kui eraldiseisvatel üksikindikaatoritel.
Enne edasiste sammude tegemist tulemuseelarvestamise reformi planeerimisel peaksid nii Riigikogu, valitsus kui ka ministeeriumid kokku leppima, millised on tulemuseelarvestamise reformi konkreetsed eesmärgid Eestis. Tuleb teadvustada, et üks süsteem ei saa korraga täita mitmeid vastukäivaid eesmärke. Nagu teiste riikide kogemus on näidanud, on tulemusinfo süsteemid, mis on keskendunud indikaatorite mõõdetavusele ja nende kasutamisele, et juhte rohkem vastutama panna, töötanud vastu sellele, et tulemusinfot kogutaks õppimise, arengu ja oma tegevuste sisulise parandamise eesmärgil. Seega, kui tulemuseelarvestamise ja tulemusjuhtimise reformidega edasi minna, tuleks otsustada, kas eesmärk on, et Eestis loodud süsteem viiks riigi tegevuste tulemuste tegeliku parandamiseni või on reformil mingid muud eesmärgid.
Tulemusinfo pakkumisel tuleks rohkem arvesse võtta potentsiaalsete kasutajate infovajadusi. Paljud uuringud on rõhutanud, et eri taseme otsusetegijate infovajadus on erinev ning seetõttu ei saa loota, et pakutav tulemusinfo rahuldab kõigi osaliste infovajadusi eelarveprotsessis. Selle asemel, et pakkuda Riigikogu liikmetele tulemusinfot praegusel kujul (mitusada lehekülge tabeleid riigieelarve eelnõu lisas), võiks rahandusministeerium seadusandjailt uurida, millises vormis ja millist tüüpi tulemusinfot neil oma tegevuses vaja oleks ning kohandada pakutav tulemusinfo vorm saadikute infovajadustele. Näiteks 2011. aastal tehtud uuringus tuli välja, et Riigikogu liikmed sooviksid tulemusinfot vormis, mis oleks kompaktsem, paremini visualiseeritud ning pakuks paremat võrdlust aastate lõikes (Raudla 2012).
Üleminekut tulemuspõhisele eelarveformaadile tuleks kaaluda erilise ettevaatusega. Artikli autor seda Eesti puhul ei soovita, arvestades puudulikke ressursse tulemusinfo kogumiseks, analüüsimiseks ja tõlgendamiseks. Isegi kui tulemuspõhist formaati pidada põhimõtteliselt heaks ideeks, võib väita, et Eesti ei ole reformiks valmis. Tulemuspõhise eelarvestamise kasutuselevõtt ja rakendamine nii-öelda juhtivates reformiriikides on olnud võimalik tänu eri tingimustele ja halduskultuurile, kuid isegi neis on see olnud keerukas ja problemaatiline (Scheers et al 2005). Nendes riikides on halduskultuur rohkem tulemustele orienteeritud ning asutuste juhid on äärmiselt võimekad. Eestis sellist halduskultuuri, võimekust ja teadmisi veel piisavalt pole. Oluline vastuargument on ka see, et reform võib vähendada eelarve läbipaistvust. Teiste riikide kogemus on näidanud, et eelarveformaadi muutmise tulemusena on eelarves vähem eelarveridu ning liigendus on tekitanud seadusandliku kogu liikmetes segadust, mis omakorda on viinud selleni, et seadusandjad pole loodud formaadiga rahul, sest nende arvates tulemuspõhine formaat vähendab eelarve läbipaistvust ning võimalusi kontrolliks ja vastutuse tagamiseks. Arvestades Eesti tingimusi, kus parlamendi kontroll täidesaatva võimu üle on eelarveprotsessis aastatega järjest vähenenud, tuleks selline muutus kindlasti kahjuks demokraatlike institutsioonide arendamisele. Kui rahandusministeerium otsustab tulemuseelarvestamise reformi(de)ga edasi minna, tuleks reformi edasisse kavandamisse kindlasti ulatuslikumalt kaasata valitsuse ja Riigikogu poliitikuid. Poliitikute kaasamise vajadust rõhutas ka OECD raport valitsemise kohta Eestis (OECD 2011). Seni on Eesti poliitikud reformi kavadest suhteliselt piiratult informeeritud. Nagu teiste riikide reformikogemus on näidanud, on poliitikute toetuseta tulemuspõhise eelarvestamise reformid läbi kukkunud.
Nii mõnedki tulemuseelarvestamist analüüsinud autorid on väitnud, et reformile on raske vastu vaielda, sest see on retooriliselt veenev ja kõlab hästi (Brunsson 2002; Kelly 2002; Moynihan 2005): kes ei tahaks, et riik toimiks tulemuslikumalt ja saavutaks seatud eesmärke kiiremini ja odavamalt? Tulemuseelarvestamise reform ei pruugi aga olla sünonüümne tulemuslikkusega või toimivusega ning võib endaga kaasa tuua pigem ohtusid ja kulusid. Seepärast tuleks enne reformi ulatuslikumat rakendamist pragmaatiliselt kaaluda, kas selle sümboolne ja praktiline kasu kaalub üles reaalsed kulud ning milline tulemuseelarvestamise vorm sobiks konkreetsesse konteksti.
Artikkel on kirjutatud Euroopa Sotsiaalfondist rahastatava Tarkade Otsuste Fondi projekti „Tulemus-eelarvestamise võimalused ja ohud Eesti avaliku sektori eelarvestamise süsteemis” raames (prioriteetne suund „Suurem haldusvõimekus”, meede „Riigi, kohalike omavalitsuste ja mittetulundusühingute strateegilise juhtimissuutlikkuse tõstmine”, alameede „Valitsusvälise analüüsisuutlikkuse kasvatamine”, projekt nr 19-3.2/09-04819-4).
Autor tänab Riin Savi, Kaide Tammelit, Rainer Kattelit ja Külli Sarapuud käsikirja kohta tehtud kasulike märkuste ja kommentaaride eest.
Praxis (2010). Riigi tulemusvaldkondade määratlemine. Lõpparuanne. − http://www.praxis.ee/index.php?id=919
Raudla, R. (2013b). Tulemus-eelarvestamise ohud ja võimalused Eesti avalikus sektoris. Poliitikaanalüüs. − http://valitsus.ee/UserFiles/valitsus/et/riigikantselei/strateegia/poliitika-analuusid-ja-uuringud/tarkade-otsuste-fondi-noorteadlaste-alameetme/Tulemuseelarvestamise%20ohud%20ja%20v%C3%B5imalused%20Eesti%20avalikus%20sektoris.pdf
Riigikontroll (2012). Vabariigi Valitsuse tegevus oma töö mõjude hindamisel ja tulemustest aruandmisel: Kas Vabariigi Valitsus juhib enda seatud eesmärkide saavutamist? Riigikontrolli aruanne Riigikogule. Tallinn, 18. sept.
|
OSCAR-2019
|
||
Reaalses maailmas elav inimene teab, et küllusesarved ja lõputud tasuta heateod on võimalikud vaid muinasjuttudes. Muinaslugude ellu rakendamisega on see probleem, et need kipuvad käest ära minema ja muutuma reaalseteks õudusteks .
Vaid muinasjuttudes saab niimoodi, et havi käsul, minu soovil, kuid inimkonna suurima muinasjutu „igaühele tema vajaduste järgi” ellu rakendamine lõppes kõigi aegade suurima hävitustööga. Filosoofiline eesmärk oli ju ilus, igaühele tema vajaduste järgi, kuid inimese vajadused on lõputud. Vajaduste kasv ja võimaluste avardamine on muide inimese arengu põhimootor lisaks … laiskusele.
Kuulates lubadusi tasuta ja headest asjadest või seda, et miljon pole raha või mõne miljardilise projekti paarikümneprotsendiline kaasfinantseerimine on peaaegu olematu summa, mõtlen kõhedusega, et nüüd see siis ongi käes - teeme oma projekte vajadustest lähtudes. Saabus see vajadustepõhine ajajärk kuidagi märkamatult ja vormus pisiasjadest nagu paljud murrangulised sündmused varemgi.
Vajadustepõhises ühiskonnas pole rahal mitte mingit tähendust, sest igaüks saab ju oma (lõputute) vajaduste järgi. Tähtis pole enam raha, töö, võimed. Tähtsad on vaid vajadused. Võimaluste (ja nende rohkendamise) põhises ühiskonnas tuleb teha valikuid.
Mul on säilinud õhkõrn lootus, et me elame reaalses füüsilises maailmas, kus kehtivad loodusseadused, nende hulgas ka füüsika- ja majandusseadused. Sellisel juhul võiksime käsitleda raha kui universaalset energiat (vabandagu lugupeetud füüsikud mind sellise omavolilise paralleeli eest) ning lähtugem energia jäävuse seadusest (e.j.s.).
Miks raha ja järsku energia? Seda laulukest, kus öeldakse, et raha paneb rattad käima, te ju mäletate? E.j.s. on üldine loodusseadus, mille kohaselt suvalise suletud süsteemi energia on kõigis protsessides jääv, ta võib ainult muud liiki energiaks muunduda või süsteemi ühelt komponendilt teisele kanduda.
Millise seaduse võiksime lähtudes ülaltoodud parallelismist tuletada raha kohta? Võib-olla võiks raha kui puhta/universaalse energia jäävuse seadust defineerida niimoodi, et suletud süsteemis raha ei tule juurde ega jää vähemaks (st mingi rahvaarvu, tootmise tõhususe ja mahtude juures), vaid ta läheb ühest taskust teise? Isegi börsikrahhi, majanduskriisi ega pankroti puhul ei kao raha mitte kuhugi, see läheb vaid ühest taskust teise. Raha jäävuse seadus.
Seepärast polegi ükskõik, kuhu (millisesse taskusse) see puhas energia läheb, vaid tuleb võrrelda, kas see raha paneb meil rattad käima või läheb raha vaid „määrimiseks” ehk tõde sõltub võrdluses. Eriti vajalik on võrdlus suurte otsuste ja rahasummade korral.
Mida need hoomamatult suured arvud tähendavad? Selleks ongi vaja võrdlusi millegagi või kellegagi. Näiteks jänki ütleb, et elu on täitsa nässus - pidime ära müüma pere kolmanda auto ja filipiinlane ütleb, et oli hea aasta - sain osta endale teise T-särgi. Kes oli õnnelikum? Ehk ilma võrdluseta ei ole olemas head ega halba tulemust. Teeme meiegi ühe vabalt valitud lihtsa katse. Vaadake, mida te kostate siis valikute kohta piiratud ressursi tingimustes.
Esiteks, reguleerimisega ja ühise raha kasutamisega on ikka niimoodi, et need peaksid silmas pidama pikemaajalist ühist kasu, mitte hetke ajel tehtud rabelevaid üksikotsuseid.
Teiseks, ühise raha kasutamisega on meil kuidagi imelik suhe - kas ühine raha on mingi võõras raha, mitte meie oma? Me nagu ei tunneta, et need õhus keerlevad ja haihtuvad, hoomamatud miljonid ongi tegelikult meie raha. Kui igapäevaelus loeme poes eurosente tulpa, et oma igapäevast toidust osta, siis avalikus elus on miljonid nagu peaaegu olematu raha. Ei usu?
Aga palun, toome vaid ühe näitena sellise suhtumise, et 2 mln EUR on nii väike raha, et hädapärast saab kasutada „linnaviisuri” tegemiseks ja see raha on nii kaduvväike, et koolide/lasteaedade ehituseks/remondiks seda kasutada on lihtsalt ebasünnis.
Milline võiks olla selle „näruse kahe miljoni” ekvivalent? Primitiiv-vulgaarselt (poehindades) arvestades oleks see näiteks : 1.2 mln m2 tuuletõkkeplaati või 13, 3 mln kg peenbetooni või 0,8 mln l laevärvi või 1,2 mln m2 kivililla või 1,2 mln m2 kipsplaati või 2,8 tuhat keskmist kuupalka või … 66 000 siseust. Võrdlus võiks olla ka selline, et selle ühise raha eest saaks tõsta 1250 õpetajate palka 100 EUR võrra kuus ehk 1200 EUR aastas (18 tuh EEK).
Võib-olla on see summa kõrgepalgalisele otsustajale „kaduvväike”, kuid palgasaajale päris kopsaks eneseväärikust tõstev summa. Või tõsta entusiastlikumate õpetajate palka 200-300 EUR ja vähem innukate palka 50 EUR kuus? Päris jumekas, eks ole?
Kui vaadata sellist võrdlust Eesti majanduse seisukohalt, siis on see puhas võit, ehk „liigne raha”, mis pole liigne, läheks tarbimisse, elavdades ringlust koduturul ja oh õnne - kindla palgasaaja maksuraha kukub regulaarselt käibe ja aktsiisimaksuna riigikassasse, tulumaksuna linnakassasse, sotsiaalmaksuna Haigekassasse ja Pensionikassasse ning töötusmaksuna Töötukassasse. Ehk tekkib järjekordne ring meie ühist raha. Vahva!
Või võiks neid miljoneid võrrelda kempsupaberi miljardite annustega? No teate küll seda juttu, et koolid on nii vaesed, et ei jaksa paberit kempsudesse osta. Vetsupaber võiks meie näites olla filosoofia algõpetuseks ja kasvatuse kõrgemaks õppetooliks. Vaadake, kempsupaber pole siia toodud näiteks juhuslikult, vetsupaberit võib peale selle sihipärase kasutamise, kasutada ka inimeste väärikuse või selle alandamise ekvivalendina, aga samuti ellu suhtumise ja väärikuse kasvatamise mõõdupuuna. Nii see, et noor inimene peab vetsu kaasa võtma vihikulehe, kui ka see, et selle lapse vanem peab kooli hiilima, piinlik naeratus näol ja paberirull peidetult hõlma all, või õpetaja, kes peab selle rulli vastu võtma tänuliku naeratusega kui hunnitu annetuse, ei ole vaid hügieeni küsimuse lahendamine kodanikualgatuse korras. See on inimväärikuse alandamine kõigil tasanditel ja kasvatamisprotsessis inimestele vale suuna andmine.
Kui me nüüd vaatame meie ühisele rahale läbi sellise prisma, siis milliseid valikuid me peaksime tegema - kas panustame inimeste väärikuse tõstmisesse/säilitamisse või selle näitamisse (kordus-kordussaatena) kuidas väärikas olla?
Kas tõesti on „paar milli” liiga väike summa, et koolides/lasteaedades remonti teha? Asjale võib läheneda ka sellisest küljest, et kui „viisur” näitaks sisukat kava 24X365, siis iga minut „kinu” maksab 2 m2 tuuletõkkeplaati, tunni ajaga pea 120 m2 plaati „nagu maast leitud”. Kuid kui jätta välja kõik kordused ja „kirekõõmad”, siis 8 peenbetoonikotti või üks siseuks iga minut. Kuulake: pots, pots … ja niimoodi minutis kaheksa korda. Või - põmaki! - uks minutis ja niimoodi iga minut. „Kirekõõma” lõpuks oleks nurgas juba 60 tuliuut ust. Mõnus!
Kuid mis sai selle näite põhjal meie vajaduste rahuldamisest? Asi läheb veidi keeruliseks ehk ega vist vajaduste muinasjutust asja ei saa, kui vajadused on, isegi võimalused on, aga vot vajadused pole sellised, mida kõlbaks võimalustena realiseerida.
Kui vaadata kõiki remonti vajavate objektide kogumit, siis on summa kindlasti väike, kuid selline suhtumine on vaid kontekstiväline hämamine, omalaadne optiline pete. See tuletab meelde naljalugu, kus mees tuleb baari ja palub valada sõrme jagu viskit ja siis järsku küsib, et kuulge, kas see konjak on viskiga ühes hinnas. Saades jaatava vastuse palub ta oma viski vahetada konjaki vastu, mille ka kurku kummutab. Jook joodud, asub mees uljalt minekule ning baarmeni küsimusele, kuidas maksmisega jääb, järgneb umbes selline dialoog: „Aga mille eest?”, „Konjaki eest”, „Aga konjakit ma ju ei joonud, ma vahetasin selle viski vastu?”, „Aga viski eest te ei maksnud ju?”, „Aga viskit ma ju ei joonud ka!”. Ning nagu näidendites kirjutatakse: vasakule ära.
Kas teil ei ole vahel sellise petta saanud baarmeni tunnet? Ega remontima ei peagi ju kõike korraga, ehitus algab ikkagi ühest lasteaiast/koolist/haiglast, võib-olla kolmest-neljast. Kolm-neli lasteaeda täna, kolm-neli homme ja kolmandamaks aastaks ongi veel kümme lasteaeda korras. Ega ma ei arvagi, et iga lasteaia remondiks läheks vaja vanas vääringus 10 miljonit EEK (sellega peaks juba väiksema lasteaia valmis saama), saab ikka vähemaga, tunduvalt vähemaga hakkama.
Muide selline suureline suhtumine ühisesse rahasse, et meil on ainult 2/20/200 mln EUR, see on nii väike raha, et ei tasu üldse käsi taskust välja võttagi, on üldlevinud. Nagu meie väikesest näidisülesandest hoomasite, taandades summa ühele tingteole või komponendiekvivalendile, on olukord hoopis teine. Mõistetav. Oma igapäevaelus me ei mõtle ju niimoodi, et kui järgmise 30 aasta jooksul „kulub mul ära” 10 autot (järjestikku), siis ma ei saa esimese auto sissemakset teha, kuna kümne auto ostmiseks (korraga) mul raha ei jätku. Niimoodi jääbki auto ostmata ja kõik järgnevad autod ka. Kõik algab esimesest sammust ja pisiasjadest.
Ehk tulles tagasi jutu alguse juurde - meil on teatud võimaluste/vajaduste hierarhia, enne teeme ära need asjad, mis kindlustavad meile ellujäämise ja siis teeme „kinu”. Need, kes teistmoodi on talitanud, ei saa enam kaasa rääkida, sest nad on evolutsiooni kiirtee valikuprotsessis välja kahitud. Vaid osa neist, kes on komplektselt analüüsinud võimalikke tulemusi ja mõjusid on tänasesse päeva jõudnud. Meie oleme ju nende, ellujäänute/ellujääjate järglased, seega peaks nagu meie geneetiline baas soosima analüüsi … või kuidas?
Tagajärgedest niipalju, et kas olete märganud, mis toimub meie kaubanduses? Võiks väita, et hangumine ehk pidev sortimendi vähenemine, paremate/kallimate kaupade kadu. See ei toimu mitte sellepärast, et kaupmehed sindrinahad ei taha müüa, vaid seepärast, et me oma igapäevaelus teeme valikuid vastavalt võimalustele, mitte vajadustele.
Kui te natukene ringi vaatate, siis meie võimaluspõhine tarbimine on isegi aktiivse kaameli (Camel Activ) küüru kokku kuivatanud nagu pikal retkel läbi kõrbe ja meesteülikondade seisukohalt võime hüüda vaid „Hüvasti, Marc ja Spenser!”.
Kas sama soojaga, kui me isikliku raha seisukohalt hüüame võimalustepõhiselt: „Hüvasti, Marc ja Spenser!”, peaksime ilmtingimata ühist raha kasutama vajadustepõhiselt ehk … „Tere tulemast Marx ja Engels!”?
See liiklusohutusest pärit hüüdlause sobib hästi igasugusele suhtlemisalasele õpetusele. Ehkki ahtalt sõnatatud, on selle mõte siiski avar, hõlmates ka “kuula ja ole kuuldav”, tunne ja ole tuntud”, kirjutab Arno Baltin Meeskonnakoolituse blogis.
Niisugune lipukiri kujundab ka vastavad õpiülesanded – kuidas kuulata, vaadelda, mõista ja teisalt kuidas olla arusaadav ja mõjus väljendudes. Märkides ära suhtluse mõlemad osised, loob selline lähenemine võimaluse koostööks suhtluspoolte vahel. Et liiklus sujuks väheste tõrgetega, on koostöö osaliste vahel hädavajalik. Suurema üldistusega mõte pärineb osadelt evolutsioonibioloogidelt, kelle arvates meie praegune arengu- ja elutase on tänu võlgu liikidevahelisele ja -sisesele koostööle.
Ent liikluses näeme ka muud – näeme võitlust. Ühesuunalisel teel vastassuunas sõitmine, teeandmise nõude eiramine, suunavahetusest teavitamata jätmine, tuledeta sõit pimedal ajal. Siin on lipukiri teine – „näe ja ole nähtamatu“ või „ole nähtav ja näe läbi“. Need hüüdlaused lähtuvad konkurentsieelise taotlemise soovist – soovist saada teiste ees paremust.
Suhtlusõppe seisukohalt otsitakse sellisel juhul teadmist ja oskust, mis võimaldaks mõjutada teisi nii, et nood sellest aru ei saaks („Mõjutamise psühholoogia“ või „Manipuleerimise kiituseks“), märgata seda, mida suhtluspartner näidata ei soovi („Kuidas lugeda kehakeelt“).
Eurooplasele ärritavaks konkurentsieelise näiteks suhtluses on mosleminaiste näokatted. Näokatte kandja näeb, aga ei ole ise nähtav. Nägu on ju argisuhtluses üks väheseid katmata kehapindu ja suhtlemise seisukohast väga informatiivne. Me oleme õppinud lugema näoilmeid ja nüüd suleb keegi meie jaoks selle olulise infoallika.
Võitluse kasuks ei leia argumente argiliiklusest, küll aga mootorispordist ja sõjandusest. Ka on osa evolutsioonibiolooge seda meelt, et just võitlus – nii liigisisene kui liikide vaheline on eluslooduse arengu peamiseks mootoriks.
Võiks arvata, et mõlemad, nii võitlus kui koostöö, on olulised tõukejõud suhtlusalase oskusteabe otsimisel ja valimisel. Sõltuvalt sellest, millised eesmärgid isik enda ette seab, valib ta ka vahendid. Erinevates oludes kasutatakse ka erinevaid lipulauseid.
Mõned suhtluskonflikti alal tehtud uurimused osutavad sellele, et valitud lipukiri mõjutab tegelikkuse taju. Olles otsustanud, et keskkond on valdavalt vaenulik ja võitlusaldis, on isik just võistluslikkuse suhtes enam tähelepanelik. Samuti toidab võistlev käitumine ka suhtluskaaslaste kahtlustavust, mis ringiga jõuab tegijani tagasi ja tugevdab tema veendumust teiste võistlevast suhtumisest.
Lühikeses ajajaotuses annab võistlevus tugeva eelise, ent pikas ajalõigus muudab suhtluskeskkonna kõigi osalejate jaoks ebameeldivamaks ja võidu asemele asetub ühine kaotus. Seda võib jälgida nii liikluses (võita on 3 minutit, ent kaalul võib olla elu) kui ka argisuhtluses (õnnestub tüssata üht äripartnerit, ent kaotada on maine ärivaldkonnas).
|
OSCAR-2019
|
||
Elamumajandus hõlmab riigi eluasemepoliitika kujundamist, peamiselt elamufondi korrashoidu jätkusuutlikul tasemel.
Elamu- ja kommunaalmajanduse korralduse eest vastutab põhiseaduse ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse järgi oma haldusterritooriumil kohalik omavalitsus.
Riigi ülesanne on luua eluasemeturul tingimused, mis võimaldavad eluruumide omanikel ja üürnikel oma eluasemeprobleeme võimalikult iseseisvalt lahendada. Seda tehakse õigusliku regulatsiooni, institutsionaalse korralduse ja toetusmeetmete abil. Samuti on riigi eesmärk teha elamusektori arendamisel koostööd valdkonnas tegutsevate katusorganisatsioonidega.
2013. aastal alustati elamumajanduse valdkonna arengukava väljatöötamist “Eesti energiamajanduse arengukava 2030+, visiooniga aastani 2050” raames.
Aastal 2008 kiitis valitsus heaks valdkondliku strateegia “Eesti eluasemevaldkonna arengukava 2008–2013”.
Euroopa Liidu vahenditest toetati energiaauditite, ehitusekspertiiside ja -projektide teostamist korterelamute energiakulukuse ja tehnoseisundi kaardistamiseks ning rekonstrueerimistööde teostamiseks.
KredEx on lisaks korraldanud mitmeid üle-eestilisi energiasäästlikkuse koolitusi ja meediakampaaniaid.
Meetme eesmärgiks on väikeelamute vedelkütust kasutavate katelseadmete asendamine taastuvenergiaallikaid kasutavate kütteseadmetega, vähendamaks muuhulgas väikeelamute energiatarbimist ning soodustamaks taastuvenergiaallikatest energiatootmist.
Meetme eelarve sõltub kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega enampakkumiste tulemusel 2014.- 2017. aastal saadavast ja selleks sihtotstarbeks suunatavast mahust. Riigi eelarvestrateegia 2015–2018 kohaselt kavandatakse CO2 kvoodimüügi tulust rahastada väikeelamute taastuvenergia kasutuselevõtu ja küttesüsteemi uuendamise toetust 2014.–2017. aastal 5 miljoni euro ulatuses.
- Elamu kasutamise otstarve vastab järgmistele ehitisregistri kannetele: üksikelamu, kaksikelamu, ridaelamu ja muu kahe korteriga elamu.
Potentsiaalseid elamuid, mis võivad vajada energiakasutuse kaasajastamiseks rekonstrueerimist, on kuni 2000.
Meetme eesmärgiks on aidata kohalikke omavalitsusi lammutada kasutusest välja langenud elamuid, mis on muutunud ebaesteetiliseks, varisemis- või tuleohtlikuks ning mille renoveerimine on ebaotstarbekas ja mida ei ole õnnestunud võõrandada. Vabanevat maad saaks omavalitsus korrastada ja kasutada näiteks põllumajanduse arendamiseks või kujundada avalikuks ruumiks.
Riik katab kasutusest välja langenud kohaliku omavalitsuse üksuste omandis olevate või hoonestusõigusega koormatud kinnistul asuvate hoonete lammutamise kuludest kuni 70%.
Kokku on meetmele eraldatud 700 000 eurot. Maksimaalne võimalik toetusmaht taotleja kohta on 60 000 eurot.
Meetme eesmärgiks on kulude osalise riikliku toetamise abil aidata kaasa väikeelamute energiatõhususe suurendamisele läbi kvaliteetse ja jätkusuutliku eluasemefondi loomise ning energiatarbimise vähendamise. Käesoleva meetmega toetab riik väikeelamute omanikke, kes soovivad oma väikeelamu energiatõhusamaks muuta.
Toetatakse abikõlblike tegevuste elluviimist enne 1993. aastat ehitatud ja kasutusse võetud väikeelamutes. Toetuse määr on kuni 30% toetatavate tegevustega seotud abikõlblikest kuludest. Maksimaalne võimalik toetussumma on 15 000 eurot väikeelamu kohta. Ülejäänud maksumuse peab tagama taotleja omafinantseeringuna.
Toetuse andmise eesmärk on taastuvast energiaallikast toodetud elektriosakaalu kasv energiabilansis ning energia tootmissüsteemist pärinevate saasteainete heitkoguse vähendamine. Toetuse andmisel soovitakse kasvatada taastuvatest energiaallikatest ehk konkreetselt päikeseenergiast toodetud elektri osakaalu energiabilansis ning seeläbi vähendada energia tootmissüsteemist pärinevate saasteainete heitkogust.
Toetusmeetme eesmärk on olemasolevate korterelamute energiatõhususe ja parema sisekliima saavutamine ning taastuvenergia kasutuselevõtu soodustamine. Toetuse abil vähenevad kodumajapidamiste energiakulud ning pikeneb ka hoonete eluiga ning paraneb üldine elukeskkond.
Sihtgrupiks on enne 1993. aastat ehitatud korterelamud, milles on moodustatud korteriühistu või mis on tervikuna kohaliku omavalitsuse omandis, majas peab olema vähemalt kolm korterit.
Toetust rekonstrueerimistööde teostamiseks hakatakse andma kolmes osakaalus – 15%, 25% ja 40% tööde maksumusest, osakaal sõltub saavutavast energiasäästust ja tehtavatest töödest. Erandina on Ida-Virumaal paiknevate korterelamute toetuse määr tulenevalt selle regiooni elamute mahust ning seisukorrast 10% võrra kõrgem.
Toetus on mõeldud kohaliku omavalituse või tema valitseva mõju all olevale üksusele. Toetuse andmise eesmärgiks on tagada mobiilsele töötajale ja sotsiaal-majanduslikult vähekindlustatud sihtgruppidele vajalike üürieluruumide parem kättesaadavus piirkondades, kus esinevad turutõrked.
Toetuse andmise raames toetatakse terviklikult rajatava üürielamu püstitamist või üürielamuna kasutusse võetava või sellena kasutuses oleva hoone ümberehitamist. Toetuse määr on kuni 50% projekti abikõlblikest kuludest. Maksimaalne toetussumma kõigi taotlusvoorude peale kokku on kuni 2 500 000 eurot kohaliku omavalitsuse üksuse kohta.
Toetusmeetme eesmärk on parandada ja kaasajastada eluasemetingimusi lasterikastel peredel, kus kasvab vähemalt kolm kuni 19-aastast last.
Toetust saavad taotleda ka varasemalt toetust saanud pered. Korduva toetuse taotlemise hetkeks peab eelmine toetus olema kasutatud sihtotstarbeliselt, projekt tähtaegselt lõpetatud ja KredExile esitatud toetuse kasutamise lõpparuanne.
Toetuskõlblikud tegevused on eluaseme püstitamine, rekonstrueerimine või laiendamine, renoveerimine, eluaseme tehnosüsteemide või -võrkude rajamine, muutmine või asendamine, eluaseme soetamine, eluaseme ehitamise või renoveerimisega seotud ehitusprojekti koostamisega ning omanikujärelevalve teostamisega seotud kulude katmine.
Genfi ÜRO jätkusuutliku elamumajanduse harta on õiguslikult mittesiduv dokument. Harta eesmärk on toetada liikmesriike nende püüdlustes tagada kõigile rahuldava, piisava, taskukohase ja tervisliku eluaseme kättesaadavus, pöörates tähelepanu ka eluasemesektori keskkonnamõjude vähendamisele.
2008. aasta majanduskriis näitas kui olulist rolli mängivad stabiilsed ja läbipaistvad eluasemeturud majanduses. Kriisi tulemusel kogesid mõned riigid suurt eluasemeturgude ebastabiilsust, millega kaasnesid hüpoteegi väljaostuõiguse kaotamine, kodutus, elamufondi ülejääk ning taskukohaste eluasemete nappus.
Elamumajanduse jätkusuutlikkusel on inimeste elukvaliteedis kandev roll. Elamumajanduse positiivset mõju saab suurendada järgmiste põhimõtete rakendamise kaudu: keskkonnakaitse, majanduslik tasuvus, sotsiaalne kaasatus ja osalemine ning kultuuriline sobivus.
Jätkusuutliku elamumajanduse väljakutsed ÜRO EM regioonis tulenevad peamiselt globaliseerumisest, demograafilistest muutustest, kliimamuutustest ja majanduskriisist.
Genfi ÜRO jätkusuutliku elamumajanduse harta kiideti heaks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni poolt, 16. aprillil 2015 (E/ECE/1478/Rev.1).
|
OSCAR-2019
|
||
Raamatu autorite elutööks on olnud süsivesikuvaese toitumise teaduslik uurimine ning selle toitumisviisi abil tuhandete patsientide ravimine.
Nad ütlevad, et on teatud komistuskivid, mis paljude LCHF-teele ette jäävad ning mis segavad parimate tulemuste saavutamist.
Selleks, et jõuda sügavasse ketoosi ning osa saada süsivesikuvaese toitumise kõikidest metaboolsetest eelistest, ei piisa vaid süsivesikute piiramisest.
Kui sa ei ole saavutanud oma süsivesikuvaese dieediga soovitud tulemusi, siis võib-olla teed üht neist viiest tavalisest veast.
Puudub kindel definitsioon, missugune peaks täpselt olema “süsivesikuvaene toitumine”. Mõned loevad süsivesikuvaeseks mistahes toitumist, mille süsivesikusisaldus jääb alla 100-150 grammi ja see on kindlasti tunduvalt vähem süsivesikuid kui tavalises tänapäeva läänemaailma toitumises.
Paljud inimesed võivadki saavutada sellise süsivesikuvahemikuga häid tulemusi, kui nad söövad vaid töötlemata, päris toitu.
Aga kui sa soovid viia oma keha ketoosi, mis tagab selle, et sinu veres ringleb piisavalt ketokehi, mis varustavad su aju efektiivse kütusega, siis võib selline süsivesikukogus olla liiga kõrge.
Vajalikuks võib osutuda teatav eksperimenteerimine oma kehaga, et teada saada, milline on optimaalne süsivesikukogus just sinu kehale. See sõltub paljudest asjadest, aga enamus inimestel on vaja langetada oma päevast süsivesikukogust alla 50 grammi, et jõuda ketoosi.
Põhiline: Kui soovid jõuda ketoosi ning osa saada süsivesikuvaese toitumise kõigist metaboolsetest eelistest, siis võib osutuda vajalikuks oma päevane süsivesikukogus alla 50 grammi viia.
Üldiselt võib öelda nii, et kui süüa rohkem valku, siis see peaks tagama kaalukaotuse ja parema kehakoostise.
Siiski, kui tegemist on süsivesikuvaeselt toitujatega, kes söövad väga palju lahjasid lihatooteid, võivad nende kogused lõpuks liiga suureks minna.
Kui sööd rohkem valku, kui su keha vajab, siis osad valkudes olevad aminohapped muundab keha glükogeneesi kaudu glükoosiks.
See võib osutuda probleemiks väga madala süsivesikusisaldusega ketogeense toitumise juures ning takistada su kehal täielikku ketoosi jõudmast.
Volek ja Phinney ütlevad, et hästi formuleeritud süsivesikuvaene toitumine peaks sisaldama vähe süsivesikuid, palju rasva ja mõõdukalt valku.
Põhiline: Glükogeneesi kaudu võib keha valgu glükoosiks muundada ning üleliigne valgutarbimine võib ketoosiminekut takistada.
Enamus inimesi saab suurema osa kaloritest süsivesikutest, peamiselt suhkrutest ja teraviljatoodetest.
Kahjuks arvavad osad inimesed, et kuna süsivesikute vähendamine on hea mõte, siis oleks rasva JA süsivesikute vähendamine veelgi parem. See on suur viga.
Sa pead kusagilt energiat saama ning kui sa ei söö palju süsivesikuid, siis sa pead lisama juurde rasva, et seda kompenseerida. Kui sa seda ei tee, siis muutud näljaseks, tunned end halvasti ja pead lõpuks sellest toitumisviisist loobuma.
Rasva vältimiseks ei ole mingit teaduslikku alust, kuniks valid selliseid tervislikke rasvu nagu küllastunud, monoküllastamata ja Omega3 rasvad ning hoiad oma taimerasvade tarbimise madalal ja väldid täielikult transrasvasid.
Volek ja Phinney ütlevad, et rasvade osakaal võiks olla ca 70% kogu kaloritest. Selliste protsentideni aitab jõuda see, kui valid rasvaseid lihatükke ning lisad toidule julgelt võid, rasva, kookosrasva ja oliivõli.
Põhiline: Väga madala süsivesikusisaldusega toitumine peab olema suure rasvasisaldusega, muidu sa ei saa piisavalt energiat.
Kui toitud süsivesikuvaeselt, siis su insuliinitase alaneb ning su keha hakkab liigset soola koos veega väljutama. Seepärast saavad paljud juba paaripäevase süsivesikuvaese toitumise abil jagu oma vedelikupeetusest.
Siiski on sool keha jaoks tähtis elektrolüüt ning kui neerud seda liiga palju väljutavad, siis võib see probleemiks kujuneda.
See on üks peamisi põhjuseid, miks inimestel süsivesikuvaese toitumisega alustades kõrvalnähtusid esineb (pearinglus, väsimus, peavalu ja ka kõhukinnisus).
Parim viis selle probleemi lahendamiseks on lisada oma toidule rohkem soola. Aga kui sellest ei piisa, siis võid juua igapäev ka tassi puljongit.
Põhiline: Süsivesikuvaene toitumine alandab insuliinitaset, mis põhjustab selle, et neerud hakkavad liigset soola kehast väljutama. See võib viia soolapuuduseni.
Su keha on loodud eelistatavalt süsivesikuid põletama, kui need on saadaval. Seega, kui süsivesikud on kogu aeg saadaval, siis eelistab su keha neid energiaks kasutada.
Kui sa piirad oma süsivesikute tarbimist drastiliselt, siis peab keha muutma oma energiaallikaks rasva, mis tuleb kas sinu toidust või su keha rasvavarudest.
Kehal võib kuluda mõned päevad, enne kui ta hakkab süsivesikute asemel energiaallikana rasva kasutama, sel ajal tunned end ilmselt veidi halvasti. Seda gripilaadset enesetunnet nimetatakse üleminekuvaevusteks ja see tabab enamus inimesi, kes lähevad üle süsivesikuvaesele toitumisele.
Üleminekuvaevused kestavad 3-4 päeva, aga täielik ketoosiga kohanemine võib võtta aega mitmeid nädalaid.
Seega on tähtis olla kannatlik ja toituda alguses rangelt süsivesikuvaeselt, et süsivesikukütuselt rasvakütusele üleminek saaks toimuda.
Põhiline: Süsivesikuvaese toitumine üleminekuvaevused võivad kesta mõned päevad ning täielik kohandumine võtab aega mitu nädalat. Seepärast on tähtis olla kannatlik.
On teaduslikult tõestatud, et süsivesikuvaene toitumine võib olla potentsiaalseks raviks sellistele tänapäeva maailma suurimatele terviseprobleemidele, nagu ülekaalulisus ja 2. tüüpi diabeet.
|
OSCAR-2019
|
||
Reili Argus, Tallinna ülikooli eesti keele professor, “Õigekiri meie igapäevastes asjalikes tekstides. Eestikeelsed ametlikud kirjad”
Eesti keele e-õppevara. Tiia Niggulis, Tallinna Reaalkooli haridustehnoloog, Karel Zova, Tiigirhüppe Sihtasutuse e-õppematerjalide valdkonna juht
Üks vana Hiiumaalt Reigi kihelkonnast pärit vaimulik rahvalaul algab sõnadega: Oh Kristus, valgus oled Sa! Sul pimedus on teadmata. Sa meie südant valgusta ja tõe teele juhata. Need laulusõnad kõnelevad meie rahva sajandite taha ulatuvast usust Kristusesse kui jõuluööl sündinud Maailma Valgusesse. Me teame, et jõulud – Jeesuse sünnipüha – ja talvine pööripäev langevad kalendris kokku. Valgus võidab südatalvise pimeduse ja päevad hakkavad taas pikenema. Ka Jeesuse ...
Eesti Kirikute Nõukogu pidas oma aastalõpupalvuse ja jagas tunnustust 17. detsembril Pirita kloostris. Avasõnad ütles EKNi asepresident Meego Remmel. Peapiiskop Urmas Viilma luges ette EKNi jõululäkituse. Siseminister Hanno Pevkur ütles sõnavõtus, et vaadates tagasi lõppevale teema-aastale «Kaheksa sajandit Maarjamaad», võime rõõmustada selle üle, kui palju on juubeliaasta tähistamiseks toimunud üle Eestimaa igasuguseid üritusi. Ta nimetas ka jaanuaris siseministeeriumi ja ...
Keset justkui igavest sügist, kus jõuluvalguse hinge igatsemine aegamisi kulgeb, ja Jaan Kaplinski kirjutatud luuleread hellalt kumiseb kodukiriku kell pehmes jõuluöö lumesajus tunduvad kauge kajana, loen vastuskirjast vestlussoovile Moskva üleliidulises kinematograafiainstituudis õppinud režissöörilt-operaatorilt, stsenaristist ja bibliofiilist Vallo Kepilt lauset: «Kuidas seda lavastada?, küsiks Panso». Jah, tõesti. Nagisevad trepiastmed viivad luulet, fotosid, mõtteid, ...
Ligi kaheksa aastat Austraalias eesti kogudusi teeninud õpetaja Meelis Rosma tunnistab, et kui esimestel aastatel oli harjumatu suvekuumuses jõuluevangeeliumi kuulutada, siis nüüdseks on ta sellega juba harjunud. «Ehkki Austraalias pühitsetakse jõulusid südasuvel ning nii mõnedki asjad on seetõttu otse risti vastupidi sellele, mis Eestis jõuluajaga seostub, on sealgi omad iga aasta korduvad märgid, mis viitavad pühade tulemisele,» rääkis Meelis Rosma Eesti Kiriku ...
Kui paljud hajali elavad eestlased püüavad jõuluks Eestisse jõuda, siis mitmes riigis asuvad eesti kogukonnad on rõõmsad, kui neid saabuvatel pühadel vaimulik kodumaalt külastab. Moskvas Juba tsaariajal koondusid Moskvas elavad eestlased luterlikku Eliisabeti kogudusse, mis nõukogude võimu ajal likvideeriti, ent umbes 30 aastat tagasi impeeriumi lagunedes taastati. Sellest peale on seal asuvaid luterlasi käinud Eestist vaimulik teenimas. «Kindlasti jõulude ajal, aga vahel ...
Justiitsministeerium sõlmis lepingu MTÜga Lootuse Küla. Küla hakkab pakkuma majutus- ja nõustamisteenust vanglast vabanenud inimestele sujuvamaks tavaeluga kohanemiseks. Toetuse suuruseks on 168 675 eurot ja programm kestab 14.12.2015–28.2.2019 korraga kuni 32 inimesele. Justiitsministeerium finantseerib 14 inimest kuue kuu ulatuses. Ülejäänud teenuse kestuse aja, s.o neli kuud, finantseerib Lootuse Küla. Justiitsministeeriumi pressiteates öeldakse, et teenuse eesmärk on ...
Homme peetakse Tallinna Kaarli kirikus traditsioonilist jõululaupäeva perejumalateenistust, kuhu Kaarli kooli ja lasteaia lapsed oma peredega lähevad. Direktor Signe Aus rääkis Eesti Kirikule kooli advendiaja tegemistest, aga ka 20. sünnipäeva tähistanud lasteaiast. «Jõuluaeg algab lasteaiale ja koolile ühiselt I advendi järgsel esmaspäeval kirikus palvusega ja advendiküünla süütamisega. Rühmad ning klassid süütavad sealt oma küünla. Tavaliselt juhatatakse siis sisse ka ...
Nädal tagasi algas paastuaeg – tuhkapäevaga, mis on saanud oma nime muistsete iisraellaste kombest endale patukahetsuse märgiks tuhka pähe raputada. Ka itkemine, enesele vastu rinda löömine või riiete lõhkikäristamine kuulus avaliku leina ja kahetsuse juurde, sest semiit ei jätnud kunagi oma emotsioone füüsiliselt väljendamata.
Eestlastega on vastupidi – kui meie hulgast peaks keegi endale tuhka pähe raputama, siis on see teiste jaoks kahtlane. Tõelised tunded on need, mis paiknevad «südames» ja mida teistele ei näidata.
Paastueelsel pühapäeval, mis õigeusklike jaoks on andeksandmise pühapäev, postitas üks preester oma Facebooki kodulehele palve: «Andke mulle andeks, hääd inimesed, kõik see, mida ma kellelegi olen halvasti teinud.» Ta sai oma postitusele mitmesuguseid reaktsioone, sealhulgas nendelt, kes otse või kaude vihjasid, et sellisel viisil andestuse palumine polevat päris siiras ja sobilik – see ikka rohkem nagu silmast silma ja südamest südamesse asi.
Tõsi ta on, et omavahelisi klaarimisi ja leppimisi pole mõtet suure ilma ette tuua. Kuid teisalt ei ela me enam külaühiskonnas, kus enne armulauale minekut käidi naabrimehe ukse taga andeks palumas ja leppimas. Tänapäeva inimene puutub nädala jooksul kokku rohkemate liigikaaslastega kui tema esivanem elu jooksul. Kui siia hulka arvata kõik virtuaalsed kontaktid, siis on vahe veelgi suurem. Kes jõuaks neid hingehaavu kokku lugeda, rääkimata sellest, et isiklikult igaühe uksele koputada?
Lev Tolstoi on jutustanud loo kahest naisest, kes läksid staaretsi juurde patu kohta selgust saama. Üks neist oli nooruses teinud suure pahateo, mis piinas teda veel aastaid hiljem. Ta tunnistas pisarsilmil oma süüd ega lootnudki enam andestusele. Teine oli elanud enese meelest õigesti ja väärikalt. Staarets ütles esimesele naisele: «Mine ja otsi nii raske kivi, kui sa kanda jaksad, ja too see mulle.» «Ja sina,» ütles ta teisele, «too hästi palju pisikesi kive.»
Naised läksid staaretsi käsku täitma. Üks tõi suure kivi, teine terve kotitäie väikseid. Vanake vaatas kive ja sõnas: «Viige nüüd kivid tagasi ja pange täpselt samasse kohta, kust te need võtsite.» Patune naine leidis ilma vaevata koha, kust ta suure kivi oli võtnud, ja asetas selle tagasi, aga teine ei suutnud kuidagimoodi meenutada, kust ta ühe või teise kivikese oli korjanud.
«Näete nüüd,» ütles vanake naistele. «Üks teist pani suure ja raske kivi ilma vaevata oma kohale, sest ta mäletas, kust selle oli võtnud. Teine aga ei suutnud meenutada, kust ta kõik need väikesed kivikesed üles korjas. Nii on ka patuga – sina tunnistasid oma pattu, oled aastaid inimeste etteheidete ja oma südametunnistuspiinade all kannatanud ning seeläbi andestust leidnud. Sina seevastu oled teinud väikseid pahategusid ega oska kahetseda, sest sa ei mäleta neid enam.»
Andestuse palumine on meie isekas ühiskonnas nii ebatavaline, et kui sa selle tegemata jätad, osutud ülbikuks, ja kui andeks palud, võid kellelegi näida silmakirjalikuna. Parem siis juba paluda andeks ja teha seda pigem Facebookis kui üldse mitte. Andkem andeks, vennad ja õed!
|
OSCAR-2019
|
||
Sedapuhku pole hädas mitte koolilaps, vaid mina. Siiski mitte oma kooliga, vaid ikka koolilapse omaga. Ja tõe huvides võiks ära märkida, et ega sel koolilapsel ka hädadega ühel pool ole. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada.
Kirjutada tahtsin hoopis sellistest väikestest mõttekohtadest, mis mul vahepeal on tekkinud. Igasugused probleemid liiga suurte klasside ja madala õpimotivatsiooni ja isegi sellega, et esimeses klassis on juntsudel viis erinevat õpetajat, jäävad täna tähelepanuta. Jagan lihtsalt väikseid igapäevaseid hämminguid :D
Näiteks jagas matemaatikaõpetaja lastele ühe veebilehe linki, kus saab arvutamist harjutada. Tore lehekülg, palju ülesandeid, aga miskipärast oli lingiga kaasas ka märkus, et sel leheküljel saab harjutamas käia tööpäeviti kella kaheni. Sügasin kukalt ja olin natuke hämmingus, sest tüüpidel on kaks korda nädalas tunnid kella üheni, mis meie oma puhul tähendab, et nii umbes poole kahest on ta heal juhul kodus. Ja ka neil päevil, mil tunnid kaheteistkümnest lõppevad, läheb koduteel parajalt kaua aega ja siis tulevad juba huviringid peale. Aga kui nii, siis nii ja eks me jõudumööda üritasime harjutada. Ühel õhtul kella kuue paiku proovisin lihtsalt huvist lehekülge avada, loomulikult töötas kõik :D Ma ei saa siiani aru, miks õpetaja sellise soovituse kaasa pani.
Teine asi oli siis, kui Ruudi rääkis, et nemad olid koolis arutanud (tunnis), et poisid ja tüdrukud mõtlevad erinevalt ja peaksid ikka eraldi koolides käima. Ma ei osanud sellele kuidagi reageerida. See õpetaja on Ruudi jaoks täielik autoriteet (kuidas õpetaja ütleb, nii on. Mis kahjuks ei välista tema ebasotsiaalset käitumist, aga las see praegu jääb). Igatahes õpetaja ütles nii ja nii nagu võikski olla. Eks ma uurisin, et kuidas see välja paistab. See erinev mõtlemine. Näiteks nii, et tüdrukud mängivad nukkudega, poisid mitte. Ja et tüdruk, kes nukkudega ei mängi, ongi tüdrukute mõttes imelik. Okei siis :D Selle teadmisega ei saanud ma lasta oma pojal edasi elada, aga ma pole sugugi kindel, kas minu arutlused teemadel "lapsed on lapsed ja mõned tahavad nukkudega mängida ja mõned mitte" kuskile jõudsid.
Sel nädalavahetusel hakkas Ruudi täitma lugemispäevikut. Joonistas pildi ja kirjutas tegelased ja siis teatas, et sisukokkuvõtte asemel peab ta kirjutama raamatu esimese lause. Eks ma sügasin taas kukalt ja lõin letti oma ratsionaalse argumendi, et olime raamatu juba raamatukokku tagasi viinud. See argument ei pädenud :D Tüüp muudkui ajas, et esimene lause ja peab olema ja kui ta ütleb, et raamat on juba tagasi viidud, siis saab ta õpetajalt ikka märkuse, sest oleks pidanud enne esimese lause ära kirjutama. Kogu oma kujutlusvõime juures ei suutnud ma välja mõelda, miks peaks lugemispäevikus seisma raamatu esimene lause, aga seda kahtlust ei saanud ma Ruudiga jagada. Sest et õpetaja :D Tegelikult kahtlustasin ma, et poiss sai õpetaja jutust lihtsalt natuke omamoodi aru. Lõpuks kirjutasin õpetajale murekirja küsimusega, kas peaksime raamatu uuesti laenutama, et esimene lause ära kirjutada. Õpetaja vastas, et ei pea, nad saavat koolis ise hakkama. Panite tähele, mitte sõnagi mind tegelikult huvitanud teemal, kas tõesti pidi just esimese lause kirjutama :D
Lisaks on mul stabiilne segadus d-tähega, sest minu meelest ei kirjutata seda nii, nagu Ruudi teeb. Aga kes olen mina, et õpetaja väiteid vaidlustada.
Aah nii tore kõik tuttavad asjad. Sama siin. Õpetaja on öelnud ja seega nii on ja neil on pidevalt mingeid ultra imelikke ebanormaalseid asju muudkui väidetavalt kokku lepitud või klassis kästud ja minu sõna ei loe midagi.
Ja kõik meilid vastatakse hoopis umbes teist või kaheksandat umbluud ja mitte seda, mida ma küsisin.
Algklasside õpetajad minu arust ei adu, KUI hoolikalt jõmpsikad neid KOHATI kuulavad. Ja loobivad suvakalt lauseid, mille üle siis terve perekond kodus sajaga pead murrab. Mul ei tule hetkel ühtegi näidet, aga samasuguseid vaidlusi oleme me kodus pidanud oi kui palju.
Millega seoses on argument "sest õpetaja" minu jaoks nagu punane rätik. Ja ma võitlen sellega süstemaatiliselt. Õpetades oma koolilastele, et ka õpetaja on inimene, seega ekslik, ja et ka tal juhtub mitut sorti prohmakaid. Heaks abivahendiks on siin e-kool :)))), kus on õpetaja kirjavead on kõik mustvalgelt näha.
A jah. Kui õpetaja ütleb lastele, et tooge puulehti, ja lisab naljatades, et sobivad ka sekvoia ja hõlmikpuu, siis arvestagu tagajärgedega :)
tead, meil on siin kasvamas üks tüüp, kes paljudes valdkondades ei tunnista autoriteeti. Sestap ei julge ka klassijuhtaja autoriteeti (kelle sõna hetkel maksab) natukenegi kõigutada.
Matetalgute lehega on nii, et seal nn külalisena saab tõepoolest igal ajal külastada, kuid siis saab lahendada vaid teatud hulga prooviülesandeid ning sel juhul tulemusi ei salvestata. Kella kaheni saab siseneda enda kasutajatunnusega ja sel juhul on ülesannete valikuvõimalused ka laiemad. Muidugi oleks õpetaja võinud selle info lisada, aga alati saab ju küsida? Mina õpetajana annan ka kardetavasti mõnikord segaseks jäävaid korraldusi, alati loodan, et lapsevanemad ikka sellest kuidagi märku annavad :).
Tuttavad mured. Esimese klassi mitte kõige paremini sotsialiseeruva poja emana võiks siia neid murekohti ja probleeme seoses kooli, õpetaja sõnastuse ja lapse valesti arusaamiste jms kohta mitmeid tuua. Vahel tekib tunne, et mine või kooli kärbseks seinale, et pihta saada, kuidas need asjad nüüd seal tegelikult on.
mhhmm, ma olen seda kärbsevarianti mõelnud ka lihtsalt selleks, et aru saada, mis neil seal tundides toimub.
Internet on ikka nii tore koht, ikka on keegi, kes maadleb sarnaste muredega :) On hea teada, et sa pole üksi.
Ma kirjutasin sulle kunagi pika kirja, milles muuseas esitasin hüpoteesi, et meie kasvavad tüübid on vähemalt mingite omapärade osas sarnased. Said kätte?
Aga klassi seina kärbseks ma ei taha, hoidku selle eest. Mul on tunne, et väide "vorsti ja seaduste puhul on parem mitte teada, kuidas neid tehakse" kehtib väga hästi ka hariduse kohta.
Ma olen olnud väga pikalt häiritud emmedest, kes lasteaia lastevanemate koosolekul pommitavad aednikke küsimustega "aga kuidas te teete seda-toda-toda, kas on tagatud a-b-c, kas menüü vaatab üle ikka mitu inimest, jne jne jne jne". MIND EI HUVITA, kuidas te mu lapsi kasvatate, teie olete õppind pedagoogid ja mina ei ole, seega, tehke oma tööd ja mina maksan makse, et riik teile palka maksta saaks. Kooli osas arvan ma üldiselt sama, ainult mõnede õppeainete või siis õpetajate osas tahaks sekkuda. Aga mitte pealt vaadata :)
|
OSCAR-2019
|
||
Ardo Ojasalu: Vabaerakonna toetus MTÜ-le Korruptsiooniradar on olnud algusest peale avalik - Eesti Päevaleht
Lääne ülikoolide ja rahvusvaheliste organisatsioonide abil on meile imporditud räiget uusmarksismi ja otse loomulikult paneb see ka kõik vanad kommunistid keldritest välja roomama.
Eestis on lihtne.Keegi kuskil tituleerib sind eksperdiks, ajaloolaseks,kremli agendiks,vargaks,kõik müüb kui lüüa tihi vene kaardiga.Väga suure seltskonna väljundiks on, et nende hädades on süüdi venelased,teadvustamata enesele,et nad on vaid tööriist suure mängu e. sõjaõhutajate kätes.Mitte ainult veduri ees vaid ka selle järgi joosta on ,jumala totakas!
Lõpetage see must-valge maailmapildi levitamine, sildistamine ja "poolte valimine". Inimene avadas oma arvamust, see on EESTI VABARIIGIS tema PÕHISEADUSLIK ÕIGUS. Samuti on õigus omaarvamuseke kommentaatoritel (kui nad jäävad sünduse piiridesse). Pidev sildistamine "punasteks", "kremlimeelseks", "putinistiks" jm äärmine totrus ja mustvalge lähenemine, on ju kitsarinnaline, rumal ja lapsik.
Kapitalismil ei ole riiki, kapitalismi põhiinstrument on turg, ülemaailmne turg. Ja töötajale veelvähem maksmine hoiab põhiimassi vaos, sest neile ei tohi aega anda mõelda.
Tekub küsimus...miks eestis ei kaotata laste puruvaesust, see nõuaks ju imepisikese summa... see meede annab juhtidele näidata massile, et riik ei karda masse ja kont masside hambus hoiab nad eemal riigijuhtide suuremate sigaduste nägemisest.
Rõivas ütles oravate arusaama lapsesuuga välja ...eesti on valmis( ORAVATE JAOKS) ja vajab vaid peenhäälestust. Ega oravaid kogu rahvas ei huvitagi.
Miljonärile ja töötule samasuur trahv ei kasvata kumbagi...miljonäri teeb veel ülbemaks ja töötu ükskõiksemaks... see on üks kampade tekkimise baas.
Üksikisik võib liikluses korraljjult käituda, aga maanteel pole sa üksi...seega liikkuskultuuri paranemine et mitte öelda sinu ellujäämine tee pel sõltub rikkujate õiglasest karistusest.
Kapitalism on osa kommunismist, nimelt heaolu kitsale ringkonnale ja teda teiste töö arvelt. Kozmaar
Kommunismi vastandiks on kapitalism, mis pole põrmugi parem. Kapitalismi kasutas Hitler oma tegude tegemiseks. Ja kapitalistid olidki peamised Hitleri toetajad. Tegelikult on mõlemad äärmused kuritegelikud.
No juba NSDP nimes sisalduv "natsionaalsotsialistlik" ütleb selgelt, et tegemist on sotsialismi ühe vormiga.
hitler oli ikka stalini sõber, kuni see vene hing tahtis tervet maailma. Ei saanus kumbki. Löödi mättasse omade poolt. Putja saatus
rahvale avanes minna kaugemale vastikutest vene anastajatest, kes sinna maani seisid seljaga riigipiiri poole
See võimalus lõppes paljude jaoks kodutusega ja orjusega kapitalistlikul maal...aga see pole in, et sellest suud paotataks.
Hiina on nagu narkomaan, ta on sõltuvuses USA -kes talle vajaliku doosi annab, kui see lõppeb, siis hiinas on kaos. ja nad teavad seda.
Mine metsa oma Hitleriga. Selleks ajaks kui Hitler saksa rahva marssima sai olid vene kommunistid (tema suured sõbrad sel ajal, muuseas) mitukümmend miljonit oma rahvast mulla alla ajanud. Ja Hiina kommunistid tegid oma rahvaga samu numbreid teisel pool maakera kus Hitlerist polnud keegi kuulnudki või oli ammu unustatud.
See, mis puutub naaberriigi Jossi (mitukümmend) on taaskordne jama ajamine. Tegelikult küündis ohvrite arv kusagile miljoni ligidale, siia otsa veel näljahädade ohvrid. Alusvundamendiks taolistele juhustele andis Esimene Maailmasõda, muidu poleks vast juhtunudki. Rahvas metsistus, koitis tagasitegemise tuhin, nn. uue elu alustamine (mõelge end tollastesse oludesse, kui suudate). Olelusvõitlus barbaarsel kujul.....ideoloogia kattevarjuks.
sul on õigus, ega siis ilma asjata pjotr pervõi eestlasi tuhandete kaupa tapnud et rahvas on kultuurnõi aga naabrid jebija mat seda ei ole
Kes on kunagi väitnud, et need inimesed olid ideoloogia ohvrid? Teatavasti NSVL kommunismi ei jõudnuki ja ei saanudki jõuda. Tegemist oli ikkagi kuritegelike režiimide ohvritega, mis varjusid kommunistliku ideoloogia taha. Muide, nn sõjakommunismi on peale Venemaa välja kuulutanud veel üks riik.See oli I MS aegne Suurbritannia. Ainult, et seal ei harrastatud despootiat, vaid demokraatlik valitsusvorm kehtis edasi.
Jääb küll mulje sellest, et igas järgmises ismis on vähem pettust, sest masside võimalused kommunikeeruda paranevad.
Samas selge on üks...juhtide alatuse arsenal on lõputu ühelt poolt , teiselt poolt on mass oma ühtsuses.
Eesti sai vabaks siis, kui massi üksmeel, mida kihutati üles lauluväljakul, viis massi mõtteviisi muutuseni ja see ületas jõuna juhtide pettuse võime.
Seega minu arvates on väide tõsi, et kommunismile lähenetakse... esialgu uue üle ilkumine on inimlik, ...kui mõelda, et moraalsed värdjad veavad seda diskussiooni, siis pole muud lootagi, IKKA JA AINULT VÕITLUS.
tule taevas appi.eesti ei saanud vabaks ja ammugi mitte laulmisega. joodik jeltsin loobus võimule saamise nimel baltikumist saadavatest maksudest. kui kokkulepet läänega poleks saavutatud, oleks teletorn külili pandud. kas keegi tõesti arvab ,et pihkva dessantnikutel tuli rukkilillepärgasid nähes härdusepisar silmanurka.
Ma tõin välj ainult sisemise aspekti. Aga võit on nii sisemise kui välise ühtsus...olime suutnud kallutada läänemaailma oma sõbraks.
Üldse arvan et kommunistlik eksperiment venemaal oli kapitalismi vastus masside meeleoludele... viia asi absurdi, et sellest oleks pikaks ajaks võimalik näiteid ammutada, et ärge parem seda tahtke.
See, et kapitalism on viimane ism, see pole tõsiseltvõetav, aga eks igaüks kiida oma kaupa ja laida kõigi teiste oma.
Kommunistlikud vabamüürlased Lenin(süfiliitik),Trotski,Ja peaaegu kogu tseka oli algul juudi koosseisuga,Kõik need andmed on avaldatud,Mitte eestis.Ja see jätkub siiani,loosung on juba teine,aga sisu sama.Sõjad,vihkamine ja kasuahnus.
Karl Marxi ja Friedrich Engelsi teos "Kommunistliku partei manifest" valmis 1847 Kommunistide Liidu II kongressi ülesandel Kommunistide Liidu programmina, mis andis tegevusjuhised kapitalismi kukutamiseks ning klassideta ühiskonna loomiseks. ( ... ja ilmus esmakordselt 21. veebruaril 1848 Londonis saksa keeles.)
on Lauril vaieldamatu õigus, et TÖÖ pole rikkuse alus. Just SAHKERDADES saab rahva kulul rikkaks ja isegi ülirikkaks. Seda aga kommumism ei pakkunud.
Ma mäletan linnapeal inimesi, kellel ees õnnelikud näod ja nööriga kaelas rodu peldikupaberi rulle. Oli väga hea päev, sest järgmistel nädalatel ei pidanudki ajalehte tükkideks lõikuma ja torustikku ummistama.
Süsteemi sees esines muidugi ka teatud üksikuid anamoaaliaid ja neid, kes oskasid neid ära kasutada. Paarkümmend aastat iseseisvust ja turumajandus aga on loonud sellise jõukuse, et seda on toonasega isegi raske võrrelda.
vaatame ,kaua veel su jõukus kestab. juba täna pole maksumaksjaid peale tulemas, lapsed ei tohi tööd teha. lapsi väga teha ei julgetagi ,sest täna võib ju sissetulek olla ,aga poole aastapärast pole see turumajanduses sugugi kindel. laps aga tahab ülalpidamist tööle saamiseni, kui saab. varsti võetakse tänaval sul taskust seegi, mis seal on ja sa ei teagi kes võttis, sest musta kassi öösel ei näe.
Pole sel kommunisdmiideel midagi viga, vaid teed sinna hakati valest otsast rajama. Puhas jumalariik maa peal ja kellel saaks midagi selle vastu olla. Vaid kapitalistil ,kes tahab, et töölised ei oleks vabad ja keeg inende taldu lakuks. Idee iseenesest ju väga ilus. meil aga tohib vaid Ameerikat kiita ja KUHU SEE maailma VAESUS kadunud on???? Sisserändajad tööd ei taha, ta havad vaid leiba ja KAUA VÕIB????
asjaolu ,et muru värvitakse aina suurema kisaga näitab seda, et midagi on ikka väga mäda. võrdluseks võiks tuua 1980-1990 aastad. mida lähemale lõpp tuli ,seda hüsteerilisemaks propaganda läks.
Ja mis ismi esindavad vabas riigis tänavatel jalutavad täisrelvastuses sõjaväelased...siit on väike sanm huntani.
meie keskkond on üks kindel ressurss, mis ei võimalda kapitalismi piiramatut vohamist, teine probleem on tööjõud, sest tööjõuvajadus lähitulevikus langeb drastiliselt. mitte lihtsalt langeb natuke, nagu automatiseerimine varemalt tegi,
vaid drastiliselt. tööde hulk, mida inimestele saab anda, on piiratud, inimeste hulk ületab selle varsti mitmekordselt. midagi analoogilist on võtta Rooma impeeriumist, kus robotite analoogiks olid barbaritest orjad, kelle varusid vahel käidi täiendamas ja kodanikud, kelledest paljud ei teinud midagi ja palgasõdurid, kes määrasid ära järgmise imperaatori. ja leiba ja tsirkust tuli jagada ja palju.
see aeg tuleb jälle tagasi. praegu saab muidugi taandada hea hulga inimesi orja tasemele, kes ori ei taha olla, langeb veel suuremasse viletsusse, meie alampalk mdx jääb Hiina omale alla, neil saab see varsti 650 Euri, nii muuseas näitena. Aga tänavalt on võtta lihttöö tegijaid x korda enam, kui on töösid ja lihttööde arv väheneb. seetõttu lõhe nn. lihttöö ja tegeliku töö vahel kasvab järjest, kui seda ei reguleerita, sest lihtkapitalism ei reguleeri seda mitte. tahad, sured nälga, ei taha, teed orjapalga eest tööd. orjasid on aga palju ja kui puudu tuleb, tuleb võtta ebastabiilsetest (pxxxxkukkunud maadest) lisa - seda see internatsionalism meilegi tõi, Vaino aegsed migrandivood MEIE ENDI ettevõtjate ülistusel (oi kuidas neile on vaja "tippspetsialiste". naabermaja ehitusel on neid näiteks näha olnud !)
ja ka tegeliku töö saamisel kasvab konkurss, isegi kui oled oskaja arendaja, Selgub, et meil ei ole vaja niipalju moosekante (robotite või misiganes asjade programmeerijaid, sest meile piisab mõõdukast kogusest hästi toimivatest programmidest suure koguse laadaprogrammide asemel, mis varemalt tarkvaratööstuses oli levinud ja praegu languses). Hiina tuleb meile jõudsalt järgi ja edeneb, sest seal on totalitarism ja see toimib paremini, kui "demokraatlik pohhuism". KAHJUKS. Ka Roomas läks nii ühel hetkel ja neid aegu, kus sai valimistel üks punt teisest üle karjuda või kavaldada, ei igatsenud keegi tagasi.
Inimesed vajavad rohkem reguleerimist ja turvat, leiba ja tsirkust, kui mingit illusoorset vabadust valida ühe pätikarja asemel teine asemele (või saada petetud e - valimist või lihtsalt valimislubaduste täitmatajätmisega ...). Ka Roomas läks nii, lugege Gibboni ...Ühesõnaga, austet ajaloolane - ideoloog: see plaat enam ei mängi. Eriti, kui see plaat on nagu Totu Kuulmaailmas ikka, maksu alla või taga ja sellest hoolimata ma tean väga hästi seda levilugu, mida Vahtre praegu kanneldab, liigagi hästi. demokraatia on suurepärane toitepinnas parasiitidele - pättidele, sest nende regulatsioonimehhanismid on PAREMAD ja nad toituvad seetõttu väga hästi demokraatliku mula kestel ja kahjuks ei toitu nii hästi totalitaristlikes süsteemides. loomulikult olid totalitarismide koledused halvad. aga meile ei räägita eriti mõõdukatest vahevormidest, mis ka võimalikud ja tuleb välja, et toimivad. väga väikeste kogukondade (Island) korral võib toimuda kogukonna eneseregulatsioon ja parasiitide eemaldus, aga üldiselt mitte, nagu ilmaelu on näidanud. üldiselt tekivad pigem väikeriikides NUKUREZHIIMID, mis on veel vastikumad vaadata, kui suurriikide süsteemid. tegelikult on ju kõik vanaviisi, nagu NSVL-s - inimesed räägivad ühte, teevad teist ja mõtlevad kolmandat. noh, v.a. plangule, k.a. selline kommentaarium kirjutamine, AGA ka selle soperdamise koha on hõivanud enamasti "õiget" mula ajavad trollid. nii et kauaks sedagi "haiguste ravi". mõtteka teksti saab alati uputada sxxx sisse ja trollide poolt üle karjuda - hästi olete kõik välja mõelnud, seltsimehed. õnneks või kahjuks on varsti tulemas aeg, kus keegi tuleb näeb ja võidab. sest teisiti planeedil Maa lihtsalt edasi minna ei ole võimalik ja ma ei ole näinud ühtegi konstruktiivset parasiiti ja kindlasti ei näe ka edaspidi. lameusside eluloogika kahjuks ei võimalda kõrgemat.
Madisson läks istuma seetõttu, et tal oli eelnevalt tingimisi kriminaalkaristus, kogu see jant temaga toimus 1996-97, mil ta vabastati - Ansip polnud siis veel Tartu linnapeagi mitte. Peaministrid olid tol ajal Vähi ja Siimann. Klassikaline kasuliku idioodi jahumine...
Eestis sai ansipiaanalik valitsemistiil alguse koeraajaja esilekerkimisest.... konkreetselt ansipi võimuaastad andsid sellele ajastule ühisnimetaja.
ebaõiglased ja vägivallatsejad saavad karistada, usun et see toimis juba kiviajal natukene. Aga küsimus on just majanduslikus mõttes õigluse definitsioonis - kas kapitalism (perfektselt ellu viiduna) oleks õiglane? Või oleks seda kommunism (perfektselt ellu viiduna)? Või mõni muu -ism? Ja mis siis teha kui ühed mõtlevad ühtemoodi ja teised teistmoodi ja piirialadel läheb raskeks?
no aga kui maksimaalne hoolimisdiameeter ei ulatu lähedastest kaugemale, siis lõpuks läheb ju ikka p*rse kasvõi emakese Maa tühjaksrüüstamise läbi? (seda suutsid muidugi ka kommarid edukalt)
.....sotsialist on aga üksik vanatüdruk kõrvalkorterist..kes "teab" täpselt..kuidas sina ja su pere elama peavad.....
kapitalist ka "teab" mis peaks või ei peaks toimuma - seda väljendavad nimelt seadused. Mis leerile meeldib rohkem mölisemas käia teiste (eraelu) kallal, see paistab rohkem selline kultuuriline arutelu. Mind ikkagi huvitaks rohkem põhimõtteline tasakaalupunkt (grupi-)individualismi ja (globaalse) koostöö vahel. Et agressioon ja individualism on kogu elu alus muidugi juba mikroorganismide tasandil, aga kui kaugele puhtalt agressiooni peal saab sõita, mitu grammi koostööd lisada et me kõik enam vähem ikka ellu jääks veel mõnda aega?
1898. aasta 1. märtsil loodi Minskis liikumise "Bund" liikmete poolt Venemaa Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei, mille töös osalesid juba ka Lenin & Stalin.
Sellele eelnes 1897. aasta 7. oktoobril Wilnos (Vilnius) liikumise "Bund" loomine, mille liikmed osalesid veelgi varem I sionistide konverentsil Baselis 1897. aasta 29. augustil.
|
OSCAR-2019
|
||
Justini ema lubas täna hommikul kella poole üheteiskümneks meie poole sõita – et aidata last hoida (mida tervitan kahel käel), anda mulle tubade dekoreerimise asjus nõu (mhm…kahtlane) ja rääkida uuesti läbi see matustele mineku asi (seda ma lausa pelgan).
Mina ärkasin üles varasel hommikutunnil – küürisin keedusoodaga puhtaks vanni, vetsu ja köögi (et mitte kuulda tuju rikkuvaid märkusi), imesin igast nurgast tolmu ära (mõeldes: kord nädalas külalisi vastu võtta on kodu üldilmele päris tervislik), pesin isegi päiksepoolsed aknad üle (sest lähedasest rannast tuleb tuule ja vihmaga peenikest liiva, mis aknad kiirelt mustaks teeb)…
Siis sai kell 11… 12… Hetkel, kui neid ridu kirjutan, on kell 2 ja äsja sain telefonikõne, et Christine on ikka veel oma kodus. “Ma ei tea, kuhu see aeg kaob, aga ma hakkan viie minuti pärast tulema!”
Nii et järjekordselt saab olema külaskäik, kust punkt number üks (lapsehoidmine) ajapuuduses enamvähem ära jääb. Minu frustratsioonist saavad aru need, kes kaheaastast aktiivset last ilma lapsehoidjata või lasteaiata kasvatavad…
Teie, eestlased, olete nende silmes perverssed kellajälgijad (inglise keeles on selle kohta ütlus “anal“, anaalne, mis käib liiga korralike inimeste kohta).
Kui me Justiniga Tallinnas elasime, ei saanud ta kuidagi aru, miks inimesed on nii “obsessed with time“, kellast sõltuvuses, ajast kui sellisest endale kinnisidee teinud.
“Kujutad sa ette, ma jäin viis minutit hiljaks ja mu õpilased olid juba ülemusele kaebama läinud,” imestas ta.
Justini, vaesekese, jaoks omandas sõna “viis minutit” uue tähenduse. See nimelt tähendabki Eestis viit minutit.
Aga jõuluaegne suguvõsa kokkutulek hakkab igal aastal “kolme paiku” (loe: esimesed külalised tulevad umbes kell viis-pool kuus).
Nii et võite kujutada ette Justini silmi, kui me läksime minu vanatädi Salmele Õismäele külla kella üheks, jõudsime punktipealt, ja Salmel oli juba teekann tulel.
“Aga kui me oleks hiljaks jäänud!” sosistas ta. Ja sellest peale jutustab ta oma sõpradele lugu, kuidas eestlased panevad viis minutit enne külaliste tuleku aega tee keema.
Muidugi ei käi see teistmoodi ajaarvamine mitte ainult itaallaste kohta. Samasugused on minu kogemustel kohaselt ka prantslased, hispaanlased, tuneeslased, araablased, indialased… Tundub, et kõik rahvad, kel ilm aasta läbi soe, löövad ajale käega.
Huvitav, siis on Justin vist ikka rohkem itaallane kui ameeriklane, sest mulle on mulje jäänud, et keskmine eestlane pole sugugi rohkem kellapedant kui keskmine ameeriklane. Meenub hoopis, et kui aastaid tagasi eestlaste grupiga Rootsis kursustel käisime, siis olid rootslased väga nördinud, et eestlased pidevalt hilinevad (noh nii umbes 2 minutit…). Samas aafriklaste meelest on need samad itaallased ja hispaanlased ka jubedad pedandid. Sõltub võrdlusmaterjalist 🙂
Edu ämmaga! Lapsehoidmise teemast saan väga hästi aru, sest olen ise viimased kolm aastat ka ilma ühegi sugulase või lapsehoidjata olnud. Mul on laps küll juba 8-aastane, aga siin Ameerikas peetakse tedagi vastutustundetuks ja abituks väikelapseks.
Kui mina hakkasin oma sõbratarile möödunud suvi Rumeeniasse külla sõitma, siis ta hoiatas mind juba hulk aega ette, et varugu ma kannatust, kuna rumeenlaste ajakasutus on selline, et kannatust on vaja. Ehk siis sama mis itaallastelgi. Et kui rumeenia keele tund peab algama kell 11, siis ega keegi enne kolmveerand 12-st nägu näita ja see on normaalne ka veel. Mu sõbrataril veel kannatust jagub. Ta nimelt üritab juba elamisluba hankida, aga kuskil pole kirjas, mida selleks vaja on. Mina pidasin nädalakese vastu. Kuna mul palju kohtumisi rumeenlastega polnud, siis läks päris kenasti. Aga aja mõiste erinevates kultuurides on palju-uuritud teema mu arust. Raamatus “Kultuuridevahelised erinevused” tuuakse välja kolm varianti. Meie kasutame lineaarset, aga ma ei mäleta enam, mis need kaks ülejäänut olid. Aga raamat on huvitav. Soovitan, kes veel lugenud pole. Autorit kahjuks ei mäleta 🙂
OO! Uus täiendatud trükk. Peaks ka lugema…Peab siis otsingu korraldama ja selle siit linnast üles leidma 🙂
Oi, paistab huvitav lugemine olevat! Aga sinu tädi Salme meenutab mulle lapsepõlvest tavalist seika, et kuidas sugulased pidid kella kuueks tulema, aga kuna nad tulid punktipealt täpselt, ei mahtunud inimesed korraga esikusse ära ja osa pidi koridoris ootama! Nüüd on nooremaid sugulasi peale tulnud ja õnneks väike loks tavapärane. Vähemalt sugulastega suhtlemisel 😉
See Moonika raamatusoovitus on nii armas, ja äge on, et siin valitseb nii kõva kambavaim, et näe, välja tuli, mis raamat see on.
OK, mul on kah hea raamatusoovitus, ma autorinime ei mäleta, aga oli naissoost ja raamatu nimi ei tule ka täpselt meelde, aga raamat ise rääkis elust ja inimestest, nats oli vist armastusest ka. Üks laul räägib ka sellest, aint et seda laulab üks mees.
a kui nüüd asjast ehk ajast rääkida, siis jah, minu kogemus ameeriklastega küll ei näidand, et neil kellatundmisega probleeme oleks. Jõudsid ise ilusti tundi ja sööklasse ja igale poole just õigel ajal.
Itaallasi ei tunne, aga ma räägiks hoopis sest, kui kerge on tegelikult üldse kellata elada. Sees ju kogu aeg tiksub, enam vähem ilusti tead, mis kell on. Kõht läheb tühjaks, siis sööd ja uni läheb ära, siis ongi õige aeg ärgata. Veel selline tähelepanek, et kui päeva jooksul pead kuskile mitmesse erinevasse kohta sõitma töö pärast, siis on kaks varianti võimalikud.
Kui ütled, fotograafile näiteks, et pool kolm siis hakkame sõitma, siis käid pidevalt seina pealt kella vaatamas või piilud arvuti allserva.
Kui ütled, et kahe ja poole tunni pärast siis, pole enam vähem vaja kella vaadata, kuskil kahe ja veerandi tunni pärast ujud oma tegemistest pinnale, vaatad arvutikella, et ahaa, veerand tunni pärast peab liikuma hakkama.
No eestlased on ju saanud viimasel ajal Torinost, Pragelatost jne kümneid lugusid, kuidas itaallastel aega on. Aga vähemalt ei pea Justin muretsema, et ta pole etniliselt itaallane ;), puudutab siis postitust “Ameeriklaste esivanematest”
1. Ameeriklasi ei ole olemas (Kas seda raamatut mäletate “Ameerikat ei ole olemas”, üks lasteraamat) – siin on sadu subkultuure. Üks neist – itaallased.
2. Ma ei kanna aastaid kella. Aga kui mul on kokkulepe, siis ikka kiikan kusagilt seina pealt, pluss päris hästi on arenenud sisemine kell (tunnetan ära, mil on pool tundi läbi jne).
Mulle ka selline raamat ei meenu, kus naine kirjutab elust ja asjadest ja natu armastusest ka. Ma pole seda vist lugenud. 😉 A seda ma arvan küll, et meil on siin Epu blogis juba oma kamp tekkinud ja kõik kommenteerijad sammuvad rõemsalt Epu sabas oma kirjanduslike katsetustega.
Aga mina ka kella ei kanna. Mobiili peal on kell ja arvutis ka ja sellest enamuses piisab. A hiljaks jään ma küll, aga enamasti ühistranspordi tõttu. Rongid jäävad hiljaks ja bussid jäävad ummikusse ja Tube jukerdab. Ja seda kõike just siis kui sul on oma bossiga kokkusaamine. A õnneks mu boss on mõistev inimene. Iraanlane. Aga tore boss 🙂 Ja tal seda araablaste ringikujulist ajamõistet vist ka pole. Liiga kaua Inglismaal elanud ma arvan. Aga vot räägib pärsia keelt. Ise pole juhtunud kuulma ning ega ära ka nagunii ei tunneks, aga huvitav siiski.
Ja see on ka huvitav, et ma alati teemast kõrvale kaldun. Palun tõstke käed, keda see häirib, siis ma püüan rohkem teemas olla järgmine kord 🙂
oki toki. ma pole nõus väitega, et ameeriklasi pole olemas. See poolteist kuud, mis mina nendega Tartu linnas aastal 1998 kokku elasin – kui neile “mis kell on” ja “kas hiiumaa praam läheb sealt välja” õpetasin, olid nad väga olemas.
EI! Nii ei räägiks siin keegi. Vastus oleks nt “iiri-itaalia.” Või “ma ei teagi, inglise taustaga vist.” Või “puerto-riiko”. Või “puhas itaalia tüdruk”
Jah, Andry, ma püüan mitte pikali kukkuda. Aga oht on täitsa olemas, kuna mul tundub olevat nii palju mõtteid ja mingid asjad toovad nad kõik kenasti välja. Ehk siis üks mõte sünnitab teise.
Ameeriklaste teemaga seoses meenus, et kunagi ma midagi mehele rääkisin “tüüpilisest ameeriklasest” ja mees tegi siis mulle selgeks, et ma kirjeldasin hoopis tüüpilist juudi päritolu ameeriklast. Ise poleks selle peale tulnudki.
Kas ameeriklane on rahvus on küsitav asi. Inglise keeles tegelikult isegi mitte küsitav, sest eesti sõna “rahvus” ei ole olemas. Kui küsida ameeriklaselt, mis on tema “nationality”, siis saab siiski enamjaolt vastuse “american”. Kui küsida “ethnicity”, siis saab vastuseks igasuguseid muid asju. Eesti “rahvus” on aga nende kahe vahepealne asi.
Sadu subkultuure on tõesti, nagu suurriidgis ikka. Aga kui neid võrrelda päritolumaa kultuuridega, siis saame tihti väga erineva tulemuse. Ameeriklastel kipuvad olema teatavad väga tugevad ühisjooned – teatud liberaalse mõtlemise alusjooned. Noh, jätame siit mingis ulatuses välja esimese põlvkonna immigrandid, eriti uusimmigrandid. Ja on ka mingi hulk nende järglasi, kes ei võta neid “ameerika aluseid” omaks (viimasel ajal aina enam). Aga see näitab ainult seda, et ameeriklased on siiski olemas.
“ameerikat ei ole olemas” on väga hea raamat. Minu lapsepõlve lemmikraamatuid. Täiskasvanud peast ka.
Mis ajasse puutub, siis mina olen küll üsna pedantne tibi. Eks see on ameti viga ka. Muidugi, mingid kõikumised 10 min siia-sinna (või siis määratlus, et saame kokku viie ajal) on täitsa aktsepteeritavad, aga mul on ka sõpru, kes lubavad, et tulen sulle autoga järgi kell kolm ja siis tulevad pool viis. Ja siis imestavad, et ma vahepeal vihastanud olen. Kella tuleb ikka tunda, kullakesed 🙂
1) Kooli ajal oli mul sõbranna kes pidevalt hiljaks jäi. Pool tundi polnud tema jaoks mingi probleem. Ja ta ei saanud kunagi aru miks ma kuri olen ta peale. Mind õpetati kodus kogua eg, et kui lubad minna kella viieks siis pead kohal olema vähemalt 5 minutit varem. No ja siis kui ma ükskord jõudsin 5 minutit hiljem kohale (tema oli sel korral õigeks ajaks jõudnud, aga mina pidin uut bussi ootama kuna see millega sõitsin läks katki). Ma sain temalt nii riielda. Ta oli nii solvunud mu peale, et sõitis kohe pärast minuga kohtumist koju ära. Hetkel tuli mulle veel meelde, et kui me leppisime kokku, et saame 10 minuti pärast kokku siis ma võisin rahumeeli veel pea puhtaks pesta ja paar võileiba teha enne kui välja läksin ja ta jäi ikka hiljaks.
2) Mul on tuttav kes töötab ühes telejaamas eetriväljastajana. Kui ma ütlen talle, et jõuan maja ette kolme minuti pärast siis pean selleks ajaks seal ka olema. Aeg on tema jaoks väga tähtis.
ameerika sees võibolla ei ole ameeriklasi, aga igal pool mujal on kõik sealt kandist pärit turistijõugud küll ameeriklased. Ja hoolimata erinevatest juurest, moodustavad nad küllaltki homogeense grupi ;-).
See-eest on mul perekonnas kellapedesid, kes väikese hilinemise puhul kohe tuututavad: “OhkustesiisNIIkauaolite???!!!” Iga kord, kui hakkan kusagile hilinema (seda juhtub!), muutub selg seetõttu aegsasti niiskeks ja kõhust läheb õõnsaks.
Minu meelest eestlaste hulgas esineb ka vähem ja rohkem kella tundvaid inimesi. Mul oli üks kursaõde, kes alati igasse loengusse 20 min hiljaks jäi ja üks õppejõud, kes enamasti saabus 14 min pärast tunni ametlikku algust (sest kui ta oleks 15 min hiljem saabunud, oleks me võinud ära minna).
Ise olen ka pigem hilineja tüüpi, aga suudan ennast vajalikes olukordades kokku võtta. Eriti üritan vältida seda, et keegi minu järel peaks asjatult ootama ja aega raiskama (sest ma ise ju ka ei taha kokkulepitud kohas pool tundi niisama passida). Külla minnes see küll alati ei õnnestu, sageli kukub välja nii nagu Epp, sinu ämmal. Meenub Katuse Karlssoni lause, mis kõlas kuidagi niimoodi: “Ma tulen nii umbes kell viis, aga ilmselt mitte enne kuut, pigem kell seitse, aga võib-olla ka kaheksa, ühesõnaga mitte enne üheksat. Nii et ma tulen UMBES.”
Ja olla punktipealt kell 8 kontoris lihtsalt sellepärast, et nii on ette nähtud … sellel ei näe ma mõtet.
Omatte teema on veel see, et kuidas säilib/kaob rahvuslik identiteet. Epp, su mehe esimene keel/emakeel on vist inglise keel? Huvitav ongi see, et kaob küll itaalia keel, aga alles jääb mentaliteet, väärtushinnangud, toidueelistused, temperamenditüüp jms. Miks siis keel ei jää? Kas minnakse kergema vastupanu teed ja hakatakse rääkima selles keeles, milles suhtleb kogu ümbruskond? Huvitav, kas mitmendat põlve välismaal elavaid eestlasi iseloomustab ka see, et nad on küll omaks võtnud kohaliku keele, aga on iseloomult endiselt stoilised ja introvertsed, rügavad protsestantliku usinusega tööd teha ja söövad rukkileiba ja mulgi kapsaid? Ilmselt suudavad osa rahvaid oma identiteeti kauem ja paremini säilitada kui teised (näiteks juudid), eestlased on vist pigem kohanejad.
Kuipalju see kella-tundmine on seotud yldise “teen, mida lubasin” suhtumisega? “Olen kell 17:00 teil” on samasugune lubadus nagu “pesen homme pesu” või “jätan pool õuna sulle”.
kusjuures isegi itaallastel on mõnikord kiire. Siis nad sattuvad paanikasse, karjuvad, vehivad kätega…. ja siis läheb kiire üle…. niimoodi iseenesest…. ja saab jälle rahulikult elada :)))
Maria: eetriväljastaja on väga tore sõna :), ma võtan selle nüüd kasutusele. Minu töö on teatud ajal ka eetriväljastaja olla.
Kaur: minu arust on need kaks asja väga omavahel seotud. Ja minu jaoks näitab see mittehoolivust, kui ei tehta, mida lubatakse, ilma põhjuseta. Kui ei tulda kohale õigeks ajaks, sest mingi töllamine on vahepeal. Siukest asja ma ei salli kohe.
Kuulsin kunagi ühelt oma sõbrannalt mõtteavaldust, et see, millal inimene kokkulepitud kohta ilmub, näitab tema lugupidamise astet kokkulepitu ja kokkuleppija isiku suhtes. Sellest hetkest alates hakkasin enda tavakäitumist pisut rohkem jälgima-analüüsima. Tõepoolest, mida vastumeelsem ja väheolulisem minu jaoks asi oli, seda suurema tõenäosusega ma sinna hilinema kippusin. Väga oluliste inimeste jaoks või väga olulistes asjades olin enamasti veidi enne õiget aega kohal, et mitte täpsust minetada.
Vaatan ka seda, kas ja kuidas inimesed minuga käituvad, ning teen samu järeldusi. Ma ei usu, et kultuurilised erinevused nii suured oleksid, et see põhimõte üldse ei kehtiks…
Ahjaa, ise Meerikas elanu ja ameerikLastega kokku puutununa võin nentida, et mu meelest tubli 4/5 nende jutust on nn enesekeskne viisakustega pikitud smalltalk, mis peale suust välja jõudmist ära unustatakse, sinna alla ilmselt kuuluvad ka need aja kokku leppimise küsimused. Teatud mõttes nagu suured lapsed, kes kella ei tunne 🙂 Loomulikult mitte kõik inimesed ja igal pool, aga see mõtteviis tundus valdav olevat :).
Ma usun, et Justini ema on ekstreemne näide itaallastest. Sest isegi ta enda vennad narrivad teda hilinemise pärast.
Keel on jah kadunud (mõni üksik kild on jäänud). Säilinud on suur osa itaalia köögist ja muidugi võimalus oma kisa-kära ja hilinemiste kohta öelda “ah, me oleme itaallased!”.
Aga miks on keel kadunud ja mis toimus USA sulatuspotis sel ajal, kui Jsutini vanavanemad oma lapsi kasvatasid, see on päris pikk jutt ja sellest mõni teine kord.
libisesin oma mõtetega vähe etnilistesse teooriatesse. Et miks Meeriklased ise seestppolt määratelvad end juurika järgi: tema on Meerika juut, mina olen iirlane. Suur rahvas. Vajab erisust ja ersitumist.
Miks eest lane omale vastu rinda ei tao, olen mulk olen mulk. Ehkki saarlased ja võrokad juba kergelt ikka taovad. Väike rahvas, vajab ühtsust ja ühisust.
Kaurile: kellatundmine ja lubaduste täitmine. Tekkis nihuke mõttejupp, et seal lubatakse lahkelt ja soojalt üksteisele palju, täidetakse aga seda, mis tõesti tähtis. Mille täitmisest lõpuks hoiduda kuidagi kohe ei saa. Aga ma tean, et italianodel on ntx mingid väga kindlad vanded, mida ei saa ei tohi rikkuda. Kui see vanne antud, siis lubadus kehtib.
|
OSCAR-2019
|
||
ASN lahend 14.10.98, otsus: vabastav (“Pärnu Postimees”, “Eesti Päevaleht”), osaliselt tauniv (“Õhtuleht”)
Avaliku Sõna Nõukogu arutas Pärnumaa Omavalitsuste Ühenduse juhatuse esimehe Jüri Puusti kaebust “Pärnu Postimehe” kirjutise “Vändra endine alevivanem kuritarvitas ametiseisundit süüdimatus seisundis” (Ester Vilgats, 11.6.98), “Eesti Päevalehe” kirjutise “Vändra eksjuht tappis enda” (Anu Saare, 27.6.98) ja “Õhtulehe” kirjutise “Suurriisumise sooritanud Vändra eksalevivanem saab tuhaks” (Rein Jõerand, 30.6.98) suhtes.
Kaebuse esitaja leiab, et kõik need kirjutised on tugevalt psüühilised rünnakud isiku või tema pereliikmete suhtes.
“Pärnu Postimees” kinnitab oma vastulauses, et kõnealune kirjutis tugineb uurija ütlustele ning kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi otsusele.Kohtuotsust ei oleks selles juhtumis kunagi tulnud, sest endine vallavanem tunnistati kriminaalkoodeksi mõttes süüdimatuks. “Eesti Päevaleht” ja “Õhtuleht” ei olnud otsuse tegemise ajaks oma selgitusi esitanud.
ASN asus seisukohale, et Vändra alevivanem on avaliku elu tegelane nii ametis kui ka sellest vabastatuna. Et temaga on juurdluse tulemusena seostatud suure summa omavalitsuse raha riisumist, on alevivanema tegevusest ning psüühilisest seisundist avalikkuse informeerimine õigustatud, kuigi ajakirjanduseetika koodeks näeb ette, et enesetappude uudisväärtust tuleb tõsiselt kaaluda (p 4.5). Teema käsitlemine on õigustatud ka pärast alevivanema enesetappu, sest riisutud maksumaksja raha saatus oli endiselt selgusetu. Selles suhtes leiab ASN, et ükski kaebuses nimetatud ajaleht ei ole selles suhtes rikkunud head ajakirjandustava.
“Õhtuleht” on enesetapust kirjutades kasutanud ka detaile (jäme nöör), millel puudub vaadeldava loo raames uudisväärtus ning mis põhjustavad põhjendamatuid kannatusi surnu perekonnale (p 1.5). Ka on “Õhtuleht” tsiteerinud anonüümseid isikuid, mis juhtumi traagilises kontekstis ei mõju usaldusväärselt. Selles suhtes on “Õhtuleht” rikkunud head ajakirjandustava.
Sisu endise siseministri Ain Seppiku kohta Postimehes ja Eesti Päevalehes ilmunud materjalid ja Seppiku kohtuhagi
Avaliku Sõna Nõukogu lähtub meediakajastuste hindamisel seisukohast, et ajakirjanduse ülesanne demokraatlikus ühiskonnas on teenida avalikkuse huve, vahendades tõest, ausat ja igakülgset teavet. Selline teave ja analüüs peavad aitama inimestel ühiskonna probleemides orienteeruda ja oma otsuseid teha.
Seoses tagasiastunud siseministri Ain Seppiku juhtumi kajastamisega näeb Avaliku Sõna Nõukogu mitmeid probleeme. ASN ei tegele küsimusega, kas Ain Seppik oli milleski süüdi või mitte (see on kohtu pädevuses), vaid lähtub ÜKSNES ja AINULT sellest, mis ajakirjanduslike tekstidena jõuab inimesteni ja milline on nende tekstide mõju. Ajalehtedes ilmunud informatsioon on olnud kahtlemata vajalik ja probleemi tõstatamine tähtis. ASN rõhutab aga seejuures, et Eesti ühiskonnale valulike teemade puhul vajab avalikkus eriti hoolikalt tasakaalustatud ja poliitilisest võitlusest distantseeritud meediakajastust. ASN on seisukohal, et siseministri minevikuga seotud informatsiooni esitades kasutasid ajalehed Eesti Päevaleht ja Postimees korduvalt võtteid, mis ei sobi kokku hea ajakirjandustavaga.
- näiteks seostatakse Eesti Päevalehes (29. 01. 2003, lk.6) kahe tollal süüdimõistetud isiku surm otseselt Seppiku tegevusega, faktidega tõestamata, et selline seos on üldse olemas;
- Postimees (29.01.03, lk.10) väidab, et Ain Seppik osales “kohtunikuna poliitilistes protsessides”, kusjuures ei tooda ühtegi fakti selle kinnituseks, et tegemist oli poliitiliste protsessidega;
- mõlemas ajalehes esinenud väited, et tegemist oli fabritseeritud kohtuasjaga, kummutab Riigikohtu otsus 10. oktoobrist 1995 (mille Postimees tegi lugejale kättesaadavaks Internetis 29. 01.03), mis tõendab, et huligaansed teod tõepoolest pandi toime;
- EPL (29.01.03) rõhutab korduvalt, et “kõik” peale Ain Seppiku mäletavad juhtunut “detailideni”. Sellega juhitakse lugeja sihipäraselt negatiivse hinnanguni, et Ain Seppik ei taha juhtunut mäletada. Kelle hinnang see aga tegelikult on?
- näiteks Postimees (29.01.03, lk. 1): “Olete töötanud Eestit okupeeriva riigi käepikendusena” ei väljenda mitte Seppiku positsiooni ENSV Ülemkohtu kriminaalkolleegiumi liikmena, vaid küsitleja negatiivset suhtumist küsitletavasse;
- sildistamine on ka süüdimõistetuid “piinanud politseinik” (mille kohta ei ole ka esitatud ühtki tõendavat fakti) ja teised samalaadsed väljendid Postimehe arvamusveerul 1. 02. 2003.
ASN taunib sildistamise tendentsi, mis on Eesti ajakirjanduses ohtlikult levimas. Siltide ja faktide vahel ei ole võrdusmärki. Sildid ei anna lugejale võimalust ise otsustada, vaid sunnivad talle peale kellegi teise valmis otsustused ja hinnangud. See aga on vastuolus hea ajakirjandustavaga.
Viimastel nädalatel ajakirjanduses ilmunud tekstide analüüs juhib järeldusele, et ajalehed ei ole selgelt defineerinud, milliste võtete kasutamisega lõpeb avalikkuse informeerimine ja algab ühele isikule suunatud “rebasejaht”. Eilses BNSi pressiteates rõhutab Pressinõukogu esimees Sulev Valner, et tänane Eesti ajakirjandus on valmis rahulikult arutama oma tegevust ja vajadusel tunnistama vigu, kui neid on tehtud. ASN võtab seda kui lubadust pakkuda avalikkusele senisest kvaliteetsemat teavet ja analüüsi.
|
OSCAR-2019
|
||
Ma julgen tunnistada küll, et nõukaajal oli Eestis kordades parem elada kui Eestis viimased 25 aastat. Oli pidev töö (materiaalne kindlustatus, tänasel päeval on rohkem töötust kui tööd), arstiabi oli kättesaadav (tänasel päeval ei tee arstid Eestis enam ammu koduvisiite ning erialaarstidele on järjekorrad 3-6 kuud) etc etc etc
Sõnavabadust jah ei olnud ning reisimisvõimalused nigelad, kuid rahvas oli suuresti ühtne, tänasel päeval lõikavad sugulasedki teineteisel kõrid läbi, ülejäänutest rääkimata suht tühistel põhjustel...
Praegu on eestis EL üks väiksemaid tööpuudusi üldse (hetkel 6,8% kusjuures alla 5% ei lähe tööpuudus kunagi sest kõik ei soovigi töötada) aga ikka leitakse põhjust viriseda.
Olgu muuga kuidas on aga okupatsiooniaja lõpus ei peetud tööinimest orjaks.Ja kellel on praegu hea elada,kas riigiametnikul kes ametiautot nagu isiklikku kasutab või lasteaednikul kelle palk võrreldes vastutusega naeruväärne?Sul võib olla hea haridus aga kui pole tutvusi võid jäädagi kandideerima tasuvatesse riigiametitesse.
kas sa arvad, et praegu on kõik töö ülikvaliteetne või. Ehituses on praegu seis näiteks sama mis nõukaajal, ca 90% on selline potjomkin et nutmaik tuleb suhu - erinevus vaid selles, et toona oli oli enamus ehitajatest pohhui, kuid tänapäeval dikteerib potjomkinluse ehitusfirma omanik, ikka oma kasumite nimel.
Tööpuudusest aga palun mitte rääkida, sest kui kasutad ametlikke näitajaid, siis ei tea sa sellest valdkonnast midagi. Ma isegi eelistaks töötada lihtsama koha peal miinimumpalga eest kui ehituses, kus olen sunnitud töötama mustalt ning palga kättesaamine on loterii ning alati tööd ei ole, kuid isegi Selveri kärulükkajaks ei saanud, öeldi näkku, et olen liiga vana...
jah juba alates 60-ndatest ei peetud tööinimest nõukaajal enam orjaks, kuid E(NS)V ajal on teda orjaks peetud algusest peale tänase päevani ja kui rahul pole, siis imporditakse illegaalseid töölisi idast nagu nõukaajalgi - ei mingit vahet
Võiks arvata, et inimesed õppisid N-liidu kokkuvarisemisest ära, et sotsialism ei tööta aga võta näpust, ikka soovitakse asju kellegi teise arvelt saada.
No kõige lihtsam näide on puuetega inimeste elu, selliste hindade juures pensionäride toimetulek. Neid näiteid on tegelikult palju. Sa oled arvatavasti terve inimene ja suudad keskmise palga välja teenida aga oma ninaotsast kaugemale ei näe.
Selliseid riike, kus mitte ühtegi hädalist ei leidu ega ainsatki probleemi pole, ei ole olemas. Eesti lähituleviku suurimaks väljakutseks on suur vanade inimeste arv võrreldes noortega, mis muudab väga raskeks näiteks pensionite tõstmise väärikaks eluks vajalikule tasemele ja arstiabi kättesaadavuse parandamise. Aga muus mõttes on mel tõesti hästi.
puudega inimesed saavad väga hästi tööl käia nagu tavalised. nagu näen, suudad sa arvutit kasutada. õpi progema.
Mõte on õige, kuid ajaloohuvilisena pean norima väite üle, et kunagi varem ei ole Venemaa jõud meie omale alla jäänud- kui see nii oleks, siis meid lihtsalt praegu ei oleks. Meenutame, et 1030 üritas üks vene riigivorme Eesti ala vallutada, aga löödi 1061 aastal tagasi. Kui toona oleks vene võim meist üle käinud, meid lihtsalt ei oleks riigina- soome-ugri rahvad kes toona vene alla jäid on praegu kas täiesti kadunud või oleksime paremal juhul komide/maride tasemel.
Lisaks olime ju venemaast (tõsi, maailmasõjast ja kodusõjast nõrkenud venemaast) üle ka vabadussõjas!
See kommentaar on sisestatud anonüümse kasutaja "if" poolt ja on seetõttu nähtav ainult anonüümsete kommentaaride kaustas
Kui laisk inimene elab kehvemini kui virk siis on see igati õiglane. Ma ei ole rikas inimene ja olen selles ise süüdi kuna ei taha liialt suuri riske võtta, eelistan mugavamat elu. Ma ei süüdista selles riiki, see oleks ju jabur. Kes muutusi tahab siis see peaks kõigepealt iseendast alustama, eestis on kõik vabadused (erinevalt ENSVst) selleks olemas, olenemata mis partei parasjagu võimul on.
Maailmas ei tea Eestist keegi midagi kui Sina teda mingile argentiina või vene plikale sülle ei vii .. Heh muigab :)
Mul on näiteks selliseid sõpse , et mina küll ei tea mis kuradi moodi ma nende sõpsinduse ära teeninud olen = Täitsa tavaline tolgus olen :) .. ja ei soovita isegi Lauri Leesil Alizeega telos suhelda: ta ei oska ju peale prantsuse midagi : proovi lambist see selgeks saada: küll saad kui tahad :)
Ja Sulle miinus Vapustuseks: mu sõpsid on ka Viktoria Tserentsova , kes on nii paduVapper Venemaa eest.. Aga üle Eesti piiri ta ka ei tule. Temal on tema Venemaa ja mul minu Eesti.. Päris lihtne ju. ja Tatu plikad :) Nemad on sellised kurjad :) Aga minu Sõbrad :)
Hobuse lakka olen nina surunud , kapju kraapinud.. ratsutanud heleda häälega Naerdes Peipsis nii et trussad märjad :)
See kommentaar on sisestatud anonüümse kasutaja "Kui keegi" poolt ja on seetõttu nähtav ainult anonüümsete kommentaaride kaustas
ja mis täna teisiti on? Ca 200 000 inimest on põgenenud viimase 25 aasta jooksul läände ja see pole tulnud samuti sellest, et siin liiga hea elu oli. Mindi ikka sellepärast, et siin mitte orjana vireleda...
Kogu Teie poolt kokku kirjutatud jama võiks kokku võtta ühe lausega "Elu on karm kuid õiglane,kelle jäoks ainult karm ja kelle jäoks ainult õiglane"!
See kommentaar on sisestatud anonüümse kasutaja "OMG" poolt ja on seetõttu nähtav ainult anonüümsete kommentaaride kaustas
Kui nüüd korraks see väikeste palkade teema kõrvale jätta (mõistetavalt on seda ääretult raske teha) - siis julgen arvata, et meie tilluke Maarjamaa on siin planeedil kõige parem koht, kus elada. Täielikku ideaali on elus alati raske saavutada ja lihtsalt fantaseerides, et oleks meil ligilähedaseltki samaväärsed palgad, kui nt Soomes - siis oleks(ki) elu siin peaaegu ideaalilähedane. Tunduvalt paremgi, kui Soomes, sest meil pole sellist hulka murjaneid, rahvas pole misiganes hälbelise käitumise propaganda poolt veel ajupestud, meil on laulupidu ;)... jpms. Mina ei tea, kuidas teistel - kuid mul on juba välismaale sõitmise päeval koduigatsus nii suur... et suisa "stress" pureb. Ning tagasinaasmise päeval tuleb va pisar silmanurka, kui Hermanni- või Oleviste tipud paistma hakkavad. Armastan Eestimaad pööraselt ja ei taha(ks) mitte kunagi siit (alatiseks) lahkuda: see tundub mu jaoks mõeldamatu. Paksu Kassiga (vist esimest korda? ;) sama meelt: Eestis ON hea elada...
Elmer! Mitu puud oled istutanud? Niipalju kui metsaomanikud ja metsamehed puid istutavad, pole Sa uneski näinud! Mis metsahävitamisest sonite kogu aeg?
Yes, I DID! Kulla poju, minu istutatud taimedest on saanud suured ja ilusad, mühavad puud, pihlapuud aga õitsevad ja kannavad ilusaid marju.Ning koolilastega olen metsaistutamise talgudel palju olnud.
Aga metsaarmastajana on mul valus vaadata laastatud metsa, pahatihti maharaiutud alad koristamata.Enam pole põlismetsi, linnulaulu on jäänud vähemaks, teeäärse metsaviiru taga on kännustik.
Aga praegu istutatud taimi ei saa metsaks pidada, mida did-isugused teevad.Ma olen maamees ja ei näe und, vaid laastatud metsi igal pool.Did, sinusugused on hävitustöö taga ja julged veel seda õigustada.
Ole pensionärist vanaema, kes on lapseeast alates puuseemneid külvanud, puuistikuid maha pannud, ümberistutanud, küttepuid teinud, liiga suureks ja ohtlikuks muutunud puid lasknud maha võtta. Elu muutub! Maanteelt nähtavate mahavõetud lankide taga kasvavad 20-, 30-ne aastased metsanoorendikud. Hästi näha Viluvere kandis.
Kui hea elu on mingi tase millal me suudame tagada esmavajaduste rahuldamise ka vananevale ja järeletulevale põlvele on autoril õigus nii 70% jagu.
Kui aga jutt on nn "Euroopalikust elustandardist" - siis... arstiabi, sotsiaalharta, katus peakohal, puhkus ( ma ei räägi šveitsi suusatama minemisest)... Sis o õigust väites ehk 50 % jagu
See kommentaar on sisestatud anonüümse kasutaja "jessenukikroonik" poolt ja on seetõttu nähtav ainult anonüümsete kommentaaride kaustas
See lause omastati muide esimesena rahva poolt Maria Antoinettele, kes seda kunagi ei öelnud aga kellel ometi sarnaste valesüüdistuste pärast pea maha kiljotineeriti. Tema mees, Louis 16 nes, soovis riigi rahalist olukorda parandada sellega et maksustada eliiti. Tal löödi ka sama rahva poolt pea maha. Vat selline lugu on rahva arvamusega.
Riik ei ole ebaõnnestunud ja seda toonitavad ka uued liikumised. Riik on lihtsalt natuke paksuks läinud. Rahvaarv väheneb ja vananeb. Me peame hakkama efektiivsemaks, see kehtib ka riigi kohta.
Oleme Euroopa Liidus (ehkki 10% on endiselt pidureid, kes arvavad, et me ei peaks seal olema). Oleme NATOs (ka seal ei peaks me kõigi arvates olema). Keskmine palk tõuseb jõudsasti (ehkki kõik ei teeni keskmist ja kõik ei saa aru, et see on matemaatiline paratamatus). Meil on endiselt üsna rahulik ja puhas. Meil on meie väiksust arvestades kvaliteetsed teenused. Meie eluiga tõuseb jõudsalt. Jne jne.
Oleme olnud õigel teel, nüüd tuleb vaadata, et mingid amatöörid seda ära ei rikuks. Kõik minu ülal loetu on faktid ja kahjuks on Sinul, Elmer, samasugune hääl, kui minul. Kahjuks kasutad Sina seda pidurdamiseks ja vingumiseks. Jube mõeldagi, kui Sinusugused enamusse saavad. Tõenäoliselt saaksime midagi Valgevene sugust siia.
Jaa, Orbit, minusuguste "vingumine" aitaks säilitada meie loodust ja rahvast, kui sinusugused hävitajad "vingujaid" kuulda võtaks.
Euroliidust kui rahvaste hävitajast lahkuksin ma viivitamatult.NATO laguneb iseenesest, sest Saksamaa ja Türgi näiteks pole mingid NATO kaitsjad meile .Ka Trumpil on oma nägemus NATO-st.Kellele meil loota on, NATO-le?Ärge naljatage!
Pidurlus ei ole millegi kaitsmine. See, et Sa arvad, et me ei peaks olema EL ja NATO liige, ütleb kõik. veel arvad Sa, et meil ei peaks olema ettevõtlusvabadust ning tõenäoliselt võiks üldse igasuguseid keeldusid ja reegleid poole rohkem olla, eks? Sa tahadki olla Valgevene. Sellega on kõik selge.
Nüüd, loodusest ja rahvast hoolin mina samamoodi. Tselluloosivabriku vastu käisin spetsiaalselt Tartus protestimas aga rahvast ei saa panna kahjuks vägisi sünnitama. Sulle põhjustest rääkida oleks paraku kasutu, Sa oled juba liiga vana ja Su enda arvamused on nii kindlalt pea sees, et uut sinna juurde ei mahu. Piirdun faktiga: see, et eestlased lapsi ei tee, ei ole riigi süü. Meil on HARUKORDSELT soodsad tingimused vanemaks hakata. Ühed soodsamad terves maailmas.
Seda ma muidugi teadsin enne ka, et mu isa ema on Hansenite suguvõsast, aga ikkagi, väga uhke oli vaadata, mismoodi Anton Hansen Tammsaare on minu “first cousin thrice removed” (ehk siis kolmanda põlve nõbu, nii vist võib seda tõlkida.) Jätka lugemist →
|
OSCAR-2019
|
||
Igale etendusele võtab iga vaataja kaasa iseenda. Etendusest saab tema elus mingisugune teemärk, vahel suurem, vahel väiksem. Kuidas sa sinna kohale said, mis su elus sel päeval veel toimus, kuhu sa sealt edasi suundusid, mis tunne sul oli? Ja mismoodi need tunded said segatud selle tulvaga, mille etendus andis?
(Ja tore on see, et näiteks ametlikud arvustajad ei saa sellistest asjadest kirjutada, aga oma blogis võib kirjutada just nii, et sa ise ka aastaid hiljem mäletad… mitte ainult tükki, vaid ka seda kõike muud selle ümber, oma elu lehekülge.)
Mul oli olnud segane nädal ja segane päev. Keset suve, palavas tühjas Tartus kohtusin ühe vana sõbra, luuletajaga. Ja temaga suheldes sain kuidagi eriti tugevalt aru, et minu elu on muutumas. See ei saa olema järsk muutus, mitte keegi ei saa sellest muutusest haiget, aga minul õnnestub saada ometi kord kätte see uus elufaas, kus ma olen 1) loomingulisem ja 2) keskealisem. Ainus, mis ma tegema pean, on iseendasse uskuda ja teha valikuid, piisavalt pehmeid ja piisavalt karme, mis edasi viiksid selles suunas, kuhu mul liikuda on vaja. Küpsemise suunas. (Ka praegu Setomaal kirjutamine on selliste valikute tagajärg…)
Kirjutasin sel päeval omale kaustikusse omapärase lause. See käis kõigi kohta. Mõtlesin juba ette õhtule ja Juhan Liivile (isa tahtis temast muidugi talupoega) ja samas endale (kuidas elu surub mind kirjastajaks, aga mina üritan olla kirjanik) ja samas ka hoopis oma suguvõsale, kõige kuulsaim liige meie suguvõsas on muidugi Anton Hansen Tammsaare, aga mõtlesin näiteks ka oma emale, kellel olid hästi ilusa tekstiga päevikud (hävisid tules)…
“Kui sa ise end geeniusena võtta ei julge, siis ei tee seda ka mitte keegi teine sinu eest.” Jätka lugemist →
Südaöö. Pärast suhtelist rahva- ja sündmusrikast nädalavahetust olen jälle Seto talus üksi kirjutamas. Ja metsas uluvad hundid. Ja mul on siin ka nahkhiired, vahepeal kiirelt lendab mõni akna tagant mööda, teevad õues tiire.
…Mul ei tule praegu meelde nende elukate nimed, kes Jelea Skulskaja loomingus ringi lendavad. Kormoranid? /Järgmisel hommikul kontrollitud: jah, kormoranid. Sama nimega linnud on ka päriselt olemas./
Ma ei tohiks üldse Skulskajast kirjutada. Mind haarab alaväärsuskompleks, ta on nii eriline, nii andekas ja nii haritud. (Meenub, et vahel ajakirjandusosakonnas õppides tabas mind see, filoloogidega suheldes. Aga värskemaks põhjuseks on ilmselt see trauma, mida ma ei suuda unustada: et küsisin ta raamatu esitlusel, et kas Dovlatovit saab Eesti-vene kirjanike huka arvata… ja sain juba susinast saalis aru, et see oli rumal küsimus. On reeglid…)
Aga igal juhul on see ääretult hea, et ma olen sööstuti väga julge inimene, kui mingi idee mind kannustab. Jätka lugemist →
Nii, esiteks juba see sõna. Milline vinge sõna. VERELIIN. Ma teadsin sellele otsa vaadates, et asi puudutab mind.
Tüki tegevuspaigaks oli minu meelest igavik. Põhupallid (keset Olustvere heinaküüni) toetasid igavikku, ürgsust, see tungis kohe pooridesse, ninna, hinge. Õhustik sõna otseses mõttes.
Tegelasteks keset igavikku olid üks 100aastane mees ja tema isa, kaks alles jäänut, viimane suguvõsa ots. Väga hästi mängitud, täiesti eapäraselt :), vaimude ja inimeste maailma vahepeal seal põhu sees kraaksudes. Jätka lugemist →
Käisin õues tähti vaatamas ja kuulasin kaugelt ulgumist. Hundid? Kes siis veel… Või saavad need olla kusagilt kaugelt talust, koerad? Öösiti kostuvad hääled nii kaugele.
Kuulasin veel. Ikka hundid peavad nad olema. Siinkandis olla lausa teada karjaaad, kus neil on iga-aastaseks kombeks paasapäeva paiku lammas võtta. Kevadised kutsikad on valmis murdjatrikke õppima ja vanematel on lihtsam oma noori õpetada aeglaste lammaste, mitte kiirete metsloomade peal… Nii kunagi räägiti. Hundijuttu aeti.
Imelik, et ma ei karda seda ulgumist, selles on pigem sama emotsioon kui öises tähistaevas. Midagi kauget ja ilusat. Jätka lugemist →
…seljataga on üks mõnus seto päev. Ma ei tea, kui kaugele ma jõuan selle jutuga, sest on pool üks öösel. Aken on lahti ja ma kuulen kaugelt huntide ulgumist metsas (märkus endale: homme kirjutan “Libahundist” Viinistus)…
Niisiis “Non-stop SETO” (pilt võetud Taarka Pärimusteatri FB lehelt: nende käsitöökardinate peale lasti setondusest filmilõike). Olen väga tänulik, et sain meeldetuletuse: täna oli see tükk viimast korda ühes Obinitsa küünis. Edasi on võimalik seda küll mujal Eesti linnades tuuril näha, aga see pole päris see. Autentse seto identiteedi loo saab ikka siin, kohapeal. Tulime just enne suitsusaunast, ihu veel lõhnas selle järgi (see oli ka hetk etendusest: “üks osa seto ihu ja hinge osast on suitsusaunajärgne hõng su ümber, mis jääb päevadeks”), ja mõnus oli sauna peale sisse hingata kuivanud heina, küüniõhku. Üheski linnateatrisaalis seda taasluua ei saa.
Kõigepealt… vaatasin nüüd korra slmapiiri poole ja lasin mäluruletti. Silmapiirilt paistab kollane kaerapõld ja sinine taevas, kaugelt üks tee. Kui sinna suunas lendama hakata, üle selle tee ja siis veel edasi… jõuab Venemaale. Pihkva pole siit eriti kaugel, see lähemal kui Tartu. Tunnike sõitu, kui piiri poleks. Seal Pihvkas kusagil istub eestlane Eston Kohver, kes sai täna teada oma 15aastase vangistuse kohta. Jätka lugemist →
…Olen kolmandat päeva tagasi Setomaal, värvisin siin akent ja mõtlesin tagasi Paide arvamusfestvali peale.
Mõtlesin, mismoodi see olla teaduslikult tõestatud, kuidas inimese kehakeemia ja -füüsika muutuvad tänu keskkondadele: kui erinevalt su sisemine tehas töötab siis, kui oled üksi metsas või kui oled rahvamassi sees. Pulss, ajuvõnked… Ma ei mäleta, kust ma seda lugesin, aga olen seda ise küllaga kogenud.
Ja mõlemast äärmusest võib sattuda sõltuvusse, nii üksiolekust kui massis olekust, ja võibolla ongi arenguks mõlemat vaja. Jätka lugemist →
Mina mäletasin Evelin (toona vist) Int-Lamboti väga huvitavat lugu Sakalast 2003. aastal, kus ta kirjutas elust maal väikese beebiga ja mis siis saab, kui elekter ära läheb ja kuidas Eesti Energia ei võta väikekliente tõsiselt. See oli kirja pandud kirega, detailidega ja samas asjaliku ratsionaalsusega. Jätka lugemist →
|
OSCAR-2019
|
||
Kaks aastat tagasi pandi alus lipumärgile, mille võib leida paljudelt Eesti toiduainetelt ja mis annab tarbijale teavet toote päritolu kohta. Kui on kõrvuti kodumaine ja välismaine toode — võrdsete omaduste ja hinnaga, siis lipumärk aitab otsustada kodumaise kasuks. Lipumärgi käekäigust räägib Eesti Toiduainetööstuse Liidu juhataja Sirje Potisepp.
2009. aastal alguse saanud lipumärgikampaania on saanud kaheaastaseks. Kuidas on see aeg lipumärgil möödunud? Kuidas on tarbijad-tootjad-müüjad märgi omaks võtnud?
Omamaiste toidutootjate ja toiduainete toetamise mõte kerkis eriti üles majanduskriisi alguses, aega võtsid kaubanduskettidega kokkulepped ja kogu projekti ettevalmistus. On ju omal maal toodetud toiduainel lisaks harjumuspärasele maitsele olulised majanduslikud aspektid: töökohad, palk ja maksude laekumine riigikassasse.
Saadaolevatest turu-uuringute andmetest ja Konjunktuuriinstituudi uuringust selgus, et Eesti toiduainete sortiment väheneb protsendi võrra aastas ja koha hõivasid importtooted. Samas hakkasid kaubandusketid müüma järjest enam oma kaubamärgi nimetuse all tooteid, mille kohta oli tarbijal pakendilt raske välja lugeda, kust toode pärineb. Seega oli lipumärk ideena Toiduliidule nii selge, et hakkasime otsima väljundit, kuidas seda ellu viia. Eks Toiduliidu missioon olegi toetada oma maa töötlejaid ja eelkõige võiksid eestimaiseid ja Eestis toodetud tooteid ikka eestlased tarbida.
Töötasime välja teavituskampaania sõnumi — Märka lipu märki, ja kujunduse, mille kohta on tagasisidena öeldud, et see on pilkupüüdev ja arusaadav ning sõnu polegi vaja! See on suurim tunnustus meie töötlejatele ja tootjatele!
Enamik toiduaineid ostetakse kauplustest ja nii sai hakatud ette valmistama koostööd kaubandusega. Lipumärgiga hinnasiltide kleebistamine oli parim viis, kuidas info tarbijani viia, sest hinnasilti vaadatakse ikka. Tähtis on ju see, et kui on valida kahe sarnase toote vahel, siis langeks valik teadlikult kodumaise kasuks.
Toiduliidu korraldatud uuringu järgi saavutas lipumärk 2009–2010 aastase perioodi vältel 43%-lise tuntuse ja 41% tarbijatest soovib lipumärgi kohta lisainfot saada. Seega arvame, et lipumärk on hästi vastu võetud, peaksime teavitustööga jätkama ja just kaubandusketid avaldasid soovi selgi aastal lipumärgiga jätkata.
Lipumärgi eesmärgiks on tutvustada ja saavutada eestlaste seas suurem teadlikkus Eestis müüdavate toidukaupade päritolust, aidates ostjal kaupluses lihtsalt ja selgelt ära tunda Eestis toodetud toidukaubad.
Õiguse märki kanda saab toode, mis on toodetud Eestis või millele on antud Toiduseaduse mõistes suurim lisaväärtus Eestis. Selgituseks: lihtsalt mujalt sisse ostetud juustu viilutamine ja pakendamine või riisi pakendamine ei anna sellele tootele lipumärki.
Lipumärgi teavitusega on kaasnenud reklaammaterjalid kaubanduses (alustades kliendilehtedest ning lõpetades kärureklaamide ja siseraadioga) ja teavitustöö meedias (sotsiaalklipp ETV-s ja ERR-is, artiklid ja välireklaam).
Selleks aastaks valisime välja kaks tähtpäeva, kus kõikides kaubanduskettides korraga võimendame lipumärgi teavet — üks periood oli enne 24. veebruari ja teine on enne 20. augustit. Praeguse kampaania puhul saime eelnevatele teavituskanalitele lisaks välimeediaettevõttelt JC Decuax välireklaami pinnad ja see on oluliselt kaasa aidanud Märka lipu märki teavituse võimendamisele ja märgatavusele.
Kui näen toidupakendil Eesti lippu, kas võin selle toiduaine kõhklemata ostukorvi panna, teades, et see on päris Eesti toit?
Lipumärgi on tootjad nii omaks võtnud, et osa neist on tõesti lipumärgi ka oma toote pakendile trükkinud, andmaks kindlust Eesti päritolule. Lipumärgiga toote puhul võite olla kindlad, et see on toodetud Eestis.
Lipumärgi valesti kasutust on ette tulnud nii kaubanduse kui ka ühe tootja puhul, kuid kiire tähelepanu juhtimise, infovahetuse ja koostööga on parandatud vead kiiresti. Vabandame, kui on olnud eksitavat infot.
Igal juhul tahan tänada kõiki osapooli, kes Lipumärgi läbiviimisele on kaasa aidanud ja muidugi tarbijaid, kes eestimaiseid toidukaupu usaldavad ja ostavad! Olgu see meie panus Eesti taasiseseisvuse 20. aastapäevaks! Mida rohkem eelistame kodumaiseid tooteid ja teenuseid, seda rohkem toetame oma põllumehi, maad ja rahvast!
Tallinna linna sisekontroll uuris Arvo Sarapuu seoseid prügiäriga kahel korral, kuid mõlemal puhul tulemusteta.
Küsimusele, kas oleks võimalik näha sisekontrolli tulemusi, vastas linna sisekontrolör Arvo Teder, et Arvo Sarapuu võimalike seoste kontrollimise tulemuste kohta ei ole koostatud aruannet, raportit või muud dokumenti, mida oleks võimalik väljastada.
"Võime siiski kinnitada, et seoses ajakirjanduses tõstatud kahtlustega palus tegevlinnapea Taavi Aas linna sisekontrolöri teenistusel kahel korral, nii oktoobris 2016 kui veebruaris 2017, kontrollida Arvo Sarapuu võimalikke ärihuvisid prügivaldkonnas."
Tederi sõnul analüüsis ja uuris linna sisekontrolöri teenistus esimesel korral eelkõige äriregistri andmeid Arvo Sarapuu ja temaga seotud isikute osaluste kohta erinevates ettevõtetes ning tutvuti Sarapuu huvide deklaratsiooniga. "Teisel korral vaatlesime täiendavalt peamiste Tallinna jäätmeturul tegutsevate ettevõtete omanikeringi ning tutvusime ka asjakohase riigihangete registrist ja linna dokumendiregistrist kättesaadavate materjalidega," lisas ta.
Eelmisel neljapäeval esitati Sarapuule kahtlustus toimingupiirangu teadlikus rikkumises eriti suures ulatuses, mille eest on võimalik nõuda rahalist karistust või kuni kolmeaastast vangistust. Peale Sarapuu esitati kahtlustus ka ATKO Grupi juhatuse liikmele, abilinnapea väimehele Margo Tomingasele ning Baltic Waste Managementi juhile Kaido Laanjärvele.
ÄRILEHE VIDEO: Taavi Aas: kui prokuratuur oleks infot andnud, siis me oleks teisiti käitunud (95) 25.05.2017
Kahtlustuse järgi leppis Sarapuu väimehega kokku, et ATKO Grupp ja selle tütarettevõtted osalevad jäätmeveo teenuse riigihangetel Baltic Waste Managementi kaudu. Plaani elluviimiseks kasutati Laanjärve. Tomingast ja Laanjärve kahtlustatakse suures ulatuses toimingupiirangu rikkumisele kaasaaitamises.
"Arusaadavalt ei ole linna sisekontrolöri teenistuse käsutuses vahendeid, mis võimaldaks tuvastada varjatud seoste olemasolu. Jälitustoiminguid saavad õigusriigis teostada vaid riigi õiguskaitseorganid, ja sedagi vaid seaduses nimetatud juhtudel ja vastavat menetluskorda järgides," põhjendas Teder.
|
OSCAR-2019
|
||
Ma ei tea, kuidas muud inimesed, aga mina vehin siin aasta viimasel päeval veel tööd teha, et oma miinimumpalk ikka välja teenida. Teadagi, miinimumpalka teenivad inimesed on tigedad, nii ka mina hetkel. Miinimumpalgast sõltun seetõttu, et teen tööd kodunt ja töötunnipõhiselt ning üle miinimumi neid tunde tavaliselt kokku ei tule. Sellegipoolest on tunne, et teised lihtsalt imevad samal ajal näppu, ilmselt on neile öeldud, et mul on vaja oma tunnid täis teha ja nad siis "ei sega". Tööprotsess on meil aga selline, et kui üks inimene teeb töö ära tunni ajaga, siis kõigi osalusel saaks see tehtud kümne minutiga. See..natuke...ärritab.
Vana-aasta õhtu ka midagi head ei tõota, sest Mikro on üdini haige ja Mini on veidike haige ning loomulikult eelistavad kõik tuttavad laatsareti asemel oma pühi paremas paigas veeta. Hetkel on konkurendiks üks tuttav, kes elab viiendal korrusel ja omab seega ligipääsu katusele. Meil on suured aknad, aga õnnetuseks valele poole.
Igatahes, tuleb ju terve järgmine aasta täpselt selline nagu vana-aasta õhtu ning sellele mõeldes otsisin üles oma vaieldamatult kõige hullema aastavahetuse kirjelduse. See oli aasta, mil Mini käis esimest ringi lastehoius ning siis ajaski üks haigus teist taga, eriti valusalt täiskasvanuid tabades.
Aga ma ei tahtnud üldse haigustest rääkida, vaid sellest, et seda vana postitust lugedes avastasin, et ma olen vist ikkagi arenenud. Mis mõttes ma kirjutan, et ostsin poest pudeli viina? Endal väike laps kodus? Esiteks ma ei mäleta, et oleksin kunagi niimoodi poest viina ostnud, seega võib see ka väike liialdus olla (no et tegelikult ostsin suveniirpudelitäie) ja teiseks väärin ma oma vanade postituste stiili põhjal tõepoolest hüüdnime Bravuuritar, mis mulle kunagi pandi. (Või siis Minge-Kõik-*#*#-Merarca). Tegelikus elus ma olen seda muidugi edasi, aga avalikult olen küll tagasi tõmmanud. On see saavutus? Või hoopis taandareng? Peaks üldse oma vanad postitused üle lugema, äkki saab mingit sotti ka, mis vahepeal toimunud on.
Muuhulgas kavatsen alates jaanuarist kõik loetud raamatud siia eraldi lehele üles kirjutada, hetkel pole mingit ülevaadet sellest. Kui ma siit enne kahte minema saan, siis esimeseks ootab mind C. Palahniuki "Kaunis sina". Ja postkontoris ootab mind übercool dressikas, tellitud Poolast mitte Hiinast, võib-olla panen pildi ka kunagi nagu normaalsele blogijale kohane. Ning õhtuks teeme makaronisalatit! Niimoodi mõeldes ei tõotagi elu nii kole tulla.
Mingit blogide tabelit ma siia ei pane, sest mulle üldse ei meeldi teiste omi lugeda, kuna tavaliselt mind seal üheski pole. Tahaks ainult Rentsi ära märkida, kelle viimane postitus kohe silma veele võttis. Ma olen nimelt alati pead murdnud, et kuidas küll minusugune mingit meest enda juures hoida on suutnud (ka teised on ikka kenasti kaasa aidanud sellele arvamusele). Suur aitäh kõigile normaalsetele meestele mu elus! Või siis ikkagi olen mina nii osav, et suudan ilmeksimatult vaid normaalsetesse kiinduda (loomulikult kipun ma ise seda varianti uskuma).
Mul on see probleem, et kipun mõnikord ära unustama, miks ma mõne inimesega enam ei suhtle. Ikka on hea meel üle pika aja näha ja jõuad juba mõtlemagi hakata, et ehk peaks tihedamini kokku saama, kui teine selle mittesuhtlemise põhjuse taas eredalt meelde tuletab. "No mis ema tema ka on!" kõlas seekordne meeldetuletus. Käis see ühe ühise tuttava kohta, kellega ütlejal küll lähemat suhtlemist pole, kuid kelle kohta ikkagi ollakse enda arvates pädev hinnanguid andma. Mul on veel lisaks teine probleem ka, nimelt ei suuda ma taolistes olukordades kunagi adekvaatselt reageerida. Selle asemel, et midagi öelda, maigutan ma suud nagu kuival kala ja mõtlen, et ega ta ju ometi ei öelnud seda, mida ma kuulsin ja lähen kokutades mingi neutraalse mulaga edasi ning nean ennast hiljem, et milline mölakas ma küll olen.
Paar päeva hiljem jagas üks paljulapseline tuttav FB-s linki, kus räägiti sellest, et kõige kindlam viis üksikemaks jääda on ennast jäägitult lastele pühendada ja mehest mööda vaatama hakata. Jagaja kommenteeris sinna juurde, et paluks teda enam mitte kritiseerida selle eest, et ta mõnikord oma abikaasaga aega veedab ja lapsed nö unarusse jätab (lugeda: neid usaldusväärsel vanimal lapsel hoida laseb). Too öeldud "no mis ema tema ka on!" läheb mu meelest enam-vähem samasse auku, ma küll ei lasknud ütlejal täpsustada, mida ta silmas peab, aga ilmselt oli ka selle naisterahva süü midagi sinnakanti. No, et pani miniseeliku selga ja viibis õhtusel ajal alkoholi serveerivas asutuses, endal lapsed kodus. Mis sest, et ütlejal puuduvad igasugused andmed sellest, kas lapsed on tegelikult kenasti hoitud või mitte. Emale nii ei sobi ja ongi kõik.
Miks peaks keegi, kellel on lapsed, kusagil õhtul väljas käima? Mäletan, et kui üks pereinimesest meesterahvas õhtul linnas traagiliselt hukka sai, siis kirjutati ka, et mida üks korralik pereinimene teeb reede õhtul linna peal? Ma ise tavaliselt lisan end FB-s üritustele minejaks, sest nõnda saab aktuaalset informatsiooni toimuva kohta. Kui palju on minu tutvusringkonnas neid, kes seda silmas peavad ja mõtlevad, et võeh, milline lehtsaba? Ega see mind morjenda, lihtsalt imestan, et ilmselt selliseid on. Ma saan aru, et lapsehoidja leidmine ei ole igaühel võimalik ja seega on võimalus väljas käia tegelikult privileeg. Loomulikult on inimesi, kellele tõepoolest ei paku mingit pinget ükski kontsert, etendus, film või niisama õhtune istumine, nendest ma siin ka ei räägi. Või neist, kel on rinnalaps kodus.
Mu meelest on sellist oma aega väga vaja. Eriti sellist, kus paar läheb välja ilma oma lasteta. "Ma ei viitsiks küll oma mehega välja minna, mis ma temaga teen seal, sõbrannadega on palju lõbusam"-arvamus on ka imelik mu meelest - ma kujutan kohe ette, et selle inimese tipphetk väljas käimise juures on võõraste meestega flirtimine ning enda oma on niisama rahakotiks kodus, kellega midagi ühist (peale lapse) ei ole. Sõbrannadega võib muidugi lõbus olla, aga oma meest ikka ka päris maha kandma ei peaks, miks üldse sellisega koos olla siis?
Moraaliks muidugi taas see, et tee, mis sa teed, kellelgi oled ikka hambus. Siiski on mul endiselt tunne, et kõige suuremad kritiseerijad on emad, eriti teiste emade suhtes. Või siis nende (naiste) suhtes, kel lapsi pole: "Enne kui sul pole lapsi, ei tea sa, mis on elu või mis on õnn!" Ka sellist tõde lugesin kellegi seinalt FB-s.
P.S. Kui teised räägivad jõulutundest, siis mul on aastalõpu tunne. Tavaliselt on. Praegu ei ole. Mis toimub? Kas ma pean tõepoolest hakkama telekat vaatama ja Aastahitti kuulama (ma ei tea vist vähemalt pooli lugusid sealt enam), et seda tunnet saavutada, sest Internetis suurt midagi teemakohast ei toimu?
Jõulujuttu ehk siis taas sellest, kas empaatia on ikka päriselt võimalik. Lugesin P. Giordano "Algarvude üksildust". Enamik arvustusi on kiitvad, ühe leidsin ka sellise, kes arvab enam-vähem nagu mina. Mulle ei meeldinud need tegelased. Ma ei suutnud neile kaasa elada. Ma ei mõistnud neid. Ma oleks tahtnud neile võmmu kuklasse anda ja öelda, et saa üle ja hakka elama. No nagu enamik inimesi depressioonis inimestega teeks. Kuigi ma saan ju aru, et kõik ei ole ega peagi olema sellised "jalaga uks maha ja kraba kätte kõik mis meeldib"-tüüpi inimesed. Oh, ma isegi pole nii hull. Aga ometi - kui sa ikka tunned, et keegi sulle meeldib ja siis ka ei suuda ühtki sõna endast välja pigistada ja vahid mokk töllakil, kuidas su elu õnn käest libiseb. Sellised lood teevad mu jõuetuks. Tahaks aidata kuidagi. Mulle tundub jube mõelda, et meil on igaühel ainult üks elu ning mõni inimene lihtsalt kannatab kogu selle aja mingite endast tulenevate komplekside käes ega suuda kuidagi õnnelik olla. (Ja teisest otsast ma ei talu neid lõputult õnnelikke tüüpe ka, sest nemad on minu silmis võltsid). Mulle öeldi lapsena ilmselt sadu kordi, et ära ole selline kohmakas, juhmakas jne, keelati-kästi, aga see ei tekitanud mingit alandlikkustunnet. Mulle öeldi alati, et ma olin ise süüdi kui mingi jama juhtus ja ma vihkasin seda, kuid ometi ei tundnud ma end kunagi süüdi. Ma kasvasin täpselt samasuguseks nagu need, kes mind kasvatasid. Kuidas juhtub siis nii, et see, mis ühes tekitab trotsi, paneb teise endasse tõmbuma ja elule alla andma? Kas mulle võis mõni seesugune laps sattuda? Oo õudust! Kas ma olen ta oma ebaempaatilisusega juba hingeliselt hävitanud? Mu meelest on see klassikaline filmi ja raamatustsenaarium, kuidas autoritaarsetel vanematel kasvab hädapätakast laps, kelle üle nad uhkust ei tunne ja kes lõpuks vanemad maha koksab. Äkki päriselt ei ole üldse nii? Äkki päriselt sünnivad introvertidel introverdid ja ekstravertidel ekstraverdid, paksunahalistel paksunahalised ja hellahingelistel hellahingelised?
Ma tõepoolest ei kannata nõrkust ja hädisust. "Sure juba ära, kui su elu nii raske on!" nagu üks mu tuttav hädalisele ütles ja seda tõsiselt mõtles. Ma kellegi surma ei soovi, aga hädalistest eemale hoian küll. Teiste hädade jaoks on meil ju alati lahendused olemas ning me ei saa aru, miks teised neid ei näe või ei kasuta. Lahendused on üldiselt sellised, et tuleb midagi ette võtta ja kui ei võeta ning ainult halatakse, siis ilmselt pole meist kasu. Naised ju pidavat tahtma ainult vinguda ning neid häirib, kui mehed selle peale nende muresid päriselt lahendada püüavad, et oo, pea nüüd hoogu, ma tahtsin ainult auru välja lasta. Öelge mulle üks inimene, kellele meeldib teiste muresid kuulata. Lahendada, seda veel, see annab positiivse emotsiooni, tunde, et sai miskit ära tehtud, aga enamasti on lahendused inimeses endas kinni ja teised palju ära teha ei saa.
Miks mõni inimene enda õnne eest sugugi ei võitle? Miks ta lepib eluga, mis teda õnnelikuks ei tee? Ehk siis jõuab asi taaskord välja madala enesehinnanguni. Mis laseb osadel inimestel muutuda ohvriks. Miks mõne inimese enesehinnang nii madal on? Räägitakse lapsepõlvetraumadest. Mis on kellegi jaoks trauma? Raamatu juurde tagasi pöördudes - noormehel oli tõesti trauma, lisaks sellele oli ta vähemalt kergelt autistlik, aga neiu - õnnetus suusatamisel ja hilisem lombakus, mis tingis kiusamise olid ju tagajärjed. Miks ta oma isa nii hirmsasti kartis kui see, vähemalt raamatu põhjal, oli lihtsalt üks ambitsioonikas lapsevanem, kes lootis, et ta tütrest tippsportlane tuleb? Miks ta suud lahti ei teinud ega wc-sse küsinud ja selle asemel püksi teha otsustas? See ei ole ju ometi normaalne käitumine juba algusest peale. Kas madala enesehinnanguga sünnitakse? (Jah, kui su ema sünnitusel valesti hingab, medikamente julgeb kasutada või muud moodi rõõmus ja rõõsa pole selle protsessi vältel. Sünnitrauma on selle nimi ja sina emana oled selle eest vastutav!) Kuidas ometi garanteerida, et su järglane poleks selline viltukasvanu? Kuidas garanteerida, et sa oma eluteel tahtmatult kellegi teise elupuud ära ei varja ja kängu jäta?
P.S. Raamatut lugenuile ja muidu spoileriks - mis teema selle õe leidmisega oli? Miks see üldse sisse toodi kui mingit lahendust ei tulnud? Mis mõttes Alice ei olnud lõpuks enam kindel, kas see ikka oli Mattia kadunud õde? Miks ta seda edasi ei uurinud? Või uuris ikka? Kas tõesti oli tema silmis parem kui asi jääb nagu oli, ning halvem variant oleks olnud riskida võimalusega, et see siiski ei ole Mattia õde ja ja liigse lootusega teisi veelgi muserdada? Mina eelistaks alati tõde teada saada. Mis sest, et oli juba liiga hilja perekondliku taasühinemise jaoks, aga vähemalt oleks selge, mis tegelikult juhtus. Mind jäi see häirima. Ma olen alati see "lähme, uurime välja, mis sest, et..."-tüüpi inimene ega suuda mõista neid "ah, las ta jääb"-tüüpi inimesi. Maailm oleks igav paik, kui kõik inimesed oleksid ühesugused, ütles mu ema. Ma vahel vist eelistaks sellisele huvitavusele lihtsust ja loogilisust.
Ühel päeval mõtlesin ma, et peaks Stephen Kingi lugemise ette võtma, sest avastasin oma üllatuseks, et paljud väga head filmid on tema raamatute põhjal ekraniseeritud. Enne Kingi sattus mulle aga kätte T. Glavinic´i "Öötöö". Esimesel ööl peale selle lugemist ei julgenud ma wc-sse minna ja magasin nii, et mingi kehaosa puutus pidevalt vastu L.-i. Teisel ööl oli juba veidi parem, aga ikkagi peab Kingi lugemise tervislikel põhjustel ilmselt edasi lükkama.
Aga "Öötööst" siis. Ettevaatust, võib sisaldada spoilereid! Ei ole üldse mingi õudukas. Ühel päeval ärkab üks mees üles ja avastab, et ta on siia maailma täiesti üksi jäänud. No nii nagu Palle lasteraamatus. Internet on maas, telekast tuleb sahin ja telefoni keegi võta, kuigi levivõrk ja elekter on täiesti olemas. Kogu raamat kirjeldabki lihtsalt seda, mida mees sellises olukorras teeb. Tegelikult ei juhtu mitte midagi. Või juhtub ikka? Raamatu lõpp on selles osas masendav, et ikka ju loodad, et...Aga noh, eks sellega on ilmselt samamoodi, et inimesed lihtsalt otsivad elust õiglust ja mõtet, mida seal tegelikult ei ole, sest nii oleks meile lihtsam ja meeldivam. Eile just jagas skeptik.ee oma "vaimustust" Nõid-Nastja järjekordse üllitise üle, kes väidab, et "inimesed ei satu allakukkuvatesse lennukitesse juhuslikult". Mõtlesin isegi seda jagada koos kellegi mõtlemisvõimelise inimese kommentaariga, kes toob välja levinud mõtlemisvea, et inimesed soovivad näha õiglust ja loogilisust seal, kus seda ei ole, aga mõtlesin ümber, sest inglitesseuskujaid ei pööra mu meelest mitte miski ümber. Kui inimene reaalsust kardab, siis ei saa mingisugune loogika teda sellele otsa vaatama sundida.
Reaalsusest palju hullem paik asub aga inimese peas. "Öötöö" peategelane jääb oma peas asuva maailmaga üksinda/kahekesi. Kui palju on inimesi, kes ei suuda sellist olukorda hetkekski taluda - pidev seltsi otsimine, kõrvaklappidest tümaka kuulamine või teleka vahtimine peavad peas oleva tegelase summutama. Mida teha, kui avastad, et mitte kedagi ei ole ega tule ning päike loojub siiski vääramatult? Täielikus vaikuses, sest ka loomad, linnud ja putukadki on kuhugi kadunud, hakkab tunduma, et keegi nagu kusagil ikkagi vaataks su üle. Peeglisse julged vaadata? Seljaga ukse poole olla? Pimedas välja minna? Magama jääda? Peategelane on julge. Eks isegi mõtleks, et näe, kui tore, saad poeriiulist kõiki asju tasuta võtta, punase tulega üle tee minna ja teiste kodudesse sisse kiigata, aga kas ma päriselt üldse uksest välja julgeks minna?
Raamat keskendubki inimese psüühika vaatlemisele säärases äärmuslikus olukorras. Minu jaoks on huvitav see, kuidas autor toob välja nii mõnedki mind ennast väga huvitavad probleemid. Näiteks see sama minu põhiline õudusunenägu mingi koletu teo toimepanemisest:
"Ent kõige enam šokeeris teda asjaolu, et temaga oli juhtunud midagi pöördumatut. Teatud asjad ei saa enam iial olema nii nagu varem. Põhimõtteliselt unistas sellest iga inimene, igaüks tahtis teha midagi pöördumatut. Seepärast tunti soovi lükata süütu inimene läheneva metroorongi ette. Seepärast nähti vaimusilmas, kuidas 180-se tunnikiirusega tehakse autoga järsk pööre. Seepärast kujutati sõpru külastades ette, kuidas nende koer kuuendalt korruselt alla visata. Selleks ei pidanud olema ei mõrvar ega enesetapja. Kõigest inimene."
Ma ei kujutanud ette, et see tunne võiks olla niivõrd üldinimlik. Ma küll nimetasin seda õudusunenäoks endal, kuid tegelikult seondub selliste momentidega midagi...no ma ei tea..silmiavavat...tohutut vabanemistunnet tekitavat...erutavat. Näiteks ma mäletan siiamaani momenti, millal ma otsustasin, et nüüd tõusen püsti ja lähen ütlen, et lõpetan enda üle kaheksa aasta kestnud suhte ära. Kogu elu muutus, kõik oli enne- ja pärast seda hetke. Ma mäletan, mis lugu sel hetkel telekast tuli. Ei saanud enam öelda, et atšurr, teeme nüüd nii, et seda ei olnud (mitte et ma mingitel nõrkushetkedel hiljem ei mõelnud, et oleks ikka võinud veel asja naljaks pöörata).
"Ent teiste asjade kohta oleks ta soovinud selgeltnägija ennustust. Millal oli ta elu suurimas ohus, ilma et ta ise oleks teadnud? Ja vastus oleks võinud olla umbes selline: 23. novembril 1987, kaitsmata elektrikilp, tänu juhusele mitte avatud. Või: 4. juuni 1992, äärepealt oleks öelnud midagi agressiivset ülbele mehele baaris, viha lõpuks alla surutud, muidu oleks löömingus surma saanud. Teda oleksid huvitanud ka tühisemad asjad: millise ameti oleks ta pidanud valima, et rikkaks saada? Milline naine oleks millal ja kus olnud kohe nõus temaga kaasa tulema? Kas ta oli kohanud Mariet juba enne nende esimest teadlikku kokkusaamist, ilma et oleks mäletanud? Või kas leidus kuskil maailmas ehk siiski naine, kes otsis täpselt sellist meest nagu tema? Vastus: Esther Kraut Amsterdamist, sellelt- ja-sellelt tänavalt, ta oleks sind näinud ja sulle kohe kaela langenud."
No on ju hea raamat? Ma olen nii palju sellele mõelnud - et kas ja kui ja. Ükskord mul õnnestus veel oma eksiga koos olles temast niimoodi linnas mööda kõndida, et ta mind ei märganud ega tundnud, sest mul oli sel päeval uus mantel seljas. See oli selline võimas filmilik moment - kas niimoodi kõnniksime me üksteisest mööda kui me üldse teineteist ei tunneks? Kas ma oleksin sel päeval kui mu eks Rakveres töölähetuses oli, temaga kohtunud sel juhul, kui ma lapsena sinnakanti kolinud oleks nagu äärepealt oleks juhtunud? Või me ei oleks sel juhul ealeski tuttavaks saanud? Ilmselt ei oleks. Kusagil ei ole kedagi sulle määratut. Su ümber on lihtsalt miljoneid võimalusi. Üks võimalus neist on kindlasti ka surm järgmise nurga taga. Sa ei saa iialgi oma teed jälitada ja näha, milline võimalus kusagil pesitses.
"Surra vanalt või noorena. Ta oli sageli mõelnud, milline traagika peitub varajases surmas. Kuid teatud moel traagika leevendus, mida rohkem aega möödus. Kaks meest, sündinud 1900. Esimene langes Esimeses maailmasõjas. Teine elas kauem, sai kahekümneseks, kolmekümneseks, viiekümneseks, kaheksakümneseks. Aastal 2000 oli ka tema surnud. Ja siis ei mänginud enam mingit rolli see, et vanem mees oli näinud palju rohkem suvesid kui noorelt surnud mees, et ta oli kogenud nii mõndagi, mida noor mees ei kogenud, kuna sai Vene, Prantsuse või Saksa kuuliga pihta. Sest nüüd see kõik enam ei lugenud. Kõik kevadpäevad, päikesetõusud, peod, armusuhted, talvemaastikud - need olid kadunud. Kõik oli kadunud."
Jõudsin just kiita Varraku "Moodsa aja" sarja kui mulle sattus sealt kätte üks raamat, mis mulle kohe üldse ei meeldinud. Ma ei saa isegi aru, miks see seal sarjas ilmuma oleks pidanud või miks üldse meie keelde tõlgitud, sest on ju miljoneid paremaid tekste, mille tõlkimisele aega kulutada. F. Beigbederi "Armastus kestab kolm aastat" siis. Autor olevat "üks tänapäeva loetumaid ja kõmulisemaid prantsuse kirjanikke". Kaanel näeb autor ka välja just selline inimene, kellega tahaks, aga oleks jube piin vaielda. Raamatust siis, mu meelest on see Bridget Jonesi päevik mehega peaosas. On üks mees, lõpus tuleb välja, et see on autor ise muidugi, kes parasjagu lahutab oma abielu, kukub jooma ja hoorama ning leiab, et armastust pole olemas. No vähemalt mitte peale kolmandat abieluaastat. Siis ta kohtab üht naist. Edasine on mu meelest juba selge. Ehk siis raamat lõpeb seal, kus mehel koos uue naisega saab kolm aastat koos oldud ja nad ei vihkagi veel teineteist. Ma vahepealset osa ei viitsinud lugeda. Mida see raamat mulle andma peaks? Kirjutajal endal oli ehk hea psühhoteraapia mõttes ja ta sai oma õnnetust armastusest niimoodi üle, aga mida on teistel sellest õppida? Et armastus ikka võib kesta ka rohkem kui kolm aastat? No see on ju niigi ilmselge.
Enne mind oli raamatut lugenud taas keegi selline, kes armastab mõningaid tema jaoks olulisi kohti alla joonida. Grrrrhh! Ma ei kannata seda kommet. Oleks veel, et inimene oma isikliku raamatuga nii teeb, aga raamatukogu omaga. Milleks? Et minul, järgmisel eeldatavalt tohmanil lugejal ikka selge oleks, kus mõte peitub? Eriti vihale ajab, kui alla on joonitud lolle lauseid ja õõnsaid elutõdesid. Ise oled loll ja tuled mind õpetama?! See armastuse raamat on seesuguseid aforisme paksult täis. Ehk see ta nii popiks teinud ongi, et saab lauseid kontekstist välja rebida ja taasesitada. Mind pani imestama näiteks selline arvamus, et "snoobidel pole (vaenlasi), sellepärast nad kõigi kohta halvasti ütlevadki; et proovida vaenlasi hankida." Huvitav, aga ma ei taba loogikat selle taga.
Ei, raamat ise on kergesti loetav. Niimoodi ladusalt, irooniliselt, enesekriitiliselt kirjutatud. Ma kujutan ette, et kui Villu Parvet peaks oma eneseabi kolumnide asemel proovima romaani kirjutada, siis kukuks midagi sellist välja. Aga minu jaoks ei ole see romaan. See ongi lihtsalt "lõbus ja mõnevõrra õpetlik lugu, mis juhtus härra selle-ja-sellega". Sa unustad selle kohe, kui kaane kinni paned. Oli selleks vaja neid puid maha raiuda?
Lahe, uurisin nüüd netist varasemaid arvustusi ja tulebki nii välja, et sellest raamatust tuuakse peamiselt ainult mingeid tsitaate välja. Leidsin ka sellise arvamuse Valner Valmelt, kes leiab, et Moodne Aeg käib alla avaldades selliseid raamatuid nagu siinnimetatu ja "Arlington Park", mida ma ka äsja lugesin-arvustasin. Valner Valme arvustus on kindlasti parem kui Beigbederi raamat. Niisiis, lugege parem teda. Tsitaat temalt kah: "Seksi- ja narkoteemade, ööklubistseenide ning kodukootud käibe-«tõdede» tõttu on Beigbeder populaarne." Nii ilmselt ongi.
Üks minu põhilistest õudusunenägudest on see, et ma suudan kuidagi (unes tavaliselt üsna lihtsal moel, näiteks sõiman neil rõvedalt näod täis) kõik oma lähedased niimoodi endas pettuma panna, et igasugune edasine suhtlus on võimatu. See ei ole mingilgi viisil loogiline, sest unes miski ju polegi, aga igatahes on ühel hetkel selge, et nüüd on piir ette tulnud ja enam ei saa mitte midagi heaks pöörata. Kui nüüd psühhoanalüüsi teha, siis ilmselt meenutab see mulle mingeid lapsepõlve pahandusi, mille käigus ma kartsin, et olen olnud nii halb, et mitte keegi ei saa mind enam mitte kunagi armastada. Nuuuks!
Sama teemat, aga loomulikult palju karmimal kujul, lahkab Emmanuel Carrére raamat "Vaenlane". Tegemist on täiesti tõestisündinud looga, kus üks pealtnäha normaalset elu elav edukas mees tapab ühel päeval oma pere ja vanemad ning siis selgub, et kogu mehe elu on tegelikult olnud vale. Ta on oma karjääri välja mõelnud, eluks vajaliku raha välja petnud, ning nüüd, lõpuks omadega ummikusse jõudes, otsustanud lähedasi tõest "säästa". Raamat on põnev, sest sa ju ometi tahad teada, kuidas see kõik võimalik oli, sest tegemist ei ole väljamõeldisega (mis raamatut lugedes mõnikord ununema kipub). Mitte keegi ei kahtlusta midagi, kui kõik väljapoole normaalne paistab. Mitte keegi ei kahtle tagantjärele ebaloogilistest seikadest, sest noh, igaühel on ju veidrusi ning kui neist avalikult räägitakse, siis ju need ka tõsi on. Peale seda kui s*** ventilaatorisse lendab, osatakse küll peast kinni haarata ja öelda, et "aga tegelikult tõesti!"
Asi ei olnud ka selles, et hilisem mõrvar oleks teadlikult kohe täie panga peale välja läinud. Ei, ta alustas väikestest asjadest, mis peale mitmeid rumalaid valikuid lõpuks katastroofini välja viisid. Kes ei oleks eksamile minemata jätnud? Paljud on koole pooleli jätnud. Ja ma olen tegelikult alati imetlenud selliste inimeste julgust. Sest nagu öeldakse raamatu kommentaaris: "Tema (Carrére) raamatuid lugedes tajume igal hetkel, kui habras on meie kultuurikiht. Piisab tühisemastki seigast, kui inimese usk endasse, kogu tema maailm varisebki juba kokku ja ta jääb üksi oma kirgedega, teda valitsevate tumedate jõududega, sellega, keda (või mida?) autor oma viimases romaanis nimetab Vaenlaseks." Ma olen sageli mänginud mõttega, mis juhtuks kui astuks rongilt maha? Teeks midagi sellist, et tagasiteed enam ei oleks? Mõelnud, mis siis kui see kõik on vale, teesklus ja jama ning mis jääb järele kui see kõik maha kiskuda? Ega vist midagi jäägi. Sotsiaalne keskkond ongi ainuke asi, mis meid inimsuse juures hoiab. Raamatu peategelasel polnud peale fassaadi mitte midagi, ja ta teadis seda, seda enam ta fassaadist kinni hoidis. Ta ei saanud oma valesid üles tunnistada, sest tal ei olnudki tõde, teda ennast. Ta ise ütles, et tunded oma lähedaste vastu olid tõelised, ometi ei takistanud see teda tapmast. Sageli leitakse, et keegi tappis oma lähedased soovist neid säästa liiga koleda reaalsuse eest. See on ju vale. Tegelikult soovib tapja ennast säästa häbist, mis kaasneks sellega kui ta lähedased saaksid teada tõe tema kohta. Liiga koledast reaalsusest pääsemiseks lepitaks ühises enesetapus kokku. Pigem on sellised inimesed nartsissistid.
Huvitav on see, kuidas raamatus tuuakse välja see, et peategelane püüab oma käitumisega depressioonist pääseda. Ta sunnib ennast olukorrast hoolimata "positiivsusele", sest nii on teda kasvatatud. Isegi peale mõrvu läheb ta esmalt postkastist lehte tooma. Hiljem leitakse, et depressioon "tuleks talle kasuks", kuid sellest hoolimata jätkab ta ka vanglas oma rolli hoidmist vahetades lihtsalt ühe teise vastu. Midagi muud peale rollide tal ju pole. Kui paljudel meist on? Ma olen oma sada korda juurelnud, kas see, mida ma tahan, on ikka minu enda soov, või lihtsalt mingisugune sotsiaalne surve, mida ma enda sooviks pean. Vahet ei ole alati võimalik teha. Ometi usun ma, et ma olen selline inimene, kes kriisis ennast kätte võtab. Mitte see äärmus, kes end depressiivselt põhja joob või siis selle vastand, mida raamatus käsitletakse - lõpuni, üle laipade, positiivset kuvandit säilitada püüdev inimene (robot?).
Oma õudusunenägude vähendamiseks peaks kindlasti vähem piirideületusmänge mängima, aga flirt Vaenlasega on kangesti põnev. "Sa ei saa näha parimat osa minust, kui pole välja kannatanud halvimat" või kuidas see romantiline tarkusetera oligi. Enamik meist ei lähe oma Vaenlase toitmisega nii kaugele, et tulemuseks oleks mõrv või enesetapp, aga kui paljud julgevad talle üldse otsa vaadata? Ja kui paljud elavad oma "lihtsat elu", kus kõik käib reeglite järgi ning pole mingit aega endasse süüvida? Kummad on õnnelikumad? Aga kummal on huvitavam?
Kõigile meeldib ju tasuta asju saada, eriti kui need asjad on vajalikud nagu näiteks raamatud. Ehk siis osalen taaskord Petrone Prindi arvustuskampaanias.
Raamatuks seekord Loone Otsa "Mustamäe valss", millest ma tegelikult niikuinii veidi kirjutada tahtsin, nüüd on siis ka põhjus olemas.
Pean tunnistama, et mõnikord olen mõelnud, kuidas oleks olnud sündida kusagil 60ndate lõpus - siis kui oli "päris" elu, kui sündisid need, kes minu praeguses elus mulle kõige rohkem mõju avaldanud on. Siis kui mässati "päriselt", kuulati ja tehti tõelist muusikat. Eks see ole ilmselt põlvkonna viga, sest meieni jõudis sellest ajast ju vaid legend, reaalse igapäevaeluga me kokku puutuma ei pidanud. Teine asi, mis mulle isiklikult aedlinna lapsena huvi pakub, on elu igasugustes "mikrorajoonides" - kaugelt vaadates kuidagi eriliselt romantiline. Ilmselt olen ses osas eripärane, aga ma käisin tõesti pubekana Annelinnas ringi kondamas, üheksakordsetes majades liftidega sõitmas ja ahmisin sisse seda ainult mikrorajoonidele omast anonüümsust. Tallinnas "mäed" olid mu unistuseks.
Lugesin natuke varasemaid arvustusi ka, enamik neist on kirjutatud inimeste poolt, kes ka selles ajas elanud on. Minu teadlikud mälestused algavad siiski alles taasiseseisvumisele algava ajaga, seega ei ole mul mingit võrdlusmaterjali enda eluga.
Suur osa raamatust keskendub autori perekonna loole, mis juhatab sisse selle, kuidas lõpuks üldse Mustamäele välja jõutakse. Ausalt öeldes olen ma kade igaühe peale, kes nii hästi ja detailirohkelt oma perekonna minevikku tunneb. Mina tean ainult üldist lugu ja üksikuid fragmente. Ma usun, et inimese elule annab palju juurde oma juurte niivõrd põhjalik tundmine. Üllatuslikku oli ka - ma ei kujutanud ette, et Märtsipommitamise aegu oli juba kellelgi kodus telefon, selline detail viib paratamatult mõttele, kui sarnane oli tolleaegne elu siiski praegusega ja sellele, mida teeksin mina kui...
Autorile tuleb au anda ka tema objektiivsuse osas, millega ta oma perekonda kirjeldab. Mina niimoodi ei saaks, ma mõtleks ikka, et "mida ema sellest arvaks". Ma muidugi ei tea ka nii palju oma vanemate noorusest. Ses osas meenutas raamat mulle veidi Kati Murutari "Projektilast Pärnust" - kas tollased emad olidki pragmaatilised olevused tänapäeval väljapaistva kanaemanduse kõrval? Kuidas sellistes oludes (Mustamäe valsis näiteks ühis-keldrikorter) üldse elada suudeti ja veel lapsi kasvatada? Kas meie põlvkond sureks sellistes tingimustes kohe välja?
Mustamäe elu-olu kohta on mõni kommenteerija öelnud, et raamatus on seda ikka väga mustades värvides kujutatud. Ei tea, kui olin 8-aastane, kolis meie kõrvalmajja Annelinnas sündinud tüdruk ja tema mälestustes oli Annelinn tõepoolest täpselt sama kole koht kui raamatu algusaegade Mustamäe - täis joobes ning vägivaldseid vante, koht, kus väike laps õues ikka alati mõne vennasrahva esindaja käest kolakat sai.
Mulle see raamat meeldis. Lisaks ühe inimese loole sai hea ülevaate kogu selle aja elu-olust. Mu meelest on oluline meeles hoida seda, kust me tuleme. Lapsepõlv jääb enamikule meelde siiski helge ajana, olgugi, et mällu sööbivad eriliselt just ebaõiglus ning negatiivsed lood nagu ka raamatu autor tunnistanud on. Elu-olu on praegu siiski oluliselt etem kui oli siis. Autor toob kenasti välja ka selle, mida tänapäeval mõni sugugi uskuda ei taha - et joodi koledal kombel, ka odekolonni ning et vägivald oli tavaline.
Ega ei teagi, kas parem on olnu unustada või seda meeles hoida. Juhtusin eile lugema visiooni Lasnamäe arengust. Sellest, kuidas Lasnamäe tähendab eestlasele eelkõige venestamise sümbolit, millest võiks ometi üle saada, ja küllap saadaksegi ning tulevikus on see prestiižne elukeskkond. Elu läheb edasi, loomulikult, aga kas unustamisega ei kaasne...oh, ma ei teagi - ettevaatamatust? naiivsust? Äkki peaks see kunagine ebaõiglus meil ikka alatiseks kuklas tiksuma?
Positiivses mõttes ikka siis. Mulle hakkab üha enam selgeks saama, et just unistused, eesmärgid ja plaanid on need, mis inimeste elusid kõige kindlamalt mürgitavad. Keegi tark kommenteerija, ja siin ju ainult targad käivadki, leidis kord seda sama. Ühes mu lemmiktsitaadis ütleb Chuck Palahniuk: "
|
OSCAR-2019
|
||
Üks mu tuttav armastas ikka oma mehelt küsida: "Ütle mulle, millal me ükskord rikkaks saame?" Unusta ära, et sinust võiks saada president! Unusta ära, et sul peaks olema harmooniline tuumikpere! Ja hakka elama.
Lugesin nädalavahetusel läbi siin eelnevalt mainitud raamatu Rachel Cusk "Arlington Park". See on hea raamat, jube hästi kirjutatud (ja täiesti kohutavalt toimetatud, kui seda üldse tehti, aga kellegi nimi on toimetaja real siiski kirjas - igal paganama leheküljel on sõnu, kust on mõni täht puudu, keegi enne mind lugenud ja häiritud olnu oli minu raamatus need lausa eraldi ära märkinud) ning ka seal on inimeste häda suures osas see, et nende olemasolev elu ei vasta sellele, mida nad endale kunagi ette kujutasid. Ka minu 15-aastane mina teeks ilmselt eneka (ei, mitte endli, vaid selle sõna algses tähenduses siis) kui praegu mind näeks. No ei ela ma merevaatega villas ega ole maailmakuulus. Hea küll, eraldi teema on see Inglismaa lastehoiusüsteem, mida Bianka oma kommentaaris selgitas, ja ses osas saaks ka väljastpoolt miskit muuta, aga põhihäda, miks need naised seal raamatus nii rahulolematud olid, tuli siiski nende enda seest. Ma ei saa aga nõustuda raamatu tutvustuses välja toodud lausega, et Christine'il on tõsiseid raskusi oma eluga toime tulemises. Mu meelest on Christine raamatus ainuke, kes oma elu kõige kiuste huumori ja kaine mõistusega (paradoks, võttes arvesse, palju ta selleks enne veini jooma pidi) võtta suudab. Ta ei hooli sellest, mida teised temast arvavad (või vähemalt liigub selles suunas). Kas pole selles just võti, kuidas oma elu normaalselt võtta?
Pooled eneseabi raamatud räägivad, kuidas tuleks armastada seda, mis sul on (nõus) ja pooled jälle toonitavad, et tuleb suurelt unistada, sest muidu ei saa üldse midagi (kes palju tahab, see vähe saab, kes üldse ei taha, see üldse ei saa). Tore, aga sel juhul tuleks inimesi unistama õpetada. "Issand, ma sooviksin, et mul oleksid normaalsed lapsed ja arusaaja mees!" - see ei anna ju midagi, ainult ajab vihaseks. Suur osa õnnetuid inimesi aga vist just niimoodi unistabki, et äkki läheb kõik imeväel korda.
Millal ma matsin Holden Caulfieldi endas? Ema just imestas, et see mu kooliaegne lemmik oli, tema olevat juba siis leidnud, et see on puhas p*** jama. Maailm ei muutu kunagi paremaks paigaks ja meie ei suuda mitte kunagi maailma muuta. Me peame hakkama saama sellega, mis meil on ja sealjuures ennast hästi tundma. Vastasel juhul elamegi õnnetuna. Lugesin just kooli kokkutuleku almanahhist oma näiteringi õpetaja mälestusi, kus ta kirjutab ühest meeldejäänud õhtust - "Oli selline tunne, et oleme üks kamp ja võiksime ei tea mida veel korda saata." Millegipärast on selline kõikvõimsuse tunne üldiselt minevikku jäänud. Ka suvel Presidendi roosiaias kõnet kuulates ei olnud tunnet, et mina võiksin olla nüüd see, kelle ees Presidendi sõnul maailm laiali on. Maailm on juba nähtud. Peale seda hetkelist õnnestumist lähen ju ikka tagasi täpselt sinna samasse, kus ma enne olin.
Ja igasugu küsimustikke täita ja tarbijauuringutele vastata ja...Eliisabeti blogist leidsin sellise asja (kustutasin vastused ruttu ära, aga ei saa öelda, et need mind mõjutanud ei oleks, sest mitmed asjad kattusid minu valikutega) :
8 ASJA, MIDA TULEVIKUS KINDLASTI TEHA TAHAN (sõna "kindlasti" võiks välja jätta, sest nii kindlaid unistusi ja tulevikuplaane mul pole )
Oeh, sellest punktist oli täitsa kasu. Mõtlesin, et lisan ikka feedlysse kõigi nende blogid ka, kes siin minu omas kommenteerimas käivad. Ja siis need blogid, mida nemad loevad. No ja siis sai neid blogisid juba uskumatu hulk. Ehk siis ma ei jõua iialgi jälgida kõiki huvitavaid blogisid...
Edit: Ja ma leidsin ühe oma kunagise lemmikblogija ka üles! Lastejuttude blogi nüüd siis (ma uskusin varem, et pealkiri vastab sisule ega pööranud sellele blogile tähelepanu), kunagi oli vist isemõtleja.
Ma olen ikka üks laisk ja lapsik inimene. Eile võttis minuga ühendust see sama vana klassiõde, kes leidis, et me võiksime rohkem suhelda, kuigi ilmselt omavahel ei sobi, ja pakkus välja, et peaks hakkama järgmise aasta klassikokkutulekut korraldama. Tegelikult ma üks kord korraldasin sellist asja ja see lõppes minupoolse 750-kroonise miinusega, mille omast taskust kinni tagusin. Ma tahan pidu küll, aga seda korraldada võiks siiski keegi teine. Korraldamisega kaasneb ju mingi vastutus, mingid ülesanded, kohustus suhelda isikutega, kes üritusele tulla ei taha ja mürgitavad su hinge oma negativismiga. Lisaks igasugu viimasel hetkel ärkajad, kes pakuvad siis, kui sul juba kõik paigas on, et äkki teeks hoopis nii või naa, äkki vahetaks peo asukohta jne. Siis "kindlad tulijad", kes ürituse päeval oma telefoni välja lülitavad ja muud fruktid, kellele peo korraldamise asemel hoopis peksa tahaks anda. Kas ei piisa sellest, et minu peale võib alati kindel olla selles, et ma vähemalt kohale ilmun?
Teiseks käis L. eile ühistu koosolekul (ta sunniti selle juhatusse kunagi) ning leidis, et mina peaksin vastutasuks sellele kui tema räägib, mida seal seletati, ürituse tagantjärele ära protokollima. No ei lähe läbi! Teatasin, et mind absoluutselt ei huvita ja L. tegigi selle protokolli lõpuks ise ära. Hea, et ma kuskil eramajas ei ela, muidu mu hoov oleks ilmselt rinnuni nõgeseid täis, aed kukuks kaela jne.
Loen hetkel üsna kummalist raamatut Rachel Cusk "Arlington Park". Siin on arvustus kah. Ma olen ise veel üsna alguses, aga nagu ma aru saan, siis leiavad selle raamatu peategelased, et pereelu on neilt nende enda elu röövinud. Nad peavad pidevalt lapsi kantseldama, süüa tegema, elamist koristama ja mööda poode jooksma, aga tegelikult tahaksid midagi muud. Ma ei saa sellest aru, miks nad siis teevad asju, mida nad tegelikult teha ei taha? Sest nad on täiskasvanud ja on selleks kohustatud? Mu meelest on täiskasvanuelu eeliseks laste ees just see, et nad ei pea tegema seda, mida nad ise ei taha. Ok, raha peab kuidagi teenima, aga kõik muu on ju vabatahtlik. Minu arvates võiks hea meelega sülitada selle peale "mida korralikud inimesed teevad" ja teha seda, mis endale meeldib. Mitte valmistada kolm korda päevas sooja toitu, mitte kanda eakohaseid riideid, juua hommikul klaasike valget veini. Naised Arlington Parki raamatus süüdistavad aga enda elu mandumises oma abikaasasid ja lapsi. Vale mees valitud siis. Mu meelest on jubedad need "tarkuseterad", mida igasugu naisteajakirjades levitatakse a la "10 asja, mida iga endast lugupidav naine peab oskama"; "10 riietuseset, mida 30-aastane enam kanda ei tohiks"; "10 meigistiili, mis meestele ei meeldi". Kas tõesti leidub inimesi, kes loevad neid ka muu mõttega kui lihtsalt selleks, et korra päevas ennast värskenduse mõttes siniseks vihastada?
Inimesel on üks elu, miks elada seda nii nagu teised tahaksid? Miks hakata täiskasvanuks? Kas see juhtub kuidagi automaatselt või inimesed sunnivad end ise? Et tahaks kangesti kinno minna ja klaasikest veini juua, aga ei saa, sest vaja mehele süüa teha ja vaibad ka sel nädalal veel kloppimata? Las see mees otsib ise endale süüa ja vaibad viska üldse välja kui neid kloppida ei viitsi. Või sunni mees neid kloppima.
Raamatus on üks eriti õudne tädi, kes võtab kõik ülesanded enda kanda seepärast, et usub end kõigega paremini toime tulevat kui tema mees. Lõpuks teebki kõike hambad ristis ise ja mees veel rõõmustab, et "aga mu naisele ju meeldib". Ise ju kaevas endale selle augu!
Isegi lugeda on sellistest inimestest hirmus. Me ei ela ju keskajal, aga samas elame ikka mingite kirjutamata "ühiskonnareeglite" järgi, millele enda elu ohvriks toome. Isekas peab olema, mitte täiskasvanu.
Mina olen ka see jube ema, kes vahepeal lapsele telefoni mängimiseks kätte annab. Klahvilukk on ju peal, nii et mida hullu ikka juhtuda saab. Pühapäeval millegipärast ei olnud (klahvilukku peal).
Helistas sõbranna mees, kes on tähestiku järjekorras telefoniraamatus esimene, et ma olevat talle hunniku tühje sõnumeid saatnud. No ma siis vabandasin, et laps kogemata saatis ja imestasin veidi, et kuidas ta ise selle peale ei tulnud, et mu lapsed seda teha võinuks. Mõtlesin, et kuna ta teadis, et me laupäeval sõbrannaga koos peol olime, aga koos ei lahkunud, siis ehk arvas ta, et ma kuskil hädas, kust ainsaks võimaluseks välisilmaga ühendust saada on talle tühje sõnumeid saata. Loogiline, eks.
Pärast avastasin, et laps oli ka ühele mu vanale klassiõele endast poolpalja pildi saatnud. Müstiline.
Igatahes rääkisin eile sõbrannaga, kelle mees mulle helistas ja vabandasin veel. Sõbranna siis ütleb, et tema mees pole küll ühtki sõnumit minult saanud. Küsisin, et mida te seal tarbite, su mees ise veel helistas mulle?! Mu mehel pole su numbritki, teatas sõbranna. No jumal küll, eks ta siis lihtsalt helistas tagasi numbrile, kust sõnumid tulid! Aga ei, sõbranna nõudis, et andku ma tema mehe väidetav number. Andsin, sest loogiliselt oli ta mees ju mälukaotuse läbi teinud. Sõbranna teatas siis, et tema mehel pole seda minu antud numbrit enam ammu kasutuses...Ega jah, tegelikult pole ma ta mehele mitte kunagi helistanud ka, number on iidamast-aadamast, nad juba üle kümne aasta paar kah. Et siis number ilmselt ammu edasi antud kellelegi teisele, kellel täpselt tema mehe hääl ja kes mind kõnes sinatas...Oleks teietanud nagu viisakad inimesed võõrale helistades teevad, poleks ma kindlasti teda sõbranna meheks pidanud. Naljakas. Igatahes kustutasin selle numbri ära. Järgmiseks aga sattus telefoniraamatus esimeseks noormees, kellega ma 18-aastaselt abielluma pidin. Ma usun, et ka tema on vahepeal vähemalt viis korda oma numbrit vahetanud. Kustutasin ka tema.
Vaatasin üldse telefoniraamatus ringi. Mul on olnud kena komme inimesi vaid eesnimega salvestada. Nüüd on mul näiteks Eveli, Eveli1, Evelin, Evelin2...Kes on kes? Veel on mingeid müstilisi nimesid, keda ma oma mäletamistmööda mitte kunagi tundnud ei ole. No näiteks Ille - üsna vähelevinud nimi ja ma tõesti ei mäleta end ühtki sellenimelist tundvat. Ju siis olen oma mälu usaldanud - kes siis Illet unustaks....Kunagi helistas mulle niimoodi Rokiklubi Roll, kes käis kogu oma telefoniraamatu läbi - tere, olen Roll, oled mu telefonis, kes sa oled? Minu number sattus tema kätte ilmselt siis, kui olin linnaviletsuses praktikal ja külastasin tollaseid noortekeskusi. Mul on sama number olnud julgelt üle 15 aasta, ilmselt on suurem osa kontaktidest selle aja jooksul oma numbrit vahetanud ja isegi tuttavate nimede taga on ammu uued näod. Ma ise nii julge ei ole, et hakkaks nüüd inimesi läbi helistama, kunagi pidin ühele tööotsijale helistama ja sattusin just hetkele, mil ta matusel viibis. Ei kadesta igasugu telefonimüüjaid. Ega ma tegelikult ju üldse ei kasutagi seda telefoniraamatut, räägin heal juhul viie inimesega sealt, ülejäänud on, noh, igaks juhuks. Oma ***** kaarti pean ka kohustuslikus korras poole aasta tagant laadima, kuigi peale pandud 13 eurot selle ajaga otsa ei saa. Staaži tõttu saan iga kuu alguses 10 tasuta minutit ju ka. Võeh, reklaam blogis, eks.
Ilmselt peaks selle postituse parooli alla panema, sest see on lihtsalt nii enesekeskne, et niikuinii hakatakse mulle vastu vaidlema ning kriitikat ma ju teatavasti ei kannata. Samas ei kannata ma ka oma arvamuseta inimesi ning ilma enesekesksuseta pole ka oma arvamust. Ei viitsi otsida mingit kuldset keskteed ja arutleda nagu koolikirjandis, et "kuigi mina arvan nii, on kindlasti ka inimesi, kes arvavad naa ja inimesed ongi erinevad ning bla-bla-bla".
Kooli kokkutulekule mitteminemise põhjuseks saab olla vaid altpoolt kaela halvatus. Või surm. Või viibimine Austraalias. Kindlasti aga mitte trenn (ei ole ühtki Veerpalu veel meie klassist sirgunud) või kellegi sünnipäev (mu emal oli muuseas kokkutuleku päeval sünnipäev ja otse loomulikult oli ta kohal nagu suur osa tema klassist, kes lõpetasid minu omast 25 aastat varem). Kõigist paralleelidest oli samuti enamus kohal, ainult meie omadest suutis 35st 8 end kohale vedada. WTF nagu?! Pakun, et üks kõige vähem esindatud klasse üldse. Kokkutulek on vaid iga viie aasta tagant. Keskkool on aeg, mis inimest kõige rohkem kujundab. Mulle meeldib elada minevikus. Ma pole mitte kunagi mitte kellegagi nii lähedane olnud kui inimestega, kellega käisin koos keskkoolis. Ülikoolis meil mingit oma kursust ei olnud, igaüks rabeles enda eest, ühtki ühisüritust ei toimunud. Mis mõttes räägib keegi, et keskkoolikaaslased olid suvalised tüübid, kellega ta juhuse tahtel vaid kolm aastat koos veetis? Ok, meie klassis oli kõige rohkem nö uustulnukaid, kes meie kooli vaid keskkooliks sattusid, mina käisin kogu nn täisgümnaasiumi läbi - 12 aastat samas koolis. Kuna meie linn tuli välja geniaalse ideega täisgümnaasiumid (1-12 klass koos) ära kaotada, siis kas võib eeldada, et tulevikus surevad igasugu kokkutulekud üldse välja?
Oh, ma saan aru, et mu frustratsiooni taust on vaid paljas enesekesksus - mina oleks ju tahtnud teisi näha, mind ju ei huvita, kas teised on enda eksponeerimisest huvitatud. Mina olen see, kes tahtis üheks õhtuks vanu aegu tagasi. Mina olen see, kes ise ei oska inimestega kontakti hoida ja kasutan selleks teiste poolt korraldatud üritusi. Mina olen see vähemus, kes nostalgiat armastab.
Hoolimata kõigest sain ma küllaga positiivseid emotsioone. Hoolimata kõigest armastan ka kõiki neid, kes ei pidanud vajalikuks kohale tulla. Ehk nagu ütles inimene, kellega me...noh...kooli ajal mitte just suurimad sõbrad ei olnud: "Issand, ma ei saa aru, miks me varem pole omavahel suhelnud? Aga noh, jah, me vist ei sobi teineteisega..." Ühel õhtul pole vahet, selle kannatame ju kõik ära ning näeme üksteises vaid head. Miks me ometi kogu aeg ei suhtle? Sest, noh, elu, noh...
"Tüdrukud, ma lähen vetsu, kes tahab kaasa tulla?" Vähemalt anekdootide põhjal on see üsna tavaline olukord. Meil oli kooliajal ka oma "peldikubande". No ikka ju lähed kaasa, kui inimene kenasti kutsub. Kunagi üks noormees uuris sellise käitumise tagamaid ja siis me seletasime, et tüdrukute vetsus elab Kaka-Kalle, kes ettevaatamatuid potti tõmbab ning seetõttu peavad alati sõbrannad igaks juhuks kaasas olema.
Paistab, et karjakaupa liikumine pole ka täiskasvanueas kadunud. Nädalavahetusel on üks üritus tulemas ja selle asemel, et igaüks oma kodunt lihtsalt kohale läheks, plaanitakse varakult, et saame enne algust kella all kokku. Ei taha ju üksi minna. Nüüd juba nii mehed kui naised.
Mu ema on elu aeg sellise käitumise peale põlglikult vaadanud - no mis mõttes ei lähe üksi peole? Kui ikka tahad, siis lähed. Enamik inimesi mu meelest ei lähe. Mina ei läheks. Varem vaatasin igatsevalt mõnede ürituste plakateid, kuhu oleks tahtnud hirmsasti minna, aga polnud inimesi, keda kaasa kutsuda. Põhimõtteliselt selle pärast L. mulle silma jäigi, et voh, temaga saaks minna, tal on sarnane muusikamaitse. Ise kügelesin tol ajal viisakalt üritustel, mis mulle tegelikult midagi ei pakkunud, aga kuhu oli vähemalt inimesi kaasa võtta. Eks siin ole see erinevus ka, et kui tõepoolest tahad pidudel kellegagi tutvuda, on targem üksi minna, et vähem konkurente oleks, aga kuna mina tahtsin lihtsalt muusikat kuulata, siis seda on palju mugavam teha koos meessoost saatjaga, kes potentsiaalsed tutvujad eemale peletab.
Teine asi, mida justkui peaks karjakaupa tegema, on laste saamine. Jube jama ju kui teised lippavad mööda pidusid ringi ja sina pead titega kodus istuma. Millegipärast arvatakse, et emadus ühendab. Vaadake, kui palju on igasugu emme-foorumeid ja -gruppe. Tunnistan, et esimese raseduse ajal kuulusin ka ühte, enamik nendes gruppides olijaid ongi esimest last ootavad naised + mõned üksikud emmendussõltlased, kes peale nelja last näevad väljakutset teistele eksperdiks olemises. Laste sündides need grupid enamasti lagunesid, elu läks edasi. Eks lastesaamine kindlasti tekitab mingid ühised jututeemad, aga tegelikult ainult selle ühisosa põhjal endale sõbrannat ei vali.
Igatahes tundub mulle, et selline karjamentaliteet on inimeste tegevust pärssiv. Edukaks ja õnnelikuks ei saa need, kes ootavad, et keegi nendega vetsu kaasa tuleks. Pole vaja mingeid padjaklubisid, kus kritiseeritakse seda ühte, kes julges ilma teiste heakskiiduta mõne radikaalse muutuse ette võtta. Tuleb ise enda parim sõber olla. Kari pole selliseid muidugi kunagi armastanud.
Ma ei tea, mis häda mind sinna Postimehe lehele ikka veab, viimasel ajal suudab see mind ainult vihaseks ajada. Ma tahan uudiseid, aga selle asemel saan ma emotsionaalset vahtu, mille koht võiks olla pigem kellegi isiklikus blogis kui uudiste hulgas.
Nüüd on siis uus avastus välja kaevatud - kas Eesti mees on pehmo või mitte? Avaldatakse mitmeid arvamusi, kus üks räägib aiast, teine aiaaugust, sest mitte keegi pole ära defineerinud, mida see nunnu väljamõeldud sõna üldse tähendab. Kes räägib naisepeksust, kes räägib sõjaväest, kes pereväärtustest, kes ebatervislikest elukommetest. Mu mäletamist mööda tuli selle sõnaga kõigepealt välja üks õlletehas, kes pakkus fesaris välja testi "Mitu % pehmo sa oled?" või midagi sellist. Pehmoks liigitus näiteks see, kellele kõlbas kassipilte vaadata ja ka see, kellele jalgpall ei meeldinud. Mulle seostub selle sõnaga üldse mingi Seitsme pöialpoisi Helliku-taoline pehme vahtkummist pontsakas olend. Miks üldse vaielda ja gallupeid korraldada kui pole kokkulepet, millest üldse räägitakse? Ega see enamikku vaidlejaid häirivat ei paista ning ülejäänuid niikuinii ei huvita. Kui ma midagi teemasse arvama peaksin - ehk siis kas Eesti mehed on oma olemuses kuhugi poole muutunud, siis ma arvan, et ühiskonna muutused peegelduvad inimestes ja eks me ikka muutume. No näiteks ei ole enam vaja teatud oskusi ja teadmisi, kõike pole vaja nullist ise osata teha, loomulik ju, et sellised teadmised pole enam üldtuntud. Kas saab eeldada, et supermarketite ajajärgul peaks kõik oma kätega hirve maha murda suutma? Tegin just testi, et milline naine ma olen, sain, et abitu, mis minusugusel siin üldse arvata? Ei oska ega suuda ise midagi, ei nõua seda ka teistelt. Minu ümber olevad meesinimesed on kõik elus hakkamasaavad inimesed. Või äkki räägime siin nooremast põlvkonnast?
Sel juhul mind natuke panevad imestama inimesed, kes lasevad endale keset teed kasvõi otsa sõita, sest uuendavad parajasti telefoniga FB staatust. Või istuvad karjakaupa kohvikus, igaüks ninapidi oma telefonis. Nädalavahetusel natuke kogesin seda. Kes kurat vaatab telefonis naljavideosid, kui ta seltskonnas viibib? Ja mina olen end veel sotsiopaadiks pidanud. Lõpetuseks käis üks (naine) veel välja idee, et kas poleks mitte tore, kui kõik oleks nagu vanasti, kui naised said kodus istuda ja ainult mehed pidid tööd tegema. Aeg oli juba hiline ka ja ma üsna kaua kannatanud, nii et pahvatasin siis välja, et tõesti elu mõnes ranges islami totalitaarses riigis on kindlasti etem kui meil - istud kodus, mees annab raha kui arvab, et oled seda väärt, kui ei ole, saad peksa või vägistamist. No milleks naistele inimõigused? Me ju tahamegi lihtsalt kodus istuda ning mehe armust elada. Selle peale öelda, et aa, tegelt jah, ma niimoodi ei mõelnudki. Arrgghh. Liiga hea elu, ma ütlen. See paistab muuseas ka kõigi pehmo-teoreetikute probleem olema - tuleks ometi see sõda, mis terad sõkaldest eraldaks! Näeks lõpuks ometi ära, kes meist on õige eestlane! Ei oska see lihtne inimene selle vabadusega ikka mitte midagi peale hakata.
|
OSCAR-2019
|
||
Eesti Puuetega Inimeste Koda (EPIKoda) pöördus 8. veebruaril Sotsiaalministeeriumi ja Sotsiaalkindlustusameti poole seoses abivahendite süsteemi korralduses esinevate murekohtadega. Leiame, et abivahendite kättesaadavus peab muutuma neid vajavatele inimestele senisest ladusamaks, vajaduspõhisemaks ja võrdsemaks. Loe edasi »
Õiguskantsler Ülle Madise tegi Riigikogule ettepaneku viia sotsiaalhoolekande seaduse § 47 lõige 3 põhiseadusega kooskõlla. Õiguskantsler leidis, et põhiseadusega on vastuolus sotsiaalhoolekande seaduse see osa, mis ei võimalda hoolekandeasutuses viibival inimesel riigi toel hankida vajalikke abivahendeid, seades ta kodus elava abivajajaga võrreldes halvemasse olukorda.
Riik toetab kodus elavale inimesele abivahendi (näiteks käimisabivahendi, pimedale vajaliku punktkirjavarustuse või audiolugeri ehk Daisy-pleieri) soetamist, makstes kinni suure osa selle ostu- või üürihinnast. Kui inimene elab üldhooldekodus või mõnes muus hoolekandeasutuses, siis ta abivahendi soetamiseks või üürimiseks samasugust toetust ei saa. Nii peavad hoolekandeasutuse elanikud kandma oluliselt suuremat rahalist koormust kui kodus elavad abivajajad.
Hoolekandeasutuste elanike halvem kohtlemine on põhiseadusega vastuolus. Sellist diskrimineerimist ei saa õigustada ei kokkuhoiuvajadusega ega sooviga soodustada abivajajate kodus elamist, leidis õiguskantsler.
Õiguskantsleri ettepaneku kogutekst: Ettepanek sotsiaalhoolekande seaduse § 47 lg 3 põhiseadusega kooskõlla viimiseks
Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskus jääb kuni 2017.aasta lõpuni lõpetama kodukohanduse pilootprojekti, mille käigus pakutakse kohandusi kokku 45-le erivajadusega inimesele. Kodukohanduse põhiprojektiga hakkavad tegelema kohalikud omavalitsused. Loe edasi »
1. veebruarist 2017. a. liiguvad kõik abivahendite valdkonnaga seotud tegevused Astangu Keskkonna Kohanduste ja Abivahendite Teabekeskusest üle Sotsiaalkindlustusametisse, kes hakkab tegelema teenuse koordineerimise, arendamise, teavitamise, koolitamise ja abivahenditealase nõustamisega. Sotsiaalkindlustusametisse sotsiaalteenuste osakonda, abivahendite talitusse siirduvad tööle ka 5 valdkonnaga seotud töötajat Astangult – Hanna Veisman, Berit Rohtjärv, Sigrid Laan, Mirjam Korbe, Magnus Annert.
Antud muudatus ei puuduta eelmise aasta jaanuarist kehtima hakanud riigipoolse toetusega abivahendite eraldamise süsteemi. Teenusekasutajate jaoks jääb abivahendite taotlemise protsess samaks. Loe edasi »
Liikumispuudega noormees Vadim Ušanov töötab Selveris kassapidajana. Vadim on veendunud, et tema erivajadus töötamist ei sega ja positiivse suhtumisega suudab ta kõike. Töötukassa ja Selveri toetusega on ta saanud vajalikud abivahendid, mis aitavad teda tööülesannete täitmisel.
Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet teatab, et alates 1.novembrist tõstab AS Tulika Takso sõidualustustasu 20 sendi võrra, kuid invatakso teenuse kasutajatele jääb kehtima endine hinnakiri ja hind ei suurene. Tulika Takso kinnitab, et puuetega inimestele tehakse sõidualustamistasu arveldamisel 20 sendist soodustust ja arvestus toimub kliendile arve esitamisel. Takso tellimine Tulika Takso telefonil 6 12 0030.
Ala Tallinnas Rahvusraamatukogust ja Balti jaamast D-terminali ning Keskturuni on nüüd huvilistele plastikust reljeefkaardil uuritav. MTÜ-l Jumalalaegas valmis äsja 3D prindituna Tallinna kesklinna reljeefkaart.
Hooneid tähistavad reljeefsed kujutised, tunnetatavad on tänavad ja kõnniteed. Näiteks on Balti jaamas tunnetatavad rongide saabumisteed ja peahoone, mille ees bussipeatuse varikatus. Raekoja platsile viiv kitsas Voorimehe tänav on küünega tunnetatav. On võimalik võrrelda, kui palju erinevad pindalalt näiteks Viru keskus ja Estonia teater ning kontserdisaal. Kaardile on reljeefselt märgitud isegi kioskid.
Et pime huviline saaks kaardist aru, tuleb seda esmalt tundma õppida. Kes on varem näinud, sel on see lihtsam, kellele piirkond võõram, sel oleks vaja kindlasti nägija selgitusi.
Jumalalaeka abivahendikeskuse Silmalaegas juht Janar Vaik selgitab: „Põhiliselt teeme soovijatele reljeefkaartide taskuvariante 19 x 19 cm, mis haaravad korraga umbes 570 x 570 m linnaruumi. Mõõtkava on 1:3100, soovi korral aga väiksem või suurem. Juba mitmed pimedad huvilised on tellinud neid kaarte oma koduümbruses orienteerumiseks. Valminud on näiteks Mahtra ja Tuulemaa tänavate ning Pühavaimu kiriku ümbruse kaardid. Selline reljeefkaart maksab 45 eurot ja saame teha kaardi täpselt niisuguse piirkonna kohta, nagu klient soovib. Tellimuse täitmiseks kulub umbes viis päeva.“
Kaart lähtub openstreet kaardirakendusest. Nägija näeb arvutiekraanil hooneid kaardil hallide kastidena, park on roheline ala. Kui on soov endale reljeefkaarti tellida, tuleks helistada Janar Vaigule telefonil 53 838 129. Ta avab arvutis kaardirakenduse ja koos tellijaga selgitatakse, mis piirkond ja millised olulised objektid peavad kaardil olema. Arvutiekraanil on võimalik kaardiruutu vastavalt tellija soovile nihutada ja nii täpne piirkond määrata.
Kesklinna reljeefkaardi valmistamise eesmärk on tutvustada uusi võimalusi. Eksperimendina tehtud hallist plastikust suur kaart on kokku kleebitud 12 osast mõõtmetega 19 x 19 cm ja näeb metallraamis kena välja. Sellise kaardi hind on 650 eurot ja eelkõige võiksid kaardist huvituda linn, asutused, turismiinfo jt.
Sotsiaalsüsteemist kompenseeritavate abivahendite teenus muutus Vastavalt sotsiaalkaitseministri määruse „Abivahendite loetelu, abivahendite eest tasu maksmise kohustuse riigi poolt ülevõtmise otsustamise ja erandite tegemise tingimused ja kord ning abivahendi kaardi andmed“ muudatustele hakkas 2016. aastast abivahendite teenust korraldama Sotsiaalkindlustusamet.
Ühtlasi muutub eelarve jaotamise põhimõte üle-eestiliseks, s.t taotleja võib pöörduda abivahendi soetamiseks ükskõik millisesse ettevõttesse, millel on Sotsiaalkindlustusametiga kehtiv raamleping.
Sotsiaalministeerium koostöös Astangu Keskkonna Kohanduste ja Abivahendite Teabekeskusega viis läbi sotsiaalsüsteemist kompenseeritavate abivahendite nimekirja uuendamise, võttes arvesse nii tarbijate vajadusi kui riigi rahalisi võimalusi.
Üleminekuperioodil jääb kehtima paberil arstitõend. Eelneva korraldusega võrreldes peab lisaks abivahendi määruse loetelu järgsele nimetusele lisanduma tõendile ka abivahendi ISO kood.
Sama nõue kehtib ka rehabilitatsiooniplaanidele. Edaspidi on eesmärk tõendite väljastamine digitaliseerida ja suunata vajalik info veebi, jättes paralleelselt alles võimalus pöörduda info ja abi saamiseks Sotsiaalkindlustusameti poole klienditeeninduse kaudu, e-posti või posti teel.
Käesoleva teatmiku eesmärk on anda ülevaade 2016. a muutuvast abivahendite loetelust. Teatmik sisaldab infot, mis on vajalik abivahendi tõendi väljakirjutamiseks õigetel alustel.
Sotsiaalkindlustusamet vabandab kõikide inimeste ees, kes on aasta alguses jõustunud muudatuste tõttu sattunud hätta abivahendite saamisel. Koostöös teenusepakkujatega suhtleme iga inimesega individuaalselt, ebaõiged arved tühistatakse.
Sotsiaalkindlustusamet võtab ametile teadaolevate juhtumite asjus teiega ise ühendust, et vormistada erimenetluse taotlus.
Kui teiega ei ole 15. jaanuariks ühendust võetud, palun kontakteeruge Sotsiaalkindlustusametiga e-kirja teel:abivahendid@sotsiaalkindlustusamet.ee või infotelefonil 16106
Erimenetluse taotlused, mis on Sotsiaalkindlustusametisse jõudnud hiljemalt 6. jaanuaril kella 17.00-ks, vaadatakse üle neljapäeva, 7. jaanuari jooksul. Inimest teavitatakse otsusest hiljemalt käesoleva nädala lõpuks.
Sotsiaalkindlustusamet vaatab kõik laekunud erimenetluse taotlused läbi kord nädalas neljapäeviti. Kui inimene vajab erivajadusest tulenevalt piirhinnast oluliselt kallimat abivahendit, siis see kompenseeritakse erimenetluse tulemusel suurema riigipoolse osalusega.
Sotsiaalkindlustusamet suhtleb kõikide abivahendeid pakkuvate ettevõtetega, et vältida sarnaste olukordade tekkimist. Juhime ka tähelepanu, et ettevõtetel on lähtuvalt tarbijakaitse seadusest kohustus avaldada toodete ja teenuste hinnakiri, kas siis kodulehel või kirjalikult otse kliendile, samuti on ettevõte kohustatud teavitama kliente muutustest hinnakirjas.
Lisainfot erimenetluste kohta leiab sotsiaalkindlustusameti kodulehelt http://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/abivahendi-vajajale/, abi taotluste vormistamisel saab klienditeenindustest või helistades infotelefonile 16106.
|
OSCAR-2019
|
||
Puhkusest kujunes tõeline läbikukkumine nagu olingi kartnud. Kui Tartus õilmitses kevad, lilled õitsesid ja liblikad lendlesid ning sai õhulistes kleidikestes heljuda (viimati kasutasin seda sõna siin nii kuus aastat tagasi ja siis süüdistati mind depressioonis), siis põhjarannik tervitas kümne soojakraadiga. Meeltesegaduses olin viimasel hetkel lapsele jope kaasa kahmanud, kohapeal selgus, et see on terve nädala vältel ainus kasulik kaasavõetud riideese. Radiaatorid huugasid maksimumi peal ja saun küdes igal õhtul (sauna ma minna kahjuks ei saanud, sest saunast väljatulek oleks mu organismile liigne šokk olnud, kujutasin ette, kuidas juuksed saunaruumist väljudes momentaalsest jäätuvad), kuid kasu ei mingit. Teise päeva hommikul tundsin, et kurk on kahtlaseks tõmmanud, järgmisel päeval polnud häält enam ollagi ja kolmandal päeval saabus palavik koos väljakannatamatu nahavaluga. Teeme nüüd panuseid, kas tegemist oli psühholoogiast tingitud häda (teame ju, et tarkade arvates on kõik haigused ainult rumalatest mõtetest tingitud, seekord hakkasin seda esimest korda tõsiselt kahtlustama) või lihtlabase viirusega. Laupäevase palavusega koolis istudes teatasid kursakaaslastest pealinlased, et ka neil olevat hommikul õues vaid + 11 kraadi sooja olnud. Kuidas te seal vastu peate inimesed?
Loengud on siis ametlikult selleks korraks läbi, teha jääb veel vaid lõputöö. Õudusega avastasin, et see tuleks A peale teha, sest muud hinded annavad cum laude välja. Õigupoolest on seal vaid üks kole D, mis on bakaaastmest üle kantud majandusarvestus, mida ma aga mingi hinna eest uuesti teha ei taha. Sellega on ilmselgelt nii nagu juhilubadegagi - ei saa minust autojuhti ega raamatupidajat. Õigusained sain ka seekord kuidagi õiguse äärealadele hoides ilma erilise piinata tehtud. Mingil hetkel tekkis idee, et võiks hoopis oma vana bakatöö üles soojendada - kavatsesin ju seda kunagi esimese eriala magistris edasi arendada, õnneks jäi tegemata (mitte magistritöö vaid mõttetu eriala kraad) aga see ei seostu ikka kohe kuskilt otsast praeguse erialaga (osakonnaga seostub see-eest pareminigi kui varem). Nii, et ma ei tea, mis edasi saab.
Üldiselt peaks ma mõistlikke asju tegema aga selle asemel tegin hoopis eBaysse konto. Ja tellisin Hong Kongist ilmselt võlts Guessi käekoti. Igatahes infot selle müüja kohta sain Buduaari foorumist (jumal, kuhu ma langenud olen...), kus väideti, et sealt originaale ei saa vaid replikaid, mis pidada olema ideaalse kvaliteediga aga mitte Guessi omad, sest neid mudeleid Guessi enda kodulehel ei ole. No ma ei tea, ilmselt kaldun ka nende hulka, keda sealsamas foorumis taunitakse kui jobusid, kes ostavad võltsi kokku, peaasi, et Guess peal, aga kui hinnavahe on mitmekordne aga kvaliteet hea, siis minul probleemi pole. Niikuinii tehakse ka originaal-Guessid Hiinas ja nende kvaliteet pole teab mis kiita. Varsti olen ma ennast igal juhul paljaks tellinud ega mäleta enam, mis kuskilt tulemas on. Ühtegi pakki veel kätte saanud ei ole ka. Õnneks on see eBay nii mahukas, et eeldab suuremat kaevetööd ning seda ma loodetavasti tihti teha ei viitsi.
Jalg juba täitsa funktsioneerib. Koolis käisin kah ära, õudsel kombel ongi vaid 1 loeng jäänud ja magistritöö, mida mul on ju aega nüüd lausa 3 aastat kõpitseda. Iseasi, kas ma suudan leida ka ühe erutava teema, sest mingi jama pärast ma pingutama ei hakka kuna niisama paberit mul vaja ei ole. Viimased kohustuslikud ained on ka kuidagi need õppekava kõige igavamad sattunud, tegin oma ettekande ära ja üritasin minema hiilida, muidugi põrkasin õppejõuga kokku ja selle asemel, et midagi mõistlikku öelda (nagu "mul on rinnalaps!" ja tissid ette lükata) pobisesin miskit a la "ma siis lähen ka ära, mulle tundub, et nii on parem..." Et jah, kohe piinlik.
L-il on tekkinud kole plaan nädalaks puhkus võtta ja teise Eesti otsa põrutada. Ma kiristan juba mitmendat ööd logistikale mõeldes hambaid, ei ole mina see, kes sülelapsega Indiasse põrutaks, isegi kaubanduskeskuse külastamine on paras komejant. Aga proovima vist peaks. Poes sai näiteks eile ära käidud. Vankrit ma endiselt keldrist üles ei saa, passin peale kuni naabrimees tuleb ja siis teen näo, et abi pole üldse vaja. "Kuidas sa ometi nii abitu oled?" või kuidas see mu ema lemmiklause mulle oligi.
No olengi. Inimene ei õpi oma vigadest. Kolmandat korda elus lõin oma varba niimoodi vastu seina, et oleks vaja EMO-sse minna aga ilmselt pole mõtet, sest kahel eelneval korral on selgunud, et tegu pole siiski luumurru vaid põrutusega, mis ise pikapeale ära paraneb. Ka luumurru puhul ei panda väikest varvast kipsi, nii et vahet erilist pole, istun nüüd elastiksidemega ja liipan ringi. Eile hüppasin. Meenutagem, et mul on hetkel sülelaps ülal pidada. Nutt tuli kohe vihast peale. Ise lõin ju. Esimene kord juhtus kunagi pubekaeas kui mingi olulise saate reklaamipausi ajal (toona olid need ilmselt lühemad kui praegu) oli vaja kähku vetsu joosta. Mina ei tea, kuidas ma jooksen, ilmselt kuidagi jalgade lehvides, varbad harali aga igatahes sain vastu seina väiksele varbale ilge obaduse. Teine kord oli veel parem, siis virutasin kohe nimme jalaga vastu seina, juhtus see abituuriumi ajal kui oma lollusest üks hinne lõputunnistusele madalam tuli, oleks viitsinud oma tagumikku liigutada, poleks tulnud. Rääkisin telefoniga ja asjast teada saades, otsustasin end seina peal välja elada. Elasin järgmise nädala mööda treppi roomates (elasin teisel korrusel). Vahepeal suutsin hea 13 aastast (appi, kui vana ma olen!) ilma suuremate hädadeta elada (ilmselt peksin oma varbaid selle aja jooksul ikka mitmeid kordi ära ka aga mitte sellise põhjalikkusega), nüüd siis oli situatsioon järgmine, et titt oksendas ja läga levimise takistamiseks oli vaja kohe tormata paberirulli järele, ikka nii, et pea otsas laiali ja varbad harali tilpnemas. Ja siis nad tahavad, et ma juhiload teeks - inimene, kes isegi enda gabariite ei adu. Loomulikult on mul homme kooli nädalavahetus ja üks ettekanne vaja kah teha. Dresscode-iks ilmselt plätud ja sokid, sest vähemalt eile muu variant ei sobinud. Loodetavasti ei jõua veel pärale mu kolm paari kingi, neid ei saaks ju kah proovida. Raske on see lolli elu.
|
OSCAR-2019
|
||
Regati viimane seitsmes etapp peeti Tallinna lahel, et anda sära Tallinna Merepäevadele. Vastavalt gruppidele oli distantsi pikkuseks 10-14 miili. Ilm, mis on purjetajaid terve selle nädala jooksul vägagi soosinud, oli ka viimase etapi ajal suurepärane. Nii purjetajate kui ka publiku jaoks avanes Tallinna lahel tõeliselt nauditav pilt, mida iga päev ei näe.
ORC1 grupis võidutses ka regati viimasel etapil Kalev Jahtklubi jaht Forte EST475 Jaak Jõgi meeskonnaga. Regativõit nende jaoks oli kindel juba enne viimase etapi algust ja viimane etapp kujunes Forte jaoks auringiks. Teise koha sõitis täna välja teine Kalev Jahtklubi jaht Premium EST499, roolis Priit Tammemägi. Pärnu Jahtklubi jaht Lady Bird EST299 Karl-Hannes Tagu meeskonnaga tuli kolmandaks. Ka üldarvestuses on needsamad kolm jahti esikolmikus samas järjekorras.
ORC2 grupis võttis viimase etapi võidu Pärnu Jahtklubist Sugar 2 EST711, kapten Mihkel Koski meeskonnaga ja kindlustas sellega endale ka Eesti meistri tiitli. Teise koha sõitis täna välja jaht My-Car/Holmen EST535, roolis Erki Melts. Napilt kaotas MyCar’ile ning tuli kolmandaks Kalev Jahtklubi jaht Cherie EST633 Ivar Aru meeskonnaga. Üldarvestuse esikolmikus tänane sõit muudatusi kaasa ei toonud. ORC 2 klassi Eesti meistritiitli sai Pärnu Jahtklubi jaht Sugar 2 Mihkel Kose meeskonnaga, hõbemedalid saavad kaela Pärnu Jahtklubi jahi Merepärl EST406 meeskonnaliikmed Alari Akermanniga roolis. Kolmanda koha sai Kalev Jahtklubi jaht Silva EST407, roolis Imre Marmor.
ORC3 grupis oli ka täna võidukas Saaremaa Merispordiseltsi jaht Katariina Jee EST464, roolis Mart Tamm vormistades sellega ka regati üldvõidu. Teine oli Pärnu Jahtklubi jaht Georg EST278, Sven Feofanovi juhtimisel, neile regati üldarvestuses hõbemedalid. Tänase etapi kolmas koht läks Kalev Jahtklubi jahile Tessa EST324, roolis Alar Ivanson. Üldarvestuses kolmandaks tuli Jaroslavli jaht Hieroglyph RUS550 Alexey Chukaevi meeskonnaga.
ORC4 grupis vormistas tänase etapi võiduga ka regati üldvõidu jaht Edasi EST11 Koit Pautsi meeskonnaga. Täna teise koha sõitis välja Kalev Jahtklubi jaht Minni EST751, roolis Andres Aavik. Saaremaa Merispordiseltsi jaht Kadri EST185 Andres Haaveli juhtimisel tuli kolmandaks. Üldarvestuses esikolmikus siis Edasi EST11 Haapsalu Jahtklubist, Prizrak RUS331 Moskvast ja Leila EST242 Kalev Jahtklubist.
LYS1 grupis tuli tänase etapivõiduga Eesti meistriks Kalev Jahtklubi jaht Fanatic EST239 Ain Jalasto meeskonnaga. Teise koha sõitis täna välja St. Petersburgi jaht Mir RUS908 Aleksander Kulikovi juhtimisel, mis üldarvestuses andis talle võrdselt teise koha punktidega kolmanda koha. Kalev Jahtklubi jaht Sylvia EST478, roolis Aare Kööp, oli tänasel etapil kolmas. Regati üldarvestuses kuulub neile regati teine koht.
LYS2 grupis võitis tänase etapi Toila Jahtklubi jaht Jorjen 2 EST49 Mait Põdra meeskonnaga. Sellega tõusis Jorjen 2 ka regati üldvõitjaks. Teise koha tänaselt etapilt sai Saaremaa Merispordiseltsi jaht Maris EST174, roolis Rene Riim. See tõstis Marise regati üldarvestuses kolmandale kohale. Kalev Jahtklubi jaht Kristi EST66 Olle Tischleri meeskonnaga tõusis tänase kolmanda kohaga üldarvestuses teisele kohale.
Folkbootide grupis vormistas kuuenda etapivõiduga Eesti meistritiitli Haapsalu jaht Tuuli EST F-18 Olev Oolupi meeskonnaga. Täna teiseks tulnud Kalev Jahtklubi jaht Svea EST F-23 sai üldarvestuses võrdselt teise koha punktidega kolmanda koha. Kalev Jahtklubi jaht Greta EST F-5 Mikk Kööseliga roolis sai viimaselt etapilt kolmanda koha. Regati koondarvestuses teise koha sai Saaremaa Merispordiseltsi jaht Ahti EST F-19, roolis Ott Kolk.
Peetri sadamas toimus kahe viimase etapi parimate autasustamine, mille auhinnad panid välja Dermoshop ja North Sails. Pärast seda suunduti Tallinna Vanasadamasse, kus Tallinna Merepäevade pealaval toimus kell 17 Muhu Väina regati pidulik lõputseremoonia.
Muhu väina regatt on Eesti pikimate traditsioonidega avamerepurjetamise võistlus, mis sel aastal toimus 55. korda. 115 jahiga Eestist, Soomest, Lätist, Leedust ja Venemaalt pea 700 purjetajaga pardal oli see läbi aegade üks suurima osavõtjate arvuga regatt Eestis. Võistluse katkestas erinevatel põhjustel 9 jahti ja lõpuni purjetas 106 alust. Sel aastal seitsmekümnendat sünnipäeva tähistavaid Folkboot klassi jahte osales rekordiline 11 jahist koosnev flotill. Regatt algas pühapäeval, 8. juulil Pärnus, põikas sisse Kuivastu, Heltermaa ja Haapsalu sadamatesse ning jõudis lõpuks Tallinnasse, Peetri sadamasse.
Võisteldi seitsmes grupis vastavalt GPH (general purpose handicap) händikäp süsteemile. GPH näitab jahi arvestuslikku kiirust ühikus sekund/miil ehk mitme sekundiga jaht peaks ühe miili läbima keskmistes tingimustes. Iga jahi koefitsient arvutati välja spetsiaalse arvutiprogrammi abil, võttes arvesse taglase mõõtu, purjemõõte, kere kuju, meeskonna kaalu ja teisi parameetreid. I grupis sõidavad jahid, mille GPH on väiksem kui 615,0, II grupi võistlejatel on GPH 615,1 - 651,0 ning III grupil on GPH 651,1-700,0, neljanda grupi GPH on suurem kui 710,1. Lisaks võistles 2 ESTLYS klassi gruppi, kus võistlusväärtusi määrati jahi varasemate aastate statistika põhjal ning folkbootide grupp.
Punktiarvestust ORC gruppidele peetakse Performance Line Offshore/Inshore (korrigeeritud aeg saadakse lahutades sõidule kulunud aja ja jahi avamere ajakoefitsendi korrutisest distantsipikkuse ja avamere distantsi koefitsiendi korrutis) meetodi järgi. ESTLYS gruppides kasutatakse parandatud aja arvutamiseks aeg-ajale meetodit.
EJL Avamerepurjetamise Eesti Karikas koosneb kokku viiest regatist. 1. juulil Haapsalu lähistel purjetatud Kessu regatile järgneb 5.-7. juulil Pärnus algav ja lõppev kestuspurjetamise võistlus Watergate regatt. Seejärel seilatakse 7.-14. juulil pikkade traditsioonidega Muhu Väina regatil, mis on ühtlasi Eesti meistrivõistlusteks avamerepurjetamises. 18. augustil purjetatakse Ruhnu lähistel Ruhnu regatil ning viimaseks sarja etapiks on 29.-30. septembril aset leidvad Tallinna meistrivõistlused. Osalevad jahid on võistlusväärtuse alusel jagatud nelja gruppi - ORC1, ORC2, ORC3, ORC4. Kõigis gruppides arvestatakse sarja kokkuvõttes nelja paremat etapi tulemust.
|
OSCAR-2019
|
||
Hotellid orientiiri Rainbow rand lähedal – Hotels.com abiga on lihtne leida hotell orientiiri Rainbow rand lähedal, võrrelda hindu ja kohe vaadata vabade kohtade olemasolu. Meie veebilehel on imelihtne leida ja broneerida hotell orientiiri Rainbow rand lähedal. Iga majutuskoha kirjeldus on varustatud kaardiga. Lisaks tubade kirjeldustele ja fotodele oleme lisanud külastajate hinnagud ja pikemad arvustused, kus on juttu asukohast, mugavusest ja ümbruskonna meelelahutusvõimalustest. Meie kliendiprogrammiga Hotels.com™ Rewards liitudes teenite iga 10 öö eest 1 öö tasuta.
Tere tulemast küpsise nädala päevani 3! Me oleme pooleldi ja ma olen seda väga naudinud. Mulle meeldib alati ettekäändeks, et teha naljakate vähese süsivesikutega ravimeid. Täna olen rõõmus, et jagan oma lemmik suhkruvaba maapähklivõi küpsiste retsepti.
Kui olete jõudmas, vaadake šokolaadipähklivõi viimastel päevadel küpsiseid ja sidrunimääre küpsiseid. Siis lugege läbi nende toores maapähklivõi küpsised, sest sa tahad neid teha – stat.
4 Suhkruvaba Madal Carb Maapähklivõi Küpsised Retsept – 4 Koostis:Sisestage see hiljem salvestamiseks!
Idee algselt pärineb unikaalse mandlipuuvilja vahvlite retseptist. See on valmistatud peamiste koostisosadega munadest ja mandliõvest. Olen teinud ka maapähklivõi, mis toimib võrdselt hästi.
Üheks ideeks on umbrohutu maapähklivõi küpsised. Maapähklivõi ja munad ühendavad üllatavalt hästi, et moodustada tainas, mis küpsetamisel saab kena ja krõbedaks. Just selline kombinatsioon teeb need vahvlid krõbe, sama mõiste töötab ka küpsiste jaoks.
Lõplik madala süsivesikute maapähklivõi küpsiste retsept, mida ma tänapäeval jagan, on muutus, mille hakkasin hiljuti tegema. Pean ütlema, et see on isegi parem kui need, mida ma varem tegin.
3-koostisosade maapähklivõi peamine klassikaline retsept nõuab lihtsalt maapähklivõi, mune ja magusainet. See trio töötab, kas te lähete madala süsivesikutega või mitte.
Lisan ka vanilli, mis on vabatahtlik. Oh ja sool, aga kõigil on soola ümber. (Ma ei leia üldse arvatavasti soola, pipart ja valikulisi koostisosi).
Nagu ma ütlesin, annab pähklivõi ja munade kombinatsioon ahjus maitsvalt karge, krõbedaid küpsiseid. Jah, saate tõeliselt hämmastavaid ja lihtsaid maapähklivõi küpsiseid ilma jahu ja suhkrut. Nüüd sa tead.
Kuid on veel üks koostisosa, mis muudab need veelgi paremaks. Kui sa tõesti tahad krõbe, parimaid maapähklivõi küpsiseid, siis sina vaja teha lisage see sisse. Ärge muretsege, see pole midagi keerukat ja tõenäoliselt on see ümber.
Mis on salajane, et teha ekstra karmima maapähklivõi küpsiseid? (Okei, olgu, ma ei tee enam ära.) Saladus on lisada hakitud maapähklid!
Muidugi suurendab see koostisosade arvu. See muudab teie 3-koostisosa maapähklivõi küpsised 4-koostisosa maapähklivõi küpsised. Kuid neli tegelikult ei ole nii palju, ja see on selle väärt. Proovige seda, näete.
Tõsiselt, pähklid lisavad sellist maitsvat lisandit ja karmi tegurit. Kas näete neid väikseid maapähkli tükke piltidel? Ma olen päris kindel, et need on parimad maapähklivõi küpsised, mille ma olen kunagi teinud.
Mis siis, kui sulle meeldivad pehmed küpsised? Noh, teil võib olla parim mõlemast maailmast, kui te käitute kiiresti. Need suhkruvaba maapähklivõi küpsised on pehmed, kui nad ahju esmakordselt välja pääsevad, vaid kõik need krõmpsised maapähkli tükid. Ideaalne kõigile, kes soovivad näritavat või pehmet versiooni.
Kuid ma eelistan palju eelistatavalt krõbe vähese karbamiidi maapähklivõi küpsiseid, mistõttu ma lasen neil enne söömist täielikult jahtuda. See tagab maksimaalse krõbe.
Kui soovite, et need oleksid soe, kuid siiski krõbedaks, lase neil kõigepealt jahtuda. Seejärel soojendage neid vahetult enne söömist. Nad jäävad kargeks! Ma armastan neid kastmist kuuma tee või külma mandli piima sel viisil.
Kuidas teha maapähklivõi küpsiseid – ilma jahueta, ilma pruuni suhkrut (tegelikult ei ole suhkrut üldse!) Ja ikkagi maitsta absoluutselt hämmastav? See on lihtsam kui võite arvata. Kõik see võtab kümme minutit prep ja viisteist minutit ahjus.
Kui soovite ainult koduse maapähklivõi küpsiste valmistamise samme, on retsepti kaart allpool. Aga ma tahan veel üksikasju arutada, et saaksite näha, kui lihtne see on.
Teie toidukäitleja teeb suhkruvaba maapähklivõi küpsiste valmistamisel teie jaoks tööd. Kombineeri maapähklivõi, muna, magusaine, vanilje ja soola seal. Blitz seda kuni täiesti sujuvaks.
Muide, võite kasutada peaaegu kõiki magusaineid, mis teile meeldivad. Ma eelistan erütritooli, kuid võite vabalt kasutada kõike, mis teil on, kuni see on granuleeritud. Kontrollige magusaine konversioonikaarti, et teada saada, kui palju kasutada.
Kooritud maapähklite pulss tuleb kokku ühendada. Ärge liigutage seda sellel sammul, sest soovite, et tükikesed tükid jääksid seal. Nii saate suhkruvaba maapähklivõi küpsistega maitsvat kruusi!
Kallutage oma näriliste maapähklivõi küpsiste tainas vooderdatud küpsetusplaadile ja lohistage kahvliga. See on koht, kus saate lisada selle allkirja ristsõidu mustri, millest me kõik teame ja armastame maapähklivõi küpsiseid. Tegelikult on see teaduslik põhjus, mis ei kuulu esteetika alla. See aitab küpsiseid küpsetada ühtlasemalt.
Võite märgata, et teie kahvlid kipuvad kleepuma küpsiseid, kui need lamedaksid. Seda on lihtne parandada.
Haarake külma veega klaas või kauss, et hoida oma kohale nii nagu te seda teete, ja loputage kahvlite tihvtid vees pärast iga küpsise kasutamist. Enne järgmisele liigutamist pühi paberrätikuga. Sealt sa lähed, pole enam kinni!
Küpseta vähese karbamiidi maapähklivõi küpsiseid 15-20 minutit, kuni need on kuldsed. Ärge unustage laske neil täielikult jahtuda, nii et nad saavad super-duper-krõbe!
Kas soovite teada, kuidas kodus valmistatud maapähklivõi küpsiseid unustada ilma jahu? Teile meeldib see suhkruvaba madala süsivesikute maapähklivõi küpsiste retsept. 4 koostisainet! Kursus Dessert Köök Ameerika Märksõna küpsised, piimavaba, gluteenivaba, keto, vähese süsivesikute sisaldus, maapähklivõi, suhkruvaba, taimetoit Kaloreid 94 kcalPrep Aeg 10 minutitKoogiaeg 15 minutitKoguaeg 25 minutitAuthor Maya Krampf alates WholesomeYum.comServings 27 2 "küpsiseid
1/2 tassi erütritooli (või mis tahes granuleeritud magusainet; 1/3 tassi vähem magusate küpsiste jaoks)
Asetage maapähklivõi, muna, magusaine, vanilje ja soola toiduainete töötleja. Protsess kuni sujuvaks, vajadusel kaabitsa küljes.
Pallid maapähkli tükkidesse, kuni need on lihtsalt ühendatud. (Ärge ümberstage – sa tahad, et mõned tükid jääksid puruks.)
Kasutage keskmist küpsise kühvelt, et asetage tükki pallid valmis küpsise lehele. Prügikaste tainast tuleb tihedalt pressida, enne kui need lehele lehele vabanevad. Lihvige kahvliharude abil ristikujuline mustriga. Küpsiste vahele pannke kahvlit tassiga külma veega ja seejärel pühkige paberrätikuga. (See takistab kleepumist.)
Küpsetage umbes 15-20 minutit, kuni see on väga kergelt kuldne. Enne käitlemist jahutage täielikult. Küpsised muutuvad kargeks, kui nad jahtuvad.
Video esitamiseks klõpsake või puudutage alloleval pildil. See on lihtsaim viis õppida, kuidas valmistada Homemade maapähklivõi küpsiseid nullist!
Toitumisalased faktid Summa ühe portsjoni kohta. Esitades ülaltoodud retsepti märkmetes. Kogud 94Fat 7g Proteiin 4gToote süsivesikud 3gNet Carbs 2g Fiber 1g Sugar 0,2g
|
OSCAR-2019
|
||
Mulle siiralt meeldis sinu intervjuu lehes, ning see blogi on sul väga huvitav.. kas tohin selle välja panna viitega enda Rate.ee kontole ja Orkut.com ile…
Väikelaste päevahoiuga tegelemine on südamelähedane vaid inimestele, kellel on missioonitunnet ning kes on empaatiavõimelised. Eesti keeles ja selgemalt väljendudes tähendab see seda, et inimene näeb oma lapsele sõimekohta otsides probleemi ja näeb seda iseenda pereringist laiemalt. Tal pole see mure ainsana oma kodulinnas. Vähe sellest, ta haarab härjal sarvist ja püüab ise selles valdkonnas midagi ära teha. Mitte ainult ei püüa, tal on tõeline tahe seda teha ja ta teebki! Müts maha! Minu lugupidamine, Epp Petrone!
Tõeliselt oskavad seda hinnata, ja ka tänada, vanemad, kelle laps päevahoius õnnelik ja rõõmus on ning lisaks ka veel kiirelt areneb. Kahjuks on vanemate tänu ka ainuke tasu raske töö eest. Ettevõtjana on raske iseendale töötasu maksta, eriti sotsiaalvaldkonnas tegutsedes. Peamine on välja maksta töötasu töötajatele ning riigimaksud (ihuüksinda suudab viit last päevast päeva hoida vaid imeinimene), teiseks peab saama ka midagi kõrvale panna jätkusuutlikkuse tagamiseks. Arengusoodsate tingimuste loomine järjest arenevatele väikelastele on oi-oi kui kulukas. Minimaalne turvaline mänguväljak maksab poolsadatuhat krooni. Mänguasjad pole teps mitte odavad, aga purunevad kergelt (näiteks raamatud). Ainult naiivsed saavad olla seisukohal, et lapsed üht ja sama asja päevast päeva teha tahavad. Tegelikult vajavad nad mitmekülgseks arenguks pidevalt muutuvat leludebaasi. Hügieeninõuete tagamine moodustab samuti suure kuluosa. Lapsed vajavad voodipesu, käterätte, põllesid, lauanõusid, pissipotte jne. jne. Kõik need on tarvis puhtaina hoida, mille tõttu puhastusvahendid ja desinfitseerivad vahendid võtavad enda alla suure kapi või riiuli, mis peab samuti olemas olema. Pesu ei tohi tervisekaitsenõuete kohaselt ise pesta, selleks peab kasutama pesumaja, kes küsib ühe kilo pesemise eest 20-25 krooni raha. Ma ei räägi siin enam lastetoolidest, -vooditest ja -lauast, mis poes maksavad tuhandeid.
Olles ise ettevõtja sellel alal mõistan hukka kõik need, kes julgevad arvata, et lapsehoiuteenusega tegeldakse kiire rikastumise eesmärgil ja püütakse tegeleda käibemaksupettusega. Üsna tülgastav on sellist võhiklikku arvamust lugeda. Ehk kuuluvad sellised arvamused inimestele, kes pole ise eriti õnnelikud või, hoopistükkis, on teiste õnne peale kadedad. Võin neid harida näiteks käibemaksu teemas: selline kohustus tekib ettevõttel alles siis kui tema aastakäive küündib teatud summani ning hakatakse seda juurde liitma juba teenuse hinnale arvetel. Kõik ametlikult ja jooksvalt konteeritav, aruandlus selle kohta on põhjalik. Kuid selleks, et k/m kohustuse tekkimiseni viiva käibeni jõuda, tuleb kõvasti vaeva näha, palju rügada ja investeerida. Meie ettevõte tegutseb teist aastat ning ka selle aasta lõppedes ei ennusta ma veel nii suurt aastakäivet.
Pole aga kahtlustki, et riik peaks rohkem toetama erasektoris lapsehoiuteenust osutavate asutuste tekkimist, sest ka need lapsevanemad, kelledele sõimekohti ei jätku, tahavad tunda ennast teistega samaväärselt toetatuna. Õnneks minu ettevõtlust toetab mu elukaaslane ja lapsehoiuteenust kompenseerib lapsevanematele minu kodulinn. Olen selle saavutamiseks sisse tallanud sügavad rajad linnavalitsuseni, tervisekaitseametini ja maavalitsuseni. Kui see nii poleks, oleksin selle armsa missiooni asemele ammu valinud mõne kerge rahateenimise viisi välismaal, näiteks hernekorjamise Soomes. Viimati mainitud tööl töötades ei ole mõtlemisvõimet tarvis, veel vähem investeeringuid. Ei ole seal ka muid töövilju, kui raha…
Mina loen alles sinu esimest Ameerika-raamatut ning hiljuti jõudsin mööda kohast, kus USA teletegelane teatas, et päevas sureb maailmas 40000 last nälga. Võimalik, et nüüdseks oled selle kohta ise kõik välja uurinud, aga mul tekkis vajadus sulle igaksjuhuks öelda, et – üsna usaldusväärsete andmete järgi – peaks see arv tegelikult jääma ~500 kanti. Mis on täiesti kohutav! Aga siiski veidi parem.
Loen hetkel Sinu suurepärast raamatut “Minu Ameerika 2”. Super, kaasahaarav, hästi kirjutatud. Aitäh Sulle! Näen Ameerikat teise pilguga nüüd.
Blogi lugedemise ajal tundsin, kuidas mu süda hakkab kiiremini tööle, puperdab ja tekib mingi sisemine ärevus. Ma tean, miks see nii on. See, kuidas need lood on kirjutatud (nagu ka kõik Epu kirjutatud raamatud), panevadki mind sisemiselt värisema, nagu mingi aukartus…Kirjutamise ees vist. Sest ma olen juba aastaid elanud sellises rahutuses, et see on sundinud mind pidama päevikut, kaustikute viisi, nüüd saan paberit kokku hoida ja kõik oma tunded blogisse kirjutada. Küll sellisesse, mida keegi teine ei näe sest…ma lihtsalt ei usu, et see kellelgi huvi pakuks. Lisaks veel mõned poolikud hakatised mu laptopis, mida ma ikka ja jälle kustutan ja siis jälle kirjutan ja nii ikka õhtust õhtusse, kui olen oma kapslis, ehk siis, kui mulle antakse minu aeg.
Paar nädalat tagasi tulime perega Gran Canarialt, minu lemmik linn oli loomulikult Arguineguin. Ma polnud varem seal käinud ja see sai kinnisideeks, sinna minna. Selles armsas kalurikülas olles ma oleks olnud just nagu raamatus “Kas süda on ümmargune”. Mu mees arvas, et ta teab, milline on see maja, millest oli raamatus juttu…see pood seal alumisel korrusel..üleval külalistemaja, ta kunagi ööbis seal aga see oli mitu aastat tagasi, mälu võis petta. Mul on isegi pilt sellest tänavasildist aga me siiski pole 100% kindlad, et tegu on selle sama kohaga. Aga see polegi oluline. Huvitav oli mõelda lihtsalt, et üks eesti kirjanik, kelle raamatuid ma alati neelan ja huviga loen, on siin elanud. Sõitsime sinna tagasi päris mitu korda, lihtsalt oli vaja jalutada mere ääres, käia ühes kohalikus kalarestoranis söömas (isegi kui pidi ootama 20 min järjekorras, oli see super maitseelamus!), oli vaja pildistada inimesi ja koeri ja kasse ka…Jah, see oli selle reisi parim osa.
Mis selle minu jutu point nüüd oli? 🙂 Ikka see, et Epp Petrone on kirjanik minu maitsele. Ja nii ongi. Mulle tundub, et ka inimtüübilt minuga sarnane, seepärast mulle niiväga tema raamatud meeldivadki.
Ma jään huviga ootama järgesid juba loetud raamatutele. Siis on jälle põhjust naabertänava kirjastusest läbi minna ja need raamatud endale soetada. Seal on selline mõnus õhk, lõhnab sekluste ja sadade põnevate lugude järele, seal lihtsalt peab käima 🙂
Käisin vahetult enne Sinu visiiti Indias( 1.- 20. märts). Enne reisi neelasin suurtes kogustes infot blogidest, raamatutest, kust iganes. Olin valmis üllatusteks, šokiks, kõhuhädaks jne. Šokk jäi tulemata, üllatus ka, sest kõik tundus täpselt selline nagu peabki olema, ainuke mille kergel kujul sain, oli päevane kõhuhäda 3. reisipäeval, aga see polnud kindlasti tingitud toidust. Üks mu tuttav bioloog väidab, et see polegi toidu teema, lihtsalt organism pole harjunud kohalike bakteritega, mis pole sugugi kõik pahad. Ja see tuttav, kes on pool maailma läbi käinud, saab ühe voodipäeva iga reisi 2.-3. päeval. Kui just see reis pole riiki, kus on absoluutselt kõik tapetud, ka söök ja jook. Aga mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult rääkida. Vaid sellest, et kuigi ma ütlesin, et mind miski ei üllatanud, siis imestama pani ikka- niikauaks kui ma polnud suutnud välja mõelda, miks asjad nii toimivad. Aga nad toimivad ja kõik tundub loogiline, aktsepteeritav- seda muidugi India mõistes. Paljud inimesed ei suuda mõista, et igal maal elatakse erinevalt ja Lääs on niigi liiga palju enda nina igale poole toppinud. Suur hummaansus ei pruugi seda tegelikkuses olla ja võib pigem pikapeale veel suurema hävinguni viia.
Minu jaoks jäi see reis lühikeseks, liialt tempokalt läbisime kahekesi ligi 3000 km Kesk -Indiat. Nüüd on ainult üks suur soov- tagasi!!! Tagasi, pikemaks ajaks, pigem päris üksi ja võimalikult väikestesse kohtadesse.
Andsite mulle praegu mõlemad omamoodi inspiratsiooni “südame” teise osa edasikirjutamiseks, millega praegu just tegelengi :).
|
OSCAR-2019
|
||
Taimetoitlane on nõrk ega jaksa sportida, arvasin veel paar aastat tagasi. Nüüd aga näen, et taimetoit annab treenijale hoopis teatud eelised, mida varem oodatagi ei osanud.
Kõigepealt tagasi laupäeva, kui veeresime pundiga 200 kilomeetrist Brevetit ehk tegime pikema rattaringi (keskmine kiirus 31,4 km/h). Koos kodust mineku-tulekuga sain pea kaheksa tundi koormust täis.
Mulle oli see lisaks sõidurõõmule ka test, kuna kuu aja pärast oleme juba Lõuna-Poolast startinud, et kolme nädalaga velo seljas Giro d´Estonia pundiga läbi kuue riigi Itaaliasse pedaalida ning seal Itaalia velotuuri saata. Kokku läbime 3 nädalaga 3300 kilomeetrit. See on jätk kolm aastat tagasi Tallinnast Pariisi väntamisele.
Loobusin eelmise aasta algusest loomse söömisest (liha-munad-piim jms), samuti gluteeni sisaldavast (nisu, oder, rukis jms), mistõttu olen viimase aastaga oma menüüd ja sadulas tarbitavat ümber kujundanud. Juba varem oli out igasugune sporditoit (loe: keemia), mis asendus loodusliku ja loomulikus konditsioonis toiduga.
Selle võib Eesti keelde tõlkida nii, et ma ei pane suhu midagi, mida on palju töödeldud või mis kihiseb kunstlikest ainetest. Miks? Mida lähedamal oma loomulikule kujule, seda rohkem on seal alles väärt toitainet (vitamiinid-mineraalid), seda paremini on toit seeditav ning seda lihtsam ka toidust energia kätte saadav.
Viimane tähendab seda, et söömine ei kurna ehk pärast einet ei peaks justkui unne vajuma. Toidust peaks ju energiat juurde saama, kuid seni olin toidujärgset tardumust normaalseks pidanud. Täna aga vabaneb sellega päevas mitu tundi aega, millega saan midagi asjalikku teha – trenn, suhelda, puhata, lugeda jne.
Lisaks on märkimisväärselt kiirem taastumine. Näiteks oli mul paar aastat tagasi mõeldamatu teha päevas kaks trenni mitu päeva jutti. Nüüd olen proovinud ja ka kuuel päeval kaks korda harjutades seedib koormused ilusti ära. Eelmisel nädalal aga lippasin poolmaratoni, millest enamus mäkkejooks jalalihaste mõrvamiseks Tallinnas Toompea nõlvadel ja päev hiljem ärkasin lihasevaludeta ning pedaalisin peale viis tundi.
Neid üllatavaid muutuseid oli veel, alates energia ülejäägist ning suurte trennimahtude kasvu talumisest, ja kirjutan neist järgmisel nädalal pikemalt.
Menüü muutmine oli kohati tülikas, sest raske on mõelda end välja raamist „sporditoit“ ning pigem manab seda kuuldes silme ette energiageel. Siiski olen kõigele, millest olen tahtnud loobuda, asenduse leidnud.
Näiteks spordijoogi saab edukalt asendada kookosveega. Kui spordijook on tihti keemiasegu, siis viimane looduslik ehk kehale parem tarbida. Uuring tõestab, et see on koostiselt isegi parem mitmest tuntud spordijoogist.
Ehkki eelmisel aastal olin mitu pikemat sõitu taimekütusel teinud, jäid mõnele poole siiski küsimused üles. Näiteks ei saanud ma süüa kõiki batoone, sest hakkas sõidu teises pooles kõhus keerama. Nii olen pidevalt kombineerinud, et õige kraam kaasa ja kõhtu saada.
Tahtejõu Tuuril, kus kolme päevaga 760 km pedaalisime, said asjad enamvähem paika. Seal sõitsin peamiselt banaani peal, sekka mõned batoonid.
Nüüd aga ühe ultrapäeva menüü. Sõit 8 tundi, energiakulu spordist ca 4000 kalorit (pulsikella ei võtnud sel korral kaasa ehk täpselt ei tea) ning päevane energiavajadus koos baasainevahetusega kokku ca 5500 kalorit.
Mikro- ja makrotoitainete hindamisel kasutan rakendust Cronometer, mida soovitan. Lisaks kaloritele ja rasvale jms loeb kokku ka vitamiine, mineraale. Olen ise kuu aega jälginud ja saanud aimu, et peaksin kaltsiumi ning valkude tarbimisele tähelepanu pöörama.
- toortatrast ise valmistatud „kohupiim“ - nii konsistentsilt kui maitselt täiesti kohupiim – vaja vaid üleöö leotatud 100 grammi toortatart blenderis lonksu kookospiima, ühe küpse banaani, peotäie külmutatud marjade ning paari datliga ära püreestada (palju mineraalained ja valku).
- üks suurem roheline smuuti – kuhi rohelist salatit nagu kale või spinat, banaane, külmutatud marju, tatra-herneste ja läätsede idandeid, mahla (süsivesikud, vitamiinid, samuti mineraalained nagu raud jms)
- mõned datlid, viigimarjad ning peotäis pähkleid (palju kaltsiumi ja mineraalained, ka vitamiin E-d)
Lisaks 100% päevasest A- ja C-vitamiini, raua, vase, magneesiumi ja mangaani, fosfori ja seleenivarud. B-grupi vitamiinid 60-90 ulatuses täidetud
- taas kiirelt roheline smuuti ehk spinat ja roheline salad ning brokoli koos puuviljade ja idanditega (viimane hea mineraalide ja valguallikas)
Kõigest piisas, vaid kõhutunne soovitas pärast koormust, et just sõidu lõpuosas võinuks banaani või paar veel peale visata.
Pühapäeval tegin moe pärast vaba päeva, esmaspäeval jooksin 2,5 tundi, täna tuleb 4-5 tunnine rattatiir ning nädalavahel ootab ees 300km ring Eesti peal. Tule ka.
Väga huvitav! Kas oleks võimalik "tavapäeva" toitumist ka lähemalt kirjeldada ning raskusi ja õnnestumisi taimetoidule üleminekul.
Seda söögikogemust on tegelikult rohkem, aga varem polnud ma tuttav Cronometeriga, mis aitab koguseid analüüsida.
Sügisel näiteks sõitsime sama pika tiiru tugeva vastutuulega ja vedasin gruppi lõviosa sõidust. Toona oli toiduks banaanid, kookosvesi ning toorbatoonid (kuivatatud puuvili ja pähklid peamiselt, kuid mis mulle lõpuks ikkagi koormusel sobivaks ei osutunud, sees hakkas keerama). Siiski oli jõudu sõidu ajal ning tuju oli tore ka õhtul.
Tõesti huvitav, mu oma mõtted liiguvad üsna samas suunas, siiski kasutan mõningaid organic toidulisandeid. Palun, kas oleks võimalik kirjeldada, millega B12 vajaduse rahuldate? Ma ise kasutan B12 Methylcobalamin spray-d,vaja veel uurida, äkki on mingi parem moodus. Tänud, Üllar
B12 lisandina juurde ei võta. Püüan tarbida palju kodumaist ja puhast köögi-puuvilja ja muid saadusi, kus võiks seda loomulikul teel leida. Lisaks raputan toidule vahel peale maitsepärmi, taimsetes piimades on B12 ka lisandina sees.
|
OSCAR-2019
|
||
ÜRO rändelepe ehk inglise keeles «The Global Compact for Migration» on rahvusvaheliselt läbiräägitud, üldine, rännet kui tervikut puudutav kokkulepe, mis on ettevalmistatud ÜRO algatusel koostöös rahvusvaheliste organisatsioonidega nagu IOM. Tegemist on kokkuleppega, mille täitmata jätmisel puudu...
«Flandria väljadel õitsevad moonid. Haudade vahel nende värvikad toonid märgivad paiku, kus magame igavest und» – need Kanada kolonelleitnanti John McCrae 1915. aastal kirja pandud sügavad luuleread viivad mind mind mõttes üle saja aasta tagasi, just nendele Flandria väljadele, kus arutus lahingu...
Ühise asja nimel rahu ja korda pidada! Kõik iseteadlikud ja poliitilisest silmapilgust arusaajad kaasakodanikud olgu ühise asja teenistuses seega, et nad rahulikult oma tööd ja tegevust jatkavad ja selle korra ning käskude alla endid annavad, mis nüüdsest pääle maa seaduslikult ja rahva õige taht...
ÜRO globaalsest ränderaamistikust kokku keedetud suppi hakati pistma tulipalavalt – sööjad kõrvetasid suu, saamata aru, mis taldrikul on. Räägime asjalikult, lahtiste kaartidega, eesti keeles. Selline võiks olla lühike õpetus poliitikutele, ametnikele, juristidele, diplomaatidele, ajakirjanikele ...
Eestlased on kütnud oma kodusid mäletamatutest aegadest metsast saetud-lõigatud halgudega, ent paraku muutub see luksuseks, mille eest tuleb varsti maksta rohkem kui kaugkütte või õhksoojuspumba ülalpidamise eest. Odavnemist pole loota, kirjutan Fortum Eesti ja Fortum Tartu juhatuse esimees Margo...
Tähtvere park, kus asub Hans Heidemanni mälestussammas on vana töölismiitingute paik. Aastakümnete eest kõlas siin Tartu töölisjuhi hääl, kutsudes punaste lippude alla kogunenud kaaslinlasi koonduma otsustavaks võitluseks kodanluse omavoli vastu. Tartlased olid ta valinud oma esindajaks riigikogu...
11. kuu 11. päeval kell 11 möödus täpselt sada aastat suure sõja lõpust. Maailm poleks ilma Esimese maailmasõjata selline, nagu me seda praegu tunneme. Saab öelda, et me elame veel tänini selle sõja varjus. Poleks olnud Esimest maailmasõda, ei tähistaks me tänavu Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva. ...
Selle aasta 11. novembril möödus sada aastat Poola iseseisvuse taastamisest pärast kolme Poola jagamist 18. sajandil. Poolas on Narodowe Święto Niepodległości ehk rahvuslik iseseisvuspäev kõige tähtsam riiklik tähtpäev. Selle puhul vestles arvamustoimetaja Taavi Minnik Poola ajaloolase ja diploma...
Pealkiri kõlab muidugi põhjendamatult suureliselt, sest mis hüüdja mina olen ja miks ma hüüan järele teatrile, mille ma avalikult olen tunnistanud liiga kõrgeks kunstiks, milleni ma ise ei küüni, kirjutab teatrisõber Ave Suurkütt.
Muulastelt riigikeele oskuse nõudmine on jäänud eesti ühiskonnas tabustatud teemaks, nendib raadiomees ja kolumnist Ivan Makarov.
Olen üksikisa ligi kolme tuhande Eesti mehe seas, kes kasvatavad vähemalt üht alaealist last. Elan oma 11-aastase pojaga, kirjutab üksikisa Mulgimaalt Kalle Gaston.
Inimesed ei erine mitte ainult suutlikkuse poolest valu tuvastada, välja kannatada ja sellele reageerida, vaid ka selle poolest, kuidas nad sellest teada annavad ja kuidas nad eri raviviisidele reageerivad, kirjutab Connecticuti ülikooli õenduskooli dotsent ja sama ülikooli valuravi arenduskeskus...
Mõnele võib tulla üllatusena, et Freddie Mercury sünnipärane nimi oli Farrokh Bulsara. Ta oli pärit parsi perest, mille juured asusid Indias, ja ta oli usu poolest zoroastrialane, kirjutab Florida ülikooli religiooniprofessor Vasudha Narayanan veebiväljaandes The Conversation.
Täna 100 aastat tagasi sai Eesti Ajutine Valitsus võimaluse uuesti tegutsema hakata, Saksa okupatsioon oli lõppemas ja peagi algas Vabadussõda. Sestap on meie laupäevalisa Arvamus ja Kultuur pühendatud vabadusele. Seda mitte üksnes riiklikust iseseisvusest mõeldes, vaid arutades ka iga inimese va...
Üks mu tuttav lasti töölt lahti. Ühel päeval kutsuti ülemuse juurde ja öeldi, et kahju küll, meie erialal on üliõpilasi vähe, mistõttu on ka raha vähe, õppejõud tuleb koondada. Tal soovitati kandideerida tööle Pekingis, sinna ta aga eriti ei kippunud. Oleks olnud noorem, oleks ehk proovinud, õppi...
Mitte keegi ei ärka hommikul üles mõttega postitada sotsiaalmeediasse sõnum, et maakera on ümmargune või et tema laps vaktsineeriti ning mitte midagi halba ei juhtunud. Küll aga ärkavad konspiratsiooniteooriate ja valeinfo levitajad mõttega levitada vastupidiseid sõnumeid: et vaktsiinidel on seos...
Euroopa Liidu aluspõhimõtted on aegunud ja vajavad kaasajastamist - süsi ja teras pole tänapäeval need toorained, mis kogu Euroopat koos hoiaks, kirjutab kolumnist Tarmo Pikner.
Nagu teame, on muutunud kahjuks ka Eestis tavapäraseks praktikaks see, et oma arvamust avalikult välja ütlevaid inimesi tabab varem või hiljem trollimine. Selle all pean silmas elektronkirju ja telefonikõnesid, kus sõimatakse ja ähvardatakse. Seetõttu ei taha paljud inimesed avalikkuse väljale as...
Ikka enam ja enam astub meil naisi tööle käitistesse ja asutustesse. Sõjaaeg kohustab kõiki liituma ühiseks tööprotsessiks. Kuigi meie naised on tragid ja tugevad, püüavad mehi igati asendada, pole nende kehaehitus võrdne meeste omaga ja seetõttu nõuab ka naistöötaja oma tervise säilitamiseks par...
|
OSCAR-2019
|
||
Suure tõenäosusega võib sellest saada sinu lemmikpuhkusepaik. Külastajad leiavad siit mõndagi, mida vaadata. Populaarsete vaatamisväärsuste hulka kuuluvad Rosaire basiilika ja Notre-Dame de l'Immaculée-Conceptioni kirik. Ära unusta külastamast paiku nagu Bigorre'i golfiklubi ja Casino de Bagnères-de-Bigorre.
Loucrup pakub majutusvõimalusi kõigile, olgu nädalalõpureisil või pikemat puhkust plaanides. Kui sinu sihtkoht on Loucrup, ootab sind Hotels.com saidil 150 head pakkumist. Paljud majutusvõimalused hinnasoodustusega kuni 50%. Tubade hinnad alates 17 EUR/öö. Allpool näete, millise kategooria hotelle Loucrup ja selle lähipiirkond pakub.
Lähim lennujaam on Lourdes (LDE — Tarbes-Lourdes-Pyrenees' rahvusvaheline lennujaam), mis asub 9,3 km linnast eemal. Pau (PUF — Pau-Pyrenees), piirkonna teine suurem lennujaam, jääb 48,9 km kaugusele.
DDT ehk diklorodifenüültrikloroetaan (keemiline nimetus: 1,1-bis(4-klorofenüül)-2,2,2-trikloroetaan või 1,1,1-trikloro-2,2,-bis(4-klorofenüül)etaan)[1] on värvitu, kristalliline, maitsetu ja peaaegu lõhnatu sünteetiline orgaaniline halogeenühend. See toksiliste omadustega aine on rasvlahustuv, seega hästi bioakumuleeruv.[2].
Tegemist on universaalse putukatõrjevahendiga (puutemürgiga). Kujutab endast ohtu keskkonnale, sest organismi sattudes akumuleerub kergesti ja võib põhjustada mitmesuguseid kahjustusi (näiteks inimese närvisüsteemis). Alates 1970. aastast on tööstusriikides (Eestis aastast 1968) DDT kasutamine keelatud.[3]
DDT-d ei leidu looduses, seda sünteesis esmakordselt Othmar Zeider 1874. Aastal 1939 avastas Šveitsi teadlane Paul Hermann Müller selle insektitsiidse toime, mille eest pälvis ta 1948. aastal Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna. Teise maailmasõja teisel poolel kasutati seda, et kontrollida malaaria ja tüüfuse levikut. Pärast Teist maailmasõda võeti DDT laialdaselt insektitsiidina kasutusele.[4]
DDT on välistegevusega insektitsiid, mis kokkupuutel ründab putuka närvisüsteemi ja põhjustab tema surma. Putukatele on see mürgine juba väga väikeses koguses. Kõrgele toksilisuse tasemele viitab see, et kärbsevastsed surevad juba vähem kui ühe miljondiku milligrammi DDT doosi mõjul. Oma insektitsiidse omaduse tõttu oli DDT 1940. aastatel väga levinud terves maailmas. Seda kasutati koduses majapidamises, kus seda puistati vooditesse, et lutikatest vabaneda või prussakate tõrjeks kööki. Eesti keeles nimetati seda “dust” (hääldati palataliseeritult)[5]
1944. aasta jaanuaris peatati DDT abiga tüüfuse epideemia Napoli linnas Itaalias. DDT tundus olevat ohutu, sest miljonil inimesel, kes seda kasutanud oli, ei registreeritud ühtegi kõrvalmõju. Edaspidi kasutati DDT-t tüüfuse vastu Egiptuses, Mehhikos, Columbias ja Guatemalas.
1948. aastal suri Indias malaariasse 3 miljonit inimest. Aastal 1965, pärast DDT kasutuselevõttu, langes malaariast põhjustatud surmade arv nulli. Vastavalt WHO andmetele päästsid DDT propageerimise kampaaniad malaariast hinnanguliselt 5 miljonit inimest.
1938. aastal oli Kreekas umbes miljon malaariasse haigestumise juhtumit. Aastaks 1959 oli haigestunud vaid 1200 inimest.
DDT kasutamine põllumajanduses suurendas oluliselt saagikust ja oli oluline tegur Rohelise revolutsiooni arengus.
Antud positiivsed kogemused viisid kiire DDT tootmise kasvule. Inimkonna silmis oli see ohutu ja tõhus vahend, mis tõi omakorda kaasa hooletuse ohutusstandardites ning kasutamises. DDT-d kasutati kõikjal, vaatamata kehtestatud nõuetele ja sanitaar-epidemioloogilistele standarditele. 1962. aastaks oli maailmas toodetud ligi 80 000 tonni DDT-d. Pärast Ameerika kirjaniku Rachel Carsoni raamatu „Hääletu kevad“ ilmumist 1968. aastal hakkas DDT tootmine ja kasutamine vähenema, kuna raamat juhtis tähelepanu DDT keskkonnakahjulikule ja kantserogeensele toimele. Nii pandi alus keskkonnaliikumisele, tänu millele keelustati DDT 1972. aastal Ameerika Ühendriikides täielikult. Lisaks on 98 riiki liitunud aastal 2001 rafineeritud ja 2004 jõustunud Stockholmi konventsiooniga. Stockholmi konventsiooni eesmärgiks on keelustada kõik püsivad orgaanilised saasteained. Veel aastal 2009 toodeti 3314 tonni DDT-d malaaria ärahoidmiseks. Tänasel päeval on kõige suuremaks kasutajaks India. Aastatel 1950–1980 oli DDT laialdaselt kasutuses põllumajanduses. Igal aastal kasutati rohkem kui 40 000 tonni üle maailma. Alates 1940. aastast on DDT-d toodetud rohkem kui 1,8 miljonit tonni.[5]
Nüüdseks on selgunud, et DDT on tugev mutageen, mis laguneb aeglaselt ja selle kontsentratsioon suureneb toiduahelas bioakumulatsiooni teel. DDT on lagunemisele väga vastupidav. Kuumus, ensüümid ja valgus, mis osalevad võõrkehade neutraliseerimises, ei mõjuta DDT protsesse märgatavalt. DDT-d koguvad suurtes kontsentratsioonides esimestena taimed ja seejärel soojaverelised loomad, eriti inimkeha. DDT on väga vastupidav, selle poolestusaeg on hinnanguliselt 2–15 aastat, mullas võib poolestusaeg ulatuda kuni 30 aastani.
DDT vaheühendid on vees peaaegu lahustumatud ja vastupidavad keskkonnatingimustele nagu kuumus, valgus ja temperatuur. Eemaldades mehaaniliselt ühe klooridest, moodustub DDD, mis on küll toksilisem, kuid ta poolestusaeg keskkonnas on kõigest 2 nädalat. Pinnases on DDD ja DDE mõne hinnangu kohaselt isegi ohtlikumad kui DDT.[5]
DDT vaheühend DDE muudab kaltsiumi ainevahetust ja põhjustab seeläbi röövlindude munakoorte õhenemist. Valgepea-merikotka arvukus vähenes drastiliselt, kui Ameerika Ühendriikides võeti kasutusele Agent Orange.[5] Agent Orange näol on tegemist pritsitava herbitsiidiga, mis sisaldab dioksiini ja mida kasutati Vietnami sõjas, et hävitada džungli lehestikku.[6] Uuringud on näidatud, et kuigi DDE sisaldus ökosüsteemides on vähenenud, on siiski osade lindude munakoored 10–12 protsenti õhemad kui enne DDT kasutamist.
Nüüdseks on tõestatud, et DDT ülekasutamine põhjustas röövlindude munakoorte õhenemise, ohustades järeltulijate arvukust. Ameerika Ühendriikides oli see ajendiks, mis pööras tähelepanu armastatud rahvuslinnu, valgepea-merikotka kaitsele. Kes oli ootamatult sattunud väljasuremisohtu. Lisaks on DDT ohtlik ka paljudele vee-elukatele ja kahepaiksetele.[5]
Suur järvistu on Kanada ja Ameerika Ühendriikide piiril asuv väinade ja jõgedega ühendatud järvede kompleks, mis on üheks suurimaks magevee reservuaariks maailmas. 1960. aastatel, kui hakkasid ilmnema erinevad probleemid elusloodusega, näiteks eelpool mainitud röövlindude munakoorte õhenemine, tingis see vajaduse sealsete järvede uuringuks. Joe Hickey, eluslooduse professor Wisconsini ülikoolist, viis läbi uuringud Michigani järve põhjal, kus määrati erinevate pestitsiidide jääke järve ökosüsteemis. Eelnevalt oli teada DDT bioakumuleeruv mõju väiksemates veekogudes, kuid nüüd tõestati, et see toimub samamoodi ka suurtes. [7]
DDT ja tema vaheühendid satuvad inimese organismi läbi reostunud toidu. Inimorganismis akumuleeruva koguse suurus sõltub söödud toidu hulgast ja selles sisaldunud DDT kontsentratsioonist. Väikesed kogused võivad organismi sattuda ka läbi hingamisteede. Enamasti on DDT, DDE ja DDD kinnitunud osakesetele, mis on liiga suured, et jõuda kopsust kaugemale. Tõenäoliselt liiguvad need osakesed hoopis hingamisteede kaudu neeluni, kus nad alla neelatakse. DDT ja tema vaheühendid ei imendu läbi naha.
Organismi jõudes akumuleeruvad need ained rasvkoes, kus nende kontsentratsioon muutub aja jooksul. Palju oleneb sellest, kas tegemist on ühekordse kokkupuutega – akuutne toksilisus, või korduva kokkupuutega – krooniline toksilisus. DDT ja tema metaboliite saab mõõta inimese rasvkoes, veres, uriinis, spermas ja rinnapiimas. [8]
Süües kõrge DDT kontsentratsiooniga toitu lühiajaliselt, mõjutab see tõenäoliselt inimese närvisüsteemi. Inimesed, kes manustasid suurtes kogustes DDT-d, muutusid ärevaks ning neil esines spasme ja üle keha värisemist. Lisaks kaasnes higistamist, peavalu, iiveldust, oksendamist ja pearinglust. Kõik sümptomid kadusid, kui lõppes kokkupuude DDT-ga.[8]
Ameerika Ühendriikide keskkonnaangentuur paigutab DDT oma süsteemis samasse kategooriasse kohvi ja bensiiniga, mis iseenesest jätab mulje, nagu tegemist oleks pigem ohutu ainega. Teiselt poolt on teadlased arvamusel, et kontakt DDT ja tema lagusaadustega kujutab ohtu rasedusele, põhjustades selle katkemist või enneaegset sünnitust. Lastel, kes on emaüsas kokku puutunud DDT-ga, on suurem tõenäosus arenguhäireteks. Lisaks võib DDT häirida ka sisenõrenäärmete talitlust ning närvisüsteemi. Tõenäoliselt põhjustab antud insektitsiid meestel sigivushäireid. Seoseid on leitud veel DDT ja südame-veresoonkonna haigusetega, vähiga, SARS-iga, lastehalvatusega, hepatiidiga ja erinevate neuropsühhiaatriliste haigustega.[5]
DDT ja DDE, nagu ka teised kloororgaanilised ühendid, kutsuvad loomades esile hormonaalse vastuse, kuna sarnanevad östrogeeniga. Seda endokriinset häiret on jälgitud nii hiirtel kui ka rottidel. California ülikool viis aastal 2014 läbi uuringu, kus hiirtele manustati sarnastes doosides DDT-d, millega puutuvad kokku malaaria leviku piirkonnas elavad inimesed. Uuring näitas, et kokkupuude DDT-ga enne sündi vähendas emaste hiirte metabolismi kiirust ja alandas märgatavalt nende külmataluvust. Lisaks leiti, et emastele ja isastele hiirtele mõjus DDT erinevalt. Emastel oli kõrgem risk rasvumiseks, teist tüüpi diabeeti haigestumiseks kui ka kolesteroolitaseme tõusuks. Isasetel tõusis ainult glükoositase veres.[9]. Epidemioloogilised tõendid viitavad, et samasugune hormonaalne vastus võib ka inimeses tekkida pärast kokkupuudet DDT-ga.
↑ Katrin Sak. "Agent Orange`ga kokkupuutunud Vietnami sõja veteranidel on nahavähirisk kõrgem". Novaator, 11.02.14. Kasutatud 29.10.15.
George Gordon Noel Byron, kuues parun Byron (tuntud ka kui Lord Byron, 22. jaanuar 1788 London – 19. aprill 1824 Mesolóngi, Kreeka) oli inglise romantistlik luuletaja. Byron on kõige tähtsamate Briti luuletajate seas, tema loomingul on endiselt suur loetavus ja mõju.
Ta oli kapten John Byroni poeg ja matemaatik Ada Lovelace'i isa. Ta sai tuntuks mitte ainult oma luuletustega, vaid ka ekstsentrilise eluviisi, armuafääride, võlgade ja intsestisüüdistuste tõttu. Ta reisis palju Euroopas ja elas seitse aastat Itaalias. Hiljem astus ta Kreeka iseseisvussõtta võitlema Osmanite riigi vastu.
Byroni isa oli kapten John Byron, kes suri juba 1791. aastal, ja ema šoti Gighti aadlisuguvõsast pärit ema Catherine Gordon. George'i isaisa admiral John Byron oli sõitnud ümber maailma. Isa esimesest abielust oli George'il poolõde Augusta. Isa abiellus teist korda samal põhjusel kui esimesel korral: naise varanduse pärast. Et nõuda oma teise abikaasa valdusi Šotimaal (mis lõpuks läksid mehe võlgade katteks), võttis George'i isa endale teiseks perekonnanimeks naise nime Gordon ja kasutas nime John Byron Gordon. Ka George ise kasutas oma nimena mõnda aega varianti George Byron Gordon. George sai oma eesnime emapoolse vanaisa järgi, kes oli 1779. aastal teinud enesetapu.
Byronil olid kompjalad[1] ja ta kannatas selle puude pärast, mis takistas tal seltskonnaelus osalemast, sest ta ei saanud näiteks tantsida.
Kümnenda eluaastani elas Byron koos emaga Šotimaal Aberdeenis ja sai varase hariduse Aberdeeni ladina koolis. Kümneaastaselt päris ta pärast oma vanaonu surma Newstead Abbey mõisa Nottinghamshire'is, parun Byroni tiitli ja pärast täisikka jõudmist ka koha Lordidekojas. Kuna mõis oli halvas seisukorras ja tõi vähe sisse, kolis ta koos emaga Nottinghami.
Alates 1799. aasta augustist õppis Byron Dulwichi koolis, aastail 1801–1805 Harrow' koolis ja seejärel Cambridge'i ülikooli Trinity College'is.
1809. aastal asus ta reisile Vahemere maadesse, sest Napoleoni sõdade tõttu oli suures osas Euroopast reisimine raskendatud. Lissaboni kaudu sõitis ta Hispaaniasse, külastas seejärel Maltat, Albaaniat, Kreekat ja Väike-Aasia rannikut. Pärast reisi ilmus Byroni poeemi "Childe Haroldi palverännak" kaks esimest osa, millest algas ka tema üleeuroopaline kuulsus.
1812. aastal tuli avalikuks tema suhe abielus naise Lady Caroline Lambiga, mis põhjustas seltskondliku skandaali. Caroline Lambi abikaasast sai hiljem Suurbritannia peaminister.
2. jaanuaril 1815 abiellus ta Anne Isabella Milbanke'iga, kuid abielu oli täis pingeid. 10. detsembril 1815 sündis neil tütar Lady Augusta Ada, kuid Anne Isabella lahkus Byroni juurest 1816. aasta jaanuaris ja võttis lapse kaasa.[2]
1816. aastal läks Byron Šveitsi. Ta veetis suve Genfi järve ääres Villa Diodatis, kus tutvus luuletaja Percy Bysshe Shelley ja tema tulevase naise Mary Godwiniga. Seejärel läks ta Veneetsiasse, kus huvitus armeenia kultuurist ning õppis armeenia keelt. Ta kirjutas raamatud "English grammar and the Armenian" (1817) ja "Armenian grammar and the English" (1819), milles ta tsiteeris nii klassikalisi kui kaasaegseid armeenia kirjandusteoseid. Ta osales ka inglise-armeenia sõnaraamatu (1821) koostamises, ning kirjutas sellele eessõna, milles kirjeldas armeenlaste vabadusvõitlust türgi ja pärsia valitsejate vastu.
1822. aastal suri tema ämm, Anne Isabella ema Judith Noel, kes oli oma testamendis määranud, et Byron pärib poole tema valdustest, kui muudab oma perekonnanime Noeliks. Ta hankiski ametliku loa "võtta ja kasutada ainult perekonnanime Noel". Luba sisaldas aga ka vabadust "kirjutada perekonnanime Noel enne tiitleid" nii et sellest alates kirjutas ta oma allkirja "Noel Byron".
1823. aastal elas ta Genovas, kuid lahkus sealt juulis, jõudes augustis Kefalloniá saarele, et toetada kreeklaste vabadusvõitlust. Ta kulutas 4000 naelsterlingi oma raha, et varustada kreeklaste laevastikku. Kefallinialt suundus ta Mesolóngisse kreeka väepealiku Aléxandros Mavrokordátose juurde, kellega koos hakkasid nad kavandama rünnakut türklaste käes olevale Lepanto kindlusele. Veebruaris Byron haigestus. Pärast külmetust aprillis haigus ägenes ja 19. aprillil suri ta 36-aastasena malaariasse. Kreeklaste seas sai temast kangelane. Luuletaja Dionísios Solomós kirjutas ta surma puhul luuletuse. Βύρων (Víron) on Kreekas siiani populaarne mehenimi.
George Gordon Noel Byron alustas oma kirjanduslikku tegevust luuletuste kirjutamisega, kuid 1806. ja 1807. aastal avaldatud luuletused said terava kriitika osaliseks. Alles "Childe Haroldi palverännaku" esimese kahe laulu avaldamisega 1812. aastal sai ta paugupealt kuulsaks.
Byroni teostes avaldub maailmavalu, milles leidub rõõmu vaid loodusevaatluses. Tema teoste kangelased on intelligentsed, julged ja kirglikud, kuid samas haavatavad ja üksikud, leidmata õnne ja rahu. Sellega lõi ta kirjandusliku kangelase arhetüübi (Byronic Hero).
Lisaks sõprusele Percy Bysshe Shelleyga oli ta kirjavahetuses ka Goethega. Byroni loomingul on olnud eriti suur mõju slaavi kirjanduste arengus. Byron oli eeskujuks noorele Edgar Allan Poele.
"Luuletusi ja poeeme". Inglise keelest tõlkinud Minni Nurme. Eesti Riiklik Kirjastus 1957, 214 lk; 2. trükk kirjastus Tammerraamat 2006, 216 lk ISBN 9985-964-15-2
Ants Oras, "Lermontov ja Byron" (kirjutatud 1941) – Vikerkaar 1988, nr 1, lk 55–60 ja raamatus "Ilus, haljas" lk 70–81
Frederick Prokosch, "Mesolongioni päevikud: šokeerivalt intiimne raamat inglise luuletajast Lord George Gordon Byronist – geeniusest ja seksuaalsest üliinimesest...". Tõlkinud Kristi Tarand. Perioodika, Tallinn 1997, 304 lk
|
OSCAR-2019
|
||
Esimene laine dot-com revolutsioon ebaõnnestus mitmel põhjusel. Ahnus, upsakus ja teadmatus hulgas olid inimeste puudusi. Dot-comid ei suutnud võrdselt tehniline teostus, ja võib-olla suurim tehniline vastasel oli kehv informatsiooni ülekanne: inimesed lihtsalt ei suutnud leida seda, mida nad tahtsid. Selles raamatus Marcia J. Bates, UCLA on infoteaduse osakond piiritleb mõned need vead. – Nicholas Carroll
Kõrgusel 1990 infotehnoloogia mull, teabe vahendaja, uurides küsimus kliendile, kutsus mind ja selgitas, et tema klient oli võttes vaidlus teise dot-com firma üle, mis firma oli esimene leiutada idee “push” tehnoloogiat, st, automaatselt teabe saatmist, et inimeste huvi valdkondades nad olid määratud ette. Eesmärk päring oli teha kindlaks, et ükski kolmas isik oli mõte varem.
Ma selgitasin, et maakler, et idee “push” tehnoloogiat, mis oli esimene nn “selektiivne teabe levitamine,” või SDI, ja minu teada oli esimene välja pakutud 1961 – jah, 1961 – artikkel ajakirjas Ameerika Dokumentatsiooni poolt IBM-i arvuti teadlane nimega H. P. Luhn (1961). Ta töötas välja idee küllaltki põhjalikult; ainus oluline erinevus oli see, et vana suurarvutite oleks sülitada välja informatiivne postkaardid tuleb saata klientidele asemel, et saata teavet, online – kuna puudus “online”, et kasutada neid päevi.
Mul on olnud mitmeid kogemusi, nagu see üks, kuna Internet plahvatuse lavale 1990. Ma vaatasin nagu sadu miljoneid dollareid on investeeritud uuesti ratast leiutada – on sageli halvasti. Igaüks mõistab ja võtab enesestmõistetavaks, et seal on teadmisi vaja taotlemise ja kasutamise tehnoloogia. Kahjuks on paljud Web ettevõtjad ei suuda mõista, et paralleelselt on teadmisi vaja kohta teabe kogumine, korraldamine, kinnistades seda edukalt in information systems, esitades seda arukalt sätestatud liideste ja annab otsida võimalusi, et tõhusalt ära kasutada statistilisi omadusi, informatsiooni ja inimeste info, kes otsivad käitumist.
“Sisu” on koheldud nagu mingi supp, et “sisu pakkujad” kühvel välja potid ja tee hulgimüük arvesse infosüsteemid. Kuid see ei tööta nii. Hea teabeotsing disain nõuab lihtsalt nii palju kogemusi teabe ja süsteemide teavet organisatsiooni, kui see ei kohta tehnilise süsteemi aspekte.
See on ka see, et palju, mida üks loomulikult eeldab selle kohta, kuidas peavad inimesed, otsige, ja hankida teavet, on vale – tõde on counter-intuitiivne. Kuidas inimesed toime ei tea, üritades välja selgitada, kuidas nad kasutavad informatsiooni, ressursse, on keeruline ja peen äri (Bates, 1998). Samuti hea infosüsteem lahendusi, mis võimaldavad inimestel otsida ja hankida teavet tõhusalt on ka counter-intuitiivne. Hea süsteemid ei tööta nii, nagu võiks eeldada. Oli dot-com ettevõtted, kellega konsulteeriti uurimistööd infoteaduse kohta SDI, nad on õppinud, et SDI oli suuresti ebaõnnestunud, välja arvatud teatud olukordades (Pakendaja ja Soergel, 1979). See ei ole üllatav, siis, et “push” tehnoloogiat, mis on suurel määral ka õnnestunud.
Internet gold rush, Web ettevõtjad ja riskikapitalistid, kes rahastatud need kõik olid sama tavalised – ja-eksi – ideid, kuidas informatsiooni ülekanne toimib. Nii nad tegi imelise mängu. Ettevõtte asutajad ja nende rahalised toetajad jagatud visioon oma Interneti-ettevõtted, mis oli vale otsaga ja ebaproduktiivne mitmel viisil, kuid kõige olulisem, oli samas visioon.
Tegelikult, seal oli “information industry” juba ümber aastakümneid enne 1990. Need olid ettevõtted, mis töötati välja ja avaldati hiiglane andmebaasid patendi ja õiguslik teave, bioloogilisi, keemilisi ja muid teaduse ja humanitaarteaduste teabeallikad, ajalehes ja omavalitsuse andmebaasid jne. Firmad nimed nagu Chemical Abstracts, Infotrac, Inspec, Lexis-Nexis, ja Inseneri Indeks. Need organisatsioonid olid õppinud raske tee umbes infosüsteemide ja teabe ülekanne. Kui dot-com uustulnukad tuli mööda 1990, asutatud äriühingud ei olnud umbes, et anda ära oma raskelt teenitud teadmisi, et new kids on the block. Uued äriühingud tõenäoliselt ei oleks kuulda igatahes.
Samuti on 1970-ja 1980-ndatel, raamatukoguhoidjad olid ka loodud multi-miljoni-punkt online public access raamatukogu kataloogid, kui online-juurdepääsu oli uus kontseptsioon, ja tuli välja tohutu hulk teadmisi, kuidas tulla toime suurte, räpane andmebaasid tekstilist teavet. Tegelikult, suurim neist kataloogi andmebaasides Online Computer Library Center ‘ s “WorldCat” andmebaasi hoiab üle 47 miljoni plaadi alates 41,000 raamatukogud world wide (http://www.oclc.org/about/). Kuid see on olnud peaaegu usuartikkel Interneti kultuuri, et raamatukoguhoidjad on midagi, et aidata kaasa selle uue vanuse.
See autor on uurides ja nõustamine teabe edastamise süsteemi disain aastakümneid (vt http://www.gseis.ucla.edu/faculty/bates/). Allpool on toodud mõned “pet peeves,” mõningaid probleemseid valdkondi disain Web teabe allalaadimise kuupäev. Need probleemid on kaasas pakutud lahendusi, või, vähemalt, mis suunas minna, et arendada lahendusi järgmine ring Web teabeotsing arengut.
Kui liigitused kasutatakse Interneti andmebaasid, see on hierarhiline klassifikaatorid, mis on peaaegu alati kasutada. Need on tavalised “puu” kuju, laia ala, jagada, jagada, siis ikka ja jälle, iga võimaliku kategooria sisalduvad üks eespool. Raamatukoguhoidjad leiutas parema selline liigitus aastakümneid tagasi, et on nn lihvitud klassifikatsioon. See on liiga seotud, et selgitada käesoleva lühike artikkel, kuid hea analoogia on öelda, et lihvitud klassifikatsioon on hierarhiline liigitamine relatsiooniline andmebaas on, et hierarhiline andmebaasid. Kõige süsteemi disainerid ei oleks unistus, kasutades hierarhilist failid nendel päevadel, nii et miks on hierarhilist klassifikatsiooni teabe sisu ikka veel kasutatakse?
Raamatukoguhoidjad rakendanud mõned lihvitud klassifikatsioonid ajal kahekümnendal sajandil, kuid tehnoloogia kasutada faceting täielikult online-süsteeme on muutunud kättesaadavaks alles hiljuti. Seega teooria, nagu on kirjeldatud teavet organisatsiooni õpikud üldiselt ei ole täielikult kohandatud uus tehnoloogia, kuid kergesti saab. Vt näiteks Rowley ja Farrow (2000) või Ellis ja Vasconcelos (1999). Lühike võrdlus kahte tüüpi liigitamise skeemid on esitatud Bates (1988).
Kuum uus termin info organisatsioon on “ontoloogia.” Kõik on leiutamine, ja kirjutama, ontologies, mis on klassifikaatoreid, loendeid, indekseerimine terminite või mõiste mõiste klastrid (Side ACM, 2002). Aga siin on probleem: “Ontoloogia” on mõiste, mis on võetud filosoofia; see puudutab filosoofilisi küsimusi ümbritseva looduse olla. Kui te nimi, liigitus ja sõnavara “ontoloogia”, siis see ütleb, et maailm, mida sa usud, et sa oled kirjeldab maailma sellisena, nagu see tõeliselt on, oma olemuselt, et olete leidnud universum on üks tõeline olemus ja organisatsiooni. Aga tegelikult me ei tea tegelikult, kuidas asjad “tegelikult” on. Pane kümme classificationists (inimesed, kes kavandada klassifikaatorid) ruumis koos ja sul on kümme arvamusi selle kohta, kuidas maailm on korraldatud.
Raamatukoguhoidjad pidi loobuma see “üks õige viis” lähenemisviisi klassifikatsioon kahekümnenda sajandi. Nii palju on (taas)avastanud täna, andmed indekseerimine ja kirjeldus on vaja reguleerida ja kohandada hulgaliselt erinevaid asjaolusid. Miks siis kasutage eksitav termin “ontoloogia”?
Peale filosoofiliste küsimustega, seal on teine, olulisem põhjus loobuda kasutada mõistet. Salvestatud teave ei tee loodusele teeb. Teave on esindatuse midagi muud. Raamatut või veebilehte, saab segada ja sobitada informatiivseid teemade kuidagi selle arendaja tunne teed. Ei ole sellist asja nagu olend, mis on pool orav ja pool kass, kuid seal on palju segab pool-orav/pool-kass teemasid teavet, vahendeid ja veebisaite. Meetodid teabe indekseerimine on ära tunda, mis on eristatav teave, erinevalt klassifikaatoreid, laadi, ja disaini, süsteemide vastavalt.
Näiteks, kui üks fänn luuletaja Emily Dickinsoni loob Veebilehe, mis sisaldab ühe-lõige elulugu tema, koos nimekirja iga luuletus, ta kunagi kirjutas. Teine fänn Dickinson pühendab oma veebilehte, et pildid maja ja kogukond, kus Dickinson elanud. Ikka veel on kogutud bibliograafia iga raamatu või artikli kohta kirjutatud Dickinson ja tema luule. Mujal Veebis on saite, mis group Dickinson teiste üheksateistkümnenda sajandi luuletajad või teiste naiste luuletajad või muud Ameerika luuletajad. Kaugemale lihtsalt kasutades oma nimi, kuidas võivad need kohad olla kasulikult indekseeritud, et inimesed leiaksid nurga nad tahavad, et uurida kohta, luuletaja?
Pikaajalisi lahendusi probleemidele indekseerimine Web ilmselt seotud mitu kattuvad meetodite liigitamine ja indekseerimine teadmised, nii, et inimesed tulevad iga võimaliku nurga alt võib leida moodus, kuidas ressursse, et kõige paremini nende jaoks. Selle asemel, nimetades seda “ontoloogia” märgis süsteemi kirjeldus, mis see tegelikult on – liigitus, tesaurus, komplekt mõiste klastrid, või mis iganes (vt ka Soergel, 1999.).
Nendel päevadel, paljud teabeotsing teadusuuringute, katsete ja kaubanduslikke rakendusi on välja töötatud, mis põhineb mõistlik näilisest eeldusel, et kui tahame, et inimesed olema võimalik hankida teksti, tuleks meil ehitada süsteemi standard, sõnastik, või Roget ‘-tüüpi tesaurus (bartletti Roget ‘ Tesaurus, 1996), või katseline kaardistamine sõnavara nagu Wordnet (http://www.cogsci.princeton.edu/~wn/). Keeleteadlased on eriti altid seda eksitus. Keeleteadlased tead kõige keelte kohta, ja nii nad endale üsna põhjendatult, et nad peaks tegema otsuseid, milliseid keelelisi vahendeid kasutada teavet ülekanne katseid.
Siiski keeleteadlased on ei eksperdid info ülekanne. Läbi aastakümnete eksperimenteerimise, on IR-ühendus on õppinud, kuidas saamatu sellise tavapärase sõnastik ja tesaurus allikad on päris-maailmas teabe ülekanne. Selle asemel, teist tüüpi tesaurus on välja töötatud spetsiaalselt juhul, kui eesmärk on teabe kirjeldus, kus seda saab hiljem uurida. Need IR thesauri arv sadu, ja on välja töötatud peaaegu iga tüüpi teema. Paljud “ontologists” on tõeliselt uuesti leiutas ratta – juba arenenud tesaurus nende sisu võib olla peidus korstnad oma kohaliku ülikooli raamatukogu.
Teabeotsing thesauri on erinevad sise-loogiline struktuur ja sisaldavad sõnu ja väljendeid, mis on mõeldud olema efektiivne informatsiooni ülekanne. Heitke pilk mõni neist IR thesauri ja erinevused põhi-sõnaraamatud ja Roget ‘ s oleks kohe selge. Näited:
Seal on ka tesaurus kasutada vaba teksti otsima, kus seal võib olla või mitte olla formaalne indekseerimine sõnavara (“kontrollitud sõnavara”), mis on määratud dokumendid. Knapp on Kaasaegse Tesaurus Otsingu Tingimusi ja Sünonüümid (2000) on välja töötanud otsingu ekspert üle aastakümnete pikkune kogemus, ja kus on palju sisend teiste otsijate.
Võib-olla me nimetame seda “Sa ei saa jama Emake Loodus” Põhimõte. Kui nad kasvavad suurus, andmebaaside ja teiste organite teavet järgige midagi, mida nimetatakse Bradford Jaotus – päris palju, ükskõik, mida sa teed. Teisisõnu, igasuguseid asju, mis on seotud info ei vasta standardile Gaussi või “normaalne” levitamine, vaid pigem Bradford Jaotus. Sagedused populaarne päringuid Web otsingumootor, määrad loovutamise indekseerimine terminite või klassifitseerimise kategooriad dokumentide või saidid, suurused ülekanne komplekti, jne., kõik vastavad Bradford.
Seal on palju allikaid, mis selgitab matemaatika Bradford (Bookstein, 1990; Brookes, 1977; Chen ja Leimkuhler, 1986). Tavalises keeles, Bradford väljamakseid ei ole tavalise mõhk keskel, kuid selle asemel on väga pikad sabad. Näiteks, tavaliselt seal on mõned teemad, mis on nõudnud tohutu hulk inimesi, ajal Veebis, ja tohutu hulk teemasid saanud väga vähe või üldse mitte. Samuti, ülekanne komplekti, selle asemel, et enamik retrievals sisaldavad halvasti kui oskan arv “tabamust” mõned sisaldavad tohutu hulk hitid ja teised vähe, ei ole väga palju retrievals toodavad halvasti kui oskan numbrid.
See Bradford jaotus (seotud “Pareto Jaotus” economics) on väga tugev, ja peaaegu võimatu võita. Süsteemid peavad olema projekteeritud nii, et tee Bradford Jaotamise, mitte püüdes võidelda. Vt arutelu Bates (1998) ja viited neis artiklites.
Iga tüüpi indekseerimine sõnavara või liigitus on otsene või kaudne struktuur, ning see struktuur toimib hästi ainult teatud suurusega andmebaasides. See armas väike klassifitseerimise süsteem teid välja, kui te olete 1,000 dokumendid on sõidu sa hull oma puudused, mille aeg on 10,000 arvestust. Indekseerimine sõnavara, et oli hea üks-miljonit-punkt andmebaasi hangub kell viis miljonit kirjed ja nii edasi.
Pikaajaline ajalugu ja raamatukogud, interneti andmebaasid, peegeldab see suurus-tundlikkus probleem aegluubis, nagu ta oli. Raamatukogu kataloogimise süsteemid, mis töötas hästi, alguses üheksateistkümnendal sajandil tuli oluliselt muuta iga paari aastakümne jooksul alates sellest ajast tagajärgedega kasvu ressursibaasi. Pärast II maailmasõda, kui teadus kasvas kiiresti, teadus-ja kirjandus oli plahvatav kogus, kogu uute süsteemide teabele juurdepääsu tuli välja töötatud hakkama – see on uus intellektuaalomandi süsteemide, mitte ainult tehnoloogilisi uuendusi.
Veebis, see plahvatus kasv toimub kuude, mitte aastate või aastakümnete jooksul. Smart teavet arendaja peab prognoosida kasvu algusest ja disain kõigile planeeritud suurus tase andmebaasi algusest peale. Muidu, sa oled alati skrambleerimise ja alati taga kõver. Ma olen korduvalt näinud, dot-comid eeldada, et nad võivad alustada mõned lihtsad vähe klassifikatsiooni indeks sõnavara ja muretsema kasvu hiljem. Probleem on, et kasv tuleb mõne nädala jooksul! Siis, kohustust ei ole tehtud varem, väike süsteem. Keegi tahab uuesti indeks juba olemasolevaid andmeid, veel parem väljatöötamise või muutmise indekseerimise süsteem vajab uuesti indekseerimine selgus, kasutajate ja indexers samasugused. Lõpuks, klassifitseerimise või muid metaandmeid süsteem muutub hodgepodge töö-arounds ja halbu lahendusi; vt ka Bates (1998).
Sageli, peatoimetaja toote äriühing on pakkuda oma Web saidi kasutajad on mingid indekseeritud informatsiooni. Veel, figuring kuidas optimeerida indekseerimine ja väljavõtete, et teave on viimane asi, mida on käinud käigus ramp-up läheb online. Kui usute, et teie teabe ressurss kasvab, siis disain kasvu algusest peale. Muidu, usu mind: See läheb hullemaks.
Kas soovite, et hoida inimeste indekseerimine kulude alla? Seejärel pöörake tähelepanu disaini indekseerimise toetuste süsteem. Paljud veebilehed täna pakkuda teavet, mis on osa indekseeritud või liigitada selle järgi inimese. Ütlematagi selge, et see on kõige kallim osa paljud toimingud ja punkt, kus tõhususe toodab kõrgeima pistis. Jõupingutusi, et parandada töötlemise efektiivsus võib olla piiratud, lihtsalt survet indexers töö kiiremini. Kuid on võimalik teha rohkem, kui et aidata inimeste indexers.
Arvan, et indekseerimise toetuste süsteem, nagu eraldi infosüsteem, millel on oma nõuded ja kasutajatele. Mida indexers vaja selleks, et leida oma tee ümber oma süsteemi indekseerimine sõnavara või kategooriad on erinev sellest, mida süsteemi lõppkasutajad on vaja leida moodus, kuidas tõhusalt ümber keha teavet. Sageli on indekseerimise toetus tarkvara, mis muudab indexers ebaefektiivne, ei ole inimesed ise. See on oluline hoida kognitiivne töötlemine koormus indexers mõõdukas, nii et see ei ole igav ega tunne ülekoormus. Mis omakorda eeldab, segmenting indekseerimise arvesse kergesti hallatavaks osad toel indekseerimise süsteemi juures olulised punktid.
Näiteks, oletame, et sul on 5,000 perspektiivis indekseerimine sõnavara. Selle asemel, et lihtsalt kandmise see tähestikulises järjekorras oma töötajate, luua gruppe, mis on seotud tingimused (mõiste klastrite) lai-mõiste ” ekraanid. Siis, selle asemel, et liikuda edasi ja tagasi läbi pika tähestikulises loetellu kandmise indekseerija näen, korraga ekraanile, kõik tingimused võivad olla olulised rekordi omanik. Nüüd indekseerija ei ole, et arvan, et kuni pool tosinat soodsamatel tingimustel, ja vaadata neid iga up eraldi, et leida parim üks, vaid võib selle asemel, lühidalt, määrata õiguse mõiste ja määrata see kiiresti. Kokkuvõttes võib öelda, et uuringu indekseerimine ise kui protsessi, “kasutajad” (indexers), kes tuleb mahutada parima kvaliteedi ja rahulolu, siis on disaini sihipärane indekseerimine toetuste süsteem.
Paljud Web ettevõtted, väljatöötamisel info-pakkudes veebilehte, koguda võimas meeskond tehnoloogia, sisu ja graafilise disaini eksperdid. Programmeerijad on pärit top koolid ja ettevõtted, Ph. D. eksperdid teema on pardale, ja top graafilised disainerid on palgatud käesoleva gorgeous liides Veeb kasutaja. Aga isegi kui eesmärk on saidil esitab informatsiooni, või “sisu”, et maailmas on keegi, kes teab midagi teave on pardale.
Mõistmise sisu ei ole sama, mõista teabe; Vt ka Bates (1999). Teabe spetsialist – isik, kes loob klassifikatsioonid, kujunduse metaandmed protokollid, käsitöö otsingu võimeid infosüsteemi kasutajad, graafilised süsteemid, mis on spetsiaalselt info ülekanne–, et inimene on täiesti erinev kogemusi kui kas sisu eksperdi või programmeerija. Kõik need inimesed peavad tegema koostööd, et luua hea süsteem; vt ka Bates (2002). Aga kui teabe ekspert on jäänud välja, tulemuseks süsteem on hea igas mõttes, välja arvatud teabe andmisele!
Kokkuvõttes järgmisi täiustusi Veebi teabeotsing disain on soovitatav toibumas lõpust-1990 “dot-pomm”:
Arusaamisele, mida eristab teave klassifikatsioonide ja sõnavara füüsilise maailma ekvivalendid, ja lõpetage eksitav termin “ontoloogia.”
Aru ja töö aluseks olevad statistilised omadused teave projekteerimine informatsiooni ülekanne. Ei mõista neid tegureid lihtsalt viib sub-optimaalne süsteemid.
Olema selline, et oma indexers: disain suunatud indekseerimine-toetuste süsteem konkreetselt oma inimeste töötajad, ja siis säästa palju töötajaid ajal.
Paratamatult, kui autorid on lubatud lisada märksõnu, märksõna, väli muutub tesaurus. Seega ei peaks ilmselt olema raske piirata täiendavaid märgid (kokku arvu märke, kontrollitav poolt DKR-administraator). Muidu autorid saavad kiiresti märksõna rämpsposti.
Marcia J. Bates, 2002. “Kaskaadi vastastikuse mõju Digitaalse Raamatukogu Liides,” Info Töötlemine ja Haldamine, köide 38, number 3 (Mai), lk 381-400.
|
OSCAR-2019
|
||
Vaheaja puhul käisime Ruudiga taas ema ja poja päeva veetmas. Ja kuna Ruudi jätkuvalt tahtis väga kinno minna, polnud mul meil muud teha, kui autole hääled sisse ja ninad Tartu poole.
Huvitaval kombel näidatakse kinos praegu ainult kolme lastefilmi. "Kribinal-krabinal" ei kõnetanud mind, "Charlie Brown" jällegi ei meeldinud Ruudile, nii valisime "Väikese Printsi", mille suhtes mul olid küll teatavad kahtlused, aga samas oli ka huvi ja nii me sellele maandusimegi.
Film oli tegelikult päris armas. Aga mulle tundus, et nii nagu raamatu puhul on pigem tegemist noorte täiskasvanute filmiga, mitte laste omaga. Iseenesest raamajutustus (üksikema püüab arendada oma tütart, et ta saadaks edukaks) on ühiskondlikult oluline teema, aga samuti ehk mitte pisikesi lapsi kõnetav. Minul muidugi oli klomp korduvalt kurgus, näiteks siis kui selgus, et Väikesest Printsist on saanud Härra Prints. Või noh, kõik need taltsutamise ja südamega nägemise kohad. Ilus oli. Ja pärast saime Ruudiga tükk aega arutada, kuidas armastuse ja südamega lood on. Ta muuseas arvas ikkagi, et tegelikult mõistusega nähakse hästi, sest mõistus tekitab tunded, ka armastuse.
Pärast käisime natuke rumalate nägudega ringi ja mõtlesime, mida veel teha. Ahaasse ei tahtnud minna, sest uut rändnäitust pole ikka veel. Ja siis tuli mul meelde, et Lõunakas on ju uisuväljak ja sinna me suundusimegi. Selgus, et meile mõlemale väga meeldib uisutada :D Kolmveerand tundi kulus nagu näuhti, esimesed kolmkümmend minutit lasi Ruudi raamiga ringi, lõpus juba ilma. Kukkus muidugi, aga mida edasi, seda osavamalt. Ja põhimõtteliselt ikkagi püsis tasakaalus hästi ja tõukamine hakkas juba täitsa minema. Kusjuures uisutamise ajal mõtlesin, miks koolides ikka veel pigem suusatamisele rõhutakse, mitte uisutamisele. Uisutada on tore ja see on kergesti kättesaadav. Ma suudan täitsa hästi ette kujutada, kuidas sõbrad otsustavad omavahel, et läheme laupäeval uisutama. Ja minnaksegi liuväljale, laenutatakse uisud ja siis sõidetakse koos ringi. Samas on mul natuke keerulisem ette kujutada, kuidas täiesti suvaliselt otsustatakse murdmaad suusatama minna. Et kui kooli kehalise kasvatuse eesmärk on soodustada lihtsalt liikuvat vaba aja veetmist, tundub mulle uisutamise selgeks õpetamine mõistlikum. Ja muidugi mitte nii, nagu meie omal ajal uisutasime ehk siis lihtsalt võtsime uisud kooli kaasa ja muudkui uisutasime, vaid et keegi näitaks seda ka, kuidas tagurpidi sõita või kurvi peal ülejala teha või kuidas pidurdada.
Samal ajal kui meie Tartus lustisime, soojustati meil katus ära. Tänu sellele oli meil magamistoas vaatamata välistele miinuskraadidele oma paarkümmend kraadi sooja, mis muutis hr H väga kurvaks, sest ta leidis, et seda oli selgelt liiga palju. Ruudi hoiab oma toa ust kinni ja radiaatori on ka maha keeranud, sest temagi leiab, et viisteist kraadi on magamiseks okei. Ma ei saa aru, kuidas ma selliste inimestega olen kokku elama sattunud :D
Aga ma ei taaa-haa... Sa oled fänn või on see selline üldine soovitus, mida meheks saamiseks tegema/armastama peab?
Ma ei ole fänn. Samas on iga uus Bond v SW kultuuriline sündmus (sõltumata meie enda maitsest) ning need võiks lastega ära vaadata küll. Ruudi on vist veidi väike. Aga Aloga ma lähen, kui kunagi koju tagasi jõuan.
(Teisel pool lauda tutvuvad mu lapsed, kõik kolm, parajasti Banksy tööde ja ideoloogiaga. Ja vastav film on kah kinos nähtud. Ma arvan tõesti, et täiskasvanute filmide lastele lahti selgitamine on kasulik ja arendav ja tasub tegemist.)
Muuseas, " minu ajal" me lisaks kohutavatele Pärsti suusamatkadele ka täiesti uisutasime. Toona polnud loomulikult mingit jäähalli, vaid keegi oli koolimajataguse tiigi lumest puhtaks ajanud ja õp. Jürisson õpetas meid vägagi seksikaid uisukaari võtma.
Tänapäeval tekib vist pigem probleem, et lastel pole uiske (ja suuski) ja kuna talv on nagu on, siis pole mõtet neid hankida ka.
Vahendite puudumine on tõesti probleem, Ruudi on järjest oma suusasaabastest välja kasvanud, ilma et oleks tegelikult suusatada saanud. Ausalt öeldes tõesti pole enam motivatsiooni nende hankimisega tegeleda. Samas esimesel koosolekul ütles kehalise õpetaja, et kui lumi maha tuleb, siis on kindlasti suusatamine. Ja kellel pole, need jooksevad ümber kvartali. Ses mõttes oleks minu meelest lihtsam, kui kool saaks uisuväljakuga kokkuleppele, et mingil ajal käiakse väljakul uisutamist õppimas, laenutus on ju sealsamas olemas, kui endal uiske pole. Siis saaksid kõik midagi õpitud ka, mitte nii, et kellel suuski pole, lidub nagu peni ringi lihtsalt.
Tänapäeva probleem on 40 last klassis. Ja õpsid, kes ei oska v ei taha õpetada ei suusatamist ega uisutamist. Pole mingit vahet, kas saata lapsed jääle koperdama või metsa suuskadel seisma - mingit kasulikku efekti pole kummalgi.
Ausalt, minge vaadake mõnda kooli suusa "tundi". Õppetund peaks sisaldama õpetamist, ettenäitamist, selgitamist. Olgu see ruutvõrrand, Põhjasõda või kreeka tragöödia - koolis võetakse see osadeks lahti, selgitakse ja pannakse pärast osadest kokku tagasi. Kehalises saadetakse lapsed metsa käsuga "jookse" v "suusata". Lisaks mõõdetakse / hinnatakse. Õpetuslik osa aga puudub.
On kaks ainet, mille puhul ma olen ise teravalt tundnud, et asi sõltub õpetajast - üks on tööõpetus, teine kehaline. Mul on kehkas olnud kokku kolm õpetajat, kellest üks õpetas mulle selgeks ujumise, suusatamise, pesapalli, akrobaatika põhielemendid, kaugushüppe, madalstardi ja põhimõtteliselt ka korvpalli, aga selles olen ma loomu poolest andetu ja sellega seoses ka täielikult alamotiveeritud. Aga jah, kõik need teised asjad said päriselt ka selgeks.
|
OSCAR-2019
|
||
See kommentaar on sisestatud anonüümse kasutaja "siim" poolt ja on seetõttu nähtav ainult anonüümsete kommentaaride kaustas
Huvitav kas peale Savisaare "õigeksmõistvat" otsust keegi veel usub Eesti erapooletut Kohtusüsteemi?
See kommentaar on sisestatud anonüümse kasutaja "Totuke - Pudelikorjaja" poolt ja on seetõttu nähtav ainult anonüümsete kommentaaride kaustas
Seega võib ta edaspidi poliitikas osaleda. Teda ei takista miski peale ta enese südametunnistuse ja tervise.
Mina ei oska Edgar Savisaare kohtusaaga lõpus küll midagi kurba või sobimatut näha. Vastupidi, just kohtupidamise jätkumine oleks olnud piinlik ja mõjunud hävitavalt kohtu autoriteedile. See oleks olnud ju selge tsirkus. Mida sisulist siis seni saavutati? Savisaar kord tukkus, kord magas sügavalt. Kord nõudis patja, kord laskis endale kutsuda kiirabi
.. las Eedik siis läheb. Selle kõige eest, kui palju ta Eesti Vabariigile oma naba paitades haiget teinud on.. selle teadmise eest ei päästa teda kümme Reanimobiili ka. Iseenese eest ei põgene. Las ta siis olla ja vahib üksinda Hundisilma aknast välja ja mõtleb. Ega ta mingi rumal pole..
Ma tahan seda trikki näha kuidas nad minu ees paksematele Eesti Lastele üle 50 plussikese kirstu ehitamise soovituse ära suudavad lakkuda.
Ei täheldanud mingit ülbust ja õelust. Just nii ongi - võimekast ja lugupeetud ja juhist muutis ta iseennast haletsusväärseks inimvareks, kellele ei oska isegi kaasa tunda. Miks küll!?
Ja kes juhtumisi meedias kirjutatu peale pöördesse lähevad...No andke andeks,kui meedia täit tôtt alati kirjutaks,siis oleks meediaväljaanded ammu pankrotis...
Kas lugupeet` kirjamees teab (nimetada) maailmas mõnd õigussüsteemi, mille aluseks on kriteerium - kus süüdistatav peab oma süütust tõestama? Mis puudutab nn "kümne milli" õhkuhahitumise-kaasuses (ja misiganes kaasuses) süüdimõistva otsuse mittelangetamist, siis ei pruugi siin õigus ja õiglus (alati) sugugi teps mitte kattuda. Süüdi mittemõistmine võib olla tingitud nõrgast süüdistusmatejalist, kaitse heast tööst ehk "aukude" leidmisest seadusandluses, piisavate süütõendite puudumisest, tunnistajate "mälukaotusest"... jpms. asjaoludest, mis ei tähenda sugugi seda, et inimene ka de facto "prillikivi" on...
aastaks 2018 on Savisaar de facto suurem suli isegi kui de juro . ja samas jälle. vaadates vene telekanaleid. siis sealsed saksad on tuhat korda ahnemad. neite kõrval kahvatuvad Savisaare teod täiesti . selge see. mastaabid teised. eesti mõistes on Savisaar siiski suur-riisuja. P.S. kirjanikuhärra võiks ise poliitik olla. seni vaid vahtu ajand. tehku PÄRISELT ka midagi ära.
Kui ma siin lugesin, et Siim kallase üle oli nagu "õiglane kohus" ja temal "süüd ei leitud", siis mõeldes sellele, et see mees oli ja on vabamüürlaste ridades ning ka EURO liit on selle alusel loodud ja seisab vabamüürlaste organisatsiooni alusel,
siis siit juba ilmneb, et nende miljonite kadumine ongi kõik sellega seotud ja neid ei avaldatagi ning tõesti see mees jääb nagu "puhtaks poisiks" kunagi aga mõnda võib juba enne kohtuotsust aastaid "poriga loopida" ja õigust jääb kõigil veel ülegi! Seda teadke, et igale oinale tuleb siiski ükskord oma mihklipäev ja ta peab ka igast tühisest sõnastki aru andma!!!!!!!
Siim Kallasest näite toomine küll mulle midagi ei ütle. Tänitamine kestab siiani ja iseendale rinnale patsutamine, " Ma olen õige mees.." ei paista rahvale lugevat midagi.
10 mil. See on ju nii magus fantaasia et seda peab ju uskuma ainult et kus kohas need 10 mil. on miks need kuskilt välja ei paista? Aga nii tahaks ju uskuda et Siim varastas 10 mil. Sajad miljonid usuvad pilve peal jumalat , miks siis mõni tuhat ei võiks uskuda 10 mil. varastamist see kah ilus muinasjutt!
Nii moodi siis urineeritakse inimestele jälle näkku ja õõnestatakse usaldust riigi vastu. Oleks naiivne arvata, et nii saabki ja saabki ja saabki, sest ükskord prahvatab vimm . . .
P. S. Ühe korra on riigil juba "minna lastud". Nüüd võiks kõigepealt selleni jõuda, et riik enne "tulla jõuaks"...
Ka eelmisel korral lasti minna enne kui riik "tulla jõudis". Ei tasu jälle kujutleda, et riigi eimillestki mõne aastakümnega valmis saab...
Iseenesest juba "KAPO poolt sokutatud raha" tagasinõudmine loob pretsedendi, mida on põhjust tulevikus ära kasutada nii Kiilil, Kaljurannal ...kui isegi bussipargi "vinkul"!
Sellist pa.ka, nagu see soperdis, suudavad ainult sotsid (kes kõigi kriminaalide suhtes on sallivad) produtseerida!
Loomulikult, ammu aeg. Ei näinud selles protsessis midagi muud kui poliitilist kemplemist Tallinna võimu üle ja mõttetut raha tuulde loopimist. Huvitav oleks teada, kuipalju maksumaksja raha korstnasse lendas läbi nende lõputute protsesside.
"Tegelikult peaks just see olema kohtu alla sattunud inimese põhiline mure – veenda kohust selles, et kõik tema vastu esitatud süüdistused on alusetud." - selles osas täitsa õige, Savisaar ei kippunud kohe kuidagi seal kohtus oma süütust tõestama.
"Ja las Savisaar saab pealegi tagasi ka temalt konfiskeeritud sularaha, vahet pole." - selle raha oleks võinud siiski näiteks mõnele lastekodule üle kanda. Aga nüüd läheb see raha sinna hundikoopasse tagasi ja peod algavad...
"Iga inimene peaks ju mõistma, et karistus on ammu käes – ja ma ei mõtle siin loomulikult Savisaare viletsat tervist." - iga inimese õiglustunne on ikkagi natuke puudutatud ja Savisaar tunneb end nüüd isegi "võidumehena" - tal ei ole ju mingeid süümepiinu.
Kas see oli nüüd iroonia või päriselt jääb ilmselt kirjutaja enda teada. "Kurvastamine selle üle, et süüdlane pääseb karistusest, on arusaamatu" - päris hea huumor. Räbaldunud maine on karistus? Igal kurjategijal on räbaldunud maine, kas laseme siis kõigil vabalt edasi tegutseda ning kinnipidamisasutustest vabaks? Muidugi praeguse seisuga on ju puhas kui prillikivi, mis räbaldunud mainest me üldse räägime.
Kohtunikul oli piisavalt tõendeid, et süüdistus blufiks osutus. Otsus seega õige, kuid põjusi oli valida 2 vahel Edgari tervis või süü tõendamatus: Edgari tervis andis ÕK süsteemile võimaluse puhtalt pääseda. Kuid ÕK süsteem ei vaja reformi, vaid suurpuhastust. Rahvale on priskelt valetatud, mida räägitakse õiglustundeks.
Savisaare kohtuprotsess on samas ka õppematerjal tulevastele kohtualustele. Kui keegi tulevane kohtualune hakkab samamoodi kohtus tembutama siis oleme jälle kõik rõõmsad? Savisaar ei saa enam oma süütust tõendada....ta kartis süüdi jääda, tembutamine oli ainus viis süüst pääseda.
Tegelikult käis siin juba aastaid üks poliitiline mäng ja püüti Savisaart igasuguste võtetega kõrvaldada ja koostati absurdseid süüdistusi. Nüüd on hea Savisaare tervisliku seisundi taha pugeda ja siis ei saa avalikuks, et polegi õieti milleski süüdistada. Kui ma ise laps olin ja oma peres kaheteistkümnenda lapsena sündisin, siis meie peret süüdistati pidevalt igasugustes vargustes ja majaelanikest kaks käisid isegi meie kodus kappides tuhlamas, et kadunud linasid sealt leida aga midagi ei leitud. Alles aastaid hiljem üks nendest läbiotsijatest vabandas minu ema ees ja ütles: "Sa oled hästi oma lastega toime tulnud, sest kellelgi pole politseiga kokkupuuteid olnud!" Meil elas seal kõrvalmajas ka üks küürakas naine ja tema sugulane mainis emale, et just see tegelane kannatas kleptomaania all ja kole oli tema lõpp, sest enne surma ta nahk kõik veritses ning ta oli koledates piinades!
|
OSCAR-2019
|
||
Päris pikk vahe tuli seekord blogimises sisse. Lihtsalt kirjutamine ei edenenud. Mõõnaperiood - ütlevad viisakad ja targad inimesed selle peale. Las neil olla õigus.
Jõuad kohale 3 tundi enne väljumist. Paljukäinud sinine kohver mähitakse paksu kilesse, et ta igasugused loopimised üle elaks ja ühes tükis Argentinasse jõuaks.
Frankfurdis, kolm tundi hiljem. Kahe reisi vahele jääb kaks ja pool tundi. Piisavalt, et selles suures lennujaamas õige värav üles leida ja väravani jõuda. Enne õiget väravat on järjekordne turvakontroll ja röntgen. Mingeid probleeme ei teki, midagi keelatut kaasas ei ole, isegi püksirihm on plastmassist pandlaga.
Lõpuks saab lennukisse, kus tuleb veeta järgmised 14 tundi. Niisugusel pikal lennul on tundunud mõistlik võtta vahekäigupoolne koht, ja loota, et kõrvale ei tule keegi sajakilone. Seekord vedas hoopis paremini, kuna kõrval asuv koht jäi täiesti tühjaks.
Algus. Istud, ja vaatad teekonda kaardil, ja siis vaatad üle filmide nimekirja. Ja siis vaatad nimekirja teist korda. Midagi nagu on, millega aega sisustada. Kõigepealt viimane “Alieni” sarja film, ja siis viimane “Kiired ja vihased”. Nendega on esimesed 5 tundi lennuaega sisustatud. Seejärel alustan viimase “Kariibi Mere Piraatidega”, ja üritan vahepeal magada. Silmi lahti tehes selgub, et lennata on veel 7 tundi. Ja siis 6 tundi.
Seal all on passikontroll. Eraldi järjekord kohalikele, st Mercosuri riikide kodanikele ja teine sama pikk kõigile teistele.
Mercosur ehk pikema nimega Mercado Comum do Sul/Southern Common Market on Lõuna-Ameerika riikide vaheline majanduslik ja poliitiline liit (täisliikmed on Argentina, Brasiilia, Uruguai ja Paragua, ning assotsieerunud Boliivia, Tšiili, Peruu Kolumbia, Ecuador ja Suriname).
Järjekord liigub, mitte küll kiiresti, aga liigub. Kui ikka samal ajal saabub Euroopast kaks lennukit a 500 reisijaga, siis on selge, et saab veidi oodata. Passikontrollis tuleb tavaline küsimus, et kuskohas peatud, ja nagu varasematel kordadel ulatan juba kodus väljaprinditud Andean Roadsi kämpingu aadressi. Ainult et seekord võtab ametnik mu passi, väljaprinditud lehe, ja lahkub kuhugi taharuumi. Ootan. Ju siis tehakse mingit taustakontrolli. Ka siis minu kohta, või vastuvõtja kohta. Nojah, mingit otsest broneeringut mul tegelikult ju ei ole, aga telefonis on kirjavahetus, kus teatan oma saabumise aja, ja vastus on tavaline welcome.
Veidi aja pärast saabub ametnik koos mu passiga, annab tagasi aadressiga paberi ja lööb passi templi. Et nagu kõik on bueno. Tegelikult oleks olnud huvitav teada, millistesse registritesse päringuid tehti. Ametlikult nagu mingis paturegistris olla ei tohiks, sest ainus kord trahvi saada oli ilma tuledeta sõitmise eest linnavälisel teel, ja see trahv sai kohapeal väiksemaks kaubeldud ja asi ära lahendatud. Oleks lasknud teha protokolli ja maksnud läbi panga, oleks nimi kindlasti kuskil registris ka.
Kohver jõudis samuti ühes tükis kohale. Tollikontrollis on samuti suured läbivalgustusmasinad, millest kõik pagas läbi lastakse. Kohvris on autole uued kolvid, pihustiotsad ning muudki head ja paremat, aga siin mingeid tõrkeid ei tulnud.
Ja veel pool tunnikest istumist. Et mitte sõita taksoga läbi linna, sõidan bussiga teise lennujaama, mis on kämpingule palju lähemal, ja võtan sealt takso. Näitan taksojuhile väljaprinditud aadressi, ja väljaprinditud kaarti, ja et kuhu vaja saada, ja et seal on ristmik Ruta 8 ja Ruta 9 ja Avenida Henry Ford. Et ruta otšo ja ruta nueeve ja aveniida henry ford.
Ja et paremal kaardi nurgas on Tigre. Iga kohalik peaks teadma, kus Tigre asub. Ja taksojuht sisestab aadressi oma GPS-i, ja leiab täitsa õige koha, ja siis sõidab kiirteelt vales kohas maha, ja otse Tigre suunas, nii et lõpuks tuleb ikka endal iPad kotist välja otsida, ja koos edasi navigeerida. Hea seegi, et päris tuttav piirkond.
Auto on seal, kuhu ta maikuus jätsin. Võtad presendid maha, ajad teod ja ämblikud minema. Ühendad akud. Mootor läheb käima poolest pöördest, nagu vanale diislile kohane. Käib oma viis minutit, ja siis sureb välja.
Laen akud, aga veidi hiljem selgub, et hoopis kütus ei jõua pumbani. Ära on väsinud nn “mägipiduri” juhe, mis katkestab vajadusel kütuse juurdevoolu.
Pikapeale saavad asjad oma kohale. Eelmine etapp lõppes maikuus suurpuhastusega, aga jälle on mingi tolm sisse tekkinud. Vihma pole sisse sadanud, present kaitses.
Eestist kaasavõetud uus originaal küljepeegel. Eelmine õnnestus 2013 aastal Peruus katki sõita, ja ajutine "lihtsalt peegel" ei tahtnud hästi õiges asendis püsida.
Kaubik tööd ootamas. Peaks olema aastast 1960. Tugev tükk, näeb välja, nagu sõidaks vabalt veel paarkümmend aastat.
Edu! Jälgin hoolega ja loodetavasti jäi "madalseis" kirjutamise mõttes Eestisse :) . Päris suur töö ees kui lausa kolvid kaasas ...
Väga tore, et jälle sõiduvees. Kirjutamisele on alternatiive. Kui Youtube nõuab korralikku ja ajamahukat tööd arvutis, režissööri- ja näitlejatööd, siis Instagram lubab küllaltki vähese vaevaga reaalajas pilte üles laadida ning ka natukene kirjutada.
Ehk siis, kui kirjutamine peakski kunagi jälle madalseisu jõudma, on ka teisi vahendeid kajastamiseks.
|
OSCAR-2019
|
||
Sępólno Krajeńskie ja sealne lähiümbrus võimaldavad leida sobiva majutuskoha igale maitsele üheks ööks või ka pikemaks peatuseks. Kõik siinsed hotellid leiad ka Hotels.com kaardilt. Meie suumitavatel kaartidel on hästi näha kogu Sępólno Krajeńskie ja kui kaugel asub konkreetne hotell vaatamisväärsustest ja teistest orientiiridest. Kui oled sobiva rajooni välja valinud, saad täpsustada otsingu tingimusi vastavalt vajadusele. Lisaks üliheadele pakkumistele kehtib majutuse puhul meie soodsaima hinna garantii.
Jean-Pierre Vernant (4. jaanuar 1914 Provins, Prantsusmaa – 9. jaanuar 2007 Sèvres, Prantsusmaa) oli prantsuse klassikaline filoloog, religiooni- ja kultuuriloolane ning antropoloog.
Vernant'i uurimistöö keskmes oli vanakreeka mütoloogia ning selle antropoloogiline tähendus antiikaja religiooni- ja kultuuriloole. Ta oli Louis Gernet' õpilane ning avaldas pärast tolle surma tema peamised teosed.
Vernant oli esimene klassikaline filoloog, kes kasutas kreeka mütoloogia käsitlemisel süstemaatiliselt Claude Lévi-Straussi sktrukturalistlikke meetodeid. Koos Pierre Vidal-Naquet' ning Marcel Detienne'iga asutas ta ajaloolise antropoloogiaga tegeleva Pariisi koolkonna, mis püüab analüüsida Vana-Kreeka religiooni- ja kultuurilugu strukturalistliku antropoloogia ning sotsiaalteadusliku lähenemise baasil. Oma mittekonventsionaalsete interdistsiplinaarsete käsitlustega on ta pälvinud rahvusvahelise tunnustuse. Koolkonda ühendab 1965. aastal asutatud Antiikühiskondade võrdlevate uuringute keskus (Centre de Recherches Comparées sur les Sociétés Anciennes), mis hiljem kandis nime Louis Gernet' keskus (Centre Louis Gernet) ning alates 1. jaanuarist 2010 on osa keskusest ANHIMA (Anthropologie et Histoire des Mondes Antiques).[1]
Jean-Pierre Vernant oli organisatsiooni Jeunesse communiste ning alates 1932. aastast Prantsusmaa Kommunistliku Partei (PCF) liige. Teise maailmasõja ajal oli ta prantsuse vastupanuliikumise (résistance) juhtfiguure. 1970. aastal astus ta kommunistlikust parteist välja. Ta oli ka varem parteid kritiseerinud, nimetades end pigem marksistiks.[2]
"L' Homme grec" (koostaja), Paris 1993 (esmaväljaanne itaalia keeles, "L'uomo greco", 1991; eesti keeles "Vana-Kreeka inimene", tõlkinud Heigo Sooman ja Kattri Türk, Tallinn: Avita, 2001)
Vene lühikarvaline on üks vanematest lühikarvalistest kassitõugudest, keda on näitustel esitletud juba üle sajandi. Eelkõige on see tõug kuulus iseloomuliku topeltkarva poolest. Vaikse loomu ja hea käitumise tõttu on vene lühikarvaline ideaalne lemmikloom korteris pidamiseks. Intelligentse ja lojaalsena oli ta armastatud kaaslane nii Inglise kuninganna Victoria kui ka Vene tsaari Nikolai I õukonnas. Antud tõu kassid on enamasti sinist, musta või valget värvi.
Arvatavalt on vene lühikarvalise tõu sinist värvi kass pärit Venemaa põhjaosast. Siniste kassidega kauplesid Londoni dokkides briti meremehed, kes, tajudes siniste kasside väärtust, tõid neid kaubitsemiseks Arhangelski sadamast. Vihjeid siniste kasside olemasolust kuninglikes õukondades on juba 16. sajandist, kuid esimesed kassid, kelle kohta leidub kirjalikku ajaloolist materjali, saabusid Inglismaale 19. sajandi lõpus. Kohalik lühikarvaliste kasside kasvataja mrs Carew-Cox hankis endale mitmeid siniseid kasse otse meremeestelt ja pani niiviisi aluse vene siniste kasside aretusele Inglismaal.
Vene sinine kass oli esindatud ka esimesel kassinäitusel 1871. aastal Londonis, tol ajal võistles loom “välismaiste siniste” kasside kategoorias. Oma näituseklassi sai vene sinine 1912. aastal, kui teda hakati eristama briti lühikarvalisest saledama kehaehituse tõttu. Teise maailmasõja ajal praktiliselt hävinud tõug taastati fenotüübilt sarnastest sinistest kassidest, ristates neid nii omavahel kui sinimaskiga siiami kassidega. Kuigi siiamite kasutamine aretuses on juba ammu keelatud, sünnib aeg-ajalt vene sinistel sinimaskiga poegi. Sinimaskiga pojad võivad sündida juhul, kui mõlemad vanemad kannavad endas retsessiivset nn siiami geeni. Sageli on sellised kassid elavama iseloomuga ning toovad oma perele lemmikloomana sama palju rõõmu kui “siniverelised” vene sinised. Kuni Teise maailmasõjani kasutati vene sinise kohta mitmeid nimetusi, nagu malta, arhangelski või hispaania sinine või lihtsamalt “vene lühikarvaline”. Tõunimetusena kinnitati “vene sinine” 1939. aastal. Pärast tuliseid diskussioone kasvatajaringkondades muudeti 1965. aastal senini kehtinud, kuid mõneti vääralt vene sinist kirjeldav ennesõjaaegne standard ja selle asemele tekkis uus tõukirjeldus, mis pärast paari muudatust 1994. ja 1998. aastal kehtib tänapäevani. Kuigi tõunimetus vihjab vene päritolule, algas suurem aretustöö 1960. aastatel Rootsis, Suurbritannias ja Ameerikas ning tänapäevaks on nendes kolmes piirkonnas välja kujunenud kolm üksteisest erinevat tüüpi vene siniseid. Inglismaal kujunes teistsugune tüüp välja karantiinireeglite tõttu ning Ameerika tüüpi vene sinine on algne ristand Skandinaaviast ja Inglismaalt imporditud vene sinistest, kuid nüüdseks omandanud talle ainuomase välimuse, mis erineb tunduvalt Euroopas kasvatatavatest vene sinistest. Eestis on esindatud skandinaavia-tüüpi vene sinised.
Vene sinine on keskmist kasvu, sale ja nõtke, kuid samal ajal muskulaarne kass pikkade jalgade, pika saba ja kehaga. Isased kaaluvad kuni 5,5 kg, emaste kaal jääb 3–4 kg piiridesse. Sinist karva kasse võib leida ka teiste tõugude seast, nagu briti lühikarvaline, euroopa lühikarvaline, orientaal, korat ja chartreux, kuid vene sinine on siiski erinev teistest sinistest kassidest. Tema kasukas on tihe ja kohev ning aluskarva tõttu peab see hoidma kehast eemale. Iga karva ots on heledam, mis annab kasukale hõbedase läike (karva tüüpi nimetatakse “tipped”). Valget ei ole lubatud, samuti triipe, täppe ega laike. Kassipojad sünnivad vähemal või suuremal määral hele-tumehallitriibulistena, kuid kassi täisealiseks saades peab kasukas minema ühtlaseks halliks. Kasuka toon peab tõustandardi kohaselt olema keskmiselt hall. Vene sinise kassi silmad on rohelised, toon võib varieeruda parimal juhul smaragdrohelisest mereroheliseni, kuid kollane toon või kollase-rohelise üleminek silmades on taunitav. Silmad peaksid olema mandlikujulised ning asetsema üksteisest eemal. Peakuju on suhteliselt kandiline, pealagi lame, pea silmade kõrguselt lai. Profiil on sirge, lõug tugev, koon keskmise pikkusega. Vurrupadjad peavad olema domineerivad ning moodustama koos ülespoole hoidvate suunurkadega ilmeka naerunäo. Kõrvad on alt laiad, vähese karvaga ning valgust läbikumavad.
"Venelaste" iseloom tuleb kõige paremini esile oma pere seltsis. Nende jäägitut kiindumust oma pererahvasse või peremehesse on võõrastel raske mõista, kuna külaliste saabudes hoiavad vene sinised pigem ohutusse kaugusse ning sõbrunemine nendega käib nende endi seatud tingimustel. Tihti valib vene sinine “oma inimese”, kellest sammugi maha ei jääda, teistesse pereliikmetesse suhtub ta küll viisakalt, kuid teatava distantsiga. Vene sinine naudib rutiinset ja turvalist elukorraldust, seetõttu võivad nad võõras ümbruses, näiteks näitustel, häälekalt protesteerida ning luua seetõttu mulje, nagu oleks vene sinine tujukas ja agressiivne kass. Tegelikkuses on vene sinine malbe kaaslane ning tema pühendumist omanikule peab lihtsalt kogema, et seda uskuda. Võib-olla vene sinise eriline iseloom ja vajadus personaalse tähelepanu järele ei ole sellest tõust teinud kunagi moekassi, pigem on ta kass spetsiifilise maitsega inimesele. Vene sinine on nutikas ja kergesti õpetatav näiteks uksi avama ning mänguasju tagasi tooma. Probleemiks ei ole ka traksidega jalutamine, kui teda juba kassipojana nendega harjutada. Läbisaamine teiste kasside ja koertega on neil hea, kuid vene sinine ei ole kõige parem valik väga paljude kassidega majapidamisse.
|
OSCAR-2019
|
||
* 8. mai sai meie liikumise nn. nimepäevaks, kuna meie algse kokkutulemise idee oli tähistada 8. maid kui II Maailmasõja lõpupäeva Euroopas. Lisainformatsiooni leiab ajaveebist.
Igal inimesel peavad olema kõik selle deklaratsiooniga välja kuulutatud õigused ja vabadused, olenemata rassist, nahavärvusest, soost, keelest, usulisest, poliitilisest või muudest veendumustest, rahvuslikust või sotsiaalsest päritolust, varanduslikust, seisuslikust või muust asjaolust. Samuti ei tohi vahet teha, lähtudes selle maa või territooriumi, kuhu isik kuulub, poliitilisest, õiguslikust või rahvusvahelisest seisundist, olgu siis tegemist sõltumatu, hooldusaluse, iseseisvusetu või mõnel muul viisil oma suveräänsuses piiratud maa või territooriumiga.
Kedagi ei või pidada orjuses ega sunduses; orjus ja orjakaubandus ükskõik millisel kujul on keelatud.
Kõik inimesed on seaduse ees võrdsed ja neil on igasuguse diskrimineerimiseta õigus seaduse võrdsele kaitsele. Iga inimest tuleb võrdselt kaitsta ükskõik missuguse diskrimineerimise eest, mis on vastuolus käesoleva deklaratsiooniga, ja sellisele diskrimineerimisele õhutamise eest.
Igal inimesel on temale põhiseaduse või seadusega tagatud põhiõiguste rikkumise korral õigus tõhusale menetlusele pädevates siseriiklikes kohtutes.
Igal inimesel on tema õiguste, kohustuste ja temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral õigus täieliku võrdsuse alusel ausale ning avalikule asja arutamisele sõltumatus ja erapooletus kohtus.
Igal süüteos süüdistataval inimesel on õigus sellele, et teda peetakse süütuks seni, kuni tema süü ei ole seaduse kohaselt tõestatud avalikul kohtulikul arutamisel, kus talle on tagatud kõik võimalused kaitseks. Kedagi ei või tunnistada süüdi süüteos – teos või tegevusetuses, mis selle toimepanemise ajal kehtinud siseriikliku või rahvusvahelise õiguse järgi ei olnud süütegu. Samuti ei või kohaldada raskemat karistust kui süüteo toimepanemise ajal ettenähtu.
Meelevaldselt ei tohi sekkuda kellegi era- ja perekonnaellu, korteripuutumatusse või kirjavahetusse ega teotada kellegi au ja head nime. Igaühel on õigus seaduse kaitsele sellise sekkumise või teotamise korral.
Igal inimesel on õigus riigi piires vabalt liikuda ja oma elukohta valida. Igal inimesel on õigus lahkuda ükskõik milliselt maalt, kaasa arvatud kodumaa, ja kodumaale tagasi pöörduda.
Igal inimesel on tagakiusamise korral õigus taotleda ja kasutada varjupaika teistes maades. Seda õigust ei ole jälitamise puhul, mis tuleneb mittepoliitilisest kuriteost või teost, mis on vastuolus Ühinenud Rahavaste Organisatsiooni eesmärkide ja põhimõtetega.
Igal inimesel on õigus kodakondsusele. Kelleltki ei tohi meelevaldselt ära võtta kodakondsust ega õigust vahetada kodakondsust.
Täisealiseks saanud meestel ja naistel on igasuguste kitsendusteta rassi, rahvuse või usu põhjal õigus abielluda ja perekonda asutada. Neil on võrdsed õigused abielu sõlmimisel, abielus olles ja abielu lahutamisel. Abielu võib sõlmida vaid tulevaste abielupoolte vabatahtlikul ja täielikul nõusolekul. Perekond on ühiskonna loomulik ja põhiline üksus ning tal on õigus ühiskonna ja riigi kaitsele.
Igal inimesel on õigus nii üksinda kui koos teistega omada vara. Kelleltki ei tohi tema vara meelevaldselt ära võtta.
Igal inimesel on õigus mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadusele. See õigus kätkeb vabadust muuta oma usku või veendumusi, samuti vabadust kuulutada oma usku või veendumusi nii üksi kui koos teistega, avalikult või eraviisiliselt õpetamise, tava, kultuse ja kombetalituse kaudu.
Igal inimesel on õigus arvamuste- ja sõnavabadusele; see õigus kätkeb vabadust sekkumiseta evida arvamust, ja vabadust riigipiiridest sõltumata, ükskõik milliste väljendusvahendite kaudu otsida, saada ning levitada teavet ja mõtteid.
Igal inimesel on õigus rahumeelsete kogunemiste ja ühinemisvabadusele. Kedagi ei või sundida kuuluma ühingusse.
Igal inimesel on õigus kas vahetult või vabalt valitud esindajate kaudu võtta osa oma maa valitsemisest. Igal inimesel on õigus võrdsetel alustel pääseda oma maa avalikku teenistusse. Avaliku valitsusvõimu aluseks peab olema rahva tahe; see tahe peab avalduma perioodilistes ja tõelistes valimistes, mis tuleb läbi viia üldise ja võrdse valimisõiguse alusel salajase hääletamise teel või mõnel teisel vaba valimisõigust tagaval hääletusviisil.
Igal inimesel kui ühiskonna liikmel on õigus sotsiaalsele turvalisusele, samuti on tal õigus riiklike jõupingutuste ja rahvusvahelise koostöö läbi, arvestades iga maa elukorraldust ja ressursse, kasutada tema inimväärikuse ja isiksuse vabaks arenguks vajalikke majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi.
Igal inimesel on õigus töötada ja vabalt valida elukutset, õigus õiglastele ja rahuldavatele töötingimustele ning kaitsele tööpuuduse korral. Igal inimesel on õigus igasuguse diskrimineerimiseta saada võrdset tasu võrdse töö eest. Igal inimesel, kes töötab, on õigus õiglasele ja rahuldavale tasule, mis tagab inimväärilise elatuse temale endale ja ta perekonnale, ja mida vajaduse korral täiendatakse sotsiaalse kaitse teiste vahenditega. Igal inimesel on õigus oma huvide kaitseks luua ametühinguid ja ametühingutesse astuda.
Igal inimesel on õigus puhkusele ja vabale ajale, sealhulgas tööaja mõistlikule piirangule ja perioodilisele tasustatavale puhkusele.
Igal inimesel on õigus elatustasemele, mis on piisav tagamaks tema ja ta perekonna tervise ja heaolu toidu, riietuse, eluaseme, arstiabi ja elementaarsete sotsiaalteenuste osas; samuti on igal inimesel õigus kindlustatusele tööpuuduse, haiguse, invaliidsuse, lesestumise ja vanaduse või mõnel muul elatusvahenditest ilmajäämise juhul, mis ei olene temast endast. Emadel ja lastel on õigus saada erilist hoolitsust ja abi. Kõigile lastele, olgu nad sündinud abielust või väljaspool abielu, peab osaks saama ühesugune sotsiaalne kaitse.
Igal inimesel on õigus saada haridust. Haridus peab vähemalt alg- ja üldhariduse ulatuses olema tasuta. Algharidus peab olema kohustuslik. Tehniline ja kutseharidus peavad olema üldkättesaadavad, kõrgem haridus peab olema ühtviisi kättesaadav kõigile vastavalt igaühe võimetele. Haridus peab olema suunatud inimisiksuse täielikule arendamisele ja inimõigustest ning põhivabadustest lugupidamise suurendamisele. Haridus peab kaasa aitama vastastikusele mõistmisele, sallivusele ja sõprusele kõigi rahvaste, rassi- ja usurühmade vahel ning edendama Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni tegevust rahu säilitamisel. Laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel.
Igal inimesel on õigus ühiskonna kultuurielust vabalt osa võtta, kunsti nautida ja saada osa teaduse edusammudega kaasnevatest hüvedest. Igal inimesel on õigus teaduslikest töödest, kunsti- ja kirjandusteostest, millede autoriks ta on, tulenevate moraalsete ja materiaalsete huvide kaitsele.
Igal inimesel on õigus sotsiaalsele ja rahvusvahelisele korraldusele, mis võimaldab selles deklaratsioonis sätestatud õigustel ja vabadustel täies ulatuses teostuda.
Igal inimesel on kohustused ühiskonna ees, kuna ainult ühiskonnas on võimalik tema isiksuse vaba ja täielik arenemine. Oma õiguste ja vabaduste teostamisel peab iga inimene alluma vaid sellistele seadusega sätestatud piirangutele, mille eesmärk on tagada teiste inimeste õiguste ja vabaduste tunnustamine ja austamine, samuti moraalist, avalikust korrast ja üldise heaolu nõuetest kinnipidamine demokraatlikus ühiskonnas. Nende õiguste ja vabaduste teostamine ei või mingil juhul olla vastuolus Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eesmärkide ja põhimõtetega.
Selles deklaratsioonis ei tohi midagi tõlgendada kui õiguse andmist mingile riigile, isikute rühmale või üksikisikule tegevuseks või teoks, mis on suunatud selles deklaratsioonis välja kuulutatud õiguste ja vabaduste kaotamisele.
Igal lapsel, kelle vanematest üks on Eesti kodanik, on õigus Eesti kodakondsusele sünnilt. Igaühel, kes on alaealisena kaotanud Eesti kodakondsuse, on õigus selle taastamisele. Kelleltki ei tohi võtta sünniga omandatud Eesti kodakondsust. Kelleltki ei tohi veendumuste pärast võtta Eesti kodakondsust. Eesti kodakondsuse saamise, kaotamise ja taastamise tingimused ning korra sätestab kodakondsusseadus.
Põhiseaduses loetletud kõigi ja igaühe õigused, vabadused ja kohustused on võrdselt nii Eesti kodanikel kui ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel.
Käesolevas peatükis loetletud õigused, vabadused ja kohustused ei välista muid õigusi, vabadusi ega kohustusi, mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele.
Õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.
Igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Igaüks võib oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseaduse vastaseks tunnistamist.
Kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Kedagi ei tohi tema vaba tahte vastaselt allutada meditsiini- ega teaduskatsetele.
Igaühel on õigus vabale eneseteostusele. Igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust.
Igaühele, kellelt on võetud vabadus, teatatakse viivitamatult talle arusaadavas keeles ja viisil vabaduse võtmise põhjus ja tema õigused ning antakse võimalus teatada vabaduse võtmisest oma lähedastele. Kuriteos kahtlustatavale antakse viivitamatult ka võimalus valida endale kaitsja ja kohtuda temaga. Kuriteos kahtlustatava õigust teatada vabaduse võtmisest oma lähedastele võib piirata ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamise huvides.
Kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Keegi ei ole kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama. Kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu.
|
OSCAR-2019
|
||
Kell on 11.39 ja 10 min tagasi said maarjasega eelpeitsitud ja öö läbi kuivanud lõngad (korralikult märjutatult) nõgese ja kukeharjaga pottidesse.
Kui ma eile ei osanud hinnata enam, kaua aega kuluks, siis hetkel ütleks, et kuna kõik on jahtunud, seisnud ja muidu valmis, siis koos kõige keetmise ja kurnamise ning muude lisatöödega peaks hakkama saama nelja tunniga.
Tahaksin küll väga kuulda võtta Jenny (Jenny Dean'i) soovitust lõngad järgmise päevani värvileemesse likku jätta, aga Jenny'l on ilmselgelt potte ja ämbreid rohkem kui mul.
Nõgese vedelik on väga ilusat tumedat karva. Kukeharjal on kollakaspruunikas, suhteliselt hele. Aga aasristikust peale ei alahinda ma enam ühtegi värvileent ;)
12.05 Lõng nõgesepotis võtab järjest tumedamat rohekat tooni. Kukehari ei teinud endiselt teist nägugi. Lisasin talle 2 tl soodat, sellepeale suvatses ta kollasemaks minna. Eks varsti ole näha, aga kardetavalt läheb ülevärvimisele.
12.21 Lõng nõgesepotis on muutunud pruunakaks, ja päris tumedaks. Kukeharja-lõng on hele-helekollane. Ilmselgelt kukehari ei funka, ja lõng läheb hiljem ülevärvimisele. Kahju...
12.46 värvmadara õisikud sinises potis ja hobumadara õisikud valges potis. Hea meeles pidada. Nõgese ja kukeharjaga värvitud lõngad vedelevad ja tõmbavad hetkel. Igastahes on nõges pruunakasroheline või rohekaspruun, kukehari aga nirukollane. Näis, mida madarad annavad. (Tegu pole ju mitte juurte, vaid õitega).
13.00 Vähemasti on tõestatud, et nii värvmadara kui hobumadara õisikud annavad tugevalt värvi - veerand tunni järel on mõlemad lõngad tugevalt kollased, kergelt roheka alatooniga. Rohekat alatooni täheldasin eriti hobumadara puhul.
13.11 Rohekaskollane muutub mõlemas potis järjest sügavamaks. Mingi toonivahe tundub ikkagi olemas olevat, ja endiselt säärane, et hobumadar rohekam on.
13.41 Lõpuni on jäänud vähem kui 10 min. Värvmadara potist võtsin lõnga välja, asemele pistsin selle halekollase kukeharjaga värvitud (ent mitte värvunud) lõnga. Hobudamaras istub lõng veel natuke. Toonid mõlemal madaral kollakaspruunakasrohekad, hobumadar endiselt rohelisem. Kukeharjast loodan rohekaskollast või vähemasti korralikku kollast saada tänu värvmadarale.
15.20 Peale väikest puhkust ja lõunapausi said viimase kahena pottidesse aasristiku õisikud ja suur hulk põldosja. Põldosja vedelik on sügavroheline, aasristikul tumeroosa.
16.11 Põldosi rohekaskollane, aasristikul selgelt nähtav roosakas jume. (Kuigi roosaks on teda palju nimetada.) Ootan täisaja ära, siis näis, kas lisan natuke soodat.Soola panin mõlemale, ehk on abi.
16.20 Aeg kukkus. Põldosja potist tuli välja rohekaskollane-kollakasroheline lõng. Siiski, lisasin lusikatäie soodat ja jätsin ta veel vette ligunema ja jahtuma. Aasristik on ilmselgelt roosaka jumega, kusagilt kumab ka kollast. Aga näib, et seda säravkollast, mis ma eelmise ristikuga sain, annavad hoopis varred ja lehed (või oli see Palupõhja poolkuiv näputäis miski imelik ;)) Jätsin ka vette tõmbama. Väljas hakkas sadama ja imehead õhku tuleb sisse.
16.45 kümmekond minutit tagasi sai põldosja potist lõng välja võetud - on küll rohekas! Nüüd kuivab. Teine lõng vedeleb veel potis - ja kuna ma teist potti enam ei vaja hetkel, võib ta seal ka lebotada järgmised 2 tundi, näiteks. Aga teise potti läks 2 pakki hibiskiteed (seda head ja päris, lahtist, Maximast ostetud), mis oli juba sooja veega tõmmanuna muutunud imeilusaks punase veini karva kaunitariks. Näis, mida seekord õnnestub välja meelitada - olen temast saanud halli, lillakat, kurkumiga koos ka oma lemmikut sinepirohelist.
17.20 Loputasin aasristikuga värvitud lõnga ära ja riputasin kuivama. Hetkel ütleks, et toon on heleoranz-roosakas. Kuskil seal roosa ja oranži vahel.
17.45 Kaks vihti eriti vana maavillast lõnga said hibiskipatta - ühte tahaks hoida kas tund aega või enamvähem sama kaua, teisega teen testi, kas temast saab heledamat või miskit muud. Värv on niivõrd ilus lillakaspunane, et kui see nüüd külge jääks... valguskindlust jms testib ka kindlasti, kuigi seni on hibiskiga värvitud lõngad oma halle toone küll ilusti hoidnud, ja kindad on ka sama säravad kui potist tulnuna.
18.00 Uudishimu ei andnud rahu - võtsin väiksema vihi välja, oli keskmiselt roosa. Pesin läbi, muutus õrnroosaks. Testiks panin potti tagasi. Vaatab veerand tunni pärast uuesti, ehk saab natuke tugevama õrnroosa. Igastahes näib, et kogu värv välja ei pese. Lootustandev.
18.25 Väiksem viht sai kuivama. Läbipestud. Jäi ilusaks heleroosaks-lillakaks. Teine viht läheb vaatlusele, kui kell kukub. Igastahes olen väga rahul.
Kõik tibukesed kuivavad nüüd reas, vannitoas on selleks hea toru ja munakarp on perfektne koht, kuhu tilkuda.
Värvid ei ole päris korrektsed, kuna lõngad on niisked-märjad, ning vannituba hämar, kollase valgusega ja pilt tehtud välguga. Mitmed toonid on rohelisemad, ja üldiselt säravamad.
Kas sa kuidagi kinnitasid ka? Ma proovisin kõrvenõgesega värvida, kõik värv jooksis loputades välja... vesi kausis oli vähemalt kena karva.
Eelneval päeval sai peitsitud maarjasega. (Seni pole mul teisi peitse olnud, kui soetan, siis järelpeitsiks raud ja vaskvitrioli.) Tumeroheliseks ta ei läinud küll, aga ilus hele beežikas roheline tuli mul nõgesest.
|
OSCAR-2019
|
||
Täna toimus Võru Kultuurimajas “Kannel” Töömess, kuhu ma ka uudistama läksin. Tahan ju ometi mingit püsiva sissetulekuga tööd leida. Ütleme nii, et paar kohta jäi sõelale, aga eks paistab. Ühele asutusele jätsin oma kontaktandmed ka. Võib-olla õnnestub sinna tõesti tööle saada. Ma tunnen, et see oleks mulle jõukohane amet. Aga ei taha ette ära sõnuda.
Töömessilt edasi läksin MiniRimisse, sest selle kuu lõpuni oli mul kasutada 10% allahindlus, kuna täitsin hiljuti Rimi kodulehel kliendiküsitluse. Rimist ostsin minimaalselt, kuid summa ulatus ikka üle 12€. Kuigi kohv ise oli juba peaaegu 3€ ja kassitoitu oli ka vaja, ning ostsin veel kamarata sea välisfileed, sest see oli ka normaalse hinnaga. Midagi vist oli veel, aga ma ei mäleta ja tšeki viskasin ka juba ära. Viimasel ajal ei ole ma viitsinud tšekke korjata. Aga mul on väljaminekud/sissetulekud kõik kontrolli all. Neid sissetulekuid tahangi suurendada ja sellepärast ma töömessile läksingi. 🙂
Hiljem kirjutas mulle noorem tütar, et tuleks koolist otse siia. Et me võiks välja sööma minna, ta maksab ise arve. Ta teab küll, et mina ei ole väljas söömas käija. Aga mis mul selle vastu saab olla, kui laps oma ema välja sööma kutsub. Vähemalt on tänaseks sooja söögi mure murtud. Eks homme juba vaatan edasi, mis sellest lihast või muust kraamist teen. Saia/leivatooteid ostan ma alati allahinnatult(0,32€) või äärmisel juhul MaXimast suure perenaise saia, mis maksab 0.49€. Ei saa öelda, et ma end mõnikord maiustustega ei hellita, aga maiustused, kui sellised ei pea mul olema igapäevased või isegi iganädalased. Kui millegi “hea ja magusa” isu tuleb, siis lihtsalt lähen poodi ja ostan. Palju üks keskealine inimene ikka magusat sööb? 😀 Täna olen magusat niigi ülemäära söönud, sest võtsime prae kõrvale ikka magustoidu ka. Kodus ma ju kunagi magustoitu ei tee. Pole kunagi teinud. Isegi siis mitte, kui mu lapsed väikesed olid. No ei ole minus seda kokkamise soont. Sellepärast ütlesin täna töömessil ka, et kuhugi kokaks tööle(köögiabiliseks) või koka kursustele ma küll ei taha. Tahaksin raamatupidaja kursustele. Mulle anti mingite tasuta koolituste kava, aga ma veel ei ole uurinud, mis koolitusi täiskasvanutele pakutakse. Kui nüüd sinna tööle ei saa, kuhu ma oma ankeedi jätsin, siis vast lähengi kuhugi kursustele. Aga kindlasti mitte sellistele, kus töötamisel on füüsiline koormus. Ma olen ikkagi ju töövõimetoetuse saaja… 🙂
Nagu näha, siis lõpuks on Eestimaale saabunud päris tõeline talv. Ma ütlen kohe, et minu jaoks on liiga külm. Talvemaastik on küll ilus, sest lumi katab maad ja isegi sätendab, mis on märk sellest, et krõbe külm on Eestimaa vallutanud. Ja see mulle sugugi ei meeldi, sest mu korter ei pea ju sooja. Praegu lõpetan ahju kütmist, mida pidin täna jälle liiga vara kütma hakkama, sest eile kütsin ka hommikupoolikul ja elamine oli lihtsalt liigselt ära jahtunud. Isegi villastes sokkides jalad külmetavad. Siin ei saa öelda, et “pole halba ilma, on vale riietus”. Toas ju ikka ei tahaks vatijope seljas istuda. Aga õnneks läheneb aeg iga päevaga kevadele. Päevad on juba väga palju valgemaks muutunud. Eile õhtul käisin koguduses. Jutlus oli Aastapäevale kohane. Soovitan kuulata!
Lumi sätendas laternavalgel, nagu jaaniussikesed sibaks ringi. Ilus vaatepilt oli. 🙂 Ma ei saa öelda, et mulle ei ole talv kunagi meeldinud. Lapsepõlves kindlasti meeldis. Vähemalt kelgutamas ja mõningal määral ka uisutamas sai käidud. Suuskadega ei ole ma kunagi sõber olnud, kuigi meil oli suusatamine koolis kohustuslik ja kes suusatunde kaasa ei teinud, need said suusaveerandiks tunnistusele alandatud hinde.
Mis nüüd talvekülma puutub, siis pean õnnelik olema, et mul ei ole igapäevast kohustust nina välja pista. Kui mitme päeva puud tuppa olen toonud, siis võin rahumeeli toas püsida. Ja kuna ma enam talvelõbudest lugu ei pea, ning tervislikke jalutuskäike ka talvel ei harrasta, siis istungi toas. Täna käisin küll korra väljas. Käisin poes ja raamatukogus. Võru Keskraamatukogus pakuti Vabariigi sünnipäeva puhul kohvi, küpsiseid ja kingiks võis võtta endale selleks otstarbeks riiulile seatud raamatuid. Küsisin veel, et kas ainult ühe raamatu tohib võtta, sest seal oli mitu erinevat. Kuna tohtis vist igast raamatust ühe võtta, siis valisin endale 2 raamatut(et mitte ahneks minna). 😛
Raamatukokku läksin sellepärast, et mul oli sinnakanti asja ja mõtlesin, et käin raamatukogust ka läbi, ning laenutan endale midagi õhtuseks lugemiseks. Sellest tasuta raamatute jagamisest ei teadnud ma midagi. Kuid nüüd, kuna sain juba raamatuid, siis ei hakanud sel korral laenutama. Teine kord laenutan mõned, sest viimasel ajal on mõttes mõned raamatud, mida tahaks lugeda. Eks siis paistab, kas jätan jälle lauanurgale seisma, nagu viimased korrad on juhtunud. Mingid kerged ja õhukesed lemberomaanid loen küll paari õhtuga läbi. Lihtsalt arvuti ja sellega seonduv võtab liiga palju aega enda alla. Mõnikord peaks natuke magama ka. 😛
Aga asi on naljast kaugel, sest kuna mul tiksub ju see ligi 600€ võlg kaelas, siis PEAN igat võimalust lisaraha teenimiseks otsima. Mõtlesin, et kui esimese teenistuse reklaamide näitamise eest blogis kätte saan, siis kannan selle kohe võlanõudjale üle. Ainult, et selle summa kättesaamiseks mu koostööparnterilt läheb veel aega. Ei ole lihtne reklaamide näitamisega raha teenida, kuid tasub ju ikka igat võimalust kasutada. Muus osas olen nagunii ülimalt kokkuhoidlik ja sel aastal ei telli enam mõttetut träni veebipoodidest. Raha on üldse selline teema, mida ise välja anda ei tahaks, kuid saada küll tahaks. 😛 Aga ega ma ei tahagi, et keegi mulle lihtsalt niisama raha annaks. Tahan, et mulle antaks õng, mitte kala. Ehk siis reaalseid sõbralikke teenimisvõimalusi. No näiteks kasvõi nendesamade vilkuvate reklaamidega blogis, mida enamus blogijaid oma blogides näitavad. Mõtlesin alati, et huvitav, kust nad need oma blogisse said. Uurisin ka internetist, aga ei leidnud. Kuni üks blogija ütles mulle, mis ma pean tegema. Aitäh talle selle eest! Mõni inimene ei raatsi teisele küll mõnda head nippi tutvustada, ehk ei raatsi isegi õnge anda, rääkimata siis kalast. Mõni teine inimene jälle ei tahagi õnge, vaid kohe kala…
|
OSCAR-2019
|
||
Raul Meel oma Kumu isikunäitusel „Dialoogid lõpmatusega“. Kuraator Eha Komissarov ütleb näituse saatetekstis: „Konrad Mäe ja Raul Meele vahele jääb kogu eesti XX sajandi kunstiajalugu.“
2005. aasta november. New Jersey Rutgersi ülikooli doktorant Jeremy Canvell kirjutas oma doktoritööd Raul Meele loomingu kohta. Canvell oli töötanud Jane Voorhees Zimmerli muuseumis, tundis hästi Norton Townshend Dodge’i kogutud Ida-Euroopa avangardkunsti kollektsiooni, aga elavate kunstnikega kokkupuutumine andis uurimusele tõsisema pinnase.
2015. aasta veebruar. Eesti Vabariigi kultuuri elutööpreemia laureaat Raul Meel toimetas oma vastused lühemaks ja täpsemaks.
Vähemalt alguses polnud mul asja suhelda traditsiooni ja valitseva peavoolu kunstnikega. Tulin ju kunstiellu kõrvalt, profaanselt alalt, süütuna. Mul tuli „leiutada oma jalgratas“ ja selles on mu talupoeglik ja insenerlik oskus abiks olnud.
Sõbrad kirjanikud ja sõbrad kunstnikud tulid pärast mu esimesi loomingulisi avastusi ja katsetusi. Eriti tähtis oli, et see suhtlemine julgustas ja innustas mind loomingulise isiksusena toimima.
Teadmised, kogemused, aimused sünteesitakse loominguks märksa varjatumalt. Milleks on inimesel sündimisest kaasas leidurivaist, uue või teadmatu avastamise võime?
Loomingulised ideed võivad tekkida eelkäinud meistritest üsnagi sõltumatult, tingituna justkui argisest informatsioonitulvast. Siis on ideed ebaisikulised ja hõljuvad õhus eriliselt olemuslikult. Kui see nõnda poleks võimalik olnud, siis ei oleks sündinud mu kunstiteoseid. Selles võtmes on kriitikud klassifitseerinud mind Eesti kunsti üksiklaseks.
See juhtus 7. novembril 1967. aastal Severomorskis Nõukogude Liidu Põhja Sõjamerelaevastiku spordiroodu relvalaos. Vaatasin trellitatud akna taga tasa langevat lumesadu. Olin tüdinenud ja igatsesin ära koju. Mõtlesin kirjutamisele, millegi loomisele, aga sõnad kirjutusmasinast ei tulnud. Hakkasin lõpuks järgima üht impulssi, lõin o-tähega ja miinusmärgiga paberile märke, üles-alla hüplevaid, tegin märkidest read.
Ühitasin abstraktselt tingliku ja elementaarselt kujutava mõtte. Sel ajal, kui nägin üldmõistelisi kujundeid kirjutusmasinajoonistusena ilmnemas, jõudsin jälgida kujutletaval trummil hüplevaid herneteri, lapsena nähtud suure tuulamise sõela põhjast läbi pudenenud, mu nägemises veelgi pudenevaid rukkiteri. Ühtaegu panin tähele nimetava, verbaalse mõtlemise, rääkimise keele häälikute eri tugevusi ja kestvusi, mis sealsamas kuskil justkui päris nähtavana elasid.
1968. aastal tegin poolsada tekstpilti, konkreetset luuletust, enne kui sain teada, et midagi sellele lähedast võiks leida ka kuskil mujal maailmas. 1969. aasta sügistalvel sain Paul-Eerik Rummolt ja Jaan Krossilt näha-lugeda kahte läänest toodud konkreetse luule antoloogiat.
Traditsioonilisemalt käsitletava kirjanduse ja kujutava kunsti ning hääle ja heliloomingu vahelises interregnum’is toimib „konkreetne luuletaja“. Termin „konkreetne luule“ on rahvusvaheliselt kasutusel. See eksitab asjasse pühendamatuid. Uuemal ajal on leitud ja kasutatakse ka uuemat terminit: visual poetry & sound poetry ehk visuaalne ja heliluule.
Ärkamine tuli 1961. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi neljanda semestri ühel kõrgema matemaatika loengul. Oli märts, päike paistis ja selle valguses oli tunda edenevat kevadet. Professor joonistas kriidiga mingi funktsiooni graafiku tahvlile ja mina mõtlesin – nägin, osalt „ära olles“, et näe, see joon ju on nagu inimelu võrdluspilt, püüdluste sünni ja surmaga, isegi seksuaalsusega … Edasi panin tähele, juba otsisin „elusamaid“ tehnilisi graafikuid.
1971. aastal avastasin ja arendasin serigraafiatrüki kunstilist praktikat. Ühendasin tehnilistest graafilistest joonistustest lähtudes vabakunstilisi kujundeid: mul valmis väike serigraafiapiltide sari „Teaduse ja tehnika revolutsioonist“. 1973. aastal sündis hiiglaslik, täielikult hõlmamatu „Eesti taeva all“. See on nii avar füüsiliselt, emotsionaalselt ja vaimselt, et jääbki hõlmamatuks. Sinine, must ja valge värvus sobisid hästi inimeste kosmilise avarilma taju resoneerima. Aga ühtaegu oli sinimustvalge Nõukogude Liidu annekteeritud Eesti Vabariigi lipp.
1973. aasta aprilli lõpus joonistasin ja kirjutasin „Teekonna rohelusse“ alustuseks grafiitpliiatsiga paberile. 1979. aastal akrüülvärvidega lõuendile maalitud pildijada põhi on permanentne roheline. Et viimane valetavalt soojaks ei jääks ning töntsiks värvitud kangaks ei materialiseeruks, maalisin talle alla külma tooni: sain roheluse diskreetseks ja varjundirohkeks nagu maastiku. Must ühtlane riba, mis pildist pilti eksimatult langeb peaaegu ülevalt vasakult paremale allapoole, ületades viimases pildis keskjoone, on ükskõikselt inertne, kuid ometi ta otsekui kutsub mingile liikumisele järele vaatama, kalde suunas kulgema kaasa. Altpoolt saadab kujutluslikku liikumise visiooni vasakult paremale eelviimases pildis lõpuni ahenev võrdhaarne kolmnurk, mida täidab otsekui lihalik läbivalgustamatu jõud; caput mortum – selline on värvi nimi. Ansamblil pole algust ja tal pole ka lõppu. See on nagu vaadete jada ridastikku vaguniakendest mingis äramääratud vahemikus.
Võib-olla tõesti on „Teekond rohelusse“ mu tähtsaim, programmilisim maalikunsti teos, millega ehk võiks kukutada seni eeskätt Euroopas valitsenud-valitsevaid maaliteooriaid.
Ma olen mõelnud aistides, aimusi tundes, visuaalselt kujutledes, verbaalselt nimetades ehk protsesse lugedes. Minu meelest maailm toimub. Ka minu tajud ja kujutlused maailmast toimuvad.
Avatud seeriate lõpetamist polegi võimalik määrata, need on mul aina lõpetamata … Suletud tüüpi element-teoste kooslus, rea- või väljaansambel vm sulgeb ennast ise oma sisemise toimumise loogika nõudeid järgides üsna objektiivselt.
Progressioonide reeglid valisin, püüdes hoida kokku tööjõudu, materiaalseid vahendeid, aega. Matemaatikat appi võttes projekteerisin edasise tegevuse võimalikult positiivselt efektiivseks. Jätsin varasemat muutva, hiljem järelduva viimase otsustamise võimalikuks. Lõpuks jäi üle lihtsalt (muidugi, ärevalt!) oodata, milline ikkagi tuleb oodatav tulem.
Püüdsin ilmselt kasutada eri süsteemide toimumiste teineteist või üksteist hõlmavate mõjude vahel tekkida võivat tugevdavat või nõrgendavat interferentsi nähtust.
Kas sind ei häirinud vastuolu eri elementide ja täieliku, kaasnevate osadeta integraali koostamise vahel?
See vastuolu ei ole mind eriti vaevanud. Lisaks tundus mulle vahetevahel, et mingil viivul toimus kunst eriti olemuslikult just eri elementide vahele jäävates alades ning elementide ja tervikliku mõiste vahel, interregnum’is – õieti nägematuna, päriselt tabamata.
Võib-olla võib mu kunsti millalgi pidada minimalistlikuks, kuna olen ikka kasutanud lihtsaid, elementaarseidki algkujundeid ja stiihiaid.
Näib, et minu kunstiteoste juures tõesti võib jälgida, kuidas olen üritanud justkui puhastada ja rakendada algseid üldmõisteid, mis mu tegevuse õnnestumise tulemustega otsekui haaravad asjade üldist, sügavat olemust.
Kui noore mehena kunsti juurde jõudsin, siis uskusin naiivselt, et kunst on kõigi kunstitegijate ühine tegu ja armastus. Tahan seda ikka veel uskuda.
|
OSCAR-2019
|
||
Raamatus räägitakse populaarsematest püügikaladest, kalastuskohtadest ja kalastusviisidest. Ühegi teemaga ei minda liiga süvitsi, mis tähendab, et raamatut on lihtne lugeda ka võhikul. Siiski leiab raamatust hulga autori tähelepanekuid ja nippe konkreetsete kalastusviiside ja kalade püügi kohta. Ühelgi juhul pole ka otsi vette jäetud, vaid alati antakse soovitusi, kuidas tõsisema huvi korral asjaga edasi minna. Raamat […]
Seni põhjalikem eestikeelne rikkalikult illustreeritud teatmeteos hobustest. Vaatluse all on hobuste käitumine ja aistingud, kuidas hobustega ümber käia, kuidas neid õpetada jpm. Hobuse koolitamist on käsitletud raamatus kergesti jälgitavate praktiliste juhiste ja näidete abil. Nõuannetele lisaks jagatakse teadmisi sellest, mis suunab hobuse käitumist, kuidas ta õpib ja millised liigile iseloomulikud omadused tema käitumist mõjutavad. Alustatakse […]
Tänapäeva keerukad kaamerad teevad pildistamise ja fotode üleslaadimise kergeks, samuti saab fototöötlustarkvara abil lisada ohtralt dramaatilisi efekte. Miinuspool on asjaolu, et kogu tehnoloogilise kirevuse kõrval on oht eirata fotograafia alustõdesid. Käesolev raamat on ülevaatlik teejuht fotograafia põhitõdede juurde. See on jagatud 20 õppemooduliks, millest igaüks on sammsammuliste juhendite ja praktiliste näidete järgi läbitav nädala jooksul. […]
See raamat kutsub sind üles haarama heegelnõela, et valmistada lapsele üks vahva mänguasi. Oma käte ja südamega tehtul on teine hingus. See miski, mida me ei näe, aga tunneme. Küllap tabab sind juba oma esimese kaisulooma meisterdamise käigus pidurdamatu kirg luua üha uusi ja uusi lelusid! Raamatust leiad 20 kaisulooma heegeldamise õpetused, mis ühendavad endas […]
Kas sa tunned end kodus rahulikult, mugavalt ja lõõgastunult? Kas sa tahaksid, et sul oleks rohkem aega, energiat ja raha? See kõlab uskumatult, aga üleliigne kola mõjutab su pangaarvet, õnnetunnet ja tervist. Pahnal on nii füüsilised, emotsionaalsed kui ka majanduslikud mõjud, kuigi me seda endale iga päev ei teadvusta. Aga millest alustada, kui olukord on […]
Alates oranžidest, pruunidest ja rohelistest toonidest, mis annavad edasi Weasleyde perekonna soojust ja kentsakust, ja lõpetades Slytherini maja smaragdrohelise ja hõbedasega, on värvid mänginud Harry Potteri maailma ekraanile toomises ja tõeliselt lummava õhkkonna loomises alati olulist rolli. Need peenekoelised ja detailideni läbi mõeldud pildid olid aluseks Harry Potteri filmide kavandamisel. Nüüd on igaühel läbi selle […]
Selles värviraamatus on 35 tugeval paberil kaunist ja detailideni täpset mustvalget lehte, mis lausa ootavad, et sa nad raamatust välja tõmbaksid ja ära värviksid. Igal lehel on loomade nimetused ja tagaküljel huvitavad faktid, et saaksid värvimise ajal loomade kohta ka uusi teadmisi. Kujutatud on üle 250 liigi, nende seas paradiisilinde, mardikaid, liblikaid, koerlasi, kaslasi, pingviine, […]
Ainulaadne värvimisraamat, mis rõõmustab eriti George R. R. Martini „Jää ja tule laulu” ja HBO „Troonide mängu” fänne. Raamatus on nelikümmend viis rikkalikku illustratsiooni, kus kujutatud raamatutest ja teleseriaalist tuttavaid stseene. Nendel lehekülgedel ärkab ellu võimas ja mällu sööbiv maailm, kus pulmad on veripunased, tuli on roheline ja võlgu makstakse kullas. Maailmakuulsate raamatukunstnike Yvonne Gilberti, […]
Šoti illustraatori Johanna Basfordi mustvalged pildid on tulvil imetabaseid fantaasialilli ja eriskummalisi taimi. Raamatus on pildid värvimiseks, labürindid saladuste lahendamiseks, mustrid jätkamiseks ja veel palju ruumi, mida täita oma nõiduslike joonistustega. Kasuta värvi- või viltpliiatseid, et panna aiad kirkalt särama, ja head terava otsaga musta tindipliiatsit, et pilte täiendada või luua päris uusi. Ilus, lõbus […]
Kaunista isikupäraste maalitud kividega oma kodu ja aeda, kingi neid kui õnneamulette või mänguasju sõpradele või loo neist omanäolised ehted. Kivikeste – suurepäraste looduslike lõuendite – kujundamiseks ei ole vaja mingeid erilisi vahendeid. See tegevus pakub loomingulist rahuldust ja tulemus teeb meele rõõmsaks. Raamatus on 250 värvifotot koos sammsammuliste juhiste ja kavanditega, mille abil õppida […]
Käesolevas disainiraamatus jagab üks maailma tuntumaid disainereid, mööblitootjaid ja restoraniomanikke Sir Terence Conran elu jooksul omandatud kogemusi ja annab nõu, kuidas värvi kui üht äärmiselt jõulist ja paindlikku elementi ruumikujunduses oskuslikult kasutada. Viidates väga erinevatele inspiratsiooniallikatele, alates loodusest ja moekunstist ning lõpetades turulettide ja kunstiteostega, näitab autor, kuidas nendele eeskujudele tuginedes oma elamisse värve tuua. […]
Raamatu autor Aivo Oblikas on koerte koolitamisega tegelenud juba üle 20 aasta. Selle aja jooksul on ta kokku puutunud kõigega, mis teemasse puutub, alustades probleemkoertest ning lõpetades võistluskoertega. Oli pikka aega üks portaali „Lemmik” ekspertidest, vastates seal koerandusega haakuvatele küsimustele. Ta on rahvusvahelise hindamisõigusega koolituskohtunik ning tegev olnud paljude teiste koerandusega haakuvate valdkondadega. Nagu vanarahvas […]
Miks mõni pilt haarab pilku ja teine jätab vaataja täiesti ükskõikseks? Kuidas see pilt on tehtud? Kuidas saada pildile liikumist, sügavust ja emotsiooni? Need on küsimused, mis leiavad vastused fotograafialoengutes, kuid saavad tõeliselt mõistetavaks vaid läbi praktilise kogemuse – pildistamise kaudu. Selle käsiraamatu eesmärgiks on välja pakkuda erinevaid ideid pildistamiseks. Lihtsate näpunäidete ning rohkete illustratsioonide […]
„Jahimehe käsiraamat” on mahukas teaberaamat nii noorele kui ka kogenud kütile, õppe- ja lisamaterjalina hüva abiline koolitusel osalejale ja ka selle läbiviijale. Teoses on põhjalikult käsitletud järgmisi teemasid: jahiulukite tutvustus (sh häälitsused, jäljed, eluviis, levik ja elupaik); ulukite haigused; jahipidamisviisid; jahirajatised; jahikombed ja -eetika; jahikoerte valik, koolitamine ja töökatsed; jahirelvade ehitus, käsitsemine ning uluki laskmisel […]
|
OSCAR-2019
|
||
16 16 SISUKORD 1. OHUTUSJUHISED SEADME KIRJELDUS KÄITUS IGAPÄEVANE KASUTAMINE VIHJEID JA NÄPUNÄITEID PUHASTUS JA HOOLDUS VEAOTSING PAIGALDAMINE TEHNILISED ANDMED SULLE MÕELDES Täname Teid selle Electroluxi seadme ostmise eest. Olete valinud toote, mille loomisel on rakendatud pikaaegset professionaalset kogemust ja innovatsiooni. Nutika ja stiilse disaini kõrval ei ole unustatud ka Teid. Ükskõik, millal Te seda ka ei kasuta suurepärastes tulemustes võite alati alati kindel olla. Teretulemast Electroluxi! Külastage meie veebisaiti: Leiate nõuandeid, brošüüre, veaotsingu, teavet teeninduse kohta: Võite registreerida oma toote parema teeninduse saamiseks: Saate osta lisaseadmeid, tarvikuid ja originaalvaruosi: KLIENDITEENINDUS Soovitame alati kasutada originaalvaruosi. Teenindusse pöördumisel peaksid teil olema varuks järgmised andmed. Andmed leiate andmesildilt. Mudel, tootenumber (PNC), seerianumber. Hoiatus / oluline ohutusinfo. Üldine info ja nõuanded Keskkonnainfo Jäetakse õigus teha muutusi.
17 1. OHUTUSJUHISED Teie turvalisuse huvides ning tagamaks õiget kasutamist lugege kasutusjuhend, sh näpunäited ja hoiatused, hoolikalt läbi, enne kui paigaldate masina ja kasutate seda esimest korda. Et vältida asjatuid vigu ja õnnetusi, on tähtis tagada, et kõik seadet kasutavad inimesed tunneksid põhjalikult selle käitamist ja ohutusseadiseid. Hoidke need juhised alles ja veenduge, et need oleksid alati seadmega kaasas, kui selle asukohta muudetakse või seadme müümise korral, nii et kõik kasutajad oleksid kogu seadme kasutusaja jooksul selle kasutamisest ja ohutusest põhjalikult informeeritud. Elu ja materiaalse vara turvalisuse huvides tuleb kinni pidada selles kasutusjuhendis toodud ettevaatusabinõudest, sest mittejärgimisest tingitud kahjustuste eest tootja ei vastuta. 1.1 Laste ja riskirühma kuuluvate inimeste turvalisus See seade ei ole ette nähtud kasutamiseks isikute (sh laste) poolt, kelle füüsilised, sensoorsed või vaimsed võimed või kogemuse ja teadmiste puudus seda ei võimalda, v.a. juhul, kui nende üle teostab järelvalvet või neid juhendab seadme kasutamisel isik, kes nende turvalisuse eest vastutab. Laste puhul tuleb jälgida, et nad seadmega mängima ei hakkaks. Hoidke kogu pakend lastele kättesaamatus kohas. Lämbumisoht. Seadme utiliseerimisel tõmmake pistik pesast välja, lõigake toitekaabel läbi (võimalikult seadme lähedalt) ja võtke ära uks, et mängivad lapsed ei saaks elektrilööki ega sulgeks end kappi. Juhul kui käesolev magnetiseeritud uksetihenditega versioon vahetab välja vanema vedrulukustussüsteemiga seadme, siis enne vana seadme äraviskamist veenduge, et lukustusmehhanismi poleks võimalik enam kasutada. Vastasel juhul võib seade muutuda lapse jaoks surmalõksuks. 1.2 Üldine ohutus HOIATUS Hoidke ventilatsiooniavad vabad nii eraldiseisva kui ka sisseehitatud seadme puhul. EESTI 17 Seade on mõeldud toiduainete ja/või jookide selles juhises kirjeldatud viisil koduseks säilitamiseks. personalile mõeldud köökides kauplustes, kontorites ja mujal; puhkemajades, hotellides, motellides ja muudes majutuskohtades; hommikusöögiga ööbimiskohtades; toitlustust ja sarnast teenust pakkuvates ettevõtetes. Ärge kasutage sulatamise kiirendamiseks mehaanilisi seadmeid või muid kunstlikke vahendeid. Ärge kasutage külmikus muid elektriseadmeid (näiteks jäätisevalmistajaid), kui tootja ei ole vastavat sobivust otseselt kinnitanud. Vältige jahutusaine süsteemi kahjustamist. Külmiku jahutussüsteemis olev jahutusaine isobutaan (R600a) on üsna keskkonnaohutu, kuid siiski tuleohtlik looduslik gaas. Seadme transpordi ja paigaldamise ajal tuleb vältida jahutusaine süsteemi komponentide kahjustamist. Kui jahutusaine süsteem peaks viga saama: vältige tuleallikate lähedust, õhutage põhjalikult ruumi, milles seade paikneb. Seadme parameetrite muutmine või selle mis tahes viisil modifitseerimine on ohtlik. Toitejuhtme kahjustamine võib põhjustada lühiühenduse, tulekahju ja/või elektrilöögi. HOIATUS Elektriliste komponentide (toitejuhe, pistik, kompressor) asendustööd tuleb ohu vältimiseks tellida kvalifitseeritud tehnikult või teenusepakkujalt. 1. Toitejuhtme pikendamine on keelatud. 2. Veenduge, et toitepistik ei ole seadme tagakülje poolt muljutud ega kahjustatud. Muljutud või kahjustatud toitepistik võib üle kuumeneda ja põhjustada tulekahju. 3. Tagage juurdepääs seadme toitepistikule. 4. Ärge eemaldage pistikut juhtmest tõmbamise teel. 5. Kui toitepesa logiseb, siis ärge toitepistikut sisestage. Elektrilöögi- või tuleoht!
18 Seadet ei tohi kasutada ilma sisevalgusti katteta (kui see on ette nähtud). See seade on raske. Seda liigutades olge ettevaatlik. Ärge eemaldage ega puudutage sügavkülmas olevaid esemeid, kui teie käed on niisked/märjad, kuna see võib põhjustada nahamarrastusi või külmahaavandeid. Vältige seadme pikemaajalist kokkupuudet otsese päikesevalgusega. Selles seadmes kasutatavad lambid (kui need on ette nähtud) on mõeldud kasutamiseks üksnes kodumasinates. Need ei sobi ruumide valgustamiseks. 1.3 Igapäevane kasutamine Ärge asetage tuliseid nõusid seadme plastmassist osadele. Ärge hoidke seadmes kergestisüttivat gaasi või vedelikku, sest need võivad plahvatada. Ärge paigutage toiduaineid vastu tagaseinas asuvat õhu väljalaskeava. (Kui on tegemist härmatisevaba seadmega) Külmutatud toituaineid ei tohi pärast sulatamist uuesti külmutada. Säilitage eelpakendatud sügavkülmutatud toitu vastavalt toidu tootja juhistele. Rangelt tuleb järgida seadme tootja poolseid hoiustamisnõuandeid. Vaadake vastavaid juhiseid. Ärge paigaldage külmikusse gaseeritud jooke, kuna see tekitab anumas rõhju, mis võib põhjustada plahvatuse, mis omakorda kahjustab seadet. Seadmega tehtud jää võib otse seadmest söömisel külmapõletust tekitada. 1.4 Hooldus ja puhastamine Enne hooldust lülitage seade välja ja eemaldage toitepistik seinakontaktist. Ärge puhastage masinat metallist esemetega. Ärge kasutage seadmest härmatise eemaldamiseks teravaid esemeid. Kasutage plastmassist kaabitsat. Kontrollige regulaarselt külmutuskapi sulamisvee äravoolu. Vajadusel puhastage äravooluava. Kui see on ummistunud, koguneb vesi seadme põhja. 1.5 Paigaldamine Elektriühenduse puhul jälgige hoolikalt vastavas alalõigus toodud juhiseid. Pakkige seade lahti ja kontrollige kahjustuste osas. Ärge ühendage seadet, kui see on viga saanud. Teatage võimalikest kahjustustest koheselt toote müüjale. Sel juhul jätke pakend alles. On soovitatav enne seadme taasühendamist oodata vähemalt kolm tundi, et õli saaks kompressorisse tagasi voolata. Seadme ümber peab olema küllaldane õhuringlus, selle puudumine toob kaasa ülekuumenemise. Et tagada küllaldane ventilatsioon, järgige paigaldamisjuhiseid. Kus võimalik, peaks seadme tagakülg olema vastu seina, et vältida soojade osade (kompressor, kondensaator) puudutamist ja võimalikke põletusi. Seade ei tohi asuda radiaatorite või pliitide lähedal. Pärast seadme paigaldamist veenduge, et toitepistikule oleks olemas juurdepääs. Ühendage ainult joogiveevarustusega (kui veeühendus on ette nähtud). 1.6 Teenindus Kõik masina hoolduseks vajalikud elektritööd peab teostama kvalifitseeritud elektrik või kompetentne isik. Käesolev toode tuleb teenindusse viia volitatud teeninduskeskussesse ja kasutada tohib ainult originaal varuosi. 1.7 Keskkonnakaitse Käesolev seade ei sisalda osoonikihti kahjustada võivaid gaase ei selle külmutussüsteemis ega isolatsioonimaterjalides. Seadet ei tohi likvideerida koos muu olmeprügiga. Isolatsioonivaht sisaldab kergestisüttivaid gaase: seade tuleb utiliseerida vastavalt kohaldatavatele määrustele, mille saate oma kohalikust omavalitsusest. Vältige jahutusseadme kahjustamist, eriti taga soojusvaheti läheduses. Selles seadmes kasutatud materjalid, millel on sümbol, on korduvkasutatavad.
19 2. SEADME KIRJELDUS EESTI Puuviljasahtlid 2 Värskete toiduainete sahtel 3 Klaasriiul 4 Klaasriiul 5 Pudelirest 6 Klaasriiul 7 Termostaat 8 Võiriiul 9 Ukseriiul 10 Pudeliriiul 11 Sügavkülmuti sahtel 12 Sügavkülmuti sahtel 13 Sügavkülmuti sahtel 14 Andmesilt 3. KÄITUS 3.1 Sisselülitamine Ühendage pistik pistikupessa. Keerake temperatuuri regulaatorit päripäeva keskmisele seadele. 3.2 Väljalülitamine Seadme väljalülitamiseks keerake temperatuuri regulaator "O" asendisse. 3.3 Temperatuuri reguleerimine Temperatuuri reguleeritakse automaatselt. Seadme kasutamiseks toimige järgmisel viisil: keerake temperatuuri regulaatorit madalamate seadete suunas, et saavutada minimaalne külmus.
20 20 keerake temperatuuri regulaatorit kõrgemate seadete suunas, et saavutada maksimaalne külmus. Reeglina on keskmine asend sobivaim. Kuid täpset seadet valides tuleks meeles pidada, et seadmes valitsev temperatuur sõltub: toa temperatuurist kui sageli ust avatakse kui palju toitu seal säilitatakse seadme asukohast. Kui ümbritsev temperatuur on kõrge või kui kõige madalamale temperatuurile reguleeritud seade on täis, võib see pidevalt töötada, mis põhjustab härmatise tekkimist tagaseinale. Sel juhul tuleb valida kõrgem temperatuur, et oleks võimalik automaatsulatus ja seega madalam energiakulu. 4. IGAPÄEVANE KASUTAMINE 4.1 Värske toidu sügavkülmutamine Sügavkülmuti vahe sobib värske toidu sügavkülmutamiseks ja külmutatud ning sügavkülmutatud toidu pikaajaliseks säilitamiseks. Värskete toiduainete külmutamiseks ei ole vajalik muuta seadeid. Ükskõik, millist külmutust soovite, keerake regulaator maksimaalse külmutuse asendisse. Selles asendis langeb jahuti temperatuur alla 0 C. Kui juhtute termoregulaatorit seadma soojemale temperatuurile. Paigaldage külmutamiseks mõeldud värsked toiduained alumisse osasse. 4.2 Külmutatud toidu säilitamine Esmakordsel käivitamisel või pärast pikemaajalist kasutuspausi laske seadmel vähemalt 2 tundi töötada, enne kui sügavkülmikuosasse toiduaineid asetate. Tänu sügavkülmuti sahtlitele on vajalike toidupakkide leidmine kiire ja lihtne. Kui soovite säilitada suuremas koguses toiduaineid, siis eemaldage kõik sahtlid (välja arvatud alumine), mis peab jääma oma kohale piisava õhuringluse tagamiseks. Kõikidele riiulitele võib paigutada toiduaineid, mis jäävad uksest kuni 15 mm kaugusele. Sulatamisprotsessi tahtmatul käivitumisel, näiteks elektrikatkestuse tõttu, kui seade on olnud toiteta kauem kui tehniliste andmete tabelis toodud "temperatuuri tõusu aeg" seda lubaks, tuleb sulatatud toit kiiresti ära tarvitada või koheselt küpsetada ja seejärel uuesti külmutada (pärast jahtumist). 4.3 Sulatamine Sügavkülmutatud või külmutatud toidu võib enne kasutamist külmikuvahes või toatemperatuuril üles sulatada, olenevalt sellest, kui palju selleks aega on. Väikesi tükke võib valmistada ka külmutatult, otse sügavkülmikust: sel juhul kulub toiduvalmistamiseks rohkem aega. 4.4 Ukseriiulite paigutamine Erineva suurusega toidupakendite hoiustamiseks saab ukseriiuleid paigutada erinevatele kõrgustele. Selleks võite teha järgmist: tõmmake riiulit järk-järgult nooltega näidatud suunas, kuni see lahti tuleb, ning paigutage soovikohaselt ümber. 1 2 Piisava õhuringluse tagamiseks ärge teisaldage suurt alumist ukseriiulit.
|
OSCAR-2019
|
||
19.00 Jaanitulede süütamise rongkäik, algus peaväravas. Leigarite laulu saatel süütame üheskoos jaanituled Nätsi tuuliku kõrval, kiigeplatsil ja külaväljakul.
Nätsi tuuliku tagusel hubasel merevaatega platsil saab kuulata muusikat ja nautida ilusat jaaniõhtut. Pärast lõkke süütamist alustavad esinemist vahvust ja lusti täis ansambel Konterbant (väikses koosseisus), kell 20.30 astub lavale aga ansambel Robirohi, kes mängib kantriviise nii meilt kui mujalt.
Kiigeplatsi jaanilõke saab süüdatud kõrge kalda peal üheskoos, et see paistaks kaugele üle maa ja inimeste ning tooks õnne ja tervist kõigile. Tuleäärseks lustiks on seekord kokku kogunenud võimas meestevägi: meremeeste koor Achtern Diek Saksamaalt ning palavalt armastatud kodumaised Kukerpillid.
Külaväljaku rohelisel välul keerutavad oma kirevaid seelikuid ja kergitavad kaapkübaraid rahvakunstiansambel Leigarite tantsijaid. Muusika, tantsud ja mängud manavad silme ette 19. sajandi külapeo.
Mängud ja jõukatsumised suurtele ning väikestele! Avatud meistrivõistlused saapaviskamises ning sangpommi tõstmises!
Rehe all on võimalik vaadata näituse „Eluring“ raames valminud meeleolukat filmi „Eesti Pulmakombed“.
Suurte pühade eel oli tavaks sauna kütta, nõnda pesti ka enne jaanitulele minemist end saunas korralikult puhtaks. Jaanipäeval tehtud värskeid kasevihtasid peeti kõige paremateks. Jaanivihta üle saunakatuse visates sai ka ilma ennustada. Kütame sauna, teeme vihtasid ning ennustame heinailma.
Jaaniöö on armastuse ja romantika öö! Kunagise Rocca al Mare mõisaproua auks nimetatud Helene tiigil on paat, millega ootame sõudma neid paare, kes sooviksid tiigi eraldatuses üksteisele midagi ilusat ja meeldejäävat öelda! Armastajaid saadavad teele Helene ja Eugen von Nottbeck!
Üheperejaanituli – maagia ja rituaalidega täidetud jaaniõhtu talus nii nagu see võis olla 19. sajandi alguses. Jaanilaupäev on parim aeg taotlemaks viljakust nii maale, loomadele kui inimestele. Jaanilõkke valgus puhastab, sestap toodi tema äärde loomadki. Roosta talu pererahvas kütab sauna, teeb süüa, ennustab tulevikku ja räägib sellest, kuidas jaaniööl tervist ja jõukust taga nõuda!
Perekondlik jaanituli 1930. aastatel – võidupüha ja jaanipäeva tähistamiseks on külla tulnud linna kolinud lapsed ja õed-vennad. Üheskoos peetakse pidu seltskonnamängude, tantsude ja lauludega.
Külapood ootab sisse astuma kõiki kavalere, kel tahtmist mekkida head käsitööõlut, eripruuli „Must Eksport“, ning kõiki daame, kel soovi pidupäeva kleidiriideid uudistada. Pood pakub igat sorti kaupa nõudlikule maitsele!
Muuseumi talud on avatud kell 10.00-22.30. Külastage kindlasti ka Eesti Vabaõhumuuseumi uusi talusid: setu talu ja peipsivene majapidamist!
Sel aastal tähistatakse Eesti Vabaõhumuuseumis jaanipäeva ka vana kalendri järgi. Õigeusklikud setud ja vanausulised venelased peavad just sel kuupäeval Ristija Johannese sünnipäeva. Nende kahe toreda rahvusgrupi jaoks on jaanipäev eelkõige kiriklik püha, aga tähtis koht on ka rahvakalendri traditsioonidel.
Pööripäev olevat parim aeg mehelemineku ennustusteks, ravimtaimede korjamiseks ja hea tervise ammutamiseks loodusest. Just jaaniööl pidavat tuli ja vesi sõlmima ühisliidu, ning igaühel on võimalik lõket süüdates ja jões ujudes osa nende väest endale saada. Vabaõhumuuseumi setude ja slaavlaste jaanilõke süüdatakse setu talu ja peipsivene maja vahel asuval külavainul kell 18.00. Peale seda saab folklooriansambel Bõliina eestvedamisel tutvuda vanade vene pööripäeva traditsioonidega. Setu leelokoor Siidisõsara laulude ja pillimees Voldemari lõõtsaviiside saatel on võimalik jalga keerutada.
Rituaalsete nukkude meistri Marina Datskovskaja juhendamisel saavad kõik soovijad valmistada jaaninukku. Peolt ei puudu ka toredad rahvamängud, ennustamine ning tähtpäevaroad.
Juba kolmandat aastat järjest toimuv Patika Jaanituli ootab oma suuri ja väikeseid pidulisi jaanipäeva pidama 22. juunil.
Reisilaev Monica väljub jaanitulele 23.06 kell 13:00 Kalasadamast ning tagasi saab saarelt 24.06 kell 15.00 laevaga või eritellimisel 23.06 öösel 1.00 meretaksoga (400 eur õhtul, kuni 40in).
Saarele saab ka varem tulla, Monica väljub Kalasadamast iga R, L ja P kell 10.00. Tule jaanipäeva tripile juba pühapäeval (väljume 10.00 ja 13.00)
XVI jaanilaat toimub taaskord Avinurme alevikus. Eesti üks suurimaid maalaatasid, kus põhirõhk on puitkäsitööl. Traditsiooniliselt on erinevaid kauplejaid, väljapanekuid ja näitusi ning mitmekesine kultuuriprogramm.
Pärast etendust jaanitule süütamine ja simman. Simmanil tantsutavad ansambel Qvalda ja DJ Ringo Saar. Südaööl ilutulestik.
KALEVIPOJA KOJAS Saare vallas Jõgevamaal toimub 21. juunil üks isemoodi üritus algusega kell 20.00. Muusikat teevad Tooma ja Meelis, Kaitseliidu Jõgeva malev ja Torma valla ühisorkester.
Järjekordne Põltsamaa Jaanipidu toimub lossihoovis, kus on tegevusi nii nooremale- kui vanemale generatsioonile.
20.30 JAANITULE SÜÜTAMINE (Jaanid ning Jaanikad) + jaaniõhtu tegevused (rodeo härg)+köietõmbamine - poolfinaalid
11.00-14.00 Suve Valguse Päevade avamine, väepaik välisel maastikul ja iseendaga kohtumine sisemisel maastikul.
19:00 pidulik õhtusöök, laul, tants, mängud, jaanilõke, küünalde ja tõrvikute süütamine rannas, päikesloojangu nautimine
Kaieallika kiigeplatsil juhib mänge Toomas Lumi. Muusikat teevad Erich Krieger ja ansambel Swingers - solistid Birgit Sarrap, Tanja Mihhailopva ja Mikk Saar.
Korraldatakse lastele sportlikud mängud; täiskasvanutele jaanipäeva jõukatsumised, Rakke valla taidlejate kontsert. Tantsuks ansambel Elumees. Enne südaööd tuuritab Erich Krieger.
Pajusti klubi juures toimuvad: rahvalik-sportlikud mängud lastele ja täiskasvanutele; Pajusti klubi tantsuringide kontsert; jaanituli ja tants ansambli MPS saatel.
Jaanilaupäeval, 23.juunil toimub Panga külalistemajas traditsiooniline jaanimöll. Esineb Merlyn Uusküla, plaate keerutab hommikuni DJ SIN-SIN.
Kogu nädala vältel (22.-28. juuni) korraldatakse sukeldumisi hüljeste juurde, vrakkidele ja panga astangutele. Ilusa ilmaga saab teha paadiga päikeseloojangusõite.
Õhtut juhib humoorikas etenduskunstnik Barbara Lehtna ning ei puudu ka traditsioonilised jaanipäeva toidud (Sinu Catering).
Tänavu toob Saaremaa suurim Jaanipidu, Mändjala Jaanituli, tuhanded inimesed kokku 22. juunil Mändjala rannal. Väravad avatakse kell 19.00. Alates 20.00 toimuvad esimesed mängud ja võistlused.
Seejärel astuvad lavale KÕRSIKUD. Bändide vaheajal traditsioonilised jaanimängud. Jaaniööle kohase kontserdi annavad TERMINAATOR ja Jaagup Kreem.
Peale Terminaatori esinemist saab alguse suur Jaaniöödisko, mida alustab erikülalisena 90ndate legendaarne disko-kantri bänd REDNEX. Rootslaste esinemise järel jätkab öödiskot lauljatar RENATE. Öödisko veavad viimase 25 aasta parimat hittidega varahommikuni Tre.ee dj-d.
Pidu ohjab õhtujuht Sulo Särkinen, selgitatakse välja Saaremaa parim (rodeohärjal) ratsutaja, kõige kõvemad köievedajad ning rammumehed. Esmakordselt Mändjalas otse veepiiril hubased rannakohvikud, kus võimalik nautida head toitu ja jooki ning samaaegselt ka kontserti. Lisaks pealavale avatud suur Tre Raadio peotelk, kus toimub vahupidu ja terve õhtu ja öö mängivad dj-d hetke populaarseimat tantsumuusikat.
Mängud, võistlused, rodeohärg. 20.30 esineb rahvatantsurühm Kiljak, 21.00 jaanitule süütamine, 21.10-00.50 tantsuks ansambel Tuulest Viidud
Seltsimaja saalis teatrietendus „Lakalaulik Artur Rinne“ 22. juuni, algusega kell 20.00 (pilet 7/9€), traditsioonilised sportmängud, kell 22.00 tule süütamine.
Kell 16.00 avatud taluturg. Jaanipäeva kombestik, jõukatsumised rahvuslikes spordialades, lastele võistlused, töötoad, esinevad Ülenurme valla taidluskollektiivid. Õhtujuht Janek Varblas, tantsuks Rock Hotell.
Jaaniõhtu Rahinge järve ääres. Väägvere Külateater esitab näitetüki „Pärmi Jaagu unenägu“, toimuvad jaaniõhtu võistlused, esinevad naisrahvatantsurühm Ilmesar ja showtantsurühm Rõõmsad Täpid. Tantsuks mängib ansambel Nukker Kukeke.
Esinevad Kambja valla taidluskollektiivid, õhtujuht Kaido Kaha, tantsuks mängib ansambel Ah Sa Raks. Lastele batuut, tegevusi pakub Kambja Noortekeskus.
Jaanituli Kavilda Kiigemäel. Tegevused lastele, Kauni Kodu vimplite üleandmine, eakate seltskonnatantsuringi Sügisõied tervitus jaanitulelistele, köievedu ja muud rammu- ja osavusvõistlused, jaaniloterii. Toitlustavad Grillisemud, tantsuks mängib ansambel Irena & Ivar.
Mängud lastele ja jõukatsumused täiskasvanutele, esinevad Valguta Nägusad Moorid, tantsuks mängib ansambel Remix.
Elva lauluväljakul jaanituli, esinevad kultuurikollektiivid, toimub suur ühislaulmine. Tantsuks ansambel Happy Hour.
Kell 16-19 käsitöötelgid ja näitused, õuemalet ja -kabe, ajalooekskursioonid, batuut, zorb-pallid, väikeauto ja velokart. Kell 20.00 Raadi järve kaldal kontserdid ja tantsuõhtu: esinevad Super Hot Cosmos Blues Band, Duo Kulno Malva ja Tõnis Kirsipu ning Boogie Company. Kell 21.00 süttib võidutulest Tartu linna jaanituli.
Hiugemäel ansambliga IZ-58. Meeleolu loovad Rõngu Pasunakoor, Valguta Nägusad Moorid, Kapell ja rahvalikud mängud. Kohal kiiking algusega juba 17.00.
Esinevad Luunja kultuuri- ja vabaajakeskuse harrastuskollektiivid, toimuvad sportlikud ja rahvalikud mängud. Luunja vallavanema Aare Andersoni tervitus ja tule süütamine. Esineb ansambel Apelsin. Õhtut juhib DJ Kristajan Veedler.
Võidupüha mälestushetk Vabadussõja mälestusmärgi juures; kell 20.00 jaanipäeva programm “Elu keset metsa” Hirveaia laululaval; kell 21.00 süüdatakse võidutulest jaanituli; tantsumuusikat esitab Anne Adams; kell 23.00-24.00 Jaani disko; disko jätkub Sepikoja trahteris.
Koos meie parimate bändide ja tuhandete pidulistega tähistavad jaanipäeva ka sellised nimekad väliskülalised nagu Sigma (UK), Kate Ryan (Bel) ja Lost Frequencies (Bel).
Pühajärve jaanituli 2015 pakub traditsiooniliselt jaanipühadel kõige mitmekesisemat meelelahutusprogrammi, rannas ja lauluväljakul.
Kell 21.00 Erinevad võistlused täiskasvanutele ja tegevused lastele köievedu, kotijooks, batuut ja lastemängud
Õhtu algab võidutule saabumisega peopaika. Jaanilõke süüdatakse rahvatantsu ja laulu saatel juba veidi pärast kella 20.
Lõkke süütamise järel on kõik oodatud osalema lõbusatel rahvamängudel ja võistlustel. Julgemad saavad mõõtu võtta kiikingus.
|
OSCAR-2019
|
||
Lugesin Indigoaalase postitust, mis tegelikult rääkis (vist) sellest, kuidas töötada nullist üles (toidu)blogi, mis lõpuks hakkaks ka kasumist tootma.
Mind aga tabasid kõige rohkem sõnad "Ja varem või hiljem jõudnud tõdemuseni, et milleks see kõik. Kõik on juba kirjutatud, arvatud, olnud.
Ma olen näinud statistikat, kuidas üle poole alustajatest lõpetab esimesel aastal, teine suur hulk murdub kolmandal. Ja väga vähesed jaksavad kauem.
Ma arvan, et vägisi ei peakski. Seesama esimene küsimus. Miks sa seda blogi pead. Kui see on meelelahutus, eneseväljendus, siis... ajad muutuvad ja mingil hetkel leiad teised väljendamisvõimalused ja see ongi okei.
Nii veidralt kui see ka ei kõlaks - mul olid pisarad kurgus seda lugedes. Mu blogi sai selle aasta augustis 6 aastat vanaks. Kuus aastat mälestusi, mõtteid, kommentaare, isegi pilte :D Ma nii väga armastan seda kõike.
Kuigi mul on olemas kogemus selle kohta, et kõige väärtuslikumad postitused on hiljem need kõikse tavapärasemad "käisin seal, sõin toda" postitused, tundub nii väärika blogiajaloo taustal narr neid kirjutada. Sest ma olen ju juba endale üles märkinud, et "käisin seal ja sõin seda".
Päris mitu aastat oli blogi väga olulisel kohal minu identiteedis, nüüd ei tule mul enam mõnikord nädal aega meelde, et võiks kirjutada. Kusjuures teiste blogisid loen jätkuvalt kangesti hea meelega.
Ma kahtlustan, et see, mis mul takistab blogiga päris lõplikku lõppu tegemast, ongi see kerge ühtekuuluvustunne teatud blogijate (ja loomulikult kommentaatoritega). Et ma ei tahaks jääda neist (teist) ilma.
Kui ma juba kirjutamas olen, siis tegelikult võiks universumisse saata ka mu ahastava karje "Kuradi rebased ja abituriendid!"
Okei, meil on sel aastal IGASUGUNE rebaste toitmine keelatud (ka täitsa süütu šokolaadikook), aga et see nii palju meeleheidet, viha ja nördimust tekitab, on absurdne. Kogu rebaste ristimise mõte on selles, et saad esimese aasta õpilasele haakristi otsette joonistada ja naerda, kuidas ta püüab toorest maksa ilma öökimata alla neelata? Halloo, sa oled nii vana, et võid ilma vanemate loata abielluda, kandideerida KOVi ja poest õlut osta, ja su elu kaotab mõtte, kui sul palutakse teiste inimeste suhtes austus säilitada?
Ma siiralt loodan, et keegi pole päriselt pidanud toorest maksa sööma. Aga toore hakkliha juhtum on olnud. Ametlikult on igasugune "toitlustamine" sel aastal keelatud levinud allergiate pärast, nii et just terviseriskide pärast.
Ma ka ei oska enam. Lapse sünnipäev? Aga ma sellest ju kirjutasin... eelmisel aastal... kolm korda. Kooli algus? Suvepuhkus? Eh?
Vanasti olid rebased ülikooli esmakursuslased. Mäletan, et puhuti kondoome... lõhki? Või õhupallideks? Nõuka-aeg, kust need kondoomid veel hangiti, ja vaevalt, et kõigi jaoks üldse jagus. See oli väga-väga ammu, ja ju vist midagi väga jubedat ei olnud, et nii vähe mäletan :)
mu ülikooli rebastepidu oli üsna heatahtlik - anti tögavaid ülesandeid, aga nende käigus oli ka endal võimalik vaimukust üles näidata ja heas mõttes silma paista. ja igaühel oli üks selline ülesanne, muidu oli lihtsalt pidu, kus oli Lost Kolkhozes, palju mulgi putru, kapsasalatit ja "kokteil stiilis Õudus", ma oletan, et piirituse ja morsi segu.
Minu, kui karmima ajastu lapse, paneb rebaste ristimise üle kurtmine muigama. Lapsevanemana ja kaine peaga muidugi saan murest aru, samas ristimispeol võis kaineid näppudel üles lugeda. On mind mitmeid kordi ristitud ja olen ise ristija olnud aga päris sadismi küll ei mäleta. Üldine reegel oli, et midagi sihukest ei tohi sisse sööta mis pole toidukraam või on ohtlik. Tollal sõna allergia lihtsalt ei tuntud.
Muus osas suht vabad käed ja eks esteedid kannatasid kui pandi lehmasõnnikust läbi roomama, kartulist nokut voolima või trikoovoorus lubati malevarihma ainsa riietusesemena kasutada. Kuna hiljem niikuinii kõik sauna läksid oli tegu ajutise ebamugavusega. Suurim lollus, mida mäletan oli kellelegi riista selja peale joonistamine. Tulemuseks autoril rohkem häbi kui "kunsti" objektil, tint kahvatus mõne päevaga ja kadus.
Ameerikamaal on muidugi seadused karmid ja elu igav, ei julgeta vähegi poliitiliselt ebakorrektsena tunduda võivaid nalju teha. Tütrel värviti ülikooli rebastepeol juuksed lillaks, veits laval esinemist mis kõik oli vabatahtlik.
Personaalselt tundub mulle igavavõitu aga mis ma vana känd ikka mölisen, küll noored teavad mis neile vahva.
hmm, ma tean, et ma olin lapsena kaugelt üle keskmise korralik, aga kas tõesti oli vanasti keskkooli-"rebaste" ristimisel kaineid minimaalselt? ma teoreetiliselt küll tean, et muist poisse jõi juba põhikooli lõpuks, aga ikkagi tuleb üllatusena, kui 10. või omal ajal 9. klassi astujatest oleks suurem osa juua täis.
Meie ligakaudu akadeemilises õhkkonnas kulgenud rebaste ristimine sai õnneks nüüd mööda :D Mõned hitlerivuntsid, keedetud spagettides solberdamine, püstijalu söömine - sellised leebed asjad olid seekord tõesti.
A ma muidu mõtlesin, et minu vastumeelsus võib tulla natuke ka sellest, et ma olen neid ristimisi näinud rohkem kui ma tahaks. Ja need on kogu aeg ühesugused olnud. Ma saan aru, et õpilased saavad seda kogeda vaid korra, aga aastast aastasse kõrvalt vaadates tekib küsimus, kas tõesti pole võimalik kastist välja mõelda.
|
OSCAR-2019
|
||
Riigikogu ToimetisedEelmised numbridNr 3Eelarve kui avaliku sektori avatuse tagatis ehk kellele on vaja eelarvet?
Avaliku sektori raha on olnud probleemiks läbi aegade: ühelt poolt tekitab konflikte selle kogumine (maksustamine) ja teiselt poolt kasutamine. Keskajal peeti maksude kogumist ja avaliku raha juhtimist kaunite kunstide valdkonda kuuluvaks tegevuseks, mille tõttu selle praktiline teostus sõltus maksukoguja suvast. Alles XVIII sajandil kujunes Adam Smithi (1723-1790) tööde mõjul maksustamisest majandusteaduse haru. Avaliku sektori raha juhtimisega pole nii hästi läinud, sest sellest teemast on arenenud mitu teadusharu, mille omavaheline seostatus ja vastastikuse mõistmise võime on õrnalt öeldes viletsavõitu. Nii on ühel pool makroökonoomika ja haldusjuhtimine – mõlemad väga sõnaohtrad ja kõiketeadvad teadusharud, ning teisel pool majandusarvestus ja finantsjuhtimine – mõlemad sukeldunud matemaatilisse loogikasse ja sõnaahtrad. Kui esimesed tegelevad hiilgavate plaanide koostamisega, siis teiste ülesandeks jääb kokku arvestada kaotused ja kuidagimoodi “otsad jälle kokku siduda”.
Probleemidest ei ole pääsu ka tänapäeval. Ikka veel kohtab valitsejate keskel üldlevinud arusaama, et “riigi raha on minu raha”. Paljudes Aafrika riikides on kujunenud omalaadne tööjaotus: kristlased tegelevad riigi valitsemisega, moslemid kaubanduse ja loodususulised põllumajandusega ning üldlevinud on arusaam, et riigi valitsemine tähendab hõimule materiaalse heaolu loomist. Sellest ka sagedased riigipöörded, sest eks iga hõim ihalda ligipääsu riigipirukale. Ka tänases Euroopas on õige palju poliitikuid ja ametnikke, kellele nimetatud arusaam on enesestmõistetav (SIGMA 2000; Phongpaichit 1994). See pole Eestistki mööda läinud: skandaalid on saatnud Koond- ja Keskerakonna valitsusi ning Kolmikliidu kütusepoliitika ja raudtee erastamine läksid ilmselt samasse väravasse.
Kogemusest lähtudes võin siiski öelda, et nüüdisaegset infotehnoloogiat oskuslikult ära kasutades on võimalik luua eelarvesüsteem, milles raha omakasupüüdlik kõrvaldamine joonistub kohe välja. Praktikas on korruptsioonivastases võitluses suur probleem avalikkuse eelarvealane kirjaoskus ja tahe korruptsioonile vastu seista.
Sisuliselt on eelarve vahend, mille abil mõeldakse kollegiaalselt läbi, mida järgmise perioodi – tavaliselt on selleks aasta – jooksul korda tahetakse saata ja hinnatakse, milleks raha tegelikult jätkub. Poliitiku ja seadusandja jaoks on olulisim teadvustada, et eelarve on vahend, mille abil juhitakse riigis kulgevaid protsesse ja mille abil saab hinnata saavutatut ning selle vastavust planeeritule.
Tuleviku ennustamine on alati olnud tasuv, kuid suure riskiga seotud töö. Riski vähendamiseks on leiutatud järjest uuemaid ja täiuslikumaid tuleviku ennustamise viise. Kuna eelarve koostamine on samuti omalaadne tuleviku ennustamise viis, tõsi, optimistid nimetavad seda planeerimiseks, siis ka siin on leiutatud järjest uuemaid ja paremaid meetodeid. Kommenteerin mõnd olulisemat neist.
Kõige lihtsam ja ajalooliselt vanim eelarve koostamise meetod on nn aegrea meetod (line item budget, LIB), kasutatakse ka mõistet jätkueelarve. Aegrea meetod on matemaatiline meetod, mis põhineb ajalool ning Eestis väga põhjalikul tulude ja kulude lahtikirjutamisel. Aegrida tähendab, et meil on olemas iga eelarve osa, peatüki ja artikli varasemate perioodide (vähemalt 2 aastat) vastavad suurused (vt tabel 1).1 Kui eelarve koostajal on isiklikud kogemused ja ta teab, mida vastava summaga suudeti varasematel aastatel korda saata, siis püsivalt tegutsevate organisatsioonide ja asutuste (Riigikogu, volikogu, valitsusasutus, inspektsioon, lastead, kool, raamatukogu jms) puhul on aegrea meetod kõige täpsem ja kindlam eelarvestuse meetod. Aegrea meetodi puudus on, et kulud kipuvad kasvama aasta-aastalt ning puudub alus nende otstarbekuse ja tõhususe hindamiseks. Tõsi, kulusid võib võrrelda teiste analoogsete asutuste kuludega ja teha selle alusel järeldusi, kuid see eeldab vastava teabepanga hoidmist. Võib ka välja arvutada optimaalse kulu normatiivi ning võrrelda seda seejärel tegelikuga, kuid sel juhul tuleks kasutusele võtta veel suur hulk korrigeerivaid tegureid, sest keskkond ja asukoht võivad kulu tegelikku suurust ja struktuuri konkreetses olukorras oluliselt moonutada (võrdle nt kahte lasteaeda: üks on keskküttega paneelmajas, kesklinnas ja 300 lapsega, teine ahjuküttega puust hoones, maal, metsa veerel ja 30 lapsega).
Moesõnaks avalikus sektoris on kujunemas tulemuseelarve (program/performance budget, PPB). Tulemusjuhtimise meetod on verbaalne meetod, mis sobib humanitaaridele ja on orienteeritud tuleviku, s.t tulemi kirjeldamisele. Olukorras, kus puudub organisatsiooni eelarvet (aegridades) kirjeldav süsteem ning aruandlus põhineb täielikult raamatupidamisdokumentidel, võib raha andjal tõepoolest tekkida soov lihtsamas vormis teada saada, mida ta saab eraldatud raha eest. Loogiline lahendus on tulemuse fikseerimine selle sõnalise kirjelduse kaudu. Tulemuskeskse eelarve raskeim probleem on tulemuse sõnastamine ja selle hindamine. Kuidas formuleerida valitsuse, inspektsiooni, lasteaia või kooli töö tulemit? Nt toidukontrolli puhul saaks hästi mõõta toidumürgistuste arvu, aga kui need puuduvad, siis võib seda hinnata kui suurepärase töö tulemuslikkuse näitajat või kui puudulikku tööd, sest pole avastatud ühtki mürgistuse juhtumit.
Veelgi keerukamaks läheb asi, kui viime tulemusjuhtimise iga töökoha tasandile. See tähendaks iga töökoha normimist – fikseeritakse tööülesanded, nende täitmiseks kuluv aeg, nõutav kvalifikatsioon, alluvussuhted ja vastutus. Ühelt poolt oleks sellise töö teostamine riigi seisukohalt tänuväärne, sest tooks välja tegelikud töökoormused ja muudaks ilmselt praegust ametite struktuuri tundmatuseni. Kuid see töö maksab väga palju, lisaks on mul kahtlus poliitilise tahte olemasolus ja suutlikkuses. Tulemusjuhtimise filosoofia eeldab ilmselt veel mingi uue, täiendava eesmärgi saavutamist. Kui oletus on õige, siis tekib küsimus, kas saab ühe töökoha ülesannetes lõputult edasi liikuda?
Tulemusjuhtimise vältimatuks komponendiks on järelevalvesüsteem (sisekontroll), mis mõõdab teenuse kvaliteeti ja tarbijate, aga ka töötajate rahulolu ning tunnustab püstitatud eesmärgi saavutamist. Vähemalt mõni aasta tagasi ei suutnud (ja võib-olla ka ei tahtnud) enamik avaliku sektori ametnikke oma töökohustusigi formuleerida, mida siis veel rääkida selle täitmise tulemuse sõnastamisest. Ameerika Ühendriikides, kus meetod esimesena kasutusele võeti, kaotas see populaarsuse just põhjusel, et ülesandeid ja eesmärke ei suudetud sõnastada piisavalt selgelt (Coe 1990, 65; Masood 1999, 12). See meetod on esimesest ka oluliselt kallim töömahukusest ja konkurentsi ideoloogiast tingituna, mida tõestas eespool nimetatud Ameerika eksperiment. Kui seda meetodit juurutada euroopalikus vormis – kulusid lahti kirjutamata, tähendaks see ka eelarve praeguse läbipaistvuse ja informatiivsuse kadumist, mis oleks muidugi rõõmusõnum ebaausatele ametnikele ja poliitikutele.
Efektiivsust esmatähtsaks pidavas organisatsioonis võib kasutusele võtta nn nullbaasi eelarve (zero-based budgeting, ZBB). Selle meetodi puhul koostatakse eelarve n-ö algusest peale, varem toimunut ei arvestata. Selleks selgitatakse välja, mida on vaja järgmisel eelarveaastal korda saata, kui palju on selleks vaja töötajaid, raha ja mis see maksab (Coe 1990, 129). Meetod võimaldab analüüsida erinevaid lahendeid ning neid omavahel võrrelda, et leida ratsionaalseim viis teenuse osutamiseks. Meetodi puudus on töömahukus ja seetõttu ka kulukus – kõik tööülesanded ja sellega seotud kulutused tuleb iga kord uuesti mõõta ja hinnata. Tulemuseelarvest erinevalt on selle meetodi rõhk alternatiivide arvestamisel ja omavahelisel võrdlemisel eesmärgiga leida odavaim või efektiivseim teenuse osutamise viis.
Eesti tänastesse oludesse sobiks autori arvates kombineeritud variant. Jätkuvalt tegutsevate asutuste ja organisatsioonide, mille vajalikkus ei ole kahtluse all, eelarve koostamisel on kindlaim aegrea meetod. See välistab vead ning tagab kõigile, s.o nii poliitikutele, töötajatele kui ka maksumaksjatele info selguse ja järjepidevuse. Iga 4 või 5 aasta tagant võiks nende asutuste eelarve üle kontrollida, kasutades nullbaasi meetodit, et hinnata asutuse kulude põhjendatust ja optimaalsust. Alustavate asutuste või organisatsioonide, samuti tegevusalade puhul saab valida nullbaasi või tulemuseelarve vahel. Kui on olulisem analüüsida kulude struktuuri ning nende põhjendatust, tuleks valida nullbaasi meetod, kui aga on tähtsam tulemuse saavutamine, sobib tulemuseelarve süsteem. Investeerimisel tuleks lähtuda äriplaani printsiibist, nullbaasi meetodi alusel arvutada kulud ja hinnata otseseid ning kaudseid tulusid. Ürituse korraldamisel aga sobib kõige paremini tulemuseelarve.
Et eelarve oleks hallatav, võrreldav ja analüüsitav, tuleb see üles ehitada seotud standardsetest moodulitest hierarhilises struktuuris, umbes nagu puu, mis haruneb paljudeks lehtedega lõppevaiks oksteks, mis kõik saavad toitu ühest tüvest. Analoogiat kasutades on selle haruneva puu esimene tasand – osad:
riigieelarves põhiseaduslikud institutsioonid (Riigikogu, Vabariigi President, Riigikontroll, õiguskantsler, Riigikohus, Riigikantselei ja maavalitsused) ja ministeeriumid;
Eelarve teise tasandi – peatüki – moodustavad oma eelarvega asutused, organisatsioonid, püsivad tegevused (liikmemaksud, aga samuti nn muud kulud) ja ühekordsed projektid. Peatükid võivad omakorda jaguneda alapeatükkideks: põhikoolid ja gümnaasiumid (kokku) ja seejärel iga kool eraldi alapeatükina.2
Tulude kirjeldamiseks kasutatakse standardmoodulit umbes 250 reaga. Iga peatüki kulude kirjeldamiseks kasutatakse samuti standardmoodulit umbes 230 reaga ning need esitatakse kahe- ja kolmekohalistes artiklites. Kahekohalisi artikleid on 65 ja neist osa jaguneb veel kolmekohalisteks artikliteks.
Õigusliku aluse niisugusele standardimisele loob “Riigieelarve seaduse” ning “Valla ja linna eelarveseaduse” alusel rahandusministri otsusega kehtestatud määrus nr 2 / 12.01.1998 “Riigi eelarve klassifikaatorite kohta”.3 Klassifikaatori kohustuslikkuse nõude ulatus teistele avalik-õiguslikele isikutele, nagu riiklikud ülikoolid, rahvusraamatukogu, rahvusooper jms on ebaselge.
Sellise põhjalikkusega kirjeldatud eelarve tundub Euroopa õigusruumis olevat ebatavaline. Nt 10 000 elanikuga linna kogu eelarve väljatrükkimisele kuluks sõltuvalt formaadist 150-300 lehekülge. Niisuguse põhjalikkusega eelarvet ei sobi anda kinnitamiseks seadusandlikule organile, sest suundaandva poliitilise otsuse langetamiseks on seal liiga palju infot. Optimaalseks tööjaotuse ja vajalike juhtimistasandite loomiseks tuleb eelarvealast teavet doseerida: valida, millise põhjalikkusega infot mingile otsustustasandile esitada. Riigikogu või volikogu tasandil on optimaalne kinnitada eelarve tõepoolest peatüki või alapeatüki (asutuse) tasandil – s.t antud asutuse kulud kokku. Kui seadusandliku ja valitsustasandi vahel puudub usaldus, võib astuda ühe sammu edasi ning kinnitada eelarve järgmises jaotuses: peatükk kokku, sh tööjõukulud ja investeeringud. Kaugemale ei ole seadusandlikul organil mõtet minna, sest kui kinnitada peatüki eelarve kahekohalistes artiklites, tähendab see, et asutuse iga väiksemgi raha ümberpaigutus (nt planeeritud komandeering jäi ära, kuid auto kütusekulud on kasvanud ja nõuavad täiendavaid vahendeid) tuleb eelnevalt kinnitada seadusandlikus organis. See võib halvata asutuse töö operatiivsuse ja uputada seadusandliku organi eelnõudega, mille sisusse ei suudeta iialgi tungida.
Siiski peab ja saab anda seadusandlikule organile täiendavat infot seletuskirja vormis, milles põhjalikum tulude ja kulude aruanne esitatakse aegridade analüüsis (see annab võrdlusmomendi), mida võivad täiendada aruanded kulude sisemisest jagunemisest aastate lõikes, muutustest eelmise perioodi suhtes, kuludest ühe töötaja kohta (palgakulud), ühe teenindatava (lasteaia- või koolilapse kohta) või ühe elaniku kohta. Samuti kergendab materjali mõistmist graafilise vormi kasutamine.4
Jätkuvalt aktuaalne on küsimus, millises ulatuses anda eelarvet kajastavat infot avalikkusele üldiseks tarbimiseks. Kuniks eelarve tutvustamiseks maksumaksjale kasutati ajalehti või kohaliku raamatukogu seinalehte, oli teabe maht piiratud füüsiliselt, nii et peatüki tasandist enamasti kaugemale ei saanudki minna. Moodsa infotehnoloogia kasutuselevõtt kaotab need piirangud ja teoreetiliselt võiks eelarve olla internetilehtedel esitatud kogu ulatuses. Arvestades maksumaksjate vastuvõtuvõimet ja kompetentsust, oleks siiski parem esitada eelarve üldistatud vormis, peatükkide lõikes ning lisada hea analüüs aegreas jaotusega: tööjõukulud, majanduskulud, soetused, ülekanded ja investeeringud. Aegrida annab võrdlusvõimaluse, mille alusel maksumaksja oskab hinnata protsessi kulgu ning saab n-ö mõõtkava. Kui aga tõesti mõni maksumaksja soovib tutvuda eelarvega veelgi põhjalikumalt, võib ta pöörduda otse valitsuse poole valitud rahvaesindaja või ajakirjanduse kaudu või lausa ise ja taotleda vastava asutuse eelarve lahtikirjutamist kogu ulatuses.
Kuid eelarve avalikustamisel tuleb õige kiiresti vastu veel teinegi piir – see on eelarvealane kirjaoskus. Enamik kodanikest ei saa numbriterägastikust midagi aru ja selle tõttu nad kas ei tunnegi asja vastu huvi või väidavad, et eelarve ei ole läbipaistev. Selle parandamiseks tuleks eelarvealast kirjaoskust oluliselt laiendada. Esimene samm sellel teel võiks olla vastava õppeaine arvamine kõigi kõrgharidust taotlevate isikute õppekavasse (millele võiks lisanduda veel maksumaksja õiguste ja kohustuste tutvustamine – seega oleks tegemist n-ö kodanikuõpetusega).
Info vastuvõtmise suutlikkuse probleem ei puuduta ainult lihtkodanikke. Nt esitavad kõik kohalikud omavalitsused rahandusministeeriumile iga kuu järel aruande eelarve täitmisest. Aruanne koosneb umbkaudu 600 reast ja kui see korrutada 244 kohaliku omavalitsusüksusega, siis tähendab see, et ühe kuu aruanne koosneb 150 000 reast ning aastas koguneb 1,75 miljonit rida. Niisugust infohulka ei suuda haarata ka parim ametnik.
Sellises mahus eelarvet kajastav info muutuks haaratavaks, kui see viia üle visuaalsesse vormi. Niisuguse lahenduse otsimiseks algatas siseministeerium projekti, milles ka autoril oli au osaleda. Katseprojekt viidi läbi Saare maakonda puudutava andmebaasiga, tulemusega saab tutvuda AS E.O.Map veebilehel.5
Projekti tulemis ongi eelarve aruannete matemaatiline vorm teisendatud digitaalseks kaardiks. Sellises vormis esitatuna saab materjali analüüsida eelarvetulude või kulude summas, konkreetse osa lõikes või soovi korral koguni üksikute tuluallikate või kuluartiklite osas: vastavalt numbrilisele suurusele esitatakse valla territoorium tumedamalt või heledamalt toonituna, millele saab lisada konkreetset suurust väljendava numbri. Kuna Eesti kohalikud omavalitsused on väga ebavõrdsed, osutus tunduvalt informatiivsemaks sama teabe esitamine arvestuses ühe elaniku või ühe pindalaühiku kohta (viimane on informatiivne esmajoones majanduskulude osas). Mõnel puhul on otstarbekas kombineerida värvitud pinda tulpdiagrammidega.
Niisugune kaart sobib virtuaalse Eesti projekti ja on suurepärane vahend juhtidele, kelle tööülesanne eeldab Eestis toimuva haaramist. Pilte ridamisi esitades, liites järjestikku tulusid või kulusid või kasutades ajaskaalat, tekib tunnetus protsessi dünaamikast ja haaramatu muutub haaratavaks. Kombineerides sellist digitaalset eelarvekaarti teiste kaartidega, kus on esitatud teed, avalikke teenuseid osutavad asutused, elanikkonna paiknemine jms, tekib erakordselt huvitav pilt, mis on suurepärane vahend haldusreformi korraldajatele või muidu huvilistele.
Selle osa alguses nimetatud andmemassiiv on samuti suurepärane materjal protsesside modelleerimiseks. Organiseerides materjali, saab selle alusel analüüsida avalikus sektoris toimuva dünaamikat ja ennustada arenguid. Kui niisugust väljaarendatud mudelit mõnda aega kontrollida juhtunu põhjal, muutub selle täpsus piisavaks, et reageerida ohtlikele kõrvalekalletele ennetavalt. Ilmselt oleks säärast mudelit eriti vaja Riigikogule, et hinnata uute seaduseelnõude rakendamise hinda.
Eelarve ja raamatupidamine on tihedas seoses. Eelarvega esitatakse nägemus eelarveaasta tulude mahust ja struktuurist ning eelarvekulude jagunemisest erinevate tegevusalade, nende asutuste ja organisatsioonide ning kuluartiklite vahel. Kui planeeritud tulevik muutub minevikuks oleviku kaudu, siis raamatupidamine fikseerib tehingud algdokumentide alusel. Raamatupidamine peab arvestust varade liikumisest, tuludest ja võlgadest, õigustest ja kohustustest.
Kuid eelarvega seotud tegevus ei lõpe eelarve vastuvõtmisega. Eelarve kinnitamine on eelarve olulisem pool, kuid mitte vähem oluline pole eelarve täitmise operatiivne jälgimine ning vajadusel muutuste sisseviimine. Siin tekivad olulised lahknevused erinevate eelarvestuse meetodite kasutamisel. Autori arusaamas kontsentreerutakse tulemusjuhtimisel teenuse mahu ja kvaliteedi hoidmisele või hinnatakse püstitatud eesmärgi poole liikumist. Protsessi koostisosadeks on rohked komisjonid ja pikad verbaalsed arutelud. Finantsjuhina aga ei ole mulle selge, kuidas selle meetodi puhul teostada vahendite operatiivset juhtimist. Kui eelarve aruandluse osa põhineb täielikult raamatupidamisel, siis tähendab see, et jooksvast hetkest ülevaate saamine ei ole võimalik. Raamatupidamise aruanne kajastab tavaliselt 1,5-2 kuu tagust olukorda. Selline info liikumise kiirus aga võib osutuda tänapäeva mobiilses ja heitlikus maailmas ohtlikuks isegi avalikule sektorile. Seda kinnitavad ka mitmed näited reformidest maailma eri nurkades (Masood 1999, 15, 34).
Samas tahaks kiita rahandusministeeriumi just senise süsteemi eest, sest kasutatav eelarve klassifikaator tagab suurepärase materjali iga üksuse kulude dünaamikast. Tõsi, mõningaid raskusi valmistab raamatupidamise kontode nimetuste ja sisu pidev muutmine, kuid äsja väljastatud raamatupidamise kontode ja eelarveartiklite seose tabel annab suurepärase aluse arenguks. Integreerides Eestis kasutatavad raamatupidamise ja eelarvestuse süsteemid omavahel, looks see täiesti uuelaadse keskkonna, mis on võimeline mitte ainult pakkuma infot hetkeseisust igal ajahetkel, vaid ka looma piiramatult infot möödunust ning modelleerima tulevasi protsesse, nõudmata seejuures programmiga töötavalt inimeselt eriteadmisi. Niisuguse süsteemi puhul on võimalik saada erakordselt täpset infot ükskõik millisel ajahetkel:
tööjõu-, majandus-, ülekande või investeeringukuludest kogu avalik-õigusliku isiku või ükskõik millise tema tegevusvaldkonna või asutuse lõikes – põhimõtteliselt saab ükskõik millise kolmekohalise artikli täpsusega määrata kulu asutuse, valdkonna või avalik-õigusliku asutuse sees;
mõningase info lisamisel saaks ka teavet kulust ühe ametniku või teenindatava (lasteaia- või koolilapse jms) kohta või
kulust asutuse käsutuses oleva pinna m² või hoone m³ kohta või hooldatava territooriumi või rajatise kohta;
hinnata kulude jagunemist eelarveaasta sees kuude lõikes, mis omakorda oleks aluseks n-ö raha reaalajas juhtimise süsteemile;
muuta eelarvejuhtimine läbipaistvamaks ning pakkuda kõigile elanikele võimalust tutvuda tulude laekumisega ning kulutuste struktuuri ja suurusega Internetis – kokku tuleks vaid leppida, millise põhjalikkusega peaks eelarve olema võrgus esitatud – see käiks märksõnade alla “demokraatia edendamine” ja “e-valitsus”.
Niisuguse selge ja kergesti hallatava süsteemi loomist on seni raskendanud eespool mainitud kontode sisu muutmine eelarveaasta jooksul ning vastavustabeli puudumine. Tulevikus võiks kokku leppida, et raamatupidamise kontode või artiklite sisu muudatusi saab teha vaid kord aastas enne uue eelarve vastuvõtmist. Omavalitsustes on jätkuvatest muutustest ja kõikvõimalike deklaratsioonide täitmisest tulenev töömaht paisunud nii suureks, et hakka või mõtlema täiendava tööjõu palkamisele.
Vastavustabeli kehtestumisega on võimalik rakendada integreeritud eelarve-raamatupidamisprogramm operatiivse aruandluse teenistusse, sest sinna võib kokkuleppel asjast huvitatud organisatsiooniga integreerida mitmesuguseid aruandeid, mis luuakse määratud päeval automaatselt ja raamatupidajal ei ole sellega enam rohkem vaeva. Vähe sellest, eelarve täitmise aruande analüüsi kergendamiseks võib lasta programmil välja arvutada eelarve täituvuse protsendi, esitada analüüsi, milliseks kujunevad tegelikud kulud, kui samas tempos jätkata, või milline on puhas kõrvalekalle, märkida enam kui 5-protsendilised kõrvalekalded värviliselt jne (vt tabel 2). Kõik see kergendab oluliselt finantsjuhi tööd, kuid muudab asja arusaadavaks ja võrreldavaks teistele, esmajoones Riigikogu või volikogu liikmetele, aga ka teistele asjast huvitatutele.
Artikli kirjutamisele ajendas autorit riigis järjest leviv vaimustus tulemuseelarvest ja olemasoleva aegridadel põhineva eelarvesüsteemi halvustamine. Enamikus välisriikides piirdutakse eelarve koostamisel asutuse või organisatsiooni kulude summaga kokku – peatükk või alapeatükk (vt tabel 3), mis talle vastaval eelarveaastal eraldatakse. Kui sellele tasandile jäädaksegi, siis muutub eelarve praegusega võrreldes oluliselt läbipaistmatumaks.
Ilmselt oleks kõige parem, kui tulemuseelarve süsteem lisanduks aegridade süsteemile, mitte ei asendaks viimast. Ka Eestis tuleks jõuda sellisele arengutasemele, kus iga avaliku teenistuja või töötaja tööülesanded on täpselt määratletud ning nende täitmist analüüsitakse. Kuid ka aegridade süsteemis on veel palju arenguruumi, mis muudab selle eelarve operatiivse juhtimise hindamatuks instrumendiks. See väide muutub eriti ilmekaks, kui analüüsida eri riikides, kuid ennekõike arenevates või arenguriikides läbiviidud eelarvereforme. Väga tihti on need läbi põrunud soovimatusest riigi raha juhtimist korrastada, sest eks ole ju “sogasest veest ikka parem kala püüda”. Kuid läbipõrumisi on esinenud ka juhtudel, kus valitses poliitiline konsensus ja n-ö head taotlused eelarvereformi suhtes. Nende ebaõnnestumiste analüüsil ilmneb ikka ja jälle eelarve halduse tehniline nõrkus ehk tuginemine verbaalsele meetodile, mis kombineerub raamatupidamise nõrkusega. (Masood 1999, 15, 18 jm).
Eesti halduspoliitika kuum teema viimastel aastatel on olnud haldusreform ja selle vajaduse üks põhjendus on olnud vähene finantssuutlikkus. Autori kogemusest lähtudes rõhutaksin enam kompetentsuse puudujääki eelarve haldamisel, mis on tingitud üleminekuperioodiga totaalselt muutunud keskkonnast ja vastava koolituse puudumisest, kuid veelgi enam koostöövõimetusest. Ka mujal Euroopas on palju pisikesi omavalitsusi, kes tegutsevad edukalt, luues ühisstruktuure oluliste teenuste osutamiseks või infrastruktuuri rajatiste haldamiseks. Kõnekäänd “Eestlase parim toit on teine eestlane” viitab suhtlemise probleemidele ja kuna see ei jäta puudutamata ka omavalitsusjuhte, siis on tagajärjeks hingekellad paljudele munitsipaalvalitsustele.
Avaliku sektori eelarve paneb paika riigi usaldusväärsuse ja efektiivsuse ning mõjutab tähelepanuväärselt ka riigi teisi sektoreid, mille tõttu on eelarvestuse korraldus jätkuvalt aktuaalne. Eelarvestuse erinevatel meetoditel on omad tugevad ja nõrgad pooled: aegridade matemaatiline meetod sobib finantsjuhtidele, tulemusjuhtimise verbaalne meetod istub palju paremini poliitikutele. Ka nende meetodite realiseerimise hind on väga erinev.
Suhteliselt keeruline on eelarve täpsusastme küsimus. Finantsjuhtimise seisukohalt on eelarve põhjalikkus voorus, kuid samas mahus eelarve edastamine seadusandlikule organile halvaks mõlema töövõime, samuti ei ole see niisuguses mahus mõistetav lihtkodanikele. Seetõttu tuleb seadusandlikule organile esitada eelarve kinnitamiseks kokkuvõtlikult (nt asutus või organisatsioon kokku – vt tabel 3) ja seda täiendada seletuskirja vormis põhjaliku võrdleva aruandega. Elanikkonna puhul aga tuleks panustada eelarvealase kirjaoskuse arendamisse vähemalt kõrgkooli tasandil, sest just see oskus võib enim mõjutada tavakodaniku igapäevast keskkonda ja heaolu.
Eelarvealase info (aruannete) haaratavasse vormi viimiseks tuleb tohutud matemaatilised tabelid viia visuaalselt haaratavasse vormi: ühendada need digitaalkaardi võimalustega ning astuda seeläbi veel üks samm virtuaalse Eesti loomisel.
Avaliku sektori vahendite juhtimise operatiivsuse suurendamiseks, üleminekuks reaalaega, tuleb raamatupidamise ja eelarvestuse süsteemid omavahel integreerida üheks arvutiprogrammiks. Varustades sellise integreeritud programmi mitmesuguste aruandegeneraatoritega, mis esitavad määratud päeval vajalikud lõiked ja analüüsid, on seda infot omakorda võimalik efektiivselt kasutada tulevaste protsesside modelleerimisel ja seeläbi riskide maandamisel.
Mitmed lahendid nimetatud probleemidest on juurdumas Eesti avalik-õigusliku sektori eelarvekorraldusse
Vähemalt kord aastas peab Eesti peaminister Vabariigi Valitsuse nimel esitama Riigikogule ülevaate teadus- ja arendustegevuse olukorrast ning valitsuse poliitikast selles valdkonnas. Miks me oleme oma seadustesse niisuguse nõudmise kirjutanud? Meie edust selles valdkonnas sõltub kõigi eestlaste heaolu, meie laste palkade suurus, pensionide suurus ning lõputu hulk igaühele olulisi asju.
Kui ma möödunud aasta 7. aprillil kõnelesin moodustatava valitsuse tegevuse alustest, siis ütlesin, et praeguse valitsuse teine põhiküsimus rahvastiku vähenemise peatamise järel on see, kuidas tagada, et meie lastest ei saaks odav tööjõud. Valitsus kannab vastutust selle eest, et inimeste heaolu reaalselt paraneks.
Ma ei ole kindel, kas me saame ühtmoodi aru ühiskonna võimalikest arengumudelitest ja arengu liikumapanevatest jõududest. Kui ei, siis on viimane aeg selline ühine arusaam kujundada.
Valitsus on oma strateegilisi valikuid tehes lähtunud eeldusest, et elukvaliteedi paranemise alus on majanduse, hariduse ja teaduse struktuurimuutused, loodusvarade tõhus kasutamine ja keskkonnaseisundi parandamine parima võimaliku tehnika rakendamise teel ning ühiskonna sotsiaalse sidususe suurenemine.
Kõik see ei toimu üleöö. Eesti poliitika peamine ülesanne on pikaajaliste terviklike poliitikate kujundamine ja järjekindel elluviimine niisuguste poliitikakeste asemel, mis tärkavad hommikuti unise peaga lehti lugedes.
Esimese sammuna algatas valitsus programmi “Eesti edu 2014”. See ei ole valitsuse programm valitsusele ega eliidi programm eliidile. Meie kõigi, haritlaste, ettevõtjate, talunike ja töötajate huvides on, et meie riik oleks tugev, et meie kaubad oleksid maailmaturul konkurentsivõimelised, et suudaksime pakkuda maailmale oma teadmisi ja tuua siia maailma teadmisi.
Vaja on igaühe panust. Me saame seadusse kirjutada, et peaminister peab tehtust ja plaanitust Riigikogu ees aru andma, saame vastu võtta dokumente, mis kohustavad valitsust ja riiki selles suunas töötama, kuid me ei saa seadusega igaühelt panust nõuda. Selle vajalikkusest arusaamisele peab igaüks ise jõudma.
Kas arusaamisele jõudmiseks piisab analüütikute hinnangust, et senistest arengusuundadest lähtudes peaks Eesti jõudma Euroopa Liiduga sarnasele arengutasemele 30 aasta pärast? Kas niisugune ajahorisont rahuldab meid? Mille eest meile 30 aasta pärast palka makstakse?
Kui tahame, et ka Eesti elanike palgad oleksid vähem kui 30 aasta pärast võrreldavad teiste Euroopa riikide palkadega, milline on siis meie ettevõtjate konkurentsieelis praeguse odava tööjõu asemel? Ütleme lihtsas keeles: mida kauem on meie majandus allhanke ja odava tööjõu keskne, seda kauem tunnevad tööandjad survet hoida konkurentsis püsimiseks tööinimeste palgad madalal.
Mida intelligentsemaks muutuvad meie ettevõtted, mida targemaks saab meie majandus, seda enam ilmneb suund järjest kõrgemate palkade poole. Peame suutma rohkem ja tegutsema kiiremini kui eespool nimetatud 30 aastat. Ma usun, et meil on selleks eeldused olemas. Üleminekul teadmistepõhisele, suuremat lisandväärtust tootvale majandusele on võtmeroll teadusel ja innovatsioonil.
Asugem asja juurde. Neil teemadel on aastaid tehtud palju suuri ja väiksemaid sõnu. Püüan olla konkreetne ning esitan kümme fakti ja kümme valitsuse sammu. Alustame kümnest faktist.
Esiteks. Inimeste heaolu, riigi konkurentsivõime ning teadus ja innovatsioon on omavahel tihedalt seotud. Piisab, kui vaadata kas või üle lahe. Soome edu aluseid viimastel kümnenditel on olnud investeeringud teadus- ja arendustegevusse ning haridusse, mis on kaasa toonud riigi konkurentsivõime hüppelise kasvu ja sellest johtuvalt ka inimeste heaolu paranemise. Seega saavutame kõrgemaid sotsiaalseid standardeid ainult siis, kui majanduse konkurentsivõime tugevneb.
Teiseks. Mitmesugused konkurentsivõime indeksid näitavad Eesti küllalt head hetkeseisu. Näiteks on IMD (International Institute for Management Development) koostatud edetabelis Eesti väikese rahvaarvuga riikide seas 17. kohal. Maailma Majandusfoorumi kasvupotentsiaali edetabelis on Eesti 22. ja ettevõtluspotentsiaali edetabelis 28. kohal.
Hiljuti avaldatud Lissaboni protsessi tulemuskaart (Murray 2004) toob Eestit koos Taani ja Rootsiga esile kui üht infoühiskonna arendamise liidrit Euroopa Liidus. Ent see ei ole veel Eesti edu, nii nagu Eesti riigi hea koht maailma konkurentsivõime ja kasvupotentsiaalide edetabelites ei ole tuleviku garantii.
Kui analüüsida sügavuti Eesti tugevusi ja nõrkusi, torkab silma meie mahajäämus nii inimkapitali kui ka teadus- ja arendustegevusega seotud näitajate osas ning senise edu alused on eelkõige seotud liberaalse majanduspoliitika rakendamisega ja riigi pingutustega infotehnoloogia valdkonnas.
Kolmandaks. Eesti elanikkonna haridustase on suhteliselt kõrge. Kõigis tööealistes vanuserühmades on alg- ja põhiharidusega inimeste osatähtsus üle kahe korra väiksem kui Euroopa Liidu maades keskmiselt. Samal ajal hindavad Eesti ettevõtete juhid haridussüsteemi vastavust praegusaja vajadustele 1,8 korda madalamaks kõrgeima hinnangu saanud Soomega võrreldes. Seega oleme küll formaalselt haritud, ent hariduslik potentsiaal ei leia ühiskonnas täit rakendust, sest elanikkonna haridus ei vasta olemasolevate ega tulevaste töökohtade nõuetele.
Neljandaks. Eesti ettevõtete kulutused teadus- ja arendustegevusele moodustavad praegu ligikaudu 0,25% SKP-st, mis on peaaegu kuus korda vähem kui Euroopa Liidus keskmiselt.
Ei saa jätta mainimata, et riik on püüdnud arendada väga ettevõttesõbralikku majanduspoliitikat, eriti kui rääkida sellistest märksõnadest nagu maksupoliitika ja regulatsioonide lihtsustamine. Tuleb aga tunnistada, et samal ajal ei ole toimunud märkimisväärseid nihkeid ettevõtete aktiivsuses teadus- ja arendustegevuse kulutuste suunal.
Eesti ettevõtjate enamikule tähendab innovatsioon üksnes nüüdisaegsemate tootmisvahendite soetamist. Kui võrrelda Eestit teiste Euroopa Liiduga liituvate riikidega, jääb Eesti innovatsioonivõime indeks alla ainult Tšehhile (Porter, Stern 2001) ning meie innovatsioonipoliitika küpsust ja rakendamist hinnatakse suhteliselt kõrgelt (Innovation Policy… 2001 ja 2003). Samal ajal on Eesti ettevõtete tootlikkuse tase üksnes 27% Euroopa Liidu senise 15 liikmesriigi keskmisest.
Meie ettevõtjatel läheb praegu suhteliselt hästi ja see teeb nad laisaks. Ma siiski ei arva, et ettevõtlusega tegeldakse ikka veel ainult selleks, et ettevõte esimesel võimalusel kallimalt maha müüa. Seetõttu küsin ettevõtjailt, kas nad ootavad enne muutumist suurt kriisi või piisab väikesest. Kas saaks ka ilma kriisita? Kui Euroopa Liit soovitab liikmesriikidel teadus- ja arendustegevuse kulutusi soodustada maksuvabastuste andmisega, siis mida saaks siinkohal veel teha Eesti riik? Ent mingem edasi majanduse üldise struktuuri juurde.
Viiendaks. Eesti majanduse struktuur eri tegevusalade lõikes on praegu üsna sarnane arenenud riikide omaga. Mõningal määral on teeninduse osatähtsus Eesti majanduses väiksem kui OECD riikide keskmine, kuid erinevus ei ole suur. Märksa rohkem erineb arenenud riikidega võrreldes tööstuse kui majanduse kasvumootori struktuur. Eesti Panga andmeil valdavad Eesti tööstuses tööjõumahukamad harud. Lähemas perspektiivis on see muidugi positiivne, sest kindlustab inimesi küll madalapalgalise, kuid siiski palgatööga. Tööjõumahukad tekstiili-, rõiva-, toiduaine- ja puidutööstus annavad ligi poole Eesti tööstuses toodetavast lisandväärtusest. Keskmises OECD riigis on nende osatähtsus üksnes veerand. Eestis on aga OECD riikide keskmisest oluliselt väiksem masina-, elektroonika- ja keemiatööstuse osakaal.
Kuuendaks. Haridusest. Tänavu suuname haridusse 6,5% SKP-st. Seda on rohkem kui OECD liikmesriikides keskmiselt, kus seesama SKP inimese kohta on kaks korda suurem kui meil. 1990. aastail järsult langenud iive tähendab, et järgmise kuue aasta jooksul väheneb kooliõpilaste arv ligikaudu 30%.
Seitsmendaks. Kutsehariduse omandamine on ajaloolises madalseisus, seetõttu läheb kutsekooli õppima ainult 30% põhikooli lõpetanutest. Seevastu iseloomustab kõrgharidust üliõpilaste arvu plahvatuslik kasv: viimase üheksa aastaga on üliõpilaste arv suurenenud 2,5 korda. Samal ajal pole suurenenud keskkoolilõpetajate oskused ega teadmised ning lõppkokkuvõttes kannatab kvaliteet.
Doktoriõppe on lõpetanud vähem kui 40%, see tähendab, et Eestis saab doktorikraadi 75 inimest aastas. Rahvusvaheline tase on 60%.
Kaheksandaks. Eesti teadlastel on piisavalt potentsiaali rahvusvahelises konkurentsis kaasa lüüa. Eesti osales Euroopa Liidu teadus- ja arendustegevuse viiendas raamprogrammis üle ootuste hästi: 809 projektitaotlusest olid edukad 195 ning seega suutsime oma osavõtutasu peaaegu kolmekordselt tagasi teenida. Viis meie teaduskeskust on saanud Euroopa Liidu tippkeskuse nimetuse. Kuuenda raamprogrammi suund suuremate projektide ja konsortsiumide suunas on esitanud Eesti teadlastele uue väljakutse – suurendada veelgi oma jõupingutusi koostööks.
Üheksandaks. Valitsusel on teadus- ja arendustegevuse rahastamise osas ees suured ülesanded. Viimased ametliku statistika andmed teadus- ja arendustegevuse kogukulude üldmahu ja erasektori vastavate investeeringute kohta pärinevad 2002. aastast. Eesti teadus- ja arenduskulud olid siis 0,81% SKP-st ja erasektori osakaal kogukuludes 30,7%. Need on paremad näitajad, kui oli strateegias ette nähtud, kuid 2003. aasta mitteametlikud andmed viitavad sellele, et on tekkimas mahajäämus strateegias püstitatud 0,9%-st SKP-st.
Kümnendaks. Ettevõtete ning teadus- ja arendusasutuste koostöö näitab kasvutrendi. Alles mõni kuu tagasi otsustasime tehnoloogia arenduskeskuste programmi esimese konkursi tulemusena käivitada kuus tehnoloogia arenduskeskust, kokku 48 miljoni krooni ulatuses. Aastail 2004-2006 planeerib riik investeerida sellesse programmi kokku 300 miljonit krooni.
Taotluste kogumaht oli 855 miljonit krooni, sellest lubasid taotlejad ise arenduskeskusi finantseerida 334 miljoni krooni ulatuses. Kavandatud 136 teadus- ja arendusprojekti elluviimisse planeeriti kaasata rohkem kui 240 doktoranti ja magistranti, esitatud taotlustes osales 70 ettevõtet, 50 teaduspartnerit ning 10 muud asutust (haiglad, erialaliidud, riigiasutused). Eesti teaduse ja ettevõtluse koostöö väljavaadetest rääkides pean seda julgustavaks informatsiooniks.
Esiteks. Valitsus töötab selle nimel, et saavutada püstitatud eesmärki – viia teadus- ja arendustegevuse kogukulude osakaal SKP-s 2006. aastaks 1,5%-ni ja Eesti edu programmi raames 2014. aastaks 3%-ni SKP-st.
Valitsus töötab selle nimel, et aastal 2008 oleksid erasektori teadus- ja arenduskulud riigipoolsetest kulutustest suuremad. Kui praegu on Eestis erasektori vastav osa ligikaudu 30%, siis Euroopa keskmine on 55% ja eesmärgiks on seatud 65%. Et õhutada erasektorit teadus- ja arenduskulusid suurendama, peame rahastamisprioriteetide määramisel oluliseks toetada eriti rakendusliku suunitlusega uuringuid ja tehnoloogia arendusprogramme.
Valitsus töötab ka selle nimel, et valmiv eelarvestrateegia lähtuks teadus- ja arenduskulude puhul selgest struktuurivahendite lisanduvuse põhimõtte järgimisest.
Haridus- ja teadusministri juhtimisel hakkame veel käesoleval aastal välja töötama teadus- ja arendustegevuse uuendatud strateegiat aastani 2010. Selleks algatame kõigi asjast huvitatute – ülikoolidest ettevõtjateni – vahel laiapõhjalise dialoogi. Valitsus esitab uue strateegia Riigikogule arutamiseks 2005. aasta sügisel.
Teiseks. Riigi ressursside maksimaalse kasutamise ja rahvusvahelise tööjaotuse süvenemise tingimustes on äärmiselt tähtis, et kujundaksime selgemalt välja Eesti teaduse kompetentsid nendes valdkondades, kus me tegelikult konkureerime rahvusvahelisel turul või kus meie teadmised on unikaalsed. Üks esimesi samme on kvaliteedikriteeriumidest lähtuva baasfinantseerimise käivitamine, mis peab tagama tipptasemel teaduse rahastamise stabiilsuse ja suurendama teadusasutuste vastutust teadustöö planeerimisel.
Baasrahastamise sisseviimine peab toetama ka teadlaste koostööprojektide ettevalmistamist Euroopa Liidu teadus- ja arendustegevuse raamprogrammides. Haridus- ja teadusminister on saanud ülesande välja töötada baasfinantseerimise põhimõtted ning sellega seoses läbi töötada Teaduskompetentsi Nõukogu (TKN) ja Eesti Teadusfondi (ETF) vahendite võimaliku liitmise küsimus ning esitada konkreetsed ettepanekud.
Kolmandaks. Me peame toetama rahvusteadusi, et kiirete muutuste tuules üha enam globaliseeruvas ning keelelt ja kultuurilt amerikaniseeruvas maailmas mitte unustada oma juuri, oma väärtusi, oma keelt ja meelt. Rahvusteaduste toetamine ei ole meie prioriteet, see on meie kohus. Nii nagu meil on üks lipp, on meil ka üks keel, üks aja- ja kultuurilugu. Valitsuse poliitika toetab igati rahvusteadusi, tegemata samal ajal allahindlust uuringute kvaliteedi suhtes. Peame seejuures arvestama uuringute väljundi ja kvaliteedinäitajate spetsiifikat.
Neljandaks. Teadlaste ja ettevõtjate vahelise koostöö tihendamiseks jätkame nii SPINNO kui ka tehnoloogia arenduskeskuste programmi. Eelmisel aastal käivitatud SPINNO programmi eesmärk on tugevdada ülikoolide ning teadus- ja arendusasutuste teadustulemuste rakendamist ärieesmärkidel.
Valitsus on planeerinud rahastada programmi aastail 2002-2006 kogumahus 100 miljonit krooni, kahel viimasel aastal on programmile eraldatud juba 43,1 miljonit krooni. Arvestades eraldatud vahendite mahtu, peame olema väga nõudlikud kasusaajate suhtes, et investeeringuid tõepoolest tõhusalt kasutataks.
Viiendaks. Et arendada tugevates ning strateegiliselt olulistes teadus- ja arendustegevuse valdkondades välja süsteemne infrastruktuur, oleme ette valmistanud nii strateegiliste aluste dokumendi kui ka “Teadus- ja arendustegevuse infrastruktuuri arendamise programmi”. Eeldame, et sellega suureneb teadus- ja arendustegevuse strateegilise arenemise võime, väheneb uuringute ja arendustegevuse killustatus ning paraneb koostöö ja interdistsiplinaarsus. Eesti on väike riik. Meie vahendid on piiratud. Seetõttu ongi programmi raames toetatav infrastruktuur suunatud akadeemilise kõrghariduse, teadus- ja arendustegevuse ning ettevõtetega innovatsioonialase koostöö ühisosa väljaarendamisele.
Programmi esimene etapp hõlmab aastaid 2004-2006. Oleme kavandanud rahastada sel ajavahemikul avalike konkursside kaudu projekte kogumahus 400 miljonit krooni. Programmi põhiosa tuleb ellu viia järgmise riikliku arengukava raames aastail 2007-2013. Selle perioodi hinnanguline maht on 1,5 miljardit krooni.
Kuuendaks. Me võime seada eesmärgi omistada aastas vähemalt 150 doktorikraadi ja viia doktoriõppe edukus rahvusvaheliselt võrreldavale tasemele – 60%-ni -, kuid peame seejuures vastama küsimusele, mis erialade doktoreid meie majandus tegelikult vajab. Kas me suudame ühel ajal suurendada tehnika- ja tehnoloogiavaldkondade osakaalu ning rahvusvahelist koostööd?
Valitsus eraldas möödunud aastal täiendavalt 30 miljonit krooni tipptasemel spetsialistide ja teadlaste väljaõppeks erialadel, kus Eestis ei ole piisavalt kompetentsi ega ressursse. Peale selle kavatseb valitsus sisse seada doktorantide stipendiumide süsteemi, suurendades stipendiumi 6000 kroonini, ning välja töötada doktorikoolide kontseptsiooni teadus- ja arendustegevuse tippkompetentsi kaasamiseks doktoriõppesse.
Seitsmendaks. Me oleme kokku kutsunud kõrghariduse asjatundjate komisjoni, andnud neile konkreetsed ülesanded ja tähtaja – 2005. aasta 1. veebruar. Ja andnud neile märku, et meie ootused nende töö tulemuse suhtes on suured.
Praegu peavad Eesti kõrgkoolid konkureerima erialade laialdase dubleerimise tõttu üsna piiratud turul. Kuidas suudavad kõrgkoolid institutsioonidena teravas konkurentsis vastu pidada? Milliseks peaksid muutuma meie koolitustellimuse põhimõtted? Missuguseid õppesuundi eelisarendada? Kuidas selgelt eristada akadeemilist ja rakenduslikku kõrgharidust? Milline on üldse kõrgkoolide roll teadmistepõhises ühiskonnas?
Need on küsimused, millele otsime vastuseid. Kõik on usutavasti nõus, et oleme valmis investeerima meie kõrgharidusse oluliselt rohkem, kuid ainult siis, kui oleme kindlad, et investeeringud lähevad asja ette. Täna teavad ka rektorid, et meil seda kindlust veel ei ole. Aga me töötame selle nimel.
Valitsuse selge sõnum kõrgkoolidele on, et Eestis jäävad alles ainult need kõrgkoolid, mis on paindlikud ja arenemisvõimelised, eesmärgikindlad ning ambitsioonikad.
Kõik kõrgkoolid praegu nendele tingimustele ei vasta. Kõigi kõrgkoolide üks missioone ei ole ka uute teadmiste ja oskuste rakendamine ning rakendatavus.
Kaheksandaks. Eesti on Euroopa Liidu uutest liikmesriikidest esimene, kes on endale formuleerinud strateegilise plaani Lissaboni eesmärkide saavutamiseks. See plaan on “Eesti edu 2014”. Valitsus töötab selle nimel, et jõuliselt toetada Euroopa Liidu algatusi, mis on suunatud Lissaboni protsessi raames väljatöötatud üleeuroopaliste eesmärkide saavutamisele. Euroopa Liidu struktuurivahendite jaotamise järgmise programmi 2007-2013 ettevalmistamisel toetab valitsus aktiivselt ja jõuliselt neid seisukohti, mis suurendavad struktuuritoetuste seas teadus- ja arendustegevusele suunatavate vahendite osatähtsust.
Üheksandaks. Käivitame innovatsiooni soodustava kultuuri kujundamiseks veel käesoleval aastal innovatsiooniteadlikkuse programmi eri sihtrühmadele, arvamusliidritest õpilasteni. Peame mõistma, et innovatsioonivõime areng ei ole mitte niivõrd tehnoloogiline ega finantsiline küsimus, kuivõrd seotud kultuuri, inimeste väärtushinnangute, hoiakute ja tavadega.
Kümnendaks. Kõik ekspertuuringud viitavad sellele, et Eestis ei toimi kapitalituru nišš, mis peaks tagama uuenduslike ja tehnoloogiamahukate äriprojektide käivitamise nende algfaasis. Et suurendada erasektori investeeringuid innovatsiooni, on teadus- ja arendusnõukogu mitu korda arutanud ning valitsus põhimõtteliselt toetanud ideed käivitada veel käesoleval aastal Eestis riskikapitali programm ning selle programmi raames asutada riskikapitalifond, kust oleks võimalik teha investeeringuid erasektoriga pariteetseil aluseil.
See oli lühike ülevaade valitsuse sammudest. Peame varuma kannatust: teadus- ja arendustegevus on valdkond, kus täna tehtud investeeringud ei kanna veel homme vilja. Külvata tuleb seda vilja aga täna, seepärast peame juba nüüd teadma, millist vilja millisele pinnasele külvata, sest kui me aasta pärast avastame, et lõikus on piskuks jäänud, siis pole meil ikaldustoetust kelleltki küsida.
|
OSCAR-2019
|
||
ASi Premia Foods 2013. aasta käive oli 98,9 miljonit eurot, kasvades aastaga 14,4%, teatas ettevõte.
Läinud aastal kasvas käive kõigis Premia Foodsi ärisegmentides ja sihtturgudel, välja arvatud Venemaal, kus käibelangus tulenes rubla kursi nõrgenemisest euro suhtes.
Suurima panuse Premia 2013. aasta käibekasvu andis kalasegment, mille käive kasvas võrrelduna eelmise aastaga 8,5 miljoni euro ehk 24,8% võrra. Premia Foodsi kogukäibest andis kala- ja kalatoodete segment 2013. aastal 43,2%.
Jäätisesegmendi käive kasvas võrreldes 2012. aastaga 1,3 miljoni euro ehk 4,9% võrra. Suurima rahalise panuse andis Eesti, kus käive kasvas aastaga 1,0 miljonit eurot ehk 10,8%. Jäätisesegment andis 2013. aastal Premia Foodsi kogukäibest 29,1%.
Külmutatud toodete segmendi käive oli 2013.aastal 24,2 miljonit eurot, mis on 8,0% ehk 1,8 miljoni euro võrra parem 2012. aasta tulemusest. Külmutatud toodete käibe osakaal Premia Foodsi 2013. a. kogukäibest oli 24,5%.
Premia sihtturgudest oli kiireima kasvuga Soome, kus 2013. aastal kasvas käive 7,2 miljoni euro ehk 24,9% võrra. Järgnes Eesti 2,4 miljoni eurose käibekasvuga ning kolmandale kohale tuli Läti 1,7 miljoni eurose käibekasvuga. Baltikumi käibe osakaal Premia Foodsi 2013. aasta kogukäibest oli 54,4%.
„2013.aasta oli Premia jaoks märgilise tähtsusega- esmakordselt ettevõtte ajaloos suutsime saavutada aasta kokkuvõttes üle 10%-lise ja üle 10-miljoni eurose orgaanilise käibekasvu,“ ütles Premia Foodsi juhatuse esimees Katre Kõvask.
„Olime 2013.a. kokkuvõttes jätkuvalt kõigis oma ärisegmentides ning sihtturgudel turuliidrite seas ja meie rekordilise käibekasvu taga on nii pikaajaline töö oma kaubamärkide ehitamisel kui eelkõige meie suurepärase rahvusvahelise meeskonna pühendumus seatud eesmärkide täitmisele,“ sõnas ta.
ASi Proekspert tööstusautomaatika valdkonna IT-inseneri Michele Macri sõnul muutuvad tööstusettevõtted oma tootmisprotsesside jälgitavuse teemal aasta-aastalt üha teadlikumaks.
Tema sõnul on mõnedes sektorites – näiteks toiduainetööstuses – jälgitavusega seonduv olnud alati kuum teema. Samas on hakanud ka teiste valdkondade ettevõtted aru saama kasuteguritest, mida pakub tootmisele ja toodetele erinevate protsesside parem jälgimine.
Mina nimetaksin kolme peamist kasutegurit: see aitab organiseerida tavapärasest paremini erinevaid kohustusi ja korraldusi; see leevendab kahjusid ja kulusid avariisituatsioonide korral ning kergitab ettevõtte konkurentsivõimet.
Palun tooge mõni reaalne näide, kuidas on protsesside/tootmise jälgimine kasvatanud tootmisettevõtte efektiivsust?
Üks peamisi kasutegureid on paberimajanduse märkimisväärne vähenemine. Jälgimissüsteem automatiseerib suuri andmekogusid. Kohtades, kus seda ei automatiseerita, muudetakse operaatorite jaoks andmete lugemine ja sisestamine tunduvalt kiiremaks ja kergemaks. Näiteks ei pea enam säilitama tohutus mahus Exceli faile – andmed on alati ajakohased ning neid ei dubleerita.
Jälgimisprotseduuride rakendamine aitab paremini määratleda ka vastutust ettevõtte erinevate protsesside puhul ning selgeks saab see, kes mingil ajahetkel mingi konkreetse asjaga tegeles. Lühidalt öeldes võimaldab see säästa töötunde.
Toiduainetööstuses on see kuuma teema, kuna iga päev esineb juhtumeid, kus müügilt tuleb eemaldada näiteks riknenud või sobimatut toitu. On ju kõigil veel värskelt meeles hobuseliha skandaal. Kuid sarnaseid juhtumeid esineb ka teistes tööstusharudes. Sõiduautosid kutsutakse tagasi defektiga turvapatjade pärast, esinenud on juhtumeid kus mänguasju on värvitud või toodetud toksiliste ainetega jne.
Tootmisprotsesse jälgides on võimalik tõestada, et vaid mõned tooted kogu teie toodangust osutusid praagiks ning te ei pea seepärast kõiki tooteid tagasi kutsuma. Samuti aitab tootmisprotsesside jälgimine anda kiiremat infot selle kohta, kus puudustega tooted hetkel asuvad, mistõttu saab olukorra parandamiseks ja suurema kahju vältimiseks vastavad abinõud kiirelt kasutusele võtta.
Võib öelda, et jälgitavus annab nii tootele kui ettevõttele täiendava kvaliteedimärgi. Sellised tooted on tugevamad kui konkurentide sarnased tooted, mille puhul selliseid lahendusi ei kasutata.
Kas viimastel aastatel on kasvanud ka tootmisettevõtete nõudlus erinevate jälgimis- ja monitooringulahenduste järele?
Mõnes valdkonnas – nagu näiteks toiduainetööstuses – on need lahendused olnud alati väga tähtsal kohal. Olen ka Eestis rääkinud paljude ettevõtetega, kes peavad jälgitavust ja kvaliteeti väga oluliseks. Nõudlust on kasvatanud ka uute õigusaktide kasutuselevõtt, mille eesmärgiks on tõsta toodete kvaliteeti. Euroopa Liidu toiduainetööstuses muutus jälgitavus kohustuslikuks 1. jaanuaril 2005.
Omaette küsimus on, kui paljud ettevõtted on valmis jälgimistehnoloogiatesse investeerima. Tavaliselt on tegu kompromissiga. Kompromissiga selle vahel, kui palju kõrgtehnoloogilisi jälgimistegevusi saab tootmisprotsesside juures rakendada ja kui palju on tööstused valmis oma tootmisprotsesse taoliste jälgimissüsteemide tarvis muutma.
Michele Macri ettekannet teemal „Millised on tööstusautomaatika tarkvaralahenduste uued trendid?“ saab kuulata-näha juba 25. veebruaril, mil toimub ÄP Tööstusuudiste ja Tallinna Teaduspark Tehnopoli seminar „Kuidas moodsa tehnoloogia abil tootmise efektiivsust tõsta?“. Täpsem info seminari kohta SIIN.
|
OSCAR-2019
|
||
Juubeliperioodi lõpuni avatud Eesti Vabariik 100 programm pakub tuhandeid kaasaelamisvõimalusi üle maailma. Vaata järele, millised 2018. aasta tähtsündmused tasub juba oma kalendrisse ära märkida! Sündmusi jagub üle maailma Vastseliinast Washingtonini.
Eesti riigi juubeliaastat saab tähistada enam kui tuhandel moel. EV100 programm avatud juubeliperioodi lõpuni ehk kuni 2. veebruarini 2020. Kõikidel soovijatel on võimalik ise EV100 tähistamisega seotud sündmusi EV100 programmi lisada läbi kodulehe www.ev100.ee.
100 aastat tagasi kuulutas Maanõukogu end kõrgeimaks võimuks Eestimaal kuni Asutava Kogu kokkukutsumiseni, luues nii eeldused iseseisvuse väljakuulutamiseks. Sel puhul toimus Riigikogu saalis pidulik istung, kus Noorte Maapäeva delegaadid andsid üle oma manifesti. Metsakalmistul avati kenotaaf üheksale riigivanemale, kelle matmiskoht teadmata.
Juubeliaasta alguse puhul toimus Nordea Kontserdimajas Pärt Uusbergi teose „Eestimaa atmosfäärid“ esmaettekanne. ERRi aastalõpuprogramm oli eetris otse Tallinna Vabaduse väljakult, tuues vaatajaini üle Eesti nii presidendi kõne kui vabaõhukontserdi ja ilutulestiku.
Sünnipäevanädal jagas aastapäevapõhised tähtsündmused laiali üle Eesti: riiklikud kultuuri- ja teaduspreemiad anti üle Haapsalus, president andis teenetemärgid kätte Narvas, pidulik jumalateenistus toimus Paides, Vabariigi Presidendi pidulik vastuvõtt toimus Tartus ning traditsiooniline lipuheiskamine ja paraad Tallinnas. Pärnus loeti 23. veebruaril ette Iseseisvusmanifest – nagu 100 aastat tagasi.
Seekord kutsutakse talgulisi taasavastama ja -kasutama oma kodukihelkondade rahvariiete värve. Kas korrastatud ja seejärel kihelkonna-triibuliseks värvitud saab aidauks, bussipeatuse katusealune külakeskuses või koguni terve seltsimaja, jääb talguliste eneste otsustada.
Seekord kõlab emadepäeva kontsertidel meie tuntud muusikute ja lauljate poolt just selleks emadepäevaks ja just praegustele lastele kirjutatud uudisloomingut. Laulud kõlavad üle Eestimaa erinevatel lavadel – autorid esinevad koos lastega.
Suure suvenädala alguses toimub eesti rahva üleilmne üheslaulmine Tallinna lauluväljakul. Suur suvenädal lõpeb muinastulede öö lõketega meie randades. Vahepeal avastame Eestit, matkates maal ja veel, jalgsi ja jalgrattaga ning kuulates kontserte kaunites paikades üle Eesti.
Alguses tähendas „Teeme ära!“, et me koristasime talgukorras ära oma lähema ümbruse. Juubeliaastal tähendab see aga, et me koristame prügi terves maailmas. See on Eesti kingitus Maailmale.
100 aastat tagasi lõppes I Maailmasõda. Eesti jaoks tähendas see võimalust teha veebruaris väljakuulutatud iseseisva riigi ülesehitamisega algust. Kuid juba 28.novembril algas Vabadussõda, mille lõpetas alles rahulepingu sõlmimine Tartus 2. veebruaril 1920. Eesti Vabariik oli sündinud ja ellu jäänud.
EV100 programmis on hulgaliselt sündmusi, siinkohal on toodud välja mõningad näited programmide kaupa.
Eesti 100. sünnipäeva puhul valmib 6 mängufilmi: „Seltsimees laps“, „Võta või jäta“, „Põrgu Jaan“, „Eia jõulud Tondikakul“, „Tõde ja õigus“, „ Lotte ja kadunud lohed“.
Valmib täispikk dokumentaalfilm „Tuulte tahutud maa“, lühidokumentaalfilmide kogumik „Juured“ ja minidokumentaalfilmid: „Leiutades Eestit“
Eesti filmidele pööratakse senisest enam tähelepanu erinevatel rahvusvahelistel sündmustel ja filmifestivalidel Berliinis, Brüsselis, Lissabonis, Reykjavikis, Madridis, Cannes´is ja Krakowis.
Eesti 100. sünnipäeva ilmestavad suur hulk märgilisi kontserte ja muusikasündmusi Eestis ja välismaal. Juubeliaastal jõuavad kuulajateni paljud spetsiaalselt 100. sünnipäevaks tellitud ja kirjutatud uued heliteosed ja sünnipäevale pühendatud muusikasündmused.
31. detsembril tähistame suure kontserdiga Tallinnas Vabaduse väljakul juubeliaasta algust. Samal õhtul kell 18 tuleb Nordea Kontserdimajas esmaettekandele Pärt Uusbergi teos „Eestimaa Atmosfäärid''.
Folkmuusika ansambel Trad.Attack! on võtnud eesmärgiks külastada sünnipäeva-aasta lõpuks kõiki Euroopa Liidu riike.
Eesti jazzartistid Kadri Voorand, Peedu Kass ning paljud teised jõuavad tänu Eesti sünnipäevale Euroopa suurematele jazzisündmustele muuhulgas Soomes, Saksamaal ja Inglismaal.
EV100 sünnipäevanädalal 19.-24.02 jõuab Pärnu kontserdimajas publikuni Rasmus Puuri uus heliteos, Doris Kareva poolt rütmistatud ligi 2000-l kohanimel.
Suve alguses reisivad kontserdisarja „Teekond“ raames mööda Eestit ringi keelpillikvintetid ja annavad kontserte raudteejaamades. Teekond lõppeb suurte galakontsertidega Tartu raudteejaamas ja Tallinnas Balti Jaamas.
Juubeliaasta Jazzkaar alustab žanriteülese projektiga „Saja lugu“, kus kantakse ette muusiku Erki Pärnoja uus looming, Jõulujazzi raames jõuab kuulajateni aga „9 hümni vabadusele“.
EV100 suure suvenädala alguses 19. augustil toimub Eesti rahva üheslaulmine „Laulu Võim“. Lisaks kontserdile Lauluväljakul toimuvad laulmised üle Eesti ja üle maailma. Suure suvenädala jooksul (18-25.08) sõidab mööda Eestit ringi Politsei- ja Piirivalve Orkester koos tuntud ja armastatud lauljatega ning annab tasuta vabaõhukontserte „Mööda piiri“ . Suvenädal lõppeb Muinastulede ööl Tõnu Kaljuste dirigeeritud ERSO kontsertidega Kakumäe sadamas ja Naissaarel.
Juubeliaastal avatakse Arvo Pärdi Keskuse uus hoone ning Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi levimuusika püsinäitus „Kuulsuste Koda“.
Rahvusvahelisel muusikapäeval 1. oktoobril tähistame suurelt EV100 kingituse „Igal lapsel oma pill“ lõpulejõudmist. Tänukontsertidel hakkavad kõigi väikeste ja suuremate esitajate käes helisema kõik kingitud pillid ning tasuta kontserditega üle Eesti täname kõiki, kes on aidanud kaasa sajandi suurimale investeeringule Eesti laste muusikainstrumentidesse ja Eesti muusikakultuuri tulevikule.
Rahvusvahelist tähelepanu toob ja pälvib augustis Tallinnas toimuv koorimuusika festival Europa Cantat.
Kõikidel juubeliaastal aset leidvatel Eesti Meistrivõistlustel riputatakse poodiumitel kaela ühtse kujundusega EV100 medalid.
EOK kingitus „100 päeval terve Eesti eest“ esitab väljakutse kõikidele Eestis elavatele inimestele, kutsudes üles tegema juubeliaasta jooksul 100 päeva trenni.
Eesti sportlaste PyeongChangi olümpiamängude paraadvormi kollektsioon kannab Eesti vabariigi sünniaasta järgi nimetust „1918“.
Elamusspordi võistlus Simple Session jõudis 2017. aasta suvel Eesti sünnipäeva puhul Riiga ning väisab järgmisel aastal pop-up võistlusega Kopenhaagenit.
Eesti Meistrivõistluse hulgas tähistatakse Eesti sünnipäeva ka Muhu Väina Regatil. Uusi merespordisõpru kasvatab peale Merekultuuriaastal alguse saanud suveti mööda Eestit rändav merekool „Meresõber“.
Juubeliaastal toimuvad Eestis järgmised suured rahvusvahelised võistlused: kahevõistluse MK etapp Otepääl, taliujumise MM, Ironman Tallinn, UEFA Super Cup finaal, Curlingu Euroopa meistrivõistlused. 2018. aasta erakordust tuuakse välja ka sellistel suurtel spordiüritustel nagu Tartu Maraton, Tallinna Maraton, Kristjan Palusalu noorte maadlusvõistlus Tallinn Open ja Simple Session.
EV100 puhul avatakse mitmed näitused: Ajaloomuuseumi näitus "Minu vaba riik" Maarjamäel, Meremuuseumi näitus „100 aastat kiilu all“ Lennusadamas ja Kunstimuuseumi näitus „Eesti lugu kunstis“ KUMUs. Eesti muuseumide ühine uurimisprojekt päädib näitusega „Isetehtud Eesti“ ERMis.
2018. aasta veebruaris ilmub esimene EV100 raamatusarja raamat. Raamatusarja näol on tegemist Eesti saja aasta lugu avava raamatusarjaga, mis koosneb 44 raamatust. Sarja kuuluvate raamatute teemade valdkond on lai, hõlmates ülevaateraamatuid Eesti meditsiinist, haridusest, ajakirjandusest kuni moe ja rokini välja.
Eesti rahvuslikke tekstiile ja moodi tutvustatakse Bolognas, Brüsselis toimuvad Eesti pärimusmuusikute töötoad.
EV100 arhitektuuriprogramm „Hea avalik ruum“ näeb ette maakonnakeskustes või suuremates linnades (Põlvas, Tõrvas, Võrus, Raplas, Kärdlas, Valgas, Rakveres, Viljandis, Narvas, Kuressaares, Põltsamaal, Elvas, Kuremäel, Tallinnas ja Jõhvis) ühe avalikuks kasutuseks mõeldud linnaruumi ala rajamise või rekonstrueerimise.
Eesti sünnipäev on põhjus väga paljude väiksema mahuga heakorratöö ette võtmiseks programmi „EV100 igas külas“ raames: rajatakse parke, erinevaid mälestus- ja ausambaid.
Lisaks 2017. aasta suvel toimunud supergraafika festivalile „Mextonia“ luuakse Eesti 100. sünnipäeva puhul kunstiteoseid avalikus ruumis olevatele pindadele.
Edward von Lõnguse käe läbi jõuavad pildid 100 aasta tagustest eestlastest seintele järgmistes Euroopa linnades: Berliin, Rooma, Pariis, Kopenhaagen, Helsingi.
EV100 teatrisarja „Sajandi lugu“ raames sünnib 22 teatri koostöös 13 lavastust, millest igaüks käsitleb viimase saja aasta ühte aastakümmet.
Eesti Kirjanike Liidu kingitusena valmis Siuru 100. aastapäeva puhul lavastus, mis vaatas tagasi saja aasta tagusele Siuru piduõhtule Estonias.
Eesti teatrikunst jõuab eurooplasteni läbi Rahvusooper Estonia Soome ja Läti turnee, Kanuti Gildi etenduskunstide nädalavahetuse Saksamaal ja Prantsusmaal ning paljude teater NO99 etenduste Euroopa erinevates teatrites.
EV100 haridusprogrammis on fookuses lapsed ja noored. MTÜ Tagasi Kooli eestvedamisel toimub Eesti 100. sünnipäeva õppeaasta jooksul 100 e-külalistundi, kus õpetaja rolli võtavad erinevate eluvaldkondade esindajad, sealhulgas president ja peaminister.
EV100 toimkond aitab kaasa, et lapsed üle Eesti saaksid võimaluse tegeleda robootikaga ning tulla oma oskusi näitama Robotexile, millest saab ühisel jõul ja juubelikingitusena suurim robootikavõistlus maailmas.
Juubeliperioodil lennutatakse orbiidile kaks uut tudengisatelliiti. Enne seda ehitatakse koolides üle Eesti raadiosaatejaamad, millega satelliidilt kinni püüda signaal 2017. aasta suvel laste ja noorte laulupeol salvestatud laulust „Ta lendab mesipuu poole“.
Tartu Ülikooli kingituse ambitsiooniks on, et juubeliperioodi lõpuks on eestikeelses Vikipeedias üle miljoni artikli. Lisaks tegelevad Tartu Ülikooli teadlased 100-aastaste Eesti inimeste tervistavate mikroobide säilitamisega tulevastele põlvedele.
Otsime üheskoos EV100 sünnipäevatordi retsepti, mis leiaks koha 24. veebruaril nii igaühe kodulaual kui Eesti Vabariigi presidendi vastuvõtul.
Eesti Restorani Nädalal on võimalik istuda EV100 sünnipäeva pidulaua taha sajas restoranis üle Eesti. Sünnipäevalaud kaetakse Eesti suurimal tänavatoidufestivalil, mis toimub Tallinnas ja Tartus ning sünnipäeva tähistatakse ka Eesti toidu kuu jooksul septembris.
EV100 kaasaegse kunsti programmi „Sada kunstimaastikku“ kuulub 37 kunstisündmust, mis toimuvad kolme aasta jooksul erinevates paikades üle Eesti, näiteks: Maarin Ektermanni läbi 2018. aasta vältav projekt „Kunstnikud kogudes 10x10“, kus kümme kaasaegset kunstnikku töötavad kümnes erinevas Eesti väikemuuseumis.
Näitus „Michel Sittow. Eesti maalikunstnik Euroopa õukondades" avatakse Washingtoni Rahvusgaleriis ja Tallinnas KUMUs. See on Eestist pärit kuulsa renessansiajastu kunstniku esimene isikunäitus, mis toob kokku Sittowi säilinud tööd maailma suurematest kunstimuuseumidest.
Kingituse „Noor, loo ja too kunst raamatukokku“ raames toimub juubeliaasta jooksul ligi 1000 noore kunstniku isikunäitused 236-s raamatukogus üle Eesti.
KUMU näitus ja raamat „Ajalugu pildis – pilt ajaloos” võtavad Eesti Vabariigi 100. juubelil vaatluse alla kunstnike rolli Eesti ajaloomälu kujundajana.
Tallinna Kunstihoones toimub Katerina Gregose kureeritud näitus „Riik ei ole kunstiteos?“ ning uuenenud formaadiga Kunstnike Liidu aastanäitus.
Programm „EV100 igas külas'' annab igale külale, linnale ja selle kogukonnale võimaluse valida juubeliperioodi vältel välja üks päev, millal nemad on sünnipäevalapse rollis ja peavad EV 100. sünnipäeva. Iga kuu toimub üks selline EV100 sünnipäevapidu, kuhu oodatakse ka külalisi ja turiste.
Konverents „Teadlike kogukondade tarkus“ toob 2018. aastal Eestisse 500 jätkusuutliku eluviisi eksperti kogu maailmast arutama, kuidas kogukondade ja riikidena üle minna teadlikule eluviisile.
Juubeliaastal kutsume kõiki loodusesse matkama, igal kuul on fookuses erinev matkaliik. Suur matkamine saab alguse Matkamessil 7. aprillil. Näiteks mais toimuvad looduskaitsekuu matkapäevade „Terve Eesti“ raames 20 tasuta matka üle Eesti.
RMK kingitus juubeliks „Eesti mets räägib Eesti lugu“ on kogu riiki hõlmav matkateede võrgustik, millele märgitakse juubeliaastaks Eesti ajaloo põnevate isikute ja sündmustega seotud 100 kultuuriobjekti. Kogu lahendus, mis 2018. aastal kõiki matkateel liikujaid hakkab rõõmustama, on Oandu-Aegviidu-Ikla 375 km ja Peraküla-Aegviidu-Ähijärve 820 km pikkune matkatee haru ning 2018. aastaks valmiv 633 km pikkune Penijõe-Aegviidu-Kauksi haru.
15. septembril toimub Maailmakoristus, mis on Eesti kingitus Maailmale ja mille käigus plaanitakse ebaseaduslikust prügist puhtaks koristada kogu maailm.
EV100 programmis pööratakse palju tähelepanu lastele ja noortele ning neid silmas pidades on ellu kutsutud väga palju väga eriilmelisi kingitusi, mis annavad põhjust juubelile tagasi vaadata ka aastate pärast. Näiteks istutavad lapsed enda kasvatatud tammepuud „Eesti 100 tamme“ parkidesse üle Eesti. Juubeliaastal jõuab lõpule kingitus ''Igal lapsel oma pill'', mis on sajandi investeering amortiseerunud pilliparkide väljavahetamisesse. Kingituse eesmärk on, et iga laps saaks õppida uuel ja hästitöötaval pillil musitseerimist.
Juubeliaastal kutsume Eestisse keelelaagritesse tavapärasest suurema hulga välismaal elavaid Eesti lapsi. Beebiraamatu „Pisike puu“ saavad kingituseks 2017. ja 2018. aastal Eestis sündivad lapsed. EV100 eestvedamisel kingitakse „Pisike puu“ ka igale 2018. aastal välisriigis sündinud ja rahvastikuregistrisse kantud Eesti kodaniku lapsele.
Teadus Tehnoloogia Sport ja liikumine Muusika Loodus Meedia Tervis ja eneseareng Lapsed ja noored Kunst Elukeskkond Etenduskunstid Eesti kogukonnad välismaal Disain Avalik ruum ja arhitektuur Digitehnoloogiad Ettevõtlus Film ja foto Kogukond, kodanikualgatus Kultuuripärand Kirjandus Innovatsioon Haridus Ajalugu
|
OSCAR-2019
|
||
Ühes vanas kirikupalves öeldakse kõige Looja Vaimule: «Sina, kes Sa oled ammendamatu mitmekesisus.» Nelipühadel on aeg seda taas meenutada ja kogu Jumala loodu eest tänu tuua.
Nelipühapäeval toimunu kõnetas ühtaegu juute, roomlasi, araablasi ja teistegi rahvaste esindajaid: «Kuidas me kuuleme räägitavat meie endi keeles Jumala suuri asju?» (Ap 2:11) Vaimuga täidetud inimesi ja nende poolt tänapäevani edasi kantud kristlikku missiooni iseloomustab lisaks keelelistele ka rahvuslike, rassiliste, kultuuriliste, sotsiaalsete, poliitiliste, majanduslike ja mitmesuguste psühholoogiliste barjääride ületamine. Pühas Vaimus leiab inimkond oma ühtsuse keset inimlikke erisusi.
Piibel kutsub meid üles olema «usinad rahusideme kaudu pidama Vaimu antud ühtsust» (Ef 4:3). Jeesus kinnitas: «Lihast sündinu on liha, ja Vaimust sündinu on vaim. Ära imesta, et ma sulle ütlen, te peate sündima ülalt.» (Jh 3:6) Oleme kutsutud sündima ja elama Pühas Vaimus. Nii võime luua ning jagada oma parimat. Eesti Kirikute Nõukogu palvetab ja töötab, et see saaks võimalikuks kõigi Eestimaa inimeste heaks. Õnnistatud nelipüha!
Vahel rõõmustavad mu päevi sugulaste väikesed lapsed, kes minu hoole alla usaldatakse. Uudishimulikud nagu lapsed ikka, huvituvad nad kõigest uuest. Käime siis maailma avastamas. Neil on oma kujutluspilt printsidest ja printsessidest, suurtest lossidest ja tundmatust halvast. Millegi tuttava kaudu õpivad nad tundma ja kogema uusi asju. Nii on selgunud, et suur, kõrge ja eripärane hoone ei olegi loss, vaid hoopis paik, kus inimesed käivad kuulamas ebatavaliselt suurte viledega pilli, mida mängitakse nagu klaverit. Ja et pika musta kuuega mees räägib seal kellestki, keda kutsutakse Jumalaks.
Eks kasvades hakkavad mõisted selginema ja avama oma tähendust. Alus väärtushinnangutele, arusaamadele ja suhtumistele pannakse just lapsepõlves. Hästi sobib siia ütlus «Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea». Kuigi vahel võib lapsepõlves kogetu mõistmiseks kuluda palju aastaid, ei jäta läbielatu meid puudutamata. Laste armsad pildid, mille valmimist juhendas kunstnik Liive Koppel, on näituseks seatud Tartu Maarja kirikusse. Aeg näitab, missuguste mõtete ja püüdlustega nad kümne aasta pärast kevadel täiskasvanute ellu astuvad või missuguseid õpetussõnu jagavad kord oma lastele või lastelastele.
Mõtlen siinkohal ka nelipühal peapiiskopilt EELK aukirja saanud Mustamäe linnaosavanemale Helle Kaldale, kes oma lapse- ja nooruspõlvest eluks kaasa saadud jumalapuudutuse on suunanud uue kiriku ehitusse. Uus kogudus elab ülekantuna praegu läbi noorusaja tulisust, mis loodetavasti leegitseb veel kaua, ja ühendab selle kord elukogenud küpsusega. Nii nagu 131 aastat tagasi pühitsetud Eesti Üliõpilaste Seltsi lipp, mis sündis ühest noorusideest ja ehk seiklushimustki ning sai kogu rahvast haaravaks ja ühendavaks sümboliks. Soovin homseks kõigile head Eesti lipu päeva.
Palvushommikusöök toob kokku Eesti poliitika-, kiriku-, ühiskonna- ja kultuuritegelased ning vabakonna esindajad. Avasõnad ütlesid hommiku juhid Eesti Naisliidu esinaine Siiri Oviir ja riigikogu liige Tõnis Kõiv.
Tänavu keskenduti kõnelemisel turvatunde kindlustamisele ebastabiilses julgeolekuolukorras. Vaimsest julgeolekust rääkisid suursaadik Jüri Luik ja prof David R Young, kes töötas USA julgeolekunõuniku Henry Kissingeri assistendina ajal, mil riik oli läbimas mitmeid kriise.
«Kui jääme sõnas ja teos truuks demokraatia ja õigusriigi põhimõtetele ning hindame kristlikke väärtusi, ei ohusta meid ka hirm. Meie vaimne turvalisus on sama oluline kui militaarne turvalisus,» lisas Siiri Oviir. «Praegusel keerulisel ajal peame olema vastutustundlikud selles, mida räägime, mis sõnumit jagame. Enne valimisi veedab meie poliitiline eliit palju rohkem aega rahva seas ning on väga oluline, millist sõnumit jagame. On see sõnum hirmust ja suutmatusest midagi muuta või aus, julguse ja teotahte sõnum.»
Muusik ja laululooja Timo Lige esitas laulud, mis olid palvushommikusöögi ürituste jaoks loodud. Lõpupalve pidas EKNi asepresident piiskop Philippe Jourdan, mille järel luges meieisapalve peapiiskop electus Urmas Viilma ning õnnistussõnad ütles EKNi president Andres Põder.
Hommikusöögi eesmärk on tekitada dialoogi kogu Eestit puudutavates küsimustes. Palvushommikusöök on rahvusvaheline sündmus, mis toimub rohkem kui 160 riigis, ka Euroopa Parlamendis. Eestis toimub palvushommikusöök peale Tallinna veel mitmes linnas, suurim neist jaanuari alguses Tartus.
Talu laagrikeskuses Tallinna külje all tähistati pühapäeval, 17. novembril Sirje Kiiviti eestvedamisel Hando Runneli 75. sünnipäeva laulu- ja luuleõhtuga.
Mõelgem nii, et Sirje Kiiviti puhul ei ole tegemist näitekunstile kaotsi läinud talendiga, vaid võiduga kiriklikele ringkondadele: ka pärast abikaasa, peapiiskop Jaan Kiiviti igavikuteele minekut on südikas naine jätkuvalt mitmeid suurüritusi korraldamas ja temale ainuomase aktiivsusega läbi viimas.
Üks selline, mis pr Sirje Kiiviti ettevalmistusel ja täiuslikul juhtimisel aset leidis, oli rahva poolt armastatud kirjaniku Hando Runneli austamisõhtu laagrikeskuses Talu, mis tõi kirikuaasta eelviimasel pühapäeval kohale rohkelt luulesõpru.
«See on ime, et oleme olemas. Kuna me homsest ei tea, siis kasutagem tänast, käesolevat hetke – naudime runneldamist, Hando Runneli sõna ja selle viisistusi,» juhatas Sirje Kiivit laulu- ja luuleõhtu Talu laagrikeskuse tänavu sügisel sissepühitsetud peahoone teise korruse saalis sisse.
Ta meenutas, et ollakse hingedeajas, mil vanadel eestlastel oli komme lahkunud omaste jaoks lauale toitu jätta: «Aga meie kostitame neid luulega, mida saate omandada läbi laulu.» Sirje Kiivit meenutas, et nii peapiiskop Jaan Kiivit sen kui peapiiskop Jaan Kiivit jun pidasid luulet kirjandusžanrina oluliseks: «Noor Jaan Kiivit nautis luulet nii, et tal pisarad voolasid.»
Õhtu kulges kindla kava järgi, kus sõna vaheldus muusikaga ja ühislaulmistele järgnesid sooloülesastumised. Keha kinnitati tõhusa õhtusöögiga ning aega anti ka seltskondlikuks koosviibimiseks. Et mõtted, mis Hando Runneli luulepärandi lainel, saaksid vahetatud. Sirje Kiiviti taktikepi all sujus koosviibimine kui suure laulupeo väike mudel.
«Üks väga vana rahvas, kel muldne tarkus suus …», oli esimeseks ühislaulmiseks, mida kitarril saatis Tõnis Tulp, klahvpillidel Jüri Vaino ja flöödil Maris Lend. Esimesele laulule järgnesid teised, kusjuures nii mõnegi puhul läbis koosviibijate päid küsimus: kas see laul, mida ma ju nii hästi tean, on samuti Runneli sõnadele loodud?
Jah, Hando Runneli luule on nagu lakmuspaber, mille abil on hõlbus selgitada viisistuse ajale vastupidavust. Runneli sõnadele on loodud laule, mis elavad rahva keskel tüüpiliste rahvalauludena, mille autorlus kipub ununema, aga laul ise kogub populaarsust («Maa tuleb täita lastega», «Üks veski seisab vete pääl», «Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi», «Oi külad, oi kõrtsid», «Kaua sa kannatad» jt).
Nõukogude perioodil elanud mäletavad indu, millega loeti Runnelit ka n-ö ridade vahelt, lähenedes tekstile allegooriliselt, nii et ka lihtne töö- või kalendrilaul omandas poliitilise allteksti ning andis jõudu kõige vastu võidelda, mis võõrastav või vaenulik.
Hando Runneli luulet, mis valitud tema 1972.–1988. aastani trükis ilmunud loomingust, esitasid piiskop Einar Soone, kantsler Urmas Viilma, õpetajad Annika Laats, Teet Hanschmidt, Jüri Vallsalu ja Arho Tuhkru, aga ka ilmikud, näiteks Indrek Treufeldt Tallinna toomkogudusest ja paljud teised.
Sirje Kiivit oli endale lugemiseks valinud mitmeid värsse, aga eriti ehedalt, justkui temale esitamiseks kirjutatult mõjus Üks naine lehmaga läks üle mäe, tal lambad ohelikkupidi teises käes ning sääred paljad, kriimulised tal, ja lapsepõnnid õueväraval, mille Hando Runnel kirjutas 1967. aastal oma kodutalu naabrinaise, Järva-Jaani lähistel asuvas Liutsala külas elava maanaise näitel.
← Favoriidid hoidsid oma: Narva poksi meistrivõistlustel võidutsesid Kamaninid, Piirisild ja Osipov, 9.11.2016
Dünamo poksiklubi poksija nokauteeris nimelt mõlemad vastased, seejuures lõppesid mõlemad matšid juba avaringis – poolfinaalis langes kiirelt Narva PSK kindamees Aleksandr Semjonov, finaalis poksiklubi Loit esindaja Anton Šlõk.
U19 klassis peetud teises finaalis alistas Karl Puudersell (Dünamo) ühehäälse otsusega Kalev-Boxingus poksiva Andri Buschi.
Eesti järgmiseks Karlsoniks peetav Richard Ets (TÜASK) naasis kuni 17-aastaste seas ringi pärast käevigastust, kuid suutis hoolimata sellest alistada äärmiselt tasavägises matšis tugeva vastase Givi Gaadze (Dünamo).
Samas vanuseklassis näitasid klassi ka Stiven Aas (Järve-Boxing) ning Artjom Popov (Dünamo), kes mõlemad vastased nokauteerisid. Eesti meister Denis Osipov (Loit) oli kindlalt 3:0 üle Artjom Ševtsovist (PSK).
Täiskasvanute klassis võttis kindla võidu raskekaalus Kalev-Boxingu tõusev täht Mario Jelle, olles ühehäälse otsusega üle Martin Spiridonovist (Loit). Keskkaallane Rodion Ippolitov (Evail-Athletics) suutis võidu võtta napilt, olles 2:1 häältega üle Igor Veresovist (Järve Boxing).
Noorte klassides võitlesid mitmed poksijad ka välismaalt tulnud vastastega. Nii näiteks alistas neidude seas Elina Kangas (Kiviõli) Agnese Verešcagina Lätist. David Andrejev (Energia) oli kindlalt üle Neilas Šeputisest Leedust ning Artur Jeršov (Evail-Athletics) alistas 2:1 häältega Daniel Šutenko Lätist.
|
OSCAR-2019
|
||
Eestis on üle 2000 km raudteed, millest suurem osa kuulub riigiettevõttele AS Eesti Raudtee ja Edelaraudtee Infrastruktuuri ASile. Sellele lisanduvad eraraudteelõigud sadamates ja nn. Põlevkiviraudtee.
Raudteetaristu, logistika, reisijate-, kaubaveo ja veeremi ning liiklus- ja keskkonnaohutuse arendamist koordineerib Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium koostöös allasutustega. Raudteevaldkonda reguleerib Eestis raudteeseadus.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium osaleb ka raudtee reisijateveo fiskaal- ja hinnapoliitika kujundamises ning sõlmib raudteeveo-ettevõtjatega avaliku teenindamise lepinguid.
Vastavalt üleriigilisele planeeringule “Eesti 2030+” on raudteetransport peamine võimalus aegruumiliste vahemaade vähendamiseks Eestis.
See tähendab, et reisirongiliikluse peamine eesmärk on pakkuda kiiret ja mugavat linnadevahelist ühistranspordiühendust. Reisirongiliiklusel on oluline roll transpordi arengukavas seatud eesmärgi täitmisel – lühendada maakonnakeskuste ühendusaeg Tallinnaga alla kolme tunni pikkuseks, mis kavatsetakse saavutada 2020. aastaks.
2014. aastal vahetati rongipark täielikult välja uute Stadler Flirt tüüpi rongide vastu. Pooled rongidest on elektrirongid ja teenindavad Harjumaa regionaalseid liine ning ülejäänud on diiselrongid, mis teenindavad üleriigilisi liine. Rongid kuuluvad Elronile, mis neid ka opereerib.
Eelmise arengukava perioodil 2006-2013 alustati raudtee rekonstrueerimistöödega (sealhulgas uute ooteplatvormide ehitus), mis võimaldab reisirongiliikluse kiiruse viia kuni 120 km/h.
Perioodil 2014–2020 kavatsetakse selle eesmärgi täitmiseks rekonstrueerida osaliselt Tapa-Tartu, Tapa-Narva ja Tallinna-Paldiski ja Tallinn-Rapla vahelisi lõike.
Avaliku reisijateveo kvaliteedinõuded on kirjas teenuse osutamise lepingutes ning raudteetaristu ja -veeremi korrasolekut sätestavates õigusaktides, milles sõiduplaanid ja marsruudid on määratud kellaajalise täpsusega.
Vedaja peab tagama reisijate liiklusohutuse ja korrapärase teenindamise ning teavitama reisijaid operatiivselt reisirongi hilinemisest või ärajäämisest. Reisi ärajäämisel peab vedaja asendama reisijateveo muude transpordivahenditega, näiteks bussidega. Avalikuks kasutamiseks määratud raudteetaristu ja raudteeveeremi korrasolekut kontrollib Tehnilise Järelevalve Amet.
Riigi ülesanne on hoida olemasolevat raudteetaristut korras ja seda veomahtudega tõhusalt koormata. Raudtee peab vastama nüüdisaegsetele tehnilistele normidele ja ohutusnõuetele ning veoturu ootustele.
Olemasolev raudteetaristu võimaldab senisega võrreldes oluliselt suuremate kaubamahtude teenindamist ning selleks, et konkurentsis püsida, on oluline vältida raudteekasutustasude tõstmist.
Valdkondlike investeeringute peamine siht on raudteetaristu läbilaskevõime, kvaliteedi ja ohutuse tagamine.
Probleemid läbilaskevõimega võivad kõige tõenäolisemalt tekkida Paldiski suunal ja seetõttu on oluline kavandada just selle suuna arendamist.
Täpsemat infot raudtee kaubaveo kohta on võimalik saada taristute omanikelt AS Eesti Raudtee ja Edelaraudtee Infrastruktuuri AS või peamistelt kaubavedajatelt AS EVR Cargo ja E.R.S AS.
Peterburi ja Moskva liine opereerib GoRail. Kuna reisirongiliiklusel on potentsiaali parandada ühendusi Venemaaga, on transpordi arengukavas ette nähtud riigi koostöö liinioperaatoritega ühenduste kiiremaks ja kvaliteetsemaks muutmiseks. See tähendab investeeringuid taristusse, piiriületuse kiirendamist ja uue veeremi soetamist.
Rail Baltic on suurim kavandatud transpordiinvesteering, mille eesmärk on luua otseühendus Euroopa Liidu raudteevõrguga.
Rail Baltic algaks Tallinnast ning kulgeks läbi Riia ja Kaunase Leedu/Poola piirini, kust edasi on võimalik sõita Varssavisse. Eestis oleks peatus ka Pärnus. Elektrifitseeritud raudteeühendus kavandatakse rööpmelaiusega 1453 mm (nn Euroopa laius) ja kiirusega kuni 240 km/h. Rail Balticu ehitustöödega on plaanitud alustada 2018. aastal ning ühendus peaks toimima hakkama 2025. aastal.
Euroopa Komisjon tahab kõrvaldada liikmesriikide raudteeturgudele sisenemist takistavad tehnilised, halduslikud ja õiguslikud piirangud.
See tähendab, et reisijate- ja kaubavedu muutub avatumaks ning Euroopa Liit hakkab reguleerima raudtee kasutustasusid, mis mõjutab oluliselt Eesti raudteevõrgu haldamise ja teenuse osutamise põhimõtete kujundamist.
Eesti toetab igati Euroopa Liidu reisijate- ja kaubaveoturgude avamist, kuid samas peab pädevatel asutustel säilima võimalus sõlmida raudteetranspordi tagamiseks avaliku teenindamise otselepinguid, kuna võistupakkumiste korraldamine pole alati majanduslikult põhjendatud.
Siseriikliku õiguse ühtlustamiseks Euroopa Liidu omaga, ajakohastab ministeerium mitmeid õigusakte nagu näiteks raudteeseadus ja erinevad määrused.
Peamisteks tegevusvaldkondadeks on raudteevedude normatiiv- õigusliku baasi loomine ja täiustamine, koostöö korraldamine raudteede kasutamise ja tehnilise arengu valdkondades rahvusvaheliste raudteevedude edasise laiendamise huvides.
Esmasteks ülesanneteks on tehnilise koostöö arendamine liikmesriikide vahel ja kogu raudtee süsteemi ühtsuse arendamine.
Organisatsiooniga on ühinenud 82 aktiivset liiget, 80 assotsieerunud liiget ja 35 vaatlejaliiget ja asukohaks on Pariis.
Keskendub põhiliselt reisijate-ja kaubaveo arengu poliitilistele küsimustele ja raudteede igapäevast tegevust puudutavatele probleemidele Euroopa tasandil.
Peamisteks tegevusvaldkondadeks on raudteede ühispargi vagunite kasutamine, riikidevaheliste kauba- ja reisivedude normatiivaktid ja kokkulepped, raudteede ja veeremi kasutamise reeglistik ja vastastikuste arvelduste süsteem.
Organisatsioon, mille eesmärgiks on rahvusvaheliste raudteetransporti reglementeerivate eeskirjade ühtlustamine ja täiendamine ning selle liikmesriigid on ühinenud reisijate, pagasi ja kaupade raudteel toimuvat vedu käsitleva konventsiooniga COTIF.
|
OSCAR-2019
|
||
Näidustused. Flukonasoolile tundlike mikroorganismide poolt põhjustatud infektsioonid: süsteemne kandidoos; suguelundite kandidoos; limaskestade kandidoos, naha kandidoos, Pityriasis versicolor, dermatofüütide poolt põhjustatud naha seeninfektsioonid, onühhomükoos. Seeninfektsiooni vältimine luutransplantatsiooni läbivatel või pahaloomulise kasvaja tõttu tsütotoksilist kemoteraapiat või kiiritusravi saavatel immunosupressiooniga haigetel. Koktsidioos. Krüptokokkoos.
Annustamine. Flukonasooli ööpäevane annus sõltub infektsiooni raskusastmest ja olemusest. Ravikuuri peaks jätkama seni, kuni kliiniline ja laboratoorne leid kinnitavad haigustekitaja eliminatsiooni (v.a. äge vaginaalne kandidoos, kuna on tavaliselt ravitav ühekordse 150 mg annusega). Enneaegne ravikuuri lõpetamine võib viia haigusnähtude taasägenemiseni. AIDS'i patsientidel nõuavad krüptokokkmeningiit ja retsidiveeruv orofarüngeaalne kandidoos tavaliselt pikemat ravikuuri.
Arvestades patsiendi üldseisundiga võib flukonasooli ordineerida nii suukaudselt kui veenisisese infusiooni teel (maksimaalselt 10 ml/min). Üleminek veenisiseselt annustamiselt suukaudsele annustamisele, või vastupidi, ei eelda ööpäevase raviannuse muutmist, ööpäevane ravimi annus on sõltumatu manustamise teest
7. Sügavalasetsevad endeemilised mükoosid immunokompetentsetel patsientidel. Koktsidioidmükoos: 400 mg üks kord ööpäevas 11-12 kuu vältel.
Kasutamine lastel. Sarnaselt täiskasvanutele sõltub ravikuuri kestus ka lastel patsiendi kliinilisest seisundist ja mükoloogilise uuringu tulemustest. Maksimaalset täiskasvanute ööpäevast annust ei tohi lastel ületada. Flukonasooli määratakse üksikannusena iga päev.
Kasutamine vastsündinutel. Vastsündinutel on flukonasooli eritumine aeglane. Esimese kahe elunädala jooksul peaks vastsündinuid ravima sama suure annusega nagu vanemaidki lapsi, kuid seda tuleb manustada vaid iga 72 tunni järel. 2- kuni 4-nädalastele vastsündinutele tuleb sama suurusega annust manustada iga 48 tunni järel. MYCOSYST kapslid ei sobi alla 3-aastastele lastele toimeaine suure sisalduse tõttu.
Annustamine eakatele. Normaalse neerufunktsiooni korral annustatakse tavalised täiskasvanuannused. Neerupuudulikkuse korral (kreatiniini kliirens alla 50 ml/min nõuab vähendatud annuseid).
Neerupuudulikkusega patsiendid. Ravimiannust tuleb vähendada, sõltuvalt neerupuudulikkuse raskusastmest. Üksikannuse ordineerimise korral (vaginaalne kandidoos) ei ole vajadust annust vähendada. Pikaajalise ravikuuri korral neerupuudulikkusega patsientidele peab ravikuuri alustama algannusega 50-400 mg, edaspidi tuleb nii annustamise sagedust kui annust vähendada sõltuvalt kreatiniini kliirensi näitudest:
Halvenenud neerufunktsiooniga lastel tuleb preparaadi annuseid vähendada samade soovituste kohaselt, mis kehtivad ka täiskasvanutele. Pärast iga hemodialüüsiseanssi on tavaliselt vajalik manustada täiendavalt ühekordse annusena 50 mg ravimit. CAPD (kestva ambulatoorse peritoneaaldialüüsi) patsientidele on soovitatav manustada 2-päevaste intervallidega 150 mg annus flukonasooli ühe 2-liitrise dialüüsikoti kohta.
Juhul, kui patsient vajab vedeliku või Na+ piiramist, peab arvestama infusioonilahuse koostisse kuuluva vedeliku ja Na+ hulgaga (15 mmol).
Infusioonilahuse kasutamisjuhend. Flukonasooli infusioonilahust võib lahjendada järgmiste lahustega: 20% glükoosilahus, Ringeri lahus, Hartmanni lahus, kaaliumkloriidi glükoosilahus, 4,2% naatriumbikarbonaadilahus, aminofusiinilahus, 0,9% naatriumkloriidilahus. Kuigi sobimatust teiste infusioonilahustega ei ole tõestatud, ei ole soovitatav teisi lahuseid kasutada.
Vastunäidustused. Teadaolev ülitundlikkus flukonasooli või teiste asooli derivaatide suhtes on absoluutseks vastunäidustuseks. Kuna ravimi kasutamise kohta raseduse ajal ei ole piisavalt kliinilisi andmeid, tuleb kaaluda eeldatavat raviefekti võimalike ebasoovitavate toimeefektide vastu. Kuni embrüotoksilisust ei ole välistatud, ei tohiks rasedaid ravida flukonasooliga kui ei ole tegu eluohtlike tõsiste infektsioonidega. Flukonasool eritub rinnapiima samastes kontsentratsioonides vereplasmaga, mistõttu on ravim rinnaga toitmise perioodil vastunäidustatud.
Hoiatused. Harva võib ilmneda anafülaktiline reaktsioon. Patsiente, kellel flukonasoolravi ajal täheldatakse maksaensüümide aktiivsuse tõusu, tuleks hoolikalt uurida maksahaiguste suhtes. Kuigi hepatotoksilisus ilmneb harva ja selle seostatust flukonasoolraviga ei ole tõestatud, peaks maksafunktsiooni häirete või muude maksahaiguse tunnuste ilmnemisel siiski ravi lõpetama. Hepatotoksiline toime on tavaliselt pöörduv ravi lõpetamise järgselt.
Flukonasool eritub muutumatul kujul uriiniga, mistõttu halvenenud neerufunktsiooniga patsientide puhul on vajalik ettevaatus (vt Annustamine). Neil patsientidel tuleb regulaarselt määrata kreatiniini ning uurea lämmastiku sisaldust seerumis.
Kui immuunsupressiooniga patsientidel ilmneb flukonasoolravi ajal nahalööve, on vajalik põhjalik meditsiiniline kontroll. Kui nahareaktsioon peaks süvenema (tekkida võivad: Stevens-Johnson sündroom, toksiline epidermaalne nekrolüüs, bulloossed nahanähud, Erythema multiforme), tuleb ravi flukonasooliga lõpetada.
Rasedus ja imetamine. Ravimi kasutamine raseduse ajal ei ole soovitatav. Katseloomadel teostatud uuringud näitavad, et asoolide rühma seentevastaste preparaatide manustamine suurtes annustes võib avaldada toksilisi toimeid emasloomale ning embrüotoksilisi ja teratogeenseid toimeid lootele. Ei ole adekvaatseid ja hästi kontrollitud uuringuid rasedate naistega. Mycosyst'i tohib raseduse ajal kasutada vaid elulistel näidustustel.
Flukonasool eritub rinnapiima samaväärses kontsentratsioonis nagu teda esineb ema vereplasmas ning on seetõttu rinnaga toitmise ajal vastunäidustatud.
Kõrvaltoimed. Flukonasooli kõrvaltoimed on eelkõige seotud seedetraktiga: esineda võivad iiveldus, kõhupuhitus, oksendamine, kõhuvalu ning kõhulahtisus. Samuti võivad esineda peavalu, pearinglus.
Väga harva võivad tekkida ülitundlikkusreaktsioonid (nahalööve, anafülaktiline reaktsioon ning angioödeem, mille korral tuleb preparaadi manustamine koheselt katkestada). Harva on tekkinud juuste väljalangemine, eksfoliatiivsed nahareaktsioonid (sh Steven-Johnsoni sündroom ja epidermise toksiline nekrolüüs), maitseaistingute muutused.
Raskeid üldhaigusi põdevatel patsientidel (tuumor, AIDS) on täheldatud flukonasoolravi ajal vereloome häireid, neeru- ning maksafunktsiooni häired, kuid nende põhjuslikku seost flukonasoolraviga ei ole tõestatud. AIDS'i patsientidel on esinenud tõsiseid nahareaktsioone, kui flukonasooli kombineeriti ravimitega, mis võivad põhjustada eksfoliatiivseid nahareaktsioone. Kui nahakahjustused arenevad invasiivse süsteemse seeninfektsiooni käigus, on vajalik hoolikas patsiendi seisundi jälgimine. Juhul, kui ilmnevad vesikulaarsed kahjustused või areneb eksudatiivne multiformne erüteem, tuleb flukonasoolravi lõpetada.
Koostoimed. Kumariin-tüüpi suukaudsed antikoagulandid: protrombiiniaeg võib pikeneda (kuni 12 %), mistõttu suukaudset antikoagulantravi saavatel patsientidel tuleb jälgida protrombiiniaega.
Sulfanüüluurea-tüüpi suukaudsed antidiabeetikumid (tolbutamiid, kloorpropamiid, glipisiid ja glibenklamiid): flukonasooliga koosmanustamisel suureneb nende kontsentratsioon vereplasmas ning selle koostoime tõttu võib kujuneda hüpoglükeemia. Seetõttu on vajalik glükoosisisalduse määramine plasmas ning vajadusele ka suukaudse hüpoglükeemilise ravimi annuste vähendamine.
Hüdroklorotiasiid suurendab flukonasooli plasmakontsentratsiooni kuni 40%. Teiselt poolt võib nende preparaatide kombineeritud kasutamine vähendada flukonasooli kontsentratsiooni plasmas.
Rifampitsiin, isoniasiid: pikaajalise rifamptisiin- või isoniasiidravi korral väheneb flukonasooli plasmakontsentratsioon m. Kui eelnimetatud ravimeid on vajalik kasutada samaaegselt, peaks kaaluma flukonasooli annuse suurendamist.
Rifabutiin. Flukonasooli ja rifabutiini samaaegsel manustamisel tõuseb rifabutiini kontsentratsioon seerumis. Patsientidel, kellele on samaaegselt manustatud flukonasooli ja rifabutiini, on täheldatud uveiiti. Rifabutiini ja flukonasooli koosmanustamisel tuleb patsiente hoolikalt jälgida.
Tsüklosporiin: flukonasooli suured annused inhibeerivad tsüklosporiini metabolismi, seetõttu võib selle ravimi kontsentratsioon vereplasmas suureneda potentsiaalselt toksiliste väärtusteni. Seetõttu tuleb määrata tsüklosporiini kontsentratsiooni vereplasmas ning vajadusel tsüklosporiini annust vähendada.
Takroliimus. Flukonasooli ja takroliimuse üheaegse manustamise tagajärjel tõuseb viimase tase vereseerumis. Patsientidel, kellele on üheaegselt manustatud flukonasooli ja takroliimust, on täheldatud nefrotoksilisust. Takroliimuse ja flukonasooli koosmanustamise korral tuleb patsienti hoolikalt jälgida.
Teofülliini Flukonasool suurendab teofülliini kontsentratsiooni vereseerumis, mis võib viia toksiliste toimeteni. Seetõttu tuleb jälgida teofülliini kontsentratsiooni vereseerumis..
Tsisapriid, terfenadiin jt. Flukonasooli ning terfenadiini, tsisapriidi ja astemisooli vahelise koostoime tulemuseks on mõlema ülalpool mainitud toimeaine kontsentratsioonide suurenemine vereplasmas, mille tulemuseks omakorda võivad olla QT-intervalli pikenemine ning rasked südame rütmihäired. Flukonasool inhibeerib maksa tsütokroom P450 ensüümsüsteemi aktiivsust ning seetõttu aeglustub terfenadiini, tsisapriidi ja astemisooli metabolism. Nende preparaatide ning flukonasooli samaaegne tarvitamine on vastunäidustatud.
Midasolaam. Flukonasool võib suurendada midasolaami kontsentratsiooni vereplasmas. Kui midasolaami kasutatakse samaaegselt flukonasooliga, tuleb annuseid vastaval määral vähendada.
Indinaviir. Flukonasool võib suurendada indinaviiri kontsentratsiooni vereplasmas. Kui indinaviiri kasutatakse samaaegselt flukonasooliga, tuleb annuseid vastaval määral vähendada.
Zidovudiin. Kliinilised uuringud on näidanud, et zidovudiini samaaegsel kasutamisel flukonasooliga võib zidovudiini metabolismi aeglustumise tõttu tema kontsentratsioon vereplasmas suureneda. Võimaliku zidovudiini kõrvaltoimete ohu suurenemise tõttu tuleb patsiente, kes saavad ravi mõlema preparaadiga, hoolikalt jälgida. Zidovudiin: võimalik pasmakontsentratsiooni tõus.
Flukonasooli imendumine ei sõltu söödud toidust, tsimetidiini ja antatsiidide tarvitamisest või kogu keha röntgenravist luuüdi transplantatsiooni patsientidel.
Üleannustamine. Flukonasooli üleannustamise sagedasemateks sümptomiteks on iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus ning rasketel juhtudel ka krambid.
Ravi on sümptomaatiline, võib teha maoloputuse. Forsseeritud diurees suurendab flukonasooli renaalset eliminatsiooni. 3 tundi kestev hemodialüüs vähendab flukonasooli plasmataset 50%.
Farmakoloogilised omadused. Flukonasool on vastavalt keemilisele struktuurile bis-triasooli tüüpi süsteemne antimükootiline ravim ning kuulub triasoolsete seentevastaste ravimite rühma. Tema toime on fungistaatiline. Ravimi toimemehhanism põhineb ergosterooli sünteesi inhibeerimisel (seente rakumembraanide peamine koostisosa), kuna flukonasool pärsib tsütokroom P450 aktiivsusest sõltuvad ensüümid.
Flukonasooli farmakokineetika on sarnane nii suukaudse kui veeni manustamise korral. Suu kaudu manustamisel imendub hästi ja biosaadavus on üle 90%. Maksimaalne plasmakontsentratsioon saavutatakse 1-2 tunni jooksul pärast suukaudset manustamist, eliminatsiooni poolväärtusaeg on umbes 30 tundi. Söödud toit ei mõjuta flukonasooli imendumist. Üks kord päevas annustamise korral saavutatakse vajalik plasmakontsentratsioon 4-5 päevaga. Flukonasooli seonduvus plasmavalkudega on 11-12%. Toimeaine jaotub kõikidesse kehavedelikesse. Mükootilise meningiidi korral on flukonasooli kontsentratsioon seljaajuvedelikus umbes 80% plasmakontsentratsioonist. Ravim elimineerub organismist peamiselt neerude kaudu - umbes 80% manustatud annusest eritub uriiniga muutumatul kujul, 11% metaboliitidena.
Säilitamine ja kõlblikkusaeg. Infusioonilahus: Toatemperatuuril (15...25ºC), 2 aastat. Kapslid: Toatemperatuuril (15...25ºC), 2 aastat.
|
OSCAR-2019
|
||
Naha seisukorral ja välimusel on tähtis osa meie tervises ning heaolus. Kui nahk on terve, kaitseb see organismi kahjulike keskkonnamõjude eest, nagu ärritajad, allergeenid ja mikroobid, reguleerib kehatemperatuuri ning on sile, klaar, hästi niisutatud ja ühtlase jumega. Naha seisukorda ja välimust mõjutavad paljud kehasisesed ja -välised tegurid. Näiteks ülitundlik nahk ärritub kergemini kui tasakaalus nahk, sest selle kaitsekiht on kahjustunud. Kõik tegurid pole meie kontrolli all, kuid palju on siiski ka meie enda teha. Sobiv nahahooldus kaitseb nahka ja tagab sellele kauemaks noorusliku väljanägemise.
Nahka mõjutavate kehasiseste tegurite hulka kuuluvad muu hulgas pärilikkus, hormoonid ja mõned terviseprobleemid, näiteks diabeet.
Geenid määravad ära inimese nahatüübi (normaalne, kuiv, rasune või segatüüpi) ning mõjutavad naha üldist seisukorda.
Naha bioloogilist vananemist ei tohiks segi ajada naha enneaegse vananemisega – viimast põhjustavad kehavälised tegurid, näiteks päikesekiirgus, ja seda on võimalik ennetada.
Eelsoodumust selliste nahaprobleemide nagu atoopiline dermatiit, psoriaas ja ihtüoos tekkeks mõjutab muu hulgas pärilikkus. Näiteks kaasasündinud filagriinipuuduse (filagriin on nahas leiduv valk) korral on naha kaitsevõime nõrgenenud ning esineb suurema tõenäosusega nahatundlikkust ja atoopilist dermatiiti. Selline eelsoodumus tähendab, et stress tekitab tavalisest kergemini nahaprobleeme ning kehavälised tegurid süvendavad neid veelgi. Just sel puhul ongi väga oluline õige nahahooldus. Loe lähemalt kuiva naha ja atoopilise dermatiidi kohta.
Naha seisukorda mõjutavad paljud kehavälised tegurid. Kui naha loomulik tasakaal on häiritud, ei suuda see enam nii hästi täita oma kaitsvat ülesannet ja muutub tavalisest tundlikumaks. Kehavälised tegurid, mis mõjutavad naha seisukorda, olenevad sellest, milline on meie elukeskkond ning üldtervislik seisund ja eluviis.
Mõõdukalt päikesekiirgust teeb organismile head, kuid liiga palju päikest võib nahka kahjustada. Päikesekiired mõjuvad nahale mitmeti.
UVB-kiirgus tekitab päikesepõletust. HEV-valgus (kõrge energiaga nähtav valgus) ei tekita teadaolevalt päikesepõletust.
UVB-kiirgust ja vähemal määral ka UVA-kiirgust seostatakse DNA-kahjustustega, mis võivad tekitada nahavähki. HEV-valgus ei tekita teadaolevalt nahavähki.
UVA- ja UVB-kiirgus ning HEV-valgus võivad tekitada hüperpigmentatsiooni ning soodustada pigmendilaikude ja melasma tekkimist.
Loe lähemalt UVA- ja UVB-kiirguse erinevustest osas UVA- ja UVB-kiirguse ning HEV-valguse mõju nahale ning tutvu nahahooldussoovitustega osas Kuidas kaitsta nahka päikese eest.
Külmades oludes ahenevad nahas leiduvad veresooned, et kaitsta keha liigse soojuskao eest. Pikaaegne külm ilm pärsib rasunäärmete talitlust ja tekitab nahakuivust. Loe lähemalt kuiva naha kohta.
Kuumades ja niisketes oludes (näiteks troopilise kliimaga maades või saunas) toodavad rasunäärmed rohkem higi, mis jätab naha niiskeks ja läikivaks ning loob vahel soodsa pinnase akne tekkeks.
Väike õhuniiskus, näiteks lennukis või keskküttega ruumides, võib põhjustada naha veetustumist ja muuta selle tavalisest tundlikumaks.
Samuti on nahaprobleeme, mida tekitab just kuum ilm, näiteks rosaatsea. See on üks põhjus, miks peaks pesema nägu, käsi ja muid kehaosi sooja, mitte kuuma veega.
Naha loomulik pH jääb vahemikku 4,7–5,75 ehk meie nahk on kergelt happeline. Tugevatoimelised puhastustooted ja niisutajad, mis on aluselise pH-ga, koormavad liigselt naha loomulikku neutraliseerimisvõimet, kahjustavad rakustruktuure ning nõrgestavad epidermise kõige välimise kihi kaitsevõimet. Selle tagajärjel võib nahk muutuda kuivaks, tundlikuks või isegi ülitundlikuks.
Tundlik nahk on vastuvõtlik nakkustele, aga ka selliste nahahaiguste nagu atoopiline dermatiit ja rosaatsea ägenemishoogudele. Tugevatoimelised tooted kuivatavad ja kahjustavad iseäranis palju tundlikku nahka (mille kaitsekiht on nõrgenenud) ning ülitundlikku nahka (millel esineb lisaks retseptorite ülitundlikkust).
Samamoodi mõjuvad mõned keemilised koorijad ning seepärast on oluline pidada nõu dermatoloogiga, et teha kindlaks, kas teatud iluprotseduurid sulle sobivad.
Väikelapsed ja eakad. Nende naha vastupanuvõime on väiksem, sest väikelaste naha kaitsekiht ei ole veel täielikult välja arenenud ning eakate puhul ei talitle see enam nii hästi kui nooruses. Loe lähemalt naha iseärasustest eri vanuses.
Inimesed, kes puutuvad tööl kokku kemikaalidega. Näiteks juuksurid, ehitajad ja tehasetöölised puutuvad pidevalt kokku pesuvahendite, lahustite, lakkide ning värvidega, mis kõik on nahale kahjulikud.
Inimesed, kes puutuvad oma töös kokku kemikaalidega, peaksid pöörama nahahooldusele tavalisest suuremat tähelepanu.
Duši võtmine ja vannis käimine, kui seda tehakse liiga sageli, liiga kaua või liiga kuuma veega, eemaldab nahalt loomulikke niisutusfaktoreid ja nahapinnal leiduvaid lipiide. Selle tagajärjel hakkab nahk kuivama ja muutub karedaks. Terve naha pH on kergelt happeline ning sage pesemine kraaniveega, mille pH varieerub neutraalsest kuni kergelt aluseliseni, võib mõjutada naha loomulikku tasakaalu ja kahjustada selle kaitsekihti. Loe lähemalt, kuidas hoolitseda keha eest ja milline peaks olema igapäevane näohooldus.
Mitmekülgne toitumine on terve naha jaoks tähtis. Kuigi pole tehtud põhjalikke uuringuid selle kohta, millised toiduained on nahale kõige kasulikumad, võib siiski väita järgmist.
Nahale on kasulikud puu- ja köögiviljad, täisteratooted ning väikse rasvasisaldusega valgud (liha asemel peaks eelistama kala).
Toiduained, mis sisaldavad rohkelt C-vitamiini ning vähe rasva ja süsivesikuid, aitavad nahal säilitada nooruslikku väljanägemist.
Arvatakse, et palju antioksüdante sisaldavatel toiduainetel on kaitsev mõju. Nende hulka kuuluvad kollased ja oranžid puu- ja köögiviljad (nt porgandid ja aprikoosid), mustikad, rohelised lehtköögiviljad (nt spinat), tomatid, herned, oad, läätsed, pähklid ning oomegarasvhappeid sisaldavad kalad.
Toitumisrežiimid, mille puhul välditakse täielikult teatud toiduainerühmi, ei ole üldiselt nahatervise seisukohast kasulikud. Samas oleks hea piirata maiustuste ja piimatoodete tarbimist. Samuti on tähtis juua piisavalt vett – see kehtib iseäranis eakate kohta.
Mõned ravimid (nt kemoteraapiaravimid, diureetikud, lahtistid ja teatud südame-veresoonkonnarohud, mis vähendavad naha lipiidisisaldust) ning raviprotseduurid (nt kiiritusravi ja dialüüs) võivad muuta naha tundlikumaks ja kuivapoolseks.
Pidev pingeseisund võib põhjustada nahatundlikkust ja kutsuda esile nahaprobleeme, sh aknet. Seepärast peaks püüdma stressi maandada: abi võib olla sellest, kui vähendada töökoormust, leida rohkem aega puhkamiseks ja proovida erinevaid lõõgastusmeetodeid.
Suitsetamine on üks peamisi tegureid, mis tekitab nahka kahjustavaid vabu radikaale. Suitsetamine kiirendab naha vananemist ja soodustab kortsude tekkimist alltoodud viisidel.
Ahendab naha pealiskihtides leiduvaid tillukesi veresooni. See omakorda pärsib verevarustust ning seetõttu ei saa nahk piisavalt hapnikku ega toitaineid, näiteks A-vitamiini.
|
OSCAR-2019
|
||
Eile nägin silmast silma ühte blogijat, kelle blogi varem iga päev (või nädal) lugesin. On ikka omamoodi tunne küll see bittide molekulideks saamine 😉
See on ka omamoodi imelik, kuidas viimasel ajal ma ei tea oma uute tuttavatega, et kes kuipalju minust teab. Hakkan näiteks intervjuud tegema inimesega (kel pole blogimaailmaga mu teada midagi pistmist) ja ta ei anna mulle kohvi, vaid teed – “Sa jood teed, eksole!” Siis ma mõtlen, et ups, kas ta on läbi lugenud ka näiteks kõik mu “musta novembri”, suhteliselt rõveda loo, kui me kunagi poolteist aastat tagasi Justini vanematele teatasime, et kolime Eestisse tagasi.
Tom Stoppardi “Hüppajaid” käisin eile teatris vaatamas ja sisse jäi natuke.. noh selline “stoppard-küll-aga-päris-ei-meeldinud” tunne.
Aga mulle meeldis, et ma jälle üle pika aja teatrisse sain. Ja tagantjärgi meenus palju mõttekilde näidendist. Religioossed ateistid ja religioossed usklikud on sisuliselt sama, mhm? Surm on hea, sest alternatiiv oleks ju kohutav, surematus, mhm?
Aga ma läksin seda vaatama eelarvamusega, et tegu on kriminaallooga. Ja ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et see viimane süzheepööre, see “ahhaa!” puudus… Ja Aivar Tomminga monolooge oli vahepeal ikka keeruline järgida küll. Ega ma arvagi, et filosoofilisi traktaate lihtne oleks ette kanda. Tekst oli väga tihe. See oli üks neid näidendeid, mida tahaks pärast lugeda ja rahulikult vahepeal mõne lause juures stopp! teha, et üle lugeda.
Muide, Stoppardi “Arkaadia” Jaanus Rohumaalt oli aastaid tagasi mu lemmiklavastus ja see oli üks neid väheseid (tegelikult vist ainus), mille ma otsisingi tekstina ka pärast üles. Kui see tõestas, et aega pole olemas, siis ma sain selle tõestuse kätte ja see jäi sisse helkima. “Hüppajad” vist tõestas, et jumal on olemas (või hoopis seda, et jumalat ei saa tõestada?), aga see sisuline süzheeliin jäi kõik kuidagi rabedaks mu jaoks; vahepeal toimuv kisa-kära-tants-trall-videoekraanid oli küll “teater” ja päris huvitava vibra tekitas sisse. Ja lavakujundus oli lahe. Aga…
Samas, mu teatrikaaslasele, 8aastasele Simonale meeldis väga. Ja ma olin üllatunud, et ta suutis jälgida üsna vihjeliselt antud tegelastevahelisi suhteid jne.
“Mulle meeldib suurte inimeste teater,” ütles ta lõppkokkuvõttes. Nüüd on mul siis teatrikaaslane olemas ka edaspidiseks 😉 Mul on väga hea meel, kui saan noort inimest (oma õetütart siis) millegi positiivse ja kultuursega mõjutada. Nii ongi ju – negatiivselt ei saavuta midagi, telekat kinni klõpsates saab trotsi. Ainult uusi radu pakkudes saab neile (Martale, Simonale ja kõigile teistele) eee… kuidas öelda… “head mõju avaldada”.
Üleeile “Käopesa” astekodus käimine oli hingeliselt väga eriline aeg. Kogu aeg tunnen nüüd kusagil tagumises sopis, et need lapsed on seal. Nad on minuga kaasas.
Seal on ju enamik kasvandikest puudega ja osa neist päris raske puudega. Keegi küsis minult, et kas ma ei karda sinna minna – vanarahvatarkus ütlevat, et ei tohi näha puudega inimest lapseootuse ajal, puue võib “külge hakata”. Katsusin mõelda, aga ei tulnud küll sellist hirmu kusagil ette. Vaat need vanarahvatarkused, eks nad ole toredad, aga mina küll kõiki ei usu. Igaüks neist kuulub oma ajastusse. Meie ajastus on ka palju lapsootusega seotud küsitava väärtusega rituaale ja uskumusi, kui neile selge peaga hinnang anda (näiteks see, et kord kuus tuleb minna arsti juurde, end pikali lasta ja siis mõõdetakse pulgakesega südametoone – see on hea enne, kui selle läbi teed 😉 Ja kui sünnitama lähed, täidad ankeedi, kus saab kirja pandud su esimene menses ja varasemad raseduse katkemised vms – jälle väga hea enne, kui selle läbi teed… Või mis.)
Aga lastekodus sain ma võibolla oma hirmusid just vähemaks, kui neid oli, aga küllap ikka oli, ja midagi on.
See kogemus, see nägemine: kui sul ka sünnib nö haige laps, siis jääb ta eluajaks beebiks. Ja ongi kõik, kui laias laastus öelda.
“Arkaadia” oli mullegi nii suur elamus, et otsisin pärast teksti üles ja lugesin uuesti. Polegi ühegi teise tükiga nii teinud.
Mu sõbranna töötas kunagi puude laste lastekodus Mustamäel. Ma käisin tal seal paar korda külas. Mulle endale jäi sealt pikaks ajaks hinge suur ja tühi auk.
See kuidas need lapsed küsisid, et tädi kas sa tuled homme ka või siis võitlesid selle eest et saaksid mulle sülle tulla.
arva mis sa arvad, aga rase on keskmisest inimesest õrnem ja tore ju, et spetsialistid teda silmas peavad. arvestades, et on emasid, kes joodavad pooleaastastele kokakoolat sisse või kasutavad turvahälle lapsevoodina, rääkimata raseduse ajal joomisest ja suitsetamisest, peaks spetsialistid õrnakestel oluliselt rohkem silma peal hoidma. kõik ei ole nii… mis ma ütlen, normaalsed? kui siin mõned. ja ilmselt nende ebanormaalsete väljaselgitamiseks ongi vaja aegajalt neid õrnakesi kontrollida – nt kui mõni rase peaks otsustama dieeti pidama hakata, et mitte paksuks minna, on ju tore, kui arsti juures ta üle vaadatakse ja ehk aru pähe pannakse. või kui kõht liiga vara liiga kõva on, saab ta ka midagi ette võtta. ema ise ei oska ju arvata alati.
(vahel kohtab tänitavaid mõttelende teemal “normaalne” ei tohi öelda, sest normid on nõmedad. aga no päris normaale on anda pooleaastasele rinnapiima ja püreed, mitte kokakoolat, ja päris normaalne on raseduse ajal karske olla, või mis?)
Kokakoolaga me ei proovinud, aga Fantat andsime ükskord veidike – nii teelusika otsast maitsta, oma poistele …. üks oli kümnekuune ja teine kaheaastane. Natukese aja pärast oksendasid mõlemad. Tahtsime olla head vanemad ja kõike head ka lastega jagada :))
sten, kas sa teed nalja või? ma olen küll täiesti täiskasvanud inimene, mitte rinnalaps, aga isegi mina ei suuda endale mingi väega seda koolat sisse väänata.
mina joon seda küll kogu aeg – klaas kokakoolat on alati arvutitaga istudes ees. päevas läheb mul seda u. 1,5 liitrit. ja kui sulle see ei maitse, siis see ei tähenda veel, et kellegile ei maitse. (äkki mõnele väikelapsele maitseb.)
mul juba hakkab meelest ära minema miks me siin üldse vaidleme… aa, et kas kokakoola on hea või paha või et kas väikelapsed võivad seda juua. 🙂
Sten, see kui sina uljalt koolat kulistad, ei tähenda veel, et see tervisele hea oleks. Koolas liha lagundamise katseid on piisavalt tehtud, ja kui sa asjale nüüd järelemõtlikult vaatad, siis on suus ikka selline veidi parkunud tunne küll kokat juues. (Mis tuleneb selle joogi koostisainetest.) Coca-cola koostises on väga palju kõikvõimalikku keemiat, lisaks veel suhkruasendusaineid ja värke. Kui sinu 16-aastane organism seda taluda suudab, ei tähenda see veel, et kokakoola väikelapse maole, maksale ja soolestikule hea võiks olla. Maitse jah, võib nii mõnelegi väikelapsele (selle all pean silmas paari-kolme aastaseid) meeldida, aga ega see ei tähenda, et nende seedesüsteem oleks piisavalt arenenud kõige selle keemiaga toime tulema mida see pruun jook endas sisaldab. Ja öö kontekstis a la pooleaastasele lapsele kokakoolat jootev ema ON halb ema, sest ta pole viitsinud ennast harida selles osas mis puudutab väikelapse organismi arengut ja selle riskitegureid. Seesugune sõna otseses mõttes LOLL ema ei taipa, et väikelapsele kokakoolakeemiat sisse jootes ta tapab eelkõige lapse maksa ja neerusid, mis tollele hilisemas elus tõsiste vaevuste ja tervisehäirete näol parandamatuks või suisa kirurgilist sekkumist nõudvaks probleemiks võib osutuda. Eks sulle võib praegu lapsesaamine veel nii kauge tulevikuna tunduda, et väikelaps sinu jaoks esialgu vaid suure inimese vähendatud mudelina paistab ja seetõttu tundub imelik, et miks ei või väikelaps kõike seda tarbida mida täiskasvanugi, ta ju samasugune, ainult veidi väiksemas mõõtkavas – aga soojalt soovitan enne kui mõne tüdruku emmeks teed ja ise sellele lapsele issiks hakkad, endale selgeks teha inimese organismi arengu põhialused ja toimemehhanismid. Et mitte oma lapsele tema täiskasvanuks saamise ajaks korvamatuid tervisekahjustusi tekitanud olla. Ega see kokakoola pole hea kellegi organismile, aga sinu maks ja neerud on ilmselt palju arenenumad selle töötlemisega toime tulemaks kui väikelapsel, kelles kõik alles kasvab ja kohandub.
Vaata Sten, kahjuks ilmselt teeb ema sellega lapsele karuteene küll. Alustuseks ei ole lapse organismile igasugused gaseeritud joogid k.a. gaseeritud vesi head. Inimese toit peaks ikka pärinema põllult, metsast või aiast ja laudast. Kõik, mis on laborist on ju tegelikult võrdlemisi ebanormaalne. Miks väikelapsele pole hea Coca Colat anda? Sest see on tehislik toode, keemia. Eriti väikelaps, ei saa sellest joogist mitte midagi kasulikku. Tema seedeelundkond (ensüümid) on välja kujunemata ja ei tule selle “keemia” seedimisega hästi toime. Neerud ja maks ei suuda kehale mittevajalikke aineid kehast väljutada jne jne. Tekivad igasugused allergiad jms talumatused. Rohkem kasulikku energiat läheb Coca Cola väljutamise peale, kui sellest saab. Ammugi ei kuulu alla aastase lapse toidulauda sool ja suhkur!
Ma pole asjatundja, aga ma arvan, et kui vähegi viitsid internetist otsida, siis saad piisavalt selleteemalist informatsiooni. Ma soovitan soojalt see meeletu kogus Coca Colat välja vahetada vähem suhkrut ja rohkem naturaalset sisaldavate toodete vastu. Joo parem täismahla või vett või mõõdukalt teed! Söö puuvilju ja pähkleid! Rohkem päris asju!
no ok. tundub et olen siin sellesosas ilmselgelt vähemuses. pean siis alistuma. ja osalt ka mõistan ka marisM juttu ja ka vist natuke nõustun sellega.
Ükski mõistlik inimene, kes vähegi oma tervisest hoolib, ei joo ju kokakoolat (või teisi kõrge suhkru- ja keemiasisaldusega jooke) ega paku seda ka oma lapsele…
Pole ammu siin kommentaariumis sõna võtnud, aga äkki ei kasutaks sõna “keemia” ainult halvas tähenduses. Kõik, mis meid ümbritseb ja meie sees on, on täpselt samamoodi “keemia”, ehk siis koosneb keemilistest ühenditest, toimuvad pidevad reaktsioonid jne. Kui jutt käib kunstlikest maitse-, lisa-, värvi- ja lõhnaainetest, siis võiks nende nimetuste juurde jäädagi.
Kokakoolast niipalju, et algselt põhines see jook samuti suuresti looduslikumatel komponentidel, mida nüüd lihtsam ja kahtlemata ka odavam sünteetiliselt toota.
Väikelastele ei annaks koka-koolat juba suhkru või suhruasendaja ja süsihappegaasi suure sisalduse tõttu, sest need mõlemad ei ole paraku ka täiskasvanu tervisele kuigi head…
Muide, Eestis müüakse Vene karastusjooki Baikal (originaal on klaaspudelites) mis sisaldab looduslikke maitseaineid sh eleuterokoki ekstrakti, mis madalale vererõhule suht hästi mõjub. Pidevalt juua ei soovita samuti (süsihappegaas ja suhkrud) aga vahel juua on päris mõnus ja peaks olema ka natuke tervislikum kui koka-koola.
Aga tulles tagasi tunni teema juurde, Stoppardi Hüppajad on üle tüki aja tükk, mida Vanemuises pole piinlik vaadata. Viimane asjalik asi oli Undi Tühirand, ülejäänud sõnalavastused on suht kehvakesed.
ja muide suhkruasendajat sisaldab ainult dieetkoka. ja pealegi kui “keemia” see koka ikka olla saab – müüdid rohkem.
Kokadebatist hoidun kõrvale (kuigi mind ausalt öelda hämmastab, et keegi tõsimeelselt siin koka poolt propageerib). Aga “Arkaadia” on väga hea tükk ja mina lugesin selle ka raamatuna läbi, ja nautisin. Iva mis mina sellest kätte sain oli küll hoopis teine kui see mis sulle hambasse jäi – minule jäi meelde pigem see romantika/kunstiinimesed vs. teadus/mõtlejad dihhotoomia, ja arutelu tõest ja asjade teadmisest või selle võimatusest.
Tegin internetis natukene otsingut, et näha, milliseid seisukohti siis ka üldisemalt selles kokakooladebatis on võetud. Tulemused ei anna ühest poolt või vastu seisukohta, mida nad ilmselt ei saakski, sest ega toode ju tõesti surma ei too, ettevaatamatul tarbimisel terviseprobleeme vaid. Aga kuna jutt algas koolajookide mõjust väikelastele, siis alljärgnevatest aruteludest leidsin ma küllaltki põhjendatud aspekte küll, miks vastutustundlik vanem oma väikelapsele koolajooke (üldisemas plaanis ka üleüldse igasuguseid keemiliselt töödeldud jooke – muide, ka meie Öseli limonaadide valmistamisel osalenud isikud on eravestluses mulle öelnud, et oma perele nad seda ei ostaks) andma ei peaks, ammugi siis mitte veel imikule, kelle maks, neerud ja soolestiku mikrofloora täiskasvanu omast märkimisväärselt nõrgem on.
|
OSCAR-2019
|
||
Moeshowle vääriliste kõrgete lagedega Gianni restorani ning Fashion Cafe täitsid kolmapäeva õhtul moega Lilli Jahilo ja Kristina Viirpalu. Rohkearvuline moepublik ei pidanud pettuma.
Esimesena vallutas käänulise catwalki Lilli Jahilo kollektsioon, mis oli valminud koostöös ehtekunstnik Piret Kartusega. Kollektsiooni läbivaks teemaks olid linnud – käsitsi tikitud või juba valmis printkangal leevikesed-pääsukesed. Tumedas värvigammas rõivastele lisasid veelgi naiselikkust tumedatest pärlitest lipsukestega ehted.
Kristina Viirpalu kollektsioon oli aga klass omaette. Terviklik kollektsioon oli inspireeritud neljakümnendatest ning teostatud läbi erinevate materjalide (vill, pits, samet jne). Riburadapidi ilmusid mantlid, kostüümid, kleidid – ühelt poolt ajaloolised, teisalt 100% kaasaegsed. Tänasele hetketrendile – rõhutatud õlajoonele – suutis moelooja anda täiesti uue ja värske hinguse. Lihtsalt braavo!
Tundub, et tiitli „Aasta mees 2015ˮ saab (vähemalt Londonis) Alexander McQueen, meie seast juba viie aasta eest lahkunud moekunstnik. Sel aastal on London täis temale pühendatud näitusi ning üritusi. Näiteks olgu nimetatud tema loomingu suurnäitus V&A muuseumis tema stuudio telgitagustesse piiluv fotonäitus Tate Britainʼi galeriis. Nüüd on aga võimalik kohtuda McQueeniga „isiklikultˮ St.Jamesʼi teatri etenduses „McQueenˮ.
Näitekirjanik James Phillips võttis oma näidendi aluseks Alexander McQueeni 2008/09 aasta sügis- ja talverõivaste kollektsiooni nimega „Tüdruk, kes elas puu otsasˮ. Alexander McQueeni inspireeris seda kollektsiooni luues tema aias kasvanud 600aastane jalakas. Moekunstnik oli mõelnud välja väikese muinasloo, kuidas selle jalaka otsas elab haldjalik tüdruk, kes öösel puu otsast alla tuleb, printsiga kohtub ja kuningannaks saab.
„McQueenˮ viib vaatajad rännakule Alexander McQueeni tumedasse unenäomaailma, mida ääristavad grandioossed moesõud, kus õige kleit on võimeline muutma kandja isiksust ja isegi saatuse kulgu. Näidendi keskmes on üks tüdruk, noor ja meeleheitel fännitar Dahlia, kes on istunud Lee McQueeni stuudio vastas kasvava puu otsas juba üksteist järjestikust ööd. Ühel õhtul otsustab ta pealtnäha tühja stuudiosse sisse murda, et omale kleit näpata, kuid jääb vahele pimeduses muremõtteid mõlgutavale moekunstnikule. Imelikul kombel paar sõbruneb ning koos suundutakse muinasjutulisele retkele läbi Londoni, kohtadesse, mis on Lee elukäiku mõjutanud. See öö seob kahte peategelast emotsionaalselt, paisates neid nii mõnessegi ootamatusse olukorda. Külastatakse rätsepatöökoda kuulsas Savile Row piirkonnas, kus Lee oli kunagi õmblemist ja konstrueerimist õppinud. Seal loob disainer paari minutiga Dahliale kleidi, drapeerides kangast otse tema kehal. Edasisel rännakul annavad nad intervjuud tüütule ajakirjanikule, lähevad ööklubisse ning tuuritavad mööda linna. Lee kohtub lahkunud Isabella Blow vaimuga, kes oli tema ande avastanud stilist ning kes tegi temast Alexanderʼi. Lõpuks jõuavad öised seiklejad Lee lapsepõlvekoju, mis asub Ida-Londoni tööstuspiirkonnas Stratfordis. Seal magab tema haige ema. Dahlia ja Alexander lähevad katusele linde vaatlema (Alexander McQueen oli tuntud oma ornitoloogiahuvi poolest, mis kajastus tihti ka tema „sulelisesˮ loomingus) ning murravad sama ajal pead elutähtsa küsimuse üle ‒ olla või mitte olla? Tuleb välja, et Dahlia tahab oma eluküünla kustuda, ent Lee takistab tal seda saatuslikku viga teha. Viga, mille eest McQueen ennast ise päästa ei suutnud.
Ehkki tegu on biograafilise näidendiga, ei pööra see Alexander McQueeni elu pahupidi. Seega jäävad kõik võimalikud räpased saladused paljastamata. Suur osa sellest, mida Lee elu kohta etendusest õppida saab, on portreeritud teiste pilgu läbi. Tükk on täis tema loomingulist geniaalsust, nagu ka tumedates toonides võitlust vaimse tervise liinil, näidates kui üksik ja keeruline võib ühe kunstniku elu olla. Samas ei puudu etendusest ka paras annus kergelt varjatud huumorit ega moelooming. Kõrgmood ei ole etenduses liiga pealetükkivalt afišeeritud, pigem hiilib see sisse igapäevastes olukordades.
Lee McQueeni rollis astub üles auhinnatud näitleja Stephen Wight. Olgu öeldud, et sarnasused näitleja ja kadunud moekunstniku vahel on märkimisväärsed! Noort tüdrukut Dahliat kehastab ameerika näitlejanna Dianna Agron, kes on tuntust kogunud teleseriaalis „Gleeˮ ergutuskoori juhi Quinn Fabrayʼna. Tegemist on tema debüüdiga briti teatris.
Tüdruku tegelaskuju on lärmakas ja tüütu, kehastades tüüpilist teismelist. Keegi, kes on nii lummatud omaenda välimusest ja kes otsib valideerimist väljastpoolt ennast ning soovib end kasvuvalude tõttu lausa tappa. Tema roll on häirivalt pealiskaudne. Õnneks on selle kõrval Stephen Wightʼi sooritus Leeʼna kulda väärt, tuues välja tegelaskuju sügavamad küljed.
Andekate tantsijate trupp, väärilised kostüümid ja efektne valgustus muudavad etenduse nii ligitõmbavaks, et seda lihtsalt peab nägema. See on sobilik lavastus nendele Londoni külastajatele, kes on juba käinud V&A muuseumis moelooja näitusel ning sooviksid rohkem teada disaineri taustalugu.
|
OSCAR-2019
|
||
New Yorgi Vabadussammas sümboliseerib üht kuulsaimat iseseisvuskuulutust 1776. aastast.AFP / Scanpix
Iseseisvust on antud, kuigi veel sagedamini on tulnud iseseisvus lausa kätte võidelda, sest uue riigi loomine ei ole just rahvusvahelisse õiguskorraldusse sisse kirjutatud. Ometi on 1917. aasta 64 iseseisva riigi asemel täna maailmakaardil ligemale kakssada riiki ja neid, kes omariiklust nõuavad, jätkub ridamisi. Ilmneb, et territoriaalse terviklikkuse säilitamine pole just absuluutne mõiste.
Kaugemast ajaloost meenutaks ka seda, kuidas Moskva suurvürst Ivan III 1480. aastal end "mongoli-tatari ikke" alt vabaks kuulutas või Ameerika Ühendriigid end 1776. aastal iseseisvaks kuulutasid.
USA eeskujul algas vabanemise laine ka Ladina-Ameerikas, mille riigid 19. sajandil end üksteise järel Hispaania alt vabaks kuulutasid. Samal ajal aga süvenes koloniaalvallutus Aasias ja Aafrikas järjest, kuni 1884.-1885. aastal peetud Berliini kongressil jagas koloniaalvaldusi maailmas omavahel veel 14 riiki: Austria-Ungari, Belgia, Taani, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Holland, Osmanite impeerium, Portugal, Venemaa, Hispaania, Rootsi-Norra, Suurbritannia ja USA.
Iseseisvumine kestab enam kui 26 aastat? Ehk mis võiks järgneda Kataloonia iseseisvuskuulutusele (18) 04.10.2017
Esimeses maailmasõjas manipuleerisid suurriigid sageli ka okupeeritud aladel "iseseisvaid riike" välja kuulutades, nagu Saksa okupeeritud aladel loodud Poola kuningriik (1916) ja Flandria Iseseisev Riik (1917). Sõja lõppedes tekkis aga ridamisi uusi riike, nagu Soome, Moldaavia ja Ukraina (1917), Leedu, Eesti, Armeenia, Aserbaidžaan, Gruusia, Valgevene, Poola, Tšehhoslovakkia, Ungari, Läti, Serbia-Horvaatia-Sloveenia (hilisem Jugoslaavia), Island (1918), Iirimaa, Süüria, Afganistan (1919). Osa neist jäi püsima, osa likvideeriti hiljem sõjaliselt, oli ka terve rida väiksemate piirkondade iseseisvuskuulutusi, mis püsivaid tulemusi ei toonud.
Uus iseseisvumise laine tuli Teise maailmasõja lõppedes, kui ennekõike USA ja NSV liidu nõudel kirjutati ÜRO põhimõtetesse sisse dekoloniseerimine, mille järel on ligemale 80 uut riiki maailmakaardile tekkinud, enamasti küll koloniaalvallutuse aegseid piire järgides.
Veel 17 territooriumi on siiani kolooniate nimekirjas, kellel peaks ÜRO arvates olema õigus iseseisvuda, kuigi senine võim on seda tõkestanud, või kohalik elanikkond ise eelistanud mitte iseseisvuda: Lääne-Sahara (Maroko okupatsiooni all), Anguilla, Bermuda, Briti Neitsisaared, Kaimanisaared, Falklandi saared, Montserrat, St. Helena, Turks ja Caicos, Gibraltar, Pitcairn (Suurbritannia valdused), USA Neitsisaared, Ameerika Samoa, Guam (USA), Prantsuse Polüneesia ja Uus-Kaledoonia (Prantsusmaa), Tokelau (Uus-Meremaa).
Dekoloniseerimine tähendas ennekõike meretagustele valdustele iseseisvuse andmist, samas oli palju ka neid, kes polnud selle protsessi tulemustega rahul. Kaks suurvõimu (Moskva ja Washington) kasutasid ka iga võimalust, et omale meelepäraseid režiime võimule tõsta ja vastaste vastast mässu õhutada.
Taiwan muutus sisuliselt iseseisvaks 1949. aastal, kui Moskva toel relvastatud punaväed Hiinas kommunistliku riigikorra kehtestasid, senine Hiina Vabariik jäi aga püsima Taiwani saarel, tänu USA sõjalisele toetusele. Praegu tunnistab seda riiki 19 ÜRO liiget, samas kui iseseisvaks pole Taiwani tegelikult ju kuulutatud.
27. veebruaril 1976 kuulutas partisanirühmitus POLISARIO välja Saharawi araabia demokraatliku vabariigi seni Hispaaniale kuulunud Lääne-Saharas. Juba 1975. aasta lõpus olid aga Maroko ja Mauritaania okupeerinud kogu selle ala, ning Maroko pkupatsioon kestab tänase päevani. Kuigi seda riiki on tunnistanud lausa 40 ÜRO liikmesriiki, asuv riigi president tegelikult põgenikelaagris Alžeerias.
1976-1981 loodi Lõuna-Aafrika võimu all mitu "iseseisvat" vabariiki, nn bantustani (Transkei, Bophuthatswana, Venda, Ciskei), mis aga likvideeriti 1994. aastaks.
Vahetult enne Vanuatu iseseisvumist, 1974 ja 1980. aastal kuulutati seal välja Tanna (1980. aastal Tafea) ja Vemerana iseseisvused, kuid need likvideeriti kohe.
15. novembril 1983. aastal kuulutas end iseseisvaks Türgi vägede kaitse all loodud Põhja-Küprose Türgi Vabariik, mida on tunnustanud vaid üks riik, Türgi ise.
15. novembril 1988 kuulutas maapakku aetud Palestiina Vabastusorganisatsioon Alzeerias välja Palestiina riigi iseseisvuse, kuigi tegelikult nad oma territooriumi ei kontrollinud. Seda riiki on tunnistanud lausa 136 ÜRO liiget, kuigi ta ei kattu täielikult 1994. aastal loodud Palestiina omavalitsusega, mis pealegi on lagunenud rivaalitsevateks Jordani läänekalda alaks ja Gaza sektoriks.
Aprillis 1989 ja uuesti 17. mail 1990 lõi Paapua Uus-Guinea alt lahku Bougainville'i vabariik, kuid 1997. aastal sõlmiti vaherahu. 15. juunil 2019 on kavas sealne iseseisvusreferendum.
Dnestriäärse Moldaavia NSV ehk Transnistria kuulutati välja 2. septembril 1990 Moldovast lahku löönuks Venemaa 14. armee kaitse all. Kuigi sealne sõjategevus lõpetati 1992. a vaherahuga, ka 14. armee on asendatud väiksema kontingendiga kohapeal, on tegemist siiski sisuliselt Venemaa sõjalise kontrolli all oleva piirkonnaga, mida tunnustanud vaid Lõuna-Osseetia, Mägi-Karabahh ja Abhaasia.
Kosovo laialiaetud parlament kuulutas oma ala vabariigiks Jugoslaavia koosseisus 2. juulil 1990, iseseisvaks aga 19. oktoobril 1991. Tunnustust sellele ei saadud, puhkes iseseisvussõda, millele Serbia vastas etnilise puhastusega 1999. aastal ja NATO õhulöökidega tuli Serbia võim sealt välja lüüa. ÜRO valitsemise alt sai Kosovo Vabariik iseseisvaks 17. veebruaril 2008, tunnustanud on seda 111 ÜRO liikmesriiki.
Abhaasia NSV kuulutati välja 25. augustil 1990 ja Gruusia alt iseseisvaks kuulutas see end 23. juulil 1992. Sõjategevusele tegi lõpu 1993. aasta vaherahu, mille alusel SRÜ sai viia Abhaasiasse oma rahuvalvajad, kuid 2008. aastast alates on piirkond otsese Vene okupatsiooni all. Moskva eestvedamisel on tunnustavad seda neli ÜRO liikmesriiki (Venemaa, Nicaragua, Venezuela ja Nauru). Tuvalu ja Vanuatu võtsid oma tunnustuse hiljem tagasi.
18. mail 1991 kuulutati välja Somaalimaa vabariik, Somaaliast lahku löönuna, mida küll ükski riik pole tunnustanud, aga riik eksisteerib siiani ja omab ka piiratud tasandil välissuhteid.
Lõuna-Osseetia (Alaania) Vabariik kuulutas end iseseisvaks 1. septembril 1991, järgnev kordab sisuliselt Abhaasia käekäiku, ka seda seda on tunnustanud praeguseks neli ÜRO liikmesriiki. 2006. aastal korraldati seal Venemaa kaitse all ka iseseisvusreferendum. Venemaa sõjaline okupatsioon jätkub.
Mägi-Karabahh ehk Artsahh kuulutas end iseseisvaks 2. septembril 1991, millele järgnes sõda Aserbaidžaani ja Armeenia vahel, relvarahuga 1994. aastast. Diplomaatilised suhted on sellel Armeenia ja Tuvaluga, ning tunnustavad seda ka Abhaasia, Lõuna-Osseetia ja Transnistria.
Tšetšeenia Itškeeria Vabariik kuulutati iseseisvaks Venemaa alt 1. novembril 1991, millele järgnes kaks sõda Vene vägedega, kuni põranda alla aetud valitsus kuulutas 7. oktoobril 2007 välja islamistliku Kaukaasia Emiraadi ja teadaolevalt hukkus selle viimane valitseja mullu.
Krimm kuulutas end iseseisvunuks Ukraina alt 5. mail 1992, kuid juba sama kuu lõpus võeti deklaratsioon tagasi. Uus iseseisvuskuulutus anti välja pärast Venemaa avaliku okupatsiooni algust, 17. märtsil 2014, mille järel Venemaa luges Krimmi enda külge liidetuks. Donetskis ja Luganskis anti samasugused iseseisvuskuulutused Venemaa vägede toel 7. aprillil ja 12. mail 2014. Tegelikult pole iseseisvumine isegi nende eesmärgiks, vaid liitumine Venemaaga.
Iraagi islamiriik kuulutati välja 13. oktoobril 2006 ja alates 8. aprillist 2013 laiendati seda ka ash-Shami (Süüria) aladele (ISIS, Iraagi ja Ash-Shami islamiriik). 29. novembril 2014 kuulutati selle baasil välja juba üleilmne islami Kalifaat, mis kontrollib siiani alasid Süürias, Iraagis ja mitmel pool mujalgi. Ükski riik seda tunnustanud ei ole.
6. aprillil 2012 kuulutati Mali aladel välja iseseisev Azawadi riik, mida küll keegi ei tunnustanud, kuid välisvägede sekkumisega likvideeriti see sisuliselt juba 2013. aastal.
2015-2016 eksisteeris Kesk-Aafrika Vabariigi aladel lühiajaline Logone Vabariik, hilisema nimega Dar El Kuti, riigi praegune eksistents pole enam selge.
Saksa valitsus andis lennukitootja Airbus ja autotootja Audi koostöös loodud Pop Up Next lendava takso testprojektile rohelise tule. Millal testid Audi kodulinnas Ingolstadtis hakkavad, pole veel teada.
Pop Up Next projekti keskmes on reisijakapsel, mis kinnitub mööda linna ringi sõitmiseks rulataolise aluse külge. Hetkedel, mil see on kiirem, kinnitub kogu süsteem suure drooni külge, mis aitab taksoreisijal vältida ummikuid.
Saksamaa transpordi ja digitaalse infrastruktuuri ministri Andreas Scheueri sõnul eri transpordiliikide autonoomne kombineerimine uus mobiilsuse tasand ja loob lendavate autodega tegelejatele suured võimalused.
Kogu lahendus on veel kontseptifaasis ning kõige suurem faktor, mis mõjutab testperioodi algust, ongi see, millal tootjad töötava prototüübi lõplikult välja arendavad.
Praegu pakub Airbus koostöös Audiga suurlinnades nagu Mexico City ja São Paulo süsteemi, kus reisijatel on võimalik mööda maad reisida Audi sõiduautodega ning vajadusel lülituda ümber Airbusi helikopterirendiplatvormile Voom. Ka selle süsteemi eesmärk on aidata tiheda liiklusega linnades reisijatel ummikuid vältida.
Lisaks Airbusile ja Audile tegeleb lendavate taksode arendamisega ka näiteks Uber, kelle arenduskeskus paikneb Pariisis. Firma teatas sellel aastal, et investeerib vastava tehnoloogia arendamisesse järgneva viie aasta jooksul 20 miljonit eurot.
Elektriautode ja pistikhübriidide müük Euroopas kasvas möödunud aastal kiiremini kui ükskõik millist teist kütust tarbivate sõiduautode müük, kirjutab WHATCAR?
Näiteks kasvas kõigi uute sõiduautode müük Euroopa Liidus 2015. aastal 9,3% võrra, aga elektriautode ja pistikhübriidide müük kasvas 108,8% ehk enam kui kaks korda.
Suurematel turgudel nagu Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia oli kasvuprotsent möödunud aastal 80-100%. Aga näiteks Hollandis moodustasid elektriautod ja pistikhübriidid ligi 10% kõigist müüdud uutest sõiduautodest.
Elektriautode tootmist hoogustavad pea kõik suuremad autotootjad ja tänaseks isegi mitmed luksusautode tootjad. Suurtel autonäitustel ei tutvusta täna enam ükski tootja uusi gaasiautosid, aga alati näidatakse uusi pistikhübriide ja elektriautosid.
Eestis aga müüdi mullu kokku vaid 34 elektriautot autot ja langus koguni 90%, kui võrrelda 2014. aastaga.
Põhjus elektriautode müügi drastilisele kukkumisele on lihtne: Eesti on aga üks vähestest EL-i liikmesriikidest, kus CO2 kvootide müügist teenitud rahade lõppemise järel ei toetata elektriautode soetamist ega tarbimist.
Ainus meede, mis Eesti transpordi arengukavasse elektriautodega seoses on sisse kirjutatud, on see, et tagatakse kiirlaadijate võrgu toimimine.
Idee elektriautode, pistikhübriidide ja teiste alternatiivkütustel liikuvate transpordivahendite tootmiseks peitub transpordist tulenevate keskkonnamõjude vähendamiseks, millele Euroopa Liit ja sealhulgas Eesti pöörab viimasel ajal suurt tähelepanu.
Autotranspordi mõju keskkonnale saab vähendada ökonoomsemate sisepõlemismootorite arendamise ja tootmisega, aga olgu see tavamootor kui ökonoomne tahes, fossiilset kütust põletab see ikkagi.
Teine tee on alternatiivkütustel liikuvate sõiduvahendite tootmine. Euroopa Liit ongi vastu võtnud taastuvenergia direktiivi, milles muuhulgas on võetud eesmärgiks, et aastaks 2020 oleks transpordis taastuvenergia kasutamine kasvanud 10 protsendini.
Just selle eesmärgi täitmiseks jagatakse valdavas osas Euroopa Liidu liikmesriikides toetusi elektriautode ja pistikhübriidide soetamiseks ja tarbimiseks.
Mõnes riigis toetatakse tarbijat elektriautode soetamisel, mõnes jälle on vabastatud registreerimis- ja/või aastamaksudest ning mõnes riigis toetatakse kõigi antud meetmetega.
Muidugi võivad kriitikud praegu kuiva muigega ka tõdeda, et hoolimata suurtest kasvunumbritest moodustab elektriautode müük kogu uute sõiduautode müügist veidi vähem kui 1% võrra.
Aga tuleb meeles pidada, et ka see 1% uusi elektriautosid vahetab ju liiklusest välja täpselt samavõrra vanemaid ja hulga CO2 õhku paiskavaid autosid.
Kindlasti aitab hiljaaegu riigi poolt vastu võetud otsus toetada ühistranspordis biometaani kasutamist kaasa ELi taastuvenergia direktiivi täitmisele.
Toetatakse nii biometaani tootmist ja tanklate ehitamist kui ka biometaani kasutamist ühistranspordis. Kõik see on ilus ja kindlasti ka vajalik meede.
Aga mil moel see mõjutab tavalist, sõiduautot kasutavat tarbijat? Biometaani hind kujuneb kindlasti kallimaks kui maagaasi oma ja seega soovivad biometaani tootjad gaasiaktsiisi tõstmist. See omakorda lisaks kulusid kütusele kõigi CNG-d (maagaasi) kasutavate autode omanikele.
Aga riik doteerib biometaani kasutamist ainult ühistranspordis, mis kindlasti on abiks taastuvenergia direktiivi täitmisele. Samas näitavad uuringud, et Eesti maanteetranspordis on ligi 60% energia tarbimisest põhjustatud sõiduautokasutusest.
Seega rohkem puhtamat õhku saaksime, kui soodustaksime alternatiivkütuseid tarbivate sõiduautode ostmist ja kasutamist.
Lõpetuseks veel üks näide 2015. aasta Euroopa uute sõiduautode müügistatistikast. Võrdlusest erinevate kütuseliikide kaupa selgub, et elektriautode ja pistikhübriidide mühinal kerkiva müügi kõrval on gaasiautode müük languses.
Euroopa Liidus müüdi möödunud aastal gaasiautosid 8,4% võrra vähem kui 2014. aastal ja langus 2015. aasta viimases kvartalis oli koguni 31,8% võrra.
|
OSCAR-2019
|
||
Kuna ma advendikalendri teemadel ei oska kirjutada, siis kirjutan lihtsalt oma emotsioonidest ja juhtumistest. 😀 Advendikalendri teemad eeldavad, et kõik inimesed on kuidagi jõulude saabumisega eriliselt ametis. Tänane päevateema oli näiteks jõuluõhtu riietumisest. Kuna ma leian, et jõuluõhtul ei ole vaja kuidagi eriliselt riietuda, siis ei oska ma ka kaasa rääkida.
Pidin täna minema lapselapse jõulupeole, aga viimasel minutil otsustasin, et ma ikka ei lähe. Teine vanaema ka ei tulnud. Aga kuna mul oli see plaan, siis läksin varem tütre juurde, et seal pesus käia ja juuksed lasta ära värvida. Tütre elukaaslane tuli mulle autoga järgi. Siis küsisid nad minu käest mu korteri võtit, et mulle lubatud riiul seni maasturiga ära tuua ja kui tütre elukaaslane tagasi tuli, siis ütles, et mind ootab kodus kingitus. Uudishimulik, nagu ma olen, küsisin kohe, et mis kink see on, aga ta ei öelnud. Kui koju tulin, siis avastasin köögis, tabureti pealt plasmateleka, ilus kinkešlehv küljes. See oli küll üllatus! 😀 Ma esmapilgul ei osanud isegi rõõmustada. Ma ei tea, ootasin vist midagi muud. 😛 Aga televiisorit mul ju ka ei ole ja see on väga hea kingitus. Ma pean nüüd ainult koha leidma, kuhu ma need asjad( televiisori ja riiuli, mille sain) panna saan. Ka pean ma oma karpidest digiboxi üles otsima ja esialgul ka kasvõi toaantenni ostma. Ma ei ole telekat veel sissegi lülitanud. Äkki töötab see ilma digiboxita ja antennitagi. 😛 Pean seda tütre käest küsima. Praegu on nad vist veel lasteaias jõulupeol. Ma ei hakanud sinna minema, sest seal niigi palju rahvast ja pealegi oli mul vaja koju tulla ja ahju kütta. Ma pean seda ju iga päev tegema, sest nii ruttu läheb korter külmaks. Ja elektriradiaatorit ma ei raatsi sisse lülitada, kuigi ka see sai ostetud, kui siia kolisin.
Mis jõuludesse puutub, siis jõululaupäeval, ehk sellel pühapäeval lähen hommikul kogudusse ja õhtul istun vast kas arvutis, või vaatan uut televiisorit. Mul polegi nii suure ekraaniga ja veel plasmatelekat kunagi olnud. Eelmine televiisor oli selline hästi kobakas ja see läks 2 aastat tagasi katki. Nii ma siis olengi oma vaba aega ainult arvuti taga veetnud. Arvutiga on ka selline lugu, et mul on internetikaart ja sellel on mahtu ainult nii palju, kui raha peale laed. Arvan, et mul sel aastal ei ole enam vaja juurde laadida.
Pinnisin välja, kust mu “päkapikud” sellisele ideele tulid, et mulle televiisor kinkida. 😛 Tütar hiljuti mainis küll, et “Sulle on siia telekat vaja, sest kui Emma siin on, siis saaks ta vähemalt televiisorit vaadata”, aga ma ei arvanud, et nad ise mulle televiisori kingivad. 😛 Poisid tõid selle kaasa välismaalt, kui jõulupuhkusele tulid. Olen ju varem juba kirjutanud, et mu tütre elukaaslane töötab välismaal. Nüüd juba planeerime mingi paketiga liituda ja tahan kindlasti sellist, kus interneti ka kaasa saab. Kaabliga internet tuleb lõppkokkuvõttes ikka odavam, kui praegune, mobiilne internet…
…loobunud blogijate advendikalendri päevateemadel kirjutamisest, sest teemad on sellised, milles ma ei oska midagi mõistlikku kaasa rääkida. Ei ole mul olnud mingeid jõulutraditsioone, ega muid toredaid hetki, mida sobiks jagada. Ootan kärsitusega, et kogu see jõulutrall jääks selja taha ja algaks juba uus aasta. Peaaegu kaks nädalat on üpris pikk aeg, aga küll jõuab see ka kätte(loodetavasti). Kirjutasin “loodetavasti”, sest me keegi ei tea, kas meie jaoks homne päev üldse koidab, või jääb tänane päev viimaseks. Seoses sellega ärritab mind üks fb.-s liikvel olev “tarkusetera”, milles on öeldud, et “Elu pakub Sulle alati teise võimaluse. Ja selleks on HOMME”. Ei paku ju kõigile teist võimalust, sest mõned inimesed ei näe enam homset päeva.
Mis jõulumeeleolusse ja kodu kaunistamisse jõuludeks puutub, siis ei ole mul erilist jõulumeeleolu, ega ei kaunista ma ka oma kodu. Milleks, kui ma olen siin üksi ja teades mind, ei ole mul ka kedagi külla oodata. Ausalt öeldes ma ei ootagi kedagi. Veel vähem lähen ise kellelegi külla…
Olen kurb sellepärast, et mul ei jätkunud oma korteri ostuks raha. Ma tõesti soovin iga hinna eest saada oma päris kodu ja see peaks olema kindlasti kõrgemal, kui esimesel korrusel. Õnneks pole seda veel juhtunud, et mu korteri aknad kividega, või jalaga sisse lüüakse, aga ega sellest palju puudu ka ei olnud. Nädalavahetutsel on ju siinsamas lähedal asuvas klubis “Tartu” paras möll ja ma üldse ei imesta, kui mõnele klubitajale mu elukoha aknad ette jäävad. See ongi peamine põhjus, miks ma ei taha siin korteris elada.
Viimastel päevadel olen väljas ainult siis käinud, kui poest leiba/saia vaja või kuurist puid juurde tuua. Eelmisel nädalal, kui tütretütrele lasteaeda vastu läksin, kukkusin libedal kõnniteel nii haledalt, et siiamaani on “kann” valus. 😛 Õnneks jäid kõik luud-kondid terveks ja muud polegi viga, kui taguotsa peal istumine teeb natuke valu. Kuna mul ei raadiot, ega televiisorit ei ole, siis ainuke, kust uudiseid näen-kuulen, on arvuti ja siin ma oma vaba aega parajaks teengi.
Kokkuvõtteks niipalju, et mul pole aimugi, mis ma jõuluõhtul, või uusaastaööl teen. Ma arvan, et istun netis, nagu varematel aastatelgi. Jõululaupäeval katsun ikka kogudusse ka jõuda, sest ma ei ole nüüd juba paar pühapäeva seal käinud. Eelmisel aastal olin ka jõululaupäeval koguduses Jeesuse sünnipäeva tähistamas.
Muide! soovitan Teil seda ajakirja lugeda. Ma ise ei ole ka veel jõudnud lugeda, aga üks armas kogudusevend jagas seda oma lehel ja jagasin edasi, et teaks hiljem selle osta.
|
OSCAR-2019
|
||
Selles suhtes ,et ära võta isiklikult ma ise ei saa ka paljudest asjadest aru.Kuid ma vähemalt püüan,paljud ei püüa kah.
Vbl sellest siis arusaamatus, et küsimust keegi su kirjutisest välja ei osanud lugeda, vaid pigem väiteid?
See on pigem sinu isiklik probleem ma arvan.MIs minu arusaamatusse puutub siis antud teemal on mul väga kindel seisukoht ja arusaam.Elus on lihtsalt palju muud millest vb ei saa nii hästi aru ega peagi ega jõuagi ,eriti kui huvi ka veel ei paku.
Üks väidab, et võltsitakse, teine, et ei võltsita, kolmas küsib, miks peaks võltsitama? Teine on oma arvamust põhjendanud, miks ta arvab , et ei võltsita. Ainuke, kes peaks oma arvamuse kinnitamiseks midagi ütlema, on number üks. Ülimalt lihtne ju.
Kalur jääb korra vahele andmete võltsimisega, maksab trahvi. Jääb teist korda vahele aasta jooksul, peatatakse püügiõigus selleks aastaks, lisaks veel ka järgmisel aastal ei saa kala püüda. Kas nad on valmis selle nimel riskima, kui ausalt kirja pandud kogused midagi ei mõjuta.
Ma ka enam ei viitsi, aga tuletan siinkohal meelde KM kalandusosakonna juhtfiguuri, kes aastaid tagasi ise tunnistas, et kaluritele kontroll väga pisteline ja stampkohtades. Resurssi ei jagu, inimesi, raha, võimalusi ja kalurid ise ka teavad seda.
Miks vassivad kalurid, see sp et teadlastel teatud arusaam kalaliigiti, ja kui paar aastat palju välja püüda mõnda liiki, siis populatsioon hädas. Kalurid ka teavad seda ja siit see pihta hakkabki, pluss deklareerimine, maksud jm jamad mis raha ära võtavad.
Tozz ava silmad ja mis sa arvad tõesti, et hakkame siin rääkima nimedest, kohtadest ja faktidest?Ei saa kahjuks, sest sellel on tagajärjed.Kuid nii need asjad käivad.
Tead mis tagajärjed võivad olla kui joobes peaga autorooli istud? Esimene kord võid saada suure trahvi, teisel aresti ja auto konfiskeerimise ja pikalt lubadest ilma kuid ometi rikub seda iga kuu lausa 100 kond inimest ja riskib.Mis imeloom see kalur on, et ei peaks riskima etiti kui papp ka taga?
naudi jõuluaega parem- iga ameti peale nihverdatake. Kes võtab õhtul ehituselt karbi kruvisid koju, kes paneb rohkem töötunde kirja jne.
Aitähh heade soovide eest.Minu jõuludega on kõik suurepärane.Kuid kahjuks ei saa ma nõustuda sellise mõttelaadiga, et varastamine, petmine, varjamine on OK tegevus, sest paljud seda teevad.
Erinevatel koolitustel on täna just päevakorras antud teemad, kus väga suureks murekohaks on just joobes juhid.NEIST kes vahele jääb arvatakse olevad ainult mõni protsent,lisaks sellele erinevatel andmetel arvatakse, et joobes isikud on ka enne korduvalt liikluses esinenud. TÄPSELT SAMA toimub kaluritega, kui ka muideks harrastajatea.Väita, et kalurid on ausad poisid,, peab ikka naiivne olema.
katsetaja: kui paned 100% kirja, saad ka maksud kõigelt peale. Kui paned kümnest angerjast ühe kirja ja 9 müüd käest kätte, jääb sulli siiski rohkem pihku. Meresodi nagu kilu ja räim on muidugi mõtekas kirja panna. Vääriskala on siiski hea realiseerida omadele jopedele, kes on nõus märgatavalt kõrgemat hinda maksma, kui kokkuostja.
Saa aru juba, et püügipäevikus võin panna ka paar tonni angerjat kirja ja mingit maksukohustust mul sellega ei teki.
Käest kätte võib müüa olenemata, kui palju sul kala püügipäevikus kirjas on. Ehk maksukohustus tekib müügi hetkel, seda juhul, kui oled käibemaksukohuslane, kui pole, siis alles palga maksmise hetkel või dividendide jaotamise hetkel. Kui kalur petab, siis müügikoguste ja hindadega, aga päevikusse mingeid x numbreid kirja pannes petab ta vbl vaid iseennast, ja mingit tulu sellest ei teki v.a. kvoodikalade puhul, kus püügiaega saab nii pikendada, kvoodi täitumist edasi lükata, teisalt aga Kvoodikala püüki kontrollitakse üsna intensiivselt ja regulatsioon on selline, et ega väga mööda hiilide ei saagi, risk vahele jääda on kõrge.
Maksud ja püügipäevik pole kuidagi seotud. Ametlik esmakokkuostja ei saa sult rohkem kala vastu võtta, kui püügipäevikus kirjas. Loomulikult müüakse eraisikutele ja ebaseaduslikele kokkuostjatele mustalt, aga päevikuga taas seos puudub.
Ei või suvalisi panna, saad litri, kui paned suvalisi numbreid. Ja see ilmselt ka üks suuremaarvulisi rikkumisi, mida inspektsioon tuvastada suudab- tõstad kala purdele, kaldale, inspektor hüppab põõsatagant välja ja nõuab päevikut. Kui kala kirja pole pannud, mis kaldale tõstetud, siis läheb jamaks.
Nuu aga kui sõber kaldal ja ütleb et pole põõsas,kirja midagi ei pane ja müüd otse tarbijale? Kas see siis põhiskeem?
See kaldale kalatõstmine rohkem nöök ja kaluri hajameelsuse trahbvimine. Võimalik, et kvoodikalade puhul nii viitsitakse jännata küll, muude liikide puhul puudub sel tegevusel eriline mõte
Otse tarbijale võid mustalt nagunii müüa olenemata, mis päevikus kirjas ja selleks ei pea riskima trahvide ja püügiloa kaotusega.
Peab arvestama, et olenemata musta turu osakaalust käib siiski enamus kalast läbi esmakokkuostjate ja selles mõttes on päevik igatahes oluline dokument päritolu tõendamise ahelas.
Kahjuks saad sa kulla mees rääkida ainult enda eest, kuhu ja kuipalju kala läheb.Sest sinu naaberkülas oleva kaluri saakidest ja skeemidest ei tea sa tuhkagi, rääkimata teises Eesti otsas olevatest.Kus tead, et teise küla mehe saagid 90% näiteks lätti ei lähe?
Põhjas Eestis polegi õieti midagi püüda peale kudele mineva punase.Mudil suri ka ära.Pärnus Ja Peipsis hoopis teised kalad ning gabariidid.
Päeviku täitmisega taas seos puudub ja jutt käis ju sellest, kui õigeid, või valesid andmeid esitatakse. Näiteks Meres räimepüügil, eriti Pärnu maakonnas ilmselt püütakse tõesti rohkem, kui mis andmed näitavad. Mõnel juhul, kui samas piirkonnas on pestud harrastajate kala ametlikuks ilmselt hoopis vastupidi- päevikusse saab palju rohkem kirja, kui mis kalur ise püüdnud. Ja selle pealt lõpuks veel makstakse maksudki, mis rohkem kirja pandud
Saad isegi aru, et manipuleeritakse mõlemit pidi ja lausa, et oled teadlik kuidas harrastaja ahven seaduslikuks tehakse.Ilusaid Pühi kõigile.
Kuskil 5 aastat tagasi saaremaal olime, sõrves liikusime ringi nii nädala. Kohalikega ka kontakti otsisime, et saaks uhaa jaoks kala osta. Tuli välja, et kohalikud on püügivahendid välja toonud kui jutt mingitest kahtlastest vormi kandvatest meestest liikuma läks. Auto meil oli ka õiget värvi.
Eks nad seal vast rohkem oma tarbeks püüavad ka aga ikkagi on kohti kus elu lihtsalt käib omasoodu...
Seda, kuidas harrastaja kala seaduslikuks saab olen siit lehelt lugenud. Fakti pole tunnistanud. Häid pühi!
ja kui sa pole kunagi midagi seadusevastast teinud. alakat kala ära võtnud või keeluajal püüdnud jne siis tubli
eks igaüks ise teab. Ma saan aru et siin internetis võib igasugust mulli ajada ja täpselt see siin tomubki. Täiesti ajuvaba mingi kalurite ja valitsuse kirumine
Raadios kusagil on mingi saade kus pensionaärid saavad helistada ja valitsust kiruda. Siin toimub täpselt sama asi
Klaviatuurilt ometi üks mõistlik jutt.Mitte keegi ei ole süüst päris puhas,kes rohkem kes vähem aga arvamus teistest inimestest kujuneb oma rikutus astmest.
"Keskkonnaministeeriumi nägemust toetavad ka Eesti Kalastajate Seltsi liikmed, kes rõhutavad, et noored kalad vajavad kudemiseks kärestikke, mis asuvad paisust edasi Jägala jõe keskjooksul."
Jägala keskjooksuks võiks nimetada lõiku Kehrast ülesvoolu. Kas ajakirjanik on näpuka teinud, või EKSi liikmete arvates ongi paisust joani lõik "keskjooks"?
Ei leidnud ainult seda, ehk targemad vaögustavad, et kui vee erikasutusluba pole, kas siis Vooluvabrik saab elektrit edasi toota?
No tuleb sellest Sindi Pais vol2. Kunagi... nii 10 aasta pärast ostab selle riik ära... umbes 100 milli € eest
Ja Vooluvabrikul polegi tarvis seal selle aja jooksul grammigi elektrit toota. Lõppkokkuvõttes tegi vägagi tasuva tehingu selle paisu ostuga!
Mis mõtet on praegu ministeeriumil osta eelisostuõigusega, kui mõne aja pärast saab osta juba kordades kallimalt uuelt omanikult? Lihtsamat skeemi raha vasakule kantimiseks annab otsida. Eks tulevikus selgub, keda esindas see Wooluvabrik OÜ...
Naljakas munadeta juhtide riik on meil. Riik ei tea, mida riik teeb. EE müüb salamahti paisu maha . Ses mõttes on see päris hea marginaaliga tehning. Nii või teisiti ollakse kaelani võis. EE võiks veel enne üleandmist ka kapitaalremondi teha. Paigaldada uued jõuseadmed. Eesti riigi prakitka on ka arendaja eest keskkonnamõjusid tellida.
|
OSCAR-2019
|
Subsets and Splits
No community queries yet
The top public SQL queries from the community will appear here once available.