text
stringlengths 5k
186k
| timestamp
stringlengths 19
19
| url
stringlengths 14
1.55k
| source
stringclasses 1
value |
|---|---|---|---|
Oluline uus ravivõimalus aktiivse ägenemistega kulgeva ehk relapseeruva sclerosis multiplex’iga (RMS) patsientidele, mis on kolme peamise haiguse aktiivsuse näitaja vähendamisel ning puude süvenemise aeglustamisel tõhusam kui Rebif (beeta-1a interferoon)
„Euroopa Komisjoni (EK) poolt OCREVUS-ele (okrelizumab) antud müügiluba on hea uudis Euroopa RMS või PPMS diagnoosiga patsientidele. OCREVUS (okrelizumab) on esimene ravim, mis on näidustatud primaarselt progresseeruva sclerosis multiplex’i raviks ja mis on samas ka tõhus ravivõimalus relapseeruva sclerosis multiplex’iga (RMS) patsientidele. Oluline on muuta OCREVUS (okrelizumab) RMS ja PPMS patsientidele kättesaadavaks võimalikult kiiresti ja see on ka Roche eesmärk kõigis liikmesriikides“ ütles dr Sandra Horning, Roche’i meditsiiniala ja globaalse tootearenduse juht.
Roche Eesti OÜ tegevjuht Kadri Mägi-Lehtsi ühineb dr Horning’u sõnadega ja rõõmustab, et EK kinnitas OCREVUS-e (okrelizumab) RMS ja PPMS raviks. „Müügiluba on eriti oluline esmaselt progresseeruva haigusega patsientidele, kuna selle raske invaliidistava haigusvormi raviks ei ole Euroopas seni registreeritud veel ühtegi ravimit“ sõnas Kadri Mägi-Lehtsi.
Kahes identses relapseeruva SM III faasi uuringus OPERA I ja OPERA II näitas OCREVUS (okrelizumab) kaheaastase jälgimisperioodi jooksul võrdlusravimina kasutatud Rebif-ist (beeta-1a-interferoon) paremat efektiivsust: aastase kliiniliste ägenemiste ehk relapside arvu vähenemist peaaegu poole võrra ning puude süvenemise olulist pidurdamist. Lisaks suurendas OCREVUS(okrelizumab) oluliselt tõenäosust patsientidel haiguse aktiivsuse näitajate (aju kolded, ägenemised, puude süvenemine) mitteesinemiseks.
Kolmandas, primaarselt progresseeruva SM III faasi uuringus ORATORIO pidurdas OCREVUS (okrelizumab) keskmiselt kolmeaastase jälgimisperioodi jooksul platseeboga võrreldes oluliselt puude süvenemist ja vähendas oluliselt haiguse aktiivsuse näitajaid ajus (koldeid MRT uuringul).
Sagedasemad OCREVUS (okrelizumab) raviga kaasnevad kõrvaltoimed olid III faasi kliinilistes uuringutes infusiooniga seotud reaktsioonid ning kerged ja keskmise raskusega ülemiste hingamisteede infektsioonid.
Euroopa Komisjoni otsusega registreeriti OCREVUS-e (okrelizumab) müügiluba kõigis 28 Euroopa Liidu liikmesriigis.
OCREVUS on juba registreeritud erinevates Põhja- ja Lõuna-Ameerika, Lähis-Ida ja Ida-Euroopa riikides, aga ka Austraalias ja Šveitsis. Tänaseks on OCREVUS-ega (okrelizumab) ravitud juba üle 30 000 patsiendi.
OCREVUS (okrelizumab) on humaniseeritud monoklonaalne antikeha, mis on suunatud CD20 ekspressiooniga B-lümfotsüütide vastu. B-lümfotsüüdid on immuunsüsteemi rakud, millel arvatakse SM korral olevat oluline roll närvirakke katva müeliinkihi ja närvirakkude aksonite kahjustuse tekkes ning sellest tulenevas puude väljakujunemises. Prekliiniliste uuringute andmetel seostub OCREVUS (okrelizumab) CD20 pinnavalguga vaid teatud B-rakkude pinnal, aga mitte tüvirakkude ega plasmarakkude pinnal ning seetõttu immuunsüsteemi olulised funktsioonid säiluvad.
OCREVUS-t (okrelizumab) manustatakse intravenoosse infusioonina iga 6 kuu järel. Esimene raviannus manustatakse kahe 300 mg infusioonina kahenädalase vahega, järgmised annused ühe 600 mg infusioonina.
Käesoleva ravimi suhtes kohaldatakse täiendavat järelevalvet, mis võimaldab kiiresti tuvastada uut ohutusteavet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.
Sclerosis multiplex (SM) on närvisüsteemi krooniline haigus, mida põeb maailmas hinnanguliselt 2,3 miljonit inimest ning millele tervistavat ravi veel ei ole.3,4 SM korral ründab immuunsüsteem kesknärvisüsteemis (peaaju, seljaaju, nägemisnärvid) närvirakkude aksoneid ümbritsevat müeliinkihti, põhjustades põletikku ja sellest tulenevat kahjustust. Närvikoe kahjustus võib põhjustada mitmesuguseid sümptomeid (nt lihasnõrkust, tundlikkuse, liikumise ja nägemise häireid) ning viia invaliidistumiseni.5,6,7 Enamus patsiente haigestub 20. ja 40. eluaasta vahel, mis teeb SM-ist kõige sagedasema põhjuse mittetraumaatilise neuroloogilise puude tekkeks noortel täiskasvanutel.4
Haiguse sagedasim vorm on ägenemiste ja remissioonidega kulgev SM (RRMS), millele on iseloomulikud uute sümptomite tekke ja/või olemasolevate sümptomite halvenemise perioodid (ägenemised ehk relapsid) ning neile järgnevad haiguse vaibeperioodid (remissioonid).8,9
Umbes 85%-l SM patsientidest diagnoositakse esmalt RRMS.10 Enamusel RRMS diagnoosiga inimestest läheb haigus aja jooksul üle sekundaarse progresseerumisega SM-iks (SPMS), mille korral süveneb puue ajas püsivalt ilma selgelt eristatavate remissiooniperioodideta.10 SM relapseeruvate vormide (RMS) mõiste hõlmab RRMS patsiente ja SPMS patsiente, kellel esinevad jätkuvalt relapsid.
Kõigi SM vormidega inimestel esineb haiguse aktiivsust – põletikku närvisüsteemis ja püsivat närvirakkude kadu ajus – isegi siis, kui neil ei esine kliinilisi sümptomeid või need ei halvene.11 SM ravi peamine eesmärk on vähendada võimalikult kiiresti haiguse aktiivsust, et aeglustada puude väljakujunemist.12 Hoolimata olemasolevatest haiguse kulgu modifitseerivatest ravimitest esineb osadel RMS patsientidest jätkuvalt haiguse aktiivsust ja puude süvenemist.
Hoffmann-La Roche on maailma suurim biotehnoloogia ettevõte, mis tegutseb peamiselt ravimite ja diagnostika valdkonnas, peakontoriga Baselis Šveitsis. Alates loomisest 1896. aastal jätkab Roche otsinguid paremaks haiguste ennetamiseks, diagnoosimiseks ja raviks ning ühiskonda panustamiseks. 30 Roche ravimit on WHO oluliste ravimite nimekirjas. Roche’ on 9 aastat järjest tunnustatud Dow Jones Sustainability Indices poolt kui jätkusuutlikuim firma farmaatsia-, biotehnoloogiliste- ja loodusteadusfirmade sektoris.
Ettevõte tegutseb enam kui 100 riigis ja andis 2016. aastal tööd rohkem kui 94 000 inimesele üle maailma. 2016. aastal investeeris Roche uurimis- ja arendustegevusse 9,9 miljardit Šveitsi franki ja teatas 50,6 miljardit Šveitsi franki suurusest läbimüügist.
Roche Eesti OÜ põhitegevusalaks on ravimite registreerimine, turundamine ja hulgimüük Eestis ning kliiniliste uuringute läbiviimine. Meie missiooniks täna ja homme on luua lisaväärtust tervishoiusüsteemis, keskendudes meie teadmistele farmaatsia-ja diagnostikavaldkonnas.
|
OSCAR-2019
|
||
Tänavune aasta algas metsaomanikele hästi: puiduhinnad tegid tubli tõusu ning esimese kvartali lõpuks olid hinnad veelgi kerkinud.
2017. aasta alguses oli puidul erakordselt madal hind, mistõttu puudus ettevõtetel igasugune huvi küttepuidu varude loomiseks. Kui siis aasta ka erakodselt märjaks ja sellega raietöid takistavaks osutus, oligi puidupuudus käes, mis asus hindu jõudsalt kergitama.
Vaatamata sellele, et veebruar ja märts olid ilma poolest väga head puiduvarumise kuud, olid möödunud aastast ees tühjad laod, nii et ümarpuidu suurele nõudlusele vaatamata ei suudetud kõigi puiduettevõtete vajadusi rahuldada ja hinnatõus jätkus ka tänavu esimeses kvartalis.
"Talv andis tõuke hindade tõusuks, aga muud tegurid on tekitanud selle, et hind ongi jäänud sinna, kuhu tõukus. Need tegurid on tugev välisnõudlus ja selline majandustsükkel, mis on igal pool kaasa toonud aktiivse tegevuse ja tugeva nõudluse välisturgudelt," kommenteeris Eesti metsa- ja puidutööstuse tegevjuht Henrik Välja.
Välja sõnul saab nõudlus ajas ainult kasvada, sest puidu populaarsus keskkonnasõbraliku materjalina on tõusuteel, mistõttu otsitakse puidule pidevalt uusi kasutusviise.
"Paberipuit on juba hinda kasvatanud ja muutnud selle majandamise metsaomanikule atraktiivseks," ütles Välja. "Oma mõju ka investeeringutel, mis tehti aastail 2014-2015 ja mis nüüdseks on käivitunud - see kasvatab veel nii konkurentsi materjalile kui hinda."
Ehkki majandustsükkel võib pöörduda, ei muuda see ometi nõudlust puidu järele, mistap ei saa hind ka edaspidi olulisel määral langeda. Välja sõnul nii kõrge hinnatase tööstustele paras väljakutse, et jätkuvalt kasumlikult tegutseda.
Siiski pole Välja kinnitusel ohtu, et kõrge hinnataseme juures kasvaksid raiemahud, kuivõrd neid piiravad nii seadused kui metsaomanike konjunktuur: palju on nii mitteaktiivseid, kui ka väga väikese omandiga erametsaomanikke, kelle aktiveerumine ei annaks suurt efekti.
"Kui nad konsolideeruvad suurte omanikega, siis võib nende aktiivsus kasvada, aga kardinaalset muutust tulla ei saa," on Välja kindel.
SA Erametsakeskuse hinnangul mõjus puiduhinnale positiivselt ka puitgraanulite nõudluse kasv maailmaturul ja üldine bioenergeetika populaarsuse suurenemine.
"Hinnatõusu põhjuseks võib palgi ja paberipuu osas lugeda nende toorainegruppide lõpptoodete hea nõudluse maailmaturul, aga kindlasti on ka nende hinda mõjutanud vahepealsed väga keerulised puiduvarumistingimused, nagu väga märjad metsad eelmisel aastal," kommenteeris puidu kallinemist SA Erametsakeskuse juhataja Jaanus Aun.
Erametsa hinnastatistika järgi kasvasid esimeses kvartalis männipalkide hinnad kuusepalkide omast pisut rohkem. Männipalgi hind kasvas ligi kuus protsenti, männipeenpalgi hind üle üheksa protsendi ja mõlemad kuusepalgi sortimendid umbes kuus protsenti.
Aastataguse ajaga võrreldes on hinnakasv märksa suurem ja taas on enam kallinenud männipalgid, mille hind kasvas aastaga 20 protsenti ja männipeenpalgi hind 24 protsenti. Kuusepalk kallines samal aja 15 protsenti ja kuusepeenpalk 18 protsenti.
Tänavuse aasta esimese kvartali lõpu seisuga oli erametsa hinnastatistika alusel männipalgi keskmine hind 80,33 €/tm, männipeenpalgil 77,17 €/tm, kuusepalgil 79,63 €/tm ja kuusepeenpalgil 76,81 €/tm.
2017. aasta märtsiga võrreldes on hinnakasv palju suurem ja enam on kallinenud kuusepalgid. Aastaga kallines männipalk 19 protsenti, männipeenpalk 16 protsenti, kuusepalk 21 protsenti ja kuusepeenpalk 23 protsenti.
Soomes on okaspuupalkide hinnatrend samuti positiivne, kuid hinnakasv ise väiksem kui Eestis. Erametsa ümarpuidu hinnad lõpplaos seisuga märts 2018. Tegemist on lõpplao hindadega ehk hinnaga, mis makstakse puidu eest puidutöötlemistehases, sadamas vms. lõppsihtkohas. Metsaomanik peab selle pealt tasuma ka transpordi ja raiekulu. Allikas: SA Erametsakeskus
Lepa- ja haavapalgid kallinesid vähem, vastavalt kuus ja neli protsenti. Möödunud aasta märtsiga võrreldes on kasepakk kallinenud 28 protsenti, lepapalk 27 protsenti, haavapalk ja kasepalk mõlemad 19 protsenti.
Tänavuse aasta aasta esimese kvartali lõpu seisuga oli erametsa hinnastatistika alusel kasepaku keskmine hind 116,33 €/tm, kasepalgil 72,82 €/tm, haavapalgil 43 €/tm ja lepapalgil 40,15 €/tm.
Riigimetsast müüdavatest lehtpuujämesortimentidest on möödunud kolme kuuga ainsana odavnenud kasepakk (miinus kolm protsenti), langedes pisut alla 110 €/tm. Kasepalgi hind on samal ajal kasvanud seitse protsenti ja haavapalk viiendiku (21 protsenti).
Ka aastataguse ajaga võrreldes on trend sama: kasepakk odavnenud (-1,3 protsenti) ja kasepalk kallinenud 11 protsenti. Haavapalk on aastaga teinud väga korraliku hüppe üles (38 protsenti), ületades taas 40 euro piiri. Viimati maksis haavapalk riigimetsas nii palju kümme aastat tagasi.
Okaspuit on kallinenud kolme kuuga üle 38 protsendi, haavapuit ligi 23 protsenti ja kasepuit enam üle 42 protsendi.
Kuigi kasepuit on okaspuidust enam kallinenud, on kõige kallimateks sortideks ikkagi männi- ja kuusepuit. 2017. aasta märtsiga võrreldes on hinnakasv veel suurem. Kasepuit on aastaga kallinenud üle 86 protsendi, kuusepuit üle 76 protsendi, männipuit ligi 76 protsenti ja haavapuit üle 53 protsendi.
Möödunud aasta märtsiga võrreldes on hinnatrend pisut erinev ja seda just haavapuidu osas: kui aastataguse ajaga võrreldes on okaspuit kallinenud üle 30 protsendi ja kasepuit ligi 37 protsenti, siis haavapuit samal ajal hoopis odavnes ligi kaks protsenti.
Soomes on paberipuidu hinnamuutused suhteliselt tagasihoidlikud. Kalleimaks sordiks on kuusepuit (31,28 €/tm), kuid enim ( viis protsenti) on kvartaliga kallinenud kasepuit. Aastataguse ajaga võrreldes jäävad kõigi kolme sordi hinnakasvud nelja-viie protsendi piiresse.
|
OSCAR-2019
|
||
Istusin, jalad seebivees ja pea küsimusi täis. Justini ema oli mind siia küünesalongi vedanud, siis aga saanud töölt telefonikõne ja lahkunud, sosistades mulle hüvastijätuks: “Ära siis unusta, jootraha on 20 protsenti summast!”
Mu keha ümber vurises elektriline massaazhitool, vedelesin seal poollamaskil ja minu jalgade kallal seal kusagil all töötas pisike hiinlanna. Ümberringi võis näha stseeni klassiühiskonnast Ameerikas, visuaalsem kui kusagil mujal: hiinlannad põlvili valgete naiste varbaid hõõrumas.
Aga kehamõnudele andumise või sotsiaalfilosoofiliste mõtiskluste asemel üritasin ma leida oma peas vastuseid hoopis järgmistele pakilistele küsimustele:
– Kas ma peaks jootraha maksma täpselt? Või sobib ka öelda “Palun andke mulle viis dollarit tagasi ja teine viis jätke endale”? Kui katsusin seda stseeni endale ette kujutada, siis tundsin, et nii ei sobi. See oleks ebaviisakas.
– Kas ma peaks jootraha maksma koos tavasummaga või käib see kusagile eraldi? Mulle tuli meelde, et kusagil Inglismaa juuksurisalongis olin ma näinud väikeseid ümbrikke, kuhu jäeti juuksuritele mõeldud jootraha, delikaatselt, nime peale kirjutades…
– Ja kellele ma peaks seda üldse maksma? Kõigepealt tuli ja masseeris mu jalgu üks tüdruk, siis ajas ta hoogsas hiina keeles juttu teise tüdrukuga, kes ta välja vahetas, ja siis käis mu juures veel kolmas tüdruk, kes käskis mul välja valida küünelaki värvi?… Ega ma ometi igaühele neist ei pea maksma 20 protsenti üldsummast? Või peaksin ma igaühele maksma ühe kolmandiku sellest 20 protsendist… Oh, ma vihkan matemaatikat!
Lõpuks oligi minuga tegelenud kolm erinevat hiinlannat. Arve oli 40 dollarit ja ma katsusin meeleheitlikult meelde tuletada, kui palju sellest on 20 protsenti… et siis vist 8 dollarit? Kolmega see igatahes ei jagu?! Kirusin mõttes Justini ema, et ta mu üksi oli siia maha jätnud.
Justini ema hilisem kommentaar: “Õige, maksad viimasele ja siis nad ise pärast jagavad. Aga sa oleksid pidanud ütlema “Ja 8 dollarit teile” või “kas ma saaks 2 dollarit tagasi”. Praegu sa hellitasid neid liiga ära, niimoodi nad võivadki hakata arvama, et 40 dollari eest saab jootrahaks 10 dollarit. Sellega teed sa karuteene tulevastele klientidele ja endale sealhulgas ka!”
Kuulasin teda ja imelik oli. Mitte tema karuteene-loogika, sellest saan ma väga hästi aru: just niimoodi põhjendame ju meie, eestlased, seda, miks Eestis ei tasu jootraha maksta. Sest muidu saab sellest varsti norm ja kirjutamata seadus.
Lihtsalt kogu seda numbrite ja dollarite vada oli mulle kolm aastat tagasi veel imelik kuulata. Sel ajal olin ma rikkumata mitteameeriklane ja mulle tundus väga kummaline see idee – küsida pisikeselt hiina tüdrukult kaks dollarit tagasi, kui ma talle jootraha annan.
Kui mõnus seanss läbi sai ja ma olin riides ning valmis ruumist lahkuma, tuli massöörineiu sisse tagasi, kaasas klaas vett. Ta ulatas selle mulle ja küsis: “Kuidas te end tunnete, kuidas meeldis?” – “Hästi meeldis!” kiitsin ma ja jõin vee ära.
Ulatasin klaasi tagasi ja mõne järgneva sekundi jooksul tundus mulle, et massöör ootab minult midagi. Seisab ja vaatab mind, naeratades. Kas ta tahab jootraha? Aga ma tulin ju kinkekaardiga, selle jätsin ette registratuuri. Ma ei teagi, kui palju see kinkekaart üldse maksis, sinna oli peale kirjutatud “tund aega rootsi massaazhi” – kuidas ma saaksin sealt 20 protsenti maksta?
Niisiis naeratasin talle laialt vastu ja tulin ära. Saime Justiniga mõne hetke pärast autos kokku ja ma rääkisin talle, kuidas massöör oli tulnud ja justkui midagi veel oodanud.
Justin peatas auto, otsis välja oma rahakoti ja veenis mind tagasi minema, et jootraha viia. Mina aga hakkasin vastu: “Ma võin ju rumal välismaalane olla, eksole!”
Järgmisel päeval helistati mulle salongist ja uuriti, kas ma jäin ikka nende teenindusega rahule. Telefoninumbri olin ma neile andnud, täites kliendiankeeti.
Kiitsin massööri nii hästi, kui oskasin. Salamisi mõtlen: kas nad helistavad niimoodi igaühele? Või hakkas eile masöör kurtma ja käsi murdma, kui ma lahkusin, ning nad otsustasid mulle helistada, et uurida minu rahulolematuse tagamaid? 😉
Oli aeg mulle mobiiltelefon teha. Justini vanemate majas on paar sellist sahtlit, kuhu “visatakse asju” – sealt oli mulle silma jäänud vähemalt viis kasutatud mobiili. Justini isal on nimelt komme iga natukese aja tagant endale uus telefon osta…
Noppisin aparaatide hulgast ühe kenama välja ja seadsimegi Justini ja Martaga autorattad ühte ostukeskusesse, kus asus ka väike Cingulari-mobiilivõrgu pood.
Noormees üritas meile alguses selgeks teha, et mobiil oleks numbrile peale sisuliselt tasuta, aga siis katkestasin ma teda lausega, mis minu kogemuste järgi teeb inimesed relvituks: “Teate, ma olen keskkonnakaistja – I`m an enviromentalist!”
Järgmise sammuna asus noormees läbi helistama erinevaid asutusi, et saada meile telefoninumbrit. Kõrvad hakkasid juba vett jooksma, kuulates kuidas ta jälle pidi seletama: “Ei, nad ei taha telefoni, nad tahavad ainult numbrit, neil on vana telefon!”
Lõpuks õnnestus tal meile number saada. Marta oli vahepeal magama jäänud ja päike looja läinud. Noormees hakkas nüüd kõnekaarti aktiveerima, helistades kusagile ja sattudes jälle hätta, sest seda numbrit ei saanud mingitel tehnilistel põhjustel aktiveerida.
Kaks-kolm tundi vähemasti istusime me seal telefonipoes. Lõpuks ometi oli mul töötav telefoninumber ja ma pidin selle eest maksma 25 dollarit ehk ainult kõnekaardi hinna. Sisuliselt oli see noormees tegelnud terve õhtupooliku ainult minuga, tänu mu kummalisele tahtmisele kasutada vana telefoni – tavapaketiga oleks asi ilmselt võtnud kümme minutit.
Noormehe kõrvad värvusid punaseks. Ta vastas: “See on mu töö.” Ja ladus tagasi antava raha mulle täpselt leti peale.
“Vaata,” seletas Justin. “On ainult teatud elukutsed, kellele jootraha antakse. Need on enamasti käsistsi tööga seotud: juuksur, massöör, kelner, taksojuht… nendele sul tuleb jootraha maksta. Aga kui sa teistele pakud, siis on see solvav. Nagu altkäemaksu pakkumine. Või nagu sa oleks teda pidanud käsitsitööliseks.”
Olin mõnda aega vait. Siis arendasin vaikselt mõtet: “Aga tema kasutas minu aitamiseks ju ka käsi…? Ei, ma parem õpin pähe need ametid, kellele ma pean maksma. Mingit loogikat siin pole.”
“Vaata,” seletasin mina. “Sa ju ei hakka avalikus kohas nina nokkima, isegi kui need inimesed su ümber näevad sind esimest ja viimast korda? Niimoodi lihtsalt ei sobi.”
Ma olen väga palju töötanud teenindajana. Olen olnud näiteks kassapidaja pelgulinnas. Uskumatu kui palju tekib väikses poes neid nn oma kliente. Ja need oma kliendid olid just sellised inimesed kes poes käies jätsid sulle õuna või apelsini. Mitte alati loomulikult. Ma olin selles poes kusjuures ainus kellele toodi naistepäeval lilli. Mina pidasin seda boonuseks ja kõik ülejäänud hilisemad jootrahad pole mind mitte kunagi sedasi kõigutanud.
Turul liha müües ikka vahest öeldi, et tagasi pole vaja ja õhtuks kogunes kokkus edasi pea 100 krooni. Mis oli sama suur kui mu päeva palk seal.
Vabaõhukohvikus töötades ma ei lootnutki tipile. Kuni ühel päeval teenisin jootrahast üle 500 krooni. See jäi ka ainsaks päevaks kus suur seltskond soome turiste meile kassa rekordi tegi.
Kasiinos töötades õpetati võitude väljamaksmist nii, et sealt jootraha saada. Kui võit on 2000 krooni siis tuleb kliendile tagasi anda kolm 500 kroonist ja viis 100 kroonist. JA need siis eraldi panna lauale. Muust summast kõrvale. Loomulikult ei oodanud keegi jõõtraha mängjalt kes oli 10 000 maha mänginud ja 3000 välja võttis. Meil oli alati ülevaade olemas palju keegi raha maha mängib. Me taedsime inimesi kelle ees tasus lipitseda sest ta viskas head jootraha. Teised jälle jäid tahaplaanile.
Kui mu kuupalk oli sel ajal 3500-4500 krooni siis jootraha tipp ühel päeval oli 6000 krooni. Aga vähemalt 5-600 krooni kindlasti. Ja need olid halvad päevad. Aga kasiinosse ma kunagi tagasi tööle küll ei läheks. Mitte kunagi.
Kas USAs pole jootraha mitte heldus, vaid see, millest konkreetne teenindaja elab? Põhimõtteliselt võib ju seal vist ka nii olla, et ta ei saagi eriti rohkem midagi peale jootraha ja selle andmine ongi norm. Siis oleks päris karm nad ilma jätta. Välja arvatud juhul, kui nad ei saa selle tööga hakkama, on ülbed või pahatahtlikud.
Ja kui sa jootraha ei anna, siis see vaene massöör tegigi järelduse, et ta tegi halba tööd, solvas sind kuidagi vms. Ja ta tahab edaspidi paremat tööd teha.
Jootraha võib vaadata kui hinda teeninduse eest. Toidu/massaaži/sõidu (vahendid, eksole) eest maksad asutusele ja teeninduse eest konkreetsele inimesele. Nii palju, kui sa arvad, et ta on väärt, aga kui ta on OK, siis 15-20%. Mina olen arvutanud ka 13% jootraha, sest mingites toidukohtades oli nii kombeks.
Mul on ikka täitsa hea meel, et Eestis ei ole jootraha andmine veel liiga normiks saanud. Sest seda protsent arvutada…. Tunneksin samu piinu,mis sa, Epp, salongis. Ma olen jätnud küll – juuksurile viieka, kui kui arve on 395 ja turul peenraha, aga sellest juuksur ju ei elatuks. Ma ikka loodan, et nad päris palka saavad ka. Kelneritel ja ettekandjatel peaks vist ikka vähemalt miinimumpalk olema, Eestis vist ikka peab.
Kuigi olen sellega teemaga alt ka läinud. Kord hallil ajal Poolamaal turistipiirkonnas õhtul õlut ja päikeseloojangut nautides selgus, et arve maksmiseks olid mu rahatähed ikka päris suured. Umbes, et arve oli 50, aga minul ainult sajane. Ja see oli ka järgmiseks päevaks ainus raha. Eks ma sajakaga siis maksin ja ootasin, et saan tagasi ka. Ei saanud kohe midagi, peale kurja hääle tegemist sain oma 50 tagasi, sain suure kuhja metalli ja põlastust. Sellest edaspidi ma ikka kontrollin enne alati, kas on kaasas piisavalt peenemat raha ka. Et mitte sattuda tahtmatu hiigeljootraha andjaks.
A mis saab siis, kui sa tahad telefoni vahetades numbri samaks jätta??? Inimesed ei vaheta ju iga aasta oma mobiil-telefoni-NUMBRIT???
Mina mäletan oma NYC kogemusest, et nii mõneski restroranis oli menüüs lausa märgitud, mitu protsenti arvest on nende tipp. Minu meelest on USAs ja ka paljudes Euroopa riikides (ntx Hollandis) teenindaja töötasu ja tipp seotud. Mõnikord pole üldse palka, mõnikord on mingi pisike miinimumtasu. On nii nagu Tatsutahime juba kirjutas. Materjali (sh toidu) eest maksad arve põhjal ja teenindus on sellest mingi 15-20 protsenti. Väga inetu on korralik tööinimene töötasust ilma jätta. On ju arvel ka rida tipi märkimiseks ja üldiselt maksavad nad ka tipi pealt makse.
Jah, kui nii võtta siis on see isegi odav. Meie kandis ju ca 10 %. Mul ehitusasjades on arvestus ikka laias laastus, et 2/3 materjal, 1/3 töö. Kui just mingi täpistöö ei ole, nagu nt. elekter.
Mina olen küll väga nigel jootraha andja. Tavaliselt ei tule ma selle pealegi-eeldan et söögikoha vms teenindusasutuse ärimudel on üles ehitatud ikka nii, et töötajad ikka palka ka saavad. Rahakotis puhub mul tihti tuul, sest tavaliselt ma maksan kaardiga. Niiet USAs jääksin ma jänni 🙂
Eesti, muideks, kuulub ka nende paljude Euroopa riikide hulka, kus restoraniomanikud maksavad ettekandjatele enam-vähem miinimumpalka arvestusega, et kliendid annavad jootraha…
Taavile. Kui sulle arve tuuakse on seal rida tipi märkimiseks. Selle põhjal võetaksegi sinu kaardilt see summa maha. Kui annad kaardi abil tipi, on kindel, et selle pealt maksab teenindaja makse. Sulas tipiga võib ta natuke maksude kohapealt vingerdada aga mitte palju. Eeldatakse ju, et ta loomuliku suurusega tipi saab.
Unustasin enne lisada, et ise olen alati tipi andja. Ma ei käi sageli küll sellistes kohtades söömas kus on üldse sobilik tippi jätta. Näiteks Mac Donaldsis ma ei tuleks selle pealegi, kuigi neile võibolla oleks eda kõige rohkem vaja. Aga kahe lapse emana ma lihtsalt pean sinna sattuma aegajalt.
Enamus minu tipist kuulub siiski taksojuhtidele. Aga ma saan ka pea alati takso. Kuna ma töötans ellises kohas kuhu taksojuht peab ekstra pika sõidu tegema siis nad eriti ei taha siia tulla. Ja ooteajad on pikad. Ma kasutan alati ühe ja sama firma teenust ja vahest võin endale juba lõuna ajal takso ära tellida, et õhtul koju saada. Ja kui takso vajadus tuleb ootamatult siis saan ka pea alati auto. Peale selle on mu arve ise ka üsna kopsakas.
Eesti reaalsuses on ettekandjaiks ülikoolilapsed, kellele see harrastus õhtuseks rahateenimise vahendiks.
Üldiselt ega nende palgad suured küll pole, pigem ikka minimaalanaal ja tip on täitsa aktsepteeritav lisaraha süsteem. Mõnes kohas nagu Püssirohukelder jagavad töötajad õhtul saadud tipi omavahel ära, mõnel poole aga võitleb igaüks enda eest ise.
Kasiinotädid panevad tipi eraldi, kust see siis pärast maksude ja kõigi muude võimalike mahaarvamiste järel töötajale kätte makstakse. Kasiinos saab tipist kätte kuskil 20%, seda vähemalt üks dealer mulle ütles, nii et selle viskamine on suht mõttetu tegevus.
Toidupoodides võib juhtuda, et mõne joodiku ilatsemise kuulamisest teenid ühe õhtuga kõvalt kuupalga.
Sagedasem on ikka see, et rahvas ei viitsi sentidega majandada ja niimoodi kogutakse päeva jooksul miskit kokku. Mõnelpool kuulukse sellisest rahast ostetavat puhkenurka kohvi.
Teine teema on linnavalitsuse ametnikud, kui nendega asja ajades igaleühele trühvlikomme poetada, on nad märksa lõbusamad.
Siis veel on eriliiki klass inimesi, nagu santehnikud ja korteriühistute esimehed ja igasugu muidu töömehed, kelledele ikka raha või arve kõrvale mingi kangema kraami pudelike poetatakse…
tegelikult ma tippi aktsepteerin hea meelega, aga see arstidele jt pudeli poetamine on mul täiesti üle jõu käiv. Maksan heameelega rohkem, aga kingitused … nendega ei saa ma hakkama.
Torkaks siia vahele, et kes ei tea, et USAs on selle jootraha värgiga avalik saladus, et mustad on viletsad jootraha andjad. Muidu laia joonega laristajad ja halvad rahahaldurid on nad ses suhtes äkki uskumatult kitsid. Ma arvan, et võibolla nad tunnevad, et hoopis neile ollakse võlgu. Ikkagi orjandus, rassism ja see kalliks minev häda nende krussis juustega. Kindlasti on keegi sellest kuskil ammu mingi uuringu kirjutanud ja kõik ilusti teaduslikult selgeks rääkinud, aga ma lihtsalt mainiks seda mida isiklikult märganud olen.
Mirri – ma usun, et restoraniarvest on toidu hind … noh… 10-20% ehk. Peamine osa on ilmselt maksud, siis palgad & üür & üldkulud, siis kõik muu.
Kusjuures ühe korterelamu remondi üle otsustajana olen tähele pannud, et küllalt paljud firmad, eeskätt just nii väikesed, paari mehega firmad, pakuvad just nende tellimise eest umbes 10% altkäemaksu. Või siis alkoholi või ka erateenuseid (umbes nii, et remonditakse maja elekter, siis saad enda kortereisse tasuta uue elektrisüsteemi)
Ja kui majja nt. interneti või sati sisse seada laseb, siis üldtuntud pakkumine on, et saad selle firma kutsumise eest ise sama teenuse tasuta.
Eestis ei ole ma mujal tippi andnud kui vaid söögikohtades… sellistes kus lauas teenindatakse. Porotsente pole arvestanud. Lihtsalt, kui on hea teenindus siis on hea meel ka rohkem maksta.
mu sõbranna ostis paar aastat tagasi pangalaenuga korteri ja kui ta laenulepingut vormistama läks, panid nõukaaegse kasvatusega vanemad talle pudeli kaasa, et laenuandjat ikka vääriliselt tänada. no see mees seal pangas oleks mu sõbranna äärepealt koos konjakiga välja visanud.
no sõbrannal oleks pidanud endal ka mõistust olema ;-). Aga arstid võtavad küll pudeli vastu rõõmsalt, nagu räägitakse.
Ise olen veendunud jootraha-andja. Aga jällegi meenub seik Meerikast, sedakorda Orlando (FL) restoranist. Käisime samas kohas kaks õhtut söömas (hotellile lähedal). Esimesel õhtul teenindas meid täielik kelnerite kuningas. Millal iganes teda vaja oli, oli ta kohal enne, kui jõudsime isegi ringi hakata vaatama. (Tegu ei olnud sealjuures mitte mingi peene restorani, vaid täiesti tavalise keskmise söögikohaga) Teenindusest võlutuna jätsime loomulikult ka tavalisest suurema tip’i. Nii positiivse mulje ja hea söögi tõttu otsustasime ka järgmisel õhtul tagasi minna. Meie meeletuks pettumuseks teenindas meid aga meie endi hinnangul üks kahtlaselt nõuka supiköögi-praktika kogemusel elatuv mammi, kes ei suutnud kõige elementaarsematki teenindust osutada. Asja kroonis kaltsuga laua küürimine meie endi nina all, enne kui me olime jõudnud isegi arvet küsida. Kusjuures nagu erilist põhjust nühkimiseks me ka ei olnud andnud. Samasse restorani jätsime ka kõige väiksema tip’i mis ma üldse andnud olen – 1 dime (ehk siis 10 US senti).
Eestis jätan ma enamasti jootraha, kuigi paaril korral olen just toitlustuskohtades äärmiselt jahmunud olnud suhtumisest a’la ärge segage meil letiäärset mittemidagitegemist oma lollakate tellimuste ja nõudmistega. Sellise mentaliteedivoolu esindajaile ei tõuse käsi parimagi tahtmise korral tippi jätma. Püüdliku või sõbraliku teenindaja jaoks pole aga küll jootraha jätmine mingi probleem.
Parim näide eesti teenindaja “kliendisõbralikkusest” meenub ühel suuremal tellitud üritusel koduses Tartus. Toidukoha ülemine korrus puhtalt meie ürituse jaoks tellitud laudade päralt. Toit ja mingi jook on ette tellitud ja hakkab lõppema, jooke võiks justkui juurde tellida. Igavesti totter oleks aga kogu seltskonnaga ise alla baari vajuda ja sealt treppidest joogiga uuesti üles kulgeda. Tuleb meile toitu toonud tütarlaps-ettekandja juba mitmes kord taldrikuid ära viima. Tõreda ilmega sealjuures. Küsimusele, kas juua saaks ka tema käest tellida, ühmab üleõla: saab küll, laob taldrikud kokku ja kõnnib minema. Tagasi tuleb valmis arvega, umbes poole tunni pärast. Ei sõnagi jookide tellimisest. Kõrvallaud irvitab millegipärast ennast ribadeks. Küsimusele miks, seletatakse lahkelt, et nad olla kolmveerand tunni eest tütarlapselt hambaorke palunud. Mis te arvate, kas ka saanud :P. Tuua igatahes lubati. Ju siis läks treipink vahepeal rikki või eksis saemees palki tooma minnes metsa ära… Kuidas sa sellise suhtumise peale jootraha jätad??? Ja kui ei jäta, peetakse sind kitsiks ja mühakaks?!?
Tipiandmine on USAs terve teadus, kus, kuidas ja kui palju kellelegi anda. Üks tuttav sõitis kord taksoga ja arve lõppes 60 sendiga, nii et ta otsustas ainult 40 senti tipiks jätta. Selle peale viskas taksojuht sajatuste saatel need 40 senti talle autouksest järele…
Jõulu ajal aga on Manhattanil populaarne teema jõulutipid. Nimelt ootavad sinult jõulutippi kortermaja uksehoidjad, majahoidja, koristaja (ssuremates kortermajades võib neid inimesi olla 10-20), alaline juuksur, lapsehoidja jne. Poes müüakse spetsiaalseid kaarte, kuhu vahele tipp panna (sularahas), inimese kohta 20-100… dollarit.
ei tea kuidas seal lombi taga on, aga tihti olen ise reisidel sedasi hakkama saanud, et kui on mul suurem rahatäht kui summa kokku, siis panen selle ja tagasitoodud rahast jätan miski osa tipiks.. et see on nau täiesti eraldi värk.. mitte osa miskist üldisest summast. ja et mitte pilli lõhki ajada siis hea teenindusega kohas oleks ma samuti käitund et tühja sest 2USD’st, las saab siis 10USD’d
Tänan naistepäeva soovimast. Siin keegi mulle lilli ei too ja head naistekat ei soovi. Tundub, et on siiski nõukaaegne igand. Tore igand, aga läänes keegi ei tea sellest midagi.
ma pean ütlema, et mulle tegelikult väga meeldib ameeriklaste rahulik ja kompleksivaba suhtumine rahasse. ei mingit võltshäbi ega kihistamist nagu eestis, vaid raha vahetab rahulikult omanikke.
ja ärgem unustagem, et jootraha andmise juures tänatakse vastastikku, mis annab iseenesest juba meeldiva tunde.
manhattanil on näiteks kombeks bussijuhte tervitada, kui sisse lähed ja tänada, kui väljud. väga hea tunne on;))
mis puutub konkreetselt jootrahasse, siis tõepoolest, see ongi nende põhiteenistus ning nende miinimumpalk on väga väike. seetõttu mitte tippi jätta võrdub solvamise või oma mitterahulolu väljanäitamisega.
ka on manhattani ettekandjad tavaliselt ülikooliõpilased, väga palju on noori näitlejaid – eriti village’is. neile on see sissetulekuallikas. tean mitmeid oma tânaseid edukaid tuttavaid, kes kõik teenisid nooruses ülikooliajal oma elatist ettekandjatena.
manhattanil tipitakse väga palju,kuid siin ka inimesed osutavad sulle palju teeneid iga päev – tassivad su toidukotte ukse taha, toovad restoranist toidu koju kätte, pesumajast pesu ja keemilise puhastuse koju kätte (korterid on manhattanil tillukesed ja tihti sinna pesumasinad ei mahu).
telefoninumber jääb samaks, kui telefoni vahetad:)) siin käib isegi lauatelefoninumber sinuga kaasas, kui kolid!
Muideks, kas keegi on kohanud mingit guide või teab ise kui palju hotellides peab andma? Viib sind tuppa ja tassib kotte kah veel, aga edasi..
Ahjaa, Thessalonikis (Kreekas) oli see tippimine üldse omaette teema. Neil vist arvestatakse seda arvesse sisse, sest mitmes kohas joosti meile järele ja anti raha tagasi, isegi kui me üritasime selgitada, et see on tip. Ja näiteks turul puuviljakaupmehed andsid mittekauplemise korral, (või ilusate silmade eest) alati mingit teist puuvilja kauba peale mulle kotti juurde ;). Muide, Kreeka on üldse maa, kuhu ma jätsin oma südame :).
Petka, kui keegi su kohvrit tassib, mantli ulatab, su hotellitoa sulle kätte näitab või toidu sulle kätte toob siis anda tuleks kaks dollarit. See summa on mulle kuskilt reisiraamatust kõrva jäänud ja minult on see alati nägusid tegemata vastu võetud.
Kärda repliigi peale, et meie eestlased rahaga kiheleme ja häbeneme pani mõtlema. See on nii tõsi. Me oleme kõik omamoodi ebalevad Tõnissonid kui jutt raha peale äheb. Ei tea miks? Ise ka, kui USAs end esimest korda tööle rääkisin siis rahast absoluutselt juttu ei teinud. Mainiti, et makstakse see summa ja ma olin kergendatud, et ei pidanud mingeid summasid ütlema hakkama. On see enese alahindamine? Mis see on? Pärast mees veel küsis, et kas teil eestis ei ole kombeks rahast rääkida, sest ta siiani imestavat, et ma olin ainus tema employee kes rahast iialgi ei rääkinud.
Enda puhul tean, et see on mul lapsepõlvest. Ega meie majas ei räägitud iialgi kahest peamisest asjast siin elus. Ei rahast ega seksist. Ja häbi tunnistada aga mõlemal teemal on mul probleeme olnud ja ma olen kindel, et see on johtunud eelkõige valehäbist ja informatsioonivaegusest. Kui vaid seda teadmatuse metsa ees ei oleks olnud võin vaid õhata. Loodan, et tänapäeva noored eestlased saavad asjaliku tarkuse kodust kaasa. Meil vene aja stagnantidel on aga tulnud kõik kobamisi mööda rehasid sammudes selgeks õppida. Mõni ei olegi midagi selgeks saanud. Nagu see vana uljas pillimees isa juubelil, kes hakkas korraga käituma nagu süütu tütarlaps keda lakka kutsutakse, kui me ta tasust rääkima hakkasime. Täitsa lõpp. Võimatu on ju nii inimestega asju ajada aga nii ta on. Nojah ja siis ameeriklased. Mitte, et nemad siin seksist oskaksid või julgeksid midagi asjalikku rääkida, aga vaat raha suhtes on neil küll pea klaar ja silm selge. Küsimus suurele ringile, kui palju teie peres seksist või rahast räägitakse või on räägitud? Kahtlen, et see teemaatika on meil ikkagi nagu mingi valge elevant keset tuba millest eelistatakse vaikida.
Minu abikaasa maksis suure osa oma õppemaksust ühes küllaltki kallis ja hea kuulsusega kolledzhis enamuses tänu tippidele (ta oli nn “pizza boy”). Seepärast maksab ta ka alati ise heldelt tippi, va just üliviletsa teeninduse korral, mida usas siiski esineb väga harva. Väga suur osa ameeriklastest on kooli ajal ise teenindaja rollis olnud ja seega “tipitavad” isegi üsna heldelt.
Toitlustusasutustes siin aga on teenindajate miinimumpalk pool muude töötajate miinimumpalgast, nii et on arvestatud sellega, et põhiline sissetulek tuleb neil jootrahast. Mõnes kohas arvestatakse jootraha suurema seltskonna puhul automaatselt arvele otsa (alates 6-st või 8-st inimesest), siis ei pea küll eraldi jätma. Ja tõepoolest on soovitavam sularahas jootraha jätta, isegi kui muu arve kaardiga maksta, siis ei pea ettekandja sellest teenistusest nii täpselt aru andma ja makse maksma. Aga kokkuvõtteks jah, on viletsa teeninduse puhul vabadus väiksem jootraha jätta.
Manhattanil levinud jõulu-jootrahadest polnud ma kuulnudki. Aga Justini ema (kinnisvaramaakler Long islandil ehk siis Manhattani lähistel) teeb jõulude ajal tohutu portsu kingitusi oma ärikontaktidele ja ka enda teenindajatele, sealhulgas juuksurile.
Kaurile vastuseks – telefoni saad sa vahetada iga kell, kui sul on number olemas. Aga mina olin ebatavaline juhtum: mul polnud numbrit, aga telefon oli olemas. Kas see pole hea näitaja siinsest tarbijaühiskonnast.
Praeguseks on need sahtlis vedelenud papa Johyni telefonid viidud heategevuslikku poodi, ma ei tea, mis neist seal siis edasi saab??? Küllap mõni vaene või mõni keskkonnahoidja murrab end samamoodi süsteemist läbi.
Ameeriklastest ja rahast võiks muidugi veel eraldi postituste seeriaid kirjutada… Mul on aga küsimus Inglismaal elajatele – kas vastab ka teie meelest tõele see mu mulje, et Inglismaal on rahast rääkimine tabu? Ma olin kunagi kuus nädalat asenduslapsehoidjaks ühes suhteliselt kõrgklassi peres (vana raha, juveelipood, mida põlvkondi peetud) ja seal jäi mulle mulje, et rahast ei räägita.
Aga ma ei tea, kas see oli klassivahe või riigi, kultuuri vahe. Sest Justini vanemate keskklassi ameerika peres räägitakse rahast küll ja veel.
Kui ma tulin tagasi San Francisco’st veebruaris, mu “taxo mees” oli Jordanist, ja ta tahtis rääkida Iraaki sõjast ja Saddam Hussein-st, ja midagi veel. Ta ütles et Saddam on jõude mees ja oli hea president, etc., et Saddam pidis tapma 100,000 iraaklased nii et 5 miljonit saab elada. Huvitav dialoog. Aga ma ainult antsin temale $3 tip. Ja reisi hind oli $25 lennujaamasse. Võibolla mina olin tropp, aga mul oli ainult $28 dollarist taskus. Ja mu “takso mees” oli natukene kurb et mina olin nii odav, aga ma jalutasin nii kiiresti teme juurest lennujammasse!
Justin, tubli eesti keel, aitäh kommentaari eest 😉 Ainult et “Im so cheap” tõlgitakse “Ma olen nii ihne”.
Minu arvates võib küll öelda “mina olen odav”. See on nagu “mina olen odav reisija, kelle sõidutamise eest saab vähe raha” See on väga vahva väljend!
Ma tegelikult natuke mõtlesin enne, kui siia laia rahvamassi ette selle eelmise kommentaari panin… Aga me kogu aeg Justiniga omavahel parandame teineteise keelt. Ja teiseks, ma mõtlesin, et äkki lugejad ei saa aru, mida ta mõtleb sellega, et “ma olin odav”.
A tegelikult on lahe väljend jah. Samas, kui seda kasutama hakata, siis keegi kindlasti ütleb, et anglotsism.
Mis Justin mõtles, on seletamatagi selge, aga parem on tõesti nii mitte öelda. Tegija kohta öeldakse küll odav – maaler, õmbleja jne, see ei sisalda mingit hinnagut peale selle, et tema töö maksab vähem kui kõrvaltänavas. Kuid lihtsalt odav mees/naine on ikka selgelt negatiivne väljend; müüdavus, tühisus, labasus märksõnadeks.
Eestis annan ma tippi alati taksojuhile ja siis väljas süües. Mõlemal puhul ilma mingi valehäbita. Taksojuhi puhul ümardan summa üles – kui arve on nt 55 krooni, siis sajalist ulatades ütlen: “Teeme arve 60” ja ta annab mulle 40 kr tagasi. Tulebki tavaliselt ca 10%. Restoranis jätan lihtsalt suurema summa või märgin tipi kaardimaksel, samuti atavliselt 10% piires. Juuksurile pole taibanud pakkuda…
Küll aga oli mul piinlik, kui ma kolisin ja kolimisfirmat kasutasin. 4 meest + auto autojuhiga, 2 tundi rabelesid ja arve oli päris kopsakas. Lisaks ei olnud neil veel raha tagasi anda ja nii nad ca 20 kr enam said. Mul polnud mõtteski tippi anda. Ja siis kuulsin, kuidas mehed trepist alla minnes irvitasid, et eriti ihne, andis 4 krooni nina peale. Siis oli küll paha tunne. Samas arvet vaadates teenisid nad igaüks tunnis rohkemgi kui minu palk tundidesse arvestatuna on.
Tegelikult, ma olen üllatunud, et Eestis nii palju jootraha makstakse – küll veel reeglipäratult, aga siiski.
Ja teiseks olen ma üllatunud, et ka Eestis elajad kasutavad sõna tip nii suvaliselt. Jootraha on vist mingi möödunud sajandi sõna…
Mina, kui Inglismaal elaja, pean ütlema, et näiteks poemüüjatel pole küll mingit häbi rahast rääkida. Aga teiste inimestega suheldes pole mul jällegi ühtegi põhjust, miks ma üldse peaksin nendega rahast rääkima, nii et tegelikult pole mul sellest asjast halli aimugi. Võib-olla on siis nii, et kui probleemi ei näe, siis probleemi ei olegi?
Jälle hea lugu Epult. Töötasin kunagi koos daamidega Lõunast, no sel juhul konkreetselt Floridast. Einestasime mingi restos ja toodi arve. Minu üllatuseks arvestas seltskonnas olev raamatupidaja täpselt välja, kui palju on 15% arvest. No taolise exact arvestuse peale tuligi summa sentidega ja just nii palju makstigi – no lahkuse mõttes ümmardati siis sendid täissummani.
Ise elan Läänerannikul. Siin ollakse jootrahaga heldem. Jootraha on ikka dollarites, mitte mingites sentides. 15% on miinimum, millest heas tujus “patroon” tihti enam maksab. No umbes nii, et kui juba teenust tarbin, seega elan head elu, siis võin teisigi heategevuse korras rahaliselt õnnistada. Tundsin Epu kõhklustes ennastki ära. Ma siin ka ikka arvestasin ning kindlasti maksin vähem kui oodati. Aja jooksul olen õppinud seda võtma nii: kui oled ise helde, on sinugagi keegi kuskil mujal mingis teises situatsioonis helde. What goes around, comes around!
Aga mu pahuravõitu saksa päritolu äiapapal olnud supertüli Mehhikos, kus ta kunagi mingis kohas teenindati allpool igasugust taset. Ta keeldus igasugust jootraha maksmast! Desperadoni tookord välja ei läinud, aga näen, et nüüd kirjutab vanahärra väga heldelt jootraha välja. Mida rohkem , seda parem staatus ühiskonnas. Pluss see, et naastes tervitatakse sind nagu kuningakoja esindajat!
Mina pole ka veel kohanud neid inimesi kel rahast rääkimisega probleem on. Või siis pole ma paljudega lihtsalt rahast rääkind. Ilmselt on siin asi ka selles, et minul pole rahast rääkimisega probleemi, kuna mind ei kõiguta see, kui keegi teenib rohkem kui mina või on rikkam kui mina 🙂 Money is just means, not the end 🙂
Ah jaa, ma rääkisin Inglismaast. Eestis ma tunnen küll inimesi, kellel on probleem. Ja küllap mul on lihtsalt mälestus, et rahast ei sobi rääkida (kuskil etiketiraamatus oli see ka inglaste kohta välja toodud), nii et ma enamasti ei tõstata seda teemat.
Minu meelest on kitsi või ihne pigem mean, tight,stringy. Ma pean silmas seda ihnet sõna tõsises mõttes, st seesugust inimest, kes võiks aga ei anna. Ma arvan, et cheap on natuke leebema tähendusega. see sisaldab ka selle variandi, et sa pole kitsi aga sul pole anda. Anglitsism või mitte aga odav taksojuhi poolt vaadates on vist viisakam ütlus kui kitsi.
Üks kellassepp oli küll natuke ehmunud, kui ma enda aitamise eest tippi andsin (arve ise oli 0.-) – Meerikamaal käimine on vist pähe löönud 🙂
siin kasutatakse sona cheap vaga tihti kirjeldamaks ihneid turiste. naiteks olid siin mingid purjetamise voistlused. tuleb siia yles internetist ilma vaatama mingi tyyp, kes omab 8t purjekat ja kes lennutas oma meeskonnad siia eralennukiga kohale. koigepealt kasutab internetti mingi paarkymmend minutit siis avastab hinnakirja lugedes et kui ta ostab mingi joogi, siis on 10 minutit tasuta. ja hakkab irisema minu kallal et miks ma teda ei teavitanud et selline soodusvariant on olemas. ma ytlesin, et see tegelt ei ole soodusvariant, et reeglina mingi jook on 2 korda kallim kui 10 minti internetti. motles natuke ja marssis minema. jargmine paev tuli ja tellis mahla ka. parast uurib tsekki, et miks arve suurem on kui seina peal mahla hind. ma ytlen et tax on ka 7.5 %. siis hakkas vigisema et miks pole seina peal kirjas et tax on ka ja et ta poleks seda mahla ostnud kui ta oleks teadnud et see kallim ikka on jne. lopuks ytlesin et sorry, mina ainult tootan siin, mina pole neid hindasid teinud ega seinale kirjutanud ja et mina pole ka seadust teinud et osadel asjadel siin on tax ja osadel mitte ja et seda taxi kunagi kuskil valja ei kirjutata. kamoon, sul on 8 purjekat, eralennuk ja teab mis veel ja sa irised mingi 29 sendi parast. ja arge oelge mulle et selleparast ta rikas ongi et sente niimoodi loeb. nii et see tyyp oli konkreetselt cheap and mean. aga selle purjetamisnadala jooksul kasutasid kohalikud sona cheap ilmselt 10 korda rohkem kui tavaliselt aasta jooksul. vist muidu purjetajaks ei saa kui cheap ei ole.
Helen, väga lahe lugu see sul. Mul oli kungi boss kelle käitumise järgi ma juute tundma õppisin. Ma töötasin tema tema advokaadikontoris legal clerkina ja ainüksi iga minu töötatud tunni eest pani tema 120 puhast kasu taskusse. Ma teadsin, et mehel oli raha nagu muda, sest mõned tema firmade ja legal keisside arveldused käisid ka minu silme alt läbi. Kord siis pandi officisse uued telefoni sisse ja ta käis rõõmsa näoga kõht punnis ees ringi ja nätsutas sigarijunni. Tuli siis minu officisse ja küsis, et kuidas mulle meie uus telefonisüsteem meelib. Hakkasime seda seal arutama ja korraga tahtsime midagi testida. Ma soovitasin helistada ilmateatesse kust tuleb tasuta informatsioon. Toru oli juba minu käes ja ma valisin numbrit kui ta järsku telefoni hargid kinni vajutas ja ütles, et ei, ära sinna helista, see maksab 60 senti. Ma ei hakanudki protesteerima selle üle, et tal õigus ei olnud vaid olin täielikult pahviks löödud kuivõrd cheap juudid võivad olla. Sest oli ju tavaline, et ta kutsus mind oma officisse juttu puhuma, paar sõna minig keissi osas ja siis iga kord naägin kuidas ta üles märkis, et mingi 15 minutit juhendasin legal support staffi. Tema tunni taks korporatiivkliendile oli 500 dollarit tunnis plus siis minu aeg. Nii, et ta võis igal hetkel suvaliselt endale laest raha kirjutada aga vaat mingi 60 senti mida ta võiks niisama kaotada, vaat seda ei ole. Never mind, et tal ei olnud isegi mingit põhjust seda karta, aga vaat … juut. Ma põlgan ja respekteerin sellist asja üheaegselt. Kummaline.
no see, et hinnas maksu ei ole, ongi ilgelt loll komme (või poo) ja minu arust tasubki ameeriklasi selle totruse eest igal võimalikul juhul tümitada. see, et tümitada saavad eeskätt poemüüjad-baaritüdrukud, on muidugi veic ebaõiglane… a selline see elu on. tehke USA ainus & esimene “HINNAD KOOS MAKSUDEGA” baar ja saate popiks!
mina olen siiamaani arvanud, et “CHEAP” tähendab inglise keeles inimese kohta öelduna “LABANE”. või natuke ka “alatu”.
Justin üritas eile õhtul lugeda tema sõnast lahti käinud diskussiooni siin ja kurtis, et küll on kahju, et pole inglisekeelset eesti keele õppijate foorumit.
Ungaris on ka (või oli nii umbes 5 aastat tagasi, kui viimati seal olin) tavalises toidupoes kõik hinnad ilma käibemaksuta. Kui siis üritasime piiril oma viimsed forintid ära kulutada ja hindu arvutasime, siis kassas pandi sujuvalt 18 % juurde. Loomulikult olime hämmingus. Ei mäletagi kuidas asi lahenes, võeti vist vastu paar lisa dollarit. Ikkagi tundus see süsteem jabur. Ma ei tea kas siis toidupoes (või baaris, eksole) käib niipalju inimesi, kes käibemaksukohuslased ei ole.
Mina olen vaid KUULNUD jootrahast ja taksos vahel öelnud, et “tagasi pole vaja”. Aga ma olen ka puruvanake ja sügavast nõukogude ajast. Elu esimest korda enne pensionile minekut kinkisin endale sel kevadel soodustusega nädalase puhkuse oma pisipõnniga (lapselaps!) Mallorcal. Mitte keegi polnud mulle öelnud, et ma kuhugi liigseid eurosid või sente oleksin pidanud jätma! Pühkisin aga tagasisaadud raha hoolikalt endale rahakotti, mille jälle omakorda hoolikalt seelikuvoltidesse peitsin. Aga keegi ei teinud selle peale teist nägugi. Eks ma ikka väga räbalake välja nägin vist.:(
ma tahaksin tihti söögikohas tippi jätta hoopis kokale. hea söögi eest. kuidas siis seda teha? osades kohtades pidi kogu tip minema ühte karpi, kust see siis peale tööpäeva koka ja ettekandjate vahel ära jagatakse, aga enamustes kohtades vist võtab ettekandja omale… ja arve maksmine on ju enamasti nii, et jätad raha arve juurde ja lähed minema või siis jätad tipi pärast lauale (kui oled ntx kaardiga maksnud või siis tuli raha tagasi anda). ei pane ju post-it kleepsu peale rahale, et tip on kokale? 🙂
Ameerikas olijad, kui palju peaks tippi jätma usa-s lennujaama töötajale selle eest, et ta sulle check in-i ära teeb ja suuna õige väravani näitab ;)?
|
OSCAR-2019
|
||
Ja ma ei taha enam seda põhjendada, et “kiire on-kiire on”. Nii mõned kohtumised “in real life” ära jäänud, sest elusse lihtsalt ei mahu korraga kirjastuse asutamine, raamatute toimetamine, Eesti Naisele lugude kirjutamine… ja blogimine.
See viimases postituses mainitud tahe end netist võõrutada. Üks hea koht alustamiseks on omaenda blogi, sest tegelikult ma ju tean, kui painav see on. Istuda masinas, kirjutada lugu ja iga veerand tunni tagant klikkida blogisse… mis seal toimub? Mulle ei meeldi tegelikult see sõltuvus, sest ma ei valitse seda.
Ja see kõhutõbi. Justin tuletas mulle meelde ühe huvitava asja. Pühapäeva õhtul enne magama minekut rääkisime ju blogindusest. Ja ma ütlesin talle, liialdades, aga just neid sõnu kasutades, et “see asi ajab mind oksele”, rääkides sellest, kuidas eraelud lahti kistakse blogimaailmas ja kuidas inimene (näiteks mina) poolkogemata on sattunud olukorda, mida võib nimetada “heaks enesereklaamiks”, aga mis tähendab ka seda, et igasugused teised inimesed võivad su sõnavõttude peale sulle öelda mis iganes ja sa pead vapralt naeratama. No nii see on, eksole. Enami aega on see täitsa ok, sest negatiivse kõrval on blogimaailmas palju positiivset. Aga Justin ütles tookord pühaba õhtul ka: “Kuule, sa oled ju rase, sa ei pea enda karastamisega ja paksu naha kasvatamisega praegu tegelema!”
Ja arutasime, kas ma tahan elada avalikku elu. Kas ma tegelikult tahan seda. Või tahaks ma olla saladus, kes end näitab anonüümselt (nagu Potsataja ja Marta) või ilukirjanduslikult (nagu peagi ilmuv meie “Õunaraamat” ja “Meestest, lihtsalt”).
…Ja selsamal pühapäeva öösel näitas mu keha ka, mis ta mu mõttest arvab. See on muidugi kergelt jabur nii mõnegi inimese meelest, aga mina usun psühhosomaatikasse. Ja kui ma mõtlen oma haigustele, siis on need pea alati olnud mingid verstapostid – mida nad tähistavad, sellest saab aru vahel varem, vahel hiljem.
See blogindus oma nime all on parajalt masohistlik tegevus. Võiks võrrelda jubeda mänguga kus seisad alasti keset ruumi kott peas ja iga suvaline möödamineja võib sind nimepidi kutsuda, sulle meelitusi või õpetussõnu kõrva rääkida ja siis hoopis jalaga ahtrisse anda. Enamik just seda teebki ja naeravad ise ja naeravad teised. Ja kes ei naera, see vangutab niisama pead. Seisad siis seal ja ainult ootad kumbalt poolt järgmine hoop tuleb. Ei tea sa kuidas istuda ega astuda ja mida rahvale öelda, et nad selle jubeduse järgi jätaksid. Aga nad ei jäta. Enne kui sa ise seda lolli mängu ei jäta ja suureks ei kasva.
Seda rõvedat pimesikumänug mängides lähed pikapeale hulluks. Egas siis Inno ja Irja muidu oma kommentaare kinni keeranud. Kuigi sadomashohismi ja hullusega tegelevad nad siiani.
Nähtavasti Epp on sind tabanud mingi äratundmine. Usun, et selles oli osa Justini kainel mõtlemisel.
Kaitske oma pere privaatsust ja piire ja ärge mängige mustade jõududega. Ärge ole kuulsuse narrid. See ei ole seda väärt.
Mina arvan, et esinemine (kirjutamine, maalimine, laulmine, pillimäng, poliitika jne) tähenda olla kuulsuse narr.
See on vastupandamatu vajadus välja elada sinus pulbitsevat talenti, mõtteviisi, elufilosoofiat ja vastapandamatu vajadus rõõmustada koos nendega, kes sinu mõtteid ja häält naudivad.
Kuulsuse narriks muutud sa aga siis kui sinu esmane vajadus on olla kuulus ja selle saavutmiseks oled valmis sa kasutama mistahes vajendeid ja võimaluste olemasolul oled nõus selleks isegi peale maksma.
Üks puhkus kulub Sulle marjaks ära tõesti. Sa pole ju kohustatud aastaid läbi inimestele tasuta meelelahutust pakkuma. Blogidega näibki nii olevat, et kui kirjutad, siis läheb meelest, et sellel on reaalsed lugejad, ega taju ohtusid, mis oma privaatsete detailide paljastamine kaasa võib tuua. Näiliselt ju kirjutad kõike nagu päevikusse ja arvad, et loevad ainult toredad ja heasoovlikud inimesed.
Ma ise pidin oma blogi paar päeva tagasi suvaliste avalike pilkude eest sulgema, sest sattusin situatsiooni, kus minu blogist loetut hakati minu vastu ära kasutama, olgugi, et ma ei tegelenud üldse mingite enesepaljastustega. Aga ühel hetkel taipad, et sa ei taha, et 100% kõik inimesed võiksid iga kell näiteks näha, missugune tapeet sul seinapeal on.
Kas keegi on kuulnud sellest, kuidas on uuritud jäätunud veekristalle, kui seda vett on enne hoitud näiteks arvuti lähedal? Käisin loengul, kus sellest uuringust räägiti (raamat on ka eesti keeles) ja seal näidati, et veele on mõjunud halvasti arvuti ja teleka taga olemine, küll aga ei mõjunud see halvasti siis, kui teleka taha istuma pandud veepurgi peale enne seda armastavate mõtetega mõeldi. Moraal: head ja armastavad mõtted kaitsevad kahjuliku kiirguse eest.
Kurb, sest Su blogi on üks mu lemmikuid 🙁 Sest mulle meeldib, kui kirjutajal on midagi öelda ja kui ta ka mõtleb, kuidas see kõlab. Aga see selleks. Hääd puhkust! Ja muidu ka hääd!
Sest rumalate seas elamine põhjustab kauakestvat masendust. Rumalatega nagu ka vaenlastega kohtumine toob kannatust. Targaga nagu ka sugulastega kohtumine toob r õ õ m u.
Jah, mul ka kurb – aga samas… täiesti arusaadav otsus. Mõtlen isegi kui palju ilusid hetki looduses või PÄRISelus jääba tajumata/nägemata tänu netisõltuvusele…:( See siin ikkagi kõik kuidagi irreaalne ja totakaid reaktsiooone esilekutsuv.
Ma kunagi ei kirjuta blogidesse/lehtedesse kommentaare, aga Sulle tahan siiski mõnusat puhkust soovida, sest see lause – kiire on – kõlab nii meie endi kui teiste suust liiga tihti ja täna hommikul lugedes juurdlesin, kuhu me siis niimoodi välja jõuame. Kellelgi pole enam aega kokkugi saada, mis siis veel niisama olemisest rääkida…ja see on minu meelest kurb. Ja blogindus on üks paras massipsühhoos, kuigi mulle meeldib Sinu oma kiigata, sest oskad minu meelest tabavalt meie ühiskonda ja selle sees peituvaid probleeme/probleemikesi lahata. Seega loodan väga, et suudad neti- ja blogisõltuvusest end võõrutada ja praegust olukorda lihtsalt nautida.
Ja ongi nii, et blogimaailm neelab tegelikult suure osa ajast, mis peaks kuluma lähedastele ja endale.
Saan Sinu otsusest väga hästi aru, sest ma ise tunnen samamoodi, et internet, blogid, foorumid neelavad häbematult suure osa mu ajast. Ja aeg on ju tegelikult varandus, mida peaks hoidma. Kulutama vaid selleks, mis tähtis ja nendele, kes kallid.
Mis puudutab aga seda, et sa oled kaasatud sinu enda nõusolekuta I. T mahhinatatsioonidesse, siis selles valguses on su otsus kohe igati õigustatud.Sinu artikkel ei olnud minu arust küll mitte kuidagi I.T mainet kahjustav, kurb kui hr. I.T nii on seda mõistnud. Ma ei tea, kas I.T on põhjust solvuda ja teisi mustata sellepärast, et nad tema vaimses tervises kahtlevad. Mind isiklikult täitsa huvitaks, miks I. T oma kriise peab teiste peal välja elama, kui ta on õnnelik Irjaga, siis milleks kogu see mustamine ja avalik musta pesu pesemine. Kellele see nagu kasu toob? Sry nüüd läks veidi teemast välja.
Loomulikult võta aeg maha, kui Sa seda tunned. Sinu blogi suure austajana on muidugi hirmus kahju, aga suurepäraseid artikleid kirjutad Sa loodetavasti edasi. Sina oled Eesti blogosfääris positiivses mõttes VIP. 🙂 Ära lase ennast ilmselgelt häiritud mõttemaailmaga inimestest segada, nad ei ole seda väärt.
Fännina luban, et ei jää Sind vahtima ega trügi tere ütlema, kui me peaksime Tartu peal kohtuma. Aga mõtlen Sinu ja Su pere peale. Hea sõnaga. Muide, kas Justin blogib edasi?
Siiani pole vist keegi mulle tänaval öelnud, et tere, ma loen su blogi. Ma ise ütlesin ühele ülivanale põgusale tuttavale tere ja siis selgus jutu käigus, et ta on blogilugeja. Ahjaa, ja üks inimene kõndis mu akna alt mööda ja lõi end veidi ära, sest aken oli liiga lahti 😉 Mina istusin parajasti akna all, hakkasime rääkima ja ka osutus blogilugejaks!
Justin blogib edasi. Aga tal on ka konkreetsem missioonitunne oma asja ajamisel (Eesti tutvustamine inglisekeelsele maailmale).
Sinu blogi oli üks väheseid , mida seniajani lugesin, hoolimata sellest, et ma Sind ei tunne ning ka Su elu on hoopis teisest ooperist kui minu oma. Tunnistan , et isklikumad sissekanded olid mu lemmikud. Samuti esindasid sa oma blogis siinses ühiskonnas mitte nii tavalist globaalsete ökoprobleemide eest muretsejat ning selles küsimuses siinmail veel haruldasemat isikliku vastutuse võtjat.
Loodan, et peale pausi (mille jooksul, loodan, juhtub Sinuga ainult häid asju), kirjutad kunagi jälle.
Kommentaarides mainitud veekristallide ja heade mõtete mõju neile kohta võib öelda ainult seda, et väära usku ei kõiguta ükski katse, sõltumata katsete arvust ja nende tulemustest.
Mitte, et ma vaidleks arvuti kahjulikkuse üle, aga põhiline kahi on ikkagi kadunud ajas, mida võiks sisustada hoopis mõistlikumalt… Janoh, ei tohi unustada inimeste rumalust… Kui ikka järjepanu tundide kaupa varbaga vastu arvutit toksida, võib veidi aja pärast arvutit ka varba paisteajamises süüdistada… Rääkimata neist, kes pikka aega järjest monitori põrnitsevad ja üldse silmale lõdvestusharjutusi ei tee ja siis kiruvad, milline kahi ikka see arvuti silmadele on.
Aga eelkõige ikkagi – ole tugev! Olen näinud küllalt nn. “netisõltlasi võõrutusravil”, nagu heroiinikud peaaegu 🙂
Oli tore lugeda. Mõtlesin just, kas tuleviku ajaloolased kasutavad praegusi blogisid allikatena – ja kas neid siis enam üles leiabki…
loodetavasti aeg-ajalt (kasvõi väga harva) kirjutad ikka üht teist. kasvõi seda, millal ja kus te raamatuesitlus on. kui see just mu tööajale ei satu, siis sooviksin küll tulla 🙂
Kui saatan sind nimepidi ei tea, siis ei saa ta sind kutsuda. Aga kui sa juba oled oma nime temale suhu andnud, kas siis kuulsusejanust v6i niisama lapsemeelsusest, siis pead sina lihtsalt kinni katma need kohad ja l2bi l6ikama need traadid millede kaudu ta sinu nime kutsub ja sinu yle irvitab. Eemaldu inimestest kelle meele, suu ja s6rmeotste l2bi saatan sind sunnib ja sinu meelerahu rikub. Ja pea meeles, et sa ei saa saatanast v6itu sest l6puks saab ikkagi tema kogu su energia ja j6u. Sa ei tohi enda hinge ehk eluj6udu temale anda nii nagu seda on teinud paljud. (Antud juhul on heaks n2iteks Inno ja Irja keda saatan kavalasti kasutab).
Kui mu s6nad sulle midagi konkreetset ei t2henda, siis v2hemalt sain ma m6nda asja enda jaoks siin lahti kirjutada.
Muideks, ma ei pea ennast usklikuks inimeseks. Ma ei k2i kuskil kirikus, ega kuulu mingisugusess gruppi. Saatangi on minu jaoks kujundlik v2ljend. Termin lihtsalt negatiivse j6u kohta.
ära nüüd valesti aru saa, aga tead see blogi kaotas nigunii kohe suure tüki pärast te usast äratulekut. meerikasse jäi kaks põnevat teemat: ultratarbimiskeskse ühiskonna hullused ja ämm 🙂
Ma olen ikka ja alati imestanud blogipidajate järjekindlust ja julgust. Mumeelest on oht miskisse orki langeda ikkagi liiga suur – ise pole näiteks julenud alustadagi kuna mul omal mõned kodused “luukered kapis” – st ei saaks kirjutada ilma teatud teemasid puudutamata ja see omakorda võiks mõne solgikraani mujal ootamatult avada. Ohh, ega see polegi Su otsusega seotud ju. Aga mulle tundub hea teha õigel ajal paus pigem kui et lasta asjal hääbuda või siis mingisse jamasse uppuda.
Puhka jah, läkski igavaks, juba ammu. Ja ära solvu, ma mõtlen seda juba pikka aega ning täitsa ausalt. Poleks öö sama kirjutanud, siis oleksin ilmselt vaikinudki.
Muide, väga raske on mitte blogida. Eileöiste pronkssõduri sündmustega seoses on nii palju mõtteid. Aga las nad pulbitsevadki edasi naha all. Mul on meeles, kuidas Andry on mulle korduvalt öelnud, et kirjutamises on “ühendatud anumate seadus”, kui täidad ühte kohta (näiteks blogi), siis voolab teine tühjaks (näiteks ilukirjandus).
Ma tahaks osata kirjutada midagi sellist, mis inimesi paneks mõistma. Vaenu ja viha on tänases päevas nii palju.
Jooksvaid teateid panen ikka siia blogisse üles, jah. Raamatuesitlus, tänavakoristamise aktsioon jms.
PS. Mis puutub sellesse, et “Tagasi Eestis” polnud see, mis “American Dream”, siis kindlasti ei solvunud. Ma näen ise ka, et sotsiaalne tellimus oleks endiselt ameerikan driimi edasi kirjutada, pea kõik blogrollid, mida olen näinud, kasvõi ajalehtede omad, nimetavad seda blogi ikka Ameerika sõnaga.
Nagu selle jutu tõestuseks ja Sinu blogide põhjal, võin öelda, kuigi olen täiesti võõras inimene, et elan sinu majast ülejärgmises. Meil kollane. Mul 2 last, tüdrukud 6 ja 2, et kui sul Marta tahab kellegagi mängida, oleks väga vahva küll. 🙂
Ja minu sugulane, kes eluaeg ameeriklane olnud, kolis 3 aastat tagasi Eestisse, ta meesterahvas, 30.a. ja võib täitsa vabalt su mehele nö. abiks olla integreerumisel.
siiski kui Sa ise tunned, et vajad puhkust ja privaatsust (mille puudumine võibolla väikses Tartus tõesti lööb tugevamini välja), siis polegi rohkem põhjendusi vaja.
Tere Epp! minagi olen üks neist kes Su blogi juba päris tükk aega lugenud on aga varem sõna võtnud ei ole. Kunagi kogemata sattusin siia ning Sinu ja Su pere tegemised ning mõtted haarasid ilmselt nii endasse, et ikka ja jälle klikin siia et uurida kuidas teil läheb. Meeletult huvitav on jälgida Su tütrekese arengut, nii Sinu kui Justini silmade läbi. Te olete saanud minu silmis peaaegu et “ideaalperekonnaks”, kelle sarnane tahaks isegi kunagi olla, praeguses vanuses, 22, veel siiski mitte ;). Martal ning beebil on meeletult vedanud, et neil teiesugused toredad vanemad on. ausalt!
Kui Sind kunagi tänaval nägema peaksin, tuleksin kindlasti tere ütlema, äratundmisrõõm on ju kõige toredam rõõm:) Nii tore oli, kui Justinit “Kahvli” saates nägin, selline tunne oli nagu vana sõpra oleks näinud ;p.
Blogipuhkuse koha pealt, kui ise leiad et on aeg, siis on aeg. Su lugejad saavad Sinust aru, kuid jäävad ikka ootama uusi postitusi, niiet ära muretse, me ei unusta Sind. Ära Sina meid ka päris ära unusta, meid ikka huvitab, kuidas meie lemmik blogiperekonnal läheb 🙂
|
OSCAR-2019
|
||
Artikli eesmärk on anda ülevaade noorte protesti ulatusest Prantsusmaal, Soomes ja Eestis ning tuua välja peamised protestiaktsioonides osalemisega kaasnenud tegurid.
Viimastel kuudel on Prantsusmaalt tulnud uudiseid ägedatest riigivõimuvastastest protestiaktsioonidest, mille peategelased on noored inimesed. Just nemad on sattunud käsikähmlusse politseiga, süüdanud kahjutuld ja peksnud puruks autosid. 2005. aasta lõpul korraldasid meeleavaldusi peamiselt teise või kolmanda põlvkonna immigrandid, meeleavalduste taustaks oli sisserännanute ebavõrdne sotsiaalne seisund. 2006. aasta märtsi protestiaktsioonid olid ajendatud planeeritud seadusemuudatustest, mille kohaselt prantsuse ettevõtjad oleksid saanud seadusliku õiguse vallandada kuni 26-aastane töötaja päevapealt. Kavandatud muudatust põhjendati vajadusega soodustada noorte töölevõtmist ning vähendada sellega tööpuudust noorte hulgas. Seadusandja mõttekäik, mille kohaselt ettevõtjad palkavad noori meelsamini, kui nad võivad neist päevapealt vabaneda, ei olnud vastuvõetav ei noortele ega ametiühingutele. Koos ametiühingutega korraldatud protestiaktsioonid kestsid mitu nädalat. Seadusemuudatusi välja ei kuulutatud. Noorte tööpuuduse leevendamiseks tuleb leida muid meetmeid.
Nii laiaulatuslikke noorterahutusi Eesti lähiajaloos ei ole olnud. Suuremad protestiaktsioonid jäävad Eesti iseseisvuse taastamise aega, 1980. aastate lõppu. Aeg-ajalt toimuvad väiksemad üritused annavad aga põhjust küsida suuremate aktsioonide võimalikkuse ja tõenäosuse kohta.
Noorsugu kui sotsiaalne kategooria on suhteliselt hiljutine mõiste, tekkis 18. sajandil. Traditsioonilistes ühiskondades eristatakse lapsi ja “väikesi täiskasvanuid”, kes täidavad peaaegu samu ülesandeid mis “päristäiskasvanud”, ainult vähemal määral. Laps sotsialiseerub, s.t kujuneb ühiskonnaliikmeks vanematekodus, enamasti laiemas sugulasteringis. Noorsugu kui sotsiaalne kategooria eristus teistest ühiskonnakihtidest hariduse lahutamise tõttu kodumajapidamisest. Just koolisüsteem on vaheaste lapse staatusest täiskasvanu staatusesse üleminekul. Tavaliselt eristatakse kaht või kolme üleminekut: koolist tööjõuturule, lapsest lapsevanemaks ja vanematekodust oma majapidamisse (IARD 2001; Mills, Blossfeld 2005, 1–2). Noorsugu kui sotsiaalset kategooriat piiritletakse vanusevahemikuga 15–25 aastat. Teiste sotsiaalsete kategooriatega võrreldes elavad noored suuremas ebakindluses homse päeva suhtes. Osalt on see seletatav ebakindlas elufaasis viibimisega, osalt üldise sotsiaalse kindlustatuse vähenemisega tööstusdemokraatiates (Klijzing 2005).
Noorte poliitilise aktiivsuse kontseptsioonid on viimaseil kümnendeil oluliselt muutunud. Varasem käsitlus, mille kohaselt noored ei olnud küllalt küpsed osalemaks poliitikas, on maailma poliitiliste liidrite arusaamades asendunud käsitlusega, mille kohaselt noored on valmis võtma vastutust poliitiliste otsuste tegemisel (World Youth Report 2005).
Poliitilist protesti hakati põhjalikumalt uurima pärast 1960. aastate lõpu noorsoorahutusi, mis olid ootamatud nii poliitikuile kui ka sotsiaalteadlastele. Liberaalsete tööstusdemokraatiate eelnevaile kümnendeile oli iseloomulik majanduskasv ja poliitiline stabiilsus. 1970. aastate algul viies riigis tehtud ulatuslik uuring vaatles protestiliikumisi kolme mudeli abil. Järgnevalt esitatud neljast protestiliikumise uurimise mudelist kasutasid teadlased oma ulatuslikus uuringus kolme esimest.
1. Fordistliku tootmis- ja majandusmudeli hääbumine ja modernismijärgse ajastu saabumine tööstusriikides. Kasvava haridustaseme, riikide majanduse struktuuri muutumisega ja sotsiaalse mitmekesisuse suurenemisega kaasnesid muutused poliitilises süsteemis ja sotsiaalpoliitilise aktiivsuse vormides. Varem vähetähtsad eliidivastased või mittekonventsionaalsed poliitilise aktiivsuse vormid levisid ja omandasid senisest suurema tähenduse.
Kõigile kättesaadavate poliitilise tegevuse vormide arengut tähistasid mitmed uued terminid: rohujuuretasandi aktiivsus, kodanikuaktiivsus, kolmas sektor, vabatahtlikud organisatsioonid, individualiseeritud poliitiline aktiivsus, politiseeritud või eetiline tarbimine. Need terminid piiritlesid trendi, mis seisnes kodanike kasvavas teadlikkuses oma võimalustest ühiskonna tulevikku kujundada ja seda teostada. Sotsiaalpoliitilise aktiivsuse seisukohalt tähendas säärane evolutsioon väljaspool poliitilist süsteemi toimuvate tegevuste tähtsustumist. Oluline koht on kodanikualgatuse organisatsioonidel, mis oma eesmärkide nimel kaasasid inimesi kampaaniatesse ja protestiaktsioonidesse. Selle lähenemise raames tuleks noorte protestiaktsioone vaadata kui üht kodanikuallumatuse ilmingut, kui üht poliitikas osalemise vormi üldise mittekonventsionaalse aktiivsuse tõstmise taustal.
2. Majanduslikud edusammud võimaldasid rahuldada jõukate ühiskondade liikmete baasvajadusi (toit, peavari, julgeolek). Abraham Maslow’ järgi aktualiseeruvad pärast baasvajaduste rahuldamist kõrgemad vajadused; vajaduste hierarhia tipus asuvad eneseteostuse vajadused. Pärast kindlustunde saavutamist igapäevaste vajaduste rahuldamise suhtes asus järjest enam inimesi ellu viima võrdsuse, rahu ja sõpruse ideaale (Atkinson et al. 1993, 547–548). Väärtuste hierarhia muutumisega kaasnes ka väljaspool poliitilist süsteemi toimuvate tegevuste kasutamine. Sagenesid demonstratsioonid ja protestiaktsioonid.
Ronald Inglehart on näidanud väärtuste hierarhia erinemist põlvkondade vahel. 15–24-aastasi iseloomustab suurem “mittemateriaalsete” väärtuste kandjate osakaal (Inglehart 1990, 76). Samuti on ta näidanud, kuidas protestijate osakaal on suurem just “postmaterialistide” hulgas, “materialistide” hulgas on aga rohkem neid, kes on konventsionaalsetes poliitilise osaluse tegevustes aktiivsed (samas, 388–392).
3. Rahutusi seletati täitumata ootuste ja ilmajäetuse tundega1. Ilmajäetuse tundega kaasneb frustreeritus, mis on agressiivse käitumise olulisimaid eeldusi. Protestiaktsioonidesse sattumiseks on vaja piisavaid ressursse ja soodustavate tegurite olemasolu (Barnes, Kaase 1979, 15–16). Poliitikas on suhtelise ilmajäetuse tunde tekkemehhanismi seletatud valimistest kihutatud lubaduste andmisega ja hilisema võimetusega neid tegelikkuses realiseerida. Inimestes on tekitatud ootused – sageli nende põhjendamatust teades; nende mittesaavutatavusest pettunud kodanikud võivad aga frustratsiooni mõjul aktiivselt poliitilise süsteemi vastu protestida (Thomassen 1990, 104–106).
Ootuste mittetäitumise kontseptsioon on sobiv vahend noorterahutuste analüüsiks. Nii teise põlvkonna immigrantide kui ka töötingimuste muudatuse vastu protestivate noorte puhul võib olukorra konstrueerida (põhjendamatute?) ootuste täitumata jäämisena.
4. Noorte protestide mõtestamisel võib kasulikuks osutuda noorte käsitlemine eraldi sotsiaalse kategooriana, millel on oma subkultuur. Noorte käsitlemine iseseisva subkultuurina on viimaseil aastail sotsioloogide ja noorsoouurijate hulgas populaarsust kogunud (Petrova 2001; Martinez 2001; Mitev 2001; Vinken 2005). Sellele subkultuurile on protestikäitumise kontekstis iseloomulik identiteedi areng vastandumise kaudu. Noortele on iseloomulik vastandumine ühiskonnas tunnustatud normidele nii välimuse, käitumise kui ka väärtuste hierarhia mõttes. Vastandumine on identiteedi arengu baasmehhanisme. Poliitilise tegevuse ja identiteedi sotsiaalse tahu kujunemise kontekstis on oluline vastandumine nii riigile kui ka teistele institutsioonidele ja struktuuridele, näiteks rahvusvahelistele suurkorporatsioonidele. Vägivaldsed protestiaktsioonid on vaadeldavad vastandumise kui identiteeti loova protsessi osisena. Sel juhul polegi esmatähtis niivõrd protestimise põhjus, kuivõrd protestimise akt ise, sest selle kaudu selgitab noor endale ja avaldab teistele, milline ta ei ole.
Mainitud vaatepunkt võib osutuda noorterahutuste mõtestamisel väga viljakaks. Kas noorterahutused ongi alati lõpuni motiveeritud mingi eesmärgi saavutamisest? Võib-olla on paljud sattunud üritusse soovist/vajadusest millegi vastu protestida? Max Kaase ja Samuel H. Barnes (1979, 527) on poliitilist kaasatust kaardistades leidnud olevat kasuliku kasutada ekspressiivse poliitilise tegevuse kategooriat. See on kategooria, mida iseloomustab poliitilistes aktsioonides osalemine sisulistest probleemidest kuigi palju teadmata ja hoolimata.
Empiiriline analüüs põhineb 2004. aasta detsembris kaheksas Euroopa Liidu liikmesriigis tehtud 15–25-aastaste noorte küsitlemisel kogutud andmetel. Austrias, Eestis, Soomes, Prantsusmaal, Saksamaal, Itaalias, Slovakkias ja Inglismaal intervjueeriti 1000 noort. Andmed koguti projekti EUYOUPART raames, selle peaeesmärk oli välja töötada Euroopa Liidu riikide noorte sotsiaalpoliitilise aktiivsuse mõõtmise vahend.
Sotsiaalpoliitilise aktiivsuse mõõtmiseks kasutatud 40 indikaatori hulgas oli kuus poliitilise protesti indikaatorit:
Nendes tegevustes osalemist mõõdeti kaheastmelise skaala abil. Esimese, filterküsimusega paluti intervjueeritaval märkida, kas ta on kunagi mainitud tegevuses osalenud. Jaatava vastuse korral paluti märkida osaletud kordade arv viimase 12 kuu jooksul: mitte kordagi, 1 kord, 2 korda, 3–5 korda, enam kui 5 korda. Eitava vastuse puhul liikus intervjueerija edasi järgmise küsimuse juurde.
Andmeanalüüsis on kasutatud indeksit, mille väärtus võrdub ühega, kui intervjueeritav märkis vähemalt ühe protestitegevuse, milles ta oli osalenud viimase 12 kuu jooksul. Indeksi väärtus võrdub nulliga nende puhul, kes ei olnud viimase aasta jooksul üheski nimetatud tegevuses osalenud. Liitindeksi headuse hindamisel kasutatud Cronbachi a väärtused jäid vahemikku 0,3 kuni 0,82.
Aastase ajaperioodi valimist indeksi koostamisel on põhjendatud sellega, et nii koostatud muutuja iseloomustab täpsemalt osalemise intensiivsust (protestikäitumise episoodide arvu ajaühikus). 12 kuu piirangut rakendamata oleks vanemate intervjueeritute hulgas rohkem protestiaktsioonides osalemist märkinuid sel lihtsal põhjusel, et noorimail vastajail on protestiaktsioonides osalemiseks olnud märksa vähem aega kui vanemail.
Seoste suuna ja tugevuse selgitamise meetodi valikul on lähtutud kahest kaalutlusest. Esiteks, tegemist on ordinaalsete skaaladega: skaalapunktid on järjestatavad, kuid ei ole võimalik kindlaks teha skaalapunktide vahelisi kaugusi. Skaalade (mitte)skalaarsuse probleem kerkib selgemalt riike ja kultuure võrrelda püüdvate empiiriliste uuringute puhul. Teiseks, muutujad ei ole normaaljaotusega. Ilmselgelt osalusaktiivsuse jaotust 95% “ei osale“ ja 5% “osaleb“ ei saa pidada normaaljaotuslikuks. Nendest eeldustest lähtudes on seoste selgitamiseks kasutatud seosekordajat Spearman R (StatSoft Inc.). Seosekordaja tõlgendus on sama mis Pearsoni R puhul, see näitab ühe muutuja variatiivsuse osatähtsust, mida seletab teise muutuja variatiivsus. Seose põhjuslikkust see suurus ei iseloomusta.
Esmalt pilk protestiaktsioonides osalenute osatähtsusele riigiti. Jooniselt näeme, et enamikus riikides on protestiaktsioonides osalemine suhteliselt vähepopulaarne, üksnes kahes riigis ületab see 10%. Samal ajal on erinevused riikide vahel väga suured: noorte itaallaste hulgas (22%) on protestinuid kaks korda rohkem kui noorte prantslaste hulgas (11%) ja kakskümmend kaks korda rohkem kui noorte inglaste hulgas (1%). Eestis on öelnud iga viiekümnes noor (2%), et ta on protestinud ajavahemikus 2003. aasta detsembrist kuni 2004. aasta detsembrini.
Selline tulemus tekitab kohe küsimuse indikaatori paikapidavusest. 1. jaanuaril 2005 elas Eestis 209 916 noort vanuses 15–24 aastat (Eesti Statistikaamet 2006). Osalusmäära 2% korral oleksime pidanud ajavahemikus 2003. aasta detsembrist kuni 2004. aasta detsembrini nägema protestiaktsioonides umbes 4000 noort. Seda aga ei ole olnud.
Küsitlustulemusi protestiaktsioonides osalemise kohta võiks mõista avaramalt kui otsene, käitumuslik kaasalöömine protestiaktsioonides. Paljud noored ilmselt vastasid lähtuvalt sellest, mida nad soovisid teinud olevat või milleks nad arvasid end valmis olevat; üldisemalt – mida nad pidasid positiivseks. Tulemuste sellise tõlgenduse korral on tegemist pigem protestimeelsuse indikaatoriga, mitte niivõrd protestikäitumise indikaatoriga. Kuigi heakskiidu, plaanide ja tegeliku käitumise vahekord eri riikides jääb lahendamatuks ülesandeks, võib antud indikaatori põhjal teha järeldusi noorte suhtumisest protestiaktsioonidesse. Tegelikku protestiaktsioonidest osavõttu tuleb pidada selle üheks avaldumisvormiks.
Niisugune tõlgendus ei ole originaalne, lähedast lahendust on kasutatud ka ühes teedrajavas protestikäitumise uuringus. Protestiaktsioonides osalemist kirjeldades ja analüüsides kasutasid Alan Marsh ja Max Kaase (1979) terminit “valmisolek protestiks”, mille juures nad mõõtsid kolme omadust. Esiteks, heakskiit protestiaktsioonidele (või selle puudumine) mõõtis tundmuslikku komponenti; teiseks, hinnang protestiaktsioonide efektiivsusele mõõtis kognitiivset komponenti, ja kolmandat, käitumuslikku aspekti mõõtis “võiksin osaleda – mitte mingil juhul ei osaleks” skaala.
Artikli järgnev osa keskendub muutujatele, mis varieeruvad koos protestikäitumise intensiivsuse indikaatoriga. Millised on peamised mehhanismid, mis mobiliseerivad eri maade noori? Edasisse analüüsi on valitud kolm riiki: Prantsusmaa, Soome ja Eesti. Andmeanalüüsi tulemused esitab tabel.
Tabel. Protestimeelsuse ja seda mõjutavate muutujate seosed. Spearmani korrelatsioonikordaja väärtused
Hinnang oma sotsiaal-majanduslikule olukorrale 10 aasta pärast, võrreldes vanematega (suur skoor = halvem olukord) -0,1 0 0,1
Hinnang traditsiooniliste osalusviiside tulemuslikkusele (suur skoor = efektiivne tegevus) 0 0 0,1**
Osalemine poliitilises parteis ja/või selle noorteorganisatsioonis (suur skoor = suur aktiivsus) 0,1** 0,1** 0,2**
Hääletamine (2 = hääletas kahtedel valimistel, 1 = hääletas ühtedel valimistel, 0 = ei ole hääletanud) 0 0 0
Prantsusmaa puhul on protestikäitumisega kõige tugevamini seotud kolm valdkonda: sotsiaalpoliitiline aktiivsus teistes osalusvormides, kodu ja vanemad ning eakaaslased.
Poliitikast enam huvitatute ja poliitikauudiseid sagedamini jälgivate noorte hulgas on rohkem protestijaid. Hõivatus teistes sotsiaalpoliitilise aktiivsuse tegevustes on positiivselt seotud protestiaktsioonidest osavõtuga või protestiaktsioonides osalemise heakskiiduga. Erandlik on valimistel hääletamine, sellel puudub seos protestimeelsusega. Põhjuseks võib olla valimiste erilisus ja tunduvalt suurem institutsionaliseerituse tase. Osalemine organisatsioonides – nii kodanikualgatuse kui ka vaba aja organisatsioonides ja poliitilistes parteides – toob kaasa suurema protestimeelsuse. Mõlema, nii organisatsioonilise kui ka sotsiaalpoliitilise aktiivsuse tugevat positiivset mõju protestimeelsusele võib seletada organisatsioonide keskse rolliga sotsiaalpoliitilise aktiivsuse kujunemisel. Noorte aktiivsus kujunebki ühingute, klubide ja teiste organisatsioonide aktsioonides osalemise kaudu. Ja ümberpöördult, poliitilised aktsioonid ja episoodid ei ole spontaansed, vaid neid korraldavad erinevad organisatsioonid. Noored demonstrandid, piketeerijad, petitsioonide kirjutajad ohverdavad oma aega ja energiat organisatsiooni seatud eesmärkide saavutamiseks. Ka aktiivne osavõtt kooli õpilasomavalitsuse tegevusest on protestimeelsusega positiivselt seotud. Kuigi osa nendest organisatsioonidest ja osalusviisidest on nõrgalt poliitilise tähendusega, näitab poliitilise partei ja kodanikualgatuse organisatsioonide olulisus protestimeelsuse kujunemisel, et tegemist on sotsiaalsetest probleemidest motiveeritud tegevusega.
Motivatsioonile lisaks toovad tulemused esile ka sotsiaalpoliitilise aktiivsuse kontsentreerituse – aktiivsed noored osalevad nii tavapärastes kui ka eliidile vastanduvates osalusvormides.
Protestivalmisoleku ja tegeliku osalemise kujunemisel on tähtis roll vanematel ja kodul. Vanemate suur huvi poliitika vastu, vestlused poliitikast ning valimistel hääletamine ja demonstratsioonidest osalemine soodustavad noorte protestikäitumist.
Märgatav on ka (ea)kaaslaste roll. Siin on vaja eristada perekonnast erinevat põhjuslikku mehhanismi. Vanemate puhul saab rääkida nende mõjust lapsele, sest vanemate aktiivsus eelneb ajaliselt järeltulijate aktiivsusele. (Ea)kaaslaste puhul aga ei ole võimalik öelda, et andmetes esile tulnud sõprade ja protestiaktiivsuse vaheline seos näitab kaaslaste mõju (sõbrad ühe mobiliseeriva tegurina). Eelmist täiendav seletus lähtub sellest, et sarnased leiavad üksteist – poliitiliselt aktiivsed noored kohtuvad näiteks kodanikuaktiivsuse organisatsioonides. Andmeanalüüsis avaldub see suhteliselt tugeva korrelatsioonina. Ühiskonnas ja poliitikas aktiivsetel noortel on teatud piirini ühesugused huvid, maailmapilt, vestlusteemad ja ka sarnane käitumine. On loomulik, kui sellised inimesed sõbrunevad näiteks mõnes poliitilise kallakuga organisatsioonis. Samal ajal kaaslased toetavad ja õhutavad üksteist osalema mitmesugustes aktsioonides, sealhulgas protestiaktsioonides. Sõprade ja kaaslaste roll protestiaktsioonidesse sattumisel tuleb esile ka leibkonna koosseisu puhul: protestima kalduvad need, kes elavad koos sõpradega. Elamine ühes leivas oma vanemate või lastega vähendab protestiaktsiooni sattumise võimalusi. Ilmselt piirab mõlema sotsiaalpoliitilist aktiivsust selline oluline ressurss nagu vaba aeg. Hüpoteesina võib oletada nii kaudse kui ka otsese seose olemasolu. Noored, kellel pole piisavalt otsustusõigust oma vaba aja kasutamisel, ei suuda luua küllaldaselt tugevat sidet organisatsioonide ja neis tegutsevate inimestega. Välistada ei saa ka otsest keelitamist mitte osaleda protestiaktsioonides.
Protestimeelsusega on seotud mitu poliitilist hoiakut. Selgelt eristub nende noorte suurem aktiivsus, kelle arvates kuritegevus ja vägivald ei ole Prantsusmaal probleem. Seadusvastase kuni vägivaldse käitumise kuulumist mitteoluliste probleemide rubriiki võib ühelt poolt vaadelda ego kaitsemehhanismina. On loomulik, et vägivalda kasutavad need, kelle valulävi on kõrge ja kes ei tunneta vägivalda enne selle äärmuslikku avaldumist. Protestima kalduvad need, kelle arvates on poliitikas osalemise eesmärk muuta maailm paremaks. Kolmas poliitiline hoiak näitab, et protestijaid on rohkem nende hulgas, kes peavad nii traditsioonilisi kui ka protestikäitumise vorme efektiivseteks vahenditeks sotsiaalsete muutuste elluviimisel. Viimane leid kinnitab varasemat tulemust, et protestijad tulevad suure tõenäosusega just traditsioonilistes poliitilise tegevuse vormides aktiivsete noorte hulgast. Protestimeelsemad on ka need, kelle arvates on poliitikast lihtne aru saada.
Erinevad arusaamad poliitika tähendusest ei ole seotud poliitilise protesti tasemega. Noore inimese motivatsioon osaleda poliitikas aktiivselt, tema positiivne või negatiivne nägemus oma tulevikust sotsiaal-majanduslikus võtmes või ka kogu ühiskonda puudutavatest probleemidest ei ole enamasti seotud protestikäitumisega. Seos hinnanguga valitsusele ja usaldus poliitiliste institutsioonide vastu on nõrk. Samas on seose suund interpreteeritav kui protestikäitumises avalduv rahulolematus ja usaldamatus.
Sotsiaalne asukoht on protestimeelsusega seotud võrdlemisi nõrgalt. Kuigi kõrgem haridustase mõjub protestimisele soodustavalt, on see paradoksaalsel kombel populaarsem õppurite hulgas. Töötavad noored on vähem altid protestima. Elamine vanematekodus, lapse olemasolu perekonnas või elamine üksikvanemana vähendavad protestimeelsust. Laps ja pereelu jätavad vähem vaba aega nii traditsioonilistes kui ka protestiaktsioonides osalemiseks.
Tulemustele toetudes võib Prantsusmaad iseloomustada mudeli abil, milles suur hulk noori on pidevas protestivalmisolekus. Need noored on aktiivsed ka teistes poliitilise aktiivsuse vormides ja organisatsioonides. Sotsiaalpoliitilises tegevuses on nad saanud kogemusi ja ettekujutuse niisuguste aktsioonide tulemuslikkusest. Vaja on väikest tõuget ja noori kaasavate organisatsioonide tegevust, et puhkeksid suuremad või vähemad rahutused. Protestimeelsuse on noored suures osas saanud vanematelt ja seda hoiavad üleval suhted teiste sarnaste huvidega noortega.
Noorte soomlaste protestimise puhul on tähtsaimal kohal aktiivsus teistes poliitilistes tegevustes, eriti kodanikutegevustes. Kuid poliitiline aktiivsus algab siiski huvist poliitika vastu ja poliitikauudiste jälgimise sagedusest – enam huvitatud ja sagedamini uudiseid jälgivad noored on protestimeelsemad. Tähtis on osaleda organisatsioonides, eriti kolmanda sektori kodanikuaktiivsuse organisatsioonides. Ka kooli õpilasomavalitsuses on suurem protestimeelsus. Seose suund on ühesugune – suurema poliitilise ja organisatsioonilise aktiivsusega kaasneb suurem protestiaktiivsus. Valimistel hääletamine protestimeelsusega seotud ei ole. Säärase osaluse kujunemisel võib oletada samasuguseid mehhanisme kui Prantsusmaal, kuigi noorte soomlaste hulgas on seosed nõrgemad. Tulemused lubavad siiski järeldada, et protestiaktiivsus on koondunud poliitiliselt aktiivsetele noortele, kelle jaoks võib poliitiline protest olla järgmine samm oma eesmärkide saavutamiseks.
Vanematekodu mõju Soome noortele on samasugune kui Prantsusmaal – vanemate suurem aktiivsus mõjutab ka järeltulijate aktiivsust. Kõige tugevam on vanemate otsene mõju: protestimeelsemad on nende vanemate lapsed, kes ise osalevad demonstratsioonidel. Tähtsusetu pole ka kaudne mõju – oma lastega poliitikast vestlevate vanemate lapsed on protestimeelsemad. Seos võiks tekkida nii, et vanemad annavad oma lapse sotsiaalsele tegevusele positiivset tagasisidet, näiteks julgustavad pingutama (koos kaaslastega) oma ideede teostamise nimel. Vanemate valimistel hääletamisel on aga laste protestimeelsusele vastupidine mõju – sagedasemate hääletajate lapsi iseloomustab madalam protestimeelsus.
Eakaaslaste käitumine sarnaneb Prantsusmaal ilmnenuga – protestimeelsemate sõbrad on poliitikast rohkem huvitatud, nendega räägitakse poliitikast ja nad osalevad sageli demonstratsioonidel. Sarnased hoiavad kokku… Siin leiab kinnitust ka Prantsusmaad iseloomustav seaduspära: sotsiaalpoliitiline aktiivsus, sealhulgas protestiaktiivsus, on koondunud suhteliselt kitsasse ühiskonnajakku. Teisisõnu, aktiivsed on suhteliselt vähesed noored, kes on hõivatud paljude tegevustega.
Poliitiliste hoiakute puhul on rahulolu valitsuse tegevusega tegur, mille suurte väärtustega kaasneb suurem tõenäosus protestimeelsuseks. Noored on tundlikud valimistel antud ja hiljem täitmata jäetud lubaduse suhtes, seetõttu võivad petetud lootused olla oluline poliitilist protesti käivitav tegur.
Arusaamad poliitika tähendusest ei olnud seotud protestimeelsuse tasemega. Protestimeelseid oli rohkem nende hulgas, kelle arvates kuritegevuse ja kriminaalsuse tase ei olnud Soomes probleem. Hinnangud teiste valdkondade probleemsusele ei olnud seotud protestikäitumisega.
Poliitilisele tegevusele otseselt motiveerivaid tegureid uurinud ploki vastuste analüüs näitas, et protestikäitumist esineb sagedamini nende hulgas, keda paneb liikuma soov muuta maailm paremaks. Hüpoteesina võib pakkuda seletuse: nad näevad protestiaktsioonides osalemist kui võimalust saavutada oma eesmärke. Seda hüpoteesi kinnitab tõdemus, et protestimeelseid on enam nende hulgas, kelle arvates on (potentsiaalselt) vägivaldsed tegevused tulemuslikud oma poliitiliste eesmärkide saavutamisel. Hinnangud konventsionaalsete käitumisviiside tõhususele ei olnud seotud protestimeelsusega.
Protestimeelsus oli madalam nende hulgas, kes vastasid, et neil ei jätku energiat poliitikaga tegelda. Küllap realiseerivad nad end teistel elualadel.
Asukoht ühiskonnas ei ole üldiselt seotud protestimeelsuse tugevusega. Sotsiaalset asukohta kirjeldavate muutujatega olid seosed liiga nõrgad, et neist midagi järeldada. Oluline seos on vaid kodakondsusega, mis näitab mittekodakondsete suuremat protestimeelsust. Küsitlustulemuste põhjal ei ole võimalik osutada rahvusgruppi, millesse protestimeelsus oleks koondunud.
Soomet iseloomustab Prantsusmaaga kvalitatiivselt sarnane protestimeelsuse mudel. Protesti kujunemisel on tähtsad samad tegurid: vanemad ja sõbrad, kodanikuaktiivsuse organisatsioonid ja kool. Rahulolematus valitsusega ja vägivalla aktsepteerimine poliitilise tegevuse vormina suurendavad protestimeelsust. Ühiskonna ja poliitika kohta käivate hoiakute roll nende kõrval on suhteliselt kahvatu.
Eesti nagu ka Soome ja Prantsuse noori iseloomustab protestimeelsuse seotus organisatsioonide ja poliitiliselt aktiivsete tegevustega. Tugevaim on seos osalemisega tavalistes poliitilise aktiivsuse tegevustes. Eesti puhul on aga seosed märgatavalt nõrgemad kui teistes riikides ning seosed hõivatusega individualiseeritud tegevustes ja valimistel hääletamisega puuduvad täiesti. Seost ei ole ka poliitikauudiste jälgimise sagedusega ja võrdlemisi nõrk seos on huviga poliitika vastu. Sellised vastused viitavad noorte sotsiaalpoliitilise aktiivsuse suhteliselt nõrgale struktureeritusele – Eesti noorte hulgas on protestimeelsus teistest aktiivsusvormidest suhteliselt sõltumatu. Mida see tähendab? Adekvaatne seletus ei saa mööda vaadata peaaegu olematust poliitilise protesti ajaloost. Sellest tulenevalt ei saanud kujuneda poliitilise aktiivsuse tegevuste ja osalejate struktuur. Enamikul noortel puuduvad teadmised, kogemused ja eelistused erinevate tegevuste suhtes, mis avaldub ka poliitilise protesti puhul.
Poliitiliste hoiakute hulgas on rahulolematus valitsusega see, millega kaasneb suur protestivalmidus. Samal ajal näivad noored uskuvat siiski poliitikute tegevuse vastavusse rahva soovidega – protestimeelsus on suurem nende hulgas, kelle arvates poliitika ei ole ainult tühjad lubadused ja korruptsioon. Seda tõlgendamaks võib esitada mõttekäigu, mille kohaselt protestijad ei ole poliitikast võõrdunud sedavõrd, et loobuksid tegevusest oma eesmärkide saavutamisel. Vastupidi, nende tegevuse üks motivatsioone on uskumus, et poliitiline süsteem vastab rahva nõudmistele. Esitatud mõttekäiku kinnitab seos, mille kohaselt protestimeelsus on suurem nende hulgas, kelle arvates poliitika on vajalik probleemide lahendamiseks. Tõepoolest, ilma sellise uskumuseta oleks poliitikas osalemist endale ja teistele väga keeruline selgitada. Protestimeelsus on suurem ka nende seas, kelle arvates protestiaktsioonid sobivad poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Hinnang konventsionaalsete tegevuste efektiivsusele ei ole seotud protestimeelsusega.
Hinnangud sotsiaalsete probleemide teravusele on üldiselt tähtsusetud protestitaseme selgitamise seisukohalt, üksnes kuritegevuse kui probleemi mittetähtsustamine toob endaga kaasa suurema protestimeelsuse. Erinevad poliitilise tegevuse motiivid ei ole seotud protestivalmidusega.
Vanemate ja (ea)kaaslaste mõju noorte protestimisele on tagasihoidlik. Seosed ilmnevad üksnes mittekonventsionaalse, kuigi rahumeelse aktiivsuse puhul: intervjueeritava protestimeelsus on suurem, kui vanemate ja/või kaaslaste demonstratsioonides osalemist hinnatakse sagedaseks. Eesti lähiajaloos meenuvad suuremad demonstratsioonid ja massiaktsioonid 1980. aastate lõpust, mil need olid ajendatud taasiseseisvumise püüdest. Kuna lähiajaloos suuremaid protestiaktsioone ega demonstratsioone pole olnud, võinuks arvata, et protestimeelsust kujundavad märgatavalt jutuajamised poliitikast. Seda seost aga näha pole. Hüpoteesina võiks pakkuda järgmise seletuse: vastused küsimusele demonstratsioonides osalemise kohta hõlmavad ka või isegi peamiselt jutuajamisi poliitika teemadel.
Sotsiaalse asukoha muutujatest on näha protestijate suhtarvu suurenemist vanuse vähenedes. Tulemused näitavad ka protestimeelsuse suurenemist hariduse vähenedes, kuid see seos on nõrk. Nendele seostele lisaks ilmneb, et täisajaga töötamine vähendab protestimeelsust (kuigi kuulumine õppurite hulka ei ole seotud protestimeelsuse tasemega). Võimalik, et vaba aja olemasolu ja energia ülejääk soodustavad protestimeelsuse kujunemist.
Nõrga, kuid mitteolulise seose leiab ka kodakondsusega, mittekodakondsete puhul on protestimeelsus suurem.
Noorte eestlaste protestimeelsuse taseme seletamisel on parimad muutujad osavõtt konventsionaalsetest poliitilise tegevuse vormidest ning hõivatus kolmanda sektori organisatsioonides ja poliitilistes parteides. Selle tulemuse sisuline tähendus seisneb selles, et sotsiaalpoliitiline aktiivsus on olemuselt kumuleeruv nähtus. Protestimeelsust suurendavad ka rahulolematus valitsusega, usk poliitilise süsteemi vastamisse kodanike nõudmistele ja protesti pidamine efektiivseks eesmärkide saavutamise mooduseks. Tõepoolest, kui kaht viimast seisukohta võib pidada ratsionaalse agendi tegevuse eelduseks, siis esimest saab pidada liikumapanevaks jõuks, kui usutakse, et valitsus tõepoolest mõjutab ühiskonnaelu.
Kõigis kolmes ühiskonnas näitab noorte protestimeelsuse taset kvalitatiivselt ühesugune mudel. Tugevaim seos on osalemisega konventsionaalsetes poliitilistes organisatsioonides, teisel kohal on seos (ea)kaaslaste sotsiaalpoliitilise aktiivsusega ja seejärel seos vanemate aktiivsusega. Mõnevõrra nõrgemad seosed ilmnesid poliitiliste hoiakute ning arusaamadega poliitikast ja poliitilisest tegevusest. Protestima kalduvad valitsusega rahulolematud, kuid poliitilise süsteemi mõjutatavusse uskuvad noored. Protesti, võimalik et vägivaldsete aktsioonide pidamise sobiv meetod on üks eeldus protestimeelsuse kõrge taseme kujunemisel.
Poliitiline protest on kumulatiivse sotsiaalpoliitilise aktiivsuse avaldumisvorme – protestima kalduvad ka teistes tegevustes ja organisatsioonides aktiivsed noored. Tulemused lubavad järeldada, et valmisolek ja osalemine protestiaktsioonides on sügavale juurdunud nähtus. Rahulolematus poliitilise süsteemiga võib olla tegur, mida organisatsioonid saavad kasutada tegevuse vallandamiseks. Tähtsamal kohal on aga noorte arusaamad ja kogemused poliitilise tegevuse võimalustest. Olulisemad sotsialiseerumiskullerid on perekond ja kodanikualgatuse organisatsioonid. Vanemad annavad lastele edasi arusaamad ja käitumismudelid, kodanikuaktiivsuse organisatsioonide tegevuses omandatakse kogemused, seal tekivad ja arenevad suhtevõrgustikud. Selliselt kujunebki ühiskonnas arvestatav hulk (noori) inimesi, kes on valmis vastama üleskutsetele ühineda mittekonventsionaalse tegevusega. Siiski, uuringu tulemuste põhjal võib öelda, et vägivaldsete tegevuste levik on mõnevõrra piiratum. Potentsiaalselt aktiivsete hulgast pöörduvad vägivalla poole eeskätt need, kelle arvates kuritegevus ja ebaseaduslikkus ei ole suur probleem.
Sotsiaalne asukoht ei struktureeri protestimeelsust kuigi tugevasti. Peamise süstemaatilise seosena saab välja tuua mittekodanike suurema protestimeelsuse. Teise seosena tuleb esile töötavate noorte väiksem valmidus protestida, poiste veidi suurem, kuid statistiliselt mitteoluline valmisolek protestida.
Kuigi Eesti noorte puhul näib paika pidavat samasugune mudel, on seosed tunduvalt nõrgemad: nii enda tegevuse, organisatsioonide kui ka sõprade ja vanemate roll. Tegemist on ilmselt poliitilise protesti ajaloo puudumisega, samuti kodanikuühiskonna ja kodanikuaktiivsuse madala taseme peegeldusega andmetes. Noortel napib poliitilise tegevuse kogemusi. Säärane olukord raskendab Eesti noorte kaasamist. Vähesed on kohe valmis minema rongkäiku või piketeerima, veelgi vähesemad osalema konfliktses protestiaktsioonis.
Skaalad: 0 = pole kokkupuudet viimase 12 kuu jooksul … 3 = liige, osalenud üritus(t)el ja teinud vabatahtlikku tööd viimase 12 kuu jooksul
1Autori tõlge ingliskeelsest relative deprivation, mis on seotud loodetud olukorra mitterealiseerumisega.
2Indeksi koostamisele eelnes skaala usaldusväärsuse analüüs. Cronbachi α väärtused iga riigi kohta: Austria 0,8, Eesti 0,5, Soome 0,6, Prantsusmaa 0,7, Saksamaa 0,8, Itaalia 0,7, Slovakkia 0,5 ja Inglismaa 0,3. Ühiskonna- ja käitumisteadustes peetakse väärtust 0,8 piisavaks, et olla veendunud skaala ühemõõtmelisuses. Sellisel juhul kirjeldab liitskaala 80% algskaalade variatiivsusest (StatSoft Inc., reliability and item analysis – http://www.statsoft.com/textbook/streliab.html).
Täna jätkuv Narva Elektrijaamade vähemusosaluse üleandmist käsitlev päevakorrapunkt on olnud kahel korral Riigikogu ees käsitlusel, ja teine kord, kui ta jäi pooleli, esines üsna pika ettekandega peaminister, kellele Riigikogu liikmed esitasid arvukalt küsimusi.
Sellest hetkest alates on olukord muutunud. AS-ga Narva Elektrijaamad seonduvate lepingute põhitingimuste kokkulepe allkirjastati möödunud nädala reedel Narva Elektrijaamade, Eesti Energia ja NRG poolt. Põhitingimuste kokkulepe näitab ära tee, kuidas pooled kavatsevad edasi minna lepingute ettevalmistamisel ja lõpptulemusena vähemosaluse üleandmisel NRGle. Selle lepingute põhitingimuste kokkuleppega kaasnevad veel aktsiate märkimisleping, Narva Elektrijaamade aktsionäride leping, elektrienergia ostu-müügileping, Eesti Põlevkivi aktsionäride leping, NRG käendajaga sõlmitav käendusleping ja Soojusenergiaga ostu-müügileping ning täiendus, mis allkirjastati eraldi ja milles on sätestatud muudatused mõningates lepingute põhitingimustes ja protseduur, mille alusel kavandatakse nende muudatuste käsitlemisel edasi minna.
Ajakirjanduses on käsitletud, võiks öelda, pretsedenditult suures ulatuses erinevaid lepinguga seonduvaid küsimusi ja esitatud väga erinevate huvirühmade arvamusi, eriti selle põhitingimuste kokkuleppe ettevalmistamise lõppjärgus, 2 ja poole viimase kuu jooksul. Ajaloolist tagasivaadet ei ole minul põhjust teha, kuna peaminister oma ettekandes peatus olulisematel etappidel. Samal ajal tuleb siiski väga lühidalt kokku võtta see, mismoodi läbirääkimiste käigus sündis põhitingimuste kokkulepe, mis allkirjastati. 18. märtsil sõlmiti poolte vahel kavatsuste kokkulepe, mille alusel alustati läbirääkimisi seoses Vabariigi Valitsuse vahetusega märtsi lõpus. Protsess pidurdus, kuid 18. juunil, kui tehti kavatsuste kokkuleppesse muudatusi, sai läbirääkimiste protsess uue hoo. Läbirääkimiste Eesti poole juhtkomitee delegatsioon koosnes riigiesindajast Raivo Varest, kelle ülesandeks oli läbirääkimiste korraldamine ja Eesti Energia esindajatest, kelle ülesandeks oli läbirääkimiste sisulise külje kindlustamine Eesti poole pealt. Eesti Energia esindajatena osalesid läbirääkimiste delegatsioonis juhtkomitee tasandil Eesti Energia juhatuse esimees Gunnar Okk ja Eesti Energia nõukogu liige Toomas Luman. Hiljem lisandus seoses lepingustruktuuri teatud muudatustega juhtkomiteesse ka Eesti Põlevkivi juhatuse esimees Mati Ostov. Lisaks sellele, et Eesti Energia esindajad ka mitmetes töörühmades, nii finantseerimise tehnilise keskkonna kaitsega seotud töörühmades. Sinna kuulusid Eesti Energia juhatuse liikmed Sandor Liive ja Lembit Väli. Seega oli Eesti pool komplekteerinud oma esinduse kättesaadavalt Narva Elektrijaamadega seonduvate küsimuste osas kõige kompetentsematest isikutest.
Läbirääkimiste käik näitas, et on tegemist keerulise protsessiga ja korduvalt tuli lõpptähtaega edasi lükata, milleks pooled saavutasid alati vajaliku kokkuleppe. Tegemist oli äriläbirääkimistega ja see, et tegemist on äriläbirääkimistega, tulenes 1998. aasta Vabariigi Valitsuse protokolli kantava otsuse lisadest, kus olid sätestatud põhitingimused, mille alusel läbirääkimisi pidi läbi viima, ja ka see, millise lõpptulemuseni võiks jõuda. Oluline seejuures on ära märkida, et Eesti Vabariik valitsuse otsuse alusel ei soovinud seda tehingut mitte mingil moel tagada. See tähendab seda, et Vabariigi Valitsus otsustas jätta tagamiseks vajalikud ressursid vabaks muude ülesannete täitmiseks. See muutis ka lähenemist kogu protsessile, võrreldes varem Eesti poolele esitatud kahe NRG äriplaaniga. Selle tõttu ei ole need parameetrid, mis on varem olnud kirjas NRG esitatud äriplaanides, ja läbirääkimiste lõpptulemus päris üks üheselt võrreldavad. Kuid ometi saavutati läbirääkimiste tulemusena paremad tulemused nii mitmegi parameetri osas, millest kolme olulist käsitles ka peaminister oma ettekande järel saadud küsimustele antud vastustes. Lisaks sellele materjalile, mis on kättesaadav avalikult, ja sellele, mis oli eelmisel korral esitatud Riigikogule, oli seoses sellega, et pooled leppisid täiendavalt kokku teatud andmete avalikustamise osas, mul võimalus saata täna Riigikogule lühikene kokkuvõte nendest küsimustest, mis on avalikkuse ees korduvalt tõstatatud. Need on teile kättesaadava materjalina olemas. Selle tõttu ma ei hakka neid loetlema, seda enam, et kaasettekandeks antud kümme minutit ei võimalda kõikide küsimuste juures põhjalikult peatuda.
Pärast reedel alla kirjutatud lepingute põhitingimuste kokkulepet, seisab ees veel üsna tõsine töö. 110 leheküljel meie käes praegu olev tekst on oma mahult ebapiisav selleks, et Narva Elektrijaamade vähemusosaluse müük lepingute tasemel piisava juriidilise täpsusega kindlustada, selletõttu sõlmitakse nende põhitingimuste alusel lepingud, need valmistatakse ette nüüd juba siis Eesti Energia ja NRG omavahel jätkuvate läbirääkimiste käigus, kus osalevad ka mõlema poole bilansi ja juriidilised nõustajad. Aktsiate üleandmine, 49% aktsiate üleandmine Eesti Energia omandist NRG-le jõustub kõigi lepingute allakirjutamisega, milles on võtmetähendus finantseerimislepingu allkirjastamisel, sest finantseerimislepingu puhul kaasnevad lepinguosalistena ka kreeditorid, kes peaksid finantseerimislepingu allkirjastamisel andma või päästma lahti selle lepingu finantseerimise. See annab võimaluse realiseerida projekt sellises mahus, nagu ta selleks hetkeks on kokku lepitud. Kui praegu on lepinguosalised need, keda ma nimetasin oma kaasettekande alguses, siis kreeditoride lisandumine nõuab väga põhjalikku läbitöötamist kõigi lepingu põhitingimuste osas. Loomulikult tuleb selleks, et seda projekti realiseerida, finantseerida teda lepingute põhitingimustes ettenähtud mahus, mis on üsna suur ja seega on oodata, et neid rahasid on võimalik saada rahvusvahelistelt finantsturgudelt. Rahvusvaheliste finantseerijate senine praktika näitab, et väga hoolikalt käsitletakse projekti kõiki tingimusi ja selletõttu ei saa praegu 100%-lise kindlusega öelda, et sellisel kujul nagu lepingu põhitingimused on allkirjastatud, on ta vastuvõetav. Samal ajal tuleb arvestada sellega, et selle 6–9 kuu jooksul, mis on optimaalne ajavahemik järelejäänud töö tegemiseks, võivad muutuda ka olud, mis on seotud nii lepinguosalistega kui ka turu olukorraga. Seega on küll astutud esimene oluline samm, mis annab meile võimaluse praegu öelda, et suure tõenäosusega Narva Elektrijaamade 49% aktsiate üleandmine NRG-le toimub, kuid ei anna praegu veel võimalust.
|
OSCAR-2019
|
||
Päästeameti peadirektori asetäitja Tauno Suurkivi sõnul on kodudes tuleohutuse seisukohalt oluline nii suitsuanduri olemasolu, inimese enda ohutu käitumine kui ka kütteseadmete ja elektrisüsteemide korrasolek. „Päästeameti poolt 2017. aastal külastatud kodudest oli 3%-l kodudes probleeme kütteseadmete korrasolekuga, aga samuti oli 3% probleeme ohtlike elektrisüsteemidega," sõnas Tauno Suurkivi.
„Kuigi omanik ise vastutab oma eluruumi ohutuse eest, siis näeme, et Päästeameti abistav kodunõustamine on mõjus ennetusmeede tulekahjude ja hukkunute ära hoidmiseks," lisas Tauno Suurkivi.
Täna, 14. mail algab Päästeameti veeohutuskampaania. Selle aastase kampaania põhisõnumiks on „Hoia Silm Peal", mis kutsub inimesi üles koduses keskkonnas olevaid ohte märkama, oma lähedastel silma peal hoidma ning seeläbi võimalikke õnnetusi vältima.
Kevad on käes. Inimesed lähevad aeda, metsa, rohkem loodusesse – algavad põllutööd, aiatööd, nende tööde käigus leitakse sageli Teisest Maailmasõjast jäänud lõhkekehasid. Igal aastal avastatakse Eestist keskmiselt 3500 lõhkekeha. Ida-Eesti pommigrupi demineerijad on sel aastal saanud enam kui 25 väljakutset. Kahjutuks on tehtud 53 lõhkekeha. Eelmisel aastal oli meie regioonis 193 sündmust, tehti kahjutuks 900 lõkekeha.
Päästeamet tuletab meelde, et leitud lõhkekehast tuleb kohe teada anda numbril 112. Kui vähegi võimalik, võiks leidja jääda demineerijaid leiukoha juurde ootama, kui see pole võimalik, tuleb leiukoht üles märkida ja tähistada. Üks võimalus teha seda on nutitelefoni abil. Tänapäeva nutitelefonid võimaldavad võtta GPS-koordinaate, mida siis võikski teha ja edastada need Häirekeskusele.
„Nad kindlasti töötavad, kuna nad ei ole liiga vanad. Isegi kui te ei ole kindel, kas see on lõhkekeha või miski muu, või mingi asi on teie arvates kahtlane, kindlasti helistage hädaabi numbrile 112!", - kutsub demineerija inimesi üles käituma õigesti.
Ragnar Reiljan juhib tähelepanu sellele, mida inimene ei tohi teha avastades kahtlase eseme. Kahtlast eset ei tohi liigutada ega kaasa võtta, et kellegile näitama minna! Ei tohi edasi kaevata, välja tõsta, midagi rohkem uurima hakata. Teine asi mida teha– hoiatage läheduses viibivaid inimesi ja ärge laske kedagi leitud eseme lähedusse. Ja siis helistage häirekeskusele ja täitke saadud juhiseid!
Päästjad juhivad tähelepanu, et kulupõleng on väga ohtlik ning kulupõletamine on ka keelatud. Sageli süütab kulu hooletult visatud tikk või suitsukoni. Paljudel juhtudel tekitavad kulupõlengud ka laste mängimisel tulega.
Tuli võib levida väga kiiresti ja kogemusteta inimene ei pruugi selle kustutamisega juba mõne hetke pärast omal jõul hakkama saada. Samuti võib juhtuda, et kulupõlengu kustutamisega hõivatud päästemeeskonnad ei jõua piisavalt kiiresti abivajajani, siis kui samal ajal leiab aset tõsine õnnetus ja vaja on päästa inimesi või nende vara.
Kulupõletajaid ning hooletuid lõkketegijaid ähvardab kuni 1200 euro suurune rahatrahv. Lisaks tuleb kulupõlengu põhjustajal hüvitada keskkonnale tekitatud kahju.
„Igal aastal suureneb nende õnnetuste arv, kus inimesed kukuvad kraavidesse, kaevudesse, tiikidesse, basseinidesse või teistesse väiksematesse veekogudesse. Eelmisel aastal moodustasid sellised vette kukkumised 60% uppumistest," sõnas Päästeameti ennetustöö osakonna veeohutuse ekspert Mikko Virkala. „Õnnetusjuhtude vältimiseks kutsume kõiki 5. mail toimuva Teeme Ära talgupäeva raames rajama oma kodukandi veekogude ümber kaitsvaid piirdeid ja katma kaevud kaantega," lisas Virkala. Nii kaitsva tara kui ka kaevukaane saab kauniks teha oma kihelkonna värvidega, mis on üks juubeliaasta talgupäeva teemadest.
„Talgutegevus on läbi aegade ühendanud Eesti inimesi ja pakub nüüdki head võimalust kogukonna edendamiseks," ütles Riigikantselei EV100 suursündmuste juht Margus Kasterpalu. „Kaitsetaradega loodav turvalisem keskkond on ilus kingitus Eesti juubeliks. Selleks, et aedikud hästi silma paistaksid, sobib need värvida kihelkonnavärvidesse," lisas Kasterpalu.
Alates 15. märtsist on võimalik registreeruda 5. mail toimuvale üle-eestilisele Teeme Ära talgupäevale. Tänavune talgukevad on pühendatud Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale ning kutsub osalejaid värvima kodukanti kihelkonnavärvidesse. Talguid saab kirja panna talguveebis aadressil www.teemeara.ee.
Veekogud hakkavad jäätuma, kui õhutemperatuur langeb alla 0 kraadi Celsiuse järgi. Pärast esimesi külmasid tekkinud õhuke jääkord ei kanna inimest, mistõttu võib jääle minna alles siis, kui selle paksus on vähemalt 10 cm.
Külmal talvel on veekogud jäätunud kuni varakevadeni. Sel perioodil liiguvad inimesed tihti jääl- uisutatakse, püütakse kala ja tugeva jääkattega veekogu ületatakse isegi autoga.
Teoreetiliselt me teame, et kui õhutemperatuur on olnud vähemalt kaks nädalat alla -20 kraadi, siis see jää peaks olema küllalt tugev. Kuid tugev milleks? Kas jääkaanel uisutamiseks, jääd kaudu jõe ületamiseks jalgsi või hoopis ATVga?
Praktiline jää hindamine tähendab sisuliselt selle mõõtmist näiteks jääpuuriga. Meeles tuleb pidada, et inimest kannab vähemalt 10 cm paksune lõhede, pragude ja lahvandusteta jääkiht. Samas võib jääkatte paksus ühe veekogu piires olla erinev. Statistika järgi toimuvad enamus õnnetusi jäätunud veekogul külma perioodi alguses ja selle lõpus ehk ajal, mil jää on nõrk.
Ohtlikud kohad jäätunud veekogudel, kus tasub olla eriti ettevaatlik või neid üldse vältida, on kõrkjate kasvukohad, koolmekohad, allikakohad (lumekatteta jääl näha tumedate laikudena) ja vette langenud puuvõrade ümbrus. Teadma peab, et jää on alati nõrgem vooluveekogudes, suudmekohtades, paadisildade postide ümbruses ja kohtades, kus veekogud kitsenevad. Näiteks jääs olevad tumedad kohad näitavad tavaliselt õhema jääga kohti - jää ise on hele, kuid läbi kumav vesi tume. Kuuldes kerget raginat, lahku jäält - see on signaal, et kusagil on jäässe tekkinud praod. Lahku jäält tuldud rada pidi - nii võid kindel olla, et jää kannab sind.
Enne jääle minekut teavita oma lähedasi, võimalusel kutsu kaasa sõber. Jäätunud veekogule minnes võta endaga kaasa jäänaasklid, mille abil saad külma vette vajudes jääaugust välja ronida. Kindlasti tuleb need riputada kaela, kõige pealmise riietuse peale, kust vajadusel lihtsalt kätte saaks. Lisaks võta kaasa ühest otsast terava metallotsikuga puust jääkepp. Sellega saab kontrollida jää tugevust või siis läbi jää vajudes toetuspinna suurendamiseks jääaugu servadele toetada. Turvalisuse suurendamiseks kanna päästevesti, mida saab valmistada ka ise. Selleks pane seljakotti veekindlasse kilekotti pakitud vahetusriided (fliis. sokid, kindad, müts). Seljakotis olev veekindlalt suletud kilekott hoiab sind läbi jää vajumise korral veepinnal, ühtlasi on pärast jäist suplust kuivad vahetusriided väga vajalikud. Veetemperatuur Eesti oludes jää all on umbes 4°C ja seal puudub ka tuul. Saades tagasi jääle, peab arvestama ka tuule ja temperatuuri koosmõju. Näiteks õhutemperatuuril -10°C ja tuulekiirusel 10 m/s peab arvestama 31°C külmaga.
Kui vaatamata kõigile ettevaatusabinõudele oled siiski läbi jää vajunud, anna oma hättasattumisest hääle või vilega märku. Jääaugust väljaronimiseks pööra end alati näoga tuldud suunda (tulles jää ju kandis). Toeta käed (peopesad, sõrmed harali) koos randmetega õlgade laiuselt jääle nii, et ka küünarnukid toetuksid jääle. Tõsta jalad võimalikult veepinnale. Kui sul on jäänaasklid, siis suru nende teravikud jäässe. Jääle saades rooma või rulli end tuldud teed tagasi. Ära tõuse püsti enne, kui oled veendunud, et jää sind kannab. Saanud turvaliselt ohutusse kohta, tee kõik selleks, et ruttu sooja saada.
Kui märkad läbi jää vajunud inimest kutsu abi! Hüüa appi ja helista hädaabinumbrile 112. Hättasattunu abistamiseks on vähe aega- jääaluses külmas vees kaotab täiskasvanud inimene teadvuse kuni kümne minuti jooksul, lapsed varem. Ennast ohtu seadmata lähene läbi jää vajunud inimesele mööda tema jälgi, kusjuures viimased kümme meetrit rooma või kasuta oma toetuspinna suurendamiseks kelku või suuski. Jäta enda ja jääaugu vahele umbes inimesepikkune vahemaa, kuhu saad tõmmata abivajaja. Ulata veesolijale niinimetatud käepikendus, olgu selleks siis suusakepp, kelk, puuoks või jopevarrukas. NB! Vette kukkunule ei tohi ulatada kätt! Kuni kindlale pinnasele jõudmiseni jäta enda ja kannatanu vahele inimesepikkune turvatsoon, et jää teie kahe raskuse all ei murduks.
Soovitan veekogudel liikumisel mõtelda alati „üks samm ette" - enne veel, kui lähed jäätunud järvele, jõele või tiigile, mängi mõttes läbi stsenaarium, mis saab siis, kui läbi jää vajud ja külma vette kukud.
Lapsevanemad ja vanavanemad! Osake märgata ohtusid oma kodu ümbruses, isegi vett täis jääkattega kraav võib teie lapsele ohtlik olla! Rääkige oma lähedastele ohtudest jäätunud veekogudel! Uisutamiseks soovitame kasutada jäähalli või selleks spetsiaalselt ettevalmistatud kohta
15. -19. jaanuarini toimus üle-eestiline kortermajade kontrolli kampaania, kus ohutusjärelevalve inspektorite igapäevased kontrollid olid suunatud just kortermajadele. Kõige enam kontrolliti kortermaju Virumaal ja Tallinnas.
Lisaks ühiskasutatavatele pindadele kontrollisid inspektorid pisteliselt ka suitsuanduri olemasolu korterites. Kui mõnes korteris andur puudus, selgitati selle vajadust, sest korteris peab olema vähemalt üks andur. Ühtlasi kontrolliti ka vingugaasianduri olemasolu eluruumides, kuhu on paigaldatud korstnaga ühendatud gaasiseade (kohustuslik alates jaanuarist 2018.)
Päästemeeskonna juurdepääs: juurdepääs peab olema tagatud iga välisukse juurde, tuletõrje veevõtukohale, hädaväljapääsule (aknale). Vajalik ruum vähemalt 3,5 m laiune. Sõidukite parkimine peab olema korraldatud nii, et need ei takistaks päästemeeskonna juurdepääsu.
Küttesüsteem: Küttesüsteem peab olema seaduslikult ehitatud või paigaldatud. Kui on tahkekütteseadmed, siis peab kutseline korstnapühkija puhastama seda vähemalt 1xaastas.
Tuleohutuspaigaldised: Kui hoonetesse on projekti järgi ette nähtud, siis peavad need olema hooldatud ja kontrollitud. Tuleohutuspaigaldised on näiteks evakuatsioonivalgustus, piksekaitse, signalisatsioonisüsteem.
|
OSCAR-2019
|
||
"Minu esmane kogemus Vicky Masaažist oli võrratu! Peale pingelist päeva oli väga hea lasta end lõdvaks. Peale Vicky massaaži oli pea selge ja väsimus nagu peoga pühitud! Tellisin massaaži motivatsioonipaketina firma töötajatele ka kontorisse koha peale. Vicky külastas meid 5 korda, 1 kord nädalas, et ka meie tubli meeskond saaks töökohalt lahkumata mugavalt tervist turgutada ja istuvast tööst pinges lihaseid lõdvestada! Tagasiside on väga hea ja kindlasti tellime veel! Soovitan!"
"Peamasaaž oli imeline. Mitu päeva oli pea mõtetest tühi, ise aga täis teadvel olemisest. Tunnen praegu ka, et "kroon" on peas ja kuidagi ühendus kosmose ja kõiksusega on väga hea, alaseljavalud ka leevenesid. Vicky massaaž annab tohutu selguse peas ja hinges, vaikuse ja rahulolu tunde. Otsustamisvõime ja heatahtlikkus ja südamlikkus on tunduvalt suurenenud. Õli pesin alles kolmandal päeval maha. Nii mõnus oli juukseid katsuda. Kuskile ei pidanud ka minema, nii, et nautisin oma olemist kodus. Fantast!"
"Mina olen Vickylt väga palju abi saanud. Tal on väga eriline puudutus. Minu silmanägemine on paranenud ja kuulmine, juuksed on tugevamad ja ise olen rahulik. Olen tänulik ja soovin Vickyle palju edu!"
Olen keeruline patsient, kuid vajan VICKY teraapiat väga ja see sobib minu kehale hästi st. massaaž sada protsenti täie raha eest! SUUR TÄNU!!!
Esimesel päeval käies tundsin tundeid, mida varem ei ole massažides kohanud. Peamassaaž oli väga mõnus, tundsin, kuidas pinge õlgadest kadus. Hiljem massaažilaual, energiaravi ajal, tundsin kõigepealt, kuidas mu kehapooled oleksid nagu võnkes - vasak pool allpool ja parem kõrgemal! Püüdsin ennast teadlikult võrdsesse asendisse viia, kuid ei õnnestunud!
Järgmine tunne oli, nagu lamaksin kuusirbil - käed ja jalad kõrgemal, kõht nõgusalt selja vastas. Püüdsin ennast sirgeks venitada, kui see ei õnnestunud!
Kõige selle positiivse tulemusena otsustasin ka järgmiseks päevaks aja broneerida, et kogeda veel neid mõnusaid tundeid - kuid jäin magama.... millest oli mul väga kahju. Nii et veelkord TÄNUD, TÄNUD VICKYLE!!!
Kuna mul on probleem sõrme liigestega, mis on ilma muutustega valulikud ja veidi paistes ning käed on hommikuti tihti "surnud", palusin Vickyl midagi ka kätele teha. Õhtul olid sõrmed kerged ja mõnusad!
Tahan tänada koolituse eest India rahvaravi kohta. hommikune kurkum on mind palju aidanud nt kadus pihupesas suuuur soolatüügas ja ka nn naisteosakonnas.
Vähe sellest, et Vicky oskab teha imelist peamassaaži, on ta ka ravitseja. Kurtsin talle, et ei mäletagi enam, millal ma korralikult magasin, sest viimase aja mured ja pinged on röövinud hingerahu. Kõik saab korda, ütles Vicky, ja asus masseerima. Nüüd mine ja maga, ütles ta massaaži lõpetades.
No hea küll, mina magasin, sellest saan veel aru, aga et minu abikaasa tõmbas und kella kümneni välja, seda ei suuda me küll kuidagi uskuda :D Temal ravis Vicky õlavigastust.
Meie loomad on olnud segased need päevad, kui Vicky on meie juures kodumajutusel olnud - kõik tahavad tema lähedust, koerad hüppavad akendesse ja kraabivad uksi eest. Kaks päeva tagasi raske operatsiooni üle elanud kiisu läks magama Vicky jalgade peale kohe, kui ta oli meile saabunud. Kaks tundi magas kass samas poosis, nagu narkoosiuimas oli maganud, siis kargas üles, nagu oleks välk teda tabanud, hüppas Vickyle säärde ja enam lahti ei lasknud, ükskõik, kuhu mees ka läinud poleks, kass oli tal sääres.
Kui me oma silmaga poleks näinud kassi haava, mis oli paranenud selliselt, nagu oleks tegu kaks kuud vana haavaga, siis me poleks seda lugu ilmselt uskunud.
Vähe sellest, meie kiisul olevat arsti sõnul häälepaelte kahjustus ja peale Vicky energias ravimist hakkas ta häälega mäu ütlema. Need on meie pere imed, mis juhtusid siis kui Vicky tuli.
Täna on mul hinges jälle see Goa-rahu. Soovitan soojalt osaleda Vicky massaažikoolitusel ja õppida pakkuma head und, lõõgastust ja rahutunnet oma pereliikmetele/sõpradele/klientidele või võtta temalt massaažiseanss ja lasta samuti endasse vägev Goa-rahu :)
Pelglik kass Kiki, kes perenaise sõnul ennem ei ole selliselt käitunud, magas 2 t Vicky jalgade peal
Vicky ei liigutanud 2 tundi ja lasi kassil enda jalgadel magada. Kiki teeb silmad lahti ja hakkab ärkama
Kiki on juba päris ärkvel ja tunnetab, kuidas see uue energiaga laetud tunne on.. Haigutab ja hüppab püsti!
Ja paar päeva hiljem kirjutas Maiu: Tervitused Vickyle! Me ei suuda ikka veel uskuda, muudkui kiusame kiisut ja tahame ta näu kuulda!
"Olen selline inimene, kes ennast ise ka venitab ja masseerib. Aga kogemus Vicky ICM massaažis oli selle poolest eriline, et ma ei tundnud valusaid punkte. Tavaliselt ma tunnen neid väga teravalt, sest olen väga tundlik. Vicky käed oleks nagu valusad kohad sujuvalt "ära silunud". Kogu seansi kestel oli väga suur RAHUTUNNE sees. Olin väga üllatunud kui selgus, et oligi läbi. Seanss oleks nagu kestnud 5 minutit. Peale seanssi oli terve päev väga mõnus ja rahulik olemine. Sellise teraapia puhul on väga oluline USALDUS. Kui inimene LASEB ennast täielikult VABAKS st unustab kontrolli oma keha, meele ja vaimu üle, siis on massaažist saadav "TASU" mitmekordne.SUUR TÄNU VICKYLE!"
Tahtsin Vickyt kiita. Ise ma inglise keelt ei oska ja sellepärast ei saanud peale aitähi midagi öelda. Aga ta tegi minuga täiesti imet. Olin juba pikemat aega oma meest leinates mustas masenduses olnud. Peale esimest massaaži olid mul voltide vahele mingid haavandid tekkinud, kust tuli mingit vastikut ja vihast sekreeti välja. Ühest kohast oli isegi veri väljas nagu oleks miski kõvasti ära hõõrunud ja kangesti tahtsin õhtul pesta. Need valusad kohad tõmbasin siis märja lapiga üle. Suuri vaevu suutsin dušši alla minemast hoiduda.
Kui ma kolmandast massaažist ära läksin, olin ma nii õnnelikus tujus ja kogu aeg kippus naer peale. Mõtlesin, et ometi ei tuleks tänaval mõnd tuttavat inimest vastu, kes teab minu kurvast sündmusest. Päris piinlik oli sellepärast naeratadam, aga nii hea oli olla. Ta on Sul tõesti imeline mees. Tõmbas mu mustast august välja ja pani mu hinge päikese särama. Ütle talle, palun, veelkord suur, suur aitäh selle eest.
"Kolm päeva enne 40 saamist hakkasid mul peavalud, mis jäidki kestma ja nii kokku 6 kuud. Valupäevad olid mul juba varasest noorusest ja siis oli ikka tablettidest abi, kuid seekord siis, käisin läbi kõikvõimalikud arstid, tehti igasuguseid uuringuid aga miskit ei aidanud. Arstid laiutasid käsi, tuli välja, et olen simulant. Valud olid vahepeal nii tugevad, et peksin peaga vastu seina ja karjusin, aga see tegi olukorra vaid hullemaks. Pideva valu talumine ja sellega elamine teebki su täiesti sassi. Veidi leevendas mediteerimine, jooga ja vaikuses olemine, siis sain vähemalt kuidagigi olla.
Sellises pideva peavalu seisundis on suht tavaline, et sa ei tea kuhu suunas minna või miks minema hakkasid, kõik helid segavad ja teevad valu. Elasingi enamus aega metsa sees, üksi mediteerides, vanas talumajas. Mees tõi mulle süüa ja küttis maja. Lapsed olid väikesed, kõik jäi mehe hooleks, imeline mees!
Kuidagi sattusin kellegi soovitusel Vicky juurde. Ma mäletan, et pea oli valudest nii sassis, et ei osanud kohe õiget kohta leida ja tume mees ajas ka hirmu peale ja inglise keelt ma ka ei osanud...
Vahemärkuseks... Mind on ka alati tõmmanud kõik see, mis on seotud Indiaga. Õppisin varasemalt isegi India templitantsu ja sellest sain selle maa kultuurist veidi aimu....
Selleks ajals olin kannatanud 4-5 kuud, peas oli väga suur segadus ja hirmud, aga Vicky rahulik hääletoon ja korduv selgitamine, et pean õlavöötme riietest vabastama, olin ju tulnud peamasaaži, tekitas minus tunde, et saan ikkagi usaldada seda võõrast keelt rääkivat India meest.
Poole masaaži ajal hakkasin aru saama, mida tähendab sõna "relax", püüdsin siis vähemalt lõdvestuda. Samas tundsin, et pea hakkab selgemaks minema ka valud leevenema.
Peale masaaži vaatasin uuesti seda imemeest ja püüdsin teda kogu südamest eesti keeles tänada. Kõige suuremat muutust tundsin siis, kui sealt tänavale astusin. Ma teadsin täpselt, millises suunas minna! See kerge valu mis jäi, ei seganud mind üldse, olin rõõmus, üle mitme kuu!!!!!!!!!!!!! Olek oli ikka täiesti teine ja väga harjumatu, sest ma polnud enam vaevatud ja hädine. Selginemine jätkus ka koduteel ja järgmistel päevadel taandus ka see õrn valu.
Teadsin selgelt, et nüüd saan enesega edasipidi ise hakkama. Mul oli varasemalt aastatega omandatud jooga- ja mediteerimisoskus. Ja nii läkski!
Ja sealt tuli ka hea harjumus, et kui tunnen, et pea hakkab natukenegi pingesse minema, kohe lõdvestun ja teen pea kõigist mõtetest tühjaks. Hea harjumus on ka paar tundi enne sauna juukseid õlitada ja endale ise peamasaaži teha.
Mainin veel ära, et see aeg oli meie pere sissetulek nii vähene, et sain endale lubada Vicky imelisi käsi vaid ühe korra.
Ma ei tea, mida Vicky tegi või mis võimed tal tegelikult on, aga ma olen täiesti kindel, et 8 aastat tagasi just tema, Pärnus, tegi minu jaoks midagi täiesti imelist.....! Mul pole siiani olnud ühtegi peavalu!!!!!!!!!!!!! Minust sai taas inimene!!!!!!!!!!!! ja iga kord kui see meenus, saatsin talle tänulikkust. Teen seda ka nüüd, kogu südamest ja hingest, sest selline asi lihtsalt ei unune kunagi! Tänan ka kõiki neid inimesi, kes on seotud Vicky Pärnusse ja Eestisse sattumisega.
Kirjutasin teile kogu südamest, ausalt ja otse, tõstes esile täpseid fakte, mis minu jaoks olid peavalust vabanemisel olulised.
Lõpetuseks palun, et need inimesed, keda Vicky saab aidata, leiaksid kergelt ja lihtsalt tee tema juurde, et ta saaks veel ja veel teha väikesi ja suuri imesid eesti inimeste jaoks ja ka mujal maailmas.
"Mulle väga meeldis Vicky massaaž. See aeg läks linnulennult ja ma ei saanud arugi kui see läbi sai. 45 minutit tundus nagu 5. Mõnus ja lõõgastav. Pärast olin nagu pilve pealt tulnud :)"
"Olen saanud kolm olulist asja: hõre laik pealael hakkab juustega kattuma, suudan nüüd paremini keskenduda, mõte lausa lendab ning energiat ja teotahet on palju rohkem - tahan isegi sporti teha!"
"Super! Panin juuksuri juurde aja kinni, et värvida juuksed loomulikku värvi. Ei jõua enam juuksejuuri maalimas käia. Pärast ICM-i kuuri teen nüüd iga nädal külmpressi oliiviõliga juuksemaski ja juuksed kasvavad mis mühiseb. Pole sellise asjaga harjunud!"
"Vicky massaaž andis mulle rahu. Käisin terve päeva peavaluga ringi - see oli pärast massaaži kui peoga pühitud. Saabus ka kaua oodatud hingerahu. Juba peaaegu aasta oli mul olnud hinges vastik kripeldus. Nüüd on see läinud ja asendunud mõnusa rahuga. Aitäh Vickyle!"
"Minu pani see meister särama. Pärast seitsmendat korda olin nagu ümber sündinud! Kui enne käisin ringi kui hall ja tülpinud hiireke, siis massaaži järel hakkasid silmad särama, olin tulvil eluenergiat, eksami tegin supertulemustele ja tuttav, kes tuli tänaval vastu, ei tundnud mind ära. Energiakanalid olid enne täitsa kinni. Nüüd olen nagu teine inimene ja loodan, et see nii ka jääb. Elu on ilusam ja tunne on mõnusam."
"Pole enne tundnud, et minu peanahk võib kolju peal liikuda. Juba pärast esimest ICM-i protseduuri olin nagu ümber sündinud: silmad selged, mõtlemine kiirem. Väga huvitav ja tervendav kogemus. Vickyl on tugevad ja oskuslikud käed."
"Minu töö on seotud pideva istumise, silmade ja õlavöötme pinge, tähtaegade ja stressiga. Tegelen küll füüsilise treeninguga, käin kõhutantsus, teen joogat ja hoian mõtted helged, kuid ICM-i protseduuridele võrdväärset kogemust ei tea. Võtsin järjest 14 massaaži ja jätkan. Värskus ja silmade selgus, mida ICM annab, on kirjeldamatu. Väga huvitavad on ka kolmanda silma stimuleerimisest tulenevad nägemused - iga kord erinevad."
Rakvere Biore tervisestuudio omanik Mare Laeks kiidab Vicky meisterlikkust ja manitseb inimesi kindlasti enne protseduuri juukseid kammima ning protseduuri järel end soojalt riide panema. Eriti oluline on katta pea. Mare juurest uksest välja ei saa, kui pea on pärast massaaži paljas. "Mina vastutan ju oma klientide heaolu eest ja tahan, et nad ikka tagasi tuleksid ja abi saaksid. India pea- ja näomassaaž ICM on aidanud inimeste organismil puhastuda nii, et pärast seda ei ole soolavannis jalgade kaudu väljumas ühtegi jääki, kõrvade kohin kaob, nägemine paraneb, juuste väljalangemine lõpeb. Leevendust saavad nii peavaludes vaevlejad kui psoriaasihaiged."
Pärnu mahe- ja tervisetoodete poe Riiamarii turundusjuht Evi Kuusik on kuulnud juba mitu kuud kiitvat tagasisidet klientidelt ja on ka ise oma majas pakutavat massaaži saanud. "Minu arvamus on väga positiivne. See on midagi erilist, võtted erinevad suuresti tavapärasest peamassaažist, seega on ka kehale ja vaimule avaldatav mõju erinev. Et massaaž mõjutab lümfi ning avab energiakanalid, siis tundsin, et mu pea on muutunud selgemaks, nägemine paranenud, juuste väljalangemine on pidurdunud ja kasv kiirenenud. Lisaks sellele on Vicky massaaž mõnus lõõgastus ja puhkus. See on väga hea energia taastamiseks. Olen käinud massaažis viis korda, kindlasti kasutan seda võimalust veelgi. Soovitan tulla seda proovima neil, kellel selline kogemus puudub."
idamaa.com rändkaupluse idamaiseid ehteid ja muud pudi-padi, mille omanikuks võid saada näed siit: idamaa.com rändkauplus
Meie kaudu on võimalik tellida oma disainiga, pool- ja vääriskividega ehteid ka Indiast Jaipuri meistri ehtekunstnik ja kullassepp ALI käest!
|
OSCAR-2019
|
||
Parimale ilukirjanduslikule debüüdile antava Betti Alveri kirjanduspreemia žürii kuulutas välja 2018. aasta auhinnanominendid. Žürii koosseisu kuulusid tänavu Madli Lippur (eelmise aasta laureaat), Lehte Hainsalu, Ly Seppel, Tiina Sulg ja Joosep Susi. Tänavu oli vaetavaid debüütteoseid koguni 70 ...
Kui Hendrik Lindepuu teataks ühtäkki Juhan Liivi kombel, et on Poola kuningas, siis poleks ta tõenäoliselt hulluks läinud, vaid õige pisut üle töötanud. Mingis väga metafoorses mõttes ta ju Poola kuningas ongi. Nimelt Eesti Poola kuningas, keskne ja suveräänne poola kultuuri Eestisse vahendaja, l...
Kinost välja tulles oli mul kaks mõtet. Üks oli naiivsusest: kui tegemist pole lapse või peaaegu lapsega, siis kust see tuleb ja miks? Teine oli teemavalikutest: miks me kirjutame asjadest, mis pole seda väärt?
Kui ma oleksin väike laps, siis tõenäoliselt vahelduksid seda muinasjutufilmi vaadates vaimustusekilked hirmust kinotooli klammerdumisega ning koju jõudes nõuaksin novembrist hoolimata kategooriliselt küünlasäras jõulupuud, kingituseks kuldselt sillerdavat mängutoosi, seltsiks üht mustanahalist P...
Rootsi arheoloog Jonathan Lindström on juba kaks aastakümmet kirjutanud populaarteaduslikke raamatuid nii arheoloogiast ja ajaloost kui ka astronoomiast ja inimteadvuse saladustest. Kolm aastat tagasi trükivalgust näinud ja nüüd ka eesti keeles ilmunud «Piiskop ja ristisõda 1206: Sõjast, kolonisa...
Ilmselt jäävad inimestele, kes puutuvad kokku luuramise ja julgeolekualase tundliku infoga, hinge peale asjad, mida kõige paremini saabki ära põnevusjuttu jutustades. Kui inimese CVs on read «siseministeeriumi sisejulgeolekupoliitika asekantsler» ja/või «sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku institu...
Lakkamatus vihmas ja lõputus poris, vinguvas tuules või paksus vaikuse udusumus olles on selge, et nüüd on see käes – aasta kaheks jaotumise periood, määratlemata pikem ajavahemik mihklipäevast kohati pea jõuludeni, kus ringi rändavad hingesandid, tulevad mardid, kadrid, jõulusandid. Loodus on pö...
1. Kuni viimase ajani oli Räpina tuntud kuia) Aapo Ilvese kodulinnb) Leonhard Lapini sünnilinnc) linn, kus möödus Lembit Ulfsaki lapsepõlvd) linn, mille väravate all löödi 1812. aastal puruks Napoleoni väed
Sa lihtsalt pead mängureeglid omaks võtma. Muidu võib lugedes end tunda nagu eakas pastoriproua, kes on omast arust tulnud kirikukoori teeõhtule ja sattunud mustlase pulma. Pentsikult käituv seltskond kõnelemas oma keeles ja ajamas mingit oma asja, aru ei saa, aga huvitav on ja varsti hakkab päri...
1. Sain Politsei- ja Piirivalveametist elektroonilise kirja, kus teatati, et minu ID-kaardi kehtivusaeg hakkab lõppema.2. Informatsiooni uue dokumendi taotlemise kohta soovitati otsida leheküljelt www.politsei.ee.3. Kiri oli sõnastatud asjalikus ja lugupidavas toonis. „Lugupeetud Mart Juur“ – jus...
Ilmselt seostub Erkki Koordi nimi enamikule Eesti inimestele sisejulgeolekuga. Aastaid oli Koort siseministeeriumi sisejulgeolekupoliitika asekantsler, tänavu 1. juunist töötab aga Sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku instituudi juhina. Ühte lausesse sai nüüd päris mitu korda sõna «sisejulgeolek» j...
EKKMi käesoleva aasta näituseprogrammi lõpetab Ingel Vaikla esimene isikunäitus «Sinust on saanud see ruum». Näitus lähtub ideest saada osaks meid ümbritsevast arhitektuurist kui ka seda enda kohalolu ja kogemustega elustada. Näitusel laotuvad ruumiliselt lahti kaks uut videoteost, mille arhitekt...
Muusikast ja muusikust filmi teha ei ole kerge ülesanne. Üks kunstiliik tuleb teisendada teise keelde ja vastuoluline loomenatuur lahti muukida. Marianne Kõrveri «Lageda laulud» on tüüne täpsusega tehtud minimalistlik linateos, kus iga kaadrikompositsioon, detail ja küsimus hoolikalt läbi tunneta...
Metro Luminal tundub olevat bänd, kelle tegevust suunavad ainult sisemised impulsid. Viimaseks sisemiseks impulsiks on see, et bänd on jälle koos, annab välja uue plaadi «Üheksast viieni» ja teeb kontserte. Kontsertturneega tähistatakse ka bändi 30. sünnipäeva. Koosseis on peaaegu sama, mis bändi...
Lepo Sumera muusikale loodud Teet Kase ballett «GO – mäng kahele» sõidab novembri keskpaigas Hiina gastrollile. Tegemist on Teet Kase ja Vanemuise Teatri koostöös korraldatud gastrolliga Hiina, mille eesmärgiks on Eesti kaasaegse muusika ja balleti tutvustamine Hiina publikule.Etendused toimuvad ...
8. novembril kuulutati välja European Animation Awards 2018 nominendid. Nominentide sekka jõudis ka «Kapten Morten lollide laeval», mis on nomineeritud kahes kategoorias. Film asub võistlema parima režii (Kaspar Jancis) ja parima animatsiooni (Märt Kivi) kategooriates. Emile 2018 võitjad kuulutat...
Alates 9. novembrist on Viljandis Kondase Keskuses avatud näitus «Meeste mänguasjad – puutöö». mille ametlik avamine toimub 16. novembril kell 16 TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia korraldatava Pärandtehnoloogia konverentsi raames näituse. Samas toimub ka Anu Raua nimelise stipendiumi üleandmine. Näit...
Neljapäeval, 8. novembril algusega kell 14 toimub Võrus Kreutzwaldi muuseumi (Kreutzwaldi 31) Raimond Kolga 400-leheküljelise luulekogu «Peo pääl elu hõpõ» esitlus. Esitlusel tutvustavad kogumiku koostaja-toimetaja Õnne Kepp ja raamatu projektijuht Tiia Allas nii kirjanikku kui tema luuleloomingu...
Ah, see lugu sai alguse Raimu Hansoni sõnadest, et Regina Mareta Soonseina näitus kunstimajas on väga huvitav, ta on kujutanud erootilisi figuure. Ma juba teadsin, et see väike õbluke tütarlaps on võimeline vaatajat jahmatama oma suurte linoollõigetega, mille tunnistajaks olen juba mitu aastat ol...
Möödunud kolmapäeval tehtud ühisavaldusega otsustas NO99 loominguline kollektiiv teatril pistiku seinast tõmmata. Alguses selle teatrikehandi elutsükliks määratud 99 uuslavastusest jäi puudu 29. Täna õhtul annab Tiit Ojasoo ning Ene-Liis Semperi loodud ja juhitud NO99 oma viimase planeeritud eten...
Viru Keskuse 4. korruse galeriis on avatud MTÜ Nägemispuudega Inimeste Rehabiliteerimiskeskuse korraldatud fotonäitus, kus väljasolevad tööd on valminud pimedate ja vaegnägijate poolt. Tegemist on lõputööde näitusega koolitustele, mille käigus nägemispuudega inimestele õpetasid pildistamist profe...
7. novembril kell 17 avatakse Pärnu Kunstnike Maja galeriis (Nikolai 27) ungari kunstniku Henrik Martini kujutava kunsti ja väikemahuliste skulptuuride näitus «VIDYA». Henrik Martin on huvitatud asjadest, mis kannavad igaviku ideed, on inspireeritud idamaade filosoofiast, hermetismist ja kosmoseu...
Ilmunud on Martin Alguse tõsielusündmustest inspireeritud romaan «Midagi tõelist», milles põimuvad ootamatul moel kahe eesti mehe saatused. Raamatu esitlus toimub 9. novembril kell 17 Tasku keskuse Rahva Raamatu kaupluses. Autoriga vestleb Andres Noormets. Raamatu on toimetanud Marika Mikli ja ku...
Gypsy-jazzi viljelev Eesti ansambel Titoks läheb tuurile Euroopasse, kus esitleb oma värsket debüütalbumit «When Day Is Gone». Koostöös Eesti saatkondade kultuurinõunike, Luksemburgi Eesti Seltsi, jazzifestivalide, muusikaorganisatsioonide ning jazziklubidega Suurbritannias, Belgias, Saksamaal, L...
Eesti teatrikaardile on peaaegu märkamatult ilmunud uus tegija – ERM Teater. 9. veebruaril esietendus muuseumi soome-ugri näitusealal Aleksis Kivi «Seitse Venda ehk Uurali Kajakas» (lavastajad ja ühtlasi esitajad Katrin Pärn ja Janek Savolainen koos Silver Sepa ja Siim Angerpikuga). 5. oktoobril ...
Septembris toimunud Eesti Instituudi tegevjuhi konkursil oli kaks kandidaati. Valituks osutus Katrin Maiste, kes sai volituse jätkata tegevjuhina järgmisel kolmel aastal. Valimiskomisjonis olid instituudi nõukogu, Kultuuriministeeriumi ja töötajate esindajad, juhatuse koosseisu kinnitas instituud...
|
OSCAR-2019
|
||
Rootsi välisministri mõrvas kahtlustatavat Per-Olof Svenssonit aitasid väidetavalt tabada tema sugulased, kes tundsid mehe ära NK kaubamaja turvakaamera salvestatud pildilt.
Käerauad klõpsatasid välisminister Anna Lindhi oletatava tapja randmete ümber kinni teisipäeva õhtul kell 21.07 (Eestis oli siis 22.07). Erariides politseinikud tabasid mehe Solnas Rasunda jalgpallistaadioni lähistel pubis East End Company, kus ta vaatas koos kahe sõbraga telerist põnevat jalgpallimängu. Väidetavalt on ta tuntud Djurgardeni fännina.
Rasunda jalgpallistaadion asub Stockholmi kesklinnast viie kilomeetri kaugusel ja teisipäeva õhtul jäi Hammarby seal 35 000 pealtvaataja ees Djurgardenile2:3 alla. Lindhide peresõber Bo Hermansson ütles uudisteagentuurile TT, et staadionil olid jalgpalli vaatamas ka Anna Lindhi lesk Bo Holmberg ning pojad David ja Filip.
Politsei jäi pärast kahtlusaluse vahistamist uurimise huvides napisõnaliseks. «Isik, keda põhjendatult kahtlustatakse välisminister Anna Lindhi mõrvas, on vahistatud ja teda küsitletakse,» ütles Stockholmi maakonnapolitsei ülemkonstaabel Carin Götblad Eesti aja järgi keskööl alanud pressikonverentsil.
Pealtnägijate sõnul kinnipeetu vastupanu ei osutanud. Samuti polnud tal kaasas relva. Seda kinnitas ka mõrvajuurdlust juhtiv Stockholmi politseikomissar Leif Jennekvist, kes ütles: «Vahistamine oli täiesti ebadramaatiline.» Mees talutati politseinike vahel pubist välja ja sõidutati Stockholmi kesklinnas asuvasse Kronobergi vanglasse.
«Ta oli sinistes riietes,» rääkis ajakirjanikele kahtlusaluse kinnivõtmisest pubi East End Company ettekandja. Koos oletatava pussitajaga peeti kinni ka kaks koos temaga jalgpalli vaadanud meest. Mõlemad lasti juba öösel taas vabadusse.
Politseikomissar Jennekvist lisas NK kaubamaja turvakaamera salvestusele viidates, et vahi alla võetud isik näeb välja üsna piltidel oleva moodi. Just tänu nendele piltidele sai politsei vihjed, mis viisid kahtlusaluse jälile. Rootsi ajakirjanduse andmetel andsid mehe üles tema enda sugulased.
Arvestades, et NK kaubamaja lähistelt leiti kahtlusaluse müts, millest politsei võttis DNA-näidise, ning Briti kriminalistide abiga loodetakse DNA-näidis kätte saada ka pussitamisel kasutatud noa käepidemelt, siis peaks mõrvari tuvastamine olema suhteliselt lihtne. Piisab, kui noalt leitud DNA kahtlusaluse omaga kokku langeb.
Segasemaks teeb kogu loo Leif Jennekvisti väide, et uurimisrühm tegeleb veel viie inimese tegemistega.
Politsei ei teatanud esialgu kinnivõetud mehe nime. Rootsi ajakirjanduse andmetel on välisminister Anna Lindhi tapmises kahtlustatav Jönköpingis üles kasvanud Per-Olof Svensson, kes viimasel ajal on rohkem peatunud Stockholmis ja Lundis.
Politseile on praegu 35aastane Per-Olof Svensson hästi tuntud mees. Uudisteagentuuri TT teatel on teda koguni 18 korda kohtulikult karistatud. Svenssoni kuritegude nimekirjas seisavad vargused, pettused ning vägivallaga ähvardamised. Esimest korda mõisteti Per-Olof Svensson kolmeks kuuks vangi juba 1987. aastal, mil ta liinibussis ründas teist meest ja ähvardas teda maha lüüa. Ta oli siis 19aastane. Seni kõige pikem karistus, kaheksa kuud, mõisteti Svenssonile mullu augustis. Rootsi ajakirjanduse teadetel on ta korduvalt rünnanud lähisugulasi. Olukord on olnud sedavõrd tõsine, et kohus keelas Per-Olof Svenssonil läheneda oma isale. Ta on varem ise tunnistanud, et tarvitab kokaiini ja alkoholi.
Ajaleht Aftonbladet kirjutas viitega ühele Per-Olof Svenssoni kauaaegsele sõbrale, et teda tõmbas terrorism. Sõbra sõnul rääkis Svensson sageli 1970. aastatel Saksamaal tegutsenud terrorirühmitusest RAF (Punaarmee Fraktsioon). Samuti meeldis talle ennast tutvustada inglise nimega. Aftonbladeti tsiteeritud sõber kinnitas, et tema ei tundnud turvakaamera pildilt Per-Olof Svenssonit ära, sest viimane käis tavaliselt palju paremini riides.
Mitu Rootsi ajalehte on väitnud, et Per-Olof Svenssonil olid sidemed uusnatsidega. Politsei andmetel ei ole esialgu siiski põhjust väita, et välisminister Anna Lindh tapeti poliitilistel motiividel.
Ott sa oled nii tubli ajakirjanik.... ülim... magniifico... Ütleks lausa "ajakirjandus jumal"... Jumal on sõna võtnud... ma olen valgustatud, Aamen... aitäh veel kord
Nii tobedat korvpalli kommentaari pole ma veel enne lugenud ja loodan, et seda ei juhtu enam kunagi. Palun, ott.
Täitsa ime kohe,et Ott Järvela ei hakanud jalgpalli ülistama vaid piirdus kõigest Hispaania kossu parastamisega. Sporditoimetuse juhilt ootaks ikkagi vähe asjalikumat ja objektiivsemat analüüsi-ÕL sporditoimetus näitab jätkuvalt madalat taset.
Hispaania korvpall on mannetu. Kaotavad meelega, et saada kergemale tabelipoolele, vigade osas teesklevad nagu jalgpallurid, jne jne. Aga korvpalli hing elab veel. Olgu selle tõestuseks siis USA sealt poolt lompi või Leedu siitpoolt lompi, ehk täna tuleb lahe poolfinaal kus võidab korvpall! :)
Minu meelest võidutses ikkagi Euroopa korvpall oma meeskondliku, tiheda ja dünaamilise kaitsega, millega sunniti Hispaania ässasid ebamugavaid viskeid tegema. Isegi USA kommentaatorid arvasid, et kui prantslased suudavad sellist kaitset edaspidi näidata, siis võivad nad kõiki võita.
lisaksin veel, et ameerika-euroopa võrdlus ei päde. võidu tõi prantslastele treener, collet on mingis plaanis geniaalne treener.
|
OSCAR-2019
|
||
Mul tuleb töös ikka teinekord ette, et ma tunnen, et see oli nüüd info, mida ma ei tahtnud teada. Või et ma ei oska selle infoga midagi peale hakata. Kõige tavalisemad on igasugused joomiste ja suitsetamistega seotud asjad, mida ikka siit ja sealt mõnikord kuuleb. Kuna ma olen ka ise gümnaasiumis kunagi käinud, läheb sedasorti info ühest kõrvast sisse, teisest välja. Või nagu Ruudi just täna avastas, et tegelikult võiks öelda, et ühest kõrvast sisse, ninast välja.
Ma ei mäleta, kas ma olen seda varem ka kirjutanud, aga üks esimesi selliseid "liiga palju informatsiooni" hetki oli juba tükk aega tagasi, kui üks abituuriumi noormees täiesti möödaminnes küsis mu käest: "Kas sa ikka tead, et suurem osa gümnaasiumipoistest ei kanna aluspesu?" Fakk, ma ei saanud mitu nädalat ühtki poissi normaalselt vaadata :D Mitte et see oleks minus mingeid seksuaalseid mõtteid tekitanud, aga kummaline oli :D
Teine selline tugevam lugu oli eelmisel aastal, kui ma ühe uue klassi (11.) esimesi kirjandeid lugesin. Täiesti rahulikult lugesin ja märkisin puudvaid ja üleliigseid komasid, kui järsku jõudsin ridadeni: "Mul on endal pooleteistaastane poeg /.../" Raputasin pead ja lugesin uuesti. Tõesti oli niiviisi kirjas :D Ja sel tüdrukul ongi tore väike poeg, olen neid nüüd mõnikord tänaval kohanud, väga armas noor perekond on :)
Kirjanditest saab üldse õudselt palju asju õpilaste perede kohta teada. Ja nende suhete kohta. Ja loomulikult nende alkotarbimisharjumuste kohta.
Ja nüüd siis sellenädalane huvitava teabe olukord. Oli kirjanduse arvestus. Kümnendas klassis. Viimane ülesanne seisnes selles, et tuli nimetada üks kursusel käistletud (kirjanduslik) tegelane, kellega õpilane tunneb kõige suuremat sarnasust, ning põhjendada oma valikut. Palju erinevaid variante oli - kes tundis end Dorian Grayna, kes Toomas Nipernaadina, kes Punamütsikesena. Ja siis oli üks tüüp, kes kirjutas, et tema on kõige rohkem Gilgameši moodi. Samamoodi natuke taltsutamatu, kohati agressiivne, otsib ennast alles. Ja biseksuaalne.
Ma ei tea nüüd :D Kindlasti mitte ei ole mul midagi selle vastu, et keegi on bi. Aga kas ma seda fakti oma õpilaste kohta tahan teada? Pigem mitte :D
mulle meeldis viimase näite juures see, et õpilased on nähtavasti tõesti loetusse süvenenud, ennast võrrelnud jne.
Oluline informatsioon pedagoogile - õpetajale, kasvatajale, mentorile, tarbetu teave aineõpetajale? :)
Ma nt selle bi-teemaga ei oska midagi peale hakata tõesti :D Kas tüüp tahtis lihtsalt jagada oma elu? Vaadata, kas ma reageerin kuidagi? Või on ta segaduses ja tahaks kellegagi seda asja arutada? Samas kellelegi rääkida nagu ei tihka, tema isiklik asi. Ehk siis tegelikult oleks see info oluline ainult tema mentorile, kes heal juhul võiks olla mõni tema põhiõpetajatest või klassijuhataja. Kahjuks mina pole mitte keegi.
2) Kas lapsed arvestavad, et nende kirjand võib minna klassis v koolis avalikuks? Õpetaja Eliisabet loeb ette parimaid lõike laste eelmise nädala teostest ja...
Ma ei kujuta(nud) ette, et alkoga kokku puutuvad lapsed seda kogemust täiskasvanutega jagada söandaks. Minu ajaga :) võrreldes on kas lapsed väga palju ausamad või peavad nad meelemürke nii tavapärasest, et ei vaevu seda peitma / eitama.
c) loodan, et mitte :D Ma ei ole oma nime alt oma blogi kuskil jaganud ega üldse eriti rääkinud, et ma blogin. Samas pole siia sattudes kuigi keeruline taibata, kes ma olen. Nii et kui keegi õpilastest seda kommentaari siin loeb, võiks ta märku anda (kas või anonüümselt), et ta on siin :D
Ma ei oskagi öelda, kas see on ausus või lihtsalt elu igapäevane osa. Tundub, et mõne jaoks mõlemat. Ega sellest muidugi kirjandites niii tihti ka ei räägita, need lood tulevad rohkem vesteldes välja. Kirjandites on rohkem peresuhted ja noore armastuse mured.
Mõneti on ju tore, et tänased noored on avatumad, teisalt, kas nad siiski tunnetavad piire, millest rääkida ja millest ehk siiski mitte...
Raamatutega on täpselt sama lugu nagu kõige eelnevaga - kuna ma pole olnud märkmetes järjepidev, on mul karvane tunne, et terve hulk loetud raamatuid on üles märkimata. Oli mingi hulk teoseid, mille sain raamatukogu ajaloost kätte, siis on mingi hulk raamatuid, mille kohta ma tõesti mäletan, et neid lugenud olen. Ja siis on need ülejäänud. Lisame siia juurde ka mõningal hulgal tekste (eriti uuemaid), mida ma diagonaalis lugesin, on mõtteliselt võimalik visandada mu lugemisaasta.
Mulle tundub, et aasta 2015 oli lugemise mõttes parem, kuigi ma tõesti täitsin oma uustaastalubadust ja mitte ühtegi D. Dontsova kriminaalromaani endale koju ei toonud. Selle eest lugesin teisi krimiautoreid, kellest kõige rohkem meeldib mulle Läckberg. Tõele au andes sain tema viimast raamatut lugedes küll raamatu keskel aru, kes on mõrvar, aga ikka oli päris mõnus lugemine.
Krimiromaanidest kõige kohutavam oli kindlasti Wallanderi-lugu, mida lugedes hullusin täiega. Kunagi Ritsik kirjutas Wallanderist ja ma nii naersin, kui ta ütles, et ta ei viitsi lugeda seda, kuidas Wallander vaatab pool tundi aknast välja, kuidas vihm sajab. Oleks ta ometi sinna juurde kirjutanud, et autor kasutab peaaegu eranditult lihtlauseid! Või jumal seda teab, äkki oleks selline kirjeldus mulle hoopis huvi pakkunud? Igatahes ajasid need lihtlaused mind lausa väänlema, mulle tundub, et seda võiks kasutada eriti rafineeritud piinamisvahendina. Kõige hullem oli see, et lugesin raamatu ikka kohusetundlikult läbi, sest lootsin, et lõpuks selgub, kuidas mõrvar on piimamees. Ei olnud :D
Neist "Algarvude üksildus" ja "Äärmiselt vali..." on hästi sarnased, pettumust valmistava lõpuga lood. Ühelt poolt seepärast, et lõpp pole selline, nagu võiks loota. Ja teiseks sellepärast, et lõppu polegi. Mõlemad on aeglased, mitut lugu paralleelselt jutustavad, eriliste sündmusteta, aga väga-väga paeluvad. Koos "Siili elegantsiga" (mille osas ei ole ma veel läbi mõelnud, mida ma sellest raamatust kaasa võtan) moodustavad "Moodsa aja" trio.
"Viienäpu" ja "Kehade mets" on lapsepõlvelood, kuigi Ashilev läheb ajas kaugemale, aga mõlemad on lood sellest, kuidas laps olla pole üldse nii lihtne, kui me täiskasvanutena mäletame. Ashileviga seoses tuleb mul meelde, et ma olen sel aastal väga palju elus kirjanikke näinud. Me nimelt kirjutasime eelmisel aastal projekti, mis läks läbi, nii et nüüd on meil viimasel aastal hullult palju külalisi koolis käinud. Kohati täitsa väsitav. Aga näiteks Ashilev käis ja oli väga äge. Vadi meeldis mulle. Eda Ahi ja Maarja Kangro olid mõnusad. Samas Kivisildnik aga oli ebameeldiv. Mikitat ma ei kuulnud, sest ma ei mahtunud saali. Küll oli mul võimalus kuulata Heinsaart. Kindlasti oli külalisi veel, aga mälu noh.
Hmmm, tegelikult polegi mul nende raamatute kohta suurt midagi öelda. Aasta kõige parem lugemiselamus läheb kindlasti Sveta Grigorjeva luulekogule. See on lihtsalt nii ... ma ei tea seda sõna veel, mis see on, aga lajatas mulle nii vastu otsaesist, et oli lajatatud. Kui kellelgi on juhuslikult kodus tema kogu "Kes kardab Sveta Grigorjevat?", aga ta teab, et ta seda nagunii ei loe, siis ma hea meelega ostaksin ära. See on lihtsalt läbi müüdud. Ja kuigi ma olen veeretanud peas mõtet öelda raamatukogus, et raamat läks põlema, on siiani südametunnistus mind takistanud. Ilma naljata, kes teab, kust ma seda saaks, annab teada, eks.
|
OSCAR-2019
|
||
Ettevõtlussektori kogukasum oli esimeses kvartalis 584 miljonit eurot, mis on 5% vähem kui aasta varem samal ajal, teatas statistikaamet.
Eelmise aasta sama ajaga võrreldes vähenes kogukasum enamikul tegevusaladel. Suurima panuse sektori kogukasumisse andsid veonduse ja laonduse, põllumajandus-, metsandus- ja kalandus- ning energeetikaettevõtted. Ettevõtlussektori kasumi kasvu pidurdasid enim kaubandus- ning haldus- ja abitegevusettevõtted.
Ettevõtted müüsid tänavu I kvartalis kaupu ja teenuseid 13,7 miljardi euro eest ehk 8% rohkem kui aasta tagasi samal ajal. Enim suurenes aastaga müügitulu kinnisvara tegevusalal. Ettevõtlussektori müügitulus on suurim osatähtsus kaubandus- ja töötleva tööstuse ettevõtetel, kelle müügitulu kasvas möödunud aasta I kvartaliga võrreldes vastavalt 4% ja 7%.
Ettevõtete kulud olid eelmise aasta sama kvartaliga võrreldes 9%, sh tööjõukulud 8% suuremad. Hõivatute arv kasvas aastaga 2% ja töötatud tundide arv 1%. Ettevõtlussektori tööviljakus puhta lisandväärtuse alusel oli hõivatu kohta keskmiselt 5500 eurot kvartalis, mis on 3% suurem kui aasta varem samal ajal.
2018. aasta I kvartalis investeerisid ettevõtted 490 miljonit eurot, mida on 15% vähem kui aasta varem samal ajal. Peamiselt investeeriti masinatesse ja seadmetesse ning ehitistesse. Suurimad investeerijad olid kinnisvara-, töötleva tööstuse ning põllumajandus-, metsandus- ja kalandusettevõtted, kes kokku tegid üle poole ettevõtete koguinvesteeringutest. 2017. aasta I kvartaliga võrreldes suurenesid investeeringud ehitistesse, arvutisüsteemidesse ning maasse. Vähenesid investeeringud masinatesse ja seadmetesse ning transpordivahenditesse.
Võrreldes eelmise aastaga on kõvasti tõusnud töötasu omavalitsustes, sest peale liitumisi said nii ametnikud kui ka juhid tohutu palgatõusu. Vallavanemate ja volikogu esimeeste palk vähemalt kahekordistus. Saab näha, kust kohast uuel eelarveaastal see raha välja võetakse kui liitumistasud on läbi löödud.
Võtame näiteks Saue vallavanema Andres Laisk. 2016a keskmine kuutasu oli tal 2869€. Tahad väita, et tema palk on nüüdsest 2x suurem ja suurem kui Tallinna linnapeal 2018 aastal?
Sille Pettai asub SmartCap’i valitsetava fondi Early Fund II fondijuhiks fondi investeerimistegevuse ümberkorraldamiseks. Pettai ülesandeks on fondi uue investeerimisstrateegia elluviimine koostöös KredExi ja Euroopa Investeerimispangaga. SmartCapi senine otseinvesteerimistegevus jätkub tänasel kujul kuni reorganiseerimise lõpuleviimiseni.
Arengufondi tegevuse ümberkorraldamise tulemusena reorganiseeritakse senine otseinvesteerimistegevus ja SmartCap viiakse KredExi koosseisu.
SmartCapi valitsetav Early Fund II saab ümberkorralduste järel varase arengufaasi ettevõtetele suunatud fondifondiks, mis investeerib raha ärikiirendi-fondidesse ning haldab senistest otseinvesteeringutest moodustatud fondi.
Otseinvesteeringute juhtimise üleandmiseks korraldavad Arengufond ja SmartCap konkursi. Konkursile on oodatud osalejad nii Eestist kui ka väljastpoolt. Senised otseinvesteeringud on plaanis üle anda konkursi võitja poolt valitsetavale erafondile, mis jätkab investeeringute haldamist ja jätkuinvesteeringute tegemist. Kuni erafondi valitseja väljavalimiseni jätkub otseinvesteeringute juhtimine senisel kujul. SmartCapi üleviimine KredExi koosseisu toimub plaanide kohaselt pärast erafondivalitseja valiku konkurssi.
SmartCapi juhatuse liikme Antti Perli sõnul sai avalikul konkursil kandideerinud Pettai puhul otsustavaks tema pikaajaline fondijuhtimise kogemus rahvusvahelisel tasemel. “Sille on töötanud pikalt siinseid pensionifonde haldavas fondivalitsejas Swedbank Investeerimisfondid ning tema oluliseks tugevuseks on oskus juhtida traditsiooniliste fondide varasid ning investeerida neid varasid muuhulgas ka riskikapitalifondidesse,” ütles ta.
Eesti startupi-maastikul käärib suur tüli miljonite üle: kes saab endale Eesti edukaimad idufirmad? (5) 04.07.2016
Täna otseinvesteeringute juhtimisega tegelevad Andrus Oks ja Stanislav Ivanov otsustavad konkursil osalemise pärast tingimuste avalikustamist. Kui ened on mõistlikud, siis soaletakse.
" Isiklikus plaanis on kahtlemata väärtuslik läbida terve fondi arengutsükkel – just selle põhjal hindavad investorid fondihaldureid,” tõdesid nad.
Vastuseks avalikkuses levivale ebaselgusele Oksa, Ivanovi ja teiste SmartCapi praeguste ja endiste töötajate konkursil osalemise õiguse kohta kinnitas SmartCapi nõukogu liige ja KredExi juhataja Lehar Kütt, et ühtegi isikut ei välistata konkursilt ainuüksi tema ametikoha tõttu.
“On selge, et konkursil ei saa osaleda SmartCapi juhtorganite liikmed, kes konkurssi ette valmistavad või sellega seotud otsuseid teevad, samuti muud isikud, kel esineb konkursi läbiviimisel või fondivalitseja ülesannete täitmisel huvide konflikt, mida ei saa maandada. Samuti tuleb tagada konkursil osalejate võrdne kohtlemine portfelliettevõtteid puudutava info osas," selgitas ta.
Andrus Oks ja Stanislav Ivanov tema sõnul konkursi ettevalmistamisel ega otsustamisel ei osale – konkursi tingimused töötatakse välja Euroopa Investeerimispanga juhtimisel ning parima fondivalitseja valib Euroopa Investeerimispanga poolt määratud rahvusvahelistest ekspertidest koosnev komitee. Konkursil kvalifitseeritud pakkujatele tehakse kättesaadavaks pakkumise tegemiseks oluline info võrdsetel tingimustel. Seetõttu ei näe ta ka Oksa ja Ivanovi osalemiseks takistusi.
SmartCap on Arengufondi investeerimisettevõte, mis valitseb finantsinspektsiooni järelevalve all riskikapitalifonde. Täna investeeritakse aktiivselt SmartCap Early Fund II vahendeid rahvusvahelisele turule suunatud alustavatesse Eesti ettevõtetesse.
|
OSCAR-2019
|
||
Noh, kus nüüd kõik on, kes üle ühe koomiksifilmi karjuvad, et "Miks mingit stoorit ei ole???" või "Mul on nii kõrini, et tuleb lihtsalt mingi suur koll pahalane ja hakkab lahmima".
Tolerast minus kiidab ka muidugi väga kõva kultuurilist tausta ja tugevaid kõrgel positsioonil naistegelasi, kes ei mõjunud sinna "topitult,sest et peab".
Ma ise pettusin natuke selles, et film oli vähem värviline ja uhke, kui ootasin. Wakandalased on ju läbi kõikide koomiksite kõige-kõige rikkamad tegelased ja kuigi tehnika oli tõesti vinge, siis värvilisust jäi väheks.
Loll on muidugi see ka, et miks nii võimsa (tehnoloogilise) arenguga riigis valitakse kuningas käsikähmluse teel (Cochranegi kuskil mainis midagi sarnast).
see oli nüüd otseselt loll. Oli ju filmi läbiv teema see, kuidas Wakanda on kiivalt enda saladuses hoidmisega (ja sellest tulenevalt) traditsioonide järgmisega järjepidev ja kangekaelne. Lisaks ei väljasta tehnoloogia areng automaatselt vanemate tavade järgmist. Vastasel juhul oleks pidanud tänapäevane e-eestlane juba esimese skabikõne ajal kamast ja laulupidudest loobuma.
Aga dramaturgilises plaanis on see üks Marveli toekamaid linateoseid üldse. Film, sisutihe nagu ta on, uurib mõjuvalt ühe rahva kannatusi, aga ka potentsiaali. Ja seda fantastilise salajase kuningriigi (mis on nagu idealiseeritud Aafrika) perspektiivist. Samuti on siin peidus lugu isade pattudest, võimujanust ja isoleeritusest, ideoloogilistest konfliktidest, laiematest moraalsetest ja sotsioloogilistest probleemidest. Wakanda on äärmiselt kõnekas paik, sest juba selle olemusega kaasnevad teatud vastuolud. Lugu peegeldab hästi, millised eetilised küsimused tekivad, kui üks väike osa rahvast elab ülejäänud maailmast ära lõigatult külluses ning ei taha/suuda midagi ette võtta, isegi kui näevad pealt, kuidas ülejäänud rahvas kannatab. Killmonger oli ses mõttes suurepäraselt lahti kirjutatud villain - väga hästi oli aru saada, miks tema usub ülejäänud rahva militariseerimisse ja kust tulenevad nii tema valu kui seisukohad. Saan aru, et Disney film ei saa näidata mustanahaliste vastu suunatud vägivalda, aga film annab hästi mõista, kuidas Killmonger on jõudnud sellesse punkti; kuidas mehel getost on täiesti teistsugune arusaam Wakanda potentsiaalist kui T'Challal, kes pooldab ühtsust ja rahu. Hästi kõnekalt mõjub selles valguses üks stseen Briti muuseumis, kus Killmonger ihaleb maski, mis Aafrika kolonialiseerimise käigus tema rahvalt vägisi võetud on. Ohtralt allteksti ja metafoori on siin, mistõttu on teistkordne vaatamine täiesti õigustatud. Ja ma lihtsalt tean, et kurikael on hästi kirjutatud, kui ma lõpus talle nii kaasa tunnen, et süda valutab. Isegi väiksematel kõrvaltegelastel on oma sisemaailm. Näiteks T'Challa õde, kes jätaks pigem Wakanda selja taha, et abistada inimesi arengumaades. Ta peegeldab jälle hästi, millised eesmärgid võiks olla arenenud maade inimestel, ning hea torkena mõjub see Trumpi pihta, kes sarnaselt Wakandale unistab müüri ehitamisest, et USAd veel rohkem isoleerida. Kõik tegelased on filmis tõesti imehästi suhestatud, keegi ei jää lihtsalt ühedimensiooniliseks jopskiks.
Poliitiline ja tähendusrikas ta on, ent ometi ei pea ma "Black Pantherit" meistriteoseks, minu meelest kooruvad loo põnevamad nüansid ja tahud välja filmi teises pooles, kui Killmonger muutub kesksemaks tegelaseks. Ehk siis läks tükk aega, enne kui filmil mind kaasa haarata õnnestus. Ühtlasi ma tean, et Marvel oskab tehniliselt korralikumaid filme teha, mõnedes kohtades jätsid eriefektid soovida.
Jääb üle vaid sekundeerida Roneti tõdemust, et "Must Panter" on parim debüüt pärast "Raudmeest" (sest "Homecoming" ei loe). Küllap olen vahepeal mõnd Marveli filmi veel samavõrd nautinud, aga nüüd oli tõesti selline tunne, et kuulge, see on ju päriselt hea film (not to be confused with lihtsalt tore superkangelasefilm). Olin täiesti valmis Marveli reelt maha pudenema (juba 2017 oli mulle suhteliselt raske), kuna Musta Pantri tegelaskuju pole mulle varem karvavõrdki (hehe) muljet avaldanud, kuid Coogleri nimi (ja sõbra kutse) meelitas mu kinno, ning kahetsemiseks põhjust pole, tõesti väga korralik teos. Mitte päris "Creed", aga ma näen küll, kuidas see sama inimese lavastatud-kirjutatud on, inimlikul tasandil sarnane. Marveli klassikalisest mustrist seekord õnneks rääkima ei pea: väga meeldib, et nad on viimasel ajal lõpuks mugavustsoonist välja murdmas. Kaua sa ikka suudad üht-sama filmi erinevate tegelastega vaadata. Vägagi kompetentselt kirjutatud stsenaarium ja minu arust polnud märulistseenidelgi silmatorkavaid puudujääke.
Mõtlesin muidu, et peaks tüdrukuga "Rockyt" maratoonima, aga kurat, "Creedi" ma talle küll ei näita, sest kui ma oleks ise natuke vähem hetero, ei tahaks ma pärast Michael B. Jordani nägemist enam kedagi muud.
Läksin kinno suurte ootuste ja illusioonidega, et see on parim film ever. Kahjuks mu unelmad purustati nagu päeval mil sain teada, et
Film oli kohutavalt igav ja etteaimatav. Aukliku süzeed aitas lappida vaid Andy Serkise kehastatud pahalane.
Aga miks oli vaja ta ära tappa? Ta andis nii palju särtsu juurde ju sellele asjale. Jah oli võtmeks Killmongrelile,
et Wakandasse saada aga ta oli niikuinii juba oma. Sa päästad tüübi ülekuulamiselt lihtsalt selle pärast, et saaks ta maha lasta?
Kogu see poliitiline jura selle filmi ümber on asja ikka täiesti mõttetult suureks ajanud ja siis on kõik pimedad ning ei suuda kriitilise pilguga asja jälgida.
Võeti see adamantium ja käidi sellega ümber nagu võlujook. Kõike sai teha sellega. Kiskus maru kiirelt maru igavaks.
Pmst pole mõtet Thanosel ennast siin näidata, sest 16 aastasel tibil on adamantium ja võid kokku pakkida oma kotid ja Xandari ahistada.
Ainsa positiivse asjana selle filmi juures julgeks tuua värvid. Need olid meeldivad ja visuaalselt oli filmi meeldiv vaadata. Kahju, et muu lonkas kahte jalga.
Arusaamatuks jäi ka see, et kui wakanda on ise nii high tech ja vibranium on superressurss, siis kuidas see riik sellest kasu lõikab kui muu maailmaga väga ei suhelda. Kuninglik pere elab mõnusat elu aga tavainimene peab käima liivastel ja tolmustel tänavatel. #absurd
|
OSCAR-2019
|
||
Associate programmid on olemas koolides ja ülikoolides üle maailma. Võtke Associate kraadi ühel neist populaarsemaid riike!
On eri liiki assotsieerunud kraadi saadaval: sidusettevõtjate kunsti Sidusettevõttele teaduse ja kaastöötajaid rakenduskõrgkoolis teadus. Associate kraadi teenida palju eesmärkidel erinevate õpilased: need on mõnikord kasutatakse lõhet erinevate etappide akadeemilise või anda täiendavat erialast koolitust ja kvalifikatsiooni. On kaastöötajad mitmesuguseid teemasid kunsti kui ka teaduse, ja palju muud õppeainetes. Erinevaid kaastöötajad saab suur - don 't lase tal lõpetada sind! Alusta oma otsingut vaadates kõige populaarsem assotsieerunud kraadi allpool.
Salzburg College on assotsieerunud kunstiprogrammis 16-kuuline õpe, mis hõlmab nelja-aastase bakalaureusekraadi esimese kahe aasta lõpetamiseks vajalikke põhilisi materjale. AA-kraad on mandaat, mis on teenitud, kui üliõpilane on edukalt läbinud kaheaastase õppekursuse.
Graafiline disain pole kunagi olnud asjakohasem kui praegu. Kui soovite saada graafilise disaini tööstuse loominguliseks professionaaliks, pakub Parsonsi AAS-i programm teile kogukonda, kus arendada kontseptuaalset alust ja vajalikke oskusi. AASi graafilise disaini programmi juhendamine on saavutanud disainerid, kelle erialane kogemus ja võrgustikud ai… [+]tavad teil selles kasvavas tööstuses jõuda ja areneda. [-]
Raamatupidamis- ja äritehnoloogia kraadiprogramm pakub põhilisi arvestus- ja ärikontakte, kasutades suurt tekstitöötlust, arvutustabeleid ja andmebaasi pakette. Õpilasi tutvustatakse arvutitehnoloogiat ja õpitakse nii kontoritöötavasid kui ka protseduure. Õpilased omandavad teadmisi ja oskusi ka äritegevuses. Lõpetajad saavad kasu arusaamisest arvutite ro… [+]llist ja nende funktsioonidest raamatupidamise, äri ja kaubanduse maailmas. [-]
Associate of Arts (AA) programmid on tavaliselt kahe-aastased kraadiõppe programmid kunstiga seotud akadeemilises valdkonnas, humanitaarainetes ja mõnikord ka ärinduses või sotsiaalteadustes. AA kraadiõppes omandatud ainepunkte on vajadusel võimalik üle kanda nelja-aastasesse bakalaureusekraadi õppesse. Associate of Arts kraadi omanikud on tööturul hinnatud oma eriala põhitõdede tundmise poolest.
Associate of Science (AS) on kahe aasta taseme kõrgharidus teaduse distsipliini, nagu bioloogia, keemia, füüsika, matemaatika, infotehnoloogia, inseneri-ja rohkem. AS kraadi pakutakse tehniline kolledžid, ühenduse kolledžid ja ülikoolid üle kogu maailma. Valmib Associate of Science programmid on ihalda, sest neil on oskused ja teadmised, et olla edukas oma valdkonnas.
Associate of Applied Science (AAS) kraadi programmid sobivad ideaalselt õpilastele kirg teaduse, tehnoloogia ja soov töötada oma erialal. See võtab samaväärne kaks aastat täiskohaga uuring teenida AAS kraadi. Lõpetajad koos AAS aste on suur nõudlus ja minna edukat karjääri paralegals, lab tehnikud, koostajad, õpetajate, machinists ja rohkem.
Associate degree on kõrghariduse kraad, mida pakutakse kogukonna kolledžites, tehnikakoolides ja ülikoolides ning mitte omandamiseks kulub tavaliselt umbes kaks aastat. Mõnedes riikides, võidakse associate degree omistada peale bakalaureuseõppe esimese kahe aasta lõpetamist. Mõned tavapärased Associate degree kraadid on Associate of Arts (AA) degrees, Associate of Science (AS) degrees ja Associate of Applied Science (AAS) degrees. Associate kraadid on mõnedes erialades nõutav kõrghariduslik kvalifikatsioon, samas võib ta muudes valdkondadeks olla eeliseks võrreldes nendega, kellel seda kraadi pole.
Associate degree programmis osalemine on mitmes mõttes kasulik. Associate degree omandamine pakub tudengile võimalust kogeda kaks aastat ülikoolis õppimist. See arendab omakorda arusaamist erialasest fookusest ning aitab ülesehitada karjääri. Associate degree omanikud on tihtipeale tööturul rohkem hinnas kui keskkooli haridusega kandidaadid ning võivad saada ka kõrgemat palka. Tööandjad näevad, et associate kraadi õppega käib kaasas oma eriala sügavam mõistmine ning rohkem teadmisi.
Associate kraadiõppe programme pakutakse pea kõikide akadeemiliste valdkondade paljudes erialades. On olemas associate kraadid tehnoloogias, ärinduses, kunstides, humanitaarainetes, sotsiaalteadustes ja loodusteadustes. Associate degree programme pakutakse ülikoolides üle kogu maailma. Näiteks, on võimalik omandada associate degree sisekujunduses ja disainis Austraalias või associate of science juriidilises abistamises USA's.
Associate kraadi omandamine võib mõjuda väga positiivselt tulevastele karjääriväljavaadetele - alates konkuretsivõimest tööturul kuni parema palgani ja edutamise võimalusteni. Ettevõtted on altimad kaaluma töötava spetsialisti edutamise soovi, kui tal on kraad. Associate degree avab uksi ja edasise kõrghariduse suunas, kuna mõnesid teenitud ainepunkte on võimalik üle kanda bakalaureuse- ja magistriõppesse.
Associate degree omandamise kulud erinevad suuresti riigiti ja kooliti. Õppemaks võib erineda ka sõltuvalt associate degree teemast. On oluline sulle sobiva associate degree valimisega samaaegselt saada infot ka associate kraadi kulutuste kohta. Sul on võimalus võtta ühendust associate kraadi pakkuva kooliga, et saada lisateavet õppemaksu ja muude kulutuste kohta ning kas on olemas mingeid rahalisi toetusi (stipendiumite jms näol).
Associate kraadi online sooritamine võib avada uksi kõrghariduse suunas nendele inimestele, kes poleks muidu saanud oma muude kohustuste või kauge asukoha tõttu õppimisega tegeleda. Associate kraadi programmid kasutavad e-õppe tehnoloogiaid et tuua loenguruum sinuni su töökohas või ükskõik kus sa parajasti ka ei viibiks. Kiire ajakavaga toimetulek võib tunduda hirmuäratav, kuid online associate degree õpe on loodud nii, et saaksid täita oma eesmärke ilma et peaksid looduma muudest kohustustest. Õpetajad saavad oma õpilastega associate kraadi programmide online õppes otse suhelda. Edukalt läbitud online associate kraadi programm on samaväärne kui see, mis läbitud ülikoolis kohapeal.
|
OSCAR-2019
|
||
Teadus- ja arendusprojektide mahu suurendamine, eriti ettevõtetega koostöös läbiviidavate projektide arvu ja mahu suurendamine.
Institutsionaalse uurimistoetuse projektide (IUT) arv ja maht, personaalsete uurimistoetuste (PUT) arv ja maht, põllumajandusministeeriumi, KIK jm teadus- ja arenduslepingute arv ning maht, ettevõtjatega sõlmitud rakendusuuringute lepingute arv ja maht. PKI osalusega Euroopa innovatsioonipartnerluse (EIP) töörühmade arv. Struktuuriüksuste juhtide jälgitavate nõudmiste kehtestamine töötajatele (kohustus kirjutada projektitaotlusi jms). Erilise tähelepanu pööramine taotluste kvaliteedile. Uurimisrühmade kriitilise massi tagamine. Kõik akadeemilised töötajad peavad osalema valimisperioodi jooksul projektitaotluste koostamisel. Projektide taotlemist puudutava informatsiooni arvestamine kandidaatide hindamisel.
Euroopa innovatsioonipartnerluse (EIP) töörühmade moodustamine ning aktiivne tegevus koostöös konsulentide ja ettevõtjatega.
Liidrid – konkurentsivõimeliste liidrite olemasolu osakondades ja vastutusvaldkondades. IUT põhitäitjaks kvalifitseeruvate töötajate arv. Järjepidev töö tulevaste liidrite kasvatamisel (noorte teadlaste pidev kaasamine struktuuriüksuste ja instituudi töösse – osalemine strateegiliste küsimuste arutamisel, projektide taotlemisel jms). Välisspetsialistide kaasamine PKI teadusprojektidesse.
Rahvusvahelise mobiilsuse suurendamine ja aktiivne osalemine rahvusvahelistes koostöövõrgustikes; osalemine rahvusvahelistes teadusprojektides (rahvusvaheline koostöö). Koostöövõrgustikes osalevate teadlaste ja uurimisrühmade arv, välis- ja kaasjuhendamiste arv, rahvusvaheliste teadusprojektide rahaline maht ja arv. Süstemaatiline töö väliskontaktide loomiseks ja arendamiseks. Osalemine rahvusvahelistes projektimeeskondades, väliskontaktide tihendamine. Toetavate teenuste pakkumine (projektide taotlemine ja majandamine).
Mõjukate teadusartiklite osakaalu suurendamine Tsiteeritavus, H-indeks Suurema mõjuteguriga ajakirjades publitseerimine. Publitseerimist puudutavate nõuete täitmise pidev jälgimine (aastaaruannete analüüs, artiklite arv inimese kohta osakondade võrdluses).
Doktoriõpe (järelkasv) ja pädevad juhendajad Kaitstud doktoritööde arv, IUT põhitäitjaks kvalifitseeruvate töötajate arv. Instituut tagab doktorantide (sh väljaspool ülikooli töötavate) kvaliteetse juhendamise ning kaasab doktorandid teadus- ja arendustegevusse Soodustada spetsialiseerumist alates magistrantuurist, kraadiõppurite motiveerimine, personaalse arengu programmid, maksimaalne tähelepanu kraadiõppe teemadele; koostöö riigiasutuste, erasektori ja omavalitsustega. Noorte kaasamine projektide taotlemisse ja elluviimisse. Tugiteenuste pakkumine. Õppejõudude ja teadlaste vahetus.
Teadustaristu Teadustaristu ühiskasutuse soodustamine Teaduslaborite väljaehitamine taastuvate loodusvarade teaduskeskuses, Polli Aiandusuuringute Keskuses ja Limnoloogiakeskuses ning Järvseljal, välibaaside arendamine Rõhul ja Puhtus. Laboratoorse võimekuse tutvustamine instituudis ja ülikoolis
Tunnustatud kompetentsikeskus oma tegevusvaldkonnas (ühiskonnas, rahvusvaheliselt) Töörühmade vaheline tööjaotus (teadus – õppetöö – innovatsioon) Ühisseminaride ja koostööprojektide arv Vastutusvaldkondade arengukavade koostamine ja elluviimine, meeskonnaliikmete pädevuse kaardistamine ning analüüs. Töörühmade vahelise koostöö toetamine (ühisseminaride ja taastuvate loodusvarade teadusekeskuse aastapäevaseminaride korraldamine).
PKI kui Eesti looduse mitmekülgse tundmise keskus Loodusteaduslike kogude, EMÜ mullamuuseumi ja EMÜ Võrtsjärve õppekeskuse järvemuuseumi arendamine Kogude teaduskasutus, EMÜ mullamuuseumi ja EMÜ Võrtsjärve õppekeskuse järvemuuseumi külastatavus. EMÜ kogude arengukava elluviimine, tänapäevaste kogude uurimise ja täiendamise tingimuste loomine. Kogude digitaliseerimine. EMÜ mullamuuseumi ja EMÜ Võrtsjärve õppekeskuse järvemuuseumi arendamine aktiivseteks külastuskeskusteks.
Alus- ja rakendusuuringute väärtustamine Partnerlussidemed ettevõtetega Rahastamisallikate mitmekesisus, ettevõtetega seotud lepingute maht ja arv Ettevõtetega kontaktide tihendamine. Ettevõtetele suunatud teenuste välja arendamine ja turundamine. Koostöös ettevõtetega teadmistepõhise tervise- ja loodustoodete kompetentsikeskuse edendamine Pollis. Ettevõtete poolt tellitavate põldkatsete arendamine Rõhu katsebaasis ning tootmiskatsete korraldamine ettevõtete juures
Parim võimalik õpikeskkond üliõpilastele Praktilise õppe osakaal Üliõpilaste rahuloluuuringud, tagasiside perioodilistelt kokkusaamistelt üliõpilastega. Ettevõtetega sõlmitud praktikalepingute ja nendest tulenevate praktikakohtade arv. Praktilise õppe tagamine sellises mahus, mis kindlustab lõpetajate vajalikud oskused edukaks toimetulekuks tööturul.
Teabevahetus Üliõpilaste rahuloluuuringute analüüs (korraldatakse koostöös üliõpilastega) Kogu üliõpilastele vajaliku teabe on PKI õppejõud õigel ajal ÕIS-i sisestanud. Nõudes üliõpilaselt tähtaegadest kinnipidamist, võtab instituut ka vastutuse omapoolse teabevahetuse tagamiseks. Nõude täitmist kontrollivad regulaarselt õppekorraldusspetsialistid.
Motiveeriv õpikeskkond Üliõpilaste rahuloluuuringute analüüs Praktiseerijate kaasamine, õppetöö mitmekesistamine. Vastutajad: õppekavajuhid
Üliõpilaste eneseteostusvõimalused Projektide teostamisse ja muudesse praktilistesse tegevustesse kaasatud üliõpilaste arv, üliõpilaste poolt korraldatud ürituste arv Üliõpilaste kaasamine instituudi tegevusse.
Parimad üliõpilased, sissastujate head eeldused Valdkonna populariseerimine noorte seas (looduse ja põllumajanduse tundmaõpetamine). Erialade reklaamimine Sisseastujate keskmise hinde tõus. Võimalike sisseastujate teadmised meie erialadest. Sisseastujate tase Elus teadus – doktorantide teadust populariseeriv tegevus gümnaasiumides.
Õppetöö hea kvaliteet Toimiv kvaliteedijuhtimissüsteem Üliõpilaste rahuloluuuringu ja ÕIS-i tagasiside analüüs. Personali valimine lähtuvalt ametinõuetest. Kaebuste korral õppetöö jälgimine. Kaebuste ja hinnangute arvestamine ametisse valimisel.
Teaduspõhine õpe Arvamusküsitlused (üliõpilaste rahuloluuuringud). Uurimisprojektides osalevate üliõpilaste arv. Kaitstud dissertatsioonid. Teadusprojektide rahaline maht ja arv Parimate olemasolevate pädevate töötajate (sh teadlaste) kaasamine õppetöösse.
Aiakohased ainepassid (ajajaotusplaanid, hindamiskriteeriumid), korralik tunniplaan Kõikide loetavate ainete hindamiskriteeriumid ja ajaplaanid on ÕIS-is olemas. Korrektsete tunniplaanide olemasolu ja õigeaegne kättesaadavus. Luua jälgimissüsteem ainepasside ja tunniplaanide ajakohasuse hindamiseks. Süsteemi toimimist jälgib õppekorraldusspetsialist.
Õppetöö seotus tööandjatega, mentorid Õppetöösse kaasatud praktikute arv. Praktikute osalemine praktiliste õppeülesannete juhendamisel, hindamisel, tagasiside andmisel. Tegevspetsialistide kaasamine õppetöösse (pidev protsess).
Õppetöö rahastamine Õppe-eelarve rahaline maht õppekava kohta Õppejõudude koormuse optimeerimine, teadurite õppetöö kohustus.
Olemasolevate õppekavade analüüs ja ajakohastamine, vajaduse korral vanade põhjal uute väljatöötamine Õppekavadel õppivate üliõpilaste arv Õppekavade pidev ajakohastamine, sh koostöös vilistlaste ja erialaseltsidega lähtuvalt õppekavade kvaliteedikriteeriumitest.
Õppekirjandus, sh eestikeelne õppematerjal Koostatud ja avaldatud õppekirjanduse maht Erinevate võimaluste leidmine õppekirjanduse koostamiseks ja avaldamiseks.
Seminaride osakaalu suurendamine Seminaride arv/osatähtsus, välisesinejate arv seminarides Õppekavade täiustamine, ajakohaste õppemeetodite rakendamine.
Õppetöö rahvusvahelisus Välisõppejõudude arv ja nende õppetöö maht, rahvusvaheliste õppekursuste arv, võõrkeelsete õppekavade arv, koostööpartnerite arv, üliõpilasvahetuse intensiivsus. Välisõppejõudude ja -teadlaste kaasamine õppetöösse.
Koostööpartnerite leidmine välisülikoolidest. Võõrkeelsete ainemoodulite loomine ja rahvusvaheliste suvekoolide korraldamine.
Tihe side tööandjate, erialaorganisatsioonide ja vilistlastega Aktiivne ja regulaarne kontakt sektori ettevõtetega (vilistlaste ja erialaorganisatsioonidega) Koostöölepingute arv Regulaarne kontakt vilistlaste ja erialaorganisatsioonidega.
Ettevõtluse finantseerimisel stipendiumiprogrammide käivitamine üliõpilastele, õppejõududele/teaduritele.
Töötajate ja üliõpilaste hea omavaheline koostöö instituudi ning ülikooli arendamisel Töötajate ja üliõpilaste informeeritus instituudis ning ülikoolis toimuvast Tagasisideuuringud Teabevahetuse parandamine ülikooli ja instituudi tasandil. Struktuuriüksuste juhtide vastutuse suurendamine töötajate teavitamisel (teabevahetuse parandamine struktuuriüksuste siseselt).
Üliõpilaste kaasatus ja järelkasvu tagamine Instituudi tegevusega seotud üliõpilaste arv. Süstemaatiline üliõpilaste kaasamise võimaluste analüüs.
Teadusele orienteeritud üliõpilaste varajane integreerimine teadusprojektidesse. PKI kui hea tööandja maine kujundamine
Töötajate motiveeritus Tagasisideuuringud. Arenguvestlused Tunnustusmeetmete väljatöötamine ja rakendamine.
Sotsiaalne sidusus (töötajad, üliõpilased) Ühisürituste arv PKI tudengite mälumängu algatamine (juhtkond koostöös organisatsioonidega), nn järelkasvu päeva sisseviimine (üliõpilased ühel päeval õppetööd läbi viima), talgud, toomapäeva pidu, muud ühisüritused.
Taristu ühiskasutus Paralleelstruktuuride puudumine. Osakondade vahelised ühislepingud, publikatsioonid Õpperuumide ühiskasutuse planeerimine. Õpperuumide kasutusintensiivsuse optimeerimine. Instituudi ja struktuuriüksuste tasandil osutatavate teenuste nimekirja väljatöötamine (sise- ja väliskasutuseks).
Instituudi tuntus. Ülikoolist väljapoole suunatud tegevuste edendamine Arvamusliidrite olemasolu. Teadus- ja arendustegevuse populariseerimine Oma tegevusvaldkonda tutvustavate, analüütiliste, üldpoliitiliste jms artiklite arv ajakirjades ja ajalehtedes, avalike esinemiste arv, kuulumine erialanõukogudesse jms. Avaldatud käsiraamatute ja monograafiate arv Meediaväljaannete teavitamine oma plaanidest ja tegevustest.
Täiendusõpe ja konsultatsiooniteenus Kursustel osalejate ja läbiviidud koolituste arv, osutatud teenuste maht Täiendusõppe kursuste loomine ning nende aktiivne pakkumine riigiametnikele, tipp-põllumeestele, keskkonnaspetsialistidele.
Strateegiline koostöö ettevõtlussektoriga Rakenduslike ühisprojektide arv Alus- ja rakendusuuringute töörühmade integreerimine.
|
OSCAR-2019
|
||
Apostel ütleb (Rm 8:28), et „neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks“. Heal päeval kõlab see hästi, sest mulle meeldiks uskuda, et kõik, mis on minu meele järele, on mulle hea. Iseasi on lugeda apostli sõnu raskuste ja kannatuste keskel. Ma saan veel aru, et lapsevanem sunnib last sööma või õppima, kinnitades, et see on lapsele hea. Samuti usun, et Jumal kasutab minu hoidmiseks ja õpetamiseks ka keerulisi, ohtlikke ja isegi ebameeldivaid olukordi.
Tegelik elu on palju hirmsam. Ajalugu jutustab tapatalgutest, millega terved rahvad on maha löödud. Purunenud lootusi ja hävinenud elutöid ei jõua kokku lugedagi. Ei ole ka tänapäev õilsam. Oma usu pärast kannatavad kristlased ka praegu. Rm 9:14 küsib Paulus: „Kas Jumala juures on ebaõiglust?“ Ja vastab: „Mitte sugugi!“
Kuidas nii? Kas tõesti kõik, ka Jumala karistus võib tulla heaks? Tõepoolest on Jumal peitnud oma õnnistuse isegi sinna, kust me seda iial otsida ei oska. Inimese kannatused algasid Eedeni aias. Inimene astus üle Jumala seadusest. Järgnes karistus. Ometi polnud karistus mõeldud inimese hävitamiseks, vaid hoidmiseks. See, et Jumal võttis vaevaks Aadamat ja Eevat karistada, kõneleb armastusest, millega Jumal inimest päästma ruttas.
„Sa pead valuga lapsi ilmale tooma!“ Mida teeks naine, kui seda valu ei oleks? Julgen arvata, et laste tapmisi oleks siis palju rohkem, võib-olla niisama palju kui tänapäeval aborte. Valu on küll õudne, aga hoiab meid patu eest.
„Olgu maapind neetud sinu üleastumise pärast! Vaevaga pead sa sellest sööma kogu eluaja!“ Mida teeks mees, kui seda vaeva poleks? Sellest jutustab heaoluühiskond, mis pole kaugeltki ilma vaevata, kuid juba väikene kergendus muudab inimese käitumist ja suhet Jumalaga. Julgen arvata, et ka kitsad ajad on antud õnnistuseks. Olen tundnud, et väga palju vigu on jäänud tegemata üksnes rahapuudusel.
Veelgi hirmsamaid sõnu loeme kümnest käsust (2Ms 20:5): „Jumal, kes vanemate süü nuhtleb laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni …“ Milles lapsed süüdi on, et nad kannatavad!? Ei olegi süüdi. Noa poeg Haam naeruvääristas oma isa, tagajärgi kandis Haami asemel tema poeg Kaanan (1Ms 9:25). Lapsed kannatavad ka tänapäeval. Soomes sünnib igal aastal 3000 alkoholikahjustusega last. Noorte depressioon on tõsine probleem. Sageli on selle taustal vanemate lahutus või lahku elama asumine.
Ehmatava täpsusega kirjeldab kümne käsu hoiatusi tänapäeva epigeneetika. Näiteks on märgatud seost vanaema suitsetamise ja lapselaste astma vahel. Inimese eluviis mõjutab sugurakkude geenide aktiveerumist ja see mõju avaldub põlvkonna või mitme pärast. Määravaks saab periood enne laste saamist.
Üllatavalt lähedal on siin tervisemured usuküsimustele. Näiteks Euroopas kasvab sünnitaja vanus. Põhjus pole selles, et füüsiliselt poleks varem võimalik, vaid valdavalt selles, mida elus väärtustatakse. Väärtused on aga seotud inimese usulise olukorraga.
Näiteks imiku eest hoolitsemine piirab noore ema võimalust ööklubides aega veeta. Noored on valiku ees. Hilisem sünnitamine jätab aga rohkem aega vigade tegemiseks. Kui siis järgmiste põlvkondade tervis ei luba jätkata vanemate eluviisi, jääb osa pärilikkusest puutumata ning juba mõne põlvkonna pärast võib loota olukorra paranemist. On see karistus või õnnistus?
Samamoodi päästab Jumal ka ühiskonda riknemisest. Halastamatus sõjas on kerge süüdistada Hitlerit ja Stalinit, aga püssi ei lasknud ju nemad kahekesi, vaid miljonid mehed rindel. Sõda ei sünni, kui ühiskond pole hävitamiseks valmis. Sealjuures ei tarvitse me ise aimatagi, millele oma tegemiste või tegematajätmisega kaasa aitame.
Põrgutee on sillutatud heade kavatsustega. Teame vaid, et kes Loojale selja pöörab, vaatab vastu hävingule. Ja taas kannatavad lapsed. Sõjas kannatavad ka vagad. Hävinguajad tulevad pealtnäha ootamatult, aga need, kes Aabrahami kombel Jumalat armastavad, paluvad linnade ja külade pärast juba täna.
Jumal pole ilmaaegu piiranud inimese eluiga. Patusele inimesele on parem, kui tal pole oma tegudeks liiga palju aega. Piibli apokrüüfid (Trk 4:14) näevad isegi noore inimese surmas Jumala erilise armastuse väljendust. Ka keeli ei segatud ilmaaegu (1Ms 11:6j).
Patune inimene tahab arvata, et ta on iseenda oma ja kõik, mida ta iseendaga teeb, on talle lubatud. Aga Piibel ütleb (1Kr 6:19), et inimese ihu on Püha Vaimu tempel. Ära siis tee sellele liiga! Arvamus, et seni, kuni ma teisi ei sega, on kõik mulle lubatud, on patuse mõtteviisi süsteemne viga. Sellest on raske aru saada enne, kui häda käes. Siis raputatakse vaimulikult mädanenud ühiskonda nagu koitanud tekki või põletatakse see sootuks.
Jumal tahab anda meile parimat. Häda poleks meile vajalik, aga kui muud üle ei jää, on häda parem kui selle puudumine. Hoidku Jumal meid selle eest!
Rakvere kogudus on ette võtnud oma pühakoja remondi, mille algust kuulutati kaks aastat tagasi, lõppu aga ei tea keegi.
Rakvere on pika ajalooga paik ja see paistab ka linnapildis välja. 13. sajandil asusid taanlased Tarvanpea linnuse kohale rajama kindlust ja ordulinnuse kunagist suurust on praegugi näha. Kaks sajandit hiljem hakati linnuse alla ehitama kivikirikut, valmimisajaks sai arvatavalt aasta 1430. Kirik on sõdades korduvalt kannatanud ja jälle taastatud, praeguse välimuse sai 1892. Kirikusaali lisati siis kahekordsed külgrõdud. (Need on veel ainult Tartu Peetri kirikus.) Kirik on olnud umbes sada aastat tagasi ühe kuu rahvamaja.
Kiriku remont kuulutati välja esimesel advendil 2013. Kirikuga on kokku ehitatud kogudusemaja. Kõrge pühakoja seinte allosas puudub krohv ja paljastunud on suured paekiviplokid. See muudab niigi armetu välisilme veelgi õnnetumaks. Kas tavaliselt pühakodasid kimbutav niiskus on probleemiks ka Rakveres?
Koguduse õpetaja assessor Tauno Toompuu kinnitab siiski, et niiskuskahjustust praktiliselt pole. «Krohvi lõime soklilt ise maha, et paas saaks hingata. Sinna oli puuduliku veeäravoolu süsteemi tõttu hakanud vesi kogunema,» ütleb õpetaja.
Pikihoone peal särab uus plekk-katus möödunud aastast, kui vahetati välja roostekahjustustega, 80 aastat pühakoda kaitsnud katus. Siis asendati uute vastu ka sarikaotsad, sest vanad olid mädanikust kahjustatud. Eks ilmastik ja muud nüansid mõjutavad katusepleki säilimist. Nii saab õpetaja tõdeda, et vanast katusest kaks aastat noorem torniplekk on heas korras ja vajab üksnes puhastamist ning värvimist. See plaanitakse ette võtta paari aasta pärast, kui pikihoone katust värvima hakatakse.
Võib öelda, et uue katuse vahetuseks kulunud 150 000 eurot saadi tänu pidevale suhtlemisele: kõige suurema summa kinkis kiriku patroon Arvo Pärt, siis linnavalitsus, edasi kultuuriministeerium ja ülejäänu kogunes annetustest. Selge on, et möödakäijad võivad kogudusele pühakoja kesise väljanägemise pärast kaasa tunda, aga vaid pideva selgituse tulemusel võib korjanduskarpi või pangakontole lisa saada.
Isegi projektide kirjutamisest on vähe kasu. Koguduse sekretär ja üks juhatuse liige koostöös koguduse ehitusvaldkonna inimestega on raha taotlenud projekte kirjutades. Kas õnneks või õnnetuseks ei ole kirik avariilises korras, mis tähendab, et raha on raske saada.
Aga see-eest sai kirik aastal 2010 kellamängu, sest raha uue kella valamiseks saadi. Saksamaal valatud kell sai nimeks Miikael ja kiriku patroon Arvo Pärt kinkis oma sünnipäeval kirikule, ühtlasi kogu linnale, kellamängu «Kyrie».
Katuse remondiks kulunud summast arvatavalt teine samapalju läheks veel nii välis- kui sisetöödeks. Jätkuvalt tuleb arvestada katusetöödega: torniplekk ootab puhastamist ning torn ja pikihoone katus värvimist. Selleks, et fassaad valgendada, on vaja esmalt krohv parandada. Töid on kerge loetleda, palju need aega ja ressurssi nõuavad, seda teavad spetsialistid.
On üks tore ütlemine «Tao rauda, kuni see on tuline». Seda lauset võiks kasutada ka Rakvere kiriku remondi puhul. Lahtiseletatult tähendaks see, et võimaluse piires tuleks pidevalt midagi teha, et eesmärk oleks kogu aeg silme ees. Seepärast suheldakse õpetaja sõnul praegu sponsorite ja eraannetajatega, et korrastada aknad ja uksed, vajadusel need välja vahetada.
Küttesüsteemi ehituseks oleks vaja veel umbes 600 000 eurot. Ja kui kõik juba Jumala kiituseks ilus välja näeb, võiks kirikusaal saada värske värvikorra. «Tööd jätkub pikkadeks aastateks,» tõdeb õpetaja Tauno Toompuu.
|
OSCAR-2019
|
||
Ma justkui lõpetasin siin selleks aastaks ära, aga ma pean seda jagama - kõike seda tahtsin ka mina öelda, aga mul ei ole allikaid taustaks võtta ja eneseväljendusega on ka nii nagu on - loe ja targene, nagu tavatses öelda mu matemaatikaõpetaja (aga ma ei targenenud ja möönan, et enamasti on igasuguste linkide jagamine tühi töö). Ehk siis mida heidan ma ette tänapäeva feminismile. Ükskord ometi on asjalik artikkel Postimehes tasuta lugemiseks.
Muuseas - ostke ka uus National Geographic sugude eriväljaanne, hetkel mul pooleli, aga VÄGA huvitav ja hariv! Kindlasti kommenteerin, aga järgmisel aastal.
Kunagi räägiti, et Rootsis on jõulud nii suured pühad, et lind ka ei lenda. Samamoodi ei pidavat seal suviti keegi töötama. Mulle on viimased aastad hoopis teistsuguse mulje jätnud, meil on nimelt valdav enamus kliente Rootsist - suviti on tööd stabiilselt ning ka praegu pole mingit vaikust. Tulin siis hommikul tööle ja viisin Mikro lasteaeda. Seal tuli välja, et ta on terve lasteaia (4 rühma, igas ca 24 last) peale ainuke laps! Täna ei ole isegi mitte lühendatud tööpäev. Õpetaja imestas samuti, kuidas see niimoodi võimalik on. Vaene lasteaia kokk murdis pead, kuidas toitlustamise küsimus lahendada, aegumise äärel kohupiima olevat palju, aga vaevalt see kõik Mikrole sisse mahub. (Eks ma oleks ka Mikro koju jätnud ja kodunt tööd teinud, kui oleks teadnud, et lasteaias selline olukord valitseb, aga ma tõesõna ei aimanud ette). Terve viimase nädala oli Mikro rühmas 5-6 last. Kas kõigil ülejäänud lapsevanematel on traditsiooniliselt jõulude ja uusaasta vahel puhkus? Sõitsid Alpidesse suusatama ja spaadesse? L. käis kolmapäeval Miniga keset päeva Kuutsekal (nad on täielikult Pulleritsustunud, oigavad ilmaennustusi vaadates ning planeerivad iga vaba hetke mäel) ja seal olevat tõesti ropult rahvast olnud. Spaasse mind talviti üldse ei kisu, eriti peale seda kui me eelmisel kevadel niimoodi mingi koleda viiruse hankisime, mis L.-l kahepoolse kopsupõletiku ja kiirabi külaskäiguga päädis.
Kesklinna poole kõndides oli samuti harjumatult vaikne, üks mees tuli vastu ja lõhna järgi suitsetas kanepit, ilmselt ei läinud temagi tööle. Päris kesklinnas kaubanduskeskuste vahel ikka rahvast liikus, pangas pesi koristaja põrandaid, aga ikka selline veidi postapokalüptiline tunne tuli peale. Samas ei saanud öelda, et linde lennanud poleks - millegipärast on uue Kvartali keskuse katus tõeline hakimagnet. Kirjutasin kõigepealt kogemata "kakimagnet" ja no eks see ole ka tõsi. Räägitakse, et katusel olla seal basseinid, kus inimesed vaadet nautida saavad, ma kujutan ette, kuidas hakid sealsed nautijad kõigepealt täis lasevad ning seejärel inimeste silmad välja nokivad. Neid linde on seal ikka metsik parv! Hakid on muidu toredad truud ja monogaamsed linnukesed, aga mine tea, mis kambas teevad. Brrrr!
Igal juhul head vana aasta lõppu, ilmselt olen siin küll hüüdja hääl kõrbes, kõik ülejäänud on ammu igapäevarutiinist irdunud ning peavad "nutivabu pühi". Phähh, ma kavatsen küll viimase võimaluseni netis istuda ja uhkes üksinduses Candy Crush Sagat mängida! Telekast niikuinii midagi ei tule (mida hiljem netist järelvaadata ei saaks). A võib-olla tulevad isegi meile külalised.
Kui ma olin noorem, arvasin, et küllap saab minustki kunagi täiesti tavaline täiskasvanud inimene. Leidsin isegi mingi ülikoolis kirjutatud eneseanalüüsi, kus jahun sellest, kuidas mul kümne aasta pärast on ilmselt maja linnalähedases rajoonis, kena aed ja labradori retriiver. Ma pole kunagi osanud autoga sõita, armastanud aias tööd teha või koeraga enne kukke ja koitu jalutama minna, ei tea, miks ma arvasin, et ma üleöö hoopis teiseks inimeseks muutun. Ma olen endiselt see sama trotsi täis abitu tibi, kes ma olin 14-aastaselt, olen ainult õppinud end niimoodi hästi tundma, täiskasvanu maski kandma ja sisemiselt korralike inimeste üle irvitama. Need, kellest said normaalsed täiskasvanud, olid juba teismelistena teadlikud oma valikutest, suutsid tulevikku ette planeerida, hindasid end adekvaatselt, pidasid kõiges piiri jne.
Seega avasin üsna suure eelarvamusega artikli, mis paneb paika 19 märki, et oled täiesti täiskasvanu. Ei pidanud pettuma, puhas lollus ja ma millegipärast usun, et neid, kes igale punktile alla kirjutaksid, on ilma minutagi vähe. Aasta lõpus on nimekirjad populaarsed, teeme siis ära:
päevaks külmkappi panna ja mingi osa ka sügavkülma, et sul oleks see vajadusel käepärast võtta.) - see on nii ja naa, vahel lihtsalt jääb üle ja mõni kord on tõesti ka täiesti kindel, et jääb üle. Mingit nädalamenüüd küll ei koosta.
Sa triigid oma riideid. (Isegi, kui sa triigid vaid oma tööriideid ja sedagi viis minutit enne kodust väljumist, on see juba midagi.) - ei. Kui eraldi elama kolisin, siis tõesti soetasin endale mingi kipaka laua ja triikraua, aga mind ajas vihale see, kuidas puhas pesu tuli peale masinast võtmist kuhugi hunnikusse triikimist ootama panna ja kuidas see elav etteheide siis mulle nurgast vastu vahtis. Meil pole kellelgi mingit kohustust kanda triiksärki ka tööl ja seega triigin heal juhul paar korda aastas mõne lapse pidulikku pluusi. Ah, välismaal ei triigi keegi, ütles mu sõbrannagi. Samas mu ema on triikimismaniakk, ta triigib ka sokke, aluspesu ja taskurätte, ilmselt meeldib. Mind hoiatati ka, et "kui sa kunagi lapsed saad, küll siis näed ja hakkad", ei näinud ega hakanud.
Sa viksid oma jalanõusid. - vahel harva kui meelde tuleb. "Tangid peavadki kulunud välja nägema"- ütles üks teine kena inimene.
Sulle maitsevad täiskasvanute toidud nagu oliivid, kitsejuust ja rannakarbid. - maitsevad, va rannakarbid ja muidu merise maitsega asjad. Aga ma tean ka lapsi, kes selliseid asju söövad.
Sa puhastad oma hambaid hambaniidiga. - jah, sest mul on sellised hambavahed, mis muul juhul koguvad kiulisemad asjad külge ja ma ei saa magada, kuna igemed on paistes. Hambaniit on mul must-have, kui kuhugi ööseks minnes maha ununeb, pean kohe ostma. Kuigi hiljuti lugesin, et hambaniidi kasulikkus pole sugugi tõendatud, siis mul hambaarst igatahes kiitis ja ka sel aastal läks hambaarstile täpselt 10 eurot.
Sul on reaalne täiskohaga töö, kust sa teenid raha. Mitte stipendium, vaid korralik täiskasvanud inimese töökoht. - no nii ja naa, eks. Pigem on mul mugavustsoon, kus muuhulgas saab nii palju raha, et ots-otsaga kokku tulla.
Sa ostad toataimi, patareisid, prügikotte, seepi ja plaastreid. - toataimi ma olen ostnud, enam ei osta, sest mul on neid niigi palju, kuna inimesed kingivad. Eks ta tore on, kui mõni neist õitsema läheb, aga üldiselt ikka põgeneks ka sellise vastutuse eest. Patareisid ja prügikotte ostab mees. Seepi ostan ja vahel harva ka plaastreid, enamasti on neid niigi kodus viis karpi, igaühest võetud 1 plaaster, sest vajadus tekib ju siis, kui karpi käepärast pole.
Sa eelistad pubisid klubidele ja vahel tunned, et kodune diivan on neist eelistatuim. - See on vist pigem maitseasi. Rockiklubis käin küll regulaarselt, mainstream-ööklubid pole kunagi lemmikud olnud. Diivanit heale kontserdile ei eelista, muul juhul küll, aga siis mitte diivanit, vaid voodit.
Sa korraldad õhtusööke enda juures, mis ei lõppe purjujoomisega. Võimalik, et oled laua katnud kenade salvrätikute ja küünaldega. - Ei. Mitte, et korraldaks õhtusööke, aga need lõpevad alati padujoomisega, vaid lihtsalt ei korralda õhtusööke. Enamasti süüakse minu juures üldse papptaldrikutelt ja sooja sööki kohe kindlasti ei pakuta. Küünlafänn ka pole. Kes neid nõusid pärast pesema hakkab - võtame parem ühe sama kahvliga otse purgist!
Sa tead, kuidas WC-poti äravoolu puhastada. - Ma ei saa nüüd küsimusest aru, tänapäeva potid ju ei ummistu enam? Kui sa sinna just oma tükeldatud abikaasat ei proovi peita (Keskturu šašlõkimehe kombel). Või mõeldakse siin lihtsalt seda, et oskad wc-harja triipude eemaldamiseks kasutada?
Sa viid ise prügi välja, mitte ei oota, et su ema/isa/korterikaaslane seda teeks. - Ootan küll, et mees seda teeks, sest "see on ju meeste töö" :) Ei, lihtsalt kuna ta ise enamasti seda teeb ja teeb paremini (ma olen näiteks kotti ämbrist välja sikutades selle ribadeks tõmmanud, nii et köögi põrand oli kaetud kasutatud mähkmete, kartulikoorte ja ebainimlikult haisva tundmatu lögaga, kraapisin seda ahastavalt ulgudes paljaste kätega kokku, sest haistsin võimalust draamaetteasteks), siis ma ei sekku.
Sul on külaliste jaoks eraldi rätikud, mida pesed pärast külalise lahkumist, mitte enne uue külalise saabumist. - Ei. Pole mul mingeid eraldi rätikuid.
Sa koristad kodu, mitte ainult ei võta tolmu. - Mida nad sellega mõtlevad? Tolmu võtab taaskord mees, põrandaid ka vahest tõmbab lapiga, ma moe pärast sopsutan tolmulapiga siin-seal, kas peaks midagi VEEL tegema?
Sa ei kuluta rohkem raha, kui sa teenid. Võimalik, et omad kindlat arvestust, kui palju sa kulutada tohid. - Ma ei julge üldjuhul kontole vaadatagi. Varem võisin jah säästude üle uhke olla, aga pidasin ilma emapalgata vastu ka siis, kui lasteaiatasud hüppelise tõusu tegid ning nüüd pole mu silmad ammu palgatõusu näinud, seega võib vabalt olla, et kulutusi on rohkem ja vaikselt tiksun vana rasva peal. Aga no sellele mõtleme siis, kui näpud päris põhjas. Loomulikult ei planeeri ma kogu palka ära stiilis "jee, kuu alguses saan hilpe kokku osta, eks pärast vaatab, kuidas edasi", see oleks lihtsalt loll.
Sind paneb imestama, kui nappide riietega noored väljas käivad. Kui neil pole salli kaelas, siis haigestuvad nad kindlasti köhasse. - Vot seda nüüd küll. Elu ikka midagi on õpetanud.
Ja lõpetuseks kassipilte. Mees võttis endale pühalikult ülesande pühade puhul kogu suguvõsast pilte teha. Need pildid läksid kõik nässu ja tulid udused, ainsad õnnestunud olid kassipildid.
Kui kõik kaebavad, kuidas kassid tahavad jõuluehetega mängida, mööda kuuske üles ronida või puud ümber lükata, siis meil seda muret pole. Meie kass üritab puud lihtsalt ära süüa. Ei saaks nagu öelda, et vitamiinipuudus ja kasvata kassimuru, sest kuusk on meil plastmassist. Kaks viimast udust pilti näitavadki, mida kass kuusest tegelikult arvab, kui tal on tunne, et see kaadrisse ei jää :)
Ma tõesti üritan leida midagi muud, aga ilmselt olen ma kah mingite valede mõttemallidega (kindlasti olen) ja/või ebaküps (ka seda, jah), aga ma ikkagi ei saa üle ega ümber sellest, et lahvatanud koduvägivalla-kaasuse puhul häirib mind kõige rohkem see, kuidas kõik teised teavad asjaosalistest paremini. Isegi olukorras, kus kumbki pool on saanud oma suu puhtaks rääkida, leitakse endiselt, et "ta ütleb nii, sest tal on mingi kompleks" ja mu meelest seda kõike lihtsalt sellepärast, et meil on mingid normid, millele justkui alluma peaks, sest muidu sa ei ole "täiskasvanulik korralik kodanik". Ma jätan siin hetkel kõrvale fakti, et asjaosalised räägivad justkui ühest episoodist, aga kohtu andmetel oli neid siiski kolm. Oli kuidas oli, minu meelest peaks siiski rahule jääma poolte esitatud nägemusega asjast, kohtuvälisele kokkuleppele ju jõuti, miks peab edasi surkima ja mingeid omapoolseid teooriaid esitama? Meile ei meeldi see, kuidas teised elavad ja oma konflikte lahendavad, aga miks me peame enda reaalsust teistele peale suruma - kui ohver end ohvrina ei tunne, milleks püüda teda veenda, et tegemist on lihtsalt eituse-faasiga?
Kui ohver ei leia, et ta sobituks rolli "naine, keda mees aastaid vaimselt ja füüsiliselt kuritarvitas", siis talle peab see võimalus jääma. See feminismikriitika tema loos oli mu meelest päris mõtlemapanev, või vähemalt olen ka mina seda stereotüübitamist "naine kui ohver"; "naine kui suhetes nõrgem pool" märganud ja ka mina ei tahaks (isegi juhul, kui mu mees mind lööks) niimoodi märgistatud saada. Ei ole nõrgem pool, vabalt löön vastu kui vaja, sel korral jõudis tema lihtsalt ette! Ma ei taha, et mingi meessoost naistekaitsja leiaks, et tal on õigus mind löönud mehe üle kohut mõista ja teda surmaga ähvardada, kui vaja, saan ise hakkama.
Minusuguste jaoks selline näidispoomine eeskujuks ei sobi. Ma ei läheks ilmselt kuhugi koduvägivallast teatama, eriti juhul, kui mu mees oleks miskitpidi tuntud, seda enda mustas pesus sonkimist avalikkuse poolt oleks hoopis jubedam taluda. Et oh sa vaene ohver, räägi nüüd, milline siga su mees oli, tõstame su feminismi lipule kui tõelise kannataja, kes lõpuks ometi julges rääkida. Sellises olukorras eelistaks ma õigusriigile ja ühiskonna hukkamõistvale pilgule siiski pigem omakohut. Nii on. Väga ebaküps seisukoht muidugi, aga mis teha.
Ja mulle tundub ikka üha enam, et feminism on religioon, selline kindla kombestiku ja käitumiskoodeksiga. Hiljuti just vaidlesin sõbraga, et feminism ei jutlusta naiste paremust ega väida, et "vägivald on mehe nägu, naine on igal juhul kõigest ohver", kuid tundub, et mingi iva tema väidetes oli. Ma ikkagi arvan, et vägivallal, nagu kõigel siin maailmas, on mitu tahku ning koduvägivald selle osana ei ole puhtalt must-valge, selline, mis sobib feministlike müütidega.
*Sarjast "Ohtlik lend", kus ment tuli kaklevat topsisõpradest paarikest lahutama. Lihtsalt, teemasse sobivalt, mitte otseselt konkreetse juhtumi või postitusega seotud.
Kes meist poleks ihanud lapsena kosmonaudiks saada? Kergeid kahtlusi selle plaani täitumisse tõi fakt, et nõukaaegne lõbustuspargi-atraktsioon Saturn tuli minu pärast poole sõidu pealt kinni panna, sest ma ähvardasin kõik kohad täis oksendada ning ka Nu-Pagadi kuulus lennusimulaatori osa ei tekitanud minus erilist õhinat.
Sellest hoolimata saan nüüd kosmonaudina ringi käia, sest tellisin endale jõulukingiks skafandri. No tegelikult küll "pükstüki" (milline kohutav sõna, sama jube kui originaal - onesie) , millel on skafandri imitatsioon, aga ikkagi. Täiesti täiskasvanulik jõulukink mu meelest.:
Oli ainult Ameerika kosmonaudi variant. Ma ei tea, kus ma sellega ringi käima hakkan (igal pool, eeldatavasti) või kuidas ma vetsuskäimisega hakkama saan, ilma et pool kallist riideeset mööda põrandat ei lohiseks, aga mul oli seda skafandrit hädasti vaja. Ei olnud emotsioon-ost, kaua ega piidlesin, enne kui mustal reedel hinnad korralikult alla lasti. Mitte nagu meil, kus 90% musta reede allahindlusi oli stiilis "valik kaupa kuni -15% soodsamalt".
Seoses jõulukinkidega veel seda, et viimasel hetkel võtsid ennast kokku ka mu vanemad, kes siiani sellel suunal vaid ebamäärast mõminat kuuldavale olid toonud, ning otsustasid, et neil oleks hädasti vaja Rolling Stonesi ja Leonard Coheni uusimaid plaate. (Ma olen nii uhke oma vanemate üle, ei mingeid Nõid-Nastja elulugusid, Toomas Anni plaate või teleturu seljasoojendajaid). Mina, naiivne nagu ma olen, mõtlesin, et hüppan siis lõunapausil Rahva Raamatust läbi ning hangin need plaadid. Kokkusobivalt samal ajal saatis aga RR mulle oma uudiskirja, mida veidi sirvisin ning Coheni plaadi juures oli märge "pole saadaval". Uurisin siis veidi edasi, Rollinguid ei leidnud otsing nende poest üldse. Kappasin konkurent Apollo lehele, seal annab poe täpsusega teada, kust mida saab. Üks plaat oli ühes Tartu Apollos olemas, teist polnud kummaski. Tule taevas appi! Laseringis olid olemas, aga Lasering asub füüsiliselt ju ainult Tallinnas. Tarneaeg 2-11 tööpäeva. Pluss saatmine ja pakiautomaadid on ju kõik umbes. Mis mul üle jäi, tellisin kiiresti ära ja hoian nüüd pöidlaid, et äkki jõuavad kohale enne kui jõulud. Ma saan aru, et plaadiäri eriti ei õitse, sisse ostetakse riigi peale vist nii 10 CD-d ja ülejäänud on vinüülid, mida hipsterid mingite asjadega kuulavad, mida mul ei ole, aga no kamoon! Või siis on hoopis plaate ostvate inimeste maitse üsna hea.
Tüüpiline hiti-võtmes tehtud professionaalne laul, seda võiks laulda ükskõik kes välismaa popstaaridest. Samas tekkis mul tunne, et olen seda juba kusagil kuulnud. Võib-olla olengi, või siis lihtsalt meenutab mõnd teist sarnast hitti. Ma võin vabalt seda lugu kuulata, hea laul, aga samas ei midagi erilist, wow-efekti pole.
Kah tahetud hitti teha, aga nõrgem kui Lenna, samas ei ütleks, et halb. Jala paneb tatsuma küll :) Latiinorütmid, meenuvad Ricky Martin ja teised.
Ilusa häälega noormees, aga miks ta ometi ulguma on pandud!? Kui normaalse häälega salme laulab, on kõik kena, aga refräänid rikuvad kõik ära. Jubedalt punnitades tulevad need kõrged noodid mu meelest. Muusikal pole viga, vabalt kuulaks kui raadiost tuleks, aga ulgumine riivab kõrva.
Ivo Linna on pandud laulma sellist stiili lugu nagu kõik need Eesti popid nooremad meeslauljad laulavad. Mu meelest on igaühel neist Koit Toomedest, Taukaritest, Shanonitest jne vähemalt üks selline lugu, millegipärast läheb selline stiil koledal kombel peale. Ilmselt mingi umpa-umpa tantsitav rütm siis. Elmari tabelis teeks ilmselt ilma. Turvaline ja kodukootud. Võimalusel vahetaks jaama.
Refräänis midagi nagu oleks, muusika on ka selline mõnusalt õhuline. Mulle meeldib senistest lugudest hetkel enim. Lauljanna hääl meenutab mu eelmise aasta lemmikut "Go Away Birdi", aga kindlasti popilikum. Imelik, aga mulle meeldis, jäi isegi kummitama :)
See ei ole ju tema normaalne hääl? Mingi masinaga tehakse see "kaja" sinna taha? Oh, jumal, kõik raadiod on sellist asja täis! See on see muusika, mida ma tänapäeva vaibakloppimiseks nimetan. Kõik lood ühesugused, vahet pole, kes laulab, raudselt sees sõna "sexual", masinad möllavad. Laulda võiks robot. Igasuguse isikupärata mõttetu lugu minu jaoks. A Uku on vähemalt ilus, eks? Mitte minu maitse, aga selline klassikaline ilus mees.
Meenutab mingit 00ndate keskpärast raadiohitti, ei ela, ei sure. Käima ei lähe, venib. Tahaks vist lõbus ja tšill hea tuju lugu olla, aga on pigem tüütu inin. Loos pole midagi huvitavat, ei mingit arengut, ühtlane undamine. Ok, nüüd üritas korra räppida, vist. Järgmine, palun.
Oot, seda ma olen ka kuulnud, vist. Järelikult ma ilmselt ikka registreerin muusikat, mis kuskil taustaks tuleb või siis sarnaneb see väga mõne teise looga. Refrään on tugev, muu ei ole. Vastupidiselt eelmisele monotoonsele loole on see väga eklektiline. Jube lühike lugu oli, ei jõudnudki nagu sotti saada.
Oi näe, kitarrid. Esimesena meenub Ans Andur. See pole päris see, mis mulle meeldib. Vanasti, kui ma ei teadnud, et indie tähistab suure plaadifirma puudumist, mitte muusikastiili, nimetasin ma sellist asja indieks. Miks see hääl peab nagu läbi mingi udu kostma? Miks mingi kahin pidevalt ees on? Ma puhastaks selle laulu üleliigsetest efektidest ära ja kuulaks siis.
Kohe näha, et inglise keel pole emakeel, kõrvatorkav aktsent häirib. Selline tunne, et poiss proovib, mismoodi oleks võõrkeeles laulda, ei jäta muljet valmis loost. Muusikat nagu polekski väga seal taga, raiuva hääldusega laul käib üle. Põlve otsas tehtud asja mekk man. "Mahörrö, mahörrö". Iu.
Taaskord võiks seda laulda mõni väljamaine popstaar, ideaalne produktsioon, toode, millesarnaseid paisatakse iga nädal turule. Laul ise keskpärane, kui raadiost tuleb, paneb jala tatsuma, aga meelde ilmselt ei jää. Huvitav, kui selliste lugude loojate käest küsida, mis just teie loo eriliseks teeb, siis mida nad vastaksid?
Laural on tõesti võimas hääl, saad kohe aru, kes laulab. Nojah, Koidust saab ka kohe aru muidugi, aga Lauraga võrreldes jätab kohe sellise kodukootud mulje. Ilmselt lihtsalt harjunud Koitu eesti keeles kuulma. Aga laul on täiesti mõttetu, igav. Lõhmus vist püüab oma tekstides alati millegi ebatraditsioonilisega välja tulla, laulda millestki teistsugusest, aga samas see on juba väga traditsiooniliseks saanud.
Jälle mingid masinad hääle kallale lastud. Meenutab taaskord mingit teist lugu, kohe väga. Originaalsus puudub minu jaoks. Ei viitsi kuulata. Aa, Ewert Sundja on üks autoritest, no muidugi, Draakonite viimast plaati meenutabki, see meil autos vahel mängib.
Kerlil on võrdselt nii häid kui ka halbu lugusid, tema viimane Diamond Hard mulle väga meeldib, see vahepealne suvadisko ei meeldinud. See lugu jääb kuhugi sinna vahele. Midagi huvitavat on, aga seda võiks rohkem olla, hääl tal võimaldaks, aga eks proovitakse ikka keskmisele maitsele neid Euro-lugusid teha. Ma arvan, et seda laulu võiks isegi mitu korda kuulata. Hetkel Ariadne järel teine hea lugu minu jaoks.
Oi kui ilus laul! Mulle väga meeldib! Kui eelmisel aastal andsin ma plusspunkte Danielile vaid puhtalt välimuse ja lavalise karisma põhjal, siis nüüd on ka lugu tasemel. Mõnus suvine laul. Sõidad lahtises autos randa ja siis see lugu käib taustaks. Hetkelemmik kõigist lugudest :)
Midagi hoopis teistsugust kui Eesti Laulult oodanud oleks. Ok, ainult see riiginimede nimetamine on väga Euro :) Muidu täitsa kvaliteetmuusika, aga minu jaoks jääb selline jazzilik asi alati nö liftimuusikaks, ei kujuta ette, et lihtsalt kuulamise pärast kuulaks, niisama taustana väga mõnus.
Hah, esimene asi, mis mulle selle looga pähe tuli, oli sarnasus drag-queen Alaska Thunderfucki ühe looga, selline peenutseva häälega tehtud räpp :) Imelik lugu iseenesest, tundub, et neil endal oli lõbus seda teha, aga kuulata nii väga ei ole. Huvitav kooslus, tahaks nende teisi üllitisi ka kuulda. Tekitas huvi, aga ei oska seisukohta võtta, kas just meeldib.
Jälle see hääl...Selline tüüpilise poploo jaoks viimistletud hele meeshääleke. Taustaks ka tüüpilised raadiohiti "hääled", muusikaks seda väga ei nimetaks. Aeglasem kui Suviste lugu, aga pmst samasse auku. Mõlemad laulud räägivad seksuaalsest tõmbest, "Electric" või "Supernatural", otsustage ära siis, kumb...
Folk ja etno on asjad, mis mulle üldjuhul väga peale ei lähe va kuumavereliste rahvaste etno, Svjata Vatra näiteks. Antsud jälle tüüpilised kodumaised vaoshoitud leelotajad. Mina sellist asja kuulata ei viitsi. A no mis teha, oleme juba kord selline pika vinnaga rahvas. No võtke või kõrvale see Ukraina hundinahkades neiu, vot tema keerutas ja põristas trummi, selline kudumistöö kõrvale leelotamine temasugustega juba ei võistle. Oma rahva reetur, nagu ma olen.
Pop on hästi murduva häälekesega laulda nagu Rihanna vahepeal teeb. Noh, see lugu ei lähegi vist käima. Justkui püütaks proovida miskit rütmi peale laulda, aga päris kindel pole veel, kuidas seda teha. Mannetu kuidagi. Siin oleks ilmselt mingit kõva produtsenti taha vaja, kes sellest kuulatava loo teeks. Ahhaa, üks laulu autoritest on see Tenfold Rabbiti laulja, tegelikult on teda ses loos päris hästi ära tunda, Rabbitil on ju ka mu meelest 1 hästi välja kukkunud lugu, ülejäänud on samamoodi justkui poolikud, viimistlemata asjad. Aa, sama tüüp on nüüd see pop NOËP ka, vot sellest bändist ma muud ei teagi, kui et on pop :)
Aga sel aastal ühtegi täiesti piinlikku esitust ei olnudki, muidu igal aastal ikka traditsiooniliselt mõni hull ka punti sattunud, plusspunktid selle eest :)
Meil on siin töö juures tellimisankeedid, millega inimesed saavad ajakirjade aastatellimusi edastada. On kahepoolne leht, ühel pool maksja andmed ning selle all kaks kasti tellimuste jaoks, teisel pool veel kolm kasti. No juhuks kui inimene soovib tellida mitut ajakirja. Tavaliselt tellitakse ikka üks, aga mõni tellib ka kõik viis võimalikku.
Üldiselt on kõik loogiline. Aga...esineb inimesi, kes jätavad esimese lehekülje tühjaks ja kasutavad tellimusteks ainult tagumisel leheküljel olevaid kaste. Ütleme paar protsenti kõigist saadetud tellimustest on sellised. Need "imelikud" siis sorditakse eraldi ühte punti nendega, kes üle kahe ajakirja tellinud on, ehk siis tuleb kasutada eraldi protseduuri menetlemaks seda tagumist lehte kasutanuid.
Siiani ei saanud me pihta, et miks nad alustavad tellimist alles kolmandast kastist. Ma vist täna sain aru. Nimelt on esilehe allservas väike nool ja selle all tekst "Soovid kinkida rohkem tellimusi? Täida saajate andmed tagalehel!" Mina loen sealt välja, et kui mul esilehel olevatest kastidest puudu jääb, siis saan ära täita ka tagalehe. Ilmselt on võimalik seda võtta ka sõna-sõnalt, arvestamata fakti, et esilehelgi on kastid olemas - täida saajate andmed tagalehel. No ja niimoodi võttes talitavad nad ju õigesti.
Sellega seoses meenub ema hämming, kui ta soovis ühele regulaarselt ravimeid tarvitavale inimesele uue retsepti kirjutada, sest tema andmetel pidanuks inimesel tabletid otsas olema. Inimene aga ütles, et tal on küll veel neid. Aga kuidas see võimalik on? Kuidas te neid võtate? On ju kirjas, et üks tablett kolm korda päevas? Tuli välja, et inimene lõikas läbi häda ühe tableti kolmeks tükiks ja tarvitas "nagu ette nähtud" ühte tabletti kolm korda päevas...Keegi ei tulnud selle pealegi, et ka nii võiks sellest aru saada, no ei öeldud ju, et kolm erinevat tabletti samast purgist, vaid ikka ainult üks tablett. Eksteemsemaks minnes - üks tablett mitu korda päevas - äkki võtaks sisse, väljutaks ja võtaks seejärel uuesti?
L. väitis veel, et too inimene sai absoluutselt õigesti aru, tema saanud täpselt samuti. Enne seda oli ema jõudnud (mulle) teada anda, et ainult primitiivsed inimesed võivad niimoodi neid instruktsioone mõista...Mine võta nüüd kinni, kes on loll. Sest keegi ju peab olema, kui samast asjast erinevalt aru saadakse, on kindel vaid see, et need, kes teise vastuse said, on lollid.
Ma täpselt ei mäleta, millal see esmakordselt toimus, aga ühtäkki hakkas ilmnema kummalisi anomaaliaid mu blogi statistikas. Ühel suvalisel hetkel läks vaadatavus lihtsalt lakke ning alguses tuli niimoodi klikke Venemaalt. Või mis klikke, tegelikult mu blogis keegi ei käinud, postituste vaatamine jäi ikka samaks, lihtsalt lehekülg oli kusagilt neid vaatamisi saanud. No ikka nii, et ühes pooltunnis mitusada. Mingeid startpage'e ma kusagilt ei leidnud, need olid ikka normaalsed blog.tr.ee, Google ja teised kohalikud blogid.
Seda ei olnud väga tihti, kuid mõni aeg tagasi juhtus sama asi ning "vaatajad" tulid nüüd USA-st. Millegipärast langes see aeg kokku sealsete presidendivalimistega. Ma Google Analyticut eriti kasutada ei oska, aga isegi mul on naljakas, kui silma hakkab selline asi (klõpsa pildil, näed paremini):
Nagu mida hekki? Igatahes nüüd väidab Bloggeri statistika mulle, et viimasel nädalal on mu blogis kõige rohkem külastajaid Venemaalt, neile järgneb tihedalt kannul USA ning alles seejärel on Eesti ehk siis ilmselt reaalsed külastajad. Kuu statistikas juhib USA Eesti ees.
Niisiis, lubasin, et kirjutan veidi sellistest bändidest, mille olen avastanud hulk aega hiljem, siis kui nad juba ammu laiali on läinud, kuid mis sellest hoolimata on mulle koledal kombel meeldima hakanud. No selle määratluse alla läheks tegelikult enamik mu lemmikmuusikat, aga vaatluse alla võtan eelkõige need, mis on tulnud, teinud ühe ideaalse plaadi ja seejärel kadunud. Tavaliselt räägitakse küll "ühe-hiti-imedest", aga mu meelest on ühe hitiga hakkama saamine üsna õnneasi, samas, kui saada valmis üks täiuslik plaat ja seejärel kaduda, see on kuidagi dramaatilisem.
Kui siin eelmiste muusikapostituste all on kommenteeritud, et enamik mu lemmikuid on tundmatud olnud, siis need ühe plaadi imed on ülisuure tõenäosusega seda enam. Mõni võiks kohe teada anda, kui on kedagi neist esitajatest kuulnud, oleks päris üllatav. Kuigi jah, see bändide teadmine-mitteteadmine on üsna ettearvamatu enamasti, küsisin just hiljuti oma kõige pungima tuttava käest, kas ta The Casualties'e kontserdile läheb, ta polnud kuulnudki sellest bändist.
1998. aastal Californias alguse saanud ainult naistest koosnenud hard-rock bänd. Läksid laiali detsembris 2001 peale seda kui laulja Bianca Butthole (milline ilus tütarlapse nimi!) hukkus autoõnnetuses kui läks koos ühe (purjus) fänniga sõitma. Tegelikult ebaõiglaselt siin tabelis, sest neil ilmus siiski 2 plaati, aga esimene sisaldas vaid kuut lugu. Bänd, mille plaate pole isegi Spotifys. Mul oli kunagi nende 2001. aasta šedööver "Are You Man Enough?" kuskil olemas, aga enam pole ning pean leppima mälestuskogumikuga "Last Call: Memorial Rarities Collection". Miks nad head on? No kõigepealt nende lugude sõnad "I'm Ugly and I Don't Know Why" oli ilmselt esimene lugu, mida neilt kuulsin. Üldse laulavad nad kompleksivabalt sex & drugs & rock'n'roll- elustiilist, lauljal on mõnusalt kähe tämber ja lugudes on kõvasti pauerit. Youtube's on isegi kogu "Are You Man Enough?" plaat üleval.
Mingi räppar esitleb end Spotifys sama nime all ja Youtube's keegi latiinost standupper (võib-olla ka sama tegelane, ei viitsi süüvida sellesse), aga mina mõtlen Inglise punk-rock tüdrukutebändi aastail 1994-1998. Toona tuuritasid nad koos Sex Pistolsi ja Marilyn Mansoniga, kuid millegipärast püsima see bänd ei jäänud ning välja andsid vaid ühe albumi, "Black Eye", mis on uskumatult hea. Hiljem mängis nende bassimängija ühes teises kõvas bändis Jack Off Jill ning ka teised bändiliikmed tegelesid muusikaga edasi. Laulja olevat olnud hiljem bändis Harlow, aga sellenimelisi on terve hunnik, nii et ma ühtegi lugu leidnud pole.
Grunge (?) bänd Inglismaalt, tegutses 2007-2012, andes välja ühe imelise albumi "Yolk". Soojendasid tuuril Slashi. Põhjendasid oma lõpetamist sellega, et "me lihtsalt ei saa endale lubada bändi tegemist."
Panen siia neilt oma lemmikloo, kuid see Youtube variant on hoopis kiirem kui albumi peal olev versioon, mis on kuidagi rohkem "eepilisem" mu meelest. Mulle väga meeldib nende laulja "vinguv" vokaal millegipärast. Üldiselt selline muusika, mille taustal sobib voodis tekkide sees aeleda ja ennast küüntega kraapida :) (no positiivselt ikka).
Inglise nais-(punk)rockbänd. Tuli kokku 2004, ametlikult lahku läinud justkui poleks, 2007 anti välja siiani esimene ning viimane album "Break The Silence" ning käesoleval aastal teatas jõlebänd PopEvil, et McQueeni trummar on neile üle läinud. Ametlik veebileht on samuti maas, seega ilmselt surnud bänd. Isegi korralikku visuaaliga videot ei leidnud Youtubest...
Oot, nüüd said kõik peale ühe all-female bändid siia + ainsal ülejääjal samuti naisvokaal?! Ma ei saa endiselt aru, kus on kõik vinged Eesti nais-rockbändid? Deathcats läks kah nende FB andmetel 2013 laiali. Headest naisvokaaliga rockmuusikat viljelevatest Eesti bändidest oskaksin nimetada hetkel vaid Sibyl Vane'i, aga neil on ka plaadist 4 aastat saanud, sel aastal tuli küll uus singel.
Ja isegi kui meil naised laulavad kitarride taustal, teevad nad seda õrnal, kaunil häälel. Noh, oleks nagu Ines, Birgit, Lenna, Liis, Maarja või ükskõik kes tervest sellest kohalike naispopstaaride reast. A miks nii? Blackyl oli veidi põnevam tämber, aga tema enam ei laula ju.
Meenub, et teismeeas oli mul üks harukordselt armukade sõbranna. Tollasest armukadedusest on tegelikult lihtne aru saada - vanema boyfriendi kaotamine tähendas ju tüdrukule kõigi kraanide kinnikeeramist - kus sa üksi saad raha, peole, autoga sõita, öösiti väljas hulkuda jne. Sina oled ametlikult laps ja pead koolis käima, vanemad on ihned ja kurjad, ainult vanem peika on see, kes su maailma avardada suudab. Ma põhjendaks enamike noorte tüdrukute suhteid vanemate poistega just seeläbi, no mis armastus, võimalus piiluda ahvatlevasse täiskasvanute maailma oli see, mis huvitas. Igatahes pidime minema tolle sõbrannaga ühe teise ühise tuttava sünnipäevale, sõbranna kuldaväärt peika ka. Enne üritust nõudis sõbranna kõigi kohale tulevate naissoost külaliste pilte - et olla kindel, ega ühtki konkurenti ei paista...Üks oli, aga õnneks ma suutsin sõbrannat rahustada, et tollel plikal on juba oma poiss olemas ja üldse, ta pole nii litsakas, kui pildilt paistab....
Eks selline armukadedus ole vist erand, aga ma usun, et on ikka päris palju naisi, kes veel täiskasvanunagi teisi naisi sellisel skaalal hindavad. Ohtlik-mitteohtlik. Jube vastik on istuda seltskonnas, kus mingi tädi tõmbab kogu tähelepanu endale ja sina pead istuma nurgas nagu hall hiireke. Õudne mõelda, aga mina nii tundnud ei ole. Olen ma siis ise see tähelepanutõmbaja või? Ei, ma tõesti ei nööbi dekolteed sügavamalt lahti ega kisu seelikut ülespoole, aga mul on see "häda", et kõva häälega rääkida ja vestlust üleval hoida on mul küll kombeks. Ja meeste seltskonnas mitte viisakalt vaikida. Äkki tuleks olla solidaarne naistega ja tõesti teise tuppa varjule minna, et mitte ühtki sookaaslast end ebamugavalt tundma panna? Ma pole ausalt öeldes selle peale tulnudki! Oh mind ebaviisakat! Tegelikult ma siiski eeldan, et liigun seltskonnas, kus naised ei näe igaühes konkurenti ja mehed ei arva, et kui naine nende poole pöördub, siis ainult ühe mõttega.
Üks juhtum on olnud küll, kus ma niimoodi kergelt piinlikku olukorda sattusin. Nimelt pidin kunagi ühe meestuttavaga (täiesti neutraalne sõber) Metallica kontserdile minema, kuna minu isa sõidutas meid pealinna, küsis sõber, kas ta võib ühe tuttava neiu ka kaasa võtta. Muidugi, jah, ruumi ju on. Tuligi siis üks hästi vaikne tütarlaps meiega kaasa. Kogu tee lõõpisime selle sõbraga nalja teha ja ajasime juttu, istusime mingis baaris enne kontserti, jõime õlut, too neiu jõi vaikselt mahla. Kontserdi alates ei tahtnud nemad väga lava ette minna, istusimegi siis murule maha ja siis järsku pani sõber käe ümber tolle neiu õlgade...Aaa...oot...te olete nagu paar või?! Appi, ma ei saanud aru! Ma oleks teil lasknud siis ju omavahel kudrutada, mitte tükkinud ise pidevalt oma mulaga vahele...võib-olla.
Loodan, et sellele tütarlapsele minust väga kohutav mulje ei jäänud, kuigi ega vahet pole, mina ei pea ju ka ennast muutma. Oleksime siis kõik kolmekesi nagu tummahambad istunud ehk?
Ära ole teiste naiste jaoks ähvardav! Armukadedus armukadeduseks, ma ei saa selle mõttest üldse aru, ilmselt evolutsiooniliselt monogaamia kaitseks tekkinud mehhanism (et võõras su lapsi maha ei lööks), kuid üsna kasutu - vägisi kedagi kinni ju ei hoia. Ähvardav võib ilmselt olla ka muul moel, aga kas tõesti nii paljud võrdlevad enda turuväärtust (mehed, raha, tähelepanu jne) pidevalt teiste omaga? Alateadlikult ilmselt küll, aga et tõesti vaenaks kohe endast edukamat, ilusamat, nooremat, targemat jne? Miks need naised küll sellised ussid on nagu kõnekäänd leiab? Vennad ja vendlus, õed ja õelus? Ma usun, et kadedus on inimlik, targem on end sellest tundest inspireerida lasta (ei vihka sind, vaid tahan ka ise sinusarnaseks saada ja võtan õppust) kui vihkamisse kinni jääda. Ilmselt on mehed samasugused, nad ehk lihtsalt varjavad oma tundeid paremini kui naised (nii armastust kui kadedust).
Eks läbi ajaloo on olnud halb pööbli keskelt silma paista, kui keegi püribki kõrgemale ja kaugemale, tuleks ta tingimata tagasi mutta tirida. Esiletükkijad võivad küll veidi edukad olla, kuid madalamad ei andesta seda neile iialgi. Naljakas, kuidas ühelt poolt ollakse nii veendunud, kuidas igaüks on eriline indiviid, kuid ikkagi toimitakse karjana.
Ma ise justkui enda meelest neid "ohtlikke naisi" ei pelga. Kui kellelgi läheb väga hästi asjus, mida minagi saavutada tahaksin, siis enamasti lihtsalt mõtlen, et "ohh, tahaks ka", ja järgmine mõte on see, et "küll ma ilmselt kunagi saan kah." Seda, et "ta võiks homme jala murda" ma küll ei mõtle. Ses mõttes FB ja Instagram oma ilusate eludega mulle stressi küll ei tekita nagu "teadlased on välja uurinud". Ainuke, mis seoses ohtlike naistega minus negatiivset suhtumist tekitab on see, kui tähelepanu kukub nõutama mõni suure suuga tühikargaja, kes arvab end tõelise femme fatale olevat. Sest tegelikult naised ju teavad ise ka, et meestele meeldivad just ohtlikud naised, mitte hallid hiirekesed, miks mitte siis püüda teeselda end seda olevat.
Raamatukokkuvõte tuleks ka vist ruttu ära teha, sest Goodreadsis on viietärniraamatuid kirjas juba 15 ning laenutusjärjekorras passivad sellised paljutõotavad teosed nagu Mart Sanderi "Litsid, II osa", Houellebecq´i "Alistumine", Lauri Räppi "Linn on minu" ning "Sapiens: inimkonna lühiajalugu" Y. N. Hararilt. Äkki ma ikka ei saa neid enne uut aastat kätte? Hindamismeetod sama, mis eelmisel aastal ehk siis puhtalt Goodreads. Kokku lugesin sel aastal 87 raamatut (üks hetkel pooleli), lehekülgi tuleb küll nii 800 võrra vähem kui eelmisel aastal. Ilmselt see number veel muutub, aga tabeli koostamise hetkel oli nii.
Päris edetabeliga tegemist pole, raske on parimat viitteist veel omakorda järjestama hakata, esikoht kuulub kolmele neljale viiele raamatule, pigem siis kokkuvõtvalt - muusikute elulood, asi, mille ma sel aastal avastasin ja tuli välja, et mõned olid päris head EDIT no see sissejuhatus pole pärast kahte lisandunud raamatut enam väga täpne, aga ma hiljem seletan:
kaks surnut ja üks elus mees, kes põhimõtteliselt peaks surnud olema. Cobaini-raamatust kirjutasin pikalt siin, Morrisonist ning Ozzyst siin. Kuna mul tuleb 15 raamatut 10 koha peale ära jaotada, lisan siia veel ühe raamatu, mis sobib teistega punti seepärast, et tutvustab popkultuurimaailma telgitaguseid.
Ülevaade antakse väga erinevatest popkultuuri valdkondadest - kunst, kirjandus, muusika. Kõike seda seostatakse samal ajal ühiskonnas toimunud arengutega. Väga huvitav. Miks meile koolis mitte millestki sellisest ei räägitud? Ahjaa, olevat olnud üks valikaine, ühel korral, vist seitsmendal-kaheksandal tunnil, kus räägiti postmodernismist, mu pinginaaber käis seal koos paari-kolme huvilisega. Ma istusin ilmselt samal ajal kuskil baaris. Olevat olnud ainus tõeliselt huvitav tund kogu keskkooli jooksul...Midagi mainis kirjandusõpetaja, kuid sellist seostatud ülevaadet - ühiskond, poliitika, kunst, kirjandus, muusika, pole ma kusagilt enne lugenud. Miks mingid arengud toimusid just siis, kui nad toimusid? Ma ei saanud pikka aega aru sellestki, kes need biitnikud on. Ma teadsin nimesid, teadsin tegusid, aga mis selle kõige taga oli? Kurvitza raamatust saad targemaks. Muuseas, raamatut ennast müüdi Osturallil ca 1 euroga...Kahjuks tundub, et raamatu teist osa ilmunud polegi, esimene osa lõpeb aastaga 1968.
- ka see avab taustu. Kuku-klubi läbi ajalootormide. Eesti kultuurikorüfeed läbi ajaloo käsikäes boheemlaste, akadeemikute, poliitikute ja ärimeestega. Tegemist on sel korral küll ilukirjandusega, mitte mingi name-droppinguga, aga lugeja saab muidugi aru, et päris-elu oli toona kordi põnevam kui väljamõeldis. Mihkel Mutil on muidugi annet muuta ilukirjandus päris-eluga sarnaselt köitvaks ning olulisi erinevusi ei tekigi.
Konkurentsitult vanim loetud raamat kahe aasta jooksul, välja antud aastal 1932. Selle raamatu puhul ei tohiks kindlasti kinni jääda detailidesse a la "miks nad seal paberit ja pliiatsit kasutavad, tulevikus seda ometi olema ei saa!" Väljaandmisaastat arvesse võttes on tegemist uskumatult täpse ettekuulutusega. Kui vaadata selle tulevikumaailma mõttemalle, siis mulle miski küll üllatust ei valmista. Ilma konkreetsete detailideta oleks see ilmselt paljude jaoks tõeline "Hea Uus Ilm". Kas me siis tõesti ei taha rahu maa peale ja õnne igaühe jaoks? Nagu iga hea asja nimel, tuleb ka siin väikeseid kompromisse teha ja mõnest asjast loobuda - aga sellise ülla eesmärgi nimel, miks mitte? Mu meelest oli ikka väga palju paralleele tänase maailmaga, kus kasvav "nanny-state" meile üha enam "õiget õnne ja rahulolu" peale surub. Tuleb ju sekkuda, kui inimeste loomus üleüldisele õnnele vastu töötab? Raamatu võlu ongi ilmselt selles, et juba tol ajal suutis keegi tänaseid teemasid nii kenasti paika panna. Või on need teemad tegelikult kogu aeg õhus olnud.
Võrratu pisike raamat, mida kindlasti ühe hooga läbi lugeda ei tohiks. Iseenesest midagi ei toimugi, aga sellest hoolimata saab ära räägitud lugu, mis tundub mahtuvat vähemalt tuhandele lehele. Väga kaunilt kirjutatud, äärmiselt omapärane ja tohutult liigutav. Lugesin veel teisigi sama kirjaniku teoseid sel aastal, kõik olid huvitavad, aga eriline pärl oli just see. Ka teistes lugudes tuleb ilmsiks Baricco erakordne oskus lugudesse mingi eriline pööre sisse tuua, seda viimase hetkeni lugeja eest varjates. Mu meelest täielik vastand näiteks Coelhole, kes tahab oma moraali alati puust ette ja punaseks teha, Baricco eesmärgid avanevad palju salapärasemal moel.
Kirjutasin raamatust siin. "Dantelik auk" sattus ka pärast seda kätte, aga see niisugust vaimustust ei põhjustanud (väga meeldis siiski). Kangro on harjumatult aus ning julgeb rääkida asjadest, millest kombeks pole. Hiljuti ilmus talt uus raamat "Klaaslaps", see põhjustas juba pelgalt oma teemavalikuga poleemikat. Mis mõttes leiavad inimesed, et neil on õigus niivõrd isiklikul teemal nagu lapse kaotus üldse kellelegi "nõu anda" - oleks ikka pidanud nii või naa? Selliste inimeste kiuste oma kogemuse kirja panemiseks peab olema tõeliselt tugev isiksus. Mulle meeldivad need, kes julgevad hüpata tulle.
Kirjutasin pikemalt siin. Mulle tundub, et siin on taas üks tüüp raamatuid, mis mulle meele järgi on. Nagu eelmise aasta võitja, Wilsoni "Eureka Street", räägitakse ka siin noormeestest, kes on peale vaadates ehk elu hammasrataste vahele jäänud, kuid kelle mõttemaailm on sellest hoolimata meeldiv ning kelle vastu lugeja automaatselt poolehoidu tunda suudab. Holden Caulfield oli ehk esimene poiss kõigi nende poolehoidu tekitavate antikangelaste ridades?
Kui sa olid laps, keda kõik loomadega seonduv eriliselt puudutas, siis see raamat on sulle. Õigupoolest tahaksin ma seda kõigile soovitada, kuid negatiivseid arvustusi lugedes sain aru, et paljude jaoks oli just loomade mängutulek see koht, kus huvi rauges. Taaskord üks murdekoht, milles inimkond minu silmis kaheks jaotub - need, keda loomad huvitavad ja need, kelle jaoks loomad on...lihtsalt loomad. Ma tunnistan, et seda teist seltskonda ma armastada ei suuda. Minu jaoks muudab selline seisukoht inimese vähem inimlikuks, hoolimata sellest, kui "eeskujulik" inimene ta muidu on.
Tõeliselt hästi leitud teema, üllatav süžeepööre, kaasahaarav kirjutamisstiil ning palju, palju mõtlemapanevaid tsitaate. Raamat, mida tõesti tahaks teist kordagi lugeda.
Mu meelest on jube maotu öelda, et "see raamat muutis mu elu", kuid selle raamatu puhul ma teeksin isegi erandi ja julgeksin öelda, et midagi ümberhindama võib see panna küll. Või vähemalt mõtlema asjust, millele ma ilma lugemata ilmselt mõelnud poleks.
Alguses see raamat mulle ei meeldinud. Tundus sellise südametu loona, kus tuleb peategelase kannatustele kaasa naerda ja seda ma enamasti ei suuda. Edasi läks aga hoopis paremaks. Kõik tegelased räägiti lahti ning ebainimliku käitumise taha tekkis inimlikkus. Meeldis ka nõuka-aja käsitlus. Kuigi retuusid, banaanid ja hurmaa? Ehk Moskvas tõesti oli selliseid asju. Viiele tärnile aitas kindlasti kaasa ka see, et ma olen ise samasuguseid suhteid kõrvalt näinud. Ei ole groteskne väljamõeldis, sellised inimesed ja sellised suhted on päriselt ka olemas. Hirmutav kui sarnane oli raamatus kujutatud inimeste käitumine sellega, mille olin enda peas juba peaaegu unustanud. Ja kusagil kõige selle inetu taga oli ju siiski mingi armastuse vorm, väärastunud, aga ikkagi. Kas seesugused suhted olid kuidagi otseselt ajaga seotud? Kas just nõuka-aeg (kitsikus, hirm, pealesunnitud valikud, pealekaebamiskultuur) tõi inimestes halva välja? Kas tänapäevase üksteisest kaugel elamise ja võõrdumise taustal on seesuguseid stsenaariume vähemaks jäänud? Inimesed saavad ennast välja elada mujal kui oma lähedaste peal?
Taaskord "elu on ilus, elu on valus, ilus poiss on elu alus", seda kõike kõrvaltvaataja vaheda pilgu all sõnaosavalt kirjapanduna. Saab naerda ja saab ka nutta nagu popp on. Kergelt nais-Kivirähk äkki? Jube, kui magedad säärased võrdlused muidugi on, igaüks on ise, keegi ei ole kellegi peegeldus. Ometi tuleb tuttav tunne, kui loed tõsistest asjadest läbi huumoriprisma.
Kirjutasin raamatust siin. Oluline raamat olulisel teemal. Õnneks hästi kirjutatud ja mõtlemapanev, ei ole piirdutud actioniga (mida mõned arvustajad on raamatule ette heitnud) vaid minnakse süvitsi ja tahetakse teemat põhjalikult lahata.
Taaskord - sai nutta ja sai ka naerda. Sauter on üks mu lemmikkirjanikke Eestis. Mulle meeldib tema kuidagi, hmm, "kodune" stiil. Konkreetses raamatus on ikka väga palju sellist, mis mõtlema paneb. Eneses sobramine on ju mullegi hobi. Miks me oleme need, kes me oleme? Miks nii, aga mitte naa? Ma sain raamatust aru, et Sauter kirjutas selle justkui oma lastele, et neil oleks mingi arusaam, kes nende isa on. Kirjanikel on see suur eelis. Kui palju teab mõne muu ameti pidaja laps oma vanemate sisemaailmast, nende soovidest, püüdlustest, vigadest? Mina küll ei tea mitte midagi. Ma arvan, et meist igaüks peaks midagi sellist oma järglastele pärandama (muidugi mitte kõigile lugemiseks), (ja ma saan aru, et mittekirjanike jaoks on see utoopia.) Pidage blogi, või midagi :)
Tagantjärele vaadates oleks saanud ju Sauteri ka sinna "ajaloolist tausta avavate" raamatute hulka esimese punkti juurde panna ning oleks veel Mikitagi tabelisse mahtunud. Mikita "Lindvistika ehk metsa see lingvistika" jäi välja, mitte et ta halvem oleks olnud, aga Mikita juba eelmine aasta sai tabelisse ning Indigoaalane on raamatust nii hea ülevaate kirjutanud, et mul pole sinna niikuinii miskit olulist lisada.
Tundub, et tabelitegijate meelest pole detsember üldse mingi arvestusse minev kuu. Kodumaised arvustajad on oma hinnangud juba andnud, kommertsraadiote edetabelid ootavad hääletamist ning isegi Last.fm tegi mulle mu aastakokkuvõtte ära, detsembri täiesti välja jättes. Nende andmetel kuulasin selle aasta jaanuarist novembri lõpuni 14814 muusikapala, keskmiselt 44 päevas, 700lt erinevat esitajalt, 1734lt plaadilt, 6208 erinevat lugu. See teeb 36 päeva jutti muusikat. Peamised kuulatud lood kuulusid kategooriatesse rock, punk, punk rock, grunge ja naissoost vokalist. Parimate plaatide väljasõelumiseks kasutan sama meetodit, mida eelmiselgi aastal - lihtsalt need, mida kuulasin kõige rohkem.
See aasta oli küll tähelepanuväärne mitme hea muusiku surma poolest, kuid tegelikult oli 2016 siiski uue muusikalise toodangu poolest minu jaoks oluliselt parem aasta kui 2015. Top 10 viimasele kohale sai plaat, mis üldarvestuses (kus sees siis nii uued kui vanad plaadid) oli 72. kohal, eelmisel aastal pääsesid uute plaatide toppi lausa üldtabeli paarisajandate kohtade omanikud. Päris mitu head plaati jäid üllatuslikult ka tabelist välja - David Bowie "Blackstar", M.I.A. - "AIM", Placebo "A Place For Us To Dream", Skinny Girl Diet "Heavy Flow", Lady Gaga, Die Antwoord, Suede, Metallica jne ehk siis täiesti head albumid, mis mõnel kehvemal aastal raudselt Top 10 olnud oleks. Ilmselt oleks Spotifys varem ilmumise korral tabelisse jõudnud ka Hands Off Greteli "Bedroom Sessions" ning seega oleks tabelis lausa 2 plaati ühelt tegijalt, need ilmusidki niimoodi korraga. Eelmise aastaga sama on aga fakt, et üldtopi ja uute plaatide topi esimene koht on sama:
1. Hands Off Gretel "Burn The Beauty Queen" - pikemalt kirjutasin ja linke jagasin siin. Huvitav, kas keegi Eesti muusikakriitikutest on üldse sellest bändist teadlik? Ma ütlesin nende lauljale (hell yeah, globaliseerumine!) FB-s, et Eestis on tal vähemalt üks kuulaja olemas! Plaadi esimene lugu ka siia, ma sain esimestest taktidest aru, et tegemist on aasta plaadiga!
Esimene ja viimane Eesti plaat mu tabelis ja ka plaat, millega ühtivad minu ja tunnustet kriitikute kiidusõnad. Oojaa, plaat, mida kiidavad mu üsna pungikauged sõbradki (need, keda mul ei ole noh, st minu poolt röövitud L.-i sõbrad). Freddy on ju öelnud, et ta laulaks hea meelega vene romansse eesti keeles. Ja Freddyst hakatakse järgmisel aastal eluloofilmi väntama.
Ilmselt olen muutunud mina, sest Korni pole ma kunagi väga fännanud, paar lugu on head, aga. Viimast plaati peetakse tagasipöördumiseks juurte juurde. Mu meelest on kõik lood head, kaasaarvatud deluxe versiooni lisakad. Korni lugude "taustalood" on muuseas üpris õõvastavad ja sageli elust enesest, laulja töötas kunagi EMO-s ja seal nägi ta inimlikkuse jäledamaid külgi, lood, mis sellest sündisid, on aga vägagi meeldejäävad. Üks video ka viimase plaadi looga, sellisel intrigeerival teemal nagu surnute fotografeerimine (levinud praktika fotograafia algusaegadel), omal ajal on Hole sama temaatikat ühel oma singlikaanel kasutanud.
Väga minulik tabel, noh. Mulle eriti ei meeldi need sellelt plaadilt hitiks saanud lood, aga ketrasin suvel päris palju seda "kaubanduskeskuses jalutamise" hümni. Nii kõrge koha juures on oma roll ka sellel, et paljud väga head plaadid ilmusid alles aasta lõpus, Rihanna oma aga esimeses pooles. Mulle meeldib ANTI juures see, et Rihanna on juba väga ülbeks läinud ega tee lugusid, mis sobiksid keskmise popploo alla ja oleksid raadiohitid. Sex, drugs ja keskmine näpp. Sest tema juba võib, on ennast tõestanud, ei pea meeldima. Beyonce oma "Lemonade"´i Spotifysse lubanud pole, seega seda ei ole kuulanud, kuigi tahaks. Gaga tegi samuti väga mittepopi albumi. Keskmises kommertsraadios mängitakse tänapäeval puhast tümakat mu meelest.
5. Rob Zombie "The Electric Warlock Acid Witch Satanic Orgy Celebration Dispenser"..sai vist kõik :) Mõnusa huumoriga tehtud plaat, välismaised kriitikud kiidavad koledasti, meie maal märkamatuks jäänud. Mulle meeldib sellelt plaadilt vaid 4 lugu, aga nende pealkirjad on nii pikad, et ma ei hakka siia kirja panema. Liiga veiderdamine on need ülejäänud. Gore-hoora lugu on hea, video minu jaoks jube ei ole, kes zombiesid kardab, ärgu vaadaku.
Avastasin sel aastal Spotifyst ühe väärt muusikalisti "Female fronted rock and metal", loojaks keegi Joanne Smith, hetkel on listis 450 lugu ja ta uuendab seda ikka aeg-ajalt. Seal on ikka väga erinevat muusikat, metalit mu meelest hoopiski vähem, listis on ka Björki, PJ Harvey´t ja muud sellist mahedamat kraami. Ma avastasin sealt ikka hulgim häid bände, mille olin kas unustanud või mida polnudki varem kuulnud. Sellest vanast kullast annaks lausa eraldi tabeli teha (äkki teengi, mulle muusikapostitusi teha meeldib, kuigi nende loetavus on võrreldes muuga palju madalam). Igatahes, sealt avastasin ma ka Otepi, kuulasin kogu ta diskograafia läbi ning tundub, et viimane plaat on parim. Videonäidet on siia raske panna, Otepi lood on üsna eriilmelised, täiesti raadiosõbralikest meloodiatest thrash-metalini välja. Siin on üks näide, nende Nirvana Breedi cover on ka väga hea.
Üks seeaastastest lahkujatest. Kirjutasin siin. Viimane plaat ei saanud kõrgemat kohta ilmselt sellepärast, et võrreldes mõne teisega, on tegemist üsna lühikese plaadiga, kõigest 9 lugu. Muidu igati hea plaat. Ahjaa, Last.fm ei arvesta ühe plaadi alla ka enne plaadi ilmumist välja lastud singleid, Coheni plaadi nimilugu lasti välja varem ning seda kuulasin üpris palju, need kuulamised aga arvesse ei läinud. Sel aastal, kuna oli palju häid plaate, andsid sellised statistilised nõksud erinevusi sisse, Otep oleks üldse välja jäänud, sest delux variant ja tavaline pole Last.fmi meelest sama plaat.
Täiesti tähelepanuta jäänud plaat nii meil kui mujal. Mu meelest küll nõrgem plaat kui eelmine "Not Your Kind of People", mis on üldse mu jaoks parim Garbage´i plaat ja mis samuti üldise tähelepanuta jäi, samas parem kui mu meelest siiani igavaim Garbage´i plaat "beautifulgarbage". Natuke uimane ehk, aga samas omamoodi ilus. Näiteks see lugu on oma ballaadilisusest hoolimata väga vinge:
Ma ise täitsa imestan, et see plaat tabelisse jõudis. Minu igapäevaselt kuulatavasse listi jäi sealt ainult 3 lugu, ju siis ilmus plaat piisavalt vara ja shufflega kuulamine soosis neid lugusid. Plaadi nimilugu, Dark Necessities ja The Longest Wave on need lood, mis mulle meeldivad. Mu jaoks on Peppers selline tavaline raadiomuusika, ei ole eriline fänn, suvel kontserdile minna ei plaani.
Kõige paremad on nende varased demolood, mida ühelgi plaadil pole, esimene plaat oli ka tervikuna ülikõva, teine oli juba pettumus ja see viimane, eriti esimesed singlid, ei meeldinud mulle ka üldse. Samal ajal välismaa kriitikud langesid põlvili ja kiitsid, kuidas bänd areneb klassikalise roki suunas ja kõik on võimas. Võib-olla meeldib mulle klassikaline rock vaid siis kui see ongi klassika? Lugude tekstid on kuidagi eriti nõrgaks jäänud mu meelest. Tore on aga see, et vähemalt Taylor Momseni välimusest ja telesarja-tüdruku minevikust on üle saadud ning bändi võetakse tõsiselt. Mulle aga meeldis just varane, provokatiivne Taylor praeguse lihvitud täiskasvanu asemel. Kantrit viskab ka kuidagi sisse mu meelest:
Peaks vist nüüd Eesti laulud kah ära kuulama...samas Eesti muusika on minust aina rohkem mööda minema hakanud. See peavoolu oma just. Juur vahest mängib Rahva oma kaitses mõnd uuemat plaati, aga minu jaoks näiteks Jüri Pootsman ja Metsakutsu on absoluutselt kuulatamatud asjad. Töö juures tõmban ka õudusest klapid pähe kui raadios jälle mõnd uut "hitti" lastakse. Mu eelmise aasta Eesti Laulu lemmikul Go Away Bird´il tuli ka sel aastal plaat välja, aga peale tuntud lugude seal mingeid erilisi pärle pole. Mulle meeldib nende naisvokaal, aga enamikes lugudes teeb häält ka keegi mees, kelle tämber mulle kohe üldse ei meeldi ja rikub laulud ära... Plaat ise Spotifys kenasti olemas. Metsatöllu "Vimma" olen ka kuulnud, aga see emakeelne folk-metel pole väga minu teetass. Vaieldamatult Eesti kõvem tegija oli sel aastal aga Tommy Cash, kes käis muuseas Euroopa tuuril 14 riigis, suur osa kontserte oli välja müüdud, näiteks Londonis (vist) 7000 pealine saal. Palju temast Eesti meedias räägiti võrreldes mingite kohalike kolka-kuulsustega? Ainsa pika intervjuu temaga tegi Telegram, lugesin seda raamatukogu kohvikus, sain võitu kiusatusest ajakiri osta :)
See teema vist jääbki kummitama, sest no tõesti, mul polegi vist ühtegi sõpra. Ma ei tunne ennast sellest väga puudutatuna, aga vahel on kuidagi imelik vaadata teisi ja mõelda, et kuidas ma siis nõnda teistsugune olen. No näiteks istuvad inimesed pidevalt nutitelefonides ja arvutites ning vestlevad seal kellegagi. Nutitelefoni mul pole ja arvuti-messengeris on viimane sõnum novembri lõpust, kui L.-i sõber andis teada, et nad on tollega öö otsa "südamest südamesse" juttu ajanud :) Sellele eelnevad sõnumid on mingid ostu-müügi teemad, viimane "mis teed kah?" jääb septembrisse. Mulle ei meeldigi tegelikult üldse telefonis või messengeris suhelda, mulle meeldib mingile tegevusele pühenduda ja no näiteks messenger on ju enamasti lahti mõne teise tegevuse kõrvalt, samuti ei kannata ma seda "piinlikku vaikust", mis seal tihti tekib, et no kas nüüd mina pean kirjutama midagi või, oh, ta juba kirjutab. Telefon on lausa mõttetu, ma laen korra pooles aastas sinna kõneaega peale ja no ikka ei saa see enne otsa, kui kohustuslik uus laadimisaeg kätte jõuab. Ma olen tõeline pärl neile vaestele Elisa-tädidele, kes pidevalt tahavad teada, kas ma soodsamalt rääkida ei tahaks. No palun, andke mulle kõik ja täitsa tasuta, siis olen nõus üle tulema.
Vahel imestan ka inimeste üle, kes bravuurikalt teatavad FB-s, kuidas nad oma listis puhastuse on teinud, sest "miks hoida inimesi, kes mulle ainult sünnipäevaks õnne soovivad!?". Need inimesed on siis enamasti kellegi teise sõbrad, mitte minu omad, sest mina 60% oma listis olijatest vaid õnne soovingi, ülejäänutele isegi mitte seda. Mis ei tähenda, et ma nende vastu huvi ei tunne. Kui ei tunneks, poleks FB-ski ju, stalker olen, noh.
Ma olen lihtsalt multitaskinguks võimetu vist. Eks nooremana ju oli ka nii, et oli üks sõbranna, ülejäänud moodustasid tausta. Nüüd on mul sõber kodus olemas, paljudele ma ikka jõuan tähelepanu pöörata, ses mõttes, et pidevalt kokku saada ja rääkida üle sama juttu, mida ma oma mehele juba kodus rääkinud olen? Mees muidugi nii ei arva, väidab, et tema jaoks on elukaaslane ja sõber ikka kaks ise asja, minu jaoks absoluutselt mitte. Mu meelest oleks see võimatugi, et ma elaks inimesega, kellega sõber olla ei tahaks. Sõpradega on hoopis raskem, vähemalt mina hakkan ennast neile sobivamaks tegemiseks muutma. Et ega ma tegelikult taha sinna ööklubisse minna, aga kui sõber läheb, siis lähen ise ka, sest muidu me lihtsalt ei kohtukski. Ööklubis tuleb muidugi välja, et seal omavahel rääkida üldse ei saa (see, milleks mina sõbraga kohtuda soovin), üldse on kõik nõme, tuju vajub nulli ja lõpuks sisistan, et "siin suudavad ennast hästi tunda ainult idioodid". Sõber tabab muidugi vihje ära ja ongi korras. Elukaaslasega ei pea kuhugi kaasa minema, kui ei taha, küll ta pärast ikka koju tagasi tuleb. Enamasti ma muidugi ikka tahan, miks ma muidu temaga üldse koos oleks. Teistega on mul komme viimase piirini keelt hammaste taga hoida, kui miski ei sobi ja siis, teiste jaoks lambi koha pealt, plahvatada. Sõpru, kellega tõesti sarnased huvid oleks, pole ma väga leida suutnud.
Eks see ole vist geenides-eeskujudes ka, juba vanaema ütles mu ema kohta, et tollele meeldib ainult ta mees, kelle ta ise välja valis, ülejäänud inimestel on igaühel midagi viga. No mulle ka ei meeldi ennast teiste järgi painutada ja teised minu järgi ka painduda ei taha. Kõige parem on omaette olla, endaga on ikka huvitav, lihtsalt vahel tuleb imelik tunne peale, kui vaatad mingeid "aktiivselt suhtlevaid" inimesi. Järelikult neil on kehv paarisuhe ja tühi sisemaailm, eks? :)
Ühel päeval juhtus selline lugu, et kõik raamatukogust võetud raamatud olid loetud ning tekkis piinlik paus. Läksin siis enda raamaturiiuli juurde, seal on mõned raamatud sildiga "kunagi loen, kui aega on", ehk siis mitte need esimesed valikud. Seekord vaatas sealt nõudlikult vastu hetke menuraamat, Hannes Võrno "Missioon". L.-le sünnipäevaks kingiti. Ta pani selle ka riiulisse. Vaatasin raamatut natuke ja ütlesin L.-le: "Ma ei tea, kuidagi üldse ei kutsu lugema, mulle tundub see Võrno kuidagi selline jube ülbe mees...". L. tunnistas, et tal on täpselt sama tunne. See on huvitav, sest tegelikult ma Võrnost midagi erilist ei tea - tegi kunagi Kreisiraadiot, on sõjaväelise taustaga ning sai EKRE noortekogu hääletusel ülekaalukalt nende (ja nende sõprade) soosituimaks presidendikandidaadiks. Oli selline küsitlus Internetis, vastukaaluks Kaljulaidile, kes EKREkatele ei meeldinud. L. väitis, et Võrno olla kuskil ajakirjas targutanud kah, soovitanud eesti meestel vähem ringi tõmmata ja pere koos hoida, samas kui veidi aega hiljem tuli välja, et see pere koos hoidmine ei õnnestunud ka tal endal. Mina ei tea, millega ta EKRE sümpaatia ära on teeninud, aga millegipärast on tal tõesti selline "ülbe macho" mekk man.
Samas meenub mulle, kuidas ma ise teismelisena lasin oma igapäevast vingu vanaemale: "Ma ei meeldi mitte kellelegi, keegi ei taha minu sõber olla!", mille peale vanaema käskis mul peeglisse vaadata. Ma muidugi eeldasin, et vanaema pöörab "delikaatselt" tähelepanu mu hirmuäratavale inetusele, aga ta väitis hoopis, et ma nägevat välja "enesekindel ja ülbe". Hiljem väitis üks mu peikadest samuti, et kui ma poleks suud lahti teinud (rääkimiseks siis), poleks tema mulle läheneda julgenud, sest ma nägevat ülbe välja. Siin ja seal blogideski on inimesi puhtalt välimuse poolest ülbeteks peetud (Jane elublogist näiteks, kes mulle küll välimuselt ülbe ei tundu, vahel ta küll vastab kommenteerijatele üsna järsult, aga enamasti on nood ka selle ära teeninud). Mulle tundub, et "ülbuse" sildiga õnnistatakse enamasti tumedate sirgete juustega naisi, kellel on kontrastsed kulmud. Blondiinid on ju ikka need malbekesed.
Tuleb aga välja, et isegi teadlased tegelevad selle teemaga. Nimelt siin kirjutatakse nähtusest, mille nimi on ingliskeelselt glamuurne "resting bitch face" ning selle mõõtmiseks on lausa fotosid hindav süsteem välja arendatud. Proovisin siis seda minagi, enda eriti kurja ID-kaardi fotoga ja mida ma näen?! Mu inner bitch on kaetud hoopiski hiirenahaga! Vähemalt arvab see analüüsimootor, et ma näen välja hirmunud. Vot sulle säh!
Aga kindlasti me selle "ülbuse" põhjal inimesi hindame. Mina olen näiteks jätnud ühes blogis kommenteerimata, sest ma ei julgenud - too blogija tundus kole ülbe tegelane olevat! Ja ma isegi ei tahtnud talle vastu vaielda ega midagi, lihtsalt sellise kuvandiga inimesega ei soovinud ma tegemist teha. Ei olnud keegi tuntud blogija, üks üsna tundmatu, aga sõnakas meesterahvas oli. Blogides on neid momente tegelikult veel, mõnes kohas kommenteerides ikka valid sõnu ja hoiad hinge kinni, et ei tea, mis sealt nüüd vastu tuleb, kuigi ma kindlasti ei ole mingi "trollkommenteerija", kes teistele blogijatele sihilikult halvasti ütlema läheks. Ülbetest hoitakse pigem eemale, sest enamik inimesi ei taha probleeme. Samas see ülbuse hindamine on nii subjektiivne ning meie hinnangud võivad sageli täitsa valed olla. Õudse reetmisena tundub ju see, kui mõni "a glaza takiie doobrõe-doobrõe"-tüüpi tegelane hirmsaks õeluskotiks osutub. Ja palju südantsoojendavam on see, kui keegi ülteb, nagu üks mu reljeefse väljendusviisiga sõbranna kunagi: "Algul vaatasin, et mingi ülbe lits istub siin, aga siis nägin, et sina olid!"
Jälle üks koht, kus ma pidasin teisi inimesi endasarnasteks, aga tuleb välja, et see pole nii teps mitte. Ok, ma teadsin, et on olemas mingid gore-fännid, aga ma pidasin neid häirivateks eranditeks. Ükskord oleksin äärepealt FB-d teavitanud ühe neiu profiilist, kus igasugu rõvedaid veriseid asju eksponeeriti - miks ma pean saama sellistest asjadest šokeeritud, aga see on vist FB reeglitega kooskõlas, ilmselt enamik inimesi saab suurema šoki sellest, kui mõnd paljast (naisterahva)nibu näeb või sealt toituvat imikut.
Igatahes tuleb välja, et paljusid inimesi säärased asjad absoluutselt ei heiduta, nad saavad vabalt lugeda keskaegsetest piinariistadest ja mis veel hullem, kujutlevad end vahel midagi sarnast toime panemas mõne teise isiku peal. Ma tõesti ei teadnud seda! Ma arvasin, et on kuidagi inimlik omadus see, sellistest asjadest šokeeritud olemine. Muidugi, vanasti jah, tuldi keskväljakule poomist vahtima, aga no ajad ju muutuvad. Tuleb välja, et hoopis mina olen "kuidagi eriliselt" tundlik. Kuhugi piinakambrisse ma vabatahtlikult ei lähe, mul hakkab füüsiliselt vastik, ma kujutan kõike elavalt ette - haiglane empaatia? Ahjaa, meenub, et kui vaatasin kinos üht oma lemmikfilmi "Intervjuu vampiiriga", tundsin Brad Pittist hoolimata pidevalt füüsilist ebamugavust ning hiljem isa arvaski, et ma olen ülitundlik.
Igasugu splattereid ei suudaks ma iialgi vaadata. Ma olen üldiselt tolerantne, saan aru, et ju neid on kellelegi vaja ja las olla, aga ma väga toetavalt ei vaata neid, kes seda kunsti naudivad. Arvan kuidagi, et nad on inimestena veidi, noh, madalad. Ju ei ole. Mu ema meelest on madalad ka kõik need, kes Tarantino teoseid naudivad, "Kill Bill" olevat haigetele inimestele mõeldud. Siin ma jään jälle eriarvamusele, sealne vägivald on kuidagi selline niivõrd ülepakutud ja karikatuurne, et ei mõju jälgina. Jälk on igasugune piinamine, eriti lõikumine. Mulle tundub, et näiteks kellegi keetmine vist nii ilge polekski. A näiteks "Braveheart" on jäle, filmi lõpp tekitab säärase tülgastuse, kuigi otseselt seal verd ei näidatagi (vist). Viimasel firmapeol tuli jutuks 9Gagi sõltuvus ja siis mainis üks neiu, kuidas 9Gag tekitas temas huvi filmi "Human Centipede" vastu ning ta guugeldas seda ning tahaks nüüd kangesti loetu unustada. Selle peale vastas teine, et tema on filmi kõik viis osa ära vaadanud ja et tõesti, seal konkreetselt näitabki kõiki jõledusi suures plaanis. Ma küsisin, miks, miks sa inimene, ometi midagi seesugust vaatasid? Ja veel viis osa!? Olevat rõve, sellepärast vaatas. Ju siis teistele ei sööbi need kaadrid aju kõvakettale ega ilmuta end veel kuid peale vaatamist.
Ma olen nii ebatolerantne, et ei suudaks koos olla inimesega, kes splattereid naudib. No nagu Rob ja Chery Moon Zombie. Mul lähevad käed ärritusest rusikasse juba siis, kui juhtun telekast mööda minema sel hetkel, kui L. vaatab mingit spiooni/sõjafilmi, kus parajasti kelleltki informatsiooni välja pigistatakse. Ma tahaks kohe õelalt sisiseda - noh, naudid jah, tahad, et sinuga ka nii tehtaks jah, tahad ma teen, ah?
Et kas ma ei tahaks piinata mõnd eriti halba inimest? Kui keegi tapab ära 200 kassipoega või su perekonna? Ei, ma laseks nad üle lasuga maha, eelistatavalt rindu, mitte pähe, sest peal on halb komme laiali lennata (kusjuures see gif oli mulle ka vastik vaadata endale) või veel etem, saadaks nende peale mõne kaugjuhitava raketi. Ega ma mingi humanist ole, ma lihtsalt vist ei kannata verd.
Aga kui tuleb mõrtsukas pimedal tänaval kallale ja mul on juhtumisi "vaid nuga" taskus? Ma tõesti ei kujuta ette, et ma kellegi veristamisega hakkama saaks, mus tekitab õudu ka see idee, et tuleks kellelegi näpud silma torgata - silmad, vastik, limased asjad, sinna näpud sisse torgata...öäkk. Tegelikult ma olen olnud olukorras, kus pidin enda päästmiseks teist inimest hammustama. Inimhambad pole õnneks nii teravad, et augu sisse teeks, hoidsin lihtsalt lõugu koos nagu buldog.
Huvitav on see, et palju rohkem inimesi pistab kisama vaadates kirurgilisi operatsioone kui veristamisfilme. Kirurgi minust kindlasti ei saa, kuid teatud oppe ma oleks isegi suuteline vaatama ennast kenasti kokku võttes ja sisendades, et tegemist on olulise, inimeste aitava tegevusega. Iluoppe ma vaadata ei suuda, need kohad, kus nad niite sikutavad, iuuuuu. Mingi inimlik omadus see taoliste asjade võõristus kindlasti on. Kumb teie meelest jubedam on, kas luukere või inimese lihaskonda tutvustav pilt? Mu meelest see teine, sest see on punane.
Mini: "Meil oli täna rõivistus (jah, see on täiesti normaalne sõna, hoopis "garderoob" on mingi peenutsemine!) suur vaidlus! K. ütles, et päkapikke pole olemas ja J. ütles, et on küll!"
Käes on suur valetamishooaeg, vähemalt nende jaoks, kel (väike)lapsed. Eelmises dialoogis mainitud K. on klassi nö "paha poiss", selline suure suuga ja tähelepanuhimuline, J. on tavaline vagur laps. Mini usub päkapikke ja jõuluvana, Mauri Kunnase legendaarne jõuluraamat tegi kõik ju kenasti selgeks - tänapäeval teevad enamiku kingitusi lastele vanemad, kuid vähemalt ühe paki saab iga laps ka Korvatunturilt. Eile pani Mini soki kõrvale vastutasuks piparkoogi, mille suuremad koolilapsed väikestele jaganud olid - tema hoidis enda oma päkapikule...MIDA MA TEEN?! Arvasin, et peaks ikka ära võtma siis selle, Mini sõbrannal oli päkapikk kingiks pandud šokolaadi ära viinud. Sõin piparkoogi süüdlaslikul ilmel töö juures kohvi kõrvale ära. Peaasi, et see nüüd traditsiooniks ei saa - maiustustevahetus päkapikuga, paari aasta pärast küsitakse, aga kuhu need asjad tegelikult kadusid siis? Ema sõi ära....Ma ise mäletan, et mul käis "päkapikk" ikka üsna hiliseses eas ka, arutasime enne veel emaga, et mida ta tuua võiks, ma komme ei tahtnud, ootasin mingi kleepsualbumi jaoks loomade kleepekaid, emal oli neid kapis terve pakk (ma ei tea, kas ta näitas mulle või ma ise uurisin järele) ning sealt siis sain igal hommikul ühe. Mingit traumat küll ei olnud, et "misasja, polegi päriselt päkapikke?"
Jõuluvanaga olid lood põnevamad. Meil nimelt korra käis "päris-jõuluvana*", ei mänginud isa klouni, võib-olla mõni tema sõber, ära ma teda igatahes ei tundnud. Järgmisel aastal ootasin ka kangesti, aga ema ütles, et sel aastal on suur gripilaine ning jõuluvanad ei käi. Mis sa teed, meedikute perekond ikkagi. Ühelgi järgmisel aastal ta ka enam ei tulnud, kuigi aasta hiljem oli mul ikka lootus, et ehk sel aastal gripilainet pole. Peale seda sain juba liiga vanaks vist. Aga ühel lumisel vana-aasta õhtul sõitsime autoga Ida-Virumaale vanaema juurde ning keset lumetuisku sõitis meile vastu, ilmselt küll hobusaanis, mitte põtrade poolt juhituna, aga ikkagi - valges habemes punase kuuega mees! Mul on see episood siiani meeles.
Meil õnneks klassis ühtki "tõekuulutajat" ei olnud, see kuidagi rikuks tuju, ma arvan. Hea küll, kui ise läbi hammustad, aga kole kui keegi teine sinu eest illusioonid purustab. Tuttava klassis on usklikust perest pärit laps, kes kõigile teistele kuulutas, kuidas jõuluvana ja päkapikud on valelik jama. Too tuttav on ise õpetaja ja üritas siis tõde pehmendada sellega, et kui usklik usub Jumalat, ilma teda nägemata, miks teised ei võiks uskuda samadel alustel päkapikke? Lapsed on tegelikult erinevad ses küsimuses - Mini usub tingimusteta, Mikro, kes on noorem, esitab aga tülikaid küsimusi - kuidas päkapikk sisse saab, kui päkapikk on nii väike, kuidas ta kommi jõuab tuua jne. Eks kõikide uskudega ole vist nii. Aga kas need, kes kahtlevad, on tegelikult intelligentsemad? Mini sai autahvlile (ma ei tea, meie koolis ei olnud autahvlit enam minu ajalgi...), sest ta on tubli, reegleid järgiv jne, too alguses mainitud K. ei saanud (nad on Miniga pinginaabrid, karistuseks K.-le nagu meie ajalgi kombeks oli - kui tunnis vatrad ja korda ei pea, paneme su tüdrukuga istuma!), sest ta on loomu poolest küsimusi esitav anarhist? No õnneks kirjutas muusikaõpetaja Minile eKooli, et "mõnikord käitud sa ootamatult." Ma ei julgenud küsida, et mida see tähendab..."Säilitage paanika, käituge ettearvamatult!**"
Mõni aasta tagasi oli Tartus suur probleem lasteaiakohtadega, neid lihtsalt ei jagunud. Mõned ettevõtlikud inimesed olid küll asutanud hulga lastehoide, kuid nende kuumaks jäi hoolimata linna toetusest siiski märkimisväärselt suuremaks munitsipaallasteaedade omast. Enam pikki lasteaiajärjekordi pole, sest leidus keegi, kes oskas suurepäraselt kastist väljapoole mõelda. Kui meil ei ole võimalik tekitada juurde pakkumist, äkki saaks kuidagi vähendada nõudlust? Niisiis võeti vastu otsus kohatasud võrdsustada. Ei, mitte nii, et erahoidudele toetust juurde ja seeläbi hinnad odavamaks, vaid hoopis teistpidi - munitsipaallasteaedade tasu tõusis samale pulgale erahoidude omaga. Päris paljud vanemad kalkuleerisid ning leidsid, et odavam on lapsega kodus istuda, sest kohatasu sööb palga niikuinii ära. Lasteaiajärjekordade probleem lahendatud nagu niuhti! Öelge veel, et linnavalitsus rahva muret arvesse ei võta!
Nüüd on sama innovatiivne tüüp vist uut valitsust nõustama sattunud, sest välja on käidud ülimalt kaval plaan ühe teise närvesööva probleemi lahendamiseks. Teate küll, vähemused nõuavad kooseluseadust, leiavad, et praegu koheldakse neid ebavõrdselt ja nad jäävad ilma privileegidest, mis ametlikult abiellunutel vabalt võtta on. Seadust on juba solgutatud siia-sinna, ei taha selle jamaga kuidagi tegelema hakata! Mõtleme aga loogiliselt - mida need vähemused tegelikult tahavad - võrdsust teistega. Aga teeme selle ära, teeme niimoodi, et kõik saavad võrdseks, aga seda mitte nii, et ühtedele antakse juurde, teeme hoopis nii, et võtame need privileegid lihtsalt ära! Alustame sellest, et ei mingit ühist tulude deklareerimist enam.
On kellelgi kobisemist, et valitsus võrdsuse eest ei seisa? (Jah, ma olen teadlik, et abielu eelis ei seisne ainult tulumaksutagastuses)
No tegelikult ma eelistaks muidugi seda varianti, et privileege laiendataks, kuid kerge muie tuli suule küll, kui nüüd see idee välja käidi. Et mismoodi abieluinimesed end nüüd tundma peavad!? Eks samamoodi kui need, kes niisama kooselu elavad! Privileegipimedad. Ma küll ei tea, kui suur see võit ühisdeklaratsiooniga on või mis mõte sellel üldse oli. Siit loeks justkui välja, et meetme eelduseks oli see, et üks vanem on abielu puhul kodune. No sel juhul on see küll üks igavesti iganenud meede. Väidetavalt kaotavad suurpered. Suurperede aitamiseks on meil muid toetusi ning ma tõesti ei leia, et riiklikult tuleks soodustada olukorda, kus lapsi muretsetakse nii palju, et ilma riigi sekkumiseta nende üles kasvatamine võimalik ei ole.
Lingitud artiklis ütleb Heli Künnapas: "Ühisdeklaratsiooni kaotamine on otsene rünnak abielu institutsiooni vastu. Keegi ei abiellu kindlasti vaid selleks, et teha ühisdeklaratsiooni, kuid selle võimaluse äravõtmine on märgiline." Mulle tundub, et pigem seda nähakse või püütakse niimoodi näha - "kaotati ära", tegelikult kaotati ju (ajutiselt 2009-2012) samamoodi ära tasustatud isapuhkus. Mulle tundub, et see oli palju mõjukam asi - keegi ei abiellu saamaks maksutagastust, kuid kui isa kaotab lapse kõrval olles palgas, siis võib see tema/pere otsusele määrav olla. Mu mäletamist mööda ei nimetatud seda toona rünnakuks isaduse vastu.
Ma ei tea, miks ma imestan või üldse tähelepanu pööran, sest tegelikult on see kõik üks poliitiline demagoogia, aga ikkagi - mis mõttes ohivad perekonnakaitsjad nüüd selle täiesti loogilise artikli peale? Ma lugesin täisteksti Fideelia-Signe Roots´i FB lehelt, loodan, et ta ei pahanda, kui seda infot jagan. On ju täiesti selge, et inimeste küllus on meie planeedi suurim probleem. Inimesi on saanud liiga palju ning nad on ära hävitanud liiga palju teisi organisme, mida rohkem meid sünnib, seda hullemaks olukord läheb. Mõned prognoosid küll väidavad, et inimkond justkui hakkaks loomulikul teel (hariduse ja arstiabi levik) vähenema, kuid liialt on meid juba praegu. Ainuke erisus, mille puhul Parise artikkel ehk üllatust tekitab, on see, et ta näitab ära, kuidas lääneriikide lapsed on planeedile veel kulukamad kui arengumaade omad, sest meil on siin iga laps ime, kellele tarvete ostmiseks kulutatakse tohutult ressursse, samal ajal kui arengumaades lapse sünd erilisi lisakulutusi kaasa ei too - pole mida ja millele kulutada lihtsalt. Ma arvan, et edaspidi see vahe pigem ühtlustub, me kõik tahame elada Ameerikas, kus iga päev saad uue paari kingi jalga panna (no nii üldistades).
Milleks selle peale endast välja minna? Paris ei öelnud ju, et tapke lapsi või midagi muud säärast, ta lihtsalt konstateeris fakti. Loomulikult on laste saamine isekas tegu! Miks teie (kui teil on lapsed) lapsed saite? Mina sain näiteks selleks, et mu imelised geenid igavesti elaks. Ma arvasin, et olen nii palju väärt, et mitte välja surra. Ah et lapsi saadakse armastusest? Miks ei võiks neid armastusega lapsendada? Miks tahetakse just enda lapsi? Puhtalt isekusest.
Mulle tundub, et perekonna kaitsjad kaitsevad kvantiteeti, aga mitte kvaliteeti ja seda räägiti mulle lapsest peale, et selline valik on rumalaim, mida teha. Miks peavad kõik, nui neljaks, paljunema? Miks aga ei või lapsendada mõned paarid, kellel on olemas soov, aga kes "traditsioonilise perekonna" raamidesse ei mahu?
Miks on perekonna kaitsjad ühes paadis pagulasvastastega? Kas pole siis vahet, kuskohast lapsed pärinevad? Kas meie, valgenahaliste lapsed on paremad? Mis mõttes selliste seisukohtade juures end kristlasteks peetakse? Mulle tundub, et sellised inimesed oleks Jeesuse tolerastiks olemise eest esimesena risti löönud, toetas ju Jeesus just nimelt tõrjutuid ja nõrku.
Mulle tundub, et siinkohal haaratakse kinni puhtalt sellest, et enamik inimesi ei viitsi artikli sisusse süüvidagi ning kui neile öelda, kuidas mingi "neegrisõber" (seda toonitatakse neil patriootlikel lehekülgedel tihti) peab meie lapsi "kuritegudeks", on kisa kerge tõusma. Tegelikult kirjutab autor kahe lapse isana kenasti, millised on täpselt need tegurid, mis laste saamise juures planeedile kulukaks osutuvad ja lugejal on võimalus end harida - eelistada vähemkulukaid variante. Mina kahe lapsega traditsioonilise pere liikmena ei tundnud end kuskilt otsast solvatuna.
Sellega seoses meenus mulle üks rahuldustpakkuvamaid raamatulõppe, mida lugenud olen. Spoiler alert siis, Dan Browni "Inferno" - pahalane (?) laseb Istanbulis (erinevate maailmajagude kohtumise sõlmpunktis) lahti viiruse, mis loterii põhimõttel muudab osa inimkonnast sigimatuteks.
Mida vanemaks, seda hullemaks. Minu muusikamaitse siis. Kui saab üldse öelda, et mul mingi "muusikamaitse" on, sest kuulan ma enam-vähem kõike. Viimasel ajal olen avastanud, et bändid, mis mulle varem "liiga karmid" tundusid, on hakanud üha rohkem meeldima. Hetkel näiteks kuulan Otep´it (tahaks kogu aeg Otepää öelda...), näiteks see versioon (videos on küll tehtud mashup ehk siis kaks lugu koos, aga Otepi versioon kostab üle) sellest jube igavast Lorde hittloost on väga äge. Ma algul ei saanud arugi, et tegemist on kaveriga.
Siis avastasin veel sellise bändi nagu In This Moment, varem olid nad üsna suvaline naisvokaaliga romantiline metal, mis mulle eriti peale ei lähe, kuid kahel viimasel plaadil on nende stiil veidi rohkem industriali poole liikunud. Lauljatar Maria Brink´i võrreldakse lausa naissoost Marilyn Mansoniga. Ja Maria on niiiii ilus! Täitsa minu maitse järele naine - blond, suured rinnad, seksikas hääl, armastab riietuda väljakutsuvalt...Noh, selline klassikaline machomaitse mul naiste osas. Jumal tänatud, et ma naine olen ja hetero, pääsevad naised veel ühest järjekordsest pealiskaudsest mölakast.
Ja Korni uus plaat on ka üllatuslikult ülikõva. Näiteks see lugu koostöös Corey Tayloriga (Slipknot, Stone Sour), kes on mu üks lemmikhääli metalis. No selles loos näiteks 2:20 kostev möirgamine - kas pole seksikas ega too kananahka ihule?
Ma olin teismeline, kui šokeerisin ema sellega, et julgesin öelda "biitlid on s***!" Ükski haritud inimene niimoodi ei ütlevat , sest biitlid olevat kogu ülejäänud muusika ristiisadeks. Minu jaoks olid biitlid aga vanamoodne Backstreet Boys - mingid nunnud paipoisid undamas armastusest, fuhh! Nüüdseks olen tõesti aru saanud, et biitlid olidki pea kõigi muusikute noorpõlve iidoliteks, isegi nende, kes pärast ise normaalset muusikat tegema hakkasid :) Ütlen ausalt, et mina ise ei ole siiamaani biitleid kuulata julgenud. Olen igasugu muid "eelajaloolisi" asju kuulanud ning avastanud, et kõlbavad tõesti tänapäevalgi, aga biitlitest olen ikka kaarega mööda käinud. Mul on sõpru, kes biitleid kiidavad, aga mulle tundub, et selline totaalne peavool ei ole minu jaoks. The Doors - nemad olid mässajad, Led Zeppelin - nemad olid tõsised, aga Beatles - nad võisid küll leiutada popmuusika, aga minu jaoks just rõhuga sõnal "pop". Eriti hea targutada, kui ise kuulanudki pole.
Popmuusikat on muidugi igasugust, kuid igasugune "armastuse värk" ja kaunid ballaadid on just see, mis mulle kohe üldse ei meeldi. Mäletan, kui mu noorpõlves sai kuulsaks ansambel "Rumal Noorkuu" - viksid poisid laulsid a capella kauneid meloodiaid. Ma pidin millegipärast häbist maa alla vajuma, kui neid telekas näidati! Ma ei tea, miks, aga mu meelest oli see...."soooo gaaaay!" Mismõttes mehed niimoodi ilulevad? Õige mees möirgab ja/või ropendab! Kes teab, kust ma selline toreda stereotüübi hankinud olen, aga ega ma praegugi väga Ott Leplandi ja muud seesugust kuulata suuda. (Sam Smith ja James Blunt on üllatavad erandid). Kõige õudsem oli siis, kui ma baka lõpetasin, meil, ontlikel tulevastel ametnikel, oli muidugi viisakas vastuvõtt mitte mingi lõpuläbu ja siis teatati, et üllatuskülalisena astub üles mingi teine poiste a cappella bänd (nimi ei meenu enam.) Ma istusin veel esimeses reas ja mõtlesin tõsiselt, kas oleks väga ebaviisakas peale esineja väljakuulutamist püsti tõusta ja vetsu varjuda. Püüdsin viisakaks jääda ja punastasin piinlikkusest kogu nende esinemise aja. Ilmselt arvasid, et olen eriti häbelik armunud fänn...
Mis veel minu jaoks "kohutavalt piinlik" oli - siis kui poiss esimesele kohtumisele lilled kaasa võttis (kaks korda vist juhtus seda õõva), üldse igasugused romantilised žestid, peotants, avalik musitamine (eristada avalikust amelemisest, see oli ok, aga just sellised "armsad romantilised musid"). See kõik tundus nii jube lääge ja labane. Miks? Ei oska mina öelda. Kust tuli see karmuse-ihalus? Mitte, et ma mingit "kes peksab, see armastab" ideaali taga ajanud oleks. Lihtsalt, romantika tundus maru kunstlik olevat. Lihtsalt tõeline eestlane? Räägime ilmast ja poliitikast ning kui kuidagi rasedaks jäädakse, küll siis ilmselt leivad ühte kappi pannakse. Mõni ime, et keegi pole iial mulle armastuskirju saatnud, kulleriga lilli toimetanud või abieluettepanekut teinud. Ei ole sellist tüüpi tüdruk. Ma olen nii lihtne partner, mehed ei pea minu pärast pingutama :) See oli muidugi nali, mul on vaja kedagi, kes süüa teeks, tube koristaks, tegelikult kõik tööd mu eest ära teeks ja pärast peole kaasa tuleks.
Avastasin ühel päeval, et raamatukogus on olemas selline koht nagu muusikaosakond ning lisaks muusikale saab sealt laenutada ka muusikutest rääkivaid raamatuid. Ma varem mõtlesin, et need on lihtsalt lugejate hulgas nii popid, sest ilukirjanduse riiulitelt neid enamasti ei leia (harukogudes on küll). Püha lihtsameelsus, muidugi tuli välja, et inimesed lihtsalt ei jõua sinna neljandale korrusele ja nii ootab seal õnnetult riiulite kaupa head kirjandust. Head kirjandust siis minusuguse melomaani jaoks.
Tarisin esimese hunniku endale koju ära. Coheni raamatust ma veidi kirjutasin siin, see oli selline kuiv ja ahtake ülevaade, aga ülejäänud kolm raamatut, mille kaasa haarasin, osutusid tõelisteks pärliteks.
Esimesena lugesin kodumaist teost, mille esitluskontserdil ma isegi käisin, kuid seal said raamatud enne otsa, kui ma reageeridagi jõudsin. Rainer Jancise "Valgus tunneli lõpus" räägib Metro Luminalist ning teeb seda (eestlase kohta) uskumatult avalal ja ausameelsel moel. Kui panna kõrvale kõvasti melu tekitanud "Musta pori näkku", siis loomulikult oli ka too täitsa avameelne teos, kuid Jancise loos on peategelaseks siiski muusika, mitte pralle. Eks Janciski ütleb mõnele inimesele mitte meeldivaid hinnanguid välja, kuid peamiselt on ta aus iseenda suhtes, mitte ei püüa teisi "paljastada". Muusikalises mõttes läheb Jancis väga süviti, lihtinimene kõigest sellest terminoloogiast aru ei saa, aga huvitav on ikka. Boonuseks muidugi nostalgialaks 90ndatest ning päris mitu ohhoo!-elamust pakkuvat fakti. Peamine - millest teie meelest räägib Metro Luminali ilmselt kõige tuntum lugu "Isa tuli koju"? Mina sain alles nüüd pihta...
Üks totakas wiki-fakt kah, Rainer Jancis on mu ainuke teadaolev "kuulus" hõimlane, kunagi sugupuust hiilgust otsides avastasin.
Teiseks võtsin kätte Jim Morrisoni eluloo "Keegi ei pääse siit eluga", autoriteks Danny Sugerman ja Jerry Hopkins. Raamat on kirjutatud 10 aastat peale legendi lahkumist, eestikeelne versioon ilmus käesoleva aasta alguses...No ilmselt ikka arvatakse, et meil sellistele raamatutele erilist turgu pole. Kuigi Morrisoni elulugu on kahtlemata huvitavalt kirja pandud, on loo juures suurimaks plussiks tollase eduloo tausta avamine. Miks Morrison? Missugustes oludes ta esile kerkis? Ega ma sellest suurt midagi enne ei teadnud, või vähemalt ei oleks osanud nii kenasti ajateljele panna. Vietnam, hipid, Manson, sõnavabadus, 27-klubi esimesed liikmed, narkoteema jms. Põhimõtteliselt seisneb Morrisoni fenomen selles, et ta lõi rokenrolli selles mõistes nagu me seda täna tunneme, olles omast ajast eest, vastand nii rõõmsalt rõõsadele hipidele kui ka konservatiivsele vanemale põlvkonnale. Kas te kujutate ette, et laval ropendamise eest võis vangi minna? Courtney on seda muuseas kunagi lahti mõtestanud hoopis nii, et rokenrolli lõid tegelikult naised, kes hakkasid Morrisoni iidoliks pidama, sest noh, ta oli üks pagana seksikas mees (alguses). Osa tsitaadist: "What Jim Morrison was, was the sexual object for women. We invented rock n’ roll to sexualise men so that we could go and scream over these unattainable football captains." Omaette naljakas on see, kuidas erinevad arvustajad leiavad kord, et see raamat on liigselt Morrisoni kiitev, kui ka seda, et Morrison jätab neile raamatu põhjal vastiku mulje. Mu meelest on raamatu-Morrison vägagi mitmetahuline isik, ilmselt ta seda oligi, see on karisma, mis inimese võitmatuks teeb ja ma ei näe põhjust nurisemiseks. Mul endal on ju ka mitu tahku, kumbki neist külili :)
Viimasena võtsin ette "Mina olen Ozzy", peategelase ja Chris Ayrese autorluses. Oeh, oli see vast sõit! Mulle tundus, et raamat on vist jutuna salvestatud ning siis paberile pandud, sest jutt jooksis niivõrd soravalt. Ok, siin on vastuolu sellega, mida inimesed "Osbourne"-de tõsielusarjas nägid (pudrutav ja tudisev Ozzy), aga raamat on tõsiselt kaasahaarav ja mõnusalt kirjutatud. Justkui istuksid kellegagi koos pubis, kus sulle lõbusaid lookesi elust enesest pajatatakse ning sul vahepeal selle peale ninast õlu välja purskab. Tegelikult on see naer läbi pisarate, sest mina poleks uskunud, et Ozzy ikka selline jõletis oma elus olnud on. Hämmastav on nüüd seda kõike lugeda ning tunnistada, et inimene on tõepoolest võimeline muutuma. Muidugi saab ka Ozzy kohta öelda, et temas on peidus mitu poolt, kust see temagi karisma muidu tuleb. Hull mees! Täiesti hull! Algul ma mõtlesin, et see "ma ei peaks üldse elus olema" on niisama poosetamiseks öeldud, aga no tõesti ei ole. Lisaks Ozzy uskumatute seikluste üle oigamisele saab ka teiste toonase rockieliidi tegelaste kohta põnevaid fakte teada. (Nii kurb on see koht, kus Ozzy leiab, et ilmselt elab Lemmy tema ja Keith Richardsi üle...) Kõige põnevama fakti saab teada muidugi Tommy Lee kohta (huvitav, kas Tommy nõudis, et see sisse saaks?)...ma muidugi ootan, et saaks kuskilt Mötley Crüe memuaarid kätte, Rootsis nägin seda kunagi rootsikeelsena, ei raatsinud soetada, sealt tuleks ilmselt palju sarnast hullu kraami. Veri, kusi, sitt, okse, soolikad, seks, drugs, alkohol, vägivald. Ja tõeline armastus ka. Ma ei saanud muuseas kunagi aru, miks mõned "Osbourne"-de sarja peale ohkisid "appi kui jube!", mu meelest (ja siin oli isegi mu väga ontlik ema minuga ühes paadis) võiks keskmine perekond neist üksteisest hoolimises pigem eeskuju võtta, hoolimata igasugu vandesõnadest, lokkavast koerakakast jms oli see üks paganama ühtehoidev punt. Seda enam on huvitav lugeda, et tegelikult on Ozzyl kapis ikka väga võikad luukered. Kõva mees, kes ennast niimoodi muuta suudab ja kõigest ausalt rääkida. Raamat ilmus originaalis 2009 ning siis ei olnud veel teada. et Black Sabbath tuleb algkoosseisus kokku ning annab välja igati vinge albumi.
|
OSCAR-2019
|
||
2009 on olnud sotsmeedia jaoks suur kasvuaasta. Paljud firmad on peale lennanud ja proovinud välja mõelda, et mis see on ja kuidas seda süüakse. Ükskikud tähed, sajad spämmarid. Ma arvan, et 2010 saab olema selline aasta, kus sotsmeedia kasvab suureks ja pannakse tõeliselt tööle. Testimise ja katsetamise aeg on läbi, ilma otseste rahaliste tõenditeta enam miskit ei teha. Facebooki fännilehed pole enam asi millega uhkustada, vaid sealt tulev otsene ja mõõdetav mõju sissetulekutele on asi, mis loeb. Lähenemine sotsmeediale läheb palju strateegilisemaks. Katsetavad sekretärid jäävad vähemusse, tõsised sotsmeedia alased töövastutused ruulivad.
Kes 2009 aastal katsetusi ei teinud, paneb muidugi endiselt esimesed pool aastat võssa ja paljud hävivad. Aga me eestlased oleme ju aeglased ja saame asjale pihta hulga hiljem kui muu maailm – seega kõik on okei.
Ka Forrester Research arvab, et sotsmeedia muutub 2010 tõsiseks, raha eest tahetakse tulemusi näha. Samuti MarketingSherpa usub sotsmeedia õide puhkemisse järgmisel aastal ja põhjendab oma arvamust uuringuga, kus tugev enamik USA firmasid suurendab oma sotsmeedia eelarvet 2010 aastaks.
Arvan ka, et ettevõtted muutuvad loomingulisemaks kanalite valikul oma sõnumi edastamiseks. Uus meedia võtab seninisest veel enam mahtu traditsiooniliselt ja sisu loomine on endiselt parimaid turundusviise. Ennustan, et Facebooki reklaamikeskkond võtab tuurid üles ja tekib juurde uusi atraktiivseid sotsiaalmeedia põhiseid reklaamikanaleid.
Uue loodava sisu osas on video osakaal suurem kui eales varem ja jätkab kasvu tulevasteks aastateks.
Ei “päris elus” ega sotsmeedias ei ole võimalik võita spämmiga. Kõige kiiremini ja kõige enam saavutavad need, kes loovad autentseid suhteid oma sihtgrupiga.
Korporatiivne möla, haip ja kantseliit taanduvad, inimlikkus ja inimeselt-inimesele suhtlemine saavad tähtsamaks kui eales varem. Anonüümsus on out ja personaalsus on in.
Tõeline hoolimine kliendist viib mäe otsa ja pealiskaudne küüned enda poole kraapimine sealt kiiresti alla. Inimesed tunnevad võltsi ja valsksuse ära. Kliendikeskne teenindus ja suhtlus saavad tähtsamaks kui eales varem. Dialoog, mitte monoloog.
Inimestel on siiber sajas erinevas veebilehes oma konto loomisest, Facebook Connect ja OpenID levivad senisest veelgi enam. Twitter võtab üha enam endale rolli kui reaalajas reaalinfo jagaja ning RSS jt uudiste agregaatorid kaotavad tähtsuses. Social bookmarking ehk sotsiaalsed järjehoidjajd kaotavad drastiliselt kasutajaid.
Kuigi email jääb emailiks, siis lähikondlastega suhtluses võtavad Facebook jt kanalid veel suurema rolli täita kui täna. Facebook paneb lõpuks ometi oma otsingu tööle.
Personaliseerimine ja individuaalne lähenemine meeldivad rahvale rohkem kui eales varem. Personaliseeritud kogemuste loomine ja toodete-teenuste soovitamised saavad olema kasumlikud. Crowdsourcing võtab veelgi enam tuure üles.
Kui aga rääkida natukene rohkem Eesti kohta, siis usun, et ettevõtted hakkavad nägema järjest enam väärtust personaalses internetiturunduses. Sealhulgas, tekib rohkem “kulisside taga” ehk internetis olevaid arvamusliidreid, keda kuulatakse ning kelle soovitusi arvestatakse.
Olen ka veendumusel,et mobiilne internet muutub veelgi populaarsemaks ning ettevõtted hakkavad kasutama ka seda kui aktiivsed kliendikanalit. Täna on m-lehti ikka üllatavalt vähe, kodusel turul siis.
1. Internetiturundus kui valdkond üldse muutub populaarseks. Saadakse aru, et “lihtsalt veebilehest” enam ei piisa.
Mina aga arvan just vastupidist – mida enam sotsmeedia peale tungib, seda enam vanad mammutid pröökama hakkavad ning bännereid kõikjale laovad. E-mailimarketingis on hetkel kuumad ajad – kuutasupõhised paketid üritatakse maksku mis maksab maha müüa, ettevõtetele valetatakse sulaselges eesti keeles lihtsalt jama kokku. Mida enam nonde mammutite käest turg ära libiseb ning sihtgrupiks sotsmeedia muutub, seda enam oma sissetallatud rada promotakse. Seega võib väita, et kui mitte esimesel poolaastal kohe, siis kindlasti suvel läheb täistuuridel lahti viimseid hingetõmbeid tegev bännerikampaaniate vool.
AdWordsi kasutavad tegelikult paljud. Liiga palju kahjuks ka selliseid, kes ei tea, mis nad teevad. Mina samuti ei tea, ent ma vähemalt tunnistan, et mul on palju õppida. Tean näiteks üht firmajuhti, kes ostis räige raha eest sõnale “klaas” reklaami, ent enda veebileht oli otsekui nostalgiapuhang 90ndatest. Sellele tähelepanu juhtides tuli vastuseks, et veebileht polegi tähtis, tähtis on silma paista(!?)
Või siis nali, mis toimub näiteks valmisfirmade müügi sektoris. Nendel ettevõtetel on välja mõeldud omalaadne võistlus – kes suudab oma ettevõtte nimesse võimalikult palju A tähti ette laduda, et Neti kataloogis esimene olla. Neti tegi hiljuti muudatusi kataloogistruktuuris ning viis numbriga nimed viimasteks, seejärel täht pluss sidekriips nimed antud tähe viimasteks. Nüüd siis ongi enamus valmisfirmade müügiga tegelevaid ettevõtteid nimedega A-Firmad, AAA Ettevõtted, AAB partnerid jne. Eriti vahva on firmanimi AA Aalfa. Neli A-d
Peep sa oled õigel teel ja mina sinuga täiesti nõus, sotsmeedia saab 2010 veel rohkem tuult tiibadesse. Mujalmaailmas on juba saanud ja usun siiralt et ka meie võtame selle omaks. Õpin praegu TÜ Ärijuhtimist MBA ja spetsialiseerun teenuse disainile, minu lõputöö on kindlasti midagi sotsmeediaga seotud. Kevadel ootame härra Bill Hollinsit meile loengut lugema, usun et ka tema suust kuuleb sotsmeedia kasvust. Soovitan lugeda http://www.pc.ut.ee/524920 seal on Lylian Meisteri väga pilkupüüdvad slaidi Ärist, Loovusest ja Disainist.
1. Twitter kindlasti muutub, ilmselt 2010, mida me praegu näeme on suht jälk väga suurel määral. Kasulik info, kuid ka spämm liigub kiiremini kui kunagi varem. Kõige huvitavam Twitteri osas on et praegu veel inimesed ise valivad “palun saatke mulle jama”, see kindlasti muutub. Spämmiallergia jõuab ka sinna.
2. Analüütikaturg areneb. Dollarid lähevad digitaalse suunas ja see on seadnud uued nõudmised mõõtmise osas. Paljud tööriistad on ehitatud üles naabrimaja Valve kampsunite e-poe mõõtmiseseks ehk väga lihtsakoelised ja väiksele mahule mõeldud. Nüüd kui reklaamiagentuurid on hakanud suuri summasid sotsiaalmeediasse investeerima, on suur areng analüütika ja mõõtmise osas paratamatu. ReTargeting on analüütikateema 2010.
Sotsiaalne meedia on tegelikult ju ainult vahend. Põhiline väljakutse seisneb selles, kuidas organisatsioonid suudavad ennast niimoodi ümber kujundada, et nad sotsiaalse meedia võimalusi kasutades ka reaalselt klientidega suhtleksid. See on väga suur ja põhimõtteline muutus, milleks enamim organisatsioone valmis ei ole.
“Sotsiaalne” saab olla ka ilma FB või Twitterita, ka tavaline veebilehekülg pakub selleks palju võimalusi. Aga vaadake kui vähestel firmadel on oma koduleheküljel näiteks töötajate nimed ja kontaktandmed. Kui näiteks suur pank avalikustab täna kliendisuhtluseks ainult ühe üldtelefoni numbri, siis järlikult ei taha tema töötajad klientidega suhelda. Miks paeksid nad seda hakkama sotsiaalses meedias tegema?
@Hando Absoluutselt, mõtteviisi muutus on kõige alus ja mina panustan, et see laks käib 2010 jooksul suures osas ära. Mida suurem ja konservatiivsem institutsioon, seda kauem võib aega võtta ja seetõttu osati ka väikeettevõtted on siin liidrid, kellelt on suurtel õppida.
Pisut negatiivne prognoos sotsmeedia osas minu poolt: arvan, et senised katsetamised annavad keskmisele Eesti ettevõtjale aimu, et ei piisa vaid Facebooki fännilehest ning sostmeedia osas ollakse küll teadlikumad, kuid eks vähemkogenumad hoiavad ka teadlikult eemale.
Samas usun samuti, et Adwordsi kasutajate hulk Eestis suureneb veelgi ning kampaaniad on ka teadlikumalt korraldatud ja nende mõõdetavust kindlasti läbipaistavamaks tehtud.
Olen sama meelt, et nii Facebook kui Twitter muutuvad üha olulisemaks ja ka asjalikumaks ning paremal positsioonil on need, kes on tänaseks oma katsetused selles vallas juba teinud. Kuigi usun, et enamike jaoks on fännide arv olnud alati vähese tähtsusega võrreldes reaalselt mõõdetava kliendikäitumise muutumisega. Olgem ausad – fännide arvu on lõbus lugeda küll aga tegelikult läheb korda ikkagi see, kuidas see meie käivet mõjutab.
Usun, et nii RSS kui ka uudiskirjalistid muutuvad vähem tähtsaks, sest uudiskirja kaudu on küll võimalik suurendada kliendi lojaalsust, kuid mitte hoida neid kursis kõige viimaste uudistega ja pakkuda kiiret/huvitavat/soodsat ostuvõimalust. Kiire infovahetus jääb ikkagi sotsiaalmeedia kategooriasse, sest uudiskirju ei saa saata klientidele iga päev. Tegelikult ju saab küll aga selle tulemusena võib meillist väga kiirelt kahaneda:)
Ja kõige tähtsamaks jääb endiselt informatiivne kodulehekülg, mis on konkreetse kliendi huvi silmas pidades koostatud ja õigete märksõnade järgi kergesti leitav.
* Emaili tähtsus ei kahane, vaid hoopis kasvab: tänu kasvavale netikasutusele mobiiltelefonides e-maili sõltuvus teeb veelgi suurema hüppe. Oma mailinglist jääb jätkuvalt turundaja tähtsaimaks varaks.
* Informatiivne veebileht on elementaarne standard, aga see pole piisav. Eest ära minemiseks on vaja palju enamat.
* SEO muutub raskemaks, sest nüüdsest on kõik otsingutulemused personaliseeritud ja see on trend süvenev. Elementaarsed SEO elemendid muidugi jäävad, fundamentaalsed alused ei muutu.
Peep – Kui SEO toimispõhimõtted personaliseeritud otsingutulemuste tõttu muutuvad, kas siis on oodata ka sinu E-kursuse materjalide põhjalikku uuenemist (mittetoimiva kadumine + uute võtete lisandumine)?
Ei oska arvatagi mis see suur “äri” see peaks olema, mida saaks otse tänu Sinu kursusele käima panna. Usun, et alanud aasta viib päris paljud äsjaalustanud netis kaugemale, sest see on koht kus väga raske müüa. Põhjus väga lihtne –
03. Tohutu rämpsinfo, selles prügikastis võib seigelda kuni süda pahaks läheb, mitte ühtki konkreetselt vaja minevat asja leidmata. Kui aga siiski kuidagi midagi leiad, selgub, et sel asjal on oluliselt kallim hind.
|
OSCAR-2019
|
||
Pulmaisa ja õhtujuht Hannes Lents – Hannes on hea inimene, suurepärane isa, võrratu abikaasa ja kirglik tegutseja. Nii ma tahan endast mõelda.
Hannes on hea inimene, suurepärane isa, võrratu abikaasa ja kirglik tegutseja. Nii ma tahan endast mõelda.
Kuidas leida pulmapeoks sobilik koht? Kuna kibekiire pulmade planeerimine ja korraldamine on käimas, siis täna teen lühidalt:
Ära mine Google otsingusse. Need kohad, mis Google otsingus välja tulevad, nende kohtade peale tuled sa tõenäoliselt ise ka. Kuna Google otsing reastab otsingutulemused suuresti populaarsuse järgi, siis esilehelt leiadki kõik need peopaigad, mis kõigile teada ja tuntud.
Tipi oma brauseri aknasse www.neti.ee. Vali sealt ÄRI, siis “Turism” ja siis “Hotellid” või “Turismitalud”, “Kämpingud” vms. Seal saad vastavad kohad valida ka maakonna järgi. Teretulemast tagasi, üheksakümnendad, aga just seda sul sobiva pulmakoha leidmiseks vaja ongi 😉
Kui sa kuidagi neti.ee’ga sõbraks ei saa, kuna seal on vähe pilte ja leht on nii üheksakümnendad, et sul on valus, siis soovitan järgmisena külastada puhkaeestis.ee aadressi. Seal sul igav juba ei hakka. Tegemist on EAS’i poolt hallatava ametliku turismiinfoportaaliga, mis on mõeldud just kohalikule ning milles on välja toodud ka kõige väiksemad majutus- või turismiobjektid. Sealt leiad sa lisaks peopaigale ka mõne toreda atraktsiooni või tegevuse, mida pulmaseltskonnaga ette võtta.
Kui sa Google’le selga keerata ei taha, äkki pahandab veel ja ei näita sulle ka teiste otsingute puhul häid tulemusi, siis mine hoopis Google Maps lehele. Moodsad arvutusmasinad on nii targaks saanud, et saad neilt inimkeeli küsida: “Palun mulle majutus järve kaldal”. Masinatega on veel see tore asi, et viisakusvormid võid ära jätta. Nii võidki julgelt kirjutada Google Maps sellesse osasse, kus tavaliselt aadressi otsid, hoopis näiteks “accomodation near the lake” ja Voila! Kasuta “Update results when map move” ja “Search this area” funktsiooni ja sulle jätkub tegevust kogu õhtuks.
Kui endale sobivad kohad oled välja valinud, siis lõpetuseks üks boonus-soovitus. Võib juhtuda, et soovitud kuupäeval on koht juba broneeritud. Sel juhul passi peale. Muudatusi broneeringutes tuleb ikka ette. Isegi siis, kui broneeringu eest on juba tasutud.
Kui kuupäev kinni, aga suur soov on oma pulmad ikkagi just selles kohas läbi viia, siis kaalu pulmade pidamist mõnel teisel kuupäeval, sealhulgas nädala sees.
Nimekiri sellest, mis pulmadega seoses vajab korraldamist, võtab silme eest kirjuks: kleit, ülikond, meik, soeng, kingad, kutsed, pulmaauto, lilleseaded ja pruudikimp, paaripanija, fotograaf, pulmaisa, bänd, DJ, aeg, koht, külalised, toitlustus, pulmatort ja nii edasi. See nimekiri tundub lõputu ja kõik selles nimekirjas äärmiselt oluline.
Ma tunnistan, et kõik selles nimekirjas on oluline, kuid mõned osad sinu pulmapäeval on siiski olulisemad kui teised.
Minu soovitus on lüüa kogu see pikk nimekiri kaheks “must have” ja “nice to have”. “Must have” nimekirjas on kõik need korralduslikud nüansid, mis on sulle kõige-kõige olulisemad. Midagi, mille järgi sa oma pulmapäeva kujundad. “Nice to have” nimekirjas on kõik ülejäänud.
Üldjuhul on pruutpaaridel juba üsna hea ettekujutus, mis on need asjad, milles nad pole nõus jäereleandmisi tegema. Esialgu on “must have” list päris pikk. Nii tahaks “must have” listi lisada kõik olulisema: kuupäeva, koha, pulmaisa, bändi ja pulmakorraldaja. Praktikas on see aga päris keeruline olukord. Võib juhtuda, et sel kuupäeval on mõni neist tegijatest juba broneeritud mõne teise pruutpaari poolt.
Seepärast soovitan “must have” listis panna erinevad asjad omakorda tähtsuse järjekorda. Näiteks, määra ära, kas koht on sulle olulisem, kui kuupäev ja kas kuupäev olulisem kui pulmaisa. Mida rohkem on “must have” asju, seda varem peaksid pulmade korraldamisega alustama. Mõnedel juhtudel on tegijad broneeritud aasta ja enamgi enne pulmapäeva.
“Must have” listi pikkus kajastub ka pulmaeelarves. Kõrged nõudmised tähendavad üldjuhul ka suuremaid väljaminekuid. Selline tähtsuse järjekorda sättimine aitab ka kulutused kontrolli all hoida.
Meie oma pulmas “ohverdasime” pulmaisa, et saada oma pulma Kukerpillid. Kulutused mõlemale poleks välja tulnud. Kukerpillid meie pulmas oli aga meie ammune unistus. Jäime lootma, et ehk sõbrad ja lähedased ise haaravad initsiatiivi pulmas ja Kukerpillid hoiab rahva lõbusana kogu õhtu. Nii ka läks, kuigi, pean tunnistama, et järmine kord võtaksin kindlasti pulmaisa. Endal oleks süda rahulikum 😉
Soovisime oma pulmad pidada maakodus põllu veerel. See oli meie “must have” listis esikohal. See aga omakorda tähendas seda, et pidime arvestama peotelgi ja põranda rendi, trenspordi ja püstitamise kuluga. Tõttöelda oli see sama kallis, kui kogu mõisakompleksi rent. Pulmad maakodus tähendas seda, et külalistel tuli magada telkides või vaadata lähedal mõni ööbimiskoht. Need kõik olid järeleandmised, et saaksime pulmad pidada maakodus.
Soovitan sul alustada “nice to have” listist. Las kõik olla esialgu seal. Vaata nimekiri läbi ning tõsta kõige olulisemad asjad “must have” listi.
“Must have” list ei saa olla pikk. Praktikas saad arvestada kõige enam 3 kuni 5 kõige tähtsama asjaga.
Kui “must have” list tahab vägisi pikaks venida, siis ei jäägi sul muud üle, kui sinna, pärast viiendat, tõmmata punane joon. Seejärel võrdle ükshaaval läbi kõik need, mis joone alla jäid, nendega, mis valikus sees. Kui mõni joonealune lööb ikkagi jooneülest, siis vaheta need omavahel. Nii saadki lõpuks kokku oma päris “Must-must have” listi.
Kokkuvõttes polegi oluline, kas selle listi ka lõpuks valmis saad või kas see kasutust leiab. See protsess ise aitab sul endas paremini selgusele jõuda, mis on sinu pulmas sulle oluline ja mis on veel olulisem. Ehk aitab see siis sul ka keerulisel hetkel valikuid teha.
Pulmaoksjoni läbiviimine pulmas tekitab paljudes pruutpaarides vastakaid tundeid. Eriti tundlikud on oksjoni korraldamise osas välismaalased. Mõte sellest, et nende külalised, kes tihti on pulma kohale lennanud tuhandete kilomeetrite tagant, veel pulmas lisakulutusi peavad tegema või lausa väljapressimisele järgi andma, ei istu neile kohe mitte. Kellele selline tegevus üldse peaks meeldima ja kes sellist tegevust enda pulma peaks soovima?!
Kui pulmaoksjoni kandev idee on oma käe külaliste taskutesse ajamine, siis selline tegevus tõesti pulma ei sobi. Samuti ei peaks oksjonit korraldama pelgalt seetõttu, et see käib Eesti pulmatraditsiooni juurde. Mis kasu on pulmatraditisioonist, mis külalised ja pruutpaari ebamugavalt tundma panevad ja pulma midagi juurde ei anna?! Lisaks, ma ei väsi kordamast, et mitte ükski tegevus pulmas ei tee pulmast rohkem pulma, kui see juba on. Küll aga võib mõni tegevus pulmameeleolu sootuks rikkuda.
Iga pruutpaar soovib, et nende pulm oleks omanäoline ja eriline. Pulmaoksjon on üks võimalus tuua pulma isikupära ja hoolitseda selle eest, et pulm saaks “teie nägu”. See on võimalus pulmas jutustada oma lugu.
Valige oskjonile looga esemed. Õigete esemete väärtus peitubki loos ja eripäras ning seda väärtust oskavadki hinnata vaid teie lähedased. Pole mõtet oksjonile panna Pulmaviin nr1, Pulmaviin nr2 ja Pulmaviin nr3. Ühest piisab. Sellest ainukesest, mis ausal kombel Eesti kaubandusvõrgust soetatud, mille sildi kujundas sõbrannast staardisainer ja mis trükiti odava rahaga kaugel Hiinas. Mille kork on kinni vahatatud ja mille avamise voli on vaid eseme soetanud pulmalisel, kes saab seda teha vaid peigmehe abielujärgse kõrghetke tähistamiseks, mil iganes pulmaline arvab seda olevat.
Eriti toredad on isikliku looga oksjoni esemed. Nii on pulmas kaubaks läinud peigmehe naisekandmise maailmameistrivõistluste võistlussärk; pruudi armastuskiri peigmehele, kui viimane väes aega teenis; peigmehe isa valmistatud Star Warsi mõõk oma siis veel väiksele pojale; pruudi lasteaiaaegne kunstitöö; peigmehe esimene kingitus pruudile, mida pruut pole kunagi kasutanud; lauanõud pruudi ja peigmehe esimesest ühisest kodust; pruudi ema kootud Haapsalu sall ja veel palju teised ainuomaseid esemed.
Laske oma fantaasial lennata ja koguge mõtteid. Oksjonil võiks olla 3 kuni 5 eset. See on paras arv, et oksjon hästi käima läheks, kuid samas ei jääks “lohisema”.
Nähke natuke rohkem vaeva oksjoniesemete vormistamisega. Kuna tegemist on pigem mälestusesemetega, siis võiks vormistus olla vastav. Kui oksjonil on peigmehe lapsepõve sipupüksid, siis raamige need kenasti ära ja pange sinna ka sõnum juurde. Pulmaviin võiks olla tõeline baarikapi ehe, tammepuust pudelihoidjas või väärikas puidust kinkekarbis (aga miks mitte hoopis betooni valatud). Lapsepõlve kunstitööl võiks olla uhke raam ümber, mis annaks aimu kunstitöö väärtusest.
Konsulteerige kindlasti ka oma pulmaisaga. Lõpuks on tema see, kes oksjoni läbi viib ja selle kõik välja peab mängima.
Nagu ma juba varem mõista andsin, siis oksjoni eesmärk ei peaks olema võimalikult suur summa raha külalistelt kokku korjata. Tähelepanu peaks pälvima pigem esemed ise ja lood, mida need esemed jutustavad.
Eelnevalt peaks ära otsustama, kas teha oksjon rahaliste pakkumistega või võivad külalised pakkuda teeneid ja lubadusi. Mina soovitan teha kas üht või teist, kuid mitte samaaegselt mõlemat. Kui pakkuda võib nii raha kui ka lubadusi, siis läheb segaseks ja pakkumiste vahel valiku tegemine võtab oksjonil hoogu maha.
Kui otsustate minna rahaliste pakkumiste peale, siis tasub mõelda mõni tore põhjus, milleks raha kogute. Oma see esimese kodu soetamiseks, pulmareisiks, tulevase lapse mähkmete tarvis vms. See annab pulmaisale võimaluse okjonit läbi viies nö teemat arendada ning pakkujatele enam põhjust panustada.
Lisaks on mõistlik oksjoni alguses kokku leppida minimaalne rahaline panus, st okjsoni samm. Mina soovitan, et see samm oleks täiseuro. Näiteks üks euro. Neid mehepoegi on küll, kes ühe sendi haaval hea meelega pakuks, kuid sendi kaupa edasi liikumine tõmbab taaskord oksjoni tempot alla ja nii võib oksjon ära vajuda.
Lubadustega oksjon toimib nii, et külalistel on võimalus välja pakkuda teene või lubadus, mida ta pruutpaari heaks või pruutpaariga koos on nõus tegema. Oksjon algab esimesest julgest lubadusest ning iga järgneva lubaduse puhul otsustab pruutpaar, kumb lubadus edasi läheb. Oksjon lõppeb, kui tundub, et paremaid pakkumisi ei tule ja saab viimase pakkumise kinni lüüa.
Mõlemal juhul, nii rahaliste panuste kui lubaduste puhul võiksite mõelda nö võlakirjade väljastamise peale. Võlakirja võib pulmale vastavalt kujundada, ja sellele saab siis peale märkida, kes konkreetse oksjoni võitis ja mida ta välja lubas või kui suure summa võlgu jääb. Oksjoni lõppedes võiks määrata ka laekuri, kes võlad ise pruutpaari nimel pärast pulma kokku kogub ja jälgib, et lubadused saaks täidetud.
Pulmaoksjoni läbiviimisel on oluline roll kogu tegevuse õnnestumisel. Pulmaoksjon peab olema sõbralik, humoorikas, hoogne ja kaasakiskuv. Pulmaisa peab tunnetama seda piiri, millal on tark edasi liikuda ja millal natuke külalisis tagant utsitada. Pulmaoksjonit peaks olema huvitav jälgida ja tekkima soov hasartselt kaasa lüüa.
Kui esemed on hästi valitud ja pulmaisa on oma ülesannete kõrgusel, siis on pulmaoksjon üks meeleolukas ja meeldejääv pulma osa.
Sain selle küsimuse meie esimesel Pulmade korraldamise õhtul ja pidin sellele vastamiseks rohkem aega varuma.
Pean tunnistama, et sellele küsimusele on mul sama keeruline vastata, kui palvele soovitada mõnd teist pulmaisa. Pulmades, mida läbi viin, olen ma ilmselgelt ainus pulmaisa. Oma silmaga on mul õnnestunud tegevuses näha vaid üksikuid teisi pulmaisasid.
Samuti pole ma kunagi pidanud endale pulmaisa valima. Meie endi pulmas pulmaisa polnud. Oli vaid Kukerpillid, ema ja tore sõber, kes pulmaisa ülesanded ära katsid.
Pulmaisa valimise puhul on seegi erinev, et kui teistel tegijatel on kõigil midagi ette näidata, siis pulmaisal üldjuhul seda pole. Fotograafil on pildid, bändil demod ja playlist, dekoraatoril dekoratsioonid ja toitlustajal road proovimiseks. Pulmaisal pole midagi käega katsutavat, mille järgi saab tema tegevust hinnata. Tuleb usaldada seda, mida pulmaisa sulle räägib ja mida tema kohta räägitakse.
Hinda pulmaisas seda, mida hindad igas teises inimeses. Sõltuvalt sellest, mis sulle teiste inimeste juures on oluline, otsi seda sama oma pulmaisas. On see huumorisoon, korrektsus, väljapeetus, sõbralikkus, südamlikkus, siirus või midagi muud. Pulmaisa peab sulle inimesena meeldima, sinu jaoks peab ta olema hea inimene ja temaga peab olema meeldiv suhelda.
Pulmaisa professionaalsus. Kuula, kuidas ta oma tööst räägib. Kuidas ta mõnd konkreetset olukorda on lahendanud ja kuidas ta olukordi analüüsib.
Pulmaisa usaldusväärsus. Sa pead usaldama oma pulmaisa sedavõrd, et annad südamerahuga terve oma pulmapäeva tema juhtida ilma. Sa oled veendunud, et see pulmaisa tuleb välja igast olukorrast ja loob pulmapäeval just selle õige õhkkonna ja tunde. See usaldus tekib aja jooksul, kohtumiste ja erinevate vestluste vältel, kuid kui juba alguses viltu veab, siis pole head ka edaspidi oodata.
Otsi pulmaisas seda, mida sõnades on raske edasi anda. See on see side, mis inimeste vahel tekib, ka äsja kohtunud inimesega, kui see on “sinu inimene”. Pulmaisa peab suutma teid hästi “lugeda”. See tähendab “lugema” õigesti ridade vahelt välja ka selle, mis vestlustes ütlemata jääb.
Foorumitest leiad iga tegija kohta hulganesti kiidusõnu. Nii ongi, kuid kellegi teise “väga hea tegija” võib sulle olla täiesti mööda tegelane. Seetõttu, ära kiidulaulule väga tähelepanu pööra.
Küsi foorumitest tegijate soovitusi. A la “Soovitage mulle pulmaisa”. Tulemustega käitu samuti kui Google otsingu tulemustega: saad küll viite, kuid infot tegija usaldusväärsuse ja headuse kohta tuleb sul endal usaldusväärsetest allikatest omalkäel juurde uurida. Kindlasti ära suhtu foorumi soovitustesse kui usaldusväärsetesse.
Foorumitest sa tavaliselt negatiivset tagasisidet tegijate kohta ei leia. Üldjuhul pruutpaarid oma pulmaisa foorumites ei musta. Seda enam, et tihti võibki tegemist olla erinevalt mõistetavate olukordadega, kus pole justkui keegi süüdi. Pruutpaarid toovad foorumites tavaliselt välja ekstreemsemad näited.
Küsi teistelt tegijatelt. Mina pole pulmas teiste pulmaisadega. Küll aga näevad erinevaid pulmaisasid tegevuses kõik fotograafid, videograafid, bändid, peokoha perenaised/-mehed ja DJ’d. Kui oled endale leidnud ühe usaldusväärse tegija, siis tasub temalt küsida ka teiste tegijate kontakte.
Küsi sõpradelt, kes pulmas külaliseks on olnud. Pruutpaari üldsõnalisest positiivsest tagasisidest pole kõige kergem endale vajalikku infot välja lugeda. Seetõttu tasubki pulmaliste poole pöörduda. Pulmakülalised on üldjuhul kriitilisemad, kui pruutpaar ja sellest kriitikast võib sulle isegi enam kasu olla.
Saa pulmaisaga võimalusel kokku. Kui kohtumine pole võimalik, siis videokõne ajab ka asja ära. Oluline on, et sul tekiks oma pulmaisast hea ettekujutus ja jõuaksid kindlustundeni, mida otsid. Kohtumisel saad kõige paremini selgeks, kas see on see õige pulmaisa.
Pulmaisade tasud jäävad 500 ja 1500 € vahemikku. Hinna kehtestab iga pulmaisa ise, kuid tõsiasi on ka see, et turg teeb omad korrektuurid.
Nõutud ja head tagasisidet saanud pulmaisade tasud on kõrgemad. Vähem tuntud/nõutud pulmaisade omad madalamad. Mõneti võib tasu sõltuda ka sellest, kas tegemist on suvise kõrghooaja või väljaspool suveaega.
Pruutpaarid ja pulmaisad on nii väga erinevad, et endale sobiva võid leida mistahes tasu eest. Pulmaisaga võib õnneks minna, aga pulm peab õnnestuma. Pulmaisal lasub kõige suurem vastutus kogu pulmapäeva kulgemise ja meeleolu hoidmise eest. Tema on praktiliselt ainus, kes saab pulmapäeva käiku mõjutada. Seetõtti soovitan pulmaisa puhul mitte kompromisse teha.
Lõpuks, kui kõik tundub sobivat ja on korrektne. Kuskilt ei punnita välja mõnda ohu märki või punast lipukest, mis võib teie pulmapäevale saatuslikuks saada, siis jääbki üle usaldada enda kõhu- või sisetunnet. Eriti hea, kui saab südame järgi otsustada. Need, kelle süda räägib.
“Oleme nüüd natuke toibunud nädalavahetusest ja tahtsime sulle öelda, et me tegime kõige õigema valiku pulmaisaga! Õhtu oli väga väga äge, meile tundus, et kõik oli nii sujuvalt korraldatud ja ajastatud väga õigele ajale. Terve õhtu oli õhkkond nii vaba ja chill, et kordagi ei pidanud millegi pärast pabistama ja nalja sai ka omajagu. Kui sul oli mingi hetk mõte, et ei tea, kas seda edasi teha, siis meie poolt on kindlasti ja-jaa-jaaa! 🙂 Külalised ka kiitsid väga!
Ootame Sind vabas õhkkonnas kaasa mõtlema oma unistuste pulmadega seotud teemadel. Soovime, et kõik Sinu küsimused saaksid vastuse ning leiaksid inspiratsiooni luua just endale ideaalne pulmapäev.
Suviste pulmade kõrval pöörame sel korral erilist tähelepanu pulmade korraldamisele talvel. Head nõu ja kasulikke kontakte jagavad kogenud pulmaabilised. Oma ametisaladusi avavad ja kogemusi jagavad:
Üritus on tasuta. Õhtul osalemiseks on vajalik eelnev registreerimine. Märgi end tulijaks Facebook üritusel (soovituslik) ja täida lühike vorm (vajalik) .
Osalejate arv on piiratud kohvik Oivalise võimalustega. Kes registreerimisel ees, see üritusel sees!
“Vau, vau, vau! Need on meie emotsioonid laupäevaselt pulmapeolt. See päev oli nii megaäge, et me Ivoga siiamaani iga paari minuti tagant meenutame erinevaid hetki pulma tseremooniast ja peost. Super!
Selles kõiges oli suur roll teil, kes te sel olulisel päeval olemas olite ja endast parima andsite. Annan edasi külalistelt kuuldud muljeid:
Catering – väga meeldis külalistele teistmoodi toiduvalik, soe toit sai ka gurmaanidest sõpradelt kiidusõnu.
Videograaf Innar Hunt ja fotograaf Hanna Odras – meil oli teiega väga hea kontakti saada ja ma olen kindel, et lõpptulemus tuleb vääriline. Hanna, su esimesed saadetud pildid juba lummavad!
Florist Mariliis – minu pruudikimp oli vinge ja lilleseadeid laual kiitsid ka päris paljud. Väga ilus ja aitäh kõige eest!
Janeli Kuusk (bänd) – super hääl on sul ikka. Kuigi me ju varem teid esinemas pole kuskil näinud, siis osad imestasid, et me julgeme nii riskida. Aga see repertuaar ja su lauluhääl võlus kõiki ja väga paljud kiitsid teid!
DJ Rait Riim – kõige parem DJ ever!!! Playlist oli küll kümnesse ja vinge oli näha, et sa ise nii nautisid.
Hulkur baar – parimad kostüümid!!! Ma ei teagi nüüd lõpuni, kas te arvasite, et troopilises teemas pidu tähendab, et kõik tulevad neid riietes… või tegite lihtsalt üllatuse. Igastahes üli üli üli vinged olete!!! Võtsite pahviks.
Kaja kohvikust Päts (pulmatort) – suutsid tulla mu soovidele vastu ja teha ilma paksu biskviidita tordi! Tort sai väga palju kiidusõnu!!!
Ja viimasena, Hannes. Väga võimas tseremoonia ja meil oli täiesti tunne, et oleme suga samal lainel ja usaldame üksteist. Aitasid alati ja tekitasid külalistes väga hea tunde. Aitäh! PS! Oksjoni viisid ka päris osavalt läbi 😀
Kõigi nende nunnade perepiltide sekka teie voos ka üks päris isadepäeva pilt tänasest päevast. Elagu kõik isad, kes selles lõputus isade argipäevas suudavad säilitada külma närvi ja rõõmsat meelt! Respekt!
|
OSCAR-2019
|
||
Imelikud asjad juhtuvad viimasel ajal. Pakime asju. “Lost” lõppes. Ja “Kas süda on ümmargune?” tuli trükist välja. Justkui unenägu. Näeb välja süütum ja siiram ja lapselikum (see raamat), kui seda sisu tegelikult on. Vist.
Ühel hommikul hiljaaegu ütles Justin seda. “Epp, tead, ma nägin vist imelikku und. See oli selline uni, et… selgus, et Marta ei saagi katoliku kooli, siis me sõitsime kohe otsejoones Viljandisse ja millegipärast leidsime sealt kohe kooli ja korteri ja otsustasime sinna kolida, ja siis sõitsime tagasi Tartusse ja seal ootas meid sinu südameraamatu peategelane vanahipi Harri Hommik, kes oli teel Kanaaridelt Indoneesiasse kuidagi Tartusse sattunud. Ja siis helistas mulle ema ja teatas, et Ave-Liis tuleb suvel samal ajal nende majja elama, kui meie sinna külla läheme. Ja siis helistas su õde ja teatas, et nad võtavad koera. Ja siis tegid sa postkasti lahti ja ütlesid, et meid kutsutakse Tallinnat külastavale kruiisilaevale välismaalasi lõbustama. Mis kuradi uni see küll selline oli!”
Selliselt võttis Justin imehästi kokku meie elu. See ei olnud ju uni. See oli lihtsalt eelmine päev. Ja siis elad edasi ja teeskled, justkui kõik olekski normaalne ja sa ei imesta mitte millegi üle.
Esitlusel tutvustab Anu nii raamatu sünnilugu kui sündmuste tagamaid, eelkõige aga elu maailma ühes loomingulisemas ja inspireerivaimas suurlinnas. Jutu taustaks saab näha autori fotosid Londoni erinevatest tahkudest, tänavapildist, moest ja inimestest. Jätka lugemist →
Küsimused esitas Kadi Laid Hiiu Lehest, intervjuu ilmus päev enne Kärdla raamatupäeva ehk 14. mail, aga seda neil netis ei ole. Panen oma vastsuest täisversiooni siia.
Mulle on Hiiumaa alati meeldinud. Üks mu häid sõpru, ajakirjanik ja “Minu Austraalia” raamatu autor Airi Ilisson on pärit siit ja kunagi ammu mängisime ideega, et kirjutaksime koos Hiiumaa kohapärimuste-haldjajuttude raamatu. Kes teab, äkki kunagi teemegi selle teoks…
Hiiumaaga on ka väike isiklik side. Mu vanaisa ehk taat Eerik Saluveer oli pärast sõda mõnda aega Hiiumaal eesti keele õpetajaks, siis kolis mandrile, aga mõne aja pärast pidi pealekaebaja tõttu uuesti Viljandimaalt Abja-Paluojast õpetajapostilt lahkuma. Ta oli teeninud Saksa sõjaväes ja keegi kaebas ta peale – nii läks taat uuesti Hiiumaale maapakku ja elas seal heade tuttavate juures, peidus. Küllap teie saarel elab siiani inimesi, kes taati ja seda maapao-aega mäletavad. Jätka lugemist →
Justin: Eestlastele olen ma eelkõige “Minu Eesti” raamatu autor. Lisaks olen ma balti õpingute magistrand Tartu Ülikoolis ja biotehnoloogia reporter ühele New Yorgi firmale, ning olen ka Eesti poliitikast ja kultuurist rääkiva inglisekeelse blogi autor. Jätka lugemist →
Seoses maakondades tuuritamisega on meil olnud Justiniga mitu (kirjalikku) intervjuud maakonnalehtedesse ja need ei ole netis üleval (või siis ei ole pikal kujul üleval).
See siin on intervjuu, mis läks 15. mai Sakalasse, Viljandi maakonna lehte (lugu ennast netis ei ole). Küsimused esitas Liisi Seil.
Ma panen siia üles meie poole vastused, Justini jutt on toimetamata ja vahel veidi konarlik, aga täitsa tema enda oma! Tegelikus ajalehes on ta jutt sujuvamaks toimetatud. Jätka lugemist →
Seekord on meil lausa nõnda, et samal kellaajal kaks üritust: kui Tartus kuulame Liis Kängseppa ja meenutame tema “Minu Argentina” elamise ja kirjutamise aegu slaidišõu saatel, siis Tallinnas toimub täpselt samal ajal Anu Samarüütli trükilõhnalise “Minu Londoni” rahva ette astumine, samuti fotošõu saatel.
18.mail algusega kell 18:00 esitleb Anu Samarüütel-Long Museum Lounge´is (Tallinn, Vana-Viru 14) oma raamatut „Minu London. Loomepiinu, inspiratsiooni ja argiilu.“ Raamatu on välja andnud kirjastus Petrone Print.
„Minu London“ algab hetkest, mil Eesti naisteajakirjades moetoimetajana kuulsust kogunud Anu avastas, et see, mida ta oma elus teha oli tahtnud ja mida ta tegelikult tegi, ei lange üldse kokku. Niisiis otsustas ta uuesti otsast alata. 38-aastasena sai temast taas üliõpilane, seekord maailma kuulsaimas moekoolis Londoni Central Saint Martins College’is, legendaarse ja kardetud moeprofessori Louise Wilsoni käe all. Jätka lugemist →
“Minu Argentina” vestlusõhtu Lutsu raamatukogus – teisipäeval, 18. mail kell 18, Kompanii 3/5, Tartu Keskraamatukogu, IV korruse saalis
külas on Liis Kängsepp, raamatute „Minu Argentina: vabatahtlikuna getos“ ja „Mina, vandersell: Lõuna-Ameerika päevik“ autor.
Endine majandusajakirjanik jättis oma mugava elu Eestis ja kolis tööle Buenos Airese vaestelinnaosasse. Raamat “Minu Argentina” räägib, mismoodi ta seal päevakeskuses prussakatega võitles ja siis hoopis ülemuseks sai, mismoodi ta käis tutvumas vaalade ja pingviinidega, mismoodi ta ei suutnud prügikastiinimesega intervjuud teha, kuidas rullusid suhtemustrid vabatahtlike hulgas ja „Kakluskubiks” nimetatud ühiskorteris. Aga mis üllatas teda 14 kuud hiljem tagasi Eestisse tulles?
Raamatu- ja reisijutu juurde näidatakse pilte. Üritus on linnaraamatukogu ja kirjastuse Petrone Print lugemisaasta kohtumisõhtute sarjast.
Täna on Petrone Printis kaks raamatut päevahinnaga 99 kr, nii kontoris kui ka netipoes: “Minu Ameerika 2” fotode ja
epiloogiga uustrüki ja inglisekeelne “My Estonia” (hea kingitus!). Me istume ise Justiniga reede otsa koos ja/või kordamööda
On kavas juba kolmas taimne kokakoolitus, mille teemaks on seekord “Allergiavabad taimetoidud” ehk koolitus sobib hästi inimestele, kes ise või kelle lähedane ei talu gluteeni ja/või laktoosi, või kes lihtsalt soovib midagi uut proovida, sest toidud on maitsvad. Koolitus toimub seekord taas Antoniuse Õue Gildi saalis. Oled väga oodatud! Jätka lugemist →
|
OSCAR-2019
|
||
Ettevõtted jätkasid teises kvartalis bilansside tugevdamist. Mittefinantssektori ettevõtete laenukohustused vähenesid kvartaliga 50 miljoni euro võrra, samal ajal kui hoiused kasvasid ligi 92 miljoni euro võrra peamiselt välismaiste hoiuste kasvu tõttu, teatas Eesti Pank.
Vastupidiselt möödunud paarile kvartalile maksid ettevõtted teises kvartalis välismaiseid laene tagasi rohkem, kui võtsid uusi, ning aktiivsema laenuvõtmise tulemusena kasvas kodumaiste laenukohustuste maht. Aastataguse ajaga võrrelduna on see siiski ligi 5 protsenti väiksem, välismaised laenukohustused on aga 6 protsenti suuremad. Aastaga on välismaise laenamise osakaal kõikides laenukohustustes kasvanud 2 protsendipunkti võrra 26 protsendini. Nii nagu esimeses kvartalis, on ka teises kvartalis kiire ekspordimahtude kasvu tõttu suurenenud märkimisväärselt, üle 200 miljoni euro võrra, ettevõtete kaubanduskrediit välismaailma suhtes, märkis Eesti Panga finantssektori poliitika allosakonna juhtivspetsialist Viljar Vald.
Majapidamiste finantsseis paranes teises kvartalis, kuna hoiuste maht kasvas jätkuvalt. Hoiuste suurenemine ligi 200 miljoni euro võrra kasvatas majapidamiste finantsvarasid. Varade kasvu vähendas väärtpaberite väärtuse langus ligi 110 miljoni euro võrra. Vastupidiselt möödunud kvartalitele teises kvartalis majapidamiste laenukohustuste maht oluliselt ei muutunud, kuna kevadel hakati aktiivsemalt uusi laene võtma. Majapidamiste kõikide laenukohustuste maht on 2008. aasta lõpu tipptasemelt kahanenud 8,2 protsenti.
Valitsemissektori varad kasvasid. Teises kvartalis suurenesid valitsemissektori hoiused 84,5 miljoni euro võrra, sarnases suurusjärgus kasvasid ka omakapitaliinvesteeringud.
2011. aasta teises kvartalis oli Eesti majandus tervikuna välismaailma suhtes 22 miljoni euroga netolaenuandja. Netolaenuandjateks olid esimeses kvartalis majapidamised ja valitsemissektor, mittefinantsettevõtted ja finantsinstitutsioonid osutusid netolaenuvõtjateks.
Finantsaruandlus on ettevõtetele oluline avalike suhete kanal. Ometigi ei vaevu paljud Eesti ettevõtted oma „visiitkaarti“ kvaliteetselt koostama, millega võib kaasneda märkusega arvamus sõltumatu vandeaudiitori aruandes.
Ettevõtte finantsnäitajatest potentsiaalselt huvitatud isikute ring võib olla üsna ulatuslik sõltudes selle tegevusvaldkonnast, kuid on vale arvata, et see piirdub pelgalt ettevõtte aktsionäri ja juhtkonnaga. Majandusaasta aruande vastu võivad tunda huvi ka järelvalveorganid (Finantsinspektsioon, Äriregister, Maksu- ja tolliamet), investorid, pangad, hankijad, kliendid ning ettevõtte töötajad.
Kuid tihtipeale ei pea Eesti ettevõtted oma välise aruandluse kvaliteeti ja selle kaudu turule antavaid signaale tähtsateks või siis ei peeta audiitori märkustega arvamust oma aastaaruandele oluliseks probleemiks, eriti arvestades, et ka ülalpool nimetatud huvigruppide finantsaruandluse kvaliteet ja sisu võivad olla küsitava kvaliteediga.
Arenenud riikide praktikas on märkusega audiitori arvamus üliharv nähtus, mida võib leida vähem kui ühel juhul tuhandest. Seevastu iga viies Eestis äriregistrile esitatud finantsaruanne ei vasta täies ulatuses raamatupidamispõhimõtetele. Londonis või Zürichis oleks midagi sellist mõeldamatu, sest sealse ärikultuuri kohaselt saadab ettevõte, mis ei saa hakkama isegi korrektse aastaaruande koostamisega ning ei talita oma audiitori soovituste kohaselt, negatiivse signaali kõigile huvigruppidele ning võib peagi kokku puutuda ebameeldivate tagajärgedega. Eesti tänane praktika on seni küll märksa sallivam – finantsaruandluse halb kvaliteet ei too reeglina kaasa komplikatsioone.
Võttes arvesse asjaolu, et suur osa Eesti ettevõtete finantsaruannetest sisaldab olulisi vigu, peavad aastaaruannetes esitatud informatsioonist huvitatud isikud pöörama erilist tähelepanu sõltumatu vandeaudiitori arvamusele, pannes seejuures tähele, et oluline ei ole mitte ainult märkuse olemasolu fakt vaid ka selle sisu.
Mõned näited audiitori märkuse sisust arusaamise tähtsuse kohta, mis näitavad, et sellest lähtumine võib radikaalselt muuta arusaama ettevõtte tegelikust majanduslikust seisukorrast. Näiteks teave varude allahindluse läbiviimata jätmise kohta muudab oluliselt hinnangut ettevõtte likviidsusele. Äriühingu tarnijaid ja kliente peaks ettevaatusele sundima ka asjaolu, et audiitor peab varude väärtust ülehinnatuks – see tähendab, et vajaduse korral ei suuda ettevõte oma varusid realiseerida bilansis näidatud maksumuse eest ning võib sattuda tõsistesse raskustesse oma võlgnevuste tagasimaksmisega rahaliste vahendite nappuse tõttu.
Sarnaseid näiteid on ka teiste huvigruppide suhtes. Ka tööotsijal poleks paha tutvuda võimaliku tööandja majandusaasta aruandega ja vaadata, ega sõltumatu vandeaudiitori arvamus ei sisalda infot ettevõtte oluliste majandusraskuste või isegi selle võimaliku pankrotistumise kohta lähikuudel.
Sõltumatu vandeaudiitori aruanne on abivahendiks ka järelvalveorganeile – märkused arvamuses võivad tihtipeale viidata ettevõtte ebapiisavale kapitalisatsioonile, millega peaks kaasnema asjakohane ettekirjutus ning äärmuslikul juhul ka likvideerimisotsus.
Veel üheks audiitori märkuse kriitiliseks variandiks on märkusega arvamus põhivara väärtuse languse osas, mis tähendab, et põhivarade turuväärtus ega genereeritud rahavoogude baasil kalkuleeritud kasutusväärtus ei kata põhivahendite bilansilist maksumust ehk lihtsamalt öeldes: äriühingu varad ei tooda piisavat kasumit. See teave võiks kindlasti äratada olemasolevate ja potentsiaalsete investorite ning ettevõtte võlausaldajate tähelepanu.
Eesti majanduslik olukord on endiselt ebastabiilne, seega ettevõtete esitatud finantsinfo usaldatavuse probleem on aktuaalsem kui kunagi varem. Et vältida negatiivse mulje tekkimist ettevõtte suhtes, peavad juhid rohkem tähelepanu pöörama finantsaruandluse kvaliteedile. Ent ettevõtte majandusaasta aruandest võib riskide hindamisel olla kasu ka paljudele otsustajatele. Lugegem siis tähelepanelikult audiitori aruandes toodud märkuste sisu ja mõelgem nende võimalikule mõjule ettevõtte äritegevusele.
|
OSCAR-2019
|
||
Kvaliteedi infrastruktuur on tarbijatele ohutute ja usaldusväärsete toodete ning teenuste tagamise süsteem.
See hõlmab akrediteerimist, sertifitseerimist ehk vastavushindamist, metroloogiat, standardimist ning turujärelevalvet ja aitab kaasa kaupade vabale liikumisele vähendades võimalikest tehnilistest kaubandustõketest tulenevaid takistusi. Tooted ja pakutavad teenused peavad vastama kõigile kohustuslikele nõuetele.
Kui need vastavad kõigile nõuetele, võimaldab see Eesti toodete ja teenuste lihtsamat pääsu nii sise- kui ka välisturgudele, olles seega oluline komponent Eesti ettevõtjate konkurentsivõime tagamisel.
Riiklik turujärelevalve aitab vältida või vähendada tootest või teenusest tulenevat ohtu inimese tervisele, varale ja keskkonnale.
Turujärelevalvega kaitstakse tarbijate ja töötajate huve ning tootjaid, levitajaid ja teenuse osutajaid ebaausa konkurentsi eest.
Ametid ja inspektsioonid rakendavad abinõusid selleks, et tooted pääseksid turule ja võetaks kasutusele vaid juhul, kui need on kehtivatele nõuetele vastavalt ehitatud, paigaldatud ja hooldatud ega ohusta sihipärasel kasutusel inimeste tervist, vara ja keskkonda.
Teenuse osutamisel ei tohi teenuse osutamise viis, selleks kasutatav toode või teenuse kohta antud ebaõige, eksitav või puudulik teave ohustada inimese tervist.
Turujärelevalves on oluline roll ka Maksu- ja Tolliametil, kellega koostöös saavad turujärelevalveasutused takistada nõuetele mittevastavate toodete jõudmist Euroopa Liidu siseturule.
Vastavushindamine võib olla kohustuslik ja vabatahtlik. Kohustusliku vastavushindamise nõue võib tuleneda siseriiklikest õigusaktidest või Euroopa Liidu direktiivide nõuetest.
Kohustusliku vastavushindamise teostamiseks peab saama tegutsemisõiguse Majandus-ja Kommunikatsiooniministeeriumi juures tegutsevalt komisjonilt. Asutus kantakse seejärel majandustegevuse registrisse ja NANDO andmebaasi, kuhu kantud asutuste vastavushindamisi peavad tunnustama kõik Euroopa Liidu liikmesriigid.
CE-märgis paigaldatakse tootele enne selle turule laskmist ja seda peavad kandma ainult need tooted, mis on loetletud konkreetsetes CE-märgist käsitlevates ELi direktiivides.
CE-märgise paigaldab tootele tootja, märgise paigaldamiseks peab toode vastama direktiivi nõuetele ja olema läbinud kõik selles ette nähtud vastavushindamise protseduurid.
Metroloogia on teadus mõõtmisest, mõõtmise ühtse tagamise meetoditest ja vahenditest ning vajaliku täpsuse saavutamise viisidest.
Metroloogiat arendatakse Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi koordineerimisel mõõteteenistuse koosseisus olevate asutuste kaudu. Sinna kuuluvad metroloogia keskasutus, riigi- ja tugietaloni laborid, legaalmetroloogia- ja akrediteerimisasutus ning akrediteeritud kalibreerimis- , katse- ja taatluslaborid.
Metroloogia keskasutuse ja riigietaloni labori ülesandeid täidab halduslepingu alusel AS Metrosert, mis esindab Eestit ka Rahvuslike Metroloogiainstituutide Euroopa Assotsiatsiooni EURAMET (European Association of National Metrology Institutes) juures.
Riigietaloni labor vastutab viie mõõteetaloni säilitamise ja arendamise eest: mass, pikkus, temperatuur, pinge, elektriline takistus.
Tugietaloni labori ülesandeid täidab Tartu Ülikool, säilitades ja arendades õhu liikumise kiiruse ja suhtelise õhuniiskuse etalone.
Eesti on oma metroloogiasüsteemi rahvusvahelise tunnustatuse saavutamiseks Rahvusvahelise Kaalude ja Mõõtude Peakonverentsi (CGPM) assotsieerunud liige. Samuti on Eesti metroloogia keskasutus meetrikonventsiooni raames riigi nimel ühinenud Rahvusvahelise Kaalude ja Mõõtude Komitee (CIPM) vastastikuse tunnustamise leppega (MRA), mis võimaldab näidata etalontasemel mõõtetulemuste usaldusväärsust ja rahvusvahelist ühtsust.
Legaalmetroloogia käsitleb mõõtmisi, mõõtühikuid, mõõtevahendeid ja -meetodeid õiguslikust perspektiivist.
Legaalmetroloogia tegeleb mõõtmisega, mida tehakse avaliku huvi, rahvatervise, avaliku ohutuse ja korra, keskkonnakaitse, maksustamise, tarbijakaitse ning ausa kaubanduse huvides.
Eestis reguleerib mõõtmiste valdkonda mõõteseadus, riiklikku järelevalvet teostab Tehnilise Järelevalve Amet ning kaubandustegevuses ka Tarbijakaitseamet.
Akrediteerimine annab ametliku tunnustuse asutusele või isikule selle kohta, et ta on kompetentne täitma määratletud ülesandeid.
Akrediteerimine tagab, et vastavushindamisteenuseid pakkuvate asutuste kompetents on rahvusvaheliselt aktsepteeritud tasemel.
Eestis tegeleb akrediteerimisega Eesti Akrediteerimiskeskus (EAK). Eesti Akrediteerimiskeskus on alates 2000. aasta juunist Euroopa riikide akrediteerimisasutuste koostööorganisatsiooni EA (European Co-operation for Accreditation) täisliige. Eesti Akrediteerimiskeskus on liitunud ka selle liikmete vahelise vastastikuse tunnustamise leppega.
Eesti Akrediteerimiskeskuse nõustamiseks on asutatud Akrediteerimisnõukoda, kus on esindatud vastavushindamis- ja akrediteerimistegevusest huvitatud valitsusasutused, ettevõtjad, tööandjad, töövõtjad, ülikoolid ja tarbijad.
Standard on standardiorganisatsiooni dokument, mis sisaldab tehnilist kirjeldust või juhiseid tegevuse või selle tulemuse kohta ja mille kasutamine on vabatahtlik.
Standardimine aitab parendada toodete, protsesside ja teenuste vastavust eesmärkidele, vältida kaubandustõkkeid ja hõlbustada
Euroopa Telekommunikatsiooni Standardiinstituudi (ETSI) rahvuslik liige on Tehnilise Järelevalve Amet.
|
OSCAR-2019
|
||
Terve päeva vältel saab osaleda mängudes, testida oma teadmisi, vaadata multikaid ja saada infot teenuste pakkujatelt.
14:00 Nutipäeva avamine: Kui pea igas teises Eesti peres on nutiseade, siis kui turvaliselt me neid kasutame? Mis võib juhtuda, ning kuidas halbu olukordasid ära hoida?
14:45 Noortepaneel – Millised on noorte nutiseadmete kasutamise harjumused? Kas elu ilma nutiseadmeteta on võimalik? Kuidas on lood turvalisusega? Millised on noorte kokkupuuted küberkuritegevuse või küberründega+
15:00 Veebikonstaabel Andero Sepp räägib, milliste küsimuste, probleemide ja muredega nende poole pöördutakse, mida nemad teevad ja seda, kuidas halbu juhtumeid ära hoida
15:40 Täiskasvanute paneel: Mida täiskasvanud peaksid arvestama, kui lapsed hakkavad nutiseadmeid ja sotsiaalmeediat kasutama? Kuidas nutielu turvaliseks muuta?
Eesmärk: kogume kokku interneti, arvuti ja nutiseadmete kasutusest pajatavad anekdoodid (Anekdoot on lühike vaimukas üllatava lõpuga (puändiga) naljalugu, millel on kolm proosa peamist tunnust: karakterid, süžee ning tegevuse aeg ja koht, allikas: Wikipeedia).
Kasutus: saadetud parimatest naljadest koostatakse e-kogumik. Naljalugusid võidakse kasutada autorile viidates projekti Targalt Internetis teavitusmaterjalides.
o peab olema autori uuslooming (ehk ei tohiks saata kellegi teise loodud nalja, nalja mis juba liikleb internetis)
Žürii hindab anekdoote neljas kategoorias: naljakus, uudsus, ootamatus, nalja kiiresti mõistmise võimalikkus. Hinnatakse 5 palli süsteemis. 1= nõrk, 5=väga tugev. Žüriisse kuuluvad: Targalt Internetis projekti nõuandva kogu esindajad ja noortepaneeli liikmed.
Internetis on palju veebivahendeid, mille kasutamine ei nõua palju aega ega suuri arvutiteadmisi, küll aga aitab nende vahendite kasutamine luua ja süstematiseerida õppematerjale ning õppetööd huvitavamaks muuta. Alljärgnevalt tutvustan kümmet lihtsat vahendit. Olen neile vahenditele igapäevatöös ikka ja jälle rakendust leidnud.
Veebivahend Bitlymuudab lohisevad veebiaadressid märksa lühemaks. Selleks tuleb vajalik aadress kleepida keskkonna avalehel olevasse kasti ning lühemaks muudetud aadress ongi olemas. Bitly keskkonnas konto loomisel saame tekitada endale vajalike aadresside lingikogu ning neid vajadusel jagada. Selleks tuleb valida bitmarks ning seejärel kleepida lühemaks muutmist vajav aadress paste a link here kasti. Seejärel ilmub aken, kus saab valida, kas see link on privaatne või avalik. Samas on näha ka lühemaks muudetud veebiaadress. Kui valida bundles, saab luua eelvaadetega failikogumikke.
Sageli kasutame õppetöös YouTube’is leiduvaid videoid. Videote süstematiseerimiseks on hea kasutada videoliste. Embedr’i veebivahend võimaldab meil kerge vaevaga teemade kaupa videoid grupeerida. Liste on võimalik lingiga jagada või vistutada oma veebilehele. Selleks tuleb kõigepealt luua konto. Kui konto on loodud, siis edasi käib kõik väga lihtsalt. Listile tuleb panna pealkiri, lühikirjeldus, märksõnad. Siis tuleb valida build playlist, kleepida valitud video aadress selleks ettenähtud kasti. Nii toimi iga sellesse listi valitud videoga. Seejärel vali create preview, create playlist. Loodud videoliste näeb nupu my videolists alt. Videolisti alla paremasse serva ilmub kerimisriba, mida liigutades saate kohe valida sobiva video ning selle käivitada. Share tähisele vajutades saate jagamiseks lingi või veebilehele vistutamiseksembed-koodi. Näide http://embedr.com/playlist/moodle_5
Jeopardy keskkonnas loodud kuldvillakut saab kasutada erinevates õppeainetes elevuse loomiseks ning õpitu kinnistamiseks. Jeopardy keskkonnas on kuldvillaku loomine lihtne ja loogiline. Kuldvillaku tegemiseks ei ole vaja keskkonda sisse logida (konto loomine on tasuline). Alustamiseks tuleb panna salasõna ning siis salasõna korrata (salasõna on vajalik, et hiljem saaks tehtud kuldvillakut muuta). Seejärel klõpsa start building. Töölaual tuleb panna kuldvillakule ja kategooriatele pealkirjad. Ära tuleb täita nii palju lahtreid, kui suurt villakut on vaja. Seejärel saab alustada küsimuste koostamist. Selleks tuleb klõpsata punktisummal ning sisestada küsimus ja vastus. Iga küsimus tuleb eraldi salvestada ning töö lõpus ka kogu kuldvillak. Keskkond genereerib kuldvillaku mängimiseks aadressi. Enne mängu alustamist tuleb määrata mängijate arv. Edit nupu alt saate teha vajadusel muudatusi. Selleks et koostatud kuldvillakuid ka edaspidi kasutada, tuleb aadressid salvestada. Näide http://bit.ly/1cGllF3
Primarypad on kooskirjutamisvahend, kus saab luua piiramatult lehekülgi. Töö säilib 30 päeva. Korraga saab koos töötada 50 inimest. Seda vahendit on hea kasutada rühmatööde tegemisel. Väga hea oli õpilastega kirjutada teemal „100 põhjust, miks on Eestis hea elada“. Videojuhendi (I. Maadvere) leiate http://bit.ly/14wcCEM
Befunkykeskkond pakub palju võimalusi fotodele efektide lisamiseks. Kasutajakontot pole vaja luua. Foto saab üles laadida arvutist või võtta veebist. Foto muutub kohe, kui efekti nimetusel klõpsata. Muudetud foto saab salvestada arvutisse või jagada seda sotsiaalvõrgustikes.
AnswerGarden on keskkond, mis võimaldab esitada küsimuse ning sõnapilvena vastuseid koguda. Keskkond ei nõua kasutajaks registreerumist. Töö alustamiseks tuleb validacreate. Järgnevalt tuleb täita nõutavad väljad. Kõigepealt tuleb sisestada küsimus ning seejärel valida, kas lubada ühel vastajal mitu korda vastata või lubada ühelt IP-aadressilt üks vastaja päevas. Seejärel tuleb määrata parool, millelt saab administraatorina sisse logida. Lõpuks tuleb valida create ning saabki hakata vastuseid koguma. Vastaja sisestab vastuse kasti ning vajutab submit. Vastused ilmuvad kohe ning vastus saab olla kuni 20 tähemärki pikk. Hiirega vastustel liikudes näeb kohe, mitu vastajat on olnud. Lehe alt leiab jagamiseks vajaliku lingi või vistutamiseks vajaliku koodi. Näide http://answergarden.ch/view/62870
Calameo keskkond võimaldab koostada erinevate faililaienditega dokumentidest e-raamatuid. Ilusa tulemuse saab PowerPointi esitlusest ning raamatu tegemine võtab aega ainult mõne minuti. Keskkonna kasutamiseks tuleb luua kasutajakonto või siseneda Facebooki kaudu. Raamatu tegemiseks saab kasutada nii arvutist üleslaaditud kui ka veebis olevaid faile. Raamatuid saab jagada lingiga või vistutada veebilehele. Juba loodud raamatutest saab koostada virtuaalse raamaturiiuli, millelt saab kohe kõiki raamatuid vaadata. Näide http://www.calameo.com/read/001171497dec5364594ab Juhend e-raamatu tegemiseks http://bit.ly/11Lx4gV(T. Salm)
Veebivahend AudioPal võimaldab salvestada 60-sekundilist juttu, helindada korraga 600 tähemärki või arvutist üles laadida mp3-faile. Selle vahendi abil on hea koostada kuulamisülesandeid. Konto loomine ei ole vajalik. Alustamiseks tuleb valida sobiv tööriist. Jutu salvestamiseks on vajalikud mikrofoniga kõrvaklapid. Trükkimisvõimalust saab kasutada erineva võõrkeelse teksti helindamiseks. Valida on erinevate häälenäidiste vahel. Salvestatud heli saab preview alt kuulata ja vajadusel uuesti salvestada. Kui olete saadud tulemusega rahul, siis tuleb veel sisestada oma meiliaadressning keskkond saadab teile veebilehele istutamise koodi. Koodi kleepimisel tekib paneel, millel klõpsates saabki heli kuulata.
Poppleti veebivahend võimaldab vähese vaevaga koostada virtuaalset seinalehte või lihtsat mõistekaarti. Vahendit saab kasutada ka ühistööks. Alustamiseks on vaja luua kasutajakonto, valida make new popplet, pealkirjastada ning teha töölaual topeltklõps. Nüüd ilmub kastike koos vajalike tööriistadega. Kastikesi saab hiire vasakut klahvi hall hoides lohistada, suurust muuta jne. Ülevalt tööriistaribalt leiate salvestamise, printimise, taustavärvi muutmise jm. Share nupu alt saab koostööle kutsuda. Valmis tööd saab jagada lingi abil ning istutada veebilehele. Näidehttp://popplet.com/app/#/1156716
JotForm on palju võimalusi pakkuv küsitluste, testide ja töölehtede loomise keskkond. Kõigepealt tuleb luua kasutajakonto. Töö koostamine käib moodulite lohistamise teel. Tööriistariba on loogiline ja arusaadav. Vasakult servast saab lohistada moodulid, ülevalt servast saab valida kujundust ning määrata kirja ja lahtrite suurust. My forms näitab koostatud töid (neid saab ka muuta), submissions’i alt näeb saadetud vastuseid.
|
OSCAR-2019
|
||
EELK kogudustes on tööl nii palgalised töötajad kui ka vabatahtlikud töötegijad. Ametinimetuste järgi vaimulikud, sekretärid, raamatupidajad, muusikud jne. Valdkondi, millega inimesed tegelevad, on palju. Ajasime Tallinna Jaani koguduse õpetaja praost Jaan Tammsaluga juttu kirikus tehtavast tööst ja töötegijatest.
Jaan Tammsalu: Arvud ei väljenda tegelikku olukorda. Kui rääkida palgalistest töötegijatest täpsustamata, kes töötab nädalas kaks või neli tundi või kes 15 tundi ööpäevas, siis arv 19 palgaliste töötegijate real ei kajasta reaalsust. Meil on neli vaimulikku: korraline külalisõpetaja Toomas Paul, mina, Arne Hiob ja Eve Kruus, kes ei võta palka, aga on vähemalt igal pühapäeval kohal. Ta teeb vabatahtlikult palju vaimulikku tööd. Toomas Paul jutlustab ja teeb ühe hardushetke mõtiskluse korra kuus pluss teenistused Sutlepa kabelis.
Riigikogu aseesimees Laine Randjärv juhatab palka võtmata koori, ja teeb seda hingestatult. Iga reede hommikul enne kaheksat tuleb ligi 20 inimest, et kirik ära koristada. Nad haaravad lennult lapid, keegi ei jää korraldust ootama. Kõik töötab nagu kellavärk. Poolteise tunni pärast kogunetakse söögilaua taha ja aetakse juttu, peetakse palvus ja minnakse kuskile mujale palgatööle või koju. Kodukiriku koristamine on nagu mõnele trenniskäimine.
Meilt küsitakse, mis firma teil koristab. Kohalik firma, 20 töötegijat ja palganumber on 0. Ühtegi maksu ei maksa selle pealt ja kirik on puhas. Oleme kiriku linna, riigi ja inimeste rahaga korda saanud, nüüd hoiame teda vabatahtlikega korras. Kokku 85 inimest laulab meie neljas kooris. See ei ole ainult väljalaulmine, vaid ka harjutamine – täppisteadus. Mina pole selgeks õppinud, kuidas saab laulda, kui su kõrval hoopis teist joru aetakse.
Me ei reklaami oma diakooniarühma inimesi, kes käivad hoolealustega kõnelemas, ega neid, kes saadavad teele sadu sünnipäevakaarte. Kui aga ühel hetkel peaks kogu vabatahtlikku tööd hakkama tegema raha eest, siis on kogudus kahe kuuga pankrotis.
Minu jaoks on ime, et mitmed palgalised töötegijad ja ka vabatahtlikud abilised on tööl olnud üle 20 aasta. Neid inimesi on väga palju, kes oma panuse annavad. Minu jaoks on ime, kuidas tänapäeva inimesed panustavad nii regulaarselt, ma ei harju sellega ära. Ikka veel imestan ja olen tänulik.
Ma olen õnnelik, et Jumal on saatnud kõik need inimesed. Nad on üksteisest hirmus erinevad, aga komplekt on väga hea. Kui puu on suur ja võimas, hakkavad tormis oksad ka kriipima, aga aedniku ülesanne on mõni oks lühemaks lõigata, mõne teise oksa külge siduda – see on koguduse peavaimuliku ülesanne. Ei saa kogu aeg kiita ja silmi sulgeda, kui kuskil on mingi arusaamatus, ka siin on naginaid.
Vaimulik on vastutav, et mehhanism töötaks. Ei saa lõpmatuseni taluda sa-pead-mind-armastama-stiili. Peab jälgima, et inimesed üksteisele haiget ei teeks, aeg-ajalt sekkuma ja tõsiselt rääkima.
Me ei ole kõiges tegutsenud oma arengukava järgi. Mingil hetkel ütleb keegi, et prooviks seda või teist teha, siis katsume talle ruumi leida. Tegelesime töötute nõustamisega, aga kui kaks aastat tagasi hakkas linnavalitsus sisuliselt sama nime ja sisuga asja tegema, siis lõpetasime.
Teeme seda, milleks meil on vahendid. Praegugi pakub juriidilist nõustamist nõukogu liige, kes on pannud tööle ka pühapäevase lastehoiu. Paljud ettepanekud tulevad koguduse seest, mõni pakub ennast väljast midagi uut tegema. Mõned ideed on saadud Eesti Kirikust või kuuldud raadiost. Mulle on pakutud asutada Jaani kiriku kool. Aga me ei pea igal pool tegema ühesuguseid asju, lapse võib panna Kaarli või Toomkooli.
Kui tuleb idee, aga pole halli aimugi, kust raha võtta ja kes teeb, siis paneme mõtte ootele. Oleme näinud, et Jumal annab õige asja jaoks inimesed ja raha õigel ajal. Kõik on tulnud enesestmõistetavalt. Kui oli masu, leidis osa inimesi, et koguduse kaudu võiks inimesi aidata – päevakorrale tuli juriidiline nõustamine. Suvel toimis kirikus ühe oikumeenilise grupi palvekliinik, siin käis palju inimesi.
Peale AA-gruppide on leidnud koha koguduse majas EELK peretöö keskus. Kui tuleb alkoholi- või pereprobleemiga inimene, anname aadressi kätte. Kõik kogudused ei pea olema nagu Kaarli või Peeteli, kus tehakse palju sellist tööd, mida teised ei suuda ligilähedaseltki. Meie võimalus on saata inimene oma probleemiga näiteks Peetelisse. Jutlustades Jumala headusest tuleb ka midagi teha. Iga koguduse juures ei pea aga olema supiköök, võimalus kodututel ööbida, üliõitsev noorte- ja lastetöö.
Me ei pea kramplikult kinni hoidma asjadest, mida on kunagi tehtud. Tuleb vaadata, mis materjal meil praegu on. Suurtele kogudustele on väljakutse – kõik materjal on olemas, aga potentsiaali ei kasutata ära. Küsimus on, kuidas me õiged inimesed kogudusest üles leiame, neid innustame.
See on vastutuse küsimus, kas sul on silmad, et näha kogu süsteemi. Tuleb inimestega rääkida, neid kuulata, mitte ainult oma asja ajada ja arvutit põrnitseda. Kõik on olemas. Need inimesed, kes appi tuleksid, peab üles leida. Kui nad ei käi kirikus, tuleb maakoguduses võtta jalgratas ja minna küsima, kuidas kartul või rukis kasvab, kuidas vastsündinud vasikal läheb. Siis küsib tema, kuidas kirikul läheb. Tee asja inimese juurde, tunne tema vastu huvi. Mul on leerilapsega individuaalvestlus. Aastas ligi sada. Saan nii teada, kes nad on, millega tegelevad, milles võiksid aidata.
Jaani koguduses on Jumala juhtimine hästi toiminud, ma ei oleks suutnud seda nii hästi välja mõelda, nagu see on läinud. Kiriku ümber väljas on rabelemine, kõik lendab, aga sees on Jumala usaldamine, hoolimine, rahulik kulgemine. Mulle meeldib Vaimu juhtimine, kuigi ka süsteemsus ja arengukava, aga me ei peaks aheldama vaba Vaimu.
Tartu Ülikooli usuteaduskonnas on taas 10 usuteadlast lõpetamas oma õpinguid. Ühiskonnas on oluline, et ka teoloogia oleks teadusvaldkonnana esil. Kuid ilmselt hauvitab lugejat ka see, mida usuteaduskonnas õpetatakse ja milline on selle roll kiriku jaoks. Usuteaduskonna juhataja Urmas Nõmmik oli lahkelt valmis Eesti Kirikule seda selgitama.
Urmas Nõmmik: Ikka väga hästi läheb. Meil on üle mitme aasta hulga rohkem üliõpilasi ja see puudutab nii bakalaureuse-, magistri- kui ka doktoriõpet. Suur rõõm on, et üliõpilased on aktiivsed ja peavad vastu nii õppejõudude nõudmistele kui ka oma isikliku elu, tööelu ja õppimise kombineerimise keerukusele. Eriti tõstaksin esile doktoriõppe aktiivsuse kasvu, meil on oluliselt rohkem välisdoktorante, eksternina õppivaid doktorante ning ootame põnevusega üha uusi kaitsmisi. Kahtlemata on hea uudis ka teadustöö jätkuv mitmekesistumine ja rahvusvahelistumine, mille märgiks on hulk erinevaid projekte ja koostööprojekte.
Uus rektor astub ametisse 1. augustil ning palju sõltub ka uue rektoraadi koosseisust. Meie loodame, et ühelgi neljast suurest valdkonnast poleks põhjust kurta mahajäämuse üle. Usuteaduskond tunneb end praegu humanitaarteaduste ja kunstide valdkonnas väga hästi: meid on palju aidatud, aga oleme suutnud valdkonda ka oluliselt mitmekesistada. Olen kindel, et senine olukorra kerge, aga pidev paranemine jätkub. Oleme rahul ka sellega, et meie enda ridadest pärit Tõnu Lehtsaar on ülikooli juhtimisega ootamatus olukorras hästi hakkama saanud.
Ülikoolist tuleb ikka uudiseid, et õppekavas või õppetöös on midagi muudetud. Milline on olnud viimaste aastate õppekava reformide eesmärk?
Usuteaduskonnas on tõepoolest reformitud nii magistri- kui bakalaureuseõppe kavasid. Doktoriõppekavade reform on samuti käimas, aga sõltub rohkem üleülikoolilistest otsustest. Meie jaoks oli esmalt oluline teha kahe magistriõppekava asemele üks ja paindlikum. Nüüd kannab see sarnaselt bakalaureuse- ja doktoriõppekavadega sama nime „Religiooniuuringud ja teoloogia“ ning sisaldab kahte suunda – teoloogia ja religiooniuuringud. Tulemus on paindlikum ja integreeritum. Vaja oli arvestada ka sellega, et mõlema suuna tudengid õpivad nüüd omamoodi sessioonides ehk üle nädala neljapäeviti ja reedeti. Kahe suuna magistrantidel on põhjust kohtuda omavahel tihedamini, aga samas saavad kõik käia ka tööl edasi. Praktikavõimalused on suurenenud jne.
Kõige värskemad muudatused puudutavad bakalaureuseõppekava, sest seni oli ainult religiooniuuringute suuna valinutel privileeg valida soovi korral kõrvaleriala, nüüdsest on see valik kõigil üliõpilastel. Ülikooli mitmekesised võimalused olgu ligipääsetavad kõigile, seda enam et näeme üha rohkem, et kogudusetöös ja vaimulikuametis paremini hakkamasaamiseks peab suutma täita mitut ülesannet korraga ja teenima sageli leiba ka muu ametiga. Samas õnnestus meil muudatustega üle vaadata ja ajakohasemaks muuta kogu õppekava. Mõlema suuna üliõpilastel on põhjust õppida rohkem koos, aga samas on mitmes mõttes suurenenud valik ka usuteaduskonna sees.
Teoloogia suunale ootame õppima üliõpilasi, kes tunnevad huvi kristluse või erilisemalt mõne kristliku kiriku vastu, selle allikate, ajaloo ja õpetuse vastu. Olenemata muutuvatest nimetustest, kursuste formaatidest ja üha uutele väljakutsetele vastamise vajadusest tegeldakse teoloogiaga ikka ja jätkuvalt klassikalistelt alustelt lähtuvalt. Suurepäraste asjatundjate käe all õpitakse piiblikeeli ja ladina keelt, loetakse ja tõlgendatakse nii Piiblit kui teisi kristluse allikaid läbi kogu selle ajaloo, kaalutakse ühiselt kirikuloo võtmesündmuste tähendust, reflekteeritakse kristlikku mõttelugu ja otsitakse lahendusi nüüdisaegsetele väljakutsetele ning puututakse kokku ka kirikute praktilise igapäevaeluga.
Muuseas, teoloogiasuunaline õppe- ja teadustöö on Eesti mõistes erakordse ulatusega, sest kusagil mujal ei tegelda allikakirjandusega, on see siis ladina, kreeka, heebrea, saksa, akadi või süüria keeles, nii laiaulatuslikult. Samuti on võimalus reflekteerida teoloogiliste küsimuste seost religiooniteoreetiliste, -filosoofiliste või -sotsioloogiliste küsimustega tõeliselt märkimisväärne. Tulevaste teoloogide jaoks on Tartu Ülikoolis ainsana Eestis olemas kogu humanitaar- ja sotsiaalteaduste ning veel teistegi erialade spekter. Meie teisele, religiooniuuringute suunale ootame üliõpilasi, kes soovivad tegelda religioossuse kui sellisega, mis iganes vormis see siis avaldub, religioossuse vahekorraga muude inimlike ja ühiskondlike nähtustega, erinevate religioossete liikumiste allikate ja kaasajaga jne.
Kuidas saaks kirikud usuteaduskonnaga koostööd suurendada? Kuidas saaks teaduskond kirikutega koostööd tihendada?
Usuteaduskonna panus Eestimaa kirikutes on märgatav. EELK vaimulike hulgast on vähemalt ühe õppetaseme hariduse usuteaduskonnas omandanud 47, lisaks teiste kirikutööde tegijad, näiteks ajalehe Eesti Kirik toimetuseski on tööl kaks meie vilistlast. Vähem või rohkem kogudustesse panustajaid leidub pea igas Eestimaa punktis.
Veelgi kaalukamaks pean aga tulevaste õppejõudude harimist, on ju EELK Usuteaduse Instituudigi töötajatest paljud lõpetanud mõne või kõik Tartu Ülikooli õppeastmed, rääkimata usuteaduskonna enda personalist. EEKBL Kõrgema Usuteadusliku Seminariga Tartus oleme jaganud õppejõude selle asutamisest peale. Meie doktorantuuris õpib praegu muuseas neli EELK vaimulikku. Ning seoses doktorantuuriga tuleb ju nimetada teadustööd, millega kindlustame pidevalt kvaliteetse, tundliku ja akadeemiliselt võimeka teoloogia jätkumist Eestis. Nimetan rõõmuga kirikuloo uurimist, kirikuisade ja reformatsiooni tekstidega tegelemist, Piibli tõlkimist ja eksegeesi, aga ka teaduse ja religiooni dialoogi või mittereligioossuse uurimist.
Kirikute koostöö suurendamiseks usuteaduskonnaga on siiski veel ruumi. Meile tulevad õppima hea tasemega noored, kes ei ole oma valikuid veel teinud ja kelle hulgas on paljudel potentsiaali töötada kunagi ka kirikus – kirikutel kui tööandjatel on põhjust ennast usuteaduskonnas rohkem näidata. Töötame selle nimel, et usundiõpetajad saaksid lõpetades õpetaja kutse ning et sellise õpetaja profiil oleks laiem. See oleks suur boonus tulevasele kirikutöö tegijale, sest ta saaks töötada paralleelselt ka kohaliku kooli õpetajana. Kindlasti saavad nii usuteaduskond kui kirikud näidata rohkem initsiatiivi ka näiteks aruteluseminaride korraldamise nimel – nii palju keerulisi teoloogilisi küsimusi tänapäeva maailmas vajavad sügavat reflekteerimist ja arutelu.
Väga palju usuteaduskonna tõsisest igapäevatööst ei paista niisama lihtsalt suurele avalikkusele välja. Üritame tasapisi oma tegemisi ühiskonnale ja kirikutele rohkem teadustada. Hiljuti alustasime usuteaduskonna blogiga USUS, vaata www.blog.us.ut.ee.
|
OSCAR-2019
|
||
Segasin ühes kausis jahu, küpsetuspulbri ja soola. Teises kausis purustasin banaani ja mikserdasin keskmisel kiirusel maapähklivõiga ühtlaseks kreemiks, seda umbes minut aega. Lisasin sinna suhkru ja vahustasin edasi, lisasin ükshaaval munad vahustamist ikka jätkates. Miksri aeglasel käigul (võib ka käsitsi segada) segasin juurde jahusegu, ning niristasin peale ka piima osade kaupa kuni kõik oli ühtlaselt segunenud.
Jagasin taina pooleks ja ühele poolele lisasin juurde kakao. Valasin kordamööda keeksivormi heledat ja tumedat tainast, et tekiksid triibud ja kook küpsedes kirju jääks. Kõige peale raputasin soolapähklid ning osa nendest otsustasin kergelt tainasse suruda, et peita osa kattest keeksi sisse meeldivaks üllatuseks.
Tegime koolis päris ise, algusest peale, piparkoogi tainast. Eelmine õhtu käisin ekstra selle tarvis koolis suhkrut kõrvetamas. Ma pole kunagi varem suhkrut kõrvetanud ning ilmselt ilma teadja kõrvalseisjata oleks ma ammu arvanud, et keedan katuse tõrvamiseks sobivat materjali vms ja oleksin kodus selle ära visanud, kuid tegelikult pidigi suhkrukõrvetamine sellisena välja paistma. Uhke tunne oli küll kui lõpuks tainas valmis sai. :)
Nii aga kuna ma piparkooke ei ole veel aega saanud küpsetada, siis otsustasin jõululõuna tarvis küpsetada piparkoogi tordi. Lõunasöök oli täisuslik, koos vahvate sõpradega, kes kõik olid nii tragid olnud ja midagi lauale panemiseks kaasa meisterdanud. Mina siis panustasin järgneva tordiga seda imetoredat jõuluüritust.
Rullisin taina küpsetuspaberil paraja suurusega tükiks, et saaks koogivormiga surudes parajad rattad. Mina sain oma kilosest tainast 5 ümmarguse koogivormi suurust ketast. Küpsetasin koogipõhjad 200 kraadises ahjus, selleks kulus ligikaudu 12 minutit ühe põhja kohta.
Sulatasin šokolaadi ja segasin ülejäänud kreemi komponendid hulka ning asusin kooki kokku panema. Vahele määrisin ka kihiti erinevaid moose.
Jätsin koogi külmikusse seisma, et küpsis pehmeneks ja maitsed seguneksid. Alles järgmine päev enne küllaminekut katsin koogi valge šokolaadi maapähklivõi kattega ning viimistlesin ääred röstitud pähklitega. Katte jaoks sulatasin šokolaadi ning soojendasin teises kausis ka maapähklivõi ja hapukoore segu, et need šokolaadiga paremini seguneks.
Ma ei ole väga ammu proovinud ühtegi küpsist teha. Kuna koolis oleme igasuguseid teoorias õppinud ning nüüd on nn piparkoogi hooaeg ka käes, otsustasin ühed küpparid ka ise valmis teha.
Sulatasin mikrolaineahjus või ja mee vedelaks, asetasin külmaveevanni jahtuma, et kiiremini saaks asuda neid omavahel vahustama. Mikserdasin segu heleda vahu tekkimiseni ning lisasin ükshaaval munad. Eraldi kausis segasin omavahel kuivained ning lisasin seejärel võisegule. Kõige lõpuks segasin lusikaga juurde šokolaadi tükid.
Tõstsin teelusika abil tainast pisikeste kuhjadena pannile küpsetuspaberi peale, kuid esialgu ei aimanud, et nad võiksid nii palju kerkida. Soovitan tavalisele küpsetusplaadile mahutada 3 x 4 küpsist, mitte rohkem. Kui esimese plaadi ahju pistsin kartsin küll, et tulemus on plaadiküpsis aga õnneks siiski niipalju olin küpsistele vahet jätnud, et pärast oli neid võimalik omavahel eemaldada.
Lumi tuli maha ja valgeks läks maa... Loodan, et tänane ilmataadi kink, mis taevast alla sajab - ilus pehme lumi - ikka jõuludeni püsima jääb. Talvises meeleolus pean juba vaikselt plaani küpsetada jõulutaadi ootusest tulvil pehme plaadipiparkook, et jõululõhna tuppa tuua ja jõulutunnet südamesse luua... sellest ilmselt mõnes mu järgmises postituses kuid hetkel nõuab kere sooja soolase toidu järele.
Ja jälle on meie pere menüüs soojendav talleliha supp. Eelmisest supist sain julgust ja indu ning seekord sündis veelgi vürtsisem ja maitseküllasem kehakinnitus.
Tükeldasin talle liha parajateks kuubikuteks, seekord veidi peenemaks, umbes 2x2 cm. Praadisin tulikuumal pannil vähese õliga igast küljest põnusalt pruuniks ja maitsestasin soola ja pipraseguga. Seni kui liha pannil särises koorisin ja hakkisin ruttu porgandi, sibulad ja küüslaugu. Lisasin pannile köögiviljad ning praadisin veel umbes viis minutit, lõpuks kummutasin praepanni supipotti, kuhu olin eelnevalt tühjendanud tomatipasta paki ja seganud juurde peeneks hakitud jalapeno. Kui supp kenasti potis podises lisasin juurde punase veini. Suppi juba kannatamatult mekkides tundus, et vürtsine supp vajaks juurde ka magusamat tooni ning lisasin suure kuhjaga supilusikatäis mett. Kõige lõpuks lisasin hiigelsuured oliivid, mille olin otsustanud veidi väiksemaks viilutada. Tõstsin paar kulbitäit kausikestesse ning lisasin juurde mõned liistakad parmesani juustu.
Supp tuli tõeliselt vürtsine, kes väga vürtsist ei armasta, võiks kasutada pool jalapenost ja/või pipart liha praadimisel üldse mitte kasutada.
Ma olen juba ammu tahtnud proovida sõira teha kuid ei ole ennast siiani käsile võtnud, eile sai see siis ka tehtud. Peale seda kui koolis sõira promoti, tekkis mul ka kohe soov see asi järele proovida.
Keskturul käies olen sealt alati ka tüki sõira kaasa toonud, nüüd siis päris enda tehtud juust ilutseb võileival, lihtsalt suurepärane ning mis veel toredam, sain sinna oma lemmiklisandeid panna, mida ma koos juustuga armastan.
Ajasin piima keedunõus keema, lisasin sellele kohupiima, mille eelnevalt olin kausis lahti seganud. Kuumutasin segu uuesti keema, selle käigus eraldub vadak (kollakas läbipaistev vedelik). Kurnasin marliga vooderdatud sõelal vadaku välja, jätsin veel nõrguma. Seni sulatasin selles samas keedupotis või, lisasin nõrutatud kohupiima ning segasin kuni või oli kohupiima sisse ilusti ühtlaselt jaotunud. Kloppisin kausis 2 muna soola ja tilliga lahti ning lisasin ka selle kohupiimamassile. Kuumutasin juustumassi tasasel tulel kogu aeg segades veel umbes 5 minutit. Kõige lõpuks lisasin hakitud basiiliku ja umbes 2 spl oliivõli.
Mulle tohutult meeldib mozarella salat, selle pärast valisin oma juustu lisanditeks basiiliku ja oliivõli, ning maitseks lisasin ka tilli. Juustumass sai vahvalt rohekas-kollane.
Panin oma keeksile sellise nime kuna see on just Päkapiku valmistatud keeks. Ja kuna Päkapikud on väikesed, siis ka minu keeksid seekord väikesed, kuigi tainas on mõeldud suure keeksi tarvis.
Hakkisin kõigepealt mandlid peenemaks ja puuviljad kuubikuteks, et panna nad kausi sisse koos apelsinilikööriga sõbrustama ja oma järge ootama.
Võtsin pehme toasooja või ning vahustasin selle suhkru ja meega pehmeks vahuks. Suhkruvõile lisasin ükshaaval 3 muna ise kogu aeg miksriga hoolsalt edasi vahustades. Veel pisut ja sõelusin sisse kogu jahu, kuhu oli eelnevalt segatud küpsetuspulber. Viimaks segasin taina hulka kogu puuvilja-pähkli segu. Valmistasin vormid ette, määrisin rasvainega ning jagasin lusikaga taina vormidesse.
Kui ahi oli 180 kraadi saavutanud, tõstsin vormid ahju küpsema umbes 45 minutiks. Lõpuks igaks juhuks kontrollisin puutikuga ka keekside valmidust.
Viimasel ajal on meil alati ootamatu külalise või enda premeerimise puhuks külmikus jäätisekauss, kust saab paraja portsu huvitavat magustoitu serveerida. Retsepti leidsin kunagi ammu Kokkama blogist, superhea leid, lisanditena kasutan alati midagi uut ja põnevat. Seekord on mu jäätise sees veidi ootamatud maitsed koos - mango värskus ja mahlasus ning kakaoselt mahe koorejäätis.
Vahustasin vahukoore, lisasin kondenspiima ja mango püree, segasin läbi, valasin säilituskarpi ja tõstsin külma. Nii lihtne see ongi ja iga kord saab erineva jäätise erinevaid lisandeid kasutades.
Täna oli õues veidi vilum ilm - kraadidelt külmem ja tuuline - selline ilm kohe nõuab sooja vürtsist kõhutäit päeva lõpetuseks, et soe uuesti naha vahele saada.
Tükeldasin talle liha kuubikuteks (umbes 3x3 cm), praadisin tulikuumal pannil vähese oliiviõliga igast küljest põnusalt pruuniks. Kui liha pannil särises koorisin ja hakkisin ruttu porgandi, sibulad ja küüslaugu. Sibulat ja küüslauku ma väga peeneks seekord ei hakkinud. Kui liha oli kenasti pruuni värvi saavutanud, tühjendasin praepanni supipotti, panin potile kaane ka peale, et liha soojas hoida seni kuni köögivilju praadisin. Lisasin uuesti pannile törtsu oliivõli ja praadisin köögiviljad ka kenasti pruuniks. (Selgituseks, et praen mitte ainult maitse parandamiseks, vaid ka selle pärast, et porgandis sisalduv A vitamiin (beeta-karoteen) on inimesele omastatav kui porgand on eelnevalt rasvainega kuumutatud.) Nii, kui kõik praetud, lisasin köögiviljad ka lihale hulka. Tõstsin poti tulele. Lisasin tsipa vett, tomatipasta, loorberi ja ohtralt soola ja pipraid, eks igaüks ikka oma maitse järgi. Supp podides kaane all tasasel kuumusel veel umbes 15 minutit, et supi leem ja maitsed omavahel seguneksid.
Neile, kellele tomatisupid meeldivad, on see supp ka kindlasti suurepäraseks kõhutäiteks. Minule väga meeldis.
Juustukooki on lihtne valmistada, kuid tulemus on alati pidulik. Tegin seekord veidike omamoodi juustukooki, kombineerides kolme erinevat kohupiima ja täiustades seda mustsõstra lisandiga nii koogi sees kui lõpuks kooki serveerides.
Sulatasin kausis või ja segasin selle müsliga kokku ja vajutasin küpsetuspaberiga kaetud lahtikäiva koogivormi põhjale. Asetasin vormi seniks külma tahenema kuniks valmistasin koogi täidise.
2 dl fariinsuhkrut (võib panna ka tavalist suhkrut või mett, siis jääb kook mustsõstrale omase värvusega)
Segasin mikseri aeglasel käigul kokku kodujuustu, toorjuustu ja kohupiima. Lisasin hulka suhkru, vanilli ja mustasõstra jahu. Mikserdasin kannatlikult edasi ja kohupiima kreem muutus kreemjalt karamelliseks tänu fariinsuhkrule ja lillakat tooni lisas mustsõstra jahu. Ükshaaval lisasin kohupiimadele munad, viimaks ka maisitärklise kui munad olid ühtlaselt kohupiimamassi segunenud ja kõike seda tegin mikserdamist lõpetamata.
Valasin segu koogivormi müslipõhja peale ja tõstsin ahju umbes 40 minutiks. Kui aeg täis tiksus, keerasin ahju välja, jätsin ukse paokile ja lasin koogil tasapisi ahjus jahtuda. Viimaks kui kook oli täitsa maha jahtunud, tõstin veel külma tahenema. Hea kui see saab vähemalt kolm tundi külmas seista, veel parem kui kook on seisnud üleöö.
Eile oli pisikese Sanderi esimene sünnipäev. Juba tervelt 1 kuu siin suures ilmas... Veelkord palju õnne noorele perele!
Mu kallis õde jällegi hoolitses selle eest, et meie pere nälga ei jääks ja tõi mulle värske laari veise hakkliha ja paar talleliha tükki. Juba mitu nädalat olen suud vesistanud lihapallide peale, nüüd siis saan selle isu lõpuks rahuldatud.
Hakkisin sibula ja küüslaugu peeneks. Kuhjasin kõik retseptis toodud ained kaussi ja sõtkusin käsitsi hakkliha massi ühtlaseks. Maitseaineid panin tunde järgi, sest ma ei suuda toorest liha maitsta. Veeretasin peopesasuurused pallikesed ja asetasin küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpsetasin eelsoojendatud ahjus 225 kraadil 20-30 minutit. Kasutasin seekord grilli funktsiooni, seega peaks vahepeal ahju piiluma, et pallikesed liialt ära ei kõrbeks.
Kuidagi on nii juhtunud, et juba ammu on müslitops tühjana kapi peal kurvalt seisnud. Selle vea pidin täna hommikul kibekiirelt parandama ja krõbeda müsliga topsiku täitma.
Valasin kaerahelbed kaussi koos kõigi lisanditega, pähklid hakkisin enne noaga väiksemaks. Mee soojendasin mikrolaineahjus vedelamaks, lisasin juurde õli ja segasin kokku. Mee-õli segu valasin kuivainete hulka ja segasin korralikult läbi. Kummutasin müsli küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja röstisin ca 12 minutit. Poole aja möödudes segasin müslit plaadil, et see ühtlaselt pruunistatud saaks. Liiga tumedaks ei soovita ma röstida, siis tuleb kibe maitse juurde ja topsi ei ole müslit hea panna enne kui see on täielikult maha jahtunud.
Munavahu kihi alla saab peita erimaitselisi jäätiseid, kombineerida võib pähklite, marjade ja nn aluskookidega.
Keerasin praeahju 250 kraadile soojenema. Valmistasin ette jäätisepallid - hakkisin sarapuupähklid, täitsin 2 teeserviisi tassi jäätisega ja raputasin pähklipuru sinna peale. Asetasin tassid seniks sügavkülma kui beseed vahustasin.
Vahustasin munavalged koos vähese soolaga kohevaks vahuks, lisasin järk-järgult tuhksuhkru ning kõige lõpuks sidrunhappe.
Ladusin küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile riisikoogid, mille peale määrisin moosi. Kummutasin tassist jäätiseportsud riisikookidele ja katsin besee kihiga, et jäätist enam kuskilt paistma ei jäänud. Küpsetasin ahjus 3 minutit kuni besee muutus pealt kergelt pruuniks. Magusrooga tuleb süüa kohe, et jäätis liialt sulama ei hakkaks.
Minu kallis ema tegi kunagi superhead oa-pannirooga. Ma ei teagi, kust tema selle retsepti sai või pärisingi temalt selle kokapisiku, mis annab mulle julgust ise retsepte välja mõelda ja ebatavalisi asju kokku sobitada ja toiduga katsetada. Täna tegingi lapsepõlvemälestustest inspireeritud sooja salati.
Salati tegemist alustasin juba tegelikult eelmine õhtu kui panin kuivatatud oad sooja veega likku. (Kuna mul on lapsepõlve naabrinaise kasvatatud tumemustad oad, siis nende esimese leotusvee peab ära kurnama, et ubadele kibe maitse juurde ei jääks. Esimene vesi ise värvub ka selliseks mustjaks.)
Kuna mul oli terve pikk õhtu aega salatit teha, siis oli aega ka ube samal päeval pehmeks keeta. (Selleks kulus mul umbes tund.) Keeduveele lisasin lahkelt soola, sest mis soolaoad need ilma soolata ikka on. Kui oad said keedetud, kurnasin keeduvee pealt, ning siis sai mu tegelik salatitegu alles alata.
Selleks koorisin kaks pisemat sibulat ja kolm küüslaugu küünt, hakkisin mõlemad peeneks ja kuumutasin pannil kuuma õliga klaasjaks. Lisasin tükeldatud leivakuubikud ja praadisin need ka pannil mõnusalt krõbedaks. Seejärel lisasin pannile oad, mille peale lõin lahti ka kaks muna ning segasin oma kuuma salatit hoolega, et muna salatisse ühtlaselt jaotuks. Vahepealt lisasin ka kaks suure kuhjaga Parma sulatatud juustu, mis annab omapärase maitse. Kõige lõpuks umbes 100 g hapukoort, et salat saaks mõnusalt mahe ja mahlane. Viimaks maitsestasin vähese pipraga. Kuna minu soolaoad said nii parajalt soolased, siis salatisse eraldi soola ma ei pidanudki lisama.
Otsustasin tänasest Araabia köögiga tutvust teha, et juba pisut sellega harjuda. Googeldasin lavaši ja ühest blogist ma selle siis leidsingi. Asusin innukalt asja kallale, aga oh õnnetust, tavalist jahu mul kodus ei leidunudki, olin selle tilgatumaks kuskil küpsetistes ära kasutanud. Ma ei tahtnud oma innukust pidurdada kaa ja asendasin nisujahu odrajahuga... eks näis, mis sellest välja tuleb - lavašš eestipäraselt st pannikarask :)
Segasin kausis kokku pärmi, soola, suhkru ja 250 ml vett, lisasin juurde kogu odrajahu ning asusin käsitsi sõtkuma, lisasin kohe juurde ka ülejäänud 150 ml vett ning sõtkusin taina korralikult läbi. Lõpuks lisasin ka pehme kitsejuustu. Katsin kausi rätikuga ja asetasin sooja radika peale kerkima umbes tunniks.
Kitsejuustu lisasin ise retseptile, sest odrajahu ei ole nii siduv ja plastiline kui nisujahu, ilma juustuta tuli tainas sõmer, mida oleks olnud väga raske vormida.
Valmis koogid katsin rätikuga, et neid soojas hoida ja kuivamise eest kaitsta. Serveerisin soojalt hapukoore-sibula-tillikastmega.
Lavašši need muidugi ei meenuta, kuid sobivad kenasti krõmpsuvaks eelroaks või niisama vahepala suupisteteks.
Jäätise valmistamisest jäi järgi poolik purk kondenspiima ja kuna kapis oli küpsiseid kaa siis nii see koogiidee sündiski...
Segasin kokku kondentspiima, hapukoore, kookoshelbed ja 4 küpsise puru (et segu väga vedel ei jääks ja koogi vahelt välja ei jookseks ja need 4 jäävad üle, kui teha 6 küpsisega kihid).
Ladusin koogi põhjaks 6 mahlaga immutatud küpsist, katsin valmissegatud kreemiga, ladusin uue kihi küpsiseid, mille peale määrisin paksu kihi apelsini moosi, kiht küpsist, kiht kreemi, kiht küpsist, valasin kogu kreemi küpsisetordile, määrisin kokku ka tordi küljed.
Minu kallis õde varustas mind täna lambalihaga. Super! Otsustasin sellega midagi lihtsat ja kiiret ette võtta. Tulemus sai aga väga luksuslik.
Lõikasin tagatüki kaheks parajaks tükiks ja praadisin pannil kuumaks aetud oliivõliga kummaltki poolt 3-4 minutit. Maitsestasin lahkelt soola ja pipraga ja asetasin lihatükid ahjuplaadile ning katsin pealt kitsepiima-hallitusjuustuga. Ahjus küpsetasin veel 10 minutit.
Keetsin ja jahutasin riisi, hakkisin sibula, hapukurgi ja muna peenikeseks, lisasin tuunikala ja maisi konservid. Segasin kõik kokku koos hapukoore ja majoneesiga ning maitsestasin pipra ja soolaga. Imelihtne!
Salatisse oleksin väga tahtnud värsket tilli panna, kuid seda mul paraku polnud. Ilma selletagi sai salat väga maitsev.
Aluseks võtsin oma lemmik muffinite taina ning täiustasin seda pisut. Nimelt mu kallis elukaaslane on mulle korduvalt jutustanud šokolaadi-sidrunikoogist, vaatame, kas tuleb miskit ligilähedast ka tema unistuste täitumiseks...
Valmistasin ette toorained. Või sulatasin koos tumeda šokolaadiga, banaanid tegin kahvliga surudes püreeks, segasin hulka riivitud sidruni koore. Valge šokolaadi hakkisin väiksemateks tükkideks.
Vahustasin munad suhkruga heledaks vahuks. Munavahule lisasin lusikaga ettevaatlikult segades või-šokolaadi jahtunud segu, banaanipüree ja lõpuks küpsetuspulbriga segatud sõelutud nisujahu.
Glasuuriks segasin mahla ja tolmsuhkru omavahel (vajadusel võib lisada ka vett ~1 sl). Niristasin glasuuri keeksile.
Terve tuba täitus mõnusa šokolaadi lõhnaga! ...ootan juba kannatamatult oma külalisi, et saaks keeksi lahti lõigata ja maitsa oma katsetuste vilju.
Lahustasin pärmi käesoojas vees, lisasin sõelutud jahu, sõtkusin, lisasin sõtkumise lõpus õli. Jätsin taina sooja kohta räti alla puhkama 20 minutiks.
Taina jagasin võrdselt kolmeks. Rullisin lauale ovaalseks. Jagasin täidise võrdselt tainatükkidele, puistasin täidisesse ettenähtud juustu ja päevalilleseemned peale.
Vormisin batoonid - tõstsin taina küljed täidise peale, samuti ka otsad, keerasin küpsetusplaadile õmblused allapoole. Lõikasin terava noaga batoonidele sälgud sisse, et batoonike ühtlaselt küpseks. Määrisin munamäärdega ning riputasin peale riivjuustu ja ülejäänud päevalilleseemned. Asetasin ahju kerkima, ahju keerasin 35 kraadile ning ahju põhja asetasin ka veenõu, et batoonikesed kerkimise ajal ära ei kuivaks. Lasin batoonikestel kerkida umbes 30 minutit.
Koguseid ma ei märkinud meelega, sest siis saab igaüks just oma maitsele vastava supi valmistada. Köögiviljad võib asendada omale sobivatega, ning tuunikala võib üldse ära jätta.
Tükeldasin lillkapsa õisiku väiksemateks tükkideks ning panin vähese soolaga maitsestatud vette keema. Lisasin pakist külmutatud herned. Keetsin u 10 min, kurnasin keeduvee ning valasin köögiviljad blender kannu. Lisasin sortsu kaupa peenestamise ajal piima kuni supp oli mulle paraja konsistentsiga. Valasin segu uuesti keedupotti tagasi.
Tükeldasin ahjukana suupärasteks tükkideks ning lisasin supile koos tuunikala konserviga. Lasin uuesti keema tõusta, ning keetsin tasasel tulel veel mõne minuti, et kala ja kana supis üles soojeneks. Supi paksust reguleerisin piimaga.
Minu esimene isetehtud muretainas. Teoorias tundub väga keeruline, kuid tegelikult üsna lihtne kui korra juba proovida. Enam ma ilmselt ei pea mure- või liivatainast poest ostma, saan teha taina oma maitse järgi kas soolase või magusa.
Sõelu jahu lauale kuhjaks, raputa peale küpsetuspulber ning sega kergelt. Lükka jahu sõõriks, et keksele jääb näha puhas jahuta lauapind. Sega sõõris kokku kõik taina vedelad komponendid (toasoe või, muna, hapukoor). Lisa sinna ka suhkur. laiateralise noa abil tõsta jahusõõr keskele kokku ning haki läbi, et jahu seguneks vedela tainaosaga. Mingil juhul ei tohi sõtkuda, tainas hakkab venima, ning küpsetised ei jää pehmed ja muredad. Kui ained on omavahel kiirelt kokku hakitud, vormi kätega tainas batooniks ning tõsta alusega külmkappi puhkama (30 min).
Vahepeal sega kokku kohupiimatäidis. Sega kohupiimale sõelutud jahu, sulatatud või, suhkur, vanill ja lahtiklopitud muna. Tõsta täidis pritskotti.
Rulli külmast võetud tainas lauale lahti. Lõika vormi abi välja sakilise äärega rõngad. Pritsi kohupiimatäidist rõnga ühele küljele naerunäo kujuliselt ning tõsta taina teine külg kohupiima peale nii, et kohupiim jääb paistma. Määri pealt munamäärdega ning küpseta 200 kraadises ahjus kuldpruuniks.
Olime klassikaaslastega end kenasti üles löönud - uhiuued kokajakid seljas, juuksed mütsi alla peidetud ja põll ette seotud - valmis esimeseks katsumuseks.
Mina natuke pelgasin, sest ei ole pärmitainast eriti iseseisvalt teinud. Noh tegelikult olen paar korda, aga siis pole päris nii välja kukkunud, nagu ma oleksin soovinud. Valisime paarilisega julgustava nimega retsepti ning asusime otsustuskindlalt asja kallale - kaalusime toorained, segasime tainaks, kergitasime, vormisime ning küpsetasime.
Teisendasin retsepti grammidelt detsiliitriteks, sest kodus mul kaalu pole, ning olen harjunud kasutama mõõtetopsikut.
Sulatada käesoojas vees pärm. Eraldi kaussi sõeluda jahu, segada hulka suhkur ning sool. Valada jahusegule pärmiga vedelik ning kõige lõpus toasoe margariin ning sõtkuda tainapalliks. Kui ained on omavahel segunenud, on tainast parem sõtkuda jahusel laual. Kui tainas tuleb käte küljest lahti pane tainapall puhkama (20-30 min) sooja kohta rätiku alla.
Jaga tainas ~12 tükiks, rulli lauale 4-kandiliseks. Määri tainatükid sulatatud margariiniga. Jaga enamus juustu tainatükkidele ühte serva ning vormi batoonikujulisteks pirukateks. Õmbluse koht jäta piruka alla, otsad vajuta kergelt kokku, et juust küpsemisel välja ei sulaks. Peale vormimist on saiakesed suhteliselt peenikesed pulgad. Tõsta pirukad küpsetuspaberiga ahjuplaadile ning aseta kerkima veel umbes kolmveerand tunniks. Laboris me kergitame kerkekapis. Kodus aga keeran ahju 35 kraadile, ahju põhja panen veega kausi.
Kerkinud saiakesed määri lahtiklopitud munaga, kuhu on lisatud ka tsipa vett ning riputa peale järele jäänud riivitud juust.
Ootusärevalt kannatasime esimese maitsmisega, kui tooted olid kenasti kerkinud, küpsenud ning ruum oli täis küpsetiste lõhnu - kõht juba korises. Tuleb tunnistada, et saime oma esimese ülesandega suurepäraselt hakkama!
Meie pere lemmik rohkete rummirosinate tõttu. Mulle meeldib see kook just hommikusöögiks külma jogurti sisse uputatuna.
Rosinate asemel olen kasutanud ka puhastatud ja tükeldatud õunu, mida võib siis olla ka koguseliselt rohkem kuni 5 dl.
Leivasupp ...mulle kangastub silme ette minu õnnelik ja rõõmus lapsepõlv, kui ema meile veel leivasuppi tegi ja meie oma kriimuliste roosade põskedega sealt energiat ammutasime.
Eelmisest leivateost oli mul veel pisut pähklileiba järgi kui juba uus isuäratav leib ahjus küpses. Niisiis otsustasingi leivasuppi teha, et väärt kraami mitte raiksu
Murendasin leiva potti väiksemateks tükkideks ning valasin üle külma veega. Vett panin just nii palju, et leivatükid ära katta. Leotasin mõni tund kuni leib oli pehme.
Kuna minu pähklileivas olid juba aprikoosid, datlid, pähklid ja erinevad seemned sees, siis lisasin vaid paar peotäit külmunud jõhvikaid (jõhvikad võib asendada õunte või meelepäraste marjadega) ja tõstsin poti tulele ja hautasin umbes 10 minutit, aeg-ajalt segades. Lõpuks maitsestasin supi meega parajalt magusaks.
Mulle meeldib leivasuppi süüa jahtunult, kõige parem on isegi järgmisel päeval, külmikust võetuna. Sobib väga hästi koos hapukoore või piimaga.
|
OSCAR-2019
|
||
Mäng võib aidata vanemal ja lapsed taastada kaotsiläinud kontakti ning oma tugevate tunnete ja mõnusa koosolemisega vähendada lapsevanema stressi. Mänguline vanemlus on teekond lapse maailma lapse reeglite järgi, et suurendada lähedust, enesekindlust ja kontakti.
Lapsed vajavad mängu, see on nende töö. Kõik imetajad mängivad, see on nende viis õppida oskusi, mida on neil vaja täiskasvanuna, alates toidu otsimisest teistega läbisaamiseni. See on ühtlasi ka viis, kuidas inimlapsed „töötlevad“ oma tundeid.
Iga päev peavad lapsed tulema toime oma keeruliste tunnetega: hirm (Mis siis saab, kui mingi olend on tõepoolest ta voodi all?), kadedus (Äkki sa armastad tema õde/venda rohkem?), alandus (Õpetaja käitus, justkui oleks ta juba pidanud seda vastust teadma ja kõik lapsed naersid), viha (Nüüd oli minu kord!), pettumus (Kas keegi ei hooli sellest, mida mina tahan?)…
Igapäevaelu tavapärased väljakutsed toovad lastes esile erinevaid tundeid. Neid tundeid saab vabastada läbi mängu.
Lapsed vabastavad mängides sarnaseid stressihormoone, mida nad muidu peaksid välja saama läbi jonnihoogude. Mängimine aitab lapsel ka õppida, nii et kui sa annad talle emotsionaalse õppetunni, siis ta tõesti saab sellest aru. Ja mis veel parem, mäng muudab lapsed ja vanemad omavahel lähedasemaks.
Ma mõistan, et päeva lõpuks oled sa väsinud ja võib-olla eelistaks diivani peal üksteise kaisus olla kui aktiivset mängu algatada. Hea uudis on see, et need mängud ei võta palju aega – 10 minutit maksimum ja vahel piisab ka kahest minutist. Siin on mõned ideed, millega on hea algust teha.
„Kas sul on jälle kallistused otsa saanud? No vaatame siis, mida me selles osas saame ette võtta!“ Haara oma laps ja kallista teha pikalt – nii pikalt kui sa saad. Ära lase lahti enne, kui ta hakkab nihelema ja oota siis veel veidi. Kallista isegi veel kõvemini ja ütle: „Mulle nii meeldib sind kallistada! Ma ei taha enam kunagi lahti lasta. Kas lubad, et saan sind varsti jälle uuesti kallistada?“ Siis lase lahti, naerata ja ütle: „Aitäh, ma nii väga vajasin seda.“
Intensiivsem versioon juhuks, kus su lapsel on uus õde või vend või kui oled pidanud palju oma last distsiplineerima.
„Hmm, tundub, et sul on „EI“ tuju peale tulnud. Mul on mõte, ma tahan, et sa ütleksid „EI“ nii palju, kui sa tahd. Mina ütlen „JAH“ ja sina vastad „EI“ samasuguse hääletooniga. Nii et kui mina ütlen „JAH“ sellisel madalal häälel, siis sina ütled ka „EI“sellisel madalal häälel. Kui mina ütlen „JAH“ sellisel piiksuval häälel, siis sina ütled „EI“ piiksuval häälel. Sobib?
„Sul on praegu nii palju energiat! Mida selle energiaga küll peale võiks hakata? Kas sa tahad keerutada? Tule lähme õue, kus on turvaline keerutada ja ma turvan sind.“
Leia turvaline koht, kus pole teisi lapsi või vanemaid, kes teda veel rohkem võiksid erutada ja lase tal keerutada, üles-alla hüpata või ringis joosta – mida iganes ta soovib. Kui ta väsinuna maha kukub, siis kallista teda ja ütle:
„Nii lõbus on olla õhinas. Vahel erutud sa nii palju, et vajad abi maha rahunemisel. Tõmbame nüüd kolm korda sügavalt hinge. Nina kaudu sisse ja suu kaudu välja. 1… 2… 3… Hästi. Kas sa tunned ennast nüüd natukene rahulikumana? On hea teada, kuidas sa saad ennast maha rahustada. Aga lähme ja loeme nüüd koos natukene raamatut.
Anna oma lapsele võimalus tunda, et temal on rohkem võimu ja et ta suudab sind üle kavaldada ja võita. Kelgi ja uhkusta oma lapsele, kuidas sa saad ta kätte… aga kui sa teda taga ajad, siis komista ja kuku ja lase tal ennast üle kavaldada ja põgeneda sinu eest. Anna talle telekapult ja teeskle, et ta saab sind käima ja kinni lülitada ning edasi ja tagasi liigutada. Kui ta sulle käega „plaksu annab“, siis teeskle, et see lükkas sind peaaegu ümber. Teine versioon sellest on anda oma lapsele padi või sulg, millega sind lüüa. Iga kord, kui ta sind sellega puudutab, kuku ümber. Korda seda nii kaua, kuni ta itsitab. Tunnusta oma lapse võimu, öeldes: „Sa oled nii tugev, sa lükkasid mu ümber!“
Klammerdu oma lapse külge, käitudes ülevõimendatult ja tobedalt. „Ma tean, et sa tahad, et ma laseks ennast sinust lahti, et sa saaks mängima minna, aga ma VAJAN sind nii väga! Ma tahan ainult sinuga olla. Kas ma võin sinuga olla praegu?“ Hoia oma lapse käest kinni või klammerdu tema kleidi külge. Talle meeldib tunne, et tema on see, kes vastutab lahtilaskmise eest, mitte ei tunne, et teda lükatakse eemale. Kui sa käitud piisavalt tobedalt, siis ta ka itsitab veidi ja vabastab seeläbi lahtilaskmisega seonduvaid pingeid.Kui ta lükkab sind otsustavalt eemale, siis ütle: „See on okei. Ma tead, et sa tuled tagasi. Me tuleme alati üksteise juurde tagasi.“
Võta iga päev 15 minutit kallistamiseks ja puudutusteks. Ära struktureeri seda aega, lihtsalt anna talle nina peale musi ja lase tal olla mõnusalt sinu süles. Isegi kui su laps on 8-aastane, hoia teda nagu ta oleks beebi, kes alles hakkab rääkima. Kiiguta teda oma kätel. Mängi neid füüsilisi mänge, mida te mängisite siis, kui ta oli alles väike. Ära kõdita oma last, kuna see tekitab lapses sissetungimise ja kontrollikaotuse tunnet. Lihtsalt kaisuta ja anna talle tähelepanu. Kui sa vajad veidi abi meeleolu tekitamiseks, siis võiksite vaadata koos tema beebipilte: „Sa olid nii armas, peaaegu sama armas, kui sa oled praegu!“
Hoia meeles, et jonnimine on võimu puudumise märk. Kui sa keeldud teda kuulamast enne, kui ta kasutab „suure lapse“ häält, võtad sa temalt veel enam võimu ära. Samas ei taha sa ka jonnimisele järgi anda. Selle asemel näita üles usaldust, et su laps suudab kasutada oma „tugevat“ häält ja paku abi selle leidmisel, tehes sellest mäng:
„Hei, kuhu su tugev hääl kadus?See oli just siin alles minut aega tagasi. Mulle nii MEELDIB sinu tugev hääl. Ma aitan seda sul otsida. Aita ka. Kas see on tooli all? Ei… mänguasjakastis? Ei… Hei, sa leidsid selle üles!! Selline oli sinu tugev hääl!. Jess, mulle nii meeldib see. Nüüd, ütle mulle uuesti, mida sa vajad, oma tugeva häälega.“
Kui see ei toimi, siis see võib tuleneda sellest, et su laps vajab rohkem hellust ja võib-olla ka võimalust nutta.
„Okei, siin on olnud päris palju kurtmist/karjumist..! Nüüd on sinu viimane võimalus täna selle üle kurta. Ma panen taimeri käima ja tahan, et sa kurdaksid nii kõvasti, kui sa saad järgmised kolm minutit. Sul on ainult 3 minutit, nii et kasuta seda nii hästi kui oskad. Ja pärast seda kasutame jälle oma tavalist toas rääkimise häält. 1, 2, 3 ja LÄKS!“
Lapsele, kellel seisab ees väljakutsega toimetulek, näiteks kooliminek või mured mänguväljakul või arstilkäik
Las üks mänguloom olla lapsevanem ja teine laps ja mängige olukord läbi. Kaisuloomi kasutades saad sa astuda ühe sammu reaalsusest eemale, mis teeb selle lapse jaoks mugavamaks. Mõnele lapsele meeldib olukorda ise ilma mänguloomata läbi mängida.
„Kujutame ette, et me oleme liivakastis ja ma tahan sinu veoautot, aga ma ei taha jagada“ või „Mängime, et sa oled õpetaja ja mina olen õpilane“ või „Mängime, et sina oled arst ja mina olen haige“.
Stressirohkete olukordade läbimängimine aitab lapsel tunda, et neil on kontroll olukorras, kus nad päris elus tunnevad ennast alandatuna või võimetuna midagi ette võtma.
Et parandada tihti korduvat probleemi, näiteks ajaviitmine hommikusel ärkamisel või õhtusel magamaminekul
Mõnel nädalavahetusel võtke ema ja beebi mänguloom ning mängige nendega läbi hommikune rutiin. Lase lapsel vastu sõdida, vinguda ning jonnida. Las ema läheb „endast välja“ (aga ära ehmata oma last liialdamisega. Las ema olla lõbus aga ebakompetentne kobakäpp). Su laps vaimustub sellest. Seejärel anna „ema“ oma lapsele ja mängi see stsenaarium uuesti läbi, nii et sina olen nüüd lapse rollis. Tee seda nii naljakalt, et saate mõlemad naerda ja pingeid vabastada. Mängige läbi näiteks olukordi, kus laps lähebki pidžaamades kooli või ema läheb pidžaamas tööle, või laps peab ema peale karjuma, et ta kiiremini teeks ja ennast valmis paneks või et ema ütleb: „Keda huvitab see kohtumine? Ütleme parem bossile, et hoopis olulisem on leida üles mänguauto!“ Mängige läbi fantaasiaid, mida me reaalsuses kogeda ei saa. Sa võid selle käigus õppida midagi, mis aitab sul asju paremini toimima panna. Üsna kindlasti näed sa järgmisel hommikul suuremat koostööd ja mõistmist oma lapselt. Ja kui seda ei juhtu, siis vähemalt on sul hea võimalus näha seda, kuidas sinu laps sind tajub.
Alusta padjasõda või maadlust, kus teie eesmärk on saada üksteise sokid jalast ära (hea võimalus kallistamiseks). Või anna oma lapsele padi hoida ja siis püüa seda ära varastada. Alati lase oma lapsel võita. Lapsed vajavad mürgeldamist. Ja see võib ka sulle meeldima hakata.
Niikaua, kuni su laps naerab, töötab see mäng ärevuse maandajana ja heaolu suurendajana. Ära üllatu, kui su laps tahab mängida neid mänge üha uuesti ja uuesti.
Need mängud vähendavad stressi, aitavad su lapsel oma tunnete üle kontrolli saada ning usu või mitte – need on põnevad!
|
OSCAR-2019
|
||
Inimesi jagatakse teatavasti vastavalt nende energilisusele kaheks: lõokesed, kes ärkavad meelsasti vara ja on tegusamad päeva esimeses pooles ning öökullid, kes aktiviseeruvad alles õhtul. Ilmselt see asi nii must-valge ei ole, ma ise olen pigem kassi tüüpi inimene - võin vabalt laiselda, millal tahan või kui lindude juurde jääda, siis peoleo - kui on põhjust ärkvel olla, siis ma ei pirtsuta. Kui aga ainult kahe vahel valida saaks, võtaks ma lõokese, sest kohe kindlasti ei kuulu ma nende hulka, kes regulaarselt keskööni üleval passiksid.
Vaatlused aga kinnitavad, et ma vist olen vähemuses oma kümnest magamaminekuga. Ja ma ei ärka väga vara, pool kaheksa olen sunnitud ärkama, sest Mikro peab hiljemalt pool üheksa lasteaias olema, muidu jääb hommikusöögist ilma. Ma võiks seda talle muidugi ise ka pakkuda, aga mul on menüüs umbes 2 erinevat putru, mida ma mikrolaineahju abiga teeks ja mulle tundub, et lasteaias on see kokandus ikka paremini arenenud, lisaks sööb ta nii kaua (ei ausõna, mitte selle tõttu, et mu söögid niiii õudsed oleks...), et me ei jõuaks tööle. Tööaeg on meil vist kirjas alates üheksast, me siis jõuame lihtsalt pool tunnikest varem, iseenesest väga normaalne, kaheksa tunduks mulle liiga vara.
Nii, nüüd silmakirjalikuks. Loe eelmise lõigu viimast lauset, eks. Saime Mini uue tunniplaani - kõigil päevadel nädalas kooli teiseks tunniks. No mida?! Miks me niimoodi aega raiskame? Esiteks, meie, lõokeste hommikuse nõrga unega on garanteeritud see, et Mini ei saaks ikkagi kauem magada kui poole kaheksani, sest meie hommikused toimetused äratavad ta üles. Ilmselt istub selle üleliigse tunni teleka ees, meie ei tea ju, lähme tööle, jube edukas ajakasutus küll. Teiseks, nüüd lõpevad tal tunnid mitmel päeval nädalas 14.45 - päris karm andmine võrreldes sellega, et veel üleeelmisel aastal saadi eranditult 12 koju. See omakorda tähendab aga olukorda, kus ta kas ei jõua või jõuab väga napilt huviringidesse, kusjuures alles eelmisel aastal toonitati, kuidas lapsed kaebavad huviringis tühja kõhtu, pole aega, et vahepeal süüa ning söögivahetund koolis on enne keskpäeva. Mini varem jõudis alati süüa, aga meil on hea asukoht ka, paarsada meetrit kooli ja sama palju ringidesse. Mida teevad need, kes kaugemal elavad? Ok, nad ei pea ehk enam kell kuus ärkama, et kaheksaks kooli jõuda, aga nokk kinni saba lahti olukord peaks see neilegi olema. Mis kell meil talviti pimedaks läkski?
Võib-olla on see kokkusattumus, et meil ringid nii vara algavad, ei olda arvestatud, et selles konkreetses koolis on nüüd tunnid kauem, tuleb tähelepanu juhtida jne. Jee, asjaajamine, mu "lemmik"valdkond - asjad võiks sujuda ilma selletagi. Kuidas inimesed tulevad toime selle logistika ja aegade sobitamisega kui neil on n+1 last ja igaühel mitu huviala? Sealjuures kooli tunniplaan avaldatakse ikka kõige viimasena. Lisaks ei kujuta ma ette, et mul endal selline tihe graafik oleks!
Mis see lahendus siis olla võiks? Minu mätta otsast vaadatuna võiks kompromissina kool alata 8.15 - 8.30. Et laps ei ajaks oma hommikuse sagimisega meid üles ja meie teda.
P.S. Ma ise käisin algklassides õhtuses vahetuses (täielik saatana leiutis nagu kirjutatakse nüüd, kui sama teema jälle õhus on) ega mäleta midagi erilist. Olid ilmselt mingid ringid, mis hakkasid päris hilja, sest mõnes ma ikka käisin, kodus passisin lõunani, aga selles erilist vahet ju polnud, praegu passivad algklassilapsed enamvähem sama aja üksi tundide lõppemise ja vanemate töölt tulemise vahel.
Mina käisin kah algklassides õhtuses vahetuses ja see oli see aeg, mil kool ei olnud veel vastik. Kool muutus vastikuks kohe põhikooli hakul ühes hommikuse vahetusega ja ma tõesti ei oska öelda, kui suur osa vastikusest tuli hommikusest vahetusest. Sest ma pidin selle pärast 5.45 tõusma (olles öökull, tähendab, aeglane ärkaja, vajasin ma teatavat puhveraega, et olla võimeline kella seitsmese rongi peale minema), mis ometi ei tähendanud, et ma oleks varem magama jäänud. Ja nii möödus põhikool vist enam-vähem regulaarselt 5-6 unetunniga ööpäevas.
Õppeedukus kukkus kah siis kuhugi sügavustesse ja hakkas paranema alles põhikooli lõpupoole, kui koolis mindi paindlikumaks ega nõutud alati esimesse tundi kohaletulekut, kui konkreetse ainega olid asjad korras.
See oli muidugi see aeg ka, kui me elasime oma vööndiajast 2 tundi ees, Moskva ajavööndiga ühes taktis. Hmm, kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis järsku langeski mu õppeedukuse paranemine aega, mil siinne vööndiaeg kohalikuks pandi.
Ja teiseks tunniks kooliminek pole mingi öökullide soosimine. Meile oleks ka 11 mõnevõrra liiga vara, aga no saaks hakkama.
Jah, ma saan täitsa aru, et öökulle diskrimineeritakse kogu aeg, enamasti kõik artiklid, mis sellest koolialguse kellaajast kirjutatakse ongi selle nurga alt. Ma tahtsin lihtsalt lisada, et ega lõokestel ka alati lihtsam ole. Ilmselt ongi tegemist lahendamatu vastuoluga, isegi kui oleks olemas eraldi koolid ühtedele ja teistele, siis tekiks igasugu muud probleemid tegevuste ühildamisega jne.
Aga jah, sellest tohutust vastuseisust õhtusele vahetusele ma aru ei saa. Ühelt poolt ollakse nõus, et kool algab liiga vara, teisalt õhtune vahetus ka ei sobi. Õhtune vahetus mu meelest nii 11 paiku algaski, mitte õhtul kell 17.
Meil hakkas kella ühe paiku päeval. Jumala normaalne aeg mõtestatud tegevuse alustamiseks, selleks ajaks jõuab ajud juba käima joosta. Kusjuures see, et mingi trenn oli enne kooli, sobis selleks päris hästi. Trennis ei ole vaja nii palju mõelda.
Märkus perspektiivi kohta: mulle tegi nii nalja, kui sa defineerisid öökullid kellegina, kes "südaööni üleval passivad". Ma olen praegu tänu suvekoolile, kus kella pealt ärkama pidi, saanud end režiimi, kus südaöö paiku hakkab isegi uni tulema ja ma saan kuskil enne kella 2 öösel isegi magama, kui hästi läheb, lausa enne 1. Ja olen ise maru rahul, maailmaga sobitumine on läinud lihtsamaks, ja mõtlesin juba, et näe, ma olen avastanud oma sisima lõokese - juba südaöösel hakkan magama asutama! Sest enne seda tähendas mul varane magamaminek kella 4-5 hommikul.
ja oma kommentaare üle lugedes nägin, kuidas need illustreerivad öökullide tegelikku probleemi - graafik graafikuks, aga üleminekud võtavad PALJU AEGA. st kui südaöö paiku hakkab uni tulema, saan ma magama kell 1 või kell 2. Selleks, et hommikul kell 7 midagi teha, on vaja ärgata enne 6. Jne.
Aeglane ärkamine pidi olema seotud kortisoolitasemega (lõokestel pidi kortisooli vahetult enne ärkamist üles viskama ja see aitab ärgata, öökullidel millalgi pärast ärkamist ja aeglaselt), aga millest (või mille puudumisest) aeglane vedru mahakäiamine tuleb, ei tea. Okei, graafiku sõitmaminek tuleb väiksemast melatoniinitundlikkusest.
Kustkohast algab öökull ja lõpeb lõoke? Ma kaldun arvama, et kui inimene on sunnitud ärkama pool kaheksa, siis see ei ole veel päris stiilipuhas lõoke. Õige lõoke on see, kes ärkab neli, viis või hiljemalt kuus. Ise.
Ja kes on see, kes läheb magama kell 1-2 öösel (heal juhul) ja ärkab kell 7? Ma tean paari sellist inimest. Jube kade olen, sest mina ei saaks ilmas nii väikse unega hakkama. Ma olen rohkem unihiire tüüpi, magama lähen võimalusel enne südaööd (alati ei ole võimalik) ja siis põõnan võimalusel järgmise südapäevani ja uimerdan veel paar tundi, enne kui töövõimeliseks saan. Mul seda kortisooli, millest Notsu räägib, ei ole vist üldse.
Mul oli ka kolleeg, kelle jaoks oli norm 5 tundi ööund, muuhulgas tegi ta veel kõvasti sporti jne. Õudne! :)
Ma mõtlesin, et päris jube oleks, kui oleks saanud sellise lapse, kes heal juhul uinub öösel 1-2 ja ärkab kell 7, selliseid on mu meelest massiliselt :)
mul tundub, et paras kogus und on keskelt läbi 7 tundi ööpäevas, aga olenevalt ööpäevast kõigub see sinna-tänna - praeguses varases südaöö paiku uniseks jäävas graafikus magan ma niipalju, nagu und on, ja mõnel päeval jääb see 5-6 tunni piiresse, mõnel teisel magan 9-10 tundi. Kõige rohkem oleneb see praegu une-eelse päeva füüsilisest koormusest.
A. seevastu kaldub siis, kui magab nii palju, nagu torust tuleb, magama kogu aeg 10+ tundi - ja väidab, et see teeb ta tglt uimasemaks kui see, kui ta teadlikult oma uneaega lühendab.
Mul oli varem ka nii. Et 10 polnudki veel hull, aga juba 11 ja 11+ võrdus vähemalt pooltel juhtudel peavalu ja absoluutse uimasusega. Ja ärata end nt äratuskellaga 9 tunni järel oli algul palju mõnusam kehale.
...mis muidugi oli ka osaliselt põhjus, miks ma ei pannud ise tähelegi, kuidas olen oma 7 tunniga kogu aeg väsinud ja unevaeguses. Sest 11-ga olin peaaegu samamoodi kogu aeg uimane ja pahur!
heh, ma olen viimased 5 aastat hiljemalt kl 10 õhtul magama läinud. kuidagi tekkis harjumus koos lapsega kotile kobida. aga noh, see on suuresti tingitud ka lapsukesest, kes on üsna "varajane kana". kui ikka väikemees otsustab päeva alustada nii 5 paiku hommikul siis ärkad ja särad koos temaga ning õhtu tulebki varajane, et uuel hommikul uuele ringile minna...
|
OSCAR-2019
|
||
Täna valitsuse poolt heaks kiidetud viimase kahekümne aasta kõige põhjalikum pensionireform muudab pensionile jäämise võimalused paindlikumaks ja kasvatab töötatud aastate mõju pensioni suuruses.
Paindliku vanaduspensioni puhul saab inimene ise valida omale sobiva pensionile minemise aja (1–5 aastat varem), saab paindlikku pensioni välja võtta osaliselt (50 protsenti, st pool I samba pensionist) ja saab soovi korral paindliku pensioni saamist lasta ka peatada. Seda kõike saab ta teha nii, et ta kokkuvõttes pensionivaras ei võida ega kaota. Kui inimene läheb varem pensionile, siis saab ta väiksemat pensioni kui inimene, kes läheb pensionile hiljem – seda põhjusel, et pensionivara jaotatakse laiali pikema perioodi peale.
Sissetulekute ebavõrdsus on seni olnud pensionäridel umbes neli korda väiksem kui tööealisel rahvastikul ja see hakkaks ilma muudatusteta tulevikus üle kanduma ka pensionidesse. Kui praegu on viiendiku kõige suuremate ja viiendiku kõige väiksemate pensionide erinevus 1,7-kordne, siis tulevikus hakkaksid need erinema koguni neljakordselt. Praegu väikest sissetulekut saavad inimesed saaksid senise süsteemi jätkudes seega väga väikest pensioni, mis tooks omakorda kaasa uued sotsiaalprobleemid.
Täielik üleminek staažiosale toimub plaanide järgi 2037. aastast – siis hakkavad kõik töötavad inimesed koguma staažiosa. Enne seda on kavas üleminekuperiood, mille käigus kogutakse pool kindlustusosa ja pool staažiosa. Senised kindlustusosakud jäävad inimesel alles, neid ümber ei teisendata.
Alates 2027. aastast hakkab pensioniiga muutuma samas tempos 65-aastaste isikute viie aasta keskmise eeldatava eluea muutusega. Eeldatava eluea muutust arvutab statistikaamet igal aastal nagu praegugi.
Selle muutuse järgi arvutatakse igal aastal ka pensioniiga (65 aastat pluss oodatava eluea muutus kuudes), mis kinnitatakse vastava määrusega. Näiteks, kui 65-aastaste inimeste oodatav eluiga kasvab kahe kuu võrra, saab pensionieaks 65 aastat ja kaks kuud. Vanaduspensioniiga ei saa suureneda ühes kalendriaastas rohkem kui kolm kuud.
Seega, kõigi 1962. aastal ja hiljem sündinute ehk praegu 55-aastaste ja nooremate inimeste pensioniiga sõltub juba 65-aastaste eeldatavast eluea muutusest.
Sünniaasta kohta kehtiva vanaduspensioniea asemel tuleb kalendriaasta kohta kehtiv vanaduspensioniiga. Pensioniea saabumisest annab sotsiaalkindlustusamet inimestele teada kaks aastat varem. Kui inimene soovib minna viis aastat varem paindlikule pensionile, siis ta lähtub selle konkreetse kalendriaasta pensionieast ja peab olema maksimaalselt viis aastat noorem kui on pensioniiga.
See on seotud muudatustega pensionivalemis ja staažiosale üleminekuga, et ka neil inimestel, kes on veel pikki aastaid tööeas, oleks võimalik koguda II samba pensioni, mille kaudu säilib edaspidi tugevam seos palgaga.
1970–1982 sündinud jõuavad eelduslikult koguda II sambasse piisavalt raha, et saada eluaegseid pensioni väljamakseid. See sõltub muidugi nende inimeste palga suurusest ja töötamise perioodi pikkusest sel perioodil.
Mis on viimane asi, millega tahaks tegeleda noor naine, kellel on imetore perekond, kaks last, mees, majapidamine ja üks väikeettevõte, mis igapäevaselt üha rohkem aega võtab? Õige vastus: raamatupidamine.
Viis aastat tagasi õppis Pille Lengi Hiinas, Tsinghua ülikoolis. 21,5 miljoni elanikuga Pekingi suurlinnas elades mõistis ta kui väärtuslik on Eesti ja eriti kodukant Saaremaa. Aga mitte üksnes emotsionaalselt, vaid ka füüsiliselt.
Ajapikku hakkas noor naine märkama, et kiire elutempo suurlinnades, saastunud õhk, järsud kliimamuutused, ajavahe ja lennuki konditsioneerid mõjuvad kehale ja nahale väga halvasti. Kodukandis elades selliseid probleeme polnud.
“Saaremaa loodus on muu maailmaga võrreldes väga puhas. Kodust kaugel elades hakkasin paremini nägema, mida annaks selle kõigega ära teha. Puhas loodus ja puhas õhk andsid meile idee luua loodusliku kehahooldusvahendite bränd Tilk!” avaldas Pille Lengi, kes alustas Eestisse jõudnuna toodete arendamist apteekri-haridusega koostööpartneriga. “Koos töötasime välja toodete koostise, et need oleksid looduslikud, puhtad, nahasõbralikud ja mõjuksid nahale hästi.”
Väikeettevõtlusega tegelemine tähendab aga seda, et kogu pere on firma töösse kaasatud. Abikaasa Martin abistab visuaalse pildi väljatöötamisel, finantsjuhtimise ja ekspordiga. Teiste pereliikmete ja sõprade abiga korjatakse kevadel ning suvel Saaremaal väekaid taimi, mida kreemide valmistamisel kasutatakse. Kõik ürdid, raudrohi, nõges, põldosi, saialill, nurmenukk, kummel ja veel mitmed, on korjatud Saaremaalt, ära kuivatatud ja nendest kreemi, võide ja õli valmistamine algabki.
“See on minu viis eksportida Eestimaa puhast loodust ja ökoriigi mainet laia maailma,” lisas Lengi, kellest nüüdseks on saanud ka kahe lapse ema.
See omakorda tähendab ka seda, et iga minut on arvel. Ettevõtte ja perekonna kasvades mõistis Lengi, et kuigi raamatupidamine sujub hästi, võtab sellega tegelemine liiga palju energiat. See on aeg, mida saab kulutada pigem ettevõtte kasvatamiseks. “Ettevõtjana on kõige olulisem õppetund leida endale partnerid, keda usaldad ja kellele on võimalik kohustusi delegeerida. Kõike pole mõistlik ise teha. See võimaldab keskenduda oluliseimale, olla efektiivsem nii ettevõtluses kui ka parem ema, abikaasa,” avaldas Lengi.
Kuna Swedbank pakkus lahendust ERPLY Books, mis on pangaga automaatselt ühendatud, otsustas Lengi sellele võimaluse anda. Eelkõige juba sellepärast, et kaotada polnud tegelikult midagi – ERPLY Books raamatupidamistarkvara on võimalik 30 päeva tasuta kasutada ja igakuiselt tuleb selle eest maksta vaid kümme eurot.
“Suurima plussina näen seda, et lahendus annab mulle väga hea ülevaate ja võimaldab hallata kogu komplekti – nii raamatupidamist, arvete saatmist kui ka laekumisi. Ma ei pea muretsema, et midagi on jäänud tegemata,” avaldas Lengi.
Kõik vajalik on olemas. ERPLY Booksiga saate arveid välja saata, hallata ostuarveid, laekumisi ja maksmisi, jälgida bilanssi neljal viisil jpm.
Swedbanki integratsioon ja automatiseerimine. Kõik laekumised ja maksed jõuavad automaatselt ERPLY Booksi ning 90-99% tehingutest ühendatakse arvete ja raamatupidamiskontodega. Teiselt poolt saate valitud ostuarved või palgad ühe klikiga panka saata.
Ostuarvete postkast. Hankija saab arve saata Teie spetsiaalsele meiliaadressile, mis jõuab otse ERPLY Booksi. Kinnitusringiga saate arved kinnitada, PDF- ja pildilugeja automatiseerivad arve sisestamist. Eriti mugavaks teeb selle lahenduse võimalus luua oma reegleid, mille põhjal saadetakse järgmine samasugune arve juba automaatselt kinnitamiseks meilile ja vajaduse korral ka panka maksmiseks. Kokku võimaldab ERPLY Books automatiseerida vähemalt 80% ostuarvetele kuluvast ajast.
Aruandlus. Maksuametile XML-failid, ettevõtte juhile 12 kuu kasumiaruanne, audiitorile aruandegeneraator ja raamatupidajale paindlik käibeandmik. Aruannete koostamisel on mõeldud kõigile osapooltele ja need vastavad kehtivatele raaamatupidamisstandarditele.
Kui soovite ERPLY Booksi kohta lisainfot, lugege selle kohta lähemalt internetipangast või võtke ERPLY Booksiga ühendust e-posti aadressil support@erplybooks.com.
|
OSCAR-2019
|
||
Sellest artiklist saad teada, missugused etapid tuleb läbida selleks, et omada head positsiooni Google otsitulemustes ja kui palju see maksab.
Tüüpilised päringud, mida SEO Agentuur igapäevaselt saab, sisaldavad reeglina kahte peamist kriteeriumi
Sa vajad head SERP-i, sest orgaanilised külastajad ostavad rohkem. Miks nad ostavad rohkem? Nad ostavad rohkem, kuna neild on eeldefineeritud vajadus mingi teenuse, toote või siis info järele. Sa ei pea oma turundustegevusega selliselt käituvas tarbijas tekitama vajadust oma toote või teenuse järele – see vajadus on tal juba olemas. Just seetõttu ongi orgaaniline külastaja ehk otsimootori kaudu saadav kasutaja sinu lehel kõrge väärtusega.
Mida kasutaja otsib ja kui suur on nende otsingute maht. Teisisõnu öeldes missuguseid võtmesõnu, kui tihti, mis keeles ja mis piirkonnast otsitakse (ja jaa – me näeme seda kõike)
Aus vastus sellele küsimusele on, et me ei tea. Me ei tea seda enne, kui oleme tuvastanud põhjuse, miks sinu veebileht ei ole esimeste seas Googles või miks sa saad vähe orgaanilisi külastajaid.
Google ei leia sinu veebilehte üles – meie ülesanne on aru saada, miks ta ei leia seda üles ning kõrvaldada asjaolud, mis seda takistavad
Sinu SERP on madal – ehk sinu veebileht paikneb otsitulemustes halval positsioonil. Lehel, kuhu kasutaja ei jõua. Selline olukord viitab otseselt lehe madalale kvaliteedile võrreldes konkurentidega. Kui palju saab külastajaid Google esilehelt, oleme kirjutanud SIIN
Sinu valdkonnas on vähe orgaanilisi otsinguid – olenemata SERP-ist ei saagi orgaanilist külastajat palju olla. See kehtib reeglina nishiäride puhul või siis väga spetsiifiliste B2B ärimudelite osas. Meil on olemas vajalikud tööriistad, et hinnata, kui palju ja mis tüübilis otsinguid veebis sinu äritegevusega seoses tehakse.
Google on sinu veebilehe blokeerinud. See võib vabalt juhtuda, kui sinu veebilehe kvaliteet on madal. Seda võivad põhjustada väga erinevad asjaolud, kui peamiselt on põhjuseks Google poolt antud juhiste vastu eksimine. Loe selle kohta rohkem siit:
Keegi on sinu veebi tuksi keeranud või sul polegi veebilehte. Viimase puhul on asi lihtne – tuleb nullist alata ja see on mõningatel juhtudel ka parim situatsioon – saab alustada puhtalt lehelt ning juba algusest peale vältida enamlevinud vigu. Kui aga keegi on su veebi tuksi keeranud (üsna levinud olukord, mida on tinginud arendaja poolsed tegevused või sinu enda rumalus), siis pole muud, kui uurida järele, kes või mis on lehele halvasti mõjunud.
Oleme kirjutanud ka pikemalt põhjustest, miks sinu SERP on halb – https://www.seoagentuur.ee/5-peamist-pohjust-miks-sinu-veebilehel-on-vahe-kulastajaid-googlest/
Pane tähele, et sellest ahelast ei saa välja jätta mitte ühtegi sammu. Tegevuste iseloom tingib ka vastava hinnataseme – orgaaniliste tulemuste jahtimine on aeganõudev tegevus ning võib aega võtta mitmeid kuid.
SAMM 1 – teeme selgeks, mis on hetkeolukord, miks ta on selline nagu ta on, mis on sinu poolt soovitud olukord ja mida teha selleks, et jõuda soovitud olukorrani.
Kui me ei tea, kus me paikneme ja missugused on meie konkurendid, siis ei saa me ka kirjeldada soovitud situatsiooni ega seda ka saavutada.
Analüüs annab meile mõõdetava sisendi tehnilistesse tegevustesse. Analüüsi tagajärjel saame me vastata sinu küsimusele, KUI PALJU MAKSAB HEA POSITSIOON GOOGLES. Analüüsi tagajärjel saame hinnata tegevusi, mida peab tegema SERP-i parandamiseks ning selgub ka arendusprojekti eelarve.
Ilma analüüsita ei võta me ette ühtegi projekti, sest me ei anna oma klientidele katteta lubadusi (loe: me ei tõmba mütsi kandadeni pähe). Parem investeerida veidi analüüsile, kui teha ära kõhutundel põhinevad muudatused ning mõne aja pärast avastada, et olukord ei ole paranenud või on mõningatel juhtudel hoopis halvenenud.
Analüüsi hind algab alates 600-st EUR-ist ning analüüsi tegemine võtab reeglina aega ca 3 tööpäeva nädala jooksul (mõnede andmete käitlemine võtab tehniliselt lihtsalt aega).
SAMM 2 – analüüsi põhjal viime läbi tehnilised muudatused ise pidevalt muudatuste tulemusi monitoorides.
Liidestame vajadusel puudulikud funktsionaalsused (re-marketing, heatmapid, opt-in süsteemid,exit intent loogikad vms kolmanda osapoole funktsioonid)
Kui vaja, siis viime läbi CVR optimeerimise ja teeme A/B testid saamaks aru, mis kliendile paremini töötab
Selle etapi läbimiseks kulub tavaliselt 1-3 kalendrikuud – olenevalt sellest, kui suure mahuga on sinu veebileht või kui tihe on konkurents. SEO tööde hind selles etapis sõltub analüüsi käigus kokkulepitud skoobist ja mahust.
Nimetame seda etappi MONITOORINGUKS. See on etapp, mis paneb meie enda südamed kõige kiiremini tööle – saame teada, kas tehtud muudatused on olnud piisavad SERP-i parandamiseks või siis mitte.
Analüüsi etapis me lepime sinuga kokku, mis on need oodatavad tulemused, mis realisatsioonietapiga tahame saavutada. Juhul, kui oodatav tulem erineb tegelikult saavutatud tulemist, siis me jätkame omal riisikol seni, kuni kokkulepitud tulemused on saavutatud.
Monitooringu etapp kestab reeglina üks kalendrikuu. Kui tegemist on suuremahulise veebiga või väga kõrge konkurentisitasemega, siis võib tulemuste saavutamine ja monitooringu periood olla ka pikem. Monitooringule me tavaliselt eraldi hinda ei kehtesta – see sisaldub realisatsioonietapi hinnas.
Siiski on meilt võimalik tellida ka ainult eraldi monitooringut – küsi selle kohta hinnapakkumist SIIT.
Selleks, et me saaksime sulle öelda, kui palju maksab hea SERP ehk hea positsioon Google otsitulemustes, tuleb meil kõigepealt selgeks teha, mis on hetkeolukord. Seda teeme läbi analüüsi. Analüüs on tasuline tegevus ning see on vajalik riski maandamiseks – sinu risk seisneb selles, et sa teed oma veebiga mitteasjakohaseid tegevusi ja meie risk seisneb selles, et anname sulle ebapädevaid soovitusi.
Kui analüüs on tehtud, siis saab viia läbi teadlikud muudatused sinu veebilehe SERP-i parandamiseks ning peale muudatuste tegemist mõõta nende mõju.
|
OSCAR-2019
|
||
Patty Schemel on mu lemmikbändi Hole eks-trummar. Kõigepealt oli dokumentaalfilm ja alles seejärel raamat. Film on ilmselt põnev vaadata vaid fännidele, aga raamat keskendub palju sügavamalt Patty loo peamisele tegurile ehk siis sõltuvusele (alkoholist heroiinini). Ilma selle universaalse teemata ma ilmselt seda arvustust ka ei kirjutaks, nendiks lihtsalt, et mulle meeldis ja nii palju põnevat infot mulle kui melomaanile, eriti seoses grunge, rriot grrli ja kõigi nende Seattle ümbruskonnast võrsunud 90'ndate bändidega.
Seda arvustust kirjutan ma eelkõige selle tõttu, et kõneaulune raamat muutis päris palju minu arusaama sõltuvusest. Jah, ma olen lugenud kohalikke bestsellereid nagu "Kuidas minust sai HAPKOMAH", Kenderi narkoromaane, Trainspottingut ja muud sarnast, aga kõik need on jäänud mulle kaugeks. Mingid nolgid, kuskil tööstusrajoonis - üsna võõras teema, millega samastuda väga ei saa. Selgelt marginaalide teema ju, vähemalt nende teoste põhjal. Aga Patty - normaalne andekas keskealine naine, kes oskab tasakaalukalt kirjutada ega loobi slängi, et kõvem välja paista, sest noh, tema saavutused (millest siinkandis küll väga ei teata) räägivad enda eest. Samanimelist dokumentaalfilmi vaadanuna on lihtne raamatut tema häälega lugeda ja tunda, et "me oleme tegelikult nii sarnased" - ta on meeldiv vestleja, valdab eneseirooniat, on empaatiline ja soe inimene.
Raamatut ennast on sageli iseloomustatud kui "brutaalselt ausat". Ilmselt see on üks põhjusi, miks ta meeldib. Patty ütleb ausalt, et jah, ma kulutasin kogu oma raha heroiini hankimiseks, jah, ma müüsin oma keha ilma kaitsevahenditele tähelepanu pööramata, jah, ma jagasin oma nõela nähtavalt hepatiidihaige inimesega - ta ei lasku detailidesse, aga ta räägib asjast nagu see oli. Ma olen alati erinevate sõltuvuste puhul mõelnud, et on ju ometi piir, kus sa kasutad ja millest alates kasutab aine sind. Patty näitab, et seda piiri pole - on vaid olukorrad, kus sa mõtled "see on ajutine, ma suudan alati peatuda", siis juhtuvad mingid asjad (sa jääd vahele, kaotad lähedased, töö jms) ning järgmine kord mõtled juba "vahet ju pole, kui ma ka suren, mis elu see niikuinii on - ma olen kõiki alt vedanud". Eks ma olen ka neid 200-kiloseid inimvaresid telekast vaadanud, et no üleöö ju ennast selliseks ei söö, 100 kilo juures hakkaks ehk ennast liigutama ikka? Aga kui su enesehinnang on juba madalam kui muru, sa ei näe mingit võimalust, et võiksid minna välja maailma ja ehk kellelegi meeldidagi? Kui sulle tõepoolest annab suurima rahulduse elus see järjekordne pizzalõik ja tundideviisi arvutimängu?
Patty jõi end esimest korda purju 12-aastasena ja tundis, et see oli parim asi tema elus. Enamik nii ei tunne ja seega pakub ta, et see värk on siiski geneetiline. Mõni suudab juua klaasi veini ja peatuda, tema ei suutnud. Mõni suudab saada õnnetunde näiteks spordist, tema ei tundnud seda iialgi (nagu mina). Kas me saame sellist asja eitada? Öelda näiteks oliividearmastajale, et sa lihtsalt tunned valesti, oliivid ometi ei ole head? Äkki ikka kehtib maitseasi ka muude teemade puhul? Patty tundis alati, et ained ja pilves olek on parimad asjad tema elus. Kõiki neid rohkem kui 30 rehabi, mis ta läbi tegi, võttis ta kui ajutist kohustust mingi ürituse vms jaoks end sirgeks saada. Miks ta lõpuks peale 13 aastat kaineks sai? Sest isegi heroiin ei mõjunud enam (kõigest muust rääkimata). Mitte miski (sh parimate sõprade üledoosid, absoluutselt kõigi ja kõige kaotamine) ei pannud teda muutuma. Selle kõige juures elas ta ju nö unelmate rockstaari elu (vähemalt alguses), tal oli väga toetav perekond, sõbrad ja armsamad. Viga oli tema enda sees, talle meeldis asi, mis teda hävitas. Kas meeldimise vastu saab keeluga? Patty pidi pääsemiseks ära käima päris põhjas, muutuma immuunseks ning alles seejärel tuli mängu see, et tal on nüüd pere, mida ta ei tahaks mingi hinna eest kaotada ja ta teab, et kui ta ka korra libiseb, on ta koheselt tagasi tänaval, sest nüüd harjub organism kiiremini. Teab ta ka seda, et tal lihtsalt vedas, et ei surnud üledoosi, kellegi käe läbi või mõnda haigusesse.
Selles valguses toob ta ka mu meelest ühe kõige arusaadavama põhjenduse (oma lähedase sõbra) Kurt Cobaini lõpule - Kurt oli samuti selles võrgus kinni, ta ei tahtnud lõpetada, kuid teadis, et niimoodi jätkates teeb ta haiget kõigile, kes temast veel hoolivad, aga ta ei suutnud kujutleda, et peaks lõpetama heroiiniga, seega lõpetas ta eluga. Kui sa oled pilves, pole enam mingit vahet, oled sa elus või surnud, nagu nendib Patty. "Kuidas ta sai ennast tappa - endal väike laps?" - pigem tundis ta, et teeb teistele oma surmaga teene, oma kuulsuse tõttu (Patty mainib, et Kurti ei häirinud kuulsus, teda häiris see, kuidas selle tõttu ta eraelu luubi alla võeti) ei saanud ta ju isegi midagi varjata.
Ehk siis, mitte miski ei pane sind lõpetama, kui sa ise seda ei taha ja sa ei taha, kui tunned, et aine on see, mis sulle tõelise rahulduse toob. Mõnele lähevad ained kergemini peale kui teistele ja sõltuvusse sattumiseks ei pea erilisi probleeme eluga isegi olema (mingid probleemid on ilmselt meil kõigil, aga kõik ei lahenda oma vastuolusid ja pingeid sel viisil). Mulle väga meeldis, kuidas see raamat ei mänginud pidevalt teemaga "ühiskond on süüdi!" (erinevalt paljudest kodumaistest narkomemuaaridest).
Ühiskonna puhul oli minu jaoks oli märgilise tähendusega hoopis see, kui vaatasin fotosid sügaval nõela otsas olevast Pattyst ja esimene mõte oli: "Vau, ta on nii ilus ja sale siin!" Patty nentis ka ise, et see oli aeg, mil kõik disainerite poolt saadetud riided istusid nagu valatult.
Keskendusin siin sõltuvuse teemale, aga raamat ise on palju enamat. Hole´ist, suhetest bändi sees, kogu sellest hullumeelsest ajastust (mitte keegi ei arvanud, et keegi neist võiks kuulsaks saada või ajaloos mingi märgi maha jätta, Nirvana edu oli absoluutne šokk), muusikatööstuse telgitagustest jms. Seda kõike keskendumata plaadifirmadele, pillide ja käikude anatoomiale jms, mida tavalugeja enamasti ei mõista, aga millest muusikutest kirjutajatele kangesti padrata meeldib. Mõni võib seda muidugi ka miinuseks pidada. Patty nendib ka ise, et trummar on bändis tavaliselt kõige kergemini asendatav isik. Väga huvitav on vaatenurk inimeselt, kes pole absoluutne alfa nagu enamik staare, kellest raamatuid kirjutatakse.
Eksisteerib reaalne oht, et ma jõuan selle aastanumbri sees veel mõne raamatu loetud, aga hetke saak on siis 115 loetud raamatut 29530 leheküljega. Ma ei oska isegi öelda, kuidas see nii kujunes, kahel viimasel aastal on raamatuid ikka veidi alla 100 kogunenud ja lehekülgigi pea 7000 vähem. Üks asi, mida ma varasemail aastail teinud pole, on küll raamatute tööle kaasa tassimine - siin jõuab päris palju loetud (aga kaasa tasub tarida ikka ainult kergemaid köiteid, muidu ruineerib õlavalu lugemisrõõmu).
Oma hinnangutes olen aga kitsim olnud, kui varasematel aastatel. Nelja tärniga hinnatud raamatuid on kõvasti rohkem kui muidu, aga viit olen jälle hoopis vähem välja käinud. Ainult 8 raamatut, kui varem olen lausa valiku pidanud tegema, et top 10 välja tuleks. Ahjaa, sel aastal olen puudust tundnud võimalusest Goodreadsis raamatut mitte hinnata, aga panna kirja, et jätsin pooleli (st ei saaks justkui "loetud" ka öelda). Eks need ole muidugi raamatud, mis mulle meeldinud ei ole, kuid liiga ebaõiglane oleks pooliku lugemise tulemusena ka 1 kirja panna või kuidas? Äkki kuskil peale keskkohta oleks paremaks läinud? Kui ma tegelikult läbi ei lugenud, kuidas saan öelda, et ei meeldinud?
1. Maarja Kangro "Klaaslaps". Kirjutasin raamatust siin. See raamat jäi meelde. Olen aru saanud, et raamatu meelde jäämiseks on väga tähtis ka see, kas ma ise olen oma mõtted sellega seoses üles kirjutanud. Ebaobjektiivne, aga ma millgipärast arvan, et "Klaaslaps" oleks selletagi meelde jäänud.
2. Peeter Sauter "Sa pead kedagi teenima". Sellest raamatust ei ole ma kirjutanud ega ole seda ka kuidagi hinnata suutnud. Ehk siis raamat, mis tegelikult 5 tärni ei saanud ja mida mu meelest ei olegi võimalik hinnata, aga mis jättis minusse kustumatu emotsiooni. Mulle jubedalt meeldis seda lugeda, mulle meeldis, kuidas see oli kirjutatud, aga samas oli kuidagi häbi ka, sest tundus, et ma piilun luba küsimata kellegi (magamis)toa aknast sisse. Jälle see teema, kelle jaoks miski ja kui isiklik on. Samas seesugune isiklik lugu annab siiski palju võimalusi äratundmiseks, mingiteks üldinimlikeks hetkedeks. Samamoodi nagu "Klaaslaps", aga siin on minu jaoks probleem see, et kaasatakse ka neid, kes selleks nõusolekut andnud pole (tegelikult ju "Klaaslapses" olid samad probleemid, et mõned inimesed, keda seal mainitud olid, said pahaseks, aga no teiste privaatsuse eksponeerimise tasemelt on need kaks raamatud üksteisest ikka vääääga kaugel.)
3. Meelis Friedenthal "Mesilased". Minu aastalõpu suurim lugemiselamus. Raamat, mille sisukirjeldus mulle absoluutselt muljet ei avaldanud (Romaani sündmustik leiab aset 17. sajandi lõpus. Leideni ülikooli bakalaureusekraadiga lõpetanud Laurentius on saanud stipendiumi õpingute jätkamiseks Tartu ülikoolis. Ikalduse käes kannatav Liivimaa pole just kõige sõbralikum paik ning ülikoolis ja väljaspool seda hakkavad arenema sündmused, mis on kohati üpris hirmuäratavad.) aga mõtlesin, et no alati võib ju pooleli jätta, kui ei istu. On ikka huvitav küll, kui tark inimene, kes teemast ülevaadet omab, suudab selle ka nii nauditavasse keelde panna, et tavalugeja kaasa haarata ja näidata talle maailmu, mida ta ilma intelligentse giidita avastada ei oskaks! Lugesin raamatut poolmustade jõulude aegu, Tartus, pikemalt on mul olnud kahtlused, et hiir on vist põranda vahele ära surnud. Meenusid Kivirähk ja Rehepapp, muigasin ikka päris mitmes kohas, kuigi ei saanud aru, kas seda oli ka tegelikult taotletud. Mu meelest paar arvustust on selle raamatu üsna tabavalt kokku võtnud ja mul pole väga muud lisadagi - Kirjanduslik päevaraamat siin ja Märt-Matis Lille kommentaar Goodreadsis: "Selle raamatu suuri võlusid on see kuidas autor väga veenvalt ja põhjalikult maalib pildi sellest, kuidas 17. sajandil isennast ja maailma tajuti. Meelise eruditsioon alkeemia ja keskaegse maailmapildi vallas ning suurepärane stiil ja hea maitse annavad kokku võrratu lugemiselamuse. "
4. Olavi Ruitlane "Vee peal". Kui tavaliselt arvatakse, et inimesele meeldivad need lood, millega ta end suhestada oskab, siis mina pole kunagi olnud teismeline poiss ega ka kirglik kalastaja, aga see raamat meeldis mulle ikkagi. Igasugu laste silmade läbi kirjutatud lood ongi enamasti head, kuigi ju tegelikult võltsid - kirjutas need ikkagi täiskasvanu, kes ilmselt täistõde enam ei mäleta ja ilustab toonast elu üle. "Vee peal" tegelaste elu oli tänapäeva mõistes kõike muud kui lihtne ja ilus, aga oma ajas elava lapse jaoks oli see muidugi ainuke elu, mida ta teadis ja lapsed on üldiselt positiivsed. Selle loo kõik tegelased on vägagi värvikad, aga eks seal Võru kandis ongi veidi teistmoodi inimesed - sellised lõbusad ja ladusa jutuga, võru keelgi on kordi mahlakam kui eesti oma. Raamatu tegelased räägivad samuti enamasti võru keeles, millegipärast meenub kohe ansambel Winny Puhh ja nende lood seentest. Eks kalastamine ja seenendus ole ju mõlemad koriluse vormid. Eraldi väärib ära märkimist raamatu vahva kujundus, kus tõsised ja detailsed kalandusteemalised pildid vahelduvad lõbusate žaržidega loo tegelastest.
5. Caitlin Moran "Kuidas luua tüdrukut". "Hell is a teenage girl" nagu ütleb peategelane filmis Jennifer's Body. Ma arvasin, et tegemist on mingisuguse arvamus-raamatuga nagu seda oli C.Morani "How to be a Woman", aga see on hoopis autobiograafiliste sugemetega ilukirjandus. Igaks juhuks mainin, et mõni võib seda käsitletud teemade põhjal ehk ka "kolekirjanduseks" nimetada, aga mu meelest suudab autor kõige juures humoorikaks ja viisakuse piiridesse jääda ning olgem ausad, puberteediiga ongi üsna eemaletõukav oma naturaalsuses. Mulle väga meeldib, kuidas Moran oma tegelastesse suhtub, kuidas ta kirjeldab perekonda, mis kõigi standardite alusel ehk "normaalsete" kilda ei kuulu, kuid ometi loo käigus armastusväärseks muutub.
Mind pani raamatut ühe hingetõmbega läbi lugema loomulikult selle muusikaline taust. Oleks ma ainult ise sel ajal seal olnud! London, 90ndad, rock, indie, grunge, punk, põrandaalused klubid. Unelmate töö muusikakriitikuna, unelmate sex&drugs&rock'n'roll lifestyle ning nende keskel täiesti kogenematu väikelinna tüdruk. Mulle meeldis, kuidas raamatus toodi välja see, mida tähendas naisrockstaaride esilekerkimine ja Rriot Girl-liikumine just sellise, tavalise väikelinna tüdruku jaoks, kes oli harjunud kodus biitleid kuulama. Kogu see maailma avardumise värk ja kuhugi kuulumise vajadus. Ja naispeategelane, kellel on oma mõtted ja soovid ning kes nende nimel ka võitleb, kuigi kaootiliselt ja tihti pead kaotades. Üldiselt üks ütlemata armas raamat minu jaoks.
7. Charles Bukowski "Sink leiva vahel". See oli nüüd mu kaheksas Bukowski raamat ning kui Bukowskit kellelegi alustajale soovitada, siis ilmselt oleks mõttekas just siit alustada. Henry Chinaski lapsepõlv ja kujunemisaastad. Naised eksisteerivad alles unelmates ning hobustele veel panuseid ei tehta, aga muus osas allahindlust pole. Võrreldes teiste lugudega on "Singis leiva vahel" kõige kergem mingit kindlat ülesehitust järgida. Ülejäänud Chinaski-lood on peamiselt road-movie stiilis üles tähendatud, kuid siin saab loo teatud sündmuste vahele üles ehitada. Ma tavaliselt ei talu raamatuid, mis on täis ebaõiglust peategelase vastu. Chinaski varane elu pole samuti sugugi meelakkumine, kuid hoolimata sellest, et ta pealtnäha kaotab, siis kokkuvõttes on trumbid siiski tema käes. Ta ei võida lahinguid, ta võidab sõja. Osavalt ühiskonnakriitiline, valusalt aus, küüniliselt südamlik. Üks imponeeriva elufilosoofiaga mees.
8. Mathura "Jääminek". Vana mees, kes oma elu lõpusirgele jõudes leiab, et pole mõtet üritadagi kellelegi midagi jutustada, sest mitte keegi ei saa sinu elust, tunnetest ja mõtetest niimoodi aru nagu sa ise. Mitte kellegi teise jaoks ei tähenda sinu lugu midagi sellist, nagu su enda jaoks. Ilus raamat, selline nagu tüüpiline Eesti film - pikad loodusvaated ja minimaalselt tegevust, aga minu meeleoluga praegusel ajal haakus, ei teagi, kuidas muidu arvanud oleks, võib-olla õlgu kehitanud. Jah, lugesin seda vahetult peale oma vanaema lahkumist.
9. Patty Schemel "Hit So Hard". Tegelikult mul praegusel hetkel on veel natuke lugeda jäänud ja mitu teist arvustajat on just äkilise lõpu kallal nurisenud, ometi panen ette ikka viis tärni ära. Sain selle raamatu jõulukingiks ja lugesin ingliskeelsena, vaevalt, et keegi seda eesti keelde tõlkima hakkabki. Patty Schemel on minu lemmikbändi Hole eks-trummar. Ma ei tea, paljudele see fakt midagi ütleb, muudeks turundusargumentideks võiks olla ehk "Kurt Cobaini lähedane sõber meenutab"; "lesbist naistrummari lugu" (võeh, aga otse loomulikult ka sellist pealkirja on meedias kasutatud) ja ehk kõige adekvaatsem "ühe sõltlase kogemus". Ma kirjutan veel sellest raamatust eraldi ja lisan hiljem siia lingi.
Mis siit siis paistab? Ilukirjandus kahvatab päriselu kõrval? Suurem osa mainitud raamatutest on autobiograafilised, isegi "Mesilased" põhineb ju tegelikult osaliselt reaalselt toimunud sündmustel. Ma ei tea, miks see nii on, otseselt elulooraamatuid ma ju taga ei aja. Kui ma vaataks telekat, siis reality TV-d? Võib-olla on see aga lihtlabane juhus. Üheksast suisa kuus kodumaist autorit, naisi üheksast kolm.
Jagan teiega üht huvitavat blogi, mida loen ja sealset postitust, mis vähemalt mulle päris palju mõtlemisainet andis.
See toiduteadlikkus on viimase aja kuum teema, seoses Kaleviga tõi selle avalikkuse ette Evelin Ilves. Siis oli teemaks transrasvad ehk hüdrogeenitud rasvad, nüüd on teemaks palmiõli. Ilmselt on enamik kuulnud, et palmiõli võiks võimalusel vältida, kui aga veidi pakendietikette lugeda, siis leiab palmiõli pea igalt poolt. Lingitud postituses tuuakse ära üsna masendav nõiaring - palmiõli võiks asendada mõne muu õliga, aga seda kuluks väiksema tahkuse astme tõttu rohkem, järelikult kulutaks selle asendusõli tootmine lõppkokkuvõttes enam-vähem samas suurusjärgus ressurssi kui palmiõli tootmine praegu. Õli võiks ju ka hüdrogeenida - muuta see tahkemaks, aga just nii tekivad need kirutud transrasvad. Ehk siis ühest nuhtlusest teise.
Tore on ka see väide, et mitte keegi ei tea, mis oli ja kust ning kuidas hangiti seda koondnimetuse "kondiitrirasv" alla koondunud toodet nõukaajal. Ei saaks justkui öelda, et näe, tänapäeval on kõik me ümber üha mürgisemaks ja tehislikumaks läinud, loodust saastatakse, mis kole - toona lihtsalt neid küsimusi ei esitatud, keegi ei teadnud, millest neid suussulavaid komme ja küpsiseid tehti. Võib-olla on nüüd vahe kogustes?
Kui asendada palmiõli kontrollitud istandustest pärit sertifitseeritud palmiõliga, tõstab see kindlasti toote hinda. Samas hea näide on see, et Kalevi šokolaadidel on juba märge, et nendes kasutatud kakaooad pärinevad säästlikust tootmisest ning see pole neid šokolaade muutnud luksuskaubaks, mida vaid ökopoodidest ostmas käia. Ilmselt mängib siin rolli suur ja tuntud kaubamärk, ses mõttes hea algatus - kui mõni väikeettevõte oma ökokaupa turustab vaadatakse seda siiski kui hipsteritele suunatud nišitoodet. Eks Kalev muidugi maailma mastaabis ongi väikeettevõte.
Huvitav oli ka artiklis olnud märkus, et asendusõliks pakutud võiseemniku- ja kookoseõli pole väga mõistlikud alternatiivid. Ma ei tea selle märkuse tagamaid, aga kas pole tuttav see jutt, kuidas kookoseõli on imevahend, mida saab kasutada põhimõtteliselt kõikjal köögist vannitoani ja mis on ülikasulik ja ülitore. Äkki see, et seda meil mitte looduslikult kasvavast taimest möginat siia kusagilt kaugelt maalt suures hulgas imporditakse pole väga ok?
Põhimõtteliselt võib nüüd siit ka välja lugeda selle, et sure ära, sest nii on planeedile parim, aga no seda ma ei taha öelda. Igatahes tundub, et häid valikuid eriti polegi. Võib-olla ehk ainult see, et tarbitagu võimalikult vähe ja võimalusel kodumaist või selle puudumisel säästlikult toodetut. Inimlikust seisukohast tekitab see aga paljudes inimestes hoopis vastureaktsiooni - miks mina pean, teised ju ka tarbivad, mul on üks elu, ma tahan seda nautida, ma ei jõua kõigega ka arvestada, mul pole piisavalt raha, et elada ökoelu. Ideaalne variant oleks see, kui tööstused meie eest need keerulised otsused ära teeks - toodakski ainult säästlikult ja ökot, et meil poleks vaja südametunnistuspiinu tunda. Aga nemad on ka inimesed, lisaks konkurents ja sõltumine neist samadest omakasupüüdlikest ja mitte tulevikku vaatavatest inimestest. Ma kaldun kahjuks arvama, et ega see enne lõpe, kui päris jama majas - polegi enam midagi võtta. Enne seda tehakse veel tuhandeid avaldusi selle kohta, kuidas tegelikult on kõik korras ja kõike jätkub ning hoiatajad on lihtsalt pahad inimesed, kes majanduskasvule jalga ette tahavad panna.
Või keegi usub, et ökoloogiline mõtteviis lõpuks võidab? Et me suudame sellesse usku pöörata kõik need kolmanda maailma seisusest välja rabelevad rahvad, kes kõik tahavad ennekõike just tarbida ja täpselt nõnda nagu Ameerikas? Oi, ma ikka oskan mustades toonides lõpetada...
P.S. Pealkirjas on jah vihje Kerttu Rakke raamatule - Mõnede arvamuste kohaselt tähendab Küpsiseparadiis linnaosa, kus igas eramajas ja ridaelamuboksis elab perekond: ema- isa, kaks last, kaks autot ja koer.
Paistab, et kodumaisel kontserditurul on konkurents tihenema hakanud, sest kui varem külastasid meid vaid oma aja ära elanud staarid, siis nüüd on otsapidi ka aktuaalsemaid lemmikuid siia sattuma hakanud (ma mõtlen suuri kontserte siis, väiksemates klubides, Tallinnas, on varemgi asju toimunud ja mõnede edumeelsemate festivalide raames). Täna tuli siis uudis, et Stone Sour on suvel Pirita kloostri varemetesse saabumas. Nagu eelmises postituses mainisin, veel selle aastanumbri sees ilmus neilt plaat, mille Loudwire nimetas aasta metalplaadiks. Aga teate, mis jama on nende "uuemate" bändidega - kui saurusi teavad kõik, siis uuemal muusikal suudavad Eestis silma peal hoida vaid vähesed. Ma arvan, et suurem osa inimesi ei tea, mis bändiga tegu, kuigi Stone Sour pole kindlasti mingi alternatiivne friikide lemmik, vaid mujal staadione täis toov bänd. L. näiteks, kes muusikakauge pole, kehitas selle peale õlgu - ei tea, pole kuulnudki.
Teemaväliselt, ma ei julgenud küsida, kas ta Nickelbacki teab. Nimelt on Nickelback vs Stone Sour üks muusikamaailma kurikuulsamaid vastasseise ja sel suvel on mõlemad bändid üksteise järel Eestisse tulemas. Ma tegelikult imestasin endal suu lahti, kui paljud inimesed meil Nickelbacki teavad, mina tean neilt ainult paari lugu ja siis seda tohutut legendi (trüki guuglisse "why people hate nickelback" ja ole valmis kümneteks ja kümneteks lehekülgedeks). Ok, maitse maitseks ja vihkamine on nõme, aga selline bänd, mida ma kuulaks, Nickelback kindlasti pole. FB-s soovitati soojendajaks Shanonit (ma ei saanudki aru, oli see nali või mitte) ja mu meelest on see täiesti sobiv võrdlus. Aga kui Krista Lensin ja Rauno Märks kiidavad, siis peab ju hea olema. Viimane võrdles bändi Metallicaga, mõni tõsine trashifänn sai ilmselt ataki.
Igatahes, mina olen nüüd dilemma ees, mis vaevas ka Bella Paradiisi sisenejaid: "Minna? Mitte minna?" Mulle on muidu kogu elu tundunud ka, et ikka "kindlasti minna!", aga laste saamine on tekitanud nii palju võimalikke vabandusi, et neisse on lihtne kiinduda kui kord muster sisse jäänud. Plusspoolele siis - mulle ju nii meeldib kontsertidel käia, bänd on hea, kuigi mitte mu top 10s, aga ikkagi, bänd, mille võiks ära näha.
Miljon miinust - see on keset nädalat Tallinnas, L.-i ei huvita, ilmselt ta oleks ümberveendav, aga sel juhul oleks mul kaaslane, kes on vastu tahtmist autojuhirollis (mul endal lube pole, eks) ja mina tunnen ju ennast selle tulemusena süüdi (see kõikjal ringihiiliv süü..). Teiseks, kui me koos läheksime, tuleks lapsed kuhugi organiseerida - taaskord, isekuse musternäidis, minu soovi tõttu ebamugavused karjale inimestele - süü, süü! Ma küll panin FB-sse, et olen üritusest huvitatud ja äkki tõesti tuleb välja, et keegi on veel, aga see võimalus on õhkõrn. Ja äkki sajab üldse vihma või pole lumigi juuni alguseks läinud nagu eelmisel aastal enam-vähem juhtus? Mis siis saab, ah? Ma tean, et on inimesi, kes ostaks pileti ära ja mõtleks, et ilmselt kuidagi ikka saab, aga ma ilmselgelt säärane pole.
Selle üle juureldes jõudsin ma järeldusele, et põhiteema, mis mind neis dilemmades kammitseb, on ikka see - "äkki teised ei taha seda, mida mina, niipalju kui mina ja äkki ma siis põhjustan neile oma soovidega kannatusi ning nad ei julge seda mulle viisakusest mainida!" See on mul absoluutselt iga teema juures, ma leian, et valutum on ise kompromissile minna, kui ennast läbi suruda, kuigi sageli ma hiljem mossitan ja kõik saavad aru, et mina tahtsin tegelikult midagi muud ega öelnud välja. Ehk siis nõmedam olukord kui varem. Näiteks kooserdan kohusetundlikult mööda nõmedaid poode ja lõpuks kui üle viskab, röögin: "Raisk, mida me krt, siin teeme, ma tahtsin ju algusest peale hoopis nendesse teistesse poodidesse minna!!!!" Ja teised vahivad, mokk töllakil, sest ma ju alguses ütlesin, et "ei-ei, mul pole vaja kuhugi minna, kui teie tahate, ma tulen kaasa!" Eeldus on see, et teised ei taha iial seda, mida mina ja ma olen alati hirmus üllatunud, kui tuleb välja, et mõni isegi tahab. See on tõeliselt erakordne. Seepärast ma ei kilkagi FB-s, et jee, lähme Stone Sourile, tulge-tulge! Ma eeldan, et niikuinii mitte keegi ei taha. Ja sellepärast ma ise kunagi kellegagi ka ühendust ei võta, et kokku saada, midagi teha - äkki nad tegelt ei taha ja tulevad ainult viisakusest? Kust ma tean, et nad PÄRISELT tahavad, kui nad päriselt tahaks, nad tuleks ja kutsuks mind ise. Eks see on muidugi asjadega, milleta ma ka elada saan. Iron Maideni kontsert oli näiteks must have ja sealjuures mul mingeid kahtlusi ei tekkinud, panin inimesed fakti ette ja nii oli. Samas kui ma jätaks endale ainult asjad, milleta ma tõesti ei saa, tõuseks ma ilmselt harva voodist.
P.S. Paradoksaalne on see, et mul on paar tuttavat, kes FB-s alatasa kogu oma hoomamatut sõbralisti endale külla, endaga välja jne kutsuvad. Ma alati vaatan seda teguviisi võõristusega, et miks nad end ometi nõnda alandavad (sest ega enamasti ulub selliste postituste all vaid tuul) - parem ikka üksi koopas ja uhkelt "ei lind ega loom", mitte nõnda avalikult üksildane ja meeleheitel.
Loll ja uhke - see on minu moto, eks. A kui kedagi nagu päriselt Stone Sour huvitab (ja ta ei ole sarimõrvar vms), siis võib teada anda.
Sekka siis ka raamatutest, niikuinii tuleb varsti aastalõpu raamatuedetabel ka. Ma olen sel aastal üllatavalt pirtsakas olnud ja viietärnilisi hinnanguid loetule on tulnud oluliselt vähem, kui varasematel aastatel. Kohe arvustamisele tulev on üks neist vähestest õnnelikest ja ma arvan, et ka muudel põhjustel vajab see lugu arutamist ning tähelepanu.
Võiks öelda, et kui sa sellega nõus ei ole ja leiad, et uih-aih, mina peeretan vaid vikerkaari ning kõik koledad asjad tuleks suhkruvaabaga katta ja roosilõhnaga üle pritsida, siis ära parem loe. Mina leian, et elu tuleks võtta nii nagu see on ja alati ta kõige sulnim pole.
Ma arvan, et ma väga mööda ei pane, kui ütlen, et igaüks meist teab kedagi, kellel on olnud vähk. Tavaliselt me rohkem ei tea, noogutame kurvalt, rohkem ei küsi ja teema läheb lukku, sest nii on justkui viisakas. Eks kindlasti polegi sünnis torkida, kui inimene ise seda ei soovi. Onu Bella on ses suhtes erand olnud ja vabatahtlikult teemast kirjutanud. Ja suur aitäh talle! Sellist teekonda pole keegi endale valinud, aga kindlasti on kasulik, kui keegi seda natukenegi tutvustab, sest kindel on see, et vähk meie hulgast kuhugi ei kao.
Tegelikult ei ole see raamat sugugi ainult vähist, siin on päris mitu teemat, mind näiteks üllatas see, kui hästi tuleb Bellal välja ilukirjandus. Tema varasemad raamatud on autobiograafilised olnud ja muidugi on suures osas ka see, kuid näiteks raamatut avav road-movie -stiilis Võhmaskäik (ega ma muidugi tea, palju seal päriselu sees oli) ja Bella unenägu kättemaksust TÜ kliinikumis on äärmiselt meisterlikult ja kaasahaaravalt kirja pandud. Ok, värvilised unenäod olid ju ka ühe medikamendi kõrvalmõjudeks, mis tekitas minus küsimuse, kas ka fantaasiavaesed inimesed näevad värvikaid unenägusid ning neil piisaks vaid pastakas haarata ja surematu šedööver oleks olemas, või nõuab unenägude konverteerimine nauditavasse vormi siiski erioskusi? Tarantino-fänn leiab oma pärlid siit kindlasti üles (mida on ka raamatu kujundusest aimata).
Samuti peatub autor pikemalt filmimaailma telgitagustel, lugeda saab populaarse mängufilmi "Päevad, mis ajasid segadusse" klatši ja kõmu ning väljalõigatud stseene. Raamatule lisavad nunnu-faktorit ka armsad kodused seigad autori ja tema abikaasa igapäevaelust ning infogurmaanile on kena ülevaade pealinna põnevatest lokaalidest. Igaühele midagi!
Tõsisemaks minnes, jah, läbiv punane niit on siiski haigus ja selle ravi. Ma olen alati arvanud, et inimest muserdab kõige sügavamalt see, kui tema ootused ei vasta tegelikkusele. Sageli loome sellised ootused ise, Bellale aga ütles üks rõõmsameelne meedik, et vähiravi on põhimõtteliselt sama, mis külmasaanud nina tervendamine. Siinkohal meenub teatud nohurohu reklaam Peeter Ojaga, mis päädis lahendusega "Naks, ja valmis!". Prostatavähi puhul selle naksamisega suurem häda aga alles algab. Siinkohal võin kinnitada ka isikliku kogemuse põhjal, et millegipärast ongi kombeks rääkida, kuidas lõikusega saab kõik korda. Kas ei taheta patsiente liigselt hirmutada? Leitakse, et on mugavam kui nad ise läbi kogemuse aru saavad, mida see tegelikult tähendab? Pole lihtsalt aega ja/või empaatiat? Küll nad ise guugeldavad? Bella mainib raamatus, et tema sai arstilt info vaagnapõhjalihaste treenimise kohta, minu tuttav inimene omandas need teadmised internetist ja imestas, kui raske oleks olnud talle anda mingi paber selle infoga?
Raamatu pluss on ka see, et suhteliselt lihtsas keeles, aga mitte lugejat alahindamata, antakse hariv ülevaade erinevatest vähiravi meetoditest. Palju sellest tuli mulle üllatusena, kahjuks mitte positiivsena. Raamat ise kole ei olnud, karta ei maksa, kõige hirmsam koht, mida ma tekinurk hammaste vahel ja silmi vidutades kergelt ülelibisedes lugesin, oli see, kus minategelane valmistab end ette iseendal hammast välja tõmbama.
Lugesin täna intervjuud Nullkulu blogijaga ja mulle jäi sealt üsna teravalt silma üks küsimus või pigem mõttearendus, millega tuli lagedale intervjueerija Aet Kuusik:
"Mina jälle arvan, võibolla liiga idealistlikult, et kui inimesele tekib vabadus, kui ta pole enam mingis nüris oravarattas, kus ta peab palju tegema asju, mida ta teha ei taha, siis ta lõunamaasüste ja ostuhulluseid varsti enam ei vajagi. See võib muidugi olla pikem protsess. Mingil hetkel inimene rahuneb maha ja väärtused tulevad koju."
Ma kujutan ette, et suurem osa inimesi pööritab silmi selle peale. Mille nimel me siis üldse elame, kui isegi soojamaareise ja ostuhulluseid endale lubada ei tohi? Mis väärtused need koju tulevad? Et kodus on ikka kõige parem jne? Ok, paremate ilmadega keset juulit ehk isegi on, aga no kaamos, krt, seda ei ole ju võimalik muudmoodi kui palmi all, üle elada?! Ja kas pole väärtus ka see, kui me tutvume võõraste kultuuridega, laiendame enda silmaringi?! Ilusatel riietel on aga esteetilis-teraapiline efekt.
Samas tuleb tunnistada, et ma mäletan selgelt, kuidas ma omal ajal palmi alt ära ei tahtnud - mida iganes, aga mina jään siia! See oli see aeg, mil ma töötasin Tähtsas Ministeeriumis ja kannatasin kui mitte depreka, siis kohutava emotsionaalse madalseisu käes. Ma vihkasin argipäevi, nutsin enne tööleminekut ning päeva parim hetk oli sigareti süütamine peale seda, kui korteriuks pärast tööpäeva kinni langes. Millal see puhkus ometi saabub? Üle kahe nädala niikuinii korraga välja võtta ei saa, aga vahet pole - päevagi ma siin kodus küll passida ei kavatse! Kogu aeg oli pime. Kogu aeg oli ilm vihmane ja kõle.
Praegu on ka pime, aga ma justkui ei taju seda enam niimoodi teravalt. Ma ei tunne, et peaksin põgenema. On siis on, muidu on ju hästi. Samuti mäletan üht oma räiges stressis kolleegi, kes sai ka oma kaks nädalat kätte ja põrutas välisreisile ning naases alles nädalavahetusel enne uue töönädala algust. Ta oli hullemas stressis kui minnes: "Nägin ära, milline elu olla võiks, nüüd on siinset veel hullem välja kannatada!"
Mu isa peab alati puhkusest mingi aja välismaal viibima, sest muidu ta ei saagi puhata - telefon heliseb järjepidevalt - oled küll puhkusel, aga no Eestis ju ikka ja äkki saad nipet-näpet mulle vastata?! Kohusetunne ei luba telefoni välja lülitada, välismaal olles on kõneminut kallis (vähemalt varem oli) ja hädalised ei raatsi tüüdata.
Kes on minu tutvusringkonnast kõige suuremad saripuhkajad (FB postituste põhjal) - kindlasti Kalevipojad. Neil on igapäevane nüri töö kuskil ehitusel, heal juhul saab nädalavahetusel soojakus tina panna, kodumaal ei oota keegi, peresidemetest ollakse vabad, vaba raha leidub - reisimine on sealjuures mõistlik valik. Enamasti tähendab see küll kõik hinnas hotellis basseini ääres praadimist, aga veidi maailma näeb ikka ka.
Ma ei tahagi öelda, et reisimine on paha ja seda teevad ainult ennast jõuetuks töötanud mutrikesed, aga ühest pakettreisist teiseni elamine ei tundu mulle enam niivõrd ahvatleva väljavaatena (kunagi tundus). Tegelikult on kodus ka päris tore olla, sest reisi ei tee enamasti ägedaks mitte sihtkoht, vaid inimesed, kellega koos reisil oled. "Ma tahan siit ainult ära"-tunde tekitas minus just see "mutter masinavärgis, väärtusetu, aga sealjuures asendamatu, puhkust üle kahe nädala korraga ei saa"- olukord ehk vabaduse puudumine. Praegu ma ei tunne, et ma elaks ainult töö jaoks ja seega pole mul ka puhkust nii meeletult vaja. Loomulikult, mulle meeldib endiselt reisida, aga ma ei pea seda nui neljaks tegema, et end inimesena tunda. Siin on ilmselt see aspekt ka, et meil on suvila (kus pole peenramaad ja muruhektarit, mida kohustuslikus korras hooldada), kus suvisel ajal kasvõi nädalavahetusel lõõgastuda, aastaringne korterielu sunniks samuti kasvõi regulaarselt spaasse põgenema. Või metsa alla MRK lõkkekohta. Spas või telkimisalal ei tea sa muidugi iial, kes su kõrvale maabuvad ja kas öösel ka tunnikese magada saad, see pole vaheldus oma tingimustel rahus ja vaikuses koos eranditult meeldivate kaaslastega. Ma olen millegipärast just seesugust puhkust eelistama hakanud...Kui puhkuse kavandamine tundub tekitavat liiga palju stressi, on lihtsam sellest loobuda. Samas kindlasti, kui oled harjunud seda tegema, on lihtsam.
|
OSCAR-2019
|
||
Kui Ameerika võtaks plaani lõpetada agressiivsete sõdade pidamine, siis tuleks neil kõigepealt saavutada kontakt reaalsusega. Põhjuseks on möödunud sajand, kui USA valitsused hirmutasid perioodiliselt oma rahvast. Hirmunud rahvas on järeleandlik rahvas ja vastuvõtlik igasugusele kutsetele minna suvalisse võitlusesse. (veel …)
Kaheksanda Mai ja sõpradega Tallinn Pride rongkäigus olles tuli mõte, et võiks panna kirja selle, miks me seal olime ja mida me tundsime. Igaüks enda eest ja enda seest. Siin siis ongi neid mõtteid – kui keegi tahab ka enda kogemusi jagada, kirjuta oudekki-at-gmail.com
Enne Pride’i mõnd foorumit lugedes jäi mulje, et tulemas on väiksemat sorti sõda, nii et minu eelhäälestus oli pigem see, et kas saab kivi või happepommiga pihta, või ei saa. Üritus ise oli ootuste suhtes täielik kontrast. Ei oleks osanud oodata, et Tallinnas on nii palju ilusaid ja õnnelikke inimesi, ja seda nii marssijate kui ka pealtvaatajate osas.
Peale aprillisündmusi tundus, et Eesti lähebki konservatiivse tegumoega politseiriigiks kätte ära. 11. augusti rongkäik andis lootust, et kõik ei ole veel kadunud ning et massimeedias vaenu ja vihkamist levitavad tegelased ehk ei esindagi nii-öelda enamuse arvamust.
Ma ei sõitnud Tallinna ainult gay’de pärast. Ma ei sõitnud Tallinna ainult seetõttu, et Eesti avalikkus ja poliitiline eliit jääb suhtumises seksuaalvähemustesse arenenud Euroopast mitukümmend aastat maha ja on selle üle uhke. Ma ei sõitnud Tallinna ainult seetõttu, et rahvuskonservatiivid õigusatavad homode põlgamist eestlaste iibeprobleemidega ja nimetavad sallivaid ja multikultuurseid heaoluühiskondi mandunuteks. Ma ei sõitnud Tallinna ainult seetõttu, et Eestis üritatakse pinda luua avalikule arutelule, kus homoviha esitletakse tolerantsusega võrdväärse poliitilise platvormina (kujutagem ette, et ajakirjandus annab tõsise näoga sõna rassistidele ja antisemiitidele). Ma ei sõitnud Tallinna mitte ainult seetõttu, et karistamatult avalikkuses vihkamist propageerivatest sõnavõttudest võib kergesti jääda mulje et Eestis pole solvangute, vägivalla ja seadusliku diskrimineerimise ohvrid mitte gay’d, vaid hoopis heterod. Ma ei sõitnud Tallinna üksnes seetõttu, et ainuüksi samasoolise inimesega tänaval käest kinni hoidmine lõppeb suure tõenäosusega natsidelt peksasaamisega. Ma ei sõitnud Tallinna ka üksnes seetõttu, et ajakirjanduse andmetel pole neid natse Eestis isegi olemas (on noored rahvuslased). Ma ei sõitnud Tallinna isegi mitte seetõttu, et juhtiv Eesti intellektuaal seadis enne paraadi homode sallimise tingimuseks, et nad loobuksid oma värvikirevast rõõmsameelsusest ja maskeeruksid väikekodanlikeks pintsaklipslasteks.
Ma sõitsin Tallinna, sest Eestis lahti rulluvad arengud ajavad mul juba mõnda aega südame pahaks. Ma sõitsin Tallinna, et avaldada toetust ratsionaalsele ühiskonnale, kus ei ole kohta keskaegsetel eelarvamustel. Ma sõitsin Tallinna, et avaldada toetust kultuurile, mis hindab inimest muude tunnuste alusel kui rahvus ja rahakoti paksus. Ma sõitsin Tallinna, et osaleda üritusel, mis on avalikult hedonistlik, rõõmsameelne, mitmepalgelisust hindav ja vägivallatu. Ma sõitsin Tallinna, et osaleda üritusel, kus ma ei pea nägema ühtegi Eesti lippu ega kuulma 19. sajandi rahvusromantilist pläma, rääkimata Erna-retkest, Sinimägedest ja meie Affen-SS-i “vabadusvõitlejatest”. Ma sõitsin Tallinna, et kohata inimesi, kellel oli Pronkssõduri eemaldamise ja arhailise rahvuskonflikti vallandamise pärast sama valus ja häbi kui minul. Ma sõitsin Tallinna, et osaleda üritusel, millel osalejad ei arva, et seks on järeltulijate saamiseks, kanep narkootikum, homoseksuaalsus haigus ja õlut juuakse ainult grillpidudel. Ma sõitsin Tallinna, et osaleda üritusel, millest osavõtjad teavad, et inimene on väärtus iseenesest ning riik vaid hingetu aparaat tema teenimiseks. Ma sõitsin Tallinna, et osaleda üritusel, millest osavõtjad ei arva, et God hates fags ja Kristus patriootlik pereväärtuste eest seisja. Ma sõitsin Tallinna, et kohata inimesi, kes peavad tülgastavaks valitsevat topeltmoraali, mis kiidab heaks raha eest ida-viru naiste keppimise, aga mõistab hukka kahe samasoolise inimese armastuse. Ma sõitsin Tallinna, et osaleda üritusel, millest osavõtjad ei arva, et rahvus on inimese primaarne tunnus ja et Eestis elavad venelased on okupandid või nende järeltulijad. Ma sõitsin Tallinna, et kohata inimesi, kes elavad siin ja praegu, mitte aastas 1944. Ma sõitsin Tallinna, et kohata inimesi, kes ei ole nõus natsionalistlikest müütidest seestunud poliitikute eest inimest tapma või tapetud saama. Ma ei sõitsin Tallinna, et kohata teisi inimesi, kelle meelest majanduskasv ei ole alibi, millega õigustada Eesti kohta Euroopa õnne-edetabeli punase laternana.
Ma sõitsin Tallinna, sest Eestis ähvardab muutuda riigiks, milles ma ei tahaks elada. Riigiks, kus ähvardab hegemooniat saavutada ideoloogia, mis ühendab endas konservatiivset rahvuslust, natsinostalgiaga läbipõimunud militarismi, väikekodanlikku konsumerismi, protestantlikku töökultust, äärmusparempoolset majanduspoliitikat ja madalalaubalist altkulmupilku kõige suhtes, mis eelmistega vastuolus. Sõitsin Tallinna veendumaks, et Eestis on säilinud killuke eluaseme- ja tarbimislaenudest reostamata idealismi. Sõitsin Tallinna, et kohata ilusaid inimesi.
Kõige laiemas plaanis – liberaalina (tõsi, mitte reformierakondlikus tähenduses) lähtun põhimõttest, et inimese isiklike veendumuste/huvide/seksuaaleelistuste reguleerimine teiste poolt ei ole mõttekas seni, kui need ei ohusta ümbritsevaid inimesi. Kuigi see põhimõte kõlab triviaalselt, tasub ta ülekordamist siiski. Seega – homoseksuaalide küsimus on minu jaoks lihtsalt üks paljude seast (teised näited: venelaste seisund Eestis, tiibetlaste olukord Tiibetis, abordiõigus jne.), kus liberaalne maailmavaade on tihti konservatiivide/traditsionalistide/rahvuslaste surve all. Teisiti öeldult – homode seisund ühiskonnas X on heaks indikaatoriks selle kohta, kui hästi ma ennast liberaalina selles ühiskonnas tunneksin. Seepärast ongi meil üsna tuntav vaenulikkus või vähemalt võõristus homode suhtes pannud mind ennast natukene ärevalt tundma – eriti peale aprillisündmusi. Et reaktsioon on asunud pealetungile või nii. Ja ühes sellega ka tunne, et peaksin ise aktiivsemaks muutuma, kellegagi ühinema, kuskil üles astuma – mis iganes. Noh – ja Pride oli selleks ju hea võimalus.
Isiklikumas plaanis kah ühte-teist. Kuigi olen heteroseksuaal ja kipun tänaval järele vaatama valdavalt tüdrukutele/naistele, olen kiindumust tundnud ka meeste suhtes. Nii et kes teab, kas ei või mu elu suur armastus – natuke pateetiliselt öeldud, eks – hoopis meheks osutuda. Ja ma ei taha kohe mitte, et ma sel juhul peaksin seda armastust varjama, värisedes mõttest selle avalikukstuleku üle. Naerma kaasa homovastaste naljade üle, samas kui…. Et ma võiksin selle pärast kaotada töö ja muutuda ühiskonna heidikuks. Ühesõnaga – ettemuretseva inimesena püüan ma sellise olukorra vältimisele jõudumööda kaasa aidata. Pealekauba – usun, et homoseksuaalsuse laialdasem aktsepteerimine ühiskonnas aitab natukene lõdvemaks muuta mehelikkuse ja naiselikkuse kuvandit Eestis. Nö. “naiseliku” mehena tundub Eestis levinud mehelikkuse stereotüüp mulle pisut ahistav. Oli aegu, kus pingutasin ise kõvasti, et sellisele kuvandile vastata. Suurema eduta. Nüüdseks olen jõudnud arusaamisele, et nr. 43 jalga nr. 41 kinga ei topi – pigem otsida suurem king. Lootus on, et kui inimestele piisavalt pikka aega näidata alternatiivsete eluviiside võimalikkust, hakkavad nad lõpuks mõtlema: “Aga mine tea, tegelikult võib ju niimoodi ka. Polegi nii hirmus”. Ja mis oleks parem, kui neid alternatiive luust ja lihast kujul inimestele demonstreerida. Pride ju selleks sobiv võimalus.
Positiivne oli see, et lausvaenulikkust pealtvaatajate poolt kohtas vähe. Räägin muidugi ainult enda muljetest. Et marssisin viimati rongkäigus 1987. aastal, siis oli Pride ka omamoodi uus kogemus selles vallas. Ja inimesed paistsid olevat toredad – ehkki alalhoidliku inimesena natuke võõrastasin esialgu. No et pole nagu päris tõsise väljanägemisega üritus, kus peetakse tõsiseid kõnesid ja kõik on comme il faut riides, vaid rohkem karneval. Ma ju selline ontlik noormees.
Kui Lauri Beekman [siin eelnevalt olnud hr Võsandi nimi on eemaldatud, kuivõrd otsuse tegi Lauri Beekman, ning Võsandi jäi neutraalseks – Martin Gorris] Noortekohvikus Lisette’ile lubatud fotonäitusest üleöö keeldus, siis ma ei uskunud, et tegu oli millegi põhimõttelisega: lippudel põhimõtted ju puuduvad – nad lehvivad iga ilmaga. Ja Beekman lehvis ka iga ilmaga.. Põhjendati seda keeldumist igatahes hirmuga, et skinnid võivad Noortekohviku aknad sisse visata, kui Noortekohvik vähemusi toetab. Mõtlesin, et viskan nende aknad siis ise sisse, kuna nad vähemusi EI toeta – põhjuse kristalli(t)ööks leiab ju alati. Aga mingil hetkel hakkas mul lihtsalt klaasist kahju, sest klaas ei ole süüdi, et Beekman on ebausaldusväärne, arg ja kahepalgeline – 3 in 1.
Igatahes ei olnud ma just kaua teadlik, kas Pride sel aastal toimub või mitte. Eestis ei tea ju kunagi, mis värk üritustega on – 9. mai ajaks näiteks teisaldati Pronkssõdur ja ma mõtlesin, et Pride’i ajaks võidakse vabalt ka Sauna tänav teisaldada, sest Tallinnas ju ei ole Pride’iga sugugi nii nagu Kölnis Christopher Street Day‘ga, mis on justkui aastavahetus: see toimub iga ilmaga ja on täiesti paratamatu. Ennem jäävad jõulud ära kui CSD.
Ma tahtsin ja ei tahtnud Pride’ile minna. Tahtsin minna sellepärast, et Eesti on väike rassistlik riik, mille elanikud on maailmas vähemuses ja kes ise vihkavad ka vähemusi. Mittetahtmine tekkis alles kohapeal, Sauna tänava kivide vahel rippuvas kuumuses. Ma mõtlesin, et korraldajad on korraldanud ka toetavate heterode sektsiooni. Aga ei olnud… mis andis Martin Helmele ja tema madalalaubalistele, lühinägelikele ja kitsarinnalistele (mõnikord ka kiilaspäistele) mõttekaaslastele vaba voli tõlgendada situatsiooni näiteks stiilis “seksuaalne orientatsioon on propaganda asi”. Et noh… geid tegid propagandat ja nüüd on terve Rewal lillasid täis. Millest edasi saab juba käivitada aktsiooni “pästke Esti rahwas kurja waimo kääst!”. Ühtlasi aga võttis toetavate heterode sektsiooni puudumine Kristiina Ojulandilt võimaluse nimetada minusuguseid tüüpe Eesti rahva lõhestajateks. Ent pole hullu, Ojuland saab mind nüüd palju lühemalt lihtsalt liba-geiks hüüda.
Nii et ma ei saanud marssida toetava heterona. Ma olin lihtsalt kohal – kontvõõrana sellel üritusel. Ma kartsin näha pealtvaatajate ummistunud viha ja liiatigi ei tahtnud ma tahtnud näha neid, kes lihtsalt lülivad kõike. Ega neid, kes räägivad ja räägivad, aga midagi ei ütle. Ma ei tahtnud näha ka kristlasi, kes kogemata olid omavahel sassi ajanud mõisted ‘ligimesearmastus’ ja ‘raev’, sest mõnitada on ju lihtsalt mõnus. Alles Raekoja platsis sain ma aru, et publiku seast korralikke anti-geisid ei leia – ühiskonnast hoolivad paduheterod olid kogunenud rongkäigu lõppu ja pidasid omaskeskis: järelloivmisi ja peamiselt iseendale – oma frustreerivat eitusprotsessiooni. Need olid kapist välja tulnud heterod, kes ühel hetkel koos tundsid, et nad tõesti enam ei suuda taluda inimeste bioloogilist diversiteeti. Nii nad siis võtsidki igaks juhuks kaasa ka enda lapsed ja naabritädid ning, ise üleni valges, lehvitasid vineertahvlitel URL-i, mida ma ei ole siiamaani külastanud.
Ma sain uuesti teada, et Eesti on sotsiaalses mõttes arenguriik. Ja veel niipea ei ole võimalik, et Tallinna meer kasvõi tsiteeriks ühe hoopis tõsiseltvõetavama riigi pealinnapead: “ich bin Schwul und das ist auch gut!”.
Tuleb tunnistada, et otsustasin Pride‘le minna viimasel päeval, otsus langes selliseks lugedes eesti massimeediat ja sealset lokkavad homofoobiat (mäletate kasvõi Liis Lassi artiklit?). Osalesin Pride‘l PunaMusta koosseisus mis kogunes Postimaja ette: kohta kuhu otsustasid ka kiilakad poisid koguneda. Päris paljud tundsid ennast häirituna, et meie kõrvale koonduvad oma 30 natsi ja paar või enamgi filmijat (mitte meedia), mistõttu otsutasid mõned oma nägu varjata. Ei möödunud viit minutitki kui ilmusid erariietes politseinikud, käskisid maskid eemaldada ja panid nimed kirja alusel, et nemad nõuavad seda. Õnneks sai sai kogu seltskond kokku ja marssisime ilusti Sauna tänavale, kõik möödus väga rahulikult, kuigi nii mõnelgi oma väike hirm sees.
Paraad oli lõbus, palju erinevaid ja toredaid inimesi, just PALJU. Meedia tähelepanu oli suur, esireas marssides oli pidevalt näha kuidas mõni operaator või fotograaf oma tööd tegi – ja see on ju hea. Me näitasime igasuguse pessimismi kiuste, et see paraad möödub rahulikult ja lõbusalt. Paistis, et algus pisut venis, kuid kui rongkäik lõpule jõudis, ei tahtnud keegi enam laiali minna. Ja miks pidanukski? Sauna tänaval mängis lõbus suvine muusika, rahvas oli õnnelik kordaläinud rongkäigu üle, kindlasti leidsid paljud endale ka uusi sõpru.
Paar kõrvalmarssinud vene poissi ütlesid mulle, et see aasta on paraad tükkmaad lõbusam ja suurem. Soomest oli PunaMustaga võtnud ühendust 11 inimest, kes avaldasid soovi meiega Pride‘l kaasa marssida. Nendegi arvates oli Tallinn Pride 2007 väga hästi organiseeritud ja igati korda läinud. Seega võib eelmist aastat õnnestunuks lugeda ja olen enamgi kui kindel, et ka seda aastat, sest järgmise aasta rongkäik tuleb veel lõbusam, suurem ja positiivsem. Kohtumiseni järgmisel aastal! :)
Pride 2007 Tallinnas oli ülisõbralik ja hästi korraldatud üritus. Rongkäigus osalenuna ei näinud ma pealt ühtegi konflikti, pigem vastupidi! Tegemist oli üritusega mis ületas keele, riigi, rahvuse, vanuse, soo jne piirid. Vikerkaarevärviliste lippude alla oli kogunenud erirahvuseline rõõmus seltskond homoaktiviste, inimõiguslasi, anarhiste, rahupooldajaid ja muidu toredaid inimesi kes naeratades ja pealtvaatajatele lehvitades läbi Tallinna vanalinna kõndisid.
Õhtul meediakajastust vaadates avastasin, et kohal olid ka Pride vastased. Ja nad olid ootamatult integreerumisehoos! Lisaks paraadil osalejatele ühendas Pride 2007 omavahel natsiskinnid, sinimustvalgeid T-särke kandvad venekeelsed kristlikud noored ja mõned lihtsalt elu peale kurjad vanainimesed. Nimeta baari ette kogunenud nahkpead olid äravahetamiseni sarnased sealsamas õlut libistavate briti poissmeestega. Raske pingutus sallivuseharjutusel oli nende otsaesised krimpsu tõmmanud ja sõnavara limiteerinud. Nad olid oma sallimatuses vähemuses ja ma tunnen neile selles kaasa.
Pride 2007 korraldajad on tugeva õlalepatsustuse ära teeninud ja järgmisel aastal peab nii Tallinna Linnavalitsus kui integratsiooniga tegelev rahvastikuministri büroo sellist toredat üritust kindlasti toetama! Veel üks väike samm ja kõik eelpoolnimetatud grupid tähistavad üheskoos sallivust, võrdseid õigusi ja meele-avaldamise võimalust demokraatlikus riigis. Mnjah.
Tilga tõrva meepotti lisas see, et videopildi järgi rakendas politsei praktiliselt “KÕIK ERINEVAD / KÕIK VÕRDSED” plakati ees asjatut vägivalda ühe kulunud välimusega pudelikottidega mehe vastu.
“Tegelikult ma kardan natuke,” ütlesin ma oma Itaalias elavale sõbrale õhtul enne Pride’i telefonis. Ning selle hirmu pärast oligi sellel aastal eriti oluline Pride 2007 osaleda. Kuidas on võimalik, et ma kardan minna tänavale oma arvamust välja ütlema, kuidas on nii, et ma mõtlen: kui tänavu keegi peaks surma saama, siis….?! See ei ole õige! Järelikult on viimane aeg tänavale minna ja ütelda sedasama, mida John Lennon kunagi laulis
Ma tulin kohale rahu-lipuga, et näidata, et rahu ei ole midagi, mida keegi saab väljaspoolt tuua. Rahu on meis enestes ja ainult meie ise saame otsustada elada vabalt, tolereerivalt, hirmuta, valuta ning mittevägivaldselt. Ja ma nägin, et ma pole ainus, kes seda tahab. Meeleavalduses osalejad jagasid niisugust soovi, sõltumata sellest, et nende visioonid õiglasest ühiskonnakorrast erinesid mitmetes aspektides, nende sissetulekud erinesid, nende isikuomadused ja seksuaalne orientatsioon olid seinast seina, emakeelest rääkimata. Me olime koos, sest me jagasime ühte unistust mittediskrimineerivast kokkulepetel põhinevast rahumeelsest ühiskonnast.
Ja mulle andis Tallinn Pride 2007 kindluse, et see ei ole ainult unistus. Linnarahvas plaksutas, marssijad ei allunud provokatsioonidele – sildid “Jeesus ravib kõigist hälvetest” said vaid aplauside ja hüüete “Jeesus sallib!” osaliseks. Pride‘l ei marssinud meie ühiskonna vähemus, ehkki paljud isikuomadused või poliitilised vaated praidiliste hulgas ei ole Eestis “keskmised”. Aga see polnudki oluline, oluline oli see ühine, mida me jagasime. Ma loodan, et sellised ühiste mõtete avaldamised muutuvad Eesti ühiskonnas tavaks – sest vaadake Pride’i, seda saab vabalt ja rõõmsalt teha, meid kuulatakse ja meil pole vaja karta.
“See oli suur võit,” kirjutasin ma sellelesamale Itaalias elavale sõbrale järgmisel päeval. “Rõõmus ja sõbralik, ilma intsidentideta manifestatsioon, kus osales märkimisväärne hulk inimesi. Ma naeran neid ridu kirjutades. Sellel maal siin on lootust, meil on lootust!!!!!!”
Mina näen värskelt remonditud koolimaja. Sama, mille peldikuid linnapea Palts külastas ning mis seejärel, küll suure venimise järel, remonti läks.
Aga kujutage ette, mitte kõik ei näe sedasama! Sest suur oli minu üllatus, kui ükspäev ühelt inimeselt kuulsin, et tema näeb hoopis… vene lippu! Ja tema arvates on see värvivalik sobimatu.
Miks ma sellest, mõne arvates ehk järjekordsest üksikjuhtumist kirjutan? Esiteks sellepärast, et minu arvates elu koosnebki üksikjuhtumitest ning neid ignoreerides me ignoreerime elu ning irdume reaalsusest.
Ja teiseks sellepärast, et selline suhtumine pani mind mõtlema ning põhjuste üle juurdlema. Kas tõesti on valitsus aprillisündmustega eestlaste ajud niivõrd puhtaks pesnud, et lisaks punasele värvile ei talu me enam ka sini-puna-valgeid kombinatsioone? Kas Lauri Leesi peab oma kooli laste vormimütsi värvid ära muutma, sest on need ju samuti kahtlaselt vene lipu värvides? Niigi üritatakse Prantsuse Lütseumi direktorist rahvavaenlast teha. Või on tegu lihtlabase russofoobiaga, kus kõiges ja kõige taga kangastub Venemaa ja venelased? Või on (sini)mustvalge ihaluse taga esimene fašismi neljateistkümnest punktist?
Kui paar nädalat tagasi kirjutasin Eurooplaste diskrimineerimisharjumustest, siis seekord tulen eestlaste südamele lähemale ja kirjutan hoopis sellest, keda meie suur naaber ahistada tavatseb.
Kõigepealt jälle üks väike uurimustabel, kus kirjas kõik need, keda venelane ei armasta, sest nende rahvus on mingil põhjusel ebameeldiv. Tavalistelt inimestelt küsiti kaks küsimust:
Ettearvatult on venelastest „mitterassistid” allergilised kõigepealt tšetšeenide suhtes ja järgmisel kohal on kohe Romi rahvus. Eestlasi või lätlasi sealt tabelist ei leia, küll on seal aga lääne-eurooplased ja ameeriklased, kuid nendest tunduvalt eespool on hiinlased ja aafriklased.
Venemaa rassismi uurijad on püüdnud venelaste ksenofoobiale ka põhjendusi leida. Välja toodud on kahte põhjust:
Kaugemast ajaloost leitakse põhjuseid juba sellest ajast, kui mongolid vallutasid Venemaa. Aga ka näiteks sinna aega, kus Peeter I raius akna Lääne-Euroopasse, eelistades lääne kultuuri ja unustades oma kohaliku eliidi.
Tänapäevaste põhjustena tuuakse Nõukogude Liidu lagunemist ja probleeme 90ndatel. Skinnid tunnevad ennast kui võitjad. Kuid antisemitism pole popp mitte ainult tänavatel, vaid see õitseb ka Venemaa parlamendis. Kui mujal maailmas on kommunistid tuntud kui multinatsionalistid, siis Venemaal on tüüpiline kommunist suurvene rahvuslane, kes vihkab nii juute kui kaukaaslasi. Viha kaukaaslaste vastu on eriti teravalt suunatud tšetšeenidele, mille põhjustajaks on pikaajaline sõda selle riigiga.
Kaukaaslastega on venelastel maade jagamiseks aga hulk põhjuseid ja üks nendest asus Venemaa turgudel. Ma ei tea, kas keegi lugejatest on kunagi Venemaal turul käinud, aga kui mina käisin aastal 1990 Moskvas, siis turg oli üks mu lemmikkohti, seal sai hommikusöögi. Turg oli täis kaukaaslastest aedviljamüüjaid, kes lahkelt oma kaupa proovida pakkusid ja loomulikult ei jätnud ma võimalust kasutamata. Tänaseks on sellega ühel pool.
Alates 1. aprillist kehtib Venemaal seadus, mis lubab turgudel kaubitseda ainult Venemaa kodanikel. Ametlikult oli uue seaduse eesmärgiks Putini sõnade järgi: „Vähendada pingeid tööturul ja teha turud tsiviliseeritumaks.” Tulemuseks oli, et vaid 68 protsenti turgudest on täidetud kaubitsejatega ja näiteks Tšeljabinski turul on hinnad tõusnud 16 protsenti. Turuhoonete uste peal on sildid: „Otsime tööle isamaaliseid talupidajaid.” Olukorda turgudel kontrollib ka miilits, kes korjab immigrandid kokku ja saadab nad sealt minema. Venelased, kelledest Levada uuringute andmetel on 54 protsenti nõus väitega, et „Venemaa on venelastele,” on seadusega väga rahul.
Üldjuhul tegutsesid Venemaa lääneosas turgudel aserid, usbekid ja tadžikid ning Ida-Siberis hiinlased. Tegemist pole illegaalsete immigrantidega, nad lihtsalt ei oma Vene kodakondsust. Kui eelmisel talvel Moskvas ühel turul lagi sisse langes, siis 66 surma saanud inimestest 64 olid immigrandid. Linnapea Juri Lužkov lubas peredele kaotuse kompenseerida, juhul kui on tegemist linna sissekirjutatud inimestega. Noid aga peaaegu polnudki.
|
OSCAR-2019
|
||
Olen üllatunud, et Eestis nii suured ettevõtted ei ole blogi kasumlikkust veel mõõtma hakanud. Kindlasti on ja peabki blogi kasumlikkust mõõtma. Pole siis ime, et tihtipeale ei panda väga tähele, mis toimub nende brändiga ka sotsiaalmeedias, rääkimata sellest, et nad kasutaksid seda strateegiliselt oma tulemuste tõstmiseks. Kõik, mis on väljaspool traditsioonilist reklaami, tundub olevat veel suht võõrastav. Aga küll see muutub.
Minu Selge Pildi puhul on praegu otsest tulu keeruline arvutada, sest tean vaid seda, kui palju on tulnud kliente otseselt minu blogiga loodud kuvandi peale. Kui vaatame viimast poolt aastat, siis pole numbrid pooltki nii head kui Sul: otsene tulu ca 100 000 krooni ning kui maha võtta koolituse ettevalmistuseks ja läbiviimiseks kuluv aeg tavapärase tunnihinnaga, siis on blogimise tulu alla saja krooni tunnis.
Asi muutub oluliselt paremaks siis, kui tekitada blogipõhine toode nagu näiteks Sinu kursus. Siin ma alles nuputan ja tegutsen, aga julgen lubada, et lähema nelja kuu jooksul on see toode olemas.
Best Marketing on uudiskirja/veebi oma ärimudelisse sisse ehitanud. Minu arvates polegi tänapäeval väga tähtis, kas tegu on blogi, FB grupi või mingit muud tüüpi veebiga. Ma pole küll detailselt arvutanud, aga ma julgen prognoosida, et sellest tegevusest saadud tulu on ca 1 miljot EURi.
suuremale osale inimestele seostub internetis äri tegemine bannerireklaami müümisega. oleks aeg seda mõtteviisi muuta.
Ma arvan et sa ei ole sinna lisanud aega kus kogud mõtteid, kontrollid fakte, otsid infot webist, loed uudisedi, ajakirju, raamatuid jne. tõsi need tegevused ei pruugi olla otseselt blogi postitustega seotud aga ilma nende tegevusteta ei tekki ka sisukaid postitusi.
Minu arvates on täielik müüt, et eduka blogi pidaja kulutab paar tundi nädalas. minu nägemuses nõuab see miinimum paar tundi päevas – seda puhtalt blogi kui äri toetava reklaamikanali peale. Äri ise aga võtab kindlasti rohkem kui 8 tundi päevas.
Sama moodi käituvad (miniblogivad) ka paljud suurettevõtted Twitteris. Teevad oma konto ja siis kord nädalas müüvad omas tooteid, pakkumata mingeid otseseid väärtusi.
Tundub kohati, et on pop blogida, aga ei anta endale aru, mida on võimalik saavutada ( rahaline kasu).
Ma prognoosin, et ajalehetööstuse langemise tõttu tööta jäänud ajakirjanikud leiavad endale uue rakenduse ettevõtetes blogijatena. Ma ei usu seda, et ettevõtete tippjuhid pikka aega järjekindlalt blogida suudaksid. Küll aga saavad seda teha nende eest/asemel/nime all professionaalsed kirjutajad.
Tõsi, et info (artiklite, raamatute jne) lugemise aega ma sisse ei arvestanud, aga see ei olegi mu jaoks töö, teen seda nii või naa oma huvist. Oma alal pädev olemiseks on see enivei vajalik, kas siia juurde blogida või mitte.
Oma kogemus on see, et mida rohkem blogida, seda kiiremini see läheb. Mul läheb harva üle 30-40 minuti postituse peale. Eks see sõltub inimesest ka – mõni lihtsalt ei suuda kirjutada, pole seda soont, jutt ei voola.
Kiidan Peep sinu blogi, see on tõesti Eestis üks väheseid, mis on sedavõrd selgelt suunatud lugeja kasu peale. Ja mis minu jaoks oluline, olles pigem internetiasjandusest kaugel kui selle lähedal – ma saan aru, mida sa kirjutad :-)
Ent mõõtmisest ja müügist ja numbritest. Olen siiski arvamusel, et päris kõike pole numbritesse võimalik panna. Kui on olemas internetipõhine toode, jah, muidugi. Kui kasutada seda kanalit mingite oma kampaaniate läbiviimiseks, muidugi. Kui mõõta sealt tulnud klientide raha, loomulikult.
Samas – minul pole otseselt toodet internetis, ilmselt varsti küll tekib, aga see ei saa kindlasti olema peamine n.ö asi, miks blogida. Kuna minu põhitoode – juhtide coaching – saab kundesid peamiselt näost-näkku networkingu kaudu, siis blogi on pigem usalduse kasvatamise vahend ja n.ö tasuta give-away väärtuse loomise koht. Minu enda jaoks on pluss muidugi see, et kirjutamine kui tegevus on minu jaoks üsna loomulik olek :-)
Seega, küllap oleks ka mul võimalik mõelda välja mingi mõõdik oma blogi tõhususe kohta ja püstitada eesmärk ning hakata siis selle poole rühkima. Ent ma ei tunne, et see oluliselt aitaks kaasa äri tegemisele. Võib-olla ma eksin, ei tea.
Puutudes igapäevaselt kokku inimeste ja organisatsioonide eesmärkide seadmise ning nendeni liikumisega julgen aga küll öelda, et sageli kiputakse nende mõju fetisheerima (küllap on selles oma roll ka minusugustel konsultantidel :-)). Kõike pole võimalik ja ka vajalik mõõta.
Korrektsuse huvides. Mina saan aru, et tulu all on siin mõeldud müügitulu ehk käivet ja mitte kasumit. Käibest peaks siis maha arvama toote/teenuse otsekulud, firma põhivara kulumi, maksud ja palju muud, siis saaks kasumi. Suhtarv kasum/(blogimise tunnid) on natuke kasulikum kui müügitulu/(blogimise tunnid). Mõelge näiteks Estonian Airi peale.
Väga vähe on maailmas tooteid, mille puhul iga ühiku tootmisega ei kaasne lisakulusid…. muusika, filmid, raamatud või on neid veel.
Internetiturunduse blogi on väga hea ja kasulik! Kindlasti on see aidanud paljusid Eesti ettevõtjaid rohkem interneti abil müüma ja üldse toonud internetiturunduse kui teema Eestisse. Väga tubli, et julgesid oma numbrid avalikult välja öelda! :-)
Tooteid, kus iga ühiku tootemisega ei kaasne lisakulusid on ju väga palju – pea iga bittidest ja baitidest koosnev nn standardtoode. Minu kursusel on samuti kulud 0, ainus kulu oli selle valmis tegemine üle aasta tagasi, ühikute müümisega mingeid kulusid ei kaasne.
Estonian Airi blogist: jah, muidugi me võime teha blogikampaaniaid (ilmselt ühel hetkel teemegi) ning vaadata, kui palju sealt oste/raha tuleb. Millest aga ei paistnud ei Blogfestil ega ka siin keegi päriselt aru saavat, on see, et blogimine ei pea alati OTSESELT raha tooma – see võib olla müügi/turunduskanal, aga see võib olla ka suhtekorraldus/suhtluskanal.
Estonian Airi blogi eesmärgid on algusest peale ja täiesti teadlikult rohkem mainekujunduslikud, seotud lojaalsuse kasvatamise, kliendile lähemal olemisega, tema jaoks olemas olemisega jne. Muidugi on iga äriettevõtte ja selle tegevuste eesmärk kasum, ka Estonian Airi blogi toetab ses mõttes ikkagi rahateenimist – nii nagu ka pressiteadete saatmine, ajakirjanikega suhtlemine, kommunikatsioonistrateegiate loomine jms tegevused, mille puhul on ka OTSEST rahalist kasu enamasti üsna keeruline mõõta, aga mida seepärast tulutuks tegevuseks tembeldada oleks äärmiselt lühinägelik. :)
Vaid selle pärast, et Blogfestil lihtsalt mitte keegi otsest rahalist tulu ei märkinud, otsustasin selle postituse kirjutada, et vastav tühimik täita.
Ka minule jäi Blogfestilt mulje, et tegu on ajamahuka ja otseselt mitte tulu toova ettevõtmisega. Samas, internetiäri alustamiseks on see parim viis. Aga vähemalt seda unistust mul ei ole, et kirjutan hästi palju huvitavat sisu ja siis saan reklaami müügiga rikkaks. Kui kedagi huvitab, siis siin on veel 25 asja mis ma Blogfestilt endale kaasa haarasin: http://krs.ee/2009/09/blogfest-2009-25-lihtsat-asja-mida-teada-sain/
Küsimus sellele. Kas blogiga teenimisel peab ka olema kuhugi registreeritud et võimuametnikutega probleeme ei tuleks nt. tulumaks jms…. teemad?
[…] Mina jagan siin blogis tasuta nõu ja loon väärtust. Minu nr.1 turundusstrateegia ongi sisuturundus. Ma loon sisu, mis toob mulle ja mu kursusele tähelepanu ning mis on kasulik lugejale. See töötab. […]
|
OSCAR-2019
|
||
Mida võib oodata sellest, kui kaks krišnaiitide kommuunis üles kasvanud ning kunsti tudeerinud õeraasu otsustavad ühel hetkel kokku panna bändi? Ilmselt midagi huvitavat, kuid kas just midagi nii ekstravagantset ja värvikat, nagu selleks on Taraka ja Nimai Larsoni vaimusünnitis Prince Rama, on kaheldav. Siit võib leida meeletustes kogustes glitterit, eksortsimi meenutavaid kontserte, vaimustust postapokalüpsisest ja utoopiast ning ideedelaviine, mille üheks tulemiks on bändi viimane album „Top Ten Hits of the End of the World”, kus õed kümneks maailma lõpus otsa saanud bändiks kehastuvad. Milline kogu see asi aga reaalses elus välja näeb, võib oma silmaga näha sel teisipäeval kino Sõpruse sünnipäeval, kus lisaks kontserdile tuleb näitamisele ka bändi hiljuti valminud film, psühhedeelne now age ooper „Never Forever” . Müürileht otsustas Taraka ja Nimai mõttemaailmu lähemalt uurida.
Ainus kord, mil teid seni esinemas olen näinud, oli eelmise aasta suvel Schillingu festivalil, kus te oma kontserdi lõpuks ekstaatiliselt rahva sees tantsisite. Kuidas teile Schillingul meeldis?
Taraka Larson: Jaa! Mulle meeldis seal väga. See oli suurepärane. Meie kõige esimene kord üldse Eestis olla.
T.L.: Jaa, me nägime Sean Nicholas Savage’it ja mitut Eesti bändi. Ma ei mäleta nende nimesid, aga mäletan, et olin lummatud.
Te avaldasite mõni aeg tagasi now age’i manifesti, milles on välja toodud teie bändi põhiideed. Ühest manifesti punktist võib leida sellise mõiste nagu kummitusmodernism, mis kirjeldab, „kuidas tänapäeva helimaastikku kummitavad üha enam ja enam mineviku ikoonid, nii et praeguse aja muusika on nagu zombi, mis toitub mineviku pühadest säilmetest”. Kuidas me teie arvates seda olukorda muuta saaksime? On kummitusmodernism ilmtingimata halb asi?
T.L.: Jah, ma tunnen niimoodi, aga on kaht tüüpi originaalsust. Kui keegi teeb midagi, mis on lähedane selle asja algsele päritolule, siis on see minu jaoks originaalne. On asju, mis on palju universaalsemad. Mida korratakse ikka ja jälle, näiteks mõni armastus- või kangelaslugu. Jah, neid korratakse ikka ja jälle, kuid neis on midagi universaalset. Sa ei küsi kunagi, kas armumine on midagi, mida tehakse liiga palju. Miks ma peaksin armuma, kui kõik teised on seda juba enne mind teinud? Aga sa ei küsi seda, sest armumine tundub täiesti originaalne, esimene kord, iga kord. Nii näen mina originaalsust. Ma näen, et originaalsus võib peituda mõne ajatu allika avastamises, nagu selleks on armumine. Kummitusmodernismi idee on pigem fantoomžestide taaskordumine. See on rohkem zombilik, nagu poolsurnute elluäratamine. See ei ole nagu arumine ja selles ei ole midagi universaalset. See on miski, mis võtab klišee või kitši ning üritab seda üha uuesti korrata.
Teie manifestis leidub väide, et risti ja kolmnurka on viimasel ajal muusikamaastikul väga tihti kasutama hakatud, mistõttu on need kaotanud osa oma sümboolsest väärtusest. Esimene žanr, mis mul antud sümbolite üledoseerimisega meelde tuli, on witch-house. Mida te sellest žanrist arvate?
T.L.: See on klassikaline näide kõigi nende müstiliste ning salapäraste sümbolite kitšiks muutmisest. Ausalt öeldes ei hakka ma seda kritiseerima. Mulle pakub see lihtsalt väga huvi. Tundub, et see on ajakirjanike kinnistatud termin, kuid astudes sammukese tagasi, siis mis sõnad need üldse on ja mida witch-house tegelikult tähendab? Äkitselt saavad sellest Salemi nõiaprotsessid. Kui sa oled tüdruk, kes mängib bändis sünti ja lisaks on sul veel trummimasin, tuleb mingil hetkel midagi taolist (süüdistavat tooni imiteerides): „Sa oled nõid, sa oled nõid!” Inimesed kutsusid meie muusikat witch-house’iks ja meil tekkis küsimus, miks? Kas sellepärast, et me oleme tüdrukud ja me mängime sünti? Kindlasti, me oleme nõiad. On taas aasta 1692, Salem, Massachusetts. Ma ei saa isegi aru, mis see termin on, aga väga palju riste ja kolmnurki on seal küll.
T.L.: Milline on meie lemmik? See on sama, nagu küsida ema käest, milline ta lemmiklaps on (naerab). See oli pigem nii, kuidas iga bänd meiega ise ühendust võttis, sest see oli tegelikult kanaldamisprotsess. Me alistusime täielikult kummitus-modernismi sünnitusvaludele ja avasime ennast, et saada vaevatud mineviku ja tuleviku popmuusika kummitustest. Me tahtsime lihtsalt näha, mis juhtub. Kogu album sündis väga kiiresti. Ma lihtsalt sõitsin rattaga ning ühel hetkel sündis mu peas terve laul, nii et ma pidin ümber pöörama, koju sõitma ning seda lugu sündil mängima hakkama. Me ei leiutanud lugude nimede, bändide ja fotode juures mitte midagi. Kõik tuli väga loomulikult. „Just nimelt! Selle bändi nimi on see ning nad kannavad just neid riideid.”
N.L.: Kogu protsess oli väga vahetu. Taraka kirjutas lood ning mina tegin trummipartiid. Lindistamise protsessis tuli välja veel nii palju asju, mida me lugusid kirjutades veel üldse õppinud polnud. Õppisime nende bändide kohta igal sammul midagi uut. Samamoodi oli ka siis, kui me bändide fotosid pildistasime, erinevaid riideid proovisime ja meiki tegime. Meil oli idee, kuidas mingi bänd välja peab nägema, ning me teadsime, kui midagi on valesti.
Teie album „Architecture of Utopia” on inspireeritud Paul Laffoley maalidest ning kümneks bändiks kehastumine „Top Ten Hits of the End of the Worldi” jaoks on muusikaskeenel täiesti ainulaadne idee. Olete te juba uue albumi jaoks midagi sama hullumeelset välja mõelnud?
Teil on valminud ka film või siis niinimetatud now age psühhedeeliaooper „Never Forever”, mille on lavastanud Lily X. Wahrmann ja mida võime teisipäeval ka Sõpruses näha. Kust tuli idee film teha?
T.L.: Meil tegelikult ei tulnudki. Mõned meie sõbrad tulid meie juurde ideega teha film. Mõtlesime, et okei, mida meie ka filmitegemisest teame, aga nad ütlesid, et me ei muretseks ning käiksime välja kõik oma märjad unenäod ja ulmelisemad fantaasiad, mis meil filmitegemisega seoses kunagi pähe on tulnud. Ja me mõtlesime seepeale, et vajame verega täidetud mullivanni ja kahtteist Abercrombie modelli.
T.L.: Me lihtsalt käisime ideed välja, sest me ei teadnud, et ükski neist tõeks saab. Kui me aga filmima hakkasime, said kõik meie hullumeelsed ideed ja veel enamgi teoks. See oli imeline, kuid me ei saa selle eest au võtta, sest meie sõber Lily filmis selle. Ta on tõeline võlur. Ma ei tea, kuidas ta seda tegi.
Teie lavaline väljanägemine on üsna üle võlli ning sisaldab endas päris suurtes kogustes sädelust ja glämmi. Kas see on samuti kuidagi now age’iga seotud?
T.L.: Kindlasti! Now age’i idee on see, et kõik peaks olema vastastikuses suhtes selle keskkonnaga, milles sa viibid. Meid tõmbavad peegeldavad materjalid: litrid, Mylar (valgust peegeldav polüesterkile – M.M.) ja sädelus, sest need neelavad ümbritsevast keskkonnast valgust, peegeldavad selle tagasi ning võimaldavad seega aktiivset dialoogi sind ümbritsevaga. Kui me esineme, siis ei tähenda see ainult heli. See on pigem helilise pildi loomine.
T.L.: Minu sõbranna Julia Trinidad ka. Ta on teinud kostüüme filmide ning Shakespeare’i näidendite jaoks. Meil on üliväga vedanud.
Laupäeval, 18. juunil toimuval Kumu ÖÖl astub üles Anders Rhedin ehk Dinner – plaadifirma Captured Tracks all resideeriv Taanist pärit muusik, kes viljeleb L.A. päikese all täiesti juhuslikult 80ndate hõngulist indie-poppi, õpetab inimesi mediteerima ning fännab tulihingeliselt Udo Kieri.
Kumu tähistab tänavu oma kümnenda tegevusaasta täitumist ja – nagu iga viie aasta möödudes (ehk tervenisti kolmandat korda) tavaks – ka suve algust suurejoonelise muusika ja kunsti peoga.
|
OSCAR-2019
|
||
Aidan (gaeli keeles «tuli») sündis Iirimaal 6. sajandi lõpus. Tema lapsepõlvest ja varasest noorusest pole midagi teada. Aidanist sai Iona kloostri munk. Hiljem sai ta esimeseks piiskopiks ja abtiks. Teda kutsutakse Inglismaa esimeseks apostliks. Aidani kui õpetajat iseloomustab kirglik armastus, millega kaasnes alandlikkus, soojus ja malbus, armastus vaeste vastu ja lahke suhtumine võõrastesse.
Kuningas Oswald oli nooruses eksiilis Iirimaal, kus õppis ära ka iiri keele. Kui ta kuningana valitses Northumbrias, siis tahtis ta oma alamaid pöörata ristiusku. Selleks kutsus ta misjonäri, kuid esimene misjonär ei saanud paganate pööramisega hakkama. Iirimaale tagasi pöördudes ütles ta, et Inglise paganad on barbaarsed ja isekad.
Aidan aga ütles, et misjonär oli liiga karm. Peab tegema nii nagu apostlid – esialgu anda paganatele piima, siis aegamisi tahket toitu.
Aidan saadetigi misjonäriks kuningas Oswaldi juurde. Kuningas võttis Aidani väga sõbralikult vastu ja misjonäri reisidel tõlkis tema jutlusi iiri keelest inglise keelde, sest algul Aidan ei osanud inglise keelt. Kuid varsti omandas ta keele ja tegutses edukalt paganate seas. Kuningas eraldas talle Lindisfarne’i saare, kuhu Aidan rajas kloostri ja kloostrikooli.
Aidan õpetas isikliku eeskujuga. Ta oli väga vähenõudlik. Kõik liigse kinkis ta vaestele. Kui sai kuningalt ja rikastelt midagi, siis kasutas ta seda vaeste aitamiseks ja orjade väljaostmiseks. Enesekontroll, kasinus, pühade tekstide uurimine ja õppimine oli esmatähtis. Paastude ajal eraldus Aidan saarele ja süüvis mõtisklustesse ja patukahetsusse. Ta armastas rännata jalgsi, ainult häda korral kasutas hobust. Tema ainus siht oli usk Jumalasse ja selle usu jagamine teistele.
Kuningas oli väga hämmastunud ja isegi pahane selle teo pärast. «Miks kinkisid sa ära kuningliku hobuse, mis oli määratud sinule,» heitis ta Aidanile tema tegu ette.
Kuid Aidan küsis vastu: «Kas mära poeg on sulle tähtsam kui Jumala Poeg?» Hiljem kahetses kuningas oma sõnu ja palus Aidanilt andestust.
Legend räägib ka, kuidas kuninga lossi piirasid vaenlased. Aidan oli paar kilomeetrit eemal, kuid ta nägi suitsu tulest, mille piirajad olid süüdanud, et vallutada lossi. Aidan palvetas: «Oh, Jumal, vaata, kui palju kurja teeb vaenlane!» Samal silmapilgul pööras tuli vaenlastele vastu ning piirajad loobusid ründamast, sest arvasid, et tuule suuna muutus oli jumalik märk.
Aidanil polnud mingit varandust, ainult tema kirik ja natuke maad selle ümber. Kui ta tundis surma lähenevat, püstitasid järgijad tema haiguse ajal talle telgi kiriku seina vastu. Aidan suri augustis 651. Ta maeti vendade kalmistule Lindisfarne’is.
Ühed ütlevad, et religioonil pole poliitikaga midagi pistmist. Teised usuvad, et religioon ja poliitika on alati koos. Kolmandad tajuvad religiooni üha kasvavat lahkumist poliitikast. Neljandad aga keelduvad suhtlemast inimestega, kes ei jaga nende «religiooni üleilmse poliitikasse tagasituleku» veendumust.
Kuna igaühel neist on õigus vaid osaliselt – näiteid leidub nii religioonist, mis on poliitikaga koos, poliitikast lahust, poliitikast lahkuv kui poliitikasse naasev –, eksivad nad kõik niipea, kui arvavad osaliselt põhjendatava olevat põhjendatud üldistuse.
Religioon ja poliitika kulgevad lahknevaid teid pidi eelkõige oma igapäevastes valdkondlikes tegevustes. Usulisi teadmisi, otsinguid ja kogemusi võib omandada nii üksinda kui koos, suheldes näost näkku või virtuaalselt, osaledes ametlikult registreeritud ja tegutsevates usuühendustes kas suurel või vähemal määral, tihti, harva või üldse mitte.
See, kas, kuidas ja millisel viisil inimesed oma usuelu elavad, on poliitikast aina selgemalt lahus kõigis riikides, kus inimeste vabadus uskuda ja mitte uskuda, usuühendusse kuuluda ja mitte kuuluda on kaitstud. Päevapoliitika ei tegele kuigivõrd sedasorti usueluga. Sedasorti usuelu ei tegele suurt ka poliitikaga.
Niivõrd, kuivõrd religioon tähendab tegevusi, valdkondi ja küsimusi, milles riik ja seadusandlus on jätnud otsuste tegemise inimeste vabaks valikuks, on religioon ja riik järjest enam lahus.
Et aga laialdaste valikuvabaduste kõrval on riigid nii Lääne- kui Ida-Euroopas järjest enam korraldamas inimelu väärtustamist selle kõige olulisemates pöördepunktides – sünd, abielu, surm –, pole ka religioonil jäänud palju muud üle, kui olla kohal «seal ja siis, kus ja millal» poliitikat tehakse.
Ühelt poolt pole selles midagi uut. Eks abielu (lahutus, abielueelsed ja -välised seksuaalsuhted), elu alguse (nt abort ja rasestumisvastased vahendid) ja lõpu (eutanaasia) üle murdsid riigid usuühendustega piike ka külma sõja ajal.
Ent kui varem võis juhtuda nii, et traditsioonilised usuühendused kohanesid ühiskonnas muutunud väärtushoiakutega ja muutunud seadustega, siis viimastel kümnenditel on väärtusküsimused muutunud ühiskondade siseasjast selgelt ka ühiskondadeüleseks ja -vaheliseks asjaks.
Ühiskond, mis on jõudnud uue konsensuseni näiteks samasooliste partnerlus- või abielusuhte legaalses tunnustamises, ootab selle konsensuse tunnustamist kohalikelt usuühendustelt ning – tavaliselt rahvusüleste organisatsioonide nagu ÜRO, Euroopa Liit, Euroopa Inimõiguste Kohus kaudu – ka teistelt ühiskondadelt.
Ühiskondades, mille konsensuslik hoiak on konservatiivsem, oodatakse jagatud normi toetamist ka usuühendustelt. Et ühel või teisel moel on riigid kujundamas oma seisukohti, ühiskondlikke väärtushoiakuid, kultuurilisi norme ja kodanike valikuid inimelu kõige olulisemates tahkudes niikuinii, on selles valdkonnas poliitika vahe religiooniga (või vastupidi, religiooni kaugus poliitikast) selgelt vähenenud, ilma et tal ka oleks olnud palju valikuid …
|
OSCAR-2019
|
||
Enne vestlesin ühe tuttavaga, kuulsin järjekordselt seda muret, et inimesed ei tea, mida teha tetrapakkidega.
Mina olen aru saanud nii (roheraamatu kirjutamiseks uurisin) – tetrapakk ei tohi kindlasti minna tavalisse prügisse. Ei kuulu ta ka vanapaberi hulka, kuigi pealtnäha on paber jah. Ka ahjus põletada ei tasu (rikub nii su enda ahjulõõre kui paiskab õhku kahjulikke aineid).
Aga NB! väga oluline küsimus siinkohal – milleks üldse tetrapakid? Kas te ostate mahla neis pakkides? Kui peate poest mahla ostma, ehk oleks paremad Rõngu siirupid. Täiesti säilitusainetevabad, erinevalt suurest osast pakimahladest. Ja kuna tegu on kontsentreeritud ainega, siis kulub seda vähem – meie näiteks paneme1,5 liitrise klaaskannu peale pool pudelit siirupit. Tekkinud klaaspudeli-taara läheb klaasi- või segapakendite konteinerisse (sobivad mõlemad). Ja olen 100% kindel, et klaas läheb ümbertöötlemisele. Tetrapakkidega on veidike segane lugu. Kui loota parimat, siis need veetakse Leetu ühte ümbertöötlustehasesse, kus need vist märkmikukaanteks töödeldakse? Aga kordan, ma pole selles kindel.
← Petrone Print poes jõuluallahindlus ja laienemis(eel)uudis TV3-s täna õhtul: Hollywoodi versioon kliimasoojenemisest →
seal pidi kilet nii vähe olema, et tegelikult võib põletada ja ei riku ahju. Ega märkimisväärselt ka õhku. Kui just ümbertöölemisse ei saa suunata. Kui viia ümbertöötlemisse, siis on see kasulikum kui kilepakk.
Aga meie allergikutele (lastele siis) Rõngu siirupid näiteks ei sobinud, kuigi peaks kirjade järgi tõesti puhtad olema. Ainukesed, mis paha ei teinud ja on laste lemmikud siiani, on Põltsamaa mahlad-kannujoogid. Aga need on küll ainult tetrapakis.
Rõngu tehase inimesed solvuvad, kui nende toote kohta siirup öelda (tegin ise selle vea mingi tootejuhi ees). Tegemist on siiski mahlakontsentraadiga, mida valmistatakse siirupist täiesti erineval meetodil. Suhkrut on ka palju vähem kui siirupis (kui üldse on, ei mäleta enam).
Ma vaatasin nüüd kodulehelt, et Rõngu teeb nüüd siirupeid ka, hinnatundlikku kliendi jaoks, aga seal on täismahlasisaldus 5x väiksem kui kontsentraatidel. Ma usun, et Epp pidas silmas ikka kontsentraate.
mina seda eesti siirupi ja kontsentraadi juttu ei usu. sest ole välismaal ise rekkate koorma viisi neid kontsentraate sisse toonud. Keegi ei tooda kohalikust materjalist suurt midagi. konservandivabadust ka ma ei usu. Tootja võib öelda, et konservante ei pane. Niipalju tean, et eestis võid ei toodeta, vaid pannakse ainult võile vett sisse. eesti vesi vähemalt. Tetrapakid sisaldavad vähe kilet. ja kui ahjus on piisav temperatuur ei teki mingit tahma. Iga asi põleb õigel temperatuuril. Naljakas on ökoinimeste jutt, kui nad ei tea materjali tootmisest mitte midagi. Tootmine saastab tegelikult. Lagunemine saastab visuaalselt.
Ökoinimesed miskipärast näevad visuaalseid asju. Eriti veidrad on greenpeace tegelased. Aga igalühel oma hobid.
noh, 3,5% või veel enam, 3,8% piima EI OLE muus kui tetrapakis müügil! 3,5% olen veel aruharva näinud kiles.
Selle, et terapakk käib segataarasse, sain muide, Epp, selgeks USA-s elades 😉 Aga see on tõsi, et konteineritele, mis on plekktaara ja klaastaara jaoks on peale joonistatud, et sinna visatakse ka tetrapakid. Prügi käitlemist tutvustavates broshüürides on see ka kirjas.
Epp, kas nõu tohib küsida? Nimelt vaevab mind juba pikka aega küsimus, mida teha ebameeldiva “olmeplastikuga”, s.t., šampoonipudelid, seebi-, nõudepesuaine pudelid, kreemipurgid jne. Oleks silmakirjalik väita, et saab olla neid asju tarbimata 🙂 Ja kuigi osasid asju saab asendada keskkonnasõbralikes pakendites toodetega, ei ole see alati võimalik. Ideaalne oleks täitepudelite süsteem, aga isegi Ökosahvrisse ei saa oma käteseebipudeliga tagasi minna ja öelda, et täitke uuesti. Kõik need potsikud tuleb paraku ära visata. Kas sa oskad öelda, kuhu? Olen aru saanud, et “segataara” käib pigem justkui söögiasju transportivate anumate kohta? Aga kosmeetikumide ja muu olmekeemia anumad?
PS: Olen Peetriga väga nõus. Tootmismustrite muutmine oleks probleemi sisuline lahendus, eeldaks aga kas inimeste tarbimismustrite muutmist või ökodiktatuuri. Mõlemad üsna rasked rohelistele organiseerida, ehkki oleksid kiiduväärt ettevõtmised 🙂 Muide, diskussioooni mõttes, mis te arvate – masstarbimine on üsna hiljuti tekkinud nähtus, tänases vormis eksisteerib ta ju vähem kui sada aastat. Seega on inimesed suutnud väga lühikese ajaga teatud tarbimiskäitumised ära õppida. Kas see fakt iseenesest räägib, et ka vastupidine protsess on võimalik? S.t., kas on võimalik, et nii, nagu tarbimine on läinud massidesse, võiks ka teadlik mitte-tarbimine minna massidesse, hoolimata globaalselt kahjustuvatest ärihuvidest?
Peeter – njah, ökoinimesed ei tea, tavalised inimesed ka ei tea, aga need nn ökoinimesed vähemasti üritavad oma võimaluste piires välja uurida ja selle kohaselt oma valikuid teha.
Peeter, ei ole õige, et ökoinimesed tootmispoolega ei tegele, tegelevad küll: alates alternatiivsete energiaallikate otsimisest kuni saastamise jälgimiseni ja saastamiskontrolli reeglite nõudmiseni. Lihtsalt sortimise ja lagundamise jutt torkab rohkem silma, sest see on suunatud otse igaühele, tootmisejutt on rohkem suunatud tootjale.
Aga lagundamine saastab ka, prügipõletid saastavad ning tekitavad liikset süsihappegaasi, lisaks on nad majanduslikult ebaefektiivsed ja võimaldavad “musta raha” ning korruptsiooni. See kõik, millest me pääseme ümbertöötlemisega 🙂
Kui mul on käsil hinnatundlik periood:), ostan ma kilepiima hinnast lähtuvalt. Kui mitte, siis 3,5% või isegi 3,8% piima ja nood on enamasti tetrapakendis. Pakendid kas viskan pakendikonteinerisse või siis kevadel kogub ema mul nood kokku, lõikab pooleks ja istutab sinna taimi:). Maal läheb kõik ringlusesse. Salatikarpidesse pannakse kooki sisse, et lapsele koju kaasa panna. Purkidesse läheb moos või kompott, pudelitesse mahl. Rõngu on hea küll aga igapäevaseks tarbimiseks natukene kallivõitu. Nii juhtubki, et jalutad mahlariiuli ees ja haarad selle, mis parasjagu isutab ja alega on.
|
OSCAR-2019
|
||
Kes just viimast paari aastat kuskil kivi all elanud pole, on vist isegi ammu märganud, kuidas kohalikule (soo)psühholoogiapõllule on saabunud (teleporteerunud? taevast langenud?) uus teadjamees Jesper Parve, kes lahkelt üle ilma ringi käib, loenguid peab ja hiljuti ka uue raamatu välja andis. Muidugi olen ma kade, sest mina käisin ka Balil ja valgustust ei saabunudki. Ilmselt tegin ma midagi valesti, naisterahvas nagu ma olen.
Kui Jesperi-hullustus juba enneolematuid tuure üles võttis ja tundus, et igal fitnessfestivalil või sügislaadal on võimalik Jesperiga kohtuda (kõlab nagu Jesper hõljuks hästivalitud hetkel läbi seina, üleni valges), panin ennastki puht sotsiaalteaduslik-masohhistlikust huvist raamatukogus tema meesteraamatu järjekorda kirja. Meil on koolis just rakendusantropoloogia aine, kus soovitatakse maailmapildi harimise mõttes suhelda erinevate inimestega ja panna end olukordadesse, kuhu me muidu ei satuks. Ma päris kohtumisele ei julgenud minna, aga diivaninurgas raamatukaante vahelt Jesperi maailma ikka piiluda võin.
Tegu nii popi teosega, et jõudsin selle juba peaaegu ära unustada, kui õnnis järjekord ka lõpuks minuni jõudis Enne Balilesõitu lugesin tema eelmise üllitise ka läbi ning selles raamatus jäid vist küll pooled lõigud ilma mingi otsa või selguseta õhku rippuma. “Mees. Otse ja ausalt” on juba märgatavalt edasi arenenud (või on lihtsalt teine toimetaja rohkem tööd teinud).
Üldiselt ma eristaks raamatus kaks osa – selle, milles Jesper räägib meestest ning kus sõna “mees” võiks maha tõmmata ning asendada sõnaga “inimene”. Ja siis selle, kus ta naistest räägib, võiks lihtsalt happega üle kallata ja põlema pista – siis hakkaks täitsa looma. Leidsin täiesti juhuslikult Malluka muljed sellest raamatust ja tema on peamised vasturääkivused juba piisavalt otse välja pursanud:
Põhimõtteliselt tekkis mulle tunne, et see Jasper on terve elu elanud koos mingite naiskoletistega, kes ühest küljest aina vinguvad, manipuleerivad, elavad suures deprekas, sest naised aina nõuavad ja midagi vastu ei anna. Kohe kui mees arvamust avaldada julgeb, siis enam süüa ja seksi ei saa, sest naised treenivad mehi abituteks. Lausa nii abituteks, et raamatus oli kohe kirjas, et kui Jesper ise kunagi “kööki eksis” hakkas ta nahaga vorsti järama ja pahaks läinud jogurtit lürpima. Kuidas küll üks mees nii abitu on, seda ma aru ei saa, eriti kui ta veel mingit söögivärki peab.
Lisaksin siia veel selle, kuidas üle lehekülje rõhutatakse seda, et naised meestest samas palju targemad pidid olema. Samas naised ihalevad seda, et mees neist tegelikult üle on, midagi otsustada nad ei taha ning mees peab algusest peale näitama selgroogu, et ikka vääriliselt karja juhtida.
Nagu juba öeldud, olen ma naisterahvas, ilmselt midagi valesti teinud ja nüüd kibestumist täis. Ilmselgelt ma pole kohanud veel piisavalt mehelikku meest, et oma küüniline kaitsekiht alla lasta ja oma tegelik õrn naiselik mina valla päästa. Ja see, et ma oma elukaaslases selle tarbeks piisavalt mehelikku vaimu esile pole suutnud manada, on muidugi samuti minu süü. Sest see… olend… milline ma olen… ei ole ometi tõeline naine. (Jookseb nuuksudes põõsasse jumalanna tantsu tegema.)
Vähemalt olen oma puudujääke tunnistades ühe sammu lähemal vabanemisele. Selle emotsionaalse purske (äkki ma siiski olen veidike naine, aga Jesper on lihtsalt naiseliku manipuleerimise jaoks minust hetkel liiga kaugel) lõpetuseks annan talle järgmise äriidee: “2 in 1 konserviavajad – ava köögis konserve ning oma naiselik energia”.
Nüüd täie tõsidusega selle esimese inimeseks olemise osa juurde tagasi tulles, (mis millegipärast visa jäärapäisusega meestele suunatud oli) ütleb Jesper otse välja, et näiteks kiiruse ületamine pole mehelik ning oma laste hülgamine samuti mitte. Ta räägib, et magage välja ja käige arsti juures. Samuti räägib ta siiralt, kuidas ta oma elu halvimal ajal elas üle võimete ning oli tegelikult väga õnnetu.
“Väljaspoolt oleks justkui kõik korras – elan kenas korteris kesklinnas, tundub, nagu mul oleks kõik hästi. /…/ Aga nii kui oled üksi ja hakkad oma elu peale mõtlema, hakkab päris valus. Enamusel sõpradest on head ja hoolivad elukaaslased, mõnus kodu, enamjaolt teenivad korralikku raha ja on kuskile minemas. Mina aga tulen iga kuu vaevalt ots otsaga kokku. Oma viga muidugi, hoian üleval suurt kesklinna korterit, raiskan raha igasugu välise pahna peale, et vaid tunduks kõigile, et mul läheb hästi, ja et keegi vaid ei näeks, mis mu sees toimub. Tunnen, et see kõik on vale, kuid kõigil teistel tundub nii hästi minevat, et mul on häbi nendega mitte sammu pidada.”
Kui nüüd ükski põmmpea seda loeb ja mõtleb, et päris khuul jutt, siis täitsa siiralt ütlen – tubli, Jesper!
Samuti sain lugedes jälile, miks ta nii paljudes kohtades figureerima on hakanud ja kasvõi üldse selle esimese raamatu kirjutada sai. Nimelt ta käib ja pakub ennast ise igale poole, sest ta teab mis ta tahab ning proovib kõiki ideid, mida ta proovida tahab. Kõlab kahtlaselt tuttavlikult nagu “The power of starting something supid“. 😀 Täitsa ilma ironiseerimata – tegelikult jumala inspireeriv. Tubli, Jesper!
Kokkuvõttes masohhistlik-antropoloogilises võtmes isegi soovitan lugeda, sest tal kuulukse uus koolitus välja tulema: “Mida naised tegelikult tahavad?” Kui Eesti külm suvi tal tšakraid ära ei võta, siis võib pika peale poisist isegi asja saada.
|
OSCAR-2019
|
||
OE: Kas senine süsteem rahuldab? Kuidas toimib praegune muusikakoolide süsteem, kas koolide arv on piisav, kas tuleb piisavalt professionaalset järelkasvu?
UH: Igas külas andeid üles ei leita. Samas koole üle 80. Muusikakoolid KOV-ide vastutusel. Muusikakoolid osa huvikoolidest. Seadues pole isegi loetletud huvikoolide liike. Muusikakoolide üle riigi kontrolli ei peeta. See on kindel riiklik seisukoht. Samas huviharidust peaks saama iga laps. Mujal Euroopas pole väga tugevat muusikalist üldharidust. Kokku Eestis 12000 muusikaõppurit.
Teine teema on õpetuse kvaliteet. Oluline on pedagoogi panus. Algõpetus peaks olema väga õige. Selle üle riigi kontrolli pole. Muusikakoolide Liit püüab ülevaadet saada. Paljudele pillidele ei jätku ka õpetajaid. Lisaks KOV-ides omavahelised probleemid, keerulised pearahasüsteemid.
Edasiõppijate üle puudub ülevaade. On idee, et riik toetaks muusika alal edasiõppijaid ja koole, kust tulevad jätkajad. See võiks olla vahend riigi kaasahaaramiseks.
UH: Õppekavad on olemas. Meie muusikakoolides üldiselt nõukaaegne süsteemm. Tihti ka lisaõppekava vähema koormuse jaoks. Lapsed väga hõivatud, koormused suured. Koolid ei loobu sisseastumiskatsetest. Tihti aga väga vähe sisseastujaid. On olnud ka idee liita muusikakoolide lõpueksameid kutsehariduseksamiteks. Ametlikult eksamite vajadus puudub. Riiklikud raamõppekavad puuduvad. Samslapsel peab olema võimalus õppida ka raamõppekava väliselt.
OE: Millest tuleneb, et õpetuse tase piirkonniti erinev. Mis takistab nooremal kaadril muusikakoolidesse tööle minna?
PL Muusikaõpetaja elukutse ei ole prestiižne ja palgad on madalad. Ette valmistatakse piisav arv inimesi. Ka muusikakoolid ise on väiksed kindlused, mis püüavad uut eemal hoida. Eesti muusik tuleb, kust juhtub. Kas me oleme nii võimelised jätkama? 20 aasta pärast meie orkestrites välismaalased. Üks meie esimesi hiinlasi õpetab Kesk-Eestis. Ka Venemaa on meie kõrval. Kas oleme selleks valmis ja kas me seda tahame. On loomulik, meil töötavad välismaalased. Kui palju rahvusvahelisust me välja kannatame? Peame olema noorte jaoks atraktiivsemad, palgad peavad olema suuremad. Akadeemias hädaoht, et keskmine õpetajate vanus 45. Nad on ettevalmistuse saanud nõuka ajal. Nii ka õpetatakse, kuid maailm muutub. See on ohtlik tendents. Kõige lihtsam on teha muutusi õppekavades, aga kuidas teha muutusi meie peades?
EL Saan rääkida EFK taustal. Meil on pidev heade lauljate puudus. Kus on muusikakoolide lõpetajad? Nende pädevus pule piisav profikooris laulmiseks. Koolid peaksid tänapäeva olukorras tegema uusi tähelepanekuid. Klassikalist laulmist õppima tuleva inimese käest tuleks kohe küsida, mida sa kavatsed peale hakata. Meil Eestis olemas kollektiivid, kes suudavad pakkuda tööd. Miks pedagoogid ei saada õpilasi kuulama proove ja kontserte? Neid asju võiks teha täna. Koostööd võiks muusikainstitutsioonide vahel olla rohkem. Eesti muusikud peale ei tule või nende ettevalmistus on väga nõrk. Ka meil on koosseisus välismaalasi, kuid eestlased peaksid olema siiski enamuses.
JS 7 aastat olnud vastuvõtt. Pilt olemas tudengite osas. Üks ansambel ja 5-7 muusikut. Enamus tuleb otsast, ka ellerist ja müned ka metsast. Metsast tulijate kiirendus kõige suurem. Paljud tegijad on metsast. Probleem on algastmega. Keskaste hakkab andekaid õpetama nullist. Selles ei saa süüdistada otsa-kooli. Tudengid tulevad 5-6 lastemuusikakoolist, kus on olemas jazzi õpetus: Viljandi on tugevaim, Saus, saarema, Narva, Pärnu. Mujalt tulevad üksikud hullud. Probleem algtaseme kvaliteetne õpetus. 2 aastat tagasi arutaime, mida teha. Koolid kardavad popjazzi, sest see võtab töö ära. Kuid ajad on muutunud. Ka klassikalised muusikud ei pääse jazzi oskustest. Rahvusvaheline muusiku profiil on muutunud, stiilide piirid hägustunud. Tuleks kõrva järgi mängida, tuleksõppida kuulama. Muusika pole ainult nootide ärammängimine. Jazzihariduse probleem on muuseumilaadsus, õpetatakse eilset. Rahvusvahelised koolid tegelevad kogu aeg õpetuse sisuga. Muu8sikatuel pole tööd. Muusik peab olema väga laia profiiliga ja oskama kõike. Oskused peaksid segunema varem, mkitte emta lõpus.
PL: Oluline on algõpetus. Lamstemuusikakoolide probleemide lahendamine on homse muusiku tekkeks väga vajalik. Talendid tuleb õigel ajal üles leida. Tuleb teha ühist tööd muusika astmete vahel. Riik peaks võtma ka vastutuse.
OE MKK on ainuke progfimuusikute tootaja. Kuid kuidas pääsevad sinna lapsed mujalt. Õppureid toetatakse ainult kõrgastmel, kuid vaja oleks stipendiumi õpilastele Tasllinnas õppimiseks.
??? muuskikakoolide liit: Muusikakoolid ei ole juhitavad. Meie mure on professionaalse põhihariduse andmine. Ka muusikakoolide liidus pigeid pearaha maksmisega.
TIMO: Praegu vaja haridusministri lõplikku kinnitust. Maja eraldatakse riigi rahaga. 2015 peaks valmis saama.
PL: MNN korraldas väiese statistika. Suurte kestkuste kõrval olid ka väiksed kohad. See pilt peaks tekkima igal aastal. Seda võiks teha ankeedi vormis. See oleks aluseks võimalikule riiklikue toetusele.
Eero Raun Tänane eesti muusik tuleb kodust. Siin oleks koostööpunkte sotsiaalteadlastega. Siin võib välja tulla topeltstandardite teema. Kauneid kunste väärtustatakse, kuid KOV valib asfaldiaukude lappimise.
Mati Turi: Kui palju antud hetkel laulab EFK-s lauluõppureid ja kuidas koor toetab õpinguid. Pooled lauljad pole muusikat õppinud. Alusharidus on väga tähtis. Eestis on töökohad olemas, kuid inimesed ei kvalifitseeru nendele töökohtadele.
PL. Iga kool võitleb mujal mailmas parimate õppejõudude eest, kes tuleksid kust tahes. Meie väikses ühiskonnas, kolka, konnatiigi probleem.
Saluveer: Keskastme koolid ongi kutsekoolid. Vaja on õpilastele teha selgeks, et muusik on amet. Me hakkame koostööd tegema, kui meil on näpud põhjas. Ebatäielikud koosseisud eksiseerivad mitmetes haridusetappides. Peaksime kõik aru saama, et muusika õpetajatele on vaja maksta palka.
OE: Ilmselt sõltub õpetajatest. Inimesed tajuvad, et muusiku eriala ei ole sobiv. Muusikaõpetajate seltskond feminiseerub, mehed valivad kindlama elukutse.
PL: Praegusel haridusministril põhiteemaks kõrgharidusreform, kolme kooli ehitus ja EMTA juurdeehitus. Pärast seda võiks tungida haridusministri ellu oma vajadustega.
ML: Üks muu valdkonna teema, mida, kui palju on kaunites kunstides mõõdetav? Kõige olulisem on kvaliteet, kuid me elame realistlikus maailmas. Kellele need andmed on olulised? Rahandusministeerium juhib, talle lähevad mõõdikud korda. Statistika võib olla huvitav, ohtlik, koomiline. Kas on midagi, mida üle võtta? Aare, mida sina muusikas mõõdaksid?
AT: Alguses tundus see teema põnev ja provokatiivne. Hiljlem leidsin, et me tegeleme hindamisega iga päev. Mis selles siis nii erilist on. Kõige olulisemad väärtused, andekus, loovus, hindamine on tõeliselt keeruline. Kuidas näidata muusika ja kunsti väärtusi statistikas. Kuidas veenda majandusinimesi kunsti väärtustes. See haakub tugevalt statistikaga, kuid kõike statistiliselt mõõta ei saa. Millised peaksid olema näitajad, millega muusikat hinnata. Muusikaelu juhtimise kavalittei tuleks hinnata otsuste
KK Muusikastatisika vaeslapseosas, puudab institutsionaalne statistika. Olemas isikustatistika. Muusikastatistikat pole ka mujal palju kanoniseeritud. Näiteks muuseumitel olemas. Nüüd oloemas euroopa projekti tuelmau kultuuristatsistika raamistikust: kultuurivaldkonnad, funktsioonid (cration, production, levitamine, kaubandus, säilitamin, haridus/ koolitus). Loomingu pool autortite tegevus, tootmine kontserdid, levitamine plaadid, säilitamine muusemid. Teatrijuhid lähtusid soome eeskujust: rahastamine, levitamine ja kaubandus, organisatsioonide ja asutuste tegevus, muusikaharidus, tööhõive. Eestis uuritakse majandusaastaaruannete põhjal EMTAK 90012 ja 85521.
TS: mina liitusin projektiga 2005. aastal. Algne projekt tehti maatasa, nüüd tegeldakse edasi. Eeskujuks soome, eestis statistikas ca 30 etendusasutust. Teeb teatrillidu teabekeskus, nüüd näitemänguagentuur. Riiklikel kohustus esitada aruanedeid, mis täidavad sama vormi. Erateatrite olukord muutub. Siin on ka tantsuteatrid. Nüüd tahetakse andmete kogumine viia veebipõhiseks, sest harrastajateatrid tunnevad ka huvi. Teatrillide teatrielu kokkuvõte ülastajad ja etenduste arv. Tähtis on statistikat paneksid kokku valdkonda puutuavd inimesed. Statistika on alati sisupõhine. Statistika ei hanna hinnangut, numbrid peaksid olema neutraalsed.
TS Raha juude antud ei ole. See jäädvustab , teadvustab ja arendab valdkonda. Tehakse teatrile endale, riigikontrollile, riigikogule. Seda andmekogu enam ümber lükkama ei hakata. Kui on vaja midagi tõestada, siis võetakse statistika kätte omavahelise suhtlemise argumiendina
AT Põhiprintsiibid võiks teatristatistikast üle võtta. Seda võiks uurida. Mjuusikas mida rohkem andmeid on, seda parem. Üks asi on andmete kogumine, teine nende interpreteerimine. Eesti muusikaelu pilt selgineks.
KK Andmekogumisel on takistus andmehulk, mis tähendab esindajatele tööd. Teatristatistika on hea, kuna teatrijuhid ise teevad. Selle vastu tuntakse ka mujalt huvi. Kui andmed on olemas, siis lülituvad ja uurijad. See on reklaamiks kogu valdkonnale.
AT Oluline on muusikaloo jäädvustamise aspekt. Midu üksikasjalikumalt, sefda parem. Tohutu töö on teha 1945-1990 perioodiga.
???: AT vihjab võimalusele talletada infot muuseumis. Praegu annavad asutused oma kavalehed. Vahel küsitakse ka statistilisi andmeid. Kui kaua statistikaametis andmed säilivad?
Eevi arujärv: Kui palju tuuakse kontserdikavasid muuseumisse. Toovad ainult teatud organisagsioonid. Eesti kontsert toob kõik.
Toomas Siitan: EK arhiivis on väga suured augud. Statistikat vaja muusikaloo säilitamiseks. Tänapäeval muusikkalugu ei ole ainult heliteoste lugu. Esituskunsti lugu on täna väga kehvasti säilitatud. Puudub normide süsteem. Kavade andmine võiks olla kohustuslik. Kõik trükised peaks olema seotud sundeksemplari seadusega. Kuid kontserdikavad jäävad halli tsooni.
KK Olemas muusikaharrastamise, kultuuris osalemise, kultuuritarbimise statistika. Uuritud kontsertide külastamist. Järgmisel aastal plaanis need andmed ka avaldada.
Andres Siitan: oluline küsida, kellele seda statistikat vaja on. Statistika võib olla ohtlik. Sellel on museaalne väärtus, kuid need andmed ei anna meile juhtimisotsuste tegemisel alust. Firma juhtimisel on tulemuste analüüs oluline, kuid raamatupidaja võib juhendada asutust nö läbi tagavaatepeegli. Oluline on visioon ja missioon.
TS Minu meelest on oluliselt hullem kui asutusi suletakse tunde ajel. Statistilised andmed kaardistavad olukorra. Kui midagi on kaaqrdistatud, on lihtsam edasi liikuda. Ebaselgus tekitab hirmu. On andmeid, mida ei avaldata. Näiteks personalistatistikat ei avaldata, kuna inimesi liiga vähe.
Margus Pärtlas: Teatri omad suudavad statistikat koguda ka ajalooloselt. Olemas lavastuste andmebaas. Analoogiline muusikavaldkonnas puudub. Muusika on palju keerulisem, sest muusikat tehakse erinevates vormides
AT. Kindalsti on võimalik statistika alusel kõnelda demagoogiliselt, kuid ilma statistikata on võimalik kõnelda veelgi demagoogilisemalt. EK näide, et koolikontserdid olid liigitatud tavakontsertide alla. Statistikast endast olulisem statistikaga ümberkäimine.
Viimasel aastatel õhus selle kohta palju õigustuatud küsimusi, milleiste põhisuundade alusel teeb riik rahastamisotsuseid. Olemas Eesti Kultuuri Koda: tuleb ise püstitada küsimusi, tuleb ise kaasa rääkida. 2020 pole juhuslik. 1998 olemas kultuuripoliitika põhialused, mis väga üldistav ja vastuoludeta. Probleemid tekkisid seoses makusmuudatustega.
Uus dokument peab olema konkreetsem. Selge ajakava. 2020 perspektiiv, mis annab teha ennustusi jalad maas ja anda samas hapnikkun peale uutele algatustele. Tulevikuuurijad küsivad, kas te olete mõelnud ka pikema perspektiivi peale? Kuhu üldse on eestil võimalik jõuda.
Kes peaks kultuuripoliitikat tegema? Lisaks ministeeriumile ka muude valdkondade tegijad, esindusorganisatsioonid. Arutlusi ei kureeriks ametnikud. Samas meil ei ole lõputult aega. 2012 tuleks lauale tuua. Sellest paberist ise on olulisem protsess. Arutelud ei ole sooja õhu puhumine, vaid see peaks olema norm.
horisontaalsed probleemid valdkondadevaheselt: looja situatsioon, riigi roll, tsentraliseerimine-detsentraliseerimine, küsimus jätkusuutlikkusest, rahastamise valemid, põhimõtted, kultuuritöötajate tasud, kvalifikatsioon
kultuurivaldkonna seosed teiste valdkondadega: püüd kirjeldada tegelikke mõjusid (haridus, majandus, välispoliitika, lõimumine, julgeolek)
Evi Arujärv: Nimetasite lootust, et uue kultuuripoliitika tagajärg võiks olla kvaliteedimuutus kultuuris endas. Millised kvaltiee3dimuutusede võiks olla aastaks 2020?
JS Tundub, et konkreetne näide oleks ebaõige. Mida teised arvavad? Kultuuriministeeriumil oleks lihtne teha see tabel valmis ise, kuid seda selgust oleks vaja kõigil. Kvaliteedimuutust ennast on keerumine völja tuua. Oluline oleks anda
EA: Mina näen küsimust niie, et korraldusliku masina lähtekoht peaks olema sisuliste väärtuste saavutamine. Kultuuripoliitika on vahend.
Toomas Siitan: Kas kultuuripoliitika arengusuundadel on ettekirjutav jõud? Eelmistes suundades osad sihid abstraktsed, osad konkreetsed. Võiksime võtta sealt. Või tuleks küsida, kas on läbikukkumisi ja mis põhjusel. Võime unistada absatraksetest väärtustest, kuid riik toimib konkreetselt.
JS: Kavas on 1998. aasta dokumendi põhjalik analüüs. Osad asjad on juba välja toodud. Sellele lisandub kultuuripoliitika uuring, mis mõjusid analüüsib. Dokumendi edasine mõju peaks olema seotud regulaarse aruteluga.
Aarne Saluveer: Lähtudes Evi küsimusest: igal oma mäng. Inimesed tahavad teada, mis sa sellest tegelikult ise arvad. Statistikast rohkem sõltuvad asjad ametnike sisemistest hoiakutest. Oluline teada, kes mida teeb. Palun vastake, mis te arvae? Kuna määravaks saab parteide hoiak, siis sundida ka parteidel määrama oma kultuuripollitika. See viimane oli konkreetne ettepanek, mille võiks teha kultuuri koda.
JS Ma ei soovi võimendada mina-sina suhet. Kultuurikoda on juba asjas sees. Võib-olla ma sain evist valesti aru. Pidasin silmas, et kusagil ei oleks suletud agendat.
Ragnar Siil: Ametnikud on tehtud hellaks ja nad ei julge avaldada isiklikku arvamust. Minu meelest isiklikult pole küsimus: mis on hea muusika? Küll on küsimus: mis on kvaliteetne muusikaelu? Mitmekesisus. Elmises kavas suur vastuolu: riigi kultuuri raha tuleks jaotada sõltuvat sisust. Samas teine punkt ütleb, et riik peab oma vara eest hoolitsema heaperemehelikult. Tulemus: asutuste eelarved vähenesid 20 %, programmid lõpetati. Seega eelmine dokument pole õige. Riigi kulutused jäid samale tasemele, kuid eraõiguslike toetus vähenes drastiliselt. Nüüd tõstetakse kordades eraõiguslike toetusi. Tuleks toetada uusi tulijaid, kes on saanud ka rahvusvahelise kõlapinna. Teiseks oluline riigi otuste kavaliteet: kas tegevus on projektipõhine või stabiilne. Stsabiilne rahastamine toob kaasa kindluse ja kvaliteedi tõusu. Toeuste andmise läbipaistvus, selgus, stabiilsus. Plaan oli hakata rahastama eraõiguslikke aasta ette. Täna seda seadus ei võimalda. Täna saame rahajagamise võimalikult varaseks, otsustamise protsess kiiremaks, ei oleks mitu foorumi, võimaldada ka 2013 ettevalmistamiseks. Pigem anda summasid rohkem korraga. Selleks vedavaks mootoriks on kultuuripoliitiline kvaliteet.
Evi Arujärv. Need on siiski vaid rakenduslikud asjad. Kuiidas suhestuvad muusikaelus mitmekesisus ja pouhas muusikaline kvaliteet?
PL: Muusikanõukogu on võtnud vastu väöjakutse muusikavaldkonna kultuuripoliitika kirjutamisel. Täna läheb välja kiri 31.1.2012 oodtakse ettepanekuid muusika valdkonna. 10.2.2012 moodustakase töögrupid. Aprilis arutelu. Mai lõpus koosolek, kus dokument võetakse vastu ja antakse ministeeriumile üle.
Timo Steiner: Kontserdid kusagil ja kellelegi. Kuidas inimesi saalides kohelda, kuidas neid sinna tuua, kuidas viia muusikat Tallinnast välja. Üks külg praktiline, teine elamuslik, arendav.
Kadri Tali: Elamuse saamiseks peab saali tulema. Tallinnakesksus seotud majandusolukorraga: kütusekulu. ERSO saab kontserte praegu teha ainult Tallinnas. PSO on toonud lapsi Tallinnasse 1000 üldhariduskooli ja 600 muusikakooli lapsele kontserdile, pakkunud süüa.
KT kusagilt tuleb alustada ja alustada lastest. ERSO-s üksikvanematele võimalus võtta kooliealine laps kaasa tasuta.
RR Kui laps saab harjumuse, siis tekib järjepidevus: üldse käia, käia kindlas kohas. Nõukaajal käidi, nüüd ei käi kontserdil isegi muusikaõpilased ega interpreedid ise. Traditsioon on katkenud kultuuripoliitika tõttu: igapäevane muusikaline töö on olnud puudulik. Siin suur osa EK-l. Regulaarsed kontserdid kindlatel aegadel kindlates kohtades. Keskendutud on kahel aastakümnel liigselt majade ehitamisele, rahale, sponsoritele, glamuurile, välisesinejatele.
Maal on raske teha kontserte, kuna seal raha väga vähe. Publik tuleb, kui käia ühes kohas regulaarselt. Näide Kullamaalt, klssikaline kava. Oluline kohalik korraldaja. Tuleb teha ka siis, kui alguses on kuulajaid vähe. Võiks olla riigi programm “Muusika maale”. Klaasikalisel muusikal on TURUTÕRGE olnud 1000 aastat, see ei muutu kunagi äriliselt edukas. EK-s Toivo Tuberik sõidab mööda maakohti ja lepib kontserte kokku, selliseid inimesi peaks olema EK palgal rohkemgi.
TS Tanel, teie võrk on väga hästi välja arendatud. Töötan Jazzliidu programmijuhina. Teema peaks olema: kus mängitakse, mis kell mängitakse, kes tulevad kuulama. Jazzkontserdid õhtuti, lapsed seal ei käi. Jazzliidu kontserdid kuues Eesti linnas. Maale pole läinud. Narva on keeruline, oleme aastaid proovinud. Meie kuulajaskond on noor. Töötame koos partneritega: kolm teatrimaja ja kolm kultuurimaja. Alati olemas inimene kohapeal. Publik on lai, ilmselt on läbi käinud kõik Eesti elanikud. Esinevad õpilased koos proffidega.
TR Festival tudengijazz. Laupäevaseed kontserdid, millele püüti tuua õpilasi, kuid see plaan ebaõnnestus.
JÜRI LEITEN Numbrid räägivad kiiremini kui emotsioonid. EK jaguneb kaheks: majad ja kunst. Majad peaks ennast ideaalis ise ära majandama, kuid täna veidi jääb puudu. Maksatakse juurde piletitulust. 5 maja Eesti neljas nurgas + Peterburg. Majad regionaalselt väga tähtsad ja tõstnud publiku enesehinnangut, kvaliteeti, meeleolu. Jõhvi kontserdimaja ja viaduktid näitavad tõusu. Meie ülesanne saada ida-Virumaa publik Jõhvi kontserdimajja. Meil ei ole halva akustikaga saali. Praegu on majade haldus loomingust sammu ees.
Praegu tendents: kontsertide ja publiku arv väheneb, kuid piletitulu tõuseb. Endistes mahtudes pole võimalik jätkata, sest kärbe on olnud 30%. 175000 kuulajat, keskmine 238 kuulajat per üritus. See tulemuds on hea.
Pakkujad võeti videosse, klipid on kodukal üleval ja töötavad. Koolikontsertidega üle eesti tegeleb tartu toimetaja. Esimest korda ja välisesinejad.
KT Oluline on see, kes kõlab? Need numbrrid tekitavad nuttu, sest 100-pealine kollektiiv ei majanda eenast ära. Märksa vajalikum oleks tuua lapsed kontserdisaali.
JL Esimene võimalus on teha koostööd. See tähendab kulude jaotamist. Tartus populaarne ka Vanemuise SO. Kui lähtuda publikust ja inimesest, siis kusagil on ka mingi maht.
Toomas Siitan: Jüri, üks sagedasemaid sõnu oli maja. Sellele vihjas ka Kadri. Mis sa isiklikult arvad jutust, et EK majade adminn ja kontserdikorraldus lahku lüüa.
JL See teema on õhus. Riigi kinnisvara on kasumit teeniv ettevõte. Maja panevad elama inimesed. Kui majad lähevad teise hallata, tekib pikk logistiline viive. Haldamine läheb kallimaks. Minu meelest on majade praegune haldamine ökonoomne ja hinnata tuleks ka inimeste emotsionaalset panust.
Marko Lõhmus: Majade töötajate palgaraha tuleb riigilt. Oluline näha neid, kes ei kuula. Kaasinterpreete ei kuula eesti interpreet. EIL liikmed ei käi EIL kontserdil.
RR interpreedid ei käi kontsertidel, sest traditsioonid on katkenud. Teine probleem on rahateema: liiga väikese raha eest tehakse liiga palju tööd. Suur probleem on rahapuudus. Kolams teema: koostöö. Peaksime kõik koostööd tegema reklaami alal.
Tõnu Kaljuste: Meil on palju interpreteerivaid asutusi. Kultuuriminister leiab, et kokaraamatuid ei peaks riigi raha eest ostma. Kas on analoog selle teemaga kontserdikorralduses.
JS Ka meil on esimesed Cartlandi juhtumid olemas. Probleem selles, et riik ei küsi, mida selle rahaga peaks tegema. Mul on tunne, et se aeg on tulemas. Mis tähendab, ettme koos reklaami: räägime asjast. Raha riigilt juurde ei tule, raha tuleb juurde piletitulust. Sama raha eest võuib teha vähem, kuid kvaliteetsemalt. Seda ütels EAÜ: eestis korjatav raha on aastaid sama.
Eero Raun: On olemas leht kultuur.info, kuhu on tehtud rahapaigutusi. Ühine leht on ristturunduse küsimus.
TS Coca-Cola Plazas näidatakse ülekandeid. Miks ei võiks transleerida Tallinna kontserte maakondadesse. Samuti loomeinimesed võiks käia vastastikku üksteise loomingut vaatamas.
TS Kuum küsimus on seotud muusika ekspordiga. Kultuuripoliitika arengusuundades tuleks määratleda sihid. Milline peaks olema eesti muusika eksport. Millised peaks olema mõõdikud? Kas mõõdikud peaks olema kvantitatiivsed või kvalitatiivsed või mõlemad. Inimkeeles: kas tahaksime olla 5 rikkama või 5 õnnelikuma riigi hulgas.
Eksport miongis mõttes ebameeldiv sõna. Nüüd oleme harjunud loomemajandusega. Mida see kultuuri eksport tähendab: mida me ekspordime? Kas sellega seotud riiklik huvi: kas riik võiks toetada kulruuri eksporti.
TK Teema on individuaalne. Kui esined välismaal, siis ei mõtle nii palju eesti kultuuri ekspordile. 1980ndate lõpus pidi tõestama, etmeil olemas oma kultuur. See maailm on jäänud seljataha. Kas me oleme vaesed Ida-euroopa muusikud? Kas kodumaine muusikaelu on kaotanud prioriteedi, nii et välja minemine on kuidagi parem. Oleme endiselt vaesed Ida-eurooplased, sest mujual maailmas hinnatakse muusikuid teisiti.
HT Eks olukord on sa,alaadne. Interpreedi tegevus Eestis võimalik ainult tänu tegevusele välismaal. Heliloojana see on enam-vähem sama. Minu jaoks pole vahet, kellele ma kirjutan, kuid minu pere jaoks on vahe. Asja pole võrreldavad.
TS Praegu räägitakse, et ekspordikanaleid tuleks luua keskselt. Kas sidemed saavad olla ainult isiklikud? Kui suur tugi võiks olla kollektiivsetest sisdemetest?
HT Eestis loeb iga inimene. Iga väljapool liikuv inimene on kontaktisik. Nii nagu siseriiklikult, ka välismaal on võtmesõnaks koostöö. Ei saa teha asju vägisi. Ainuke võimalus asju välja viia on toetada ja leida partner väljastpoolt.
Marje Lohuaru: koostöö algab meie omavahelistest suhtest. Loomulikult on vaja eksporti arendada. Eesti muusikaekspordi potentsiaal on väga tugev. Kuidas saavutada sellele professionaalne korrldus. Eesti Muusika Arenduskeskus MTÜ on loodud, et leida partnereid. Üheks selliseks EAS. Kuidas oskab muusikavaldkond ennast leida näiteks EAS-is. Eelmisel aastal tegime koolituse ettevõtluse alustest. Kandideeris 163 inimest, kellest valiti 36 inimest. 4 inimest on käinud välismaal praktikal. Olulised on kontaktid, võrgustikud. Suurprojekt on seotud 5-kuuliste praktikatega ja sishtturgude uurimine. Millised on eesti muusikute võimalused seal opereerida. Oluline saada professionaalseid managere.
Mati Turi: Poliitik ma pole ja diplommat ka mitte. Parim soovitus mehele on mees ise. Kas iga muusik saab indale oma managemendi. Kes on väljas, need on. Välja läheb kvaliteet. Näen enda ümber seda, et haed managerid on need, kellega me kokku puutume. Kõik taandub tööle, mida inimene ise teeb. Tuleb jääda ausaks.
HT Olen nõus, et välja läheb kvaliteet, kuid lisaks sellele on aspekte, mis on olulised. Kvaliteeti tuleb igalt poolt. Üksikisikul lihtsam, kuid ansmablite puhul oluline riigi toetus. Ooperi liigub raha kõvasti rohkem kui uues muuskas, vanas muusikas, mingis nišis, siis on riigi toel tunduvalt lihtsam välja minna. Iga riik toetab oma interpreete.
TS Teatud riikide puhul on võimalik eeldada, et sõiduraha tuleb sealt. Kas selline toetus tuleks kone alla ka meil. Oluline on isiklik kvaliteet, kuid oluline on luua nö esimene kontakt.
TK Täpsustame mõisteid: Eesti muusika on heliloojate loodud teosed, teine maailm on interpreetide tegevus. Kui alustada muusikast, siis mõtlein: näiteks Elleri muusikat pole järgmisel aastal kusagi kavas. Kavatsen teha Eelleri teoseid Nargen festivalil. Andsin sisse Kulka tellimuse, et tehtaks korralikud elleri sümfooniate partiid. Järelikult selle muusika levik on juba murutasemel takistatud. Eesti muusikia esimene samm on: tee oma riiulid korda! Üks pool on business, kuid teine see väärtmuusika, mis justkui ei kuulu kuhugile. Mind huvitab, et saaksin Tobiast teha Tobiase originaali järgi.
TS See on oluline mõte. Kulkas on raske selgeks teha, miks helikunsti sihtkapital peaks olema suurem. Muusikas on palju rohkem kihte. Eksport ei ole omaette teema, vaid osa muusika kompleksist.
???. Tõnu jutu jätkuks, hea meelega tegeleks muusika kordategemisega, kuid süvamuusikaga tegelemine ärilisel alusel pole võimalik.
AK Võiks olla selge süsteem, et manageri leitud teatud rahale paneb riik teatud osa raha juurde. Oluline on selge süsteem
TK See saab kähku selgeks, et vaja on oma plaate, oma noote. Väljaminek omast keskkonnast on muuskule õhu küsimus. Teisest ruumist saab vastusidet ja tuge teistest ringkondadest. See ekspordi mõiste on mulle õõvastust tekitav. Esimeste plaatidega ma tõin eestisse raha sisse.
TS Ekspordis oluline, kust tuleb raha. Kui palju Arvo Pärt on toonud Eestisse investeeringuid, luues ettekujutuse Eestist kui kultuursest partnerist.
rangelt eksport, mis võib tuua kasumit. Eesti muusikast võiks rääkida eelkõige selle suuna tugevdamist. Kultuuriministri huvi on see, et tulu tuleks reaalselt Eestisse
Andres Siitan: See on niivõrd uus valdkond. Praegu saab kultuuri eelkõige vahendada, müümine tuleb hiljem. Müüa saab kunsti, mille puhul peab ära ütlema. Müüjate koolitamine ei ole võluvits. Turg on väga piiratud.
HT Helilooja olukord ei ole nii raske. Kui tema kohta on infot, ta ei pea kuhugi sõitma. Teine oluline asi on interpreet, kes välja läheb. Ma vajan interpreeti, kes välja läheb. Muidu kutsutakse keegi teine, kes esitab muud muuskat.
Leelo Lehtla: Oleme 4 aastat kultuurivahetusega tegelnud. EK oleks koht, kus saaks jõulisemalt selle valdkonnaga tegelda.
Pille liil: Interpreedi võimalused olla laval on eestis liiga väiksed. Kes peaks tegelemas sellega, et interpreet oleks laval. Et üldse ekspordi suunda jõuda.
|
OSCAR-2019
|
||
Õige juht vallandaks s.ta kokku keeranud tüübid, julge juht, aga nõuaks neilt tekitatud kahju 100% hüvitamist.
meil julgeid juhte polegi, on ainult rumalad ja populistid. vähemalt valitsuses. ja küllap neid mõjuagentegi on, kes segadust iga hinna eest tekitavad.....
Tegelikult peaks kohe langetama kütuseaktsiisi, aga eks kindlasti leidub neid, kelle arvates tähendaks see rohkemaid sõite Lätti alkoholi järele...
Ei ühtegi päeva ilma sotse ja Ossinovskit ründamata! Möelge ise, nad ei taha lasta rahval enam juuagi! Mismoodi seda eelarvet siis veel täidetakse! Ja Refile ei ole neist kah mingit abi, ikka vastupidi. Aga ilma Refita aga tuleb maailmalöpp, see on kindel!
Endal pole imelik säärast iba ajada? "Rahvas, kes joob tänu sotsidele rohkem", ei ole rahvas, vaid manipuleeritav rahvarämps. Alkoholisõltlaste kari. Sellise iseloomuga "rahvaga" niikuinii mingit riiki ei arenda.
RE ju selle aktsiiside ennaktempos tõstmise algataski! Kes viitsib, see võib leida sinisoki põhjenduse alkoholiaktsiisi tõstmiseks - ikka rahva tervise huvides.
Koos eelmise ja tõusuga kokku 13,7 senti liiter. Jagad selle kahega ja saad pudeli aktsiisi. Nüüd lähed aga poodi ja avastad õlle hind on kerkinud 2 aastaga 70 senti. Edasi nuputa ise. Kuhu su aju maetud on?
PL juhtkirja kirjutajatel on endal justkui alkoholi probleemid - kuude kaupa korrutatakse ühte ja seda sama. Osssinovskil oli jumala õigus kui ta ütles, et poleks uskunud eestlastel sellist suurt alkoholilebust. Ja seda süvendab veeldi tintla. Sellist lehte ma enda raha eest rohkem tellida ei taha!
Täpselt sama haiget iba aeti siis, kui kehtestati alkoholiostmisele ajaline piirang (10-22). Alkoholi "varutakse rohkem ja kõik juuakse ära"! Ja süüdi on "paha valitsus", mitte ennast juba arengupeetuseni lolliks kaaninud alkohoolik!
Inimeseloom, kes arvab, et joomine ja lakkumine (need, kes Lätis alkoholi järel käivaad või sealt toodud alkoholist sõltuvad, on joomarid ja lakkekrantsid) on talle "kasulik", ei ole kusagilt otsast tark ega väärikas inimene. Ta on kas alkohoolik (parimal juhul, sest ka arukaid inimesi langeb sinna lõksu!) või manipuleeritav hampelmann. Inimene, kes joob mõõdukalt, aga leiab, et Lätis on jõle hea ja vajalik alko järel käia, on idioot, mitte "mõtlev" inimene.
nagu näha oles sina see kes taqhab venelaste kombel eestlastele midagi keelata , määrata. Paneksid ehk seina äärde`? või siis siberisse? Eestlane teeb seda mida tahab ja ostab sealt kus ta tahab. Joodik või mitte joodik, see on inmese enda asi, ainult sina maksad minu ravi kinni. Võütan mõnuga kui teann et sinusugune maksab minu ravi, Ja sellele valitsusele soovin seda sama mida see eestlastega teeb, ainult jama.
erapooletu ajakirjandus .... irwww, ikka vaadake ka mida te promote ... jobudest kapitaliste, kes maailmaturu või siseturu konkurentsis hakkama ei saa ... kel pole mingeid toimivaid protsesse ega arusaama kuidas asjad käima peaks.
kui muud pole paremaks läinud siis müügile on tulnud suur hulk alkovaba õlut ja kui nende hind oleks õige koha peal siis oleks tegemist päris tõsise eduga.
aga narkootikumi probleemi ,mis on kordades palju hullem -miks see maha nii kiivalt vaikitakse ajakirjandus on muda
Kas-või seepärast, et nii täis pole keegi puht füüsiliselt võimeline end täis kaanima, et pärast hakata veel asjaliku peaga jama ajama.
kui reform juhtparteina algatas 2007.a. õlle aktsiisiõusu lausa kolmekordseks võrreldes Lätiga, ilmus sellel teemal meedias ainult paar lühinupukest ning kui 2008.a. see ka jõustus, oldi hoopis vait.Odavama alkoholi järele sõitsid Lätti need, kes selle avastasid, aga meedia massilist taganttorkimist ning igapäevaseid kohustuslikke suuniseid sellel marsruudil liikuma hakkamiseks rahvale ei antud.Miks siis oldi vait?
Sel ajal olid õlletahase omanikeks veel meie kaasmaalased, kes üpris kiiresti peale seda loobusid välismaiste omanike kasuks.Kui palju tõsteti õlleaktsiisi pärast omandivahetust? Kes on praegu kõige suuremad kisajad ruupormeedia vahendusel?Kes on praeguse massrände tekitajad ja tekkinud olukorras kõige suuremad parastajad?....nii palju küsimusi ja mitte ühtki vastust, rääkimata vastutusest....
Kas te tropid aru ei saa, et alko hinna tõus mõjutab kõige rohkem soomlaste käitumist? See kui teie jätate oma kaks õlut ostmata või mina kord aastas pudeli viina, see pole kellegi asi. Suurema osa rahast jätsid sommid siia, mis läheb nüüd otse Lätti. Kas selle võtab teie kolu kinni? Ja isegi kui ma ostan ainult pudel paar aastas, siis miks ma pean selle siit ostma, kui ma niikuinii Lätti satun? Kui riik viskab ainult makse selga, siis mida riik kodanikelt ootab? Et kõik oleks jube rahul?
Keegi ei arvustagi seda, kui ostetakse sealt, kus odavam. Arusaamatu on see, et odavama kaubariiuli ette sattudes minnakse peast segi ja ahmitakse kokku ja kallatakse kõrist alla. Kas Ossinovski või mõni muu sots seisab sul relvaga kõrval ja käsib juua?
See hinnang Lätist toodava ja ära joodava alkoholi koguse kohta lähtub mittekontrollitavatest eeldustest. Viimastel aastatel pole mitte ühtegi uuringut kui palju eestlane tegelikult joob ja kuidas joomiseelistus kange ja lahja alkoholi vahel jaotub.Kuidas jaotub joomiseelistus lahja alkoholi puhul odava veini ja kohaliku õllelakke vahel. Kui Lätist tuuakse hullult jooki, siis kuhu kaob taara? Seda peaks vedelema prügikastides ja põõsaste all. Klaasi-prügikastide täitumus peaks olema tõusnud poole võrra. Jne.
Muidugi võiks valitsus aktsiisi vähendada, et joomahullule rahvale alkohol kättesaadavamaks teha ja piirikaubandust vähendada. Aga EPL peaks julgema tunnistada ka oma panust piirikaubanduse propageerimisesse.
Pole vaja enam otsida, kes alustas ja kes jätkas, oleme jõudnud punkti, kus on tarvis langetada 2017. aasta suve tasemele. Alkohoolik otsib ka põhjusi, et ma poleks muidu joonud, aga sõbrad alustasid ja ma siis võtsin koos nendega. Kui tahad järgi jätta, siis jäta järgi ja las sõbrad jätkavad kuni jõuavad, see pole enam sinu mure. Valitsus peaks ka aktsiise langetama, kuna on kuhjunud suur eelarveauk ja nüüd peab viga ära parandama nii kiiresti, kui võimalik. Pole vaja otsida, kes on süüdi. Isegi kui lepitakse kokku, kes on süüdi, siis karistada teda ikka ei saa, ja milleks peakski. Alkohoolik ei saa ka oma maha joodud aja eest reaalselt karistada, aga elu ja raha on ära raisatud, sõbrad ja pered maha joodud ja läinud ja ongi kogu karistus. Valitusel on mark maani, ongi kogu karistus.
Eksid, sotsid said nüüd kindla elektoraadi viinavihkajate näol. Igasugused tädikesed, kes ise küll ei joo aga peale viina elus ka midagi ei märka.
õieti ma ei tea kedagi, kes L piirilt orikat v premiumi ostaks - miks ega need sellest sõitmisest paremaks ei lähe, st see nö statistika on ka mööda. Seal on väga häid Bruza õllesid ja lisaks kaugemaid asju. ise ma sinna väga ei tiku sest fakt on et õlu kapis võrdub õlu kõhus, 20 aug tõin 2 kasti ainult kodus tarbimiseks ... ja järgi on paar, aga hinnavahe juures võib 4-5 kasti ja mõne pipraviinagi pärast juba sõita üksigi.
Aga vaatame asjale teisest otsast: kindla allakäigu tagab probleemide järjepidev mittetunnistamine. Me oleme allakäigul ja tempo kiireneb. Pole isegi vahet, kas probleeme ei tunnistata pahatahtlikkusest või lihtsalt juhmusest.
Vaat kui hea, et sõltuvushaige alkohoolik ise oma probleemi tunnistama ei pea. Tal on üldsuse heakskiit, sealhulgas Eesti Päevalehe poolt. Lakkumises ja alkoholi eluliseks vajaduseks olemises on süüdi Ossinovski ja valitsus. Neid tuleb materdada. Eriti suur süü on neil selles, et alkoholi Lätist veetakse. Kui Eesti pühad alkohoolikud kodumaise alkoholi endale sisse kaaniksid (ükskõik, mis tervise hinnaga), oleks ilmselt nii Päevalehe kui "progressiivse" (mitte "punasotside" ja "kriminaalide" erakonna) inimkonna arvates ülde kõik kõige paremas korras. Milline ilge ja ebardlik silmakirjalikkus!
Eks osski sai aru, et astus ämbrisse. Sellepärast ta saba jalge vahele tõmbas ja valitsusest ära läks, kuid riigile tekitatud kahju peaks ikka tema ja tema sotsibande heastama.
Ei tea, miks peaks juht olema süüdi? Kas juht sundis inimesi Lätti alkot ostma minema või? Probleem saab alguse rohujuure tasandilt. Kui rahvas oleks tõeliselt patriootlik ja sooviks kaitsekulutuste tõstmist, siis ostetaks alkohol oma poest ja jäetaks aktsiisitulu oma riigile. Nii lihtne ja elementaarne see ongi. Muuseas, vastutuse ja süü lükkamine kellegi teise kaela on rohkem omane kommunistidele.
Eesti Päevaleht teeb juba aasta-poolteist üheskoos ülejäänud "progressiivse" ja "rippumatu" meediaga alkoholile ja joomarlusele enneolematut promo ja reklaami. Seetõttu palun edaspidi ka mitte imestada ja ahhetada, kui järjekordne raskes sõltuvuses joomahaige põhjustatud avarii tagajärjel inimene hukkub!
No nüüd on artikkel täismahus kättesaadavaks tehtud, lugesid siis lõpuks läbi selle, mida kommenteerisid? Hoiatus- kui kaasa ei mõtle, siis ei pruugi aru saada ikkagi (nagu ilmselt ei saanud aru see, kes tegi EPL-i eilse tutvustuse).
Oled omaarust suur mõtleja? Tihti imetled ennast peegli ees kui kõige ilusamat? Mida ma pidin sealt lugema? Lugesin ja ei leidnud kuskilt, miks madaam alab Kölnis aga mitte novgorodis ja miks ta meietab kui meil sellistega midagi ühist ei ole?
Samas,eestlaste jaoks oli 50 aastat okupatsiooni katastroof! Erinevalt venelastest,ei olnud eestlasel kuhugi minna! Praegu ei keela keegi õnnetul lahkumast.
Selle Katrin Lauri seisukoha mõte on vist ikka küsida, et miks Eestis on nii kivistunud (dogmaatiline) lähenemine mingitele küsimustele, mis justkui ei eeldagi põhjendusi. Nii on ja nii jääb, sest on alati olnud, alternatiivi kaalumine on tabu ja pühaduseteotus ning kõik alternatiivse arvamusega kodanikud tuleb tuleriidale saata.
Ma loodan siiski , et sisuliselt mitte keegi ei kaalu Venemaaga ühinemist. Eesti on aastail 1710-1918, 1940-1941 ja 1944-1991 juba Venemaa all olnud ja iga kord on see meid võrreldes muu Euroopaga mahajäänuks muutnud. Äärmiselt vähetõenäoline, et sel sajandil Venemaa Eestit maailma viie rikkaima ja parema riigi hulka aitaks.
Mina, ja ma loodan, et ka enamus eesti rahvast, läheneks küll kivistunult (dogmaatiliselt) sellele küsimusele kas olla vaba või panna ennast vanglasse kus inimõigusi piiratakse.
Kolm on seadus, aitab küll, jääme siiski Euroliitu, siin läheb ikka iga aastaga paremaks, mitte nagu endises liidus talongid ja "omaraha", igal rajoonil .
Te pole artiklist aru saanud. Autori mõte on just vastupidine ja isegi veel parem. Väga oluline ja mõtlemapanev (loomulikult mitte Venemaaga liitumise üle) kirjutis.
No esimestest lausetest ju selgub, et tegu on pesueht tainaga, kel nii Eestis kui maailmas toimuv väga sassis. Parem, kui sellised orjad tähtsates küsimustes sõna ei võtaks - näeksid targemad välja.
Miks annab kollane sopaajakirjandus nii heldelt sõna vasakintellektuaalikestele? Kas meie "eliit" valmistab juba ette uut 1940. aasta stiilis hääletut alistumist, olles endale juba aegsasti kohad Läänes kinni pannud ja peedistades avalikkuse ajusid paduvenemeelse ja paduvasakpoolse juraga ajakirjanduses?
- venemaa on tehnoloogiliselt muust maailmast mhajäänud riik, sea ei ole leiutatud mitte midagi, mida muu maailm tarbida võiks (peale kalashnikovide ja muu sõjavarustuse muidugi)
- venemaa on üks maailma korrumpeerunumaid riike, st kui sa tahad mingit dokumenti või kooskõlastust, siis pead selle eest maksma ametnikule meelehead.
- venemaa majandus ei saa kunagi heaks, sest mingi karvane käsi juhib tulu alati oma taskusse ning tavainimse elus ei muutu midagi.
- Venemaa on diktatuur, kus valitseb kurjategijate mentaliteet. Suures osas on tegemist kurjategijatega, sest ka agressorile kaasakiitjad ja diktaatori poolt hääletajad on kurjategijad.
90% lugejatest ei saanud artikli tuumale ja irooniale üldse pihta, kuid see on tavaline nähtus, et ei süveneta ja hakatakse kohe lõugama.
Ja õigesti tegid.Ei ühtegi senti venemeelse ja homoprogandat tegevale(huvitav kooslus, btw) seltskonnale.
Sellest ei saa ainult aru, et miks ei lähe siis venekeelne oma unistuste maale tagasi, iseseisvuse algul pakuti neile isegi kolimiskompensatsiooni?
Olen oma tuttavatelt (70-ndate lõpul oma suguvõsaga majanduslikel põhjustel siia elama asunud), kes kipuvad ka kangesti ühinema, et miks siis? Ütlesid ju ise 90-ndatel, et ei igatse enam kunagi tagasi, õppisid eesti keelegi selgeks ja suhtlesid ka naabritega eesti keeles, aga kusagil 2009 -10. aastal hakkasid just nooremad tasapisi "unustama" kohalikku keelt ja enamus ei räägi enam üldse eesti keeles, isegi "tere" enam ei öelda. Eks sel põhjusel ka töökohi valida vähe, eelmisel aastal tuldi küllaltki tasuvalt töökohalt ära põhjendusega, et keegi ei räägi temaga tema emakeeles, vaid "sunnitakse suhtlema võõrkeeles". Vanaperenaine aga usub kohe surmkindlalt, et juhtub sama nagu Krimmis, et hakatakse maksma pensione (praegu natuke alla 400€) kahekordselt ja odavnevad kütus ja komunaalkulud, sest Venemaal olevat ju elekter ja bensiin odavamad. Kui olen andnud linke foorumitele, kus idanaabrid arutavad oma eluolu probleeme, siis väidetakse kindlalt, et see on puhtalt lääne propaganda. Ise vaatama ei saa ka minna, sest kogu suguvõsa ära kolinud "vaenulikese võõrriikidesse"
Aga artikli kirjutanule - aga kui Venemaal hea elu, siis ütle, et miks kõik "vaba"riigid sellest "heaolu vennalikust liidust" esimesel võimalusel lahku läksid? ja eelistavad ennem nälgida (Moldova, Armeenia, Valgevene jt) kui et jälle "vennalikku perre" ühineda. Ja sinisilmne unistus, et vähendatakse sõjalisi kulutusi - ajaloost hulk näiteid, et majandus on paremale järjele tõusnud ainult naabermaid anastades ja rahuajal on prioriteediks ikka sõjatööstus, sest maailmas ju eksisteerivadki ainult "venevaenulikud" riigid, mis tahavad neid vallutada ja selleks peavad nad end kaitsma.
mulle vene aeg aga meeldis-sai koguaeg midagi pihta panna ja elu oli huvitav-hangeldasid kuskil kangi all ,aga nüüd on kõik see varastamine ,liigkasuvõtmine ja muu staff seadustatud ning enam pole huvitav!!!kõik on 1 hall pläma,imame kapitalistlikust ühiskonnast just seda kõige imalamat ja mürgisemat ollust nii kehasse kui hinge ja oleme veel rõõmsad,et saame olla ...n.ö. iseseisvad!
vot see oli iroonia ehk banaania qubis!aga saaks ikka miinuseid laksata-delfi ongi sellepärast imal koht,et just siin sigivad läbimõtlematud emotsionaalsed hälbega lõngused,kes ei oska ega tea midagi -EI KONTEKSTIST ega ajaloost!
panin spetsiaalselt kirja võrdluse nõukaajast......kuigi sellega pole teema üldse seotud-pigem pealkirjaga löödult vaatavad artikli kribajad-kas on ikka reageerivaid lolle?
Sinult, äpu, ei hakka küll keegi luba küsima, et millele reageerida ja millele mitte. Ninnunännul võttis lausa pisara silma. Peab ikka eriline oinas olema, et Eestit banaaniaks sõimata. Tähtede seis on vist äpude tähtkujus, et selline elavnemine.
Erinevalt meist Nõuka ajal on venelastel võimalus oma kodumaale tagasi kolida. Neile pakuti seda varianti, aga millegipärast ei tahtnud peaaegu keegi siit "õuduste maalt" lahkuda.
Praeguse venemaaga ei liituks,küll aga endise NSVL-iga.On küll sõnavabadus-viisavabadus aga tööd pole või on palk miinimumi lähedane.Kui keegi hakkab nüüd kisama,et tööd küll,tulgu siia kagunurka ja proovigu oma naha peal järele.Selle ütluse peale hakatakse muidugi saatma vene rongi peale tavaliselt,aga mis kasu on mu perel EW-st kui kõht tühi.Ise üks neist,kes vene lõpus osales aktiivselt nii Võru-Tartu,kui ka pealinna protesti aktsioonides (aeg kui üle poole eestlastest ei julgenud sinimust valgest veel iitsatadagi).Tulemus milline?See kes tartus koerad meile kallale ässitas oli pikka aega EW peaminister???Peaaegu pool riigikogu endised kommud???Ei sellist EW-d ma tõesti ei tahtnud.
Otsustades su kirjavigade ja lahmimise järgi pole tegemist kuigi terava pliiatsiga, vaid saamatu intrigaaniga, mille peale ma ei imesta, et sul on kõht tühi.
Mind paneb imestama, et on olemas nii lihtsameelne inimene, kes usub et Moskva hakkab vähendama sõjalisi kulutusi, kui on taastanud endise NSVliidu. Äkki peaks kommunist Lauri arvates kogu Euroopa ennast Venemaa rüppe heitma, et siis "Venemaa majandus saaks õitsele puhkeda"? Äkki peaks Venemaa hoopis valima korruptiivse ja oligarhide huve kaitsva valitsuse asemele majanduslikult ja Riigi ning rahva peale mõtleva valitsuse? Kas suured Venemaa fännid ei arva, et Venemaa probleemid hakkavad Venemaa enda sise- ja välispoliitikast, mitte neljast aastaajast ja rahvusvahelisest imperialismist?
|
OSCAR-2019
|
||
Asukoht ja ilm pole enam lumega ürituste korraldamisel määrav. Seda tõestasid Norras maikuus toimunud X-Mängud, kus Big Airi võistlused viidi läbi tiheda asustusega piirkonnas hooajal, mil tänavapildis domineerivad lühikesed püksid ja suvekleidid.
Tänapäeval rajatakse hulk Big Airi hüppekohti selleks spetsiaalselt ehitatud hiiglaslikele trampliinidele. Jutt käib kunstlumega kaetud kõrgetest teraskonstruktsioonidest, mis koosnevad sadadest tuhandetest detailidest, sarnanedes tohutu suurele laste ehituskomplektile. Mida on vaja, et ehitada trampliin, kus professionaalsed sportlased saaks sooritada keerukaid trikke nagu kolmekordne salto 1620 (triple cork 1620) või isegi neljakordne salto (quad cork)? Ja kuidas saada kuumal suvepäeval lund?
Enamik Big Airi trampliine on ajutised ja loodud spetsiaalselt vastava ürituse jaoks. Seetõttu on iga konstruktsioon vajadustest tulenevalt pisut erinev. Big Airi võistlusi korraldatakse üha enam linnakeskkonnas, nt parklates, jalgpalliväljakutel või – nagu seda tehti Fornebus, Norras – vanas lennujaamas. Selliste sündmuste puhul on ruumi sageli vähe, nii et trampliinid tuleb ehitada täpselt koha võimaluste järgi. Väiksem ruum seab ka sportlastele suuremad nõudmised, sest järsem ja kitsam laskumisnõlv jätab võistlejatele triki ettevalmistamiseks vähem aega ja ruumi.
Stiilne tüüp. Üks Harlauti spetsiaalsetest trikkidest on „nose butter“ kolmekordne salto 1620. Ta alustab pöörlemist juba enne äratõuget ning pöörleb siis neli ja pool pööret, tehes samal ajal kolmekordse salto.
Kuigi kõrgus võib varieeruda, ehitatakse trampliinid sama konstruktsiooni ja põhimõtete alusel. Oluline on säilitada õige proportsioon ja nurk. Laskumisnõlva (pikk langus, kus võistlejad kiirendavad) nurk on tavaliselt 38 kraadi. Äratõukekoht, kust sportlased end õhku tõukavad, peab olema õigete mõõtmetega, et saavutada trikkideks vajalik õhulennu kõrgus ja pikkus ning õigesti maanduda. Maandumisnõlv on laskumisnõlvaga sarnase nurgaga ning selle keskosa asub tavaliselt äratõukekoha kõrgeimast punktist umbes 70 meetri kaugusel, et jätta võistlejatele ruumivaru.
Fornebu X-Mänge ette valmistades oli trampliiniehitajatel ainult 10 päeva aega, et panna kokku 60 meetri pikkune Big Airi hüppekoht ja katta see lumega. Selle saavutamiseks oli vaja hästi toimivat inseneride, ehitajate, puuseppade, kraanajuhtide, elektrikute, testsõitjate, lumevalmistajate ja nn „vormijate“ meeskonda. „36 inimest panevad kokku pea 130 000 detaili. 37 haagist peavad kohal olema õiges järjekorras ja õigel ajal. See nõuab põhjalikku planeerimist ja seda, et midagi ei läheks viltu. Siiski on üks riskitegur, mida ei saa ette plaanida – nimelt ilm. Vihma tõttu võib ehitustöö edasi lükkuda ja liiga tugeva tuulega ei saa me kraanasid nii kasutada, nagu vaja,” ütleb Martin Mathisen, Norra Big Air X-Mängude objektijuht. Õnneks säras pilvitus taevas päike ja kõik läks plaani kohaselt.
Niisiis kuidas saada lund kuumal päikeselisel päeval, nagu Formnebu X-Mängudel? Sijtze Binksma ettevõttest Polar Europe selgitab: „Kasutame telke, kus sees me valmistame lund. Nii saame kontrollida lume kvaliteeti ja me ei sõltu välistemperatuurist. Paljud sündmused, kus me lund valmistame, toimuvad plusskraadidega kohtades, nii et lume valmistamiseks on vaja suletud kohta. Telke kasutades saame lund toota sõltumata sellest, kas väljas on –15 °C, +5 °C või +30 °C. Lume tegemiseks pihustatakse veeldatud lämmastiku sekka telgis õhu ja vee segu. Lämmastiku temperatuur on –196 °C ja kui segu puutub kokku telgis ringleva õhuga, tekib lumi.“
Laskumisnõlva ja maandumisnõlva jaoks tehakse –12 °C lund. Päike sulatab lund, nii et lume jahutamiseks on vaja kuivjääd.
Lume kvaliteedi määrab lumesegusse lisatud veeldatud lämmastiku kogus ja telgis olev temperatuur. „Kvaliteetse lume saab –10 °C juures. Kui soovid peenema teraga lund, peab keskkonnatemperatuur olema –40–50 °C. Kõrgemal temperatuuril on soovitud kvaliteediga lume tegemiseks vaja rohkem lämmastikku,“ ütleb Binksma.
Tavaliselt kasutatakse Big Airi trampliinidel kaht liiki lund. Lume liik ja lumekihi paksus oleneb selle asukohast trampliinil ja nurgast. Mõnes kohas (näiteks äratõukekohas) peab lumi olema niiskem ja tihkem. „Tihkema lume saamiseks lisame segusse rohkem vett. Telgi temperatuur on sellisel juhul –6–8 °C. Peenema teraga ja kohevamat lund valmistame –12 °C juures,“ selgitab Binksma.
Trampliini katsetamine. Kokomo Murase Jaapanist on 13-aastane kuldmedalist Big Airi naiste lumelauavõistluselt.
Telgid on väga mugavad ka selles mõttes, et need saab paigutada täpselt sinna, kus on lund vaja, ilma et lund oleks vaja transportida. Kui lumi on valmis, hakkavad tegutsema nn vormijad, paigutades lume nii, et eri kohtades oleks õige paksusega ja õiget liiki lumi. Enamikus kohtades on lumekihi paksus 40 cm, kuid mõnes punktis maapinnal on see 50 või 60 cm. Kui trampliini parasjagu ei kasutata, kaetakse see külma säilitamiseks presendiga. Lund jahutatakse vajadusel ka kuivjääga. Et lumi püsiks ka väga kuuma ilmaga, nagu see oli mais Fornebus, täidetakse trampliin uue lumega iga päev kuni võistluseni.
Lõppude lõpuks otsustavad sportlased, kas Big Airi trampliin ja lumi on piisavalt head. Üks Fornebu X-Mängude võistlejaid Tiril Sjåstad Christiansen oli enne võistlust toimunud pressikonverentsil väga elevil, kuna ta sai pärast vigastuste tõttu tekkinud pausi uuesti võistlema. „Ootan huviga, kuidas lumi peab,“ kommenteeris ta. Kaks päeva hiljem treeningul oli ta väga rahul. Kui temalt küsiti, kuidas hüpe läks, vastas ta: “Suurepäraselt.“ Lõpuks sai ta Ski Big Airi võistlusel hõbemedali.
Takeru Otsuka Jaapanist, Big Airi meeste lumelauavõistluse õnnelik võitja, keda intervjueerib X-Mängude päevajuht Jack Mitrani.
Rootslane Henrik Harlaut, kes on saanud X-Mängudelt kuus kuldmedalit, leidis päev enne võistlust hüppekohta katsetades samuti, et tingimused olid ideaalsed. „Lumi on siin üsna märg ja tihke, kuid see meeldib mulle,“ ütles ta. Henrik sai Ski Big Airil meeste klassis hõbemedali.
Norra X-Mängudel kulus lume valmistamiseks vajaliku 11 tonni (rõhuga 12 bar) veeldatud lämmastiku mahalaadimiseks umbes kolm tundi veoki kohta.
Lumi on tegelikult värvitu. See tundub valgena tänu jääkristallide arvukatelt külgedelt peegelduvale täielikule valgusspektrile.
2018. aasta Pyeongchangi olümpiamängudel valmistati Big Airi maandumisnõlv, kihistades lund väljaku istmesektori peale.
Klassikaline Big Airi trampliin, kus äratõukekoht paikneb maandumisnõlvast kõrgemal, on rahvusvaheliselt tuntud nimega „step down“. Trampliin, kus äratõukekoht ja maandumisnõlv on samal kõrgusel, kannab nime „table top“.
Meeste Big Airi suusavõistluse esikolmik: Birk Ruud, Norra, kuld. Henrik Harlaut, Rootsi, hõbe. Oystein Braaten, Norra, pronks.
Kelly Sildaru (sündinud 17. veebruaril 2002) on maailma tipus olev vigursuusataja. 2016. aastal sai Kellyst 13-aastasena läbi aegade noorim X-Mängude kuldmedalist ning aasta hiljem kordas ta oma trumpalal pargisõidus võitu ja lisas hõbemedali big air’is. Sellega sai temast maailma noorim kahekordne X-Mängude võitja. Samuti on eestlannal auhinnakapis juunioride MM-tiitlid pargi- ja rennisõidus ning kaks Dew Touri esikohta pargisõidus.
|
OSCAR-2019
|
||
Tartu Kaubamaja digimaailma on müügile tulnud igasugu fännikraam ja kuigi mulle öeldi, et need vööd on mulle suured, ostsin ma eile ikkagi endale Iron Maideni püksirihma. Mul ei tulnud ju enne ostu pähegi, et lisaks vööaukudest läbiminemisele tuleks ka ümbermõõtu kontrollida...Eddie pilgutas rihma peal nii kutsuvalt silma ja sosistas "Osta mind!", et mõistus oli täiesti kadunud. (Mulle jubedalt meeldib see episood "Tuvikestest" kui Peg on poest toidu asemel mingi elusuuruses kuju koju vedanud ja vastab teo motiivide kohta, et "aga kui ma poodi lähen siis hakkavad kõik asjad mulle sosistama, et osta mind!" Seda koomikat ei saa siin eriti edasi anda aga nüüd ma vähemalt tean, kuidas ennast välja vabandada). No siis ma palvetasin kogu tee, et "teeme nii, et see rihm ei ole mulle suur". Kahjuks oli rihma peal selgelt kirjas L= large. Sisendasin endale, et aga ma ju olengi "large girl"...Kodus peitusin koos ostuga wc-sse (ma pidin lisaks kõigele oma ostu veel varjama ka - kus see häbi ots, kui oleks välja tulnud, et ma "sihukese raha eest sihukese asja" ostsin) ja seal selguski kibe tõde - ei ole ma veel piisavalt paks. Õhtul tuli kogu jama veel välja ka (loomulikult minu kihutusel ja kaasabil: "ma tegin täna ühte asja, mida ma poleks tohtinud teha ja ma ei saa öelda ka, mis see on") ja siis pidin "möönma tõika", et "ma ju ütlesin sulle" pidas ka seekord paika.
Kõik ei alanud sugugi nii nagu võinuks, sest kohale jõudes avastasin, et meil olid ikka väga imelikud kohad - lava külje peal, otse suure kõlari vastas. Tegelikult ma algul küll rõõmustasin, et siit näeb nüüd kõike aga mu tuju muutus kui kõlar sisse lülitati. Kostus ainult müra ja ei midagi muud, ühtegi sõna või meloodiat kõrv ei eristanud ning kahtlaselt valus oli ka. Oi, ma needsin inimest, kes mulle need piletid oli hankinud! Mind küll püüti lohutada, et arvatavasti paremaid kohti enam polnud jne aga ega ma ei rahunenud. Üritasime siis end kusagile mujale seisma seada aga kohe olid turvad jaol, et siin ei või olla ja seal ka mitte. Nõme! Esimese Rammsteini kontserdi ajal rokkisime täiega istmeridade vahel ja keegi ei kobisenud! Eks aastad ole edasi läinud ja turvanõuded karmistunud, kuid minu arust on väheke ebaõiglane, et rokikontserdil püsti seista ei saa (eriti olukorras, kus seisupileteid lihtsalt ei jagu). Mulle küll selgitati, et "mis siis saaks kui kõik püsti tõuseks" aga ma olin piisavalt pahas tujus, et mitte kuulata.
Black Label Society läkski selle halva heli nahka ja mind absoluutselt ei huvitanud see, et mõni julges öelda, et polnudki hea bänd. See on VÄGA hea bänd, muide! Kõik lood olid ühesugused ainult seetõttu, et heli oli üle keeratud. Siis veel hirmutati mind, et peaesineja ajaks keeratakse heli veel kõvemaks. Haa - ja siis veel müüdi seal ainult Saku Originaali, mida ma ei joo, punast veini ei olnud ning isegi siidrit mitte, mille asemel mulle Gini pähe määrida üritati. Hiljem kusjuures vähemalt veini toodi. Niisiis, kontserdi algus oli kole.
Aga kui Ozzy tuli muutus heli järsku nõiaväel normaalseks ning meie kohad olid tegelikult väga head, sest nägime kõike üsna lähedalt. Muuseas, Ozzyl oli lava taga teisik, keda me algul jälgisime, et näe ongi Ozzy. Soeng oli sama ja liikus ka sarnaselt. Ja siis ta tuli, õige Ozzy! Ma ei saa nüüd aru inimestest, kes ütlevad, et kontsert oli ju tore aga: a) Ozzy on ikka nähtavalt vana ja haige b) Ozzy laulis osad kohad mööda c) tehti haltuurat, ei mingit lavakujundust ja mehed ise (eriti Ozzy) koduriietes. Mida te irisete! See mees on elav legend ja kardetavasti on vähe neid, kes oma elu sees midagi temale ligilähedastki saavutada suudavad. Ei ole siis mõtet kontserdile minnagi kui tahetakse ainult näha, et kas vana mees ikka elab veel. Ahh, ja siis veel mõni, kes vingub, et Ozzy tegi mingeid imelikke uusi lugusid. Ei teinud ju! "Black Rain"i pealt oli 2 lugu ja ei enamat (SLÕhtuleht väidab, et 1 lugu, kuid "Here for You" oli ju ka). Kui sa ainult "Paranoidi" ja "Iron Mani" tead, siis süüdista ennast. Mul ei ole küll super mälu ja pastakat ma ka välja võtma ei hakanud, kuid tundus, et kontserdi playlist oli pea sama, mis Moskvas (meil tegi Ozzy üllatuslikult ka vana Sabbathi loo "War Pigs" Mul on mingi kahtlus "No More Tearsi" kuulmise koha pealt, kas see ikka oli meil või mitte?). Kolm lisalugu vähemalt olid samad, mis Moskvas.
Minu jaoks oli see kontsert super, ma muidugi ei lähe ka kunagi mingeid vigu otsima ja üritan nautida seda, mis on (see kõlariasi ei lasknud seda teha ja seetõttu miinusena kirjas).
Keda veel nüüd Eestis näha tahaks? Oi jummal, neid on veel palju ju! Muuseas, Ozzyga samal päeval esines Helsinkis Mötley Crüe. Avaldati arvamust, et Eestisse nad ei tule, sest siin ei tea keegi, mis bänd see üldse on. On ka nii või? Nüüd võiks veel Iron Maiden tulla, siis oleks ilus. Viimase plaadi tuuri raames nad Ida-Euroopasse kuulu järgi üldse ei põiganud, kuid nüüd vaatan last.fm-ist, et Ljubljanas ja Sofias on nad see nädal olnud, nii et seda kanti nad päris ei väldi ka ju.
Pildil No Big Silence laupäevaselt Buzz'07 ürituselt. Tore oli. Eriti meeldiv, et rahvast oli suht vähe ja seega sai ka minusugune ilma kehavigastusteta lava ees olla.
Lisaks NBS-ile oli veel ka Dingo. Kes oleks võinud uskuda, et seda bändi veel kunagi laivis näha saan...Ja nad tegid kõik oma hitid ära. Ma olin vist üks vähestest, kes kõiki sõnu peast teadis :) Nad ei näinud oma vanuse kohta ka sugugi pahad välja, muide. Ilkuge veel, et mingid soomlased. Soome muusika ei ole ainult Matti Nykänen. Dingo viskas lavalt ka mingeid pilte alla ja ma muidugi jälle ei saanud kätte. Ma ei ole mitte kunagi saanud! Ükskord ammu Maie Parriku kontserdi ajal sai üks mu sõber lavalt visatud plakatiga otse silma ja see on ka minu ainuke lähikokkupuude lavalt visatava nänniga. Aga, aga - seekord mul vedas! Kui No Big Silence nii poole peal oli, märkasin järsku maas midagi kahtlast, peaaegu kaootiliselt kepsleva karvase poisi saapa all. Oma sõrmeluudega (või akrüülküüntega) riskides sirutasin käe sellele järele ja saingi Dingo pildi omanikuks! Pilt ise pole suurem asi - ainult 2 tüüpi peal ja needki kehvalt pildistatud, aga ma vähemalt sain selle kätte.
Esiteks muidugi JUHUUU! Vähemalt sai ta mingigi karistuse. Õnnetuse? Kas tsüklisse sattumine on õnnetus? Sel juhul peaks ta mind ju lausa tänama, et ta õnnetuse kiiresti lõpetasin. Muidu, mine tea, oleks see õnnetus ehk veel paar kuud seal kestnud.
Beib, armid näos, kihutas miniseelikus ja pruunide põlvede välkudes rattaga minema. Maikas laiaõlgne noormees juba ootas teda eemal.
|
OSCAR-2019
|
||
Riigikogu kujutab endast riigi kõrgeima võimukandja, Eesti kodanikkonna valitud esindust. Riigikogu eduka tegutsemise olulisi kriteeriume on tema usaldusväärsus rahva silmis.
Riigiorganite usaldusväärsuse uuringuil on küllaltki pikk traditsioon – tegemist on poliitiliste sotsiaaluuringute klassikalise teemaga. Usaldusväärsuse küsimust on esitatud peaaegu kõigis Riigikogu ja valitsuse tellitud avaliku arvamuse monitooringutes, sellel teemal on uuringuid teinud TNS Emor, ES Turu-uuringute AS ja OÜ Saar Poll. Viimase pooleteise aasta kestel on riigi institutsioonide usaldusväärsust uurinud ka OÜ Uuringukeskus Faktum.
2003. aasta veebruaris hindasid küsitletavad IX Riigikogu. 2003. aasta juunis oli märtsis valitud uue, X Riigikogu reiting veel küllaltki kõrge (teda usaldas 60% ja ei usaldanud 35% elanikkonnast). 2003. aasta oktoobris oli Riigikogu usaldusväärsus juba pisut kahanenud. Riigikogu liikmete kuluhüvitiste teema ajakirjandusliku käsitlemise mõju Riigikogu reitingu langusele võib siinkohal ainult oletada, uuringuandmete põhjal sellele kinnitust leida pole võimalik. Kui selline mõju oligi, siis igatahes mitte püsiv: 2004. aasta veebruaris oli usaldus Riigikogu vastu endiselt 57% (mitteusaldajate osakaal 40%).
Tuleb märkida, et tõsises kriisis on kriitilisi teemasid tõstatava ajakirjanduse enda maine: oktoobris ei usaldanud ajakirjandust 58% küsitletuist. See muidugi ei tähenda, et madala usaldusväärsuse tõttu kriitilised materjalid poliitikute mainet ei ohustaks – ajakirjandusest veelgi madalam reiting on erakondadel, keda veebruaris pidas usaldusväärseks ainult 25% küsitletuist.
Riigikogu mainega tegelejatel tasub silmas pidada, et avalikkus ei tee eriti hästi vahet Riigikogul ja valitsusel, hinnangud nende usaldusväärsusele suures osas kattuvad. Tuleb silmas pidada, et parlamendi usaldusväärsust mõjutab riigi poliitiline elu tervikuna, mitte üksnes Toompea lossi seinte vahel toimuv.
Ilmselt kehtib ka praeguse Riigikogu puhul üldine seaduspärasus: tegevusaja kestel hakkab tema usaldusväärsus (veelgi enam valitsuse oma) paratamatult langema. Praegusel Riigikogul on käsil alles esimene tegevusaasta, seega pole usaldusväärsuse langusfaasi veel jõutud.
Aastail 1995-1998 turu-uuringufirma Saar Poll korraldatud küsitluste põhjal püsis Riigikogu täielikult või pigem usaldavate vastanute osakaal pidevalt 40 protsendist kõrgemal, tõustes eestlaste hinnangutes aeg-ajalt ka üle 50% (koguni 57-58%-ni). Selline muutlikkus oli tingitud valitsuskoalitsioonide vaheldumisest. Kui võimule sai uus valitsus, lisandus ka Riigikogule täiendavat usalduskrediiti. Kõige rõõmustavam oli riigivõimu reiting Mart Siimanni peaministriks oleku ajal – KMÜ vähemusvalitsus ei hiilanud küll teguderohkusega, kuid mõjus avalikkusele sellegipoolest turvaliselt ja usaldusväärselt.
Aastail 1999-2002 oli kolm aastat järjest võimul kolmikliidu valitsus. Usaldus Riigikogu vastu jäi sel perioodil pidevalt alla 40%, valitsuse käsi käis aga kriitilisematel hetkedel veelgi hapramini: 2001. aasta kevadel pildiskandaali ajal ja suvel elektrijaamu NRG-Energy‘le maha müüa üritades langes see 30%-ni.
Üheaastase KeRe koalitsiooni võimuloleku ajal püsis usaldus nii Riigikogu kui ka Siim Kallase valitsuse vastu kõrgel – teatud sarnasust võib selles fenomenis näha Mart Siimanni peaministri-perioodiga.
Riigikogu reiting on kõrgem neis rühmades, millesse kuulujail on põhjust riigi poliitikatega rohkem rahul olla. Madalam staatus (väiksem haridus, madalam sissetulek) toob kaasa suurema rahulolematuse riigis toimuvaga, mis väljendub ka suuremas usaldamatuses Riigikogu ja valitsuse tegevuse vastu.
Eestlaste ja mitte-eestlaste suhtumisi võrreldes näeme ennekõike, et Riigikogu usaldajaid on muulaste seas eestlastest kohati rohkemgi, mitteusaldajaid aga püsivalt vähem. Samas on aga “ei oska öelda” vastanute osakaal muulaste hulgas suurem.
Riigikogu usaldavad rohkem kõige nooremad vastajad, kõige kriitilisemalt suhtub Riigikogu töösse pensionieelsesse ikka kuuluv vanuserühm.
Kõrgharidusega vastajate seas on usaldus Riigikogu vastu kõrge. Kõige rohkem usaldavad parlamenti need, kelle keskmine sissetulek ühe pereliikme kohta on suurim. Mitteusaldajate osakaal on aga suurim kõige väiksema sissetulekuga vastanute seas.
Tabelist näeme, et pärast kevadisi Riigikogu valimisi kasvas Riigikogu usaldusväärsus peaaegu kõikides vastanute rühmades. Oktoobriks aga taastus enamikus vastanute rühmades valimiste-eelne usaldus (mis on tegelikult kõikide varasemate Riigikogu koosseisudega võrreldes pretsedenditult kõrge).
Tulenevalt hinnangute tugevast korreleerumisest valitsuse tegevuse vastu on usaldus Riigikogu vastu suurem valitsuskoalitsiooni erakondade toetajate seas ning madalam opositsiooni pooldajate hulgas.
Nagu näeme, olid Res Publica valijad enne 2003. aasta märtsi valimisi Riigikogu suhtes kõige kriitilisemalt meelestatud. 2004. aasta veebruaris hindavad nad aga Riigikogu usaldusväärsust Reformierakonna pooldajate järel teisena.
Kriitilised olid ja on selleks ka jäänud Keskerakonna valijad, kelle toetatav erakond oli ometi 2003. aasta veebruaris valitsuses.
Küllalt kriitiliselt suhtuvad praegusse Riigikogusse ka Rahvaliidu valijad – usaldusväärsuse näitajaid vaadates võiks arvata, et tegemist on opositsioonierakonnaga. Läbivalt on antud perioodil Riigikogu usaldusväärseks pidanud Reformierakonna valijad. Riigikogu suhtes on enamasti positiivselt meelestatud ka Isamaaliidu poolehoidjad. Mõõdukate / sotsiaaldemokraatide toetajad on pärast nimevahetust muutunud Riigikogu suhtes kriitilisemaks, varem nad pigem usaldasid parlamenti.
Nii ehk teisiti on suhtumine Riigikogu töösse seotud inimeste poliitiliste eelistustega. Need, kelle toetatav erakond on võimul ja suudab seal olles ka oma taotlusi realiseerida, peavad parlamendi tegevust üldiselt usaldusväärseks. Opositsioonierakondade toetajad või need, kelle lemmikerakond on koalitsioonis siseopositsioonis (Rahvaliit), tunnevad parlamendi tegevuse vastu väiksemat usaldust, kui ei näe seal realiseeruvat oma poliitilisi taotlusi. (Vastupidi Rahvaliidu valijatele on Isamaaliidu valijad erakonna opositsioonis asumisest hoolimata riigi praeguse poliitilise kursiga valdavas osas rahul ning toetavad nii valitsuse kui ka parlamendi tegevust.)
Tabel 3. Riigikogu täielikult või pigem usaldajate osakaal pidevate ajalehelugejate ja mittelugejate hulgas (%)
Nagu tabelist näeme, ei ole Riigikogu usaldusväärsus peamiste päeva- ja nädalalehtede eestlastest lugejate seas märkimisväärselt langenud. Oktoobrikuus aset leidnud kuluhüvitiste teemalise diskussiooni mõju võib hea tahtmise juures leida ainult SL Õhtulehe lugejate hulgast. Olulise usaldusväärsuse languse on Riigikogu läbi elanud ka Sirbi lugejate silmis, kuid see sihtrühm on liialt väike, et põhjapanevaid järeldusi teha. Eesti Ekspressi ja Eesti Päevalehe püsilugejate seas on Riigikogu usaldusväärsus hoopis kasvanud.
Tegelikult ei näi lehe lugemine või mittelugemine oluliselt Riigikogu usaldusväärsust diferentseerivat, üksnes Äripäeva puhul on spetsiifilise lugejaskonna tõttu kindel tendents, et lugejad usaldavad Riigikogu mittelugejatest rohkem. Siiski on eriti oktoobrikuust alates märgata, et need, kes loevad regulaarselt Eesti Päevalehte, Postimeest või Eesti Ekspressi, usaldavad Riigikogu rohkem kui neid väljaandeid mittelugevad vastajad. Võib arvata, et regulaarne lehelugemine on märk suuremast poliitilisest kompetentsusest, mis suurendab lugejate isiklikku otsustusvõimet ja paneb inimest ühiskonnas paljude kanalite kaudu levivat kompromiteerivat informatsiooni kriitilisemalt hindama.
Ajakirjanduse sügisese poliitikute pihta suunatud turmtule järel on kannatanud hoopis ajakirjanduse enda usaldusväärsus.
2001. aasta lõpul viis ES Turu-uuringute AS läbi fookusgrupi-uuringu, mille tulemused võimaldavad paremini mõista Riigikogu ja poliitikute tegevuse mõtestamise loogikat.
Põhiliseks Riigikogu tegevusvaldkonnaks peab avalikkus enamasti seadusandlust. Kuna Eesti seadusloome näib lähtuvat eeldusest, et mida arusaamatum see tavakodanikele on, seda parem, jääb ka inimeste ettekujutus Riigikogu tegevusest teiste institutsioonidega võrreldes kahvatumaks.
Eesti elanike poliitilise universumi keskmes asub Vabariigi Valitsus. Kuigi Riigikogu paigutatakse selle paremale käele, on ta otsuste tegemisel vähem oluline ja vähem intensiivne kui valitsus. (Tulemus on saadud projektiivse metoodikaga, kus fookusgrupis osalejad pidid eri suuruse ja värvusega ringe tahvlile paigutades osutama eri võimuinstitutsioonide olulisusele ja mõjujõule ühiskonnas. Valitsust kujutati sageli suure punase sõõrina, mille kõrval väiksema sõõrina – kuid mitte kunagi punasena – asus Riigikogu.)
Enamasti valitseb keskmise haridustasemega ja poliitikast vähe huvitatud vastajate hulgas ettekujutus Riigikogu liikme ametist kui hästi tasustatud, kuid vähese töökoormusega “soojast kohast”. Riigikogu liige / poliitik on selliste kodanike nägemuses riiakusele kalduv inimene, kes ei osale just eriti meelsasti oma otseste tööülesannete (see tähendab vastajate arvates eelkõige istungitel osalemist) täitmisel.
Üks fookusgrupis osalenu kirjeldas oma arusaama Riigikogu liikme tegevusest järgmiselt: “[…] mõni lausa tukub seal […] lehti loevad, vahepeal jääb mulje, et ainult uimerdavad […] kaklemist on väga palju – just omavahelise jagelemise peale läheb palju aega, vahel ootad, et ikka mõni otsus ka sünniks.”
See, et Riigikogu liige töötab ennekõike komisjonides ning et tööks on ka fraktsiooni tegevuses osalemine või koguni välislähetuses käimine, oli paljudele fookusgruppides osalenutele uudis.
Eeltoodud kirjeldust kinnitavad ka 2002. aasta suvel korraldatud küsitluse tulemused, mis iseloomustavad elanikkonna informeeritust riigi institutsioonide tegevusest.
Riigikogu tegevusest pidas end hästi või väga hästi informeerituks 38% elanikest, halvasti või väga halvasti informeerituks enam kui pooled – 54%.
Seejuures nii Riigikogu fraktsioonide kui ka Riigikogu alatiste komisjonide tegevusest on halvasti informeeritud 77%, hästi üksnes kümnendik elanikkonnast.
Paremat informeeritust Riigikogu tegevusest peaks vajalikuks 73%, fraktsioonide ja komisjoni tööst pool küsitletuist.
Samas on selge, et Riigikogu tegevust jälgides ja selle kohta oma arvamust kujundades ei vea kodanik näpuga järge põhiseaduses, et arvesse võtta kõiki Riigikogule seadustega pandud funktsioone. Kodanike huvide esindamise edukuse kriteeriumiks seatakse otseselt inimeste elujärje paranemine.
Riigi ees seisvad välispoliitilised ülesanded ja isegi demokraatia arendamise vajadus jäävad tagaplaanile, kui nende tähtsust mõõdetakse ühes nimistus elatustaseme tõusu, tööpuuduse vähendamise ja turvalisuse tagamisega. Kaitseministeeriumi tellitud uuringus “Avalik arvamus ja riigikaitse” on neli aastat uuritud, mida peavad inimesed kõige olulisemateks riigivõimu poolt lahendamist vajavateks probleemideks; tulemused on joonisel 4.
Riigikogu töö kohta avalikkusele avaldatavad materjalid peaksid keskenduma just Riigikogu tegevuse seotusele inimeste igapäevaprobleemide lahendamisega, tutvustama mehhanisme, mille vahendusel avalikkuse ootused ja huvid jõuavad Riigikogu ette. Kõrk deklareerimine, et tähtsaid riiklikke otsuseid tehes polegi vaja avaliku arvamusega arvestada, ei aita kaasa meie demokraatia arengule. Riigikogu ja valitsus ei pea alati tegema nii, nagu rahvas tahab, kuid ta ei tohi kunagi teha nii, nagu rahvas ei taha. See tähendab, et ebapopulaarsetele otsustele peab eelnema nende arusaadav põhjendamine.
Kui vaadata eelneval joonisel esitatud ülesannete prioriteete, on selge, et kui Eesti kaitsekulutuste suurust põhjendada välispoliitiliste või riigikaitseliste vajadustega, ei osutu teavitustöö nii edukaks kui siis, kui kulutusi seostada igapäevase turvalisuse paranemisega või elanikkonna heaolu küsimustega.
Võib öelda, et praegune, X Riigikogu on nautinud oma tegevuse algusest peale seniolematut suurt valijaskonna usaldust. Kõikide varasemate Riigikogu koosseisude usaldusväärsuse lähtetase oli madalam ning pärast aastast tegevusperioodi ei õnnestunud neil enamasti säilitada enam kui poole elanikkonna usaldust.
Ilmselt ei ole tegemist erakordselt võimeka Riigikoguga, vaid pigem ühiskondliku arvamuskliima muutumisega, avaliku arvamuse suurema küpsusega (tajutakse selgemalt parlamendi võimalusi). Tähelepanuväärne on see, et ajakirjanduses ilmunud küllalt arvukatest kriitilistest artiklitest hoolimata ei ole parlamendi usaldusväärsuses põhimõttelisi muutusi esimese aasta jooksul aset leidnud.
Kahtlemata ei ole õige ajakirjanduse mõju Riigikogu usaldusväärsusele uurida ainult trükiajakirjanduses ilmunule keskendudes. Eelnevast käsitlusest ilmnes, et regulaarselt trükiajakirjandust lugevad küsitluses osalenud ei kuulunud sugugi Riigikogu kõige kriitilisemate hindajate hulka. Kirjutavas pressis esile tõstetud teemad peegelduvad ühiskonda tagasi paljude meediakanalite vahendusel, nende mõju pole kindlasti üksüheselt taandatav sõnumi vastuvõtule retsipiendi poolt.
Täpsemate seoste fikseerimiseks meedia mõjus avaliku arvamuse kujunemisele peaks suurendama jälgitavate kanalite arvu ning mõõtma usaldusväärsust sagedamini kui kolm korda aastas. Uuringuid tuleks läbi viia paralleelselt ja sarnast mõistesüsteemi kasutades.
|
OSCAR-2019
|
||
Tulin Eestisse perekondlikel põhjustel. Kui olen inimestega siiatuleku põhjuseid arutanud, on nad öelnud, et see oli igati mõistlik samm. Loomulikult pidin tegema majanduslikke kompromisse. Hetkel teenin vähem, kui teenisin Inglismaal enne siiatulekut, ehk 8 aastat tagasi. Olen saanud palju kriitikat – inimesed heidavad mulle ette, et olen volikogus ainult palga pärast. Kui hooliksin rahast, läheksin tagasi Inglismaale, seal teeniksin tunduvalt rohkem kui siin.
Eesti keel. Ma ei usu, et inimene on täielikult integreerunud enne, kui ta on ära õppinud eesti keele.
Tundsin, et olen integreerunud pärast seda, kui mind hakati avalikult laimama. Sain laimu nii meedialt, avalikel positsioonidel olevatelt inimestelt, kui ka oma endise partei juhi poolt. Eestlastel on ütlus, et eestlase lemmik toit on teine eestlane. Seega pärast laimukampaaniat järeldasin, et eestlased on mind omaks võtnud. Laim on minu arvates integratsiooni tunnus.
Minu arvates mõjutab. See on kindlasti probleem, kui inimene, kelle emakeel pole eesti, ei kuule seda keskkonnas kus ta elab.
See oleneb sellest, kes sa oled, kust sa pärit oled ning miks sa siin oled. Minu jaoks on põhiline eelis perekonna kasvatamine. Mul on väike poeg ning Eesti on lastele väga hea keskkond. Toit on siin parem. Pole massilist GMOd. Ka piim on siin parem. Juba maitsest saab aru, et siinne piim on rammusam. See on lapse arengule väga oluline. Samas kui inimesel pole lapsi, siis see eelis ei mängi enam rolli.
Elan nii nagu jaksan. Teatud asju ei saa ma tõesti endale lubada. Suurim majanduslik mure on laste haridus. Raske on võimaldada lapsele haridust mõnes Inglismaa ülikoolis. See on nende jaoks suur mure. Eesti keskklassi inimestele meeldiks saata lapsed ingliskeelsesse ülikooli. Kuid see pole üldse odav lõbu. Inglismaa on väga kallis, rääkimata Ameerikast. See on kindlasti üks eestlaste murekohtadest.
Samuti elab Eestis palju inimesi, kes ei tule ots otsaga kokku. See on kindlasti probleem. Ma ise ei saa viriseda. Teenin piisavalt, et enda pere ülal pidada, aga paljude eestlaste jaoks on see väga keeruline. Seega mul ei ole põhjust hädaldada. Paljudel on tunduvalt raskem.
See küsimus nõuab põhjalikumat vastust, kui ma praegu anda suudaksin. Pigem eelistaksin keskenduda sarnasustele. Ma olen pärit kristlikust riigist, kristlikust kultuurist, seega leian ma palju sarnasusi. Ilmselgelt on siinne rahvastik tunduvalt homogeensem. Mul ei ole sellega probleemi. Olen varem elanud mitmes erinevas kultuuriruumis, seega saan ka siin hakkama.
Otsustasin kandideerida pärast oma poja sündi. Sel ajal olid valimised. Tagasi vaadates, ma vist natukene kiirustasin sellega. Teadsin, et kui ma kandideerin, on mul ka reaalne võimalus valituks saada. Eestlased on väga kavalad. Paljud said sellest aru. Juba aastaid tagasi ütles üks mu sõber, et kui ma kandideeriksin, siis inimesed hääletaksid mu poolt.
Tegelikult ei osanud ma arvata kuidas mul läheb. Kui aus olla, siis ei saanud ma päris täpselt aru kuidas valimissüsteem töötab. Ma ei teadnud kui palju hääli ma pidin saama. Teadsin, et kui inimene saab palju hääli, siis ei tähenda see, et ta peaks volikokku saama, samas on võimalik, et inimene saab väga vähe hääli, kuid osutub ikkagi valituks. Sain aru, et häältega käib üks paras sahkerdamine, seega ei osanud ma midagi oodata.
Peamine põhjus on see, et nad jäid valitsusse. Enne seda toimus suur kohtumine, kus Jevgeni Ossinovski ütles, et juhul kui ta valitakse partei juhiks, lahkuvad sotsid valitsusest. Valitsus ei teinud sel hetkel midagi väikese sissetulekuga inimeste heaks. Sotsiaaldemokraadid oleks pidanud rahva poolel olema, kuid nad otsustasid jääda valitsusse. Minu arust oli põhjus väga lihtne – nad kartsid oma töökohtade pärast. Nii see süsteem töötab. Kui sa oled ministeeriumis on sul ka alluvad, nõunikud jne. See oli peamine põhjus, miks nad valitsusse jäid.
On kaks võimalust – kas Jevgeni Ossinovski ei suuda erakonda juhtida või siis erakond ei esinda oma toetajate huve. Minu jaoks oli see igaljuhul suur pettumus. Ma siiralt lootsin, et sotsid lahkuvad valitsusest.
Ma esindan Euroopa pealinnades Tallinna linna. See ei ole mu ametlik tiitel, ametlikult töötan ma Tallinna Arengu- ja Koolituskeskuse heaks. Mu ametinimetus on meedia ja kommikatsiooni nõustaja. Kirjutan, tõlgin ja toimetan infot linna avalike teenuste kohta, ning esindan linna huve Brüsselis.
Ma esindan Eestit üle terve Euroopa, olenemata sellest, et olen mustanahaline ning moslemipäritolu nimega. Usun, et see on Eestile hea. Ma olen osav inglise keeles ning mul on tutvused rahvusvahelises meedias. Ma esindan Tallinna, ning kinnitan, et tegemist on toreda kohaga.
Brüsselis ja mujal maailmas ei huvita inimesi Eesti sisepoliitika. Asi mida märgatakse on see, et välismaalane esindab riiki. See jätab riigist väga hea mulje.
Eestlased näevad asju teistest natukene erinevalt. Välismaalaste arvates on see väga hea idee, et ma Eestit esindan. Eestlased, kes on läänelikuma mõttemaailmaga on samal arvamusel.
Helistasin paarile kolleegile, kellest üks oli sotsiaaldemokraat, arvasin, et nad proovivad mind ümber veenda. Nad mõlemad ütlesid, et peaksin töö vastu võtma, mitte enda, vaid riigi pärast. See tuli mulle üllatusena. Ootasin teistsugust reaktsiooni.
Paljud arvavad, et ma olen reetur. Nad leiavad, et müüsin end maha siis, kui hakkasin Savisaare heaks tööle. Autsaiderite vaatevinklist tegin ma parima võimaliku valiku, et kuvada maailmale Eestist positiivne pilt. Venemaal tehakse propagandat, et eestlased on fašištid. See on üks põhjuseid, miks ma Eestit esindan. See ei olnud lihtne valik, kuid see oli õige.
Te mainisite, et üks põhjustest miks lahkusite Sotsiaaldemokraatidest, oli nende “liberaalne pagulaspoliitika”. Palun täpsustage.
Olen töötanud pagulastega 15 aastat. Tean kuidas nad mõtlevad ja mõistan nende olukorda. Ma ise olen Aafrika-Kariibi päritolu. Samuti on mul moslemi juured. Ma samastun erinevate inimestega üle kogu maailma. Olen elanud Aasias. Mul ei ole kellegi vastu midagi, kuid olen selle vastu, et inimesed peavad vastutahtmist siia tulema. Kvoodisüsteem ei arvesta nende inimeste emotsioonidega. See on mu argument.
|
OSCAR-2019
|
||
Ei tahtnud varem laskmata karu nahka parkima hakata, kuigi ega ma teistsuguseks tulemuseks kindlasti valmis ei olnud. Kui kümme aastat tagasi sai bakatöö A peale tehtud, siis miks peaks nüüd kehvemini minema. Tollane bakaaste on tegelikult võrdsustatud praeguse magistriga, nii et sisuliselt tuli mul teha teine bakatöö, kuna kümne aasta tagune jäi vaid kümmekond lehekülge praegusest magistritööst lühemaks. Tänapäeval nimelt saab baka kätte ka peale 20 lehekülje kirja panemist. Toona oli meil ka sajalehelisi bakatöid...Mitte, et maht kvaliteeti näitaks, aga mina näiteks ei kujuta ette, mis uurimus mahuks 20le lehele. Bakaastmes oli meil tihti erinevate ainete kodutööde mahuks 20 lehekülge. Tänapäeval vist lastakse bakaastmes veel referaategi teha. Ehk siis jah, minu kindel hinnang on, et kõrgharidus on kohe kindlasti devalveerunud (puhtalt mu enda kogemuse põhjal, kõikjal ei pruugi see nii olla).
Samas kui ma naersin, et sain oma magistritöö pmst kahe kuuga valmis, siis pööritas mu isa silmi, et tema tegi omal ajal diplomitöö ikka kahe päevaga...Bakatöö ma tegin ka nii kahe nädalaga, mäletan. Kusjuures magistritöö puhul läks ka kõige suurem aur uuritavatelt vastuste saamisele. Just selle, teistest sõltumise tõttu, ei tahtnudki ma algselt uurimust teha, vaid kirjutada teoreetiline töö - bakaastmes ma seda tegin ja õnnestus väga hästi, kuigi õppejõud hoiatasid, et pidavat raskem olema kui uurimustöö kirjutamine. Esimene katse magistritööd kirjutada oligi tegelikult üle aasta tagasi, kui plaanisin seda teha teatud EL-i dokumentatsiooni põhjal. Kes kunagi EL-i dokumentatsiooniga kokku on puutunud, saab ilmselt aru, miks see ei õnnestunud (tegelikult sain ma vahepeal ootamatult lapse ka, nii et see ka omakorda keeras plaanid pea peale) - lihtsalt, uni tuli peale...
Igatahes jõudsin ma lõpuks ainuõigele äratundmisele, et töö tuleb teha asjast, mida ma tunnen ja armastan (mis mu meelest ongi hea töö põhitrump) ning ainsaks probleemiks oli juhendaja leidmine, kuna esmapilgul ei tulnud mulle kedagi ette. 5. jaanuaril käesoleval aastal lõi üks nimi järsku pähe ja nii see alguse saigi. Akadeemilises maailmas on 4 kuud enne töö esitamise tähtaega muidugi kõva hilinemine, kuna reeglite järgi tuleb lõpetamiskevadele eelneval sügisel juba töö plaan ja juhendaja ära kinnitada. Õnneks reeglitest keegi eriti ei hooli. Lõpuks saidki ainsana A-d kaks tööd, mida alustati kõige hiljem.
Kuna juhendaja iseloomustas mu tööd sõnadega "hiilgav" ja muu selline, siis ime ka, et ma puhevile ei läinud. Suurim rõõm saabus aga nii üleeile kui saime kätte retsensioonid ja selgus, et minu tööd oli hinnanud üks kõige põhjalikum retsenseerija üldse (hea, et ma seda ette ei teadnud), kes eelmisel aastal cum laude lõpetanule töö hindeks suisa C-d soovitas. Mulle soovitas A-d. Ehk siis oli mul kõige parem stardipaik, aga samas hiilgav võimalus kõik ära puterdada.
Kaitsmine oli korraldatud nii, et eeldatav parim töö viimasena, ehk siis sain seal ka veel praadida, aga õnneks ei läinud lavale saades pilt tasku ja suu lukku. Kaitsmise põhinipiks oli mul kõik peast rääkida ja mitte pabereid vaadata, sest nii kui ma paberit vaatasin, kadus jutulõng käest ära ja ühtki sõna enam meelde ei tulnud. Komisjoni ees oli muide palju mugavam rääkida kui kodus aknast välja vahtides. Õhtuni väldanud medikamentidele allumatu peavalu sain see-eest ikkagi.
Mida ma nüüd oma eluga edasi teen? Doktorisse on mõtet minna siis, kui sul on midagi olulist öelda mingil alal, mida sa lõpuni valdad. Ma olen pigem Onegin - ehk siis tahaks kõigest midagi teada. Eriti tahaks tundma õppida universumi ja elu saladusi. Kus seda antakse, ei tea?
Vahel mõtlen, kui erinevad on ikka inimeste suhtlusharjumused/vajadused. Ma olen üksiku lapsena harjunud väga palju oma aega vajama. Mul on peas nii palju erinevaid huvitavaid isikuid, et nendega suhtlemiseks läheb ilmatu aeg! Kui ma nendega suhtlen (ehk normaalselt öeldes, omi mõtteid mõtlen) ajab mind segamine lausa hulluks. Teiselt poolt, kui "nendega" asjad aetud, olen ma tavaliselt tõsine ekstravert. Oluline on see, et asi käiks minu seatud graafiku järgi. Ses osas on igasugu sunnitud suhtlusolukorrad mu jaoks üsna piinavad - näiteks reisid koos teiste inimestega, kes ei saa aru, miks minusugune "muidu nii normaalne inimene" järsku tigedaks herilaseks pöördub. "Päevad, raudselt!" Vabalt võibki olla mingisugune hormoonide tasakaalutus, aga ma tõesti ei suuda end viisakaks suhtlejaks sundida kui tegelikult on tahtmine looteasendis ümiseda, kuid selle asemel peab seltskondlikku vestlust arendama. Teiselt poolt olen ma tööl käies L-ga enamasti 24/7 koos. Omade inimestega on see hea asi, et neid ei pea pidevalt lõbustama nagu sõpru. Vahel on mõni imestanud, et kas ära ei tüdine, kui kogu aeg koos? Ma võin kellegagi füüsiliselt ju ühes ruumis asuda, aga kui mul on klapid peas või raamat ees, siis tegelikult olen ma hoopis kusagil mujal. Sõpradega poleks nii viisakas. Mingi pidev käe hoidmine ja kudrutamine oleks küll õudne, aga vaevalt keegi seda harrastab (raudselt harrastab tegelikult). Ilmselt ajaks sunnitud ühiselu mu kiiresti hulluks (ma mõtlen ikka päris, kirvega hulluks). Või siis töö inimestega.
Muidu olen ma seltskonnas suht täht, selline kloun-täht. Lugesin kunagi mingit teooriat sugude ja huumori kohta. Kuidas naisi ei peeta humoorikateks, kuna huumor on meeste pärusmaa, sest see aitas neid partneri leidmisel (naised armastavad kõrvadega), naistel huumorit meeste meelitamiseks vaja polnud, seega see oskus kui evolutsiooniliselt ebavajalik taandarenes (mehed armastavad silmadega). Mulle õudselt meeldib nalja teha. Kunagi, õudses tööõpetuse tunnis, sain siiani meeldejäänud tunnustuse osaliseks, kui mulle öeldi, et minu kõrval on alati hea istuda, sest ma teen nalja. No ja peale 1,5 kuud haiglas imestati ka, et must huumor pole mind maha jätnud. Eks mulle meeldib see ka, kui mehed mu naljade üle naeravad, kuigi ega ma loodagi, et nad mind seetõttu kohe kosida tahaksid. Pigem on nii vist oht "friendzone"-i sattuda. Samas kui meeldiv mees mu naljade peale ei naeraks, ega ta siis kaua meeldiv ei oleks kah. Enamik mehi on siiski huumoritajuga. Naiste hulgas on selliseid tõesti vähem, aga samas on need üksikud sellised pärl-inimesed, et ühe järgi nimetasin oma esmasündinu ja teist julgen nimetada oma parimaks sõbrannaks, kuigi me kohtume heal juhul aastas korra ja seda ka juhuslikult. Ma kahetsen vist kõige rohkem temaga suhete unarusse jätmist, aga no ma pole just eriline suhetehoidmisemeister - vastuolu - igapäevaselt ei suuda ma enamikega suhelda, aga harvema suhtluse puhul kipun võõraks jääma.
Olgem ka trendikad ja kirjutagem rannahooaja saabudes kaaluprobleemidest. Mul neid küll pole ja seega peaks kaalust rääkimine minu puhul vist pühaduseteotuse alla minema. Noh, umbes nagu see, kui depressiooni kõrvaltvaataja pilguga analüüsida. Õudselt hea on rääkida, kuidas mitte paksuks minna kui endal seda hirmu ei ole. Aga no minusugused on ka inimesed ja ei tasu telliskividega loopima tulla, sest alakaal on ju ka ometigi kaal ja sünnikaalu saavutamine võib olla eesmärk. Ok, kaaluteema puhul ei tohi vist nalja teha, nagu ma aru saanud olen...
Igatahes on mul üks tore salat, mida ma vahel iga päev söön ja L. kirtsutas selle peale nina, et vastik, jube ja paksukstegev, kuna sisaldab õli. Tema meelest on ainuõige salat hapukoorega ja oliiviõli on mingi itaallaste narrus. Selguse huvides olgu mu salati retsept(imoodi asjandus) ka ära toodud:
Jube hea salat! Ma ei usu, et see küll kedagi paksuks teeb, mis sest, et oliiviõlis olevat rohkem kaloreid kui hapukoores - ega sa seda ju pudelitekaupa ei joo!
Ma üldiselt võin öelda, et paksuks ei tee üldse mitte tavapärane toidukordade ajal toitumine (no kui sa just ekstreemselt ei toitu). Enda pealt olen tähele pannud, et kõige väiksem number on kaalul olnud alati nii pool aastat peale lapse saamist, sest siis ju õhtuti pudelit õlut või klaasi veini ei võta. Ega need õlled-veinid ise ehk nii palju ei mõjutakski, aga kes siis ikka nende kõrvale miskit ei näksiks. Terve känts juustu läheb mul kenasti korraga sisse nii. Samal ajal on enamike söögikohtade praed minu jaoks liiga suured. Tegelikult pidi juba paar pudelit õlut prae kõrvale teise prae mõõdu välja andma. Kui sa veel lisaks sellele päeva ajal normaalselt toitud, ongi ülekaal käes. Ehk siis ainuvõimalik dieet - joo aga nälgi?
Muuseas avastasin hiljuti, et varem kasutasime kodus praetaldrikuna taldrikuid, mis praegu on kasutuses leivataldrikuina. Nii suuri taldrikuid, nagu on tänapäeval müüdavad praetaldrikuid, meil kodus ei olnudki. Tere tulemast Ameerikasse?
Võta purk Felixi või Salvesti ükskõik millist purgisuppi. Keeda valmis. Sega hapukoor juurde. Võta saumikser ja lase kõik ühtlaseks püreeks. Garneeri kaunilt! (Väga oluline punkt!) Ja valmis ta ongi!
Nägin täna ökopoe müüjat tavatoidupoest purgisuppi ostmas. Kas see pole mitte ülim patt? Igatahes jääb igasuguste purgisupiteemaliste artiklite kommentaaridest mulje, et purgisupp on surm. Ega ma ühtegi head purgisuppi iseenesest ei tea küll, aga söönud olen ma neid väiksest peale, sest nullist supi keetmine nõuab aega ja tööl käival inimesel pole seda aega kusagilt võtta. Päris suppe tegi mul ainult vanaema, sest tema oli pensionil. L. arvas ka siin ükspäev, et söögitegemine on privileeg, mida saavad endale lubada ainult need, kes muud tööd tegema ei pea. Vaatasime purgisupi taustaks Jamie Olivier'i, kes näitas, kuidas ta poole tunniga kolmekäigulise lõuna valmis teeb. Tal on muidugi ruumikas köök, kõik vajalikud vahendid ja tooraine kohe võtta. Tavainimene peaks korraliku toidu igapäevaseks valmistamiseks iga päev ka poes või soovitavalt turul käima. Kalliks läheks selline elu. Lisaks võin ma kodus isegi mingi maitsva asja valmis meisterdada, aga see ei maitse mulle ikkagi nii hästi kui kuskil restoranis, sest ma olen ihne snoob - kodus on ikkagi kodumiljöö - suvalised nõukaaegsed nõud ja pühkimata laud, interjööri panustamine nõuaks jälle hulgim väljaminekuid. Mina olen ikkagi sellest põlvkonnast, kus pulmaserviisi hoiti aastaid kapis, samal ajal igapäevaselt mõranenud taldrikutelt süües. See pole ju mingi taaskasutus, kui ma võtan oma vanad, aga kasutuskõlblikud asjad ja viin need kuskile taaskasutuskeskusse selleks, et endale uus ja peen serviis osta! See on õudne tarbimishimu, mida leevendab mõte sellest, et tegeldakse heategevusega.
Hakkasin eile mõtlema kõigile neile raamatuile, mille lugemise ma pooleli jätnud olen. Iseenesest on see üks tundlik teema, sest inimesed kipuvad ikkagi järeldusi tegema - küllap sa oled üks ebaintelligent, kui mu lemmikraamatu pooleli jätsid. Eks mind ka paneb imestama, kui keegi minu lemmikuid igavaks või loetamatuks peab, aga enamasti on see siiski vaid maitseküsimus. Noh, võib-olla kui välja jätta need "ma teisi raamatuid ei ole viitsinud lugeda, aga Videvik oli küll hea"-tüübid. Muuseas Videviku-saaga teise raamatu ma lugesin läbi, ei jätnud pooleli...Raamatute soovitamine on üldiselt üks tänamatu töö, niisamuti nagu ka muusikasoovitused - enamasti ei jäta need teistele sellist muljet nagu soovitajale endale. Minu puhul küll ühe erandiga - oma viimast eriala läksin just õppima mulle soovitatud raamatute põhjal, kuna need olid seal soovituslikuks lugemiseks ega pidanud pettuma. Igatahes võtsin ette oma raamatulaenutuste nimekirja ja püüdsin meenutada raamatuid, millega ma lõpuni ei jõudnud (koju ma muretsen üldiselt vaid mulle meeldivaid raamatuid).
E. M. Remarque "Gam" ja "Jaam silmapiiril" - oeh, kohe esimesena ühe mu lemmikkirjaniku teosed...Ma armastan Remarque'i hilisemat loomingut, aga need esimesed teosed pole kohe sugugi minu maitse. Kusjuures paar nädalat tagasi rääkisin sõbraga, kes pidas just Remarque'i varast loomingut nauditavaks, kuna see pole nii depressiivne kui hilisem, peamiselt sõjatemaatikaga seonduv. Mul on lausa kahju, et mulle ei sobinud.
R. Williams "Ühel päeval keegi" - popstaar Robbie Williamsi elulooraamat. No nii igav, nii igav. Tõlge vist oli ka halb (see pealkiri on ju juba imelik?) või oligi see halvasti kirjutatud - tundus selline punnitatud Google Translate lausetega jutt.
"Milena: Eesti modelli päevik" - sellest saastaraamatust olen siin varem kirjutanud ka (otsing ei tööta normaalselt, ei saa linki anda). Igatahes oli see kunagi Eesti esimene e-raamat, salapärase autori poolt kirjutatud modellide glamuursest elust. Glamuuri ei olnud kusagil, kohutavalt igav oli hoopiski. Selline teema, millest ju annaks põnevalt või kasvõi naljakalt kirjutada, aga raamatus polnud kumbagi.
B.E. Ellis "Ameerika psühhopaat" - ma ei teadnud sellest raamatust enne lugemist eriti midagi. Seda, miks ta kuulus on. No pealkiri oleks võinud aimu anda muidugi. Igatahes ei jõudnud ma lugemisega paarikümnest leheküljest kaugemale, sest kogu see firmamärkide ja brändide virvarr ajas mu haigutama ja ma ei suutnud sisule keskenduda. Pärast sõbranna rääkis, et hiljem tulevad rõvedad mõrvad, mida samasuguse detailitäpsusega kirjeldatakse. Peab vist õnnelik olema, et edasi ei lugenud. Ma põhimõtteliselt saan aru küll, mida autor selle raamatuga öelda tahtis. Võiksin vist kirjandigi kirjutada, aga ma ei pea selleks seda häirivat raamatut läbi lugema. Kooliajast oleme arutanud, et vähemalt mina ja L. kirjutasime küll edukalt kirjandeid raamatuist, mida me lugenud polnud - "Kuritöö ja karistus - kuidas südametunnistus inimese hävitab" jne.
V. Woolf "Orlando: elulugu" - üks mu lemmikarvustajaid analüüsib siin raamatut sügavuti. Ma olen seda tüüpi, kes pikki kirjeldusi lugeda ei suuda - mul on peas juba keskkond ja tegelased välja mõeldud, täpsed kirjeldused pigem mõrandavad seda. Mis ei tähenda, et ma ootaks raamatust pidevat tegevust. Lisaks käsitleb romaan (vähemalt selle esimene osa) ajajärku, mis mind millegipärast ei köida. Kogu see aadlike moraalikoodeks ja kombestik on mulle võõras. Näiteks on ka "Anna Karenina" mulle mõistetav vaid tollase ajajärgu kontekstis, üldinimlikuna tollased probleemid minu jaoks ei kvalifitseeru, ma ei suuda seda aega ja inimesi mõista.
D. Mitchell "Pilveatlas" - raamatust tehti ka film, järelikult pidi seal ka midagi toimuma. Mina nii kaugele ei jõudnud. Raamatu õhkkond ja tegelased peaksid, no vähemalt viiendalt leheküljelt, köitma hakkama, selle raamatu puhul nii ei juhtunud.
E. Bernhardt "Minu Bangkok" - ma ei saa aru, kas härra narkomuul püüdis intellektuaali panna või mis, aga mina ei saanud mitte midagi aru. Või noh, sain ikka, aga kogu see metafooride supp oli liiga sogane. Mees, kirjuta asjast, mitte ära soiu mingitest paradiisi väravatest ja golemitest!
J. Kerouac "Teel" - selle maailmakuulsuse jätsin ma ka üpris kiiresti kõrvale, kusjuures Kerouaci "Pilvealused" on mul lausa kodus olemas ja hea raamatuna kirjas. Või äkki ma ikka lugesin ta lõpuni? Minu meelest mitte. Kõrvalepõikena võib öelda, et kogu laenutuste nimekirjas oli päris mitu raamatut, mille kohta ma ei osanud midagi öelda - olin ma need lõpuni lugenud või mitte? Millest need rääkisid? Raisatud aeg?
G. Orwell "Kummardus Katalooniale" - taas üks muidu lemmikkirjaniku teos. Antud juhul on asi puhtalt temaatikas - võõras sõda, võõrad poliitilised olud, võõrad probleemid. Pool raamatut lugesin läbi ka, aga siis sain aru, et võiks oma aega millegi huvitavamaga sisustada.
Ja lõppu kõige piinlikum poolelijätmine üldse - J.Kross "Wikmani poisid" - krt, tegemist on mu vanaema kapsaksloetud lemmikraamatuga. J. Kross on üks paremaid Eesti kirjanikke üldse. "Wikmani poisid" on üks tema tähtteoseid. Kuidas see mul pooleli jäi? Kui ma kunagi siin kirjutasin "Kallitest kaasteelistest" mainis keegi Kaur Virunurm, et tema ei suutnud seda detailirohkuse tõttu lugeda. "Wikmani poisid" peaks ses mõttes palju lihtsamalt loetav olema, aga mina nautisin pigem "Kalleid kaasteelisi" kui "Wikmani poisse". Teisest otsast hädaldan, et Woolfi kirjeldused on mulle liig...Ilmselt asi tõepoolest mingites maitsenüanssides või ka ajahetkes, milles konkreetne raamat kätte satub. Ses osas olen nõus sellega, et paljud kohustusliku kirjanduse raamatud hakkavad kõnetama alles palju hiljem - samas kui neid koolis peale ei sunnitaks, võib-olla ei satuks hiljem neile enam peale?
Muuseas, hetkel maadlen "Matemaatika õhtuõpikuga" - paistab, et kui soont ei ole, ei aita ka üldhariv info ja lihtsad seletused, no silm vajub ikka kinni...
Enne enda arvamuse kirja panemist lugesin läbi ka muud Internetis olevad arvustused ja tuleb nentida, et jään kõigiga ses osas vastuollu, et mulle meeldis "Kui tuvid kadusid" rohkem kui "Puhastus". "Puhastus" meeldis mulle küll ka väga, aga kahjuks on selle lugemisest päris palju aega möödas, nii et ma enam täpselt ei mäleta, mis emotsiooni see minus just tekitas. Tagantjärele domineerib siiski seks ja vägivald, mida ma iseenesest pean negatiivseks - mis see sisu täpselt oli, seda enam ei mäleta (hullumaja, mul on pea kõigi asjadega nii, et mäletan vaid emotsiooni, aga mitte süžeed või tegelasi, teistel seda probleemi ei paista olevat. Ise olen selle enda hea lühimälu halbade kõrvalmõjude alla liigitanud).
Teiseks asjaks, millega ma mitme arvustuse puhul ühel nõul ei olnud, oli nende arvamus sellest, et teose karakterid olevat liiga konstrueeritud ja ebareaalsed. Minu meelest ei saa iialgi väita, et "sellist inimest ei saa olemas olla!", see viitab vaid inimese kalduvusele hinnata kõiki teisi enda parameetrite järgi. Minu arvates on raske anda mingit ühtset inimliiki iseloomustavat määratlust. Osa inimesi on nõus end kõrgemate aadete nimel ohverdama, teine osa hindab asju kõrgemalt kui inimesi, kolmandat osa ahvatleb võim rohkem kui kuld või puhas armastus. Mulle just meeldiski selle raamatu puhul erinevate inimtüüpide väljatoomine. Sellest ma ka ei saanud aru, et mismoodi oli paljude meelest Edgar jätis ja jube inimene - ta ei olnud tegelikult ju oma loomult teiste kannatusi nautiv sadist. Ta lausa tunnistas, et "mõnikord ta lausa vihkab oma naist" - ehk siis enamuse ajast ta mingeid tugevaid tundeid ei tundnud. Ka Klooga õudused eelistas ta unustada ja pidas nende esilekerkimist luupainajaks, mitte aga erutavaks mälestuseks. Edgar oli lihtsalt pragmaatiline inimene, paraku empaatiavõimeta ja oma nahka armastav. Mu meelest on lausa silmakirjalik näha temas jätist - ma usun, et pea igaüks leiaks enda ümber ringi vaadates (või enda sisse vaadates) mõne seesuguse. Samamoodi võib olemas olla Rolandi-suguseid aatemehi. Tänapäeval küll ilmselt üha vähem ja üha enam nende hulgas, kes eelistavad oma tajud tuimaks juua või süstida. Pikemas plaanis "võidavadki" Edgari-sugused. Eks see üks Pyrrhose võit ole, sest isegi kui ma kogu raamatu ootasin, et lõpus õiglus võidule pääseb ja pahad oma palga saavad, siis isegi ilma selleta oli selge, et tegelikult ei võitnud mitte keegi. Samas kas saab keegi oma elu lõpus üldse öelda, et "jah, ära tegin!" Ilmselt on kõigil kappides mingid luukered, mis neil puhast võitu nautida ei lase. Sellistel aegadel elanud inimeste elu oligi suures osas läbikukkumine, argipäevadeta elu üksikute, juba ette teada varastatud rahuminutitega. Ses osas on meie põlvkonnal vedanud. Isegi niipalju, et me eeldamegi elult vaid rõõmu. Praeguse Ukraina-olukorra valguses on kõik, kellelt olen küsinud, plaaninud võimaliku okupatsiooni tingimustes Eestist jalga lasta. Olen kuulnud ka arvamust, et sõda olekski vaja - see paneks inimeste prioriteedid paika, kaoksid ära mõttetud pseudomured - asjadekultus jne. Iroonilisel kombel nimetatakse Tuvide-raamatus üheks põhjuseks, miks küüditamisele vastu ei hakatud, just nimelt hirmu oma asjade kaotamise ees, ka põgenikelaevale sooviti sageli kaasa võtta mitte omakseid vaid sigu, keda hiljem rahaks teha. Inimeste loomuses on teha kõik, et nende harjumuspärane argipäev kasvõi mingil kujul säiliks - mis isamaa, mis vabadus, "ehitame Siberis üles Eesti riigi".
Kuna mul raamatute sisu peale mälu ei ole, siis armastangi rohkem neid raamatuid, mis millelegi edasi mõtlema panevad (kriminaalromaane me seetõttu üldiselt ei loe). Tuvide-raamat pani mind rohkem mõtlema kui "Puhastus". Mis on tegelikult oluline? Üldises plaanis ju elu edasi kestmine. Lihtsalt elu iseenesest, mitte selle kvaliteet, ausus iseenda vastu või aated. Kuna paljud lugejad-arvustajad imestasid homoteema sissetoomise üle, siis tekkis mul mõte, et ehk läbi selle - Edgar järglasi ei saanud - jäigi ta kõigest hoolimata ikkagi kaotajaks. Roland ja Juudit said tütre, seda enam, et "korraliku tüdruku", keda ei huvitanud poliitika, vaid armastus ja pesapunumine - ilmselt läks nende sugu edasi, evolutsiooniliselt jäid nemad peale. Kas olukorras, kus kõik muu taandub ihaldatava argielu ees, polegi see mitte kõige olulisem?
Järgmiseks ootan muide Richard Dawkinsi "Iseka geeni" lugemist, mis peaks teemaga haakuma ses osas, et meie oma tühiste eludega, mida me nii kangesti ületähtsustada püüame, oleme siiski vaid vahendid suuremas mängus - evolutsioonis, kus võidavad vaid need, kelle geenid edasi kanduvad.
P.S. Ma ei taha absoluutselt kritiseerida inimesi, kes on otsustanud järglasi mitte saada. Ma mõtlen laiemas plaanis - keskmiselt alla ühe lapsega peres eurooplased vs moslemipered - ühed, kes keskenduvad võimalikult õnnelikule argielule indiviidi kohta vs teised, kes toovad mugavused ohvriks geenide edasikestmisele. Kvaliteet vs kvantiteet. Äkki me oleme esimest teisele eelistades valel teel? Tagasi pöörduda ei suudaks me ilmselt kunagi. Isegi kui ma tean, et käes on Õhtumaa viimased tunnid, olen ma ikkagi õnnelik, et olen just siia sündinud.
Sõitsin mina üle pika aja mööda Anne ringi ja äkitselt kerkis silme alla üks stringides urvis naisetagumik, juures kutsuv tekst: "Enne drill, siis chill!". Urvis naisetagumikud reklaamtahvlitel ei peaks enam kedagi üllatama, seda et naine üks peata perse on, oleme juba kõik ennegi kohanud (millegipärast sageli spordiga seotud ettevõtete reklaamides). Aga mida siin siis reklaamitakse? Päris avalikult anaalseksi? Drill tähendab eesti keeles tegevuse tuima, mehaanilist kätteõpetamist (ÕS-i andmed) - ilmselt ei taha ju keegi oma ettevõtet sellises valguses näidata. Samuti puudub eesti keeles sõna chill, seega võiks järeldada, et ka drill on otsene laen võõrkeelest. Inglisekeelne drill tähendab esmajoones puurimist. Urban Dictionary ütleb otsesemalt - to root on chick hard, näitelausena "I drilled her so hard lastnight, that today my dick hurts." Et siis ei ole asi minus ja mu ropus mõtlemises, pigem on taaskord üritatud "vahvat kahemõttelist nalja" teha, mille peale Tarbijakaitse või kes kurat nende reklaamide sündsusega tegeleb, saaks taaskord öelda, et "täname teie tähelepaneku eest, aga meie komisjon reklaamiseaduse rikkumist ei tuvastanud". Tean päris mitut juhtumit, kus just selline vastus saadud. Kõik on JOKK.
Kõige rohkem tahaks teada, mismoodi sellised reklaamid ostjatele maha müüakse. No kohe koledasti tahaks sellisel koosolekul istuda, kus reklaamifirma Pets ja Aiku irvitavad, et "a paneks sinna plakatile ühe perse!" "a kle, jumala kõva, paneme jah perse!" "Höö-höö-höö!" Sportlased on ju nii lollid, et nemad on persega ikka nõus, mõni teine ehk hakkaks kahtlema aga no nemad olid trennis ju, kui mõistust jagati.
Minu jaoks on visuaali natuke nukker vaadata, kuna kahju on sellest, et kunagi imekena olnud inimene on end ära rikkuda lasknud:
Nose job õnnestus, lip job mitte. Kui välja arvata see, et originaal-nina ei olnud Courtneyl just ideaalne, siis ülejäänud tema iluoppe on pigem depressiooniga põhjendatud. Nii nagu tavainimene püüab end uuesti leida soengut vahetades, vahetavad staarid oma nägu. Nende puhul on kindlasti ka meelelahutustööstus see, mis "värskendatud välimust" eeldab. Aga no see krdi lip job - kellel on see õnnestunud? Lisaks Courtneyle on see ära rikkunud veel mitu imeilusat naist:
Ok, meil on Angelina Jolie ja Lana Del Rey aga nemad väidavad, et nende puhul on kõik loomulik ja nad suudavad paksud huuled ka välja kanda, nägemata välja nagu herilaselt nõelata saanud:
Iluoperatsioonide suurimaks puuduseks ongi see, et need on näha. Mitte keegi ei usu, et sa üleöö nooreks ja ilusaks muutusid - seega, mis mõte sellel on? Keegi ei sosista, et "vaata, kui kena ta on!" vaid ikka "vaata, mis ta endaga teha on lasknud!" Ok, ma saan aru kui inimesel on juhtunud mingi trauma, aga enamasti teevad iluoppe inimesed, kes niisamagi keskmisest kenamad on. Miks neil nii madal enesehinnang on? Tegelikult tahtsin kirjutada ka napakatest vanasõnadest ja kõnekäändudest. Üks neist oleks ka "ilu nõuab valu" - mh, ma ei teeks iial endaga vabatahtlikult miskit, mis mulle valu põhjustab. Ilu nimel kannatada? Tänan, ei. Ma lõikan juustest ka pigem salgu välja kui vaevan end pusa lahti kammimisega...Tõeline hedonist?
Ma olen nii ebapopulaarne blogija, sest ei pane oma blogisse üldse pilte. Kaevasin siin natuke ringi ja isegi enamik videoid, mis blogis üleval, on ammu maha võetud. Tegelikult peaks siin minust pilte isegi olema, aga ainuke, mille ette viskas, oli see, kus ma olen tossudes ja hommikumantliga (filmivõtted, noh). Peaks veel olema üks minust leopardimaskis ja teine peale telgis magamist tuhamägede taustal. Ei midagi glamuurset, ühesõnaga. Eile käisin justnimelt glamuuriüritusel (kunstinäituse avamine ju ometi on seda?), televisiooni küll kohal ei olnud, aga fotograafe siiski jagus (sest oli fotokunsti näitus). Igatahes tehti üsna mitmeid ilupilte, sealhulgas minustki. Olen nii lahke ja riputan ühe siia kah:
Kokkuvõttes on vist ainult 2 peamist põhjust, miks abiellutakse: romantika ja majanduslik kindlustatus, mõlemad enamasti olulised naispoolele. Mõlemat poolt mõjutavaks põhjuseks võiks olla mööndustega kolmas - alati on abiellutud, komme on selline. Meeste puhul lisandub siis mõnel juhul ehk see "õige mees võtab ikka oma naise ära". Ma ei viitsi hakata statistikat tegema, kui paljud mu tuttavatest abielus on, aga ise olen käinud nii ühes pulmas iga viie aasta tagant, nii et üüratult populaarne see tegevus olla ei saa.
Igasugused "unelmate pulma" saated ja ajakirjad teevad mu meelest asjale karuteene, sest kõik võtavad pähe, et pulmad on mingi über-pidustus, mida ilma laenu võtmata ja 500 inimest kutsumata läbi teha pole viisakas. Pulmad on justkui selleks, et teistele näidata - "because I can!" Kui raha laristada pole, siis ära parem pulmi pea, muidu vaadatakse viltu. Kui romantikat tahta, siis võiks mu meelest lihtsalt kuskile reisile minna, mitte teiste jaoks pidu korraldada. Väike ja viisakas vastuvõtt on ka kena, aga alati on seltskonnas mõned "vana-kooli" esindajad, kes kirtsutavad nina kui laual pole sült-kartul ja labrakas küla kultuurimajas hommikuni ei kesta. Võeh. Ma juba väiksena kartsin seesugust "rahvalikku pulma", sest olin näinud pilte sugulaste pulmast, kus pruudil lasti leiba lõigata - no niimoodi, leib vastu rinda surutud, ma pelgasin, et veristan end raudselt niimoodi ära. Nukku mähkida ma ka ei osanud ja Pampersitest võis siis vaid und näha. Igatahes ei ole selliseid peod midagi olulist, mida ma elus kogeda tahaksin.
Majanduslik kindlustatus - kaob ära vajadus selle järele kui ebavõrdsesse suhtesse lihtsalt ei astuta ega lasta end ülal pidada. Ma eriti ei usu sellesse - "muidu oli ta nii tore aga siis ühel päeval varastas mu paljaks"-juttu. Märgid, et kaaslane kahtlane tüüp on, avalduvad ikka juba varem, tuleks veidi tähelepanelikum olla. Üldiselt ega see riik ka ikka ei aita, kui ise enda aitamiseks midagi ei tee.
Jääb järele vaid "nii on kombeks"-põhjendus abielule. Ei tasu salata, et ka mina eeldasin lapsena, et ühel hetkel tuleb abielluda (ja neli last saada). Ilmselt on aga enamik mehi õnnelikud selle uue moraali üle, mis neid abielluma ei sunni ja naised ei leia midagi võluvat ise meeste käe palumises. Nii need vabaabielud õitsevadki. Kas pole imelik, kui lapsed on mehe nimega ja ise oled nagu võõras inimene perekonnas? Samamoodi on ju tegelikult imelik see, et abielludes oma nimest loobud - lihtsalt see on harjumuseks kujunenud. Abielludes isegi ei pea keegi kellegi nime võtma. Räägitakse, et abielu annab kindlustunde, kui selle all just ei mõelda majanduslikku kindlustatust, mida ma juba mainisin, siis lahutatud abielusid tean ma vist veidi rohkem kui neid, mis püsima on jäänud. Kusjuures on huvitav see, et kord abiellunud ja lahutanud inimesed abielluvad suure tõenäosusega uuesti. Justkui käiks abiellumine kokku teatud inimtüüpidega. Traditsioone austavate? Pidusid hindavate? Ma ei tea, ma ise ilmselt sinna ei kuulu.
Abiellumise vastu on üheks heaks argumendiks ka see, et saad surivoodil kallile kaasale habiseda, et "ma kahetsen ainult ühte asja, seda, et mitte keegi ei armastanud mind piisavalt, et minuga abielluda..." See oleks mõnusalt dramaatiline lõpp. Ei tahaks võimalust käest anda.
Ses suhtes ei saa ma aru mingist kooseluseadusest - mis imelisi hüvesid see kooselu annab, et nii kangesti on vaja seda registreerida? Mis mõttes ei taha ma abielluda, aga notari juurde kooselu registreerima läheksin? Vahet ju pole? Mis jube püha asi see abielu on, et samasooliste kooselu selle sõnaga tähistada ei või? Kas poleks mõistlikum ja lihtsam öelda, et abielu kehtib kelle iganes vahel ja poleks vaja mingit eraldi kooseluseadust? Oi ei, meil on ju see võimas kirik ja Varro Vooglaid, keda me sugugi vihastada ei taha. Tuleb veel Nool ja viskab odaga...
|
OSCAR-2019
|
||
Hotellid Lubná – Hotels.com abiga on lihtne leida sobiv hotell Lubná, võrrelda tubade hindu ja kohe vaadata vabade kohtade olemasolu. Meie veebilehel on imelihtne leida ja broneerida reisiks soodne Lubná hotell. Iga hotell on varustatud kaardiga. Lisaks hotellitubade kirjeldustele ja fotodele oleme lisanud külastajate hinnagud ja pikemad arvustused, kus on juttu hotelli asukohast, ümbruskonna meelelahutusvõimalustest, tubade mugavusest ning majutuse ja teenuste kvaliteedist. Meie kliendiprogrammiga Hotels.com™ Rewards liitudes teenite iga 10 öö eest 1 öö tasuta.
Voldemar Öövel oli oma üle kahemeetrise kasvu ja suure halli habemega juba kaugelt äratuntav. Foto erakogust 2007. aastast.
Voldemar Öövel (21. august 1927 Pöide, Saaremaa – 29. juuli 2008 Ahja, Põlvamaa) oli Eesti Kodukaitse komandör ja taasiseseisvunud Eesti kagupiiri esmase kaitse ülesehitajaid, Kotkaristi teenetemärgi kavaler, agronoom, suusaliidu juht ning maaspordiliidu Jõud tegevjuht ja auliige.
Voldemar Öövel sündis Saaremaal Pöide vallas Välta külas vanaisa Johan Vaheri mõisnikult päriseks ostetud esiisade talus. Ta oli isa Andrei Öövli ja ema Miina vanem laps, tal oli noorem õde Õie. Käis kohalikus Kõljala põllutöökoolis (kus oli president Arnold Rüütli koolivend), hiljem lõpetas Olustvere põllumajandustehnikumi.
Juba 15-aastaselt oli Voldemar Öövel kahe meetri pikkune. 1944. aasta varakevadel osales ta Saksa noormeeste väljaõppelaagris Poolas Różanis ja määrati sama aasta sügisel soomepoistest moodustatud kuulipilduja MG-42 meeskonda. Tagasi Eestisse tuli ta lennuväe abiteenistuse rühmavanemana. Sakslaste taandudes ei sattunud pea olematu relvastusega Eesti sõdurpoisid otsesesse lahingutegevusse ja redutasid 1944. aasta septembrini Aegviidu metsas. Voldemar Öövel on ise öelnud, et ta ei varjanud kunagi Saksa sõjaväkke kuulumist ja see olevat aidanud tal hiljem kolhoosis parteisse astumist edasi lükata[1].
Öövel juhtis aastatel 1948–1950 suusaspordi vabariiklikku föderatsiooni (tänane Eesti Suusaliit). Ta oli maanoorte spordiseltsi Jõud üks käivitajatest. Aastatel 1947–1953 oli Öövel spordiseltsis Jõud kesknõukogu instruktor ja osakonnajuhataja, hiljem valiti kesknõukogu liikmeks ja aseesimeheks, oli kuni 1953. aastani seltsi palgaline tegevjuht. Aastast 1967 oli ta spordiseltsi Jõud auliige.
Öövel töötas Eesti NSV Põllumajandusministeeriumis ja oli Kaagvere erikutsekooli direktori abi. Aastal 1962 valiti Voldemar Öövel parteitu agronoomina kolhoosi Punane Koit (asus praeguses Ahja vallas Põlvamaal) esimeheks. Väidetavalt ei soovinud kompartei liikmetest kandidaadid nii kaugele ääremaale minna.
Majandi juhina pühendus ta kohaliku elu edendamisele ja maainimeste elujärje parandamisele. Öövel kutsus endiselt Petserimaalt Ahjale 18 eesti peret, organiseeris neile kohalikud passid ja korraliku palga. Ta asutas laulukoori ja edendas spordielu. Neli aastat hiljem sunniti teda ja kolhoosi juhtkonda siiski astuma parteisse, kuid alles jäid vastuolud parteijuhtidega, kes süüdistasid Öövlit "käitumises väikese Dubcekina", kuna ta seisis vastu kolhooside liitmisele[2].
Pensionile jäänuna tegeles 1988. aastast oma Vahtra talus Põlvamaal Pilpa külas hobi korras kartulikasvatusega.
1990. aastal valiti Voldemar Öövel Eesti Kongressi hääleõiguslikuks saadikuks ja Eesti Komitee teise koosseisu, mille tegevust kajastas artiklitega Põlvamaa ajalehes Koit.
Voldemar Öövel osales ka Rahvarinde liikumises, olles Põlvamaa esindaja Rahvarinde üle-eestilises volikogus.
Voldemar Öövel oli seitse aastat Eesti Kodukaitse Põlvamaa Maleva komandör. Tema juhtimise all oli üle kahesaja väljaõppinud vabatahtliku, kes osalesid aktiivselt Eesti Vabariigi kagupiiri kaitse väljaarendamisel ja sisejulgeoleku tagamisel.
Eesti Kodukaitse sündis rahvaalgatuse korras vastuseks Interrinde rünnakule valitsuse vastu Toompeal 15. mail 1990. Esimene kodukaitse rühm Põlvamaal moodustati Voldemar Öövli juhtimisel 3. juunil 1990 Ahjal; see asus maavanema palvel sama aasta oktoobrist valvama Eesti majanduspiiri kagus.
Eesti iseseisvumise suunas liikuva Edgar Savisaare valitsuse eesmärk oli võtta Eesti ida- ja lõunapiir majanduspiiri valvamise ettekäändel oma kontrolli alla. Valitsuse korraldusega loodi 15. oktoobril 1990 kodukaitse koosseisus majanduspiiri kaitseteenistus ja alustasid tööd majanduspiiri kontrollpunktid. Majanduspiiri kehtestamise eesmärk oli pidurdada riigile vajalike kaupade väljavedu ja tõkestada kuritegevust. Samal ajal viibisid Eesti territooriumil veel Nõukogude Liidu väed.
Eesti Riiklik Piirikaitseamet moodustati valitsuse määrusega 8. aprillil 1991. Sama aasta kevadel pingestus olukord lõunapiiril ning kevadsuvel ründas ja rüüstas Riia OMON korduvalt Luhamaa, Murati ja Ikla piiripunkte, tehes seda ka Leedus ja Lätis. Rünnakud kulmineerusid 9. juuli hilisõhtul pommiplahvatusega kodukaitse ja piirikaitseameti majas Toompeal[3].
Esimese viie kuu jooksul valvasid Eesti majanduspiiri Põlvamaa lõiku Voldemar Öövli juhtimisel 78 vabatahtlikku. Öövel meenutab Maalehes 14. jaanuaril 1999[4]: "Kuue mehe peale oli meil üks kumminui ja üks automaadiga militsionäär. Leedus tapeti samal ajal piiril kaheksa meest korraga."
Kodukaitse Remniku väljaõppelaagris toimus 24. veebruaril 1991 Öövli eestvõttel ja majanduspiiri valvajate kolme kompanii osavõtul esimene Teise maailmasõja järgne Eesti iseseisvuspäeva paraad.
Kui kodukaitse 1996. aastal valitsuse otsusel likvideeriti, oli Põlvamaa malevas 426 liiget, kes jätkasid Voldemar Öövli juhtimisel abipolitseinike üksusena.
Põlva kodukaitsjate eestvedaja Voldemar Öövli initsiatiivil 1996. aastal alguse saanud piirivalve, hiljem politsei- ja piirivalveameti ning Põlva laskespordiklubi vaheline karikavõistlus laskmises sai 2011. aastal temanimeliseks – Voldemar Ööveli karikas.
Voldemar Öövel abiellus 1949. aastal ja oli üle 50 aasta abielus Tiiu Öövliga (sündinud Ploompuu; Eesti Panga juhi ja Otto Tiefi valitsuse rahandusministri Hugo Pärtelpoja ristitütar).
Voldemar ja Tiiu Öövli lapsed: Õnne Sarmet (abielus mägironija Tõivo Sarmetiga), Urmas Öövel, Andrus Öövel (Eesti Vabariigi kaitseminister aprillist 1995 kuni aprillini 1999).
|
OSCAR-2019
|
||
Tihtipeale suhtutakse August Strindbergi kui jõletusse šovinisti ning seetõttu on tema kohta rohkem kui üks kord leitud, et tegemist on kõlbmatu kirjanikuga. Ma ei eita ta šovinistlikke vaateid, kuid leian, et see pole piisav, kummutamaks tema teoste väärtuslikkust. Ameerika filosoof William James on rõhutanud, et isegi kui apostel Pauluse nägemused teel Damaskusesse olid põhjustatud üleloomuliku asemel hoopis keemilistest reaktsioonidest tema ajus, ei anna see põhjust tema õpetuse maha laitmiseks. Väärtustama peaks hoopis tema õpetuse hinge puhastavat mõju. Strindbergi loome võlu peitub elavas energias, mille ta on kätkenud ennekõike just näidenditesse. Temast on jäänud jõuline jälg maailma teatrimaastikule, rääkimata rootsi kirjandusest. Eriti tähendusväärseks võib pidada mängu kirjanduslike arhetüüpidega. Samamoodi kui Strindberg on avaldanud mõju arvukatele kirjanikele, on ta ka ise oma töödes viidanud teistele teatritükkidele. Mõelgem süütule trallile, mis Shakespeare’i „Suveöö unenäos” suvisel pööripäeval aset leiab – metsa sattunud noored kistakse haldjate poolt pöörasesse mängu, mis kasvab ohjeldamatuks seksuaalseks pillerkaariks. Viies kokku „Preili Julie” toimumisaja (jaanipäev) ning kõrvutades Shakespeare’i haldjate ilmutused päriseluliste tunnetega (Strindbergi sõnu: „ebausaldatavad mõttemehhanismid”), võib „Preili Julie’s” näha lausa groteskset redaktsiooni „Suveöö unenäost”. Pidevalt hullumise äärel olnud rootsi näitekirjanik lisas klassikateosele mõtteid alateadvusest ja puudutas „Preili Julie’s” sümbolismi, mis kulmineerus ekspressionismiga tema hilisemates töödes.
„Preili Julie” tegevus on filmis toodud Rootsist Iirimaale, kus jaaniöö pidustuste müstika ajab aadlipreilil pea sassi ning ta püüab mõisateenrit võrgutada. Seisused põrkuvad ning hinged purunevad tunnetekeeristes. Ilmselt pole teist elavat lavastajat, kellelt Strindbergi ekraniseeringut oleks võinud rohkem oodata (kui, siis Haneke) kui Liv Ulmannilt, sest siiani ei saa me temast kõnelda, meenutamata traagilist suhet Ingmar Bergmaniga. Õlg õla kõrval valmis paaril ligi poolsada filmi, mille sündimise tagamaid illustreerib suurepäraselt Dheeraj Akolkari dokumentaal „Liv & Ingmar”. Ehk ilmutas Ingmar end taaskord, kui otsustati Julie’ tuba purpurpunaseks värvida, viidates kuulsale ruumile Bergmani filmist „Sosinad ja karjed”. Teose on lindile püüdnud hinnatud operaator Mihhail Kritšman, keda eelkõige tuntakse viljaka koostöö eest vene režissööri Andrei Zvjagintseviga. Käesoleva linateose tegevustik leiab aset suletud seinte vahel, mis tegi operatooritöö kindlasti raskemaks ning filmi visuaalne külg pole eriti intrigeeriv. Alles kõige lõpus pääseb kaamera koos Julie’ga piiratud maailmast välja ning film leiab otsa hingematva vaatega, mis juhib mõtted jällegi Shakespeare’i Opheliale või prerafaeliitide maalidele.
Teatrilavale mõeldud teksti ekraniseerimine võib panna lavastaja ette suuri raskusi. Ullmanni adaptsioonile on tugevasti ette heidetud liigset teatraalsust, mis ei pidavat kuidagi filmilinale sobima. Kui teatraalsus ei ole välja kantud, siis võib ta tõesti mõjuda mannetu pingutusena, kuna linateoses puudub vahetu kokkupuude inimenergiaga, mis sellele teise hingamise annaks. Kahtlemata leidub filme, mis on suutnud luua illusiooni inimliku kontaktist tegelastega, sealhulgas ka näiteks Ullmann ise näitleja rollis Bergmani „Sügissonaadis”, kuid seda ei saa öelda „Preili Julie” kohta. Mitte, et oleks palju ette heita rollidesse valitud näitlejatele, kes teevad keskmisest tugevama etteaste, aga kuna Strindbergi näidend on niivõrd nõudlik, oleks osadesse olnud tarvis karaktereid, kes oleksid võimelised vett veiniks muutma. Niisiis arvan ma teatraalsuse vägagi kõlblikuks „Preili Julie” filmile, aga sel puhul oleks olnud vaja näitlejaid, kes end enne võtteid kaheks nädalaks luku taha panevad ja rolle õppides hulluks lähevad või näitlejaid, kel neurootiline laegas niivõrd täidetud, et nad kogu isikliku emotsionaalse pagasi sisu rolli panustavad. Mulle jäi tunne, et Ullmann pole Strindbergi materjalist lihtsalt kõige magusamat mahla välja imenud. Kõikvõimalikud stseenid, mis võinuks seksuaalselt või hingeliselt õide puhkeda, on jäetud dialoogis kohati nürideks.
Palju on arutletud selle üle, kas „Preili Julie” sisu kõnetab tänapäeva – oli ju näidend kirjutatud 1888. aastal. Nüüdset inimest tõesti ei liiguta enam seisuste vahe samavõrra, mis on stsenaariumit pingestavaks aluseks. Kuid ma usun, et meid kõiki mõjutavad „ebausaldatavad mõttemehhanismid, mida nimetatakse tunneteks”, nagu nimetab Strindberg, kindlasti ka haldjad ning olelusvõitlus, mis ei kao inimhingest. Filmis otsib mateeriast vaevatud inimhaldjas puhast vaimu. Et aga tema teekonda kirjeldab misogüün, saab sellest loost õppida, kuidas välja murda „sissekodeeritud vägivaldsetest sammudest”. „Preili Julie” näitab tumedaid vaevu ja ihasid justkui hingepeeglist ja hoolimata filmi keskpärasest teostusest, elab Strindbergi loome teatud kujul edasi ja imelikul kombel hakkab hoopis kergem.
|
OSCAR-2019
|
||
Eesti Raudtee premeeris altkäemaksu andmises kahtlustatavat juhatuse liiget 2,5-kordse kuupalgaga (6)
Kaitsepolitsei pidas Fedorenko kinni mullu detsembris, aga Süld tabati juba kaks aastat tagasi. Tema tegude uurimine võttis lihtsalt oluliselt rohkem aega. Riigiprokuratuur heidab Eesti Raudtee side- ja turvanguameti endisele juhile Süldile ette mitmeid majanduskuritegusid. Äripäeva andmeil süüdistatakse teda muu hulgas Eesti Raudtee esindajana iseendaga seotud äriühingu huvides riigihangete suunamises.
Asjatundjate hinnangul soodustab raudteel ja transiidiäris korruptsiooni see, et neid valdkondi juhib kitsas ring inimesi, kes on sageli koos töötanud juba aastakümneid. Liiatigi on Eesti Raudtee tihedalt seotud teiste varem Moskva võimu all olnud riikide raudteedega, kus korruptsioonivastastast võitlust ei peeta tihti väga tähtsaks ning levinud on nõukaaegsed juhtimis- ja äritavad. Sergei Fedorenko korruptsioonijuhtum on Õhtulehe andmeil seotud just ettevõtte Venemaa-sidemetega.
Taavi Saati sõnul tuleb teiste riikide ametnikega suhelda, sest see on osa Eesti Raudtee tööst, kuid küsimus on selles, kuidas seda teha ja millistel alustel. „Kui deklareerime avalikult, et ei anna ega võta hüvesid tehingute tegemise eest, siis aja jooksul väheneb ka võimalus, et sellised asjad teoks saavad. Vale on arusaam, et altkäemaksu andmine võib soodustada konkurentsi – pigem see hoopis vähendab seda. Teiste riikide ametnikega suhtlemine on teema, mida saab ja tulebki ettevõtte tasandil koordineerida, aga kui selliste kontaktide käigus tekivad osapoolte vahel isiklikud huvid, on nende juhtimine üsna keeruline,“ tunnistab Saat.
Raudtee- ja transiidiäris on üsna levinud ka üksteisele kallite kingituste tegemine, mille motiivid ei pruugi alati olla ausad ja läbipaistvad. „Kindlasti on kingituste jagamine ühest küljest hea tahte märk, kuid võib olla ka risk ja selleks on kingituste tegemine Eesti Raudtee poolt vastava korraga ära reguleeritud. Siinkohal ongi oluline, et läbi koolituste ja väärtuse tekitatakse töötajates arusaam, kas ettepanekud, kingitused ja suhtlus võib tekitada huvide konflikti või mitte ja mõjutada kellegi kasuks otsuseid tegema või mitte. Kui jah, siis tuleks kohe keelduda ja sellest informeerida ettevõtet. Kui tegemist on hea tahte eesmärgil tehtud kingitusega, siis korrektne on see anda ühiskasutusse ja või kokkuleppel ettevõttega hüvitada kingituse väärtus,“ nendib Saat.
Pärast Süldi kinnipidamist alustas Eesti Raudtee korruptsiooniennetuse programmi koostöös MTÜ-ga Korruptsioonivaba Eesti, mis aitab tutvustada parimaid praktikaid kogu maailmast. Saat rõhutab, et väga oluline on just töötajate väärtushinnangute muutmine.
„Täna on Eesti Raudtee juhtkond võtnud endale selge eesmärgi tegeleda ettevõtte töötajate väärtuste ja hoiakute kujundamisega positiivses võtmes. Selleks valisime koostöös oma töötajatega välja ka ühised väärtused: koostöö, ausus, uuendusmeelsus ja professionaalsus. Ühine arusaam väärtustest avaldab juba täna mõju juhtimisotsuste tegemisel, kui me küsime, et kas otsus toetub meie väärtustele või mitte,“ selgitab Saat.
Tema sõnul on ühest küljest kurb, kui korruptsioonijuhtumid toimuvad, aga teiselt poolt aitavad need kaasa ettevõtte sisekultuuri parandamisele. See annab võimaluse vaadata üle, kas rakendatud meetmed on ikka piisavad või mitte. „Tooksin välja näiteks ettevõttes vastu võetud eetika- ja käitumiskoodeksi, üritused meie väärtuste tutvustamiseks ning iga-aastased korruptsiooniennetuse koolitused tipp- ja keskastmejuhtidele, kelle teadlikkust on kutsutud tõstma valdkonna spetsialistid keskkriminaalpolitseist ja kaitsepolitseiametist,“ kirjeldab Saat.
Lisaks on kehtestatud huvide konflikti vältimise kord, millega kaasneb ligi 85-le töötajale majanduslike huvide deklareerimise kohustus. „Ettevõttes on rakendatud ka riskide juhtimise põhimõtted ja sisekontrollisüsteem, tõhusalt toimiv siseaudit ja finantskontroll. Koostamisel on väärkäitumisest teavitamise kord ja juhend. Loodud on suhtluskanalid jõustruktuuridega, kelle poole saame alati pöörduda, kui selleks peaks vajadus tekkima,“ märgib Taavi Saat.
Samas ta tunnistab, et inimlik risk jääb alati alles ja seda maandada on väga keeruline või ressursimahukas. „Kui vaadata rahvusvahelist statistikat, siis keskmine pettuse ja korruptsiooniteo toimepanija on pikaajaline töötaja – meie praktika tõestab kahjuks seda fakti veelkord. Juhtide kohustuseks on rakendada ettevõttes väärtused ja nendele tuginevad eetikareeglid, vajadusel muuta töötajate mõttemaailma, olla eeskujuks jne – kõik see aitab kaasa lisaks tavapärastele ja igapäevastele kontrollidele meie töötajatel mõista, et pettuste ja korruptsiooni osas kehtib meil nulltolerants,“ ütleb Saat.
„Aga isegi siis, kui ettevõttes on kaardistatud korruptsiooniga seotud riskid ja olulisemad protsessid ning need on kontrollidega kaetud, ei välista see pettuste toimepanemist. Eriti siis, kui tegemist on teatud spetsiifilise valdkonnaga, kus turukonkurents on väga piiratud – alati otsitakse võimalusi. Ettevõtte kohustus on mitte mugavustsooni sattuda ja kontrollid aktiivselt töös hoida,“ märgib Saat. „See ei tähenda kindlasti seda, et ettevõte peaks kahtlustama pidevalt oma töötajaid pettuste toimepanemises. Samas teadmine, et kontrollmeetmed töötavad, aitab kaasa mõistmisele, et pettused avastatakse. Lähtume põhimõttest „usalda, aga kontrolli“ ja seda kõikidel juhtimistasanditel.“
|
OSCAR-2019
|
||
Täna oli nii ilus päikesepaisteline päev. Kütsin ahju juba varakult ära, et pärast, kui saunast tulen, oleks tuba soe. Enne sauna minekut tõin kuurist veel järgmisteks päevadeks puid tuppa valmis. Puuvirn kahaneb metsiku kiirusega. 🙁 Pean vist nüüd ikka puud ära tellima. Vast ei jää ilmad enam nii külmaks, et õues puid laduda on liiga külm. Kuna ma kütsin ahju juba varakult, siis tunnen, et siin toanurgas, kus mu voodi ja arvutilaud asuvad, on tuba juba jahedaks läinud. Aga kuna ahi on veel kuum, siis ei hakka täna teist korda kütma. Eks ma homme peale kogudusest tulekut kütan. Sauna jõudsin sellisel ajal, kui kappe küll oli, aga pesuruumis olid kõik pingid täis. Seega pidime umbes pool tundi ootama. Ma ei ole enne niisugusesse olukorda sattunud, et linnasaunas järjekorras peab “seisma”, sest enne mind oli üks vanem naisterahvas ka ootel. Sauna pesuruumis kohtasin ühte koguduseõde, kellel ei ole samuti kodus pesemisvõimalust. Kui ta mind kõnetas, siis vaatasin alguses imeliku näoga, et “Kes see veel on?”. 😀 Ja kui taipasin, kes, siis ütlesin talle nalajaga, et ma ei ole sind varem ju paljana näinud, sellepärast ei tundnudki kohe ära. 😀
Ega ma ei käigi saunas regulaarselt. Mõnikord ajan pesukausiga läbi, aga kuna mu juuksed vajasid juba hädasti pesemist ja kodus nende pesemisega on liigselt jamamist, siis läksin sauna. Tegelikult mulle meeldib saunas käia, lihtsalt selle külmaga ei ole tahtnud kodunt välja minna. Pealegi asub saun kaugel ja 2 otsa jalgsi käia on liiga väsitav. Linna ühissõiduki liiklus on Võrus üpris harv, sellepärast ei saanud ma bussiga tulekut ka kasutada.
Siin ma siis nüüd istun ja mõtlen, et miks arvatakse, et teised peavad ka nii elama, nagu nende arvates normaalne on. Kuigi mul ei ole praegu unistuste kodu, siis olen ma siiski rahul ja küll tuleb aeg, kui ma saan selle oma kodu. See on lihtsalt kättevõtmise asi. Ma mõtlen tõepoolest, et investeeriks oma vähese raha kuhugi. Investeerimine on küll riskantne, aga ikkagi parem, kui näiteks kasiinos proovida oma rahanatukest suurendada. See kasiinovärk on mul ju omal nahal läbi proovitud ja enam ma seda rumalust ei teeks, et hakkan kasiinovõidu peale lootma. Isegi loteriipileteid ei ole ma viimasel ajal enam regulaarselt ostnud. Eelmisel aastal ostsin küll iga kuu terve kuu jaoks lotopiletid ette ära ja pidasin kasvõi kõhu arvelt kinni. Aga nüüd eelistan läbimõeldult investeerida. Saaks ainult selle viimase võla ka kaelast ära. Siis oleksin “puhas poiss” ja ainuisikuliselt oma sissetulekute peremees…
Mina isiklikult küll ei taha muutuda. Mulle meeldib see Elve, kes ma olen. Isegi tol ajal, kui ma veel pahede küüsis olin, meeldisin ma endale just sellisena, nagu ma olin. Sain ju aru küll, et mu lähedasi tegi mu tollane olek ja käitumine kurvaks, aga mina sellegi poolest ei suutnud jätta oma tollast elu. Nüüdseks on see juba aastatetagune olukord ja praeguse “Mina”-ga olen ma väga-väga rahul. Mis puutub mu praegusesse eluviisi, siis see on lihtsalt kodune, väikeste kõrvalekalletega, kui koguduses, või lapselapsel lasteaias vastas käin. Ja ma ei tunne igatsust mingite suurte ürituste, või klubiliste koosviibimiste järele. Ma mõtlen just mingeid ringe jne…, kus inimesed käivad midagi koos tegemas.
Isegi tööl käimiseks ei tunne ma vajadust, sest saan oma praeguse sissetulekuga ideaalselt hakkama. Ma muidugi ei tea, kauaks see olukord nii jääb, sest juuni kuus on mul uus komisjon ja tundub, et enam nii lihtsalt uuesti töövõimetust ei määrata, aga ma ei vaeva sellega oma pead. Ma pole isegi peaaegu 2 aastat enam arsti juures käinud, sest ma ei tunne psühhiaatri külastamiseks vajadust. Peaksin suvepoole kindlasti end Töötukassasse ka arvele võtma, aga see on iseasi, kas ma tööd leian, sest teades ennast, ma rasket füüsilist tööd teha ei suuda. Aga ma praegu ei hakka selle peale mõtlema. Kui tööd ei leia ja töövõimetustoetust saama ei hakka, siis on toimetulekutoetus ja eluasemekulude kompensatsioon nagunii garanteeritud.
Mis nüüd sellesse muutumisse puutub, siis mõnikord mõtlen minagi, et kui mul oleks rohkem võimalusi, siis teeks ja oleks, ning oleks hoopis teistsugune. Ega ikka ei oleks küll, sest sisseharjunud harjumusi on raske muuta. Vähemalt mina arvan, et mina sellest küll paremaks ja tegusamaks ei muutu, kui mul kasvõi miljon tagataskust võtta oleks. Siis muutuksin veel laisemaks, kui ma praegu olen, sest siis võin endale palju rohkem lubada, kui praegu. 😛 Ega mul praegu ka millestki puudus pole(peale oma korteri muidugi). See OMA KORTER ongi minu suur unistus, sest siis kui mul on oma korter, saan ma seda enam olla “Mina ise”, mitte ei pea muretsema selle pärast, et äkki tullakse täna jälle kontrollima. Jah! Linnavalitsuse kontroll käib päris tihti, sest nende hallata on need sotsiaalpinnad ja nad tahavad veenduda, et nende pinda sihipäraselt kasutatakse. Siiamaani olen ma seda teinud. Korter on samas seisukorras, nagu see mulle anti. Ei ole paremaks, ega halvemaks muutunud. Kui mul oma korter oleks, siis ei saa keegi lihtsalt niisama mu ukse taha tulla. Olen alati mõelnud, et “Minu kodu on minu kindlus”, ehk “Oma tuba, oma luba”. Mu nelja seina vahel võib olukord olla just nii segamini, kui mina seda tahan, peaasi, et mu korterist naabritele mingit sodi, või lärmi ei leki.
Ega ma siin korteris ei ole veel end päriselt sisse seadnudki. Osa asju on ikka keset tuba kottides-kastides ja ma ei tea, kas hakkangi neid lahti pakkima, sest siiani ei ole mul neid vaja läinud. Kõik, mida vajan, olen välja otsinud. 😀 Pealegi ei ole see ju minu korter ja kuna ma ei tunne siin end koduselt, siis ei hakkagi sisse seadma. Linnavalitsus on mulle mõista andnud, et korterit antakse kasutada kuni aastaks ja hakka siis jälle asju kokku pakkima, kui minema vaja kolida.
Ega mul ei ole plaan oma korter osta, kuhugi kadunud. See on ikka aktuaalne teema. Küsimus on ainult selles, et millal ja kuhu. Kui saan piisava summa kokku, siis ei peagi ma algselt mõeldud Ida-Virumaale kolima, vaid võin kusagile siiasamasse korteri osta… 🙂
Ja algaski aasta teine kuu. Väljas on nii ilus valge ja lumine. Kuigi mulle talv eriti ei meeldi, siis selline valge talv on päris ilus. Vähemalt on isegi hilisõhtul valge. Selles veendusin eile öösel, kui toas kõik tuled ära kustutasin ja magama läksin. Õuest paistis tuppa valgust. Nii, et toas oli ainult hämar, mitte kottpime. 🙂
Täna olen juba kaks korda õues käinud. Hommikul käisin poes ja pärast helistas Linnavalitsuse ametnik, et korteri üürilepingu pikenduse avaldus on allkirjastamiseks valmis. Seega käisin veel linnavalitsuses ka ära. Leping tehti jälle ainult kolmeks kuuks ja kui ma küsisin, et miks nii lühikeseks ajaks, vastas ta, et “linn annabki korteri ainult kuni aastaks ja inimene peab ise otsima võimaluse eluasemeks(üürimiseks)”. Kui ma ütlesin, et üürikorterid on ju kallid, ütles ta, et “selleks on toimetulek”. Linn või omavalitsus maksab üürikorteris elavale inimesele lisaks elatusmiinimumile ka kommunaal kulud ja üürikorteri üüri kinni. Või õigemini see raha tuleb riigikassast. 😀 No ma ei tea. Odavam ja lihtsam on ikka ju linna sots.korteris lasta hädalisel elada. Aga nende arvates vist ei ole, sest linn peab oma sotsiaalkorteris avariirikked ise kinni maksma, aga üürikorteris peab seda vist üürnik, või siis omanik tegema. Ütlesin talle kohe, et kui mul oleks võimalus, siis läheksin kohe minema. Siiamaani mul seda võimalust ei ole ja pealegi on linnale ju ka kasulik, et keegi selles remontimata korteris sees elab ja kütab, sest muidu läheks siin kõik kopitama-hallitama. Mul ei ole siin nagunii enam plaani mingit remonti hakata tegema. Kui alles sisse kolisin, siis oli küll selline plaan, aga ma ei hakka ju kõpitsema ruumi, millest mind võidakse iga hetk välja ajada. 🙁
Veel käisin ma uues, alles täna avatud kirbukas “Iluhääle garderoob“, mis on analoogne teistele Võru kirbukatele. Tundub, et igatahes täna seal ostjaid ja huvilisi oli. Isegi kõik kapid olid juba broneeritud. Planeerin need asjad kokku otsida, mis eelmisest aastast müümata jäid ja sinna müüki viia. Pole ju mõtet neid kodus ka hoida. Igatahes enam juurde ma asju ei telli, sest selline rahateenimisviis ei ole kuigi tulus. 😛
Pealegi otsustasin ma sellest aastast oma väljaminekuid piirata ja raha kokku hoida. Tahan ju siiski kunagi oma kodu osta…
Päisepilt on täna minu tehtud. Muidu tavaliselt otsin internetist mõne pildi, aga täna mõtlesin, et jäädvustan tänast talvist Võru linna. 😛
|
OSCAR-2019
|
||
Igal aastal juhtub hulk tulekahjusid, kus ühe majaelaniku tuleohutuse eiramine ja hoolimatus seab ohtu naabrite elud. Kui tulekahju avastatakse liiga hilja ja see levib ühest korterist välja, siis hävib kõigi vara. Seega, kui ühes korteris pole suitsuandurit, siis on see ohuks kõigile majaelanikele. Novembris alanud päästeameti tuleohutuskampaaniaga kutsume korteriühistute esimehi, juhatuse liikmeid ja teisi aktiivseid majaelanikke veenduma töökorras suitsuandurite olemasolus kõigis maja korterites. Kõigi turvalisuse huvides on kasulik aidata nõrgemaid ühistuliikmeid suitsuanduri soetamisel, paigaldamisel või selle patarei vahetamisel.
Suitsuandur on lihtsaim viis kasvatada oma korteris ja majas tuleohutust. Andureid on saada erineva suuruse ja väljanägemisega ning kindlasti leiab igasse kodusse selle interjööriga hästi sobiva. Eesmärk on seadmetel aga kõigil üks, anda varakult häiret tulekahjust, et elanikel oleks võimalik oma elu päästa ning põlengule saaks kiiresti piiri peale. Korteris tuleb tuleohtu esimesena märkav andur paigaldada kruvidega magamistoa või ruume ühendava koridori lakke. Ohutuse tagamiseks tuleks andurid paigaldada kindlasti ka maja ühiskasutatavatesse koridoridesse.
Sellel aastal on Tartus ühe ja Võrumaal kolm inimest tapnud vara suletud siibriga või katkisest kütteseadmest tuppa imbunud ülimürgine ning samas nähtamatu ja lõhnatu vingugaas. Vingu tuppa sattumise ärahoidmiseks ei tohi kütmise järel kütteseadme siibrit liiga vara sulgeda. Pärast kütmist on kasulik ruume igaks juhuks tuulutada. Tapvast vingugaasist hoiatab üksnes vinguandur, mille paigaldamist lisaks suitsuandurile peaksid kütteseadmetega maja elanikud tõsiselt kaaluma. Vingumürgistuse tunneb ära peavalu, õhupuudustunde, teadvuse ja südametöö häirete järgi.
Kui tulekahju avastatakse, siis järgmiseks peavad inimesed häda korral saama võimalikult kiiresti ja ohutult majast väljuda. Väljapääsuteed tuleb selleks hoida vabad. Sinna ei tohi kuhjata mööblit, ehitusmaterjale, jalgrattaid, lapsevankreid ega muid takistusi. Maja sisestel vabadel liikumisteedel ning trepikodades saavad omakorda päästemeeskonnad kiiresti tegutseda.
Ühe või mitme küttekoldega kortermajades tuleb hea seista iga-aastase õigeaegse korstnapühkimise eest. Tuleohutuse seaduse järgi tuleb selleks kortermajja tingimata tellida väljaõppinud kutseline korstnapühkija. Hoidke meeles, et ainult korstnalõõride puhastamine on poolik lahendus, mis maja kütteseadmete tuleohutust täielikult ei taga. Täieliku ohutuse tagamiseks peavad lõõrid puhtaks saama ka kõigis korstnaga ühenduses olevates kütteseadmetes, mis asuvad eri korterites. Kortermaja küttesüsteemi hooldamiseks on seepärast parim ja tihti rahaliselt soodsam tellida korstnapühkija ühiselt. Nii saab kogu küttesüsteem tervenisti puhtaks. Tööd teinud korstnapühkijalt saavad majaelanikud kasulikku tagasisidet maja kütteseadmete seisukorra kohta. Seejärel võite kindlad olla, et majas ei leidu tahmaseid, pigitunud või katkiseid küttekoldeid ega korstnaid. Tehtud töö kohta väljastab korstnapühkija tõendi.
Päästeameti kampaania kutsub kortermajade elanikke veenduma, kas kõikidesse korteritesse on paigaldatud töökorras suitsuandurid, kas evakuatsiooni väljapääsud ja koridorid on takistustest vabad ning kütteseadmed hooldatud ja puhastatud. Kiirematele suitsuandurite olemasolus veendunud ühistutele pani päästeamet preemiaks välja tulekustuti, mis paigaldatakse kortermaja trepikotta. Täpsemat infot kampaania, kodu tuleohutuse ning korteriühistu registreerimise kohta saab aadressilt www.kodutuleohutuks.ee. Kõigi soovi avaldanud ühistute vahel loositakse välja üks unikaalne seinamaaling. Lõuna päästekeskuse poolt pakutakse korteriühistute tuleohutuse kampaanias või Eesti Korteriühistute Liidu poolt läbiviidud küsitluses osalenud ühistute esindajatele jõulude eel võimalust osaleda tasuta tuleohutusalasel koolitusel.
Lõuna-Eesti kuues maakonnas oli 2017. aasta 10 kuuga 51 kortermaja tulekahju. Töökorras suitsuandureid üheski põlenud korteris ei olnud. Kolmes tulekahjus hukkusid inimesed ning korterite põlengutes sai viga kokku 7 inimest. Allpool kokkuvõte Lõuna-Eesti ohtlikumatest korteritulekahjudest, mis avastati tänu naabritele või möödujatele.
24. veebruari õhtupoolikul süütas järelevalveta jäetud küünal Jõgeval Rohu tänaval kortermaja korteris laua. Tulekahju avastati tänu aknast paistnud leekidele. Elanikud olid kodust tulekahju tekkimise ajal ära. Suitsuandurit ruumides polnud.
8. veebruari ennelõunal põles Põlvamaal Värska vallas Matsuri külas elamu korteris madrats ja diivan. Põlengu avastasid elanikud tänu korterist välja levinud suitsule. Päästjate abiga saadi põlengule piir peale. Suitsuandurit korteris ei olnud.
12. jaanuaril öösel süttis Tartus Lootuse tänaval asuva kortermaja teise korruse korteris tekk, mille elanik kustutas ja koridori viskas. Tekk siiski hõõgus veel ja sellest süttis trepikoda. Algjärgus tulekahju avastati tänu trepikojas olnud suitsuandurile. Korteris andurit ei olnud.
12. aprilli keskööl süttis Tartus Västriku tänaval asuva maja teise korruse korteris hooletust kütmisest tuba. Päästjad tõid teiselt korruselt välja kolm suitsu sisse hinganud inimest. Põleng avastati tänu naabritele.
12. augusti õhtul põles TartumaalVara vallas Koosa külas kortermaja neljatoalises korteris tuba. Põlengust teatas naaber, kes aknast leeke nägi. Töökorras suitsuandurit põlenud korteris ei olnud.
12. novembri ennelõunal põles Tartus Jakobi tänaval maja esimese korruse korteris küünlast süttinud voodi. Tulekahju avastasid möödujad, kes aitasid ruumidest välja eaka naise. Töötavat suitsuandurit päästjad ruumidest ei leidnud.
12. novembri hommikul põles Tartus Pepleri tänaval kolmekorruselise maja ülemise korruse korteri tuba ja koridor. Tulekahju avastajaks oli naaber. Ruumidest välja toodud eakas naine suri hiljem haiglas. Põlenud korterist puudus suitsuandur.
12. mail põles Viljandimaal Viljandi vallas Ramsi alevikus Keskuse teel korteris tuba, kus hukkusid kaks kassi. Põlengu avastamise ajaks oli suurem osa tulekahjust õnneks ise sumbunud. Töökorras suitsuandurit ruumidest ei leitud.
12. jaanuaril hukkus Valgamaal Palupera vallas Hellenurme külas kuue korteriga maja ühest korterist alguse saanud tulekahjus mees. Tulekahju avastasid elanikud alles siis, kui leegid juba katuse alt välja ulatusid. Põlengu tagajärjel sai kogu maja ränki kuuma ja veekahjustusi ning mitmed inimesed jäid ajutiselt eluasemeta. Suitsuandurit esimesena süttinud korteris ei olnud.
23. jaanuaril öösel põles Valgamaal Tsirguliina alevikus kahekorruselise kortermaja korteris mööbel. Tulekahju avastati tänu aknast nähtud leekidele. Põlengus sai viga korterist olnud ja sealt koridori roomanud inimene. Põlenud korterist puudus suitsuandur.
5. mai õhtul hukkus Valgamaal Helme vallas Kalme külas kortermaja teise korruse korteri põlengus 67-aastane mees. Tulekahju avastati tänu akendest ja ukse vahelt väljunud suitsule. Kõrval asuvate korterite elanikud pääsesid tänu päästjatele tervelt. Põlenud korterist puudus suitsuandur.
10. jaanuari ennelõunal põles Võrumaal Varstu alevikus kahe korteriga paarismaja üks pool. Tulekahju avastati tänu akendest ja uksest väljunud leekidele. Põlevast korterist pääses napilt eluga eakas naine. Suitsuandurit päästjad ei leidnud.
10. septembri õhtul põles Võrus Koreli tänaval kortermaja korteris pesumasina elektrijuhtmestik. Päästjad said päevasel ajal elanike poolt avastatud tulekahjule kiirelt piiri peale. Suitsuandurit korteris ei olnud.
10. oktoobri ennelõunal põles Võrus Roosi tänaval kolmekorruselise kortermaja ülemise korruse korteri vahelagi ning maja katuse konstruktsioonid. Tulekahju avastati tänu elanikele, kes märkasid katuse alt välja imbuvat suitsu. Suitsuandurit päästjad põlenud korterist ei leidnud.
No kuidas ta annab kindluse kui täies mõistuses inimesed kisuvad suitsuandurid laest ära ja nii ka veel et andur laes aga patareid kistakse välja ja neid on kui palju.Eriti korter majades
|
OSCAR-2019
|
||
Keskmine spordisõber teab täispika maratonidistantsi pikkust une pealt – 42,195 kilomeetrit. Muidugi on sellest klassikalisest jooksumaratoni distantsist teistel spordialadel kõrvalekaldeid. Tartu suusamaratoni täispikk rada on 63 km ja Laulasmaal joostaval ultramaratonil võib läbida koguni 210 km. Nii tähistab maraton spordis igal juhul ühte pikka distantsi.
Kui eelmisel pühapäeval ja esmaspäeval lauldi Haapsalus järjest läbi kõik meie „Kiriku laulu- ja palveraamatu“ 484 laulu, siis nimetati sündmust õigusega koraalimaratoniks. Õigupoolest võiks klassikalise jooksumaratoni eeskujul ka juba 42 laulu järjest laulmist maratoniks pidada, võtab ju nende läbilaulmine natuke rohkem kui kolm tundi ehk umbes sama palju aega, kui keskmisest pisut tublimal rahvasportlasest maratoonaril oma jooksudistantsi läbimiseks kulub. Nii võiks naljatlemisi Haapsalus toimunud ja üle 24 tunni väldanud koraalimaratoni liigitada juba ultramaratonide klassi kuuluvaks.
Olulisem nimedest ja numbritest on aga ettevõtmise sisu. Mida annab üks taoline vaimulike laulude katkematu ning üle päikeseloojangu ja -tõusu kestev laulmine?
Allakirjutanu on oma elu jooksul läbinud kaheksa täispikka jooksumaratoni ja ühe 84 kilomeetrini küündinud ultramaratoni distantsi. Sel esmaspäeval oli võimalik esmakordselt kogeda ka koraalimaratoni, kui koos teiste Rakvere meestega võisime Haapsalu toomkirikus laulda kolm tundi järjest laule usuvõitlusest ja palvest, kannatusest ja lohutusest, Jumala kaitsest ja juhtimisest ning kristlikust lootusest. Neid erinevaid maratonikogemusi saab väga edukalt ka kõrvutada. Jooksumaratoni kohta võib öelda, et mida pikem distants, seda enam hakkavad füüsiliste võimete kõrval rolli mängima psühholoogilised nüansid. Ülipikamaajooksu ultramaratoni näol võiks julgelt nimetada ka mõttespordiks, sest võitlus motivatsiooni püsimise nimel, allavanduva tahte turgutamise oskus ja valitud teel meelekindluse säilitamine võivad saada otsustavateks.
Koraalide tunde kestval järjest laulmisel võis kogeda midagi sarnast. Konkreetse laulu, selle viisi ja sõnumi kõrval hakkab taolisel üle piiri astumise hetkel tugevalt kaasa kõlama laulja enese sees toimuv. See ei ole enam ühe või mitme laulu laulmine mingis konkreetses olukorras, kus laul peab sõnumit kandma, vaid siin toimub teatud ümberpööratud suund – laulja hakkab toetama laulu. Kerkivad küsimused, miks ma seda teen, kui kaua veel, kuhu ma sellega jõuan ja mis sellest lõpuks alles jääb. Ühel hetkel kaovad ka need küsimused ja jääb lihtsalt laulu sees olemine, sellest enda kanda lubamine ilma ühegi eesmärgi taotluse või soovita. See on müstiline kogemus, kohtumine olemise endaga, kohtumine Jumalaga.
Jooksumaailmas kõneldakse ühest nähtusest, mida inglise keeles nimetatakse runners high. See on omalaadne teadvuse teisenemise seisund, kus pikamaajooksja ühel hetkel kogeb suurt õnnetunnet ja vabadust. Siin tunneb jooksja, et ta võib teel olla lõpmatult. Koraalilaulja puhul võiks seda nimetada ehk laulja kaemuseks. Järsku ei ole vorm ja isegi teostus enam määravad, vaid sa tunned, kuidas laul kannab sind vääramatult lähemale Tõelisele. See kogemus on tuttav psalmilauljatele ja mediteerijatele. Ehk on see üks silmi avav taipamine paljudele, et ka meile nii lihtsa ja tüütult tavalisena tunduv luterlik koraal saab võimaldada taolist imelist kohtumist.
Usun, et iga koraalimaratonil vähegi pikemalt kohal olnu ja osalenu laulab neid paljusid meile tuntud ja tuttavaid vaimulikke laule oma kodukoguduses ja jumalateenistusel nüüd pisut teistmoodi. Umbes nii nagu jooksja, kes kord läbinud 42,195 kilomeetrit, läheb igale järgmisele lühemale distantsile hoopis teisiti. Just taoliste kogemuste jaoks on teinekord vaja astuda üle tavalisuse piiri ja teha midagi ebatavalist. Näiteks asuda maratonile.
Öeldakse, et ainus kõiki hääletusi ja valimisi iseloomustav ühine tunnus on nende tulemuste ettearvamatus. Pakkusin, et uue kirikukäsiraamatu eelnõu leiab vaimulike konverentsil kõigest hoolimata vajalikku toetust, ent läks teisiti. Ühed on pettunud ja kurdavad, et kirik on lõhki. Teised on rahul ja rõõmustavad, et senine luterlik traditsioon säilib.
Mis on Eesti luterlik traditsioon? Pärimus on inimesed, kes seda kannavad, kirikul on isad ja emad. Veel on elus vaimulikke, kes omandasid hariduse ja vaated enne viimast ilmasõda, ja neid, kes kandsid kiriku läbi 20. sajandi kõige lõikavamate tõmbetuulte. Mõneti võib just neid pidada autentse pärimuse kandjaiks. Suhe vanematega on aga alati keeruline, eelmise põlvkonna vaated näivad meile kohati iganenud, kohati naljakad. Aga ega me neist ei pääse. Me räägime ju sama keelt.
Usu seosed rahvuse ja keelega on sügavad. Ameerika kirikuloolane K. S. Latourette kirjutab 16. sajandi reformatsioonist: «Protestantlus oli teutooni rahvaste reaktsioon ladina linna religioosse kontrolli vastu.» Sakslased, skandinaavlased ja britid tahtsid «oma» kirikut ja liturgiat. Ja saidki. Eranditest hoolimata on katoliiklus Euroopas ja Ameerikas peamiselt romaani keelt kõnelevate rahvaste pärisosa ning germaani sugu rahvad on saanud suuremas jaos protestantideks.
Nelisada aastat hiljem tahtsid ka eestlased oma kirikut ning saidki. Ent kumb on meile lähedasem, romaani või germaani traditsioon? Või peaksime mõlemad hülgama ning otsima seda päris oma? Urmas Sisask on juba kirjutanud «Eesti missa», ent traditsioonilise missa osad ning tekstid on seal jäänud muutmata.
Milline on üldse «õige» jumalateenistuse kord? Praeguse Iraagi territooriumil tegutsevas Assüüria kirikus kasutatakse pühapäevadel ja kirikupühadel 7. sajandist pärinevat «apostel Addai ja Mâri anaphora’d». Vatikanis peeti seda vormelit kaua puudulikuks ning alles spetsiaalse komisjoni uurimine aastal 2001 tuvastas vastupidise. Selles liturgilises korras puuduvad nimelt armulaua osas seadmissõnad.
Iga liturgiline vormel on kunagi olnud uus. EELK on kogu oma eksisteerimise aja tundnud ainult ühte korda, mis loodud baltisaksa teoloogide poolt 19. sajandil. Loomulikult on see keeleliselt vananenud ja vajaks ka teoloogiliselt kohendamist. Aga siin on vist sama häda, mis hümni uuendamise või väljavahetamisega. Viimase ettepanekuga tullakse Eestis regulaarselt mõne aasta tagant välja – et pole üldse meie mehe tehtud ja viimane salm on lausa kohatu. Ent inimesed on harjunud ning nagu viimati meedia poolt tehtud küsitlus näitas, ei leita tungivat vajadust uue hümni kehtestamiseks. Näib, et liturgia uuendamisega on samamoodi.
|
OSCAR-2019
|
||
Kuressaare kesklinna uuendamise käigus tuli ka Lossi tänava asfaldi alt välja üle saja aasta vana ja kohati hästi säilinud tänavasillutis. Sellegi säilitamist ei pea Saaremaa vallajuhid aga mingil juhul võimalikuks.
Veel teisipäeva hommikul oli renoveeritaval Kuressaare peatänaval asfaldi alt väljatulnud ajalooline munakivisillutis alles. Õhtuks oli aga kõik juba ära veetud, vahendas “Aktuaalne kaamera”. “Kas muinsuskaitse seisukohast vaadatuna on sellel (munakivil – toim) väärtust? Kindlasti on!” ütles muinsuskaitseameti Saaremaa piirkonna vaneminspektor Keidi Saks. Ta märkis, et kui koostati muinsuskaitse eritingimused, siis oli neil pelgalt teadmine, et munakivikatend võib olla säilinud. Seda, kui suures ulatuses, nad siis ei teadnud.
Saaremaa abivallavanem Mart Mäeker välistas munakivisillutise säilitamise kohe. Ta tõdes, et sillutist ei saa alles jätta puhtehituslikel põhjustel, kasvõi seetõttu, et see asub olemasoleva tänavaga võrreldes hoopis teisel tasapinnal. “Tänavapind on nii kõrge, nagu ta on. See vana munakivisillutis on aga allpool, seda ei saa mitte kuidagi alles jätta,” ütles abivallavanem Saarte Häälele. “Ei ehituse kvaliteedi, nõudmiste ega ka kasutuse suhtes – mitte kuidagi ei saa!”
Mäekeri sõnul arutasid nad asja juba muinsuskaitsega ning kõne alla ei saa tulla ka variant panna sillutis kasvõi osaliselt klaasi alla, sest klaas kraabitakse lihtsalt ära.
Abivallavanema hinnangul võib sillutise fragmendi äärmisel juhul kuskile mujale ehk uuesti maha panna ja seda seal eksponeerida, aga senisel kujul ta jääda ei saa. See eeldanuks, et kogu tee tasapind tuleb viia munakivisillutise tasandile. “Aga kas on mõtet kogu sel asjal?” laiutas ta käsi. Mäekeri sõnul pole võimalik isegi jupikest munakiviteest alles jätta, sest siis oleks pidanud sellega kohe projekti tehes arvestama.
Mäeker lisas, et munakivisillutiste pärast on üldse igasugust “kisa. “Lapsevankriga liikuda ei saa, valesti on tehtud, sada häda. Kõige rohkem kaebusi tänavate kohta tuleb igal pool just selle pärast,” kinnitas ta.
“Aktuaalne kaamera” tõi teisipäeva õhtul välja tõsiasja, kuis keegi ei paista avalikult tunnistada tahtvat, et n-ö viga tehtigi ehk juba projekteerimise käigus, mistõttu ainulaadset ajaloolist sillutist kasvõi osaliselt enam säilitada ei saagi. Valus fakt on seegi, et Kuressaares pole mitte kusagil säilitatud ja eksponeeritud sajanditevanust omaaegsete meistrite rajatud munakiviteed. “Kui kesklinnaehitus juba käib, siis ajalugu võiks ikka rohkem olla eksponeeritud, mitte et on ainult betoonplaadid,” leidis ka arheoloogilise järelevalve teostaja Garel Püüa.
Kui mõne renoveeritava tänava asfaldi alt peaks Kuressaares veel munakivisillutist kooruma, ei välista muinsuskaitse samas võimalust seda siiski eksponeerida. “Kuna õnneks ei ole katend kõik veel üles võetud, on meil võimalik reageerida,” ütles muinsuskaitseinspektor Keidi Saks tänavate renoveerimist kommenteerides.
Lossi tänaval toimunud kaevamiste käigus õnnestus arheoloog Garel Püüal välja kaevata kõik erinevad kihid, mis seal aegade jooksul paigaldatud on.
“Esmalt on looduslik savi,” osutas Püüa kihile, mis asub tänapäevasest asfalditasemest pea meeter allpool. Seejärel tuleb 16. sajandi lõpu või 17. sajandi alguses täidetud pinnastee. Püüa sõnul on seal näha nii kruusa, kive kui ka igasugu ehitusprahti ja muud seesugust. Teid täideti kõikvõimaliku kättesaadava materjaliga vastavalt vajadusele.
Seejärel tuleb juba 18. sajandil laotud sillutis, mille peal on omakorda sillutis sajand hilisemast ajast. Selle peal on juba tänapäevane asfalt. Püüa sõnul on vaatepilt huvitav ja õpetlik, kuna tavaliselt on üks või teine kiht segi pööratud ja tervikpilti pole näha.
Fotol on esiplaanil näha sillutis 18. sajandist. Püüa ise seisab kunagisel looduslikul tasapinnal ja tema taga paistab 300 aasta vanune täidetud pinnas.
TÄNAVAKÜSITLUS: Kas tahaksite, et Lossi tänaval väljatulnud sillutis säilitataks vähemalt mingis ulatuses?
Paul Sepp: “Raske küsimus. Mingil määral mulle ajalugu meeldib, tulin just lossihoovist praegu. Ent siin on mitu aga. Tegelikult võiks ikka olla. Mingi tänavajupp linnast kuni pargini või kuidagi. Aga võib-olla see on liiga palju jälle. Kui tee ükskord jääb selliseks, et siin ei sõideta, siis ta oleks üsna moekas ja kena küll, just ajaloo mõttes.”
Sirkka Pintmann: “Jaa, tahan, sest see on nii ilus ja ajalooline. Saan aru, et mingeid asju peab parandama või uuendama, aga kui siiski on mingeid ajaloolisi väärtusi, siis võiks neid kuidagi eksponeerida või osaliselt säilitada. See oleks lõpmata kena, kui siin Arensburgi hotelli ees oleks munakivisillutis alles ja taastatud.”
Annika Palu: “Mul on täitsa ükskõik, ma käin nii harva seda teed pidi. Tegelikult võiks ikkagi jääda, ta on ju ikkagi nagu vanalinn. Ma arvan, et ikka nii suures osas, nagu ta vanasti oli, et kõik ongi sillutis.”
Kristel Koitla: “Ma arvan, et peatänaval, kui autodel on vähegi liikumist, siis nad niikuinii künnaksid ja rikuksid selle ära. Ma ei tea, kas on mõtet. Ma ei ole siiamaani endale korralikult selgeks teinud, milline on liikluskorraldus tulevikus. Seega ma ütlen, et see võiks jääda, kui tegemist on kõnnitava alaga. Kui tegemist on aga autosõidualaga, siis kardan, et see eriti ei oma mõtet. Munakivil on nii kaua funktsionaalset väärtust, kuni sealt kümnete autodega üle ei rallita. Aga kui see on põhitänav, siis ma kardan, et see lõhub nii autosid kui ka munakiviteed ennast.”
Arvi Mägi: “Ma arvan küll, see pilt, mis siit näidati, oli väga muljetavaldav. Kui suures osas, seda ma ei oska öelda. Aga kui näidatakse seintel asju, kus keegi kunagi elas, siis võiks olla ka näiteks, et siin oli kunagi selline munakivi. Mingi näidegi kasvõi. Meil pannakse siin “lamavaid politseinikke”, aga see võiks olla juba automaatne pidurdamisala sõidukijuhil.
Peaks olema näidatud, et siin oli kunagi niimoodi. Klaasi all näiteks, ükskõik mismoodi – sõbrad, vaadake!
Ma sõidan ka ise autoga ja Kaevu tänaval, kui ikka üle munakivi lased kuskil 80 meetrit, on natuke imelik. Kui siin oleks selline tänav, oleks ka natuke imelik. Mina ei ole arvaja, kas peaks kogu see osa munakivi all olema, aga midagi võiks näha olla.”
Karina Kuuse: “Tegelikult minule need munakivid eriti ei meeldi. Ma võtaks need kõik üles. Ma saan aru, et see ei ole päris võimalik, ikkagi vanalinn, aga ebamugav on sellel liikuda. Autoga või jalgsi, eriti tülikas on aga lapsevankriga. See lihtsalt jääb sinna vahele konarusse kinni. Mina olen selle poolt, et see kõik üles võetakse ja normaalne teekate tehakse. Isegi mitte väikest osa ei tahaks.
Kellele seda munakiviteed ikka vaja näidata on? Need kes seda mäletavad on juba surnud või suremas. Tulevast põlvkonda see nagunii ei huvita.
Naiste arvamus sellel teemal on kindlasti väga oluline. Pärast kõik kisavad, et “me too” … ja praegused vana tee mittesäilitajad pannakse lihtsalt istuma. Jõudu!
Ja kui kirjutasin sellest aasta tagasi, siis leidus inimesi, kes kahtlesid minu väidetes. Nüüd on tõestus silmnähtav, paraku ainult korraks.
Need betoonplaadid on küll jama.Sellised ilma armatuurita plaadid murduvad kiiresti ja varsti on kesklinn veel koledam kui ennem oli. Ideaalsem variant oleks olnud Kaarma dolomiidi potikihist plaadid, mis oleks sobinud kohalikesse oludesse paremini. Vaevalt, et need Hiina kivid nii vastupidavad on?
Need plaadid on kommunistliku Hiina kättemaks Eestile selle eest, et eestlased aitasid Nõukogude Liitu murendada ning kommunismi kukutada.
Aga plaadid on tõesti inetud ning kuigi kaua need vastu ei pea. Kes selles kahtleb, võib selles peagi ise oma silmaga veenduda. Näiteks on turul juba kaks plaati katki mida püütakse nüüd liivahunnikuga varjata. Tegelikult peaksid sellise jama kokkukeeramise eest mitmed vallavalitsuse tegelased oma ametipostidest loobuma. Kõige taunimisväärsem on aga see, et lasti projekteerijal/tel selline lollus kokku keerata, et ei nähtud ette vana munakivisillutise säilitamist või vähemalt mõnes osas eksponeerimist. Aga nüüd on suur jama kokku keeratud ning seda pahaks läinud suppi peavad meie maksumaksjad aastaid, kui mitte aastakümneid helpima.
Millest sul kahju on? Et noorus möödub ja aeg läheb edasi? Kulla inimene mõtle palun peaga. Kõike ei saa lõpmatuseni säilitada nii nagu see kunagi oli. Läheme eluga edasi. Oli, mis oli, nüüd on uued ajad.
Kahju vanast sillutisest. See, mis Kuressaares on munakivisillutis mõnel tänaval, on tegelikult sihilikult tehtud kuumaastik ja seetõttu olļaksegi asjle vastu — korralik asi ei riku ei sõidukeid ja on jalakäiasõbralik ning ka esteetiline.
Korralikku sillutist ei oska meie mehed teha. Siis tuleb kallis tööjõud kuskilt kaugelt kaugelt maalt tellida.
Kas libaVolli͈ ei arva, et see vana aja sillutis, mis küll pildi järgi ilus on, ei talu kõike seda liikluskoormust, mida meie tänavad kandma peavad.?
Alguses küll kena ilus, pärast oleks see jama ka kuumaastik nagu need teised. Sa ikka annad endale aru, et kesklinnast sõidavad läbi ka raskeveokid.
Peale kesklinna renoveerimist ei sõida seal enam mingid raskeveokid. Ka sõiduautodele on ettenähtud pelgalt poolteist rada.
Või kui on tarvis Sõrve sõita. Ise sa just propageerisid siin mõni aeg tagasi Aia tn pikendust. Seda ju ei ole, seega kasutatakse jõudsasti kesklinna edasi.
Unustame siis raskeveokid ära. Loe kokku kui palju autosid läbib PÄEVAS kesklinna ja korruta see aasta tulemiga. Ma arvan, et sul endal jääb ka karp lahti. Sellisele koormusele ei pea vastu ükski sada aastat tagasi visatud kivihunnik. Tol ajal sõitsid seal hobused ja neid oli ka üpris vähe.
Idee ju kena aga teostus on võimatu. Kui tahad ajas tagasi elada, siis mine koopasse, ilma elektri ja internetita ning naudi.
Kuidas sa vähendad kesklinna koormust, kui alternatiive ei ole või siis on puudulikud. Juhid on juba praegu närvis, sest Uue tn ristmik lõhub nende autosid. Ega see Tolli tänav ka targem pole.
LibaVolli͈ ei pea alati kommenteerima. Vahest võib kaasa ka mõelda ja lihtsalt lugeda. Või näpud sügelevad nii kangesti?
Muidugi on probleem kesklinna autodele sulgemine ilma alternatiive loomata. Jama algusest peale on sellele tähelepanu juhutud ja “vabanduseks” tuuaksigi see, et sihilikukt tahetakse autojuhid elu ebamugavaks teha kesklinnas.
Ps.kesklinnas ei saa mingeid autosid loendada, kesklinn on mootorsõidukitele suletud. Selleks see ehitus nii pika aja peale venitatigi, et juhid “harjuksid” kesklinna mitte kasutama.
Saab ju küll! Oota kuniks remont valmis saab ja siis pane mõni sinugusune looder sinna, kel niikuinii midagi teha ei ole ja las loendab.
See, et kesklinnas hetkel sõita ei saa, ei tähenda, et seal ei hakata ka sõitma alates sügisest 2019. Inimesed juba ammu ootavad, et seal saaks taas sõita. Samamoodi on hädas ka kõrvaltänavatel elavad inimesed, kes tahaksid liikluskoormusest lahti saada.
künniseid autoteel. Eesmärk on suunata võimalikult palju liiklust ümber kesklinna ja tekitada jalakäijatele turvalisem keskkond.
Nii kirjeldas asja võidutöö autor ise. Sisuliselt tähendab see seda, et aasta pärast, kui kesklinna “avatakse”, ei vähenda see ümberkautsete tänavate praegust koormust, kuna kesklinn tehakse sihilikult liiklemiseks ebasobivaks.
Kui sa plaani vaatad, siis ei tehta seda teed mitte hullemaks kui tehti eelmisel aastal Tallinna tänav. Seega on seal puhtfüüsiliselt ikkagi võimalik sõita nii tavaautodel kui ka veokitel.
Tehakse lihtsalt ebamugavamaks. Küll aga on ebamugavamad variandid ka kõrvalteedel, seega on nüüd juhtidel võimalik valida, kas ebamugav variant a või ebamugav variant b. Vanast harjumusest minnakse ikka kesklinna kaudu. Seda enam, et tegelikkuses saab kasvõi Sõrve sääre tippu sõita Kuivastust sedasi, et teed tuleb anda vaid kolmel ringteel. Miks peaks siis keegi nüüd hakkama meeletuid manöövreid seepärast tegema, et kesklinnas on kiirusepiirangud ja muud juhile tüliks olevad argumendid?
Täpselt sellele nüansile viitasin eespool — selleks ongi see ehitus nii pikaks venitatud, et harjumus kesklinnast läbi sõita kaoks. Kui kesklinn oleks näiteks kuu ajaga valmis tehtud, siis saaks rääkida mingist harjumusest aga poolteist aastat on küllaldane aeg uute radadega harjumiseks. On ebamugav lahendus aga paraku on see ebamugavus taotluslik.
Sinule võib-olla mõjub see jah sedasi, et harjud ümber sõitma. Mina jällegi ei jõua ära oodata, kui saaks taaskord kesklinnas kärutada.
Pole vaja inimestele sõnu suhu toppima hakata ja spekuleerima asuda. Selle jamaga ma küll ei usu, et keegi väga hästi harjuda suudab, mis hetkel toimub.
Lisaks endale tean veel vähemalt 6-7 inimest, kes samuti kesklinna tulevikus kasutama hakkavad. Need pendliennustused ilmselt ei pea sul paika, lugupeetud libaVolli.
Nagu enne mainitud, siis võib igaüks Nimi* lahtrisse kirjutada mida tahes ja kui kirjutada natukene kaldu ja natukene rasvaselt, siis ongi Volli valmis :)
Need plaanid on kirjas juba “Kuressaare linna ja Kaarma valla kontaktvööndi ühisplaneeringu liiklusuuringus” ning linna arengukavades.
Mõttetu vaielda hullumaja patsiendiga. Räägi palju tahes, ikka ei saa aru.Ikka jahutakse täpselt sama jama, mida 3 kommentaari tagasi. Ainus, kes su kommentaarides kindel on oledki sina ise. Tunnen enda ka nüüd lollimalt. Lähen võtan ühe õlle sinu terviseks, see jahutab kenasti maha.
Volli räägi palun kuidas sa neid kommentaaride kokkuvõtteid näed saarte hääles? mis veebilehe kaudu?
uuema aja kivisillutised linnas on tõelised ikaldused. Paistab, et vanaaja sillutised olid hoopis paremad. Tee kihid oleks tulnud vähemalt paari meetrijagu välja puhastada, et kõik kihid oleks korralikult näha ja siis üks kvaliteetne foto teha ning nähtavale kohale üles panna.
Vanaaja omad paremad? Vanasti ei olnud nii uhkeid autosid, mis nüüd ammugi enam sellist teed ei kannata. Vanasti paarutati hobustega. Seal ei olnud amorte, ei pukse ega muid vidinaid, mis praegusel hetkel koheselt üles ütlevad. Need vanad sillutised olid muuseas väga koledad kui võrrelda välismaal tehtud munakiviteid.
Kas need kaebused munakiviteedel liikumise osas on tulnud Kuressaares olevate munakiviteede näidetel? – aga need ei olegi ju normaalsed ja head munakiviteed. Usun, et isegi kuu peal on sujuvam liigelda kui Kuressaares olevatel munakivisillutistel. Väga ebaproffessionaalselt on need tehtud ja kui keegi kaebab, et seal ei ole võimalik liigelda vankriga või autoga, siis räägib see inimene sulatõtt, aga neid kaebusi ei tohiks tuua ettekäändena 100 aasta taguse üli oskuslikult tehtud sillutise hävitamiseks. Tundub, et hr Mäeker on oma koha mängubpannud või oma huvid sees, kuid selline kategooriline EI ei ole mõistliku mehe jutt. Ei ole vist õige Kuressaarlane…. kurb, et sellised mehed midagi otsustavad. Muinsuskaitsel võiks aga suurem õigus asjale pidur peale tõmmata, nõuda projekti ümbertegemist ja mitte kuulata kellegi ebakompetentse hr EI vastuseid. Alati saab, kui selleks on soovi!!
Karta on, et see Mäeker ei olegi võimeline mingit mõistlikku seletust andma. Kui inimene ikka on suht nüri pliiats, siis ei ole midagi parata.
Mäekerist tuleb aru saada. Selles etapis, kus ehitus praegu on ,ei ole võimalik enam midagi säilitada, kuna töö jääks seisma ja läheks oluliselt kallimaks.
Säilitamise võimatus ei ole probleem vaid tagajärg. Tagajärg sellele, et planeerimise ja projekteerimise etapis ei tulnud kellegile meelde küsida, aga mis saab asfaldi all oleva munakivisillutisega, kui see peaks seal olema. Kas peaks mõtlema selle osalisele säilitamisele või mitte.
Samas kui vaadata asjale nii, et millist osa või aajastut me soovime säilitada, siis miks peaks 19 saj. lõpus ehitatud munakivitee väärima rohkem säilitamist, kui näiteks 17.sajani oma. Seega mida ja miks me üldse siis säilitama peaksime, nagunii on kõik ajas muutuv.
Miks ei tegelda vajalike asjadega? Näiteks selle asemel, et selle kivihunniku pärast hulga töötunde raisku lasta võiks pigem juba asfaldiautod platsis olla, et ma saaksin uhke asfalti peal ringi lasta.
Need inimesed, kes seda munakivi alles soovivad jätta on küll natukene nupust nikastunud. No mille hea jaoks seda vaja teha on? See on ju kole! Lisaks ei saa seal autod korralikult sõita, jalakäijad murravad oma kontsakingad ära jne jne.
Meil on neid jubedaid munakivisillutisi tegelikult terve linn täis. Üks õudsam kui teine— need tuleks kõik üles kista ja kena peegelsileda asfaltiga ära katta. Ma olen väsinud oma autot putitamast tänu mingite ajaloolaste kinnisideedele jätta mingi õudne lõik alles.
Siis ma soovitaks nendel ajaloolastel minna koobastesse elama— nagu tehti tuhat aastat tagasi, seal ei ole ei interneti, ei elektrit ja autost ammu rääkimata. Vot see on teile ajalooline kogemus. Kõike ei saa teha nii nagu sada aastat tagasi oli. Ka suured maailmaimed ei ole ju sellised nagu nad olid tuhat aastat tagasi— ükski asi ei säili nii kaua. Kõike on omajagu uuendatud. Selle jaoks on vanad fotod, mida uurida ja puurida.
Tegelt võiks ikka päris detektoristid sealt üle käia, koostöös MK ametiga muidugi. Selle vana juustuga (hobidetektor) võib metsast suuremaid rauakolakaid otsida.
Midagi ebamugavam kui munakivi teed, on raske ette kujutada – isegi pinnastee on parem. Nende mõne huvilise pärast pole vaja seda igal pool säilitada (enamus huvilisi saavad veel selle eest palka, et nad huvilised oleks). Muinsuskaitse leidku endale põld, pangu kõik need munakivi teed sinna maha ja mingu sinna oma autosid lõhkuma. Suuremad huvilised võivad ka oma lapsi seal muisuskaitsjaks õpetada ja kohe titevakriga seal jalutuskäike teha, lapsi rattaga sõitma õpetada jne. Idee teile – tehke muinsuskaitse õppelinnak!!! Korjake Papisaare tee kivid esimesena ülesse. Iga jama ei pea säilitama. Ka vanaaja inimesed ei säilitanud igasugu jama. Kaine mõisus ütlebki sellisele jamale EI!!!!
Väike tähelepanek: minge jälgige väheke aega lossihoovi sissekäiku, kus on keskel munakivi ja ääres unikivi tee. Inimesed valib millegipärast siledama variandi. Ei tea küll miks???
Loogiline, et munakivi ei saa jääda. Paljuski kannatab tänava kandevõime, kui aluseks on tont-teab millele rajatud munakivisillutis.
Libavollil on “volli”allergia. Tartu Ülikooli rektor oli ka Volli, kes suri suusatades, Käärikul. Verd ei tulnud välja, aga suri ikkagi.
Minu sees ei olegi verd, mul on seal puhas alkohol. Kõige hullem on see, et kui ma kusagil seltskonnas puuksu lasen, siis jäävad kõik minu seest tulnud aurudest purju.
Veelgi parem oleks kui neile plaatidele tehtaks nende vallajuhtide pildid kes sellise lollusega hakkama said.
Kitsal tänaval oli hiljuti üks masin oma karteripõhjast ilma jäänud, kõik linn õli täis. See tänav on Kaubamaja poolsest otsast täiesti ära vajunujd ja madalamad autod sõidavad ühe rattaga kõnniteel, pannes nii ohtu jalakäijad…aga linnavalitsus ei tee märkamagi.
Mis meil siin märgata on, see on pigem ikka autojuhtide asi. Neil on teravamat pilku ja silmavaadet vaja, et ohutult liigelda.
|
OSCAR-2019
|
||
Robotiturg areneb kasvavas tempos. Aastane läbimüük maailmas on ületanud veerand miljoni ühiku piiri ja kasvab stabiilselt ligi 15 protsendi võrra aastas. Peamised kasvuallikad on elektroonika- ja metallitööstus. Ka Eestis on robotivaldkonda ootamas helged ajad, usuvad asjatundjad, kirjutab Eesti Päevalehe erileht Metallileht.
„Robotid ja robootika on kiiresti kasvav turg,” väidab Eesti ühe põhilise robotimüüja, suurettevõtte ABB automaatikaprojektide üksuse projektijuht Siim Savila. „Meie eri tööstusvaldkondade tipptegijate tootmisprotsessid on juba praegu suuremal või vähemal määral robotiseeritud või siis tegeletakse parasjagu robotiseerimise planeerimisega.”
Niisiis on Eesti tegelikult järgimas globaalseid tendentse – üha rohkem tööstusettevõtteid võtab kasutusele roboteid ning valdkond areneb pöörase kiirusega. „Statistika järgi on robotitööstuse kasv endiselt plahvatuslik,” märgib Savila. „Alates esimese tööstusroboti paigaldusest enam kui 40 aastat tagasi, on tööstus pidevalt turgusid laiendanud ja uusi rakendusi välja töötanud. Aga see on alles algus, palju huvitavat ootab ees.”
Kümme aastat Eestis roboteid müünud ABB pakub praegu sellel alal kõige laiemat mõeldavat portfelli, kuhu kuuluvad peale robotite kontrollerid ja tarkvara, tööstustarkvara ning rakendused ja lisaseadmed. Sisuliselt leiavad nende robotid kasutust kõigis olulistes tööstusharudes: energeetika-, metallurgia-, masina-, keemia-, kerge-, toiduainete- ja puidutööstuses. „Meie valikus on esindatud pea kõik robotite liigid ja tüübid,” kinnitab Savila. „Enimlevinud on kuueteljelised tööstusrobotid, aga on ka neljateljelised robotid, SCARA-tüüpi robotid (SCARA – Selective Compliant Assembly Robot Arm – robot, millel on kaks paralleelset pöörlevat lüli), koostöörobotid ja paralleelrobotid.”
ABB roboteid võib leida juba mitmekümne Eesti ettevõtte tootmisest, ka metallitööstuse juhtivate firmade majapidamisest. Fortaco, kes valmistab Narvas keevitatud teraskonstruktsioone; AQ Lasertool, kes toodab metallist komponente erinevatele rahvusvahelistele koostööpartneritele; Favor, suurim õhukese lehtmetalli töötlemisele spetsialiseerunud metallitööstus Eestis; Munkfors Saed, tuntud käsisaagide ja saelehtede tootja; Cutform, kõrge klassi metallist toodete tarnija; Norcar, traktorite keredetailide ja põllumajandusseadmete valmistaja; Hanza Mechanics, peenmehaanikale spetsialiseerunud ettevõte. Loetelu võiks jätkata, ent üks on selge – robot pole praegu enam moeasi, vaid eduka tootja iseenesestmõistetav investeering.
ABB tutvustas esimesi värvimisroboteid 1969. aastal ja ehitas maailma esimese kommertsliku elektrilise roboti 1974. aastal. Praegu on ettevõte üks neljast selle ala gigandist, kelle käes on maailma suurte tööstusrobotite turust üle 60 protsendi. ABB (Šveits) grafiitvalged, Kuka (Saksamaa) oranžid, Fanuci (Jaapan) kollased ja Yaskawa (Jaapan) sinised robotid on need tegijad, kes määravad suuresti turu arengud.
2015. aastal kasvas robotite müük 15%, ületades 250 000 ühiku piiri. Peamised kasvuallikad olid elektroonikatööstus (kasv 41%), metallitööstus (kasv 39%) ning keemia-, plasti- ja kummitööstus (kasv 16%). Praegu on umbes 70 protsenti tööstusrobotitest töös auto-, elektroonika- ja metallitööstuses.
Prognoositakse, et 2019. aastaks kasvab tööstusrobotite arv maailmas 2,6 miljoni ühikuni. See on umbes miljon ühikut rohkem kui neid oli 2015. aastal. Aastateks 2017–2019 prognoositakse kasvu keskmiselt 13 protsenti aastas. Enamik robotitootjad on teinud või tegemas ettevalmistusi sellisteks kasvuväljavaadeteks. Tootmisvõimsuseid on suurendatud ning tegevust laiendatud eelkõige suurtel turgudel, nagu Hiinas ja USA-s, kusjuures eriti peibutavad on Aasia turud: Korea, Jaapan, Taiwan ja teised. Riikidest on oluliselt laiendanud oma juhtpositsiooni Hiina – 2015. aastal rändas 27% robotitest just sinna.
Ühes on kõik nõus – tulevik kuulub inimeste ja robotite koostööle, lihtsustatud rakendustele ja kergetele robotitele. Inimese ja roboti koostöö, robootikalahenduste lihtsustamine ja integreeritud roboti lahendused kirjeldavad kõige paremini seda, mida tulevik tuua võiks. „Praegu on selge, et uue põlvkonna koostöörobotite tootmine on nihutanud piire ja kujundanud ümber arusaamu robotiautomaatikast, protsessidest, mis võiksid üldse olla automatiseeritud,” räägib Savila. „ABB tõi paar aastat tagasi turule maailma esimese tõelise koostööroboti YuMi. See murdis barjääri, mis seni eraldas inimest ja robotit – YuMit on lihtne kasutada, installeerida ja intuitiivselt programmeerida.”
Roboteid kasutab oma tootmises ka ABB ise. Ettevõtte mootorite ja generaatorite tehase keevitusprotsess on robotiseeritud, robotid keevitavad igapäevaselt staatorite pakette. Lähitulevikus on plaanis robotiseerida ajamite ja taastuvenergiaseadmete tehase ajamikappide kokkupanek.
„Lähtume enda tootmisprotsesside robotiseerimisel samadest argumentidest, mida toome klientidele,” ütleb Savila. „Laias laastus on nendeks esiteks rahaga seotu ehk tegevuskulude vähendamine; teiseks kõik, mis puudutab kvaliteeti; kolmandaks tööohutus; neljandaks tootmise paindlikkuse ja efektiivsuse tagamine; viiendaks inimtegurisse puutuv ehk värbamine, kaadrivoolavus jne.”
Savila rõhutab, et robotid on ettevõtte lennukate plaanide kohaselt ainult üks osa tervikust. „Robotid on loodud selleks, et olla osa ökosüsteemist, mida meie ABB-s nimetame asjade, teenuste ja inimeste internetiks,” väidab Savila. „Teeme praegu ulatuslikku koostööd paljude suurfirmadega, näiteks Microsofti ja IBM-iga, et arendada uusi platvorme, tooteid ja süsteeme oma klientide vajaduste paremaks rahuldamiseks.”
ABB on tööstuse digiteerimise liider – ettevõtte süsteemid koos tarkvaraga on ühendatud üle 70 miljoni seadme ja 70 000 juhtimissüsteemiga üle kogu maailma. Digitaalsete lahenduste haldamiseks on ettevõte loonud platvormi nimega ABB Ability, mis koondab kõik digitaalsed lahendused ja teenused, muutes need kergesti kättesaadavaks kõigile meie klientidele ja partneritele.
Hiljuti avalikustas firma strateegilise koostööprogrammi IBM-iga, millega ühendatakse ABB tööstussektori digiteenuste lahendused ehk ABB Ability ja IBM Watsoni asjade interneti (IoT) kognitiivne võimekus, et pakkuda kommunaal-, transpordi- ja taristuvaldkonna klientidele parimal tasemel uut teenust. „Kindlasti on see suurepärane võimalus panustada tehnoloogia arengusse ning läbi selle arendada uusi ja huvitavaid lahendusi, tooteid ja teenuseid meie klientidele,” usub Savila. „Me teeme igapäevast tööd ju oma klientide, nii globaalsete kui ka lokaalsete jaoks.”
Balti riikide suurim ja vanim reisiagentuur Estravel tähistab 30. sünnipäeva ja korraldab sel puhul täna kell 12 kõigis oma kaheksas büroos avatud uste päeva
Estraveli juhatuse liige Anne Samlik sõnas, et Estraveli rajamine 1988. aastal pani aluse kaasaegsele reisiärile Eestis.
„30 aasta jooksul on toimunud reisivaldkonnas väga suuri muudatusi, millega oleme proovinud mitte ainult kohaneda, vaid ka turu arengutest sammu võrra ees olla.
Kui 1980ndate lõpus Eestis esimesi välisturistide gruppe vastu võtsime, siis ei oleks osanud keegi meist arvata, et 30 aasta pärast tegutseme edukalt kuuel turul kolmel kontinendil ja oleme tööandja 220 inimesele,“ sõnas Samlik.
Estraveli juhatuse liige ja üks asutaja Aivo Takis lisas, et Estraveli edu taga on olnud eelkõige professionaalsed töötajad ja rahvusvaheline kogemus.
„Liitumine Finnairi kontserniga 1995. a andis meile ligipääsu võimalustele ja lepingupartneritele, mida Eesti turul siis veel ei tuntud.“
Estravel on esimene reisiagentuur Balti riikides, mis on jõudnud USA ja Austraalia turule ja peab seal reisibüroosid.
„Asutasime eelmisel aastal Ameerika Ühendriikides Phoenixis reisibüroo Preferred Travel Services LLC ja juba tänavu jõuame oma sealses müügis 2 miljoni dollarini.
Kaks aastat tagasi ostsime Austraalia reisibüroo Aerotravel ja eelmisel aastal Soome tuntud reisibüroo Helin Matkatoimisto OY, millel vanust juba 34 aastat. Lätis ja Leedus oleme tegutsenud üle 20 aasta.“
Alates 2015. a kuulub Estravel taas 100% Eesti kapitalile. Ettevõtte müügikäive on sama suur kui neljal järgmisel konkurendil kokku.
Kõige rohkem müüb Estravel lennupileteid, mis moodustas mullu veidi üle poole ettevõtte kogumüügist. Teisel kohal oli hotellimajutuse, kolmandal pakettreiside ja kruiiside müük.
Kliendigruppide lõikes on suurim eraisikutest reisijate osakaal, millele järgnevad äriühingud ning riigi ja avaliku sektori organisatsioonid.
Avatud uste päev toimub Estraveli kaheksas büroos üle Eesti täna kell 12-15. Pakutakse torti ja oodatakse külla kõiki reisihuvilisi.
Estraveli grupp on Eesti ja Balti riikide suurim reisiteenuste müüja, mille konsolideeritud müügitulu oli mullu üle 91 miljoni euro, maksueelne kasum 1,34 miljonit eurot.
1988. aasta augustis asutatud ettevõte on Eesti ja Balti riikide suurim reisiettevõte, mis annab tööd 220 inimesele kuues riigis.
|
OSCAR-2019
|
||
President Lennart Meri 87. sünniaastapäeva tähistamine 29. märtsil algas traditsiooniliselt Metsakalmistul tema haual. Mälestuspalve pidas vaimulik Erkki Juhandi, kõneles Siim Kallas, laulis Eesti Meestelaulu Seltsi ühendkoor.
Õhtul kogunesid vallarahvas ja külalised Viimsi kirikusse mälestuskontserdile. Avasõnades ütles koguduse õpetaja Mikk Leedjärv, et rahval on alati vaja juhti, kellega end samastada ja kelle üle uhkust tunda. Lennart Meri oli eriline inimene, kes on andnud suure panuse Eesti riigi sünnile ning jätnud endast jäljed. Kümme aastat pärast tema surma saame teda meenutada tema rikkaliku pärandi läbi.
Lennart Meri oli Viimsi kiriku ehituse patroon. Kaks aastat tagasi avati kiriku seinal tänulikult rahvalt tema bareljeef. Poeg Mart Meri arvates on isa mälestust hästi hoitud. «Kõigepealt kirik ise on imeilus, ja õhkkond, mis kirikus valitseb. Arvan, et mingi väike osa sellest õhkkonnast tuleneb ka tema isikust ja mälestusest temast.»
Alates 2012. aastast antakse Lennart Meri mälestuspäeval üle Viimsi valla stipendium. Seekord pälvis selle Tallinna ülikooli doktorant Kristiine Kikas magistritöö «Taju John Burnside’i luules» eest.
«Seekord otsustas komisjon tunnustada tööd, mis kuulub kirjandusteaduse valdkonda ja tegeleb väga argielulise teemaga – sõnajõu uurimisega,» kommenteeris Mart Meri.
Stipendiumi eesmärk on jäädvustada president Meri pärandit ning innustada ja toetada hariduse omandamisel kõrgkoolis humanitaarvaldkonnas õppivat üliõpilast või magistrikraadi omandanud noort, kes on pärit Viimsist või seotud Viimsiga.
Pärast mälestuskontserti ja stipendiumi üleandmist ning ansambli Jäääär kontserti avati Rannarahva Muuseumis näitus «Piirideta meri», mis jääb külastajatele avatuks novembrikuuni. Muuseumis kõneles näituse avamisel Soome suursaadik Eestis Kirsti Narinen, kes tõi esile südamlikke, aga ka ootamatusi täis kohtumisi Lennart Meriga enda diplomaadikarjäärist.
Siim Kallas, kes on olnud koos Lennart Meriga Eesti riigi sünni juures, ütles Eesti Kirikule: «Väga palju on räägitud sellest, missugust suurt osa ta etendas välissuhtlemises ja Eesti välisteenistuse ülesehitamises, sinna ei ole mul palju lisada, aga ütleksin, et taasiseseisvuse algusaegadel oli Meril veel üks teine roll. See oli omamoodi nagu sõnumitooja roll muust maailmast.
Me teeme siin asju oma mõistuse piires. Meri oli see, kes hoiatas ja tõi sõnumi, et ei, kulla sõbrad, pidage kinni, maailm ei mõista meid. Teda usuti, tema sõna jõudis kohale ja oli tõsine.»
Kümme aastat Eestist eemal olnud Siim Kallas ütles, et «me ei pea iseseisva ajutegevuse piires kõiki asju lahendama, vaid peame nägema ennast suuremas kontekstis». Ja see oskus Lennart Meril oli. «Selleks, et oma tahtmist läbi viia, pead teisi rahvaid mõistma, ning seda teadmist ja tunnetust oli Meril,» ütles poliitik.
Erkki Juhandi, kes on olnud Viimsi koguduse asutamise juures ning ehitanud kirikut, ütles president Merit meenutades: «Olime üsna lähedased inimesed ja kui ma mõtlen tema peale, siis ikka meenuvad need kellaajast sõltumata telefonivestlused, küllakutsed, kas varahommikul või südaöösel. Ja need vestlused temaga.
Neist pikkadest vestlustest, tihti ka tema monoloogidest tunnen ma puudust. Ja mõtlen ikka, kuidas tema täna nüüd ühe või teise olukorra lahendaks. Või mis oleks tema sõna või valem, mille järgi teised saaksid lahendada neid olukordi, millega me siin Euroopas toime ei tule. Meris jätkus julgust ja oli intelligentsi mõelda, et siis mõeldut mõtestatult esitleda.»
«Kuidagi liiga mugav on küsida, mida tema täna ütleks. Pigem tuleb iseendas see kindlus leida ja leida need vastused. Muidugi võib meelde tuletada ja lugeda tema ütlusi ja sealt saaks tuletada ka mingi toetuspunkti tänaste küsimuste lahendamiseks. Meri ei ole ju mütoloogiline olend, ta on olnud elav inimene. Kõik tema mõtted, mis on kunagi välja öeldud, peavad edasi elama, need ei pea kivistuma.»
Lennart Meri oli aastatel 1990–1992 Eesti vabariigi välisminister ja aastatel 1992–2001 vabariigi president. 14. märtsil möödus kümme aastat tema surmast.
Talve südames on kevad ärkamas. Saksa müstiline teoloog Meister Eckhart alustab oma „Jumaliku lohutuse raamatut“ määratlusega, mis teeb inimese kurvaks: „Nüüd on kolmesugust kurvastust, mis inimese peale tuleb ja teda vaevab selles viletsuses: üks on välise varanduse poolest, teine armsamate sõprade juures, kolmas iseenda juures teotuse, õnnetuse ja ihu valude ja südame häda läbi.“
Materiaalsus, ligimene ja süda, mis suunatud Jumalale. Ehk võiks need kolm olla analüüsi aluseks, millega tänasel tuhkapäeval siseneda paastuaega: et märgata enda sees talve ja liikuda kevade suunas; et vaadelda, mida tegelikult vajame ja mida mitte; et loobuda üleliigsest ja piirata olemasolevat; et läbi süüvimise taastada kontakt Pühaga ja olla ühenduses allikaga, mis toidab hinge ja lohutab.
Vabariigi aastapäeval kaitseväe paraadi õnnistanud peakaplan Gustav Kutsar ütles: „Võtkem hingetäiteks vastu Issanda õnnistus!“ On hea, et kirikuaastas on suur paastu ja meeleparanduse aeg. Et Issand saaks hinge täita; et lunastav kuulutus oleks kirgas ja helge, et rõõm oleks selgelt eristatav kannatusest ja valust, peame enda sisse ruumi tegema. Kui oleme vähegi ausad, siis leiame piisavalt pattu ja tühisust, mis vahel üsna nähtavalt, aga veel enam salamisi end südamesse sisse seadnud ja kurvaks teeb.
|
OSCAR-2019
|
||
Juba selleks ajaks, kui end Bronxi Little Italys maha istutasime, oli selge, et ilmselt me siiski New Yorgist põhja poole mägedesse täna ei lähe.
Esiteks sellepärast, et ilm oli väga vastikuks läinud ja õige torm pidi ka lähitundidel kohale jõudma.
Teiseks sellepärast, et lennuväsimus on seekord eriti tugevalt peal (kui on väikesed lapsed majas, siis tuleb lennuväsimus mitmega korrutada… Mitu segi paisatud unerezhiimiga inimest… oh. raske.)
Ja kolmandaks sellepärast, et Justin oli just teada saanud, et ta peab oma igateisipäevase uudistelehe siiski ka sel nädalal tegema, 1. jaanuariks, mis tähendab, et ta peab 31. detsembril töötama (palju õnne, arvestades, et enamik ta allikaid on teadusfirmade juhatuste esimehed ja enamik neist on praegu kusagil suusa- või lõunamaapuhkustel…) Jätka lugemist →
Viimasel ajal mõtlen ma õhust. Sest ma t u n n e n õhku enda ümber. Õhuvärskendajad ja peeglipesuvahendid ja nõudepesuvahendid matavad hinge. Uus sünteetiline vaip keldrikorrusel… Kõik vaibad siin on sünteetilised, aga see on uus ja haiseb.
Teiseks, ma k u u l e n õhku siin majas. Ausõna. Kogu aeg on kõrvus selline peenike pinin. Läksin enne tagaaeda ja kuulatasin. Seal seda pininat mu kõrvades pole, niisiis – ma ei mõtle seda välja.
Siin on traadita interneti ala (seletasin paar päeva tagasi, et selle peaks ööseks välja lülitama ja nüüd teengi seda, poolsalaja) ja siin on releed, mis reguleerivad jõulutulesid majas sees ja väljas. Ja suured telekad. jne. Ma ei tea täpselt, mis see siin piniseb, aga siin kusagil see on. Jätka lugemist →
Kõige ilusam jõulumälestus oli seekord õhtu kirikus. Me muidugi hilinesime ja kõik allkorrus oli rahvast täis. Läksime lae alla, rõdule – need on traditsiooniliselt orjadele ehitatud kohad, seal on kitsamas pingid, “et orjad ei saaks magama jääda”. Otse käeulatuses olid vanad laetalad ja õhk käis ringi. Allkorrusel on palju umbsem. Ma minestasin ju sellessamas kirikus oma laulatuse ajal ära (ja jõin suure kannu pühitsetud vett). Sellest peale on mul kirikuõpetajaga justkui mingi eriline side, ta tunneb mind ära ja naeratab. muidugi, võibolla tunneb sedasama erilist sidet iga koguduse liige ;).
Mulle meeldib maailma justkui läbi Marta silmade näha. See on see (mida ka Helle meie suguvõsa-blogis kirjeldas), kuidas Vargamäe Indrek läks jõuluõhtul kirikusse ja vaatas seal ema seelikusaba kõrval suurte silmadega ringi. Kuidas orel tegi häält ja kuidas kõik laulsid. Ka Marta laulis seekord kaasa ja mina märkasin, et tean peast aina rohkem. Nii see läheb, aastate rütmis kuhjuvad asjad, mida me mäletame. Ja Marta sai esimest korda armulauda. Jätka lugemist →
Lendamisega kaasnevad alandavad protseduurid. Väärikas härrasmees seisab, silm kaugusse suunatud ja võtab ära oma rihma, sokkis on ta juba nagunii, kingad on hetkel läbi valgustamise masinas. Ja ikka midagi piiksub. Väärikas härrasmees laseb end läbi otsida.
Meelevaldne seos, aga see meenutab mulle Kolmanda Reichi ja juutide suhteid. Ah peame saapad jalast ära võtma? Hea küll. Peame kollast märki kandma? Peame getodesse kolima? Hea küll, hea küll.
…Marta asus hooga ka sukkpükse ära võtma – kui juba mantli ja saapad pidi ära võtma, mingu ka püksid!
Huvitav, kui palju sellest hiigeljalajäljest, mille lendamine tekitab, moodustavad need plastpakkidesse pandud nn söögid. Seekord oli toit nii kehv, et nii kaugele, kui silm ulatus, koosneski söömine peamiselt plastkarpide avamisest. Ma ei näinud kedagi, kes kuivanud kiletatud saiaviile ja pakendatud kolme marineeritud kõrvitsa tükki jms tegelikult ka tarbinud oleks. Ainuke asi, mis ära söödi, oli mandariin. Kas poleks mõttekam nende plastkarpide asemel käia ringi mandariini- ja banaanivaagnatega? Jätka lugemist →
Istume siin Tallinna lennujaamas ja saime äsja teada, et Tallinn-Varssav lennuki väljasõit hilineb tund ja viis minutit.
Mis tähendab, et meil jääb 25 minutit aega, et lennukilt maha saada ja Varssav-New York lennuki peale lipata (koos kahe lapsega).
Kas tõesti läheb jälle nii, nagu jaanuaris? Ja ees ootab veel üks öö Varssavi lennujaama lähistel hotellis ohtrate restoranikupongide ja rahvusroogade saatel? Või õnnestub mingi imega sellele lennukile jõuda? Või peame näiteks kuus või kaheksa tundi Varssavi lennujaamas konutama? Nii või teisiti, ootamas on ees intensiivne (öö)päev.
Pealkirjas ütlen “nõndanimetatud”, sest ilma jõuludeta poleks neid hetki sellistena olnud. Aga need pole samas päris need traditsioonilised “jõuluhetked”.
Esimene. Olen otsustanud kodu mõnusaks teha ja panen allkorrusel küünla põlema – ilusasse äsja Tiimarist ostetud punasesse majakujulisse küünlahoidjasse. See on mu ainus (olgu, peaaegu ainus) jõulunänn ja -dekoratsioon. Aga selliseid asju on paar tükki ikka vaja, et kodu oleks kodu ja lapsed mäletaks jõulusid, olin ma Justinile öelnud, kui selle küünlamajakese ostsin.
Majake on pealtnäha üsna kõrge ja turvaline. Panen lahtisest poolest sinna teeküünla sisse ja sätin selle riiulile põlema.
Siis lähen üles korrusele, magamistuppa Anna mähkmeid vahetama. Jääme korraks voodi peale mängima. Jätka lugemist →
See raamat on nüüd väljas! Tänasest saadaval meie netipoes. Homsest peaks olema ka Rahva Raamatu ja Apollo poodides, aga ka Mahekauba ja Looduspere poodides.
Mõnusalt karune nii sisu kui väljanägemise poolest… Mul ei jätku sõnu. Mis tingimustes see kirjutatud on. Küll Belle Harbori tuulisel rannal, küll JFK lennuväljal, küll siin kodus öösel kell kolm, laps põlvedel… See ei ole täiuslik raamat, see on teekond. Ja mulle endale on see mu ilmunud asjadest, vähemalt praegu, kõige südamelähedasem.
Tundub, et lääne kultuuris on jõulud üks täiskasvanud inimese töökohustusi. Kui näiteks mõnel maal peavad inimesed tassima joogivett 20 kilomeetri kauguselt ja jala, siis Ameerikas peavad inimesed kaks kuud enne jõulude tulekut hakkama kokku panema enda jõulukinkide sooviliste ja ise sugulaste-tuttavate jaoks šoppama…
Justini kogemust jõuluostlemisest võib lugeda siit -ühesõnaga, trügis seal temagi, kotti ei saand midagi. Ikka pidin mina käised üles käärima ja internetti istuma, et Ameerika sugulastele midagi osta. Sellega seoses kaks head leidu – siin on blogi, mis teeb ülevaateid nn rohelistest kaupadest ja juhatab edasi paljudesse erinevatesse poodidesse: http://greatgreengoods.com. Ostsin siit näiteks kommipaberitest punutud lauamatid.
Teiseks, Portugali-Eesti ühisfirma , kes teeb näiteks piimakilekottidest ilusaid asju – www.grenius.com. Seal on antud poodide nimekiri Tallinnas ja Tartus, kus need asjad müügil on. Jätka lugemist →
Võtan ka kiirelt osa blogimängust. Halb ost – minu jaoks on suur osa kodumasinaid osutunud halvaks ostuks ja ma küll luban, et hakkan neid kasutama… aga ei hakka!
Nii on meil olemas köögikombain, millega saaks teha piimajäätisekokteili või tükeldada või riivida. Aga reaalsus on see, et ma segan, riivin, vahustan ja tükeldan oma asju ikkagi käsitsi, mitte ei viitsi hakata masinat karbist välja võtma. Isegi miksrit kasutan üliharva. Jätka lugemist →
Mõtlesime siin, et kuna parim kink on raamat, siis teeme Petrone Print poes kolmele raamatule allahindluse, kuni jõuludeni on nende hinnaks vaid 75 krooni: “daki.elab.siin”, “Lagerii” ja “Tähe tänav”. Astuge läbi ja täitke korvid, austatud kunded! 😉
Teine uudis on veel. Täna sai otsustatud Petrone Prindi osakapitali laienemine ja ühe partneri juurde võtmine. Aga ma täna veel ei ütle, kes ta on. (Jah, see nimi on sulle teada.)
Ma ei taha siin midagi muud kommenteerida, kui et minu isiklikus plaanis sai Ingridi lugu Eesti Naises ja selle järellainetus Inno Tähismaa poolt üheks isiklikuks suureks verstapostiks. Ma ei taha enam naisteajakirjade ajakirjanik olla. Sa kirjutad kellestki loo, parimas usus, et kõik see, mis ta sulle räägib ja mis teised intervjueeritavad temast räägivad, on tõsi. Aga võibolla ei ole? Aga võibolla ikkagi on?… Ja siis järsku saad aru, et mis siin tühja pead valutada, kus tõde on – keegi ei hakkagi seda kunagi kontrollima, kus on tõde ja kus mitte. Jätka lugemist →
1. pilt: Puttaparthi külakeses Lõuna-Indias. Minu ja Airi taga on kohalik mees pesu triikimas (söetriikrauaga, naine käis iga natukese aja tagant toomas juurde uut kuuma sütt). Jätka lugemist →
|
OSCAR-2019
|
||
Õues päikese käes mängimine on üks lapsepõlve suuremaid rõõme. Samas oleme aina teadlikumad sellest, kui ohtlik on päikesekiirgus, ning kuna päikese aktiivsus aina suureneb, tuleb laste õrna nahka kaitsta parimal võimalikul moel. Seega tuleb väljas aega veetes järgida teatud reegleid.
Kasu, mida toob päikesekiirguse käes viibimine, on kõigile teada: alates heast meeleolust kuni D-vitamiini sünteesini, mis on vajalik tugevate luude moodustumiseks. Ent ilma sobiva kaitseta on oht, et UV-kiirgus kahjustab nahka, iseäranis laste nahka, mis on päikesekiirguse suhtes eriti tundlik.
Laste naha paksus on kõigest viiendik täiskasvanute naha omast, kuigi selles on esindatud täpselt samad kihid. Sarvkiht ehk epidermise kõige välimine kiht, mis kaitseb meid keskkonnamõjude eest ja säilitab nahas niiskust, on lastel õhem ja selle rakud ei asu nii tihedalt üksteise kõrval. Seetõttu on selle kaitsevõime nõrgem ning ained imenduvad väliskeskkonnast nahka palju kiiremini ja tunduvalt sügavamale. Loe lähemalt naha ehitusest.
Pigmenteerumine (melaniini süntees) ei ole laste nahas täielikult välja kujunenud. Melaniin on aine, mis annab nahale iseloomuliku värvuse ehk pigmentatsiooni. Päikese käes viibides toodavad rakud rohkem melaniini, et kaitsta nahka päikesepõletuse eest – meie nimetame seda päevituseks.
Laste nahas on melanotsüüdid (melaniini tootvad rakud) küll olemas, kuid pole nii aktiivsed, mis tingibki suurema tundlikkuse UV-kiirguse suhtes.
Seepärast on tähtis kasutada tooteid, mis on välja töötatud just laste naha jaoks. See ei tähenda mitte ainult võimalikult tõhusat kaitset, vaid ka naha kaitsemehhanismide toetamist ja tugevdamist.
Päikesepõletus on raske päikesekahjustus, mida tekitab UV-, täpsemalt UVB-kiirgus. Päikesepõletus on märk sellest, et UV-kiirgus on kahjustanud naharakkude pärilikkusainet ehk DNAd. Liigne päikese käes viibimine suurendab nahavähi tekkimise ohtu.
Päikesepõletusele viitavad tavaliselt sellised sümptomid nagu punetav ja põletikuline nahk, aga vahel ka väsimus ja kerge peapööritus.
Kui olete lapse naha pärast mures, pidage kindlasti nõu mõne asjatundja, näiteks dermatoloogi või lastearstiga.
Päikesest eralduva UV-kiirguse spektri võib jagada kolmeks: ultraviolettkiirgus-A (UVA), ultraviolettkiirgus-B (UVB) ja ultraviolettkiirgus-C (UVC). UVA-kiirgus on olemas peaaegu kogu päeva jooksul. See tungib sügavamatesse nahakihtidesse ning sel on suur osa pikaajaliste kahjustuste, näiteks naha enneaegse vananemise, kaudsete DNA-kahjustuste, polümorfse valguslööbe ning silma- ja võrkkestakahjustuste tekitamises. UVB-kiirguse toimel sünteesib nahk D-vitamiini, kuid samas põhjustab see ka raskeid päikesekahjustusi, sh päikesepõletust ja otseseid DNA-kahjustusi. UVC-kiirgus neeldub Maa atmosfääris ega jõua seega nahale.
Siiani on arvatud, et nahavähk tekib peamiselt vanematel inimestel ja päikesekummardajatel. Hiljutised uurimistulemused aga näitavad, et nüüdseks on Ühendkuningriigis nahavähk noorte täiskasvanute seas (vanuses 15–34) esinemissageduselt teine vähivorm (Cancer Research UK andmed) ning Austraalis esineb seda kõige enam 15–44aastaste inimeste seas (Cancer Council Australia andmed).
Samuti on uuringutest selgunud, et lapsepõlves saadud päikesepõletus võib kahekordistada nahavähi tekkimise ohtu (J. Invest. Dermatol 2003).
Heleda naha, punaste juuste või tedretähnidega lastel on suurem tõenäosus saada päikesepõletus, sest nende nahk toodab vähem UV-kiirguse eest kaitsvat melaniini. Loe lähemalt nahatüüpidest.
Üldiselt soovitatakse varjata päikese eest lapsi, kellel on suured sünnimärgid, sest mõned neist võivad areneda pahaloomulisteks kasvajateks.
Hea ülevaade päikesekiirguse tugevuse eri astmetest võib aidata vähendada UV-kiirguse mõju lapse nahale.
Lapsed ei tohiks viibida päikesekiirguse käes ajal, kui see on kõige tugevam: vahemikus 11–15. Sellel ajal läbivad UVA- ja UVB-kiirgus Maa atmosfääri palju otsemat teed pidi ning on seetõttu tunduvalt tugevamad. Isegi suure päikesekaitseteguriga vahendid ei kaitse täielikult UVA-kiirguse eest, mis võib tekitada rakukahjustusi epidermise kihis.
Kuna on tõestatud, et UV-kiirgus ja lapsepõlves korduvalt saadud päikesepõletused suurendavad hilisemas elus nahavähi tekkimise ohtu, on väga tähtis kaitsta laste nahka piisavalt.
Päikesekaitsevahendi kasutamine on peamine abinõu, mis aitab kõigil oma nahka kaitsta ja hoida seda tervena, kuid lisaks on laste puhul eriti oluline eelistada tooteid, mis on välja töötatud just nende naha vajaduste järgi.
Üldiselt sisaldavad laste ja täiskasvanute päikesekaitsevahendid nii keemilisi kui ka mineraalseid filtreid, mis kaitsevad UVA- ja UVB-kiirguse eest. Need filtritüübid erinevad oma toimepõhimõtte poolest. Keemilised filtrid neelavad UV-kiirgust ning sellest saadud energia vabaneb soojuskiirgusena, tekitades sooja tunde. Mineraalsed filtrid, mis koosnevad tavaliselt anorgaanilistest mineraalpigmentidest, peegeldavad või hajutavad nahapinnani jõudnud UV-kiirgust ega lase sel nahka tungida.
Tänu kaitsebarjäärile, mille loovad mineraalsed filtrid, sobivad need väga hästi beebide, väikelaste ja päikese suhtes väga tundliku naha kaitsmiseks. Neid filtreid kasutatakse sellistes toodetes nagu Eucerini mikropigmentidega päikesekaitsepiim lastele (SPF 25), mis ei sisalda keemilisi filtreid ega lõhnaaineid.
Laste nahk vajab suure päikesekaitseteguriga toodet, mis sisaldab UVA- ja UVB-kiirguse eest kaitsvaid filtreid. Parimal juhul peaks see olema veekindel, arvestades laste elavat loomust.
Mõned koostisained võivad tundlikku nahka ärritada ning seepärast on tark vältida värv- ja lõhnaaineid ja parabeene ning eelistada tooteid, mille talutavus on kliiniliselt tõestatud. Eucerini päikesekaitsepiim lastele (SPF 50+) ja Eucerini päikesekaitsepihus lastele (SPF 50+) on välja töötatud just laste õrna naha jaoks.
Eelista veekindlat päikesekaitsevahendit, mille valikul on arvestatud lapse elavat loomust ja tema nahatüüpi.
UV-kiirgusest põhjustatud päikesekahjustuste ärahoidmiseks laste nahal saab nii mõndagi ära teha. Kaks parimat võimalust on hoida lapsed kinnikaetuna ja vältida kokkupuudet päikesekiirgusega, kuid see pole alati võimalik.
Kanna tihedakoelisi riideid, mis varjavad suurema osa kehapinnast – kaetud peaksid olema kael, käsivarred, rinnak ja jalad.
Abi võib olla ka tervislikust toitumisest. Hiljutised uuringud näitavad, et teatud toiduained aitavad vähendada kahju, mida päikesekiirgus nahale tekitab. Karotenoidide (neid sisaldavad punased, kollased ja oranžid köögi- ja puuviljad) regulaarne tarbimine pikema aja jooksul võib aidata kaitsta nahka päikesepõletuse eest ning tugevdada naha loomulikke kaitsemehhanisme. Sarnaseid tulemusi annab toidusedel, mis sisaldab rohkelt oomegarasvhappeid (oliiviõli, rasvane kala), C- ja E-vitamiini ja flavonoide ning vähe piimatooteid ja punast liha.
Asjakohased kaitseabinõud, näiteks müts, päikeseprillid ja sobiv päikesekaitsevahend, aitavad ennetada päikesekahjustusi.
Uuringutest on selgunud, et tavaliselt kannavad inimesed päikesekaitsevahendit nahale vaid veerand ettenähtud kogusest. Kuidas päikesekaitsevahendit õigesti kasutada?
Kanna päikesekaitsevahendit peale enne päikese kätte minekut (20 minutit varem), et see jõuaks nahka imenduda.
Veendu, et nägu, sh kõrvad ja kael, on korralikult vahendiga kaetud. Isegi täiskasvanute nahk on päikese suhtes väga tundlik. Loe lähemalt päikese mõjust näonahale.
Pööra erilist tähelepanu kehapiirkondadele, mis jäävad sageli kahe silma vahele, näiteks põlved, labajalad ja hüppeliigese tagaosa.
30 minuti pärast kanna nahale veel üks kiht päikesekaitsevahendit, et nahk oleks sellega täiesti kaetud ja hästi kaitstud.
Kanna vahendit peale iga kahe tunni tagant ning kindlasti pärast ujumist, higistamist ja kuivatamist.
Päikese mõju aitab vähendada peamiselt ennetamine. Aga mida teha siis, kui nahk on saanud liiga palju päikest?
Kasuta päikesekaitsevahendit, mis aitab päikesest kahjustatud nahal taastuda. On tõestatud, et glütsüretiinhape toetab DNA loomulikke taastumisprotsesse nahas, mis on UV-kiirgusest kahjustatud. Kõik Eucerini päikesekaitsevahendid lastele sisaldavad seda toimeainet ja looduslikku antioksüdanti likohalkoon A, mis ennetab vabade radikaalide tekkimist.
Eriti tugeva päikesepõletuse korral, iseäranis kui tegu on beebi või lapsega, pidage viivitamata nõu apteekri või arstiga.
|
OSCAR-2019
|
||
Mul on püstatud väike tööalane eesmärk - järgmise pooleteise kuu jooksul peavad minu abiturientidest saada väga laia silmaringiga väga head eesti keelt valdavad noored inimesed. Selline väike armas eesmärk :D
Eks me vaatame-kuulame-loeme (ja nemad kirjutavad) nagunii, aga ma tahan neile soovitada ägedaid filme, mida vaadata. Mis oleksid ilusad vaadata, pakuksid põnevust (kaasaelamist) ja inspireeriks, tekitaks mõtteid (, mida kirjandit kirjutades ära kasutada).
Kui ma ise omal ajal kirjandit kirjutama läksin, teadsin täpselt üht asja - valin teema, kus annab sisse kirjutada "Toomas Nipernaadi". See teema oli kenasti olemas. Vaatasin praegu üle, mis teemad tol aastal olid. Sellised olid:
Julgelt pooltel annaks "Toomas Nipernaadist" kirjutada :D Ma kirjutasin esimesel (mida ma mäletan tänu sellele, et tean, et Goethe oli teemaga kuidagi seotud. Mida kirjutasin, kahjuks enam ei mäleta.)
Ilmselgelt inspireeris mind abituriendina Toomas Nipernaadi tegelaskuju. Lisaks veel terve hulk raamatuid, aga las need jäävad, neist on juba juttu ka olnud. Aga oli ka mingi number filme, mis mulle tohutult meeldisid. Neist mõnda ma isegi mäletan.
See oli film, mis mind tõsiselt raputas. Ja oli samal ajal kohutavalt naljakas, eriti kui esimest korda vaatasin ja lõppu veel ei teadnud. Näiteks see stseen on hullult naljakas
Ja jumal kui palju erinevaid kirjandeid saaks selle põhjal kirjutada :D Riikidevahelistest suhetest fantaasiamaailmani välja, vahepeal inimväärikuse, aususe, peresuhete ja eneseteostuse teemadest rääkimata.
Järgmine film, mis mind raputas, oli "Surnud poeetide ühing". Pärast seda on Robin Williams mulle kangesti meeldinud, sest loomulikult on just tema tegelaskuju ja see, mida ta õpetajana tegi, see osa, mis mind paelus. Raamatust lehekülgede väljarebimine on üks ilusamaid filmistseene üldse :D See siis:
Jällegi võimaldab kirjutada tuhandeid kirjandeid, mis käsitlevad inimestevahelisi suhteid, ausust, haridussüsteemi, eneseotsinguid, iidoleid ja mida iganes veel.
Siis meenub mulle "Beautiful Mind". Sealt on mu lemmikstseen suhteliselt lõpus, kus Nash küsib tudengilt (?), kas too on päris, sest ta on uute inimeste (reaalsuse) osas kahtlustav. Ma usun, et kõik saavad niigi aru, et ka sellest filmist annaks kirjutada miljoneid kirjandeid :D
Huvitav on see, kas sellised filmid võiksid ka tänapäevseid abituriente mõtlema panna. Või mis filmid võiksid neid puudutada? On kellelgi mõtteid? Just mängufilmid, mitte dokid (mis on ka väga head mõnikord, aga ma praegu otsin just seda n-ö ilukirjandust).
Minul oli "Lendas üle käopesa". Ülejäänud filmid meeldisid vist pigem ilusate meesnäitlejate pärast.
"La vita e bella"t vaatasin ülikooli ajal, nii 3. kursusel äkki. Vanas Ekraanis. Ja see on vist ainus film, millest ma mäletan, et saal oli pärast lõppu haudvaikne, MITTE KEEGI ei tõusnud enne , kui tuled põlema pandi. Käisime kolmekesi, jalutasime sõbra ja sõbrannaga Ekraanist üle tee Peplerisse, sealt Vanemuist mööda alla ja esimese sõna ütles keegi meist Kaubahalli taga. Sellest on 20 aastat möödas ja ikka on detailselt meeles, nii et see võib muljet avaldada küll, ma arvan :)
Kohe näha, et vanad sõberid :) Super filmid ja nii jõulised, et ma arvad, et need võivad vabalt puudutada ka praeguseid noori! (Meie pere gümnasist fännab näiteks hetkel ABBAt, mis minu hinnangul on üllatavam ja ootamatum kui see, kui talle meeldiks Surnud Poeetide Ühing).
Mäletad, kuidas me folgi ajal kinos Trainspottingut vaatamas käisime ja itsitasime, kui pool saalitäit inimesi välja astus kui see surnud beebi koht tuli. Head nõrgad. Kuigi samal ajal oli endal ka süda paha ja kurgus pitsitas.
Esiteks on super tore, et keegi õpetab lastele filmiasjandust. Õppekavad on kohutavalt kaldus kirjeldava kunsti poole, kuigi päriselt on filmindusel moodsate laste kultuuri-taustale suurem mõju. Alates sarjadest ja SouthParkist kuni päris-kinoni välja.
Kõikide abiturientide ühte patta panek on muidugi raske. Suhtedraamat löristades vaatavad plikad vs seda mõnitavad poisid. Või on abiturient nii küps elukas, et seda hirmu enam pole?
Samas on nende kultuuritaust üldiselt alles nii olematu (mitte et nad oleks rumalad, aga noored), et neile võiks enam-vähem kõik olla inspireeriv :)
Mu enda viimaste aastate lemmik-film oli "Lahutus", https://en.wikipedia.org/wiki/A_Separation. Ja brasiillaste "Prügi". Viimaselt pöffilt "Vaikne süda". Aga ma päriselt arvan, et on üsna ükskõik, mida neile ette anda - kõik on uus ja töötab.
Angloameerikaga filmidel on mõningaid eeliseid - neid on netist lihtne kätte saada, nende vaatamisel ei teki keelebarjääri ja nad kergesti söödavad. Paratamatult tuleb meeles pidada, et noorte jaoks ei ole väärtfilmi vaatamine meeldiv ajaveetmisvõimalus, sest see nõuab mõtlemist, pingutamist. Et siis... juba mõttega Hollywoodi filmid on MIDAGIGI, nii kurvalt kui see ka ei kõla. (Tegelikult on noored toredad. Lihtsalt keskendumisvõime on miinus tuhat suurema osa ajast)
Mina soovitan "Laineid murdes". Vaatasin seda ülikooli ajal Ekraani kinos ja siiani olen vapustatud. Lars von Trier on teinud igasugust kraami, seda tasuks vaadata küll. Ja "Melanhooliat".
a kui hingeülendavuse peale mõelda, siis miks mitte Aki Kaurismäe "Kauas pilvet karkaavat" näiteks. Küll suht vanainimeste film, aga mind küll inspireeris, kui ma olin tudeng ja ega tudeng nüüd abiturientidest nii palju vanem ei ole.
Kunstniku raskest tööst pakub mõtteid ilmselt "8 ja 1/2", kuigi parasjagu pessimistlik. Teise nurga alt jälle Kaurismäe "Boheemielämää".
Kas soovitusi andes tuleks ka arvesse võtta seda ohtu, et kurjad lapsevanemad lähevad kaebama, et mis perverssusi nende lastele näidatakse?
ja siis on üks Kusturica film, mis on minu arust teenimatult varju jäänud: "Mustlaste aeg". See ei ole tema tavaline tsirkus, vaid selline hingeminevam.
ja filmikunsti ajaloo huvides: "Dr Caligari kabinet". Ma muidu õudukaid ei armasta, aga see on nii ilus, et mul ei seisa meeles, et idee järgi oleks nagu õudukas.
"Kadunud laste linn" võiks igatahes küll noorele sobiv vaatamine olla: eepiline, veider ja väga ilus (ning üks peategelane on laps ja teine lapse aruga). Ma ise vaatasin seda esimest korda just keskkooli ajal ja olin nii vaimustuses, et vedasin väikese venna koos endaga kinno, et temaga koos uuesti vaadata.
Ma ei tea, kuidas mujal raamatukogudes on, aga Tartus saab Lutsust täitsa legaalselt päris palju väärtfilme laenutada, supakatega ja puha. Popimad lastefilmid võivad olla väga ära kriibitud, aga filmiklassikaga on seda muret vähem. Omal ajal "Fitzcarraldo" võtsime just sealt. Osa asju on kahjuks ainult VHSil.
a USAs on muidugi ka palju filme, mis ei ole tüübiline hollivuud. Jarmusch on näiteks väga hea, mmm... võtaks näiteks "Öö maa peal" või "Kummituskoera".
nodsu (miks kurat blogger ei lase wordpressi kontoga sisse logida, kui ta ometi ise pakub seda võimalust?)
Ei saa jätta siingi toppimata Black Mirror seriaali - usutavasti noortel see juba vaadatud ja arutlemiseks on seal teemasid mõnuga.
Ma olen kõik see vahepealne aeg Su postituse peale mõelnud. Ja aru saanud, et mind on hoopis mõjutanud seriaalid. Ja äkki peakski lastele soovitama seriaale.
|
OSCAR-2019
|
||
Läti keskpanga juhti süüdistatakse väljapressimises: kohaliku Norvik panga juhid kinnitavad, et ametnik küsis 100 000 eurot kuus - ärileht.ee
Läti pangandus käib ootamatute ja hirmsate reeglite järgi: sealne Norviki-nimeline pank andis hiljuti sisse rahvusvahelise kaebuse, kus süüdistab Läti pangandusametnikke pidevas ja koordineeritud väljapressimises, kirjutab AP.
39-leheküljeline kaebus läks teele rahvusvahelisele pangandus-arbitraažikohtule, sealt avaneb lõunanaabrite pangandusest üpris kole pilt. Väidetakse, et Läti kõrgeim pangandusametnik Ilmars Rimsevics, kes kuulub ka Euroopa keskpanga ladvikusse, on Norvik pangalt häbematult raha välja pressinud. Väljapressimine nägi välja nii, et Ilmars Rimsevicsi käsilane kohtus Norvik panga omanikuga ja kirjutas paberitükile teate: 100 000 eurot kuus.
Ilmars Rimsevics võeti laupäeval vahi alla. Ta oli kutsutud korruptsioonivastase büroo KNAB juurde tunnistusi andma, ent võeti sealsamas kinni, läbi otsisti ka tema maja ja tööruumid. Rimsevici kinnipidamine on eriti hull asi, kuivõrd ta puutub otseselt kokku ka näiteks Euroopa Liidu pangandusreeglite koostamisega, tal on ligipääs niihästi Läti vabariigi kui ka NATO salajasimatele dokumentidele.
Ametnik lasti täna vabaks, ta teatas kohe, et lükkab tagasi kõik süüdistused, mis tema suhtes on esitatud.
Ka pole üheselt selge, mis asjus ta täpsemalt kinni peeti, teada on ainult, et küsimuse all on Venemaalt varastatud raha puhtakspesemine Läti pankades. Läti pangandussüsteemi on selle eest hurjutatud juba tükk aega, (alates aastast 2008) summad on olnud kosmilised (230 miljonit dollarit), asjaolud päevavalgele toonud Vene advokaat Sergei Magnitski suri vanglas, kuna ei saanud kohast meditsiinilist abi oma tervisehädade vastu. Magnitski surma tõttu on mitu kõrgemat Vene ametnikku ka USA ja Euroopa liidu sanktsioonide all. 2014 aastal tuli avalikuks järjekordne skeem, kuidas nüüd juba suurem summa, 20 miljardit Venemaalt varastatud dollarit jälle Läti pankades puhtaks pesti. Kõik need asjad juhtusid ajal, mil Ilmars Rimsevics juhtis Läti pangandussüsteemi.
Seega tuleb Norvik panga suuromaniku ja juhatuse esimehe Grigori Guselnikovi süüdistus – et Rimsevicson ahne väljapressija – lihtsalt erakordselt keerulisel ajal. AP hinnangul on Läti sattunud sügavasse kriisi.
Guselnikov kirjeldas AP-le detailselt kohtumisi väljapressijatega. Ta kohtus Rimseviciga esimest korda 2015. aastal Renars Kokinsi nimelise isiku vahendusel. Nad läksid Riia äärelinnas asuvasse suurde villasse, mida jälgisid iga nurga alt turvakaamerad. Mõne aja pärast astus majja sisse (koputamata, nagu kirjeldab AP) veel üks mees: keskpanga juht Rimsevics. Ta rääkis Guselnikovile, et saab teda panganduse alal suuresti aidata, sest kohalik pangandusregulaator on lojaalne „talle isiklikult“, selleks on vaja ainult sellesama Kokinsiga koostööd teha. Rimsevic jäi villasse umbes 10 minutiks, Kokins ja Guselnikov istusid laua taha. Kokind võtis tüki paberit ja kirjutas sinna „100 000 eurot kuus“, selgitas Gusenikovile ühtlasi, et kõik Läti pangad osalevad sedasorti „koostöös“. Guselnikov, kel on nii Briti kui ka Vene kodakondsus, otsustas mitte maksta. Ta kohtus Kokinsiga hiljem veel mitu korda, ühekorra näiteks mingi hiina restorani ees parklas, teise korra jälle ühise tuttava sünnipäeval, ning „koostöö“ tuli alati jutuks. Kuna Guselnikov ei maksnud, tabasid tema panka ka mitmesugused reeglistikku puudutavad tagasilöögid. Lisaks altkäemaksule, kinnitab Guselnikov, soovis Kokins, et Norvik pank osaleks ka rahapesuskeemides.
AP käsutuses on veel hulk materjali, mis näitavad Rimsevici sooje suhteid Venemaaga. Alates 2010 aastast väisas lätlane idanaabrit 8 korda, pärast Krimmi annekteerimist sattus ta aga tihedamini Valgevenesse. AP-l on näiteks foto, millel paistab Rimsevic olevat mingisugusel jahireisil, kus osaleb ka ühe Vene riikliku sõjatehnikaettevõtte juht Dmitri Pilšikov. Pildi järgi otsustades on tegu sõbraliku koosistumisega: nurgas seisab kitarr, laual on likööri ja seinal ripub automaat.
Mõnede ekspertide juttu, et majandust peaks hakkama jahutama, on kohati lausa koomiline kuulata, ütles ettevõtlusminister Urve Palo, kommenteerides hoiatusi, et Eesti majandust ohustab ülekuumenemine.
Palo rääkis neljapäevasel valitsuse pressikonverentsil, et esimese kvartali 4.4 protsendi suuruse majanduskasvu puhul tuleb silmas pidada, et selle baasiks on eelmise aasta esimese kvartali väga madal majanduskasv, vahendab ERR Uudised.
"Kui vaatame, milline oli eelmise aasta viimase kvartali majanduse olukord, siis oli majanduskasv kõigest 0,8 protsenti. Nii et me oleme aastaid olnud väga madalal tasemel, tähtis on platvormi vaadata," märkis ta.
Ettevõtlusminister lisas, et mis puudutab ambitsioone, on mõnede ekspertide juttu kohati lausa koomiline kuulata. Ta märkis, et juba siis, kui rahandusministeerium avaldas hinnangu, et tänavune majanduskasv on kokku kolme protsendi kanti, oli neid, kes rääkisid sellest justnagu jahutamist vajavast olukorrast.
"See tähendab, et oleme leppinud, et üks protsent aastas on Eesti tase. See tähendab, et järjest kaugeneme Lääne- ja Põhja-Euroopa riikidest," sõnas Palo.
Ta lisas, et on ajalehest lugenud, et näiteks Läti ei lepi alla viieprotsendilise majanduskasvuga. "Miks siis meie peaksime olema need, kes ütlevad, et meie hakkame kolme protsendi juures jahutama?" ei mõistnud minister.
Peaminister Jüri Ratas ütles Eesti Panga presidendi Ardo Hanssoni kolmapäevase hoiatuse kohta, et ülekuumenemise oht muutub järjest reaalsemaks, et valitsus teeb oma prognoose, tuginedes rahandusministeeriumi sõltumatute spetsialistide hinnangule ja analüüsile.
|
OSCAR-2019
|
||
Pime ja udune november on korralikult käes ning aasta lõpp juba terendab – eriti kui uskuda kõiki neid kanaleid, kus juba jõulutemaatikat söögi alla ja peale pakutakse. Sõin isegi nädalavahetusel vanemate pool juba esimesed verikäkid ning -vorstid ja avastasin üllatusega, et udusemal päeval enam õieti valgeks ei lähegi.
Piilusin siin oma 2018. aasta eesmärkidesse ja üllatus-üllatus, peaaegu kõik on tegemata. 😀 Õnneks võib vist öelda, et elu juhtub ajal, kui sa teed muid plaane. Või midagi. Samas on eelmise aasta jooksuskoor (1200km) juba ületatud ning ületasin sel nädalal juba 1300km piiri. Üldse kukkus üsna jooksune nädal välja.
Teisipäeval jooksin õhtul kanali äärde ning kuidagi väga higine ja raske trenn kukkus jälle välja. Ei oska kohe riietudagi sellise sooja novembri jaoks, samuti oli pühapäevase jõutrenni lihasvalu saavutanud magusa kulminatsiooni. Kokku 8,75km, 55:58, 6:24min/km ja 149bpm. Running index enesetundele vastav 49.
Kolmapäeval sain ma 30 ja terve päev möödus peamiselt magusat süües ning kahjurõõmustajate õnnitlejatega tegeledes. 😀 Õhtul tegin kiire tempojooksu ka otsa – jälle oli soe ja rõve ning jalg tönts. 6,09km, 35:29, 5:50min/km ning 155bpm (index 48).
Neljapäeval pidin õhtul sõbrannadega välja minema ning töölt koju minna polnudki peaaegu mõtet. Selle asemel käisin tiiru tyskis ning pigistasin graafikusse kiire jõutrenni. Jälle tegin 5×5 süsteemis kogu keha läbi ja ikka väga mõnus on.
Reedel käisin jälle jooksmas – üritasin rahulikumalt võtta ning välja kukkus teisipäevase jooksuga sama tempo, aga ligi kümme lööki madalam pulss. 7,35km, 46:58, 6:24min/km, 141bpm (index 53). Õhtuks laekusin juba maale vanemate juurde, et ühe soojaga ära tähistada nii see, kui vanaks nende laps juba jäänud on, kui ka isadepäev. Läksime emaga veel tunnisele tõnnikiirule, kus tõdesime, et õues on praegu ikka totaalselt kottpime. No ikka korralik november. Tekib lausa huvi see film jälle ära vaadata.
Laupäeval puhkasin, käisime uuesti kinos Bohemian Rhapsodyt vaatamas (ikka oli jube hea) ning Notsuga tavapärasel rabatiirul. Enne viite oli õues juba nii pime, et metsa vahel pidi taskulambiga teed valgustama.
Pühapäeval võtsin vahelduseks ette pikema jooksu, kuhu õnneks Jaanus jalgrattaga saatjaks tuli – oli seltsis segasem ning sai joogipudeli ka kaasa võtta. Jooksin Lähte kergliiklusteel ning minnes oli tuul tagant ja hoog päris hea. Tagasi pöörates selgus küll, kui tugev see pärituul ikka olnud oli – ja kui külm! Lisaks hakkas väga pimedaks minema, seega üksi oleks meeleolu üsna trööstituks kiskunud. Pimedusega tulid meelde kõik need Pekist Priid, kus õhtu hakkab peale tulema ja külm kontidesse pugema.
Õnneks oli hea soe sees ning energiat jagus. Käsivartest käis tuul läbi (mul olid seljas vaid t-särk, õhuke kapuutsiga kilekas, õhukesed retuusid ning kindad), aga tõmbasin kapuutsi pähe, rassisin vastu tuult ja polnudki väga hullu. Põhimõtteliselt möödus kogu jooks elavalt jutustades ning peaaegu möödaminnes. Rõõm näha, et mingi põhi on puhkamise peale ka alla jäänud. Kokku 16,17km, 01:43:14, 6:24min/km (minu mugavustsoon vist), 141bpm (nagu reedelgi) ja index 53.
Järgmine nädal pidi ilm koledamaks minema, seega tahan rohkem jõusaali teha ning äkki nädalavahetusel ka ujuma jõuda.
Olen lõpuks puhkuselainelt tagasi ja niipea sinna uuesti asja pole, sest puhkusepäevad on isegi järgmise aasta eest osaliselt ette ära kasutatud. Päris kurb.
Pean ütlema, et ligi 2-ööpäevane sõit teise maailma otsa on ikka füüsilselt ränk küll. Nagu näha oli ühe reisipäeva laeks vaid mõni tuhat sammu mööda lennujaamu (22% päeva aktiivsust) ja selline asi hakkab ikka kõvasti enesetunde peale. Tegime küll enne lennule minekut korraliku jõusaalitrenni alla, aga tagantjärele möönan, et teise päeva jalalihasevalu oli rõvedates lennuki- ja lennujaamavetsudes manööverdades pigem täiendavaks miinuseks. 😀
Paradiisisaarel piirdus liikumine ujumise, jalutamise ning niisama meelelahutuseks tehtud väljaastete või kätekõverdustega. Samuti käisin paar korda SUPiga sõitmas, korra surfamas (never again) ja võtsin kolm tundi joogat, mis seal kliimas oli üllatavalt tugev pingutus. Iga päikesetervituse peale tõusis pulss kuskile 130-140 kanti ära.
Trenninädalast võib rohkem rääkida lõppeva nädala kontekstis, mis sai küll alguse järjekordse kahepäevase agooniaga kodu suunas. Seekord õnnestus mul lennujaamades küll nii palju samme maha traavida, et päris äraloksutatud kapsa tunnet ei tekkinudki. Nii pikkadel sõitudel on teine ellujäämisnipp juua pidevalt nii palju vett, et süda läheb peaaegu pahaks – muidu oled lõpuks lennukite ja terminalide rägastiku teisest otsast väljasülitamist dehüdreeritud nagu rosin.
Koju jõudsime pärast 44-tunnist rühkimist teisipäeva õhtul, kui Siargao ajas oli kell juba mitu tundi üle südaöö. Sellest hoolimata võtsin oma äraistutud koivad selga ja tegin prooviks ühe jooksutiiru. Ajavahest ning unepuudusest olin küll peaaegu purjus, samuti oli õues erikuradi vastik jäise tuulega jälkus, aga pool tunnike sörki aitas pea nii palju selgemaks saada, et suutsin end enam-vähem viisaka magamaminekuajani üleval hoida. Kokku 5,1km, 33:18, 6:32min/km, 139bpm ja index 49.
Neljapäeval olin juba natuke rohkem kasulik ning päeva lõpetuseks läksin uuesti jooksma. Õues oli päris soe ja mõnus – ideaalis oleks võinud t-särgigagi joosta, aga mõistus hakkas tõrkuma. Higistasin siis oma kileka ja kinnastega 8,77km ajaga 57:31, 6:34min/km, 141bpm ja running index 52. Organism natuke veel porises harjumatult hilise kellaaja vastu (Filipiinide aeg on 6h ees), aga tuleb lihtsalt ära harjuda.
Reedel tegelesin õhtu otsa kõikvõimalike reisi- ja pulmajärgsete asjatoimetustega, aga kuna päeval jäi liikumist kuidagi napiks, tegin õhtu lõpetuseks veel väikse jooksutiiru. Lõbu pärast pikkisin niigi lühikesele otsale lühikesi intervalle vahele, ehk kokku tegin 4,23km ajaga 26:45, tempo 6:19min/km, 143bpm ja index 51. Jalad ei saanud esimese hooga üldse aru, mis ma neist tahan, aga pärast läks juba ladusamalt – lõikude tempod 5:01, 4:59, 4:48 ja 4:37.
Laupäeval magasin 11h jutti ja ärkasin alles ennelõunal – eks lennukis loksudes ja ka viimastel päevadel kodus jäi uni ikka katkendlikuks ning kehvaks. Pärast tegin ühe oma lemmiktiiru, ehk jõin Ringtee Statis kohvi ja jooksin siis koju. Plaanisin küll aeglast sörki, aga alguses oli tuul nii tagant ning tee allamäge, et hoog sai veidi kiirem. Hiljem polnud enam mõtet tempot korrigeerida, et mitte higisena külmetuda. Tulin algusest lõpuni üsna ühtlases tempos 11,01km, 01:07:51, 6:10min/km, 148bpm ja index jälle 52.
Kolmandat päeva jutti jooksmise peale hakkas paremas reies jälle vaikselt tuikama, seega tuleb ikka rahulikult võtta, rullida ning mitte kukkuda kogu kahe nädala aktiivse liigutamise puudust ühe korraga välja rahmeldama.
Pühapäeval käisime hommikul Notsuga looduses, mille järel haarasin koti ja käisin tiiru spordiklubis ära. Katsetasin jõusaalis mingit full-body-workout stiilis 5×5 süsteemiga asja teha. Esiteks crosstraineril soojaks, siis kükid, väljaasted, allatõmbed, ülessurumised, jõutõmbed ja rinnaltsurumised. Väga mõnus oli. Loodetavasti homme väga valus mitte. Pärast käisin kinos Queeni filmi üle psühhotraumat saamas ning kirjutasin ülejäänud õhtu otsa Siargao reisilugu.
Järgmine nädal näeb ette päris mitu puhkepäeva, sest sünnipäeva- ja muud üritused täidavad kalendrit. Tahakski nüüd kord nädalas mingit jõutrenni või joogat teha ja ülejäänud aja joosta, kuni ilmad veel head on.
Esmaspäeval ärkasin valusa kurguga ja käisin hommikul tööle minnes kiirelt apteegist läbi: “Andke mulle palun midagi kõige kangemat – mul on reedel pulmad.” Apteekriprouad olid seepeale väga osavõtlikud ja saatsid mind teele ühe taruvaiguspreiga, mida ma veel proovinud polnudki. Kuna meil on kontoris täielik viiruselevitamise nulltolerants, läksin poole päeva pealt siiski koju diivanile, kus manustasin liitrite viisi sooje jooke, sidrunit ja mett. Päeva peale midagi hullemaks ei läinud, aga toasistumisest tekkis täielik hapnikupuudus ning läksin enne pimedat üüüüliettevaatlikult väiksele värske õhu sörgile.
Riidesse panin ennast nii, nagu tavaliselt korralike miinuskraadidega ning buffi ka suu ja nina ette. Ennastõigustava teooriana mõtlesin, et soojas higistamine pidi ju kasulik olema. Eivä? Igatahes sörkisin raaahulikult-rahulikult 4,13km, aeg 28:23, 6:52min/km, pulss 127 ja running index 57. Jalad olid igatahes paremad, kui enne poolmaratoni (aga mitte nii head, kui maratonil), seega sellega läks vist õnneks. Koju jõues uputasin ennast kuuma duši alla, toppisin sada kihti riideid selga ning kummutasin veel liitrite viisi kuumi jooke. Õhtul rullisin-venitasin veel otsa. Päeva jooksul tekkima hakanud vesine nina kadus selle tiiru peale igatahes jälle ära.
Kolmapäeva õhtul tegin ülimõnusa sooja õhtu puhul jälle jooksutiiru ja sörkisin 7,27km ajaga 46:00, 6:20min/km, 145bmp. Ei tea, kas asi oli haigusevimmas, soojuses või tundlikus jalas, aga index kukkus kuskile kraavi ära 48 peale.
Neljapäeval oli viimase puhkuse-eelse tööpäevaga seoses palju ringisebimist ning õhtul sõitsime juba pulmadeks Pärnusse ära. Hotelli jõudes tegin kiire pooletunnise tiiru hotelli jõusaali, mis oli ilmselgelt mingi trennivõõra inimese poolt kokku pandud, sest seal polnud isegi ühtegi kangi. Siiski sain natuke ennast mõnu pärast liigutada ja pärast ligunesin kõik spaa saunad ka läbi, et ikka hea uni tuleks. Haigus oli selleks hetkeks õnneks kindlasti üle läinud.
Reede hommikul käis äratus 6:30, hüppasin voodist välja, ajasin riided selga ja tuiskasin õue kiiret jooksutiiru tegema. Ainsad, kes kohale polnud ilmunud, olid päike, merevaade ning tänavavalgustus. Nimelt oli Pärnu rannarajoon nii väljasurnud ja kottpime, et esiteks isegi kõhklesin, kas üldse julgen seal üksi ringi sõeluda. Lõpuks tegin paarikümneminutilise virgutusjooksu, et suhteliselt istumisrohkele päevale hea algus panna. Kokku 3,2km, 19:41, 6:11min/km, 150bpm.
Laupäeva hommikul läks uni ära juba kell 7:17 ning pidime tühjade kõhtudega ootama, et kell 8 hommikusööki pakutama hakataks. Päris kurnav tegevus see pulmapidamine. Pärast lasime 20 minutit leiba luusse ning läksime järjekordse ilusa ilma puhul Pärnu parimaid radu läbi jooksma – lühikeste riietega, muidugi. Üsna varsti sai selgeks, et nii lühike vahe polnud mu rasva- ja valgurohkele hommikusöömingule piisav (üllatus tõesti) ning kõhus oli päris vastikult raske. Samas olid vaated nii-nii võrratud, et ei raatsinud jooksu lühemaks ka lõigata.
Vahelduseks jooksime Jaansoni raja ülejõe lõiku, ergutuseks mõnus spurt Papiniidu silla tõusul ning ranna kaudu hotelli tagasi. Jõudsin veel enne check out’i ka tiiru sauna, et jalale lõdvestust pakkuda. Täpselt nädal pärast poolmaratoni julgen öelda, et mingit pöördumatut kahju see jätnud pole. Kokku jooksime 10,82km, 01:07:06, 6:12min/km, 157bpm (palav oli!).
Pühapäeval oli järjekordne suveilm, mille nautimiseks võtsime ette rahuliku rattatiiru läbi linna ja ümberkaudsete põldude-metsade vahel. Hakkasin küll poole peal haledalt nälga surema, aga vaated olid seda peaaegu väärt. Lihtsalt. Nii. Ilus! Kokku kruiisisime 31,32km, 01:30:43, 20,7km/h ja pulss 109. Julgen vist öelda, et tegemist oli kohaliku rattahooaja lõpetamisega – lühikeste riiete osas kindlasti.
Nüüd on sihipärase trenniga mõneks ajaks joon all ja loodetavasti paraneb puhkusel ka jalg lõplikult ära.
Kätte jõudiski hooaja viimase võistluse nädal ja õues toimetab korralik sügis. Võitlesin peaaegu terve nädala mingi tõvepojaga, mis pole ümberringi toimuvat massilist haigestumist arvestades ka mingi ime.
Esmaspäeval ja teisipäeval oli enesetunne tõbine ja toimekuse laeks jäi tööl käimine. Õhtud möödusid lapikult tugitoolis.
Kolmapäeval tegime eriti halva ilma puhul õhtuse jooksutiiru, mis pakkus pehmeltöelda segaseid elamusi – enesetunne ja kella näidatavad ilunumbrid ei klappinud kuidagi kokku ei pulsi ega tempo osas. Kui 6,74km distantsil tundus 6:12 tempo kiirevõitu, kandsin maha viimased mõtted laupäeval mingeid kiiremaid liigutusi teha. Running index seevastu oli 57.
Neljapäeval käisin pärast tööd tiiru jõusaalis pingeid maandamas, loivasin mõnuga crosstraineril ja tegin siis ülakehale harjutusi. Päris nii masohhist ma ka pole, et korraliku jalatrenni teise päeva lihasvalu poolmaratonile ajastada.
Reedel suutsin kellalt koguda mingid müstilised neli(!) karistusmärki liigse passiivsuse eest. Samme kogunes sellest hoolimata 15 000. Õhtul sõin kommi ja lebotasin niisama.
Laupäeval käisin jooksin siis selle õnnetu poolmaratoni ära. Lõpuks kukkus hoopis otsast lõpuni igati õnnelik jooks välja. Tore punkt hooajale! Õhtul rullisin natuke jalgu ja venitasin, aga enesetunne oli täiesti tip-top. Vaatasin üle pika aja ka running indexi progressi ja selle keskmine on nüüd jahedama ajaga hiilivalt 54 juurde roninud (suvi otsa see ninaotsa üle 50 ei küünitanud).
Pühapäeval jätkus und enneolematult kauaks – kui muidu on üle kaheksa magamine juba hiline hommik, sain seekord luugid lahti napilt enne kümmet (Notsu vaikselt halises esikus, aga üldiselt halastas ja lasi oma hooletutel omanikel põõnutada). Jalad olid küll veidi kangemaks jäänud, aga käisime matkasime need Taevaskoja-Kiidjärve rajal lahti. Tervet rada muidugi ei teinud – see oleks 3-tunnine korralik matk – aga jalutasime Saesaare paisjärve idakaldal üle tunnikese edasi-tagasi. Seal on kõvasti imeilusat männimetsa, tõuse-langusi ning avaraid paljandivaateid. Kui jalad jälle taastunud on, võiks sinna koeraga jooksma minna (kunagi läks üks Pekist Prii alguski just sealt läbi).
Õhtul vedasin ennast ajaviiteks ka korra pilatesesse, mis oli küll üllatavalt jalavaenulik. Kuna kahe rühmatrenni lõpp langes samale ajale, ei hakanud ma trenni järel isegi üritama end sauna ära pressida, vaid läksin rullisin kodus veidike peale. Reied olid mõnusalt valusad, aga üldiselt on olek väga reibas. Ehk paranevad jalad ikka pulmaks ära. 😀
Diskleimerina ütlen kohe ära, et mul täiesti siiralt oli plaan täna minna rahulikus 6:20-30 tempos rada lihtsalt läbi matkama, sest olin alles vaevu parema jala maratoni järel uuesti jooksma saanud ning tagatipuks kimbutas mind terve eelneva nädala mingi vinduv tõbi, mis sundis mind iga päev peotäite viisi ibukaid neelama küll pea- kui kõhuvalu tarbeks. Eniveis. See oli mu siiras plaan.
Hommikul oli õues päris trööstitu pime ja vihmane ilm ning mõtlesin tükk aega, mida ikka selga panna. Lõpuks lähtusin sellest, et külm pole mul võistustel veel kunagi hakanud ja läksin ikka t-särgi ning õhukeste lühikeste pükste teed. Ainsaks soojenduseks jäi parklast starti sörkimine ja stardieelne ergutusvõimlemine ning juba hakkaski rahvamass mööda vihmamärga Turu tänavat alla valguma.
Minu peamine plaan oli joosta nii, et oleks tore ja jalg haiget ei teeks. Tagantjärele möönan, et võistluselevuses kipuvad need haiged kohad alati peitu pugema, et taastumisel jälle uue hooga välja lüüa, aga eks ma siis tekitangi omale järgmisteks kuudeks jutuainet oma issand-maisaaaru-miks-see-jalg-juba-ära-ei-parane halaga. 🙂
Tempo settis esimestel kilomeetritel hoopis 5:35 kanti ära ja ma mõtlesin, et noh las siis olla. Jahe ka ja hea värske joosta. Vahelepõikena kirun kohe ära, et ma jälle ei saa aru, miks need jooksurajad muudkui kuskil koleda tööstusküla ning võsa vahel peavad ragistama, kui Tartus on ilusaid jooksukohti kilomeetrite viisi. Tagantjärele oligi kõige nürim jooksu esimene pool, kus oli palju tuuliseid sirgeid, imelikke käänakuid, üles-alla jooksmist, äärekivisid jm meelelahutust.
Lähtusin jälle sellest, et poole distantsini võiks veel tore olla. Just poole peal siirdusime sirgemate siledamate teede peale ning pidin ennast värskendavas vihmas hoopis hoolega tagasi hoidma, sest tempo kiskus liigagi kiireks. S.t enesetunde poolest oli kõik väga okei, aga mõistusega sain aru, et 5:32 sihib juba sinnapoole, et pärast on vaja seda reiesügavuses olevat haiget kohta jälle kuude viisi iga päev vigisedes rullida (ja ain’t nobody got time for that).
Atlantise ees olev joogipunkt tuli mulle paraja üllatusena ja seal oli minu meelest ka suurim kaos, sest vabatahtlikud seisid ebalevalt jooksjatel jalus, aga hoidsid näiteks kahte eri sorti topsi, aga tahtsid inimestele sirutada vaid ühte (enamasti seda, mida jooksja just ei soovinud). Väiksed asjad, aga päris tüütu oli.
Selle järel tuli kohe Kaarsilla trepp, kust eelmine aasta nõlvapidi tahtsin joosta ja mingi naine mul risti jalgu seisma jäi. Seekord kiikasin juba kaugelt, kuidas eesjooksjad pigem käituvad. Kõik läksid trepist. Kõik. Kiikasin veel kahtlustava näoga, ega nõlv kuidagi mudane pole, aga ei saanud midagi aru ja panin sealt kolme hüppega rõõmsalt üles. Great success.
Tyski ümber tiirutamine oli jälle veits nüri, aga esimest korda hakkasin väsimust tundma umbes 16 km täitumisel, kui rühkisime pikalt mööda Tähtvere pinnasteid ja seejärel pikka lauget tõusu pidi laululava juurde üles. Sel hetkel hakkasid inimesed ka massiliselt ette jääma ja rahvahulkades tõuklemine pole mulle kunagi meeldinud (küsiks, et kellele meeldib, aga siis meenuvad kõikvõimalikud osturallid ja tundub, et issanda loomaaed on ikka võrratult kirju). Väsimust tundsin kusjuures ülakehas, millele just üleeile mõnuga jõusaalis hagu andsin, seega kedagi polnud kiruda ka peale iseenda.
Viimastel kilomeetritel hakkas juba päike välja tulema ja ootasin ühtepidi jooksu lõppu ning teisalt õudusega Lossi tõusu. Tegelikult pole ma sealt vist veel kunagi üles jooksnud (alla küll). See oli ka esimene kord, kus jooks enam nii väga tore polnud, sest hoolimata mõõdukast sammust oli lõpuks tsut-tsut selline tunne, kas nüüd tuleb mingi krahh. Tundub, et kaks kuud iga päev korduvalt viiendale korrusele kõndimisest on kasu, sest ei tulnud ja ühtegi kõnnisammu sisse ka mitte.
Pärast pisukest tiirutamist sopasel Toomemäel lasin 20 km täitumisel jala juba päris sirgu ja lihtsalt lendlesin mööda Vallikraavi tänavat alla. Lendlemismeeleolu pärssis natuke üks noor mees, kes pool kilomeetrit enne lõppu teadvusetult tee ääres vedeles, parv abilisi ümber. Loodan, et tal ikka kõik kombe sai ja süüdistaksin siin natuke seda karmi lõputõusu – lihtne on ennast sellises kohas täiesti ribadeks tõmmata.
Viimased sajad meetrid läbi südalinna, nägin veel Jaanust finišisirgel ergutamas ja läbi see jooks saigi – lõpuni ainult väga toreda enesetundega. Uskumatu.
Seega maratoni raames joostud senine “ametlik” poolmaratoni rekord sai rõõmsa tujuga üle vormistatud ja enesetunne on ikka maratonijärgsega võrreldes nagu öö ja päev. Jalgadel pole (praegu) mitte midagi häda, energiat voolab ülegi ning olen finišist saadik lakkamatult ringi toimetanud, sest pool päeva ju veel ees. 😀 Väga-väga tore punkt jooksuhooajale igatahes.
Tundub, et linnamaratoni suurim pluss on selle ajastus, sest päris palavat sellisel ajal ikka naljalt enam ei tule – vähemalt minu jaoks oli tänane ilm ikka üsna ideaalilähedane. Medal oli küll üllatavalt niru, sest isegi distantsi polnud peale märgitud, aga mu vanarauakarp hakkabki juba üle ajama, seega vahet väga pole. Samuti võiks järgmistel aastatel ikka rada natuke ümber vaadata, sest linnast jääb ilmselt kaugemalt tulijatele niimoodi küll päris veider mulje.
Kokkuvõttes tuli luuavarrest pauku küll ja loodetavasti seda rõõmsat jooksu hiljem pikalt kahetsema ei pea.
Ahjaa, sellest unustasin jahuda, et Aliexpressist mõne euriga tellitud jooksuvöö pakkus mulle totaalse elamuse, sest nii mugavat vöökotti pole mul veel elus olnud. See ei häirinud ega nihkunud jooksu ajal ab-so-luuuuuuut-selt, mis on vähemalt minu puhul täielik issanda ime. Much recommend!
Homseks olen regatud Tartu Linnamaratoni 21,1km distantsile ja nii pohhuistlikku jooksu eelõhtut polegi ammu olnud (viimati äkki oligi möödunud aastal, kui eksprompt sinna 10km jooksma läksin). Puhtjuhuslikult sain just täna kaugelt hiinamaalt oma jooksuvöö kätte, mis tundub päris mõnus – eks homme proovin siis järgi.
Muidu iseloomustab ettevalmistuse taset hästi see, et eile käisin alles jõusaalis ning täna kiikasin pool kümme õhtul pesumasinasse, ega lühikesed jooksuriided veel pesemata pole. 😀 Mingid hooaja viimased geelid kraapisin ka maja pealt kokku ja varbaküüned lõikasin ära. Jooksjate glämm elu.
Moepärast sõin magusat ka, aga kuna koju parajasti midagi spets varutud polnud, kammisin paar tiiru üle kommikausi – iga kord standardeid langetades, kuni ainult marmelaadikommid järgi jäid.
Muidu lubab homseks ideaalilähedast jooksuilma: 13 kraadi, pilves ja kergelt vihmane – tõsi, törts tuulisevõitu. Samuti on stardiaeg täiesti üks ühele minu tavapärase nädalavahetuse jooksuajaga – nagu läheks rajateenindusega pikka trenni tegema. 🙂 Jalg annab tunda ja midagi ära lõhkuda kindlasti ei taha, seega lähen lihtsalt melu nautima (küll ma seda seal Lossi tõusul veel kahetseda jõuan).
Ootasin Märteni tänase hurjutamise peale, kuni õues oli kottpime ja mõnusalt vihmane ning läksin siis tõsiusklikult jooksma. Vaja ju jalad laupäevaks liikuvana hoida. Enda meelest jooksin üsna kiiresti ja ebameeldivavõitu pingutusega. Koju jõudes selgus, et jooksin sama väledalt kui dehüdreeritud kaameli tatt. Positiivse poole pealt oli pulss ka üllatavalt madal ning running index suisa 57.
Esmaspäeval tegime õhtul kiire rattatiiru, mis osutus ootamatult talviseks. Õues oli ühekohaline arv soojakraade ning jäime tagatipuks üsna pimeda peale. Kokku tegime 20,08km ajaga 56:16, kiirus 21,4km/h ja pulss 103. Viimane tundub küll ulme madal, aga ju siis nii on (või külmus kell lihtsalt ära).
Teisipäeval tegin paar jooksusammu üle ülekäiguraja ning sain aru, et joosta mul kindlasti ei tasu – muidu oleksin päikselise ilma puhul seda eelistanud. Selle asemel käisin siis klubis NTC endurance’it proovimas, mis osutus jube mõnusaks vahelduseks. Muidugi jooksu vältimise mõttes oli see veits feil, sest esimesed 15min jooksime mööda saali ringe ning tegime üsna intensiivseid soojendusharjutusi. Põhiosa koosnes erinevatest lihtsatest aga tõhusatest harjutustest (erinevad plangud, kätekõverdused, kükid jne) ning pärast kiiret venitust panimegi kolmveerand tunniga trenni purki. Kuna treener oli inimeste kaasatõmbamises tõesti tasemel, seltskond oli parajalt väike ja tubli ning erinevalt pumbast oli muusika ka selline nagu mulle niisamagi trennis kuulata meeldib, lähen sinna kindlasti tagasi.
Värskeltrenoveeritud riietusruumist avaneb (kahepoolne) vaade korvpallisaali. 😀 Silt: “see aken paistab läbi”
Vaikselt hakkaski mul idanema mõte edaspidi hoopis spordiklubi 10x pääsmeid ja muid trenne kombineerida. Kuukaart tundub liiga suur pühendumine, aga paar kuud kehtiv kordade kaart annab võimaluse soovi korral tükk aega üldse mitte klubis käia, vahepeal hoopis ujumisele keskenduda jne. Kuna MyFitness sellist paindlikkust ei paku, jääksin siiski vana hea ülikooli klubi juurde truuks (eriti kui neil nüüd nii fääntsi vaateaknaga riietusruum on ja puha). Näis muidugi, mis sellest plaanist talve poole saab, sest siis tekib võib-olla huvi rohkem trenne toas teha.
Reedel käisin töölt tulles jälle jõusaalist läbi, ehk uhasin ennast veerand tundi crosstraineril soojaks, otsa tegin jälle kompoti harjutusi vastavalt sellele, mis parajasti vaba oli ning crosstraineril viis minutit lõdvestust otsa. Menüüs olid seekord väljaasted kangiga, jalapress, erinevad kerelihased, õlad ja lõpuks plangud-kätekõverdused. Kuna selline käigu pealt jõusaalist läbikäimine mu praeguse elurütmiga hästi sobib, tasub omale vist mingi kava varsti ette otsida. Ja jõusaali antropoloogilistest vaatlustest tasub üks hetk küll eraldi rändipostitus teha.
Laupäeva hommikul kasutasime ilusat ilma ja tegime tavapärase kohvi- ning jooksutiiru. Ilm osutus üllatavalt palavaks ja ehkk jalg on vaikselt parem, oli üldiselt üllatavalt raske. Mul polnud tegelikult tervis ka päris 100%, samuti eelmiste päevade trennid jalgades, seega kes teab, millest see enesetunne tegelikult kannatas. Vähemalt oli täiesti tuulevaikne ning ilm tõesti imeilus. Kokku tegime 7,2km ajaga 43:08, tempo 5:59min/km ja pulss 152… (Running index 50.)
Laupäeva pealelõunal läksin enda teada koeraga jalutama, kui sattusin iseenda üllatus-tüdrukuteõhtu keeristesse, kust laekusin koju enda kohta hilistel öötundidel ja üsna švipsis olekus. Tudengiaegade meenutuse jätkuks kallasin vilunud valemi järgi kruuside viisi vett sisse ning keerasin magama, sest vanuigi pidid pohmellid ikka üha hullemaks minema ja lootsin seda iga hinna eest vältida.
Pühapäeval ärkasingi sirades-särades nagu noor jumal (või vähemalt olin seda pärast veel paari kruusitäit vett) ning veetsime päeva Lõunakeskuses viimaseid pulmaasju otsides. Päev otsa sadas vihma, aga vastu pimedat jäi see järgi ja läksin värske õhu võtmise mõttes natuke sörkima. Ülimõnus rahulik jooks kukkus välja – 6,13km, 39:08, 6:23min/km ja pulss 135 (index 55). Sellised udused sügisõhtud on ikka mõnu omaette.
Järgmise nädala poolmaratoni üritan lihtsalt hea enesetundega läbi joosta, aga jalad nii terveks jätta, et ülejärgmisel nädalavahetusel pulmahommikul ikka hotellist hommikujooksu teha saaks (prioriteedid-prioriteedid 😀 ).
Sel nädalal tegin meeldivalt mitmekesiselt erinevaid trenne ja Endomondo nädala kokkuvõtte sammas on toredalt värviline. Tasahilju hakkasin jälle jooksuga ka tutvust tegema. Polari päevikut vaadates on koormus maratonist saadik nädala lõikes päris tasa ja targu tõusnud.
Esmaspäeval mõtlesin üle pika aja spordiklubiga tutvust teha ja noolisin õhtust bodypumpi. Kuna ma kohe pärast tööd läksin mastermind gruppi ja sealt lahkudes oleksin pidanud pumpa ligi kolmveerand tundi ootama, läksin vahelduseks hoopis jõusaali. Tegin esiteks 10min crosstraineril sooja, siis ühe suvalise netist võetud kava läbi (jõutõmbed, õlad ja muu täielik segapuder), siis veel 10min kerelihaseharjutusi ning 10min sõudeergomeetril. Tundus paras uimamine, aga intensiivsus kella järgi sama, mis ühel keskmisel pumbal ning koju jõudes lakkasid käed täiesti töötamast ja kann hakkas valutama. Vähemalt sai jälle midagi põnevamat teha, kui niisama ringi kõndida.
Kolmapäeval virutas lihasvalu juba korraliku hooga sisse, mille peale ei jäänud muud üle, kui veidi jõutrenni peale teha. Loivasin pärast tööd jõusaali, tegin crosstraineril 15min soojendust ja 5min lõdvestust, vahele kiire kompoti kogu kehale. Kiire antropoloogilise vaatluse teostasin ka. Üldiselt ma ei saa aru, miks need igavleva näoga valvetreenerid seal üldse käivad (või miks nad vähemalt siis ise trenni ei tee sel ajal). Omaette nähtus on ka kõik need nonstop nutitelefonis scrollivad ülakehamehed, kes peamiselt rinda, kõhulihaseid ja biitsa nühivad ning iga seti vahel 5 minutit Facebookis taastuvad. /vingu lõpp/
Neljapäeval oli lihasvalu kadunud ja läksime tegime õhtul enne päikeseloojangut kiire rattatiiru. Kokku 21,64km ajaga 01:03:05, kiirus 20,58km/h ja pulss 112. Väga vara läheb juba pimedaks. Jõudsin töölt koju, sõin õhtusöögi ära, hetke seedisin ning oma tunniselt sõidult jõudsime koju tagasi ikka siis, kui päike juba silmapiiri taha oli vajunud. Sügis käes, mis siis, et õues ikka veel mõnusad suveilmad.
Reedel üritasin korra jooksma minna. Algus oli paljutõotav, aga paari kilomeetri pärast hakkas parem jalg omajagu vaevama. Kokku sörkisin 4,22km ajaga 28:06, tempo 6:40min/km ja pulss 134. Running index 54. Terve ülejäänud päeva valutasin puusa ja nädalavahetuseks maale minnes isegi ei mõelnud jooksuasjade kaasavõtmisele. Õhtust rabatiiru see muidugi ei seganud. Päris sürr on septembri lõpus istuda rabas, vaadata kuutõusu ja õues on 22 kraadi ning mahe lõunamaa tuuleke.
Laupäeval läksime suve viimase päeva puhul sõbrannaga kanuutama. Lubatud vihm jäi õnneks taevasse, aga tuult ei osanud me küll piisavalt ette karta. Esimesed 4-5km läksid lauluga, aga viimased kilomeetrid aina avaramal (ja vaiksema vooluga) Pärnu jõel olid totaalne rassimine. Tugevamate puhangute ajal üritasime lihtsalt kanuud otse ja paigal hoida ning vaiksematel hetkedel raiusime kõigest jõust edasi sõuda, et natukenegi finišile lähemale saada.
Erilise nöögina jäime 600m enne plaanitud lõpetamiskohta siiski nii merehätta, et võitlesime end suure vaevaga kaldale (vt viimase lõpu GPS kaarti allpool). Isegi külgsuunas liikumine oli neis tuuleiilides peaaegu võimatu, rääkimata mingist edasisõidust. Ma polekski uskunud, et jõe peal sellised lained üldse tekkida saavad. Õnneks tuli kanuulaenutaja meid hädas preilnasid rõõmsalt päästma, kolmekesi lohistasime oma vapra sõiduki läbi võsa mäest üles auto juurde ja olime rahul, et hing sisse jäi. Kokku läbisime üle kahe tunniga 8km, mis eriti lõpu tõttu oli kapitaalne ülakehatrenn.
Pühapäev algas meeletute paduvihmadega ja tahtsime juba Aurasse saunatama ning ujuma minna. Pealelõunal lõi aga taeva nii selgeks, et läksime selle asemel oma traditsioonilist sunday-runday’d pidama, ehk kohvile ja jooksma. Reedesest jooksust oli jalg tuntavalt paremaks läinud ja ehkki see andis kergelt tunda terve aja, ei olnud see enam selline valu, millega ma jooksmata jätaks. Targu piirdusime siiski üsna lühikese otsaga, ehk 7,28km ajaga 46:24, tempo 6:22min/km ja pulss 138. Running index on jahedamate ilmadega ka jälle üles hüpanud, ehk kõvast tuulest hoolimata oli see 55.
Kusjuures minu jaoks on müstika, miks inimesed nüüd 10-12-kraadise päikselise ilmaga ennast jooksmiseks juba silmini-kõrvuni riidesse mätsivad. Minu jaoks on lõpuks parim t-särgiilm tagas ning loodetavasti see sügis kohe tuisuks ei pööra ning laseb veel mõnda aega ennast nautida ka.
Seda nädalat nüüd tõesti trenninädalaks nimetada ei saa, sest olin pärast maratoni ikka omajagu räbal. Selles mõttes on taastumine ka kuratlikult salakaval, et vähemalt minul ei lähe see kunagi lineaarselt, vaid pigem kummaliste tagasilöökidega just neist kohtadest, kust ei oskaks midagi oodata. Kronoloogia siis umbes alljärgnev.
Esmaspäeval olin üllatavalt reibas, ehkki jalad olid kanged, parem reis kardetult vigane ja ajuvõimsus ka tööl just säravaim polnud. Hommikul lõi äikest ning sadas paduvihma, seega läksin tööle ja tagasi autoga. Samuti kasutasin viiendale korrusele jõudmiseks lifti ning jalgadele lisaks valutasid ka kõikvõimalikud muud lihased näiteks seljal. Söögiisu polnud tegelt suur, aga targu manustasin rohkem ning kui esiteks ei saanud vedama, oli hiljem keeruline pidama saada.
Teisipäeval ma endiselt went to town kõige süsivesikurohkega, mis silma alla sattus. Ei tea, kas ilmast või väsimusest, aga vankusin töölt koju kapitaalse peavaluga ja vedelesin paar tundi pimedas toas surres. Nimelt mõjuvad rõhuvahed mulle üsna tugevalt ning too päev keerutas endiselt päev otsa korralikku äikest.
Kolmapäeval oli isu taandunud, aga parem jalg endiselt väga valus. Vaikselt ikka lonkasin ringi ning õhtul käisime kinos uut eesti filmi “Võta või jäta” vaatamas. Väga soovitan, muideks (ja ei saa aru, kust tuleb VWSEK grupis see vaht, et tegemist on antifeministliku teosega – esiteks kas naisrežissöör peab automaatselt esindama kõiki naisi ning lõputult laveerima kõigi huvide tasakaalustatud esindamise eest, võttes ära tema vabaduse eneseväljendusele. Teiseks ei ole harjunud stampide väljatoomine tingimata nende heakskiitmine, vaid minu enda jaoks tõi see need küll üksnes eredamalt välja. Kui mõni oss vaatab seda filmi ja saab seda vaadates kinnitust oma stereotüüpidele, et naised on kõik tänitavad mutid ning “isa võib olla, aga ema peab olema”, siis paha lugu küll, aga inimene kipubki juba igalt poolt oma maailmapildile tugisambaid otsima.)
Neljapäeval tegin tööl esimest korda kõik käigud trepist üles-alla (nagu öeldud, viies korrus), aga üle ülekäiguraja joostes sain aru, et jooksu siit niipea küll tulemas ei ole. Õhtul suundusime ka väiksele rattatiirule – väga mõnus oli ennast jälle liigutada ning võtsime rahulikult. 12. kilomeetril nentisin veel muigega, et nüüd peaks veel 30km edasi jooksma, et maraton täis tuleks. See tundub juba rattagagi sõitmiseks päris ajuvabalt pikk maa ning juba tundub ebareaalne, et a) jah, ma jooksin selle ära ja b) jah, ma olen seda juba korduvalt teinud ning c) jah, ma ei saanudki surma (kuigi peaaegu sain, aga see selleks). Kuskil enne lõppu läks mul küll parem jalg kangeks ja põlv andis tunda. Kokku 21,66km ajaga 01:02:27, keskmine pulss 123, kiirus 20,81km/h.
Reedel hakkas mul eelmise päeva rattasõidu peale hoopis puus valutama. Fun times. Lonkasin tööle, käisin trepist ja ei jõudnud ära oodata, millal jälle normaalselt trenni saab teha.
Laupäeval võtsime ilusa ilma puhul jälle ette rattamatka Otepää looduspargis. Seekord alustasime Keenist, sõitsime läbi Sangaste Otepääle, sõime seal lõunat ning kimasime Pukale pealelõunase rongi peale. Minu jaoks on sealne kant pärast enam kui kümmet aastat Tartus elamist täielik üllatus, sest vahepeal avanesid küll peaaegu alpiaasu meenutavad vaated.
Lõunasöögiks õnnestus ära kasutada Tartu rattamaratoni eripakkumist GMP restos, kus kõik pastad olid -20%. Sain jälle totaalse toiduelamuse nagu sealt restoranist alati ning muigasime ka omaette, et see on ikka paras gurmee-matkamine, millega me viimasel ajal tegeleme. Söögisõpradele julgen seda kohta tõesti soovitada, sest sellist toidu- ja teeninduskultuuri ei oskaks ilmselt nii väiksest kohast pigem oodata.
Pärast söömist jäi meil veel tunnike, et 16km kaugusele rongi peale sõita, aga ülinegatiivse üllatusena ootas meid terve see tee kõva vastutuul. Tagantjärele möönan, et ajakava sai veidi pakiline ja nii suureks pingutuseks me seda ettevõtmist kindlasti ei plaaninud. Kuna sealne maastik on ikka väga künklik, on keskmine tempo niigi pigem madal, energia selleks hetkeks lõpukorral, aga rongiaeg pressis halastamatult peale. Vaimumuskel oli maratonist veel nii väsinud, et vastutuult ja pidevalt ülesmäge pressides oli lõpuks peaaegu nutt kurgus. Kõige selle rassimise peale jõudsime muidugi raudteejaama kümne minutilise varu ja null eluisuga ning pärast vaatasin, et terve see lõik oli pulss kuskil 150 kandis (tavaliselt on see mul rattasõidul 120 juures).
Kokku sõitsime läbi umbes 3000 küngast, lõputult imelisi suvelõpupastoraale ning 46,21km ajaga 2:15:43, kiirus 20,43km/h ja keskmine pulss 128. Otsa veel ca 10km raudteejaama ning koju sõitu, ehk päeva skoor umbes 56km. Päris taastava päeva alla ei kvalifitseeru, reied said omajagu lisakoormust, aga tagantjärele totally worth it.
Pühapäeval üritasin ülioptimistlikult jooksma minna. Üritasin. ÜLIoptimistlikult. Nimelt oli kõndida juba päris okei ning toas sörgisammu teha samuti. Kolm kreeni kiskuvat jooksusammu üle tänava kinnitasid, et jooksuvalmis ma veel kindlasti pole (peamiseks valukohaks parem puus). Lonkasin tuppa tagasi ning läksin lonkisin planeeritud marsruudi hoopis koos koeraga läbi (nende kolme jooksusammu peale polnud kahjuks ka kõndida enam päris okei, aga iga natukese aja tagant nuusutamispause tehes sai vähemalt liikuda küll).
Järgmine nädal tahaksin vaikselt nina tagasi spordikluppi pista – esiteks kasvõi lihashooldusesse või joogasse, aga käivitaks taas muud trennide hooaja. Küll siis jalad jõuavad omas tempos järgi tulla.
|
OSCAR-2019
|
||
Keemiadoktor, Tallinna Ülikooli õppejõud Kalle Truus teeb kiire ülevaate närvimürkidest. Samuti annab ta oma hinnangu Venemaa eriteenistustega seotud mürgitamisjuhtumitele: ekstreemse toimega mürgid valiti «paatoslikult», et tõmmata tähelepanu ja niimoodi karistust rõhutada.
Viimastel aastatel on vanal heal Inglismaal olnud mitu mürgitamisjuhtumit, mis teinud ärevaks kogu maailma.
Nagu sellistel puhkudel ikka, ujutatakse kogu maailma meedia kiiresti üle rikkaliku informatsiooniga, milles on palju müra, väärtusetuid oletusi, emotsioone ja asjatundmatust.
Tegelikult pole asi sugugi nii salapärane ja mõistetamatu, kui arvukad kommentaatorid püüavad näidata.
Et seda selgitada, tuleks lühidalt vaadelda kogu «närvigaaside» ‒ mis tegelikult pole sugugi gaasid ‒ ajalugu. Aga tuletame kõigepealt kokkuvõtlikul kujul meelde viimast juhtumit.
Sergei Skripal (66) on Venemaa endine vanemohvitser, julgeolekuvägede polkovnik (Euroopa mõistes kolonel).
Ta tegutses mitmel pool Euroopas ning oli enne pensionile jäämist (1999) Venemaa Föderatsiooni relvajõudude kindralstaabi luure peavalitsuse (GRU) töötaja ja kaitseministeeriumi sõjaväediplomaatia akadeemia õppejõud.
Süüdistuse kohaselt edastas Skripal Suurbritannia välisluurele MI-6 talle sõjaväediplomaatia akadeemia õppejõuna teatavaks saanud 300 Euroopas tegutseva Venemaa sõjaväeluuraja isikuandmed ja sai selle eest tasu 100 000 dollarit.
Osana Ameerika-Venemaa spioonide vahetusprogrammist vabastati Skripal juulis 2010 ja ta sai võimaluse emigreeruda Inglismaale.
Ta ostis Salisburys (Wiltshire'i krahvkond, Inglismaa) maja. 4. märtsil 2018 leiti ta koos tütre Juliaga (33) teadvusetuna kodulinna pargipingilt. Mõlemad viidi kriitilises katatoonilise stuupori seisundis haiglasse.
12. märtsil teatas Briti peaminister Theresa May, et isa ja tütar on mürgitatud Novitšok-tüüpi Vene päritolu närvimürgiga.
Lihtsalt väljendudes on närvimürk aine, mis katkestab keerulise biokeemilise ahela, mida mööda liigub ja toimib närviimpulss organismis.
Kui närvisignaali liikumine on blokeeritud, siis olenevalt mürgi iseloomust tekib organismis mingi raske häire, mis üldjuhul põhjustab surma.
Närvisignaali saab blokeerida erineval moel ja sellest oleneb suuresti tagajärg. Näiteks paljudes loodusliku päritoluga noolemürkides sisalduv kuraare blokeerib glutamaat-sünapsi ja seeläbi skeletilihaste funktsioneerimise. Teadvus jääb selgeks ja süda tööle, kuid kopsud lülituvad välja.
Seda kuraare omadust on mugav kasutada kopsuoperatsioonidel, kus hingamisaparaat kindlustab vere hapnikuga küllastamise ilma kopsude osavõtuta.
Kui aga vastavat meditsiinilist toetust ei ole, siis organism tavaliselt sureb või jääb pikaajaliselt teadvusetult «vegeteerima» (seda juhul, kui mürki on «sobivalt» doseeritud), sest kogu närvisüsteem, sealhulgas aju, saab raskelt kahjustatud.
Esimesed tööd selliste keemiliste ühendite uurimise ja sünteesi alal, mida võib tänapäeval klassifitseerida närvimürkideks, jäävad veel 19. sajandisse.
Meie temaatika seisukohast tuleks aga minna 1930. aastate algusesse, mil Saksa keemik Gerhard Schrader (1903–1990) hakkas kompaniis IG Farben (mis tegutses selle nime all 1925–1952) sünteesima fosfororgaanilisi pestitsiide (ehk organofosfaate) põllumajanduskahjurite hävitamiseks.
Schraderil oli õilis eesmärk nende väga efektiivsete taimekaitsevahendite abil päästa inimkond näljast.
See viis hiljem mitmesse eri sarja kuuluvate sarnaste ühendite sünteesimisele, millel kõigil on kaks ühist omadust.
Nad kõik sisaldavad molekulis fosfori aatomit, mille valentssidemed on seotud eri rühmadega. Ja nad kõik on väga mürgised ‒ nii kahjuritele kui inimesele. Umbes 50 protsenti tänapäeval kasutatavatest pestitsiididest on organofosfaadid.
Kui aga fosforiga seotud aatomid (või aatomirühmad) on kasvõi osaliselt erinevad, siis muutub kõik tundmatuseni. Enam ei ole vastavad molekulid elu toetavad, vaid nad tegutsevad selle vastu. Niisugune ühend oli Schraderi 1936. aastal sünteesitud tabuun.
Vahepeal oli võimule tulnud Adolf Hitler ja sünteesikeemikud ei saanud enam piirduda putukate hävitamiseks mõeldud ainetega.
See lihtsustatud struktuur tähistab ajalooliselt esimest tõelist sõjalist neuroparalüütilist mürkainet, mis oma keemiliselt struktuurilt on putukamürkide lähedane sugulane.
Tabuunile järgnes sariin (1938) ja somaan (1944), mis koos moodustasid paljudeks aastateks kurikuulsa kolmiku kõige ohtlikumatest sõjalistest mürkainetest. Seda tüüpi mürkide ohtlik toime seisneb selles, et nad inhibeerivad (muudavad toimetuks) eluliselt tähtsa ensüümi koliinesteraasi.
Koliinesteraas on vajalik selleks, et lagundada närviülekandes kasutatud atsetüülkoliini, lõpetades sellega närvisignaali ülekande.
Saksamaalt, kus oldi üle saja aasta liidripositsioonil keemilise sünteesi alal (sellest valdkonnast pärineb suur enamus kõikidest ainetest ja materjalidest, mida me tänapäeval kasutame), tulid Teise maailmasõja lõpul teadmised organofosfaatide kohta vangistatud teadlaste kaudu Venemaale.
Näiteks võis 1970ndatel Nõukogude Liidu suurematest raamatukauplustest (sealhulgas ka Tartust või Tallinnast) vabalt osta kaheköitelise venekeelse raamatu «Mürkainete keemia», mille originaalpealkiri oli «Lehrbuch der Militärchemie», aga ka Schraderi, Lohsi ja teiste «mürgikeemikute» teoseid.
Ajal, mil tollases Nõukogude Liidus peaaegu kõik oli keelatud, võis iga keemiahuviline lugeda pedantselt täpset eeskirja, kuidas tabuuni sünteesida.
Ülaltoodud struktuurivalemis on fosfori aatomiga seotud peale hapniku (O) veel süsiniku (C) ja lämmastiku (N) aatomid. Kui aga mängu tuleb fosforiga seotud fluori (F) aatom, siis läheb asi hullemaks. Alltoodud valemiga on väljendatud sariin, mis on tabuunist tublisti mürgisem.
Seda ainet kasutasid jaapani ususekti Aum Shinrikyo liikmed märtsis 1995 Tokyo metroo terrorirünnakus.
Õnneks ei pihustanud usuhullud seda umbes 2,2 liitrit sariini, mis neil kasutada oli (kuigi see oli neil plaanis), muidu oleks surma saanud vähemalt tuhandeid inimesi ‒ sariini letaaldoos täiskasvanud inimesele on 10 milligrammi ümber.
Kuigi neid mürkaineid nimetatakse sageli närvigaasideks, on tegemist tavatemperatuuril vedelate ainetega. Seetõttu tuleb efektiivseks toimiseks neid õhku pihustada.
Nagu lihtne arvutus näitab, oleks sellisel juhul nimetatud sariinikogus võinud tappa üle 200 000 inimese. See näide oli toodud selgitamaks, kui ohtlike ainetega on organofosfaatide näol tegemist.
Venekeelne sõna novitšok («uustulnuk», inglise transkriptsioonis novichok) on nüüd tänu May 12. märtsi avaldusele maailmakuulsaks saanud.
Ja kohe ilmusid välja ka spekulatsioonid ja müstifikatsioonid ‒ olevat tegemist mingi haruldase, tundmatu ja lausa uskumatult mürgise aine või ainete klassiga, millest keegi midagi ei tea.
Üks peamisi novitšokkide kohta käivate andmete lekitajaid oli 2008. aastal endine Vene teadlane Vil Mirzajanov, kes töötas varem riiklikus orgaanilise keemia ja tehnoloogia uurimisinstituudis Moskvas.
Tegelikult olid aga peaaegu kõik need andmed, mis hiljem osutusid riiklikeks saladusteks, osakaupa avaldatud juba 1990. aastatel sellistes massiväljaannetes nagu Moskovskije Novosti ja Soveršenno Sekretno.
Mirzajanov pandi küll kurikuulsasse Lefortovo vanglasse, kuid tuli sealt varsti välja lasta, sest ilmnes, et tema lekitatud «saladused» olid juba ammu teada. Ka riiklikul julgeoleku komiteel (KGB) [ja föderaalsel julgeolekuteenistusel (FSB)] jäävad mõnikord asjad kahe silma vahele.
Seda tüüpi organofosfaatide kohta on seega küllaldaselt materjali nii kirjanduse kui internetiallikate näol.
Tarvitseb vaid guugeldada väljendit Novichok agent ja kohe võime näha, et tegemist on varemtuntud põhistruktuuridega, mida on vaid vähesel määral modifitseeritud:
Niisiis on jällegi ühendite «südameks» fosfori aatom, mis on seotud eri aatomite või aatomirühmadega.
Tõsi küll, sageli võib ka väike struktuurimuutus põhjustada olulisi muutusi vastavate ainete omadustes.
Kõige detailsemad Salisbury juhtumiga seotud ühendite struktuurid on avaldatud ühes hiljutises teadusartiklis (ajakirjas Chemical & Engineering News, kd 96, nr 12, 19. märts 2018), mis on internetis tasuta saadaval.
Rikkaliku kirjanduse põhjal võib järeldada, et novitšokkide näol on tegemist kuni kümme korda mürgisemate ühenditega kui sariin, see tähendab ainetega, mille surmav doos täiskasvanud inimesele võib olla üksikute milligrammide suurusjärgus.
Niisiis on tegemist ikkagi väga mürgiste ainetega, milletaolisi ei tunta väga palju. Sellised klassikalised tugevad mürgid nagu tsüaniidid (sealhulgas sinihape) ja arseeni lahustuvad ühendid on orienteeruvalt 30-50 korda vähem mürgised.
Eesti looduses leiduvatega mürkidega on novitšokid letaalsuse poolest võrreldavad ainult sinises käokingas (Aconitum napellus) sisalduvate alkaloididega, näiteks akonitiiniga.
Kokkuvõtteks võib öelda, et novitšokkide näol on tegemist organofosfaatide uue sarjaga, mis struktuurilt suhteliselt vähe erinevad eelkäijatest.
Muuseas, eelmine sari, teine-kolmas sõjaliste organofosfaatide põlvkond, niinimetatud VX-gaasid, töötati välja Ühendkuningriigi vastavas uurimiskeskuses Porton Downis, mis asub vaid üheksa miili (umbes 15 kilomeetrit) kaugusel Salisburyst (muidugi ei ole venelased unustanud seda enda kaitseks mainimata jätta).
Siinkohal on aga sobiv vahepalana mainida, et kuigi peaaegu kõik riigid on keemiarelvade vastastele lepingutele alla kirjutanud (mis keelustab nii keemiarelvade tootmise, omamise kui ka uurimise) ja on olemas tähtis Keemiarelvade keelustamise organisatsioon (Organisation for the Prohibition of Chemical Weapons, 192 liikmesriiki), on kõikidel suurematel riikidel oma vastavad uurimiskeskused endiselt olemas ja ilmselt ei seisa need tühjalt.
Näiteks Vene olulisima uurimiskeskuse koodnimi on Šihanõi-4 (inglise keeles Shikhany) ja see asub Saratovi oblastis. Ameerika luure keskagentuuriga (CIA) seotud keemia- ja bioloogiarelva laboritest on ka eesti keelde mahukas teos tõlgitud.
On arvatud, et novitšokkide sari on välja töötatud selleks, et mööda hiilida rahvusvahelistest lepingutest, mis loetlevad kõiki varemtuntud (ja seega keelatud) sõjalisi mürkaineid ‒ selleks tulebki sünteesida järjest juurde «uustulnukaid», mis loendisse veel ei kuulu. Vähemalt moe pärast peab nägu tegema, et lepingutest peetakse kinni.
Venemaa eriteenistustega seotud mürgitamisjuhtumitest on peale Skripali juhtumi pälvinud suuremat tähelepanu veel kaks, mis samuti leidsid oma traagilise lõpu Londonis.
Bulgaaria kirjanikule ja dissidendile Georgi Markovile (1929–1978) lasti septembris 1978 tõenäoliselt vihmavarjutaolisest püssist jalga väike kuulike läbimõõduga vaid 1,7 millimeetrit, mis koosnes plaatinametallide (!) sulamist ja oli täidetud ritsiiniga, ühe kõige tugevama taimemürgiga.
Markov suri nelja päeva pärast, 11. septembril 1978. Hilisemad uuringud tuvastasid, et tapmisoperatsiooni oli segatud nii KGB kui Bulgaaria salapolitsei.
Kuigi ritsiin juba 1888 Tartus avastati, oli see 1970ndatel aastatel veel väga vähe uuritud eksootiline aine.
Ritsiini surmavaks annuseks (LD50) peetakse 22 mikrogrammi (miljondikku grammi) kilogrammi kehakaalu kohta, seega tapab täiskasvanud inimese (50-protsendilise tõenäosusega) vaid 1,8 milligrammi seda ühendit.
Teine juhtum on hilisem ja palju põhjalikumalt uuritud. Nii nagu Skripali juhtumi puhul, kaasnes ka sellega poliitiline skandaal.
Polooniumi maailmatoodang on alla 100 grammi aastas, peamine tootja on Venemaa. Selle ohtliku metalli tervistkahjustav toime algab suurusjärgust 10-11 grammi, see tähendab miljardiku grammi sajandikust.
Mitte kunagi varem ei ole inimest tahtlikult mürgitatud nii ebatavalise, kalli ja raskesti kättesaadava mürgiga.
Siit võib igaüks teha oma järeldused. Kuid tundub nii, et erakordseid mürke ei kasutatud mitte selleks, et neid oleks tugeva toime (ja seega väikese surmava koguse) tõttu raske avastada.
Spetsialistil ei oleks raske leida mürki, mis pärast ohvri surma kiiresti laguneb ja mida oleks praktiliselt võimatu hiljem tuvastada.
Vastupidi ‒ ekstreemse toimega mürgid valiti «paatoslikult», et tõmmata tähelepanu ja niimoodi karistust rõhutada.
Ja kuigi avalikul poliitilisel tasandil kõike eitatakse ja absoluutse kindlusega tõestamine ei ole võimalik, ei teki adressaadil, kellele hoiatus on suunatud, hetkekski kahtlust ei hoiatuse tõsiduses ega selle täideviijas.
|
OSCAR-2019
|
||
VÕRU POLAR 25 > Veerandsada aastat tagasi sündis Võru Polar. Nüüd saab sünnipäevalapsest Võru suurim elektroonikapood. Võru Polaril on veel üks kadestamistväärt väärtus. Kõik Võru Polari viis töötajat on firmas töötanud 25 aastat.
Võru elektroonika hälliks võib pidada Petseri ja Kreutzwaldi tänava ristmikku. Seal hooldati tehnikat siin- ja sealpool Kreutzwaldi tänavat. Mõlemad majad on alles: üks elumajana ja teine kasiinona. Seal remontisid umbes kolmkümmend aastat tagasi raadioid, magnetofone ja televiisoreid firma Elekton rohkem kui kümme inimest. Vello Vijardil on kõigi töötajate nimed meeles. Hiljem võttis tööjärje üle Orbita Service ja 25 aastat tagasi (1993) jaanuaris asutati AS Võru Polar eesotsas Vello Vijardiga.
1995. aastal kolis Võru Polar trükikoja Võru Täht töötajate riietusruumidesse. Nüüd laieneb Võru Polar trükikoja ajalehetrükkimise saali.
Kahjuks jääb kogu see kompleks tavainimese vaateväljast välja!Kagukesku s ja sinna juurde kuuluv(parklad pesulad jne.) on tunduvalt atraktiivsemad! Täpselt samamoodi meelitab kliendid ju ära Võru Maksimarket koos Rimi ja muude lisandväärtuste ga!Parkimine jne!Sellel nõukaaegsel hoonel kaubanduskeskus ena,kus pole parklat....pikk a pidu ei ole!Nii,et võtku end aga rõõmsasti suurkorporantid e riidehoidja pindade üüriliseks!
Minu isiklik arvamus on siiski see, et Võru POLAR Euronicsi edasimüüjana on vaieldamatult meie väikses linnakeses parim elektroonika pood. Samuti julgen avaldada arvamust selles osas, et kui see pood on olnud juba 25 aastat siis pole ta ka nüüd lähi ajal kuhugi kadumas. Ja lisaks pole mina isiklikukt kunagi kogema olukorda, kus selle firma töötajad ei oskaks vastata küsimustele, mida olen küsinud nende toodete osas. #1 #2 Kindlatsi on POLARIL võime edasi toimetada ja kusjuures väga edukalt ka samas kohas, kus nad on praegu. Neil on võime edasi arendada oma kauplust.
Hea on selle asja juures see, et kuna masinasaali aknad asusid Vilja tn suunas, siis ei küta suvel pealelõunane päike enam ruume kuumaks. Parkla- maja taga on ju ka ruumi autodele, seda saab isegi laiendada. Pealegi on majas lift, millega saab alates keldrikorrusest kuni üles viimase korruseni sõita.
18. nov kell 9.46 teatati, et Põlvamaal Kanepi vallas Soodoma külas põleb elumaja, mille aknast paistab leeke ja on näha suitsu. Tulekahju avastas naaber. Pääste suitsusukeldujad tõid majast välja hukkunud 78 aastase naisterahva. Tulekahju tõenäoline tekkepõhjus oli rike elektrijuhtmetes. Suitsuandurit ruumidest ei leitud.
Päästjad juhivad tähelepanu, et naabrid ja lähedased saavad eakaid kodu tuleohutuse tagamisel aidata. Aidake neid suitsuanduri paigaldamisel, selle patarei vahetusel ning toetage elektrisüsteemi või kütteseadme remondil, küttseadmete puhastamisel, korstnapühkija tellimisel või muul ohutust kasvataval viisil. Ohutusalast nõu saate küsida või päästjate kodunõustamise tellida päästeala infotelefoni 1524 kaudu.
17. novembril kella 17.04 ajal põles Tartus Mesika tn majaga kokkuehitatud kuur, kus hoiti muruniidukit ja ehitusmaterjale. Tuli levis osaliselt kuuriga ühenduses olevasse sauna ja garaaži. Päästjad avasid tulekolletele ligipääsuks hoone katust. Põleng kustutati paari tunniga ning ära hoiti tule levik majja. Ohtu sattunud majast ei leidnud päästjad kahjuks suitsuandurit. Tulekahju tekkepõhjus on selgitamisel.
18. novembril kella 16.24 süttis Tartu vallas Lombi külas Tõrvalille tn liha suitsetamisel suitsuahi. Elanik summutas tulekahju pulberkustutite ja aiakastmise voolikuga. Päästjad kustutasid põlengu lõplikult.
18. novembril kella 1.40 ajal põles Kambja alevikus Võru mnt plastmassist välikäimla. Päästjad kustutasid tulekahju. Käimla muutus tulekahju tagajärjel kasutamiskõlbmatuks.
19. novembril kella 19.34 ajal teatati, et Tõrvas Kalda tn põleb elumaja kõrvalhoone. Päästjad selgitasid, et süttinud oli abihoones oleva sauna leiliruum ning tuli levinud vahelaele ning katusele. Tulekahju kustutati ligi tunni ajaga. Tulekahju sai alguse läbi lae viidud saunaahju suitsutoru juurest. Põlengu täpne põhjus on selgitamisel.
Kella 20.56 ajal süttis Valgas Pärna pst elumaja rõdul tugitool, mille elanik enne päästjaid kustutas. Tulekahju kuumuse tõttu mõranes aken. Päästjate esialgsetel andmetel võis põlengu süüdata rõdu äärel põlenud küünal, mis tuulega tooli peale kukkus. Juhime tähelepanu, et küünal peab ohutuse tagamiseks alati olema pandud püsti kindlale mittepõlevast materjalist alusele ning seda ei tohi unustada järelevalveta põlema.
19. novembril leiti Tartumaal Tartu vallas Maramaa külas kaks käsigranaati F1. Mõlemad leiud hävitati leiukohal kuna nende olukord ei võimaldanud transportimist.
Õppe läbiviimisel kasutatakse tööstusalasid, teid ja teede ümbrusi, kus liigutakse jalgsi. Väljaõppe läbiviimisel kasutatakse ka imitatsioonivahendeid, mille kasutamisel järgitakse rangelt ohutustehnika eeskirju.
Aastaid perevägivalla all kannatanud, kuid nüüdseks lahutatud ja teiste perevägivallaohvrite nõustamisega tegeleva Haini Iloneni sõnul ei tohiks vägivaldse lähisuhtega tegeledes kunagi jätta tähelepanuta lapsi. Tema sõnul on äärmiselt tänuväärsed McDonald’s McHappy Day kampaania taolised algatused, mis püüavad aidata justnimelt lapsi, kes vajavad vaatamata kodus valitsevale kaosele võimalust normaalseks lapsepõlveks.
„Meie ühiskond on lõpuks valmis rääkima avalikult nendest valusatest teemadest, mis toimuvad suletud uste taga. Naiste vastane vägivald, vaimne ja füüsiline ahistamine on pälvinud avaliku hukkamõistu, kuid kannatajaid selles õuduses on veelgi,“ nentis kogemusnõustaja ja viie lapse ema Haini llonen.
„Hirmu ja abitust, mida tunnevad perevägivalla tunnistajateks olnud lapsed, on meil, täiskasvanuil, võimatu kujutleda. Lapsed, kes julgevad kodus toimuvast ametivõimudele teatada, on eeskujuks meile kõigile, eriti aga just oma emadele, kes kahjuks ei julge ega oska sageli abi otsida,“ lisas ta.
Abi otsimine on tema sõnul esimene samm keerulisel teekonnal välja vägivaldsest suhtest. Suuremates linnades tegutsevad varjupaigad pakuvad laiapõhjalist teenuste valikut, sealhulgas turvalist pelgupaika pärast vägivallajuhtumit või vägivallaohu korral, võimalust rahuneda, välja puhata ja vajadusel ka ajutist elupaika.
„Millest tihti aga ei räägita on see, et paljudel varjupaika pöörduvatel naistel on lapsed – lapsed, kes väärivad võimalust oma lapsepõlvele ka ajal, mil vanemate elus valitseb kaos,“ sõnas Ilonen.
Laste võimalus jätkata kooliteed, saada psühholoogilist tuge nõustamise läbi, osaleda loovteraapias või muudes igapäevastes meelelahutust ja arengut pakkuvates tegevustes nõuab vägivallast väljuvalt naiselt sageli üle jõu käivat rahalist ressurssi.
„Viie lapse emana tean ma omast kogemusest, et riiklik elatusabi süsteem ei paku jätkuvalt ammendavaid lahendusi. Tänu sellele, et koduvägivallas kannatavate laste teema on meedias saanud meedias laialdasemat, on meieni jõudnud ka koostööpartnereid, kes neid murekohti märkavad ja aidata soovivad. Me oleme väga tänulikud kõigile inimestele, kes aitavad lapsi McDonald’s restoraniketi heategevuskampaania kaudu,“ tõnas Ilonen.
Novembrikuu lõpuni on McDonald’s restoranides käimas heategevuskampaania McHappy Day, mis sel aastal kogub annetusi just nendele lastele, kelle emad on võtnud ette keerulise tee vägivaldsest suhtest väljumise suunas. Restoranides müügil olevate käepaelte pealt teenitud tulu läheb jagamisele Pärnus, Tartu, Tallinnas ja Jõhvis tegutsevate organisatsioonide vahel.
|
OSCAR-2019
|
||
...Kaarna töötab Cleantech ForEstis, mis toetab rohevaldkonna iduettevõtteid rahastuse ja mentorprogrammidega. Kadri on töötanud varem...
Ma ei mäleta sellist momenti. Pigem kahtlen ma pidevalt, kas mul on vaja artistina figureerida selles tohutus üksiküritajate meres. Mul nüüd ei meenu, kust ma seda lugesin – arvatavasti noppisin selle üles üsna hiljuti, tundub, et see oli kellegi lugejakommentaar Postimehes, kus anonüümne kirjutaja kutsus üles olema rohkem keskkonnasõbralik (ja muide ei pidanud silmas kodukandi prügikoristustöid), vaid viitas sellele, et me peaksime käima ümber vastutustundlikult ka info tekitamisega – järgmine kaasaegne probleem globaalse keskkonnareostuse kõrval saab olema „kuidas vabaneda infomürast”. Olukorras, kus minu muusika on virtuaalne, ilma ühegi füüsilise reliisita ja väga väheste laiv-ülesastumisega, võib ka minu loomingut pidada üksnes bittideks ja baitideks. Samas on muusika alati olnud minu jaoks umbes midagi sellist nagu elupüramiidi alumine vundament ja ma arvan, et selles pole midagi ebatavalist.
Viimaste aastatega on maailmas edukate naisartistide osakaal elektroonilises muusikas oluliselt suurenenud. Oskad kuidagi seletada, millest see võiks olla tingitud?
Ma arvan, et mitte üksnes naismuusikute, vaid muusikute osakaal üleüldiselt on suurenenud tingituna digitaalsete vahendite kättesaadavusest ja kaasaegsest inforuumist, kus info liigutamise vahel ei ole miile ega kilomeetreid, vaid magamistoas tehtud hiireklikid. Enda nähtavust on võimalik teatud määral ise mõjutada ja enda oskusi iseseisvalt arendada.
Nägin eile Birminghami Filmifestivalil just väga head dokki „Everybody Street” New Yorki tänavafotograafidest (Cheryl Dunn, 2013), mis põhimõtteliselt portreteeris staažikaid fotograafe, kes on NY tänavatel tegutsenud ja tulevikkuvaatavalt mõtiskles sama olukorra üle tänapäeva fotograafias, kus selline „instant”-efektiga meedium on saanud iga tavalise inimese igapäevaseks eneseväljendusvahendiks. See on absoluutselt kättesaadav ja vaba ning igaüks võib end vaimustunult pidada fotograafiks. Enamik muusikuid, kes elektroonilises muusikas tegutsevad, ei ole ju väljaõppinud akadeemilise konservatooriumiharidusega, vaid kire pealt alustanud. Seda, kas sul on midagi ka teistele pakkuda, otsustab juba sinu kuulajaskond.
Salaiidol… Kui tegemist oleks salaiidoliga, siis hoiaksin seda arvatavasti saladuses, ilma et kõik peaksid teadma? Muidu poleks see enam ju saladus, ega? Ma ei häbene inimestele tunnustust jagamast. Ma märkan enda ümber on väga palju inspireerivaid inimesi ja kui on võimalus, siis ma hea meelega ka jagan oma vaimustust. Ma suhtun austusega neisse, kes suudavad oma talenti rakendada ja teha seda truult. Mulle meeldib, kui inimestel on enesekindlus, pealehakkamine, samas väärikus ja oskus enesekriitikat säilitada. Mu iidolid on pigem argipäeva-kangelased mu enda elust.
Mind väga inspireerib koostegutsemine, eriti, kui tekib ühine energia ja sümbioos. Ma väga igatsen koostegutsemist oma bändikaaslase ja hea ammuse sõbra Joonataniga, kes nüüd elab juba 6. aastat Londonis. Ma poleks arvatavasti kunagi julgenud alustada sooloprojekti, kui sellele poleks eelnenud Several Symptoms. Ja Vul Vulpes sündis mitte sellepärast, et meil oleks olnud vastumeelsusi või lahkarvamusi (vastupidi, S.S-l hakkas rahvusvahelise tähelepanu mõttes väga hästi minema ja esialgsetest suunaotsingutest liikus materjal aina rohkem selle poole, mida me mõlemad teha tahtsime), vaid asi oli distantsis. Mina jällegi ei suutnud siia jäädes vagusi püsida ja esmalt hakkasid tulema mõned üksikud lood, mis pudenesid kuidagi isiklikust folder’ist välja avalikkuse ette. Several Symptoms ei ole pealegi oma tegevust lõpetanud, ma tahaks loota. Mul ei olnud konkreetset plaani end sooloartistina hakata defineerima, ja praegugi veel ei julge ma seda enda kohta öelda, sest ma võin olla ka ülikiire põlemisega sabatäht, mis võibolla kellelegi murdsekundiks kõrvu jäi, aga enamusel üldse kahe silma vahelt läbi lipsas ja märkamatuks jäi, sest ma ei tea, mis tulevik toob. Kui algus tuli üsna katse-eksituse meetodi läbi, siis nüüd võin öelda, et minu jaoks tähendab looming pühendumust ja hetkel tunnen ma, et sellega jätkata, nõuab see mitmes mõttes arengut ja edasiminekut, mitte lõdva randmega lahmimist, niiet see on valikute koht.
Neid oleks loendamatu hulk. Kui sa enne küsisid iidolite kohta, siis võibolla vähemtuntud elektroonilise/eksperimentaalskeene nn naismuusikute hulgast on mind alati inspireerinud AGF, kes on muusik, produtsent, multimeediakunstnik ja töötab väga palju ka tekstiga rohkem spoken word’i laadses vormis ja kasutab häält ka kui manipuleeritavat instrumenti.
Koos oma elukaaslase Vladislav Delayga on nad minu meelest mõnus tandem. Mulle meeldiks töötada mitmekülgsete inimestega. Vokalistina inspireerib mind tegelikult hoopis mustanahaliste muusika – ma ise olen küllaltki tüüpilise aeglase põhjamaise temperamendiga, aga improvisatsiooniline mängulisus ja trummirütm lööb isegi minu vitaalsuse lõõrid lahti. Selles mõttes tahaks töötada inimestega, kes suudavad luua sinna juurde seda, millesugust energiat ma ise ei suuda tekitada, aga mis minus on olemas. Samas võiksin koos töötada muusikutega Alva Notost yakuza-mafiooso DJ Krushini, illbient’i-geeniusest DJ Spookyist Chicago-kunni Lil’ Louiseni või kasvõi Slum Village’ist Merzbowni. Kõik variandid sobivad.
Ableton Live ja vokaal on minu asendamatu instrument. Minu esialgne plaan oli esitada endale väljakutse ja luua kas a) naiivset tantsumuusikat või b) liikuda monotoonset teknoliini – peaasi, et ilma vokaalita. See mõte lahustus üsna kiirelt, sest oli ilmselge, et ma lõikan ära osa, mis mind tegelikult tagant lükkab. Samas ei ole minus singer–songwriter-trubaduuri-stiilis sisemist impulssi, et minna lavale ja inimestele ukulele saatel lugusid jutustada – minu muusika juures on teatud emotsionaalsus, aga mulle pole oluline klassikaline harmooniakujundus – mulle meeldib igasugune võnkesagedus ja lainepikkus ja hetkel püüan ma leida balanssi, kuidas sobitada end sinna vokalistina. Mul ei ole sõnumit, mida rahvale kuulutada, ega religiooni, millesse inimesed pöörata – muusika on minu enda jaoks eelkõige lihtsalt vältimatu eneseabivahend ja võimalus katsetada, luua, eksida, õnnestuda.
Vul Vulpes astub TMW-l üles reedel, 28.03 algusega kell 17.00 plaadipoe Biit linnalaval ja päev hiljem pool tundi enne südaööd Hea Uue Heli showcase’il Von Krahli baaris.
Mari-Liis Rebase sooloprojekti Vul Vulpes värske EP „Fusion of Horizons” on heliteos, mida ei saa geograafiliselt lokaliseerida. Jah, see on eesti artist ja eesti muusika aastal 2016, aga mida see väljendab, on pigem globaalse alternatiivse muusika trendid.
|
OSCAR-2019
|
||
Ida-Euroopas on antiigi lõpuks peetud 602 toimunud Rooma keisrite järjepidevuse katkestanud võimupööret, üleminekut kreeka keelele ja kreeklaste muutmist ülekaalukaimaks rahvaks. Lääne-Euroopas on hilisantiigi lõpp seotud 5–6 sajandil alanud varakeskajaga.
Klimaatiliselt seostub hilisantiigi algus Rooma aja kuuma aja (200 eKr–50 pKr) lõppemisega. Aastat 450 on peetud juba järgneva külma aja alguseks.
Aastal 83 pKr asus Rooma kindlustatud piiri ehitamisele ja üleminekule kaitseseisundisse. 98–117 oli Rooma oma võimsuse tipul (suurim ulatus). Seejärel asus riik kaitse- ja rahupoliitikale.
Hilisantiik muutub tervikuna hõlmatavaks ja mõistetavaks, kui vaadelda 2. sajandi lõpus toimunud sündmusi:
vallutuste lakkamise tõttu oli Rooma orjandusele tuginev majandus (sõdades saadi orje) sattunud kriisi. Valitud ametnikud oli asendunud väljaõppe saanutega. Ametid olid muutunud müüdavaks. Teedel ja meredel olid võimust võtmas teeröövlid ja piraadid.
püüdlused kriisi lahendada viisid dominaadi tekkeni. 193 sai võimule provintsist pärinev Severuste dünastia, mis kärpis tuntavalt senati võimu. Tänu neile said kõik Rooma riigi elanikud, kaasa arvatud provintsiaalid, 212. aastal kodanikeks. Erilise soosingu osaliseks said idapoolsed Rooma provintsid.
193. algas mitteroomlaste armeesse võtmine. Läänepoolse Rooma hilisantiigi jooksul hakkasid barbarid üha enam Roomas mõjule pääsema. Barbarite armeesse võtmisele järgnesid sõdurkeisritega seotud anarhiaperioodid. Järgnevalt omandasid barbarid riigi piirialadel föderaatide õigused, sealt edasi tungisid nad Rooma aladele ning said seal föderaatideks. Edasi hakkasid barbarite riigid välja kuulutama omariiklusi, mis viis keisrivõimu lõpetamisele, Rooma haldusest loobumiseni ja senise hariduse andmise hääbumisele ka Itaalias.
2. sajandi lõpuks sai monarhistlik piiskopiamet kiriku põhiametiks ja umbes aastast 200 pärineb vanim Uue Testamendi kaanon. 190–200 toimusid esimesed tõendatud kirikukogud. Alates sellest perioodist saab rääkida ladinakeelse kristliku kirjanduse tekkest ja paavstikirikule alusepanekust. 192 kuulutas Rooma piiskop Victor I end kogu kiriku juhiks. Sellega algas kristluse tõus arvestatavaks poliitiliseks jõuks. 3. sajandi lõpuks oli kristlus muutunud arvestatavaks teguriks rahva usalduse saavutamisel kriiside lahendamisel. Selleks ajaks ei olnud Rooma riigis enam teisi sama rohkearvulisi ja kindlameelseid organiseeritud kogukondi.
Hilisantiigiaegsele dominaadile panid alguse Severused, et piirata Rooma linna ja Itaalia huve väljendava senati võimu. Kaugemate provintsideni ulatumiseks kujundati pärast aastat 220 välja õukonnatseremoniaal, milles keiser ametlikult samastati või seostati mõne jumalusega (dominus).
270–275 võimul olnud keiser Aurelianus püüdles absolutistliku riigiühtsuseni halduses, sõjaväes ja kultuses. Aurelianus oli esimene keiser, kes kandis diadeemi ja kuldseid juveelidega kaunistatud rüüsid ning nimetas end müntidel tiitliga dominus et deus. 274 kuulutas Aurelianus hilisrooma aegse päikesejumala Sol Invictuse (sünnipäev 25.XII) kõrgeimaks riigijumalaks. Keiser võttis endale ülempreestri (pontifex maximuse) nime ja rolli, läänepoolse keisrivõimu lõpul võttis selle rolli üle paavst.
Keiser Diocletianus (284–305) viis riigi päästmiseks läbi põhjalikud reformid. 297 loodi ametnike riik: sõjalis-bürokraatlik absoluutne monarhia – dominaat. Vabad maaharijad muudeti kolonaatideks, kes rentisid maavaldajatelt maad. Maksureformi käigus seoti talupojad nende poolt haritava maa külge. Sõdureid kohustati keisrile ohverdama.
Dominaat sai oma täieliku kuju Constantinuse ajal, kes võttis vastu kristluse. Kristlus tagas Roomale senise uskude, keisrite ja jumalate paljususe asemel ainsa ja järjepideva ainujumaluse. Just ainus, algul mitte jõuga pealesurutud, autoriteedina võetav ideaal oli mõistetav nii Rooma barbariseerunud armeele kui ka riigi kirjule elanikkonnale.
Germaani hõimudest seostuvad hilisantiigiga gootid (etniliselt kirju kogum erinevaid rahvaid). 2. sajandi lõpus asusid nad elama Musta mere rannikule. 230. aasta paiku rajasid Lõuna-Venemaal oma riigi. 238 tungisid goodid Rooma Möösia provintsi. Rooma maksis neile tribuuti. 332 said läänegootidest Rooma föderaadid. Umbes aastal 341 tõlkis goot Wulfila (311–383) Piibli läänegooti keelde luues selleks oma tähestiku. Tema rajatud kirik (omakeelne kirikuteenistus, kleerus teenis hõimu huvisid, kuningas oli kirikujuht) leidis gooti hõimude hulgas kiire omaksvõtu. See kristluse vorm mõisteti II oikumeenilisel kontsiilil hukka. Selle gooti "ariaanluse", ehk täpsemalt "homoiuusliku" kristluse, võtsid 4.–6. sajandil vastu kõik idagermaani hõimud. Germaanlikke kirikuid omavahel ühendav side oli Wulfila piiblitõlge, tänu millele on gooti keel ainus tänaseni tuntud idagermaani keel.
Just gootid olid need, kes 410. aastal esimestena rüüstasid Rooma linna (riigi pealinn oli siis Ravennas.) Hilisantiigi lõpuajal oli Itaalias idagootide riik, mis säilitas veel kohaliku vana Rooma halduse, lasi jätkuda Rooma senati tööl, senisel hariduse andmisel ja teatrietendustel. Varakeskaja algus on seotud ka idagootide riigi lõpuga ja katoliku usu vastuvõtnud frankide esiletõusuga. Katoliiklus tagas frankidele kiriku ja kohalike toetuse. Antiiki kui paganlusse suhtunud ariaanlikest germaanlastest ümbritsetud katoliku kirikule andis see tagasi tulevikulootuse.
|
OSCAR-2019
|
||
Ibeeria poolsaar on Euroopa vanima inimasustuse ala, mille elanikkonda on kujundanud üha korduvad rahvasterännud. Iidse Vahemere kallastel elanud ibeeria rahva (kes müütide järgi oli laulev rahvas) elualadest käisid üle foiniikia päritolu kartaagolased ja roomlased, seejärel vallutasid Püreneede ümbrusse jäävad alad germaani päritolu lääne-gooti hõimud. Lühikeseks ajahetkeks oli see ala islamiusuliste kontrolli all, kuid põhjast tulnud frankide hõimud tõrjusid nad varsti sealt välja ja kehtestasid oma ülemvõimu (loe maksustamisõiguse) nende alade ümber.
Ajal, mil Euroopa lagunes feodaalriikideks, taastasid romaniseerunud ibeerlased oma iseolemise õiguse tänase Kataloonia aladel. Ajal, mil Euroopas domineeris omakohus ja tugevama õigus, korraldasid see rahvas oma alade valitsemist Jumaliku vaherahu assambleede kaudu(!).
Ibeerlastest moodustunud keele- ja kultuuriala märgiti nimega Oksitaania, ja see hõlmas ka suuremat osa Lõuna-Prantsuse aladest (Limousin, Languedoc, Gasconia, Provencas). Katalaanide naabruses tõusis valitsevaks jõuks Aragoni Kuningriik, mille valitsejad kontrollisid suuremat osa põlisrahva poolt asustatud alasid, s.h ka Oksitaaniat. Kuna võim selles riigis oli jagatud kuningavõimu ja seisuseid esindava Üldkogu vahel, siis võib seda nimetada Inglismaa kõrval üheks esimeseks parlamentaarseks riigiks Euroopas.
Kuna Aragoni viimane kuningas Martin I suri 1410 aastal järeltulijata, siis läks valitsusvõim Üldkogu otsusega üle Kastiilia kuningale Ferdinandile. See pani aluse Ibeeria poolsaare ühendamisele ühe võimu alla ja Hispaania Kuningriigi tekkele. Kastiilia keel on segu vallutajate keeltest, mis on kõige lähedasem portugali keelele ja nende kultuuri on kujundanud võitjatest hõimupealikud. Raamatus ja filmis „Sõrmuste Isand“ on seda vastasseisu kujutatud Mordori ja Aragoni vahelise võitlusena.
Kahe rahva vastasseis teravnes uuesti Hispaania kodusõja perioodil, mil katalaanid esindasid rahumeelset anarhismi (individualistliku vabaduse äärmusideoloogia) ja Franko juhtimisel tegutsejad totalitaarset valitsusvõimu. Nii nagu varasemate valitsejate ajal, diskrimineeriti ka Franko ajal rahvuskeeli ja kultuure ning tehti kõik, et kehtestada kogu riigi territooriumil üks keel ja kultuur, mis on elujõulise territoriaalriigi vältimatu eeldus.
Franko surma ja rahvusliku leppimispoliitika raames pandi alus uuele riigikorrale, mis märkimisväärses ulatuses arvestas vähemusrahvaste iseolemise õigusi, taastades nende õiguse õppida koolides ja ajada riigiasju oma emakeeles ning elada omakeelses meediaruumis. Olukord teravnes uuesti 2008. aasta finantskriisi ajal, mil kastiilia pangandussüsteem kaotas korruptiivsete investeeringute tõttu (vt Don Quijote lennujaam) omakapitali ning valitseva eliidi kapitali päästmiseks võeti Kataloonialt kõik, mida oli võimalik võtta.
Eelöeldust peaks hea lugeja mõistma, et kataloonlaste ja ülejäänud Hispaania inimeste vaheline vastuolu on võrreldav nende vastuoludega, mida meie kogeme venelastega, või sakslased türklastega või prantslased araablastega. Üks rahvas esindab eliidist sõltuvat alalhoidlikku „vaikivat massi“ ja teine individualistlikku eneseteostusest väärtustavat kodanikuühiskonda.
Siinkohal tahaks eriti ära märkida, et sündikalistlikule maailmanägemusele, mis lõhkus marksistliku töölisliikumise, panid aluse just katalaanid. Marksistlike töölisliikumiste eesmärgiks oli kontrolli saavutamine riigi kui institutsiooni üle, et seejärel selle bürokraatlikku aparaati kasutades jagada ümber juba loodud rikkusi. Sündikalismi ideoloogiliseks aluseks oli vabade tööliste eraomandus (s.t nad vastustasid riigibürokraatia ülemvõimu) ja koostöö, mis väljendus ühiskondlike asjade demokraatlikus korralduses (ilma elukutseliste ametnike ülemvõimuta!).
Nn hispaania rahvas esindab taas elitaarset valitsuskultuuri, mille juured pärinevad aastatuhandete tagusest ajast, mil kehtis arusaam, et eliit valitseb rahvast ja kogub makse, kuid füüsilise töö tegemine on neile keelatud. See kultuur ilmneb kõige selgemalt Madridis, mille tänavate laius ja luksuslike losside suurusele annab maailmas otsida võrdväärset. Hispaania riigivõim esindab kapitali ja käsitleb oma valdusi, kui puutumatut ressurssi, mille omandiõigust ei või keegi kahtluse alla panna. Kõige selgemalt ilmnes see 2010. aasta Ülemkohtu otsuses, millega tühistati Parlamendis vastuvõetud seaduseelnõu, mis oleks lahendanud suuremas osas Kataloonia ja Hispaania vahelise vastasseisu põhjused ning suurendanud autonoomse ringkonna õigusi korraldada oma rahamajandust.
Arvata võib, et katalaanid pole unustanud seda aastasadade pikkust diskrimineerimist, mis väljendus rahvuskeele likvideerimise katsetes, hispaaniakeelsete ametnike omavolis ja ebaõiglastes majandussuhetes. Ja kui keskvalitsus jätkab senist poliitilist liini, siis lõpeb see vältimatult kodusõjaga. Ja siinkohal tasuks meenutada Michael Howardi raamatus „Rahu leiutamine“ lausutud mõtet, et uus territoriaalriik sünnib vaid läbi vereohvri, mis liidab rahva üheks jõuks ja paneb aluse selle püsimisele.
Euroopa Liit, mis on ametlikult territoriaalriikide ühendus, kuid tegelikult üritab korraldada Euroopa rahvaste ühist eluruumi, on juba teist korda põhimõttelise valiku ees: kas esindada territoriaalriike valitsevat kapitali ülemvõimu ja huvisid või tunnustada sellel territooriumi elavate rahvaste iseolemise õigust.
Kui taaskord valitakse kapitali huvid, siis korduvad 19. sajandi sündmused ja üle Euroopa veereb veriste revolutsioonide laine. Kui aga tahetakse järgida Prantsuse revolutsiooniga sõnastatud ideaali: vabadust, võrdsust, vendlust, siis tuleb tunnustada rahvaste iseolemise õigust ja hakata liikuma sellise föderatiivse ühiskonnakorralduse poole, milles igal rahval oleks õigus omal territooriumil rääkida omas keeles, elada oma kultuuri ja majandustavade järgi, kuid väljapoole suunatud asjad (välispoliitika, õiguskord, sõjaline kaitse) delegeerida ühishuvisid esindavale institutsioonile.
Meie – eestlased, peaksime toetama iseolemise õigust taotlevaid rahvaid ja osalema aktiivselt selles protsessis. Kuid mitte vaenu ja vastuolusid õhutades, vaid lahendeid otsides! Ratsionaalsem viis lahendada seda vastuolu, mis vabaduse teljel väljendub eneseteostuse ja enesekehtestamise õiguse vahelises vastasseisus, oleks algatada vastav diskussioon EL institutsioonides ning kuna Eesti on praegu selle ühenduse eesistuja, siis on meid selles institutsioonis esindavatel inimestel suurepärane võimalus ka seda teha.
ジロウ v-press P-martTV アローズ しーさ シーサの回胴日記 スロット うちいくTV 木村魚拓 パチスロ ヤルヲの燃えカス ジャンバリ.TV シーサ。の回胴日記 ブイプレス アロウズスクリーン 新台 フリーズ 実践 パチンコ 閉店くん 実戦 こびドル 動画 ScooP!tv
|
OSCAR-2019
|
||
Euroopa Liit annab võimaluse leida ühiseid lahendusi ühistele probleemidele, mida ei saa lahendada riigid eraldi. Aga selle eelduseks on Euroopa Liidu institutsioonid, mis on tõhusad, võimekad ja vastutavad.
Richard Corbett on sündinud 6. jaanuaril 1955 Loode-Inglismaal Southportis, õppinud Oxfordis ja omandanud sotsiaalteaduste doktorikraadi Hulli ülikoolis. Juba ülikooli ajast on tema poliitilised eelistused väga selged, 1973. aastast kuulub ta Briti Tööparteisse. Tudengina oli ta ka innukas Euroopa Liidu poolehoidja ja üks 1975. aasta Suurbritannia Euroopa Liiduga ühinemise referendumi jah-kampaania eestvedajaist. Järgnenud aastatel oli Corbett aktiivne nii poliitikas kui ka Euroopa Liidu suunal ja 1989. aastal alustas ta tööd Euroopa Parlamendi sotsiaaldemokraatide fraktsiooni poliitilise nõunikuna. Loogiline jätk tema tegevusele oli Euroopa Parlamendi liikmeks saamine 1996. aasta vahevalimistel koduses valimisringkonnas. Parlamendi liige oli ta kuni 2009. aasta üldvalimisteni. Praegu on Richard Corbett Euroopa Ülemkogu eesistuja Herman Van Rompuy kabineti liige ja poliitiline nõunik. Tema vastutusalas on institutsioonilised küsimused, suhted Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentidega, samuti suhted Regioonide Komitee ning Majandus- ja Sotsiaalkomiteega.
Corbetti poliitilistes huvides on esiplaanil olnud parlamentaarne demokraatia, aga ka demokraatia Euroopa Liidus üldisemalt ja eriti liidu reformimine. Juba enne parlamenti valimist kogus ta poliitilist kapitali ja kogemust ametikohtadel, mis võimaldasid osaleda Euroopa tulevikuvisiooni väljatöötamises koos Altiero Spinelliga ning Maastrichti ja Amsterdami lepingute parlamendi pädevust puudutavate osade kavandamises. Oma tegevusega on ta aidanud laiendada Euroopa Parlamendi võimupiire ja olnud osaline parlamendi muutmisel jututoast seadusandlikuks koguks.
Euroopa Parlamendis oli Corbett kogu ametiaja põhiseaduskomisjoni liige ja aastail 1997–1999 aseesimees. Tema kontol on ligikaudu kakskümmend raportit, mille puhul on ta olnud kas põhiautor, kaasautor või variraportöör. Tähtsamad teemad on parlamendi kodukord, komitoloogia (ehk komiteemenetlus) ja Lissaboni leping. Seoses aluslepingute muudatustega on parlamendi kodukord Corbetti juhtimisel läbi teinud kaks põhjalikku uuenduskuuri, päevakorras on olnud ka mitmed sisemist töökorraldust ratsionaalsemaks muutvad parandused. Richard Corbett oli 2005–2006 komiteemenetluse reformi taganttõukaja, raporti autor ja parlamendi esindaja läbirääkimistel. Kokkuleppe tulemusena sai Euroopa Parlament kontrolliõiguse delegeeritud õigusaktide (nn komiteemenetluse õigusaktide) üle. Lissaboni lepingu protsessi on ta kaasa teinud algusest lõpuni, sealhulgas raportöörina. Seoses Euroopa Liidu põhiseaduse lepingu ratifitseerimisega külastas Corbett 2005. aastal Eestit.
Richard Corbett on arvukate artiklite ja raamatute autor. Ta on populaarse käsiraamatu „The European Parliament” kaasautor, mis on asendamatu allikas juba kakskümmend aastat (selle 8. täiendatud trükk ilmus 2011). Käsiraamat on leidnud tunnustust nii akadeemilistelt ringkondadelt kui ka praktikutelt ja jõudnud omataoliste seas klassika staatusse. Selle raamatu eriline väärtus peitub detailses ja asjatundlikus parlamendi töökorralduse käsitluses. Ammendava ülevaate saab ka parlamendi ajaloost ja arengust, tema valimistest ja menetluspraktikast. Põhjalikult on teoses vaadeldud komisjonide ja fraktsioonide tegevust, nii kirjutatud kui ka kirjutamata reeglite järgi. Raamat kajastab Lissaboni lepinguga sisseviidud muudatuste toimimist praktikas. Käsiraamatus on ligikaudu 60 tabelit, mis pakuvad võrdlevat informatsiooni, kronoloogiat ja arvandmeid. Rohkem infot raamatu kohta leiab veebilehelt www.europesparliament.com ja Facebookist.
2012 ilmus kõrgkooliõpiku „The European Union: How Does It Work?” kolmas väljaanne. Uustrüki ettevalmistamisel asendas Corbett üht endist põhiautorit Alexander Stubbi. Raamatu fookuses on uued teemad ja viimase viie aastaga toimunud muutused Euroopa Liidus. Raamat on hästi loetav ja arusaadav, teooria ja praktilised näited on tasakaalus ning õnnestunult valitud. Corbetti osalusel on lisatud peatükk, mis räägib poliitika kujundamisest Brüsselis ja Strasbourgis, see toetub tema praktilisele kogemusele. Institutsioonide ja menetluste raamistikku on paigutatud kodanikuühiskond, professionaalne lobi ja organiseerunud huvirühmad. Kuidas huvirühmade vahel kompromiss saavutatakse, on selgitatud kemikaalide määruse REACH näitel. Samas peatükis tutvustatakse näitlikult ka muid olulisi teemasid nagu läbipaistvus Euroopa Liidu õigusloomes ja ajakirjanduse mõju poliitikale. Eraldi peatükk Richard Corbetti sulest on pühendatud demokraatiale Euroopa Liidus. Demokraatia toimimise hindamiseks on ta välja valinud viis teemat: demokraatlik õigusloome, võimude lahusus, kontroll täitevvõimu üle, kodanike põhiõigused ja erakondade võimalused pakkuda valijale alternatiive.
Poliitikuna on Richard Corbett näidanud end avalikult ja kirglikult Euroopa-meelsena, ta on olnud kartmatu väitleja ja väsimatu Lissaboni lepingu eestkõneleja. Samuti on ta esinenud jõulise Euroopa Liidu kaitsjana Ühendkuningriigis, kus ajakirjanduse üldine hoiak on pigem Euroopa-vaenulik. Corbett on alati valmis kummutama euromüüte ning ajakirjanduslikke liialdusi ja valesid. Võib pidada saatuse irooniaks, et ta kaotas 2009. aasta Euroopa Parlamendi valimistel ühele kahest Suurbritannias valituks osutunud äärmusparempoolsele poliitikule.
Corbetti huvid ei piirdu ainult institutsioonide ja protseduuridega, sinna kuuluvad ka elulisemad teemad: keskkond, rahapoliitika, tarbijakaitse, energiajulgeolek, loomakaitse, väikeste õllepruulikodade toetamine ja jalgpall.
Bomberg, E.; Corbett, R.; Peterson, J. (eds) (2012). The European Union: How Does It Work? Oxford; New York: Oxford University Press.
Jätkusuutlik arendamine on jätkuv dialoog erinevate maailmavaadete ja väärtushinnangutega inimeste vahel selleks, et ka meie lapsed saaksid omi dialooge pidada.
Kummal on õigus, seda näitavad järgmised millenniumid. Kui uskuda, et loodusseadused kehtivad, on siiski võimalik loodusseadustest tuletatud keskkonnatasakaalud ja keskkonnas toimuvad aineringed välja arvutada: teatud päikesekiirgust saav teatud mullaviljakusega hektar toodab teatud hulga biomassi, mis sisaldab teatud koguse energiat, mille käigus omakorda seotakse teatud kogus süsinikku, jne (Arrow jt 1995, 520-521). Maailmas on välja töötatud kümneid metoodikaid, nn säästvuse näitajaid, kuidas inimese survet keskkonnale mõõta, riike võrrelda ja tulevikusuundumusi ennustada. Ikka selleks, et langetada päevapoliitikas riigile ja rahvale paremaid, kindlust, küllust ja tulevikuusku tagavaid otsuseid.
Käesolevas artiklis kaardistan Eesti positsiooni jätkusuutlikkuse maailmakaardil, tuues välja Eesti eeldused olla jätkusuutlik väikeriik eetiliselt, institutsionaalselt, sotsiaalselt, majanduslikult ja ökoloogiliselt. Väidan, et viiest eeldusest ainult ühel on võtme- ja konventsionaalsesse arengusse murrangut toov ning epohhi loov tähendus. Loodetavasti on Eesti jätkusuutlikkuse eelduste kirjeldamisest abi meie riigile oluliste otsuste ettevalmistamisel ja vastuvõtmisel nii Riigikogu kui ka inimese tasandil.
Küsimusele Eesti säästvuse eeldustest vastavad erinevalt (keskkonna)ökonomist, (keskkonna)jurist, (keskkonna)insener, (padu)roheline, (keskkonna)psühholoog jne. Insenerile on keskkonnaprobleem – säästev arendamine – tehniline, mistõttu lahendus peitub paremates, ökoefektiivsemates tehnoloogiates või puhastusseadmetes. Ökonomist arvutab jällegi, mis üks või teine asi maksab. Kuna temale on väärtuse mõõdupuu raha, siis pole ju küsimust – parim lahendus on see, mis vähem maksab või kuhu säästud investeeritakse. Juristile on probleem ja lahendus seadusandluse parandamises – rohkem ja täpsemaid seadusi – ja asi vask. Äärmusrühmade arvates tuleks ellu viia äärmuslikke lahendusi – keelata, loobuda, sundida. Keskkonnapsühholoog taas uurib ja seletab nii probleemi kui ka lahendust inimese peas pesitseva konstruktiga, mille abil inimene seletab ja mõistab maailma. Kuivõrd keskkond oma piiratud vahendite, talumis- ja taastumisvõimega on selle konstrukti osa, sõltub inimese haridusest, infost, mõtlemis-, seostamis-, analüüsimis- ja sünteesimisvõimest.1
Illustreerime ühele ja samale küsimusele 3 erineva vastuse saamise võimalust Šotimaa näitel. Ian Moffatt kogus kokku Šotimaa kohta tehtud arvutused ja uuringud, leidmaks vastust küsimusele, kas Šotimaa on säästev. Tabelis 1 toodud vastustest saame järeldada ainult üht: ei ole olemas universaalset säästvust, sest kui ühe metoodika järgi on Šotimaa säästev, kahe järgi mitte ja kahe järgi pole vahet, siis milline vastus on “õige” – kas Šotimaa on siis säästev või mitte? Tabel 1 näitab kujundlikult, et vastus sõltub uurimismetoodikast, mille valik omakorda sõltub uurija väärtushinnangust. Seda teadvustamata võib vaidlema jäädagi, kas Šotimaa või mõni teine riik, piirkond, linn või küla on säästev või mitte. (Moffatt 1996, 130; Bossel 1999, 48-56).
Tabelis toodud lühendid tähistavad erinevaid jätkusuutlikkuse mõõtmise metoodikaid. Lühendite tähendused: AEANNP – Approximately Environmentally Adjusted Net National Product – ligikaudselt keskkonnakoormust kajastav rahvuslik netotoodang; PAM – Pearce-Atkinson Measure – Pearce-Atkinsoni mõõde; NNP/K – Net Primary Production and Carrying Capacity – primaarne netotoodang ja keskkonna taluvusvõime; EF/ACC – Ecological Footprint and Appropriated Carrying Capacity – ökoloogiline jalajälg ja kaalutud taluvusvõime; ISEW – Index of Sustainable Economic Welfare – säästva majandusliku heaolu indeks.
Olemasolevast kirjandusest võime välja tuua Eesti eeldused olla eetiliselt jätkusuutlik inimese ja looduse suhte otsese või kaudse kirjeldamise kaudu. Lauristini ja teiste 1985. aastal avaldatud sotsioloogilise uuringu põhjal võib välja tuua järgmised eelistused: 73% küsitletud ekspertidest pidasid looduse tasakaalu hoidmist keskkonnakaitse eesmärgiks, 63% elu säilimist meie planeedil, 55% ühiskonna ja looduse suhte mõistlikumat korraldamist, 53% tervise kaitset. Elanike jaoks oli esimesel kohal tervisekaitse 66%. Vastanutest 59% pooldasid looduse tasakaalu hoidmist ja elu säilitamist, 4. kohal oli 45 protsendiga tehnika arengu uute suundade avastamine. “Erinevused ekspertide ja elanike vahel olid üsna väikesed: pingeridade sarnasust statistiliselt olulisel tasemel näitab Spearmani astakkorrelatsiooniseose suurus rs=0,79. Kummaski pingereas jäävad tagaplaanile subjektiivsemat laadi väärtused (inimese sisemaailma rikkus, meeldiv ümbrus). Ühiskondlike motiivide nii suurt ülekaalu igapäevase elu kvaliteediga seonduvate eesmärkide ees võib hinnata mitmeti: näha selles kõrget teadlikkust või hoopis keskkonnateadvuse teatud deklaratiivsust (vähest seost argielu probleemidega). Tundub, et ei spetsialistid ega ka elanikkond seosta isiksuse esteetilist ja eetilist arengut ning sellest tulenevat teadlikku miljöökujundust keskkonnakaitse ja loodushoiuga. Kas pole just nende ühendamises üks võimalusi jõuda abstraktsetelt eesmärkidelt ökoloogilise kultuuri tegelike avaldumisvormideni igapäevases elus?”3 (Lauristin jt 1985, 379; Oole, Kasemets 2000, 10-20).
SEI-Tallinna avaldatud uuringus “Inimene ja keskkond” (Kaasik jt 1996, 39) leiavad 57% nendest, kellele suhtlemine loodusega on väga tähtis, et kodanikel lasub põhiline vastutus keskkonnakaitse eest. Kurvastuseks on 50% täpselt vastupidisel arvamusel.
Hiiumaal 1994. aastal läbi viidud sotsioloogilise uurimuse tulemusena 65% vastajatest uskus, et looduses peitub salapäraseid või meist kõrgemaid jõude. Huvitav on seejuures märkida, et vastus ei sõltunud haridusest. Samas seostusid sõnaga “mets” kõige rohkem sellised mõisted nagu rahu, seened ja marjad, puit ning küte. Metsa puhul olid järgnevateks seostuvateks mõisteteks vabadustunne, puhkus, rõõm ja pühadus. “Merega” seostus enim rand, järgnesid puhkus, rahu, vabadustunne, rõõm ning pühadus. “Püha paika” märkivate sõnade edetabelis olid võrdsel kolmandal-neljandal kohal 22%-ga vastajate koguhulgast sõnad “kirik” ja “kabel” ning “mets”, “hiis”, “puud”. (Uljas jt 1996, 23-24).
Argo Moori järgi (Moor 1998, 104) ühe Eestis läbi viidud uuringu alusel usub kaks inimest kolmest, kes käituvad puuga kui elava olendiga, et puul on hing. Sama uuringu kohaselt üle poole usuvad, et puud tunnevad valu, ja neljandik ei tea, kas tunnevad. Neljandik inimesi on puult andeks palunud teda langetades või oksi murdes.
Stefanie Langi läbi viidud küsitluse vastajatest ligi 60% jaoks assotsieerus “loodusega” mets. Samuti assotsieerus “loodusega” pooltele vastajatele vesi, 40%-le elu, loomad ja taimed, 30%-le maastikud, tunded aktsioonid, neljandikule õhk, puhtus ja ilu ning viiendikule head tunded. Seevastu sõnaga “keskkond” assotsieerus pooltele vastajatele ümbruskond, kolmandikule vesi, õhk ja inimese ning keskkonna suhe. Viiendikule vastajatest assotsieerus sõnaga “keskkond” degradeerumine. 99% vastajatest oli nõus väitega: “Looduses ma puhkan ja taastun”. 84% vastajatest nägi inimest looduse osana ja aktsepteeris väidet, et kõik, mis juhtub loodusele, mõjutab ka inimkonda. 77% vastanutest oli nõus väitega: “kui sa ei austa looduse ilu, siis sa ei saa käituda loodussõbralikult”. Kolm neljandikku vastajatest (täiesti ja osaliselt nõus kokku) nõustus väitega, et planeet Maa on nagu kosmoselaev, millel on piiratud (keskkonna)ruum, tagavarad, saaste sidumisvõime jne (Lang 1999, 29-32, 42). Eetiliselt on eestlane pigem jätkusuutlik kui jätkusuutmatu. Uskumise tasandil ei välistata, et loodusel võib olla iseeneslik väärtus, mingi kõrgem vaim/jõud, igal juhul tuleb loodusega arvestada, ei tohi talle haiget ega kurja teha ning oma tegude eest looduse suhtes tuleb kanda täit vastutust. Ehk Tiit Merenäki sõnadega “Algava, 21. sajandi filosoofia põhiküsimus on, kas me suudame kõige kõrgemal mõtlemistasemel oleva liigina sõnastada meie planeedi tarvis uue mõtlemisviisi. … Me ei peaks Eestis siinjuures sugugi häbenema boreaalses (reliktses) mõtlemises peituvaid ökoloogilise eksistentsi võimalusi ja sellest tulenevalt oma biofilosoofilist traditsiooni” (Merenäkk 2000, 36).
Eesti institutsionaalse jätkusuutlikkuse kõikide eelduste kaardistamine vääriks omaette uuringut. Piiratud ruumi tõttu mainime siinkohal olulisemad. Eesti on osa rahvusvahelistest säästva arendamise võrgustikest, alates ÜRO, Euroopa Liidu, Läänemere (Agenda 21) ja lõpetades lähinaabritega. Põhiseadus sätestab looduse (varad) kui rahvusliku rikkuse. Ainulaadsena maailmas on meil säästva arengu seadus (RT I 1995, 31, 384; RT I 1997, 48, 792). Käesoleva aasta algusest jõustus keskkonnamõjude hindamise ja auditeerimise seadus (RT I 2000, 54, 348). On ridamisi harukondlikke lühema- ja pikemaajalisi strateegiaid, on 6 nn baasstrateegiat,4 on peaministrit nõustav säästva arengu asjatundjate komisjon säästva arengu programmi üksikküsimuste läbitöötamiseks. On vabariigi valitsuse otsus alustada Eesti säästva arengu riikliku strateegia väljatöötamist, mille koordineerimine on delegeeritud Keskkonnaministeeriumile. Projekti “Eesti 21” tegevused5 olid ehk ühed Eestis tuleviku üle alanud diskussiooni käivitajad: millist Eestit me tahame oma lastele; kas on mõistlik korrata Lääne ületootmis-ületarbimise arutut amokijooksu (Oja 2001) või on arukam õppida teiste kogemustest ja töötada välja Oma Tavatud Lahendused (Oja jt 1999, 55-66). Strateegilise planeerimise ja seadusloome tasandil on Eesti jätkusuutlikkuse institutsionaalsed eeldused pigem head, minimaalne institutsionaalne baas on olemas.
Sotsiaalset jätkusuutlikkust hindame inimarengu indeksi järgi. Eesti inimarengu indeks oli 1998. a 0,801. Sellega olime maailmas 46. kohal, kõrge inimarengutasemega maade nimekirja lõpetamas, just enne keskmise tasemega maid (Eesti inimarengu aruanne 2000, 14). Pooled Euroopa Liidu liikmesriigid on esimese 15 seas, esimese ringi kandidaatriigid kolmandas, neljandas ja viiendas kümnes.
Globaalses mõttes oleme liiga jätkusuutlikud, s.t ei anna “piisavat” panust üleilmsesse rahvastiku kasvu plahvatusse. Rahvastiku taastumise kohalt oleme pigem jätkusuutmatud, stabiilse rahvastiku taastumise jaoks peaks summaarne sündimuskordaja olema 2,1, viimastel aastatel on see pidevalt langenud ja oli 1999. a 1,24 (Eesti inimarengu aruanne 2000, 107). Kui nii edasi, siis on reaalne oht kultuuriliselt lahustuda globaliseeruvas maailmas, kuna me ei suuda tagada oma kultuuri säilimiseks minimaalselt vajalikku ühte miljonit inimest. Põhjamaade kogemus näitab, et sündimus ei suurene pikaajaliselt, vaatamata otsestele finantstoetusprogrammidele. Pigem on eelduseks saavutada stabiilne rahvastik Maarjamaal, usk ja kindlus Oma Riigi Tulevikku. Nii sotsioloogilised uuringud (Elanike … 2000) kui ka emotsionaalsed väljaütlemised (üliõpilas)ajalehtedes kajastavad pigem pettumust Oma Riigis ja usalduse langust Päevakangelastest Poliitikute Lehmakauplemisele. Sellised signaalid kindlasti ei lisa kodanike kindlustunnet tuleviku suhtes, ei ahvatle välismaal head palka teenivaid tippspetsialiste ja -teadlasi pelgalt isamaalisusest “koju tagasi pöörduma, et Eestit üles ehitada” ja paneb pigem pagema need viimased üksikud missioonitundest veel “kodumaad teeninud” (Oja 2000). Kas see võiks Lugupeetud Lehmakauplejaid ka midagi tundma või mõtlema panna, mida ükski indeks ei mõõda?
Kokkuvõttes formaalne eeldus Eesti sotsiaalseks jätkusuutlikkuseks ei ole halb, võrreldes naabritega, eriti lõunapoolsetega. Samas kodanike võõrandumine riigist, sotsiaalne õiglustunne, mida on raske mõõta, pigem pärsivad Eesti jätkusuutlikkuse sotsiaalseid eeldusi.
Rahvusvaheliselt on säästvate majandusindikaatorite väljatöötamise eestvedajad olnud OECD ja Maailmapank. OECD on välja töötanud säästva ühiskonna indikaatorite sarja (OECD Proceedings 2000; Towards …2000). Maailmapank arendab jätkusuutliku säästmise (JS) indikaatori6 süsteemi. “Antud metodoloogia eeldab, et erinevad kapitalivormid on asendatavad ühest vormist teise. Seega ei pruugi loodusvarade ammendumine ja keskkonna degradeerumine – majandusliku tootmise tõttu – olla sugugi ühiskonna heaolu vähendav seni, kuni osa varude kaevandamisest saadud tuludest investeeritakse teistesse kapitalivormidesse. Alternatiivsed majandus- ning sektoraalsed poliitikad, mis soodustavad materiaalsete põhivarade amortisatsiooni ja loodusvarade ammutamisest saadud tulude tarbimist, pakkumata sealjuures täiendavaid investeeringuid inimressursside arenguks, võivad kaugemas tulevikus vähendada kogu rahvuslikku kapitalibaasi (või rikkust), mis on heaolu genereerimise alus. Antud jätkusuutliku arengu indikaatorid keskenduvad seega lisaks rahvusliku rikkuse hindamisele ka kapitalivoogude hindamisele. Lahutades välismaise netolaenamise kodumaistest koguinvesteeringutest, saame kodumaise kogusäästmise. Lahutades kogusäästmisest materiaalsete põhivarade kulumi, saame kodumaise netosäästmise, mida võib käsitleda ühe makro-majanduskasvu peamise indikaatorina. Jätkusuutlik kodumaine säästmine on arvutatud, lahutades netosäästmisest loodusvarude ammendumise ja keskkonnakahjustustega kaasnevad kulud ning liites investeeringud inimkapitali. Tulemusena saame jätkusuutlikkuse indikaatori, mis lahti mõtestatult annab vastuse küsimusele, kuidas rahastatakse praegust riigi/ühiskonna arenguprotsessi (välislaenud, põhivarade amortisatsiooni maksed, loodusvarude ammutamine) või mille arvelt see protsess toimub (keskkonna saastamine, inimressursside halvenemine). Positiivne jätkusuutlik netosäästmise kõver näitab säästliku majanduse arengutrendi, mille tulemusena ühiskonna kogukapitaliväärtus (või rikkus) tõuseb. Vastupidiselt negatiivne jätkusuutlik netosäästmise kõver viitab sellele, et ühiskond tarbib praegust kapitalibaasi tulevase majandusarengu arvelt (s.t areng on mitte-jätkusuutlik). … Antud jätkusuutlike indikaatorite väljatöötamine ja rakendamine Eestis võimaldaks seega hinnata avaliku sektori poliitikate mõju majanduse pikaajalisele arengule, mis põhineks selgesti määratletud eesmärkidel ja objektiivsetel hindamiskriteeriumidel. See omakorda võimaldab objektiivsemalt määratleda riigi tegelikku rikkust ning majanduse arengupotentsiaali ja piiranguid, võttes arvesse ka tulevaste põlvkondade vajadusi.” (Nõmmann 2000, 7-8).
Maailmapanga ülevaates oli 1997. a andmetel Eesti jätkusuutlik kodumaine säästmine 8,2% SKP-st, täpselt sama suur kui Suurbritannial (Hamilton 2000, 10-11). Nii et ühele Euroopa Liidu (EL) liikmesriigile oleme selle näitaja alusel juba “järele jõudnud”! Valikuliselt on EL-i riikide ja kandidaatriikide, 5 suurima JS ja suurima CO2 -ga riikide vastavad näitajad toodud tabelis nr 2.
Tabel 2. Jätkusuutlik säästmine (JS) ja selle komponendid (% SKP-st), 1997. aasta andmetel valitud riikides
Tabelit vaadates leiame üllatavalt, et (I) viis suurimat jätkusuutliku säästmise näitajatega riiki ei ole meile sugugi harjumuspärased Lääne heaoluühiskonnad, vaid traditsiooniliste jaotuste järgi pigem arengumaad; (II) ka Euroopa Liidu liikmesriikide ja kandidaatriikide järjestus on küllalt ebatraditsiooniline: kandidaatmaa Ungari edestab enamik EL-i liikmeid. Muidu ennast edukaks pidav Eesti on esimese ringi kandidaatide seas viimane, samas kui II ringi kandidaat Slovakkia edestab Austriat, Soomet, Hispaaniat, Rootsit, Itaaliat ja Saksamaad; (III) Eestist suuremad kulutused süsinikdioksiidile on Euroopa riikidest ainult Bulgaarial ja kuuel mitte-Euroopa riigil. Kas see omamoodi Euroopas II koht tagantpoolt ei peaks panema mõtlema neid otsustajaid, kes Eesti energiamajanduse üle otsuseid langetavad. Selles vallas on tulevik tume, praegune süsinikdioksiidi maks saab lähitulevikus ainult kasvada, ja mitte natuke, vaid kardetavasti kümneid kordi. Eestis on täna CO2 saastekahju hüvitis 0,48 euro/t, mis 1000 liitri bensiini või diisli põletamisel võrdub 0,8576 euroga. 1998. a oli diisli CO2 emissioonimaks kiloliitri kohta Taanis 36, Soomes 36,40, Hollandis 38,30, Norras 53,90 ja Rootsis 120,30 eurot. Viimasest faktist tulenevalt on raske üldistada Eesti jätkusuutlikkuse majanduslikke eeldusi, oleme suhteliselt keskmisel positsioonil, välja arvatud energia tootmine ja sellest tulenevad keskkonnatasakaalude rikkumine, eelkõige suure negatiivse süsinikubilansi tõttu, mis lähitulevikus läheb Eestile kõvasti maksma.
Ökoloogilise jätkusuutlikkuse mõõtmiseks on mitmeid metoodikaid, nagu nt elava planeedi indeks (Living Planet Report 2000, 1-2), keskkonnaruum7 , ökoloogiline jalajälg (ÖJ)8, primaarne neto toodang9 , keskkonna taluvusvõime10 (Moffat 1996, 67-68). Neist Eesti jaoks on arvutatud keskkonnaruum (Lahtvee 1995, 8-9) ja ökoloogiline jalajälg (Living Planet Report 2000, 27). Elava planeedi indeks on 1970. aastast, kui see oli 100%, vähenenud 1999. aastaks 67%-ni. Eesti ökoloogilist jätkusuutlikkust kirjeldame ökoloogilise jalajälje metoodikat kasutades.11
…aga kahjuks 152 riigi hulgast tagantpoolt, s.o ökoloogilise jätkusuutlikkuse (või hoopis jätkusuutmatuse?) edetabelis, mis on arvutatud 152 riigi kohta – kõigi nende, kelle rahvaarv ületab ühe miljoni. Arvutamise aluseks on 1996. a ÜRO statistika. Lisaks ökoloogilisele jalajäljele on arvutatud ökoloogiline defitsiit (ÖD) ehk puhverdusvõime, s.t kui palju on igal riigil tinglikes pinnaühikutes saasta siduvat loodust. Mida suurem on ÖD ehk puhverdusvõime, seda säästvam on riik.
Saasta järgi inimese kohta “edestame” selliseid Euroopa Liidu liikmesriike nagu Saksamaa (16.), Suurbritannia (18.), Belgia ja Luksemburg (22.), Holland (23.), Kreeka (25.), Itaalia (26.), Hispaania (27.), Austria (28.) ja Portugal (35.). “Alla jääme” Taanile (5.), Iirimaale (7.), Soomele (9.), Rootsile (11.) ja Prantsusmaale (12.). Selles edetabelis oleme Hongkongiga (13.) juba “võrdsed” (Living Planet Report 2000). Tabelis 3 ja joonisel 1 oleme jätkusuutliku säästmise indikaatorile lisaks toonud samade riikide kohta ökoloogilise jalajälje ja ökoloogilise defitsiidi. Ja pilt on hoopis teine: edu hinnaks on suur ökoloogiline jalajälg, s.t surve loodusele ja üldjuhul negatiivne (v.a Põhjamaad) ökoloogiline defitsiit. Tabel kirjeldab ilmekalt Lääne tsivilisatsiooni keskendumist ainult majandusliku kapitali kasvule keskkonna ja inimkapitali arvelt. Säästva arendamise sisu on teiste sõnadega kõigi kolme kapitali võrdeline kasvatamine.
Ökoloogilise jätkusuutlikkuse seisukohalt ei saa küll Põhjamaadele ja/või Iirimaale “järele jõudmist” eesmärgiks seada. Pigem vastupidi, jätkusuutliku ühiskonnakorra loomisega, Säästva Eesti Idee tegeliku elluviimisega võiksime olla eeskujuks nii mõnelegi traditsioonilisele kasumiusksele heaoluriigile.
Tabel 3. Riikide järjestused jätkusuutliku säästmise (JS = % SKP-st), ökoloogilise jalajälje (ÖJ) ja ökoloogilise defitsiidi (ÖD) alusel (viimased kaks on mõõdetud tinglikes pinnaühikutes)
Maailmas on keskmiselt vaja inimese kohta 2,18 tinglikku pinnaühikut, et olla ökoloogiliselt tasakaalus. Eesti pindalast 4 522 726 ha on moodustavad metsaga kaetud ja põllumajandusmaad kokku 81,3%, mis teeb süsinikku siduvaks pinnaks 3 676 976 ha, jagades selle rahvaarvuga 1 370 500 (Eesti inimarengu aruanne 2000), saame inimese kohta 2,68 ha produktiivset maad. Meil on looduslike tingimuste poolest eeldus olla ka ökoloogiliselt tasakaalus. Kuid millest tuleb siis maailma keskmise säästva taseme 2,18 tingliku pinnaühiku ületamine enam kui 3 korda (eestlase jalajälg on 7,12 tinglikku pinnaühikut)?
Teadagi, see on meie kõigi “sõber” põlevkivi, mida primaarenergia tootjad “pühaks lehmaks” peavad (Randla jt 2001, 8). “Parim, mida me teha saame, on otsida ja analüüsida energeetikale ja maakasutusele teistlaadseid lahendusi. Eesti süsihappegaasibilanss on 20 miljoni tonniga kahjumis. Selles mõttes elame looduse poolt eeldatud tasakaalulisest võimalusest kuni kümme korda üle jõu.
Meie kõnepruuki on jõudnud mõiste keskkonnaruum. See on sisuliselt energia ja aine muundamise ning kasutamise ja tarbimise reeglite kogum, millest kinnipidamisel võib sisseharjutud mugavusi jätkuda kauemaks. On aga selge, et keskkonnaruumi reeglite eiramisel jääb see ruum inimkonnale lihtsalt kitsaks. See ei tähenda, et see ruum jääks aga kitsaks mingitele teistele liikidele. Ökosüsteemis on iga niši taga järjekord neist olenditest, kes on alati valmis meie asemele astuma. XXI sajandi majanduslike muutuste põhjuseks pole mitte nafta lõppemine, vaid sellele eelnev keskkonnaruumi ammendumine. Uue majanduse alus on keskkonnaruumi avardamine ning taastamine.
Eesti võimalused näivad sellest lähtekohast imehead ning võtmeküsimuseks on eelkõige maakasutuse põhimõtete muutmine järgmise 10 aasta jooksul. Üldiselt võiks seda muutuste ahelat kutsuda keskkonnareformiks.
Joonis 1. Riikide võrdlus jätkusuutliku säästmise (JS), ökoloogilise jalajälje (ÖJ) ja ökoloogilise defitsiidi (ÖD) alusel
Eesti oludes on möödapääsmatu vajadus leida lähema 10-15 aasta jooksul alternatiiv põlevkivile nagu ka muudele fossiilse päritoluga kütustele. Tehnoloogiliselt on mõeldavad mitmed lahendused: tuuleenergia kasutamine, taastuvate bioloogiliste kütuste kasutamine ning vahetu päikesekiirguse muutmine elektriks. Päikeseenergia vahetu elektriks muutmise suhtes on Eestis oldud küllaltki skeptilised, kuid 1999. aastal avaldatud KPMG uuringust (KPMG Bureau voor Economische Argumentatie, Hollandis) ilmneb, et päikeseelektri tootmise peamine takistus on just suures mahus päikesepaneelide tootmise puudumine. Majandusliku huvi tekkepiiriks loetakse taset 500 MW summaarse võimsusega päikesepaneele aastas. Praegune maailma tootmise tase on ehk kümnendik või veelgi väiksem. Tootjad ootavad, et tekiks nõudlus, ostjad jälle, et hind langeks. Selline nõudlus võib tekkida just keskkonnanõuete karmistumisega fossiilenergeetika suhtes.
Pole püsiv tuul nagu pole püsiv ka päikeseenergiast saadav elekter, mistõttu on neile lisaks vaja ladustatavast toormest toodetud energiat. Eesti oludes sobiks selleks biomass. Taastuva energeetilise ressursina tulevad kõne alla puit (puidujäätmete, võsahakke jne näol: Eestis tekib ca 2 000 000m3 aastas), põhk (teraviljakoristuse kõrvalsaadus 3000 kg/ha) ning muudetud maakasutusest tulenevatel märgaladel kasvatatav biomass (roog, hundinui, paju.) Eesti vajadustest võib sellise päritoluga biomass katta kuni 55% elektrienergia vajadustest (Mander jt 2001). Siinses tekstis ei peatu me detailsemalt puidujäätmete ning põhu võimaliku energeetilise kasutamise temaatikal, vaid demonstreerime võimalusi, mida annab Eesti keskkond märgalatekkelise energeetilise biomassi tootmiseks.
Eestis on praegu ainsateks arvestatavateks biomassi kasvukohtadeks põllud ja metsad. Nagu näitab ökoloogiline maastikuanalüüs, on Eestis potentsiaalseid mälde, märgalalisi taimede kasvukohti ligi 600 000 hektarit. Märgaladel on taimekasv märgatavalt intensiivsem ning märgalaline ökosüsteem loob eeldused kümneid kordi intensiivsemaks CO2 sidumiseks, kui seda võimaldavad metsad. Sõltuvalt tingimustest võib märgala parasvöötmes siduda aastas taimede risoomi ja huumusse kuni 30 tonni süsinikku hektari kohta. Arvestades ka seda, et mäld on samal ajal energeetilise biomassi kasvualaks, tekib huvitav sünergia: kasutades energeetilise toormena biomassi, vähendame vajadust fossiilsete kütuste järele ning samal ajal seob märgalataimede juurte ning mullasüsteem ka muude allikate poolt tekitatud CO2-e. Hästi kavandatud märgalalise tootmissüsteemi puhul võib selline CO2 sidumise võime muutuda ka eksportartikliks. Meie seome teie süsihappegaasi – võivad ehk eestlased pakkuda teenuseid teistele riikidele ja rahvastele.
Juhul kui rahvusvaheliselt kehtiks CO2 maks 10 USD CO2 tonni kohta, suureneks meie maksukoormus 3,7 miljardi krooni võrra. Käivad ka arutelud selle üle, et CO2 maks võiks olla 50-100 USD iga CO2 tonni eest! Sel juhul räägiksime juba tugevalt muudetud majandusmudelist.
CO2 bilansi prognoos mällupõhise energeetika korral. Kasutuses oleks nt 300 000 ha märgalasid, millelt kogutud biomassiga käitataks jõujaamu, mille elektritootmise kasutegur oleks 20%. Arvestades väikejaama suuremat elektritootmise kasutegurit, võiks sellisel moel toota kuni pool praegu vajaminevast elektrienergiast. Arvestamata muude taastuvate energiaallikate kasutamist, näeks sellisel juhul meie CO2 bilanss välja järgmine:
Erialakirjanduses toodud andmed viitavad, et märgalade süsiniku deponeerimisvõime võib küündida kuni 130 t süsihappegaasini iga hektari kohta. Selline märgalapõhine majandusmudel võimaldaks eksportida 2,5 miljardi krooni väärtuses (eeldusel, et 1 t CO2 maks on 10 USD) süsihappegaasi sidumisvõimet neile, kellel need eeldused puuduvad.
Väga toitaineterohkel alal (mingi saasteallika läheduses) võib märgalataimede pealsete biomassi tootlikkus kuivainena küündida 4-5 kg/m2. Vaevata kasvatab märgala 1,5-2 kg kuivainet 1m2 kohta. Loodusliku tsükli tõttu huvipakkuvaimad taimed on roog ja hundinui, mis kasvuperioodi lõppedes ka loomulikult veest vabanevad. Energeetilises plaanis on see kasulik, sest kaob vajadus eraldi kuivatussüsteemide järele. Eestis on hinnanguliselt 500-600 tuhat hektarit alasid, millel on looduslikke eeliseid olla toomismärgalad. Põllumajanduslikku tootmisse on üritatud neist rakendada osa need on kuivendatud alad. Praegu on poldrite ja muude kuivendatud alade toidutootmise mõttes põllumajanduslikus kasutuses hoidmine liigkulukas. Paljudes kohtades ka võimatu. Enamgi veel; endised liigniisked alad, mida on kuivendamisega üritatud muuta põllumajanduslikeks, toodavad mineraliseerudes süsihappegaasi peaaegu samapalju kui põlevkivijõujaamadki. Maksimaalne teoreetiline biomassi tootmise potentsiaal, mis on Eesti liigniisketel või niisutamisega taastatavatel potentsiaalsetel märgaladel, vastab ligikaudu 20 TWh primaarenergiale, mille abil oleks võimalik käitada kuni 900 MW ulatuses hajali paiknevaid jõujaamu, mille elektritootmise kasutegur oleks 20%. (Strandberg jt 2000).
Eespool mainitud tsitaadi autorid on välja arvutanud nii sellise keskkonnareformi teostamiseks vajamineva investeeringute kogumaksumuse – 15 miljardit EEK – kui ka kapitali tootluse, mis jääb 6,8 ja 16% vahele.
Sellise keskkonnareformiga saaksime lahti oma 14. kohast jätkusuutmatute riikide edetabelis. Esialgsed arvutused näitavad, et Eesti ökoloogiline defitsiit muutuks praegusest -3.1 jämedalt +3. Sellega oleksime edukalt oma ökoloogilised jätkusuutlikkuse eeldused ära kasutanud ja võiksime saada eeskujuks mitte ainult Kesk- ja Ida-Euroopale, vaid kogu Lääne tsivilisatsioonile. Tõestades tegudega, et säästvalt on võimalik elada ja investeerida kõrge tootlusega, elukvaliteedis sealjuures kaotamata. Autori arvates oleks see piisavalt suur murranguline konkurentsieelis, et pretendeerida Eesti Nokia nimele. Eesti Nokia ei ole “kummitehas”, vaid jätkusuutlik väikeriik kõigis oma toimimismehhanismides, juhul kui me suudame kõik oma jätkusuutlikkuse eelised ära kasutada!
Kas ka avalik sektor sellise keskkonnareformi oma prioriteediks seab, riiklike investeeringute programmi lülitab või otsustab hoopis pikaajalisi võlakirju emiteerida, näitab aeg. Asjatundjad on oma arvutused ja ettepanekud teinud ja tõestanud, kuidas saavutada pikaajaline konkurentsiedu, kuidas seni deklareeritud jätkusuutlikkust ka tegelikkuses ellu viia, säilitades tänase heaolu taseme ja kasutades Eestil täna, siin ja praegu olevaid eelised. Nüüd on järg teie käes, prouad ja härrased otsustajad!
Annist, A., Jüssi, M., Oja, A., Post, R. (2000). Säästva arengu sõnaseletusi. Tallinn: SEI väljaanne nr 1.
Hamilton, K. (2000). Genuine Saving as a Sustainability Indicator. The World Bank Environment Department Papers No 77 Towards Environmentally and Socially Sustainable Development.
|
OSCAR-2019
|
||
Viimane treeningkohtumine enne Meistrite Liiga esimest kvalifikatsiooniringi osutus FC Flora esindusmeeskonnale täpselt selliseks nagu oodati.
Kahel korral Šveitsi meistritiitli võitnud ning möödunud hooajal kõrgliiga seitsmendal kohal lõpetanud FC St.Gallen tuli mängule soosikuna ning seda näidati avaminutitest alates ka jõuliselt välja. Florale kohati püüdmatu tempoga kulgenud rünnakud ei vaibunud esimese 10 minuti jooksul hetkekski ning kui 11 mängitud minuti järel olid võõrustajad juba kolm nurgalööki teeninud, siis peagi tuli see, mida mägedemaa pojad jahtisid. Kui 8. minutil kombineerisid Flora rünnakul hästi Albert Prosa ja Maksim Gussev, siis vastaste terav läbisööt läbi Flora kaitseliini mõned minutid hiljem jättis Mait Toomi võimetuks, kui Roman Buess väravaesiselt 15. minutil palli raamidesse surus.
Kulus üheksa minutit ja šveitslased lahendasid taas eeskujulikult kiirrünnaku: Albert Bunjaku ei kõhelnud, vaid saatis 15 meetrilt teele jõulise pommi, mis latipõrkest väravasse mürahtas. Flora oli jäänud 24 minutiga 0:2 kaotusseisu.
Järgnes Florale soodne periood, millesse mahtusid Gussevi suurepärane soolo äärel, Zakaria Beglarišvili publiku ohhetama pannud tribling keskväljalt karistusala lähistele ning Gert Kamsi ja Beglarišvili kaunis kokkumäng, mis lõppes valesööduga kastis. Mängupilt võrdsustus ning Flora pääses üha sagedamini oma peale suruma ja vastaste väravat ohustavalt toimetama. Poolaeg lõppes siiski 0:2 kaotusseisu tunnistades.
Ligi kolmekümnekraadises leitsakus alanud teisel poolajal vahetas 25 mehega mängule sõitnud võõrustajameeskond välja kogu koosseisu peale väravavahi, mil Flora vahetas vaid ühe mehe igas liinis. Joonas Tamme asemel sekkus mängu Madis Vihmann, Brent Lepistu asendas Mihkel Ainsalu ning Albert Prosa asemel võttis platsil koha sisse Rauno Alliku. Mängupilt võrdustus veelgi, kohati suutis Flora kenasti palli vallata ning ohtlikud olukorrad olid samuti kärmed tulema. Peaasjalikult hoolitses nende eest kogu mängu vältel aktiivne olnud Rauno Sappinen, samuti esitas äärel taaskordse soolo Maksim Gussev, kelle tsenderduseni Rauno Alliku paraku kastis ei ulatunud.
Mängust lahkusid Jan Kokla ning Maksim Gussev, kelle asemel sisenesid German Šlein ning Flora esinduse eest mitteametliku debüüdi kirja saanud noor äärepoolik Henri Järvelaid. Hetkeks lonkamajäänud mängurütm sai võõrustajate poolt kohe karistatud, kui pikalt kasti lähistele takerdunud palli florakate poolt kuidagi klaarida ei suudetud, misläbi see lõpuks tee vasakult äärelt kasti leidis, kus Seifedin Chabbi ei eksinud. Tabloole tuli 0:3.
Taas võttis Flora mänguohjad peale väravat enda kätte ning järgnesid vaheldumisi Beglarišvili ning Sappineni ergutavad esitused, kus tribling ning ennastsalgav füüsiline võitlus rohevalged mitut puhku soodsalt löögile mängisid ning Rauno Sappineni kahel korral väravavahiga üks-ühele saatsid. Närvid ja ebaõnn mängisid siiski oma rolle ning kõik loodud võimalused jäeti realiseerimata.
81. minutil lasti nurgalöögi järgselt vastaste kolmanda löönud Chabbi lubamatult vabaks ning too ei lasknud end kaht korda paluda, vaid rammis palli võrku. 0:4.
Ligi 40 minutit mänguaega pälvinud ning selle aja jooksul mitut puhku silmapaistvalt tegutsenud noor Järvelaid hoolitses florakate viimase hea võimaluse eest, kui otsusekindlalt trahvikasti purjetas, kus teda vastu võtnud Rauno Alliku heale söödule suutis viimasel hetkel St.Galleni kaitsja jala vahele panna.
Nagu nentis lõpuvile järel meeste esitusega üldplaanis rahule jäänud peatreener Norbert Hurt, peegeldas skoor jõudude vahekorda adekvaatselt. “Hea oli näha meestes emotsionaalsust, tahet kiiva kiskuvat mängu muuta,” nentis Flora loots, “kuid samamoodi nagu mängisime täna välja oma tugevused, lõid välja ka meie nõrkused. See oli, muidugi, selle mängu ühene eesmärk – näha ja saada selgeks, kus eksime ja miks. Sellise tasemega mäng – minu treeneriks oldud aja jooksul peetud treeningmängudest ilmselt tugevatasemelisim – oli selleks täpselt õige retsept.”
Meeskond naaseb Eestisse neljapäeva õhtul ning jätkab tavapärases rütmis valmistumist teisipäevaseks Meistrite Liiga mänguks.
19. veebruaril kell 20:00 Jalgpalli Liidu sisehallis peetud sõpruskohtumine kahe Balti riigi meistri, Tallinna FC Flora ning FK Žalgiris Vilniuse vahel pakkus küllaga vaatamisväärset.
Avaviles kõlades haaras võõrustav meeskond FC Flora mänguohjad kindlalt enese kätte, survestades Žalgirise kaitseliini massiivsete rünnakutega kõigist kolmest suunast. Rauno Sappineni, Rauno Alliku ning Maksim Gussevi suurepärane kokkumäng sundis leedulaste väravavahti ühele tõrjele teise järel ning teenitud arvukad nurgalöögid suudeti samuti enamasti ohtlikult lõpuni mängida. Nii jäid avapoolajal Žalgirise saagiks üksikud kontrarünnakud, mis aga sumbusid kindlalt seisvas Flora kaitseliinis ega sundinud Flora väravasuul seisnud Mait Toomi kordagi tõrjetööle. 36. minutil sooritas Sappinen vastase väravale trahvikastist terava nurga alt löögi, mille väravavaht napilt tõrjus, seda aga Maksim Gussevi jalale, kes esimese löögi Leedu kaitsja pihta kõmmutas, kuid tagasipõrkunud palli hästi omaks sai ning suurepärase löögiga florakad 1:0 juhtima viis.
Eduseisus jätkati marulist ründamist, kuni poolaja eelviimasel minutil kasutas Žalgirise särki kandev Bahrudin Atajic ära kodumeeskonna lihtsa kaitseeksimuse ning seisu viigistas.
Teisele poolajale tulid lõunanaabrid juba märksa näljasemalt ning esimestest minutitest sai selgeks, et mängupilt on pöördunud. Flora ei osanud leedulaste peale surutud üha kõrgeneva tempoga toime tulla ning järjest sagedamini leidsid vastaste söödud segamatult tee Flora kaitseliini selja taha. Ka rünnakul oli florakate esimesel poolajal näidatud sära kadunud, pall ei jõudnud ründajateni või ei jäänud nende kätte püsima ning kui Marin Matoš Žalgirise 74. minutil 2:1 ette viis, ei leidunud Flora pagasis enam vahendeid, millega oleks viiki jalule seada suudetud.
|
OSCAR-2019
|
||
Nii ajalugu kui tänapäev on küllastunud konfliktidest, mis on põhjustatud rahvuslikest vastuoludest. Kuigi nende põhjused peituvad enamasti majanduslikus toimetulekus, ilmnevad nad meile valdavalt kultuurikonfliktina. Nende lahendid võivad olla kapitalistlikud või humanistlikud.
Kõrvalolev video esitas ühe nägemuse Euroopa tulevikuarengutest 2015. aasta kevadel. Tänaseks on see juba hakanud täituma, kusjuures tähelepanuväärne on, et kõikide muutuste põhjustajaks on rahvuskultuuride vastuolud ja tõmbed.
Ühiskonnakorralduse aluseks sai 19. ja 20. sajandil territoriaalriik, mis kehtestas haldusterritooriumil ühtse õiguskorra. See omakorda lähtus keelest, religioonist ja kultuurist, mis oli moodustunud rahva ajaloolistest kogemustest ja aegade jooksul kinnistunud tavadest. Lisaks veel looduslik keskkond, mis on loonud iga rahva jaoks oma, täiesti unikaalse reaalsuse.
Imperiaalsed valitsejad ja bürokraatlikud valitsused on ikka ja jälle üritanud luua ühtset, standardiseeritud riiki, kuid alati ebaõnnestunud oma projektides. Siinkohal võib meenutada Nõukogude Liidu plaanimajanduse katset kehtestada 1960-ndatel kord, mille järgi tuli plaanijärgselt külvata maisi kogu riigis märtsikuus. EL-s on üritatud kehtestada direktiive, millega taheti kehtestada ühtne banaani kõverus, immigrantide vastuvõtmise kord ning keelata ahjude kütmine. Analoogseid bürokraatlikke absurdsusi võib esitada veel suurel hulgal. Võimukandjad on seejuures lähtunud arusaamast, et „kui teooria ja reaalsus ei sobi kokku, siis on süüdi reaalsus, mis peab muutuma“. See tähendab, et ideoloogia või teooria õigsuses ei tohi keegi kahelda!
Kuid rahvad on ikka ja jälle jäänud oma tavade juurde ning lähtunud reaalsusest, ignoreerides valitsejate utopistlikke ideid, mida nad üritavad realiseerida seadusi vastu võttes. See tähendab, et ükski rahvas ei ole valmis loobuma oma keelest ja tavadest, mille nad lapsepõlves on omandanud. Artiklis „Territoriaalriik ja õiguskord“ kirjeldasin olukordi, mis tekivad rahvasterändudest ja rahvuskonfliktidest, kuid rääkimata jäi see, kuidas saaks lahendada sellest tekkivaid konflikte.
Kui rahvuskonfliktis lähtub valitsevat keelt ja kultuuri kandev rahvas kapitalistlikust ideoloogiast, s.t arusaamast, et maa ja seal olevad loodusvarad kuuluvad neile, siis on „tuline“ konflikt vältimatu. Kui vähemusrahvus ei taha integreeruda enamusrahva poolt loodud elukeskkonda ning ihaldab elu korraldada oma tavadest lähtudes, siis on sõjaline konflikt vältimatu. Küsimus on vaid selles, millal see konflikt puhkeb. Vastuolude teravnedes on olemuslikut võimalik vaid üks kolmest lahendist:
mässajad alistatakse rakendades karmi vägivalda ja sunnitakse taaskord alistuma valitsevale õiguskorrale;
mässajad sunnitakse totaalse terroriga lahkuma vaidlusaluselt territooriumilt ning see ümberrahvastatakse põhirahvuse esindajatega;
Kapitalistliku lahendi puuduseks on see, et sõjategevuse käigus hukkub ka suur hulk põhirahvuse esindajaid ning see omakorda võib ohustada kogu kultuuri jätkusuutlikkust või koguni olemasolu. Kui sõjategevus jääb venima, siis hakkab see neelama jätkuvalt ja suurel hulgal ressursse, halvates riigi majandusliku arengu ja muutes ta sõltuvaks välisabist (eeldusel, et keegi seda pakub). Nii külm kui ka kuum rahvuskonflikt kahjustab igal juhul ühiskondlikku arengut ja majanduslikku võimekust investeerida nii infrastruktuuri rajatistesse kui ja ka üldisesse heaolusse. Kes kahtleb selle väite tõesuses, vaadake mis toimub: Ukrainas, Kosovos, Süürias, Sudaanis jms riikides. Selline stsenaarium võib käivituda ka Hispaania ja Kataloonia vahelise vaidluse käigus ning ka meie Eestis pole sellise arengu ohust vabad.
Humanistlik lahend eeldab, et konflikti teravnedes tõmmatakse kõigepealt kahe osapoole vahele uus piir, mida suudetakse kaitsta ja kontrollida. Peale konfliktipoolte eristamist ja isoleerimist tuleb mässavale rahvale anda võimalus ise otsustada üldise rahvahääletuse käigus, kuidas nad tahavad edaspidi oma elu korraldada. Ka antud juhul võib eristada kolme erinevat lahendit:
Hääletuse tulemina soovitakse jääda senise riigi koosseisu, kuid juurutatakse autonoomia (s.t föderatiivne riigikorraldus), mille raames eraldunud territooriumil elavad inimesed otsustavad ise kahepoolselt kokkulepitud ulatuses, kuidas nad korraldavad oma igapäevast toimetulekut ja finantseerivad soovitavat eluviisi;
Hääletuse tulemiks on uue riigi väljakuulutamine. Just seda stsenaariumit järgisid endise Nõukogude Liidu ja Jugoslaava rahvad, kui senine totalitaarne riigikorraldus lagunes.
Kui iseseisvunud riigi territooriumil domineerib keel ja kultuur, mis on valitsev ka naaberriigis, siis võib see iseseisvunud territoorium hakata taotlema ühinemist sellega, kui nad saavad aru, et ei suuda ise oma asju korraldada ja elukvaliteeti tagada.
Iseseisvumise hinnaks on igal juhul see, et omaette olla tahtjad peavad ise hakkama katma oma uue riigi halduskulusid. See omakorda võib tähendada samaaegselt nii maksukoormuse tõusu kui ka riigilt saadavate hüvede hulga ja kvaliteedi järsku langust. Tõsi, seniste varade jagamine ja omandiõiguse tuvastamine võib tekitada veel rohkelt ohtlikke olukordi, mille käigus võib konflikt teravneda. Kuid kui need otsused on langetatud, siis võib iga rahvas valida oma arengutee ning arengupidurid on kõrvaldatud.
Kui Ukraina oleks valinud humanistlikust ideoloogiast lähtuva lahendi, siis poleks Venemaal tänase Ukraina arengutele mingit mõju (erinevalt praegusest olukorrast). Samas oleks võinud selline arengustsenaarium mõjuda Venemaale vägagi halvast, sest ta oleks kaotanud põhilise instrumendi, millega takistada Ukraina iseseisvuse arengut ning mõjutada sealset elanikkonda. Eraldujate seisukohalt on aga määravaks teguriks see, kas iseseisev elu või ühinemine teise riigiga parandab senist elatustaset ja heaolu. Krimmi elanike jaoks tähendas eraldumine ilmselt elukvaliteedi paranemist.
Suurte rahvasterändude põhjused on alati majanduslikud! Inimesed lähevad liikvele siis, kui kusagil on rohkem toitu ja paremad elutingimused. Kuid need on tekkinud kultuurilise arengu tulemina. Ja kui ebaõnnestunud kultuuri kandjad rändavad edukasse kultuuriruumi ning tahavad seal jätkata oma ebaeduka kultuuri viljenemist, siis hävitavad nad varem või hiljem eduka kultuuri (kui nad ei integreeru sellesse). Tulemuseks on vaid häda ja viletsuse jätkuv kasv. Seetõttu peavad kõik leppima põhimõttega, et rännates teise riiki tuleb kas integreeruda sellesse keele- ja kultuurikeskkonda või lahkuda. Ning riik, kes võtab vastu immigrante, peab iga hinna eest vältima nende rahvuspõhist koondumist ühele territooriumile.
Ehk mitme õiguskorraga territoriaalriiki pole võimalik rajada! Seega pole võimalik luua ka multikultuurset riiki – vähemalt mitte inimeste praeguse arengutaseme juures.
|
OSCAR-2019
|
||
Suvi algas.Paljudel õpilastel on juba alanud vaheaeg.Igaühel on omad plaanid kuidas seda veeta.Küsitlesime kümnenda ja üheteistkümnenda klassi õpilasi.
Kristi: Lähen Rootsi tööle, ülejäänud aja veedan pere ja sõpradega. Sõidan mööda Eestit ringi. Suve lõpupoole võibolla lähen Londonisse.
Teisipäeval, 29.mail käis 10c klass ekskursioonil. Nad said teha väga palju huvitavaid ja erinevaid asju, mida mõned nendest polnud kunagi varem teinud. 10c klassi õpilane Laura räägib meile täpsemalt, kus nad käisid ja mida nad tegid.
Alguses toimus üliõpilaste juhendusel fotojaht, kus me pidime koos abistava üliõpilase abiga leidma kuus kohta või eset, mida oli erineva nurga alt pildistatud. Hiljem esitlesime neid pilte ja rääkisime veidi nendest. Peale seda toimus rippsillalt laskumine, mis oli katsumuseks paljudele aga kindlasti väga põnev elamus. Laskumine toimus umbes 14 meetri kõrguselt. Hiljem said soovijad ka üles ronida mööda köit, kuid seda tahtsid teha vaid 3 inimest, kui ma õigesti mäletan. Peale laskumist läksime lõunasööki sööma ühte väga armsasse ja eestimaisse restorani, kus oli väga hubane õhkkond ja väga hea toit.
Ma olen kindel, et kõik jäid reisiga väga rahule. Mulle meeldis see väga, ma tahaksin veel järgmine aasta osaleda sellistel üritustel. Tegevus käis koguaeg, mis meeldis mulle väga. Samuti meeldis mulle laskumine rippsillalt, mida ma pole kunagi teinud. Kõige rohkem kiidaksin Marjet, kes viitsis organiseerida meile nii huvitavat üritust. Terve päev oli hästi läbi mõeldud ja igav ei hakanud kordagi.
Ei ole olemas jalgpallifänni kes ei teaks, mis on selle suve kulminatsioon jalgpallis. Otseloomulikult on selleks 8. juunil startiv Euroopa Jalgpallimeistrivõistlused Poolas ja Ukrainas. Turniiril mängib 16 Euroopa parimat jalgpallikoondist igas tiimis 23 jalgpallurit. Turniirisüsteem põhineb neljal alagrupil. Igas alagrupis on 4 tiimi ja edasi pääseb 2 parimat.
Turniiri avamäng tulebki sellest grupist. Nimelt annavad avapaugu turniirile Poola ja Kreeka omavaheline mäng Poola pealinnas Varssavis. Hindan seda gruppi kui ühte kõige võrdsemat. Väga raske oleks siit ennustada kes edasi saab, kuid arvan, et grupi võidab Venemaa ning teisena saab edasi Tsehhi.
Tegemist on turniiri surmagrupiga. Kõige huvitavam saab olema tõenäoliselt Hollandi ja Saksamaa vastasseis. Saksamaa, kellel on lausa 11 mängijat välisrahvusest, võtab selle grupis tõenäoliselt esimese koha. Kindel on see, et Taani sellest grupist edasi ei saa. Seega otsustavaks saab Hollandi ja Portugali omavaheline mäng. Eks siis on näha kas maailma parimaks jalgpalluriks tunnistatud Portugali kapten Cristiano Ronaldo suudab Portugali võidule viia või teeb seda Hollandi kapten Mark van Bommel. Edasi saavad Saksamaa ja Holland.
Ei ole kahtlustki, et Hispaania siit grupist võitjana lahkub. Rohkem peavalu pakub hoopis kes saab edasi teisena. Mõned aastad tagasi oleks pakkunud Itaaliat kuid enam ei ole nii kindel. Itaalia koondises valitseb tõeline segadus ning ei ole isegi välistatud see, et neid turniiril ei näegi. Loodame, et nii halvasti ei lähe ja näeme põnevaid mänge. Arvan, et Horvaatiat saab piisavalt tugevaks nimetada, et nemad ongi need kes edasi saavad.
Kindlasti tekib sellest grupist kaks suurt küsimust - Mida suudab Inglismaa? Mida suudab Prantsusmaa?
Vastuseks ütleks, et mõlemad saavad edasi. Kummagil tiimil pole viimastel aastatel hästi läinud suurturniiridel kuid mõlemas tiimis on tehtud muudatusi, seda eriti Prantsusmaal. Grupi kõige tugevamaks pean ma Inglismaad kuid tõesti ei ole välistatud, et Prantsusmaa võtab esimese koha. Esialgu ütlen, et esimesena pääseb edasi Inglismaa ja teiseks jääb Prantsusmaa.
Niisiis, gruppidest on tehtud üldised ülevaated. Veerandfinaalides mängivad kõigi eelduste kohaselt Venemaa - Holland, Saksamaa - Tsehhi, Hispaania - Prantsusmaa, Inglismaa - Horvaatia.
Venemaa ja Hollandi vastasseis saaks olema väga tempokas. Tõenäoliselt Holland hoiab palli ning harutab Venemaa kaitset lahti. Venemaa võib lüüa oma kiirete kontrarünnakutega. Mängu seisuks pakuks 2:0 Hollandi kasuks ning näeme Hollandit poolfinaalis.
Saksamaa ja Tsehhi vastasseis saab olema väga huvitav kuna mõlemas tiimis on teravaid mängijaid. Ei usu, et paberil tugevam Saksamaa Tsehhit niiväga üle mängib, tuleb hoopis väga tasavägine kohtumine. Saksamaa väljub aga võitjana lisaajal löödud 1:0 väravaga.
Hispaania ja Prantsusmaa. Kui loota sellepeale, et Prantsusmaa on heas hoos, siis pakub ta Hispaaniale väga peavalu tekitava kohtumise. Prantsusmaal on potentsiaali sellest kohtumisest väljuda võitjana kuid usun, et see aasta sellist asja ei juhtu. Hispaania võidab 2:1.
Inglismaa - Horvaatia kohtumisest saab olema veerandfinaalide kõige tasavägisem mäng. Horvaatia on alati suutnud Inglismaale palju peavalu tekitada ning Inglismaa peaks tõeliselt neid kartma. Hoolimata sellest, et Inglismaa paberil tugevam on, edasi saab Horvaatia kolme väravaga Inglismaa kahe vastu.
Saksamaa ja Horvaatia mängu kontrollib rangelt Saksamaa. Horvaatia on väsinud raskest mängust Inglismaa vastu. Kahjuks peab Horvaatia leppima kolmanda koha mängudega ja Saksamaa saab edasi võites 2:0.
Holland ja Hispaania mäng saab olema tõeline maiuspala. Mõlemad tiimid mängivad oma stiilis ja kumbki ei taha, et neile vastase mängustiili peale surutaks. Mängu algus saab olema rahulik vastase kompimine ja esimene poolaeg möödub mõne üksiku hea võimalusega mõlema tiimi poolt. Teisest poolajast saab täielik thriller. Teine poolaeg on väga tempokas ja võimalusterohke. Hispaania surub veidike rohkem, kuid neile saab saatuslikuks lõpuminutitel löödud Hollandi värav. Holland on finaalis võites Hispaaniat 1:0.
Kolmandale kohale mängivad Horvaatia ja Hispaania. Hispaania paneb mängu põhiliselt varupingi ning Hispaania näljased varumängijad tõstavad mängu tempo kohe lakke. Horvaatia peab visalt vastu ning mäng läheb lisaajale. Lisaajal lööb Hispaania oma kaua oodatud värava ära ja saab väljateenitud kolmanda koha.
Finaalis mängivad Holland ja Saksamaa. Omavahel juba grupis mänginud tunnevad üksteist juba hästi. Mängu algus saab olema väga ettevaatlik mõlema tiimi poolt. Esimese poolaja lõpuks on Saksamaa ühe värava löönud ning Saksamaa läheb teisele poolajale vastu 1:0 eduseisus. Teine poolaeg hakkab paljulubavalt Hollandile kuid Saksamaa suudab veel ühe värava lüüa. Seis on 2:0. Natuke peale 2:0 väravat Holland taastub ja võtab mängu initsatiivi enda kätte. Holland surub ja Saksamaa on umbkaitses. Üks hetk saab Holland karistuslöögi peaaegu kasti joonelt ning Robin van Persie realiseerib selle ära. Seis on 2:1 ning nüüd hoiab ka Saksamaa natuke palli kuid lisaminutitel lööb Holland 2:2. Mäng läheb lisaajale kus midagi erilist ei juhtu. Mõlemad tiimid mängivad penaltite peale. Penaltiseeria ka tuleb ning Holland võidab selle 4:2. Holland saab karika.
Egert: Ega see favoriitide ring on sel korral ütlemata lai. Suurimaks favoriidiks peetakse kindlasti tiitlikaitsjat Hispaaniat, kuid tiitlit võita on kindlasti kergem kui tiitlit kaitsta. Lisaks võib Hispaaniale saatuslikuks saada liialt suur mängijatevalik, kuivõrd on oht teha liiga palju vangerdusi koosseisus ja sellega rikkuda ühtne meeskonnavaim.
Teised suured favoriidid on Saksamaa ja Holland, kel mõlemal on väga head mängijad, kuid siiani on „i“le täpp jäänud peale panemata. Eks nagu igal turniiril on omad favoriidid, on ka niinimetatud mustad hobused, kelleks sel EM-il peaks mina Venemaa koondist, kes on näidanud üsna muljetavaldavat mängu turniirieelsetes sõprusmängutes.
Ralf: Hispaania, kuna neil on ka sellel aastal väga ühtlane võistkond. Võibolla saab neile see aasta vastu Holland, kuid see on vähetõenäoline. Minu arvates.
2.Küsimus: Kas on mingi mängija ka kellel eriliselt silma peal hoiaksid või kellelt suuri tegusi ootad?
Egert: Esimesena lööb ette muidugi Torres, kellelt terve hooaeg on kui mitte kogu maailm, siis vähemalt kogu Euroopa oodanud avanemist. Viimaste mängude põhjal tundub, et mees ongi vormikõvera jälle üles saanud ning sellega seoses tasub temal kindlasti silma peal hoida.
Teise mehena tooksin välja Bayerni ja Saksamaa koondise kaitsja Holger Badstuberi, kuid eks kaitsvatel mängijatel on üsna keeruline tavalisele vaatajale silma paista. Kolmanda mehena tooksin välja venelaste Andrei Arshavini, kes pärast 2008 EM-i tõusis väga kuumaks nimeks ning veidi aega hiljem leidiski end juba Arsenalist, kuid tänaseks päevaks on tema taas tagasi Venemaa liigas.Võib-olla suudab mees end taas koondises leida ning miks mitte taas lepingu mõnes superklubis teenida.
Ralf: Sellele küsimusele vastust pole, kuna tahaks ikka näha staare esinemas. Pigem oleks selle poolt, et EM-i ajal tuleks esile mõni noor või uus staar.
Egert: On selge, et kui oled Barcelona fänn, siis on raske mitte Hispaania koondise poolt olla. Seega on sellega klaar, kuid üldiselt ootan EM-ilt ikkagi võitluslikke mänge ning mõne üllataja sekkumist medalimängu.
Esmaspäeval,28.mail kell 18.00 toimus meie koolis pidu.Seal esinesid paljud meie kooli õpilased.Nad laulsid,tantsisid ja mängisid erinevaid muusikapille.Seda üritust võisid näha kõik inimesed, aga vaatajateks olid seal enamasti õpilaste vanemad ja sõbrad.Terve saal oli rahvast täis.Üritus oli väga lõbus.Loodan , et järgmine aasta on üritused veel lõbusamad.
Täna, 28. mail toimub meie kooli aulas 11. klasside meedia e-kursuse kaitsmine. Eelmisel aastal jagati õpilased gruppideks ning iga grupp sai kaks kuud, kus nad peavad kajastama kõikke koolis toimuvat. Täna kogunesid kõik õpilased poole üheksaks kooli, et kaitsta kahe kuu jooksul tehtut. Grupid tegid erinevates keskkondades esitlusi ja tutvustasid enda tegemisi nende kahe kuu jooksul.
Kui kõik grupid olid oma tööd ära esitlenud, läks komisjon arutlema tehtud töid ning mõne aja pärast kutsutake kõik grupid ükshaaval ruumi ja vesteldakse nendega isiklikult.
|
OSCAR-2019
|
||
04/12/2009 läksin Rocca al Mare keskuse Elisa esindusse sooviga saada mobiil-ID'd. Teenindaja ei suutnud välja trükkida korrektselt täidetud lepingut ja seetõttu ma loobusin lepingu sõlmimisest.
Klienditeeninaja esitas mulle täiesti ebaprofessionaalseid väiteid, et minu viidatud andmed ei ole lepingu sõlmimise koha pealt üldsegi olulised ja hakkas rääkima, kuidas tegelikult asjad käivad...
Laupäeva 05/12/2009 õhtul suleti mul kasutuses olnud SIM-kaart. Pidin nägema hulk vaeva enese Elisa klienditeenindajale tõestamisega, et SIM-kaart tagasi tööle pandaks.
Selgus, et SIM-kaart suleti, sest mulle justkui olevat eelmisel päeval uus mobiil-ID'ga SIM-kaart väljastatud. Seda aga ju ei tehtud ja seda Elisa saamatusest tulenevatel põhjustel.
Kolmapäeval 09/12/2009 helistas mulle Rocca al Mare Elisa teenindaja ja väitis, et Kristiine Keskuse Elisa esindus on võimeline välja trükkima korrektselt täidetud mobiil-ID lepingu.
Reedel 11/12/2009 läksin Kristiine Keskuse Elisa esindusse, kus soovisin teistkordselt sõlmida mobiil-ID lepingut.
Endiselt trükiti sealgi välja ebakorrektsete andmetega leping - täpelt samasugune, nagu eelnevalt Rocca Al Mareski. Loomulikult ei olnud ma nõus seda lepingut allkirjastama.
Klienditeenindaja parandas pika pusimise peale lepingu vigased andmed, kuid selle tagajärjel muutusid vigasteks andmed, mis olid seotud minu aadressi ja kontakttelefoniga.
Läksin Elisa esindusse teadmisega, et saan seal lepingu sõlmida ning lepingu sõlmimise võimalikkus on eelnevalt üle kontrollitud. Tulemus oli aga taas asjatult klienditeeninduses istumisele kulutatud aeg.
Reede 11/12/2009 õhtul lülitati taas mu SIM-kaart välja. Taas raiskasin enda aega ja raha, et tõestada Elisa telefoniteenindajale enda soovi SIM-kaart tagasi sisse lülitada.
Klienditeenindaja, kelle poole telefonitsi pöördusin lubas mulle tagasi helistada. Tunni aja jooksul klienditeenindaja mulle tagasi ei helistanud. Minu SIM-kaart oli kogu see aeg välja lülitatud.
Informeerisin 14/12/2009 ka Elisa klienditeenindust minule tekitaatud murest ja vaevast ja palusin nende ettepanekut selle kompenseerimise osas.
Minu arusaamise järgi seisnes lepingu postitamise idee selles, et juba korduvalt ringijooksutatud täiendavaid teenuseid tellida soovivat klienti ei peaks enam kurnama. Ning et mul oleks minimaalse vaevaga võimalik leping siiski sõlmida.
Seda sel moelt, et Eesti Posti Mustamäe kandekeskusest lepingut kättesaades peaksin seda veel telefonitsi mingil moel aktiveerima hakkama. Kandekeskuse asemel aga Elisa teenindusse minnes saaks (eeldatavalt, kuigi minevik seda ei kinnita) asjad koheselt aetud.
Seega teatasin Elisale, et ma ei kavatse enda aega täiendavalt raiskama hakata ja lepingule kandekeskusesse järele minna. Küsisin ka Elisalt, kas neil on konstruktiivseid ettepanekud mobiil-ID lepingu sõlmimiseks.
Samuti teatasin Elisale, et mul on neile konkreetne ettepanek minule tekitatud mure ja vaeva, telefoni võrgust väljalülitamiste ning ajakulu kompenseerimiseks krediteerides 3000 krooni väärtuses minule kuuluvaid numbreid.
28/12/2009 saatsin Elisale meili, kus küsisin, et ega aastalõpusaginas minu pretensioonid neil kahe silma vahele ei ole jäänud.
Aasta viimaste päevade eel sain 29/12/2009 kuupäevaga paberkujul vastuse, kus mind tänati avalduse kirjutamise eest ja teatati, et lõpuks ometi on mobiil-ID leping minu aadressile postitatud.
Mulle pakuti kompensatsiooniks kogu selle jama eest 600.-, mille alusel Elisa hinnastas minu aega tõenäoliselt märksa odavamaks, kui Elisa enda kõige madalapalgalisem töötaja. Ausaltöeldes pidasin seda solvavaks.
Absurdihuumori valdkonda läheb jaekliendihalduri kirjas jutt sellest, et ta soovib mind personaalsemalt ja kiiremini teenindada ja pakkus selle jaoks välja meiliaadressi. No telefoninumbrit oleks vähemalt oodanud!
Nimelise meiliaadressi saatmise põhjenduseks oli ka see, et saaksin jaekliendihalduriga kontakteeruda, kui pakutava soodustuse arvel kajastamine ei peaks korrektne olema. Ju siis on kohe ette teada, et nad seda korrektselt ära korraldada ei suuda.
Kirja saamise ja läbilugemise järel loobusin Elisaga suhtlemisest - neil on enda IT-süsteemi toimima panemisega piisavalt toimetamist. Ei taha neid selle juures väga häirida.
Viisin numbrid üle EMTsse. Paradoksaalselt ei saanud sealgi mobiil-ID'd kuidagi tööle. Ja loomulikult selgus, et Elisa oli SK-s mingid asjad ära käkkinud, mis ei andnud mul võimalust enda nimele Elisa mobiil-ID asemel EMTi oma registreerida. Aga korda nad selle siiski lõpuks ajasid.
Jõudu igal juhul kõikidele, kes meeltesegaduse ajel otsustavad asuda koostööd tegema teenusepakkujaga:
PS: Teema ehk oleks peaaegu unustatud, kuid viimased segadused Elisa arvetega, mida minagi veel ootan tõstsid teema taas aktuaalseks. Aga luban, et see jääb pikaks ajaks tõepoolest viimaseks Elisa arveks, mida ma ootan.
Endal analoogne jama Elisa’ga suvi-sügis läbi elatud. Siis probleemiks oli , et Elisa lubatud hostingut ei saadud tööle.
Elisal on tööl 3 personaalkliendi haldurit , kes tegelevad ka muude klientidega. KOLM haldurit peavad siis kõigi firmadega tegelema. See oli üllatus. Rohkem klienditeenindajaid nad tööle ei saa võtta , kuna on börsifirma ja miski kasum per töötaja läheb siis paigast ära. Mõni nädal peale vestlust Bahovskiga ja meeldetuletusi sain hostingu loginid ja paroolid kätte. Kahjuks olin firma webid juba mujale kolinud ja ei ole viitsinud Elisa hostingusse tõsta.
Kunagi sai samuti mässatud Elisa internetiühenduse probleemidega, mille käigus selgus, et sidefirmal on ainult üks (jah, üksainus!) rikketehnik.
Võib-olla on praeguseks olikord paranenud, aga Sinu postitust lugedes ei usu eriti sellisesse võimalusse.
Samas on Elioni teenindus, mis vahepeal kippus sõimusõnaks kätte minema, viimasel ajal tubli sammu paremuse poole teinud.
Paar nädalat tagasi panin ühe numbri nende juures kinni. Nende iseteenindusest saan aru, et vist pandi see number kinni. Mingit teadet, aga pole ma saanud, et kas ikka on kinni või ei. Iseteenindusest ei näe ma ka mingit infot, et kas pean maksma midagi veel neile või mitte. Hiljem oleks tore üllatus küll kui inkasso kaela saadetakse.
Mina maadlesin Elisaga siis kui mu lapsel telefon ära kadus/varastati. Teadsin, et telefoniga on tehtud kõnesid pärast aega, kui telefon kaduma läks.
Kuna oli just olnud kuu algus, ja arve esitatud, siis sain teada, et kõne väljavõtted saan alles siis kui saan uue arve. Ehk siis järgmisel kuul. Tele2 annab endast alati parima, et saada võimalikult kiirelt teada numbrid, millele helistati.
kõlab igatahes niimoodi, et ei tahaks seda ise kogeda. kahjuks juhtus analoogne jama mõned aastad tagasi Tele2-ga, kes korduvalt lülitas välja mu lapse numbri ja tagatipuks lõpetas lepingu telefonikõne peale ilma helistajat tuvastmata. olen aegade algusest olnud EMT kasutaja ja ei ole siiani pidanud kahetsema.
Mina maadlesin lauatelefoniga. Täiesti lambist, keset kõnet, vestluspartner mind enam ei kuulnud. Mina teda väga hästi. Tehnik käis vähemalt neli korda, kaks korda vahetati modemit. Ei midagi. Telefon töötas kuu poolteist normaalselt ja siis hakkas sama jama uuesti. Peale tõsist vestlust kliendihalduriga viimaks problemid kadusid. Nüüd pole kolm kuud mingeid anomaaliaid olnud.
Kahju, et seda artiklit varem lugema ei juhtunud- poleks oma Elisa kogemust isiklikult võtnud. Viimased paar aastat on Elisa klient olla, täielik kannatuste rada. Nende reklaamitud “Elisa parimas levialas” olen kolm telefoni vastu seina mõlki visanud- sealjuures sõbrad kes mind tunnevd, peavad mind flegmaks.. Klienditeenindus on allapoole igasugust arvestust- tähendab polegi- tähendab, et parem oleks kui poleks.
NB Kui otsisin uut operaatorit, nägin kurvastusega, et valida ongi vaid 3 vahel: EMT, Elisa; Tele2 :(
Kõigile neile, kes ikka veel Facebook'i või YouTube asemel mingeid imelikke väljendeid kasutavad teadmiseks, et nimesid ei tõlgita! Väljendid Näoraamat, Lõustaraa . . .
|
OSCAR-2019
|
||
Füüsilist tööd tehes, näiteks aknaid pestes või sahtlitesse pabereid kleepides, on su käed tööd täis, aga pea…?
Peas on pisikesed mõtted – need, millest tavaliselt keegi ei räägi ega kirjuta. “Oot, oot, ma peaks selle paberi kleepimist alustama siit sahtlinurgast…” või “Kuidas see aken lahti käib, ja milleks on siin see kang?…
Aga kui need väljakutsed on lahendatud, siis saabub kõige mõnusam aeg. Käed on tööd täis, aga sa tead, kuidas seda teha. Ja mõte saab vabalt lennata.
Mõtlen näiteks sellele, kuidas majaperemees tahab meie kõigile akendele panna turvalukud, nii et ma ei saa aknaid lahti teha teistmoodi kui tooli otsa ronides ja lukku lahti kangutades. Ja miks mulle need turvalukud eriti ei meeldi, kas peamine on see, et “meil polnud see kombeks”. Või ei ole neil ikka tõepoolest mõtet? Ma saan ju kõiki aknaid nagunii ülaltpoolt avada ja ega mu lapsel propellerit pole, et ta sinna lae alla saaks?
Meie uus majaperemees on ametilt jurist. Võiksin talt ju huvi pärast jutujätkuks küsida – kui ma tema pandud turvalukku lahti kangutades viga saan, kes siis süüdi võiks olla?
Vahepeal mõtlen tagasi möödunud aegadele Hobokenis. Oli mitmeid inimesi, kellele ma ei öelnudki headaega. Näiteks meie maja töömees Richie. Ta oli puertorikolane, tumedat verd ilus ja väga edev mees. Tavaliselt mingi rätt pähe seotud ja särgikäised olid kõik sedasi rihitud, et tätoveering paistis siis, kui ta käed üles ajas, aga muul ajal oli peidus… väga sexy, ja ta teadis, et ta seda on.
“Minu naine ei jätaks mind iialgi kolmeks nädalaks üksinda! Ta ei usaldaks mind!” ütles ta uhkelt, kui ma sügisel rääkisin, et Justin jääb nüüd maha ja mina lähen Eestisse.
Ma ei saagi kunagi teada, kas Richie oli minust naguke salaja sisse võetud või oli ta lihtsalt üks jutukas mees, kes armastas oma töövaldkonda käia sageli üle kontrollimas.
Ja mõtlen neile inimestele, kellele ma ütlesin headaega, sellel viimasel hommikul, mis tundub olevat saja valgusaasta kaugusel.
Mulle ei meeldi hüvastjätmised. Aga vähemasti jääb neist sisse mingi kurb lõpetatuse tunne. Et see elu on nüüd läbi.
Näiteks meie pesumaja omanik, teine Richie, suur ja paks lapsemeelne vanapoiss, kelle suhe Martaga oli nagu mingi lasteraamatutest maha astunud pärl (vaata http://martaest.blogspot.com/2006/01/meie-sber-richie.html) Ja kuidas ma ei julgenud eelviimasel ega viimasel päeval Richiele öelda, et me oleme ära kolimas.
Esitasin enne valmismõeldud kiire monoloogi. Ja Richie vaatas meid. Nagu ei usuks. Tema oli ju kogu oma elu seal Hobokeni pesumajas veetnud, lapsest saati.
“Ee, me tuleme siia käima tagasi, Justini vend elab ju siin,” üritasin mina ega teadnud, mida veel öelda. Läksin WC-sse, sest ma ei tahtnud näha, kuidas ta Martaga nägemist jätab.
Siis oli see möödas. Ja jäänud oli veel üks oluline Marta sõber – orgaanilise toidu poe müüja. Seal poes pole mitte ainult erilised kaubad, vaid millegipärast on kogu sealne atmosfäär nagu väike pere, kuigi pood ise on päris suur, nelja pika vahekäiguga. Kõik poemüüjad on asiaadid, Hiinast ja Koerast, kõik nad naeratavad ja lehvitavad Martale, aga tema… Chong…
Ta kükitab käru ees, kudrutab, ajab lapse naerma, ajab lapse peaaegu et kõhukrampideni naerma… Otsib välja oma mobiili ja teeb tast pilti. Kõditab teda. Saadab meid vahekäiku pidi, õpetab uusi sõnu ja jälle naerab, naerab. Ta ei räägi praktiliselt mitte kunagi mitte midagi minuga, aga tal on Martaga alati nii palju rääkida.
Ükskord nägin, kuidas ta täpselt sama aktiivselt suhtles ühe teise pisikese poekülalisega, ja tundsin kerget armukadeduseussi. See, mismoodi ta kudrutas, oli mulle tekitanud mulje, et tal on ainult minu lapsega niiiiii eriline suhe.
Ei saa salata, et neid kolakorrastustöid tehes ja mõttel lennata lastes olen ma endalt viimasel ajal küsinud: et mis siis mul selle Eestiga ja Ameerikaga nüüd on?
Olen kusagilt lugenud immigrandi elu kolmest faasist: esimene on “uus-ja-huvitav”, kui võtad kõike veel turistina; teine on segaduse ja tõrkefaas; kolmas on leppimine.
Kaugemalt vaadates näeb neid faase ikka paremini. Mõtlen, et minu segadus ja tõrge algas möödunud suvel, eriti pärast Eestis käimist. Märkasin Ameerikas eelkõige halbu külgi ja New Orleansi orkaan andis mulle selleks veel eriti soodsad võimalused.
Elu on sebra. Ja selle musta triibu kõige mustem koht oli siis, kui me Justini vanematele rääkisime plaanist minna tagasi Eestisse. See oli siis novembri alguses. Otsa tulid vastikud stressirikkad ja südametunnistuspiinu täis kaubapühad…
Ma mõtlen sellele ja jõuan oma sahtlikleepimisega ühele poole. Pesen riiulid ära. Ja tegelikult ma tean vastust, aga see kõlab isegi iseenda jaoks nii vale ja edevana.
Ei oska ma praegu öelda, kas see oli ajaline kokkusattumus (sest immigrandielu must faas pidi ju läbi saama) või midagi rohkemat.
Ja mitte et see blogipidamine siin niisama lihtne oleks! Vahel läheb mul öösel uni ära ja ma mõtlen “Issand, ma kirjutasin ju sellest ka ja see on kusagil arhiivides kõigile lugemiseks alles!” või “Huvitav, kas tema ka mind lugemas käib ja kas ta minusse ikka sama irooniliselt suhtub nagu vanasti?”
Aga see blogipidamine on mulle siin uue elukutse andnud. See on kummaline identiteet, ma tahan üha rohkem siinset maailma kogeda ja läbi enda lasta. Sest mida see mu elu siin muud on kui üks suur lugu.
Ja ma võin teile öelda, et päris huvitavad peatükid on tulemas. Aga ma ei taha neid veel ära sõnuda.
Mis puutub suhetesse kohaliku poemüüja ja pesumaja omanikuga, siis… mina ilmselt ei oleks nii taganutetav naaber. Mitte et ma halb naaber oleksin (ma loodan vähemalt nii), aga ma ei suhtle nii lähedalt, ei taha nii ligi lasta. Küll see ka minu ametist sõltub, et ei ole seda suhtlemisvajadust nii palju. Ja ega inimesed Eestis ei kipu niiväga nummitama ka heast peast. Ükspäev just kujutasin endale ette poemüüja nüridat elu, kui ta tundide kaupa peab tooteid kassaaparaadist läbi piiksutama ja lugematuid kliente teretama-palun-tänatama. Samas, tunnen lähemalt vähemalt ühte väikese poepugeriku müüjat (ühtlasi omanikku), kes teab-tunneb ümbruskonnas kõiki ja ikka pärib osavõtlikult, kuidas sul läheb. Aga tema küsimises on suur omakasu sees, see teeb tast ühtlasi tasuta ajalehe, kes päeva jooksul kogutud infi keelepeksuna mõnusalt oma kundede vahel laiali laotab. Ja see ei meeldi mulle. Mulle ei meeldi seda klatshi kuulata ka. Ja seetõttu ma eriti ei kipu jälle suhtlema.
Võibolla räägiksin ma teisiti, kui mul oleks teistsugune elu. Teiste tegevustega ja teises kohas, väljamaal eriti, ma arvan. Aga praegu hoian oma karbi pooled pigem kinni kui lahti.
Sain aru, et minu “must triip” sai otsa, kui aastaringis hakkasid tulema tuttavlikud jooned; kui enam pisikesed igapäevased toimetused ei tundunud ületamatult rasked; mul tuli taas tahtmine avastada uut ja tulevik ei ole enam tume maa; ma enam ei pannud tähele, mis keeles ma mõtlen… ma lihtsalt lasen end voolul kaasa kanda.
Mina tean, et immigrandi elul on küll 4 faasi. Puudu oli Sinu loetelust faas, mille nime ma ei mäleta, kuid omadusteks – endasuguste (näiteks enda rahvuskaaslaste, saatusekaaslaste) otsimine. Lisaks on sellele faasile omane uue maa sarjamine ja võrdlemine vana hea kodumaaga. Lõpuks tuleb jah leppimine 🙂
Florian, ma olen siis vist juba mingis järgmises faasis. See väljendub selles, et hakkad järjest rohkem leidma elementaarseid asju mille peale mõeldes imestad, et miks ei võiks inimesed eestis sedasi teha, mõelda või olla. Viimane faas aga on vist see, kui sul on juba absoluutselt ükstapuha ja tõeliselt huvitab sind ainult iseenese seedeelundite rutiin. Loodan kunagi sinnamaale jõuda, kasvõi selleks, et Kaur mind keyboardiga pahameelest ei äsaks.
No eks neid faase võib välja mõelda igasuguseid. Aga arvan, et Floriani mainitud teiste immigreerunud kaasmaalaste otsimine võib saada osaks nii tõrkefaasis kui leppimisfaasis.
Mul on selline tunne, et Aivaril läheb veel väga kaua, võibolla isegi mitu elu, enne kui ta kirjeldatud viimasesse “kama kõik” faasi jõuab 😉
Ameerika eripäraks on ehk see, et suur mass inimesi elab siin õndsas teadmatuses muust maailmast ja sulle üritatakse tungivalt selgeks teha, et sa oled pääsenud paradiisi. Siis tekibki tõrge, et ‘ah mis teie ka üldse teate’ ja nostalgia endale tuttava elukorralduse ja harjumuste, loogika järele. Ameerikal on ikka täiesti oma loogika, mis osutub palju teistsugusemaks/võõrastavamaks, kui algul ette kujutada oskad…
Ja kui siis vahest Eestisse põikad, tuleb pähe, et teatud asjad on võõrsil päris mõnusad ja järgimist väärt. Mulle tegelikult meeldib ameerika ‘small talk’. Sa pole päris anonüümne ja samal ajal säilitad oma privaatsuse. Muidugi pinnavirvendus, aga minu arust on ‘how are you’ st ka kergem pikemat vestlust alustada kui lihtsalt ‘tere’ ütlemisest. Ja ‘how are you’d öeldes lihtsalt tuleb naeratus paremini näole, mitte ei saa seda kuidagi mornilt suunurgast pobiseda!
Tiina tabas naelapead. Muideks ma tean soovitada muhedat raamatut sel Ameerika avastamise teemal. Lugege ja naerge. Mulle on see raamat veel eriti lähedane kuna tegevus toimub kohtades mida ma väga hästi tean ja ajaperioodil mil minulegi oli kõik siin uus ja samamoodi hämmastav. Nüüd naeran ise ka neid eurooplase kimbatusi ja tähelepanekuid ja nii mõnegi stseeni või episoodi võiks tahtmise korral isegi üle trumbata. Ameerika ja ameeriklased muidugi muutunud ei ole. Lihtsalt endal on uus faas ja mõistmine tekkinud. See raamat aga oli omal ajal Itaalias bestseller ja loomulikult ei tea siin keegi sellest raamatust mitte tuhkagi. Ja loomulikult naerma see neid ka ei aja. Aga siin ta on … Ciao Amerika!
|
OSCAR-2019
|
||
16. sajandi lõpul leidsid maamõõtmise instrumendid vaid sõjalist rakendust. Peale kindluste projekteerimise pakkus suurimat rakendust suurtükivägi. Kuna proovilaskude tegemine oli kallis, siis oli kasulik teada sihtmärgi kaugust, vastavalt tuli leiutada kauguse mõõtmine ning vaenlase objektide plaanistamine. Juba 14. sajandil võeti kasutusele ristlatt, 16. sajandil lisandus mõõtelaud ja sajandi teisel poolel hulgaliselt erinevaid nurgamõõdikuid.
Sks.-ingl. analoogia põhjal võiks eesti keeles kasutada sõna "plaanistamine" või "kaardistamine" (kuigi eesmärgiks võis olla ka ainult kauguste mõõtmine). "Plaanistamine" sobib seejuures paremini, sest enamiku maamõõtmise instrumentidega plaanistati ka vertikaalseid ristlõikeid (läbi kindlustuste vallide ja vallikraavide), mis ei kuulu otseselt kaardistamise valdkonda
1. Ristlatt sks. jakobsstab, ka kreutzstab, ingl. jacobstaff - tõenäoliselt juba antiikajal tuntud nurgamõõtmise instrument, mis on keskaegses Euroopas esmakordselt kirjeldatud juudi õpetlase ja araabiakeelsete tekstide tõlkija Levi ben Gerson´i poolt aastal 1342.
(Kuna ristlati abil ei mõõdeta nurka ega kaare pikkust, vaid iseloomustatakse nurka juurdekonstrueeritud kolmnurga kaudu, siis kuulub ristlatt trigonomeetriliste e. kolmnurkmõõdikute hulka.)
Mastikorvis nähtav viseerimisseadeldis võib olla ristlatt või selle modifikatsioon. Ristlatti on kasutatud rannalähedases meresõidus selleks, et püsida rannast ohutul kaugusel. Selleks on fikseeritud rannal nähtavate kinnispunktide vahelist nurka. (Samal otstarbel on lõigatud pardasse viseerimiseks ka erinevaid märke.)
Kauguse mõõtmiseks kasutatud ristlattidest on säilinud vaid üksikuid fragmente, veidi rohkem on kollektsioonides säilinud meresõidul navigeerimiseks kasutatud ristlatt-nurgamõõdiku detaile. (Kaugusmõõdik erineb nurgamõõdikust skaala jaotuste poolest: kaugusmõõdiku varre skaala on lineaarne, nurgamõõdiku skaala - logaritmiline.) . Vt. koondatud pildimaterjal
Navigatsiooni ristlatt oli nurgamõõdik, millega mõõdeti merel taevakehade kõrgust. Kasutati kuni 18. sajandi keskpaigani, mil tõrjuti välja sekstandi poolt.
16. sajandil võisid navigatsiooni ristlatid olla erineva ehitusega, 17. sajandil kujunes neist välja kindlakujuline instrument:
4 liikuvat ristpulka (cursor) olid vahetatavad : korraga võis latil olla vaid üks kursor - nurga mõõtmiseks tuli valida võimalikult pikk kursor. Igal kursori jaoks oli varre vastaval küljel oma skaala.
Varre tömp ots toetatakse vastu põsesarna ja sihitakse kursori alumise otsaga silmapiiri, ülemise otsaga päikest või tähte. Kursorit nihutatakse varrel senikaua, kuni õnnestub viseerida mõlemat objekti üheaegselt - seejärel võetakse varre skaalalt lugem (kraadides).
Ristlatt-kaugusmõõdik on instrument, millega mõõtmisel kasutatakse kolmnurkade sarnasust. Ristlati elemendid (vars ja kursor) moodustavad nihutamisel võrdluskolmnurga, mis võimaldab arvutada kaugust kas pika ja lühikese külje suhte või eelnevalt kindlaks tehtud mastaabi järgi (vastavalt meetod "ühe asukohaga" või "kahe asukohaga")
Tänapäeva armeebinokliga kauguse mõõtmine toimub "ühe asukohaga", kasutades sarnaste kolmnurkade külgede suhet (proportsiooni), mis on binokli seesmise konstruktsiooni kaudu fikseeritud: - binokli vaateväljas on niitristik, mille kõige väiksem jaotis (NMJ) moodustab vaataja silma suunas teravatipulise kolmnurga pikendusega 1:1000 (kolmnurga pikad haarad võime seejuures lugeda praktiliselt võrdseks)
- NMJ projektsioon viseeritaval objektil ja objekti kaugus moodustavad eelmisele sarnase pikendatud kolmnurga, mille haarade pikkus (objekti kaugus) on 1000 korda suurem kui 1 NMJ projektsioon objektil
-kui viseerija suudab kalkuleerida, kui pikk (mitu meetrit) on ühele jaotisele vastav pikkus objektil või selle läheduses (viseeritakse teadaoleva pikkusega objekte, nagu inimesed, sõidukid, telefonipostid, postide vahed, majakorruste kõrgus jms.), siis tarvitseb kauguse leidmiseks korrutada see kalkuleeritud pikkus vaid tuhandega.
(Käibekeeles nimetatakse seepärast binokli skaala vähimaid jaotisi "tuhandikeks", mis pole sisuliselt siiski õige. Armeebinokli jaotiste pikkus on valitud spetsiaalselt peast arvutamiseks nii, et ringjoone kaar on jagatud 6000-6400 nurgamõõdu jaotiseks (NMJ) - NATO-riikides 6400, Rootsis 6300, Venemaal ja Soomes 6000 NMJ - mis annab optikasse sisseehitatud mõõtekolmnurga aluse ja kõrguse suhteks ca tuhat. Suurtükiväeõpik - Peets & Tiidolepp)
Ristlati puhul võiks kasutada samasugust varda ja kursori pikkuste fikseeritud suhet - tollsüsteemi puhul näiteks vähima tollijaotise (enamasti 1/8-tolli) ja ühe jala pikkuse suhet, mis on 1:96 - kuid tollsüsteemis arvutamist ei teinud see kindlasti lihtsamaks. Tähtsam oli ilmselt see, et kursori-varreskaala suhet viseerimisel muutes saadi ristlatile lõpptulemusena kindlad näidud, mida võis hiljem rahulikult lugeda ning teostada vajalikud arvutused. (Ristlati puhul võisid viseerimise ja arvutamisega tegeleda ka erinevad isikud, mis pole tänapäeva armeebinokliga võimalik.)
Kauguse mõõtmine ühe asukohaga("mit einem Stand"): peale objekti kahe kinnispunkti viseerimist saadakse ristlatile võrdluskolmnurk, mille moodustavad vaatleja silm ning kursori kaks otspunkti. Selle võrdluskolmnurga külgede mõttelisel pikendamisel objekti kinnispunktideni saame sarnase kolmnurga, mille külgedel on sama proportsioon. Kui oleme kalkuleerinud kinnispunktide vahelise kauguse ja jaganud selle kursori pikkusega, saame teada kolmnurga mastaabi, mastaabi korrutamine mõõteriista varre skaalanäiduga annabki meile lõpptulemusena kauguse.
Tollsüsteemi ühikute korrutamine ja jagamine tuli ilmselt teostada paberil. 16.-17. sajandil sooritati tehteid paberil juba araabia numbritega ning samasuguste paigutamise juhendi (algoritmi) järgi nagu tänapäeval, ainus erinevus võis olla vahejoonte tõmbamises, mida õpetajad nõudsid erinevalt.
(Vt. araabia numbritega (numbrilise e. digitaalse) arvutamise näide aastast 1624 , paralleelselt kasutati küll üle 400 aasta ka arvutamist hulkadele vastavate nuppudega (analoogarvutamine), mille nimetuseks oli 15.-18. sajandini "joontel arvutamine".
Joontel arvutamise lõpptulemus võidi veel 17. sajandil kirja panna ka rooma numbritegal. Joontel arvutamise viimaseks näiteks on veel 20. sajandil kasutusel olnud arvelaud. ) URL:http://www.bbf.dipf.de/VirtuellesBildarchiv/
Kui tänapäeva armeebinokli mõõtekolmnurga proportsioon (aluse ja kõrguse suhe) on 1:1000, siis ristlati kursori ja lati pikkuste suhe, mida näeme ajastu gravüüridel, vajab visuaalset ümbertõlgendamist :
- gravüür ei saa kujutada proportsionaalselt õiget distantsi, mis on tegelikkuses kümneid kordi pikem
Toodud tõlgenduse tõestuseks näeme gravüüridel viseerimiseks valitud - ilmselt siis sobivaid - objekte, sealhulgas ka tornide avasid, mille vähene kõrgus nõuab viseerimiseks eriti lühikest kursorit (400 m kauguselt 2 m laskeava viseerides pidi 4 jala (ca 120cm) pikkuse skaalaga latil olema kahe 1/8" pikkune (ca 6-7 mm) kursor).
MÄRKUS: nii lühike kursor suurendas oluliselt mõõtmisviga, samas kui kauguse mõõtmisel "kahe asukohaga" (vt. allpool) võis kursor olla tunduvalt pikem, mis andis ka suurema täpsuse.
Kui laskeva kõrgus oli umbes inimese mõõtu, siis pidi 400 meetri kauguselt viseerimiseks olema varre ja kursori pikkuste suhe üle 1:200. Pildil oleval instrumendil võis kursori pikkus olla sobiv.
VÕRDLUSEKS: Rannakaitses võis viseerida ja kalkuleerida sõjalaeva mastide kõrgust. Kui viseerime laeva jõudmist tema suurtükkide laskekaugusele (ca 600 m) ja teame seejuures, et mastide kõrgus on 30-35 m, siis saame kolmnurga pikenduseks 1:20. Ühe meetri pikkuse lati korral pidi kursori pikkus olema seega 5 cm . (Võrdle ka: Daumensprung )
Viseerimisel võib valida teineteisest tunduvalt kaugemal asetsevad kinnispunktid. Kalkuleerimist ei toimu, selle asemel määratakse sarnaste kolmnurkade mastaap - meetodil, mida tänapäeval ei kasutata. Kui mastaap teada, korrutatakse see ristlati varre skaalalt loetava pikkusnäiduga.
- suurem viseerimisnurk (pikem kursor) andis suurema täpsuse (navigatsiooni ristlatil kasutati täpsuse suurendamiseks võimalikult pikki, vahetatavaid kursoreid)
Kõige täpsem kauguse mõõtmine toimus mõõtelaua ja nurgamõõdikuteabil vastase objekte plaanistades (teadaoleva pikkusega kolmnurga külg võis olla sadu kordi pikem ning väga täpselt mõõdetud) Samas oli ristlatiga võimalik mõõta kaugust vaid ühe vaatesihi kaudu, mõõtelaua ja nurgamõõdikute puhul pidi vaatesihte olema kokku isegi kolm.
Eestikeelses terminoloogias (Tehnikaleksikoni järgi) on kasutusel nimetused mensul (lad. mensula - "lauake")
Seoses põllumajandusliku mõõdistamisega on eestikeelne "plaanistamine" küll sobiv, kuid sõjanduses on sama töövahendit kasutatud ka lihtsalt kauguste mõõtmiseks, ilma plaanistamiseta. Sõjanduslikus kasutuses tuleks universaalsemaks pidada saksa- ja soomekeelset nimetust, mille otsetõlge oleks "mõõtelaud".
Esimesed täies varustuses mõõtelaua kirjeldused pärinevad Prantsusmaalt (1551 Abel Foullon, Paris, 1591 Digge ), kuid joonised puuduvad. Kuna 1551.a. kirjeldati juba täielikult varustatud mõõtelauda, siis pidi instrument olema veel tunduvalt vanem.
17. sajandi algusest pärineb juba jooniseid, mille järgi on tänapäeval tehtud rekonstruktsioone. Jooniste tõlgendamist raskendab asjaolu, et autorid kirjeldavad enamasti omapoolseid täiustusi algsele mõõtelauale, mida me ei tunne, seetõttu leiavad kirjeldamist suhteliselt ebatüüpilised konstruktsioonid.
Mõõtelaua levikut soodustas selle kasutamise lihtsus - vaja oli mõõta vaid üksikuid lõike maastikul (mõõteketi-, -nööri või -latiga), samas polnud vaja teostada nurkade mõõtmisi ega trigonomeetrilisi teisendusi (nurgaväärtustelt külgede suhtele ja vastupidi). Arvutusi mastaapide teisendamisel võib pidada erandjuhtumiks.
Rootsi Kuningriigis algasid 1628.a. maakasutusega seotud plaanistamistööd ning algas ka maamõõtjate koolitamine (peamiselt Uppsala ülikooli baasil). Peale Tartu ülikooli asutamist 1632.aastal alustati maamõõtjate ettevalmistamist ka kohapeal. 1665. aastal on Tartu Ülikooli matemaatikaprofessor Joachim Schelen avaldanud raamatu Cursus mathematici, mille IV peatükk on pühendatud geodeesiale. Kui Eesti alal algasid algasid 1681.a. Rootsi Suure Katastri mõõdistustööd, siis oli suurem osa Eesti alal tegutsenud maamõõtjatest siiski Uppsala haridusega. (Kalev Koppel 2005)
Järgnevalt tuntumad autorid, kellelt praktilise geomeetria käsiraamatutes leidub peatükke mõõtelauast.
nn. "Pretoriuse mõõtelaua" joonis aastast 1627 (Richteri õpilase Daniel Schwenteri käsiraamatust, antud koopia pärineb Andreas Böckleri poolt välja antud kompilatsioonist a. 1667.)
Pretoriuse mõõtelauda peeti juba tema kaasaegsete poolt klassikaliseks, ilmselt järgis see varasemate (prantsuse?) mõõtelaudade lihtsamat ehitust. Võrreldes Zubleri ja Kircheri laudadega puudub pöörlev välisraam, sihikud paiknevad otse joonlaual (alidaad). Sellisel kujul on "Pretoriuse mõõtelaud" kujunenud mõõtelaua üldnimetuseks, mida on kasutatud kuni 1920-ndate aastateni.
Schwenteri-Pretoriuse mõõtelaua eripäraks on kolmnurkmõõdikuna toimiv kaldenurga mõõdik laua seval, mida teistel mõõtelaudadel ei esine. Kaldenurga mõõdik võimaldas konstrueerida vertikaalseid läbilõikeid - näiteks läbi vallide ja vallikraavi - mis oli mullatööde puhul väga oluline).
Vt. väljavõte 1667.a. käsiraamatust (valmistamise kirjeldus) Flash Schwenteri-Pretoriuse mõõtelauast (Suomen Virtuaaliyliopisto - detailide nimetused on soome keeles).
Vt. rekonstruktsioon - Soome Maamõõtmisvalitsuse Muuseumis on Pretoriuse mõõtelauast valmistatud lihtsustatud rekonstruktsioon.
Zubleri mõõtelaua keskel on kettakujuline laud, millele asetatakse kaart, kettale on kinnitatud ka kompass. Joonlauda saab nihutada rööbiti nii, et see jääb sihtimisjoone suhtes paralleelseks. Sihikud ei paikne joonlaual, vaid välisraami küljes (pildil selle ülaosas), mida saab sihtimisel pöörata, .
Keerukuse poolest on Zubleri mõõtelaud võrreldav hilisema Kircheri mõõtelauaga, erinevus on vaid sihiku tüübis. (Kumbki mõõtelaud ei leidnud hilisematel sajanditel kasutust, samas on autorite käsiraamatud säilinud ja leiavad palju tähelepanu..)
Athanasius Kircher (1602-1680) - mõõtelaua kirjeldus 1643, joonised tema õpilaselt (Kaspar Schott 1660) .
|
OSCAR-2019
|
||
Kircheri mõõtelaud "Pantometrum" sarnaneb väga Zubleri mõõtelauaga, erinevus on vaid sihiku tüübis. Kuna sihtida tuleb ka laua tasapinnast kõrgemal või madalamal paiknevaid märke, siis on Kircher paigutanud laua servale astronoomiast tuntud astrolaabi tüüpi sihiku (alidaadi)
"...Suurem laud, laiuseks kõige mugavam võtta poolteist jalga, sellele mahub küllaltki suur paber, ka võib sinna peale töö lõpetamist asetada hea joogi ja tüki leiba..."
Vt. väljavõte 1667.a. käsiraamatust (valmistamise kirjeldus). Kolmjala eripäraks on tüve sisse pöörduvad jalad, samuti alt kalasabatapiga kinnituv lauatahvel
Mõõtelaud itaaliakeelsest visandite raamatust (USA Kongressi Rmtkg Rosenwaldi kollektsioonis kannab nimetust "Sketchbook of Military Art") - 17. sajandi esimene pool? - Vt. bibliograafiline informatsioon )
TÕLGENDAMIST vajab antud visandiraamatu ja praktilise geomeetria käsiraamatute võrdlus: kogu visandiraamatu sisust on näha, et see taotleb pigem tutvustamist kui vajadust esitada oma leiutisi ja fantaasiat. Samal ajal kui hinnaliste trükiste-käsiraamatute autorid on taotlenud sageli maksimaalset keerukust ja uuendusi (et tõestada rahastajale oma kompetentsust), siis võib odavas visandiraamatus kujutatu olla oma ajastule küllalti tüüpiline.
Võrreldes eelmise nn. "mugava" kolmjalaga (Schwenter&Böckler) on konstruktsioon praktiline (puudub fantaasiaküllaste liialdustega tappimistöö). Lisaks kolmjalale ja tahvlile on kujutatud veel kaht joonlauda, millel on figuraalsed, samas aga lihtsa sihtimisservaga sihikud.Kõrget mõõteskaalaga sihikut (nagu Pretoriuse mõõtelaual), mis oleks võimaldanud sihtida laua tasapinnast üles- või allapoole ning mõõta kaldenurki, antud mõõtelaual pole.
VÕRDLUSEKS PIKEMALT (kuna Ingeri bastioni käikudes on antud mõõtelaua rekonstruktsioon, lisatud on vaid kaldenurga mõõdik Pretorius&Schwenteri mõõtelaualt):
Fantaasiarikkad käsiraamatud esitlevad küll tunduvalt keerukamaid sihikuid, neid näeme ka eksklusiivsetel täismetallist nurgamõõdikutel, kuid sõjaolukorras võis lihtne sihik olla kasulikum. Viseerijal tuli töötada võibolla hämaras, ka polnud tal vaenlase territooriumile võimalik paigutada värvilist lipukest. (18.-19.sajandi maamõõtja töötingimused olid teistsugused.)
2) Pretorius&Schwenteri kolmjalal on täispikkuses jalad, samas kui visandiraamatu kolmjalg koosneb tüvisest ja lühematest jalgadest, mis kokku pöörates annavad lühema paketi. (Pikema tüvise ja lühikeste jalgadega konstruktsioonid on 17.saj. piltidel kõige enam levinud.)
3) Pretorius&Schwenteri kolmjalg on stabiilne vastavalt sellele, kui tugevasti on kinni pingutatud liblikmutrid. Visandiraamatu kolmjalal on seevastu "iselukustuvad jalad", mis pöörduvad ja fikseeruvad ise 45°all (liblikmutrid on vaid stabiliseerimiseks). Selline konstruktsioon võis olla mugav sõjaolukorras ning ratsa liikudes, samas kui maamõõtja võis täispikkade jalgadega (nn. pretooriuse mõõtelaua) võtta lihtsalt õlale.
(Sellisel kujul muutus nn. "pretoriuse laud" 18.-19. sajandi rootsi maamõõtja tüüpiliseks töövahendiks - ka Eesti aladel.)
Georg Conrad Stahl - mõõtelaua ning joonlauasihikute jooniseid aastast 1687. Palju tähelepanu on pööratud sihikute täiustamisele, et sihik ei varjaks viseeritavat märki.
Vaatamata erisustele jäi 17. sajandil domineerima kõige lihtasam e. nn. pretoriuse mõõtelaud(mensul, plaanistamislaud). See koosnes kolmjalast ja selle peale kinnitatud pöörlevast lauakesest. Laua peal kasutamiseks pidid komplekti kuuluma viseerimisjoonlaud (alidaad), mis oli varustatud sihikuga (diopter), pikkuste ülekandmiseks oli torke- e. mõõtesirklit, joonte tõmbamiseks oli teraspliiats.
Joonte edasikandmiseks on kasutatud paralleeljoonlauda, plaanide-kaartide teisendamisel on kasutatud proportsionaalsirklit ja pantograafi (ei kuulunud välitööde varustuse hulka - vt. abivahendid)
Joonlaua peale oli graveeritud mastaapskaala: lihtskaala oli valmistatud kõvemast lehtpuust (pirn), transversaalskaala graveeriti messingist joonlauale
Transversaalskaala e. kaldjoontega mastaabiskaala oli plaani või kaarti koostaja töövahend, mis võimaldas sellist täpsust, nagu oleks tänapäevane jaotis - millimeeter - jagatud veel viieks ( 1/64 tolli = 0,4 mm, mille võis silma järgi jagada veel pooleks). Valmis kaartile kanti harilikult lihtskaala.
1) sirkli haarad asetatakse skaala välisservale nii, et jääk satuks kaldjoonte (transversaalide) jaotusse, teise haara ristjoonelt võetakse osaline lugem
3) sirkli mõlemad haarad nihutatakse rööbiti alla kuni teravik lõikub transversaaliga - ning võetakse skaala otsalt viimane osalugem
Paberiks on olnud kaltsupaber, kvaliteedilt ja suuruselt regalpapper, regalark , mis mahtus mõõtelauale suurusega 13 x 17 tolli. (Heikki Rantatupa 2008 - http://www.vanhakartta.fi/)
Paberi kinnitamiseks lauale kasutati terasnaelu, mille sisselöömiseks ja väljatõmbamiseks võis olla spetsiaalne sõraga haamrike.
Ilmakaarte järgi oreinteerimiseks pidi laual olema kompass. Kompassi järgi orienteeriti mõõtelaud põhja-lõunasuunaliseks ning tõmmati paberile kompassi nõela suunda tähistav joon. Hiljem tuli selle järgi joonistada kaardile kompassiroos, mis võimaldas kasutajal kaardi õigesti suunata.
Rootsi Kuningriigis anti 1636.a. välja instruktsioon selle kohta, milliseid tingmärke kaartidel kasutada ja kuidas kaarte värvida. Kompassiroos muudeti kohustuslikuks, kuid ilma täpsema juhendita, mis võimaldas igal maamõõtjal joonistada endale isikupärase kompassiroosi.
|
OSCAR-2019
|
||
Allmaatöödel võis mõõtelauda kasutada ka bussoolina. Kui plaanile oli tõmmatud põhi-lõuna suunda tähistav joon, siis pöörati ka maa all plaani nii, et kompassi nõel osutaks samas sihis. Seejärel viseeriti joonlauaga käigu suund ning tõmmati plaanile joon. Sisuliselt fikseeriti nii kompassi nõela ja viseerimissuuna vaheline nurk, mis on bussooli tunnus.
Viseerimispunktide vahe mõõtmiseks maastikul pidi komplektis olema 25 küünra pikkune rauast maamõõdukett, mille otstes olid vasest kinnitusrõngad ja kaks 5 jala pikkust maamõõduvaia keti pingutamiseks.
Teise viseerimispunkti ("jaama") tähistamiseks oli vaja püstitada liiniteivas. http://www.bbf.dipf.de/VirtuellesBildarchiv/
Viseerimisjoonlaua ja pliiatsi abil konstrueeriti paberile kindlas mastaabis kolmnurgad, mis moodustasid plaanil või kaardil võrgustiku (graafiline trianguleerimine). Arvutused ega trigonomeetria tundmine polnud vajalikud.
Mõõtelaud tuleb üles seada järgemööda kahes viseerimispunktis e. "jaamas". Selleks leitakse maastikul punktid, kust objekt (näiteks bastioni nurk) oleks sihitav e. viseeritav, viseeritavad peavad olema punktid ka omavahel.
1) Mõõtelaud seatakse üles ühte punkti, teise punkti seatakse üles tähis - hästi nähtav värviline latt või lipuke.
2) Mõõtelauale kinnitatakse paber, selle vaenlasest kaugemale servale asetatakse sihikuga viseerimisjoonlaud, sihitakse teise viseerimispunkti suunas ning tõmmatakse paberile joon (baasjoon).
4) Vastavalt mastaapskaalaga joonlaualt leitakse mõõdetud vahemaale vastav lõik, võetakse mõõtesirkli teravike vahele ja kantakse üle baasjoonele - sellest saab tulevase kolmnurga alus.
5) Teise või sama viseerimisjoonlauaga viseeritakse nüüd sirglõigu ühest otsapunktist vaenlase objekti suunas ja tõmmatakse paberile teine joon - jooned moodustavad nurga.
6) Mõõtelaud viiakse üle teise viseerimispunkti, seal olnud tähis tuuakse esimesse (toimub vahetus).
7) Mõõtelaud seatakse uues kohas horisontaalseks, viseerimisjoonlaud asetatakse baasjoonele ja sihitakse lauda pöörates, kuni suund on täpselt lipukesele eelmises viseerimispunktis - kolmnurga alus on jälle õiges sihis.
8) Nüüd viseeritakse joonlauaga aluse teisest punktist vaenlase objekti suunas, tõmmatakse joon - ning kui vaenlase suunas tõmmatud jooned paberil ristuvad, on kolmnurk valmis.(Kui jooned laual ei ristu, tuleb valida teistsuguse mastaabiga skaala või vähendada viseerimispunktide vahekaugust - tundmatu kauguse mõõtmisel käib see katseliselt.)
9) Kolmnurga tipu (vaenlase bastioni nurga) kaugus kolmnurga alusest võetakse mõõtesirkli teravike vahele ja loetakse mastaapskaalalt selle tegelik kaugus maastikul.
Ehitusplaanidel on pikkusühikuks jalg (laevajoonistel esineb sageli mastaapskaala, kus on samaaegselt inglise, prantsuse ja rootsi jalg).
Maakatastri plaanidel on pikkusühikuks aln (küünar), mille pikkuseks on 2 rootsi jalga (2 x 0,279 m = 0,558 m)
- mõõtelaua abil kaugust mõõtes polnud vaja näitusid üles kirjutada ega neid hiljem paberile üle kanda - seega polnud vaja ka vastavaid abivahendeid.
Nurgamõõdikuid maamõõtmisel ei kasutatud, neid hakati rakendama alles triangulatsioonivõrgustike loomisel 18.-19. sajandil (muud tsiviilrakendused olid veel astronoomia, navigatsioon ja allmatööd).
Mõõtelauaga võrreldes oli nurgamõõdiku kasutamine keerulisem, kuna nõudis nurgaväärtuse fikseerimist, hiljem nende ülekandmist kaardile.
Trigonomeetrilised- e. kolmnurkmõõdikud on instrumendid, mis iseloomustavad nurka täisnurkse kolmnurga külgede suhte kaudu (nurga haaradele konstrueeritakse juurde kolmas külg, mis tekitab täisnurkse kolmnurga).
Kolmnurga külgede suhet fikseerides nurga väärtust kraadides enamasti ei fikseeritud. Trigonomeetrilise suhte nimetuseks oli 16.-17. sajandil enamasti "proportsioon".
Kolmnurkmõõdikud koosnesid sirgetest elementides, milleks võisid tõenäoselt olla ka puust valmistatud joonlauad-liistud. Kolmnurkmõõdikute elementide suurem pikkus neile kaareskaalaga instrumentide kõrval ilmselt ka suurema täpsuse - kuni 18. sajandi keskpaigani, mil metallist kaaremõõdikute skaalasid hakati graveerima ja sageli ka lugema luubi abil (näit. sekstandid). vt. album
Kollektsioonides on proportsioonitult palju säilinud eksklusiivseid värvilisest metallist instrumente, samal ajal kui teadaolevaid puidust instrumente - mõõtelaudu ja ristlatte - pole tänapäevani säilinud (on ainult fragmente).
- trigonomeetriliste funktsioonide nimetused olid 17. sajandil juba samad mis tänapäeval. Trigonomeetrilise suhte teisendamiseks olid kasutada 4-kohalised trigonomeetrilised tabelid.
Trigonomeetriline teisendamine (suhtelt nurgale ja vastupidi) toimus välioludes mitte tabeli, vaid kvadrandi abil, millel oli lisaskaala. Kvadrandi 90-kraadise kaare sisse oli paigutatud nelinurk, mille külje pikkuseks oli tollmõõdustiku aegadel "ümmargune" arv e. 1 jalg. Üks jalg jagunes 12 tolliks, see omakorda kokku 96-ks kaheksandiktolliks, lugemi võtmiseks pingutati lihtsalt kvadrandi ripploodi nööri.
1/8" on ca 1,6 mm, mis oli enamasti tollskaalade kõige peenem jaotis, tunduvalt täpsema tulemuse saamiseks kasutati transversaalskaalat.
17. sajand - trigonomeetrilise teisendamise kvadrant olid 90-kraadise skaalaga kaaremõõdik, mille kaare sisse oli konstrueeritud kolmnurkskaala (kolmnurk moodustati kvadrandi ripploodi abil)
Teisendamine oli vajalik kolmnurkmõõdikute ja kaaremõõdikute näitude võrdlemisks, mida tuli kõige enam ette suurtükkide sihtimisel:
Kolmnurkmõõdiku arhailine põhimõte on jätkuvalt kasutusel ka tänapäeval - valdkondades, kus on tähtis peast arvutamise ja tulemuste tajumise kiirus.
Armeebinoklitel ja optiliste teodoliitide kaugusmõõdikutel on optikasse sisseehitatud sirgetest elementidest kolmnurk, mis annab kauguse (kolmnurga pikema külje) ja vaateväljas nähtava niitristiku vähima jaotise (kolmnurga lühema külje) suhteks 1:1000. (Kolmnurga kaht pikemat külge pole vaja kaugusmõõtmisel eristada, kuna see annab väga väikese vea: "väikeste nurkade siinused ja tangensid on praktiliselt võrdsed"). Kui objekti sihtides õnnestub õigesti kalkuleerida niitristiku jaotisele vastava osa pikkus, tuleb see kauguse saamiseks orrutada tuhandega (Teodoliidi pikksilmaga viseeritakse ja loetakse sihtlatil olevat meeterskaalat.)
Maantee kaldenurka iseloomustatakse protsentides, mis on inimese tajumisvõimele kohasem kui kraadides väljendatud nurk. Liiklusmärkidel olev tee kaldenurk e. gradient 8% tähendab näiteks, et 100 m kohta on tõus/langus 8 m. (Tollsüsteemis vastab protsendile suhe mitte saja, vaid üheksakümnekuue osa suhtes.)
-duodetsimaalsüsteem e. kahetestkümnendsüsteem e. tollsüsteem lähtub pikkusühiku - 1 jala - jagunemisest 12 tolliks, mis jaguneb omakorda pool-, veerand- ja 1/8-tollideks - viimaseid on ühes jalas 96. (1/8" oli enamasti vähim jaotis, 1/16" ja 1/32" jagati edasi silma järgi).
Kaaremõõdikud mõõtsid nurka mõõteriista kaareskaala abil: nurk fikseeriti kahe viseerimishaara abil, lugem võeti kaareskaalalt. vt. album
MÄRKUS: grafomeetri ühel viseerimishaaral esineb sageli kompass. Kui selle haara asendit ei fikseerita kaareskaala, vaid kompassi nõela järgi, siis kasutatakse grafomeetrit bussoolina. Sellisel moel kasutati grafomeetrit allmaatöödel.
(puidust korpusega) Bussool 1600 Bussool on tänapäevane nimetus kaaremõõdikule, millel on vaid üks sihik, lugem võetakse kompassi skaalalt (väline kaareskaala puudub). Suure kaareskaala täpsusele jääb kompassiskaala kindlasti alla, kuid bossooli oli mugav kasutada maa-alustes käikudes.
Allmaatöödel kasutatud mõõtelauad ja nurgamõõdikud olid varustatud kompassiga, kõige spetsiifilisem allmaatööde mõõteriist oli seetõttu bussool.
Instrumentidega töötamise selgituseks olgu kirjeldus käigu plaanistamisest mõõtelaua abil (suurem ja kohmakam instrument, kuid plaan sai valmis kohe viseerimise käigus).
1) Mõõtelaual valmistatakse kolmnurki konstrueerides plaan, millel on sihtmärk (bastioni nurkgad), seejärel kantakse plaanile ka maa-aluse käigu sissepääs
4) Viseerimisjoonlaua abil näidatakse kaevajatele suund, läbitud vahemaa mõõdetakse ning kantakse mastaapskaala ja mõõtesirkli abil plaanile
5) Kui käigul tekib suunamuutusi, seatakse laud iga käänaku kohal uuesti üles ja orienteeritakse kompassi järgi. Kui laua asukoht on märgitud plaanile, jätkatakse edasi nagu pp. 3-4.
Mõõtelauaga sisenemisel kitsasse käiku tuli kolmjalg eemaldada, madala alusena soovitatakse näiteks trummi.
Maa-alustel kaevamistel oli väga oluline jälgida kõigu kaldenurka, seetõttu tuli plaanistada ka käigu vertikaallõige, kaldega käikudesse pingutati mõõteköisi, köie kaldenurga mõõtmiseks kasutati rippuvaid nurgamõõdikuid.
|
OSCAR-2019
|
||
Mikro kisab alati nõnda, kui kuhugi mingi väike kriimustus tekib. Õudseks läheb asi alles siis, kui on avastatud, et põrutada saanud põlvest ka verd tuleb, enne seda on lihtsalt halb, siis läheb aga paanikaks. Eks ma olen üritanud selgitada, et inimese sees ongi veri ja selles pole miskit õudset, aga no keda ma petan, ise olen ka ju selline nõrganärviline. Muidu võiks ma vabalt olla kolmanda põlve meditsiinitöötaja, aga see on välistatud.
Siis käib meil aga kodus (see käib meil kodus tegelikult nö ajakirjaringluse käigus - ühed tellivad, loevad läbi, annavad meile, meie omakorda anname edasi ja ausõna see ei ole ilustav nimetus teiste postkastidest näppamise kohta) ajakiri "Imeline Ajalugu", mis minu poolest võiks kanda hoopis nime "Ilge Ajalugu". Lapsed loevad ja vaatavad seda huviga, kui mõni peab oma lapsi telefonist eemale meelitama, siis mul on vahel tunne, et peidaks need ajakirjad kuhugi ära. See pole muidugi lahendus, piisas mu emal vaid millegi kohta öelda, et ära sa seda loe, ma kohe haarasin selle kätte, va "Mumuu", selle puhul ma adusin, et tegemist on tõeliselt õõvastava ja ahastamapaneva looga, mitte nagu raamat "Inkvisitsioon", mis omamoodi ikka põnev ka oli....
Mikro on näiteks neist ajalooajakirjadest õppinud sõdureid kartma. Ma olen üritanud selgitada, et need Kaitsekolledži mehed, keda linnas ikka näha võib, ei ole mitte sõdurid, vaid riigikaitsjad. See omakorda on kaasa toonud selle, et iga sõduri puhul on tarvis teada, kas see oli hea või paha sõdur, seda kaasaarvatud kõigi sõjamonumentide juures...Mis on omamoodi keeruline, sest ma hakkan keerutama, et no sõltub ju vaatenurgast, oli ta meie või nende, samas ega sõdur ise ole paha või hea, teda on sõdima saadetud jne. Saab nüüd laps sellest aru?! L. igatahes arvab, et vallutaja on paha, oma riigi kaitsja hea - a kas alati ikka saab nii must-valgelt öelda?
Igatahes, nüüd tuli välja see Lars von Trieri hirmus film, mida ma iial vaadata ei suudaks (ma ei mõtle, et "issand kui rõve", vaid ma lihtsalt füüsiliselt ei suuda), aga arvustusi on ikka huvitav lugeda. Silma on jäänud arvamus, et Trier näitab kui trivialiseeritud on vägivald, kuidas rahvas nõuab verd ja soolikaid. Huvitav, ses osas ma olen vist vähem "inimlik", sest seda soovi minus absoluutselt ei ole. Ma vist tõesti ühtki hukkamist vaatama ei läheks, olgu need inimajaloos nii populaarsed kui tahes.
Kaur hiljuti arvustas Goodreadsis väärtkirjandust, "Punast sorgot" ja no hea oli, et arvustas, ma tean, et seda ma kätte võtma ei hakka. Veri, soolikad ja elusalt nülgimine pole kohe üldse minu teemad. Võib öelda, et ka ma ise trivialiseerin vägivalda, sest eemalt mahalaskmisega mul jah seda emotsiooni pole.
Rassistlikult rääkides, mulle tundub, et nende hiinlastega ikka mingi teema on. Vanasti mul isa vaatas neid jõledaid Hiina filme ja isegi tema tunnistas, et sealkandis on vägivald kuidagi eriti fantaasiarikas. A la "Hiina piin", eks. Hullem on aga see, kuidas mind tegelikult häirib see, kui teised inimesed seesuguseid jõledusi tuima näoga vahivad. Mul lähevad käed rusikasse ja tahaks küsida, kuidas vaatajale meeldiks, kui ma talle raudlatiga vastu pead annan või fantaasiarikkalt vägistan - naudid kohe säärast värki või, kuidas sa seda vaadata suudad?! Liigne empaatia vist? Mingi enesekaitserefleks?
Räägib inimene, kes hetkel loeb doktor Mengelest. Seal õnneks midagi väga detailselt ei kirjeldata, pole sellise suunitlusega raamat. Millega seoses meenub mulle huvitav kogemus näitemängupäevadelt, kus me paar korda (keskkooli)klassi näiteringiga esinesime. Me vaatasime teiste etendusi ka ja siis oli seal üks trupp, juhendajaks noor ja ärgas meesterahvas, õpilastele kindlasti meeldis ja siis nemad olid teinud oma etenduse...arvake ära, millest? Koonduslaagritest ja doktor Mengele huvitavast tegevusest seal! Tsementi täis valatud emakas oli üks huvitav episood näiteks. Igatahes detailseid võikusi laoti seal vaatajate ette üksteise järel. Ma ei tea, kust lavastaja selle teksti ammutanud oli, mulle nii võigast koonduslaagrite elu kirjeldust ühestki ajalooraamatust ei meenu. Auhinnatud nad selle näitetüki eest minu arust ei saanud, saalis oli kahtlaselt vaikne ja ebamugavus hõljus õhus. Kas lastega peab midagi sellist tegema? Vatis elamist ei propageeri, aga tol hetkel tundus see kõik siiski vale, oksendada tahtnuks, aga võib-olla tõeline kunst peabki selline olema. Lapsi pole vaja sellest säästa.
"Ei kannata jälkusi" - huvitav, kas see on mingi diagnoos? Trieri juurde tagasi tulles, kas ühiskonnas on vägivalda tõepoolest nii palju, et me seda enam tähelegi ei pane? Ma ei tea, ma ei vaata Youtubest peade maha lõikamise videoid. Ükskord üks sõber oli postitanud mingi peata laiba FB-sse mingisse toredasse gruppi, kus kaadrite järgi filme pidi ära arvama ja õnnetul kombel ilmus see tema postitus ka minu FB seinale, ma tõesti tahtsin ta roppude sõnadega läbi sõimata. Ja ma ükskord raporteerisin FB-le ühest gorecore tibist, kelle kontole ma kogemata kombel sattusin ja mis mul südame pikaks ajaks pahaks ajas. Jajah, jätke mulle mu roosa maailm, karvaste jänkukeste ja vikerkaari peeretavate ükssarvikutega! Ja inimese sees on maasikalimonaad.
Niisiis, saabumas on taas see õudne päev, millele järgneb veel palju õudseid päevi, mil inimestele kingitusi teha tuleb. Ärge saage valesti aru, mulle täiesti meeldiks neid teha, aga probleem on siis, kui inimes(t)ele lihtsalt ei sobi need kingid, mida mina neile talle kingin. Ok, me räägime siin ühest konkreetsest isendist eelkõige. (Olles jäiselt aus, siis vice versa ka - kas ma ikka seda Hitleri-raamatut mainisin? Et noh, ootad kulda, karda ja ambroosiat, midagi õrna ja naiselikku ning saad raamatu Hitlerist :))
Igatahes, olles mitu õhtut tujutult madratsil vähernud, lõi mulle järsku pähe üks blogipostitus Ebapärlikarbilt ning mu suu venis naerule. Ei-ei, mitte see hotelliosa ja enda hertsoginnana tundmine, vaid ikka see vabisevate põskedega koerake. Sinna ma ta saadangi! Uurisin igaks juhuks, ega neil vanuse ülempiiri ei ole ka enne muidugi...
Tore koduleht, inglise keeles ka ja puha, online-broneerimine ja kinkekaardid. Väga hea! Valin siis kinkekaardi ära, suundun maksma, endal id-kaart kohusetundlikult lugejas ja puha. Ning siis mingi kahtlane blankett, et sisesta aga oma krediitkaardi andmed. Lasteaias vist juba seletatakse, et see on väga rumal tegu. Aga mis sa hädaga teed, kingitust on ju vaja, noh umbes sama loogika, mille põhjal mõni härrasmees kuskil parklas sulidele lahkelt 3000 ära maksis ja pärast kodus mõtles, et vist polnud päris aus vahetus...No ma vaatasin ka, et tabaluku märk justkui oli ja noh, mingi secure paymendi sõna vist ka. Arvuti veel ausalt hoiatas, et pole turvaline, kolmandad osapooled võivad kiigata. A mul suva, vast nad ei vaata, pöidlad pihku ja enter. Muidugi tuli välja, et nad mu makset üldse ei aktsepteerigi, ilmselt seetõttu, et mul on moodne krediitkaardi võimalusega tavakaart. Ma küsin kus on Paypal, kus on pangalingid? Kas Lätis selliseid asju ei eksisteeri?
Mis ma nüüd teen siis? Ikka vana hea "trussikud ja šampoon" läheb käiku? Joonistan ise selle tuuletunneli kaardi peale, maalin hinna juurde ja luban, et ausõna maksan ise kinni? Millal mu pangakonto nüüd tühjaks tehakse?
Tundus nii lihtne lahendus olevat ja nüüd nõndapalju vastamata küsimusi...Muidugi, hea naine alustaks kingituse oma kätega valmistamist juba aasta ette, mitte ei üritaks loetud päevad enne sünnipäeva mingi kinkekaardiga oma südametunnistust vaigistada. Häbi peaks olema.
Eestikeelne- ja meelne ülikool, ainult eestlastele, ainult kohalikust teadusest (sest see on lihtsalt parem)
Taaskord postitus sellest, kuidas mina olen ikka tark ja tubli ning teised kõik...Tegelikult ajendas hoopis üks artikkel, mis on maksumüüri taga, seega ei hakka linkima, aga nii palju kui lugeda sai (täiesti ammendav selleks, et igasugu järeldusi teha, eks..), siis tundus olevat teema selles, kuidas eesti rahvas on jälle ohus, ülikoolides ei saa enam emakeeles õppida! Ehk siis Maaülikoolist olla keegi peale kahte nädalat dokumendid välja võtnud, sest biokeemia loengud olnud keerulises aktsendiga inglise keeles ning sisseastumisel sellest ei teavitatud.
Meenutades oma ülikooliaegu, siis tuleb tuttav ette küll. Meil olid inglise keeles makromajandus, mitu avaliku halduse ainet, mitmed huvitavad kõrval- ja vabaained ning tõepoolest, ükski neid lugenud õppejõududest ei olnud puhas inglane, sai kuulda nii saksa-, taani-, kui ka itaaliapärast aktsenti, ilmselt mõnda veel, mis hetkel ei meenu. Samuti ei teavitanud keegi sellest meid sisseastumisel. Kuskilt oli aga selgeks saanud see, et 95% teadusartiklitest, mida ülikoolis lugema peab, on niigi inglisekeelsed, lisaks need üksikud erialaõpikud, mida üldse kätte saada oli. Jah, hiljem ma küll kohtasin paari inimest, kes väitsid, et nemad neid artikleid lihtsalt lugema ei hakka, saab kuidagi ilma ka hakkama, aga isegi sel juhul pidi keegi sul valmis kirjutama lõputöö võõrkeelse kokkuvõtte. Tõele au andes, neist ütlejatest küll ükski nii kaugele ei jõudnud. Halduses kirjutasid mitmed ka lõputöö inglise keeles, enamasti küll kohalikud venelased, kes niikuinii sihtisid koduvabariigi piiridest kaugemale, aga ka paljud eestlased, kelle lõputööteema oli niivõrd läbi imbunud inglisekeelsetest terminitest, et tõlkimine oleks suurem vaev olnud. Sealjuures ei pea ma kindlasti õigeks NÕUET kirjutada kõik lõputööd võõrkeeles, jah, me elame siiski Eestis, kuid ma ei pea vajalikuks ka püüda iga hinna eest ainult emakeelt kasutada, sest selge on see, et enamik rahvusvahelisest teaduskeelest on inglisekeelne. Mu kursaõde küsis alati huvi pärast iga teema kohta saksakeelset materjali, iga nii viienda kohta üks artikkel ka leiti...
Ehk siis mu meelest on üsna naiivne kujutada ette, et ülikoolis saaks hakkama inglise keelt oskamata. Jah, loomulikult tuleb erialakeeles ette tundmatuid mõisteid, aga see, kui loeng on ikka nii keeruline, et üldse aru ei saa, näitab siiski keeleoskuse puudulikkust. Minu esimene reaktsioon oli muidugi ka, et "oh my God!", aga tegelikult arendas võõrkeelsete loengute kuulamine tohutult keeleoskust ning kindlasti olid kõik neid aineid lugenud õppejõud oma ala professionaalid, kelle rahvusvaheline kogemus andis palju juurde. Võib-olla tõesti loevad kuskil loenguid mingid suvalised inglisekeelsed töllid, kes lihtsalt glamuuri mõttes tööle võetakse ja vanad head kodumaised lektorid lastakse lahti? Mh, ma vist hästi ei usu. Kuigi jah, torkamise mõttes, kunagi kui Maaülikool veel Eesti Põllumajandusülikooli nime kandis, nägin bussis üht neidu, kel oli käes referaat Eesti Põllumajandus Ülikoolile teemal Eesti rahvarõivad. Pööritasin veidi silmi, sest no ok, kooli nimi on tõesti pikk ja keeruline, aga referaatide kirjutamine ülikoolis? See on nii keskkool ju?!
Ma muidugi ei tea, kuidas antud teema nüüd üldse ajakirjandusse jõudis, kas läbi tudengi, kes dokumendid välja võttis või kuidagi kaudsemaid teid pidi, aga üllatav, et see üldse teemaks tuli. Ja teemaks tuli see muidugi hoopis selle külje pealt, et "eurookupatsioon"! Sunnivad sealt ülevaltpoolt meie kalevite kangele rahvale oma väärastunud eurokombeid peale! Diplomivabrik, raisk! Eks see inglise keel ole ainult selleks, et meile igasugu murjaneid sisse smugeldada! Isegi nõukogude ajal ei olnud nisukest asja, et meie oma Eesti ülikoolis ei saanud emakeeles õppida! Ptüi! /Lugege artikli kommentaare, kui ei usu.
Ma lihtsalt tuletan meelde, et Eesti ei ole saar, mis saaks end muust maailmast täiesti eraldada ja loota, et meie keelest võiks saada üldkasutatav teaduskeel on vist ka veidi utoopiline. Võrreldes varasema ajaga on maailm palju avaramaks saanud ning lisaks kõigele hirrrrrmsale, mis sealt tuleb, ei saa eitada, et ka mujal maailmas on olulist teadust tehtud, millest siinmaalgi kuulda võiks.
Märkasin täna üht huvitavat artiklit, mis seletab ilmingut, mis mulle silma on hakanud, aga millele ma siiani teistelt kinnitust ei ole saanud, nimelt - teiste tehtud toit tundub alati parem kui oma valmistatud. No ma olen ikka põhjuseks pidanud enda oskamatust, aga midagi on seal alati veel olnud, juba toidu valmistamise protsessi ajal tunnen ma üsna tugevalt, kuidas isu kaob ja väga nagu enam ei tahakski. Ja ei, asi pole piimas hulpivates kärbestes ega kastmest paistvates kassikarvades kui keegi seda arvab...Ilmselt on see tunne inimestes erineva tugevusega esindatud ja näiteks hiljem, kui toit on juba valmis ja ma seda nö värskelt serveerituna näen, siis vastumeelsus enam ei avaldu. Aga muidu on ikka nii, et näh, siukest vaeva pidin sinuga nägema ja niikuinii ei vasta sa mu ootustele! Ma olen ju ette kujutanud, kuidas see asi maitsma peaks, mis üllatust ja ootust siin enam. Veel üks meelevaldne edasiarendus artikli teooriast - väiksema kujutlusvõimega inimesed suudavad omatehtud toitu rohkem armastada?!
Joonistamisega ja muidu isetegemisega on mul üsna sarnane suhe - asi mu vaimusilmas on niivõrd imeline, et tegelikkus ei küündi selleni iial - milleks siis üldse kogu see vaev? Kirjutamisega on muuseas teine lugu, ma enamasti ei näe tulemust ette, hakkan otsast peale ja vaatan, kuhu see mind viib. Ma vihkasin kooliajal mingeid nõmedaid kirjandikirjutamise "abivahendeid", mandalaid ja muid värke, kuhu pidid oma plaanitava loo eskiisi kõigepealt valmis kavandama - tegelased, võtmesündmused jne. Kes siis niimoodi kirjutada saab? Ma kardan, et paljudes loovkirjutamise õpitubades tegeldakse sellega ja no kui miski loovuse kraanid kinni pigistab, siis need on sellised asjad. Kui ikka ei tule, siis ei tule, mu meelest. Mingid kavandid jms võivad küll sundida inimest asjaga tegelema, aga mu meelest sunnitud asi pole väga tegemist väärt. Jaa, ma ei sallinud väga ka ülikoolis igasugu tööde kavandeid, proovikaitsmisi jms, õnneks meil nõuti neid vaid formaalselt, kuid oli ka teaduskondi, kus sellise saastaga end tõepoolest eksitama ja pidurdama pidid. Mu mõlema lõputöö järeldused olid mulle endale üllatuseks, ma tõesti ei teinud nii, et kõigepealt meil on hüpotees ja siis hakkame seda tõestama, niimoodi saab kõik ära tõestatud, pakun.
Järelikult peaks süüa samamoodi tegema - hakkama otsast peale ja vaatama, kuhu välja jõuab? No see meenutab mulle ühte lapsepõlvemängu "Sea piim" (nimi tuli mingitelt kommidelt nimega Big Milk, aga me ei olnud veel inglise keeles eriti kodus...), kus oli eesmärgiks kallata ühte anumasse kokku erinevaid vedelikke ja vaadata, mis välja tuleb. Tulemus enamasti haises kohutavalt. Meenub näiteks üks jälk kombo sinepist ja naabriplika suure venna deodorandist...Teooriat kinnitab muuseas see, et mulle meeldib täitsa teha püreesuppe ja salateid, nende puhul niiväga tulemust ette teada ei ole ja samuti saab sujuvalt mingeid osiseid teistega asendada. Häda on selles, et mõned meist siin püreesuppe ja salateid toiduks ei pea...Nii kui aga kerkib silme ette ideaalselt läbiküpsenud liha, kaunistet kook või kasvõi mõni argitoit, millel siiski kindel vorm ja maitse - ei tea, kas ongi enam seda isukest. Aga isegi püreesuppide ja salatite puhul eelistaks ma iga kell varianti, et need on keegi teine teinud. Keegi oskaja siis muidugi, mitte mõni selline ettevõte, kus millegipärast arvatakse, et osatakse süüa teha, aga tegelikkus seda ei kinnita. Aga see on juba maitseasi ning ma nimesid ei hakka nimetama.
Osaliselt autoteemal jätkates, nädalavahetusel toimus Motoshow, ma ise ei käinud, aga L. läks koos sõbra ja mõningate lastega. Ütleme nii, et võrdõiguslikkuse valdkonnas on isegi positiivseid arenguid, ilma kobisemata müüdi perepilet. Ehk oleks varemgi müüdud, aga mehed poleks taibanud küsida? "Meie esindame uutmoodi peremudelit!" olid suisa öelnud. Vilksamisi märkasin, et mingid tädid olla protestinud ühe pildi üle perekonnaõpetuse õpikus, kus olla kaks naist ja laps peal olnud. Nägin eelmainit artiklit seetõttu, et tuttav kommenteeris seda FB-s, polevat tegu millegi uuega, juba 15 aastat tagasi olla selline pilt perekonnaõpetuse õpikus olnud. Ma ise ei mäleta, aga eks see propaganda liibubki varjatult ligi, ega muidu noorte hulgas nõnda palju toleraste poleks! Ilmselt toona ei olnud veel moodne "traditsioonilist" perekonda kaitsta ja keegi ei pidanud seda pilti siis millekski eriliseks.
Aga autode juurde tagasi. Avastasin, et mul on väiksest peale üks unistus olnud, mille ma nüüd sujuvalt Minile edasi olen pärandanud, nimelt matkaauto. Minil on isegi margid ja mudelinumbrid teada, millist vaja oleks. Muidugi maksavad need autod ühe korraliku korteri hinna ja eks ta ole praegusel ajal täiesti ebapraktiline ka. Aga nii äge on! Miks ebapraktiline? No ta seisaks kuskil kolmveerand aastat ju lihtsalt. Meil pole garaaži ka. Siis ma avastasin veel sellegi, et matkaauto puhul oleks mul ju veel üks köök, kraanikauss ja wc, mida koristada! Oo õudu! Äkki mees kasiks? Naiste autod ju olla nagu peldikud, sest nende jaoks on see transpordivahend, mehed lakuvad oma autosid seest ja väljast. Täiesti paikapidamatu stereotüüp muidugi. Igatahes matkaauto on selline edasilükatav unistus.
Täiesti teemaväline, veidi ehk stereotüüpidega seonduv, leidsin netist selle pildi ja naersin korralikult, no täitsa mina:
Ainult ma pole mees ja see ei puuduta ainult date'e vaid ka tavalisi sõpru. Istusime suvel ühe sõbraga pool ööd üleval ja vahutasime põlevilsilmi: "A sa seda lugu ka tead, eks!?"
Äkki see oligi üks möödunud suve rahuldustpakkuvamaid hetki? Ikka inimesed, ikka ekstravert vist. A õiged inimesed peavad olema.
Mitu inimest sinu FB sõbralistist Metallicat vaatama plaanib minna? Mul mingi üle 20-ne. Palju neid, kes muidu 2Quick Starti ja Patust Poolt kaemas käivad. Krt, on see mõni laulupidu või? Mingi massi-rahvaüritus? On, muidugi on. Ma võin endale õlale patsutada ja öelda, et lähen hoopis Ghosti kaema. Kui ettenägelik ma siin neist kirjutamisega olin! Mitu lugu sa Ghostilt tead? Mitu lugu sa viimase aasta jooksul Metallicalt kuulanud oled? Mina olen viimase aasta jooksul kuulanud 57 korda Ghosti ja 138 korda Metallicat. Snoob selline. "Vaata galeriist, kes külastasid Metallica kontserti Tartus!"; "Lähme ka, kõik ju lähevad!"
Siis veel selline kiuslik mõte mugavustsoonist väljumisest. Mõeldakse ju selle all ikka mingite uute väljakutsete vastuvõtmist, kuhugi pürgimist jne. Aga vot kui väljun mugavustsoonist ja lähen näiteks hoopis miinimumpalga eest 12-tunniseid vahetusi tegema (küll leidub selliseidki kohti)? Kas ma siis karastun kui teras? Saab minust parem inimene? Ma arvan, et need mugavustsoonist väljuda tahtjad-utsitajad mõtlevad siiski üsna piiratud raamides. Enamasti. No on muidugi neid ka, kes lähevad alasti džunglisse ellu jääma (L. vaatab mingit säärast saadet nimelt), aga enamasti neil eriti lõbus seal pole ja suur osa annab ka alla.
Ahjaa, mõtlesin, et panen blogisse kirja ka kuupäeva, mil kaetakse asfaldiga teelõik, millele ma hiljuti ohverdasin ühe oma plätu ja väärikuse. Täna, nimelt täna see juhtus. Käpuli käisin 21. septembril, täna on 5. oktoober, enne minu fopaad oli see koht ikka üsna mitu nädalat samas seisus. Kuu aega enam-vähem siis. Ma ei tea, on see halb või hea, pigem ikka halb vist, kui võtta mitmed kingad seal ilmselt kahjustada said. See oli nii statistika mõttes siis.
Aktuaalne teema niisiis. Mul teatavasti lube pole, ma isegi ei leia, kas ma olen siin sellest saagast pikemalt ka kirjutanud, aga hetkel ei viitsi. Eks mulle on ikka hiljem ka tihti meelde tuletatud, et no tee ikka ära, mis see siis on, aga ma selgelt ei kavatsegi ses osas midagi ette võtta va kui midagi tõesti ekstreemset juhtuma peaks. No näiteks kui ma peaks mingis meeltesegaduses maale kolima.
Õudne mõelda, aga ma kunagi arvasin, et kõik "korralikud" inimesed kolivad suurest peast oma majja kusagil põllu peal, võtavad kuldse retriiveri ja veedavad oma nädalavahetused ehituspoodides lilleistikuid valides. Ma ei tea, miks ma arvasin, et minust kuidagi, sõrmenipsuga säärane inimene saama peaks. Mina, kes ma alati kadestasin oma korterites elavaid sõbrannasid, sest neil ei olnud seda "nõmedat aeda", millega tegelema pidi ega ka nõmedalt palju tube, mida koristada tuli. Me isegi käisime linnast väljas mingeid paarismaju vaatamas, aga õnneks selgus, et sealne arendaja läheb kohe pankrotti ja mingitest kommunikatsioonidest, valgustusest ja teedest võib seal ilmselt unistama jäädagi. Ma ei tea, mida ma seal teinud oleks. Vaadanud koos imikuga aknast mööduvaid autosid? Sellises kohas elamiseks on ilmtingimata autot vaja. Õnneks tuli mõistus koju ja elame kesklinna ääres, korteris. Aed on, aga selle korrashoiu on hõivanud majanaabritest pensionärid, õnneks.
Auto on ka, aga seda me kasutame ainult nädalavahetusiti pikemateks käikudeks või kui poest rohkem kraami vaja. Olen mõnikord sattunud neisse ummikutesse, mis õhtusel ajal linnast välja lähevad (ja ilmselt hommikuti sisse ka tulevad) - jube! Ma saan aru, et mõni rahulikum inimene ehk kasutab seda aega mediteerimiseks vms (enamasti kasutatakse küll ninanokkimiseks) aga no mina olen see roadrager ja ega L. parem pole. Tema on see "süstin sellest ja sellest mööda, krdi mökutajad, tõmban sinna ka vahele, jess, kaks sekundit kiirem, krt, selle vilkuvaga veel jõuab". Kohale jõudes on närv must ja selg higine.
Ma päriselt imestasin kui Lõunakeskuses avati see Apollo kino - no kes seal pärapõrgus ometi käima hakkab? Autoga kinno - kes seda enne näinud!? Tuleb välja muidugi, et hoopis mina olen see imelik, rahvas käib küll, olevat hea ligi pääseda ja parkimiskohti jagub. Täiesti võõras mõtlemine minu jaoks. Autoinimene mõtleb sihtkohtadest teistmoodi. Ma kasutan neid kohti, mis kõndimistrajektooril kodu-töö ette jäävad, nemad kasutavad neid, kus parkida saab. Parkida muidugi enamasti ei saa.
Tegelikult ma väga ei saa aru neist, kes Tartus elades kesklinna autoga tööle käivad. Aga võib-olla nemad ei käigi, äkki on see valglinnastumine juba nii suur, et kesklinna täidavadki linnaümbruse ja lähivaldade elanike autod? Parkimiskohti ei jagu, nüüd tahetakse teha raekoja platsi kõrvale korrusmaja tüüpi parkla, mu meelest oleks see jõle. Parkla vanalinnas! Hetkel pargitakse, kuhu saab. PRIA kolimine Karlova külje alla tähendas näiteks seda, et kõik parklad ja hoovid on täis PRIA töötajate autosid, vahepeal mõned agressiivsemad karlovalased loopisid neid värviga ja rebisid peegleid küljest....Tasulist parkimisala muudkui laiendatakse. Minu jaoks halb lahendus on ka riigiasutuste põldudele kolimine - autoinimeste jaoks mõistlik lahendus, mahub parkima. No näiteks nn passilaud on kaugel, sinna peab spetsiaalselt autoga sõitma, pool päeva kulub (sest paistab, et kõik sertifikaate mitte uuendanud inimesed leidsid nüüd, et ikka oleks pidanud ja netis registreerides sai septembris aja panna novembriks).
Tallinn. Seal mul juhtus ka vedama, sain tööle bussiga paar peatust sõites, enamikul nõnda ei vea. Suurem osa mu kolleege tulid kuskilt valdadest, sättisid ennast võimalikult vara tulema, muidu jäid ummikusse kinni. Üks mu tuttav elas Lasnakal ja töötas Õismäel, ärkas pool kuus, et ühistranspordiga kohale jõuda, üle aasta ta sellel töökohal vastu ei pidanud. Muidu Tallinna ühistransport oli ok, võrreldes Tartu omaga. Kui siin bussist maha jääd, ootad mõnikord 45 minutit, pealinnas üle 10-ne üldiselt mitte. Tartus ma pole ausalt öeldes ühistransporti enam aastaid kasutanud ka, jalgsi saab kiiremini, sest meil ju ühistranspordile eraldi radasid pole ja Riia mäel ummikus istud koos autodega.
Mu emal ka lube ei ole, vanaemal see-eest olid. Tema sõidueksamiks oli sõit Raekoja platsilt turuhoone juurde...Vanaema siis enam ei sõitnud, kui väimees majja tuli, kuigi ta leidis alati, et "sõita ta ju võib, aga tegelikult sõita ta ei oska!" Ilmselt pidas ta isa roolis ebakindlamaks kui ise oli. Isaga olen ühe korra avariis olnud, vene ajal sõitis Kohtla-Järvel liinibussile tagant sisse. Ega seal suurt liiklust toona ei saanud olla, ma ei tea, mis värk oli. Nüüd sõidab isa ilmselt kõvasti rohkem kui keskmine autojuht - iga nädal Narva ja Tallinn, kord kuus Vilnius jne. Ja sõita temale meeldib, eriti öösiti. Ilmselt on see tema jaoks selline aeg iseenda jaoks nagu mul tööl - kuulab muusikat ja mõtleb oma mõtteid. Maanteel saab seda teha, linnas on auto mu meelest pigem nuhtlus.
Jaa, muidugi ma olen silmakirjalik, sest meil ju siiski on auto! Ilma autota oleks ka paha, muidugi. Linnast välja ei saaks. Ma lihtsalt ei kujuta ette lastega bussis-rongis reisimist, ilmselt kättevõtmise asi lihtsalt, aga neid asju, mida kätte tuleks võtta, oleks lihtsalt väga palju! Sõna otseses mõttes siis. Põhiline on see, et bussid-rongid kõikidesse kohtadesse ei käi. Näiteks meie suvilasse muul ajal kui suvel ei saa kuidagi muidu kui häälega. Asjade tassimine käe otsas pole ka kõige toredam. Mäletan, kuidas me Tallinnasse kolides ostsime mingis meeltesegaduses (ah, ostame kõik kohe ühest kohast ära!) Sikupillist ämbri ja mopi (muuhulgas) ning siis nendega trammi ja bussiga Pelgulinna kolistasime...
|
OSCAR-2019
|
||
Hotellid orientiiri Al Hudaiba park lähedal – Hotels.com abiga on lihtne leida hotell orientiiri Al Hudaiba park lähedal, võrrelda hindu ja kohe vaadata vabade kohtade olemasolu. Meie veebilehel on imelihtne leida ja broneerida hotell orientiiri Al Hudaiba park lähedal. Iga majutuskoha kirjeldus on varustatud kaardiga. Lisaks tubade kirjeldustele ja fotodele oleme lisanud külastajate hinnagud ja pikemad arvustused, kus on juttu asukohast, mugavusest ja ümbruskonna meelelahutusvõimalustest. Meie kliendiprogrammiga Hotels.com™ Rewards liitudes teenite iga 10 öö eest 1 öö tasuta.
1577 – Liivi sõda. Pirita klooster, mis oli sõjas juba varem kõvasti kannatada saanud, purustati venelaste poolt lõplikult.
1992 – riigis lõpetati piimasaadustele dotatsiooni maksmine, mistõttu piimakaupade hinnad tõusid juba järgmisel päeval.
1993 – Tartus alustas tegevust Teoloogia Akadeemia, mille direktoriks valiti Eenok Haamer. Kooli eesmärk oli kõrgharidusega usuõpetajate ettevalmistamine.
1996 – Orust Jõhvi viivas bussis lendas omavalmistatud lõhkekehaga õhku oletatav mõrvar, kes oli varem ilmselt tapnud kolm inimest. Bussis said 14 inimest vigastada.
1998 – jõustus 12. juunil 1995 Euroopa Ühenduste ja nende liikmesriikide ning Eesti vahel sõlmitud assotsieerumisleping ehk niinimetatud Euroopa leping.
1992 – USA president George Bush ja Venemaa president Boriss Jeltsin kirjutasid alla Camp Davidi deklaratsioonile, millel oli kirjas, et USA ja Venemaa ei ole enam vaenlased.
1995 – Hollandis olid suured üleujutused, selle tagajärjel lahkus oma kodudest ligi 250 000 inimest.
1997 – Senegalis kukkus alla kohaliku lennukompanii lennuk, kus oli pardal ka Euroopa turiste. Hukkus vähemalt 20 inimest, viga saanuid oli 30.
↑ 2,0 2,1 2,2 Eesti ajalugu: kronoloogia. 2007. Koostanud Sulev Vahtre. Teine trükk. Kirjastus Olion. Lk 126
Biokeemia ehk bioloogiline keemia on teadus elusorganismide keemilisest koostisest, koostisosade muundumistest ja nende muundumiste seostest struktuuride spetsiifiliste funktsioonidega. Biokeemias kui orgaanilise keemia harus kehtivad kõik keemias tuntud üldmõisted ja seaduspärasused.
Biokeemia uurib bioloogiliste makromolekulide ehk biopolümeeride struktuuri, biosünteesi, metabolismi ja keemiliste reaktsioonide mehhanisme. Biopolümeerid, nagu valgud (sh ensüümid), nukleiinhapped kui bioloogilise informatsiooni kandjad (desoksüribonukleiinhape ehk DNA, ja ribonukleiinhape ehk RNA), lipiidid ja sahhariidid, koosnevad monomeeridest.
Biokeemia ja sellega seotud teadusharud uurivad ka väiksemate biomolekulide jm raku ehituskomponentide (v.a vesi) struktuuri, biosünteesi, metabolismi ja keemiliste reaktsioonide mehhanisme, ning patoloogiaga seonduvat.
Biokeemia uurib ka organismide elundkondi ehk elundisüsteeme ehk organsüsteeme ning elundkondade ja haiguslike seisundite vahelisi seoseid.
Algselt arenes biokeemia koos orgaanilise keemiaga. 19. sajandi keskpaiku hakkas biokeemia kujunema eraldi uurimisvaldkonnaks, kuna hakati tunnustama seisukohta, et elusorganismi keemia põhimõtteliselt ei erine eluta aine keemiast. Sellele eelnes kaks olulist avastust: 1828 sünteesis Friedrich Wöhler karbamiidi ja 1850ndatel sünteesis Marcellin Berthelot rasva. Märkimisväärne edasiminek toimus sajandivahetusel, kui hakkas selguma ensüümide roll biokeemilistes reaktsioonides. 1894 pakkus Hermann Emil Fischer välja tänapäevase seletuse ensüümide toimemehhanismi kohta ning 1897 tõestas Eduard Buchner, et ensüümide katalüüsitud reaktsioonid toimuvad ka väljaspool rakku ja on seega katseklaasis uuritavad.
20. sajandi esimesel poolel hakkas biokeemia kiiremini arenema. Kasutusele võeti kaasaegsed analüüsimeetodid, mille abil tehti kindlaks peamised ainevahetusrajad (O. Warburg, O. F. Meyerhof, H. A. Krebs, M. Calvin jpt). 1944 tõestasid Oswald Avery ja Colin MacLeod nukleiinhapete seose geenidega. Biokeemia edasine areng on olnud tihedalt seotud molekulaarbioloogiaga, mistõttu tuleb nimetada kahte olulist edusammu: 1951 avastas Linus Pauling valkude struktuuri ning 1953 avastasid James Watson ja Francis Crick DNA struktuuri.
Eristatakse staatilist biokeemiat ja dünaamilist biokeemiat. Staatilisel biokeemial on palju ühist orgaanilise keemiaga, sest ta uurib organismi komponentide struktuuri, koostist ja omadusi. Dünaamiline biokeemia uurib organismi tasandil ainete muundumist ja muutuste omavahelisi seoseid ainevahetusradades. Niisama hästi kui eraldi valdkonnaks on kujunenud ka analüütiline biokeemia, milles eraldatakse ja tehakse kindlaks organismis leiduvaid aineid. Eraldi haruna tuntakse veel meditsiinilist biokeemiat, mis uurib inimorganismi metabolismi ja haiguste molekulaarseid aluseid.
Biokeemia on tihedalt seotud selliste teadusharudega nagu molekulaarbioloogia, taimebioloogia (rakumembraanid ja fotosüntees), mikrobioloogia, biotehnoloogia, geneetika, füsioloogia, farmakoloogia, kliiniline meditsiin, histoloogia, toitumisteadus jpt.
Terminit "biokeemia" (eesliide "bio-" tähendab kreeka keeles sõna βίος, bios ehk 'elu')[1] kasutas esimest korda saksa keemik Carl Neuberg 1903. aastal.[2]
Kasutusel on erinevad automatiseeritud seadmed, mis kasutavad nt biomarkereid, massispektromeetrit jpt.
|
OSCAR-2019
|
||
„Tema esimesed laused olid: „Ma vaatasin su pilti ja ma sain aru, et sina oledki minu elu armastus.““ Nii rääkis tänases „Radaris“ Liis, 34aastane kolme lapse ema Viljandist. Tema möödunud aasta pidi olema romantiline, kuid muutus kiiresti justkui õudusfilmiks. Selle õudusfilmi teine peakangelane...
Saates “Suud puhtaks” oli täna luubi all veganlus. Saate idee sai alguse vanaema Maie Nurmise kirjast saatesse, kes väljendas muret selle üle, et tema lapselaps oli hakanud veganiks. Naise arvates on ta lapselaps lihtsalt propaganda ohver. “Ta on kokku puutunud saadetega, uurib netist, väga palju...
Teisipäeva õhtul hukkus Tartumaal Jõhvi-Tartu-Valga maanteel liiklusõnnetuses bussilt löögi saanud mees, kirjutab Postimees.
„Kellel on teismelised lapsed hetkel Viimsi peal, palun veenduge, et nendega on kõik hästi, et kõik ikka isadepäevaks tervelt koju jõuaks,“ kõlas laupäeval Viimsi kohalike Facebooki kirjutatud lause. Ilmnes, et sealsed noored plaanisid keset valla keskust korraldada suuremat kaklust.
„Väga ülev ja soe tunne on. See on kahtlemata ühe väga suure unistuse täitumine ja kõrgeim antav tunnustus, mida oskan ette kujutada,“ sõnab muusik Juhan Uppin (33), kes pärjati möödunud nädala lõpus Viljandis Pärimusmuusika aidas vabariigi pillimehe tiitliga. Sellist auhinda anti tänavu välja es...
Madridi Reali jalgpallimeeskond andis teada, et senise peatreeneri asetäitja Santiago Solariga sõlmiti 2021. aasta juunini kehtiv leping
Vormelisõitja Jüri Vips teatas sotsiaalmeedia vahendusel, et liitub Red Bull Racingu juunioride meeskonnaga. Red Bulli põhitiim teeb kaasa ka vormel 1 sarjas, kus põhisõitjateks on Daniel Ricciardo ja Max Verstappen.
Eesti elanikud toetavad jätkuvalt piirangutega alkoholipoliitikat, selgus täna Tervise arengu instituudi (TAI) konverentsil tutvustatud alkoholi aastaraamatust „Alkoholi turg, tarbimine ja kahjud Eestis“.
Motoässade retrosarja teise loo peategelane on Luule Tull, kes valiti Eesti 20. sajandi parimaks naistehnikasportlaseks. NSV Liidu meistrivõistlustel ringraja-, hipodroomi-, mitmepäevasõidus ja motokrossis 21 kulda, 7 hõbedat ning 3 pronksi noppinu kasvatas karjääri tippaastatel kaht poega, talit...
BC Kalev/Cramo korvpallimeeskond pidas Ühisliigas hooaja seitsmenda mängu ja sai kolmanda võidu, alistades koduses Kalevi hallis tõeliselt nauditavas heitluses Zielona Gora Stelmeti 80:77.
Eestis aastakümneid toimetanud Aseri kuritegeliku grupeeringu arvatav ninamees Amid Magerramov (37) on sattunud kahe tule vahele – tema tegemisi uurivad korraga Eesti ja Ühendriikide võimud.
Vastuseis ÜRO rändepaktile (ka ränderaamistikule või rändeleppele) kasvab. Viienda riigina ütles sellele dokumendile „ei“ Bulgaaria, vahendab Kronen Zeitung.
Kauaoodatud “Troonide mängu” lõppvaatuse ehk kaheksanda hooaja linastuskuu on olnud siiani suureks müsteeriumiks. Algselt lubas telekanal HBO, et seriaali viimane hooaeg jõuab eetrisse 2019. aasta esimeses pooles. Nüüd andis telekanal teada, et seriaali lõpuhooaeg jõuab eetrisse 2019. aasta april...
"Mitte mingil juhul ei ole Elu24 otsustada, kuidas ja millal keegi oma identiteedi avalikustama peaks," ütleb räpipunt 5miinust selle kohta, et mõminaräppari Nublu kodanikunimi ja identiteet lõpuks meedias päevavalgele laotati.
"Kui ma läksin esimest korda uudistemajja, olin majas olnud kolm minutit, kui minu juurde tuli inimene ja ütles, et siin majas ei ropendata," rääkis "Ongi Koik" saatejuht Märt Koik Raadio 2 hommikuprogrammis.
Asko arvas, et saadab fotosid oma suguelundist 13aastasele tüdrukule, ent reaaluses oli teispool arvutiekraani politseiametnik.
Autoralli MM-sari saab põneva lõpplahenduse juba sel nädalavahetusel, kui Austraalias selgub nii individuaalne kui ka meeskondlik tšempion. Mõlemas arvestuses püsivad tiitliheitluses kolm osapoolt.
Muusik Rolf Roosalu käis täna hommikul esinemas "Terevisioonis", kuid mees paljastab, et kõik ei läinud päris nii, nagu oleks pidanud ja takkaotsa sai ta veel helimehelt sõimata ka, vahendab Kroonika.
PSG maksis noore Prantsusmaa ässa Kylian Mbappe eest väidetavalt 145 miljonit eurot ning summa võib tõusta lausa 180 miljonini. Üüratu hunnik mammonat. Sama arvab ka Mbappe.
Katrin Lust lubas suvel, et sügisel jõuab "Kuuuurijasse" intervjuu Laura Kõrgemäega, kus naine räägib Iraj Zandiga seotud kupeldamisskandaalist. Miks pole televaatajad seda aga siiani näinud?
Täpselt 24 aastat tagasi võitis kõigi aegade edukaim vormelipiloot Michael Schumacher oma karjääri esimese MM-tiitli.
Nädalavahetusel selgub Austraalias autoralli MM-sarja võitja, mille eest võitlevad Thierry Neuville ja Sebastien Ogier, kuid oma sõna loodab võimalusel kaasa öelda ka Ott Tänak. Viimati kestis tiitliheitlus viimase etapini hooajal 2011, kui suurte lootustega sõitsid Walesi Sebastien Loeb ja Mikko...
Michael Schumacheri tervisliku seisundi kohta pole pärast suusaõnnetust ametlikku informatsiooni tulnud. Nüüd, ligi viis aastat pärast saatuslikku päeva, on meediasse jõudnud Michaeli abikaasa Corinna kiri.
Ungari jalgpallikoondis peab neljapäevases Rahvuste liiga mängus Eesti vastu hakkama saama ilma oma itaallasest peatreeneri Marco Rossita, kes on juhendamiskeelu tõttu sunnitud mängu tribüünilt jälgima.
Väikelapsega toidupoest väljunud ema tabas šokk, kui kaupluse turvamees nõudis, et ta kõigi külastajate ees lapse seljakoti sisu ette näitaks. Ema ehmatuseks tulid poja kotist välja värvilised üllatusmunad. Enne, kui kohkunud lapsevanem end koguda jõudis, ähvardas turvatöötaja kutsuda politsei, k...
Eilne „Kuuuurija“ tõi ekraanile kaks mõtlemapanevat lugu. Katrin Lusti poole pöördus ahastuses mees, kes elab olude sunnil lagunevas puukuuris. Pootsmann on ligi 80-aastane mees, kes elab Elva südalinnas puukuuris juba suvest peale, jäädes päeva pealt ilma koduta. Katrin käis vanal mehel oktoobri...
Autosport.com annab teada, et järgmise aasta Walesi MM-ralli algab suure tõenäosusega Liverpooli tänavatelt.
Sputnik Eesti pressikeskuse videosilla Moskva — Tallinn — Minsk — Biškek raames toimub kohtumine kuulsate Nõukogude ja Venemaa iluuisutajate, olümpiamängude võitjate ja finalistide, maailma ja Euroopa meistrite Ilja Averbuhi ja Maksim Marininiga.
Järgmisel nädalal jõuab poelettidele Õhtulehe spordireporter Deivil Tserpi kirjutatud raamat "Heiteareenide sangarid", kuhu on koondatud Eesti tippheitjate ja tõukajate põnevad lood. Sel nädalal avaldame teosest mõned katkendid.
Neljapäeval pannakse taas pall mängu jalgpallimaailma „kõige mõttetumal võistlusel”. Ei, jutt ei käi mingist Eesti külaturniirist, vaid UEFA Rahvuste liigast, mille fänn Liverpooli meeskonna peatreener Jürgen Klopp just pole.
Blackburn Roversi ridades Premier League'i meistriks tulnud Cris Suttoni arvates on Jose Mourinho käitunud nagu suur beebi ning Manchester United võib areneda vaid uue peatreeneri käe all.
"Eesti rahvas arvab, et piirake julgesti alkoholireklaame, sest ega seda keegi vaadata väga ihalda, pigem vastupidi – see segab näiteks õhtust filmivaatamist," rääkis Eesti Konjunktuuriinstituudi juhtivteadur Marje Josing. Ta lisas, et Lätis alkoholi ostmisest ei peaks liiga palju rääkima: "Siis ...
Üleeilse vormel 1 Brasiilia GP järel on kahtlemata kuumim teema Max Verstappeni ja Esteban Oconi kokkupõrge ning võidusõidule järgnenud intsident, kus Verstappen Oconi tõukas.
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja nõukogu kinnitas täna Harjumaal Kaunissaares toimunud istungil koja seisukohad ja ootused eelseisvateks Riigikogu valimisteks. Põllumajanduskoja esindajad on viimaste kuude jooksul kohtunud ka suuremate erakondade esindajatega, et anda oma panus valimisprogrammid...
Matthias Tass oli mullu sügisel raske valiku ees. Tema vastu tundsid huvi mitmed USA ülikoolid, kuid lõpliku valiku tegi ta kahe kõrgkooli vahel: sõelale olid jäänud Saint Mary’s ja Georgia Tech. Valik langes esimese kasuks ning nii alustabki 19aastane korvialune jõud tänavu NCAA debüüthooaega Ca...
Oktoobris MTÜ Loomuse ja Eesti Vegan Seltsi tellitud Kantar Emori uuringu tulemustest selgub, et iga neljas Eesti inimene ehk 26,5% kõigesööjatest Eesti elanikest on vähendanud loomsete toodete osakaalu oma menüüs. 9,2% plaanib seda teha tulevikus. 1,8% on loomsetest toodetest juba loobunud kas o...
Metsamees Jaan Kalda on pidanud looduspäevikut 55 aastat. „Nii ilusat suve, kui oli tänavu, ma ei mäleta,“ tunnistab ta. Kaunile suvele järgnes mõnus sügis. Talv aga pidavat loodusmehe sõnul tavalisest külmem tulema: sellest annavad märku nii haned, ahvenad kui ka mesilased.
"Sotsiaalmeedia mõjutaja" Patricia Alejos Monzon on pidanud end kaitsma inimeste ees, kes teevad maha tema Instagram postitatud pilti, kus ta ideaalse kaadri saavutamiseks seisab liikuva rongi eest, vahendab Daily Mail. Naist, kes on tänaseks elanud nii Austraalias, Hispaanias, Rootsis kui ka Sak...
Riigikontroll toob oma aastaraportis välja, et tervishoiu rahastamine vajab täiendavaid lahendusi, sest ravijärjekorrad on pikad ning katmata ravivajadus suur. Üle poole inimestest ei pääse ettenähtud aja jooksul arsti juurde, mis koos perearstipraksiste halva kvaliteediga sunnib patsiente pöördu...
Snuukrimaailmas jätkub vaen viiekordse maailmameistri Ronnie O'Sullivani ja ülemaailmse snuukriföderatsiooni juhi Barry Hearni vahel. Kuna mehed omavahel ei räägi, siis loobitakse süüdistusi Twitteri vahendusel.
Keskerakondlasest majandus- ja taristusminister Kadri Simsoni sõnul vähenevad kohalike omavalitsuste teede toetused peamiselt asjaolust, et Euroopa Liidu toetuste eest tehtavad projektid hakkavad lõppema, tõrjudes reformierakondlase Arto Aasa kriitikat, mille kohaselt vähendab valitsus omavalitsu...
2019. aastal 488. sünnipäeva tähistav Kõpu tuletorn on Eesti vanim ning maailmas vanuselt suisa kolmas katkematult töötav tuletorn.Täna oma 100. aastapäeva tähistav Veeteede Amet kuulutas Eesti lemmiktuletorniks Kõpu tuletorni, mis sai rahvahääletusel peaaegu neljandiku kõikidest häältest. Ühtlas...
"Teate, saladused ei ole võimalikud selles valdkonnas," ütleb kultuuriloolane, kriitik ja Tallinna ülikooli dotsent Linnar Priimägi räppar Nublu identiteedi hiljutise avalikustamise kohta.
"Tsiviliseeritud ühiskonna aluseks on solidaar-sus," kritiseerib reformierakondlane Igor Gräzin omaenda erakonna juhi Kaja Kallase ideed kaotada sotsiaalmaks. "Minu arust pole see võimalik. Ja on vale, et meil ei kindlustata prillide ostmist ja hammaste ravi, see tuleks samuti sisse viia."Õiguste...
Kui sööd toite õiges kombinatsioonis, siis poputad kõhtu, oled tervem, kiirendad salenemist ja tunned end pealekauba õnnelikumana!
Antibiootikumid on ravimid, mida kasutatakse mikroobide poolt põhjustatud infektsioonide raviks. Kui neid kasutatakse valesti või hooletult, võib haigestumist põhjustanud mikroob muutuda antibiootikumide suhtes tundetuks ehk resistentseks.
|
OSCAR-2019
|
||
NB – Kes soostub meenutama, palun lisage juurde, kas teie juttu võib kasutada Postimehes ilmuva 9-11 loo jaoks või pigem mitte… Rahvusest ja elukohast hoolimata, igaühel meist on oma 9-11.
Eriti muidugi siin, New Yorgis, on igaühel oma lugu. Aga ma arvan, et see on ülemaailmne fenomen. Nii, nagu igaüks mäletab seda hetke, kui ta kuulis printsess Diana õnnetusest või (vanemad olijad) mis olukorras nad kuulsid John F. Kennedy mõrvamisest… 11. septembrit 2001 ei saa unustada.
Minu lugu: töötasin Eestis, TV3-s, äsja alanud telemagasini “A4” toimetajana. Meil oli paariks järgnevaks nädalaks teemad paika pandud ja hooaeg oli just ilusasti voolama hakanud.
11. septembri pärastlõunal pisin kohtuma kahe ameeriklannaga, kes rändasid maalt maale, õpetades mingisugust aasia meditatsiooni- ja võimluskunsti… Täpsemalt ma nende tegevusest teada ei saanudki, sest niipea, kui võtsime hotelli lobbis istet ja hakkasime rääkima, helises mu mobiil.
Mul on meeles see hetk – see, et ta katkestas ise telefonikõne, niipea, kui sai aru, et ma olin kuulnud, mis ta ütles.
Olukord tundus pehmelt öeldes sürreaalne. Jüri Pihel ja helistab ISE? Tema on nimelt tuntud selle poolest, et ta on telefonitsi tabamatu… ja veel enam see, kuidas ta lihtsalt kõne katkestas – sest jutupaunikuna on ta tuntud ka…
Edasi on mul mingid mäluaugud selle koha pealt, kuidas ma neile kahele ameeriklannale selle kummalise teate edasi andsin, aga meeles on, et juba siis, kui ma nendega nägemist jätsin ja hotellist välja tormasin, võis sealsamas näha teatud lainet. Telefonid helisesid, inimesed liikusid ärevalt erinevates suundades.
Sellest Aasia võimluskunstist ei kuulnud ma rohkem mitte midagi (lõik jäi loomulikult tegemata; nii mõnigi meie poolt rahulikult plaanitud lõik jäigi tegemata, või, veel kurvem, sai tehtud, aga eetrisse laskmata). Minu toimetuse uksest sisse jooksmise ajaks oli juba teine torn tules ja räägiti Pentagonist. Ma ei saanud järgmised 24 tundi magada, sest tegime telefoniintervjuusid erakorralise saate jaoks. Tegelikult ei saanud pärast seda nädalate kaupa korralikult magada, sest Ameerikas toimunu lükkas kõik meie plaanid uppi ja saade tuli rohkem uudiste, eriti välislugude keskne, kui me alguses plaanisime.
Oktoobri lõpus läksin ma Eestist üldse minema, Indiasse – eelkõige just tohutu unevaeguse ja ületöötamise pärast katkestasin selle töö.
Ja saatuse tahtel sattusin ligi poolteist aastat hiljem New Yorki. Siin muutus see meediasündmus minu jaoks reaalseks. Ma õppisin, et see on üks teema, mille üle siin nalja ei tehta. See on isegi teema, mida tavavestlustes väga üles ei tasu võtta. Sest sa ei tea kunagi, kellel selle peale pisarad võivad jooksma hakata, kelle elu suurim valu on sellega üles äratatud.
Ma ei räägi näiteks oma mehevennaga kunagi sel teemal, sest ma tean, et ta läks oma pruudist lahku 9-11 tagajärjel, sest tüdruk muutus justkui teiseks inimeseks. Tüdruku parim sõbranna lõigati pooleks (pooleks, jah) kukkuva klaasi poolt, kui ta tänaval jooksis. Ta ei olnud isegi tornis.
Iga päev poodi minnes kõnnin mööda puust, mille küljes on noore naeratava tuletõrjuja pilt ja all mustas kuupäevad. Surnud 9-11-2001. Iga paari nädala tagant, kui pilt on heledaks kulunud, panevad pereliikmed uue pildi puu külge Me elame siin linnaosas, kus traditsiooniliselt on elanud New Yorgi tuletõrjujad. Mis tunne võis neil naistel ja lastel küll olla, vaadates üle lahe paistvat – see paistab siia hästi kätte – Manhattani allosa… Tol päeval tuli sealt musta suitsu, ja telefonid ei töötanud. Tean, et naised olid seisnud seal tänaval lahe ääres ja üle mere vaadanud… Ainus, mida nad sel hetkel teha said, oli palvetada.
Elasin Pärnumaal külas, kus kaks päeva enne, pühapäeval, oli surnud 7 inimest metanoolimürgitusse ja esmaspäeval oli küla olnud täis ajakirjanikke.
Teisipäeval, enne kella kolme helistas mu hea sõbranna, kes oli samas külas aastaid elanud. Ta oli hetkel Soomes koolis ja küsis, et mis meie külas täpselt toimus, et Soome TV-uudistes oli näidatud meie küla suurelt. Ja küsis, et kes need olid, kes surid. Me ju tundsime neid kõiki.
Sama telefonikõne ajal kuulsin, kuidas Raadio 2-s rääkis Märt Rannamäe, et mingi jama on New Yorgis, üks lennuk olla WTC tornidesse sisse lennanud. Tal stuudios telekas käis ja kommenteeris siis seda, et ei tea, kas mingid filmivõtted või mis see on ja peab uurima, milles asi. Ja siis umbes kümne minuti pärast (vahepeal tuli muusikat) oli Rannamäe hääl juba väga ärevil ja ütles, et WTC-sse lendas teine lennuk ja et vist on tegemist rünnakuga. Ma muidugi täpselt tema sõnu enam ei mäleta, aga rääkisin samal ajal sõbrannale jutu edasi, et NY-s toimub midagi hullu.
Ise polnud ma sel ajal kuidagi New Yorgiga seotud ja polnud aimugi, et ma siia kunagi elama satun. Nii ei kujutanud ma tegelikult ettegi, mida WTC New Yorgi jaoks tähendab. Telekat ka mul kontoris polnud ja nii ei näinud ma pilti enne õhtut.
Mäletan seda hetke suurepäraselt. Elasin veel vanemate juures. Sel päeval oli vähe loenguid ja kui pärast neid ülikoolist koju jõudsin, istusin arvuti taha. Sirvisin Slashdotti, kui üks uudis jäi sealt silma. Postitus oli natuke vabandav a la “Ma tean, et see pole päris selliste uudiste koht, aga äkki mõni ei tea veel et…”, mille peale lülitasin teleka CNN-i peale mängima. Kui seal tossavat torni näitas ja mulle kohale jõudis, et tegemist ongi otseülekandes põleva WTC-ga, teatasin sellest kiirelt nooremale vennale, kes köögis parajasti istus. Ärevalt, kiirustades hõikasin: “Sa pead kohe telekat vaatama, sest praegu on ajalooline sündmus, mis muudab tervet maailma!” Varsti nägin teise torni sissesõitvat lennukit, hiljem tornide kokkuvarisemist. Samal ajal jälgisin internetist uudiseid ja kommentaare ja spekulatsioone, kuni õhtuni välja.
Meediamonitooringu katkestas üks sõber, kes mind välja kutsus. Jalutasime temaga veidi ringi ja võtsime väikesed konjakid, ta oli üsna häiritud päevasündmustest. Tema nimelt oli just eelmisel päeval otsustanud, et tal on Ameerikast siiber saanund ja sel hommikul oli lennuki peale istunud, et tagasi lennata. Kõigi nende sündmuste toimumise ajal oli ta Atlandi ookeani keskpaiga kohal. Tagantjärele mõeldes ei puudutanud oht teda eriti – rahvusvahelisi lende ei kaaperdatud, kuid oleks ta oma lennu päeva võrra hilisemaks planeerinud, oleks tal tükk maad rohkem tegemist olnud tagasijõudmisega.
Ega ma sel hetkel ei uskunud, et paar plahvatust maailmapoliitikat nii palju muudaks, kui ta tegelikkuses tegi.
Mina kuulsin sellest vist pea kohe, kuna vaatasin alati Deutsche Welle päevauudiseid, mida meie TV tookord transleeris ja mis olid eetris veidi peale lõunat. Diktor teatas, et NY-s on üks lennuk ramminud ühte kaksiktornidest. Esialgu tundus see (ka diktorile) vaid õnnetu juhusena. Ei osatud siis ka DW-s arvata, et tegu on nii suure terrororiaktiga. Vist lõppes ka uudistesaade enne ära, kui asjast tõeliselt aru saadi. Hiljem, kui tulid täpsemad teated ja videod meie uudistes, mõjus see ääretult kohutavalt. Mäletan kuidas meie Washingtoni reporter, see oli vist Neeme Raud, küsitles üht oma naiskollegi NY-s ning viimane oli nii shokeeritud ja stressis, et ei saanud pea midagi öeldud, ainult nuttis – ‘kohutav, kohutav’. Ning oligi kohutav. Veel hiljem, kui tulid teated ka rünnakust Pentagonile ning neljanda lennuki mahakukkumisest tänu reisijate ennastsalgavale mehisusele, mäletan tolle mehe sõnu – “roll on”, ei olnud vapustus siin väiksem, kui Ameerikas. Minul endal igatahes küll! Ja loomulikult võid kõike kasutada, nagu soovid.
Ma nagu ei tahakski kommenteerida, küsiks ainult: kuhu jäid väidetavalt Pentagoni ramminud lennuki tiivad, mootorid jne? (või oli tõesti tegu Trabanti tehases tehtud lennumasinaga?)
Mäletan, et olin just töölt varem ära tulnud, sest lastel oli hambaarsti aeg. Olin nooremaga kabineti ukse taga ja vanemal puuriti arsti juures hammast, kui telefon helises ja sõber küsis, et kas ma ole teleri ligi, et on vaja kohe CNNi peale lülitada, et üks WTC tornidest põleb. Lennuk olla sisse sõitnud. Et ilmselt mingi õnnetus. Helistasin koju mehele ja ütlesin, et lülitagu teler sisse ja vaadaku, mis toimub. Sel hetkel siis juba ka teine lennuk rammis torni. Ärevalt kuulasin telefonist uudiseid. Ooteruumis polnud kedagi peale minu ja mu noorima lapse. Arstikabinetist kostis puuri surinat ja instrumentide klõbinat. Mäletan, et hirm oli ja teadmatus. Oleks tahtnud tormata kabinetti, karjuda sellesse vaiksesse, rahulikku steriilsusse seda uskumatut sõnumit. Samas oli selles vaikuses midagi lohutavat. Oli petlik lootus, et ei saa olla midagi juhtunud. Kõik on vaikne ja rahulik. Ootasin millal tütar hambaarstitoolist vabanes. Tormasime koju ja paar järgmist ööpäeva olin ma infonarkar: telekas, internet.
Aga üht momenti ma mäletan hästi selgelt. Kui olin koju jõudnud ja miski 15 minutit CNNi ülekannet oma silmaga näinud, tabasin end mõttelt – kas see on minu põlvkonna ajaloohetk? Hetk, pärast mida pole maailm enam endine.
Istusin pikalt diivanil, kallistasin lapsi, vaatasin teleriekraanil toimuvat ja pisarad voolasid ja voolasid. Esimest korda elus mõtlesin, et kas mul oli õigus anda elu kahele inimhakatisele, kellede saatus on elada ja toime tulla sellise maailmaga.
Mina olin Tartu Ylikooli raamatupoes, kui vanaema helistas ja seletas midagi arevalt NYst ja tornidest ja lennukitest. Pidin teda tykk aega rahustama ja veenma, et mu vanemad ei toota seal lahedal yldse. Ja et pealegi olid nad juba eelneval paeval sealt ara soitnud. Edasi Paablisse, kus panime teleka mangima ja vaatasime, kuidas teine lennuk veel eesmarki tabas. Olin just paar nadalat enne seda seal esimest korda oma taditytrega kainud, nii et malestus oli veel paris varske. Peale selle selgus sugulase kaudu telefonitsi, et mu vanemad ei olnudki lainud – neil oli samaks paevaks lennupilet! Ylejaanud paevast moodus kohutava stressi tahe all, kuna ma ei saanud neid katte – koik telefoniliinid olid maas. Ja sobrad, neid ei saanud ka loomulikult katte, sel hetkel oli neid siin paris palju. Igal juhul paeva jooksul kuidagi kontakt ikkagi onnestus ja koik oli korras – vanemate lennuk oli ohtul, nii et nad ei saanud isegi majast valja. Igal juhul olin onnelik, et ei pidanud selle “aftermath’i” siin kohapeal jalgima – niigi oli kuude kaupa parast koshmaare nendest hiigelliftidest… Siin oli ju arkvelgi puhas terror, reportaazhid ja uurimised jne…
Töötasin umbes 20 töötajaga interneti tarkvara tootvas firmas. Meil oli pealelõunane nädala koosolek kestnud 10 minutit. Keegi hilineja ukselt hüüdis: “New Yorgis rammis lennuk WTC torni!” 5 sekundit oli mõistmatut hämmingut. Oli see nali? Sigines vaikus, ainult nurgas keegi pomises paar sekundit kellegagi ja temagi vaatas üle õla, mis lahti? Lennuk sõitis WTC-torni sisse. Keegi juba kiiruga tippis klaviatuuril brauserisse aadressi. Ruumisolijad jagunesid 5-6 arvuti vahel ja hakati kiiruga uudistesaite läbikammima. Eesti veebiajalehtedel veel täiendavat infot polnud. Ainult BNS-st saime asjalikku infot. Võeti lahti CNN.com, BBC.co.uk, New York Times, USA Today, Wall Street Journal, slashdot.com, Washington Post … Üllatas, et kui kuhugi ka mingi täiendav info jõudis siis 5-7 sekundit hiljem enam teine arvuti lehte ei avanud, server oli ülekoormatud. Mõistsime et midagi suurt on toimumas hakati tuttavatele helistama või e-posti saatma. Üks töötaja logis end sisse MUD-jutukasse ja hiljem sealt kaudu saimegi kõige kiiremini infot kelleltki, kes istus jutukas New York Citys. Ma ei mäletagi enam mis koosolekust sai kas peeti järgmine päev? Internetibuumi mull oli Wall Streetil 9-10 kuud tagasi lõhkenud ja aasta hiljem läks ka firma pankrotti.
11. septeber 2001 algas nagu iga tavaline koolipäev, kui jätta välja fakt, et olin üksi kodus. Tõusin kella seitsme paiku, panin raadio mängima. Sõnamulin, uudised. “New Yorki on rünnatud, Pentagon põleb…” Ma olin nii unine ja see jutt oli nii kauge. Just seetõttu et ma üksi kodus olin, ei reageerinud ma kohe. Pool tundi hiljem kuulsin uuesti uudiseid. sama jutt, sama ebareaalne.
Läksin kooli. Klassiõed olid ka uudiseid kuulnud. Arutasime selle üle. See võttis täiesti pahviks. Minu jaoks nii ootamatu. Kuidas see ikka võimalik on? Ma arvasin tõsiselt, et tuleb sõda…
ma ei mäleta täpset hetke, kuidas ma sellest teada sain, aga ma olin siis 18 ja mind üldse ei huvitanud. vaatasin uudiseid, et jah õudne, aga ma ei huvitunud eriti. õhtul ma tean, sain ma uue teleka, hästi suure ekraaniga, tuttav tõi selle enda autoga ja ütles, et paneksin teleka kohe käima, et uudised hakkavad ja mina veel viskasin, et ilgem asi küll nüüd mida vahtida ja ta läks täiesti raevu ja nähvas “kolmas maailmasõda hakkab ja sind ei huvita” :S
Mina olin Eestis, Tartus, kontoris tööl, pealelõunane aeg. Minul raadiot polnud ja internet oli dial-up, nii et mitte kogu aeg sees ja niisama uudiste lugemiseks seda ei raisatud, ikka vaid e-maili ja panganduse tarbeks. Eks kolleegid kõrvalt kabinettidest teadsid et mul on Ameerikas “boyfriend”, seesama praegune abikaasa siis. Esimene info tuligi neilt, naabrinaine jooksis uksest sisse ja hingeldas et Ameerikas algas just kolmas maailmasõda. Mis sõda, kus algas? Ega minu jaoks siis polnud vahemaa New Yorgi ja San Francisco vahel teab kui suur, polnud USA-s käinud ja maailmapilt oli tollal palju väiksem. Hakkasin paaniliselt helistama et teada saada kas San Francisco ikka püsti on ja Los Angeles pommitamata. Ise mõtlesin, et kui lastakse töölt lahti selle eest et telefonilt rahvusvahelise kõne võtsin, siis olgu nii. Californias aga läksid inimesed tööle nagu varemgi. Telekast uudistest pilti nähes oli enamus arvanud, et reklaamitakse mingit uut filmi või et keegi on lolli klipiga hakkama saanud ja levitab nüüd seda.
Hiljem koju jõudes istusin öö läbi üleval CNN uudiseid vaadates, süda ikka muret täis meie maailma ja tuleviku pärast.
ma istusin teleka ees juba see on ainuüksi haruldane, mina ja teleka ees, ja vaatasin ja vaatasin ja vaatasin, kuidas üha uuesti ja uuesti keriti seda videot, kus lennuk rammib torne.
Et olengi siis tõesti sündinud suure sõja järel ja ka suure sõja eel, et Uus Suur Sõda on seotud ka minu eluaastatega.
Õhtul oli hirm magama minna, et hommikul ei ärka enam. Käisin terve öö vaatamas, kuidas lapsed ja naine magavad, valvasin nende und. Kaks ööd järjest ei suutnud nii magada. lõpuks väsimus kustutas mu ära, m’jõudsin enne uinumist mõelda, et äh, une pealt ongi hea surra.
Greta, kuidas sa said hommikul kella seitsme ajal rünnakust raadiost kuulda, kui esimene lennuk põrutas torni umbes kolmveerand üheksa hommikul New Yorgi aja järgi (Eestis oli siis pärastlõuna)?
Siiri, sellest metanoolimürgitusest käisime meie ka (Aleks Lepajõe, mina ja operataor-autojuht) reportaazhi tegemas. Nii et me peaaegu et kohtusime ka aastal 2001, enne seda, kui 2006 New Yorgis kohtusime…
Õhtupoole (siin alles päev) lähen aga siia naabruskonda rääkima, ka sinna majja, mille ees on see hukkunud tuletõrjuja foto…
Mina, veider küll, istusin terve päeva arvuti taga ja vehkisin ühte suurt projekti kokku kirjutada. Ei teadnud maast ega ilmast.
Õhtu eel läksin millegipärast koosolekule ühte teise firmasse. Kohtusin uksel juhuslikult selle tippjuhiga, tervitasime.
“Kohutav, täiesti uskumatu, eks ole!” ütles tema ilma mingi sissejuhatuseta. “Ma tõesti ei suutnud algul uskuda, et see juhtus päriselt!”
“Eheh,” nõustusin püüdlikult, silmi kohkumise märgiks pärani ajades. Hämmastuse teesklemine polgi nii raske, kui tõesti oled segaduses ja hämmastuses – küll sellel põhjusel, et ei saa, aru, millest teine räägib. “Täiesti uskumatu!”
Tippjuhtide ees ei tohi ju lolli muljet jätta, eriti kui sind niimoodi mitteametlikult kõnetatakse 🙂
Ka mina olin tööl, tüüpilises itaalia närvilises õhkkonnas. Ülemus räuskas mõtetute asjade pärast ning teine ülemus (ta vend) tegi kõike, et vend veel rohkem pöördesse läheks. Kui tuli siis närvilisema ülemuse tütar ja küsis, kas me teame midagi, mis maailmas toimub, siis sai vastuseks oma isal : “keda….piip piip.. see peaks huvitama, siin on täielik hullumaja täna..piip piip ” . Kui me siis üritasime töökaaslasega natukenegi netist piiluda, karjuti me peale : ” donne, siete al lavoro (naised, te olete tööl)”.. Mees meilis, selgitas, töö meili peale, et ülemus ei mõistaks….. Ma pole vist kunagi nii kiiresti koju vändanud rattaga, uudistenälg oli suurem kui lõunasööginälg.
Pärast lõunapausi oli õhkkond tööl juba natukene muutunud, kõik said aru, et midagi suurt oli juhtunud, kõik tunnetasid kuidas olime keset ajaloolist hetke ning, et maailma ei saa enam olema sama mis eile..
Kuid see mis too päev juhtus, polnud pooltki nii põnev kui see, mis tuli pärast. Pärast seda hakkasin ahmima igasugust alternatiivuudiste lehekülgi, Ameerika vastaseid raamatuid, ühesõnaga kõike, mis räägiksid, mis TEGELIKULT juhtus..
Mingi aasta kestis mu uudishimu ning mu teadmisnälg, siis mingi hetk tuli jubedusvärin peale. Mingi hetk mõistsin, et mida rohkem ma edasi loen, seda negatiivsem on mu maailmavaade ning seda väiksemana ja mõttetumana ma end tunnen.. ning kui kohutav loom on inimene.
See päev oli tavaline koolipäev, tavaline 12. september. Istusin paari klassivennaga kooli ees pinkidel, kui tuli Jaak, kes oli alati asjadega hästi kursis, ning teatas, et lennuk oli eile WTC’sse sisse sõitnud. Keegi meist muidugi ei uskunud teda esialgu, kuid kui algas tund, ning õpetaja kinnitas Jaagu öeldud, olime me hämmingus, kogu klass oli. Keegi ei suutnud uskuda, et USAs, ühes maailma kõige turvalisemas -välisrünnakute eest, ma mõtlen- riigis võis selline asi juhtuda. Terve edasise koolipäeva jooksul muust ei räägitudki.
Kui ma lõpuks koju jõudsin, siis jooksin kohe postkasti juurde, haarasin Postimehe, ning seal samas trepikojas, sulgemata postkasti lugesin läbi esimese artikli, mis kajastas 9-11 sündmusi.
Lõpuks, kui ma korterisse tagasi sain, panin otsekohe teleka käima, otsisin BBC uudistekanali, ning jäin kuulama. Terve õhtupooliku ja õhtu ning mitmete järgnevate päevade jooksul ühtki teist kanalit mu telekast ei näinud, sest ootasin koguaeg uusi uudiseid toimuva kohta.
Kui ma märtsis Suurbritannias käisin, vaatasin ühel õhtul hotellis telekat. Sealt tuli dokumentaalsaade nimega “The flying man”, mis kajastas 9-11 katastroofis osalenud inimesi, kes hüppasid akendest välja, sest nad olid kõrgemal sellest kohast, kuhu lennuk oli sisse sõitnud. Isegi siis, kui sellest oli ~4,5 aastat möödas, tundus see väga hirmuäratav, olgugi, et see minust nii kaugel toimus.
mina olin parajasti tagasiteel Poolast, kus ma häälega käisin – niisama nädalakeseks hängimas ja mingit pisemat hingekriisi lahendamas – ja 11. septembril istusin Leedu-Läti piirijärjekorras mingis rekkas. järjekord oli päris pikk. mingi hetk tuli kodust telefonile sõnum: “kuula uudiseid!” saatsin sõnumi vastu, et mis riigi omi, vastus oli “ükskõik, WTC-sse lendas lennuk sisse”. kruttisime siis rekkajuhiga kahekesi raadiot, et mingeid venekeelseid uudiseid leida, lõpuks leidsimegi. juht andis lällariga (hmm, see sõna on vist rekkajuhisläng. no see raadio, mille kaudu nad sidet peavad) teistele järjekorras olevatele eestlastele ka teada. sellele järgnes kaks tundi rämedat rekkamehehuumorit antud teemal – no te ei taha teada, kõige leebem idee oli, et üks lennuk võiks jaguda ka sinna piiripunkti, saaks tee puhtaks ja kiiresti koju:P
See oli ikka täiesti kohutav. Uudiseid muudkui tuli ja tuli, lõpuks ei saanud enam üldse aru, mis ja kus toimub, ja põhiline, MIKS? KES? MILLEKS? Mõtlesin nende inimeste peale, kes torni akendel lehvitasid valgeid riideesemeid, et neid päästetaks. No aga see oli üsna selge, et neid ei saa päästa… Elavad laibad… Ja mõtlesid, kui õudne see on. Kusjuures tornid ei olnud veel kokku varisenud, aga oli selge, et seda tulekahju ei suudeta kustutada. Ja neid ülemistel korrustel olevaid inimesi päästa.
Vahepeal oli selline tunne, et kolmas maailmasõda algab kohe. Ausõna, ma kartsin, et tuumapomm lastakse ameeriklaste poolt välja. Ja tahtsin kohutavalt koju pere ja laste juurde, aga ei saanud… Väga masendav päev oli.
Ma täpselt ei tea mäleta,kas vaatasime telekast BBC-d v CNNi või kuulasime raadiost Deutsche Wellet, aga nende kolme kanali vahendusel me saime infot selle kohutava terroriakti kohta. Jube, mul oli nii jube, et ma tahtsin sealt ära… Ma tajusin selgelt vahet lääne ja islamimaailma vahel.
Kohalikud tüübid muidugi olid rõõmsad. Meie kui lääne turistide eest püüdsid nad ehk midagi varjata aga rõõmukilkeid oli suht ohtrasti. Hotellipidaja teatas tähtsalt, et need on jaapanlased, kes nüüd tasuvad kätte Hiroshima pommitamise eest. Võibolla ta tõesti ise uskus seda…
Igastahes meie teised sõbrad,kes pidid meiega liituma üheks ringreisiks kõrbesse, tühistasid oma tulekud ja meil oli tõesti järsku palju vaba aega…
epp, ma vabandan, et ma selle palvega siia jutu vahele tulen, aga kas kusagil siin blogis oli ühe teise blogi aadress, kus kirjutas noor mees, kes oli kaotanud naise? äkki keegi mäletab? oleksin väga tänulik
Aga sellest päevast, kui me kaotasime WTC. Mäletan, et loengu alguses jooksis üks noormees auditooriumisse sisse ja hõikas kõva häälega “Kolmas maailmasõda on alanud!” St päris alanud see loeng veel polnud, õppejõud tuli hetk hiljem, kõrvad punetamas.
Kusjuures, kes teab, võibolla tuleviku ajalooõpikutes ongi see sündmus Kolmanda Maailmasõja kronoloogias. Kas näiteks Esimese ja Teise söja ajal inimesed ise nimetasid neid sõdu nii, ma ei tea?
Ma olin sel ajal rase ja paariks nädalaks vastloodud Põhja-Eesti Regionaalhaiglas tööl. Metanoolijama oli tõesti just lõppenud või lõppemas (osa neist toibutati Mustamäel), iseenesest oli rahulik pärastlõuna, isegi unine (no eks rasedal ole uni kogu aeg käepärast võtta), nokitsesin midagi arvutis kui tuli it-pealik ja ütles, mis on juhtunud. See oli nii uskumatu. Igatahes sai siis mõnda aega väga hoolega uudiseid jälgitud. Aga seda ma küll ei mäleta, et ma öösel halvemini oleksin maganud kui tavaliselt. Elasin tol ajal nagunii paksus metsas, vaikuses ja rahus.
Aga kui nüüd järele mõelda, siis tolle maksimum kuu aja jooksul, mis ma PERH-s olin, oli ikka päris mitu ärevat asja, mille pärast uudiseid neelata ja valvel olla: metanooliasi, 9/11 ja ka Rüütel valiti presidendiks. Ma ei püüagi väita, et tegemist on kuidagi kaalult sarnaste asjadega, aga kõigiga kaasnes suurem või väiksem ärevus, vadin kohvitassi ümber ja vajadus mõne uudistekanali küljes rippuda…
vaatasime tunde järjest telekat. meeles on kohutav hirm, et tuleb suur sõda. et kolmas maailmasõda puhkeb palju varem kui keegi oleks osanud arvata. eks omamoodi ta ju algaski…
Et samal ajal oli käimas Open Spirit 2001, millega seostus üksjagu sagimist, siis enam täpselt ei mäletagi, kuidas või kust seda uudist esimest korda kuulsin. Vist oli üks leitnant, kes tuli ja ütles, et Ameerikat rünnatakse. Ajal kui teine lennuk torne tabas olin igatahes juba teleka ees. Alguses oli täpsema informatsiooni saamisega mingi ilge jama. Ameeriklased ise ka kohe ei teadnud, mis toimub või kes seda tegi. Mõned arvasid, et võis olla tegemist mingisuguse õnnetuse või Tim McVeigh tegevusest inspireeritud tegelastega, kes tahavad vallandada Ameerika Ühendriikides kodusõda. Teleuudistes korrati pidevalt samu kaadreid torni sööstvast lennukist. WTC’s töötanud Alice vastas minu saadetud sõnumile lühidalt: we’re fucked. Hiljem selgus, et ta ei olnud sel päeval tööl. Vedas. Ülejäänud mälestused pärinevad tõenäoliselt juba 11. septembrile järgnenud päevadest, nii pika aja tagant on neid päevi suht raske üksteisest eristada. Igatahes sellest hetkest kui tulid uudised, et Pentagon on jäänud enam-vähem terveks ning neljas lennuk tulistati alla (praegu on vist rohkem levinud versioon, et kukkus alla), meenub selgelt, kuidas sai kergendatumalt hingatud, sest rünnak näis olevat ebaõnnestunud — hävitada suudeti vaid USA rahavõimu sümbol, samal ajal kui sõjalise võimu sümbol oli jäänud peaaegu puutumata ja poliitilise võimu sümbolini isegi ei jõutud. Järgnenud arengud tõestasid aga ilmekalt, ja tõestavad tänini, et see kergendustunne oli enneaegne — Washington langes üles seatud lõksu. Maailma sõjandusajalukku lähevad 9/11 rünnakud näitena sellest, kuidas isegi totaalselt ebaõnnestunud ettevõtmisest võib lõigata erakordselt suurt kasu.
Elasin sel ajal Nairobis ja olin parasjagu spordiklubis jooksulindil, kui pilk sattus CNN-i uudistele teleekraanil. Telekal oli heli maha keeratud ja nägime vaid pilti, kuidas lennuk torni sisse sõitis. See tundus niivõrd absurdsena, et esimesel hetkel ei suutnud mitte keegi seda tõsiselt võtta. Mäletan, kuidas ekraani alläärelt siis uudiseid lugesime ja tasapisi jõudis kohale, et midagi kohutavat on juhtunud. Järgnevad päevad möödusid muidugi telekast ja internetist uudiseid jälgides. Paljudele keenialastele tõi 9/11 valusalt meelde 1998. aasta suve, kui Al Qaeda korraldatud pommiplahvatustes Nairobis ja Dar es Salaamis said surma nende sõbrad või perekonnaliikmed. Nagu ikka, kannatavad kõige rohkem ju lihtsad inimesed, kes pole kellelegi halba teinud. Tutvusringkonnas oli meil inimesi erinevatest rahvustest, ja kõik, ka moslemid, olid sellest rünnakust masendatud. Nagu keegi eespoolgi kommenteeris, mäletan mõtet, et kuidas ma ometi saaksin oma väikest last siin maailmas kaitsta.
Teemaga seonduv kuid mitte meenutus. Kõik sai alguse 16 aastat tagasi, 11. september 1990. Kui ameeriklased vaadanuks rohkem mitte-peavoolumeedia ajakirjanikke, nad teadnuks täpsemalt, mis toimub.
Meenub videot nähes esmane küsimus. Kas see ikka on päris? WTC-tornide kokkuvarisemine jättis kohe mulje kontrollitud õhkimisest, täpselt nagu vanu liiga madalaid kõrghooneid õhiti, et ehitada asemele uus ja kõrgem… Aga jah kohutavad kaadrid tulid hiljem kui näidati põgenevaid inimesi ja kõikjal betoon tolmas!? see oli täiesti sürr irreeaalne?
Sel päeval olin Saksamaal, Bochumis ühel tehnilisel koolitusel peamiselt skandinaavlastest koosneva grupiga. Nokitsesime pealelõunal vaikselt, raadio mängis, millalgi pealelõunal (3-st? 4-st?) tuli uudistesaade. Ma oskan enam-vähem saksa keelt, aga raadio oli vaikne ja kuulsin, et kuskil olla mingi õnnetus olnud, lennuk ja tulekahju… Eriti tähelepanu ei pööranud, teistele ka ei öelnud (ülejäänud ei olnud Saksa keele oskajad).
Peagi läksime hotelli, avasin teleka ja siis oli see pilt kogu oma õuduses minu ees. Nägin “otse” teise torni sissesõitmist ja kokkukukkumisi, meeletut tolmupilve tänavatel….
Kolleegid rääkisid hiljem, et nemad teinud teleka lahti, vaadanud, et “mingi film”. Vahetanud kanalit, sama film! Ja nii jüõudsid siis CNN-ni. Sisuliselt istusin teleka taga kogu õhtu, saades nii sündmustest enam-vähem adekvaatse ülevaate.
Saksas kardeti ka rünnakut, eriti NATO-ga seotud kohtadele. Erilist paanikat küll ei olnud, õhtul istusime kolleegidega ühes pubis ja tegime võllanalja, et kas see lendur oli eestlane, norrakas või rootslane…
13.11 pidin lendama Saksa siseliinil Düsseldorfist Münchenisse. Lennuväljal oli õhkkond väga närviline, soovitati vähemalt 2 tundi varem kohal olla. Kontroll käis siiski rahulikult, asju ära ei võetud ja lahti ei riietatud.
Üks lugu jäi meelde sellelsamal sõidul loetud Saksa lehest. Tal oli firma ühes tornidest, kusagil seal ülevalpool. Ta ise hilines sel päeval tööle, kuna pidi lapse kuhugi viima – arsti juurde, kooli vms. Sel ajal toimus rammimine, kõik ülejäänud töötajad olid üleval tornis jakeegi ei pääsenud.
Mees ütles intervjuus, et kogu äri jms on kaotanud tema jaoks mõtte – on vaid üks põhjus jätkamiseks – hoolitseda oma kunagiste kolleegide perede eest….
11. septembri hommikul saabusid mu ameeriklastest ämm ja äi oma uut lapselast, st minu ja Davidi teist last vaatama. David oli vanematega parasjagu Keskturgu uudistamas kui mu vend neile helistas ja soovitas koju minna ja CNN-i vaadata. Vaatasime ja vaatasime, asi tundus täiesti ebareaalne, nagu arvutimängu oleks kõrvalt jälginud…
11. septembril oli tööl ja jälgisin töötegemise kõrvalt vahetevahel Internetist Pärnu metanoolitragöödia uudiseid. Hukkunute arv kasvas pidevalt. Korraga köitis mu tähelepanu üks pealkiri Delfi välisuudiste rubriigist. New Yorgis oli lennuk WTC torni ramminud. Lugesin selle uudise ette. Üks töökaaslane pidas seda naljaks. Püüdsin CNN-i kodulehekülge kätte saada, kuid see ei olnud ülekoormatuse kättesaadav. Tornide kokkuvarisemisest sain teada Delfi kommentaaridest. Kui koju läksin, siis vaatasin kogu õhtu televiisorit, et värskemaid uudiseid saada. Kartsin, et see oli alles algus ja võib veel juhtuda ei tea mis.
Elasin ja õppisin sel ajal Tallinnas. Olin kusagil Kristiine keskuse kandis ja läksin trolli peale kui mu elukaaslane helistas, et miskit toimub Ameerikas. Rohkem ei olnud tal sel momendil aega rääkida. Ma hakkasin kohe helistama, üritasin tabada inimesi, kes oleks kodus ja vaataks telekat. Kedagi ei saanud kätte. Mingi poole tunni pärast olin kodus ja jälgisin ise uudiseid. Helistasin veel emalegi. Järgmisel päeval küsisin veel ühelt kursaõelt, mis tunne tal on, teades et ta oli kunagi käinud WTC-s. Ta nagu ei osanud midagi ütelda, ju siis polnud mingeid tundeid.
ma mäletan, et sellel päeval oli Tallinnas mormoonide korraldatud inglise keele tund….. kui sinna jõudsin, olid nad kõik kui uimas.
Olin õega msn-s, kui ta ütles, et tee ruttu telekas lahti, NY-s s6itis lennuk majja sisse. See kõlas nii absurdsena. BBC kandis sündmust otse üle ja see kõik oli uskumatult jube, isegi kommentaare suurt ei olnud, ainult pilt.
Kuulsin uudiseid enne kodust väljumist. Kuku Raadio teatas, et alul üks, siis teine väikelennuk! olla ramminud torni. Ja et ohvritest esialgsed andmed puuduvad.
Arvutiklassis sai asjast rhkem infot. Läksin New Yori liikluskaamerate leheküljele. ûldiselt ei olnud midagi näha, kesklinna omad kas ei andnud pilti edasi vqi olid umbes. Leidsin viimaks ühe koha, mis näitas suitsusammast Pentagoni kohal. Lükkasin lingi delfi kommentaaridesse. Paari minuti pärast oli sama link delfi kodulehel üleval ja nii poole tunni pärast loeti see ka Kukus ette.
Qhtul käisime sqpraega lina peal jalutamas. Kaitsekolledzi maja ees pildusid kaks üliqpilase moega teelast paberlennukid edasi tagasi. Muidu oli tavaline ilus sügisqhtu.
Metanooli tqttu surnud eestlastele ei tehtud leinapäeva. Kusagil ameerikamaal toimunud kahtlase taustaa sündmusele oli aga koheselt vaja välja kuulutada leinapäev.
Ei mäleta, kust täpselt kuulsin seda. Olin ülikoolis teisel kursusel, väga armunud ning senini oli mul maailma asjadest olnud üsna ükskõik. Koolis ajalootunniks sai ainult faktid pähe õpitud, aga ma nagu ei seostanud neid kuidgi päris maailmaga. Aga mäletan, et esimest korda elus pärast 9/11-t, tekkis mul hirm. Tõeline paanikahoog, kus käed värisevad, pisarad jooksevad ja süda on paha. Selline hirm, et tead, et minna pole tegelikult kuhugi. Baasturvatunne oli äkki kadunud. Ja äkki loksus kõik paika. Et teine maailmasõda oli alles mõnedkümned aastad tagasi. Et minu ema ja isa olid siis juba sündinud. Ja see, mida vanaema räägib sellest, kuidas ta viimaseid päevi rasedana metsas redutas ja varju otsis pommide eest, et see kõik oli tegelikult päriselt. Ja need tunded, mida inimesed tundsid, olid päriselt.
Ei saa jätta märkimata meedia mõju inimese psüühikale. Tornide varisemist näidati kord tunnis kindlasti ja iga kord raputas see mind füüsiliselt.
Oli rebaste ristimise päev. Tahtsin esimesele kursusele pilgu peale visata ja veenduda, et sel aastal kummikust keefiri ei joodeta. Aga kukkumas oli kohe-kohe ka punase joone päev, kus tuli õpingukava esitada. Olin just lapse tervise tõttu akadeemiliselt välja tulnud ja päev aega asju sobitanud, õppejõududega rääkimas käinud, et kas ikka saaks teiste gruppide loengutesse, sest oma kursuse ajad jooksid vägisi lapse taastusravisse, busside mineku ja lasteaia lahtiolekuaegadesse sisse. Oli suur jala kaela taha panemine terve päev. Pärastlõunaks kui rebasteasi pihta hakkas olin täiesti läbi. Olin saanud palju äraütlemisi ja nokimisi teemal üliõpilase põhitöö on õppimine ja laps on eraasi.
Istusin laenatud autos, ootasin rebaste rongkäiku, nad jäid oodatust hiljemaks, laps küsis juba 10x kas üliõpilased tulevad varsti.
Nii mõtetu tundus kõik. Mina siin punnin end puzzlesse sobitada ja kusagilt servast hakkab mu stabiilne ja turvaline “kõik teed on valla”- pilt ikka vägisi murenema.
Pole mõtet sobitada loengukava või üldse pinnal püsida, sest kolmas maailmasõda on alanud, käis peast läbi. Külma sõja pesuprogramm:)Tekkis tahtmine tikkude ja soola järgi minna ning vaadata kuidas saaks metsa ära. Kaugemale suurematest keskustest.
Ämeerikan driim sai korraliku hoobi igaljuhul. Ei mingit unistust semestrist-paarist mõnes Ameerika juhtivas ülikoolis enam.
Meie alustasime vist 10ndal klassiekskursiooni Saksamaale. Olin uudiseid juba kuulnud küll, enam ei mäleta aga, kust ja kuidas. Meeles on telepilt ja Neeme Raua hääl, vastikusvärinad ja pisarad kurgus. Millegipärast meenus printsess Di surm, selle kohta on mul hästi meeles, et kõndisin Anne Kanali äärde ujuma ja olin just vana bussijaama juures ja mõtlesin, et kohutav. Lihtsalt kohutav.
Aga 9/11 on mu õe sünnipäev. Mõtlesin kibedusega, et nüüd alati jääb tema sünnipäeva see jube sündmus tähistama. Metanoolitragöödia veel juurde ja tunne oli, et nüüd läheb ainult hullemaks, enam ei saa paremaks minna. Et nüüd ongi lõpp käes.
Bussis olime kõik suhteliselt vaiksed, aga mida Eestist kaugemale, seda vabamaks õhkkond muutus. Olime uudistest eemal ja reisielevus hakkas maad võtma. Nagu pisike bussiuniversum, kus midagi halba ei saa juhtuda.
Poola piiril tulid aga piirivalvurid relvadega bussi sisse. Kõik olid hirmul. Vaatasid tähtsate ja kurjade nägudega ringi, kuni üks ütles: “No terrorists here, no?” Või ütles ta hoopis vene keeles: “Terroristõ njet?” Kõik naersid, piriivalvur ka.
Hiljem olen ise palju juurde lugenud, vandenõuteooriate armastajale on see “tänuväärne” sündmus. Aga ma kardan, et me ei saa kunagi teada, mis tegelikult juhtus.
Mina olin tol päevaln tööl. Tegelesin põhiliselt sellega, et mitte nutma hakata. Oma elus oli raske aeg.
Ja korraga hakkab raadio uudistest tulema midagi mingist lennukist ja tornidest. Kuulasin kuid ei jätnud meelde, ega saanud täpselt aru mis täoselt toimub.
Kui ülemus tuppa astus ja rääkis, et ta on seal NY WTC s käinud. Rääkis milline seal on ja üldse oma ameerika reisist.
Mina vaatasin teda rumala näoga ja mõtlesin, et milelst selline avameelsus ja lobisemistahe. Ja teema tundus olevat õhust võetud.
Siis hakkasid jälle uudised ja ma sain kõigest aru. Ma olin seda kõike ju kuulnud ja alateadlikult meelde jätnud.
Mind valdas meeletu hirm, kohutav ettekujutus mida tundsid inimesed lennukis ja tornides, paanika. Olin oma mured unustanud ja lohtsalt istusin ning mõtlesin, et see on üks hetk mida minu lastele ja lastelastele ajaloost õpetatakse. Lootsin, et sellega pole alanud kolmas maailmasõda.
Minu maja asus täpselt lennukite maandumistrajektooril. Ja õhtul olime telekast vaadanud filmi WTC kohta. Öösel ärkasin kohutava lennukimürina peale. Tuba oli pime ja ma olin veendunud, et see lennuk kukub alla.
Arutasin omaette, et kelle kõigepealt äratan ja mida selga panen ja mida kaasa võtan. Siis, aga tundus kõik juba lootusetu olevat ja ma tõmbasin teki lihtsalt üle pea. Ise kahetsedes, et lapsed on teises toas.
Ühel hetkel jäi kõik vaikseks. Ja enne uinumist jõudsin veel mõelda, et kas selline ongi olla surnud.
Üks mu tuttav oli sel ajal ameerikas. Ta nägi seda kõike pealt. Aga ma arvan, et teiste inimeste mälestused jäägu nende endi rääkida.
Istusin tol pealelõunal kontoris ja otsisin mingit infot Äripäeva lehelt. Uudiste lehelt vaatas mulle äkki vastu napp ühe või kahelauseline info, et on rünnatud WTC- torni või midagi taolist. Ja väike foto juures. Üritasin pilti suuremaks klikkida, ei midagi. Siis vaatasin Delfit. Tol hetkel oli sealgi veel vähe infot. BBC ja CNN-i lehed olid umbes. Kõhus hakkas keerama peale seda, kui Äripäeva onlines tuli teade teise torni rammimise kohta. Kuskil kuklas hakkas tiksuma küsimus, et kas siis nüüd läheb lahti? See kauaoodatud, -kardetud Kolmas Maailmasõda. Helistasin oma õele, emale ja vanaemale, rääkisin mingit tavalist igapäevast juttu, aga hinges oli kartus, et see jutt jääbki viimaseks, et ma ei kuule-näe neid enam kunagi. Tajusin otse füüsiliselt, et maailm on nihestunud, midagi on tugevasti muutunud. Järgnevad päevad olid täis infootsinguid, infootsinguid ja veelkord infootsinguid.
Olin 9/11 ajal 12-aastane õpilane. Koolis olles ei kuulnud ma midagi, kuid tol päeval sain kuidagi eriti vara koolist tulema ning koju jõudes avastasin et ema oli kodus ning vaatas uudiseid, teatas et WTC-s ja Ameerikas on midagi lahti. Ise olin just paar aastat tagasi seal käinud ja kogu seda maad imetlenud ja siis telekast vaadata kuidas inimesed karjuvad ja jooksevad ning mitte keegi ei saa aidata – see tundus võimatuna. Ja siis veel näha videolt kuidas lennukid tornidesse sissesööstsid ja inimesed ülevalt alla hüppasid…. see tekitas tunde nutta ning äkitselt ei muretsenud ma üldse enam tavaliste asjade pärast vaid hoopis selle pärast et kas homne päev enam üldse tuleb, sest oli ikka tohutu hirm sõja ees. Nüüd asjadele vaadates muutusid maailmavaated sel päeval ikka väga tõsiselt…
Olin kodus ja klõbistasin midagi arvuti taga. Järsku hüüdis ema teisest toast, et tulgu ma vaatama. Kiirustasin teleka ette ja ei suutnud oma silmi uskuda. Vaatasime otseülekandeid (BBC ja CNN kordamööda) ja kuulasime kommentaare. Ise ei osanud suurt midagi asjast arvata, kerge hämming oli.
Mäletan, et teise lennuki kokkupõrke ajal oli otsepildis mingi telefoniintervjuu ja taustaks otsepilt tornidest. Kuulasin juttu ja nägin, et lennuk lendab kaadrisse pildi paremast servast. Mõtlesin, et näe- lennuliiklus ikka toimib veel järelikult. Ootasin, et lennuk ilmuks teiselt poolt torne välja, ent seda ei juhtunud. Vist oli näha ka mingit kerget plahvatust. Telekas aga intervjuu jätkus mõned hetked, kuni intervjueerija katkestas telefonikõne ja edastas teate teise lennuki kohta… Tunne muutus kraadi võrra kõhedamaks.
Kõndisin töö juures mööda arvutist, kust jooksis video põleva WTC-ga. Küsisin “mingi uus reklaam vä?”. Kui vastati “CNN- veebileht!!!!”, siis arvasin, et keegi teeb paha nalja ja on CNN-i veebi ära häkkinud. Vastasin “lahe nali küll, mis seal veel on, kas Marss ka juba ründas?” ja läksin edasi. (Epp, sa seda “Maailmade sõja” raadioshow-paanikat tead? http://en.wikipedia.org/wiki/The_War_of_the_Worlds_%28radio%29).
Kui selgus, et polnudki nali, siis oli kohe järgmine mõte “assa nuga, selle peale saab USA-st küll politseiriik. Et võtavad selle terroriakti ettekäändeks ja hakkavad sõnavabadust piirama ja kõike jälgima/jälitama ja mida kõike veel.” Uut maailmasõda ei kartnud, aga USA eba-demokratiseerumist küll. (Sõjahirm on üldse mingi naiste eripära, mehed võtavad sõda kui võimalust äri/karjääri teha ja oma loomuomasele julmusele vaba voli anda.) Olin enne just pikalt lugenud Wassenaari kokkuleppe ja USA paranoiliste piirangute kohta tehnoloogia ekspordile ning see WTC pauk läks kenasti “teemasse”.
Siis vahtisime uudiseid ja lugesime veebist kommentaare. Ma arvan, et enamik kolleege jagas sel hetkel arvamust “said mis tahtsid oma ülbamise eest”. Pisaraid ega hirmu ei näinud, pigem oli põnev.
mina mäletan, et tulin loengust koju, panin harjunud liigutusega BBC news peale teleka mängima… ja jäingi teleka ette, pult käes. maha istuda taipasin vist ka alles poole tunni pärast.
tükk aega ei tundunud asi… päris. tõeline hakkas asi tunduma alles siis, kui nägin alla hüppavaid inimesi. kuna olen kahjuks mitmel viisil kokku puutunud enesetappude ja enesetapjatega, sain mingi õrna ettekujutuse, MIDA pidid tundma need inimesed seal…
Töötasin tol ajal Tartus, Caritase lastetoas. Lapsed olid just kisklemise käigus tuletõrjealarmi tööle pannud ja undava alarmi ja tuletõrjujate ning turvameestega tegelemine võttis kogu energia. Siis tuli üks kolleeg jutuga, et talle olevat üks lapsevanem ärevalt midagi Pentagonist ja lennukitest rääkinud. Kuna lapsevanem eesti keelt kuigi hästi ei osanud ja mul oli hetkel muud tegemist, siis mõtlesin endamisi, et küllap sai ta millestki valesti aru. Alles õhtul koju jõudes sain aru, mis tegelikult juhtus.
Eks maailm oli tookord ka natuke väiksem, õnnetuse suurusest sai lõplikult aru kui kaks aastat hiljem New Yorgis seda suurt auku ja “musta maja” augu kõrval nägin.
Ma vaatasin sel hetkel kanal2’est seebikat Azul(või midagi sellist) ja oli eetris selle viimane osa. Ja äkki katkestati see ning hakati näitama uudiseid. Siis olin ma väga pahane, sest see oli seebika viimane osa ja mul polnud kooli tõttu võimalik järgmine hommik telekat vaadata.(olin siis umbes 10 aastane)
Ma täpselt ei mäleta muidugi, kuid mäletan, et ma nägin seda, kuidas tornid kokku varisesid, see oli küll väga shokeeriv vaatepilt. Pärast tuli ema koju(ta oli uudistest kuulnud) ja siis rääkisime midagi sellest. Ja järgmine päev olid kõikide ajalehtede kaaned täis pilte torni rammivatest lennukitest või kokku varistevatest tornidest. Vaatasin neid pilte ja imestasin, et kuidas midagi sellist juhtuda sai küll.
Nüüd, 5 aastat vanemana, mõistan igati seda. Terrorism on ikka kohutav asi ja ma olen õnnelik, et ma elan Eestimaal, mis õnneks tänaseni veel terroriste huvitanud pole. Eesti on üldse sellesmõttes hea ja turvaline riik, et meil pole tornaadosid, orkaane, vulkaanipurskeid ega midagi säärast.
Aga terrorism on ikkagi väga jube. Mis maailmast tulevikus saab, kui nii edasi läheb. Kas me liigume vastu 3. maailmasõjale või laabub kõik kuidagi.
Hiljutised Londoni sündmused olid igastahes ka väga hullud. Ma arvan, et terroristid on väga pahased, et nende plaanid nurjati ja ootavad ainult uut võimalust ja sepitsevad juba midagi hullu, sest ega nad ju ei jäta.
2001. aasta 11. september oli meie peres pikalt ette planeeritud ja kauaoodatud kuupäev. Pidime sel õhtupoolikul sõitma New Yorgist Itaaliasse teaduslikule konverentsile ja puhkama. Asjad olid pakitud, mees jai koju, mina pidin veel pooleks paevaks toole minema.
Hiljem nagin ajalehest esimese lennuki teekonna joonist. Oli soitnud osa teest tapselt minu kohal. Veider moelda, et olin seal all tookord aarmiselt roomus ja muretu.
Pikka aega vaatasin iga ylelendavat lennukit nagu tapariista ja tuletorjesireen vottis selja kylmaks – mis jalle! Onnetuskohta lahemalt naha ma ei suutnud. Ei lainud sinnakantigi enne, kui koik oli koristatud, paari aasta parast.
Minu jaoks oli too hommik kummaline ja loomulikult meeledjääv. Ma ei hakkaks kordama, mida kõik niigi öelnud on. Räägin lihtsalt oma väikesest tähelepanekust ja küsimusest, mis mulle siiamaani vastuseta on jäänud.
Olin just oma kontorisse jõudnud ja endale kohvi teinud, kui laual helises telefon ja mu vend Arlingtonist teatas, et Maailma Kaubanduskeskusesse olevat lennuk sisse sõitnud. Mõnda aega oli kontoris kõik rahulik, aga siis hakkas sõnum levima ja inimesid kogunesid üksteise kabinettide juurde asja arutama. Televiisor näitas New Yorgi panoraami ja ühte suitsevat torni. Seda, millal teise torni sisse sõideti, ma otse eetris ei näinud. Võibolla ma lahkusin televiisori juurest, ei mäleta. Mäletan aga seda, et peagi aga hakkas levima uudis, et see ei ole õnnetus, vaid rünnak ja järgmine pauk tuleb siia, Washingtoni. Kesklinna. Olukord muutus huvitavamaks siis, kui keegi oli saanud infot, et Pentagon põleb. See oli sürreaalne. Hiljem kui nägin filmi Maailmade Sõda siis see moment tuli tuttav ette, kus Tom Cruise ei suuda mõnda aega uskuda, et see kõik toimub tegelikult ja reaalselt.
Natukese aja pärast tuli osakonnaülem ja teatas pisarsilmil, et me võime kõik nüüd koju minna. Nii kuidas keegi saab. Pilk aknast välja tõotas seniks aga juba täielikku liikluskaost. Mis metroos toimub, seda ei tahtnud ette kujutadagi. Pelgasin paanikast hullunud rahvamassi isegi rohkem kui mingit linna pommitamist. Minu üllatuseks aga pidasid inimesed end väga reserveeritult üleval. Ma eeldasin n2htavasti nyyd tagasi vaadates mingit New Orelansi mastaapi kaost aga seda ei juhtunud absoluutselt mitte.
Lülitasin kompuutri välja ja marssisin ümber nurga kohalikku lemmikrestorani, District Chophouse´i. Las olukord laheneb kui laheneb. Ja kui on l6pp, siis on ikkagi parem minna, klaas k2es ja m6nus sumin peas.
Chophouse’is oli kõik väliselt ‘business as usual’ välja arvatud see, et televiisorid baaris näitasid spordi asemel mingit uudistekanalit. Seal oli ka see kui nägin kuidas tornid kokku vajusid. Voah! Väga sürreaalne elamus. Oma kordumatuselt omapäraselt ülev. Suur. Ekstreemne. Ja lihtne ja loogiline. Nagu kogu ameerika ise. Peast käis veel läbi, et näe istun siin baaris, joon õlut ja vaatan reaalajas kuidas tuhanded inimesed hukkuvad. Ja mul ei olegi nagu mingit tunnet. Et peaks nagu olema, aga ei ole. Natuke aega hiljem näidati ekraani nurgas kaadreid juubeldavatest ja tantsivatest palestiinlastest. Kas need kaadrid olid mingid video arhiivist võetud stamm kaadrid? Ma ei tea. Imelik. Igatahes effekt oli, kuidas öelda … hingemattev? Siis käis peast läbi, et nende naiivsete sellidega on nüüd küll jokk. Nad ei tea millise uinuva monsteri nad 2ratanud on.
Jälgisin seepeale huviga minuga koos seda kõike vaatavate inimeste nägusid, et lugeda nende reaktsiooni, aga üllatusin pettunult, et reaktsioon paistis sootuks puuduvat. Vaat see väike isiklik nine eleveni ääremärkus ja t2helepanek kogu suurte syndmuste taustal ongi jäänud mulle täielikuks mõistatuseks. Et kuidas need inimesed, kes seal restoranis olid, tavalised, suvalised Washingtoni valgekraed, suutsid seda kõike nii stoiliselt vaadata. Võibolla on vastus lihtne, nad olid lihtsalt liiga shokeeritud, et üldse kuidagi reageerida. (Oma arved, ma arvan, maksid nad sellegipoolest ja arvutasid tavalise 15% tippi ka ausalt juurde.) Või oli see reserveeritus t6esti nende yliinimlik poliitiline korrektsus? Ma ei tea. Või tunnetasid tol hetkel kõik, et Maailmade Sõda on alanud? Niisama vandumine oleks ehk olukorra tõsidust trivialiseerinud? Ma ei tea. Oli tunne, et vaatamata k6igele olen ma siin maal ikka veel võõras v6i oli siis kolmas 6lu l6puks j6udnud 6igesse kohta.
Tegelikult eriti sellest rääkida suurtemates seltskondades ei taha, kuna minu jaoks oli see emotsionaalne sündmus, samas kui paljude Eesti tuttavate jaoks on see poliitiline sündmus. Paljud süüdistavad ka Ameerikat ennast selle õnnetuse pärast ning seetõttu olen läbinud palju kuumaverelisi vestlusi sel teemal ning viimasel ajal olen seda püüdnud vältida.
Aasta oli 2001 ning mina olin samal aastal lõpetanud ülikooli Ameerikas ning olin tööl ühes pisikeses itnerneti firmas. Tööd tegin tihtipeale kodust, et ei peaks kaugele sõitma ja sellele aega kulutama.
Elasin Brooklynis, jagades korterit kahe Eesti tüdrukuga, kes mõlemad olid tol hommikul juba tööle läinud. Soojadel sügisõhtutel magasin alati lahtise aknaga, kuna konditsioneer lihtsalt tegi nii kõva häält, et selle kõrval uni kadus.
Tol hommikul tegin silmad lahti väga järsku mingi kõvema hääle peale natuke enne 9t hommikul. Aknast tõi tuul sisse mingit imelikku haisu, kuid ei osanud sellele suuremat tähelepanu pöörata. Mäletan, et mõtlesin, „ah, jälle need kõrval elavad hindud kõrvetavad miskit süüa teha ning samal ajal ehitavad maja, tekitades vastikut ehitustolmu.”
Sellele rohkem tähelepanu pööramata seadsin sammud köögi poole, kus valmistasin endale kaerahelbepudru, samal ajal minu väikses toas hakkas mu arvuti surisema ning logis end internetti, et saaksin lugeda emaile ja uudiseid, chattida sõprade/sugulastega ning asuda tööle.
Puder käes, pidzhaama seljas jõudsin õnnelikult arvuti juurde, kus vilkus MSN aken: „mussake, kas sinuga on kõik hästi?” küsis ema MSNis. Mina nähvasin selle peale midagi sellist: „et ega see, et ma kohe tere ei ütle, ei tähenda, et minuga midagi on juhtunud. Tegin putru köögis”.
Selle peale palus ema mul panna televiisor käima. Kuna SATi mul ei olnud, vaid püüdsin kanaleid tavaantenniga (vaese üliõpilase asi), siis kõik kanalid ainult sahisesid. Ütlesin emale, et televiisor ei tööta. Samal ajal leidsin raadiost töötava kanali – kõlas sõjareportaazhina helikopterilt. Nimelt oli ilmateadustaja kopteris istudes saanud uue tööotsa ja kandis otse üle, mida ta näeb. Ainsad sõnad, mis mulle meelde jäid olid: „this is unbelievable” Leidsin ka lõpuks ühe kanali, mis näitas otseülekannet WTC juurest, kus üks maja oli juba katki ning silmapiiril teine lennuk.
Püüdsin meeleheitlikult kätte saada oma sõpra, kes töötas advokaadina WTCs, kuid ei õnnestunud. Mobiililevi ei olnud. Helistasin talle iga 15 minuti pärast. Õhtul kella 23,30 ajal sain ta kätte – ta oli rattaga olnud maja kõrval kui esimene lennuk jõudis kohale. Ja otsustas mitte kontorisse minna nagu ta ise naljatledes ütles.
Ning alustasin matka alkoholipoodi, et osta üks pudel midagist, mis rahustaks. Jalutades poeni nägin teel kõiki naabreid, kes kodus olid. Kõik rääkisid omavahel, kallistasid üksteist. Teed olid kaetud halli tolmuga. Hallikas valge. Kõndisin, silmad märjad, näost valge ja paljud peatasid mind, et küsida, kas mul keegi jäi torni või muretsen ma kellegi pärast. Olin esimene klient alkoholipoes, lahkusin liitrise Absolutiga ning mitme suure Sprite pudeliga.
Kõju jõudes tegin endale kokteili. Ja peale seda mäletan ainult seda, et vaatasin udust telepilti, lugesin netist uudiseid ja suhtlesin pere ja sõpradega interneti ja telefoniteel. Kuni saabus õhtu ja väike Eesti kogukond kogunes meie juurde ning lihtsalt istus ja rääkis millestki. Kõik rääkisid, kus nad olid, mida nägid. Kõige kohutavam oli ühe jutt, et ta olla ühe inimese tüki peale joostes astunud. Ja kõige hullem oli asja juures see, et need erinevad muljed ei olnud pärit filmist, ei olnud väljamõeldised, vaid kõik olid shokis ja lihtsalt jagasid enda mõtteid.
Aga teate, mille üle ma olin väga uhke? NYC kogus end ühtseks. Tekkis kogu I love NYC kontseptsioon ning inimesed hoidsid teineteist rohkem, pöörasid rohkem tähelepanu. Sellest kohutavast sündmusest tekkis armastus.
Kui esimene shokk/päev oli möödas, siis ma tundsin, kuidas ma olen NYCi elanik ja ma armastan seda linna, neid inimesi ja ma püüan olla tugevam kui hirm tundmatuse / terrorismi / surma ees.
Järgmine päev rongiga F sõites ülikooli, mis asus Brooklyn Heightsis, ei suutnud ma sel hetkel, kui rong maa peal, vaadata Manhattani poole. Manhattan ilma WTC-ta. Ilma Twin Towersita… Muide, ma kardan kõrgust ja ei ole kunagi seal üleval käinud… Küll aga mitmeid kordi oodanud sõprade ja sugulaste järele, kes tornist vaadet imetlesid… Ka nädal aega enne õnnetust istusin seal päikese käes ja lugesin mõnusalt Cosmopolitani ja vaatasin Century 21s ringi.
Miks ma üldse kooli läksin? Eks see oli mingi turvameetmestik. Kool oli kujunenud teiseks koduks mulle, sest veetsin pea kõik päevad hommikul 8st kuni õhtul 9ni seal loengutes ja õppides. Ärijuhtimise dekaan oli mulle teise isa eest.
Manhattanile läksin 2,5 nädalat hiljem, kui taaskord olid Eestist sõbrad külas. Nemad tahtsid minna. See oli uskumatu vaatepilt. See tolm, see ebameeldiv surnuhais, see emotsionaalne tunne… Fotosid seal teha ei tohtinud, kuna oli crime scene. Paljud turistid said selle pärast noomida.
Võtan siis ka siin sõna, kuna mul oli ka selline elupöörde hetk parasjagu käsil, kui see 9-11 juhtus… Nimelt olin just paar päeva tagasi andnud Tallinnas oma paberid sisse, et USAsse lapsehoidjaks minema hakata… Ja siis sel pärastlõunal istusin niisama Internetis kodus ja tuuseldasin seal ringi, kui äkki jäi pilk uudistele, kus esimesele tornile oli lennuk sisse sõitnud…. ja siis jäin neid seal lugema ja pilte, videot selle kohta vaatama… ja muretsema pani küll ikka hetkeks, et mis ma nüüd siis teen või ette võtan selle kõigega… jube oli küll ikka, et midagi sellist juhtuda võis… vaatasin samal öösel isegi seda 9-11 kontserti… ja siis küll oli ikka väga kurb ja pisarad voolasid, et keegi midagi sellist võis teha…. seal olid ju lapsed ja nende vanemad, kes üksteist kaotasid… ja see oli lihtsalt nii jube… endalgi oli sugulane, kes seal läheduses töötas, aga temaga õnneks kõik korras…. kuigi temal jäid paljud tuttavad sinna tornidesse ja kuna ta töötas seal lähedal asuvas koolis, siis paljude laste vanemad töötasid WTC tornides ja seega jäid vanemateta…
Kokkuvõttes ikka väga hirmutav ja jube lugu… ning siis vähe sellest, et ise polnud kindel, et mis nüüd teha, siis kogu mu pere ja sõbrad olid nii selle vastu, et ma USAsse lähen… küsisid, et mis sa sinna lähed ja otsid… aga ei tea, arvasin, et mis ikka nii hullu, tahtsin ikka ära käia… aga nüüd olengi siin ja kuigi see 9-11 oli väga jube ja hirmus, siis otseselt mind isiklikult pole see puudutanud…
Kirjutan siin veel ka minu abikaasa räägitust selle hommiku kohta… tema oli just loengusse ruttamas ja polnud hommikul veel kodus jõudnud telekat ega midagi sisse veel lülitadagi… aga kui kooli jõudis, siis seal oli suur-suur hulk inimesi seismas koridoris teleka ees… ja seal siis nägi temagi teisi lennuki sissesõidu WTC-sse…
Minu tol ajal tulevane, praeguseks kunagine, hostfamily… ehk siis kus lapsi hoidsin rääkis mulle ka sellest ja kuidas nemad seda nägid, sellest kuulsid…. elavad nad Chicago külje all ja polnud ju siis ka kindel, et sealne Sears tower, mis praegu vist kõrgeim torn… järgmine pole…. Mees töötas seal tornis ja siis ka oli nende pere ikka väga ärevust täis… nagu ta sai võimaluse lennata(kui lennujaamad jälle töökorras), lendas ta oma pooleteise aastase tütre ja kuu ajase pojaga oma ema ja pere juurde Arizonassse, Tucsonisse, et vältida võimalikku ohtu oma perele… kartes just et Chicago ju ka suurlinn ja kunagi ei tea… Ootasid ja elasid siis seal mingi kuu aega…. Aga õnneks piirdus USA ründamine vaid selle päeva sündmustega… Vähemalt mõneks ajaks….
Epu formaat eeldab sellist subjektiivset lugu ja ma ei hakka järelikult teid eriti tüütama tehnilise detailidega.
Väga oleks tahtnud, et oleksin suutund selle tornide allavajumise hetkel vaadata kella. Seda polnud kogu planeedi lammastel aega teha,
kõik olid paanikas, shokis, ärevil ja ehmunud. Mingis mõttes annaks tornide kokkukukkumise täpne aeg võtme asja mõistmiseks. Lähemalt vahest kunagi
selgitaks, aga vaevalt, et see kedagi huvitaks. Meie aja inimesi ei huvita detailid, täpsus, analüüs.
Õnneks leidus inimesi, algul vähe, nüüdseks järjest rohkem ja rohkem, kellele jätkus juba siis kainet mõistust toimunut kriitiliselt analüüsida ja mõtestada.
2003, pärast Kersna Pealtnägija saadet, kus tutvustati Thierry Meyssani, idanes minugi hinges kahtluseuss ja selle tagajärjel tegelesin umbes 3 kuud
Veel enam kurvastasin aga selle üle, et tänapäeval on üleüldse väga raske leida inimest (mitte päris, on üksikuid entusiaste, alati on), kes suudaks tegelda
Sellel suvel lugesin läbi ühe huvitava, hea raamatua “Tappa Laulurästast”. Seal keegi Atticus on mulle mõnes mõttes natuke eeskujuks, aastal 1935 ka keegi ei uskunud,
et neeger ei pruugigi olla süüdi. See atticus teadis oma resultaati, oma põrumist ja ometi põrus, sest muidu poleks ta suutnud oma lastele enam silma vaadata.
11. sept oli teisipäev. Ja tol ajal käisin veel keskkoolis. Teisipäeviti oli meil kehaline kasvatus, mis toimus aga hoopis teise kooli spordiväljakul ning mul oli kombeks enne kodust läbi käia, sest see jäi poolele teele.
Harjumuseks oli saanud ka kiirelt netist läbi hüpata. Ühel lehel, mis peamiselt arvutimängude teemalisi uudiseid üllitab ning mis sihuke “community based” on, oli näha uudis pealkirjaga “Pentagon pőleb, Valge Maja ja NY väärtpaberi- ning toorainebörs evakueeritud!”. Aga kuna oli parasjagu kiire ning suurt tõsiste uudiste mainet tollel lehel polnud, ei registreerinud ma enda jaoks üldse ära seda sündmust.
Kui peale tundi siis riietusruumis oma telefoni kätte võtsin oli seal sõnum sõbralt, mis võttis kiirelt juhtunu kokku, ja siis panin ka netist loetu kokku ja kuulutasin kõva häälega teistele ka. Ruumi valdas üleloomulik ükskõiksus.
Samal päeval istusin koju jõudes tublid 4-5 tundi internetis püüdes pidevalt asjaga kursis olla ja uut infot juurde saada. Eriti kahju on sellest, et üks väga hea klipp, kus kokkupõrge kogematta peale jäi, on täitsa kaduma läinud.
Intervjueerisin pärast katastroofi Dajan Ahmedi, muhameedlasest lavastajat, tema seisukoht oli lühidalt selline, et “Taavet astus Koljatile vastu”. Huvitav, mis ta tagasivaates arvaks?
Mina sõin Tartus Panges lõunat – seal näidataks muusikavideoid ekraanidele. Siis aga nägin silmanurgast mingit katastroofipilti WTC-ga. Mõtlesin “näed, nad on hakanud siin filme näitama”. Sealt läksin ülikooli tagasi ja kuulsin, et ei olnudki film. Oli päriselt. Esmalt ma tundsin tohutut rõõmu, sest mu õde oli veel Californias – NYCi pidi ta lendama järgmisel päeval. Järgnesid meilid paarile NYC elavale tuttavale: ja nad kõik olid olemas.
Aga Postimehele ei anna ma andeks nende sama päeva (järgmise päeva?) uudist pealkirjaga “Empire State Building on jälle XXX-i kõrgeim hoone”. Ning Eesti-Araabia seltsist ei astunud mitte ainult mina välja, sinna tulnud eestlaste kirjad “paras ameeriklastele” olid lihtsalt kohutavad. Ma ei uskunud, et ma elan niisuguste inimeste hulgas.
Töötasin Manhattanil Fifth Avenue iluravikliinikus. Oma igapäevasel rutiinil, väljudes Penn stationi rongijaamast, otsustasin jalutada läbi linna ja nautida ilusat tööpäeva algust.
Keegi kihutades alllinna poole, teataski, et lennuk on torni sisse sõitnud. Inimesed tänavatel olid ärevad ja liikusid hordidena allapoole. Kiirustades koos nendega nägime selgelt nagu filmis ,kuidas teine lennuk sisse lendas!!!! See oli kohutav – inimesed sattusid paanikasse, tekkis täielik kaos, olin kuidagi selleks hetkeks sattunud õnnetusele nii lähedale (13 tänava juurde) – tänava poodide akendele tõsteti televiisoreid ja üsna varsti tuli ka uskumatu teade- terroriakt ja Manhattan on suletud- keegi välja ei saa…….. Jooksin koos tänavapaanikaga downtowni poole arusaamata tegelikult miks, sest minu töökoht oli ammu möödas, Inimesed seisid ja sebisid ja jooksid nagu hullud ringiratast teadmata tegelikult mida edasi teha.
Ja just sellised paanikas see juhtuski – seisin viiendal avenüül ja – minu jaoks täies haudvaikuses, nagu õudusfilmis, nagu müstilises raamatus hakkas maailma kõige ilusam ehitis vajuma kohutava kiirusega maa poole. Lihtsalt varises maa poole…….ma seisin koos tuhandete inimestega ja ulgusin hüsteeriliselt nagu paanikas laps – ma pole kunagi enne sellist surmahirmu tundnud – ja nii kohutavalt kahju oli.Lihtsalt prahvatas vastu maad ja tolm hakkas nagu hiigelmadu kihutama meie poole mööda pikki tänavaid. Selle hetkeni polnud ma veel tajunud, et tegemist on ka inimohvritega , kogu see sürrealistlik olukord mis meid ümbritses, tundus võimatuna ja ajas oksele. Mul ei olnud kedagi omadest Manhattanil – olin üksi võõraste inimeste seas ja paanika haaras täielikult. Jooksin töökoha poole, kui kuulsin ümberolevate inimeste suust oigeid ja karjeid – teine torn varises……..
Kontoris istusime lihtsalt vaikides telerite ees, kes nuttis, kes proovis omakseid tabada, paljudel oli tuttavaid, kes töötasid WTC kontorites – telefonid olid kinni, kinni, vaikus, nutt…..
Inimesed tänavatel jooksid uptowni poole, aga seal säras Empire State Building ja mulle tundus, et me kõik kõõritasime hirmunult – kas mitte järgmine?
Kusagil kella 4 paiku kuulsin, et üle Willamsburgi silla, mis asub alllinnas, saab jala linnast minema. Selle hetkeni polnud saanud kontakti oma abikaasaga, kes töötas
Long Islandil. Kõndides dowtowni poole, oli pilt nii trööstitu – tänavad olid tolmu all, tuhk lendles kõikjal, inimesed olid määrdunud riiete ja nägudega, jõuetud ja kohutavalt vaiksed. Sillale jõudes nägin tuhandeid inimesi liikumas Brooklyni poole – inimesed vaatasid hirmunult enda ümber- mul oli kogu aeg tunne, et keegi mees tõmbab oma pintsaku hõlmad lahti, hüüab “Allah” ja laseb meid kõiki koos sillaga õhku. Vaadates tagasi Manhattani poole, tundus nagu oleks sõda sellest imelisest linnast üle käinud ja New Yorgi tipparhitekttuurilise saavutuse asemel oli ainult suur, masendav suitsupilv……..
Teisel pool kallast ootasid inimesed meid, jagades vett ja küsides kas saab kedagi kuhugi toimetada – ja siis helistas mu ema Eestist……….mul oli tunne, et ma lihtsalt tahaks ema sülle, kerida enda täiskasvanud naise keha hästi väikeseks ja lihtsalt olla……….ta oli minu jaoks sel hetkel nii liiga kaugel.
Mu abikaasa leidis mind erinevate kõnede ja juhatuste kaudu lõpuks üles……sõitsin kodu poole ja ainuke mis mu mõttes tagus oli – tahan koju, tahan koju……Eestisse…………
mina olin tallinnas, tööl. kolleeg saatis meilitsi teate koos pildiga. tegin postimehe uudised lahti ja lugesin. mu kabineti uks oli lahti, kuulsin koridorist teemakohasei repliike, läksin samuti sinna. läksime nõupidamisteruumi ja panime teleka käima. ma mäletan, et see oli ny aja järgi varahommikul ja ma ütlesin, et hea, et nii vara oli, et siis ei olnud veel inimesed tööl. mu ülemus, kes oli 7 a ameerikas elanud ja töötanud, ütles selle peale, et sel ajal olid need tornid juba rahvast täis ja läks oma sealsetele tuttavatele helistama.
Tornirünnaku ajal olin ma vastse TÜ rebasena Lotmani semiootika loengus. Loengu lõppedes,kui inimesed oma mobiilid sisse lülitasid, helisesid need vahetpidamata,sõnumid saabusid, see oli täiesti sürreaalne olukord ja me kursaõdedega veel lõõpisime, et oi,et tea, kas kolmas maailmasõda on valla pääsenud. Kuni siis kursaõde Triin sai oma emalt kõne. Me alguses ei uskunud loomulikult. Mõtlesime, et mingi halb nali. Ülejäänud päev kulges uudiste jälgimise vaimus, CNN, BBC. Ja kogu aeg oli õhus see “miks ometi?” küsimus.
Olin just alustanud oma värskel töökohal, New Yorgi börsil, WTC hoonest paari tänava kaugusel. Juulikuus olin ma kaks nädalat veetnud WTC-s koolitusel: hommikust õhtuni kaksiktornides, “Windows of the World” konverentsikeskuses.
Sel hommikul olin tööl varakult, pidin ühe presentatsiooni valmis tegema, kui kuulsin kõrvalt, et lennuk olla sõitnud tornidesse sisse. Esimese reaktsioonina olin kindel, et see oli õnnetus, “oi, kui rumal lugu!” Aga siis jõudis pärale, mis toimub. Jõudsin oma vanematele helistada, enne kui side maha läks. Luiskasin neile, et töötan tornidest piisavalt kaugel… Siis juba evakueeriti meid börsihoone keldrisse varjule: seal oli söökla, rahvas oli summas teleka ees ja vaatas. Ma ei suutnud uskuda, mis toimub…
Esimene kõige tugevam emotsioon oli siis, kui üleval maa kohal kostusid mingid hiiglaslikud kõrvulukustavad paugud. Olin kindel, et sõda ja pommitamine on alanud. Siis saime teada, et need olid hoopis tornide ümber kukkumise hääled.
Umbes tund aega hiljem otsustasime paari töökaaslasega käsku eirata ja keldrist lahkuda. Keegi otseselt ei keelanud ka, valitses kaos. Kontorist saime mingid reklaam-Tsärgid, mis endale hingamisteede ette panna…
See oli uskumatu, nagu talv oleks korraga saabunud, kõik oli kaetud valge tuhakorraga, ja õhus lendlesid paberitükid… Tänavad olid inimestest tühjad. Kõndisime tornide poole, politsei valvet siis veel polnud. See nägi välja nagu hiiglasliku pommi plahvatus, ka lähikaudsetel majadel olid aknatel klaasid katki.
Ja see hais, seda on võimatu kirjeldada. Põleva metalli, liha ja luu hais, nii tihke, seedimatu; tundus, et see läheb kopsudesse ja jääbki sinna sisse.
Mu korter oli sealsamas all-linnas, WTC lähistel. Õhureostuse tõttu suleti terve linnaosa, saime vaid korraks politseist saatjaga käia oma asju võtmas. Elasin mitu nädalat tuttavate juures.
Ka siis, kui inimesi hakati tagasi kodudesse laskma, ei tahtnud ma minna ja elasin veel mõnda aega sõbra juures – all-linnas leviv hais oli ikka veel tohutult vänge.
Viibisime 9. septembril Atlandi ookeanis. Olime teel Venezuelast Kanadasse. New York jäi meist ligi 300 meremiili kaugusele. Mõni kuu varem külastasime New Yorki (täpsemalt sildusime Jersey City poole peal). Siis sai ette võetud väike ekskursioon New Yorki. Mõte oli külastada kas Empire State Building’ut või WTC’t. Vaidluse võitsin mina ning suund sai võetud WTC poole. Ei hakka sellest külastusest pikalt kirjutama. Märksõnadena panen kirja ainult: Eesti lipp lehvimas, pikk järjekord, imelik pildistamine enne lifti sisenemist, 1-minutiline sõit üles, üüratult kaunis vaatepilt, mündi vermimine WTC pildiga, palju fotosid.
Teate lennukite “maandumisest” tõi laeva messruumi hollandlasest kapten, kellel olid tavaliselt väga imelikud naljad. Ka seekord, peale tema kiiret sisenemist-väljumist ruumist, arvasime kõik, et ta tegi nalja. Tundus kuidagi kohatu nali olevat, kuna olime just mõni aeg tagasi NYC’s käinud. Koheselt sai üles laevasilda mindud ning uudiseid püüdma hakatud. Kahjuks osutus uudis tõeseks.
Olin 9-11 New Yorgist, JFK lennujaamast lendamas Frankfurti ja sealt edasi Tallinna,mingit informatsiooni ei jagatud. Frankfurdis inimesed jooksid ja paanitsesid ma ei saanud aru, mis toimub. Tallinna lennujaama maandudes oli esimene telerist tulev pilt: siis kaksiktornide varingust.
Korduvalt märkasin taevas kahte kuud, must kuu(ähvardav, langes täiskuu peale). Metroos olles, nägin kuidas inimeste ajudest väljusid punased kiired, üksteise ajudesse ja inimesed jäid nagu kivistunuks. Lisaks sellele oli selline vihmahoog 9-10ndal kuupäeval, et China Townis ulatus vesi põlvini. Kuid need võisid olla ka viirastused, minu enda väsimusest, siiski on need nii hästi meeles ja mäletan ka, et mõtlesin pikalt, mis see tähendada küll võis. . .
Ja mul oli veel avatud pilet, miks ma just selle päeva valisin, et tagasi minna. . . See tundub kummaline…
Ma lugesin teie poolt avaldatud paljude inimeste inimeste meenutusi 11/9 sündmustest. Mina polnud Suures Õunas, aga vaatamata sellel on ka minul sellega seotud oma lugu.
Täna möödus 5 aastat sellest õudsast sündmusest, mis muutis mitte ainult paljude elusid, aga ilmselgelt ka kogu maailma ajaloo kulgu.
11-nda septembrile eelneval ööl olin ma, nagu alati, ühes Helsingis ööbimas. Kuna töötasin kiirlaeval, ja meie laev oli öösiti Helsingis, olime me kogu meeskonnaga majutatud sinna sadama lähedal asuvasse kenasse, suhteliselt heal tasemel hotelli. Minu teine kodu niisiis, sest poole aastast sai nagu seal pool lahte, selles samas hotellis ööbitud (Soome poolel).
Kuna tulekul oli viimane tööpäev, olime kogu meeskonnaga heas tujus ja eestseisvaks neljaks vabaks päevaks enam kui valmis. Kuidagi läks nii, et minu hotellituppa kogunes hilisõhtuks meeldiv seltskond mõnele dringle. See oli selline meeldiv traditsioon, sest kuna töö oli üsna raske, ja nelja päevane vahetus võttis meist ka tugevamad üsna võhmale, oli vaja leida võimalusi mingisugusekski lõõgastuseks. Töölt tulla, ja otse voodisse ronida, ehk nii öelda töö-uni-töö, sest hommikul vara oli vaja laevas juba platsis olla, polnud eriti meelitav variant. Kuidagi peab ju ennast vahepeal tööst välja lülitama.
Väsimus tegi oma töö, ja varsti mindi tubadesse laiali. Purjus polnud keegi, kuigi jah, väsinud inimesele mõjub juba üks drink kiiresti. Ka mina heitsin voodisse. Siiski ei ärganud ma hommikul äratuse peale, vaid külma peale, all, õues, hotelli kivist varikatusel. Ehk siis kaks korrust allapool seda, kus ma loogiliselt oleks pidanud olema. See oli külm öö. Ma ei saanud alguses mitte millesti aru. Miks ma olen seal, aluspükste väel, absoluutselt vales ja ebaloogilises paigas. Lisaks sellele ei tundnud ma oma alakeha, ja mul oli väga valus.
Perspektiiv oli alajahtumine, aga kuna käeulatuses oli kive, sain ma neid ligemate akende vastu loopida, ja inimesed ärkvele.
See, miks ma alla kukkusin, on seniajani mõistatus. Ilmselt tuli mul voodis, poolunes lebades, siiski veel isu viimase suitsu järele, ja kuna aken oli maast laeni, ja selle turvalukk oli ilmselgelt korrast ära, ma selle vastu toetudes alla lendasingi. Ilmselt oli mats nii tugev, et mällu mul see ei jäänud.
Terve päeva kestnud operatsioon haiglas õnnestus. Siis ei teadnud seda veel keegi, ka mitte arst. Kas ma hakkan veel kõndima, või mitte. Kogu minu maailm oli pea peale pööratud.
Järgmisel hommikul ärgates, oli peaaegu esimene asi, mida ma nägin, laest rippuvast televiisorist tulev pilt mingist “põnevusfilmist”, kus näidati põlevaid torne, ja akendest välja hüppavaid inimesi. Mul oli füüsiliselt väga valus, ja ega vaimnegi seis just kiita polnud. Esimese hooga arvasin ma, et nad on meelega just sellise filmi peale pannud, et ma ennast halvasti tunneks. Kui ma palusin kanalit vahetada, ütles õde mulle, et kahjuks tuleb see sama pilt pea igast kanalist. Et mitte ainult minu elu pole pea peale pööratud, vaid kogu maailm on eelmise päeva jooksul muutunud. Et midagi õudsat on New Yorgis ja ka mujal Ameerikas korda saadetud.
Üks neist sai teel tööle teada, mis Ameerikas toimub, ja kuna ta on tegev rahvusvahelisel kindlustusturul, ja nende hea partneri kontor asus just WTC-s, siis pööras ta auto ringi, ja sõitis koju tagasi, et asjade kulgu televiisorist jälgida. Koju saabudes oli kodutelefonis teade minu kohta. Kas ma olen elus või kui tõsine asi oli, polnud seal öeldud. Ta oli konkreetselt kindel selles, et maailmalõpp on üsna ligida. Kahjuks hukkus selle ühe maailma suurima kindlustusfirma kontoris olevatest inimestest enamus. Kogu juhtkond.
Teine sõber sai esmalt teada just minu juhtumist. Helistas oma elukaaslasele, kes oli just kolleegidega töö juures sisse lülitanud televiisori, ja õudusega asjade kulgu jälgis. Mu sõber küsis tema käest, kas ta juba teab, mis on juhtunud. Vastus oli, et jah, et see on nii jube ja uskumatu lugu. Oma emotsioone jagades, ei saanud nad esialgu arugi, et räägivad mõlemad eri asjadest. Kuidagi jõudis neile siiski kohale, et midagi on juhtunud nii siin- kui sealpool “suurt lompi”.
Ometi olen ma saanud tänu sellele teadlikuks inimeste hoolivusest ja tõelisest soovist aidata ning toeks olla, kui kellegil on väga raske, ja ta seda vajab. Ilma igasuguse omakasuta.
Ma kõnnin jälle, ja olen sellest kõigest enamvähem toibunud. Ma siiski lonkan, aga see on paratamatu tagajärg. Selg on nii nagu ta on. Olematuks seda, mis juhtus, enam ei tee. Minu elu muutus peale seda kardinaalselt ja igavesti. Miski pole enam endine. Aga ma olen tugevam kui enne.
Mõnes mõttes tunnen ma ennast nagu maailm, kes selle kuriteo (mina siiski õnnetuse) üle elas, sellest toibus(b) ja edasi elab. Seda ei unusta keegi, ja edasi elama ju peab. Iga uus päev peab olema parem. Vähemalt peaks, ja enamasti ka on. Varemed on koristatud, ja asemele ehitatakse midagi uut. Paljud kaotasid oma elu, ja paljud kaotasid kellegi lähedase. Turvaline maailm varises kokku koos tornidega. Reaalsus ongi karm. Paljud olid selle unustanud. Samuti ka mina. Ärkasin reaalsusesse, et ka minuga võib juhtuda ükskõik mida. Kunagi ei saa kindel olla, et “minuga ju midagi ei juhtu”. Aga ma saan elada nii, et ma kaitsen ennast nüüdsest paremini, ja proovin kaitsta ka teisi. Et ma olen vastutustundlikum. Ja ma tean, et ma ei ole siin maailmas üksi. Et siin on nii häid, kui ka pahasid inimesi. Et ma tahan olla nende heade inimeste poolel, ja ma tean, et me hoiame kokku. Et on olemas uskumatut ühtekuuluvustunnet ja hoolivust, millest me ennem seda pole nagu teadlikudki olnud. Mõnikord adume seda alles siis, kui midagi paha on juhtunud, ja me ennast kokku peame võtma.
See oli minu lugu tornidest ja minust endast. Kuigi ma olin NYC-st sel hetkel üle 4000 kilomeetri kaugusel, on see midagi, millega ma tunnen nagu ühendust. Parem, kui juhtunud poleks ei seda ega teist. Aga juhtus.
… istusin tol hommikul Café jutukas, kui sääl üks varasemalt tuntud muusikaarvustaja, hiljemalt tuntud daytrader-“miljokas” (kes viimase ameti tõttu arvutitpidi reaalajas Wall Streetil ja “nastakil” rippus) kraaksatas, et “wtf, boeing lendas WTC-sse präägu”. Vast 10 minutit hiljem, teise lennuki aegu oli selge, et tööpäev on selleks korraks nahkas … õigupoolest kulges CNNi, ABCnewsi jms. uudiskanalite tont-teab-kust hangitud videostriime jälgides. Põhjatorni kokkuvarisemine edastus juba otsepildis .. 🙁
Sellises mastaabis sündmused valgustavad ühtlasi üsna halastamatult üksikisiku arusaamist maailmast, globaalsest kontekstist. Kes adus maailma muutumise hetke ära, või kes teadis veel nädal hiljem, et “lennuk lendas kuhugi kaubanduskeskusesse”…
“Mu sõbra Scotti kontor asus WTCst paar kvartalit eemal, esimese lennuki rünnaku ajal kõndis ta parasjagu tornide all. Ühtäkki märkas ta, et kogu tänav oli JPMorgani dokumente täis, need lihtsalt laperdasid õhus ümberringi… Scottist sõitsid mööda kiirabi- ja tuletõrjeautod … Veel ei saanud mees aru, mis ometi toimub… Kui tõstis pilgu üles ja nägi, et üks torn on mattunud suitsupilve. Kuna torni sissesõitnud lennukist valgus välja niivõrd palju kütust, jooksis see mööda liftishahte ja koridore otse ülevalt alla ja seega süttis peatselt kogu torn … enne teise lennuki rünnakut. Siis taipas Scott, et midagi on väga valesti ja kiirustas eemale. Enne veel jõudis näha, kuidas torni poole jooksnud tuletõrjujale kukkus sõna otseses mõttes otsa ülevalt alla hüpanud või tõugatud inimene, loomulikult said mõlemad surma.”
olin sel ajal tänaval, minemas Olympia kohvikusse. Uksel jooksin kokku, enam ei mäleta oli see Tuudebergi või Rebasega – igatahes keegi mees Inorekiga seotud Sprodiajakirjast, kes surmtõsise näoga ütles: tead, et sõda on lahti… (see oli shokk, seepärast ka mälu selline)…Edasi oli päev naelutatuna arvutiekraani…
|
OSCAR-2019
|
||
Noorteagentuur/Blogi/Vabatahtliku lugu/Veronika Paletzky: Välisvabatahtliku võtmise rõõm kaalub mured üles
Kohila vald ja sealne noortekeskus on endale välisvabatahtlikku võtnud juba mitmendat –setmendat aastat järjest. Noorteagentuur käis Kohila noortekeskuse juhatajalt Veronika Paletzkylt uurimas, mida vabatahtlikku võttes silmas pidada ning missugused mured ja rõõmud sellisel juhul ees ootavad.
Eesti noortekeskuste seas on välisvabatahtliku võtmine muutunud juba üpris tavaliseks. Teie olete eriline seetõttu, et välisvabatahtliku võtmisesse panustab ka vallavalitsus. Kuidas tekkis üldse see idee võtta valda vabatahtlik ning kuidas arenes edasi teie koostöö valla ja noortekeskuse vahel?
Meil on vallas väga tegus kultuuriosakond. Vallavalitsuseni jõudis kunagi info, et on võimalik võtta vabatahtlik välismaalt ning kuna toonane kultuurinõunik oli väga uute asjade poolt ja püüdis Kohila valda tuua kõiksugu uut ja põnevat, siis nii see otsus sündiski. Kuna kultuuriosakond ise korraldas ka erinevaid üritusi, oli vabatahtlik seal hea abikäsi. Nüüd küll veidi vähem, kuna meie (noortekeskus) oleme selle asja nüüd rohkem enda peale võtnud, aga vabatahtlik käib siiani aeg –ajalt vallas abiks. Töötame selle nimel, et koostöö vallaga tiheneks.
Vald planeerib vabatahtlike vastuvõtmiseks väikese summa. Ka osa paberimajandusest käib läbi valla: majutus, kandideerimisvorm. Vald on vabatahtlike võtmise suhtes hästi positiivne ja tegeleb sellega heal meelel.
Siiani oleme kasutanud koordineeriva organisatsioonina EstYes`i. Meie kirjutame neile, mida me soovime, saadame oma nädalaplaanid, kus vabatahtlikud hakkavad tööle, mida nad peavad tegema ja EstYes leiab erinevatest riikidest ise vabatahtlikud. Neil on erinevad organisatsioonid, kellega nad koostööd teevad. Nemad saadavad meile kandidaadid, kelle hulgast siis meie teeme oma valikud.
Väga palju kriteeriume ei ole, eelkõige vaatame, et ta sobiks meie teemadega. Kindlasti peab noor olema avatud ja hea suhtleja, tuleb tal ju noortega palju suhelda ja see on oluline.
Veidike jälgime, kas talle sobib ka maaelu. Kui ta on vabatahtliku teenistuse asukohaks märkinud eelistatult suurlinna ja on ise sealt pärit, siis see teeb veidi ettevaatlikuks. Oleme ühe vabatahtliku niimoodi linna ära kaotanud, et ta ei tahtnud enam siin olla, vaid Tallinnas oma aega veeta.
Natuke oleme vaadanud, kas ta on enne kodust eemal olnud. See puudutab pigem just lõunamaid. Neil on perekultuur ikkagi nii tugev, et kui nad kodust esmakordselt välja tulevad, siis on see neile nagu, pa-pah!, kaikaga vastu pead. Neil võtab siin kohanemine veidi rohkem aega.
Arvestama peab ka sellega, et vabatahtlikud on tihti üle õppinud. Nad on lõpetanud ülikooli, mõnikord mitu, aga siia tulevad nad tegema lihtsaid asju. Seda peab neile enne lahti seletama.
Kindlasti soovitan enne vabatahtliku kasuks otsustamist vestelda temaga Skype`i teel, see võib anda mingisugusegi pildi sellest, kes ta on.
Minu jaoks on see juba loomulik, kuna tegelen sellega juba neljandat aastat järjest. Iga sügis, mil uued vabatahtlikud tulevad, on ääretult põnev ja hästi ärevust tekitav aeg. Vabatahtlike majutamiseks teeme jälle koostööd vallaga, meil on3- toaline vallakorter. Üks aasta oli vabatahtlik ka kodumajutuses ning seejärel ühes ühetoalises vallakorteris.
Meil on vabatahtlikke olnud Prantsusmaalt, Aserbaidžaanist, Moldovast, Sitsiiliast, Ukrainast, Hispaaniast. Ja nad on erinevas vanuses. Üks sai siin projekti käigus 30, see, kes praegu siin on, on 21. Ja siis on olnud sellised vahepealsed. 18-aastaseid me päris ei võta, kohati tundub, et isegi 21 on liiga vara. Aga tegelikult see oleneb ilmselt ikkagi ka inimesest ja on natuke ka kultuuris kinni.
Oleme aru saanud, et endistest NSVL riikidest pärit noortel on siin lihtsam hakkama saada. Esiteks keele pärast, paljudel on vene keel suus, aga ka kultuuriliselt, meil on veidi ühtemoodi taust. Näiteks Ukraina ja Moldovaga võrreldes on Eesti läinud kiiresti eest ära, kuid nemad on jäänud tasemele, kus meie olime 10 -15 aastat tagasi. Seda arengut, mis võiks olla nende kodus, näevad nad siin ning nendele väga meeldib see puhtus ja kord, mis meil siin on, et me tunneme kella. Nemad tulevad oma mõistes ikkagi heaoluühiskonda.
Püüame ikka alati poisse ka võtta, aga see on keeruline. Osad noormehed ei ole näiteks veel ka 30-aastaselt aru saanud, mis on iseseisev elu ja et mina ei lähe nende juurde pesu pesema. Samas tuleb nende kultuurikonteksti ka mõista. Nii ongi.
Samas on meil noormehi väga vaja, poistele meeldivad noormehed. Poisid alati ootavad, et saaks palli mängida ja ringi karata. Meil on palju selliseid poisse, kellel on energiat üle ja kes vajavad rakendust ja nad väga ootavad noormehi, kes nendega midagi ette võtaksid.
Ta tegeleb meie noortega. Meil on noored vanuses 7 -21, kusjuures keskuses käib palju suuri noori. Nendega siis erinevad ettevõtmised: finess töötoad, filmide –või fotoprojektid, käsitöö. „Tule ja loo enda tegevus“ on meie moto. Pakume vabatahtlikule valikuvõimalust, mida ta ise noortega teha tahab ja hiljem neil tekibki endil palju ideid.
Vabatahtlikuga tegelemiseks peab varuma aega. Ta ei tule ega loo ise kohe suurt asja. Sa võtadki tal käest kinni ja viid ta käekõrval asjade juurde. Kui seda ise teha ei saa, on kindlasti vaja inimest, kes nii teeks. Kuskil poole teenistuse pealt lähevad nad lahti ja hakkavad ise tegutsema, leiavad mingid omad asjad.
Ka on mentori olemasolu on väga oluline. Mentori mõte on see, et ta peaks olema vabatahtliku sõber, aga kui natuurid ei istu, siis on keeruline sundida inimesi omavahel sõbrad olema. Mentor võiks olla see, kes on ise sarnase projekti läbi teinud ja mõistab seda vajadust. Üks meie vabatahtliku mentor kadus üsna ruttu vabatahtliku kõrvalt ära, aga kui ta ise läks EVSi tegema, siis sai ta aru, mis see tegelikult on.
Kindlasti see, et meie noorsootöötajad on kõvasti arenenud. Oleme palju julgemaks muutunud ja meie noorsootöötajad on hakanud tegelema erinevate rahvusvaheliste projektidega: lisaks vabatahtliku võtmisele korraldame ka noortevahetusi. Mina olen käinud korduvalt end välismaal koolitamas ja see hirm on ära kadunud, et ma ei saa hakkama või et see on keeruline.
Meil oli ka üks noor, kes käis ise Makedoonias vabatahtlikuks. Ta lõpetas keskkooli ja tal oli liiga palju vaba aega ning ta ei osanud oma eluga midagi peale hakata. Samas oli ta selline hästi hakkaja ja kogukondlikult väga aktiivne. Siis mõtlesime, et pakume talle võimalust minna Euroopa vabatahtliku teenistuse kaudu välisvabatahtlikuks. Noored ise tihtipeale ei jõua selleni, aga teised vabatahtlikud näitavad eeskuju ja motiveerivad ning neid tuleb veidi tagant tõugata. See oli kindlasti ka üks töövõit.
Veel tahame oma noorte silmi avada maailmale, vabatahtlikud toovad siia oma kultuuri ja oma maailmavaadet ja räägivad, kuidas neil on. Ka keelepraktika on väga suur asi. Lisaks on meil ju noortele pakkuda rohkem vaba aja tegevusi. Kõigil vabatahtlikel on olnud oma huvialaring.
Meie noored on juba võõramaalastega harjunud, aga käisin hiljuti ühel täiskasvanute koolitusel ja seal nägin, et nende seas oli palju hirmu. Tahame kasvatada nii tolerantsust kui märku anda, et Euroopas on võimalik väga lihtsalt liikuda ja see on noorele väga hea võimalus. Teha oma projekt ja näha ning kogeda erinevat kultuuri ja teistsugust inimest.
Siiani on vallarahvas olnud okei, ma ei ole miskit negatiivset kuulnud. Aga nüüd varsti tuleb meile mustanahaline prantslane ja see on Kohila vallale midagi täiesti uut. Ma loodan, et kõik läheb väga hästi ja ma olen selleks väljakutseks valmis. Esimesest hetkest oli valmis ka lasteaia, kus vabatahtlik samuti osaliselt tegutsema hakkab, juhataja. See on natuke seotud sellega ka, mis meil meedias toimub. Me ei saa olla nii sallimatud inimeste suhtes ning tihtipeale jõuab noorteni ka vaid poolik info. Võib -olla see ongi õpetamise ja nende tolerantsemaks muutmise koht, mida meie saame pakkuda.
Kindlasti tasub võtta. See annab nii palju juurde. See annab juurde sulle inimesena, kes sa teda võtad, sinu kogukonnale, sinu lastele. Vabatahtliku võtmist ei tohiks karta. Kui tahe ja soov ning mingisugunegi inglise keele oskus on olemas, saab alati hakkama. Tihtipeale on meie inglise keel vaata et parem kui nende oma.
Veel tuleks vabatahtlikule välja mõelda tugisüsteem, et vabatahtlik ei jääks üksi. Julgelt võtta teda igale pole kaasa, pereringi samamoodi. Ja mida rohkem tegevusi talle anda, seda toredam tal on!
|
OSCAR-2019
|
||
Taani on kolmest Skandinaavia riigist väikseim, samuti kõige lõunapoolsem ja merepinna suhtes madalaim. See koosneb Jüüti poolsaarest ning rohkem kui 400 saarest, millest 72 on asustatud. Taani piirneb lõunas Saksamaaga ning ta on Rootsiga ühendatud maantee- ja raudteesilla kaudu. Taani rannajoone pikkus on 7314 km. Suuremad saared on Fyn ja Sjælland.
Taani majanduse kõige olulisemad sektorid olid 2014. aastal avalik haldus, riigikaitse, haridus, tervishoid ja sotsiaalhoolekanne (23,4 %), hulgi- ja jaekaubandus, transport, majutus ja toitlustus (19,5 %) ning tööstus (18,1 %).
Taani peamised ekspordipartnerid on Saksamaa, Rootsi ja Ühendkuningriik ning peamised impordipartnerid on Saksamaa, Rootsi ja Madalmaad.
Taanil on suur kalatööstus ja tugev kaubalaevastik. Suurimad tööstusharud on toiduainete-, keemia-, tööpingi-, metalli-, elektroonika-, ja transporditehnika tööstus. Ka turism on majandusele oluline.
8. ja 11. sajandi vahelisel ajal teati taanlasi viikingitena. Nad vallutasid, rüüstasid ja kauplesid koos norralaste ja rootslastega kogu Euroopas. Tänapäeva taanlased on uhked oma heaoluriigi üle, mis tagab kõigile ulatusliku sotsiaalse kaitse.
Taani on vastavalt 1953. aasta põhiseadusele konstitutsiooniline monarhia. Ühekojalises parlamendis (Folketing) on 179 liiget.
Tuntumad taanlased on muinasjuttudega kuulsaks saanud kirjanik Hans Christian Andersen, ka kirjanik Karen Blixen ja disainer Arne Jacobsen. Taani film on pälvinud rahvusvahelise tunnustuse peamiselt tänu režissöör Lars von Trieri eksperimentaalfilmidele.
Taani köögile on tüüpilised smørrebrød - võileivad, keedetud või suhkrus pruunistatud kartulid, keedupeet, küpsetatud sea- ja pardiliha.
Eesti kodanikud võivad sõita Taani nii kehtiva passi kui ID-kaardi alusel. Eesti kodanik võib ilma elamis-ja tööloata viibida Taanis kuni kolm kuud. Juhul, kui otsitakse tööd ning on olemas elatusraha, on võimalus riigis viibida kuni kuus kuud.
Teavet on võimalik otsida EURES (European Employment Services) süsteemi abil, mis on loodud Euroopa Komisjoni poolt, eesmärgiga lihtsustada töötajate vaba liikumist. EURES süsteem on keskne andmebaas, kus on:
Tuleb meeles pidada, et töö saamiseks Taanis on kõige olulisem kohaliku keele ja ametialased oskused.
Enne Taani minekut tasub tutvuda Taani EURES koduleheküljel www.eures.dk olevate juhistega Euroopa Liidu uute liikmesriikide töötajatele selle kohta, kuidas otsida tööd Taanis.
Kui kirjutate tööotsimisavalduse, ärge unustage, et see tuleb kirjutada iga töökoha jaoks eraldi. Avaldus peab saama selline, et see äratab tööandjas huvi Teie vastu, nii et pääsete intervjuule. Võimalusel lisada soovitajate kontaktid või nende soovitused inglise keeles.
Töökohale kandideerimise üldlevinud korda Taanis (sh teistes Euroopa riikides) tutvustab teatmik Me anname endast teada ....
Alates 1.maist 2009 ei pea eesti kodanikud enam taotlema tööluba, piisab elamise registreerimistõendist. Elamise registreerimise tõendile märgitakse selle väljastamise alus, näiteks töötamine. Aluse muutumisel elamisõigus tühistatakse või tuleb taotleda uus elamisõigust kinnitav tõend uutel alustel. Sama kehtib ka kui lähete Taani õppima või alustate tegutsemist FIE-na.
Näiteks töösuhte katkemisel peab taotleja riigist lahkuma, kui ta just ei otsi uut tööd. Sel juhul loetakse taotleja tööotsijaks ja tal on õigus viibida Taanis kuus kuud. Taotleja peab olema registreeritud tööbüroos ja kaotab Taanis viibimise õiguse, kui ta sel ajal taotleb toimetulekuks toetust.
Elamisõigus antakse tavaliselt kuni aasta kaupa. Peale viit aastat katkematut elamist Taanis võidakse anda püsiv elamisõigus.
See on nagu Eesti isikukood ja ID kaart, millega on hõlpsam igal pool asju ajada, samuti saab sellega arsti juures käia.
Rahvastikuregistris registreerimine ei muuda automaatselt kehtetuks riigist lahkumise nõuet kui 6 kuu jooksul pole tööd leitud.
Kui on soov viibida kauem kui 3 kuud Taanis (tööotsijal kauem kui 6 kuud), peab taotlema luba Regional State Administration asutusest.
Põhujseks loetakse töötamist Taanis, ettevõtlusega tegelemist, teenuse osutajat, üliõpilase seisust (kes suudab tõendada, et ta on finantsiliselt sõltumatu)jne.
Tööle asudes peab pöörduma kohalikku Maksuametisse (ToldSkat) www.skat.dk ja taotleda endale maksukaardi, mis tuleb esitada tööandjale.
Taanis on umbes 50% tööjõust organiseerunud ametiühingutesse. Igaühel on õigus ja võimalus olla ametiühingu liige Selle üheks põhjuseks on kollektiivlepingutes sätestatud nõue, et enamikule töökohtadele tohib võtta vaid ametiühingu liikmeid. Tööandjad on vastavalt ühinenud tööandjate organisatsioonidesse.
Töövõtjana Taani tööturul on kõigil, olenemata kodakondsusest, õigus saada töötunnistus, mis sisaldab andmeid kõigi oluliste töövõtutingimuste kohta, sealhulgas töö kirjeldus, tööaeg, puhkus, palk jne. Tööandja peab töötunnistuses avaldama, millisel kollektiivlepingul või kokkuleppel antud töösuhe põhineb.
Taani tööturg on riiklikult vähe reguleeritud, kuid paljud töötamisega seotud aspektid on seaduse asemel reguleeritud tööandjate ja töövõtjate vaheliste kollektiivlepingutega.
Iga töötajaga tuleb sõlmida individuaalne tööleping vastavalt töölepingu seadusele. Individuaalses töölepingus tuleks näidata ära töötasu, lisatasud ületunnitöö eest, haigus- ja muud toetused. Samuti peab töölepingus olema kirjas töökoha täpne nimetus, töövaldkond ja kvalifikatsioon.
Vastavalt tööandjate ja töövõtjate keskliitude vahelisele kokkuleppele peab tööandja põhjendama töölepingu lõpetamist töötajatele, kes on ettevõttes töötanud üle 9 kuu. Ülikooliharidusega kontoritöötajatele on vastavalt seadusele, töölepingu lõpetamisel töövõtja initsiatiivil, etteteatamistähtaeg 1 kuu ja töölepingu lõpetamisel tööandja initsiatiivil, sõltuvalt töötaja staažist 1-6 kuud.
Tavaline töönädal on 37 tunnine, mis jaotub viiele tööpäevale. Tavaliselt jääb tööaeg vahemikku 6.00-18.00. Ületunnitöö eest makstakse tunnipalgale lisaks 50% tunnipalgast. Seaduse järgi on minimaalne puhkuse pikkus 5 nädalat, kuid üldjuhul on puhkus 6-nädalane, millest vähemalt 3 nädalat on suvel.
Euroopa Liidus on Taani üks kõrgeima maksukoormusega riikidest. Võrreldes teiste Euroopa riikidega on keskmiselt kõrgemini maksustatud eraisikute sissetulekud ja autod. Maksudest rahastatakse rahvusvaheliselt kõrgetasemelisi teenuseid, näiteks tervishoidu, haridust ja julgeolekut ning laste ja vanurite hooldust. Taani asuja peaks endale varakult selgeks tegema Taani maksusüsteemi, ELi seadusaktid ja muud tähtsad küsimused.
• Kas elate Eestis (vähemalt 6 kuud maksuaasta kohta)? Siis peate maksma makse kogu maailmast saadud tulu puhul Taanis.
• Elate Taanis, aga vähem kui 6 kuud maksuaasta kohta? Te ei ole siis Taanis käsitatav maksuresidendina ning maksate makse vaid Taanis saadud tulu puhul. Tulumaksumäärad Taanis on progressiivsed. Minimaalne tulumaksumäär on 36%, maksimaalne kuni 51,7% (2014 aastas).
• Omate sissetulekut teistest ELi liikmesriikidest? Kontrollige, et te ei maksaks sama tulu kohta makse kaks korda.
Isikliku elatusraha suuruseks Taanis on DKK 42,000, alla 18-aastastel DKK 31,500. Tulumaksu makstakse sissetulekult, mis ületab isikliku elatusraha suuruse. 2014. maksuaastal riigi ja kohaliku omavalituse poolt üksikisikule rakendatavad maksud on: tööturumaks (8% töötulust), tervishoiumaks (6%; madalaim määr on 5,83%, ja kõrgeim määr 15% (tuludelt üle DKK 421,900)), kiriku- ja kommuunimaks (varieerub 22% ja 26% vahel olenevalt kommuunist) ning sotsiaalkindlustusmaks. Kokku ei pea inimesed maksma rohkem kui 51,5% Taanis kehtivatest tuludest.
Kui te ei ole maksuotsusega nõus, saate esitada apellatsiooni maksuametile. Teie maksuotsust käsitlevast kirjast peaksite leidma teavet selle kohta, millisele osakonnale saaksite esitada apellatsiooni ning milliseid menetlusi peate järgima. Teine asutus kuhu võib apellatsiooni esitada on Landsskatteret (muksukohus). Asi võib hiljem taas ellu Landsret (halduskohus) või Højesteret (riigikohus).
Taxation Taani maksusüsteemist on teil vaja teada, et asudes tööle teises liikmesriigis ja asudes sinna ka elama, saate enamasti ka selle riigi residendiks maksustamise tähenduses. Residentsuse määratlus on liikmesriigiti erinev. Et välja selgitada, millises riigis on Teie töötasu ja muu sissetulek maksustatav ja milliste määradega, võite võtta ühendust Taanimaa Maksuorganitega www.skat.dk. Te peaksite nõu pidama nii oma praeguse elukohariigi/Eesti kui ka selle riigi nõustajate või maksuasutusega, kuhu Te kavatsete elama asuda. Maksuorganid oskavad Teid juhendada ka formaalsuste osas, mis Teil täita tuleb. Niiviisi on võimalik arvesse võtta Teie kutsealane, isiklik ja perekondlik olukord.
Eesti Maksu- ja Tolliameti infoteave välisriiki tööle suunduvale eestlasele: www.emta.ee Eesti ja Taanimaa vahel on topeltmaksustamise vältimiseks sõlminud kahepoolne maksukokkuleppe. Selles kahepoolses maksukokkulepes on erinevate sissetulekuliikide maksustamise õigus vastuvõtva ja päritoluriigi vahel ära jagatud. Kokkuleppe võimaldab ka kindlaks määrata isiku residentsuse juhul, kui teda võiks vastuvõtva ja päritoluriigi õigusaktide kohaselt lugeda mõlema riigi residendiks. Infoallikas: Euroopa Komisjoni lehekülg Teie Euroopa.
Taanis tööotsimise eesmärgiga viibival Eesti kodanikul ei ole võimalik saada rahalisi sotsiaaltoetusi. Kui pöördutakse vastavate ametiasutuste poole toetuse saamise sooviga - ei lubata riigis enam kauem viibida. Tööotsijana võidakse rahaliselt toetada vaid koju tagasipöördumist ning sellega kaasnevaid muid kulusid.
Riiklik pension on osa riiklikust sotsiaalkindlustussüsteemist ja seda makstakse kõigile alates 65. eluaastast sõltuvalt Taanis elatud ajast. Arvestusse võetakse Taanis alalise elamise aeg alates 15a.vanusest + vähemalt 40 aastat . Lisateavet: www.workindenmark.dk
Kohustuslik pensionikindlustus jaguneb põhi- ja erikindlustuseks ja seda maksavad kõik töötajad, kes töötavad vähemalt 9 tundi nädalas. Kohustusliku pensionikindlustuse maksed tehakse Tööturu pensionifondi (ATP Fund). Lisateavet: www.atp.dk
Kollektiivne pensionikindlustus võidakse kokku leppida tööandjate ja ametiühingu vahel. Sel juhul lepitakse ka kokku tööandjate ja töövõtjate poolt tehtavate maksete suurus. Ettevõte võib maksta ka ettevõttepensioni.
Kõik Taani elanikud on kaetud riikliku tervisekindlustusega, millega kaasneb vaba ja võrdne juurdepääs tervisekindlustuse teenustele ning haiglaravile. Kui töötate Taanis, on vaja järgmisi dokumente:pass või ID kaart, sünnitunnistus, abielutunnistus ja laste sünnitunnistused, registreerimistõend või elamis- ja tööluba.
Riiklik tervisekindlustus katab arstikonsultatsioonide ja haiglaravi kulud, samuti hüvitatakse ravi ja ravimite peale tehtud kulutused. Eraravikindlustus katab nii omaosalustasud riiklikus tervishoiusüsteemis kui ka osaliselt erahaiglate- ja kliinikute tasud.
Teavet tervishoiusüsteemist Taanimaal saab taani keeles http://sygesikring.netborger.dk, ning inglise keeles www.eures.dk.
Euroopa ravikindlustuskaart annab õiguse vajaminevale arstiabile Euroopa Liidu territooriumil ja Euroopa Majanduspiirkonnas viibimise ajal (Täpsem info arstiabist: www.haigekassa.ee/kindlustatule/arstiabi_val/)
Arstiabi Taanis: www.haigekassa.ee Euroopa ravikindlustuskaardi ja ravikindlustuskaardi asendussertifikaadi annab välja elukohajärgne haigekassa ja mõlemad on tasuta. Kõigil kodanikel on vaba ligipääs haiglaravile ning raseduse ja emadusega seotud tervishoiuteenustele. Haiglaraviks mittehädajuhtumite korral on vaja arsti saatekirja. Esmane arstiabi hõlmab perearste, eriarste, külastatavaid õdesid, hambaravi ning lastele ja noortele suunatud ennetavaid terviseteenuseid.
Taani on kõrge elatustasemega maa, kuid ühtlasi ka kallis maa. Tuleb arvestada, et ehkki palgatase on kõrge on ka elamiskulud suured. Taanis rahastatakse avaliku sektori teenuseid, näiteks haiglad, arstiabi, raamatukogud, haridus, pension jne, maksusüsteemi abil.
Keskmine maksukoormus on 48,6%. Üksikisiku maksumäär sõltub tulude suurusest. Lisaks maksustatakse kõiki kaupu ja teenuseid 25% käibemaksuga. Keskmine palgatöötaja, kes on tööle võetud LO/DA kollektiivlepingu alusel, teenib ligikaudu 281 500 DKK aastas. Pärast maksude mahaarvamist saab ta kätte ligikaudu 170 721 DKK aastas. Tuleb arvestada, et vähemalt 22% kättejäävast summast läheb elamispinnaga seotud kulude katteks, umbes 17% kulub toidule ning 17% transpordile ja kommunikatsiooniteenustele. infoallikas: www.lo.dk Näiteks, üür Kopenhaagenis on alates 2000,- DKK kuus toa eest ja 3500,- DKK kuus korteri eest. Tavaliselt tuleb maksta teatud summa üürigarantiina või üüriavansina (harilikult kolme kuu üürimaks). Korteriüüri makstakse kord kuus ettemaksena. Põhjalikku teavet Taani elutingimustest/ majutusvõimalustest saab Taani Migratsiooniameti leheküljelt: inglise keeles ning vene keeles.
Majutuse leidmiseks Kopenhaageni ümbruses soovitame kasutada linkki www.useit.dk. Siit leiate informatsiooni erinevate majutusvõimaluste kohta (noorte hostelid, B&B, üürikorterid). Ülevaadet Taani hostelitest saab www.danhostel.dk. Informatsiooni üürikorteritest saab riiklikutest Taani ajalehtedest: Jyllands-Posten, Berlingske Tidende, Politiken ning kohalikest ajalehtedest, näiteks Jydske Vestkysten, vt. linkki Bolig. Infoallikas: Euroopa Liidu EURES portaal Informatsiooni majutuse kohta saab: www.useit.dk - Low budget tourist guide www.boligportal.dk/ www.rejser-ferie.dk/ http://dmoz.org/Recreation/Travel/Lodging/
www.newtodenmark.dk - Taani ametlik portaal välismaalaste jaoks, kus võib leida informatsiooni sellest, kuidas majutust leida. Kogu info portaalis on tõlgitud erinevatesse keeltesse.
Taanis on kohustuslik 9-klassiline haridus. Kooli minnakse kuueaastaselt. Põhikool (folkeskole) on 9 või 10-klassiline, sellele eelneb vabatahtlik lasteaiaklass. Põhikoolile järgneb 3-aastane gümnaasium. Taani kool on tuntud oma rõhuasetuse poolest grupitööle, eneseväljendamis- ning esinemisoskusele, suhteliselt vähem pööratakse tähelepanu õpilaste faktiteadmistele ja teadmiste mõõtmisele.
Ülikooli võetakse enamikel aladel vastu kõik kvalifitseerunud soovijad. Ülikooliharidus koosneb enamasti kolmeaastasest bakalaureuseõppest (bachelor), kaheaastasest magistriõppest (kandidat) ning kolmeaastasest doktoriõppest (PhD). Enamik üliõpilasi saavutab magistrikraadi, bakalaureusekraadi ei käsitleta sageli ülikooli lõpetamisena. Riik maksab üliõpilastele stipendiumi. Teadustöö taseme poolest on kõige tugevamad Kopenhaageni ja Århusi ülikoolid.
- Kopenhaageni Ülikool (K¸benhavns Universitet, lühend KU), 33 000 tudengit (2006), asutatud 1479 a. on Taani vanim ja suurim ülikool;
- Lõuna - Taani Ülikooli (Syddansk Universitet, SDU) keskus asub Odenses, seepärast tuntakse teda ka Odense ülikoolina. Lisateavet eesti keeles http://et.wikipedia.org/wiki/Odense
- Ålborgi Ülikool (Aalborg Universitetscenter, AUC) ning Roskilde Ülikool (Roskilde Universtitetscenter, RUC) on väiksemad ülikoolid, kus ei õpetata kõiki erialasid.
Eesti kodanikud saavad minna Taani õppimise eesmärgil. Informatsiooni Taanimaal õppimiseks vajalikkust elamisloast saab eesti keeles Taani Kuningriigi Saatkonna leheküljelt: leheküljelt Vastavalt Taani Migratsiooni seadusele § 14, ptk. 1, nr. 2, Eesti kodanikud, kes on taotlenud Taanis viibimiseks elamisluba õppimise eesmärgil, kuid soovivad ka töötada, peavad taotlema tööluba. INFORMATSIOON
www.vidar.dk - teave täiskasvanute õppimisvõimaluste kohta Taanimaal (inglise keeles) www.ug.dk - informatsioon Taanimaa õppimisvõimaluste kohta (taani keeles) Haridussüsteemi ja õppimisvõimaluste kohta pakub infot Euroopa PLOTEUS portaal: http://www.europa.eu.int/ploteus ning Tallinna Tehnikaülikooli kodulehekülg.
Taani keele internetikursused DanskABC.dk: Erinevate Taani ametiasutuste ja Taani e-õppekeskuse koostöös on välja töötatud mahukas internetipõhine taani keele kursus, DanskABC.dk. Programmi kasutab 85% taani keeltekoolidest ja 11 000 registreerunud kasutajat. Lähem info www.danskabc.dk/
EL liikmesriikide spetsialistide kutsetunnistuste tunnustamise ja vajadusel nende alusel vastava Taani tunnistuse väljastamisega tegeleb Taani Kutsekvalifikatsioonide keskus (Danish Centre for Assessment of Foreign Qualifications) www.cvuu.dk
Eesti kodanikud võivad viibida töö otsimise ajal kuni kuus kuud Taanis, kui nad on suutelised end ise ülal pidama. Enne tööle asumist tuleb oma elamine registreerida ning saada registreerimistõend. Tööotsijad saavad ennast registreerida ka Taani tööjõubüroos (AF), mis nõustab tööotsijaid ja vahendab töökohti. Enamikus suurtes linnades on AF osakonnad olemas ja nende asukohti saate kätte tööbüroo leheküljelt www.af.dk.
Taanis tööotsingute ajal ei ole võimalik saada rahalist toetust Taani Kuningriigi poolt. Kui pöördutakse vastavate ametiasutuste poole toetuse saamise sooviga, ei lubata riigis enam kauem viibida. Töötuse määr on Taanis üks Euroopa madalamaid.
Töötud, kes said 4 viimase nädala jooksul enne Taani minekut oma kodumaal töötushüvitisi, võivad need Taanimaale eksportida ja neid seal saada. Taanimaal tööd otsides säilib Teil õigus Eesti töötuskindlustushüvitisele kuni kolme kuu vältel pärast Eestist lahkumist, kuid mitte kauem, kui Teil oleks olnud õigus hüvitisele Eestis tööd otsides. Rõhutame, et väljamakstav summa on täpselt sama suur kui see, mida saaksite töötuna Eestis.
- Juhul, kui Te olete töötuna registreeritud Eestis Töötukassa piirkondlikus osakonnas vähemalt nelja nädala jooksul ja Teil on õigus saada töötuskindlustushüvitist
- tuleb teavitada oma konsultanti, et kavatsete minna Taanimaale tööd otsima ja taotleda endale enne äraminekut vorm U2.
- Taanimaale jõudes registreerige hiljemalt 7 päeva jooksul Eestist lahkumisest (registreerimise tähtaeg on märgitud tõendi U2 punktis 3) sealses tööhõiveametis (AF) tööotsijana. Sel juhul maksab Taani riik Teile Eesti töötuskindlustushüvitist Eestist lahkumise päevale järgmisest päevast (st hüvitise maksmises ei teki vahet). Veenduge, et Teil on piisavalt rahalisi vahendeid, et Taanimaal mõnda aega ära elada
- võib juhtuda, et läheb aega, kuni Teile töötushüvitist välja makstakse. Kui registreerite hiljem, makstakse Teile hiljaks jäädud päevade võrra vähem hüvitist. Teie hüvitist hakatakse arvestama alles registreerumise päevast alates. Kui Te ei registreeri end tööotsijana, kaotate õiguse Eesti töötuskindlustushüvitisele. Tuleb aga arvestada, et tööotsimise välisriigi tööhõiveamet võib keelduda Teid tööotsijana registreerimast, kui Te ei oska piisavalt kohalikku keelt, kuna see võib takistada seal töö leidmist.
- Esitage Taani tööhõiveametile tõend U2 või selle koopia. Taanis makstakse Teile Eesti töötuskindlustushüvitist, kui täidate selles riigis tööotsijale kehtestatud nõudmisi (külastate nõutud ajal tööhõiveametit, tõendagte tööotsinguid, võtate vastu sobiv tööpakkumine vms). Te olete kohustatud pidama kinni kõikidest registreerumistähtaegadest ning muudest Taanis kehtivatest normidest.
- Juhul, kui Te ei leia kolme kuu jooksul Taanis tööd, peate oma kodumaale tagasi pöörduma, et Teie õigus töötushüvitisele säiliks. Eestisse naastes jätkatakse Teile töötuskindlustushüvitise maksmist, kui Te ei ole kõiki hüvitise päevi ära kasutanud. Eestist saadavate töötuskindlustushüvitiste ekspordi kohta saate lisainfot Eesti Töötukassast: www.tootukassa.ee
Pangad on tavaliselt avatud esmaspäev,teisipäev, kolmapäev ja reedel kell 9.30-16.00, neljapäeviti 9.30-18.00. Enamike pangakontorite juures on sularahaautomaadid, mis aktsepteerivad ka rahvusvahelisi maksekaarte. Tuleb arvestada, et Taanis pangakonto avamine võib võtta aega. Pangakonto avamiseks on vajalik isiklik personalinumber (personnummer).
Maksmisviisidest on Taanis kõige levinumateks maksmine sularahas, deebet- ja krediitkaartidega. Maksetšekke veel kasutatakse, kuid väheneval määral. Üha enam kauplusi ja restorane on hakanud küsima ostjatelt isikut tõendava dokumendina pildiga ID kaarti, eriti juhtudel, kui ostusumma ületab 3000 DKK. Enamikus kauplustes ja teenindusasutustes on küll kaardimaksevõimalus, kuid vastu võetakse vaid Taani maksekaarti (Dankort). Hoiatuseks vaid, et kõik poed VISA, Masterit ei aktspteeri. Üldjuhul on vaid pankades, hotellides, elitaarsemates restoranides, suuremates kaubamajades ja Kopenhaageni kesklinnas turistide liikumise piirkonnas asuvates poodides võimalik kasutada rahvusvahelisi krediitkaarte.
Kontorite tööaeg tavaliselt 8.00-9.00 kuni 16.00-17.00. Postkontorid on tavaliselt avatud tööpäevadel 09.00-10.00-st kuni 17.00-17.30-ni, laupäevadel kuni 12.00-13.00-ni. Kauplused ja kaubamajad avatakse 9.00-10.00 vahel ning nädala sees suletakse reeglina kõik väiksemad poed kell 17.30. Kaubamajad on avatud maksimaalselt 19.00-ni. Laupäeviti avatakse poed kell 9.00 ning väiksemad suletakse 13.00-14.00. Kaubamajad on avatud laupäeviti maksimaalselt 17.00-ni. Pühapäeviti on enamik kauplusi (k.a. enamik toidupoode) suletud.
Linnas piirkiiruseks 50km/h, maanteedel 80 km/h ja kiirteedel 130 km/h. Turvavööde kasutamine kohustuslik ning lähituled peavad sõites põlema ööpäeva ringselt. Mobiiltelefoni võib kasutada vaid hands-free süsteemi olemasolul. Kõik sõidukid peavad olema Taanis registreeritud, kindlustatud ning läbinud kohaliku tehnilise ülevaatuse (teostaja näiteks Applus). Juhiload tuleb vahetada Taani EU juhilubade vastu, sõidueksamit selleks tegema ei pea.
|
OSCAR-2019
|
||
Üks asi, millest eriti abiellumisega seoses ei räägita, on abieluleping. On levinud arvamus, et vaid oma suhtes kahtlejad tahavad seda teha. Või et on ilmatu halb enne juba enne abiellumist mõelda, mis siis saab, kui ikkagi lahku minnakse. On ju tore mõelda küll, et abielu kestab elu lõpuni ja kauemgi veel, aga ometi, statistika räägib ideaalelust unistamisele vastu. Ja õnnetuste eest pole meist ju keegi kaitstud. Nii oli koheselt ka meie eelarves ja plaanides punkt- sõlmida abieluleping.
Minu üks kohalik sõbranna abiellus poolteist aastat tagasi ja tema manitses mind kindlasti abielulepingut sõlmima.
Temal oli omal selles osas kogemust küll - nimelt saabus tema abikaasa nende ühisesse ellu vaid spordikotitäie riiete ning tuhandetesse eurodesse ulatuvate võlgadega. Ja nii mitmel korral on sõbrannal ukse taga käidud ning lubatud elamine tühjaks teha. Eks ikka võlgade katteks. Siis on aga sõbrantsil kohe käepärast võtta paber, mis tõestab - tema abikaasa võlad ei puuduta teda. Muidu lähevad ju kõik varad pooleks, niipea, kui abielu on sõlmitud. Nii vara, kui võlad.
Sõbranna soovitas notarit, kes linnas kõige soodsama hinnaga tehingu ära teeb. Soodne hind tähendab siin 500 eurot. Ma ausalt ei tea, mis hinnad siis veel mujal on. Igatahes oli tema varem põhjaliku eeltöö ära teinud ja nii asusimegi siis esimesele kokkusaamisele minema.
Tähelepanu: mina kirjeldan asju nii, nagu A: mina aru sain ja B: Hollandlane aru sai ja mulle ümber jutustas. Kindlasti ei ole siin üüratul hulgal juriidilisi termineid, sest neis ei orienteeru ma isegi. Ja võimalik, et saime mõlemad asjadest kohati üldse valesti aru. Kel omale sama tee ees, see kindlasti lugegu hoolega infot ja vajadusel küsigu asjatundjatelt nõu.
Esimese asjana tehti selgeks, et minule on tõlki vaja. Et keegi peab kogu paberimajanduse mulle eesti keelde tõlkima, samas ei täpsustatud, kes siis selle eest maksab.
Arvestades siinset riiki, julgen oletada, et see oleks ka minu mure olnud. Kogu vestlus toimus sel kohtumisel samuti hollandi keeles, ma ei tea, kas see oligi nii mõeldud. Olen näiteks kuulnud, et osades ametiasutustes ei tohi nad näiteks telefonile vastates inglise keelt kasutada.
Nii ma siis üritasin midagigi aru saada, mida siis notar Hollandlasele ütleks. Kuigi jah, juriidiline keel on minu jaoks üsna tume maa, isegi emakeeles ei saa ma sellest suurt aru...
Lühidalt siis, peamisteks punktideks olid praegused varad ja pension. Kui meie oma aruga arvasime, et abieluleping hõlmab peamiselt tulevikku, isegi laste kasvatamist-jagamist võimaliku lahutuse korral, siis muud me ei kuulnud, kui et majad-varad-firmad ja pension.
Näiteks, kui ma ei saa tööd pikemat aga, siis lepingu kohaselt on mul juriidiline õigus saada osa Hollandlase sissetulekust. Ehk siis kõik, mis jääb üle, kui igakuised maksud ja arved tasutud, tuleb meil omavahel pooleks jagada. Seaduse silmis. See siis selleks, et riske hajutada ning et töötul ja rahatul abikaasal ikka ka oma raha oleks.
Ma ise veel mõtlesin, et kuidas seda siis tõestatakse või kontrollitakse? Et kuidas ma oma seadusliku rahasumma omale saan? Tegelikult on aga meil ikka omavaheline kokkulepe, et oma rahadega saame ise hakkama ja keegi ei ütle, mis ülejäänud summaga teeme.
Pensioniga oli ka mingi lugu, loodan, et mäletan ikka täpselt. Umbes nii, et kui Hollandlane liitub riikliku kogumispensioniga, siis iga abielus oldud aasta eest on ka mul hiljem õigus mingi summa eest pensionit lisaks saada. Jah, ma tean, et noorem seltskond veel eriti pensionile ei mõtle, aga noh, mis teha.
Eks tuleb siis omal elu niipalju korda saada, et pensioniealisena (kui nii kaua üldse elame, see on kah tänapäeva tingimustes pisut kahtlane) muretu elu oleks.
Vara, mis kummalegi eelnevalt kuulub, oli meie puhul üsna olematu. Jah, Hollandlasel on oma firma, aga see ei ole ei üüratutes võlgades ega too ka meeletult raha sisse. Tal on auto, aga selle väärtus samamoodi ajapikku langeb.
Kui asjad tulevikus muutvad ja tema firma meeletut kasumit teenib või minust maaailmakuulus kirjanik saab, küll me siis saame hiljem oma asjad uuesti üle vaadata. Kui peaks vajadust olema.
Tegelikult on aga asi nii, et me Hollandlasega pole kumbki liialt asjades kinni. Maja me osta ei plaani (te ei kujuta ette, kui normaalne on siinmail terve elu korterit või maja rentida).
Auto väärtus väheneb ju iga aastaga, seega mis seal vahet, kes selle kord saama peaks. Ja kui tõesti peaksid asjad minema väga halvaks (ptüi-ptüi-ptüi), siis on meil omavahel ammu kokku lepitud, et mina olen siis koheselt esimese lennuki peal, mis mind siit minema viib. Ei taha ma siis ennam tegemist teha mingite varade jagamisega, mis seaduse kohaselt minule kuuluvad.
Üldsegi on meie jaoks emotsioonidel põhinevatel asjadel palju suurem väärtus. Näiteks muretseb Hollandlane, et kui ma kord äkki ära minema peaks, siis äkki võtan ma tema kassid kaasa. Noh, nii lihtsalt kiusu pärast, et talle haiget teha. Ja mina muretsen, kellele siis pulmaalbum jääb...
11.-14. oktoobrini toimuv Tallinn Fashion Week tõi kolmandal moepäeval lavale magusa moeassortii, mille sekka mahtus nii meestemoodi kui ka udupeent disainpesu. Oma värskeid kollektsioone esitlesid BonBon Lingerie, Nymf, Katrin Aasmaa, Diana Arno ning Tiina Talumees. Sügisene Tallinn Fashion Week leiab sel aastal aset 11.-14. oktoobril Vaba Laval ning tõi eile, moenädala eelviimasel päeval lavale mitmekesise moevaliku. Uue loominguga astusid publiku ette sensuaalne BonBon Lingerie, värviküllane Nymf, moodsalt pöörane Katrin Aasmaa, jõuline Diana Arno ja elegantne Tiina Talumees.
|
OSCAR-2019
|
||
Millegipärast ei suuda ma kirjutada (kahtlustan, et viga on selles, et olen leidnud inimese, kellega rääkida...) ja seetõttu otsustasin, et minu missioon siin elus saab olema võimalikult palju lugeda. No on neid asju siis palju, mida mulle teha meeldib? Magada, süüa? Noh, need nagu hästi terve elu täitmiseks ei sobi, või noh, eks nad sobivad ikka aga minusugusel tekiks vist siiski süümepiinad. Järele jääbki lugemine, mida saab veel edukalt ka söömise ja voodis vedelemisega ühildada - minu arvates väga hästi õnnestunud elu eesmärgi valimine minu poolt! Õnneks ei saa mind ka egoismis süüdistada, sest oma panuse rahvastiku taastootmisse olen andnud - et siis tehtud! On aeg vilju maitsma hakata ja elu nautima hakata, sest no mida mul veel ühiskonnale anda on.
Igatahes, raamatuid kirjutatakse palju ja ometi peab ju keegi neid lugema ka. Raamatukogusse minnes tuli välja, et ma ei olnud sugugi ainuke, kes selle mõtte peale tulnud oli, sest avariiulitel laiutasid vaid Barbara Cartlandid ja Sandra Brownid - mõistlikumate asjade jaoks tuli end järjekorda panna ja oodata. Selle peale õnneks suurem osa veel tulnud ei olnud ja nii kui mõni uuem teos tagasi tuuakse, pannakse see nüüd kohe minu tarvis leti alla ootele. Kesklinnas elamise võlud.
Otsustasin lihtsamalt alustada ning jätkata sealt, kus mul kunagi pooleli jäi ehk siis "Minu"-sarja raamatud. Erilist huvi pakkus "Minu Vietnam", sest no kes see normaalne inimene ikka sülelapsega võõrale maale kolib. Üldiselt mõeldakse ju lapsepuhkusele jäädes, et tore, nüüd saab vähemalt poolteist aastat rahus kodus passida ja kustutatakse kõik reisipakkumisi täis reklaamkirjad postkastist avamata ära, no heal juhul poole aasta pärast vaadatakse, et kodu lähedale spa-sse vist võiks isegi minna. Laps tahab ju rahu, kuni aastase imikuga perekonna külastamine ja külaskäigud on tegelikult kuritahtlik hoolimatus nagu ühest paarkümmend aastat vanast pereelu õpikust lugeda võib. Eks see ole tänapäeval juba ekstreemsus aga ega minagi tunnen sügavat ebamugavust mõeldes kasvõi teise Eesti otsa sõitmisele - mis siis veel pikema reisi nautimisest rääkida. Ega ausalt öeldes ei jäänud ka sellest Vietnami-raamatust muljet, et autor seda seiklust täiel rinnal nautinud oleks. Üldse jäi mulje, et ega see tema südamesoov ja tahtmine olnudki, mees lihtsalt tuli välja geniaalse ideega, et lapsepuhkus kombineeritult vanemapalgaga on ju ideaalne tasustatud puhkus. Ahjaa, esiteks tahtis ta ju suisa Iraani sõita. No ma ei tea, ma oleks ilmselt sellise mõttearenduse peale mehele tigedal toonil seletanud imikuga kooselu eripärasid aga nagu näha ei olegi kõik eesti naised sellised vastikud vigisejad nagu mina. Moslemimaa võlud jäävad küll kõrvale aga reisimõttest mees ei loobu - tundub, et naine püüab eelseisvast seiklusest mõelda nii vähe kui võimalik, isegi lähedastele teatatakse viimasel minutil ning alles siis tunneb ta, et noh, nüüd siis vist peab minema kui juba lubatud sai. Ausalt öeldes muutub see seiklushimuline abikaasa juba raamatu alguses mulle vastumeelseks ning raamatu käigus suudab ta seda muljet vaid süvendada. Eks muidugi esmamulje ongi peamine ja tegelikult ju leidub raamatuski kohti, kus isa lapsega kahekesi koju jääb ja ema kinno saab minna või kus on selgelt kirjas, et mees on nõus naise soovil alati kodumaale tagasi pöörduma aga siiski olen ma oma peas otsustanud, et see mehike on üks ebaküps ullike. Ma tõesti vabandan asjaosaliste ees, sest kujutan ette, et ma suudaks ka vabalt oma mehest nii rääkida, et inimesed mul pead paitaks ja küsiks, et miks me ometi lahku pole läinud. Igatahes on peategelane vapper naine, kes lisaks enamasti üksinda võõra riigiga kohanemisele (mehel pole kohaneda vaja, tema seikleb pidevalt üksinda ringi) sõidab veel kuuendat kuud rasedana rongiga Vietnamist Hiina ja Venemaa kaudu Eestisse - sest no mehe meelest oleks lennuk liigne priiskamine kui saaks palju huvitavama seikluse endale lubada ning jätab mehe kurvastuseks sünnitamata kohalikus riigihaiglas - kuigi see oleks ju mehe meelest ülivinge kogemus ning pealegi saaks laps eluaeg uhkustada, et dokumentides on tema sünnikohaks Vietnam. Ehk on tegemist tõelise eesti naise etaloniga, kes kõik vaikides ära kannatab ja jõudumööda kannatusi ka nautida püüab? Muidugi on lihtne kritiseerida elustiili, mis su enda omast kõvasti erineb - olen ma ju kellapealt päevagraafiku pooldaja ning leian, et see on laste kasvatamiseks üks valutumaid meetodeid kuigi nullib ära igasugused eksprompt otsused aga no eks neid on saanud teha ja saab ka hiljem kui lapse esimestel eluaastatel, mil tal normaalne päevakava välja võiks kujuneda. Võib-olla on minu negatiivse suhtumise põhjuseks pigem kahtlus, et tegelikult on lastega reisimine kukepea ja otsin raamatust tunnistust sellele, et see mitte nii ei ole? Inimloomusele on ju omane negatiivsete asjade unustamine ja kindlasti on tagantjärele mõeldes igasugune reis pigem positiivsete mälestuste allikas, nii et kui suudate, siis andke aga minna. Mina vist ei suuda ja loen raamatuid edasi.
|
OSCAR-2019
|
||
Selle taustal, et Keskerakonnast lahkuvad Ain Seppik ja Kalle Laanet, ning värske Ekspressi persooniloost paistab tõdemus, et Kalle Klandorf on Keskerakonna mees nr 2, taasavaldame 29.12.2010 ilmunud artikli, milles kaks kogenud uurijat esitasid oma versioonid Keskerakonna rahaskandaalist.
Läinud nädalal avalikustas kaitsepolitsei, et Edgar Savisaar küsis Moskvast Keskerakonnale salajase annetusena 1,5 miljonit eurot. Asja üle arutavad Kalle Klandorf ja Ain Seppik. Ekspress intervjueeris mehi eraldi, aga esitas neile samad küsimused.
Seppik: Tema organisatsioonil on paar miljonit töötajat. Ta on Vene peaministri Vladimir Putini hea tuttav. Kuskil oli kirjutatud, et isegi suvilanaaber. Nad on mõlemad endised luurajad, mida loetakse Venemaal prestiižseks tööks.
Kapo andmetel ütles Jakunin abilinnapea Deniss Boroditšile 24. juunil 2010 Tallinna lahel kaatriga lõbusõitu tehes: “Küsitud kolme ei saa, saab aga 1,5.” Mida see lause tähendab?
Klandorf: Niipalju kui on tähti taevas, see lause võib ka tähendada. Näiteks Lasnamäe vene õigeusu kiriku ehitus läheb kindlasti rohkem kui 1,5 miljonit eurot maksma.
Seppik: Ma kujutan ette, et see lause võis olla ka Boroditšile siiras üllatus. Jutt võis olla kiriku rahastamisest.
Kuigi Jakunin palus Savisaarel ja Boroditšil vaikida, teab kapo nende vestluste sisu. Kuidas see võimalik on?
Seppik: Oh, see on nii lihtne! Jälitustegevust on tehtud ju veebruarist saadik. Asjaosalised peavad arvestama, et kõik nende telefonikõned, SMSid, meilid ja muud asjad…
Seppik: Allika kasutamine on kõige riskantsem. Ainult Äripäev vist arvab, et tõmmatakse kleeplindiga mikrofonid keha külge ja lindistatakse. See on niisugune kiviaja arvamus. On palju tehnilisi võimalusi, kus vestlejad üldse ei tea, et pealt kuulatakse.
Klandorf: Nad väidavad seda! Aga ma väidan vastupidist! Sest need inimesed, kellega ma olen jõudnud rääkida, ei väida seda. Seda ei räägi Savisaar, seda ei räägi ka Boroditš.
Seda räägib kapo andmetel ainult Jakunin. Võib-olla see oli raudteepealiku ja tema asetäitja omavaheline vestlus? Siin on umbmääraselt õhku visatud mingisugune informatsioon.
Seppik: Siin ongi kapo raporti kõige huvitavam koht. Praegu jääb mulje, et Jakunin tuli siia ja ütles, et tahab parteile raha anda, mis on minu meelest täiesti absurdne.
Kapo andmetel ütles Savisaar 13. septembril Moskvas, et Keskerakond võtaks 1,5 miljonit eurot kas või sularahas. Kas kapo lindistas seda vestlust?
Seppik: Mulle ei mahu pähe, mida ühelt opositsioonierakonnalt oleks võimalik välja pigistada. Keskerakonna seis ju nii hea ei ole, et võiks hakata siin riigis üksinda asju korraldama.
Ma ei suuda ette kujutada, et Jakunin omast taskust või siis raudtee eelarvest oleks hakanud andma Keskerakonnale raha.
Seppik: Ma ei tahaks seda uskuda. Kui kapo raport nüüd tõesti tõele vastab ja mina oleksin olnud partei rahastamise jutu juures, ma oleks need jutud kiiresti ära lõpetanud. Oleksin küsinud, et kas on palju viina võetud või.
Klandorf: Siis on jällegi vaja kaaluda kõiki erinevaid asjaolusid. Samm-sammult. Täna ma ei vasta sellele küsimusele, see ei ole lihtsalt täna arutluse teema. Täna on ainult küsimus — kas?
Klandorf: Kui neid asju ei ole seaduses lahti kirjutatud, siis on see iga partei siseasi. Mõned Eesti parteid on saanud raha välisfondidest.
Kas küsimine on paha? Aga miks Venemaalt paha on? Mis seal siis halba on? Et see raha eeldatavasti tuleb läbi Vene ärimeeste, kes on seotud FSBga? Konstruktsioonid on meil paranoilised. Ameerika raha on enamasti ka läbi CIA. Miks me arvame, et see parem raha on?
Seppik: Ma loodan, et nüüd saavad kõik aru. Ükskõik mis põhjustel, jumalale, kuradile, parteile, ma-ei-tea-millele-iganes, raha küsimine Venemaalt on seotud vähemalt poliitilise ohuga — sellele inimesele ja parteile.
Klandorf: Kui vastuluure tase on selle raportiga võrdne, siis ei ole meil taset. Aga loodan, et tase on kõrgem kui see dokument.
Seppik: Hindan vastuluure praegust taset väga kõrgelt. Ma olen mures tuleviku pärast, sest Ansipi valitsus on kapot juba mitu aastat oluliselt alarahastanud.
Klandorf: See dokument on väga nõrk. Ta on kokku klopsitud hästi kiiresti ja mõned faktid on valed. Ma võiks ühe lausega kogu selle teksti ümber lükata, aga seda ma teen edaspidi. Sellepärast teebki mulle kogu see trall nalja.
Seppik: Kapo mehed on väga osava dokumendi kokku pannud, niisuguse koolikirjandi stiilis — jutustus endistest aegadest.
Siin tuleb nüüd ära tabada, millel see dokument võib rajaneda. Mis on võimalikud allikad ja kui usaldusväärsed nad on? Kuna ma seda ei tea, siis ma ei võta ka seisukohta.
President Ilves kuulutas Savisaarele eluaegse boikoti valitsuse moodustamisel. Mis see Keskerakonnale tähendab?
Klandorf: Kujutad ette, et Keskerakond saab 51 protsenti häältest. Või 40 protsenti või 35 protsenti ja võidab valimised. Ja president ütleb, et ma isegi ei pöördu teie poole. Milles need valijad süüdi on? Milles inimesed süüdi on, kui rahvas usaldab ühte parteid?
Inimesele tuleb anda võimalus ennast kaitsta, kuni see asi saab selgeks. Minu soovitus oli Edgarile, et kui see on laim, tuleb minna ka erakonna, meie kõigi, au ja väärikuse kaitseks kohtusse. Ma ei näe täna mingit muud võimalust olukorra lahendamiseks.
Minu teada hagi veel ei ole, aga nii me esimees fraktsioonis lubas. Kui kohtuasja nüüd ei tule, siis on pahasti. Siis ei saa me kunagi seda õigust kätte, mida vajame. Me oleme surutud kapo raportiga nurka.
Klandorf: Ma arvan, et 40 protsenti inimestest ei ole nii rumalad, nagu president väidab. Keskerakonna edu tuleb suurem kui eelmistel valimistel. Reaalne on saada parlamendis 30–35 kohta.
Seppik: Kui hobused on saani ees jooksma aetud, mina ei kujuta ette, et saaksime juhthobust käigu pealt saani ees vahetada, sest siis lendab kogu saan uppi.
Võib minna tõsiselt halvasti, võib minna ka tõsiselt hästi. Halvasti on see, kui saame vähem kohti kui praegu — alla 29.
Klandorf: Ma arvan, et Eesti riik on huvitatud headest suhetest Vene raudteega. Ja et siit transiit läbi läheks.
Seppik: Ma ei tea, mida nad soovitasid. Kui küsida kapo käest, kas Vene poliitikutega üldse ei või suhelda, siis ütlevad nad tõenäoliselt, et võite küll.
Äripäev kirjutas, et eelmisel nädalal hoidis Seppik ennast Tallinna lennujaamas Savisaarest ja Klandorfist eemale. Kas teil on tüli?
Klandorf: Mina teda lennujaamas ei näinud. Mul oli tegemist Äripäeva ajakirjanikega, kes proovisid Savisaarele mikrofoni näkku toppida ja kuulata, mida ta telefoniga räägib. See oli äärmiselt kole.
Seppik: Kui mina kohale jõudsin, siis oli Äripäev oma operaatoriga juba mikrofonid Edgarile suhu surunud. Mul ei olnud mingit tahtmist Äripäeva tandemiga kokku puutuda.
Klandorf: See on pluralism. Ühtegi putru ei sööda nii palavalt. Ma imestan, miks mõned inimesed kukkusid seda putru kohe lusikaga sisse ahmima. Ain oleks tõekomisjoni võib-olla minust pareminigi juhtinud.
Keskerakonna rahaskandaali uuriva tõekomisjoni esimees, parteis aastast 2005. Lasnamäe linnaosa vanem. Endine Eriteenistuse vastuluurejuht ja sõjaväluure ülem.
Keskerakonna aukohtu esimees, parteis aastast 1998. Riigikogu liige, kuulub kapo kontrollkomisjoni. Endine siseminister ja politsei peadirektor. Ei kandideeri kevadel riigikogusse.
|
OSCAR-2019
|
||
Pathway programm on üheaastane sissejuhatuskursus täiskoormusega õppekavasse ja selle käigus valmistatakse tudengeid ette ülikooliõppeks. Need programmid koolitavad tudengeid erinevates valdkondades nagu näiteks kunst, humanitaarained, ärindus, bioloogia ja bioteadused, inseneriteadused, tehnoloogia, loodusteadused jne. Lisaks sellele aitavad Pathway programmid rahvusvahelistel tudengitel oma inglise keele kõne- ja kirjaoskusi täiendada, läbides samal ajal ainepunkte andvaid akadeemilisi kursuseid. Õppekavad on enamasti suunatud tudengitele, kellel ei ole vajalikke inglise keele testitulemusi astumaks ülikoolidesse tavapärasel moel. Erinevate Pathway programmide hulk võib olla segadustekitav - ära lase sellel ennast peatada! Alusta oma otsinguid uurides kõige populaarsemate Pathway programmide kohta allpool.
TasTAFE õpetajad teevad tihedat koostööd tööstusega, et tagada nende õpetamine asjakohaste praktiliste praktiliste oskuste kohta, mis toovad kaasa tööhõive tulemusi. Õpilased omandavad mitmeid praktilisi oskusi programmeerimisel, võrgustike loomise, küberjulgeoleku, teenuste osutamise, klienditoe ja veebiarenduse valdkonnas.
Rahvusvaheline aasta sotsiaalteadustes / humanitaarteadustes valmistab teid Washington State University bakalaureusekraadi järgmise semestri sisenemiseks. Pärast Rahvusvahelist Aasta edukat läbimist ja bakalaureuseõppe ülikooli nõudmiste täitmist võite sisestada oma Washington State University järgmise semestri bakalaureuseõppes. Sellist üleminekut INTO WSU p… [+]rogrammist kõrgharidusprogrammi nimetatakse progressiooniks. [-]
Rahvusvaheline teadusaasta valmistab teid The University of Alabama at Birmingham bakalaureusekraadi bakalaureuseõppe semestrisse sisenemiseks. Pärast Pathway programmi edukat läbimist saate kindlasti sisestada järgmise semestri. Sellist üleminekut ülikoolile INTO programmist nimetatakse progressiooniks.
Pathway programme pakutakse mitmetes valdkondades. Uuri siit mõnede populaarseimate programmide kohta:
Heida pilk mõnedele populaarseimatele Pathway programmidele, mida pakutakse allpool väljatoodud riikides:
Paljude allpool väljatoodud linnade kõrgelt hinnatud ülikoolides pakutakse populaarseid Pathway programme!
Bakalaureuse taseme Pathway programm aitab tudengitel oma akadeemilisi teadmisi laiendada ning inglise keele oskusi parandada, saades samal ajal ka kultuurilist toetust ülikooli sisseastumiseks. Tudengid osalevad loengutel ja omandavad ainepunkte kogu programmi vältel ning peale lõpetamist liiguvad edasi nende soovitud bakalaureuseõppe programmi.
Magistritaseme Pathway programm on loodud rahvusvahelistele tudengitele, kes soovivad magistriõppesse astuda. Magistri-eelne programm aitab osalejatel oma inglise keele taset, õppimisharjumusi ja testitulemusi parandada. Kursuste hulka kuulub tavaliselt ka spetsiifilise valdkonna uurimine. Tegemist on ainepunkte andvate kursustega, mis aitavad tudengeid magistrikraadi omandamise teel.
Online Pathway programmid annavad tudengitele võimaluse valmistada end ette pikemaks ülikooliõppeks, asudes samal ajal ülikoolist kaugemal. Programme pakutakse Inglismaal, Ameerikas, Austraalias ning paljudes muudes maailma riikides. Online Pathway programmid võivad olla ideaalseks võimaluseks tulevastele ülikoolitudengitele, kes asuvad välismaal, töötavad või kellel on muid kohustusi ning ka nendele, kellel ei ole võimalust ülikoolis kohal käia.
Mis on Pathway programmid? Paljud haridusasutused üle terve maailma pakuvad Pathway programme aitamaks rahvusvahelistel tudengitel lõpetada ainepunkte pakkuvaid akadeemilisi kursuseid ning peale seda ülikooli ülikooli sisse saada. Sageli täiendavad tudengid ka oma inglise keele kõne- ja kirjutamisoskusi või konkreetse riigi keeleoskusi. Õppekavad on enamasti suunatud tudengitele, kellel ei ole vajalikke inglise keele testitulemusi astumaks ülikoolidesse tavapärasel moel. Lisaks pakuvad mõned programmid eraldi loenguid tudengitele, kes soovivad leida soodsaid õppimisvõimalusi ülikooli tagasi pöördumiseks või ülikooli sisseastumiseks. Mõnedel juhtudel saab sponsorkooli kaudu saadud ainepunkte üle kanda online sertifikaadi või kraadi omandamise suunas. Loengud kestavad tavaliselt ühe akadeemilise aasta. Taolised programmid toimivad sageli koostööna sponsoreeriva kooli ning rahastaja vahel, kelleks võib olla näiteks INTO variandi kolmanda osapoole omanik.
Miks on Pathway programmid olulised? These foundational options provide solutions to some of the problems facing by students who struggle to obtain access to higher education. Näiteks võivad Pathway programmid aidata tudenite valmisolekut suurendada, pakkudes inglise keelt emakeelena mittekõnelevatele õpilastele ka keele ja kultuuriga seotud õpet. Taolised plaanid võimaldavad erinevate valdkondade inimestel ülikooli pääseda. Näiteks võib oma ala spetsialist lõpetada lühikese akadeemiliste ainete kursuse, mis aitab tal oma karjääri edendada. Need abistavad kursused suuredavad tudengitel enesekindlust oma töö suhtes ning tulevastes ülikoolides õppetööga hakkama saamise suhtes, parandades nende kirjutamise, suhtlemise ning ajahalduse oskusi, mis on kõik kõrghariduse valdkonnas äärmiselt vajalikud.
Pathway programmid on loodud aitamaks tudengitel toime tulla kõrghariduse väljakutsetega. Tegemist on ettevalmistava aastaga, mille käigus tudengid saavad kindla aluse edasise kõrghariduse omandamiseks. Kui tudeng astub peale kursuse lõpetamist sisse bakalaureuse taseme õppesse, siis võivad tulevikus tema ees avaneda paljud karjäärivõimalused. Näiteks on nelja-aasta pikkune ülikooliharidus tihtipeale üks tingimustest algkooli õpetajana või müügijuhina tööle asumiseks. Bakalaureusekraadiga isikutele pakutavad muud kõrgetaasemelised ametid ulatuvad ärijuhtidest arvutiprogrammeerijate ja graafiliste disaineriteni.
Tudengid osalevad tavaliselt nendes programmides oma bakalaureuseõppe ettevalmistuseks, peale keskkooli lõpetamist. Kui mitu aastat Pathway programmid kestavad? Tavaliselt kulub tudengitel oma kursuste lõpetamiseks kolm õppeperioodi. Mõnede koolide puhul tähendab see kolme semestri läbimist, kuigi semestrite ja veerandite arv sõltub koolist ja riigist. Peale kursuste lõpetamist on tudengid valmis oma valitud eriala teisele kursusele astuma.
Pathway programmid on hariduses üsna uued, kuid nii Ameerikas, Inglismaal, Austraalias kui ka mujal maailmas on nad populaarsust kogumas. Loenguprogramme kasutavad ülikoolid tihtipeale selleks, et meelitada ligi rahvusvahelisi tudengeid. See on hea uudis neile, kes soovivad õpingutes osaleda väljaspool oma koduriiki, eriti kui neil on juba olemas inglise keele alused ning nad soovivad oma keeleoskusi täiendada. Suur osa Pathway programmi tööst on kättesaadav ka online vormis. Tudengitelt eeldatakse kursuste lõpetamiseks arvuti kasutamise võimaluse ning interneti olemasolu.
Pathway programmis osalemiseks vajalik summa sõltub koolist ja riigist. Mõned tudengid võivad avastada, et peale õppemaksu ootavad neid ees veel lisaväljaminekud.
Baaskursusena hõlmavad Pathway programmid tavaliselt kirjutamise põhialuseid, isiklike finanside, teaduse, muusika ning/või mõnede üldoskuste sissejuhatust. Sisu võib kooliti erineda. Näiteks võidakse mõnedes ülikoolides pakkuda haridusalaste oskuste täiendamisvõimalusi, nagu näiteks märkmete tegemise oskusi, trükkimist ning arvutikasutamist. Peale kursuste lõpetamist võivad tudengid asuda 4-aastasesse ülikooliõppesse ning viia oma baasikursuse sertifikaadi ainepunktidena üle täispikka õppesse.
Selleks et edukalt Pathway programm lõpetada, ootavad tudengeid ees mitmed ülesanded. Nende hulka võib kuuluda kogunemistel osalemine või online loengutest osavõtmine. Muidugi peaksid tudengid ka oma etteantud õppetööd ette planeerima ning omandama hindeid ja arvestusi eksamitel. Igal eraldi programmil võivad olla erinevad kursuste plaanid, olenevalt koolist ning sponsorist.
Pathway programme peetakse ettevalmistavateks õppekavadeks. Neid kursuseid võib võrrelda Undergraduate sertifikaadi programmiga, ettevalmistusaasta programmiga ja keeleõppe ettevalmistusprogrammiga. Näiteks võib tudeng omandada online õppemeetodil enne ülikooli astumist Undergraduate ärijuhtimise sertifikaadi. Need online sertifikaadi kursused sisaldavad sageli digitaalseid loenguid ja õpikuid ning suhtlus ja juhendamine toimub tavaliselt online meetodil või e-posti teel. Veel üks viis, kuidas tudengid ettevalmistuslikke programme enda huvides kasutavad on töökohtadel või edasiste õpingute käigus vaja minevate oskuste väljaarendamine. Enamustes Pathway programmides pakutakse üldõpinguid kirjutamises, matemaatikas ning teistes baasainetes, kuid mõned Pathway programmid on ka ainespetsiifilised, nagu näiteks raamatupidamine või politoloogia. Associate degree esimese aasta õppekava sisaldab tavaliselt üldhariduslikke kursuseid, kuid teisel aastal on kursused juba spetsiifilisemad sõltuvalt konkreetsest valdkonnast. Associate of Arts kraad ärinduses ja juhtimises sisaldab endas tavaliselt selliseid kursuseid nagu majandus ja ettevõtluse parimad tavad, samas kui õenduse Associate of Science pakub meditsiinilisi teadmisi. Taolist spetsialiseerumist Pathway programmide puhul ei kohta, kuid Pathway programmid aitavad tudengeid Associate Degree õppeks ette valmistuda.
Uuri olemasolevate Pathway programmide kohta üle kogu maailma ning leia see, mis sobib just sulle kõige paremini. Peale sobiva info leidmist, võta kooli sisseastumisosakonnaga otse ühendust, kasutades kooli profiililehel olevat veebipõhist ankeeti.
|
OSCAR-2019
|
||
Eesti Energia plaanib Enefit Taastuvenergia aktsiate avaliku esmapakkumisega (IPO) kaasata tuleval aastal kuni 500 miljonit eurot, ütles Eesti Energia juhatuse esimees Hando Sutter intervjuus Reutersile.
Eesti Energia soovib esmase avaliku pakkumisega kaasata mõnisada miljonit eurot, kuid tõenäoliselt vähem kui 500 miljonit eurot, ütles Sutter Eurelectric kommunaalkonverentsil.
Eesti Energia plaanib IPO-t järgmise aasta esimesse poolde ning täpsem ajakava avaldatakse Sutteri sõnul tänavu augustis.
Enefiti IPO on jätkuvalt sõltuv Tootsi tuulepargi kinnistu enampakkumisest. «Usume, et see tuulepark tuleb ja leiame lahenduse, kuidas see ära teha. Ilma selleta oleks IPO palju lahjem,» ütles Sutter veebruaris.
Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) nõukogu ootab Tootsi tuulepargi kinnistu enampakkumise väljakuulutamiseks Euroopa Liidult vastust riigiabi osas. Vastust oodatakse juulis.
Vastavalt koalitsioonileppele on plaanis AS Enefit Taastuvenergia 49 protsendi aktsiate börsile viimine, mis hõlmab endas nii tuule-, hüdro- kui ka muud taastuvenergiat.
Eesti Energia asustas Enefit Taastuvenergia mullu suvel ning koondas sinna taastuvenergia üksused nagu Iru elektrijaam, Aulepa, Paldiski, Virtsu ja Narva tuhavälja tuulepark, Paide Pogi ning Valka koostootmisjaamad, hüdrojaamad.
Maaeluministeerium saatis kooskõlastusringile maaeluministri määruste muutmise eelnõu, mille eesmärk on muuta alates 2018. aastast otse- ja üleminekutoetuste taotluste esitamine elektrooniliseks, et muu hulgas lihtsustada taotluste esitamist.
Eelnõuga muudetakse viies maaeluministri määruses toetuste taotlemise ja menetlemise korda. 2018. aastast saab otse- ja üleminekutoetusi taotleda Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) elektroonilise e-teenuse keskkonna kaudu, teatas maaeluministeerium.
«Eesti riik on seadnud avalike teenuste arendamise eesmärgiks osutada teenuseid kiiresti ja võimalikult väikese halduskoormusega. Seetõttu on muudatused eelkõige tingitud vajadusest täpsustada ja täiendada määrusi, et lihtsustada taotluse esitamist,» ütles maaeluminister Tarmo Tamm.
«Lisaks võimaldab muudatus PRIA-l tõhusamalt teha ristkontrolle, sealhulgas taotluste eelkontrolle, vähendada kontrollidega seotud bürokraatiat ja kontrollide veamäära,» lisas Tamm.
Maaeluministri sõnul on protsess tehtud taotlejate jaoks võimalikult lihtsaks ja mugavaks. «Peamine ja suurim kasu taotlejale on see, et tänu PRIA e-teenuse keskkonnas toimuvatele automaatsetele kontrollidele on taotlejal võimalik taotluse täitmisel teada saada vigadest või puudustest taotlusel ja need kohe ka ära parandada, vältides seeläbi hilisemaid võimalikke toetussummade vähendamisi,» ütles Tamm.
Taotleja jaoks on suurem muudatus see, et suurem osa andmetest tuleb edaspidi esitada PRIA e-teenuse keskkonna kaudu. Kui tegemist ei ole esmataotlejaga, on PRIA e-teenuse keskkonnas taotlejale ühtlasi kättesaadav toetuse menetlemiseks vajalik teave taotleja ja taotletava toetuse kohta.
Sujuvaks e-taotlemisele üleminekuks peaksid taotlejad olema PRIA hinnangul valmis. Sellest annab kinnitust ka asjaolu, et igal aastal on e-teenuse keskkonna kaudu esitatavate taotluste arv suurenenud. 2017. aastal esitas pindalatoetuse taotluse läbi PRIA e-teenuse keskkonna 92% taotlejatest.
Otsetoetuste üldistes nõuetes pikendatakse määrusega põllumajandusmaa hooldamise tähtaega ning täpsustatakse põllumajandusliku tootmistegevuse kontrollimise tähtaega. Põllumajandusmaa on nõuetekohaselt hooldatud, kui seda vegetatsiooniperioodi jooksul niidetakse ja niide kokku kogutakse või muul viisil hooldatakse, näiteks hekseldamise teel, hiljemalt taotluse esitamise aasta 20. augustiks.
Seega lähtub PRIA hooldatava põllumajandusmaa kontrollimisel 20. augusti ja põllumajanduslikuks tootmistegevuseks kasutatava põllumajandusmaa kontrollimisel 1. septembri tähtpäevast, välja arvatud erandjuhtumite puhul lähtuvalt tootmistegevuse eripärast.
Kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade ehk rohestamise toetuse nõuetes muudetakse ökoloogilise kasutuseeesmärgiga maa-alade ehk ökoalade tava nõudeid. Lisatakse sojauba lämmastikku siduvate põllumajanduskultuuride hulka ja lubatakse lämmastikku siduvaid põllumajanduskultuure kasvatada segus teiste põllumajanduskultuuridega tingimusel, et määrusega nimetatud lämmastikku siduvate põllumajanduskultuuride osakaal taimikus on üle 50 protsendi.
Lisaks alates 2018. aastast on keelatud igasugune taimekaitsevahendite kasutamine ökoalana määratletud põllumaal, kus kasvatatakse lämmastikku siduvaid põllumajanduskultuure või hoitakse ökoalana määratletud kesas.
Samuti laieneb metsasuse erisusega hõlmatud ala perioodiks 2018–2020, uute erisusega hõlmatud homogeensesse piirkonda kuulub 48 KOV üksust, kus otsetoetuste taotlejad on vabastatud ökoalade tava nõuete täitmisest. Metsasuse erisuse analüüs on esitatud ka Euroopa Komisjonile ning sellele oodatakse Komisjoni heakskiitu.
E-teenusele üleminek on seotud ka Euroopa Komisjoni määrusega, mille kohaselt on kõikidel liikmesriikidel alates 2018. aastast kohustus teha taotlejatele e-teenuse keskkonnas kättesaadavaks georuumilise toetusetaotluse vorm ehk kõik toetuse taotlemiseks vajalikud andmed ning asjakohane graafiline materjal (kaardid), mis võimaldab deklareeritud alade ruumilisi ja tähtnumbrilisi andmeid töödelda.
|
OSCAR-2019
|
||
"Pagulaskriis": Pagulastest, võrdõiguslastest, rassistidest ja muudest toredastest inimestest - Mihhail Lotmani kodulehekülg
...südantlõhestavad pildid kolmeaastase Aylan Kurdi surnukehast... 71 lämbunud migranti Austriast leitud veokis... Vao pagulaskeskuse süütamine... võiks tuua veel kümneid ja kümneid näiteid, mis illustreerivad praeguse pagulaskriisi dramaatikat.
Igal tragöödial on mitu mõõdet, nende hulgas inimlik ja statistiline. Miks tekitab igas normaalses inimeses nii teravat kaastunnet, aga tihti ka meeleheidet ning koguni viha Aylan Kurdi juhtum? Miks ei tekita sama tugevaid tundeid temaga samal ajal hukkunud viieaastane vend ja teised lapsed, kes olid samas paadis ja said samuti hukka? Põhjus on lihtne ja paraku küüniline: Aylan Kurdist tegi meedia postuumselt staari, staaride saatus meid erutab, teised käivad statistika alla.
Niisiis, kõigepealt veidi statistikat. Maailmas on umbes 70 miljonit pagulast. Neist enamus asub Aafrika ja Aasia pagulaslaagrites, kuid paljud, eriti Aafrikas, ei julge laagrisse asuda, kuna need ei pruugi olla sugugi turvalised. Euroopaski peaksime mäletama Srebrenica ÜRO turvaala tapatalguid; Darfuris ja Lõuna-Sudaanis juhtuvad sellised asjad regulaarselt; Kongos varjab enamik põgenikke end lihtsalt vihmametsas. Võiks tunduda silmakirjalik muretseda nende pärast, kes elavad halbades, kuid siiski mitte otseselt eluohtlikes tingimustes pagulaslaagrites või ööbivad Budapesti jaamas, samas kui me ei taha midagi teada Kongo vihmametsades redutavatest hõimudest, kelle mehed võidakse iga hetk ära tappa, naised vägistada, aga lapsed muuta sõduriteks. Rassism ja ksenofoobia ei ole valge Euroopa pärusmaa, rassirahutused LAVis ületasid Euroopa meedia läve, kuid pole kaugeltki Aafrika kõige verisemad.
Meid vapustavad fotod Ungari raudteejaamast, Kreeka saartelt ja paljudest teistest Vahemereäärsetest kohtadest. Meid vapustavad nad seepärast, et see toimub Euroopas, peaaegu et meil, kuid paljudes maailma kohtades on sellised vaatepildid tavalised. Euroopaski on omad pagulased, Balkanilt, ennekõike Kosovost, Ukrainast, kus on mitmed piirkonnad muutunud suureks pagulaslaagriks. Möödunud aastal 600 000 Euroopasse sisserännanut ei moodusta isegi 1% maailma pagulastest. Sel taustal ei oma kriisi lahendamise seisukohalt suurt tähtsust see, kas Eesti võtab vastu 200 või 3600 pagulast (viimasel juhul tõuseb see näitaja viie tuhandiku protsendini). See tähendab, et mingit reaalset panust kriisi lahendamisse Eesti ei anna ega ei saagi anda. Kõik muu on psühholoogia. Psühholoogia on aga oluline ning sellel on reaalsed tagajärjed. Suured pinged Eesti ühiskonnas on reaalsed. See, et need pinged on tekkinud olematul pinnal, ei tee neid väiksemaks. Toome vaid paar sugugi mitte äärmuslikku seisukohta:
OK, kõiki ei saa päästa, kuid päästame vähemalt sadakond Aylani. Iga inimelu on hindamatu väärtus, iga inimelu kaotamine on korvamatu kaotus.
Iga päästetu kasvatab päästmist vajavate järjekorda, st suurendab potentsiaalsete ohvrite arvu, kelle elu on samuti hindamatu. Pakkumine tekitab nõudlust. Ja see käib kaugeltki mitte ainult majanduse kohta. Pealegi pole buss kummist.
On palju vahepealseid seisukohti ja sentimente, ma ei saa neist ühineda ühegagi, kuid teatud määral mõistan neid kõiki ja ei taha siin kedagi hukka mõista.
Märkus: Siiski mõnda tahan. Kui ma olin noor idealistlik õppejõud, siis oli mul selline põhimõte, et eksamil kukuvad läbi vaid need, kes samaaegselt ei tea midagi ja ülbitsevad; alandlik mitteteadja võis saada rahuldava hinde, ülbitsev teadja võis saada isegi kõige kõrgema. Nii ka siin: ma ei taha hukka mõista neid, kes väljendavad minu meelest rumalaid arvamusi ega neid, kes on minu meelest kurjad. Aga kuri idioot väärib küll hukkamõistu. Kui Kristiina Ojuland hirmutab, et Balti jaamas võib juhtuda nii nagu Budapestis, on tegu just samasuguse juhusega. Budapestist loodavad inimesed saada Saksamaale või Austriasse. Ükski idioot ei hakka Austriasse sõitma läbi Tallinna. Ja vaevalt, et tung Venemaale tuleb nii suur, et ummistab jaama.
Pagulasi Eestis veel peaaegu polegi, aga pahandust juba kui palju. Eesti rahvus või koguni valge rass olevat ohus. Tungivad sisse hordid, kes ei tunne meie kultuuri, põletavad meie maju ja viskavad viinapudeleid aknast sisse. Lugedes nii mõndagi Eesti kommentaariumi, võib jääda mulje, et kirjutajad on jäänud rasside-eelsele koopainimese tasemele (muide, valitseva teooria seisukohalt tulid need inimesed Aafrikast).
Mis puudutab aga võrdõiguslasi ja muid humaniste, siis hoolimata nende subjektiivsetest hoiakutest on nende vaatenurk samuti inimvaenulik. Millised plaanid on uute sisserändajatega? Selge, et nad tuleb integreerida ühiskonda, neile õpetada eesti keelt ning hajutada laiali, et vältida getostumist. Näitena tuuakse tihti rootslaste külalislahkust II maailmasõja lõpul ja esimestel sõjajärgsetel aastatel. Ma ei taha öelda ühtegi halba sõna rootslaste lahkuse kohta ning tuhanded eestlased tõepoolest päästsid oma elu ja säilitasid oma identiteedi. Asi on aga selles, et eestlasi on suhteliselt vähe ja nendega eriti ei tegeletud. Teine asi oli massilise Soome emigratsiooniga, kuna soomlased teatud määral juba oskasid rootsi keelt. Suurem osa neist üsna efektiivselt assimileeriti. Nad kaotasid oma rahvuslikud ja kultuurilised juured ning nii mõnigi neist ei ole selle üle sugugi õnnelik. Me tahame vältida getostumist, aga teades veidi pagulaste kultuurilist tausta, peaksime aru saama, et selline hajutamine oleks vägivaldne. Nad tahavad nimelt elada kogukondlikku elu ja sugugi mitte sulanduda eestlastega, kaotades oma keele, usu ja kultuuri. Ma ei räägi juba sellest, et sugugi mitte kõik kohalikud võtaksid sellised "uuseestlased" päriselt omaks.
Need probleemid ei ole siiski kõige olulisemad. Euroopa Liit võib teeselda lahkust ja inimlikkust, kutsudes pagulasi enda juurde (viimasel ajal teeb seda kõige aktiivsemalt Saksamaa). Kuid rahulolematud pole üksnes kohalikud rassistid. Mitu Aafrika riiki on väljendanud muret selle üle, et Euroopa meelitab massiliselt noori ja hakkajaid inimesi, mis tekitab päritolumaades demograafilisi, majanduslikke ja psühholoogilisi probleeme (eriti puudutab see põllumajanduslikke regioone). Ka Sahara-taguste migrantide transiit tekitab suuri pingeid mitte üksnes Euroopas, vaid ka Magribi maades. Omal ajal viis orjakauplemine mustalt mandrilt olulise osa aktiivsest elanikkonnast. Aafrika liidrite seisukohalt on selle katastroofi tagajärjed siiamaani korvamatud. Paarkümmend aastat tagasi esitas Aafrika Liit USAle mitmesajamiljardilise kompensatsiooninõude. Ma ei hakka praegu arutlema teemal, kui õigustatud see nõue on, kuid isegi kui ta ei ole juriidiliselt pädev, on see psühholoogiliselt oluline faktor. Juba on kuulda hääli, et praegune immigratsioonipump täidab samu eesmärke, mis 18.-19. sajandi orjakaubandus.
Viimane väide ei ole sugugi vaid pahatahtlik retoorika. Valdav osa Euroopasse sisserändajatest on seotud inimkaubandusega. Nimelt on nad see kaup, mille logistikat organiseerivad kriminaalsed jõud. On välja arvutatud, et keskmine hind Vahemere põhjarannikule saabumise eest on tuhat dollarit, kuid on juhuseid, kus maksti ka näiteks seitse tuhat ja rohkemgi. Kust on selline raha inimestel, kellel on selja taga mitte eriti kerge retk Vahemere rannikuni (osadel veel üle kõrbe)? Võib oletada, et teatud osal on need legaalsed säästud. Sagedamini aga on tegemist "sugulaste" abiga. Mitte keegi ei ületa Saharat, hoides pea kohal laevu ja paate. Nende tootmine on osa illegaalsest tegevusest, põhiliselt Liibüa ja Mauretaania territooriumil. See, et need veesõidukid on avariilised, ei ole juhus, vaid osa kuritahtlikust plaanist: kõikidel riikidel on kohustus merehädalisi päästa, kuid pole mingit kohustust osutada abi nendele, kes purjetavad merel komfortaablites tingimustes -- need on piiririkkujad. Muide, mind juba mõnda aega huvitab üks seik, millele ma ei leia otseseid tõendeid, aga siiski mainida võib. Umbes kaks aastat tagasi hakkas kiiresti kahanema Somaalia piraatlus. Nüüdseks on kadunud isegi nende ujumisvahendid. Kas somaallased otsustasid nüüd rahuliku seaduskuuleka elu kasuks või leidsid ohutuma ja tulusama bisnisi? Vastust ma ei tea, korrelatsioon ei ole tõend.
Kuid sattudes Vahemere Euroopa-poolsele rannikule, nende kannatused ja väljaminekud ei lõpe. Näiteks Pas-de-Calais'st Briti saartele smuugeldamise eest peavad nad maksma kolm-neli tuhat naela. Kust see raha tuleb, kui viimased veeringud said juba enne ära antud? Kuna mul ei ole kindlaid andmeid, ei hakka ma siinkohal spekuleerima, kuigi on väidetud, et kogu seda traffic'ut spondeerib Briti saarte organiseeritud kuritegevus. Teisisõnu, isegi kui kõik läheb hästi ja põgenik jõuab õnnelikult Briti saartele, ootab teda ees kopsakas võlakoorem, mida ta peab tasuma arvatavasti mitte väikeste intressidega. Isegi kui tal olid Euroopasse sattudes kõige paremad ja ausamad kavatsused, on ta vähemalt passiivselt organiseeritud kuritegevuse osa. Ja neid on kümneid ja kümneid tuhandeid.
Kui asjad käivad üle mõistuse, siis mõistus püüab need kuidagi ikkagi kontrolli alla saada. Üks levinuim moodus on vandenõuteooria. Hiljuti pakkus Karmo Tüür ühe välja: see kõik pole juhuslik, kodusõjad ja rahutused islamimaades on korraldatud selleks, et migratsioonilaviin lämmataks Euroopa kultuuri. Veidi tundes head kolleegi Tüüri, arvan, et tegemist on siiski pilaga. Tõsisem vandenõuteoreetik oleks öelnud, et madalalt lendad, Tüür. Ega's need rahutused ka niisama ei ole: usakad, juudid ja vabamüürlased on nad korraldanud. Muide, see on peaaegu et Venemaa ametlik positsioon: USA ja EL lõid "värvilisi revolutsioone" toetades nii ISi kui kõik need probleemid.
Nagu paljude vandenõuteooriate puhul võib siin väike tõetera isegi peituda. Kuid õige vandenõu on ühelt poolt selline, mis on täiesti ilmne, teiselt poolt aga on just triviaalsus nende parim kattevari (Edgar Allan Poe "Näpatud kiri"). Vandenõu on ilmne ja vandenõuorganid on arenenud Euroopa riikide sotsiaalsüsteemid. Kui otsida tähtsaimat survegruppi, siis need on Euroopa pensionärid. Eesti pensionärid oma massis ei saa veel aru, et praegune demograafiline kriis puudutab otseselt nende pensione. Olen korduvalt kuulnud: ma olen oma pensioni välja teeninud, mul pole millegi pärast muretseda. Eksitus: muretu võib olla vaid kolmanda pensionisamba osas ja siingi ei soovitaks ma liigset optimismi. Esimene ja suures osas ka teine sammas tuleb mitte möödunud aegade tööst, vaid praegustelt töötajatelt ja maksumaksjatelt. Ja neid jääb aina vähemaks. Saksamaa ja Rootsi pensionärid saavad sellest suurepäraselt aru. Samas aga on pensionärid kõige aktiivsemad valijad mitte üksnes Eestis. Ja nii peabki üldiselt konservatiivne Merkel alluma sellele survele ning kutsuma riiki uusi töökäsi.
Märkus: Eesti sotsiaalmeedias -- selles, mis ei ole kõige migrandisõbralikum, kohtame pidevalt väidet, et migrandid on hoopis ühiskonnale koormus, kuna tahavad elada sotsiaaltoetustest ja parasiteerida kohalike tööinimeste arvel. Kindlasti selliseid on ja mitte vähe. Kuid siin jällegi tuleb lähtuda ennekõike statistikast. Ja seda on uuritud nii USAs kui erinevates Euroopa riikides. Immigrandid on majandusele üldjuhul kasulikud olnud; mida toob selles valdkonnas tulevik, ei tea keegi, optimistid aga lähtuvad mineviku ekstrapoleerimisest. Paljud Eesti tööandjad ihkavadki uut (odavat) tööjõudu. Teine asi on, kui palju nad reaalselt oskavad, tahavad ja on võimelised seda tegema.
On tekkimas ohtlik konglomeraat, mis koosneb eurobürokraatidest, Euroopa pensionäridest, organiseeritud kuritegevusest ja pagulastest. See, et sellisel puhul on mängu pandud õilsad loosungid, ei muuda selle inetu nähtuse olemust.
1840ndatel aastatel oli Iirimaal suur nälg, millesse suri ligikaudu miljon inimest. Teist samapalju pääses näljasurmast, emigreerudes Ameerikasse. Tänulikud iirlased on sellele pühendanud mitmeid mälestussambaid nii Iirimaal kui USAs. Ülemine on pühendatud laevale, mis viis emigrandid USAsse (püstitatud Iirimaal), alumine aga pääsenutele ning asub Cambridge'is Massachusettsi osariigis.
Ma kujutan ette, et nii mõnigi lugeja hakkab mulle ette heitma positiivse programmi puudumist. Teeselda, et mul on universaalne lahendus, ma ei saa ega taha. Pealegi ei ole lahenduste pakkujatest selles küsimuses puudu. Paraku aga ei põhine valdav enamik neist põhjalikel analüüsidel, vaid üksnes sentimentidel, mis on mõnikord ülevad, mõnikord mitte. Ma arvan aga, et praegu kõige kainema positsiooni võtavad näiteks Jaapan ja rikkad Araabia riigid. Nad ei toeta massimigratsiooni, vaid aitavad kohapealsetes konfliktipiirkondades ja see abi ei ole väike, jutt on sadadest miljonitest, võib-olla koguni miljarditest dollaritest.
Uurimine ei ole veel lõpetatud ja seda väikest põlengut, õigemini soojustusmaterjali hõõgumist majaseina katte all on vara veel süütamiseks nimeta. See võis olla ka elektriliste sadmite lühis, turvaseadmed, maaküte, elktrijuhtmed jne.
Kui "süütaja" süütamisest midagi taipas, siis polnud eesmärgiks mitte süütamine, vaid võimaluste loomine pressifotograafiaks.
Õige, Matti, see on muistne ehitustava: tõmmata elektrijuhtmed maja välisseinale ja siis katta need soojustusmaterjaliga. Tubli detektiivitöö, Matti.
tõsine atentaaditegija oleks saanud molotovi kokteilie aknasse visata, ei ole vist trelle ees ega pole klaas kuulikindel.
Migrandid võivad mingi uuringu kohaselt majandusele kasulikud olla, aga väikesele rahvusele on nad häving. Rääkida tuleb AINULT immigratsiooni põhjustest ja see on sõda - liitlaste otsesed manipulastsioonid ja osavõtmatus olukordades, kus saaks rahuvalvet teha. Kõik muu on tagajärgedega tegelemine ja emotsioonidega mäng, mis tundub massimeedias olevat eraldi eesmärk suure plaani järgimiseks. Immigratsioon Euroopasse on selgelt plaan, mitte tagajärg! Ärge olge lambad, valige isiklik hinnang . EL on rahvusriikide hävitamise projekt ja Eesti on oma väiksuse tõttu esimeste seas.
Organiseeritud kuritegevus reageerib kiiremini kui eurobürokraatia ja näitab ühtlasi kätte probleemid, millega tegelda. Nad on alati sammu jagu ees, nagu teenäitajad, viidates sellele, et inimlikud nõrkused ületavad kusagil ja kellegi hulgas tugevusi ning et neid tuleb püüda õigetpidi pöörata. Organiseeritud kuritegevus on nagu alaäge infektsioon, mida tuleb ravida, aga mis paraneb olukorra muutudes mõnevõrra ka ise. Vähemalt seni ei ole ta organismist võitu saanud. Täiesti tasakaalus organism on juba surnud, elus püsimiseks tuleb sel keskkonnaga oma heaolu eest võidelda.
Ütlus, et staaride saatus meid erutab, aga ülejäänud käivad statistika alla, on efektne. Paraku on küüniline eeldada ka, et olukorra tõsidust ilmestavate emotsionaalsete piltide jagajail on peamiselt inetud või kavalad tagamõtted lihtsameelseid lollitada või on nad tervikpilti ei suuda näha või soovivad seda sobivas suunas kallutada või hägustada. Äkki hoopis segast üldpilti detailide abil täpsustada?
Meid huvitab tõepoolest tuttavate saatus rohkem kui tundmatute, lähemal asuvate oma rohkem kui kaugemate. Aga seegi huvi on piiratud meie jõuvarudega. Meedia annab inimesele näo ja mida rohkem kedagi tuntakse, seda enam võib ju teda ka nimetada staariks, kelle käekäik läheb korda paljudele. Kõiki me tunda ei saa ja seepärast tekivad tähenduslikud ikoonid. Selle uputatud poisi taga on teisedki hukkunud, temast on vaid maalitud täpne ja reaalne pilt, mille järgi igaüks juba oma peas üldistusi teha saab.
Teil on teatud mõttes õigus mõlemas punktis, eriti esimeses. Organiseeritud kuritegevus on tõesti väga kreatiivne ja paindlik ning praegune kriis on juba sünnitanud uusi liike, mis kasutavad avanenud võimalusi. Sellest võib-olla ükskord kirjutan eraldi.
Meedia võib tõepoolest asjad isiklikuks teha, kuid oleks naiivne omistada sellele mingeid humanistlikke eesmärke -- see on äri. Ja üks asi, mis mind selle kriisi puhul kurvastab, on, et reaalsed inimesed oma muredega haihtuvad, nopitakse välja mõned efektsed juhtumid ning spekuleeritakse nende üle.
Need "sugulased" on tihti sugulased vaid Aafrika kultuuride mõttes ja ka mitte kõigi. On küsitud, kes need sugulased konkreetselt teile olid, ning vähemalt neil juhtumitel, mida mina tean, jäädi vastus võlgu, ammugi ei osatud vastata, kust sugulased on selle raha saanud. Nii jäävad vastikud kahtlused üles.
Kogu sellel mingratsioonilainel on ainult üks põhjus. Meeletu iive Aafrika ja Lähis-Ida riikides. Kõik need kodusõjad ja muud Aafrika kevaded on ammuprognoositud rahvastikupommi plahvatuse veepealne nähtav osa. Midagi ootamatut ega erakorralist selles pole.
Erakordne nähtus on osade eurooplaste reaktsioon. Ülejäänud maailm vaatab hämmastusega eurooplaste hüsteerilist käitumist.
Sellist asja nagu on praegu massiliselt Aafrika rannikult inimeste Euroopasse toomine, ei ole terve mõistusega inimesel võimalik mõista. Sellesse saab ainult uskuda :-)
Üldse tundub mulle siin mõnevõrra tegemist olevat religiooniküsimusega, kus immigratsioonipooldajad esindavad usku imedesse ja immigratsioonivastased tervet mõistust ja fakte.
3 muude ebastandardsete kaaskodanikega, kellele suunatakse järgmine hüsteeriatorm: homod, muslimid, venelased, penskarid, värdjad, tšurkad, pilukad, poluvernikud, kommud jne
Külarahva pakutud 30 inimest on mõistlik piir nii väikese kogukonna kanda. Näha on, et pagulasmaja haldajad ei saa selle hulga karjatamisega hakkama.
Pagulased tuleb võimalikult ruttu õpetada omal jõul koha peal hakkama saama ja suunata mõnda teise asulasse, kus nad saaksid end elatada. Neid ei tohi jätta kuhugi igavuses töllerdama.
Kui esialgu ei suudeta taolisi keskusi piisavalt hajutada, siis ehitage see geto mõnda lõplikult välja suretatud Eestimaa külla, kus neil ei teki kohalike kommete eiramise pärast arusaamatusi.
Tegelikult saaks ka pagulastelt endilt üsna palju õppida: kokandust, muusikat, kunsti jne kui eestlastel endil see piss peast välja läheks.
Natside hurjutamine on sama mõttetu, kui pagulasmaja lõhkumine. Natslusel on omad objektiivsed põhjused ja pagulasmaja remonditakse maksumaksja raha eest.
Kuigi ma pean tekkinud vihakõne-sõjas suuremaks süüdlaseks meie juhte ja ajakirjandust, kes on meie helgemad pead ja peaks olema võimelised inimesi mõistma ja juhtima, kuid on lasknud sel minna isevoolu teed ja veelgi hullem: tagajärgedes hakanud süüdistama oma rahvast, kes ei taipavat mõhkugi. Piinlik, väga piinlik.
* tööde osas (heakorratööd vms - kõik, mida meil jagub, aga tegijaid ei ole, kuid nemad oma söögi ja peavarju eest sobiks tegema küll), kindlasti leida neile kampa enda töötuid ja ka vabatahtlikke. See vähendaks oluliselt riski, et mõni rumalam inimene kedagi solvama või veel hullem, millegagi viskama, hakkaks
* oleks vaja luua eraldi kodulehekülg (või hakata aktiivselt promoma sellist, mis juba on olemas - pole siiani avalikult eriti midagi kuulda olnud), kuhu võivad endast märku anda kõik need Salliva Eesti inimesed ja lisaks teised, kes on ehk vähemsallivad (andestage mu iroonia siinkohal, aga arvestades hüsteerilist olukorda, luban endalse seda luksust), aga ka valmis panustama:
- kes tunneb tulijate kultuuri (no kasvõi selleks, et oskaks sisseelamisprogrammi õigeid punkte kirja panna, nii et tulijad ikka üldse aru saaks oma kontekstist lähtuvalt, mis loogika meie kodus kehtib) või
Aga miks me Timoga neid asju siia üldse kirjutame? Timo eest ei oska kosta, aga - mina tegelikult ei teagi, et kuhu siis pöörduda oma heade mõtetega. Pole ühtegi sellist artiklit/kommentaariumit ega ka konkreetselt ja avalikult väljahääldatud inimest/instantsi.
Ja isegi kui oleks, ma ei tea, kas julgeks - liigituksin ilmselt koheselt natsistlikuks vihakõnelejaks, sest olen toimuva suhtes ikkagi väga kriitiline.
Mina ise tunnen üsnagi hästi nn tsurkade, neegrite ja kilide kultuuri. Olen õppinud ja elanud mitmetes Aasia riikides ja jaganud nendega eluaset. Mul pole nende ees mingit hirmu ja ma oskan ka päris mitmeid keeli, milles nendega suhelda. Nad ei ole kindlasti laisemad, lollimad ja räpasemad kui eestlased, aga neil on kindlasti väga erinevad kombed. Samas olid nad võimelised kohanema kohalike kommetega näiteks Koreas. Kindlasti on neil vähem põhjusi ja võimalusi kohaliku eluviisiga kohaneda, kui neid lükatakse silma eest ära ühtekokku kuhugi ääremaisesse pagulasfarmi. Mõttekam oleks nad kähku laiali jagada kohtadesse, kus jaguks sotstöötajaid, kes jaksaks nendega tegeleda.
Ma ei saa üldse aru nendest inimestest, kes tahaks rassipuhtuse huvides tuua "mustade" pagulaste asemele tuhandeid ukrainlasi. Minu jaoks on ka nemad piisavalt erinevast rassist, mis polegi üldse teema, aga nad on kindlasti ka väga erineva meelsusega sellest, mida neilt oodatakse. Ma suhtlen üsna vabalt nii vene kui poola keeles ja käisin Ukrainas just enne Janukovitši kukutamist. Ukraina jättis siis vaga tugeva potensiaaliga maa mulje. Samas vesteldes nende eestis elavate ukrainlastega, kelle sugulased elavad Donetskis ja Luganskis ma kuulen kogu aeg väga venemeelseid seisukohti. Nii et kui oleks vaja korraldada järgmist pronksiööd, siis sealt saaks kindlasti abi. Ukraina hädalisi saab kindlasti aidata Ukrainas. Nende siiatoomine on ainult orjapidajate huvi.
Kolmandaks võiks mõtlevad inimesed nüüd lõpetada arutelu, kui kasulikud või kasutud on pagulased Eesti majandusele. Me ei ole sunnitud vastu võtma mitte ühtegi majanduspagulast ega ka ühtegi Süürlast, kes eile mõnest Dubai naftafirmast kinga sai. Me peame vastu võtma ainult inimesi, kelle elu on nende kodumaal ohus ja kui see tõesti on ohus, siis on nad ka nõus endid elatama. Ülejäänud aerutagu tagasi. Süüriat ma olen ka ise näinud ja see oli Türgi naaberalade kõrval nagu imeline roheline oaas. Neile ei kuku kõrbes kulda ja banaane pähe. Nad on väga töökas rahvas ja pidanud juba sajandeid usuliselt ja kultuuriliselt väga kirevas ühiskonnas elama. Kui te tingimata arvate, et kristlased on teile moslemitest meeletult lähedasemad, siis neidki on Süürias väga mitmesuguseid. Mõned süürlased räägivad veel siiani Jeesuse (aramea) emakeeles. Võite võtta igast konfessioonist ühe pere ja kvoot on täis.
Mõned lahendused on väga lihtsad, nt varustada Vao keskus turvakaameratega. Mõned on rasked, nagu nt pagulaste sotsialiseerimine. Mõned, kui mitte just ületamatud, siis väga rasked. Nagu nt ühelt poolt ühiskondliku kliima muutmine pagulaste osas ning teiselt poolt EL reeglistiku muutmine. Te kirjutate: "Pagulased tuleb võimalikult ruttu õpetada omal jõul koha peal hakkama saama ja suunata mõnda teise asulasse, kus nad saaksid end elatada." Aga EL reeglid seda ei luba. Kui arvate, et need reeglid pole kõige targemat sorti, võin Teiega vaid nõustuda.
Kus võib tutvuda nende EL reeglitega ja üldse faktidega, millest on mõtet lähtuda enne kui üldse sel teemal mõtlema ja ütlema hakata? Ehk - mis võimalused ja paratamatus meid üldse ootab? Niisama teineteisele loba ja virinaga närvidele käimine on ju lihtsalt mõttetu.
Millegipärast meenus mulle selle jutu peale Leopold von Schröderi raamat. Sealt sain muuhulgas teada, et 19.sajandi baltisakslastele meeldis Aleksander II ja ei meeldinud (kui pehmelt väljenduda) Aleksander III. Guugeldasin siis kohe mõlemad mehed, et näha täpsemalt kellest juttu.
Aleksander II - ema Preisimaalt. Noogutasin mõistvalt. Arusaadav, mees armastas oma ema ja oli seetõttu baltisakslaste vastu kena. Ikkagi nagu mingis mõttes kaasmaalased. Veri on paksem kui vesi jne.
Aleksander III - isa Aleksander II ja ema sakslane. Tegemist oli siis räige venestamispoliitika alustajaga Eestis ja muidu väga halva inimesega.
See pagulasteema on toonud esile eestlaste ürghirmu - kadumise, hääbumise. Aga siis võiks ju vabalt ka küsida, et mis kasu oli sakslastel sellisest tipp-topp sakslasest nagu Aleksander III?
Eesti kultuur ei hääbu, kui muutused jäävad aeglasteks ja kui Eesti ühiskonnal jääb aega lõimida inimesi. Aleksander III näitab ju üliselgelt, et päritolu ja esivanemad ei pruugi anda vajalikku meelsust.
Loodetavasti annab nõrgenev Venemaa selleks ka varsti rohkem võimalusi. See oli vist David Vseviov, kes ütles hiljuti, et see kummalise pilguga Lasnamäe venelane, kes lehvitab Vene lippu on Eestile ja eestlastele suurem julgeolurisk kui mingi süürlane. 100% nõus.
Ma lisaksin sellele veel ka Eesti kodakondsust omavad eestivaenulikud ja vaevu eesti keelt tönkavad inimesed. Iga kell eelistan sellistele kärnastele Trooja hobudele töökaid ja sõbralikke süürlasi. Süürlane on puhas leht. Ta ei vihka a priori Eestit ega eesti keelt. Ta ei teagi Eestist eriti midagi. Puhtale lehele saab joonistada ja kirjutada. Soditud leht tuleks enne puhtaks teha, aga kui sellele on kirjutatud enne mingi odava tindipliiatsiga või inimverega, siis on see väga keeruline.
Kunagi saab meil olema eestlane, kelle esivanemate seas on ka süürlasi ja kes ütleb täie veendumusega, et meie Põhiseaduse algus on tema identiteedi alus ja ta usub sellesse: "Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki,
Elades Soomes näen, kui rohkelt on tõmmusid inimesi tänavapildis ja saan võrrelda sellega, kui palju neid nt teenindussfääris kohtab...
Väga mõistlik on äärmustesse kalduva meediahüsteeria taustal lugeda sellist tasakaalukat kirjutist. Sooviksin siiski omalt poolt täpsustada üht selles kõlanud väidet. Hr. Lotmanil on täiesti õigus, väites et: "Immigrandid on majandusele üldjuhul kasulikud olnud." Immigratsiooni majanduslik netoefekt on tõesti enamjaolt positiivne. Kui aga hakata uuringutes toodud andmeid diferentseerima lähteriikide ja -piirkondade põhiselt, selgub et positiivse netoefekti loob põhiosas Ida-Euroopast lähtuv immigratsioon ning Aafrikast ja Lähis-Idast lähtuva immigratsiooni majanduslik efekt kipub olema negatiivne ja kohati päris suurelt.
Soovitan näiteks tutvuda hiljaaegu Göteborgi Ülikoolis valminud uuringuga: "Refugee immigration and public finances in Sweden", mida on võimalik alla laadida siit:
Kumbagi viidatud uuringut ei saa ühestki küljest nimetada tendentslikuks või nende autoreid kallutatuks.
Kogu lugulaul räägib pagulastest ja siis äkki IMMIGRANDID? Immigrandid peavad Eestis teenima 1,24 keskmist palka kuus ja loomulikult on nad kasulikud aga hetkeprobleem on PAGULASTES keda me peame kaks aastat piiramatult (kommunaalmaksetel ei ole isegi ülempiiri) üleval ja ega nad kahe aasta pärastki (vähemalt mosleminaised) tööle lähe.
Kus on üldse võrdne kohtlemine? Miks me ühelt välismaalaselt nõuame, et ta töötaks ja saaks vähemalt keskmist palka aga teistele välismaalastele anname elamise ja veel abirahad pealegi?
Miks peab pagulasele andma vähemalt 18m2 elamispinda aga enamus meie endi tudengeid elavad kahe-kolmekesi sellisel pinnal? Jällegi, kus on võrdne kohtlemine? jne...
Võimalik, et Teil on õigus. Ma ei ole viimasel ajal sellesse temaatikasse süvenenud, see nõuab süvaanalüüsi, kusjuures uurida tuleb mitte üksnes hetkeseisu, vaid pikaajalist dünaamikat. Olin sellesse teemasse süvenenud 90ndate aastate algul, kui olin USAs ja seal käisid palavad debatid Ladina-Ameerika immigrantide üle. Vastaste argumendid olid samad: laisad, siginevad, kuritarvitavad meie sotsiaalsüsteemi jne. Kuid kümnendite lõikes tehtud analüüsid näitasid, et ka laisad ladinaameeriklased on paarikümne aasta pärast USA majandusele olulisel määral kasulikud.
Ma ei ole kindel, et neid tulemusi saab üle kanda praegustele migratsioonivoogudele ning tõepoolest tuleb eraldi analüüsida Lähis-Ida immigrante, aafriklasi ning idaeurooplasi, kelle osakaal (kuid mitte absoluutarvud) praegu dramaatiliselt vähenesid.
jõudsin ka sarnaste järeldusteni aga neid avalikult ei julgenud välja öelda, nüüd saan autoriteedile viidata
Ma töötasin peaaegu 20 aastat tagasi lennujaamas. Enne tööleasumist koolitas mind üks väga tore Taanist pärit naine. Siiamaani muide pean teda üheks kõige paremaks õpetajaks, kes mul olnud on. Koolituse üks osa, mis on mul siiani väga hästi meeles, oli ilma korras olevate dokumentideta reisijate identifitseerimine ja tabamine. Põhjus oli väga proosaline - lennufirmad maksavad tohutuid trahve, kui nad toimetavad illegaale teistesse riikidesse. Eriti ranged olid/on selles suhtes Saksamaa (!), Suurbritannia ja loomulikult Ameerika Ühendriigid. Nendesse riikidesse reisijate puhul tuli mul ekraanile alati hoiatus ja dokumente tuli alati kullipilguga vaadata ning kui polnud tegemist nende riikide kodanikega, siis tuli küsida näha ka tagasisõidupiletit.
Koolituse üks osa põhines kuival statistikal. Teatavatest riikidest inimesed üritavad rohkem teatavaid asju kui teistest riikidest pärit inimesed. See statistika ei olnud "valge", aga ta põhines tegelikul olukorral, s.t. EELNEVATEL HALBADEL KOGEMUSTEL.
Selle taustal peaks olema isegi lollile selge, miks eestlased suhtuvad sissesõitnutesse reeglina tõrjuvalt või isegi lausnegatiivselt. Mida nägi eestlane pärast taasiseseisvumist? Ta nägi tohutut hulka ebaseaduslikult riiki saadetud inimesi, kes ei soovinud ei repatrieeruda ega polnud ka pikkade aastate jooksul soovinud eesti keelt ära õppida. Nendele on lisandunud ka läänest pärit püsivalt Eestis elavad inimesed, kes ei oska kolme sõnagi eesti keeles ritta seada. Ma käisin hiljuti Tallinna kesklinnas Pärnu maanteel kohvikus "Cremeria". Sisenesin ja ütlesin: "Tere! Üks suur must kohv, palun." Noor teenindaja (lääneeurooplane) vaatas mulle kurva näoga otsa ja küsis mult omakorda: "Do you speak English?" Võite ise otsustada, kuidas ma end tundsin ja kas ma seal kohvi jõin.
Minu (ja ma arvan, et ka enamiku eestlaste) keelefilosoofia on väga lihtne. Keeltel on kaks sfääri: ajutine ja püsiv. Ajutises sfääris ei ole mingeid piire. Enamik meist räägib mitut keelt ja meie jaoks on see tavaline ja tore. Ajutises sfääris räägin ma heameelega kõiki keeli, mida ma oskan. Ajutises sfääris on oluline olla sõbralik ja avatud. Selle sfääri inimesed on turistid, rändavad ärimehed, vahetusõpilased jms.
Püsivas sfääris on piirid. Eesti probleem? Välismaalastest laiskvorstid (nii idast kui ka läänest) kasutavad ära eestlaste ajutise sfääri heatahtlikkust ja suruvad ajutise sfääri püsiva sfääri ruumi. Eestlased tihtilugu ei ütle midagi, aga on südames nördinud, sest tegemist on vägivallaga.
Ma olen veendunud, et kui Eestis oskaksid kõik püsivalt elavad inimesed hästi eesti keelt ja eelistaksid seda rõõmu ja uhkusega kasutada, siis oleks Eesti märgatavalt vähem vaenulik pagulaste vastu. Praegu on aga need hirmud suures osas õigustatud.
Eestlased on haritud rahvas. Eesti kommentaariumites tegutseb palju suure lugemusega tarku inimesi. Valitsus peaks neid inimesi kuulama ja mitte loopima ette ja taha uusi poliitiliselt korrektseid termineid nagu "vihakõne" ning rääkima "kitsast silmaringist" seal, kus seda teps mitte pole.
Teie oma blogiga kaitsete ja austate eesti keelt. Te võiksite ju kirjutada mingile laiemale ringkonnale mingis muus keeles, aga te eelistate kasutada eesti keelt.
Mul on, vabandage väljenduse eest, kõriauguni inimestest, kes väidavad, et eesti keel on raske keel. Ükski keel ei ole nii raske, et seda ei saaks rääkima õppida. Kohvikutest veel niipalju, et Tartus Werneri kohvikus nägin lääneeurooplasi, kes tellisid eesti keeles. Süda läks kohe soojaks.
Mihhail, Sa räägid 70 milj. pagulasest. Kas teadlikult vôi kogemata? Minu arvates on oluline teha vahet pagulastel, keda ähvardab kodumaal oht, kes kuuluvad Genfi konvensiooni alla ja kelle taotlusi näiteks Eestis kuni 6 kuud läbi vaadatakse, veendumaks, kas nende väited tôele vastavad. Pakun, et 70 milj on pôgenikud? Aga need, kes laviinina Euroopasse valguvad, on valdavas osas majandusimmigrandid, olen mina aru saanud
Ei, mitte kogemata, ehkki tunnistan, et siin võib tekkida segadust. Aga see segadus on juba tekitatud. Kui ma möödunud kord sel teemal kirjutasin (http://arvamus.postimees.ee/1278112/mihhail-lotman-moodukas-immigratsioon-on-uhiskonnale-kasulik), eristasin erinevaid immigrantide tüüpe, aga seda sai teha siis, kui jutt käis sadadest või tuhandetest inimestest. Praeguste mitmetuhandeliste masside puhul on väga raske teha vahet, kes on kes. Nt Aylan Kurdi perekond olid algul sõjapõgenikud, kes elasid juba mõnda aega Türgis, kuid Euroopasse nad läksid majandusimmigrantidena.
Ka lääne meedia loobus erinevate terminite kasutamisest ja räägitakse põhiliselt refugee'dest, eesti meedias enamasti pagulastest. Ehkki möönan, et termin 'põgenik' oleks võib-olla korrektsem.
Olen ise mõelnud selle pagulaskriisi kohta vaid nii palju, et ega midagi välja ikka ei mõtle küll. Ükskõik milline positsioon tundub mingist vaatevinklist olevat absurdne või halb, võib-olla sellepärast, et olukord ise lihtsalt ongi ... absurdne ja halb?
M. Lotmani kirjutis oodatult tõstis esile mitmeid omapäraseid aspekte, aga tervikule palju valgust ei suutnud heita. "Positiivse programmi" puudumisest on Lotman ka ise teadlik.
Kõige suurem jama on selles, et see kompott sisaldab väga palju erinevaid lugusid või kui soovite siis narratiive, mida ühte patta suruda, aga seda ju meedia ostab, eriti ei sünnikski.
Üks asi on probleem tegelikult, mis on selle pagulastelaviini põhjustanud ja muidugi saab seda lahendada üksnes lähteriikides. Pagulastelaviin on üksnes millegi tagajärg, mille lahendamiseks pole head ravimit veel leiutatud. Teine asi on siin kohapeal vallandunud hüsteeria, mis on meditsiiniline juhtum ja ärge tulge mulle rääkima, et Juku pea ei ole kandiline, millel tegelikult pole "päris probleemiga" suurt midagi ühist. Ma olen kindel, et suur osa sotsiaalmeedias paanitsevatest kodanikest pole elu sees ühtegi pagulast näinud ega saa oma piiratud elupäevade juures neid ka nägema.
Seega, mina väidan, et pagulaslaviini põhjused ja kohapeal käivitunud murjanipaanika on täpselt niipalju sugulased nagu siga ja kägu. Näiliselt on nagu mõlemal saba, aga tegemist on hoopis erinevate protsesside tulemitega.
Jah, enamusega nõustun, analüütiline töö on tegemata. Ma ei räägi juba sellest, et kui jutuks on Aafrika voog, siis me paneme ühte patta Eritrea ja Somaalia põgenikud nt kamerunlastega. Viimased erinevad oluliselt etniliselt ja kultuuriliselt. Võib tekkida küsimus, mis Kamerunist põgenetakse, ehkki seal pole suuremat konflikti. Asi ongi selles, et Kamerun kui rahulik maa võttis vastu sadu tuhandeid põgenikke, kes nüüd otsustasid põgeneda edasi. Huvitav küsimus on see, kust selline sünkroonsus? Kuidas nii suured ja nii erinevad vood võivad olla koordineeritud?
Mis puudutab eestlaste "murjanipaanikat", siis olen nõus, et see on täiesti ebaproportsionaalne. Ma ei usu, et see on koordineeritud, ehkki ksenofooblik sotsiaalmeedia on muutunud globaalseks nähtuseks. Aga tubli panuse on andnud ka inimõiguslased, kes lähtuvad abstraktsetest skeemidest ega hooli sellest, milline reaktsioon nende (subjektiivselt ehk väga õilis) tegevus võib tekitada.
Kogu Lähis-Ida ja Aafrika on nagu katel, mis keeb üle. Inimesed ei mahu sinna enam ära. Sealt tulnud inimeste puhul ma ei mõista vahetegemist sõjapõgenikel ja majandusmigrantidel. Mõlemad lahkuvad kodust tegelikult samal põhjusel. "Pahad majandumigrandid" tulevad niisama tulema. "Head sõjapõgenikud" kaklevad omavahel veidi enne tulema hakkamist. Tegelikult pole neil mingit vahet. Tegemist on puhtalt eluruumi juurde võitlemisega vähem sigivate liigikaaslaste arvelt. Antud juhul siis meie arvelt.
Vôib-olla sealtpoolt vaadates ei olegi vahet. Aga siitooolt vaadates minu arust on. Hirmulood, mida siin kuuleme, käivad majandusimmigrantide kohta, pole kuulnud ühtegi pagulaste kohta. Psühholoogiliselt näen siin suurt vahet: ühel juhul sa lähed riiki, mis ütleb, tule! Teisel juhul Sa esitad avalduse: palun vôtke mind vastu, ma olen ohus.
Ma arvan, venekeelse elanikkonna integreerimisraskused tulenevad suuremalt jaolt just nende veendumusest, et nad tulid meile siia appi.
Igatahes see põgenike mass, mis Euroopasse vajub, vajab väga hoolikat selekteerimist. Praegu me ei tea, kes on kes - ISIS terrorist, mingi kriminaal. aus inimene, sõjapõgenik või majanduspõgenik. Sihtkohariigi elutingimustega ja toetustega rahulolematud põgenikud võivad ühel hetkel osutuda pommiks, mis plahvatab ja siis me alles näeme, milleks nad on võimelised. Seda kõike peaks eelneva selektsiooniga püüdma vältida või vähemalt ohtu vähendada. Aga kuidas on neid võimalik tööle rakendada kui isegi oma püsielanikele pole tööd piisavalt ja töötasud on võrreldes näiteks Soomega palju väiksemad. Võibolla peaks ikka kõigepealt oma inimeste materiaalse olukorra parandamiseks rohkem tegema ja alles teises järjekorras põgenikele mõtlema !?
Ühe asja võiks selgeks rääkida, need, kes tulevad ei ole ISISe terroristid, nemad põgenevad hoopis teises suunas. Vastupidi, IS on maisest paradiisist pagemise hukka müistnud, aga keda see huvitab. Sattudes Euroopas vastamisi tigeda murjanipaanikaga, mis mõnel pool omab organisatsioonilist väljundit, nt Saksamaa PEGIDA, võivad mõned neist või nende lapsed selleks kasvada, aga see võtab omajagu aega. Tänased IS toetajad on juba Euroopas, nemad ei pea kusagile põgeme või siis otse vastupidises suunas.
Arvatavasti pole nad ka kriminaalid vähemalt valdavalt, mõned on kindlasti infiltreerunud, kuid neil on hoopis teised kanalid. Sattudes vastamisi sotsiaalsete probleemida, võib teatud osa neist muidugi kriminaliseeruda.
Valdavalt ongi erinevat liiki põgenikud, kas sõja- või majanduspõgenukud, vahet pole, aga sellised, kes üritavad selles sinatses maailmas eluga hakkama saada ja igaüks neist tahab paremini elada. Ka paljud eestlased ei ole häbenenud minna mujalt paremat elu otsima ja mina ei ole küll see kõige õigem, et neid hukka mõista.
Põgenikelaine on millegi tagajärg ning lääne tsivilisatsiooni ei saa siin täiesti puhtaks pesta, sest vaid mõni sajand tagasi levisid nad ise hoopis vastupidises suunas ja eks nüüd tuleb kunagise ekspansiooni vilju maitsta. Tsivilisatsiooni vastu võtnud kolonieeritavate järglased on asunud oma vanemaid otsima, kes üritasid häbi tundmata nende arvel rikastuda ja nüüd tahavad lapsed rikkustest osa saada.
Murjanipaanika on täiesti asjakohane. Sallivuse ideoloogia järgi on südametu panna hädalistele ülempiiri ja kui kalleid külalisi on siin paar miljonit siis on vastuhakk juba raske kui mitte võimatu.
Ja mis imeelukas see rassist on? Rasside vahel eksisteerivad märkimisväärsed erinevused ning kui keegi juhib sellele tähelepanu on tegemist teadusega mille nimeks on antropoloogia. Väited teadupärast jagunevad tõesteks ja väärateks. Seetõttu pean ma professor Lotmani terminoloogiat üsna hämmastavaks. Kui me ntx põllumajandusprobleemid jutuks võtame kas me hakkame siis kulakute, kahjurite ja kontrrevolutsiooniliste elementidega opereerima ?
|
OSCAR-2019
|
||
Enne ravimi kasutamist lugege hoolikalt infolehte. Insuliini pensüsteli kasutamisjuhendi saate koos insuliini pensüsteliga. Palun lugege seda enne ravimi kasutamist.
- Ravim on välja kirjutatud isiklikult teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile kahjulik isegi kui haigussümptomid on sarnased.
Lantust kasutatakse kõrgenenud vere suhkrusisalduse alandamiseks suhkurtõvega patsientidel. Suhkurtõbi on haigus, mille puhul inimese organism ei tooda piisavalt insuliini vere suhkrusisalduse kontrollimiseks.
Palun järgige täpselt arsti antud annustamis- ja jälgimisjuhendeid (vere- ja uriinianalüüsid) ning ettekirjutusi dieedi ja kehalise koormuse osas (füüsiline töö ja sportimine).
Lantuse kasutamise osas alla 6-aastastel lastel või patsientidel, kelle neerud või maks ei tööta korralikult, on kogemused piiratud.
Kui te olete haigestunud või raskesti vigastatud, võib teie vere suhkrusisaldus tõusta (hüperglükeemia). Kui te ei söö piisavalt, võib teie vere suhkrusisaldus langeda liiga madalale (hüpoglükeemia). Sellistel juhtudel võib teie suhkurtõve ravi nõuda suurt tähelepanu ning enamikel juhtudel vajate te arsti abi. Võtke aegsasti arstiga ühendust. Kui teil on I tüüpi diabeet (insuliinsõltuv suhkurtõbi), ärge katkestage insuliini kasutamist ning jätkake piisava koguse süsivesikute tarbimist. Alati informeerige teie eest hoolitsevaid või teid ravivaid inimesi oma insuliinivajadusest.
Mõned ravimid põhjustavad vere suhkrusisalduse langust, teised tõusu ning mõned võivad, sõltuvalt olukorrast, põhjustada nii tõusu kui langust. Igas sellises situatsioonis võib osutuda vajalikuks teie insuliiniannuse kohandamine, et vältida liiga kõrget või madalat vere suhkrusisaldust. Olge ettevaatlik nii ravi alustamisel mistahes teise ravimiga kui ka lõpetamisel.
Informeerige oma arsti või apteekrit kui te kasutate või olete hiljuti kasutanud mingeid muid ravimeid, kaasavatud ilma retseptita ostetud ravimeid. Enne ravimi võtmist küsige oma arstilt, kuidas see võib mõjutada teie vere suhkrusisaldust ja milliseid ettevaatusabinõusid vajadusel kasutada.
Ravimid, mis võivad põhjustada vere suhkrusisalduse langust, on kõik teised (k.a suukaudsed) suhkurtõve ravimid, AKE inhibiitorid, disopüramiid, fluoksetiin, fibraadid, MAO inhibiitorid (teatud antidepressandid), pentoksüfülliin, propoksüfeen, salitsülaadid ja sulfoonamiidrea antibiootikumid.
Ravimid, mis võivad põhjustada vere suhkrusisalduse tõusu, on kortikosteroidid (kortisoon), danasool, diasoksiid, diureetikumid, glükagoon, isoniasiid, östrogeenid ja progestogeenid (nt antibeebipillid), fenotiasiini derivaadid, somatropiin, adrenomimeetilised ravimid (nt epinefriin (adrenaliin), salbutamool, terbutaliin), kilpnäärme hormoonid, klosapiin, olansapiin ja proteaasi inhibiitorid
Veresuhkrut võivad nii tõsta kui langetada beeta-adrenoblokaatorid, klonidiin, liitiumisoolad ja alkoholi tarvitamine. Pentamidiin võib põhjustada hüpoglükeemiat, millele mõnikord järgneb hüperglükeemia.
Beeta-adrenoblokaatorid võivad sarnaselt teiste adrenoblokeeriva toimega ravimitega (nt klonidiin, guanetidiin ja reserpiin) nõrgendada hüpoglükeemilise reaktsiooni sümptomeid või kaotada need täielikult.
Informeerige oma arsti plaanist rasestuda või sellest, kui olete juba rase. Teile süstitav insuliiniannus võib raseduse ajal ja sünnitusjärgsel perioodil vajada kohandamist. Eriti hoolikas suhkurtõve kontroll ning hüpoglükeemia vältimine on tähtsad teie lapse tervise tagamiseks.
Teie võime keskenduda võib olla häiritud, kui teie veresuhkur on liiga madal (hüpoglükeemia) või liiga kõrge (hüperglükeemia) või kui teil on probleeme nägemisega. Palun pidage seda võimalikku probleemi meeles olukordades, kus te seate ennast ja teisi ohtu (nt auto juhtimine ja masinatega töötamine). Te peaksite ühendust võtma oma arstiga auto juhtimise soovituslikkuse osas, kui teil:
Arvestades teie elustiili, veresuhkru (glükoosi) analüüside tulemusi ja eelnevat insuliini kasutamist teie arst:
- selgitab, millistel juhtudel võib osutuda vajalikuks Lantuse suurema või väiksema annuse süstimine,
Lantus on pika toimeajaga insuliin. Teie arst võib teile määrata lisaks Lantusele lühitoimelist insuliini või kõrge veresuhkru vastaseid tablette.
Teie vere suhkrusisaldust võivad mõjutada paljud tegurid. Te peaksite olema nendest teguritest teadlik ning võimeline õigesti reageerima muutustele oma vere suhkrusisalduses, et vältida selle tõusmist liiga kõrgele või langemist liiga madalale. Lugege 4. lõigu lõpus olevat raamitud teksti täpsema informatsiooni saamiseks.
Lantust süstitakse üks kord ööpäevas, iga päev samal kellaajal. Lastel on uuritud ainult õhtust manustamist.
Lantust süstitakse naha alla. ÄRGE SÜSTIGE Lantust veeni, sest see muudab tema toimet ja võib põhjustada hüpoglükeemiat.
Teie arst annab teile nõu millisesse kehapiirkonda Lantust süstida. Muutke süstekohta kasutatava kehapiirkonna piires igal süstekorral.
Kolbampulle tuleb kasutada insuliini pensüstelites nagu OptiPen või teistes Lantuse kolbampullidega sobivates pensüstelites vastavalt seadme tootja poolt väljastatud kasutamisjuhendile.
Kolbampulli paigaldamisel, nõela kinnitamisel ja insuliini süstimisel peab hoolikalt jälgima tootja juhiseid pensüsteli kasutamise kohta.
Kontrollige kolbampulli enne kasutamist. Kasutage lahust ainult juhul, kui see on selge, värvitu ja veetaoline ning selles ei ole nähtavaid osakesi. Lantus on lahus ja ei vaja enne kasutamist raputamist ega segamist.
Enne süstimist eemaldage õhumullid (vt pensüsteli kasutamisjuhendit). Veenduge, et alkohol ega teised desinfitseerivad või muud ained ei ole saastanud insuliini. Ärge taaskasutage tühje kolbampulle. Ärge segage Lantust teiste insuliinide või ravimitega. Ärge lahjendage seda. Segamine või lahustamine võib põhjustada Lantuse toime muutumist.
Kui insuliini pensüstel on vigastatud või ei tööta korralikult (mehhaanilise vigastuse tõttu), tuleb see hävitada ning kasutada uut insuliini pensüstelit.
Kui insuliini pensüstel OptiPen ei tööta, võib kolbampullis oleva lahuse tõmmata süstlasse ja seejärel süstida. Hoidke kodus selleks otstarbeks süstlaid ja nõelu. Kasutada tohib ainult süstlaid, mis on mõeldud insuliinile kontsentratsiooniga 100 ühikut milliliitris.
Palun arutage oma arstiga eelnevalt, kuidas te peaksite toimima juhul, kui olete jätnud Lantuse annuse süstimata või süstinud liiga väikese või liiga suure annuse.
Kui te olete süstinud liiga suure annuse Lantust, võib teil tekkida hüpoglükeemia. Kontrollige sageli oma vere suhkrusisaldust. Üldiselt tuleb hüpoglükeemia vältimiseks süüa rohkem ja kontrollida vere suhkrusisaldust. Täpsema informatsiooni saamiseks hüpoglükeemia ravi kohta lugege raamitud teksti 4. lõigu lõpus.
Kui teil on Lantuse annus vahele jäänud või kui te olete süstinud liiga väikese annuse Lantust, võib teie vere suhkrusisaldus tõusta liiga kõrgele. Kontrollige sageli oma vere suhkrusisaldust. Täpsema informatsiooni saamiseks hüperglükeemia kohta lugege 4. lõigu lõppu.
Kui teie vere suhkrusisaldus langeb liiga madalale, võite te kaotada teadvuse. Raske hüpoglükeemia võib põhjustada südameataki või ajukahjustuse ja olla eluohtlik. Tavaliselt peaks te vere suhkrusisalduse alanemise ära tundma ning tarvitusele võtma vajalikud abinõud. Palun lugege käesoleva lõigu lõppu täpsema info saamiseks hüpoglükeemia ja selle ravi kohta.
Liiga kõrge vere suhkrusisaldus näitab, et te oleksite vajanud rohkem insuliini, kui te süstisite. Palun lugege käesoleva lõigu lõppu täpsema info saamiseks.
Teie vere suhkrusisalduse oluline muutus (paranemine või halvenemine) võib põhjustada nägemise ajutist halvenemist. Kui teil on proliferatiivne retinopaatia (silmahaigus, mis on seotud diabeediga), võivad rasked hüpoglükeemia hood põhjustada pöörduva nägemiskaotuse.
Insuliini liiga sagedasel süstimisel ühte kehapiirkonda, võib nahaalune rasvkude väheneda või pakseneda (nimetatakse lipodüstroofiaks). Rasvkoe paksenemist võib esineda 1%...2% patsientidest, samas kui rasvkoe vähenemine on ebaharilik. Sellisesse piirkonda süstitud insuliin ei pruugi väga hästi mõjuda. Süstepiirkonna vahetamine igal süstimisel võib nahanähtude teket ennetada.
3%...4%-l patsientidest võib esineda süstekohal nahaärritust (nt punetust, ebatavaliselt tugevat valu süstimisel, sügelemist, paistetust, löövet ja põletikku), mis võib levida ka süstekoha ümbrusesse. Enamus kergematest süstekoha reaktsioonidest insuliinile mööduvad mõne päeva kuni mõne nädala jooksul.
Rasked allergilised reaktsioonid insuliinile tekkivad harva. Selliste reaktsioonidega insuliinile või ravimi abiainetele võivad kaasneda laiaulatuslikud nahareaktsioonid, limaskestade raskekujuline turse (angioödeem), hingeldus, vererõhu langus ja vereringe seiskumine ning need võivad olla eluohtlikud.
Insuliinravi võib põhjustada insuliinivastaste antikehade (ainete, mis toimivad insuliini vastu) tootmist organismi poolt. Harvadel juhtudel võib see nõuda insuliiniannuse kohandamist.
Üldiselt on kõrvaltoimed alla 18-aastastel patsientidel sarnased täiskasvanud patsientidel täheldatutega.
Alla 18-aastastel patsientidel teatatakse süstekoha reaktsioonidest ja nahareaktsioonidest suhteliselt sagedamini, kui täiskasvanud patsientidel.
Informeerige oma arsti või apteekrit endal eelpool loetletud kõrvalnähtude esinemisest, samuti muudest soovimatutest või ootamatutest toimetest. Ära hoidmaks raskeid reaktsioone, konsulteerige oma arstiga koheselt, kui kõrvalnähud on rasked, tekivad ootamatult või halvenevad kiiresti.
- ei ole süstinud insuliini, olete süstinud liiga vähe või kui insuliini süstelahus on muutunud vähem toimivaks, nt vale säilitamise tulemusel,
- te olete füüsiliselt vähem aktiivne, teil on stress (emotsionaalne pinge, erutus) või kui te olete vigastatud, teil on olnud operatsioon, põete palavikulist või mõnda muud haigust,
Janu, sagenenud urineerimisvajadus, väsimus, naha kuivus, näo punetus, isu kaotus, madal vererõhk, kiire pulss ja glükoosi ning ketokehade esinemine uriinis võivad olla liiga kõrge vere suhkrusisalduse tunnusteks. Kõhuvalu, kiire ja sügav hingamine, unisus ja isegi teadvuse kaotus võivad olla insuliini puudusest tuleneva raske seisundi (ketoatsidoosi) tunnusteks.
Mõõtke oma vere suhkrusisaldust ja ketokehade esinemist uriinis kohe, kui mõni nendest sümptomitest tekib. Rasket hüperglükeemiat ja ketoatsidoosi peab alati ravima arst ning tavaliselt toimub ravi haiglas.
- te ei söö piisavalt või teie toit sisaldab tavalisest vähem süsivesikuid (suhkrut ja suhkrusarnaseid aineid kutsutakse süsivesikuteks; kunstlikud magusained EI OLE süsivesikud),
- te olete just alustanud insuliinravi või üle läinud teisele insuliini preparaadile. Kui te olete läinud basaalinsuliinilt üle Lantusele, siis tekib hüpoglükeemia pigem hommikul kui öösel.
- teil on raske neeru- või maksahaigus, või te põete mõnda muud haigust, nt hüpotüreoidismi (kilpnäärme vaegtalitlus).
Sümptomiteks, mis annavad teile märku, et teie vere suhkrusisaldus langeb liiga palju või liiga kiiresti, võivad olla nt higistamine, niiske nahk, ärevus, kiire pulss, kõrge vererõhk, südame pekslemine ja ebaregulaarsed südamelöögid, valu rinnus. Need sümptomid tekivad tavaliselt enne kui sümptomid, mis on tingitud aju suhkruvaegusest.
Sümptomid, mis annavad märku aju suhkruvaegusest on peavalu, tugev nälg, iiveldus, oksendamine, väsimus, unisus, unehäired, rahutus, agressiivne käitumine, keskendumishäired, reaktsioonihäired, depressioon, segasus, kõnehäired (mõnikord täielik kõnevõime kaotus), nägemishäired, värinad, halvatus (paralüüs), tundlikkushäired (paresteesia), tuimus ja muutunud tundlikkus suu piirkonnas, uimasus, enesekontrolli kaotus, võimetus enda eest hoolitseda, krambid, teadvuse kaotus.
Esimesed sümptomid, mis hoiatavad teid hüpoglükeemia eest (hoiatussümptomid), võivad olla nõrgenenud või puududa hoopis, kui
- te olete eakas, olete põdenud diabeeti pikka aega või kui te põete diabeedi tagajärjel teatud tüüpi närvihaigust (autonoomne neuropaatia),
Sellistel juhtudel võib teil tekkida raske hüpoglükeemia ning te võite isegi minestada enne, kui olete oma probleemist teadlik. Püüdke alati ennast oma hoiatussümptomitega kursis hoida. Vajadusel võib tavalisest sagedasem vere suhkrusisalduse mõõtmine aidata leida kergeid hüpoglükeemilisi episoode, mis muidu võiksid tähelepanuta jääda. Kui te ei ole kindlad hoiatussümptomite esinemises, vältige situatsioone, kus hüpoglükeemia tõttu võivad ohtu sattuda teised inimesed (nt auto juhtimisel).
1. Ärge süstige insuliini. Sööge koheselt 10...20 grammi suhkrut, nt glükoosina, suhkrutükkidena või suhkruga magustatud karastusjoogina. (Mõõtke üks kord lusikatäitena, suhkrutükkidena või glükoositablettidena, et näha palju neid selleks vaja on). Ettevaatust: pidage meeles, et tehislikud magusained ja toitained, mis on tehtud tehislikke magusaineid kasutades (nt dieetkarastusjoogid) ei aita hüpoglükeemia korral.
2. Seejärel sööge midagi, millel on pikaajaline veresuhkrut tõstev toime (nt leib). Teie arst või diabeediõde annab teile selles osas nõu.
4. Pöörduge arsti poole koheselt, kui te ei suuda hüpoglükeemiat kontrollida või see esineb korduvalt.
Kui te ei ole võimeline neelama või olete teadvusetu, vajate glükoosi- või glükagooni süsti (ravim, mis tõstab vere suhkrusisaldust). Need süstid on põhjendatud isegi juhul, kui ei ole kindel, et teil on hüpoglükeemia.
On soovitav, et te kontrolliksite oma veresuhkrut koheselt pärast glükoosi manustamist veendumaks, et teil on tõesti hüpoglükeemia.
Ärge kasutage Lantust pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud pakendile ja kolbampullile. Kõlblikkusaeg viitab kuu viimasele päevale.
Hoida külmkapis (2C...8C). Hoidke kolbampulli välispakendis valguse eest kaitstult. Ärge laske süstelahusel külmuda. Ärge pange Lantust külmkapi külmutusseadme või külmutuspaki lähedusse.
Külmast säilituskohast võetuna, kas kasutamiseks pensüstelis või varuna kaasas kandmiseks, võite kolbampulli hoida temperatuuril kuni 25C kuni neli nädalat. Ärge kasutage pärast selle aja möödumist.
Kasutusele võetud kolbampulle (pensüstelis olevad kolbampullid) võib säilitada maksimaalselt 4 nädalat temperatuuril kuni 25C ja neid ei pea hoidma külmkapis.
Kui te märkate, et kontroll teie vere suhkrusisalduse üle ootamatult halveneb, kasutage alati uut kolbampulli, sest insuliin võib olla kaotanud osa oma efektiivsusest. Kui teil on Lantusega probleeme, laske seda kontrollida oma arstil või apteekril.
Kasutage Lantust ainult juhul, kui lahus on selge, värvitu ja veetaoline ning selles ei ole nähtavaid osakesi.
Lantus on spetsiaalses kolbampullis, mis on mõeldud kasutamiseks insuliini pensüstelis OptiPen või teistes pensüstelites, mis sobivad Lantuse kolbampullidega. Iga kolbampull sisaldab 3ml lahust (300ühikut) ja saadaval on pakendid, mis sisaldavad 1, 3, 4, 5, 6, 8, 9 või 10 kolbampulli. Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.
|
OSCAR-2019
|
||
Kugesin enne Leelo-Hiinaamaal nõmedat olukorda. Otsustas tema saata kodumaale kolimiseks pakid Hiinast Eestisse, aga Eesti toll nõuab nüüd asjade eest maksu, justkui Leelo plaaniks neid siin müüma hakata.
Mulle meenus, et kui meie jaanuarikuus kolima hakkasime, siis hoiatasite meid, et ärge me hakaku oma isiklikke asju saatma midagi posti teel, võime “tollilõksu” jääda. Et niimoodi saavat päris sageli kodumaale naasjad karistada… Kahjuks ei leidnud ma praegu neid hoiatusi ja stoorisid kommentaaridest üles. Kui teil on midagi samalaadset juhtunud, palun jätke oma kogemus siia maha.
Ja siis saadame homme-ülehomme selle teema ajalehetoimetustesse. Äkki tahavad seal ka kirjutada – sest tolli ei tohiks niimoodi võtta isiklikelt asjadelt.
Mäletan, et enne Euroliitu astumist oli vist tollivaba postipaki väärtuse piirmääraks $1,000 EEK. Tuleb välja, et Eurodes on aga piirmäär väiksem (kas 50 EUR?).
Igatahes, saatsin siis mina ühel aastal koju õe perele jõulukinke. No mis teha, õe pere on viis inimest, vanaema-vanaisa juurde, ja veel üks ühine vanaema = kokku kaheksa inimese kingid. ühe pakiga ju teadupärast odavam saata kui kaheksa erinevat.
Teadsin küll, et egas’ asjade õigeid hindu ei tohi postideklaratsioonile panna, tuleb jama kui liiga kallis. Monteerisin siis neid hindu nii- ja naamoodi, et alla 1000 EEK jääks. Iga inimene, kellel siinsetest hindadest mingisugunegi aim on teeks püksi kui neid hindu näeks, selle raha eest ei saa asju isegi mitte “Goodwill” kasutatud asjade poest. Nii et nõutav riigi petmine ja valetamine, muidu perekonnale jõuludeks kinki saata ei saa! Saatsin siis paki teele, aga oh üllatust, seadused vahepeal muutunud ja nii pidi minu õenatuke ilusal jõuluajal Tartu tollis passima ja lõpuks oma kinkidele peale ka maksma veel. Jube piinlik lugu!
Ja see on muidugi lausjama, et perekonna jõulukinke keegi kusagile kasu saamise eesmärgil müüma läheb.
Lisaks veel on USA-st postipaki saatmisel piir 4 naela (nats vähem kui 2 kg), kus veel pääseb selle “rohelise” väikepaki paberiga ja ei pea tollideklaratsiooni täitma; iga pakk üle selle kaalu nõuab aga suurema papriku täitmist ja need on siis juba tolliameti vaatlusväljas. Nii et kui kodus kaalu pole ja umbes arvestad, pead peale postimaja pikas järjekorras seismist uusi pabereid täitma hakkama, sada tigedat inimest sinu taga järjekorras ootamas. Lisaks veel hirm, et äkki keegi tolliametis teab, et see CD ei saa kohe mitte $2.00 maksta ja avastab riigipettuse… seda närvitsemist pole ju meist kellelgi tarvis, ei jõulu- ega muul aastaajal.
Mingi annus inimlikkust võiks sel aastal posti- ja tolliametile jõulukuuse alla tulla küll – kas kirjutame Jõuluvanale?
lahendust ju tegelikult pole, sest tõepoolest, kuidas ma tõestan, et saadan kinke, mitte ei tegele äritegevusega? Kas pean äkki oma sugulaste-tuttavate sünnipäevad ja jõulud tolliametis registreerima ja saatma pakke ainult lubatud päevadel? Samas, ei välista see salakaubavedajate samalaadset tegevust mitte kuidagi…
Võime ju edasi unistada, et on ülemaailmne andmebaas, kus kõik inimesed ja nende sugulased-sõbrad-tuttavad sees. Kui pakki-kirja saadad, siis andmebaas kontrollib järgi, et kas saadad oma “ringi sees” või mujale… jälle nõme mote – kisendab-karjub privaatusesrikkumise (invasion of privacy) järele!
Tegelikult on juba lahenduseks seegi kui pakkide piirmäärad kaupade hindadega samal tasemel püsivad. Samuti pakkide arv võiks olla kindlaks määratud ja kui läheb üle selle, siis võiks saatja kinnituse hankida (kirjutada, allkirjastada), et saadab isiklikke esemeid. Tegelikult on isegi tutt-uued isiklikud seemed suht lihtsalt kontrollitavad. Näiteks – 10 paari sukkpükse on mõeldav oma tarbeks, 100 paar on nagu juba palju kodus pesusahtlis hoidmiseks…. Kuidas seda kõike reguleerida?
Suures plaanis on olemas ka päritolumaa (country of origin) sertifikaadid, näiteks ülemaailmsetel messidel ja näitustel osalejatele. Need asjad, mis ainult ürituse ajaks on muule maale transporditud, omavad sertifikaati ja saavad tollivabalt tagasi koju toimetatud…
Kas seadus et “kui palju jõuad seljas-jalas-käe otsas ära vedada, nii palju tohidki saata/kaasa viia” on see kõige õigem?
tänan Sind nii operatiivse teemaalgatamise eest, tõesti aitäh. ma olen ikka päris hämmingus, et kuidas siis kodumaa oma inimesi küll tagasi ootab.. paljasjalgsetena ja varatult?
Võiks ju veel mõtiskleda teemadel, et isegi kohtus kehtib süütuse presumptsioon, aga tolliseaduste (ja postisaadetiste seaduste) moodustamisel on küll lähtutud põhimõttest: “oletame, et kõik on kurjategijad” ja siis seadused valmis kirjutatud.
Kui seadus kuritegevust mitteharrastavale kodanikule ebanormaalne tundub, siis ongi see kirjutatud lähtuvalt oletusest, et seda ilmtingimata rikkuda tahetakse.
Minule aga ei meeldi kui keegi igaks juhuks eeldab, et mina kurjategija olen. Isegi mitte kuritegevuse ennetamisse panustamiseks ei meeldi!
Minul on sarnane kogemus aastast 1999, kui kolisin peale magistrantuuri UKs Eestisse tagasi. Tegemist vist oli kahe suure pappkastiga, sisuks raamatud, loengukonspektid, riided ja jalanõud peamiselt, mis ma mingi kullerteenusega olid koju saatnud (siis veel ei teadnud, et naasen aasta hiljem doktorantuuri). Jäeti ka Tallinnas tolli kinni ja taheti tollimaksu. Olin väga hämmeldunud, käisin kohapeal asja ajamas ja õnnestus kastid niisama kätte saada. Pidin küll mingi seletuskirja kirjutama stiilis “kaks paari lukuga talvesaapaid, 3 aastat vanad, isiklikud”. Jne.
Läheb küll isiklike asjade saatmise teemast mööda, aga minule on näiteks parajaks müstikaks jäänud, kuidas Krisostomuse kaudu saab Eestisse tellida raamatuid kohati palju odavamalt kui Amazonist. Krisos ei pea mingit tolli maksma, samas kui Amazonist tellides peab ja kuidas veel. Kusjuures kogu see tollimaksmise protseduuristik on samuti ju päris crazy – arvutasin vist 2 aastat tagasi Amazonis ühe DVD hinna natuke valesti, läks paar raha üle 1000 krooni ja siis jooksin mööda Tartu linna tolliasjandust ajades….et 200 eeki juurde maksta.
Ülikooli töötajatele on see tollimaksudega jukerdamine üks paras igapäevaprobleem (kuna välismaalt tellitakse ju peale raamatute palju muudki) ja seetõttu õpitakse muidugi nihverdama – vastik, aga vajalik.Kusjuures selliste juhtude juures on raha nõudmine ju veel eriti veider – riigilt saadud rahadega makstakse riigile minevaid tollimakse.
Viimati kui ma Austraaliast omale geisha kostüümi jaoks meiki tellisin, siis hoiti minu pakki ka tollis kinni ja lõpuks kui lahti lasti, oli sinna lisatud kleebis, mis teatas, et vastavalt Euroopa Liidu seadustele on kõik kolmandatest riikidest (st väljaspoolt Euroopa Liitu) saadetud pakid tollimaksuga maksustatavad kui nende väärtus on üle 18 naela kui tegemist ostuga ning 30 naela kui tegemist kingitusega. See siis Inglismaal nii. Võiks ju arvata, et Eestis kehtivad nüüd samad seadused kolmandatest riikidest kauba sisseveo osas. Seega pole tegelikult midagi imestada, et Hiinast saadetud asjade pealt tollimaksu nõutakse, sest ma küll eriti ei usu et pakid märkega “isiklikud asjad” vms kelleski tollis kaastunnet äratavad. Seadused peaksid ju kõigile ühtemoodi kehtima.
Veider oli aga minu kogemuses see, et kui ma mõned nädalad varem omale Jaapanist geisha kostüümi jaoks kimono tellisin, mis maksis ka üle 18 naela, siis selle eest keegi mult küll tollimaksu ei nõudnud…
õde sai ühe paki Tartus juba kätte, aga 9 on veel teemaks. loodan, et asi laheneb esmaspäeval; nii talle telefonitsi reedel lubati.
praegu pidi olema probleem selles, et Tallinnas olla 10 pakki ühtse saadetisena deklareeritud. niiet ootame selle ajakirjanduse abistava käega minu konkreetsel juhul veel pisut. aitäh Sulle aga nii lahke teematõstatuse eest!
Mul vennal hakati Tallinna lennujaamas hõlma mingite kallite veinide pärast. Ta ütles, et OK, kui te mind nende pudelitega läbi ei lase siis kannatage natuke aega, las ma istun ja joon nad siinsamas ära. Vaatasid, et see on püsti hull ja selliselt kangekaelselt vist kergelt nutsu välja ei pumpa ja lasid ta läbi. Mossitasid aga lasid läbi. Kogu see tollivärgindus eestis on idiootsus kuubis. Mina vaatan seda kui anektooti, kus eestlased ei lase kedagi põrgukatlast välja ronida. Ja siis kui tuled naiivselt mingi asjavärgiga peale plehkusaamist katla äärele uudistama siis väänavad sulle kohe trahvid kraesse. Sõnum on lihtne, ei old tarvis sul kuskile ronida ja ennast teistest paremaks pidada. Näh, siin on trahv, et teinekord teaks kuidas madalam kui muru olla. Ah, et temale ei sobi kaltsukas ja säästukas! Ja irvitavad seljataga. Kuna reisin USA passiga siis ei ole mulle kaela hakatud. Venna viga oli see, et ta läks eesti passiga nagu oma jope. Sai hea õppetunni.
Igal juhul väärt teema ülesvõtmiseks. Paki väärtus on nii naeruväärselt madal, et tõesti isegi väehgi kallima või siis mitmele pereliikmele mõeldud kingitusega on jama. Absurdsuse tipp. Aga ega Eesti ametnikku ei kõiguta miski, meil rakendatakse ju kohe iga Brüsseli ametniku unenägu enne veel kui seda ELis arutama hakataksegi.
mul on olnud leelo ja ingaga samad jamad: saatsin perele kolmandast riigist jõulukingi, mille kättesaamiseks pidi mu õde tolli- ja maksuameti peakontorisse sõitma ja kingitusele peale maksma. ja maksta pole vaja mitte ainult tolli, vaid ikka ka käibemaksu 18%!
monica juhtum aga kuulub veidi teise valdkonda, sest tegemist on kommerts-saadetisega ja kommerts-saadetise piirväärtus ei ole kogu euroopas ühtne.
ma ei tea muidugi tapselt, kuidas protsess kaib, aga pakke ju yldjoones ikkagi lahti ei kisuta. igatahes pole lahti voetud yhtegi minu saadetud pakki. ilmselt valgustatakse rontgeniga labi kui yldse. ja isegi kui rontgenist labi lastakse, siis ei nae keegi, et mis CD sul seal tapselt on voi kas t sark on 50$ Calvin Klein voi 2$ suva. ja et postkontoris aega vahem laheks ja keegi kurja pilguga ei kaetaks, taidan koiksugu paberid juba kavalasti kodus ara.
|
OSCAR-2019
|
||
Põdralehmad alustasid poegimisega meie metsades aprilli viimasel nädalal, aga põdraasurkond täieneb uute ilmakodanikega kogu maikuu vältel.
Noortel, paari aasta vanustel esmakordselt poegivatel põdralehmadel sünnib tavaliselt üks vasikas. Emasloomade vanuse kasvades ja hea toitumuse korral võib vasikaid sündida kaks ning aruharva kolm.
Vastsündinute kaal võib päris tublisti kõikuda: jäädes kuue ja kuueteist kilo vahemikku. Tragid vasikad hakkavad lisaks emapiimale pea kohe ka rohtuliblesid näksima.
Ohu korral jäädakse lihtsalt maapinnale lamama. Juba mõnenädalaselt joostakse inimesest kiiremini ning kolmenädalaselt alustatakse noorte puuvõrsetega maiustamist…
Põdravasikas tarbib olenevalt vanusest kuni paar liitrit piima päevas ning põdralehm imetab neid hilissügiseni, aga selleks ajaks kaaluvad vasikad juba kõvasti üle saja kilo.
Venemaal on aastakümneid põdrafarme peetud ja muidugi uuritud põdrapiima toiteväärtust. Mais – juunis on piima rasvaprotsent 8-13% ning valgusisaldus 12-16% ja koguseks kuni seitse liitrit päevas (kolme põdravasika ülesse kasvatamiseks täiesti piisav).
Paari-kolme päevased põdravasikad, kelle lähedusest tuli peale pildistamist Jaanil kiirelt eemalduda…
Kui Te „juhuse tahtel“ peaksite metsas põdravasikat praegusel ajal kohtama oleks targem koheselt taanduda. Emasloom jätab vasikad sageli puhkama, käies neid imetamas, enne kui vasikad juba sedavõrd teokad, et emaga kaasas käia.
Üksikut põdravasikat ei maksaks orvuks või hüljatuks pidada. Suured loomad tunnevad oma eluruumi hästi nagu ka seal valitsevaid ohte.
Veidi aega enne poegimist sunnib põdralehm temaga koos talve veetnud, eelmise aasta noorlooma „iseseisvat elu“ alustama (emasloom ajab mullika lihtsalt minema).
Aastased põdramullikad peavad nüüdsest ise hakkama saama. Kevad ja varasuvi ongi selline aeg, kus kogenematud põdrad linnadesse, asulatesse satuvad – otsitakse omale eluks sobivat territooriumi. Öösiti ületatakse maanteid ja pahatihti ei pääse veel kogenematud loomad enam päevase tiheda liikluse tõttu tuttavasse metsa tagasi. Stressiseisundis kaotatakse orientatsioon ning nõnda võib juhtuda kõiksugu segadusi või pahandusi nagu ajalehtedest vahel lugeda saame.
märtsil Tartu Maaülikoolis toimunud Eesti Jahimeeste Seltsi (EJS) ja teadlaste nõupidamisel otsustati, et metskitseaastal loetakse kokku palju tegelikult metskitsi meie metsades ja niitudel on. Selleks korraldatakse üle Eesti eeloleval sügisel hulgaliselt ajuloendusi.
Maaülikooli dotsent Tiit Randveeri sõnul saame reaalsest asustustihedusest aimu vaid loomi üle lugedes, s.o ajuloendusel. Tema sõnul on praeguseks metskitseasurkond taas tõusuteel. „Just praegu on niisugune periood, kus metskitsede asustustihedus näib olevat mõõdukas ehk siis – pikemal ajaskaalal üsna keskmine. Seegi on üks põhjus, miks just nüüd on sobiv aeg metskitsed üle lugeda“ lisas Randveer.
EJS tegevjuht Tõnis Kortsu sõnul on EJS võtnud suuna teaduspõhisele jahindusele. “Teadus aga põhineb faktidel“ lisas Korts. „Lisaks metskitseaastale on jahimeestel „Loenda ulukit!“ aasta ja on igati loogiline, et just nüüd asume metskitsepopulatsioonist täpset ülevaadet saama“ kommenteeris Korts.
Metskitse arvukus võib muutuda väga kiiresti, kord on neid liiga palju, kord liiga vähe. 2009/2010 ja 2010/2011 talved olid väga rasked ja metskitsi suri massiliselt. Nüüd on populatsioon taas kasvamas ning jahimeeste ja teadlaste ühine arvamine on, et mõistlik on aasta looma populatsiooni ohjata ja hoida ära liiga suurt arvukust.
Reaalne metskitsede arvukus on kogu vaadeldava perioodi jooksul olnud kordades kõrgem. Foto: Kaarel Roht
Palju metskitsi elab Eestis? Sellele näiliselt lihtsale küsimusele on raske vastata, kui mitte võimatu.
Graafikutel nähtavatest andmest saame arvestada ainult suurte tippude ja mõõnadega. Miks see nii on?
Graafikutel võime jälgida metskitse arvukuse dünaamikat nn. ametlike loendusandmete järgi, taustaks küttimisandmed ja suurkiskjate arvukuse andmed. Tegelikult on reaalne arvukus kogu vaadeldava perioodi jooksul olnud kordades kõrgem. Seda võimaldavad väita ajuloenduste tulemused, uute meetoditega selgitatud suurkiskjate murtud metskitsede arv ajaühikus ja mõned muudki selle liigi ökoloogia kohta omandatud uued teadmised. See on ka põhjuseks, miks alates 2009. aastast niisugune arvepidamine lõpetati. Kui suurkiskjate kohta on vähemalt tendentsid adekvaatsed ja ka reaalsed arvud suhteliselt õiged, ehkki pisut liialdatud, siis metskitse puhul on usutavad vaid suured arvukuse tipud ja mõõnad.
Kas metskitsi oli rohkem aastatel 1973–1975 või 2005–2007, pole selge. Esimesel korral oli tegemist nõndanimetatud põllumetskitsedega, teisel metsa-metskitsedega, kes said kasu intensiivsete metsaraiete tulemusena oluliselt paranenud toidubaasist. Esimene (üli)järsk arvukuse langus toimus keskmiselt rasketel talvedel, aga oli tingitud pigem asurkonna nõrkusest ja suurkiskjate vähesusest, kes oleksid võinud oma „sanitarirolli“ täita. 2009/10 ja 2010/11 talved olid tõepoolest rasked ja põhjustasid metskitse arvukuse olulist langust. Metskitse 1990. aastate arvukuse langus,nagu ka põdra ja metssea puhul, oli tingitud suurkiskjate tegevusest.
Aasta looma valimisel on olnud hea tava, et tema kohta koostatakse ka abimaterjal, mida saab selle looma tutvustamisel kasutada.
Materjali soovitame kõigile jahimeestele, kes käivad metskitse tutvustamas koolides, lasteaedades ja muudes asutustes.
Ettekanne valmis Eesti Jahimeeste Seltsi ja Aasta looma kodulehe toimetuse koostööst. Samuti olid abiks Tiit Randveere uuringud kitsest ning tekstid Kaarel Rohtilt, Vahur Sepalt ning Lauri Kleinilt. Piltidega aitas kaasa Tarmo Mikussaar.
Metskitse kasukas koosneb torukarvadest. See tähendab, et karv on seest õõnes.Torukarv on halb soojusjuht. Aitab keha hoida nii kuuma kui külma eest.
Septembri teisel poolel ja oktoobris muudavad kitsed värvi. Talvekasukas on hallikaspruun. Raagus metsaga ühte värvi. Karvad on pikemad ja paiknevad tihedamalt. Hea kaitse külma vastu. Kasukakandja teab, et lumel magada ei tohi. Sulaveest niiskunud karvastik enam sooja ei hoia. Tagumikul kantakse nn sabapeeglit. Talvel on see valge, suvel kollakas-ruske. Seal paiknevad karvad on suhteliselt pikad. Erutuse korral või ohtu märgates sabapeeglit suurendatakse seal olevaid karvu puhevile ajades. See on hoiatus – märguanne teistele liigikaaslastele.
Lühematest, hõredamalt paiknevatest punakasruugetest karvadest koosnev suvekasukas tõmmatakse selga enamasti maikuus. Mõnedel isenditel venib karvavahetus juunisse. Terved ja elujõulisemad loomad saavad selle tegevusega varem valmis.
Keskkonnaamet teatab, et viimasel ajal kostnud väited, nagu oleks keskkonnaamet jätnud abitud loomad unarusse, on ebaõiged.
Tegelikkuses on keskkonnaamet kaasanud loomade abistamisse üha enam veterinaararste erakliinikutest ja maaülikoolist, et pakkuda abivajavatele metsloomadele parimat võimalikku abi.
Iga looma abistamine algab tema seisundi hindamisest – kas loom vajab abi, millised on tema vigastused ja võimalikud tõved. Alles seejärel saab plaanida edasisi samme.
Keskkonnaameti nõuniku Teet Koitjärve sõnul peab metsloomade ellu sekkumine olema väga läbimõeldud. Sageli on metslooma seisundit ja olukorda keeruline hinnata. Kandes üle oma emotsioone ja tundeid loomadele, võime tihtipeale valesid otsuseid vastu võtta. Seetõttu ongi tähtis, et otsuse langetaks kogenud veterinaararst, kes oskab hinnata looma olukorda.
Keskkonnaameti ülesandeks on koostööpartnerite tegevuse koordineerimine, metsloomade hättasattumise põhjuste väljaselgitamine ning riiklik ennetustöö. Keskkonnaamet sõlmis Eesti Maaülikooli ja Eesti Looduse Fondiga koostöölepingu, mis sisaldab loomade esmase raviteenuse osutamist, ning vigastatud loomadega seotud praktilisi tegevusi teevad isikud, kel on selleks õigus ja pädevus. Vajaduse korral tehakse looma järelravi ka Nigula metsloomade taastuskeskuses.
Keskkonnaameti töötajate igapäevaste tegevuste hulka kuulub erinevate loomadega seotud väljakutsetele reageerimine. 2015. aastal tegi keskkonnaamet hättasattunud loomade abistamiseks 438 väljasõitu. Keskkonnaameti loomade rehabilitatsiooni spetsialist annab ka telefonikonsultatsioone loomade heaolu pärast muretsevatele inimestele, mullu andis spetsialist nõu 354 helistajale. Lisaks vastavad murelike kodanike küsimustele teised ameti töötajad, nii et abi saanud inimeste hulk on kindlasti suurem.
Keskkonnaamet abistab päästeametit suurulukitega toimetulemisel ning sedagi tehakse koostöös maakondlike veterinaarkeskustega ja ka väljaspool ametlikku tööaega. Kindlasti on hättasattunud loomade aitamises suur abi ka omavalitsustest ja jahiseltsidest, kellele kuulub siinkohal keskkonnaameti tänu.
Amet tuletab meelde, et terved ja ka noored loomad ning linnud ei vaja inimeste sekkumist. Oluline on, et hättasattunud metsloomad suudaksid pärast abi saamist toime tulla oma loomulikus keskkonnas ning meie liigirikas elusloodus säiliks ennekõike looduses, mitte vaid puurides ja aedikutes.
Ilmselgelt vigastatud metslooma või -lindu märgates tuleb sellest teatada keskkonnainspektsiooni valvenumbril 1313, kust edastatakse info spetsialistile, kes hindab olukorda ja otsustab edasise tegevuse üle. Linnas liikuvast suurest metsloomast (põder, metssiga, karu, hunt, punahirv või metskits) või maanteel hukkunud suurulukist tuleb samuti teada anda valvetelefonil 1313.
Pühapäeva õhtul kella kaheksa paiku silkasid kaks hunti Märjamaa-Haapsalu liinil sõitnud bussi ees mitu kilomeetrit.
Buss oli just Martna vallas mööda sõitnud Kesu küla sildist, kui juht märkas eemal teepervel loomi, keda ta pidas esialgu koerteks, kirjutab Lääne Elu.
Lähemale jõudes selgus, et teeveerel oli kolm hunti. Üks, kõige suurem, tuli tee peale, vaatas lähenevat bussi, vaatas kaaslasi, ja silkas üle tee paremale poole metsa. Teised kaks, üks veidi pisemat kasvu, ja teine, lahjapoolne, kargasid samuti teele ja hakkasid bussi ees kruusatee peal jooksma.
«See suurem, see oli ehk isane, ja teised võisid ehk olla ema ja poeg, aga ei tea ka,» pakkus bussijuht.
Kaks vähemat hunti jooksid bussi ees 1,5-2 kilomeetrit. Siis kalpsas suurem paremale poole metsa, lahjem aga pani täie auruga edasi. Bussijuht võttis kiiruse maha ja umbes kolm kilomeetrit bussi ees teel jooksnud loom põikas metsa väheke enne Saanika küla silti.
Vasikatega ringiliikuvat põdralehma ei tohi lasta, kuid vasikaid võib. Mees ei haaranud siiski püssi, et ühte vasikatest maha lasta, vaid selle asemel võttis välja mobiili ning tegi sündmusest foto.
«See oli nii ilus olukord, et ei raatsinud lasta,» ütles 27-aastane jahimees ajalehele Kainuun Sanomat.
Suutari näitas oma fotosaaki 20-liikmelisele Pyhännä küla jahiseltskonnale. Mehe sõnul ei ole keegi sellest jahiseltskonnast kunagi kohanud põtra koos kolme vasikaga.
Jahipidamist kümme aastat harrastanud noor mees ei plaani vaatamata vahejuhtumile oma hobiga lõpparvet teha, vaid sätib ennast uuesti metsa, et leida laskmiseks mõni teine põder.
|
OSCAR-2019
|
||
Kuidas öelda inimesele, et ma tõesti suhtlen sinuga ainult viisakusest? Mul ei ole sinuga tegelikult mitte millestki rääkida, eriti olukorras, kus sa igast lausest mingit flirti välja üritad pigistada. Kuidas seda öelda, ilma teist solvamata? Siiamaani olen ainukese võimalusena MSN-i blokeerimist kasutanud...sest mul on komme kähvama hakata. Kähvata on mitu korda lihtsam kui kenasti seletada, et "you and me - not in a million years." Mittekähvamise käigus on kole lihtne võltslootusi toita. Tegelikult ei teinud tema ju midagi valesti - tema on lihtsalt tema ise ja mulle see juhtumisi ei sobi. Kui ma kähvan, siis olen mina vastik ja rikun mõttetult (mõttetud) suhted. Mina jätan endast halva mulje. Võib-olla ei oleks seda vaja. Võib-olla "in a million years" on mul teda mingis situatsioonis vaja? Rusikareegel - ära lisa juhututtavaid MSNi või väldi üldse pinnapealset viisakusest suhtlemist. Huvitav, et just need pealiskaudsed "sõbrad" tahavad alati järgmisel nädalal minuga abielluda...
Nagu X. ükskord põhjapanevalt leidis - mul olevat krdi raske endale meest leida, sest mul on sügavust vaja. Sügavuse mõõtmiseks on vaja aastatepikkust tutvust ja sügavusest ujuvad tavaliselt deemonid välja...(Ma ütlesin selle vähe luulelisemalt välja kui originaal, seepärast asendasin õige nimetähe X-ga, et originaal ei solvuks. Loomulikult ma usun, et õiges olukorras oleks ka tema nii öelda suutnud.../sarkastiline irve ;)/)
Sai MSN-is ära blokitud üks tüüp, kes liiga palju nõu andis ja kommenteeris. Mulle tundus, et ta ei teinud seda päris omakasupüüdmatult. Üks sõber ütles kord, et sõbrad ei ole selleks, et sind kritiseerida vaid selleks, et sinuga tingimusteta nõustuda. Ma ise olen ka pigem selle poolt. Sa võid anda mulle nõu, kui ma seda küsin, kuid ära tule kommenteerima stiilis: "Miks sa ei tee nii või naa, sulle üldse ei sobi see või too." Kui mina ei ütle esimesena, et keegi on tõepoolest viimane ahv, siis ei tasu uskuda, et kuigi too võib nõnda käituda, ma teda ahviks nimetaksin. Pigem mõtlen, et mis sina ka tead ja et sa ei mõista mind üldse ning järgmine kord kaalun, kas üldse midagi räägin. Ma ei tea, võib-olla mõni minu sõpradest vajab konkreetset suunamist, aga ma ise ei suuda seda samuti anda. Isegi karmimatel juhtudel kui sõbranna mees teda peksab - mina ei saa olla see ütleja, et jäta ta ometi maha. See on tema elu, mina ei tea kõiki detaile ja tundeid tegude taga. Olen ise kunagi lasknud sõbrannal enda suhete üle otsustada - a la "ma ei julge ega oska talle ise seda öelda". Siiamaani on sellest paha tunne, kuigi oleksin lõpuks ise sama lahenduseni jõudnud. Aga siis oleksin seda ise teinud.
Pool-irooniliselt pool-tõsiselt öeldes - ma ei taha sõpra, kes on minust targem, ilusam ja elukogenum. Endasugust lolli tahan. Et oleks naljakas ja et saaks vajadusel koos enesetappu planeerida (romantiline nali). Lõppude lõpuks ei saa sind keegi peale su enda aidata. Jah, emal on alati õigus, kuid see selgub alles peale kõigi vigade tegemist ja valede valikute järele proovimist. Ah, et miks sõber ilusam ei või olla? Rumal küsimus juba iseenesest...
Homme saab siis kuu aega viimasest päevast, mil ma (normaalne? õnnelik? midagi sinnapoole...) olin. Jess!
Reedel käisin üle pika aja põrgu eeskojas peol. Ei ole midagi uut siin päikese all (põrgukatla ümber). Vana tõde - näita mulle kõige sügavamas joobeastmes ja hullumeelsemalt käituvat tüüpi ja ma saan temaga kindlasti õhtu jooksul tuttavaks. Vana tõde 2 - peale tutvumist ütlen ma tema kohta "tegelikult on ta täitsa normaalne inimene". Vana tõde 3 - keegi ei usu mind millegipärast.
Seekordsesse hullude arsenali kuulub tüüp, kellel olid ID-kaardi fotol mõlemad silmad rullis. Ah et miks? No ta kakles oma isaga aga ta õnneks võitis, kuna lõi isa ahjuroobiga. Ja tänu sellele meheteole on tal nüüd kolmeks kuuks korter. Mul on ta aadress kui keegi peaks huvitatud olema... :P
Now lets meet bachelor nr 2! Oli üks selline "kas ma võin teid lapsendada"-eas noormees, kes rääkis imelikku keelt, millest me sõbrannaga kumbki aru ei saanud. See on see reidipõlvkond oma slängiga. Meie vestlus piirdus sellega, et ta küsis iga sõna püüdlikult välja hääldades: "Why do they make pictures with this motorcycle?" (iga sõna vahel vähemalt 3 sekundit pausi) ja mina vastasin sama tempokalt: "I don't know". Ehk me oleks sobinud? Grammatiliselt oli ju kõik korrektne :P
Bachelor nr 3 oli päris tõsiselt enam-vähem kombes, kuigi esimest korda kohtasin teda koos Bachelor nr 1ga, mis iseenesest suuri kahtlusi tekitab. Vabandas isegi joobeastme pärast. Armas, eks. Ja tal oli see Antonio Banderase laul peas. Kuigi meesterahvas, kes armastab latiinomuusikat (nagu ta ise väitis) on siiski kahtlane.
Kuna mina pelgan tantsivaid mehi ja nemad ilmselgelt mind ka, siis ei jäänud mul muud üle kui baarileti taha maanduda. Kui juba, siis juba ja otsustasin kalleid kokteile jooma hakata. See oli viga. Raha läks nagu putru aga kasu ei mingit! Sõbranna alkovaba Mojito oli muuseas isegi parema maitsega kui minu originaal. Hiljem lasin enda omale kah vetsus kraanist vett peale ja mekkis tõesti paremini. Raspberry Kiss oli maitselt hea, aga kah limonaadide klassi jook. Lõpuks pätsasin mingilt tibilt Galliano shoti ära, see maitses kõigist etemini, eriti vahukoor. Pätsamise koha pealt siis seda, et 1 rikas poiss ostis tibile selle, aga tibi ei tahtnud ja pani selle otse minu nina ette letile ning kõndis minema. Ausõna. Oot-oot - järelikult tegi isegi mulle mingi mees välja ju...kuigi ta ise seda ei teadnud.
Peale seda kui Bachelor nr 1 oli lubanud mu koju saata (ma küsisin loomulikult enne, kas tal ahjuroop ikka on kaasas) ja sõbranna leidis, et mind tuleb vist päästa (ta pärast tagasihoidlikult küsis, et onju sa ei tahtnud ikka temaga koos olla...) läksime koju. Kell oli 4, väljas valge, mina kaine, und ei olnud, jalad valutasid kohutavalt.
P.S. Ükspäev juhtus peaaegu ime - üks eesti mõistes rikas ärimees pööras mulle tähelepanu. Kahjuks on see ärimees juba pikemat aega kohtu all ja midagi head sealt enam loota ei ole.
Aga peaaegu sai kummutatud väide, et ükski kõndiv rahakott minu poole ei vaata. Nüüd ei teagi, kas see läks arvesse või mitte...
Paljude pealiskaudsete jaoks on aga just nende maailmavaade õige ja igasugused "tähenärijad" ja "targutajad" võiksid ükskord "elama" hakata. Elus on nende jaoks oluline vaid see, mida käega katsuda saab ja muuga pole mõtet end vaevata. Sõber ütles kunagi, et loll räägib alati ainult sellest, mis silma all, kujutlusvõime tal puudub. Suust väljub see, mida sülg sinna toob - ahv näeb, ahv kommenteerib. Ise olen ka tähele pannud, et mõne inimesega linna peal jalutades saad rääkida ainult sellest, mis mõnel vastutulijal seljas või kuhu uus pood on tehtud, teisega koos ei tule ümbritseva kommenteerimine pähegi. Pealiskaudsed plätravad, et vältida ebameeldivat vaikust ja mitte kuulda kõminat enda peas? Pea ei ole prügikast on kitsa silmaringiga inimeste vabandus.
Pealiskaudsed ei ole ainult Võsa-Petsi saate tegelased, väikelinnade mehed, ehitajad ja agraarbeibed, ülikoolideski istub neid karjade kaupa. Neil on oma eesmärk, mille poole püüelda - materiaalne kindlustatus, ja selleks vajavad nad hädasti mingit paberit, millega karjääriredelil lehvitada. Haridus on ju vaid vahend omamaks enne surma võimalikult palju asju. Sellised vaidlevad näiteks õppejõuga, et eksamis küsiti asju, mille äraõppimist eelnevalt ei toonitatud, nad küsivad loengu ajal, et kas see oli nüüd näide või pidi selle ka üles kirjutama või seda, kas nüüd pidi punkti panema või läheb lause veel edasi. Ja mul ei ole kahjuks nii elav fantaasia, et seda kõike vaid ette oleksin kujutanud. Ma olin isegi hämmeldunud kui nägin, et tõepoolest eksisteerib tüüpe, kes isiksusetestis väitele: "Mulle meeldib arutleda maailma asjade üle" vastavad "Ei, mitte kunagi". Nad tahavad su esseesid laenata, nad unustavad referaatidesse valed nimed ja aastaarvud sisse ja kui sa neile kirjandi valmis kirjutad, siis nad ütlevad, et pane paar komaviga ka sisse, muidu saab õpetaja aru. Viimane on mu lemmiknäide "Kuristikust rukkis". Sinu ja tema vahel on tema arvates vaid komavead st. sina oled ilmselt reeglid paremini pähe tagunud.
Mulle tundub, et sügavamalt mõelda viitsivad ja pisiasjade kallal "norijad" on üks väljasurev liik kõigi nende "mul on suva ja mind ei huvita" tüüpide kõrval. Või vähemalt karjuvad need viimased kõvemini. Ja sel ajal kui mittepealiskaudsed arutavad, kuidas pääseda ülerahvastatuse põhjustatud probleemide eest, jõuavad pealiskaudsed maa lastega täita.
* Lause ühe praeguseks kõrgharidusega kolmelapseema suust. Ja ei, ta ei pidanud silmas seda, et ta ei suuda raamatute vahel valida.
Eelmisele teemale jätkuks..ah, mida ma keerutan. Kui teile tundub, et ma olen selline vaikne ja tagasihoidlik tütarlaps, siis tähendab see ainult ühte - teie ei meeldi mulle. Seltskond, kus mina vaikin ei paku mulle kas pinget või on siis absoluutselt vastukarva.
Need olid muide näited reaalsusest ja arvake ära, kui huvitatud ma selliste tüüpidega suhtlemisest olin. Parem olla juba viisakas ja vait kui tõtt näkku öelda. Noh, õigemini, ma ütleks ikka väga hea meelega sellistes seltskondades tõtt aga siis tuleks mul ilmselt füüsiliste vastuargumentidega arvestada...
Täna taheti mulle vist komplimenti teha ja öeldi, et olen üks väheseid normaalseid ja vaikseid eesti tütarlapsi. No misasja? Normaalsuses mind küll süüdistada ei saa ju! Ilmselt üritaks suur osa inimesi vastu vaielda, kui neid normaalsuses süüdistataks - ei mina küll normaalne ei ole - ma olen ikka täitsa hull ju. Kõik on nii veendunud enda erilisuses. Orkut on täis igasugu kommuune a la "Mina olen imelik". Halli massi põhimõte ongi selles, et kõik peavad end jube erilisteks. Eks tegelikkuses me olegi kõik ju omamoodi erilised aga ega me ainult sellega siis lepi - ei, ei, mina olen ikka see KÕIGE erilisem, eks.
Mina suudan vist lihtsalt hea esmamulje jätta..või siis väga halva (halva näiteks ülikoolide sisseastumiseksamite vestlusvoorud, kus ma peale kirjalikku osa mitu korda paarkümmend kohta allapoole põruda oskasin. Erinevalt näiteks mõnest, kes samapalju tõusis, kuid ei suutnud poole tunni jooksul vestluse toimumise ruumi üles leida.)
Sage on ka see, et hea esmamulje jätnud tüüpi teist korda kohates sama muljet ei jää - ta räägib sulle täpselt sama juttu, mida eelmine kord ega mäleta üldse, et oleks sind varem kohanud. Head suhtlejad pidid vaatluste kohaselt sageli äärmiselt pealiskaudsed inimesed olema.
Eks see, mind normaalseks ja vaikseks eesti tüdrukuks pidanu, kohtus minuga ka ainult 1 korra (või siis 2, mälu pole enam see...). Minu kogemuse järgi ei piisa inimese lahterdamiseks ka ühest kuust. Mul on terve kari sõpru, keda ma ühte ruumi saata ei saa, sest igaüks neist teab minust erinevat tahku ja nii lõhestunud isiksus ma ka ei ole, et samas ruumis mitut rolli täita suudaksin. Vastasel juhul aga saab mingi osa inimesi suure pettumuse osaliseks. Nagu ka mina alati kui keegi mõne minu pärisossa kuuluva käitumisjoone või omaduse üle imestust avaldab - sa ju peaksid mind tundma! ahjaa.. sa oled ju alati ainult paremalt küljelt jälginud...
Ainult, et...minu arvates on see täiesti normaalne. Mitte märk minu bipolaarsusest, jubedast erilisusest või vääramatust märgist Prozaci puuduse kohta. Teistpidi saan ma alati kreepsu ka siis kui keegi mind nö "eriliseks" peab, eriti kui ta sinna juurde veel poogib, et mul on mingid elukeerdkäigud, - sündmused või inimesed, kes selles süüdi peaksid olema. Jumal küll! Neist olukordadest ja inimestest olen ma alati pajatanud kui nalja allikatest või lihtsalt nö jutu jätkuks, mitte aga selleks, et põhjendada oma "ebanormaalsust"!
|
OSCAR-2019
|
||
Meil peres rahast ei räägita, aga ütleme nii, et mees teenib 5 kohalise summa kuus, minul jääb paraku 4 kohaliseks teenistus, aga pigem on esimene number seal 6 ja 9 vahel. Ma räägin siis ainult palgast, mitte muudest tuludest, mis on meie peres palju suuremad. Ütleme nii, et praegu võime enamvähem rahul olla.
ester sellliste numbrite järgi oled sa top 0,5% seas eestis tulu saajate ringis. võib-olla isegi kõrgemal. Üle 99,5% inimestest eestis peavad sinust kordades väiksema palgaga hakkama saama. Ühesõnaga sa ajad sooja õhku suust välja. sõnaotseses mõttes valetad. ei usu elu sees 10 000 euri mõlemad Eestis peres palka saavad. ja ma mõtlen just palka. oleks sa rääkinud, et ettevõtjana kusagil 10k kuus sissetulek, oleks veel uskunus.
Kellel siis veel,kui mitte kõrgepalgalistel?!Nii ongi planeeritud,et kõrgepalgaliste elu mesimagus oleks.Reformierakonna ajal see kujunema hakkas.Vastasel juhul,poleks Valitsus oma seadusi ellu viia saanud.Tulebki välja,et parteid on kõik ühte nägu;vahet pole,millist nime kannavad.
milline see kõrge palk eestis ka on? V milline peab olema näit. 4-5 liikmelise pere sissetulek, et seda peret kõrgepalgaliseks nimetada? Ausalt tahaks teada, mida rahvas arvab?
Eesti kohta isegi ei tea, hea küsimus. Ameerikas näiteks on 150 000 daala ühe majapidamise peale kõrge sissetulek, siis sa kuulud top 10% hulka. Ja top 10 maksab Ameerikas 70% maksudest. Ülejäänud 90% tasub siis 30% riigi maksudest/kuludest. Eesti numbreid tahaks ka teada :)
madalapalgalistele üle 1500 laenu ei antagi. naljakas aga miks ikka rikkamatest räägitakse. noored pole rikkad ja lähevad riiki kus võimalus on.
said ka udu 30 miljardi rahapesust, riik nii vaene, sellest udust piisas, et statistika joon kohe võpatas.
Ega ei saagi. Arvuti eest maksid? Internetiühenduse eest maksad? Elektri eest maksad? Kui sa tööandja arvutit mittesihipäraselt kasutad, siis muidugi:).
Kallis ajakirjanik - lisaks ametnikele ja riigiteenistujatele on meil siiski veel olemas ka erasektor ja kuidagi statistikaväline sest selles sektoris küll mingit palgakasvu pole märgata.
Odavama otsaga on vähemalt nii, kallid kesklinna korterid peavad ostjaid ootama hulk aega peale valmimist.
Ja varsti käib plaks, siis on need kallid korterid odavad ja praegused odavad saab juba poolmuidu. Hoian selleks ajaks raha kõrvale, et osta siis korter
nii head palka, et ilma laenuta maja v uus korter osta saavad ainult väga vähesed ja nemad kindlasti ka ei laena.
Keelata pole vaja, ainult võiks riikliku laenumaksu näiteks 20% intressi näol kohaldada neile, kes reaalseks eluks tegelikult mingit laenu ei vaja. Selle abil võiks nende intressid kinni maksta, kes vajavad laenu.
Kui suvalisel sajatonnise käibega firma töllil on luksusmaastur peerse all, siis pole majanduskriis ja varade ümberjaotamine kaugel. Eelmisegi kriisi ajal nähtud poolemilliste majade omanikke, kes käisid motorolleriga tööl.
No see rolleriga töölkäimine küll nüüd middagi ei näita. Kui kaoksid ära sinusugused veneaegsed inimesed, kelle arvates auto on mingi näitaja, siis saaks kinnisvaraturul palju rohkem raha liikuma. Või kuidas, auststud maakler?
Õige rikkur on se, kes elab lasnamäe ühetoalises ja sõidab s klassi mersuga, mitte see, kes elab poolemillises majas ja sõidab rolleriga
kas teil pole piinlik seda artiklit lugeda ja raha vastu võtta,kui aastas pandi pensioni lisa ainult 8 eurot.Arvesta kuidas tahad aga mitte kuidagi ei tule veel see 400.- Ikka veel 380 .- Ja kui arved makstud, jääb ravimitele ja toidule igal kuul 180 eurot.Oleksin ka tahtnud lauluväljakule laulu kuulma minna aga piletiraha ei olnud. Inimesed,kes on higi ja vaevaga selle nõukogude valitsuse ajal tööd rüganud,on nüüd vabas Eests prügikastis toiduotsijad. Kurb,väga kurb.Ja kõik,kes nüüd suure suuga kevadel tahavad valituks saada,ei ole ka neil pensionäridele midagi helget õelda.Ainult tõstavad endi palku. Häbi on sellises Eestis elada,kui soome pensionärid puhkavad Saaremaal mudavannis ja ravivad oma tervist.
eks ta kibestab küll, kui sissetulek ongi ainult see 380 eurot kuus. Kui inimene on jäänud üksi ja elab kortermajas, kus kallis keskküte ja maksud ühistule, ei saa normaalsest LÄÄNELIKUST kaasaegsest heaoluühiskonna elust kuidagi rääkida. Eriti kui see inimene pole näit. 90 vaid alles 65 aastane. Ja ei tasu seletada, et otsigu siis odavam ja väiksem korter. Tänapäeval on"tänu" penotamisele enamikul korteritel pangalaenud peal ja kuuldavasti tõuseb "tänu" kütte kulu vähenemisele (penotamine) jõudsalt sooja hind. Pidevalt kallineb ka prügivedu, vesi, kanalisatsioon, elekter. Seega pole mingi IME, et inimesed KIBESTUVAD. Ja ei saa aru, kuidas neil ikkagi on "elu parem kui ei kunagi varem":
Ma ei saa ikkagi aru, et kuidas vanainimene üksi on? Lapsed, lapselapsed, keda sai töökõrvalt kasvatatud peaksid nüüd natuke toetama ju, selleks nad tehti. Nende puudumist aga ei saa sa kellelegi ette heita
Tõepoolest ehk peaks pidevale raporteerimisele keskmise palga tõusust lisama näiteks ka mediaanpalga liikumise ja millistest valdkondadest tuleb kasv. Kui riigipalga pealt põhiliselt, siis on see ju jätkusuutmatu. Üks skeem ohjeldamatuks palgatõusuks on selline , et riigiasutus tellib tegelikku tööd fie-delt ja väikeettevõtetelt, kes ei lähe keskmise palga arvutamisel üldse arvesse.Kui nad ka miinuses on oma äriga võib keskmine palk sektoris ikka tõusta, sest kontoripersonalile maksti rohkem.
Kui mingites sektorites kasvavad hinnad kiiresti, siis on seal defitsiit. Näiteks suurlinnade kinnisvaras. Samas rahvastikus või rändes pole kiiret kasvu toimunud. Loogiliselt jääb üle ainult nõudluse suurenemine odava ja kergesti saadava krediidi najal. Ilmselt on pangad õppinud, et isegi mulle tekitades on võimalik ellu jääda - ja küllap päris pupu korral valitsus päästab nad maksumaksja rahaga.
Pole vaja muretseda, kõrgepalgalised tähendab viie viimase hulgas olevas Eestis netotasu 700-900EUR, ehk EU mõistes ja Eesti hindadega sandisendid ja neid tegelasi on nii "suure" palgaga väga vähe.
Suurem osa saab kätte alla selle ja neil pole isegi hambaid suus- milleks neid olekski Eesti kodanikule vaja, kui süüa osta ei jõua. Suurem jagu nn töökuulutustest pakub tasuta töötegemist (spämmkuulutused) ja üle 1000EUR kätte palka peeaegu ei esine, olenemata kui palju haridust on.
et kõrgepalgaliseks loetakse see, kes saab kuus vähemalt 3000 kätte. Tglt on selline alles poolkõrgepalgaline.
See EV siin on veerand sajandit stagnatsiooni, mis ei näi lõppevat. Brežnevi aeg oli etem. Nõukaliit suutis peale sõda ehitada mugavustega kortereid, et inimestel elamispin oleks lauad lookas, too aeg oli juba suht ammu, aga meil pole tänaseni sedagi.Nüüd kerkivad mingid rämpsmaterjalist kruvidega kokku keeratud kööktoad... See on õige stagna, mida siin näha võib.
Õige tähelepanek. Uusarenduste tingimused on kohati masendavad. Puudub eraldi köök ja süüa peab tegema elutoas. Paljudes uutes korterites, mida inimesed meeletu hinna eest soetavad, pole isegi vanni. On ainult dushinurk. Kuidagi väga askeetlikuks kisub inimeste elu isegi nõukaaja lõpuga võrreldes.
Palgad on täielikult põhjas - 500 eurot Viljandis palgaks kõva saavutus, rohkem teenimiseks peab olema õnnesärgis sündinud.
Töökohti pole ka üldse valida, ja kuna palgad on ka kohutavalt madalad, siis rahvas põgenebki Viljandist ära seitsme tuule poole.
Tean mitmeid inimesi( + mina), kelle elukoht on küll Viljandi linn, aga töökohad on teises vallas/linnas ja peame kaugel kodust tööl käima, ise tulen Viljandisse tagasi tööle, kui 1000eurot kätte saaks - Jääbki vist lootuseks.
Nüüd raudselt tuleb mingi Viljandi patrioot välja, kelle arust on Viljandis super elada, olgugi, et raha ega töökohti linnas pole.
poleks riigipoolne nõue, siis makstaks ehk 100 (ikkagi 3-kohaline number!) ja öeldaks, et ole õnnelik, kui sul üldse töökoht on. Ei ole ise Viljandist, küll aga on tööandja.
No ikka täiesti jabur jutt. Kõrgepalgalised suudavad endale vajalikud asjad soetada ka ilma laenuta lihtsalt raha kogudes. Madalapalgalised on need, kes peavad panku orjama, et katus pea kohale saada.
Enamikel inimestel on harjumus tarbida maksimaalselt ehk kogu sissetuleku ulatuses. Ka kõrgepalgalistel. Tänaste KV-hindade juures madalapalgalised mingit kodulaenu ei saagi (suurlinnades).
ei kvalifitseeru üldjuhul laenukõlbulikeks. Ja parem on laenu mitte võtta, kui selle tagasimaksmine pere nälga jätab.
|
OSCAR-2019
|
||
Ma alustaksin hoopis ringiga. Ma kirjeldaksin seda auto-elustiili, millesse ma loodan mitte sattuda ja kui satuksin, siis loodaksin välja rabelda.
Näiteks kui ma elaksin Tallinnas Mustamäel ja mu töökoht asuks Lasnamäe alguses ja oleks kella 8.30st 5ni töökoht. Siis istuksin ma tõenäoliselt oma autoga linnaummikutes, töötava mootoriga, justnagu mitte sõites, aga tegelikult nii õhku reostades kui kütet kulutades. Istuksin ilmselt üksinda tühjas autos. (Kirjeldan siinkohal muide päris konkreetsete sõprade-tuttavate elustiili).
Mida teha? a) Prooviksin rääkida ülemusega, kas ma saaks oma tööaja lükata ettepoole või tahapoole, et ummikute tipptunde vältida, b) uuriksin, kas on mõni kolleeg, kes elab minuga samas kandis ja kellega saaks autot jagada – kui oleks näiteks kolm kolleegi, siis üks nädal ühe, teine nädal teise ja kolmandal nädalal kolmanda kolleegi autoga tööle – üks nopib teised peale ja viib õhtul koju. See muidugi nõuab teatud koordineeritust, aga on täiesti teostatav. c) Uuriksin, kas osa mu tööst ei saaks panna kodukontorisse, nii et ma peaksin tööl kohal käima näiteks igal teisel päeval…
Mida ma tahan öelda: mu meelest pole maailm must ja valge. Auto või mitteauto. Aga me saaks igaüks üritada oma elustiilis teha valikuid ja kompromisse, mis meid ja ümbritsevaid veel rahuldavad, aga keskkonnale enam nii palju liiga ei tee.
Meie ju ka piilusime enne Eestisse kolimist natuke kinnisvaralehtedel linna lähedal maal asuvaid majakesi ja siis saime kiiresti aru: me ei saaks endale lubada isemajanduslikku elustiili, mis oleks ideaal maal elamiseks; me ei saaks isegi seda lubada, et käiks linnas vaid kora või kaks nädalas (sest Justinil algab sügisest magistrantuur, iga päev nädalas). Nii et me ei asunud nende inimeste hulka, kes “armastavad maad ja rohelist” ning sõidavad siis iga päev maa ja linna vahet, oma tegevusega maailmas seda rohelist aina vähendades… Ei, me asusime elama linna, nii et saaks igapäevaelus igale poole kõnnitud, kuhu vaja. Tõsi, praegu, kodu sisustamise perioodil on ikkagi vaja taksosid kasutada – aga teeme seda nii vähe, kui võimalik. Ja ausõna, isegi kõige külmemal ilmal kõndisime Karlovast Edeni ostukeskusse jala 😉 Kõige raskem oli esimene viis minutit, kui Justin kartis oma nina ärakukkumist 😉
Nii, ja nüüd siis küsimus, et milleks meile auto. Ma kirjeldan seda siin mitte selleks, et end välja vabandada. Aga võibolla kirjeldan ka selleks. Misiganes.
Meie auto oleks ostetud kasutatuna ja müüdaks kasutatuna, kui meil aeg siinkandis läbi saab. Me vaataks nagunii selliseid, mis liiga palju kütust ei võtaks. Ja ta hakkaks olema viis päeva nädalas tagahoovis paigas ja nädalavahetustel oleks see auto täis mis täis, nii minu kui õe peret ja me käiksime maal külas – meie isakoju ei saagi hästi ilma autota, tuleks nt 4 kilomeetrit jala astuda mägisel maal (eriti kui võrrandisse lisada kaks rasedat naist, kellest peagi saab kaks uut beebit), aga me teeme seal kevadel näiteks metsaistutamise talgud ja aitame teist korrust valmis ehitada jne.
Ja me tutvuks Eestimaal kohtadega, mida ei mina, Elo ega Justin pole varem näinud (see nimekiri on patuselt pikk, nii paljudes kohtades on käimata!) – ja Justin tahaks kunagi kirjutada valmis raamatu, milleks tal eelleping ammu olemas (Briti kirjastusele “Xenophobian Guide to Estonians”, eesti keelde on seda sarja ka tülgitud, “Sellised nad on…” raamatukesed) – see ei lähe küll keskkonnakaitse järgi sugugi “arvesse”, aga ju meie perel on siis ka muid väärtushinnanguid peale keskkonnakaitse, näiteks Eesti tutustamine maailmale.
…No see oleks siis vastus, millega suudab üks hingelt roheline inimene endale autoostu ära põhjendada.
Ning tegelikult, autot võib ka hädaolukorras alati vaja minna! Parem on, kui ta teil tagahoovis olemas on. Muidugi ei kujuta ma ette Tartu vahemaid, kuid kasvõi sünnitusele kimada… Mingil määral olen kursis Eesti haiglasüsteemiga ning kiirabidega ( mis võib ka mitte tulla õigel ajal)…Seega kahe väikse lapsega on ikka aprem kui on endal mingi kiire liikumisvahend olemas.
Muuseas, mina enne auto ostmist ( ning siin on kõigil autod, meil on pere peale 1) sõitsin tööle koos töökaaslasega, kuni selle naine keelas ära. Naisele olid hakanud töökaaslased nalja viskama, et ta abikaasa kimab hommikul ringi blondiga….Ning ka pärast polnud keegi ( 15 inimesest, kes elavad enam vähem tsoonis) nõus jagama autot, kasvõi natuke minu omaga natuke tema omaga… Pole see automaniakkide hingeelu midagi nii lihtne ja muudetav 🙂
Ei maksa häbeneda autot. Ega see maailmalõpp nüüd ei ole. Enamikel on auto olemas ka neil, kes Hollandis või Kopenhaagenis rattaga enamasti ringi vuravad. Ikka läheb tarvis ju.
mina vaatan neid naisi ja lapsi, kes loksuvad pikki vahemaid bussides või rongides, lapsed rahulolematud ja nutmas ning kaasreisjad, kes vähemmõistvad, äärmuseni häiritud. no ma´i mõista neid.
saan aru, et paljudel pole võimalik endale autot lubada ja see on muidugi täiesti arvestatav vabandus, aga kui inimene põhimõtte pärast pisikese beebiga loksub bussides-rongides, kuigi oleks võimalik selle asemel hoopis autot kaustada … vot see jääb mulle arusaamatuks. pisut vanema lapsega on kindlasti huvitav selliseid pikki reise ette võtta, näiteks mina sain marsruudil Tartu-Tapa reisides (vanaema-vanaisa elasid Tapa lähedal) endale alati hunnikutega sõpru : ) sotsialiseerumise mõttes on rong küll üks väga hea koht 😉
ise plaanime ka alles siis auto soetada, kui peresse juurdekasvu peaks tulema. enne saame tõepoolest oma reisid busside-rongidega korraldatud.
ja teine asi, mida mina üritaksin lapsega vältida, on kaubanduskeskustes ajaveetmine. ma usun, et mina leiaksin kindlasti võimaluse jätta laps selleks ajaks mõne lähedase hoolde, kui tuleb õudne ostlemisvajadus peale. mul juhtub seda õnneks viimasel ajal juba järjest harvem ka, nii et sagedasti vajadust ei tekiks. aga jube on vaadata neid väsinud ja tüdinud pisikesi inimesi, talvel veel paksudesse jopedesse topituna ja palavuses piinlevatena, ema sabas lontsimas.
Hea kuulda, et pole lapsepõlvekodu ära unustanud. Mina juhtun kodukanti küll viimasel ajal väga harva. Tervitades, Ave.
mu arust pole ka see asi, mida vabandada või häbeneda, eritikui te tõesti seda lühisõitudeks ei kasuta. No aga eesti liiklusega pole võimalik ühistranspordiga igale poole maale saada, lihtsalt ei ole! Ja 3-4-liikmeline perekond kellegi teise autosse – no ainult juhul, kui selles teises peres on 1 inimene. Ei saa ju! Mõelge ise! Meie poolökoinimestena kasutame autot ka peam nädalavahetusel, et maale sõita, sageli ka selleks, et nt Tähtvere spordiparki sprtima minna, vahel ka külaskäikudeks ja selleks, et kusagilt toidupoest suurem kogus toidukraami osta. 2 lapsega ja vankriga on seda ikka väga raske teha, kui tahad osta nt 2 kg jahu, suhkrut, kuivaineid, 2 l piima ja 2 l keefiri, lihast jm rääkimata. No ei tasu see vaev ära, ehkki asjad saab kärusse panna, aga lastetud vist ei kujta ette, kui raskeks see käru siis läheb ja seda siis veel nt Riiamäest üles lükata…. uhh….
Epp ära põe autoostu pärast. Ma arvan, et kui inimestel on liikuv eluviis siis on auto teinekord väga vajalik.
Mina näiteks unistan sellest, et saaks nädalavhetustel auto nina Tallinnast välja keerata ja sõita lasega Eestimaad külastama. Seda oleks niiii väga vaja.
Selleks suveks tegime me endale tõsise kohustuse käia Eesti erinevaid linnu külastmas rongi ja ratastega. See on see mida me saame oma võimaluste juures lubada endale.
Kindlasti pole see võimalik väga väikse lapsega. Ma esialgu arvan, et lapsed peavad need reisid pakiraamil veetma, kuid ehk saab suurem pliks juba ka oma rattaga sõidetud pikemaid maid. See selgub kevadel.
Sest minu lapsepõlve nädalavahetused olid sellised kus me sõitsime Tallinnast rongiga Nõmmkülla. Ja nii pea igal nädalavaheusel.
Kuid rääkides lastest ühiskondlikus transpordis.. siis mina ei mäleta, et minu lapsed oleksid kunagi pikematel sõitudel jonninud või virisenud või kaasreisijaid kuidagi muul viisil tüüdanud.
Ma arvan, et korralik ettevalmistus lapsega reisile minnes suudab ära hoida kõik erinevad probleemid. Minu lapsed kohe teavad, et kui mingi pikem sõit on ees siis nad saavad mind lõpmatuseni tüütada igasugu erinevate küsimustega ja siis igast häid asju mis neile igapäevaselt muidu nii kättesaadav pole on külluses. Väiksemana said nad olla süles ning meil olid omad mängud ja tegevused ja söögid ja joogid ja mänguasjad ja salfad ja oksekott… Nüd kui nad suuremad on siis on veel lihtsam. Me mängime oma tavalisi koolimänge ja lapsed saavad telefonimänge mängida ja raadiot kuulata. See viimane on neile jube põnev sest meie kodus igapäevaselt raadio ei mängi.
Auto on tarbeese. Ja kuna Eestis on teatavasti rongiliiklus pea olematu ja bussiliiklus ka nii nagu ta on, siis on auto ikka üsna tänuväärt lisandus peresse. Ka nädala söögikraami on autoga palju mugavam koju vedada. Ning kui on veel eluperiood, kus kolitakse ja vaja transportida suuremaid pakke ja võib-olla isegi väiksemaid mööbliasju üheset kohast teise, siis mis siin mõelda — muidugi auto! Igapäevaselt Tartus pole tõesti autot vaja, enam-vähem igale poole on võimalik jala minna, ja erandjuhul (kui tuisk ja torm väljas vms, rasked pakid vms) võib ju ka takso võtta, siis Eesti piires liikuda on ikka autoga parem, eriti veel väikeste lastega.
Millegipärast tapsin eile aega Pere&Kodu veebis miskeid artikleid lugedes ja seal oli mh küsitlus et mis on vajalikuim beebitarve. Kirjutasin sinna kõhkulusteta auto… Ei jaksa eriti pikalt praegu põhjendada, aga usun, et just minu enda jaoks on see olunud kõige vajalikum tarvik. Esimese kapsega seetõttu et olin palju üksi ja siis oli hea võimalus tibu autosse pakkida ja linnast välja sõprade-sugulaste juurde putkata et kurbus kallale ei tuleks. Teise lapse puhul on pragmaatilisemad põhjusd – keeruline logistika ja vajadus teha tööd pisilapse kõrvalt. Paraku olid lapse esimesel eluaastal mu peamised konsultatsioonkliendid Põlvas ja Valgas, kuhu Tallinast bussiga eriti ei saa.
Lisaksin veel ühe plussi auto poolt siia kommiridadesse. Reaalselt ei ole näiteks suvel ja nädalavahetustel võimalik väga paljudesse Eesti kohtadesse minna. Meie, 2 tallinna kesklinna inimest, oleme proovinud 2 suve sõltuda bussidest ja rongidest. Eestis on see liiga suur kaotus, pool jääb tegemata ja nägemata. Tihti ka hästi välja kukkunud praktikast tüdineb pikapeale, sest valikud jäävad lihtsalt liiga kitsaks. Auto on vajalik tarbeese ja pole mõtet sellest mööda vaadata. Lastega perest hoopiski rääkimata.
Meie ostsime auto kahel põhjusel – teise rasedusega olin ma paistes ja ei jaksanud kõndida, seljavalud olid ka kahesaja meetri läbimisel üüratud. Samas pidin käima tööl – polnud asendajat ja töö tuli ära teha. Niisiis ostsimegi auto, eelkõige mulle tööl käimiseks. (Umbes 10 km päevas edasi-tagasi retk – ja bussid mu töökoha ukse alla kahjuks EI sõitnud vajalikul ajal.) Ja kui laps juba käes, siis temaga vajadusel näiteks arsti juurde minekuks (no ei hakka haiget last 3 kilomeetrit läbi karge talveilma arsti juurde ja pärast samapalju tagasi kärutama – ja iga väiksema haiguse pärast kiirabi kah kutsuma ju ei hakka – taksosid meil siin aga praktiliselt ei ole – väikelinna värk). Ja ka Eestimaad mööda laiali olevate sugulaste külastamiseks. Samuti tõesti puhkuse ajal Eestimaa vaatamisväärsuste nautimise hõlbustamiseks. (Kui peres on imik ja samas ka suurem laps juba, siis ei saa ju pisikese säästmiseks kogu aeg kodus kükitada ja suuremalt lapselt võimalused võtta.)
Auto on tarbeese. Ja samas tõesti, kellel see olemas on, võiks tõesti kombineerida töö- või huvikaaslaste transportimist. Ma ise olen küll alati nõus kaasreisijaid võtma, kui vähegi mahub. Kahjuks aga, kui terve meie pere peal on (mees, mina ja kaks last), siis on auto täis mis täis. Üks kõhnemapoolsem sugulane vaid mahuks veel :P. Aga kui meest ei ole kaasas, siis oleks juba kahele inimesele ruumi. Ja kui suurem laps ka mingil põhjusel koju jääb, siis mahuks koguni kolm. (Väikseim laps on muidugi enamusel sõitudest kaasas, pole teda eriti kellegi juurde jätta ja ei taha ka.) Mul isiklikult ei ole kaasasõitjate vastu midagi. Tühja autoga tundub tõesti raiskamine ja igavgi sõita.
lisaks on autos hea asju hoida kui kuuri näiteks pole. meil on seal lapse käru, kelk ja kevadel ka jalgratas + kõvasti väiksemat kraami. kui hästi tahta, leiab autole rohkem kasutusvõimalusi kui ainult kimamine ja siis on juba tegemist üsna öko asjaga. võid ju hakata kevadel seal ka kurke kasvatama või midagi. ära muretse.
Tahaks veidi vastu vaielda kõigile, kes arvavad et ilma autota pole võimalik last üles kasvatada. Huvitav, kuidas enamik meist on suutnud täisikka jõuda kui meie vanematel enamasti ei olnud autosid. Ka tänapäeva Eestis on võimalik titega ilma autota reisida. Meie perel on auto (kasutatud, mille saime kingiks) aga minu põhimõte oli lapse sündides see, et titega seda võimalikult vähe kasutada. Praegu on Roosi 9 kuune ja eelmise suve olime väga liikuvad – kodu Tallinnas, suvekodu Pärnus ja vanaema-vanaisa Tartus. Talle meeldis väga kandelinas põõnata kui rongi või linnaliinibussiga sõitsime. Sügise poole meeldis ka oma kärus istuda ja rongirahvast vaadata. Pigem on ta karjunud autos, turvahällis, sest ei saa emme-issi ligi olla. Ta on selline tüüp kellele autosõit uinutavana ei mõju, küll aga kaisus olemine. Kõige ebamugavam on rongiga liiklemise juures pampude hulk, mis marlimähkmete kaasa tarimise tõttu vahepeal suureks paisus.
Linaga oleme siiani käinud ka rabas, metsas matkamas, linnas muuseumis ja kohvikus. Muuseas tipptunni välisel ajal on linaga Tallinna ühistransporti kasutada palju mugavam kui auto ja turvahälli/vankriga ringi liikuda. Ja titemammad saavad tavaliselt oma liikumisaega valida.
Ja mis sünnitushaiglasse kiirustamisse puutub, siis alati on võimalus mitte kiirustada ja titte kodus tervitada. Või kui tahta kiirustada, siis kutsuda kiire abi ehk kiirabi.
liinet: teie sihtkohad asuvad Eesti suurimates linnades. On vaks vahet, kas reisida lapsega Tallinnast Tartusse või nt Tartust Abja lähistele või Oravale, nt. Või Põlvast Viljandisse jne jne. Pealegi kahe lapsega. Ja asjadega.
Olen ise ka suur linataja olnud, samuti rabas matkamas käinud jne. Aga kuidas sinna rabasse saada? Nt Tartust Laeva rappa?
Mul endal lapsi ei ole, aga see-eest on mitu tuttavat lastega peret. Eestimaad avastamas käivad nad jalgrattamatkadel (nii kümnese kambaga, lapsi ka mitmest perest mitu, nii et nad ei pea suurte seltsis igavlema). Pistavad lapsed jalgrattatooli, kõige suuremat plaanitakse nüüd juba oma pisikese jalgrattaga kaasa võtta, sest nende matkatempo on niikuinii aeglane (noh, aeg-ajalt on keegi näiteks rase ega jaksa niikuinii väga kiiresti sõita ja iga natukese aja tagant peab pealegi maha tulema ja vaatamisväärsusi vaatama või söögipause tegema) ja laps jaksaks ilmselt kaasa sõita küll.
Ja väidavad, et niimoodi jalgrattatempos liikudes näeb rohkem, kui autoaknast. Autoga kulgetakse punktist A punkti B, aga jalgrattaga matkates on kogu aeg kõik näha, pääseb sellistele radadele, kuhu autoga ei mahuks ja kergem on märgata kohti, kus tasuks pikemalt peatuda.
Logistika käib nii, et matka alguspunktiks valitakse mõni rongijaam või maaliini bussipeatus (viimasel juhul on vaja natuke uurida, mis bussid rattaid peale võtavad) ja lõpp-punktiks mõni teine peatus. Tartule ligemale saab muidugi lihtsamini.
Liinet, mu ema näiteks räägib siiani, kuidas kannatlikult mind süles tassis, endal käed otsast kukkumas. Ma leian küll, et kui on võimalus enesepiinamist välitida, miks siis mitte seda teha? Muidugi on alati võimalik täiesti askeetlikult elada, aga kui sa ise selle kõige juures ei suuda alati 100% õnnelik olla, siis milleks? Ja kui peaksid veel lapsele selle põhimõttelise askeetlikkuse pärast halvatujulisena meelde jääma, siis on kogu üritus eriti mõttetu. Natuke mugavust on minu meelest ikka ainult normaalne.
Ma oma ema õnneks toriseva ja tujukana ei mäleta. Aga hilisemast elus lihtsalt tean, et tal oleks sellest masinast kindlasti abi olnud.
Kiirabi pole kahjuks praegusel hetkel sagedasti üldse mitte kiire abi. Eelmise nädala Ekspressis alles lugu sellest, kuidas sünnitajale ei saadetud kiirabi vastu.
Maria, mu vanaema-vanaisa maja on Kadrinas. Aga kardan, et kui Sul juba lapsed, siis on meil kohtumisteks ehk liialt vanusevahet? Kuigi ega samas ei pruugi, sest me ikka aastaid sõitsime nii.
Ma natuke kardan seda laste ise sõitmist. Äkki väsivad ära vms. Plaan on küll, et kevadel hakkame kohe harjutama ja meil siin Tallinnas selline pikem rada kus mehega ise sõitmas käime. Eelmisel aastal harjutasime suurema pliksiga jalgrattateedel ja kõnniteedel liiklemist. Paar päris närvesöövak juhust oli ka. Meie lastel see pidurdamine kuidagi raskesti omandatav.
See laps, keda arvatakse tuleval suvel ise sõitvat, on kuuene. Jalgrattatooli topiti juba tited, see andis hea ettekäände, miks matka tempo nii aeglane on – kui mõni sportlane imestas – te tulete kolm päeva kolmekümne kilomeetri kauguselt? – siis sai kohe imiku vabanduseks ette torgata :D.
Anna, kui sa mäletad, siis see kiirabi saabumatuse juhtum oli noortel, kes olid autos, aga kelle politsei oli rajalt maha võtnud. Nii et ega oma auto kah kohalejõudmise garantiid ei anna.
Ja veel, need minu tuttavad panevad lapse jala liikudes kärusse või kelgule ja rattaga minnes jalgrattatooli ja käed ei kukugi küljest. Ma ei ole kuulnud neid kedagi nutmas, et oleks ometi auto. Võib-olla Tallinnas on teisiti, seal on vahemaad pikemad.
KAs selline võimalus ei tule kõne alla, et tänapäeva inimesed on väga osavad auto vajalikkust ära põhjendama? Kui vaja, siis saab ju ükskõik mida endale põhjendada ja vajalikuks teha – kasvõi võileibade grillimise masinat. Miks üldse on vaja sellist elu, et peab ühest kohast teise kimama? Kas ei tundu, et kliimamuutused ja nafta lõppemine viitab sellele, et kogu selline eluviis peaks lõppema? Mis tore oleks, kui kõik need põhjendajad loobuksid autodest, elaksid rohkem ühe koha peale – siis kestaks ju kõik ressursid kauem. aga võib-olla olen kõigest valesti aru saanud.
Ei leia enam seda kommentaari üles, aga kuskil eespool keegi väitis (võib-olla see oli hoopis eelmise teema all), et tema pere saab ilma autota suurepäraselt hakkama, sest kui vaja, saab alati kellelgi teise käest küüti. Vabandust, kas see pole mitte natuke egoistlik suhtumine? Auto teatavasti pole ainult mugavus, vaid toob kaasa ka kohustusi ja väljaminekuid, ja lihtne on ju neid vältida ise, nö kasutades teiste inimeste autosid? Pealegi tekitab see vastikut sõltuvustunnet. Mulle kunagi ei meeldi olla näiteks kusagil üritusel eraldatud kohas, teades, et ma saan sealt ära ainult kellegi teise inimese autoga (isegi kui on kokkulepe ja lahkelt lubatud jne). Nii ei saa ise enda peremees olla.
Jutt õige, kui autosse ronitakse mitme perega, siis on ka vastutus saastamise eest võrdne. Aga omaenda auto omamise halb külg on see, et kiusatus autosse ronida on suurem, sest ta on kogu aeg käepärast.
Ise teen aeg-ajalt seda pattu, et sõidan taksoga. Talvel rahustan oma südametunnistust sellega, et niikuinii tossutavad nad peatuses, on neil sõitjaid või ei ole. Ja kirves hind sunnib õnneks mitu korda järele mõtlema, kas ikka on nii suur kott ja kas jalad ikka on nii väsinud ja kas ilm ikka on nii külm.
notsu, minu mäletamist mööda hakkasid nad oma autoga haiglasse minema seetõttu, et kiirabi ei tulnud piisavalt kiiresti.
mai, võileiva grillimise masin on üks väga tänuväärne leiutis ja meie kodus üks hinnatumaid kodumasinaid, mida eelistame iga kell rösterile, kohvimasinale ja mikrolaineahjule, suisa nii palju, et viimaseid meie kodus polegi 😛
kokkuvõttes leian ma, et see on iga inimese oma isiklik asi, kas ta tahab endale autot või mitte. mina praegu ei taha, lastega tahaksin kindlasti. ei hakkaks iga päev sõitma, ei tekiks kiusatust, sest tartus saab päevasel ajal jalgsi pooltesse kohtadesse palju kiiremini kui autoga. ja tartust ära ma ei koli enne, kui maale minnes ja siis kusagile, kus on töö sealsamas olemas (õpin õpetajaks ja mõned maakoolid on veel alles õnneks) – ka siis ei sõida ju ilmselgelt autoga mitte iga päev.
Epp, tee ikka nii, kuidas ise tunned, et on hea ja mugav. kogu aeg ei pea minu meelest mõtlema säästmise peale, mõnel puhul võib endale ikka mugavust ka lubada 😉
sedaet, kui sul eesti talves auto viis päeva tagahoovis seisab, siis võib kuuendal päeval käivitamisega raskusi olla…
ma ei viitsi kommentaare lugeda, aga milleks oma elu vabandada? eriti kui arvata on, et sa iga päev nurga peale poodi ja parki jalutama selle autoga ei sõida.
ja liiati, mugavusrohelised, nagu siin sind sõimati, on suurem osa rohelistest. ja see on ikkagi palju parem kui üldse mitte roheline. sest isegi kui ma kasutan kodustes tingimustes marlimähkmeid ja õues-öösel ühekordseid, on see sada korda parem kui ainult ühekordsete peal olla. isegi kui ma ei raatsi poest paberkotti osta ja ostan kilekoti, on ikkagi parem see muster, et mul enamasti on oma kott kaasas ja siis vahel, kui pole, ostan selle kilekoti, ja liialt kilekottidesse pakkida asju ei lase, kui et ALATI ostan kile. isegi kui ma mõnikord, kui vaja, kuivatan pesu kuivatiga, aga enamasti siiski õhu käes. jne. kui kõik inimesed poolikultki asju teeks, oleks maailm ju puhtam koht.
ka rohelistel on vaja kusagile sõita, vahel lausa lennukiga! ka rohelised kannavad riideid, külmutavad külmikus õlut ja kuulavad cd-plaate. ma usun, et nad sõidavad ka liftiga ja mõni ehk vaatab telekatki.
hull on hoopis see, kui “rohelised” keelduvad jõulukuuse (no loodus ju!)maharaiumisest ja ostavad plastmasskuuse või propageerivad ausa karu asemel plastmassist kunstkarusnahka.
Mai: kahjuks on raske paikseks jääda ja ilma autota olla, kuna mina sõidan tööle, mis asub 40 km kaugusel. Mitte kuidagi ei saa teha tööd seal, kus elan. Seega on auto mulle hädavajalik. Ühistrantsporti ei saa kasutada, sest sel ajal kui tööpäev lõppeb, ei lähe kodukohta mitte ühtegi bussi enam.
Muudele põhjendustele ma ei hakka vastu vaidlema või takka kiitma, aga mis puutub ühest linna otsast teise tööle minemisse, siis selleks on olemas ka variant d – ühistransport. Vastupidiselt üldlevinud arusaamadele ei saa Tallinna ühistranspordist tingimata sügelisi, tuberkuloosi ja muhkkatku, suurem osa kaasreisijatest lõhnab neutraalselt, bussid ei jää tavaolukorras x minutit hiljaks, vaid sõidavad reeglina kenasti graafiku järgi (mis linnaliinibusside puhul on seejuures üsnagi tihe), ja kõigele lisaks jõuab ühistranspordiga punktist A punkti B tipptunnil tihtipeale kiiremini kui autoga (trammid näiteks ei lase end ummikutest eriti loksutada).
Meie peresse tuli auto eelmisel kevadel. Sinnamaani üritasime ilma läbi saada. Aga ühel hetkel ei suutnud ma enam sõpru-tuttavaid paluda, et “kas viskaksid mu maale ära ja tuleksid siis järele ka”. Piinlik oli. Ja saigi auto muretsetud. Sest ühistransport käib meie külla vaid paar korda nädalas. Ja linnaelu kõrvalt maaelust loobuda ei suuda ega tahagi.
Räägitakse siiski, et auto kasutamine on hulga keskkonnaohtlikum kui cd-plaadi kuulamine või arvuti kasutamine. Energiakulu vahe, noh.
Ja loomulikult on kõige keskkonnavaenulikum liigutada suure mootoriga autoga ainult üht inimest. Kui auto on ilusti täis, on kasutegur juba suurem, kuigi bussiga veel võrrelda ei anna.
Kõige tõhusam inimese liigutamise viis pidi olema jalgrattasõit… kõige vähem energiat pidi kuluma kilomeetri peale, vähem kui jala käies. Kõige ebatõhusam – üks inimene autos.
PS arvuti kasutamisega võrdlesin auto kasutamist sellepärast, et ma ise saan näiteks tänu arvutile teha tööd, nii et töökoht ise asub 200 km kaugusel, ilma et ma sinna sõitma peaksin. Tänapäeval üha levinum lahendus.
vot see oma lapsepõlve ja praeguse aja võrdlemine… paraku ei käi enam tänapäeval niipalju busse, haapsallu ei lähe enam rongi, kloogaranda läheb mingitel väga lollidel kellaaegadel jne
mu vanemad (autota inimsed) loobusid maal kapsamaa pidamisest, sest enam ei liikunud sinna transporti 🙁 oma lapsepõlvest mäletan, et sai tööpäeva lõpus bussile istutud, korjatud ära valminud maasikad ja õhtul veel bussiga tagasi tuldud. polnud probleeme reedese bussiga kohale minna ja pühapäevaõhtusega tulla. nüüd on ainus buss, mis käib postibuss, sellega kohale saad, tagasi aga alles järgmisel hommikul 😛
ning meil ei ole kodunt jalutuskäigu kaugusel lasteaeda (aedlinna võlud), seega viime lapse autoga aeda, jätame auto sinna ja edasi liigume ühistranspordiga (kui linna minek), sest tipptunnil allameetrise lapsega on bussis ikka äärmiselt vasti olla, isegi ei mahu peale ning siis veel laps, kusagile pressitud, prrrrr
ise vahetan oma töökohta just suuresti tänu sellele, et ei taha autoga pikka maad sõita, samas enne oli sõitmist ~3 päeva nädalas, nüüd hakkan iga päev ühistranspordiga käima – on see ikka ökom? eriti kui arvestada seda, et ei saa mõni päev last aiast koju jätta jne
See on oma mugavuse küsimus, kui on vaja, siis on vaja. KUi saab ilma siis saab ilma. 20 aastat kasutasin, praegu käin seljakotiga ja ei nuta. Kliimamuutused tulevad Päikese tsüklitest ja inimese pisike peer siin maamunal, eriti ei loe – http://en.wikipedia.org/wiki/Solar_variation_theory
Kliimamuutused on tingitud ka maakera magnetpooluste muutumisest ja maakoore loomulikust liikumisest. See, et keegi kuskil eestis külavahel jalgsi käib küll maailma karbondioksiidist ei päästa samal ajal kui kuskil teises kohas põlevad naftaväljad ja purskavad vulkaanid. Fanaatiline roheline olla on sama mõttetu kui usklik, kes end inimkonna pattude pärast veriseks piitsutab. Makrotasandil ei muuda see mitte midagi, mikrotasandil aga lihtsalt solgib inimese elunaudingu ära.
Pealegi on autotamise halvad mõjud palju vahetumalt tunda kui kliima soojenemisest. Tuled tipptunni paiku läbi Tartu kesklinna, pärast riided haisevad autode järele. Riia tänava alumist lõiku pidi ei soovitata tipptunni ajal käiagi :(. Ja mida rohkem autosid, seda ebamugavam on ka autoga sõita.
Kuulge, millest me räägime – avastasin just: esmaspäeval vaja Pärnus osaleda üritusel, mis algab kell 7 õhtul, peale seda vaja Tallinnasse tagasi tulla. Esialgu oli plaanis minna liinibussiga, ent üllatus-üllatus – viimane buss väljub Pärnust Tallinnasse samuti kell 7!!! Loomulikult läheme seetõttu autoga. Nii et ka isegi nn suurte linnade vahel on ühistranspordiga liiklemine teatud kellaaegadel võimatu.
Soovitan k6gile looduse armastajatele kylastada Islandit. Seal on huvitav n2ha kuidas on v6imalik elada ylikaasaegset ja tehnoloogiliselt arendatud ja samas loodusega harmoonias olevat elu. Nii fyysiliselt kui vaimselt loodusega harmoonias olevat elu. Kui Eesti oleks nagu Island, vaat see oleks maa kuhu ma ummisjalu tagasi elama kiirustaks. V6ibolla kunagi on ka. Aga eks enne peab muidugi terve rahvaga arutama ja vaatama mis ikka siis selle pronkss6duriga saab, eksole. V6tku see siis aega kasv6i j2rgmised 60 aastat. 😉
eks see mikrotasand võib jah vahel päris suur olla. See aktsioon – kustutame üleliigsed tuled ära – hoidis ikka linna jagu elektrit kokku – see polegi enam nii mikro. Mind see igatahes üllatas.
Mina ei ole tegelikult roheline. Pigem on minu point selles, et olen maakas. Ja olen kasvatatud kokkuhoidlikuks. Eriti just eluks vajaliku mõttes. Minu mikrotasandi rahulolu on läbi kasvatuse juba seostatud sellega, et võimaluse korral (kui see mu mugavust liiga palju ei hävita) ma ei kahjustaks oma tegevusega keskkonda enda ümber. Pealegi olen maal metsa sees üles kasvanud, nii et värske õhk, linnulaul, kohisevad kõrged puud, puhas vulisev jõeke ja rohelised õiterikkad aasad kuulusid lahutamatu osana minu lapsepõlve ja võrduvad praegugi õnne ja rahuloluga. Niisiis jõudumööda püüan ma järgida oma kasvatust ja hoiduda kahjustamast ning hinnaliseks pidada seda, mis mulle lapsepõlves rõõmu valmistas. Fanaatik ma ei ole, ehkki tee äärde loobitud loomakestest laiali veetud prügikotid ja -hunnikud tekitavad minus õõvastust nagu süljelärakas keset kaunist maali. Ka sirvisin ma lapsena kord üht raamatut maailma reostatuimatest veekogudest ja neid pilte kalda ääres kobrutavatest keemilistest vahurullidest ja surnud loodusest olid ikka koledad küll. Ka Epu vahendatud pilt ookeanis hulpivatest prahimägedest tekitas õõvastust. Nii et minu peamiseks ajendiks siin mikrotasandil loodushoidlikult tegutseda, on soov loodust kaitsta. (Metsi, aasu, veekogusid.) Aga samas ei ole mul plaanis ennast ära salata looduse nimel. Nii et, olen jah mugavusroheline – ja sellega rahul. Igatahes ei ole ma kohe kindlasti jõmm ja enda kriteeriumite järgi täiesti tugeval keskmisel tasemel loodushoidlik.
Fanaatikud on alati ühsikonnas vähemuses olnud (kuigi neil on vahel äratav ja edasiviiv jõud olnud). Samas oleks ühiskonnale suuresti abiks juba seegi, kui kasvõi mugavusroheliste arv suureneks. Ja seda eelkõige nende hulgas, kes looduse ja keskkonnaga sotud asju otsustavad ja täide viivad. Ja siinkohal, ma arvan, ongi peamine lootus pealekasvaval põlvkonnal. Et juba ette kujundada oma lastes nii tervislikke ja loodushoidlikke harjumusi kui vähegi suudetakse. Iga pere sedavõrd kui neile jõukohane on. Peamine, et ühiskond teadvustaks endale, et meie loodus ja keskkond on äärmiselt haavatad justnimelt inimtegevuse läbi ja et igaüks meist võib anda tõuke vastavalt kas halvale poole vedavale kaalukausile või siis vastupidi, aidata loodusel ellu jääda ja meie elukeskkonnal elamisvääriline olla.Ühest küljest oleme eraldivõetud isikutena tähtsusetud putukad maamuna peal. Teisest küljest, kui igaüks meist kasvõi natukenegi teeb loodussäästlikke valikuid, võib summa juba päris suur tulla. Peamine on see teadlikkus inimesteni viia. Et igaühest oleneb siiski natukenegi ja juba pisutki keskkonna- ja loodussõbralikumad valikud on abiks positiivsele kaalukausile raskuse lisamisel. Kui ka kõigist ei saa läbi ja läbi rohelisi, siis on tegelikult asjad ikkagi hästi, kui nad suudetakse mõtlema panna ja kui nad juba kasvõi veerandi oma valikutest langetavad edaspidi keskkonnasäästlikumalt, siis on ka juba suur samm astutud. Ja kui nad kasvatavad ka oma lapsi samas vaimus, siis võib tulevikus langetatavate positiivsete otsuste hulk veelgi suurem olla.
Tavainimene on alati väga innustunult ühele ideele pühendumist (noh, ok, kohatist fanatismi, kui nii võtta) väheke peljanud ja sellesse kahtlustavalt suhtunud. Sellepärast, mõtlen ma, kui nüüd Epp oma raamatuga ja ka muud sama teemaga tegelejad ja siinsed kaasarääkijad oma kaaskodanikke lihtsalt julgustaksid natukenegi rohelisemalt mõtlema, mis siis, kui nood ka lihtlabaselt mugavusrohelisteks jäävad, siis ikkagi oleks see kallutus ühiskonna üldise mõtteviisi ja seniste harjumuste revideerimise ja võimalustmööda rohelisemaks muutmise suunas. Mugavusroheline pole üdini halb nähtus. Sellelt pinnalt võib sõbraliku toetuse korral aina ilusamaid võrseid areneda. Kuigi ühiskond koosneb indiviididest, on siiski olemas selline asi nagu ühisteadvus, mille üks osa on ka üldtunnustatud käitumismudelid. Vat neid ongi nüüd tarvis tasa ja targu õõnestama ja muutma hakata. Ehkki mitte kunagi ei saa loota, et absoluutselt kõik hakkaksid absoluutselt igas asjas keskkonda esiplaanile ja ennast tahaplaanile seadma. Seda nõudes sulgevad rohelised ennast suletud siseringi, kus siis ajavad isekeskis oma “rohelist asja”, samas muutudes tavainimese jaoks mingiks pühendunud veidrike sektiks, keda aga tõsiselt ei võeta.
Mina näen roheliste missiooni ikkagi eelkõige teavitava ja suunava institutsioonina, kes genereerivad ideid ja innustavad kaasinimesi vähemalt pisinatukenegi oma eluviise muutma ning rõõmustavad siiralt ja avalikult märgatud edusammude üle, luues seeläbi soodsa pinnase heade ideede levikuks ja õitsele puhkemiseks. Teerajajad niiöelda ja oma eeskujuga innustajad, samas mitte üliinimeste või fanaatikutena mõjuvad, nõnda et tavainimene leiaks alust ja julgeks ka ennast nendega samastada, kui mõni idee temas kõlapinda tekitab.
Niiet, ma arvan, me keegi ei pea olema ideaalsed ja 24/7 oma ideed järgima, sealjuures ennast hambad ristis ära salates. Teatud inimlik mõõde näiteks Epu pesukuivatiostus või autokasutamise plaanides on pigem sillaks, mille kaudu ka mittepadurohelised endid temaga ühel lainel olevatena võivad tunda ja seeläbi soovida ka tema õilsamaid ideid kasutusele võtta. Kes see ikka nii väga tahaks samastuda elustiiliga mis ridamisi valulikku eneseohverdust nõuaks (igale poole jalgsi minna, pesu jälle vanaviisi käsitsi pesta ja õhtuti rasvaküünla valgel käsitööd teha). Et idee leviks on just oluline reklaamida kui mõnus on roheline elustiil, mitte kui palju see pingutust nõuab. Kui hea lõhn on värske õhu käes kuivatatud keemiavabalt pestud pesul, kui maitsvad on kodumaised keemiavabalt kasvatatud köögiviljad ja muud tooted (ükski poetomat ei saa iial võrdluses lähedalegi mu ämma kasvuhoonetomatitele) ja kuivõrd on tervisele head kodumaised ravimtaimed ja maitsetaimed ja muu selline. Ja kui ilus on Eestimaa loodus, kui me suudame seda liigse saastuse ja ülemäärase kultiveerimise eest kaitsta.
Enne, kui Island sinnamaani jõudis, kus ta praegu on, olid seal paraku juba kõik metsad maha raiuda jõutud ja kiilas saar järele jäänud. Tahaks loota, et Eestiga samamoodi ei lähe.
Infiga väga nõus. Ma usun, et enamus eestlasi on selles mõttes “maakad”, et neil on ilusaid lapsepõlvemälestusi seoses maaelu ja loodusega (no vähemalt meie põlvkonnas pole ju inimesi, kes on millalgi suure üllatusega teada saanud, et piim tuleb tegelikult lehma seest jms) ja seetõttu on teatud “rohelisus” juba emapiima ja kasvatusega sisse kodeeritud. Ja leian, et olla “mugavusroheline” (ebameeldiv sõna tegelikult, ei rõhuta üldse positiivset külge, vaid justkui laiskust) on väga hea kompromiss ja kasvõi alustuseks sobib väga hästi. Sealt võib ju samm-sammult järjest rohelisemaks muutuda, kui soovi on.
Tartus võiks vabalt kasutada peamiselt ratast ja busse. Auto jaoks on Taaralinn üpriski ebamugav — liiklus on kooraldatud mitmes kohas ebaloogiliselt ning ajavõit autoga sõites on hämmastavalt väike (Raadilt Ränilinna sõidab bussiga umb 30 minutiga, autoga 20 minutiga, kui just vöga ei kihuta ja ei nahhaalitse). Samas busside graafikud on nati liiga hõredad, et oleks väga mugav ühest kohast teise õigeks kellaajaks sõita. Nagu ikka, sõidavad bussides peamiselt pensionärid ja see ei tee asja eriti “cooliks”.
Loodushoidlikul inimesel soovitan osta gaasiseadmega auto, mille kasutamist peab natuke õppima aga samas heitgaasid on kõvasti puhtamad kui bensiinikal. Tartus on ka kaks gaasitanklat.
Mina ka mõtlen alati liftis, et ega ma kõvasti siis, ma lihtsalt häääästi vaikselt peeretan, no mis see ikka hullu teeb?
Või mis vahe oligi sel tavalisel inimesel, kes tahtis, et ta elu oleks lihtsam ja seetõttu kasutas autot või vabrikandil, kes lasi samal põhjusel reovee ojja? Või tavalisel inimesel, kes tahtis elada sõbralikumas keskkonnas kui linn ja kasutas seetõttu autot või töösturil, kes neid autosi tahtis kõigi jaoks odavamalt toota ja seetõttu ei saanud oma korstendele filtreid osta? No ja nii edasi. Või on ikkagi lihtsa inimese sitt puhtam? Või harvam tehtud maitsvam? Elu on nagu on.
Aga muidu on vist nii, et adrenaliinivajadus ja mugavus on see mis teeb autost kas ökonoomse või ebaökonoomse massina – ise sõidan maasturiga 7,6-8 l 100le (diisel)
Aga Jubejuss ;). Näita head eeskuju ;)! Osta endale muul. Ja siis käi tooteesitlust tegemas 😉 – autokaupluste ees näiteks ;). Kiirga fluidumit ja asuta isiklik muulaäri hoopis! Jumaluke küll, see nišš Eesti turul on ju veel täiesti tühi, kaspole? Sa võiksid mudarikkaks saada ehk! (Ja endale seeläbi mugavusi lubada ;).)
Kui sa muulaga sõidad, siis muul ongi mugavus. Miks peaks Jubejuss siis muula maha müüma, et uus muul osta?
Noh, see selleks, aga tegelikult täna hommikul seda kliimasoojenemise saadet ETV-st vaadates mõtisklesin ma taustal selle autonduse üle taaskord.
Et siis mina näeks autoalast rohestumist pigem selle kaudu, et esiteks juba praegusel ajal tasuks ikkagi soetada pigem uuemat kui vanemat autot (selles mõttes, et uuematel on heitgaasikontroll paljudel läbimõeldum kui vanadel oligi – nõuded autotööstustele on karmistunud ja väidetavalt karmistuvad veelgi). Eakamad autod kipuvad ikka paraku palju õli põletama ja seeläbi suitsema, samuti ei pruugi neil filtrite ja katalüsaatoritega (kui sellist üldse peal on) asjad korras olla. (Meie Opelike selles mõttes ka pole mingi erand, et esimese tehnoülevaatuse ajal tuvastati tal kriitilise piiri lähedane mingite kahtlaste osakeste sisaldus heitgaasides ja selle tõttu on teda nüüd kevadel ootamas mootoriremont ja katalüsaatori kõbimine – niivõrd-kuivõrd mina üldse neid asju jagan).
Teiseks peaks tulevikusuund ja juba praegu surve olema sinnapoole, et hakataks konstrueerima üha enam alternatiivseid kütuseallikaid (päikeseenergia, elekter (soovitatavalt tulevikus ka päikese või tuule abil toodetav), jmt.) tarbivaid sõidukeid. Fakt on, et mitte kuidagi ei nõustu inimkond loobuma avardunud maailma mõistest ja tagasi minema määratult aja- ja vaevakulukamale kondi- või kaeramootori kasutamisele. Lahendus on mitte inimestelt mugavuste ära võtmises vaid nende mugavuste loodussäästlikumasse vormi muutmises.
Kui peale idabloki kokkukukkumist kütus kallines, hakkas Poolas jälle palju hobuseid näha olema. Praegugi vist on, kuigi pead ei või anda, pole sealt ammu läbi hääletanud. Künnihobused ja vankrit vedavad hobused. Ratsahobuseid eriti silma ei hakanud.
Künnihobused saastavad rohkem, teisalt aga on nende kasutegur suurem, erinevalt ratsahobusest, keda kasutatakse vaid malemängu partneritena, aga peeretavad peaaegu samapalju kui künniomad. Lihtsalt söövad veidi vähem ja tervislikumalt
Mina muidu suveti sõidan muulaga, see ei võta peaaegu üldse kütust. Muidugi ta eriti ei liigu kah, no umbes võibolla mõni meeter sajandi jooksul. Võibolla mõni liigub rohkem ka, aga igatahes see Pärnu muul on küll selline.
Olen pea terve elu elanud ilma autota aga lõbus pole see olnud. Hakkama saab muidugi aga nood kassiliiva ja koeratoidupakkide vinnamised poest-rongi-jaamast-koju on ikka natuke ränk koorem. Lastega kulub auto eriti marjaks. Kui tavapäeval saab kenasti toime, siis nädalavahel läheb raskeks. Mu ristilaste peres pole autut:P ja emme on ikka täitsa laip kui lasteaias sõbrannadel sünnad. Vii 1 hommikul kesklinna mängutuppa, siis tule koju ja vii teine mustakale. Siis on aeg seal maal, et tuleb minna esimesele uuesti järele ja omakorda sellega siis teisele ka. Kolmas laps muidugi kaasas kogu aeg, sest issi oli juhtumisi tööl (muidu tubli ja abivalmis issi). Nad ei kurda aga kõrvalt on natukene karm seda vaadata.
Omaette teema on laste kooli vedamine, mis Eestis on täitsa jabur:). Üks pisisugulane keeldus nädal aega kooli minemast (linnas, hea transaühendus) kuna issi auto oli paranduses. Ja ta oligi kodus, issi loaga. Vot seda mina ei mõista aga ma olen ajast ja arust ju ka :D, käisin üksi 12a 2,5km kooli ja tagasi. Oli raske ja see kogemus on selline, mis kujundab sust inimese. Noh sellise õige inimese 🙂
|
OSCAR-2019
|
||
Vanasti tundus Katrin Viirpalu hommikuprogrammis nii igav, et huvitavam oleks vaadata muru kasvamist. Nüüd, mil “Terevisiooniga” on liitunud mitmed uued tegijad, tundub Viirpalu ootamatult kõige särtsakam. Lisaks lisandus eelmisest nädalast ka Kanal 2 eetrisse kolm hommikust äratajat. Diktori teletoimetus vaatas nädal aega hommikuti telekat ja annab uutele saatejuhtidele karmi hinnangu.
Lepime kokku hea saatejuhi kriteeriumites: särav, st omab karismat (asi, mida on kõige raskem õppida); huumoritaju ja selle kasutamine; terased küsimused ja särtsakad tähelepanekud.
Vastavalt neile kategooriatele hindame “Terevisiooni” saatejuhte Katrin Viirpalut, Reimo Sildveed, Owe Peterselli ja Liisu Lassi ning “Hommiku” saatejuhte Jüri Butshakovi, Robert Rooli ja Piret Laost.
Sära: seda on küll aastatega juurde tulnud ja kogemus loeb siin ka. Aga kohati tundub, et “Terevisiooni” valitakse saatejuhte selle järgi, kes on kõige silmapaistmatumad ja ontlikumad, Katrin annab siin mõõdupuu ette. Mis värk nende prillidega on? Kas neid peab iga hommik vahetama? Hea figuur, riided näevad ta seljas head välja.
Terased küsimused: väga halvasti. Enamasti alustab intervjuud täiesti ettearvatava küsimusega, mis kordab teema sissejuhatust. Näiteks: “Kirsti Narinen on olnud Soome suursaadik Eestis, tal on täna viimane päev, on olnud pidude rohke aasta. Nii nagu ma ütlesin, sul on olnud selline õnnelik suursaadiku aeg, Eesti Vabariik 100, Soome 100 – seda ju rohkem ei juhtu. See on täiesti ainulaadne.” Vabandust, kus see küsimus üldse oli?
Sära: selline keskmiselt lõbusas tujus eesti mees. Aga nagu öeldakse, televisioon teeb inimese ”väiksemaks”. Et teles särada, pead päris elus veel suurem olema. Ja ilma särata telet teha ei saa.
Terased küsimused: aeg-ajalt tundub, nagu ta isegi oleks enne eetrisse minekut mõelnud, mida küsida. Reegel on üldiselt lihtne – igavale küsimusele saab igava vastuse. Kes sõnastusega enne eetrit tööd ei tee, see on otse-eetris igav. Isegi 18 aastat iga päev otse-eetris käinud Marko Reikop mõtleb enne intervjuud läbi, kuidas ta mingit asja küsib, et huvitav vastus saada. Miks siis palju väiksema kogemusepagasiga isikud arvavad, et see pole vajalik?
Sära: Kuhugi on täielikult kadunud Owe energia ja karisma. Üldse ei saa aru, mis sellega juhtunud on. Kas tõesti jäi Owe liiga kauaks Tartusse ja liiga kauaks Elmarisse rahulikke vanainimesi rahuldama.
Terased küsimused: kõige igavamad küsimused, mida üldse kunagi kuulnud oleme. Täpselt nagu koolilehe ajakirjanik teeks oma esimest intervjuud: “Mis asi on toorpuder? Mis asjad tuleb sinna kokku segada?”, või “Mis siis nende noortekampadega tegema peab?”
Võiks natuke intrigeerida: “Kuulge, see näeb teil siuke löga välja, ma ei taha seda üldse süüa! Miks ma peaksin toorputru endale lusikaga suhu panema?” Lisaks annab ta küsimustes sageli vastusevariandid ette, mis muudab intervjuu veelgi igavamaks. Näiteks, kas teile meeldib see või too? Selle asemel, et küsida, “miks teile see meeldib”?
Fookuse sättimine on samuti tõsine probleem. Näide: “Me räägime nüüd juttu parkimisest.” selle asemel, et öelda: “40% liiklusõnnetustest toimub parkimismajades, sest parkimiskohad on standardist kitsamalt maha joonitud. Miks te trahvi ei tee kaubanduskeskustele?”
Sära: Ta ei julge üldse olla. Ei julge naeratada, ei julge liigutada. Pilgutab ainult närviliselt silmi. Ilmselt annab tunda, et pole harjunud ilma skriptita eetris olema.
Huumor: tahaks ka nulli panna. Tal pole nii palju enesekindlust, et üldse siin mõnda nalja katsetadagi.
Terased küsimused: neid pole. Pole üldse läbi mõelnud, mida küsib. Seepärast püüab iga küsimust kolm korda ümber sõnastada. See annab tulemuseks ühe pika vorsti ja enamasti “kas-küsimuse”, millele saab vastata “jah” või “ei”. Ei sekku kordagi, ei sea ühtegi vastust kahtluse alla. Sisuliselt tukub, mil intervjueeritav räägib aja täis.
Sära: tugev energia ja pauer. Täispunkte ei saa, sest sõnavara võiks laiem olla, palju on sõnakordusi, esineb parasiitsõna “tegelikult”. Potentsiaali on kõvasti, nüüd peaks endaga tööd tegema – vaatama saate kordusi, kirjutama välja oma lauseid, analüüsima, kus ennast ebakindlalt tundis ja püüdma järeldusele jõuda, miks see nii oli ja mida saaks edaspidi teha, et nii ei oleks. Anu Välba näiteks kirjutab alati 20 küsimust paberile välja, sest see muudab ta enesekindlaks ja ta saab mugavalt ekraanil särada. Kõikidel staaridel on omad nipid, kuidas ekraanil usutav näida.
Terased küsimused: sõnastab hästi. Parandab kohati ka kaassaatejuhti, kes on küsinud igavalt. Näiteks Piret Laos küsis: “Teie olete nõus lõpueksamite lõpetamisega, aga mida teie kolleegid sellest arvavad?” Jüri lõikas vahele ja küsis: “Mis on nende argumendid, kes selle vastu on?” Täpselt sõnastatud küsimus on hea intervjuu tugisammas.
Sära: võiks robustsust ja alfa-isast tagasi tõmmata. Natuke liiga palju musklit pritsib tuppa, tahaks rohkem argumenteeritud vestlust ja väljapeetust.
Huumor: tahab nalja teha, teeb ka. Kohati veel nii naljakas ei ole, aga seda saab treenida. Enamasti ükski nali tele-eetris ei sünni, need tuleb ikka enne välja mõelda. Parimad tsitaadid ja humoorikad väljendid tuleb välja kirjutada ja harjutada nende kasutamist tavaelus. Juba Urmas Ott ütles, et 90% naljadest, mis teles tehakse, on enne sisse harjutatud. Marko Reikopil on näiteks väljend: “Kõht on nii tühi, et tahaks täidetud kaamlit.” Väga ebatavaline soov ja seetõttu paneb muigama.
Huumor: jääb kolleegidele alla. Miskipärast on huumori osas mehed alati tugevamad, ei tea, miks see stereotüüpselt nii välja kujunenud on.
Ega see teletegemine ei olegi nii lihtne, et istud, parts, maha ja hakkad küsima. Viirpalu võiks olla väga hea saatejuht, kui sunniks end mugavustsoonist välja. Kas me jaksame seda ära oodata?
Reimo on tore ja turvaline, aga natuke liiga turvaline. Owest ootasime rohkemat. Loodetavasti elab peatselt oma uude rolli sisse ja muutub raadiohäälest telenäoks. Liisu Lassil on hetkel kõige raskem seis, vaja oleks väga suurt hüpet.
Jüri Butshakovil on heaks saatejuhiks kõik komponendid olemas, nüüd tuleb endaga tööd teha ja mitte mugavaks muutuda. Kui Robert Rool suunaks pool energiat eeltöösse, siis võiks temastki tubli tegija saada.
Piret Laosel pole telesse tulles kübegi sära kaduma läinud. Teemade teravaks käsitlemiseks oleks vaja eeltööd teha.
Eesti on väike, midagi pole teha. Seetõttu kirjutavad kriitikat Diktori nime alt Geeniuse toimetuse liikmed Marii Karell, Siim Männik, Henrik Roonemaa, Deisi Helemäe, Hannes Sarv ja Hans Lõugas ning aeg-ajalt ka meie erinevad kaasautorid, kelle arvamust me respekteerime.
|
OSCAR-2019
|
||
Hiina e-kaubandushiiglase Alibaba korraldatud vallaliste päeva osturalli purustas ka sellel aastal varasemad müügirekordid. 24 tunniga müüdi 30,8 miljardi dollari väärtuses allahinnatud kaupu.
Saudi Araabia vähendab detsembris naftatootmist 500 000 barreli võrra päevas, teatas kuningriigi energiaminister pühapäeval Abu Dhabis.
Riik ei eelista vaid IT-sektorit, vaid kõiki sektoreid ja ettevõtmisi, mis loovad kõrgelt tasustatud töökohti, ütles majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi majandusarengu asekantsler Viljar Lubi reedel, 9. novembril Instrutecil toimunud tippjuhtide päeval.
Kui sa tahad teha seda, mis sulle meeldib, pead õppima ütlema "ei", kirjutab ajakirjanik ja konsultant John Boitnott portaalis Inc.com.
Viimased kaks kuud kemplevad kaks pensionifondide valitsejat, LHV ja Luminor, selle üle, kumb on parim. Luminori pensionifondidel täitus kümme aastat, millega kaasnes see, et kord on LHV ühe progressiivse pensionifondi kümne aasta tootlus kõige suurem, siis jälle Luminori omal. Mõlema fondi, LHV ...
Susann-Marell Turi (27) on läbi ja lõhki humanitaar, kellest rikaste rahasadamas Šveitsis sai hoopis finantsassistent. Tänu teravale vaistule on ta ülemuselt välja teeninud hellitusnime Trühvlinotsu.
Sel aastal auhinnati hea töökeskkonna arendamise eest Saaremaa suurettevõtet ja väikest kinnisvaraettevõtet, vahendab
Ehitusvaldkonnas on tõsiselt süvenenud kvalifitseeritud tööjõu puudus, mis pärsib ettevõtete tööd, seab küsimärgi alla objektide valmimise ning nii ähvardab ehitusfirmasid sageli tähtaja ületamise eest trahv. Kust leida õigel hetkel kiiresti oskustega töömehi? Kiire ja soodsa lahenduse pakub Rend...
LHV Group teenis tänavu oktoobris 2 miljonit eurot puhaskasumit, milest LHV Pank teenis 1,4 miljonit eurot ja LHV Varahaldus 700 000 eurot."Oktoobris jätkasime laenuportfellide kiire kasvuga. Saavutatud tulemus summas 38 miljonit eurot oli ajaloo parim. Kasv tulenes nii ettevõtete kui ka kodulaen...
Eesti Tööandjate Keskliidu parima praktikandi konkursi „Praktik Cum Laude“ esikoha töökohapõhises õppes pälvis kaubandust õppiv Kelly Vokk, kes läbis töökohapõhise kutseõppe Espak Paide OÜ-s ning õpib Järvamaa Kutsehariduskeskuses müüja-klienditeenindajaks. Lisaks žürii tunnustusele sai ta ka pub...
Venemaa keskpanga hinnangul on kapitali väljavool tänavu kümne kuuga kolmekordistunud 42,2 miljardi USA dollarini.Keskpanga esialgsete andmete kohaselt moodustas üheksa kuu kapitali väljavool 31,9 miljardit dollarit, mis tähendab, et oktoobris võis see näitaja olla 10,3 miljardit.Oktoobris avalda...
Peaaegu aasta on möödunud päevast, mil uus rahapesu ja terrorismi tõkestamise seadus jõustus, tutvustades kaht virtuaalvääringu tegevusluba. Rahapesu ja terrorismi tõkestamise seadus on aidanud ettevõtetel, mis tegelevad virtuaalvääringuga, välja selgitada kas neil on vajadus taotleda litsentsi ...
Tootmisettevõtete hiljutised uuringud näitavad, et surve tööstussektori muutumisele on suur. Kuid ümberkujundamine on harva üheülbaline protsess ja nii paljude trendi loovate toodete ja saadaval olevate tehnoloogiate puhul on ettevõttel raske otsustada, missugused aspektid nõuavad kohest tähelepa...
Kired kogumispensioni ümber on lõkkele löönud ning leekidele annab hoogu pensionifondide seni pigem kehv tootlus. Seetõttu on täiesti ootuspärased ka püüdlused Eesti pensionikorraldust kui mitte radikaalselt muuta, siis vähemalt parandada. Need arutelud puudutavad meid kõiki kui maksumaksjaid või...
Enamikul juhtudel, kui käibemaksupettuses kreeditarvet kasutati, tehti seda riigilt sisendkäibemaksu väljapetmise eesmärgil, selgub magistritööst. Siiski täheldas autor kohtupraktika analüüsil ka kreeditarve kasutamist käibemaksupettuse varjamise ja pettuse avastamise raskendamise eesmärgil. The...
Reedel avab kĆ¼lastajatele uksed uue pƵlvkonna kaubanduskeskus T1 Mall of Tallinn. Keskuse projekteeris Itaalia arhitekt Antonio Lavieri ja ehitas Merko Ehitus Eesti.
Ettevõte võetakse 1. jaanuaril üle ning tulevane tööandja peab juba töötajatega läbirääkimisi töölepingu uue redaktsiooni sõlmimiseks. Saadeti tutvumiseks ka uued ametijuhendid. Kas see on seaduspärane? Mis saab, kui töötaja ei nõustu uute pakutud tingimustega? The post Töötaja ülevõetavas ettevõ...
Rahandusministri 14. juuni 2011. a määruse nr 30 "Residendist füüsilise isiku tulu deklareerimine" muutmine (jõustub 01.01.2019), Riigi Teataja seaduse muutmise seadus (jõustub 20.11.2018), jt The post RMP.ee leiud Riigi Teatajast – 45. nädal/2018 appeared first on RMP.ee.
1901. aastal, 3. Kaalude ja Mõõtude Peakonverentsil vastu võetud massi mõõtühiku, kilogrammi definitsioon kehtib tänaseni: kilogramm on massiühik, mis on võrdne rahvusvahelise kilogrammi prototüübi massiga. The post Kilogrammi defineeritakse ümber – milleks seda vaja? appeared first on RMP.ee.
Hea idee on vaid pool võitu – ilma oma ettevõtteta on keeruline midagi suurt korda saata. Esimene küsimus, mis tegelikkuses lahendamist nõuab, on see, millist vormi eelistada. Kuigi Eestis on kõige enam levinud vormiks osaühing, siis tegelikkuses esineb veel ka hulk teisi ettevõtlusvorme. The pos...
Suurte äriprojektide elluviimine ja investeeringute Eestisse meelitamine on keeruline, kuna nende vastu leitakse alati kogukondlikke või poliitilisi argumente ning kohalikud omavalitsused ei ole investeeringute meelitamisest huvitatud, ütles ettevõtja ja riigitegelane Raivo Vare saates «Otse Po...
Kas maksustatava käibe all mõeldakse, nt kui eestlane ostab minu lehelt? Kui aga ükski ost ei ole tulnud Eestist, kas siis on maksustatav aastakäive 0 € ja end käibemaksukohustuslaseks registreerima ei pea? Kas kaugmüük on ka see, kui kaup ei jõuagi kunagi Eestisse? The post Kauba müük veebipoe k...
Paljud ettevõtted kasutavad hooajaliselt ja suuremate projektide puhul renditööjõudu. Kasutajaettevõte (ettevõte, kes kasutab renditööjõudu) ja tööandja (ettevõte, kes töötajaid rendib) vahel on sõlmitud leping ning renditöötaja asub tööle kasutajaettevõttes. Mille alusel toimub isikuandmete tööt...
Sel aastal on igas kvartalis umbes seitse protsenti töötajaist omal soovil senise tööandja juurest lahkunud ja alustanud tööd kellegi teise heaks. Laias laastus tähendab see, et ühe aasta sees siirdub iga neljas palgatöötaja paremate võimaluste teed – see on taasiseseisvusaja suurim üleriigiline ...
Kui esmaspäeval kukkusid Ameerika Ühendriikide aktsiaturud järsult, siis investor Toomase portfellis nii suurt muutust ei olnud tunda. Samas valuutakursside tõttu vähenes lühikese ajaga ligi 2500 euro võrra Toomase portfelli väärtus, ütles Äripäeva börsitoimetuse juht Juhan Lang Äripäeva raadio h...
Swiss?telis toimunud alkoholikonverentsil „Kuidas tagame järjepidavuse ja terviklikkuse alkoholipoliitikas?“ sõnas Rimi vastutustundliku ettevõtluse spetsialist Katrin Bats, et nad on võtnud osades kauplustest välja kõige odavama ja kange õlle, et juba purjus õlleostjad ei seasks töötajaid kuidag...
Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor ja Taltechi majandusanalüüsi ja rahanduse instituudi vanemlektori Kristjan Liivamäe sõnul jääb eestlaste konservatiivsete pensionifondide tootlus järgnevatel aastatel inflatsioonile alla, mis tähendab, et nendesse fondidesse investeerinud inimeste varade ostujõud ...
|
OSCAR-2019
|
||
Rain Tolk leidis Sundance’ilt USA indie-kino tõusvad tähed Ben ja Joshua Safdie, mõni kuu hiljem tõi ta nende filmi “Daddy Longlegs” Sõpruse ekraanile ja sai kauba peale vastused ka end vaevama jäänud küsimustele.
Esmalt tahaksin teid tänada. Ma olen harva näinud filme, mis vaatajale nii isiklikult lähedale jõuavad, nagu “Daddy Longlegs”. Maailm, mille te loote, on eriline, isegi kõige kurvemates ja kohutavamates hetkedes peitub midagi äärmiselt naljakat. Kuidas on võimalik praegu Ameerikas teha nii isiklikku ja kompromissitut filmi?
See võib kõlada veidralt, kuid filmi tehes mõtlesime tõesti üksnes isiklikest emotsioonidest ja ideedest, mitte aga sellest, kuidas publik seda vastu võtab.
Mis lugu filmi pealkirjaga on? Kas see on siis “Tooge pisut rosmariini”, “Daddy Longlegs” või “Lenny ja lapsed”?
Me kirjutasime filmi kui “Tooge pisut rosmariini”. See on kuidagi musikaalne… ühtaegu kaunis ja kole, nagu see lugugi. Hiljem öeldi meile, et “Tooge pisut rosmariini” ei saa korralikult prantsuse keelde tõlkida, nii sai sellest “Lenny ja lapsed”. Ameerikas öeldi meile, et “Tooge pisut rosmariini” (“Go Get Some Rosemary”) ei saa ka inglise keelde tõlkida ning peaosatäitja Ronnie’ga (Ronald Bronstein) viimases meeleheites telefonis asja arutades pakkusime välja “Daddy Longlegs” (tõlkes ämblik). Siin Ameerikas on ämblikega seotud ka nii palju müüte… nad tapavad sääski… neil on kõige tugevam mürk, aga nad ei suuda nahast läbi hammustada. Need omadused on Lennys kõik olemas.
Teie filme on sageli võrreldud John Cassavetese töödega. Mulle näib, et see pole eriti täpne. “Daddy Longlegs” on palju heatahtlikum, mitte nii hüsteeriline ja morn kui selle hullu kreeklase maailm.
Meie meelest on sul õigus, aga tema tegelaste sisemine hullus köidab meid ka. Keegi ütles, et kui Cassavetes sisse suumib, siis sinna ta ka jääb, meie aga teeme lõike kohe pärast suumi. Tema kaadrid on pikad ja kaamera jääb emotsioonidele peatuma, meie seevastu üritame nende eest põgeneda, kuni enam kuhugi joosta pole ja tuleb neile näkku vaadata. Me armastame ja austame tema töid ning saame neist tohutult inspiratsiooni. Minu meelest on tema filmide esteetika see, mis võrdlust põhjustab, samuti süvenemine teatud tegelaste emotsioonidesse ja tunnetesse kogu filmi vältel. Aga selle filmi tarbeks vaatasime ka Jean Vigo, Mike Leigh’, Robert Bressoni filme ja, mis kõige tähtsam, Robert Krameri “Milestonesi”.
Ma saan aru, et see on autobiograafiline film. Kui palju filmis toimuvast on võetud otse tegelikust elust? Ma mäletan, sa, Benny, rääkisid mulle, et toona juhtus sinuga hullemaidki asju…
See on tõsi. Meiega on juhtunud palju hullematki. Et see auditooriumile kohale jõuaks, jahvatasime selle peeneks ja pressisime tabletiks. See on sada protsenti emotsionaalselt autobiograafiline film. Me ajasime segi faktid, reaalsuse, nii nagu mälu neid moonutab, et teha need vastikud tunded ja emotsioonid nii meie endi kui vaatajate jaoks veelgi tugevamaks. See oli ainus võimalus meie peades valitseva segiklopitud reaalsuse jäädvustamiseks.
Isa jaoks kujutas film mõistmist ja kaasaelamist. Film püüab mõista meest, kes on sattunud meeleheitlikku olukorda, ja see mõistmine saab lähtuda ainult armastusest. Aga ühtlasi saab see toimuda ainult kriitika kaudu. Vahel on põhjus, miks te kedagi armastate, ühtlasi põhjus, miks te olete tema suhtes kriitiline. Selle poolega haakus ka meie ema. Ta nägi meid esimest korda oma isa tegusid kritiseerimas ja võttis seda kui õigeksmõistmist. Aga nendesamade asjadega tegelesime me ka lahutatud peres üles kasvades. Kahed erinevad püüdlused. On suurepärane, et meil õnnestus seda kahekordset vaatenurka jäädvustada.
Me kirjutasime loo täiesti valmis ja tegime kõigi stseenide skriptid, kuid jätsime suurema osa dialoogist näitlejate hooleks. Me tahtsime, et nad oleksid vabad ütlema seda, mis nende seest tuleb. Kasutasime improt suuremate eesmärkide saavutamiseks, näitlejate keele ja nüansside tabamiseks.
Kuidas oli filmi režiiga seotud peaosatäitja Ronald Bronstein, kes on ka ise režissöör? Kas teis ei tekitanud aukartust keegi, kes on teinud nii drastilise filmi kui “Frownland”?
Me palusime Ronaldit oma filmi just tema “Frownlandi” pärast. Side, mida me tema filmiga tunnetasime, nii esteetilisel tasandil kui intellektuaalses ja emotsionaalses mõttes, ütles meile üht – seda, nagu oleksime juba sünnist saati sõbrad olnud ning lihtsalt ei olnud veel kohtunud. Nüüd oleme nagu üks hull aju, mis genereerib samu nalju ja lõpetab üksteise lauseid. Ronald oli meie mees teisel pool rindejoont – tema abi oli vaja laste (Sage Ranaldo, Frey Ranaldo) “lavastamiseks” seestpoolt, et säilitada neid tõelisi emotsioone, mida me jäädvustada tahtsime. Aga see “lavastamine” põhines muidugi meie kolme omavahelisel tundidepikkusel planeerimisel. Meil oli vaja, et lapsed kiinduksid temasse kui isasse ning meiepoolne ülemäärane sekkumine oleks seda takistanud.
Oops, me sattusime Ronaldi küsimusega hoogu, s.t vaata uuesti eelmise küsimuse vastust. Nipp on selles, et me ei andnud lastele teksti ette, aga kohtlesime neid alati omasugustena. Laste filmimine tähendab suurt stiimuli peitmise (sisalik karbis, kokkupakitud korter) protsessi, et reaktsioonid oleksid võimalikult ehedad ja mitte mingil juhul vaoshoitud.
Juba siis, kui Sundance’il kohtusime, näis mulle, et olete koos väga harmoonilised. Kuidas teie ühine loomeprotsess tegelikult areneb?
Ideede üle on kõvasti võitlemist ja eriarvamusi, aga kuna me oleme vennad, siis on tüli viie minuti pärast unustatud. Pealegi on meie hullus elus ainus kindel asi olnud see, et oleme teineteise jaoks olemas.
Kui olite lapsed, siis filmis isa 8 mm kaameraga isegi kõige tühisemaid pisiasju ja toiminguid teie elus. Kas sellepärast teetegi nüüd filme?
Jah. Tema süstis meisse oskust vaadata olevikule nii, nagu see oleks juba minevik. Ta keskendus väikestele hetkedele. Sünnipäevapeol filmis ta õhupalle, mida lapsed lendu lasid, mitte lapsi. Midagi pidi neis vahepealsetes hetkedes olema, mis meid mõtlema pani. Pealegi sundis see meid suhtuma kaamerasse nagu haamrisse, nagu töövahendisse.
Elada tuleviku nimel, et saada mälestuseks minevikust. Kas see polegi filmitegemise sisu, jäädvustada elamust, et saaksid selle võltsversiooni hiljem vaadata?
Nihverdasime isa sahtlist ükskord Kubricku “Kellavärgiga apelsini”, ta ise jälle näitas meile filmi “Kramer Krameri vastu” kui ühte viisi meie endi elu mõista. See õpetas meile, et film võib olla omaenese elu mõistmisel peegliks.
Siin sa eksid. Me mõlemad õppisime filmi Bostoni ülikoolis. Õigupoolest õpetatakse seal kommunikatsiooni, ja kaamerat ei lasta enne puutuda, kui oled poolteist aastat õppinud kirjutamist, filosoofiat, ajalugu, filmindust. Meil olid sellised õppejõud nagu Ray Carney ja Ted Barron, kes mõlemad näitasid meile uusi viise filmist aru saamiseks. Tedi aine oligi “filmist arusaamine”. Tema püstitas esimesena küsimuse, miks kinos kasutatakse reaalsust, mis eesmärk on reaalsuse võltsimisel.
Meeskond oli väike, kõige enam seitse-kaheksa inimest, ja vähemalt kaks meist tegelesid kaamera ja heliga. Väiksus tekitab intiimsust, mis minu meelest paistab stseenides ka välja. Meeskonnas on kõik igaks juhuks võimelised kõike tegema. Mida rohkem on inimesi, kes lihtsalt niisama passivad, seda rohkem on osatäitjatel põhjust ebamugavuseks ja halvaks esinemiseks.
Relvitukstegev ja soe, samal ajal oimetuks hirmutav must komöödia pühapäevaisast (Ronald Bronstein), kes saab aastas vaid kaks nädalat oma nutikate poegadega (Sage ja Frey Ranaldo) koos veeta. Lenny on kinomehhaanik, kelle elus on hädaolukord rutiiniks saanud, kes on
krooniliselt vastutustundetu, ja samal ajal armastusväärne ja hooliv. Tema tüdruksõber (Eleonore Hendricks) on hapra enesehinnanguga ja kolossaalsete ego-probleemidega tütarlaps, kellest Lennyle tuge pole, vastupidi, ta vajab ise tuge ja tähelepanu rohkem isegi kui Lenny lapsed. Film tõuseb üldistuseks emotsionaalselt eelteismelise ikka kinni jäänud 30+ põlvkonnast, kes hulbib elumeres ilma kaardi ja kompassita. Sellises elus on põnevust ja särtsu, kuid ka suureks
|
OSCAR-2019
|
||
Augusti keskel tõin koju imetoreda päikselise iseloomuga meriseaneiu. Praeguseks on tal vanust umbes kolm kuud ja eksimisvõimalust enam pole - loomalaps on tiine. Seda ma ei osanud ilma vahendajateta merisiga ostes küll oodata, noorest meriseatüdrukust on päris kahju kohe. Minu juures on pika ja ilusa elu elanud isaste sigudike paar, kelle surma järel on sisse kolinud kaks emast põrsakest. Tiinuse ja poegadega puuduvad mul seni igasugused kogemused. Usun, et olen läbi lapanud enamuse eestikeelset veebimaterjali (võtaksin tänulikult vastu ingliskeelseid põhjalikke linke) ja saanud vihjeid ka siit foorumist. Paluksin siiski abi kogenumatelt ja küsiksin mõned asjad üle!
Kõigepealt püüan aru saada, mis järgus tiinus olla võib ning millal peaksin valmis olema poegade sünniks? Kuna ilmad on olnud suvised, siis septembrikuus olen mina olnud linnakodus ja merisead hea hoole all suvekodus. Mõni nädalavahetus on mul möödunud ka neid nägemata. Nädala eest oli pisinotsiku kõht suur, ümar ja pehme. Siga ise oli endiselt kiire ja liikuv. Ma ei jälginud siis spetsiaalselt, kas märkan kõhus liikumist või ei. Nüüd on kergel silitamisel poegi tunda, küljed siputavad aktiivselt ja mersisiga ise liigub juba üsna vaevaliselt. Tagajalgade kõhu alla tõmbamine on peaaegu võimatu, nots püüab liikuda pisikeste jänkuhüpetega, aga meelsamini lesib poolkülili. Millal poegade liigutused tavaliselt märgatavaks muutuvad? Mulle endale tundub küll, et siin ei tohiks minna enam rohkem kui nädal. Kui notsik veel laiemaks peaks paisuma, siis ei jaksa ta vist enam üldse olla. Kuidas targemad arvavad? Tõin loomad linna oma silma ja hoole alla ning püüan võimalikult parimal moel valmistuda pesakonna üleskasvatamiseks.
Teisele murele olen vist vastuse välja mõelnud. Ilmselt panen puurile siiski eraldava võre vahele. Vanem merisiga on veidi turtsakam ja pigem tüütab noorukest titemammat. Vist pole mõtet loota, et temast sünnituse järel abi oleks.
Kõhklen veel, kas panna puuri plastikust majake. Praegu on mu sead ilma majakeseta elanud ja tunduvalt julgemad, kui varem. Kardan, et majakese olemasolul peaksin noore mamma seisundi jälgimiseks iga kord ka majakest kangutama ja see häiriks teda kokkuvõttes veelgi enam. Ehk leian midagi kergemat, mille taga ta end turvalisemalt saaks tunda, aga oleks sellegipoolest jälgitav.
Noore mamma isu on ülimalt hea, kõhu kasvatamise kõrvalt on ta õnneks jaksanud ka ise tublisti kasvada. Värske rohu, salati, võilillelehtede, porgandite jms kõrval olen nüüd senisest suuremat tähelepanu pööranud ka joogivette lisatavale c-vitamiinile. Mida veel peaksin teadma või arvestama?
Tiinuse kestuse hindamise osas ma nõu anda ei oska, kuid varjualusena saab kasutada näiteks puuri otsa peale pandud saunalina või kui tahad madalamat varjualust, siis puuri varbade vahele kinnitatud papitükki.
Tiinele ja imetavale emale tuleb tõenäoliselt kaltsium kasuks, seda saab näiteks lutsernist ning enamik meil müüdavaid kuivtoite sisaldab lutsernit. Pojakeste tõttu võiks eelistada toitu, mis on värvimata (s.t. kus ei ole rohelisi, roosasid, punaseid tükke).
Kui poegade liigutused on väga intensiivsed ja seda on ka merisea külgedelt silmaga näha, siis minu seniste kogemuste põhjal on poegimine olnud ühe-kahe nädala jooksul. Meriseaemmed on viimaseid päevi poegi kandes olnud väga erinevad - mõni jookseb enne poegimist veel viimasel päevalgi aktiivselt ringi, ise suur ja lai kui lest, mõni jälle on paar viimast nädalat enne poegimist väga väheliikuv ja eelistab lesida. Emme kõhu suuruse järgi on ka poegade arvu raska ennustada. Mõni, kellel sünnib kaks poega, võib olla tiinus lõppjärgus hoopis suurem kui mõni, kellel sünnib neli poega.
Praegu on oluline tiinet notsut mitte ülearu häirida. Teda ettevaatlikult tõsta ja tema kõhtu katsuda tohib ainult äärmisel vajadusel, näiteks kui puuri puhastate. Söötmise koha pealt on teil tehtud kõik õigesti. Peaasi, et lisaks rohelisele, hein ja jahe puhas joogivesi kogu aeg ees oleks. Kord päevas peaks andma ka merisigadele mõeldud kuivtoitu (jälgida, et see sisaldaks kindlasti C-vitamiini).
Puurile võib esialgu vahele panna võre. Samas võite ka jälgida, et kuidas vanem notsu põngerjatesse suhtub. Kui ta agressiivsust üles ei näita ja on heatahtlik, siis võre ei ole vajalik.
Majakest hetkel ei soovita puuri panna. Selle tõstmine häirib ja ehmatab tiinet notsut. Kui soovite notsu olemise turvalisemaks muuta, siis võite osa puurist katta mingisuguse kergema riide või rätikuga. Pool puurist oleks siis katteta ja sealt saaksite ilma häirimata puuris toimuvat jälgida.
Samuti ei paneks alguses majakest ka siis, kui pojad juba sündinud. Pojad harjuvad inimestega niimoodi kiiremini ja on hiljem julgemad.
Aitäh! Pisike emme on vahepeal veel veidi lapikumaks ja kandilisemaks paisunud. Mul on natuke keeruline mõista, kuidas tema emakas olevad pojad külgedelt rinnakorvi katma ulatuvad. Liikumisvõime pole sellest enam kehvemaks muutunud. Väikeste tagajalad-koos-jänkuhüpetega tõukab ta end edasi ja päevas on perioode, kus ta üsna meeleldi mööda puuri ringi koperdab. Ja on ka selliseid aegu, kus ta mitmeid tunde ühe koha peal külitab (ninapidi söögi juures, eks ole ) ning ka häirimise puhul väga pikalt mõtleb, kas on ikka mõtet üldse reageerida. Teine notsik teeb tavaliselt mitmeid ehmumistiire, samal ajal kui tema ei pea igasuguseid segavaid asjaolusid piisavaks argumendiks, et end küliliasendist üles vedada. Silitamise peale hakkab ta varasemast veelgi meelsamini kurisema. Seega arvan, et siiani on kõik nii hästi, kui noore emme vanust arvestades olla saab. Jään väikese ärevusega lootma, et ta ka sünnitusega ilusti toime tuleb. Kui kõhtu mitte arvestada, siis täiskasvanud merisea mõõtu ta ju veel ei ole.
Noor meriseaemme on oma ülesandega õnnelikult toime tulnud. Eile hommikul siputas kolm pisikest emme ümber. Kõik ema moodi mustad, väikeste valgete märkidega, pehme turris karvaga. Ma ei oska veel kindel olla, kas meil on üks poiss ja kaks tüdrukut või vastupidi. Kõik pisikesed sibavad ringi, turnivad emme otsas, puselevad kõhu all, näksivad kurki, maisilehti ja heinakõrsi. Emme laseb end külili lükata ja kuriseb täitsa isemoodi häälega, kui pisikesed piima limpsivad. Laste sabaaluseid puhastatakse aegajalt lausa kirgliku hoolega.
|
OSCAR-2019
|
||
Kutseid vangalsse oli päris tihti. Eriti kevaditi. Selliseid kutseid, kus oli vaja abi anda ja surma konstanteerida jms. Ega vanglasse sisse saamine nii lihtne ei olnud. Alati enne sisenemist oli see UKS- Suur- suur uks, mille taga seisime kiirabi autoga ikka kaua… kaua. Need rauast suured kinnised värvad . Kui need avanesid: vaatepilt oli karm -Ukse taga vastas olid mehed, kellel olid tigedad koerad ja peeglid ning nende ilme oli nagu õudusfilmis vangivalvuril.. Kontrolliti auto põhja alt pikkade peeglitega ja sisse piiluti ja nõuti dokumente. Enamuse ajast kulus meil selgitustele ja vaidlusele, et meil ei ole passi ega id-kaarti tööl kaasas. No vahel ei lastudki meid sisse, toodi vang sinna samasse, kahe rauast ukse vahele ja pidime ülevaatuse tegema sealsamas kiirabiautos. Valvur oli ukse taga koeraga või siis pani käeraudadega raami külge vangi. Enamasti saime selgitades hakkama, et meil sellise töö puhul ei saa olla isikutuvastamiseks midgai kaasas, kuna võime selle töö käigus kaotada-lasti meid sisse. Siis, kui oli vaja surma tuvastata või kui vang oli poonud ennast näiteks. Kui vang oli kartsas -siis ju ei saanud tuua keegi teda meieni. Ja välja sõites oli samasugune kontroll. Küsimuse peale, miks te uuesti kontrollite? Sain vastuseks, et äkki mõni vang on teie auto alla pugenud põgenemiseks. Continue reading ““Vangile Ei Meeldi Trellid”” →
Kummalisest kõhuvalust. Miks kummaline kohe ma kirjeldan. Veidi enne räägin, miks pealkirjas Mallukat mainin.
Nimelt teatas minu sõbranna, et Mallukas on mind blogis maininud. Mõtlesin algselt, et kes ta on selline ( no kohe ei ühendanud) ning miks ja millest on rääkida….ja siis sain aru ning otsisin välja, millest sõbrants räägib.
Igatahes seda pooleliolevat kutset kirjutades tuli mõte, et kirjutan siis veidi humoorikust ka sisse. Tänan ikka ka, et Mallukas mind soojalt oma 10ne lemmik blogi hulka arvas. No meie Eesti kuulus Mariann on ikka koomik! Ma isegi pidin oma tütardelt küsima mida tähendab see THUMBS-UP ??? No nüüd ma siis tean 😉
Oli jaanuarikuu lõpp. Seda, kui külm väljas oli, mäletan hästi. Juba läbi akna vaadates oli õues külm. Saime kutse õhtu poole ja sõitsime teele. Mul tekkis kiirabiautost välja vaadates tunne nagu vaataks dokumentaalfilmi Baikal-Amuuri magistraali ehitajate lootustest ja tegelikkusest. Selline külm ja karm reaalsus. Kui jõudisme sündmuspaika, oli paar last õues. Vaatepilt oli selline: Lapsed tahtsid õues joosta, aga külm oli ning vahepeal hoidsid end ise käed ristis soojas. Neil olid õhukesed püksid ja katkised jalatsid – kindaid neil ei olnud minu meelest. Jope, mis ilmselgelt ei olnud talveks, ei käinud tõmblukust isegi kinni. Mõtlesin, et sedasi ka ei pea lapsed n.ö karastuma ning et poes on ju pakkuda erinevaid rõivaid , aga kahjuks neid ei ole võimalik soetada uusi riideid. Kahjuks ei ole kõikidel võrdselt samu võimalusi. Sel hetkel mäletan, et ei mõelnud enam eelolevast kutsest, vaid sellest, et lapsed peaksid olema ju soojalt riides. Continue reading “Eestimaa pered sooja- Soe abikäsi vabatahtlikelt ja mitte ainult” →
Kirjutan ühest kutsest, millest on saanud mitte esimene ega ka viimane kutse. Selline korduv kuldne muster. Esialgu täiesti tavapärane kiirabi kutse , kuid kui mõelda edasi, siis igakord aina imelikumaks läheb. Aastatega on kogu perekond tuttavaks saanud. Igakord tuleb mingi uus detail, millest kogu perekonna pilt kokku puzzletada.
Eks neid, kes iga pisiasja pärast kiirabi kutsuvad on küll ja rohkemgi. Kuid see famiilia on nagu “vabsjee vinge”! Lausa tavatu.
Esialgu mäletan, et kutsusid murega, et kõhuvalu või jooma järgne halb enesetunne ja siis jälle, et on nägemused. Järgmine kord jälle, et kukkus kuskilt alla. Siis mäletan, et naaber ajas püssiga taga …jne jne. Meenub, et enamasti kutsuti mehele kiirabi. Ajapikku saime ka teada, et peremees on endine vang.
Viimastel aastatel on lisandunud kutsujate nimekirja ka perepoeg, kes kodus elab ja hallutsinatsioone näeb. Loomulikult on lisandunud ka narkootikumid. No selle nooruki kutsed on tavatult pikale alati veninud. Kuna kutsuja on enamasti alkoholi joobes ja oma hetkelist aadressi ta ei tea peaaegu kunagi – kus ta siis õigesti asub. Kohale jõudes oleme otsinud teda terve kortermaja pealt taga, sest igakord üle küsides on erinev aadress. Ja kui me ära läheks kutsutakse kohe uuesti. Kutsujaks on narkomaani sõbrad ja ega nad täpselt ju öösel mäleta kelle juures nad parasjagu joovad ja istuvad. Või on siis perepojake lihtsalt jooksu pannud. Kuna näeb nägemusi, et kurjad deemonid tahavad teda ära tappa. Ise kõigutab jalga ja räägib, et жизнь цветок / elu on lill. Vot siis milline elu. Aga enamuse ajast kutsub see perekond kiirabi sellepärast, et naisuke oma mehe tuppa lukustab ja siis mees sealt alati väljuda soovib …Maksku, mis maksab! – ikka vaja poodi suitsu või viina järele minna, aga niisama toast välja ei saa. Igakord otsustab aknast välja hüpata või siis voodipesuga alla laskuda. Kui voodipesu või riideid pole, mida üksteise külge siduda – ronib pool maad mööda seina ja siis viskub alla. Sellist kutset juhtub aastas ikka paar- kolm korda. Perekond elab 3 korrusel. Alati, kui ta aknast välja hüppab ja kiirabi vajab, siis mõtlen, et küll on hea, et famiiilia 5ndal korrusel ei ela. Hetkel ei teagi, kas mees elab veel.
Enamasti on kutsujaks naine. See tuppa lukustamine toimub ikka enamasti suuremate pidustuste paiku. Tema mees ei pidavat sõna kuulama, seepärast ta lukustab teda tuppa, et ei läheks ula peale. Igakord, kui naine tahab kodust ära minna peab ta enda sõnul mehe lukustama ühte tuppa. Võtab ukse lingi ära ja paneb midagi veel sinna ette . Aga ise unustab ennast külapeale lõbutsema ja pralletama. Selline perekond : Isa, ema, ja kaks poega. Üks poeg istub kinni teine on äsja vabanenud vanglast. Eks need sellised lukutaga olemised on alati seotud joomingutega. Mulle tundub seal käies, et neil kainet päeva ei olegi. Vahel olen mõelnud, kuidas neil küll raha ja jäksu on, et niipalju maha juua. Uskumatu ikka. Continue reading “alko-narko hoolikud” →
Hei – Hei kõikidele armsatele inimestele! Räägin ühe eduloo. See on sügavam, kui arvate, kuna abi on nii lähedal ja võimalusi, kuidas ja mida nende toodetega teha saab on suur ja lai…. Continue reading “Tänu on parim tasu, mida tahta. Biolatte toodetega terveks!” →
|
OSCAR-2019
|
||
Käesoleva aasta 1. aprillil jõustusid vedelkütuse seaduse (VKS) ja käibemaksuseaduse (KMS) muudatused, mis mõjutavad märkimisväärselt kütuse müügiga tegelevate äriühingute tegevust.
Täpsemalt puudutavad muudatused maksuhaldurile tagatise andmise regulatsiooni, mille tõttu lõppevad 31. mail 2011 seni kehtinud majandustegevuse registris VKSi alusel tehtud registreeringud, mille üks tegevusala on kütuse müük. Uue registreeringu saamiseks peab äriühing esitama maksuhaldurile viimase poolt aktsepteeritud tagatise (sõltuvalt tegevusalast 100 000 või 1 miljon eurot). Eelnõu menetlemisel Riigikogus põhistati seadusemuudatust vajadusega võidelda maksupettustega kütuse müügi valdkonnas.
Seadusemuudatusega taotletud eesmärk on iseenesest tervitatav, kuid praegusel kujul on see kahel peamisel põhjusel ennatlik. Esiteks ei taga seadusega sätestatud regulatsioon sellega taotletava eesmärgi saavutamist, sest ei too lahendusi kütuse müügiga seotud maksupettuste tähtsaimale põhjusele: maksuhalduri haldussuutmatus reageerida petturitest turuosaliste tegevusele piisavalt kiirelt. Teiseks riivab seadus tugevalt kütusemüüjate ettevõtlusvabadust, sest ta eirab õiguse mitut üldpõhimõtet, muutes vaidlusalused õigusnormid seetõttu õigusvastaseks.
Samuti pärsib selline vaatenurk laiemalt ettevõtlust ja kahjustab konkurentsi. Kuigi seadusandja põhjendab seadusemuudatuse vajalikkust üksnes kütuse müügi valdkonnas, ei saa välistada, et sama probleemi ees seisavad varsti ka teiste valdkondade ettevõtjad.
Vastuolu põhiseadusega seisneb eelkõige selles, et muudatused rikuvad seaduslikkuse (§ 113), õigusselguse ja õiguspärase ootuse ning proportsionaalsuse (§ 10) ja võrdse kohtlemise (§ 12) põhimõtteid.
Ettevõtlusvabadus on põhiõigusena sätestatud põhiseaduse §s 31 ja tähendab kokkuvõtlikult seda, et igal isikul, nii füüsilisel kui ka juriidilisel, on õigus tegeleda ettevõtlusega ning riik ei tohi seda põhiõigust õigusvastaselt piirata.
On selge, et seadusemuudatus mõjub koormavalt kõigile kütuse müügiga tegelevatele isikutele ning seda mitmel tasandil. Esiteks koormatakse neid võrreldes teistes majandusharudes tegutsevate ettevõtjatega, kus sellist tagatistega seonduvat regulatsiooni pole ette nähtud (võrdse kohtlemise põhimõte). Teiseks mõjub regulatsioon eriti koormavalt kütust müüvatele väikese käibega ettevõtjatele, ennekõike neile, kes tegutsevad maapiirkondades (võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõte). Kolmandaks loob regulatsioon ettevõtjate jaoks õiguslikult ebaselge olukorra, kus maksuhaldur määrab konkreetse ettevõtja poolt antava tagatise suuruse selgelt määratlemata kriteeriumide põhjal (seaduslikkuse ja õigusselguse põhimõte). Neljandaks on seaduse jõustumise tähtaeg määratud nii lühikesena, et see tekitab just väiksematele ettevõtjatele probleeme uue regulatsiooniga kohanemisel (õiguspärase ootuse põhimõte).
Järgnevalt käsitletakse kõiki neid põhimõtteid, enne tuleb aga rõhutada, et ka ettevõtlusvabaduse piiramine iseseisvalt vajab seadusandja põhjendust. Üldsõnaline viide maksudistsipliini parandamise vajadusele kütuse müügi sektoris ei ole piisav põhjendus sellele, et peale maksupetturitest turuosaliste piiratakse ka ausate ettevõtjate õigusi sellisel määral, et arvestatav osa väiksemaid ettevõtteid peab oma tegevuse üldse lõpetama.
Põhiseaduse §s 113 on öeldud, et riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus. See on maksuõiguse üldpõhimõte, mille rakendamisel on Riigikohus asunud seisukohale1, et maksuseaduse ühtki kohustuslikku elementi, sh maksumäära, kehtestamist ei tohi delegeerida täidesaatvale võimule. Riigikohus on küll märkinud, et teatud tingimustel on lubatud sätestada maksuseaduses maksumäär alam- ja ülemmäärana. Tuginedes seaduslikkuse põhimõttele, tunnistas Riigikohus maksukorralduse seaduse kuni 30. juunini 2002 kehtinud redaktsiooni § 28 lg 4 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, millega sama paragrahvi 1. lõikes sätestatud intressi määra kehtestamise õigus oli delegeeritud rahandusministrile2. Seda põhimõtet on Riigikohus korduvalt rõhutanud ka oma uuemas praktikas3.
Seadus (VKSi § 422) näeb ette, et kõik kütuse müügiga tegelevad isikud peavad esitama maksuhaldurile tagatise summas 100 000 ja 1 miljon eurot (sõltuvalt tegevusliigist). Tagatise ülempiiri pole seadusega kindlaks määratud, mistõttu on see maksuhalduri igakordseks kaalutlusotsuseks. Sellest tulenevalt on seadus vastuolus seaduslikkuse põhimõttega osas, milles seadusandja delegeerib täitevvõimule õiguse nõuda kütuse müüjalt tagatist seaduses sätestatud määrast suuremas summas.
Põhiseaduse §s 10 sätestatud õigusselguse põhimõtte kohaselt peab isikul olema võimalik piisava selgusega ette näha, missuguse õigusliku tagajärje tema tegu kaasa toob. Normi määratletuse ehk õigusselguse nõutav aste ei ole kõikide normide puhul sama. Selgemad ja täpsemad peavad olema normid, mis võimaldavad isiku õigusi piirata4. Kokkuvõttes peab keskmiste võimetega normi adressaat olema võimeline saama asjakohase nõustamise abil aru normi tagajärgedest, st sellest, milliseid kohustusi norm adressaadile kaasa toob.
Seaduses nimetatud kriteeriumid, mille alusel maksuhaldur peaks arvutama konkreetse kütusemüüja tagatise suuruse (sh vähendama tagatise suurust), on sõnastatud, kasutades määratlemata õigusmõisteid. Selline sõnastus ei anna mingitki selgust selle kohta, kui suureks võiks tagatis konkreetse isiku jaoks tegelikkuses kujuneda. Seejuures pole kõnealune ebaselgus ületatav seaduse süstemaatilise tõlgendamise abiga, mis võib Riigikohtu hinnangul muuta normi vaatamata raskesti mõistetavusele õigusselguse põhimõttega kooskõlas olevaks5. Kuna tagatise suuruse määramise kriteeriumide kohta pole nähtud ette isegi rahandusministri täpsustavat määrust, saab see toimuda üksnes maksuhalduri koostatud nn majasisese juhendmaterjali alusel, mis muudab kogu protsessi läbipaistmatuks.
Seoses õigusselguse põhimõttega tuleb seega asuda seisukohale, et praegusel kujul ei ole normi adressaatidel mingit võimalust ette näha, kui suureks (sh. tagatise vähendamisel) nende tagatis tegelikult kujuneb.
Proportsionaalsuse põhimõte tuleneb Riigikohtu praktika kohaselt6 põhiseaduse § 11 teisest lausest, mille järgi on õiguste ja vabaduste piirangud demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Kõigepealt tuleb esile tuua, et seaduse eelnõu seletuskirjast nähtuvalt ei ole eelnõu koostajad kõnealust küsimust üldse analüüsinud. Meetme mõõdukuse puhul tuleb igal juhul asuda seisukohale, et kuna selle mõjul lõpetab hulk ausalt tegutsevaid väiksemaid kütusemüüjaid tegevuse või see pärsib nende tegevust märkimisväärselt, ei ole see vahend mõõdukas.
Põhiseaduse §st 10 tuleneva õiguspärase ootuse põhimõtte kohta on Riigikohus märkinud7, et selle kohaselt on igaühel õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima. Samas ei tähenda see, et seadusandja ei tohiks kehtivat regulatsiooni üldse muuta. Nagu Riigikohus on esile toonud8, ei nõua õiguspärase ootuse põhimõte kehtiva regulatsiooni kivistamist: seadusandja võib õigussuhteid muutunud olude alusel ümber korraldada ning sellega paratamatult halvendada osa ühiskonnaliikmete olukorda. Küll aga tuleb näha uute regulatsioonide jõustamiseks ette mõistlik aeg, mille jooksul normi adressaadid saaksid uute normidega tutvuda ning oma tegevuse ümber korraldada. Õiguskindlusele vastab olukord, kus riik ei kehtesta uusi regulatsioone meelevaldselt ja nii-öelda üleöö9.
Seaduse eelnõu seletuskirjast nähtub, et kõnealust aspekti pole eelnõu autorid mingil moel analüüsinud. Ka seaduse mõjude põgus sisuline analüüs viitab üheselt asjaolule, et selle vastuvõtmise ning Riigi Teatajas avaldamise ja seaduse jõustumise vahele jäänud aeg on normi adressaatidele tegevuse ümberkorraldamiseks (sh seadusega kehtestatud nõuete täitmiseks) ilmselt ebamõistlikult lühike. See kehtib eelkõige (maapiirkondade) väikeettevõtete puhul, kelle jaoks ei ole nõutava tagatise hankimine sugugi nii lihtne, kui seaduse eelnõu autorid väidavad. Erinevalt seaduse eelnõu seletuskirjas väidetust ei pruugi väikeettevõtja omandis olevast varast piisata finantsasutuselt tagatise saamiseks isegi juhul, kui see vara pole juba muude õigustega koormatud.
Näiteks moodustab tanklate ja mahutiparkide aluse maa maksumus võrreldes suuremate linnade tanklatega maa maksumusest üksnes murdosa. Peale selle on võimalik, et ettevõtjatele kuuluv vara oli juba koormatud kolmandate isikute õigusega, mis välistab selle vara kasutamise pangalt tagatise saamiseks. Seega, kui selline äriühing peaks üldse osutuma võimeliseks seaduse vastuvõtmise järel oma majandustegevust jätkama, on ta sunnitud tagatise maksmiseks oma majandustegevuse põhjalikult ümber korraldama, ent selleks seadus praegusel kujul aega ei jäta. Samas on üldteada, et krediidiasutustest on äritegevuseks (siinsel juhul maksukohustuse täitmiseks) tagatist saada äärmiselt raske ning paljude jaoks lausa võimatu.
Põhiseaduse § 12 lg-s 1 sätestatakse, et kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste ega varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Riigikohus on korduvalt kinnitanud10, et seda sätet tuleb tõlgendada ka õigusloome võrdsuse tähenduses.
Riigikohus on leidnud11, et ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks on vaja leida võrreldavate isikute lähim ühine soomõiste ning seejärel kirjeldada väidetavat ebavõrdset kohtlemist. Seadusemuudatustega on kütusemüüjad kui kindla majandussektori maksukohustuslased pandud tunduvalt halvemasse olukorda kui teised maksukohustuslased. Seadusega kohustatakse kütusemüüjaid esitama maksuhaldurile maksutagatis tulevikus tekkiva võimaliku maksukohustuse täitmise tagamiseks. Seega on muudatustega nähtud ette maksukohustuslaste ühe rühma, kütusemüüjate erikohtlemine. Veel koheldakse neid ebavõrdselt n-ö valdkonnasiseselt. Nimelt ei ole erinevalt teistest kütusemüüjatest neil kütusemüüjatel, kelle tegevusega kaasneb kütuse tarbimisse lubamine (tagatis 1 miljon eurot), võimalik nõuda enne 1. jaanuari 2013 maksuhaldurilt tagatise vähendamist.
Muudatused põhjustavad eri maksukohustuslaste (ühelt poolt kütusemüüjad ja teiselt poolt ülejäänud käibemaksukohustuslased) ebavõrdse kohtlemise. Riigikohus on leidnud12, et kui ebavõrdset kohtlemist ei ole võimalik põhiseaduslikult õigustada, on seadusloome võrdsuse põhimõtet rikutud. Eelnõu seletuskirjas põhjendatakse maksutagatise kehtestamist vajadusega võidelda käibemaksupettustega. Samuti väidetakse, et kütuseturul kujunenud olukord riivab märkimisväärselt seaduskuulekate ettevõtjate huve, sest nad on sunnitud konkureerima ebaausate ettevõtjatega. Samuti ei selgu seaduse eelnõu seletuskirjast ega muudest eelnõu menetlemise osas avaldatud dokumentidest, kas kütusesektoris levinud käibemaksupettuste täpsemaid põhjusi on uuritud.
Niisiis ei ole selge, mille poolest erinevad kütusesektori käibemaksupettused teistes ärivaldkondades toime pandud käibemaksupettustest. Ajakirjanduses on korduvalt kajastatud maksuhalduri andmeid, mille kohaselt esineb käibemaksupettusi kõige enam sellistes valdkondades nagu ehitus, kinnisvaratehingud, metalltoodete valmistamine, puiduga seotud tehingud, maismaaveondus jne. Seaduse eelnõu seletuskirjast ei selgu, miks plaanitakse erinevalt kohelda just kütusemüüjaid ning millega on see põhjendatud.
Riigikohtu praktika kohaselt13 ei saa ebavõrdse kohtlemise mõistlik ja asjakohane põhjus olla haldusraskused. Samas on selge, et eelnõuga kavandatud regulatsiooni kehtestamise põhjus on eelkõige maksuhalduri haldussuutmatus kiiresti avastada ja lahendada käibemaksupettustega seotud üksikjuhtumeid. Juhime tähelepanu kehtiva VKSi § 7 lg-le 1, millega kohustatakse kütusemüüjat esitama iga kuu 15. kuupäevaks maksuhaldurile aruanne kütuste ja nende jääkide kohta, mida kütusemüüja eelmisel kalendrikuul käitles. Sellest tuleneb, et maksuhalduril on võimalik jälgida kütusemüüjate tegevust suuremas ulatuses kui teistes valdkondades tegutsevate käibemaksukohustuslaste tegevust.
|
OSCAR-2019
|
||
siin päris pikalt on lubatud püsida. Tegemist on suurepärase pettusega, reklaamist ei leia firma nime, aadressi ega telefoni numbrit. Toode ise on tühipaljas saast, mina jäin nädala lõpuks suure kahju kandjaks, sest reede õhtul kasutama hakates lõi läbi plommitud kaitsme, üles sulas
täis sügavkülmkirst, külmkapp koos sügavkülmaga, elektripliiti ei saanud kasutada, vannitoas elektriveesoojendaja ei töötanud kaks päeva - ühesõnaga elektri kokkuhoid missugune. Nüüd pean maksma elektriku väljakutse eest, plommi mahavõtmise eest 25€.
Mingi meiliaadress oli kuhu saatsin järelpärimise tagastamise kohta, sealt ei ole tulnud mingit vastust. Ühesõnaga täielik pettus. Miks kalale.ee lubab selliseid reklaame siia, kas tõesti on pea-asi, et makstakse hästi?
Kõik elekter,mis sinu masinatesse läheb,selle masin ka ära võtab.Nii palju siis säästmisest. Aga kui loll tahab raha ära anda,siis tuleb temalt see raha ka ära võtta.Seda küll müüjale/reklaamimüüjale ette heita ei saa.
Kui koolis ei ole viitsinud kuulata, mis õpetaja räägib ja usutakse, et miski imekarp teeb elektriarved poole väiksemaks, siis ei oskagi kuidagi kaasa tunda.
Lp vant, minu kooliskäigust on 50 aastat möödas ja juhuse tahtel pole mul selle aja jooksul olnud põhjust elektroonikat õppida. Asi pole üldse selles, ega ka kaotatud rahas. See on tõestti minu lolluse hind. Aga mida ma tahtsin öelda, on see, et tänapäeval lubatakse igasugustel petistel ja aferistidel nii vabalt inimesi petta ilma karistust kartmata.
See on õige tähelepanek ja ärritab tegelikult mindki. Näiteks autoaajkirjades võib ikka aeg-ajalt kohata reklaami imelisele magnetile, mis bensutoru ümber asetatuna vähendab kütusekulu noh, ütleme 30 %
Aga selleks et seda uskuda, peab füüsikalises arusaamas mingi nihe olema. Ma ei heida isegi seda nihet kooli baasilt nii väga ette- inimestel on ka koolis erinevad võimed reaalainetest aru saamiseks, mõnel võib Tammasaarega suhe väga OK. olla, samas matist või füssist ei jaga muffigi. Ja vastupidi.
Aga lõppude lõpuks- kui füüsikast isegi ei jaga, elukool peaks olema õpetanud- tasuta lõunaid pole olemas
Kuskil kümme aastat tagasi liikus üks väga hea paroodia lugu neist, kuidas mingi Mehiko talumees oli korralikult kõik 20 kirja edasi saatnud ja nüüd saab elu lõpuni nii palju keppi kui tahab. Kõike enam ei mäleta aga hea lugu oli, olen otsinud netist aga ei leia enam, kui keegi mäletab seda ja saadaks lingi, siis loeks tänuga veel seda huumorit.
Ainus mida teha saate- harige oma vanaemasid-vanaisasid, (võib-olla ka lapsi) , et nad mõtetult raha ei kulutaks. Muidu tellivad netiavarustest miskit saasta kokku
Lollidel pole ju raha, võetakse süüdimatult lihtsalt viimanegi, ja seda õigeks pidada on omaette lollus!
Siit teemast jääb mulje,et on lollil ka raha.Ja kui keegi oskab selle rahaga midagi targemat peale hakata,kui loll ise,siis miks selle endale saamine loll on?Äri on äri.Tihti räpane,aga see on elu-karm,aga ebaõiglane. Ja ilmselgelt on kalale.ee teinud mingi lepingu reklaami ostjaga ning ühe lolli kiunu pärast see siit enneaegselt eemaldada oleks lepingu rikkumine ehk lollus.
Asjal on muidugi elektritehniliselt iva sees, tõepoolest, suurte koguste valguslampide kasutamisel tekib balastenergiat ning selle enrgia ära kasutamisel saab mingil määral elektrienergiat kokku hoida, aga see silumisteema maksab veidi rohkem ja on veidi kogukam ning keerukam..., aga selle tuules on ju muidugi võimalik lihtsalt sodi toota ning sinisilmsetele ka müüa..
On kindlasti rida mutikesi, kes 50 EUR välja käivad ning usuvad, et sääst on tulemas.. Tegelikult ongi tulemas, sest nad vaikimisi ei saa aru, et kasutavadki vähem elektrit, lihtsalt mupp ongi märkamatult all rohkem..
Ja see "balastenergia" hulgub mööda võrku ringi ja püütakse mingi karbiga, mis suurem ja kallim kui siinses reklaamis, kinni?
Trahvost saadav aktiivvõimsus P= S x cosȹ. Mida väksem on cosȹ seda väiksema osa võimalikust ülekantavast võimsusest moodustab tööd tegev võimsus. Peale komenseerimist saab võimsusteguri ligi ühe lähedale ja kokkuhoidu ligi kolmandiku. Lisakokkuhoidu saab veel sellest et kaablid soojenevad vähem. Asi on mõttekas muidugi ainult suurte võimsuste korral, sest reaalselt kokkuhoidu andvad seadmed on päris kallid.
Ei midagi uut siinse päikese all.Mõned aastad tagasi käis kõva reklaam imelistest pistikutest...keegi kasutab tänasel päeval?
Viidet otsida ei oska.Mõned aastad tagasi reklaamiti analoogset toodet. Torkad pistiku seinakontakti ja läbi külgeehitatud karbi voolu võttes hakkad kõvasti säästma.Telekaski näitas elektriku katset-petukaup. Nüüd siis mindi uuele ringile.
Oli ka pikendusjuhe, mille ühe otsa pistad oma enda pistikusse ja teistest aukudest hakkab kohe voolu saama...
Lihtsalt huvi pärast...kas petta saanud teema algataja tarbijakaitsesse pöördumist pole mõelnud?Kui avalikult toodet reklaamitakse ja ostja rahul pole siis vähemasti soetamise kulud peaks nagu kompenseeritud saama...riknenud kaup sügavkülmas ja elektriku väljakutse esitatud arvega?
Nädalapäevad vehkles nende reklaam selleski foorumis- küllap mõne aja pärast üritatakse jälle ullikesi leida kes ussikese neelavad.
ma praegu aretan neid auto peale, nelja junniga saab igiliikuri ja voolu jääb ülegi rsk. Peab miski lisaagregaadi autosse kompunnima mis ülejääva elektri ära kasutab.
Tarbijakaitse on ka tänapäevane, kes maksab tellib muusika. Mul on suure telefonioperaatori vastu kaebus sees, küsiti et mis mu nõue on nende vastu. Ma kirjutasin, et kui nad sularaha laekumisi kontrollida ei suuda, siis peavad sularahatehingud lõpetama ja seoses sellega on nende poolne lepingu lõpetamine tühine ja seega leppetrahv samuti. Elusees ei usu, et amet keelab operaatoril sularaha vastuvõtmise, aga elame näeme.
Kompensatsioon materiaalsete ja moraalsete kahjude eest...suland külmakapp ja kõrbenud kaitsmete vahetus olid kah tagastatud summas sees?
Korralik firma kes kasutab reklaamis Nikolai Tesla nime peaks või nahast välja pugema et mainet hoida kui tegu juhusliku tehnilise apsakaga.
selle teema valguses tuletan meelde et EV kehtib elektriohutusseadus mille kohaselt pädevuseta isik ei tohi näppida elektrit ehk ei tohi teha elektritöoid kui alalispinge on rohkem kui 120V võija kui vahelduvvoolu pinge on 50V ja rohkem.
nähtud ja kuuldud igasugu imeasjadest mida isehakanud elektrikud korda saadavad. pole see seadus ilmaasjata olemas.
Kes endale sellise imelise energiasäästja ostnud, võiks selle imevidina kaks kahvliharu peale seinast tõmbamist vastu keelt panna. Äkki hakkab peale seda kokkuhoid 89 prossa olema.
Saad Kadrina saunas pähemäärida kalli raha eest külarahvale. Pärast seda ilmselt sa sinna sauna küll minna ei saa, aga saad hoopis mudaga uus-meremaale minna!
|
OSCAR-2019
|
||
Tänase Paikusel toimunud enduro Euroopa meistrivõistluste esimese päeva võitis üldarvestuses Rannar Uusna (KTM, KTM Racing Estonia).
"Ühe korra endurotestil veidi vääratasin, aga muidu läks kõik libedalt," ütles Rannar Uusna, kes peale esimest etappi oli oma klassis Senior E3 viies. "Tehnikaga probleeme ei olnud, sõitsin nii hästi kui sain. Minu teada konkurendid itaallased viimasel ringil puterdasid ära." Uusna oli finišis värske ja kordaläinud päevaga rahul. Ta sõitis täna välja aja 42:25,97 ja edestas üldarvestuses järgmist sõitjat, Matteo Pavonit (Itaalia, Junior E1 klassi võitjat) kolme sekundiga. Üldarvestuses kolmanda tulemuse ja alla 20-aastaste juunioride klassi esikoha sõitis välja Joakim Grelsson (Rootsi), kes kaotas Pavonile üheksa sekundit.
Tingimused täna Paikusel on olnud ideaalilähedased – ilm on kuiv ja mitte liiga palav, ligi 20 kraadi. Öösel küll sadas, kuid hommikuks oli rada kuiv ja parim tulemus sõltus liivarajal sõitjate tehnilistest oskustest. "Hea päev oli, probleeme polnud," jäi Oscar Baletti, Uusna suurim konkurent klassis Senior E3, kes üldarvestuses sai neljanda koha, oma päeva kokku võttes napisõnaliseks.
Kõigile Paikuse tingimused meeltmööda polnud. "Liiv mulle ei üldse ei istu. Kukkusin mitu korda," oli rootslane Daniel Mundell, peale esimest etappi kuni 20-aastaste juunioride klassi parim, enda suhtes kriitiline. "Homme püüan paremini." Mundell oli üldarvestuses 25. ja oma klassis Jan Allersi järel kolmas.
Üldarvestuses mahtusid Eesti meistrivõistlustel osalejate seast kümne parema hulka veel Martin Leok ja Aigar Leok, vastavalt kaheksas ja üheksas.
Euroopa meistrivõistluste arvestuses osalenud eestlastest sai Priit Biene sai klassis Junior E2/E3 11. koha. "Ei olnud väga hea päev. Halb ka mitte. Koduraja närv on ikka sees," ütles Biene. "Korra kukkusin, aga muidu mingeid probleeme polnud. Homme tahan palju kiirem olla."
Peakorraldaja Toivo Nikopensius osales klassis Veteran ja oli kaheksas. "Eks ta üks tõsine tööpäev oli. Kahjuks ei õnnestunud külalistele raba peal muda pakkuda, ilmad on nii kuivad olnud ja rajal olid kiiremad need, kes tehniliselt paremini sõitsid," sõnas peakorraldaja ja Veteranide klassi sõitja Toivo Nikopensius.
Võistluspäeva katkestas kümme sõitjat Euroopa ja Eesti meistrivõistluste arvestuse peale kokku. Eesti meistrivõistluste klassides võitis Aigar Leok E-1, Martin Leok E-2, Toomas Triisa E-3, Egon Üpraus Senior 40+, Jaanus Hugo Ermits Juuniorid. Eesti karikavõistluste klassides Timo Hermlin Hobi, Andrus Allikvee Veteranid 50+, Ain-Gustav Bartels Algajad ja Rene Šapran Uustulnukad.
Paikuse turba- ja liivapinnase rohke võistlusraja pikkus on 62 km, kus on üks endurokatse (ET), kaks krossikatset (CT) ja 2 ajakontrollpunkti. Võistlustel sõidavad Euroopa MV klassid mõlemal päeval kolm ringi, Eesti MV klassid esimesel päeval kolm, teisel päeval kaks ringi ning Eesti KV klassid mõlemal päeval kaks ringi. Pühapäeval antakse teise võistluspäeva start kell 9 hommikul.
Üks krossikatsetest on toodud otse Pärnu linna, Uue silla kõrvale jõe äärde. Teine krossikatse märgitakse maha Seljametsa Paikuse lähedal ja endurokatse on traditsioonilises kohas Paikusel Reiu jõe ääres. Võistluskeskus asub aga Paikuse Põhikoolis, kus pakutakse kõigil võistluspäevadel ka toitlustust ning kommentaator annab pidevalt ülevaadet võistluse käigust.
ÕL KIIEVIS | BLOGI | Kohalikud naised jooksevad Tinderis välismaiste vutifännide peale tormi | Õhtuleht
Laupäeval kell 21.45 pannakse Kiievis pall mängu Meistrite liiga finaalis, kus lähevad vastamisi Madridi Real ning Liverpool. Sündmust kajastab kohapeal ka Õhtuleht, kes juba varem Ukraina pealinna lendas, et eluolu ja tingimustega tutvuda.
1. Saada aktiivsed taksojuhid pe***e – tead küll neid tüüpe, kes igas lennujaamas üritavad sulle kolm-viisteist korda kallimalt taksosõitu pähe määrida? No neid on Kiievist kõvasti. Tegelikult mine rahulikult terminalist välja, pööra paremat kätt ja leiad bussi.
3. Kui oled jõudnud Kiievi Vaksalisse, siis seal tuleb tulla läbi suure hoone, et saada metroojaama. Enne seda üritavad sind hurmata kerjused, veteranid, kebabimüüjad, mingid patriootlikud käepaelavennad ja suvalised üheööliblikad. Kõnni neist mööda. Seal leiad samas ka kvartira sildiga naisi, kelle käest maksab küsida hinda. Kui te pole üksi, siis praeguses suures kaoses võib see olla üsna hea pakkumine.
4. Metroosse minnes ärge kartke suuri rahatähti. Mina kartsin. Kui ma Venemaal ülikoolis käisin, siis ma õppisin karjuvale klienditeenindajale vastu ütlema: „Spaikoino, tsõganka“ ehk „vait, mustlane“. Praegu on see lause muidugi rassistlik ja ma väga vabandan ja üleüldse, aga toona see töötas võimsalt. Ukraina pole enam kaua Venemaa ja siin ei saa metroomüüja üldse pahaseks, kui sa viie grivnase žetooni 200 eest ostad. Ta lihtsalt laob sulle raha lauale ja lähed.
5. Kuigi üldiselt tundub, et kõik on selleks ajaks kontrolli lahti lasknud, kuna see viis grivnat on napilt 12 senti.
6. Metroo on veidi roiskunud haisuga, aga meeleolukas reis, sest laskumine trepist on väga-väga pikk ja metroos olevad naised on ka kenad. Lisaks ei karju mingeid hulle, nagu juhtub Lääne-Euroopas. See polnud rassistlik vihje, vaid üldine.
7. Kui on vaja kuhugi minna, siis võtke uber. See on siin mega. Tellisin suvalisse kesklinna kohta, kus ei olnud aimugi, et mis see aadress olla võis, aga takso oli neli minutit hiljem kohal. Pärast üsna pikka sõitu Oboloni linnaossa, sain teada, et see kõik maksis 3,2 eurot.
8. Kui te jätate välja selle debiilse asja, et kõik hotellipidajad läksid lolliks ja hakkasid mõtlema, et 20 eurose toa eest saaks 3500, siis on Ukrainas hindadega kõik päris okei. Väga hea õlu baaris maksab endiselt maksimaalselt 1,5 eurot, imeline bors ribiga maksab 2,3 eurot. Siinkohal juhiks tähelepanu, et ka Eestis on mõned hotellid, kes on hinna UEFA Superliiga ajaks lakke ajanud. Ütlen siin kolm sõna Radisson, V*tt ja Olümpia. Kaks neist on hinna üles ajanud, ülejäänud üks on need teised.
9. Nagu ma rääkisin, siis toidud on imelised. Aga öömaju leiab ikka kuskilt. Sain öömaja Oboloni linnaossa (see oli siis metrooga mingi 45 minti, aga uberiga 3 eurot). Maja on vihane paneelikas, kus neljandal korrusel asub mu ühetoaline, aga väga vinge köögiga korter. Tualett on samas nii väike (või ma olen nii paksuks läinud, mis on ka tõsi, et mu põlved mahuvad uksest välja). See on vähemalt siiamaani 28 eurot päevas. Konditsioneer on olemas, poed on olemas ja lähedal on Oboloni järv.
10. Samas ma jäin lifti kinni, mis oli üsna naljakas, sest mõtlesin teha videot, et kuidas ma lähen nõukaaegsesse lifti, sest tegelikult polnud mul ju üldse vaja neljandale korrusele liftiga minna. Lõppes kõik sellega, et korraga kustusid liftis tuled ja ma seisin seal nagu töllakas, peksin nuppe ja mõtlesin, et midahekki. Õnneks vajutasin suvalise korruse nuppu ja pärast sööstsin trepist alla nagu Alberto Tomba.
11. Maja ees käib vinge sotsporno, sest õlu ja vein on siin nii odavad, et Ossinovski saaks ilmselt kreepsu. Õlu maksab odavaimal juhul 20 eurosenti, veini saab mingi kahe euro eest. Maitse poolest on täitsa hea, olen kuulnud, aga mitte maitsnud, kuna ma olen siin siiski tööl.
12. Kui sisse lülitada Tinder, siis on välismaa mees ääretult populaarne. On muidugi hästi palju naisterahvaid, kes kipuvad poseerima väga lühikese seelikuga, aga on ka selliseid, kes tunduvad täitsa toredad ja kellega võiks reaalselt kokku saada. Äkki homme?
13. Aa, ma pidin tegelikult kirjutama sellest, et täna on ka Naiste Meistrite liiga finaal, aga nüüd läks meelest ära. Selle akrediteerimisel midagi ei juhtunud. Käisid ja võtsid. Ei rahvast, ei tähelepanu. Oeh.
Eelsõidus sai Eesti kvartett, mille tavapärast eessõudjat Kaspar Taimsood asendab Kuslap, viimase ehk neljanda koha (finaalipääs ehk teisena lõpetanud Saksamaa jäi 8,05 sekundi kaugusele), tänase vahesõidu lõpetasid meie mehed Norra ja Venemaa järel kolmandana. Finaali ehk kuue parema sekka viinuks 4,25 sekundit kiirem aeg.
See tähendab, et neljapaat sõuab homme B-finaalis, kus on vaid kolm kvartetti. Jagamisele lähevad kohad 7.-9.
Paremini ei käinud ka meie kahe- ja ühepaatide käsi. Kaspar Taimsoo - Sten-Erik Anderson said 21 duo konkurentsis 15. ja Jüri-Mikk Udam - Joosep Laos 18. koha.
Teistsuguste koosseisude idee on leida lisaks tugevale neljapaadile ka konkurentsivõimeline kahepaat.
|
OSCAR-2019
|
||
Andrei Ivanovi kõige uuemat romaani „Harbini ööliblikad” saab lugeda mitmeti. Seda võib käsitleda kui soliidset ja igati põhjalikku katset kirjutada ajalooromaan vene rahvusvähemusest Eestis. Neist, kes põgenesid siia enamlaste Venemaalt ning olid sunnitud kohanema võõral maal ja võõrastes oludes.
Neist, kes põgenesid siia enamlaste Venemaalt ning olid sunnitud kohanema võõral maal ja võõrastes oludes. Detailselt analüüsides võib imestada, kui mitmekesiselt ja reljeefselt on autor suutnud tabada 1920.–1940. aastate modernistliku kultuuri maiku selle pöörases, dünaamilises arengus. Hõbeajastu kultuurikuma peegeldab „Ööliblikate” tegelaste saatusi väga ilmekal ja sürreaalsel viisil: loomingulised enesekahtlused, ammendamatud poliitilised või filosoofilised vaidlused, vandenõuseltsid, kokaiini tarbimine, huvi spiritismi vastu, elu argitraagika koos rahapuuduse, vaesuse, haiguste ja eks ka hullumeelsusega. Kõik see moodustab väga tiheda poeetiliste detailide võrgu, millest võib leida soovi korral ka ohtralt erinevaid ajaloolisi sündmusi või nimesid.
Mõni tulevane uurija võiks kirjutada põneva käsitluse ka ühe või teise romaanitegelase ajalooliste prototüüpide kohta. Seda enam, et 20. sajandi esipoole eestivene kultuurielu teatakse meil halvasti ja paljud omapärased, otsekui mõne avantüürromaani lehekülgedelt välja tulnud nimed on meile suuremal määral teadmata (ehk Igor Severjanin või Boris Vilde välja arvata). Teine võimalus on lihtsalt rõõmustada, et on ilmunud põhjalik ja küps teos, mis annab eesti ning baltisaksa ajalookäsitluse kõrvale ka vene vaatevinkli teatud ajale ja oludele. Tegevustiku seisukohast toimub ju romaanis päris palju: siin-seal toimetavad usinad eri hoiakutega tegelased, levitavad oma seisukohti, vaidlevad, joovad, kirjutavad luulet, sekka kibedaid emigrantide kirjakesi, asutavad seltse, tegelevad salakaubanduse, spiritismiga või sukelduvad pimesi tärkava fašismiideoloogia rüppe.
Nendes tingimustes ei tunne Ivanov mingit vajadust rahvusliku paatose või nostalgia järele. Otse vastupidi, paljud portreed on lausa satiirilised, näiteks kujutatakse romaani alguses paadunud monarhistist sulesepa banaalset isamaameelset näidendit. Skepsis ja võõristustunne on omased ka romaani peategelasele, kunstnik-fotograaf Boriss Rebrovile, kes osaleb küll Tallinna ja Tartu vene kultuurielus, suhtleb väga omapäraste tegelastega, kuid viibib kas oma isikliku peretragöödia või loomingulise romantilise eraldatuse tõttu alati ikkagi omapead. Sellegipoolest ei lasku Ivanov pelgalt kõndivate karikatuuride joonistamise tasemele. Tema tegelastel, olgu nad mõnikord kujutatud eemaletõukavalt, teinekord kibedusega pooleks naljakalt, on alati oma valu. See valu on kas isiklik saatus või pidev vältimatu arutlus elu mõttest, eesmärgist, suunast. Taoline temaatika ei ole kindlasti Ivanovi loomingus uus, kuid kõnealuses romaanis on see väga viljakalt juurdunud, mahlakas ning sümboolse miljööga. Keelatud meenutused oma kunagisest elust Peterburis, sõda, haigus, Tallinna ja Tartu tänavate ning asukate kummituslikud kirjeldused osutuvad romaani üheks parimaks osaks. Eesti jääb paljudele tegelastele võõraks, siinne kultuuripärimus ei ole nende jaoks elu lahutamatu osa, vaid pigem kõrvalkülaline, kellega peab saatuse sunnil leppima. Eesti temaatika jääb seega tagaplaanile, kuigi sellele alati viidatakse.
Kui rääkida eestlaste kujutamisest romaanis, siis seal leidub omataolisi eesrindlikke kõrvaltegelasi, kes on seotud uue, kuid võõra elu progressiga ning tegutsevad nendes valdkondades, mis jäävad vene pagulastele suletuteks (kas või keelebarjääri tõttu). Õigupoolest võib isegi öelda, et eestlased kui eduühiskond moodustavad teose tegelastele teatud kontrastse tausta. Siiski ei kujutata eestlasi enamasti üldse negatiivselt: nad oskavad vene keelt, mõni neist, nagu Rebrovi sõber ajakirjanik Ristimägi, üritab isegi tegelasi aidata ja proovib avaldada nende töid eesti ajakirjanduses. Veelgi enam, kui on oodata enamlaste tulekut, jagavad Rebrov, endine tsaariaegne kindral ja nüüd lihtsalt autojuht, ning kaks eestlast üht ajaloolist saatust: nad põgenevad. Paradoksaalsel kombel just põgenemine, pagulus teeb nende eri rahvuste ning seisuste esindajate läbisaamise palju inimlikumaks, isegi südamlikumaks, kui see oli varem.
Emigrandid, keda Ivanovi teoses kohtame, on enamasti kapseldunud, valinud passiivse eskapismi tee. On ka neid, kes pingutavad, et igal võimalusel end uutes oludes tõestada. Nad loovad uhkeid plaane ning panevad kirja ühiskondlikku elu puudutavaid kuulujutte (näiteks kirjanik ja toimetaja Stropiilin). Rebrovi näitel aga näeme, et tõeline kunst, loominguline protsess nõuab vaeva, see on alati pingeline sisemine toiming, mis moodustab kõikide elus kogetud löökide ja öiste saatusemõtiskluste kvintessentsi. See ei ole üldse seotud rohkete seltside ega koosolekutega. Kunst on universaalne. Nagu ka surm, mis saadab tegelasi igal leheküljel ning lisab romaanile selle lihtsuses ja argisuses mingi uue metafüüsilise mõõtme.
Samas ei suuda Rebrov leppida oma olukorra kahetisusega: kunstiga kaasneb kuulsus, nüüd ta ei ole muud kui кунстник. Elukutse nimetus – eriti veel teises keeles – hakkab siin mängima eneseiroonilist rolli, otsekui oleks tegemist peategelase varju või ametliku teisikuga, mis süvendab veelgi tema maailmavaate karmust ja lootusetust.
Kõikide nende oma eksistentsi puudutavate küsimuste ning arutluste kõrval mõjub „Harbini ööliblikate” süžeeliin koguni ebavajaliku ja tühise lisana – peategelast lausa tõugatakse kas juhuse või tema passiivse ükskõiksuse tulemusena verinoort vene fašistide ühingut abistama. Õnneks ei mängi see seikluslik osa romaanis väga suurt rolli, olgugi et sellest tulebki teose sümboolne pealkiri – propagandistliku kirjanduse pakk, mis tuli lausa Harbinist. Ühtlasi jäävad Rebrovi maja kummitama ka mingid eksootilised liblikad võõrsilt – mida rohkem ta neid hävitab, seda rohkem neid juurde tekib. Lõpuks toimub poeetilise hullumeelsuse tulemusena nende liblikate metamorfoos terasest valmistatud mehaanilisteks lendavateks masinateks. Selle seigaga saab läbi ka kontrastse, valusa ja rikkaliku vene emigrandikultuuri aeg Eestis.
„Harbini ööliblikad” osutub oluliseks mitmel põhjusel. Hetkeseisuga võib seda pidada Andrei Ivanovi kõige paremaks teoseks, olgugi et see on halastamatult masendav ja piinav lugemine, kus ühelt poolt ei toimu midagi ning teisalt jookseb silme eest läbi terve tegelaste elu. „Harbini ööliblikad” on omamoodi prequel Ivanovi varasemale romaanile „Hanumani teekonda Lollandile”, kus kõneletakse samuti võõrast ja võõratunnetamisest: seal on Taani, siin Rootsi, erinevad ajad ja tegelased, aga samasugune liigse inimese valu ja mure. Vaenlane luuakse selleks, et mitte olla üksi. Ivanovi parimad tegelased julgevad tunnistada, et nad on omapäi. Niimoodi jõuavadki autori eksistentsialistlikud vaated „Harbini ööliblikates” oma haripunkti.
„Must alpinist” on nõukogude ajal reaalselt aset leidnud sündmustel põhinev õudussugemetega noortefilm eesti tudengite talvematkagrupist, mis satub Siberis hirmujudinaid tekitavate sündmuste keskele.
Matkal oma kaaslastes pettunud ebapopulaarne grupijuht Olle (Reimo Sagor) jääb retke viimasel päeval mägedes kadunuks. Temaga rivaalitsenud vabameelse ja seiklusi hindava Eero (Priit Pius) juhtimisel laskuvad matkajad abi otsimiseks mägede jalamil asuvasse burjaatide külla. Vallandub kummaline ja terve mõistuse vastane sündmusteahel, mida näib dirigeerivat kadunud Olle. Võõral maal ja võõra rahva hulgas tuleb lahendada ülesanne, mida matkajad esialgu ei taha, kuid hiljem enam ei oska lahendada.
Eile, 25. veebruaril algasid Haapsalu raudteejaamas Eesti-Soome-Saksa koostööfilmi „Vehkleja” võtted. 1952. aastat kujutava mängufilmi aluseks on legendaarse Haapsalu vehkleja ning treeneri Endel Nelise elu, kelle rolli hakkab filmis mängima näitleja Märt Avandi.
|
OSCAR-2019
|
||
Güelli park (inglise Park Güell; katalaani Parc Güell) on park Barcelonas Carmeli mäel. Park on oma nime saanud Kataloonia töösturi Eusebi Güelli järgi. Kuna park on inspireeritud inglise pargiarhitektuurist, siis ka pargi originaalnimi on ingliskeelne ja mitte katalaanikeelne.
Park ehitati rikastele mõeldud elurajoonina aastatel 1900–1914, kuid kinnisvaraäri ei õnnestunud ning nii läks piirkond Barcelona linna omandusse ja avati rahvale aastal 1926. Pargi kujundas Antoni Gaudí, kes ka ise ostis oma säästude eest 1904. aastal piirkonda maja (arhitekt Francesc Berenguer i Mestres) ning elas seal aastatel 1906–1926. Tänapäeval asub selles majas Gaudí majamuuseum (Casa Museu Gaudí).
Gaudí majamuuseum. Maja kolmandal korrusel on koha leidnud Enric Casanellesi (1914–1968) raamatukogu, milles on üle 30 000 kunstikataloogi.
Itanium on Inteli loodud 64-bitiste mikroprotsessorite seeria, mis rakendab Intel Itaniumi arhitektuuri (mille nimeks oli varem IA-64). Selle seeria protsessoreid turustatakse ettevõtete servermasinate ja kõrge andmetöötlusjõudlusega süsteemide jaoks. Itaniumi arhitektuur sai alguse Hewlett Packardist (HP), hiljem arendasid seda edasi HP ja Intel koos.
Erinevalt enamikust teistest arhitektuuridest, otsustab Itaniumi puhul kompilaator, milliseid käske tuleb täita paralleelselt. Protsessor ei pea seega programmi jooksmise ajal ise programmi jälgima, et teada saada, milliseid käske on võimalik paralleelselt jooksutada. Eesmärgiks on teha protsessoreid lihtsamaks, odavamaks ja energiasäästlikumaks.
Itanium oli algul mõeldud x86-arhitektuuri uuendusena, kuid sellest sai täiesti erinev mikroprotsessorite seeria. Pärast pikaajalist arendusprotsessi ja mitmeid viivitusi lasi Intel 2001. aastal müüki esimese Itaniumi seeria protsessori koodnimega Merced. See protsessor oleks olnud muljetavaldav, kui ta oleks tähtajaliselt 1999. aastal müügile tulnud. 2001. aasta standardite järgi oli ta suhteliselt aeglane. Tol ajal kaasaegse x86-arhitektuuril põhineva Pentium 4-ga võrreldes oli Merced poole aeglasem.[1]
Tänapäeval toodab HP enamiku Itaniumil põhinevaid süsteeme seeria HP Integrity Servers osana. HP pole aga ainuke firma, mis neid toodab. Mitmed teised firmad (sh ka Intel) toodavad samuti Itaniumil põhinevaid süsteeme. 2008. aasta seisuga oli Itanium mikroprotsessorite tootmises ettevõtete serverarvutites rakendamiseks 4. kohal (x86-64, IBMi, POWERi ja SPARCi taga)[2]. Itaniumi mikroprotsessor Tukwila planeeriti müüki lasta 2007. aastal, kuid turule jõudis see alles 2010. aasta 8. veebruaril.[3]
Itaanium plaanis algul Itaniumi protsessoreid müüki lasta siis, kui serverid alles hakkasid 64-bitiliste protsessoritele üle minema. 21. sajandi algul arendas AMD aga juba x86 seeriale 64-bitise laiendi tuntud kui x86-64. Hiljem võttis Intel selle seeria omaks ning muutis selle arhitektuuri PC arvutite protsessorite standardiks. Enamus Itaniumi võimsamaid protsessoreid jooksevad HP-UX operatsioonisüsteemil. Sellel põhjusel teatas Microsoft 2010. aasta aprillis, et nad enam ei arenda uusi versioone Itaniumi toetusest Windowsil.[4]
Esmase müüki laskmise ajal 2001. aastal oli Itaniumi jõudlus võrreldes RISC ja CISC protsessoritega väga pettumust valmistav. [5] Olemasoleva tarkvara ja operatsioonsüsteemide emuleerimine oli väga halb, kusjuures üks benchmark 2001. aastast teatas, et esimene Itaniumi protsessor oli 100 MHz Pentiumiga umbes samaväärne.[6] Itanium jättis halva esmamulje ega suutnud konkureerida uute x86-l põhinevate protsessoritega, mis hakkasid turule ilmuma. Artiklis "How the Itanium Killed the Computer Industry" ajakirjanik John C. Dvorak, kommenteerides Itaniumi ajalugu, ütles: "See on jätkuvalt üks suurematest fiaskodest viimase 50 aasta jooksul".[7] Tehnoloogiakolumnist Ashlee Vance kommenteeris, et viivitused ja kehv jõudlus "muutsid selle toote naljaks protsessorite turul".[8]
1989. aastal jõudis HP järeldusele, et vähendatud käskude kogumiga arvuti (reduced instruction set computer ehk RISC) arhitektuurid lähenesid töötlemise kiiruse piirile, milleks peeti sagedust: üks käsk tsüklis. HP teadlased uurisid uut arhitektuuri, mis hiljem sai nimeks explicitly parallel instruction computing (EPIC), mis lubas protsessoril täita mitut käsku igas tsüklis. EPIC rakendab ühte VLIW arhitektuuri tüüpi, milles iga käsu sõna sisaldab mitut käsku. EPIC arhitektuuriga, kompilaator määrab eelnevalt millised käsud saab täita samaaegselt. Seetõttu ei vaja protsessor keerulisi mehhanisme, et määrata millised käsud täita paralleelselt.[9] Sellisel lähenemisel on kaks eesmärki: võimaldada paremat koodi uurimist, et avastada lisavõimalusi paralleelse käivitamise jaoks, ja lihtsustada protsessori disaini ning vähendada energia tarbimist, elimineerides vajadust runtime plaanimise järgi.
HP uskus, et ainult ühe firma oma mikroprotsessorite arendamine polnud enam kulutõhus ning seetõttu astus partnerlusse Inteliga, et arendada IA-64 arhitektuuri, mis pärines EPIC-st. Intel oli valmis IA-64 arendamisega palju vaeva nägema, lootes, et tulemuseks saadud mikroprotsessor läheb enamustes ettevõtete süsteemide tootvates firmades kasutusse. HP ja Intel algatasid suure ühise arendusprojekti, mille eesmärgiks oli 1998. aastaks valmistada nende esimene toode, Merced.[9]
Arenduse ajal prognoositi, et IA-64-st saab serverites, tööarvutites ja võimsamates lauaarvutites dominantne protsessor ning lõpuks ületab see ka RISC ja CISC arhitektuure üldotstarbelises kasutuses.[10][11] Compaq ja Silicon Graphics otsustasid katkestada Alpha ja MIPS arhitektuuride arendust vastavalt, et valmistuda IA-74'le migreerumiseks.[12]
Mitmed ettevõtted arendasid Itaniumi jaoks operatsioonisüsteeme, sealhulgas ka Microsoft Windows, Linux ja mõned UNIX-i variandid (nt HP-UX, Solaris[13] [14] [15], Tru64 UNIX[16] ja Monterey/64). 1997. aastaks selgus, et IA-64 arhitektuuril kompilaatori rakendamine oli palju keerulisem kui algul arvatud ning Mercedi väljastamist lükati edasi.[17] Üheks tehniliseks raskuseks oli suure transistorite arvu vajadus, et toetada laiu käsu sõnu ja suuri vahemälusid. On olnud ka struktuurilisi probleeme, kuna kaks gruppi kasutasid erinevaid metoodikaid ja omasid natuke erinevaid prioriteete. Kuna Merced oli esimene EPIC protsessor, siis arendusmeeskond ei osanud eeldada nii palju ootamatuid probleeme, kui neid tegelikult tekkis. Lisaks tugines EPIC lähenemisviis sellistele kompilaatori võimetele, mida polnud kunagi varem rakendatud, seetõttu vajas projekt veelgi rohkem uurimist.
Intel kuulutas Itaniumi protsessori ametliku nimena välja 4. oktoobril 1999.[18] Juba mõne tunniga anti protsessorile uus hüüdnimi – "Itanic" (viidates Titanicule – "uppumatule" laevale)[19]). Paljud kasutavad seda hüüdnime, et vihjata mitmemiljardilisele investeeringule Itaniumisse ja selle varasele ülekiitmisele, millele järgnes selle suhteliselt kiire allakäik.
Selleks ajaks, kui Itanium 2001. aasta juunis müüki lasti, polnud selle jõudlus parem kui konkureerivatel RISC ja CISC protsessoritel.[20] Itanium konkureeris väiksema võimsusega (enamasti 4 CPU-ga ja väiksemad süsteemid) serverite turul x86 seeria protsessoritega ning võimsamate serverite turul IBM POWER- ja Sun Microsystems SPARC arhitektuuridega. Intel muutis Itaniumi prioriteete, et keskenduda võimsamatele äriklassi serveritele ja HPC-le, üritades saavutada x86 edu "horisontaalsel" turul (s.t, üks arhitektuur, mitu süsteemide müüjat). Esimese protsessori versiooni edu piirdus asendustega: PA-RISC HP süsteemides, Alpha protsessorid Compaqi masinates ja MIPS SGI arvutites. Lisaks tootis IBM sellel protsessoril baseerunud superarvuti.[21] POWER ja SPARC jäid turul tugevale positsioonile. Samal ajal kasvas 32-bitise x86 arhitektuuri edu ettevõtete infotöötlusse.
Ainult mõni tuhat arvutit, mis kasutavad originaalset Merced Itanium protsessorit, said müüdud.[22] Halva müügiedu põhjusteks olid enamasti suhteliselt halb jõudlus, kallis hind ja piiratud tarkvara kõlblikkus. Et suurendada Itaniumi jaoks tarkvara valikut, hakkas Intel esimesel Itaniumil põhinevaid arvuteid tegema kättesaadavaks iseseisvatele tarkvaramüüjatele, et stimuleerida arendust. Aasta hiljem tõid HP ja Intel müüki uue põlvkonna Itanium 2 protsessori.
Itanium 2 protsessor lasti müüki 2002. aastal. Erinevalt Mercedist suunati Itanium 2 pigem firmade servermasinatele müügiks, kui kogu võimsate protsessorite turgu. Esimese mikroprotsessori Itanium 2 seeriast, koodnimega McKinley, arendasid taas Intel ja HP koostöös. Selle arenduse käigus parandati palju jõudlusega seotud vigu, mis olid originaalsel Itaniumi seerial. Enamuse vigadest põhjustas ebaefektiivne mälu subsüsteem. McKinley koosnes 221 miljonist transistorist, mõõtmed olid 19,5 x 21,6 mm (421 mm²) ja seda valmistati 180nm CMOS protsessis kuue alumiiniumikihiga.[23]
2003. aastal tuli müüki AMD Opteron seeria, mis rakendas 64-bitist arhitektuuri(x86-64). Opteron sai kiiresti ettevõtete serverite piirkonnas kuulsaks, sest see pakkus kerget uuendust x86'st. Intel vastas, rakendades x86-64 arhitektuuri oma Xeon protsessorite seerias aastal 2004.[12]
2003. aastal valmis ja läks müüki Itanium 2 seeria uus liige, koodnimega Madison. Madisonist sai alus kõikidele uutele Itanium protsessoritele kuni Montecito valmimiseni 2006. aastal.
Märtsis 2005 teatas Intel, et arenduses oli uus Itanium protsessor koodnimega Tukwila, mida plaaniti müüki lasta 2007. aastal. Tukwilal pidi olema 4 protsessori tuuma ja see pidi asendama Itaniumi siini uue ühtse süsteemiliidesega (Common System Interface e CSI), mis pidi minema kasutusse uues tulevases Xeoni protsessoris.[24] Hiljem samal aastal lükkas Intel tähtaja edasi 2008. aastale.[25]
Novembris 2005 liitusid peamised Itaniumil baseeruvate serverite tootjad Inteliga ja mõnede tarkvara müüjatega, et luua Itaniumi-lahenduste ühing (Itanium Solutions Alliance) eesmärgiga edendada Itaniumi arhitektuuri ja kiirendada tarkvara portimist[26]. Ühing teatas, et selle liikmed investeerivad aastakümne lõpuni Itaniumi lahendustesse 10 miljardit dollarit.[27]
2006. aastal valmis uus Itaniumi seeria liige, nimega Montecito (müügil Itanium 2 9000 seeria nime all). See protsessor oli kahetuumaline, umbes kaks korda parema jõudlusega ja 20% väiksema energiatarbega.[28]
Itanium 9300 protsessor, koodnimega Tukwila, ilmus müüki 8. veebruaril 2010[30]. Tukwila kasutab 65nm protsessi, sisaldab 2–4 tuuma, kuni 24 MB vahemälu, Hyper Threadingu tehnoloogiat ja integreeritud mälukontrollereid. See rakendab double-device data correction tehnoloogiat, mis aitab parandada mäluvigu. Tukwila rakendab ka Intel QuickPath Interconnect (QPI) tehnoloogiat, et asendada Itaniumi siinil põhinevat arhitektuuri. Selle interprotsessori ribalaius on 96 GB/s ja mälu ribalaius 34 GB/s. Tänu QuickPath tehnoloogiale on protsessoril integreeritud mälukontrollerid ja see suudab mälu otseselt juhtida. Quickpath on samuti kasutusel Inteli protsessorites, mis kasutavad Nehalemi mikroarhitektuuri, mis võib võimaldada nii Tukwilal kui ka Nehalemil kasutada samu kiibistikke[31]. Tukwila sisaldab 4 mälukontrollerit. Iga neist toetab mitut DDR3 DIMM-i teise mälukontrolleri kaudu.[32]
Intel oli ulatuslikult dokumenteerinud Itaniumi käskude kogumit ja mikroarhitektuuri[33]. Itaniumi arhitektuuri nimetati mitu korda ümber. HP nimetas selle algul PA-WideWordiks. Intel nimetas selle IA-64-ks ja hiljem Itanium Processor Architecture'iks (IPA)[34], enne kui jäädi pidama nimel Intel Itanium Architecture, kuid ka nimi IA-64 on veel laialt kasutusel.
Itanium on 64-bitine registririkas detailselt paralleelne arhitektuur. Loogilise aadressi ruum on 264 baiti. Arhitektuur rakendab haru väitmist, eeldamist ja oletamist. See kasutab riistvaralist registrite ümbernimetamise mehhanismi. Sama mehhanismi kasutatakse ka selleks, et lubada tsüklite paralleelset käivitumist. Oletamine, eeldamine, väitmine ja ümbernimetamine on kõik kompilaatori kontrolli all: iga käsusõna rakendab selleks lisa baite.
Iga 128-bitine käsusõna sisaldab 3 käsku ning hankimise mehhanism suudab L1 vahemälust lugeda torustikku kuni 2 käsusõna ühe tsükli jooksul. See tähendab, et kui kompilaator maksimaalselt seda kasutada, suudab protsessor täita 6 käsku ühe tsükli jooksul. Protsessoril on 30 funktsionaalset käivitamisseadet üheteistkümnes grupis. Iga seade saab käivitada käskude kogumist üht kindlat alamhulka ja iga seade täidab käske sagedusega üks käsk tsükli kohta, juhul kui käivitusmehannism ei veni aega, et oodata andmete kohalejõudmist. Kuigi kõik seadmed ühes grupis ei käivita identseid käskude kogumist alamhulka, saavad mitmed seadmed täita ühiseid käske.
kaks 82-bitist murdarvude korrutaja-liitja seadet, kaks SIMD murdarvude korrutaja-liitja seadet (kumbki kaks 32-bitist operatsiooni)[35]
Kompilaator tihti saab grupeerida käske kuueliikmelistesse hulkadesse, mis saavad käivituda samaaegselt. Kuna murdarvuseadmed rakendavad korrutamise-liitmise operatsiooni, saab üks murdarvuline käsk teha kahe käsu tööd, kui rakendus tahab midagi korrutada ja siis vastust kuhugi liita. Kui see olukord esineb, saab protsessor teha neli FLOP-i tsüklis. Näiteks 800 MHz Itaniumil on teoreetiline kiirusehinnang 3,2 GFLOP-i ning kõige kiiremal Itanium 2 protsessoril 6,67 GFLOP-i.
Aastatel 2002–2006 oli Itanium 2 protsessoritel samasugune vahemälujaotus. Neil oli 16 kB esimese taseme vahemälu käskude jaoks + 16 kB andmete jaoks. Teise taseme vahemälu oli käskudel ja andmetel ühine – 256 kB. Kolmanda taseme vahemälu oli samuti käskudel ja andmetel ühine ning varieerus vahemikus 1,5–24 MB. 256 kB teise taseme vahemälu sisaldab küllalt loogikat, et käitleda semafoorseid operatsioone ilma, et tuleks segada peamist aritmeetilise loogika seadet.
Põhimälule käib juurdepääs siini kaudu. Algul nimetati Itanium 2 siini McKinley siiniks, kuid nüüd viidatakse sellele enamasti nimega "Itanium bus". Viimaste protsessorite väljalaskmisega kasvas Itaniumi siini kiirus püsivalt. Siin kannab üle 2×128 biti tsükli kohta. See tähendab, et 200 MHz McKinley siin kandis üle 6,4 GiB/s ja 533 MHz Montecito siin 17,056 GiB/s.[36]
Alates 2009. aastast pakuvad Itaniumil põhinevaid arvuteid mitmed tootjad, sealhulgas HP, SGI, NEC, Fujitsu ja Hitachi. Suurematest serveritootjatest toodab HP tänapäeval vähemalt 80% Itaniumi-põhistest süsteemidest. HP 2006. aasta esimese kvartali müük oli 7200 arvutit[37]. Lõviosa müüdavatest arvutitest moodustavad suurfirmade serverid ja arvutid, mille eesmärk on mahukate tehniliste arvutuste sooritamine. Tüüpiliselt kasutab üks süsteem kaheksat või enamat Itaniumi protsessorit.
Itaniumi siin on ühenduses ülejäänud süsteemiga läbi kiibistiku. Serveritootjate süsteemid eristuvad kiibistikus kasutatavate ühenduste (mälu, vaheühendused ja lisaseadmete kontrollerid) poolest. Kiibistikku võib lugeda süsteemi-tasandil süsteemi arhitektuuri südameks. Kiibistiku väljatöötamine ja tootmisse toomine on kulukas protsess, millega Itaniumi puhul tegelevad tänapäeval HP, Fujitsu, NEC ja Hitachi.
|
OSCAR-2019
|
||
Jätkusuutlikkus on üle ja valesti kasutatud sõna paljudes keeltes. Füüsilises maailmas ei ole absoluutselt miski jätkusuutlik. Mitte miski. Seda on meil vaja aktsepteerida. Meid säilitab muutus ning meie võimekus kohaneda ja uuendada.
Jätkusuutlikkus on natuke nagu tuule püüdmine. Mida me püüame alal hoida? Lõputu majanduskasvu ideega tööstuse paradigmat? Mugavusi, mille tingimuseks on pikad tarneahelad ja toksiline saaste, mida me loodetavasti kunagi ise ei pea nägema? Tarbijamentaliteeti, mida hoiab ülal üle kogu planeedi ebakõla ja terrorit külvav sõjaline võim? Need on asjad, mis peavad muutuma, ja võimalikult kiiresti, muidu hakkame kogema muutust, mis on väga ebameeldiv inimrassi väljasuremine.
Alustame taastava arengu kursust disainiprotsessi visandamisega ja kirjeldame elemente, mis selle juurde kuuluvad. See ei ole põhjalik permakultuuri kursus, vaid sissejuhatav. Täpsemalt vaatame järgmist:
Rakenda iseregulatsiooni ja arvesta tagasisidet – “Esivanemate patud nuheldakse seitsmenda põlve lastele”
Ära tooda prügi – “Ära raiska, ära ihalda” või “Väike õmblus, mis tehtud õigel ajal, säästab üheksa õmblust tulevikus”
Kasuta väikeseid ja aeglaseid lahendusi – “Tasa sõuad, kaugele jõuad.” või “Mida suurem, seda kõvemini kukub.”
Kasuta servi ja hinda äärealasid – “Ära arva, et oled õigel rajal lihtsalt seepärast, et see on palju tallatud”
Vasta muutustele ja kasuta neid loovalt – “Visioon ei tähenda näha asju sellistena nagu nad on, vaid nagu nad saavad olema.”
Uurime miks on tuleviku kujundamisel nii oluline õppida iidsest ja kaasaegsest põlisrahva tarkusest. Kliimamuutus ei ole meie liigi jaoks midagi uut. Päikeseenergial põhineva majandamise piires elasime alles paar sajandit tagasi kõikides kliimavöötmetes, nii hea mulla ja veega aladel kui ka seal kus need peaaegu puudusid. Piiride teadvustamine on hädavalik millegi kavandamiseks, ja heaks eluks.
Piiride ajastust väljudes ja tagajärgede ajastusse sisenedes seisame silmitsi paljude uute väljakutsetega. Mis on meie kõige strateegilisem vastus? Näeme siin kolme omavahel ühenduses olevat osa:
Ökokülade elanikele tähendab taastamine Maa parandamist seal kus me elame ja seejärel tema tervendamiseks väljapoole ja järjest kaugemale ulatumist. Töötame esmalt ruutsentimeetril ja tabame siis, et see on osa ruutmeetrist ja kuupmeetrist ja kogu Maast.
Et alustada Maa tervendamist, on vaja kõigepealt kahju mitte teha. See eeldab, et võtame omaks praktikad, mis võivad tunduda moodsa tarbijakultuuri keskel teistele ketserlikud, aga need ei pea olema jõhvsärgid – me võime elada ühtaegu lihtsalt ja elegantselt. Meie ärid võivad pakkuda nii õiglast elatist kui olla kasumlikud. Lihtsad eetilised valikud valitsevad meie igapäevaseid tegevusi. Ökokülade maagia (edenenud tehnoloogia) lubab neil olla edukas sureva fossiilkultuuri ebaõiglase konkurentsi kontekstis.
See vägi, mille puhta kavatsusega elamine meile annab, on tugevam kui enamus meist suudab ette kujutada. See tõrjus briti ülemvõimu Indiast välja ja tõi inimõigused afroameeriklastele. Tänu sellele tõusis alandlik vang Lõuna-Aafrika presidendiks. Seda väge tuleb alati hoolikalt valvata ja ülima ettevaatlikkusega kasutada. See vägi vajab jätkuvat rituaalset uuesti puhastamist, et ta tugev püsiks. See on ökoküla kujundamise nurgakivi. See vägi kannab kogu võlvi.
Võlvidest rääkides räägime ka ehitistest ja taristutest, tutvume looduslike materjalide ja iidsete tehnikatega, passiivse kütte ja jahutusega kõikides kliimaoludes ning praktiliste võtetega inimasustuse rajamiseks igasugustes mõõtkavades, et eemaldada süsinik atmosfäärist ja ookeanidest.
Ökokülad on viiruslikud meemid. Nad levivad magusa aroomina nagu värskete õite lõhn. Nad liiguvad inimeselt inimesele ja sõbralt sõbrale hea nõuandena. Nad tulevad maast ja rohujuurtest, sobitudes oma ümbrusega ja rõõmustades naabreid oma erakordse ilu ja graatsiaga.
Selliseid elemente saame permakultuuri vahenditega disainida. Liitu meiega uurima parimaid praktikaid ja sukelduma ühise tuleviku suurima lootuse sügavikku.
Kursus toimub Lilleorus 5.-7. juulil. Registreeru kursusele konverentsi kodulehe regamisvormi kaudu. Kursusel osalemiseks ei pea osalema konverentsil.
Albert on keskkonnajurist, leiutaja ning üks suurimaid permakultuuri asjatundjaid maailmas. Ta on ka üks ökokülade liikumise tõelisi pioneere.
Berndil on doktorikraad metsanduse alal, ta on keskkonna jätkusuutlikkuse asjatundja ja omab paljudes riikides rahvusvahelistes projektides töötamise kogemust. 1992. aastast on ta oma juured kinnitanud Chan Ká Vergeli Yucatáni poolsaarel. Ta on teinud palju aastaid koostööd Yucatani poolsaare põlisrahvastega nende traditsiooniliste töövõtete uurimiseks ja taaselustamiseks ning sealsete metsade taastamiseks.
Ta on Yucateki projekti asutaja ning kirglik ja võimekas maiade iidse eluviisi õpilane ja õpetaja noorematele põlvkondadele. Temaga koos on maiad õppinud uuesti avastama vanu ja ajahambale vastu pidanud tehnoloogiaid, mis on väga sobivad ja kohandatud Yucatani keskkonnale.
|
OSCAR-2019
|
||
Käes on september ja ilmselgelt septembrikuus kõik on uus ja terve suve mauganud lödipüksid ilmuvad aeglaselt roomates kivide alt välja, sirutavad enda kõverad ja värisevad jalad kõhu alt välja ja otsustavad ennast nüüd vormi ajada. Okei, tegelikult asi nii hull pole, aga ma lihtsalt pidin seda ütlema. Mu huumor on kuradima kohatu ja ei sobi nõrganärvilistele ja muidu peenutsejatele, seega sa parem pane jälle rohud valmis, kui seda siit edasi hakkad lugema. Jah? Valmis? Eii, see rahusti ja aspiriin siin ei aita, vala endale parem üks klaasike konjakit!
Igatahes, uustulnukad on platsis ja minu, kui fitnessiblogija kohustus on sheerida enda tarkuseid ka kõikidele alustajatele ja muidu fitnessi maastikuga mitte nii kursis olevatele inimestele. Seega pole vaja mind tänada, ma olen lihtsalt nii hea inimene. Palun väga. Jõusaali algajate sõnaraamat väljalase 1.0 ehk mida jõusaalihundid sulle ütlevad ja mida nad tegelikult mõtlevad.
Vaatad, et mingi vend laseb peegli ees elu eest biitsa ja tema ümber on oma kümmekond hantlit ja sa küsid temalt, kas ta päris ausalt ka kõiki neid hantleid vajab ja ta vastab:
Loe: Ma olen mölakas ja mul pole tegelikult halli aimugi, mida ma teen, aga sina neid hantleid igatahes ei saa, sest ma võib-olla vajan neid tunni-kahe pärast.
Loe: Jah, sa istud siin masina otsas, aga ilmselgelt mingit trenni sa siin ei tee, seega tõmba heaga jehhat või hakka käpelt tööle! Mine istu kohvikus, mitte jõusaali aparaatide otsas tont!
Loe: Ma olen sama masinat ja kava kasutanud juba aastaid ja selle asemel, et midagi muud proovida ja võib-olla ka lõpuks arenema hakata, ma parem higistan sinuga võidu, teen small-talki toidulisanditest ja üritan niisama enda territooriumi märgistada.
Teed parasjagu puhkepausi, kui sinust mööduvad kaks kulturisti, mille peale kõrvalpingil olev vend sosistab sulle:
Loe: Ma lugesin kunagi ühe artikli Delfi naistekast läbi, kus üks joogaõpetaja oli kükkide kohta enda arvamust avaldanud ja põhimõtteliselt ma kvalifitseerun nüüd personaaltreeneriks.
Loe: Mul polnud halli aimugi mingist õigest tehnikast ja kuna ma olen ise nii kuradima kõva spetsialist, siis ma parem teen selle baasharjutuse maha ja lasen elu lõpuni isoleeritud harjutusi, kui tunnistan, et olen ise jobu.
Loe: Sa paistad ainuke inimene, kes siin trenni tegemisest midagi jagab ja kelle kätte ma võin enda elu usaldada.
Loe: Ma tahaks olla lihastes tugev alfaisane, aga ma tahaks endale samal ajal pehmeid lumehelbekese käekesi. Tegelikult ma juba tükimat aega mõtlen, et peaks võib-olla jõusaali asemel pilatest proovima.
Loe: Peale selle, et Cosmos kirjutati G-punkti leidmisest, kirjutati seal ka kõhupeki kaotamisest ja Cosmo on piibel.
Ma loodan, et ma nüüd midagi ei unustanud või siiski? Oskad äkki ise midagi lisada ja anname üheskoos välja jõusaali algajate sõnaraamatu 2.0? Kellele nüüd hommikune makaron kurku jäi, siis lase see korsett nüüd natuke lõdvemaks ja ära ole nii pinges kogu aeg.
Tags: algaja jõusaalis, gainz, huumor, jobu, jõusaal, jõusaalihuumor, jõusaalikindad, jõusaalikoll, jõusaalimasinad, jõutõmbe tehnika, jõutõmme, kõhult peki põletamine, kükid on halvad põlvele, kükkimine, kulturistid, lihaste kasvatamine, naised ja lihased, proteiinipulbrid, september, sõnaraamat, supersetid, toonuses keha, toonuses lihased, uustulnukad jõusaalis, villid jõusaalist, vitamiinid
Appi kuidas ma ei salli, kui inimesed kõik hantlid endale krabavad ja küsimise peale ütlevad, et ma kasutan neid kohe. Aga kohe neid ei kasutata hahaha.
Vat kõigega võib enam vähem nõus olla aga “Teed rahulikult enda trenni klapid peas ja scrollid Instat ja sinu juurde astub mingi koll ja küsib…”
Ma saan aru, et telefon võetakse jõusaali kaas, kuna sealt saab muusikat kuulata, vajadusel vormikaid teha, kindlasti vanaemaga vajadusel tähtsat juttu puhuda eksole – kes siis seda jõusaalis olles seda ei teeks aga Instat scrollida trenni ajal….et nagu WTF? Et persetatakse pool päeva mõnel pingil või masinal ja samal ajal käib taustal mingi sotsiaalmeediaporno ja chattimine ning mõni, kes jätab telefoni turvakappi tehku samal ajal peegli ees silma ja pöidlaringe.? Ai ai Kaisa nii ei ole ilus…see liigutub ju samuti sinna kategooriasse…kus mõni vend kujutab ette, et on privaatjõusaalis ning on endale pmts isikliku ringtreeningu orgunninud ja hoiab kõik seadmeid , hantleid, kange ja muud inventari kinni 🙂
Nojaaa! Ma alati lendan nahhaalselt letti ja pakun, et võime kordamööda neid kasutada, sest no senikaua kuni on tegemist ühiskasutatava jõusaaliga, siis “EI” ei ole nagu väga variant 😀
Ma ei tahaks puid alla panna aga kui sa isiklikult letti lendad, siis ma võin nö tiba krediiti anda ja silma ning pöidla ringe teha… 😉
Täitsa hästi kirjutatud, suu peale kukkunud ei ole 😀 Küll, aga ma vahest mõtlen, et miks need fitness inimesed arvavad, et kõik peavad jõusaalis treenima nii nagu nemad. Tõesti on inimesi, kes tahavadki toonust lihtsalt, mitte lihaseid kasvatada, reaalselt tean selliseid inimesi. “Ma ei kasuta mingeid proteiinipulbreid, vitamiine ega muid steroide”- sellest ma ei saa aru… minu arust ei olegi vaja neid proteiini jurasid kasutada ja see kui sa neid ei kasuta ei tähenda, et toitumisalaseid teadmisi pole 😀 Või ma saan valesti aru? Ma kohtan päris tihti võistlejate puhul sellist hoiakut, et kõik kes jõusaalis ei lammuta ja makrosid igapäev ei arvuta, ei ole ikka õiged trenni inimesed.
Jõusaalis ei pea absoluutselt treenima nagu fitnessinimene, aga kui eesmärk ei ole lihaseid kasvatada, siis mida on ühel inimesel toonuses hoida? Mina tean seevastu selliseid inimesi, kes vaatavad aastakümneid vaeva näinud sportlasi ja kardavad, et kui nad trennis hakkavad käima, siis lihaseid tuleb juurde nagu mühinal ja siis hirmuga väidetakse, et ennast tahetakse vaid toonuses hoida. Mu kõrvadele on seda sama väär kuulda, nagu umbes see, kui keegi käib näiteks tantsutrennides, aga ei taha jumala eest kombinatsioone selgeks saada, sest jumala eest kardetakse tantsijaks saada 😀 Okei… anyway kuhu ma jäingi 😀
Minu point selle teise punktiga oli see, et proteiinipulbrid ja vitamiinid pannakse ühte lahtrisse steroididega. See näitab, et toitumisalased teadmised on ikka väga mööda. Absoluutselt ei ole vaja toidulisandeid tarbida, kui suudad targad valikud toidulaual teha, absoluutselt 🙂 Need on pigem abimehed.
Oooo mu jumal eiii, ma ei soovinud üldse seda öelda. Võistlejad on võistlejad ja ma kohe kindlasti ei arva, et tavaline inimene peaks endale mingeid makrosid arvutama ja toidukaaluga ringi jooksma – elus on muidki asju 🙂
Nii tore ennelõunane lugemine! Natsa karm, aga sisu on õige. Enamus stereotüüpe tulevad vastu isegi väljaspool jõusaali rohkem – tugev naine, kes sööb valku? “Ma parem toonin enda lihasaid ja loodan jumala armule…”
|
OSCAR-2019
|
Subsets and Splits
No community queries yet
The top public SQL queries from the community will appear here once available.