text
stringlengths 5k
186k
| timestamp
stringlengths 19
19
| url
stringlengths 14
1.55k
| source
stringclasses 1
value |
|---|---|---|---|
Veel üks aktuaalne nipp, kuidas ahistamisest pääseda - ärge tantsige valesid tantse! Ma käisin ka nädalavahetusel peol, igasuguseid inimesi oli, mõlemast soost, paare ja üksikuid, kainuses ei saanud kedagi süüdistada, aga ei käperdatud, sest paaristantsud jäid ära. Rockiklubis hüppab igaüks enda eest ja kellegi siivutu krabamine ei käi selle stiiliga väga kokku. Samas, ega ohutu pole sealgi. Mina näen nüüd lähiajal näiteks selline välja:
Lihtsalt juhtusin ühest meesterahvast mööduma hetkel, kui ta küünarnukkide välkudes kellelegi teatraalselt näidata püüdis, missuguse suure kala ta püüdnud oli või midagi sarnast. Kala ulatus mulle otse kulmu alla, hea veel, et tagil seal neete polnud. Ehmus teine päris ära ja tuli siiralt vabandama, mul eriti valus ei olnudki, ütlesin, et pole probleemi ja alles pärast tuli pähe, et silm võib ju kinni paistetada. Läksin küsisin baarist jääd, aga seda seal polnud (miks sa toorest kartulit peale ei pannud, küsis hiljem ema - ma tõesti ei tea, miks mul pidudel käies kartuleid kaasas pole...), seega ajas külm õllepurk asja ära.
Tore kokkusattumus on see, et kõigepealt sai Mikro lasteaias sõbralt lusikaga silma alla, seejärel kukkus Mini koolis laua otsa silma jõhkralt rulli (kõvasti koledamalt kui mina), sest keegi oli kogemata jala ette pannud (õnneks tehti klassipilt just paar päeva enne seda intsidenti ära), nüüd siis mina. L.-st võib nõnda kole kahtlane mulje jääda. Millegipärast (sic!) seostatakse naiste-laste sinikaid alati kurjade kaasadega, vähemalt mu kunagine korvpallurist kolleeg nentis seda kui sosistati, et "näe, isegi nii suur naine saab kodus kolki!"
Vägivald annab tooni ka unenägudes, panen paar viimast siia kirja. Ma nimelt ei usu, et unenäod midagi ette ennustavad, pigem peegeldavad need juba toimunud asju ja meeleolusid, aga selliseid vastikuid polnud ma ammu näinud. Kõigepealt nägin, et mul kukkusid hambad välja, My Ruinil on üks lugu unenäost :
Ilmselt see lugu kuidagi inspireeris ka, sest ma olin mõelnud - näe, mina pole küll kunagi sellist und näinud, et hambad kukuvad välja. L., vana esoteerik, kukkus seletama, et kui koos verega, siis tähendab, sureb lähedane, kui ilma, siis kauge sugulane. No mul tulid ilma vereta, ilmselt sureb neid kaugeid sugulasi siiski iga päev, pole ju mainitud, kui kauge sugulase surma silmas peetakse.
Igatahes paar päeva hiljem nägin veel toredamat und, kus ma olin koos mingisuguse tundmatu zombistuva sõduriga, siuke valgete silmamunadega jälkus, mingi šamaani või nõia juures, kes ütles, et muidu tema sõdurit terveks ei tee, kui mina temaga magama pean. No selge argiteema puudutus, eks. Ma ütlesin, et ei mõtlegi, selle peale hammustas see rõve sõdur mind sõrmelülidest (mitte nukkidest, noh, see järgmine lüli siis), luud ragisesid ja verd lendas. Valus oli ka, ma tunnen miskipärast unes üsna reaalselt valu. Teadsin, et kohe lööb ka šamaan hambad mu sõrmedesse ja see vääramatu jõuga läheneva valu eelaimdus oli veel hullem. Õnneks aeti mind enne üles ja ma jäin hetkeks veel unesegasena lebama, sõrmed olid padja all valusalt krõnksus asendis. Ahjaa, tegelikult murdsin nädalavahetusel nüüd ju küüne ka, palju valusam kui silm.
Ja siis ma nägin seal peol üht meest. Ma tean, et ma olen seda meest enne oma elus näinud, ma olen temaga rääkinud, ma "tean" isegi seda, et me peaks ühest tähtkujust olema. Esimese hooga ma panin isegi paika, kes ta on. Üks kohalik neonats, kunagine liider, selline überegoga vend, saime kunagi ühes baaris tuttavaks ja ta ostis mulle pärast lilli. Aga too mees oli minu mälestuses (20 aastat tagasi) palju pikem ja põhjus, miks ta mulle toona silma jäi, oli see, et ta sarnanes mu esimese armastusega. See mees klubis oli lühem ega sarnanenud üldse tolle esimese armastusega, ometi pidasin ma teda selleks natsiliidriks. Koju jõudes hakkasin mõtlema, et see ei saanud ju tema olla. Kindel oli ainult see, et ka too tüüp oli neonats* (meil siin neid ikka jagus, toona olid ju kõik bomberites, tänapäeval enam väga mitte) ning überegoga. Mul on tema kohta peas fail olemas, aga ma ei saa seda kätte! Või on seal mingid asjad valedesse lahtritesse liikunud ja ma ei tee enam inimestel vahet? Ma ei lähe ju peol inimese juurde küsima ka, et "kuule, kes sa oled, ma tean sind raudselt!", pealegi tundus ta ebameeldiv ja üsna juua täis. Aga vot nüüd ei anna rahu, sest mul on sisimas tunne, et ta kunagi oli väga tähtis inimene mingil hetkel. Kes? Kus? Millal? Tähendab, ma tundsin tema kohaloleku puhul lausa füüsiliselt, et meil on midagi ühist, selline tunne, nagu osa mälust oleks kustutatud ja me olime kunagi kümme aastat abielus (aga see abielu oli täis vastuolusid). Vääga veider. Ta isegi lõhnas täpselt nii nagu ma eeldasin (ma seisin ta kõrval, aga tema ei paistnud mind tundvat).
* Nojah, kuidagi palju mul neid neonatse nooruses oli. Tartus vist oligi toona. Igatahes käis ka mu mitte neonatsist peika musta bomberiga ringi ja ükskord viskas mingi 14-aastane talle tänaval Hitleri-tervitust. Päev pärast seda olevat politsei sääraste tunnustega poistele linnas haarangu teinud (peksti üks tumedanahaline tudeng läbi vms), ilmselt paljud olid ka vale-natsid, lihtsalt säärane stiil oli moes. Mul on mingi vanaaastaõhtu pilt ka Raekoja platsis, kus ma nagu otse keset neonatside paraadi seisan. Olid ajad.
|
OSCAR-2019
|
||
Mõtlesin täna veidi jälle autodest/liiklusest kirjutada. Ma olen siin natuke kritiseerinud selliseid juhte, kes on hooletud, nii et tooks ise välja äkki, mida võiks teha, et hoopis heaks juhiks saada. No seda õpetab autokool, aga annan mõningaid lambiseid nippe ise ka.
Esiteks, mida ma soovitan juba alguses - tehke manuaaliload. Muidugi automaadiomad võib ka teha, kui auto vastu on huvi vaid pealiskaudne ning muidu masinad üldse ei huvita inimest ja load tehakse pigem niisama. Muidugi on mõlemad variandid igati ok, aga räägin oma kogemusest. Kui ma läksin autokooli 17-aastaselt (kahe kuu pärast sain 18), siis polnud ma mitte kunagi varem autot juhtinud. Rooli taga olin istunud maksimaalselt paar korda elus enne seda (ja tõesti ainult istunud, mitte sõitnud). Ja ühe korra elus olin pannud auto käima ja kõik. Igatahes juhikoht oli mu jaoks võõras. Teadsin ainult pedaale: sidur-pidur-gaas, ja käikude asukohti. Hmm.. huvitav samas, et ma nii täpselt neid teadsin, kuigi polnud mitte kunagi neid jälginud, aga see selleks.
Mu lugu on siis selline, et autokoolis meile seletati pigem liiklust kui auto tööpõhimõtet. Siis algas esimene sõidutund ja ma sain teada, et kui ma pidurdan, pean ma siduri alla vajutama. See ajas mu nii segadusse - et MIKS ma seda teen?! Kes mind juba teavad, siis teavad, et ma pean asjast üdini aru saama enne kui selle endale selgeks suudan teha. Ja kuna ma seda ei teadnud ja tõesti ei olnud mul tol ajal ka vaba aega kõrvalt, et uurida automootori tööpõhimõtet kuskilt raamatust, ja keegi mulle seda ei seletanud, siis leppisin faktiga, et ma ei tea sellest sidurist midagi. Ja see ajas mind närvi, sest kui ma midagi teen (ehk siis vajutan sidurit, mis on ju millegi tegemine), siis ma tahan nagu väga teada, miks ma seda teen. Ja kuna ma ei teadnud, siis valmistuge üllatuseks – ma ei sallinud manuaalkäigukasti! Jep, mina, kes praegu armastab manuaalkäigukasti, ei sallinud seda autokooli ajal. Haha, tõesti naljakas, aga seepärast ma teiega seda lugu jagangi, et siit on midagi õppida. :)
Nii, käisin siis autokoolis edasi ja tegin oma sõidutunde ja ma olin sõidutundides nagu ikka suht halb (ma arvan). Ma olin megaarg, ma ei julgenud ühtki manöövrit oma peaga teha jne. Teoorias olin ma muidugi väga hää, nagu tavaliselt, sest mul lahtine pää. Aga automootori teooria oli mul endiselt null. Teadsin õnneks seda, et mootor on kapoti all sellel mu autokooli autol. Ja kuna mind ajas manuaalkäigukast närvi, siis ma rääkisin isegi nii rumalat juttu nagu: "nagunii manuaalkäigukastiga autodega juhtub rohkem liiklusõnnetusi" ja üldse rääkisin manuaalist väga palju paljude inimestega (nii halba kui ka head, arutasin lihtsalt asja). Mu isa lause on mul siiani meeles: "manuaalkäigukastiga autol ja automaatkäigukastiga autol pole mingit erinevust, lihtsalt manuaalis vahetad ise käike." See lause loksutas mul mõned asjad paika – sidur on käikude vahetamiseks. Autokoolis ei teadnud ma näiteks isegi seda, et madalama käiguga kõrgema kiirusega sõites annab auto rohkem pöördeid välja, mis teeb auto võimsamaks. Ma autokoolis pidin ükskord kiiremal teel panema viienda ja mul oli selline tunne, et pressin jala läbi autopõranda, sest auto ei liikunud edasi. Praegusel ajal paneks ma kolmanda :D Auto suri mul autokooli jooksul kaks korda ainult välja ja üks neist oli autokooli eksam. Ja lumega sõitsin esimest korda elus autokooli eksamil. Nii naljakas, et selline Murphy seadus :D
Vot, muidu oli mu autokool väga hea, aga kuidagi jäi puudu see teadmine, mida teeb täpsemalt sidur ja kuidas siis need käigud toimivad teoorias. Mulle õpetati jah, et kiiruse see ja see jaoks on teine käik, järgmise kiiruse jaoks kolmas jne. Ehk siis ma õppisin pähe, kuidas asja kasutada, aga ma ei teadnud endiselt, miks ja kuidas asi nii töötab.
Selle pika jutu mõte oligi see, et kuigi ma tegemise ajal reaalselt hakkasin mõtlema, et miks ma küll ei teinud automaadilube, sest ei sallinud automaati, siis nüüd on see superhea valik! Nagu te teate, siis praegu mina=auto ja ma fännan nüüd manuaali täiega! Mu esimene auto oli automaat, aga teine nüüd manuaal, sest see meeldibki rohkem. Suurem kontroll auto üle. Ma isegi ei tea, kuidas manuaal mulle meeldima hakkas, aga vist nii, et sain lõpuks aru, kuidas asi töötab.
No ja lühidalt nüüd igav jutt: sidur lahutab mootori ja rattad. Kui käik on sees, on mootor ja rattad ühendatud, mis tähendab, et mootorist saadav energia kantakse otse vedavale teljele (ehk siis kas esimesed või tagumised rattad (või mõlemad)). Kui on vabakäik või sidur lahutatud, siis sa lahutad põhimõtteliselt need kaks osa ära. Mootor käib niisama ja energiat ratastele ei kanna. Mida kõrgemad pöörded, seda kiiremini ja võimsamalt mootor töötab. Hmm.. nii lihtsat asja ei võinud keegi mu 17-aastasele minale selgeks teha :/
Igatahes load sain siis 18-aastaselt, paari kuu pärast peale autokooli algust. Ja siis hakkasin järjest enam autodest aru ka saama. Ja järjest rohkem nautima autosõitu ja sealhulgas ka käikude vahetamist jne. Nüüd teate hästi, et ma rallin hea meelega igale poole. Mul tuli tegelikult seda postitust kirjutades tunne, et ma mingis eelmises elus pidin rallisõitja olema. Kui ma olin kolmene, mängisin ma ainult autodega. Ma tundsin ära diiselautode hääle bensumootoriga autodest kolme aastaselt, aga ma ei teadnud seda sõna nagu, et see on diisel. Lihtsalt diiselautodele ütlesin margariiniauto. Ärge küsige miks. Õnneks nüüd olen ma suur inimene ja saan suurte autodega mängida.
Parkimise puhul võid käia autost välja ja sisse, et vaadata, kui kaugel auto tegelikult on. Jäta meelde oma auto gabariidid.
Proovi paljusid erinevaid autosid. Vaata, mis mootor neil on ning kuidas reageerib. Umbes tea, kui suur mootor annab millist võimsust ning kiirust. Arvesta sellega näiteks kiirendamisel
Tunneta auto käitumist erinevatel teeoludel. Hea oleks ära proovida sõiduki reageerimine jääl ja väga siledal asfaldil. Mis juhtub ja kuidas reageerida? Mis siis kui kontroll kaob ja kuidas sa selle tagasi saad? Proovi ära!
Proovi sõita nii, et keegi räuskab autos ning topib oma käed peeglite ette. Sina juhina pead ikka kõiki ohte esimesena nägema
Ülekäigurajad on väga olulised. Vaata neid enne kui nende lähedusse jõuad. Eriti uuri neid, kui keegi pargib nende eest või muud moodi on nähtavus halb. Inimene võib alati seal olla
Arvesta kõikide teiste juhtidega. Ära karda käega näidata, kes liigub esimesena. Ole kindel, et kõik on sind märganud nii ringil kui ka mujal. Ka jalakäijatele võid näidata käega, et lubad neid üle tee
Ning veel: vaata, kuidas su auto käitub mingis olukorras. Vihmane või libe tee vms. Kui selline asi juhtub suurema liiklusega olukorras, siis tead, kuidas olukorda päästa.
|
OSCAR-2019
|
||
Leetrid, mumps ja punetised on tänu üleüldisele vaktsineerimisele tänapäeval praktiliselt päevakorrast kadunud. Nii tüdrukutel kui ka poistel on aga juba lasteaias muud tervisehädad, mille puhul vaktsineerimine ei aita: ülekaal, allergiad ja kõnehäired on moodsa ühiskonna laste probleemid.
Lapsevanemad on hakanud järjest enam muretsema oma moodsa ühiskonna hüvesid nautivate laste tervisehädade pärast. Millised on tänapäeva laste põhilised terviseprobleemid ja mida nende ilmnemisel ette võtta, räägivad Mannheimi rahvatervise, sotsiaal- ja preventiivmeditsiini instituudi lastearst dr Herbert Renz-Polster ja Müncheni lastearst dr Bernd Simon.
Kas tõesti on üha rohkem lapsi juba lasteaiaeas liiga paksud? See vastab vaid osaliselt tõele. "Mitte pakse lapsi pole rohkem, vaid nende ülekaal suureneb," selgitab dr Herbert Renz-Polster. "Kes varem oli pontsakas, on tänapäeval paks. Kes varem oli paks, on tänapäeval rasvunud." Sellel on oma tagajärjed. Dr Renz-Polster: "Paksudel lastel kujuneb kergemini välja suhkruhaigus ja tekib kõrgvererõhutõbi. Lisaks kannatavad nende liigesed, mis kuluvad kiiremini."
Silma torkab, et paljud vanemad ei saa arugi, et laps on liiga paks. Laps on tugeva kondiga, mis siis? Arst toob aga siinkohal ühe iseloomuliku näite. Kolmeaastane tüdruk Alisa kaalus oma ühemeetrise pikkuse juures 21 kilo ehk 6 kilo üle keskmise. Vanemad, kes ka ise kopsakama kehaga olid, ei pidanud seda sugugi probleemiks. Dr Renz-Polster: "Me käisime koos Alisa päevakava läbi, kirjutasime üles, mida ta sööb, joob ja kuidas mängib. Tuli välja, et Alisa tarbis palju rohkem kaloreid, kui tal vaja on. Tema lemmikjook oli limonaad ning väikest nälga kustutas ta küpsistega. Need toiduained sisaldavad palju kaloreid, mida organism kulutab ainult siis, kui inimene palju liigub, mitte nagu Alisa, kes ainult liivakastis mängis."
Triini blogi| Miks ma pean andma aru ja põhjendama seda, et ma oma puhkuse ajal panen lapse lasteaeda? (1) 04.09.2018
Õnneks ei pea paksud lapsed tingimata hakkama kiiresti dieediga alla võtma. Kuna nad veel kasvavad, muutuvad nad kaalu säilitades automaatselt saledamaks. Dieetide asemel peaks olema eesmärgiks igapäevase toitumise muutmine ning liikumise suurendamine. "Muidu tuleb probleem täiskasvanuikka kaasa," räägib dr Renz-Polster.
Siinkohal tuleb vanematel palju tööd teha ja järjekindel olla. Laps peaks janu kustutama siiski vee, mitte limonaadiga. Küpsiste asemel tuleb vahepalaks valida õun või midagi muud värsket. (Lapsevanemad peaksid ka enda toitumisharjumused siinkohal üle vaatama, et lapsele mitte halba eeskuju anda.)
Siia kuuluvad muu hulgas voodimärgamine pärast viiendat eluaastat, roojapidamatus, kompulsiivne käte pesemine, agressiivsus ja äärmuslik rahutus. Eelkõige viimase häda üle kaebavad lapsevanemad viimasel kümnel-viieteistkümnel aastal üha enam. Näiteks Ando vanemad. Tänaseks nelja-aastane Ando oli juba imikuna äärmuslikult rahutu ja häälekas.
Aastatega karjumine vähenes, kui rahutus pigem süvenes. Kuni tänaseni ei anna Ando oma vanematele ei päeval ega ööl rahu. Ka lasteaias torkab ta silma, sest jookseb kogu aeg ringi, ärritab teisi ning segab mängimise ajal.
"See ei ole sugugi üksikjuhtum," ütleb Müncheni lastearst dr Bernd Simon, "meie lapsed muutuvad üha rahutumaks." Kuigi tõelise hüperaktiivsuse ja tähelepanu puudulikkuse sündroomiga (ADHS) laste arv ei ole ametlikult kasvanud. See on viie protsendi ringis.
Siiski pannakse ADHS-i diagnoosi sagedamini kui varem. Miks? Dr Simon: "Selle põhjuseks on, et lapsevanemad, arstid ja psühholoogid panevad tähelepanu puudulikkusele suuremat rõhku. Teiseks aitab sellele kaasa meie maailm, mis muutub üha kiiremaks, valjemaks ja tihedamaks. Katkematu liiklus tänavatel, ajasurve, mis rõhub kõiki vanemaid, raadiost pidevalt tulev müra, telesaadete tulv - kõik see tekitab rahutust. Lisandub veel see, et üks oluline pingemaandaja jäetakse tihtipeale ära: liikumine!" Paljudel lastel pole võimalust end välja elada. Korterid on tihtipeale liiga väikesed, kõnniteed ja tagahoovid täis pargitud ning vaba maalapp harv nähtus.
Ando vanemad leidsid muu väljapääsu: nende poeg hakkas käima metsas asuvas lasteaias, kus ta saab oma jõu ülevarudest lahti. Ning teda kasvatatakse nüüd teistmoodi - plaanipärasuse ja tagajärgede abil. Ärkamiseks, söömiseks ja magamaminekuks on nüüd kindlad ajad ja rituaalid; lõunauinak on kohustuslik ning kui Ando mõne pahateoga hakkama saab, peab ta oma tegude üle järele mõtlema. Dr Simoni arvamus: "Rahutud lapsed vajavad teistest rohkem regulaarse rütmi järgi kulgevat argipäeva, mis annab neile rahu ja kindluse."
Lisaks saatis lastearst perekonna täpse diagnoosi saamiseks lastepsühhiaatri poole ning soovitas vanematel vanemakoolitusele minna. Emadele-isadele õpetatakse seal oma rahutu lapsega ümber käima.
Ligi 17 protsendil kõigist lastest on mõni allergia. Selle ennetamiseks pole praktiliselt mingeid võimalusi: lisaks on ennetamine mõistlik vaid riskilaste puhul, kelle vanematel on samuti allergia. Selleks, et laps oleks allergiatele siiski vähem vastuvõtlik, annab Dr Renz-Polster järgmised soovitused:
alates 36. nädalast võtta kaks korda päevas üks Lactobazillus GG kapsel. See piimhappebakterite sort avaldab positiivset mõju lapse immuunsüsteemi arengule.
laps tuleks võimalusel sünnitada loomulikul teel. Bakterid, mida laps saab vaginaalse sünnituse korral, on tema immuunsüsteemile kasulikumad, kui need, mida ta "pärib" keisrilõike korral.
last tuleks imetada ning esimese kuue elukuu ajal Lactobazillus'te manustamist jätkata! Rinnapiimaasendajat saavatele lastele tuleb kuus kuud järjest anda ühe kapsli sisu päevas. Muu hulgas ei pea pudelipiim olema tingimata hüpoallergeenne; see, kas hüpoeallergeenne toit ennetab jätkusuutlikult allergiaid, on siiani ebaselge. Proovida tasub pre- ja probiootikumidega rikastatud imikutoite.
lisatoitu ei tohi anda enne neljandat elukuud. Lehmapiima tuleks esimesel poolaastal täielikult vältida ning teisel poolaastal anda seda ainult vähesel määral, näiteks pudru sees või jogurti kujul.
Kui laps on juba allergiline, võivad lapsevanemad valida mitmesuguste teraapiate vahel - nii tavameditsiiniliste kui ka alternatiivsete vahel. Enne otsustamist tuleks pöörduda nõu saamiseks allergoloogiaalase väljaõppega lastearsti poole. Allergiaekspert suunab lapse vajadusel edasi naha-, kopsu- või kõrva-kurgu-nina-arsti juurde. Dr Renz-Polster: "Hea, kui vanemad on kõigele avatud. Mõnikord on ideaalseks lahenduseks tavameditsiiniliste ja alternatiivsete meetodite kombinatsioon."
"Kui lapsel on rääkima hakkamisega raskusi, saadan ta kõigepealt alati kuulmistesti tegema," räägib dr Simon. Lastearst teab pikaajalise kogemuse põhjal: "Kuulmishäired on kõige sagedasem kõnehäirete põhjus."
Järgmiseks põhjuseks on vanematepoolne puudulik tugi. Dr Simon: "Paljud vanemad ei tea, kuidas lapsega rääkida, et ta rääkima õpiks. Imikuga saab rääkida kõrinast ja lutipudelist, väikelapsega pudrust ja mänguasjadest, igas vanuses lastele meeldib, kui neile laulda või lugeda. Nii suudavad nad end hiljemalt neljandaks eluaastaks arusaadavalt väljendada."
6-aastasel Brunol kukkus veel hiljuti pidevalt midagi maha või ta tegi endale haiget. Kooliküpsuse testi ajal lastearsti juures komistas Bruno kukesammudega kõndimise ajal, ei suutnud palli püüda ning naerunäo asemel joonistas mingi ploomisarnase kujutise.
"Üha rohkematel lastel on taolised peen- ja jämemotoorika probleemid," räägib laste- ja noortearst dr Bernd Simon. Põhjus: nad ei harjuta piisavalt. Nii peenmotoorikaga seotud oskusi nagu meisterdamine ja joonistamine kui ka jämemotoorikaga seotud oskusi nagu pallimängud, hüppamine, ronimine harjutatakse moodsa lapse elus tihtipeale liiga vähe. Siin sõltub palju ka sellest, kui palju mängitakse õues lastehoius ja kodus.
Miks see nii on? Vanemate hea tahte puudumise tõttu igatahes mitte. Pigem sellepärast, et vanemad ei tea võib-olla täpselt, mida kõike laps terve arengu heaks vajab. Dr Simon: "Paljudel pole mingit ettekujutust, mida lapsega peale hakata. Kuidas nad peaksidki seda teadma? Ka nendega ei tegeletud omal ajal. Bruno ema armastab oma poega ja ning tal on parimad kavatsused, kui ta oma lapse liikumise ja meisterdamise asemel pooleks päevaks teleri ette paneb ega välja mängima luba. Teler hoiab last kontrolli all ega lase tekkida lapse ja isa vahelisel konfliktil. Isa töötab nimelt öises vahetuses, magab päeval ning saab pahaseks, kui Bruno ta kogemata mänguhoos või joostes üles ajab. Toas peab Bruno olema seetõttu, et maja ees on tiheda liiklusega tänav ning lähim mänguplats on kaugel. Ja ongi surnud ring ning lapse areng pärsitud.
Kuid Bruno elus on siiski toimunud palju muutusi. Tema pere elab küll endiselt tiheda liiklusega piirkonnas ja isa töötab endiselt öösel. Dr Simon teab, mis teda aitas: "Bruno on juba aasta aega käinud lasteaias, kus lastega mängitakse teadlikult peen- ja jämemotoorikat arendavaid mänge. Kui laps poleks sinna kohta saanud, oleksin talle arengu parandamiseks määranud endoteraapia või psühhomotoorika ravi".
Ülekaalust, allergiatest ja käitumishäiretest on ka Eesti lastaaialaste puhul viimasel ajal rohkem rääkima hakatud. Praegu on meie laste olukord sellevõrra parem, et laste arenguga tegeletakse intensiivselt ka enamikus tavalasteaedades, mitte ainult spetsiifilistes nagu paljudes teistes Euroopa riikides, kuid kodune laste keskkond kipub juba sarnanaema eelpool kirjeldatud Saksamaa laste omaga. Vanemad panevad lapsed lihtsalt telerite ja arvutite taha, sest nii rahmeldavad nad vähem ringi, segavad tööst väsinud vanemaid vähem ja ei aja tuba sassi. Selle tulemuseks võivad olla aga laste suhtlemis- ja käitumisprobleemid.
|
OSCAR-2019
|
||
Seda kuupäeva loetakse Kuusalu kooli sünnipäevaks. Kuusalu Keskkooli nime kannab meie kool alates 2. septembrist 1974. Loe ka Gustav Vilbaste materjalide põhjal koostatud ülevaadet "Kiiu kool"
Eesti Ajalooarhiivi dokument kinnitab, et Kuusalus on lastele koolitarkust antud juba 1755. aastast, mil kohalik kirikuõpetaja kontrollinud laste lugemis- ja arvutamisoskust.
Järgmine teade koolihariduse andmisest pärineb 1867. aastast, kui ehitati praegusesse Allika külla Kiiu- Pirsallika vallakool. Peagi jäi koolimaja kitsaks ja tuli hakata ehitama uut. Hoone kisti maha ja aastaga ehitati asemele uus.
21. okt. 1884. aastal õnnistatigi sisse uus maja, mida kohalikud tunnevad vana koolimajana. Äsja valminud maja oli tolle aja kohta suur saavutus ja sellest kirjutati ajaleheski.
1894. aastal ühendati omavahel Kiiu-Pirsallika kool ja Valkla kool. Sellest hetkest oli koolis tööl kaks õpetajat.
Arvatavasti tulid esimesed naisõpetajad kooli 1920. aastal, mil kool muudeti 6- klassiliseks algkooliks. Sellest hetkest alates on koolis olnud naisõpetajate ülekaal, sest kolmest õpetajast kaks olid naised. Koolidirektoriks oli Gustav Leht, kelle algatusel rajati kooli juurde staadion, katse- ja õunaaed.
Enne II maailmasõda oli kool seltsielukeskus ning siin anti täiendkoolitust karjakasvatuses ja kodumajanduses.
Jällegi jäi kool kitsaks ning oli vaja uut ja suuremat maja. Plaanid jäid pooleli, sest sõda tuli vahele.
Sõjajärgsed aastad olid rasked ja vaesed ning ehitamine ei tulnud üldse arvesse. Pealegi vahetus 15. aasta jooksul üheksa direktorit. Kooli nimetus oli Kuusalu Mittetäielik keskkool.
1959. aastal tuli direktoriks Laine Kadajas. Ta leidis eest kooli, mis oli kogu Harju rajoonis madalaima õppeedukusega.
25 aastaga muutis ta Kuusalu kooli vabariigi tasemel õppeedukusega kooliks. Siin armastati rahvatantsu, koorilaulu, pillimängu ja sporti.
1962. aastast hakati õpetama saksa keele asemel teise võõrkeelena inglise keelt. Esimene võõrkeel oli vene keel. Kool sai ametlikult 8-klassiliseks. Õpilasi rõõmustas tasuta soe toit.
7. sept. 1964 täitus lõpuks ammune unistus. Rihumäele kerkis uus ja moodne koolimaja ühes spordisaaliga. Kümmekond aastat hiljem oli valmis korvpalliauk.
Et saada 8- klassilisest koolist keskkooliks, tuli jällegi alustada juurdeehitust, kus oleks vajalikud tingimused.
2. sept. 1974. aastal sai senisest 8- klassilisest koolist Kuusalu Keskkool. Sama õppeaasta kevadel polnud ühtegi lõpetajat, sest kõik jätkasid õpinguid keskkoolis.
2006. aastal asus ametisse kooli direktor Vello Sats. Meie koolis on ikka tublid laulu-, tantsu- ja spordilapsed, kes peavad lugu traditsioonidest ja õppimisest. Osaletakse mitmetes projektides nii Eestis kui ka välismaal.
2006. aastal toimus saatesarja „Õpiõu“ salvestamine, renoveeriti kooli söökla, köögiblokk, õppeköök ja käsitööklass.
2008. aastal avati Kuusalu Spordikeskus. Samal aastal avati ka kooli loodus- ja ajalooväärtuste rada, jätkurada avati 2009. Klassidesse paigaldati kaks esimest puutetahvlit.
2008-2009. aastatel vahetati välja kooli keskküttesüsteem ja rajati ventilatsioonisüsteem. Kevadel algas garderoobi ehitus ja sisustamine vanasse lasketiiru, gümnaasiumiosa koridoride ja fuajee uuendamine.
2010. aastal liitus kool kooliolümpia-programmiga ning selle raames peetakse esimesed õpilaste olümpiamängud.
2011. aasta sügisel avab kooliaasta Eesti Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves, kes valis meie kooli välja paljude koolide seast. Oleme Tervist Edendav Töökoht (koostöö TAI-ga)
2011/12 õppeaastal algas üleminek uuele õppekavale, 10. klassis avatakse kolm õppesuunda: loodus-reaalainete õppesuund, sotsiaal-humanitaarainete õppesuund ja praktilise kallakuga õppesuund. Õppeaastal alustasid Tartu Ülikooli bioloogia, keemia ja füüsika õpikojad. Kevadel jõuab lavale koostöös Kuusalu Kunstide Kooliga Eino Tambergi operett „Odüsseus“.
2013. aasta kevadel etendus algklasside muusikaline suurvorm "Pöial-Liisi", kus osaleb ligi 300 õpilast.
1. septembrist 2014 on õppeaasta jaotatud põhikooliosas trimestriteks, gümnaasiumiosa jätkab tööd kursuste süsteemis kahe õppesuunaga: loodus- ja reaalainete ning sotsiaal- ja humanitaarainete õppesuunaga.
Algatati ESF projekt „Huvitav Kool – Üldõpetus ja ainetevaheline lõiming“. Tööd alustab kooli tervisenõukogu, esimesed robootikaringid. Õpilaskodu saab värskema ilme.
2015. aastal avati esmakordselt neli esimest klassi, neist üks klass alustas tööd endises õpetajate toas. Uuendati kooli struktuuri: tööd alustas tugikeskus. Spordis saadi 2015. aasta eest Harjumaa kompleksarvestuse võit, oleme Harjumaa parim spordikool! Algasid mitmed rahvusvahelised projektid: „Values – the Essence of an Active Citizen!“, „Open the Door“, „Join us – Support me!“. 2015/16 õppeaastal viibis Erasmus+ Õpirände projekti raames 8 õpetajat täiendkoolitusel välisriikides.
2016/17 õppeaastal liitus kool programmiga „Alustavat õpetajat toetav kool“ ning liikumisega Kiusamisvaba kool (KiVa).
23. veebruaril 2017 toimus esimene Digiõppepäev, kus tavapärast õppetööd koolis ei toimunud ja kõikidele klassidele anti digivahendite abil lahendatavad ülesanded.
Kuusalu kooli kõik rahvatantsijad ja koorilauljad osalesid XII noorte tantsu- ja laulupeol "Mina jään", Kuusalu kooli sportlased olid 2016. aasta kompleksarvestuses esimesed ning Harjumaa algklasside kooliteatrite festivalil sai 4. klasside näitering GRAND PRIX Juhan Jaigi näidendiga "Kaie päev". Lisaks saadi laureaadi tiitel vabariiklikul kooliteatrite festivalil Kolgas.
2017/18 õppeaastal toimus 15. septembril ülekooliline KiVa päev, milles osales kogu Kuusalu kooli pere. Õppeaasta oli tegus. Koolile omistati Euroopa kvaliteedimärk silmapaistva töö eest eTwinning projektiga "Values - The Essence of an Active Citizen - The Storytelling corner!" ning programmi „ Alustavat õpetajat tunnustav kool“ tunnustuse ning tänukirja SA Kiusamisvaba Kool.
Kogu kooliaasta oli pühendatud Eesti Vabariigi juubelisünnipäevale. Iga kuu tutvustasid õpilased teemanädalate raames erinevaid Eestimaa piirkondi ning sealsete elanike kultuuri ja kombeid. Tantsupäeval tantsiti rahvatantse ja osaleti erinevatel juubeliaasta riiklikel või maakondlikel konkurssidel. Ka enne kooliaasta lõppu peetud kolmandad Kooliolümpiamängud olid pühendatud Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale.
III trimester tõi muudatusi igapäevasesse kooliellu muutes algklasside maja mobiilivabaks. Mobiiltelefonidega mängimise asemel saavad õpilased veeta vahetunde aktiivselt koridoris või õues, mängida õues lauatennist, palli või kummikeksu, tantsida tantsuvahetundidel või teha harjutusi tasakaalukettal. Meie kool on liikuma kutsuv kool.
2018/19 õppeaasta on alanud heade uudistega. SA Kiusamisvaba Kool andis esmakordselt välja kiusuennetaja kooli tiitli, mille võitis meie kool. Sel õppeaastal osaletakse mitmes rahvusvahelises projektis põhikooli- ja gümnaasiumiõpilastele (Erasmus+ Koolidevaheline koostöö, Nordplus Junior), algklassiõpilastele („Meie väike raamatukogu“) ning õpetajatele (Erasmus+ Haridustöötajate õpiränne). Belgiast tuli meile õppima YFU vahendusel Andreas Boghaert.
2000. aastal ehitati fuajee peale teine korrus, valmisid aula, keelekabinetid ja raamatukogu lugemissaaliga.
|
OSCAR-2019
|
||
Olin aegsasti valinud välja olümpialinna Salt Lake City kaks suuremat rattapoodi. Variante, millega tuli arvestada, oli kolm. Esiteks, osta korralik ratas ja tuua see lennukiga Eestisse; aga ratta lennutransport USAst KLMiga maksab 225 dollarit. Teiseks, osta korralik ratas, aga püüda see kolme nädala pärast maha müüa. Ja kolmandaks, osta odav või kasutatud ratas ning kui keegi seda tagasi ei osta, siis jätta see lihtsalt kuskile maha.
Esimeses poes nimega Bicycle Center pakuti odavamas klassis 420-dollarilist Specializedi. Järgmine hinnatase oli 600-dollariline Specialized, mida pood oli nõus müüma 550ga. Ja siis, veelgi kõrgemal tasemel, hüppasid hinnad juba 900 dollari ligi. Aga kunagi ei tohi võtta vastu esimest pakkumist ning otsustasime Jaanus Laidveega, kellega kuulusime Tartu teatesuusamaratonil ühte võistkonda, et vaatame ka teise suurde rattapoodi, Salt Lake City kesklinnas asuvasse SLC Bicycle Companysse.
Tegime omal käel hindadega tutvust, kui viisakalt astus ligi umbes minuvanune mees, kes küsis, nagu tavaks, kuidas ta saab aidata. Loomulikult oli meil abi vaja, sest kumbki m eist pole mingi rataste asjatundja. Ja nagu ikka sellistel puhkudel, kui Ameerikas on tunda, et teine pole ameeriklane, küsis ta, kust me pärit oleme.
Kuulnud, et oleme Eestist, ütles ta, et ta naaber on eestlane. Minu imestuse peale, et tohoh, kuulsin seletuseks, et tolle eestlase vanemad panid juba 1970. aastatel NSV Liidust plehku, ja et ta on IT-mees ja umbes 60-aastane. Eesti connection on siinkandis üleüldse märkimisväärne: eelmisel päeval olin ühes bensiinijaamas kohanud leti taga ligi kahemeetrist noormeest, kes rääkis, et tema cousin oli Eestis missioonil. Küsisin, kas ta on sõjaväelane, mille peale ta täpsustab, et ei, tegemist oli mormooni kiriku misjonäritööga.
Eestlaseks olemine tegi kesklinna rattapoe esindajaga, kes, nagu selgus, oli kaupluse omanik, suhtluse usalduslikuks ja ladusaks. Küsisime temalt, kas keegi võiks me rattad pärast kolmenädalast kasutamist tagasi osta. Ta vastas, et ei tea, et keegi siin sellise äriga tegeleks. Seletasin, et Eestis on see minu teada küll üsna levinud, et hooaja sõitnud rattaid müüakse poele tagasi, ja pärisin, mis tema pakutud Trekide eest võiks saada – kas näiteks 50 protsenti alghinnast? Igatahes jõudsime päris kiiresti sinnamaale, et Brent – nii oli tema nimi – hakkas tõepoolest kukalt kratsima ja meie pakkumise üle aru pidama. Just nii ta ütleski endamisi vaagides: et ta mõtleb valjusti.
Avameelse mõtlemise käigus jõudis ta järeldusele, et kaalutav tehing võiks olla kasulik meile ning küllap kasulik ka temale. (Olgu võrdluseks lisatud: maastikuratta rentimine Moabis maksab tervelt 45 dollarit ööpäevas.) Ja lõimegi põhimõtteliselt käed.
Poole tunniga sättisid ta töömehed rattad sõidukorda: kinnitasid spidomeetri (mul näidud miilides, sest kaardid on miilide järgi, ja Laidveel kilomeetrites, et näitajad oleks meile kõnekamad) ja joogipudelite hoidjad, samuti varusime igasuguseid varuosi. Meil oli ju siht võetud Moabi, mis on, nagu paljud ei tea – aga võtke nüüd teadmiseks! – mountain biking capital of the world. Brent kirjutas tšekile koguni, et tegi meiega leppe osta müüdud rattad mai algul 50 protsendi alghinna eest tagasi, ent tingimusel, et rattad on mõistlikus seisukorras: in reasonable condition, used but not abused. «It sounds like poetry!» tegin tema leppe tekstile komplimendi.
Üksjagu probleemi va lmistas see, kuidas kaks Treki maastikuratast Chevy Terraini pakiruumi ära mahutada, kusjuures sinna pidid mahtuma ka kaks suurt kohvrit. Lasime tagumise istmerea seljatoed alla, võtsime ratastel küljest esiratta ja sadula ning tõstsime need püstiselt pagasiruumist sisse ning surusime kohvrid rataste vahele.
Moabi sõit võttis pool päeva. Enamik teest oli võrratu, lai ja vonklev maantee läbi orgude ja üle mägede, meeleolu loomas Ameerika-teemaline CD, mille olin lasknud tütrel spetsiaalselt koostada. Siin on esmaspäevane playlist:
Enne Moabi jõudmist käisime keset trööstitut kõnnumaad peidetud White Wash Sand Dune’e vaatamas. Meil oli seal vaja teatud katsetused läbi viia (mitte rattaga). Kahjuks varjasid pilved päikese, mis värvide mängu p araku kärpis. Mõned noormehed kihutasid seal krossiratastega, teised ATVdega, lipud painduva varda otsas kõrgel püsti. Ja siis Moabi!
Kui jõudsime OK RV Parki, kus meil on camping cabin, võttis Ron, kellega mitu kuud tagasi telefonis rääkisin, mind juba kaugelt hõisates vastu: «Ooo, Estonia!» Kutsus kohe sisse ja ütles, et näete, siin on tema naine, ta on Eestis käinud. Ja naine, kes oli kahes ülikoolis olnud haridusteaduste professor, aga kui jäi pensionile, otsustas kolida koos mehega Moabi, sest siin pole lumist talve, rääkis meile, kuidas ta oli kohtunud 1992. aastal Eestis Toompeal haridusministriga, kuidas tal polnud pikast reisist jäänud ministrile üle kinkida midagi muud kui seepi, mis tekitas temas piinlikkust, aga kui ta sellegipoolest oli seebi ministrile kinkinud, oli too liigutatusest pisaraid valanud, sest ta väiksel lapsel oli nahk mähkmetest nii hell ja punane, sest korralikku seepi polnud lihtsalt saada. Too seep oli maksnud kõigest dollari. Siis ütles Ron meile, kui naine korraks selja pööras, et ta võib meile päev aega Eestist rääkida, aga me tulime ikkagi Moabi - ja nüüd on vaja meile näidata, kus siin miski asub. Ütlesin, et pole hullu, saame hakkama, sest olen siin juba kolm korda käinud. Õnneks enamik pole veel Moabi avastanud. Aga ettekandjaneiu, kes poolel teel Salt Lake Cityst Moabi meid Price'i linnas Main Street Grillis teenindas, tunnistas, et on näinud viimastel aegadel juba palju-palju sakslasi ja prantslasi Moabi poole suundumas. See oleks küll hull, kui teadmine Moabist nii laialt maailma leviks ja see mingiks seiklusjanustest ülerahvastatud väikelinnaks muutuks.
Kuid palju rohkem on üllatanud see, kuidas pea igal inimesel, kellega siin trehvanud oleme, on mingi side Eestiga.
Õhtul läksime Moabis jooksma. 28 minutit jooksime allamäge ja 30 minutit ülesmäge tagasi. Kokku umbes 11 km. Nii et esimene trenn siin 1200 meetri kõrgusel on ka kirjas.
Foto 2: Kaks maastikuratast ja kaks suurt kohvrit Chevy Terraini pakiruumis. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 3: Chevy Terrain White Wash Sand Duneside juurde viival kõige raskemal ja järsemal lõigul. Foto autor: Priit Pullerits
|
OSCAR-2019
|
||
Näe, jälle leidsin koondteema mitmetele hetkel aktuaalsetele "probleemidele" - nimelt kirjutas Morgie, kuidas enesedefineerimine on kurjast ja mulle lõid pähe kohe kõik need tarbijaküsitlused, kus tahetakse su hinnangut väidetele stiilis "see toode on inimestele nagu mina". Lisaks enesedefineerimisele läbi mingite üksikute, ebaoluliste ja tavaliselt pikemal kaalumisel (seda ilmselgelt ei tehta) ka vastuoluliste faktide, armastatakse teatud ringkondades (defineerigem need!) ka teisi lahtritesse suruda - sussilohistajad-sahistajad, esimene ja teine eesti jms.
Ma ei heida üldse ette seda, et inimesi poleks võimalik oma peas mingitesse kastidesse lahterdada. Minu jaoks on hoopis kahtlasem selle juures mingeid tunnuseid välja tuua. Esiteks need tunnused ei tööta kunagi 100% ning teiseks, sellega piiratakse koledal kombel iseenda elu. Inimesed, kes seda teevad, on sunnitud elu väga tõsiselt võtma, nad ei tohi enda kuvandist libastuda. Mul oli kunagi kolleeg, kes saladuskatte all tunnistas, et vahel talle täitsa meeldib süüa "matsitoitu", teha kodus kartulit ja hakklihakastet - niiiii piiiinlik! Meenuvad ka muud seigad elust, kus mõned kodanikud ei saa teatud asutustesse siseneda, sest seal käivad ju hipsterid/ossid/karvased/peded jne. Ilmselt ma olen väga põhimõttelage ja sõgedalt uudishimulik, aga mul sääraseid hirme ei esine. Pigem on mul hirm millestki ilma jääda, kui millegi häbiväärsega oma mainet rikkuda.
Mind on näiteks defineeritud läbi mu boyfriendi auto (te kõik saate ju aru, millisest margist on jutt? mis taaskord näitab, kui haiglaselt levinud selline käitumine on) - loll ja pealiskaudne olin ju ikka mina, mitte see inimene, kes automarki isiksust määratleva argumendina kasutas. Et säärane defineerimine on lollide lõbu? Ei ole, sugugi mitte, ülikooliajast mäletan samuti, kuidas auväärt õppejõud seletas, kuidas ainult selle kooli teatud erialade tudengid on kõrgharitute nime väärilised, ülejäänud on mingid "kassikoolid", kust tulevad "lapsajakirjanikud ja juuksuritädid". Amet defineerib inimese kohe kindlasti, ei saa ju olla, et lihttöötegija midagi inimesena väärt oleks?! Punkar ei saa õppida doktorantuuris, punkar on loll joodik!?
Kastiühiskond on nõme, aga ometi kui ringi vaadata, tekib mulje, et enamasti suhtlevad inimesed endasarnastega. Loomulikult, sarnased huvid mõjutavad. Ainult et, vahepeal on mul tunne, et mingid inimesed suhtlevad endasarnastega justnimelt ainult selle enda kellenagi defineerimise eesmärgil, umbes nagu need "ilusate inimeste klubid". Endale mõeldes (hakkab pihta see enesedefineerimine jah?) ma mingit homogeenset gruppi suhtlusringkonnana ei näe - ei ole mingi kindla kooli vilistlased, ei ole mingi kindla elamurajooni elanikud, ei ole sama vanade lastega pered, ei ole sarnase töö tegijad. Ainuke argument vist, et võiks elu vastu huvi tunda, saaks koos kontserdil, kinos, teatris, reisil, matkamas käia. Aga see vahemik, kus käiakse on küll väga lai - alates ossipubidest kuni peente restoranideni, välikäimlaga metsataludest luksushotellideni. Kus või missugune ei määra seda, kes.
Labels: aktuaalne teema, blogid, imeline elu, isiklik, koomika, kulinaaria, muusika, raamat, style, töö
Vaatasin täna üht videot, ühel vastuolulisel teemal, millel ma peatuda ei tahaks, tahtsin lihtsalt kuulata seisukohti, erinevaid. Selle asemel pakuti mulle emotsioone - tunne kaasa, kas pole jube, hirmus, kohutav, pisarad voolama. Vihastasin, panin video kinni, lõpuni ei vaadanud. Mis mul neist emotsioonidest kasu on, ma tahan fakte, graafikuid, arutelu.
Ma ei kannata, kui mu emotsioonidega mängima hakatakse. Olen sellest seoses õudusfilmidega juba kirjutanud ka. Ma ei ole tuim, ma olen üle keskmise emotsionaalne, pole vaja lisastimulatsiooni, saan ilma selletagi aru, milles kühvel. Kas mõnele on seda vaja? Et ilma pisarateta ekraanil ei jõua kohale, et olukord on sant? Minu jaoks on see ebaeetiline müügistrateegia. Tahtsingi kirjutada, et ma ei kannata müüki, samas lõi pähe, et see on lihtsalt üks strateegiatest. Teise poole jaoks on ehk samasugune õõvastav strateegia faktide ja graafikutega pähe lajatamine. Nende jaoks on see ebaeetiline müük - sind külvatakse üle keerulise infoga, milles orienteerumine võtab aega, lihtsam on kuulata "lihtsa inimese" hala, kedagi subjektiivset sündmuste keerisest. Tema ju ei müü, tema on aus ja autentne.
Millest see eelistus sõltub? Kes keda usaldab? Ma arvan, et samamoodi jaguneb seltskond kõigi teemade puhul ning seepärast valitakse strateegide poolt nii sageli ka kesktee - sõnumit edastab keegi tuntud ja autoriteetne, kuid ometi oma: ega Anne Veski (täiesti suvaline näide) ju saasta ei reklaamiks! Isik valitakse siis vastavalt eeldatavale sihtgrupile. See ilmselgelt mõjub. Isegi kui negatiivses võtmes - ma ei taha ennast seostada asjaga, mida peab heaks see igavene jätis ja amoraalne tüüp! (Ma ei mõelnud Anne Veskit, eks). Alateadlikult kipun ma eelistama seisukohti, mida toetavad minu jaoks autoriteetsed inimesed. Ma ei taha ju kuuluda sinna teise gruppi, kus on need emotsioonide õnge minejad, imelikud, enamasti harimatud ja kitsa silmaringiga tüübid. Vahest eksib mõni teinegi sinna ära, aga no eks mina olen oma hinnangutes ka vahetevahel ekslik, küllap ma ei tundnud toda inimest siiski piisavalt, ilmselt ta ikka on seda seltskonda väärt jne.
Muuseas, emotsioonide juhtimisega võib meil miljonäriks saada, keegi Ingvar Villido olevat väidetavalt saanud. Esimest korda kuulsin eelmisel nädalal seda nime, juhtivat hetkel raamatumüügi edetabelit. Üritasin siis uurida, kes on see mees, kes emotsioonidest kõike teab. Kust ta oma teadmised ammutanud on? Ma ei suutnud leida midagi täpsemat kui " Ingvar Villido, kelle põhikompetents on teadlikkus ning selle parem rakendamine edukuse ja heaolu kasvatamiseks. Ta on arendanud ja õpetanud teadlikkuse rakendamist üle 25. aasta. Ingvar Villido on tegelenud joogalike (mitte jooga, pigem nagu mingi juustulaadne toode siis) õpetustega alates 1983. aastast. Villido on uurimismeetoditelt teadlane, kuid praktik, mitte teoreetik."
Tõeline self-made man, tuleb välja. Mina ei saa sellest aru, kus on tõestatud teadmised, faktid, lõpetatud koolid? Lihtsalt - koolitustel käinud inimesed ja raamatuostnud ei saa ju eksida? Ma võiks ju ka öelda, et olen enesearendusega tegelenud aastast 1981 (õppisin käima, rääkima jms), kõik olen omal nahal järele proovinud, mida räägin, st absoluutselt teaduslik meetod, põhimõtteliselt võin end teadlaseks tituleerida küll. Milleks mingid tõendid või tunnistused, piisab karismast. Aga näe, piisabki. Ja üha enam tundub, et minusugused, kes lisaks emotsioonidele uskumiseks ka muud vajavad, on vähemuses.
Käisin just viie minuti tee kaugusel poes, jõudsin kontorisse tagasi ja nägin tagantpoolt välja selline:
Pildil on pori juba kuivanud, alguses oli vaatepilt ikka nii hull, et L. ütles: "Oh jumal küll!" ja see pole midagi sellist, mida ta väga sageli ütleks. Ma ei kirjuta sellest seetõttu, et see mingi erandlik olukord oleks olnud, mul on lihtsalt juba meeleheide tekkinud - õpetage keegi mind inimese moodi kõndima! Nagu pildilt näha, hakkavad pükstesse juba igapäevasest pesemisest augud sisse tulema ja mustadest sukkpükstest on kah siiber. Ainsa töötava lahendusega ostsin p***karva püksid, aga tore oleks, kui neid ei peaks igapäevaselt kandma. Paistab, et kuni kuiva saabumiseni (nii paar kuud?) muud teha pole.
Ei, asi pole jalanõudes. Mul on ilusad pikad mustad kontsaga saapad, nendega säästaks küll pükse, aga mu meelest on säärteni porised viisakad saapad kuidagi koledam vaatepilt kui samasugused tangid, millega ma praegu käin. Tankidega on justkui julgem räpane välja näha. Ehk siis nii täistald kui ka kontsad, tulemus sama. Olen proovinud kõndida aeglasemalt, ikka olen rokane.
Taaskord kannatamiskultuurist siis - Birk Rohelend räägib kadalipust armastuse nimel, Madlike kirjutas rabamisest tööl ning lisaks lõpetasin Meelis Friedenthali "Inglite keele", kus mainitakse muu hulgas kristlikke aluspõhimõtteid - väärtus on ainult sellel, mis tuleb meieni läbi raske töö ja pingutuse. Ma arvan, et just selles viimases ongi kogu kannatuskultuuri juured. Muidugi, "sama jama" ajavad meile kohalikud kõnekäänud ja vanasõnadki, aga tahes tahtmata on neilgi kristlike kannatustega ühine alge - inimestele oli vaja mingit loogilist põhjendust, miks elu nii raske ja ebaõiglane on, sest seda ta ammustel aegadel ju oli. Mina üllatun lihtsalt selle üle, et ka tänapäeval sellest üle pole saadud. Omad raskused on muidugi igaühel, aga miks peaks arvama, et need kuidagi õilistavad, on kohustuslikud ja kiiduväärt, mitte lihtsalt "shit that happens"?
Armastus olevat seotud kannatusega. Jah, seda seljuhul kui armastatuga midagi halba juhtub või kui armastus otsa saab, aga et kohe algusest peale mingi kadalipu läbima peaks, et üldse armastust "väärida"? Kui see pole lõbus, siis pole see armastus, mu meelest. Miks arvatakse, et teise armastus tuleks välja teenida? Ma ei tea, miks, aga mind ärritab see, isegi kui Shakira laulab, et "And all the things I deserve for being such a good girl honey". Juba 17 aastat tagasi kui see välja tuli, tundusid need sõnad mulle alandavad. Vastik egoist, onju, aga samas on see mind ka igasugu "kadalippudest" säästnud. Ma ei suudaks iial armuda kellessegi, kes mind endana ei talu, tahab mind kuhugi suunas muuta või käitub minuga muul moel halvasti.
Laste saamine on kohutav kannatus. Kõigepealt tuleb õilistav valu, sest need, kes valuvaigisteid kasutavad on nõrgad, seejärel algab üks lõputu enda vajaduste tahaplaanile surumise jada. Kui ei suru, ollakse kohe kõrvalt kaagutamas, kuidas sellised küll lapsi ei peaks saama. Foorumites trumbatakse üksteist kannatustega üle: "Aga mind lõigati nabani lahti! Aga minu laps ei maganud kuni kooliminekuni!" Fakt on see, et sügavalt haigete, puudega või muude keeruliste erivajadustega laste vanemad seda tegema ei kipu, nemad oleksid siiralt õnnelikud, kui nende kannatusi veidikenegi leevendataks.
Töö osas on vist kõige rohkem märgata seda, kuidas leitakse, et lihtsalt saavutatud edu tuleks varjata, sinna mingi veri-higi-pisarad juurde keevitada, siis on aus ja uhke. Meenub taas see hetk, kui kooliajal kolm tundi luuletust õppinud klassiõde ikka läbi kukkus ja õpetaja teatas, et küllap vähe õppisid, küsi Marca käest, kui kaua tema õppis. Mul jäi sel kohal suu lahti, et mismõttes, mul on lihtsalt ebanormaalselt hea lühimälu, ma õppisin seda jama viisteist minutit. Õpetaja vajus näost ära - umbes et see pole nüüd küll kena asi, mida öelda, ikka ainult läbi raske töö saavad tulemused tulla. Ses suhtes mulle väga meeldib VVN-i suhtumine tema viimastes intervjuudes - et edu lihtsalt tuli, tema ise on samasugune inimene kogu aeg olnud, ei ole mingit endale tuha pähe raputamist - vot punnitasin veri ninast väljas ja siis tuli alles edu, tehke teie ka nii, muidu kuulsaks kirjanikuks ikka ei saa. Miks peaks olema häbenemisväärne see, et kirjutan nii nagu endale meeldib? Ei tule ju seda armastust läbi raske töötegemise, armastus asja vastu peab ikka enne olema, siis on võimalik ka tööd teha, mu loogika oleks see. Kas Tammsaare tõepoolest idealiseeris Vargamäe Andrest nagu mõned seda võtnud on? Mina seda küll ei usu.
Aga taaskord, kui tõesti juhtub eluteele raskusi, siis ilmselt on lihtsam neid millegagi põhjendada, ("õppetund", "oma viga", "läbi raskuste tähtede poole") kui tunnistada, et mõnikord lihtsalt ei vea. Siiski, pidev punnitamine kipub minu meelest normiks saama, väga vähe on neid, kes peale suurt pingutust loorberitele puhkama jäävad. Kohe leitakse uus eesmärk, mille poole rabelema hakata. Puhatakse alles kirstus. Huvitav, kui paljud vanaduses mõtlevad, et "oh, kus sai ikka vingelt kannatatud, ennast alla surutud ja tööd rügatud!".
|
OSCAR-2019
|
||
CV Keskuse palgapäringu statistikas nähtub, et keskmine ettevõtete poolt pakutav palk logistikavaldkonna ametikohtadele oli 709 eurot kuus.
CV Keskuse Palga päringu abil on võimalik teada saada madalat, keskmist ning kõrget palgataset. Palga päring arvestab tööotsija oodatavat palka, reaalselt makstavat palka ning tööpakkumistes pakutavat palka, rääkis CV Keskuse turundusjuht Laura Tammeorg.
Hetkel on palga pakkumised on väiksemad, kui autojuhtide palgaootused ja enamjaolt on see nii igas valdkonnas, ütles Tammeorg. Eelmise aasta statistikakohaselt oli valdkonnas keskmine palk 709 eurot kuus.
Inges Kindlustuse tegevdirektor Lauri Riit väidab, et karm lumerohke talv võib kergitada mitte ainult kulutusi kütusele, vaid ka liikluskindlustuse tariife.
Millal ja kui suurt liikluskindlustuse tariifide tõusu võib oodata? Peab tunnistama, et kõrge konkurentsi tõttu on kohustusliku liikluskindlustuse suurus viimasel ajal püsinud ühel tasemel. Mõnede firmade puhul, sealhulgas Inges Kindlustus, võib rääkida isegi teatud hinnalangusest. Tõsi küll, see oli palju seotud asjaoluga, et meie tariifid olid keskmisest kõrgemad.
Kuid varsti võivad tariifid kasvama hakata. Kui järgmine talv tuleb samasugune nagu kaks eelmist, on kindlustuse kallinemine vältimatu. Kaks eelmist lumerohket talve nõudsid kindlustusseltsidelt lisakulutusi ja paljud jäid liikluskindlustuses kahjumisse.
Kas on põhjust rääkida sellest, et seoses liiklusõnnetuste arvu vähenemisega on vähenenud ka kahjum liikluskindlustustest? Meie küll ei ole täheldanud liiklusõnnetuste arvu märkimisväärset kahanemist. Meie statistika järgi oli tänavu esimesel poolaastal ainult 2% võrra vähem liiklusõnnetusi kui aasta tagasi. Kuid samas, võrreldes 2008. ja 2009. aastaga on drastiliselt suurenenud tehniline kahjum liikluskindlustusest. Põhjus on jällegi lumerohketes talvedes.
Räägite, et liikluskindlustus toodab kahjumit. Kas saate konkreetsed numbrid ära tuua? Millistest mahtudest jutt käib? Eestis tegutsevate kindlustusseltside kahjum liikluskindlustusest 2011. aasta esimesel poolaastal oli umbes 3,5 miljonit eurot. Seega kahjumlikkus oli peaaegu 112%.
Mullu perioodi lõpus õnnestus jääda plussi, kuid tulemus ei ole ikkagi rõõmustav - 2010. aasta lõpus moodustas kahjum liikluskindlustusest 96,5%. Kuid see on keskmine näitaja. Igal seltsil on see erinev, näiteks meil õnnestus tänavu esimesel poolaastal viia see näitaja 94,5 protsendini.
Kas kindlustusandjal on õigus keelduda kompensatsiooni maksmisest või vähendada summat, kui avarii põhjuseks olid valed rehvid autol? Liikluskindlustus on autojuhi vastutuse kindlustus. Kui liiklusõnnetuse teinud autol rehvid ei vasta normidele ja see põhjustas avarii, tuleb hüvitis väiksem.
Võimalik, et tulevikus näeb uus kindlustusseadus ette kindlustusandja õiguse esitada finantsnõue sellise avarii põhjustanud isiku vastu. See tähendab, et kindlustusselts kompenseerib kahju, kuid hiljem võib kulud avarii põhjustajalt, kes näiteks sõitis rikkis piduritega või suverehvidega talvisel ajal, sisse nõuda.
Selline kord kehtib juba paljudes Euroopa riikides ning tänu sellele suudeti seal kindlustustariife langetada, mis on õiglane korralike liiklejate suhtes.
Kasko korral võivad kindlustusseltsid ka keelduda hüvitise maksmisest või vähendada selle suurust, kui avarii põhjuseks olid nõuetele mittevastavad rehvid.
Mida sellises kontekstis autoomanikele talve eel soovitaksite? Igal talvel liiklusõnnetuste arv kasvab, eriti kahel esimesel nädalal pärast lume mahatulekut. Kõige tõhusam ja lihtsam on sõita õige kiirusega, hoida distantsi, kontrollida kojameeste ja rehvide seisukorda ning võimalusel vältida liikumist maanteel rasketes ilmastikuoludes.
Kuidas hindate konkurentsi Eesti liikluskindlustuse turul? Kas võitlus käib iga kliendi pärast? Jah, viimasel ajal on konkurents väga tihe. Paljud kindlustusandjad on juba aastaid jäänud liikluskindlustuses kahjumisse. Klientide jaoks aga on kujunenud olukord igati soodne - praegu pakub liikluskindlustust kümme firmat. Tariifid on minimaalsel tasemel, mis praktiliselt välistab uute tegijate sisenemise turule.
Lennuettevõte Airest esitas täna pakkumise saartevahelise lennuühendamise teenindamiseks. Ettevõtte väitel tegid nad nullkasumiga pakkumise.
ASi Airest juhataja Jaanus Ojametsa sõnul ei olnud neil algselt plaanis saartevahelise lennuühenduse hankel osaleda, kuna pakkumisi oodati 19 kohalise lennuki kohta ja ainsaks kriteeriumiks oli hankes märgitud hind. Airest otsustas liinide Tallinn-Kuressaare ja Tallinn-Kärdla teenindamiseks pakkuda 33-kohalist lennukit SAAB 340. „Isegi kui hind on väiksema istekohtade arvuga lennukiga võrreldes natuke kallim, tõstaks see saartevahelise lennuliikluse potentsiaali ja kvaliteeti”, ütles Ojamets.
Ettevõte on aktiivne üle Euroopa, omades 5 hooldusjaama. Reisilennukiga opereeritakse praegu doteeritud lennuliinil Pori ja Helsingi vahel, enne mida opereeriti allhanke korras AS-ile Estonian Air erinevatel liinidel. Airesti käibest tuleb täna 100% ekspordist.
Ettevõtte viimaste aastate kiire kasvu aluseks on olnud Kredexi antud garantiid lennukite soetamisel.
Ettevõtte 2015. aasta käive oli ligikaudu 8,5 miljonit eurot ja kasum majandustegevusest üle 800 000 euro.
Ojametsa ütlusel tuli otsus pakkumise tegemiseks viimasel hetkel. Kaalukeeleks sai Airesti nõukogu otsus teha pakkumine null kasumiga, et majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumil oleks võimalik toetada Saaremaa ja Hiiumaa ettevõtteid luues neile senisest parem ja kvaliteetsem infrastruktuur. Airest loodab kasumit teenida suuremalt piletimüügilt, mis võiks kaasneda kvaliteetse teenusega.
Ojamets rääkis, et Airesti esindajad kohtusid 2014. ja 2015. aastal kohalike laeva- ja turismiettevõtjatega. Vestlustest jäi kõlama, et kui lennukis on vähe kohti, siis ei kujune sellest piisavat infrastruktuuri kohaliku ettevõtluse arendamiseks. Näiteks ei mahu grupid lennuki peale, või ei saa kohalikud ettevõtted piiratud mahuga lennuühenduse tõttu korraldada oma Saaremaa tehases kliendipäevi Euroopast saabuvatele klientidele. On juhtunud ka, et Euroopast kohale lennanud klient on keeldunud tagasilennust, sest väike lennuk oli ebamugav ja tekitas ebaturvalisuse tunde, selgitas Ojamets.
|
OSCAR-2019
|
||
Rinnapiim on imikule parim toit ja rinnast imemine on imiku lõualuudele ning lihastele vajalik koormus, mis soodustab nende õiget arengut. Seejuures on väga oluline saada laps õige tehnikaga imema, kuna vale imemisvõtte korral võib lapse alalõug jääda tagumisse asendisse. Seetõttu tekib nn väike alalõug, mis vajab hiljem ortodontilist ravi. Kui õige imemisvõte ei õnnestu, tuleb pöörduda imetamisnõustaja poole ‒ segavaid tegureid, mille peale ise ei tule, võib olla palju. Näiteks on lapsel lühike keelekida, mis takistab imemist.
Vastsündinul puuduvad suus hambaauke tekitavad bakterid. Need saadakse enamasti lähedastelt, kes lapse suule musi teevad, lapse toitu maitsevad või „puhastavad” lapse lutti oma suus. Kui vanemate suus on palju hambaauke tekitavaid mikroorganisme, siis on suur ka tõenäosus, et need mikroobid kanduvad üle lapsele. Seepärast on väga oluline, et nii ema kui ka isa hambad on hambaaugu- ja põletikuvabad.
Tuleb vältida kõikvõimalikke mikroobide ülekandumise teid täiskasvanult lapsele. Näiteks tuleb last musitada põsele, mitte suule; loputada lutti veega, mitte enda suus; sööta last lapse lusikaga (mitte sama lusikaga, millega täiskasvanu testib toidu kuumust, maitset); hoida enda ja lapse hambaharjad eraldi jne.
Pärast lapse sündi on oluline jagada hammaste tervise teemal infot lähedastega, kelle hoolde on laps usaldatud. Suu mikrobiaalne kooslus ja toitumisharjumused päritakse vanematelt, mis tähendab, et lapse hambaid mõjutavad nii pärilikud tegurid kui ka keskkond ehk harjumused. Just harjumuste kujundamisel on perekonnal täita suur ja oluline roll.
Kui laps imeb pöialt, siis paku talle lutti või anna sagedamini süüa. Pöidla (või mõne muu näpu/näppude) imemine võib kujuneda harjumuseks, millest on keeruline vabaneda ja mis võib põhjustada lõualuude deformatsiooni.
Lapse söögiriistu ja lutti ei tohi keegi teine oma suhu panna. Lapse joogikruusist joogu ainult laps. Lapse hambaharja hoia teiste pereliikmete omadest eraldi.
Piimahammastel on oluline roll nii lapse söömisel, jäävhammastele koha hoidmisel kui ka kõne arengul. Tavaliselt lõikuvad kuuendal elukuul läbi igeme alumised lõikehambad, mille järel ilmuvad varsti nähtavale teised lõikehambad. Lõikumine jätkub järgneva kolme aasta kestel, kuni kõik 20 piimahammast on suus. Võib juhtuda, et hambad lõikuvad suhu varakult. Sel juhul tuleb nende eest kohe ka hoolitsema hakata.
Hammaste lõikumine võib olla valulik, mille tõttu võib laps hammaste tuleku ajal rinnast või pudelist keelduda. Igemed võivad olla turses ja punetavad ning võib esineda tugev süljevoolus. Vahel tõuseb ka palavik. Beebi võib olla harjumuspärasest virilam ning vanemaid võib ees oodata nii mõnigi magamata öö. Hamba lõikumist saab kodus kontrollida puhta sõrmega üle beebi igemete libistades. Sõrmeotsaga on siis tunda hambakrooni teravat lõikeserva.
Muret peaks tundma siis, kui esimese eluaasta lõpuks ei ole ühtegi hammast suhu lõikunud. Siis tuleb pöörduda arsti poole. Enneaegselt sündinud lastel võivad hambad tavapärasest mõni kuu hiljem suhu lõikuda.
Hamba suhulõikumisega kaasneva pakitsuse ja valu leevendamiseks võib puhta sõrmega lapse igemeid masseerida. Kuna hammaste lõikumise ajal eritub palju sülge, võib lapse suu ümbruses tekkida lööve. Leevendamiseks kuivatage sülge pehme lapiga tupsutades. Põletikunähtusid aitab alandada niisutav kaitsekreem või hügieeniline huulevõie.
Hammaste lõikumise ajal rahustavad imikut jahedad joogid ja tahked toidud. Külm leevendab igemete põletikunähtusid, näiteks võiks närimislelusid enne lapsele andmist külmkapis jahutada. Rahustavalt võib mõjuda ka puhta ja külma niisutatud riidelapi nurga nätsutamine. Lapsele võib pakkuda närimiseks kõvemat toitu, näiteks kuivikut, külma õunalõiku või kurgiviilu. Kui imemine on raskendatud, siis võib last toita tilaga tassist.
Jälgi hammaste lõikumise ajal tähelepanelikult imiku käitumist ja kehatemperatuuri. Mõnikord peetakse arstiabi vajavat terviseprobleemi (näiteks keskkõrvapõletikku) ekslikult hammaste lõikumisega kaasnevaks.
Kui lapsel on kõrge palavik või väga tugev valu, pöördu arsti poole, sest need ei ole tavapärased hammaste tulekuga kaasnevad nähud.
→ Külm leevendab igemete põletikunähtusid. Hammaste lõikumise ajal rahustavad imikut jahedad tahked toidud.
Kui esimesed piimahambad on lõikunud ehk hambad paistavad igemest välja, siis tuleb neid juba puhastama hakata. Äsja suhulõikunud hambaid on mugav puhastada pehme silikoonist näpuharjaga või sõrme ümber keeratud puhta marlilapiga. Võib kasutada ka hambaharja, mis peab olema pehmete harjaste ja väikese peaga.
Hambapastat ei ole vaja alguses kasutada, kuid soovi korral võib kasutada spetsiaalset imikute hambapesugeeli või hambapastat, mis on ette nähtud kasutamiseks vanuses 0‒3 aastat. Oluline on õigesti doseerida – harjased geeli või pastaga ainult kokku määrida.
Hambaid tuleb pesta kaks korda päevas. Imiku puhul püüa lihtsalt päeva jooksul leida aeg, mil lapsel on hea tuju, ning tehke hambapesust meeldiv päevarutiin. Puhastamiseks vali lapsele sobiv asend. Laps võib olla pikali või püsti. Sina ise võid olla nii lapse pea taga kui ka näo ees, peaasi et lapsel on mugav ja sina näed lapse hambaid.
Proovi muuta hambapesu mänguliseks ja toredaks tegevuseks. Näiteks laula laulu, räägi hammastest või mikroobidest vms, kuni harjad hambaid. Lapse tähelepanu mujale juhtimiseks võid anda talle kätte mõne mänguasja.
→ Näpuhari, hambahari ja/või närimismänguasi tuleb alati pärast kasutamist sooja veega korralikult ära pesta ning kuivatada või jätta õhu kätte kuivama.
SUVACO（スバコ）は、自分らしい家を共に実現してくれる建築家やリノベーション・リフォーム会社が見つかるマッチングサービスです。豊富に掲載された注文住宅やリノベーション・リフォームの施工事例の中から、おしゃれなキッチンやインテリアの画像を見たり、気になる建築家やリノベーション・リフォーム会社を探して、問い合わせや資料請求をすることができます。希望条件がまとまらない方や自分で会社を選べない方には、弊社アドバイザーが要望をお聞きしたうえでぴったりの会社を紹介する無料サービスもご用意。中古マンション・中古戸建てからお探しの方には、リノベーション向き中古物件を得意とする不動産会社もご紹介します。> 詳しくはこちら
|
OSCAR-2019
|
||
Minule on novembriõhtud olnud inspiratsiooniks eri käsitööprojektidele. Ühel aastal heegeldasin jõulukuuse eheteks valgest puuvillniidist inglid, igaüks isemoodi. Teisel aastal õmblesin oma pere armsaks saanud, kuid enam mitte kantavatest riietest voodikatteks kireva lapiteki.
Eelmisel aastal mõtlesin ise välja ning õmblesin oma lapselapsele tubase telgi, mis on ühtlasi ka jõulukalender 24 väga eriilmelise taskuga.
Nüüd ajatan hüatsinte, võimaldades neile tingimusi küll külmkapis, küll hiljem toas, et need tooksid lõhna- ja õiterõõmu jõuluajaks ja uue aasta alguseks.
Loomulikult on ka mõnusaid saunaelamusi meeliturgutavate aroomidega, joogatunde armsa joogaõpetaja juures, kelle tunnis saab aknast vaadelda langevaid imelisi lumeräitsakaid.
Ongi käes pimedad talveõhtud. Need saabuvad igal aastal kuidagi ootamatult, nagu esimene lumigi. Olen suveinimene, armastan valgust ja soojust. Seepärast muretsen juba suvel varuks küünlaid, et muuta talveõhtud rohke küünlavalgusega meelepärasemaks, ja kui on külm, siis kaminatuli teeb olemise õdusamaks.
Pikkade talveõhtute täitmiseks sobib üles panna siidimaali raam ja hakata looma taiest, kasutades värve suvistest soojadest toonidest kuni kargete talvetoonideni. Tulemuseks on värvilised sallid, rätikud ja viimase ajal ka lipsud.
Arvestades, et varsti hakkavad liikuma päkapikud ja kaugel see jõuluvana tulekki on, olen hakanud kaunistama salvrätitehnikas erinevaid ühevärvilisi küünlaid.
Väikese pojatütrega meisterdasime ühel päeval munakarpidest tuleroose, et vanaisal oleks tule tegemine lihtsam. See tegevus pakkus põnevust meile mõlemale. Natuke jõuab pikal pimedal ajal teha viltimistehnikas mobiilikotte, prillitoose ja kannusoojendajaid, seda saab teha ka lastelastega koos.
Kord nädalas on keraamikaring – voolimine on lausa teraapiline, olla kättpidi savis, see mõjub imehästi tervisele. Aga – üheks mõnusaimaks ajaviiteks on lugemine, oi kui tore on keerata end sooja pleedi sisse tugitooli ja võtta kätte raamat. Viimane lugemiselamus oli “Jaapani armuke”, kus tegevus toimub unistuste hooldekodus (sellises, kus olenevalt tervislikust seisundist, on igaühel omaette apartement ja oma auto ukse ees, et sõpradega väljasõite teha). Sellises võiks ju elada, arvan ma, kui aeg sinnamaani jõuab.
Tegutsedes kaob see kuri kaamoseaeg kiiremini. Mõtlen juba praegu sellele, et varsti hakkab valgemaks minema ... ja kaugel siis see kevadki on. Peaasi, et oleks tervist tegeleda huvipakkuvate asjadega, et oleks soe kodu ja kaaslane, kellega kõike jagada.
Mina mängin alati peale tööd kassiga. Väga naudime mehega koos magusa lõhnaga lõhnaküünalde põletamist. Suvel kolisime ja tegime just oktoobris soolaleivapeo ja paljud kinkisid lõhnaküünlaid – juba on enamik ära põletatud. Samal ajal põleb toas ka soolalamp ja koos küünlaga muudab see pimeda toa väga hubaseks. ☺
Talveõhtud mööduvad näidendite kirjutamise ja lavale seadmisega. Hobist jagub ka sumedateks suveõhtuteks, siis juba koos trupiga eri paigus esinemiseks.
Minu päevad on töid-tegemisi täis ja saginat jätkub õhtutundidekski. Tänavu osalen ühel terviseseminaril, mis toimub igal teisipäeva õhtul. Seal räägitakse huvitavatest teadusavastustest tervise teemadel ja jagatakse näpunäiteid oma tervise hoidmiseks. Kellelegi midagi peale ei suruta, küll aga jagatakse hulgaliselt huvitavat materjali.
Õhtuti üritan tegeleda liikumisega, eriti meeldiv on jalutada koos abikaasaga, mugavaks teeb selle jalgrattatee lähedus. Oma järge ootavad mitu raamatut, lõng ja kudumisvardad, kleidikangas, aga nendeni jõudmiseks läheb veel veidi aega.
Pikad ja pimedad õhtud on taas kätte jõudnud. Õnneks on mul piisavalt hobisid, viimasel ajal tegelen koeravillast lõnga ketramisega ja sellest sokkide kudumisega. Ristsõnad on samuti lahutamatu osa minu elust, igavust küll tundma ei pea.
Meil on kombeks pimedaid õhtuid veeta mänge mängides, veel laulame koos lastega ning teeme küünlavalgel tibutantsu , ei kasuta elektrit ja kuulame patareidega raadiot.
Et oma pimedaid sügis- ja talveõhtuid sisukamaks ja mõnusamaks teha, siis tegelen palju kudumise ja heegeldamisega.
Sellele küsimusele pole võimalik üheselt vastata. Hobid ja kodune õhtute täitmine on hooajaline. Eile just lõpetasin kahe erineva sibulapüree tegemise ja mõtted on küpsed kõrvitsaga tegelemiseks. Olles „öökulli”- tüüpi, võin ka kell kaks öösel kööki kokkama-katsetama minna.
Neid valmistades olen eelissihtgrupiks valinud väikese sissetulekuga pensionärid, kellel puudub võimalus hambaarsti külastada ja kannavad heal juhul proteese. Nemadki vajavad tervislikku, täisväärtuslikku toitu, ainult veidi teisemas võtmes tavapärasest. Kaua ikka jaksatakse putrusid ja körte näljatunde kustustamiseks süüa? Isiklike retsepte on mul kena hulk juba kogunenud.
Sügisel lähevad mõtted jõuludele ja kingitustele. Aastakümneid kudusin käsitöönäpuna kõigile labakuid ning tegelesin saajat tundes sobiva mustri koostamisega.
Sõbrannal on köögiremont ja ta palus uusi pajalappe. Pakkusin lisaks ühed omakonstrueeritud praktilised pajakindad, millest ta küll loobus, sest pole eriti küpsetaja.
Olgu kevad, suvi, sügis või talv – kõikidel õhtutel on aega päevakirja kirjutamiseks või ERMi iga aastastele soovitud teemadele kirjutades. Ööpäev on tõesti lühike, et kõik tegemised ära mahutada.
Vastuseks küsimusele teatan, et olen ristsõna-sõltlane. Huvi sai alguse juba lapsepõlves, kui vanaisa aidast leidsin sõjaeelseid ajakirju, kus oli ka pooleldi lahendatud ristsõnu.Kahjuks ei ilmunud neil aastatel kuigi palju ristsõnu. Nüüd olen jõudnud sinnamaani, et mul on korraga käsil 3-4 ristsõnaajakirja, et iga päev nende seltsis paar tunnikest veeta.
Teine suur hobi on kirjavahetus, mida peal alates 1970. aastast. Arvutiga ei tegele, ikka käsitsi ja saadan postiga teele.
Kolmandaks - lugemine, mille ma varakult selgeks õppisin. Nendest hobidest piisab pimedate õhtute jaoks!
|
OSCAR-2019
|
||
Vana tekstid ütlevad, et see asana hävitab haiguste ja aktiveerib kolm suurt bandhas – Mula, Jalandhara ja Uddiyana.
Author CindyPosted on November 6, 2018 November 6, 2018 Categories Yoga BasicTags kasu simhasana, lõvi hingeõhk kundalini jooga, lukus tounge poosi, simha kujutada, simhasana ettevaatusabinõud, simhasana ja sarvangasana, simhasana jooga baba ramdev
Painutage õrnalt oma põlved nii, et nad on otse oma õlgadele, ja tuua oma peopesad kokku on Anjali Mudra.
Author CindyPosted on November 6, 2018 Categories Yoga BasicTags küünarvarre päällään vihjeid, paabulind poseerima algajatele, pincha mayurasana ettevalmistav poose, pincha mayurasana järjestus, pincha mayurasana kasu, pincha mayurasana skorpion, pincha mayurasana variatsioone
Meie kehad on kolm peamist süsteemid, mis on olulised jäätmete kõrvaldamisest. Nad on vereringeelundite lümfisüsteemi ja seedesüsteemi. Vereringe vastutab pumpamiseks ja filtreerimine vere üle kogu keha, ja seda tehes, see annab hapnikku organite ja kogub jäätmete teke. Seedesüsteemi ja maksa portaali süsteemi tuntakse töödelda toidu me süüa, ja kui nad seda teha, nad eraldavad jäätmed toitaineid, et saada ringleb veres ja maksa, kõrvaldades mida keha ei pea kohe . Lümfisüsteemi kogub rakusiseseid vedelikud keha ja transpordib need lümfisõlmed, eemaldades midagi, mis on kahjulik enne lümfisüsteemi vedeliku naaseb vereringesse.
Need süsteemid on kindlasti tugev ja teha imet oma. Aga, et aidata keha kursis nõudmistega ning aitab toetada tervist stressirohke elustiili, meie loomulik detox süsteem vajab assistent. Jooga on, et täiuslik aide.
Kõige aktiivsem kehalist stimuleerida kõik kolm kõrvaldamine süsteemid, aidates keha detox ja puhastab ise. Aga jooga metoodiliselt keskendub venitades ja kokkusurumise iga kehaosa ja on seega sobivam. See aitab paremini jäätmete kõrvaldamine.
Kui jooga rutiinne tehakse hästi, iga kehaosa tõmmatakse, lükatakse, ja väänatud ja see kõrvaldab süsinikdioksiidi, piimhape ja lümfisüsteemi vedeliku sügavale, kus teised treeningu ei jõua.
Jooga hingamine ka mängib olulist osa stimuleerimisel võõrutus. Tänu halb istungi poos ja ülemäärane stress, meie kopsud ei tööta oma täisvõimsusel. See tähendab, et me ei võta nii palju hapnikku, kui me ideaalis peaks või eemaldada nii palju süsinikdioksiidi kui me vähegi võimalik.
Hingamine, et me teeme koos jooga harjutusi, aitab eemaldada süsinikdioksiidi ja stimuleerib organite, eriti need, kaasatud seedimist. Aja ja praktika, hingamine aitab ka lastes diafragma liikuda vabalt.
Jooga mitte ainult soodustab füüsilist detox, kuid see soodustab vaimse detox samuti. Me kõik oleme ohvrid kardavad, stress ja depressioon. Harjutamine jooga purges need toksiliste mõtteid. Meelt on õpetanud, et suunata teadlikkuse eemal kaos. Olete saanud olla praeguses hetkes.
Regulaarselt jooga praktika, on sul võimalik kõrvaldada nii materiaalne ja immateriaalne toksiine, mis hoiab sind tunne ja on oma parima.
Garudasana või Eagle poos on uskumatult võimas Asana. See annab vasikad, pahkluude, põlved, puusad, reied, ülaselja ja õlad hea venitada. Kui vajutate reite kindlalt koos, vereringe tõhustatud ning see aitab välja uhtuda toksiinid lümfi ja vere.
Adho Mukha Svanasana või allapoole Koer Stretch on Asana kus su süda on paigutatud peast kõrgemale. On vastupidine gravitatsioonijõud, mis juhtub, kui sa seda teha, ja see aitab õiges ringlusse lümfisõlmede ja vere. Kõhuõõs ka toonuses ja stimuleeriti, mistõttu lagundamine paranenud.
Twist on hämmastav detox ained ja Ardha Matsyendrasana on täiuslik väänata. See soodustab seedimist ja aitab lisandite eemaldamiseks organismist. Neerud, maks ja kõhu pigistatakse ja stimuleeriti. Nagu lasete twist, vere siseneb nende elundeid.
See asana on keeruline ühe ja kui õnnestub sattuda Asana, oma suguelundid ja seksuaalse toimimise täiustamine ja nii on seedetrakti toimimise. See Asana aitab intensiivse füüsilise kui ka vaimse detox.
See asana on inversioon, kus õla kannab keharaskust. See aitab välja voolata kogunemine lümfisüsteemi vedelikud ülakeha ja jalad. See on hämmastav Asana praktiseerida lõpus jooga istungil, et kõik toksiinid, mis on vabanenud loputada südames nii, et see saab puhtaks ja oksüdeerunud.
Headstands on uskumatu, et tõhustada ja parandada kardiovaskulaarse süsteemi. Nad vähendada koormust südamele. See Asana aitab neid, kes on masendunud ja aitab vabaneda allergia. See suurendab seedetrakti tulekahju ja keha soojust ka. See asana suurendab ka töö käbinäärmest ja ajuripats. Sarnaselt Sarvangasana, Asana liiga aitab eraldada toksiinide üle kogu keha, mis viib edukas kaotamine jäätmed.
Chakrasana on üks parimaid jooga kujutab võõrutus ja praktiseeritakse päris lõpus on joogat. See on rinnus avaja ja aitab vabastavad takistusi ja stagnatsioon kehas. See Asana aitab aktiveerida ainevahetust. See avab kopse ja aitab parandada hingamist. Samuti stimuleerib kõhuorganite seeläbi parandada seedimist.
See kõik on umbes jooga detox! Detoxing teie süsteem on oluline, ja jooga teeb seda lihtsalt muide. Sa anduma see armas tava lootuses, et töötada välja ja toon. Aga teie teadmata, oma keha ja vaimu on põhjalikult puhastatud.
Author CindyPosted on November 5, 2018 Categories HealthTags ayurveda detox dieeti, jooga asanas puhastamiseks kõhuga, jooga detox taganema, jooga maksa ja neerude, jooga tekitab detox maksa, keerates detox jooga, väänata ja detox jooga, vere puhastamise kasutamise
Mõned traditsioonid, eriti need, mis toetavad varahommikul Praktikas nagu Ashtanga, nõustada, et te oma asanas anda täiesti tühja kõhuga (ja pärast suplemist ja liigub oma kõht, muide). BKS Iyengar, oma klassikalises raamatus Light Jooga , kirjutab, et kui see on raske, saate kohvi, kakao või piim enne jooga, mis vähemalt puhul hiljem kaks, ilmselt ei kõla liiga ahvatlev. Nagu enamik asju jooga, tead oma keha paremini, et sa peaksid otsustama, millised eelnevalt jooga suupiste töötab teie jaoks.
Söömine midagi väga kerge tund enne klassi töötab tavaliselt hästi välja (keha võib varieeruda, muidugi). Kui näed klassi pärast tööd või pingeline ajakava ja mõistma, et sa lihtsalt pead sööma midagi, mida saab lõigata veidi lähemale kui sa lihtsalt võtta paar suutäit midagi. Pärast klassi, saab süüa, kui tunned nälga, kuigi võite märgata, et tähelepanu, mida olete andnud oma keha ajal klassi julgustab sind hoida valguse ja terve, mis on üks viis, kuidas jooga aitab teil kaotada kaalu.
Tervislik taimsete nibbles on tee minna. Jälgi reegleid soovite kasutada mis tahes eelnevalt treening suupiste, väheste eranditega. Sügav kergitab ja edasi paindub te teete jooga on eriti tõenäoline, et sundida välja burps ja gaasi, et sa tahad, et vältida asju, mis põhjustavad need. Samuti ei pea carb koormus üsna samamoodi nagu sa jooksma või jalgrattaga sõita. See on rohkem leida midagi, mis istuvad hästi ja viib teid läbi oma istungil.
Puu- + Protein : Tükk kiudainerikas puu- pluss valgu, nagu õun pähklivõi, on hea go-to. Kausi marjad natuke jogurtit on teine võimalus. Banaan on ka suurepärane valik.
Midagi rasvane või praetud : Sul kindlasti kahju, kui sa minna burger ja friikartulid enne klassi kui liikuma hakata.
Garlicky toidud : samal põhimõttel nagu eespool. Kui te ei talu seda, küüslaugu-õmblustega toidud nagu hummus on ok, kuid te ei pruugi maitsta nii palju teist korda ümber.
Smuutisid : See võib olla vastuoluline, sest mõned inimesed armastavad oma pre-jooga smuutisid. Kui nad ei tööta, siis suur, kuid nad võivad ka Rämpiä magu, eriti poose, kus on surve kõhu nagu salabhasana. Parem päästa smuuti jaoks pärast klassi ravida.
Sukhasana, Easy Pose, Decent Pose, or Pleasant Pose is an asana practised in yoga. Sanskrit: सुखासन; Sukh – Pleasure, Asana – Pose; Pronounced As – soo-kah-sah-nah.
|
OSCAR-2019
|
||
“St Johnil saarel on iidsed koopamaalingud, aga sinna pääsemiseks peavad inimesed metsikult läbi dzhungli matkama! Ilma giidita! Oma riskil! Paljud inimesed ei söanda sinna minna! Me koliks sinna ja korraldaks väikese firma, kes teeb giidiga matka läbi dzhungli. Lõunaks jõuaksime matkarada mööda kaljujooniste juurde, seal oleks piknik ja siis edasi läheks vaat siit (John vehib hasartselt mu nina ees saarekese kaardiga) – vaat siia, sellele omaette valge liivaga rannale! Imeilus rand ja inimtühi! Õhtuks tuleks siia paat vastu ning pakuks rahvale tagasiteel õhtusnäkki ja -veini päikeseloojangu taustal… Kella seitsmeks paneks rahva nende enda hotellide ees maha. Niisuguste päevareisidega teeniks väga hästi!”
Tallinnas tahtis ta hakkata Starbucks kohviketi maaletoojaks (see on kohvikute MacDonalds, ülemaailne kett).
Tegelikult ei koli nad sealt kusagile ega muuda oma elustiili. Nad on seal Long islandi saare põhjatipus sündinud, kasvanud ja vananenud, kolmveerand tunni raadiuses elavad sõbrad ja sugulased.
“Ei-ei, tegelikult käivad kruiisidel ka lastega pered ja noored armunud,” lükkab Justini ema mu arvamust ümber. Ja lisab uhkuega hääles: “Ütleme nii, et kruiisid on kõrgema keskklassi meelelahutus. Aga vanuseliselt sa seda määratleda ei saa.”
Nemad ise on käinud kruiiside Havail, Floridas, Puerto Ricos ja Neitsisaartel. Tundub, et seal on olnud nende elu romantilisemad hetked.
Ühest küljest on mus see igavene rändur. Meri su ümber, uued kohad igal hommikul, uued lõhnad… Mismoodi kevadel lõunamaa puud õitsevad ja mismoodi haiseb lõunamaa külaotsa tagaaias sõnnik…
Ja Agatha Christie 1930ndate vana armsa maailma kruiisikirjeldused meeldivad mulle ka. Kõik need kinnises seltskonnas tekkivad suhted ja intriigid.
Aga teisalt… Kardan, et saaksin kruiisil kultuurishoki seal vohavast raiskamisest ja halvas mõttes turistide kultuurist. Piltidelt võib seda näha. Kõik need ühekordeks kasutamiseks nõud… Või maale läinud kruiisiseltskonda hoobilt ümbritsevad pärismaalased “osta seda!”
Teine siinse kõrgema keskklassi puhkuste tunnus on hotelliosakud. Time shares. Niikaua, kui ennast siin perekonnas mäletan, on Justini ema plaaninud osta hotelliosakut… Disneyworldis Floridas.
“See on niivõrd fantastiline! Hotellid otse lõbustuspargi keskel, kõik on sulle tasuta selle nädala jooksul. Me tahame osta kahe magamistoaga sviidi, nii et saaks kohe kolm seltskonda ära mahutada – teie, Iani seltskond ja meie.”
“Ma pole kindel, kas mulle Disnelyworldis meeldib… Hea küll, ühe korra võiks tulla – aga IGAL suvel?!”
“See ei ole tavaline lõbustuspark, seal on igasugused teemad, kõik võetud Disney filmidest. See on võimalus end nädal aega jälle lapsena tunda!”
Mina jään neis vestlustes ikka enda juurde: kui osta perekonnale hotelliosak, siis tasuks seda teha ketti, mille puhul saab igal aastal valida erineva koha, kuhu minna.
Mina jälle omaette mõtlen, et kas poleks lapsele parem, kui ta ERINEVAID kultuure kogeks ja maailma mitmetahulisusest aru saaks…
Ja hea uudis minu jaoks! Seekord Neitsisaartelt tagasi tulnuna hakkasid ka Christine ja John mõtlema, et äkki ikkagi on see mitme kohaga kett parem.
Et kui keegi seda loeb oma üürivõlaga korteris ja pole kunagi Eestist väljas reisimas käinud, siis ärgu olgu ta kade, lugedes kruiisidest ja hotelliosakutest… Õnn ja heaolu on kaks erinevat asja. Võibolla Justini ema ja isa põgenevad millegi eest ja otsivad midagi – seda, mida rahaga leida ei saa. Ja selle millegi võib leida võidunud tapeediga toast Supilinnas.
Nädal Disneylandis – selle saab ju kergesti järele proovida ilma mingit osakut ostmata – elagu paar päeva seal ja pilt selge, kas meeldib? Aga suured lapsed on nad vist küll 🙂 Las Vegases nad ei käi igal aastal?
Tore on, et need “biznizplan-id” ainult plaanideks jäävadki. Sest minu silmis ei oleks neil koopamaalinguil ja puutumatul džunglil enam mingit võlu, kui seal iga päev giidiga seltskond ringi jalutaks ja “inimtühjal” rannal piknikku võtaks.
Ja üldiselt, kui siin ilmas üldse millegi jaoks raha säästa, siis on see reisimine. Sest mis mälestused on sul uuest vaibast või diivanist 5 aastat hiljem?
nojahh.. mina näiteks unistan selles, et saaks võtta auto ja telgi ja pere ja sõita mööda eestit ringi. kevadel kui päike paistab ja lumi on juba sulanud siis tuleb kohe selline eriline reisikihk peale.
aga autot meil pole ja lube ka. enne ei hakka lube tegemagi kui jõuame päriselt ka autot üleval pidada.
Mina olen ka kogu aeg tahtnud olla Starbucksi maaletooja 🙂 Tegin isegi mingeid arvutusi ja jõudsin tähelepanekule, et Tallinnasse pole mõtet tuua. Kui, siis Riiga. Aga kuivõrd ma ise Riias ei ela, siis las sinna toob mõni lätlane.
Aga St. John on üks maailma kõige ilusamates kohtadest minu peas. Ja see matk koopamaalingute juurde oli üks lahedamaid asju, mida ma seal tegin. Isegi lahedam kui tumedas meres ujumine, sama ajal kui rannal mängib jazzorkester ja taamal on tuledes teine saar.
See matk oli tegelikult lihtsalt jalutuskäik mööda korralikku korrastatud rada. Kaardi peal olemasolevat rada. Aga füüsiliselt koormav, eriti ülestulek. Aga see tegigi matka ilusaks, see, et sai tulla mäest alla ja puude vahelt välja ja näha valget liiva ja merd ja kaktusi. Ja enne seda me sõime kaasavõetud võileibu sealsamas kaljujooniste juures.
Mulle meeldib papa Johni hakkamine, aga St. Johni äriidee tundub olevat hoopis puutumatus ja turvaline äraeksimisvõimalus (tunne, et saad ära eksida, aga tegelikult ei saa, kui rajalt kõrvale ei lähe). Ja siis ka väga ei saa, sest saar on väike.
Muide, kui oleks lõbustuspark nõuka-multikatest, siis me oleksime kõik palju hakkajamad sinna minema. Või kuidas?
Reisikihk on kogu aeg peal, aga paratamatult on reisimiseks jääv aeg ja raha piiratud, nii et ei raatsiks küll neid kulutada sellele, et iga aasta samas kohas käia (välja arvatud muidugi Eesti) 🙂 Maailm on täis nii palju uusi kohti, mida avastada.
Ja nõustun Tatsutahimega – eks see ole paljuski meie kultuuritaustas kinni. Meie suhtume Ameerika multikatesse ikka üsna suure ninakirtsutusega, samas oleks Nu-pagadi, Siil udus, Kass Leopold jne päris retro ja mõnus teemapark meile. Aga John ja Christine on üles kasvanud ju Dumbo ja Bambi ja Miki-Hiire saatel… (Justin samamoodi, aga tema meelest oleks kah Disnelylandi külastamine igal aastal mõttetu aja ja raha raiskamine, ja lääge.)
Aga meie väike lapsuke on nüüd nagu kultuuride lahinguväli, kui veidi lihtsustada ja liialdada. Ei meeldi mulle see idee, et ta puhkuselt mikihiire kõrvamaskiga tagasi tuleb… Aga pool temast on ju ameeriklane.
Mu üks tuttav töötab juba mitu aastat Mehhiko lahel kruiisilaeval. Näitas pilte, kus randunud laeva juures on väikesed bussid, mille peale siis kogu see laevalt tulnud kamp läheb, et sõita mõnesaja meetri kaugusele suuremate busside juurde, mis neid mööda saart ringi veavad. Ja kohalikud müüvad saartel suveniire, mis on valmistatud loomulikult Hiinas ja on saarele toodud kruiisilaeva omanikfirma poolt. Need saared, millel elavad kohalikud keelduvad müümast väljastpoolt sissetoodud “suveniire”, jäetakse kruiisi marsruudist lihtsalt välja.
Ma ei tea, kuidas on teiste kruiisidega aga mina tegin ühe kariibimere kruiisi läbi laeval , kus küll mitte ühtegi paberist-papist vms lauanõud ei kasutatud. Korralikud portselanist nõud. Eluviis pole kruiisilaeval puhkajatel sugugi raiskav. Luksuslik, jah, aga ka luksus võib teatavas mõttes roheline olla. Rahvast oli igast vanusest. Oli noorpaare ja alla viie aasta lastega peresid. Oli noortekamp, kes tähistas mingi asja kordaminekut. Ka vanureid. Istusin kord õhtulauas ühe 87 aastase tädiga. Aga kokkuvõttes oli vist kõige tavalisem puhkaja vanuses 40 kuni 55. Ma muidugi ei tea, kas see oli tavaline kooslus.
Kõik inimesed olid aga aktiivsed matkadest osavõtjad. Isegi see 87 aastane ei jäänud sadamas laeva. Mulle meeldis hullusti maskiga vee alla sukelduda ja värvilisi kalu vaadata.
Aga võibolla on just raha see, mis aitab leida seda, mida rahaga leida ei saa? Teadmaks, et seal, kus oled, on kõige parem, peab ka teadma, kuidas on mujal. Selleks, et aru saada, et raha ei tee õnnelikuks, peab piisavalt palju raha olema…
Vähemalt Eestis müüdud Hispaania time-share oli täielik petukaup! Kui ise ka nats numbereid kokku lüüa on aru saada, et võtta igaks puhkuseks hotell, kruiis vms tuleb odavam ja mitmekesisem….. lisaks mingit järelturgu neile osakutele praktiliselt ei eksisteeri.
Siiri jutt Mehhiko lahe suveniirikaubandusest meenutab kahjuks ka Tallinnat. Mingi kollase kolmnurgaga tähistatud suveniiriputkade kett domineerib üle linna ja seal müüakse jumal teab, kus valmistatud saasta.
Kohvisõldik minus skandeerib selle mõtte peale, aga meenutan, et nende sildid “fair trade’ist” ja muust säänsest ei saanud varjutada tõsiasja, et kõik topsid olid ühekordseks kasutamiseks. Aga damn, see kohv oli tõsiselt hea.
No ega see ühekordse kasutamisega tass alati ka kurjast pole. Suure käibe puhul on puhtuse garanteerimine tõsine asi ja ökoloogiliselt samuti väga koormav. Mul on meeles lugu Astrahani koolerapuhangust, kus pisikud levisid just avalike söögikohtade mõraliste tasside kaudu. Mõrad on üliohtlik nähtus sööginõudes, kui on karta mingi infekstooni levimist. Nii mõnigi kord on “rohelisem” kasutada ühekordseid papptopse. Ja ega me alati ette tea, millal meid koolera või linnugripp ründama hakkab. Ei tahaks siis mingi suure käibega avaliku söögikoha hajameelse teenindaja inimliku eksituse ohvriks langeda.
väike ääremärkus keeleteemadel – oma riskil – see on otsene tõlge inglise keelest, omal vastutusel või midagi niisugust oleks vist eestikeelsem 😉
Justini teooria on, et ameeriklased ei usalda teisi inimesi, sellepärast nad tahavad kasutada ühekordseid nõusid, millest keegi enne neid pole söönud-joonud. Uhketes restoranides on portselannõud, eks neid kaassööjaid tuleb olude sunnil rohkem usaldada.
..Ja Mirri mõtleb siin täpselt nagu (Justini meelest) keskmine ameeriklane mõtleb. Ära solvu, Mirri. Muidugi on ühekordselt kasutatav nakuusevabam!
Lähen panen veel nüüd ühe teema kirja oma esmaspäevaste greengate-lugude nimekirja. Ühekordsed nõud ja prioriteedid.
Mul pole ju põhjustki solvuda. Mis on keskmine ameeriklane olemises halba? Aga ma siiski ei propageeri ühekordelt kasutatavaid nõusid alati ja igal pool. Ikka ainult sellistes kohtades, kus inimene ei suuda nõude puhtust kontrollida. Aga ise eelistan ma alati lauanõudega söögikohti ja kena oleks kui ka laudlina kataks lauda:). Nojah. ja kodus suurt aiapidu korraldades, kus palju rahvast läbi käib ja ka joodavat jätkub, valin ka kena ühekordse lauanõude komplekti. Lihtsalt oma armsatest lauanõudest on kahju.;)
Mirri, ma alustasin ka su ühest eelmisest kommentaari põhjal mustandit tulevase greengate-loo jaoks – kas roheline mõtlemine on religioon ja mis siis, kui see mõne mu religiooniga põrkub (mäletad, kui rääkisid oma kaltoliiklikust tuttavast, kes pahandas, et ma oma ämma jõulukaunistused ööseks välja lülitasin).
Uskuge või mitte, aga mul on tädi – 40aastane -, kes unistab Pariisi minekust. Ja milleks sinna? Sellepärast, et ta tahab minna Pariisi Disneylandi. Kusjuures tal on kaks kõrgharidust, millest ühe ta omandas Tartus, teise Peterburis. Ning ta on ka harrastuskunstnik, nii et pooleldi kultuuriinimene.
Ja tal on ka kogu aeg mingid uued äriideed: küll tahab oma metsa puude koort müüma hakata (siis ei pea puid maha võtma), kord savist nõusid tegema hakata, kord Ameerikasse käsitööd vahendama hakata (üks ta sõbranna müüs seal terve portsu heegeldatud linikuid seal väga hea hinnaga maha), küll Venemaal loenguid pidamas käia (selle kohta tehti talle tõesti ka konkreetne pakkumine) jne.
Mul on tunne, et mu tädil on lihtsalt igav. Kodutöid ta tegema ei pea, kuna tema perega elab koos ka hoolitsev ema. Rahapuudust ka ei ole.
Ühe su tädi äriidee peale: kui ma kolisin siia USAsse kaks aastat tagasi, siis proovisime Justini emaga koos hakata Eesti käsitööd (kampsuneid) siia vahendama. Jõudsime tulemusele, et eestlaste hinnad on liiga kallid, ei saa konkureerida nt mehhiklaste ja hiinlastega. Kui võtta sihtgrupiks butiikpoed, siis võib õnnestuda, aga neil on niigi palju käsitööhuvilisi müüjaid ümber ringlemas, maailma eri riikidest. Lisaks veel aina langev dollar… Meie jätsime selle äri pärast kolme proovipartiid katki.
See käsitöö-idee on vist paljudele tulnud, mul ka üks sugulane Eestis üritas Ameerika sugulase kaudu siin kindaid-sokke-kampsuneid müüa, aga asi jäi ka varsti soiku.
Ma ei ole ise üheski Starbucksis kunagi käinud, aga kui ühe või teise ameeriklasest sõbraga Starbucksist juttu on tulnud, siis nende arvamused on erinevalt siinsetest kommenteerijatest ikka väga negatiivsed. Suhtumine on reeglina selline, et Starbucks on nõme suurkorporatsioon, mis levib katkuna mööda Ameerikat (ja ülejäänud maailma) ja sööb väiksed armsad omanäolised kohvikud lihtsalt välja. Kohvi hinna peale krimpsutatakse muidugi ka korralikult nina. Ainsad positiivsed laused, mida ma oma sõpradelt Starbucksi aadressil kuulnud olen, on olnud stiilis “no kohvi nad muidugi oskavad teha, aga…”. Samas pole nad selleski kõik ühel nõul – pooled neist lõpetavad Starbucksi kritiseerimise hoopis sõnadega “ja kohv on neil ka kõigele lisaks tõeliselt sitt”.
Ma ostan endale koju hoopis fair trade ja orgaanilist kohvi. Starbucks teeb koostööd nende kohvikasvatajatega, kes looduslikku tasakaalu tähtsaks ei pea (vihmametsad maha ja suured kohviväljad asemele ja väetis otsa).
Samas, kui mul on mingis maailma otsas valida kas Starbucks või kohalik kohv ja kui ma olen unine ja tahan kohvi (mitte kultuurilist kogemust), siis võtan ikka Starbucksi. Eks sellel – kindel ja teada toode – nende fenomen ongi, nagu MacDonaldsilgi. Lisaks õigel ajal tehtud investeering ja julge otsus laieneda…
Ma olen käinud ka pisikeses putkas Seattles, kust Starbucks alguse sai, see oli lahe turistilõks, kunagi kirjutan pikemalt.
Londoni Starbucks (olen käinud vaid ühes, Kensingtoni kandis vist) oli sõbralik pime urgas, täiesti teistmoodi.
|
OSCAR-2019
|
||
Taavi Rauniste on teinud suure töö ja kokku kogunud Twitterit kasutavad Eesti ettevõtted: Twitter kataloog.
30.01.2009 Möödunud septembri lõpus liitusin kodumaise Twitter'i klooni BIZI'ga. Olin selleks ajaks juba pea 2 kuud Twitter'i kasutaja olnud ja arvasin, et äkki kodumaine sait pakub midagi enamat. Alguses tundus, et pakubki aga siis saabus mikskipärast vai . . .
Nagu möödunud nädalal lubatud sai, kirjutan ma nüüd uue E-Kooli kasutajakogemusest sisselogitud lapsevanemana. Tavaliselt sisenen ma E-Kooli panga kaudu. Üritan oma tegemisi ikka n . . .
Tänapäeval, kui isegi telefonides on mitmemegapkslised kaamerad, kipuvad pildi mõõtmed tihti nende veebilehel avaldamiseks liiga suured olema. Samas kõik veebiomanikud teavad, et a) pilt ütleb rohkem kui palju sõnu ja b) lehe kiire laadimine on oluline. Vaja on pilte, mis edastavad sõnumi aga ei ole liiga suured. Liiga suured pildid võivad halvasti tehtud lehekujunduse ära lõhkuda ning nende laadimine võtab kaua aega.
Teeme siis pildid väiksemaks nii, et pildiilu oleks lehel mõnusalt olemas aga samal ajal poleks vaja liigseid bitte ja baite edasi-tagasi liigutada.
Edaspidises õpetuses eeldan ma, et tasuta programm IrfanView on juba arvutisse paigaldatud ning suured pildid asuvad kataloogis c:\pildid\suured. Kindlast peaksid sa teadma, kui suuri pilte sul vaja on. See sõltub sinu veebilehe kujundusest ning näitamise viisist. Eeldame, et pildi laiuseks võib olla maksimaalselt 600 pikslit ja kõrgus pole piiratud. Minu näites on mul olemas pildid, mille küljepikkused on 2592 x 3888 pikslit.
Kirjuta "Width" kasti 600 ja vajuta tabulaatorit. Märkad, et "Height" kastis olev pildi kõrgus arvutati automaatselt 900 piksli peale...
OLULINE! Nüüd vali "Fail" menüüst "Save As..." ja anna oma vähendatud pildile uus nimi. Kui sa pildi lihtsalt salvestad, siis kirjutad oma olemasoleva suure pildi väiksega üle ja originaalinfo on igaveseks kadunud.
"Work As:" - "Batch conversion" (1); "Look in" näita ette kataloog, kus su suured pildid on (2); "Output directory..." näita, kuhu pisikeseks tehtud pildid peavad minema (3); Nupp "Add all" lisab kõik pildid töödeldavate nimekirja (4); Linnuke kasti "Use advanced options..." (5);
Nüüd kirjuta kasti "Witdh" 600. Siis tehakse kõik pildid 600 piksli laiuseks ning kõrgus proportsionaalselt vastavaks.
Natukese aja pärast on selles kataloogis, mille sa väljundiks valisid, sinu pildid 600 pikslise laiusega.
Kui sa just ei plaani sadu pilte korraga avaldada, siis anna piltidele ka mingid mõistlikud nimed. "IMG_8901.JPG" annab otsingumootorile palju vähe informatsioonirikas, kui "peeter-puuab-kala.jpg".
Kuigi sul võib olla ülikiire netiühendus allalaadimiseks, siis tavaliselt on üles laadimise kiirused ikkagi aeglasemad. Sa säästad aega, kui laed üles kohe õige suurusega pildid.
Mõned rumalad kodulehetarkvarad ei oska su suurt pilti ise väikseks teha ja lihtsalt näitavad seda väiksena, st sinu mitutuhat-korda-mitutuhat pikslist pilti lihtsalt näidatakse väiksemana ja kasutaja peab selle ikkagi täismahus alla laadima. Kui ta kasutab mobiilset interneti, siis ta on kuri.
Olen kuulnud ka niisugust ideed, et keeraks kohe pildistamise ajal pildi resolutsiooni ja kvaliteeti väiksemaks ning siis oleks pisikesi pilte mõnus otse kodulehele välja panna. Minu meelest on see ülimalt halb idee - selle ühe ja unikaalse klõpsu tegemiseks on sul ainult üks võimalus. Su laps ei tee enam kunagi seda naljakat nägu või päike ei paista lillele iialgi täpselt sama nurga alt. Salvesta pildistamise käigus nii palju andmeid (piksleid), kui vähegi võimalik. Pärast on üleliigsest infost kerge vabaneda aga juurde pole seda tihtipeale enam kusagilt saada.
Batch rename/resize on üsna mõistlik tegevus. Eriti just siis, kui ei ole plaanis 10M (ja kõrgema) resoga pilte igavesti säilitada. Kõvaketas pole ju kellelgi kummist :)
Mina tean ühte programmi/rakendust, mille tõttu mul ühel kõvaketta äärel ilma võrguühenduseta Windows elab.
Mina arvan, et piltide puhul tuleks neid ikkagi täisresolutsioonis säilitada. Pildi vähendamisega kaduvat informatsiooni pole pärast enam kusagilt võtta.
Hea õpetus, olen ka IrfanViewd kasutanud, ent siiski olen jäänud ustavaks GIMPile, millega pilte korrigeerin (kärbin, muudad, pööran jne), muidugi välja arvatud watermark – nendeks mul eraldi proge. Nu igastahes GIMPiga olen rahul igati, teeb töö kenasti ära.
Omaltpoolt soovitaks Faststone-i, millega saab fotokast pildid ära tõmmata ja ümber nimetada (kuupäev+kell).
Samuti on päris mugav pärast pildid välja valida ja ühe nupuvajutusega nad teise kataloogi väiksemasse formaati ümber teisendada
Aga esialgse juhendi juurde teeks ühe olulise lisanduse – oleks mõistlik kasutada valikut “Set long side to …” et “portrait” ja “landscape” pildid ühtemoodi väiksemaks saaks
Faststonei (http://www.faststone.org/FSViewerDetail.htm) kasutan piltide vaatamiseks ja see kuupäeva ja kellaaja järgi ümbernimetamise funktsionaalsus on kuidagi märkamata ja kasutamata jäänud.
Piltide arvutisse saamiseks pistan ma enam-vähem alati mälukaardi lugejasse. Mulle tundub, et nii läheb asi kõige kiiremini.
See, et pikema külje aluseks võtmine on väga hea tähelepanek. Kuna mu postitus oli suunatud eelkõige piltide veebilehel näitamise jaoks vähendamisele, kus tihti just laius on oluline ja kõrgus mitte nii väga, siis jätsin selle kahe silma vahele.
Edasi saab valida allalaaditud piltide jaotamist (näiteks iga päeva eraldi kataloogi) ja ümbernimetamist (näiteks kuupäeva-kellaaja järgi) ning vajadusel allalaaditud pildid mälukaardilt kustutada.
Minu mure on see, et inimesed saadavad meilile vaatamiseks tonne kaaluvaid pilte, millest enamus on reeglina vaja mingi aeg säilitada. Salvestamine ja väiksemaks tegemine võtab kokkuvõttes tohutu aja, sest pilte ikka tekib aja jooksul.
Ise toimin piltide meiliga saatmisel nii: valin (aktiveerin, teen siniseks) pildi või pildid, parema hiireklahviga valin Sent to Mail resipient, siis Make all my pictures smaller või Keep the original sizes (juhul kui asi läheb trükki või keegi tahab lehe karvakesi näha).
Kel Outlooki ei ole, peab rohkem vaeva nägema. Aga selleks on su õpetus suurepärane! Tänan! Hakkan levitama! :)
Supersuur aitäh sellise õpetuse eest! Pildistan üsna tihti ja palju korraga ning siiamaani olen kõiki pilte ükshaaval väiksemaks teinud- lõpuks sai kopp ette ja hakkasin seda programmi otsima, millega saaks kõik korraga väiksemaks teha : )
Kõik, kes mind näinud on, võivad kindlalt öelda, et ma ei ole ilus tüdruk. Olen selle kurva tõsiasjaga juba ammu leppinud. Üle mitme päeva koju jõudes leidsin postkast . . .
|
OSCAR-2019
|
||
Meie dessandist Barcelonasse on juba nii palju aega möödas, et ma ei mäletagi enam, mis tunne on siis, kui on palav. Ja kui kiiresti palavusega ära harjub. Esimene öö 30kraadises palavuses möödus ventilaatori all ilma igasuguse katteta, teisel ööl panin kuskil poole peal ventika kinni, sest see mürises, kannatas täitsa ilma tuuleta ka magada. Kolmandaks ööks ei hakanud üldse sisse lülitama. Ja neljanda öö magasin juba pidžaamas ja lina all, sest muidu oli nagu jahe :D
Meie kodutänav oli sihuke. Võibolla ei näe väga glamuurne välja, aga lisagem sinna need kolmkümmned soojakraadi, ümber nurga olevad saia- ja puuviljapoed ning 10 minuti kaugusel olev rand, mis oli liivasem nii vee sees kui ka vee ääres kui Barcelona esindusrand Barceloneta. Juba puhtalt sooja merevett nutan taga. Üldse tundus meie kant olevat selline päris inimeste elukant, mis
Korter oli normaalne, kolm magasituba+elutuba koos köögiga, kaks vannituba (üks neist bideega, mis oli sellepärast naljakas, et me just olime sõbraga arutanud seda bideevärki. Et me kumbki pole sattunud seda sihtotstarbeliselt kasutama. Ma siis kohe kasutasin), kokku neljaks ööks umbes 700 eurot? Mitme peale makstes igatahes alla 200 euro nelja öö eest.
Meie liikusime ringi metrooga, mis on jumalik leiutis suurlinnades. Barcelonas on nüüd metroo ka lennujaama välja, mis tähendab, et omal käel Barcelona külastamine on veel lihtsam, sest minu meelest on lennujaamast linna saamine üks segasemaid asju reisimise juures. Linnas on juba okei üldiselt, sest siis pole kohvreid risuks kaelas :D Metroost nii palju, et me saime hakkama 96 tunni piletiga, mis maksis 27.50. Selle eest sõitsime südamest igale poole. Korra sattusime ka mingi rikke ajal sõitma, mis tähendas, et uut rongi tuli kirjade järgi oma pool tundi oodata. See oli küll ebamugav, eriti seepärast, et rahvast oli ju sama palju nagu tavaliselt, kui rong maksimaalselt viie minuti tagant käib.
Metrooga käisime ära Placa Espanya lähedal Montjuici värvilisi purskkaevusid vaatamas, Picasso muuseumis Gooti kvartalis (seal käsime niisama muidugi ka, kirikut vaatamas ja ühel õhtul paellat söömas, mis oli hullult äge). Õega sattusime ka Ciutadella parki ja Triumfikaare juurde,
Gaudi imeloomingu vaatasime üle, Aquariumis käisime, Montjuici mäel ja loomulikult rannas, kus me prl Vaprakesega lasime endale tätoveeringud teha.
Väga raske on otsustada, mis oli kõige ägedam. Loomulikult olin ma täiesti lummatud Gooti kvartalist, pärast Zafoni lugemist olengi ma just selle pärast tahtnud Barcelonasse minna. Selline hämar ja kitsas ja põnev ja lugusid täis. Samas meeldis mulle õudselt Montjuici kindlus, funikulööriga sõitmine on iseenesest juba lahe. Sellega seoses meenub mulle, et esimest korda elus tundsin ma end lennukis ebamugavalt. Ja mitte sellepärast, et mu kõrvad valutasid (kusjuures tulles nii väga ei valutanudki, minnes selle eest täie rauaga), vaid just sellepärast, et see lendamise asi tundus täiega ebaloomulik. Ma suudan isegi selgitada, miks see mul tekkinud on. Ruudi nimelt kardab lendamist (üldse maapaelt lahkumist, laevasõit on sama hull) ja ta on hoolega tegelenud selle teemaga, et kuidas ikkagi lennukid lendavad ja kuidas need ei saa alla kukkuda niisama. Et me oleme jõudnud nii kaugele, et pärast mu Barcelona-reisi muljeid arvas ta, et ta tegelikult tahaks ka ikkagi kuskile reisile kaasa tulla, lihtsalt kuskile lähemale, kuhu ei lenda nii kaua aega. Probleem on selles, et pärast seda, kui ma teada sain, kuidas lennukid õhus püsivad, on see minu meelest niivõrd ebaloogiline ja täiesti ebausaldusväärne :D Loomulikult sõidan ma ka edaspidi lennukiga, aga ... kõhe on :D Parem oleks, kui ma arvaks edasi, et mootor lihtaslt tagab selle, et lennuk sõidab edasi. SEE on loogiline :D
on muidugi niivõrd lummav vaade merele ja kuum päike ja hästi äge park mäest alla minnes. Ja ma pean tunnistama, et kogu see teave Kataloonia kohta, mida kindluses jagati, oli väga valgustav. Jah, ma põhimõtteliselt tean seda hispaanlaste-kataloonlaste värki, aga tõsiselt põnev oli lugeda kogu sellest suurest vastasseisust. Ruudile igatahes ostsin kaasa Kataloonia, mitte Hispaania lipu. Pärast mõtlesin, et oleks võinud ju Hispaania oma ka kaasa osta, siis oleks ta saanud need kaks lippu sama sõbralikult kõrvuti panna, nagu tal praegu Iisraeli ja Palestiina omad seisavad.
Lõpetuseks ei saa jätta mainimata ka viimast atraktsiooni, mille korraldamisele aitas kaasa prl Vaprake, kes tahtis väga Primarki jõuda. Ma polnud muuseas varem kunagi Primarkis käinud. Ja ega Barcelonas see väga lihtne ka polnud, sest Primark oli mõnevõrra ära peidetud. Et kõigile järgmistele, kes tahavad Barcelonas Primarki jõuda - võtke sihiks Barcelona Hilton Avinguda Diagonalil, Primark on kohe selle kõrval asuvas megakeskuses. Lähim metroojaam on Maria Christina.
Tegelikult jäi meil hästi palju tegemata - Montserrat kloostrisse ei jõudnud, Güelli parki ka mitte, samuti Horta parki, Kauri soovitatud teadusmuuseum jäi külastamata, Gooti kvartalis oleks võinud veel rohkem ringi jalutada, rannas oleks tahtnud rohkem olla... Nii et võibolla saab Ruudi ikka minuga koos ka Barcelonasse minna, tema muidugi tahaks praeguse seisuga kõige rohkem Tibidabo mäele lõbustusparki minna :)
A google ei teadnud lõpuks enam ise ka, kus Primark on :D Prl Vaprake käis turisimiinfopuktis, kus talle kaardi peale Primark peale märgiti ja mille järgi me lõpuks kohale jõudsime.
Mitte et see õige peaks olema - ma just juhatasin lapsi Google streetview abil sünnipäevale (Maxima taga!), aga Maxima oli vahepeal Grossi poeks muutunud ja mu jutt oli puha jama.
Ma tegelt usun googlemapsi, seda enam, et Barcelonas kirjade järgi ongi kaks Primarki. Me lihtsalt alustasime kesklinnas mapsi järgi liikumisega ja see ajas vaese mapsi täiesti hulluks - juhised läksid järjest kummalisemaks, kord lubas, et oleme kohal, seejärel, et "kõnni veel 5 kilomeetrit". Me selle ranna omaga ei hakanud enam katsetama, nagunii olime korterist juba välja registreerunud.
Aga jah, juhistega tasub meenutada mu sõpra, kes küll gepsu, mitte google mapsi järgi sõites jõudis Haapsalu lähedal kraavi.
Mu jaoks oli see Primark kogu reisi kõige imelikum kogemus. Kolleeg kah kangesti kibeles sinna, see keskus oli meil üsna hotelli lähedal, aga Primark kuskile keldrikorrusele ära peidetud. Kogu pood oli täis kisava lastekarjaga mosleminaisi, kes kastide kaupa träni kokku ostsid, mulle midagi head silma ei hakanud, ei tahtnud trügida kah, tundus suvaline hiina rämps. Too kolleeg imestas ka, et talle kangesti soovitati seda Primarki külastada, ei saanud ka sellest fenomenist aru.
Ma arvan, et see on natuke vanusega seotud. Oma kümne aasta taguse mina kaudu suutsin tegelikult üsna hästi suhestuda prl Vaprakesega, kes võttis ostlemise täiega ette.
Ma iseenesest ostsin endale suvepüskid mälestuseks. Ja poisile riideid, mille kohta too arvas, et need on kõige ägedamad asjad, mis ma talle ostnud olen. Isegi dressipüksid :D
Kui veel kunagi Barcelonasse sattuda, siis väga põnev oli kohe Sagrada Familia kõrval asuv härjavõitluste areen. Härjad seal enam ei võitle, aga areen on alles ning samuti selle teemaline väljapanek. Kuulsamate härgade pead olid seinale välja pandud, igal üks kõrv ära lõigatud. Meie väike loomakaitsja Anna-Liisa nuttis nende pärast tõsiselt ja tegime endile hiljem selgeks, kuidas selle härjavõitlusega siis Hispaanias ikkagi täpselt on. Meie oleme loomade tapmise vastu!
Mul on paari nädala pärast Barcelona plaanis!! seekord küll väga lühike reis, aga sain siit ja K postitusest ikka päris mitu head ideed! Tänan!
|
OSCAR-2019
|
||
…tegi mu noorem tütar mulle ettepaneku, et võiks kalmistul, mamma(minu ema) ja teiste sugulaste haual ära käia. Kuna mu ema on maetud Pindi kalmistule(Lasva vallas), siis ma ei olnud kindel, kas täna(laupäeval) üldse bussid liiguvad. Maakonnaliine on ju nii hõredaks jäänud. Aga õnneks liikus buss nii sinna, kui tagasi enamvähem sobival ajal. Tagasisõitu pidime küll umbes tunnikese ootama, aga vähemalt saime linna. See buss tegi küll suurema ringi, aga selle eest sõitis mööda sealt, kus mu tütred elavad ja saime peaaegu maja ette. Käisin siis kiiruga pesus ära ja tulin kohe järgmise linnaliinibussiga koju, sest tahtsin täna ahju kütta. Ilmad ei ole ju veel piisavalt soojad, et minusugune külmakartlik lepiks kütmata toaga. 😛 Tegelikult hakkaski meil Lasval bussi oodates külm.
Homme tahan ju kogudusse minna ja esmaspäevaks on number perearsti juurde. Nii, et saunaskäik oli vajalik. Aga õnneks sain mitu kärbest ühe hoobiga, sest kui läksin kodunt välja, et kalmistul käia, võtsin juba pesemisasjad ka kaasa.
Eile ja ka täna peale surnuaialt tulekut, paigutasin asju kappi, et suve tulekuks saaks tuba enamvähem elamisväärseks. Nüüd saan siin ju veel terve aasta elada. Üürilepingut pikendati järgmise aasta aprilli lõpuni. Mulle toodi nõukaaegne sektsioonkapp, sama tooni diivanilaud ja 4 tooli. Kõik muidugi kasutatud ja vanaaegsed, aga mulle käib küll. Siia, linna sotsiaalkorterisse ma ise ikka ei hakkaks mingit uut mööblit ostma. Kui siit kunagi ära tuleb või saab kolida(selle all mõtlen oma päriskorterisse), siis ma ei hakka siit midagi kaasa võtma, sest kogu mu praegune mööbel on vanamoodne. 😀 Aga mul on väga hea meel, et ma selle sektsioonkapi sain, sest mul ei olegi kunagi sektsiooni olnud ja minu arust on need veneaegsed palju otstarbekamad, kui kaasaegne mööbel. 🙂
Mul õnnestus see otseülekanne nüüd ka ära näha ja postitasin video oma blogisse. Võib-olla on inimesi, kes ei ole seda veel näinud, kuid tahaks näha. 😀
Mis ma ise selle korralduse ja õhtujuhi kohta tahan öelda, siis minu tähelepanek koha valiku suhtes oli hämmastama panev, sest mulle tundus see koht sobimatu. Ma mõtlesin, et EBA blogiauhindade jagamine on midagi glamuurset. 😀
Pealegi oli saal hämar ja prozektorid valgustasid ainult lava, ehk Anu Saagimit ja “Kolme põrsakest”. Tunnistan, et ma ootasin kannatamatult, millal nad oma katsetega lõpetavad, sest keemia, kui selline ei ole mind kunagi köitnud. Ma oleksin ju võinud videot edasi kerida, aga asi hakkas huvitama ja nii ma vaatasin kogu ülekande algusest lõpuni ära. Vahepeal jooksis mu arvuti muidugi kokku, sest mul on brauseris liiga palju lehti korraga lahti ja minu arvuti on liiga nõrk, et veel pikki ülekandeid ja filme ka lisaks vaadata.
Tulles nüüd õhtujuhi, Anu Saagimi juurde tagasi, siis mulle ta üldjuhul meeldib, kuid mulle ei meeldi inimesed, kes teades oma head väljanägemist, nina püsti ajavad ja teisi piinlikku olukorda püüavad panna. Nagu ta kultuuriblogide võitjale ütles, et too on vanem, kuna blogijad on ju noored. Ma küll ei tea, kui noor Manjana on, aga mulle meeldis, et ta vastas Saagimile, et tema kõrval diivanil istub veel vanem. Anu saagim ei osanud selle peale midagi vastata. 😀 Ma ei ole varem lastejutud blogi lugenud, sest mõtlesin, et see on mingi lastele mõeldud blogi, kuid nüüd näen, et blogi on hoopis mitmekülgsete teemadega.
Ega ma neist võitjatest kedagi teisi ei teadnudki, kui Janet ja Mallukat, kuigi Mallukas ei osalenud. Aga näete, noppis 2 võitu. Vaatamata kritiseerijatele loetakse ta blogi aktiivselt, sest kuidas muidu teatakse kõiki ta tegemisi. Vaadake kasvõi “Perekooli” kägude kommentaare.
Mis Jane “kidakeelsusesse” puutub, siis ma saan temast täitsa aru, kui õhtujuht nöökavalt kõige isiklikumaid fakte püüab välja urgitseda. Aga mulle isiklikult tundus Jane hoopis teistsugune, kui oma tehtud laivides. Isegi hääletoon oli teistsugune. Võib-olla oli see tähelepanu keskpunkti sattumisest? Mulle muide ka ei meeldi tähelepanu keskpunktis olla. Ma ei oska öelda, kuidas mina oleks reageerinud, kui oleksin pidanud Anu Saagimi kõrval istuma ja taolistele küsimustele vastama. 😀
Kuigi saali ei näinud, siis mulle tundus küll, et rahvast oli päris palju kohale tulnud ja ma arvan, et kuna mina nomineeritud ei olnud, siis ei oleks sellest midagi, kui ma oleksin teksapükstes/retuusides kohale läinud, nagu Mallukas ühele auhindamisele. 😀
Lõppkokkuvõtteks tahan öelda, et tuleb vist rohkem oma silmaringi laiendada ja mõnda teist blogi ka aktiivsemalt lugema hakata.
See nädalavahetus oli mitut moodi põnev! Esiteks toimus eile blogiauhindade jagamise üritus, kuhu ma siiski kohale ei läinud. Ja kuna ma laivi ka ei näinud, siis ei oska ma selles kaasa rääkida, kas üritus oli hästi korraldatud või mitte. Tänaseks olid tulemused välja pandud ja loomulikult tundsin huvi, mitu häält mu blogi sai. 😀 Ma olin siiralt üllatunud, kui nägin, et minu blogi poolt on oma hääle andnud 37 hääletajat. Aitäh Teile selle tunnustuse eest! 🙂 Kõigile võitjatele palju palju õnne! 🙂
Aga kui nüüd tulla selle nädalavahetuse teise “suursündmuse” juurde, siis eile ja täna toimus Vastseliinas Maarahva laat. Eile me sinna ei jõudnud, sest noortel olid teised tegemised, aga täna planeerisid nad minna ja kuna mu tütre sõbranna elab mulle lähemal, kui tütar, siis võtsid nemad mind auto peale ja sõitsime tütre juurde, kus ma istusin oma pere autosse ümber. Vastseliinas oli palju rahvast, nagu eelmisel korralgi ja autod seisid pikas reas tee ääres või siis parkimisplatsil. Meie ostsime parkimispileti(5€), et pääseks laadaplatsile lähemale, sest lapsed ei jõua väga pikka maad kõndida. Parkimisplatsile juhatasid meid teismelised poisid(lapstööjõud). 😀 Ma arvan, et nad olid kas malevlased või niisama selle töö hankinud. Koolilapsele ju hea taskuraha. 🙂
Mul mingeid erilisi ostmiseplaane ei olnud ja ega ma ei ostnudki midagi erilist. Paar kalja(üks neist seto kali) ja 3 juustupatsi, ning tütretütrele ühe mänguasja. Ta kogub neid loomakujukesi. Aga kui tütre elukaaslane seda hinda nägi, ütles ta, et Tartust oleks selle raha eest saanud mitu tükki. Mina maksin ühe kuju eest 8€. Noored ise ostsid ka peamiselt ainult lapsele. Näiteks kübara ja päikeseprillid ja haukuva koera. Tibin oleks muidugi iga leti juures midagi saada tahtnud, aga ta teab, et kõike ei osteta, mida tahab.
Söömas käisime ka muidugi. Mina läksin hommikul ju söömata kodunt välja. Ainult kohvi olin hommikul joonud. Söök on laadal kallis. Minu portsjon maksis 8€+kali 2€. Pärast ostsin seto kalja ka. Poole liitrine topsik 2€. Aga ega neid laatsid tihti ei ole, nii, et käik ja kulutused läksid asja eest. 🙂
Kohtasin laadal ainult kahte tuttavat. Üks neist oli laadale linnast tulnud ja teine elab kusagil Vastseliina lähedal. Me just sõime siis, kui ta mind tervitas. Ega ma vist poleks märganudki, aga juhtusin just sinnapoole vaatama, kus tema istus. Noortel oli rohkem sõpru-tuttavaid, kes ka laadale olid tulnud.
Tagasi hakkasime umbes kell 1 sõitma ja enne kahte olin juba kodus. Enne koju tulekut käisin veel poest ka läbi, sest seda asja, mida mulle vaja oli, laadal müügil ei olnud. Nagu näete, tegin laadal pilte ka. Minust ei ole ühtegi pilti, sest keegi teine ei pildistanud ja iseennast pildistada on jama… 😀
Kuigi ma panin oma blogi “Elulised blogid” kategooriasse kirja, siis üritusele ma siiski ei lähe, sest…
See üritus toimub Tallinnas ja mul ei ole ju millegagi tagasi tulla, sest hilisõhtul/öösel ei tule Tallinnast Võru poole ühtegi bussi. Ja mul ei ole selliseid tuttavaid, kellelt saaksin öömaja paluda.
Oma tavapärases riietuses ja sorakil soenguga ei kõlba sinna ju minna, aga mul pole eelarvet sellisteks väljaminekuteks planeeritud.
Ja pealegi on nüüd juba liiga hilja midagi otsustada, sest juba homme on EBA üritus ja osalejad on kindlasti juba kõik selleks valmis.
Aga sel aastal vaatan kindlasti ülekannet, kui see toimub, sest nüüd on mul televiisor olemas, kuigi ma ei ole seda eriti tihti lahtigi teinud. 😀
Soovin edu kõigile blogijatele, kes on oma blogi EBA-le kirja pannud! Samamoodi korraldajatele ja sponsoritele nende tehtud töö eest suur tänu!
PS! Elaks ma Tallinnas või kusagil lähemal, siis oleksin vast läinudki. Kuigi ma ei tea seda öelda, sest kui ma elaksin endiselt Tallinnas, siis võib-olla ei oleks ma blogimiseni jõudnudki. 😀
|
OSCAR-2019
|
||
See kommentaar on sisestatud anonüümse kasutaja "Oleks" poolt ja on seetõttu nähtav ainult anonüümsete kommentaaride kaustas
Antud kommentaaril on 3 registreeritud vastust ja 67 anonüümset vastust, mis on nähtavad anonüümsete kommentaaride kaustas
Kivirähk, räägi mis aineid sa tarvitad? On näha, et sul on tugev ajukahjustus pikast tarbimisest ehk peaks wismari minema?
Milles probleem, ekre nunnud? On ju Võim tulemas. Üle 20 prose häältest. Mida te ingute? Kevad pole kaugel. Siis on Valimised, saate shitaks hääli ja Valitsusse :) Mart Helmest teeme sotsiaalministri :) Ahjaa, tema tahab peaministriks: noh , siis teeme Martin Helmest sotsiaalmini: Üle miljardi euro sülle ja kõik Eesti pensionärid, Haigekassa, lapsed ja muu .. mis te pabistate Delfis: kõik lahedad asjad saate :) Kevadeks võib teie toetus veel ka Keskerakonnast mööduda :) Ja Rehvist!! Mõtelge, saate 35 protsenti :)
Hüüumärk ilmselt ei tea tõsiasja, et ka EKRE e-häälte arv on kasvanud. E-hääletamise tulemus 2015. aasta Riigikogu valimistel EKRE 12167 häält, oravad 66283. E-hääletamise tulemus 2017. aasta KOV volikogu valimistel EKRE 11219, oravad 55220. Pime näeb ka, et EKRE e- valijate osakaal on tõusnud võrreldes oravatega. Kui sa vaevuks veel kõrvutama oma jadale juurde inimeste arvuti kasutamise, siis märkaks, et ka see on aastaid tõusuteel. Miks see retoorika sarnaneb Savisaare aegse keski omaga? Kui ikka 100% täis pole, on kõik võltsitud. Soros juudid ja reptiilid, kes muu.
See kommentaar on sisestatud anonüümse kasutaja "Ekreiit" poolt ja on seetõttu nähtav ainult anonüümsete kommentaaride kaustas
Ei, Andruspoisist kirjatsura, EKRE ei jää üksi, tänu sinu ja teiste sallivate ja liberastide pingutustele neile mustamisega reklaami teha läheb rahvas nendega kaasa. Otlitšna, tak deržatj!
Aabitsaga maadleja 1. klassist, pole probleemi, vene kroonus sain selle keele suhu. Tead ju küll, et sm terrorist uljanov- lenin, kes kiitis väga kasulikke idioote, keda saaks ära kasutada. Ma lihtsalt tegin kakakirjanikule vihje selle sinu arust tulevikukeele ära õppimiseks.
See kommentaar on sisestatud anonüümse kasutaja "Õige" poolt ja on seetõttu nähtav ainult anonüümsete kommentaaride kaustas
Aga kulla Kivirähk.Pole see EKRE tõest nii kaugel midagi ja õiguskaitseorganute poole kahtlustavalt vaadata on põhjust ka igati seadusekuulekal kodanikul.
Räägiks Sulle ühe jutu vana riigikorra ajast...Relvalubasid anti toona väga nigelalt.Pidid kas väga head tuttavad olema või siis vastav väljaõpe ja ametikoht.
Ühes paljudest ministeeriumitest läks lahti kõlakas,et vene armee ladudes seismajäänud käsitulirelvi hakatakse maha kandma ja tutvuste kaudu oleks võimalik osta...Ministrid panid pead kokku ja tutvused mängu ja oligi seadusmuudatud vastu võetud,mis lihtsustas relvalubade väljaandmist ja relvade soetamist.
JA ei läinud vist aastatki,kui kõik soovijad olid omale soovitud arsenali koju soetanud ja võeti vastu uus seadusemuudatud,mis nullis eelmise.
See on vaid üks näide paljudest,kuidas riigis eksisteerib veel teine riik kus ei kehti üldse mingit seadust.
Ja tead Kivirähk,mis on muutunud vene ajaga võrreldes ??? Eesti on ikka eesti,aga peremees elab teises riigis,teises linnas...
Serks on tubli ekrekas. Ta on pedede, kohtusüsteemi, korruptsiooni, eestluse, sinimägedes võidelnud eestlaste vastu. Päris kirju kompott. Kas ekrekad söövadki lõunamagustoiduks sellist kompotti. Liidame siia veel juurde aqualungi, topeltmartini, Petersoni, Rebase. Miks kõik muidu eestivastased kommijad on asunud ekre poolele.
Drondu elab endiselt 80ndates? Vaata drondukene, peremees on vahepeal muutunud. Nüüd elab too brüsselis, kust tulevad ka keelud ja käsud :))
See kommentaar on sisestatud anonüümse kasutaja "zyx" poolt ja on seetõttu nähtav ainult anonüümsete kommentaaride kaustas
Minu põhi probleem kohtute tegevuses seisneb nende nina toppimine seadusloomesse - mis on puhtalt riigikogu pädevuses. Kohtute töö seisneb Eesti seaduste järgimises, mitte nende ideoloogiliselt sobivasse suunda tõlgendamises. Muus osas ma võin EKRE kohtureformi osas olla kriitiline, kuid selles on neil paraku 100% õigus.
Mida saakski head öelda kohtusüsteemi kohta kus õiguse mõistmine käib endiste natuke kõpitsetud nõukogudeaegsete seaduste järgi ! Sealjuures käib hõiskamine õigusriigist ja põhiseadust tõlgendatakse vastavalt vajadusele !
Muidugi % osas rahvakunstnik eksib. Kui eestimaalasi on 100 % ja neist vaid 70 % valib, siis 20% tulem nihkub ikka rohkem sinna 30% kanti.
Pole see EKRE nii üksi midagi Poola, Prantsusmaa, Rootsi, Ungari rahvuslased hoiavad väga kokku! See, et brüsseli õuelaulikud nendega ei seltsi on omaette teema ja siin ei päästa mitte miski. Brüsseli õuelaulikud läksid ju ekret lööma ja naeruvääristama enne kui nood 7% kätte said nagu ma mäletan. Küll tembeldati natsideks jne. Pealegi kas ekre vajab sellise poliitprostitutsiooni viljelejate sõprust? Ei vaja!
sm Kiviröhk ei vali vastast, tema kargab kõigile kõrri kui selline tellimustöö antakse ja mis siin salata, ölleraha ju vaja ka suisel aal` teenida, latsekesed lähevad kooli ja selle tarbeks pere eelarve põhiosa ju suurelt jaolt sinna suunatud.
Kommentaaridele antud hinnangutest järeldub, et Kivirähk etc on jäänud hiljaks ning nende ( või peaks ütlema meie?) kurtmine küllalt nõder. Oma süü on muidugi praegusel rahva väsimusel ”käesolevast olukorrast”. Otsekui 30ndad aastad möödunud sajandist...
See kommentaar on sisestatud anonüümse kasutaja "muld" poolt ja on seetõttu nähtav ainult anonüümsete kommentaaride kaustas
Iga kingsepp jäägu omade liistude juurde. Kivirähk peaks samuti jääma oma suutlikkuse ja arengu raamidesse, kus piirideks on lasteraamatud ning teemad "kaka ja kevad", "pissi ja suvi", "noku ja sügis" ning "tussu ja talv".
No kaua võib??? Kui ükskõik kelle kohta mõnitada, solvata, sõimata, ironiseerida- bagu aamen kirikus- vihakõne, aga EKRE kohta- mida iganes võib öelda ha kõik on hästi, korras, viis pluss, õigustatud. Kelle demokraatia see on- vasakäärmuslaste, sallijate, tolerastide demokraatia kûll jah
Me õpime ajalugu, selleks et õppida eelmiste põlvkondade vigadest ja seelõbi näha tulevikku. Helmed on muutunud demagoogitsevateks natsideks. Ekre on ühe perekonna projekt ja kes on siis ülejäänud? Ustavad parteisõdurid.
Haritud sakslased oma vaimupimeduses läksid ka silmaklappidega füüreri jälgedes. Ja mis sest sai? Kas ekre pooldajad tahavad astuda samasse ämbrisse?
.... lugedes su kommentaari, siis ütleksin, et sul on f* probleem.... Oh, sind vaesekest küll, kõik teevad liiiiiiga ja kõik teised on süüdi su saamatuses.
Kivirähk on lahe sell, aga ilmselt on ta end tegelikust elust kuidagi ära lõiganud, sest muidu ei oskaks nii naiivset jutukest kirjutada.
Kivirähk on end nurka kirjutanud, talle pole miski püha, kõik saavad mõnitet. Usklikest EKREni. Anna ainult tuld ja mõnita. Aga homod, moslemid, pagulased jt on puutumatud ja nunnud. Haige mees!
Minu meelest võiks seda kirjatükikest vaadelda, kui orjameelsuse supernäidet. Isandad lõid kusagil ministeeriumis sõrmedega nipsu ja o-lala, oplallaa ongi uus saelaud Vändrast kohal...
Andrus, mis loba Sa oled kokku kirjutanud? Miks ei peaks EKRE juhtkond ja erakond tervikuna õiguse ja korra järelvaatajate peale kuri olema kui 2014. aastast tänaseni Eesti pangad pesevad teadmata millisel teel saadud miljardeid dollareid ja järelevalve, õigusemõistjad , poliitikud ning politsei uurijad ei liiguta lillegi, et seda takistada. Reformarist rahandusminister Ligi, ootas suu ammuli, et keegi tema ametkonnast rahapesu info kandikul ette kannaks. Ansip peaministrina rahustas rahvast, et kõik on kontrolli all. Prokuratuur otsib veeringjte vargaid aga miljardite dollarite vasakule minekust ei mõtlegi uurimist alustada. Juba mitu kuud pasundavad rah usvahelised ajalehed sellest, et Eestis pestakse jätkuvalt musta raha aga peaminister söandas alles eile teha avalduse, justnagu võiks asja uurima hakata. Tänaseni on ametis need kõrged ametnikud rahandusministeeriumis, kelle ülesanne oleks olnud rahapesust Jürgen Ligit informeerida või siis prokuörid juurdlust alustada. Kas selline asi ei tee tigedaks?
Müüsime panganduse........! Müüsid tolleaegsed poliitikud. Müüsid reformarid, isamaalased. Müüsid need kaks erakonda ja ikka kostub hääli, et kevadel valime reformarid tagasi valitsusse. Kurb, et mõned inimesed ei õpi kunagi oma vigadest. Kui astuvad, siis ainult omavalmistatud ämbrisse. Ma oleksin valmis Riigikokku valima kasvõi koduse kartulikeedu poti kaane kui ta oleks valmis vastutama oma tegevuse või tegevusetuse eest seaduse ees. Probleem on selles, et minu potikaan on valmis vastutama aga seadust, mille ees vastutada, ei ole olemas veel ja seaduseandja on veendunud, et seaduse puudumine tuleb temale ainult kasuks, saab oma tegevusetust õigustada. Kui kuskilt ilmuks välja erakond, kes riigiametnikud ja poliitikud vastutama paneks, hääletaksin kohe nelde poolt. Siis saaksid ülejäänud elanikud omade asjadega tegelda, teades, et ebapädevus, saamatus ja tegevusetus saaks karistatud või mis veel parem, sellised ametnikud ei pääseks kunagi võimule. Meie, valijate kätes on piiramatu võim , kui seda oskuslikult kasutada. Poliitikud peaks jätma riigi poliitikat kujundama ja selle eest vastutama Täidesaatvat võimu peaks juhtima konkursi võitja, kellel oleks õigus ise endale meeskond valida ja nende eest kohustus vastutada. Niisiis poliitikud kujundaksid riigi poliitika ja täidesaatev võim realiseeriks, viiks täide.
Ega sa ei taha väita, et Hansapanga müüs Swedile oli Eesti Vabariik? See oleks tõeline tase muidugi, aga ma ei imestaks :D
Kui võrdled Ref aeg ja praegust KE aeg, siis sorry, aga valin Ref-i, sest see mis hetkel on toimumas on täielik absurd. Muidugi seda võib ületada EKRE oma foobiatega, aga võib olla meie ühiskond vajab seda. Anname juhtimise tegelastele, kes on väiklased ja oskavad kisada "süvariik" ja "fake news"
Jama Jutt! Kesikud on hoopis kogu aeg olnud need kes on näinud kõigis ja kõiges vaid vaenlasi. Kõik mäletavad aegu kui nad olid opositsioonis pikki aastaid ning siis muud ei kuulnudki, et kõik teevad halvasti,kõik on lollid jne.Kuidagi tõmblema on hakanud teatud ringkonnad ju siis tunnevad kärsahaisu enne valimisi ja nüüd palgataksegi Kivirähu taolisi pisuhändu musta tööd tegema ja tõsist rivaali EKRE - t mustama.Tühi töö ja vaevanägemine - küll EKRE reiting hoopis tõuseb.
|
OSCAR-2019
|
||
Hei! Ikka kordades parem on olla Sinu reality koolitustel:-)Üksi kodus studeerides jääb nagu midagi puudu… Esimene päev avas väga huvitavad ideekanalid minu peas ja homme loodan saadan lisa:-)
Hommikust Peep! Olen väga rahul esimese päevaga. See koolituseiva mul täpselt puudus. Eesmärgid omandasid kindla kuju. Avardas kõvasti horisonte netimajanduses. Parem, kui lootsin! Kõik oli arusaadavalt esitatud.
Suminat ja erilist haigutamist saalis ei märganud. Aga millegi pärast kisub kodanikke pissile peale 1,5 tunnist istumist ja vee manustamist. Mina teeks siis veerandtunnise vaheaja ja ka tähelepanu oleks ehk kuulajal suurem. Inffi tuleb palju ja midagi vaja ka meelde jätta. Ootan tänast kohtumist suure huviga.
Olen kindel, et kõik, kes ei võtnud sellest koolitusest osa jäid millestki asjalikust ilma. Olen ka kursusega liitunud, kuid ikka ja jälle oli midagi õppida ja meelde jätta.
Minu peamine “ahaa” moment oli see, et turul peab olema probleem, mida lahendada. Lahedaid ideid võib olla kõigil. Aga kas turg neid vajab ja tahab on kõige olulisem küsimus. Ilma selleta pole mõtet alustada.
Tänu sellele koolitusele struktureerus erinevatel aegadel omandatud materjal. On tekkinud arusaam, kuidas peaks infoettevõtjana käituma, milliseid samme edasipidi konkreetselt astuma.
Oli asjalik nädalavahetus. Keskkond ja aura aitasid kõvasti kaasa, et udused ideed konkreetsema kuju võtaksid. Ei oodanud nii rahvarohket üritust, kuid sellest ehmatusest sain kiiresti üle.
Minu väärt idee eeldab koostööd. Seega, kui sul endal on vaid kõva tahe ja puudub idee, millega hommepäev tööd alustada, siis võta ühendust 505 8710 või e-postiga. Ehk meil haakub midagi? Hea, kui oled tehniliselt üle keskmise taseme ja räägid emakeelena vene keelt, kuid need pole hädavajalikud tingimused.
Need olid suurepäraselt veedetud 2 päeva. Mina leidsin siit enda jaoks väga mitmeid kasulikke näpunäiteid ja ideid – midagi, mida juba homme hommikul saan kasutusele võtta ja midagi, mis uute ideede idandamisel on vaieldamatult kuldaväärt nõuanded. Kui ma tavaliselt pean end koolituste lõputundidel näpistama, et keskendunult lõpuni vastu pidada, siis Peebu särav, lihtne ja humoorikas esitus ning fantastilised teadmised hoidsid mind 2 pikka päeva erksana ja 100% teemas sees. Praegu on täiesti vau tunne ja näpud sügelevad, et vähemalt kõik kasulikud saidid ise üle vaadata ja järgi proovida:) Aitäh ja edu Sulle Peep!
Väga lahe nädalavahetuse koolitus. Praktilised näited! Peamine ma sain idee, mida saan kohe uurima hakata ja saan ühe probleemi lahendatud. Olen ise selle probleemiga silmitsi olnud aga nüüd tuli teadmine tänu Peebule, kuidas ma saan seda lahendama hakata.
Koolitajana andsid kõva maksimum-show ja erialaspetsina palju häid mõtteid ja näpunäiteid. Praktiline värk ruudus/kuubis/quattros!
Ja oligi nii, nagu kahtlustasin! Täiesti tundmatust teemast sain väga hea ülevaate! Loodan edasi trügida ja päikese välja kätte jõuda!
Eriti meeldis, et esitasid slaididel väga palju infot läbi küsimuste, millele vastates väga hea ennast/ideed/teemat analüüsida on. Samuti väga hea, et slaidid koolituse alguseks netti olid pannud ja sellest ka kohe meile teada andsid. Üleüldse olid slaidid hästi koostanud ja neid on hea edaspidi praktikas kasutada.
Üldiselt väga palju kasulikku infot ja enesekindel, humoorikas esinemine. Saal oli ka mõnus – sai mugavalt laua taga istuda ja projektori ekraan oli piisavalt kõrgel, et ees istuvate inimeste pead seda ei varjanud.
Üldiselt jäin väga rahule, ainsa negatiivse asjana, mis minu jaoks on üsna suur probleem koolituste puhul, on kursuse kestus, ehk siis minu jaoks oleks optimaalne kursuse aeg päevas 3-4 tundi maksimum, just need tunnid on materjali omandamine kõige efektiivsem, peale 8 tundi ei ole ma võimeline konspekte läbi töötama, ajal mil kõik on värsekelt meeles. Näiteks minu jaoks oleks deaalne kui kursused oleks hajutatud 2 nädalavahetuse peale, 3 tundi iga päev ning kahe nädalavahetusel oleks piisavalt aega osa materjaliga töötamiseks ja järgmine kord oskaks rohkem küsida. Võibolla ma olen ainuke sellise probleemiga?
Mina olen veel internetiäri alal väga värske tegelane. Ma ei kujutaks ette, mismoodi ma ilma Peebu materjalide ja koolitusteta üldse alustaks. Ilmselt jõuaksin oma eesmärkideni ka ilma nendeta, kuid ma näen praegu, kui üüratult palju peavalu ja aega ma saan tänu nendele kokku hoida. Väga lahe on just kuulata Peebu näited elust enesest, need kipuvad ka kõige paremini meelde jääma.
Murdsid minu uskumuse, et internetis toimetamine on keeruline ja nõuab palju tehnilist teadmist. See ei ole nii.
Hea koolitus = olulised teadmised/informatsioon + koolitaja, kes suudab neid arusaadavalt ja põnevalt edasi anda. Neid kahte silmas pidades oli “Teadmised rahaks” oma klassi lipulaev.
Kel plaanis luua oma infotoode (ja mis veelgi olulisem- sellega konkureerida rahvusvahelisel turul) või omandada teadmisi internetiturundusest, see sai alustamiseks teada kõik vajaliku ning rohkemgi veel.
Peebu võlu koolitajana seisnes minu jaoks just selles, et tema sissetulekute allikaks ei ole koolitamine, vaid see, mis koolituse teemaks. Seetõttu oli kõik, mis kahe päeva jooksul õpitud reaalselt praktikas läbi proovitud ning toimiv. Peebu humoorika stiili tõttu jäid hästi meelde ka arvukad näited reaalelust.
Arvan, et see kuidas kellelgi peale “Teadmised rahaks” koolitust läheb sõltub ainult iseendast – palju on viitsimist kõike räägitut ka praktikas ellu rakendada.
ütlen üht, tean nüüd ,et noored edukad mehed ongi edukad tänu sellele ,et nad on endale selgeks teinud ühe väga lihtsa ja tähtsa asja – andes saad.
Koolitus oli superluks. Uniseks jäänud mõte leidis taas põhjuse oma eesmärgi poole trügimiseks. Andsid teadmised võimsast tööriistast. Ka päris algaja sai kinnitust ,et tegelikult kõik on võimalik.
Kursus oli võimas! Meeletu infokogum, aga üles ehitatud nii näitlikult ja huvitavalt, et kõik jäi hästi meelde. Meeletult inspiratsiooni ja ideid. Peale kursust mõtteid koondades, suutsin kohe vormi ja skeemi panna ühe idee, mille varem olin liigendanud nö müstiliste, raskelt teostatavate ja “tuleviku” ideede valdkonda.
Olgugi, et olen ise turunduse ja müügiga tegelenud aastaid ja selle teemalisi kursusi läbinud, ikka sai väga palju uut :)
Ei oodanud algselt koolituselt midagi uut, aga saadud info oli suurepärane ja kinnistas ka teadmisi, mille sain eliitlaagrist.
Väga positiivne kogemus oli. Mul oli enne seda koolitust ähmane pilt internetiturundusest olemas, kuid see koolitus aitas mu vanasid teadmisi struktureerida ja andis juurde palju uut. Lähiajal on igaljuhul palju mõtteainet sel teemal.
Ka mina sain koolituselt uusi mõtteid ja teadmisi juurde. Kuna ma pole varemalt müügikoolitusel käinud, tundsin kõige rohkem kasu just selle poolest.
Mis mulle Peebu juures meeldib, on see et ta oskab vabalt ja vahetult infot edasi anda. Eks ole ka omast kogemusest hea rääkida :).
Teema, mis täiesti puutumata jäi, aga mida minu arust oleks võinud käsitleda, on oma klientide leidmine väljaspoolt internetti. Ei saa ju eeldada, et kõik kelle probleemi minu loodav infotoode lahendab asuvad internetis, kuid ometi on neil internetti ligipääs olemas.
Kuid eks selle kursuse rõhk oli siiski internetipõhine miinimumkuludega äri ja turunduse tegemine ja see pool oli kuhjaga kaetud.
Koolitus oli hea ja Peebu esinemisoskus annab silmad ette pea kõigile koolitajatele. Eestis. Usun, et ka Peep Vainul oleks hea Peep Lajalt õppida, teistest koolitajatest rääkimata. Edu.
Super. Kilde siit ja sealt olin ennegi kuulnud ja näinud, kuid nüüd on tervikpilt oluliselt arusaadavam.
Kogu “hoia oma klienti ja anna talle rohkem, kui ta ootab” teema võttis täna hästi kokku ühe tuttava kogemus Foorumi Patricus. Peale kahte ampsu päevapraadist leidis paraja klaasikillu toidu seest. Kui ta seda teenindajale näitas, ütles too, et tuleb kirjutada kaebus, mis juhatajale saadetakse. No ok. Sinna maani oli veel kõik arusaadav. Ikka juhtub. Kuid mis kõige rohkem üllatuma pani – ei antud ei uut praadi ega raha tagasi. Öeldi, et võetakse paari päeva jooksul ühendust ja antakse (midagi) teada. Toit jäi lauale.
Ootan huviga, kuidas selline asi nüüd lahendatakse. Sa saada kliendi tühja kõhuga oma söögikohast raha tagastamata minema . Millest seal tol hetkel mõeldi. Kui oleks toodud uus praad ja vabanduseks kasvõi väike magustoit vms, oleks negatiivsest kogemusest saanud positiivne ning see oleks olnud hea reklaam. Nüüd aga…
Kiitus Sulle, Peep! Sain palju targemaks selles valdkonnas. Üks väike asi – ma isiklikult leian, et liigne slängi kasutamine pole koolituse kontekstis hea, aga eks see on maitse asi.
Mina igaljuhul jäin väga rahule, kõik mida teada tahtsin sain teada ja rohkemgi veel.. nüüd tuleb ainult need teadmised tegudesse panna,ning asjaga tegelema hakata. Koolitus ise oli ka väga hästi läbi viidud,olin imekombel koguaeg huviga asja juures.
Kui enne koolitust netist koolituskohaga tutvusin, nägin, et seal on suht puised toolid mistõttu kaldusin arvama, et teise päeva lõpuks on “mõnus” tooli maitse suus. Eksisin. Koolitus oli kõike muud, kui igav.
* Koolituse ajaline jaotus – 6 – nõustun mõttega, et kaks nädalavahetust või pigem neli nädalavahetust
* Istumine, pausid ja toitlustus 5 – Küpsiste, kohvi ja toidu kvaliteet oli väga hea, kuid pause oleks
Mulle meeldis Peebu lähenemisviis ning paras annus kriitilist mõtlemist. Ei meenu ühtki teemat, mille puhul oleks märganud, et ta pole sellest ennast ise “läbi närinud” ning vahendab kellegi teise mõttetööd. Hämmastav oli see, et vaatamata tihedale graafikule ei hakanud tähelepanu hajuma ning väsimus kuhjuma. Huvitav oli! Tänud ja edu edaspidiseks!
[…] siis ehk tahad tellida endale RSS voo uute postitustega.Käisin sel nädalavahetusel kahepäevasel Peep Laja koolitusel "Teadmised rahaks". Koolitus toimus väga mõnusas hotell Euroopa konverentsisaalis. Inimesi oli muidugi pööraselt […]
|
OSCAR-2019
|
||
Tänasel teadmistepäeval on paslik kirjutada sellest, kuidas me kodulinnas viktoriinil käisime. Tegemist oli üsna omapärase kogemusega.
Eks mingil määral mõjutab mind see, et olen korduvalt Tartu viktoriinil käinud ja sealse süsteemiga harjunud. Aga mõned asjad ongi Tartus minu meelest paremad. Näiteks oli meie omal küsimustele aega vastata (vist) kaks minutit. Kui lisada siia fakt, et küsimused esitati kirjalikult (lauda asetati paberileht küsimusega) ning võistkond oli neljaliikmeline, kulus selleks, et kõik tiimiliikmed saaksid küsimusest õieti sotti, päris palju aega. Nii et sellist arutelu või vastuste tuletamist tegelikult ei olnud, sest juba tuli midagi kirja panna. Sellest oli tõsiselt kahju, sest arutlus on mälumängu juures vaat et kõige mõnusam osa.
Aga eelnev oli tehniline osa, mis võib olla harjumuse küsimus, mis aga mind tõsiselt hämmastas, oli küsimuste raskus. Tartus on ka raskeid küsimusi ja ma olen nurisenud, et on küsimusi, mida ei annagi isegi umbkaudselt õiges suunas vastata, sest point on selles, kas sa tead või mitte. Mulle meeldivad sellised küsimused, millele on võimalik vastata ka siis, kui sa tegelikult päris täpselt ei tea. Ja kui sa siis isegi vale vastuseni jõuad, on tore emotsioon ikkagi. Kahjuks selliseid küsimusi meie kodulinna viktoriinil peaaegu polnudki. Seda ilmestab hästi fakt, et küsimusi oli 26, millest suurem osa oli vähemalt kaht punkti väärt, mõni ka rohkem. Ja võitjad said 13 punkti :D Meie saime tagasihoidlikud 4.
Lõpuks oli nii, et kui tuli küsimus "Kes jooksis 1924. aastal 10 000 meetri rekordi?" (täpselt selline küsimus oli), kõlas meie vastus nii: "Lenin ei saanud see olla, sest ta suri selle aasta jaanuaris."
Kokkuvõttes ei tekkinud tunnet, et me oleks väga palju targemaks saanud, sest noh, mul ei jäänud vastused meelde :D Muidu see jooksja oli P. Nurmi, keda oleks ju võinud teada, kui see oleks olnud veel sel hetkel, kui me mõelda suvatsesime :D
Mitu küsimust nende kahe minutiga ära pidi vastama? kirjalikel mängudel antakse muidu (Tartus) tavaliselt viis küsimust korraga lauda ja aega on tavaliselt 5-7 minutit, olenevalt küsimuste raskusest. ning jah, küsimusi stiilis "kes võitis x olümpial y alal pronksmedali" ei peeta üldiselt headeks küsimusteks.
Need TÜMKI omad tunduvad mõtlemist võimaldavad, nii palju, kui ma neid praegu sirvisin, oli igaühes midagi, mida ma kohe teadsin, mõned sellised, mille vastust lugedes tegin aaaaaah, muidugi ja no mõned siis sellised, mis minu meelest on liiga spetsiifilised. seltskonnaga koos võib täitsa tore olla.
Kirjutasin enne pika-pika postituse Ruudist. Kuidas me käisime arenguvestlusesl ja sellest, millised iseloomuomadused mulle tema juures kõige rohkem meeldivad.
Kirjutasin enam-vähem valmis ja siis kustutasin ära. Ma kogu kirjutamise aja tegelikult mõtlesin sellele, et Ruudile ei meeldiks see postitus. Tegemist on jätkuvalt inimesega, kes keeldub igasugustest võistlustest, sest "äkki ma võidan ja siis pannakse pilt ajalehte". Nii et...las jääb. Ütlen lihtsalt lühidalt, et Ruudi on üks ägedamaid inimesi, keda ma üldse tean.
Reedel oli eksam, mis tähendas, et ülejäänud kodanikud komandeeriti koolist välja. Iga eksami ajal on nii ja traditsiooniliselt on matemaatikaeksam teistele loodusõppepäev. Eelmisel aastal käisime Soomaal ühes õppekeskuses, kus oli väike loodusretk koos looduslike ülesannetega, pärast oli lõke, mille kohal sai tokisaia küpsetada, ja vastavalt valikule kunsti- või detektiiviülesannet lahendada.
Eelmise aasta kogemusele toetudes panin reede hommikul spordiriided selga ja rõõmustasin ilusa ilma üle. Sõit viis sedapuhku Pärnumaale ühte õppekeskusesse, mis on keskendunud kividele.
Jättes üleüldse käsitlemata organisatoorses probleemid, mis kätkesid endas eelkõige küsimust, millal see päev läbi peaks saama ja kas bussidest sõltuvad õpilased jõuavad õigeks ajaks õigesse kohta, pean tunnistama, et ma olen jätkuvalt hämmingus, et me sõitsime pea poolteist tundi, et alustuseks kuulata tund aega powerpointi loengut fossiilidest.
Pärast poolt tundi viisakat püüdmist andsin alla ja lihtsalt kurvastasin. Väljas paistis päike, jõgi sillerdas sealsamas... Ja meie kuulasime loengut, millest meile mitte midagi meelde ei jäänud. Loengule järgnes kivinäituse külastamine, mida juhtis tudeng, kes tõesti püüdis asja apetiitsemaks muuta, aga fakt jäi faktiks, me olime kivinäitusel.
Jättes taaskord vahele organisatoorsed probleemid, mis sedapuhku kätkesid endas küsimust, kas tõesti pole võimalik asju niiviisi korraldada, et me ei peaks alles õhtul koju tagasi jõudma, leidsime end lõpuks kivilihvimise töötoast. Mis oli väga tore töötuba - kivid said väga ilusad ja siledad, lisaks oli tegevus ise erakordselt rahustav. Aga. Kas ma sellest midagi uut ka teada sain? Nope :D
Et siis - me sõitsime kokku peaaegu kolm tundi, et kuulata loengut, mis ei haakunud mitte millegagi, vaadata näitust kividest, mis ei kõnetanud kuidagi, ja lihvida kive, mis oli tore, aga ... millel kasutegurit nagu ka polnud. Teine rühm sai kivilihvimise asemel vaadata kive mikroskoobi all, mis tundub mulle kõige mõistlikum osa kogu selle päeva juures.
Tegelikult on õudselt kahju, et see niiviisi läks. Muidugi võib öelda, et me ise olime pirtsud ega tahtnud midagi saada, aga ausõna, me saabusime väga entusiastlikena. Valmis matkama looduses, õppima tundma Eestis leiduvaid kivimeid, saama teada, kuidas tekkis elu. Kahjuks me seda ei saanud.
"Maapõuest leitud dinosauruse skelett võib olla täpne jäljend kunagisest elusa looma skeletist, kuid oma koostiselt erineb ta sellest märgatavalt. Elusa dinosauruse skelett koosnes biomineraalidest. Taoline biomineraalidest skelett on olemas kõikidel selgroogsetel, sh inimesel. Ka tigude ja karpide
kojad koosnevad biomineraalidest, kuid fossiliseerumise käigus muutuvad need kivisarnaseks. Seetõttu nimetatakse fossiliseerumist tihti lihtsalt kivistumiseks."
Ma ise käisin ERM-is (kolmandat korda!) ja sain seekord giidiga ekskursiooni ja oskan öelda vaid "möh".
Dinosauruse koht oli meie loengus kõige põnevam osa, kuigi see kõlas üsna nii, nagu sa kirjutasid. Ülejäänu läks veel suurema kaarega kuskile kaugele-kõrgele ära.
Kusjuures paleontoloogiast saab kirjutada VÄGA HÄSTI. Bill Brysoni enamvähem kõikide asjade ajaloo kõige teravam peatükk ongi "science red in tooth & claw". Tsiteerin veidi:
|
OSCAR-2019
|
||
Avaleht → EPIKoja tegemised, Erivajadusega inimesed, Füüsiline tervis, Haridus, Rehabilitatsioon, Trükised, Vaimne tervis
Enam kui kolm aastat suuremate haiglate juures töötanud vaimse tervise kabinettidest on abi saanud tuhanded lapsed ja noored, kirjutab SA TÜK psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite vaimse tervise keskuse vanemõde Ruth Tohvre.
2013. aastal hakkasime ellu viima oma pikaaegset unistust luua süsteem, mis aitab parandada lastepsühhiaatrilise abi kättesaadavust. Tänu sellele ei pea inimesed enam esmase psühhiaatrilise abi saamiseks sõitma Tartu, Tallinna või Viljandi Psühhiaatriahaiglatesse, vaid seda saab kiiremini ja oma elukohale lähemalt. Norra projektide toel töötavad praegu suuremate haiglate juures vaimse tervise kabinetid, mis asuvad Põlva Haiglas, Lõuna-Eesti Haiglas, Valga Haiglas, Ida-Viru Keskhaiglas ja Narva Haiglas.
Alates 2014. aasta sügisest töötanud vaimse tervise kabinettidesse pöördumiste sagedus on aasta-aastalt kasvanud. Praegu pöördub sinna erinevate probleemidega aastas üle 1000 esmase patsiendi. Peamised pöördumise põhjused on käitumisega seotud probleemid (koolis, lasteaias) ning noorukitel esinevad meeleolu- ja emotsionaalsed probleemid. Lisaks esineb ka õpiraskusi ning üha enam julgetakse pöörduda sõltuvusprobleemide korral. Igas kabinetis aitavad noori väljaõppe läbinud spetsialistid ehk vaimse tervise õde, sotsiaaltöötaja, psühholoog ja lisaks toetab meeskonda ka arst-konsultant. Loe edasi »
Iga neljas täiskasvanu kogeb aastas mõnda vaimse tervise probleemi ja ligikaudu viiendikul lastest ning noortest esineb vaimse tervise häireid, mis vajavad spetsialisti abi. See tähendab, et just praegu võib keegi sinu perest, sõpradest või töökaaslastest vaevelda tõsise probleemi küüsis, kirjutab sotsiaalministeeriumi rahvatervise programmijuht Elis Haan.
Siiski on enamik sagedamini esinevatest vaimse tervise probleemidest ennetatavad ja iga inimene saab oma vaimset tervist positiivselt toetada ning vajalikku abi leida. Selleks on loodud vaimse tervise teemalised veebikeskkonnad peaasi.ee ning enesetunne.ee, vaimse tervise keskused ja kabinetid, kuhu inimesed saavad pöörduda.
Faktum & Ariko viis sotsiaalministeeriumi tellimusel läbi uuringu „Teadlikkus, hoiakud ja suhtumised vaimsesse tervisesse“, millest selgus, et 52% Eesti elanikkonnast oma vaimset tervist ja heaolu heaks ning üle poole Eesti elanikest on vaimse tervise parandamise eesmärgil viimase aasta jooksul oma elustiili muutnud. Näiteks on nad tõstnud oma liikumisaktiivsust ja muutnud ellusuhtumist. Loe edasi »
Investeeringute kava elluviimisel reorganiseeritakse 1111 teenuskohta ning luuakse 201 uut kogukondlikku teenuskohta üle Eesti. Taotlusi psüühilise erivajadusega inimestele paremate elamis-, õppimis- ja töötamistingimuste loomiseks sai sotsiaalministeeriumile esitada augusti lõpuni. Õigeaegselt laekus 36 taotlust. Projekte hindas kuueliikmeline valikukomisjon ning sotsiaalministeerium pani selle põhjal kokku investeeringute kava, mis esitatakse lõpuks valitsusele kinnitamiseks. Loe edasi »
Esmaspäeval 7. novembril kell 14:00 toimus Tallinnas Salme Kultuurikeskuses ajakirja Vaimupuu fotokonkursi lõpetamine, parimate fotode autorite autasustamine ning rändnäituse avamine. Seekordse fotokonkursi teema oli „Ise tehtud – hästi tehtud!“
10.00 kuni 17.00 “Kohtumised messialal”. Vaimse tervise spetsialistid jagavad nõuandeid, kuidas hoida vaimset tervist ning kuhu pöörduda toetuse ja abi saamiseks. TULE KÜSI NÕU!
11.15 kuni 12.45 diskussioon psühholoogilise esmaabi vajadusest, kogemustest ja teenustest. Vestlevad Rakvere Teatri näitleja Tiina Mälberg, vaimse tervise spetsialist ja tervisevaldkonna poliitikakujundaja. Vestlust modereerib Aivar Simmermann Moreno keskusest.
13.30 kuni 16.30 Temaatilised töötoad vaimse tervise teemadel. Toimuvad praktilised töötoad vaimse tervise valdkonna päevakajalistel teemadel.
Vaimse tervise päeva eesmärk on inimeste teavitamine vaimse tervise tähtsusest ja heaolust ning selgitada uusi lähenemisviise psühholoogilise ja vaimse tervise esmaabis. Messi korraldab juba kolmandat aastat VATEK, mida juhib Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituut (ERSI).
Kõik vaimse kuu raames toimuvad üritused on tasuta. Mess toimub Rahvusraamatukogus, Endla tn 3, Tallinn.
10.-13. oktoober avab Tallinna Vaimse Tervise Keskus taas uksed, et tutvustada huvilistele oma tööd psüühiliselt haigestunud inimeste toetamisel. Külastada saab keskuse kõiki üksusi, osaleda ise erinevates tegevustes ja gruppides, kuulata loenguid, vestelda töötajatega ja klientidega. Esinevad ka Tallinna Vaimse Tervise Keskuse kogemusnõustajad, kes räägivad oma lood skisofreenia ning Aspergeri sündroomiga toimetulekust.
Eesti Puuetega Inimeste Kojas Toompuiestee 10, Tallinnas on avatud fotonäitus Vaimupuu fotokonkursi „Sõprus“ võidutöödest.
Juba neljandat aastat toimus Vaimupuu fotokonkurss, mis on ellu kutsutud eelkõige selleks, et tuua vaimupuudega inimesed toast välja, vaatama elu ja maailma teistmoodi – läbi kaamerasilma. Fotode lavastamisel võib kasutada teiste abi ja nõuandeid, aga pildistama peab vaimupuudega inimene. Igal aastal on fotokonkursil uus teema. Tänavu oli selleks „Sõprus“. Fotosid saabus üle Eesti ja seekord isegi Leedust.
Vaimupuu on ajakiri vaimupuudega inimestele, nende lähedastele, sõpradele ja kõigile teistele, keda vaimupuudega inimeste elu puudutab. Ajakiri Vaimupuu püüab olla võimalikult optimistlik, näidates, et vaimupuudega inimeste elus on palju sellist, millest rõõmu tunda. Meil on palju väga häid koostööpartnereid vaimupuudega inimeste tugikeskuste seas, kellega koos korraldame üritusi ning kelle üritusi kajastame ka ajakirjas Vaimupuu.
Et oma lugejateni paremini jõuda, on tekstid Vaimupuus lihtsad, lühikesed ja kergesti mõistetavad. Kasutame oma töös üle Euroopa tunnustatud lihtsustatud keele reegleid. Võimalusel ja vajadusel lisame artiklile spetsiaalse lihtsustatud keele kastikese.
Vaimupuu peatoimetaja ja kõikide ettevõtmiste hing on Janek Muru, liikumispuudega noormees, kelle raskest lapsepõlvest ja lastekodust väljasaamisest on olnud juttu ka ajakirjanduses, temast on tehtud dokumentaalfilm „Kuhu lähed, Janek?“ ja telesaade sarjast „Sa ei ole üksi“. Septembris ilmus Janek Muru jaKerttu Rakke (kes on ajakirjas Vaimupuu keeletoimetaja) ühine raamat, Janek Muru elulugu „Pimedusest välja“. See on karm, ent optimistlik õnneliku lõpuga lugu, mis räägib lähemalt ka ajakirja Vaimupuu sünnist ja kasvamisest.
|
OSCAR-2019
|
||
Oma eluseebis läks mul peaaegu meelest ära, et täna ongi see päev, kus eestlastele USA president külla tuleb.
Tahtsin siia kirja panna ühe lause. Igaks juhuks. Et järsku siia satub mõni selline lugeja, kes ameeriklasi ja George Bushi liiga palju seostab.
Küll tean mitmeid inimesi, kes teleka kinni keeravad, kui Bushi näidatakse. Või hambavalunäo ja vandumise saatel teda kuulavad.
Küll tean, et kohaliku suure raamatupoe bestsellerite letil ilutseb praegu suur lauakalender, millega loetakse päevi Bushi valitsusaja lõpuni. Kas pole kena jõulukink? Kümned tuhanded arvavad nii.
Aga – väga oluline on siinjuures see, et minu kogetud Ameerika on New Yorgi piirkond, Uus-Inglismaa osariigid, läänekallas. See on kõik “sinine ameerika”.
Mul oleks väga huvi saada teada rohkem, mismoodi tavalised inimesed “punases ameerikas” end tunnevad ja kui rahul nemad praeguse USA olukorra ja presidendiga on… aga mina pole lõunaosariikides isegi korraks käinud mitte. Nii et sel teemal ma teid valgustada ei saa.
Ma pole jälle isiklikult kohanud inimest, kes väidaks, et ta toetab Savisaart. Vot sellised imelikud lood nende populaarsete poliitikutega.
aga mind jubedalt ärritab see praegune eestlaste hoiak – ööö jube, Põõsas tuleb siia, liiklust pole jne. No kuulge me ei saa ju nii kitsarinnalised olla. Praeguses olukorras me peaksime Bushi visiiti suhtuma institutsionaalselt ja lõpetama selle õiendamise. Tundub, et eesti ajakirjandus ise iial ei mõtle. Et nad kannavad edasi kõigi teiste inimeste hoiakuid, ameeriklased ei salli Bushi. Ma ka ei salli kogu seda värki, mis tema läbi sündinud on, aga Eesti seisukohalt on sellisel aktiivsel välispoliitikal omad plussid. Ma ei arva, et peaks asjadele oma mätta otsast ainult vaatama (kaugel sellest, iraak ja afganistan – no hullemaks asja ajada ei saa), aga oma mätast ei peaks ka täiesti maha salgama. No see selleks, aga see ingumine nende mõnede tundide liikluspiirangute üle (mitu päeva juba esimene uudis) on ikka liig mis liig.
Aga seda peab küll ütlema, et niisuguse visiidi ettevalmistuste kohta lugedes tunnetad erititeravalt, milline RAISKAMINE see suurriigi presidendi igapäevaelu küll on.
no jah see on juba suurem filosoofiline küsimus – globaliseeruv maailm, kus kõigil on kõigiga asja ja demokraatia ise jne. Minust jääb see mõneks teiseks korraks ;).
Tänu tana Eestis viibiva härra ning tema kaaskonna poolt läbiviidud poliitikale on maailm märksa ohtlikumas seisus. Ning on naiivne arvata et meid Eestis see ei puuduta. Oi kuidas puudutab.
Piisab kui võrrelda millises seisus oli maailmClintoni võimult lahkumisel ning millises seisus praegu. Aga paraleel Savisaare toetajatega on hea. Mina tean Eestis oma tutvusrinkkonnast 1 inimest, kes Savisaart valijana toetab. Teisetel on see puhas äritehing
Heh, kogu maailm on üks Maa ( selline itaalia kõnekäänd on olemas). Ma tean vaid ühte berlusconi austajat.. tundub, et keegi teda ei valinud, aga ikkagi oli võimul hulk aega ( ka viimati kaotas väheste häältega).
Tean ka tuttava tuttavaid ameeriklasi, kes siis kui Bush uuesti valiti põgenes usast või vajus sügavasse depressiooni ( ikka korralikult ravimitega jm)…Ning ma kujutan ette ka milline häbi..
Kui ma maksaks Eestis makse, siis oleksin ma küll väga kuri, et maailma kõige suurem terrorist tuleb mu maale ning mina pean kinni maksma!!
Maailm ei seisa kunagi paigal. Ennemini tuleks küsida: Kuhu jõudis maailm Clintoni poliitika tulemusena. – 11. septembrini. Kõik järgnev oli loogiline järg. Busch on kindlasti üks neist USA presidentidest, kellele mõeldakse aastakümnete pärast tänutundega. Terroriste tuleb siiski otsida ida poolt.
Muide, mis puutub esiuudistesse, siis seda tahavad justnimelt need, kes USA presidendi siia toovad, et sellest räägitakse. Et siis inimesed ei läheks töllerdama sinna kuhu nad ei taha et läheks.
Aga raiskamine jah, ma lausa ootasin, et Epp selle välja ütleks. Vaatasin eile seda AF1 filmi, mis ETV-st näidati, päris paha hakkas. Tohutu suure rusika maailmas liigutamise õigustus. Ja lõppematud kiiduavaldused.
Ma ei tea kindlalt öelda, et maailm on ohtlikum just tänu Bushi tegevusele või USA presidentide tegevusele enne teda. Et mine tea, kuidas asjad teisel puhul oleksid. Aga arvestades, kui kiivalt valvatakse Bushi, et teda ära ei tapetaks, nii kodus kui välismaal, ei saa öelda, et temal endal sellest turvalisem oleks.
Savisaare toetajaid ei tunne minagi. Aga ma olen kohanud neid, kes on teda kohanud ja nemad igatahes on tema veenmisoskust väga heaks hinnanud.
Liiklusest: Sõitsin autoga eile õhtul (kell 22, kui b saabus) ja täna ja käisin Kadriorus nende korteezhi ka vaatamas (viisin lapse Vilmsi tänavale lasteaeda kella üheksaks). Lilli küll ei pildunud autode ette igaks juhuks 🙂 Tänane liiklus oli normaalne, aga eileõhtune mitte. Linn oli TÜHI. Inimesi pole, autosid pole, vaikne. Õõvastav!!!
Raiskamine või mitte, aga Ameerika võimsuse näitamiseks töötab selline riigivisiit küll. Hakkad mõtlema, et milline võim on sellel mehel (või tema meeskonnal või riigil), mis vaid möödaminnes niisuguse pöörise kaasa toob. Ja saad aru, et ilmselt suurem kui sa aru saada suudad. Mõtled ka, et kuidas võib elu tunduda, kui pool maailma tahab – ja tõepoolest tahab – sulle raketiga pepusse sõita. Ilmselt põnev?
Hmm… kas mitte ei ole öeldud, et iga rahvas väärib oma juhte? 🙂 Olgu need siis Põõsad või Savisaared.
Bushist rääkides on minu äi küll Bushiga väga rahul. Kui demokraadid valmised võitsid oli ta selle üle väga õnnetu ja kiitis Bushi ette ja taha! Ja meie ei ela väga lõunas – hoopis Virginia osariigis pesitseme!
Virginia on punane osariik. Ütlus on, et allpool Potomaci jõge algab teine Ameerika. Washington DC (millest Potomac läbi läheb) on selline 50-50. Suur osa valitsusasutuste töötajaid on konservatiivsed vanad peerud, respulblikaanid, samas on DC ka ülikoolilinn ja on ka väga tugev demokraatide esindatus.
Olen eleanud USAs ligi 10 aastat. Juba aastaid na”itab statistika. et inimesed on oma arvamustes jagunenud umbes ta”pselt pooleks – 50% vabariiklaste poolt ja 50% demokraatide poolt. Seega pole tarvis kuigi kaugele kondida, et leida Bushi toetajaid. Pohjuseid selleks on palju kuid peamised on ehk need kaks:
Need kaks asjaolu, mojudes koos pika aja jooksul, on tekitanud olukorra. kus ka muidu haritud ja suhteliselt laia silmaringiga inimesed ei tee enam vahet mis on tosi ja mis on eelarvamus ehk lihtsalt vale. Viimased valimised olid kyll demokraatidele edukad kuid see ei ta”henda kaugeltki, et Bushi-taolised tegelased on minevik. Ma ise arvan, et huvitavad ajad seisavad meil alles ees. Hold on to your seats, folks!
põhjused, miks suur osa ameeriklasi on vabariiklased, on hoopis laiemad, kui see ‘et nad lihtsalt on vanad konservatiivsed peerud’.
vabariiklased kehastavad paljusid ideaale, mis ameeriklastele on südamelähedased. kogu tõsine majandus- ja finantsmaailm on vabariiklased.
aga ka suur osa vabariiklastest ei ole bushi fännid, see on tõsi. see aga ei kõiguta nende parteilist kuuluvust.
Nagu ma olen aru saanud, siis sinise osariigi vabariiklased on ka teistsugused kui punase osariigi vabariiklased (niivõrd-kuivõrd saab üldistada), sellest räägin ka viidatud Ekspressi artiklis.
Mind jai hairima see, mis siin ylalpool sai oeldud Clintoni kohta – et kuidas tema valitsusaeg viis 11 septembrini. Clinton ise siin rauskas sel teemal, kui intervjuus teda hoolimatuses syydistati. Tohutult dokumenteeritud on Clintoni tegevus terrorismi vallas ja eriti Bin Ladeni suhtes. Tal oli asi joone peal – kui valitsus vahetus, siis lasti asi kaest ara. Palju on ka juttu olnud nendest memodest ja hoiatustest, mida uus valitsus ignoreeris. Ma ei saa siiamaani aru, kuidas seda valitsust just selle parast pole rohkem raputatud. 9/11 commission toimus nagu kyll, aga mis edasi?
Ja ma toesti sydamest ei usu, et Bushile tanutundega hakatakse tagasi motlema – riik on meeletus defitsiidis, tohutu number kodumaa poegasid kirstudes tagasi saadetud, sotsiaal- ja tervishoiupoliitikast pole yldse motet raakida. Aga nohh, pole motet oodata eriti suur informeerituse taset, kui isegi mehe perekonnanime ei suudeta oigesti kirjutada… damnit…
Vihkan Bushi ja pooldan Savisaart ja vastupidi. Kas ikka tõesti vihkad ja pooldad? Mida praktilist on tavainimesel selle vihkamise ja pooldamisega peale hakata? Ainult suud pruukida ja Savisaart valida või mitte, kui satub olema valija valimisringkonnas, kus ta kandideerib. Bushi aga eestlane ei kõiguta. Savisaare puhul võiks mõni vihkaja ka selgitada, miks vihkab. Nii, et õigus oli vana mehel, kellelt küsiti, mida ta suurmehe, s.t. Bushi, visiidist arvab, et tere tulemast, peab olema külalislahke.
Mind ajab närvi see, et Bushi ka kristlust nii otseselt seostatakse. Kogu see Jesuslandi jutt ja puha. Lugege Uut Testamenti ja näidake mulle koht, kus Jeesus või keegi järelkäijatest ütleb, et võite tappa (muu-usulisi), võite kätte maksta, võite röövida võõrast vara! Kõike seda, mida Bush on teinud. Kui Bush kuuleb peas hääli, siis on see hoopis teine probleem. Ja igaüks võib karjuda “Issand! Issand!”, seda muideks ütles JK ise.
ma ei ole sugugi bushist ja tema poliitikast vaimustuses. pigem vastupidi. aga kui ma mõtlen sellele visiidile ja sellele, et usa on nö meie riigi liitlane.. ja kui ma siis mõtlen sellele, mis oleks alternatiiv.. siis seda ei taha ma hoopiski.
|
OSCAR-2019
|
||
Marsruut: Kuta – Nusa Lembongan – Ubud – Uluwatu. Kokku pesitsesime neljas erinevas piirkonnas – igal pool 3-4 ööd, mis oli täpselt piisav aeg, et hakkaks juba igapäevane rutiin tekkima.
Olen Bali reisimuljete kokkuvõtmisel parajas kimbatuses olnud, sest ehkki reisiga jäin väga rahule, on mul tagantjärele väga raske öelda, mis Balist just Bali teeb. Seal ei olnud rabavat sotsiaalrealismi ega eriliselt hingematvaid loodusväärtusi. See oli reisimiseks mugav, aga mitte iiveldamaajavalt turistikas koht. Inimesed olid ülisõbralikud, ent minu sisemine küünik oli pidevalt valvel, kas toreda vestluse lõpuks tuleb ka mõni ekskursiooni- või massaažipakkumine (sageli tuli). Samas ei olnud ka tunnet, et sul pidevalt nahka üle kõrvade tahetakse tõmmata.
Kui mul lõpuks ainuüksi Bali reisipostituse mustandi nägemine stressi hakkas tekitama, sain aru, et minus puudub kirglik igapäevakroonik, kes viitsiks edasi anda täpseid juhiseid mõnes maailma nurgas orienteerumiseks (välja arvatud toit – sellest ma võin küll detailset kroonikat pidada). Selleks on tänapäeval google leiutatud. Üritan lihtsalt kirja panna selle reisi peamised ahhaa-momendid, elamused ning valukohad suvalises järjekorras, täpsusele mittepretendeerivas vormis valge priviligeeritud eurooplase vaatenurgast.
Dat kliima! Ja dat vulkaan! 😀 Positiivse üllatuse pakkus sealne kliima, kus ööpäevaringselt oli õues eriliselt meeldiv toatemperatuur – pärast päikeseloojangut oli lausa tunne nagu õhku ihu ümber polekski. Igasugused seinad või isegi laed olid nii söögi- kui majutuskohtadel sageli tinglikud. Kui Eestis on kogu eluviis üks pidev kliima trotsimine, siis seal polnudki vaja toa ning õue vahel vaja mingit piiri tõmmata.
Ülitore oli kaks nädalat jutti ilmateadet mitte vaadata, sest said alati kindel olla, et homme on hea päev. Selle asemel saime terve reisi hoopis vulkaaniennustust jälgida, sest meie stardipäeval hakkas Bali suurim vulkaan mürgeldama ja vähemalt esimesel nädalal ennustati pidevalt viivitamatut purset (mis kahe nädalaga küll oma uudsuse kaotas, aga tagasilennu osas siiski pinget üleval hoidis).
Hakkasin veidi ookeani kartma. Ja surfamist. Ma olen elu jooksul varem ka ookeani ääres käinud, aga just Bali surfilainetes sain kätte kõvemad laksud reaalsuskontrolli, milline jõud sellel kutsuvalt sinaval veel tegelikult olla võib. Esimest korda laenutasime surfilauda Kutal, kus ma selle mingi eelõpetuseta tarmukalt kaenlasse haarasin ja otse lainetesse marssisin, mis varem ujudes täitsa jõukohased tundusid.
Kepsutasin oma süütu naiivse piiga-läänemerelainetes-pärnumaaranda olekuga valgesse vahtu ja… sain kohe surfilauaga megalaksu vastu pead ning põhjaliku gravitatsioonivaba tsentrifuugielamuse 1000 pööret/minutis. Olin vaevu veepinnale tagasi jõudnud (rohkem juhuse kui ujumisoskuse nime kannatava sihiliku tegevuse toel), kui sain paar järellaksu veel kirja. Ja muidugi laud ees ning laine järel. Vohh, glamuurne. Pisaraid neelates läksin palmi alla tagasi haavu lakkuma ning otsustasin alustuseks rohkem mitte proovida. Ja seal oli tegemist veel üsna malbe rannaga, sest paljudes kohtades olid lained nii kõvad, et vana profiujuja Jaanus peaaegu ei pääsenudki kaldale tagasi ning mina (kes ma varem arvasin, et ikka ujuda oskan) ei hakanud üritamagi.
Hakkasin meduuse kartma. Pärast pesumasinaseiklusi surfilauaga tekkisid mu jalale paar punast laiku, millele ma esiteks tähelepanugi ei osanud pöörata. Päevade jooksul võtsid need hoopis selgemad piirid ning tumedama tooni ja selgelt oli näha, et sain kuskil Kuta veepööristes ka korraliku meduusiga pihta. Lihtsalt ellujäämise eest võideldes ei märganud ma sellele pisiasjale tähelepanugi pöörata. Seetõttu kaunistavad minu paremat reit ja käsivart lisaks lõunamaa päevitusele ka pikad kombitsatõmbed, mis vahepeal nii villis ja mädanevad olid, et isegi kohalikud tädid õudusega küsisid: “what happened to your leg??!” Noh… mul ikka juhtub.
Luksus on vahepeal päris mõnna. Peamine vahe Bali elukalliduse ja mõnes lähemas paigas puhkamise kalliduse vahel oligi see, et seal sai endale üsna tühise hinnavahe eest lubada ikka üliluksuslikku keskkonda, mis näiteks Euroopas maksaks terve varanduse. Näiteks sattusime Kutal, mis üldiselt oli selline turistilõksust austraalia ossiparadiis, nii glamuursesse (loe: instagrammable) katusebaari, kuhu ma muidu jalgagi ei tihkaks tõsta.
Õlu maksis seal vaid veidi vähem kui all rannas, aga samal ajal oli meie käsutuses vaat et privaatne basseinikeskus mahedas õhtutuulekeses koos rätikute, duššide, merevaate ning trobikonna ülisõbraliku personaliga. Päris päikeseloojangu hetkeks ilmus sinna ka paar teist seltskonda, aga muidu olime seal ainult kahekesi. Lõpuks saimegi aru, et parimate vaadete nautimiseks ei pea tingimata omale mingit ulmehotelli broneerima, vaid tasub lihtsalt mõnda rannaklubisse sisse astuda, tellida jääkohv/kokteil/õlu ja võidki basseini ääres rahus raamatut lugeda ning jälle uues kohas elu nautida.
Meie Ubudi elamine, mis väärib eraldi peatükki. Ma ei saa öelda, et ka meie ülejäänud ööbimiskohad erilised säästuurkad oleks olnud, sest tingimusteks olid kindlasti asukoht, konditsioneer ning bassein. Sellele vastavad öömajad maksid meil 15-25 eurot/öö ja hinnas oli alati päris mahlakas hommikune omlett koos erinevate lisanditega.
Ubudi valisime aga veidi luksuslikuma elamise, mille leidsime AirBnB’st ning mis asus kärarikkaks turistilõksuks osutunud linnast õnneks veidi põhja pool džunglis. Maksime öö eest 39 eurot, mille sees oli luksuslik hommikusöök, regulaarne autoühendus linnasüdamega, isiklik roller, pealelõunal serveeriti soovi korral kohvi/teed ning kohalikke maiustusi jne. Nagu vau. Me ei suutnud saabumisest saadik oma õnne uskuda ja õhkasime vist iga poole tunni tagant tänutundest kuni viimase hommikuni välja.
Kogu kompleks koosnes umbes kuuest väiksest eraldi minivillast, mis asusid koos basseiniga ideaalselt haljastatud hoovis keset riisipõlde ning metsi. Ehkki teised majakesed olid samuti inimesi täis, oli meil kogu aeg nii palju privaatsust, et ma ei pidanud paljuks isegi hommikul terrassil joogat teha. Olenevalt kellaajast rõkkas õhk kas kukkede kiremisest või tsikaadide siristamisest, päeval krabistasid nahkhiired katuse vahel ja öösel pikeerisid basseini kohal ning õhtuti tatsas meie luksusliku vannitoa seinal üks muheda ilmega geko. Juba igaõhtune kojusõit riisiväljade vahel oli tõeline elamus, sest tundsid ennast normaalse kohalikuna, kes linnast koju maale sõidab.
Rollerisõit kui usalduse proov. Tegime mõned rolleritiirud juba Kuta vahel, kus esimese hooga tundus, et siin saarel küll pole võimalik rolleriga kuskile sõita. Liikusime tunni aja närvipinge peale edasi nii lühikese maa, et rannikult kiigates tundus lihtsam moodus ratas käekõrval mööda randa tagasi minna. Õnneks oli mujal liiklus siiski kõvasti hõredam ja loogilisem ning käisime pea igale poole rolleriga.
Kui esialgu klammerdusin küünte-hammastega Jaanuse külge ja kippusin pööretel pigem n-ö vastu kallutama, loksusin juba paari päeva harjutamise järel taga nagu kaltsunukk, üks käsi moe pärast pakiraamil ja teise käega lugesin mobiilist kaarti või tegin selfisid. Sest noh, mida mul seal üldse kontrollida oli. 😀 Pidin lihtsalt lootma, et Jaanusel ka millegi nimel elada on.
Peamise sõidukooli saime kohe Kihnut meenutanud Lembongani väikesaarel, kus hotelli perenaine kiivri küsimise peale südamest naerma purskas ning meile lihtsalt võtmed pihku viskas. Vaadates kuidas kohalikud igas vanuses terve pere ja/või loomadega rolleri seljas kõõlusid, oli see oskus neil ilmselgelt juba emapiimaga veres.
Bodyboarding. Kui esimene halb kogemus surfilauaga mälus tuhmuma hakkas ning oimukohal kõrgunud muhust oli järel vaid katsumisel tuntav valus koht, söandasin taas kohalikke veespordivõlusid proovima minna. Seekord katsetasin Uluwatu kandis Dream Beachil bodyboardi, millele püsti tõusma ei peagi ning laud on ka pehmem, kergem ja teravate otsteta, millega oleks oht ennast kogemata surnuks pussitada. Kui esimesest kaldalainest läbi said, oli sellega juba megamugav suurtel lainetel ringi manööverdada ja rahus vaadata, kas mõnda neist ka püüdma minna või loksudagi kõhuli vees nagu päikesepiste saanud hüljes.
Muidugi õnnestus mul ühe korra ka bodyboardiga kaldalaines pesumasina elamus taas läbi teha, mille järel veel paar päeva iga suvalise kummardumise peale ninast soolavett välja hakkas voolama. Ei tea, kas asi oli juba tuimaks pekstud peas või üllatusmomendi puudumises, aga mingit halba varju see kogu elamusele ei vajutanudki. Kaotasin küll patsikummi ning väärikuse, aga vähemalt jäid ujumisriided alles. Win.
(Hipsteri)toit. Olen ajapikku aru saanud, et ma olen ikka kergelt foodie. Ja Balil on enamast üsna vabalt saadaval terve vikerkaar puuviljasalateid, ööpäevaringseid hommikusöögieineid, eksootilisi vilju ning külluslikke kausitäisi super-food’e. Kas ma pean üldse midagi lisama?
Bali koerad. Terve mu mobiil on täis kõikvõimalikke koerapilte, sest neid oli kõikjal nii palju. Enamasti polnud ka aru saada, kas koeral on mingi omanik, sest peaaegu kõigil oli mõni paelariba ümber kaela pandud. Nad jalutasid, lamasid ja toimetasid kõikjal, mängisid omavahel rannas ning kaevasid sinnasamasse õhtul ka oma magamisaseme. Neist osade puhul oli aru saada, et kohalikud neid ainult oma ärile tähelepanu tõmbamiseks kasutasid, aga enamasti tundus, et koeri seal siiralt hoiti ja armastati. Seda oli näha ka nende iseloomust, sest ühtegi kurja koera me seal ei kohanud – hoopis vastupidi.
Näiteks läksime saare põhjaossa Mount Baturi vulkaani juurde matkama ning parklast ühines meiega üks valge emane koer. Rõõmsalt silkas ta praepannina kuumaval nõlval üles mäkke ja peitis end igal võimalusel rohu sisse varju puhkele, et piisava maa tagant meile jälle järgi süstida. Oli selgelt näha, et see koer on vastupidav, tark ning oskab ennast hoida. Ja samas piisavalt uudishimulik, et suvaliste inimestega ringi tatsata. Pakkusime talle teel ka vett, mida ta eriti palju ei soovinudki. Tagasi mäejalamile jõudes pakutud jäätise sõi ta küll rõõmsalt ära.
Googeldades selgus, et Bali koera näol on tegemist ühe maailma vanima ja puhtama koeratõuga, kes küll ametliku tõuna veel tunnustatud pole. Samas paljastas googeldamine ka Bali loomapidamise pahupoole, millest siin pikemalt rääkida ei tahaks. Täpsemalt saab Bali koerast ja sealsete loomasõprade muredest ning rõõmudest lugeda Bali Animal Welfare Association’i lehel. Tegin neile saarel oleku ajal ka annetuse, sest seoses vulkaaniohuga oli (ja on praegugi) vabatahtlikel eriline koormus peal, et päästa evakuatsioonitsooni maha jäänud koeri. Hea teada, et keegi sealse loomapidamiskultuuriga samm-sammu haaval siiski tegeleb.
Päikeseloojang Kuta’l. Kuna õhtuti paljastas mõõn laia riba kõva märga liiva, käisid inimesed just õhtujaheduses jooksmas.
Riisiterrassid Ubudi lähedal. Hommikune rollerisõit läbi džungli ning riisiväljade oli vist üks selle reisi ilusamaid – loogelised kitsukesed teed pakkusid iga käänaku taga uut vaadet mahlakatele orgudele, udustele põldudele ning päikesetõusust kullatud palmidele.
See blogi on üks hektiline aktiivse eluviisi blogi, mis räägib minu sporditegemisest, matkamisest, reisimisest ning kõigest muust, millega ma oma vähest vaba aega sisustan.
|
OSCAR-2019
|
||
Millal võivad EAÜ liikmeks olevad muusika autorid ise oma teoste kasutamise osas kokkuleppeid sõlmida? | Eesti Autorite Ühing
Eesti Autorite Ühing on ühenduslüli autorite ja teoste kasutajate vahel, mis võimaldab autoritel loomingule keskenduda ja lihtsustab asjaajamist teoste kasutajatega.
Millal võivad EAÜ liikmeks olevad muusika autorid ise oma teoste kasutamise osas kokkuleppeid sõlmida?
Autorid, kes on sõlminud lepingu EAÜ-ga ja astunud EAÜ liikmeks (või kliendiks), peavad arvestama sellega, et kogu EAÜ-ga sõlmitud lepingu kehtivuse aja jooksul ei saa nad ise oma varalisi õigusi teostada. Seda teeb nende eest EAÜ. See tähendab, et pärast seda, kui autor on EAÜ-ga lepingu sõlminud, toimub autori poolt loodud muusikateoste kasutamislubade saamine ja teoste kasutamise eest tasude maksmine läbi EAÜ. Kusjuures leping, mis autor sõlmib EAÜ-ga hõlmab kõiki autori poolt loodud muusikateoseid (v.a. muusikalised draamateosed). Sama kehtib ka autorite pärijate ja muusikakirjastajate suhtes, kes on sõlminud EAÜ-ga lepingu.
Samas on EAÜ liikmeks saanud isikul teatud juhtudel ka endal õigus oma varalisi õigusi teostada. Alljärgnevalt on ära toodud juhtumid, millal EAÜ-ga sellise üldlepingu sõlminud autor (või tema pärija või teose kirjastaja) võib ise anda loa teose kasutamiseks.
Nagu eelpool juba märgitud, ei hõlma EAÜ ja autori vahel sõlmitud üldleping muusikalisi draamateoseid. Põhjus on selles, et kollektiivse esindamise organisatsioonid üldjuhul „suurte õigustega“ ei tegele. „Suurte õiguste“ (inglise keeles „grand right“) all mõeldakse muusikaliste draamateose (nagu näiteks ooper, operett, muusikal, ballett) kasutusõigusi. Seega kui tegemist on muusikalise draamateosega, siis on sellele muusika loonud autor õigustatud ise andma lubasid vastava muusikalise draamateose üldsusele suunamiseks.
Kui autor soovib, siis võib EAÜ tema eest teatriga vastava kokkuleppe sõlmida, kuid sel juhul peab autor sõlmima EAÜ-ga eraldi lepingu, millega ta annab EAÜ-le enda esindamise õiguse konkreetse muusikalist draamateose osas.
Samas peaksid muusikaliste draamateoste autorid arvestama sellega, et juhul, kui nad on sõlminud EAÜ-ga eelmainitud üldlepingu, on alljärgnevatel juhtudel nende eest kasutuslubasid õigustatud andma siiski EAÜ:
1. kui kasutatakse katkendit muusikalisest draamateosest. Näiteks on kollektiivse esindamise organisatsioonidel ja seega ka EAÜ-l õigus anda televisiooni- ja raadioteenuse osutajatele lubasid ja küsida tasu muusikalise draamateose katkendi edastamise eest, mis on lühemad kui 20 minutit (televisioonis edastamise korral) või 25 minutit (raadios edastamise korral), v.a. juhul kui vastav katkend on koondversiooni või terve vaatuse kujul;
2. kui kasutatakse eraldi üksikuid muusikalises draamateoses sisalduvaid teoseid. Näiteks esitatakse kontserdil või edastatakse raadios mingit muusikalisest draamateosest pärinevat laulu;
Reklaam on kasutusvaldkond, kus igal EAÜ liikmeks oleval autoril peab olema õigus endal otsustada, kas ta soovib tema poolt loodud teost siduda mingi teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise või ürituse edendamise huvides toodetud reklaamiga. Kui autor otsustab reklaami tootjale (või tellijale) vastava kasutusloa anda, siis tuleb tal ka endal teose kasutamise ees makstava tasu suuruses kokku leppida. Soovi korral võib autor pöörduda ka EAÜ poole ja paluda, et EAÜ teda esindaks ja kogu asjaajamise vastava reklaami tootjaga enda peale võtaks.
Juhul, kui soovitakse kasutada muusikateoste noote või eraldi laulusõnu, siis nende kasutusõiguste saamine ei käi läbi EAÜ vaid autor või tema varaliste õiguste omaja (pärija, muusikakirjastaja) on õigustatud ise ütlema, kas ta lubab avaldada (reprodutseerida) ja levitada oma muusikateose noote või eraldi laulusõnu ning millistel tingimustel.
Olemasolevate muusikateoste kasutamine nii sõnalavastustes kui ka muusikalistes lavastustes toimub EAÜ loa. Ainult juhul, kui tegemist on konkreetse lavastuse jaoks spetsiaalselt loodud muusikateosega, võib EAÜ liikmeks olev autor ise otse teatriga kokku leppida oma teose avaliku esitamise tingimustes. Teater on kohustatud sellise lavastuse mängukavva võtmisel EAÜ-le teatama, et ta on sõlminud lepingu otse autori või tema õigusjärglasega.
EAÜ lubab oma liikmeks olevatel autoritel sõlmida otselepinguid televisiooni- ja raadioteenuse osutajatega juhul, kui tegemist on spetsiaalselt konkreetse saate jaoks loodud tunnusmuusikaga. Tunnusmuusika on muusika, mida kasutatakse korduvalt saate või programmi ajal ja/või selle alguses ja/või lõpus vastava saate või programmi tunnusena ja/või teistest saadetest või programmidest eristamiseks. Juhul, kui tunnusmuusika tellija ja autor on sõlminud kokkuleppe, mille kohaselt tunnusmuusika tellija on maksnud autorile mitte ainult tunnusmuusika loomise vaid ka varaliste õiguste kasutamise eest, ei saa autor sellise tunnusmuusika raadio või televisiooni kaudu edastamise eest EAÜ kaudu enam tasu nõuda.
Olemasolevate muusikateoste salvestamiseks peavad filmi- või telesaadete tootjad (sh. televisiooniteenuse osutajad) saama kasutusloa EAÜ-lt ja selle eest tasu maksmine toimub samuti ainult EAÜ vahendusel.
Aga juhul, kui tegemist on muusikateosega, mis on autori poolt loodud filmitootja või televisiooniteenuse osutaja tellimusel spetsiaalselt konkreetse filmi või telesaate jaoks, siis võib autor vastava muusikateose salvestamise (st. reprodutseerimise ehk kopeerimise) eest makstava tasu suuruses ja tasu maksmise korras ise vastava filmi või saate tootjaga kokku leppida. See kehtib aga ainult filmi või telesaate esimese koopia kohta. Edasisele kopeerimisele (täiendavad koopiad filmi või saate edastamiseks või avalikuks esitamiseks või DVD-del või muudel videokandjatel levitamiseks) see õigus ei laiene ja seega tuleb filmi või telesaate edasisel kopeerimisel saada muusikateose salvestamiseks luba EAÜ-lt.
Kui vastavat filmi esitatakse avalikult kinos või muus üldsusele avatud kohas, siis toimub filmis oleva muusika avaliku esitamise õiguse saamine ainult läbi EAÜ ja seda ka vastava filmi jaoks spetsiaalselt loodud muusika osas. Sama kehtib ka filmi või telesaate edastamise korral televisioonis, kus EAÜ poolt televisiooniteenuste osutajatele antud muusikateoste edastamise luba ja televisiooniteenuse osutajate poolt EAÜ-le selle eest makstav tasu hõlmab nii vastava filmi või telesaate jaoks spetsiaalselt loodud muusikateoseid kui ka olemasolevaid muusikateoseid.
|
OSCAR-2019
|
||
Riigikogu ToimetisedEelmised numbridNr 35Akadeemilise töötaja rollikäsitlus riigi, organisatsiooni ja indiviidi vaatenurgast *
Akadeemiliste töötajate rolli, selle kujunemist mõjutavaid tegureid ning arenguvõimalusi on seni vähe analüüsitud, kuigi tegemist on aktuaalse valdkonnaga, sest töötaja arusaam rolliootustest ning tema rollikujutlus suunab töist tegevust. Ülikooli kui terviku, aga ka akadeemilise töötaja enda tulemuslikkus ning areng oleneb suuresti sellest, kuidas ta tunnetab ja mõtestab oma eripalgelisi tegevusi – õpetamine, teadustöö, erialane enesearendamine, administreerimine jne –, et pakkuda üliõpilastele kvaliteetset haridust ning saavutada nii organisatsiooni kui ka ühiskonna seatud eesmärke.
Akadeemilisel töötajal on mitu rolli, mille üheaegne täitmine võib olla keeruline. Näiteks on leitud, et õpetamiskoormuse ning teadustöö tulemuslikkuse vahel on negatiivne seos; samuti mõjutavad administratiivsed kohustused negatiivselt publitseerimise tulemuslikkust (Hirv 2015). Mida enam on akadeemilistel töötajatel eriilmelisi kohustusi, seda enam kannatavad nende töötulemused ühes või mitmes sfääris, ning ilmselt langeb ka hinnang enesetõhususele.
Rollikäsitluse sobivust selles kontekstis toetab asjaolu, et viimasel paaril aastakümnel Eestis toimunud olulised muutused kõrghariduse korralduses on avaldanud mõju nii ülikoolidele kui ka nende personalile (vt nt Mägi et al. 2012; Reino, Jaakson 2014). Siiski on Eestis akadeemiliste töötajate arengukavad pigem suunatud oskuste ja teadmiste, mitte niivõrd rolli kui terviku arendamisele. Tartu Ülikool on astunud positiivseid samme ning sõnastanud mitmeid tavasid – nt õpetamise, juhtimise, juhendamise hea tava –, mis toimivad üldise raamistikuna (Head tavad ülikoolis 2017). Eraldi võttes on need tavad asjakohased, kuid rollitäitja ülesandeks jääb leida viis, kuidas eri rollidest tulenevaid kohustusi ning tema suhtes seatud ootusi realiseerida nii, et kõik osapooled oleksid rahul.
Õpetamist võib käsitleda kui organisatsioonisisest protsessi, mida ülikool kujundab talle kättesaadavate ressursside abil. Samas mõjutab seda protsessi ka seadusandja. Eestis saavad ülikoolid riigilt „tellimuse” tulemuslepingutena, kus antakse ülikooli juhtkonnale ning töötajaskonnale märku, millised tegevused on esmatähtsad. Kvaliteetse hariduse pakkumine suunab mõtted eelkõige sellele, kuidas väärtustada õpetamisprotsessi ja selle sisu ning kuidas toetada õppeprotsessi elluviijat. Oluline on mõista, et õpetamine on interaktsioon, kus vastandrollides olevad inimesed (antud juhul õppejõud ja üliõpilane) taastoodavad üksteise rollikujutlust. Tähtsad on nii õppejõudude tööks vajalike pädevuste arendamine kui ka noorte teadlikkuse kasvatamine õppimise olemusest ja nende rollist õpiprotsessis.
Uuringus keskendutakse rolliga seotud aspektide omavaheliste seoste analüüsile, mille põhjal saaks seadusandja korrastada indiviidi tasandi probleeme ja võimalusi. Teiseks aitab rollikäsitlus seadusandjat kõrgharidusega seotud otsuste tegemisel. Organisatsioonis avanevad rollikäsitluse kaudu uudsed vaatenurgad töötajate arendamisele.
Akadeemilise töötaja roll on eriilmeline, hõlmates akadeemilisi ülesandeid õppejõu ja teadlasena, samuti administratiivseid kohustusi. Coaldrake ja Stedman (1999) nendivad, et akadeemilise töötaja töö piiritlemine nende kolme tegevusvaldkonnaga on ülemäärane lihtsustus, kuna igaüks neist sisaldab omakorda eripalgelisi, keerulisi ja selgelt määratlemata ülesandeid. On autoreid, kes väidavad, et enamik akadeemilisest personalist eelistaks pigem teadustööle keskenduda (nt Schulz 2013; Lai, Du, Li 2014), sest selles nähakse eeldust tõusuks karjääriredelil – teadustöö on akadeemilise maailma hierarhias kõrgema staatuse indikaatoriks (Forster 2000). See ei tähenda, et akadeemilised töötajad ei väärtusta õpetamist, kuid paljud tunnistavad, et piiratud aja tingimustes eelistatakse pigem keskenduda teadustööle ning sümbioos õpetamise ja teadustöö vahel jääb sageli „kättesaamatuks ideaaliks” (Brew 1999; Robertson, Bond 2001).
Rollikujutluses saavad kokku organisatsiooniline ja indiviidi vaade, mistõttu võib öelda, et töötajal on oluline osa oma rolli loomisel ja realiseerimisel. Shaw ja Cassell (2007) näitasid uuringuga, et töötajate arusaamine sellest, mida ülikool akadeemiliste töötajate töös väärtustab, varieerus: töötajad, kes pühendusid rohkem õpetamisele, uskusid, et ülikool hindab eelkõige õpetamistegevust, samas kui teadustööle keskendunud töötajad pidasid jällegi seda valdkonda ülikooli poolt enam väärtustatuks. Sama uuring peegeldas nais- ja meestöötajate erinevaid arusaamu oma tööst: kui naissoost töötajad pidasid hea töö sünonüümiks keskendumist õpetamisele, täielikku pühendumist ja emotsionaalset seotust üliõpilastega ning sellest tulenevalt oli nende fookus üliõpilaste arengul ja suhetel üliõpilastega, siis meessoost töötajad pidasid pigem oluliseks teadustööle keskendumist ning sellega seotud tulemusi.
Akadeemilise personali rolli mitmekesisuse tõestuseks on see, et osalise tööajaga akadeemiliste töötajate arv üha kasvab. See on üliõpilaste õpikogemuse mõttes positiivne trend, sest mitme rolliga hõivatud (sh mõne valdkonna eksperdina) õppejõud võimaldavad seostada teooriat praktikaga ning viimast hindavad üliõpilased väga kõrgelt (Vadi et al. 2014). Osaajaga töötavad õppejõud võivad tunnetada vähest seost ülikooliga ning nende roll on tihti ebaselge. Näiteks Coaldrake ja Stedmann (1999) toovad välja, et osaajaga töötajad kurdavad isoleeritust ülikoolist, kuna nad ei ole kaasatud otsustamisprotsessi, nende arenguvõimalused on piiratud ja neile ei pöörata piisavalt tähelepanu.
Monteiro ja ta kaasautorid (2012) on rõhutanud, et hariduse kvaliteedi parandamiseks tuleb õppejõududel paremini mõista, mida üliõpilased neilt ootavad, ning püüda ootustele vastata. Samas, üliõpilaste ootused on omakorda seotud sellega, kuidas nad tajuvad iseenese rolli ning mismoodi nad seda rolli realiseerivad (ibid. 2012). Osa ootustest edastatakse üliõpilastelt õppejõule (ja ka vastupidi) kaude ehk selgelt väljendamata kujul ning seetõttu on õppejõul rolliootustele vastamine küllaltki keeruline. On selge, et eriilmelistest funktsioonidest koosnev roll nõuab selle täitjalt erinevaid pädevusi ja isiksuseomadusi, et vastata parimal moel rolliootustele. Näiteks on õppejõu puhul rõhutatud suhtlemispädevust ja emotsionaalset intelligentsust (Lawler et al. 2007; Monteiro et al. 2012); abivalmidust, huvitavat isiksust, lõbusat olekut, sõbralikkust, entusiasmi jmt (Strage 2008). Sánchez’i ja ta kaasautorite (2011) uuringus pidasid üliõpilased ideaalse õppejõu kirjeldamisel kõige vähem oluliseks intellektuaalseid omadusi ning erialast ettevalmistust.
Mida paremini teab õppejõud, mida temalt oodatakse, seda rohkem on ta veendunud, et üliõpilastele meeldib õppida. Õppetöö Oeconomicumis – Tartu Ülikooli majandusteaduskonna õppehoones.
Rolli ebamäärasus seostub eelkõige sellega, et töötajal pole täit ja spetsiifilist arusaama oma funktsioonidest ja vastutusest (Beehr et al. 1976). On leitud, et rolli ebamäärasust suurendab see, kui töötaja sõltub olulisel määral tööülesannete täitmisel teistest inimestest ning tööülesannete täitmisel on tähtsal kohal suhtlus ja koostöö (Jackson, Schuler 1985). Sarbin ja Allen (1968) seostavad rolli ebamäärasust eelkõige ebaselgete ootustega kaastöötajate poolt, kuid ülikooli kontekstis lisanduvad siia kindlasti üliõpilaste ootused. Mida enam on neid osapooli, kes töötajale oma ootusi edastavad; mida rohkem ülesandeid ja funktsioone roll hõlmab, seda suurem on võimalus rollikonflikti tekkeks. Rollikonflikti oht suureneb märgatavalt siis, kui ühes ametikohas saavad kokku mitu rolli, või kui inimene töötab mitmel ametikohal. See võib viia olukorrani, kus ühe osapoole ootuste või nõudmiste järgimine teeb raskemaks või takistab teiste survetega toimetulekut. Näiteks akadeemiliselt töötajalt eeldatakse tipptasemel teadustöö tegemist ning samas kuuluvad tema tööülesannete hulka õpetamine ja administreerimine ehk tegevused, mis eeldavad teistsuguseid oskusi ja isiksuseomadusi. Sellises olukorras on tõenäosus, et töötaja tajub oma rolli hägustumist ning kogeb rollikonflikti. Akadeemilises organisatsioonis võib akadeemiline vabadus mõnevõrra rollikonflikti sattumise tõenäosust vähendada, kuna akadeemilistel positsioonidel töötavatel inimestel on teataval määral õigus ise määratleda, kuidas oma tööülesandeid täita. Muutuvas ülikoolis on aga akadeemiline vabadus kui väärtus teisenemas (vt Reino, Jaakson 2014).
Rollikonflikti ja rolli ebamäärasust on seostatud tööstressi tekkega ning rollisooritusega ja seega ka tunnetatud rahuloluga. Akadeemilise töötaja identiteedi seisukohalt on nähtud probleemina administratiivsete kohustuste kasvanud hulka, kuna see toetab akadeemiliste töötajate „deprofessionaliseerumist ja proletariseerumist” (Ainley 1998; Wilson 1992; Taylor 1999). Houston koos kaasautoritega (2006) näitas, et olukord, kus akadeemiliste töötajate töökoormus suureneb lisanduvate töökohustuste tõttu, võib viia süüdistamise kultuuri kujunemiseni. Näiteks, töötajad küll ei keeldu täiendavate ülesannete võtmisest, kuid asutakse süüdistama teisi allüksusi või kogu süsteemi, mida nähakse vastutavana töötajate frustratsiooni ja tulemuslikkuse vähenemise eest. Kahtlemata ei aita selline olukord kaasa ei töötajate endi töösooritusele ega ka organisatsiooni kui terviku tulemuslikkusele.
Personali arendamisel võib lähtuda kahest paradigmast – oskustekesksest ning laiemast, rollikesksest käsitlusest. Uuringud, mis analüüsivad akadeemilise töötaja tööd ning arenguvõimalusi, on tihti nihkes õpetamistegevuse suunas, s.t analüüsitakse õpetamiskvaliteedi parandamise võimalusi ning akadeemiliste töötajate arenguvajadusi sellest lähtuvalt (Åkerlind 2005). Nagu eespool kirjeldatud, on õpetamine vaid üks osa akadeemilise töötaja tööst ning teadliku arengu tagamiseks tuleb arvestada töötajate enda rollimääratlust, sest just see avab võimalusi töötajate arenguplaanide koostamiseks ning elluviimiseks. Samas, akadeemilise töötaja rolli määratlemine on komplitseeritud, sest ülikooli enda roll on muutunud. Näiteks Doring (2002) väljendab arvamust, et ülikool on õppimiskeskusest muutunud tulemusnäitajatega äriorganisatsiooniks. Akadeemiliste töötajate töö olemus ja identiteet on sellistes oludes samuti muutunud, sest inimese rollikäsitlus kujuneb interaktsioonis eri huvipooltega. Juhtimise, sh töötajate arendamise ja toetamise vaatepunktist on oluline mõista, millised on huvirühmade (nt ülikooli juhtkond, üliõpilased, tööandjad) ootused akadeemilist rolli täitvale inimesele ning millisena tunnetavad akadeemilised töötajad oma rolli ise. Seadusandjal kui raamistiku kujundajal on võimalik oma sõna sekka öelda ning protsesse suunata.
Empiiriline uuring analüüsib, kuidas seostub Eesti õppejõudude rollitaju teiste rolliaspektidega, sest omavahel seotud nähtuste kaudu on võimalik leida viise rolli täpsustamiseks. Uuring õppejõu rollikujutlusest ja -ootustest (Vadi et al. 2014) tehti 2014. aastal kahes Eesti ülikoolis ning see hõlmas 103 õppejõudu. Andmete kogumisel kasutati TÜ ja TTÜ bakalaureuseõppe üliõpilaste abi. Üliõpilastele anti ette intervjuu küsimused ning täpsed juhised, mil viisil intervjuusid teha. Uuringus kasutati ankeeti, mille koostamisel lähtuti varasemates uuringutes kasutatud küsimustikest (Rizzo et al. 1970; Bauer, Simmons 2000; Hamilton 2002; Vanishree 2014; Tang, Chang 2010).
Küsimustele oli võimalik vastata skaalal 1–4 ja nende puhul tehti statistilist analüüsi (kirjeldav statistika ja korrelatsioonanalüüs). Lähtuvalt artikli fookusest, tuuakse analüüsi osas välja vaid olulised seosed töötaja rollikujutluse ning teiste rollitemaatikaga seotud tegurite vahel. Küsimus „tean, mida minult kui õppejõult oodatakse” peegeldab seda, kui hästi akadeemiline töötaja tunnetab tööprotsessi ning tajub talle esitatud ootusi.
Uuringus osales peaaegu võrdselt mees- ja naissoost õppejõude. Vastajate seas oli kõige enam magistrikraadiga ja doktorikraadiga töötajaid. Valdkondadest oli kõige enam esindajaid socialia ja realia et naturalia valdkondadest, kuid esindatud olid ka humanioria ning medicina. Vastajad grupeeriti taustaandmete alusel järgmiselt:
Õpetamise staaž: uuringus keskenduti suhteliselt vähese õpetamiskogemusega (alla 5-aastase staažiga töötajate – 30 vastajat) ning pika õpetamisstaažiga töötajatele (üle 15 aasta – 31 vastajat).
Töökoormus ülikoolis: täiskoormusega töötavad akadeemilised töötajad (72 vastajat) ja osakoormusega töötajad (29 vastajat).
Õpetamiskoormus: töötajad, kellel kulub õpetamisele alla 1/3 tööajast (23 vastajat) ning üle 2/3 tööajast (33 vastajat). Esimese grupi tunnuseks võib pidada seda, et õpetamine on nende jaoks täiendav tegevus teiste kõrval, kuid teiste jaoks ongi see ametirolli peamine sisu.
Need tunnused võimaldasid välja tuua erineva kvalifikatsiooni, õpetamise kogemuse, koormuse ja töömahuga akadeemiliste töötajate rollikäsitlusi.
Analüüs tõi esile huvitavaid seoseid rollikujutluse ja sellega seonduvate tegurite osas. Esmalt võetakse vaatluse alla ülikoolis täis- ja osakoormusega töötavate inimeste rollikujutlus. Jooniselt 1 on näha, et mida selgem on täiskoormusega töötajate jaoks nende roll, seda paremini teavad nad oma tööülesandeid ja seda, kuidas eesmärke saavutada. Samuti seostus arusaam oma rollist tundega, et üliõpilastele on õppimine meelepärane. Osakoormusega akadeemiliste töötajate rollikujutlus on kitsapiirilisem: nende rollikujutlus seostus vaid ühe aspektiga – teadmisega, kuidas tööalaseid eesmärke saavutada. Kuna osakoormusega töötajate lojaalsus kuulub mitmele organisatsioonile, siis roll ülikoolis seostub konkreetsete eesmärkide ja nende realiseerimisega. Seda järeldust toetab veel üks oluline seos: mida selgemalt teavad osakoormusega töötajad, kuidas eesmärke saavutada, seda vähem tunnetavad nad, et neil on keeruline käituda tööl kõigile meelepäraselt. Sellist seost võib samuti tõlgendada suhteliselt ühekülgselt piiritletud rolliga, kus näiteks akadeemilise töötaja (ingl faculty member) roll ja sellega seonduvad mitmekesised ootused töötajale ei pruugi kuuluda osakoormusega töötajate rollikujutlusse.
JOONIS 1. Täis- ja osakoormusega akadeemiliste töötajate rollikujutlusega seotud tegurid (korrelatiivsete seoste alusel)
Valdavalt õpetamisega tegelevate akadeemiliste töötajate rollikujutlus ei seostunud ühegi teise vaadeldud küsimusega (vt joonis 2). Samas õpetamisega vähesel määral (alla kolmandiku tööajast) tegelevate töötajate rollikujutlus oli seotud mitme teguriga. Selgus, et mida arusaadavam on vastajale tema rollikujutlus, seda paremini oskab ta saavutada tööalaseid eesmärke ning seda täpsemalt on ta kursis oma tööülesannetega.
Eeltoodud seosed pakuvad tõlgendamisvõimalust rolli piiritletuse võtmes. Tundub, et need töötajad, kes õpetavad vähesel määral, on teadvustanud õpetamist kui üht suhteliselt vähem olulist töölõiku ning nende tööülesannete raskuskese asub mujal. Kuigi seda meie uuringus otseselt ei küsitud, viitavad varasemad uuringud, et peamiselt teadustööle keskendunud või ka administratiivseid funktsioone täitvad akadeemilised töötajad võivad näha õpetamistegevust „segava faktorina”. Tajudes ootuste vastuolulisust ja võimetust erinevaid tegevusi efektiivselt ühendada, peetakse rangemat arvestust oma õpetamistegevuse kohta (nt Brew 1999; Robertson, Bond 2001; Shaw, Cassell 2007). Samas need, kelle põhitööks ongi õpetamine, ei piiritle oma rolli teiste tegevuste suhtes nii selgelt.
Märkus: siin ja edaspidi: pidev joon tähistab positiivset ja katkendlik joon negatiivset seost küsimuste vahel. Allikas: autorite koostatud
Huvi pakub seegi, et ootuste vastuolulisuse tunnetamine ei seostu tööalaste eesmärkide saavutamisega (nii suure kui ka väikese õpetamiskoormusega töötajate puhul), mis näitab, et akadeemilised töötajad on küllalt osavad toime tulema rollilastiga ja rolli mitmetahulisusega. Samas on siin kindlasti asjakohane analüüsida toimetulekuga kaasnevaid probleeme (stress, enesearengu sisu jmt). Eespool viidatud rolli piiritletuse asjakohasusele meie uuringu kontekstis viitavad ka ametipositsiooniga seonduvad tulemused (vt joonis 3). Professorite ja dotsentide grupis ei ilmnenud ühtki olulist seost rollikujutluse ja teiste tegurite vahel, mis taaskord viitab sellele, kuivõrd paljutahuline on akadeemilise hierarhia kõrgematel tasanditel töötavate inimeste töö. Nende ametikohtade puhul töö struktuur vaheldub ning õppejõu roll jääb suhteliselt tagaplaanile, kuna olulisemana nähakse teadustöö ja administreerimisega seotud tegevusi. Samuti on võrreldes lektoritega professorite ja dotsentide töös olulisemal kohal ühiskonna teenimise (mh koostöö ülikooliväliste institutsioonidega, tegevus rahvusvahelistes ühendustes jm) roll.
Lektorite puhul ilmnes, et mida selgem on nende rollikujutlus, seda kindlamalt teadsid nad, kuidas eesmärke saavutada. Üliõpilasi puudutavad aspektid seostuvad akadeemilise töötaja rolliga vaid tööalaste eesmärkide kaudu, need ei ole otseselt akadeemilise töötaja rollikujutluse osa. Mida paremini teadsid lektorid seda, kuidas tööalaseid eesmärke saavutada, seda tugevam oli nende veendumus, et üliõpilastele meeldib õppida, mis omakorda seostus arusaamaga oma tööülesannetest. Need huvitavad seosed viitavad sellele, et mida selgemad on töötajale tema tööülesanded ja mida enam ta on veendunud selles, et ta on võimeline täitma neid eesmärke, seda positiivsem on tema suhtumine vastandrolli. Või ka vastupidi – mida positiivsem on suhtumine vastandrolli täitjasse, seda enam on töötajal usku oma võimetesse eesmärkidega toime tulla.
Lektorite vastustest tuli välja, et mida enam tunnetatakse ootuste vastuolulisust, seda raskem on olla tööl kõigile meelepärane. Võttes arvesse, et lektorite tööülesannete ja eesmärkide täitmisega seondus üliõpilaste teema, on võimalik, et lektorid seavad töös esikohale just üliõpilaste ootused ning püüavad neile võimalikult hästi vastata, jättes muud ootused mõnevõrra tagaplaanile. Edasised uuringud, kuidas akadeemilised töötajad vastuoluliste rolliootustega toime tulevad, on kindlasti asjakohased. Mida konkreetsemad on ootused rolltäitja suhtes, seda lihtsam on töötajal eesmärke saavutada ning muu hulgas suurendab see töötajate enesekindlust ja enesetõhusust, samuti psühholoogilist ja emotsionaalset turvalisust töökeskkonnas.
Kirjanduses on välja toodud, et töötaja arusaama rollist võib mõjutada see, millises karjäärifaasis inimene on ning milline on tema üldine elukogemus. Seega on ka meie uuringu kontekstis asjakohane analüüsida eri vanuse ja õpetamiskogemusega inimeste hinnanguid. Võrreldes nooremate ja vanemate akadeemiliste töötajate hinnanguid rolliga seotud küsimustele (vt joonis 4) võib täheldada teatud erisusi. Vanemate, üle 46-aastaste töötajate rollikujutlus seostub otseselt teadmisega oma tööülesannetest. Analüüs näitas, et mida täpsemalt teavad vanemad töötajad oma tööülesandeid, seda vähem nad tajuvad neile esitatud ootuste vastuolulisust. Seega võib järeldada, et üle 46-aastaste akadeemiliste töötajate rollikujutlus seostub võrdlemisi kitsalt tööülesannetega ning vastandrollil (üliõpilane) ei ole rollikujutluses kuigi suurt tähendust.
Nooremate, alla 45-aastaste töötajate rollikujutlus seostus positiivselt teadmisega, kuidas tööalaseid eesmärke saavutada ning ka vastandroll oli esindatud – mida selgem on töötajale rollikujutlus, seda enam tundub talle, et üliõpilastele meeldib õppida. Lisaks ilmnes, et mida selgem on töötaja rollikujutlus, seda vähem ebakindel ta on – ta ei tunne, et tööl oleks keeruline teiste inimeste ootustele vastata. Huvitav on ka see, et nooremate töötajate puhul seostus usk sellesse, et üliõpilased peavad õppimist tähtsaks, arvamusega, et õppejõu roll on tänapäeval hoopis teistsugune kui varem. Töötajate arendamise seisukohalt on asjakohane küsimus, kuidas omandavad töötajad rollikujutluse? Meie uuringust selgus, et just nooremate töötajate puhul seostus tajutud rollimuutus üliõpilastega seotud teguritega. Võib arvata, et nooremad töötajad mõtestavad seetõttu oma tööd teistsugusena kui vanemad töötajad. Kaudselt saab seostest tuletada järelduse, et mida enam tunnetatakse, et õppejõu roll on varasemaga võrreldes muutunud, seda paremini arvatakse teadvat, mida oodatakse õppejõult praegu. Võimalik, et rolli konstrueerimisel on üheks tugipunktiks arvamus, milline roll ei peaks olema, s.t muutunud tingimustes ei peaks õppejõu roll enam samasugune olema kui varem. Selline mõtteviis tundub olevat omasem just noorematele töötajatele. Etteruttavalt võib öelda, et õppejõu muutunud rolli tajumine tuli esile ka lühema tööstaažiga töötajate grupis.
JOONIS 4. Akadeemiliste töötajate rollikujutlusega seotud tegurid alla 45-aastaste ja üle 46-aastaste töötajate arvamuste võrdluses
Jooniselt 5 on näha, et mida selgem on pika õpetamisstaažiga töötajate rollikujutlus, seda vähem nad tunnetasid, et õppejõu roll on teistsugune kui varem. Selline mõtteviis viitab, et teataval määral kehtivad vanad käitumis- ja mõttemustrid. Lühema õpetamisstaažiga töötajate grupis seostus selgem rollikujutlus usuga, et töötaja teab, kuidas saavutada tööalaseid eesmärke. Samuti seostus rollikujutlus enesekindlusega – mida selgemini töötaja saab aru oma rollist, seda vähem ta tunnetab keerukust valida tööl ka teistele meelepäraseid käitumisviise. Samas töötajate grupis on huvitav tulem seegi, et mida enam tajus töötaja keerukust olla kõigi meele järele, seda enam nõustus ta väitega, et õppejõuks olemine on tänapäeval midagi hoopis teistsugust kui varem. Ka selles tulemuses võib peituda seos vanade käitumismustritega ehk tunnetus, et oma kunagise õppejõu jäljendamine ei pruugi viia soovitud tulemini.
JOONIS 5. Akadeemiliste töötajate rollikujutlusega seotud tegurid üle 15-aastase õpetamisstaaži ja alla 5-aastase õpetamisstaažiga töötajate gruppides
Eesti ülikoolide õppejõudude rolliuuring toob selgelt esile, et rolliootuste teadmine ja mõistmine avab võimalused rollikäitumise mõtestamiseks ning suunamiseks. Tegemist on pigem kontseptuaalse vaatepunkti, mitte konkreetsete tegevuste keskse lähenemisega. Tulenevalt uuringu iseloomust toome välja kahesugused järeldused ja soovitused: esmalt need, mida seadusandja saaks silmas pidada akadeemiliste töötajate tegevuse toetamiseks ja tõhustamiseks, teiseks mõtted, mille alusel saavad nii õppejõud ise kui ka nende tööandjad kavandada arengustrateegiaid. Rollikäsitlus annab viljakad võimalused õppejõu töö väljaselgitamiseks ning arenguvõimaluste loomiseks. Siinse uurimuse uudsus seisneb selles, et tuuakse konkreetselt välja, millised asjaolud seostuvad rollikujutlusega erineva profiiliga õppejõudude gruppides ja nii luuakse eeldused arenguvõimaluste paljususe mõistmiseks ning kavandamiseks.
Uuring käsitles õppejõudude arusaamu oma rollist ning ootustest rolli suhtes. Akadeemiliste töötajate, nende hulgas õppejõudude roll on luua riigi tuleviku intellektuaalne ja sotsiaalne võimekus. Tegemist pole vaid ülikoolide n-ö siseasjaga, sest õppejõudude arusaam rollist ning rollikäitumine on mõjutatud üldisematest poliitikatest, mille kaudu ülikoolide tegevust suunatakse. Käesolev uuring võimaldab juhtida tähelepanu küsimustele, mida tuleks riigi tasandi otsuste tegemisel arvestada.
Uuring tõi esile osakoormusega töötamise mitu tahku. Osakoormus võib olla töötaja soov, kuid paljudel juhtudel pole ülikoolil ressursse ja/või kindlust, et säilitada töömahtu nii, et võtta täiskohaga töötaja tööle tähtajatu lepinguga. Üks probleemide ring tuleneb erialade väiksusest, mis tähendab seda, et oma ala tippspetsialistile polegi täiskohaga tööd pakkuda. Kasutamata jääb väärtuslik ressurss, mida saaks rakendada siis, kui avalik sektor telliks ülikoolidelt julgemalt suuremahulisi rakendusprojekte ja -uuringuid. On olemas mitmeid positiivseid algatusi (nt RITA, TIPS), kuid riik võiks otsustavamalt kaasata kõrgelt kvalifitseeritud teadlaste kompetentsi. Nii suudaksid ülikoolid rakendada paremini olemasolevat personali, samas täiendaks praktilise väljundiga uurimistöö omakorda kogemusi, mida õppejõud saavad oma töös jagada. Võib julgelt väita, et TIPS-programmi käigus õppisid akadeemilised töötajad, kuidas täita rakendusliku suunaga uurija rolli ning ministeeriumite ja teiste riigiasutuste esindajad, kuidas olla targa tellija rollis.
Uuring näitas, et täiskoormusega töötajatel on keeruline määratleda oma mitmekesist rolli seada prioriteete. See probleem on teravam kõrgematel ametikohtadel, dotsentide ja professoritena töötavate inimeste puhul. Rolli ebamäärasust toetab akadeemilise töö praegune projektipõhine iseloom. Teaduse rahastus on tagasihoidlik ning seetõttu tuleks luua alalise iseloomuga rahastuse mehhanismid, mis võimaldaksid selgelt keskenduda ühele või teisele rollikomponendile. See vähendaks killustumist ning seeläbi paraneksid töö efektiivsus ja kvaliteet. Ettepanek on otseselt seotud paindliku karjäärimudeli ideega.
Rollikäitumise asjakohasuse kohta annab töötajale tagasisidet tema palgatase. Eestis on teadus- ja õppevaldkondade rahastamisel kasutusel mitmesugused mudelid ning riigi prioriteetseteks kuulutatud valdkonnad on stabiilsemalt rahastatud. Paljudel erialadel on just õpetamistegevuste baasrahastus madal ning ülikoolides kehtiv minimaalne palgatase on jäänud jalgu üldhariduskoolide õpetajate palgatasemele. Samas on ülikoolide õppejõududele kehtestatud kõrgemad kvalifikatsiooninõuded. Kui õpetajate palgataseme soovitavad indikaatorid on poliitiliste lepingute osa, siis kõrgkoolide õppejõudude tasustamise kohta samasuguseid kokkuleppeid ei sõlmita. See on viinud suurte ja sageli ebaõiglaste erinevusteni nii kõrgkoolide sees kui ka nende vahel. Akadeemilistes töötajates tekitab selline olukord frustratsiooni ning ebaõigluse tunnet. Teadmusmahuka majandus- ja sotsiaalelu kujundamiseks on palgateema tõstatamine ja lahendamine möödapääsmatu.
Ülikoolide töötasu puhul tuleb silmas pidada, et akadeemiline töötajaskond pole ühtne, valdkonnad ja kitsamad erialad erinevad üksteisest oma olemuselt ning sellest tulenevad probleemid on samuti eripalgelised. Seetõttu pole võimalik koonduda ühtseks survegrupiks ning seista oma huvide eest. Nii võib tekkida illusioon akadeemiliste töötajate näilisest rahulolust, kuid selle varjus võib välja kujuneda olukord, kus ülikoolidesse jäävad tööle kas tugeva missioonitundega inimesed või siis need, kellel mujal pole rakendusvõimalust. Viimane pole kahtlemata ei üliõpilaste, ülikoolide ega ühiskonna kui terviku jaoks positiivne lahend. Riik peaks analüüsima kompleksselt nii akadeemiliste töötajate karjäärimudelit kui ka töötasu ning töötama välja meetmed kestliku arengu toetuseks. Uuring tõi välja, et rollikäitumise mustrid polnud iseloomulikud vaid ühele kõrgkoolile ja seetõttu on alust väita, et tegemist on üldisema küsimusega, millega kõrgkoolid ise ei saa või ei taha tegelda. Teema strateegilist tähtsust silmas pidades on vaja algatada üldine arutelu ja vajaduse korral töötada välja sekkumismeetmed.
Diskussiooni keskmesse tuleks tõsta õppejõu töö ning laiemalt õppimise ja õpetamise olemus ning nende tegevuste väärtustamine. Uuringust selgus, et üha enam nähakse õppimist koostööna üliõpilase ja õppejõu vahel, mis tähendab seda, et õppejõu kompetentsimudelis on lisaks teadmistele üksjagu vajalikke oskusi. Seega tuleks prioriteediks seada õpetajate ja õppejõudude koolitus, kuna sellest, millisel tasemel on meie pedagoogid, sõltub järgmiste põlvkondade hakkamasaamine. Riik peaks kaaluma, milliseid hindamiskriteeriumeid lülitada tulemuslepingutesse. Meie arvates on oluline, et nende indikaatorite seas oleks ka selliseid, mis hindavad protsessi – õppejõudude arendamist; sisulist rahvusvahelist koostööd; koostööd üliõpilase ja õppejõu vahel jmt –, mitte üksnes väljundeid, nagu lõpetajate arv üldiselt või mõnel erialal jne.
Hea näitena selle kohta, kuidas toimub ülikoolide ja ettevõtete koostöö, võib tuua osakoormusega töötajad, kelle põhitöökoht on väljaspool ülikooli. Teistes ettevõtetes ja organisatsioonides töötavad praktikud toovad õppetöösse vajalikku teadmust ja kogemust. Samas kaasneb osakoormusega töötajate värbamisel üsna palju küsitavusi. Selgus, et osakoormusega töötajad teavad selgemalt oma rolle, kuid samas on neil rollile kitsam vaade ja nad panustavad konkreetsete tööülesanne täitmisele (õppetöö läbiviimine), kuid nende laiem kaasatus teaduskonna või valdkonna tegevustesse jääb sageli tagasihoidlikuks. Ülikooli juhtimise järjepidevuse seisukohalt on sellised arengud küsitavad. Osakoormusega töötamise võib tingida ka see, et töötajal puudub kvalifikatsioon akadeemilises hierarhias kõrgemal asuval ning tasuvamal töökohal töötamiseks. Eeltoodu põhjal leiame, et ülikoolidega tulemusleppe sõlmimisel saaks ministeerium läbi vaadata ülikoolide akadeemiliste töötajate struktuuri nõuded ning luua toetusmeetmed rakendusdoktorantuuri idee realiseerumiseks. See meede panustaks paindlikuma karjäärimudeli kujundamisse ühelt poolt, ja teiselt poolt on rakendusdoktorantuuris kraadi omandajad suurepärased ülikoolide ja ettevõtetevaheliste suhete vahendajad.
Õppejõudude ja kõrgkoolide töökorralduse vaatenurgast saab välja tuua üsna palju järeldusi, mille varal on võimalik õppejõu tööd paremini mõista ja suunata. Vaatamata indiviidi (mikrotasandi) vaatenurgale annavad need ainest ühiskonna arengu seisukohalt olulise ameti kaasajastamisele ning seeläbi panustavad ka üldisemasse arengusse. Toome esile järgmised üldised aspektid. Uuringust järeldub:
Kui akadeemiline töötaja teab, mida temalt oodatakse, ja kujundab selle järgi oma rolli, siis ta mõistab paremini, mis on tema töised eesmärgid ja ülesanded ning tema rollikujutluses asetuvad oma kohale ka üliõpilased. Ilmekalt tuleb see esile täiskoormusega töötavate õppejõudude näitel. Selle valguses saab väita, et ootuste täpsustamise kaudu saab rolli olulisi osi suunata, sest ootused taasloovad sobivama rollikujutluse. Eelnevast võib omakorda järeldada, et rollikujutlus ja -ootused annavad suuna õppejõudude arendamiseks. Üks võte on vastandrollide ootuste selgem väljendamine. Näitena võib tuua Tartu Ülikooli, kus on sõnastatud nii õpetamise kui ka õppimise hea tava, mis viitavad ootustele, mis õppejõu ja üliõpilase rollis olevale inimesele esitatakse.
Semiootik Mihhail Lotman pidamas Tartu Ülikooli suveülikooli XIV hooaja teemaloengut „Vaim ja vabadus” Philosophicumi suures auditooriumis
Paindlikud töövormid, sh eri tööandjate juures töötamine on üha laialdasemalt leviv praktika. Uuring näitas, et eraldi tähelepanu alla on vaja võtta osakoormusega akadeemiliste töötajate rollikujutlus, kuna rollitäitja ise võib näha oma rolli organisatsioonis küllaltki kitsana ning see ei pruugi kõige paremini haakuda organisatsiooni eesmärkide ja püüdlustega.
Töötaja rollikujutlus käib käsikäes teadmisega, kuidas tööalaseid eesmärke saavutada. Seega saab ühe kaudu suunata teist ning sellele üles ehitada konkreetseid õppejõudude arendustegevusi. Ootuste tunnetamine rollikujutluses on mitmes analüüsitud akadeemiliste töötajate grupis seotud tööülesannete teadmisega ning positiivse suhtumisega üliõpilaste õppimistahtesse. Siin ilmneb selgelt rollikäsitluse peamine eelis – see võimaldab näidata, et rolli täitmiseks on vaja arvestada vastandrolliga. Viimane on väga oluline: uurimusest tuleb otseselt esile, et õppejõu rollikujutluse arendamine võib mõjutada palju laiemat hulka õppeprotsessis osalejaid, sh üliõpilasi.
Uuring avab mõne tahu sellest, mis tekitab rolli ebamäärasust või isegi rollikonflikte – töötajad arvavad, et tööle esitatud ootused on vastuolulised ning keeruline on kõigile meelepäraselt käituda. Need seosed annavad viiteid selle kohta, et rolli ebamäärasuse korral võib olla abi rollikujutlusega seotud teabe ja hoiakute selgitamisest ning see omakorda aitab suurendada töötajate enesekindlust ja -usku tööülesannete täitmisel.
Õppejõu rollikujutlus on mitmekihiline, sest eri vastaja profiilide korral tulid esile erisugust sõnumit kandvad seoste kogumid. Sellest johtuvalt võib öelda, et arengualad ja -võimalused on mitmekesised ning ülikoolides on otstarbekas kavandada eri laadi arendusmeetmete paketid. Näiteks vajavad pika staažiga õppejõud rohkesti reflekteerimise võimalusi, osakoormusega töötajad rollikujutluse laiendamist ning nende töö korraldajad tõuget, et mõista, kuidas kaasata mitme aktiivse rolliga inimesi paremini ülikooli tegevusse. Personaalsete arendusvõimaluste kavandamisel on võimalik saada sisendit näiteks regulaarsetest arenguvestlustest töötajatega, kuid siin peaks esmalt tähelepanu pöörama juhtivatel administratiivsetel ametikohtadel töötavate inimeste teadlikkusele ja kompetentsusele.
Kokkuvõtteks saab öelda, et rollikäsitlus annab viljakad võimalused õppejõu töö uurimiseks ning selle põhjal arenguvõimaluste loomiseks. Sama sõnumit kannab nii eelnenud kui ka käesolev empiiriline uurimus. Selle uurimuse uudsus seisneb selles, et esmakordselt tuuakse välja, millised asjaolud seostuvad rollikujutlusega erineva profiiliga õppejõudude gruppides. Nii luuakse eeldused arenguvõimaluste paljususe mõistmiseks ning kavandamiseks. Rollikäsitlus avas teemad, millest seadusandjad ja poliitikakujundajad saavad juhinduda teadmusmahuka ühiskonna kujundamisel. Samuti toovad rollid esile, kuidas õppejõud ise ja kõrgkoolid mõjutavad oma tegevusega kõrghariduse kvaliteeti.
|
OSCAR-2019
|
||
Eelmise aasta oktoobris hoiatas mitu parlamendiliiget, et ebakindlus riigis süveneb, kui valitsus ei tööta välja uut sõjalist strateegiat. Fakuri Beheshti sõnul ei suutvat valitsus elanike turvalisust tagada. Järgnevatel kuudel ründasid äärmuslased mitmel korral parlamendiliikmeid: detsembris tungiti seadusandja Haji Mualim Mirwali koju, tunde kestnud tulevahetuses tapsid terroristid kaheksa inimest, katuselt alla hüpanud parlamendiliige sai vigastada; nädal hiljem õhiti parlamendisaadik Fakuri Beheshti sõiduki möödasõidu ajal silla alla asetatud pomm ‒ kolm inimest, kaasa arvatud parlamendisaadik, said kannatada. Jaanuaris korraldasid Talibani enesetaputerroristid parlamendi juures kaks plahvatust, surma sai üle 30 ja haavata rohkem kui 70 inimest, nende hulgas parlamenditöötajaid, viga sai ka saadik Rahima Jami. Rünnaku sihtmärgiks olid eelkõige julgeolekuametnikud.
Novembris toimunud Kongressi valimised jäid täielikult samal ajal toimunud presidendivalimiste varju. Esindajatekojas said vabariiklased 241 ja demokraadid 194 kohta 435st. 100-liikmelises Senatis valiti ümber 34 kohta, neist 22 võitsid vabariiklased, uuenenud koosseisus on vabariiklastel 52 ja demokraatidel 48 kohta. Mõlemas kojas kahanes vabariiklaste ülekaal mõne koha võrra.
Veebruaris tühistas Senat 57 poolt- ja 43 vastuhäälega president Barack Obama ametiaja lõpul vastu võetud piirangu, mis takistas umbkaudu 75 000 vaimsete häiretega inimesel tulirelva soetada. Esindajatekojas pooldas otsust 235 liiget, vastu oli 180. Obama administratsioon tugevdas taustakontrolli süsteemi, nii et see hõlmaks ka neid vaimse puude tõttu toetuse saajaid, kelle toetust haldab keegi teine. Meetme kriitikute väitel oli määratlus liiga lai ja stigmatiseeris puuetega inimesi ebaõiglaselt.
Märtsis oli president Donald Trump sunnitud paluma Kongressi Esindajatekoja spiikril Paul Ryanil tagasi võtta uus tervishoiureformi seaduseelnõu, sest vabariiklaste seas puudus selle vastuvõtmise küsimuses üksmeel. Vabariiklaste eelnõu plaanis tühistada mitmed Barack Obama reformi võtmeaspektid, näiteks erakindlustussüsteemi subsideerimise ja kohustusliku kindlustuse. Esindajatekojas arutati eelnõu viis tundi, kuid mõni minut enne hääletuse algust võttis Ryan selle tagasi. See oli president Trumpile suur tagasilöök, sest tervishoiureformi tühistamist ja asendamist lubas ta kogu presidendikampaania vältel. Väidetavalt andis nn Obamacare tervisekindlustuse umbes 20 miljonile ameeriklasele; arvatakse, et parem meditsiinisüsteem seletab näiteks kanadalaste pikemat eluiga ameeriklastega võrreldes.
Märtsis andis Kongress lõpliku heakskiidu meditsiinilise marihuaana legaliseerimisele. See annab arstidele õiguse teatud haiguste puhul kanepit ja selle derivaatidest valmistatud ravimeid välja kirjutada ning riikliku järelevalve all kanepit toota ja teadusuuringuid teha. Argentina valitsusvälised organisatsioonid on marihuaana legaliseerimist aastaid propageerinud, laiemalt hakati aga ideed toetama, kui avalikkuse ette jõudsid lood epilepsiahaigetest lastest, kelle elukvaliteet tänu kanepiõlile märgatavalt paranes. Niisugused seadused on kehtestatud näiteks Tšiilis ja Colombias ning Uruguay on kuritegevuse tõkestamiseks legaliseerinud isegi kanepi suitsetamise.
Veebruaris muutis küberrünnak parlamendi veebilehe paarikümneks minutiks kättesaamatuks. Andmeid kaotsi ei läinud. Vastutuse hajutatud teenusetõkestamise ründe korraldamise eest võttis Türgi häkkerite rühmitus Aslan Neferler Tim, mis on rünnanud ka teisi Austria riigile olulisi veebilehti. Nende sõnul on küberrünnakud kättemaks Austria Türgi-vastase poliitika eest.
Jaanuaris langesid küberrünnaku alla ka Bundestagi arvutid, kui Iisraeli ajalehe Jerusalem Post kuulutuse abil prooviti kasutajaid pahavara levitavale veebilehele suunata, kuid tänu hiljutistele uuendustele õnnestus rünne tõrjuda.
Novembris tungis mitukümmend parempoolset meeleavaldajat Kongressi alamkotta, nõudes sõjaväelist riigipööret. Umbes 40 inimest trügisid turvameestest mööda ja purustasid klaasuksed, et istungisaali jõuda, kus nad skandeerisid „kindral siia, kindral siia”. Riigis oli aastatel 1964‒1985 võimul sõjaväeline valitsus ning ulatusliku korruptsiooni ja majanduslanguse tõttu toetab väike osa brasiillastest uue riigipöörde ideed. Meeleavaldajad võeti vahi alla. Korruptsioon on riigis aktuaalne probleem, märtsis mõistis kohus korruptsiooni eest 15 aastaks vangi alamkoja endise spiikri Eduardo Cunha, kes oli kuni vahistamiseni eelmisel aastal Brasiilia mõjukamaid poliitikuid ning president Dilma Rousseffi tagandamise üks eestvedajatest.
ERR Uudised, 16.11.2016, „Brasiilia Kongressi tunginud meeleavaldajad nõudsid sõjaväelist putši”. ‒ https://goo.gl/TVSvVZ
Nii alamkoda kui ka Senat kiitsid eelmise aasta lõpul heaks põhiseaduse muudatuse, millega kehtestati avaliku sektori kulutustele lagi. Ülemkojas toetas kulutuste külmutamist 53 liiget, vastu oli 16. Avaliku sektori kulutused külmutati järgmiseks 20 aastaks, neid võib suurendada ainult inflatsioonimäära võrra. President Michel Temer nimetas meedet majanduskriisist väljumisel oluliseks sammuks. Kuna kokkuhoid hariduses ja tervishoius tekitas väga suurt vastuseisu, siis 2017. aasta eelarves neid kulusid erandkorras suurendati. Kokkuhoiupoliitika vastu on toimunud meeleavaldused, näiteks pealinnas avaldas enne eelviimast hääletust meelt umbes 10 000 inimest ning protest kasvas üle kokkupõrgeteks demonstrantide ja märulipolitsei vahel.
Märtsis toimusid Rahvusassamblee kolmandad järjestikused ennetähtaegsed valimised. Eelmise aasta novembris astus tagasi paremtsentristist peaministri Boiko Borisovi valitsus, sest opositsiooniliste sotsialistide toel presidendiks valitud Rumen Radevi valimisvõidu tõttu muutus poliitiline maastik. Presidendi roll on küll suuresti tseremoniaalne. Parlamendikohtade jaotuse tõttu oleks enamusvalitsuse moodustamine Borisovi partei GERB toetuseta olnud väga keeruline. Parlamendivalimised võitis küll paremtsentristlik GERB, kuid sotsialistide toetus on tunduvalt kasvanud: senise 39 asemel saadi 80 kohta. GERB sai 240-kohalises parlamendis 95 kohta, kolmandaks tulnud Ühinenud Patrioodid said 27 mandaati. Parlamenti pääses viis nimekirja senise kaheksa asemel. 2,5 protsenti hääletanutest märkis, et nad ei toeta kedagi. Valimistele eelnes Bulgaaria rahvuslaste protest Türgi piiril. Rahvuslaste soov takistada Türgis elavate Bulgaaria kodanike valimistel osalemist teravdas Bulgaaria-Türgi suhteid.
ERR Uudised, 27.03.2017, „Bulgaaria valimised võitnud erakond alustab kõnelusi rahvuslastega”. ‒ https://goo.gl/D5MTkb
Oktoobris toetas parlament ülekaalukalt Rahvusvahelisest Kriminaalkohtust (ICC) lahkumist, kuna ÜRO käivitas juurdluse riigis aset leidvate inimõigusrikkumiste asjus. ICCst väljaastumine jõustub aasta pärast ametliku teate saatmist. Burundi valitsus väitis, et ICC on mõjukate riikide instrument Läänele allumatute riigijuhtide karistamiseks. Inimõigusaktivistide sõnul pole riik suutnud vägivallaohvreid kaitsta ja keelab edaspidi ka rahvusvahelise õigusemõistmise. Lõuna-Aafrika Vabariik ja Gambia, kes ka kavatsesid ICCst lahkuda, on siiski teatanud, et ei tee seda. Rooma statuudiga on ühinenud 124 riiki, nende hulgas pole suurriike Hiinat, Venemaad ega ka USAd.
Detsembris võttis Kongress osana rahuleppest vastu seaduse, millega anti amnestia sissirühmituse Colombia Revolutsioonilised Relvajõud (FARC) mässulistele. Amnestiat ei kohaldata raskemate kuritegude puhul. 102-kohalises Senatis toetas amnestiat 69 liiget, 166-kohalises Esindajatekojas 121. Pärast neli aastat kestnud läbirääkimisi sõlmisid valitsus ja FARC 2016. aasta suvel ajaloolise rahuleppe, mis aga oktoobris referendumil tagasi lükati. Järgmisel kuul sõlmiti FARC-iga uus kokkulepe, mida rahvahääletusele ei panda ja ratifitseeriti see Kongressis. FARC muudetakse parteiks, millele eraldatakse kümme mittevalitavat kohta Kongressis kuni 2026. aastani. Rahuleppe vastased väidavad, et see võimaldab sõjakuritegusid toime pannud mässulistel karistamatult pääseda, premeerides neid saadikukohtadega. Kavandatakse veel meetmeid, mis peaksid konflikti lõppemisele kaasa aitama, näiteks maareform, ohvritele hüvitise maksmine, läbirääkimised teise sissirühmitusega Rahvuslik Vabastusarmee jm. Märtsis kiitis Senat heaks sõjakuritegude uurimiseks erikohtute loomise. Enam kui 50 aastat kestnud relvakonflikti vältel on riigis surma saanud üle 260 000 ja kadunuks jäänud 45 000 inimest.
Oktoobris toimusid 150-kohalise parlamendi valimised kahes voorus. Parlamenti pääsesid Gruusia Unistus, mis sai 115 mandaati (enne 85), Ühtne Rahvuslik Liikumine 27 (enne 65) kohta ja Gruusia Patriootide Allianss 6 kohta. Ühe kohaga pääsesid parlamenti ka partei Tööstus Päästab Gruusia ja üks sõltumatu kandidaat. Valimiseelne periood ei möödunud vahejuhtumiteta, näiteks Tbilisis vigastas Ühtse Rahvusliku Liikumise parlamendisaadiku Givi Targamadze auto all plahvatanud pomm viit möödakäijat.
Diplomaatia, oktoober 2016, „Gruusia valimised: riik jätkab stabiilsel kursil”. – https://goo.gl/1EeAmU
Oktoobris andis parlamendi alamkoda konservatiiv Mariano Rajoyle volitused valitsuse moodustamiseks, sest sotsialistid otsustasid jätta vastu hääletamata. See lõpetas kümme kuud väldanud poliitilise kriisi. Rajoy toetuseks andis hääle 170 ja vastu 111 seadusandjat, hääletamata jättis 68 rahvaesindajat. Opositsioonilise Sotsialistliku Töölispartei endine juht Pedro Sánchez loobus parlamendiliikme kohast mõni tund enne hääletust, sest ei soovinud oma partei juhtnööride vastu astuda. Umbes 4000 Rajoy vastast protesteerijat kogunes ka parlamendihoone ette. Riiki ähvardasid kolmandad parlamendivalimised viimase aasta jooksul, sest ühelgi parteil polnud enamust valitsuse moodustamiseks.
Detsembris kiitis parlament heaks peaminister Mariano Rajoy väljapakutud maksutõusud ja järgmise aasta kulutuste lae. Kulupiirangu seadmist 2017. aastaks 118 miljardile eurole toetas 251 parlamendiliiget, 87 oli vastu. Seadusandjad toetasid häältega 214 poolt, 11 vastu ja 117 erapooletut ka maksutõuse (alkoholi- ja tubakalõivu suurendamist) eelarvepuudujäägi vähendamiseks. Rajoy vähemusvalitsus, millel on 350-kohalises alamkojas 137 kohta, vajab parlamendis seaduste vastuvõtmiseks opositsiooni toetust, seetõttu lükati edasi 2017. aasta eelarve menetlemist, parlament hakkab seda arutama alles aprillis.
Märtsis tabas valitsust esimene suurem ebaõnnestumine, kui seadusandjad hääletasid maha katse reformida sadamatööliste palkamisreegleid. Muudatusi nõuab Euroopa Liit, viidates ELi reeglite rikkumisele. Paari aasta taguse Euroopa Kohtu otsuse alusel määrati Hispaaniale seetõttu suured trahvid. Praegu saavad Hispaanias ettevõtted palgata sadamatöölisi ainult kindlate firmade kaudu. Sadamatöölised, keda toetas valdkondlik rahvusvaheline liit, ähvardasid muudatuste vastu korraldada üldstreigi. Reformi vastu anti parlamendi alamkojas 175 häält, poolt oli 142 liiget ja 33 jäi erapooletuks. Rahvusvaheline Sadamatööliste Nõukogu peab seadusandluse muutmisel dialoogi Euroopa Komisjoniga.
Kolm kuud enne üldvalimisi mõistis Hollandi kohus islamivastase populistist parlamendiliikme Geert Wildersi vihakõnes süüdi. Wildersi Vabaduspartei juhtis arvamusküsitlustes napilt ja partei toetus on kohtuprotsessi vältel tõusnud. Karistust Wildersile ei määratud, sest leiti, et süüdimõistev otsus on demokraatlikult valitud rahvaesindajale piisav karistus. Süüdistuse aluseks oli Wildersi 2014. aastal kohalikel valimistel esitatud küsimus, kas tahetakse, et Haagis ja Hollandis oleks „vähem või rohkem marokolasi”. Kohtuotsuses märgiti, et „avalduste tegemise ässitav viis on õhutanud Maroko päritolu inimesi diskrimineerima”. Samas „puudusid tõendid” selle kohta, et Wilders oleks õhutanud vihkamisele. Wilders ise kohtus ei viibinud.
Märtsis toimusid parlamendi 150-kohalise alamkoja valimised, mis tänu islamivastase Vabaduspartei (PVV) eeldatavale populaarsusele pälvisid suurt rahvusvahelist huvi. Võitjaks osutus peaministri Mark Rutte liberaalne Vabaduse ja Demokraatia Rahvapartei (VVD), mis alustas kohe kolme parteiga (kristlike demokraatide, sotsiaaldemokraatliku D66 ja vasakpoolse GroenLinksiga) koalitsioonikõnelusi. Rutte sõnul oli tema kampaanial kaks eesmärki: kindlustada, et majanduse elavnemist tunneks iga kodanik ja takistada vale tüüpi populismi esiletõusu. VVD sai 33 kohta (enne 41), kristlikud demokraadid ja sotsiaaldemokraatlik D66 mõlemad 19 kohta (enne vastavalt 13 ja 12), vasakpoolne GroenLinks 14 (enne 4) kohta, Sotsialistlik Partei samuti 14 kohta (enne 15), Tööpartei vaid 9 kohta (enne 38). Teise tulemuse saavutanud PVV sai 20 kohta (enne 15). Parlamenti pääses kokku 13 parteid, 71 eelmise koosseisu parlamendiliiget ei saanud mandaati uues koosseisus. Valimisaktiivsus oli 81,9 protsenti, kõrgeim 1986. aastast saadik.
Oktoobris saatis Knesseti administratiivjuht kõigile Knesseti töötajatele kirja, milles tuletas meelde riietusele kehtestatud nõudeid, sest väidetavalt oli selle kohta palju kaebusi. Ebasobivaks on peetud ka mõne poliitiku riietust. Reeglite kohaselt ei tohi parlamendis kanda t-särke, sandaale, lühikesi pükse ega lühikesi kleite-seelikuid, mille pikkus pole küll määratletud. Protestiks meessoost turvatöötajate tegevuse vastu, kes pärast meeldetuletust nõudsid naiste seelikute pikkuse kontrollimiseks mantlite lahtinööpimist, ilmusid umbes 40 naissoost kantseleitöötajat detsembris tööle miniseelikutes. Pärast seda arutasid parlamendiliikmed ja ametnikud uuesti reeglite üle ja märtsis kinnitati uus reeglistik, millele olid väärititõlgendamise vältimiseks lisatud fotod. Spiiker Yuli-Yoel Edelstein kaitses sündsa riietumise nõuet, kuid tema sõnul pole Knesset muutunud „Iraaniks-Talibaniks”.
Veebruaris kiitis Knesset heaks seaduse, millega legaliseeriti Jordani jõe okupeeritud läänekaldal palestiinlaste eramaadel asuvad 53 asunduseelposti ja neis rajatud umbes 4000 asunduskodu. Seaduse poolt anti 60 ja vastu 52 häält. Seadus võimaldab Iisraelil seaduslikult konfiskeerida palestiinlaste eramaa, millele iisraellased on ehitanud kas teadmatusest või riigi loal, omanikele kompenseeritakse maa rahaliselt või antakse asendusmaa. Opositsioon taunis seaduse vastuvõtmist, leides, et see on vastuolus nii Iisraeli kui ka rahvusvahelise õigusega.
Oktoobris keelustas parlament alkoholi impordi, müügi ja tootmise. Seaduse pooldajate kinnitusel on otsus igati õigustatud juba põhiseadusega, mis keelustab kõik, mis on vastuolus islamiga. Alkoholikeelu rikkujatele kehtestati karmid trahvid. Keelustamisega olid rahul peamised usuliikumised, kuid vastaste sõnul on tegemist vähemuste õiguste piiramisega. Seaduse vastu olnud rahvaesindajate sõnul toodi seadusemuudatus parlamenti üllatuslikult ja viimasel hetkel. President Fuad Masum soovitas parlamendil seadust muuta, sest see ei austa erinevat usku ja eri tõekspidamistega kodanike õigusi ja vabadusi.
Novembris nõustus parlament täielike õiguste andmisega šiiitide omakaitseüksustele, mis saavad volitused tõrjuda riiki ähvardavaid julgeoleku- ja terroriohte, tegutsedes sõjaväe ja politsei kõrval toetus- ja reservjõududena. Omakaitseüksuste liikmed hakkavad saama riigilt palka ja pensione. Eelnõu algatas parlamendi suurim šiiitide blokk, seadust toetas 208 rahvaesindajat. Sunniitidest poliitikud mõistsid seaduse hukka. Šiiitide omakaitseüksused etendavad kaalukat rolli riigi territooriumi vabastamises äärmusrühmituse Islamiriik võimu alt.
Jaanuaris kiitis parlament heaks pöördumise, milles ärgitati valitsust astuma vastumeetmeid USA presidendi Donald Trumpi otsusele kehtestada 90 päevaks ajutine reisikeeld Iraagi ja veel kuue moslemiriigi kodanikele. Pöördumine pole valitsusele siduv.
Parlament kiitis osana riigi kaitsevõime tugevdamise viie aasta plaanist heaks kava tõsta lähiaastatel kaitsekulutuste osakaal riigieelarves kahelt protsendilt viiele. Selle poolt hääletas 173, vastu oli 10 saadikut. Iraan kavatseb suurendada kaugmaarakettide, droonide ja muude kaasaegsete sõjatehnoloogiate arendamise rahastamist.
Oktoobris toimunud 63-kohalise Alþingi valimistel sai võidu konservatiivne Iseseisvuspartei, mis sai 21 kohta (enne 19). Piraadipartei, mis mõningate arvamusküsitluste järgi oli vahepeal Islandi populaarseim partei, sai 10 kohta senise 3 asemel. Progressiivne Partei, mille juhi, toonase peaministri Sigmundur Davíð Gunnlaugssoni offshore-kontode avalikukstulek ja tekkinud skandaal oligi ennetähtaegsete valimiste üks põhjusi, sai ainult 8 kohta (enne 19). 10 kohta sai Vasakpoolsete ja Roheline Liikumine (enne 7), 2016. aastal asutatud Reformipartei sai 7 kohta, Helge Tulevik 4 kohta (enne 6) ning Sotsiaaldemokraatlik Allianss 3 kohta (enne 9). Valimisaktiivsus oli 79,2 protsenti, riigi ajaloo madalaim. Naisi valiti parlamenti rekordilised 48 protsenti. Koalitsioonikõnelused ebaõnnestusid mitu korda, koalitsiooni moodustas lõpuks Iseseisvuspartei paremtsentristliku Reformipartei ja tsentristliku Helge Tulevikuga. Advokaadibüroost Mossack Fonseca lekkinud dokumentides, nn Panama paberites mainiti ka uut peaministrit, Iseseisvuspartei esimeest Bjarni Benediktssonit.
Detsembris avaldas parlament toetust peaminister Paolo Gentiloni valitsusele ja lõpetas poliitilise kriisi, mis järgnes eelmise valitsusjuhi Matteo Renzi tagasiastumisele. Mitu opositsiooniparteid boikoteeris hääletamist, väites, et Renzi lähedase liitlase Gentiloni valitsusel ei ole legitiimsust pärast põhiseadusreferendumil saadud kaotust. Senatis toetas Gentiloni valitsust 169 senaatorit ja 99 oli vastu, alamkojas anti poolthääli 368 ja vastu 105 häält.
Uus peaminister lubas nõuda ELilt suuremat abi migratsiooniga toimetulemisel ning eelarvereeglite leevendamist ning luua Itaalia mahajäänud lõunaosa jaoks eraldi ministeerium. Peaminister lubas valitsuse abi ka maailma vanima ja Itaalia suuruselt kolmanda panga Monte dei Paschi di Siena päästmiseks ning peatselt pärast ametisseasumist kiitis heaks pangandussektori 20 miljardi euro suuruse abipaketi. Parlamendi alamkoda kiitis selle heaks veebruaris. Itaalia pangandussektori viivises laenude hulk on 360 miljardit eurot, umbes kolmandik eurotsooni vastavast näitajast.
Märtsis võttis parlament vastu sotsiaaltoetuste seaduse, mille eesmärk on vaesuse vähendamine, eriti lastega perede abistamine. Senatis sai see 138 poolt- ja 71 vastuhäält, hääletamata jättis 21 liiget. Meetme eelarve koos ELi toetusega on 2 miljardit eurot nii 2017. kui ka 2018. aastal. OECD heitis hiljuti riigile ette vaesuses kasvavate alaealiste osakaalu kiiret kasvu. Esimest korda riigi ajaloos on noored suure tööpuuduse tõttu kõige vaesem põlvkond. Hinnanguliselt 400 000-le puudustkannatavale perele hakatakse maksma umbes 400 euro suurust toetust, kui nad vastavad seaduses sätestatud tingimustele. Meede pälvis ka kriitikat, näiteks on see kodanikupalga kehtestamist propageeriva Viie Tähe Liikumise esindajate sõnul häbiväärne.
2016. aasta lõpul ratifitseerisid parlamendi mõlemad kojad Vaikse ookeani ülese kaubandusleppe (TPP), mida peetakse küll pelgalt žestiks, sest USA uus president Donald Trump on leppe vastu ning on lubanud sellest taganeda. Jaapani valitsuse sõnul saadab ratifitseerimine maailmale selge signaali Jaapani suurest meelekindlusest vabakaubanduse edendamisel. Leppe jõustumiseks peavad selle heaks kiitma kõigi osalejariikide parlamendid.
Detsembris võttis parlament vastu seaduse, millega legaliseeriti kasiinode tegevus. Poliitikud on selle üle vaielnud juba 15 aastat, kuid enne kasiinode avamist tuleb siiski veel seadusi muuta. Opositsioon püüdis eelnõu vastuvõtmist edasi lükata, eelnõu kriitikud rõhutasid hasartmängusõltuvuse ja organiseeritud kuritegevuse ohtu. Valitsev Liberaaldemokraatlik Partei ning selle koalitsioonikaaslased loodavad, et kasiinod edendavad turismi ning suurendavad maailma suuruselt kolmandat majandust. Arvamusküsitluse andmeil pooldas kasiinokeelu tühistamist 12 protsenti jaapanlastest ning 44 protsenti oli selle vastu.
Märtsis võttis alamkoda 222 poolthäälega vastu geneetilise teabe privaatsust tagava seaduse. Vastuhääli anti 60. Eesmärk on takistada geenitestide kuritarvitamist, näiteks nende andmete lekitamist ilma inimese enda nõusolekuta, geeniandmete alusel tervisekindlustuse andmisest keeldumist, tööle kandideerijate selekteerimist jne. Geenide alusel diskrimineerimise eest määratakse trahvid ja kuni viie aasta pikkune vanglakaristus. Seaduse pooldajate sõnul soodustab see laialdasemat testimise oma tervise heaks kasutamist, vastaste sõnul aga muudab tervisekindlustuse kallimaks. Liberaalide valitsus seadust ei pooldanud, pidades seda põhiseadusevastaseks, sest see on vastuolus provintside õigusega ise kindlustusreegleid kehtestada, kuid seaduse poolt hääletas ka üle 100 liberaali. Eeldatavalt otsib valitsus võimalusi seaduse jõustumise takistamiseks.
Märtsis allkirjastas president Nursultan Nazarbajev parlamendilt heakskiidu saanud põhiseaduse muudatused, millega piiratakse riigipea volitusi. Näiteks pole presidendil enam õigust valitsusliikmeid määrata, valitsuse moodustab parlament. President keskendub edaspidi strateegilistele eesmärkidele, välispoliitikale, riiklikule julgeolekule ning täidab tasakaalustavat funktsiooni. Nazarbajev selgitas, et tugev presidendivõim oli vajalik riigi loomisaegsete raskuste ületamiseks.
|
OSCAR-2019
|
||
Detsembris võttis parlament vastu otsuse, et riigi põhjaosas Mitrovicas serblaste vähemuse püstitatud müür tuleb lammutada. Vastu hääletas vaid üks liige. Serblased, kes Kosovo riiki ei tunnusta, hakkasid etniliselt jagatud linnas müüri ehitama, väidetavalt tõkkeks maalihete eest. Euroopa Liidu vahendusel jõuti veebruaris müüri lammutamiseni.
Detsembris kiitis parlament heaks peaminister Alexis Tsiprase ettepaneku teha vaestele pensionäridele (kelle pension jääb alla 850 euro) ühekordne täiendav pensionimakse. Otsust, mis pälvis rahvusvaheliste kreeditoride hukkamõistu, toetas 196 parlamendisaadikut 257t kohalviibinust. Riigieelarves nähti selleks ette 617 miljonit eurot, mis valitsuse sõnul kaeti prognoositust suuremast maksulaekumisest. Katse pensionäridele meele järele olla oli ilmselt vähese mõjuga, sest Kreekat ootavad ees järgmised kärped, muuhulgas pensionide osas.
Oktoobris toimusid Seimi valimised, mille võitis suurelt opositsioon. Tulemused näitasid valijate soovi muutusteks. Edu saatis Talurahva ja Roheliste Liitu, mis sai 141-kohalises Seimis 54 kohta (enne 1 koht), Isamaaliit – Leedu Kristlikud Demokraadid sai 31 (enne 33) ja valitsev Sotsiaaldemokraatlik Partei 17 kohta (enne 39). Liberaalid kogusid 14 (enne 10), Kord ja Õiglus 8 (enne 12) ning Leedu Poolakate Valimisaktsioon – Kristlike Perede Liit 8 kohta nagu varemgi. Ühemandaadiliste ringkondade kaudu pääsesid parlamenti ka Tööpartei kahe kohaga (enne 29), Roheliste Partei, Keskpartei ning Leedu Nimekiri ühe kohaga. Seimi pääses ka neli sõltumatut kandidaati. Koalitsioonilepingu sõlmisid Talurahva ja Roheliste Liit ning Sotsiaaldemokraatlik Partei.
Detsembris võttis Seim vastu avaliku elu tegelaste solvamist käsitlevad tsiviilseadustiku muudatused. Ajakirjanikud palusid presidenti muudatused vetostada, arvates, et seadus innustab poliitikuid nende arvustamist kohtusse kaebama. President Dalia Grybauskaitė pani seadusele veto, põhjendades oma otsust sellega, et see teeks võimalikuks mitte ainult ajakirjanike, vaid kõigi inimeste tagakiusamise, kes avaldavad kriitilist arvamust mõne avaliku elu tegelase, poliitiku või valitsuse kohta. Seim kaalus presidendi põhjendusi ja loobus seadust muutmast, selle poolt hääletas 87 liiget.
Detsembris kiitis parlament ülekaalukalt heaks ühtsusvalitsuse koosseisu, mille eesotsas on Saad Hariri. Seadusandjad arutasid uue valitsuse prioriteetide ja poliitikakava nädal aega. Ühtsusvalitsus kiideti heaks 87 poolt- ja nelja vastuhäälega. Kaks kuud varem valis parlament presidendiks sõjaväe endise juhi ja riigi kristlaste liidri Michel Aouni, millega lõppes üle kahe aasta kestnud poliitiline vaakum. Selle aja jooksul nurjus 45 katset uue riigipea valimiseks ning nii valitsuse kui ka parlamendi töö olid halvatud. Hariri saamine peaministriks oli osa leppest, mille alusel ta toetas Aouni kandidatuuri.
Parlamendis läksid kaklema president Jacob Zuma aastakõnet takistanud opositsioonipoliitikud ja parlamendihoone turvatöötajad. Umbes 30 turvatöötajat püüdsid saalist välja eskortida vasakäärmusliku partei 25 liiget, kes olid ligi tunni vältel seganud riigipea kõnet. Kolmel viimasel aastal on punastesse töötunkedesse riietunud saadikud püüdnud mitmesse skandaali segatud Zumat takistada kõnet pidamast, nimetades teda kurjategijaks. Presidendi toetajatel ja vastastel tekkis konflikt ka parlamendi juures, nii et politsei pidi sekkuma. Juba ennetavalt oli kohale saadetud mitusada sõdurit ja umbes 6000 politseinikku korda pidama ning parlamendi vahetus läheduses püstitati teesulud ning -tõkked.
Detsembris hääletas parlament president Park Geun-hye tagandamise poolt seoses korruptsiooniskandaaliga, mille keskmes on riigipea sõber, kes kasutas lähedasi sidemeid presidendiga ettevõtetelt kümnete miljonite dollarite väljapressimiseks. Parki tagandamist toetas 234 parlamendiliiget, vastu oli 56. Tagandamist toetasid ka paljud presidendi Saenuri partei liikmed. Kuu lõpus lahkuski Saenurist 29 Park Geun-hye vastast seadusandjat. Konstitutsioonikohus asus tagandamise kinnitamist kaaluma, asja arutamiseks on pool aastat aega, kuid rahvas avaldas otsuse venimise tõttu uusaastaõhtul järjekordselt meelt, üle 600 000 inimese nõudis presidendi kohest tagandamist ja vahi alla võtmist. Alates korruptsiooniskandaali puhkemisest on sajad tuhanded inimesed nõudnud igal nädalavahetusel presidendi tagasiastumist. Kohus kinnitas tagandamise ja lasi Park Geun-hye vahistada märtsi lõpus. Saenuri partei muutis nime Korea Vabadusparteiks.
Novembris võttis Seim vastu haridusseaduse muudatused, mis kehtestavad Läti riigile ebalojaalsete õpetajate vallandamise reeglid. Muudatuste poolt hääletas 56 ja vastu oli 35 seimiliiget. Eelnõu menetlemise käigus peeti ägedaid vaidlusi. Eelnõuga muudeti haridusseaduse seda osa, mis käsitleb õpetajate üldisi kohustusi. Nüüdsest on võimalik õpetaja vallandada, kui ta ei täida oma kohust kasvatada vooruslikke, ausaid ja vastutustundlikke patrioote, kes tunnevad, et kuuluvad Läti Vabariiki.
Veebruaris võttis Seim vastu seaduse, millega luuakse välismaal elavate Läti alaealiste kodanike kaitseks võimalus taotleda riigi abi juriidiliste vaidluste lahendamiseks. Selle ajendiks on juhtumid, mil teiste riikide ametnikud on lätlaste lapsed perest eemaldanud ning adopteerida andnud. Laste hooldusõiguse probleeme on esinenud näiteks Iirimaal, Suurbritannias, Saksamaal ja Norras elavatel lätlastel. Eeldatavalt võib sellist abi vaja minna umbes 30 korda aastas.
Märtsis muutis Seim põllumajandusmaa erastamise seadust. Muudatused olid tingitud Euroopa Komisjoni nõudest, et seniseid regulatsioone tuleb muuta. Arvestati ka Seimi saabunud ühisavaldust taotlusega keelata maa müümine välismaalastele. Seadus näeb ette, et Läti põllumajandusmaad saab osta vaid isik, kellel on läti keele algteadmised. Algselt oli muudatuses nõutud kõrgemat keeleoskuse taset, kuid see ettepanek lükati tagasi. Põllumajandusmaad ei saa müüa välismaalastele, kes ei ela alaliselt Lätis. Piirangud on ka maa hulgale, mida üks omanik (juriidiliselt seotud isikud) võib soetada: kuni 4000 hektarit põllumajandusmaad. Kaotati mitu senist piirangut, näiteks ei pea juriidiliste isikute puhul maaomanikul (või tema töötajail) enam olema põllumajandusharidust.
Detsembris toimunud ennetähtaegsed valimised võitis konservatiivist ekspeaminister Nikola Gruevski, kuid ei saanud 123-kohalises parlamendis piisavat enamust valitsuse moodustamiseks. VMRO-DPMNE juhitud valimisliit sai 51 (enne 61) kohta. Etniliste albaanlaste peamine poliitiline jõud Demokraatlik Integratsiooniliit sai 10 mandaati (enne 19). Gruevski lootis luua koalitsiooni albaanlastega, kuid nende tingimused – albaania keele muutmine teiseks riigikeeleks ning pealtkuulamisskandaali uurimise jätkumine – ei sobinud Gruevskile. Veebruaris sai opositsioonijuhi Zoran Zaevi sotsiaaldemokraatlik SDSM valimisliit, millel on 49 kohta (eelmises koosseisus 34), parlamendilt volitused valitsuse moodustamiseks, neid toetas 67 parlamendiliiget. Kuna Zaevi valitsust toetasid ka kolme albaanlaste partei liikmed, kes soovivad anda albaania keelele ametliku staatuse, siis ei andnud president Gjorge Ivanov Zaevile valitsuse moodustamiseks volitusi. Poliitilise kriisi lahendamiseks sõitis riiki Euroopa Liidu laienemisvolinik Johannes Hahn, kuid kümned tuhanded meeleavaldajad protestisid tema sekkumise vastu.
Alamkoja liikmed toetasid ülemkoja kaotamist ja riigilipu muutmist. Põhiseaduse muutmine sai alamkojas 121 poolt- ja 19 vastuhäält. Lipule soovitakse üla- ja alaserva lisada punane triip, et sümboliseerida iseseisvumise nimel Prantsusmaa vastu võidelnuid. Ülemkoda, kus valitsusel on samuti enamus, ei toetanud aga oma institutsiooni kaotamist, 33 liiget 56st hääletasid muudatuste vastu. Seepärast pannakse kavandatud muutused lähiajal referendumile.
Parlament on mitu presidendi algatust maha hääletanud. Märtsis ei nõustunud parlamendiliikmed president Igor Dodoni ettepanekuga loobuda riigieelarvest 13,5 miljardi leu maksmisest Keskpangale, n-ö pankadest „varastatud miljardi dollari” kompenseerimiseks järgmise 25 aasta jooksul. Ettepanekut toetas 101-liikmelises parlamendis vaid 31 liiget. Märtsi lõpul kuulutas president, et kavatseb sügisel panna rahvahääletusele pankadest varastatud raha kompenseerimist, riigi geopoliitilist kurssi ja presidendi võimu laiendamist puudutavad küsimused.
Oktoobris toimunud parlamendivalimistel sai enim kohti võimulolev Demokraatlik Sotsialistide Partei (DPS), mis sai 81-kohalises parlamendis 36 mandaati. Enne oli neil valimisliidus Sotsiaaldemokraatliku Parteiga 39 kohta. Opositsiooniline Demokraatlik Rinne võitis 18 kohta (enne 20) ja Võtmekoalitsioon üheksa. Sotsiaaldemokraatlik Partei sai neli kohta. Parlamenti pääses üheksa nimekirja. Valimisaktiivsus oli 73,4 protsenti. Peaministriks sai Duško Marković (DPS).
Valimisi varjutas rühma serblaste vahistamine, keda süüdistati valitsusvastaste rünnakute ja peaministri mõrva kavandamises, et peatada riigi liitumine NATOga (liitumiskutse esitati 2015. aasta detsembris). Venemaaga tihedamaid sidemeid pooldav opositsioon nimetas vahistamisi DPSi propagandaks. Veebruaris võttis parlament kahelt kõrgelt opositsioonipoliitikult saadikupuutumatuse, et neile saaks esitada süüdistuse riigipöördekatses.
Oktoobris karmistas parlament mõrva eest mõistetavaid karistusi ja muutis vägistamist käsitlevat seadusandlust. Vahepeal parlamenti seisma jäänud eelnõud võeti vastu pärast mitut elusalt põletamise juhtumit. Kui siiani võis perekonnaliikme andeksandmine mõrvari süüdimõistmisest päästa, siis nüüdsest ei rakendata sel juhul küll surmanuhtlust, kuid andeksandmine ei päästa eluaegsest vanglakaristusest. Igal aastal mõrvavad perekonnaliikmed sadu Pakistani naisi n-ö „perekonna au määrimise” eest. Näiteks mõrvati 2012. aastal külavanemate käsul mitu noort naist, kes pulmas laulsid ja tantsivatele meestele plaksutasid. Kuigi juhtum jõudis kohtusse, ei määratud mingeid karistusi.
Oktoobri algul taganes Seim üleriigiliste meeleavalduste mõjul plaanist kehtestada täielik abordikeeld. 450-liikmelise alamkoja parempoolsete ja liberaalide ühendatud jõududega kukutati vastuolusid tekitanud eelnõu läbi 352 vastu- ja 58 poolthäälega, 18 liiget jäi erapooletuks. Komisjonis arutlusel olnud ettepanek, mis oli eelnevalt kogunud 450 000 toetusallkirja, ähvardas aborti taotlevaid või protseduuri tegevaid arste kuni viie aasta pikkuse vangistusega. Poola abordiseadus on niigi üks Euroopa rangemaid, lubades aborti vaid juhul kui ema elu on ohus, kui loode on suurte väärarengutega või rasestuti vägistamise või verepilastuse tagajärjel.
Novembris langetas Seim pensioniea meestel 65-le ja naistel 60-le eluaastale. Tühistati eelmise valitsuse pensionireform, mis sätestas pensioniea järkjärgulise tõstmise 67. eluaastani – see oli partei Seadus ja Õiglus valimislubadus. Detsembris allkirjastas president seaduse, mis jõustub 2017. aasta lõpul. Seaduse kriitikud kahtlevad selle rahastamise jätkusuutlikkuses, seda enam, et valitsus juba viib ellu oma tähtsaimat projekti, lastetoetuse programmi, millega pered saavad iga kuu 500 zlotti (umbes 110 eurot) iga lapse kohta alates teisest lapsest.
Aasta lõpus teravnes konservatiivse valitsuse ja opositsiooni vastasseis valitseva Seaduse ja Õigluse partei plaani tõttu piirata ajakirjanike juurdepääsu parlamendiistungitele. Kavas oli lubada igast meediaväljaandest istungisaali pressirõdule ainult kaks ajakirjanikku, kel poleks õigust pildistada ega salvestada videoid. See kutsus esile tänavameeleavaldused ja opositsiooni protestid Seimis, näiteks blokeerisid nad riigieelarve hääletuse. Seejärel läksid valitsuspartei liikmed teise saali hääletama, mis opositsiooni väitel oli ebaseaduslik. President Andrzej Duda teatas pärast kõigi parlamendiparteidega peetud kriisikõnelusi, et meediapiirangu rakendamisest loobutakse, sest teema on liialt ühiskonda lõhestav. Opositsioon jätkas proteste eelarvehääletuse vastu, parlamendis korraldati istumisstreik, kuid jaanuaris võttis Senat eelarve vastu ja president allkirjastas selle.
Detsembris pikendas parlament eriolukorda veel poole aasta võrra. Rahvusassamblees hääletas eriolukorra pikendamise poolt 288 ja vastu oli 32 rahvaesindajat. Vastu hääletasid vaid mõned vasakpoolsed ja paremtsentristid ning protestivad rohelised. Eriolukorra pikendamisega nõustus ka Senat.
Pärast pikka menetlemist võttis parlament vastu seaduse, mille eesmärk on rahvusvaheliste korporatsioonide järelevalvemeetmete tõhustamine. Suurettevõtted, mille peakorter asub Prantsusmaal ja millel on vähemalt 5000 töötajat, peavad tagama, et nende tütarettevõtted ja alltöövõtjad järgivad keskkonnanõudeid ja austavad inimõigusi, selleks tuleb koostada ja avaldada vastav tegevuskava. Eelnõu algatati pärast Rana Plaza tehasekompleksi kokkuvarisemist Bangladeshis 2013. aastal, kui surma sai 1136 inimest. Konstitutsiooninõukogu leidis seadust analüüsides, et see on liiga ähmane ja jättis välja võimaluse ettevõtteid trahvida. Kehtima jääb tegevuskava koostamise nõue.
|
OSCAR-2019
|
||
Märtsis korraldas Riksdag esimest korda üle 20 aasta sõjalise õppuse. 50 parlamendiliiget, kellel oleks volitused asendada parlamenti sõja- või otsese konfliktiohu korral, korraldasid õppuse, mille toimumiskoht ja asjaolud jäid salastatuks. Õppust plaaniti alates 2014. aastast, kuid nüüd ajendas seda korraldama üha ebastabiilsemaks muutuv olukord maailmas ja regioonis.
Detsembris toimunud parlamendivalimised võitsid sotsiaaldemokraadid (PSD), kes said 465-kohalises parlamendis kahe koja peale kokku 221 kohta. Liberaalne Partei sai 99 ja Päästke Rumeenia 43 kohta. Võrreldes eelmiste valimistega olid mitmed senised valimisliidud lagunenud ja tekkinud oli uusi parteisid, vähenes parlamendikohtade arv – 2012. aastal valiti 588 parlamendiliiget. Valimisaktiivsus oli 39,8 protsenti. Koalitsiooni moodustasid PSD ning Liberaalide ja Demokraatide Liit, kuid president Klaus Iohannis keeldus valitsusjuhi kandidaadiks nimetamast sotsiaaldemokraatide esimeest Liviu Dragnead, sest talle on valimispettuse eest määratud kaheaastane tingimisi vanglakaristus, peaministriks sai sotsiaaldemokraat Sorin Grindeanu.
Veebruaris ei õnnestunud parlamendil valitsusele umbusaldust avaldada, selle poolt hääletas 161 parlamendiliiget, kuid vaja olnuks 232 poolthäält. Umbusaldushääletus oli seotud valitsuse erakorralise määrusega, millega taheti osaliselt dekriminaliseerida ametiisikute võimuliialdusi. Valitsus kavatses võimu kuritarvitamise eest määratavaid karistusi lühendada ja tulevikus ähvardanuks vanglakaristus vaid üle 44 000 euro suuruste summadega seotud kohtuasjade puhul. Kriitikute sõnul oleks määrusest suurim kasusaaja PSD liider Liviu Dragnea, kes on hetkel kohtu all väidetava võimu kuritarvitamise tõttu. Sajad tuhanded inimesed avaldasid seetõttu päevade kaupa valitsuse vastu meelt. Protestide survel loobus valitsus plaanist. Lisaks on parlamendi menetluses seaduseelnõu, mis vastuvõtmise korral vabastaks vanglast umbes 2500 vangi. Valitsusvastased meeleavaldused on jätkunud.
ERR Uudised, 05.02.2017, „Rumeenia valitsus tühistas meeleavaldused kaasa toonud korruptsioonimääruse”. – https://goo.gl/bXmOJ8
ERR Uudised, 08.02.2017, „Rumeenia valitsus võitis parlamendi usaldushääletuse”. – https://goo.gl/3Fy0AH
Oktoobris kiitis Bundestag heaks välismaal asuvate välismaiste objektide jälgimise eelnõu, mis tugevdas järelevalvet luuretegevuse üle, kuid kriitikute sõnul andis ka luureagentuurile BND senisest suuremad volitused välismaalaste järele nuhkimisel, st BND küsitavale tegevusele ei tehtud lõppu, vaid see legaliseeriti. Pärast Edward Snowdeni paljastusi on püütud kontrolli luuretegevuse üle tõhustada. BND peab edaspidi Saksamaa liitlaste pealtkuulamise soovist informeerima sõltumatut kohtunike kogu, kes saavad õiguse agentuuri tegevuse pisteliseks kontrolliks. Suurenevad ka parlamendi volitused ja luurejuhid peavad kord aastas seadusandjatele aru andma. Novembris nõustus muudatustega ka Bundesrat.
Parlament kiitis heaks meditsiinilise kanepi kasutamise raskete haiguste, näiteks mõnd tüüpi kasvajate ja hulgiskleroosi raviks. Bundestagis ühehäälselt vastu võetud seadus annab arstidele õiguse kirjutada kannabist välja ka epilepsiast ja kemoteraapiast tingitud kroonilise iivelduse korral. Seadus ei luba kanepit suitsetada ega legaliseeri marihuaanat lõõgastaval eesmärgil. Ravikulud katab haigekassa. Paljudes Euroopa riikides on mõnede kanepitoodete kasutamine lubatud või väikese uimastikoguse omamine dekriminaliseeritud, näiteks Austrias, Suurbritannias, Horvaatias, Tšehhis, Soomes, Prantsusmaal, Itaalias, Makedoonias, Hollandis, Portugalis, Rumeenias, Sloveenias ja Hispaanias.
Märtsis kiitis Bundestag heaks seaduseelnõu, millega kehtestatakse kiirteemaks, nn infrastruktuuri maks välismaal registreeritud autodele vastavalt nende keskkonnasõbralikkusele. EL ähvardas Saksamaa kohtusse kaevata, kui riik ei muuda 2015. aastal välismaa autojuhtidele kehtestatud reegleid õiglasemaks. Maksu kehtestamist nõudis Kristlik-Sotsiaalne Liit. Aastane pass hakkab maksma 67–130 eurot. Sakslastele korvatakse see summa automaksu kärpimisega. Eelnõu jõustumist kavatsesid algselt venitada piirialadele eritingimusi soovivad liidumaad, kuid märtsi lõpul nõustus Bundesrat siiski neli aastat väldanud vaidluste lõpetamisega. Naaberriigid on väljendanud maksu suhtes rahulolematust.
Märtsi lõpul võttis 150-kohaline parlament 124 poolthäälega vastu põhiseaduse muudatused, millega anti parlamendile õigus tühistada ebaseaduslikud armuandmised. Eesmärk oli võimaldada tühistada endise autoritaarse peaministri Vladimír Mečiari armuandmised, mis takistavad Mečiari vastase, endise presidendi Michal Kováči poja röövimise (1995. aastal) ja selle tunnistaja kontaktisiku mõrva uurimist. Röövi organiseerimises kahtlustatakse Mečiari. Slovakkia president Andrej Kiska innustas parlamenti armuandmisi tühistama ja allkirjastas seaduse.
Novembris muutis parlament ligipääsu puhtale joogiveele põhiseaduslikuks õiguseks, et kaitsta riigi veevarusid liigse ekspluateerimise eest. 90-kohalises Rahvusassamblees anti põhiseaduse muudatuse poolt 64 häält, vastuhääli ei antud. Nüüdsest on riigi kõigil elanikel õigus joogiveele ja vesi on mittetulunduslik avalik ressurss.
Jaanuaris toetas parlament välismaalaste seaduse muudatust, mis võimaldab sisserändajate ees piirid sulgeda. Muudatusi pooldas 47 rahvaesindajat ja vastu oli 18. Seaduse kohaselt võib turvapaigataotlejatele eitava vastuse anda otse piiril, kui nende arv peaks ootamatult kasvama ning sulgeda piirid täielikult, kui parlament peab seda riikliku julgeoleku seisukohalt oluliseks. Euroopa Liit mõistis seaduse hukka, kuid Sloveenia võimude hinnangul pole EL leidnud olukorrale kestvat ja tõhusat lahendust ning riik ei suudaks järgmise migratsioonipuhanguga toime tulla. Eelmise suure migratsioonilaine jooksul liikus läbi kahemiljonilise elanikkonnaga Sloveenia poole aasta jooksul umbes pool miljonit illegaalset sisserändajat.
Novembris võttis Eduskunta vastu valitsuse algatatud seaduse, millega langetati töötu abiraha maksmise perioodi 500-lt 400 päevale alates 2017. aasta algusest. Inimestele, kellel on vähem kui kolm aastat töökogemust, langes töötu abiraha saamise periood praeguselt 400-lt 300 päevale. Muudatus ei puuduta üle 58 aasta vanuseid inimesi. Eelnõu muudab ka töötuse perioodi alguse tasustamata viiepäevase perioodi seitsmepäevaseks. Seaduse eesmärk on töötuse kestuse lühendamine ja rahaline kokkuhoid.
|
OSCAR-2019
|
||
Novembris andis parlament politsei- ja luureametnikele senisest laiemad volitused kodanike internetikäitumise jälgimiseks. Parlament võttis vastu seaduse, mille kohaselt on näiteks võrguoperaatorid kohustatud säilitama interneti sirvimisajalugu kuni aasta vältel ja võimaldama sellele juurdepääsu kriminaaluurimise tarvis. Seadus laiendab ka ametiisikute õigust häkkida telefonidesse ja arvutitesse, samuti saab politsei kohtu loal õiguse ajakirjanike kõneeristusi ja internetikasutust jälgida. Tegemist on suurima muutusega Briti luureseadustes viimase 15 aasta jooksul. Seaduse vastaste hinnangul rikub see kodanike privaatsust ja võimaldab kõige ulatuslikumat nuhkimist lääne demokraatia ajaloos. Seaduse vastu koguti rohkem kui 130 000 allkirja.
Jaanuaris otsustas Ülemkohus, et valitsus ei saa käivitada Euroopa Liidust väljumise protsessi ilma parlamendi heakskiiduta ning parlament hakkas vastavat eelnõu menetlema. Märtsis otsustasid Lordide Koja liikmed 366 poolt- ja 288 vastuhäälega, et viimane sõna selles osas, kuidas riik Euroopa Liidust lahkub, peaks jääma parlamendile. Nädal hiljem andis alamkoda vaatamata Šotimaa vastuseisule peaminister Theresa Mayle heakskiidu alustada Suurbritannia EList lahkumise protsessiga. Alamkoda ei toetanud kahte Lordide Koja muudatusettepanekut, 335 poolt- ja 287 vastuhäälega lükati tagasi muudatusettepanek, millega taheti garanteerida riigis elavate ELi kodanike õigused ning 331 poolt- ja 286 vastuhäälega tagasi muudatusettepanek, millega taheti parlamendile anda lõpphääletuse õigus. Lordide Koda pidas edasist vastuseisu mõttetuks ning nõustus alamkoja otsustega. Märtsi lõpul alustas peaminister ELi Lissaboni leppe artikli 50 elluviimist. May on öelnud, et Suurbritannia lahkub Euroopa ühisturult selleks, et vähendada sisserännet. Brexit tähendab suurt valitsuse ja parlamendi töökoormuse kasvu, hinnanguliselt võib vaja minna 15 uue seaduse väljatöötamist.
Sõltumatu parlamendireeglite amet keelab edaspidi parlamendiliikmetel abikaasasid, lähisugulasi ja äripartnereid abideks palgata, muudatuse ajendiks on Prantsusmaa presidendivalimiste eel puhkenud skandaal ‒ presidendikandidaadile François Fillonile on esitatud süüdistus abikaasa ja kahe lapse fiktiivselt parlamendiabideks vormistamises. Uus kord hakkab kehtima alates järgmistest parlamendivalimistest, mis on kavas 2020. aastal, muudatus ei puuduta juba ametisolevaid töötajaid. Praegu on 650 Briti parlamendiliikmest 151 võtnud tööle perekonnaliikme.
Märtsis toimus parlamendihoone lähedal terrorirünnak. Radikaliseerunud kohalik elanik ajas Westminsteri sillal mitu inimest alla, jooksis siis parlamendihoone juurde, pääses avatud väravast sisse ja pussitas relvastamata valvurit surmavalt. Ründaja lasti maha, kuid ta jõudis tappa viis inimest, lisaks sai mitukümmend inimest viga. Tunnustust pälvis parlamendiliige Tobias Ellwood, kes raskelt haavatud turvatöötajat päästa üritas. Kriitikat tekitas asjaolu, et parlamendi territooriumile oli nii lihtne sisse saada.
Parlament kiitis heaks meetme massilise migratsiooni piiramiseks. Nõutakse, et tööandjad eelistaks Šveitsi kodanikke ja elamisloaga tööotsijaid, kuid see ei sea kvoote ELi kodanikest töötajatele, lootes kvoote kehtestamata jättes säilitada häid suhteid Euroopa Liiduga. Hääletus järgnes üleriigilisele rahvahääletusele migratsiooni piiramiseks – Šveitsi valijad otsustasid 2014. aastal piirata igasugust sisserännet, ka ELi riikidest. EL on hoiatanud, et kvootide kehtestamine kahjustaks kahepoolseid suhteid.
Jaanuaris tühistas alamkoda president Miloš Zemani veto seaduseelnõule, mis piirab edaspidi ministrite äritegevust. Zemani sõnul pole eelnõu põhiseadusega kooskõlas, kuid parlament tühistas tema veto 129 poolt- ja 49 vastuhäälega. Seadus keelab ministritel meediaorganisatsioone omada ning ei luba firmadel, milles ministritel on üle 25-protsendine osalus, saada riigitoetusi ja osaleda avalikes hangetes. Eelnõu vastu oli rahandusminister Andrej Babiš, kes on kahe suure päevalehe ja konglomeraadi Agrofert omanik. Seadust on nimetatud ka „Babiši seaduseks”. Minister ütles, et ei kavatse hääletusest hoolimata valitsusest lahkuda ning korraldas oma äriasju ümber.
Jaanuaris kiitis ülemkoda heaks suitsetamiskeelu baarides, restoranides ja kohvikutes, samuti kinodes, kontserdi-, näituse- ja spordisaalides. Keeldu pooldas 45 saadikut ja vastu oli 12. Alamkoda kiitis suitsetamiskeelu heaks detsembris. Suitsetamine on Tšehhis enamikus avalikes kohtades keelatud juba 2005. aastast. Seaduse allkirjastas ka ahelsuitsetajast president Miloš Zeman.
Jaanuaris andis parlament heakskiidu põhiseaduse muudatustele, mis laiendavad märkimisväärselt president Recep Tayyip Erdoğani volitusi. Eelnõu sai 339 poolthäält, heakskiitmiseks oli vaja 330 häält. Eelnõu arutamise ajal puhkes parlamendis kähmlus, kui sõltumatu seadusandja Aylin Nazliaka aheldas end protestiks käeraudadega kõnepuldi mikrofoni külge. Rüseluses sai viga vähemalt kaks parlamendiliiget. Eelnõu kohaselt luuakse täidesaatva võimuga presidendiamet, president saaks nimetada ametisse ja vallandada ministreid, saata parlamendi laiali, kuulutada välja eriolukord, anda välja määrusi ning määrata ametisse poole riigi kõrgeima kohtu kohtunikest. Peaministri ametikoht kaotataks. Kuna kahekolmandikulist enamust lõpphääletusel ei saadud, pannakse põhiseaduse muutmine aprillis rahvahääletusele.
Novembris avaldas parlament esimest korda alates 2010. aastast peaministrile vastupanu. Peaministri Victor Orbáni algatus muuta põhiseadust põgenike ümberpaigutamise takistamiseks ei saanud kahekolmandikulist enamust, sest kuigi eelnõu poolt hääletasid kõik 131 Orbáni parempoolse koalitsiooni liiget, jäi paremäärmusliku Jobbiku vastuseisu tõttu saamata kaks vajalikku häält. Jobbik, kes muidu on migratsiooniküsimuses Orbáni liitlane, seadis tingimuseks, et valitsus loobub elamislubade müümisest, mis on toonud Ungarisse rikkaid isikuid Venemaalt, Hiinast ja Lähis-Idast. Orbán sellega ei nõustunud. Jobbiku parlamendiliikmed lahkusid hääletuselt plakatiga „Reetur on see, kes laseb raha eest terroristid riiki”. Muudatused keelanuks migrantidel kohalike võimude loata Ungarisse elama asuda.
Märtsis kiitis parlament heaks kõigi asüülitaotlejate automaatse kinnipidamise riigi lõunapiirile transiitaladele rajatud konteinerlaagrites. Valitsuse sõnul võeti eelnõu vastu pärast hiljutisi migrantide korraldatud terrorirünnakuid Euroopa linnades. Uue korra kohaselt paigutatakse kõik Ungarisse saabuvad ja seal juba viibivad asüülitaotlejad nende taotluse menetlemise ajaks laagritesse. Migrante, kelle asüülitaotlus tagasi lükatakse, võidakse kohustada oma kinnipidamiskulusid katma.
Riigiduuma ja Föderatsiooninõukogu kiitsid heaks seaduse, mille kohaselt esmakordne koduvägivald ei ole enam kriminaalkuritegu, vaid haldusõigusrikkumine. Koduvägivalla all mõistetakse tegevust, mis toob kaasa kehalise valu, eelkõige peetakse silmas kriimustusi ja sinikaid; kerge tervisekahjustuse põhjustamine on endiselt kriminaalkuritegu. Praegu käsitletakse väljaspool perekonda aset leidvat vägivalda haldusõigusrikkumisena, perekonnas aga kriminaalkuriteona.
Veebruaris allkirjastas president Vladimir Putin Venemaa ja Türgi vahel 2016. aasta 10. oktoobril sõlmitud TurkStreami gaasijuhtme ehitamise lepingu ratifitseerimise seaduse. Riigiduuma ratifitseeris lepingu jaanuaris ja Föderatsiooninõukogu veebruaris. TurkStreami projekt näeb ette nelja Lõuna-Venemaad Türgi lääneosaga ühendava 900-kilomeetrise gaasitoru paigaldamist Musta mere põhja. Türgi-Vene suhete madalseisu tõttu lükkusid tähtajad edasi. Projekti teostumine võimaldaks Venemaal tarnida Euroopasse gaasi Ukrainast mööda minnes.
Märtsi lõpul teatas kõrgeim kohus, et võtab seadusandliku võimu üle, leides, et opositsiooni kontrolli all olev Rahvusassamblee on kohut solvanud. Rahvusassamblee spiiker Julio Borges süüdistas vasakpoolset presidenti Nicolás Madurot riigipöörde korraldamises. Rahvusvahelise kriitika tõttu taganes kohus siiski paari päeva pärast oma otsusest. Rahvusassamblee vastasseis presidendi ja kohtuvõimuga on kestnud 2015. aasta detsembri parlamendivalimistest saadik. Rahvusassamblee soovib presidenti tagandada, kohus on need katsed aga blokeerinud. Venezuelas kestab majandus- ja poliitiline kriis, riigis kasvab inflatsioon ja eelmise aasta lõpul tekkis sularahakriis.
|
OSCAR-2019
|
||
Kas midagi on pildil viltu, kui ühe rüütliordu (kes oma põhikirjaliseks eesmärgiks peab muu hulgas aadelkonna edendamist ja aadlisuguvõsade loomist Eestis, rüütelliku vaimu ning kristliku moraali taastamist ja arendamist ühiskonnas) pearüütel, suurprior ja krahv Don Viktor (alias Viktor Vassiljev) kutsub üles inimvihkajalikule vägivallale, sundsteriliseerimisele ning põgenike füüsilisele hävitamisele?
See, mis aadlikele tundub lihtne, ei pruugi seda lihtrahvale mitte olla, mistõttu tunduvad Don Viktori «suured mõtted» kui pärlite sigadele (Mt 7:6) loopimine. Ma ei ole pädev ütlema, kuidas sobivad (uus)aadellikkusega üleskutsed Euroopasse suunduvad pagulaste paadid koos põgenikega uputada, kuid kristliku moraaliga, mida ordu peaks väidetavalt taastama ja arendama, see küll kuidagi ei klapi.
Põgenikeprobleem on tõsine ja seda võib ka kogu kristliku Euroopa Achilleuse kannaks nimetada. Samas tuleb endale aru anda, et Euroopa islamiseerimine ei alanud Süüria sõjaga – Euroopa islamiseerimine on Euroopa poliitilise eliidi kaua kestnud selgrootu ja naiivse multikulti ning lahtiste uste poliitika tulemus.
Üsna hirmutav on vaadata, kuidas inimmassid lihtsalt jalutavad, lapsed süles, üle selle orograafilise või geomeetrilise joone, mida riigipiiriks on harjutud nimetama. Euroopa piirid ei pea – kelle otsuste tulemus see on? Niisamuti ei pea ka Euroopa idapiir, mille ühte juppi eestlased valvavad.
See, et me oma piirijupi lõpuks võsast üles leidsime, on iseenesest positiivne, aga kuidas takistada inimmassil seda takistamatult ületamast, hoopis teine asi. Ka see, kui meil oleks piiril relvastatud mehitatud valve, ilmselt palju ei muudaks. Küsimus on ju selles, kui suur peab olema see euroamokki jooksev kriitiline inimmass, kellele meie tublid piirivalvurid enam vastu ei saa. On see 50, 100, 500?
Kes on see, kes hakkab piiril naisi ja lapsi tulistama või Peipsil paate koos põgenikega uputama? Kas Don Viktor ja teised Eesti uusaadlikud? Päris piiri kaitsmine ei ole arvutimäng ja droonide lennutamine.
Euroopa ajaloos on ikka ja jälle olnud päevakorras islami pealetungi tõrjumine. Üheks märkimisväärsemaks võiduks tuleb pidada tänapäeva Prantsusmaale nime andnud Frangi riigi majordoomuse (kuninga koja- ja sõjalise kaaskonna ülem) Karl Martelli vägede võitu 732. aasta Toursi lahingus.
Martell võitis araablasi ning pärast seda ei ole nad enam nii sügavale Euroopasse tunginud. Seda võitu peetakse õigustatult otsustavat tähtsust omavaks, millega päästeti Euroopa kristlik tsivilisatsioon muslimite invasioonist – vähemalt selleks korraks.
Euroopa on sõjas ja see on tsivilisatsioonide sõda. Rahvastevahelised vastasseisud ei kao kunagi – riikidevahelised asenduvad poliitiliste ja sõjaliste kokkupõrgetega erinevate kultuuride ja tsivilisatsioonide vahel. Maailm on taas astumas «ususõdade ajastusse», milles puuduvad konventsionaalse sõja reeglid ja piirangud. Räägitakse hübriidsõjast (mida iganes see ka ei tähenda), terrorismist, kübersõjast vms.
Üheks võimaluseks on ka Euroopa muslimitest võõrtöölistega üle ujutada ja mõne põlvkonna pärast demokraatlikel valimistel võim võtta ning põhiseaduse muutmise läbi islamiseadused Euroopa kristlastele ja teistele, sh usuleigetele, kohustuslikeks muuta. Selleks ei pea juba praegu enam ühtegi muslimit üle piiri juurde tulema.
Teame ju omast käest, et Euroopa üheks tunnuseks tänapäeval on vähene sündivus. Aga mida Piibel selle kohta ütleb? Usuleigele eurooplasele mitte midagi, tundub, et ka kristlasele suurt midagi. Aga kirjutatud on: «Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele» (1Ms 1:28). Muslimid näikse Piiblit sõna-sõnalt võtvat.
Seda demograafilist murdepunkti ära ootamatagi on esimesed katsed muslimite võiduga lõppemas. Näiteks käskis kohalik kohus eelmisel aastal maha võtta Loode-Prantsusmaal Ploërmeli linnas avalikul väljakul asuva paavst Johannes Paulus II kuju, kuna selle kohal oleval võlvkaarel on rist kui religioosne sümbol.
Kohtu hinnangul on religioosse kujutise avalik eksponeerimine vastuolus riigi ja kiriku lahususe põhimõttega, mistõttu kuju tuleb kuue kuu jooksul maha võtta. Teadagi on Prantsuse riigil tugev ilmalik traditsioon, aga antud juhtumi puhul räägitakse riigivõimu vastutulekust muslimitele, keda selliselt eksponeeritud rist solvavat (sic!).
Kas järgmisena võetakse ette kristlaste kirikuhoonete ristid? Arvata võib. Euroopa liidritele pidanuks ju ajaloolise kogemusena teada olema, et muslimid ei kohandu kristlastega – seda pole kunagi juhtunud ega hakkagi juhtuma.
Usuleigel Euroopal selles ususõjas erilisi väljavaateid ei ole. Kristlus pole isegi mitte euroopalik väärtus (sic!), mille nimel sõdida. Kui ei usu, siis lugege Euroopa Liidu põhiõiguste hartat (osa Lissaboni lepingust), kus peaks euroopalikud väärtused kajastuma (sealt on leitavad sellised nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine).
Olen aru saanud, et Euroopa kristlusele toetumist ei saavat rõhutada seetõttu, et teisi religioone (nt islamit) mitte solvata. Sellise «poliitilise korrektsusega» kaugele ei purjeta!
Aga mis on siis lahendus? Kas võimalik «konservatiivse Euroopa taassünd» ja proeuroopalikud deklaratsioonid lahendavad midagi? On selle lahenduse nimeks kodusõda, mis osalt juba tuure võtab? Kuidas olukorda kontrolli alla saada või tuleb leppida, et nii ongi määratud juhtuma?
Vaja on uut usulist äratust! (Põlis)eurooplased peavad lahutama «väärtusliku tühisest» (Jr 15:19) ja otsima Jumala lähedust. Lubatud on: «Ja mina teen sind kindlaks vaskmüüriks selle rahva vastu; kui nad võitlevad sinu vastu, siis nad ei võida sind, sest mina olen sinuga, et sind aidata ja päästa /…/ Ja ma päästan sind kurjade käest ning lunastan vägivallavalitsejate pihust.» (Jr 15:20–21) Euroopa peab expressis verbis deklareerima, et kristlus on Euroopa alustala ja aluspõhiväärtus.
Siseriiklik misjonitöö peab kristlaste arvu märkimisväärselt suurendama. Tõsine diskussioon religiooniõpetuse kooliprogrammidesse sisseviimise üle tuleb taastada. Tasub üle vaadata ka see, kuidas süvendada riigi ja kiriku koostööd.
Kindlasti pole praegustel põliseurooplastel mingit šanssi, kui ei hakata lapsi tegema. Kui meditsiinilisi takistusi ei ole, peaks igas europeres vähemalt kolm last kasvama.
Usuringkondade kõigil tasanditel tuleb aktiveerida tõsiseltvõetav religioonide dialoog ja indigenisatsioon.
Euroopa välispiir peab pidama ja immigratsioon peab olema kontrolli all! Sõjapõgenikke tuleb aidata nende kodumaale maksimaalselt lähedal, mitte Euroopa südames. Eelöeldu ei tähenda, et hädasolijaid ei peaks üldse vastu võetma, kuid vastuvõtmine peab olema hästi kontrollitud ja juhitud protsess, mis põhineb Euroopa ühtsel ja mõtestatud migratsioonipoliitikal. Selles protsessis ei tohi me kaotada oma identiteeti.
Poliitikud peavad looma korra, mis ei võimaldaks ühelgi töövõimelisel sisserändajal tööd tegemata ära elada ning abivajajatele jagatavad toetused ei tohiks ületada seda miinimumi, mida riik oma hädasolijatest kodanikele tagab. Ka Piibel ütleb, et: «Võõras, kes asub teie juures, olgu teie keskel nagu päriselanik; armasta teda nagu iseennast, sest te ise olete olnud võõrad Egiptusemaal» (3Ms 19:34).
Homme on taassünnipäev. See, mis praegu käsil, on meie rahva uus võimalus olla iseseisev, olla vaba. On iseenesest selge ja olen seda ka mõnel pool rõhutanud, et võimalus olla iseseisev on veel tänapäevaseski maailmas Jumala haruldane and. Riigita rahvaid on maailmas üksjagu, ka rahvaarvult suuremaid kui meie. Meenub aastate tagant üks kurbnaljakas lugu – kui ei oleks kurb, olekski naljakas. Nimelt olid kunagi Tallinnas külas ühe suurema, riigita sugulasrahva esindajad. Ajasime veidi juttu ja nad ütlesid, et lähevad õhtul orelit kuulama. Ma küsisin, millisesse kirikusse. Vastus kõlas: sinna, kus on orel …
Kas me ikka ise taipame, kui rikkad oleme? Me räägime oma riigis oma emakeelt, meil on kunst, kirjandus, oma teater igas veidigi suuremas linnas, mis maailma maastaabis annaks ehk külakese mõõdu välja; meil on emakeelne kõrgharidus, algharidusest rääkimata; pastorid, arstid, advokaadid ja kohtunikud, isegi president ja valitsus on meie oma rahva hulgast. Kahtlemata võiks meie rikkusi veel tükk aega üles lugeda. Peame seda normaalseks ja nuriseme, kui riigis üldiselt või mõnes süsteemis tõrge tekib, ega juurdle hoopis selle üle, millega me niisuguse armu ära oleme teeninud. Kas Jumal armastab meid eriliselt? Jumal armastab ikka. Ka seda rahvakildu siin, kes ennast uhkusega küll ateistlikuks, küll paganlikuks nimetab ja kõige muu hulgas ka nõidadele avalikke tuleproove korraldab. Oi, vabandust, selgeltnägijatele. Rahvas lõbutseb jälle nende arvel, ehkki seekord jäävad nad pärast rahva lõbustamist ellu.
Juuda-Iisraeli omariiklusele eelnes kõrberännak, õppimise ja täiskasvanuks saamise aeg. Ometi ei suutnud Jumala rahvas oma riiki ühtsena hoida. „Kui kogu Iisrael nägi, et kuningas ei võtnud neid kuulda, siis vastas rahvas kuningale, öeldes nõnda: „Mis osa on meil Taavetis? Ei ole meil pärisosa Iisai pojas. Oma telkidesse, Iisrael! Karjata nüüd omaenese sugu, Taavet!““ (1Kn 12:16) Ja Iisrael läks oma telkidesse … Iisraeli riigi võttis Assüüria 722. a eKr, Juuda lõppu 587. a eKr kirjeldab Teise Ajaraamatu 36. peatükk muuhulgas nii: „… et läheks täide Issanda sõna Jeremija suust –, kuni maa oli hüvitanud oma pidamata jäetud hingamispäevad: kõik laastatud oleku päevad olid hingamiseks, kuni seitsekümmend aastat sai täis“. (2Aj 36:21)
Loomulikult on selles Ajaraamatu peatükis juttu muustki, millega Juuda eksis. Ent tegelgem ennekõike siiski Eesti riigi ja rahvaga. Vabadus ja enesemääramisõigus on ühe rahvakillu jaoks võimalus pikemas perspektiivis edasi kesta. Võime filosofeerida vabaduse üle: on see vabadus millestki või vabadus millekski. On tõsi, et millekski ei saa realiseeruda enne millestkit, paraku millestki, ilma et tühjaks jäänud ruum millekskiga täidetaks, annab võimaluse veel teisele seitsmele ja kurjemale vaimule, nagu teada. Millega me oma vabadust sisustame?
Kas oleme oma viimasest kõrberännakust midagi kõrva taha pannud? Esrade-Nehemjade korraldusel jäeti maha mõnedki Rutid (pean siinhulgas silmas ka töötavaid majandusstruktuure jms), sest need olid võõra päritoluga. Aga mis tuli asemele? Palju kõlab ilusaid ja ka õigeid sõnu, paraku jäävad nad müügitrikina õõnsaks. Milleks rahvas, kõrgeim võim riigis, oma iseseisvust, oma vabaduse-armuandi kasutab ja mida oma rikkustega peale hakkab? Sest müüakse ikka seda, millele on turgu. Kas me oleme aru saanud, milleks vahepeal jumalatu võimu all olime?
Muide, Hesekieli raamatu 34. peatükis on ennustus Iisraeli karjastele: „Seepärast ütleb Issand Jumal neile nõnda: Vaata, mina ise mõistan kohut lihava lamba ja lahja lamba vahel … külje ja õlaga lükkate ning sarvedega puskate kõiki nõtru, kuni te olete need välja tõuganud …“ (Hs 34:20–21)
Ja veel: alkoholiaktsiis, mis lausa sunnib võõrsilt leevendust otsima, ei ole suurim võimalik ülekohus.
|
OSCAR-2019
|
||
Eesti tuntuimaid astrolooge Igor Mang avaldas Raadio 2 saates "Hallo, Kosmos!", et "ametliku arsti" juurde uuringutele minek on väga ohtlik, farmaatsia tappev ning tehniline hingetu tsivilisatsioon on kriisis. Pärast Mangi kirglikku avaldust hoiatas tehnikateadlane Mart Noorma raadiokuulajaid Mangi kui ohtliku fenomeni eest ning tõi võrdluseks Hitleri. Seevastu roheliste loovjuht Toomas Trapido avaldas oma vankumatut seisukohta, et iga inimene otsustab enda arusaamade põhjal.
Tähetark Mang tunnistas saates, et teda huvitavad vähe maised asjad. "Füüsiline maailm ei ole päris minu kodu. Ma olen seda tunnetanud," rääkis ta. Ta usub, et "meie ei jää ainult inimesteks, vaid inimesest on veel midagi kõrgemat".
Meie maailm on Mangi arvates haige infoväljaga. "Me oleme kriisis. Terve see tehniline hingetu tsivilisatsioon on kriisis, ta on ära minemas, sest ta on hingetu!" kuulutas astroloog saates kirglikult.
Mang, kes tunnistas, et on saanud abi ainult hambaarstilt või siis, kui kondid on katki, rääkis, et ametliku arsti juurde uuringutele minek on seotud suurte ohtudega, sest siis satuks inimene nagu pöörisesse, sest tänapäeval leidu ühtegi tervet inimest. "Ja hakatakse uurima üht su häda, siis leitakse veel kümme."
Ka Mang käis "ametlikult arstilt" abi otsimas ja talle pandi peale tabletid, kuid ta ütleb, et tabletid on tema jaoks võõrad. "Oksele ajas, minu organism ei võta. Ma toitun ka küllaltki puhtalt," rääkis Mang ja hoiatas: "Farmaatsia on hirmus, see tapab, see on tohutu äri!"
Tabletineelamise asemel elas tähetark kuu aega hoopis puhta allikavee juures, kus ta paastus, end pesi ja lättevett jõi. "Ja ma sain oma hädadest lahti," rääkis ta.
Mang kuulutas kirglikult, et tervenemiseks tuleb minna tervesse keskkonda, hakata suhtlema tervete inimestega ja saama head informatsiooni. "Vaat, mis ravib! Aga haiglad on täis haigeid. Pärast sa tuled ja tunned, et soh!, su eluenergiat on ära võetud. Sest haiged võtavad tervetelt seda endasse."
Tähetark rõhutas, et praegu valitseb tehniline tsivilisatsioon ning see on kriisis, "ära minemas", sest see on hingetu. "Kristallidel on oma bioväli, puudel on oma bioväli, inimestel, aga tehnikal ei ole biovälja, ta on mehhaaniline, ta matab, ta on üle keeratud, aga meid on pandud tehnilisse elulaadi elama. Meil asendatakse elav loodus tehnokraatiaga," seletas Mang üha tungivamalt ning urahtas: "Vaat see tapab! Mina teda ei salli!"
"Mul on see kogemus, sest ma armastan elu, kõige oma hingejõuga loomi, taimi, hästi palju elu, igavest elu! Aga SEE tapab meie maakera, mis on tehtud prügikastiks. Sellepärast, et me ei suuda seda ära koristada," jätkas tähetark vähe leebemas vormis. "Vaat see on hinges. Mina räägin hingest! Jah, mul on selline kogemus ja see on õige!"
Siis sekkus tudengisatelliidi programmi nõustaja, tehnikateadlane Mart Noorma, pöördudes "kõigi raadiokuulajate" ja eraldi ka laste poole: "See, mis te praegu kuulsite, ei ole õige! Lapsed, kes te kuulsite seda, minge arsti juurde! Ärge uskuge seda juttu! Sest see, mida me praegu näeme, on üks kõige ohtlikum fenomen. See on see, mis toob maailma kaasa tohutut häda ja õnnetust!"
Noorma räägib, et oma usku ja kirge ei tohi rakendada negatiivses suunas. "Sellise suurepärase oraatorioskusega saab teha head inimestele, aidata inimestel lisada enesekindlust, väärikust ja paremini leppida sellega, mis nad on. Kui seda sama veenmisjõudu kasutatakse selleks, et inimesed, kes peavad arsti juurde minema, sinna enam ei julge minna, siis see on kuritegelik!"
Noorma räägib, et ka Hitleri fenomen oli olla väga hea kõnemees, kuid välja jõuti 50 miljoni surnud inimeseni. "Ja seepärast – rõhutan veel kord – see jutt, mis te enne kuulsite, on teile ohtlik!"
Tähetark Mang kostis seepeale, et tema eesmärk ei ole inimesi mõjutada, vaid ta kaitses oma seisukohti. "Mind on kogu elu tümitatud. Saate aru - tümitatud! Teadus on olnud kogu aeg pailaps ja privilegeeritud. Kõik, mis on alternatiivne, seda ei soosita, seda tümitatakse. Aga see tasub uurimist."
Pärast seda, kui teadlane oli kõrvutanud tähetarga kõnemeheoskusi natsi-Saksamaa juhi Adolf Hitleri fenomeniga, sekkus vestlusse roheline loovjuht Toomas Trapido, kes alustuseks viitas oma vanaisale, kes 1941. aastal Tartus tapeti. Trapido ütles, et sellele vaatamata on tal raske kedagi vihata ja sildistada.
"Mina julgen küll soovitada avatud vaimu, uudishimu, julgust küsida küsimusi, mis on elu, mis on surm, mis on haigus, mis on tervis. Ja jõuda ise mingite vastusteni ja teha otsused," selgitas Trapido oma seisukohta. "Minu arust on selline käitumine kõige eetilisem andmata hinnanguid teise inimese käitumise kohta - juhul, kui tõesti teise inimese käitumine ohustab teisi inimesi, loodust, üldist hüve, ohustab selgelt – ma ütleks nii."
"Ma jään oma seisukoha juurde: iga inimene teeb oma otsused enda arusaama põhjal. Arstid, Eesti meditsiinisüsteem aitab inimesi ja mõnikord ka ei aita. Ja tõenäoselt, kui me täiendame meditsiinimeetodeid, mõnikord aitavad inimesi ja mõnikord ei aita," kinnitas Trapido veel oma seisukohta.
... ehk, kõik uus on hästiunustatud vana... Kunagi ütles üks kuulus maarohtudega ravija, et kui inimene on üks osa loodusest, siis ravimi temale leiab...
|
OSCAR-2019
|
||
Pärast Euroopa Liiduga ühinemist 1. mail 2004 osaleb Eesti liidu otsustusprotsessides täieõigusliku partnerina.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium lähtub Euroopa Liidu suunalises tegevuses poliitika raamdokumendist "Eesti Euroopa Liidu poliitika 2015–2019" ja konkurentsivõime strateegilisest kavast “Eesti 2020”, mis on omakorda kooskõlas üle-euroopalise kavaga „Euroopa Liit 2020“. See jätkab kehtivat Lissaboni strateegiat ja peaks võimaldama Euroopa Liidul kriisist täielikult taastuda ning liikuda kiiresti teadmistepõhise ja keskkonnasäästliku majanduse suunas.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium korraldab Eesti esindamist kahes Euroopa Liidu Nõukogus ja enam kui 32 nõukogu töögrupis.
Eesti saab Euroopa Liidu eesistujamaaks 2017. aasta teisel poolel ning on eesistuja kuus kuud, mil Eesti vastutab Euroopa Liidu Nõukogu töö korraldamise eest.
Euroopa Liidu eesistumist ettevalmistavaid tegevusi koordineerib Riigikantselei Euroopa Liidu sekretariaat.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium osaleb Euroopa Liidu otsustusprotsessis Euroopa Liidu Nõukogu kaudu.
Konkurentsivõime nõukogus (siseturg, tööstus, teadusuuringud ja kosmos), kus osaletakse koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumi ning teiste ministeeriumitega.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium esindab Euroopa Liidu Nõukogus Eesti valitsuse seisukohti Euroopa Liidu asjade suhtes, mis nõuavad Eesti seaduste muutmist või on olulise mõjuga vastavalt “Euroopa Liidu dokumentide menetlemise korrale”.
Euroopa Liidu Nõukogu töögruppides, COREPERides ja nõukogudes esindavad Eestit Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ametnikud Tallinnast või ministeeriumi esindajad Eesti alalisest esindusest Euroopa Liidu juures.
Samuti osalevad ametnikud komitoloogiakomiteedes, kus arutatakse Euroopa Liidu direktiivide või määruste alamakte või rakendamisega seotud küsimusi (komitoloogiamenetluses võetakse vastu rakendusakte või delegeeritud akte).
Euroopa Liidu konkurentsivõime nõukogu istungitel osalemist koordineerivad Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning Haridus- ja Teadusministeerium.
Konkurentsivõime nõukogu töösse panustavad vastavalt päevakorraküsimustele ka teised ministeeriumid.
Nõukogu istungitel arutavad Euroopa Liidu ministrid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi vastutusalasse kuuluvatest teemadest eelkõige majandusteemasid, sealhulgas Euroopa Liidu ühtse turu – tööstuse, ettevõtluse, innovatsiooni, konkurentsipoliitika, tarbijakaitse, tehnilise harmoneerimise, parema õiguse, ehituse, turismi ja kosmose küsimused. Päevakorras on ka riigiabi ja intellektuaalomandi teemad.
Haridus- ja Teadusministeeriumi vastutusalasse kuuluvad teadus- ja arendustöö ning innovatsiooni küsimused.
Aastas toimub keskmiselt kuus nõukogu istungit (kaasa arvatud mitteametlikud kohtumised).
Euroopa Liidu konkurentsivõime ja majanduskasvu suurendamine tugevdab Euroopa Liitu ja euroala. Võtmetähtsusega on teadmistepõhise majanduse ja ühtse turu arendamine ning seda toetavad tegevused. Ühtne majandusruum toetaks riikide eelarvekulude kindlustumist ja aitaks luua suuremat majanduskasvu.
Nelja põhivabaduse — isikute ja teenuste vaba liikumine, kaupade vaba liikumine ja kapitali ning maksete vaba liikumine Euroopa Liidus — täielikuks tagamiseks tuleb uuendada ühtse turu üldist raamistikku.
Ühtse ja vaba turu arenemiseks on oluline lihtsustada ettevõtlus-keskkonda - vähendada halduskoormust ja eelistada uute regulat-sioonide kehtestamisel turujärelevalvet eelkontrollile. Väga suurt roll Euroopa Liidu ühtse turu väljaarendamisel on ka üle-euroopalisetel taristutel (transpordi-, energeetika- ja telekommunikatsioonitaristud), mis on piirkondade ühendatuse ehk turu sujuva toimimise eeldus.
Euroopa konkurentsivõime tõstmiseks on oluline Euroopa ühtse turu tõrgeteta toimimine. Seetõttu pöörab Eesti erilist tähelepanu internetimajandusele ja ühtsele digitaalsele turule, milleni loodame jõuda aastal 2015, et kodanikud ja ettevõtjad saaksid teenuseid kasutada elektroonselt kõikjal Euroopa Liidus. Selleks tuleb aga saavutada ühtne lähenemisviis digitaalsele identiteedile ja usaldusteenustele (elektrooniline isikutuvastusplatvorm ja e-arvete esitamine).
Meie eesmärk on tagada ka tulevikus kiire andmesideühenduse lairibataristu rajamise toetamine Euroopa Liidu finantsinstrumentidest ja riigiabi reeglitega kaasneva halduskoormuse vähendamine.
Transpordi, telekommunikatsiooni ja energia nõukogu (TTE) istungitel kiidetakse heaks suur osa Eesti majandusruumi mõjutavast seadusandlusest.
Nõukogu ja selle alamkohtumiste istungitel töötatakse välja ja otsustatakse lisaks valdkondlikule seadusandlusele muuhulgas ka suurte taristuprojektide nagu Rail Baltic, LNG-terminal ja üleeuroopaliste digitaalsete teenuseplatvormide rahastus ning tingimused.
Eesti seisukohad Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusala valdkondades lähtuvad valitsuse Euroopa Liidu poliitika raamdokumendist ja strateegiast “Eesti 2020”.
Euroopa Liidu transpordipoliitika peamine ülesanne on ühtse transpordituru arendamine ning selle konkurentsivõimelisemaks ja ressursisäästlikumaks muutmine.
Ühtse turu toimimise üks eeldus on parem üleeuroopaline taristu ja Euroopa Liidu piirkondade omavaheline ühendatus, milleks on vaja nii Euroopa Liidu toetust kui ka liikmesriikide poliitilist tahet.
Euroopa Komisjoni transpordipoliitika valge raamat seab üheks eesmärgiks Euroopa Liidu ida- ja lääneosa transpordipiirkondade ühendamise. Oluline on lõpule viia Rail Balticu ja Via Baltica projektid, et luua tänapäevased ühendused Balti riikide ning ülejäänud Euroopa Liidu vahel.
Loodav Euroopa Ühendamise Rahastu toetab siseturu arengut ja lõimimist ning transpordisüsteemi säästvamaks muutmist. Tähelepanu tuleb pöörata ka ühendustele Euroopa Liidu naaberpiirkondadega.
Lisaks füüsilisele taristule tuleb arendada ka valdkondlikku transpordipoliitikat, et tagada Euroopa Liidu transpordituru suurem integreeritus.
Kabotaaž on maanteeveoteenuse osutamine vedaja poolt liikmesriikides, mis pole tema asutamiskoht. Praegu on kabotaažveod piiratud (pärast rahvusvahelist vedu on vedajatel lubatud teha kolm kabotaažvedu seitsme päeva jooksul), mis takistab ühtse turu toimimist ja suurendab Euroopa Liidu veoteenuseosutajate kulusid.
Küsimus on oluline ka kliima- ja energiapoliitika kontekstis: tühisõitude hulga vähenemine säästab nii keskkonda kui ka energiat.
Raudteesektoris tuleb arendada ühtset Euroopa raudteepiirkonda, et kaoks erinevate tehniliste nõuete tõttu vedurite vahetamise vajadus riigipiiridel või riikide protektsionismist tulenev raskendatud ligipääs depooteenustele. Selline olukord pärsib teenuste sujuvust ja efektiivsust ega ole majanduslikult mõistlik.
Lennunduses tuleb lõpule viia Ühtse Euroopa Taeva tegevuskava ja laiendada Euroopa ühise lennunduspiirkonna põhimõtteid naaberriikidesse.
Avatud taeva kokkulepete raames tuleb jätkata lepingute sõlmimist kolmandate riikidega, eriti Aasias.
Eesti peab oluliseks Euroopa lennujuhtimise ajakohastamise projekti (SESAR) elluviimist aastaks 2020 ja selle arendustegevustes osalemist.
Merenduses eksisteerib praegu vaid rahvusvaheline, mitte Euroopa Liidu siseturg, kuna liikmesriikide vahel sõitvaid aluseid koheldakse samamoodi kui kolmandatest riikidest saabuvaid laevu. Ühtse turu toimimiseks peavad korduvad tolliprotseduurid igas Euroopa Liidu liikmesriigis kaduma.
Mereühenduste aastaringse toimimise tagamiseks on oluline toetada Läänemere ühtset jäämurdepoliitikat, riikidevahelist operatiivset koostööd ja nende kasutuses olevate ressursside efektiivset kasutamist.
Transpordisektor peab ühe suurima heitgaaside allikana kohanduma Euroopa Liidu kliima- ja energiapoliitika eesmärkidega, milleks on vaja teha investeeringuid innovatsiooni näiteks intelligentsete transpordisüsteemide ja linnatranspordi e-lahenduste (nt. e-parkimine) juurutamiseks ja ka tugevamat regulatiivset survet.
Üks tõenäoline suundumus on transpordisektori tasude ja maksusüsteemi muutmine, lähtudes printsiipidest “Saastaja maksab” ja “Kasutaja maksab”.
Konkurentsivõime kahjustamise ärahoidmiseks tuleb erinevate Euroopa Liidu poliitikate väljatöötamisel arvestada ka regioonide paiknemisega Euroopa Liidu kesksete piirkondade suhtes ja asustustihedusega.
Euroopa Liidu ühtse digitaalse siseturu arendamise eesmärk on toetada Euroopa Liidu majanduse kasvu ja võimaldada nii kodanikel kui ettevõtetel parimal moel ära kasutada IKT-tehnoloogiate arengut.
Ühtse digitaalse siseturu saavutamiseks on loodud Euroopa digitaalne tegevuskava mis koosneb 13 eesmärgist ja 101 tegevusest, mis jagunevad seitsmeks sambaks.
Hinnanguliselt suurendaks see Euroopa Liidu SKPd nelja protsendi võrra ning tooks kaasa 30 000 uue töökoha loomise aastas.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi peamised huvid Euroopa ühtse digitaalse turu arendamisel on seotud elektroonse identiteedi, usaldusteenuste ja e-teenuste piiriülese toimivuse edendamisega ning kiire ja ülikiire püsi- ja mobiilse interneti kättesaadavuse ning kasutatavuse suurendamisega.
Eesti peab Euroopa Liidu energiapoliitikas oluliseks energia siseturu ja selle tõhusat toimimist toetava taristu väljaarendamist.
Euroopa energiaturu tõhusaks toimimiseks ja energiasõltumatuse tagamiseks tuleb kehtestada ühtsed reeglid elektri impordile kolmandatest riikidest.
Eesti huvi on suurendada energiajulgeolekut energiaühenduste rajamise ja Euroopa Liidu tootjatele võrdsete konkurentsitingimuste loomisega, mis ei kehti riikidele väljaspool Euroopa Liitu.
Taastuvate energiaallikate osakaalu tõus lõpptarbimises ja energiatõhususe kasv on olulised Euroopa Liidu energia ja ka kliimapoliitika elemendid, et kaasa aidata varustuskindlusele ja keskkonnamõjude leevendamisele.
Uue üleeuroopalise energiainfrastruktuuri määruse 347/2013 (TEN-E) alusel võttis Euroopa Komisjon vastu nimekirja 248 võtmetähtsusega energiainfrastruktuuri projektist (PCI). Kandes ühishuviprojektide, PCI (Project of Common Interest) märgistust, saavad need kasutada kiiremat ja efektiivsemat loaandmise protseduuri ning paremat regulaatori poolset käsitlemist. PCI projektid saavad juurdepääsu ka Connecting Europe Facility (CEF) finantstoetusele (max 75%), mille raames on üleeuroopalise energiainfrastruktuuri jaoks määratud 2014-2020 finantsperioodil 5,85 miljardit eurot.
Projekti lisamiseks ühishuviprojektide nimekirja peab sellel olema oluline kasutegur vähemalt kahe liikmesriigi jaoks, see peab toetama turu integratsiooni ja konkurentsivõimet, suurendama varustuskindlust ja vähendama CO2 emissioone.
Moodustatud on ka töörühm, mille ülesandeks on hõlbustada ja koordineerida ühishuviprojektide planeerimist ja loamenetlust, olles nii projektiarendajatele, Euroopa Komisjonile kui ka avalikkusele üheks kontaktpunktiks.
Läänemere strateegia on Euroopa Liidu algatus, mille eesmärk on leida lahendusi peamistele piirkonna arengut takistavatele kitsaskohtadele.
Läänemere strateegia puudutab 85 miljonit inimest (17% Euroopa Liidu elanikkonnast) ja kaheksat Euroopa Liidu riiki: Rootsi, Taani, Eesti, Soome, Saksamaa, Läti, Leedu ja Poola.
Läänemere strateegia ei dubleeri senist koostööd regioonis, sest on poliitikateülene ning keskendub kõige olulisematele probleemidele: kuidas parandada regiooni konkurentsivõimet, luua uusi transpordi- ja energiaühendusi, kaitsta keskkonda, edendada teaduskoostööd ning tagada inimeste ja keskkonna ohutus.
Valdkondade koordineerimise eest vastutavad erinevad liikmesriigid ja organisatsioonid ning koostööd tehakse ka Vene Föderatsiooniga.
Läänemere strateegia eesmärkide elluviimiseks ei ole loodud uusi institutsioone, vaid selleks kasutatakse olemasolevaid organisatsioone ja struktuure. Strateegia tegevusi koordineerib Euroopa Komisjoni regionaalarengu peadirektoraat, Eestis Välisministeeriumi Euroopa ja Atlandi-ülese koostöö osakond, mille juhitavasse töörühma kuuluvad erinevate ministeeriumite ja ametite esindajad.
Eesti koordineerib Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi vastutusel siseturult takistuste eemaldamise poliitikavaldkonda ja selle võtmeprojekti “Takistuste leidmine Läänemere strateegia riikide piiriüleste e-teenuste kasutuselevõtus”, mille lähteülesanne on tuvastada piiriüleste e-teenuste rakendamise raskused.
Eesti huvi on propageerida digiallkirja kasutamist Euroopa Liidu siseturul, pakkudes omalt poolt välja meetodeid piiriüleste e-teenuste hõlpsaks kasutuselevõtuks.
Eestis tegeleb teemaga Riigi Infosüsteemi Amet (RIA), kes töötab muu hulgas välja metodoloogiat, kuidas mõõta ja võrrelda omavahel erinevate tuvastusviiside turvalisuse tasemeid (e-autentimine, paroolipõhised lahendid, PIN-kaardid ja kalkulaatorid).
Eesti partnerid ettevõtjaportaali piiriüleses teenuses on Belgia, Leedu, Soome ja Portugal. Portugaliga oleme oma ettevõtjaportaalid avanud mõlemapoolselt nii, et Eesti saab kasutada Portugali ettevõtjaportaali oma digiallkirjaga ja vastupidi. Ülejäänutega oleme oma portaali avanud vaid ühepoolselt - Belgia, Leedu ja Soome saavad meie ettevõtjaportaali kasutada oma digiallkirjaga, Leedu mobiil-IDga.
|
OSCAR-2019
|
||
Eile istusin ma öö otsa üleval ja lugesin raamatut – mõni kuu tagasi tuli USAs välja John Lennoni esimese abikaasa mälestusteraamat. Võiks selle vabalt ka eesti keeles välja anda, arvan ma – hästi loetav, kuigi ehk liiga paks ja vabalt oleks umbes viiendiku sealt välja kärpinud (liiga palju Cynthia enda hilisemat elu – raamatu pealkiri on ju “John”).
Mulle tuli ka meelde möödunud aastal nähtud dokfilm, kus Cynthia ja Johni poeg Julian Lennon rääkis sellest, et tal ei olnud isa… pärast seda, kui isa Yokoga minema kõndis ja peagi Inglismaalt USAsse kolis. Julian nägi välja nagu mingi kurbade silmadega keskaegne ikoon seda rääkides. Ta oli 5aastane, kui isa ära läks (sama vana, kui oli John, mil tema isa ta maha jättis).
Tegelikult on minule Yoko Ono alati meeldinud. Kõigepealt ei olnud ma ühtegi raamatut lugenud – oma esimeste honoraride eest ostsin John Lennoni kassetid ja kuulasin need ribadeks. Minu jaoks oli Yoko nähtav sel ajal ainult läbi Lennoni silmade – nagu armastus ja hingesugulane, mingisuguse uue maailma avaja. Hiljem sattusin lugema just neid dokumentaalraamatuid, mis nende suhet põnev-positiivselt valgustasid. Aga Cynthia? Ah, tema oligi ju hall hiireke, liiga igav Johni jaoks.
Eile öösel tuli siis meelde, et igast lahutusest saaks rääkida kaks täiesti erinevat lugu ja mõlemad need lood vastavad tõele, sest mõlemal poolel on oma tõde.
Cynthia loo valguses sai Yoko hoopis uued jooned ja ma sain pihta, miks enamus inimesi, keda ma tean (nii USAs kui Eestis) teda ei salli. Külm ja vastik nõid, kes kasutas ära Johnis tekkinud vaakumi millegi uue otsimiseks ja asus temaga manipuleerima – vaat selline oli Yoko uues valguses. Lisada veel see, et Cynthia kui lihtne ja soe tüdruk jäi suhtlema Johni Inglismaa-sugulastega, aga Yoko-John sisuliselt lõpetasid suhtlemise pärast USAsse kolmist. Ja kõige õudsemad on pärandusetülid, Yoko ahnus pärast Johni surma…
Justini ema on oma esimese abikaasaga siiani hea sõber ja vahetab iga nädal maile nii temaga kui ta uue naisega. Ma arvan, et edu pandiks on see, et nad läksid lahku ilma konkreetse solvumise ja abielurikkumiseta. Mees tahtis minna edasi õppima ja kolida DCsse, naine tahtis jääda kodukanti… Sisuliselt olid nad alles lapsed, kui abiellusid, ja ikka veel lapsed, kui lahku sõbralikult läksid (20ndate esimeses pooles, poeg paariaastane).
Aga mõlemad nad kardavad samas, et lahutus on põhjus, miks nende poeg esimesest abielust endale kaaslast ei suuda leida. Mina küll ei suuda öelda seda numbrit, kui palju on Ianil pruute olnud. Sada?
“Ta otsib perfektset naist, sest ta ei taha mingi hinna eest, et tema lastele juhtuks see, mis talle juhtus – lahutus,” ütles Justin. “No abiellumine on risk nii või teisiti, ma ütlesin talle, et vahel tuleb riskida – aga tema vist ei usu, otsib ikka seda perfektset.”
Tädy Mary abiellus noorelt, 19aastaselt sünnitas ta esimese lapse ja kaks aastat hiljem teise. Vaatan neid pilte: Mary on imeilus mustade pikkade juustega, ta abikaasa Steve näib ta vastand, blondide lokkidega, rootsi-norra päritolu – noored, ilusad, hoogsad, naeratavad.
Steve olevat olnud vastutustundetu ja käinud sõpradega kõrtsis ja (sic) uisutamas. Mary tundis end üksildasena ja armus Steve tööpartnerisse, kelle nimi samuti Steve. Varsti teadis kogu küla, peale abikaasa, et Maryl ja uuel Stevel on armulugu. Kui see lõpuks küla pealt abikaasa Steveni jõudis, olevat ta koju tulnud ja märatsema hakanud. Siis olevat olnud mitu nädalat, kus ta tahtis Maryt tagasi, aga ei saanud, Mary hoopis võttis oma lapsed ja kolis oma ema juurde (nende maja oli Steve perekonna nimel).
Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis pani Steve maja müüki, tingimusega, et võtab kohe müügist maha, kui Mary tagasi tuleb. Siis olid mingid vastikud tülid laste nägemise üle ja laste nähes, mille lõpuks Mary olla plahvatanud, et ta ei näitagi enam lapsi Stevele!
Mispeale Steve olla lahkunud. Northportist ja New Yorgi osariigist. Maja müüdi. Ja Mary oli nii uhke, et ei küsinud rahalist toetust, kuigi kõik perekond ja sõbrad palusid tal oma laste isaga ära leppida. Või siis vähemasti see uues Steven ära unustada ja lastele keskenduda. Ei – Mary jäi uue Steveniga ega võtnud kunagi oma endise abikaasaga kontakti. Nii pole lapsed oma isa näinud ega saanud sentigi raha temalt.
Olen kuulnud lugusid (Justini ema armastab dramaatilisi lugusid), kuidas Kryshtia ja Steven on tahtnud ise oma isaga kontakti võtta ja kuidas nad isegi ta aadressi suutsid välja peilida, aga ei julgenud ühenduda.
Mis seal imestada, et mõlemad lapsed on natuke kõhkvel ja kummalised oma elu elades. Kryshtia (saab 32) elab koos endast 10 aastat vanema juudi mehega, keda ta ema vihkab. Ja ta on lapsest saati öelnud, et tema lapsi ei taha. Steven junior hakkab 30 saama ja on igavene üliõpilane – mis Ameerikas tähendab seda, et ta on tohutult igal aastal perekonna raha kulutanud õppemaksudele, aga pole eksameid viitsinud ära teha.
Ma ei taha mõelda, millised võisid olla nende esimesed lapsepõlvemälestused. Kogu küla seebiooper kestis siis, kui Steven junior oli 2-3 ja Kryshtia oli 4-5…
Ega taha ma mõelda, mis näiteks Tähismaade lastest saab. Loodan parimat. Aga haiget on nad kindlasti saanud. Inno online-päevikust lugesin enne, et tema sõnul ei lasta tal lastega suhelda. Ja mis ta on avalikkuse ees laste ema kohta öelnud? Ka siin on jälle kaks lugu. Mõlemad õiged.
See on vist kõige positiivsem mõte, mis mulle sellest Lennoni-raamatu painest kasvas nagu fööniks tuhast.
Oo jaa!! Maire Aunaste arutas oma ühes viimastest “Meie” saadetes, kuidas üldse on võimalik olla abielus üle 20 aasta ning leidis selle olevat lihtsalt hämmastava! Kuidas kellelgi! Mina olen muide abielus varsti 53 aastat! Ja mu kallid noored, targad ja edukad daamid (ja härrad), leian et ma olen sellega kuradi palju elus saanud!!
Täna saatsime lõplikult ära Lennart Meri. Oli ilus ja väärikas lahkumine. Muide, Lennart oli mu koolivend, käisime mõlemad Tall. 10 Keskkoolis Nõmmel, tema üks klass minust allpool. Meie kodud olid kõrvuti Vabaduse puiesteel ja oleme temaga ja oma kambaga omal ajal nii ühest kui teisest rääkinud. Me kutsusime teda Joniks. Hiljem on aga saatus meie teed lausa lahku viinud. Igatahes oli ta oma iseloomu ja käitumise tõttu PARIM president, mis meil eriti noil aegadel oleks olla võinud.
See on ikka hea õnn, kui leiad kaaslase, kes sobib su kõrvale nii noorena kui vanana. Mul on selliste inimeste üle kohe hea meel 🙂
vanad mehed ei tea saladust, et noor naine imeb elumahlad välja…seepärast on nutikam vana naisega elada rahus ja üksmeeles, on võimalus pääseda surmast nooremana kui muidu ette nähtud. Quinn oleks ka 90ni välja põrutanud, kui oleks taibanud vähem rahulikumalt naistesse suhtuda.
Liinale. Sellest mu esimesest abielust siin pikalt juttu ei tule, sest mu eksmees on eestlane – kes teab, see teab. Viimati oli mul temaga põgus kirjavahetus just sel teemal, et ta ei taha ennast ega endaga seotut miskit moodi minu blogist leida. Täiesti arusaadav.
Abiellusin noorelt jah, koos hakkasime olema, kui olin 19 ja abiellusin 20aastaselt. Mõtlen tagantjärgi, et mul oli sel ajal hing haige. ema oli haiglas, esimene tormiline tudengiaasta oli mu parajalt ära räsinud – ja mulle oli vaja uut kodu, nii leidsingi turvalise koha endast vanema mehe ja tema ema näol. Aga tegelikult ma vist ei armastanud teda päris tingimusteta. See oli üks põhjustest, miks meil kriisid tulid ja lõpuks lahutasime.
Parem õudne lõpp, kui lõputu õudus… Kui ikka elu ei lähe, ei ole mõtet koos elada, eriti veel laste nimel! Lõpuks on lapsed ikka need kes kõige rohkem haiget saavad.
Lapsed saavad vähem haiget, kui neile kõik rahulikult ära seletatakse (ilma ennast ja abikaasat süüdistamata). Enne peab muidugi vanematel endal selge olema, mis toimub.
Iga lahutuse puhul võib kuulda 3 erinevat lugu juhul kui mängus on lapsed. Igasugused lahkuminekud on kurvad ning valusad kuid märk, mis jääb lastele kui ta näeb oma vanemaid nääklemas ja kaklemas 10 aastat vanade nõude ja muu jagamisel on veel kohutavam. kindlasti see jätab mingi märgi ning hilisemas eas mõjutab tehtavaid valikuid (alateadlikult).
Kaldun arvama, et sellest, kui vanemad ähvardavad lahutada ja vinnutavad seda mõnda aega, ja siis ikka ei lahuta, võivad lapsed saada sama hea paugu kätte kui pärislahutusest.
Mul meenus äkitselt, et mu tädi ühe sõbra nimi on Yoko. Ma arvasin, et seda kirjutatakse Joko, aga vahet pole. Ma hakkasin alles praegu mõtema, et äkki see nimi on sellest Yokost tulnud…
|
OSCAR-2019
|
||
Nii Euroopa Liidu kui ka OECD (Organization for Economic Cooperation and Development) dokumentides rõhutatakse, et töötuse vähendamisel on tähtis osa aktiivsel tööturupoliitikal (ATP) (European Commission 2001; OECD 1994). OECD riikides moodustavad kulutused ATP finantseerimiseks keskmiselt 1% SKP-st, Rootsis koguni 1,82% (vt joonist). Sellest tulenevalt on vajalik analüüsida, kui tulemuslik on olnud tööturupoliitika töötuse vähendamisel. Käesoleva artikli eesmärk ongi vaadata erinevaid võimalusi ATP tulemuslikkuse hindamisel, tuua välja põhijäreldused, milleni riigid ATP mõju hindamisel on jõudnud ning tutvustada esialgseid tulemusi, milleni on jõutud Eesti ATP tulemuslikkust analüüsides.
ATP hõlmab mitmesuguseid programme, mille ühine eesmärk on aidata töö kaotanul võimalikult ruttu tööturule naasta, tema oskusi ja teadmisi arendada ning tööturu olukorda üldiselt parandada (OECD 1996). OECD klassifikatsiooni kohaselt hõlmab ATP riigi tööhõiveametite tegevust ja nende haldamist, tööturukoolitust, subsideeritud töötamist ning erimeetmeid noortele ja puuetega inimestele (OECD 1993). Eesti kontekstis tähendab ATP seega riigi tööhõiveametite tegevust ning pakutavaid tööturuteenuseid.
ATP tulemuslikkuse hindamisel on pikaajaline traditsioon Ameerika Ühendriikides ja Kanadas, kus poliitikud jälgivad valvsalt, missugune on iga kulutatud dollari kasutegur. 1990. aastail on ATP regulaarne hindamine muutunud normiks ka Euroopa riikides. Järgnevalt peatungi lühidalt ATP tulemuslikkuse hindamisel.
ATP mõju on võimalik hinnata nii makrotasandil, näiteks ATP mõju tööpuudusele ja reaalpalkadele, kui ka mikrotasandil, näiteks iga konkreetse programmi mõju selles osalenuile. Ideaalvariandis tuleks kasutada mõlemat lähenemist. Tegelikkuses on makrotasandil läbiviidud uuringuid suhteliselt vähe ning nende tulemused sageli vastuolulised – mõned uuringud viitavad sellele, et ATP on tõhus vahend tööpuuduse ja palgasurve vähendamisel, teised näitavad, et seos puudub või on vähetähtis. Makrotasandil läbiviidud analüüside põhiprobleemiks ongi nende tehniliselt raske teostatavus, mistõttu pole suudetud leida usaldusväärset mudelit. Seetõttu hinnatakse ATP tulemuslikkust enamasti mikrotasandil, s.t vaadatakse iga programmi mõju programmis osalenute edasisele tööturuseisundile ja palgatasemele (Martin 1998).
Mikrotasandil läbiviidavate uuringute eesmärk on välja selgitada, kas tööturuprogrammis osalenud olid mitteosalenutega võrreldes tööturule tagasi pöördudes edukamad, s.t kas programmis osalemine suurendas töötamise tõenäosust ja palka. Selleks kasutatakse peamiselt kahte erinevat tehnikat: sotsiaalseid eksperimente ja kvaasieksperimentaalset tehnikat.
Sotsiaalseid eksperimente on suhteliselt palju kasutatud USA-s. Eksperimendi käigus jaotatakse potentsiaalsed programmis osalejad meelevaldselt kahte rühma: osalejad ja mitteosalejad (kontrollrühm). Kui potentsiaalsete osalejate arv on küllalt suur, on meelevaldselt kahte rühma jaotatud inimesed keskmiselt nii jälgitavate (nt sugu, vanus, haridus, perekonnaseis) kui ka mittejälgitavate tegurite (nt motivatsioon) osas sarnased. Erinevust osalenute ja kontrollrühma edasises staatuses tööturul võib seega vaadelda kui programmi mõju (Dar, Tzannatos 1999).
Kvaasieksperimentaalsel metodoloogial põhinevais uuringuis jaotatakse potentsiaalsed osalejad kahte rühma pärast programmis osalemist. Kontrollrühm moodustatakse samal perioodil programmis mitteosalenud töötute hulgast. Keerukate ökonomeetriliste meetodite abil leitakse iga programmis osalenu jaoks mitteosalenute hulgast jälgitavate tegurite osas kõige sarnasem isik, arvestatakse erinevustega mittejälgitavates tegurites ning hinnatakse, kas programmis osalenud olid tööturule tagasipöördumisel edukamad kui mitteosalenud. Programmi mõju on jällegi erinevus sarnaste tunnustega programmis osalenute ja mitteosalenute tulemuste vahel. Lisaks võetakse programmi mõju hindamisel arvesse üldist majanduskeskkonda, näiteks kas programmis osalemine toimus majanduse kasvu- või langusperioodil (Heckman et al 1999).
Seega rajanevad mõlemad meetodid sarnasel põhimõttel: võrreldakse programmis osalenud ja mitteosalenud inimesi ning hinnatakse, kas programmis osalenud olid töö leidmisel edukamad. Erinevus osalenute ja mitteosalenute edasises staatuses tööturul ongi programmi mõju. Sellest erinev kontseptsioon on programmi tulemus (outcome), mis näitab, kui palju programmis osalenuist leidis hiljem töö.
Mõlemal meetodil on omad puudused ja eelised. Sotsiaalsed eksperimendid eeldavad suurt osalejate arvu ning on seetõttu kallid. Samuti võib mõjutada osalejate käitumist teadmine, et osaletakse eksperimendis. Kvaasieksperimentaalse metodoloogia puhul on tähtis kvaliteetsete andmete olemasolu ning võimalikult sarnase kontrollrühma moodustamine. Enamik antud valdkonnas läbiviidud uuringuid põhineb kvaasieksperimentaalsel metodoloogial.
Alljärgnevalt vaatan, missugustele tulemustele on jõutud OECD riikides ATP tulemuslikkust analüüsides. Käesolev ülevaade põhineb OECD ja Maailmapanga ekspertide koostatud töödel, mille raames analüüsiti rohkem kui saja aktiivse tööturupoliitika tulemuslikkust hindava töö tulemusi (Dar, Tzannatos 1999; Martin 1998). Tulemused on lühidalt summeeritud lisas.
Tabelis on esitatud kulutused ATP meetmeile OECD riikides. Tabelist järeldub, et kasutatavad ATP meetmed ja neile tehtud kulutused varieeruvad riigiti tuntavalt. Näiteks kulutatakse Austraalias, Tšehhis ja USA-s kõige rohkem tööotsingualase abi pakkumisele, Austrias, Saksamaal ja Taanis koolitusele, Suurbritannias ja Itaalias noorte tööhõiveprogrammidele, subsiidiumid erasektori tööandjale on levinuim meede Hispaanias ning avalikud tööd Belgias.
1999. aastal kulutati OECD riikides keskmiselt kõige enam tööotsingualase abi ja riigi töövahendussüsteemi tegevuse finantseerimiseks. Kahjuks ei võimalda OECD andmebaas eraldada tööotsingualase abi pakkumiseks tehtud kulutusi tööhõiveametite halduskuludest, seetõttu tuleb antud kulusid vaadata koos.
Riikide andmete põhjal läbi viidud uuringud on näidanud, et tööotsingualane abi on edukamaid ja vähemkulukamaid ATP programme, eriti majanduskasvu perioodil. Tööotsingualast abi pakutakse väga erinevas vormis: alates tööpakkumiste vahendamisest ja tööotsijate esmastest küsitlustest kuni süvaküsitluste ja põhjaliku kutsenõustamiseni välja töötusperioodi pikenedes. Tööotsingualane abi ning töötu tööotsingualase tegevuse kontrollimine on riikide kogemuste põhjal olnud väga tõhus töötute tööturule tagasitoomise vahend (Martin 1998).
Viimasel ajal on OECD riikides tööotsingualase abi pakkumisel uueks vahendiks individuaalsete tööotsingukavade koostamine. Peetakse tähtsaks leida töötusperioodi kestel õige hetk individuaalsete nõustamisteenuste pakkumiseks. Üldiselt arvatakse, et töötusperioodi algul tuleks lasta töötul ise aktiivselt tööd otsida ning sekkuda siis, kui teatud aja möödudes inimesel endal pole õnnestunud tööd leida. Näiteks Suurbritannias alustatakse töötu intensiivse nõustamise ja individuaalsete tööotsingukavade koostamisega kuuendal töötuskuul (Fay 1996).
Tööotsingualane abi on andnud vähe tulemusi pikaajaliste töötute ja noorte tööturule tagasitoomisel. Nimetatud sihtrühmade puhul on andnud paremaid tulemusi tööotsingualase abi kombineerimine teiste ATP meetmetega (Fay 1996).
Üks huvitavaid tööotsingualase abi vorme on nn tööleidmise boonus (re-employment bonus). Seda makstakse töötule, kes leiab kiiresti uue ametikoha ning töötab seal teatud aja. Sellist skeemi kasutatakse edukalt Jaapanis ning seda on tulemuslikult katsetatud ka USA-s. Hinnangud näitavad, et boonuse maksmine vähendab märgatavalt töötusperioodi kestust. Samas nõuab tööleidmise boonuse rakendamine tugevat kontrolli, sest töötajal võib tekkida kiusatus tööandjaga vallandamises ja kiires töölevõtmises kokku leppida ning sellega boonust teenida (Martin 1998).
Tööotsingualase abi pakkumisel on keskne roll riigi tööhõiveameteil, seetõttu tuleb jälgida, et tööhõiveametites oleksid nii inimesed kui ka vahendid antud teenuse efektiivseks pakkumiseks (Dar, Tzannatos 1999).
Paljudes riikides on kulutuste poolest suurim ATP programm tööturukoolitus. Keskmiselt kulutasid OECD riigid tööturukoolituse finantseerimiseks 22,3% ATP vahendeist. Eestis kulutati tööturukoolituse finantseerimiseks 20,7% ATP vahendeist. Tööturukoolituse mõju hinnanud tööde tulemused on väga erinevad. Näiteks on näidanud Iirimaal ja Suurbritannias läbiviidud analüüsid, et koolituses osalejad olid tööturule tagasipöördumisel mitteosalejatega võrreldes märksa edukamad (Meager, Evans 1998); Saksamaal läbiviidud uuringud näitavad, et koolitusel puudub mõju osalejate edasisele tööturustaatusele (Johanson 1994).
Riikide kogemused näitavad, et kõige rohkem mõjutavad osalejate hilisemaid tööleidmisvõimalusi ja palka väikesemahulised ja hästi suunatud koolitusprogrammid. Seejuures on vaja arvestada koolituse puhul nii tööotsija kui ka tööandja vajadusi. Ebaefektiivsed on suuremahulised koolitusprogrammid, mis on suunatud kõikidele töötutele. Tulemuslikumad on koolitusprogrammid, mille üks osa on praktika töökohal (Martin 1998; Dar, Tzannatos 1999).
Kõige mõjusam on tööturukoolitus naiste ja kõige vähem mõjus noorte puhul. Tööturukoolituse ebaefektiivsust noorte puhul võib ühelt poolt seletada asjaoluga, et tihti on tegemist koolisüsteemist väljalangenud ja puuduliku haridustasemega inimestega, keda lühiajaline tööturukoolitus ei suuda aidata (Dar, Tzannatos 1999). Seetõttu on noorte puhul tähtis varajane sekkumine, tuleb tegelda nii õpilastega, keda ähvardab koolist väljalangemine, kui ka nende vanematega (Martin 1998). Teiseks noorte töötuse põhjuseks on töökogemuse puudumine, seetõttu võib noore töölerakendamine palgasubsiidiumi abil olla koolitusest tulemuslikum (Fay 1996).
Et koolitus oleks tulemuslik, tuleb jälgida, et osalejad oleksid koolitusest tõepoolest huvitatud ega kasutaks programmis osalemist töötushüvitusele rekvalifitseerumiseks. Nimelt on mõne riigi seadusandluses programmis osalemine võrdsustatud eelneva töötamisega ning seetõttu tekib töötul pärast programmis osalemist õigus töötushüvitisele (Fay 1996).
Riikide kogemuste analüüsimisel on leitud, et koolituse mõju on märgatavalt suurem majanduse kasvuperioodil ehk ATP tulemuslikkus sõltub suuresti tööjõu nõudlusest (Dar, Tzannatos 1999).
OECD riigid kulutavad stardiabiks 2,5% ATP vahendeist. Stardiabi skeemid ettevõtlusega alustamiseks erinevad riigiti: toetust antakse kas ühekordse summana või perioodiliste maksetena, mõnes riigis eelneb stardiabi taotlemisele soovija tausta põhjalik kontrollimine, teises nõutakse eelnevat koolituse läbimist ning pakutakse intensiivset nõustamist ettevõtlusega alustamise perioodil. Eestis vastab stardiabile tööturutoetus töötule ettevõtluse alustamiseks. Tööturutoetuse suurus on 10 000 krooni, see makstakse välja ühekordse summana. Kokku kulutatakse Eestis stardiabi finantseerimiseks 2,3% ATP vahendeist, mis on samas suurusjärgus OECD riikide vastava näitajaga.
Üldiselt on stardiabi tulemuslikkust hinnanud analüüsid andnud positiivseid tulemusi – programmis osalejad on olnud tööturule tagasipöördumisel edukamad. Samas töötab antud programm ainult väikese osa töötute jaoks, kelleks on üldiselt kõrgema haridustasemega alla 40-aastased mehed. Edukamaks on osutunud programmid, milles stardiabile lisaks pakutakse intensiivset nõustamist (Fay 1996).
Ka töötute enda hulgas on suhteliselt vähe neid, kes on nõus ettevõtlusega alustama. S. Wilson ja A. V. Adams leidsid OECD riikide andmete põhjal, et üksnes 5% töötuist on valmis stardiabi kasutades looma oma ettevõtte (Wilson, Adams 1994).
Uuringud näitavad, et loodud ettevõtete eluiga on suhteliselt lühike: kolmandik stardiabiga loodud ettevõtteist lõpetab tegutsemise esimesel tegevusaastal, Taanis koguni 60%, Kanadas seevastu vaid 20%. Samas on toodud arvud sarnased stardiabita loodud ettevõtete näitajatega, mille hulgast lõpetab esimesel tegevusaastal keskmiselt samuti kolmandik (Dar, Tzannatos 1999).
Keskmiselt luuakse stardiabiga alustatud ettevõtteis üksnes pool täiendavat töökohta, näiteks Ungaris loodi igas üle aasta tegutsenud ettevõttes 0,3, Prantsusmaal 0,5 ja Austraalias 0,7 täiendavat töökohta (OECD 1993; Wilson, Adams 1994).
Riikide kogemused näitavad, et stardiabiga kaasnevad ka vahendite raiskamine (deadweight loss) – inimesed, kes alustavad ettevõtlust, oleksid seda teinud ka ilma toetuseta – ja asendusefekt – toetusega loodud ettevõtted võivad välja tõrjuda toetust mittesaanud ettevõtted (Fay 1996; Dar, Tzannatos 1999).
Subsiidium erasektori tööandjale kujutab endast tööandjale makstavat summat, tavaliselt teatud protsenti palgast, mille eesmärk on motiveerida tööandjat töötut tööle võtma. OECD riigid kulutavad subsiidiumideks erasektori tööandjale 11,2% ATP vahendeist. Eesti seadusandluses vastab mainitud meetmele tööturutoetus tööandjale, mida makstakse väiksema konkurentsivõimega isiku töölerakendamiseks. Tööturutoetust makstakse esimese kuue kuu jooksul alampalga suuruses ja järgneva kuue kuu jooksul pool alampalgast. ATP vahendeist kulub Eestis tööturutoetuseks tööandjale üksnes 1%.
Enamik läbiviidud analüüse näitab, et subsiidiumid erasektori tööandjatele on suhteliselt vähe efektiivsed ning samamoodi kui stardiabi puhul kaasnevad nendega vahendite raiskamine (tööandja võtab subsiidiumiga tööle inimese, kelle ta oleks võtnud ka ilma subsiidiumita) ja asendusefektid (tööandja võtab tööle töötaja, kellele makstakse subsiidiumi, mitte töötaja, kelle ta muidu oleks võtnud) (Dar, Tzannatos 1999).
Eeltoodust hoolimata on leitud, et erasektori tööandjale antavad subsiidiumid võivad olla tõhusad teatud riskirühmade, eelkõige pikaajaliste töötute töölerakendamiseks. Pikaajalise töötuse vähendamisel on subsiidiume erasektori tööandjatele kasutatud edukalt nii USA-s, Suurbritannias kui ka Austraalias (Fay 1996).
Lisaks rõhutavad mitmed autorid, et nimetatud meetme rakendamisel on tähtis kontrollida, et subsiidiumi saanud tööandja ei kuritarvitaks saadud toetust. Kui puudub kontroll, võivad tööandjad kasutada subsiidiumi näiteks püsiva tööjõukulude vähendamise võimalusena või vallandada subsiidiumi saamise aja lõppedes töötaja ja asendada ta uuega, kelle eest makstakse subsiidiumi. Teisalt vähendab aga tööandja range kontrollimine firmade tahet mainitud programmis osaleda, seetõttu on tähtis leida tasakaal kahe mainitud eesmärgi vahel (Martin 1998).
OECD riigid kulutavad avalike tööde subsideerimiseks keskmiselt 19,4% kogu ATP vahendeist. Antud programmi peamine eesmärk on ajutise töövõimaluse loomine ja asendussissetuleku pakkumine. Enamasti on avalikud tööd suunatud pikaajalistele töötutele, keda on kõige raskem tööturule tagasi tuua. Eestis kulutati 1999. aastal hädaabitööde finantseerimiseks 1,8% ATP vahendeist, 2001. aastast hädaabitöid enam riigieelarvest ei finantseerita.
Riikide kogemused näitavad, et avalikud tööd võivad lühiajaliselt hõivet suurendada, kuid pika aja jooksul on nad ebaefektiivne ja kallis vahend töötuse vähendamiseks. Antud programmis osalejail on mitteosalejatega võrreldes hiljem raskem tööd leida ning nende palgatase on madalam. Selle üheks põhjuseks peetakse asjaolu, et avalikes töödes osalenutega seostub tööandjatel halb maine (Fay 1996).
Kuigi enamik uuringuid näitab, et avalikud tööd ei suurenda osalejate töötamise tõenäosust tulevikus, kasutavad OECD riigid neid eelkõige pikaajaliste töötute aktiveerimiseks ja neis tööharjumuse tekitamiseks. Samuti annab programmis osalemine võimaluse pakkumisega tööotsija töötahet testida. Kui inimene keeldub programmis osalemast, lõpetatakse töötushüvitise maksmine (Martin 1998).
Avalike tööde programme on palju kasutatud vaesuse leevendamiseks arenguriikides. Näiteks Botswanas osales 1985. ja 1986. aastal 21% tööjõust avalikes töödes. Vaesuse leevendamisele suunatud programmide juures on tähtis jälgida, et neid programme kasutataks üksnes lühikese aja jooksul ning pakutav palk oleks väga madal. See võimaldab programme suunata kõige vaesemale osale elanikkonnast (Dar, Tzannatos 1999).
Eestis kulutatakse ATP finantseerimiseks kõigest 0,08% SKP-st (vt joonist), mis on väiksem kui OECD riikide vastav näitaja. 2001. aastal osales aktiivsetes meetmetes ligi 11 000 inimest, see moodustab 12% töötuist. Sellest tulenevalt võib väita, et Eestis ATP mõju makrotasandil puudub ning kasutatavate meetmete tulemuslikkust tuleb hinnata mikrotasandil.
Eestis pole ATP tulemuslikkust käesolevas artiklis vaadatud tehnikaid kasutades siiani hinnatud. Esimene samm selles suunas on 2003. aasta kevadeks Poliitikauuringute Keskuse PRAXIS-e ja tööturuameti koostöös valmiv uuring, mille raames viidi 2002. aasta augustis ja septembris läbi registreeritud töötute küsitlus. Tööturuameti elektroonilisest andmebaasist oli võimalik kasutada vaid Tallinna ning Ida-Viru, Tartu ja Viljandi maakonna andmeid, seetõttu viidi küsitlus läbi nimetatud piirkondades. Et antud piirkonnad on piisavalt representatiivsed, võib tulemusi üldistada kogu Eestile. Analüüsi põhjal hinnatakse kolme ATP – tööturukoolitus, tööturutoetus tööandjale ja tööturutoetus töötule – tulemuslikkust.
Küsitluse raames küsitleti 2000. aastal töötuna registreeritud inimesi, mis võimaldab hinnata programmi mõju aasta pärast osalemist. Kokku oli vaatlusalusel aastal nimetatud piirkondades töötuna registreeritud 22 635 isikut, neist 2136 osales ühes vaadeldud ATP programmis ning ülejäänud said töötu abiraha. Valimi suuruseks kujunes 3024 isikut, kellest 1013 isikut osales ühes analüüsitavas programmis ja 2011 kuulus kontrollrühma. Küsitlusele vastas 61% valimisse sattunuist. Peamiseks mittevastamise põhjuseks oli kontakti mittesaamine (63%), mis viitab küsitluse aluseks olnud andmebaasi puudulikkusele aadresside osas. Küsitlusele keeldus vastamast 19%.
ATP mõju hindamiseks kasutati kvaasieksperimentaalset analüüsimetoodikat ehk võrreldi programmis osalenute ja mitteosalenute hilisemat tööturuseisundit ja palga suurust pärast programmis osalemist. Uuringu esialgsed tulemused viitavad sellele, et ATP-s osalemine suurendab töötamise tõenäosust 8-10 protsendipunkti võrra. Analüüsi lõplikud tulemused võimaldavad teha järeldusi ka iga vaadeldud meetme kohta eraldi.
Programmi nimetus Programmi eesmärk Võimalikud positiivsed mõjud Võimalikud negatiivsed mõjud Olulised küsimused
(Eestis töövahendus, kutsenõustamine) töövahendus – tööotsijate ja vabade töökohtade kokkuviimine. Koosneb mitmest erinevast teenusest: esmased küsitlused tööhõiveametis, põhjalik nõustamine töötusperioodi ajal, tööklubid jne 1) vähendab töötusperioodi kestust;
3) võimaldab testida tööotsijate töötahet ja eelhinnata sobivust teistes ATP programmides osalemiseks;
6) empiirikas leitud, et omab positiivset mõju kõigile tööotsijaile, eriti naistele 1) erateenuste väljatõrjumine;
2) vahendite raiskamine (deadweight loss) – tööotsijad, kes leiavad töö tööhõiveameti vahendusel, on üldiselt kõige kvalifitseeritumad ja oleks leidnud töö ka töövahendusteenuse puudumisel;
3) empiirikas leitud, et aitab ainult väikest osa tööotsijatest 1. Mis hetkel töötusperioodi kestel tuleks sekkuda, s.t pakkuda intensiivset/põhjalikku nõustamist?
4. Mis koolitust ja vahendeid tööhõiveameti nõustajad vajavad antud teenuse efektiivsemaks pakkumiseks?
(Eestis tööturukoolitus) anda tööturule sisenejaile tööturul konkureerimiseks vajalik koolitus ja kogemus või täiendada olemasolevaid oskusi 1) töötute produktiivsuse tõus;
5) empiirika näitab, et kõige suurem mõju on tööturule taas siseneda soovivatele naistele 1) vahendite raiskamine – sageli on koolitus halvasti suunatud, osalema valitakse inimesed, kes oleks töö leidnud ka ilma koolituseta;
3) ebaefektiivne majandusseisaku/languse perioodil (tavaliselt pakutakse selles olukorras neid programme kõige rohkem);
5) empiirika näitab, et kõige väiksem mõju on madala haridustasemega keskeas meestele, eakatele ja noortele 1. Kuidas kindlustada, et koolitus vastab tööandja ja tööturu vajadustele? Mis peaks olema koolituse sisu?
3. Kui kaua peaks koolitus kestma, et maksimeerida pikaajalist kasu ning minimeerida nn lukustusefekte (koolituse ajal väheneb tööotsingu intensiivsus)?
7. Kas koolituses osalemine peaks olema vabatahtlik või peaks seda kasutama testina tööotsija töötahte kontrollimiseks?
9. Missugune on programmi mõju: kas programmis osalemine suurendab osalejate tööleidmisvõimalusi ja tulevast palka?
(Eestis tööturutoetus ettevõtluse alustamiseks) väikeettevõtete loomise ja füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise toetamine rahalise toetuse ja nõustamisteenuste abil 1) aitab luua nn ettevõtlusvaimu;
3) empiirikas leitud, et mõjub väiksele osale töötuist, eelkõige suhteliselt kõrgema haridusega täiseas meestele 1) vahendite raiskamine – inimesed, kes loovad väikeettevõtte, oleksid seda teinud ka ilma toetuseta;
2) asendusefekt – võib välja tõrjuda ettevõtted, kes ei saa toetust 1. Missugust abi – rahalist, nõustamist – tuleks ettevõtlusega alustamiseks pakkuda?
3. Kui pakkuda rahalist toetust, siis mis suuruses, kas ühekordse summana või tuleks kompenseerida teatud perioodi sissetulek?
5. Missugune on programmi mõju – kui palju stardiabi saanuist alustab edukalt, kui palju alustatud ettevõtteist on alles ühe/kolme/kuue aasta pärast, kui palju uusi töökohti luuakse?
(Eestis tööturutoetus tööandjale väiksema konkurentsivõimega töötu töölerakendamiseks) peamiselt pikaajaliselt töötutele ja noortele suunatud programm, mille raames kompenseeritakse töötu palganud tööandjale teatud ajaperioodi jooksul töötu palk / osa palgast 1) tööoskuste ja -kogemuse arendamise tõttu võib töötu leida püsiva töökoha;
5) empiirikas leitud, et kõige suurem mõju on pikaajaliselt töötutele ja tööturule taassiseneda soovivatele naistele 1) vahendite raiskamine – toetusega tööle võetud isikud oleksid saanud tööd ka ilma toetuseta;
3) tööandjad võivad skeemi kuritarvitada – toetusega tööle võetud töötaja vallandatakse, kui toetuse saamise periood lõpeb 1. Kes peaks toetust saama – töötu või tööandja?
3. Mis hetkel töötusperioodi kestel tuleks sekkuda, s.t pakkuda võimalust rakenduda palgasubsiidiumiga?
5. Missugune on programmi mõju: kui paljud jätkasid töötamist pärast subsiidiumi lõppemist või leidsid uue töökoha ning kui paljud jäid töötuks?
(Eestis hädaabitööd) peamiselt riigi poolt finantseeritud madalapalgalised tööd, mille eesmärk on leevendada vaesust ja pakkuda ajutist töövõimalust, suunatud pigem sissetuleku pakkumisele kui töökohtade loomisele 1) võib aidata riskirühmadel hoida sidet töömaailmaga;
3) võimaldab testida tööotsijate töötahet – kui inimene keeldub osalemast, töötushüvitist ei maksta 1) erasektori töökohtade väljatõrjumine, eriti kui on halvasti suunatud;
4) kohaliku tasandi programmid asendatakse riigi finantseeritud programmidega kohtade loomisele 1. Kui kaua peaks töö kestma?
4. Missugune on programmi mõju: kas programmis osalemine suurendab osalejate tööleidmisvõimalusi ja tulevast palka, kas programmid on kulutõhusad (cost-effective)?
|
OSCAR-2019
|
||
Hiljuti lahkunud Inge Teder esindab tervet epohhi Eesti muuseumielus. Tema tegutsemise ajal Eesti Kunstimuuseumi direktorina (1965–1991) oli teisigi algatusvõimelisi ja tulemusrikkalt töötanud muuseumijuhte nagu Vaike Tiik Tartu kunstimuuseumis, Ants Pärna meremuuseumis, Elem Treier Vilde ja Tammsaare muuseumis, Omar Volmer Pärnu muuseumis, rekonstrueeriti muuseume ja rajati filiaale mujalgi, kuid Teder paistis siiski eriliselt silma.
Sel olid ka objektiivsed põhjused: pärast sõjajärgset kosumiskümnendit saabunud kasvava heaolu tingimustes algas lääneski muuseumibuum, kusjuures kõikjal olid tähelepanu keskmes kunstimuuseumid. See tulenes kunsti kiirest muutumisest, produktsiooni kasvust, kunstiteaduse ja museoloogia arengust, mis tekitas vajaduse profileerumise ja moodsatele hoiu- ja eksponeerimisnõuetele vastavate ruumide järele. Kõrgem haridustase, vaba aja ülejäämine ja hoogustuv turism tõstsid märgatavalt muuseumide külastatavust.
Kui kunstiga tegelemiseks on vajalik hea kunstivaist, siis kunstiinstitutsiooni juhtimiseks on tarvis head kunstipoliitilist vaistu. Inge Tedrel jagus nii ühte kui ka teist. Oma tegevuses võis ta arvestada nende tegelaste toetusega, keda Olev Subbi on kujutanud maalil „Rahvuspargi kunstinõukogu“, kusjuures see ei haaranud ainuüksi kunstnike liidu juhatust, vaid ka kultuuriministeeriumi. Muidugi tuli kasuks senine muuseumikogemus, töö kunstimuuseumi tarbekunsti fondi hoidjana (1957–1961) ning juba arvestatav nimi tarbekunstikriitikuna. Kõigepealt tuli aga tõestada oma pädevust ja kavatsuste elujõulisust.
Kuna 1960. aastate algupoolel oli muuseumi kollektiivis toimunud nii-öelda pereheitmine ning majja oli tulnud rida Tartu ülikooli lõpetavaid või alles õppivaid noori, siis seati sisse teaduskollektiivi regulaarsed koosolekud, kus arutati läbi tööplaanid ja tööaruanded, väljaannete ja esialgu ka loengute tekstid. Regulaarseid töökoosolekuid täiendasid suurepäraselt kohvitunnid, kus jätkati lõbusamas vormis tööalaste ja ka kultuuriteemaliste aruteludega, millest sageli võtsid osa kunstnikud või kolleegid mujalt ja millele iseäranis 1980. aastatel järgnesid üpris nonkonformistlikud loengud ühiskondlik-poliitilistel või esteetilis-filosoofilistel teemadel.
1960ndast kuni 1980ndateni oli kombeks klassikute ümmargusi tähtpäevi tähistada näituste, kataloogide, teabepäevade ja mälestusõhtutega. Sestap on kõnesoleva ajalõigu näituseloendis „Eduard Wiiralt 75“ (1973), „Johann Köler 150“ (1976), „Konrad Mägi 100“ (1978), „Jaan Koort 100“ (1983), „August Weizenberg 150“ (1988) jt. Selliste näituste järele oli tollal ja on praegugi nõudmine. Köleri juubelinäituse aastal tõusis külastajate arv üle 178 000 ning jäi enam-vähem samale tasemele püsima. Tähelepanuta ei jäänud ka elavad kunstnikud: Eesti Kunstnikkude Rühma liikmete Märt Laarmani (1966), Arnold Akbergi (1967) ja Hendrik Olvi (1969) näitusega kinnitati EKRi tähelepanuväärne koht eesti kunsti ajaloos. Teatud ettevaatust ja parajat doseerimist nõudsid väliseesti kunstnike näitused, aga teoks nad said. Eerik Haameri näituste vernissaažil 1970. ja 1986. ning Herman Talviku omadel 1971. ja 1981. aastal olid kunstnikud ise kohal. Ernst Jõesaare rikkalikku kingitust käis Inge Teder Rootsis vastu võtmas.
Eesti Kunstimuuseumis koostati Tedre ajal kümneid näitusi vanemate kunstnike, aga ka 1960ndate põlvkonnast ja anklaste loomingust. Mõnede kunstnike nagu Jüri Okase ja Leonhard Lapini (1987) või Raul Meele loomingu (1989) esitamine lükkus küll perestroika aega, aga vahest oligi õigem nendega oodata vabamate olude tulekuni. Inge Teder ei olnud konservatiivne ega ülearu kartlik, ent ta eelistas mõnel juhul herilasepesa mitte torkida, et asutusele ja kunstnikulegi mitte halba teha.
Omaaegseid kunstiprotsesse käsitleti sügavamalt ja ka laiemalt Pallase (1969, 1989) ning Düsseldorfi koolkonna (1980) väljapanekul, vaatluse all olid Eesti kunsti stiilid ja voolud juugendist transavangardini (1975–1988/89) jne. Erakollektsioonidest võeti kõigepealt ette Alfred Rõude oma: kogu omanikega oli koostööd tehtud 1950ndatest peale (suur näitus oli 1967. aastal, väiksemaid tuli ridamisi 1980ndate algul).
1971. aastal eksponeeriti Nikolai Kormašovi vanavene ikooni kogu. Populaarseks kogumisobjektiks saanud ikoon oli mõne näitega esindatud juba Riikliku Vene Muuseumi šedöövrite näitusel 1964. aastal, 1965. aastal saadi sealt ka esinduslik ikooninäitus, 1979. aastal Kormašovi abil ikooninäitus vene erakogudest. Vene erakogude ja suurte muuseumidega töötamisel tuli selgelt esile Inge Tedre tegutsemisviis: muuseumi enda valiku maksmapanek. 1966. aastal eksponeeriti XX sajandi esimese kolmandiku vene kunsti Jakov Rubinsteini kogust. 2008. aastal küsis Londoni Bonhamsi oksjonimaja kunstiteadlane, kas Vassili Kandinsky guašš „Mere ääres“ (1904) oli ikka 1966. aasta Kadrioru näitusel väljas.
huvitavam eksponaat. Selle näituse kataloogile kirjutas eessõna nimekas kunstiteadlane Dmitri Sarabjanov, vene teatridekoratsiooni ja kostüümi Rubinsteini ja Katšurini kogu näituse (1978) kataloogile aga Moskva kollektsionääride praegune patriarh Valeri Dudarov. Kirjanik Dagmar Normeti vanaonu, Moskva maineka erakoguja Rubinsteini kaudu sai Teder tuttavaks Ruutusoldati rühmituse liikme Robert Falki lese Angelina Falkiga, 1966. aastal korraldatigi Kadriorus kunstniku näitus. Falki varane aktimaal oli üks skandaali põhjustajaid juhtivate parteitegelaste kurikuulsal Maneeži-külastusel 1962. aastal. Angelina Falki abil sai muuseum 1967. aastal Ilja Ehrenburgi kogu Picasso graafika näituse, seda eksponeeriti ka Paides.
Inge Tedrel olid head sidemed paljude suurte muuseumide juhtidega, sealhulgas Moskva Puškini muuseumi elava legendi Irina Antonovaga. Nii olidki Tallinnas väljas Jacques Callot’ ofordid (1973), Fernand Léger’ graafika ja guaššmaalid (1974) ning Francisco Goya graafilised sarjad (1977, 1978). Naer tuleb peale, kui meenub, mismoodi Jüri Kuuskemaa neid reisirongiga kohvris edasi-tagasi toimetas. Või kuidas Schwerini kunstimuuseumi teadusdirektor Lisa Jürss tõi käe otsas Tallinna Käthe Kollwitzi graafika (1970), väites tollis, et need on plakatid. Tänu tihedatele sidemetele Schwerini muuseumiga võis Tallinnas näha Rembrandti oforte (1978), hollandi XVII sajandi natüürmorte (1977) jne.
Kujuteldamatult palju energiat, praktilist taipu ja sisulist läbimõtlemist nõudsid direktorilt loodavad filiaalid. 1966. aasta suvel avatud keskaegse kunsti ekspositsioon Kadriorus oli samm teel Niguliste muuseumi poole. Kannatas isegi sõprus Mai Lumistega, sest tema juhitav uurimistöö kirikus venis. 1980. aastal korraldati muuseumis esimesed avaüritused, ent 1982. aasta tornipõlengu tõttu avati ekspositsioon päriselt alles 1984. aastal. Bruno Tombergi idee rekonstrueerida vana aidahoone Laial tänaval tarbekunstimuuseumiks teostus 1980. aastal. Adamson-Ericu muuseumi peamiseks läbisurujaks oli Mari Adamson, ent tegelik töö projekti autorite, poola restauraatorite ja varustusorganisatsioonidega langes loomulikult muuseumi õlgadele. Kristjan Raua majamuuseumi hakkas kunstiavalikkus nõudma juba 1960ndate algul. Muuseumi filiaalidest kõneldes ei saa unustada ka Jõhvi uues kultuurimajas 1978. aastal avatud laevalgusega näitusesaali. Seda külastas juba esimesel aastal üle 30 000 inimese.
Kunagi ütles Inge Teder, et tema teostamatu unistus on olla orkestrijuht. Tegelikult ta seda oligi, seejuures oma pillide suhtes üpris terava kuulmisega. Ta hindas niihästi põhjalikku uurimistööd kui ka värskeid ideid, korraarmastust nii hoidlates kui ka majandus- ja rahaasjus. Claude Lelouchi filmi „Mees ja naine“ puhul küsis kord maalikunstnik Peeter Mudist: „Kuidas küll need prantslased oskavad nii normaalseid filme teha?“ See, kuidas Inge Teder tegutses ja inimestega suhtles, oli samuti nii normaalne, et tundub tagantjärele ebatavalisena.
Pärast tujuküllaselt ja rahvarohkelt muuseumis peetud 60. sünnipäeva otsustas Inge Teder jääda pensionile. Selle üle imestati natuke, ent veerand sajandit muuseumi eesotsas oli olnud ikka väga väsitav. Ees ootas uus ajastu uute väljakutsetega. Kaine mõistusega Inge Teder arvestas, et nendest ei pruugi tema jõud üle käia. Iga epohh kutsub lavale oma liidrid.
Äsja lõppenud 4. soome-ugri maailmakongressi keskne teema oli meie rahvaste tulevik. Me elame globaliseeruvas maailmas. Globaliseerumisel saab olla nii üleilmne kui ka lokaalne mastaap. Ning kuigi maailma mastaapides globaliseerumist on tunda ka mitte-anglosaksi juurte ja kultuuriga rahvaste hulgas, jääb senini enam-vähem suletud ning mitmekeelsete ja -kultuuriliste ühiskondade juures poliitilistel või ideoloogilistel põhjustel valdavaks just lokaalse globaliseerumise mõju. Just sellist situatsiooni näeme Vene Föderatsioonis elavate soome-ugri rahvaste juures.
Kõigist soome-ugri rahvastest saavad vaid eestlased, soomlased, liivlased ning enamik ungarlasi ja saame luua endale tulevikku Euroopa Liidu sees. Muret teeb meile ennekõike just nende meie keelesugulaste tulevik, kes elavad Vene Föderatsioonis.
UNESCO andmetel on maailmas praegu 6000 ?7000 keelt. Igal aastal langeb see number paari protsendi võrra. Pessimistliku stsenaariumi kohaselt on 50 ? 100 aasta pärast alles ainult 10 ? 20% põlisrahvaste keeltest. Huvitav, mitu soome-ugri ja samojeedi rahvaste delegatsiooni jääb sel juhul tulemata meie 10. kongressile?
Venemaal elavate soome-ugri ja samojeedi rahvaste tuleviku määravad kaks faktorit: poliitilis-majanduslik keskkond, milles meie keelesugulased elavad, ning peaaegu samal määral nende endi tahe. Soodsas poliitilises kliimas ja kui inimesed seda kindlalt soovivad, on võimalik luua eeldused ellujäämiseks.
Praegu elavad Venemaa soome-ugri ja samojeedi rahvastest suuremad administratiivüksustes, mis annavad neile teatava autonoomia. Keda on rohkem, nagu mordvalased, udmurdid, marid, komid ja karjalased, elavad oma vabariikides. Keda on vähem, nagu permikomid, mansid, handid ja neenetsid, elavad autonoomsetes ringkondades. Muudel rahvastel võib paremal juhul olla vaid mõningane esindatus kohalikes omavalitsustes.
Vabariikide ja autonoomsete ringkondade tegutsemispädevus on piiratud, ent siiski võimaldavad need nimirahvastel mingil määral oma huve kaitsta, näiteks osas, mis puudutab emakeele kasutust ja kultuuri kaitset. Samas ei maksa unustada, et peale permikomide on kõik soome-ugri ja samojeedi rahvad nende järgi nimetatud territooriumidel praegu vähemuses, seda vaatamata tõigale, et kõik need maad on nende inimeste väga vanad asualad.
Plaanitud administratiivreform tooks aga väikeste soome-ugri ja samojeedi põlisrahvaste elutingimustesse radikaalsed muutused. Vene Föderatsioonis kavandatav reform vähendaks radikaalselt föderatsiooni subjektide hulka. Esimene samm oleks Permikomi autonoomse ringkonna liitmine Permi oblastiga, mis tooks lõpu ainsale soome-ugri autonoomsele ringkonnale, kus nimirahvus on seni moodustanud elanikkonna enamuse. Ühendamisega kaotaks kohalik elanikkond igasuguse võimaluse oma huve kaitsta, sest 125 000 permikomi lihtsalt lahustuksid Permi oblasti valdavalt venekeelses keskkonnas.
On kuulda olnud ka teistest kavandatavatest meetmetest. Nii näiteks käivad juba läbirääkimised Jamali Neenetsi ja Handi-Mansi autonoomse ringkonna Jugra liitmiseks Tjumeni kraiga. Seni on Jugra kohalik valitsus taganud handi ja mansi põlisrahvastele palju eeliseid, kuigi neid on vaid 1,5% elanikkonnast. Ent poliitilised ja majanduslikud muutused pühiksid need tingimused minema.
Territoriaalsete üksuste vähendamine on vaid üks Vene Föderatsiooni administratiivreformi eesmärk. Teine ja võib-olla olulisem eesmärk on maa etnilis-lingvistiline homogeniseerimine, rahvusvähemuste elimineerimine või nende ?folkloriseerimine?. (Siit võib otsida põhjust, miks permikomisid ei liideta Komi Vabariigiga. Ka nii vähendataks administratiivüksuste arvu, ent see tõstaks komide osakaalu vabariigis.)
Vähemuspoliitika põhimõtted pani 2002. aastal kirja toonane rahvussuhete minister Vladimir Zorin (?Rossiiskaja Federatsija: problemõ formirovanija etnokulturnoi politiki? ? ?Vene Föderatsioon: probleeme rahvuskultuuri-poliitika loomisel?). Sellest kirjatööst on näha, et riik üritab rahvusprobleemide lahendamiseks asendada rahvuslik-territoriaalsed struktuurid kultuurilis-hariduslike institutsioonidega, mida võib nimetada ka kultuurautonoomiaks.
Rahvusvähemuste ?folkloriseerimisest? annab aga tunnistust see, et 2004. aasta kevadel toimunud ümberkorraldused valitsuses kaotasid rahvussuhete ministri koha ja rahvusküsimused delegeeriti kultuuriministeeriumi vastavale osakonnale.
Uue suuna kohaselt rahvuslikud administratiivüksused lõhutakse, jättes kõikjale vähemused, mida seejärel venestama hakatakse. Väikerahvad oleksid tähtsad ainult statistilisest vaatepunktist ja annaksid teatavat folkloorset värvingut.
Viimase rahvaloenduse andmetest on näha, et 1989. aastaga võrreldes on soomeugrilaste hulk dramaatiliselt vähenenud. Tabel peegeldab 1989. ja 2002. aasta rahvaloenduse vahel toimunud muutusi.
Kui samad rahvaarvu kasvu või kahanemise tendentsid projitseerida järgmisele peaaegu sajale aastale, siis muutub soomeugrilaste arv järgmiselt:
Keel on identiteedi kujundamise üks kõige tähtsamaid vahendeid. Keeleline identiteet omakorda on aga ülioluline baas rahvuse kujunemiseks. Väikerahvad ja rahvusvähemused räägivad tavaliselt kaht või mitut keelt. Rahvaarv ja nende arv, kes emakeelt oskavad, ei pruugi väikerahvaste puhul alati kokku langeda. Keele valik sõltub emakeele staatusest, viimane omakorda sõltub aga mitmest faktorist nagu kogukonna suurus, tema enesehinnang, kogukonna poliitilis-administratiivne staatus, keeleseaduse olemasolu ja selle täitmine ning keele enese arengutase.
Alljärgnevalt on toodud soome-ugri keelte kasutajate hulk 1989. ja 2002. aastal ning ilmnenud tendentside projektsioon aastasse 2093. Arvud antud tuhandetes.
See tähendab, et uurali keeli rääkivate inimeste hulk väheneb poole võrra ning mitmed uurali keeled kaovad veel sellel sajandil. Eriliselt rabav on handi ja mansi keele kadumine, kuigi arvuliselt peaksid need rahvad teoreetiliselt hoopis kasvama. Ent keelte kadumisega kaasneb ka identiteedi kadumine.
Puuduvad detailsed andmed selle kohta, kuidas emakeele oskajad vanuseliselt jagunevad. Tõenäoline on, et enamik neist, kes soome-ugri keeli emakeelena räägivad, kuuluvad kõige vanemasse elanikkonnagruppi; nooremad põlvkonnad aga oskavad oma soome-ugri emakeelt üha halvemini. Olukorda saaks seega illustreerida püramiidiga, mille põhja moodustavad kõige vanemad, terava tipu aga kõige nooremad.
Keele staatuse määrab ära selle rääkijate enesehinnang, see omakorda sõltub sellest, millistes sfäärides keelt kasutatakse. Mis tahes etnilise grupi keelel ja kultuuril pole võimalust ellu jääda ega areneda, kui seda ei kasutata nii massikommunikatsioonis, koolis kui kodus.
Kui üks keel hakkab hõivama teise kohta üha suuremas hulgas eluvaldkondades, siis võib see viia teise keele väljasuremiseni. Keele kadumist soodustavad sotsiaalsed tegurid võivad olla tugev kultuuriline surve, keele prestiiþi langus kõnelejate silmis, negatiivne suhtumine keelde või tema kõnelejatesse ning moderniseerumine, mis toob kaasa traditsioonilise eluviisi hülgamise. Tähtis on ka teada, et keelekasutus on tihedalt seotud territooriumiga. See tähendab, et põlisrahva keel ei saa ellu jääda väljaspool rahva ajaloolist eluala.
Komi Vabariigis on terve põlvkond (alla 30aastased ehk 56,9% elanikkonnast) kasvanud üles ilma oma emakeelt oskamata ning tundmata huvi oma rahva ajaloo ja kultuuri vastu.
Udmurdi keelest on saanud sisuliselt maaelanikkonna ?köögikeel?, alaväärtuslik dialekt, mida kasutavad vähese haridusega inimesed ja nemadki vaid pereringis. 1960. aastail olid pealinna Iþevski poodide ja kontorite sildid veel kahes keeles, 1980. aastate lõpuks polnud aga ühtki udmurdikeelset silti enam näha.
Mari Vabariigis on mari keel jäänud õpetamise keeleks vaid üksikutes maa-algkoolides. Õpikute ja töövihikute kirjutamine ja kirjastamine on peaaegu lõppenud. Rohkem kui 30 protsenti mari lastest räägib kodus vene keelt ning marikeelsed raamatud neid ei huvita.
Mordva Vabariik võttis raskete heitluste järel vastu keeleseaduse, ent selle sätted on üsna ebaselged ning lubavad neist mööda hiilida. Keeleseaduse põhjal algatatud keele- ja kultuuriprogramm pühendab palju energiat lingvistilistele uuringutele, palju vähem aga ersamordva ja mokðamordva keele propageerimisele rahva hulgas.
Keelekasutus on seotud oluliste individuaalsete ja kollektiivsete õigustega. Siinkohal tasub tsiteerida mõningaid rahvusvahelisi dokumente.
CSCE (praegu OSCE) Kopenhaageni dokument (Document of the Copenhagen Meeting of the Conference on the Human Dimension of the CSCE ? 1990) sätestab, et rahvusvähemustel on õigus säilitada oma etniline, kultuuriline, lingvistiline ja religioosne identiteet, neil on õigus saada abi haridusalaseks tegevuseks ning õigus mitte saada oma tahte vastaselt assimileeritud.
Euroopa Nõukogu poolt 1994. aastal vastu võetud ?Rahvusvähemuste kaitse raamkonventsioon? (The 1994 the Framework Convention for the Protection of National Minorities) rõhutab, et rahvusvähemuste kaitse ei ole riigi siseasi. Kollektiivne õigus keeleturvalisusele tähendab, et teised rahvusgrupid ei tohi kasutada oma eeliseid (nagu arvulist ülekaalu või poliitilist domineerimist) kõnealuse keele kasutusala piiramiseks või väljasuretamiseks.
Kui palju universaalsetest keeleõigustest on Venemaa uurali rahvaste juures praegu tagatud? Sellele küsimusele saab vastata, kasutades mõningaid 1996. aastal PEN-klubide initsiatiivil vastu võetud keelte õigusi sätestava Barcelona deklaratsiooni sätteid ning vaadeldes, kas antud säte on Venemaa uurali rahvaste puhul valdavalt täidetud või mitte. Valdavalt on täidetud nõuded nagu õigus kasutada emakeelt massikommunikatsioonis, õigus lingvistilist süsteemi kodifitseerida, standardiseerida, alal hoida, arendada ja toetada ning säte, et esindusassambleede ametlik keel peab olema keel, mida ajalooliselt räägitakse territooriumil, mida antud kogu esindab. Ent tagamata on omakeelse dokumentatsiooni õigus, samuti pole võimalik väita, et soome-ugri keeli saaks kasutada kogu sotsiaalmajanduslikus tegevuses, sealhulgas valitsusasutustes.
Kuigi Venemaa soome-ugri vabariikides on vastu võetud keeleseadus, mis põhimõtteliselt tagab riigikeele õigused vabariigis elava nimirahva keelele, on nende seaduste mõju piiratud. Keeleseadustega seoses ei ole jõustatud mingeid juriidilisi norme ning see soodustab vene keele pealetungi jätkumist.
Otsest või kaudset vene keele pealesurumist vähemustele võib pidada keeleliseks imperialismiks, mis toimib käsikäes poliitilise ja majandusliku ülemvõimuga. Kogu maailmas jälgitav inglise keele pealetung toob kaasa kultuurilise üleoleku ja keelelise imperialismi. Täpselt sama mehhanism toimib ka Venemaa suhetes oma vähemuskeelte ja kultuuridega.
Venemaa saab terve, toimiva identiteedi välja arendada vaid siis, kui see identiteet hakkab vähemusrahvaste puhul hõlmama ka nende keelt ja kultuuri. Kui need tingimused pole täidetud, siis negatiivsed protsessid jätkuvad ja levida võivad äärmuslikud ideoloogiad.
Järgimist väärivate soovitustena võib siinkohal välja tuua Austria teaduste akadeemia 2001. aastal korraldatud konverentsil vastu võetud Viini manifesti (Wiener Manifest zur Europäischen Sprachpolitik Vienna Manifesto on European Language Policy) tõdemusi ja ettepanekuid, mis on sõnastatud küll Euroopa Liitu silmas pidades, ent mis poliitilise tahte korral on suurepäraselt kohandatavad ka Venemaa vähemusrahvustele.
Alljärgnevalt tsiteerin ma mõningaid põhimõtteid, asendades originaalteksti sõna ?Euroopa? sõnaga ?Venemaa,? ?inglise keele? ?vene keelega? ning ?Euroopa Liidu? ?Vene Föderatsiooniga?.
?Paljud Venemaa kultuurilised saavutused on tihedalt seotud erinevate keelte ja kultuuritraditsioonide saavutustega. Nende keelte ja saavutuste mahasalgamine tähendaks Venemaa kultuurilise mitmekülgsuse tõsist piiramist.?
?Paljukeelsuse säilitamine on ühest küljest koolide, ülikoolide ja teiste haridusasutuste missioon, teisest küljest on selle tagamine aga valitsuste ülesanne.?
?On vaja meetmeid, mis garanteeriksid kõigi kodanike õiguse õppida ja kasutada oma rahvus- ja vähemuskeeli.?
?Mis puudutab teadusvaldkondi, siis tuleb astuda samme, et ka vene keelest erinevad rahvuskeeled teaduskeelena säiliksid ja areneksid.?
Keelte arengu huvides oleks kõige tähtsam ära otsustada, kui palju keeli soome-ugri rahvastel peaks olema. Vahetegemine sürjakomi ja permikomi, mäemari ja niidumari ning ersamordva ja mokðamordva keelel on minu meelest kunstlik. Rahvuse, tema keele ja kultuuri säilimise huvides ? samuti tõrjumaks eemale neid, kes tahaksid toimida ?jaga ja valitse? põhimõttel ? tuleks püüda luua olukord, kus on ?üks rahvas, üks keel?.
Praeguses seisundis ei vasta Venemaa uurali keeled riigikeelele esitatavatele nõuetele. Kõigis valdkondades, mis nõuavad spetsiaalset sõnavara (nagu poliitika, haldus või teadus), lülituvad kõnelejad automaatselt vene keelele. Seetõttu on ilmtingimata vajalik alustada või jätkata terminoloogia loomist, mis lubaks keelt kasutada kõigis funktsioonides, kõigis elusituatsioonides. Keele kasutusala piiramine (näiteks vaid kultuuri- ja folkloorisfääriga) paneb tavaliselt aluse keele pöördumatule taandarengule.
Samuti vajab muutmist nende keelte psühholoogiline staatus. Keelte sotsiaalse aktsepteeritavuse suurendamiseks tuleb tõsta nende prestiiþi. Intellektuaalid, kes tunnistavad oma emakeelt nii iseenda kui avalikkuse ees, samuti poliitikud, kes räägivad oma emakeeles, saavad selleks palju ära teha. Kui aga keel tõrjutakse välja üha suuremast hulgast elusfääridest, siis lakkab see varem või hiljem olemast.
Negatiivsetele tendentsidele vaatamata ei ole Venemaa soome-ugri rahvaste tulevik lootusetu. Ent eelöeldu jääb vaid asjatult optimistlikuks hinnanguks, kui Vene poliitikud ei hakka kohtlema vähemusi rahvusvahelise õiguse norme järgides; kui soome-ugri rahvad ei sea sisse emakeelset kooliharidust algkoolist ülikoolini, samuti emakeele kasutust ajakirjanduses, teaduses ja valitsusorganites; ning kui soome-ugri rahvad ei loobu oma nihilistlikust, depressiivsest ja ennasthävitavast käitumisest ega võta omaks tervet eneseväärikust, mis aitaks neil päästa ja taaselustada oma keele, kultuuri ja seeläbi iseennast ? nii nagu seda on asunud tegema naabruses elavad tatarlased, baðkiirid ja tðuvaðid.
Emakeele arendamine ja kinnistamine algab kodus ja jätkub koolis. Selle efektiivsuse tagab hea haridussüsteem ? selline, mis ei liida koole, kus emakeelt kasutatakse õpetamise keelena, teiste koolidega, kus emakeelt õpetatakse vaid ühe kohustusliku või isegi vaid vabatahtliku ainena. Emakeelne haridus aitab juurutada keelde ka uusi sõnu, viies loodud terminid kasutusse.
Määrav on lapsevanemate suhtumine. Vanema negatiivne suhtumine emakeelde jätab lapsed ilma motivatsioonist ning kahjustab nende õppeedukust. Suhtumismuutus on vajalik segaabieludes, kus vanemad peaksid tõsiselt pingutama selle nimel, et lapsed õpiksid ära mõlema vanema keele. Senine kogemus näitab, et ainult soome-ugri elanikkond on kakskeelne, venelased valdavad enamasti vaid oma keelt. Hindamatu roll emakeele säilitaja ja populariseerijana on mõistagi ka ajakirjandusel.
Mingit märgatavat paranemist pole oodata, kuni kogu intelligents või vähemalt see osa, mis seotud humanitaaraladega, ei deklareeri emakeele tähtsust ega anna omaenese käitumisega eeskuju. Kui palju soome-ugri intellektuaale ja poliitikuid kasutab praegu emakeelt oma igapäevases töös? Kui paljud tagavad, et nende lapsed õpivad ära esivanemate keele? Mul on selles vallas kurbi kogemusi.
Samas saan ma tuua ka mõningaid paljulubavaid näiteid. Soome-ugri ülikoolilinnu külastades oli rõõm näha, et soome-ugri-keelsete teatrietenduste publiku moodustasid põhiliselt noored inimesed, kes mõistavad emakeelset teatrit ja tahavad seda vaadata. Kujunemas on noorte intellektuaalide kiht, kes saab aru, miks emakeel on tähtis. Küsitlused näitavad, et kui noored üldiselt oskavad oma soome-ugri emakeelt üha vähem, siis noored intellektuaalid oskavad ja tahavad osata oma emakeelt.
Seda tendentsi tuleb toetada. Poliitikute võimuses on luua soodsad poliitilised, psühholoogilised ja majanduslikud tingimused. Esimese sammuna tuleks kahe keele hea valdamine teha kohustuslikuks tingimuseks riigiametitesse saamisel. Lastele tuleks luua aktiivseid emakeele õppimise programme, kasutades selleks ka arvuteid ja Internetti. Väliskirjanduse parimad teosed tuleks tõlkida Venemaa soome-ugri rahvaste keeltesse, välismaised filmid peaksid saama soome-ugri subtiitrid jne.
Äärmiselt ebasoodne demograafiline situatsioon on mõistagi probleem. Ent Ungari viimase aja kogemused näitavad, et negatiivseid tendentse saab aeglustada, kui luua noortele peredele soodsad psühholoogilised ja materiaalsed tingimused. Seda saavad tagada poliitikud ja ? bioloogilistel põhjustel ? ka noored inimesed ise. Just enesekindlad noored soomeugrilased on need, kes saavad negatiivse arengupüramiidi pea peale pöörata.
Avaldatud teksti kandis ta ette 2004. aasta augustis Tallinnas toimunud 4. soome-ugri maailmakongressil.
|
OSCAR-2019
|
||
Pärast seda, kui teisele korrusele pääsemine on tänu trepile juba lihtsamaks muutunud, on aeg ette võtta järgmine põnev etapp – köögi lae ehitamine.
Kuna köögi laega on veidi põnevamad plaanid kui tavaline kipslagi, siis on tegemist üpris suure ja ajakuluka projektiga. Esimeseks sammuks on tuua poest 100 × 100 mm saematerjali, millest saavad lae dekoratiivsed talad.
Kui talad olid töötlemiseks piisavalt kuivad ja saime katsetama hakata, selgus, et töö on arvatust veelgi ajamahukam. Eesmärgiks on taladele anda vana puidu välimus ning selleks on vaja läbida 4 etappi. Kõigepealt tuleb höövliga faasida tala alumise külje nurgad, et vältida päris täisnurkset profiili.
Järgmiseks on vaja tala kolm nähtavat külge hoolikalt traatharjaga puhastada. Tegemist on trelli otsa paigaldatava traatharjaga, käsitsi oleks selline töö antud mahus liialt raske. Traatharjaga ülekäimise mõte on eemaldada talalt pehme osa puidust, tänu sellele tekib ilus reljeefne pind.
Kuna traatharjaga kratsides muutub tala pind natuke liialt karedaks, siis järgnebki kolmas etapp – töötlus karukeelega. Selle käigus tuleb terve tala omakorda üle käia trelli otsa paigaldatava karukeelega, mis eemaldab kõik lahtised puidu osad ning jätab alles suhteliselt puhta ning reljeefse pinna.
Viimase etapina on vaja see kõik veel peitsiga üle tõmmata ning anda taladele nende lõplik välimus. Laias laastus võib öelda, et ühe tala valmimine algusest lõpuni võtab aega 1 tund ja 15 minutit. Köögi lae jaoks talade töötlemine võttis aega kahe nädala jagu õhtuid, sest seda tööd sai tehtud enamjaolt tööpäevade õhtupoolikutel.
Kuidas aga jõudsime just selle tulemuseni, et soovime lakke talasid, mis on läbinud neli töötlemise etappi? Enne suuremahulist talade töötlemist viisime läbi mõned katsetused, et aru saada, kuidas mängib puidu muster ning peits erineva töötlusega pindadel.
Sõelale jäi traatharjaga töödeldud saematerjal, mis sai enne peitsimist veel ka karukeelega üle käidud.
Lae alla olid planeeritud ka ventilatsioonitorud, mille paigaldasime ära enne laetalade kinnitamist. Elutoast läheb läbi ventilatsioonitoru läbimõõduga 160mm ning sellest torust tulevad veel eraldi välja köögi ja elutoa sissepuhked. Mõlemasse ruumi on planeeritud 125 mm plafoonid.
Lae põhimõte seisneb sellest, et talad asuvad toa suhtes diagonaalselt. Ühtepidi talad on täispikkuses üle terve toa ning need on kinnitatud vanade laetalade külge, toetudes otstest varasemalt lae alla ehitatud karkassile. Teistpidi lähevad pikkade talade vahele lühikesed talad pikkusega 690mm – see sama number on ka ruutude küljepikkuseks. Need lühikesed talad ripuvad pikkade talade vahel.
Selle jaoks on lühikeste talade laepoolsele küljele kinnitatud lauad. Esimese hooga saab kõik lühikesed talad üles paigutada lahtiselt – nii on võimalik liin paika ajada ja alles seejärel kinnitada.
Lae lõpliku valmimiseni läheb veel aega, sest talade vahelistesse ruudukestesse on plaanis paigaldada looduslikku valget värvi dekoratiivsed laepaneelid. Need plaanime ise valmis teha, kasutades 8mm MDF plaati, mille peale laseme CNC-pingiga tagasihoidliku mustri ja seejärel värvime valgeks. Tulemuseks peaks olema tagasihoidliku välimusega dekoratiivsed laepaneelid.
18.‒19. aprillil toimub Tartus Eesti Maaülikoolis kuuendat aastat rahvusvaheline konverents AgroForum Mare Balticum, kus tänavu on arutelude põhirõhk põllumajanduse digitaliseerimisel. Kuidas on lood digitaliseerimisega põllumajandussektoris ja kas meil on Eestis edukaid projekte näiteks tuua, kirjutab Maablogis maaeluminister Tarmo Tamm.
Ida ja lääne vaheline põllumajandussild AgroForum keskendub seekord digitaliseerimisele. Konverents võimaldab jagada infot uute lahenduste kohta, sest digi teemal on areng eriti kiire. Võib-olla on Eesti rakenduste vastu huvi ka laiemalt ning võiksime lisaks põllumajandustoodangule müüa ka oma teadmisi ja kogemusi digitaliseerimisest.
Teiseks võimaldab konverents ennast võrrelda teiste riikidega tingimustes, kus kohustuslik andmekogumine digitaliseerimise taseme kohta puudub. Võib-olla on tulemus kainestav ja meie kuvandisse eesrindlikust e-riigist igas valdkonnas lüüakse mõra. See oleks selles mõttes kasulik, et sunniks rohkem pingutama olukorras, kus teised riigid suunavad digitaliseerimisse märkimisväärseid inimressursse ja rahalisi vahendeid.
Lisaks saab mõtteid vahetada põllumajanduses toodetud andmete kasutamise õiguste ja kohustuste teemal. Tekib küsimus, kellele kuulub lüpsiroboti toodetud tohutu info? Kas see kuulub põllumajandustootjale, kes on roboti ostnud või robotifirmale? Sama käib mitmesuguste GPS seadmete kohta, kust info jõuab nii farmeri kui ka tehnoloogiafirmani. Küllap siin on erinevaid halli varjundeid, näiteks Iisraelis on digitaliseeritud lüpsiandmed automaatselt kohe nähtavad ka piimandusühistu keskuses, mille loosung on, et iga lehm loeb. Kui keskus näeb, et lehmal on probleem, aga farmer ei võta midagi ette, siis juhib keskus farmeri tähelepanu sellele. Tulemuseks on maailma kõige kõrgem väljalüps lehma kohta ja seda väga piiratud söödabaasi tingimustes.
Hollandis näiteks mõjutas antibiootikumide kasutamise andmete vabatahtlik avaldamine farmereid praktiliselt loobuma antibiootikumide profülaktilisest kasutamisest, mis vähendab oluliselt soovimatu resistentsuse riski. Tootmise läbipaistvuse suurendamine nii keskkonnamõju kui ka loomade heaolu aspektist on kindlasti see, mida ühiskond ootab ja kui suudame faktiliselt tõestada selles osas positiivseid arenguid võib see olla oluliseks teguriks turujõu suurendamisel.
AgroForumi vastu tunneb seekord suuremat huvi Saksamaa – Baieri liidumaalt tuleb Eestisse seitse asjatundjat ja otsustajat eesotsas sealse kantsleriga. Baieris on otsustatud luua 60‒70 töötajaga institutsioon ülesandega töötada välja lahendusi põllumajanduse digitaliseerimiseks. Ka Saksa liiduministeerium peab teemat prioriteetseks ja digitaliseerimine on ministeeriumi e-avalehe peamine teema. Palju tähelepanu pööratakse ka maaelu digitaliseerimisele ja selles suunas viidi hiljuti läbi ulatuslik konkurss, ka selle tulemustest on konverentsil võimalik teada saada.
Ulme valdkonda minnes – kelle käes on andmed, nendel on võimalus meid valitseda. Näeme juba praegu, kuidas internetis lehelugemise vahele pakutakse meile isikupärastatud reklaami ehk kalamehele õngi ja kummipaate, jahimehele sihtimisoptikat ja muud jahivarustust. Mida rohkem maailm kontsentreerub, seda suuremaks muutub nende võim, kelle käes on info. Sellest teeb konverentsil ettekande üks kõige võimsam valitsusväline rahvusvaheline organisatsioon OXFAM. Nad on nagu põllumajanduse GreenPeace, kes viskavad üles ebameeldivaid küsimusi ja survestavad nii valitsusi kui ka suurfirmasid.
Kuidas on lood digitaliseerimisega põllumajandussektoris? Kas Eestil on edukaid projekte näiteks tuua? Ilmselt tuleb kõigepealt eristada põllumajandustootmises kasutatavaid tehnoloogiad, milles digitaliseerimine toob kaasa olulise arenguhüppe. Ühed olulisemad uuendused on GPS-i teel juhitavad põllutehnoloogiad ja digitaliseeritud laudatehnoloogia. Eestis vastavat moodsat tehnikat ei toodeta, küll aga oleme nende tehnoloogiate kasutamises vähemalt keskmike hulgas.
Üleminek nõukogude majanduskorrast turumajandusele tõi kaasa vajaduse teha tasa mahajäämus tootmise ja juhtimise tehnoloogilises tasemes võrreldes arenenud põllumajandusmaadega. Enne Euroopa Liiduga liitumist oli see väga oluline argument investeeringu- ja teiste toetuste taseme üle peetavatel läbirääkimistel. Rohkem kui kümme aastat EL-i toetusmeetmeid on võimaldanud tootmist oluliselt uuendada ja tehnika nagu Claas’i ultramoodsad isesõitvad kombainid või lüpsirobotid, mille kohta enne liitumist öeldi, et nad Eestisse kunagi ei jõua, on nüüd Eestis tavalised.
Kahjuks puudub tehnoloogilise taseme kohta adekvaatne võrdlev statistika, aga eksperthinnangud on väitnud, et Eesti võiks moodsa tehnoloogia rakendamise poolest olla EL-is viie parema hulgas või seal lähedal. Uutest liikmesriikidest on Eesti selles võrdluses kindlasti esireas.
Teine tahk on juhtimissüsteemid. Eestis on loodud lahendusi nagu VitalFields või e-agronom. Seda on ka märgatud ja tänaseks on näiteks VitalFields’ist saanud osa oma valdkonna maailma ühest võimsamast kontsernist Monsanto. Eestis arendatud tehnoloogiaid on edukalt müüdud muudeski sektorites, nagu näiteks on juhtunud ka Skype’iga.
Kolmas aspekt on riigi ja tootja vaheline suhtlemine. Siingi on Eesti positsioon hea, kuigi näiteks toetuste menetlemine ja nende kasutamise tingimuste kontroll on valdavalt digitaliseerinud ka mujal. Näiteks eelmisel aastal sai maailma digikonverentsil innovatsioonipreemia toetuste haldamise digisüsteemi eest hoopis Läti.
Kindlasti on veel paljugi teha tehnoloogiate arendajate ja riigi ning põllumajandusettevõtete koostöö soodustamiseks. Näiteks võiks senisest enam luua võimalusi riigi poolt kogutavate põllumajandusandmete kasutuseks tehnoloogiate arenduses ning tehnoloogiate efektiivseks rakendamiseks põllumajandusettevõtetes. See on kindlasti üks meie peamisi prioriteete selles valdkonnas lähiaastatel.
Neljas aspekt on tarbijainformatsioon. Informatsiooni digitaliseerimine näiteks QR-koodi kaudu võimaldaks saada palju rohkem ja palju adekvaatsemat infot toote kohta, kui silt tootel kunagi võimaldaks. Selle asemel, et kümne muu keele hulgast eestikeelset väikest kirja otsida, võiks QR-koodi kaudu vajaliku keele valida ja saada toote kohta ammendavat infot tootesisalduse, tootmisviisi, kasvukoha jpm kohta kasutades mobiilseid seadmeid.
|
OSCAR-2019
|
||
Ei hakka konkreetset teemat üldse lahkama, lihtsalt üks tähelepanek vaatenurga kohta, millest seal artiklis ka peamiselt juttu on - kuidas sõltuvalt vaatenurgast ühte ja sama asja absoluutselt erinevalt näha võib. Mina kui pragmaatiline pessimist loen sealt välja, et äkki oleks siis aeg endale tunnistada, et mingit eetikat ja moraali ei eksisteerigi? Inimene ongi omakasupüüdlik olend, kes iseenda heaolu nimel mitte millegi eest ei kohku. Osad inimesed seda tunnistavad (mis sest, et siis artiklis toodud võltseetika varjus - "naise enesemääramisõigus" jne), teised püüavad aga väevõimuga eetilisust kehtestada (keelame kõik abordid). Ja mismõttes "meie maailm liigub inimeste kui tühjade anumate, materiaalsete ja vaimutute pakendite suunas, kellele inimelu pühadus on tundmatu kategooria." Nagu artiklis välja toodud ajaloolised faktid näitavad, siis oleme me alati sellised olnud. Sama meelt on ju ka kõikvõimalikud tsivilisatsiooni hävimise teoreetikud - kui küsimus on ellujäämises, siis ei huvita inimest mingi moraal - kõik nõrgemad lüüakse maha ja süüakse ära. On see miinus? Loomulikult on sellele kõhe mõelda, aga kui seda instinkti üldse ei oleks, jääks siis inimkond üldse püsima? Lennukis tuleb ju ka kõigepealt endale hapnikumask pähe tõmmata ja seejärel teiste abistamist kaaluda. Mõnel loomaarmastajal on ka nii suur süda, et ta endale koju paarkümmend koeravolaskit võtab, kelle eest ta siis enam hoolitseda ei suuda - on see siis hea? Asi on kindlasti keerukam kui lihtne dilemma kvaliteedi ja kvantiteedi vahel, aga äkki tasuks sellele siiski mõelda?
Astume siis ka intiimsete teemade libedale rajale. Üritades siiski delikaatseks jääda - seoses vältimatult lähenevate sündmustega hakkas mul taas kummitama vana teema sellest, mida inimene ise tahab ja mida ühiskond talle peale surub. Kas kõik, mis vanasti oli tabu, oli seda ainult "kurja kommunismi" pärast või oli selles ka kübeke tõtt? Kas mina olen imelik kui tunnen väikest võõristust asjade ees, mida tänapäeval kui täiesti loomulikku asja serveeritakse? Et kui ma sisimas tunnen, et publikut pole vaja, ja kui "publik" ka just uksest sisse ei murra, siis tunnen end ikkagi kuidagi mahajäetuna, et näed kõigil teistel ju on teisiti (mis sest, et kõigil kindlasti pole). Kui teil on paha ja ilmselt ka piinlik (ei, ei saa ju piinlik olla - see kõik on loomulik), kas te siis soovite kedagi nö kätt hoidma? Surute hambad ristis, et ma ei tohi piinlikkust tunda, sest keegi teine ei tunne? Kas kuskilt läheb või peaks minema ka mingi piir? Kas liigne avameelsus/lähedus põhjustab probleeme? Minu isiklik arvamus on, et jah. Ma tõesti ei saa aru paaridest, kus üks peseb hambaid ja teine istub samal ajal poti peal. Kui ma tean inimesest absoluutselt kõike, kas ta siis tõmbab mind enam? Kas selline lähedus, et ma saadan mehe poodi tampoone tooma lähendab mind temaga mingis vajalikus suunas? Lähendab see kindlasti, kuid kas ta ei muutu mulle siis kellekski isa/venna/parima sõbra sarnaseks? Või juhtub see muutumine varem või hiljem niikuinii hoolimata sellest kas ta teab iga detaili sinust?
Need suure läheduse loomulikuks pidajad imestavad sageli, et mis suhe see üldse selline on, kui mees su menstruaaltsüklit ei tea (näide elust). Ehhh...Mul liigituvad sellised inimesed jälle sinna gruppi, kuhu ka iga päev emale helistajad. Muidu pole viga, aga kole kui ise sellise otsa satud. Tema süüdistab sind eemalehoidmises ja sina kardad, et ühel päeval teab kogu tema suguvõsa sinu intiimprobleeme.
Ma ei ole mingi vagatseja aga häirib kui keegi seltskonnas oma intiimelu lahkab - tavaliselt kui selle inimese teine pool sama laua taga on, püüab ta kõige selle juures veel rõõmsat nägu teha. No vähemalt minu meelest "püüab", sest ma ei suuda uskuda, et nii võib mugav olla. Ma tõesti ei taha teada, mida Mart ja Pille voodis teevad! Ilmselt on mul mingi hälve - saunapidusid ma ka ei kannata. Aga ma ei tunne, et ma selle "hälbe" all kannataksin ja abi vajaksin.
Vahepeal on kuulda olnud, et igasugu pahadest asjadest nagu narko, nälgimine või koolitulistamine tuleks vähem rääkida, et neid mitte noorte jaoks ahvatlevaks muuta. Ma ei tahaks sellise konservatiivse seisukohaga küll nõustuda, kuid tuleb tunnistada, et tegelikult olen nendega ühes paadis.
Viimasel ajal ilmunud raamatud ja linastunud filmid - mina kui maalt ja hobusega (või pigem valest põlvkonnast) imestan küll siiralt selle üle, et kas tõesti ongi sellised asjad igapäevad. No võtame "Mina olin siin", "Magnus", "Mõru maik" jne. Viimatinimetatud raamatu just lõpetasin ja hoolimata kraanikaussi ummistavatest vereklompidest tunduvad söömishäired kuidagi "glamuursed". Ilmselt on viga siiski minus ja enamikes noortes ei peaks selline asi ahvatlust tekitama. Eile hakkas mul Säästumarketis väga paha, nii paha, et istusin põrandale maha (mis kena riim...). Külm higi kattis keha ja silme ees sähvisid tähekesed. Sama tunne kui tavaliselt enne oksele hakkamist. Aga mulle meeldib - tunda mingeid äärmuslikke tundeid, mida tavaliselt ei tunne. Avalikus kohas ka artistlik rõõm selle üle, et nad ei saa iialgi teada, mis mul viga ja võivad mind jumal-teab-kelleks pidada. Eile oli ilmselt tegemist söömatusest tingitud reaktsiooniga, sest vererõhk on mul korras ning hemoglobiinitase ainult natuke madal. Tavaliselt selliseid asju ju minuga ei juhtu ja kui juhtub siis olen nii erutatud? Kui iga päev juhtuks, siis ilmselt läheks see nö teravate elamuste otsimise kihk üle? Kevadel oli mul nii kole valus haigus, mille tagajärjel valedest avaustest valesid asju tuli, karjusin valust, aga samas oli jube põnev...Vastik olek peab olema nii terav, et ohustab eksistentsi, siis on huvitav, niisama uimane pohmell on jama - pea peab lõhkuma ning magu streikima. Seetõttu ma toitumishäiretega ilmselt lähedalt sõbraks ei saagi - enne terava halva tundmist tuleb tavalises näljas vireleda. Muidu oleks ju jube glämm hommikusöögiks peotäis tablette neelata?
Millised saledustööstuse ohvrid me ikkagi oleme - ma olen hetkel nii 3 kilo juurde võtnud ja kaugel pole hetk, mil ma saab ületatud maagiline 60 kilo piir. Ei saa öelda, et isegi kõiki objektiivseid põhjuseid silmas pidades see mind ei häiriks.
Nalja kah - "I personally despise grammar mistakes"-rubriigist: neiu, koolitatud politseinikuks, kirjutab oma töökogemusest, et "olin müüa". Enne karjääri riigistruktuuris elatasid ennast prostitutsiooniga? Mul oli kohutav kiusatus see küsimus ära saata...
|
OSCAR-2019
|
||
Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu (EEKBK Liit) Tallinna Mähe Baptistikoguduse kiriku torni tõsteti 15. septembril taas rist.
Pidulikku üritust aadressil Pojengi tee 31 olid tunnistama tulnud koguduseliikmed, tervitusi tõi Pirita linnaosa vanema asetäitja Kalle Jõks, taastustöödest tegi ülevaate pastor Ruudi Leinus, muusikaga rõõmustas flötist Maris Lend.
Palvuse pidas EEKBK Liidu president Erki Tamm, kes märkis, et maailmas on mõned väga tugeva mõjuväljaga sümbolid, üheks neist on rist. Miks muidu 1950. aastal, kui Mähe kirikuhoone lõplikult koguduse käest ära võeti, kisti just rist tornist maha ning heideti põõsasse. Tamm rõhutas, et Mähe kiriku torni taas risti tõstes tunnistame selle sümboli all oma usku ristilöödud ja ülestõusnud Kristusesse.
Mähe kiriku – algselt Iru Betaania koguduse palvela – tee tänasesse päeva on olnud pikk ja keeruline. Koguduse pastor Ruudi Leinus võib nüüd kirikusaalis rahulolevalt ringi vaadata – valgusküllane ruum on peaaegu valmis, puudu on veel rõdutrepp ja mõned detailid. Aprillis alustatud arhitekt Katrin Oidjärve projekti järgi tehtav ehitustöö on vilja kandnud. Jõuluks loodetakse valmis saada, tegelikult ehk varemgi. Olgu märgitud, et jumalateenistused Mähe kirikus juba toimuvad igal pühapäeval algusega kell 11.
Leinus räägib kiriku ajaloost: „1936. aastal kinkis kohalik Järve talu peremees Jaan Oja tüki oma maast palvela ehitamiseks. Kirik sai valmis 1939. aastal põhiliselt vabatahtlike tööna ja annetuste toel. Pühitsemistalitus oli 1. oktoobril. See koht oli ju siis väljaspool Tallinna, kirik kerkis keset põllumaad. Aasta pärast kirik natsionaliseeriti ja 1950. aastal võeti lõplikult koguduse käest ära. Kogudus liideti Oleviste kogudusega. Hoonesse tuli algselt ladu, siis tehti see nelja korteriga elamuks. Linn majast eriti ei hoolinud, see nägi nii väljast kui seest väga kole välja.“
Kui lõpuks 2013. aastal kogudus maja tagasi sai, oli soov pühakoda taastada, ent ehitusluba saadi alles selle aasta aprillis. Endisele põllumaale kiriku ümber oli aastatega aedlinn kasvanud.
„1952. a hakati siia aianduskooperatiive rajama. Eks kohalikel elanikel olid kiriku taastamisega omad hirmud, et mine tea, mis siia tuleb. Kolm aastat suhtlesime elanikega ja selgitasime. Nüüd on meil kokkulepe, et pargime oma kinnistul, kella torni ei tule, kuid kogudus teeb oma tööd nagu ikka: jumalateenistused, laste- ja noortetöö jm. Oleme valmis Mähe inimeste jaoks ka avalikke üritusi korraldama. Siinkandis polegi ruume, kus saaks mõne väiksema kontserdi teha. Praeguseks on naabritega suhted väga head,“ räägib koguduse pastor.
Mähe baptistikogudus aga on endine Nõmme Vabaduse baptistikogudus, mis rajati 1993. a. Siis loodeti kiiresti ka kirik ehitada, oli krunt ja projekt, kuid ehitusmääruste muutumisega jäi see plaan pooleli. Kogudus tegutses aastaid Pääsküla gümnaasiumis. Ehkki vahemaa Nõmme ja Mähe vahel on pikk, on pastori sõnul ainult paar peret öelnud, et otsitakse ligemat kogudust. Kogudus on ustav ja ümbruskonna rahvaski on oodatud.
Haapsalu koguduse õpetaja, piiskop electus Tiit Salumäe ütleb, et lihavõtted peaksid olema kristlikus traditsioonis veel tähtsamad kui jõulud ning ülestõusmissõnumit tasub rahulikult otsida, küsides, mis on elu, surm ja uuele elule tõusmine.
Iga püha puhul väärib esile tõstmist pere- ja rahvatraditsiooni loomine ning hoidmine. Kaheldakse, kas tasub mune värvida ja paremat lauale tuua. Loomulikult tasub! See teeb meid inimesteks. Rituaalides elamine on nagu selgroog, mis rahvast üleval hoiab. Traditsioonideta laguneb elu meie käest laiali.
Euroopa rahvastel on palju õppida juutidelt, sh põlvkondade järjepidevust ja oma traditsiooni tunnetamist. Pilt, mis pühade nädalal Jeruusalemmas avaneb, on muljetavaldav. Paljud pered on ette võtnud teekonna Jeruusalemma, et pühi pühitseda. Sinna tuleb kokku igasuguse taustaga inimesi. Nad on vaeva näinud ja raha korjanud, et saaks korra elus Jeruusalemmas pühi pidada.
Iga kristlane peaks käima korra elus pühal maal ära. See on nüüd väga lihtne. Isegi viisakohustust pole, igaüks võib pileti osta ja sõita. Ma ei tundnud seal mingit ohtu.
Kui pere suudab panna jõulud ja ülestõusmispühad oma kohale, on see juba telg, mis aastast läbi jookseb.
Jõulude ajal vaadatakse, et oleks kuusk ja kingitused, mõni postkaart saadetud, idüll ja kodusoojus. Lihavõtted peaksid olema kristlikus traditsioonis veel tähtsamad kui jõulud. Tähtis võiks olla selle nädala rütm.
Suur reede on päev, millega inimesed ei oska kuigi palju peale hakata. On see pidupäev? Munade värvimise päev? Rõõmupüha?
Peab meeles pidama, et suur reede ei ole rõõmupüha. Üks päev aastas võiks olla vaikusepäev. Vanasti on sel päeval kõrtsid ja lõbustusasutused kinni olnud.
Suures reedes peaks olema asjakohast tõsidust. Kes ei taha kirikus käia, olgu kasvõi kodus. Võib surnuaial käia, looduses jalutada ja elu üle järele mõelda. Kalmistul võiks käia ka ülestõusmise varahommikul. Vaikne laupäev oma ettevalmistuse ja munadevärvimisega valmistab meid mõistma, mida tähendab rõõm.
Pühade rütm pole ainult usuline küsimus, see on ka tervise küsimus. Võitleme haigustega, sest meie väärtushinnangud ja elurütm on valed, me ei arvesta loomispärase seadusega.
Meie elu on võrdlemisi hall, sest kirikupühade rütmist ei peeta enam kinni. Üks tormamine teise järel, pole rahulikku rütmi, et hingan välja ja hingan sisse, tunnetan hetke. See on kogu ühiskonnale iseloomulik – ei osata hinnata seda, mis on käes, vaid elatakse mingis muus ajas.
Inimene võib teistmoodi käituda ja teistmoodi riides olla, aga tema olemuses ei ole palju muutunud. Tänapäeva inimene ei taha mõelda surmale, kuid surm on ülestõusmispüha sõnumi lahutamatu osa. Ülestõusmissõnumit tasub rahulikult otsida, küsida, mis on elu, surm ja uuele elule tõusmine.
Lapsed saavad tihtipeale rohkem aru kui vanemad. See, mida lapsed tänapäeval näevad, on võrreldamatult jubedam kui see, et me ei võta last matusele kaasa, sest ta näeb, kuidas vanaema lastakse hauda ja haud aetakse kinni.
Ma arvan, et see on kuritegu lapse vastu. Tal on õigus teada, kuidas tema vanaema, vanaisa või kelle iganes käsi käib. Seal ei maksa muinasjuttu rääkida, et me ei tea, mis edasi saab. Eks me teame küllaltki täpselt, mis edasi saab.
Pühadega on samuti. See on hea võimalus mõelda kannatuse ja surma peale, leppimise peale. Küsides endalt, kui palju on minus viha teiste inimeste vastu. Eks seda ikka ole!
«Jesus Christ Superstar» avab Juudast teoloogiliselt huvitavast küljest. Seal peetakse teda suurimaks intellektuaaliks, kes taipas, mis toimub. Teisi jüngreid nähakse nupukeste, apostlite koorina, kes nautis head seltskonda. Juuda külm mõistus viiski ta reetmiseni. Kas ta otsus õige oli, on teine asi, aga ta mõtles, tal oli oma pilt ja ta julges midagi teha.
|
OSCAR-2019
|
||
• Kui oled lõdvestunud, visualiseeri ennast seisma mäe otsa. Näe enda ees allapoole suunduvaid trepiastmeid.
• Alla astudes alusta numbrite loendamist. Tee iga astme vahel üks sügav sissehingamine ja üks sellega ühendatud väljahingamine.
• Maapinnale jõudes tunned end sügavalt lõdvestununa. Tee mõned sügavad ühendatud hingetõmbed – vaata ringi ja ava kõik sisemised meeled.
• Sa „näed” (visualiseerid või kujutled), et sa oled äärmiselt kaunis pühakojas – kohas, mis kuulub ainult sulle, kus sa tunned end täiesti turvaliselt, rahunenult, hoolitsetuna ja armastatuna. See on sinu sisemine „pesake”, nagu lastel oma mängudes ja „fantaasiates”.
• Luba oma meelel rännata. Näe puid, lillepeenraid. Näe iseennast lille noppimas. Hoia seda oma nina juures ja hinga sisse selle lõhna (luba oma haistmismeelel aktiveeruda).
• Peatu hetkeks. Luba oma kõrgemal meelel luua seda sisemist pühakoda. Pea meeles, see koht kuulub sulle. Sa saad luua selle just niisuguseks, nagu soovid – sinu kujutlusvõimel puuduvad siin piirangud.
• Tee mõned sügavad peened ühendatud hingetõmbed. Luba endal kümmelda selle paiga ilus. Kui sulle võiks kuuluda üks füüsiliselt täiuslik paik, siis missugune see oleks? Kas see oleks rand, vihmamets, org või mäetipp?
• Näe nüüd enda ees lilledega ääristatud teerada. Sa hakkad huviga seda mööda minema. Maapind sinu jalge all tundub pehme ja jätkates jaheda värske õhu sissehingamist, tunned sa end aina kergemana, enam energiast tulvil olevana ja vabamana.
• Päikesevalgus tantsib kristallselgel veepinnal. Õhk tundub taastav, elustav, tulvil hapnikku ja praanat.
• Siin on kerge hingata – hapnik ja praana voolavad sinu sisse loomulikult, täites sinu kopsud oma tervendava jõuga, ja välja hingates annad sa endale loa lasta vabaks kõik oma maailma hooled ja mured.
• Sa istud imekauni tervendava valgusenergia kiirguses/kiires, mis väljub selgest sinisest taevast sinu kohal. See ümbritseb sind ja näib tungivat läbi kõikide nahapooride.
• Sa tunned, justnagu tahaksid alistuda selle tervendavale jõule, lubada tal ennast teiseks teha, taastäita energiaga ja taasjoondada sind selle puhtusega.
• Hingates sisse selle kuldvalge valguse energiat, tunned seda täitmas oma kopse ja siis voolamas sinu rakkudesse ja elunditesse. Tundub, justkui imaks ka kõik nahapoorid endasse seda valgust – ja suu kaudu välja hingates saadab seda pehme ohe, kui sa hakkad vabastama emotsionaalset pagasit, mida on terve igaviku säilitatud sinu rakkudes ja elundites.
• Hinga välja ja kinnita: „NÜÜD vabastan ma kogu…… .”(Luba oma sisimal olemusel vabastada seda, mida ta tunneb, – esimene mõte, mis sulle pähe torkab, on see, mida peaksid vabastama – näiteks viha, hirm, kadedus, kurbus jne.).
• Tunneta kõiki negatiivseid vibratsioone oma sisimast välja voolamas ja sind ümbritseva valguse toimel lahustumas.
• Jätka seda, kuni tunned, et oled vabastanud oma sisimast kogu selle negatiivse emotsiooni energia, seejärel küsi endalt, mida sul on veel vaja vabastada.
• Teine võimalus on lihtsalt vabastada kõik kahjulikud võnked kinnitusega: „NÜÜD ma vabastan kõik šlakid, toksiinid, saasteained, kogu stressi ja kõik negatiivsed emotsioonid, mis on hoiul minu rakumälus ja kõik selle, mis enam minu jaoks positiivset otstarvet ei täida!”
• Vabastades selle oma rakkudest, kujutle pealaelt sisenemas intensiivset valguskiirt, mis puhastab kõik energiakanalid, rakud ja elundid, lahustab kogu „prahi” ja täidab kogu sinu olemuse tervendava valguse energiaga. See on nagu hiiglaslik sisemine kevadine suurpuhastus!
• Sind ümbritsevast kiirest valguse energiat sisse hingates jätka kinnitamist: „MINA OLEN valgus, MINA OLEN armastus, MINA OLEN vaba, MINA OLEN võrratu kiirgav olend!” Kinnita kõike seda, mis tundub sulle õige olevat.
• Veel üks võimalus on kujutleda oma sülle seljakott või kast. Kujutle oma käsi täitumas vabastatud emotsioonide ja muu sellisega ning seda, kuidas sa selle kõik tugeva jõulise liigutusega seljakotti viskad. Kui seljakott on täis, siis pane see kinni ja „näe” ennast seda üles valguse poole ulatamas ning vaata, kuidas see armastuses ja valguses lahustub. Tunneta, et sa oled sügavalt puhastunud.
• Hingates sisse valgust ja praanat, tunne end muutumas tugevamaks, tervemaks, vabanenuks kõikidest haigustest ja vaevadest. Tunneta enda muutumist ja valmidust sellest hetkest alates aktsepteerida oma elus ainult armastust, rõõmu ja naeru.
• Mine mälus tagasi oma elu parimasse aega (positiivne mäluseos) ja otsusta tunnistada sellest hetkest alates vastuvõetavaks ainult sinu jaoks emotsionaalselt parim.
• Kinnita: „Rõõmus, turvalisuses ja harmoonias astun ma tundmatusse, emmates rõõmsalt kõike, mis on minu kõrgemaks hüvanguks.”
• Ülalkirjeldatud tehnikat võib kasutada päeva või nädala jooksul kogunenud viha, pettumuse või stressi vabastamiseks.
• Kui sa oled sellega lõpule jõudnud või tunned, et oled teinud piisavalt, kujutle oma pealage meepurgi kaane kombel avanemas ja tervendavat armastavat vedelat valgust sisse voolamas ning kogu sinu olemust selle imeilusa energiaga täitmas.
• Siis vaata seda sulgumas ja jätka sügavalt hingamist. Tunne, et oled rahulik, värske ja energiaga täidetud.
• Ole tänulik selle meetodi kasutamise eest. Palu oma Kõrgemal Minal võimaldada sul tulevikus edukalt hakkama saada kõigi tunnete ja olukordadega ning mõista, et kõik toimub selleks, et meie võiksime asjast õppida või inspiratsiooni ammutada.
• Too tagasi rahu ja vaikuse tunded oma pühas paigas kivibasseini juures veedetud ajast. Tea, et sa võid sinna minna, millal iganes soovid. Naudi oma tundeid.
|
OSCAR-2019
|
||
2017. aasta juunis andsime teada, et Yahoo ja AOL on liitunud ning moodustanud Oathi, digitaalse ja mobiilse meedia ettevõtte ja Verizoni osa. Nüüd hakkab Oathile ja Veriponile kehtima ühtne privaatsuspoliitika. Mõni asi pole muutunud, näiteks juhtseaded, mida pakume, et aidata teil hallata meie teenuste kasutuskogemust. Kui teil on olemas Yahoo või AOL-i konto, peate nõustuma selle Oathi privaatsuspoliitikaga, et saaksite oma konto kasutamist jätkata. Kui te pole veel selle privaatsuspoliitikaga nõustunud, kehtib teie kontole endiselt Yahoo legaatprivaatsuspoliitika või Oathi legaatprivaatsuspoliitika (AOL-i jaoks). Oathi toodete või teenuste puhul, mida kasutatakse ilma kontole sisse logimata, kehtib see privaatsuspoliitika alates 25. maist 2018. Kui loote uue konto, jõustuvad allolevad tingimused alates tänasest.
Me tahame seada kasutajad esikohale. Püüdleme teie andmete kogumisel ja kasutamisel läbipaistvuse poole, et säilitada teie infot turvaliselt ja pakkuda teile mõistlikke lahendusi. Selle privaatsuspoliitika eesmärk on aidata teil mõista, millist infot Oath, selle sidusettevõtted ning selle ettevõttesisesed ja globaalsed kaubamärgid koguvad, miks me seda kogume ja mida sellega teeme. Kui asute Euroopas, Lähis-Idas või Aafrikas (EMEA), kehtib teile see privaatsuspoliitika. Selles sätestatakse, kuidas Oath kontrollib ja käsitleb teie infot oma kaubamärkides, veebisaitidel, rakendustes, reklaamiteenustes, toodetes, teenustes või tehnoloogiates (ühiselt edaspidi „teenused”). Kui viitame Oathile (välja arvatud allpool toodud juhtudel), tähendab see Iirimaal asutatud ettevõtet Oath (EMEA) Limited, kes osutab teile teenuseid (ja toimib nende isikuandmete, mida Oath kogub, kui kasutate neid teenuseid, andmekontrollerina). Kui olete teenuste HuffPost UK, Sky | Yahoo Mail, BT | Yahoo Mail või TalkTalk News & TV Guide kasutaja, võib Oath viidata erinevatele üksustele seoses sellega, kes teie isikuandmeid kontrollib. Teenuste HuffPost UK, Sky | Yahoo Mail, BT | Yahoo Mail või TalkTalk News & TV Guide kasutajad leiavad lisateavet siit. Täiendavad privaatsuse kaitsmise praktikad teatud teenuste puhul leiate jaotisest Spetsiifiliste toodete ja teenuste üksikasjad.
See privaatsuspoliitika ei kehti Oathi sidusettevõtete tegevusele ega nendele ettevõtetele, keda Oath ei juhi ega kontrolli.
Me usume, et teil peaks olema kontroll oma info üle. Mõnel juhul saate vaadata või muuta oma konto infot, sealhulgas oma turunduseelistusi, asukoha andmeid, mobiilivalikuid, reklaami seadistusi ja otsinguajalugu ning konto kustutamise seadeid, avades jaotise Privaatsuse töölaud. Mõni meie teenus pakub täiendavaid juhtseadeid. Vt lähemalt jaotisest Andmed teatud toodete ja teenuste kohta.
Paljudel juhtudel, kui töötleme teie infot, võib teil olla õigus keelata või piirata viise, kuidas teie infot kasutame. Teatud olukordades, kus tugineme teie teabe töötlemisel seaduslikele huvidele, nagu on kirjeldatud allpool jaotises Õiguslikud alused, on teil samuti õigus keelduda sellest, et teie infot töötleme.
Samuti võite meilt paluda oma andmete parandamist. Võite meilt paluda oma info kustutamist ja Oath täidab selle palve, kui puuduvad teatud erandlikud põhjused, mis lubavad Oathil teie kohta teatud infot säilitada.
Samuti on teil õigus saada koopia oma info kohta hõlpsalt ligipääsetavas formaadis. Teatud juhtudel võite paluda meil edastada teatud osa teie infost kolmandatele osapooltele. Oath aitab teil neid olulisi õigusi kasutada. Kasutage tagasiside vormi, mis on saadaval allpool jaotises Küsimused ja ettepanekud, et näha, kuidas saada abi nende õiguste kasutamisel.
Teil on igal ajal õigus tagasi võtta oma nõusolek selle kohta, et teie info töötleme, ja loobuda meie teenuste kasutamisest. Saate seda õigust kasutada meie privaatsuse töölaual olevat juhtseadete abil või saate kasutada tagasiside vormi, mis on saadaval allpool jaotises Küsimused ja ettepanekud, et saada abi selle õiguse kasutamisel. Samamoodi nagu suhtlete nõusoleku andmiseks meie teenustega, saate oma nõusoleku meie teenuste kaudu ka tagasi võtta. Saate kustutada oma Oathi konto oma konto seadistuste kaudu ja meie kustutame teie info.
Kui võtate tagasi nõusoleku oma info jagamiseks selles privaatsuspoliitikas sätestatud eesmärkidel, ei pruugi teil olla juurdepääsu kõikidele meie teenustele (või mitte ühelegi teenusele) ja meil ei pruugi olla võimalik pakkuda teile kõiki teenuseid (või ühtegi teenust), millele kehtib käesolev privaatsuspoliitika ja meie teenusetingimused. Teatud juhtudel võime jätkata teie info töötlemist pärast seda, kui olete oma nõusoleku tagasi võtnud, kui meil on selleks seaduslik alus või kui teie nõusoleku tagasivõtmine puudutas ainult teatud info töötlemise viise. Näiteks võime infot alles hoida, kui seda on tarvis teha seadusest tulenevate kohustuste täitmiseks, vaidluste lahendamiseks ja meie lepingute täitmiseks.
Teatud info kategooriad, mida Oath kogub, on vajalikud meie teenuste kasutamiseks, näiteks info, mida peate esitama meie teenuste kasutajaks registreerumisel. Me võime koguda ja kombineerida infot, kui suhtlete Oathi teenustega, sh allpool nimetatud infot.
Info, mida meile esitate. Me kogume teie infot, mida meile esitate, võimaldamaks meil tegutseda ja pakkuda teile teenuseid, sh järgmised.
Kui loote Oathi teenuse või kaubamärgiga seotud konto. (Pange tähele, et kui kasutate meie teenuseid, võime meie tuvastada teie seadmeid, isegi kui te pole meie teenustesse sisse logitud.)
Oath võib kasutada seadme ID-d, küpsiseid ja muid signaale, sh kolmandatelt osapooltelt saadud infot, et seostada kontosid ja/või seadmeid teiega.
Kui kasutate meie teenuseid teistega suhtlemiseks või sisu postitamiseks, üleslaadimiseks või salvestamiseks (nt kommentaarid, fotod, helid, videod, e-kirjad, sõnumivahetusteenused ja manused).
Kui kasutate meie teenuseid muul moel, näiteks meie pakutud sisu vaatamiseks, otsingute tegemiseks või mis tahes Oathi tarkvara installimiseks, näiteks pluginad.
Kui logite sisse tasuliste teenuste kasutamiseks, kasutate teenuseid, mis nõuavad teie finantsinfot, või teete meiega või meie äripartneritega tehinguid, võime koguda teie makse- ja arveldusinfot, et pakkuda teile vastavaid tasulisi teenuseid. Võime meeles pidada teie varasema tasulise teenuse ostu puhul sisestatud makseteavet ja pakkuda teile võimalust kasutada seda makseteavet uue toote ostmise puhul.
Seadme info. Me kogume infot teie seadmetest (arvutitest, mobiiltelefonidest, tahvelarvutitest jne), et pakkuda teile meie teenuseid, sealhulgas infot selle kohta, kuidas te suhtlete meie teenustega ja kolmandate osapoolte teenustega, ning infot, mis võimaldab meil tuvastada ja seostada teie tegevusi eri seadmetes ja teenustes. See info hõlmab seadmespetsiifilisi identifikaatoreid ja sellist infot nagu IP-aadress, küpsiste info, mobiiliseadme ja reklaamide identifikaatorid, brauseri versioon, operatsioonisüsteemi tüüp ja versioon, mobiilivõrgu info, seadme seadistused ja tarkvara andmed.
Asukohateave. Me kogume infot mitmest allikast. Oma asukoha tuvastamise lubamise kohta saate lähemalt uurida ja seda hallata, külastades lehte Asukohad ja oma seadme asukohasätete kaudu.
Me kogume teavet, kui vaatate sisu, reklaame, saite, kasutate interaktiivseid elemente, rakendusi ja muid tooteid (nii meie teenustes kui ka väljaspool neid), kus on olemas Oathi andmekogumise tehnoloogiad (näiteks veebimajakad, arendusvahendid, küpsised ja muud tehnoloogiad jne). Need andmekogumistehnoloogiad võimaldavad meil mõista teie tegutsemist meie teenustes ja väljaspool neid ning koguda ja säilitada teavet, kui suhtlete teenustega, mida pakume oma partneritele.
See teave hõlmab esitatud sisu või reklaamide liiki, mida olete vaadanud või klõpsanud; saite või rakendusi, mida olete kasutanud enne meie teenuste avamist, ja kuhu läksite seejärel; kas tundsite huvi teatud kindla sisu või reklaamide vastu; kas läksite vaatama reklaamija veebisaiti, laadisite alla reklaamija rakenduse, ostsite reklaamitud toote või teenuse või tegite muid toiminguid.
Teistelt saadud info. Kogume teie kohta infot, kui saame seda teistelt kasutajatelt, kolmandatelt osapooltelt ja sidusettevõtetelt, järgmiselt.
Kui seote oma konto kolmanda osapoole teenustega või logite sisse, kasutades kolmanda osapoole partnerit (nagu Facebook või Twitter).
Kui saame infot kolmandatelt osapooltelt või teistelt ettevõtetelt, näiteks nendelt, kes kasutavad meie teenuseid. See võib hõlmata teie tegevust teistelt saitidel ja teistes rakendustes, samuti teavet, mida need kolmandad osapooled teile või meile pakuvad.
Selleks et pakkuda, isikupärastada ja täiustada oma teenuseid, kombineerime ja kasutame infot, mis meil teie kohta on (sh infot, mida saame nii meie teenuste siseselt kui ka väljaspoolt), et mõista, kuidas te kasutate meie teenuseid ja suhtlete nende teenustega ning inimeste või asjadega, kellega olete seotud või kellest olete huvitatud. Samuti võime kasutada infot, mis meil teie kohta on, järgmistel viisidel ja eesmärkidel.
Teie sisu ja muu teabe (sh sissetulevate ja väljaminevate e-kirjade, kiirsõnumite, postituste, fotode, manuste ja muu kommunikatsiooni) analüüsimiseks meie teenuste turvalisuse ja ohutuse tagamiseks. See analüüs aitab meil ka muuta teile pakutavat sisu, teenuseid ja reklaame isikupäraseks (välja arvatud teenuses BT | Yahoo Mail). Saate vaadata ja kontrollida teatud tüüpi infot, mis on seotud teie Oathi kontoga, kasutades Privaatsuse juhtseadeid.
Selleks et aidata reklaamijatel ja avaldajatel pakkuda asjakohast reklaami nende rakendustes ja veebisaitidel.
Selleks et leida ja edastada sihitud reklaami (erinevates seadmetes ja nii meie teenuste raames kui ka väljaspool neid) ning pakkuda sihitud reklaami, võttes aluseks tegevuse teie seadmetel, arvatavad huvid ja asukoha info.
Selleks et seostada teie tegevus meie erinevates teenustes ja erinevatel seadmetel, samuti et seostada võimalikud kontod, mida kasutate Oathi teenustes paralleelselt. Võime liita tegevuse ja kontod ühe kasutaja ID alla.
Selleks et luua väliste osapoolte jaoks, sealhulgas partnerid, avaldajad, reklaamijad, rakendused, kolmandad osapooled ja avalikkus, analüüse ja aruandeid meie teenuste ja reklaamide kasutamise ja trendide kohta, sealhulgas näidata partneritele trende üldiste eelistuste osas, hinnata reklaamide efektiivsust ja anda infot kasutaja kogemuste kohta. Need analüüsid ja raportid võivad sisaldada koondatud või varjunimega varustatud infot.
Asukohapõhiste teenuste, reklaami, otsingutulemuste ja muu sisu pakkumiseks, teie asukoha seadistuste järgi.
Selleks et kombineerida infot, mis meil teie kohta on, infoga, mida saame äripartneritelt või teistelt ettevõtetelt, nagu teie tegevus teistel veebisaitidel ja teistes rakendustes, tagamaks et rakendused, teenused ja sisu, mida teile pakume, sobiksid paremini teie huvidega.
Pettuste, kuritarvitamise ja seadusevastase tegevuse tuvastamiseks ja tõkestamiseks ning meie teenuste turvalisuse ja ohutuse tagamiseks.
Pakume teile kasutuskogemuse haldamiseks juhtseadeid. Privaatsusseadete ülevaatamiseks ja haldamiseks külastage meie privaatsuse töölauda.
Enamasti toetume kolmele eraldi alusele, et töödelda teie infot seaduslikult. Esiteks peame teie infot teatud viisil töötlema, et pakkuda teile oma teenuseid meie teenusetingimuste kohaselt. See töötlemine on vajalik, et täita meie ja teie vahel sõlmitud lepingut, ning teenusetingimustes on sätestatud, et teie info töötlemine isikupärastatud sisu ja reklaamide pakkumise eesmärgil on meie pakutud teenuste möödapääsmatu osa. Teiseks, kui olete andnud meile nõusoleku oma info kasutamiseks teatud viisil, tugineme sellele nõusolekule. Kolmandaks, teatud juhtudel võime töödelda teie teavet, kui see on vajalik meie õiguslike huvide või kolmandate osapoolte õiguslike huvide täitmiseks, välja arvatud juhul, kui sellised huvid on teie õiguste või huvidega vastuolus. Aeg-ajalt võib Oath toetuda muudele seaduslikele alustele, mis lubavad teie infot töödelda, näiteks kasutaja eluliste huvide kaitsmiseks (kui valitseb tõsise ähvaradava kahju oht) või meie seadusest tulenevate kohustuste täitmiseks. Vaadake meie veebilehte Õiguslikud alused.
Oath jagab infot oma tütarkaubamärkide ja -ettevõtete siseselt ning Verizoniga. Samuti jagame infot teie kohta selle privaatsuspoliitika järgi, muuhulgas, et pakkuda teenuseid, mida olete palunud (k.a luues ühenduse kolmandate osapoolte rakenduste ja elementidega). Me ei müü, litsentsi ega jaga klientide individuaalset tuvastamist võimaldavat infot ettevõtete, organisatsioonide või eraisikutega väljaspool Oathi, v.a järgmistel juhtudel.
Teie nõusolekul. Me jagame teavet ettevõtetega, organisatsioonidega või eraisikutega väljaspool Oathi, kui meil on selleks teie nõusolek.
Verizoniga. Verizoni osana võib Oath jagada infot Verizoni ja Verizoni sidusettevõtetega, seadusega lubatud ulatuses ja kooskõlas kasutaja seadistustega. Seda infot kasutatakse kooskõlas Verizoni privaatsuspoliitikaga.
Oathi siseselt. Teavet võidakse jagada ka Oathi siseselt, sealhulgas teiste Oathi teenuste ja sidusettevõtetega. Oathi sidusettevõtted kasutavad teavet oma privaatsuspõhimõtete kohaselt.
usaldusväärsed tarnijad. Me pakume infot usaldusväärsetele tarnijatele, kes töötavad Oathi ülesandel ning järgivad meie juhiseid ja vastavaid konfidentsiaalsuse meetmeid. Lisateave.
Reklaamimine, analüüsimine ja äripartnerid. Võime jagada koondatud või pseudonüümset teavet (sealhulgas demograafiline info) selliste partneritega nagu avaldajad, reklaamijad, andmete analüüsijad, rakendused või muud ettevõtted. Näiteks võime öelda reklaamijale, kuidas tema reklaam toimis või kui mitu inimest installis rakenduse pärast reklaami nägemist. Me ei jaga infot, mis võimaldab tuvastada teie isikut (isikutuvastust võimaldav info on näiteks nimi või e-posti aadress) selliste partneritega nagu avaldajad, reklaamijad, andmete analüüsijad, rakendused või muud ettevõtted.
Kui kasutate kolmandate osapoolte rakendusi või muid tooteid, mis on meie teenustesse integreeritud, võivad need koguda infot teie tegevuse kohta, nende endi tingimuste ja privaatsuspoliitika kohaselt.
Me lubame teistel ettevõtetel, kes näitavad reklaame meie veebilehtedel või rakendustes, koguda infot teie brauseritest või seadmetest. Teiste ettevõtete küpsiste ja andmekogumise tehnoloogiate kasutamisele kehtivad nende endi privaatsuspoliitikad, mitte see privaatsuspoliitika. Nagu paljud ettevõtted, lubame me küpsiste sobitamist valitud partneritega. Kuid need osapooled ei saa ligipääsu Oathi küpsistele.
Seaduslikel eesmärkidel. Võime teabele ligi pääseda, säilitada ja avaldada seda, et uurida, ennetada või võtta tarvitusele meetmeid seoses järgnevaga: i) kohtuprotsess, õiguslikud ja valitsusasutuste päringud; ii) tingimuste täitmine; iii) nõuded, mille sisu rikub kolmandate osapoolte õigusi; iv) tehnilised probleemid; v) Oathi õiguste, vara või isikliku julgeoleku kaitsmine; vi) meie seaduslike õiguste jõustamine või kasutamine või enese kaitsmine õigusnõuete eest; või vii) muudel juhtudel seaduse nõuete kohaselt.
See võib hõlmata seadusekohaste valitsuse päringute täitmist. Uurige lähemalt, kuidas me neid päringuid hindame ja neile vastame.
Omanikuvahetus. Kui kogu Verizon või selle osa läheb üle teisele omanikule, Oath või teatud teenus muutub liitumise, varade omandamise või müümise tagajärjel, võime teie info üle anda uuele omanikule.
Oathil on olemas tehnilised, administratiivsed ja füüsilised kaitsemeetmed, mis aitavad kaitsta meie kogutud kliendiinfot volitamata ligipääsu, kasutamise või avaldamise eest.
Turvalisuse, sh turvameetmete kohta, mida oleme võtnud ja mida teie võite võtta, saate lisateavet jaotisest Turvalisus Oathis.
Oath säilitab teie infot ainult nii kaua, kui on vajalik meie privaatsuspoliitikas sätestatud eesmärkide seisukohalt, nii kaua, kui teie Oathi konto on aktiveeritud, või nii kaua, kui tarvis, et pakkuda teile teenuseid. Kui te ei soovi enam, et Oath kasutaks teie infot teile teenuste pakkumise eesmärgil, võite sulgeda oma konto ja Oath kustutab sellega seotud info, juhul kui Oath ei pea teie infot säilitama ja kasutama, et täita seadusest tulenevaid kohustusi, lahendada vaidlusi või täita meie lepinguid.
Meie teenused on mõeldud üldiseks kasutamiseks. Me ei kogu, kasuta ega jaga teadlikult infot, mida võidakse kasutada alla 16-aastaste laste tuvastamiseks, või kooskõlas kohalduva seadusega.
Kui kasutate mõnd meie teenust või suhtlete sellega, nõustute oma andmete töötlemise, jagamise, edastamise ja kasutamisega, nagu on kirjeldatud selles privaatsuspoliitikas. Olenemata teie asukohariigist volitate meid edastama, töötlema, säilitama ja kasutama teie andmeid muudes riikides selle privaatsuspoliitika kohaselt, ning pakkuma teile teenuseid. Mõnes neist riikidest ei pruugi olla samasuguseid andmekaitsemeetmeid nagu teie elukohariigis.
Oath võib töödelda eraisikutega seotud infot EL-is / Euroopa Majanduspiirkonnas ja võib edastada infot EL-ist / Euroopa Majanduspiirkonnast erinevate mehhanismide kaudu, sealhulgas andmetöötlemise lepingute kaudu, mis põhinevad EL-i / Euroopa Majandusühenduse standardsetel lepingutingimustel. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et edastame teie andmed neisse riikidesse. Lisateabe saamiseks külastage meie veebilehte Andmete edastamine.
Oath on osa ülemaailmsest teenusest, seega jagab ta infot oma sidusettevõtetega ja muude ettevõtetega, kes asuvad väljaspool Euroopa Majanduspiirkonda, privaatsuspoliitikas kirjeldatud eesmärkide kohaselt.
Ameerika Ühendriikide ja teiste mitte-EEA riikide seadused, mis reguleerivad andmekaitset ja valitsuse juurdepääsu teabele, on erinevad. Kui te asute EEA-s ja teie andmed viiakse koduriigist mõnda EEA-st väljaspool asuvasse kolmandasse riiki, ei pruugi sellistes kolmandates riikides olla teie koduriigiga võrdväärseid andmekaitsemehhanisme.
Teie teabe väljaspoole EEA-d edastamise ulatuses toetub Oath teie andmete edastamisel eraldi, alternatiivselt ja sõltumatult järgmistele õiguslikele alustele.
Standardsed lepingutingimused. Euroopa Komisjon on võtnud vastu standardsed lepingutingimused, mis tagavad kaitse väljaspoole EEA-d viidud isikuandmetele. Isikuandmete väljaspole EEA-d, sh meie filiaalidesse, edastamisel kasutame me sageli neid klausleid.
Lepinguline vajadus. Teil on võimalik valida, kas te soovite meie teenuseid kasutada või mitte. Kui te tahate meie teenuseid kasutada, tuleb teil nõustuda meie teenusetingimustega, mis on sätestatud meie ja teie vahelises lepingus. Me tegutseme üle terve maailma asuvates riikides, sh Ameerika Ühendriikides, ja me kasutame teenuste teieni toimetamiseks neis riikides asuvat tehnilist taristut. Meievahelise lepingu kohaselt võib meil tekkida vajadus edastada teie teavet teistesse jurisdiktsioonidesse. Meil ei ole võimalik ilma andmeid üle maailma liigutamata teile teenuseid osutada.
Privacy Shield. Mõned ettevõtteid, kellele me võime teie andmeid Ameerika Ühendriikides edastada, võib olla programmi Privacy Shield kohaselt teie teabe vastuvõtmiseks sertifitseeritud. Lisateabe saamiseks külastage meie andmete edastamise veebilehte.
See privaatsuspoliitika kehtib ainult Oathi jaoks. See privaatsuspoliitika ei rakendu selliste ettevõtete tavadele, mis ei kuulu Oathile või mida Oath ei juhi, ega inimestele, kes ei ole Oathi töötajad või keda Oath ei juhi. Lisaks võib mõnel sidustootel (nt Tumblr) olla erinev privaatsuspoliitika ja praktika, mis ei kuulu sellesse privaatsuspoliitikasse.
Me võime seda privaatsuspoliitikat aeg-ajalt muuta, nii et peaksite seda perioodiliselt üle vaatama. Kui teeme olulisi muudatusi, edastame teile enne nende muudatuste jõustumist vastava teate.
Kui teil on teie teabega seotud küsimusi või ettepanekuid või kui soovite esitada kaebust, täitke tagasiside vorm või võtke meiega ühendust aadressil:
Kui teil on küsimusi seoses teie info töötlemisega, võite ka ühendust võtta meie andmekaitseametnikuga aadressil:
Ilma et see piiraks muid õigusi, mis teil võivad olla, on teil samuti õigus esitada meie vastu kaebus Iirimaa andmekaitseinspektsioonile, kes on Oathi järelevalveasutus. Võite esitada kaebuse ka teie EL-i liikmesriigi järelevalveasutusele. Klõpsake siia oma kohaliku järelevalveasutuse leidmiseks.
|
OSCAR-2019
|
||
Varsti saabub meie koju kassipoeg ja tahaksin selleks ajaks valmis olla.Niisiis millise firma kassiliiv on kõige parem?Et see oleks meeldiv nii kassile kui ka hästi toimiv.
Firmat nüüd küll ei oska öelda mis kõige parem on.. Kassidel on väga erinev \'maitse\' liivade koha pealt. Soovitan selle paremusjärjestiku ikka vanal heal katseeksitusmeetodil selgeks teha..
Muidu loomapoodides on valik küll nii suur, et võtab vahel täitsa kirjuks silmade ees. On igasugu kristallpärlitega liivasid, klombistuvaid, saviliivasid ja keskkonnasõbralikke saepurugraanuleid jne. Hinnad on ka väga erinevad: alates 40eek kuni 200 kroonini.
Seda küll...lihtsalt asi on selles,et peagi tuleb koju kassipoeg ja ma ei tea millist liiva talle osta.Olen ka kuulnud,et osad kassid on nii pirtsakad ,et ei võta mõnda liivasorti lihtsalt vastugi.Ei hakka liivakastis käima.
Kindla peale minnes võid ju osta sama kassiliiva, mille peal ta juba maast madalast kasti kasutama õppinud. Sellega on ta juba harjunud ning pirtsutamismomenti ei tohiks tekkida. Küsi kiisu kasvatajalt mis liiva ta kasutab.
Tere, mina soovitaksin Kitty Friend`i 8ltr selline halli värvi, pole kallis ka. Minu kiisudele meeldib see väga, lausa nii, et kui õuest tullakse minnakse sinna tegema:)kuigi mul on oma aed.Ja kassipojad õpivad ka kohe sinna tegema, paned paar esimest korda ja siis ise hakkavad käima.
Kus seda Kitty Friendi müüakse?Algul küsin ikkagi kasvataja käest millist liiva tema kasutab ja siis vast hakkan teisi sorte ka proovima,aga mul tekkis veel üks küsimus,et kuidas teisele liivasordile üle minna?
Kui tahad kassi hakata uue liivasordiga harjutama, siis lihtsalt kallad kasti uut liiva vana liivaga segamini. Alguses ainult natuke, seejärel muudad liivade vahekordi näiteks nii et 1/2 kastist on vana liiva ja ülejäänud pool uut liivasorti. Jne.
Ahah..:) Nii ma teengi siis.Muidu ma täna uurisin kasvataja käest millist liiva ta kasutab.Liivaks oli siis Natusan...on see muidu hea liiv?
Ei oskagi öelda. Võibolla mingi 3ks nädalaks näiteks. Ise vist vahetan varstu natusani muu liiva vastu välja. Viimasel ajal on sel mingi spetsiifiline halb lõhn küljes, mida ei kannata..
Mina kasutan Kitty Friend Naturali, puupulgad tundusid algul imelikud, aga väga hästi hoiab haisu ära. 8 liitrises kotis müüakse Rimi HyperMarketites (mujal pole näinud).
nagu mul algusest peale on olnud ühe kassiga mingi jama, et ta liivakastis näub... nüüd tundub mulle, et asi võib liivas olla. alguses ostsime mingit muud liiva, mingi golden-asi oli, nüüd proovisime natusani, aga jääb mulje, et preilile ei sobi hoopiski need terad, mis käppade vahele kinni jäävad. kes natusani ostab, teab, millistest teradest jutt. et kas üldiselt on olemas ka mingeid muid variante peale selle päris teralise kruusataolise liiva? midagi, mis kiisule niiviisi käppade vahele ei jääks, ent haisu siiski ära hoiaks?
Jep. Selles võib küll asi olla. Kui praegu mõtlema hakata, siis ka osadele mu hoiukodu kassipoegadele natusan ei meeldinud. Tihtipeale oli nii et nad tassisid terve magamistoa põranda neid terasid täis, muudkui raputasid oma käpakesi ja olid pisut hädas. Neile hädalistele ostsin loomapoest mingit 2x kallimat peenemate teradega liiva. Nime enam ei mäleta aga see oli mingis kandilises pakis, üldse mitte sellises nagu need tavaliselt poodides on. Arvan et kui sa loomapoe müüjalt küsid, siis küll ta sulle ilusti mõne peeneteralise sordi välja otsib - see ju tema töö.
hmm, aga mingit sellist liiva, mis oleks üldse ilma teradeta, pigem saepurune või midagi, miskit sellist ei ole? või no tegelikult, eks ma võin jah ise minna loomapoes uurida ka
Saepuruliivasid peaks olema müügil nii loomapoodides kui marketites. Viimastes olen näinud Kitty Friend\'i, vist oli pruunikirjus pakendis ja mingi joonistatud kassikujukene oli peal.
Dr.Sterni kvartspärleid kasutan mina,ja mu kass käib seal alati.Ainult siis kui ta oli 1-he kuune ei olnud ta harjunud ja käis toa nurkadesse oma häda tegemas.Nüüd on ta kolme kuune ja on ära harjunud kastis käima.
Kitty Friend\'il on jah puupulgad. Pruun kott,Natural, joonistatud kass peal, 8 liitrine, maksab ca 45 krooni.
Algul on pulgad, aga uriiniga kokku puutudes muutub nagu saepuruks ja haisu hoiab tõesti väga hästi ära. Kotiga saab üsna kaua läbi ka. Ainult see saepuru kipub liivakasti ette maha pudenema kastist välja tulles. Aga see pole nii häiriv ja suur asi, mida koristada.
Tahtsin ükspäeav osta Kitty Friendi või mingi teise firma saepuru graanuleid aga ei leidnud. Käisin küll Järve Selveris, aga seal oli ainult tavaline liiv. Niisiis tallinnlased, kust saaks osta saepuru graanuleid või pulki ?
Minul on natuke mure kassiliivaga kuna olen siiani kasutanud Natusani liiva aga see liiv on viimasel ajal muudetud kuidagi peenemaks. Kassile väga ei meeldi kraabib seda kuidagi kaua ja lisaks see tolmab ka vastikult. Ah ja uus Natusan pidi olema paremini paakuv aga minu arust muutub hoopis savitaoliseks kleepuvaks massiks ja jääb kühvli külge:( ei teagi... peab hakkama vist teisi liivasid katsetama....
Ise olen ka kusjuures koguaeg Natusani kasutanud, aga nüüd on ka ära tüüdanud ja tahaks midagi muud proovida. Et siis kas keegi teab, kust kohast saaks osta saepuru graanuleid?
|
OSCAR-2019
|
||
Ühel hommikul sel nädalal ütlesin Ruudile, et aitab naljast, lähme seiklusparki. Mis tal selle vastu olla sai. Pakkusin talle ka seda, et ta võib kellegi kaasa kutsuda, et oleks põnevam, ja lipsasin tunnikeseks veel tööle, et mõned koristustööd lõpetada. Tore oli see, et peagi helistasid lühikese vahega mulle kaks ema, kes uurisid, kuidas see seiklusparki minek välja näeb ja mida kaasa peab võtma. Ühel emal on kaks parajas vanuses last. Nii et kokkuvõttes põrutasime ronima mitte kolmekesi, vaid viiekesi. Rohkem õnneks autosse ei mahu.
Käisime Valmas, mis ei ole meist väga kaugel, aga kuhu ma siiani ei ole jõudnud. Eelmise aasta suvel oli isegi plaanis, aga ilmad olid, nagu nad olid. Ja õiget meeleolu ei tekkinud. Nüüd olen ma täitsa rahul, et me eelmisel aastal ei läinud, sest kuigi kodulehel on kirjas, et esimese ehk rohelise raja läbimiseks peab olema vähemalt 130 cm pikk, selgus kohapeal ronimise käigus, et ka 140 cm pikk Ruudi kohati ei ulatunud toetavate köiteni, nii et ta pidi ennast hammastega õhku närides edasi vinnama. See on seiklusparkides üldse kummaline - kui me Pannjärvel käisime, siis oli lasterajal piiriks 120 cm, aga õetütar, kes just nii pikk oligi, ühel kohal lihtsalt ei saanudki edasi, nii et mu vapper õde pidi ise üles ronima ja ta edasi aitama. Kusjuures instruktoreid ei olnud seal kuskil, kes tegelikult oleks pidanud appi tõttama.
Valmas oli abistamisega kõik hästi. Samas instrueerimist läbi viinud noormees on vist küll muidu spetsialiseerunud täiskasvanute juhendamisele, sest poisid kuulasid teda suht klaasistunud pilkudega, sest nad ei saanud suurt midagi aru. Ei olnud seal ka sellist esimest õpperajakest, kus esimest korda seikluspargis olevad inimesed oleksid saanud katsetada, kuidas karabiinide avamine ja sulgemine reaalses ronimissituatsioonis käiks ja kuidas neid turvaasju ikka edasi tõsta nii, et sa kunagi päris lahtiselt ei oleks. Pannjärvel oli selline asi, lisaks sai seal katsetada rakmetes istumist, nii et sa said aru, et tõepoolest alla ei kuku ja vajadusel saab korraks puhata. Selline asi oleks Valmas ka ära kulunud.
Igatahes hakkasime otsast minema. Otsustasime minna nii, et kõige ees läheb kõige vanem poiss, siis tema hullumeelselt osav ronija noorem vend, tema järel Ruudi, siis neljas väike poiss, kes oli suhteliselt hädas oma karabiinidega, ja tema järel viimasena mina, et vajadusel teda aidata. Esimesed kaks ronisid suhteliselt probleemivabalt kaldteest üles ja hakkasid esimest elementi võtma, mina alt jälgisin, et Ruudi ei unustaks esimest reeglit (mitte kunagi ei ole mõlemad turvarihmad korraga lahti!). Ja kui Ruudi lõpuks üles jõudis, selgus, et on tekkinud takistus. Noorem vend, kes igapäevaselt ronib sekundiga kümne meetri kõrgusele puu otsa ja kõigub seal nagu õige Vargamäe laps, keeldus astumast kõikuvale sillale. Vanem vend hüüab teiselt poolt: "Vaata ainult mind, ära alla vaata!" Mina alt julgustan samamoodi. Vahepeal juba jalake astub kõhklevalt sillale, et siis kiiresti tagasi tulla. Nuta või naera, aga edasi ei julge minna. Õnneks oli instruktor kohe olemas, kes arvas, et kui laps ikka ei julge, pole mõtet sundida, ja juhendas, kuidas ta alla saaks. Selle peale ronis poiss nagu väike osav kass ilma igasuguse hirmuta nööride alt läbi ja oli hops maas. Ei mingit muret enam :D Talle anti luba minna mudilaste rajale.
Meie viimase musketäriga hakkasime kaldteest üles ronima. Esimesed kinnitused läksid enam-vähem, aga mida sentimeeter edasi, seda vaevalisemalt. Ühel hetkel ei ulatunud ma enam maapealt otseselt aitama ka, sain ainult sõnadega julgustada. Aga ei miskit. Pole vist üllatus, et pärast kümneminutilist pusimist kostis hädine hääleke: "Ma tahan alla tulla." Mis seal ikka, kaldtee pealt oli veel lihtsam rajalt alla saada, nii me suunasime teisegi poisikese mudilaste rajale. Jäime alles meie kolm, kes täiega nautisid oma kogemust.
Tuleb tunnistada, et rada oli kohati isegi füüsiliselt raske. Ja see oli kõige lihtsam rada. Ühte elementi võttes teatas Ruudi suht asjalikult poole pealt: "Ma ei jaksa enam." Soovitasin tal vahepeal rippu jääda, et käsi puhata, aga ta puhises, et parem punnitab lõpuni, nii on lihtsam. Ise selle võrkseina küljes tuterdades sain aru, et Ruudi tagasiside oli väga täpne - kuskil poole peal tõesti enam ei jaksanud, aga rippu jäädes oleks pidanud pärast veel suurema pingutuse tegema, et elemendi juurde tagasi jõuda :D Kokkuvõttes oli väga lahe, rada lõppes päris mõnusalt pika trossisõiduga ja hiljem tagasi mõeldes polnud midagi ülemäära keerulist. Poisid olid ka ülimalt rahul. Kaks mudilase rada läbinut olid ka suhtelislt heatujulised.
Kuna päike lõõskas ja füüsiline pingutus oli siiski päris suur olnud, tahtsime Võrtsjärve ujuma minna. Meile näidati suund kätte, kuhu minna, aga hoiatati, et Võrtsu põhi on väga mudane, arvestagu me sellega. Võtsime oma piknikukraami selga ja asusime matkama. Järve äärde jõudes tormasid poisid nagu näljased hurdad vette, et siis kiljudes välja joosta, sest muda oli neile kubemeni. Ma ei hakanud proovimagi. Hakkasime kurvalt tagasi lonkima, kui üks hea hing näitas meile, kus tegelikult ujuda saab. Oli üks kividega palistatud jupike, kus muda oligi kividega kinni kaetud. Vesi oli supersoe, möllasime pikalt. Pärast hävitasime veel minu kaasa võetud kraami ja oli tõeline idüll.
Seiklusparki tagasi jõudes jõime veel jäätisekokteile ja avastasime, et sealses baaris on paraja suurusega bassein, kus poisid veel korra täiega möllasid. Üldse on kogu see kompleks Valmas väga mõnus, on võimalik võtta endale metsaveerele majake, kus ööbida, ruumi igasugusteks murumängudeks on kõvasti. Ja personal on sõbralik ja toetav. Täitsa võiks soovitada seda kohta suvepäevadeks või sünnipäevadeks või mis iganes päevadeks.
Kokkuvõttes - nelja lapsega on täiesti võimalik selliseid päevi ette võtta. Mõtlesin vahepeal, et just niiviisi ilma oma emadeta ongi vist kõige parem, sest kõik kuulasid vastuvaidlematult minu sõna, ainus, kes laveerida üldse püüdis, oli Ruudi, aga temagi sai üsna ruttu aru, et hetkel kehtivad sellised reeglid ja pole mõtet püüda endale erikohtlemist välja rääkida. Rohkem kui kord nädalas ma vist tegelikult ei viitsiks. Ja päris igale poole sama seltskonnaga ka ei läheks, lapsed lihtsalt ongi erinevad - erinevad taustad, harjumused, eelistused. Aga üldises plaanis - saab hakkama.
Ja ronimise eest võetiga raha ainult meilt kolmelt, kes me raja läbisime. Mis oli äärmiselt kena Valma seikluspargi poolt.
Ma loodan, et seikluspargi inimesed satuvad kunagi guugeldades seda lugema. Minu arust on vahva, et sellised kohad on olemas. Aga samas teeb mind valvsaks Sinu poolt kirjeldatud kirjeldus, et kasvukriteerium alati ei tööta, mistõttu ka kahe turvakinnituse reeglit on võimatu täita. Loodan, et kunagi õnnetust ei juhtu - kunagi, kuid kui võimalik, tuleks mistahes ohud minimiseerida.
Räägin seda seepärast, et üks mu lähedastest teenib igapäevast leiba kõrgtööga. Jah, tema kõrgused ulatuvad mõnikord ka paarisaja meetri kõrgusele ja enam, kuid ka kolm meetrit maapinnast on ta ohutusküsimustes professionaalne tähenärija. Muidugi tänu sellele magan ma rahulikult, kuid ausalt öeldes ega ma väga teada tahagi kus ta parasjagu siin Eestis või välismaal ronib.
Õnneks turvakinnituse reeglit saab täita, probleem tekib siis, kui olla juba elemendi peal ja selgub, et sa ei ulatu nende köite või trosside või mis iganes asjadeni, et saada lisakindlust ja -jõudu, et edasi liikuda. Ohutuse mõttes oleks minu arust väga oluline ka see, kui instruktorid hoiaksid ronijatel silma peal. Valmas see toimiski, Ruudile tuletati ka raja keskel korra meelde, et ta ei võtaks korraga mõlemat turvarihma lahti. See oli küll platvormi peal, aga ohtlik ikkagi. Selles osas on nad seal tublid :)
Tubli ema! Ma ei kujuta sellist laenatud lastega üritust, pealegi ainsa vastutava täiskasvanuna, isegi kord kuus ette. Aga noh, mul on omasid ka kolm, mida on siiski mõnevõrra rohkem kui üks.
Ega ma ausalt öeldes plaanitult niiviisi poleks läinud :D Aga kui saatus mängis mulle neli poissi kätte, polnud mul enam miskit öelda. Või noh, oleks võinud ju, aga siis lõin juba käega.
Ma ikka hangin meie nohikutele mõnikord sõpru lisaks. Sest ise nad ei taipa. Kui lapsi on palju, aga kõigil on oma mängukaaslane ja kedagi ei jäeta kõrvale-välja ja kui kõik kuulavad enam-vähem sõna, võib neid ükskõik kui palju olla. Aga kui kambas on kasvõi üks, kellega mul vanem-laps suhe ei klapi, siis on kohe jama kaelas.
Mingil seiklusrajal olen ma ise hätta jäänud ja mind tuli redeliga alla võtta. (Rullik pidi hooga alla ja uuesti üles sõitnud, aga ei sõitnud mitte. Pärast jälgisin, seal jäid teisedki poolele maale kõlkuma.) Üldiselt olen hämmeldunud, et keegi neil radadel veel surma pole saanud. Minu kogemuse kohaselt ei jälgi lapsi seal keegi ja ma arvan, et ässamad kutid rikuvad reegleid lakkamatult. Sest reeglid on mömmidele, mitte ässadele. Eduka liidri kuvandis on seaduskuuletus sügaval sees ja kus siis veel plikadele esineda kui mitte seiklusrajal.
Meie oleme ka mitmetel radadel käinud ja samamoodi imestanud - cm-te poolest peaks sobima, aga reaalselt siiski jääb hätta. Ja keegi ei tule aitama, kui ise ei aita. :(
Tartu seikluspargis ka sellised kohad olemas, kus tahaks lõpetada, sest laps ei jaksa, aga need on keset atraktsiooni! No et ei jaksagi rohkem, kui laps on juba seal hirmsas kohas 5-10 minutit ÜRITANUD järgmisele niidikeste otsas rippuvale lauajupile astuda, aga paraku pole spagaadiinimene! ja tagasi ka ei saa - keset rada 5 meetri kõrgusel... Jah, lõpuks õnnestus, kuid see eneseületus kurnas täiega ära. Mees, kes kaasa ronis, ütles ka, et raske rada võrreldes teistega. Paha oli lihtsalt see, et instruktoreid on kas ainult üks, kes teistele külastajatele varustust kätte jagab või siis on üldse kuskil peidus..
|
OSCAR-2019
|
||
VIDEOINTERVJUU | Jaan Tätte soovitus pojale: tuleb rikas naine võtta, sest on näha, et sina kunagi raha teenima ei hakka | Õhtuleht
Plaanisin hommikusööki Meisterjaaniga varahommikul festivali telklas. Muusik oli tukkuda saanud vaid mõne tunni, sest päike oli tema telgi tulikuumaks kütnud. Jaan valmistas mulle lihtsa, kuid imemaitsva hommikusöögi kolmest komponendist - must leib, või ja sprotid.
Jaan, sa oled Eesti kõige tuntum parmupillimuusik. Sul on eriliselt suur kiindumus selle pilli vastu. On see lapsepõlvest kaasa tulnud oskus?
Tead, enam isegi ei olegi nii väga suurt kiindumust selle pilli vastu. Nüüd huvitab rohkem hoopis elektrooniline muusika. Aga parmupill hakkas mulle kunagi meeldima oma lihtsuse tõttu. Kuna ta on nii lihtne, siis tehnilise tipptaseme saavutamine käib üsna kähku ja edasi saab olla ainult loominguline. Ei saa jääda pidama lihtsate pillimängu oskuste peale.
Kõikides sinu lugudes on kaasatud alati parmupill, mis on justkui sinu kaubamärk. Sa ei tohiks mingil juhul sellest loobuda.
See on pigem üks rütmielementidest. Võtke kas või "Yomidaiganesmees", sealgi tuleb see sisse üsna lõpus. Parmupill ei ole enam nii läbival kohal minu lugudes. Mulle ei meeldi mingisse asja kinni jääda. Enda jaoks tuleb alati miskit uut ja põnevat leida. Ma ei taha jääda el lõpuni mingiks parmupillitüübiks.
Parmupill on minu jaoks moodne pill. Ma ei leia, et parmupilliga peab ilmtingimata mängima mingeid vanu viise. Pigem mängida uusi viise ja minna edasi sinna, kuhu ükski mees veel pole läinud. Alustades pidasin ennast geniaalseks parmupillimängijaks, kui aga tagasi mõelda, siis ma ei osanud midagi veel.
Kagu-Aasias ongi parmupill kurameerimispill. Vahepeal, algusaastatel, selle parmupilli mania grandiosa aegadel, oli endalgi selline tunne, et mida parem parmupillimängija ma olen, seda parem olen ka armastamises. Mõlemad tegevused vajavad head tehnikat, samas oskust lahti lasta ja lihtsalt minna vooluga kaasa. Ja keelt peab kiiresti liigutama ka.
On palju tõendeid, näiteks Kagu-Aasia hõimude hulgas, kus oli noortevaheline suhtlemine tabu all. Siis kasutati parmupilli selle jaoks, et vastassugupoolega sidet luua, kuna see ületas rääkimise tabu.
Mul on pere – naine ja kaks last. Korra nädals annan kontserdi. Mul on kodus ka oma väike stuudio. Hetkel elan küll Vilsandil ja seal on mul väike eraldi majake, kus on stuudio ja seal veedan töönädala jagu tunde. Olen tööinimene nagu iga teinegi, lihtsalt mul on privileeg valida, millal seda teen. Töötan päris palju.
Pigem katsetades ja aeg-ajalt juhtubki, et sünnib miskit head. Enamik sellest, mida ma teen, pole sugugi väga hea, aga aeg-ajalt tuleb ikka midagi head ka, mis meeldib paljudele.
Möödunud aastal panid Eesti TOP 7 kinni. See on kõige uuemate ja ägedamate kodumaiste muusikavideote edetabel, mille pingerivi selgitatakse välja veebihääletuse teel. Ehk siis rahvas valis sinu muusikavideo "Yomidaiganesmees" parimaks. Tundus lihtne video, mis oleks justkui mobiiliga üles võetud.
See oli filmitud ikka täitsa normaalse kaameraga, aga ma kasutasin selle juures lihtsat retroesteetikat. Idee oli minu. Ise lavastasin ja isegi monteerisin selle video.
Sinu loomingusse suhtutakse kaheti. Osadele see väga meeldib ja teised tambivad su liiva. Samas "Eesti laulul" jõudsid oma looga ikkagi finaali.
Eks ma natuke ikka rahvale meeldin. Mõni päev tundub, et olen alahinnatud. Teisel päeval taas, et ma kohe üldse ei oska midagi teha. Aga eks see "Eesti laulu" lugu läks hästi peale, kuigi enne seda ilmus "Bambusest laev" ja see tõmbas ka rahva käima. "Eesti laulul" osalemine vaid kinnistas seda. Peale seda hakkas kohe tööpakkumisi tulema. Korraldan täna ka parmupillimängu töötubasid.
Jaa. Sellest meile piisab. Eestis saab sellise sissetulekuga väga hästi hakkama. Ma ausalt öeldes ei saa üldse aru, kui räägitakse, et Eesti muusikutel on raske elu. Mul küll ei ole. Ainuke konks on võib-olla selles, et pole kindlustunnet. Ma ei saa olla kindel, et aasta või kahe pärast minu menu jätkub. Väike hirm on ikka sees. Tean, et peaksin juurde tegema veel mõne hiti, aga hitt peab sündima kuidagi iseenesest. Kui ma üritan teha hitti, siis ta ei tule. Seega ei jäägi mul muud üle, kui muusikat edasi teha ja loota, et sünnib ka mõni hitt.
Mina ikka pean ennast iga päev tööd tegema sundima. Seda ei aima kunagi ette, millal see hea asi välja kukub. Mõni päev on küll tunne, et kohe midagi ei viitsi teha, aga ikka proovid ja hakkad vaikselt tegema ja just siis kukubki eriti hästi kõik välja ning ei saa enam pidama. Ja teine päev võib täiega õige tunne olla, aga siis jääd mugavustsooni kinni ja mitte midagi ei sünni.
Enne kui ta muusikuks hakkas, oli ta näitleja ja vahepeal natuke Vilsandi saarevaht ka. Rohkem mõjutas lapsepõlv Vilsandil.
Mul oli suht rõõmus ja õnnelik lapsepõlv. Keegi tööd tegema ja õppima mind ei sundinud. Kui veel laps olin, siis mäletan kui isa mitu korda ütles: "Sul tuleb rikas naine võtta, sest on näha, et sina kunagi raha teenima ei hakka."
Nüüd oled abielus. On sul rikas naine? (Jaan on abielus restoranipidaja ja modelliagentuuri omaniku Beatrice'i vanema tütre Simonaga, toim.)
Siiamaani küll. Aga kes teab, võib-olla kunagi, kui asjad hakkavad allamäge minema, siis peaks rikka naise ka võtma.
Oleks see sinu unistuste elu, et saaksid muusikat teha, mitut naist pidada ja hästi palju lapsi üles kasvatada?
Liigud festivalilt festivalile, oled kuulus muusik, abikaasa Simonat me koos sinuga väga tšillimas ei näe. Ümberringi on isuäratavad kaunitarid, kas saad olla vaba nagu lind ja teha mis hing ihkab?
Kui aus olla, siis saan teha, mida tahan. Aga siinkohal jätaksin parem ütlemata, mida teen ja mille tegemata jätan. Teisalt, ega ma midagi sensatsioonilist ka ei tee, mis erilist äramärkimist vääriks.
Sul on kaks pisikest nöpsikut kodus, aasta ja kaheksa kuune ja neljane. Milline eeskuju oma tütardele oled?
Ega ma neile sõnadega väga õpetada ei saagi, mida teha ja kuidas olla. Lapsed teevad tavaliselt järgi seda, mida ise ees teed, seda mida nad iga päev näevad. Ega ma vist väga osav selles laste kasvatamises ei ole. Öeldakse ju, et pead hästi karm olema, paned nad kell kaheksa õhtul voodisse. Aga mina olen hästi järeleandlik. Lapsed saavad teha, mida tahavad. Isegi pisut liigagi palju.
Palun väga, täitsa tubli mees kasvas lõpuks üles. Kuulus muusik ja puha. Kuidas sa selle viimasega diilid?
Mulle endale pole küll veel kohale jõudnud, kas olen kuulus või mitte. Vahel tahetakse koos pilti teha, kui lähen poodi piima või leiba ostma. Kuulsustesse suhtutakse Eestis suht rahulikult. Näen vahel poes mõnd endast tuntumatki inimest leiba ostmas, aga ma ei lähe talle ju tere ütlema. Lihtsalt passin eemalt pisut silmanurgast, et näe, askeldab teine seal. Aga see on hea, kui inimesed märkavad mind ja eks peangi olema tähelepanu keskpunktis, sest muidu ei saaks ma ju muusikuna end ära elatada. Pean ennast müüma.
Ma päris nii ei mõtle, aga seda mida pakutakse, võtan enamjaolt vastu küll. Viimane oli teles "Legendide lahing", mis oli päris hea proovilepanek.
Tõepoolest, sa lihtsalt ei räppinud, vaid tantsisid seal oma keppide, kettide ja nööridega. Kust see väga eriline tantsumaneer sul tuleb?
See tuleb ilmselt mingist vastuolust. Mulle meeldib asetada end vahel ebaloomulikku olukorda. Ma ei ole kunagi mingi eriline tantsumees olnud, aga kui hakkan tantsima, siis ma lihtsalt ei tiksuta, vaid panen ikka täiega.
See on sama nagu siin telklas olemine. See pole üldse tavaline, et ma telklas ööbin. Seekord mõtlesingi, et proovin ära täiega festivali külaliseks olemise mõnud. Täitsa tšill on, keegi ei tülita.
Palju on eraüritusi ja ka nišiüritusi nagu näiteks Kärdla külapäev või Saku perepäev, millest keegi kuulnudki pole. Palju meil neid suuri festivale Eestis ikka on ja ega korraldajad tahagi sama artisti iga aasta oma üritusele. Sel suvel esinengi ainult kahel või kolmel suuremal festivalil. Isegi Õllesummeril olin sel aastal. Võtan ikka kõik vastu, mida pakutakse. Mängin hea meelega igal pool –pulmas, matustel, sünnipäevadel.
Mulle meeldib üksi olla ja üksi esinemas käia. Tassin ise oma kola kohale ja hiljem minema. Ongi hea, siis ei pea transamehele maksma. Esinema sõidan samuti oma autoga. Hoian kulude pealt kokku.
Sa võid küll mõelda, et mul on palju laps- või naisfänne, kuid tegelikult on need enamjaolt mehed ja nad julgevad isegi minuga ühendust võtta sotsiaalmeedia kaudu. Enamjaolt on tagasiside positiivne.
Vahel on ka halvasti öeldud. Netikommentaare ma siia hulka ei arvesta, sest neid ei saa tõsiselt võtta. Aga ükskord käisin esinemas ja enda arvates läks hullult hästi. Hiljem, kui asju autosse panin, siis tuli üks vanem meesterahvas ja ütles: "Kuule, järgmine kord ära oma pille küll siia kaasa võta." Ma siis vastu, et miks? Mees ütles, et talle kohe üldse selline muusika ei meeldi. Eks ta oli pisut purjus ka, aga kurb oli ikkagi. Pani mind lausa mõtlema. Ütleme nii, et oli isegi justkui kainestav. Ise olin ju oma esinemisest suures vaimustuses.
Netikommijatest on mul täiesti ükskõik. Pigem, kui näen hästi naljakat negatiivset kommentaari, siis võtab muige suule ilma negatiivse kõrvalmõjuta.
Kõik mis on juhtunud, on täitsa okei, sest muidu poleks ma täna siin, kus olen. Pigem pole ma rahul, mis mulje ma jätan. Ma ei oska meediaga eriti hästi suhelda.
Minust on jäänud kerglane mulje, nagu ma oleks pidevalt mingis uimas. Nagu mingisuguse hägu seest räägiksin. Ilmselt on minu rääkimisvõimes asi. YouTube'is on pidevalt kommentarid, et jou mees, mida sa tarbid.
Kaktus teebki just hästi kaineks ja erksaks. Kanepit näiteks suitsetan üliharva, teistest ergutitest rääkimata.
Võib, aga... Olgu öeldud siiski veelkord, et viimasel ajal olen ma ikkagi väga kaine olnud. Ei tee eriti midagi. Kunagi, kui sai tihedamini LSD-d võetud, siis oli küll sellist asja, et peo alguses kui mina võtsin LSD-d ja teised MDA-d, siis teised olid kohe high ja elu oli imeilus, aga mul laksas alles kümne tunni pärast, kui teistel olid hambad juba ristis (Meisterjaani miimikat vaata videost). Sellepärast mulle meeldivadki ained, mis võtavad igasugused ihad ära. Sellised üldlevinud mõnuained ei võta otseselt su ihasid ära. Võivad küll teraapiliselt mõjuda, aga see pole minu jaoks.
Kui kuulata sinu lugusid, näiteks kas või "Bambusest laeva", siis on ju näha, et oled tarbinud mõnuaineid, tänu millele lähed enda sisse ja sünnivadki nii suurepärased visuaalid, kui ka lood.
Esmalt peab ikka inspiratsioon olema ja inspiratsiooni annab see, kui näed miskit eriti ilusat – päikesetõusu või hästi ilusat lainetust. Igasugune ilu nägemine inspireerib. Aga selleks tuleb osata end kokku võtta, et osata seda ilu märgata. Tihtipeale on lihtsam sellest ilust mööda vaadata. Kui vaatangi seda päiksetõusu või lainetust nii tähelepanelikult kui suudan, siis ma saan sellest kõige enam. Olles hetkes ja kohal.
Ikka. Kui oleks vaja kodus mingi nagi ära parandada, siis teen seda umbes aasta pärast. Kui on vaja muusikaga seoses midagi teha, siis hakkan kohe tegutsema.
|
OSCAR-2019
|
||
23. detsembril suri ootamatult Tartu ülikooli rektor prof Volli Kalm. Ülikooli põhikirja kohaselt määrab rektori kohusetäitja ülikooli senat. Senat valiski 27. detsembril erakorralisel istungil ühehäälselt rektori kohusetäitjaks religioonipsühholoogia professori dr Tõnu Lehtsaare (fotol), kes on seni täitnud ülikooli töötajate nõustaja ja kaplani rolli.
Tema volitused rektori kohusetäitjana algasid samast kuupäevast ja kestavad maksimaalselt ühe aasta, kuid mitte kauem kui 23. detsembrini 2018. Lehtsaar ütles oma kõnes senatile, et tema peamine eesmärk ülikooli rektori kohusetäitjana on tagada stabiilsus ja tuua majja uus rektor. Rektori valimise toimumise aja ja korra otsustab ülikooli nõukogu. Prof Tõnu Lehtsaar oli rektori kohusetäitjaks ka 2007. aastal.
Eesti Ajalehtede Liidu (EALL) liikmeslehtede peatoimetajad ja väljaandjad valisid detsembri alguses toimunud koosolekul akadeemik Tarmo Soomere (fotol) aaasta pressisõbraks, sest ta on avanud avalikkusele Teaduste Akadeemia aknad ja uksed.
Lisaks on Tarmo Soomere ajakirjanike arvates väga hea suhtleja ning on teinud palju teaduse populariseerimiseks ajakirjanduse vahendusel. Eesti Teaduste Akadeemia presidendile Tarmo Soomerele andis EALLi tegevjuht Mart Raudsaar pressisõbra ruupori üle 28. detsembril Tartus Eesti Teadusagentuuris.
EELK on autasustanud Tarmo Soomeret 2015. a Teeneteristi II järgu ordeniga. Kevadel Tartus EELK juubelikongressil pidas Tarmo Soomere ettekande „Teadus usupõhjatus ühiskonnas“, mis on leitav EELK kodulehel.
Viljandi praostkonna 14 koguduse esindajad alustasid sinodipäeva armulauaga Taagepera kirikus ning jätkasid koosolekuga Kivimäe turismitalus.
Peapiiskop Andres Põderit presiidiumisse paludes nimetas koosolekut juhatanud Marko Tiitus, et tema seitsme praostiks olemise aasta jooksul on kirikupea sinodikoosolekust alati isiklikult osa võtnud, mida praostkond hindab kõrgelt. Tänule tänuga vastates nimetas Andres Põder, et peab Viljandit «oma praostkonnaks», sest alustas Suure-Jaanis oma vaimulikukarjääri. Abijuhatajana asus presiidiumilaua taha abipraost Markus Haamer ja koosoleku protokollijana praostkonna sekretär Toivo Vilumaa.
Enne päevakorrapunktide juurde asumist andsid sinodile oma tervitused edasi Helme vallavanem Tarmo Tamm ja Valgamaa Omavalitsuste Liidu esimees Agu Kabrits, kohaliku koguduse nimel ütles tere tulemast Taagepera koguduse juhatuse esimees Tõnis Järv. Taagepera kogudus on Viljandi praostkonda kuulunud kümme aastat.
Praosti aruannet, mis täisversioonis laekus aegsasti kõigile sinodisaadikutele elektrooniliselt, refereerides nimetas Marko Tiitus, et soovib probleemidele keskendumise asemel tõsta esile seda rohket head, mis eelmist tegevusaastat kokkuvõttes iseloomustab. Samuti ei võtnud praost aru andes eesmärgiks rääkida pikemalt üksikkoguduste rõõmudest-muredest, vaid joonis alla kirikupiirkonda laiemalt iseloomustanud tendentsid.
Praost rõhutas kaadri stabiilsust ja töötegijate pühendumust. Tegijate kokkuhoidmistunnet on aidanud hoida regulaarselt kord kuus toimunud kooskäimised, kus saab suhelda ja ka võimalikele probleemidele lahendust leida. Viidates aga mitme vaimuliku liiga suurele töökoormusele, nimetas ta vajadust kasvatada meeskonda ühe täiskohaga uue vaimuliku võrra, kes asuks teenima praostkonna lõunapoolsemat osa.
«Liikmeskond, sealhulgas liikmesannetajad, toetajaliikmed, töötegijad, juhtorganite ja juhatuste liikmed, on meie kiriku ja rahva rikkus,» rõhutas praost inimvara asendamatust, selgitades, et aruandeaastal oli praostkonnas 14 688 liiget, neist 3096 liikmesannetajad (kahanenud 23 võrra). Liikmesannetajate arvu kommenteerides nentis praost, et see on viimasel seitsmel aastal, mil ta on praostkonnatööd juhtinud, vähenenud, aga rõõmustaval kombel viimastel aastatel on kahanemine pidurdunud. praost toonitas, et statistika abil saab näha, milline seotus on inimestel oma kogudusega.
Aasta rõõmustavamaks sündmuseks nimetas Marko Tiitus Mulgimaa lipu pühitsemist. Tänades kaasteelisi lõpetas praost ettekande käsi laiutades: «Kui ei rääkinud probleemidest, siis põhjusel, et suuri üle jõu käivaid muresid meil aruandeaastal ei olnud.»
Koguduseesindajate ülevaadete puhul hoiti kõneajana kinni kolme minuti korrast. Erand tehti vaid emeriitvaimulik Vello Salumile, kes Pilistvere koguduse esindajate puudusel oli nõus rääkima kogudusest, mida ta seal teenitud aastatega on tundma saanud. Ka Paistu esindajad puudusid. Praosti hooldatava Halliste koguduse puhul rõhutati valla suurenenud huvi, millest on sündinud vilju kandev koostöö. Oma kolmest teenitavast kogudusest, Mõisakülast, Helmest ja Taageperast, ülevaadet andes nimetas õpetaja Arvo Lasting laulatuste silmahakkavat rohkust.
Peapiiskop Põderi vaheküsimusele, et kas kogudused on rahul hooldatava staatusega või ootavad kirikuvalitsuselt jätkuvalt õpetaja määramist, vastasid Karksi ja Halliste esindajad, et on olukorraga leppinud, sest elu toimib. Päris oma, kohapeal elavat õpetajat ei suuda siiski keegi asendada.
Kolga-Jaani õpetaja Peeter Parts kiitis oma kogudust, kus erinevad töölõigud kenasti töös, ja kutsus kõiki 1. juunil peetavale vabadussõja ausamba 25. aastapäevale. Kõpu õpetaja Hedi Vilumaa teatas, et oli «raske, aga tore aasta». Põltsamaa õpetaja Markus Haamer rääkis vitraažakendest, mille tellimine kunstnik Dolores Hoffmannilt ja paigaldus kooriruumi kolmele aknale sai võimalikuks tänu eraannetustele.
Õpetaja Kristi Sääsk nimetas sajandi teoks Suure-Jaani pastoraadi renoveerimist: «Inimesed on väga kaasa elamas.» Tarvastu õpetaja Elve Bender nimetas, et sügistorm räsis nii kiriku kui pastoraadi katust, ent tänu koguduseliikmete panusele on olukord lahendatud. Viljandi Jaani koguduses tuntakse rõõmu kristlikku lastehoidu pakkuva lastemaja avamisest.
«Katus tuleb parandada,» alustas ja lõpetas õpetaja Allan Praats Viljandi Pauluse koguduse aruande sama üleskutsega. Tema sõnul on vaid aja küsimus, mil avariiohtlik katus sisse kukub, kui midagi ette ei võeta. Kogudus on teinud raha leidmiseks kõik endast oleneva. Praats kiitis emeriitõpetajat Helmut Mõtsnikku, kes oma abi kunagi ei keela.
|
OSCAR-2019
|
||
Tavapärasele pilliõppe-hommikupoolikule järgnes erakordselt ilus pärastlõuna, millesse mahtus täpselt üks matk Hullo alevist kirikuni ja tagasi, matkajuhiks kohalik koolidirektor Meeme Veisson. Õhtul pidid laagrilistest moodustatud võistkonnad esitama sõnalis-muusikalise või näitemängulise kava päeval kuuldud legendide teemal. Ah et mis aguga kivi? No kui Vormsi legende ei tea, siis ei ole mõtet ka seletama hakata.
IIda leidis oma loodusgobelääni raamile enne kõrkjate ja kadakaokstega kaunistamist veel ühe vägagi kunstilise rakenduse. Mis kahjuks lõpuks tahvlilapi ohvriks langes. Aga teos oli tehtud ja sai ka salvestatud.
Meisterdamistunni tegelikuks teemaks oli loodusgobelään. Mis tavakeeli seletatuna tähendab, et looduslikest materjalidest tehakse nii raam kui niidistik, millesse siis põimitakse kõikvõimalikke metsast ja rannast korjatud kauneid kasvusid.
Ansamblid hakkavad juba kõlama ja laulusõnad pähe jääma. Kes varem pilli on mänginud, õpib uusi võtteid, kes alles alustab, avastab esimesi lugusid. Proovitakse ka erinevaid instrumente, populaarseks on osutunud ammune lemmik, mis vahepeal ununenud - mandoliin.
Päevane loodusmäng oli seekord hoopis ootamatu, nimelt selgus, et mõningate Vormsi puude otsast võib sügiseti kommi korjata. Hiljem muidugi saadi teada, et kasvatajad olid ise need kommid sinna riputanud, aga maastikumäng koos meeskondliku kommikogumisvõistlusega pani laagrilised tõsiselt proovile. Võisteldi viimse higipiisani ja kaotaja karistuseks jäi teistest kõhnem kommikott. Vastavalt ka vähem evelinirasva.
Loovus-looduslaager 2011 Vormsil läks käima. Õhtusele praamisõidule ja päikseloojangule merel järgnes bussisõit pimedal saarel - kuni jõudsime tuulisest Sviby sadamast hubasesse ja sooja Hullo koolimajja. Veel enne magamiskohtade välja valimist ootas õhtusöök kooli kõrvalmajas, kus paikneb Vormsi lasteaed-vallavalitsus. Just täpselt nii ongi, samas majas on lasteaed ja vallajuhid, hea kogemusi vahetada ja poliitilist diskussiooni edendada. Söökla on seal ka ja väga maitsvad söögid.
Pärast õhtusööki seadsime end sisse ja agaramad moosekandid pakkisid ka pillid lahti. Tehti tutvumisring ja räägiti ära, kes mis bändis ja mis pilli tahab mängida. Õpetajad läksid tunniplaani koostama ja õpilased tunniplaaniga toimetulekuks valmistuma. Öörahu sai tõhus, kuid lühike - viimased magamaminejad oleks napilt esimestele ärkajatele jalgu jäänud. Tuleb magamistoad ümber komplekteerida, et öökullid ja lõokesed üksteist nahka ei pistaks.
Hommikusöök oli ootuspäraselt maitsev ja seetõttu venis esimeste pillitundide algus akadeemilise veerandi võrra. Lõunasöögiks suudeti end siiski kokku võtta ja lusikad said kätte täpselt kellapealt.
Lõunasöök söödud, pakiti end matkariietesse ning pärast Vormsit tutvustava filmi vaatamist Rumpo looduskeskuses asuti Vormsi loodusväärtusi omal jalal järgi uurima. Matkajuht Elle näitas ja seletas, kus mis taim ja puu või samblik või linnuke. Roniti vaateplatvormile ja ei mindud ujuma.
Õhtul toimusid esimesed ansamblimängud, mis andsid lootust. Kui ka igaühel pole veel oma õige pill käes, siis vähemalt suund on selge. Kontserdini on jäänud loetud tunnid. Seepärast ei hakanud keegi ennast liigse harjutamisega koormama ja õhtu lõpetuseks prooviti hoopis mõned ringid rahvalikke tantse. Õpetaja Koidu mängis lõõtspilli ja kasvatajad Mairi ja Minna kontrollisid, et paarid ikka täpselt jaguksid.
Saime viimaks kõik tükid kohale ja pusle hakkab paika sobituma - paadiekskursioonid Pärnu jõgedel juba toimuvadki. Projekt sai alguse läinud talvel, kui Pärnu linnavalitsus otsis ideid ja ettepanekuid, milliseid merelisi tegevusi Veefestivali ajal külastajatele pakkuda. Lähtudes Tätte Jaani tõdemusest, et enamus eestlasi pole paraku Tallinki laevast väiksema alusega merel käinudki, seostasime meresõidu (või jõesõidu) kodukandi ajaloo ja keskkonna tundma õppimisega ning töötasime välja ekskursiooniprogrammid, mis tutvustavad huvilistele Pärnu vee poolt vaadates: kas mööda Pärnu, Reiu, Sauga või Audru jõgesid või siis Pärnu lahelt. Sõit algab Vallikäärust ja kulgeb vastavalt valitud marsruudile mööda Pärnu jõgesid. Giidi juttu kuulates jõutakse ringiga alguspunkti tagasi, soovi korral saab teha ka pikema sõidu ja külastada mitut vaatamist väärivat veekogu.
Nagu mitmed muudki head ideed, sai meiegi projekt linnavalitsuselt vaid moraalse toetuse ning seepärast peame kulude katteks reisijatelt raha küsima. Hea meel on märgata, et meie projektist on teisedki eeskuju võtnud ning pärnakate (ja külaliste) vee peale viimise rasket tööd tehakse teisteski seltsides-firmades.
Senine kahepäevane festival kasvab 2011. aastal neljapäevaseks, lisandub uusi kontserte ja koosmusitseerimisi nii algajatele kui oskajatele pillimeestele. Läbi festivalipäevade kestavad pillimängu- ja lauluõpitoad, kus pearõhk Pärnumaa pärandil ning juhendajateks valdkonnas tegusad muusikud-õpetajad Cätlin Jaago, Siim Rikker, Aime Reier jt. Ühistundidele järgnevad festivaliklubid Pärnu Jahtklubis. Uudsena lisanduvad programmi ka koolikontserdid linna ja maakonna koolides.
|
OSCAR-2019
|
||
Ehk siis traditsiooniline emadepäevapostitus. Emadepäeva üle olen varasemalt kaevelnud siin ja siin, isadepäevavigin (kus ei saa mööda ka emadepäevaviginast) siin. Kuna need postitused on üsna ammusest ajast, võib arvata, et vahepeal mu antipaatia lahjenes. Põhimõtteliselt jah, mul pole midagi oma emaga kohvitamise-koogitamise ega ka väikelapse toodud lillede vastu. Nüüdseks on Mini aga piisavalt suur, et ma hakkan märkama mingeid mulle mitte sobivaid mustreid selle püha traditsioonides.
Mini ütles, et nemad sõbrannaga hõikasid iga küsimuse vastuseks "EIII!" Ema ei ole see, kes ainsana koristab, nõud peseb ja pühade ajal isa poolt (seda nüanssi tabasin küll ainult mina) kingitustega üle külvatud saab. Kui ma seda luuletust otsisin, sattusin teistegi samasuguste peale - ema on "köögis, aias või poes", ema "UKSI-AKNAID PÜHIB, TREPINURGAS TOLMU NÜHIB, HILJEM KASTRULEID POLEERIB,VÄRSKEID KURKE MARINEERIB.AINA KÜPSETAB JA KEEDAB,
Ja mulle jõudis äkitselt kohale, miks emadepäev sellisel kujul mulle juba lapsena nii suurt võõristust tekitas. Mul ei ole elu sees sellist ema olnud! Selline ema oli Bidstrupi koomiksis - ema rätt peas põlvili põrandat küürimas, higisena pliidi ees ja lõpuks kurnatult tugitoolis, kui viimaks külalised saabusid. Mulle seostusid sõnaga "ema" hoopis teistsugused asjad.
Ema oli minu jaoks naiserolli eeskuju - täiskasvanud naine, kes võis teha seda, mida tahtis. Käia linnas, poodides, pidudel, tööl, osta omale ise šokolaadi (ja see lapse eest kappi ära peita), omada sõbrannasid, kanda ilusaid riideid jne. Ema põhiroll ei olnud ükski neist, mida neis ema-luuletustes esile tõstetakse. Ema rollid olid peamiselt väljaspool kodu ja oo, kuidas ma ka selliseks emaks saada tahtsin! Kas keegi tahab suureks saades saada inimeseks, kes muud ei tee kui koristab ja vaaritab? Miks emadepäevaluuletustes rõhutatakse just seda poolt? Hea, et ma ise omal ajal luuletusi eeskujuks ei võtnud ja elavast näitest juhindusin, muidu oleksingi äkki ühiskonna ootustega kaasa läinud! Mis on lahedat selles, et emadus on vaev, kas me sellega ei pane väikseid tüdrukuid masendavasse olukorda?! (Jah, Mini ütles täna, et ta ikka oleks väga hea meelega hoopis poiss.) Miks me ei võiks rääkida, et täiskasvanud naine ja ema on päris tore olla? Traditsiooniliselt üks õige ema ongi vaevatud memm?!
Mul on omaenda emadepäevajälestus (mis algas just ajal, kui juba ise ema olin). Aga ühest oma postitusest tsiteerin: "iga raamat, kus ema on päris naine ja mitte mingi arusaamatu emadusklomp, paneb mind mõtlema kõigi nende raamatute peale, kus ema siiski on klomp." Neid raamatuid on PALJU. Kui emast üldse juttu on, on ta pea alati Ema, mitte inimene ja naine.
Emadepäevaluuletustest, -lauludest ja folkloorist tuleb välja, et on olemas Ema, kel pole mingit muud elu kui Ema elu ja ta eksisteerib ainult Emana. Ja kuna mina ei tunne ühtegi sellist ema, ma vihkan täitsa otse ja avalikult seda emakuvandit, mil reaaleluga mingit seost pole.
hakkasin emadest tegelastele mõtlema ja kaks asja tuli pähe: esiteks, eri mütoloogiates on maru erinevaid emasid - st kelle juures emadus on küll tähtis, aga kes ei ole kaugeltki emadusklombid. Olgu jumalannad; või Medeiad ja Klytaimnestrad; või Prokne; või Isebel; või Batseba või Rahel ja Lea, kelle jaoks lapsed paistavad olevat eelkõige vahend oma positsiooni kindlustamiseks; või eriti toreda (ja algusest peale positiivseks mõeldud) näitena Noomi, kelle lugu hakkab õigupoolest pihta sellest, kus tema poeg on juba surnud.
ja teiseks see, et kui Euroopa kirjandust vaadata, siis tundub mulle esimese hooga, et prantslastel on selle asjaga paremini kui anglosaksidel. kohe lambist tuli meelde näiteks üks "Bel Ami" tegelane, kelle emadusega seotud probleem oli, et tema noor armuke otsustas tema tütrega abielluda ja võlus tolle ka piisavalt ära (ja autor kirjeldas irooniliselt, kuidas kirikulised õhkasid "ah, kuidas ema valab rõõmupisaraid," kui tema masendusest pisaraid valas).
aga siis tuli kohe lambist meelde ka Ameerika klassika "Tulipunane kirjatäht", kus peategelase hädad saavad küll alguse sellest, et ta on puritaanide kogukonnas vallasema, aga edasi on raamat põhiliselt sellest, kuidas tugeva psüühikaga naisterahvas saab sellega hakkama ja ehitab endale oma ühiskonnavälisusest õieti justkui toe (eponüümne tulipunane kirjatäht on häbimärk, mille ta peab karistuseks oma riietele õmblema - aga ta ei piirdu lihtsalt õmblemisega, vaid tikib selle erakordselt ilusasti välja, pahandades puritaane veelgi - aga tehes ühtlasi reklaami oma käsitööoskustele, mis hakkab talle äraelamist andma).
enivei, üldiselt tundub mulle ikkagi, et kõige hullemad emadusklombid on germaani kirjanduses. seal on küll autoreid, kes on piisavalt originaalsed, et sellest välja murda (eeldusel, et nad naistest üldse midagi teavad), aga üldine foon paistab ikkagi selline olevat. germaaniliku sentimentaalsuse häda vbla.
ja see jätab kergesti mulje, et kogu kirjandus ongi selline, sest ülemaailmse inglise keele domineerimise - ja siitkandi kultuuri saksa ja skandinaavia dominandi - tõttu peamiselt neid raamatuid teataksegi.
Aga mu vaen ei ole suunatud mitte nende lugude pihta, kus too naine-ema on peategelane - nii palju kui neid on, on nad päris adekvaatsed jah. Aga enamasti on emakuju peategelasest lapse taustal - ja praktiliselt alati ühesugune. Isakuju varieerub tunduvalt rohkem, on vaikseid raamatukoidest või puutöölistest isasid, on jotasid, keda kardetakse või sõbralikke jotasid, kes on purjus olles ERITI ohutud, on tarku vanamehi ja hirmsaid türanne, on igasuguseid. Aga ema oma enamasti ... ema.
neis prantsuse teostes, mis mul pähe tulid, ei olnud emast tegelased samuti peategelased. See on küll tõsi, et nad ei olnud lapspeategelase silme läbi. Teisalt, prantsuse kirjanduses ongi vist vähem lapspeategelasi. Ka see on üks asi, milles romaani kultuuurid minu arust germaani omadest erinevad: lapsepõlvele ei anta erilist, idealiseeritud staatust.
Võimalik, et ka emadusklombi puudumine tuleb eee... lapsepõlveklombi puudumisest. Õigemini, järsku tekivad emadusklombid just idealiseeritud lapsepõlveklombist? noh, et lapsepõlv on midagi sakraalset ja ema on selle preestrinna.
aga nüüd tuli mul miskipärast meelde Anni Mannise ema, kellel aimus päris palju oma elu olevat - niipalju, kui vaatepunktitegelasest laps sellest teada sai. mul on selle raamatu lapsepõlvisest lugemisest meeles, kuidas ta tantsuõhtuid kirjeldades möödaminnes mainis: "meeste käed on nii higised".
ja ajendas minus mh suurt huvi ravimtaimede vastu (ma lootsin, et kui ma need hästi selgeks saan, siis saab minust nõid).
Emadepäev on õudne, aga mitte nii õudne kui isadepäev. Oh, kui palju kordi ma olen pidanud lasteaia ja kooli isadepäevaüritustel "isa" olema. Sest pärisisa keeldus. Võeh.
Mul ka mees ei lähe, aga ma ei tulnud ka selle peale, et ise teda asendada. Pärast tuli välja, et laps oli ainuke "orb" oma klassis...õnneks ta kehitas kõigest õlgu selle peale.
Emane inimene, Naine on ema ainult oma laste jaoks, muidugi on lapsel raske aru saada, et see keda ta emaks nimetab on teinud võimalikuks tema olemise üldse, ema tunneb vastutust ja muret selle ees, et sinust mingit sigatsejat ei tule ja et sa kogemata torusiili ei joo. Kõige parem mida sa emadepäeval saad teha on see, et näitad et sa oled tubli tore inimene keda ei pea kanseldama.
Ausaltöelda see emadepäeva ja isadepäeva lahkulöömine, liiatigi veel aastas üksteisest võimalikult kaugele, on nõme.
Võiks olla lihtsalt lapsevanemapäev, kuhu siis tulevad kohale mõlemad, kõik kolm või üksainus vanem, vastavalt maitsele.
Muidu jah, minu ema oli ka selline ülearu tubli inimene, kusjuures koristamise osa polnudki nii tähelepanuväärne, kui tõsiasi, et ema seadis reeglid, õpetas piirid, drillis kombeid - ja emade "mina" kipub selle kohustuse taha palju karmimalt lahustuma, kui koristamise ja kokkamise taha.
Aga üldiselt on see esimene luuletus lihtsalt sarkastiline - näide sellest, kuidas inimese väärtuslikum vara - tema aeg - ostetakse kord aastas odavalt ära sellega, mida koi sööb ja rooste rikub - mammon.
minu arust on see sama mündi teine pool lihtsalt. lapsevanemaid defineeritakse läbi majapidamistööde, ainus vahe on konkreetsetes töödes.
vbla on siin taga isegi mingi ühiskondliku võrdsuse taotlus: eeldus, et kodus majandavad kuidagi kõik, aga katsu sa teha x lapsevanemapäeva laulu tekstiga, kuidas too on raamatupidaja/programmeerija/maaler - kohe tunneb suurem osa lapsi, et tema vanemaid pole arvesse võetud.
ahh, see oli mul mõeldud irooniliselt :) nõukogude naine oli traktoriroolis, juhtis riiki ja lendas kosmosesse.. aga vastutas ka majapidamistööde ja laste eest.
Kirjandusest meenub mulle Gorki ema. seal oli rõhk mitte majapidamistöödel, aga pigem lapse toetamisel.
Ja oma blogis olen ma kirjutan Pipist- läheb samasse auku kui Marca kirjutis, feministlik, vaba ja sõltumatu Pipi, kel oli õigus teha majapidamistöid, hoolitseda ja kokata-koristada.
ma ei tea, kas Pipit peab üldse võtma kui naiste emantsipatsiooni näidet. st kas ta on selleks üldse mõeldud. ta on ju väike laps. ja lapse kohta on ta küll väga vaba ja sõltumatu. ma julgeks öelda, et lapse iseseisvusunistustes on päris tähtsal kohal see, et saab elada ise oma majas ja teha seal asju nii, nagu endal isu on (mh süüa kommi, palju tahab). ja erinevalt tavalisest lapsest ei pea Pipi kedagi kartma, sest ta on kõige tugevam.
st Pipi on laps, kes saab elada nagu suur. (mistõttu on väänikupastillide teema kuidagi ebakõlaline - lapsed üldiselt tahavad suureks saada. a vbla Pipi ei taha, sest tal on suure inimese privileegid juba käes.)
|
OSCAR-2019
|
||
Kui tavaliselt panen ma bits & pieces postitustesse vaid pildid lühikeste kirjeldustega, siis täna tuli mul tuju kõigest pisut lähemalt rääkida. Lisaks tuleb ka veidi autojuttu - tean, et suurem osa teist on tulnud siia moe- ja iluteemasid otsima, nii et autojutt jääb postituse lõpupoole. Keda huvitab, kuidas ma terve nädalavahetuse ühe mõnusa autoga ringi vurasin, saab seda aga lugeda! ;)
2. Ma ei väsi kunagi kõrgetest vaadetest ja ehkki Tallinna oma pole midagi NII erilist, oli Swissoteli 30. korruselt siiski päris tore alla piiluda. Bussid tundusid nii tillukesed ja laulukaari oleks mulle peopessa lausa mitu mahtunud!
3. Talvisel (tegelikult ka suvisel) ajal ei saa mul kuidagi küllalt värsketest viljadest. Siin on üks meie õhtuseid snäkke - mahlased Egiptuse apelsinid ja granaatõunad. NB! Kui ostate apelsine, siis kõige paremad ongi just Egiptuse omad. Ühtlasi vaadake, et apelsinil oleks sile koor (rohkem vilja) ja naba - nabadega apelsinide sees pole ainsatki tüütut seemet! ;)
4. Rääkisin teile oma monokroomse elutoa unistusest juba SIIN postituses, nüüd olen vaikselt asunud seda ka täide viima. Need kaks patja jõudsid mu diivanile Kaubamaja kodumaailmast.
1. Tahtsin teile näidata oma väikest tööprojekti. Õigupoolest on tegu tööVÄLISE projektiga, aga mu kõrval on sein, mille kavatsen täita maast laeni ilusate poistega. Miks? Et ikka kõik kontorisse astudes aru saaksid, kus Naistekas asub.
2. Mu lemmikpoed on raamatupoed ja lemmikosakonnad neis võõrkeelse kirjanduse omad. Veetsin neljapäeval vist ligi tund aega raamatuid lapates ja mu raamatute soovinimekiri aina kasvab ja kasvab...
3. Ma joon VÄGA harva kohvi, aga kui üldse, siis teen meie kohvimasinaga mõnusalt vahutava latte ja puistan peale pruuni suhkrut!
Möödunud nädalavahetusel vurasime me ringi uue Renault Capturiga. Renault' lahke pakkumine seda autot proovida tuli väga õigel ajal, sest meil pole juba kaks kuud enam autot olnud ja nii mõnigi sõit vajas tegemist. Olime mõlemad üllatunud kui KAUGELE on autod vahepeal jõudnud. Minul on 96. aasta Fiat Punto, mis talviti kasutust ei leia ja elukaaslasel oli 97. aasta Passat, seega oli meil väga kummaline, aga samas meeletult põnev istuda autosse, mis teeb põhimõtteliselt kõik sinu eest ära. Lülitab tuled sisse (muutes need päevaste LED-ide pealt automaatselt tavatuledeks, kui hämaramaks läheb), lukustab end ise, kui sa võtmekaardiga autost eemale kõnnid jne. See oli automaatkäigukastiga auto, millega mul samuti just väga palju kogemust pole - vahel olen ema oma kasutanud, aga üldiselt olen aastaid ringi sõitnud, käigukang peos.
Mu elukaaslane kiitis enim auto turvalisust. Auto hoiab ka suure libedaga end otse, laskmata sel naljalt külglibisemisse minna. Minu maja juurde sõidab väga käänuline ja libe rada ja niipea kui ma tundsin, et hakkab libisema, lõi armatuuril tuluke põlema ja auto lükkas end ise otseks. Me mõlemad nautisime vahelduseks oma 90ndate manuaalidele ka autot, millel on oluliselt sujuvam juhitavus ning äärmiselt tundlik rool ja pedaalid. Isegi linnasõit oli pigem kruiisimine kui sõitmine. :D Minu lemmikud olid aga kaks teist kasulikku vidinat. Ma olen KOHUTAV parkija ja tagurpidikäiku sisse pannes hakkad sa ekraanil nägema auto taha jäävat ala ja jooni, mis aitavad sind parkimiskohast välja tagurdamisel. Kui kuhugi liiga lähedale sattud, käib piiks-piiks! Minusugustele on selline vidin lausa hädavajalik. Mu teiseks lemmikuks on sisseehitatud GPS. See peaks IGAS autos olema, aadressi sisestamine käis ka sõidu pealt lihtsalt ja kiireim marsruut arvutati välja vaid sekunditega.
Minu jaoks sai kolme päeva jooksul auto üheks ainsaks miinuseks see, et salongis on küllaltki kitsas. Seljatoe reguleerimiseks tuleb käsi ebamugavalt kaugele taha painutada ja seisupidurile kipub esiistmete vahel asuv sahtel jalgu jääma. Aga eks millegi arvelt tuleb see kompaktsus ju võtta. Teine miinus: väikese ökonoomse mootori tõttu läheb auto üpris kaua soojaks. Võtsin aega: alles 10 minutit pärast sõidu alustamist kustub armatuurlaual auto soojenemist tähistav tuluke. Eesti talvises kliimas võib see olla küllaltki suureks miinuseks, aga samas on see ohver, mida mina olen väikese kütusekulu nimel valmis tooma.
Autot laenas mulle nädalavahetuseks ABC Motors ning oma kogemuse teiega jagamine oli mu enda soov! Ärge muretsege, mu blogi jääb alatiseks valdavalt ilu- ja moeteemaliseks, aga ütlen ausalt - VÄGA lahe on vahelduseks huulepulga asemel autot proovida! :D
Ma soovitan lihtsalt võtta eesti keelde tõlgitud raamatute asemel nende ingliskeelsed originaalid, kui autori emakeel on olnud inglise keel. Vähemalt nii püüan ma ise enamjaolt teha. Seetõttu ma ei oska mingeid konkreetseid raamatuid nüüd välja tuua... Eriti seetõttu, et ma ise just naistekaid ja neid sügavamõttelisemaid nii väga ei loe. :( Mine uudista raamatupoes ja sulle jääb kindlasti midagi silma. Kui VÄGA naistekat tahad, siis loe Nicholas Sparksi. :D
Sõitsin eelmine aasta kahe uue autoga päris pikka vahemaad. Mul endal oli Eestis ülivana Golf ja peale uute autode proovimist, ei taha ma enam ühegi vana panniga sõita. :D Kõik on nii üli-ülim! Eriti kiidan uue Renault Megani kuuendat käiku, tänu millele säästab palju kütust. Käisime Eestisse ja tagasi ära nii, et ostsime umbes 200 € eest diiselkütust ja kilomeetreid oli kokku pea 4000. Kuid veel rohkem vaimustuses olin ma verivärskest Golfist, sest kuigi Megane oli vinge välimuse ja kuue käiguga, siis ei olnud taga nii mugav sõita, kui Golfiga. :)
|
OSCAR-2019
|
||
Suvel lihtsalt peab olema oma koht puuviljadest inspireeritud värvidel ja miks oleks veel soojem ja suvisem kui oranž? Või vähe õrnem, virsikukarva roosa? Kogusin kokku enda lemmikud oranžid apelsinid ja roosad virsikud ja tahan neist toodetest ka teile pisut lähemalt rääkida. After all, nad kõik on selle tähelepanu ära teeninud!
Juhtumisi kuuluvad siia värvigammasse mõlemad mu lemmikud põsepunad: NARS "Orgasm" ja theBalm "Frat Boy". Esimene on vähe julgem: selles on kulda ja sära ning ma ei kujuta ette ideaalsemat põsepuna suviselt päevitunud jume saatma! theBalm põsepuna andestab aga neile, kes päikest pelgavad (või seda veel nautida pole jõudnud) ja kingib imeilusa värske, puhanud jume! Ühtlasi on see üks siidisemaid põsepunasid, mida ma proovinud olen, lubades end ühtlasi julgelt hajutada, kui esimene pealekandmine suure rutuga veidi nihu läheb (mul juhtub seda appi-buss-läheb-nelja-minuti-pärast hommikutel päris sageli... ).
Ma pole kunagi olnud suurem huuleläigete austaja, kuid sel kevadel on need mulle ligi hiilinud ning leiavad kasutust isegi sagedamini kui huulepulgad. Esimene toode, mis mind nende usku viis on Max Factori huuleläige toonis "Enchanting Coral". Vähe sellest, et tegu on ülimalt kreemja ja niisutava läikega, annab see huultele imeilusa värske, läbikumava virsikutooni. Ning ma olen sõltuvuses selle lõhnast... Saamata päris täpselt aru, MILLE lõhn see täpsemalt on. Teine huuleläige pärineb Seppälä uuest kosmeetikakollektsioonist ja see tuubis tegelane kannab nime The Brilliant Lip Gloss ning on toonis "Delicious Papaya". Siinpuhul on nüüd tegu märkimisväärselt kleepuvama huuleläikega, aga kleepuvus tähendab reeglina ka veidi pikemat püsivust, nii et sõltub, mis kellelegi tähtis on. Mind pisut segab tuubi pistetud sädelus, aga selle heastab ilus toon ja nätsukommilõhn! Make Up Store huulepulk toonis "Scarlet Creme" lisandus mu meigikollektsiooni enam kui aasta tagasi, kuid eksis kiirelt sahtlipõhja. Nüüd kaevasin ta välja ja tõotan sagemini kasutada. Nii kreemjas ja tugeva pigmendiga toode väärib seda!
Maniküüri tehes pole oranž just sageli mu esimene valik, kuid ometi iga kord kui küüned seda tooni võõpan, olen ma ülimalt rahul ja küsin endalt, miks ma tihemini oranžide küüntega ei käi. Ehkki see toon jääb mu punane-lilla-must-nude mugavustsoonist välja, on see suvel absoluutselt imeilus nii sõrme- kui varbaküüntel kandmiseks. Minu kaks ainsat on Maybelline Colorama No. 155 ning OPI minilakk "The Drummer is Hot". Viimase nimi paneb mind ikka ja jälle naeratama, noh, kui kihlatu on trummar ja nii... :) Igatahes, mõlemal lakil on imeilus pigment ja väärt püsivus, nii et kes oranži lakki otsib, võiks ka nendest ühele mõelda. Ehkki, pean tõdema: mu läbi aegade lemmik oranž pärineb hoopis Avoni Speed Dry sarjast...
Oranž küünelakk on ka sel kevadel-suvel (või on hetkel ilma vaadates sügis?) lemmik! Selle võlu peitub ilmaselt selles, et alati kui pilk küüntel peatub, teeb see tuju mõne kraadi võrra kohe palju rõõmsamaks :)
Avoni lakid on tõesti head. Kuid ei saa halba sõna öelda ka Maybelline ja o.p.i kohta. Kusjuures ma ise väga oranzi tooni ei julgekski kasutada. Peakski ennast käsile võtma. : )
Ehkki mul on õnn omada tervet sahtlitäit häid kosmeetikatooteid, kipub ikka olema nii, et ma kasutan sellest vaid üht väikest osa, mis mahub kosmeetikakotti, mille endaga igal hommikul vannituppa kaasa haaran. Iga mõne aja tagant vahetub selle koti sisu aga peaaegu 90% ulatuses - alles jäävad paar kõige truumat toodet (jumestuskreem, kulmupuuder, lemmikuim huulepulk), kuid kõik ülejäänu on uus, põnev ja katsetamist ootav! Sel kevadel olen avastanud väga palju uusi tooteid, mille rõõmuga oma igapäevasesse meigirutiini lisasin. Üllatavalt hea katvuse ja püsivusega BB-kreem ning silmi koheselt särama panev lauvärv Seppälä uuest kosmeetikakollektsioonist, ehtsat Cosmopolitani tooni huulevärv Max Factorilt ja mu lemmik valgustpeegeldav pliiats The Body Shopilt on vaid osa ägedatest vidinatest, mis mind sel kevadel saadavad.
Kui teil on mõe piltidel nähtud toote kohta rohkem küsimusi, andke julgelt tulla ja vastan neile kommentaariumis! :)
Kas The Body Shop valgustpeegeldav pliiats on tumedatele silmaalustele? Kas on ka hea ja oma ülesannet täitev toode? Mis tooni see on? Ma olen hädas oma tumedate (siniste) silmaalustega ning sooviks hea hinna ja kvaliteediga valgustpeegeldavat pliiatsit, mis samas ei jäta kortsude muljet kui silmi natukenegi kissitada. Kas see sobiks?
Kuna mul pole supertumedad silmaalused, siis ma ei saa lubada, et see tumedaid silmaaluseid peidab. Nende varjamiseks tuleks vist siiski tavalist peitekreemi kasutada, valgustpeegeldava pliiatsi mõte on rohkem pilgule sära anda ja ennetada väsinud varje silmade all. Minu oma on toonis 03.
Mainisid instagramis huulepulka, mis kestab no..., põhimõtteliselt igavesti "a lipstick that lasts drinks, kisses, fire and storm" - kas räägiksid/tutvustaksid seda ning nimetaksid mis tootega täpsemalt tegu? :)
Kahju, et sa enam ei tee selliseid postitusi nii, et kirjutad ka iga toote kohta natukene või viitad mõnele eelmisel postitusele. Varasemalt oli väga hea lugeda su arvamust ka toote osas, mitte vaadata vaid pilte.
|
OSCAR-2019
|
||
Mägedesse jäi minemata, aga aasta viimasel päeval saime kutse siiasamasse Justini vanemate lähedale – ameeriklased ütlevad “ümber nurga” või “kõrvalmajja”, tegelikult küll 10 minuti autosõidu kaugusele.
Seal elavad minu ja Justini põgusad, aga samas päris lähedased sõbrad, lesbipaar Hailey ja Rebecca. Oleme nendega kokku puutunud erinevatel pidudel, tänu Justini ühele parimale sõbrale Davidile – kelle vanemad elavad Rebecca ja Hailey naaberkrundil.
Kunagi pidasime seal hüvastijätupidu, üürgasime laulda ja saatsime Davidi ja ta pruudi Alli elama Virginiasse muusikute kommuuni (kust nad mõne aja pärast tagasi kolisid ja siis hoopis Chicagosse juristiks õppima läksid… praegu on jõuluks vanemail külas, nagu meiegi.)
Siis veetsime seal kellegi sünnipäeva. Siis oli Davidi ja Alli pulm, pidu, mille me Justiniga praktiliselt algusest lõpuni Hailey ja Rebecca seltsis veetsime. Nad on Eriti Lahedad Tüübid. Nemad, koos Davidi ja Ally ning viimaste emade-isadega on need, kes annavad mulle Lootust – kunagi, kui siia tagasi kolime, leida üles see oma pragu ja oma inimesed.
Nii me siis eile istusime RH pool, siinkandi ühes vanimas majas, laiade laudpõrandatega ja vanade akendega pikal verandal pika laua taga, suurte küünalde valgel, suurte toitu täis vaagnate ees ja lärmasime nagu itaalia külakõrts.
Dave´i isa – pikk ja pooleldi indiaanlane. Väga tark ja samas väga poisiliku olemisega… tead küll seda moosivarga nägu, millest mõni inimene mitte kunagi välja ei kasva. Ta on teadlane, nii et oma esimesed 7 eluaastat elas Dave koos perega hoopis Saksamaal, sest isa tegi seal teadust. Siia kolisid nad kunagi tänu Stony Brook ülikoolile. Jah, ma vist pole blogis kirjutanudki, et lisaks tüüpilisele Long islandi rahvale elab siin naabruskonnas ülikooli tõttu ka väga ebatüüpilist eeslinna-rahvast. Aga nad ei suhestugi eriti Long islandiga. Nad on inimesed, kes käivad näiteks kultuuri tarbimas Manhattanil, samas kui tüüpilised longislandlased käivad linnas harva.
Davidi ema – krussis juustega, tedretäppidega ja rohekashallide silmadega, ateistist juut. Pealtnäha tasane, aga siis järsku hüppab püsti ja karjub peenikese häälega: “Mootestesses for hostesses! Toasts for the hosts!” Tema ja RH (RebeccaAndHailey) armastus olevat alanud üksteist aastat tagasi kõige esimesel päeval, kui RH kolis sisse ja Karen naaberkrundile vaatama läks. Seal pole midagi imestada, et neil kohe haakus. Nad on erilised. Teistmoodi kui enamik siinkandi rahvast.
Ka Kareni ema, Dave`i vanaema on eriline. Samamoodi rõhutatult ateistist juut – üks neid, kes pikalt, haritult ja kompleksivabalt räägib oma rahvast. Üks jututeema eile oligi juutlus. Teatud mõttes haakub see eestluse teemaga. Kas rahvas on geneetiliselt määratletav kategooria? Davidi vanaema oli lasknud hiljuti endale teha siinkandis üsna populaarse DNA testi (selleks tuleb saata testifirmasse enda suus hoitud vatipulgake) ja selgus, et ta on geneetiliselt keldi ja iiri ja inglise päritolu. Samas on ta kultuuriliselt Poola juut, kelle emakeel on saksa keelel baseeruv jidish. What the heck? Kas ei peaks juudid algselt olema mitte kusagilt seal Siiani kandist pärit?
Mind see tegelikult nii väga ei üllatanud, sest olen kunagi Iisraelis rännates selle kultuurišoki üle elanud, kui nägin üle maailma kokku kolinud juute, kes geneetiliselt silmaga vaadates täiesti erinevad. Musta värvi Etioopia juudid ja kississilmsed Usbeki juudid ja slaavi nägudega Vene juudid jne…Pealtnäha polnud neil küll võimalik ühist nimetajat leida.
Aga kuigi ma seda teadsin, oli siiski kummaline seda veel kord kogeda: jah, geneetiline ja kultuuriline inimeste kihistumine võib täiesti erinev olla. Juudid on läbi aastasadade vastu võtnud uusi liikmeid oma rahvusesse (juutide puhul eelkõige usku) ja sama on teinud tegelikult enamvähem iga rahvus, olgu see nii pisike ja tihe kui tahes. Nii et kas näiteks tumedaverelisel Merle Liivakul ja blondil Kristiina Heinmetsal (kaks suvalist näidet) selle vatitiku-testiga ka midagi geneetiliselt ühist tuleks? No ma ei tea. Igatahes oli mõnus neid teemasid taeva poole lasta vana aasta viimasel tunnil.
Hailey on muide üks ilusama kehaga inimesi, keda ma üldse tean. Ta on õppinud teatridekoraatoriks, aga töötanud on eelkõige puusepana – ilmselt siis see töö hoiab musklid nii korras. Ta kannab alati tanktoppe ja on sellise näoga, et “ära minuga parem jama!” Sama pingul nagu musklid on ka ta huumorimeel. Ja eile nägin ära ka Hailey suure õpetaja ja armastuse ja inspiratsiooni, NYU ülikooli näitlejate õppejõu Jimmy. Poliitiliselt ebakorrektne ja üliirooniline Jack Nicholsoni nägu eatu mees. Ta esitas näiteks tubateatri eeslinna-inimeste teemal, kes (päriselt ka) nõuavad, et mitte ainult majade suurused, vaid ka autode suurused oleksid kohaliku seadusega reguleeritud. Et kellelgi poleks liiga suur või liiga väike.Võrdsus, keeping up with Jones…
Rebecca, romantiline kübaramoori-tüüpi punapea, kuulub aga kohalikku volikogusse (temalt ka see autode mõõtmise info pärines). Tema üks sõber on kirjastusäris toimetav Christine. Veel üks annus säravat irooniat. Nii Jimmy kui Christine on elanud kunagi aastaid Euroopas. Jutud läksid näiteks Saksamaa nn süüle ja uue põlvkonna neonatsismile…
J: “Töötasin seal noorte näitlejatega ja mitu inimest ütles mulle järjest: holocausti ja teise maailmasõja teemat mina etüüdides kajastada ei taha, mul on sellest kõrini, ma olen seda saanud kõik oma 20 esimest eluaastat, mulle aitab! Mina pole süüdi! See oli minu vanaisa, kes SS-is teenis, mitte mina!”
C: “Inglise jalgpallifännid mõjuvad sama hullult nagu saksa neonatsid. Aga kusagil sisimas ma tunnen, et inglasi saab usaldada. Nad võivad olla inimeste tasandil julmad, aga kui asi läheb laiemale tasandile, siis jääb ühiskonnas terve mõistus peale. Sakslasi… ma selles mõttes ei usalda. Kes on näinud sakslaste neonatside meeleavaldusi, see teab, millest ma räägin.”
J: “Kas tead, miks fashism Inglismaal läbi ei löönud? Nad ei taibanud seda Inglismaal siduda vanade müütidega, nagu nad Saksamaal tegid. Nad jätsid Kuningas Arthuri mängust välja!”
C: “Ja siis nad ütlevad Londonis: teil oli ju orjapidamine. Ma küsin: mis mõttes meil? Selle algatas ju teie riik! Ja lõpetas meie riik!”
Christine ja tema kirjanikust abikaasa (kes ütles kogu õhtu jooksul mu meelest ühe lause) hakkavad peagi siitkandist ära kolima. Paljud ameeriklased kolivad – sageli teadlikult viimast korda elus – siis, kui nad pensionile lähevad. Pensionipõlveks sobivate linnade ja maakondade kohta on näiteks nii palju raamatuid ja internetisaite, et seda võib omaette tööstusharuks nimetada.
C: “Me otsisime kolm aastat, me hakkasime juba varakult peale. Kõigepealt oli meil tahtmine kolida Kanadasse! (kõik noogutavad, sest Kanada on siin alternatiivsema rahva hulgas väga hinnas.) Aga siis me käisime kohapeal mitmes linnakeses – üldine mõte oli kolida kusagile Montreali lähistele, kas siis Kanadasse või Põhja-Vermonti (Montreali peale jälle noogutused… “Oo, mulle meeldib french!” ütleb Rebecca.) …Aga siis me saime aru, et nii külm ja pime on! Ma ei taha ülejäänud elu kusagil pimedas ja külmas elada. Aga enamik lõunaosariike on ju vabariiklased!”
Siis läks jutt korraks sellele, kui nõmedad on spetsiaalsed vanurite külad ja linnakud. C: “Esiteks on enamik sinna kolinuid vabariiklased! Ja teiseks… see pole ju päris elu, kui sa enam lapsi ja noori inimesi ei näe. Las need lapsed parem karjuvad vahel, aga loomulikult ma tahan neid oma elus veel näha! Inimesed muutuvad imelikuks seal vanurite linnades. Näiteks meil üks hea tuttav kolis pensionäride golfikülasse. Ta mängib päevad otsa golfi ja mitte millestki muust enam ei mõtlegi…”
Aga kuhu nad siis enda kolme-aastase otsingu järel kodu leidsid? See kõlas nii hästi, et ma oleks juba isegi valmis kotid pakkima… Nimelt New Mexico osariigis Santa Fe linna piirkond. “See pole mitte lihtsalt sinine [demokraatide pooldaja], vaid ka roheline! See on üks suuremaid keskkonnakaitsjate keskuseid kogu riigis! Me ostsime maja, mis käib päikesepatareidega ja seina sees soojustuseks on kasutatud postiteenistuses kasutatud vahtplasti kuulikesi!” Ümberringi on imeilus loodus, on rohelist, on mägesid, on kõrbe… On päikest!”
Siis rääkisime veel sellest, kui nõme on USA tervisekindlustuse(tu) süsteem ja kui hea on Michael Moorei uus film “Sicko”- Ahjaa, ja Alli ootab last, ta vangutas pead ja küsis kaks korda üle, kas Eestis tõesti tuleb 0 krooni maksta haiglas sünnitamise eest. Ja rasedatele on automaatselt terviskindlustus tasuta? Ja lastele ka? Siis peavad teil vist maksud ikka väga kõrged olema? Ah ei olegi?
Ja toost: “Elagu 2008, uue ja parema presidendi saamise aasta! Ja läbi saamas on see aeg… kelle nime me ei nimeta!” Järjekindlalt öeldi presidendi nime asemel “see, kelle nime me ei nimeta” ja “Evil with no Name”.
PS. Ja lapsed magasid sel ajal Justini ema-isa juures, suured tänud neile lapsehoidmise eest. Olime kokku leppinud, et tuleme koju, kui Anna ärkab ja Justini ema meile helistab, aga mul tuli järsku keset ööd nii suur lasteigatsus peale, et tulime koju… Aga Anna magas hommikuni!
Oled kyll 2007-l rohkem ära teinud, tava inimene ei suuda seda kogu pika elu jooksul! Tulevikku tublidust ja elu(rohelist) edasiviivat jõudu!
Meie naabruskonda võib kirjeldada kui “rahulik latiino”. Majadest kostis küll kumbia ja salsa, aga välja tänavale kesköösel näiteks keegi ei tulnud. Ja kellegi pidu und ka ei seganud.
Santa Fe ja üldse New Mexico on tõesti erakordselt ilus koht (mis näiteks Georgia O’Keeffe’i täiesti ära võlus) ja kultuuriliselt on see piirkond ka väga huvitav, sest seal puutuvad kokku erinevad kultuurid (indiaanlased, mehhiko jne), aga siiski on tegemist väikelinnaga, mis võib pika aja peale ahistavaks muutuda.
ma olen täiesti poliitika- ja ameerikakauge inimene, aga kas tõesti on oluline, kas piirkonnas elavad vabariiklased või demoraadid? on see lihtsalt teadmine, et seal piirkonnas on nii või see avaldub kuidagi (tänavapildis)? kas inimesed tutvudes küsivad seda? täitsa pani mõtlema…
Annu – jah see on toesti vaga oluline. Ma ei oska sulle kohe kirjeldada kui ahistav on elada demokraadina tanaval kus koik on ymberringi vabariiklased. Ei, sellest ei raagita, aga selline vaikne kuulmatu susin on kogu aeg ja eriti rohuvaks muutub see tunne siis kui on saabumas valimised ja osad vabariiklased oma valjavalitut suurte plakatitega maja ees voi akna peal kuulutavad. Oleks ma seda varem teadnud. 🙂
Jah, on vahe küll, kas elad vabariiklaste või demokraatide hulgas. Need on nagu kaks erinevat Ameerikat. Samas on nt New Yorgi vabariiklased palju liberaalsemad kui nt kusagil Texase väikelinnas.
ja vaatasin Spike Lee dokfilmi New Orleansist ja Katrina orkaanist http://en.wikipedia.org/wiki/When_the_Levees_Broke Tahan mõnipäev neist musta ja valge Ameerika teemadest kirjutada.
Soovitasin ka seda filmi just siin. Mõtlema paneb jah. See on muuseas huvitav: me oleme harjunud lääneliku tolerantsusega ja sellega, et inimestel on õigus olla mainstreamist erineva mõtteviisiga, aga kui kusagil nähakse-näidatakse tõesti alternatiivse maailmavaatega inimesi, kes on näiteks teist religiooni või fanaatilised kristlased, siis leiavad kõik, et hullud ja tuleks ära keelata….
Mõtlesin muuhulgas, et millise psühhotrauma põhjustaks sellele väiksele pühendunud tüdrukule tema “fanaatikute käest päästmine” ning talle selgeks tegemine, et kogu tema senine tegevus ja usk on vale.
Ise pole kristlane, aga olen viimasel ajal “sektide” ja sellistesse alternatiivsete veendumustega kogudustesse kuuluvate inimeste ühtekuuluvus huvitanud.
Kuni neil ei ole liiga mustvalge maailmapilt, kuni nad ei arva millestki liiga teistmoodi….. . Samas, neid evangeliste on USAs piisavalt palju ja selline konservatiivne mõtlemine on tõusev jõud. Nad võivad olla selle riigi tulevik. Ka siis , kui meile see ei meeldi. Sama kehtib ju ka islamistide kohta. Väga võimalik, et maailm muutubki ja tooni hakkavad andma fanaatilisemad, kindlamate veendumustega inimesed, mustvalge maailmapildiga, praeguses mõttes.
Minu meelest oli seda filmi huvitav vaadata mitte sellise suhtumisega, et näitad näpuga : “Issand , millised!”, vaid lihtsalt, neutraalse vaatajana. Neis lastes oli tegelikult metsik power, see nende võitlusvaim ja veendumus…. Ja see tädi pidi olema hea, sest igasugust inimest lapsed ju ei kuula, nagu igaüks kooliajast mäletab. Võib öelda, et ajupesu, aga neid lapsi enam ei muuda, ma arvan.
jah, mulle tundus eile 6htul ka, et …”maailm muutubki ja tooni hakkavad andma fanaatilisemad, kindlamate veendumustega inimesed, mustvalge maailmapildiga, praeguses mõttes.”
Aga mõttekaaslasi eksisteerib igas ilma nurgas, ma ei usu, et nii kirjus maailmast nagu Ameerika oma nishikest üles ei leia. Mulle tundub, et vahel on lihtsalt vaja vähem otsida, siis leiab rohkem. Nö elu paradoksaalne absurdsus 😀
Kuulge, Giulianil ei ole küll mingit sinist varjundit: jätkame Iraagi missiooni, vähendame rikaste makse, ärme sulgeme Guantanamot, mingeid CO2 kvoote pole vaja, sõltumatut energiapoliitikat on küll vaja, seega pigem läheme alaska nafta kallale kui uurime taastuvenergia kasutust… Rääkimata sellest, et kui temalt uuriti ekstreemsete ülekuulamistehnikate (loe: piinamise), eriti waterboarding’u, kohta, siis ta leidis, et “meie eesmärgi nimel on kõik ülekuulamismeetodid lubatud”. No kuulge, isegi McCain ei ole midagi seesugust ütelnud, niiet “sinisest” varjundist küll ei anna Giuliani puhul rääkida.
Ja Hillary Clinton näib mulle küll pigem punasena, kes on igaks juhuks sinise kleidi selga pannud (maksupoliitika, Iraak, Guantanamo lähenevad pigem vabariiklastele). Rääkimata tema poliitilisest taustast, ma loodan, et ameerika valijad mäletavad väga hästi, kuidas missis Clinton lubas tervisekindlustuse süsteemi reformida ja mitte midagi ei teinud. 🙂
Aga demokraatidest, et John Edwards ei oleks ka paha valik Barack Obama kõrval, kohati on tema programm isegi läbimõeldum, kui Obama oma, eks näis, mis saab.
Ning kui Eestist rääkida, siis mina vaatan küll huviga, kui kaua nii madalate maksudega on võimalik null krooni makstes sünnitama minna. No sünnitama vast veel, aga haiguslike probleemidega, eks näis.
Justin ütles ka, et Giuliani ei ole sinine, aga ta NÄIB sinine, sest teda austatakse New Yorgis (9-11 järgne kiire reageerimine ja üldse linna krimivabaks tegemine).
Aga see, et Hillary Clintoni tervishoiureform välja ei tulnud, pole küll ainult tema süü… Ta vähemalt üritas.
Ma loodan, et Justin kirjutab oma blogis tänase päeva puhul USA presidendikandidaatidest – täna algasid eelvalimised.
Praegu on ta kirjutanud Estonia versus Estland teemast ja sakslate nn kollektiivsest süüst – mõlemad teemad inspireeritud aastavajhetuse-jutuajamistest.
|
OSCAR-2019
|
||
Sattusin just järjest lugema Notsu kommentaari (7. nov 22:28) blogikultuuri muutumise kohta ning sinna otsa Tasakaalukunstniku postitust eetikakoodeksite vajalikkuse kohta ning mulle tundus, et ka mina hakkan siin mingit mustrit nägema ja pole vist vaja lisadagi, et see mulle ei meeldi.
Ehk siis kindlasti kuulun ma sinna sauruste-aega, kus blogi oli kellegi isiklik ruum ja mingit äri ega kompromisse sellega ei tehtud. Loomulikult, minu pärast eksisteerigu kasumlikud, poliitkorrektsed ja peavoolu blogid, aga häda on selles, et ühed eeldavad ka teistelt endasarnasust. Mis mõttes - eetikakoodeks? Pange põlema ennast, eks?! Kui mina mõtlen blogi eetikakoodeksile siis kõlab see umbes sama jaburalt kui mõttepolitsei. Ettevõtlusega jahmerdavale pop-blogijale aga ilmselt mitte. Tema jälle ei mõista sageli seda, et mõnel blogijal võiks üldse eksisteeridagi muu eesmärk kui hõlbu majandusliku tulu teenimine enesearengu sildi all (meedias ju vähemalt ainult selliseid inimesi blogijatena nähaksegi).
Ebameeldivaks kisub asi üldiselt siis, kui "teistsuguse orientatsiooniga" blogija või ka blogilugeja satub võõrale territooriumile. Popile blogijale on ehk tõesti kasulik, kui ta "õigele teele tagasi juhatatakse", sest kui sa ei ole selline nagu klient soovib, siis klient läheb ära. Aga puhtalt loomingulisele, enda jaoks kirjutajale, mõjuvad säärased kommenteerijad pigem ängistavalt.
- No mida sa tuled minu hoovile ärplema, ma otsin kaasamõtlejaid ja mõttekaaslasi, sest ma tean, et enamusega lähen ma niikuinii vastuollu! Mul ei ole vaja siin, oma nurgas, täpselt samasugust vastukaja, mida ma päriselus nagunii saan.
No vot siin põrkuvadki need vana ja uus. Vanasti polnud sellest nagu lugu, kui kellegi mõtetega ei haakunud või vastuollu läksid, vaatasid lihtsalt mujale, nüüd on normaalne vaielda seal, kuhu kutsutudki pole. Mäletan, et oma kuus-seitse kui mitte rohkem aastat tagasi kostis nüüdseks ammusuletud blogidest nurinat, et siiramad inimesed panevad enda blogid kinni, sest tagasiside muutub kurnavaks. Järele jäävad vaid paksunahalisemad (seeläbi vähemsiirad või siis lihtsalt liiga läbitambitud isendid) või need, keda avalikkus veel avastanud pole.
Meenub, et lugesin hiljuti raamatut sellest, kuidas tsivilisatsioon haruldasemaid hõime hävitab, samal ajal neile kultuuri tuues - mis nad siis elavad nõnda ebainimlikult. Millegipärast tundus seonduv teema olevat.
Äkki polegi asi niivõrd erinevas kultuuris kui lihtsalt massis (ok, ka kultuur on erinevates hulkades ilmselgelt erinev)? Kui varem oli blogimine raudselt vähestele mõeldud, teatud üsna homogeense grupi meelelahutus, siis nüüd on see läinud massidesse ja teadagi, mass pole kunagi lahe. Või mis veel huvitavam tähelepanek - kui varem tegelesid blogimisega peamiselt mehed, siis nüüd on kaalukauss kõvasti naiste poole kreenis. Kui taaskord paralleele tuua, siis millal hakkas õpetajaamet alla käima ja madalamat sissetulekut tähendama*? Siia ongi see koer maetud, miks blogimaailm varem palju parem oli?! Jälle need naised oma paganama pehmete väärtuste, tarbetu emotsionaalsuse ja tilu-liluga?! /See oli nüüd nali, eks/
* Mida rohkem naisi on vallutanud (loe: tühje kohti täitnud) mingi valdkonna, seda madalamaks jääb seal palk ja seda vähem tõenäolisemaks muutub meeste tagasitulek. (Gordon & Lahelma 1991, viidanud T.Kuurme siin)
Mul oli umbes selline postitus plaanis, aga ma nagu ei jõudnud ja ei osanud hästi ja sa kirjutasid selle hoopis paremini. Tänud! Ma olen kohe iga lausega täiesti nõus.
Lisaks veel ainult seda, et jube närvidele käib, kui ma pean iga asjast rääkiva jutu juurde kirjutama, et ei ole makstud postitus, kui need, kellele makstakse, üldse ei arva, et nemad peaks hoopis juurde kirjutama, kui neile on jutu eest makstud.
Tegelesid üldse peamiselt mehed või? siis kui ma alustasin, siis oli mu lugemislaual küll enam-vähem võrdselt või naisi isegi rohkem, las ma mõtlen - see, kelle pärast ma üldse WP konto tegin, sest muidu ei saanud kommenteerida, oli Punane Hanrahan; siis olid meestest veel Ramloff, Tsitronkollane, Hajameelne, Aabram; ja veel paar tükki, keda ma lugesin vähem (Merlis, Lassie, vbla vahel ka Sepp) no ja praeguseni kirjutav Kaur. Millalgi päris ammu oli ka Tari ja Krahvi blogi, aga see läks ka juba üsna ammu kinni.
Aga tundub, et vanasti oli see seltskond nagu nohiklikum. Nt tibiblogija oli tol ajal sensatsioon, kui mõni selline ilmus, siis olid kõik tükk aega elevil (ükskord põhjustasin oma elevusega ühe sellise lukkumineku, millest mul oli kahju).
Alustas Siim, ja tema agitatsioonil mingite iti- ja veebi- ja turundusfirmade tüübid, enamasti mehed.
Aasta tagasi oli [Eesti] internetiautoreid veel käputäis, nüüd kasutab erinevaid päevaraamatumootoreid ehk veeblooge või blooge juba mitukümmend arvutisõpra.
Oled sa kindel, et Siim? ma pean silmas, et ka Krahvi ja Tari blogi oli juba hiigla ammu olemas, aastaks 2008 oli see juba jupp aega minevik olnud.
"sind ma paraku toona kohe ei avastanud, aga sinagi olid seal maailmas olemas." - Ma mõtlen, et üks põhjus, miks ma toona sellest seltskonnast eemale jäin, oli just see, et ma ei julgenud teiste blogidesse kommentaare jätta, sest arvasin, küllap nemad on omavahel kõik ka muidu tuttavad, mis ma, võõras inimene, sinna targutama ronin. Minu blogis kommenteerisid ainult mõned mulle tuttavad inimesed, harva, kui keegi päriselus võõras midagi arvama sattus. Nii naiivne vist enam küll keegi ei ole ja pigem rihitaksegi kohe selle peale, et laia auditooriumit kaasata.
Sa ei ole esimene, kes nii arvab, aga niipalju, kui mina asja jälginud olen, siiski mitte. mul oleks nagu meeles, et ta on isegi selle arvamuse üle imestanud.
Ta lihtsalt üldse ei klapi soostereotüüpidega. Viimati oli vist Mad Max see, kes arvas, et ta mees on.
ka mul on olnud lugejaid, kes suutsid mind päris pikalt meheks pidada, hoolimata sellest, et ma loopisin aeg-ajalt lausa füsioloogilisi detaile sisse.
Notsu, mäh? Alguses oli Teller. Kes usinalt seletas, et vahtige, selline uus moeröök on tekkind. Ja et proovitagu. Eriti ei proovitud, sest miks? Siis tulid teised mehed. Mingid kokkutulekuid ega valimisi ei korraldatud. Sõna "palju" ei saanud bloigjate kohta ka kasutada.
kas sul on andmeid, et Tari ja Krahvi ajaraamat oli Telleri mõjul? kas see sõltumatu ei võinud olla? Tarit ma ei tea, aga Krahv on teoloog, mitte IT alal.
muinasaeg: Tari ja Krahv (kelle kõrvalt vaatasin vahel ka Tellerit ja veel mõnda sarnast, aga see oli igavam);
Mallukas võis alustada umbes siis, kui mina, aga siis oli tema blogi marginaalsem - tollal jäi ta silma sellega, et näh, mõni tibiblogi võib olla ka intelligentne, aga tibiblogid kui niisugused olid ise kõrvalised ja kurioossed nähtused; tollal olid blogosfääri kuulsamad tegelased pigem Rents ja Nirti, aga nemadki olid minusugused uustulnukad; maastik, kuhu ma oma blogi tehes sisenesin, koosnes pigem Hanrahanist, Ramloffist, Väikesest Nõiast, Kukupaist jt.
Praegu (või ajal, mida ma praeguseks pean) on Mallukas see-eest tsentris, öeldakse "blogija" ja mitteblogijal tuleb eeskätt pähe tema. Ja niiviisi tsentris on ta olnud alles millalgi teistkümnendatest saadik.
... ja kuna ta oli tollal suht kõrvaline blogija, siis käisid tema pool kommenteerimas peamiselt tuttavad; ja isegi võõrad ei läinud nii jõhkraks nagu tänapäeval.
Ma tikuksin ka vastu kobisema, et algul oli mehi enam, aga pisut meenutanud aega 10+ aastat tagasi, siis pakuks 50/60 küll:D Samas - esimesel ülemaalisel blogkokil aastal 2010 osales neli meest ja kümmekond naist.
Kulla Konn, sellest ma saan aru, et sa mehi ära unustama kipud, aga naistest ja ahistamisest ei mäleta sa üldse midagi. Asi oli suisa vastupidi... Aga nagu ikka sellistel puhkudel, kes see enam seda tõestada saab, kaameraid ja tunnistajaid ju polnud. Peaks Radari vaatama saatma, kas külmakapid olid või mitte.
See "peamiselt mehed" on natuke vale sõnastus jah. Pigem ehk kuidagi nii, et mehi oli palju rohkem näha, kui praegu. No sel aastal ju tehti blogiauhindadel meeste jaoks suisa eraldi kategooria. Kunagi, kui blog.tr.ee seda veel korraldas, jagus meesblogijaid ikka pea kõigisse kategooriatesse.
Huvitav, et ma Wildi uskusin küll naise olevat, aga mitme muu blogija suhtes olen ka arvanud, et nad hoopis teisest soost on. Paari meest olen näiteks naiseks pidanud...
Mulle endale tundub, et ükskõik kuhu vestlusesse maandumine ja sõnadega maadlema hakkamine (olgu selleks trollimine, emotsioonikommenteerimine, nsm vaba aja veetmine) hakkab taanduma. Anonüümse kommenteerimise aeg on möödumas, inimesed saavad internetivaimustusest üle ja lugejaskonnad ning blogid tiksuvad kõik oma nurka. Igasugune ringisahmimine, lahmimine, sõnadega loopimine, intriigide kiskumine kaovad või praegune olukord vähemalt leebub.
|
OSCAR-2019
|
||
Kolmkümmend aastat tagasi pandi telesaates “Mõtleme veel” idanema Eesti ajaloo ühe võimsaima rahvaliikumise, Rahvarinde seeme. Taasavaldame sel puhul Maalehes viis aastat tagasi ilmunud loo.
“Esimene saatepool oli nii nigel, et mul oli hing täitsa täis,” mäletab kunstnik Heinz Valk 1988. aasta 13. aprilli õhtupoolikut ETV suures stuudios.
Lisaks Valgule olid stuudiosse kutsutud tööline Ustav Oja, insener Vello Saatpalu, ajakirjanik Ott Kool, üliõpilane Kalev Vilgats, psühholoog Jaak Tamm, Eesti Juristi peatoimetaja Lembit Kolk, ENSV Ülemnõukogu saadikud Peep Tarre ja Madis Nõmmik, akadeemikud Viktor Palm ja Endel Lippmaa, täitevkomitee esimees Leo Tuusov, jurist Raul Narits ja filosoof Edgar Savisaar.
Käimas oli järjekordne kahetunnine saade “Mõtleme veel”, mida vedasid Rein Järlik, Hagi Šein ja Feliks Undusk. Esimene tund enne “Aktuaalset kaamerat”, teine pärast.
“Miks, kurat, ma pidin siia üldse tulema?” heitis Valk endale ette. “Tuttavate inimeste ees on pärast piinlik... Põnev saade, ja mitte midagi ei räägita, mitte midagi ei juhtu.”
“Pärast loomeliitude pleenumit, kus kaamerate ees öeldi ära peaaegu kõik, oli raske millegagi üllatada,” tunnistab saatejuht Rein Järlik.
Valk läks pimedasse fuajeesoppi, kõndis seal edasi-tagasi ja vandus hispaania keeles. Üks vana hiinlane oli kord õpetanud hispaania keeles vandumist.
Heinz Valk "Ükskord me võidame niikuinii!" sünnist: sain ülesande rahvas kuumaks rääkida (4) 12.03.2016
Mehed polnud omavahel kunagi varem trehvanud. “Mis te arvate, kui teeks nüüd kohe järgmise poole alguses Rahvarinde ära?” küsis Savisaar.
Valk ajas silmad suureks: “Oo, Rahvarinne, põnev.” Tema jaoks oli sõnal “kõla”. Mis seal taga oli, Valk ei teadnud. Teda oli lummanud üksnes sõna ise.
Savisaar ei andnud Valgule pikalt mõtlemisaega. “Teeme nii: ma lähen ja lepin saatejuhtidega kokku, et nad annaksid mulle esimesena sõna ja ma käin Rahvarinde idee välja, põhjendan mingil määral, miks seda praegusel hetkel Eestis vaja oleks, ja et asi siis toppama ei jääks, söödan selle idee kohe teile.”
Edgar Savisaar ja Heinz Valk tutvusid lähemalt tänu telesaatele “Mõtleme veel”, Rahvarindest sai nende ühine huvi. Foto: ERR
Ta rääkis, et Karl Vaino, kes Eesti NSVd parajasti valitses, on perestroika nime kandavale rahvaalgatusele risti jalus ja et loomingulised inimesed toetavad Savisaare ideed.
Mis asi see Rahvarinne on ja mis sellest saab – igatahes paljude meelest oli see väga kahtlase kõlaga, luges Valk saalisolijate nägudelt.
Savisaar oli Veidemanni ühel külmal veebruariõhtul kodunt välja meelitanud ja oma vana Žiguliga Pirita-Kosele sõidutanud. Kui muidu meeldis Savisaarele kalmistul jalutades mõtteid koguda ja vajalike inimestega kohtuda, siis nüüd oli ta Veidemanni lumisele metsavälule meelitanud.
Kaks meest jalutasid välul ja Savisaar luges ninahäälel, mida ta peopessa mahtuvale spikrilehele oli kirjutanud. Tema pea oli natuke ettepoole kallutatud.
“Seal figureerisid jõustruktuurid, kuidas neid üle võtta, kuidas nendega hakkama saada, kuidas Moskvaga hakkama saada, kuidas neutraliseerida kohalik garnison,” mäletab Veidemann. “Kõige tähtsam oli see, et rahvaliikumine tuleb üles ehitada, aga mitte mingil juhul nii-öelda parteid silmas pidades.”
Kogu asi pidi hakkama tuginema altpoolt tekkivatele perekondlikele tugirühmadele. “See oli hästi väike paberileht, kus olid väikses kirjas üles tähendatud võimalikud sammud, mis tuleb teha selleks, et rahvas liikuma saada.”
Savisaar rääkis iseendaga. Veidemanni oli ta vaid selleks kutsunud, et testida, mida teised tema plaanidest arvavad. Alles hiljuti, 2. veebruaril, oli Tartus verekoerad inimestele peale ässitatud.
Savisaare toonane elukaaslane Vilja mäletab ööst vastu 14. aprilli üksnes hirmu. Pärast seda, kui oli kahetunnise saate ära vaadanud, ei suutnud ta silmatäitki magada. Edgar oli saatesse minnes pinges olnud.
“Ta ütles: jälgi seda saadet, mis siin toimuma hakkab,” mäletab naine. “Ta ei öelnud ka mulle, et midagi välja ütleb. Ma arvan, et ta ise ka ei teadnud, kas tal tuleb see välja või ei tule. Ta ei ole ette kaagutaja.”
Vilja kartis, et hommikuks on nad Edgariga arreteeritud. “Oli hirm, et hommikuks on kõik kinni pandud, ära viidud ja ma ei tea mis tänavale kusagile lukku pandud.”
Hommikuks polnud kedagi ära viidud. Mis hetkel Edgaril Rahvarinde loomise idee tekkis, naine ei mäleta.
Pärast seda, kui maagiline sõna “rahvarinne” oli lendu lastud, hakkas elu pöörase kiirusega arenema. Enam ei olnud ühtegi nädalat, kus Savisaared Tallinnas oleks olnud, Savisaare auto sõelus Eestimaa suurtel ja väikestel teedel. Iga päev tuli ööbida suvalises linnas või alevis.
Eesmärk oli leida mõttekaaslasi. Varajases etapis polnud õiget vormi – keegi ei suutnud välja mõelda, mis kujul see toimib, kuidas seda üles ehitada.
“Kui me läheme Moskva võimuga otsesesse vastuollu, siis sõidetakse meist lihtsalt üle,” mäletab Vilja, nüüdse perekonnanimega Savisaar-Toomast. “Kasarmud ja sõjavägi on siinsamas. Piisab ühest korraldusest, ja tegelikult kõik see, mis on loodud, on hetkega hävitatud. Savisaar tundis seda justkui oma kõhunahaga, et see võib pilli lõhki ajada.”
“Kindlasti ei olnud Savisaar saatesse selleks kutsutud, et ta saaks Rahvarinde mõtte välja öelda,” kinnitab saatejuht Rein Järlik. “Niisuguse ideega välja tulla, et kohe organisatsioon moodustada, oli Nõukogude Liidus hullemaid asju üldse, mida teha võis,” ütleb Järlik. “Sellele võidi kohe riigivastasus külge pookida.”
Tagantjärele on Järlikule selge, miks Savisaar Rahvarinde idee just tema saates välja käis. “Kui niisugune asi oleks läinud ajalehte, oleks võinud see pidama jääda. Meil oli aga otsesaade. Öeldi ära ja enam tagasi võtta ei saanud. Seda ei saanud enam keegi olematuks teha.”
Teist sama suure auditooriumiga otsesaadet toona Eestis polnud. Veidi enne loomeliitude pleenumit oli tele- ja raadiokomitee juhtkond lõpetanud seni otsesaatena käinud loomeliitude kultuuritunni ja hakanud seda lindilt eetrisse saatma.
“Otsesaates öeldi mõned asjad liiga valusalt välja,” seletab Järlik. “Savisaar kasutas olukorra ära.”
“Ei olnud see mingi kaval plaan,” tunnistas Savisaar mõne aasta eest antud usutluses. “Kui me poleks tollal perestroikat toetanud, oleks see kõik lennanud kuradile. Perestroikat ja avalikustamist tuligi toetada. Totalitaarses riigis oleks iseseisvus olnud võimalik ainult läbi väga paljude ohvrite. Me olime Gorbatšoviga ühel pool rindejoont,” rääkis Savisaar. Ja lisas lõppu: “Kuni teatud hetkeni vähemalt.”
“See, mis järgnes, oli tormiline,” mäletab Ignar Fjuk. “Massid tulid taha. Rahvarinne oli algusest peale poliitilisi ja ühiskondlikke gruppe konsolideeriv. Savisaarele ja mõnele teisele oli see nagu elutöö. Nad olid lõpuks otsa peale saanud ja nende jaoks oli vajalik lõpuni minna.”
“Rahvarinne sündis nii võimsalt, et kohe leidus neid, kes hakkasid seda KGB sigitiseks nimetama,” tõdeb Rein Järlik. “Massiliikumist olevat vaja olnud selleks, et parteil lagunevat riiki koos hoida,” muigab Järlik ja jutustab, kuidas järgmisel päeval üks saatekülalisi – EKP Tartu rajoonikomitee sekretär Peep Tarre – talle helistas ja küsis, mida Tartusse saabuvale Karl Vainole öelda.
14.–17. aprill. Tartus toimusid muinsuskaitsepäevad, kanti rahvusvärvides lippe (kolme eraldi kangana).
28. aprill. Pandi alus Eesti Rohelisele Liikumisele (seda hakkas juhtima Juhan Aare), mis oli suuresti “fosforiidisõja” edasiarendus avalikuks poliitiliseks tegevuseks. Kuigi liikumine keskendus eelkõige ökoloogia probleemidele, olid selles kandvaks ideeks üldpoliitilise liikumise eemärgid – toetati IME projekti, Rahvarinnet, loomingulisi liite, nõuti tööjõu Eestisse sisserände peatamist ja Moskva ametnike omavoli piiramist (igal aastal saabus Eestisse ca 80 000 ja lahkus 70 000 inimest).
30. aprill. Eetrisse läks “Mõtleme veel” erisaade ja teadaanne ajalehes Edasi, et Rahvarinne on EKP KKs aktsepteeritud. EKP juhindus hirmust – eesmärk oli vältida 1. mai riikliku demonstratsiooni kujunemist avalikuks konfrontatsiooniks EKP ja rahva vahel. Indrek Toome suu läbi anti teada, et Rahvarinne on saanud poliitilise tunnustuse (ametlik registreerimine sai teoks alles aasta hiljem).
1. mai. Esimest korda pärast Teist maailmasõda võis maidemonstratsioonil näha n-ö kooskõlastamata loosungeid. Sinimustvalge värvikombinatsiooniga vanikuid korjas KGB tribüünide eel jõuga ära.
5. mai. Ajalehes Pärnu Postimees ilmus ülekutse moodustada “Internatsionaalse ühtsuse ja Nõukogude rahvaste kaitse keskus”.
|
OSCAR-2019
|
||
Suhkrut esineb meie toidus rohkem, kui oskame arvata − tarbime tänapäeval ligi 400 protsenti rohkem suhkrut kui 1970. aastatel.
Arvatakse, et aspartaami, sukraloosi ja teiste suhkruasendajate tarbimine tekitab vähki või südamehaigusi, kuid katseid on tehtud loomadega ning inimeste puhul pole seda tõestatud. Leidub vähe aineid, mida on rohkem uuritud kui aspartaami. Ka rottidel tehtud katsed näitavad, et aine muutumisel kahjulikuks tuleks aspartaami tarbida võrdeliselt kehakaaluga aasta jooksul. Isegi vee joomine muutub ühel hetkel inimesele kahjulikuks, kui võrdleme koguseid, mille alusel rottidele aspartaami on katsete vältel söödetud.
Pärast aspartaami avastamist 1965. aastal pole hästi dokumenteeritud ühtegi juhtu, kus aspartaami tarbimine kahjustaks organismi jäädavalt (s.o vähk, südamehaigused). 1980. aastaks oli aspartaami uuritud vähemalt sajas erinevas katses. Aspartaami puhul võib muidugi olla erandiks haruldane haigus fenüülketonuuria (FKU), mille puhul puudub kehas vastav aspartaami lagundav ensüüm.
Seega, kui arvata välja inimene, kellel on FKU, siis kas aspartaam on sada protsenti kahjutu? Kindlasti mitte. Kui võrrelda taolist protsendimäära lendamisega, siis sada protsenti ohutu on lennukisse üldse mitte istumine. Aspartaami tarbimine ongi nagu lennukisse istumine − statistilisest vaatenurgast on kõik hästi, kuid kuskil võib juhtuda midagi, millest me teadlikud pole. Suhkru tarbimine kogustes, mida keskmiselt teeme, on aga selle kõrval kahjulik − sa ei istu üksnes lennukisse, vaid saad ka väga kehvalt pakitud langevarju, mille abil võid, kuid ei pruugi ohu korral pääseda.
Mis puutub teistesse suhkruasendajatesse (sukraloos, sahhariin, ksülitool, atsesulfaam K), siis nende puhul kehtib sama mis aspartaamiga. Ükski neist pole tarbimisel olnud nii kaua kui aspartaam, kuid seni pole ka usutavaid uurimusi, mis seostaksid nende tarbimist haigustega, mille kohta sageli ekslikult kirjutatakse.
Suhkru ja maisisiirupi toimest organismile peaks olema juba piisavalt kirjutatud, kuid kuidas mõjuvad suhkruasendajad (erinevalt sahharoosile ja maisisiirupile [glükoosi-fruktoosisiirup]) kohesele ainevahetusele? Enamikke suhkruasendajaid tuleb toidule lisada väheses koguses, et saavutada tavalisele suhkrule sarnanev magusus. Seepärast ei ole ka dieetkoolas kaloreid. Kasutatava aspartaami kogus on selle magusust arvestades nii väike, et ei anna ka kalori võrra energiat. Sõnaga, tarbime vaid killukese kogusest võrreldes tavalise suhkruga, et saada sama magusus.
Teised suhkruasendajad, näiteks glükoosalkohol või ksülitool, ei ole magusamad kui sukroos, kuid ainevahetusele ja seedimisele on neil teine mõju. Suhkru alkoholi (ksülitool) puhul ei seedu samuti ükski kalor. Seepärast ei leia sa ka nende kohta otsest infot teabesiltidelt. Ka ühes närimiskummi padjas on 1 kuni 2 grammi ksülitooli. Suures koguses tarbimise korral võib tekkida probleeme soolestikuga ehk maakeeli kõht läheb lahti. Kuid oma keemilise koostise poolest ei põhjusta nad insuliini tootmist. Sama kehtib ka aspartaami, sahhariini ja sukraloosi puhul.
Peter Attia isiklikud katsed näitavad, et ükski suhkruasendaja ei mõjuta tema kõhunäärme (pankreas) tööd ehk põhjusta insuliini tootmist. Attia ütleb ka, et suhkruasendajad ei mõjuta veresuhkru taset.
Osa inimesi väidab, et suhkruasendajate tarbimisel tekib seedeprotsess, mida nimetatakse kefaalseks faasiks, mis eelneb söögi tarbimisele. Nimetatud faasi korral toodab kõhunääre insuliini enne toidu tarbimist ning see jõuab vereringesse. Ehk siis: toiduootus põhjustab insuliini tootmist. Seda on täheldatud inimeste puhul ja on ka üritatud leida ravimeid selle peatamiseks. On ka pakutud, et dieetjookide tarbimisel võib kogeda sarnaseid kahjulikke mõjusid kui tavaliste jookide puhul. Antud teooriat pole aga piisavalt uuritud ning teiseks, kui ka suhkruasendajatele reageeritakse sedaviisi, ei ole mõju ilmselt sama mis suhkrujookide puhul. Attia ütleb, et kui tema kliendid teevad enda arvates kõik õigesti, kuid ei suuda siiski näiteks kaalu kaotada, soovitab ta neil loobuda kõigist suhkruasendajatest, et ülalolevat teooriat testida.
Kuigi on tehtud uuringuid, mille kohaselt võivad dieetjoogid olla kahjulikumad kui tavalised (vt nt “Dieetjoogid aitavad kaasa kaalutõusule” või “Karastusjoogid kiirendavad vananemist sama palju kui suitsetamine“), jääb Attia skeptiliseks. Ajakirjas Journal of General Internal Medicine avaldatud uuringus kirjutatakse, et dieetjookide tarbimisel suureneb risk veresoonkonna haigustele. 163 katsealusest, kes tarbisid iga päev dieetjooke, olid halvemad kliinilised tulemused kui 1948 inimesel, kes jõid kuus vähemalt ühe koguse dieetjooki. Kõik katsealused märkisid koguse üles ise. Attia ütleb, et andmete kohaselt olid dieetjookide tarbijate esmased näitajad juba eos halvemad (kõrge vererõhk, diabeet, juba olemasolev veresoonkonna haigus jne). Mõlemas grupis olevad inimesed tarbisid enda sõnul päevas ka 1500 kuni 1700 kalorit ehk alla keskmise, mis näitab veel kord, et iseenda kohta andmete teatamine …
Niisiis on uurimuses mitmeid puudujääke ning vastamata jäetakse olulistele küsimustele. Kuigi uurimus tõestab, et seos eksisteerib, puudub otsene põhjus-tagajärg seos.
Attia ja paljud teised väidavad, et kui eemaldad suhkru oma menüüst, kaob ka isu suhkru järele. Seega tuleks küsida selle asemel, kas suhkruasendajate tarbimine on hea, hoopis: miks peab toit üleüldse olema magus? Attia usub, et tegu on isikliku valikuga ehk igaüks saab seda ise järele proovida. On inimesi, kes kaoavad menüüs suhkru ja ei soovigi seda enam, kuid on ka inimesi, kellel aeg-ajalt tekib isu magusa järele. Kui soovid juua midagi magusat või lisada kohvile-teele suhkrut, võiksid pigem kasutada suhkruasendajat. Kui tahad aga minna kindla peale välja ja kaotada isu suhkru järele, võiksid ka suhkruasendajaid vältida. Ja kui tahad sada protsenti kindel olla, joo vett, aga mitte pudelivett. Ning ära sõida autoga või istu lennukisse.
|
OSCAR-2019
|
||
Seda laulu meenutasin päris tihti, kui sõitsin Rummu vanglasse kutsele. Õnneks ei ole seal enam tegutsevat vanglat. See oli võigas. Väga väga võigas koht. Inimlikkusest polnud seal haisugi.
Vanglat, mis asus Rummus mäletavad paljud. Meie kiirabitöötajad mäletame oma mätta otsast, sealsed endised töötajad omamoodi ja vangid ise ei soovi seda usun iial meenutada. Hetkel on sellest alles vaid varemed ja palju mälestusi.
Miks see postitus? See ei ole üks kutse, millest kirjutan, vaid meenutus läbi aja, erinevad emotsioonid ja tunded, mis on tekkinud vangas kutsel käies. Ega lihtinimene, kes on seaduse kuulekas, ei satu nii kergesti vanglasse tava olukorras.
Kutseid vangalsse oli päris tihti. Eriti kevaditi. Selliseid kutseid, kus oli vaja abi anda ja surma konstanteerida jms. Ega vanglasse sisse saamine nii lihtne ei olnud. Alati enne sisenemist oli see UKS- Suur- suur uks, mille taga seisime kiirabi autoga ikka kaua… kaua. Need rauast suured kinnised värvad . Kui need avanesid: vaatepilt oli karm -Ukse taga vastas olid mehed, kellel olid tigedad koerad ja peeglid ning nende ilme oli nagu õudusfilmis vangivalvuril.. Kontrolliti auto põhja alt pikkade peeglitega ja sisse piiluti ja nõuti dokumente. Enamuse ajast kulus meil selgitustele ja vaidlusele, et meil ei ole passi ega id-kaarti tööl kaasas. No vahel ei lastudki meid sisse, toodi vang sinna samasse, kahe rauast ukse vahele ja pidime ülevaatuse tegema sealsamas kiirabiautos. Valvur oli ukse taga koeraga või siis pani käeraudadega raami külge vangi. Enamasti saime selgitades hakkama, et meil sellise töö puhul ei saa olla isikutuvastamiseks midgai kaasas, kuna võime selle töö käigus kaotada-lasti meid sisse. Siis, kui oli vaja surma tuvastata või kui vang oli poonud ennast näiteks. Kui vang oli kartsas -siis ju ei saanud tuua keegi teda meieni. Ja välja sõites oli samasugune kontroll. Küsimuse peale, miks te uuesti kontrollite? Sain vastuseks, et äkki mõni vang on teie auto alla pugenud põgenemiseks.
Kui olime läbinud nö. isikutuvastuse kontrolli, siis avati suured hallid rauduksed. Ma tundsin sellist külma kõledust. Suundusime valvuri järel suurest rauad-trellist uksest sisse. Seejärel sattusime pikka koridori. Teate, kui see suur trell-uks meie selja taga kinni vajus sellise kohutavalt suure kolksuga ( selline tunne, et nüüd see enam ei avane).. saate siit aimu
See võttis hinge korraks kinni. Sattusime pikka koridori, mis oli nagu õues ja nagu ei olnud ka. Kaks betoon-seina meie kõrval. Meist eespool oli uks ja selja taha jäi see teine uks, mis kinni kolksatas ja üleval peakaohal paistis hall taevas. Minu sees oli selline okastraadist kõle külm ja ängistav tunne. Seal olime vaid meie ja taevas ning muud nagu polekski olemas. Uuh, järgmise ukse juures vangla töötaja kohmetult otsis neid suuri pikki võtmeid oma kimbust. Õnneks leidis 😉 Sel ajal, kui valvur võtit otsis- unustasin korraks, miks me tulime ja et ma üldse tööl olen…Mõtlesin vaid, et no tee juba see neetud uks lahti. Meie õnneks avanes see kergelt ja suure pauguga läks kinni selja taga. Ees avanes selline vaatepilt: VANGLA . See tunne, kui astud vanglasse sisse on selline õõvastav ja kõle. Tunned nagu vaataks mingit filmi, mitte ei ole ise seal. See, kuhu sattusime läbi suurte raskete uste ja mitmeid kontrolle oli nagu vangla õueala või midagi sellist.
Sinna sattudes oli alati selline tunne, nagu oleksin sattunud kusagile väljanäitusele. Kõik vaatasid meid sellisel puurival pilgul- mõni tuli ligidale, kes tegi silma, kes katsus seljatagant sõrmega, kes üritas juttu teha. Ma ei ole eluski ennast nii veidralt tundnud, kui vanglas kutsel käies. Alati püüdsin sisemiselt olla rahulik, mitte välja teha ja jääda proffesionaalseks. Tegelikkuses ma seal,kus vangid vabalt liikusid ei tundnud kunagi mingit ohtu. See õhkkond oli rahulik ja pigem heatahtlik. Hirm tekkis hoopis mujal.
Ükskord tundsin sismas kuidas ma kardan, tõepoolest kardan siseneda kartsarisse, kuna valvur ütles meile, et vang on eluaegne vms / mingi viimane vang, kes oli pikaaegne selles vanglas ja ootas üleviimist kuskile mujale vanglasse, kus eluaegsed on./ Teda pidi tingimatta läbi vaatama, palpeerima lamades, aga ta asub kartseris. Kartser on eriti väike, kitsas, et sinna me mitmekesi ei mahu. Selles vanglas olid ruumid eriti vanaaegsed ja koledad. Vanglaametnik sõnas, et tema valvab uksepeal ja siis üks meist peab sisenema. See oli umbes nii kitsas
See oli üks esimesi kordi, kus ma tundsin, et ma ei suuda sinna minna. Ei suuda. Ja ma ei läinudki. Keeldusin. Ütlesin, et minupärast tooge ta siia välja, ja pange kasvõi põrandale aga ma ei suuda sinna siseneda – kuid kord oli karm! Ei saa tuua! Kolleeg oli enne sellises kohas käinud ja oli nõus teda läbi vaatama. Selle sama vangi viisime me politsei eskortiga haiglasse ja valvur tuli kaasa, vangist patsiendi aheldas ta käeraudadega kiirabi raami külge. Sest oli olnud juhtumeid, kus vang pani haiglasse sõites linnas sees esimese punase foori taga autost plehku. Tol korral oli see vang õnneks rahumeelne ja väga õnnelik, et saab haiglasse. Ta ütles, et ei ole aastaid välja saanud ja on nii õnnelik haiglasse mineku üle.
Tegime oma töö küll ära, aga see tunne, mis hinge jäi – see ei kao mitte kuhugi. See jääb alles. Praegu tunnen kergendust, et see vangla kinni pandi.
Tavaliselt kevadeti saime tihti kutseid, kus vangid olid end üles poonud. See oli aastast aastasse nii. Eks Eestis kevadel tuleb ikka päike välja ja esimesed soojad ilmad, siis vangidel ” jookseb juhe kokku” ja depressioon, sisemine pinge, mis iganes see siis ajendab neid seda tegema ja endalt elu võtma, aga kahjuks nii see on ja oli.
See postitus jääb mulle meenutama, kui jube ja võigas see koht oli ja kui hea meel mul oli, kui see oma uksed sulges. Kurb, et paljud inimesed jäid tööta, kuid need tingimised olid selles vanglas alla igasugu arvestuse.
Tihti vanglast tulles ja ka järgneval päeval olen kodus omaette mõelnud, et kõik inimesed me ju sünnime ühtemoodi paljastena, võluvitsa kaasas ei ole, kasutusjuhendit ammugi mitte. Kõikidel on ühtemoodi võimalus hariduseks aga ikkagi osad inimesed lähevad valele teele. See on kurb tõsiasi ja seda muuta ei saa.
Maailmas täis vihkamist, peame ikka julgema loota. Maailmas täis viha, peame ikka julgema leida lohutust. Maailmas täis meeleheidet, peame ikka julgema unistada. Ning maailmas täis usaldamatust, peame ikka julgema uskuda.
|
OSCAR-2019
|
||
Ma olen tegelikult päris tükk aega olnud õpetaja, nii et õepetajate päev ei tohiks mulle üllatusena tulla. Seda enam, et juba paar nädalat varem hakkab pihta trall asendamiste ja tundide planeerimisega. Siiski olen ma suutnud kõik neli aastat, mis Ruudi on koolis käinud, õpetajate päeval masendusse langeda, sest mul on jälle läinud meelest, et see on ju päev, mil õpetajatele lilli viiakse. Lasteaias läks meil sellega kuidagi paremini. Aga ma olin ka täiesti jahmunud, kui sel aastal ise suure kimbu lilli sain. Uus nunnu klass :)
Veel rohkem aga ajasid mind muhelema kaks aukirja, mis ma sel päeval skoorisin. Õpetajate päev on vähemalt meie koolis alati väga abituuriumi nägu. Seega igal aastal erinev. Eelmisel aastal oli meil muu hulgas näiteks aaretejaht, mis oli hullusti tore ja meeldis kõigile. Sel aastal olid tunnikontrollid matemaatikas ja eesti keeles. Ja kujutate ette - just mina sain hiljem aukirja "Parim matemaatikas". Okei, matemaatikaõpetajad selles arvestuses ei osalenud, nagu ka eesti keele õpetajad õigekirjas.
Teine tunnustus oli ka. Selle nimi oli "Kõige särtsakam säär" :D Ja kuigi võib tunduda, et abituriendid on silma peale pannud mu silmipimestavalt kaunile säärejooksule, polnud see päriselt nii, sest tegelikult sain auhinna oma kombe eest kanda värvilisi sukkpükse (vastupidiselt suuremale osale keelesõpradest tundub mulle just see vorm öakk, õige oleks ikka sukapüksid, sukkpüksid kõlab nii... vanaemalikult) ja villaseid sokke.
Sellega üllatused ei lõppenud. Pärast mõningast venitamist, mis lõpuks otsesõnu üles tunnistati, avanes eesriie ja meie ette astus Vaiko Eplik. Oli küll tore üllatus :)
Vahepeal oli külmem, ükskord isegi nii külm, et hommikul oli maa kergelt härmas. See aga ei takistanud Ruudit rattaga kooli minemast, sest tal pole plaanis lasta ka lumel seda segada. Õhtul küsisin, kas oli palju lapsi, kes rattaga tulid.
18. september aastal 2018 jääb igaveseks maailma ajalukku kui päev, mil ma panin esimest korda ilma spikrita kokku Rubiku kuubiku :D Veel paar nädalat tagasi ei uskunud ma, et see on üldse võimalik, kuigi olin endale kuubiku kokkupaneku selle aasta eesmärgiks pannud. Ma ei saanud valemilehtedestki aru :D Aga siis hakkasin keerutama ja keerutama, kuniks sain aru, mida tähendab, et esimene kiht on koos. Ja pärast seda hakkas mineama. Esialgu tundus ka uskumatu, et ilma valemileheta on võimalik seda teha, aga noh, hr H lubas mind ühel hetkel hullumajja puhkusele saata sundkäitumise pärast, sest ma kogu aeg keerutasin oma kuubikut. Ja pähe jäid valemid. Hetkel on olukord küll selline, et põhimõtteliselt ma oskan, aga igakord ei tule meelde, mis valem mida teeb. Nii ma siis keerutan... kuni jõuan selleni, mida mul parajasti vaja on :D
Muus osas kobistame ikka sama moodi nagu varem. Töö ja kool. Ruudi vahetas küll spordiala, olles nüüd noor aerutaja. Eeskujulikult on ta igal trennikorral ka oma süsta tagurpidi saanud, nii et ta on saanud anda meile informatsiooni, kuidas järvevee temperatuuriga lood on. Nüüd loomulikult köhib ja nohutab nagu hobune, aga mulle tundub, et see käib lihtsalt konkreetse spordialaga kaasa.
Mina ise olen vanem ja targem. Ja ei viitsi enam nii kena olla, mis kulmineerus alles hiljuti, kui ma lihtsalt enam ei suutnud taluda ühe kolleegi pidevat negatiivsust. Lihtsalt. Ei. Suuda. Ma ei suuda taluda ei tema häält, sõnu, näoilmet ega isegi seda, kuidas ta kõnnib. Pärast oli endal ka natuke piinlik ja kõik tegid näo, et midagi ei juhtunud, aga samas on nüüd natuke hea ka olla, sai auru välja lastud. Garderoobi minnes siiski vaatan esmalt, ega toda konkreetset kolleegi üksi seal nagide vahel pole. Nii igaks juhuks...
Tööl on üldse palju muudatusi. Üks väga tore inimene läks üldse ära, vahetas karjääri. Teine väga oluline inimene otsustas, et tema tahab last saada..., mille õnnestumise üle on mul muidugi kohutavalt hea meel ja pidin end tagasi hoidma, et mitte kohe tormata imearmsaid bodisid ostma... Aga ikkagi. Meie väljakutsetiimi neljas liige õnneks enam lapsi ei taha ja nagu me oleme arutanud - meie haridusega on raske leida töökohta, kus sama head palka saaks :D, nii et tema ehk jääb. Ja lisaks on meil terve hulk uusi noori kolleege, aga nende suhtes näitame üles küll sõbralikku huvi, kuid samas oleme valvsad. Nii igaks juhuks.
Uus klass on nõus minuga Poola ekskursioonile tulema. Või vähemalt ei vaidle nad vastu, vaid on nõus minuga, et muidu nad vist sinna tõesti ei läheks. Nii ehk näevad ka minu silmad Auschwitzi ära. Ja Krakowi.
Käisin poes endale nalle ostmas. Selles, kus igasuguseid juukse- ja muidu iluasju müüakse. Samal ajal oli poes ka ema kahe pojaga, sellised... 6-8 aastat vanad ehk. Üks poistest sobras hoolega sõrmuste hulgas, kuniks leidis eriti uhke liblikaga sõrmuse ja näitas seda emale, ise hullult rõõmus. Ema oli ka siiralt vaimustunud, oligi tore sõrmus :D Aga siis tuli emale Elu meelde: "Aga kooli sa sellega minna ei saa." Ja poiss noogutas arusaavalt: "Muidugi."
Ma ei tea, aga ma läksin nii kurvaks. Mis maailmas me ikkagi elama peame, et kaheksaaastane poiss ei saa isegi liblikaga sõrmusega kooli minna, sest ... nii lihtsalt ei tehta.
Kui keegi ütleks, et ma peaks uuesti sünnitama - vabalt, uuesti sõidueksamit tegema, ebameeldiv, aga okei, rase olema, võtaks mõtlema, aga no hüva. Aga põhikooli ei läheks ma muidu tagasi, kui keegi ähvardaks Ruudile midagi teha. Ja minul oli okei põhikool ja klass.
Minu esimene kogemus majutuse pakkujana oli äärmiselt tore. Esiteks oli isegi natuke ootamatu, et huvi oli. Ma ise mõtlesin, et inimesed, kes tahavad folgi ajal voodis ja puhaste linade vahel magada, on juba ammuilma oma kohad leidnud. Aga ei, leidus ka viimase hetke tulijaid, kes rõõmuga mu vanemate majas peatusid. Kõik viimseni olid äärmiselt toredad inimesed, nii et isegi natuke piinlik oli raha võtta. Ma olin väga hea pakkuja, aga ikkagi olid summad minu meelest veidralt kõrged :D Kuid inimesed tulid ja olid rahul. Ja mina sain ootamatu rahasüsti, mis reisil olles laiaks lüüa.
Ise folkisin sel aastal taas passiga, aga ma ei saa öelda, et ma oleksin olnud väga entusiastlik kontserdikülastaja. Mõned kohad said ikka läbi käidud - Tintura (mis laivis veel? väga hästi ei mõju, aga on muidu tore), Puuluup, kelle kontserdile tahaks kunagi veel minna, aga siis kuskile siseruumidesse, Metsatöll ja Lõõtsavägilased, mis oli viimane kontsert ja päris hea andmine. No ja kõige ägedam oli ikkagi Trad.Attack! Kõigepealt oli muidugi põnev arutleda, kas Sandra tõepoolest on laval. Üldine otsus oli, et Sandra on just seda tüüpi naine, kes sünnitaks ka kartulivao vahel. Ja no muidugi nii oligi. Tähendab, kartulivao osas ma muidugi ei tea, aga kontserdi andi ta küll ära. Mõningaid välisartiste väisasin ka, nt Itaali kõige popimat folkbändi ja ootamatult ka Kanada bändi, mis pidi olema kõige kuulsam folkbänd praegu üldse. Trad.Attacki! vastu ei saanud keegi. Seekord oli tõesti hea laiv, sest vähemalt minu ümber olid inimesed, kes elasid täiega kaasa, mitte nagu eelmisel korral, kui rahvas seisis ühtse müürina. Kuigi mulle tundub ikka, et selliste seisvate kontserdikuulajate osakaal on järjest kasvanud.
Lõpuks õnnestus mul skoorida ka hundiga pusa, mis on minu suuruses alati otsas, kui ma lõpuks fänniputkasse jõuan. Kusjuures. Õde oli oma tüdrukutele natuke enne mind ostnud samas suuruses pusad, mis maksid a´30 eurot. Minu käest võeti miskipärast 20 :D Ma ei saanud tükk aega aru, miks see nii oli, kui lõpuks plahvatas - see oli instant-karma :D Teel kontserdile märkasin ootamatult maas viitteist eurot. Võtsin üles ja vaatasin ringi ja pakkusin ühele lähemal seisvale naisele: "Kas see on äkki teie raha?" Tema võttis selle tänulikult vastu, ei oska mina öelda, kuidas ta nii äkitselt oskas öelda, et see just tema oma oli :D Aga igatahes mõjus see kohe minu pusaostule, sest mis muu sai see ikka olla?
Siit edasi aga peaks pakkima hakkama. Nüüd, kui Eestisse lubab natuke kuuma ilma leevendust, sõidame meie Küprosele, kuhu järgmisel nädalal lubatakse kenasti 30+ kraadi :) Mulle sobib väga hästi.
Ma olen olnud selline hotelli-usku tüdruk reisides. No et kui puhkus, siis keegi teine teeb hommikusöögi, koristab. Ja üldse on kuidagi... põnev see hotellivärk. Samamoodi on olnud hotelliusku Ruudi, kes reisib isegi lühikestel retkedel kohvriga ja arvustab hommikusööke karmi kriitiku kombel.
Poolteist aastat tagasi olin ma Norras ja elasin viis päeva järjest hotellis. Ja teate, pärast seda on vaimustus kadunud. Ega ma jätkuvalt naudin seda, et on hommikusöök ja keegi teeb voodit :D Aga mitte enam sellise innuga.
Airbnbiga oli mul esimene kokkupuude kolm aastat tagasi Prahas. Ja see oli hullult tore, korter oli väga kaunis kohas, hommikusöögi saime ise endale valida, õhtul koju jalutades võis ette kujutada, et elangi selles piirkonnas. Eelmisel aastal Barcelonas oli isegi veelgi toredam laenukorter, sest see asus nagu veelgi rohkem pärisinimeste elukohas. Selleaastasest Praha-kogemusest olen põgusalt juba ka rääkinud. Seekord oli siis esimest korda see kogemus, et elasime korteris, kus keegi päriselt ka elab. Lihtsalt on reisil. See oli natuke veider :D Ses mõttes, et tegelikult on imelik vaadata teise inimese kappidesse, et leida panni või kohvitasse.
Välismaistest kogemustest indu saanuna oleme nüüdseks juba päris mitmel korral ka Eestis sama teenust kasutanud. Võibolla kõige suurem takistus on siinkohal see, et kahekesi (või siis kolmekesi, kui seltskonnas on laps) reisides on hotell pahatahti kui mitte odavam, siis samas hinnaklassis, aga hotellides pakutakse ka süüa. See on natuke sama asi, et kui just üksi ei liigu, on autoga odavam kui ühsitranspordiga, mis ei ole üldse tore. Ruudiga kahekesi ringi käies liigume me mõnikord lihtsalt sellepärast bussi või rongiga, et auto poleks risuks kaelas :D
Ühesõnaga. Kui me miskit plaanime, siis nüüd vaatan ma alati üle ka airbnb pakkumised. Teinekord täitsa joppab.
Meie viimane kogemus on aga sellest nädalavahetusest, kui käisime Haapsalus 2CELLOSt vaatamas. See oli jõhkralt äge kontsert muuseas. 2CELLOS oli üks neist bändidest, mida ma ka väga laivis näha olen tahtnud, nii et nende tulek Eestisse oli minu jaoks esialgu täielik hämming ja hiljem väga-väga suur rõõm. Need poisid on ikka täigea toredad. Ja kontsert lõppes sellise ilutulestikuga, mille kohta isegi hr H (tuntud ka kui ilutulestikufanatt) tunnustavalt noogutas.
Ööbimisega oli vahepeal kergelt kriitiline, sest kui ma mais kohti hakkasin läbi helistama, polnud selleks nädalavahetuseks enam loomulikult ühtki vaba kohta. Ja me olime neljakesi... Õnneks sõprade ja nende tuttavate abil saime siiski ööbimispaiga, mis google street view´st vaadates tundus kahjuks jumalast hüljatud tühermaa. Aadressi järgi kohale jõudes ei saanud ma üldse aru, kus meie ööbimispaik olema peaks, sest kõik oli nii nunnu ja roheline ja korras. Street view on ajast lihtsalt natuke maha jäänud :D Miks ma aga sellest üldse kirjutan - see oli majutusepakkuja, kes elaski samal ajal kodus sees. Seda kogemust mul ju varem pole olnud. Ja ka see oli täitsa tore, hommikuks oli kandikul ootamas kohv ja küpsised ning rätikud olid lipsuga armsaks pakiks seotud :)
Pärast Haapsalus käiku külastasin oma vanemaid, kes olid reisule minemas. Arutasime seda majutamise pakkumise värki, kui mul lõi lamp põlema - mu vanemate väga tore ja suur maja on ju terve folgi aja täiesti tühi :D Isa oli kohe plaaniga nõus, luges üle, kui palju inimesi oleks võimalik majja, sauna ja aiamajakesse majutada ning leidsime, et nõndamoodi võiks rahulikult nelja päevaga 1500 eurot teenida :D Okei, nii palju tegelikult ei oleks, aga igatahes olen ma nüüd ise ka majalaenutuse pakkuja ja mul on juba isegi mõni külastaja. Mõtisklen siin, milliseid küpsiseid hommikul pakkuda. Ja millise paelaga rätikuid siduda :D Sest nunnud asjad meeldivad mulle.
Aga kui keegi tahaks veel ööks või kaheks mu vanemate imeilusas kodus folki nautida, siis andke aga märku. Teie arvelt väga rikkaks ei kavatse saada ja nunnu luban ka olla. Koos küpsistega.
See aasta on mulle rängalt mõjunud. Näiteks unustasin üks päev tundi minna. Täpsemalt arvasin, et ma pean hiljem minema ja panin kodus rahulikult juukseid patsi, kui meie raamatukogujuhataja helistas: "Kuuule, Eliisabet, teine aasta ootab sind tundi."
Siis olen ma seisnud klassi ees ja täiesti tõsiselt juurelnud tunni alguses, mida paganat ma nendega peale pidin hakkama. Mingi tekst lugeda? Kirjutamine? Rühmatöö? Nii palju ma ennast tean, et ilma plaanita ma ühtki päeva ei alusta. Mõnikord lihtsalt läheb plaan meelest ära :D
See, et ma terve päeva jooksul ei jõua aru saada, mis nädalapäev parajasti käes on, on tavaline. Selles süüdistan iseenesest sooja ilma, sest tegelikult oleks väljas nagu suvi ja tööl käimine lihtsalt õpetajate toas riiulite koristamine.
Igatahes, nädalavahetusel lugesin riigieksamitele vahelduseks üht magistritööd. Tegin seda tööl, sest esiteks pole mul kodus suurt lauaarvutit, on vaid hunnik läpakaid igale maitsele. Ja teiseks ei tule tööl keegi hiilides minu juurde, et sosistades midagi küsida. Ilmselgelt olen suutnud kodus kõigile selgeks teha, et töötavat ema/naist ei tohi segada. Hiilimine ja sosistamine ei sega kedagi.
Nojah, lugesin tööd, lisasin vajadusel komasid ja kuulasin klappidest Nine Inch Nails. Puhtalt prokrastineerimise mõttes guugeldasin, kas NIN kuskil lähiriikides lähiajal esinema ka satub.
Ja jõudsin sellise festivalini: Aerodrome festival Prahas. Et nagu... ma otsin võimalust, kuidas näha NINi, ja leian festivali, kus on nemad JA Lana Del Rey, keda ma olen väga tükk aega tahtnud näha laivis ja tunda, kuidas ta mind ära tinistab. Ja see toimub Tšehhis, kuhu on võimalik põhimõtteliselt täiesti viisakalt kohale saada. Ja festivalipass maksab täiesti normaalse hinna. Ja üldse... Tommy Cash on ka kohal :D
Nii et pärast poolt ööpäeva kurvastamist, et enam ei saa sellele festivalile pileteid, tunnikest närvikulu, kuna kõik digitaalsed vahendid otsustasid lõpetada minuga koostöö. Ja rohkem midagi ei olnudki, mul on prl Lumivalgekesl (+1) on piletid selle suve kõige toredamale muusikasündmusele.
Iseenesest oleks pidanud juba eelmine postitus olema riigieksamist, sest see oli järjekorras. Aga Ristsiku teema oli põnevam.
Üldjoontes - ii-gaav. Jah, ma olen nüüd saanud natuke piiluda eksami koostamise telgitagustesse ja saan aru, et see ongi keeruline. Aga ikkagi. Alustekste oli nagu ikka neli - katkend Muti "Eesti ümberlõikajast" (eurooplaseks saamise teema), siis W. Drechsleri tekst innovatsioonist ja leiutamisest ("Mis on innovatsioon?"), kolmandaks Rein Aahse tekst sellest, kuidas maailm on nii väikseks muutunud ("Rännata maailmas, kus kõik jääb hiirekliki kaugusele"), ja siis eesti teaduskeele teema (kolm teksti - Niitsoo, Lõhmus ja Nemvalts eesti teaduskeelest. Novaatoris olemas). Lugemisosa ülesanded ei tundunud üheski variandis ülemäära keerulised, aga ma ütlen ausalt, et ega ma väga ei süvenenud, sest ma lugesin kirjutamisteemasid ja hakkasin kohe kurvastama.
Mul ei oleks olnud mitte ühelgi neist teemadest mitte midagi öelda. Minu meelest on meie eesti keele eksam niivõrd kaldus tugevate teaduste poole, et mul tekib küsimus, miks on meil eesti keele ja kirjanduse ainevaldkond, mille eksam eesti keele eksam nagu olema peaks. Klassikaliste kirjandusteostega pole neis igatahes midagi suurt peale hakata. Ma mõtlen, et "Meister ja Margarita". Või "Franny ja Zooey". Või "Toomas Niprnaadi". Või "Keisri hull". Ehk siis teosed, mis mind ennast gümnasiumis tugevalt puudutasid ja millest ma oleks tahtnud kirjutada.
Mu tundeid võib loomulikult mõjutada ka see, et sel aastal on mu oma klass lõpetav, nii teemadega on isiklikum suhe. Lisaks on ka prl Vaprake lõpetaja. Temalgi polnud ühtki valikut peale esimese teema, sest ta tahtis "Keisri hullust" kirjutada :D Eks 19. sajandil toimusid ka kiired muutused.
Tegelik probleem eksamiga on aga hoopis selles, et meil on seekord lihtsalt ... uskumatult tuutud lõpetajad. Eestis üldiselt siis :D
Ma hindan viimast ülesannet, mis tähendab, et ma olen korduvalt pidanud lugema, kuidas Alo Lõhmuse arvates oleks mõistlik Eesti ülikoolid kinni panna ja saata meie lõpetajad Oxfordi. Punkt.
Ühel hetkel andsin teksti ka hr H-le lugeda, testimiseks. Et äkki ongi mingi ülikeeruline asi, millest ainult üliinimesed aru saavad (nagu mina). Selgus, et on küll võimalik mõista.
Ma ei liialda, kui ma ütlen, et otsesõnu mõistab seda teksti 75% minu kätte sattunud eksaminandidest. Mul ei ole varem mitte ühegi küsimusega sellist tulemust olnud. Jah, mul selgelt nõrgemad koolid seekord ka, väiksed, ühe paralleeliga (hinnanguline väide, lähtub sellest, kui palju töid mul ühe kooli ümbrikus on, vähe on, sellepärast eeldangi, et ka lõpetajaid kokku on vähe). Aga ikkagi.
|
OSCAR-2019
|
||
Peale Ruga lahkus klubi juhatusest ka Margus Kuus. Klubi juhatuse uuteks liikmeteks valiti lisaks Liblikule Janek Meet ja Andre Käen.
Turismindus ei olegi üks Saare maakonna suurematest majandusharudest, nagu seni arvatud. Hoopis tugevamad mootorid on toiduainetööstus ja väikelaevaehitus. SEB panga juhatuse esimees Riho Unt tõdes Saarte Häälele antud usutluses, et […]
LC Kuressaare heategevusprojekti raames ilmunud Pirko ristsõnaajakirja müügist saadava tuluga sisustatakse Kallemäe kooli Kuressaare filiaalis toimetulekuklassi lastele tahvel-arvutite klass. Heategevusliku ajakirja “Mõnusad ristsõnad” värske numbri kaanele on trükitud järgmised kirjaread: […]
Kolm endist siseministrit peab politsei- ja piirivalveametis esile kerkinud probleemide üheks põhjuseks kolme ameti ühendamist. “Möödunud nädalal avalikuks tulnud rikkumised politseis ja selle varjamine juhtide poolt on üks fakt, et […]
Kolmandal Saare- ja Muhumaa lasteaedade spordipäeval võtsid Orissaares omavahel mõõtu viie lasteaia tragid poisid ja tüdrukud. Kuuest kiirust, osavust, täpsust ja rammu nõudvast võistlusalast koosneval jõukatsumisel napsas esikoha juba teist korda Valjala […]
Püsiasustusega väikesaartele Ruhnu, Kihnu ja Vormsisse jõudsid telemeditsiinivahendid, mis muudavad saartel tegutsevate esmaabiosutajate töö lihtsamaks. Telemeditsiiniseadmed on välitingimustes, vajadusel ka akutoitel töötavad diagnostikaseadmed. Aparatuuri hulka kuuluvad defibrillaator, arvuti, videokaamera ja […]
Möödunud laupäeval Valgamaal Tsirguliina rahvamajas toimunud ühe, kahe, kolme mehe tantsubändide võistumängimisel kogus Antti Kopliste kõige rohkem hääli ja valiti publiku lemmikuks. “Kuna ma suhtlen palju muusikute foorumites ja ringkondades, […]
Saaremaa põllumehed toetavad rahaliselt eile Tallinnas avalöögi saanud Baltimaade põllumajandustootjate ühisaktsiooni “Balti ÜPP traktor” protestiks ebavõrdsete põllumajandustoetuste vastu. Eile asus Tallinnast läbi Eesti, Läti ja Leedu linnade Brüsseli poole teele […]
Oma esimese täispika autoralli MM-sarja Hispaanias lõpetanud Ott Tänak näitas koos kaardilugeja Kuldar Sikuga igati head minekut, kuid siiski lõppes ralli nende jaoks enne finišilippu rajalt välja sõitmisega. Ford Fiesta […]
Novembri alguses Turu merepäästekeskuses toimunud tänuüritusel andis Lääne-Soome merepäästekeskuse rannavalve ülem Jukka Savolainen saarlasele Andree Põlluäärele merehätta sattunud inimeste päästmise eest üle piirivalveameti pronksist teeneteplaadi. “Väga uhke tunne on,” ütles […]
Saarte Häälega rääkinud SEB panga juhatuse esimees Riho Unt tõdes, et Eesti maakondi külastades avastas ta Saare maakonnas nii mõndagi, mis teda üllatas. Kui majanduskriis algas, siis mujal oli näha, […]
Alles teist aastat püssiga metsas käiva Arvo Ojaperve jaoks oli laupäeval tapetud hunt üldse esimene lastud loom. Karja jahiseltsi juhi Lembit Soe sõnul oli seekordne hundilaskmine puhas juhus. Põdrajahiks eelluuret […]
Oktoobri lõpus kirjutasime sellest, et kokkuvarisenud teetamm üle vallikraavi häirib Ekesparre residentsi tööd. Eile kinnitas residentsi omanik Arti Arakas Saarte Häälele, et talveks majutuskoht suletakse. Põhjuseks tõi ta ennekõike turistide […]
Endine Saaremaa kriminaalpolitsei juht, praegune siseministeeriumi ametnik Priit Heinsoo pälvis ministeeriumi aastapäeva puhul ministeeriumi hõbeteenetemärgi. Minister Ken-Marti Vaher määras korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna juhatajale Priit Heinsoole teenetemärgi kaasaegse õiguskeskkonna kujundamise […]
Saare maakonnas registreeriti oktoobris 38 sündi ja 30 surma. Mainitud sündide arv on ühtlasi selle aasta suurim ühes kuus registreeritud sündide arv. Viimati registreeriti enam-vähem sama palju sünde ühes kuus […]
Eelmisel nädalal Siiksaare–Oessaare hoiualal linnuvaatlusi teinud ornitoloogid avastasid oma ehmatuseks, et Tõlluste sääre Imaste nina on kaetud jahipüssi padrunikestadega. Kitsalt säärelt korjati kokku 92 hülssi. Pihtla jahiseltsi esimehe Riho Mägi […]
Avalikkuses ja poliittubades on alanud teravad debatid õiguskaitsestruktuuride tänasest seisust. Viljandis saavad politseinikud peksa, Türil kipub võim minema pättide kätte, Varvara tapmise uurimine ei edene, politseinik ahistab eksmeest võltsitud seksikuulutustega, […]
On tavapärane, et aasta lõpus lükatakse käima igasuguseid heategevuskampaaniaid – jõulud ju tulekul. Kui talvised pühad ukse ees, tahavad inimesed olla tavalisest paremad, lahkemad, hoolivamad. LC Kuressaare on taas algatanud […]
FC Kuressaare hooaja pidulikul lõpetamisel valisid mängijad ja treenerid hooaja parimateks Mihhail Lavrentjevi ja Liis Lõhmuse. Meestest parimaks osutunud väravavaht Mihhail Lavrentjev liitus FC Kuressaarega sel hooajal. Tema saldoks meistriliigas […]
Tööandja tahab, et ma allkirjastaksin töösuhte lõpetamisel kokkuleppe, mille kohaselt ei ole mul tööandjale mingeid pretensioone. Tavapäraselt pole selleks ajaks lõpparve töötajale veel välja makstud ja kuna raha kättesaamisega on […]
Saare maakonna spordistipendium kõrgkoolis õppivale noorele on stipendium noorele spordiinimesele, kes on üles kasvanud Saare maakonnas, kuid õpib praegu väljaspool Saaremaad kõrgkoolis. Stipendiumi suurus on 555 eurot, millele lisandub tänukiri, […]
|
OSCAR-2019
|
||
Nägin täna linnas naist, kes luges käigu pealt Dan Browni uut raamatut "Päritolu" ning oleks äärepealt trepist alla lennanud. Huvitava kokkusattumusena alustasin ka ise peale "Minu Euroopa perekonna" lugemist just "Päritoluga". Nimelt käsitlevad need kaks raamatut ühte ja sama teemat, aga väga erineval viisil.
Kust me tuleme ja kuhu läheme? Ilmselgelt on inimesed seda küsimust endalt juba aegade algusest peale küsinud. Nii mõnedki on enda meelest ka vastused leidnud. "Päritolu" ilmselt just seetõttu nii põnev ongi - ikka tundub, et kusagil on varjatult see üks ja õige vastus, mis paugupealt maailma teistpidi pöörab ja meie silmad avab. Millegipärast kipuvad inimesed eelistama selgust ja kindlust, konkreetseid vastuseid. "Ma tean, et ma mitte midagi ei tea" tundub liiga mittemidagiütlevana. Keegi kuskil raudselt teab.
Karin Bojsi raamatut lugedes saab aru, kui vähe me tegelikult siiski teame ja kui väikestel tõenditel see vähenegi teadmine baseerub. Siiski, tehnoloogia areneb metsiku kiirusega ja võrreldes isegi mõne aasta taguse ajaga teame oluliselt rohkem. Inimesele, kes on mingil määral kursis populaarteaduslike ajakirjade ja telesaadetega, on selles raamatus palju tuttavat, Bojsi teene on see, et ta on suutnud mitmed erinevad teooriad ühte loosse kokku põimida lisades sinna juurde enda perekonnaloo, mille taustal üldist inimkonna arengut tutvustatakse. Seega, midagi jahmatavat justkui pole, teisalt kui mõelda sellele, kuidas räägiti inimkonna arengust sel ajal, kui ma koolis käisin, on erinevus ikka mäekõrgune. Toona tundus kõik juba ammu selge olevat - olid inimahvid, kellest järk-järgult arenes erinevaid etappe läbides homo sapiens, kes omakorda avastas tule, kodustas loomad, tuli selle peale, et vilja kasvatama hakata ja nii ta läks. Nüüdseks on selge, et mingist sirgjoonelisest arengust täiuse poole on ikka väga vale rääkida, üha avastatakse uusi inimliike (mind siiani hämmastab, kuidas me uskusime, et inimliike sai olla ainult üks, kuigi loodus meie ümber on teiste liikide puhul palju külluslikum olnud?) Eks siin oli takistuseks ilmselt mõtteviis inimesest kui looduse kroonist, kelle puhul sirgjooneline areng oli loomulik ega vajanud selgitusi.
Ka Bojs toob oma raamatus välja selle, kui palju sõltuvad avastused siiski tõlgendustest ja teadlaste eelarvamustest. Kastist välja mõelda on harjumuspäratu, ometi on tehnoloogiate täiustumine meid selleks sundinud, tuues esile üha uusi avastusi, mis varasemate "valmis" teooriatega kuidagi ei sobitu. Leidub neidki, kes asjad sel juhul lihtsalt sobima panevad, aga teadlaste hulgas on neid siiski vähemus. Bojs peatub ka paljudel ebameeldivatel kaasnähetel - näiteks liigsete üldistuste tegemisel mingite üksikute näidete varal - väga inimlik, me ju kõik tahame, et mingi avastus paneks midagi põhjalikult paika, mitte oleks lihtsalt üks tükike puslest, mis võib-olla korralikult ei sobitugi. Enamik avastusi aga just säärased ongi, samas teooriad on väga kiired tekkima. Viimased trendid näiteks - paleodieet, kuigi tegelikult ei olnud olemas mingit ühtset kiviaja inimeste toitumist nagu praegugi ei söö ju inimesed ümber maailma ühesugust toitu, jutud naisviikingitest ja vanadest matriarhaadil põhinevatest kultuuridest, mis on tegelikult paaril mitmetitõlgendataval leiul põhinevad soovunelmad.
Raamat küll pigem näitab, kui palju on teadus arenenud ja kui paljut me oma päritolust selle tõttu teada võime saada (otseselt tutvustatakse geenitestide põnevat maailma), kuid kõige tähelepanuväärsemaks oli mu meelest just see, et tegelikult on need siiski tillukesed augud, millest minevikku piiluda. Me võime küll saada teada mida söödi, kuidas elati, millega tegeldi, kuid me ei saa iial teada, kuidas mõeldi, sest me tõlgendame kõiki märke vastavalt tänapäevasele inimkogemusele. Kas me oleme samasugused nagu olid nemad? Kas me tunneme samamoodi? Kas mingisugune üldinimlikkus on olemas või selle tekkimine kusagil ajaloos tuvastatav? Ilmselt just oma juurte tundmaõppimiseks suguvõsa uuritaksegi, kuid kas me ilma kirjalike jälgedeta siiski saame aimu, millised meie eellased olid? Kõik kaob. Ilmselt on tulevikuteadlastel sellevõrra lihtsam, meist jääb ju märk maha?! Ilmselt mõtlesid sama ka kadunud põlved. Küll nad meist kuulevad ja aru saavad! Düstoopiates ju tulevikuinimesed sageli loevad meie kirjutatud tekste, kuid ei saa nende mõttest aru - nad võtavad kõike oma reaalsusega, mis meie omaga kokku langeda ei pruugi.
Just see tõlgendamise keerukus jäi mulle sellest raamatust enim meelde. Mida rohkem me teame, seda rohkem saame aru, et me ei tea veel mitte midagi ja kas üldse kunagi teada saame? Mulle tundus, et autor on selles osas positiivsem kui mina, kuigi ta toob pidevalt põnevaid kõrvalepõikeid, kuidas erinevad isiksused ja päevapoliitika teadust läbi ajaloo mõjutanud on ja ka edaspidi mõjutavad. Sellegipoolest on see minu jaoks haaravam kui lihtsad, selged ja kõike paikapanevad lõpliku tõe teooriad. Maailm on liiga keeruline, et olla nii lihtne.
Kas ma olen nüüd lõpuks nii rahul, et võiks kõrvad pea alla panna nagu ma eeldasin? Kus sa sellega! Inimese tahtmised ei lõpe iial. Aga algusest siis.
Saime Tartust päris vara minema, koledasti hirmutati, et Haabersti ringil on hullumaja, mingu me Õismäe kaudu, siis äkki saab lihtsamini. Keerasime üldse Jüri kandis Paldiski peale, et mööda mereranda sõita, sisemaal oli temperatuur + 27 kanti kiskunud. Sealne maastik on mulle ka enam-vähem võõras - käisime näiteks Lohusalu sadamas, mida ma ainult AloTV videotest näinud olen ja Keila-Joal turistitamas. Mere ääres näitas + 20, üleni musta rõivastatule oli see päris hea vaheldus. L. seevastu oli täielik rebel - metalkontserdile roosas triiksärgis.
Kuuest avati uksed ja me umbes selleks ajaks oma tegemised tehtud saimegi, võtsime kohe tekkinud sappa, kuigi kahtlane see tundus, varem pole iial mingit saba olnud. Suurhallile lähemale jõudes selguski, et sabatas ainult parteri rahvas, istekohtade omad võisid vabalt sisse kõndida. Ma saan aru, et "tõeline fänn" läheb lava ette, aga minu olematu pikkuse ja gabariitidega seal kaua ei vehkle.
Suht testosteroonirohke keskkond oli, näiteks juhtus esimest korda ajaloos, et naiste vetsus oli lühem järjekord kui meeste omas. Pea pool rahvast paistis välismaist päritolu. Esinejad tulid lavale täpselt ettekuulutatud aegadel, Killswitch Engage pole mul mingi eriline lemmik, aga laivina täitsa tore kuulamine, mis sest, et lauludest eriti aru ei saanud. Siis ma veel ei taibanud, et see võiks probleem olla. Näiteks Ozzy kontserdil samas kohas oli soojendaja heli nii pekkis, et kuulata ei kannatanud, aga Ozzy ajaks see probleem kadus.
Kahjuks ei saanud seda öelda Iron Maideni kohta. Ma istusin kontserdi esimese osa täiesti krampis, hiljem tajusin, et kael on sellest valusaks jäänud (mitte mingist kaasaelamisest siis). Lihtsalt kuulasin, hambad ristis ja oigasin, et "ei ole võimalik!". Paganama plekist kuut! Ehk siis mingi räme vilin, aru ei saa, mis lauluga tegemist (ja no ma tõesti tean kõiki Iron Maideni lugusid), laulja hääl kaob vahepeal täiesti ära. Hakkasin juba mõtlema, et asi on meie kohtades (või minu peas), aga pärast ütles teisel pool kõrgemal loožis istunud sõber, et temal oli sama jama. Lisalugudeks olukord vist veidi paranes või lihtsalt harjusid kõrvad ära.
Ei jäänud muud üle, kui visuaalsele küljele keskenduda. See oli muidugi võimas! Ma vahepeal netti ei jälginud, aga ametlikule Insta kontole pandi kõik esitatavad lood vihjetega lavakujundusele ka eelnevalt üles. Algus meenutas natuke kunagist Suurte sõjamasinate muusikat Leigol. Millegipärast tunduvad turvalises keskkonnas edastatavad sõjahelid ülimalt ägedad, mingi psühholoogiline keerdkäik ilmselt. L. tegi video ka, aga see sai liiga suur, et siia üles riputada, igatahes videol on heli puhas, ilmselgelt on tehnikal paremad filtrid kui mu kõrvadel. Seekordne kontsert pidi koosnema vanematest lugudest, nad teevadki tuure üle ühe - uus plaat vs vana kuld. Sellegipoolest esines üllatusi - Where Eagles Dare ja Revelations on minu jaoks sellised vähe kummalised valikud, aga no kõigile ühtmoodi sobivat setlisti vaevalt leiab, pealegi on Maidenil ka jõhkralt materjali, mille vahelt valida. Lavakujundusest meeldis enim vist see katedraali osa, koos lühtrite ja vitraažidega (suuremates riikides elavad fännid küll vingusid, et mismõttes, eelmisel tuuril juba oli see lava, aga meie siin nii pirtsakad olla ei saa). Põlev Ikaros ning hiiglaslik Eddie pea olid ka muidugi massiivsed. Ja katkumask. Ei, lavashow oli kindlasti viimase peal ja mul on hea meel, et ma seda lõpuks ometi oma silmaga nägin - just see klassikaliste elementide olemasolu (Eddie, Bruce´i lause "Good night! from iron maiden, from eddie and from the boys!", Steve´i kitarrivalangud, Nicko oma "augus" jms) vs uued üllatused tasakaal. Midagi, mida sa oled plaatidelt ja videodest mitmeid kordi kuulnud-näinud ja mille osaliseks sa lõpuks ka ise saad. See on midagi muud kui lihtsalt muusika, mida ma endiselt eelistan kõrvaklappidest ja omaette.
Häält ära ei karjunudki, kuigi müra oli nii kõva, et kaasalaulmist häbenema ei pidanud. Bruce'i falseti kõrval kõlab minu jäme alt ikka väääga kohatult. Ma häältest muidu midagi ei taipa, aga ainus, milles ma vähekenegi viisi suudan pidada on "Meil aiaäärne tänavas" meeskoori esituses, sellega hirmutan ma kodus lapsi. Niipea kui püüan vähekenegi naissoole kohasemat häält teha, hakkab kõriaparaat värisema ja kaotab igasuguse viisi.
Tänaseni oli mu kõige suurem hirm, et äkki tuli peale Run To The Hillsi midagi veel, sest L. pistis kohe peale seda plagama, et auto juurde saada. Me olimegi mingi esimese 100 sees vist, kes ustest välja murdis, täiesti ilma vajaduseta sealjuures, tee oli nii tühi, et ma saime Haabersti ringil end kenasti ümber pöörata ja enne 23 olime linnast väljas. Iron Maideni Instagram mingit lisa-lisalugu ei kinnita, ehk siis ei olnud ka.
Igatahes on selge, et elu eesmärk "käia ära Iron Maideni" kontserdil pole mingi õige eesmärk. Nüüd tahaks ikka mõnele nende vabaõhukontserdile ka ja siis veel mõnele veidi parema akustikaga saalis toimuvale ja...Üles triikrauad!
P.S. Huvitav fakt, mida ma ei teadnud - Bruce esines aastal 1998 oma sooloplaadi Chemical Wedding promotuuri raames Tallinnas ööklubis Dekoltee.
Kunagi ammu läks mu ema sõbrannaga reisile ja siis too sõbranna helistas emale paar nädalat enne reisi, et noh, kohver pakitud, jah? Ema pööritas selle peale silmi. Geenid või kasvatus, ma olen samasugune, aga veel hullemini. Ma nimelt keeldun isegi mõtlemast igasuguse planeerimise peale. Planeerimine tekitab ärevuse, teate küll seda, kuidas enne tähtsat eksamit kõht lahti läks, täiskasvanuna üritan vältida.
Lugesin just seda artiklit - pooled eestimaalased säästavad puhkuse jaoks mitu kuud - see on ju puhas kõhulahtisus pool aastat ette! Planeerimine tähendab seda, et millegi untsuminek on garanteeritud. Et lepin juba ette kokku, kellele kassi hoida annan ja lapsed, juhul kui kaasa ei võta? Sel juhul on ju miljon võimalust ja väikest atakki, et selgub - nad ikka ei saa. Kõige kindlam - raksust ja võimalikult lühikese etteteatamisega. Mis omakorda võib-olla tingitud asjaolust, et meie nö "turvavõrgustik" on "esimesena ei"-inimesed st kui abi vaja, antakse kõige pealt teada miks ei saa, seejärel antakse natuke lootust, et äkki ikka kuidagi saab ka, tohutute loobumiste hinnaga ja lõpuks ollakse nõus ning kiidetakse takka, millal uuesti saaks. Jah, ma tean, olen ebaõiglane, paljudel pole üldse mingit turvavõrgustikku, aga nõrkade närvidega nagu ma olen, ma lihtsalt ei taha seda kemplemist käsikäes enda süüditundmisega mitte millegi nimel ja moe pärast.
Kunagi kursaõde küsis, et kas ma planeerisingi oma teise lapse kooliajale? Ma naersin, et pole ühtegi last kuhugi planeerinud, lihtsalt juhtusid tulema. Tema imestas siis, et tüüpiline Tartu vist, tal Tallinnas enamikel sõbrannadel elu viisaastakute kaupa ette planeeritud. Planeerimine on saatanast! Mida elu on õpetanud, on see, et ükski plaan ei pea vett, ainus, mida neist saab on kahetsuse - näe, ei läinudki nii nagu planeerisin!
See puhkuseteema veel. Kas on võimalik mingit asja nautida, kui oled selle jaoks pool aastat kannatama pidanud? Hoidsid kõhu kõrvalt kokku, jõudsid oma kallisse hotelli, aga siis tuli välja, et see pole pooltki nii ilus kui piltidel lubati ja päike läks ka pilve taha? Ma oleks võinud selle jama asemel pool aastat kodus kaaviari süüa!!! Enda piiramist saadab minu puhul alati kahetsus. Äkki suren homme hoopis ära ja mis kasu siis sellest dieedist, kokkuhoidmisest ja kasinusest? Mõistlikkuse piirides siis muidugi - konto peab kuu lõpuks nullis olema - see oleks juba teine äärmus. Tundub vist, et ma väärtustan elus eelkõige mugavust. Artiklid pealkirjaga "Kuidas väljuda mugavustsoonist?" kõlavad mulle umbes kui "Kuidas rabeleda paradiisist välja ja astuda kartmatult põrguteele?" Ma ei suuda raha koguda, aga ma olen juba loomult ihne - on see kuidagi loogiline? Vist võiksin isegi raha koguda, aga ainult sel juhul, kui sellel pole mingit reaalset eesmärki, lihtsalt hulga kasvamise kaunidus. Et ma saan ilusa hunniku kokku ja siis pean selle ära andma? Ei!
Millegipärast on elus seatud nii, et etteplaneerimisel on omad eelised. No näiteks igasugu piletid jms on ette ostes odavamad ja sa oled sunnitud riskima sellega, et ostad pileti ajaks, mil sa oled haige või hoopiski surnud. Et mismõttes tore on ette teada ja unistada, et näe viie kuu pärast on seda toredat asja oodata? Ei, see tähendab hoopis, et viis kuud on vaja muretseda, ega sellel konkreetsel päeval midagi kohutavat ei juhtu! See kammitseb mind, ma tahan olla vaba, spontaanne, aga hetkeajel ei saa tänapäeval isegi teatrisse mitte. Selle vältimiseks ei tea ma muud, kui lihtsalt keelan endal eelseisvatele asjadele mõtlemise. Asjad pakin viimasel minutil. Loomulikult, sel juhul on oht, et midagi jääb kahe silma vahele ja ümberpöördumiseks pole enam aega. Mul siin hetkel on paar plaani kuklas tiksumas. Järjekorras, kõik omal ajal, korrutan endale. Ma ei oska rööprähelda ju ka. Isegi mõttes mitte. Et teen siin tööd ja samal ajal mõtlen, mida kotti pakkida? Ei oska nii. Ma ei julge isegi mõelda, et homme on Iron Maiden, surun elevuse jõuga maha, ei mõtle sellele, ei jookse kiljudes mööda maja ringi. Olen nagu mu vanaema, kes alati hoitas - see, et auto sõitis hoovist välja, ei tähenda veel, et ema-isa ära läksid, alles peale tunnikest on kindel, siis nad enam ilmselt poolelt teelt tagasi ei pööra! (Ma ei tea, mida salalikku me vanaemaga vanemate äraolekul teha plaanisime, aga pidev ärevus oli sees küll "lähevad-ei lähe", emal tuli sageli viimasel minutil mingi jama majja, ilmselt sellest ka minu skeptilisus plaanide osas).
Ja teate, mu sõbranna abiellub! Ma vahtisin pool tundi suu ammuli ekraani, kui teada sain (vot-vot, erinevused kommetes, vanasti vaadati kaunilt kujundatud kutset). Tegemist on küll lihtsalt registeerimisega, aga ikkagi, ma pole kedagi registeerimas näinud täpselt 10 aastat. See kõik tõi mulle aga hoopiski meelde selle, kuidas me noorena neid asju ette kujutasime ehk taaskord planeerisime ning kuhu need asjad tegelikult välja viisid. Ja mul on natuke kahju ja nostalgiliselt nukker olla. Aga ma olen nii õnnelik sõbranna üle! Ja ma raudselt hakkan ulguma seal! Ja ma ei tea, mida selga panna! Ja mida teha, mida öelda! Aga ma keeldun ka sellele mõtlemast, enne kui juba peaaegu hilja.
Istusin ühes väikses mereäärses külakeses palkmaja teisel korrusel ja lugesin juba teist õhtut öölambi valgel. All plaanisid inimesed kuhugi õhtut veetma minna ja ootasid, millal ma nende sekka naasen, aga ma ei tulnud, juba teist õhtut järjest. Ma vedasin neid alt, ma ei saanud kuhugi lõbutsema minna, mul ei olnud tuju, mu peal oli must masendus just sellest raamatust, aga ma ei saanud seda ka käest panna. Igavene vastik, närutav ja sa tead, et ega paremaks ei lähe, aga ikka loed.
Ei, ma ei taha öelda, et see halb raamat oleks olnud, sugugi mitte, aga ma ei saa ju ka öelda, et see raamat oleks mulle meeldinud! Meeldinud selles mõttes nagu meeldivad ilusad lilled, ükssarvikud ja vikerkaared. See raamat on allakäik, pimedus, veri ja soolikad. Ma ju teadsin seda ette, mu meelest peaks iga lugeja seda ette aimama, seetõttu ma ei saagi aru, kui mõnes arvustuses heidetakse autorile ette, et ta ainult negatiivsele keskendus. No loomulikult, alati on igas asjas ka head, aga raamatus ei saa ju kõike hõlmata - visata 560 leheküljele veel samapalju juurde, et näidata - oli palju halba, aga oli ka head? Mu meelest on Afanasjev raamatu õhkkonna just väga meisterlikult üles ehitanud - kõduhõng saadab lugu ju algusest peale, märgid on olemas, aga seesugust, tõepoolest Tarantinolikku verepulma ikkagi ei oota. "Nad kõik surevad koledat surma, enne seda veel koledamini kannatades." Võiks vist nõnda kokku võtta küll? Kui Kivirähk jätab kadunud maailma jaoks koopasse vähemalt Põhja Konna, siis Afanasjev ei jäta kivi kivi peale ka mitte.
Tunnistan, poole raamatu peal ma oleks seda eepost veel viie tärniga hinnanud, aga alates peatükist, mida illustreerib raamatu kaanepilt, tahtsin algul lausa kaks tärni vähemaks võtta. Ei ole lihtsalt üldse minu maitse. Mulle tundub, et seal on ka mingi murdepunkt - alguses täiesti realistlikust loost saab järsku julm ja segane psühhedeelne muinasjutt. Loomulikult oli ka Serafima isa ja vendadega toimunu kole ja julm, kuid siis oli tuttav kontekst - sõda, ja üks konkreetne paha tegelane, kes koletuid tegusid tegi. Millegipärast muutub lugeja rahulolematuks, kui selgub, et headeks peetud osatäitjad on samasugusteks tegudeks võimelised kui pahad. Tahaks ikka ilusat muinasjuttu, kuidas nüüd kirjanik kõik ära rikub!? Mismõttes reaalses elus nõnda ongi? Ma ju loen raamatut, eks! Siinkohal autorilt ju väga meisterlik pööre, aga tehes seda, riskib ta raamatu meeldivusega (nõrgemanärvilistele nagu mina).
Ilma selle sammuta, üldise kaoseta, ei oleks raamat aga sugugi nii meeldejääv. Pahad saaksid paraja palga ja head peaksid pidu? Meid on vist lapsepõlves liiga palju selliste lugudega harjutatud, ikka veel ei taha tunnistada, et tegelikult ju asjad nii ei käi. Raamatus tehakse jälke tegusid nii jumala nimel kui teda salates, inimesed kasutavad usku ja ideoloogiat oma madalate eesmärkide nimel. Raamatu lõpus küsib Kanaonu Sergei oma pojalt, kes teoloogiat õppima tahab minna, et miks? Miks ei võiks lihtsalt niisama hea inimese kombel elada, tegemata teistele seda, mida ei tahaks, et endale tehakse? Mulle tundub, et siin on raamatu üks tähtsamaid mõtteid, mille läbi saab selgeks ka see, millest lugu põhiliselt räägib, nimelt kättemaksust. Kättemaks jumalalt, kättemaks inimeselt, ikka ja jälle korduv vajadus maailmas õiguse mõistmine enda kätesse võtta. Nagu näha, ei sünni sellest iialgi midagi mõistlikku. Revolutsioon söövat oma lapsi, sama teeb kättemaks.
Kust tuleb see, et me alati usume - halvad teod saavad elus karistuse? Karistab karma, jumal, mingi abstraktne elu tasakaal? Et õiglus peab olema ja kui ei ole, siis õige mees paneb oma õigusega õigluse maksma? Et soost tõuseb sõjaaegne tank ja teeb kõik pahad maatasa? (Mulle õudselt meeldis see tanki-kujund raamatus. Võib-olla oli see mingi laiemalt levinud müüt, mida räägiti ka minu lapsepõlves?) Ükskord tuleb Kalev koju? Põhja Konn ärkab üles? Tuleb Taevariik? Ja kõik see, kõik need lood, müüdid, uskumused panevad meid tõepoolest unustama, kui palju ebaõiglust tegelikult meie ümber lokkab? Eks raamatuski arutasid uskmatud, et jumal peab olema kas kuri või hull. Ega usklikud ju samuti selle näruse argielu fakti vastu ei saanud, nemad aga tulid geniaalsele lahendusele - jumal on siiski hea, kõik paha on hoopis kuradist. Kahjuks lõppes seegi, nagu enamik vastandumisi kõigile kehvasti.
Kuidas maailma seletada - võiks pidada ka selle eepilise vanausuliste saaga taustküsimuseks. Kõige mõistlikum tundub sellega üldse mitte tegelema hakata ja püüda argieluga võimalikult valutult hakkama saada. Inimene seda enamasti ei suuda ja võib-olla just see meist inimese teebki?
Raamatut lugeda soovitan. Lugu jookseb ladusalt läbi põlvkondade, mitmete perede, paljude inimsaatuste, mis omavahel põimuvad, kuid milles orienteerumine vähemalt mulle küll keeruline ei olnud. Vanausuliste külad läbi aastakümnete, pärastsõjaaegne Tartu - kõik need on nauditavalt ja äratuntavalt kirja pandud. Kohalikest kommetest ja kultuurist saab nii mõndagi teada. Pildid on vinged. Külma kõhtu koledate kohtade tarvis - osa asju on ikka päris detailselt paberile pandud, võivad võikalt silme ette kerkida. Mitte lugeda masendunud meeleolus.
|
OSCAR-2019
|
||
Peale Pärnuskäiku jäid ilmad päris pikaks ajaks ilusaks, no nii paariks päevaks suisa ja me mõtlesime, et oma suvilas on ju samuti rand kohe kiviga visata, ei pea koristamismaksu maksma ega midagi ja nii me rohkem kui kaheks nädalaks sinna maandusimegi. Väikeste kõrvalepõigetega.
Näiteks käisime ära Eesti mandri kõige põhjapoolsemas tipus Purekkari neemel. Olime juba varemgi seal vaatamas käinud, aga siis katkestas paduvihm meie tee. Ligiduses on ka RMK telkimiskohad, mis mõlemal korral olid rahvast täis, lisaks rannikule iseloomulik mahajäetud sõjaväelinnak ning mingisugune arusaamatu kolmnurksete suvilate matmispaik vms (neid oli seal koos oma paarkümmend metsa all).
Tüüpiline kibuvitsane ja kivine pilt neemelt. Leidsime ka surnud ja pooleldisöödud hülge, aga pilt jäi millegipärast tegemata..
Avastamata kohti otsides meenus ka Toila Oru park, kust me tihti mööda oleme sõitnud, aga ajapuudusel on alati minemata jäänud. See viga sai seekord parandatud. Kuna territoorium on suur ja vaadata-jalutada palju, siis läbisõidukohaks see väga ei sobigi. Eks ta muidu veidi kurb vaatamine olnud, aga pankrannik ja sealsed vaated võluvad mind alati.
Tagasiteel oli minu ettepanek külastada Liimala rannas asuvat Tulivee rannarestorani ning seekord vähemalt mu plaanil ühtki puudust ei ilmnenud. Restoranist teadsin ma üldse seetõttu, et see kuulub ühele mu kursavennale ja seetõttu olen ma sealt päris põnevaid pilte näinud FB-s. No näiteks eelroaks räim tomatis, mis serveeritaksegi konservikarbis. Koht oli väga ilus, kohe restorani tagant algas rand, lastele meeldis üliväga kohalik lastenurk, kus igasugu vahvaid puust mänguasju (näiteks kokkupandav auto- või rongitee), vähemalt lapsed nõudsid kindlasti tagasitulemist. Ka lastepraad oli mõistlik (ei olnud viinerid ja friikad) ning meiegi toidud maitsvad. Oma õlu on neil ka. Kodukal on menüü ja muu info olemas, kui kedagi huvitab. Ausõna, ei tee tutvuse poolest reklaami :)
No ja siis ühel päeval ringi sõites nägime, kuidas otse tee ääres kõndis keegi ja ämber oli silmini siiga ääreni kukeseeni täis. Et kui see ikka nii lihtne on, peab see meilgi õnnestuma! Mõeldud-tehtud. Ma avastasin endas Mikita mainitud jooni ja tõelise korilase olemuse. Imeline! Seeni saime ka muidugi ja esimest korda elus maitses üks enda tehtud toit sama hästi kui gurmeeroog restoranis. Kusjuures hiljem sügavkülmutusse pandud seentest tehtud kaste enam nii hea ei olnud (jaa, ma lugesin, et selle kohta on miljon teooriat, soolaga-võiga-ilma millegita-keeda-kuivata jne). Aga mets oli tõesti imeline, ma isegi jõudsin mõelda, et näe, midagi vanaema geenidest on ikka mulle ka pärandunud. Noh, seejärel meenus muidugi, et seente tundmist geenidega vist siiski edasi ei antud ja et vanaema tasemele küündida peaks ikka muid seeni peale kukekate ka ära tundma....
Siis jõudis aga pärale selle suve siiani viimane päev ehk 19. august, mil korraliku 30 kraadi välja viskas. Me otsustasime millegipärast rannas viimase võtmise asemel jälle ringi sõita ning alustasime Kunda lähedal asuvast Hobuvärava talu miniloomaaiast. Enne talu juurde pööramist jäi ette aga Malla mõis, milles tundsin kohe ära kuulsa filmi "November" olulise võttepaiga (sealt madalalt katuselt see mõisapreili alla kukkus):
Peale loomade vaatamist (talu peremees tegi huvitava ringkäigu) suundusime Lontova seiklusparki. Ütleme nii, et mind see puude latvades kõlkumine üldse ei tõmba. Ma tean ette, et ega ma hakkama ei saa ja nägin päris paljusid, kes rajad pooleli jätsid. Me ise ronima ei hakanud, lasime lastel lastealal paar tundi möllata. Mitte et see lasteala nii tohutu oleks olnud, aga lapsed ikka leiavad endale tegevust. Park ise on muidu ilus ja korras, kenad vaated ja võimalus ka niisama lebotada ning kohvikus passida.
Kundas ei saanudki "Gunnar Grapsi rusikaid tunda", lahkudes tegime peatuse võimsa vaatega Kukerpallimäel:
Vahepeal lugesin siin teiste blogijate kogemusi seoses erinevate spadega ja pean ikka sellest ka kirjutama. L. läks nimelt korraks koju tagasi, et laudpõrandat õlitada ja ma mõtlesin, et lähen siis selleks ajaks lastega Rakvere Aqva-sse. Pühapäeval vastu esmaspäeva on seal kliendikaardi omanikele öö 65 eurtsi standardtoas. Meie tuba nägi näiteks välja selline (kass on isiklik ega kuulu standardvarustusse ja see tekst fotol on minu viga):
Ehk siis puhas luksus. Kui ma nüüd võrdlen seda näiteks tolle Jurmala viietärnikaga, millest siin blogis pilte nägin, siis ma olen õnnelik, et seal omal ajal 180 euro eest tuba ei võtnud (paar aastat tagasi oli selline letihind). "Slaavi maitse" ütles isegi L. nende piltide kohta, eriti need vannitoaplaadid. Ma ei tea, ma ei ole eriline snoob, aga no viis tärni sisustuse eest, mis ootab sind pmst igas suvalises paneelika korteris?! Aqva tube saab piiluda siit. No on ju vahe?
Ahjaa, veel tahaks imestada selle üle, kuidas, KUIDAS suudavad nii paljud inimesed oma lastega ühes voodis magada?! Mulle piisas sellest ühest, peaaegu magamata ööst, sest Mikro mu kõrval väänles igas võimalikus poosis, ma pidin kogu aeg peale passima, et ta voodist alla ei veereks (voodi oli nii kõrge, et meetrisel oli raskusi sinna peale saamisegagi), ta vehkis kätega, norskas, rääkis unes jne. Mini otsustas magada lahtikäival tugitoolil, kuigi oleks ka vabalt voodisse mahtunud, aga tema juba teadis, et ta öistele vähkremistele teevad lõpu ainult kindlad ääred ümber (kodus meil on nari ja seal ei ole neil kummalgi erilisi väänlemisvõimalusi ja mis peamine, mina teise tuppa ei kuule seda). Mini seevastu tegi läbi une selliseid hääli, et ma pidin kaks korda tule põlema panema, et näha ega ta voodit täis pole oksendanud (no nagu ta Pärnus tegi) - ta näeb vist pidevalt und söömisest või ma ei tea, miks ta sedasi mäletseb...Õudne!
Ja siis mingi hetk jõudis kätte mu sünnipäev. L. õnnitles hommikul sõnadega "Palju õnne juubeli puhul", mida mul sel aastal siiski ei olnud, aga no jõuad sa neid numbreid meeles pidada. Ma saan aru, et mu kingituste hunnik ei avalda kellelegi muljet (päev peale enda sünnipäeva nägin ühe minuga samal päeval sünnipäeva pidava 4-aastase kingituste fotot, kus segaduses mudilane paistab vaevu välja lilledemerest ja umbes 30 suure kingikoti vahelt...), aga siiski:
Lilli ma ei tahtnud, sest kass ei kannata konkurente, L. kinkis Freddy luulekogu, mille soovist ma eelnevalt kenasti teada andsin. Pärast kinkis ta selle kollase Nokia 3310 ka, sest algselt ma seda ikka ei tahtnud, aga no poodi olid kollane ja punane ka müügile tulnud ja kollast oli suisa see ainuke eksemplar! Värviline telefon, saage aru! See on ainuke, mis loeb, no nagu autodegi puhul, et mis värvi ta on. Napakad telefoniarendajad teevad ju kõik telefonid ühtviisi kobakad ja mustad, mina aga tahan pisikest ja värvilist.
Houellebecq-i olen kaua otsinud, aga see on kõikjalt otsas, nüüd "kolkapoest" leidsin ja tegin endale kingituse (arvustus: hea mõjus fänniteos, ma ei saanud pelgalt nende Lovecrafti lõikude tõttu korralikult magada - no taustaks olid meremüha ja pime mets ka muidugi, aga muidu - päris hästi avab mu meelest ka Houellebecq-i enda tausta). "Grammatika ülistuse" ostsin ka endale kingiks, ma loodan, et see on nii hea nagu räägitakse.
Mis, see Liimala restoran on reaalselt lahti? Mu suve-maa-kodu on sealt otse üle Purtse jõe mere ääres (viru-nurm ikkagi), ma korra püüdsin seal käia ja siis see tundus sellise "ehitasime maja ja unustasime ta siis ära" rahapesu projektina. Võtan kavva!
Ja ma käisin neljapäeval Toilas. Ja kolmapäeval Karepal. Ja veidi enne seda Kundas. Aga sellel vaatega mäel ma pole käinud ja seikluspargis ka mitte, nii et aitäh kirjutamast, uute kohtade mõtted on alati toredad!
Ei oska tõesti kommenteerida, miks ta siis kinni oli, me just vaatasime, et päris pikad lahtiolekuajad, isegi pühapäeval avatud (me vist pühapäeval ise käisimegi). Ma ei olnud seal Purtse kandis varem käinud, väga ilus ja kordatehtud kant tundus.
See Lontova ja Karussellimägi on kuskil "teisel pool" Kundat, sest ma ise olen korduvalt Kundas käinud, aga sinnakanti polnud ka kunagi asja olnud.
Purtset on tegelikult kolm: maanteeäärne küla, rannaküla ja nende vahel olev kindlus-lossi ümber olev kolhoosikeskus.
Mereäär on aga täiesti varemetes. Elu hoidsid seal ülal kalatsehh ja sadam. Sadamasse tõid laevad ookeani pealt kala, tsehh suitsutas-konserveeris need ära ja saatis laiale Vene turule. Sadam töötab, aga minimaalse koormusega, endist elu ei ole. Tehasest on järel telliskivide meri. Varemed, ja mitte tühjad hooned, vaid tõesti varemed. Pood on kinni ja katus sisse langenud. Rippsillast on vaid postid alles. Majades-taludes elavad vanapaarid, tööd üldiselt ei ole.
|
OSCAR-2019
|
||
Nagu näete, ma viimasel ajal ei blogi enam. Või õigemini ei kirjuta oma elust. Aga sellegipooolest tekib mul blogisid aina juurde. 😀 Mõni aeg tagasi otsustasin jälle uue blogi algatada, et kristlikud asjad igapäevastest eraldi hoida. Seda blogi saate lugeda siit.
Blogimine ei ole tänuväärt tegevus, sest enamjaolt sattuvad blogijad kaasinimeste kriitikanoolte alla. Mina õnneks ei ole nii “Suur” blogija ja mu blogi lugejaskondki on üsna väike. Aga olen mõistnud, et isegi väikese lugejaskonnaga blogija peab väga põhjalikult selekteerima, mida kirjutada, mida ainult enda teada jätta. Kuna ma ei ole aktiivselt tegutsev inimene, siis mul ei olegi väga millestki kirjutada. Aga blogimist ma jätta ka ei kavatse. Kunagi aastaid tagasi, kui ma veel ASK.fm kasutasin, küsis seal keegi, et “miks sul mitu blogi on?”. Vastasin, et “Kas võtan liiga palju veebiruumi ära?”. Jah, internet on selline koht, kus asjad talletuvad igaveseks, või vähemalt aastateks. Ma ei teagi, kas minu arvukad kontod, mis ma kunagi igale poole teinud olen ja pärast kustutanud, näitavad ikka veel mu kasutajanime. Ei ole seda uurinud ka. Aga vähemalt tean, et mul ei ole midagi häbeneda ka. Ma ei ole kusagil “oma marki” täis teinud. 😀 Vist kõige rohkem rumalusi olen ainult oma blogidesse kirjutanud. Aga las need siis olla, sest see näitabki seda, et kõigest halvast on võimalik välja tulla. Mina näed tulin ja nüüd võidukalt koos Jumalaga edasi…
Jumala jaoks pole ükski olukord võimatu, mistõttu usalda kõik oma võimatused Tema hoolde, hoia oma pilk ja lootus kindlana Temal ning vaata, mida kõike Ta su elus võib korda saata.
“Nõnda ütleb Issand, kes tegi tee merre ja jalgraja võimsasse vette… Vaata, mina teen hoopis uut: see juba tärkab, kas te ei märka? Ma teen kõrbessegi tee, tühjale maale jõed.” Jesaja 43:16, 19, Piibel
…silmad lahti uue kodu leidmiseks. Ja kuna ma olen endiselt seisukohal, et see uus kodu peab seekord saama mu oma isiklikuks, päris koduks, siis vaatan jätkuvalt selliseid müügikuulutusi, millest mu jõud üle käib. Viimasel ajal on eriti südamelähedaseks saanud see korter. See asub taaskord Kiviõli linnakeses, aga lähemal lihtsalt ei ole minu jaoks sobiva hinnaga ja väljanägemisega kortereid. See, mille peale mu pilk nüüd on jäänud, on küll remonti vajav, aga mulle sobiks ka see, sest minu senise eluaseme väljanägemine on kordades hullem. Ja mulle meeldib väga, et wc ja vannituba on eraldi, ning, et korteri juurde kuulub rõdu. Rõduga korteris olen ma ennegi elanud ja just minu toast sai rõdule. See korter oli meil Tallinnas, kuid mu ema otsustas, et tahab pealinnast ära tulla sugulastele lähemale ja pealegi oli too selline aeg, kus pidi hakkama kortereid erastama, aga meie ei saanud erastada, sest olime ka Tallinnas üüri maksmisega hädas. See oli 1996, kui mu ema kolis Võru linna ja paar aastat hiljem olin ma sunnitud talle järgi tulema. Kui mu ema Tallinnast ära kolis, siis müüs ta loomulikult Tallinna Paekaare tänaval asuva korteri maha ja mina pidin jääma oma abikaasa juurde, kuid seal ei olnud elamine sugugi turvaline, sest mu kaasa oli agressiivne alkohoolik. Seetõttu võtsingi oma lapsed ja mõned kilekotitäied kõige vajalikumaid asju kaasa ja lihtsalt tulin ära ema juurde Võrru. Siin, Võrus ei tundnud ma end sugugi koduselt, sest olin ju nn. “pealinna plika” ja väikelinnaga kohanemine võttis ikka meeletult aega ja energiat. Eks ma siin need pahed külge saingi, või õigemini osad neist, sest mõned olid mul juba Tallinnas, mehe juures elades külge hakanud. Võrus lihtsalt süvenesid. 🙁 Aga see kõik on minevik…
Lihtsalt ma tean, mis tunne on tänavale jääda ja seetõttu ei taha ma ei üürikorterit, ega korteriga meest ega teisi selliseid variante, vaid oma isiklikku kodu, kust ei saa mind keegi välja tõsta või kodu ukse taha jätta(ka seda on juhtunud). Mäletan veel väga hästi, kui ma ei tahtnud vana-aasta õhtul agressiivse kaasa juurde minna ja palusin eks-ämma, et kas ma võin lastega tema juurde jääda, kuid ämm saatis meid minema ja kuna meil ei olnud vastu uusaastaööd kuhugi minna, siis läksin koos lastega Koidu tänaval(või oli see Virmalise), asuva Kodutute öömaja ukse taha…
No vot siis, millised memuaarid sõbrapäeva õhtul, aga just selline mu elu ongi olnud ja seetõttu olen ma nüüd kindlalt otsustanud, et minu ellu(südamesse) ei mahu ükski meesterahvas…
Aga jh, ma olen jätkuvalt oma kodu otsingul ja oleksin tõesti nõus minema kasvõi Ida-Virumaale, kui muud võimalust pole. Sest see Valga korter, mida ma ka “nillisin”, on praeguseks broneeritud. Broneeritud kuni märtsi lõpuni ja ei tea, kas enam uuesti müüki tulebki. Pealegi ei ole mul nagunii praegu ei seda 2300€, mis Kiviõli korteri eest küsitakse, ega 3000€ ammugi mitte, mis Valga korter maksab. 🙁 Valga on muidugi lähemal ja korter tundub ka viisakam, kuid Kiviõli korteril on jälle rõdu, kuigi esik ja köök on väiksemad. Nüüd kindlasti mõeldakse, et miks ma vaatan kolmetoalisi kortereid? Aga teate! Mul on ka praegu kolmetoaline, kuigi ruumi(avarust) on vähem, kui mõnes ühe tolises kööktoas ja ma tahan lõpuks ometi avarust. No ja see ka muidugi, et siis saan lõpuks ometi sõpru ja sugulasi külla kutsuda, mida ma siiani ei ole saanud ega teinud…
|
OSCAR-2019
|
||
Delfi lugeja saatis meile foto Tallinnas ringi sõitvast kummalisest sõidumasinast. Tegemist on Renault EZ-GO kontseptautoga, mille saladusliku siinviibimisega on seotud produktsioonifirma Nafta.
Produktsioonifirma produtsent ja partner Esko Rips ütles, et nende produktsioonifirma filmib parajasti autole reklaami. "Reklaam peaks veebi jõudma septembriks ning on mõeldud näitamiseks järgmise aasta Genfi autonäitusel," ütles Rips. Tema sõnul meeldib Renault esindajatele väga Eesti arhitektuur ning nende arvates läheb see hästi auto väljanägemisega kokku.
Renault EZ-GO näol on tegemist autonoomse kontsept-robottaksoga, mida tutvustati esmakordselt selleaastasel Genfi autonäitusel. Sõiduk kasutab äppi, et sõita Uberi-laadselt mööda linna ning integreerida kõigi reisijate reisiplaane, et leida sobivaim marsruut.
Võrreldes kontseptmasinat praeguseks valmis prototüübiga (vt. videost) võib küll öelda, et sõiduki väljanägemine on mõnevõrra muutunud, kuid see on ka kontseptautode puhul tavaline. Muidugi on õhus ka võimalus, et tegemist on mõne edasiarendusega, mida tutvustatakse alles järgmisel aastal. Kuna Rips ei tohtinud mudeli nime öelda, võib ka see variant olla väga tõenäoline, eriti arvestades, et auto tagapaneelil oleks "EZ GO" asemel kirjas justkui "EZ PRO".
Nafta Productions on edukas Eesti produktsioonifirma ning on varem teinud reklaame ka näiteks Mercedes-Benzile ja teistele suurtele brändidele.
Ülemaailmne nõudlus liha järele suureneb pidevalt, kuid tootmine ei suuda sellega sammu pidada. See sunnib teadlasi otsima inimkonna toitmiseks täiesti uusi valguallikaid.
Peagi on menüüs isuäratavad putukad, Petri tassil kasvatatud lihast kotletid ja kunstverega immutatud taimne liha, vahendab ajakiri Imeline Teadus.
Sinu ees toidulaual lebavad juustuburger, frititud kananagitsate kauss ja isuäratav magustoit, milleks on otse ahjust tulnud šokolaadikook. Pealtnäha on tegu tavapärase toiduga, mida oled palju kordi varemgi söönud. Tegelikult pole aga ükski laual olevatest roogadest päriselt see, millena paistab.
Mahlane pihv hamburgeri vahel ei ole tehtud karjamaal rohtu söönud lehma lihast. Viimane kui lihakiud on kasvatatud hoopis Petri tassikesel. Ja kuigi krõbedad nagitsad tunduvad suus ehtsa kanalihana, on nende valgud täielikult taimset päritolu, olles saadud sojaubadest ja hernestest.
Nagu sellest veel vähe oleks, selgub lähemal uurimisel, et ka šokolaadikook sisaldab jahuusse, kes on kasvatatud just niisugusel toiduratsioonil, mis andis neile meeldiva pähklimaitse.
Kogu see jutt pole fantaasialend või kauge tulevikumuusika. Kõik need kolm rooga on juba päriselt olemas. Nende „küpsetajad“ on toiduainete arendamise esirinnas olevad teadlased, kes eksperimenteerivad uute meetoditega ja mõtlevad välja valgurikkaid uudistoiduaineid.
See tegevus on ajendatud väga lihtsast põhjusest: valgud on ühed tähtsaimad toitained, mille peamine allikas liha on toidusedelis üha enam levinud. Maailma rahvastiku isu rahuldava lihakoguse tootmine nõuab aga nii meeletut ressurssi, et traditsiooniline punane lihalõik võib juba mõne aastakümne pärast muutuda defitsiidiks.
Inimese evolutsioon oli tihedalt seotud lihaga. Kui meie kauged esiisad hakkasid oma jahisaaki toorelt söömise asemel enne tule kohal küpsetama, võis nende keha toidust omastada palju rohkem energiat kui varem.
Tänapäeval arvavad teadlased, et just küpsetatud lihal oli otsustav roll selles, et me saime endale lubada suhteliselt suurt ja energiakulukat aju, mis omakorda aitas meil tõusta toiduahela tippu. Kuigi liha andis meile minevikus suure eelise, on tänapäevasest lihatootmisest paradoksaalsel moel kujunenud oht meie liigi eksistentsile.
Mitme uuringu põhjal prognoositakse, et nõudlus liha järele nähtavas tulevikus üksnes kasvab. ÜRO majandus- ja sotsiaalnõukogu hinnangul jõuab maakera populatsioon 2050. aastaks 9,7 miljardi inimeseni, kelle kõhtude täitmiseks peab toidutoodang praegusega võrreldes suurenema 70% võrra.
Ehkki praegune ülemaailmne rahvastiku juurdekasv on aeglasem kui viimasel neljal aastakümnel, on vaeste maade elustandard tõusuteel ning see tähendab, et sealsed inimesed muutuvad toidu suhtes aina rohkem valivaks.
Põhimõtteliselt kõik lihatarbimise uuringud osutavad, et aastas söödava liha kogus on otseselt seotud inimese rahakoti paksusega. Heaoluühiskonnas on liha seega sagedamini menüüs kui vaestes riikides.
Seni pigem vaestes suurriikides nagu India ja Hiina kasvab keskklass praegu plahvatusliku kiirusega. Tänapäeval on nendes riikides kokku 2,5 miljardit elanikku ning koos suureneva heaoluga kasvab ka indialaste ja hiinlaste lihaisu, mis mõnegi eksperdi arvates võib kaasa tuua keskkonnakatastroofi.
Juba praegu avaldab lihaloomade kasvatamine maakerale survet kolmel moel: paisates õhku kasvuhoonegaase, tarbides tohutus koguses puhast vett ja kurnates põllumajandusmaad.
ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni FAO kohaselt langeb liha tootmise arvele ligi 14,5% kogu inimtekkelisest CO2-heitmest. Arvukad maakeral elavad lihaveised lasevad oma kõhutuulega atmosfääri ka suuri metaanikoguseid. Metaan on CO2st 23 korda tugevama mõjuga kasvuhoonegaas.
Teine suur probleem on veetarbimine. Ainuüksi ühe kilogrammi veiseliha tootmiseks kulub üle 15 000 liitri vett. See ei tulene veiste kustutamatust janust, vaid asjaolust, et veisesööda kasvatamiseks on vaja tohutus koguses vett. Tegelikult moodustabki loomasööda kasvatamiseks kuluv vesi kuni 99% lihatootmisele kuluvast veest.
Erialaringkondades räägitakse lausa „virtuaalsest veest“ – see on Briti geoloogiaprofessori John Anthony Allani kasutusele võetud mõiste, mis tähistab veiseliha tootmiseks kuluvat veehulka, mida külmletist veisefilee tükki võttev klient ei oska ettegi kujutada.
Ohjeldamatu veetarbimise mõju avaldub näiteks põhjaveetaseme languses, mis kimbutab suuri toiduainetetootjaid USAd, Indiat ja Hiinat. NASA andmed näitavad, et praegu on kadumas 37 maailma suurimat põhjaveereservuaari. Veepuudus teravneb põuaperioodidel, mil kastmiseks ei saa kasutada vihmavett.
Lihatootmise kolmas suur kitsaskoht on maa. Praegu on lihatootmise teenistuses 70% kogu maailma põllumajandusmaast, mille võrra jääb vähem maad teiste kultuuride viljelemiseks. Loomulikult leidub maailmas kohti, kus võiks uut põllumajandusmaad juurde raadata, kuid see avaldaks negatiivset mõju looduskeskkonnale.
Kõigil kolmel probleemil on ühine põhjus: loomad on üsna ebatõhusad taimsete valkude lihavalkudeks töötlejad. Kui liha oleks võimalik valmistada „otse“, ilma vett ja maad loomade kasvatamisele raiskamata, siis võiks inimkonna toidulaua katmine olla tunduvalt hõlpsam. Sestap otsivadki teadlased ja toiduainetetööstuse spetsialistid lihatootmise meetodeid, mis ei oleneks elusloomadest.
Üks lahendusi võiks olla liha tootmine laborites, kus veisekarju, lautu ja suuri karjamaid asendaksid lihtsalt rakukultuurid. Selle meetodi pioneeride hulgas on Hollandi teadlane Mark Post, kes 2013. aastal äratas üleilmset tähelepanu, serveerides esimese täielikult Petri tassikestel kasvatatud lihast valmistatud hamburgeripihvi.
Kolme nädala pärast olid rakkudest kasvanud kuni sentimeetri pikkused lihaskiud, mille otsad kasvatati rõngjalt kokku. Neist vormiti väikesed kuulikesed, mis külmutati. Kui kuulikesi kogunes piisav kogus, võiski need üles sulatada ning asuda liha küpsetama. Kuna tehisliha oli valge, lisati sellele müoglobiini, mis annab ehtsale lihale punase värvuse.
Esimese laborikotleti maitse ei viinud just keelt alla. See koosnes ainult lihakiududest ning puudus rasv, mis annab ehtsale kotletile mahlasuse. Ka pihvi hind kujunes astronoomiliseks: rohke laboritöö tõttu (pihv sisaldas 20 000 lihaskiudu) maksis see üle 228 000 euro.
Mark Post loodab siiski, et tulevased tööstuslikud rakukasvatamise meetodid muudavad nii laboriliha hinna kui ka maitse võrreldavaks ehtsa liha omadega.
Laborilihast, putukatest ja teistest uudsetest valguallikatest loe lähemalt septembrikuu Imelisest Teadusest!
|
OSCAR-2019
|
||
DEVIN AD on Bulgaaria ettevõte, mis pudeldab ökoloogiliselt puhta regiooni mineraalvee allikatest saadud vett. Kõik Devin AD tooted on pakendatud vastavalt Euroopa Liidu eeskirjadele.
Aariber OÜ on aluselise mineraalvee ainus maaletooja Eestis. Meie missioon on teadvustada inimestele tervise aluspõhimõtteid. Aluselise mineraalvee Eestisse jõudmise kohta loe siit!
Oleme Aariberis vedelikega tegelenud juba üle 10 aasta ja hariduselt olen ma biokeemik. Devini vee juurde tõi meid õnnelik juhus. Esimeseks kontaktiks oli loomulikult palava ilmaga Devini vee tarbimine Bulgaarias. Imelikul kombel tundus Devini vesi, vaatamata suhkru puudumisele koostises, kergelt magus olevat (jõudsime isegi mõelda, et kes küll lisab mineraalveele suhkrut?). Põhjust otsides märkasime, et tegu on tugevalt aluselise veega (pH 9,4) ja ainuke loogiline seletus on, et happelises suus annab aluseline vesi kergelt magusa aistingu. Mina, kui Tartu Ülikooli keemiateaduskonna lõpetanu, hakkasin sellest hetkest asja vastu pisut sügavamat huvi tundma.
Õnnelikuks juhuseks oli asjaolu, et kui me seoses teiste vedelikega mägedes asuvat Devini pudeldamisüksust külastasime, siis saime selge äratundmise, et tegemist on millegi väga erilisega. Mägede sisemusest tulev vesi on +44oC ja juba naturaalselt tugevalt aluseline. Eriline on seetõttu ka villimine, sest veepudelid on soojad ja tihti sõidavad need tehase väravastki välja kergel soojadena. Seepärast soovitamegi juua Devinit toasoojalt kuna see on tema loomulik olek. Devini tootmisliin on ääretult kaasaegne - midagi nii kaasaegest ei ole mina oma 15 aastase tööstusettevõtete külastamise jooksul varem kogenud. Me lihtsalt pidime selle imelisse pakendisse pandud loodusime Eestisse ja Teieni tooma. Tänaseks on Devin müügil Eesti parimates müügikohtades.
Tervise ja hea enesetunde nimel soovitame juua Devini vett. Väsimus, stress, halb enesetunne, alkoholi tarvitamise põhjustatud pohmelus on tingitud liigsetest hapetest organismis. Elustiil, toitumine ja vanus määravad selle, milline on keha pH-tase. Aluseline vesi saab aidata sinu kehal vabaneda happelistest jääkidest neid neutraliseerides ja kehast välja viies. Tulemuseks on pH-tasakaal organismis, terve ja särav olemine. Devin on sinu organismi tasakaalu alus!
Happe ja aluse tasakaal on inimese organismis väga olulisel kohal. Näiteks vere ideaalne pH-tase on 7,365. See on kergelt aluseline. Iga väiksemgi kõikumine happelisuse poole mõjutab kogu meie organismi. Kui ideaalsest pH-st on kaldutud happelisema poole, väheneb organismi võime omastada toitaineid ning vitamiine ja mineraale. Seetõttu langeb omakorda rakkude energiatootlikkus ja kahjustub rakkude taastumisvõime; nõrgeneb keha võime toota ensüüme ja hormoone; häiritud on ka seedesüsteem ning keha muutub vastuvõtlikuks rasvumisele ja paljudele muudele tervisehädadele. Inimese keha näeb tohutut vaeva liigse happelisuse neutraliseerimiseks, kuid ei tee seda alati parimail viisidel. Nimelt laenab organism aluselisi mineraale luudest ja kudedest, mille tulemusena organism tervikuna nõrgeneb ja loob soodsad tingimused haiguste tekkeks.
Järgnevas loetelus on toodud erinevad terviseprobleemid ja haigused, mille vastu võib Devini aluseline vesi aidata:
Jaapanis läbiviidud põhjalikes uuringutes selgus, et aluseline vesi aitab tuua leevendust või ravida eelpool nimetatud haigusi ja terviseprobleeme. Aluselise vee joomine neutraliseerib suu pH-taset, mistõttu parandab hammaste tervist ja suuhügieeni. Eriti oluline on juua vett või loputada suud peale happeliste karastusjookide (nt koolajoogid, spordijoogid, limonaadid, mahlad) joomist, sest magusained ja süsihappegaas on peamised happelisuse allikad.
Intensiivse sportimise käigus on organism tihti hapnikuvaeguses nagu kinnise siibriga küdev ahi. Sellistes anaeroobsetes ainevahetuse protsessides tekib suurtes kogustes happelisi ainevahetuse vaheprodukte ning enamikule sportlastest on tuttavad piimhappe põhjustatud valusad lihased. Happeline keskkond tekitab väsimust ja halba enesetunnet, millel on sportlase jaoks, soovitud lõpptulemust silmas pidades, halb mõju.
Sportlasele on tähtis, et taastumine pingutusest oleks võimalikult kiire ja sooritusvõime kestvalt maksimaalne. Aluseline vesi aitabki kaasa kiiremale taastumisele. See tasakaalustab hapnikuvaeguses töötanud keha tekitatud ainevahetuse jääkproduktid. Lihtsamalt öeldes – aluseline vesi aitab neutraliseerida lihastes olevad piimhapped, mis tekitavad valu ja ebamugavustunnet. Pole hapet, pole probleemi!
Organismi koormamine hapetega on peaaegu iga elunautiva inimese probleem. Isegi süües tervislikult, vajab inimene aluselisi toiduaineid. Neid aga on vähe ning Devin on suurepärane kaaslane hoidmaks keha pH-tasakaalu.
Kiire elutempoga kaasnevad toitumisharjumused − kohvi, magusa, alkoholi ja happeliste toitude tarbimine − tekitavad happeliste jääkainete tulva. Seda saab neutraliseerida ja organismist väljutada kõige lihtsamalt Devini vee joomisega. Looduslikult aluseline vesi on naturaalseim lahendus võitlemaks tänapäeva inimese toitumisharjumuste negatiivse mõjuga organismile.
Toitudes ebatervislikult ja juues vähe vett, tekivad organismis ainevahetuse happelised jääkproduktid. Tekkinud happed on tarvis kas väljutada ja/või neutraliseerida. Esmalt püüabki organism need väljutada. Kui hapete tulv on liiga suur ja vee tarbimine väike, siis kõike väljutada on raske. Organism hakkab happeid aluseliste ioonidega tasakaalustama. Oluline on teada, et kui organism ei saa neutraliseerimiseks vajalikku kogust aluselisi ioone väljastpoolt, hakkab ta neid võtma organitest ja luudest. Selline protsess mõjub aga organismile tervikuna nõrgestavalt. Aluselises vees olevad HCO3 ja CO3 ioonid tasakaalustavad kahjulikke happelisi ioone ning neid on kerge väljutada.
Devini vett soovitame juua toidukordade vahel, et organism omastaks toidust saadud vajalikud toitained ja aitaks väljutada üleliigseid.
Lõunapoolsetes pikkade veinitraditsioonidega maades on veini kõrval auväärsel kohal vesi. Sama loomulik kui veini joomine õhtusöögi kõrvale, on koos veiniga vee joomine. Organismile on eriti kasulik, kui joome aluselist vett.
Miks? Vein on olemuselt happeline. Veini ja maomahla koosmõjul muutub mao keskkond liialt happeliseks, mis võib põhjustada tervisehäireid. Aluseline vesi tasakaalustab veini tekitatud happelisuse.
Vee joomine veini kõrvale aitab ennetada alkoholi esilekutsutavat vedelikupuudust ja ennetada sellest tulenevat halba enesetunnet, sh peavalu. Samuti langetab vee joomine alkoholi kontsentratsiooni, mistõttu on ka maksale langev koormus oluliselt väiksem. Juues koos veiniga vett, aitame organismil happelisusega paremini toime tulla.
|
OSCAR-2019
|
||
KESKAJA saabudes taandus rooma tehnoloogia väga kiirelt. Üks Bütsantsis kasutatud masin võis veel olla rooma onageri analoog, kuigi seda tähistanud nimetus "monankon" on tõlkes "ühekäeline", mis sobiks kõigile ühe õlaga heitemasinatele. Segadust tekitab ka sarnane sõna "manganon", mis on tähistanud mistahes sõjamasinat (ka piiramismasinaid).
Keskajal esinenud mango- ja mange-tüvelised masinanimed tähistavad hilisemate uurijate arvates küll ühe heiteõlaga (JM) masinaid, kuid ühtki väändemasinat nende hulgas ilmselt polnud:
Ajaloolastest on "keskaegset onageri" e. mangonelli püüdnud rekonstrueerida vähesed, spekulatiivsema ajalookäsitlusega uurijad.
Enamasti oletatakse, et kreeka-rooma väändemasinad (JM) on kadunud varasel keskajal ega esinenud enam Bütsantsi relvastuses. Seda seletatakse taktikaliste muutustega lahingutegevuses, kuna Bütsantsil tuli valdavalt pidada liikuva iseloomuga lahinguid kergemas varustuses barbarite vastu. Enamiku uurijate arvates kadusidki väändejõudu kasutavad masinad juba 5. sajandi jooksul, kuna Bütsantsi lahinguid kirjeldavates tekstides esinevad sel perioodil vaid arcuballista ja viskelingud.
KESKAEGSES EUROOPAS võis kreeka-rooma väändemasinate kasutamist takistada ka kõõlustorsioonide materjali nappus põhjapoolsetel aladel. Jõhvtorsioonidega tehtud katsetused näitavad, et ühe onager´i jaoks vajatakse 150 kg hobusejõhvi. (R.Payne-Gallwey 1903).
(Philon Bütsantsist (2.-3. saj. e.m.a.) on andnud valemi, mille järgi otsustades pidi kõõlustorsioonide kaal ületama viskekivi kaalu u. 25-kordselt. 5-kilose viskekivi puhul pidi kumbki torsioon olema järelikult täiskasvanud inimese mõõtu! - vt. kalkulatsioon )
Kõõlustorsioonide puhul tunnistatakse ka nende vähest vihmakindlust, lisaks ka täielikku sobimatust põhjamaise talve tingimustesse, mis oli aga sõjaretkedeks sobivaim aeg.
Tõmbemasin oli Euroopa keskaja vanim, ca 400 aasta jooksul ainuvalitsevas seisundis olnud heitemasin, mis kandis seetõttu I aastatuhandel ka kiviheitemasinate ladinakeelset üldnimetust pretaria. Selle mugandus vanaprantsuse keeles prerriére ( ka perriér või prerriér) tähistab enamiku uurijate arvates vaid tõmbemasinat. (Prantsuse keeles võttis nimetuse perrier hiljem üle kivikuule kasutanud suurtükk (sks. k. steinbüchse.)
Rõhuga lõpus, ei saanud prantsusepärane nimetus olla germaani rahvastele kuigi suupärane. Seda seika, masina lihtsust ja väga laia levikut arvestades võiks oletada, et petraria-prerriér võis olla ka Läti Hendriku Kroonikas sageli nimetatud paterell. Seejuures tähistab lad. "patera" mitte ainult kaussi, vaid on keskajal tähistanud ka viskelingu kotti - vt. patherellos .
Kaevukoogu põhimõtte järgi on leiutatud esimesed tõmbemasinad (6.saj.m.a.j.): kui tõmmata köiega koogu lühemast õlast, siis heidab pikem õlg nöörlinguga kivi.
Lihtne tõmbemasin võis heita samasuuri kive, kui kallid ja keerulised väändemasinad , samas aga tunduvalt suurema sagedusega. Tänapäevaste hinnangute järgi võis sellega sooritada kuni kuus heidet minutis, vanades tekstides on kirjeldatud sedagi, et kive lennutatud sellisel hulgal, et need põrganud õhus omavahel kokku.
1.2. Ballastiga tõmbemasin (JM) mange (germ.) e. mangonel (pr.) - tänapäeval klassifikatsioonilise nimetuse järgi ka "hübriidmasin" - oli tõmbemasina täiustus, mis kaotas hiljemalt 8. sajandil ka igasuguse tehnilise vajaduse antiiksete väändemasinate järele. Tõmbemasinale ballasti (vastukaalu) lisamine võimaldas heita suuremaid kive ja tunduvalt täpsemalt. (Hübriidmasinaks nimetatakse seepärast, et masin on tõmbemasina ja hilisema täismehaanilise vastukaalumasina hübriidiks.)
Russell Miners: tõmbemasina konstruktsioon , ajalooliste kujutiste index , ülevaade (4 osas) rekonstruktsioonid: suur masin, väike masin , album (koondatud pildimaterjal)
Ka ballastiga tõmbemasina leiutamist on seostatud araablastega - 8. sajandil on seda kasutatud araabia-bütsantsi sõdades. Arvatakse ka, et masinat on kasutanud maurid, kellel õnnestus samal sajandil vallutada kogu Põhja-Aafrika ja Hispaania.
BÜTSANTSIS kandis hübriidmasin alul nimetust manganikon. Kuna tõmbe- ja hübriidmasin omandasid aastatuhande lõpuks ainuvalitseva seisundi, siis nimetati neid ka vastavalt: lithobolos (väiksemate kivide heitmiseks e. tõmbemasin) ja petrobolos (suuremate rahnude heitmiseks e. hübriidmasin), mis keeleliselt tähendavad mõlemad vaid kiviheitemasinaid (vrd. lad. petraria).
13. sajandi teisel poolel on kasutatud masina kohta nimetust bricola ning see jäi peamiseks kiviheitemasina tüübiks kuni sajandi lõpuni (P.H.Chevedden 2000).
11. sajandi lõpuks oli Bütsantsis leiutatud juba täielikult vastukaalu abil heitev masin - sajandi lõpukümnendi ristisõdade ajal ilmus varasemate lithobolos´e ja petrobolos´e kõrvale uus võimsam masin nimega elepolis. Türgi ja araabia keeltes on kasutatud selle puhul endiselt hübriidmasina nime mandžanik [manjanīq], lisades juurde masina suurust tähistavaid täiendsõnu.
Ka ristisõdijad on võõrsil kasutanud masina kohta veel üldnimetust petraria, kuid Euroopasse jõudis masin juba kui trebuchet [trebüšé]. See nimekuju esineb esmakordselt 12. sajandi itaalia ürikutes kui trabuchellus, ka trabuchus (nimetuse algse päritolu kohta on rohkesti versioone). Ladinapäraseks nimekujuks sai trebucius, Saksamaal selle mugandusena - tribok (mida on hakatud seostama ka kolmjalaga). Germaani keeltes levis laiemalt nimetus blide, mille päritolu kohta on samuti vastukäivaid versioone.
Võimsa esmamulje tõttu kujunes rahvalikuks nimetuseks ka "sõjahunt" (sks. k. wehrwolf, ingl. k. warwolf).
Blide eeliseks tõmbemasina ja hübriidmasina ees sai erakordne täpsus. Kuna blide on täielikult mehaaniline masin, siis heidab ta sama kaalu ja kujuga kive täpselt samasse punkti. Rasket blidet kasutati seetõttu ka müüride lõhkumiseks (müürilõhkuja), mis põhjustas juba enne tulirelvi olulisi muudatusi fortifikatsioonis.
Kui 1420-30 hakkas blide´ t asendama raske müürilõhkuja-bombard. Pikemat piiramist ja püssirohu lõppemist kartes varuti siiski veel hiljemgi kuule ka blide´le.
Blide rekonstrueerimise katsed. Blide üks suurimaid rekonstruktsioone valmis 1997. aastal Saksamaal Tüüringis, Runneburgi väikelinnas, kus see on linnakese suurim atraktsioon. 18 meetri kõrgune masin kaalub 30 tonni ning selle 4,5 tonnine vastukaal viskab 100-kilose betoonkuuli 300 meetri kaugusele (8 meest teevad tunnis ühe heite). Visete hajuvus on vaid 6 meetrit, kuid kõrvalesihtimine olekski masina suure kaalu tõttu väga raske.
meetri kaugusele (on olemas TÜV ohutus-sertifikaat), kuid masina juures puudub kahjuks vastav polügoon.
1.4. Vastukaalumasin biffa, couillard (varasemal perioodil ka brigola, bricola - kuni see nimetus kandus üle hübriidmasinale). Eripäraks oli rippuva vastukaalu jagamine kahte kasti. See võimaldas koogu toetada ühele võimsale sambale nii, et masinat oli võimalik sihtimiseks pöörata. (Ühe rippuva vastukaaluga blide pööramine oli seevastu nii raske, et liikuvaid objekte tabada polnud võimalik.)
1.6. Väändemasin (JM) notstalle (sks.) e. springalde (it.-pr.), eesti k. notstal (A. Mäesalu) - ilmus relvaloenditesse XIII sajandi keskel. Neid on kasutanud kõik hansalinnad, kaasa arvatud Tallinn. Relvaloendites esineb notstal/springald raskeambudest eespool ning neid oli arvuliselt vähem.
Kirjanduses on laiemalt levinud lad.-it. päritolu nimetus springald, mille saksakeelseks muganduseks oli springolf. Tänapäevase klassifikatsiooni järgi on masina nimetuseks sageli ka torsioonispringald.
"Springel" on tähendanud keskajal noolt (sõna springel kasutab Walter de Milemete 1326 a. oma käsikirjas kujutatud "tulepoti" raudnoole kohta)
Saksakeelne sõna notstalle tähendas veoloomade rautamiseks mõeldud pukk-raami, mille ladinapäraseks vasteks oli angarium.
Notstal on arvatavalt araabia mõjudega väändemasin, mis on levinud Itaalia kaudu Euroopasse aastatekümnetel 1220-40. Suurima arvukuse saavutas springald/notstalle 14. sajandi keskel.
Püssirohu odavnemisel (alates u. 1380, mil Euroopas hakati tootma kohalikku salpeetrit) on mehaaniline notstal/springald saanud võistlejaks sama nime ja funktsiooniga sepistatud raudsuurtüki (püssirohu-springald), mida tõendavad 15. sajandi alguseks suurtüki jaoks madalamaks ehitatud laskeavad. Mõlemad springaldid (nii mehaanilised kui ka suurtükid) paiknesid laskeavades linnamüüri väravate kohal, laskemoonaks olid nooled.
Kui enamik uurijaist tunnistab kreeka-rooma keerukate väändemasinate kadumist juba varasel keskajal (vaid ühehoovalise masina onager´i üle jätkuvad vaidlused), siis kahehoovalise notstali puhul tuleb tunnistatakse tehnoloogia taassündi.
Notstali kui väändemasina leviku poolest räägivad kaudselt suured jõhvmaterjali ostud, samas kui ambude ja tõmbemasinate juures oleksid kasutamist leidnud peamiselt taimsetest kiududest nöörid ja köied, tõmbemasinate puhul võibolla ka nahkrihmad.
Ülejäänud 4 pilti on juba suhteliselt hilised ning võivad osalt olla renessansiajastul levinud ajalooteemaline fantaasia.
1) Torsioonvedrudeks ei kasutatud kõõluseid-ligamente, vaid torsioonid punuti kokku jõhvmaterjalist - hobusesabad-lakad ja inimjuuksed, ka härjasabad - materjal, mille hankimiseks polnud loomi vaja tappa, samas kui kreeka-rooma ajal hangiti materjal stepi- ja mägialadelt, kus kasvatati peamiselt karja.
2) Torsioonid olid suhteliselt pikemad ning pingutati suuremate raamiprusside vahele, mis moodustasid masinale ühise väliskarkassi (siit ka võrdlus hobuserautamise pukiga).
3) Kui kreeka-rooma masinatelel oli hoobade paar suunatud "torsioonvibu" kombel väljapoole, siis notstali viskehoovad liikusid karkassi sees.
4) Hoobade vastupidisest asendist tingituna tegi notstali jõhvtorsioon vähemalt veerandpöörde, samas kui kreeka-rooma kõõlustorsioonid pöördusid kaks korda vähem. Nii võis suurem tee pikkus kompenseerida notstali pikemate ja peenemate torsioonide nõrgema jõu.
5) Kui kreeka-rooma masinaid vinnastati köisvintsiga, siis on notstali vinnastamiseks kasutatud rauast tiguajamit (selles osas ületas keskaegne sepatöö juba antiikaegse metallitöö taseme).
6) Antiiksed väändemasinad olid kalli ja keeruka ehitusega: tõstenurga seadmiseks kasutati hammaslatte, torsioonide eelpingestamiseks olid astmelise jaotusega pronksmuhvid, pingutusraamid valmistati hiljem isegi rauast.
Kreeka-rooma inseneritööga võrreldes oli notstal suhteliselt lihtne ja odav relv: tsunftimeistritest on osalenud valmistamises puussepp, sepp, valaja ja köiemeister. Seejuures on üle poole töötasust saanud puussepp, kes on Saksamaal olnud enamasti ka peatöövõtja.
Et notstal on olnud statsionaarne relv, siis on neid ümbritsetud majakese (Springalhusen) või kastitaolise ehitisega (Truben). Veelgi sagedamini on Saksamaal ehitatud notstali ümber tellistest ehitis (vt. Valturio - 1454 , Formschneider 1460-70 )
Notstali mõõtmed. Kuna springald/notstalle pidi sobima olemasolevatesse kaitsekäikudesse ja laskeavadesse, siis on nad olnud väljakujunenud mõõtmetega: harva kohtab nende puhul iseloomustust "suur" või "väike". Keskmisteks mõõtmeteks loetakse:
Paavsti poolt 1346-48 Avignoni tellitud kahe keskmise suurusega notstali valmistamiseks on kulunud kummalegi 40 kg jõhvnööri ja 1,5 kg kanepinööri, rauast kruviajamiga vinnastaja on kaalunud 32 kg.
Notstali nool e. polt. Notstali lühike ja jäme nool/polt oli treitud raskest puidust (tammest, Saksamaal ka pöögist): pikkus 700 800 mm, jämedus 40 50 mm, mille arvutuslik kaal koos raudotsiku ja plekist stabilisaatoritega oleks 1,4 kg.
Notstali noole tagaosa on olnud "lame", sobitatud rullikluku ja viskenööriga. (1380 ndatel aastatel mehaanilise springaldi/notstali välja vahetanud suurtükk lasi alul samasuguste poltidega, kuid poldi tagaotsa ristlõige oli ümmargune. Mõlemaid, nii mehaanilise kui ka püssirohu- springaldi nooli on leitud väljakaevamistel Saksamaal Eltz´i lossis - W.Tittmann (sks.k.) Д. Уваров (vn. kommentaar.)
Notstali efektiivsus (Jean Liebel´i arvutuste järgi). Kruviajamiga vinnastaja andis torsioonhoobade summaarseks tõmbejõuks u. 1800 kG, mis annab vedrudele potentsiaalse energia 5750 J. Kasuteguriks arvestatud 31% puhul oleks poldi kineetiline energia 1780 J, mis vastab kiirusele 50 m/s. Kuna notstal oli alati paigutatud võimalikult kõrgele, siis võib kineetilisele energiale lisada u. 10% (kokku 2100 J). 20 m kõrgusel olevast laskeavast +15º nurga all lastes oleks sellise notstali laskekaugus 180 m, kusjuures poldi alg- ja lõppkiirus oleksid praktiliselt samad. Notstali poldi energia võrdub sel juhul 40 kg raskuse kangi tabamusega, mis lendaks kiirusega 36 km/h.
Kõrge paigutus andis lisaks suuremale löögijõule ka võimaluse lasta üle eelkaitse kindlustuste. Tornidesse on paigutatud masinaid vähem, laskeavade järgi otsustades olid nad välja sihitud piki müüri.
1.7. Löögimasin (JM) sks. k. rutta, rütte (sks.k. "latt"), pr. k. springalde - tänapäevase ladinapärase klassifikatsiooni järgi täpsustatud kui tensioonspringald (notstal on vastavalt torsioonspringald):
- rutte oli kitsastesse tingimustesse sobiv nooleviskemasin. Masinal pole viskehooba, viskenööri ega -lingu, vaid see kasutab tagasipainutatud lati jõudu, mis lööb lahtipäästmisel noolele tagant pihta. Seejuures võib vastavale nooleriiulile asetada ka terve kimbu nooli. (Löögimasina õlg mitte ei viska, vaid annab noolele edasi löögiimpulsi - mis annab noolele peale põrget löögiõlast tunduvalt suurema kiiruse: teoreetiliselt on põrkava keha kiirus pöördvõrdeline keha massiga.)
Rutte kohta on vähe viiteid, aga kuna masin on kerge ja võtab laiuti vähe ruumi, siis võidi seda kasutada siseruumides, kitsastes läbipääsudes, kindluste kaitsekäikudes ja võibolla ka laevadel. Laskekaugus on masinal väike (rekonstruktiooni järgi 150 m - R. Payne-Gallwey), täpsus samuti, see-eest võis masin "pritsida" väikese laadimiseintervalliga terveid noolekimpe (näiteks läbi masina kaitsekilpi tehtud ava).
Masinast on säilinud vaid hilisemad pildid, kõik juba 16.-17. saj. vahetusest, mistõttu paljud uurijad on masina olemasolus seepärast kahelnud.
1.8. Vastukaalumasin niederes gewerf (sks.) esineb ainult ühel pildil aastast 1564. Masina vastukaal paikneb madalal liigendplatvormil, mis lihtsustas kindlasti ehitamist, masina väikese kõrguse tõttu oli seda lihtsam ka vaenlase eest varjata.
1.9. Paindemasin (JM) einarm (sks. k. "ükskäsi") on masinatüüp, mille olemasolule viitab vaid üks pilt ajavahemikust 1455-60. Suhteliselt hilise aja tõttu võib see olla üks renessansiaja konstrueerimisfantaasiatest (Leonardo da Vinci polnud omas ajas sugugi erand).
Painduvate elementide materjalina on oletatud puitplankusid ja isegi terasest lehtvedrusid, toimivaid rekonstruktsioone pole siiski veel õnnestunud valmistada.
Kui viimane Rooma leegion oli lahkunud Britanniast (aastal 407), tungisid Inglismaale germaani päritolu anglid ja saksid. Kui anglitel ja saksidel tuli aastatuhande lõpupoole sõdida omakorda uute sissetungijate - normannidega - kasutasid skandinaavlased nende vastu pikka lihtvibu, mis oli anglitele-saksidele sõjaliselt veel tundmatu relv.
(VÕRDLUSEKS: normannid olid sõjalis-kaubanduslikud vahendajad, kes levitasid Euroopas ka käsiambu; kui normannid rajasid vaenulikku ümbrusse oma väikekindlusi, tuli nende kaitsmisega toime käputäis ammukütte. Vrd. - ordulinnused Eestis.)
Inglise pikkvibu oli u. inimese pikkune, valmistatud enamasti jugapuust (harvemini saarepuust). Vinnastusjõud oli ca 36 kg, maksimaalselt kuni 70 kg (sõjahaudade luustikuleiud tõendavad, et vibuküttidel arenes välja isegi vastav selgroo kõverus).
Sobiva puidu nappuse tõttu veeti jugapuud Briti saartele sisse Hispaaniast. Imporditud veiniga koos oli kaupmeestel kohustus tuua kindel hulk vibutoorikuid.
Vahemeremaades, kus jugapuud kasvab tänaseni palju, jugapuust vibu kohapeal ei kasutatud, jugapuust valmistati vaid nooli. Kuna jugapuust vibu omadused muutuvad 35º C kõrgemal temperatuuril ebasobivaks, siis eelistati lõunamaades kihilise ehitusviisiga vibu (G. Gordon 1980
Tulenevalt puidu vähesest elastsusest tuli jugapuust vibu nööristada vahetult enne lahingut ning seejärel vibunöör kohe eemaldada, vastasel juhul tekkis püsiv deformatsioon.
Kihilise ehitusviisiga vibul sellist puudust polnud, relv sai ristisõdade käigus ka Euroopas laiemalt tuntuks, kuid laiemat levikut takistasid aeganõudev ehitusviis ning tunduvalt kõrgem hind.
Kihilise ehitusviisi kohta vt.: kollageentehnoloogia (JM) (URL=http://de.wikipedia.org/wiki/Sehnenbelag): sarvedest kasutati õõnessarve lamelle, liimimiseks kasutati loomade nahast või kalade ujupõitest keedetud liimi. Kõõlustest sobisid veiste pikad kannakõõlused, mida õnnestub tõmmata väiksemate kimpudena lõhki. Vt.ka ttp://books.google.co.uk/books:Holger_Richter_Hornbogenarmbrust
Pikk jugapuust vibu oli XIII sajandi rõngasrüü vastu sama efektiivne kui vöökonksuga vinnastatav amb, samas oli vibu laskekiirus ligi 4 korda suurem. Püstise asetusega vibu vajas ka lahingrivis vähem ruumi kui rõhtsa asetusega amb. Vibu kasutamist piiras vaid see, et vibulaskmine vajas suurt jõudu ja oskust, seepärast kasutasid vibu rohkem ründajad, kes olid enamasti ka professionaalid.
Sarvedest kasutati peamiselt õõnsat kitsesarve, liimimiseks kasutati loomade nahast või kalade ujupõitest keedetud liimi. Kõõlusteks sobisid veiste pikad kannakõõlused, mida õnnestub tõmmata väiksemate kimpudena lõhki.
Koondatud pildimaterjal vt.: arcuballista, käsiamb (vt. failide index ), sarvamb , rekonstruktsioonid
Juba Antiik-Kreekas oli tuntud käsiamb gastraphetes, selle hilisrooma vasteks oli arcuballista, selle keskaegne mugandus vanaprantsuse keeles oli arbalest, saksa k. armbrust.
MÄRKUS: eksitavalt võib mõjuda teine hilisrooma masin manuballista, kreekapärase nimetusega cheiroballistra, mis ei olnud viburelv, vaid väändejõu abil toimiv kergem nooleviskemasin.
Kivireljeefi järgi on näha, et rooma käsiammul oli kihiline vibu (mahavõetud nööriga on vibu otsad pöördunud ette), ammu varrel on näha viskenööri hoidev rullik (samasugune rulliklukk oli ka keskaegsel ammul).
Arcuballista ei leidnud Rooma leegionides mingil põhjusel kasutust, küll on seda kasutatud täpsuslaskmisel ja politseioperatsioonides. (VÕRDLUSEKS: keskaegset käsiambu kasutati tulirelvadest suurema täpsuse tõttu veel 16. sajandilgi.)
KESKAJAL leiab käsiamb nimetuse all arcoballista mainimist alates X sajandi keskpaigast, Franki riigi sõdade ajast on säilinud ka vanim pilt, millel on kujutatud ammukütte.
William Vallutaja sissetungil Inglismaale 1066. aastal on kroonikud nimetanud vibuküttide kõrval juba ka ammukütte - ballistarii- kuigi Bayeux´ vaibal ammukütte näha veel pole. Ilmselt polnud käsiamb veel piisavalt tähtis relv, puudu võis jääda ka efektiivsusest, sest ristisõdade eel ei tuntud Põhja-Euroopas veel kihilise ehitusviisiga vibu ega nn. sarvambu.
XI-XII sajandivahetusest pärineb juba paavst Urbanus II algatatud keeld kasutada kristlaste vahelistes sõdades ambu - 1139. a. Lateraankonsiiliumi otsusel kirikust väljaheitmise ähvardusel (Inglismaal fikseeris keelu Magna Charta - isegi veel 13. sajandil). Teema esilekerkimist põhjendavad uurijad sellega, et XII sajandi lõpuks oli amb muutunud äärmiselt efektiivseks relvaks:
1) oli leiutatud nn. sarvamb (ristisõdade käigus oli omandatud türgi ratsavibu valmistamise kollageentehnoloogia (JM), samas oli sarvamb tuntud juba Antiik-Roomas - vt. arcuballista),
3) suure vinnastusjõu hoidmiseks ja vabastamiseks võeti kasutusele luust rulliklukk (leiutatud samuti juba Antiik-Roomas - vt. arcuballista)
Paavsti keelus oli nimetatud ka vibu, kuid ambu on peetud eriti kuratlikuks relvaks. Selle abil võis erilise väljaõppe ja varustuseta inimene tappa parimas varustuses rüütli! Prantsuse kirikutes on sel perioodil hakatud kujutama kuradi käsilasi ambudega käes.
Paavsti keeld pidurdas ambude levikut laiemaltki kui ainult kristlaste vahelistes sõdades, toimides ka esimestes ristisõdades. Alles siis, kui ristisõdijate vibukütid jäid 1180 ndatel aastatel Lähis-Idas alla araabia, türgi ja kurdi vibuküttidele, hakati relvastuma jälle ambudega. Ammuküttidest jalaväe vastu moslemite kergeratsavägi enam ei saanud. Juba XII sajandil loetleti ristisõdijate väe hulgast eraldi vaid ratsarüütleid ja ammukütte, seejuures moodustasid ammukütid väeosadest kolmandiku või isegi poole.
Euroopa sisesõdades on paavsti keeldu hakanud esimesena rikkuma Richard Lõvisüda (kroonika järgi 1185. aastal - surres seejärel ise ammunoolest aastal 1199). Sajandi lõpus esinevad ammud juba enamikus säilinud relvaloendites. (XV sajandi alguseks oli Saksa Ordul 18 ammutöökoda ning reservis 4500 ambu ja u. miljon ammunoolt!)
2-jalane amb - on kõik käsiammud, kuna neil puudub vastav tugialus (aluspink, lafett). Mõõt jalgades tähistab erinevate ammuklasside juures ammunoole ("ammupoldi") pikkust. Käest laskmiseks sobis neist vaid 1-jalane amb, väga tugev mees suutis sihtida ka 1½-jalase ammuga, kuid 2-jalase ammu toetamiseks pidi kindlasti olema sobiva kõrgusega rinnatis või müür.
1) Jugapuust ammuvibu - jäi paindejõu poolest pikkvibule alla - seda väikese pikkuse tõttu, mis oli alla 1 meetri. Vibust oli selline käsiamb siiski mugavam, kuna vinnastamise järel oli võimalik kaua varitseda ja sihtida.
2) Kihilise ammuvibu alus polnud puidust (nagu kihilise vibu puhul), vaid see koosnes ainult sarvest, kõõluskiududest ja loomsest liimist (siit nimetus sarvamb - samas on kõigi puhul tegemist kollageenmaterjaliga).
Kaare sisekülg (survekülg) oli kihthaaval kokku liimitud õõnessarveliste sõraliste sarvplaatidest, kaare välisküljele liimiti suure tõmbetugevusega kõõluskiud, liimimiseks kasutati loomset liimi. Nii kujutasid kõik materjalid endast sarnast, kuid erineva struktuuriga valkainet - kollageeni - mis on looduslik polüamiid.
(Sarvedest kasutati õõnessarvi - Teutooni (Saksa) ordu on eelistanud mägikitse sarve - liimimiseks kasutati loomade nahast või kalade ujupõitest keedetud liimi. Kõõlusteks sobisid veiste pikad kannakõõlused, mida õnnestub tõmmata väiksemate kimpudena lõhki.
3) Nn. terasvibuga ambusid valmistati juba XV sajandi alguses, kuid veel mitme sajandi vältel peeti sarvambu paremaks. Sarvest, kõõlusekiududest ja loomsest liimist valmistatud nn. sarvamb meenutas tänapäeval levinud klaasplastikust ambu, olles samas mitte ainult terasest, vaid ka tänapäevasest plastikust kergem.
Terasvibuga ammud polnud ka kuigi usaldusväärsed, sest kindlama koostisega süsinikterase keetmise tehnoloogia tekkis alles 16. sajandi lõpul. Enamik lehtvedrusid, mida esineb rohkesti vanadel lukkudel, ilmselt siis ka ambude "terasvibud", olid valmistatud mitte karastatud terasest vaid pehmest rauast külmvenitamise teel. Selline materjal sisaldas kristallidevahelisi mikrolõhesid ning võis alati murduda, eriti tundlik on selline struktuur talvise külma suhtes (1,5% ränisisaldusega nn. vedruterase keetmine sai võimalikuks alles 19. saj. teisel poolel)
Vastupidiselt tänapäevastele kujutlustele olid terasvibud suhteliselt väikese vinnastusjõuga, mis vastas siiski keskaegse ammu tavapärasele jõudlusele (keskaegse ammu maks. laskekaugus oli 275 m, vinnastusjõud 45 kG - V.Foley, G.Palmer, W.Soedel 1985). Ammuvintside kümnekordselt suuremale vinnastusjõule vastavat terasvibu polnudki võimalik valmistada, kuna sellise paksusega terasplokil puudus sobiva ulatusega painduvus. Painduvuse oleks taganud õhukeste vedrulehtede pakkimine ühte plokki, kuid taolist tehnilist lahendust pole keskajast teada. Paksemat ja painduvat terasvibu on rekonstrueerimiskatsetel üritatud küll "kokku pakkida" jootmise teel, kuid taoline kihiline materjal oli ebaühtlaste omadustega ning pragunes kergesti.
Jahiambudele oli väiksem vinnastusjõud täiesti sobiv, seepärast varustati hilisemate sajandite jahiammud tüüpiliselt just ühekihilise terasvibuga.
SARVAMMU VIBU (kollageenmaterjalidest kihilise ammuvibu) valmistamiseks ja liimitud kihtide kuivatamiseks võis kuluda palju aega (ratsavibu korral isegi terve aasta!), kuid seejärel oli relv kasutuskõlbulik vähemalt sada aastat. Kihilise vibuga amb maksis seepärast 16.sajandil kaks korda rohkem kui puust vibuga amb.
Kihiline vibu ja ammuvibu säilitasid elastsuse ka pealepingutatud nööriga, samas kui lihtvibu nöör tuli esimesel võimalusel maha võtta - et ei tekiks püsivat deformatsiooni. Kui sarvammu vibult võeti nöör maha, pöördusid vibu otsad ettepoole: sellises ettepööratud otstega asendis oli toimunud ka algne ammuvibu liimimine, asendi fikseerimiseks kasutati vastavat abinööri.
Ka loomsetest kollageenkiududest vibul oli oma puudus - kõõluskiud venisid niiskuse käes välja. Kaitseks niiskuse vastu tuli ammu vibule liimida vastav nahast (pärgamendist) kate.
Kui pikkvibule suutis mees nööri peale panna käte jõul (selleks oli vastav võte - pilt), siis sarvammu nööristamiseks tuli leiutada nööristamise pink.
Ammunool (sks. k. bolzen, eestikeelse mugandusena "ammupolt") olid sellisel määral standardiseeritud, et neid telliti ja valmistati tuhandete kaupa, sõltumata relva valmistajast. Standardse 1-jalase pikkuse juures võisid ammupoltidel olla erinevad otsikud, mida valiti vastavalt sihtmärgile.
VÕRDLUSEKS: pikkvibu kasutav vibukütt võis kanda nooletuppe seljal, haarates nooli üle pea (SIISKI: ka inglise pikkvibu kasutavad vibukütid kandsid nooletuppe vööl)
Rikošeti vältimiseks (raudrüüd tabades) võis rauast otsikul olla ringis mitu teravikku (floris guerrotorum - garro tähendas ühejalase ammu noolt), või lisati tavalisele teravikule eriline rõngas.
Vaenlase hirmutamiseks on Saksa Ordu kasutanud ka vilistavaid ammunooli (heulbolzen). Vilet tekitasid noolelabast läbi puuritud augud.
Erinevalt vibust, mida vibukütt üheaegselt sihtimisega, võis ambu vinnastada täie jõuga, kasutades nii käte, selja kui ka jalgade jõudu. Tegelik vajadus nii suure vinnastusjõu järele siiski puudus: keskaegsete ambude laskekauguse järgi (275 m) arvatakse, et keskmine vinnastusjõud oli maks. 45 kG e. sama, mis inglise pikkvibul - samas võimaldas sarvamb vinnastusjõudu üle 1000 kG! (V.Foley, G.Palmer, W.Soedel 1985)
Suur võimsuse varu ergutas valmistama tugevamaid ammuvibusid ja leiutama ka efektiivsemaid vinnastamise võtteid. Vastavalt arenes kaitsevarustus, rõngassärkide asemel võeti kasutusele plaatrüüd ja turvised. Kui tugineda ülaltoodud andmetele, siis plaatrüüdest läbilaskmine polnud siiski aktuaalne, ülisuurest vinnastusjõust tähtsam oli ilmselt vinnastamise kiirus ja vaenlase tabamine vähemkaitstud kohta.
Suure jõuülekandega vinnastajaid vajasid kõige rohkem ratsanikud, kellel oli sadulas istudes võimalik kasutada vinnastamiseks vaid üht kätt.
Käte abil vinnastati XI sajandi puitvibuga ambu, tõmmates vibunööri mõlema käe sõrmedega. Vibukaarele astuti mõlema jalaga peale, kasutatud on juba ka vastavat jalust.
Ristisõdade ajal idamaadest ambudele üle võetud "sarvvibusid" polnud käte jõul enam võimalik vinna tõmmata, seepärast hakati kasutama mitmesuguseid abivahendeid.
XIV sajandi keskpaigas levinud plaatrüüdest läbilaskmiseks tuli ammu vinnastusjõudu suurendada - võeti kasutusele mitmesugused ammuvinnastajad. Käsianbude puhul oli ammuvinnastaja lisaseade, mis tuli peale vinnastamist eemaldada.
Vinnastuspost (JM) (sks.k. spannbock) oli suhteliselt lihtne ja odav vinnastushoob, jõuülekandega ca 1:10, mille vertikaalne asend võimaldas vinnastamisel kasutada kogu keharaskust. Kahe ammuküti kohta võis olla üks vinnastuspost, kusjuures kumbki jõudis sooritada minutis kuni 4 lasku. Kuna sellist statsionaarset seadet ei saanud kasutada ründajad, siis oli kindluste kaitsjatel seeläbi suur eelis. (Enne piiramissuurtükkide kasutuselevõttu esines periood, mil kivikindlusi oli peaaegu võimatu vallutada.)
Kui ambude kasutamine sõjalisel otstarbel lõppes (15.saj. lõpul), kadus ka vinnastuspost. Jahiambude vinnastamiseks kasutati edaspidi vaid kergemaid vinnastajaid, vinnastuspostist on säilinud vaid paar kujutist.
Nn. sõrg oli mõeldud väiksema vinnastusjõuga ambudele, mida sai kasutada ka ratsanik. (Vinnastusjõud oli umbes pool inglise- või saksa ammuvintsi jõust - vt allpool.) Jalus võis taolisel ammul ka puududa.
Kui süsteemi kuulusid liikuvad plokid, siis nimetati vinnastajat inglise vintsiks. (Algupärasel kujul on taolisi nöörvintse säilinud Euroopas vaid paar tükki.) Laskmise ajaks tuli nöörvints eemaldada, see riputati puusale või heideti lihtsalt maha. Kuna nöörid võisid kergesti segi minna, siis oli inglise vintsi kasutamine suhteliselt keeruline.
Nöörvintsi võis vändata kahe käega, vinnastusjõud ületas seejuures 1000 kG, mis ületas paljukordselt keskaegsete käsiambude vajaduse.
Veelgi suurema jõuülekandega oli nn. saksa ammuvints e. cranequin, kuid seda sai vändata vaid ühe käega.
- saksa ammuvints toimis hammasreduktori abil, ammunööri pingutas hammaslatt, jalus võis ammul puududa. Kuna vinnnastada sai ühe käega, võis saksa vintsi kasutada ka ratsanik. Hilisematel sajanditel kasutati saksa ammuvintsi jahiambude vinnastamiseks, seepärast on neid säilinud suhteliselt palju.
Kuna vinnastuspost oli kohmakas vahend, siis said seda kasutada vaid kindluste kaitsjad. Välioludes pidi ammukütt kasutama väiksema jõudlusega vinnastajaid, mis võttis tunduvalt rohkem aega ning seadis ammuküti mitmeks minutiks abitusse olukorda. Seepärast hakati varakult kasutama mitmesuguseid kaitsekilpe.
Keskaja sõja-ambude lukk oli rulliklukk, mis esines juba hilisrooma käsiambudel. 16.-17. sajandi jahiambudel täiustati päästikut: kuna ühe pika hoova käsitsemine raskendas sihtimist, siis kasutati ülekannet üle mitme hoova, alla jäi vaid väike päästik. Samuti võeti kasutusele ammunoole fiksaator, mis vältis ammunoole ärakukkumist, kui laskevalmis ammuga tuli joosta ning jälitada looma.
Leiutatud juba antiikajal, koosnes rulliklukk rullikust e. pähklist (alamsks. nuzz), valmistatud pronksist või luust, millel oli pealpool sisselõige nööri haaramiseks, all - sisselõige stopperi hoova jaoks.
Vinnastamisel pingutati ammunöör pealt rulli pesasse ning tõmmati edasi, kuni rull pöördus ning alumine väljalõige sattus all stopperi hambasse - amb oligi vinnastatud.
Rullik seoti pesasse lõdva nööriga, mis takistas lasu ajal selle väljahüppamist ning takistas ka rulliku väljakukkumist vinnastamisel.
Rulliku vaba veeremine (pöörlemine asemel) vähendas luust rullikule kontsentreeritud jõudu, vältides samas ka rulliku väljalõigete kulumist. Luust rulliku tugevdamiseks võis selle sisse olla tapitud ka rauast kiil.
Rauast teljega rullik, mida esineb hilisematel jahiambudel, polnud samuti fikseeritud: päästmise ajal võis telg liikuda (veereda) vabalt üles, milleks olid rulliku telje jaoks kummalgi pool väljalõiked. Rulliku väljakukkumist vältisid stopperkruvid.
2.4. Raskeamb - nimetustena on olnud kasutusel "vintsiga amb", balliste (nt. Läti Hendriku Kroonikas, mis samal ajal võis tähistada ka käsiambu) või springalde (võis tähistada ka notstalit).
Raskeamb oli vintsiga kokkuehitatud raskeamb, mis vajas sihtimiseks ja laskmiseks erilist alust, vintsid on olnud enamasti nöörvintsid.
|
OSCAR-2019
|
||
Justin on juba oma muljetest ka kirjutanud. Põhimõtteliselt salvestati see eelmisel neljapäeval, mitte ei tule otse – keegi (ma ei tea, kumb saatejuhtidest) pidi ära sõitma sel neljapäeval. http://www.palun.blogspot.com/
ma vaatasin ainult natuke, sest tv3 oli miski kala sees terve õhtu. ehk siis pilt ja heli ei läind kokku… või oli ainult mul see mure?
Kohe, kui ma nägin neid ameeriklasi seal toredasti rääkimas, siis seda noort meest nähes mõtlesin esimese asjana, raudselt sinu kaasa, kuigi ma pole su blogi eriti kaua jälginud ja konreetne ettekujutus teist puudub 😛
mul oli ka sama häda, et heli jooksis ees ja pilt lonkis järel. väga häiriv. aga komplimendid justinile igatahes!
Kui kobiseda, siis minu meelest Kiur oleks võinud nendega veidi lihtsamat keelt kasutada, ta rääkis küllalt kiiresti ja kasutas palju selliseid marginaalsemaid sõnu, mis ei pruugi just põhisõnavarasse kuuluda. Aga noh, see on kivi tema kapsaaeda!
Mulle meeldis eriliselt see kiri nime all “Une-Mati ajas juhtme kokku” 😀 Olen alati mõelnud kahvlit vaadates, et huvitav, kes neid kommentaare sinna nimede alla küll paneb, need on sellised vahvad alati.
Kiur ajas jah kahtlast juttu. Ma võin muide kindlalt öelda et Justin teab eestist rohkem kui mina. nt. see et Taani lipp on pärit tallinnast ja igasugused sellised asjad…
Meil (kah tartumaalastel) oli samuti heli kõvasti pildist eespool jooksu pannud, mis natuke häiris, et tuvastada kumb intervjueeritav parajasti räägib – aga see ei takistanud siiski intervjuu kulgemisega kursis püsimast ja Justin nägi väga hingestatud välja seal ekraanil :P. Kuna ma tema seisukohavõttusid eesti keele osas olen juba tema Eesti-teemalisest blogist lugenud, siis mingeid suuri temapoolseid üllatusavaldusi ette ei tulnud. (Muhelesin tema särasilmse õlle-mainingu peale :P.)
Siiski, kuigi ma üritasin hoolega jälgida, jäi mul veidi segaseks, et mida see Scott üritas öelda, et vot see ja just see on hetkel eestlaste jaoks tähtsaim küsimus. Tahtsin küll kangesti teada saada, et mis see siis on, aga kuidagi on mu mälu selle ära kaotanud :S.
Ahjah :). Tõesti oli meeldivalt üllatav näha, et Justin suutis oma jutu selges kenas eesti keeles ära esitada. Tekkiski küsimus (see nüüd sellest, et ma päris kõigi Epu ja Justini siiamaani peetud blogidega peensusteni kursis ei ole), et kas tõesti see asjalik eesti keel on talle külge jäänud nende kahe kuu jooksul, mil nüüd Eestis olete elanud, või on Epp ka Ameerikas väheke Justini keeleoskust treeninud pluss eelmisest siinelamisest külgejäänu :).
Kuir ajabki sihukest juttu kogu aeg. See on ka üks põhjus, miks ma ei vaata kahvlit juba mitmendat hooaega. Mõlema saatejuhil ei ole mingi probleem rääkida aiast kui külaline samal ajal juhib tähelepanu aiaaugule.
Eile ei saand ma selle nihke tõttu Justini ja Scotti intervjuud jälgida, ehkki mõlema eesti keel oli kena, oleks siiski tahtnud pilti samal ajal heliga vaadata. Lihtsam. Aga seda une-mati kohta ma just nägingi 🙂
vaatasin just intervjuud tv.ee-st. Kiuri kysimused kohati olid nagu imelikud ja halvustavad ja toesti poleks vist enam keerulisemaid lauseid andnud moodustada. aga Justin raakis eesti keelt palju paremini kui ma oleks arvanud, saaks oma mehe ka niikaugele :). praegu ta ainult raagib koeraga eesti keeles – anna kappa, ja lama ja tantsi ja lahme oue :). ja terviseks muidugi, mis tema jaoks kolab nagu dirty sex.
Ma just eile mõtlesin, et mis sel Kiurul viga on – nagu viimses rahahädas teeb seda saadet. Ei mingit sära ega rõõmu. Võrno mõjub hulka paremini. Ma pole ka sel hooajal seda saadet veel vaadanud ja eilne ka ei mõjutanud seda edaspidi vaatama hakkama.
Aga Justini keel oli küll hea. Samas mu meelest oleks võinud osa intevjuust inglise keeles teha, tundus, et neil mõlemil on nii palju öelda, aga ei hakka ütlema, sest keel ikka pisut sõlmes ja mu meelest olid mõlemad huvitavad tegelased, kelle arvamused oleks huvitavad ka inglise keeles ;).
Inglise keeles oleks ehk sisukam olnud – samas on minu arvates selles, et nad oma intervjuu eesti keeles tegid, ikkagi oma ilu. Kes tahab pikka ja sisukat, saab seda mujaltki lugeda ja vaadata ja kuulata (saate formaat ei võimaldagi pikki mõtisklusi ja arutelusid, need kärbitakse ajapuudusel alatasa saatejuhtide kiirelt vahele lükitud kokkuvõtlike repliikide ja lihtviisil teemalõpetustega ära), aga nende kindlameelne eesti keele rääkimine igatahes oli vähemalt (võibolla isegi mõneti väljakutsuv) märk lugupidamisest eesti keele ja meele vastu, mis niigi on praegu tõmbetuultes venekeelse asjaajamise nõude pealepressimise ja inglise keele igapäevakeelde sissetrügimise vahel. Mulle igatahes tegi heameelt, et nad mõlemad justnimelt eesti keelt rääkisid, mis siis et aeglaselt ja ettevaatlikult, aga hea tahte ja lugupidamise avaldusena oli see minu arvates palju väärtuslikum kui oleks olnud meeleheitlikult ajaraamidesse mahtuda püüdev inglisekeelne üritus “veel rohkem” öelda. Selles asjas oleks pigem saatejuhil olnud võimalus rohkem sisukust produtseerida, õigesti esitatud küsimuste ja teemapüstituste abil, aga ta lihtsalt valis selle võimaluse kasutamatajätmise ja piirdus üldisema ülelibisemisega. (Tulenes see nüüd aja- või huvipuudusest, mine võta kinni.)
mind veel ajasid narvi Kiuri vaga imelikud jareldused. naiteks Justin raakis, kuidas ta loeb unemati raamatut ja et isegi lasteraamatus on kasutusel nii lai ja keeruline sonavara. Kiuri jareldus, et ah sinu eesti keel siis pohinebki unemati raamatul. no nagu oleks pilves ja yldse ei kuulaks ning aru ei saaks mida inimene raagib.
Aga mis tema (Kiuri) eesti keelde puutub, siis see on alati olnud keeruline. Vahel ei saa ka eestikeelsed intervjueeritavad pihta, mis ta küsib. Ma ei mäleta, et oleks enne näinud, kuidas ta välismaalasi eesti keeles intervjueerib. Ise mõtleksin, et mul on instinktiivne, et siis hakkad ju aeglasemalt ja lihtsamalt rääkima…
Ma olin eile õhtul külas Daki juures ja väänlesime naerust, kui see Une-Mati jutt oli 😉 Aga Kiuru kommentaar juurde “Ah sellel raamatul põhinevki su sõnavara”, see oli mu meelest huumor.
Aga Kiur minu peika pole küll olnud. Oleme koos töötanud (Õhtul Õhus, seesama Kahvel, Favoriidi nimeline tore ajakiri).
Minu arust oli ka nii kaunis vaadata kuidas kaks sellise suure maa nagu Ameerika kodanikku on nii raske ja maailmas vähekasutatava keele endale suhu saanud. Nii tublisti ja rahulikult väljendasid end sellistel sügavatel teemadel.
Ehk sa Epp kirjutad paari reaga, mis valemiga Justin selle endal nii kenasti omandanud on. Minu sõbrake käis isegi 7 kuud kursustel aga ikkagi ei taha sealt midagi tulla. Muidugi ei ole tegemist ka päris humanitaarse tüübiga, kellel keele kui sellise vastu sügavam huvi on ja et kohe ise uuriks ja puuriks.
Kiur sakib. No täiega ajas närvi. Segane jutt, keerulised sõnad, tagurpidi lauseehitus, kiire diktsioon ja teemalt-teemale hüppamine!
Kiur peaks vaatama kuidas näiteks Larry King inimesi intervjueerib. Arusaadav, et on teleri inimesed on edevad ja neile meeldib demostreerida laia silmaringi ja kuulata omaenese häält, muidu nad sinna purki ju ei roniks, aga kuskilt võiks nagu mingi sellise momendi ka sisse lasta, et su interviueeritav ka midagi rääkida saaks. Või on see vale lähenemine? Võrreldes ameerika talkshowdega, või siis isegi vene omadega, on Kahvli atmosfäär nii piinlikult kange nagu oleks see kahvel neil … Poisid aga olid tublid nii palju kui neil lasti olla.
kuigi Kahvel on täiesti m-a-s-e-n-d-a-v oma ‘must lagi on meie toal’ stuudiokujundusega (millele sekundeerivad sageli ka saatejuhtide tume riietus), näeb sealt ikkagi publitsistikat, mitte ainult Võsareporteri või Kaua võib! stiilis olmeprobleemide lahendamist.
Justin oli super, ja teine härrasmees säras eneseirooniaga. uurisin täna õhtul jänki Brianilt, kas ta nõustuks tõdemusega, et inglise keeles saab vähema kui 7 sõnaga kõik mõtted vabalt ära esitada 😉
Okei, Kiur on tugevalt üle eesti keskmise. Muidugi, mul ei tulnud meeldegi, et eesti tase on võsa. Hiinamaalt paistab paremini. 🙂
Olen kogenud, et Eestis ei maksa eneseirooniaga särada kuna see on sealses kutluurikontekstis nõrkuse ilming. Hakatakse kohe luuseriks pidama. Sama seis on sellega venemaal. Kui tahad nalja, teha räägi parem Schtirlitzi anektoote.
Ma just 5 minutit tagasi lõpetasin Krister Kivi “eesti maja” raamatu lugemise, mu meelest on see täis eneseirooniat (nii iseenda kui eestluse suhtes). Omaette küsimus, jah, kuidas see eesti lugejatele peale läheb. Mulle meeldis küll!
Mulle “Eesti maja” meeldis. Kuuldavasti New Yorki väliseestlastele eriti mitte (viimases EE-s või kuskil oli mingi kild, et teda ei taheta nende mingile üritusele). 🙂
Ja Justin rääkis väga lahedat eesti keelt. Huvitav oli jälgida, kuidas ta n.ö tehniliselt seda teostas – suu oli küllaltki kinni ja huuled ei liikunud. 🙂 Edu talle lasteraamatute lugemisel, häid on ju nii palju!
Ma soovitasin tal “Une-Mati, Päris-Mati ja Tups” esialgu pooleli jätta ja seeasemel “Eesti maja” ette võtta 😉
Kiur ei ole oma ülesannete tasemel, usun, et oleks saanud meestest ka parema jutu välja pigistada. Aga mida võin omalt poolt välja pakkuda, et hiljemalt paari aasta pärast üritab mõni kohalik tibi Giostino Epult üle lööb. Itaallane, peale selle veel muudik ja muidu Boybe, kuum kaup.
|
OSCAR-2019
|
||
…Ehk siis järjeloost, mis ilmus SLÕhtulehes ja pidi tulema enne jõule “Pegasuse” kirjastuses müüki, koos episoodidega.
Vastan: koos kirjastusega otsustasime, et raamat sobib paremini ikkagi suve algusesse, rannahooaja lugemisvarasse. Nii et kõik epiloogide ootajad, peate veel kuus kuud ootama… Aga see polegi nii hull. Mina näiteks mõtlen iga päev, et mismoodi küll “Lost” edasi läheb ja mis võiks olla lõpplahendus.
Vastan: ma töötan alates 1. detsembrist ajakirja Eesti Naine toimetajana, esimesed kaks kuud asukohaga New Yorgis ja siis asukohaga Tartus. Juba praegu olen teinud intervjuusid nii siinsete eestlastega kui skaibitsi-mailitsi Eestis või mujal Euroopas elajatega… Lugege ajakirja, ma igaks juhuks konkreetsemalt oma teemasid ja tegelasi hetkel ei paljasta.
Ja tulevikus loodan Eesti Naise palgal olles ka ühe või kaks elulugude raamatut kirjutada. See ning võimalus töötada Tartust olid kaks peamist põhjust, miks ma mitme muu tööjutu järel ikka Eesti Naist eelistasin.
Palju õnne uue alguse puhul. Minu jaoks on “Eesti Naine” selgelt eristuv ajakiri Eesti pisikesel aga tihedalt täidetud ajakirjade turul.
Muljetavaldav on selle ajakiri nii ajaloo kui igaühele midagi sisu poolest. Kuna Eestis staaride arv on piiratud, siis on huvitav lugeda just tavalistest inimestest ja nende lugudest.
Loen naisteajakirju väga juhuslikult, siis kui Tüdruk ostab. Ja EN on tõesti kõige sisukam. Edu hea kursi hoidmisel 🙂
ma ei tea, kui palju Sa oled nõus avaldama, aga kas Postimees oli ka variant? vähemasti sahinad olid liikvel mingi aeg 😛
Olid küll jutud nii Postimehe, Eesti Päevalehe, Ekspressi ja Maalehega. Ja ka kahe teleproduktsiooni firmaga.
Kahju, et õunalugusid niikaua ootama peab aga kui mõtlema hakata, on see tõesti parem. Suvel lähevad ikka sellised raamatud rohkem peale ja pealegi on 6 kuu pärast ka mu sünnipäev 🙂
Pole olnud ei minul ega Dakil aega talvejutu peale mõelda ega ole tulnud ka Õhtulehelt ülepärimist sel teemal… Võibolla et uuel suvel uus järjejutt.
veel: varem ei ostnud eesti naist väga lihtsal, kuigi imelikul põhjusel – ma põhimõtteliselt ei osta ega telli ajakirju, mis ennast kilesse pakendavad. ja seda mitte keskkonnahoidlikel põhjustel :). ma ise ostan… no päris palju ajakirju – ca 6-8 tk kuus, pooled neist mitte kodumaised. paar tükki on tellitud. ja poes valikut tehes pean ma ju ometi saama ajakirja sirvida, et teha otsus, kas osta või mitte. kui mõne ajakirja puhul on otsustajad heaks arvanud mul selle võimaluse ära võtta, siis ma lihtsalt ei osta seda ajakirja – selleks, et ma ei annaks neile otsustajatale kuidagigi kasvõi “millimeetripikkust” võimalust arvata, et kilesse pakendatult on ajakirja ostmisprotsent suurem.
annely’le – ajakirju pannakse kilesse minu meelest peamiselt sellepärast, et poes lugemas käijad igasugu nänni (testrid) sealt vahelt ära ei võtaks. vähemasti suuremates poodides on üks eksemplar sirvimiseks alati kilest väljas, pahatihti on ainult keegi ennast sinnasamasse riiuli ette seda täiega lugema seadnud.
Kui ausalt rääkida, siis kunagi ma ei lugenud alati Epppu rohelugusid lõpuni, sest lood olid niiii pikad ja enne sai kohv tassist otsa! Umbes aasta tagasi avastasin, kui palju siirust ja asjalikkust seal peitub ja hakkasin otsast uuesti lugema. Nüüd olen rohevärava Epppu arhiivilugudega lõpetamas. Eesti Naine on muidu armas ajakiri, aga äkki toob Eppp sinna kaasa uue hingamise? 🙂 See oleks tore!
„Hea ei ole enesetunne praegugi, peavalud ja nõrkus ründavad,“ märgib Epp, saabudes intervjuule otse lennukilt. „Ma seni ei teadnud, et puugihaigus võib nii salakaval ja pikaajaline olla. Keegi kusagil foorumis ütles, et läheb paremaks küll, aga mitte päev-päevalt, vaid aasta-aastalt.“
Kirjanik ütleb, et võtab asja pragmaatiliselt. „Põhiline küsimus on, et mida ma sellest õppida saan,“ leiab ta. „Mina usun, et kõik haigused on tulnud midagi õpetama. Praegu katsungi aru saada, mis juhtus ja mis edasi saab – ehitan oma identiteeti uuesti üles.“
Epu sõnul aitab haigus tal sihte selgemaks saada. „Kujuta ette, kui sul ei olegi enam nii palju selgeid päevi – mida sa siis teha tahad? Või kui sul üldse ei ole enam palju päevi jäänud – kuidas siis elad? Haigus peaks selles mõttes elukvaliteeti parandama, et ta sunnib sind valima asju, mida sa tegelikult tahad.“
Ehkki võitlus puugitõvega pole olnud kerge, on Epp alates novembri algusest, kui ta diagnoosi sai, kirjutanud ja kokku pannud kolm lasteraamatut. „Üks mu sõber naeris: „Nüüd su aju ongi selline, et sa enam muuks ei sobi kui lastekirjanikuks.“ Must huumor, aga eks selles on tõetera sees. Haigus on mind suunanud tagasi kirjutamise juurde – sinna, kus ma olen lapsest peale olla tahtnud.“
Epp märgib, et paradoksaalsel kombel ei ole tal aimugi, kus või millal kuri puuk ründas. „Seda juhtub, arst ei imestanud üldse, puuk võib ka poole tunniga oma töö ära teha ja jalga lasta,“ sõnab ta. „Olin enda “Indiast” poe käima tõmbamisega ametis, suvi otsa tegin tööd ja istusin vahel Tartus Toomemäel murul – ajasin telefoniga juttu, hoidsin lapsel mänguväljakul silma peal. Selle puugi võisingi vabalt sealt saada. Kummaline lugu: muidu olen ma metsainimene ja seni pole puuki saanud, aga sel aastal sain mürgipuugi, kuigi jõudsin metsa ainult paaril korral.“
Ja kui muidu on ta metsa minnes end ikka mingi puugipeletusvahendiga kokku teinud, siis kodu lähedale parki minnes ei osanud Epp puuki karta.
Sellest, et miski on korrast ära, andis esmalt märku väsimus. „Aga see tundus täiesti normaalne – olin ju suvi otsa poeehitusega tegelenud. Ma ei osanud midagi kahtlustama hakata,“ räägib Epp.
Kahtlaseks muutus asi siis, kui jala peale ilmus punane laik. Aga ka see ei pannud Eppu mõtlema, et tegemist võib olla puugihammustusega. Siis tuli laik ka teise jala peale. (Rändav erüteem, teab ta nüüd – see on borrelioosibakteri üks näitajaid.)
Kui senistele kaebustele lisandus seljavalu, otsustas naine perearstile helistada. „Perearst arvas kohe, et võib puuk olla.“ Aga perearstivisiidile Epp ei jõudnudki. „Ütlesin, et kohe ei jaksa tulla, tundsin end nii viletsalt. Leppisime kokku, et tulen nelja päeva pärast.“
Kuna ka Epu kõige väiksem, viieaastane tütar oli tol nädalal pisut tõbine, istusidki nad kahekesi suurema osa ajast voodis. „Ütlesin inimestele, kes helistasid, et mul on hetkel talveuni – just oli esimene lumi maha tulnud. Keegi ei kahtlustanud midagi, aga ma olin omadega täiesti läbi, nii nõrk oli olla.“
Kuna neli päeva hiljem ei olnud Epu enesetunne põrmugi parem, lükkas ta arstikülastuse taas edasi ja arst oli sellega nõus. „Uskumatu lugu, tegelikult oleks arst juba mu esimese kõne peale võinud survestada, et ma kohe ennast kohale veaks, sest ma ise ei olnud oma mõtlemises sel hetkel päris adekvaatne,“ analüüsib Epp taganjärgi. „Aga näis, et ei mina ega perearst võtnud puugiteemat eriti tõsiselt. Mulle tundub, et borrelioosi osas käibki selline lobi, et see on ülediagnoositud ja üldse mitte suur probleem.“
Haigus läks aga muudkui hullemaks. Siiski käis Epp ära varem kokku lepitud saates „Nädalalõpp Kanal2ga“. „See oli täiesti läbi udu,“ meenutab ta. “Mingil hetkel mõtlesin: kas see on tõesti kõik päriselt, et ma istun stuudios ja näitan saatejuhtidele oma kristalle?“
Läbi udu mäletab ta ka seda, kuidas helistas pärast saadet uuesti oma perearstile. „Mul oli väga paha olla – tundsin, et ei suuda enam hästi rääkidagi,“ kirjeldab ta. „Arst ütles mulle, et mingu ma siis erakorralise meditsiini osakonda, aga tema ei oska öelda, kas nad seal puugihaigusega midagi teevad.”
Esmalt helistas naine kiirabisse, et küsida, kas puugihaigusega on mõtet EMOsse pöörduda. „Rääkisin aegluubis, otsisin sõnu… Et kas tehakse puugivereproov ja määratakse ravi. Kiirabi vastas: „Meie seda küll ei tea.“
Kiirabist oli nii palju abi, et Epp sai sealt EMO otsenumbri. „Sealt öeldi, et minge perearsti juurde, kui on puugikahtlus. Vastasin, et mul on nii paha olla, on laupäev, ma ei jõua esmaspäevani oodata. Selle peale öeldi: „Tulge kohale, eks me vaata, kas ja mis teha saab.“ Minu jaoks tundus enda igaks juhuks kohalevedamine tolleks hetkeks väga raske.“
„Ta ütles, et tulgu ma kohe sinna. Nakkushaiglas vaatas valvearst mu üle, nägi laiku jala peal ja mu üldist oleku – olin näost valge nagu lina. Nad võtsid mu ilma vereproovi tulemust ära ootamata kohe haiglasse ja veeni pandi antibiootikum tilkuma. Kliiniline pilt olevat näkku karjunud, et on ägedas faasis borrelioos.“
Üllatuseks olid vereproovis ka kõrged entsefaliidinäitajad. „See oli minu jaoks müstika, sest ma olen end entsefaliidi vastu end vaktsineerinud kolm korda,“ ütleb Epp. „Viimane süst oli tehtud 2011. aasta lõpus, see oleks pidanud kaitsma ära viis aastat. Aga arst ütles, et see vaktsiin mu päästiski, muidu oleks lugu veel palju hullem olnud.“
Kui naine kahe nädala pärast haiglast välja sai, oli ta endiselt nõrk. „Mu eksmees Justin elab kõrvalmajas ja proovisime seda elukest klapitada. Aga tundsin, et olen oma nõrgas seisus talle ja lastele pigem koormaks kui abiks.“ Nii et kui sõber kutsus Eppu Itaaliasse täielikku rahusse paranema, tundus see õige lahendus.
Haigus on pannud Epu mõtisklema ka selle üle, mida annaks teha, et see nii paljusid ei niidaks. Esiteks on naine seda meelt, et igasuguseid puugihaiguse kahtlusi peaks nii inimesed kui perearstid ülitõsiselt võtma. Teiseks, entsefaliidi ennetustööd tasuks teha märksa agressiivsemalt. Samuti võiks vaktsiini Epu sõnul riiklikult doteerida – et puugisüsti hind on kolmkümmend eurot, jääb paljudel suure väljamineku tõttu vaktsineerimata.
Ka mingisugune meeldetuletussüsteem ning järjekindel arvepidamine e-tervishoiusüsteemis ei teeks paha. „Inimesele võiks saata meeldetuletuse, kui tal uus kaitsesüstiaeg tulema hakkab. Ma olen küll vastutustundlik inimene, aga mul läheb viie aastaga meelest ära, millal ma viimati süstil käisin, hoolimata sellest, et mul nende andmetega vaktsiinipass kodus sahtlis on.“
Korra entsefaliidi läbi põdenud, on inimene edaspidi selle haiguse suhtes immuunne, küll aga võib haigus hiljem mäluhäirete, nõrkuse või depressioonina endast märku anda. Borrelioosi ravitakse antibiootikumidega ning enamasti see aitab. Kuid ka see haigus võib jätta püsiva jälje näiteks mäluhäirete ja krooniliste liigestevalude näol.
„Arvan, et minu haigus päris ära ei kaogi. Ja ainuke viis terveks saada on haigust tänada – tema õppetunniga koos edasi elada,“ leiab Epp. „See on spirituaalne proovikivi, eriti entsefaliidi puhul, kus ravi üldse pole. Ainus ravi on terveks saada, elades õiget elu. Mõnes mõttes tundub see mulle äge väljakutse. Teisalt, kui vaadata süsteemselt, siis võiks ennetustööd palju tugevamini teha – puugihaigused on meie laiuskraadil tõsine probleem.“
Puuk aitas Epul oma eluväärtused ümber hinnata. „Selge see, et pean oma koormust vähendama,“ leiab ta. „Õppisin haigusest, et pean hoidma ennast ja oma kirjutamisannet.“
Viimased pool aastat on kirjaniku energiat võtnud uus ettevõte – Tartus Rüütli tänaval asuv kristallipood Indiast ja e-pood indiast.ee, lisaks on Epp osanik kirjastuses Petrone Print. Naine räägib, et ennast mitme südamelähedase asja vahel jagada oli ennegi katsumus, kuid nüüd, pärast haigestumist, selleks enam jaksu ei jätku. Et keskenduda kirjutamisele, plaanib ta osa koormusest ära anda või Indiast poe sootuks maha müüa. „Otsin inimest, kes oleks valmis poe kas ära ostma, tulema osanikuks või mänedžeriks. Olen avatud kõigile kolmele variandile.“
Epp usub, et tunneb ära selle õige inimese, kellele kristalliteema korraldamine üle anda. „Indiast ei ole ainult pood. Seal on ka teraapiatuba, me korraldame üritusi – see on pigem keskus, kuhu tuleb lisaks logistikale ka hinge sisse panna. Mina olen seda teinud ja see koht on mulle kallis, olen sealt praegu ise tervenemisel palju abi saanud, nii terapeutidelt kui kristallidelt.“
Viimase kahe kuuga on Epp kokku pannud kolm lasteraamatut – nii et haiguse aeg on olnud loominguliselt viljakas. „Mõte sellest, et mingi bakter su aju kahjustab, on päris hirmutav. Tahtsin muidugi teada saada, kui hull asi on, ning avastasin, et loomingulises plaanis see haigus mitte ei võtnud ära, vaid andis juurde,“ räägib ta.
Äsja ilmunud loomalugude raamatu „Hiir püksis“ pani Epp kokku haiguse kõige hullemas staadiumis, enne diagnoosi ja ravi saamist kodus voodis „talveunes“ olles. „Need on ammused tõsielulised loomalood, mis juhtusid minu lapsepõlves. Ma olin maatüdruk, kelle jaoks tema loomaarstist vanaisa oli suur kangelane. Käisin temaga igal pool kaasas.“
Saatusevimkana on raamatus ka puugipeatükk. „Teadsin juba lapsena, et puugid on Eesti metsade kõige hirmsamad elukad,“ räägib kirjanik. „Haigust ennast ma samas eriti ei kartnud, pigem oli rõve ette kujutada, kuidas keegi su küljes ripub ja verd imeb. Mäletan, et ei julgenud puukide pärast puude all kõndida. Keegi ütles, et puugid eelistavad lepapuid ja tänu sellele õppisin puulehed varakult selgeks. Alles hiljem sain teada, et tegelikult saab puuke pigem heinast.”
Epu ema õpetas talle, et enne metsaminekut tuleb pluusivarruka ja sokiserva juurest küüslauguga määrida. “Ma ei tea, kas see nipp toimib, aga kuna mul puuke pole olnud, siis äkki tõesti… Ja sel suvel, kui ema õpetuse unarusse jätsin, tuligi see salajane pisike puuk, keda ma isegi ei märganud.“
OTSIB ABILIST. Epp ütleb, et kavatseb edaspidi tegelda ainult sellega, mis tema hingele tõeliselt rahuldust pakub. „Olen rahul, et mul õnnestus teha Indiast pood, aga nüüd on vaja selle edasi viimises abi, et ma ise terveneda ja kirjutada saaksin.“
Ma eriti ei jaga elu alternatiiviks ja peavooluks. Lihtsalt annan oma parima tervenemiseks ja kasutan neid teid, mis õiged tunduvad. Siia kuuluvad nii antibiootikumid vajadusel (ja seekord tundus, et oli tõesti vaja) kui ka loodusravi (kassiküüs, kasekäsn jms) ja tervendajad (Indiast teraapiatoa omad näiteks) ja muidugi enda usk, värske õhk, päike ja armastus, siis saabki terveks :).
|
OSCAR-2019
|
||
Probleem iseenest ei olegi nii suur, sest päris ära ei taheta midagi kaotada, asi on alles mahaöeldud arvamuse vormis jne ja ega otseselt sellest kisa ei tõusnudki. Kisa ikka vanal teemal: madala hüvitise saajad sõimavad kõrgepalgalisi, kellele ainsana see muudatus negatiivselt mõjub ainult rahas arvestamises ja nõuavad võrdsust kõigile. Vanemad inimesed pahandavad, et nemad pidid nii ehk naa hakkama saama ja ärgu praegused üldse vigisegu. Kõrgepalgalised oigavad, et neil juba kõik planeeritud ja laenud kaelas ning mis õigusega võrdseks kui tegemist ei ole "emapalgaga" vaid palgahüvitisega, mis loomulikult ongi seotud palga suurusega. Ma ei hakka oma arvamust siia üldse panema, sest sellel teemal ei saagi olla ega tulla mingit konsensust. Igaüks kisab oma mätta otsast, sest oma särk ja rahakott on kõige lähemal. Mõni ju ütleb suisa otse, et ma olen nõus ise vähem saama kui ainult keegi teine rohkem ei saaks. Teine kaitseb, et miks pean mina kinni maksma teiste laiskuse, madala haridustaseme jms. Ehk siis vaesus teeb kadedaks, rikkus ihneks? Eks ma ise kaldu ka ühele poole, aga tundub, et see on paratamatu ja sõltub ainult sellest, millist elukogemust omad. Omasugused peaks omasugustega lävima - rikkad häärberitesse, vaesed getodesse ja nii et kokku ei puutu - kõige vähem konflikte?
Kõige suurem surmade põhjus pidi ju kah kadedus olema - inimene elab muidu normaalselt ära aga hakkab end siis naabriga võrdlema ja vaatab, et tollel ikka suurem auto ja kobedam maja ning töötab/stressab/joob ennast haigeks.
Tegelikult saab ka kavalusega - üks neiu, kes muidu suht keskpärases kohas sekretärina töötas, kuulutas alati igal võimalusel, et "kui palju see vanemahüvitise ülempiir ikka järgmisest aastast on, järsku ma kaotan veel raha muidu!". Iseasi, kas ta oli selle palga kuidagi sahkerdades nii kõrgeks ajanud või siis oli lihtsalt uhke tunne seda kuulutada ja mõelda, kuidas teised hinges kadestavad.
Lõpetasin just Remarque'i "Elusädeme" lugemise. Väga kole raamat, nõrganärvilistele ei soovita. Kole ei tähenda siis siinkohal aga mitte halba. Huvitav on see, et tavaliselt kuulun ma ka ise nõrganärviliste kogukonda ja tean, et igasugused lingid selle hoiatusega ei ole mulle avamiseks (nädal tagasi tegin just selle vea ja üks tõsiselt võigas pilt tiirleb siiani silme ees...), kuid millegipärast kardan ainult visuaalseid jälkusi, lugeda see-eest suudan.
Igatahes, seoses raamatuga kerkib üles inimlikkuse teema ehk siis nagu raamatus - mis muudab ühed inimesed teatud olukorras kiskjaks. Mina olen suhteliselt veendunud, et teatud olukordades muutume kõik kiskjateks, kas just sadistideks, kuid ka see pole välistatud. Millegipärast tembeldas mu kunagine kirjandusõpetaja mu selle seisukoha eest "inimeseks, kes kõnnib tänaval mööda kui kellelegi nuga selga lüüakse". Üllatav arvamus minu meelest kui võtta arvesse, et mina püüdsin vaid öelda, et keegi ei suuda näha teiste ega enda olemuse pimedamatesse soppidesse ja kui kedagi on ikka pool elu alandatud, siis ei ole võimatu, et ta ühel hetkel endast nõrgemate peal oma musti tunge välja elama hakkab. Korralik koolilaps oleks pidanud siiski igasuguse vägivalla joonelt hukka mõistma ega mitte sellele nö "õigustusi" otsima. Ikkagi on minu arvates põnevam mõelda "miks?" kui hoobilt asju must-valgeks tembeldada. Jah, tegu on ebahumaanne ja tegija väärib karistust, aga miks see nii läks?
Võib-olla olen ka haige, aga millegipärast tunnen põlgust nõrkade ja minu ees lömitavate inimeste vastu. Ei teki tunnet, et peaks appi minema ja pead paitama, pigem ütleks midagi vastikut. Paralleel elust - kunagi kiusas üks õpetaja üht tüdrukut minu jaoks põhjendamatult taga (kas saab põhjendatult kiusata?). Tüdrukul oli puudumistõend, kuid õpetaja pani enne seda nägemata talle põhjuseta puudumise kirja. Tüdruk ütles, õpetaja vihkab mind niikuinii, pole mõtet minna talle tõendit näitama. Mina siis läksin ise tema eest õiglust nõutama. Õpetaja ütles mulle, et miks mina ennast selle pärast pingutan, tulgu tüdruk ise ja ma võtan tõendi arvesse. Seisku, krt, enda eest!
See tüdruk oligi selline seina ääres väriseja, teine lugu on nendega, kes moe pärast ennast pisendavad - oh ei, mis nüüd mina ja kui lõpuks kellelgi villand saab siis ohivad ja puhivad, et kuidas küll nii. Mul oli üks selline sõber, kes alati kui ma teda kuhugi kutsusin ajas sõrad vastu, et mis nüüd tema ja kindlasti ta ainult segab ja on nõme jne. Me ei suhtle enam, sest ühel hetkel sai mul mõõt täis ja ma karjusin ta peale, et mis krdi snoobiks ta mind peab, et mul kohe kindlasti ei kõlba temaga suhelda. Ta hakkas ulguma ja mul tekkis vastupandamatu soov talle vastu kõrvu anda.
See on iseenesest kole tunne kui sa hakkad mõtlema, et ei, ma ei lähe sellele äpule oma abi pakkuma, las kannatab ja siis tunned järsku magusat mõnu sellest, et teine kannatab. Ma ei tea, mis piirist ei tundu enam kohatu ja ebamoraalne kedagi tema äbaruse tõttu lüüa. Koolikiusamise teemal ei saagi minu arvates seetõttu lahendust olla - alati on nõrku ja alati on tugevaid. Nõrkust haistetakse juba kaugelt, tugevat ei kiusa kunagi keegi. Ma ei ütle, et kiusatav on ise süüdi - normaalse psüühika ja elukogemusega inimene ei ela end teise peal välja, aga minu arvates ei saa öelda, et see on puhtalt kasvatuse küsimus. Instinktid löövad lastel teatavasti tugevamini välja kui täiskasvanutel. Loomariigis tapetakse nõrk teiste poolt ära.
Kõik need "Kärbeste jumalad", koonduslaagrikogemused ja muu peaksid näitama kui õhuke on see humaansuse kiht inimkonna peal. Piisab üsna vähesest - kellele võim, kellele võimalus ellujäämiseks, et see unustada. Ei tasu mõelda, et maailm on must-valge, ühed jumalast, teised saatanast. Igaühes on mõlemat ja sõltub ümbritsevast, kumb neist võimaluse saab. Ilmselt ei saaks igaühest julma natsidoktorit, kuid olukord määrab, et selleks saab just nö "kõige õigemate" eeldustega inimene.
Nii, eile, olles äsja eelmise sissekande lõpetanud, läksin wc-sse ja avastasin, et keegi oli jätnud vee peale tõmbamata. Mul endal on sageli kahtlus, et äkki unustasin selle ära, olen isegi paar korda kontrollimas läinud, kuid siiamaani on see ainult paranoiaks osutunud. Inimene ei pane tegelikult teadlikult selliste rutiinsete tegevuste sooritamist tähele, see ilmselt ongi põhjuseks, miks ma kunagi ei mäleta, kuhu ma juukseklambri, telefoni või muu sellise jublaka koju tulles pistan. Ja kui veel miski segama juhtub, siis ei mäleta hiljem iialgi, mis järjekorras nüüd asju tegema pidi - nt pesen ma ennast teatud kindlas järjekorras ja kui ma vahepeal pean midagi muud tegema, siis võin vabalt näiteks hambad pesemata jätta. Ilmselt juhtus selle õnnetu veetõmbamisega samuti, mis ei välistanud muidugi võimalust süüdlast otsima hakata. Peale minu kasutab antud tualetti veel 5 meest meie korruselt - üks neist (ja me juba teame, kes) jätab pidevalt prilllaua üles, tule põlema jne. Tema oli muidugi esmane kahtlusalune. Ehk siis - kui sul on üks halb harjumus, ole kindel, et ka kõik ülejäänu kallatakse sulle kraesse!
Muidu on meil wc-ga normaalne olukord, mitte nagu ühes teises asutuses, kus lõpuks lausa silt tuli uksele kinnitada, et enda järelt paluks koristada...Seal asutuses kasutasid wc-d ainult naised, va üks mees, kellele patud muidugi kohe omistati. Ega me lõpuks ei saanudki teada, kes pidevalt poti triibuliseks jättis. Igatahes meie kabineti neiud hoiatasid teineteist alati ette kui jälle "triibutaja" käinud oli. Peale teda oli ju päris riskantne vetsu minna, sest väljudes võis keegi sind märgata ja nõnda hoopis sind triibutajaks pidama hakata. Teiste s*** koristamiseni me ju ka ei laskunud! Siis oli veel üks frukt seal, kes alati oma järjekorda oodates vastu ust nõjatus ja sulle väljudes rõõmsalt naeratas. Kuulas kõrv kikkis ukse taga? Ei tahtnud järjekorra kaotamisega riskida tagasi oma kabinetti minnes? Igatahes oli kohutavalt ebamugav. Karistuseks lasid tibid kõlaka lahti, et ukse taga passija on buliimik...
Keeruline teema selle wc-ga. Kunagi keegi lausa arutas, et peab ikka imelik olema kui ametikoha wc-s midagi muud peale pissimise teed, et kas siis kodus ei saa, teine jälle väitis vastu, et miks ometi kodus vett raisata kui töö juures saab tasuta...
Mind hirmutavad peamiselt ainult inimesed, kes ukse lahti unustavad (ma ei tea, miks MINUL just piinlik on, aga on) ning naisterahvad, kes oma hügieenitarbed vedelema jätavad. Viimasega seoses on ka ainuke kord kui ma teiste järelt kasima pidin - meie peamiselt meestest koosnevad kollektiivis oli tollal 2 naist ja see teine oli oma hügieenitarbe (mitte mingi verise asjanduse küll) prügikasti kõige peale asetanud, ma siis kaapisin hunniku paberit sellele peale. Et jumala eest keegi ei mõtleks, et see mina olin! Sellest, et avalikes käimlates palju hullemaid asju näha võib, ma parem ei räägi. Ma tõesti ei saa aru, mis loomad seal käivad. Ja mina ju külastan tavaliselt siiski naiste poolt.
Loen jah, kusjuures. Ja jube kõrini on sellest, et maailm peaks nüüd järsku ainult ühe teema ümber keerlema. Teistpidi on kõrini ka neist, kes üldse aru ei taha saada, et ma tõesti ei viitsi 2km jala läbi lörtsi ja sita kõndida ja mingeid akrobaatilisi harjutusi teha. Lugesin mingit päris lõbusat ja natuke (liiga vähe) sarkastilist raamatut selle kohta, kuidas ma peaks nüüd mingisse nö "salajasse naiskonda" kuuluma hakkama. No tere talv! Ma tunnen küll, et mind sinna tirida üritatakse aga tavaliselt peletan ma nad eos juttudega sellest, kuidas ma üle 20ne aastasena pidin umbes neljaaastast onulast hoidma ja nutsin enne seda haledalt ja lubasin ükskõik, mida teha, et mind sellest säästetaks. Õnneks laps magas kõik need 2 jubedat tundi, mil ma teda valvama pidin.
Teine asi, millega teisi hirmutada on see, et mu ema ütles, kuidas temal on küll neist tittedest nii siiber, et ei taha ühtegi näha. Jumal tänatud, et mul normaalne ema on! No ja nüüd on ju selge, miks ma lihtsalt PEAN lapse saama - nii häid geene ei saa raisku lasta! /Õel irve/ Vähemalt tean ma, et siiamaani on minuga kõik korras ja mingit koletut instinkti pole kusagilt välja löönud. Ja mul ei ole raseduspsühhoosi, mille all "tarkade" raamatute järgi kõik kannatama peaks - ma olen kogu aeg selline olnud. No kust võtab mingi EMT, et mulle jubedalt meeldib, kui mu telefon iga kord Villu Reiljani häälega teatab: "0,5 - pole paha" kui mulle mõni e-mail laekub? Ja seda salakavalat teavitust saab maha võtta ainult läbi wap-lehekülje ning kodulehelt selle jama kohta midagi ei leia. Krt, mul oli pool sõimukirja juba valmis! Kahju tõesti, et ma avastasin selle mahavõtmise nii ruttu...Aga see ei ole seotud minu kalli postkastiga nagu üks tüüp siin üritas mulle selgeks teha ka peale seda kui ma olin talle enda arvates 5 korda öelnud, et see nii ei ole. Ja mind üldse ei huvita, et ma lõpuks ühe koleda sõna ütlesin talle, mida ilmselt kuulis ka meie uus töötaja, kellel sel hetkel vist kõrvaklappe peas ei olnud. Ainus miinus on see, et inimesed mõtlevad nüüd automaatselt, et ah - see on tema seisundist tingitud. Brrr, ei ole!!!!
Varsti ei julge enam süüa ka, sest mingid müüdid räägivad, et rasedad õgivad nagu nuumloomad ja kui mind söömas nähakse, siis võidakse ka mind kaastundliku pilguga vaadata või öelda, et "Sina sööd ju meil ju nüüd kahe eest!". Ma tõesti tahaks seda Hesburgeri suitsujuustuburgerit proovida ja mul on ainult loetud päevad jäänud, mil ma maskeerununa seda õgima saan minna! Ma ausõna ostaks ainult ühe ja ilma Maxi-eineta! Kookide või jäätise poole ei julge üldse vaadatagi - siis pandaks ju kohe diagnoos.
Ükspäev sai arutatud, et mis hetkel ometi sai ühesugulisest ja rõõmsalt poolduvast vihmaussist kahesooline inimene. Milleks see mutatsioon kasulik oli? Ärge hakake kohe rääkima kui igav elu ilma meesteta oleks vaid mõelge ka kui palju jama ära jääks! Nagu ma mitu korda öelnud olen, siis soorollid on minu silmis pigem ühiskondlikult pealesunnitud kohustus mitte miskit loomulikult kujunenut ja sama hästi võiksime kõik võrdsed olla - kupli all pole erinevatel sugudel niivõrd radikaalseid erinevusi. Kas tänapäeval üha enam igapäevaseks muutuv geikultuur ja unisex wc-d ei näita ka, et tegelikult ei ole sooküsimus nii oluline? Mingid muudatused tekivad evolutsioonis ja arenevad edasi siis, kui need kuidagi populatsionnile kasulikuks osutuvad. OK - pidevalt rasedal ürgnaisel oli keeruline endale toitu hankida, aga enne seda? Miks ei arenenud ühesugulisus edasi? Miks nö arenenumad eluvormid omavad endas isas- ja emaspoolt? Minu arvates oleks täitsa ok praeguses mõistes "vastavalt vajadusele sugu vahetada". See imelik y-kromosoom, mis kangesti ühe jalaga x-kromosoomi meenutab (kas ei näita selle "kahtlast" päritolu ka see, et enamus mitte eluvõimelistest loodetest omab just y-kromosoomi?), kust see tuli ja miks teda vaja oli? (Mul ei ole meeste vastu mitte midagi, absoluutselt neutraalselt mõtlen seda, vabalt võiks y ka naist tähistada, kui see nii oleks). Y - kui kole mutant, kes ise oma sugu jätkata ei suuda ja vajab selle jaoks nö "peremeeslooma"? Ma jõuan jah tavaliselt oma arutlustega kohutavate järeldusteni...
Sellepärast ma nüüd polegi ammu kirjutanud, et istun kodus (oma vabast ajast ju blogi ei kirjutaks) ja lasen ennast ümmardada. NOT. Tegelikult on seoses igasuguste ümberkorraldustega kole palju tööd, mitu uut inimest välja õpetada jne. Minule kui autistlike kalduvustega tibile on selline rutiini murdmine üsna piinarikas.
|
OSCAR-2019
|
||
Minu käest on nii palju küsitud, kuidas ma leidsin tee fitnessi juurde ja milline oli see minu nö alguspunkt ja ma olen nii pikalt tahtnud sellest kirjutada, aga ma pean tunnistama – tõde on päris valus, isegi minu jaoks. Et isegi aru saada, kuhu ma võin tõmmata selle kujuteldava piiri enda ja fitnessimaailma vahele, võtsin ma lahti enda Dropboxi ja hakkasin siis piltides ajas tagasi minema ja ma enda peas nagu juba teadsin, et need pildid ei saa olema ilusad, aga et need nii kuradima jubedad on, seda ma ei oleks osanud arvata. Ma lõin päris mitu korda läpaka kinni ja loobusin, sest ütle mulle üks naine, kes tahab kogu maailmale enda kõige varjatuma külje avada.
Ma ei ole mitte kunagi varjanud, et enne pühendumist fitnessile, kuulusid mu ellu rajud peod, voolas ojadena alkohol ja ma suitsetasin sigarette pakkide viisi. Juusiis tollel hetkel oli seda kõike vaja ja ma ei ütle, et ma kahetsen – ma lihtsalt nüüd tean, et ma ei taha sinna mitte kunagi enam tagasi minna. Kuivikut ei saa minust mitte kunagi ja pitsi ma ei sülita, aga seda metsikut peolooma, kes alustas kolmapäeviti enda nädalavahetust ma taga ei igatse. Mul on liiga selgelt veel meeles üks pühapäev, kus mu pidu kestis juba viiendat päeva ja ma palusin enda nooremal õel endal silma peal hoida, et kui mul väga halb hakkab, siis ta kutsuks mulle kiirabi. Süda niimoodi puperdas suurest pohmellist ja kogu sisikond oli juba vannituppa maha jäänud. Ilus vaatepilt ja suurepärane eeskuju nooremale õele.
Miks ma seda kirjutan? Sest ma tahan, et te saaksite selge pildi endale ette kuvada, millisest positsioonist mina hakkasin ennast üles ehitama ja millal mina otsustasin, et nüüdsest peab see elu põletamine läbi saama. Ma olin irooniaga öeldes kuradima universaalne inimene, sest ülikooli ajal ma käisin päeval loengutes (väga tihti pohmelliga), õhtul käisin tööl ja öösel panin pidu. Mingist une või toitumise režiimist ma ei hakka üldse rääkima, sest see puudus. Kooli kohvikust sai haarata suure näljaga iirisesõõrik ja kohv ning magada sai siis, kui aega oli (mida enamasti polnud). Huhh, külmavärinad tulid… ma reaalselt tagasi vaadates ei saa aru, kuidas organism sellele vastu pidas – inimese keha on ikka imeline asi.
Ja teate ma viskangi teile letti siia selle imeilusa pildimaterjali, mille ma siin enda kohta välja suutsin kaevata. Ja ma arvan rohkem sõnu polegi vaja. Sinu keha peegeldab sinu elustiili ja minu oma peegeldas seda eriti ilusti. Aasta oli 2014 – saage tuttavaks, Kaisa.
Ma mäletan, et need pildid ma tegin südasuvel isa korteris ja lubasin endale, et midagi ma pean ette võtma.
Pärnu rannakehast on asi päris kaugel. Kes arvas, et minul rasv ei kogune kõhule ja puusadele, siis arva uuesti.
Kusjuures, kui ma olen mõnele lähemale inimesele neid pilte näidanud, siis mitte keegi mind sellisena ei mäleta, sest riietega ma oskasin päris hästi mängida ja peita enda valukohtasid. Igasugused erinevad kellukese lõikega kleidid ja pintsakud/tuunikad olid teemas. Rannas oli asi muidugi keerulisem…
2014 õnnestus mul kükkida jõusaalis enda põlv tagurpidi ja päris pikalt ma pendeldasin igasuguste arstide vahet, kellest eranditult kõik soovitasid edaspidi jõusaalist kauge kaarega mööda käia. Eks see põlve lõhkumine oli ainult aja küsimus, sest tehnika oli selle jaoks võetud arvatavasti mõne fitnesstšiki Youtube kanalilt – ego ei lubanud targematelt nõu küsida – ma saan ise! Õnneks jätkus mul piisavalt kangekaelsust ja hakkasin abi otsima füsioteraapiast ning täpselt sellisel hetkel tuli minu ellu minu kihlatu, kes sõna otseses mõttes vedas mind tagasi jõusaali ja hakkas tühja kangiga mind maast lahti aitama, sest ise ma seda teha ei suutnud. Ma arvan, kui tema poleks mind julgustanud, siis ma lonkaksin võib-olla siiamaani ringi ja süüdistaks enda sitas vormis arste ja valusat põlve. No teate ju küll neid kolmnurkmehi, kes vabandavad enda makaronijalgu välja põlvetraumaga või millega iganes, et saaks iga päev biitsepsit ja rinda pumbata. Aga see selleks… By the way – kui mõni kolmnurk sattus seda postitust lugema, siis naistele meeldivad meeste tagumikud rohkem kui nende rind ja biits 😉
Naljakas ongi see, et minu elu oleks nagu enne 2014 aastat olnud selline hägune aeg. Elu kulgeski nädalavahetusest nädalavahetusesse ja iga nädalavahetus oli äravahetamiseni sarnane eelmisega. Ma olen öelnud, et fitness päästis minu elu ja ma reaalselt arvan, et päästiski. Ma ei räägi siinkohal mitte võistlemisest, vaid lihtsalt elustiilist, lihtsalt sellest, kuidas enda trenni-une-toitumise režiimi paika loksudes ma tunnen ennast paremini kui kunagi varem. Sa ei saa välja näha nagu miljon dollarit, kui sa kohtled enda keha nagu saasta. Valus, aga tõsi. Kui sa ei maga enda und täis, siis su näonahk ongi kahvatu ja su silmade all ongi kotid. Kui sa annad kehale kütuse asemel mingit ollust, siis ei tasu üllatunud olla, kui seedimine ja enesetunne soovida annab. Ma ei oleks aastaid tagasi lihtsalt uskunud, et uni, toitumine ja piisav liigutamine võib elukvaliteeti nii palju muuta.
Miks ma üleüldse hakkasingi seda blogi pidama oli see, et keegi saaks siit midagigi endale kõrva taha panna või inspiratsiooni ammutada. Ja kõik, kes arvasid, et ma sündisin jõusaalis kang peos ja olen eluaeg kana ja riisi söönud, siis ma arvan, et te saite vastuse. Ma olin konkreetne lödipüks! Seesama lödipüks nabapluusiga Veenuses ja seesama lödipüks pühapäeva hommikul McDonaldsi Drive In´is pohmakale ravi oodates. Kuni ühel hetkel mul sai sellest inimesest lihtsalt siiber! Kui sa pole enda elustiiliga rahul, siis ainult sa ise saad selle muutmiseks midagi ette võtta. Suutsin mina – suudad sina ammugi.
Ja mul läheb lihtsalt iga kord kulm kortsu, kui keegi kuskil pasundab, et ma olen ennast kuidagi ära rikkunud selle suure trennitamisega ja lihased teevad naise nii mehelikuks. Nagu ilmselgelt suuremalt ajalt võtavad ju sõna naksitrallid, kellel enda peegelpilt hinge täis ajab, aga no päriselt… Kas võrreldes sellega on päriselt ka eelmised pildid kuidagi paremad? Kas eelmistel piltidel olin ma kuidagi naiselikum, ilusam, enesekindlam? No ma kahtlen…
Mul oli päris kummaline vestus siin mingi aeg ühe tüdrukuga, kes uuris, et mis suurusnumbrit ma riietel siis kannan? Ja kui ma vastasin S, siis ta kategooriliselt keeldus seda uskumast. Nii suur naine nagu mina ei saa kanda nii väikest suurust. Pane või üks kajakas naeru noh! Tema oli pildi pealt pannud mulle täpselt diagnoosi suurus L ja mitte grammigi vähem. Mnjah… Eksperdid on igal pool. Iga vähegi normaalse kupli ehitusega inimene võiks aru saada, et lihaste olemasolu ei tähenda automaatselt ka suuri gabariite. Lihas võtab teadupoolest kehal palju vähem ruumi kui rasv.
No ja siis need minu lemmikud pirnid, kuidas jõusaalis treenides pole võimalik enam emaks saada ja kuidas naised digimuutuvad meesteks ja üleüldse igasugune naiselikkus pakib pillid kotti. Naine, võta ennast kokku – see halisemine ja hülge möla ei muuda sind ennast mitte kuskilt otsast paremaks. Vaata peeglisse – ikka oled naksitrall. Ja kui mõni mees tunneb ennast heas vormis naise kõrval vähem mehelikumalt, siis tuleks sügavalt kõhuõõnest enda mune otsida, mitte kurta, kui naisel neid rohkem on. Vabandust, eksisin endaga natuke ära. Lihtsalt mingid asjad tunduvad mulle 21 sajandil endiselt nii imelikud.
Ma ei oskagi midagi rohkemat öelda, kui seda, et kõik on võimalik! Sinu enda kätes on võime luua endale täpselt selline keha ja elu, millest sa oled unistanud ja palun ärge tulge mulle ajama, et umbes teie kehatüüp ongi “paksud jalad ja sangad”. Võta uuesti mu before pildid ette ja jäta need vabandused kellegile, kes sulle kaasa viitsib tunda. Sinu kehatüüp on “liiga laisk” või “liiga väledad lõuad”, aga mitte sangad. Kui sa oled üks nendest naistest, nagu ka mina ise, kelle enesekindlus on pöördvõrdeline tema välimusega, siis palun tee endale teene ja lihtsalt kujuta endale korrakski ette enda elu, kui sa oleksid endaga täiesti rahul ja tunneksid ennast enda kehas kui miljon dollarit. Kujuta seda pilti korra ette. Mis sind takistab?
Tags: before & after, elu parim vorm, elu põletamine, enne ja pärast, jõusaal, lihased, naised ja lihased, naised trennis, põletrauma, rasv, trenn, unistuste keha
No selle kehatüübi idee järgi peaksin mina siis olema vist õun või pirn? Võiks teleka ees krõpsu edasi nosida ja süüdistada halbasid geene 😀
Sellega ma nõustun, et iga inimene peaks lähtuma enda sisetundest ja enesetundest eelkõige. Kui sulle ei meeldi su elustiil ja välimus, siis ainult sinu enda teha on seda muuta. Küll aga ma vaidleks vastu sellele et nendel ‘before’ piltidel midagi väga viga on. Pigem tasub siin kõrva taha panna et kui sa aise tahad midagi muuta siis ära otsi ettekäändeida miks ei saa.
Sellest näost rääkides, ma vaatasin ise ka. No eks fakt on see, et nägu ikka ajas muutub, aga kummaline vaadata, et näiteks 21 aasta vanuselt nägi see nägu palju rohkem väsinud välja kui nüüd 27 aastasena. No ma katsetasin kunagi ikka kõik maailma juuksevärvid ja pikkused ära, kui lõpuks ikkagi aru sain, et loomulik juuksevärv ei ole meile antud kogemata, vaid ikka põhjusega 🙂 Aitäh sulle.
No mul tõmbab ikka normaalselt kulmu kortsu, kui ma näen päevast päeva ise ka seda munavalge omletti ja spinatihunnikut eks. Ma sureks nälga, kui mu õhtusöök koosneks kolmest brokkolist ja supilusikatäiest kodujuustust. Ma ei julgeks seda kutsuda kuidagi “healthy lifestyle” või misiganes muuks asjaks. Aga eks igaüks teab ise paremini.
Kaisa! Sa oled mega naine! Nii seest kui väljast! Ütlen ausalt, et olen sinu blogi lugedes saanud palju targemaks ja võib öelda, et ka muretumaks. Kõik need ”naised saunas rääkisid” toitumise teemad jms on mind palju rahulolevamaks muutnud. Teen rahulikult trenni ja söön mõistlikult ning ei stressa selle kaalualandamise pärast ja keha on muutunud palju ilusamaks. Tundubki, et naised võtavad selle toitumise tihtipeale endale nii kinnisideeks, et normaalne elu võib häiritud olla.
Väga õige. See kaalunumber on meile juba maast madalast sisse kodeeritud ja tegelikult me peamegi aru saama, et me ei aja ju taga seda numbrit, vaid peegelpilti. Ja minu meelest need tulemused tulevadki kõige paremini siis, kui sa võtad vabalt ja ei stressa asjade pärast. Ja siis aja möödudes ise avastad ka, kui palju on tegelikult muutunud. Aitäh sulle 🙂
Kaisa, see on väga mõnus lugemine ja sa tõesti kirjutad mõnusalt ja humoorikalt! Kuid isegi see kõrvale jättes, kogu sinu lugu ja ellusuhtumine on lihtsalt nii ÕIGE ja inspireeriv! Palun jätka oma loo jagamist meiega ja ära muutu (või noh, muutud kindlasti aina paremaks) ja ära lase nendel trollidel ja naksitrallidel iial endale nahavahele pugeda!! Sa oled suurepärane eeskuju!
Ma luban, et huumor ei kao minu blogist mitte kuskile, sest hoidku jumal selle eest, kui mingil põhjusel huumor minu elust kaduma peaks. Mis elu see oleks? Ma arvan, et ma olen suutnud endale juba päris paksu naha kasvatada, aga vahepeal tõmbab ikka kulmu kortsu, kui mingit totaalset jama kuulama/lugema pean. Eks see ongi see blogi pidamise ilu ja valu – 95% inimesi on nii toredad ja armsad ja siis need 5% poevad nahast välja, et saaks kuidagigi mingi haisva hunniku kuskile maha teha 😀
… minu silma riivas nõnda väga, et sa keskmise eestlanne keha kohta (Sinu “enne”-pildid) vihjad, et sellega küll Pärnu randa ei kõlba minna.
Samuti ei saa ma aru, kus sa neid inimesi kohtad, kes ütlevad, et jõutreening teeb naise mehelikuks? 😀 Olen ise tegelenud nii jõutõstmise kui nüüd fitnessiga ja mitte keegi mitte kunagi ei ole sellist asja isegi vihjanud! Muidugi, mina ei jaga oma tegemisi avalikult ja Sinuni jõuab see “tagasiside” ilmselt enam, aga tõesti – kes need “naksitrallid” sellised on?
Kui sa seda nüüd niimoodi ütled, siis võib-olla sai see tõesti kirja pandud kuidagi ainult minu mätta otsast ja vabandan selle pärast. Ma lihtsalt tean, et mina ennast tol momendil enda kehas hästi ei tundnud ja sellest rannaskäigust oli mul tegelikult ma arvan oma 50 erinevat pilti igast küljest ja poosist ja ma mäletan, et päike nii eredalt paistis, et sain pilte vaadata alles siis, kui hiljem kohvikusse läksin ja siis oli ahastus suur. No mõtlesin, et olin hakkama saanud ülikuuma fotomaterjaliga eks ja siis lihtsalt vaatasin ja hoidsin peast kinni. Minu iluideaalidega selline keha kokku ei lähe, mis ei tähenda, et mõne jaoks võib selline keha olla ideaal.
Tagasiside jõuab kõige rohkem loomulikult anonüümsetelt inimestelt blogi vahendusel – eks anonüümselt võivad inimesed päris õelad olla. Aga olen sedasama jama kuulnud ka päris enda tuttavatelt ja olen päris tuliselt ka nende ütlemistele reageerinud (loe: inimesed enda elust elimineerinud). Kurb tegelikult, aga õnneks on iga tühi koht täitunud mitme uue ja toreda inimesega ja eks elu ongi karm aga õiglane 🙂
Jutt on küll nagu ossil mehel, seega ei saaks väita, et see suur treenimine mehelikuks ei tee. Jah keha on ilus aga ka enne ei olnud midagi viga ju. Kõik “inspireerivad” naisi, et vaata kui kole ma ennem olin ning välja tuleb, et tegelikult oldi ka varem loomulikult sale ning kiire ainevahetusega. Seega tõelisest pingitusest pole teil ikka aimugi. Kui te treenite ennast 110kg pealt supervormi siis on õigust praalida, mitte siis kui oli 3 ülekilo. Naeruväärne.
Sa vist otsisid ja otsisid neid mune, aga üles neid ei leidnudki. Huvitav, mis paneb ühe mehe naisterahvale selliseid asju ütlema? Kurb.
Munad munadeks. Neid ei pruugi mul ju olla. Aga miks naisterahvas ennnast nii labaselt väljendama peab ning lahmima ei jõua jälle minule kohale. Tahan sulle lihtsalt selgitada, et tõeliselt hädas ning motivatsiooni vajavad siiski need kes on tõsiselt ülekaalus ning tahavad ja peavad ennast muutma, et teevislikult edasi elada ning ühel hetkel ka enda keha mitte häbeneda. Sina kes sa kirjutad, et olid enne jube kole ning ei suuda neid piltegi vaadata endast, ainult sülitad näkku naistele kes on tõsiselt hädas kaaluga. Nad vaatavad su “before” pilte ja igasugune motivatsioon kaob ära kuna nende eluunistus on saada selliseks nagu olid sa ennem. Nähes kust sa alustasid ning võrreldes sellega kua nemad on siis tundub see tekst ikka tõsise mõnitusena.
Ma ei saa sinuga kahjuks nõustuda. Minu blogi kajastab tavalise inimese elustiili ja fitnessi teekonda võistleva sportlasena, siit ei tasugi otsida ülekaalulise inimese võitlemist tervise eest. Minu blogi võiks samahästi mõnitada invaliide, üksikemasid või keda iganes, kellega ma samastuda ei saa. Ja kui sa nüüd natuke siin ringi vaataksid, siis saaksid isegi aru, et täiesti tavalised naised, kes ei vőitle ülekaaluga on suurem osa naisi, kes siit mingitki abi/motivatsiooni otsimas käivad. Vabandan labasuse ja lahmimise eest – ma olen seda teinud ka blogi tutvustuses ja see ei peaks kellegile enam üllatusena tulema.
Vabandada pole küll tarvis, eks ma ise võrdlesin ka veidi valesi asju ehk. Paljusi sa kindlasti motoveerid ning ega kõiki ei saagi.
Pean Priiduga kahjuks nõustuma. Endal pole kaaluprobleeme, kuid tean üsna paljusid, kes on tõesti väga halva ainevahetusega ning seetõttu peavad end väääga palju toitumise osas piirama; teevad palju trenni, kuid välja näevad ikkagi üsna suured.
Sinu before pildid olid aga üsna okeid – vaid kerge päästerõngas. Külgvaade ju eriti normaalne. Muidugi tulev trenni teha, mitte vaid esteetilistel põhjustel, vaid eelkõige just tervise pärast, kuid oma endist – täiesti keskmise eestlase – keha nii maha teha polnud küll ilus.
Sa oled super tubli, et omad niiii tugevat ensekontrolli, et end treeninud sellisesse vormi nagu praegu ning et suudad korralikult toituda. Samas kriitika endise sinu suhtes võib veidi suurema kehaga inimestele ikka väääga demotiveerivalt mõjuda ning väga paljud leiavad sellises olukorras lohutust vaid toidust.
Appi mida mu silmad peavad lugema. Minu meelest üks parimaid blogisid ja mind on küll see sundinud mitu korda trenni minema ja ka toitumises olen nii palju abi ja mõtteid saanud. Kui mõni suur inimene nüüd surnuks sööb ennast Kaisa pilte vaadates, siis kas see on tema süü? Kõik, kes julgevad internetis ringi surfata, peavad olema valmis ilusaid naisi nägema. Keegi kirjutas päris tabavalt, et ära lase naksitrallidel nahavahele pugeda ja tee seda mida teed. Kaisa palun, ära loe seda jama siin.
Minu arvates vaatame siin dialoogis ka ühest suurest aspektist mööda – rasvakaotus on üks teema. Distsipliiniga suhteliselt kergesti saavutatav. Hoopis raskem on naisterahval treenida endale kenad jalad, tuhar, õlad ja selg. See nõuab aastaid järjepidavat rassimist jõusaalis ja on minu arvates oluliselt suurem saavutus, kui kaotada 30 kilo. Inimesel, kes on tugevalt ülekaalus, hakkab kaal langema ka juba õhtustest jalutuskäikudest, kui sinna lisada veel teadlikud menüüvalikud, ei pea järjepidavuse juures muutust kaua otsima.
Aga kui me võtame naise, kes kaalub 60-70 kilo, on keskkohast rasvunud ja hakkab teadlikult jõusaalis enda keha vormima – see töö on minu arvates tõsisemgi.
Ei ütle kumb on raskem kumb kergem, eks inimesed ole erinevad. Samas näen kõrvalt, et 3x nädalas trenni ning pea igapäevane “10000” sammu + tervislik toitumine ei tee kaaluga mõne puhul kahjuks peaaegu midagi, seega olengi veidi kuri kui asja nii lihtsana näidata püütakse.
Mis mind takistab? Ausalt? Teadmatus ja oskamatus! Ma lihtsalt ei oska ega tea, kuidas ja mida. Ja mis mind ennast närvi ajab veel – Kuna mul on puudega laps, siis mured temaga ajavad mind külmkapi suunas. Ja nii need Serranod ja juustud suhu rändavadki. Raske kirjutada ja tunnistada oma rumalust, aga nii ongi.
Tegelikult sa kirjutasid just ise välja, et see ei ole teadmatus ja oskamatus vaid emotsionaalne söömine. Ja tegelikult selles ei ole mitte midagi häbiväärset ja mina ei nimetaks seda üldse mitte rumaluseks. Toit pakub meile rahuldustunnet ja ma avasin ka kunagi esimese asjana külmiku, kui elus asjad päris korras ei olnud. Minu lemmik comfortfood oli muidugi jäätis ja kõik magus. Mina soovitaksin siinkohal kahte asja: kõigepealt sa pead endale ise tunnistama, miks sa selle külmikuukse lahti teed ehk sa pead endale tunnistama, et sa ei hakka neid juustusid ja sinke sööma mitte nälja pärast, vaid otsid lohutust ning teiseks ära üldse osta endale koju neid asju, et kiusatust ei tekiks. See võib tunduda täielik jama, aga iga kord, kui sa selle külmikuukse lahti teed, siis proovi kõigepealt viia kuidagi muudmoodi enda mõtted eemale (mine jaluta, korista tuba, mediteeri, mida iganes – mine kitku kulmusid) ja kui sa selle ära lõpetad, kas siis arvad ikka, et pead selle külmiku lahti tegema? Ja kui sa ikka arvad, et pead selle külmiku avama, siis lihtsalt mõtle, kas see 5 minutit rahulolu söögist pakub sulle ka peale seda viite minutit midagi – tegelikult ju mitte.
Jaa, Sul on õigus! Ja miks ma ostan koju selliseid asju? Kuna mul on komme külalisi “üle toita” e. pakkuda erinevaid maitseid ja valikuid. Seepärast mul tihti ongi kapis selliseid asju. Just vaatasin oma MFP – ma sõin end täna 650 kaloriga lõhki. Ehk õhtu lõpetuseks oli vaja Creme bruleé ja veisepõski Caesari salati ning Serrano spargliga süüa. Jaa – jaa, “oli vaja”. Jah, toit on minu lohutus. Mulle meeldib kokata, armastan veidi teistsugust toitu kui nt makaronid hakklihaga vms. Samas, kohati heidan enda üle nalja, et kuna mul on südamekahjustusega hüpertoonia, mis viib mõnikord pulsi 140 peale (enamasti pulss 110 kandis ongi, kasvõi lihtsalt tolmuimejaga koristades), siis päevast kulunud kaloraaži aktiivsusmonitorist vaadates peaksin ma päris sale olema 😀
No minu arust teed sa siin enesele liiga natuke – ma küll ei näe esimesel pildil lödipüksi. Jah, praeguse vormiga ei saa võrreldagi, aga oleme ausad, ka oma kõige hullematel aegadel nägid ikkagi täitsa kobe välja 🙂 Aga olen absoluutselt nõus – kui tahad siis saad! Ja eks meil kõigil on olnud omad õppetunnid, oma lood, mida meenutada… sarnaselt sinu põlve ära kükkimisega, ma treenisin end ükskord hädaabi osakonda haiglas. Ma arvasin, et võin ühendada 2 elustiili – julm trenn ja hilised peoõhtud. Võisingi, kuni ükshetk sai kehal villand ja misiganes see diagnoos sealt ka tuli, ma olen päris kindel, et tegelikult tuli mu kehal lihtsalt piir ette ja see siis oli parim võimalus mulle märku anda, et aitab.Ma arvasin tol hetkel päriselt et mul on minek (ja sõbrad kes mind emergency vastuvõttu sõidutasid, arvasid sama).
Ma ei ole kunagi nõustunud kellegi jutuga, et “mul on võimatu endast vormi saada”. Oled proovinud või? ei, kahest nädalast ei piisa!
Ja su mehe saabumine su ellu sel hetkel on ehe näide sellest, kuidas kõigel (heal ja halval) on oma põhjus ja tihtipeale ei saagi me sellest aru, kui alles aastate pärast. Sa oled imetlusväärse töö endaga ära teinud ja usun, et sind ootab ees ilus tulevik fitnessi maailmas! 🙂
Kusjuures kui sa nüüd niimoodi ütled, siis mind paneb ennastki kukalt kratsima. Ma päriselt usun ka, et meie elus juhtuvad asjad põhjusega ja iga halb asi viib meid ikkagi lõppkokkuvõttes edasi ja niimoodi on see läinudki. Ja elukaaslasega kokku juhtumine oli ka kuidagi väga kummaline, selles suhtes, et me mõlemad olime kohtudes nagu sama puuga löödud – elu oli ainult pidu ja kõik ülejäänu oli teisejärguline ja siis kokku saades käis mingi klõps ja kõik langes paika. Oppaaaa, aga see sinu lugu – no see on juba mingi täielik next level. Eks keha annab kogu aeg meile märku, kui midagi on valesti, aga eks me mõlemad ei osanud või ei tahtnud neid märke lugeda, kuni lõpuks oligi piir ees. Ma arvan selle fitnessi värgiga ongi see lugu, et näpu annad, siis see võtab kogu käe ja keha järgi. Kui see võistlemise tuhin peaks üle minema, siis ma kindlasti vaatan sinna treeneri ameti poole või seon ennast kuidagi muudmoodi treeningutega. Ei kujuta nagu küll elu enam kuidagi teistmoodi ette. Ma arvan, et sa isegi ei kujuta ette, et ühel hetkel jätad jõusaali ja tervisliku toitumise maha 😀
Ma ei ole jaa väga kasutanud seda väljendit, aga me oleme tegelikult oktoobrist saati kihlatud 😍 Äkki varsti saab pidu pidada 🤩
Olen 100% nõus sellega, et kõik ongi ainult meis endas kinni. Ei ole mõtet hädaldada, vaid tuleb pihta hakata, kasvõi väikestest asjadest. Eks eesmärk ongi igalühel erinev, kas kaotada 5, 10 või 20 kg. Ning sellega olen ka 100% nõus, mida üks kommenteerijatest eespool kirjutas – üks asi on rasva kaotada, teine asi on lihaseid treenida. Ma olen seda rasva kaotamist kunagi teinud, võtsin 10 kg alla, mis muutis mu välimust ikka totaalselt, kuigi number tundub väike. Kahjuks aga tulid elus muutused, aega jäi vähemaks, trenni enam pole jõudnud ja olgem ausad, olen hammastel käia lasknud ning suurema osa sellest kunagi kaotatud 10 kilost tagasi söönud. Ehk siis minu kehatüüp on väledad hambad 😀 Olen tähele pannud, et inimene harjub väga kiirelt oma peegelpildiga. Kui kaalu hakkab vaikselt juurde tulema, siis esialgu seda ei märkagi või kui märkadki, siis kinnitad endale, et ah, see pole nii hull. Sellepärast peakski vaatama neid enne ja pärast pilte, et oleks paremini silme ees, mis oli enne ja mida tahaks saavutada või kasvõi hinnata progressi, sest kaalunumber keha muutumist alati ei kajasta, vaid kajastab peegelpilt ja mõõdulint.
10kg alla võtta on minu meelest päris suur asi 🙂 aga sul on tuline õigus selle kaalu juurde võtmisega, ennast hakatakse peas lollitama, et viga nagu polekski midagi – been there done that 🙂 võtsin isegi siin peale eelmisi võistluseid 11kg juurde. No lavavorm ei olegi normaalne ja selline 5kg on okei juurde võtta, aga 11 on ilmselgelt liiga palju. Aga tõepoolest – see kaal tuleks tihti nurka visata ja hinnata justnimelt seda, mis meile vastu vaatab.
No nii kuki muki sõbrakesed 😉 Nigu oled natuke aega eemal ja kohe hakkab juhtuma, 30+ kommentaari ja puha, kuigi osade kommentaaride kohta tahaks öelda “ei kommentaari!”. 😏
Päris kummaline on osade kaasvõitlejate arusaam, et osadel inimestel on mingi müstiline ainevahetus ja isegi, kui tasakaalustatult (rõhutan just tasakaalustatult, mitte mingi paleo-superhüpergigamega tervislikult) toituda, siis ikka kaal ei taha langeda ja peeglist vaatab iseenda kaksik vastu. Ei tea, miks küll? Tsiteerin ühte tuttavat, kes ütles tabavalt, et Auschwitzis pakse ei olnud…vabandage kohatu võrdluse pärast ja tundkem kaasa ohvritele aga mõte seisneb selles, et absoluutselt kõik võtavad alla, kui kaloraaži vähendada. Seega ütlen kohe välja järgmise ebapopulaarse mõttetera, et nö jämedat konti või pahasid geene ei ole olemas…tõestatud ära natside poolt, eranditult kõik võtavad alla. Ainukesed erandid saab teha teatavate haiguste korral, diabeet, kilpnäärme ületalitus jne. Nüüd aga suure ringi küsimus, kui paljudel on pärilik diabeet? 🧐 Ise küsin, ise vastan…vähestel, enamusel on diabeet sellesama külmkapiga pidevasse kontakti astumise tulemusena ehk inimesed ise söövad ennast haigeks ja paksuks. Seega järgmine küsimus, miks me nii palju endale toitu sisse ajame, mis iganes põhjusel? Aga sellepärast, et arenenud riikides, kuhu ka Maarjamaa kuulub, valitseb toidu üleküllus ehk meil on raha ja valikut endale head ning paremat tarbida. Lisame siia nutipluti, auto-bussitranspordi, istuva töö ja eluviisi ning voilaa…ongi mitte kõige toredam tulemus käes. 🙁
Eraldi jutt on veel stress ja õnnetu olemine, igasugune sotsiaalmeedia “kõik on ümberingi nii ilusad aga mina olen kole” teema. Ühesõnaga pika jutu lühike mõte seisneb selles, et esimese asjana tunnistame probleemi ja hakkame mõtlema, kuidas seda kõike muuta? Ei ole rahul enda kehakaaluga või peegelpildiga? Vuta vuta läheb arvutab välja oma BAVi, teiseks teeb selgeks, mis on makrod ja kolmandaks leiab need makrod poes pakutavalt üles. Kui veel jätta kõrvale arusaam, et prügikasti väljaviimine või koeraga ümber maja jalutamine on sport, siis hakkab juba vaikselt looma.
On hilja ja ma ei taha randomragema hakata aga ausalt, ma taoks isiklikult puruks kõik sammulugejad, kus tuleb teavitus, et 10K sammu on täis ja nüüd on tänaseks ennast piisavalt liigutatud! Miks? Aga sellepärast, et selleks, et midagi hakkaks muutuma, tuleb keha mõni kord nädalas ka aeroobsesse seisundisse ajada, samuti võib ka anaeroobset teha aga siin on omad kiki miki trikid 😉 Jõusaal põletab ja mitte vähe aga seal ei ole mõtet käia venitusnurgas selfiesid klõpsimas, vaid tuleb ka rauda tõsta ja soovitatavalt kava järgi…
Kõige parem on “uue elu alustajatel” esialgu, siiski eksperimenteerida enda kaloraaži paika sättimisega, sellega keha harjutamisega ning enda elustiili muutmisega. Trenn ja kaloraaži paika saamine ning selle mahutamine oma igapäevatoimetuste kõrvale on alagajatele liiga suur stress, mis tavaliselt lõppeb tagasilöökidega.
Ja nüüd kaalust. Kaal on kõigest nr ja sellest olulisem on proprotsioon 😉 Kui näiteks naisterahvas on 180cm pikka kaalub 70-80kg, kusagilt ei lödise ja kumeruste kohapealt näiteks dekoltee moodustab Mariaani sügaviku, siis ei ole kaalu nr mitte mingit tähtsust 😃
Ja nüüd -30kg vs -10kg. Uskuge või mitte, aga 30kg on tunduvalt hõlpsam maha võtta, kui 7-10kg. Sellepärast, et 30kg ülekaalus elav inimene teeb ilmselt kõike valesti ja kui ta oma valikuid muudab, siis kaal hakkab kiiresti kukkuma. 10kg kaotada sooviv inimene aga peab tegema tihtipeale raskemaid valikuid ehk loobuma konkreetsetest asjadest, mis kaloraaži tiba üle vajaliku hoiavad. On selleks õhtune klaas või kaks veini, paar pudelit õlut, mõni snäkk, suhkurdatud toode jne.
Samas pole põhjust kurvastamiseks, sest alati võib ebaõnnestunud transformeerumise korral uuesti alustada. Ainult ekstreemseks ei tohi minna ja inimkatseid tegema hakata 😉👍
Ma tahan lihtsalt öelda, et jumal tänatud, et sa olemas oled – päriselt ka 🙂 Ma tükk aega mõtlesin, et kas ma üldse hakkan vastama nendele kommentaaridele või mitte ja kui hakata, siis kuidas seda niimoodi teha, et mu point ka kõigile kohale jõuaks. Sa võtsid sõnad suust ja rohkemgi veel. Aitäh. Sada protsenti nõus ja võiks kivisse punaselt raiuda selle mõtte. Kalorid sisse vs kalorid välja on kaalu langetamise alustala ja see toimib ALATI. Neid tervislikke toitujaid ja sammude lugejaid olen ma isegi näinud. Kõik inimesed toituvad enda arust tervislikult, kuni nende menüüd keegi vaatama hakkab. Lihtsalt vürtsikuse mõttes lisan, et mu tuttav sai kunagi kreepsu, kui ma talle selgitasin, et kodujuustukook päriselt ka ei ole hea valik, kui soovitakse kaalu langetada – missest, et seal kodujuust sees on. Sammulugejatest ma olen varasemalt ka kirjutanud – mitte üldse positiivses noodis.
Toidu/liikumise valikud on mul vägagi õiged võrreldes sellega, et ”ülekaalus inimene teeb kõike valesti”. Ja ma ei saa aru palju ma ennast VEEL ‘piirama’ nagu peaks ja trenni pikkust pikendama, et kuhugi midagigi edasi liiguks. Julm ikka 😀
Mul on nii hea meel, et sa hakkasid blogi pidama. Ma juba kunagi ammu lugesin kuskilt mujalt sinu artikleid ja mõtlesin, et huvitav, millal sa ise midagi kajastama hakkad. Sinu blogist leiab palju asju, millega ma pole nõus, aga veel rohkem neid, millele ma võin kahe käega alla kirjutada. Mulle meeldib, et sa kirjutad kõike otse ja omadega, mõnikord ka liiga valusalt, aga vähemalt jõuab mõte kohale. Ma ise arvasin kusjuures ka, et sa oled eluaeg heas vormis olnud, sest kuskilt pole nagu midagi muud küll silma hakanud ja need enne pildid ei ole teab mis hullud, aga kõva töö oled endaga ära teinud ja endale kurvid kasvatanud. Kui vaadata seda külje pealt pilti, siis tagumikku sul nagu ei olnudki, kõik täiesti lame. Ja nagu eelpool keegi kirjutas, siis nägu on muutunud äratundmatuseni. Ma poleks ise tegelikult kunagi arvanud, et sa sellist rokkstaari elu elasid, aga see tõestab veel paremini, et kõik on tegelikult võimalik. Tuult tiibadesse ja ole nüüd hea ja posita tihedamini eks 🙂
Aitüma blogiomanikuke heade sõnade eest! 😊 Mind kurvastab just see, et aktiivse eluviisi juurde on viimasel ajal hulgaliselt väärarusaamu ja müüte ning suisa komertsist tingitud valet tekkinud. Igasugused imedieedid, kohe “esimese korraga” tulemust lubavad trennikavad ja faketoidulisandid 🙁 Järelikult tuleb nö juurte juurde tagasi tulla ja selgitada, et tulemused on enda peas kinni ning mingeid imeasju, mis kiire tulemuse annavad ei ole olemas.
Mis puudutab HMM juttu, siis mina soovitan umbes nädal aega panna kõik asjad kirja, mida sa sööd või näksid 😉 Ja siis hakatagi cutima just neist näksidest ja ahvatlustest ning jälgida, kuidas keha reageerib. Samuti oma BAV paika panna… Treenis võid kasvõi iga päev kaks korda käia aga kui toitumine on vale, siis enne lõhud ennast trenniga ära, kui muutused tekivad…õigemini neid ei tekigi…
Seega esmalt alustada kräpist loobumisest ja korraliku toidu ning joogi manustamisest! Loomulikult võib vahest ka ennast hellitada aga ainult vahest 😉😃
Kõigepealt ma lugesin selle postituse läbi, solvusin täiega, läksin tigedaks ja otsustasin, et sa oled minu meelest hullult ülbe ja sul pole isegi natuke õigus.
Siis ma lugesin teist korda läbi ja sain aru, et mina olengi see Naksitrall, kes selliseid naisi nagu sina kadestab. Nüüdseks olen ma kõik su selle aasta postitused läbi lugenud ja aitäh sulle selle eest, et sa nii ausalt oma tegemisi kajastad. Ma olen ülekaalus (mitte rasvunud, aga ka ilma suuremate pekivoltideta üsna inetu vaatepilt) ja ma sain tänu sulle aru, et ma olen kõik siiani valesti teinud. Toitumiskavad, näljutamine, ületreenimine.. ja siis peale paari kuud täiega käega löömine ja masendusse langemine on mu tavapärane rutiin juba mingi 3 aastat: ma kas söön nagu paks ameeriklane või nokin nagu linnupoeg, muud varianti pole siiani paistnud olevat. Ja siis ma olen muidugi süüdistanud end tahtejõu puudumises, aga hoopis rumaluses oleks pidanud süüdistama vist..
Seda et ma küsisin mis suurus retuuse sa kannad ei olnud muide üldse “paha pärast küsitud”. See et ma ütlesin, et sa tundud pildi pealt olevat suur tähendas lihaseline, vormis, treenitud mitte midagi negatiivset ja ma tegelikult arvasin, et sa oled M või S. Ma küsisin seda selleks, sest tahtsin teada mis suuruses tavaliselt tellivad naised retuuse kes trenni teevad, sest ma ise olen S ja M vahel või siis S. Kirjutasin sulle mehe telefoniga, ma ei saanud ühtegi smile panna ehk tundus siis imelik vestlus olevat 😀 ma ei mõelnud absoluutselt midagi halba, küsisin seda iseenda jaoks, sest huvitas mis suurust kannavad neid samu pükse teised 🙂 😀 Pildi pealt ei saa jah kunagi kedagi vaadata, mis suurust inimene kannab, sest mõni kellel on pildi peal eriti palju lihast, kannab hoopis sx-i seega jah… 😀 aga sulle edu võistlustel!
Suured suured tänud 🙂 Võib-olla tõlgendasin ka veidi valesti olukorda, palun vabandust selle pärast ja aitäh selgituse eest.
|
OSCAR-2019
|
||
Vahel eksib naisteajakirjadesse ka mõtlemapanevaid artikleid sisse. Viimases Buduaaris on lugu tublist eesti naisest Helen Marie Loorentsist, kes elab NYC-s ning töötab GlaxoSmithKline`i turundusdirektorina. Helen Marie läks peale 9. klassi lõpetamist USA-sse vahetusõpilaseks ja lõpetas keskkooli, seejärel sai Concordiast bakalaureuse ja magistrikraadi ning peale seda täiendas ennast New Yorgi Ülikoolis. Ta tunnistab ka ise, et väga olulised on tema jaoks olnud vanemate toetus ja suunamine. Ilmselt ka rahakott, nendivad paljud mõrult.
Nädalavahetusel olin koos ühe tavalise 13-aastase tüdrukuga. Ta ütles, et kui 16 täis saab, läheb ära Soome koristajaks.
Miks nii on? Miks mõni tahab kaugele lennata ja mõni mitte? Selle 13-aastase unistustetöö ei ole kindlasti mitte koristamine, ta lihtsalt ihkab, et tal oleks raha ja enda ümber vaadates näeb seda, et Eestis seda raha ei saa. Ma usun, et kõik tahavad hästi elada. Jama on see, et haridust ei nähta sageli hea elu võimaldajana - kõrgharidusega alampalgasaajaid on ju piisavalt. Head raha teenib välismaal ja selleks pole mingit haridust vaja. Kas see on lihtsalt kergema vastupanu teed minek või on tõepoolest selge see, et selline edulugu nagu Helen Mariel ei saa sündida suvalise maakoha keskklassi perest pärit lapsega? Kas hea hariduse saamiseks on vaja suurt raha? Mina ei tea tegelikult, kas ilma omapoolse kapitalita saaks vahetusõpilaseks minna. Ma ei arva, et meie koolid oleksid halvad aga selge on, et suurimad palgad on suurtes rahvusvahelistes ettevõtetes ja sinna TÜ karjäärilisti kaudu töötajaid ei otsita.
Või on siiski asi pigem geenides ja eeskujus? Kui ümberringi minnakse Soome ehitajateks ja koristajateks, kes motiveeriks kõrgemale lendama. Ega ma ei ütlegi, et kõik peaksid karjääri tegema, lihtsalt šokeerib see hetkelisest kasust mitte kaugemale nägemine - saad oma esimese koristajapalga kätte, ostad iPhone-i ära ja mis edasi? Ma ise ei olnud 13-aastasena kindlasti targem aga vähemalt niipalju olin kodunt eeskuju saanud, et loogilisena tundus ülikooli minek ja seejärel rikkaks saamine. Selle peale ma ei tulnud, et kõrgharidus võib ka alampalka tähendada.
Veel endast rääkides on kõige hullem see, et vanemad rääkisid mulle pidevalt seda välismaale minemise ja maailma nägemise juttu aga mina ei võtnud kuidagi vedu. Kodus ju hea ja mugav elada, sõbrad ümberringi - ei mina lähe kuskile. Ülikooliajal sain isegi stipendiumi välismaale minekuks aga lükkasin selle tagasi - ei julgenud minna, mõnusam oli kodus perekonda mängida. Kõik õpetajad ju hoiatasid selle eest - enne kodu mängimist mine käi maailmas ringi, muidu jäädki koju kopitama. Suurem osa jäigi.
Põhiküsimus ilmselt ongi, kuidas teha nii, et pubekaeas inimene oskaks hetkeolukorrast ka veidi kaugemale vaadata. Tore ju on kui sul on peika ja ägedad riided aga äkki oleks veel parem omada katusekorterit New Yorgis ja isiklikku stilisti? Ah, juba vanasõnagi ütleb ju, et parem varblane peos kui tuvi katusel.
Seoses ühe FB aruteluga tervisefašistide ehk siis kõike ebatervislikku ära keelata soovivate inimeste teemal meenus mulle veel üks liik inimesi, keda ma liigitaks tervisefašistide eeskujul päikesefašistideks*.
-Päike on tervislik. Mulle nii meeldib päike. Pruunid inimesed on ilusad. Ma ka algul ei läinud pruuniks aga siis ma päevitasin rohkem ja näed kui pruun ma nüüd olen!
-/solvub ja astub samasse paati tervisefašistidega/ Aga päevitades võib nahavähi saada! (jätab mainimata, et krimpsu võib ka minna, sest vestluse teine pool juba on üsna krimpsus)
Huvitav on siin see, et päevitamise võiks ju ühte patta panna veinijoomisega, mis samuti on ühelt poolt kasulik ja teisalt kahjulik. Samas pole ma ühtki veinijoojat veel mind veini jooma sundimas märganud kui olen maininud, et ma tervislikel põhjustel veini ei joo. Ka suitsetajad võiks oma hobi propageerida - tee suitsu, see rahustab! Millegipärast nad seda ei tee eriti. Kas pole päikesekummardajaid veel piisavalt nahavähiga hirmutatud või on tegemist hoopis mingi tervisefašistide alamliigiga?
Minu nahavähi jutule vastati muuseas, et vähk võib tulla, parem elada teadmatuses kui diagnoosiga. Mu meelest väike vastuolu eelneva "päike on tervislik - mina hoolin oma tervisest"-jutuga. Ühed imelikud ja üsna ebameeldivad inimesed igatahes.
*Kohe meenusid analoogiad ka näiteks lapsesaamisfašistide ja mitmelapsesaamisfašistide näol. Lastetusmaks ja vähem-kui-kahe-lapse-maks relvadeks.
Seda teksti kirjutades riskin ilmselt sellega, et mind veidi kohtlaseks peetakse (iseasi see, et me teeme seda üksteise suhtes ju pidevalt), kuigi tegelikult ma ei usu, et olen ainuke, kes niimoodi mõtleb. Juba see, et ma sain inspiratsiooni ühest muusikavideost ja ühest soundtracki plaadist, näitab, et teema ise on ju populaarne. Inspiratsiooniallikateks olid siis Britney Spearsi viimane video:
ning film "Natural Born Killers". Bonny & Clyde story niisiis - hea paha poiss, kes ühiskonnaga vastuollu minnes siiski alati oma tüdrukut kaitseb ning tüdruk, kes poisiga kaasa minnes ka ennast ühiskonnast väljapoole asetab. Ma isegi ei tea, kus ma seda motiivi esmakordselt kohtasin, kuid juba eelkooliealisena paberist nukkudega (mul olid tegelikult poolinimesed-poolloomad - fakt, mille pärast kodakondsed juba siis mu vaimse tervise pärast muret tundsid) mängides oli mu lemmiktegelane üks kergelt ebatsensuurse nimega tegelane, kes koos oma pruudiga väikelinna väikekodanlasi terroriseeris. Tegemist oli tollase moe kohaselt valuutaärikaga, kes Soomest pärit kivipesuteksadega äritses (kust lapsel sellised ideed, ilmselt olin vanemate jutte kuulates üks suur kõrv). Teise Bonny & Clyde momendina mäletan Rumeenia diktaatoriperekonna Ceausescude hukkamist - ma olin siis 8-aastane, poliitikast ei teadnud mõhkugi aga hinge läks, et nö "paha perekond" hukati rahva poolt, isegi paar pisarat poetasin vist.
Mida ma aga hiljem selgeks sain (ja Intsu-Inga ilmselt mitte), oli see, et Clyde'e tegelikult olemas ei ole. Olemas on ainult päriselt pahad poisid, kes ei ole üldse mingid õilsad kriminaalid vaid enamasti labased ahvid. Päris pätid ei varasta pahade tagant ega jaga vaestele, nad ei võitle ebaõigluse vastu ega ole pätid vaid olukorra sunnil. Ilmselt mõjub õrnas eas tütarlapsele just see, et keegi tuleb ja päästab nad kohutava reaalsuse käest (koolikohustus, vanemad ei luba peole jne) ning sellega saavad õnneks hakkama ka päris tavalised poisid, kes ei pea selleks koolimaja alla pommi panema või vanematel päid maha raiuma. Tegelikult peab ilmselt õnne tänama, et selliseid tüüpe tegelikus elus meie teele ei satu. Mõnel muidugi ei vea ka ja hea on kui satud mõne sellise otsa nagu Nõia-Ints, kes hiljem kättemaksuks ajalehes su rinnapartiid kommenteerib, palju enam levinud on ilmselt see, et kunagi sinu au eest teistel silmi siniseks löönud rüütel laseb oma rusikad lõpuks ka sinu peal käiku.
Ei ole võimalik, et isegi mina lõpuks siia jõudsin! Kõik targad mõtted, mis vahepeal peas olnud, on muidugi ammu kadunud ning üle jääb ainult sisseharjunult vinguda. Krt, ma ju ei armasta päevikutüüpi blogisid, kus inimesed oma raskest elust pajatavad aga nüüd olen ise sama kaugel (olen ma kunagi kusagil mujal olnud piiksatab enesekriitiline hääleke - ainult selleks, et endast paremat muljet jätta).
Nüüd siis propageerime rühmatööd. Sünergia ja muu. Eestlaste põhiviga olevatki see, et nad ei oska koostööd teha - igaüks üritab oma vankrit üksi sikutada ja teiste vankrite kodaratesse kive loopida. Hea meelega ma ka sikutaks ja loobiks. No kuidas sa teed seda grupitööd kui enamus auru läheb kommunikeerumisele? Kirjutasin just ühe kauni kirja, millele ma kindlasti saan vastused ainult neilt inimestelt, kes alati vastavad ja need, kes kunagi ei vasta ja kellele see kiri tegelikult suunatud oli, ei tee piiksugi. Siis veel see, et ka ühes ruumis viibinud inimesed suudavad instruktsioonidest absoluutselt erinevalt aru saada - no kuidas saab imestada, et artikli kokkuvõte pidi olema kirjalik - mis kasu on oma peas tehtud kokkuvõttest? Mul on alati tunne (kahtlustan, et see tunne on kõigil teistel ka), et minu tulemused oleksid palju paremad kui vaid neid grupitöösid ees ei oleks. On ju olemas vaid minu arvamus ja vale arvamus ning oma arvamuse kirja saamiseks olen nõus ka kõigi teiste töö ära tegema, peaasi, et nad minu ideed segama ei kipuks! Kõige vastikuma rühmaliikme musternäidis niisiis. Oh, oleks ma vaid see looderdaja tüüpi rühmaliige, kelle ainsaks mureks on see, et ka tema nimi kuhugi paberiäärele kirja saaks. Eks nad üritavadki meile näidata, et koostöös on jõud ja tulemus tuleb parem kui üksi tegutsedes - siiamaani pole ma seda küll kusagil näinud. Tulemus tuleb hoopis vaevalisemalt ning keskmiselt halvem kui üksi tehes. Ma arvan, et paljud on seda meelt - agaral oleks töö ammu valmis ja viimase minuti mees saaks rahulikult oma viimast minutit oodata, selle asemel, et nüüd mingi "kõigile sobiv" kompromiss välja mõelda.
Aga muidu, mida te inimesed seal kodudes teete, et õppida ei jõua? Põhivabandused on täisajaga töö või väike laps. Mul on muuseas mõlemad, nädalavahetusel sai suisa kahel kontserdil käidud ning kooli läksingi põhimõtteliselt selleks, et õhtuti midagi teha oleks. Magama lähen kell 22 tavaliselt. Telekas on mul kah olemas kuigi pean häbiväärselt tunnistama, et sellenädalane "Tippmodell" jäi nägemata kuna üritasin samal ajal WC-s oma häält ühe ettekande jaoks lindistada - 2 minuti jagu lindistust ja enam-vähem tund aega lindistamiseks, et heli ilma igasuguste krabinateta diktofoni saaks + mõned korrad puterdasin kah.
APPPPIII! Päästke end kes saab, maailma lõpp on käes! Facebook on maas Euroopas, aga närvilisi teateid on tulnud ka Aafrikast ja Lähis-Idast.
Inimesed peavad taas kontorites tööd tegema, täielik informatsioonisulg, tõeline streik. Keegi väitis raadios (raadios, saate aru!), et temal küll töötab - ilmne illuminaat.
Loomulikult vaatasin ka mina Eesti Tippmodelli esimest saadet. Ilusate ja rumalate stereotüüpi seal kinnitati, samas ega tarka juttu pole ju kellelgi huvitav kuulata, ilmselt lõigati see lihtsalt välja. Ilust nii palju, et ma saan aru, et modell ei peagi ilus olema aga vähemalt huvitava välimusega võiks ta ju olla. Mulle tundus naljakas, et välja praagiti mõned eelvoorus näidatud ägedad tšikid ming nende asemel valiti mingid harju keskmised. No äge oli näiteks see blondi poisipea ja prillidega tegelane (keskmise maitse jaoks muidugi õudus kuubis - naisel PEAVAD olema pikad juuksed) ning see tšikk, kes arvas, et Arne Niidu kommentaar tema teksaste kohta riivas kaaluteemat. Kamoon - kommentaar pükste istuvuse kohta ei pea tähendama kohe "paks, kao koju" vaid vale numbri kandmine teeb inimese lihtsalt koledamaks kui ta on. Muidu oli kena tüdruk täitsa. Vaadates praegust rahva maitset gossip.ee lehel, siis mind muidugi usaldada ei saa, sest mul on kas halb või elitaarne maitse, igatahes meeldib mulle enim kõige vähem hääli saanud tüdruk Anita. Meigiga muudeti mõni ka kahjuks palju koledamaks kui ta ilma oli - no näiteks see suurte silmade rõhutamine - ongi nii, tõmbame tugeva hajutamata joone silmade ümber ja ongi ilus või? Mu meelest väga ei ole.
Fotogeenilisust ma näo järgi muidugi hinnata ei oska - Ameerika variandi puhul olen alati hämmastunud kui head tulevad mõne tüdruku fotod, kellest peale vaadates miskit arvata ei oskaks. Ma ise olen muidugi nutmaajavalt ebafotogeeniline kuigi üks poolprofessionaal fotograaf kunagi lohutas, et paar ilusat pilti sajast ongi väga ok. Ses mõttes panigi imestama tüdrukute enesekindlus, noh ilmselt peab sellises saates seda olema kah, aga mina arvasin küll sellises vanuses, et minust koledamat ei leidu ja üritasin oma isikupära igati varjata.
Ilmselt oleksin kah kähvanud, et "olen žürii jaoks liiga bling-bling" või "käin jah 2 korda nädalas solaariumis ja teisiti ei saa, mis sest, et mulle on palju öeldud, et näen välja nagu grillkana." See viimane oli mu meelest väike feil žürii poolt arvestades Kaja Wunderi nahatooni - ei olnud ka seal mingit valge ihu üle uhkuse tundmist. Muidu oli žürii tore ja õiglane, kellelegi niisama ju pahasti ei öeldud.
Enesekindluse puudumine pani imestama selle ainukese plus-size modeli puhul - tahtes olla eeskuju "paksudele" tüdrukutele ei peaks ju pillima või oigama, kuidas tahaks kah ikka kõhn olla.
Ahjaa, neiukeste eluruum (vähemalt üks neist ruumidest) oli küll kõvasti askeetlikum kui Ameerika osades nähtud - ilmselt kardeti, et muudmoodi saatesse intriigi ei tekita kui 8 naist narivoodites ühte tuppa mahutades...
Aga eks elame-näeme, esimesel pildistamisel küll keegi millegi erilisega ei hiilanud. Järgmine osa tõotab põnevam tulla - kohale saabub Miss J, selgub, et mõni pole kontsakingi näinudki (see paistis kohe esimeses osas silma tegelikult) ning üks piiga minestab ära.
Eile anti meile selline pähkel järada: "Vend ja õde lähevad koos matkama ning otsustavad hetke ajel vahekorda astuda. No lihtsalt pole ühel õhtul midagi muud teha. Mõlemad kasutavad kaitsevahendeid ning moraalset traumat nad ei saa. On nende teguviis vale?"
Enamik ruumis olnud inimestest leidis, et kuna tegemist on täisealistega ning keegi ei saa viga, siis pole meie asi neid kritiseerida. Õppejõud jäi peale seda natuke jänni, sest materjal, kust ta oma näite võttis teatas, et enamik inimesi vastavat sellele küsimusele, et õe-venna teguviis on vale, sest see lihtsalt on vale. Vahi siis tolerantseid Eesti tudengeid, kes teooria peapeale keerasid.
Järgmine näide, mis sisaldas surnud kanaga vahekorda astunud meest oli veidi keerukam, kuid siingi tekkis diskussioon pigem sellest, kas kana oli juba surnud või tapeti sugulise kire rahuldamise tarvis. See, et seks kanaga enamikule kole tundub, ei tee asja ju veel valeks - mulle tundub heeringa söömine jäle, ega sellepärast heeringasööjaid karistada tule.
Ehk siis jätkan juba sisseharjunud kommet endale erialasse mittepuutuvaid, kuid äärmiselt huvitavaid vabaaineid kuulamiseks võtta.
Eksperiment terakestega ebaõnnestus täielikult, hommikul ärkasin kohutava valuga vasakus kõrvas ja praeguseks olen kõrvapõletiku diagnoosiga antibiootikumide peal. Ema andmetel esimene kõrvapõletik minu pika ja raske elu jooksul. Seoses piinava valuga ei taha eriti kõrvaklappe pähe panna ning kuulan avalikku ruumi täitvat raadiomuusikat. Ehk siis olen tööl ja seda mitte töö pakilise iseloomu tõttu vaid sellepärast, et võtan sel veerandil ka mõned ained koos statsionaaridega ning lihtsam on töölt loengusse minna kui kodunt reisima hakata. Igasuguste kohustuste "tatihooajale" planeerimisega lähen juba teist aastat alt, eelmisel aastal jäigi rahvaülikooli ilusa emakeele koolitus korralikult lõpetamata. Sel aastal siis kirun ja üritan ikka loengutesse kohale minna.
Aga ma tahtsin ju hoopis raadiost tulevast muusikast rääkida. Tuli üks selline laul, mis mul ihukarvad õudusest püsti ajas ja ma lihtsalt pidin teada saama, kes sellise rõlguse valmis on treinud.
No kohe häbi hakkas, et mulle ei meeldi. Seesugused muhedad onud ju. Popid veel pealekauba. Teine samasugune rahva lemmik, kes mul südame oma lauludega pahaks ajab on Jaan Tätte - no ma ei või kuulata kui üks täismees laulab naiivse häälega laulukest põdrast ja ämblikust. Kohe piinlik hakkab mul kui seesuguseid laule kuulan. Iseenesest pole mul lauljate endi vastu mitte vähimatki - ma oleks kohe rahul kui mulle Orelipoisi laul meeldiks ja ma saaksin Eesti Laulu finaalis millegi emakeelse poolt hääletada. Ilmselt on kõige selle taga mingi lapsepõlvetrauma. Umbes nii nagu ma ei usalda pruunide silmadega mehi, keda teised kõik kompuks peavad, sest üks selline viskas mulle esimesel koolipäeval kui mina, kodune laps, kangesti sotsialiseeruda tahtsin, puuoksa otse silma. Ma olen sellele konkreetsele isendile andestanud - paistab üsna vägivallavaba mees olevat, aga eelarvamus kummitab siiani.
|
OSCAR-2019
|
||
Eesti looduses on kokku loetud 30 liiki pistesääski. Paljud pistesääsed toituvad taimemahlast, suur hulk aga imevad selgroogsete loomade – lindude ja imetajate verd. Inimese naha sisse iminokka puurima võivad tulla hallasääsed (Anopheles), linnusääsed (Theobaldida), soomussääsed (Mansonia), metsasääsed (Aëdes) ja laulusääsed (Culex). Oma liigilise vähesuse teevad nad kuhjaga tagasi arvukuse ja pealetükkivusega.
Verd imema tulevad üksnes emased sääsed. Kõik verd imevate sääskede emasloomad peavad saama korraliku verekõhutäie selleks, et verest saadud valke kasutada munade arenguks. Munade küpsemine nõuab palju toitaineid ja ka energiat. Loomade veri ongi sääskede jaoks kui energiajook pikamaasportlasele. Teist nii kontsentreeritud valgu- ja energiaallikat looduses lihtsalt pole. Teiste mitte verd imevate putukate emasloomad peavad mitmeid päevi näiteks nektarit või taimelehti sööma, et munade arenguks vajalik kogus toitaineid koguda. Sääsk saab kogu vajaliku portsu kätte umbes 10 minutit kestva, kuid imejale võrdlemisi ohtliku imemispingutusega.
Iminokas asuvate hambuliste suistega puurib sääsk läbi naha esimese sobiliku kapillaarini, kust imetakse oma kehakaaluga võrreldes kahe- kuni kolmekordne kogus verd. Selleks et vältida imetava vere hüübimist, ”süstib” sääsk ohvrisse oma süljenäärmete eritist. Pärast vereimemist lendab emane sääsk vaevaliselt, raske kõhutäie käes ägades, mõnda varjulisse paika seda seedima. Umbes nädala möödudes hakkab ta munema. Pärast munemist võib emane sääsk aga taas tulla verd imema. Selline vereimemise-munemise tsükkel võib toimuda suve jooksul mitu korda – kui just sääsk enne ei hukku.
Isased sääsed kasutavad oma iminokka üksnes taimedelt mahla imemiseks. Nemad ei tule kunagi loomadelt verd imema. Üsna ruttu, pärast paaritumist isased sääsed hoopis surevad. Nende seemnerakud hoitakse alles emaslooma suguteedes, kust neid siis jaokaupa munade viljastamiseks kasutatakse. Vaid mõningate liikide, näiteks majasääse, emasloomad suudavad muneda üksikuid mune ka ilma verise kõhutäiteta, kasutades vastsestaadiumis kogutud varuaineid ja taimedest imetud mahla. Enamikul sääseliikidel ei hakka sugurakud ilma veresöömata üldse arenema.
Sääsed orienteeruvad saagi leidmisel põhiliselt süsihappegaasi lõhna järgi. Nad suudavad juba mõnekümne meetri kauguselt õhus ära tunda püsisoojaste loomade poolt välja hingatud süsihappegaasi jälgi ning selle kaudu lennata ohvrini. Kui sääsk on jõudnud ohvrile lähemale, siis orienteerub ta soojuskiirguse ja niiskuse järgi. Vahetus läheduses, mõne meetri kauguselt, kasutavad sääsed nägemismeelt.
Enne vihma on sääsed eriti aktiivsed, siis pole päikest ja õhk on niiskem, võimaldades sääskedel mugavalt lennata. Eelkõige tähendab saabuv vihm sääskedele hulgaliselt uusi veekogusid, kuhu muneda. Sellist võimalust oma järglastele küllusliku elu tagamiseks ei jäta kasutamata ükski ema.
Sääse poolt tehtud pisteauk on nii pisike, et seda ei tunnekski. Kihelust tekitab torkekohta eritatav hüübimist takistava sülje allergiline reaktsioon. Kihelus möödub tavaliselt suuremate vaevusteta. Küll aga levitavad sääsed selliseid haigusi – haigusetekitajad elavad sääskede süljenäärmetes – nagu näiteks troopilistes piirkondades hallasääskedega leviv malaaria ja kollapalavik. Eestis on siiski veel liialt külm, et need haigusetekitajad suudaksid areneda.
Väiksem tõenäosus on, et sääse iminoka külge jäävad nakkust tekitavad pisikud. Enamik pisikuid ei talu õhuhapnikku, pealegi täisimenud sääsk ei tule kunagi kohe teist korda järjest imema. Kui aga natuke verd imeda saanud sääsk eemale peletada, siis tuleb ta küll kohe tagasi ja enamasti mitte enam sama inimese peale. Kui sääsk ei saanud näiteks kollatõppe nakatunud inimeselt kõhtu täis süüa ja ta laskub kiiresti järgmise inimese peale, on nakatumise tõenäosus täiesti olemas. Eestis on taolisi haigusi õnneks vähe, pealegi õigeaegsel avastamisel on olemas tõhusad ravimid.
HI-viiruse leviku algusaegadest on inimkonda erutanud teema, kas ka viirus võiks verd imevate putukatega levida. Vaatamata intensiivsetele uuringutele pole seni siiski suudetud näidata, et HI-viirus leviks putukapistetega. Seda pole suudetud tõestada isegi piirkondades, kus on palju AIDSi-haigeid ja sääski. Probleemil on siiski mitu tahku, sest rääkida saame siiski ainult suuremast või väiksemast tõenäosusest.
Kui sääsk tuleb verd imema, siis tema poolt eelnevalt imetud teiste inimeste veri ei satu uue ohvri kehasse. Kui me aga ei lase imema tulnud sääsel ennast täis süüa ega ei löö teda ka maha? See tähendab, et sääsk läheb pooltühja kõhuga lendu? HI-viirus võib püsida sääskedes nakatumisvõimelisena kuni 48 tundi. Kuigi vähetõenäoline, on olemas teoreetiline võimalus, et meie kehale laskub surmatoovat viirust kandev putukas. Kui laseme tal rahulikult süüa, ei tohiks siiski midagi juhtuda. Kui me ta aga maha lööme ja juhtumisi on läheduses mõni haav, siis ei anna keegi garantiid. Kuigi sellise juhtumi tõenäosus on oluliselt väiksem, kui võimalus vulkaanipurskes hukkuda, on see siiski põhimõtteliselt olemas ning kasvab koos nakatunute arvu suurenemisega.
Kõige kindlam on rahva- ja sääserohketes kohtades kasutada sääski peletavaid vahendeid. Üksinda sügaval metsas võib rahulikult ka sääski toita.
Kui lähemalt uurida verd imevate sääskede fenoloogiat, siis leiame, et ainuke sääsevaikne aeg looduses on hilissügisest varakevadeni. Ööpäevane keskmine temperatuur peab olema 8–9 oC. Alles siis muutuvad sääsed aktiivseks. Seega pole meil muud võimalust sääskedest tekitatud ebamugavustest hoidumiseks kui iseenda käitumises sääskedega arvestada.
Looduslikud tegurid mõjutavad sääskede rünnakuid kõige tugevamalt. Sõltuvalt ilmastikust, võib sääskede hulk erinevatel aastatel ja ka suve lõikes tugevalt varieeruda. Kui kevadel on vähe vihma ja lume sulamisest tekkinud veekogud kuivavad enne kui sääsevastsed jõuavad valmikuks areneda, on sääski vähe. Metsasääskede munast koorunud vastne ei talu külmumist. Seetõttu on aiapidaja vaenlaseks peetav öökülm jällegi väga tõhus sääskede arvukuse vähendaja.
Samas on inimese käitumine paljuski soodustanud sääskede arvukuse tõusu. Kõigepealt on inimeste arv maakeral muutnud väga suureks. Hinnatakse, et inimeste arv ületab isendite hulgalt rottide hulga maakeral. Nii palju püsisoojaseid loomi pole mitte kunagi varem maakeral elanud. See tähendab, et sääskedele on avatud enneolematult rikkalik toidulaud. Samas on inimene oma tihtipeale lohaka käitumisega loonud sääskedele äraarvamata palju elupaiku. Näiteks on Ameerikas hinnatud, et äravisatud autokummidesse tekkinud mikroveekogudes areneb juba rohkem sääski kui nende looduslikest elupaikadest.
Õhtusel ajal õue või ka metsa minnes tasub ennast riietada heledasse, sest heledad riided kiirgavad vähem soojust ja segavad sellega sääskede orienteerumist. Kui riided on piisavalt tugevad, siis sääskede nokk sealt läbi ei lähe. Seega tasub end kaitsta eelkõige riietusega. Kui veel katmata nahale päris tõhusalt mõjuvaid keemilisi sääsetõrjevahendeid määrida-pihustada, ongi sääseprobleem jaaniõhtuks ja paljudeks teisteks mõnusateks suveõhtuteks lahendatud.
Parmud ehk sugukonda parmlased kuuluvad putukad on tegelikult Eesti ühed kõige suuremad kärbsed. Parmlased (Tabanidae) on sugukond kärbselisi, kus on peaaegu 3000 eri liiki üle kogu maailma. Eestist on leitud rohkem kui 30 liiki parme.
Parmud on keskmise suurusega või suured (kehapikkus 7–26 millimeetrit). Väliselt meenutavad nad suurepealisi jässaka kehaga kärbseid. Iseloomulikud on suured eredavärvilised silmad.
Parmud tegutsevad ainult päeval. Nad on aktiivsed maikuu lõpust kuni septembri keskpaigani. Eriti rohkesti on neid juuni teisel ja juuli esimesel poolel. Parmud on sooja- ja ka niiskuselembesed. Ainult üksikud liigid, näiteks pimelased ehk pimeparmud ründavad meil jahedama ilmaga ja õhtusel ajal. Vaid mõned liigid tungivad kallale hoonetes ja hämaruses. Verd imevad vaid emased. Emased parmud toituvad nektarist ja peavad imema ka verd. Seda on neil vaja munade soodsaks arenguks. Isased parmud toituvad vaid taimsetest mahladest, ning erinevalt emastest ei ründa meid. Nende suuaparaat pole vastavalt arenenud.
Reeglina imevad parmud imetajate verd, kuid on teada ka toitumist lindude, kahepaiksete ja roomajate verest. Oma ohvri leiab parm põhiliselt liikumise järgi. Eriti panevad nad tähele tumedaid objekte. Lähidistantsil tulevad arvesse ka saaklooma lõhn ning süsihappegaasi suurem kontsentratsioon. Kui suvesoojas läbi niiske võsa murda, võib koguda kaasa sadu parme, enamik aga kaovad, kui jääda rahulikult ühte kohta seisma.
Paljude parmuliikide emased on tuntud agressiivsete vereimejatena, kelle pisted on väga valusad. Kõige suuremad parmuliigid, näiteks veiseparm (Tabanus bovis), inimesi ei ründa. Parmude sülg on küllalt mürgine, massilise esinemise korral võivad nad ohvrit tugevasti kurnata. Kuna parmud võivad verd imeda ka mõne päeva vanustelt korjustelt, võib juhtuda, et nad kannavad edasi igasuguseid haigusi.
Puugihooaeg algab meil tavaliselt aprillis ning kestab oktoobrini, kuid pehme talv võib seda tunduvalt pikendada. Esimesed puugid ilmuvad kohe kevadel, kui lumi on sulanud. Arvukus suureneb kiiresti, saavutades kõrgtaseme suvekuudel. Võsapuugi aktiivsusperiood on pikk, neid kohtab kuni novembrini, eriti sageli mais-juunis ja augustis. Laanepuugi aktiivsusperiood on lühem, juuli lõpuni, kõrgajaga mais ja juuni alguses. Kui varem sai Eestis eristada puugiohtlikumaid kohti – peamiselt suuremate linnade ja tuntumate puhkekohtade ümbruses, siis praegu on puuginakkusi täheldatud üle kogu Eesti. Tavaliselt saab metsaskäija ühe või paar puuki, ent Eestiski on kohti, kus paarisadat meetrit läbides korjati riietelt ära üle kuuekümne puugi. Muide, Eestis on inimesed puugilt hammustada saanud isegi südatalvel.
Kui palju puugiliike Eestis täpselt elutseb, pole teada, kuid kaks neist pakuvad erilist huvi, sest levitavad inimesele ohtlikke haigustekitajaid. Need on võsapuuk (Ixodes ricinus) ja laanepuuk (Ixodes persulcatus). Perekond Ixodes kuulub kõvakehaliste puukide sekka, maailmas on selle perekonna liike teada 245, Euroopas 9, Eestis võib neid leiduda 4–5. Tüüpilise puugi keha on pealtvaates äraspidimunajas ja väga lame. Enamik on punakaspruuni värvusega, harvem hallikad, kuid soojemates maades leidub ka üsna värvikirevaid liike. Väga selgelt on meie puukidel välja kujunenud sooline dimorfism ehk kehakuju erinevus isas- ja emaspuugi vahel. Emased on suuremad, enne toitumist 3–4 mm pikad (pärast toitumist kuni 12 mm). Isased puugid on väiksemad, kuni 2 mm pikad. Tagakeha pole neil näha isegi pärast toitumist: muide, mõne puugiliigi isased valmikuna (s.t. täiskasvanuna) ei toitugi.
Võsa- ja laanepuuk alustavad elutegevust siis, kui keskmine õhutemperatuur kevadel tõuseb üle +7 C, mõnedel andmetel üle +5 C. Siis soojenevad puugid piisavalt, et ronida oma metsakõdus paiknenud talvituspaigast välja ja otsida mõni pikem rohukõrs või muu maapinnast kõrgele ulatuv taimeosa. Kõige sagedamini asuvad puugid varitsema maapinnast 20–70 cm kõrgusele. Mitte kunagi ei roni nad põõsastele ega puudele. Hoides jalgadega tugevasti taimest kinni, sirutab puuk välja üsna pikad eesjalad ning jääb niiviisi ohvrit ootama. Ootamine võib kesta kaua, isegi kuni sügiseni: ohvrit leidmata poeb puuk siis tagasi kõdukihti, et järgmisel aastal uuesti õnne katsuda. Mõnedel andmetel suudab valmik nälgida veel teisegi aasta. Kui ta ka ülejärgmisel aastal toitu ei leia, siis ta lihtsalt hukkub. Nii juhtub enamiku puukidega, kel on üldse õnnestunud valmikuikka jõuda. Väiksemal osal õnnestub ohver ära oodata.
Kuidas täpselt ohver ära tuntakse, ei olegi veel välja uuritud, kuid arvatavasti etendavad olulist osa eesjalgade käppadel paiknevad ja ilmselt lõhna tajuvad nn. Halleri elundid. Igatahes haarab puuk ohvri möödudes temast kõvasti kinni ning hakkab kohe tema keha mööda edasi ronima, et leida imemispaik. Puugi jalgadel on suured ogad, mis aitavad kindlamini peremehe kehal püsida ja tolle karvadesse haakuda. Suurtel loomadel otsivad puugid üles õhema nahaga kehapiirkonnad, kuid erilist eelistust kohavalikul ei ole.
Leidnud sobiva koha, asub puuk lõugkobijatega nahasse avaust lõikama. Tekkinud haavasse eritab ta seejuures kohe sülge. See tuimestab haava, et peremees kutsumata kostilist ei märkaks. Hangunud süljest kujuneb kärsa ja haava ümber tihend, mis ei lase verel haava külgedelt välja voolata ega välisõhuga kokku puutuda. Piisavalt suur avaus valmis, torkab puuk sinna oma kinnitusjätke ehk hüpostoomi: peaosa pikenduse, mis on kaetud taha suunatud kitiinkidakestega. Nii ankurdab puuk ennast kindlalt ohvri nahasse ning asub verd imema. Kes on kordki püüdnud puuki nahast välja tõmmata, teab, et nii lihtne see polegi.
Vaatlused on näidanud, et toitumiseks peremehel kulub emaspuugi elust 20–25 päeva. Selle aja jooksul suureneb tema ruumala sadu kordi. Toitumise lõpetanud, oskab puuk oma hambulise imikärsa ohvri nahast osavalt välja tõmmata ning kukutab end maapinnale. Kuhu täpselt, seda ta ette ei tea. Et aga puukide looduslikud peremehed oma tüüpilisest elupaigast üldiselt ei lahku, satub ka puuk enamasti sobivasse paika tagasi. Mõnikord võtab peremees ette aga pikema reisi ja nii võivadki puugid näiteks näriliste, siilide või lindude abiga sattuda ka linna ja koduaedadesse. Kukkunud maapinnale, hakkab puuk valmistuma munemiseks. Tohutult paisunud tagakeha tõttu ei saa ta kukkumiskohast eemale roomata ning munad tuleb muneda kõik sinnasamasse hunnikusse. Mune on palju, keskmiselt 2000–3000. Munadest kooruvad kõigest 0,1 mm pikkused vastsed. Ka vastse ülesanne on ronida taimele ning oodata oma esimest ohvrit. Vastsed varitsevad üsna maapinna lähedal, kus ohvriteks on pisinärilised, aga ka maas tegutsevad linnud, eriti rästad. Ometi on viimasel ajal täheldatud puugivastsete rünnakuid ka inimestele, eriti lastele. Tuleb välja, et kui paremat pole, on ka inimese nahk vastse jaoks piisavalt pehme. On ette tulnud juhtumeid, kus puuk, kelle oli ilmselt kass tuppa toonud, on kukkunud põrandale ja oma munaportsjoni sinna poetanud. Kogu see vastsete vägi liikus toas ringi ja ründas ennekõike väikesi lapsi, täiskasvanud inimesi vähem.
Nüüdisajal võime puuke looduses trehvata peaaegu kõikjal, isegi linnades, koduaedades ja parkides. Vähem on neid rabades ja soodes, aga ka kuivades nõmmemetsades. Vanasti kohati puuke kõige sagedamini võsastikes, metsaservades, puisniitudel ning metsalagendikel: nimelt asustab meie alal ajalooliselt elanud võsapuuk just neid elupaiku, siit tema nimetuski. Võsapuuk on levinud kõikjal Eestis, ka saartel. Alates viiekümnendatest aastatest on aga meile ida poolt, Kaug-Idast läbi Siberi levinud laanepuuk, kes eelistab elupaigana põlismetsa: rikkaliku alustaimestikuga okas- ja segametsi, kus leidub pisinärilisi. Et see nišš oli siinmail vaba, oli liigil edu ja praeguseks on ta mõnedel andmetel jõudnud isegi Lääne-Eestisse välja.
Puugid võivad endaga kaasas kanda mitmeid ohtlikke haiguseid. Praegu on olemas võimalus vaktsineerida ainult ühe puukide poolt ülekantava haiguse – puukentsefaliidi vastu. Õnneks on inimeste teadlikkus aasta-aastalt tõusnud ja üha rohkem inimesi vaktsineerib ennast.
Puukentsefaliidi viirust leitakse imetajate, eelkõige väikeste näriliste verest. Nakatunud puugil leidub viirust süljenäärmetes ja süljes. Puukide vahendusel võib nakkus levida inimesele. Puukentsefaliidi viirusega nakatumisel ilmnevad üks kuni kaks nädalat pärast puugihammustust gripisarnased haigusnähud: kerge palavik koos pea- ja lihasvaludega. Vaevused kestavad kuni nädala ja seejärel enamik inimesi tervistub.
Puukborrelioosi põhjustab bakter, mida leidub puugi seedekanalis. Rootsis tehtud uuringud on näidanud, et borreliabakterit kannab ligi 30% puukidest. Kuid risk pärast puugihammustust haigestuda on vaid üks sajast. Erinevalt puukentsefaliidist, mille puhul viirus antakse edasi kohe hammustuse hetkel, kulub borrelianakkuse saamiseks enamasti kaks ööpäeva või kauem, kuni naha külge kinnitunud puugi pisikud inimesele üle kanduvad. Kõige tavalisem borrelianakkuse sümptom on nahalööve, mis tekib hammustuskohal 1-4 nädala pärast. Tüüpiline on algul paarisentimeetrise läbimõõduga punetav laik, mis pidevalt laieneb. Varem või hiljem lööve kaob.
Kui puuk on hammustanud, siis tuleb ta võimalikult ruttu eemaldada. Ohtlik on puugist liiga kõvasti kinni haarata, sellega võid viia hammustuskohta puuginakkust. Seetõttu hoidu puugi tagakeha pigistamisest või määrimisest. Kasuta peeni pintsette, mille abil võid puuki haarata pea poolt, nii naha lähedalt kui võimalik. Seejärel tõmba puuk ettevaatlikult otse välja. Pärast puugi eemaldamist tuleb haav kindlasti vee ja seebi või desinfitseerimisvahendiga pesta. Kui pärast hammustust märkad ringikujulist punetust või muid sümptomeid, pöördu kohe arsti poole.
Kasuta katvat pikkade varrukatega riietust, püksisääred on soovitav toppida sokkide või kummikute sisse. Kanna heledaid riideid, sest nii on riietel ronivat puuki kergem märgata, enne kui ta hammustada jõuab. Pärast puugiohtlikus piirkonnas viibimist kontrolli kogu keha hoolikalt üle ja otsi nii neid puuke, kes on ennast naha külge kinnitanud, kui ka neid, kes veel ringi ronivad. Lastel kontrolli kõrvataguseid.
Kindlat kaitset puukide eest ei ole. Aga siiski on võimalik puugihammustuste vältimiseks mõndagi teha. Tähelepanu peaks pöörama õigele riietusele. Kanda tuleks kinnist, pikkade varrukatega riietust ja pikki pükse. Kuna puugid viibivad peamiselt alusmetsas ja rohus, on otstarbekas tõmmata sokid püksisäärte peale. Heledad riided on tumedatest soovitatavamad, sest nende peal on puugid hästi näha ja on võimalik nad juba enne hammustust eemaldada.
Pärast puukide levikuterritooriumil õues viibimist tuleks kogu keha puuke otsides üle vaadata. Enne hammustamist otsivad puugid endale tavaliselt sobivat kohta ja ronivad enamasti tükk aega mööda keha ringi. Puugid eelistavad õhukese nahaga sooja kehapinda ning seetõttu tuleks puuke otsides eriti põhjalikult üle vaadata kaenlaalused, põlveõndlad, kael, pea (eriti lastel) ja jalgevahe.
Kasutama peaks putukatõrjevahendeid. Need aitavad vähemalt mõnda aega. Aga ka need ei kujuta endast siiski kindlat kaitset puukide eest.
Kuidas puugitõrjevahendid toimivad? Puugid otsivad ohvreid lõhna järgi: Halleri elundiga haistavad nad teatud aineid, mida nad tajuvad atraktiivsena. On aga olemas ka teatud lõhnaained, mis puukidele ei meeldi.
Juhul kui elate puukentsefaliidi riskipiirkonnas, peaksite rääkima oma perearstiga vajalikust puukentsefaliidivastasest vaktsineerimisest.
|
OSCAR-2019
|
||
Natuke aega tagasi kirjutas Indigoaalane ühel väga põneval teemal. Ta kirjutab muidugi tihtipeale põnevatel teemadel :D, aga seekordne oli haridusest ja haridusteemad erutavad mind väga. Ma pole ainus, nii et kommentaarium oli sama erutav kui postitus ise.
Mul on praegu ajajärk, kus ma ei saa täpselt aru, kuidas ma ennast blogimaastikul positsioneerin, mu enda postituste pikkade vahede järgi on see vist ilmselge :D Aga ka teiste blogide lugemisega on asi kuidagi hootine, nii et vahepeal ei loe ma üldse ja siis kõik korraga järele. Ja see ei tulene ajapuudusest, vaid lihtsalt on nii. No ja seekord sattus nii, et enne Indigo haridusteemat oli just lugenud Ritsiku blogi viimast külalispostitust, mida lugedes ma lihtsalt niiviisi pillisin, et ma ei suutnud isegi kommentaari kirjutada, et ma pillin, sest see tundus nii vähe ja mõttetu ja kõik muu selline. Kogu see hirm ja kurbus ja jõuetus, mis selles loos olemas oli, tuletas meelde kolme aasta tagust olukorda. Lisaks süümepiinu tekitav tänu, et meie perel läks kõik palju lihtsamalt - ei olnud alkoholi, ei olnud narkot, ei olnud tablette ega kiirabiga haiglasse sõitmisi. Samas ka ärritus meditsiini suhtes - kuidas on võimalik, et sellises olukorras laps jäi ilma radikaalsest ravist? Jepp, see põhimõtteliselt sundhospidaliseerimine, mille prl Vaprake üle pidi elama, oli kohutav, aga kokkuvõttes tõi see kasu. Või oli see juhus? Äkki aitas miski muu? Okei, seda ei tea ja ausalt öeldes ei ole vaja vist teadagi.
Igatahes pärast selle postituse lugemist jõudsin siis Indigo juurde, kus vanad sõbrad olid juba kohal ja mõnusalt arutlev vestlus juba käis. Jõudsin minagi oma emotsiooni edasi anda (arvatavasti emotsionaalsemalt, kui ma seda oleksin teinud ilma eelneva löristamiseta) ja siinkohal väike täpsustus - Kaur, ma ei mõelnud otseselt seda, et sina arvad, et õpetajad on ajudeta trollid. See on selline põhimõtteline probleem, mis mind kõige rohkem häirib õptejate endi, aga ka koolijutide juures. Jepp, Eestis on olemas riiklik õppekava, mida üldjoontes peaks järgima. Samas pole riikliku õppekava kõige olulisem osa mitte õpisisu, vaid väljund. Ehk siis just see, mida õpilane kogutud teadmistega peale hakkab. See, kuidas klass õpetaja juhtimisel kooliastme (mitte klassi!) lõpuks selleni jõuab, on iga õpetaja otsus. Kui õpetaja ütleb, et ta peab mingit asja tegema, sest ministeerium nõuab seda, siis see ei ole tõsi. Meil ei ole ühtki õpikut, mis tuleb kaanest kaaneni läbi võtta, pole ühtki töövihikut, milles tuleb kõik ülesanded ära lahendada. Riiklikult kinnitatud õppeavara lihtsalt pole enam olemas, on turumajandus, kus kirjastused müüvad koolidele oma komplekte. Ja neid paganama töövihikuid ei pea igal aastal igale õpilasele tellima.
Kunagi ütles Notsu siinsamas mu enda blogis umbes midagi, et tundub, et meil on kool, kus õpetajat väga toetatakse, igalpool see niiviisi pole. Eks ma sõnastamata kujul teadsin seda ise ka. Lihtsalt ei mõelnud nii sügavalt, et minu jaoks ongi igapäevane normaalsus see, kui mu direktor ja õppealajuhataja kinnitavad, et nad usaldavad minu otsuseid õppeprotsessi juures, sest ma olen professionaal, kes teab, mida ta teeb, kuhu tahab jõuda ja olen võimeline ise oma tee valima. Ja selle nelja aastaga olen ma sellise suhtumisega nii ära harjunud, et vahetevahel läheb mul meelest ära, et kõikjal see nii polegi. Et kõikides koolides ei olegi direktoreid, kes usuvad siiralt, et nende meeskonnas on kõige paremad õpetajad. Meie direktor usub. Ja kui ta kaotab usu, siis tähendab see töölepingu lõppemist. Ka seda on kaks korda juhtunud. Aga neist pole vist viisakas avalikus blogis rääkida :D
Nojah, miks ma seda kõike kommentaariumisse ei kirjutanud? Esiteks tundus see miski, mida ma olen öelnud ja mis ei anna mingit lisandväärtust. Teiseks (palju olulisemaks) põhjuseks oli see, et ma süvenesin ka teistesse kommentaaridesse, k.a sellesse kommentaari, mis viitas SELLELE loole. Ja siis alles pillimine algas. Ja pärast sellist lugu tundus täiesti kohatu rääkida õpetajate hindamisest ja sellest, et nad on professionaalid ja nad suudavad iseseisvalt mõelda ja ... üldse kõigest. Waldorfkool ütleb, et nad ei saa hakkama käitumusliku eripäraga? Süsteem, mis enam-vähem sunni korras saadab 8-aastase lapse, kes ei kohandu, eriinternaatkooli? Selle kõrval on kõik probleemid väikesed.
Huvitav. Kas see on sellest, et on november. Hingedeaeg. Ka mul läheb ja ma võtan kõike praegu väga hinge.
Minu viimane sissekanne ajaveebis on samuti üliemotsionaalne ja seepärast väga lakooniline. Just nüüd tundub mulle, et kaasaegses riiklikus koolisüsteemis hirmsasti ülitähtsustatakse aineõpet ja tahaplaanile on jäänud kõik see, milleks üldse õpetajaks õpitakse. Üha rohkem vihkan seda viljelevat ja levivat "klienditeenindaja" kontseptsiooni ning mentaliteeti.
a sellest, mis sa muidu üldisemalt kirjutad - ja sellest, mida too minu tuttav õpetaja räägib (kellel on samuti vedanud hea õhkkonnaga kooliga), paistabki, et jube palju loeb kooli enda juhtimine.
(võta või need waldorfikadki: Tallinna omast olen mujaltki imelikke lugusid kuulnud, Tartu omast räägitakse enamjaolt ainult head. nii et "ametlik" metoodika või pedagoogika ei määra üldse nii palju kui see, kes seal koolis õieti töötavad.)
Mhmhm, mul tõesti igapäevaselt ei ole meeles, et meie kool on tegelikult nii mitmeski mõttes eristaatuses, millega kaasnevad mõningased hüved. Pluss tõesti hästi õnnestunud direktorivalik, kes esimesed kolm aastat tegeles väga intensiivselt oma meeskonna kujundamisega.
Haridusest. Selgeks on saanud see, et inimeste kogemused on väga erinevad. Seetõttu võime me lõputult jaurata kokkuleppele jõudmata. Minu jaoks on üllatus, et kõik inimesed ei teagi Tallinna haridus-oiukorda, ja veel rohkem olen ma üllatunud selle üle, kui vähe tean ma ise ülejäänud Eestist.
Mina näen Tallinna mammutkoole, mida juhivad endised Haridusameti ametnikud ja mille kohta on Perekoolis pidevalt üleval aktiivsed lõimed ("mis seal 21. koolis siis nii pekkis on?"). Samas on personaliga hästi ning õpetajad on kõvasti paremad kui metoodika ja õpikud, millega nad töötama peavad.
Tore, kui ta viitsib ja jaksab teha asju nii, nagu ta ise paremaks peab. Aga mu arust on täiesti normaalne ka see, kui inimene kasutab tööandja poolt antud vahendeid ja võimalusi. Selleks need ju on, et õpetaja tööd kergemaks teha. Seega ei saa ka taunida, kui õpetatakse kooli antud õpiku ja muude vahendite järgi. Ning õpikut ei vali ju õpetaja. Lisamaterjale võib ta hankida, aga see on juba ekstra töö.
Ette on antud nii õpetuse sisu kui tulemused (ning mitte kooliastmete, vaid ikka klasside kaupa), kasutatav materjal (st õpikud) ja no üldse üsna kõik. Ja no kui kool ütleb käskkirjaga, et õpik on vot see ja töövihik too, siis.. no siis nii ongi.
(Lugesin seda õppekava arvutiõppe poolt ja tahaks nüüd korraga nii nutta kui vihast ulguda. Mul kõik kolm last, ka kuuene, programmeerivad.. ja üldse... aga no *** külll!!!)
Muidugi võib kasutada õpikuid. Kui see meeldib. Samamoodi võib teha detailseid kooliõppekavu ja neid järgida. Lihtsalt väide, et seda keegi kuskil ministeeriumis nõuab, ei vasta tõele. See on direktori ja õppealajuhataja soov. Omaette küsimus on kontroll - kas tõesti keegi kuskil käib tunde vaatamas ja võrdleb siis, kas reaalsus ja töökava lähevad kokku?
Minu jaoks jääb arusaamatuks, miks inimesed ei soovi kasutada vabadust, mida neile võimaldatakse. Eks meilgi oli alguses sisseelamist, nt pidid õpilased ostma meeletute summade eest töövihikuid (gümnaasiumis peab ju ise maksma), see paneb õpetaja nii kinni - sa pead selle paganama töövihiku läbi võtma, sest õpilased on selle eest päris raha välja käinud. Kuigi tegelikult on õpetaja ja klassiga sobivaid ülesandeid minu ainevaldkonnas tihtipeale napilt kolmandik töövihikust.
Ahh! Tundub, et sinu jaoks on vahe, kas käsulauad tulevad kaugelt või lähedalt. Ma ei ole kunagi ei väitnud ega mõelnud, et ministeerium (või haridusamet) palju ette kirjutaks, vaid ikka oma kooli juhtkond on see regulaator. See 461 lk detailset õppekava on kõik kohapeal, koolis, kokku kirjutatud. Kui sellest võiks lõdvalt mööda minna ja õpetada teiste õpikute moodi või mingil muul meetodil - siis miks see siis olemas on?
Ma sirvisin teiste koolide õppekavu ka ja need on üsna sarnased. Ära on toodud nii aine põhiõpik kui lisamaterjalid. Vaatasin arvutiõpetust kui enda eriala - detailsus on "õpilane peab oskama luuletust illustreerida" (ma ei tea, mismoodi see on arvutõpetus), "joonte, ristkülikute, ringide ja
teiste objektide joonistamine, nende piirjoonte stiili valik, täitmine värviga", "tõsteklahvi (shift) kasutamine suurtähe trükkimis eks ja märgistamiseks" jne.
Sama hästi võiks keeleõppe ainekavas ükshaaval üles lugeda kõik häälikud, mida tunnis käsitlema peaks.
Võimalik, et sinu hüpotees - õpetajal on õpetamises valikuvabadus - päris-elus kehtib. Aga pabereid lugedes tundub täpselt vastupidi. Et iga teie liigutus on reguleeritud millimeetri täpsusega.
No minu jaoks on üsna arusaamatu, miks kooli juhtkond niiviisi õpetajale detailselt ette kirjutab, mida ta tegema peab. Ja miks õpetaja arvab, et nii peabki tegema. See on natuke nagu see, et vanaema ütleb tüdrukust lapselapsele, et tüdrukud mängivad nukkudega ja teevad süüa. Ja siis tüdrukud usuvad, et nii ongi ja mängivadki nukkudega ja teevad süüa, sest "nii ju peab tegema". Et kui oleks seadus, et tüdrukud peavad nukkudega mängima, siis ma saaks veel aru, miks nad mängivad, aga kui lihtsalt vanaema ütleb...
Muidu see küsimus "Kui kooli juhtkond õpetajaid usaldaks, siis milleks sellised paberid?" ongi ju see põhiline küsimus. Ma igaks juhuks kontrollisin oma kooli dokumendid ka üle, et äkki mu direktor lihtsalt ei nõua kooli õppekavas kirja pandu järgimist, aga reaalselt meil pole sellist asja. Tähendab, õppekava muidugi on, aga selles pole kirjas, mida ma tunnis tegema pean või millist materjali kasutama. Miks koolides selliste materjalide koostamisega oma aega veedetakse, ma tõesti ei tea :D
Ma, khm, olen varsti juba aastakese riigiametis ja näen kogu aeg ja hästi lähedalt, kuidas sellised paberid sünnivad. Ma tegelikult kirjutan siin vist vaid kibestumisest ja kadedusest, et kuidas saab teil olla kool, kus asjad käivad normaalselt, mitte nii, nagu meil pealinnas :)
Koolide sisekliimat ma tegelikult ei tea ja võib-olla on ka meil kõik hirmus hästi, lihtsalt välja paistab imelik.
|
OSCAR-2019
|
||
Eile õhtul sain vastuse. Pole sellepärast, et kaanele trükitud triipkoodiga on jama – skännerid ei lugevat seda välja. Mingi triibuke oli ilmselt millimeetrikese võrra nihkes.
Hetkel ei saa ma isegi aru, kes selles nn süüdi on, ega olegi see oluline – kõik tegutsevad, et asja parandada. Tuleb leida viga ja teha see triipkood korda, trükkida uuesti kleeppaberi peale, saata need ladudesse ja kleepida seal raamatutele.
Nii et hetkel saab raamatut tõepoolest osta ainult minu poest ja Tallinna Raamatutrükikoja laopoest (kus pole skänneri süsteemi).
LISATUD. Rahva Raamat teatas, et nad ei jää kleepse ootama ja saadavad raamatud ikkagi poodidesse, müüjad-vaesekesed peavad seal koodid käsitsi lihtsalt sisse toksima. Apollo ei saaks seda võimaldada, sest nemad varustavad ka suuri supermarketeid ja kujutate ette, milline koormus müüjatel enne jõule on…
LISATUD PÄEV HILJEM. Apollo pani ka raamatutest esimese osa ilma selle funktsioneeriva koodita müüki, ülejäänud ootavad kleepsusid.
Täna on Justini sünnipäev ja päike paistab, aga ma olen nii väsinud. Mul on umbes aasta aega kestnud “väga intensiivne periood”…
November aasta tagasi – ütlesime Justini vanematele, et kolime tagasi Eestisse uue aasta alguses. Kisa ja kära.
Detsember – jõulustress ning ärakolimise-eelne stress. Detailidesse laskumata.. väga intensiivne oli.
Jaanuar – kolimine Ameerika sees korra ja seejärel üle ookeani… Asjad – kõigepealt nendest lahti saamine USAs ja siis nende muretsemine Eestis. Ahjaa, lisaks olin ma asunud tööle Eesti Naise ja Euroopa-blogisse.
Veebruar, märts – korteri otsimine ja Eestisisene kolimine Tallinnast Tartusse, lahtipakkimine. Ja teise korteri otsimine ja ostmine. Euroopa-blogiga seotud konverentsil osalemine. Pidevalt külmetushaigustes aga ei saanud rohtusid võtta lapseootuse tõttu. Palju tööd Eesti Naises. Lisaks veel kümme koolitust Ajakirjade Kirjastuses.
Aprill – Justin-Marta USAs ja mina eneselegi ootamatult olin olukorras, kus asutasin üksi kirjastuse ja toimetasin kokku kaks raamatut: “Minu Ameerika” ja “daki.elab.siin”… Detailidesse laskumata – intensiivne aeg.
Juuni -pärast jaanipäeva jäin dekreeti ja samal päeval sain kätte meie uue majakese võtmed, algas intensiivremont seest ja väljast… Marta ja Justin jälle USAs.
Juuli – remont lõppes täpselt minu (ja Anna) sünnipäevaks. Esimesed nädalad beebiga ja samas asjade lahtipakkimine…
August – Justini vanemad külas kaheks intensiivseks nädalaks. Ahjaa, ja samal ajal lõpetasime “Meestest, lihtsalt” raamatut ja korraldasin Tui Hirve “Tähe tänava” esitlust. Lisaks muule, lõpetasime Tiiaga Kunsti kirjastusele ühe suurepärase raamatu tõlget (“Paljaks kooritud” – kirjutan sellest rohkem ülehomme, kui raamat poodidesse jõuab.)
September – üks hull nädal, kui Justin oli komandeeringus USAs ja ma olin lastega üksinda. Kuu lõpus, kui “Minu Ameerika 2” sai valmis, sukeldusin oma roheraamatusse. Nagu unenägu, pisikeste vastu-tuuly sammude haaval sai see kokku pandud, üritades kombineerida lugemist, kirjutamist ja perenaine-olemist…
Oktoober – jätkus samamoodi. Kõik roheraamatu tähe all. Ahjaa, vahepeal sai ka Kati Murutari “Lagerii” ka ära ja trükki toimetatud.
Ja siis, pärast paaripäevast pohmelli, tabas mind depressioon. Viimased kaks kuud olid täis olnud adrenaliini ja õilsaid motiive, kus näljahäda Aafrikas on olulisem kui oma hambavalu. Olin elanud teadmisega, et kogu kodu on allutatud roheraamatu valmis saamisele. Siin laua peal on ootamas hunnik pabereid ja seal kapis on hunnik katkiseid sokke ja seal sahtlis on kolm kilo sorteerimata fotosid… “Kui raamat valmis, siis…”
Ja kui ma nüüd olen üritanud seda tegema hakata, siis… Ma lihtsalt ei jaksa. Pisiasjad on need, kus ma ei suuda kangelastegusid teha. Hindan väga kõrgelt neid inimesi, kes oma sokkide, fotode ja paberite alased teod korralikult tehtud saavad. Kes mäletavad, et kuu lõpus tuleb elektriarvesti näit kusagile teatada ja kel on mahti iga laupäev – või vähemalt kaks korda kuus – kõik taara õigesse kohta viia… Meil koguneb see garaaži. Ja ma lihtsalt ei jaksa.
Mul on tunne, et peab väga kõvasti rabelema, et paigal püsida. Tuleb ahjusid kütta ja pesu ja nõusid pesta, et kõik oleks enamvähem nii, nagu oli eile.
Õnneks on pisikesed rõõmud. Väike Anna. Tänu kellele on mind raske endast välja viia. Mingi triipkoodijama? See pole ju oluline, kui laps naeratab.
Aga siis puhka. Ja ära tee midagi. Või tee ainult neid asju mida sa viitsid ja tahad teha. Ja isegi ära mõtle sellele, et sa peaksid praegu seda teist või kolmandat asja tegema. See tekitab stressi. Lihtsalt ole ja puhka.
lase jah, kiire mööda, siis saad edasi toimetada. ma olen kahe väikesega (2,5a ja 2,5kuud) üksi kodus, vahel lööb laine üle pea kokku, aga seni olen hakkama saanud. ja muide, üks sugulane käis titat vaatamas, selline heldinud nägu peas, et ma sain aru, kui väga ma üsna varsti hakkan praegust aega igatsema, sest lapsed kasvavad nii ruttu.
Mul on täielik motivatsioonikriis nii tööl kui omas kodus. Väsimus (peamiselt vaimne ja emotsionaalne) on nii suur, et ei oska seda enam kuidagi leevendada. Täna nägin lõunal väljas jalutades, kuidas siin Pärnu mnt ääres männikut lehtedest ja kuivanud võsast puhastati… Oi, kuidas oleks tahtnud seal nende asemel rehaga ja oksakääridega toimetada. Vajadus värske õhu ja päevavalguse järel viib varsti mõistuse. Ei taha, ei suuda, ei jõua.
ma just sain sünnipäevaks hunniku apollo kinkekaarte ja mõtlesin kohe “ameerika” teise osa peale… tuleb ikka siis sult kirjastusest tellida…
jah, tean enam-vähem, mida sa tunned, ainult mu kohustused on kogu aeg sellised pisiasjad, millega tuleb toime tulla. seminaritööd ja keeleharjutused jms.
Vanadel hiinlastel oli selline looduse rütme arvestav elamise viis – kolme sügiskuud kutsutakse rahuseisundi perioodiks. Inimesed heitku õhtul varakult puhkama ja tõusku hommikul vara koos kukelauluga. Nende meel olgu tüüne, et vähendada sügise karistust. Hing ja vaim tuleks ühes hoida, et sügise hingust vaigistada. Kopsude puhtuse säilitamiseks ei tohiks oma ihadele järele anda. Selline käitumine on harmoonias sügise hingusega ning meetod oma saagi kaitseks.
Targad järgisid looduse seadusi ja tänu sellele ei puudutanud nende kehasid veidrad haigused; nad ei kaotanud midagi sellest, mis loodus oli neile andnud ja nende eluvaim ei ammendunud iial.
Jah, sul on õigus. Ladu olevat otsustanud ikkagi esimese pisikese partii müüa viia, sest inimesed küsivad ;).
igakuisest elektrinäidu-teatamise-pisiasjast saab niimoodi vabaneda, et teed Eesti Energiaga lepingu, mille järgi nad võtavad näidu “lambist” ehk varasema tarbimise järgi & korra aastas teatad siis õige näidu & toimub tasaarveldus.
Selle lepingu tegemine käis mul telefonitsi või meilitsi, ei mäletagi, igatahes kuskile kohale ei pidanud minema.
|
OSCAR-2019
|
||
Eesti Energia taastuvenergia ettevõte Enefit Green ostab 493 miljoni euroga norrakatele kuuluva taastuvenergiaettevõtte Nelja Energia.
Kõik AS Nelja Energia omanikud allkirjastasid lepingu 100 protsenti aktsiate müügiks ettevõttele Enefit Green. Tehing läks maksma 493 miljonit eurot, mis teeb sellest Eesti suuruselt kolmanda müügitehingu.
Nelja Energia 100-protsendilise osaluse eest makstav tasu on 289 miljonit eurot. Lisaks võtab Enefit Green üle Nelja Energia laenud 204 miljoni euro ulatuses (2017. aasta lõpu seisuga).
«Kui me vaatame neid tehinguid, mis on toimunud Euroopas ja ümberringi ja vaatame seda skaalat, siis ma arvan, et see hind, mis me maksime on üsna selline keskmine ja võib-olla meil oli natuke võimalust rohkem maksta, sest nagu te näete siinsamas Paldiski tuulepargis, et siin läheb kuskil keskelt läbi mõtteline joon, pool tuuleparki on siis nelja energia oma pool on Enefit Greeni oma ja on üsna ilmselge, et kui neid opereerida ühe operaatori poolt, siis siin mingid sünergiad võiksid olla,» kommenteeris hinna kujunemist Eesti Energia juhatuse esimees Hando Sutter täna Paldiski tuulepargis toimunud lepingu allkirjastamisel ning lisas, et see on ainuke asi, mis on andnud neile võimaluse natuke rohkem maksta.
«Tunnen end selle tehingu allakirjastamisel üsna kindlalt,» lausus Sutter ning tänas sealjuures kõiki, kes on selle nimel töötanud. Eesti Energia juhi sõnul on nad ostmas korraliku arendusportfelli ning koos Enefit Greeni portfelliga peaks neil tekkima väga korraliku visiooniga taastuvenergia ettevõte.
«Õnnitlen, et olete jõudnud positsiooni, kus te saate selle (Nelja Energia- toim) osta,» andis oma poolsed õnnitlused Eesti Energiale edasi Vardari tegevjuht Thorleif Leifsen.
«Me ei pannud täna punkti, vaid alguse väga suurele rännakule. Kui te küsite, mis meid seal rännakul ees ootab, siis ma ei tea,» sõnas Enefit Greeni juhatuse esimees Aavo Kärmas, kelle sõnul pakub turg neile kindlasti palju võimalusi.
Nelja Energia juhatuse esimehe Martin Kruusi sõnul pole ettevõtte aktsiad veel Enefit Greenile üle läinud. «Tehing vajab lõplikuks jõustumiseks Norra Buskerudi maavalitsuse juhtkonna heakskiitu ning asjaomaste konkurentsiametite kinnitusi ja luba ning lepingus toodud tingimuste, sh hinna lõplikku ülekontrollimist. Senimaani jätkub meie igapäevane tegevus nagu tavaliselt,» rääkis Kruus.
«Aktsiate lõplikku ülemineku tähtaega ei oska me prognoosida, kuna see sõltub muuhulgas konkurentsiametite menetluste ajast. Loodame, et hiljemalt aasta lõpuks on selgus majas,» lisas Kruus.
Eesti Energia tütarfirma Enefit Green muutub suurtehinguga ka börsikõlblikuks, mida kavatseb Eesti Energia ka ära kasutada. «Meil on selleks mandaat antud ja see on suurepärane võimalus,» vastas Sutter küsimusele, kas Enefit Green nüüd ka börsile minna. «Kuna Nelja Energia omastamisega tuleb meil kaasa päris arvestatav projektide portfell, mida on võimalik edasi arendada pluss Enefit Greenil on endal projekte, siis jah me tahame areneda,» sõnas Sutter. Eesti Energia juhatuse esimehe sõnul on taastuvenergia kapitalimahukas valdkond, mis vajab lisakapitali ning seetõttu arvas ta, et IPO on väga hea võimalus selleks.
Seda, millal börsile minek võiks aset leida aga veel ei avalikustata. «Paraku ma ei saa öelda, aga mõtteid mul siin on,» lausus Sutter.
Nelja Energia on Baltikumi suurim taastuvenergia tootja, omades Eestis ja Leedus 17 tuuleparki koguvõimsusega 287 MW. Lisaks avas Nelja Energia mullu Lätis biomassil töötava 3,9 MW elektri ja 19,2 MW soojuse koostootmisjaama, ning 140 000-tonnise aastatoodanguga pelletitehase. Nelja Energial on ka väikeosalus kahes Eesti biogaasijaamas. Möödunud aastal tootis Nelja Energia 804 GWh taastuvenergiat.
Tehing puudutab 100 protsenti Nelja Energia aktsiaid. Vardar AS müüb oma tütarettevõtte Vardar Eurus 77-protsendise enamusosaluse Nelja Energias ning ülejäänud 23 protsenti aktsiatest omandatakse Eesti investoritelt: Solarcom OÜ (Martin Kruus) and Atradius OÜ (Kalle Kiigske), kes mõlemad kuuluvad Nelja Energia juhtkonda, Ivard OÜ (Peeter Mänd), Vestman Energia AS (Aivar Berzin), JMB Investeeringute OÜ (Jüri Mõis), HTB Investeeringute OÜ (Hannes Tamjärv), Ambient Sound Investments OÜ, United Partners Investments OÜ ja Kakssada Kakskümmend Volti OÜ.
Tesla nõukogu teatas, et kaalub tegevjuhi Elon Muski ettepanekut muuta autotootja privaatselt kaubeldavaks ettevõtteks.
Nõukogu teate järgi kohtusid nad möödunud nädalal «mitu korda», et arutada privaatseks minekut ja kuidas see võiks edendada Tesla eesmärke pikemas perspektiivis. Musk säutsus teisipäeval Twitteris, et võiks pakkuda aktsionääridele 420 dollarit aktsia kohta, tuues ettevõtte väärtuse sellisel juhul ligemale 70 miljardi dollarini.
Lühikese teate väljastasid kuus nõukogu liiget üheksast ja nende hulka ei kuulunud ei Musk ega tema vend Kimbal. Kuue nõukogu liikme sõnul on siiani arutatud peamiselt börsilt lahkumise finantseerimist.
Enne kui Tesla aktsiatega kauplemine teisipäeval katkestati, tõusis selle hind järsult 368 dollarini. Kauplemine läks hiljem siiski edasi ning kolmapäevase kauplemispäeva lõpuks oli Tesla aktsia väärtus saavutanud rekordilise hinna - 385 dollarit.
Musk saaktis Tesla töötajatele laiali ka kirja, milles põhjendas börsilt lahkumise soovi. «Avalikult kaubeldava ettevõttena oleme tugevalt mõjutatud aktsiahinna pidevast kõikumisest, mis on lihtsalt segav,» rääkis ettevõtte tegevjuht kirjas. «Avalikult kaubeldavana oleme ka tugevalt sõltuvad kvartalipõhistest majandustulemustest, mis sunnib ettevõtet keskenduma lühiajalistele eesmärkidele.»
Musk omab praeguse seisuga Teslast 20 protsenti ja privaatseks minekuga ei kavatse ta vähemalt enda sõnul oma osalust suurendada. Pigem tahaks ta, et praegused investorid hoiaks oma aktsiaid edasi.
Hetkel on küsitav, kust võtab Musk sellise raha, et ettevõte privaatseks viia, sest Tesla pole endiselt kasumit teeninud. Negatiivse rahavoolu puhul laenu võtmine oleks aga veelgi küsitavam otsus.
|
OSCAR-2019
|
||
Enne veel, kui me puhkusele läksime, käisime oma kollektiiviga ekskursioonil kolmes riigigümnaasiumis. Ma pean tunnistama, et ma olen kolme aasta jooksul mõelnud, miks küll inimesed meie kooli nii palju vaatamas käivad. On jah tore uus maja, aga midagi niiii erilist ju ikka pole. Aga pärast Tartu Tamme, Jõgeva ja Jõhvi külastamist mõistan ma seda värki natuke rohkem. Tegelikult on päris põnev näha uudseid lahendusi.
... mille ühes ääres oli gong, mida igaüks, kes soovib kedagi duellile kutsuda, võib kõmistada. Pärast lööki on inimesel kolm minutit aega, et ringi keskel oma mure ära rääkida ja teatada duelli toimumise aeg. Väljakutseid võivad esitada kõik kõigile, k.a õpilased õpetajatele. Siiani kahjuks polnud ühtki duelli toimunud. Mida kauem meie ekskursioon kestis, seda rohkem tekkis mul tunne, et ma olen sunnitud nende direktori duellile kutsuma, sest ta oli jälle see inimene, kes tekitab tahtmise vastu rääkida isegi siis, kui tegelikult muul ajal oleks tema esitatud mõtetega päri. Mind lihtsalt kohutavalt häirib, kui õpetajate ja direktorite seltskonnas läheb hästi kiiresti jutt sellele, et palk on liiga väike. Too direktor viis jutu madalatele palkadele kohe pärast tervitamist. Ja kui ma tema küsimuse peale, miks ma ei streigi madala palga vastu, ütlesin, et ma ei streigi, sest ma ei taha, siis hakkas ta peaaegu mu põskedele pluti-pluti tegema, sest see tundus talle vist nii nunnult naiivne ja tobe.
Nojah, see osa, mis ta rääkis kooli mahutuvuse kohta, oli muidugi asjalik. Uued koolid nimelt ehitatakse mingi hulga õpilaste jaoks. Meie oma on vist 600 õpilasele mõeldud. Samal ajal tähendab see teatud arvule õpilastele mõeldud mahutuvus seda, et selline hulk inimesi mahuks põhimõtteliselt majja ära, nii et igaühel oleks koht, kus olla, aga mõne jaoks tähendab see koht WC-d. Klassides nii palju ruumi pole. Meil on hetkel üle 500 õpilase ja juba praegu on kohati täielik karauul. Muutunud õpikäsitus ja ümberpööratud klassiruum ja õppida saab igal pool, k.a näiteks koridoris või aatriumis või aulas ja muu bla-bla-blaa. Reaalsus on aga selline, et esiteks on need mõned üksikud õpetajad (näiteks mina-.-), kes peavad moodsalt suvalises ruumis ilma tehnikata ise pea peal seisma, sest suurem osa peesitab rahumeeli oma kindlas klassis. Ja teiseks - koolis, kus ei eksisteeri kindlaid vahetunniaegu, on tiba ebamugav avalikus ruumis õppetundi läbi viia, kui samal ajal paar klassitäit õpilasi sööb, puhkab või teeb rühmatööd.
Jõhvis on muuseas ka n-ö tagumiktunnid, sest kõik õpetajad peavad tööl käima kaheksast viieni. Või neljani? Igatahes mingid kindlad kellaajad. Mõte on ju kena - õpetaja teeb oma töö ära koolimajas, mitte ei tegele sellega õhtul pliidi või televiisori kõrval. Selline asi aga eeldab individuaalseid töökohti, sest proovi sa gümnasistide kirjandeid ühises õpetajate toas hinnata :D
Uute koolimajade avatud kontseptsioon laieneb nimelt ka raamatukogudele. Meil on täiega avatud ruum :D Ja kui alguses võis see natuke hirmutav tunduda (raamatud niimoodi täiesti vabalt riiulitel kõigile ahvatlevalt kättesaadaval), siis tegelikult on see päris võluv. Tammes olid nad suutnud aga avatuses ja suletuse ühendada sel kombel, et aatriumi keskel on spiraal, mille ääres on individuaalõppekohad, kus on lamp ja võimalus oma läpakas seina pista.
Tamme oleks mulle parema mulje jätnud, kui meid oleks vastu võtnud mõni teine inimene, kes oleks enne natuke läbi mõelnud, kes me oleme ja mida me juba teame. Ses mõttes, et me saime tavalise ekskursiooni, kus meile näidata uudseid ägedaid lahendusi, mida me viimased kolm aastat oleme kasutanud :D Taustaks (teatval määral arusaadav) uhkus - vaadake, mis MEIL on, hakkas natuke kade, jah? Ei hakanud :D Natuke kadedaks tegi hoopis see, kui ma sain aru, kui palju koostööd saavad nad ülikooliga teha. Tammes on näiteks meditsiinisuund, kus ongi iganädalased tunnid ülikooli laborites. Rääkimata kõikidest külalistest, kes neil tundides rääkimas käivad. Meil käivad ka, aga paratamatult peame leidma vähemalt nii palju raha, et inimene kohale transportida, neil jääb see mure ka ära. Kuna nende maja on uuem kui meie oma, on neil sisustus kohati ägedam, sest aeg on lihtsalt edasi läinud ja ägedaid asju (näiteks keemialaborisse) on lihtsam saada.
Ja viimasena minu lemmik Jõgeva Gümnaasium. Ma arvan, et lemmik oli ta just sellepärast, et meid vastu võtnud direktor ja õppealajuhataja olid ise nii vaimustuses oma koolist, et see kandus ka mulle üle. Jõgeva maja on eriline, kuna ta on ainsana meie külastatud hoonetest tõesti vana maja, mis tähendab, et selliseid suuri avatud alasid seal pole. Selle eest on neil väga palju peegleid :D Tõeliselt palju :D Kogu aeg on võimalik oma välimust kontrollida. Muus osas on nende maja lihtsalt ilus ja värske, mingeid erilisi arhitektuurilisi ootamatusi polnud.
Õppekorralduselt on huvitav see, et kõik need kolm kooli on üle läinud 75-minutilistele tundidele. Me oleme ka sellise ettepaneku teinud, sest keeles ja kirjanduses on tõesti 45 natuke liiga vähe, 90 (tavaliselt nagunii on topelttunnid) natuke palju, viimased kümme kipuvad lorutamiseks minema. Üleminekut takistavad kaks ainevaldkonda. Üheks on kehalised, kelle murest ma tegelikult üsna aru saan, sest meil endal spordiruume pole, mis tähendab, et liikumise peale kulub osa tunnist ära ja siis olekski päris lühike tund. Teised on matemaatikud, kes ütlevad, et kui kontakttunde arvuliselt on vähem (viis 45-minutilist vs kolm 75-minutilist), ei saa nii palju koduseid töid anda. Matemaatika ja tema eristaatus meie koolisüsteemis... Kusjuures seda vist rõhutati ka igas koolis, et tund on õppimise koht, seda aega tuleb maksimaalselt ära kasutada. Ja koduseid töid minimaalselt anda. See on ka meie kooli üks põhimõtteid. Välja arvatud siis matemaatika, mis on ainus aine programmis, mida ei saa selgeks muidu kui koduste tööde varal. Võibolla ei saagi.
Kokkuvõttes siis - mul on natuke kahju, et mitte kõik Eesti õpilased ja õpetajad ei saa veeta oma päevi nii mõnusas keskkonnas, nagu see on riigigümnaasiumides loodud. Ja teiseks, kui ma üldse kaaluksin töökohavahetust, siis ainuke variant oleks Jõgeva, mis näitab, et olgu see keskkond milline tahes, põhiline on ikkagi õhkkond, mille loovad (juhtivad) inimesed.
Ilusad koolid paistavad olema. Aitäh jagamast. Tallinnas tekib muidu mulje, et maakoolid, need on puust lobudikud, mida kohalikud tati ja tahtejõuga lapivad. Kõik maakoolid, mida ma viimasel ajal reaalselt näinud olen, on kas vanades mõisahoonetes ja tunduvad jube ägedad, või on üllatanud millegi muu väga positiivsega. Aga meedia maalib elust väljaspool pealinna koledat pilti. Seepärast on sinu sõltumatu reportaaž väga väärtuslik :)
Head puhkust! Mul on veel 4.5 tööpäeva. Siis tuleb end netist lahti ühendada ning kott ja kirka asemele võtta.
Ma kevadel sattusin ühte mõiskooli, mis kohati oli superägedaks tehtud, aga kahjuks see osa, kus lapsed õppima peavad, oli suht tati ja tahtejõuga lapitud.
Ma tahaks nutta ja vinguda matemaatika kodutööde teemal. (Algklasside) matemaatika saab nimelt väga ägedaks ja mänguliseks teha. Kuidas su järeltulija suhtub lõpututesse tehete tulpadesse, mida koolisüsteem talle koju kaasa annab? Aga kui nüüd samad tehted talle laua- või arvutimängu kujul kätte antaks? Miks ei võiks lastele mata tunnis täringupokrit õpetada?
Õnneks talle paberil matemaatikaülesandeid koju kaasa ei antud, tegid ainult netis, meil polnud isegi neid kuulsaid värvimispilte eriti, tööraamatus vist paar väiksemat oli. Vaatasin neid ja mõtlesin, et idee on ju tore, aga kui tõesti peaks ise neid arvutamise järgi värvima, siis ausalt eriti pikalt ei viitsiks. Tunnis tegid nad küll tulpade kaupa neid ülesandeid, ma pisteliselt vaatasin üle, esimesed olid korras, aga viimastesse oli küll täiesti suvalisi asju kohati kirjutatud...
Ma kohe ei saa. Haridusuudised ronivad täna ise silme ette. Ma panen siia ühe lingi, küll ajaloole, ja ühe kommentaari. Kustuta julgelt ära, kui arvad, et ei kuulu su blogisse.
|
OSCAR-2019
|
||
Selle koolituse sihtgrupiks on asutused, kes on huvitatud oma töötajatekeeleteadmiste parandamisest. Tegemist on lühikoolitusega, kus EESi õpetaja püüab töömaterjali koostamisel arvestada firma spetsiifika ja soovidega. Koolitus toimub kutsuja ruumides. Hind kokkuleppel.
Diakon Tõnis Tammele oli pühitsemisele eelnev nädal selline, mida ta ka halvimas unenäos ei osanud ette aimata. Kui vitraažaken oli ette pandud, selgus talle ootamatult, et parimate kavatsustega teoks tehtud töö omandas halva maigu. Nimelt ei olnud Lüganuse kogudus muinsuskaitse all olevas pühakojas muudatusi tegema asudes teadlik, et vajab selleks nii muinsuskaitse kui ka EELK kultuuriväärtuste komisjoni aktsepti.
Komisjoni esimehe piiskop Tiit Salumäe sõnul ei ole see üldse haruldane, kui kultuuriväärtuste komisjoniga jäetakse kooskõlastamata kirikusse paigaldatavad tahvlid või tutvustatakse neile hilinenult uute kirikute (Mustamäe, Saku, Jõgeva) projekte. Ta nimetas lisaks Lüganusele ka Tapa ja Kodavere kirikut. Viimasesse tahvlite paigaldamise teade jõudis temani hoopis Saksa sõprade kaudu.
Tiit Salumäe peab sellist olukorda taunimisväärseks ja ütleb, et kui kirik ei pea kultuuriväärtuste komisjoni olemasolu vajalikuks, siis tuleb see laiali saata. Vastasel juhul aga on vajalik kõigil jälgida kirikus kehtestatud nõudmisi nii, et ka komisjon saaks täita talle kehtestatud ülesanded.
«Näeme Jumala halastavat kätt selles, et kultuuriväärtuste komisjon, mis õige harva koos käib, oli planeerinud 1. novembriks korralise koosoleku,» ütleb Tõnis Tamm, kes esitas komisjonile kõik vajalikud materjalid. Pühitsemiseelse nädala teisipäeval oli komisjon koos ja akna kavand kooskõlastati. Küll juhtis komisjon asjaosaliste tähelepanu protseduurireeglite mittetäitmisele.
Päevani, mil Tõnis Tammega rääkisime (14.11), ei olnud tema sõnul ükski muinsuskaitseametnik kiriku uksest sisse astunud. Muinsuskaitseameti Ida-Viru maakonna vaneminspektor Kalle Merilai ütles Põhjarannikus ilmunud artiklis (8.11), et «kogudus esitas ametile tegevuskava tagantjärele. Nüüd koostas amet vaatlusakti ja nimetatud tegevuskava on praegu läbivaatamisel. Hiljem võetakse asjaosalistelt seletuskirjad ja nõutakse tööde tegemise muinsuskaitselist aruannet».
Lüganuse kiriku altariruumis oli kuni selle aasta sügiseni kaks kunstnik Riho Hüti vitraaži, üks altarilaua taga seinas ja teine lõunaseinas. Toona Lüganuse kogudusse kuulunud Riho Hütt tegi need tööd 1994. aastal kunstiülikooli lõputööna. Üks neist kandis teksti: Ma panen pilvedesse oma vikerkaare ja teine: Mina olen iga päev teie juures maailma ajastu otsani.
Kui nüüd viimane pidi ümber paigutuma ja uuele vitraažile koha loovutama, küsis Tõnis Tamm selleks ka Riho Hüti nõusolekut. «Kui midagi võimalik paremaks teha, tehke,» oli olnud kunstniku vastus.
Minu silm pole näinud Andrei Lobanovi uut ega ka kahte Riho Hüti vitraaži, millest üks paigutati ümber põhjaseina ja anti sellele ka lisavalgustus, aga usun nii peapiiskopi kui ka kogudust kolm viimast aastat teeninud diakoni sõnu, et need kolm piibelliku sõnumiga kaunistatud klaasi kaudu kirikusse valgust juhtivat akent moodustavad altariruumis ühe terviku ning uus paigaldatud vitraaž on väga kaunis ja helge.
Tõnis Tamme sõnul on uue vitraaži sünd seotud koguduse liikme Meelis Eldermanniga, kelle annetuse toel see teoks sai. Neli meetrit kõrgel ja ligi kaks meetrit laial vitraažaknal on kujutatud Jeesuse risti all Lüganuse kiriku nimipühakut Ristijat Johannest ning Jeesuse ema Maarjat koos apostel Johannesega.
Kirikus valitseva niiskuse tõttu oli Riho Hüti vitraaži raami alumine ots määndunud. Ja seegi asendati. Abikäe andis Ulvar Kullerkupp, kes tegi uue tammepuust raami. Kõik Andrei Lobanovi vitraaži valmimise ja ülespanekuga seotud tööd tehti annetuse korras. Kogudus ei kulutanud selleks sentigi. Andrei Lobanov on Tõnis Tamme hinnangul hea mainega kunstnik, kes on teinud vitraaže Viru-Nigula, Iisaku ja Peterburi Jaani kirikus.
Peapiiskop Urmas Viilma hindab koguduse ettevõtlikkust ja tunnistab, et uus vitraaž on oma helguses klassikaline ja sobib suurepäraselt keskaegsesse Lüganuse kirikusse. Diakon Tõnis Tamm peab koguduseliikmete initsiatiivi millegi hea ja ilusa tegemiseks tunnustamise vääriliseks. Aga lisab, et kogu sekeldus uue vitraaži ülespanekul on heaks õppetunniks.
Riho Hüti vitraaž (pildil piiskop Einar Soone ja diakon Tõnis Tamm) on asetatud nüüd altariruumi põhjaseina. Koguduse arhiiv
Muinsuskaitseamet soovib teha täpsustuse, et rikkumine kirikus tuvastati 27. oktoobril ning Kalle Merilai käis enne vitraaži ülespanekut inspekteerimas 31. oktoobril.
Ülestõusmispüha jumalateenistusel, altari ja altariruumi taaspühitsemisel teenisid õpetajad Valdo Lust (vasakul) ja Ants Tooming. Rita Puidet
Pühapäeval kuulutati üle maailma rõõmusõnumit Jeesuse Kristuse ülestõusmisest. Nii ka Tartu Peetri kirikus, kus koguduse õpetaja praost Ants Tooming pühitses vastremonditud altariruumi.
Kõik, mis pühas paigas selle aja jooksul ette võeti, paljastus oma ilus esimese ülestõusmispüha pidulikul teenistusel, mille juhatas sisse puhkpillimäng kiriku tornist ja koguduse lastekoori heledahäälne laulusõnum «Kristus on üles tõusnud» Mari Toominga juhatusel.
Kirikutäis rahvast sai sel rõõmupäeval osa ajaloolisest hetkest, kui alates 2010. aastast kogudust teeniv Ants Tooming pühitses remonditööde käigus oma esialgse välimuse saanud altari.
Aastast 1921 ehk umbes üheksakümmend aastat olid altari külgedel paiknenud Arnold Peeter Vihvelini maalid «Kristus Ketsemani aias» ja «Kolgata». Nüüd on kirikuliste pilgud taas pööratud vaid «Kutsuvale Kristusele», mis Johann Köleril valmis aastal 1897 ja 15 aastat tagasi restaureeriti.
«Kiituslaulud kostku üles; halleluuja! Meie Issandale ühes; Halleluuja!» laulsid kirikulised organist Anneli Klausi mängu saatel ja koguduse segakoori toetusel.
Ja tõesti – viimase nelja aastaga on altariruum saanud täiesti uueks alates altaritaguste akende avamisest kuni helevalgete seinteni, kust nüüd remondi käigus võeti välja viimase sõja ajast pärit pommikilde. Vihvelini maalid olid samuti leidnud endale koha – rõdude kõrval seinal.
Kristuse ülestõusmist kinnitasid jumalateenistusel teeninud politsei- ja piirivalveameti kaplan Valdo Lust ja jutluse pidanud Ants Tooming. «Halleluuja! Jeesus elab! Lehvita seda lippu,» innustas õpetaja jutlust lõpetades koguduseliikmeid.
Niisugune suur töö sai sündida ainult tänu paljudele inimestele. Mitu aastat kogus kogudus selle jaoks raha, appi tulid annetajad ja Tartu linn.
Tööde peatöövõtja oli Haspo AS, kelle juht Aavo Ossip pärast jumalateenistust siinkirjutajale ütles, et tema mõtted kippusid talituse ajal uitama. Ikka mööda häid radu ehk kuidas saaks töödega kirikusaalis edasi minna võimalikult vähe koguduse elu segades. Ka ütles ta, et pole lisatööde eest veel kogudusele arvet esitanud. Tehtu eest tuleb tasuda umbes 30 000 eurot. Õpetaja kinnitusel on vajaminevast puudu veel 7000.
Koguduse tänukirja said esmalt suurtoetajad ehk Tartu linnavalitsus, kelle esindajana oli kohal abilinnapea Vladimir Šokman, ja Janek Veeber. Viimane tasus altari aaderdustööde eest, mis tuli ette võtta pärast külgmiste maalide eemaldamist.
Suurte tööde kõrval oli ka palju väiksemaid nagu Püha Vaimu kujutava tuvi puhastamine või õigete värvitoonide leidmine. Tänu läks ka Kristjan Bachmanile, Kersti Siimule, Kristiina Ribelusele, Agur Intsile, Kalle Kabanenile, Siim Lillole, Anton Pärnapuule. Seda nimekirja võiks pikalt jätkata, sest loomulikult olid koguduse oma inimesed iga päev ametis, et koristada ja tolmuga võidelda. Kõigile neile siinkohal suur tänu.
Mälestuseks said nad õpetajalt meene, mis valmistati vanast, kiriku valmimise ajal 1884 lakke löödud lauast, mis pommikildude tõttu väljavahetamisele läks. Eriliselt väärivad märkimist aga juhatuse otsusel koguduse teenetemärgi koos auaadressiga saanud koguduse naisringi liige Anne Hermet, kirikuvanem Ants Liiva ja koguduseliige Ene Tamm.
Segakoori kiituslaul kõlas koduteele asudes nii taevasele Isale kui kõigile abilistele ja annetajatele.
|
OSCAR-2019
|
||
Mai oli Bondora meeskonna jaoks põnevust täis kuu – tehti viimaseid ettevalmistusi meie kõige uuema investeerimistoote Go & Grow väljaandmiseks. Go & Grow kasvukonto on juba praegu osutunud tohutult populaarseks, moodustades 24% platvormil investeeritud kogusummast mais. Selle tulemusel vähenes esimest korda märkimisväärselt meie olemasolevate toodete Portfellihalduri ja Portfolio Pro populaarsus. Mai lõpuks oli Go & Grow kasvukontol ligikaudu 1000 kasutajat ning keskmine sissemakse suurus oli 1000 €.
Tänaseks saadud tagasiside põhjal meeldib investoritele vaadata, kuidas nende Go & Grow kasvukontole lisandub iga päev intressiosa. Juba lühikese ajaga võid näha selgelt neid edusamme, mis viivad Sind eesmärkide suunas ja seda, kui palju Bondora on panustanud Sinu investeeringute kogumahtu (nagu näidatud allpool oleval joonisel).
P2P kogukonnas on olnud suur vajadus toote järele, mis pakub neile muljetavaldavat netotootlust (6,75% aastas*) ning mida on samal ajal lihtne kasutada. Go & Grow rahuldab selle vajaduse nii olemasolevate P2P-investorite kui ka nende jaoks, kes on selles valdkonnas alles päris uued. Go & Grow kasvukonto ahvatlev omadus on kiire likviidsus, mis tähendab, et Sa ei pea oma raha aastateks luku taha panema ega olema eesmärkide täitmisel piiratud.
Nõudlus Go & Grow järele ületas meie ootused Bondoras juba enne ametlikku avalikustamist ning me jälgime põnevusega, kuidas see 2018. aasta jooksul veelgi kasvab.
Mais viisime lõpule uuenduse, mis laseb nüüd investoritel sujuvalt ja turvaliselt platvormi kaudu üles laadida oma isikutuvastuse detailid. Veel oleme muutnud mõningaid sisemisi protsesse, et kontrollida Sinu ID-d ja pangakontot palju kiiremini kui varem ning enam pole vaja meid e-posti teel teavitada.
Vana maksegraafiku rahavoog – avaldasime hiljuti süsteemiuuenduse – õiglasema ja täpsema maksete jaotumise –, kuid pärast seda oleme saanud mõnelt API kaudu investeerijalt tagasisidet, et laenumakse täpsust keeruline analüüsida, kuna API võimaldab vaadata ainult konkreetse laenuosa maksete ajalugu ja graafikut. Lisasime seetõttu avalike raportite juurde vana maksegraafiku rahavoo (nimega “Loan Schedules”, eesti k Laenugraafikud), et saaksid andmeid veelgi paremini analüüsida.
Võlgade sissenõudmise toimingud – saime ühelt olemasolevalt investorilt palve avaldada võlgade sissenõudmise toiminguid iga päev uuendatava failina, mis võib anda kasulikku teavet mudeli kujundamisel. Oleme seda nüüd rakendanud ning see on kõikidele kasutajatele saadaval avaliku failina (nimega DebtEvents), mis sisaldab andmeid nimedega ReportAsOfEOD, LoanID, Event ja Comment.
Piiramatu ajaga võtme loomine -oleme lisanud APIsse piiramatu ajaga võtme loomise võimaluse. Uue piiramatu kehtivusajaga võtme loomisel seadista väärtus tõeseks programmis või loo võti API lehel rakenduste jaotises.
Tere tulemast lugema meie igakuist blogipostitust, milles räägime, kui palju raha laekub võlgade sissenõudmise igas etapis. Oleme paigutanud kõik sissenõudmisest saadud maksed konkreetsesse etappi, milles oli laen makse laekumise hetkel. Kui andmeid pole õigeks ajaks uuendatud, ei ole see meetod küll alati täpne, kuid annab siiski hea ülevaate laekumiste peamistest teguritest.
2018. aasta augustis saadi rekordkuu järel võlgade sissenõudmisest kokku 328 784 € (-6,2% alates eelmisest kuust).
Ülalolev tabel näitab, kui efektiivne on võlamenetlusprotsessi iga etapp võlgnevuste sissenõudmisel ning aitab mõista, miks mõni etapp on efektiivsem kui teine. Kui Sa pole veel lugenud meie postitust kolmeastmelisest võlamenetlus- ja sissenõudeprotsessist ega samateemalist augustikuu postitust, soovitame kõigepealt nendega tutvuda.
Üle 77% võlamenetlusest saadud summast laekus kohtutäituri etapis, täpsemalt selle teises alametapis “Kohtutäitur töötab selle nimel, et nõuda laenuvõtja võlgnevused sisse tema sissetulekutest ja varadest”. Siin laekunud summa vähenes võrreldes eelmise kuuga 17,6% (32,878 €). Vaadates üksnes Eestit vähenes sissenõutud summa selles etapis 13,4% (15 822 €).
Kuna rohkem kohtuasju sai lahendatud meie kasuks, anti need üle kohalikule kohtutäiturile, kes hakkas tööle selle nimel, et tagasimaksed investoritele laekuksid laenuvõtja sissetulekutest ja varadest.
Kuigi meie väljastatud laenud on tagatiseta, on kohtutäituritel õigus külmutada laenuvõtja netosissetulek ja varad ning seega võivad need märkimisväärselt mõjutada sissenõutavat summat. Püüame selle etapini jõuda nii kiiresti kui võimalik, et investoritel tekiks rahavoog.
Väga harva juhtub, et Bondora laenuvõtja suhtes algatatakse kriminaalmenetlus. Sellisel juhul külmutatakse laen pärast ametivõimudelt ametliku teate saamist seniks kuni politsei lõpetab uurimise ja juhtum on valmis kohtusse andmiseks. Kui nii juhtub, on tõenäosus oma raha tagasi saada tavaliselt väga väike.
Erandjuhtumid on ka pankrott ja võlgade restruktureerimine. Pankrotimenetlus algatatakse vaid siis, kui kohtutäitur pole suutnud võlga ka pärast laenuvõtja varade ja kontode külmutamist sisse nõuda. Bondora algatab pankrotimenetluse ise või liitub juba olemasoleva pankrotiavaldusega. Seejärel koostab kohus või pankrotihaldur kohtuotsuse alusel laenuvõtja varadele jaotusplaani ning sõltuvalt kohtuotsusest koostatakse uus maksegraafik, et saada tagasi põhiosa. Kohus võib võla ka restruktureerida ja koostada võlgnikule uue makseplaani.
Kui kõik võlajuhtumite avaldused on automaatselt iga riigi kohtule edastatud, siis suureneb eeldatavalt taastumismäär kohtutäituri etapis kõikjal. See on oluline, sest siis saame hakata investoritele rahavoogu tekitama väiksema ajakuluga.
|
OSCAR-2019
|
||
Avaliku Sõna Nõukogu ajaloos pole veel enne juhtunud, et üks ajaleht iseenese kutse-eetika küsimuse tõstatab. Et "Nädaline" seda teinud on, arvas Avaliku Sõna Nõukogu, et ehk saab ta selle konfliktsituatsiooni puhul olla pigem kaasaarutaja kui otsuselangetaja.
Kõigepealt: on ju tõesti nii, et vastutus lehes ilmunud materjalide eest lasub väljaande peatoimetajal. Samas peab aga ajaleht demokraatlikus ühiskonnas olema see kanal ja koht, kus ei räägi mitte üksnes peatoimetaja ja 5-6 ajakirjanikku. Vastupidi, hea ajalehe lehekülgedel saavad sõna väga erinevate sotsiaalsete gruppide esindajad. Nii kooliõpilased kui õpetajad, arstid, koduperenaised jne. Siit kerkib probleem, kuivõrd peab toimetaja kellegi arvamust enne avaldamist toimetama ja kuivõrd niisugune toimetamine võib rikkuda arvamuse adekvaatsust, vahel aga ka autoriõigust.
Minnes nüüd konkreetse artikli juurde: "Kool on K (C)ool." Selles tekstis on näiteks niisugune lõik: "Pedagoogide vanem põlvkond pelgab arvuteid, kuna nad ise ei oska neid kasutada ja õppida ka ei taha/viitsi/oska. Manataksegi õpilase silme ette pilt millestki äärmiselt halvast, totalitaarsest ja hukatuslikust..." Niisugused üldistavad kriitilised märkused võivad olla pea alati ajalehele ohtlikud. Sest kui kümnest õpetajast näiteks üheksa tõesti ei taha arvutit tundma õppida, aga üks oskab ja tahab arvutiga tööd teha, siis on leht hakkama saanud solvamise või isegi laimuga. Või vastupidi, kui üks on ebapädev, aga kriitika objektiks saavad kõik vastava kutseala esindajad. Näiteks 1984. aastal oli inglise suurim pühapäevaleht "News of the World" sunnitud maksma 25 300 naela solvamise hüvitist igaühele kümnest politseinikust, kes lehe kohtusse andsid. Sest leht oli kirjutanud, et konkreetese linna politsei (umbmääraselt) on seotud väljapressimise ja vägistamisega, enamus poltiseinikest suutis aga tõestada oma reputatsiooni puhtust.
Ajaleheteksti loomisel ongi tähtis pidevalt meeles pidada, et ajakirjandus on konventsionaalses mõttes faktikirjandus. Ja väide, et konkreetse kooli konkreetne õpetajaskond teeb midagi, ütleb midagi, ei tee midagi jne., ei ole enam arvamus, vaid väide, mis eeldatavasti põhineb mingitel faktidel. Ja siis tuleks esitada ka need faktid ning nende tõesust kontrollida. Minnes tagasi eelpooltoodud tekstikatkendi juurde, tekib küsimus: keda siis lugeda pedagoogide vanemaks põlvkonnaks? millal, kus ja millises situatsioonis on selgunud, et kõik Eestimaa gümnaasiumide vanema põlvkonna õpetajad on teinud avalduse, et arvutid on halvad ja totalitaarsed jne. Veel mõned tekstinäited: "Õpilasi, kes püüavad uusi ideesid propageerida, ahistatakse..." "Õpilaste tegevus- ja mõttevabadust piiratakse veel teiselgi põhjusel: õpetajal on hirm, et hakkajamad võivad neist ühel päeval teatud asjades lihtsalt targemad olla." Artikli viimane lõik, "Loomulikult ei kehti ülaltoodud lõik kõikide õpetajate ja kõikide koolide kohta" ei paranda teksti ülalnäidatud puudusi.
Kõne all olevat ajakirjanduslikku teksti, direktori pilti ja luuletust võib muidugi võtta ka kui "noorte vihaste meeste arvamust", meeleoluväljendust, mille iga põlvkond läbi teeb. Avaliku Sõna Nõukogu leidis, et kooli või noortelehe lugejaskond seda ehk nii võtakski. Kohalik ajaleht on aga konventsiooni kohaselt siiski midagi, mida peaks saama tõsiselt võtta kõik lugejad. Seetõttu peaks leht arvestama, et vähemalt osa lugejaid võtab noorte leheküljel esinevaid hoiakuid ja väärtusi toimetuse hoiakutena, fakte aga usaldisväärse ja kontrollitud informatsioonina. Tekst, pilt ja luuletus koos "Nädalise" leheküljel mõjuvad tõepoolest tugevat negatiivset hoiakut avaldava märgina, kusjuures ei ole selgesti aru saada, et direktor sümboliseerib kooli. Pigem on ta ikka konkreetne inimene, kellele suunatuks võib kriitilist teksti lugeda.
Asja arutades jõudis Avaliku Sõna Nõukogu arvamusele, et eetilise konfliktini asi ei jõudnudki. (Näiteks, kas avalikkusel on õigus teada konkreetsete õpetajate konkreetsetest otsustest, mis on toonud kaasa konkreetesete õpilaste ahistamist. Kas sel juhul on sõna antud ka õpetajatele jne.) Konflikti põhjus meie arvates oli pigem ajakirjanduse konventsioonide ja reeglite tahtmatu rikkumine. Valdkonnas, mis, nagu eelpooltoodud näidegi illustreerib, põhjustab sekeldusi vägagi kogenud ja rikastele toimetustele.
"Meie Meele" toimetajal Mare Vetemaal oli noorte inimeste poolt kirjutatud ajakirjandusliku teksti toimetamisel kasulik kogemus jagada: "Kui kellegi kohta tahetakse avaldada väga kriitilist arvamust, siis ma palun, et autor kujutleks kritiseeritavana ennast."
Sisu ASN-i poolt taunitud saatelõigu fragmentide taasedastamine, tauniva otsuse avaldamata jätmine. Taasnäidatud lõigus: tasakaalustamatus ning eraterritooriumil loata filmitu taaskasutamine
Avaliku Sõna Nõukogu arutas ASN-i esimehe Urmas Loidi menetluse algatust Eesti Televisiooni saate “Pealtnägija” (saatejuht-reporter Vahur Kersna, 12.9.2001) kohta.
Menetlus algatati põhjusel, et Eesti Televisioon jättis vaatamata võetud kohustusele avaldamata ASN-i otsuse 27. juunist 2001, mis käsitles ühte varem saates “Pealtnägija” olnud hobuse ostu-müügilugu. ASN leidis tolles otsuses, et nimetatud saatelõigus rikkus Eesti Televisioon head ajakirjandustava (kaasus 245). Küll aga näidati saates “Pealtnägija” taunimist leidnud saatelõigu fragmente uuesti.
Eesti Televisiooni ametliku selgituse kohaselt ei mahtunud otsuse tekst saatesse ootamatu sisumuutuse tõttu. Lõiku näidati aga uuesti vastavalt saatesarja tavale alustada hooaega retrospektiivselt.
Avaliku Sõna Nõukogu asus seisukohale, et Eesti Televisioon on samas asjas teistkordselt ja jämedalt rikkunud head ajakirjandustava.
Näidates kõnealust saatelõiku, korrati eksimust, mida taunis ASN 27. juuni otsuses: hobuse müüja Olga Raiki seisukohad olid salvestatud vaatamata tema keelule eravalduses mitte filmida. Lisaks on uus saatelõik monteeritud selliselt, et hobuse ostja esitab müüjale selliseid teravaid süüdistusi, millele müüja vastata ei saa, kuid milles müüja on teadaolevalt teistsugusel arvamusel.
ASN on arvamusel, et Eesti Televisiooni ajakirjanik on sellega põhjustanud uusi põhjendamatuid kannatusi Olga Raikile. Ajakirjanik on kuritarvitanud oma positsiooni, mis on ebaeetiline.
Kuigi ASN nentis, et Eesti Televisioon ei olnud avaldanud varasemat taunivat otsust kodukorras ettenähtud aja jooksul, on käesoleva otsuse allkirjastamise ajaks otsus programmis edastatud.
|
OSCAR-2019
|
||
Küsimus – kas tasuta kursuse jagamisel anda see lugejale tervikuna või tükkhaaval (2-3 päeva tagant osade kaupa)? Minu kogemus on see, et tükkhaaval saates loeb suurem hulk inimesi materjali. Ja teine küsimus tasuta kursuse mahu osas – kui palju on mahukas kursus 150 lk teksti või 5 tundi videomaterjali? Kas on mahu osas soovitusi?
Tänud järjekordsete nõuannete eest. Mõtlesin ka küsida Sinult, et kas võiksid vahelduseks proovida ka anda sarnane ülevaade alustamisest aga natukese teise stiiliga internetiäri jaoks. Nimelt kuidas alustada teenuse loomisega, mis keskendub mingi teise teenuse või toote vahendamisele. Kus peab korraga sisu looma nii tavakasutajatele(kes sulle otseselt midagi ei maksagi) kui ka ettevõttetele(kes on peamised tuluallikad). Suurem probleem seisnebki selles, et ei teagi kust alustada. (Selle all ma ei mõtle veebilehe valmistamist jne, see on iseenesest arusaadav). Minu esialgne strateegia oleks keskenduda alguses külastustele, ehk siis kaasata tavakasutajaid läbi sotsiaalmeedia ning mailinglisti ja tegeleda ettevõttetega siis puhtalt läbi otsekontakti. Minu peamine väljakutse seisneb selles, et kuidas ma meelitan ligi teenusepakkujaid kui mul ei ole inimesi, kellele nad saaksid oma teenust pakkuda samal ajal aga ei saa ma ju meelitada ligi tavakasutajaid, kui ei ole teenusepakkujaid. Mul on küll omad ideed aga hea meelega kuulaks ka sinu nõuandeid.
@Eno Kindel see, et inimesed ei viitsi palju korraga lugeda. Samuti mida kauem ja regulaarsemalt sa inimesele kirju saadad regulaarse vahega, seda enam oled meeles. Ära vaid liiga pealetükkivaks muutu :) Esimesed kirjad võivad olla sagedasemad, aga edasi enam kui kord nädalas on palju.
@Nikolai Vahendamine on üldiselt halb mõte (ma küll ei tea, et mida sa vahendada tahad), aga muna ja kana situatsioonist saad üle ikka nii, et ettevõtted saavad postitada asja alguses tasuta – või isegi teed seda nende eest. Seda kõike läbi otsemüügi- ja suhtluse. Sisuosas keskendud lõpptarbijale. Kui sul on palju tavakasutajaid, siis teised tulevad lõpuks ise, seega keskendu neile. Kui sul tõestatud mudel firmadele sissetuleku tõstmiseks, siis saad hakata raha küsima alles.
Aga kui ei viitsi jääda aastateks blogima… ja blogi, kuhu uusi postitusi juurde ei teki, ei kaunista kindlasti ühtegi veebi. Siis kas võiks sama eesmärki täita artikliturundusega – aasta otsa kirjutan artikleid nt EzineArticles vmt ja need suunavad külastajaid mu veebile kus kõik muud su kirjeldatud asjad olemas? Mõte selles, et saaks mõne aja möödudes väiksema vaevaga läbi
Oma lehele kirjutatud asjadest on miljon korda enam kasu kui teistele lehtedele tehtud artiklitest, eriti spämmikataloogidele nagu ezinearticles. Kirjutad sinna 100 artiklit ja panevad kõik lingid nofollow, mis siis teed? Aeg raisatud. Google juba karistas ezine ja teisi katalooge duplikaatsisu eest.
Kui ise ei taha kirjutada, siis võta teisi kirjutajaid. Või tee videoid tekstiblogi asemel. Sisuturundusele asendust ei ole. Sa võid hiljem, kui sul juba sadu artikleid olemas, kirjutada harvemini. Kord-kaks kuus. Vaata Tim Ferrise blogi postitamissagedust näiteks.
internet on täis artikliturundust ülistavaid tüüpe (bummarketingmethod jmt), kes seeläbi tohutut edu kuulutavad. ausalt ütelda on see alati veidi kahtlane tundunud, aga ei saa ka täpselt aru, miks…ise olen ka mõelnud, et mis siis kui Google otsustab enam mitte soosida seda konkreetset saiti, kuhu kõik oma artiklid oled saatnud…
Paljud neist artiklitest jne on kirjutatud juba mõnda aega tagasi, enne Google Panda update’i jne. Guest posting on hoopis kavalam strateegia – nii saad varastada teiste auditooriume + lingi, mis tõenäolisemalt palju suurema kaaluga kui mistahes artiklikataloogi oma.
Minu sait müüb treeningkavu vastupidavusharrastajatele. Võimalik on valida juba eelnevalt valmis tehtud toode (soodsam) ja personaalne toode (kallim). Kusjuures mõlemad müüvad võrdselt. Sinu ühest lõigust loen välja soovituse, kus sa annaksid tasemel toote ära tasuta.
Kas soodsamate toodete tasuta ära andmine (kui inimesed saavutavad seeläbi häid tulemusi) võiks sinu arvatest tõsta oluliselt personaalse toote müüki? Kui tooted senimaani müüvad võrdselt, vahe seisneb aga vaid hinnas, siis kas taoline teguviis võiks olla mõttekas?
Aga Peep,miks sa keskendud ainult Google otsingumootorile, kui netis on olemas ka Ask.com ja teisi otsingumootoreid . MInu enda arvates tsenseerib Google liiga palju häid materjale välja ning seetõttu kasutan teisi otsingumootoreid .
Isegi kui on sedasi, et näiteks Googlet kasutab 80 või 90 protsenti veebikasutajaid, siis see hulk, kes Googlet ei kasuta, on ju ka siiski meeletu hulk . Muidu rabelevad kõik Google esikoha pärast, kuid äkki oleks kasumlikum keskenduda alternatiividele . Kuigi Googlet kasutab enamik maailma veebikasutajaid, siis on ka kõige karmim konkurents seal .
Kas on mõtet teha ka nt http://www.näide.eu /.com/ .net ja sinna panna ka sama sisu ehk siis koopia http://www.näide.ee -lehest
@Indrek kirjeldatud skeemist oleks täpselt null kasu, sest Google penaliseerib duplikaatsisu. Sama sisu erinevatel domeenidel ei anna mitte mingit kasu.
Ainuke kasu oleks ainult siis kui keegi kirjutab otse brauserisse http://www.näide.com/.eu/.net ja ta suunatakse kohe näide.ee-peale????
@Indrek Siis tõesti suunatakse kasutajad ringi sinu poolt soovitud laiendi peale, aga kui sul just pole megatuntud bränd, siis pole seda vaja. Pane parem see domeenide regamise raha Adwordsi alla vmt.
|
OSCAR-2019
|
||
Viimane püsiühenduse uuring, mis näitas, et paljud on loobunud silla-unistusest ja näevad tulevikku paremas laevaühenduses, andis vedajale impulsi viia laevaliiklus uuele tasemele. Püsiühenduse tasemele. Kuidas kõik välja näeks ja mida […]
Tallinna saarlaste ühenduselt (TSÜ) pälvib tänavu öige saar-lase tiitli ettevõtja Vjatšeslav Leedo. Laupäeva pärastlõunal annab TSÜ eestseisuse esimees Kalle Liiv pealinna saar-laste aastalõpupeol tunnuskirja ja traditsioonilise kadakapuust kepi Leedole üle. […]
Salme vallas Lõu külas lambaid pidavad Merike ja Egon Sepp on viimastel kuudel hädas oma lammaste kokkulugemisega. Nimelt usub pererahvas, et vähemalt 20 looma nende sajapealisest karjast on teadmata kadunud. […]
Salme vallas Ansekülas süttis ööl vastu laupäeva põlema elumaja kõrvalhoone ning esialgsel hinnangul võis põleng alguse saada elektririkkest. Portaali Delfi.ee andmetel pääsesid lähedal asuva elumaja elanikud maja mahapõlemisest vaid tänu […]
Maaelu edendamise sihtasutus (MES) valis Eesti parimaks põllu- ja maamajanduse nõuandeteenistuseks 2012. aastal Saarte nõuandekeskuse. Eesti põllu- ja maamajanduse nõuandeteenistuse arendusprojektide koordinaator Katri Kuusk ütles, et Saarte nõuandekeskus on koostöövalmis […]
Nädalavahetusel tekitasid Saaremaal pahandust talveoludest põhjustatud elektrikatkestused ja halb voolukvaliteet. “Päev läks täiesti aia taha, olin tulivihane,” ütles Saarte Häälele Valjala valla talunik Jaan Sink, kel jäid laupäeval tegemata hädavajalikud […]
Kuressaare politseijaoskond otsib 51-aastast Tarmo Reiklat (fotol), keda nähti viimati 8. detsembril Kuressaares. Mees on umbes 165 cm pikk, kõhnema kehaehitusega ja lonkab. Seljas oli tal must kapuutsiga jope, jalas […]
Reedel oli Kuressaare kohtumajas AS-i Saaremaa Golf võlausaldajate esimene üldkoosolek, kus vaadati üle võlanimekiri ja valiti ka pankrotitoimkond. Kokku on võlausaldajatel nõudeid 1,5 miljoni eest ja suurim võlausaldaja on SEB […]
Kuressaare linnavalitsus otsustas 11 640-eurose alghinnaga enampakkumisele panna Kuressaare veetornelamu katuse all asuva ruumi, kus aastakümneid paiknes Kuressaares veesurvet tekitanud veepaak. Linnavalitsuse teatel on veepaak nüüdseks demonteeritud ja ruum linnale […]
Vabariigi aastapäeval astub seriaali “Tuulepealne maa” järjena esilinastuvas telefilmis, mis pajatab eestlaste soomepoisteks minekust, ühe peaosalisena vaataja ette saarlane Jörgen Liik. Liik kehastab 18-aastast Siim Pärtelit, vaatajaile “Tuulepealsest maast” tuntud […]
Pühapäeval Vätta poolsaarel Kailuka küla juures jahti pidanud Pihtla jahiseltsi ajajat ründas haavatud metssiga. Pihtla vallavanem Jüri Saar, kes ka ise jahil osales, kinnitas, et tegemist oli õnneliku õnnetusega. Nimelt […]
Alates eilsest on pikalt remondis olnud Kuressaare päevakeskuse saun jälle saunaliste ootel. “Juba täna (eile – toim) kella 9-st on meie saun avatud ja esimesed kiidusõnad oleme ka saanud,” kinnitas […]
Kui vaikselt lumehelbeid sajab ja õrnalt kellahelin kajab, siis tunned, kuidas küünlaleek Su hinge soojaks, rõõmsaks teeb… Nende luuleridadega algas laupäeva õhtul Lümanda kooli saalis heategevuskontsert. Tänavu olid esinemas tuntud […]
Lugesin Saarte Hääle veebist, et Karja pagariäri peab ära viskama tuhandeid leivapakendeid. Esimest korda elus sai mul nii villand, et võtsin kätte ja kirjutasin kirja ametnikule. Tere, Tiiu Rand Minu […]
Jõulude ajal on taas kord meeles mõlkumas igasugu mõtteid väärtustest ja valikutest, ilusatest südamesse minevatest asjadest, õnnest, rahust ja väärikusest. Miks see küll nii on? Miks me ei taha nendest […]
Nii sise- kui ka välisturiste jõulude ja aastavahetuse ajal võõrustavad Kuressaare spaad on aasta viimasteks päevadeks oma külalistele organiseerinud meelelahutusliku eriprogrammi. Georg Otsa spaa (GOSPA), kus enamik kliente on pärit […]
Jalgpalliklubi Saarepiiga osales nädalavahetusel mandril kahel turniiril. Esmalt mängiti laupäeval Lähtes X SK10 Premium CUP-i turniiril. Sealt saadi kolmas koht, kusjuures südikat vastupanu osutati nii FC Flora kui ka FC […]
Vaadeldes Skandinaavia viikingite paaris-paatmatuste jooniseid, märkasin, et matused paiknevad umbes kirde-edela suunal. Samuti kui Salme laev ja paat, mis asuvad ühel joonel. Kusagilt jäi silma teooria, et Skandinaavias on laevmatused […]
Autoralli-MM-i ja ka Saaremaa ralli Saarte Hääle ennustusvõistluse hooaja läbinud ennustusvõistluse liider Hanna Tammel liidrikohta käest ei andnud ja lõpetas võistluse üldvõitjana. Viimaseks etapiks olnud Hispaania ralli ennustuse võitis Priidu […]
Paar hooaega Tallinna FC Floras ja FC Viljandis oma karjääris uut sammu teha üritanud 21-aastane Sander Laht on koduklubis tagasi, et jõuda FC Kuressaares taas vahepeal käestläinud mänguvormi. “Florasse ma […]
Soojuse- ja elektrikoostootmisjaama ehitanud Tesman nõuab Kuressaare Soojuselt enam kui pool miljonit eurot, viimane pole sellega aga päri. Kui kokkuleppele ei jõuta, ootab ees arbitraažikohus. Läinud kuul saatis AS-i Tesman […]
Kuressaare linnuse lähistel kinnisvara omav Arti Arakas on nördinud, et linn ei ole suutnud seni korda teha tunamullu kokku varisenud silda. Kuigi Arakas annetas linnavalitsuse palvel silla kordategemiseks 10 000 […]
Neljapäeva õhtu hakul kuulutati Salme rahvamajas avatuks IV “Oma laste näitemänguõhtu”. Väikestviisi juba traditsiooniks kujunenud üritus, kus seekord toodi publiku ette seitse erinäolist näidendit. Lavale toodud lugudes räägiti väikeste inimeste […]
PRIA toetuse abil renoveeritud Leisi Õhtupäikese puhkemaja sundmüük toob kaasa PRIA kontrolli ja välistatud pole toetuse tagasinõudmine. “Kuigi pankrotihoiatusi ja sellega seotud sundmüükide jmt infot jälgime äriregistrist ja ka Ametlikest […]
Täna Kuressaare kolledžis algaval geopargi giidide koolitusel on osalejaid üllatavalt palju, üle kolmekümne. “Seekord ootame just alustavaid giide, võõrkeeli oskavaid noori,” ütles TTÜ Kuressaare kolledži turismimajanduse lektor Lii Muru, lisades, […]
20. märtsil jõustunud maareformi seaduse muudatused võimaldavad nüüd maa kasutusvalduse üle anda pereliikmetele, erastada soodsamalt oma kinnistuga piirnevaid ribasid ja hoonestusõiguse omanikul selle aluse maa omandada. Seadusemuudatuste eesmärk on maa-ameti […]
Nädala alguses haridus- ja teadusministeeriumi avaldatud info aasta kahel esimesel kuul õpetajatele makstud keskmistest palgasummadest ei olnud paljude omavalitsusjuhtide arvates päris tõene. Nimelt ei olnud ministeerium arvestanud paljude erisustega, oli […]
Valjala valla elanikud on mures, kuna Valjalas puudub apteek ja haigel inimesel on väga raske minna arstirohtusid linnast tooma. “Miks vallavalitsus selles suhtes midagi ette ei võta?” küsis eile pisarsilmil […]
Saarte Hääle toimetusse pöördus inimene, kes tundis muret Stebeli patarei komandopunktis valitseva olukorra pärast. Väidetavalt olevat juba eelmisel kevadel lubatud korda teha komandopunkti uksed, mis on seni ohtlikult pärani, ent […]
Ainsa saarlasena möödunud nädalal loodud šarolee tõugu veiste kasvatajate klubiga liitnud Pihtla valla talunik Jaanus Sall kinnitab, et loomakasvatajate huvi puhtatõulist karja soetada on tõusuteel. “Nõudlus puhtatõuliste pullide järele on […]
Kuressaare kohtumajas sai süüdimõistva otsuse Jaan Palu, kes kannab juba eelmise aasta augustist poolteise aasta pikkust reaalset vangistust. Eelmise karistuse sai Palu selle eest, et lõi Astes ühes korteris perenaist […]
“Saaremaal on väga vähe kurte,” ütleb ise sünnist saadik täiskurt saarlane Eha Lehtjõe (fotol koos tütrega). Vaatamata sellele, et tema juhitaval Saarte kurtide ühingul on vähe liikmeid, tähistab ühing tänavu […]
Läinud nädalal selgusid Edmund Valtmani nimelise X karikatuurivõistluse “Ju(u)be(l)dused” kuus paremat karikaturisti. Saaremaa kunstnik Erki Evestus jõudis kõrgele teisele kohale, saades II peapreemia. Nii I kui ka III peapreemia läksid […]
Eesti konjunktuuriinstituudi tehtud uuringust “Eesti mesindussektori struktuur” selgub, et kui maailma suurimad mesilad küündivad 50 000 pereni, siis Eestis ja EL-s loetakse mesilat suureks alates 150 perest. Mitmel pool Euroopas […]
Maa-amet loob avaliku kaardirakenduse, mille kaudu muutuvad avalikuks kõigi ajutises kasutuses olnud ja olevate alade ruumikujud. Maa-ameti avalike suhete nõunik Agnes Jürgens ütles, et uue rakenduse loomisega muutub ajutiste kasutuste […]
Saarte Hääles ilmus 12. aprillil kaks artiklit meie teedest ja Tanel Põllust: “Külatee muutus sopaojaks” ja “Kolige maale, aga arvestage soppa uppuvate külateedega”. Kahjuks on tänavune kevad teedele väga halb. […]
Saaremaa eksklusiivsema valikuga aianduspood Agricenter pakub andunud aiapidajatele ka sel kevadel võimalust katsetada uute ja huvitavate taimedega. “Püüan igal aastal tellida selliseid asju, mida me ei ole varem müünud ja […]
“Istu. Hinne viis,” võiks öelda haridusministeeriumile õpetajate palgarahaga tehtud rehkenduse eest. Kuid tõesti vaid rehkenduse eest. Võtta ühelt paberilt ühed arvud, teiselt teised, neid natuke segada ja jagada ning seejärel […]
JÄÄR – Täna võib su plaanidesse tulla mõni oluline muudatus. Praegu on ootamatuste aeg, kus peaksid valmis olema asjade spontaanseks arenguks. SÕNN – Täna võidakse vastata sinu romantilistele tunnetele. Suureneb […]
|
OSCAR-2019
|
||
Tere, teil võiks ka olla võimalik kuskilt (järel)vaadata, mis lugu parajasti eetris on/oli, muidu kuulen lugu ja pärast otsi ennast ogaraks. :) Kohe pärast kella kahte oli nii laheda meloodia ja naishäälega lugu ja pole aimugi, kes laulis.. Eks pean ikka Elmarit edasi kuulama, siis kuulen jälle. :) Jõudu ja rõõmu teile sinna häälekasti! :)
Aitüma Owe`le et ka setosid austas. Väiga hää oll kullõlda "Edetabeli" saadõt, kos Owe seto keeleh kõnõli. No mõnõ kotusõ pääl oll vähä "puinõ", a muido tull väigä häste vällä. Jäämi siis järgmist saadõt uutma, kos joba tulõ soomõ keeleh Owe lagõdalõ. Ma külh uma pääga mõtli, et tuu väikone aprillinali oll, a elämi, näemi Tervüsi kõigilõ Elmarilõ ja ilosat kevädet. Üts väikone seto
Nii nii tore, et Mari-Liis on jälle eetris. Parim hääl ja hea tuju, väga mõnus kuulata. TORE-eeeeee!! Ära enam ära kao, ;;))
Tere. Kuulasin eile õhtul õhtujuttu, kuid lugeja luges teksti ikka väga kiiresti. Endal oli raske jõuda juttu järgida, mis siis veel lastest. Arvan, et õhtujutt peaks olema loetud ikka rahulikult, kuna on mõeldud lastele.
Ove ja Brigita sobivad nii hästi kokku saadet tegema, meieni kandub alati nende hea läbisaamine. Edu tegemistes Teile kõigile,te olete nii positiivsed ja sõbralikud kõigi oma kuulajate vastu . :-) Pole ammu kuulnud midagi Tartu ansambli Jelly Rue repertuaarist .Neil on üks vahva lugu Love`s a lie ,tore ,kui mõnikord mängite .
Eks FB-s aegajalt juba näeb pilti ka, aga kindlasti on tulevikus plaan ka selline statsionaarne kaamera üles panna.
Tere. Olen väga suur Raadio Elmari kuulaja, ja sooviks väga,et Raadio Elmar hakkaks ka live pilti näitama nagu näitab seda ka Kuku raadio. Kas kunagi hakkab Raadio Elmar kodulehel live pilti näitama?
Tore nädal kuulajatele lemmikloomadest.Ma pole päevade kaupa kuulanud aga soovin et teataksite inimestele ühest nüansist.Nimelt kui oleme käinud oma lemmikut kiibistamas ja saanud passi,siis arvame et kõik ongi ok.See ei pruugi nii olla,loom on,kiip on aga registris looma ei ole.Kontrollisin oma lemmikut ja teda ei eksisteerinud,loomaarst ei olnud kiibikoodi registrisse kandnud.Et ennast ja looma kaitsta,soovitage inimestel minna internetti www.llr.ee ,seal avaneb aken lemmiklooma otsing,sisestage kiibikood ja kui looma ei leia siis viimane aeg ise loom registrisse kanda.Toiming on tasuta ja sait õpetab. Tänan.Lugupidamisega Reine
Tore on kuulata raadio Elmarit. Suured tänud teile Brigita, Liana, Kristiina, Lauri, Veiko, Owe, Tambet, Tiiu, Raen ja Birgit. Soovin kõigile teile ilusat aasta lõppu, olge mõnusad ja lahedad.
Olen kuulanud teid 19 aastat ja olen väga rahul. Saated, mängud ja tegijad on tasemel ja saatejuhid alati rõõmsad. Viimasel ajal on väga harva on kuulda olnud teie uut saatejuhti Ele Adamsoni. Loodan, et ta on ikka tegijate hulgas. Mulle meeldib väga tema hääl. Olete tublid!
Tere! Väga sisukad saated ning ilus eesti muusika. Sooviks kuulda mõnd Rituaali lugu, kunagi kõlas teie eetris üks eestikeelne lugu, mis väga meeldis.
Tervitusi toredatele saatejuhtidele. Kõige rohkem Ele Adamsonile, kellel on väga ilus, tugev ja selge hääl. Jõudu teile! Olen iga päev teiega :)
Täna on eetris väga meeldiva hääle , mõnusa ja rahuliku jutuga naissaatejuht.Nii hea on kuulata. Aitäh!
Algamas on varsti kuu meil uus- naljad olgu nüüd siis suus. Elmar uinutab ja mängib siis kui juba olen sängis. Hommikul ta hästi vara avab ärkamise tara!
Tere Kalmer! Kaamera tuleb kohe kindlasti ja juba õige pea! ei saa kahjuks veel kõiki "kaarte avada", aga ütleme nii, et märksõnaks on...UUS:)
Elmarit on tõesti mõnus kuulata ja minul mängib peaaegu koguaeg ,kuid oleks tore ,kui kunagi elmar ka pilti näitama hakkaks ehk siis võiksite panna stuudiotesse kaamerad ,nagu on uuno raadios ja kuku raadios ,mis ju samuti trio raadiogruppi kuuluvad , olen seda küsimust siin ka varemgi küsinud kuid paraku pole vastust sellele teemal saanud,aga muidu edu ja jõudu elmarile.
*püüame siis sagedamini laulu esitaja ja pealkirja osas teavitada. Üks hea "nipp" ka - kui teil on võimalik enda telefoni laadida Elmari äpp või kuulata raadiot läbi meie kodulehe, siis seal on kohe näha, mis laul parasjagu eetris kõlab! *N.ö.pead ei anna, aga üsna tõenäoline, et varem või hiljem naasevad väikeselt puhkuselt näiteks "Lapsesuu" ja "Elmar üllatab". *Vanemaid "Elmar üllatab" saateid saab järlekuulata küll - selleks klõpsake lehe ülaservas olevale lingile JÄRELKUULAMINE ja sealt leiategi. *"Kellele ema ja kellele tütar":) Sageli on paraku nii, et kui keegi kellelegi väga meeldib, siis kindlasti leidub keegi, kellele üldse ei meeldi. *Playlistid koostab ikka muusikatoimetaja. Saatejuhil on võimalus seda vastavalt oma nägemusele küll pisut "kohendada".
Muusika suhtes arvan, võiksite aeg-ajalt kas ette või peale lugu teavitada ka, mis lugusid kuulsime või kuuleme ja kelle esituses!Praegu ju paljud artistid (eriti noored) teevad lugusid järgi.Samuti puudutab see vähetuntuid ans.-d nagu Respekt jne.. Oleme huvi tundnud näit.loo "Minu vanaema saie liiklusohvris" jne...-neid näiteid palju, kus tahaks teada, KES? Veel võiks ikka näiteks laupäeva õhtul, kui on tantsuõhtu/soovisaade ikka täiega tegijad olla saatejuhiks nagu Owe ise!Teab alati,mis/mida inimene soovib ja õhtud musikaliselt mõnusad. Samuti on tulnud viimasel ajal ka klassikalisest muusikast seadete näol lugusid-seda võiksite suuremas mahus jätkata. Ja kella-aega võiks ka sagedamalt teada anda!! Ettetänades, laupäeva-kuulaja.
Tere Raadio Elmari tegijad. Mul on ammu olnud üks küsimus, et kas vanu saateid on ka tagasi tulemas? saated nagu Lapsesuu, Suu puhtaks.
|
OSCAR-2019
|
||
19.30 Eesti emakeeleõpetajate loominguõhtu – seltsi liikmed esitavad (oma)loomingulisi palu (luulet, proosat, draamat, muusikat)
Erkki-Sven Tüüron helilooja. Tema varases muusikas põimuvad eri kompositsioonitehnikad ja stiilid: gregooriuse laul ja minimalism, mikrotonaalne muusika ja lineaarne polüfoonia, kõlaväljad ja dodekafoonia. Alates 2002 valminud neljandast sümfooniast (“Magma”) iseloomustab Tüür oma muusikat mõistega “vektoriaalne meetod”, märkides: “Olulisim erinevus varasema lähenemisega võrreldes on see, et rohujuure tasandil on kogu kompositsiooni aluseks nn algkood, geen, mis muteerudes ja arenedes moodustab sidusalt kogu teoses esineva materjali.” Plaat “Oxymoron“, mis sisaldab tema esmasalvestisi aastatest 1990–2005. Sellel plaadil kõlavad lisaks nimiteosele “Salve Regina” meeskoorile ja ansamblile, marimbakontsert “Andor” ning “Dedication” tšellole ja klaverile. Plaat “Magma“, mille peateos on Tüüri neljas sümfoonia, mida samuti “Magmaks” nimetatakse. Veel on plaadil Lennart Merelepühendatud meeskooriteos “Igavik”, “Inquietude de fini” kammerkoorile ja orkestrile (1992) ning “The Path and the Traces”.
Rednar Annus on eesti näitleja ja lavastaja. 1992. aastal lõpetas ta Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri15. lennu. Aastatel 1992–2001 oli Rednar Annus Vanalinnastuudio näitleja. Alates 2001. aastast on ta vabakutseline näitleja. Mänginud mitmetes Eesti filmides ja huumiorisarjas, tegeleb kooliteatritega.
Tiia Kõnnussaar (autorinimega ka Tia Navi) on eesti kirjanik, toimetaja ja ajakirjanik. Kõnnussaar on lapsevanematele suunatud ajakirja Pere ja Kodu asutajaid ja esimene peatoimetaja aastail 1994–2011. Alates 2015. aasta aprillist töötab ta Tartu Ülikooli eetikakeskuses kolumnist-toimetajana. Vabakutseline kirjanik, Eesti Kirjanike Liidu liige.
Paul Eerik Rummoon kirjanik ja endine hariduminister. Ta on kirjutanud luuletusi, näidendeid, lasteraamatuid, filmistsenaariume, laulusõnu, sealhulgas filmi “Viimne reliikvia” laulutekstid, dramatiseeringuid ning tõlkinud luulet paljudest keeltest.
Paul-Eerik Rummo on luuletaja, kelle looming kuulub eesti uuemasse klassikasse. “Paul Eerik Rummo luule tervikuna kujutab endast 20. sajandi teise poole eesti kirjandusilma üht murdepunkti ja uuema luuleklassika keset,” on kirjutanud kirjandusteadlane Rein Veidemann.
Ave Alavainu on luuletaja ja prosaist, hiidlane. Tema tööd on kantud isikliku ja sotsiaalse närvi tundlikkusest. Tema armastusluule köidab ja sunnib samastuma. Oma erilisuses on ta suurepärane jutustaja ning vestluskaaslane.
Suvekool sai projektitoetuste taotlusvoorust „Õpetajate ja haridusasutuste juhtide professionaalse arengu edendamine koostöövõrgustike kaudu“ 3000 eurot toetust. Projektiga mittekaetud kulud EESi liikmele on 71 ja mitteliikmele 116 eurot.
Suvekooli korraldajad jätavad endale õiguse teha koolituspäevade ajakavas vajadusel ja koolitajatest sõltuvatel asjaoludel muudatusi.
Kohtumaks ühel kaunil sügispäeval dirigendi ning laulupedagoogi Ene Üleojaga, astun neli korrust trepiastmeid üles. Tõusva teekonna jooksul tema koju Tallinna kortermajas jõuavad mõtted lennata majesteetliku kirikuhoone keerdtreppidele, kust kõige sagedamini just kirikumuusikud üles ja alla kõnnivad.
Ene Üleoja on astunud aastakümneid Tallinna Kaarli rõdutreppidest üles solisti, koorilaulja ja dirigendina ning andnud seal kaaluka panuse eesti kirikumuusikasse. Peale selle on ta õpetanud väga paljusid kirikumuusikuid ning juhatanud vaimulikke laulupidusid. Kas sellele põlisele kirikumuusikule on kodune seepärast elada maapinnast nii kõrgel, hämarusest väljas päikese käes, mõtisklen tema koju viivaid astmeid mõõtes. Just nii saan näha kohale jõudes: Ene Üleoja kodu ja hing asuvad rõõmsate päikesekiirte sees ja taevale ligidal.
Alates 1990ndate algusest on kuulunud Ene Üleoja ellu Kaarli kontserdikoori juhatamine ja tema tähelepanelik pilk on olnud suunatud koorirõdul enamasti koorilauljate ning vajadusel ka organisti suunas. Oma elu eelnevail kümnendeil vaatas ta aga eelkõige koorirõdult alla: lauljana rahva, kirikuõpetajate ning altarimaali, Johann Köhleri 1879. a maalitud „Kutsuva Õnnistegija“ suunas.
„Olen eluaeg Kaarli koguduse liige olnud, aga aastast 2000 kuulun Tallinna Peeter-Pauli kogudusse ja elan kaasa kiriku muusikaelule armsal Eestimaal. Mäletan ka Saksa okupatsiooni aega ning seda, kuidas Kaarlis Senta Arro lastekoori juhatas. Rõdult paistis siis, kuidas esimesed pingiread olid täis prouasid imekaunite kübaratega. Nõukogude ajal täitusid esimesed read rätte ja barette kandvate naistega.“
Samuti on tähenduslikud olnud talle need inimesed, kes Kaarli koorirõdul vaimulikku muusikatööd on juhendanud. „Kui hakkasin kirikukooris laulma, said minu eeskujudeks Kaarli kiriku koorijuht, organist ja helilooja Hella Tedder ning professor Hugo Lepnurm kui kõikide kirikumuusikute inspireerija ja õpetaja ning tõeline suur kunstnik. Ja Tallinna piiskoplikus toomkirikus töötas Johannes Kappel. Neid pean ma suurteks eeskujudeks eesti kirikumuusikas!“
Ene Üleoja nendib, et tema eluülesannete hulka ei ole kuulunud uute kooride asutamine, küll aga erinevatele kooridele ja paljudele õpilastele uue muusikalise arengu ja rõõmu sisse lülitamine. Segakoori Noorus lõi ta dirigendina uueks, tuues sinna laulma uue, enda koolitatud põlvkonna, kes omakorda on nüüd eesti muusikapõllul juhendamas.
Muusikainimesed teavad, et Ene Üleojal on võime nii oma lapsed kui võõrad, nii väiksed kui suured, nii ansamblid kui ka 20 000 liikmega üldlaulupeokoor musitseerima panna. „Igaühel on oma võimed, meie peres oli traditsiooniliselt selleks musikaalsus. Juba minu isapoolne vanaisa, kes on Saaremaalt pärit, tegi karjapoisina endale ise viiuli. Tal olevat olnud karjapoisi paunas ka saksakeelne õpik, mille järgi ta keelt õppis. Vanaisa suri 35aastaselt, jättes maha lese ja neli poega, kellest kaks hakkasid tegelema muusikaga. Üks neist oli minu isa, kes lõpetas Tallinna konservatooriumi noorema astme viiuldajana ning töötas seejärel orkestrandina.
Ka ema poolt on musikaalsust, sest ema ja ema vend mängisid väga hästi tšellot ja pärinesid laulvast perest. Videvikutunnil kutsuti kogu pere kokku ja lauldi õhtu otsa koos lastega.“
Koorijuhtimise juurde sattumisest räägib ta nii: „Õppisin natuke klaverit, kuid mul polnud suuri eeldusi pianistiks saada. Ometi panid klaveriõpingud aluse mu muusikalisele mõtlemisele, andes oskuse kuulata kõla ja mõelda polüfooniliselt.
Kuigi ma tahtsin laulda ja mul oli ilus hääl, ei saanud ma lauluklassi sisse. Nii juhtuski, et tundes muusikat oma pärisosana, asusin pimesi koorijuhtimist õppima.“
Ene Üleoja: Noorena ma nii ei mõelnud, kuid nüüd küll. Koorijuht on nagu kümnevõistleja: tuleb olla eeskätt hea suhtleja ja psühholoog. Tuleb osata inimesi omavahel liita ja olemas peavad olema ka head käsitööoskused.
Dirigent peab valdama teost muusikatehnoloogiliselt ja samas oskama dirigeerimistehnikat. Amatöörlauljad tuleb avada kui raamatud, sest kui nad ei avane, ei tule muusika tegemisest midagi välja. Dirigendi instrument koosneb ju inimestest, kelle tundemaailmale tuleb jõuda ligi ning hakata üksteise taotlusi tajuma. Alles siis võib jõuda midagi läbi lauljate prisma kuulajateni viia.
Kui otsid vigu vaid teistes ja süüdistad, et nad on mul nii uimased, oled ise tegelikult süüdi. Kõik algab koorijuhist, kuivõrd ta ise avaneb ja oma avanemise kaudu teisi avab.
Suur abivahend on, kui koorijuht suudab tunnistada oma vigu ja analüüsida olukordi. Iga proov peab lõppema tunnetatava edasiminekuga: see on positiivse tulemi ja tööedu pant. Koorijuht võiks enne proovi teha ka ajalise plaani ja rakendada ratsionaalset ajakasutust. Kui liiga kaua „nühkida“ igavat kohta, võib ületada kriitilise piiri ja siis lauljad ei tule enam proovi.
Aga esmalt: vaata, mida sa ise võiksid teha paremini ja ära viska kohe kinnast lauljatele näkku! Ja veel kord: tee partituur ja teose vorm, helistik, intonatsioonilised probleemid enda jaoks selgeks! Sõnad ei ole selleks, et „väljutada vokaali“, vaid koorimuusikas on muusika ja sõna peaaegu alati võrdselt tähtsad.
Hea vaimuliku muusika taga peab olema vaimsus, mitte vagatsemine. Hea vaimulik muusika on väga elus.
Kui tulin dirigeerima Kaarli kontserdikoori, oli minu eesmärgiks vabastada inimesed kohustuslikust vagatsemisest, näiteks et nad julgeksid rääkida käärkambris samamoodi nagu linnatänaval. Sakraalruumis tuleb käituda küll väärikalt, kuid me ei pea muutuma justkui kellekski teiseks. Me ei pea laulma koraali, silmad maas, vaid edasi tunnetama enda sees rõõmu ja kurvastust.
Ma tahtsin tõestada, et kirikukoorid on võimelised sama hästi laulma nagu kõik teised koorid. 1990–91 voolas inimesi kirikusse. Minu sooviks oli ühendada kirik tegeliku eluga, et poleks mõni koor müüridetagune ja imelik. 1994. a viisime kontserdikooriga Urmas Sisaski „Eesti missa“ suurele laulupeole – ja esimest korda tulid taas kirikukoorid laulupeole.
Samuti viisin selle koori Rooma, kust saime kuldmedali, mida pean läbimurdeks: ka üks kirikukoor on võimeline midagi suurt saavutama! Sakraalehitised on rajatud parimal moel ja kui kirikukunst püüdleb parima poole, siis sedasama peaks püüdlema ka muusika.
Osalege maakondlikel laulupidudel, käige ühislaulmistel. Kui lähed müüride vahelt välja, tõmbad mõne inimese sinna sisse.
See on murelik küsimus. Kirikutes kipuvad olema esimesed read tühjad ja inimesed istuvad taga otsas. Mis on juhtunud? Tagasihoidlik eestlane tagaridades ei tee enam häält ka! Minu õde käib kirikus ja ütleb, et kui ta laulab täiel häälel, hakkavad inimesed teda vaatama.
Ühislaulus on aga väge. Meie vanavanemate laulev kogudus on nüüd manalas ja praegu on kirikus nõukogudeaegsed inimesed, kes kardavad laulda. Kui koolis ja pühapäevakoolis õpetatakse lapsed julgelt laulma, siis laulavad nad eluaeg. See on oluline missioon, mida praegu täita.
Kirikumuusik ei saa olla ilma religioossuseta. Selliseid kirikumuusikuid on olnud, aga nad ei püsi kaua ja nende tööl pole resultaati. Vaja on hingelist hoiakut, aga samas on vaja olla ka professionaal ega tohi lubada kirikukooridele muusikalisi mööndusi.
Ei tohi sulguda kapslisse, vaid tuleb jälgida muusikakultuuri arengut kogu maailmas. Sallimatus ja piiratus võivad takistada inimesi kirikusse tulemast.
See on väga valus dilemma, mille ees peavad kahjuks mõned vaimulikud seisma. Kirikliku taustata inimesed võivad tulla kirikusse vahel saavutust püstitama, aga kirikumuusiku osaks on teenida. Missiooniks ei saa olla inimese enda isiksus.
Samas, kui me kuuleme kirikukoorilt kohutavaid etteasteid, siis ka see on suur ehmatus. Kirikus ei tohi mustalt laulda, laulgu koor siis kasvõi ühehäälselt, aga tuleks taotleda puhtust ja ilu. Kirikumuusika peab samuti alluma kultuurinormidele.
Kui esitatud koorilauluga jäävad rahule dirigent, lauljad ja ka kuulajad, kas siis võime arvata, et selle laulu võttis vastu ka Jumal?
Mina arvan, et kõik, mida inimene teeb puhta südamega, ka väljaspool kirikut, on Jumalale meelepärane. Kui läheme muusikaga edvistama, siis on midagi viltu. Aga kui me jätame maha oma isikliku ambitsiooni ja anname parima, siis annab see julgust uskuda, et ka Jumalale meeldib.
Muusikapedagoog Monika Pullerits, kunagine õpilane: „Ene on range ja vali pedagoog, aga mitte kunagi silmakirjalik. Ta oskab vaadata asjadele kõrvalseisja pilguga ja anda pisiasjadele tähtsuse.“
Kirikumuusika liidu peasekretär Tuuliki Jürjo: „Suure kogemuspagasi ja professionaalsusega koorijuht tõi oma oskuse ja kogemuspagasi kirikusse. See on väga eriline, et Ene Üleoja oli nõus nii väikese tasu eest andma kaaluka panuse Eesti kirikusse.
|
OSCAR-2019
|
||
Viimasel ajal on ilmunud päris palju võrdõiguslikkuse alaseid artikleid. Ma ei tea, paljud neist silmaringi avardamise mõttes kellelegi kasulikud on, kuid hullude hulk, kes selliseid artikleid kommenteerivad on märkimisväärne. Kes on need inimesed, kes omavad arvamust kõigi naiste (või ka meeste) kohta? Leidub väga palju neid, kes peavad põhimõtteliselt kogu naissugu rahaahneteks lollideks litsideks ja teine suur hulk peab tervet meessugu truudusetuteks joodikutest ahvideks. On meil tõesti nii palju veendunud üksiklasi, kes juba põhimõtte pärast selle rõveda vastassooga ei suhtle? On meil omasooiharate kogukond kuidagi eriti suur? (See oli mõeldud irooniana, sest ma tean küll, et homoseksuaalsed reeglina vastassugu ei vihka ja pealegi usun ma neid vastassoo põlgajaid sama hooga jälestavat ka homoseksuaale - lihtsalt kõik inimesed peale minu enda on nõmedad.) Ehk siis mõtlen ma õudusega neile meestele ja naistele, kes selliste kitsarinnaliste "kõik mehed on sead/naised litsid"-ideoloogidega koos elavad.
Suvel juhtusin ühele sünnipäevale, kus avastasin end ainuke õrnema soo esindaja olevat. Ega sest olekski midagi hullu olnud, ainult et üks külalistest juhtus olema just selline "sooideoloog". Ma ei tea, võib-olla üritati mind provotseerida (ja ausõna, ma olin mitu korda plahvatamise äärel aga sain aru, et sellise inimese juures ei saavuta sellega mitte kui midagi), kuid algusest peale oli selline tunne nagu lapsepõlves kui mulle paar korda suuremate poiste poolt "meie plikadega ei mängi!" öeldi. Kõigepealt leiti, et küllap mul on igav, sest ühtegi teist naist ei ole, justkui naised ja mehed omavahel suheldud ei saakski. Seejärel hakkas nagu varrukast sadama erinevaid tarkuseteri meeste ja naiste erinevuste kohta. No paar šovinistlikku nalja on ok, aga see kestis nii terve õhtu ja tundus, et ka teistele meestele jõudis see teema end kiiresti ammendada. Igatahes, ükskõik millega jutt ka ei alanud, suutis see tüüp vestluse ikka allapoole vööd suunata. Jutu sees tuli välja, et mees ise omab samuti naist ja on ka isa. Ma tõesti tahtsin küsida, mis teda selle kohutava naise (tema jutu põhjal jäi ta naisest küll mulje kui ajudeta kodumasinast) juures küll kinni hoiab, kuid kujutasin ette, et sellist küsimust võtaks tüüp pigem solvanguna. Tema arust oli reegel ja normaalne, et kõik naised ongi sellised nagu tema oma (ülejäänud on ilmselt frigiidsed ja koledad feministid) ning kuna enda oma peab ikka kaitsma, siis oleks mina see paha, kes tema naise kohta halvasti on öelnud. Nii ma istusingi seal nagu mööblitükk, midagi kaasa ei öelnud ega ühegi "nalja" üle ei naernud (algul ma üritasin naerda, et tolerantne paista) ning kinnistasin stereotüüpi lollist eidest, kes oma mehe pitse loeb ja ootab, millal kööki koristama saaks minna. Kokkuvõttes oli üsna jama pidu ja mitte sellepärast, et ma ainuke naine olin.
Vaatasin ennist "Jüri Üdi klubi". Igasuguste jutusaadete ja intervjuude puhul on mind alati häirinud see kui inimene, kelle käest midagi küsitakse ei saa mõistliku aja jooksul oma mõtet edasi antud. Kohe piinlik on seesuguseid olukordi vaadata. Eks ole see vast ka saatetegijate viga kui nad oma külalistele selgeks ei suuda teha, et neil on vastamiseks just nii ja nii palju aega, kuid rohkem tundub see siiski tavaliselt intervjueeritavate egotripp olema. No sa ju näed, et saatekülalisi on teisi veel peale sinu ning kui mina juba teisel pool ekraani näen, kuidas saatejuht näeb vaeva, et su monoloogi katkestada, siis ise peaksid sa sellest ammugi aru saama! Poliitikasaadete puhul on isegi mõistetav, et vastaspoolele ei taheta nimme eetriaega anda aga ka muude saadete puhul on sageli tunne, et intervjueeritav on tulnud saatesse kindla plaaniga mingi oma teema ära rääkida olenemata sellest, mida saatejuht ja saateformaat talle ette on näinud. Ilmselt ei peaks mul ebamugav olema, sest tegelikult on need formaadis mittepüsijad ju just mässumeelsed ja karismaatilised indiviidid, kes ühiskonda rohkem edasi viivad kui vaiksed raamides püsijad. Või on minu jaoks alateadlikult küsimus viisakuses? Nii ei ole ju ometi ilus teha! Ja ebaviisakust on mul alati jubedalt ebamugav taluda olnud.
Kooliajal pidime klassi ees midagi vabalt valitud teemal, vist oli 3 minutit, rääkima. Enamus õppis mingi jutukese pähe ja mõõtis siis käte värinal aega, et ikka 3 minutit täis saaks. Kamoon - sulle antakse võimalus vabal teema pläkutada ja sa ei kasuta seda ära?! Ma improviseerisin ja kui lõpuks tundus, et aeg vist on nüüd täis mulisetud, tuli välja, et olin oma 5 minutit üle aja läinud. Keegi ei katkestanud ka, oli tore egotripp. Samas kui oldaks katkestatud, oleks mul kindlasti piinlik olnud. Mida teeks selline inimene kui teda kuskil saates katkestataks? Ilmselt üritaks oma "poindi" ikkagi välja öelda...Teistpidi, kuhugi saatesse ma vast improviseerima ei läheks vaid üritaks ikka välja mõelda, kuidas oma "point" 3 minuti sisse ära mahutada. Ei usu, et see nii võimatu oleks. Iseasi kui inimesele ikka tõesti nii väga oma hääle kõla meeldib.
* Viisakamat sõna selle kohta ei tulnud pähe, sest ega pikk jutt ju alati s*** jutt ei ole. Ehh, ma ajan ikka nii kangesti viisakust taga...
Üldiselt arvan ma, et ei ole õige teha Pulleritsulikke (ok, ilmselt teeb suurem osa inimesi tegelikult oma otsuseid just nii) järeldusi paari indiviidi põhjal tervele populatsioonile (mu meelest mõistlik jutt sel teemal siin), kuid sel teemal natuke edasi nämmutades on näiteks paar meesinimest avaldanud arvamust, et naised üldiselt ei vaimustu (ei fänna) mingeid asju nii sageli kui mehed. Konkreetsemalt oli juttu muusikast kui välja arvata pubekaaja boybändide vaimustus (no igasugu Justin Bieberid ja Miley Cyrused kaasa arvatud). Kindlasti on palju neid, kes käivad erinevatel muusikaüritustel peamiselt melu ja seltskonna tõttu, mitte muusikat nautimas, ei ütleks ma küll kuidagi, et naisi selles seltskonnas märkimisväärselt rohkem oleks. Mu meelest on üks kindel seltskond, kes ehk ei oskagi midagi nautida vaid tolkneb igal pool lihtsalt moe pärast ja "kõik ju käivad" ning selles kambas on naisi ja mehi üsna võrdselt.
Võib-olla olen ma lihtsalt tumba ja mulle üritati lihtsalt komplimenti teha ("sa ei ole nagu teised naised" on ju millegipärast kompliment?), mida ma analüüsima hakkasin.
Mida mina näiteks fännan? Kogu oma elu olen ma muusikat fännanud, ise sealjuures muusikalist talenti omamata. Lapsena kuulasin ma enamasti isa vanu kassette - ilmselt seetõttu oli mu lapsepõlve muusikamaitse küllaltki hea: Phil Collins, Genesis, Mike Oldfield, Pet Shop Boys jne. Ma arvan, et vanemate maitse (ja üldse ümbritsevate inimeste) on äärmiselt oluline inimese eelistuste kujunemisel ja tänan õnne, et meil kodus saksa šlaagreid ja süldilaule ei kuulatud. Täpselt mäletan hetke, mil avastasin nö "kaasaaegse" muusika (ja algas allakäik :P) - olin haige ja ema tõi mulle meelelahutuseks voodi juurde raadio, kust ma kuulsin esmakordselt Tartu Raadiost Euroopa Top 100-t. Imelik, aga ma polnud varem selle peale tulnud, et vanade kassettide asemel kuulata, mida raadio pakub. Tagasivaates on kummaline see, et tollane, 90-ndate alguse muusika Tartu Raadios (muid popmuusikat mängivaid raadioid mu meelest tollal ei kuulnudki) oli peamiselt saksamaist päritolu. Samamoodi vaatasid SAT-TV-d omavad lapsed VIVA-t mitte MTV-d (kas seda ei näidatud või saksa muusikaga harjununa seda ei vaadatud?). Nii avastangi ma siiamaani häid 90-ndate rockbände, mis tegelikult maailmas äärmiselt popid olid, kuid mida meie saksa diskoajastul kuulnudki polnud. Igatahes oli minu jaoks kogu muusika enam-vähem eurodisko (+eesti sama asja kloonid). Sama asja meenutasime ühe praeguse punkariga, kelle tee pungini oli samuti alguse saanud diskost räppi, seejärel hevi ja lõpuks punk. Mina kuulasin ka diskot, aga mulle meeldis rohkem selline twisted-stiil a la MC Leo, Onu Bella ja Push Up kui peavoolu värk Jam, Hovery Covery jms. Ühel hetkel lendas orbiidile massihüsteeria põhjustanud ansambel Must Q, mille fännimise arendav külg oli see, et hakkasin, algul ennast sundides, kuulama oma suure iidoli Kaarel Kose juhitavat saadet Linnadžungel ning lõppude lõpuks hakkas mulle hip-hop ja räpp rohkem meeldima kui päkapikudisko. Kord lasti Linnadžunglis Ice-T bändi Bodycount, mis oma metal-räpiga minus tõelise vau! tunde tekitas. Lisaks nägin Motörheadi ja Ice-T ühist videot "Born To Raise Hell" ning palusin isa kõhklustest hoolimata endale Anne turult Motörheadi Best of piraat CD osta...Tegelikult on palju muusikat, mis mulle diskoajastul üldse ei meeldinud (grunge näiteks) nüüd meeldima hakanud ja kunagisi diskolemmikuid pean tänapäeval kole igavaks kuulata.
Samas ei ole ma kunagi ainult ühte stiili kuulanud, alati pean vabandama kui võõramatele inimestele mõnda minu cd-d saab autos mängitud, sest seal võivad kõrvuti olla Slayer ja Britney Spears, 50Cent ja Punaarmee orkester (ok, nii hulle plaate mul ei ole aga shufflega arvuti playlisti kuulates juhtub küll igasugu naljakaid kombinatsioone). Sealjuures on aga enamasti öeldud, et ongi parem kui järjest ei tule kogu aeg ühesugune muusika.
Millegipärast on aga siiski nii, et head "uut" muusikat avastan ma enda jaoks enamasti minevikust, harva kui midagi uut ja head silma jääb. Praegu on aga jäänud - The Pretty Reckless - ilus tüdruk (modell lausa!) laulab lahedaid laule a la Hole, Babes in Toyland.
Mis teeb minu jaoks muusika heaks? Kuna ma juba olen selline "tekstipõhine" tüüp - meeldib lugeda ja vahel tunnen vajadust kirjutada, siis on ka muusikas üks ülioluline asi mu jaoks tekst. "Miks jätsid mind, ma ju armastasin sind"-stiilis lüürika võib olla ükskõik kui heal muusikalisel taustal aga päris lemmikuks sellise jamaga ei saa. Ka sõnadeta lood võivad toredad olla teatud aja aga tõelistel lemmikutel peab kõik paigas olema. Osad bändid - Iron Maiden näiteks, keskenduvad ju tugevalt tekstidele - Maideni tekstide aluseks on tavaliselt mingid müüdid, muinasjutulised lood, mida niisamagi huvitav kuulata. Slayer enamasti röögib lihtsalt "Veri voolab, surm tuleb!" - ei ole nii huvitav...
Ma ei peaks tegelikult midagi kirjutama, sest selle raamatu arvustusi on päris palju ja need ei ole seekord sellised "ma muidu raamatuid ei loe aga see oli hea lihtne lugemine"-stiilis vaid enamuses pikad ja sisukad arutlused. Alguses mõtlesin lingid ka panna aga neid oleks liiga palju saanud. Ja mul on hea meel, et toredad inimesed on viitsinud selle oma 500-leheküljelise tellise läbi lugeda. Üldiselt peaks see ju oht olema kui isegi Buduaaris ja Perekoolis mingit raamatut kiidetakse aga vähemalt seekord see nii ei ole. Leidsin ainult ühe materdava kommentaari stiilis - see on naiste raamat, ükski mees selle peale aega ei raiskaks ja lugeda saab seda ainult see, kes psühholoogiast midagi ei tea. Ahahh - et siis kui asi psühholoogia reeglitega vastuolus on, siis on tegemist ilmse jamaga? Natuke naerukoht mu meelest.
Raamat on niivõrd mitmetahuline, et tegelikult on natuke vale öelda, et see räägib sellest või tollest. Raamat räägib individualismist, emadusest, eneseohverdamisest, laste kasvatamisest, Ameerika kultuurist, meedia võimust, vägivallast ning kõigi nende seostest. Raske on mitte ära tunda mõnda olukorda või mõtet, mis endagagi seostub. Ma ei saa isegi väga aru, miks mõned arutlejad on raamatut šokeerivaks pidanud – mulle tundub, et autor räägib lihtsalt avameelselt sellest, millest pole kombeks ehk rääkida, kuid ma väga loodan, et vähemalt mõelnud on selliste teemade üle paljud. Ma loodan, et inimesed ei ole tegelikult nii sinisilmsed, et usuvad vaid stereotüüpe „lapsed on roosad rõõmupallid, kes toovad õnne igaühe hinge“. Raamatu võlu minu jaoks ongi ausus ja loomulikkus – sa saad seda lugedes aru, et kuigi sa loodad, et olukorda saaks kuidagi parandada, mõistad sa, et päriselus ju tegelikult nii lähekski. Sa ei saa lugedes vihastuda, et miks ta ometi seda või toda ei teinud ega öelnud (mis mind mõnede raamatute juures kõvasti häirinud on) vaid sa mõistad, et peategelane ei olekski saanud kuidagi teisiti toimida. Raamat on küll enamasti sünge (kuid vähemalt mina sain paar korda ka naerda, sest kirjanik kirjutab niivõrd tabavalt), lootusetu ja kokkuvõttes kohutavalt kurb, kuid samas ei jäta ta pärast lugemist hinge sellist tühjust nagu mõni lihtsalt mõttetut vägivalda kujutav teos. Mulle jäi mulje, et kuigi pidevalt kohal olev, on vägivald selle loo puhul pigem taust, lugu ise on sügavam, see loob seoseid ja paneb mõtlema. Mu meelest on see parem kui lihtsalt peale raamatu lugemist nentida, et issand kui jube lugu. Ja lisaks vägivallale on vähemalt minu jaoks raamatus alati kohal ka armastus. Ma ei tea, miks ma tundsin sellist soojust jutustaja olekus ja sõnades (ma arvan, et see ei olnud mul välja mõeldud, sest kirjad olid ju ometi suunatud naise armastatule) kui mitmed arvustajad olid märkinud minategelase kalkust. Minu jaoks Eva ei olnud kalk ega külm, ta oli äärmiselt meeldiv, intelligentne, kuid natukene segaduses naisterahvas ja mis peamine – ta oli oma tunnetes aus. Selle aususe süüga koormamine oli üks teose põhilisi liine – ühiskond suudaks mõista valet, ta suudaks pigem aru saada „sündinud kurjusest“, mida vanemad kuidagi oma tingimusteta armastusega muuta ei suuda, kuid keegi ei suuda mõista ema, kes on võtnud oma poega just sellisena nagu too on.
Kokkuvõttes soovitan kahe käega, lisaks mõtlemapanevusele on raamat ka piisavalt põnev, lahtisi otsi jagub viimase leheküljeni (ning ka peale seda). Lapsesaamist planeerivatele ehk ei soovitaks ja/või neile, kes asjadest kõige hullemini aru saama kipuvad.
Tartus pidavat elu rahulikum ja aeglasem olema kui pealinnas. Jumal tänatud, aga ka see on minu jaoks liig kui tunnen üha enam, et ei peatu konkreetsel hetkel vaid ootan juba järgmist. Raamatut lugedes mõtlen päevale, mil ta läbi saan ja arutlen, mis raamat järgmisena kätte võtta. Teatris huvitavat etendust jälgides mõtlen ikkagi vaikselt kella peale ja sellele, kuna ja kuidas koju saan. Hommikusööki süües mõtlen, mis lõunaks saab jne. Kumb on parem - ettenägelikkus või hetkes elamine?
Täna näiteks vahtisin igavusest enda blogi - avastasin, et jaanuaris peaks sel 5. aasta juubel tulema. Kui lugeda vanemaid postitusi, siis see hämmastab - polekski nagu ise neid kirjutanud, nii unustatud tekstid. Mitte midagi ei mäleta. Tore või noh, praegust arvestades ehk mitte nii tore, on avastada milline tore ja bravuurikas ma tollal olin. Ja nii armas on lugeda kommentaare stiilis "Marit, kas sul on depressioon?" mõne eriti lõbusalt iroonilise kirjutise all. Enam ma ei viitsi ja olen ettevaatlikum idiootide tõrjumisel - no kuulge, kui ma isegi ei vaevu midagi kobisemast inimesele, kes minu selja taga käib L.-le kaebamas, et mu vaimse tervisega ei pruugi kõik korras olla, sest ma - mõtelge vaid, kuulan muusikat ja elan sellele aktiivselt kaasa! Varem ma ei mõelnud, mida teised minust arvavad ega pidanud seda tähtsaks, nüüd olen vist mõistnud pugemise võrratut jõudu ja seda, et see, mida teised sinust mõtlevad võib sind siiski kuidagi mõjutada. Vastik see täiskasvanuks saamine.
Tegelikult pidi see sissekanne rääkima sellest, kuidas blogide disainil minu jaoks mingit tähtsust ei ole, sest loen ma neid tavaliselt Google Readeriga ning originaallehte näen ainult siis kui mind kellegi postituse kommentaarid huvitavad. No mõni õel inimene on muidugi teinud kättesaadavaks ainult oma postituse eelvaate ja igavamate blogide puhul osutuks see minu puhul tõsiseks takistuseks blogi lugemisel. Eks ma ise nokitsen ka vahel oma blogi välimuse kallal aga üldiselt omab sisu minu jaoks siiski suuremat tähendust. Eks enamiku jaoks, aga olen näinud ka blogi, kus olid tänusõnad neile, kes loevad blogi originaallehelt, ilmselt peab autor sisu ja välimust oluliseks tervikuks. Seepärast tundub mulle persepektiivitu soovitus teenida blogides reklaamiga raha - kui ma blogi kujundust ei vaata, siis veel vähem klikin reklaamidel. Võib-olla olen erand?
Aga üldiselt peab "Live fast"-ideoloogia ilmselt paika - juhtusin nädalavahetusel nägema ETV2 pealt mingit dokki viljaringidest ja nende väidetavast seosest maiade kalendriga. Kurat, päris kõhe hakkas! Mina küll ei oska leida mingit mõistlikku lahendust neile ringidele peale selle, et see kõik on üks suur kokku valetatud jama. Aga need on ju siiski olemas? Issand kui õudne, ma rohkem telekat ei vaata.
EDIT: Avastasin just, et ma olen ju kärsitu. Ma võtan ette järgmise laulu kui hetkel kuulatav esimese minuti-poole jooksul korralikult peale ei hakka (no teate küll neid õntsa-õntsa-õntsa alguseid, kus keegi enne suud lahti ei tee kui teisel minutil). Mind ajab marru kui ma mingeid purke esimese hooga lahti ei saa - selle asemel, et rahulikult uuesti proovida, olen ma pigem nõus kisendama ja purgi põrandale viskama (tavaliselt tuleb õnneks kisa peale keegi mind aitama ja küsib kohatult, et miks ma viisakalt abi ei palu - phhhh). Kõik kätte ja kohe! Lugesin just (sellest üliheast raamatust L. Shriver "Me peame rääkima Kevinist", mida ma juba soovitanud olen), et väidetavalt olla mustanahalised head ootajad - Aafrikas võivat inimesed jumala rahus tunde näiteks bussi oodata, lihtsalt istuda ja oodata, samal ajal kui meie samas olukorras ringi tuiame, kingaga kivikesi toksime vms. Ilmselt pole minus ühtegi aafriklase geeni säilinud.
Esmalt pean ütlema, et reisikirjeldused ei ole minu jaoks just lemmikžanre kirjanduses. Kui aga heal lool on taga huvitav võõramaine taust, siis annab see raamatule siiski kõvasti juurde. Minu jaoks on aga lugu esmane. Tegelikult on raske defineerida, mis see lugu just on, sest ilmselt ei taha keegi raamatuks vormida ajakirjanduslikku reisikirjeldust a la toit on hea, hotellid odavad, turg lähedal, sageli aga jäävad mõnest raamatust just sellised seigad kõige rohkem meelde.
Olen lugenud päris paljusid "Minu ..." sarja raamatuid ja nende tase on just selles mõttes väga erinev. Ilmselt loeb miski muu siiski ka, sest näiteks on kaks mu lemmikut sellest sarjast, "Minu Island" ja "Minu Soome" ka kaks esimest raamatut, mis ma sarjast üldse lugesin. Kõik hiljem loetud on kuidagi üheks tapeediks muutunud peas. Välja arvatud siis kolme erandiga, "Minu Ameerika I-II" ,"Minu Eesti" ja "Minu Mongoolia", mille puhul ma tooksin just välja hea loo olemasolu (ja ilmselt ka hea jutustamisoskuse). Kolme viimase kohta (või vähemalt kahe viimase) kohta olen kuulnud ka just kriitikat, et tegemist ei ole niivõrd reisiraamatutega kui lugudega armastusest. Minu jaoks on see just pluss olnud. Armastusega oskab igaüks paralleele tuua aga teiste reise võib kõrvalt vaadates igav olla jälgida kui ise neid maid külastanud ei ole? Hea raamat minu jaoks on see, mida lugedes ei mõtle, et ah paarkümmend lehekülge on veel, õhtuks saan loetud, vaid naudid lugemist iseenesest. Keskpärast raamatut lugedes lased mõnest lõigust silmadega üle, et kiiremini lõpplahendust teada saada, heas raamatus on iga lõik huvitav ja mõnikord tuleb lausa ühte lauset mitu korda lugeda, et selle sügavam mõte kätte saada. Ja head raamatud lõpevad millegipärast enamasti halvasti...Viimati lugesin "Minu ..."-sarjast "Minu Gruusiat", mis oli mu maitsele pigem selline kiire meelelahutus, kuid see raamat sisaldas ka ühte väga head lugu, mis kaasa elama pani (kaasa nutma...). See kurvalt lõppenud looke oli mu meelest selle raamatu parim osa. Kirjutaja oskas tegelikult väga hästi ja kaasahaaravalt kirjutada, kuid mina ei osanud lihtsalt muus kui selles üldinimlikus loos (+lood loomadest) endale ühisosa leida. Ehk kui ma oleksin rohkem reisinud, tunneksin rohkem ära ja oleksin ka raamatuga rohkem rahul? No samas, Ameerikas, Islandil ja Mongoolias ei ole ma ju samuti käinud...Või peaks lihtsalt neid reisiraamatuid harvem lugema, et nad peas omavahel sassi ei läheks?
Millest ma lugeda tahaksin? Jaapanist näiteks. Kaks huvitavat mitte reisiraamatut, kus Jaapan taustana tooni annab, on näiteks Amelie Nothombi raamatud "Jahmatus ja värinad" (šokeeriv sisevaade Jaapani kontorikultuuri - see raamat ajas mind lausa vihale :) ja "Jumala lapsepõlv" (laps Jaapanis).
Praegu loen muide ühte väga-väga head raamatut Lionel Shriveri "Me peame rääkima Kevinist". Olen küll alles raamatu alguses aga see raamat on niivõrd hästi kirjutatud, et lõpp mind küll veel ei huvita. Pealegi pole sealt, nagu heale raamatule kohane, midagi head loota - nimelt on see ühe koolitulistaja ema tagasivaade elule ja võimalikele põhjustele, miks kõik niivõrd halvasti läks. Soovitan lugeda, sest hoolimata kohatisest šokeerivusest on seal nii mõnigi asi, mis mõtlema ja endaga võrdlema sunnib - näiteks tänapäeva individualismiga seonduv.
Soovitan soojalt: Minu Ameerika I-II, Minu Island, Minu Soome, Minu Eesti, Minu Nepaal, Minu Mongoolia
Mul on üks sõber, kes on päris paras alkohoolik, samas on ta ühiskondlikus elus kenasti hakkamasaav inimene ja ta vanemad ei tea siiamaani, et poeg üldse alkoholi tarbib rohkem kui pokaal tähtpäeva puhul.
Suur osa sõpru ja tuttavaid varjavad oma halbu harjumusi vanemate eest täpselt samamoodi nagu kooliajal sai valetatud, et see suitsupakk, mis käekotist välja kukkus on "paha" sõbranna oma, kes selle omakorda enda ema eest peitmiseks sinu kotti pistis.
Väike osa inimesi on sellised, kes käituvad täiskasvanulikult ning patustavad avalikult. Imestan alati ühe sõbra üle, kellel kumbki esivanem suitsu ei tee, kes aga ise avalikult ahelsuitsetaja on. Kas vanemad võtavad seda kui paratamatust, on kunagi üritanud last pahalt ära pöörata aga selles läbikukkununa loobunud, ei pea suitsetamist suureks paheks? Ei tea, aga kuigi loogiliselt võttes peaks selline käitumine igati täiskasvanulik olema - suur inimene, ise teab, mida teeb, tundub mulle varjamine kuidagi viisakam. Justkui oleks avalik vanemate keeldudest üleastumine julm vanemate vastu või siis teistpidi esimene samm täielikus allakäigus (lõpuks kakeldakse viinaraha pärast). Võib-olla ma ei arvesta sellega, et kõikides peredes ehk ei olegi nulltolerantsi kõige tervistkahjustava vastu. Või noh, eks joomine ja suitsetamine ole ju keelatud lastele, hilisemale elule see aga ei laiene. Kust aga võetakse see julgus, et ühel hetkel võetakse isaga koos viina? Miks osade inimeste jaoks on vanemad igavesti midagi püha ja puutumatut, keda enda vigade ja puudustega häirida ei soovita? Kahtlustan, et seal on seos vanemate poolt lastele pandud ootustega - kui sa ikka oled alati tubli olnud, siis kuidas mõjub vanematele see, et sinu tubliduse juurde kuulub näiteks peale töönädalat rihma täiesti lõdvaks laskmine? Laps, keda kunagi mingiks eriliseks ideaaliks pole peetud ei tunne ehk ka survet oma puhast renomeed hoida - ta saab lihtsalt inimene olla koos oma vigadega. Kumbki variant pole ju tegelikult hea - üks tunneb eluaeg koormat olla keegi teine ning teine ei väärtusta end piisavalt.
Kust see normaalsuse rada läheb? Räägitakse ju, et kui midagi lapsele keelad, teeb ta seda kohe kindlasti, teistpidi kui üldse ei keela, äkki hakkab siis seda normaalseks pidama. Ümberringi vaadates jääb enamasti silma, et mõlema variandiga võib nii puusse kui ka õnneks minna.
Miks inimesed joovad ja suitsetavad? Kogu elu räägitakse, kuidas need kaks su ära tapavad aga enamik vähemalt proovib nad ära ja suur osa hakkab armastama. Eilse Postimehe vahel oli jälle alkoholi halbdust tutvustav erileht - kahtlustan, et enamik inimesi isegi ei lugenud seda läbi. Mina teatud põhjusel lugesin (sellest hiljem) ja mõtlesin, et tore on aga mitte keegi, kes ei ole plaaninud joomist maha jätta, seda selle informatsiooni järel ikkagi ei tee. Joomine on ju absoluutne norm - seal lehel näiteks tuuakse välja ideid alkovaba peo korraldamiseks. Esiteks peaks enamik inimesi sellise peo korraldanut täielikuks soodaks, teiseks ei aita mingisugused filmi- ja lauamänguõhtud joomist vältida - juuakse hoolimata sellest, et toimub ka mingi muu tegevus. Suur osa lauamänguõhtuid lõppebki sellega, et keegi pehmejalgne ajab lihtsalt kõik mängunupud laua pealt maha...
Põhjus siis, miks ma alkovastase propaganda (see ju kõlab negatiivselt nagu oleks see miskit loomuvastast?) lehte lugesin on see, et viimasel ajal ei mõju alkohol mulle eriti hästi. Magama ajab. Mingit lõbu ei ole. Ei maiste ka nagu ükski jook. Kui see mulle midagi ei paku, siis äkki ei peaks jooma? Pealegi mäletan raseduse ajast, et kainena peol olla ei olnud üldse hull. Ainult, et siis oli mul põhjus, miks mitte juua. Niisama mitte joomine tekitab ju küsimusi, kahtlusi, inimesed arvavad, et sa hakkad kindlasti pidu ära rikkuma jne. Igatahes on paar viimast pidu alkohol mulle nii vastu hakanud, et ma lihtsalt ei suuda seda juua (ühel korral oli tegemist kalli kvaliteetveiniga, nii et asi on tõsine!).
Teine asi on suitsetamine. Miks suitsetatakse? Mu ema ütleb, et suitsetavad ainult koledad naised. Ma nii ei ütleks, tean küllalt ilusaid ka aga mingi tõde seal vist isegi on. Ses mõttes, et vähemalt mingis eas teeb suitsetamine su cooliks ja ebakindlal inimesel on seda vaja. Ilus tüdruk tavaliselt ei ole nii ebakindel kui mitte nii kena tüdruk. Samas ilusaid, tarku ja enesekindlaid inimesi on tegelikult äärmiselt vähe ja seeõttu võib ka väga ilus tüdruk sisemiselt äärmiselt ebakindel olla. Teisest küljest on suurem osa intellektuaale suitsetajad (+joodikud), ilmselt seotud jälle sellega, et inimene, kes on tark, on sageli siiski ebakindel. Aga see "koleda suitsetava naise" tiitel häirib ikkagi. Ma ei ole kunagi suitsetamisest sõltuv olnud, veel hullem, ma olen alati mõelnud, et justkui peaks suitsu tegema. Et noh, teised teevad või et nüüd on selline hetk, kus võiks teha. Mingitel elumomentidel on suitsetamine mulle äärmiselt vastikuks muutunud - pea hakkab kohe valutama, süda läheb pahaks jne. Mu "päris-sõltlastest" sõbrad väidavad, et see on jube hea ja oleks vaid neil nii, saaks suitsetamise maha jäetud. Mina vastupidi pole kunagi tundnud, et peaks maha jätma. Endal mul viimastel aastatel pakki pole olnudki, alati on pakkujaid ja ära öelda on ju kole. Viimati ostsin paki suvel klassikokkutuleku jaoks. Et noh, oleks midagi teha. Pärast tuli välja, et tüdrukute hulgas oli suitsetajaid minuga koos vist 2. Mille kuradi pärast ma suitsetan kui ise ei tahagi? Isegi siis kui juba vastik on? Mulle meeldiks juua ja suitsetada siis kui see mulle midagi pakuks aga vastu tahtmist? Ilmselt ei suuda suur osa inimesi sellist asja üldse mõista. Aga mittejoovalt ja mittesuitsetavalt elada tundub kuidagi nii imelik, justkui oleks järgmiseks sammuks tsölibaat ja kogudusse astumine.
Oh, oleks ma ometi ilus, tark ja enesekindel aga enamasti jääb igas kategoorias midagi puudu. Selleks, et poleks end vaja ilusaks ja targaks juua ning ägedaks suitsetada piisaks ju tegelikult vaid enesekindlusest. Millal küll see enamikel inimestel ära hävitatakse? Vähemalt olen ma aru saanud, et enesekindlus on miski, mida enda lapses iga hinna eest säilitada tuleks. Ma ei ole kindel, kuidas seda saavutada aga see oleks ilmselt ainus asi, mis inimese elu õnnelikuks teha saaks. Olgugi, et enesekindlad lollpead on häirivad, on nad seesmiselt ilmselt õnnelikumad kui ilusad ja targad, kes end inetu käpardina tunnevad. Ja kui sa ennast ise oma nahas hästi tunned, ei lähe teiste arvamused sulle korda ning sa hakkad oma keha ka väiksema tõenäosusega kahjustama.
Reedel sai käidud Plink-Plongis Winny Puhhi vaatamas. Olen juba ammu tahtnud nende laivi näha, igasugu hulle jutte räägitakse, aga varem pole võimalust olnud. Päeval rääkis nende laulja muuseas raadios sellest, miks bändid sageli kole hilja lavale tulevad. Ma ise olen selle üle vingunud ja ka tema ütles, et see ei ole esinejalegi eriline lõbu ning et nemad olid vist maksimaalselt kell 2 lavale läinud. Plink-Plongis läks muidugi enam-vähem samamoodi. Rahvast oli nagu murdu, hingata polnud midagi aga esimene bänd tuli lavale alles kesköö paiku. Winny Puhhi ajal läks asi muidugi veel hullemaks aga me surusime ennast sellest hoolimata üsnagi lava ette. L., kel rohkem massi ronis lõpuks muidugi päris ette välja. Huvitavaid tüüpe oli seal lava ees - meie ees seisid näiteks kaks keskealist beibet (kelle ma äärepealt oleks täis oksendanud, sest keegi lasi meelelahutuseks erakordselt aromaatset kõhutuult...), oli seal pintakutes daame ja härrasid, üks hullunud kahemeetrine ja umbes 150-kilone tüüp, kes endale värskenduseks õlut pähe valas, ühel poisil oli pea lõhki ning tooni andis ka kamp nahkpäid, kes kohvikus Vilde pildi all istusid (teatud konditsioonis ja teatud nurga alt võis Hitleri ja Vilde juures mingeid sarnasusi ilmselt märgata - kõik vuntsidega mehed on ühte nägu?).
Kontsert ise oli tõepoolest parajalt hull või õigemini mõjusid laval karglevad värvitud nägudega koledaid grimasse tegevad tüübid inimestele kui Aafrika šamaanid, kes rahva hulluks ajasid. Värvitud nägu muudab mehed ka naistele salapärasteks kättesaamatuteks keerubiteks. Puuris õõtsutas ennast bikiinides seamaskiga tütarlaps ning ükski feminist ei läinud teda päästma. Kõik oli äärmiselt ebamaine tol õhtul vanamuttide pealinnas Tartus. Ainus kole reaalsusesse kiskuv hetk oli see kui lavale astus keegi kiitsakas räppar, kes üritas asendada G-enka vokaali loos Peegelpõrand, kuid ei suutnud eriti midagi korda saata, sest hääl ei kandnud ja sõnad polnud peas.
Laupäeval oli meil firma sünnipäeva puhul õhtusöök + üllatus. Üllatuseks osutus laserlahing Megazone's, mis algul minus pigem negatiivseid tundeid tekitas. Kohale läksin ma ka muidugi kontsaga saabastes ja seelikus...Broneeritud oli kaks 20 minutilist mängu ja peale esimest mängu olid kõik näost lillad ja higised nagu pärast türgi sauna. Teise mängu olime sunnitud rahulikumalt võtma ja passisime tervist säästes enamasti kuskil nurga taga mitte ei jooksnud enam keel vestil ringi. Esimeses mängus õnnestus mul kuidagi -600 punkti koguda ja viimane koht oli kindlustatud (enda arust läks mäng hästi) aga teises sain isegi 7. koha 9 mängija hulgast. Jee! Kokkuvõttes oli tore ja mõistlikult riides olles ning pärast sauna kasutades oleks see mäng ilmselt väga nauditav. Ahjaa, päästiku vajutamise sõrmed on mul siiamaani valusad...Võib-olla oleks veel toredam kui sul on keegi eriti vastik kolleeg ja saad teda mõnuga selja tagant maha kõmmutada? Eelis on ka pikematel, kes üle seinade tulistada ulatavad ning mustanahalistel mustas riietuses. Meie pikakasvuline mustanahaline kolleeg oli tema kahjuks valges pluusis :)
Esmaspäeva hommikul šampust juua on ka tegelikult tore. Veel on meil siin traditsioon, et laseme kolleegidel endale Rootsist Eestis puuduvaid või väheesindatud kaupu tuua. Minu soovitav kaubaartikkel on tavaliselt Bregott'i nimeline või. Mõtlesime, et sellest lähtuvalt võiks järgmisel korral näiteks WC paberit nõuda.
Õige imelik asi juhtus. Istume kontoris ja järsku sammub sisse keegi noormees ning alustab soravalt juttu selges vene keeles hõlma alt lõhnatestreid välja tõmmates. Kõik vahivad suud ammuli, enamik millestki aru ei saa. Poiss ise on väga enesekindel ja laia naeratusega. Lõpuks viskab mul üle - tüüp oleks nagu teiselt planeedilt, kus on normaalne, et astutakse luba küsimata võõrastesse ruumidesse sisse ning eeldatakse, et tema emakeel kõigile arusaadav on. Näitan siis käega ukse poole. Imelikul kombel tüüp taandubki jättes meile laua peale hunniku haisvaid analooglõhnade testreid. Väidab end Lätist tulnud olevat. Lätis on selline müügitaktika ok? Kas sellised ongi need paljuräägitud Läti mustlased? Kui palju ta meil sellise müügitaktikaga müüb?
Sellise kõrval tunduvad need meie müügimehed lausa leebekesed olevat. Samas minu jaoks on taoline tõeliselt ebamugav müügitaktika isegi parem, sest mul jätkub siis julgust müügimees julmalt minema ajada, viisaka telefonimüüjaga on palju raskem. Võõrastesse ruumidesse tunginud võõrast keelt rääkiva inimese suhtes tekib vähemalt minul lausa mõte, et ega ta jumala pärast taskutest midagi ei varastanud. Võib-olla on julm ja kitsarinnaline lähenemine inimesse, kes end lihtsalt kuidagi ära elatada püüab aga ilmselt on parem karta kui kahetseda. Tegelikult ei olnud ju asi vene keeles, oleks ta eestlane olnud, oleks olukord veel kummalisem olnud. Üks vaikne ja tagasihoidlik eestlane ju niimoodi ometi ei tee! Ja kui teeb, siis on ta kohe kindlasti hull ja/või varas.
Asi, mis mulle seoses agressiivse müügiga veel seondub on Facebook'i "jagamise"-teema. Viimasel ajal on tekkinud teatud hulk inimesi, kes "like'ivad" enam-vähem igat lehekülge, kust on lootust midagi saada. Hea küll, piisaks siis kusagil loteriis osalemiseks vaid inimese fänniks hakkamiseks aga enamasti on nõutav ka enda vaimustuse teistega jagamine ja nii siis saadetaksegi kõigi oma sõprade "seintele" mingi link, juures lakooniline tekst "jagatud". No ikka igasugust jama loodetakse saada ja laiali jagada! Võida endale iga kuu uus paar kingi ja nii aasta otsa! Kas poleks osalejaid rohkem kui loosis oleks 12 paari kingi 12-le inimesele? Ilmselt on psühholoogilised testid paljastanud, et ahnus müüb paremini - võidab ainult 1 aga see-eest kõvasti. Kuhu krdi kohta ma topiks need 12 paari jalanõusid? On mul vaja iga kuu uusi jalanõusid? Ok, "normaalne" inimene ilmselt nii ei mõtle, tema mõtleb, et kui tasuta saab, siis suva mida. A la "nii odavalt ostaks isegi sitta!"
Eks ma tahaks ka vahel midagi võita aga mind paneb justkui häbenema see, et pean võitmiseks teiste inimeste seina nö "risustama". Varem kui reklaampakkumisi peamiselt e-maili teel saadeti oli ka seal enamasti klausel, et saada see edasi viiele sõbrale - sõprade tülitamise vältmiseks (ja äkki ka enda võiduvõimaluste suurendamiseks) sai siis tehtud "fake" e-maili aadresse. Ma polnud ainus, kes nii tegi nagu ma kuulnud olen...
OKIA Blogist saab muuseas lugeda seda, et osa selliseid ülimalt levinud loteriisid on Facebooki enda reeglite kohaselt hoopiski keelatud. Ilmselt paras üllatus. Samas blogis on juttu ka sellest, et Facebook pole reklaamivallas erilist arengut esile kutsunud - pigem korraldatakse mingi loterii, läbi mille kogutakse oma firmale kari "fänne" kui kasutatakse Facebooki keskkonda kuidagi loovamalt inimesi ka sisuliselt kaasates. Eks tulemuseks ole see, et osade jaoks muutub reklaam Facebookis okserefleksi tekitavaks, teised on aga rahul võimaluse eest tasuta nänni saada. Ma ise tahaks siiski "fännida" tooteid ja teenuseid, mis mulle meeldivad ning heal juhul oma lojaalsuse eest mingit boonust saada.
Kuna ma ise vaevlesin hea küünetehniku otsingutel päris palju, siis äkki kellelgi on minu tähelepanekutest abi. Kunstküüsi olen kandnud umbes kuus aastat, algul akrüüle, hiljem geelküüsi (vahetasin kuna tehnikul tekkis allergia, ise kandmisel mingit vahet ei tunneta). Eelistan lühikesi ja kandilisi, pikkadega toimetulek jääb mulle mõistatuseks :)
Kuidas siis ära tunda head küünetehnikut? Küünetehnikute oskused ja töömeetodid on minu kogemuste kohaselt seinast seina - on tõelisi professionaale ja on ka sellised mökerdajaid, et ma tõesti ei mõista, kes ometi selliste juures käivad. Ja halb küünetehnik ei tee sulle lihtsalt koledaid küüsi vaid võib need ka täiesti kihva keerata nii et küüned saavad vigastatud või hullemal juhul saad ka seene küüne alla. Olen kohanud ka selliseid "tehnikuid", kes on "professionaaliks" saanud pelgalt enda küünetehnikut hoolikalt jälgides - "mis see siis ära ei ole, ma olen ju näinud küll, kuidas ta seda teeb!". Normaalsed inimesed siiski õpivad enne kui teiste inimeste elutähtsate organite kallale asuvad ja tore oleks kui salongi seina peal ka mõni sellekohane diplom ripuks. Samas ei ole see ka alati mingi näitaja.
Minu tähelepaneku kohaselt kasutab hea küünetehnik elektrilist puuri (või on see viil, sest ta ju ei puuri sellega otseselt, kuigi see agregaat näeb välja nagu puur?) mitte ei usalda vaid enda musklijõudu. Puuriga saab nimelt vana geelikihi palju efektiivsemalt maha kui viiliga ning vana kihi maha võtmine on äärmiselt oluline! Väga halb on kui küünetehnik selle asemel vana ja lahtitulnud geelikihi lihtsalt tagasi liimib - esiteks see ei püsi ja teiseks võib niimoodi niiskus küüne ja geelikihi vahele sattuda. Eranditult kõik halvad küünetehnikud, keda mul on olnud ebaõnn külastada, on niimoodi teinud. Ma ei tea, kas tõesti kusagil õpetatakse sellist tehnikat? Olen kuulnud ka põhjendust, et ma ei julge/saa kogu vana geelikihti maha viilida. Saab. Teine vale, mida mu esimene küünetehnik mulle kinnitas on see, et enda küüs tuleb küüneotsa alles jätta, siis on küüs tugevam. Tõde on hoopis see, et kui küüneotsa alt enda küünt ära ei viili (ja seda saab teha vaid elektrilise puuriga), lööb see varem või hiljem geeli küljest lahti. Üldse ei tasu karta küüne murdumist (ja selle hirmus teha pakse, mutilabidana tuntud küüsi) vaid geelikihi lahti löömist enda küüne küljest. See esimene küünetehnik, kes mul oli, väitis muidugi, et küünte igapäevane murdumine, lahtitulek jne on absoluutselt normaalne asi. Tegelikult ei juhtu korraliku tehniku puhul tavaliselt 4 nädala jooksul mitte midagi sellist.
Tavaliselt on neil küünetehnikuil, kes kodulehte omavad seal üleval ka tehtud tööd - hämmastaval kombel on seal tihti näha täielikud mäkerdised - küüned kõverad, küünelakk üle äärte, vaese kliendi veriseks viilitud küünevallid (nakkusoht!) jne. Selliseid pilte võib näha ka wannabe-tehnikute orkuti ja Facebooki kontodel, all hulkades sõbrantside kommentaare, et jube ilus. Kui käsi ikka väriseb, siis pole see töö ilmselgelt sinu jaoks. Samuti ka siis kui kunstiannet pole grammigi antud - mulle tehti kunagi tähtsaks ürituseks küüned, mille kohta hiljem lausa 3 inimest ütlesid, et justkui laps oleks vesivärvidega mäkerdanud.
Minu jaoks on oluline ka aeg. Kui küünetehnik ikka väidab, et alla 2 tunni on võimatu hakkama saada või sõnab uhkusega hääles, et on ka viis tundi küüntega "vaeva näinud", siis see on pigem ohu märk. Lühikesed küüned ja tund (koos kaunistamisega), pikkadega võib kauem minna (nii pool tundi kauem) - nõnda ütles minu väga hea küünetehnik.
Hinnast ka. Üle 300 krooni ma maksnud ei ole. Aga olen kuulnud ka sellistest tehnikutest, kes küsivad kaunistuste puhul raha iga pandud kivikese pealt - see tuleb enne endale kindlasti selgeks teha (õigemini ma ei soovitaks sellisesse kohta üldse minna), sest muidu võib arve ka tuhandetesse ulatuda. Ja see ei ole normaalne.
Üritasin mobiiliga blogida aga on ikka absoluutselt võimatu kirjutada kõvasti aeglasemalt kui mõte liigub. Isegi klaviatuuriga telefoni puhul on kiirus ikka niivõrd aeglane, et mõistus jookseb enne kokku kui lause valmis saab. Käsitsi kirjutamine tundub samuti aeglane ja kuna pole harjunud, siis sureb ka käsi kole kiiresti ära, mis teha - tehnikasajand.
Juhtmeta kõrvaklapid seevastu on igati tänuväärt leiutus - jääb ära see pidev juhtmetesse takerdumine, päeva lõpuks oli juhe tavaliselt risti-rästi tooli ümber põimunud ja minu nägu vastu ekraani, sest kaugemale enam ei ulatunud ilma, et juhe oleks katkenud.
Reedel sai üle väga pika aja teatris käidud, etenduseks Sam Shepardi "Maetud laps" Vanemuise Sadamateatris. Lavastuse esimene vaatus oli väga hea - algselt koomilinegi olukord võttis peagi tumedama tooni ning pidevalt rippus õhus eelaimdus millestki õõvastavast, kulminatsioon saabus vaatuse lõpus ning šokeeris korralikult (metafoorne vägistamine? järgneva valguses mõjus see küll kuidagi imelikuna). Teine vaatus jättis kahjuks esimeses alanud pinge kuidagi poolikuks ning lõpp saabus liiga kiirelt ja ootamatult. Etenduse suureks plussiks oli küll mõtetetekitamine, kuid samas oli enamus neist mõtetest seotud pigem etenduse enda kui sellest tekkinud assotsiatsioonidega - mis oli see põhjus, miks selline olukord üldse tekkis? Ehk seletab lavastuse aluseks olnud raamat selle paremini lahti, kuid etendusest oleks oodanud midagi rohkemat kui lihtsalt kriminaaldraama stiilis lahendust. Jutustatud lugu oli vähemalt minu jaoks piisavalt õudne ja küsimusitekitav või siis mõtlesin hoopis mina oma peas mingi teise loo välja?
Kui inimene tapab oma lapse, siis ei saa ju põhjuseks olla lihtsalt see, et lastenorm oli juba täis? Ja miks oleks just see laps perele häbi tekitanud kui kogu küla teadis pereema ringitõmbamistest? Miks oli see laps oluline just pere vanimale pojale? Verepilastus? Ei saanud ju olla kui seesama poeg ütles, et too maetud laps olevat ainus pereisa veri? Kust see vanem poeg lõpuks ise lapse sai? Miks nad kõik seal niimoodi alla käisid? Põhjuseks ei saanud olla süütunne tapmise pärast, sest pojapoeg mäletas ju kuue aasta tagust perekondlikku istumist, kus kõik veel normaalsed olid?
Näitlejatööd olid seevastu väga head, eriti meeldejäävad olid Aivar Tommingas ja Margus Jaanovits. Meeldejäävalt mängiti välja Ameerika spooky maapiirkonna perekond, kes elab kuskil maisipõldude vahel ja peidab võigast saladust a la "Vale pööre".
Eelmisel reedel kutsuti mind ööklubisse. Mulle need kohad ei istu, sest kunagi ei saa seal end vabalt tunda - iga hetk võib keegi sinuga rääkima tulla ja see vestlus on enamasti tüütu ja piinlik ("oi tere nukuke! kas sa tantsida tahad? kus koolis sa käid?"). Ma ei saa kunagi aru, kas a) see kooliteema on sihilik kompliment b) kõik minuga rääkima tulijad on esmakursuslased c) kõik minuga rääkima tulijad on kole purjus d) see on lihtsalt Tartust tingitud teema. Igatahes üritatakse seejärel sind tantsima vedada, mis on veel piinlikum, sest pead võõra inimese vastas seistes imelikke liigutusi tegema ja üritama talle otsa mitte vaadata, sest a) muidu ta võib sellest midagi järeldama hakata b) ta võib üritada midagi öelda aga sa ei kuule niikuinii, mille tõttu a) sa pead talle lollakalt naeratama b) sa pead talle lähemale nihkuma, mis omakorda võib temas valesid järeldusi tekitada. Normaalseid mehi ma veel ööklubides kohanud ei ole (või vähemalt pole ükski minu vastu huvi tundnud), seega variant, et ma tõesti inimesest huvitatud oleksin, jääb ära. Ööklubisse võib minna suure kambaga, sest siis sind enamasti ei tülitata aga sõbrannaga kahekesi minnes on jama garanteeritud. Tantsimine pole mind kunagi tõmmanud (kord ütles üks sõber mu elukaaslasele, et millal sa oma naise viimati tantsima viisid, mul vist lendas jooki ninast selle naljaka küsimuse peale), joogid on klubides üle mõistuse kallid, süüa ei anta ja rääkimiseks on muusika liiga vali - ei mina saa nende fenomenist aru.
Ja see kõik on siis kui sa klubisse jõuad. Kõige hullem on see, et klubid ju avatakse tänapäeval kell 23. Vanasti, kui mina veel noor olin ja tihedamini klubidesse sattusin, avati veel kell 22 - ja alati olin siis mina seal esimese kümne külastaja hulgas. Miks? Mul on öösiti uneaeg. Ma ei kujuta ette, et ma peaksin kusagil passima kella 23-ni, et peole minna. Kodus olles on selle aja peale ammu uni peale tulnud (isegi kui on jooke ja külalisi), pubis olles ei ole jälle põhjust kuhugi edasi minna. Pubis saab ju rääkida, keegi ei roni tavaliselt luba küsimata sinu lauda, süüa saab ning ainsaks kohustuseks on (mõnes kohas pole seegi) jookide tellimine. Pubis ma võin istuda ka uneajal, sest enamasti on seltskond vana ja hea. Klubis on põnev ilmselt neil, kes uutest tutvustest (kvaliteedist hoolimata) rõõmu tunnevad.
Tegelikult meeldib mulle kõige rohkem kontsertidel käia. Ajad sõbraga enne eeskava algust juttu, hiljem kuulad esineja ära ja saad koju magama minna. Vanasti oli ka ööklubides rohkem kontserte kuigi nende miinuseks oli see, et esineja astus lavale öösel kell 1. Kui ma lähen peole mingit esinejat kuulama, siis ei ole mu meelest normaalne, et pean enne mitu tundi kohale kassat tegema.
Ma ei ole ööinimene, alla 10 tunni und ööpäevas on minu jaoks suht keeruline. Tänu lapsele olen nüüd rohkem hommikuinimene aga ülikooliajal üritasin endale ikka sellised loengud valida, mis algasid minimaalselt 12 ja lõppesid maksimaalselt 18. Mulle lihtsalt meeldib magada. Ja eelmisel reedel ma klubisse ei läinudki.
Oli kord üks noor naine, kes sai Apgari skaalast valesti aru ning pidas seda hinnanguks oma sünnitusele. Et kui maksimumpunkte ei tule, siis on sünnitus aia taha läinud. Tänases Postimehes (netis see artikkel tasuline) kirjutab kasvatusteadlane Tiiu Kuurme hindamisest hariduses ja ka selle mõjust edaspidisele elule. Lühidalt siis muutub hinnete tagaajamine asjaks iseeneses ja ka tulevases elus ei pruugi inimene suuta ilma hindamiseta hakkama saada, eriti tihti juhtuvat seda tüdrukutega, kes kõigest hingest tublid ja korralikud olla üritavad.
Hindamine. Enda võrdlemine teistega. Kas need ei ole mitte seotud? Näed - naabri-Pillel on kõik viied, miks sinul kehaline kolm on?
Aga kas sellise võrdluse käigus halvema hinde saanul läheb kindlasti ka eluteel halvemini? Ei lähe, enamasti. Kas see hindamine aga mõjutab teda ja ta enesehinnangut? Ilmselt küll.
Võrdlemine ja hindamine, mis mulle kõige rohkem meelehärmi põhjustab on taaskord seotud naiseks olemisega. Rents kirjutab ühest artiklist, mille kommentaarides üks "ürgemane" möllab - 99.9 % naistest on emainstinkt, laste kasvatamine on ainult naiste asi ja mehed hoidku eemale, sünnitamine on tore ja lastega kodus olemine samuti ERANDITULT nauditav. Ok, tegemist on äärmusega, aga ikkagi. Mida peavad tegema need õnnetud erandid kui tegelikult ongi enamik vaateid emadusele sellised?
Võtame kõigepealt sünnituse, mis peaks nii loomulik asi olema, et kõige parem oleks sellega kodus lemmikmuusikat kuulates tegeleda. Minu puhul ei alanud sünnitegevus iseenesest peale mitmetunniseid valusid. Mida ma valesti tegin? Ilmselt oleks ma vanal ajal olnud lihtsalt üks mutrike statistikas "sünnitusel surnud"...Kõik mu esivanemad jäid sünnitusel ellu, ilmselt hilisemaid aitas selles ka meditsiin ja seepärast minusugune erandlik "sünnitusvõimetu" sündiski. Kas minu laps on selle võrra aga kuidagi kehvem kui kahe tunniga kodus vanni sündinud? Kahtlen selles. Muide, lugesin sünnitusmajast kaasa saadud ajakirjast juttu naisest, kes oma kolmanda lapse stressivabalt kodus sünnitas ja kellel see sama laps sellest hoolimata oli beebieas palju närvilisem kui tema vanemad, haiglas stressiga ilmaletulnud vanemad õde-venda.
Järgmiseks imetamine - imeline võimalus oma lapsega koos olla ja tõelist lähedust nautida. Mina ütlen nüüd ausalt, et ma enne sünnitan uuesti kui soovin läbi elada rinnaga toitmise õudust. Ma tegin seda kokku 6 kuud ja tagantjärele mõtlen, et ehk oleks sellest loobumine olnud nii mulle kui lapsele stressivabam. Ilmselt siiski üritaksin järgmine kord uuesti rinnaga toita, sest see on ju lapsele äärmiselt vajalik. Samas on minu laps kõvasti vähem haige olnud kui tuttava 1,5 aastat rinda saanud järeltulija.
Ilmselt peaksid nii "korralik" sünnitamine kui ka imetamine ühe tõelise ema arsenali kuuluma. Rasket sünnitust ja/või keisrilõiget peetakse muide lausa sünnitusjärgse depressiooni üheks tekkepõhjuseks - naine mõtleb "ma ei saanud hakkama". Kas ilmaletulnud laps ei ole siis tõestuseks hakkamasaamisest? Aga kuidas, kui igal pool räägitakse loomulikust sünnitusest, rinnaga toitmise rõõmudest, edukast töö- ja pereelu ühildamisest ning sealjuures kommenteerivad "tõelised ürgemased"? Miks me neid kuulama peame? Ei peagi, aga oleme nii kangesti harjunud ennast teistega võrdlema ja oma sooritusi hindama.
Kui sellest lahti saaks, oleks ilmselt mitu korda ilusam elada. Enda poolt aga annab vist teha ainult seda, et ei pea enda eluviisi ja valikuid kõige õigemaks ega suru teistele peale. Ja ei loe "ürgemaste" arvamusi.
Ööklubid ei ole just minu teema aga sama hästi tean ma ka seda, et paljude jaoks oled sa tibi juba siis kui küüsi lakid või noh, pead pesed, seega julgen ma absoluutselt avalikult öelda, et Susan Luitsalu "Küsimused kõikidele vastustele" on väga hea raamat. Seda, et Susan äge tibi on, mäletasin ma mingist Orkuti klubist, kus tema sõnavõtud alati väga värvikad olid. Natuke hirmutas ainult Kaur Kenderi kiitus raamatu tagakaanel, sest viimasel ajal on see minu üks kunagisi lemmikuid ikka väga imelikke "šedöövreid" kiitnud. Raamat on tõepoolest nii hea, et pea iga Susani tähelepaneku juures saab pead noogutada, et no täpselt nii ongi ju! Kellele siis ei meeldiks inimesed, kes maailma asjadest sinuga sarnaselt õigesti aru saavad? Ja naerda saab ka kõvasti - eriti selles peatükis, kus kirjeldatakse värvikalt võimalusi inimesi suisel aal närvi ajada. Õpetlikku on ka - prügisorteerimine ja taaskasutus ning seda mitte Cosmo Glämmilaada stiilis. Ainuke peatükk, mis algul kulmu kortsutama võttis rääkis MILF-idest aga eks endalgi ole aeg sinna kategooriasse üle kolida...
Pidavat räägitama, et Susan on jube julge tšikk, et nii avameelselt rääkida julgeb. Nagu mida?! Minu meelest on see kõik vana tõde ju, lihtsalt lõbusamas pakendis. Või tahate tõesti öelda, et inimesed usuvadki sinisilmselt naiste sõprust, austavad rahanäljas tibisid, šoppavad trendikalt kaltsupoodides ning on igati ratsionaalsed oma meessuhetes? Elu ei ole eneseabiõpikud, elu ongi haige huumor.
Mis puudutab Susani enesekindlust, siis see on ju tõesti märgatav, kuid samas pigem positiivne eeskuju kui irisemiskoht stiilis: "mis temal viga, ta ju ilus ja rikas!" Mulle kui ilu ja lolluse mitte käsikäeskäimise teooria pooldajale temasugused tšikid meeldivad kõvasti rohkem kui rõhutatult intellektuaalsed rasvase peaga vinninäod. Minu mõistus ütleb, et kui on võimalik ennast mingis osas "parendada" - no näiteks ripsmetušš osta, siis on parem seda teha kui targutada, kuidas sinu jaoks välimus tähtsust ei oma. Enda välimus siis, sest teiste kallal võetakse endiselt mõnusalt.
Ja enesekindlus on muide elutähtis, sest nii kui seda kahtluse alla seadma hakatakse, muutud freak magnetiks! Su kõrvale sigineb karjade kaupa "heade kavatsustega" jutu lõppu "Päikest!" soovivaid tegelasi, võluväel riputatakse kvantripats kaela ja oledki kadunud. Jama on see, et ausust aetakse sageli enesekindluse puudumise ja hullumise esimese staadiumiga segi...
Viimaste arengute taustal on tekkinud endalgi äriidee mõnda imeriista kergeusklikele ropu raha eest pähe määrima hakata...Mitu teie sõpra jättis teile saatmata õnnetoova kettkirja sellest, kuidas praegune oktoober erakordne suisa 823 aasta jooksul? Minu puhul kahetsusväärselt vähe.
Kui kunagi üritasin vaktsiinivastaste (tegelikult lihtsalt noorte emade) foorumis tasakaalu luua paari lingiga skeptik.ee-st, siis sain muide päris tabava märkuse ühelt tüübilt, kes vastas, et ta on seda kõike lugenud, ent talle ei meeldi selle lehekülje ülbe stiil...Äkki peaks ka neile soovitama artiklite lõppu "Päikest!" lisamist?
Mulle tundub, et pean nüüd ka sellise tüüpilise "filmiarvustuse" kirjutama - käisin vaatamas filmi "Söö, palveta, armasta", oli kah. Mitte midagi ei jäänud meelde. Halb film ju ka ei olnud. Märkimisväärne oli see, et kaks korda aimasin ära, mis oli peategelase järgmiseks öeldav lause. Räägitakse, et film jutustavat eneseleidmisest. Minu meelest võttis tädi ette huvitava teekonna, kuid mingit "kirgastumist" seal küll ei toimunud. Mida minu arvates oligi vaja tõestada - puhtalt sellega, et lähed kuhugi palvetama palvetamise pärast, ei muutu mitte midagi. Ma ei usu kirgastavaid momente. Mille poolest oli tema uus suhe etem varasemast? Lihtsalt selle poolest, et see oli uus. Muidugi on tore puhata, hästi süüa, ilusaid kohti ja inimesi kohata, seda peaks ju elu loomulikuks osaks pidama aga et selles mingit õnne valemit näha? Imelik tegelikult, et sellest raamatust/filmist hitt on saanud - ilmselt on siis tõesti nii palju õnnetuid inimesi, kes endale normaalset elu ei luba. Iseenesest oli tore ilusaid kohti näha ning silmadega häid sööke õgida. A. arvas, et peategelast oleks võinud mängida keegi vähem kena naine kui Julia Roberts - ei olevat usutav, et nii kaunil naisel säänsed probleemid kaelas on. See oleks muidugi hea idee, saata psühholoogi ukse pealt tagasi kõik liiga ilusad inimesed - "haa-haa - sa oled ilus, mis probleemid sul olla saaksid? tule tagasi vana ja paksuna, siis võime rääkida!".
Kõrvalistmel kihistasid mingid pubekad iga kord kui keegi kedagi musitas vms - mõtlesin, et ütleks kui vait ei püsi ja midagi kõrva taha ei pane, siis hädaldate 10 aasta pärast samamoodi nagu tädi ekraanil.
Pärast läksime veini jooma, mille käigus ma laua alla kukkusin kuna seinale ronis ämblik. Ja teenindus on endiselt meil imelik. Tahtsin tassikest teed, sest peale 5 peaaegu tervet päeva oli haigus mu jälle kätte saanud, kuid teed pakuti vaid kannuga ja oli täiesti ilmvõimatu saada vaid tassitäit. Segane värk mu meelest. Kusjuures ma olin üsna meeleheitel ja pahane, kuid isegi sellest ei olnud mitte mingit abi. Niisiis pidin kurku veiniga ravima. Absoluutselt iga kord kui ma mõtlen, et läheks välja ja julgen ette kujutada, kuidas kõik kenasti laabub, läheb ikka midagi viltu. Ja eriti kui ma lähen välja koos mõne eesti teenindust niikuinii jamaks pidava välismaalasega, juhtub kindlasti mõni täielik jama. Saa siis söögist seda naudingut! Kuigi jah Itaalias olid meil sarnased probleemid - ilma kohalikku keelt mõistmata on seal üsna keeruline midagi autentset süüa saada, eriti arglikul inimesel nagu mina. Niisiis käisime üle kahe korra Itaalias McDonaldsis...
Palvetamisest rääkides on minu meelest kõige probleemsem see, et enamik neid, kes on endale mingi "kultuse" leidnud hakkavad seda mormoonide kombel ka kõigile teistele peale suruma. Ole omaette õnnelik, ära tule mulle rääkima, et ma olen kindlasti õnnetu kuna ma ei usu seda, kuulu sinna või tarvita seda. Mu ema üritati just veenda näiteks selles, et kõik tema hädad on tingitud valest nõudepesuvahendist.
Külmik on lage siis kui seal midagi head ei ole, mida parajasti tahaks. Sellega, mida seal leidub pole külmiku lagedusel mingit pistmist. Külmkapp võib olla täis aga kui seal pole seda asja, mida parajasti tahaks, siis on ta paratamatult lage.
Makaronid võiksid olemas olla, leib ka. Lapsele vähemalt 3 eri sorti putru. Mingid maitseained ka, et ei juhtuks nii nagu nädal tagasi, et tacod olid ja hakkliha ka aga ei ühtegi maitseainet.
Ma ei kuulu sellesse inimgruppi, kes toidupoe parklas kohta kinni hoides oma õhtusööki sisse kugistavad. Nagu ma olen märganud on selline inimrühm täiesti olemas, minu kaastunne neile. Teine seltskond, millega ma õnneks enam kokku ei puutu, on bussisõgijad - ükskord pistis üks tädi mu kõrval terve karbi assortiikomme nahka. Jumal küll - kas niimoodi siis nauditakse toitu? Ainus asi, mida pole mõtet poest koju vedama hakata on jäätis palava ilmaga.
Pole sellist asja. Iga seismajäänud asi riivab mu silma. Aga seisma jäävad sageli sügavkülmutatud marjad kuna ma tervet karpi korraga ära ei tarvita, siis ei hakka poole pärast üldse karpi lahti tegemagi. Varem seisid moosid ka aga nüüd tarbib neid laps oma putrude peal. Vahel võib mõni kreem või ravim külmkappi ununeda. Praegu seisab seal näiteks saialilletinktuur, mida oli vaja lapse naba puhastamiseks...
Ei ole nii suurt sügavkülma, et keegi end seal peita suudaks. Ahjaa, pool aastat vedelesid seal lapsele tehtud külmutatud kapsapüreekuubikud (väikse lapse puhul on päris kaval teha valmis suurem kogus püreed ja see siis kuubikuteks sügavkülmutada), mille valmistamise lõhn mul pikka aega ninas püsis ja mida ma eriti puutuda ei tahtnud.
Ma olen tavaliselt kas nii korralik, et mul toit halvaks ei lähe või siis nii laisk, kes ilmselgelt vanaks läinud (kuid mitte endast märku andvaid) toite lihtsalt ignoreerib ja ootab, et keegi teine nad silma alt ära viiks (kapsakuubikud).
Aga muidu - mina ei saa aru, kuidas suudetakse ilma poolfabrikaate tarbimata elada, sest mina olen tavaliselt peale tööd nii näljane, et võimalusel poodi ei lähe ja kiirustan koju sööma. Ja ma ei suuda oodata, et normaalset sööki teha. Normaalseks söögiks on ju vaja värsket kraami (iga päev poodi) ja ka valmistamine on omajagu aeganõudev. Nii et minu külmkapis on alati pelmeenid, frikadellid, kalapulgad, külmutatud aedvili, friikartulid - mitte et ma neid kangesti armastaks. Purgisuppe söön ka.
Täna avastasin, et kui poleks olnud minu "imetoredat" esimest sõiduõpetajat, oleks mul juba 8 aastat load.
Täna lendas esimene linnuke potsti vastu kontori akent ja kukkus alla. Ma ei näinud. mis temast edasi sai aga millegipärast pidi see linnudraama siin tavaline olema. Ja me oleme kõigest teisel korrusel. Nüüd on aknaklaasil suletuust. Kole.
Hommikul vaatas laps telekast muusikavideote (mis on multikate asemel) asemel Trainspottingut ja kuulas autos Motörheadi. Õhtul keeldus lasteaiast koju tulemast ning ainuvalitses liumäel näpistades põsest ühte temast suuremat tüdrukut. Endine lasteaia "bully" ei julgenud ka talle ligidale minna. Lohutasin end mõttega, et vähemalt pole äpu.
Hiljem kasvataja rääkis, et laps on väga pai. Kallistab ja musitab uut tüdrukut, kes üksi nurgas häbeneb. Midagi minust - ma sõbrustasin ka outsideritega.
Nad annavad lapsele lasteaias lisaportsu, sest muidu sööb ta teiste toidu ära. Kaval. Ega ta sööks kodus meie toidu ka ära. Ütlesin talle, et tulevikus vaatame pilte ja ütleme, et ilus tüdruk kuni sööma hakkas. Ei ole midagi julm - minu kodune hüüdnimi on eluaeg "paks" olnud, kuigi olen kogu aeg alakaalus olnud.
Ma luban, et ei osta enam mitte ühtegi naisteajakirja. Mitte kunagi. Mind tuleb takistada kui seda teha üritan. Ostsin eile Anne&Stiili, mida hoolimata Cosmo-Merle juhtimisest kiidetakse. Ainuke loetav asi oli vibraatorite test, ülejäänu ajas nutma. Ma saan aru, et olin juba klaasi veini ära joonud (ma joon, sest mulle maitseb - vastus kunagisele poleemikale, miks naised joovad) ja võib-olla šokeeris see mind seetõttu nii palju aga - kui uudisena esitletakse seda, et lõvid seksivad mitu korda päevas, siis no kamoon! Kes seda ei teaks? Või olen ma mingi erandlik zoo-friik? Ei ole, L. ütles ka, et seda teavad absoluutselt kõik inimesed.
Alkoholist veel...mul ei olnud plaanis seda veini osta aga Selveris oli väga hea müügitädi, kes mulle 2 doosi veini ja 2 doosi Vana Tallinnat tühja kõhu peale sisse jootis, lisades, et need on just noortele naistele mõeldud joogid. Isegi minul tekkis väike eetiline dilemma sellist juttu kuulates aga see tädi oli isegi mu emast vanem ja halli pead tuleb ju austada. Või tundus ta mulle lihtsalt võluvalt ebaeetiline nagu need tšikid, kes pubides suitsu jagasid. Nendega läks muidugi hiljem pahasti, sest tuli välja, et nad on ise mittesuitsetajad (peale seda jätsid nad lihtsalt ärakasutatud mulje).
Ma ei usu eriti teiste inimeste võimesse nõu anda - mitte et ma neid rumalaks peaksin, vaid seetõttu, et igaüks ju lähtub endast ja teiste sisse ei näe. Avastasin aga seda, et raputamise mõttes on see kõrvaline nõu isegi kasulik. Ainus viga, mida selle juures teha, on seda kuulda võtta - hakata kaaluma, et äkki olengi midagi valesti teinud ja peaks ennast muutma hakkama. Tegelikult on ainuke järeldus, mille tegema peaks see, et jumal tänatud, et olen selline nagu olen. Ainult niimoodi tundes on võimalik ennast rohkem austama ja armastama hakata ning ennast hästi tunda.
Mäletan, kuidas kunagi umbes 12-13 aastaselt küsis klassiõde teiste plikade käest, kes on endaga rahul. Mina astusin ette - mitte sellepärast, et ma endaga 100% rahul oleks olnud, vaid seepärast, et teadsin, et keegi teine nii ei tee. Miks ei võiks vastandumine inimest õnnelikuks teha? Ma ei või pead anda, kuidas asjad tegelikult olid, kuna lugesin "Kuristikku rukkis" pikka aega tagasi, kuid mis mind seal võlus oli just peategelase vastandumine idioote täis ühiskonnale. Ja kui siis õpetaja üritas meile selgeks teha, et raamat räägib täiskasvanu paratamatust kohanemisest ühiskonnaga, justkui vähendades selle vastandumise perioodi tähtsust, siis tundsin ennast koledalt petetuna. Kuidas saab haritud täiskasvanu nii rumalat juttu ajada?
Palju on räägitud ka inimese mentaalsest/emotsionaalsest vanusest, suhtlemistasanditest või kuidas iganes seda laps/vanem/täiskasvanu jaotust nimetatigi. No mina jään ilmselt eluks ajaks sinna teismelise tasemele. Ja hea meelega jään, sest enamik, kes enda arvates täiskasvanu tasandil on, käituvad rohkem despootse vanemana teistele reegleid ette kirjutades. Ausalt öeldes olen kohanud väga väheseid tõelisi tasakaalukaid täiskasvanuid - minu austus neile.
Muuseas, üks väga tõsiseltvõetav ja paikapanev psühholoogiline test pidas minu kõige suuremaks riskiallikaks ühiskondliku arvamusega mitte arvestamist ja vähest hoolitsemist enda maine eest. Olen riskigrupp nagu Võsa-Pets, kes ütles ausalt, et talle meeldib inimesi šokeerida. Tal vaesekesel enam see eriti ei õnnestu, sest kõik teavad, et ta selline "hull" on. Minul õnnestub see sageli tahtmatult (ja alati see mind ei rõõmusta).
Ja minule jääb alati võimalus selliseid inimesi taktivaesteks pidada. Krt, isegi Postimehes kirjutati "solvavatest komplimentidest" nii et ma pole ainuke, kes selliseid asju tähele paneb. Minu lemmik seal kommenteerinud inimeste kogemustest: neiu, kelle boyfriend kommenteeris tema kuuldes, et ilusad naised on tavaliselt voodis halvad. Palju õnne, eks.
Otsisin arvustusi viimatiloetud raamatu, Sonia Rossi "Tudeng ja poole kohaga hoor" kohta. Ühe pikema leidsin Sirbist. Mind jäi seda raamatut lugedes esimestest hetkedest peale kummitama peategelase oskamatus elada. No vähemalt mina nimetaks tema valikuid niimoodi. Oletame, et olete tark tüdruk aga vanematel pole raha, et teie ülikooliõpinguid toetada, mida te teete? Otsite koristajakoha, rügate päeval ja ööl ning sööte kiirnuudleid või lähete litsiks, rügate päeval ja ööl ning võite endale vahel ka šampanjat lubada? Paistab, et mingeid eneseväärikuse probleeme sellise küsimusega peategelasele ei kaasne - kes ikka tahaks iga päev nuudleid süüa - noor inimene tahab ju elada ka. Kummaline kuidagi. Kummalisi valikuid teeb tšikk edaspidigi - otsus abielluda pidevas kanepiuimas ja pidevalt töötu endise meesprostituudi ja tänavalapsega, kes lihtsalt on nii nunnu. Armumine armumiseks aga halloo! Tervet raamatut ei hakka ümber jutustama aga neid "halloo!" momente seal ikka on. Samas selliseid inimesi on ju küll, kes suudavad alati kõige halvema valiku teha. Tore vähemalt seegi, et Sonia eriti midagi hiljem ei kahetse. Ilmselt peab see aga mingi inimtüübi probleem olema, et prostitutsiooni juures midagi inimsusevastast ei nähta ja see mistahes muu tööga samale palgale asetatakse. Sama teema on meeste puhul varastamise töötamisega võrdsustamine. Kuidas keegi üldse tuleb selle peale, et kui töötuks jään, hakkan varastama või lähen litsiks? Lapsepõlvekogemused, mis ei lase neil tegevustel kuidagi "teistsugustena" paista?
Väga raske on tegelikult leida arvustusi raamatute kohta. Heal juhul on arvustus mõnes meediaväljaandes avaldatud, kuid "tavainimeste" arvamusi oleks ka huvitav lugeda. Blogivasteid ju leiab ka, aga enamasti on ainsaks märkeks, et lugesin seda raamatut ja tore oli. Enamik inimesi vist kirjutavadki rohkem sellest, mis nende elus toimub, mitte sellest, mis nende peas...Ma olen selline friik, et võõrad elud mind eriti ei huvita, võõrad mõtted aga küll. Kas mõtted on privaatsemad kui elud?
Olen nädal aega koos nohuse lapsega kodus passinud, teed joonud, mett, küüslauku ja piima erinevates kooslustes ja kogustes näost sisse ajanud ja tulemuseks on see, et laps on siiani tatine ja mina jäin kah täna haigeks. Mis toimub nagu, tahaks küsida. Tahaks võtta kõik teod ja olukorrad ette ning välja uurida, kus täpselt ja mis valesti läks, et järgmine kord targem olla. No nagu siis kui jääd haigeks kohe peale õhukeste riietega külma käes lõdisemist. Või ei saagi asjad nii selged olla? Kõik oleks nii ilus ja lihtne kui kogu elu sedasi osadeks lahti võtta saaks - kodanik X-st sai pätt selle ja selle episoodi tõttu tema elus, oleks tal tasakaaluks olnud läbi elada selline ja selline kogemus, temast pätti tulnud ei oleks. Kui palju on kirjutatud raamatuid igasugustest hädadest ja nende põhjustest, milles on lihtne end ära tunda - ma olen selline hädavares just selle kogemuse tõttu! Ja siis loed teist raamatut ja vaatad, et äkki ma olen hädavares hoopis selle probleemi tõttu, mida siin kirjeldatakse. Kui lihtne oleks elu kui me oleks mudelid - kui teen nii, juhtub nii, kui teen naa, läheb naa. Aga peale ühe sellise seose mõjutavad meid tegelikult kümned seosed ja mitte kunagi ei saa teada, kas mingi üksik hetk võib põhjustada muudatuse kellegi elus. Põhjuste paljususe tõttu on enamikke probleeme nii keeruline lahendada ja samas ka oma vigadest õppida. Võib-olla see, mida ise veaks peame, ei olnudki viga ja õige viga jäi meil kahe silma vahele? Me võime asjatult aega kulutada vale põhjuse ravimiseks, eemaldamiseks, vältimiseks ning kukume samasse olukorda sattudes ikka sama orgi otsa. Kui ma lähen operatsioonile, siis kes kindlustab, et mul pärast parem on? Kui ma söön antidepressante, siis kes kindlustab, et see mu probleemid kaotab? Kui ma üritan vältida oma vanemate kasvatusmustrit, kes garanteerib, et minu lapsed õnnelikuks kasvavad? On väheseid õndsaid olukordi, kus põhjuse ja tagajärje seos on enam-vähem kindel a la hammas valutab, tõmbame valutava hamba välja, aga enamik probleeme jääb ikka sinna kahtluste alasse. Kogu aeg tuleb midagi valida ega ole eriti mahti kahetseda oma tehtud otsuste pärast, väga hea, et ei ole ilmselt, muidu läheks inimene päris hulluks - kui ma oleks vasaku asemel paremale pööranud, äkki siis oleks minust miljonär saanud? Aga siiski on väga inimlik küsida, et miks mina? Mida mina tegin, et see kõik minuga juhtub?
Siin tulebki vist mängu usk. Usk kas kellessegi kõrgemasse, kes on meie eest juba otsused ära teinud, usk saatusesse või usk juhusesse.
|
OSCAR-2019
|
||
Tänane kevadpäev ei ole küll nii päikesepaisteline, kui oli eile, aga siiski on KEVAD ja see teeb meele rõõmsaks. Minu koduakendest päike sisse ei pääse, sest elan esimesel korrusel ja ei taha, et uudishimulikud möödujad mu akendest sisse piiluvad. Sellepärast ongi mul paksemad kardinad ees. Mingil ajal tahan need küll sobivamate vastu välja vahetada, aga kuni mu elamises on ikka veel paras kaos, siis ei taha, et möödujad mu kodus asetsevat segadust uudistada saavad. 😛 Vanas puumajas asuvad aknad ju madalal.
Aga kevad teeb tõesti meele rõõmsaks. Eile, kui sauna läksin, siis kohe tundsin, kuidas kevadpäike soojendab. Ma ei tea, kuidas see mul õnnestub, aga sel aastal tahan ma kevadest rohkem rõõmu tunda. Mis tähendab seda, et rohkem looduses viibida ja kogu loodu tärkamisest osa saada. Praegu muidugi miski veel ei tärka, sest siin-seal on linnaski veel lund, metsadest-niitudest rääkimata. Aga ega ma ei tea ka, sest pole ju vaatamas käinud. Istun siin nelja seina vahel ja nokitsen arvutis oma krüptorahadega. See, et nende väärtus praegu kõigub, või on mitu korda väiksemaks muutunud, ei takista mul neid juurde hankimast. Reaalset raha ei ole ma oma krüptorahade alla pannudki, vaid olen lasknud sellel ise juurde tekkida.
Kõigepealt tegin endale siia walleti(rahakoti) ja siis tegin siia Dogecoini kaevanduse. Sellest esialgul piisab, et dogecoinid lihtsalt jooksma hakkaksid, aga kui tahad, et need kiiremini koguneks, siis tuleb ise dogesid sisse kanda. Kellel ei ole kanda, või ei taha kanda, pole ka probleemi.
Reaalse palgaga teenistust mul ei ole(tööl ma ei käi) ja miks siis mitte krüptorahadega rikkaks saada. 😉 Nendega peab oskama olla kannatlik, et mitte paanikahoos(levib ju igasuguseid kuuldusi) oma krüptoraha odavalt ära müüa. Sellest olen ma praegu suutnud hoiduda, sest mul tiksub veel üks krüptovaluuta, mida mul on üle 11 000 000-ni, aga kui see Euro`desse ringi arvestada, siis on selle väärtus praegu 1/10 sellest, mis mõni kuu tagasi oli ja tol korral ütles mu lähedane, et ei tasu veel müüa. Ma ei oleks tol ajal ka nii palju saanud, et endale kasvõi Ida-Virumaale korter osta. Praegu on see suisa võimatu.
No-votsiis! Niipalju ma oskasingi kevadest kirjutada. Öeldakse, et inimene mõtleb sellest, millest ta kõige rohkem puudust tunneb. Ja mina tunnen puudust oma korterist, ning selleks vajaminevast rahast. Korterist mõtlen ma nii palju, et näen seda isegi unes. Näen mingeid segasevõitu unenägusid korteritest(lukskorteritest). 😀 See lukskorter tähendab minu jaoks seda, et on kohe elamiskõlbulik, on keskküttega ja pesemisvõimalusega(vannitoaga). Ma ei ole praegu isegi kinnisvaraportaalides enam kortereid vaadanud, sest mul ei ole ju raha, et korter osta. Kui äkki suveks kerkib selle krüptoraha hind piisavalt kõrgeks, siis müün kohe ära ja ostan oma elamise. Järgmist talve küll enam siinsamas korteris mööda saata ei tahaks…
Need sõnad on keegi tark inimene enne mind välja öelnud, kuid nende sõnade järgi ma praegu oma elu sean. Edukaks saamisel on muidugi oma kulutused, sest tuleb lugeda vastavasisulist kirjandust. Seda ma püüangi teha ja ostan nüüd endale raamatu “Miljonäri kiirtee”. Apollos on see müügil sellise hinnaga. Igatahes on see väärt investeering. Tean, et millegi soovitu saavutamiseks pean millestki muust loobuma, aga edukusel on oma hind. 😉 Mind see ei heiduta, sest mulle on alati investeerimisnipid huvi pakkunud. Ja nüüd, kui ma süvenenult krüptovaluutade maailma olen sukeldunud, tahan veel rohkem tarkust õppida. Huvitav, et mõned inimesed ei suuda sellest aru saada, et kuidas ma füüsiliselt tööl ei käi. Teised ju käivad. Aga mina leian, et praegu ei ole see niiväga oluline, sest pensioniaastaid nagunii ei jõua koguda, nagu see eelmise riigikorra ajal oli. Seega, töö peab ikka meeldima ka, nagu siin allpool pildil kirjas on. Nii, et mina kusagile lihtsalt töötamise pärast küll rakkesse ei lähe, kui ma oma igapäevaste vajaduste katmisega saan praeguse sissetulekugagi ideaalselt hakkama. Ma ei pea enam kellegiga jagama, sest elan nüüd juba mitmendat kuud omaette.
-Kõige paremini saab krüptoraha illustreerida bitcoin’iga, mis töötab plokiahela tehnoloogial. Bitcoin’i väärtus on võrdeline kullastandardiga, mis tähendab, et mida suurem on nõudlus, seda suurem on ka bitcoin’i hind.
– Bitcoin’e saab kokku kaevandada 21 miljonit tükki. Praeguseks on neid kaevandatud ligi 17 miljonit. Mitu miljonit bitcoin’i arvatakse olevat igaveseks kadunud, sest omanikud on need failid kas ära kaotanud või paroolid ära unustanud. Sarnaselt kullaga, mis saab kunagi maapõuest otsa, kaevandatakse ära tulevikus ka viimane bitcoin’i osak.
-Bitcoin’i loojal Satoshi Nakamotol, kes võib olla kas inimene või inimgrupp, arvatakse olevat ligi miljon bitcoin’i.
-Erinevalt kulla kaevandamisest toimub bitcoin’i kaevandamine arvutite kaudu. Kasutatakse ära arvutite jõudlust, millega lahendatakse keerukaid matemaatilisi ülesandeid, ja vastutasuks arvuti kasutamise ning elektrienergia tarbimise eest premeeritakse kaevandajat bitcoin’idega.
-Samal ajal kinnitatakse kaevandamisega kõik süsteemis tehtavad ülekanded plokiahelasse, mis on avalik ja kõigile nähtav, ainult et isikute nimede asemel on seal nähtaval kasutaja «krüptorahakoti» avalikud võtmed
-Krüptovaluutasid on aga tuhandeid ja plaanides investeerida nendesse, tasub alati meeles pidada, et kõiki oma mune ei tasu ühte korvi paigutada.
-Maksu- ja tolliamet on seisukohal, et saadud bitcoin’id tuleb deklareerida oma tuludeklaratsioonis ümberarvutatuna eurodeks. Tulude deklareerimiseks tuleb võtta bitcoin’i kurss, mida tehingupooled ise tehingu tegemisel kasutasid ja mis on leitav avalikest allikatest.
Üldiselt on nii, et meistriks ei ole ma veel saanud, aga usin õpipoiss olen küll, mis tähendab seda, et uurin ja õpin erinevaid krüptorahade saamise võimalusi. 😛
|
OSCAR-2019
|
||
Kommentaarid: Kas riik on kaasosaline selles, kui riigihanke võitnud ettevõte jätab inimestele raha maksmata?
Ma olen Riito ehituses ise töötanud ja palga sain kätte, sest olin otse alluvuses. Muidugi seal lli kombeks varjata tulusid ja palk maksti osaliselt mustalt ja miinimum tuli arvele.
Ise ma töötan Soomes üldehitajana ja siin on enamasti palga maksmisega korras. Eestis on tõesti nii et hanke hinnad on madalaks lastud ja alapiir puudub ja teatud majad on ehitatud üles vähese rahastusega ja seda ehitanud töölised on oskamatud ja õpivad oma vigadest.
Rumal küsimus. Loomulikult on kaasvastutav. Riik ja riigiametnikud on kodaniku teenistuses ja nende huvide kaitsjad mitte kodanikud ametnikkonna jaoks.
Eesti suurim ja arenenum tööstusharu on tüngamine ja selle alaliigid, nagu rahadega ülelaskmine, kallutatud lepingute sõlmimine jms.
Selle tööstusharu arenguks on seadustesse tehtud "tagauksed", mida siis suurpetturid kasutavad. Pole midagi lihtsamat kui kasutada Eestis täiesti tasuta tööjõudu. Luua mingi firma, sinna palgata töölisi "katseajale", lasta neil kahe eest tööd teha ja siis lahti lasta- kusjuures palka mitte makstes ja otse loomulikult ka nt sotsmakse mitte makstes.
Meil on lausa spetsiaalsed firmad, kes selliste järel koristamisega tegelevad, ehk siis "likvideerijad", kes peale aastatepikkust palkade mittemaksmist võlgu toimetamist (petetakse allhankijaid, tarnijaid, tööriistamüüjaid, rentijaid, kütusefirmasid, sidefirmasid, kontoriteüürijaid, kindlustusi, koolitajaid...) kõik kenasti jonksu ajavad ja pankroti korraldavad.
Pmt elatakse kui kuningad, vedeletakse sooja mere ääres, tegelikkuses kasutatakse tasuta orjatööjõudu ja midagi ei toimu.
Kui üks firma otsas- võetakse riiulist seal aastaid küpsenud ehitus- transpordi- vms firma kui "staažikas ettevõte" ja pannakse sama skeemiga uljalt edasi.
Kaotab tavaline, üha rohkem vaesustuv töömees, makse nagunii ei maksta, see äbar riik nagu ka, aga ise see riik sellist asja korraldab.
lust meenutab siin tragöödiat, kus palgamõrvar tappis vale inimese. mõrva tellija jäi tabamata. kõik on õige.
kohe meenub aga teine lugu. hardo aasmäe surm. kriminaalasja isegi ei algatatud, sisulist uurimist läbi ei viidud. jäädi uskuma potentsiaalse kahtlusaluse juttu. juhtumise elab lust selle tegelasega sama katuse all.
Aasmäe ei kukkunud trepist alla, vaid kukkus üle rinnatise. esimese asjana oleks uurijad pidanud tegema Aasmäe mõõtmete ja kaaluga mannekeeni ning korraldama eksperimendi, kas ilma kõrvalise abita selline üle rinnatise kukkumine üldse võimalik on.
Miks näha vaeva mannekeeniga? Mõni siinsete luulude ajaja võiks ise käia ja tõestada, et selline kukkumine pole võimalik. Ja kui siis siiski kukub, on korraga 2 positiivset tulemust:
Tõenäoliselt on ka Katrin Lust kaasosaline selles, et lapsorjad kusagil pärapõrgus asuvates õmblusvabikutses sisuliselt tasuta peavad töötama, kuna Katrin soovib osta poest odavaid riideid :)
Riik on tugev. Ei tohi kritiseerida riiki, mis meile on vabaduse toonud. Riik suudab päästa inimesed ja olla seal, kus me isegi ei oska arvata.
Riik teeb kõik selle, milles me oleme ja me ei saa muuta midagi, kui me ise ise välja ei vingerda ja suudame minna oma lastele tulevikku looma vabas maailmas.
ongi ju vargariik. pätid ja varga juhivad riiki ja pätid ja vargad mõistavad kohut. nii lihtne see ongi.
See,et Soomes ei saa mustalt tööl olla,ei ole jutt ega midagi.Käisin 5aastat seal mustalt tööl ja kui nüüd korraks lähen,siis jälle mustalt.Kõik oleneb,kus tööl olla.Kui suures firmas,siis muidugi ei tule selline asi kõne alla,kuid era majapeal nokitsedes tuleb.Kunagi sai korraks tehtud selline lollus,et mindud NCC alla tööle ja rohkem ma sellise reha otsa ei astu.Kui on olemas normaalne objekt ja korralik raha-siis lähen,muidu mitte.Eestis saab kevadest sügiseni oskaja vend vägagi head raha ja ma ei näe põhjust kusagile minna.Talvel on mõnikord pisut nutusem,kuid natuke rohkem kui ametliku keskmise palga saab igal juhul.
Kas Katrin Lust on kaasosaline selles, kui tema poolt külastatav kauplus jätab müüjatele raha maksmata või laseb müüjatel kinni maksta riknenud või varastatud kaupa?
Ka Neeme pole süüdi tasumata parkimistrahvide, rendi jms mittemaksmise eest- ta kui tubli tööandja- need ka ei maksa.
Riik ise soetab ju virutatud vara - kui ostan midagi , mis varastatud , siis kui välja tuleb ( näiteks auto - riik isegi vahetuse reg ) siis korjatakse käest . Kui aga riik võtab vastu objekti , millel on väljamaksmata tööd ja materjalid , siis ehitaja või tarnija ei saa minna ja see tagasi võtta ( kuigi isegi arvetel kirjas - vara kuulub seni tarnijale kui arve makstud ) - nii et riik ise soodustab selliseid vargusi
Võetakse laen pangast, aru saamata, et ikka päris jõhkra prossaga, sest inimene ei tea, mis on see imetabane "kulukuse määr" jms.
KOHESELT hüppab pank kahe jalaga selga ja teatab, et võtab elamise ära, muidugi poole hinnaga ja ülejäänud poole jääb inimene veel võlgu- Aga- see pank soovitab (!?) kusagil mujal laen refinantseerida.
Inimene läheb ja sõlmib lepingu ja see pank, kes/mis andis esimese laenu, saab oma raha 100% koos prossadega sellelt SLV pangalt kätte.
Jah on, lausa EU kohus on selle ära keelanud, kuid meie kohus sülitab selle peale kaarega, justkui mängides liigkasuvõtjatega kokku.
Nüüd on selline seis, et pere korter on müügis, samapalju ollakse veel võlgu, ollakse lageda taeva all ja täiesti laostunud.
Ülejäänud vara müüb kohtutäitur ja tööle minna on mõttetu, sest selleks, et palkj kätte jääks, on vaja saada ainult 430 EUR, ülejäänu võetakse käest.
Just oli keiss, kus tehti 9000 EUR laenust sellisel teel kokku 50 000 EUR. Tavaliselt on kohus igati nõus, kui mõistetakse välja neljakordne summa, seekord oli see viiekordne.
Kusjuures- ka seadus ütleb, et intressid ja kõrvalkulud ei tohi ületada põhisummat- aga see on savi!
seadusesse on jäetud tagauks- nimelt esimese sendi maksmine Refinantseerimise" järel kinnitab inimese vaba tahet maksta mitmekordseks tehtud summat.
Palju sul haridust on? Kolm klassi äkki? Võtad laenu ja kohe jääd töötuks. Pank tuleb kohtutäituriga siis kallale, kui ise pole mitte essugi teinud poole aasta jooksul.
Eesti riik on lollide laenuvõtjate kaitseks juba piisavalt seadusi teinud ja varsti jõuame sellele tasemele, et lollide õnneks ei tohigi neilt enam raha ära võtta. Sotsialism tuleb uuesti ringiga tagasi koos süüdimatusega ja vastutustundeta
see skeem töötab hästi ka hooldustöötajate vahendamesel saksamaale,eesti miinimumpalga eest.Tööpäev 24/7 patsiendi kodus.skeem töötas 10 aastat ,nüüd vahetati nime ja läheb sama rada edasi.Skeemig on seotud Eesti Töötukassa,Tööinspektsioon,Maksuamet Sotsiaalkindlustusamet .Advokaat,kes Töötukassa rahadega pidas teabepäeva "Töötaja öigused EL-s kaitses samalajal Tööandjat,kes 10 aastat rikkus Töölepinguseadust,töölepingut ja EL direktiive ja ükski töötaja pole saanud seadusest tulenevaid tasusid.Kui Riik ja Tööandja on teinud mingi seadustevastase kokkuleppe siis on see KORRUPTSIOON,aga mitte öigusriigis Eesti Vabariik
Sellepärast aru ei saa, et loll oled ja asjast eemal oled!! Kui oled ehitussektoris, siis loodad ja loodad, et äkki seekord õnnestub raha kätte saada ja oma võlad maksta. Muidugi peaks riik siin vastutama ja lõpuks selle kamba -mis iganes nimega - lõpuks Rummu töö- ja puhkelaagrisse TPL saatma.
Kahjuks on alltöövõtjatel valida, kas riskida Riito pakutud tööga või olla ilma tööta. Kui üks alltöövõtja ei võta tööd vastu, siis teine ikka võtab, nii et surnud ring.
Tegelikult on küll riik süüdi, sest juba aastaid räägitakse, et hankeid peaks võitma mitte kõige madalam pakkumine, vaid see, mis kõigi pakkumiste keskmisele hinnale kõige lähemale satub. See võimaldaks välja praakida kuritahtlikult madalad pakkumised.
Kui mõni riito tahab umpapullale kraevahel lasta siis ta laseb ka kõige kallima pakkumise korral kraevahele . Raha ei haise :)
|
OSCAR-2019
|
||
Nägin täna und. Olin mingitsorti Mata Hari stiilis tegelane, kes oli imbumas EKRE ridadesse, et seda seestpoolt õõnestada. Kohtusin Jaak Madisoniga ja ütlesin talle: "Issand, te olete nii ebafotogeeniline inimene - päriselus näete te palju parem välja kui fotodel, mitte muidugi nii hea kui Toobal, aga noh, temaga, teate küll, on teised lood..." Ärkasin selle peale üles, et naer tuli peale. Ilmselt kukkusin Mata Harina läbi.
Tule taevas appi, mis unenäod! Reaalsus on tõeliselt kurnavaks muutunud, enam ei saa unes ka rahu sellest hullusest.
Teise teema võiks pealkirjastada kui "miks armastus teeb haiget", aga see kõlab liiga kohatult. Nimelt on mu kass viimased paar kuud käppadega sõtkuma hakanud. Mõtlesime juba, et peaks ta leivatehasesse tööle saatma, teenib kopika ehk või midagi, sest see sõtkumine on iseenesest maru tüütu, rebestab riideid. Eile aga juhtusin lugema, et kassipoolne käppadega sõtkumine on kõige kindlam armastuse väljendus tema poolt. Awwwww! Kuna ma enamiku kodusviibimise ajast veedan niikuinii teki all (ei, meil ei ole külm, keskeltläbi +23 on stabiilselt toas, aga ma lihtsalt olen kookoniloom), siis las ta sõtkub. Õnneks on kass niivõrd intelligentne, et kui paljas ihu käpa alla satub, tõmbab ta küüned sisse (endale, mitte mulle siis). Muidu masseerib ikka korralikult küüned välja-sisse stiilis, tekk ragiseb. Eks ole need armastuse teed kummalised. Pealegi ei sõtku ta mitte kedagi teist peale minu. Nii romantiline.
Sõber tundis muret oma seitsmeaastase tütre pärast, olevat teine liiga ilus, mõtle kui õudne, kui tütrest niimoodi lits tuleb! Ma ei hakanud ironiseerima stiilis, et viska talle siis hapet näkku ja kõik mured saavad murtud, vaid olin omaette hämmeldunult vait. Lihtsalt teadmiseks sellistele teadmatutele meestele - selleks, et teie tütrest lits saaks, ei pea ta üldse ilus olema. Piisab sellest, et ta lihtsalt on. Naissoost siis. Litsitiitli saab mu meelest enamik igal juhul kätte. Lits on see, kes seelikut kannab, pükse kannab, peol käib, kodus istub, kätte annab, kätte ei anna, sõbralik on, ebasõbralik on, paks on, peenike on. Mina olin näiteks ühe koolivenna silmis lits seetõttu, et mul väidetavalt ei läinud jalad ülevalt kokku. Niisiis, ettevaatust kõik need tänapäeva teismelised, kes igatsevad endale thigh gap'i.
Ma olen siin ilmselt maininud ka seda, et olen araknofoob ehk siis kardan ämblikke. Ma olen näinud ka teisi väidetavaid ämblikukartjaid, kes neid elukaid ajalehe peal toast välja viivad - mis mõttes nagu? Mina põgenen toast, kus on ämblik, rõvedal häälel valjusti karjudes, ma ei riskiks ealeski võimalusega, et mind ja ämblikku eraldaks vaid üks hädine ajaleht (va juhul kui see hädine ajaleht eraldab mind ja laiaks litsutud ämblikku). Ma ei saa aru, miks peaks ämblik mingi püha loom olema võrreldes kärbse ja sääsega, et teda labaselt maha nottida ei võiks. Ja ma olen näinud ämblikku, kes pärast äravoolust alla laskmist on järgmisel päeval samas kohas tagasi. Kui see just tema kaksikvend polnud. Ok, ukseavasid ma kodunt lahkudes kinni ei teibi nagu keegi tegi ühes araknofoobidest rääkivas dokis tegi, aga ega ma suvel naljalt võrgutamata (võiks ju nii öelda?) akent lahti hoida ka ei luba. Niisiis olin ma mõõdukalt erutatud kui sain teada, et Tartu Loodusmajas on võimalik kontrollitud tingimustes kohtuda ämblikute T-Rexi ehk siis tarantliga. Jah, ma olen teadlik, et on veel suuremaid ja jäledamaid ämblikke (maailma suurimad elavad Laose koobastes), masohhistlikud kalduvused on mind sellise info juurde juhatanud, aga tarantel on vaieldamatult üks kurikuulsamaid. Tarantlit näidati koos raagritsikate ja kahte liiki suurte prussakatega. Suured prussakad pole pooltki nii jubedad kui tavalised, paneelmaja sordid (ok, mina kohtasin enda omi küll Pelgulinna puumajas) ja kui ma loodusloo-onule (koondnimetus siin, algselt tähistas seda meest, kelle nimi mul nüüd meelde ei tule, aga kes juhtis hallil ajal ETV-s laste loodussaateid ja töötas hiljem Haridusministeeriumis) mainisin, et üks neist prussakaist on selili kukkunud ega saa püsti ning ta soovitas mul prussakas siis ometi õigetpidi keerata, ei kartnud ma (peaaegu) üldse. Prussakas haaras galantselt minu pakutud sõrmest ja püsti ta oligi. Lõpuks toodi kirsina tordil välja ka tarantel. Ja see tarantel oli täielik nummi! Ta oli oranžikas-must ja karvane, ta istus vaikselt paigal ega sirutanud oma jalgu kuhugi, ta oli pontsakas, mitte anorektiline nagu kõik ta võikad suguvennad (jah, ma kardan ka koivikuid/koibikuid/pikkjalgu), ühesõnaga, täiesti talutav tüüp. Julgemad said tarantlit kätte ka võtta, aga hiljem pidi käed ära pesema, sest ta karvad olevat ikka mürgiga koos. Katsuda teda ei võinud. No niimoodi, ootamatult selja tagant turjale patsutada, ilmselt oleks ta võinud ennast siis kiiresti liigutada ja ampsata. Paar last ja isa isegi julgesid tarantli pihku võtta, minu laps kahjuks nende hulka ei kuulunud ja selleks hetkeks kui ma ennast kogusin ja hakkasin ütlema, et ma nagu tahaks ka, pandi pontsakas poiss juba terraariumi tagasi. Samas kui ma ka tüübi kätte oleks saanud, ei oleks sellest ilmselt fototõendit olemas, sest Mini ei oska ju pildistada, seega pildistasin ma võõrast julget last (mõõtkavaks jätsin lapse pildile alles, loodetavasti vanemad ei pahanda):
On ju armas? Täitsa looma moodi, mitte mingi rõve putukas nagu kodumaised rõve-ämblikud. Mingit araknofoobia vastast teraapia-abi ma niisiis tarantliga kohtumisest ei saanud. Ema arvas muidugi, et kui see vend mul siin põrandal vabalt ringi jookseks, küll ma siis teda kardaks. Häh, ise kardab hiiri. Hiir on ju põhimõtteliselt sabata orav ja oravaid ju armastavad ometi kõik?!
Tuli ära! Abieluettepanekunalja teinud mees hüüatas täna loenguruumi sisenedes, et käes olevat ajalooline päev, sest tema olevat Maximas pagulasi näinud. Olevat teised villaseid sokke valinud ja kõva häälega karjunud. Keegi julges kahelda, et kuidas ta kindel on, et need just pagulased olid. Vastus kiire ja konkreetne - nad olid jube imelikult riides. Ei, mingid eraldusmärgid võiks ju tõesti olla, et normaalseid inimesi mitte segadusse ajada...
Meile saadetud inspektor juhtus olema vägagi sõbralik, kes möönis ka ise tõika, et ei näe mingit mõtet väikekontorite külastamises, kus suurimaks ohuks on salakaval vaibaäär või näppe kõrvetav kohvivesi. Aga no töö on töö ja nii mind siis tervisekaitsespetsialistiks määratigi. Või noh, eks ma ikka ise ennast määrasin, kuigi ebaseaduslikult, sest seda ei võivat ilma koolitamata inimesega teha. Samas sain kiita, et olin koolitamata inimesena riskianalüüsi valmis teinud (kamoon, meil on ju Internet!) ning see sobis täiesti. Jäi veel üle sissejuhatava juhendamise toimumise kohta mingi paber tekitada - mis sest, et kolme- kuni kümneaastase hilinemisega, aga ikkagi. Koolitusel pidin teada saama, kuidas seda teha. Ette rutates võin öelda, et esitasin koolitusel suisa sellekohase küsimuse, millele sain vastuseks, et guugelda, küll neid blankette leiab. Nojah, muidugi, loogiline ju.
Aga see koolitus! Oo jaa, see oli elamus! Teate, ma ei suuda eriti hästi kohaneda kui pean kohe hommikul rinda pistma kommentaaridega: "Oi, tüdrukud! Näe, veel üks mees siin teile silmarõõmuks!"; "Eks ikka viskab mehel närvi mustaks kui naine kodus kaagutab ja lapsed karjuvad!" ; "Ihiihii - mida te veel mu eraelust kuulda tahate?!" ; "Minu kehavormidega ilmselt ka igale poole ei sobiks, aga no mis teha, mulle meeldib hästi süüa" (rõhuga sellel, et ütleja ise oli sale naine, aga auditooriumis istus nii mõnigi selline, kelle jaoks see kommentaar ilmselgelt kohatuna kõlas) ; "Kas keegi teab, mis on andragoogika? (vaikus, ma eeldan, et pigem ebamugavusest kui teadmatusest) Ei teagi keegi? Seda ma arvasin, seda ei tea kunagi keegi!" Appi! Kuhu ma sattunud olen? Kas saaks akna kaudu lahkuda? Umbes sellised olid mu esmased mõtted. Ilmselt on tegemist igati pädeva inimesega, aga no see keskealise beibe stiil ei lähe mulle kohe kuidagi peale. Kui ma kuuskümmend saan, pea blondiks tõmban ja oma sõbrannasid ilma irooniata tüdrukuteks kutsuma hakkan, siis laske mind maha. Ok, mul ilmselt ei ole siis enam ühtki sõbrannat alles ja ilmselt aitab selline "omamehelik" käitumine koolitust kellegi meelest hubasemaks muuta, aga ausalt öeldes ei naernud väga ükski ruumisviibijaist. Meenus mu kooliaegne vene keele õpetaja, kes mingi ea saabudes ka järsku pea blondiks tõmbas ja noortepärast teemat arendama hakkas. Meeldejäävaim näide oli see, kuidas püüdsin praktikast pääseda vabandusega, et pean oma koera hoidma ja õpetaja vastas selle peale, et "koerte jaoks on ju ka hotellid olemas, kus nad süüa-juua ja oma vajadusi rahuldada saavad. Mis te naerate? Loomadel on täpselt samasugused vajadused nagu inimestelgi!" Mille peale nii mina kui kõrvalseisnud klassijuhataja diskreetset naeratust näol hoides vaikselt trepist alla taanduma hakkasime...
Teine koolitaja oli samuti hoolitsetud välimusega daam, kes armastas üle kõige kõigile südamlikult läheneda. Näiteks pidime esimese ülesandena enda kõrval istuvale inimesele komplimendi kirjutama. Korraliku eestlasena ehmatas see mu ikka põhjalikult ära, eriti veel seetõttu, et minu kõrval istus mees. Kas sõna "sümpaatne" on kuidagi paljulubava alatooniga või siiski täiesti neutraalne? Mida ma teen, mida ma teen, aju, ruttu, ei-ei, põsed ei värvu punaseks, ei-ei!!?? Minu naaber lahendas selle muidugi hoopis galantsemalt, küsides mult lihtsalt, et " kas me oleme tuttavad?" Ilmselt kvalifitseerub see komplimentide alla. Ja kuna me siin provintsis ikka enam-vähem üksteise nägusid teame, siis vastasin, et jah, mille peale mees pidas vajalikuks pealtkuuljaile lisada, et ei, see ei olnud vastus abieluettepanekule. Krt, ei punasta, ei punasta, neutraalne irve näole! Oma galantsuse nullis ta aga hiljem täielikult sellega, et pidas mind enda paralleelklassiõeks olles ise minust 7 aastat varem lõpetanud. Oeh. Mine veel inimeste sekka, eks. Ka teisel koolitajal jätkus mingeid imelikke slaide stiilis "kuidas mõjub stress meestele" vs "kuidas mõjub stress naistele", kusjuures variandid olid minu jaoks tõepoolest üllatavad a la peavalud meestel ja ärrituvus naistel. Kui keegi koolitatavatest ei nõustunud, et temal neid sümptome esinenud oleks, leidis koolitaja lihtsalt, et ju me siis oleme sellised imelikud. Nojah. Kolmas koolitaja oli mees ja tema oli lihtsalt igav. Luges teksti slaididelt maha ega üritanud ebamugavat nalja teha.
Koju sõitsin bussiga. Kogu tee tegid teismelised bussi tagaotsas peerunalju ja ülejäänud bussisviibijad põrnitsesid enda ette pilgul "Oh God, please kill me!".
Mind ei häiriks kui keegi niiviisi teeniks ja see ta töö on. Aga kindlasti oleksin hingepõhjani solvunud kui keegi mulle sellise üllatuskingituse teeks. OK, naistele vist tellitakse pigeb strippareid kui sületantsu aga mõte sama. Sihtgruppi peab tundma 100%.
Jah, seda kindlasti. Mina tunneks ka end väääga ebamugavalt sellises olukorras. Seekord oli tellijaks sünnipäevalapse lähisugulane ja sünnipäevalaps ka selline üsna showmees, kes verest välja ei löönud.
Hommikul ärgates vaatas mulle peeglist vastu üks väga tuttav nägu. Jah, muidugi, oma paistes süsimustade silmalaugudega nägin ma välja täpselt nagu Cardinal Copia ansamblist Ghost:
Kirjutasin ma sellest bändist pikemalt siin. Hiljuti nägin muide üht väga ägedat videot, kus ühed andekad mehed teevad töötlusi mitmetest tuntud lugudest ja seda just nimelt Ghost-i stiilis. See on päriselt ka vinge, lingin video siia ja soovitan vaadata. Samas paneb muidugi veidi muigama ka, et no nii lihtne siis ongi või? Head jäljendajad on mulle alati meeldinud. Sellel jäljendajal tüübil, Anthony Vincentil on muide oma Youtube kanal ka, kus ta igasuguseid lugusid kõikvõimalikest žanritest järele teeb, nimi on "Ten Second Songs", ta paistab päris tuntud olevat, mina muidugi ei olnud kuulnud varem.
Silmade juurde tagasi tulles, avastasin, et olen kordustätoveerimise aja (mh, mis te mõtlesite, et 2,5 tunnist piisas või?) pannud täpselt päevaks enne L.-i suurt juubelit. Ilmselt oli mingi segadus, omast arust panin muu aja, aga kinnitus tuli just selleks kuupäevaks. Huvitav, kas on väga imelik juubelil säärane koll välja näha? Ah, suva, mehed ei märka niikuinii midagi.
|
OSCAR-2019
|
||
Lugesin täna Daki kolumni Delfist ja hakkasin mõtlema, et minu jaoks on need probleemid vist võõrad...Ma olen küll kirjutanud ühiskondlikust survest olla "hea ema" aga seda pigem Kaja Kallase stiilis ("kukkusin trepist alla ja kedagi ei kottinud, et mu tagumik haiget sai vaid ainult see, kas lapsega on kõik korras!") - noh, et oled selline isetu lapsele elav tädi, kel mitte mingeid muid huvisid ja ambitsioone enam pole vaid ainult alati lahke naeratus näol ja süli maailmale lastele avatud. Minu rikutud maailmavaate kohaselt on sellised tädid pigem viitsütikuga pommid, kes tegelikult oma Xanaxi-maski taga on valmis iga hetk plahvatama ja oma imelised järeltulijad naeltega seina külge lööma (vabandan väljenduse pärast!). Aga, et ma peaksin "normaalne" olemiseks veel lapse kõrvalt nii erialase töö kui kodutöödega tegelema, seda ma küll ei tunne. Ok, erialase tööga ma tegeleks tegelikult meeleldi - lihtsalt need kodutööd on minu jaoks siiani miskit hoomamatut. Ükspäev küsiti mingis netiküsitluses näiteks, et mis marki triikraud mul on. Hakkasin mõtlema ja meenus, et triikraud jäi teadmata kadunuks vist eelmise aasta augustis kolimise käigus. Ma pole tast ausalt öeldes siiani puudust tundnud - järelikult on triikraud täielik mõttetus, mida elamisse tegelikult vaja ei ole. Mu meelest ei näe pesumasinast tulnud ja sirgelt kuivanud riided sugugi nii kortsus välja, et peaks oma aega triikimise peale raiskama. Kunagi rääkis sama juttu Norras koduabilisena töötanud sõbranna - siis ilmselt pööritasin silmi, et issand, mis inimesed seal küll elavad! Mu ema näiteks veedab nädalas tunde pesu triikides - ta triigib kõike kaasaarvatud aluspesu ja taskurätte - aga mulle tundub, et talle meeldib seda teha. Mulle ei meeldi ausalt öeldes ükski nn kodutöö, ilmne jälgi laiskuse tunnus aga samas - mul on ainult 1 elu ja miks ma peaksin seda veetma tehes asju, mida ma ei salli? Sealaudas ma ka ei ela muidugi. Vahel olengi imestanud, kuidas inimestel, kes väidetavalt veedavad aega koristades, on kodud rohkem korrast ära kui minul. Äkki ma, teades, et koristada niikuinii ei viitsi, hoolitsen rohkem selle eest, et kõik saaks kohe silma alt ära ja korjan vahepeal tolmu nö jooksu pealt. Laps on mul kah drillitud. Ja mees.
Tööde teiste kaela lükkamisest veel - lapse juuste lõikamise plaan sai ootamatult täidetud kui ta eile lasteaiast poole vähemate karvadega tagasi saabus. Keegi "tore" poiss oli nätsu juustesse pannud ja kasvatajal ei jäänud muud üle kui käärid haarata. Vähemalt sai asi aetud.
Aga tegelikult tunnen ma ühiskondlikku survet vist juba seetõttu vähem, et ma ühiskonda enam eriti ei kohtagi (ehk siis mul pole mitte ühtegi sõpra! keegi mind ei armasta! koht). Või siis olen ma juba niivõrd vana inimene, et ei hooli enam. Naljakas, kuidas psühholoogi juures peeti seda teiste arvamusest mitte hoolimist üheks ohuks psühhopaatsuse suunas. Et pidev süütunne ja usk ühiskonna silmadest sinu kuklal aitab sul saada paremaks inimeseks ja mitte langeda ühiskonna äärealadele? Isemõtlevad inimesed on ju ometigi ohtlikud.
Üks raamatusoovitus kah lõppu. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on tegemist vististi parima raamatuga, mida ma üldse kunagi lugenud olenud - Richard Dawkins "Luul Jumalast". Ainus naljakas asi raamatu juures on see, et autor arvab end kirjutavat raamatut inimesele, kellel on Jumala suhtes kahtlusi. Mina arvan, et mitteateistil on seda siiski raske seedida. Ega seal miskit väga uut ei olegi (ok, tegelikult on raamat mul hetkel veel pooleli), lihtsalt hea on vahelduseks lugeda terve mõistusega inimese mõtteid, taustaks näited hirmsalt ameerikamaalt, kus möllavad kreatsionistid ja geist president on tõenäolisem kui ateist.
Ahjaa, tulin veel sellisele järeldusele, et ma ei pea mingit magistritööd kirjutama enne kui ma ei taha ja kuna ma hetkel ei ole suutnud oma mõtteid kuhugi koondada, siis ma ei lähe kevadel, üks titt käekõrval ja teine tissi otsas, oma cum laude diplomile järgi.
"Mulle ei meenu, et oleksin kohanud mõnd äriõiguse spetsialisti, kes ei arvaks, et tema töö on mõttetu. Sama kehtib enamiku eespool jutuks olnud uute tööde kohta. On tohutu hulk palgalisi spetsialiste, kes – kui satud nendega peol rääkima ja ütled, et teed midagi, mida võiks huvitavaks pidada (oled näiteks antropoloog) – tahavad iseenda tööst rääkimist vältida. Ja pärast paari jooki peavad nad pikki tiraade sellest, kui mõttetu ja tobe nende töö tegelikult on."
Mulle tundub, et kõik oleks üpriski talutav, kui see nõnda oleks. Mida mina olen kohanud, on aga hoopis vastupidine - inimesed püüavad kõigest hingest oma arutut sebimist põhjendada, õigustada, tähtsustada. Äkki meil on lihtsalt liiga vähe seda kapitalismikogemust? Taaskord see 1000 aastat orjaaega?
Kõik on nii tõsimeelsed, et mul hakkab kõhe. Mu sõbranna töötas loovagentuuris, kus pidi punktipealt 8 tundi kohal passima ja Facebook oli arvutis blokeeritud. Ma saan aru, et see on ilmselt erand, aga mu meelest kõnekas näide, kus isegi loovtööd võetakse äärmiselt tõsiselt. Ma kujutan ette, et ma lähen reklaamiagentuuri üsna suvalisel kellajal, suvalistes hilpudes ning hakkan siis koha peal lõõpima sellest, kuidas lambakarjale uut mõttetut toodet vahana pähe määrida. See oleks mu meelest normaalne, arusaadav ja lõbus. Miks peab toonitama, et ei-ei-ei, see on väga tähtis töö, olulised on meie missioon ja visioon, kõike teeme vastavalt tunnustatud teooriatele jne?! Ka Tähtsas Ministeeriumis pidi mul kohv ninast välja lendama, kui kolleeg teatas, kuidas ta tunneb, et saab siin "midagi ära teha" - tema töö oli istuda koosolekutel ja paika panna tööplaane ning arengukavu, mida mitte keegi kunagi ei vaadanud, sest nelja aasta pärast tuli uus juht ja alustas kõike otsast peale. Aga tööd tehti tõsiselt ja karmilt, ületunnid olid igapäevased - kui mina viiest koju lähen, kukub Eesti riik kokku! Ma algul arvasin, et see on hea nali, pärast enam nii kindel ei olnud, et üldse oli nali. Palka maksti selle töö eest nii palju, et mul oleks julgelt 90% sellest iga kuu üle jäänud. Olekski siis mõned aastad "tööd rüganud" ning seejärel jalad seinale tõstnud - sai kah seda riiki teenitud, aga kus sa sellega, siiamaani need õnnetud stressavad seal ületunde teha. Ilmselt minusugustega kukukski süsteem kokku, sellepärast.
Kas inimesed võtavad neid "mõttetuid" töid seepärast nii tõsiselt, et muidu on oht lahti lastud saada ja äkki siis peaks minema mõnele kehvalt tasustatud, aga päriselt vajalikule tööle? Et nad tegelikult teaavad, aga petavad end meeleheitlikult? Mis juhtuks, kui me tunnistaksime, et ongi mõttetu jura, aga no vähemalt soe kontor ja makstakse heldelt? Eelmainit artikli põhjal ei muutuks sellest ju midagi. Pole lihtsalt viisakas niimoodi? Lugupidamatu? Lugupidamatu nende suhtes, kes päristööd teevad, kehvades tingimustes ja niru palga eest? Silmakirjalik ei ole natuke või?
Viimasel ajal on ilmunud päris mitmeid raamatuid nõukaaegsest tööelust - kuidas meediatöötajad poolest päevast kohale ilmusid, pintsaku tooliseljale tõendiks jätsid ja seejärel puhvetisse kadusid. Kas me üritame end nüüd sellest kangesti distantseerida, et nüüd on oma riik ja selle nimel ikka teeme korralikult tööd, mitte ei vea seanahka võõra võimu eest? Ma kahtlustan, et niimoodi arvates me alahindame inimese laiska loomust.
Ma ise muidu aitan oma töös robotit ehk siis arvutit. Võiks ka olla inimesest sõltumatu töö, aga paraku mulle tundub, et kui kvaliteedis just jõhkraid allaandmisi ei tehta, siis inimfaktorist sõltuvate asjadega arvuti siiski hakkama ei saa. Mis me räägime arvutitest, isegi paljud inimesed ei saa, lollikindlaid lahendusi ei ole, sest lollid on uskumatult leidlikud. Võtame või näiteks valimissedelid, mida peaks üsna lihtne olema masinaga kokku lugeda. Alati on neid, kes suudavad numbreid loetamatult kirjutada, numbri jaoks mõeldud kasti teksti kirjutada jne ning kõik nad ei tee seda sugugi mitte ainult trotsist. Mõelge siis, kui palju võimalusi on erinevalt interpreteerida oluliselt keerukamaid blankette. Ok, Eesti on üks hirmus maa, kus nad kõike digitaliseerivad, aga mujal kasutatakse endiselt paberit mingitel meile tagurlikuna tunduvatel põhjustel.
Terved ametid kirjutavad kirju iseendale ja kui keegi puudu on, siis võib üks inimene vähemalt viite asendada.
Mul tuttav just vahetas kohta ja valida oli kahe riigiastuse vahel. Ühes põnev uus juht, keda isegi mina olen nõus raadiost kuulama (mul hakkab kiirelt igav, eriti riigiametnikke kuulates); väga põnev töö ja erinev pisut eelmisest aga natukene väiksem palk. Ümberkorralduste aeg ning ta oleks saanud end rakendada maksimaalselt. Minu meelest väga põnev!
Teises valdavalt tuttav seltskond ees (reorg tulemusena liiguti üksteise sabas vist ühest kohast teise, need riigiasutuste reoganiseerimised on üldse naljanumber), suurem palk aga kohutavalt nüri töö. Sisuliselt kastad lilli ja vastad kõnedele, assistendiamet (enne oli strk üksuse juht). Aga palk ja puha jne. Reedel töötavad poole 2ni...
Juba teisel kuul olid jutud, kuidas pühapäeva õhtul tabab inimest kohutav stress ja töömõtted ajavad oksele. Teisel kuul!!! Mul ikka läheb mitu aastat enne kui rutiin tekib.
Nii et mul on üsna sama küsimus, et kas tõesti ainult soe kontor, mugav seltskond ja palk loevad? Ta ise kommenteeris seda nii, et inimene peab ikka täielik idioot olema kui talle tema töö meeldib ja ta tööle rõõmuga läheb. Et kõik teevad sunniviisiliselt, sest maksud tahavad maksta jne. Ma ei ole sellega nõus. Kui mul on 1 elu, miks ma seda niiviisi veetma peaks? Õud. Isegi kui töö on periooditi jama, tuleb leida midagi, mis põnevust juurde annab. Harida end ise, teha vabatahtlikuna midagi jne. Elu peab ikka kuidagi huvitavaks elama.
Ja rõõmust rääkides, on ka täiesti teine vaade - kunagine alluv (kõrgharidusega, aastaid kultuurisfääris tegutsenud, nutikas tegelane aga kohutavalt laisk) pidi nüüd töötama öövalves ja ütleb, et see on hetkel tema unistuste töö - kellast kellani, mõtlemist ei eeldata ja arengut ka mitte. Masendav, minu meelest. Aga kui inimene on õnnelik ise ja rahul... Oh jah.
See veidi teine teema tegelikult, töö igavus vs põnevus mu meelest sõltub inimesest. Seal artiklis oli pigem üleüldiselt sellest, kuidas on palju töökohti, millest "maailmale" erilist kasu ei tõuse, aga mis enamasti on prestiižsemad kui hädavajalikud tööd.
Sinu väljatoodust tekib mul aga küsimus, miks ei võiks ennast harida, vabatahtlikult miskit teha jms vabast ajast, see ei pea ju üldse tööd puudutama. Vastikut tööd teha on muidugi vastik, aga samas ma ei leia ka, et ideaalselt arendav ja meeldiv töö kõigile võimalik oleks. Võib vabalt naerda oma lolli töö üle ja seda lõbusamalt võtta. Ma ise näiteks ei tahaks teha tööd, kus ma ei saaks muusikat kuulata ja vahepeal filme vahtida :)
Kui inimene elab selleks et töötada, siis oleks nüri töö tegemine hull piin. Aga kui inimene töötab veidi selleks et täie rinnaga elada siis kama kaks mis töö kui võimaldab elu nautida ;)
Eks paljud ongi loonud endale illusiooni enda ja eriti oma töö asendamatusest. Kui töötasu on kopsakas ja ametinimetuses on sõna "juht" (turundusjuht, projektijuht, sotsiaalmeedijajuht jne), siis võibki tekkida tunne, et näe, ma olen tähtis, mulle makstakse mu töö eest palju palka, järelikult teen ma midagi hästi olulist ja olen hästi väärtuslik.
Mul kõlksuvad selle jutuga kaasa üldse liiga palju töötamise teemad, meenus Oliver Parresti kunagine artikkel:
"Seega – töötule antud ülesanne leida midagi, milleks teda vaja on, ei päde. Neid ei pea enam millekski veel rohkemaks vaja olema, sest kõik vajalik on juba tehtud. Tegemata on veel ainult mõned üleliigsed asjad, ning pole kindel, kas neidki kõigile jagub. Praegustest töötutest on maailmale kõige rohkem kasu, kui nad hoiduvad täiendavast tarbija üleväntsutamisest. Kui mul oleks raha, siis ma maksaksin neile selle eest.
Samal ajal kui õnnetud töötud noolivad seinalt toidulõhnu, on nende tööle pääsenud võitluskaaslased end rihmaks pingutamas. Nad on sunnitud töötama pideva ülekoormusega, sest konkurents ükskõik kui labasele tööle on kange – ukse taga on töönäljaste järjekord. Tööandjal on väga lihtne nõuda enamat ja vigisemise korral võtta tööle keegi, kes oskab vait olla. Tööle pääsemise lävi nihkub üha kõrgemale ja ukse taha jäävad ka potentsiaalirikkad inimesed. See ei ole aga tervislik ühelegi osapoolele."
Krt, seal kommentaariumis on nii palju lugeda, et ma praegu ei jõua - pean tööd tegema! Ma muuseas ei pea midagi, ega keegi ei kärata mulle, aga kui ma näen, et teised parasjagu teevad, on piinlik käed rüpes lugeda...Peab tegema tööd, sest kõik teised teevad nii, mhmh. Ja muuhulgas möönan, et ilmselt oleks selle kommentaariumi lugemine (mulle) praegu arendavam ja kasulikum kui mu palgatöö tulemus.
"Tegematajätmise väärtustamise. Kui me suudame ette kujutada nigelat raamatut, mille oleks võinud kirjutamata jätta, sest nii oleks parem, võime ette kujutada ka relatiivselt väärtusetut avaliku elu tegelast ja maailma halvemaks tegevat karjääri. Tõesti, ma ütlen, see läbi-viieline võimumajaks ehitatud õpilane, kes läks edasi advokaadiks saama, küüniline, kuid ilma kahtlusteta - see maailm oleks üks kenam koht, kui ta oleks leidnud endas jõudu oma vanemaid alla panna, freeloadida nende üheksakümnendatel relva ja paberiga kokkuaetud hiigelvaranduse otsas, kasvatada juuksed pikaks, teha kesktaseme üürikas kanepipõssu ja rääkida kahtlast jama tšakramite ja vabamüürlaste kohta. Midagi head ei oleks sündinud, ent mingid halbused oleksid tegemata."
Pole lootagi, et töö kaudu jagatakse ninaesist võrdselt jagatakse. See mehhanism pole ometi selleks välja mõeldud!!! Kui tööandjal on võimalik saada 1 töötajalt 100 ühikut tööd või 2 töötajalt 2x50, siis ta valib alati 1x100. Üks komplekt töökohta, tööriistu, väljaõpet, jne. Suurtel ettevõtetel on töökohtade vähesus selge vahe-eesmärk ja selle nimel tehakse igasugu trikke. Näiteks palgatakse väliseid konsultante, makstes 2x või 5x peale, et headcount väiksem oleks.
Siis hakkasin kommentaare ja mu taluvuspiir on selgelt langenud: kunagi lugesin täiesti rahulikult, kuidas inimestel on erinevad arvamused, aga nüüd on "mind ei huvita, ei tee mind kuidagi targemaks, aint vihastab - miks ma peaks endaga nii tegema?!" ja kinni.
(see oli notsu posti kohta - kuigi ka siinne on täiesti tore. Mhmh, inimesed suhtuvad täiest ihaiglaselt tõsiselt oma tähendustetutesse töödesse! Aint kommentaarid on siin ka mõistlikud enamasti =P )
Ma juba ammu "avalikes kohtades" selle tõttu kommentaare lugeda ei taha, notsu juures ma veel selliste kommideni ei jõudnud, teab, kas julgengi rohkem lugeda...Samas ma olen raudselt seda postitust ja kommentaare nende ilmumise ajal juba lugenud, aga need on meelest läinud.
Marca, julgustuseks ütlen, et tookord seal minu pool jäid eriarvamused vähemalt viisakaks, kommenteeriti üksteise juttu, mitte isikut jne.
Ma siis kirjutan natu riigitööst Kauri eest ja teispoolt ookeani pilgu läbi. Olen pea kümme aastat riigi pakutud ametikohal olnud (tööks ei saa seda kõige parema tahtmise juures nimetada). Miinuseks on kohalkäimise vajadus ja igavus, plussiks viisakas kompensatsioon nii papis, hüvedes kui puhkuses ja täielik stressi puudumine. Eelpenskarile sobib ideaalselt aga noore inimesena küll ei tahaks teha. Mida suurem organisatsioon, seda rohkem bürokraatiat ja ebaefektiivsust, riik kõige suurem.
Algul oli natu piinlik palja molutamise eest tasu saada, aga inimene harjub kõigega :P Südametunnistust rahustan mõeldes, et nüüd saan tagasi maksud mis enne riigile maksin :D Vähemalt netis võin piiramatult surfata, sellegi kommi toksin tööl ;)
Riigitöö mu meelest erineb ikka asutuseti ja tasandite lõikes ka suuresti. Ma olen olnud praktikalt nii linnavalitsuses kui maavalitsuses, seal oli küll näha, et tehti inimeste jaoks vajalikku tööd. Ministeerium erines osakonniti, meil juhtus eriti haige juht olema, erinevust oli märgata ka kaadri voolavuses osakonniti.
Netis surfamise osas, tuttav töötab pangas ja sageli vastab FB-s sõnumitele koheselt, ma siis uudishimutsesin, et kuidas nii, teil ju kaamerad selja taga valvavad? Ta vastas, et ah, kõik surfavad netis kui kliente pole :)
Eks jah bossist sõltub omajagu. Meil ka linna teises otsas sama firma sama osakond, aga seal mingi kummaline ülemus tahab ennekuulmatut, et inimesed tööd teeks :D Osa tulid meile üle, osa läksid pensile, momendil neil seetõttu tööjõupuudus.
Tegelt seda seltskonda vaadates jääb mulje, et riigitöö ongi ette nähtud rakenduse võimaldamiseks igasugu puuetega ja patoloogiliselt laiskadele tüüpidele, kes muidu oleks lihtsalt töötud :P
Mu eelmine töökoht oli pangandus. Kas pangandusel on mõte? Aga selle "tagatoal" - tootearendusel, riskihaldusel, protsessijuhtimisel...?
Ehk. Kui me ütleme (kusagil ülal), et mõttetule ettevõtte mõttetule allhankijale raamatupidamist tegev isik on ise samuti mõttetu. Siis kust jookseb see piir? Kes ja kus paneb paika, millised nähtused, funktsioonid, teenused, tegevused on "vajalikud"?
Oleneb, mis oleks alternatiivid. Ka Eesti riikluseta autonoomia mingis euroföderatsioonis (nagu USA osariik) võiks minu poolest OK olla. Aga see ei muudaks ehk praktilisest küljest väga palju, lihtsalt muist ametikohtadel oleks teised nimed.
Kuidas nii üldse saab? Sa lähed hommikul tööle, mõeldes, et täna ei tee ma inimkonnale mitte midagi vajalikku? Miks???
mu arust blogosfääris on seda ohkamist vahel olnud (üles otsida praegu ei viitsi). ja loomulikult on see üks asi, mis teeb inimese õnnetuks.
nt ma proovisin kunagi nooruses korra klantsajakirjale kirjutada, üritasin seda endale veel pikareskses mõttes lahedaks mõelda - "lasen rikastel endale selle eest maksta, et ma neile elamist õpetaks" - aga kaua ei suutnud. pmst tegin ainult 2 artiklit ja see oli kohutav enesesundimine.
Kaur, mulle tuli meelde üks näide konkreetse töölõigu (mitte terve ameti) kohta. Üks IT-inimene rääkis mulle, et mingit IT-süsteemi üles pannes on kasulikum sinna mingi error sisse planeerida - kui süsteem aeg-ajalt kokku kukub ja IT-töötaja tuleb kohale kutsuda, on kohe näha, et näe, teeb tööd. Tasub ikka palgal hoida. Kui teha liiga hea süsteem, võib kinga saada.
Ma arvan, et selliste vigade parandamine, mille oleks algusestt peale saanud sisse panemata jätta, kui tööturu loogika seda lubaks, on suurepärane mõttetu töö näide.
Ma tegin kodus andmesisestamise tööd, mis võttis mult palju aega ja jõudu, ja kirjutasin mingeid 200-sõnalisi nupukesi "üldhuvitavalt teemal", mis pidid suvaliselt lahti tulema, kui keegi netilehel (mille jaoks ma andmeid sisestasin) klikib - ja kuskil 2 kuu järel ma kahtlustasin juba kõvasti, et seda lehekülge ei avata iial.
Ja siis oli küll tunne, et no MIDA FAKKI. Ok, ma saan oma rahanatukese kätte, aga phmt ma teen lihtsalt tühja ju. Miks ma pean siis üldse tegema?! Võiks lihtsalt aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa kirjutada ju, kas keegi üldse KUNAGI loeb, mida tegin?
See tunne tekib ka siis kui väga pikalt sama tööd teha. Nt väga suures organisatsioonis võib töötaja katta väga väikest lõiku (nt võrdleb laekumisi arvetega). Sadu kliente, mitu geograafilist punkti katta, kuskil suures keskuses "taskuraha" eest sisuliselt. Mingit sidet kliendiga sel juhul ei teki, mõõdetakse teisiti (tagasilükatavate dispuutide arv nt versus reaalsed kreedidmemod). Organisatsiooni aspektist väga vajalik (raha tuleb kätte saada) aga töötaja aspektist jõle.
Raha on see mis on mõttetu töö motivatsioon. Kindlasti on paljud nõus minema kõrbesse liivateri lugema mingi raha eest. Kui süsteemid pakuvad raha ja et see kätte saada tuleb igasugu mõttetusi teha.
Üks näide mõttetutest tööülesannetest on ka see, mida ma olen kuulnud koolitöötajatelt - et uue haridusministriga tulevad uued korraldused, umbes et üks minister käsib korraldada tsükliõppeks ümber ja siis tuleb teine ja laseb jälle tavalisteks klassikursusteks ümber teha. Selline administratiivne tõmblemine jätab õpetajatele päriselt õpetamisega tegelemiseks vähem aega ja jaksu.
No ja siis on räägitud ülemustest, kelle nähes peab justkui midagi tegema. Vahet pole, et vajalik töö on juba ammu tehtud ja võiks koju ära minna või netis lõbutseda. Kiirematele töötajatele õudne nuhtlus.
Aga laiemalt mõttes - unustame korra selle mõttekuse ja mõttetuse teema. Minu arust tehakse lihtsalt kokkuvõttes liiga palju tööd.
Pangaarve kasvatamine, asjade omamine, jälje jätmine ajalukku, inimkonnale teene osutamine, senilahendamata võrrandi lahendamine, sportlik saavutus, meeldivate asjadega tegelemine ...
Tänapäeva ühiskonnas absoluutne enamus meist müüb oma aega ja oskusi kellelegi, et oma personaalseid vajadusi rahuldada ja eesmärke saavutada. Milleks oma pead vaevata selle üle kas töö mõttetu või mitte kui kompensatsioon piisav.
100 aasta pärast mäletavad teid üksikud kui te just pole kuulsad kirjanikud, teadlased, poliitikud või soovitavalt massimõrvarid - paradoksaalselt mäletab inimkond neid masohhistliku mõnuga kõige kauem :D
1000 aasta pärast on suure tõenäosusega tsivilisatsioon tundmatuseni muutunud kui üldse enam olemas on. Ja meist personaalselt pole prtaktiliselt miskit jälge jäänud peale võimaliku geneetilise info mis 30 põlvkonna jooksul tundmatuseni segunenud.
Eelnev mõttekäik pakub mulle rahulolu ja laseb mõnuga elu nii palju nautida kui töö (pole vahet kas mõttetu või mõttekas, esimese puhul lihtsalt eeldan kopsakamat kompensatsiooni) eest saadav palk võimaldab.
Oleneb inimesest. Lihtsalt raha pärast väga pikalt ei suuda keegi ühes kohas olla. See on teatav sadomaso sel juhul. ja olnemata ambitsioonist siin elus, valdavalt inimesed siiski ei ole rahul. Aga neil puudub julgus muuta.
Avalik sektor on Eestis poliitikute mängumaa sageli, oleneb ilmselt asutusest ja positsioonist. Ma olin 3,5aastat ja nägin nelja osakonnajuhatajat/ülemust. Kui minister lahkus, tuli uus mass oma sõpruskonna või parteikaaslastega.
|
OSCAR-2019
|
||
Siit ka siis küsimus.. Kus keegi vahetada on lasknud.. Mis sorti vahetus, mis õli ja mis selle asja hind?
Uurisin trionicult ja tema soovitus oli 3 korda vahetada niipalju kui välja tuleb ja vahetada paarisaja km tagant.
Õige õli margi leidmine polnud ka keeruline ja asi läks maksma kokku 29 euri. ja käiguvahetus muutus peale esimest vahetust juba sujuvamaks ja dünaamilisemaks...
Sai just vahetatud Troostis, polnud odav lõbu. Jäi kõrva soovitus vahetada käigukasti õli tihedamalt mingi aeg kui välp 80 tuhat ette näeb.Võib muidugi ka dünaamilise pesu teha.
Troostis hinnad ka viimastel aastatel lakke hüpanud, varuosad on poehind + 20% ja töötund 48€. Kui Vikit seal poleks siis ilmselt läheks mujale.
"Tänan, et meie poole pöördusite. Automaatkäigukastidel tuleks dünaamilist õlivahetust teostada: CVT/Variaator/Multitronik puhul iga 40 000-50 000 km läbimisel; DSG, S-Tronic, Powershift 50 000 – 60 000 km tagant ning tavaautomaatidele 80 000 – 125 000 km või 8 aasta möödumisel. See on info automaatkäigukasti tootjatelt (mitte autotootjatelt) ja on tõesti soovituslik, sest sellise intervalli puhul on äärmiselt väike tõenäosus, et rikkeid põhjustaks vananenud abrasiivne ning vale friktsioonarvuga õli. Autotootjad seevastu mainivad enamasti lakooniliselt „Lifetime e. eluaegne“ toomata ära mitu km see siis tähendab. Tegelik põhjus on soov auto kulusid erinevates testides võimalikult madalana hoida ja näidata ning lisaks on põhihuvi, et auto esimesel ja teisel kasutajal ei tekiks probleeme. Selle eluea peab käigukast tavaliselt probleemideta vastu, sest statistiliselt on see 150 000 – 200 000 km või kuni 7 aastat.
Õlikogus mis kulub dünaamilisel õlivahetusel (pakkumises toodud), on informatiivne ja see sõltub käigukasti seisukorrast (läbisõit, kasutusintensiivsus ja ka näiteks millistes tingimustes on sõidukit kasutatud). Tavaliselt tähendab see ca 2-3 liitrit õlikulu lisaks käigukasti netomahule (tavaline käigukast on 7-10 liitrit), kuid näiteks kuumema kliimaga maadest (Itaalia, Prantsusmaa, jne) imporditud masinatel kulub 1-2 liitrit rohkem õli kui nt Rootsist pärit autodel. Üldiselt jääb kogus 12-14 liitrini (vastavalt sellele muutub ka lõpphind kas odavamaks või kallimaks), aga on ka väga halvas seisukorras autosid millel kulub isegi mõni liiter rohkem õli kui tavaliselt.
Orienteeruvalt kulub käigukasti dünaamiliseks õlivahetuseks kuni 2 tundi. „Dünaamiline õlivahetus“ sisaldab kogu töö-protsessi nii dünaamilise õlivahetusseadmega kui ka diagnoositestriga, lisaks veel proovisõitu (adapteerimist) ning puhastus- ja üldkulumaterjale (v.a õli, see on eraldi pakkumises välja toodud).
Enne iga dünaamilist õlivahetust tehakse autole diagnostika (veakoodide ja muude parameetrite lugemine ja proovõisit). Proovõisõidu raames tõstetakse käigukasti temperatuuri ja suurendatakse koormust (tugev kiirendamine sõites, kohapeal edasi- ja tagurpidi koormamine). Selline koormamine on võrreldav sportliku sõidustiili ja raskemate koormuste (järelveetav haagis vms) vedamisega, mida autotooja on ette näinud ja mida korras käigukast peab probleemideta taluma. Kui käigukasti juhtplokis, mehaanika osades, turbiinis, õlipumbas vms on kulumisest tingitud vead, siis enamasti tulevad nad sellise testimise käigus välja. Teatud käigukastidel kustutatakse ka käigukasti paranduskoefitsiendid juhtplokist (adaptsioonide nullimine) ja ka see võib juhtploki ja käigukasti kulumisest tingitud vead välja tuua. Testimist viiakse läbi seetõttu, et võimalikult põhjalikult hinnata kas käigukast on veel korras ja õlivahetusel mõtet või tuleb hakata teostama käiguka sti remo nttöid.
Me ei kasuta juba mitu aastat dünaamilise õlivahetuse käigus pesuainet, sest algusaastatel peale umbes 500 sõiduki testimist veendusime, et ta ei tee seda efekti mida müüja lubab. Praegu teenindame ca 1300 autot aastas ja oleme veendunud, et see oli õige otsus. Puhastusprotsess toimub ikka uue õli jõul, sest tegelikult on õlis väga kvaliteetsed puhastamismanused juba sees. Suurim mustus paikneb hüdrosiduris (mootori ja käigukasti vahel) ja sealt saab seda ainult dünaamilise õlivahetusega kätte. Lisaks jääks alati pisike kogus pesuainet käigukasti ja uutematel sõidukitel on see väga kriitiline. Kui mõni klient siiski ekstra soovib seda, siis saame ka antud teenust pakkuda.
Vaatasin puht huvi pärast et mul oli õli hind letis ka odavam.. filter Mahle letihind on muideks 11,7 €
Ma ei karda, kast toimetab nagu siidi, mõni asi tuleb lihtsalt preventiivselt ära teha, et tulevikus vältida probleeme. Ikkagi mis õli sinna kasti käib? :)
Mul oli õli käigukastis süsimust, kuigi seda olevat eelmisel aastal vahetatud umbes 5000 km tagasi. Tartu värk ma ütlen.
enda omal olen pooleteise aasta jooksul kolm korda vahetanud ja nüüd on õli juba üsna värske välimusega.
Kui teed tavavahetuse saad 30% vahetatud, sealt tuleb veel kahel järgmisel korral tõrva kui varem vahetatud pole.
Hõbenooles - ATF AW-käigukastidele 9,1667€, selline õli oli minu auto pakkumisele lisatud. Huvitav kas õige asi ikka, äkki mõtlesid nad ka, et 5-ne kast :)
|
OSCAR-2019
|
||
Nende sõnadega võttis metropoliit Stefanus kokku Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku korraldatud konverentsi „Eesti märter piiskop Platon“.
Missugused ootused olid õigeusklikel ja missugune roll oli Paul Kulbuschil, keda teame kui märterpiiskop Platonit? Üldistatult neile küsimustele konverents vastuseid pakkus, keskendudes iseseisva Eesti riigi väljakuulutamisele eelnenud ja järgnenud aastale.
Konverentsi mõtte algatasid õigeusu kiriku metropoliit Stefanus ja ajaloolase haridusega endine peaminister Mart Laar. Sissejuhatuseks sõnas ülempreester Mattias Palli, et ajaloos toime pandud koledusi ei tohi kunagi unustada, mõeldes veretööle 14. jaanuaril 1919 Tartu Krediidikassa keldris ja mainides, et iga päev toob sõnumeid laias maailmas jätkuvalt toimuvatest martüüriumitest.
Tema luges ka ette metropoliidi ettekande märtrist õigeusu kiriku vaatenurgast. Ettekandes kinnitas metropoliit, et esimene märter oli Jeesus Kristus ja et martüürium ei ole mitte lihtsalt surm, vaid oma tahtest lahtiütlemine ja Issanda risti kandmine. Kuna õigeusu arusaama järgi kannab inimene endas väge, mis jääb tema säilmetesse, tuleb märtrite pühasid säilmeid hoolega hoida, sest need juhatavad meid ülestõusmise juurde. Kõik viis krediidikassa keldris surma läinud vaimulikku on kaasa aidanud kiriku võidukäigule, oli metropoliidi sõnum.
Aprillis 1917 Venemaa ajutise valitsuse kinnitatud Eesti autonoomia tõi kaasa tõuke rahvakirikute tekkeks. Õigeusu kirikuelu sooviti muuta rahvapärasemaks: vaimulikud võivad kanda erariideid ja lühemat habet, usuõpetust antakse eesti keeles jm. Kesksele kohale tõusis Tallinna vikaarpiiskopkonna loomine.
Ettepanek asuda piiskopitoolile tehti Riia vaimuliku seminari kasvandikele Paul Kulbuschile (snd 1869) ja Aleksander Kaelasele (1880–1920). Nõusoleku andis Paul Kulbusch, kuigi ta nägi ees seisvat raskeid aegu, kõneles oma ettekandes dr Anu Raudsepp Tartu ülikoolist. Uue kalendri järgi 13. jaanuaril 1918 (vkj 31. dets 1917) pühitseti Peterburi Püha Issidori eesti koguduse esipreester Platon Tallinna vikaarpiiskopiks Tallinnas Aleksander Nevski katedraalis.
See andis õigeusklikele lootust paremale elule, ent asjaajamine oli keeruline ja kiriku tegevus kitsendatud. Ometi oli vaja teha otsuseid, et kogudused välja ei sureks. Kellelegi palka ei makstud, Saksa okupatsiooni ajal kehtis ka tsensuur ja kirjad liikusid ainult käest kätte. Keelatud oli raudteel sõita ja nii liiguti hobustega. Teadaolevalt külastas piiskop Platon 71 kogudust. Kuigi sellest ajast on palju ebaselget, sõnas ettekandja, et õigeusu kirik jäi püsima just tänu Platonile, kes hindas kõrgelt omariiklust.
Dr Mart Laari ettekande Eesti Töörahva Kommuuni (kehtis 52 päeva novembrist 1918 jaanuarini 1919, sealjuures eri linnades eri arv päevi) usupoliitikast luges ette Tauri Tölpt, Tartu ülikooli doktorant. Katse likvideerida kristlik kultuur lähtus Venemaa uue võimu dekreedist lahutada riik ja kirik ning kuulutada kõigi usutunnistuste vaimulikud rahvavaenlasteks. Mitu kirikut muudeti rahvamajaks, põletati piibleid ja tapeti umbes nelikümmend kirikutegelast.
Ülevaate piiskopi elust andis preester dr Andrei Sõtšov, märkides, et piiskop Platon oli Peterburi vaimulikus akadeemias kaitsnud 1894 väitekirja luterlaste patukahetsuse ja pihtimise küsimusest, et tema pühitsusel kantud riietus lähtus sinimustvalgest rahvusideest, et ta avaldas soovi toetada Eestimaa kubermangu komissari Jaan Poskat. Piiskop soovis keerulisel poliitilisel perioodil lepitada õigeusklikke ja luterlasi.
Novembris 1918 võttis Platon kahel päeval osa Eesti Maapäeva tööst, kavatses pärast jõule sõita Riiga, kuid haigestus teel ja jäi Tartusse. 2. jaanuaril 1919 läks Platon pärast haigust jalutama ja enamlased võtsid ta tänaval kinni, kõneles konverentsil ülempreester mag Aivar Sarapik. Platon viidi Tartu Krediidikassa keldrisse, kus oli teiste seas veel kaks õigeusu ja kaks luteri usu vaimulikku. 12 päeva jooksul palvetasid vaimulikud koos, kuni nad vahetult enne Tartu vabastamist mõrvati.
Platoni töö Eestis jäi väga lühikeseks, kuid oli tulemuslik – õigeusu koguduste esimene täiskogu toimus märtsis 1919. Seda loetakse Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku alguseks. 1922 asutati Platoni mälestuseks orden ja ühena esimestest anti see riigivanem Konstantin Pätsile. Platoni rüü ja panaagia (kaelaskantav ikoon, vt 8. lk) on annetatud Eesti Rahva Muuseumile. Piiskopi mälestuseks laulsid konverentsil Issanda Muutmise kiriku lauljad koos juhendaja Kristi Sarapuuga, süvendades veelgi konverentsi õigeusklikku vaimsust. Platoni kanoniseerimine pühakuks kestis kaks ja pool aastat ja sai teoks aastal 2000.
Õnnitlen ja tänan ajalehe Eesti Kirik peatoimetajat, toimetuseperet, sihtasutuse nõukogu esimeest ja nõukogu, kolleegiumi, kõiki autoreid, kaastöölisi ja lugejaid kirikulehe 90. sünnipäeva puhul alanud aasta juhtsõnaga «Minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi!» (Ps 73:28). Teil, õieti meil, on täita vastavalt ajalehe põhikirjale olulised ülesanded. Nimetan neli esimest:
• selgitada kiriku- ja ühiskonnaelu küsimusi ajalehe lugejatele (EELK liikmetele ja kõigile kristlikust meediast huvitatutele), lähtudes EELK põhikirjalistest ülesannetest;
Iseseisva vaba rahvakiriku asutamine 1917. aastal ja kaks aastat hiljem kiriku põhikirja vastuvõtmine tõstis päevakorrale ka kiriku häälekandja väljaandmise küsimuse. Kiriku ja riigi olukord on mõneski mõttes tänapäeval sama mis toona. Üksmeelele jõudmine õnnestub meil siis, kui ähvardab reaalne oht.
Kaks ajalehte – Meie Kirik ja Protestantline Ilm – esindasid kahte äärmust: üks alalhoidlikku ja teine liberaalset suunda. Suurem osa vaimulikest ja kiriku liikmetest ei kuulunud kumbagi rühma. Selleks, et hoida kirikut keskteel, oli vaja kolmandat lehte. Nii sündis 1924. aasta alguses ajaleht Eesti Kirik, et ühendada kiriku pere.
See ülesanne polnud kerge. Peatoimetaja prof H. B. Rahamägi sõnastas ülesande nii: ««Eesti Kirik» tahab terve Eesti ev-luteri kiriku ühendajaks ja koondajaks saada; ta seisab täiesti positiivsel evangeeliumi alusel; ta tahab kartmata tõe teenistuses seista. — Temale on tähtsam kõige pealt usuline elu ja siis usuline õpetus …» Kesktee taotlemine tõi kaasa kokkupõrked nii konservatiivide kui ka liberaalidega. Kriitikale vaatamata oli praost Aunver kahe maailmasõja vahelise perioodi kõige staažikam Eesti Kiriku toimetaja.
Viimase 90 aasta jooksul oleme üle elanud küüditamisi, maalt põgenemist ja okupatsioone. Kirik on kannatanud sisemiste ja väliste vastuolude all. Kirikuleht on aga ilmunud järjepidevalt – tõsi, mitukümmend aastat olude sunnil välismaal, sest kodumaal oli võõrvõim, kes kartis kirikut ja kirjasõna. Vabamate aegade tulles tegin konsistooriumi kirjastus- ja pressiosakonna juhatajana juba 1988. aastal, kui mäletan õigesti, ettepaneku taastada ajaleht Eesti Kirik ja esitasin toonase Põltsamaa koguduse õpetaja Joel Luhametsa lehe toimetajaks.
4. märtsil 1990 ilmuski ajalehe Eesti Kirik esimene number võimsa trükiarvuga 20 000. Tänu vabamatele aegadele muutusid kiriku olud. EELK liikmete arv suurenes, alustasime tööd raadios ja televisioonis. Saime jagada suurel hulgal piibleid. Oli tohutu ootus ja lootus. Nüüd, ligi veerandsada aastat hiljem on kirikulehe ülesanne ikka sama: kuulutada evangeeliumi ja ühendada kirikurahvast. Nii nagu kahekümnendatel aastatel, on ka tänapäeval võitlus õpetusküsimuste ja kirikukorralduse üle muutunud üha teravamaks. Eesti Kirik peab hoidma kiriku ühtsust. Kui teised väljaanded saavad rõhutada erinevusi, olgu õpetusküsimustes või kirikupoliitikas, siis Eesti Kirik saab julgustada ja kajastada kogudustes toimuvat.
Praegune peatoimetaja Sirje Semm on jätkanud lehe algset suunda. Ta on läbi aegade kõige pikaaegsem peatoimetaja! Kerge see ei ole olnud, aga elus ei saa keegi vältida vastuolusid. Muidugi on kahju, kui üks või teine õpetaja teatab protestiks lehe tellimise lõpetamisest. Vaatamata kõigele soovin, et Eesti Kirik oleks avatud ka diskussioonideks.
Minu arvates me ei vaja kirikuvalitsuse propaganda lehte. Lugejatel ei maksa pahandada selle üle, kui ei saa nõustuda kõigega, mida kirjutatakse. Küll toimetus teeb oma tööd. Täielik tõde on ainult Piiblis. Oluline on meie usk ja otsimisvalmidus, millele alanud aasta usuaastana meid kutsub.
|
OSCAR-2019
|
||
Kuigi ma ise väga palju ei kirjuta (jätkuvalt on tunne, et olen aastate jooksul juba kõikidest asjadest kirjutanud :D), loen jätkuvalt meelsasti kõiki teisi blogisid. Ja mida üllatust tabas mind täna kristallkuuli juures - kirjutagu ma oma päeva viiest hetkest. "Tellimus" oli seotud kooliga, aga hetkel ma seda ei tee, sest meil on vaheaeg. Iseenesest leiaks kindlasti ka tänasest tööpäevast mõne hetke (näiteks see hirmus hetk, kui koosolekul räägiti üle, et riigieksami komisjoni liige peab jälgima eksaminande ega tohi tegeleda kõrvaliste asjadega. Ses mõttes, et ma saan aru, et klaviatuuriklõbin, eriti lauaarvuti oma, tõesti segab. Ajalehekrabin ka. Aga et hindamist vajavaid töid ei tohi kaasa võtta... ajas mind juba ette paanikasse. Olin sunnitud küsima, mis tagajärjed sellel on, kui ma siiski hakkan eksamil töid hindama. Kas mind kõrvaldatakse eksamilt? Vallandatakse? Ma olen nõus mõlemaga riskima, sest aineõpetajana pole mul isegi pissitamisrõõmu. Direktor arvas, et ehk ikka ei kõrvaldata :D), aga ma kirjutan parem mõnest sellisest päevast, kui mul reaalselt on kohtumisi ka õpilastega. Seega järgmisel nädalal ehk.
Kirjutan hoopis esmaspäevast, kui me Ruudiga käisime Sännas. Läksime sinna juba pühapäeval ja ööbisime mõisa külaliskorteris. Juba see oli hästi tore, meie saabudes oli ahjus tuli, tuba ja köök oli värskelt koristatud, voodid mugavalt valmis seatud. Hästi mõnus tunne oli.
Kohe hommikul. Ärkasime natuke pärast kaheksat, mis tähendas, et kella kaheksast alanud meditatsioonile ma ei jõudnud, pikutasime koos Ruudiga ja rääkisime, kuidas magasime, mida unes nägime, mida päeval teha plaanime. Siis sõime oma kaasavõetud hõrgutavat hommikusööki ja sellele järgnes HETK - Ruudi hakkas kell üheksa hommikul kannelt harjutama. See oli nii tore. Kodus ei tule meil nii vara hommikul kunagi sellist tunnet, et mängiks kannelt. Sännas tuli :) Pärast harjutamist läks Ruudi õue rattaga sõitma, kuigi vihma sadas. Seda teeb ta kodus ka :D, aga siiski oli selles mõnus sännalik rahu tunne juures.
Umbes kümne paiku, kui Ruudi suhteliselt märjana tuppa tagasi tuli ja mina oma juukseid kuivatasin (ei, ma ei käinud sõitmas, pesin hoopis juukseid), koputati meie uksele. Ukse taga oli Frida, kes kutsus mind ja Ruudit oma kooli südameringi. Juba eelmisel õhtul oli Ruudi uurinud, kas ta võiks osaleda koolitundides. Kadi ja Hendrikut arutasid seda asja ja lubasid, aga kuna too esmaspäevane päev oli koolis väga eriline päev, siis tavalisi tunde ei toimunud, oli ainult südamering, mis tähendab, et kõik ringisolijad jagavad seda, mis neil eelmisest päevast südamele jäi. Ja see ei ole koht, kus kõrvalt jälgida, vaid siiski osaleda ja ka ise jagada. Ruudi tundis, et ta pole võibolla selleks veel valmis ja nii me otsustasime, et ta ei lähe. Nüüd aga selline kutse. Ja loomulikult läksime. See ongi teine HETK. Tegelikult rääkimine oli juba ära olnud, meie saabudes istusime lihtsalt maas ringis ja laulsime. Hendrik ja Teodor mängisid kitarri, kõik laulsid. Hästi hea oli olla.
Poole üheteistkümnest oli aeg hakata sõitma Rõuge poole. Meie Ruudiga ei teadnud, kuhu minna, seega istusime valmisolevalt autos, kuni tuli Hendrik ja ütles, et me liiguks selle auto järel, mis natuke aega tagasi ära sõitis. Eks me üritasime seda teha, aga reaalsus oli selline, et ka pärast tugevat kiiruseületamist me tuttavat autot ei näinud. Seega sõitsime silma järgi :D Õnneks oli sihtpunktiks kirik, mille kõrge torn kaugele paistis. Ruudiga on väga hea tundmatutes paikades sõita, tal on hämmastav ruumitaju ja silmad, mis märkavad kõike. Nii et leidsime kiriku, saime juhised ja siis sai alustada sellega, miks me tegelikult seekord Sänna sõitsime - laste ristimine. Ma ei oskagi öelda, milline koht selles kõiges just see HETK oli. Võibolla siis, kui me laulsime (mulle ausalt öeldes väga meeldib kirikus laulda), või hoopis siis, kui ma sain aru, et mul on ikka veel apostellik usutunnistus peas, kuigi ma pole seda viimased .... mmmm... kuus aastat lugenud. Siiski vist ikka see, kui ma ütlesin kõva häälega välja oma ristilapse nime.
Pärast pidulikku kirikutseremooniat toimus mõisas suur rõõmupidu, kus oli palju-palju inimesi (kolme lapse peale oli 14 ristivanemat) ja puhas vegansöök. Kaasa arvatud veganlasanje, sest Sänna lapsed polnud kunagi lasanjet söönud :) Pärast sööki anti üle ristimistunnistused. Lastele ja vanematele. Mina Rafaeli emana sain oma meelespea kiiresti kätte. Ja siis tuli HETK. Tunnistused said endale Teodori vanemad. Ja suur oli nii minu kui ka teiste üllatus, kui mina jälle tunnistuse sain :D Nii et eneselegi ootamatult sain endale korraga kaks poega juurde :) Muidugi ei ole mul selle vastu mitte midagi, ainult rõõm.
Pidu jätkus koolilaste trikišõuga, mis on jätkuvalt uskumatu. (Ostke endale žongleerimispallid, need on nii meditatiivselt stressi maandavad.) Ja siis hakkasime meie Ruudiga oma asju kokku paneme, et koju tagasi hakata sõitma. Kui Kadi aru sai, et me siiski samal päeval ära läheme, muutus ta silmnähtavalt kurvaks. Ja rääkis asjadest, millest me väga-väga kaua aega ei ole rääkinud. Millest võibolla rohkem ei peakski rääkima. Aga oli hästi ilus HETK.
Nüüd siis see osa, et kellele teatepulgad edasi anda. Ühe annan kindlasti krsi´ile, teise mõtlesin sokutada indigoaalasele ja kolmanda annaksin hea meelega koolmeisterdajale, aga tema puhul ei oska ma aimata ka, kas ta ka teada saab, et talle on teatepulk antud. Lisaks pole ta nii pikka aega kirjutanud. Aga äkki läheb õnneks :)
Mind kui tavalise Aliase mängijat ajas algul kohutavalt segadusse ka see, et ta annab vihjeks sama tüvega sõna nagu see, mida ta lõpuks saada tahab. Mul jäi alguses kogu aeg õige sõna pakkumata, sest ma olin kindel, et "selle tüvi on juba vihjetes ära öeldud, järelikult selle tüvega sõna ei tohi vastus olla" (noh, et tahab "mõjustamist" ja vihjab "mõju avaldamise" kaudu.)
Ja kohati on seal sõnaliigid segamini. Nt kui ta küsib vihjetes vaheldumisi sünonüüme sõnale "mõjutama" ja "mõjutamine", siis on puhas loterii, kas mu õige tüvega vorm läheb pihta või mööda - st kas ta aktsepteerib ma-tegevusnime või "-mine"-vormi.
|
OSCAR-2019
|
||
Meil kõigil on nimekiri unistustest, mida soovime ühel heal päeval ellu viia, kui meid ainult ei takistaks töö, perekond, kool, raha ja vastutus. Aga kui oleksite kohustustest prii? Kui miski ei piiraks teie võimalust maailma kogeda? Kui miski ei seaks teile piire, kui tahate paiku oma silmaga näha ja oma käega katsuda? Mida te siis […]
Kullal ja hõbedal on inimkonna ajaloos olnud erakordselt suur roll. Neil on palju väärtuslikke omadusi: nad on säravad, vastupidavad ja kergesti töödeldavad, nad on haruldased ja seetõttu kallid ja ihaldusväärsed. Ent praktilise väärtuse kõrval on alati olnud oluline ka kuld- ja hõbeesemete sümboolne tähendus. Raamatus ei ole esemeid mitte üksnes kirjeldatud, vaid jutustatakse ka lugusid […]
See raamat ei ole monumentaalskulptuuridest, vaid monumentidest, s.o mingitest tähistest, mis on rajatud kellelegi või millelegi. Ehkki skulptor või arhitekt on monumendi-mälestusmärgi kujundamisel väga tähtis, on selles raamatus keskendutud eeskätt vastavale isikule või sündmusele, kellele või millele on monument püstitatud. Eelistuseks võtsin, et igal monumendil peab olema rääkida oma lugu. Monumendid on raamatus toodud küll […]
Igal rahval on oma kultuurimärgid, mida peetakse oluliseks, hinnatakse ja mille järgi tihti ka orienteerutakse laiemas kultuuriloos. Raamatu „101 Eesti kunstiteost” eesmärgiks on need kultuurimärgid esile tuua. Igast perioodist on ära märgitud mõni iseloomulik teos, mille kaudu lugeja saab liikuda keskajast tänapäeva. Raamatusse valitud teosed on ligi 700-aastasest ajavahemikust, seega on valik rikkalik. Nii pika […]
Taimed toovad ilu, värvi ja liigendatust igasse aeda, olgu selleks siis tagasihoidlik aknalaud või suur maakodu aed, kuid taimesortimendi hulgast kõige sobilikumate valimine võib osutuda tõeliseks proovikiviks. Käesolevas teoses leidub nii teada-tuntud lemmikuid kui ka jutuainet pakkuvaid tõelisi eksoote. Vaatluse all on suur valik ühe- ja kaheaastaseid taimi, sibullilli, põõsaid, roose ja ronitaimi. Eraldi peatükid […]
Avasta maailma selle detailirohke ja atraktiivse kaardiraamatu abil. Suurtel kaksiklehekülgedel on kaardistatud 6 maailmajagu ja 47 riiki, seal hulgas ka Eesti. Peale geograafiliste objektide ja poliitiliste piiride on välja toodud iga riigi vaatamisväärsused, kuulsad isikud, piirkonnale iseloomulikud loomad ja taimed, rahvustoidud, kultuurisündmused, üllatavad ja vahel ka veidrad faktid. Kokku moodustub muhe ja hariv tervik, mis […]
Siia raamatusse on koondatud 101 arheoloogilise leiu lood. Kaugelt üle miljoni meie muuseumites hoitava leiu hulgast moodustavad need vaid väikese osa, ent nende lugude abil oleme püüdnud näidata, kuidas arheoloogid esemeid uurivad, kuidas saadakse teada esemete vanus ning kasutusviisid ja kuidas on võimalik jõuda vaid mõne leiu järgi tõlgendusteni ammu kadunud ühiskondadest ja inimestest. Arheoloogia, […]
Raamat toob huvilisteni põnevat lugemist saja ühe Eesti toidulauda enim mõjutanud toiduaine ja toidu kohta. Eesti toiduna ei käsitleta seejuures ainult traditsioonilist talurahvakööki või rahvusroogi, vaid ette on võetud siinne toidukultuur kogu selle ajalises, ruumilises ja kultuurilises mitmekesisuses. Eesti toidu näo on kujundanud looduskeskkond ja kliima, samuti rahva peamised tegevusalad – põllundus ja karjakasvatus. Läbi […]
Raamatus leiavad enim kajastamist keskaegsed kirikud, sest need moodustavad kõige hinnalisema osa meie arhitektuuripärandist. Muidugi on meie kirikud tagasihoidlikumad kui Prantsusmaa gooti katedraalid. Asume ju ikkagi Euroopa äärealal. Sellest hoolimata leidub meil aga sedagi, millega Vana Maailma arhitektuuripilti täiendada ja mida kusagil mujal enam ei näe. Nagu Tartu Jaani kirik, mille terrakotadekoorile pole võrdväärset. Samuti […]
Maailma usundid on alati oma tõekspidamiste süsteemi väljendanud sümbolitega, mis annavad edasi universumi väge ja väljendavad selle sügavamaid salapärasemaid tõdesid. Ka tänapäeva lääne ühiskonnas, kus näiliselt valitsevad mõistus ja tarbimine, kujundavad ühised sümbolid meie vaimset ja emotsionaalset maastikku. Tung väljendada selgelt universumi ja inimeste vahelisi vastastikuseid seoseid on inimese loomuomane vajadus, mis on meil ammuste […]
Eesti laevaehitus on ilmselt sama vana kui ülemeremail Skandinaavias, seega üle tuhande aasta. Sealtmaalt algab ka käesoleva raamatu jutustus eesti meeste laevadest. Esialgu olid merel seilavate kauba- ning sõja- ja röövilaevade tüübierinevused üsna väikesed, sajandite jooksul aga eriotstarbeliste laevade arv suurenes. Veelgi enam suurenes laevade spetsialiseerumine meie vetes pärast aurumasinate kasutuselevõttu 19. sajandil ja sisepõlemismootorite […]
Hõbesõlg, kannel, ohvrikivi, rehemaja, veimevakk, kapsaraud – milline on nende ja veel kümnete asjade lugu ja saatus, kuidas on need kujundanud eestlaste elu ja olu, millised neist on lõplikult unustuse hõlma vajunud ja millised on ärganud taas uuele elule? Raamatus „101 Eesti vana aja asja” annab Eesti Rahva Muuseumi teadur Piret Õunapuu kaasahaarava ülevaate valitud […]
|
OSCAR-2019
|
||
Külmutatud toiduprotsessid Toiduainete töötlemise seadmete lahendused ja käivitusvalmis projektide pakkuja | ANKO FOOD MACHINE CO., LTD.
Külmutatud toiduainete töötlemine / Toiduainete töötlemise seadmete lahendused ja käivitusvalmis projektide pakkuja
Kodus Toiduainete töötlemise seadmete lahendused Toidutöötlemise tüüp Külmutatud toiduainete töötlemine
Toidutöötlemistehnikate edenemine ja arendamine toovad etnilise päritolu toidud üle maailma supermarketitele. Toidu külmutamine võib toitu värskendada, baktereid pidurdada ja vähendada mädanemise võimalust.
Lisaks sellele suurendab see transpordi ja pakendi mugavust deformatsiooni vältimiseks tarnimise ajal.
ANKO on kogenud külmutatud toiduainete töötlemise masinatega ning on pakkunud üle 2000 masina komplekti ja lahendusi 108 riigile kogu maailmas. Kommunikatsioonist, disainist, teadus- ja arendustegevusest masinaehitusse kuulame ja õpime klientide vajadusi pakkuda klientidele professionaalseid ja terviklikke lahendusi. Järgmised lahendused on seotud külmutatud toiduga.
Kuidas säilitada toiduainete maitset pärast külmutamist ja kuumutamist, on võti toidutööstuses kindlalt seisma jääda.
Mitte ainult see masin, mille ANKO on teie usaldusväärse väärtusega kujundanud, kuid retsepti muutmise võime on ka määrava tähtsusega, et saada klientidele kasu.
Me oleme kindlad, et meie suurepärane meeskond võimendab mehhaniseerimist, ilma et see kahjustaks maitset ja maitset.
Suurte tööjõukulude ja töötajate juhtimisega seotud probleemide tõttu hakkas Hiina toiduga tegeleva spetsialiseerunud klient otsima praetud ja aurutatud pelmeenide valmistamiseks mõeldud toiduainete töötlemisliini. Sõber soovitas kliendile ANKO Food Machine Company. Pähkli valmistamise seadmed töötavad automaatselt, klient suudab oma tootmismahu suurendada parema juhtimisega. Lisaks sellele vastab CE-sertifikaat AFD-888 kliendi vajalikele nõuetele - toidu ohutusele ja hügieenile. See on kõige olulisem põhjus, miks klient valib ANKO .
Restoranis näete Hongkongis tavapärase hiina toiduga inimeste pakke. Madam summa on olnud Hongkongi inimeste peamine söögikoht. Restoranide suureneva äritegevuse tõttu tahaks dim dimari restorani omanik laiendada oma tootmisvõimsust kitsa köögiruumiga. Paljude toidu masinate tarnijate tsitaadid olid omaniku eelarvest suuremad. Ainult Anko pakkus mõistlikku hinda ja suurepärast kvaliteeti. ANKO on üle 30-aastane kogemus toidu valmistamise masina tarnijaks ja nende usaldusväärne maine ahvatleb omanikut küsima nende võtmeprojektide lahendusi.
See ettevõte on toiduainete tarnija, kes on spetsialiseerunud India külmutatud toiduainete tarnimisele. Suurenenud nõudmiste tõttu pöördusid nad ANKO poole toiduainete töötlemise seadmete lahenduste osas. Käsitsi valmistatud parafi kvaliteet, kaal ja suurus ei ole järjepidevad ja tootmisvõimsus on madal. Seega oleks kogu lahendus, kui paratha tootmise seadmed saaksid lahendada kõik probleemid.
Kubba on üks Lähis-Ida põhitöökoda, nii et suur nõudlus on kliendi äritegevuse õitsenguks muutnud. Kuid tema töötajad ei suutnud tootmisnõudeid täita ja kvaliteet oli ebastabiilne. Selle probleemi lahendamiseks võttis klient ANKO ühendust toiduainete töötlemise seadmete lahendustega.
Sellel firmal on pagaritöökoda, müües erinevaid kuklid ja leiba. Pruun suhkur on koostisosa Aasia toiduvalmistamises ja paljud inimesed peavad seda tervislikuks toiduna. Klient arendab täidisega pagarit, mille tainas on pruun suhkur ja mis kaalub vaid 12-15g. Kuna nad hakkasid müüma pruun suhkrut aurutatud kukeseened, on suur populaarsus teinud neile nii palju tellimusi. Teades, et ANKO on toiduainete töötlemise seadmete kujundamise ekspert, võttis ta meiega ühendust lahenduste leidmiseks.
Lõuna-Aafrikast pärit kliendi ettevõtted hõlmavad külmutatud toitu, küpsetamist tooteid keskköögiks ja toitlustusteenust. Gurmaanilise kevadrulliga hakkas rohkem populaarseks saama, ebapiisavad töötajad ei suutnud vastata kõrgematele nõudmistele. Sel ajal otsis klient aktiivselt toidu masinate tarnijat, kes omab kvaliteetseid masinaid ja professionaalseid teenuseid. Nad kuulsid ANKO toodetud stabiilse ja kõrge tootlikkusega kevadrullmasina. Lõpuks otsustasid nad tugineda ANKO et suurendada tootlikkust.
Kliendil on pagari- ja etnilisest toidust koosnevad tootmisliinid, sealhulgas baozi, siomay, hargao, leib jne. Selleks, et pakkuda klientidele kõige värskemat ja parima kvaliteediga toitu klientidele, on neil toidukaubad, keskköögid, pakendamisliin, jahutus ja külmutatud rajatised. Kuna nende praegused tooted saavad kasumit stabiilselt, kavatsevad nad laiendada teise keti rullide tootmiseks mõeldud teist dimensiooni. Loodan, et see võib luua uue turu. Enne seda laiendamist ostis klient ANKO lt masinaid ANKO valmistamiseks ja masina kvaliteedi ja ANKO müügijärgse teeninduse jaoks mitu masinat, nii et ANKO kevadrull masin, mille tootmisvõimsus on kõrge ja stabiilne, on just see, mida nad soovivad. Seetõttu on meie rõõm teha nendega koostööd ja vastata nende nõuetele.
Pagariäri on kliendi põhitegevus ja laienenud paljudes Lähis-Ida ja Aasia riikides. Tal on tarneahela oma pagaritoodete kaubamärgi jaoks, sealhulgas toorainete tootmiseks ette nähtud põllumajandusettevõtted, tööstuslikud pagaritööstus ning pagaritooted ja toodete müüjad. Kliendil on range kvaliteedikontroll, et tagada tarbijatele hea kvaliteediga toit ja parima teenuse saamine. Oma äritegevuse laiendamise tõttu otsis ta toidu masina tarnijat, kelle kvaliteedi ja teeninduse ärikontseptsioon on nendega ühesugune. Aastal 2000 kuulis klient seda, et ANKO poolt tehtud automaatne kevadrull ja Samosa kondiitriplaadid on suure võimsusega, multifunktsionaalsed ja kulutõhusad, nii et nad otsustasid teha koostööd ANKO .
Kanadas on külmutatud toiduainete turg tihedas konkurentsis. Kohalikud elanikud eelistavad aega säästa ostes väljavõtteid või vahetuid toite. Kliendil on ketis restoranid ja saab supermarketitest külmutatud toidu tellimusi. Tänu kasvavatele nõudmistele sooviksid nad, välja arvatud originaalmasin, mille nad ostsid ANKO lt mandonite, praetud konnakottide, shumai ja teiste sarnaste toodete ostmiseks, osta kevadrullmasina tootmisliinide laiendamiseks.
Ettevõtte laienemisele ja suurenemisele järgnes probleem, mille tõttu nende esialgne siomay masin ei suutnud vastata kõrgematele nõudmistele. Tänu meeldivale koostööle ei leidnud nad eelmisel korral teisi tarnijaid, kuid Anko ostis uue automaatse topeltreaga siomay masina.
ANKO Paratha automaatne filmimis- ja pressimismasin - Araabia Ühendemiraatide ettevõtte masinatööstus
Moslem on Lähis-Idas suurim rahvastik, kes kujundab nende toidukultuuri, halaltoitu. Samuti on kiiretemas keskkonnas külmutatud toit üks lemmikkohti ostunimekirjades. Kliendil on ka äri külmutatud toiduainete, nagu kubba, samosa, kana sõrmedega. Kui iga tootja soovib arendada toote suuruse või uue toote diferentseeritust, on neil vaja masina tarnijat, kes suudab varsti kohandada masinat vastavalt individuaalsetele nõudmistele. ANKO on professionaalne meeskond; rohkem kui pooled töötajatest on kogenud insenerid, kus on üle 20 ehitusinseneri. Sisemise integreerimise kaudu reageerime kiiresti masina muutmiseks vastavalt vajadusele. Seetõttu palus klient ANKO kohandada suuremahulist filmimist ja masina vajutamist.
Ettevõte on tuntud Euroopas, peamiselt müüb Hiina toitu. Nad võtavad alati kliendi tervise esmatähtsana, nii et nad rõhutavad, et kunstlikke maitset ja värvaineid pole, lisandeid jne, ning neil on filosoofia oma toodete rangelt ja hoolikalt kontrollida oma tarbijatele. Ettevõtte laienemise tõttu soovis klient suurendada tootlikkust ja leida kõrgekvaliteedilise masinaga ja professionaalse teenindusega toiduainete masinate tarnija. Aastal 2006 kuulsid nad, et ANKO pakkus kvaliteetset, professionaalset ja stabiilset masinat, mille masina kujundamise filosoofia vähendas klienti. Pärast seda andsid nad üksikasjalikku teavet oma tootlikkuse nõuetest ja kohalikest toiduohutuse eeskirjadest. ANKO pidasime seda oma tööks, et rahuldada nende vajadused, pakkuda igakülgset koolitust ja müügijärgset teenindust, nii et nende tarbijad saaksid alati nautida ohutut, hügieenilist ja maitsvat toitu.
Klient on külmutatud toiduainete hulgimüüja. Ta tahaks säästa tööjõukulusid ja suurendada tootlikkust. Ta leidis ANKO parima lahenduse leidmiseks. ANKO keskendub käsitöö maitse hoidmisele, kui klient muudab käsitsi tootmise masina tootmiseks. Näiteks on klient toonud rohelise pruunistuse, mis on käsitsi keeruline. Kui ta püüdis toota oma tooteid masina abil, mitte käsitsi, on üheks probleemiks see, et masin ei saa korduvalt rullida taina. Seetõttu oleme teinud palju jõupingutusi, et kõrvaldada sellised erinevused käsitööprotsessi ja masinaprotsessi vahel. (Märkus: LAP-2200 pole enam saadaval. Ajakohastatud mudel on LAP-5000. Palun võtke meiega ühendust lisateabe saamiseks.)
Kliendiks on pagaritootja, kes ekspordib tooteid paljudesse Euroopa riikidesse, sealhulgas Luksemburgi, Prantsusmaa, Saksamaa, Inglismaale jne. Nad on arendanud pagaritööstust juba aastaid ja laiendasid järk-järgult oma äritegevust dim summale. Tootlikkuse suurendamiseks otsisid nad kvaliteetset toiduainete töötlemise masinaid. Nad kuulsid, et ANKO poolt toodetud har gow-moodustavad masinad võiksid toota 2500 tükki tunnis, mille tulemusena otsustati meiega tootlikkust parandada.
Kliendil oli oma ettevõtte alustamisel töödeldud veetaste toiduaineid ja saades kohaliku toiduainetööstuse liidri. Seejärel asutati klient uue jahu ja kondiitritoodete valmistamiseks. Bangladesh on tihe ala, kus külmutatud toiduainete turul on tohutuid võimalusi. Kuna paratha on selles piirkonnas tavaline toit ja kliendil on jahu tehas, otsustas ta käivitada paratha tootmisliini. ANKO kinnitasid nad ANKO võimet planeerida käivitusvalmisid. Lisaks on meie eeliseks tootmisliini planeerimise ja masina paigaldamise paindlikkus sõltuvalt kliendi ruumist. Seetõttu usuvad nad meie masinatesse ja teenindustesse, ostes kogu tootmisliini tainasegistist ANKO toidupakendisse.
Kliendi tooted on halaltoit, sealhulgas kevadrull köögiviljade täidisega, kana ja sibula täidisega, juustutopsid ja veiseliha täidis, mis on lubatud moslemitele. Ramadani lõpus ei olnud paastumine vajalik. See oli aeg, et inimesed saaksid sisseoste ja osta toitu; Selle tulemusena sai klient palju kevadrulle (sigarirolli) tellimusi. Ta kasutab kolme poolautomaatset kevadrullide valmistamise masinat, mis vajab töötajaid käsitsi rullide mähkimiseks. Anko masinad rahuldavad teda. Sel põhjusel arvas klient, et tellib uue kevadrullmasina, millel on spetsiaalne voltimis- ja rullimisseade, et vähendada tööjõukulusid, suurendada töövõimet ja kontrollida standardimise kvaliteeti.
Kliendil on juba mõni muu firma kevadrull-töötlemismasin. Kuna tema äritegevus kasvas, tahaks ta suurendada tootlikkust ja parandada toodete välimust. Ta oli otsinud paremat lahendust, samuti vastuvõetavat hinda. Lõpuks saavutas ANKO kliendiga ka eelise. See pole mitte ainult see, et masin ise, vaid ka meie meeskond. Meil on rohkesti teadmisi toidu koostisosade ja retseptide kohta; Meil on aastatepikkune kogemus kõikide tingimuste, näiteks temperatuuri, vee temperatuuri, pneumaatiliste seadmete või masinate ja toidu elektriseadmete mõju kindlaksmääramiseks. ja viimased, kuid mitte vähem tähtsad, meie insenerid on täis kirge leida kõik võimalikud lahendused.
Kanada külmutatud toiduainete turg seisab silmitsi suurte konkurentsidega. Kohalikud eelistavad toidu tellimist või äravõtmist, et säästa aega. Valmis jahu on ka valik paljudele peredele. Klientide keti restoranides on wonton supp üks populaarsemaid kombinatsioone. Suurendades filiaalide kaupa, peavad nad igal päeval valmistama rohkem ja rohkem vabalt valatud tükke. Seepärast hakkavad nad kasutama ANKO 's wonton masinat automaatselt tootma winton, ja siis nad külmutada küpsetatud wonton ja tarnida iga restorani, mis võimaldab kiiret reageerimist kasvavale nõudlusele.
Klient toodab piimatooteid, külmutatud valmistoite ja pagaritoodete erinevaid tooteid. Samuti on nad pühendunud innovaatiliste toitude kohandamisele. Erinevad maitsed ja delikaatsed esinemised on teistest konkurentide toodetest paremad. Kuid külmutatud toiduainete turg muutub pidevalt. Kuidas saab ettevõte rangelt kontrollida kulusid, tagades läbilaskevõime ja kvaliteedi? Knack on masina-ja käsitsi valmistatud protsesside kombinatsioon. Nad ei müü ainult muutmata tooteid, vaid teevad toidust ja muudavad maitseid tarbijate üllatuseks. Kombineeritud protsessid ei aita mitte ainult aega ja kulusid, vaid omakorda mulje masinatega ebatäiuslikest toodetest. Meil on hea meel, et ANKO masinad valiti nende põhitoodete kujundamiseks, mis tähendab, et meie tõhusad ja kvaliteetsed masinad teenivad klienti.
Kliendiga alustatakse tootmist maitsestamise teel. Siiani on ettevõte loodud üle saja aasta, pakkudes gurmaanidele maitsvat, tervislikku ja ohutut toitu. Kuna nende dim sumid tooted on turule 1990. aastal, on nad rakendanud ANKO (SF-seeriat), peenestamismasinaid (HLT-700 seeria), kevadrull-tootmisliini (SR-24), poolautomaatset vedru (SRPF), et toota ja müüa paljudes riikides külmutatud toitu, sealhulgas Hiina praetud riisi / makaronit ja mitmesuguseid dim summi. Nõudluse kasvuga ei suudetud käsitsi tehtud hargao pakkumine rahuldada suurt hulka tellimusi. See klient ostis ANKO le hargao moodustava seadmega automaatset pulgakomplekti, sest nad usuvad meie masinakvaliteediga, mis saavutab kliendi ideed rangelt sanitaarruumi säilitamiseks, iga tootmisprotsessi kontrollimiseks ja tarbijate jaoks ohutuma toidu pakkumiseks.
See toiduainete tarnija saab maitsta India kohalikega. Sellele antakse maitsva toidu tarnija pealkiri, mille külmutatud toiduained ja pagaritöökoda on kõikjal näha. Samosa nõudluse rahuldamiseks otsis tarnija toiduainete töötlemise masina tootja, kes pakub kvaliteetseid masinaid ja professionaalseid teenuseid. Lõpuks leidsid nad ANKO lt asjakohaseid meetodeid samosa kondiitritoote tootmisliini ehitamiseks, mille tulemusena otsustati nad ANKO tootlikkust parandada.
Samosa kondiitritoote tootmisprotsess algab korduvalt sulatatud saia segust, seejärel virnast kuhja, eraldades ükshaaval, triibutamise saia. Kompleksprotsess kulutab palju aega ja tööjõukulusid. ANCO Samosa kondiitritöötlemismasin võib igal kuul valmistada standardse suurusega 1600 tükki samosa kondiitritooted ja automaatselt korstna. Samuti on paksus soovitavalt reguleeritav. See toob kaasa tööjõukulude olulise kokkuhoiu. Lisaks saab masin valmistada nii kevadrullikoogi kui ka samosa kondiitritooteid, mis aitab kliendil välja töötada uue tooteliini ja tuua ärivõimalusi. Investeering on suhteliselt väärtuslik.
Klient on külmutatud toiduainete tootja, kes toodab India toitu ja müüb toidupoed ja supermarketites. Paratha nõudluse kasv nõuab kliendilt automaatset tootmisliini otsimist, et vähendada tööjõukulusid ja suurendada tootlikkust. Latha paratha tekstuur ja maitse on kihilised ja krõbedad, et ANKO uurimis- ja arendusmeeskond mõistab ja säilitab tähemärke masstoodetes. Meie masin on võimeline tainastama, et see oleks valgustundlik, samuti toota tooteid ühe tunni jooksul kuni 2000 tükki. Klient rahuldas masina eeliseid, et nad otsustaksid ANKO koostööd teha. (Märkus: LAP-2200 pole enam saadaval. Ajakohastatud mudel on LAP-5000. Palun võtke meiega ühendust lisateabe saamiseks.)
Kliendil on pagarirühm, kelle jaguneb paljudes Lähis-Ida ja Aasia riikides. Need moodustavad täieliku tarneahela, sealhulgas põllumajandusettevõtted toorainete tarnimiseks, tööstuslikud pagaritooted toiduainete töötlemiseks ja mitmed pagaritöökojad ja -agendid. Nad rakendavad kvaliteedikontrolli rangelt, tagamaks, et tooted jääksid oma parima kvaliteediga, kui tarnida tarbijatele igal ajal. Ettevõtte laienemisega oli klient aktiivselt leidnud toidu masina tarnijat, kes pakub lisaks hea kvaliteediga masinale ka professionaalseid müügijärgseid teenuseid. Aastal 2000 said nad teavet ANKO kevadrullmasina kohta, mis võib valmistada ka kvaliteetset samosa kondiitrit. Selline mitmeotstarbeline ja kulutõhus masin oli põhjus, miks nad otsustasid teha koostööd ANKO . Pärast ANKO masina kasutamist kümme aastat, masina stabiilsuse tõttu võitsime oma usalduse. Neil on ANKO meeles ja usume, et saaksime aidata neil veelgi laiendada teisi uusi tootegruppe.
|
OSCAR-2019
|
||
25. aprillil külastas kirikupea Järva-Jaani koguduse õpetajat Katrin-Helena Melderit. Vallajuhtidega kohtumise järel käidi kirikus, kus käivad katusevahetustööd. Peapiiskop kiitis koguduse vaimulikku tubli töö eest koguduse ja kogukonna heaks. «Kogudus on heades kätes ning koostöö omavalitsuse, kooli ja kohalike asutustega on aktiivne,» kinnitas Urmas Viilma pärast kohtumist.
Keskkonnaameti tellimusel valmis interaktiivne kaardirakendus, kust näeb ristipuid. Andmeid kogusid folklorist Marju Kõivupuu, looduskaitsja Urve Sinijärv ja kultuuripärandi spetsialist Liina Laanemets. Pildistas Arne Maasik, tingmärgi kujundas Asko Künnap. Tehnilise poole valmistas ette maa-amet. Rakendus on kasutatav ka nutiseadmega, kasutaja saab kuvada kaardile oma asukoha ja leida lähedal asuvad ristipuud. Uuele kaardile pääseb kodulehelt www.maaamet.ee.
Puusse ristimärgi lõikamine kuulub tänapäevalgi Lõuna-Eesti matusekombestikku ning ristimärgiga puud meie looduses on ainulaadsed piirkondliku surmakultuuri tunnusmärgid. Andmebaas ja kaardirakendus on vajalikud selleks, et ristipuid paremini hoida.
ERMi Sõprade Seltsi esindus eesotsas muuseumi direktori Tõnis Lukasega veetis mitu töist päeva Tartu Raadi kalmistul. Keskmesse võeti Eesti vaimuliku ja rahvusliku ärkamisaja suurkuju Jakob Hurda (1839–1907) hauaplatsi (fotol) kordaseadmine.
«Et muuseumi mõtte algataja kodus ikka kõik kenasti korras oleks, kui muuseum ise sügisel uude kaunisse hoonesse kolib,» põhjendas ettevõtmist seltsi nimel Sirje Madisson. Esimese tööna kooriti platsi piiretelt sammal ja pesti postament. Hurda haud ja sellele rajatud monument on kultuurimälestisena arvel ning kõik toimetused seal nõuavad vastavat luba.
Peterburi eestlased kogunevad vähemalt kord kuus jumalateenistusele ingerlaste Peterburi Püha Maria kirikusse. Eestlaste oma Jaani kirik on ikka veel taastamisel. Alates 2007. aasta septembrist käib naaberriigis rahvuskaaslastele jumalasõna kuulutamas õpetaja Enn Salveste.
Eestlased koos teiste Peterburis elavate Balti riikide inimestega jõulupeol Rahvaste Majas .Fotod: Enn Salveste erakogu
Õpetaja Enn Salveste jõuab Peterburi eestlaste juurde vähemalt üks kord kuus jumalateenistust pidama.
See on keeruline küsimus. Kolme päeva jooksul kuus on raske kohalikku ellu süveneda. Eestlased ei lase kergelt endale ligi. Alles jõuluteenistusega kaasnenud peol ühise laua taga tundsin, et mind on omaks võetud. Peol lauldi, tantsiti… Minu jaoks oli selline rõõmustamine uus kogemus. Nad küsisid, kuidas ma ennast tunnen, ja vabandasid, et väljendavad end slaavipäraselt, aga ma tundsin end tõesti hästi. See, et sealsed inimesed oskavad siiralt oma rõõmu väljendada, eristab neid eestlastest siin.
Eestlased on kogunenud Peterburi Eesti Seltsi. Kindlasti on ka neid, kes ei tunnista end seltsi liikmeks. Lisaks on olemas Peterburi Jaani kogudus, mille liikmed kuuluvad Eesti Seltsi. Koguduse nimekirjas on 50 inimese ringis, aga statistika on teadagi omaette maailm. Kogudusel on segakoor Koit, mis Nonna Matsoni juhatusel aitab siin vaimu ülal hoida.
Peterburi on Euroopa kallemaid linnu. Pensionäridel on transpordi- ja kommunaalkulude osas teatud soodustused ja lisaks käib sürrealistlik kombineerimine: täpselt on teada, kust turult mis linnaosas mis ajal saab midagi odavamalt. Siin kohtab eluviisi, mida oleme Eestis juba unustamas. Sügisel olid ehtsad talgud: koristasime Smolenski kalmistut, kuhu on maetud üsna palju eestlasi. Kedagi ei pidanud pikalt paluma, võeti rehad ja tehti töö ära, olles enne tund-poolteist linnaservadest kohale sõitnud.
Töötavaid inimesi on umbes kolmandik. Kindlasti on see elav kogudus. Ehkki juured on pärit Eestist, ei oska paljud eesti keelt või oskavad halvasti. Laulukooris ka kõik ei räägi, aga laulavad eesti keeles.
Kui eesti kogudus oli vahepeal suletud, võtsid paljud siinsed eestlased vastu õigeusu. Need inimesed üldiselt ei tule enam luteri kogudusse. Palju on ka neid, kes pole kristlased ning kelle juures peaks kuulutustööd tegema, kutsuma leeri, ristima.
Viimaste aastate jooksul on kogudus pidanud harjuma vaimulikega, kes on erinevatel põhjustel vahetunud. Omal ajal kasvas kogudusele südame külge selle taastaja 1993. aastal ja ülesehitaja Peeter Kaldur. Pärast mullust jõuluteenistust tunnen, et ju täidan minagi nende ootusi kirikuõpetaja suhtes. Vanus on meil ka enam-vähem sama, kellestki olen veidi noorem, kellestki vanem.
Kogudus on harjunud kohapealse vaimulikuta hakkama saama. Nad ootavad õpetajat korra või kaks kuus ning kõik vajalik on ette valmistatud. Mul pole muud muret kui kohale jõuda, vaimulikurüü selga panna ja teenistus ära pidada. Inimesed osalevad teenistuses siira ja avatud südamega. Pärast on meil veel tunnike aega mõned sõnad vahetada, ning siis kiirustan metroosse ja bussi peale.
Jah, suhtlemiseks jääb aega väheseks. Laupäeval oleks mõeldav kantseleitunni pidamine, aga inimestel on keeruline pika maa taha kohale tulla. Peterburis liikumine nõuab tahet, energiat ja raha. Nad lohutavad: olgu ma rahul, et tulevad teenistusele. 50-liikmelisest kogudusest on kohal 25–30, seega üle poole. Tubli kogudus.
Arvatavasti on see juurte küsimus. Mingis vanuses tuleb nostalgia, otsitakse oma juuri. Koguduse kooskäimisegi puhul ei saa alahinnata võimalust kuulata eesti keelt. Selles on midagi müstilist, empiirilist.
Kunagi käisin teenimas Narva koguduse väikest ingerlaste rühma. Lugesin neile jutlust soome kirjakeeles ja tajusin, et nad ei saa minust kuigivõrd aru. Pärast teenistust püüti minuga rääkida soome keeles, aga tuli välja, et nad olid selle suures osas unustanud. Mindi üle eesti keelele, aga ka see käis sujuvaks vestluseks üle jõu, siis vene keelele, ent ikka jäi miski poolikuks… Tundsin: ma polnud rahvuskaaslane, olin nende jaoks võõras, kes on ära õppinud soome keele.
Peterburis on meil äratundmisrõõm: tulen Kodu-Eestist, olen eestlane. Vaimulik on kui nabanöör, side Eestimaaga. Kui tuleb juttu kodukirikust, siis selleks on neile EELK ning peapiiskop on Andres Põder.
Allutakse seadusele. Koguduse eestseisjaks, juhatajaks saab Venemaal olla ainult Vene kodakondsusega vaimulik. Arvatavasti on see õigeusu traditsioon. Seepärast on Ingeri kiriku Eesti Jaani koguduse eestseisjaks sama kiriku vaimulik Vladimir Batuhtin. Meil on ülesanded omavahel ära jagatud, teenistusel teenime koos. Kui mingil põhjusel ei saa Eestist vaimulik tulla, siis ei jää teenistus väljakuulutatud ajal enam pidamata.
Suurtel kirikupühadel on teenistust läbi viidud teistel päevadel, sest vaimulik on olnud seotud oma kogudusega Eestis. Batuhtin saaks pidada eestikeelse teenistuse ka Peterburis õigel päeval. Peab muidugi küsima, kas kogudus on sellise lahendusega rahul: ta on siiski «kõigest» ingerlane… Keegi tema esivanematest on pärit Eestist, Batuhtinil on Eesti pass ning topeltkodakondsus võimaldab käia kogudusega seotud asjaajamiseks vabamalt üle piiri.
Selle jaoks on vaimuliku töö kohapeal liiga fragmentaar- ne. Kord kuus – see on praktiliselt olematu teenimine, ehkki parem kui mitte midagi. Pole ka ust, mille taga koputada – meie oma Jaani kirik on remondis, rendipinnal Püha Maria kirikus toimuvate jumalateenistuste ajad oleme tihti leppinud kokku loominguliselt, kuu aega ette. Info liigub praegu kitsas koguduseliikmete ringis telefonitsi. Meiliaadresse vist õieti polegi.
Mul on küll unistus, et tulevikus hakkaksid teenistused toimuma vähemalt kaks korda kuus. Kohalikud arvavad, et nad pole võimelised rohkem käima. Regulaarselt ja tihedamalt kohal käies saab teha kogudust ehitavat tööd, leida uks, kuhu koputada. Saaks leida üles kõrgkoolid, kuhu riputada eestikeelne teade: tulge see kell jumalateenistusele või piiblitundi, palveteenistusele, koosistumisele, laulutundi – variante on palju. Kord kuus koos käies me paratamatult võõrdume üksteisest. Selline käimine on hullem kui kaug-abielu.
EELK diasporaatööd rahastab konsistoorium, diasporaa teenimist koordineeriv misjonikeskus sai mullu lisaraha ka projektipõhiselt haridus- ja teadusministeeriumi rahvuskaaslaste programmi kaudu. Raha kõigi rahvuskaaslaste teenimiseks väljaspool Eestit pole aga piisavalt. Mille taha tihedam teenimine Peterburis takerdub?
Arvatavasti on need mingid varasemad otsused, et teenimine toimub kord kuus. Kindlasti on küsimus ka eelarves. Peterburis käimine on kulukas, eriti kui ei tunne süsteeme, kuidas miski toimib. Viisaküsimused ja üldse Venemaaga seonduv on teema omaette.
See oli hetkemõte. Olen Viru praostkonna vikaar ning tihedamalt seotud ainult Kunda kogudusega, kus senini on toimunud teenistused samuti kord kuus. Nüüd jätkame ka seal kahe teenistusega. Vikaaritöö on paratamatult juhuslikku laadi ning tundsin, et mu aeg on raisus. Vaimulik, kes ei saa pühapäeval teenida vaimulikuna, on raisus vaimulik, seda sõna-sõnalt. Ta ei saa oma kohustust täita.
Tegelikult otsiti alguses asendajat Kaido Saakile, kes pidi septembris minema Peterburi. Ta tegeleb ka antiigikaubandusega ja kellegi huvist lähtuvalt tõusis kära tema relvakollektsiooni ümber. Kui teema jõudis Vene kollastesse TV-uudistesse, kujutlesin juba, kuidas teenistusele Peterburis tormab sisse kamp našiste… Aga midagi sellist õnneks ei toimunud.
|
OSCAR-2019
|
||
Tabletid suukaudseks manustamiseks, mis sisaldavad eprosartaanmesülaati, mis vastab 400 või 600 mg eprosartaanile. Abiained: laktoos, mikrokristalne tselluloos, eelzhelatineeritud tärklis, kroskaramelloosnaatrium (ainult 400 mg tablett), magneesiumstearaat, krospovidoon (ainult 600 mg tablett). Erineva tugevusega tabletid on eristatavad värvi ja suuruse poolest, seetõttu on erinev ka kattekile koostis. Kõikide tablettide kattekile sisaldab hüdroksüpropüülmetüültselluloosi, titaandioksiidi (E171), polüetüleenglükooli ja polüsorbaat 80. 400 mg tablett sisaldab ka kollast raudoksiidi ja punast raudoksiidi (E172).
Eprosartaan on tugevatoimeline angiotensiin II retseptori antagonist. Angiotensiin II on tugeva veresooni ahendava toimega aktiivne hormoon reniin-angiotensiin-aldosteroon süsteemis, millel on oluline osa kõrgvererõhu tekkemehhanismis. Eprosartaan muudab angiotensiin II toime vererõhule vastupidiseks. Kõrge vererõhuga haigetel on vererõhu langus saavutatud eprosartaani ühekordse annuse või kahe eraldi annuse manustamisega, seejuures on püsiv kontroll vererõhu üle säilinud 24 tunni vältel, ilma et oleks tekkinud esimese annuse järgset vererõhu langust.
Eprosartaanravi katkestamine ei põhjusta kiiret vererõhu tõusu. Vererõhu alanemisel ei ole hüpertooniahaigetel täheldatud südame löögisageduse muutust.
Eprosartaan ei mõjuta neerufunktsiooni essentsiaalse hürertensiooniga (kõrgvererõhutõvega) haigetel ega neerupuudulikkusega patsientidel. Soolavaesel dieedil inimestel avaldab eprosartaan naatiumit välja viivat toimet. Seega võib eprosartaani ohutult kasutada kõrgvererõhutõve ja erinevate raskusastmetega neerupuudulikkuse korral, ilma et tekiks naatriumi retensiooni e. peetust või halveneks neerufunktsioon.
Tavaliselt 600 mg üks kord päevas, annus võetakse sisse hommikul. Sõltuvalt vererõhu alanemisest võib annust suurendada maksimaalselt 800 mg-ni 1 kord päevas.Vererõhu normaliseerumiseks kulub enamusel haigetest 2 kuni 3 ravinädalat.
Eprosartaani võib vajadusel kasutada ka koos teiste kõrgvererõhutõve ravimitega, nt tiasiiddiureetikumide,
Maksapuudulikkus . Annuse korrigeermine ei ole vajalik. Raske maksapuudulikkuse korral on ravim vastunäidustatud.
Neerufunktsiooni häire. Kerge kuni mõõduka neerupuudulikkuse korral (kreatiniini kliirens <60 ml/min) ei tohi päevane annus ületada 600 mg.
Lapsed. Kuna puuduvad ravimi efektiivsuse ja ohutuse uuringud lastel, ei ole soovitav lastele manustada.
Ülitundlikkus ravimi mõne koostisaine suhtes. Rasedus ja imetamine. Raske maksapuudulikkus. Informeerige oma raviarsti, kui Teil esineb ülitundlikkus ravimi mõne koostisaine suhtes, põete rasket maksahaigust, olete rase või toidate last rinnaga.
Neerufunktsiooni häiretega haigetel tuleb enne eprosartaanravi alustamist ja ravi ajal jälgida neerufunktsiooni näitajaid. Kui neerufunktsioon ravi käigus langeb, tuleb kaaluda eprosartaanravi lõpetamist.
Naatriumidefitsiidi ja/või vähenenud veremahuga patsientidel (nt suurtes annustes diureetikume saavad patsiendid, vähene soolasisaldus toidus, kõhulahtisus või oksendamine) võib tekkida sümptomaatiline hüpotensioon (vererõhu liigne langus), eriti pärast esimese annuse manustamist. Sellised seisundid tuleb korrigeerida enne ravi alustamist.
Primaarse aldosteronismiga patsiendid ei reageeri tavaliselt ravile antihüpertensiivsete preparaatidega, mille toime seisneb reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi pärssimises.Seetõttu ei ole TEVETENi kasutamine soovitatav.
Raske südamepuudulikkusega, mõlemapoolse neeruarteri ahenemusega või ainsa neeru neeruarteri ahenemusega haigetel on angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoritega ravi käigus tekkinud kusevähesus (oliguuria) ja/või süvenev lämmastikujääkide esinemine veres (asoteemia) ja harva ka äge neerupuudulikkus. Kuna puuduvad piisavad kliinilised kogemused selliste haigete ravis, ei saa välistada võimalust, et eprosartaan võib kahjustada neerufunktsiooni reniin-angiotensiin-aldosteroon süsteemi pärssimise tõttu. Informeerige oma raviarsti kõikidest haigustest, mida põete.
Eprosartaan on raseduse ja imetamise ajal vastunäidustatud.Informeerige oma raviarsti, kui olete rase, planeerite rasestumist või toidate last rinnaga.
Kõrvaltoimed on tavaliselt kerget laadi ja mööduvad. Kõrvaltoimete tõttu on ravi eprosartaaniga tulnud katkestada vaid 4,1% patsientidest (platseeborühmas 6,5%).Harva on esinenud peavalu, pearinglust ja jõuetust, nahaärritust (löövet, sügelust, nõgestõbe). Väga harva on tekkinud vererõhu liigne langus ja eluohtlik allergiline reaktsioon, millega kaasub näo, kaela, keele ja kõriturse ehk angioödeem. Kõrvaltoimete tekkimisel konsulteerige arstiga.
Eprosartaan ei tekita unisust ega psühhomotoorikahäireid. Siiski peab autot juhtides või masinatega töötades arvestama, et mõnikord võib kõrgvererõhutõve ravi ajal esineda pearinglust või väsimust.
Kliinililiselt olulisi koostoimeid teiste ravimitega ei ole täheldatud. Eprosartaan ei mõjuta digoksiini farmakokineetikat ega varfariini ja glibenklamiidi farmakodünaamilisi näitajaid.
Eprosartaani on samaaegselt kasutatud tiasiidide rühma kuuluvate diureetikumide (nt hüdroklorotiasiid) ja kaltsiumikanalite blokaatoritega (nt pika toimeajaga nifedipiin), ilma et oleks esinenud olulisi kõrvaltoimeid. Eprosartaani on ohutult kasutatud ka koos hüpolipideemilise toimega ravimitega (nt lovastatiin, simvastatiin, pravastatiin, fenofibraat, gemfibrosiil, niatsiin).
Liitiumi ja angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorite samaegsel kasutamisel on täheldatud liitiumi plasmakontsentratsiooni pöörduvat tõusu ja toksilisust. Kuigi puuduvad kindlad tõendid eprosartaani kohta, on samasugune toime võimalik ka eprosartaani ja liitiumi koos manustamisel ja seetõttu on eelnimetatud ravimite samaaegsel kasutamisel soovitatav liitiumisisalduse kontroll vereseerumis. Informeerige arsti kõikidest teistest ravimitest, mida kasutate.
Andmed ülennustamiste kohta inimestel on vähesed. Eprosartaan on suukauselt manustatuna hästi talutav (maksimaalne annus inimsel on olnud 1200 mg). Kõige tõenäolisem üleannustamise tunnus on vereõhulangus. Üleannustamise kahtluse korral tuleb koheselt pöörduda arsti poole.
Toatemperatuuril kuni 25°C 2 aastat. Hoida lastele kättesaamatus kohas! Pärast pakendil märgitud kõlblikkusaja lõppu ravimit mitte kasutada.
|
OSCAR-2019
|
||
Ma olen igal aastal muljetanud ka eesti keele eksamist. Ega selle aasta eksamile saa siis liiga teha ja maha vaikida :D
Kui ma eile esimese uudishimuga eksamivihiku läbi lappasin, tundsin tõelist pettumust - eksam tundus erakordselt igav :D Just kirjutamisteemade osas. Valik oli sedapuhku umbes selline (kirjutan muidugi mälu järgi):
1. Ilukirjanduse roll (ja tähtsus) ühiskonnas (lugemisülesandes luuletused inimese ja raamatu seotusest)
3. (Soo)stereotüüpide mõju ja nende muutumine (lugemisülesandes Triin Toomesaare muinasjutt kolmest õest, ma kiiruga paremat varianti lugemiseks ei leidnud)
4. Tehnoloogia arenguga seoses muutunud arusaamad tööturust ja õppimisvõimalustest (lugemistekstiks artikkel sellest, kuidas me ilmtingimata peame Eestisse ka tuumajaama rajama)
Mulle tundusid kõik teemad jällegi liiga ühiskondlikud. Ma tahan näha eksamil vähemalt üht teemat, kus ma kohe saan aru, et ma saaks kirjutada klassikalisest kirjandusest - "Toomas Nipernaadist", "Dorian Gray portreest", "Frannyst", "1984st"... minu poolest kas või "Tõest ja õigusest".
Õnneks ei pea mina ei eksamit sooritama ega ka koostama, sest nii palju kui ma pärast õpilasi nägin, olid nemad teemadega rahul. Päris paljud valisid esimese teema, mis mind esiti üllatas, sest noh, see näis sellises nohikute teemana :D
Lugemisülesanded tundusid pealiskaudsel vaatlusel pigem lihtsad, eks hindamise käigus selgub, kuidas tegelikult olid. Ainult üks tekitas minus natuke segadust, aga ma ei saa seda välja öelda, sest kuna universumis ei ole olemas negatiivset sisendit, saaksin ma mitte soovitud teema kõvasti välja öeldes just selle suure tõenäosusega endale hindamiseks :D Eelmisel aastal see juba juhtus, nii et seekord olen ettevaatlikum.
Tänase päeva küsimus pärineb aga ühelt õpilaselt. Palusin neil koostada küsimusi ja üks tütarlaps ütles, et temal on küsimus, mille üle ta on juba varem mõelnud. Et miks on nii, et multikad (mida vaatavad lapsed) õpetavad, et maailm on hea ja õiglane paik (kui sa oled hea, siis on maailm sinuga ka hea), kui suuremaks saades (nt kooli minnes, heal juhul hiljem), tuleb välja, et maailm ei ole selline ja tuleb hakata ümber õppima, kuidas selles maailmas hakkama saada.
Häh, see on loomulikult seepärast, et kui lastele õpetada, et maailm on hea, ole hea, siis juhtuvad ka sinuga head asjad, on loodetav tulem, et inimesed (s.t. nt need lapsed) panustavad rohkem parem olemisele ja maailm muutubki paremaks.
ma pakuks, et sellepärast, et väikelastele oleks keerulisemat moraali (kus ei ole quid pro quo) raskem õpetada. isegi osale täiskasvanutele on see raske.
Aga ma sain aru, et nende jaoks oli probleem just selles, et nende (napp?) elukogemus on näidanud, et maailm ei ole selline. Et kas pole mõnevõrra julm lasta lapsed "ilma hoiatuseta maailma".
Kui nüüd "kooli minnes" all mõeldakse algkooli ja juba sel ajal tundub lastele, et maailm ei ole hea, siis on miskit valesti. Maailm üldiselt ON hea. Rahvusvaheline meedia toob meile kätte ja kaela kogu maailmas juhtuva halva (sõjad õnnetused jne), aga iga inimese ja eriti lapse ümbrus siin Eestis on ikka üsna üsna hea. Või ei ole? Miks te arvate, et ei ole?
Vanemas eas peaks teisemelised lugema noortekirjandust. Ja see on minu kogemuse kohaselt jäle, palju jälgim ja hullem kui päris-maailm. Eesti/Eesti noortekirjandus on minu arust puhas sotsporr ja kirjeldab ühiskonna ääremaad. Enesetapud, narko, imelikud sõltuvused, reetmine ja ebanormaalsed suhted. Kui lapsed seda loevad, siis neil ei peaks mingeid helgeid illusioone jääma.
jah, seda ka. me oleme lastega piki lõuna-euroopa linnade nurgataguseid käinud, nt istanbuli aasia poolel, et nad seda oma silmaga näeks.
Või lugesid sa VVN kommentaari valesti ja nägid tema lause asemel "kõigil eestlasena sündinud lastel on maru hea"?
Ma kujutasin ette, kuidas Kaur käib oma lastega kuskil suurlinnade nurgatagustes neile näitamas, kui halvad on Süüria lapsed, ja mul jooksis juhe jubedalt kokku. Mõtsin, et siin pole mul enam midagi arutada.
Nii palju kui ma laste, või noh, mis laste, noorte täiskasvanute, mõtetest aru sain, et pidanud nad silmas ülemaailmset headust-kurjust, vaid pigem nii üksikisikutasandil. Et räägitakse (ja näidatakse), et tuleb olla hea ja lahke ja viisakas ja kõik need muud asjad, aga mingil hetkel kas ise näed, et see ei toimi, või veel toredam, needsamad täiskasvanud hurjutavad, et "harju ära, ära ole titt, maailmas käivadki asjad niimoodi".
Meenutab mõnevõrra seda lugu, kui mu oma poeg lasteaiaealisena minuga kord tõsiselt-arutlevalt rääkis: "Sa, emps, räägid kogu aeg, et sõnadega tuleb kõike lahendada. Aga ta käis mul järel ja ei kuulanud, kui ma ütlesin, et see ei meeldi mulle, ja muudkui noris. Ja siis ma lubasin talle pavika taga peksa anda ja ta jättis mu rahule." See järelkäimine ja norimine ja provotseerimine toimus iseenesest pikema aja vältel (mitte ühel hommikupoolikul) ja sellega tegelesin nii mina kui ka õpetajad ja tõepoolest lõppes see pärast seda pavika-lubadust.
agad on päris prisked. võta näiteks haigused või loodusõnnetused. või genotsiidi masti kurjused, mis löövad labidaga, individuaalsete omaduste vahel vahet tegemata.
ma mäletan, et Doris Kareva rääkis kunagi Anu Välba saates midagi sarnast, et tema tütar oli ka temalt ühäl päeval küsinud, et miks sa mulle kunagi pole rääkinud, kui palju kurjust me ümber on?
tglt piisab lapsel selle usu kõigutamiseks lihtsalt sellest, kui ta puutub kokku mõne sitapeaga, kellel läheb just tänu teiste ärakasutamisele hästi.
ja Kaur, kui sa ütled, et "siis peab olema midagi valesti" - no vahel ongi midagi valesti. Kellel kodus, kellel koolis. Lastel ei ole ka sama häid võimalusi oma keskkonda valida nagu suurtel inimestel, kui tema vahetus ümbruses on halvasti, ei ole tal kasu sellest, et "üldiselt on siin riigis hästi".
No ja empaatilisem laps mõtleb ka selle peale, et maailmas lapsi on paljugi neid, kel kõht on tühi, kel katkine kleit, ja taipab, et asi ei ole selles, et need teised lapsed oleks kuidagi eriliselt halvad olnud. Isegi kui maailmas on keskelt läbi vägivaldsed surma jne vähem kui varasematel aegadel, ega see ei tähenda, et keegi kuskil koledasti ei kannataks, ilma et ta oleks ise eriliselt vastik olnud. Sõdu on ju kuskil ikka ja vat see on küll üks tänapäeva sõja eripära, et tsivilist on sõjas ohtlikum olla kui sõdur. (vrd rooside sõjaga, kus nende aadliperede rüütlide, kellel oli troonipretensioon, nottisid eelkõige üksteist; ümbritsevat maad ei saanud laastada, sest nad arvestasid selle kui iseenda tulevase varaga.)
Mul on kahtlane tunne, et miskipärast on neil noortel just selline mulje tekkinud/tekkimas, et sitapeadel lähebki hästi. Ja nende vastu ei saa kuidagi hea sõnaga. Ma seda sõja, maavärinate jmt värki ei oska praegu sellesse raami sobitadagi.
aa, siis maailm selle sõna kitsamas mõttes - mitte ka kogu loodus ja värk, vaid ühiskond. samas tähenduses nagu "selle maailma vürsti" väljendis.
ma kaldun lausa arvama, et on hädavajalik õpetada mingil hetkel lastele keerulisemat moraali kui "teene ja tasu" loogikat. Sest muidu hakkavad nad mingis rändom hädas iseennast süüdistama - või teisi. "tal on vähk, ta mõtles valesti".
See, et maailm on praegu üldiselt parem ei puutu asjasse. Esiteks on ikka jubedaid kannatusi olemas, vaevalt need kunagi üldse ära kaovad. Teiseks on vedamine ja mittevedamine ka suhteline - võtame nt selle uurimuse, mis näitas, et rikkad inimesed on isekamad. Kahtlemata ei olnud selle uurimuse vaesed sellised Dickensi stiilis vaesed. Aga ometi ei oleks vähemalt sellel ühel kitsal hästiminemise skaalal vale öelda, et selle uurimuse rikastel läheb paremini kui selle uurimuse vaestel, isegi kui need rikkad on mölakamad.
põhjuse ja tagajärje suhted on muidugi olemas, aga need ahelad on pikemad ja keerulisemad. pmst saab n hea teo eest selle preemia, et "saan elada maailmas, kus on n head tegu rohkem tehtud," aga see on juba keerulisem süsteem kui soparomaanide oma.
Ma arvan, et see preemia "saan elada paremas maailmas", on väga hea preemia. Ja see seltskond, kellega arutelu tekkis, on pigem just sellel poolel, et vahet pole, kuidas inimesed mu ümber vastavad, mina olen hea-viisakas-jne. Aga neis tekitab küsimusi see, miks täiskasvanud, kes lastele õpetusi jagavad, neist õpetustest mingil hetkel taganevad.
"Muide, ma ei näegi laste multikates ja muinasjuttudes niivõrd moraalijutte. Või vähemalt mitte selles mõttes, et "kui sa teed hästi, siis sa saad preemiat."
See, et kangelasel läheb hästi, on lihtsalt selline eakohane värk, vastutulek laste soovile, et lood oleks õnneliku lõpuga, muidu oleks liiga kurb. Ühesõnaga, see ei pruugi olla õpetus "siis tuleb preemia," vaid lihtsalt õnnelikuma maailma kujutamine. Mõnes mõttes eskapism. Just nagu vana kooli krimkad, kus geniaalne detektiiv alati lõpuks õige mõrvari paljastab ja süütu süüdistatava hea nime puhtaks peseb, on eskapism."
... ja seda pmst võibki öelda, et kui tahad kangelane olla, tuleb ka vastu olusid hea olla, isegi kui ära ei tasu. ja et väikeste laste lood on õnneliku lõpuga, sest väikesi lapsi ei saa kohe ära hirmutada, aga et päriselt on lugusid igasuguste lõppudega.
või õigemini, tglt vist ei pea seda ütlema, sest küllap nad mõtlevad ise vähemalt sama häid seletusi välja.
Notsu, sa võtad lapsi kui mingeid müstilisi olendeid, kes teevad midagi nii või mõtlevad millestki naa. Tegelikult on lapsed inimesed meie keskel ja meie, MEIE, neid ümbritsevate täiskasvanute asi on nende maailmapilti kujundada. Nii et kui laps kohtub sitapeaga, siis on meil võimalus ja kohustus tema maailma ühelt poolt laiendada, teiselt poolt üksiku juhtumi mõju pehmendada-leevendada.
Laiemas plaanis tegeleb sellega kirjandus. (Või siis üldse kogu kunst.) Lastel on koolis vastav õppeaine, Eliisa Bet peaks teadma :), mis ühest küljest näitab neile elu ja teisest küljest õpetab neid seda mõistm.
A ma arvan, et rääkida lapsele, kes on kogenud ülekohut või mingit force majeuri jama, et "su kogemus on vale - tegelikult läks sul hästi" ei ole selleks päris õige viis. Või rääkida lapsele, kes muretseb mingi teise kannataja pärast, et "tegelikult pole tal midagi häda".
nagu sedagi, et millalgi surevad kõik ära. See ei ole info, millega taktitundetult lajatada "ära siin rõõmusta midagi oma vanaema juurde minemise üle, ta sureb varsti ära," aga varem või hiljem tuleb selle teemaga siiski tegeleda.
Ühesõnaga, elu mõistmise juurde kuulub teadmine, et kõik ei ole alati lill; ja et see, et kellelgi veab hästi või halvasti, ei näita tema moraalset väärtust.
(see on muidugi minu seisukoht; on olemas moraalikoolkond, mis ütleb, et inimese materiaalne edu ja vedamine näitab tema äravalitust.)
vt ka "mõtle end terveks" koolkond, ja et haigused tulevad valest mõtlemisest jne. eriti äge oleks seda doktriini parajasti haigeks jäänud lapsele tutvustada.
apropoo, kui ma kirjutasin,et "on hädavajalik õpetada mingil hetkel lastele keerulisemat moraali", siis sellest ma ju rääkisingi, et on täiskasvanute asi, meie asi seda teha. Mismoodi see väljendab, et lapsed on mingid müstilised olendid?
Nagunii tuleb arvestada, et nad puutuvad kokku ka teistega, kes õpetavad neile ohvrisüüdistamist ja muud eduteoloogilist kräppi. Sellele on mingit vastukaalu vaja (kui muidugi ise mitte selles parteis olla, kes arvab, et nii ongi õige).
Nii et kui neil tulevad maailmast kahtlased ettekujutused, siis pole see mingist müstilisest olendilisusest, vaid keegi on neile seda lihtsalt rääkinud.
Või siis peaks õpetama seda, millal tasub olla sitapea ja millal mitte? Et üldiselt keera teine põsk ette, aga kui sa oled 10x proovinud ja ei tööta, siis viruta jalaga munadesse?
minu point on rohkem see, et õpetada headuse poolel olemist, aga mitte lootusega, et see peaks ilmtingimata maises elus ära tasuma. vaid sellepärast, et see on lahe. või et siis ei reeda iseennast vms.
kui heaolemine mingi nii lihtsa preemiaga siduda, et armasta ja armastatakse vastu, siis on pettumused VÄGA kiired tulema (jumal küll - mul oli mingi sada õnnetut armastust, enne kui ÜKSKI mees kuidagi vastu reageeris). kui sageli tähendab heaolemine hoopis leppimist, et sind ei armastata vastu. loobumist armastatu tüütamisest. loobumist millest iganes, mida sa tahaks, aga mille puhul on tunne, et maailm saab parem, kui ma loobun.
Kui nüüd hakata uskuma, et heaolemise eest saab midagi vastu, siis on see hirmus masendav, kui endal läheb parajasti halvasti (ja parajasti võib tähendada ka päris kaua). Kuidas siis ennast mitte süüdi tunda, kuidas siis mitte arvata, et ma olen olnud liiga halb? Kuidas vältida toksilist tublidust, kus ennast sodiks pingutatakse?
pigem pooldan seda doktriini, et kui ma tahan, et maailm oleks selline, kus inimesed teevad üksteisele häid asju, siis ainus, mis ma saan teha, on neid asju teha. Sest enda käitumisele on mul nii vahetu mõju nagu kellegi teise omale kunagi olla ei saa. Kindel preemia on see, et "siis on mul maailm, kus keegi on seda asja teinud".
Ja teine asi: juhtida tähelepanu, kui palju häid asju tuleb lihtsalt niisama, ilma ärateenimata. Kasvõi anded või oskus tööle keskenduda. Tähendab, samamoodi niisama võib ka teistele midagi anda.
Ma hindan ka neid religioone kõrgemalt, kus ei ole lihtsalt quid pro quo. vaid kus kellelgi on oma "palk käes" puhtalt selle näol, et ta on X teo teinud. Ta on saanud preemiaks sellise mineviku, kus ta on seda teinud.
vt materiaalse preemia lootuse vastu ka "minu riik pole siit ilmast" ja koguge oma vara sinna, kus koi ei söö ja rooste ei riku jne.
Selleks, et heade tegude eest preemiat loota (või et halbade tegude eest tabab karistus), pole religiooni vaja, seda tehakse niikuinii. Kõik kohad on inimesi täis, kes räägivad "kõik tuleb kunagi tagasi" ja mõtlevad seda mingis lühikeses perspektiivis, stiilis "näh, viskas koera kiviga, kuu aega hiljem murdis jala". Seda on niigi liiga palju, seda pole vaja juurde õpetada.
muide, selle vastu, et need, kellel veab, ennast õlale patsutavad "küllap ma olin ikka hästi tubli" (isegi kui tegelikult oli ta eelkõige andekas ja tal vedas pealekauba), pole mul suurt midagi. Või et teised neile õlale patsutavad. Las patsutavad, parem ikka kui kadestada. Vastik on see, kui neid, kellel läheb halvasti, süüdistama hakatakse. Või tehakse isegi otse süüdistamata kiired järeldused, et "mul läheb temast paremini, küllap ma olen ikka parem ja tema on halvem".
ja siis on tulemus lõpuks vastupidine - et õnnelik arvab, et ta võib rahus olla ükskõik kui suur mölakas, sest tema õnn ju tõestab ilmselgelt, et tegelikult on ta hea.
jällegi, seda kalduvad inimesed niikuinii uskuma, seda pole neile vaja juurde õpetada. inimestel on kalduvus uskuda, et maailm on õiglane.
mul on nt vaja küll endale aeg-ajalt meelde tuletada, et pooled asjad, mis mul õnnestub teha, on tegelikult tasuta saadud. ilma mingi teadliku pingutuseta. vastupidi, pingutusega asjad tulevad reeglina halvemini välja.
Toimetused, mille tõttu mul tuleb nädalas paar masendusepisoodi (iga natukese aja tagant tuleb mingi mägi püsti ette), millest on ette näha, et nii võib minna nüüd umbes poolteist aastat. Ja mis on küll mu "oma süü", aga just nimelt liigse tubliduse mõttes. Umbes et võtsin enda teha, sest kedagi teist polnud tegemas, ja hurraa, olen lunastanud endale sellega võimaluse teha neid tüütuid asju veel poolteist aastat.
igatahes - ma juurutan endas hoiakut, et headuse poolel tuleb ikka olla, ISEGI SIIS kui kurjus võidab. või lausa eriti siis. sest vahet pole.
Teha asju seepärast, et mina tahan nii, tahan sellises maailmas elada ja pohhui muu. Aga ma ei tea - kõigiga vist pole nii, et nad TAHAVAD head olla, sest siis on maailmas parem olla, isegi kui täiega kaela saada ja ära tapetakse jne?
Mulle meenusid probleemid, mis on nn "kalkide ebaemotsionaalsete" (callous unemotional) laste kasvatamisel (need, kellest saavad suurema tõenäosusega psühhpaadid, kuigi õnneks mitte kõigist). Sel juhul töötab tõesti ehk tasuloogika paremini. Aga isegi nende kasvatamisel oli tglt hästi oluline tingimatu armastuse näitamine. Sellise armastuse, mida ei pea ära teenima. Empaatiliste vanemate puhul oli suurem tõenäosus, et sellisest lapsest ei tule psühhopaati.
|
OSCAR-2019
|
||
Tihe ajakava, unepuudus, stress ja nahaprobleemid - see kõik peegeldub meie näol, et täiuslik välja näha, peame hoolitsema oma näonaha eest. Orgaanilised, looduslikud, mineraalsed kosmeetikavahendid aitavad varjata kõiki puudusi ja täita vajalike ainete puudumist. Kui te kasutate näo kosmeetikavahendeid, taastab nahk kiiresti loodusliku sära, muutub siledaks ja õrnaks ja see muudab teid tunduvalt enesekindlamaks.
Suur valik tooteid võimaldab teil valida sobivaima. Turul on kosmeetikat rasusele, punetavale, tundlikule, kombineeritud nahale. Sõltuvalt naha tüübist ja muudest teguritest on teil võimalik valida sobivad vahendid, mis aitavad saavutada käegakatsutavaid tulemusi. Me tahame tunda end energiliselt ja atraktiivselt, kuid kiire elutempo jätab meie näole jäljed. Kui tahame seda vältida, peame nahka toitma ja niisutama, hoolitsema selle eest.
Kosmeetilised näomaskid ja kreemid võimaldavad meil suurepärased välja näha ja aitavad võidelda võimalike nahaprobleemidega. Üsna sage probleem on tumedad silmaalused, mida saab maskeerida, kuid mille vastu tuleb ka veel võidelda. Appi tulevad silmaümbruse kreemid ja seerumid, mis aitavad probleemi kiiresti ja tõhusalt lahendada. Ükskõik, mis probleem teil on, saate kiiresti leida nende lahendamiseks tõhusa vahendi.
Näo ravikosmeetika võimaldab teil vabaneda valutult kompleksidest ja jälle rõõmuga vaadata peeglisse. Üks viise, kuidas varjata puudusi, mis ei anna teile rahu on kosmeetika näo kontuuride parandamiseks ja modelleerimiseks. Kuid ärge unustage, et peate hoolitsema oma naha eest ka enne ja pärast neid protseduure. Näo puhastusvahenditega eemaldatakse kõik meigijäljed ja värskendatakse väsinud nahka, näomaskid ja seerum toidavad seda ja lisavad vajalikke aineid. Sellest kui tihti te kasutate näo puhastusvahendeid ja toitvaid või niisutavaid maske, sõltub lõpptulemus. Kuid ärge oodake, kuni teie näole ilmuvad esimesed vananemismärgid, parem on hoolitseda naha seisundi eest varem.
Otsite, kus müüakse kosmeetikat punetavale näonahale või olete huvitatud meeste kosmeetikast? Seda ja muid näo kosmeetikatooteid saab osta internetist ilma kodust lahkumata. Kosmeetikavahendeid ja raseerimisvahendeid müüakse väga soodsa hinnaga E-poes Kaup24.ee. Peate lihtsalt valima, milline kosmeetika on teie jaoks õige ja teie valitud vahendid on varsti teie kodus. Neile, kes pidevalt kiirustavad ja planeerivad oma aega, kuid samal ajal ei unusta oma isiklikke vajadusi, hoolitsedes oma välimuse eest, on internetist näokosmeetika tellimine alternatiiv, mis säästab aega ja raha. Meie kaupluse valikus on sellised näohoolduse tooted nagu Rasa, Uriage, Avene, Dior, Himalaya, L‘oreal, Lumene, Casmara, Clarins, Vichy, Babe, Neutrogena, Natinuel, Matis, Margarita. Kutsume teid lähemalt tutvuma meie toodetega.Te ei pea pettuma!
Köögimööbli komplektid on üks lihtsamaid lahendusi hubase ja ergonoomilise keskkonna loomiseks. Mööblikomplektid ja ettekavandatud lahendused võimaldavad luua mugava ja funktsionaalse köögi. Veedad selles ruumis iga päev palju aega, nii et kvaliteetsed ja kaasaegsed disainkomplektid tagavad kindlasti harmoonia ja korra!
Köök on iga kodu keskmeks - siin valmistame toitu ja mõnikord veedame lihtsalt meeldivalt aega või teeme isegi tööd. Sõltumata sellest, kas ruum on suur või väike, on oluline, et selle stiil oleks asjakohane - uus köök nõuab alati märkimisväärseid investeeringuid ning seetõttu soovime, et see vastaks kõikidele ootustele. Mõned lihtsad näpunäited aitavad luua mugava ja stiilse köögi. Püüa mõelda tulevikku - ükskõik mi
Köögimööbel on üks tähtsamaid elemente selles ruumis ning et luua mugav ja ergonoomiline keskkond, peaks selle valimisele piisavalt aega pühendama. Kaup24.ee e-pood pakub erineva kujunduse ja värvidega köögimööblit - lai valik tagab, et leiaksid selle, millest oled kaua unistanud. Siiski on üsna raske otsustada, millist lahendust oma kodus kasutada. Kuidas valida köögimööblit?
Kõigepealt peaksid üle vaatama oma köögi mõõtmeid. Mõõda täpselt mööbli jaoks mõeldud ala ning vali sobivad kapid. Eriti hoolikalt vali ülemised kapid: kui köök on väike ja asju on palju, tuleks need valida nii kõrged kui võimalik, ehk isegi laeni. Kui köök on suur ja Sul ei ole väga palju tarvikuid, võib ülemised kapid valida madalamad ning mõned neist võib asendada riiulitega.
Pööra tähelepanu köögimööbli laiusele ja pikkusele, kuna nendest parameetritest sõltub, kui mugav on ruumi planeerida ja kui palju ruumi jääb teistele seadmetele köögis. Komplektis oleva mööbli kogus on erinev, seega pead eelnevalt oma vajadusi hindama ja valima sobiva koguse. Köögimööbli hind on samuti varieeruv ning peaksid eelnevalt välja mõtlema, kui suurt summat oled valmis sellesse investeerima. Kuna vahetame seda üsna harva, siis võib öelda, et see on pikaajaline investeering ilusasse ja mugavasse köögikeskkonda.
Hubase sisustuse loomiseks on oluline pöörata tähelepanu köögimööbli komplekti värvidele ja stiilile. Valik on väga rikkalik, kuid sageli valitakse puiduimitatsiooniga kaetud kapid ja muu mööbel, mida on väga lihtne hooldada ja sobitada muude ruumi detailidega. Kuid köögimööbli komplekti valimine on lihtsam, kui võtad arvesse muid ruumis domineerivaid värvitoone ning valid ka mööbli sarnastes toonides- veedad köögis palju aega ning ei taha selle sisustuses kaost tekitada.
Köögimööbel ei peaks mitte ainult ruumi sobituma, vaid ka olema piisavalt funktsionaalne. Veendu, et seda on lihtne kasutada ja see sobib kõige sagedamini kasutatavate esemetega köögis. Selle ruumi korrapärane paigutus oleks otstarbekas, kui soovid, et kõik tarvikud oleksid omal kohal ning alati käepärast. Samuti on oluline, kui palju Sinu köögis üldse selliseid tarvikuid on, sest väiksemaid seadmeid on võimalik hoida ka kappides.
Hinda, millised mööbliesemed sobivad kõige paremini Sinu elustiiliga - sahtlid, kapid või riiulid. See võimaldab otsustada, milline köögimööbli komplekt võiksid kõige paremini sobida.
Kaup24.ee e-poest leiad laia valiku taskukohase hinnaga köögimööblit vastavalt oma vajadustele. Meie valik sisaldab Eliza, Ola, Alina ja paljude teiste pakkujate köögimööblit, Sina pead lihtsalt vastavalt oma maitse-eelistustele valima sobivaima. Hinnad on tõesti ahvatlevad, kuid erinevad kampaaniad ja allahindlused võimaldavad osta veelgi madalama hinnaga, nii et kui leiad eripakkumised, siis ära lase käest võimalust neid kasutada!
Kuigi köögis töötamine aitab lõõgastuda, siis kiirest elutempost tingituna tuleb kõike teha kiirustades- sama kehtib ka uue köögimööbli valimisel. Sel juhul pakume Sulle väljapääsu, sest internetist saad kõik vajaliku osta vaid paari minutiga – vali sobiv komplekt välja ning meie hoolitseme selle kiire tarne eest otse Sinu koju. Allahindlused annavad võimaluse luua mõistliku hinnaga hubase ja funktsionaalse köögi, mis pikemas perspektiivis muutub veelgi nauditavamaks.
|
OSCAR-2019
|
||
Kevadpäevadest võtavad ÄOL-i esindajaina osa liidu uus esinaine Anneli Kauppinen ja Virke toimetaja Mervi Murto.
Hiiumaa-ekskursiooniks ilmunud nimetu ajalehe 2. numbri viimasel leheküljel trükitud appihüüet “Meie infoleht on ikka veel nimeta! Aidake, head inimesed!”
Lehe nime variante on arutusel mitu, nende hulgas soomlaste sõsarseltsi ajakirja “Virke”. Lõpuks teevad juhatuse liikmed saalomonliku otsuse: Kersti Kaldma avab, silmad kinni, juhusliku koha pealt ÕS-i ja asetab sõrme leheküljel ühele sõnale. Sellest sõnast saagu seltsi lehe nimi.
Mul on hea meel, et Eesti Emakeeleõpetajate Selts on 15 aastat olemas olnud, oma eksisteerimise vajalikkust ja olulisust igati tõestanud. 15 aastat on nii pikk aeg, et on võimalik teha adekvaatseid tagasivaateid, anda õiglasi hinnanguid. Aga mina ei soovi täna minevikule hinnet panna, vaid üritan võtta seda kui väärtuslikku pagasit innovaatilisele seltsile. Vaadakem hoopis tulevikku.
Praegu tundub, et kõrvalolijad usuvad seltsi võimekusse, sest lühikese aja jooksul on pöördutud seltsi poole kahe olulise teema tõstatamiseks, seda rahvusliku kasvatuse kongressi ja eesti keele kongressi kokkukutsumise kaudu.
Aeg-ajalt vajab iga organisatsiooni muutusi. Nagu teada, tohiks valmis organisatsioonis muutusi läbi viia vaid 10 % ulatuses. Ülejäänud 90 peab olema nii hea, et 10%line muudatus seda ei kõiguta. Kas EES on selline üksus? Põhikiri ja napp liikmeskond ei taga veel ideaalset funktsioneerimist.
Alustangi seltsi liikmetest. Enim on seltsi kuulunud 300 emakeeleõpetaja ringis. Suurim puhang oli siis, kui korraldati üritus Narvas. Kümmekond nime ilmusid ja kadusid põhikirjajärgselt paari aasta pärast. Värbamistöö oli olnud viljakas, kuid seltsis püsimise mõtet uued liikmed ei leidnud.
4-5 aastat on olnud juhatuse päevakorras liikmelisuse küsimused. Mulle tundub, et pärast mõningat mõõnaperioodi on liikmeid päris palju juurde tulemas ja seda mitte selle pärast, et selts oleks atraktiivsem, vaid loodetavasti tunneb järjest rohkem õpetajaid, et nad vajavad seltsi, vajavad kuulumist. Muidugi ei ole meie eesmärk luua massiorganisatsiooni, vaid see lihtsalt kujuneb ajapikku selliseks, sest muudmoodi ei saa enam. Kuidas olla hea emakeeleõpetaja, ilma kuulumiseta EESi? Võimalik, aga kahtsusväärne.
Mulle meeldib Jüri Lotmani mõte: “Selleks,et me saaksime suhelda, peaksime olema küllalt sarnased, selleks, et oleks mõtet suhelda, peaksime olema küllalt erilised.” Ilmselt ongi see idee praegusi seltsi liikmeid koos hoidnud. Kes me siis oleme? Ma ütlen “meie”, sest tunnen päris tugevat seotust, ühtekuuluvust EESiga.
· Seltsi kuuluvad inimesed, kes tahavad edasi minna, ennast harida, otsivad eneseteostamiseks motivatsiooni. Mitmed on tulnud mitte teiste kutsel, vaid omaalgatuslikult, sisemisest vajadusest.
· Eeltoodust johtuvalt on seltsi liimete hulgas suhteliselt palju vanempedagooge, metoodikuid, magistreid, riigikirjandi hindajaid, järjest juurde tekib õpikukirjutajaid. Kui lapsevanema jaoks on edukas laps tüdruk, kes õpib linnakoolis, siis õpetaja jaoks peaks edu valem olema seltsi kuulumine.
· Üha suuremat rolli hakkab ilmselt mängima info töötlemine seltsis. Info kättesaadavus praegu probleemiks ei ole, aga saadud info lahimõtestamine võib käia üle jõu küll. Olete pannud tähele, et seltsi liikmed võtavad enamasti vastu sarnaseid otsuseid? Nendel harvadel juhtudel, kui on tarvis olnud hääletada, mingeid kriitilisi piire ületada polnud vaja. Hoopis teisiti võivad arvata need, kes pole ühisarutlustes osalenud ja kes enamasti ka väljendavad oma negatiivset suhtumist seltsi. Ilmekaim näide on osaoskuste riigieksami näidistöö läbitegemine. Järeldused sündisid ühise töö protsessis, kedagi ei olnud vaja ära petta, uskmatud said uskujateks ise. Eks see nii olegi, et üksi nokitsedes ei pruugi kõike märgata, aga rühmatöös kaalutakse kõik küljed läbi. Mina küll ei kahtle sellise ühistöö tulemis, täiesti usaldusväärne.
· Räägitakse, et inimese loomuses on soov kuuluda rühma. Rühma tugi on tohutu väärtusega. Aga rühm saab ka aidata, lohutada, soovitada, väärtustada. On olnud juhtumeid, kus selts toetab oma liiget kas atesteerimisel või muude probleemide ületamisel. Rühma kiitust on raske ülehinnata.
· Rühmas saab kogemusi vahetada, midagi täiesti uuel tasemel tekitada. Juttu on olnud imelisest sünergiast ainekava töörühmas, mille liikmed muidugi sellest kõige paremini teavad.
· See, et EESi liige tunneb peaaegu iga Eestimaa paiga emakeeleõpetajaid, on samuti vaid positiivne.
· Selts võimaldab emakeeleõpetajatel oma arvamuse välja öelda, pakub oma liikmetele esinemisvõimalusi, atesteerimisel on see oluline. Ja kus siis veel, kui mitte oma kolleegide ees.
Planeerimisseminaril küsis Ülo Vooglaid: Missugused jõud on veel peidus? Millised on seltsi imerelvad? ja Mis võib kahjustada seltsi?
Tõepoolest, seltsil on olnud ja on ka praegu oma imerelv – see on ainekava töörühm. Mitmetel seltsi ja haridusministeeriumi diskussioonidel või ka ministrite audientsidel on väidete või vastuväidete argumenteeringud välja kasvanud töörühma sünergiliset tööst. Isegi minul isiklikult on olnud oma kooliga asju ajades sellest kasu. Tegemist on väga autoriteetse ühendusega. See on olnud seltsile ülimalt arendav ja kasulik. Seepärast on mul ettepanek tõsiselt kaaluda seltsi uute töörühmade loomist, kunagi oli juttu õpikute ja didaktika töörühmast. Võib-olla on just praegu aeg nende ellukutsumiseks küps. Vajalikkuses pole mõtet kahelda: tegemist on kahe väga olulise, alati aktuaalse teemaga meie töös. Pealegi, nagu selgus Marguse konverentsil, on probleemseid kohti küll. Ja kus viga näed laita …
Seltsile on ette heidetud liigset kriitilisust, kurja näpuga näitamist. Mulle tundub, et nii mõnigi kord on selts sattunud rolli, kus tuleb hüüda: “Aga kuningas on ju alasti!” Kindlasti ei ole see lapsesuu, mis nii ütleb, vaid ausus. Mulle see ausus igatahes meeldib. Äärmiselt ebameeldiv on, kui juhtkond jagab infot allapoole valikuliselt. Iga liige peab tundma end täisväärtusliku ja vajalikuna. On vana tõde, et mida rohkem informatsiooni ja valikuvõimalusi, seda rahulolevam on inimene. Tänapäeval on olemas suurepärased võimalused infovahetuseks. Olen uhke, et EES neid kasutab.
Mis võib seltsi kahjustada? Ajakirjandus on meie liitlane ja meie vaenlane, viimane muidugi naljatamisi. Halb kuulsus, rumalus, aga see on ju kõik meie enese teha.
Selleks, et midagi muuta, vajati Vanas Roomas tarkust, oskust ja julgust: tarkust avastada põhjused, oskust need formuleerida ja julgust avalikustada. Võib-olla peaks üle vaatama meie tegevuse eesmärgid seltsis, neid korrigeerima, muutma struktuuri või paiknemist üksteise suhtes, sest mida suurem organisatsioon, seda suurem vastutus, seda rohkem tööd.
… Ja kui ma mõne aja pärast lähen kooli direktori juurde, avaldades soovi seltsi koolituspäevadel osaleda, siis näen, et ta on juba informeeritud, sest jälgib pidevalt EESi töökava. Piletid sihtkohta ja tagasi ning hotell on broneeritud sekretäri poolt, lisaks on minu arvele kantud korralik päevaraha. Asendamise pärast ei pea ma muretsema, sest asendusõpetajate süsteem töötab tänu meie Marguse konverentsi ettepanekutele. Kooli juhtkond mõistab, kui ma naasen, on mul kaasas väärtuslikku materjali kogu kooli ja õpilaste arendamiseks. Lisaks suurepärane töömeeleolu. Vastu võetakse mind traditsioonilise loosungiga: “Eesti keel on eriliselt tähtis inimeseks kujunemise protsessis!”
|
OSCAR-2019
|
||
San Pedo de Atacama turismiinfost saadud kaardil oli objekt täiesti olemas. Uhkes üksinduses keset Sierra Agua Colorada mäestikku. Ainult et kraatrini ei paistnud minevat ühtegi teed. Sama lugu oli ka teiste paberkaaridega. Ja lähim teed tähistav joon oli kraatrist 7 km kaugusel. Linnilennult. Põhjalikum otsing andis teada, et seal piirkonnas on (oli) kõrgepingeliinide hooldustrass, mis pidi kulgema kraatrist kilomeetri kauguselt mööda.
OpenStreetMapi kaardil oli tee olemas, Viajerous Mapasi kaardil oli lisaks veel kõrgepingeliin, ja tee juures märge 4X4. Google Earth kinnitas, et kraater, tee ja liin oli pildistamise hetkel olemas. Sellest infost piisas. Kui sul on ikka kolm erinevat erinevat kaarti, siis on see peaaegu sama, nagu sul oleks kolm kella, mitte kunagi ei tea, mis on õige aeg.
Garmini ChileTopoDeluxe2 kaardilt hooldustee puudus. Ja tee puudus ka 1980 aasta vene militaarkaartidel. Vähemalt selgeks sai, et kui läheb hästi, siis kõnnid kilomeetri, ja tagasi, ja kui teed ikkagi ei ole, siis kõnnid 7 kilomeetrit, ja tagasi. Päevaga saab igal juhul hakkama.
Esimene sada kilomeetrit lõuna suunas kuni Paine nimelise asulani on tavaline Atacama tee, alguses on asfalt, ja edasi on tolmav ja mõned kohad treppi sõidetud pinnasetee.
Ja järgmine 50 km on lihtsalt hõredama liiklusega, vastu ei tule kedagi, ning seejärel hakkavad paistma kõrgepingeliini mastid. Nii et ikkagi õige koht.
Edasi saab sõita mööda kõrgepingeliinide hooldusteed, mis on täiesti normaalne kruusakas, kulgeb mastide vahel, ja on ilma väga järskude tõusude ja langusteta.
Kuni jõuabki kätte varem äramärgitud koht, mis on kraatrist nii kilomeetri kaugusel. Maapind on tee kõrval veidi viltune, aga esimese hooga tundub, et siin saab öö ära magada. Ja edasi-tagasi jalutades selgub, et ega svaateväljas siledamat kohta leida pole. Hakkan juba süüa tegema, aga viltune maapind ei anna rahu, mitte et magada oleks ebamugav, aga homme on siit vaja ilusasti teele saada, ja maapind pole just kõige kõvem.
Praegu fotot vaadates ei tundugi, et maapind on kaldus. Ega niisugusel juhul polegi vaja pikalt mõelda, kui ikka midagi häirib, siis on viimane aeg kohta vahetada, enne kui päike loojub. Muidu häirib pool ööd ja kauemgi.
Tagasi autosse, mootor käima ja tagurpidi käik sisse. Aga auto ei taha tagurpidi mäest üles minna, rattad hakkavad kaapima. Nii et esmane mulje ei petnud. Jääb üle võimalus sõita välja väikese ringiga, kõigepealt paar meetrit allapoole, ja siis kaarega tagasi teele. See õnnestub. Seejärel on vaja leida uus magamispaik, kõvema pinnasega ja vähem viltune.
Korralik magamispaik on paarisaga meetri kaugusel, tee kõrval. Meeter maad eemal. Vaikne ja rahulik, liiklust siin ju pole. Ühtegi sõidukit pole siiani näha olnud.
Ülalolev pilt on tehtud hommikul. Ilm on küll päikeseline, aga hommik on jahe. Ja kraater on kuskil nende väikeste mägede taga. Vähemalt peaks olema. Nii et seljakott selga, suurem veepudel kaasa, GPS samuti ja aeg on minna.
Teoreetiliselt on võimalik sinna alla sõita. Praktiliselt saab ka alla sõita, vähemalt varem on sõidetud, kui rattajälgi vaadata, ja kõik on sealt alt ka tagasi üles sõitnud. Vähemalt ühtegi autot pole all näha.
Suhteliselt sürr koht ringi jalutada. Täiesti inimtühi. Meteoriit kukkus siia 660 000 aastat tagasi, ning tekitas 350-370 meetrise diameetriga ja keskmiselt 34 meetrise sügavusega augu (http://www.wondermondo.com/Countries/SA/Chile/Antofagasta/Monturaqui.htm). Kukkumise moment võis ikka väga võimas olla.
Seejärel tagasi auto juurde, ja siis tagasi suurele teele. Täpsem on kirjutada, et eelnevast suuremale teele. Vahepeal tuleb vastu esimene auto, nii et mingi liikus siin ikkagi on. Autost vaadatakse valget bussi väga imestunud nägudega.
Mõned sildid, mis võivad segadust tekitada. Monturaqui Kraater ja Monturaqui asula asuvad täiesti erinevates kohtades. Sildid viitavad Monturaqui asulale, kraater tuleb ise, oma tarkusega üles leida. Baicali nimi tuleb samuti kuidagi tuttav ette, ja see ei taha üldse seostuda Lõuna-Ameerikaga.
Calama linnani jääb alla saja kilomeetri, kui varjud lähevad järjest pikemaks ja päev jõuab õhtusse. Kuna Calamasse jõudmisega kiiret ei ole, siis pole mingi kunst leida vaikne teeäärne magamiskoht.
Enne Calama linna on tee kõrval kümned tuulegeneraatorid, sest tuult on siin piisavalt. Aatomienergiat ei kasutata, riik asub aktiivsete maavärinate piirkonnas ja tuumajaama ehitamist on siiani edasi lükatud.
Väga õige tähelepanek, buss ongi juba kuu aega Buenos Airese lähedal kämpingus, ja ootab reisi jätkumist.
Momendil on tõepoolest käsil nn "puhkus", sest mõningad täiesti isiklikud asjad vajavad korraldamist. Sellest on tingitud ka viivitus blogimisel.
Niipalju saan kinnitada, et praegu veel bussi kuskile järgmisele kontinendile toimetada ei ole kavas.
Facebooki andmetel on autor suve kodumaal veetnud. Vahest nüüd on taas lootust reisi jätkumiseks? Või on kodumaa taas armsaks saanud üle pika aja?
Tervitan kõiki, kel jätkus järjekindlust seda blogi külastada, hoolimata pikast vaikusperioodist. Olen alates 1 detsembrist tagasi Argentinas.
|
OSCAR-2019
|
||
1. India pea- ja näomassaaž ICM õliga (hõlmab õlavöötme, õlavarred, kaela, pea ja osa näost) - 30 minutit, 19 € (tavahind 29 €);
2. Kombineeritud raviseanss (ICM massaaž õliga (hõlmab õlavöötme, õlavarred, kaela, pea ja osa näost) ja energiaravi sh tšakrate avamine ja tasakaalustamine) - 1 tund, 59 € (tavahind 101 €);
4. idamaine liigeseravi (basti, massaažiga) - 1 tund, 50 € - liigeseravi on abiks näiteks seljaprobleemide ja artriidi korral, leevendades liigesevalusid. Soe õli asetatakse teatud tehnikat kasutades liigesele, järgneb õrn massaaž. Tehakse enamasti selja- ja põlveprobleemide korral (valige üks neist. Kui soovite liigeseravi nii seljale kui põlvedele, tuleks broneerida kaks aega).
Massaažid toimuvad kampaania raames Tallinnas ja Pärnus. Juhul kui on soov kutsuda Vicky kohapeale väljaspoole neid linnu, palun võta julgelt ühendust ja arutame, kuidas see võimalik võiks olla.
1., 2. juuni R kell 16.00 - 22.00, L kell 10.00 - 20.00 Viljandi Hansapäevad, Kauba 5, K-226, Viljandi
13. juuli "India tuleb Võrumaale" Kui Muhamed ei lähe mäe juurde, siis mägi tuleb Muhamedi juurde... kell 16.00 - 20.00 restoranis NAMASTE Mäe 11, eestlaste India lemmikkuurorti Goa, India talismanide, indialasest massaaži terapeudi ja astroloogilise nõustaja Vicky tutvustusõhtu (tasuta). Võimalik osta idamaa.com rändkaupluse imelisi ehteid!
26., 27. juuli kell 12:00- 20:00 Väike käsitöölaat Viljandi Folgil NB! Ainult 2 päeva ja siis Joogafestile!
5. august kell 10.00 - 23.00 Leia end - Naidi Sebja: festival: Põhjala traditsioonid Riituste JÕUD JA VÄGI Viikingite külas. 16.00 - 17.00 Katrin Aedma loeng: India riitused ja ravivad mantrad Eesti kontekstis.
1, 2. september Uue Maailma Tänavafestival 1. septembril kell 10.00-19.00 ja 2. septembril kell 10.00- 18.00 Koidu, Väike-Ameerika, Kristiina ja Luha tänavatel. idamaa.com rändkauplus ootab teid Koidu 84 ees! Kohtumiseni!
4. september 17.30 - 21.00 Tartu Linnaraamatukogu IV korruse saalis (Kompanii 3/5, Tartu 51004) "Reisile raamatutega tervise ja enesearengu maailma". Paar tundi põnevaid mõtisklusi reisipisikusse nakatunud koolitaja ja (aja)kirjaniku Katrin Aedmaga, praktilisi soovitusi tervise turgutamiseks jm huvitavat. Kohapeal soodushinna ja autogrammiga raamatute ostmise võimalus.
5. septembril kell 18.00 - 20.00 esineb Katrin Aedma Dorpati Konverentsikeskuses teemal "Killuke Indiat" - Kuidas Indias seotakse kehatüüp ja kehakaal. Kohapeal on võimalik osta idamaa.com rändkaupluse imelisi unikaalseid idamaised ehteid, salle ja kotte. Vicky teraapiad klubilistele soodushinnaga!
11. september kell 18.00 idamaa.com rändkauplus ja idamaiste ravivõtete loeng sarjast "Turguta Tervist" Pärnu Keskraamatukogu alumises saalis Akadeemia 3. Korraldab Malle Luhari.
11 - 14.september, 23. ja 24. sept, 28. ja 29.september. Vickty eravastuvõtud Pärnus Lõuna Hostelis.
7. veebruar kell 18.30 esineb Katrin Aedma Gustavi Maja kutsel teemaga India rahvaravi. Kohapeal on võimalik enne ja peale loengut osta idamaa.com rändkaupluse imelisi unikaalseid idamaised ehteid, kauneid salle ja täisnahast ja tekstiilist käsitöökotte. Koguneme alates 17.30.
Kes või mis on Silver? Silver on inimene, kes soovib india pea- ja näomassaaži pakkuda ka oma klientidele ja arendab oma võimelid meistri käe all ja iseseisvalt treenides kõrgemale tasemele. Kui praktik võib õpitud india pea- ja näomassaaži ICM oskusi praktiseerida pereringis ja tuttavatega, siis Silver on teinud erieksami, mille ajal meister hindab tema oskusi pakkuda massaaži ka tööalaselt.
Meil on hea meel teada anda, et taas kord said mõned agarad eestlased Vicky käe all india pea- ja näomassaaži õppida! Ehs Sistok tegi ära ka Silvereksami, mis annab õiguse kasutada massaaži tööalaselt ja teha seda ka klientidele! Palju õnne ja aktiivset praktiseerimist!
Ajurveda arst, dr. Prashant annab Vickyle üle tunnistuse peale ajurveda massaažikursust, kus oli peamiseks sihiks jalamassaaži tehnikate õppimine. Lisaks sellele kordas arst üle ka ajurveda põhimõtted.
Selleks, et saada ajurveda arstiks, on vaja õppida vähemalt 7 aastat ülikoolis ja lisaks sellele praktiseerida palju aastaid. Eesmärk on ju alati saada oma töös suurepäraseks mitte keskpäraseks.
Doktoriga saab kohtuda Indias, Goas. Kui on huvi tulla ajurveda kursustele, õppida meditatsiooni, joogat või mudrasid Indias, siis võta julgelt ühendust koolitaja Katrin Aedmaga, kes üle 5 aasta oma elust on Indias veetnud.
Vicky massaaži saab nautida Eestimaal. Tule kohale või kutsu kohale. Vaata hinnakirja siin: Vicky teenused ja hinnad
2018 aasta alguses täiendas Vicky massaaži ja refleksoloogia alaseid teadmisi nii Malaisias kui Indias!
Lisage sinna veel Vicky sünnipärase valge aura tervendav mõju, vähi tähtkujule omane hoolivus ja empaatia ning sikhi piiritu pühendumus inimeste teenimisele... Tulge nautima!
Alates 2018 aastast pakub Vicky lisaks chiru pichule efektiivset õliravi ka selja- ja liigeseprobleemide leevendamiseks. Basti on tehnika, mis aitab valude korral ja mida kasutatakse efektiivselt artriidi leevendamiseks.
Kui me tuleme ellu, siis on meil lihtsam liigelda ja otsuseid teha, kui meil on olemas sünnihetke tähekaart, mis annab suuna ja selgitab eeldused, kuidas kohale jõuda.
Bioresonantsteraapias kasutatava P.I.P. tehnoloogia abil tuvastas 2017 aastal diplomeeritud Biotagasiside terapeut Ülle Toomeoja Vicky valge aura. Seda, et tal on imeline puudutus ja paljud tervenesid tema massaaži ajal, seda me teadsime ja tundsime, kuid miks, ei osanud seletada. Bioresonantsteraapias Vickyt pildistades oli Ülle segaduses ja arvas, et ebatavaline kirgas valgus ekraanil on põhjustatud aparaadi probleemist. Mitmekordsel kontrollimisel selgus, et probleem ei olnud aparaadis vaid selles, et tema juurde oli saatuse tahtel sattunud inimene, kellel on valge aura, mida nimetatakse ka kristall- või hõbeauraks.
P.I.P., millega test läbi viidi, on rahvusvaheliselt tunnustatud seade, mida kasutakse meditsiiniliste uuringute ja diagnostika käigus, energiavälja seisundi uurimiseks ja erinevate tervendavate tegevuste mõju kiireks hindamiseks. P.I.P. seadet kasutavad teadus- ja tervishoiutöötajad ning erinevad meditsiiniasutused üle maailma.
Valge auraga inimene on sündinud ravitseja ja spirituaalne õpetaja. Tal on kõrged kosmilised võnked ja tema missiooniks on inimesi ravida ja toetada oma tegevusega ühiskonna valgustumist.
Laimiroheline näitab võimet hävitada nii sisemisi kui ka väliseid negatiivseid vibratsioone ja suurendada objekti positiivseid vibratsioone.
NB! Värvid ja nende tõlgendused P.I.P. tarkvara puhul ei pruugi kokku minna värvide üldlevinud spirituaalsete tähendusega. Näiteks oranž on tõlgendanud PIP-tehnoloogia puhul negatiivse värvina, kuid positiivsena spirituaalsest vaatevinklist.
Kas Goa on ikka India? Kas India on selline nagu Kaks Kanget seda TV vahendusel Eesti televaatajatele näitasid? Kuidas elab ja mida teeb eesti naine Indias? Seda ja palju muud saad teada uuest raamatust!
12. juunil kell 18.00 - 19.00 toimus Apollos Solarise keskuses igati uhke raamatu esitlus. Tantsisid kaunites idamaistes riietes www.Zahira.ee naised, idamaa ööst ja muust ilusast laulis hinduga abielus olev ja võrratu lauluhäälega eesti lauljatar Airi Vipulkumar Kansar.
"Minu Goa päevaraamat" oli esitluse ajal Apollo Klubi liikmetele -10%. Kõigile ostjatele oli üllatus ja TASUTA autogramm. Raamatu ostjate vahel loositi põnevaid kinke idamaa.com rändkaupluse kollektsioonist!
Autor Katrin Aedma rääkis raamatu sünniloost, sellest, kuidas Eestlane Indiasse saab ja vastas külastajate küsimustele. "Minu Goa päevaraamat" saadaval raamatupoodides ja idamaa rändkaupluses!
Wittenhofi suvemõisa koolitustoas toimus näitusmüük: "Imeline India". Pakuti ruumi- ja uksekaunistusi, india jumaluste seinapilte, ehteid, talismane, elevante, nahkkotte, kaameli nahast jalavarje ja Desiguali riideid Indiast. Lisaks veel 1 armastajate sümboliga liivapilt, sandlipuu seebid ja chikakai kaunad Myanmarist (ehk Birmast). idamaa.com rändkaupluse kollektsioonis on ka sarisid, ninarõngaid, tikasid jms India asju. Pakkumises superhinnaga Katrin Aedma raamatud.
Vicky on tagasi Eestimaal! Klientidel on võimalik teha enesele ja teistele tervislik ja lõõgastav kingitus - india pea- ja näomassaaž ICM ja/ või idamaine näomassaaži koos näohooldusega. Samuti on võimalik nüüd saada tervendavat stressiravi - shiro pichut! Loe lisa siit
Vicky ravib seansi ajal palvete ja tervendava energiaga. Lisaks jalamassaaž, liigeseravi ja astroloogiline nõustamine. Vali, mis Sulle vajalik ja oluline ja võta ühendust.
Idamaa.com rändkauplust võib kohata laatadel. Üritusele saab rändkauplust tellida koos ja ka ilma koolituseta.
Õppida ja harjutada saab india pea- ja näomassaaži ostes Vicky DVD, mis müügil suuremates raamatukauplustes nii eesti kui ka inglise keeles.
Kui soovid ICM võtteid lihtsalt oma enda massaaživõtetele lisaks õppida ja neid kohandada, siis on see mõte vägagi tervitatav.
Praktikapäevadel soovivad Sinuga koos õppivad inimesed õppida ICM-i ja eksam toimub just ICM võtete peale.
Kui oled läbinud Silvereksami, siis paneme Sinu andmed ülesse ka meie kodulehele ja Sul on õigus kasutada meie logoga silt. NB! Kuid vaid siis, kui pakud Vicky poolt õpitud india pea- ja näomassaaži ICM (mitte oma mixi).
Kui pakud mixi ehk segu erinevatest massaažistiilidest, siis võid lisada, et tegemist on massaažiga, mille puhul kasutad ICM võtteid, kuid hinnakirjas ja reklaamides ei tohi nimetada oma massaaži india pea- ja näomassaaž ICM nimega.
Kui pakute muud massaaži ja nimetate seda ICM-iks, siis ei ole see aus meie klientide suhtes, kes saavad igal pool erinevat ICM massaaži :) See oleks sama, kui ostate kohvikus kohvi, ja teenindaja ulatab klaasi keefiri öeldes, et meie kohvikus nimetatakse keefiri kohviks :)
|
OSCAR-2019
|
||
Heii! Kooli on sisse elatud, hommikused ärkamises ei ole enam nii kohutavad kui algul ning eluvaim on sisse puhutud. Tähendab et kaks kuud on koolis käidud, õpitud ja tarkusi kogutud. Ma ei ole veel selgusele jõudnud, kas 11.klass on raskem kui kümnes oli, aga kui mul mingeid mõtteid tuleb, siis teen sellel teemal uues postituse, täna ma aga tahan rääkida teile millestki täiesti teistsugusest. Tahate kuulda? Õigemini lugeda? Siit see tuleb!
Mul lööb päris tihti pähe mõte, et tahaks minna kooli kõrvalt tööle ja teenida endale ise raha, et mitte sõltuda ainult vanematest. Küll aga olen selle mõtte alati kiirelt oma peast pühkinud, sest ma ju tunnen ennast. Ma ei saaks hakkama! Ma tean, et mul ei oleks motivatsiooni peale pikka koolipäeva minna veel kuhugi tööle. Suurt rolli mängib selle juures ka see, et elan Tallinnast väljas ja sõltun täielikult ühistranspordist. Viimase (22.35) rongiga koju minemine ja siis veel õppimine ei tuleks minu puhul kõne allagi, ma väsiks kiiresti ära ja tekitaks endale ainult stressi ja probleeme, milleks seda veel vaja? Küll aga olen ma ikka saatnud erivevatesse kohtadesse oma CV ja mõelnud ikka, et ma ju nii väga tahaks, äkki ma saaks hakkama?
Siis jäi mulle silma kuulutus, kus otsiti hullude päevade abilist viieks päeva. Mõtlesin, et see tundub huvitav ja väljakutsuv. CV-d ära saates oli minu põhiline eesmärk, et ma saaksin uue kogemuse ja arusaama, kas kooli kõrvalt tööl käimine oleks mulle mõeldav. Saingi tööle!
Asusin tööle Stockmannis, viieks päevaks, hullude päevade abilisena naiste osakonnas. Ma karstin, ma ausalt väga kartsin. Mida? Kartsin halbu kolleege, halbu kliente, et ma ei saa tööga hakkama, ma väsin liialt ära, ma ei julge inimestega rääkida ja et ma lihtsalt ei sobi sinna. Ülemõtleja nagu ma olen!
Ma eksisin, nii väga eksisin! Täna võin ma öelda, et läheksin sinna iga kell tagasi! Tundsin ennast seal nii kindlalt, mulle nii väga meeldis. Mis olid minu ülesanded? Ma pidin viima riietusruumide juurest riided tagasi saali, korrastama riideid ja aitama kliente. Hulludel päevadel on Stockmanni väga, väga palju inimesi ja saal on alalõpmata sassis. Tööd jagus, väga harva tuli ette seismine või lihtsalt kõndimine, kuna inimesi polnud palju ja töö oli otsas. Ma nii nautisin seda, mis ma tegin, äkki minu koht ongi riietepoes?
Mind häiris või isegi ajas närvi see, et inimesed on kuidagi nii lugupidamatud. Võetakse kastist või riiulilt ese, vaadatakse seda ja visatakse sinna tagasi. Ja tuleb järgmine, ei võta seda asja mis juba sinna on kortsu visatud, vaid võtab kokkupandud eseme ja muidugi viskab selle sinna tagasi. Nii palju tuli ette seda, et keegi töötajatest korrastas mingit nurka/kohta, sai ühelt poolt valmis, läks teisele poole korrastama ja lõpetades oli esimene juba täiesti sassis. Ei tea kas see ainult minu kiiks, aga kui riideid vaatan siis voldin ta uuesti kokku, ei võta ju tükki küljest, ilmselt mitte nii korralikult, aga ei viska ka ometi sinna kortsu seda ju? Või kui prooviti riideid ja need ei sobinud, siis võiks sulle olla nii palju austust, et sa keerad riided õigetpidi ja paned puu peale, mitte et ma pean hakkama teda veel sealt maha võtma ja keerama ja muud sellist. Ei saa aru. Kas see minu kiiks? Okei, see selleks, need olid asjad, mis mind häirisid. Raskeks tegi esimese päeva see, et mul polnud õrna aimugi, kus mingid brändid asusid ja ma ei mõiganud loogikat ega midagi. Kes siis ei tea, Stockmannis on terve naistekorrus, kus on erinevad brändinurgad ja leida üles õige koht oli alguses nii raske. Esimese päeva õhtuks olid mu jalad nii haiged, et ma lihtsalt ei suutnud püsti seista, ma olin nii väsinud, et koju jõudes läksin koheselt magama. Ei mingit õppimist!
Ma ei suuda sõnadesse panna, kui tore kollektiiv mul oli. APPI! Te ei kujuta ette. Absoluutst kõik aitasin üksteist, kõik abilised ja samuti õiged müüjad. Inimesed motiveerisid ja kiitsid nii palju! Ma kuulsin nende viie päevaga nii palju kiitust, kui ma terve kuugagi ei saaks. Iga kord kui osakonnajuhataja või õige tööline mööda läks, siis alati naeratati ja kiideti! ALATI leidsid nad midagi, mida öelda! Pisar tuli silma selle peale!! Motivatsioon tõusis taevasse ja tööd oli palju toredam teha. Kõige rohkem igatsengi seda kollektiivi meie korruselt. Viie päevaga said kõik väha armsaks!!
Kokkuvõtteks võin ma öelda, et kooli kõrvalt tööl käia ma nii regulaarselt ei suudaks, see on väga väsitav ja õppimine jääks soiku, aga selliseid lühiajalisi otsi on ülimalt tore teha. Ma lähen Stockmanni tagasi, ma olen selles kindel! Aga päriselt tööl ma käima vast ei hakka, lihtsalt enda elu elamisems!
Hei!! Rääkisin juba eelmine aasta teile ühest laagrist, mäletate? Selleks on ELO suurlaager Varemurru puhkekeskuses. Ma ei kujuta ettegi, kuidas ma seda postitust kirjutama hakkan, sest sõnu jääb puudu, aga ma proovin piltidega kõik tasa teha.
Ma ei tahaks sel korral teha sellist ainult päevakavade tutvustamis postitust, vaid räägin kõigest üleüldiselt.
Alustame siis täiesti algusest, eelmise aasta laagri lõpust. See oli tol korral nii emotsionaalne, et koju jõudes ei saanud ma üldse laagrile mõelda ega sellest rääkida, sest sees oli nii tühi tunne. Vajab ikka ümber harjumist küll, kui oled kindlate inimestega kuus päeva koos olnud ja järsku enam ei ole. Alates eelmise aasta laagri lõpust, hakkasime Kerliga juba uut laagrit ootama. Lugesime päevi, et see juba jõuaks ja tegime mõtetes juba uusi plaane. Mingist hetkest hakkas aeg nii kiiresti edasi liikuma, et kui mäletasime hetke, mil laagrini oli 200 päeva, siis järsku oli jäänud ainult nädal. Mida lähemale laager jõudis, seda imelikumaks sisetunne läks. Miski nagu ütles, et see laager tuleb väga testsugune ja see oli natukene hirmutav, aga siiski, me olime ju seda terve aasta ootanud!!!!
Ja kätte jõudiski see kaua oodatud pühapäev, 24.juuni. Istusime kõik Arukülakad bussis ja loksusime Varemurru poole. Ilm oli sel päeval kehv ja tundus, nagu läheks kõik juba valesti. Mis siis, et me polnud isegi veel kohale jõudnud. Terve tee suured magasid või istusid enamasti vaikselt oma kohtadel, vaadates aknast välja ja kuulates muusikat. Alles siis, kui hakkasime juba lähenema, läks jutuvadin lahti. Eks paljudega polnud ammu ju kokku saanud, nii et juttu jätkus.
Kohale jõudes oli näha, et ilm ei olnud sel päeval väga meie poolt ning plaanitud laagri avamine lükati edasi järgmise päeva hommikusse. Aga ega sellepärast me niisama ei istunud, meie suurepärased õhtujuhid tegid meile tegevuseks Mannekeni challengi filmimise. (PS! ELO laagri videoid näete youtubes, kanalil Visuaalteater, minge vaadake, meie olime maja nr 6)
Ja hüppame edasi järgmisesse päeva, mil ilm jällegi polnud meie poolt. Päevakava oli nii kokku pandud, et saaks ka vihmaga teha ja kõik oli väga huvitav. Kui muidu on meie päevadel ikka mingi teema, siis see päev oli lihtsalt igasuguseid asju täis topitud. Minu lemmik oli tuletõrjeolümpia, mis oli meil ka 2016 aastal ja see on nii huvitavalt koostatud ja sellepärast see meeldiski.
Teisipäev oli meil meisterdamispäev ning suureks üllatuseks tuli isegi päike meile ennast näitama ja päris soe oli. Tegime mitu, mitu erinevat asja, mis olid väga toredad, kuid eks nende asjadega ole ikka nii, et mis ma nendega kodus peale hakkan, aga see selleks, vinguda eestlased ju oskavad ja neid asju teha oli väga tore ja huvitav.
Kolmapäev oli meil spordipäev ja teate mis, ilm oli juba tohutult ilus. Päev oli jaotatud nii, et enne lõunasööki olid meeskonnamängud ja peale sööki olid siis individuaalsed alad. Muidugi pole need sellised tavalised asjad nagu koolis, vaid meie staabiliikmed oskavad huvitaks seda päeva teha, nii et nalja sai ikka palju!!
Neljapäev ehk viima täispikk päev oli kõige huvitavam, kuna ELO sai 30 aastaseks, siis oli see päev seotud pioneeridega, kellest siis elo kunagi sündis, tegime välklehte, niitsime vikatiga muru, laulsime ja tegime palju muud.
See viimane õhtu ja selle lõpp olid mu kõige lemmikumad. Meil on selline traditsioon tulnud, et laagri viimasel õhtul pannakse lõke põlema ja me saame selle ääres kõik istuda ja muljetada, enamasti on see olnud see aeg, kus kõik nutavad ja on kurvad, aga millegi pärast ma sel aastal ei tundnudki seda tühja ja kurba tunnet, ei oska öelda miks, sest laager oli ju suuuurepärane nagu alati!
Lõke jäi ilusti randa põlema, kuid suurem osa rahvast läks lava peale viimase õhtu diskole. Tantsisime kogu südamest ja rahulikult kella üheni välja. Need viimased õhtud on just need, mis jäävad kõige paremini meelde ❤️ Kui disko läbi sai, siis suundusime majja. Meie enda elol on traditsiooniks teha igal aastal nendele lõpetajatele, kes laagrisse tulid, üks mälestus. Eelmisel aastal sain ka mina selle. Täpsemalt on see pildiraam, kus on sees sellest inimesest pildid. Nii et mina ja veel kaks tüdrukut tegime veel öiseid plaane, kuidas lõpetajatest lahti saada ja pildid valmis teha. Lõpetasime nendega täpselt kell neli hommikul ja mõtlesime, et mis me enam magama ronime, lähme hoopis randa päikesetõusu vaatama. Teadsime küll suurepäraselt, et üksinda ei tohi mere äärde minna, aga meie kuraator usaldab meid ja me teame seda, nii et mis seal ikka, ega me ujuma ei lähe või pahandust ei tee. Läksime jalutasime sutsu mööda ranna äärt ja siis panime lihtsalt teki maha ning istusime ja rääkisime, kuni hakkas liiga külm ja läksime tagasi. Jõudsin kuueks kõik oma asjad kokku pakkida ja pesemas käia ning mõtlesime, et eks viskame siis ise ka silma looja.
Hommikul olid kõik üsna kurbade nägudega. Lõpetasime ilusti laagri, tegime ühispilte ja langetasime lipu. Nii saigi selleks aastaks kõik!
Aga teate mis, ma lähen järgmisel aastal uuesti, ausalt! Naljatame ikka ja alati, et ega me ei piirdu selle laagriga nii pea. Kui me enam laagrisse kui laagrilised ei saa, siis sokutame ennast staapi laagrikasvatajateks. “Abikäsi läheb alati vaja!”- ütles selle peale meie peakorteri juhataja Siivi. No super, mina ei kavatse loobuda, see on liiga südames ❤️ Kaks aastat saan veel käia kui laagriline ja küll ma siis midagi välja mõtlen. Ehk leian kunagi end sealt hoopis meedikuna, kes seda teab 😉
Ma jumadan seda kohta, seda laagrit ja kõiki, kõiki inimesi, kes sellega kuidagigi seotud on!! Eriti aruküla elokaid ❤️❤️ Love u guyss!! ❤️
Arvan nüüd, et aitab küll. Tahtsin küll teha rohkem piltpostituse, aga no, läks nii. Ega ma ju teen blogi ikka kirjutamiseks, mitte piltide vaatamiseks. Loodan, et teile meeldis ja sain teile natukenegi edasi anda seda kõike, mis minu südames sellest laagrist ja ELOst on.
Hei!! Täna on juba kolmas juuli, mis tähendab, et esimene kuu suvest on juba linnulennul mööda vupsanud. Ma ei taha hakata jälle vabandama pika pausi pärast, sest mul ei ole vabandusi. Tahan teiega ühe asja kohe selgeks teha! Ma ei taha võtta blogimist kui mingit kohustust. Mulle väga meeldib kirjutada, aga kui mul ei ole midagi tarka kirjutada, siis ma lihtsalt mingit lühikest igavat postitust ei taha teha, selleks, et lihtsalt postitada. Ma ei soovi toota midagi, mis mulle endale ei meeldi. Ma loodan, et saate minust aru. Mu blogi on minu hobi ja enda väljendusviis, see ei ole mu kohustus. Aga siiski ma ikka proovin võimalikult tihti kirjutada, äkki ükskord mul see isegi hakkab toimima 😂
Tänane postitus on nagu pealkirigi ütleb: Puder ja kapsad! Ma teen sellise naljaka postituse, kus ma räägin kõigest, mis pähe tuleb ja mida ma arvan, et äkki te tahaksite teada. Siis ei pea ma kirjutama igast asjast eraldi ja ei venita jälle postitamisega. Ma arvan, et nii sobib küll, olge valmis nüüd kõvasti lugema ja mu halba huumorit taluma!!
Alustame ühest väga kergest ja loogilisest asjast. Ma läbisin edukalt kümnenda klassi! Muidugi on vaieldav see, et kes kuidas edukalt läbimist võtab. Minu jaoks on väga edukas juba see, et ma ei ole veel pabereid välja võtnud ja et ma püsin veel üldse gümnaasiumis sees. Vaadates oma hindeid, siis ma muidugi nii õnnelik ja uhke pole, aga ma tõesti ei tea, mis minuga toimus, äkki ma suudan tuleval aastal natukene paremini koolile keskenduda, see oleks küll tore! 😄 Loomulikult ei väsi ma kiitmast ja jumaldamast Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli. Käsi südamel võin öelda, et ma juba igatsen neid reedeseid päevi seal koolis ja kõiki neid imelisi õpetajaid seal! Üks märkimisväärseid asju on muidugi see, et mul on nüüd olemas esmaabi paber, mis tähendab, et oskan ja tohin anda ilusti esmaabi, nii et minu juures võite end kindlalt tunda, oskan teid päästa küll, iseasi, kas ma seda ka praktikas teha julgen, aga kui ei proovi, siis ei saa ju teada! 😉
Järgmine imeline asi minu jaoks on üks võimalus. Juba sellele mõeldes tulevad õnnepisarad ja külmavärinad. Tahate ka teada, mis see on?!? Ei? Okei, lähme siis edasi. Eieieii, ikka räägin. Olge valmis! (Trummipõrin) Ma hakkan varsti saama bioloogilist ravi psoriaasi vastu!!!!!!! Mis see endast ette kujutab? Me taotlesime mu nahaarstiga kallist ravi, mis peaks väga, väga suure tõenäosusega võtma ära mu kehalt need jubedad asjad. See ravi peaks olema väga tõhus, sest ma hakkan süstima ravimit endale otse verre, mis eks ikka on natukene hirmutav, aga ma olen juba kõigeks valmis, et sellest lahti saada. Arst on andnud juba niii suure lootuse, et see reaalselt aitab ja üsna pea saan ma häbenemata ringi käia. Praegu on suvine aeg ja ilmad on vahel ikka väga soojas, aga lühikesi pükse mina jalga ei pane, sest mu jalad näevad lihtsalt nii õudsad välja ja väga ebamugav on taluda inimeste pilke enda kehal. MUL ON KAHJU, ET MA TEIE SILMI RIIVAN, AGA MA EI SAA MIDAGI TEHA! Just sellepärast kannan ma alati pikki pükse ja võimalusel mingisugust jakki peal. Teadmine, et varsti saan äkki sellest lahti, teeb tuju ja kõik niii palju paremaks! Eks ma räägin teile pikemalt ja täpsemalt siis, kui ravi juba saan ja hoian kursis, kas see aitab ka! 😇
Järgmine teema on minu jaoks väga, väga põnev ja midagi uut. Suvi on kestnud üks kuu, millest pool oleme me olnud suvevahaajal. Juba esimesest vabast päevast, alustasin ma vabatahtlikuna tööd. Meie vallas toimub igal aastal selline ettevõtmine nagu Töö- ja puhkelaager, kus lapsed teevad vallas tööd ja tänutäheksa saavad valla poolt tasuta väljasõidu Vembu-Tembumaale ning samuti iga päev muid erinevaid huvitavaid tegevusi. Olen isegi selles laagris mitu, mitu aastat käinud ja huvitavat kogemust saanud, aga sel aastal oli asi teistmoodi. Ma olin seal vabatahtlikuna laagrikasvatajaabi, mis oli niiii huvitav ja teistsugune kogemus. Eriti naljakas ja samas tore oli see, et olen selles laagris ise niii palju tööd teinud ja nüüd sain teisi suunata ja juhendada nii, et endal oli natukene vabam olla. 😄 Ma olen väga rahul, et selle otsuse vastu võtsin ja õnnelik, et mulle seda pakuti. Tulevikus plaanin kindlasti teha mingid laagrikasvatajapaberit vms mis vaja, ma täpselt ei teagi. 😂 Sellest räägin aga pikemalt üldse järgmises postituses.
Sellega ma tänase postituse lõpetangi. Tahan ikka mõningaid asju jätta ka järgmistesse postitustesse, sest tegelt on palju veel toimunud ja palju, palju on veel ees! Ei tulnudki see postitus nii pikk, kui ma algselt arvasin, aga nii ongi vist suurem võimalus, et keegi läbi ka luges.
Järgmise postituse teen ma sellise detailsema ja emotsionaalsema. Samuti on juulikuus palju huvitavat veel ees, milles teile rääkida. Oodake põnevusega!
NB! Postituses on vähe pilte, sest panen need hiljem, kui praegu juba lugesid, siis aitäh!! Kui aga pilte ma tahad näha, siis tule ja vaata neid ka paari päeva pärast!!
|
OSCAR-2019
|
||
Rockiüritustel ringi vaadates tekib küsimus, kui suur protsent tätoveeritutest on seda endaga teha lasknud ebaadekvaatses olekus. Näiteks nägin ma üht umbjoobes kutti, kel kena roosikimp oli käele tätoveeritud. Suurel osal inimestest on kaootiliselt üle keha mingid arusaamatud käkerdised lajatatud. Pole hiir ja pole konn ta, mingi veider värdjas on ta. Mul ei ole tätoveerimise vastu midagi kui see on hästi tehtud ja silm seletab, mida on kujutada üritatud. Endale enam ei tahaks, sest tätoveerimata inimene on juba suurem haruldus kui tätoveeritu. Pealegi ei suudaks ma piisavalt head pilti väja mõelda. Mis mõtet on tätoveerida endale mingi liblikas või delfiin lihtsalt sellepärast, et see on jube nunnu? Mulle ka meeldivad kassipojad aga ma ei näe mõtet endale ühte seepärast õlale joonistada. Alati kui keegi mingit tätoveeringut põhjendab, ütleb ta, et see toob välja tema erilisuse ja peaaegu alati on see "erilisus" kätketud mingisse absoluutselt tavalisse kujundisse. Mingid tähekesed, lillekesed, päikesed. Jube eriline küll. Tribal võib iseenesest ilus olla aga kuna see on enamasti mingi tähenduseta siis ilmselt ma tüdineks sellest samamoodi ära nagu ühesugusest soengust (mitukümmend aastat mul muidu see "lihtsalt pikad juuksed"-soeng on?).
Mõned põhjendavad oma pisikesi ja mittemidagiütlevaid tätoveeringuid sellega, et need ei paista välja kui vaja peen välja näha. No mis mõttega siis üldse end tätoveerida lasta? Ja ma ei kujuta tõesti ette, et tänapäeval veel keegi tätoveeringut nähes mõtleb, et selle kandja on endine vang. Eriti kui tegemist on naisterahvaga ja tal on õlal liblikas. Eks vist ole küll ameteid kuhu tätoveerituid ei taheta aga minu meelest on see ikka väga iganenud mõtteviis. Üks mu tätoveeritud sõbranna (jalal ja käel suured mustrid) töötab välismaal lastega - huvitav, kas Eestis tehtaks talle takistusi?
Mina kasutan vahel üritustel käies kleepekaid. Rock Rambil oli mul üks väike ämblik õlal ja teine jalal. L. hoiatas mind küll ette nende liigse tõetruuduse osas aga ikkagi ehmatasin vähemalt viis korda endal südame rütmist välja nende peale.
Muidu tuli üks hea tätoveeringuidee ka. Selline mida kellelgi ei ole ja mida ilmselt keegi ei taha ka, aga see oleks vaieldamatult originaalne ega häiriks ka pika piduliku kleidi puhul. Punased veretilgad reite sisekülgedel. See on vist valus koht tätoveerimiseks?
Eile siis teatati, et seoses viimasel hetkel koha üles ütlemisega jääb selleaastane Punk'n'Roll festival ära. Kohaks oleks sel aastal olnud Raadi park ning niikuinii pidi selleaastane festival vaid ühe päeva kestma. Päris huvitav oleks olnud kodulinnas olla - oleks isegi telgist pääsenud (kuigi sõbrad arvasid, et üllatuste vältimiseks ei tasuks telgist siiski loobuda). Nüüd siis nii. Sel aastal jäid ju ära ka Lelle Alternatiiv ja Püssi Punk. Vedas, et Rock Rambile mindud sai - muidu olekski suvi ilma festivalideta jäänud. Amme Rockile ma vihmase ilma tõttu minna ei viitsinud ja seal oli vaid 1 minu maitse bänd ka, augustis peaks Haapsalus Rocknektar kah toimuma aga kahjuks augustis ma Haapsallu enam minna ei tahaks, eriti veel telgiga. Niikuinii olin ma moodsate lukkudega telkide tõttu putukaohu peaaegu unustanud aga Viljandis ööbisime me veneaegses lahtiste ustega telgis ning otse loomulikult tervitas mind hommikul sõbra põlvel kükitav hiiglaslik koivik. Brrrr. Ilmselt ma kaaluks augustis Haapsallu minekut kui seal esineksid Iron Maiden, Motörhead ja The Birthday Massacre (minge metsa, mis bänd! Kuulasin terve diskograafia läbi ja seal ei ole MITTE ÜHTEGI halba või isegi igavat lugu!) koos. Valge daam ilmutab end vist ka augustis? See proua on mul kah lapsepõlvest peale kinnisidee olnud ja ma ei olegi teda kunagi oma silmaga näinud. Midagi kahtlast on selle Haapsaluga mul tõesti.
Eile juhtus veel midagi ebanormaalset - nimelt ma nägin enda last kohvikus. Ses mõttes, et ma nägin siis enda lapse mõni aasta vanemat koopiat. Silmad olid samad, nina oli sama, põsest oleks tahtnud kohe näpistada, rääkis sama hääletämbriga ja liigutusedki olid samad. Täpselt minu laps, ainult mõned aastad vanem. Jõllitasin varjamatult, õnneks ei pannud keegi tähele. Laps oli koos vanematega, kes ei sarnanenud mulle ega mu lapse isale kuidagi. Kust nad sellise lapse said? Ei hakanud otse küsima ka. Võib-olla olid siiski meie sugulased, kõiki ju ei tunne. Samas olen ma lapsest peale imestanud, kuidas saab samast materjalist nii palju erinevaid nägusid. Lapse peal olen olnud tunnistajaks sellele, kuidas juba paistes huul muudab inimese näo kardinaalselt teistsuguseks. Igatahes kummaline kogemus oli see eile. Loodetavasti jääb mulle see nägu meelde ja mõne aasta pärast on selge kui palju ma oma lapse tulevases välimuses eksisin.
Huvitav, millist muusikat eeldab tavainimene ansamblilt, mille nimi on Giuseppe Perverdi Big Band? Mul tekiks vist kergeid kahtlusi, kas sellenimelist bändi tasuks kuulama tulla koos kogu pesakonnaga. Ja kui ma ka oleks heausklik, siis pageksin ma ilmselt tervituslause "Tõstke käed, kes on oma ema k******d!" peale. Minu lähedal istunud neljalapseline perekond vaatas seda kõik tuima näoga pealt. Ees istunud keskealine prouga kihistas veidi ja küsis sõbranje käest, kas too soovib ära minna, mille peale sõbranje vastas, et kuulame ikka ühe loo veel. Selguse huvides tuleb mainida, et antud bändi esitlusele tulnud repertuaarist 90% sisaldas obstsöössusi. Paljast tilli sai ka näha. Kui keegi arvab, et see võiks rahvast šokeerida, siis ta eksib. Keegi ei tunne ennast ebamugavalt, keegi punasta. Tavaline asi ju!
Ei ole see tänapäeva ansamblil kerge publikut millegagi irriteerida. Kõike on juba nähtud ja tehtud.
Teadagi meeldib mulle targutada teemadel, millest ma tegelikult suurt ei tea. Armastus on õnneks see teema, millest keegi midagi ei tea, seega lõksutan laialt lõugu. Keskkooli lõpukirjanditeemadest puudutas üks armastust ja õpetaja palus meil tungivalt seda mitte valida, sest kontrollijal tekib paratamatult eelarvamus kui ta loeb 18-aastase targutusi armastuse teemal. Samas oli mul klassiõde, kes juba siis teadis elutõdesid ja kirjutas perekonnaõpetuses vastuseks küsimusele, millised omadused peaksid tema tulevasel väljavalitul olema, et kuna füüsiline truudus on meeste puhul võimatu, siis tema nõuab vaid emotsionaalset truudust.
Tegelikult tahtsin kirjutada hoopis samasooliste armastusest. Lugesin Sofi Oksaneni "Baby Jane"-i, mis on üks ütlemata hea ja ilus raamat, rääkimata sellest kui head muusikat seal tsiteeritakse. Lugu ise räägib aga naistevahelisest armastusest ning psüühilistest häiretest. See on vist üks esimesi homoseksuaalsust käsitlevaid teoseid, mida lugenud olen. Tõnu Õnnepalu mu meelest nii "gay" ei olnud, üleüldse sain vist alles poole raamatu peal aru, et jutt käib kahest mehest...Tegelikult ei oleks ehk "Baby Jane"-i puhulgi aru saanud kui seda kohe otse välja öeldud ei oleks. Ehk siis armastus on armastus, hoolimata sellest, mis soost kehad olema juhtuvad. "Baby Jane"-i puhul jäi silma aga just see kuivõrd omas peategelase armastatu neid mehelikke jooni, millest enamik naisi meeste puhul unistab - hoolitseb oma naise eest, kaitseb teda, käitub nö džentelmenlikult ning tema peamine "tõmbenumber" on tema hääl. Teiseltpoolt omas ta ka neid naiselikke jooni, millest naised meeste puhul sagedasti puudust tunnevad - temaga sai rääkida ning ta oli õrn. Ehk siis peaaegu täiuslik komplekt mõlema soo plussidest.
Kui mõned inimesed räägivad "õpitud homoseksuaalsusest", kas nad ei mõtle siis just seda? Et inimene, kes on ühes soos pettunud, üritab talle vajalikke omadusi leida teises soos? Iseasi muidugi, et enamasti tuleb keha siiski ette ja tõmbest mingite füüsiliste omaduste vastu ei saa üle ega ümber - seetõttu ma väga seda homoks õppimist ei usu ka. Raamatust tuleb muidugi välja ka see, et lesbid eelistavadki enamuses välimuselt mehelikke tüdrukuid ehk butchiesid ja naiselikud lesbid on pigem põlu all kui populaarsed. Samamoodi on ju ka keskmine homomehe stereotüüp naiselik. Et tegelikult eksisteerib vajadus kolmanda sugupoole järele? Homoseksuaalsed, ja eriti bid on ses mõttes soodsamas olukorras, et nad saavad valida mõlemast soost parimad omadused? Tegelikult ilmselt mitte, sest ükski hea omadus ei eksisteeri ilma pahupooleta - naiselikkus koos neurootilisusega, mehelikkus koos liigse macholikkusega. Pealegi on homoseksuaalsed kui vähemus siiski partneriotsinguil raskemas olukorras . Seda õiget on raskem leida aga kui leiad, siis täiuslikuma? Ilmselt pole täiuslikke inimesi siiski olemas ja oma risti peavad kandma kõik need, kes üldse kellessegi armuma juhtuvad, olgu nad siis ükskõik, mis soost.
Inimesed ei pidavat eriti elu jooksul muutuma. Üks asi, mis vähemalt minu puhul palju muutunud on, on muusikamaitse. Pikemalt kirjutasin juba siin. Viimasel ajal olen last.fm-ist kuulanud grunge raadiot ehk siis muusikat, mida ma teismelisena jälestasin. Kohutavalt igav muusika ju! Depressiivne. Selle asemel kuulasin selliseid šedöövreid:
Tuli välja, et ka L. oli seda lugu omal ajal fännanud. Õnneks me videot tol ajal kumbki näinud ei olnud :) Praegu tundub selline muusika naeruväärne ja labane. Aga miks? Äkki oleks vaimsele tervisele palju kasulikum kuulata naiivselt lõbusaid laulukesi kui ammu surnuks süstinud grungemeeste sügavamõttelist elutüdimust? Üks mu sõber kuulab siiani 90'ndate diskot. Mõni inimene on teda seetõttu gayks pidanud. Muusikamaitse paistab meie kohta nii palju ütlevat. Osa sellest on kindlasti poos. Mina näiteks ei usu inimesi, kes kuulavad vaid ühte stiili või isegi ainult ühte bändi (üks selline radikaal-Rammsteini fänn on näiteks olemas). Vastumeelsus teistsuguse muusika vastu on pigem endal peas valmis mõeldud. Et kuidas minusugune karm mees nüüd popmuusikat kuulab või et rock on vaid koledate karvaste inimeste muusika. Gruppidesse kuulumise vajadus on inimestel aga ürgne ja seetõttu ongi ilmselt rohkem neid, kes end mingite muusikastiilidega defineerivad. "Kõigesööjaid" peetakse mõnikord lausa iseloomututeks või arenemata maitsega inimesteks. No ma avastan ka mõnikord uusi stiile ja suundi, mis mulle meeldima hakkavad, kuid samal ajal ei keera kohe selga kõigele muule, mida varem kuulasin.
Ega patust pole puhas minagi. Näiteks igasugune "rahvalik jorin" - šlaagrid ja lorilaulud kuuluvad minu arvates nö lollide muusika alla. No missugune normaalne inimene seda kuulab! Imestama panevad ka inimesed, kes kuulavad vaid seda, mida raadio neile ette mängib ja peavad kõike muud kahtlaseks friikide teemaks. Sellised, kellele ei tasu rääkidagi, et peale Inese, Koit Toome, Terminaatori ja Powerist tuleva Rumeenia disko on veel muusikat olemas. Kes küsivad, et misasi see Roskilde üldse on ega tea peale kodumaiste suvetuuride ühegi suurema festivali esinejatest tuhkagi. Võib-olla pole muusika nende elus lihtsalt olulisel kohal ning minul on selle üle sama kohatu imestada kui mõnel teisel minu üle, et mismoodi ma käsitööd ei armasta või ilma trennis käimata elada suudan.
Taaskord suudan ma muusikast jahudes jumal-teab-kuhu välja jõuda ja täiesti ära unustada, millest ma tegelikult tahtsin kirjutada...
Lõpetuseks panen ühe hea laulu ka. Bändilt, millest ma varem miskit kuulnud ei olnudki aga nüüd kindlasti otsin infot juurde, sest see lugu on lihtsalt võrratu!
Märkasin täna blog.tr.ee lehe alaosas vilkuvat reklaami, mis kutsub ostma 2 eurost juubelimünti, mis olevat "kõigi Euroopa kollektsionääride poolt ihaldatud". Tuli kuidagi tuttav ette. Maksin just täna ühe sellisega Säästumarketis. Ilusad asjad, mis ma tema eest omandasin, olid hapukoor ja odavad makaronid. Ilmselgelt mind raha ei huvita.
Pealkirjas oleva lause autorit guugeldades sattus ette taas üks "pärl". "Naine peab kandma seelikut"-Merike. Jama on see, et selliste artiklite puhul ei saa iialgi aru, kas intervjueeritav mõtles oma juttu tõsiselt või tõmbas ajakirjanik lihtsalt ühe lause kontekstist välja. Igatahes hakkab juba üle viskama see "naine/mees peab/tohib" temaatika. Mis sajandis me elame?
Sattusin raamatukogus sellise raamatu peale nagu Rebecca Miller "Pippa Lee eraelu". Pealtnäha mittemidagiütlev raamat aga nimi tundus kuidagi tuttav. Tagantjärele avastasin, et sellest on ka küllaltki kuulus ja häid arvustusi saanud film tehtud.
Raamat algab sellega, kuidas 50-aastane naine kolib koos oma 80-aastase mehega seenioride linnaossa elama. Ei tundu just eriti põnev? Tegelikult on tegemist päris kaasakiskuva looga, mis jätkub tagasivaatega naise värvikale elule alates narkosõltuvuses "superemast" kuni New Yorgi seksuaalvähemuste, kunstnike ja hipide kogukonnani. Raamatus puudutatakse emade-tütarde teemat, eluvalikute tegemist, usuhullustki ning igal tegelasel on kapis omad luukered. Lõpp läheb ehk isegi veidi liiga seebiooperiks kätte aga põnevust jätkub. Meeldiv on, et jutustamises ei langeta ei sentimentaalsustesse ega labasustesse, mida paljud sellelaadsed raamatud teevad. Kõik loo tegelased on mitmetahulised ja inimlikud. Raamat on meelelahutus aga seda positiivselt. Meie Elmed ja Milvid võiksid šnitti võtta.
Taas on üks tore raamat ilmunud - Jim Ashilevi "Ma olen elus olemise tunne". Ma pole selle autori loominguga varem üldse kokku puutunud aga see raamat oli tõesti hea. Kui sulle meeldis Birk Rohelennu "Mu sõraline sõber", siis ilmselt meeldib see raamat ka. Sulle meeldib see raamat ilmselt siis kui sa ei otsi raamatust suuri seiklusi vaid naudid pigem sõnu ja pilte, mille need sõnad moodustavad. Seda raamatut juba klaasi veini kõrvale ei loe, sest iga sõna nõuab tähelepanu - ei, ei ole raske lugeda vaid lihtsalt üle lennates jääd paljustki ilma.
Millest raamat räägib? Tänapäeva noore inimese angstist muidugi. Sellest, kuidas me olla ei oska, ei suuda, ei taha.
"Mis teil, kurat, viga on?" küsis üks vanema generatsiooni esindaja (mäletan kui kasutasime seda terminit kunagi kõigi üle 25-ste kohta) minult hiljuti peale seda kui olin tunnistanud, et mu lähimas tutvusringkonnas pole eriti inimesi, kes mingeid vaimu rahustavaid/ergutavaid tablette ei tarbi või regulaarselt psühholoogi ei külasta.
|
OSCAR-2019
|
||
Sel aastal nägin oma lemmikfilmifestivali (toimub suvel, mil ma suudan kauem kui kella 22-ni üleval püsida, kantakse telekast üle ning mulle tundub päris elu huvitavam ja mõtlemapanevam kui lavastatud olukorrad), Pärnu filmifestivali, filmidest ainult ühte ja nagu just avastasin, televaatajate lemmikut. Ühel aastal õnnestus mul näiteks ära näha kõik ülejäänud filmid peale televaatajate lemmiku. Otsusta siis nüüd, kumb olukord parem on! Ilmselt ikka see teine aga mõningaid mõtteid tekitas see võidufilm, "Naisteta küla", küll.
Film räägib ühes Serbia mägikülas (kas üks maja moodustab tõepoolest küla?) elavatest kolmest vennast, kellest vanim otsustab endale lõpuks naise leida. Lähikonnas ühtki naist ei leidu ja nii peabki ta oma lootused naaberriigi Albaania peale panema, kus naised väidetavalt vagad ja leplikud on. Serbia naised nimelt olevat vaid materiaalse poole peal väljas ja seda paraku mägikülameestel pakkuda pole. Meeste jutust jääb mulje, et kõik Serbia naised on linna või kaugele maale õnne (ja raha) otsima läinud ning külades rabavad rasket tööd ainult mehed. Nende ainus lootus on patriarhaarses moslemiühiskonnas üles kasvanud Albaania tütarlapsed. Paraku Albaaniasse kohale sõites selgub, et ka seal on neiukesed hakanud alkoholi jooma ning kuldehteid himustama. Kohalike serblaste tutvumispidu jätab veelgi kahtlasema mulje - poolpaljad tütarlapsed ühemõttelistes poosides oma kehi hõõrutamas.
Mis stereotüüp meile sealt filmist vastu vaatab? Kõik slaavi naised on litsid ja mehed on koledad lollpeadest jõmmid. Ausõna - pea kõik filmis näidatud naised nägid välja nagu odavad hoorad ning mehed sellised, et pimedal tänaval nendega kokku sattuda ei tahaks. Kas nii ongi või on see seotud meisse sisse kasvanud eelarvamustega? Suures osas ilmselt nii ongi - välimus ju kellegi iseloomu ei määra, me lihtsalt oleme sellise välimusega inimesi näinud enamasti negatiivsetes rollides. Kas meie ühiskond 90ndail oli samasugune? Eks meiegi ole rahale orienteeritud, kuid millegipärast tundub, et sealsete inimeste (naiste) igatsus hea elu järele on hullem kui meil kunagi oli. Meie riigi olukord pole vist küll kunagi nii hull olnud ka kui sealsetes sõjast räsitud riigikestes. Ilmselt on just äärmine vaesus (koos harimatusega) see, mis sunnib naisi prostitutsioonile (suur osa naisi ju välismaal sel teel õnne otsib) ja mehi kuritegevusele, mitte mingi geneetiline eelsoodumus.
Ah, eks muidugi ei saa ühe filmi puhul mingist riigist oma arvamust luua. Ka Eestist saaks väga nukra mulje luua filmides kusagil ääremaal poe taga õlut libistavaid eluheidikuid. Meie mulje Balkanimaadest on aga ikkagi selline, et tegemist on mingite vaeste kolmanda maailma riikidega, mitte mingil juhul Euroopaga, kus elavad slaavlased, kes elatavad ennast kuritegevusega. Naised on sealt kõik ära putkanud Saksamaale prostideks. Hea, et ise sealt pärit ei ole.
Lugesin igavusest ühe laste-teemalise artikli kommentaariumit. Artikkel oli ise täitsa mõistlik - sellest, kuidas mingis eas tekib tohutu ühiskondlik surve ja küsimused, et millal teie siis lapsed saate. Kommentaaridki olid imekombel mõistlikud vaid paar iibehullu halises, kuidas Eesti rahvas egoistide tõttu välja sureb, enamik siiski pooldas inimeste vaba valikut sel teemal. Ja siis oli seal üks naine, kes ütles, et laste saamine on olnud tema elu suurim viga.
Ma ei ütle, et see on nüüd mingi pühaduseteotus, loomulik ju, et mingil hetkel sa mõtled, et oli seda jama siis nüüd vaja. Võib-olla isegi ei ole loomulik aga ma saan sellest väga hästi aru. Eriti lapse esimesel eluaastal ja esimese lapse puhul kui sa veel kohaned ning iga algus on raske. Ma ei tea muidugi, äkki see naine oligi alles paar kuud tagasi lapse saanud aga mulje jäi, et tegemist on juba mitu last üles kasvatanud inimesega. Isegi kui see konkreetne naine kõrvale jätta, olen kohanud mitmeid emasid, kes laste peale hullumiseni röögivad, ohivad kui jube kõik ikka on - ja sünnitavad veel mõne lapse juurde. Ongi selline elu nende meelest normaalne? Nad ei ole endas päris kindlad, kas see kõik ikka sobib neile ja loodavad, et järgmiste lastega läheb paremini? Võtavad laste peale hullumist kui paratamatust? Või nad lihtsalt elavad kui automaadid, endale kõigest aru andmata?
Ma ei ole tegelikult õige inimene targutama aga mind hämmastavad need, kes räägivad, kuidas elu läheb seda hullemaks, mida vanemaks laps saab. No ei usu. Minu jaoks oli kõige hullem arusaamatu vastsündinu, kes ei olnud eluga kohanenud ja kellega mina ei olnud kohanenud. Rääkima hakkav laps on ju lausa lust selle kõrval - sa saad aru, mida tahab ning üha enam on temaga võimalik suhelda nagu inimene inimesega. Mulle ei sobi ehk abitute eest hoolt kandmine, ma ei tunne end pädevana - mõnele ehk see sobib, paneb südame heldima kui keegi sinust 100% sõltub. Mind see ahistab. Mulle tundub, et need, kes nö pettuvad oma lastes, pettuvadki pigem enda ettekujutuses oma lapsest. Ei olegi selline nagu mina tahtsin! Kui võtta last kui teist inimest on väiksem võimalus temas pettuda kui last omaenda kätetööna võttes.
Meil pidi ju kõik nii ilusti välja kukkuma aga näed - sina oled sihuke vastik jonnipunn, sulle meeldivad koledad riided ja kole muusika ning sõbrad on sul ka kõik halvad! Ajad veel meie abielugi lõhki!
Võib-olla on kogu asi geenides ja vastikutel inimestel ongi lihtsalt vastikud lapsed. Vanemate patud nuheldakse laste kaela, kus need omakorda vanemate silma riivavad.
Loodetavasti on need lapsi oma elu suurimaks veaks nimetajad vähemalt nii targad, et suudavad seda oma laste eest varjata. Kuigi ilmselt mitte. Ma tahaks tegelikult teada, mida vinget need inimesed oleks oma eluga muul juhul ette võtnud? Kirjutanud raamatu, teinud kõrgelennulist karjääri, rännanud pool maailma läbi, avastanud universumi saladused? Kahtlustan, et enamik mitte. Nad oleks samamoodi vingunud, et molutasid oma elu maha ja vanaduspõlves pole kedagi, kes nende eest hoolitseks. Elus on liiga palju valikuid, et teada, kuidas teisiti valides läinud oleks, seepärast on mõttekam oma valikutega rahul olla. Eriti kui valisid ka teiste eest - lapsed ju ise ilma sündida ei otsustanud (väitku mõned, mida tahavad).
Läks sõbraga jutt ühe ühise tuttava peale, kes mõni aeg tagasi meie seast lahkus. Jutu käigus mõistsin, et sõber seda ei teagi. Imestas, et kuidas mina seda tean. No ma loen lehest surmakuulutusi.
Koolikokkutulekuga paar aastat tagasi oli sama asi. Mõni pahandas, et temale pole keegi öelnud ja tema ei teagi, et selline asi tulemas. No lehes oli ju kuulutus.
Paberlehti paljud ei telli - mis tast tellida, internetis ju ka üleval. Surma- ja muid kuulutusi näed ei ole. Minu arvates on neti- ja paberlehe vahel ikka vaks vahet. Tähtsamad uudised seal küll on, kuid pikki arvamuslugusid on mu meelest ikka palju mugavam paberilt lugeda, lisaks on need netis sageli ka tasulised. Netilehes on suurem rõhk kergel meelelahutusel - uudised Nõia-Intsust ja sellest, kuidas mehe jaoks targem välja paista nõuavad tähelepanu. Mõni ehk ei teagi, et paberlehes neid rubriike sellises mahus ei kohta. Sageli aga netist lehelugemise all just sellist kollast/roosat infot mõeldaksegi.
Teiselt poolt räägitakse kui kole asi on infosõltuvus. Infomüra tuleb ustest ja akendest - parem mine metsa elama ja lülita kõik moodsad kanalid välja. Mina end infost ohustatuna küll ei tunne, pigem tunnen end halvasti kui infosulus olen. Suvilast tulles loen ka vahepeal ilmunud ajalehed üle. Internet on kolkaski kaasas. Blogide uuendusi ja Facebooki jälgin oma nutitelefonist. Mõne meelest haige inimene kindlasti.
Minu meelest on halvem internetist vaid Buduaari ja Perekooli lugeda ning õndsalt ohata, et "mina küll neist maailma asjust miskit ei tea, vaata ainult lapsega koos multikaid!".
Samamoodi olen tähele pannud, et eksisteerib mitu erinevat infovälja ja enamasti peavad mingis infoväljas olijad ka teisi iseenesestmõistetavalt selles kodus olevaks. "Sa eile Reporterit vaatasid?" Ja nii iga kord kuigi teine vastab alati, et ei, ta ei vaata telekat. Blogijad ehk ei eelda, et oma kildkonnast väljaspool seisjad nende maailmas kodus oleksid, telekavaatamine peaks aga nagu iga normaalse inimese kohustus olema. Ja mitte igasugune telekavaatamine - peamiselt tunduvad kohustuslikud lisaks Reporterile veel ka igasugu kodumaised seriaalid ja staaride valimised. Keskmise inimese jaoks on pigem see oluline informatsioon kui see, mida saab lugeda mõnest paberlehest.
96% Eesti lastest vaatab regulaarselt telekat. Enamik neist lisaks lastesaadetele ka seda, mida vanemad parajasti vaatavad ning olgem ausad, keskmises Eesti peres mängib telekas kogu aeg. Mida muud on kodus teha? Kodutööde taustaks sobib telekas hästi, lugeda suur osa inimesi ei armasta (kuigi mõned (mehed) suudavad ka lugemise ja telekavaatamise edukalt ühendada) ja arvuti taga istumine on ju ometi paha. Miks on arvuti halvem kui telekas? Füüsiliselt ei hoia vormis kumbki, kuid samas kui telekas on enamasti passiivne meelelahutus (isegi 100 taevakanalit on köömes võrreldes interneti võimalustega), siis internetis saad vaadatava ise valida ja soovi korral ka loomisprotsessis kaasa lüüa. Seda viimast pidi tegema Eestis alla 5% arvutikasutajatest! Enamik inimesi arvutis mängib. Ehk ei ole asi arvutis vaid pigem inimeses?
|
OSCAR-2019
|
||
Kommentaarid - POOLT JA VASTU | Kas välikontsertidel peaks suunama suitsetajad eraldi aladele? - Eesti Päevaleht
See kommentaar on sisestatud anonüümse kasutaja "endine ahelsuitsetaja" poolt ja on seetõttu nähtav ainult anonüümsete kommentaaride kaustas
"Kui varemalt ei häirinud sutsetamine ja eriti vabas õhus leviv tubakasuitsu lõhn eriti kedagi" - ei tea millal varemalt? tänapäeval kas tubakat ongi neid plärudes - puha keemia saast ja tõesti paha ais! hõhh
Ega ta meeldiv ei ole,kui keegi kõrval mingit haisvat tubakat kärsatab,või maasikalõhnalist glütseriiniauru pahvib.Oksele ajavad mõlemad.
Ei tea,kui neile pakkuda sooja viina pekikuubikutega plekkruusist kui väljas temperatuur 30+ kraadi.Kas saavad vihjest aru ???
Selle vastasseisu võitis kindlalt "poolt"-pool, kelle argumendid olid arusaadavad ja loogilised, samas kui "vastu"-poole jutt oli üsna seosetu, hüsteerilisevõitu ja ka lihtsalt vale ("Keegi lööb risti ette- solvutakse.").
Miks vaid suitsuga piirduda. Söömine, joomine, muidu haisemine (higi, peer, vänged lõhnaõlid), kakamine jms on samuti tegevused mida KULTUURNE inimene rahvamassi keskel ei tee.
Sinuga täiesti nõus, paraku enamus suitsetajaid ei adu, et mittesuitsetajale tema kopsudest läbi käinud suitsupahvakas on ebameeldiv. Seni kuni nad sellest aru saavad tuleks suitsetajad tõepoolest nö suitsunurka suunata.
Olen ise ka kuinagi nö pühapäevasuitsetaja olnud, täna aga ajab konitamine minu kõrval, südame pahaks. Seega kui suitsetaja ei soovi, et ma tema peale oksendaksin, võiks ta mõnuleda kusagil eemal.
Ise käisin guns and rosese kontserdil ja tegin kogu kontserdi peale ühe suitsu ja seda ka eemal peldikus käies. Tean et mitte suitsetajad ei salli seda haisu ja lähen alati eemale. Endalegi käib närvidele kui mingi tont rahvamassi sees pläru ette paneb ei ole ju raske leida endale selline koht kus rahvast pole ja om plärfoon ära teha
Mitte ainult vabaõhukontsertitel, aga ka tänavatel, foori rohelist oodates, laatadel, turul ja üldse avalikes kohtades tuleks suitsetamisele piir panna. Mingil ajal, vist 80-90-ndatel nii oligi, aga siis lasi mingi tähtis jorss suitsinimesed jälle lõdvalt. Ei ole meeldiv tänaval suitsupilvest suitsupilve käia, samuti ei hoolita lastest. Noortel konid näppus - mingi eriliselt vastik trend.
sama hästi võiks igasugustel üritustel lollid suunata eraldi alale.. on teistel ka palju parem olla ...
Muidugi on see paha, sest kui tasuta buss rahvast täis saab, siis pole mitte keegi huvitatud selle kõrvale lisabussi sõitma panemisest, mis aitaks tunglemist vähendada.
Hea küll, kõigis kohtades ületäituvust ei ole ja võib-olla mõnele on suur asi, kui ei pea eurost piletit ostma.
Narvas jäävad vanainimesed bussist maha, sest buss on täis linnast grüünesse hängima sõitvaid jõnglasi. Viljandimaal kasvasid bussiliikluse kulud kahekordseks. Kui miski on tasuta, siis asutakse seda kuritarvitama. Tasuta elekter kukutaks elektrivõrgud kokku. Kõige suurem katastroof suudeti ära hoida vaid sellega, et Harju ÜTK keeldus tasuta bussiliiklust tegemast.
Kuidas seda kuritarvitatakse? No tehakse üks kord niisama-sõitu, hea küll - teine kord veel - ja ongi kõik. Ma ei usu, et keegi tahab bussi elama kolida.
Lohuta end sellega, et keskkond ei puutu üldse asjasse. Kas keegi kuskil on märganud autostumise vähenemist, mis oli ju selle bussivärgi korraldamise peamine põhjendus ja eesmärk?
Reaalne põhjus oli see, et keskerakond hoolib ja aitab vaeseid ja teeb neile üle riigiliselt tasuta ühistranspordi. Puhas populistlik propaganda. See, et reaalsuses kvaliteet ei muutu ja mõned raha suhtes tundlikumad nüüd kanduvad ebamugavama variandi kasuks aga see eest saab tasuta omaga raha kokku hoida ja tekitab olukorra, kus osad kommertsliinid lõpetavad töö pole kesk viletsus erakonna jaoks oluline. Saab ju pasundada tasuta transpordist ja vaikida, et tegelikult olukord muutus hullemaks.
Probleem ongi see, et sama kvaliteediga nad ei suuda autosid vähendada, mis tähendab, et tasuta busside lisareisijad on kas mõttetud bussis hängijad(kellel tegelikult puudub vajadus sõita üldse bussiga) või siis mõnelt ots otsaga kokku tuleva kommertsliini arvelt.
Põhjendust ja eesmärki ei maksa segamini ajada - põhjendus on see, mis kohvipaksu pealt asja õigustuseks välja mõeldakse, eesmärk on aga puhas populism enne valimisi (ja tõenäoliselt ka maksumaksja raha stabiilse laekumise tagamine perekond Sarapuule).
Mis maailmas küll need parised elavad? Ah et kui 85 aastane Liisbett uugametsalt poodi sõites inimväärikust tahab, siis ärgu pressigu ennast täis bussi, vaid ostku omale auto ja sõitku sellega... ja sõitku kindlasti üksi?
Mina ka lugesin selle välja. Lisaks lugesin selle välja, et autota vanainimesed bussis vähendavad ajakirjaniku inimväärikust. Ühesõnaga peab ta ennast tavalisest kodanikust paremaks, kellel ei kõlba paarikümne vana inimesega koos sõita.
Kõigile vanurite kritiseerijatele. Vanadus ei ole nakkushaigus,vaid inimese elu üks paratamatu etapp.
Küsimus ei ole soovimatuses koos vanuritega sõita. Küsimus on selles, et ei soovita busside ületäitumist ja sovjeetlikku trügimist - see on inimväärikust riivav.
See kommentaar on sisestatud anonüümse kasutaja "Onu Vellu" poolt ja on seetõttu nähtav ainult anonüümsete kommentaaride kaustas
Tallinnas ei ole tasuta??? - sõidan siin juba pikemat aega ja ikka tuleb ühistranspordis pilet osta. Kasutan 30 päeva kaarti - tuleb vähemalt soodsam.
Minuteada elab Krister Paris pool oma elust lennukis ja ääremaade bussindus ei ole tema teema. Statistiliselt on bussireisijate arv küll kasvanud, aga reaalselt mitte ja ka autosi pole vähem.
Et kuidas see siis võimalik on? Väga lihtne- iga bussifirma tahab oma olemasolu õigustamiseks ja riigidotatsioonide tõusuks näidata et reisijaid on palju. Infot reisijate hulga kohta Ühistranspordikeskusele edastab sõidudokumendi läbipiiksutamine validaatoris- ja nii ongi bussifirmad oma bussijuhte varustanud hunniku nende roheliste kiipkaartidega, millesi bussijuhid siis usinalt läbipiiksutama on pandud. Sotsialistlik pettus, aga raha tuleb.
Arvad? Olen isegi mina selle tasuta bussisõidu ära proovinud ja auto jäi tolleks korraks koju. Sõidaks sagedaminigi, aga busse minu pisikeses kohas ääretult vähe.
Ma ei arva midagi- ma tean. Töötan ise (Harjumaa) maakonnaliinide bussijuhina ja olen asjaga rohkemgi kuris kui tahaks.
Need järjekorrad ei ole üldse nii suured, nagu Kristel Paris meile need mustades värvides ette manab. minu ema on küll väga rahul, elades praktiliselt Tartu- ja Valga rajooni piirimaadel on teme kül väga rahul, tasuta saabbussiga Tartus, Otepääl, Valgas, Elvas ja ka Nõo surnuaias pidevalt käia ja pole neis bussides mingit tunglemist ja ka Tartu- Elva- Tartu tunnibussides on normaalselt kõigile istekohti, olen seda ise kogenud See on mõttetu virisemine ja salakaval irisemine ja virisemine, et muuta lihtsalt üldsuse arvamust. Kahtlen, kas kirjatüki autor on üleüldse ise ongi bussiga sõitnud viimase kümmnendi jooksul sõitnud või kui siis ainult Tallinn- Tartu- Pärnu liinil, mis on nagunii tasuline nii "enne" ja ka nüüd. Öeldi ju, et Harju rajoonis elevad niipalju rikkamad inimesed, kes ei vajagi mingit ühistransporti, sest kõik nagunii ainult oma autodega Tallinnase ja selle lähiümbrusse tööle sõidavad. Aga alguses viriseti ka ju, kui Talinasse registreeritud inimestele tehti ühistransport tasuta ringiliikumiseks, päälinnas käies näed just, et trammides ja linnabussides on väike tunglemine, mis on täiesti loomupärane ja tavaline nähtus olnud koguaeg.
Kui Narvas pensionärid bussist maha jäävad, sest buss on tasuta lõbusõitu tegevaid lapsi täis, siis on midagi valesti.
Ühistranspordi (õigemini ühe süsteemist väljarebitud ühistranspordi liigi) tasuta jagamisel ei ole mingit sisulist põhjendust. Selle hilistagajärgi me pole veel näinud, aga tulema need hakkavad (rongiliikluse kokkukuivamine jne).
" Ise tean, et kui peaksin üksainuski kord tundma kitsa bussi pitsitust või veel hullem, maha jääma, oleks see ka viimane kord sovetlikku teenust tarbida"
"Repressioonina käsitletakse võõrvõimu poliitilistest eesmärkidest lähtuvat ja rahvusvahelise õiguse vastast vägivalda okupeeritud maa elanike kallal. Nõukogude repressioonide eesmärgiks oli maha suruda ja/või hävitada rahva aktiivne tuumik. Samal ajal kujutasid vägivallateod vahendit, millega sunniti kogu rahvast pidevat, teadvustatud või alateadvuslikku hirmu tundma ning selle mõjul alla andma, vaikima või muganduma, olukorraga leppima, või veel enamgi – võimuga kaasa minema, sest see oli ka hirm inimliku eneseteostuse ärajäämise ees. Hirmu ja ärevuse tekitamine oli inimsusvastaste meetmete eesmärk ja ühtlasi tagajärg. Teiselt poolt püüti Eesti ühiskonnale kestva vägivallaga tekitatud rasket traumat rahva ühismälust kustutada lakkamatu ajupesuga, mis tähendas inimeste isiklike hoiakute, tõekspidamiste ja seisukohtade järjekindlat sunniviisilist ümberkujundamist. Ajupesu objekti tunde- ja tahteelu pidi muunduma nn. Nõukogude inimesele kohaseks, tal ei tohtinud olla ei rahvuslikke, religioosseid ega üldinimlikke ideaale."
"Okupatsiooni tagajärgi kokku võttes tuleb peale füüsilise keskkonna saastumise rõhutada ka elukeskkonna psühholoogilist saastumist. Seda põhjustas hulk Nõukogude repressiivpoliitikast tulenenud meetmeid:
– rahvuse ja isiksuse identiteedi kahjustamine, 'meie'-mõiste väärastamine, eesti kultuuri tasalülitamine "vormilt rahvusliku ja sisult sotsialistliku kultuuri" pettenimetuse all;
– rahvuse polariseerimine ja lõhestamine klassivõitluse petteloosungi all, patriootiliselt meelestatud inimeste, eriti haritlaskonna jälitamine, totaalse jälitus- ja pealekaebamissüsteemi juurutamine;
– igasuguste tõeliste veendumuste ja tõekspidamiste kaotamine, rahvuseta, jumalata ja isikupärata kariinimese ("kajakäituri") kujundamine. Nukra humoristliku liialdusena võib öelda, et hakkas arenema homo sapiens’i uus liik homo soveticus."
Lõpp tuleb. Aga sellele eelneb pikk ja vaevarikas vaesus ja viletsus, milles keegi elada ei taha - peale idiootsustest rikastuvate puukide endi. Nemad niikuinii ühistranspordiga ei sõida.
Paha siga, sada viga. Kui tunglemist ei oleks siis Paris kiunuks, et tühjalt sõitvad bussid põletavad maksumaksja raha.
Mis vahe on maksumaksja seisukohast, kui bussid on tühjad või täis mõttetult edasi-tagasi pendeldajaid (soojas istuvad bomžid, linna 10 senti odavama saia otsingule suunduvad pensionärid, maale pätti tegema sõitvad linnapatsaanid)?
Parem olgu nad siis juba tühjavõitu - on mugavam sõita nendel, kellel tõesti vaja (tööl, koolis, suvilas jne käimine).
teiseestlasega sedakorda igati päri, ainult et see ...maale pätti tegema sõitvad linnapatsaanid... töötab täpselt samuti ka teistpidi (s.t. linna pätti tegema sõitvad maapatsaanid).
Paris elab mingis paraleelmaailmas? Millegipäerast saan ma igapäevaselt seista Selverite ja Rimide jne. kassajärjekordades. ...et anda oma raha ära, mitte et saada midagi tasuta.
Ja neid järjekordi on alati, kui pakutakse midagi sellist, mis omab ka mingit laiemat väärtust. Väärtusetuid asju ja teenuseid saab muidugi ilma järjekorrata lõputult tarbida (ja eks seda sai ka okupatsiooniajal)
Tasuta asju kasutataksegi kohati mõõdutundetult, mitte tegeliku vajaduse põhjal, see kipub olema inimesele omane.
Põhiliselt näitab see seda, et üks osa rahvast on äärmiselt vaene ja tasuta sõit neile on igati vajalik.
Kui elekter oleks tasuta, siis ka see on mõnele äärmiselt "vajalik" - siis enam küttepuid varuma ei pea, vaid saab sundida elektrivõrke jämedamaks ehitada ja elektritootjaid rohkem fossiilkütuseid põletama. Siis keriks traati ümber kärgtellise ja laseks sellisel asjandusel ööpäev läbi hõõguda.
Väidan, et need 2- või enamakordseks kasvanud reisijate hulgad Viljandimaal ja Narva piirkonnas pole kõik vajalikke ja mõistlikke sõite tegevad reisijad.
Tasuta asjadega ongi nii, et neil nagu polekski väärtust. Ja sõidetakse lihtsalt ,et aega sisustada.
Rahvarikkad bussid kõnelevad sellest, et inimestel on üsna piiratud rahalised ressursid, et ühistranspordi eest maksta, seetõttu just tunglemine tasuta transpordi näol ongi.
See ei näita ressursside piiratust, vaid seda, et tasuta saades võib lasta vett kraanist tühjalt joosta, kühveldatakse ostukorv toitu täis koju halvaks minema jne. Kui ei täitud enne ühte eurot sõidu eest välja käia, siis see sõit järelikult kuigi vajalik polnud.
Ma ei kasutan ühistransporti, sest sel kellaajal, kui ma pean tööle minema/töölt tulema, on alati buss nii täis, et kunagi istuma ei saa. Samas mul puudub motivatsioon 45min. püsti seistes sõita ja siis hakata veel füüsilist tööd tegema. Eks ta odavam oleks, aga kannatan ära.
See pole enesevääriks, millest KP siin kirjutab. See on üleolek ja ülbus, enese kellekski eriliseks pidamine, mis tal järjekorra pärast riivatud saavad. KP ei tea väärikusest ja eneseväärikusest suuremat midagi, ta pole juhtunud mõtlema, mis see on ja mis see pole. Ta ei tea ka nõukast midagi - ta oli siis titt, kui nõuka lõppes.
See kirjatükk on taas üks suht ajuvaba poliitpropa, mis ütleb, et Keskkerakond on midagi valesti teinud. Antud juhul siis on vale see, et tasutud ühistransport on vale.
Meenub, et kui Tallinnas tehti tasuta (tasutud) ühistransport, leidus hämmastavalt palju kodanikke, kes tahtsid väga ühistranspordi eest maksta. Osa inimesi lausa nõudis võimalust maksta ja pidas sigaduseks, et nad oma raha ära anda ei saa. Nii oli.
Kuid lohutuseks kangesti maksta soovivatele riigitruudele kofdanikele värske teave - Eesti Energia tõstab hindu! Kõvasti tõstab.
Noh, rahulolematud - nüüd saate te lõpuks oma raha ära anda, nagu te seda niiväga tahtsite. Ja seda suuremates kogustes. Ma loodan, et ma ei kuule enam teie siiraid nurinaid, et piiratakse inimeste inimõigust ise ja rohkem oma raha ära maksta?
Ühistransport linnas ja maal on 2 ise asja. Iga viie minuti tagant käiv tramm ja paar korda ööpäevas sõitev (väike)buss pole võrreldavad asjad. Kui jääd ainsast bussist maha, sest see on ületäitunud, siis sel päeval tööle/kooli ei saa.
Paris ja ka mina ei taha tagasi aega, kus hommikul pidid füüsiliselt võitlema õiguse eest haridusele ja tööle, nagu see sovetiajal oli. Olen vene ajal bussiga kooli sõitnud nii, et joonistusmapp nöörepidi bussiuste vahelt väljas, teise reisija tagumik vastu nägu pressimas. Arvan, et oma riik võiks meile paremat võimaldada, mitte sinna vihatud aega tagasipöördumist.
teineeestlane, ka tasulised bussid võivad ületäituda. Ma olen küll näinud, kuidas inimesed maha jäävad, sest bussijuhil pole õigust rohkem peale võtta, kui istekohti on. Millest sa kirjutad?
Tulin just USA-st ja seal on järjekorrad kauplustes vahel ikka hiiglaslikud.seda selgitakse sellega,et inimene ei tule toosi tuletikke ostm ja siis sellepärast seisab pool tundi järjekorras. Siis ostetakse kohe rohkem pikemaks ajaks omale vajalikku kaupa.Puhas äriline kaalutlus kassades järjekordi tekitada. Et siis löhed mujale. Aga kuhu sul minna kui kõik kauplused teevad nii.
Pigem küsimus selles, et valitsejatel puudub teave, kus ja millised liine palju kasutatakse. Lõõtsbussid on olemas juba ammu.
Opositsioon ühiselt maksureformi vastu ei astu, toimiv maksusüsteem lubatakse taastada pärast valimisi - kommentaare 1-14
isegi mingi ime läbi võimule saades saab opositsioon teha ainult astmelise tulumaksu ei enamat, sest vana maksusüsteemi juurde tagasi ei lase sellel opositsioonil tagasi pöörduda juba EL
pole võimatu, et selleks ajaks on kogu maksusüsteem EL pädevuses ja kehtib ühtne maksusüsteem terves EL. Euroopa Prokuratuur juba loodi
Meie tingimustes võib EL-i täielikult ühtset seaduandlust ainult tervitada. Ühine vaenlane muudab riigi ühtsemaks ja kohalikel aferistidel vähem sõnaõigust.
Tule mõistusele, inimene. Selline puder ja kapsad nagu Eestis praegu kavandatakse, ei ole mitte üheski riigis.
Isegi tavaline astmeline tulumaks oleks 100x parem kui see loodusõnnetus. Aga, kuna enamus ministreid, ministeeriumiametnikke ja ministreid hakkaks normaalse astmelise tulumaksu puhul kõrgeimat maksumaäära maksma, siis seda ei tehta siin mingi hinna eest. Tekitati hoopis totaalne kaos.
Kui rehvipartei võimule pääseb!? Mida asja? 17 aastat olid nad võimul. Kõik nende trikid on meil juba nähtud. Vaesed jäid aina vaesemaks, rikkad aina rikkamaks ja kõige rikkamad olid rehvipartei broilerid ise. Üks räuskas kaamerate ees, teine tassis raha kilekottidega, kolmas murdis naisi välislähetuses, neljas noris "sidruneid", viies .... Mis veel nägemata, et sellised peaks võimule hääletama? IRW!
on aetud eesti viina süüks mida peab ostma lätist kui süüdlased peaks olema eelnevad koalitsioonid kes pikki aastaid on suunanud rahvast linnadesse ja välismaale. Kui eestimaast mendelejevi elemendid välja kaevata saaks soomlane jala lätist viina tuua p.sääri üles keerates
kuidas saab öelda, et uus maksusüsteem ei toimi kui seda pole veel kasutamagi hakatud? Mis ilmselgelt ei toimi on töövõimereform, loodetavasti tehakse see ringi peale valimisi.
Seega iga reform, kui ilusad loosungid kõrvale jätta, tehakse raha kokku hoiu saavutamiseks. Kui raha oleks, siis ei oleks ühtegi reformi vaja teha. Mis omakorda tähendab muidugi seda, et kui raha sisendit kärpida, siis teenuste kvaliteet ja tulem kannatavad.
Vaata, mõnedel, kuigi üksikutel, inimestel on olemas kaine mõistus ja võime matemaatilisi tehteid sooritada. Mõlema järgi hinnates on uus maksusüsteem täielik õudusunenägu. Nii suuri ümberkorraldusi ja kulusid nõudev ümberkorraldus ei tohiks mingi hinna eest olla katse-eksituse teel mängimiseks.. aga näe, meil on.
See uus maksusüsteem on rikastele igati sobilik. Nagu siin mingi riigikogulane hõiskas - ainult 36 euri kuus peab rohkem maksma.
Asja iva on selles, et reklaamitud 'madalapalgaliste' tulumaksuvaba märkimisväärne tõus on olemuselt kõigi sissetulekute maksustamine. Ehk siis maksustatakse kogu tulu, mitte palgatulu. Nagu ütlesin, rikastel ei olegi väga vahet - maksad selle 400 euri aastas rohkem ja asi ühel pool, ning tõmba miljoneid dividende kui tahad. Samas ise ootasin, et näiteks alates 2100 kuu sissetulekust tõuseb tulumaksu määr +1% ja kuskilt kõrgemalt veel +1%... Aga kuna see on rikaste seadus, siis oleks miljonise aasta tuluga 20k pidanud rohkem maksu maksma.
Kui opositsiooni jaoks elu Euroopas õudne on siis koligu Iraaki, kus nad õndsa demokraatia sõjaga kehtestasid...
Tõsi ta on, et konservipurgi sisu on roiskumusest tingitud rõhu toimel sellest välja tunginud. Opositsioonil on ikka väga palju nuputamast, kuidas sisu sinna tagasi toppida ja rahvale värske pähe valimistel maha müüa.
Kôigis meie arenenud naaberriikides, eriti skandinaavias on astmelised tulumaksud ja riikide majandused ôitsevad, miks arvab praegune opositsioon, et nad järgmistel valimistel üldse vôidavad??
Meeletu ülbus, ignorantsus, korruptsioon, ametnike omavoli iselookustas Reformierakonna valutsemisaega!!!!
Ürita nüüd emotsioonid ja arvud lahus hoida. See uus maksusüsteem ei ole ju astmeline! Kogu soperdamine selle ümber tehti ainult selleks, et see astmeline ei oleks.
Kellel võiks midagi olla tõeliselt astmelise tulumaksu vastu, kus ministrid, presidendi kohatäitjad ja riigifirmade juhid hakkaks 50% tulumaksu maksma? Aga seda ei tehta mitte kunagi, sest see seltskond võtab kulbiga, aga tagasi ei anna isegi sõrmkübaraga mitte.
Olin 15 aastat soomes tööl maksin 25-30 protsenti tulumaksu pole kunagi niimoodi nutnud ja halisenud nagu eestlased praegu nutavad. Lihtsalt häbi hakkab. Keegi ei taha riigile makse maksta.Häbi.
miks ei ole lihtne ja astmeline? IRL ei tahtnud. Miks tasuta kõrgharidus ingliskeelseks meelitab? IRL ei luba eestikeelsete ja kaugõppijate käest raha võtta. No ja siis veel need kodukulud, mis teadupärast alla löödi ja selle tagajärjel eriti üles hüppasid.
|
OSCAR-2019
|
||
Kui hommikul uni ära läks, vedelesin voodis ja üks ebamugav mõte ujus sisse: “Upsik, ma kirjutasin eile öösel blogisse Toomasest, loodetavasti ei hakka keegi seal narrima ja näpuga näitama…”
Ikka veel on sees seda kompleksi, justkui võiks rääkida ainult silmaga nähtavatest asjadest. Ja kui oled midagi teispoolset näinud või ka lihtsalt usud sellesse, siis oled “ullike”. Aga vähemasti on see kompleks mul palju väiksemaks jäänud. Ja see ongi üks paras retro-kompleks, ajast ja arust. Mulle vähemasti tundub nii, et siin läänemaailmas on tasapisi ratsionaalsuse ainuvõimu aeg läbi saamas.
Või on see siis alati olnud nii. On inimesi, kes neist asjust räägivad. Ja on hästi palju neid, kel oleks midagi rääkida, aga kes igaks juhuks vaikivad.
Näiteks tegin ma kord ajakirjale “Tervis” artikli kirurgide tööst. “Mis toimub operatsiooni ajal?” oli vist selle pealkiri ja rääkisin erinevate tipptegijatega võimalikult inimlikult nende tööst. Kui lugu oli valmis, pidin kusagilt kärpima (nagu mul enamasti juhtub, kirjutan liiga pikalt). See, kust ja mida valmis loost maha võetakse, sellest võiks saada huvitava teadustöö, umbes et väärtuste ja hoiakute ja teemade prioritiseerimine… Mida panna pjedestaalile ehk ajakirja, mida mitte? Mina võtsin tookord välja just selle alapeatüki, kus kirurgid rääkisid teispoolsusega kokkupuudetest. Miks just selle? Ei tea. Aga eks kõik “need” teemad ole natuke ohtlikud ka, nii rääkijaile kui kuulajaile. Võibolla polnudki õige aeg ja koht seda osa kirurgide jutust edasi anda.
Minu sõbra Toomase juures käib ka palju arste, enda niiöelda “pragusid eeterkehas parandamas” ja “telge paika saamas”. Kõige riskantsem töö ongi vist kirurgidel, sest nemad balansseerivad seal kahe maailma vahel, kus igasuguseid asju juhtuda võib. Külge kleepuv äsja surnud inimese vaim, kes veel minna ei taha või ei oska, see on vist tavaline asi (nagu ma Toomase jutust aru olen saanud; ma ju alati küsin nii palju, kui kokku saame, ja panen tema vastustest enda versiooni kokku).
Ta klientide (tema ütleb “minu inimeste”) hulgas on mitmeid tuntud nimesid ja tipptegijaid. Nad ei räägi sellest oma igapäevaelus. Neid (õigemini meid) ühendab näiteks teatud tehnikate kasutamine – kuidas endale valguseloitsu hommikul öelda või kuidas ennast iga päev vaimselt puhastada. Sellised asjad peaks Toomase meelest kuuluma iga inimese hügieeniprotseduuride hulka ;).
Esimest korda tulija on alati kriisis, rääkis ta. Aga sellest üksi on vähe. Paljud inimesed suudavad elada “seljakotiga” aastaid või aastakümneid, nad võivad kasutada 5% oma võimalikust energiast ja elada nii, et “paha vaim on peal” vms.
Kes siis ikkagi tuleb? Tavaliselt see, kellel on olnud varasemas elus mingisugune haiguse või surma või teise poole nägemise kogemus, isegi kui nad selle oma teadmistes ära on blokeerinud.
Muide, see mees, kellelt ma meie Tähtvere maja üürin… Esimesel hetkel temaga kokku saades oli mul tunne, et ta on eriline. Raske seletada, mis mõttes, aga midagi temas oli. Ja mitte lihtsalt see, et ta on tark mees ja ülikooli õppejõud. Ja kindlasti mitte see, et ta mulle mehena oleks tohutule meeldinud (kuigi siit võiks küll aretada teooria, et sa astud kinnisvarasuhtesse ikkagi ainult nende inimestega, kellega mingisugune positiivne keemia on, eksole)… Seal oli midagi veel. Ja kui ma sain paar päeva tagasi teada, mis see oli, tundsin dežavuud: muidugi! Sellepärast siis!
Ka Toomas ise sai enda võimed ühe väga raske haiguse ja kriisi tagajärjel. “48 aastat olin ma uskmatu ja elasin tavalist elu, siis tuli pauk.”
Mulle tundub, et ka meie emal oli pärast enda koomas (või peaks vist tema puhul ütlema, operatsioonijärgses teadvusekaotuses) olemist teatud võimed: sinu mõtete sulle ette ütlemine või neile vastamine, kui need sul alles peas on…
Ise olin ma kuueaastane, kui ma midagi sellest “teisest poolest” ära nägin. Kukkusin paadisillalt vette, imeline rahu ja roheline tunnel. Ja valgus. Tunneli lõpus oli käsi, millest ma üritasin kinni saada, või oli see – siinpoolsuses – lihtsalt paadisilla tala, millest üritasin haarata. Käsi läks eest ära ja ja mina muudkui tõmbasin, tõmbasin, liikusin edasi seal tunnelis… Igatsesin sinna lõppu jõuda, aga see libises eest.
Kui jälle midagi mäletasin, olin kodus linade vahel. Sõbranna, kellega paadisillal olime jalgu kõigutanud, oli kõva kisa teinud, samas tiigis kala püüdnud mehed olid kuulnud ja mulle järgi hüpanud.
Igasuguseid asju on hiljem juhtunud, mida retro-ratsionaalsusega seletada ei saa ja millest pole kõvasti rääkida julgenud.
PS. Kõige lihtsamad vaimu-ja-hinge hügieeniprotseduurid: kallista iga päev, ütle endale iga päev peegli ees “ma armastan sind” ja kujuta endale iga päev valgusmull ümber, eriti kui olukord mustaks läheb. 😉
Ilusat pühapäeva! Ahjaa, üks väga lihtne ja toimiv koht enda puhastamiseks on – mis iganes kirik, ja mitte ainult jumalateenistuse ajal.
Kinnisvaratehingute kohta niipalju, et kindlasti loeb väga palju just inimeste st eelmise ja uue omaniku keemiast. Mina müüsin oma maja ja ostsin korteri just selle meeldivuse pärast. Ma arvan, et sarnased inimesed armastavad ka sarnast elukohta. See kui sa näed, et seal elas enne sulle meeldiv inimene on kuidagi turvaline. Ma ei oska seda täpselt seletada. Pole vist enda jaoks sed alahti mõelnud.
see on küll tõsi, et sarnaselt inimeselt on hea kodu osta. meist, endisest kinnisvaratehingu partneritest, on peaaegu et sõbrad saanud.
Ka mina sain oma pesa omanikuks tänu sellele, et korteriomanik ütles, et tal on minu suhtes parem tunne. Tegelikult oli juba enne mind üks mees seda korterit vaatamas käinud ja ka öelnud, et ostab ära, aga ikkagi sain mina selle endale. Omanik ütles nii ilusasti, et tal on tunne, et ma sobin selle korteriga kokku 🙂 Maakler küll üritas ajada veel, et ta ikka näitaks teistele soovijatele ka, aga omanik teatas konkreetselt, et tema müüb mulle. Ja ka minul oli kohe see “oma” tunne ja teisi kortereid ei läinudki enam vaatama. Ning ausalt – ka 6 kuud hiljem istun ma vahel keset tuba maha ja õhkan õnnelikult… 🙂
Meie ostsime oma maja äärmiselt ebameeldivalt omanikult 🙁 Ratastoolis võimukas lesk, kodust põgenenud tütred, keda isa oli ahistanud, vaimupuudega poeg, mustus ja lagunemine…..
Jõle! Aga maja ja tohutu aed justkui haarasid meid endasse, “näe veel 5 meetrit sinna õunapuude vahele ja siis tuleb krundi piir,” ütles maakler.
Hoolimata juttudest, mida naabrid eelmiste omanike kohta on rääkinud, tegin südame kõvaks ja mõtlesin: oli mis oli, minu kolme lapse uus puhas energia on nii võimas, et midagi halba ei jää siia pidama. Ja praegu, pärast viit aastat väsimatut remonti ja aiatööd tundub mulle, et maja on meid omaks võtnud ja kuidagi tänulik isegi. Ometi keegi hoolitseb ta eest, keegi sööb jälle aias õunu ja istutab lilli…
Minu emal on ka muideks selline võime, s.t. vastuseid ette ei tule, aga omi mõtteid kuulen temalt küll alatasa. Mitte nii, et oh ma just mõtlesin seda eile, vaid nii, et mul oli just suu lahti, et samu sõnu välja lasta. Ja väga tihti teeme omaette mingeid plaane ja kui teineteisele neist räägime, siis tuleb tihti ette, et teisel on osa sellest juba tehtud. Enamasti on see naljakas, aga vahest kui tuju on kehv, siis ajab närvi ka 🙂
|
OSCAR-2019
|
||
Riigikogu ToimetisedEelmised numbridNr 18Perekonnaseaduse eelnõu ja ühiskonna areng. Kas suurem kooskõla või kasvav konfliktsus?
Statistilised vaatlused ja teaduslikud analüüsid fikseerivad viimastel kümnenditel toimunud ulatuslikke muutusi perekonna- ja abielusuhetes. Sellega on põhjendatav valitsuse algatus, millega 28. mail 2008 suunati Riigikokku justiitsministeeriumi juhtimisel koostatud uus perekonnaseaduse eelnõu. Võrreldes kehtiva, 1995. aastal jõustunud perekonnaseadusega, käsitleb eelnõu detailsemalt poolte varalisi õigusi, arvesse on võetud nii üldisi muutusi majandussuhetes kui ka vara ümber toimuvate vaidluste iseloomu.
Uus eelnõu ei ole esimene perekonnaseaduse muutmise algatus. Justiitsministeeriumi eelmine, 2005. aastal koostatud eelnõu kutsus ühiskonnas esile vastakaid reaktsioone. Mõningate kavandatud sammude otstarbekuses kahtlesid nii Eesti Evangeelse Luteri Kiriku pea kui ka Eesti Kirikute Nõukogu, vastuseisu avaldasid naisorganisatsioonid üksikult ja oma katusorganisatsiooni (ümarlaua) kaudu. Etteruttavalt tuleb lisada, et ka 2008. aasta kevadsuvel olid aktiivseimad eelnõu uue variandi arutajad naisorganisatsioonid, varasemast suuremat huvi ilmutasid lastekaitsega tegelevad ning isade huve esindavad ühingud. Kiriku esindajad teemat avalikult ei käsitlenud, sisuliselt jäädi oma varasema, kriitilise seisukoha juurde. Oma kooskõlastuse andis eelnõule Eesti Linnade Liit. Et omavalitsused on perekonna kõrval olulisim hoolekande vastutust kandev subjekt, võib järeldada, et omavalitsused loodavad uut moodi reguleeritud perekonnasuhetest abi hoolekande korraldamisel.
Võttes arvesse perekonnaseaduse eelnõus käsitletavate probleemide ühiskondlikku kaalu, tellis Riigikogu Kantselei Tartu Ülikooli sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituudi juurde koondatud ekspertide rühmalt eelnõu sotsiaalsete mõjude analüüsi. Järgnev käsitlus tuginebki põhiosas nimetatud tööle (Kutsar et al 2008) või selle koostamise käigus kogutud materjalidele.
Sotsiaalpoliitilise analüüsi üldise käsitlusena on viimastel kümnenditel populaarne ratsionalistlik analüüs. Viimane lähtub järgmistest seisukohtadest:
1) ühiskond on võimeline sotsiaalprobleeme identifitseerima, ta suudab neid piiritleda ja on veendunud lahenduste võimalikkuses;
4) kõik alternatiivsete poliitikate tagajärjed on kirjeldatud nii kulude suuruse kui ka tulemuste tõhususe seisukohalt. Arvesse on võetud nii praegused kui ka tuleviku kulud ja tulu, mõju üksikisikutele, sihtrühmadele ja kogu ühiskonnale;
5) poliitika kujundajad toovad kulu/tulu suhtarvu välja nii “oma” poliitilise joone kui ka kõigi poliitika alternatiivide suhtes;
6) poliitika valiku aluseks alternatiivide seast on suurimat kogutulu (poliitiline, sotsiaalne ja majanduslik tulu) lubav käsitlus (DiNitto, Dye 1983).
Analüüs keskendus eelnõu sotsiaalsetele mõjudele ning ei eeldanud majanduslike ja poliitiliste aspektide käsitlust, see tähendab tellija ei oodanud täiemõõdulist ratsionalistlikku analüüsi. Mõned eelnõu majanduslikke ja poliitilisi mõjusid kirjeldavad hinnangud kogunesid analüüsi käigus sotsiaalsete mõjude käsitlemise kõrvalt. Siiski ehitati kitsendatud (eelkõige sotsiaalsetele mõjudele keskenduv) analüüs üles ratsionalismi kui käsitlusviisi tehnilisele raamistikule: a) püstita probleem; b) piiritle probleemi ulatus; c) määratle probleemist huvitatud (haaratud) osapoolte seisukohast; d) tee kindlaks võimalikud võitjad ja kaotajad; e) vii läbi esialgne hinnanguline analüüs (Staronova 2002, viitega Patton 1986).
Analüüs teostati ex ante (ennustava) analüüsina, projekteerides olukordi, mis tulevikus seaduse elluviimise tulemusena võivad kujuneda. Ekspertide personaalsete hoiakute mõju püüti töö käigus minimeerida, keskendudes konsensuslikele seisukohtadele. Tasakaalustatud käsitluse saavutamiseks toodi erinevate tegurite analüüsimisel välja võimalikud positiivsed ja negatiivsed mõjud. Siiski tuleb tähelepanu juhtida asjaolule, et prognoosiva eelhindamise meetod võimaldab välja tuua ainult võimalikud mõjud, inimeste tegelik reaktsioon võib nii neid ümbritseva keskkonna kui ka käitumise muutumise tõttu prognoositust erineda. Indiviidide perekondliku ja abielulise käitumise selgitamisel lähtuti eelkõige sotsioloogilistest ja sotsiaalpsühholoogilistest teooriatest, keskkonna (ühiskonna) arengut käsitleti riskiühiskonna kontseptsioonist lähtudes (Beck 2005).
Eelnõus kavandatud muudatuste ja kõigi võimalike mõjude kirjeldamine on artikli piiratud mahu juures keeruline. Suurema tähendusega on järgmised sammud:
2) täpsustatud on abikaasade ülalpidamiskohustust ja laiendatud vanemate ülalpidamiskohustust laste suhtes;
3) märgatavalt muutub vanema ja lapse õigussuhe, abieluväliselt sündinud laste isadel ei ole automaatset hooldusõigust;
5) keerukamaks muutuvad regulatsioonid nõuavad inimestelt rohkem õigusteadlikkust ja suurendavad vajadust kaasata spetsialiste abielus ette tulevate probleemide lahendamisse.
Analüüsi lähtekohaks seati tõdemus, et perekonnaseaduse eelnõu ja sellega kavandatud sammud (haldustoimingud, sätestatavad majanduslikud ja moraalsed kohustused, võimalikud ettekirjutused jms) puudutavad sisuliselt kogu ühiskonda. Kui lähtuda eelnõus kasutatavast perekonna juriidilisest definitsioonist (perekonna defineerimine perekonnaliikmete, see tähendab sugulaste ja hõimlaste kaudu), siis mõjutab eelnõu otseselt ligikaudu 500 000 registreeritud kooselus elavat inimest ja eri perekonnavormides elavaid lapsi (kokku üks miljon isikut; vt tabel 1).
Eelnõu kaudse mõju piiritlemine on raskem. 612 703-st 2000. aasta rahvaloendusel küsitletud 15 aasta vanusest ja vanemast naisest oli varasema elu jooksul abielus 444 104 (72,5% küsitletuist, enamik neist abielus ka rahvaloenduse momendil, väiksem osa sel hetkel lesed või lahutatud). Kõigi küsitletud naiste sünnitatud lastest moodustasid põhiosa abielus olnud naiste sünnitatud lapsed (839 646 last ehk 90,9%, tõsi, osa neist lastest võis sündida ka pärast ema lahutust või lesestumist). Siiski on enamikul praegu Eestis elavatest inimestest perekondlik taust, kogemus juriidilisest abielust või traditsioonilisest perekonnast, märkimisväärset hulka inimesi seovad üksteisega perekondlikud sidemed (tabel 2).
Tabel 2. Sünnitatud laste arv naistel kokku (elavad ja surnud) perekonnaseisu järgi (2000. a rahvaloenduse andmed, 15-aastased ja vanemad)
Analüüsime järgnevalt võimalikke muudatusi ühiskonnas, parema ülevaatlikkuse saamiseks tasandite (indiviidi, perekonna ja ühiskonna tasandi) kaudu. Eeldatavad positiivsed muutused on tähistatud plussi (+) ja negatiivsed miinusega (–). Perekonnaelu või -suhetega seotud teemad, kus on probleeme või ebasoodsaid arenguid, kuid milles seadus ei kavanda olulist sekkumist, on tähistatud plussi ja miinusega (+ –).
Eelnõu reguleerib kehtiva seadusega võrreldes selgemalt lapse kui subjekti õigusi ja tagab talle senisest suurema heaolu. Lahutuse ja lahuselu korral on mõlema vanema ja lapse vahelised õigused ja kohustused selgemalt piiritletud. Kui laps viibib sekundaarse hooldaja juures, siis on viimasel õigus teha lapse vajadustega seotud otsuseid. See tasakaalustab primaarse ja sekundaarse hooldaja rolli ja vähendab teise vanema tõrjutust. Tervikuna võib eeldada, et abielu (kooselu) lõppemise korral lapse ja pere juurest lahkunud vanema kontakt säilib paremini ning vanematevahelised pinged mõjutavad suhtlust väiksemal määral.
Hooldusõiguse diferentseerimine ja selle osalise üleandmise võimalus loob tingimused mittebioloogilise isa osa suurendamiseks lapse elus. Eelnõu annab võimaluse “osaliseks” isaduseks (mittebioloogilise isa õigus saada osaline või täielik hooldusõigus, kui ta seda lapse tegeliku kasvatajana või ülalpidajana ilma adopteerimiseta emaga kokkuleppel soovib) ning võimaldab vanemlike õiguste osalise äravõtu, säilitades vanema jaoks lapse huvides toimivad kohustused. Selline regulatsioon aitab last paremini kaitsta väärkohtleva vanema eest.
Sellega kaasneb oht aktiivse isaduse ja võrdse vanemaksoleku taotlustele (eriti kehtib see mitteabielulise suhte korral). Nimetatud järeldus kujundati ekspertidele analüüsiks esitatud eelnõu algse (valitsuse esitatud) versiooni põhjal. Riigikogus esimese lugemise järel toimunud arutelude tulemusena tehti ettepanek ühendada kaheks protseduuriks lahutatud isaduse tuvastamine ja isale hooldusõiguse andmine üheks protseduuriks.
Tihti “karistab” üks abielupool uuesti abiellunud endist partnerit lapse (laste) elatusraha maksmise lõpetamise, kärpimise jms moel. Poliitilisel tasandil on kujunenud hoiak, et riik ei peaks vanemate ja laste materiaalsetesse suhetesse riikliku elatusfondi loomise abil vms moel sekkuma, sest sunnimehhanism (kohus ja kohtutäiturid) on võimeline probleemi ohjama. Paraku ei kindlusta toimivad mehhanismid laste elatusrahade kättesaamist. Hinnangud elatusraha maksmisest kõrvalehoidjate arvu kohta erinevad märkimisväärselt, värskeim arv on 26 000 isikut; abi ootab kokku 37 000 last (S. Kalberg Eesti Päevalehes 9.04.2007 viitega justiitsministeeriumile).
Seaduseelnõu on detailne nii kooselus ilmnevate majanduslike suhete piiritlemisel kui ka lahuselu korral ja abielulahutuse järgselt abikaasale ja lapsele (lastele) elatise määramisel. Vanemate ja lapse üldise õigussuhte piiritlemisel lähtutakse sellest, et lapse majanduslikud kohustused (majanduslik solidaarsus) piirduvad kodu või kodumajapidamisega. See on õige seisukoht, sest ka majandusliku kitsikuse korral ei saa lapsele panna väljaspool kodu töötamise kohustust (sundust). Sellise otsuseni võib perekond jõuda sisemise solidaarsuse tulemusena. Paraku tõestab praktika, et paljud lapsed töötavad paralleelselt õppimisega, seda nii enda vabal valikul kui ka perekonna halvast majanduslikust olukorrast tuleneva kaudse sunni tõttu. Seega lähtub tegelikult vanemate ja laste tööjaotus otstarbekuse põhimõttest ning nende rollijaotus võib olla tavapärasele vastupidine (kodused vanemad ja töötavad lapsed). Perekonnasisest solidaarsust tuleks suuremal määral arvestada ka lapse omandis olevast pärandvarast saadava kasu jagamisel.
Positiivne on mõlema partneri võrdse kohustuse sätestamine perekonna ülalpidamisel, väljaspool abielu sündinud lapsi üksi kasvatavate vanemate majanduslike garantiide suurendamine, elatisraha määramine vajaduste kohaselt.
Seaduseelnõus sätestatud mõlema abikaasa kohustus perekonda ülal pidada langeb kokku Eesti elanike üldiste hoiakutega ja on kooskõlas soolise võrdõiguslikkuse põhimõttega. Eelnõu laiendab ülalpidamiskohustust abielus mitte olevatele paaridele enne ja pärast lapse sündi. Kehtiva seaduse kohaselt tuleb elatise suuruse määramisel lähtuda abivajadusest, seaduseelnõus nähakse elatise suuruse määramise alusena ette tavapäraseid vajadusi, seega tuleb võimaluse korral säilitada lahutatud abikaasa senine elustandard. Selline säte võimaldab pehmendada elustandardi järsku langust pärast abielulahutust, mis halvendab nii naise kui ka lapse (laste) toimetulekut ja võib kaasa tuua ühiskondliku sekkumise (hoolekande) vajaduse.
Muudatused, mis puudutavad registreeritud abielus olevaid inimesi (nii abielu vältel kui ka selle lõppemisel), võivad kaasa tuua soolise ebavõrdsuse suurenemise.
Kuigi jääb kehtima reegel, mille kohaselt mõlemal abikaasal on õigus võrdsele osale abielu vältel omandatud varale (väärtuselises mõttes), muutub vara jagamisel osapoolte positsioon. Vara jaotust puudutava kokkuleppe nurjumisel muutub nõrgem osapool küsijaks. Hüvitise saamiseks kohtu poole pöördumine toob kaasa õigusabi kulud ning riigilõivud, mis võivad majanduslikult nõrgemale osapoolele üle jõu käia. Juhtumeid, kus nõrgem osapool loobub nõudest, esineb tänapäeval lapsele elatusraha nõudmisel sageli. Eelnõu loob võimaluse selliste juhtumite sagenemiseks.
On väljendatud seisukohta, et uue seadusjärgse vararežiimi rakendamisel on varasuhted abielu jooksul mõnevõrra turvalisemad ja lahutus tehniliselt lihtsam ning seetõttu pooli säästvam. See võib, aga ei pruugi nii olla. Toome näite Iirimaalt, kus soetusvara jagamise põhimõte sai varasuhete aluseks 1995. aasta abielu- ja 1996. aasta lahutusseadusega. Abikaasadevahelised suhted ei lõpe seal lahutuse järel sugugi lihtsate ja kiirete liitmis- ja jagamistehetega, nagu väidavad Eesti perekonnaseaduse eelnõu kaitsjad. Endiselt on kaks peamist varasuhete klaarimise moodust vara füüsiline jagamine ja perioodiliste maksete tegemine nõrgemale abielupoolele, ühekordsed suurema kompensatsiooni maksmise juhud on harvad (Buckley 2007; vt tabel 3). Analüüs, mida refereerime, käsitles 44 juristi poolt aastail 1999–2003 lahendatud 89 lahutusjuhtumit. Majanduslikus mõttes oli tegemist küllaltki ebasümmeetriliste suhetega. Eluase oli 5 juhul naise (edaspidi N), 14 juhul mehe omandis (edaspidi M) ja 59 juhul ühisomandis (Ü). Muu kinnisvara jaotus 6 N, 32 M, 20 Ü, isiklikud hoiused 14 N, 19 M ja 9 Ü, osakud (osalus ettevõtluses) 7 N, 12 M, 2 Ü, kasumit andev ettevõte 0 N, 6 M, 1 Ü, regulaarne sissetulek 53 N, 78 M, sealhulgas pension 14 N, 38 M. Kõige ühtlasemalt jaotusid endiste abikaasade vahel autod (56 N, 62 M, 2 Ü). Kohustustest olid olulise suurusega laenud 4 naisel ja 2 mehel.
Perekondlikud otsustused ja perekonnaliikmete käitumine sõltuvad tänapäeval varasemast rohkem individuaalsetest eelistustest ning omavahelisest läbirääkimise ja kokkulepete sõlmimise oskusest. Uue eelnõu ideoloogia toetab ja arendab perekonnagrupi demokratiseerumist. Kui partnerite varaline seis on võrdväärne, muutuvad nad oma käitumises ja otsustes küll individualistlikumaks, kuid see ei väära tendentsi perekonnagrupi demokratiseerimise suurenemise suunas. Perekonna (ühine) majandustegevus mõtestatakse ümber, see baseerub kokkulepetel, kes mida ja kellele ostab, millised arved maksab või kohustused kannab, kes kuhu investeerib jne. Kui ühisotsuste tegemine harveneb ja neid asendab tegutsemine jaotatud vastutusvaldkondades, hakkab selliste paaride majandustegevus sarnanema lõpptulemusena vabaabielupaaride majandustegevusega.
Kehtiva perekonnaseaduse kohaselt on abielu jooksul soetatud vara abikaasade ühisvara. Uus seadus eristab osapoolte majanduslikud ressursid ja võimaldab sedakaudu edukamal partneril neile toetudes oma diktaati kehtestada. Selline asümmeetria võib viia peresuhete pingestumisele ja peresidemete nõrgenemisele. Eespool viitasime, et uue eelnõu regulatsioonid võivad juriidilises abielus paaride majandusliku käitumise muuta sarnaseks vabaabielupaaride käitumisega. On tõestatud, et mittejuriidilises abielus paaride sotsiaalsed suhted erinevad juriidiliste paaride omadest. Nende suhted sugulaste ja hõimlastega on vähem intiimsed, harvemad, lihtsamad oma sisu poolest (Kasearu 2004; Euroopa sotsiaaluuringu… 2005). Vabaabielus oleva lapse vanemad peavad arvestama nõrgemate suhetega oma lapse abielupartneri ja tema sugulastega ning vananedes ja hooldus- või toetusvajaduse tekkimise korral on neil potentsiaalne võimalus sugulastelt abi saada väiksem kui nende eakaaslastel, kelle lapsed elavad juriidilises abielus.
Uues seaduseredaktsioonis on üldiste vara- ja majandussuhete kõrval teenimatult vähest tähelepanu pööratud perekonna igapäevasele majandustegevusele ning perekonnaliikmete praeguste ja tulevaste vajaduste katmisele. Eelnõu tutvustamisel on kasutatud argumenti, et (lääne) Saksa perekonnaseaduse laiendamine uutele liidumaadele (Ida-Saksamaa territooriumile) ei tekitanud seal märkimisväärset negatiivset reaktsiooni, kuigi Saksa perekonnaseadus baseerub meie uues eelnõus sätestatuga sarnasel abieluvara käsitlusel. Tõenäoliselt erutasid endise Ida-Saksamaa elanikke 1990. aastate algul perekonnaseaduse muudatustest hoopis rohkem tööhõive probleemid, sotsiaalkaitse ümberkorraldamine jms. Lisaks peame konstateerima, et Saksa perekonnaseadus käsitleb ühist majandustegevust laialt ja tulevikku vaatavalt. Perekonna igapäevased kulutused, mis tuleb ühiselt katta, sätestatakse järgmiselt: 1) eluase, 2) majapidamine, 3) abikaasade ja laste riided jms, 4) tervishoiukulud, 5) puhkusekulud, 6) laste hariduse ja kasvatuse kulud, 7) abikaasade ümberõppe ja täienduskoolituse kulud, 8) pensionikindlustus. Selline igapäevaste vajaduste käsitlus vähendab olulisel määral seda ebasümmeetrilisust, mis abikaasade suhetes lühema (lapse hooldamine ema poolt) või pikema (töötamine kodumajapidamises) perioodi jooksul tegelikult eksisteerib (Bürgerliches Gesetzbuch… 1933).
Mittejuriidilises abielus paaride sündimuskäitumise analüüs kirjeldab vastuolulisi tulemusi. Ühelt poolt on nende paaride valikuks väiksem laste arv juriidiliste paaridega võrreldes (tabel 4). Teisalt on vabaabielus sündinud laste vanemate eelnev kooselu olnud märgatavalt pikem kui juriidilises abielus olevatel paaridel, see tähendab, et teatud juhtudel on lapse sünd mittejuriidilises suhtes läbimõeldum ja partnerid selleks sündmuseks paremini valmis. Üks osa juriidilises abielus sünnitajatest otsib abielult kui institutsioonilt toetust oma käitumisele (vt tabeli 5 andmeid kooselu pikkuse kohta enne lapse sündi).
Eesti elanike väärtushinnangud on aastail 1998–2006 oluliselt muutunud. Teljel muutus < – > stabiilsus on toimunud selge nihe stabiilsuse hindamise poole. Mitte nii ulatuslik, kuid siiski märgatav muutus on suhtumises teljel vastutus < – > nauding viimatinimetatu suunas. Naudingu ja vastutuse telg väljendab kaudselt ka hinnangut individualistlikele ja kollektivistlikele väärtustele. Naudingulise elu väärtustajad lähtuvad suurel määral oma individualistlikest huvidest, soovidest ja vajadustest, arvestades vähem kaasinimestega, pidades ebaoluliseks hoolivust jms (Hämmal 2007). Seega on individualismi suurenemine ühiskonnas objektiivne ja vastavat seadusandja reageeringut (näiteks abielupooltele vara iseseisva käsutamise õiguse andmine perekonnaseaduse eelnõus) võib hinnata kui sobivat ja adekvaatset. Samal ajal nõrgestab individuaalsete valikute õiguslik toetamine perekonna kui sotsiaalse institutsiooni rolli (Ditch et al 1995). Toimub nn deinstitutsionaliseerumise protsess, mida riik ei peaks soosima.
Perekonnaseaduse eelnõu on suuremas kooskõlas teiste tsiviilõigust reguleerivate seadustega (eelkõige tsiviilseadustiku üldosa seadus) ja tsiviilõiguses valitsevate üldpõhimõtetega. Enamik regulatsioone on varasemast täpsemad, seega on eelnõu mittejuristidest spetsialistide (eelkõige lastekaitse jt sotsiaaltöö asjatundjate) töös kergemini rakendatav. Samal ajal on eelnõu oma suurema keerukuse tõttu keskmisele kodanikule raskemini mõistetav.
Inimeste igapäevaelu on rohkem kui naabermaades ja palju rohkem kui lähiminevikus seotud riskide võtmise ja nendega toimetulekuga. Riskide võtmine seostub esmajärjekorras orienteeritusega karjäärile ja edule ning pideva konkurentsis olemisega. On märgatav sellise suhtumise ülekandumine ka eraellu. Euroopa sotsiaaluuringus osalenud tõid abielu ja vabaabielu eristamisel kõige selgemalt esile vastastikuse armastuse ja hoolimise (vt tabel 6). See tähendab, et abielu jaoks peetakse neid väärtusi peaaegu vältimatuteks, vaba kooselu võib põhineda ka teistsugustel alustel.
Lääne-Euroopas aastail 1960–1970 alanud teine demograafiline siire on eesti ühiskonda mõjutanud 1990. aastaist alates. Hilisem abiellumine või püsiva partneri valik, keskmise sünnitusea tõus, sündimuse vähenemine soovitud valikute ja objektiivsete tegurite (viljatuse sagenemine) tõttu on mitmete rahvuste jaoks loonud põhimõttelise võimaluse rahvastikukaoks (depopulatsiooniks). Meenutame, et Eesti on oma demograafilistelt protsessidelt olukorras, mida erialakeeles nimetatakse viljakuslõksuks (Lutz et al 2006). Selle hüpoteesi kohaselt ei ole rahvusel võimalik tekkinud lõksust välja pääseda, kui summaarne sündimuskordaja (Total Fertility Rate – TFR) langeb allapoole 1,5 piiri. Sellel tasemel oli TFR Eestis aastail 1993–2004. Kuigi Eesti rahvastikupoliitikas on rakendatud väga massiivseid (kalleid) sündimust toetavaid majandusvõtteid, ei ole need olnud poliitika vähese terviklikkuse tõttu piisavalt tulemuslikud. Perekonnaseaduse eelnõu võimaliku negatiivse mõju tõttu noorte abielukäitumisele võib saavutatud sündimuse tõus jääda lühiajaliseks.
Varasuhete individualistlikumaks muutumine esitab abielule kui institutsioonile väljakutse. Kui vabaabielu on partnerite isereguleeritav üksus ning perekondlikud varasuhted toimivad partnerite kokkuleppe alusel, siis abielu puhul eeldatakse, et riik toetab ja kontrollib abikaasade õiguste ja kohustuste täitmist. Uute varasuhete rakendamisega esitatakse väljakutse senisele arusaamale abielust ning see võib endaga kaasa tuua registreeritud abielude arvu jätkuva vähenemise, samuti abielu kui institutsiooni tähenduse muutumise.
Ühiskonna tasandil toob seaduseelnõus ette nähtud varajagamise põhimõtte rakendamine (nõrgema osapoole hüvitise nõudja rolli seadmine) ohu nõrgema osapoole vaesuse suurenemiseks. Üksikvanemate hulgas on vaesus olnud püsivalt kõrgem vaesusest ühiskonnas tervikuna (vt tabel 7 suhtelise vaesuse kohta). Rakendatud poliitikate tulemusena on viimastel aastatel pilt muutunud soodsamaks, üksikvanema perekonna vaesus on vähenenud. Sellest hoolimata tuleb sotsiaalmajandusliku ebavõrdsuse süvenemise ohtu ühiskonnas suhtuda tõsiselt ning vältida selle nähtuse taastootmist administratiivsete meetoditega.
Eelnõu rajaneb eeldusel, et varasemast suurem osa poolte (abikaasade)vahelistest vaidlustest peetakse enne kohtuistungit, seega muutub kohtupidamine kiiremaks ja pooli säästvamaks. Erasfääri reguleerivate seaduste keerukamaks muutumine sunnib kodanikke oma õigusteadlikkust suurendama, avalikke institutsioone (näiteks haridusasutusi) aga viimastele selleks koostööd pakkuma.
Eestkoste puhul tehtavate muudatuste (järelevalve eestkoste üle läheb kohalikult omavalitsuselt kohtu vastutusse) kaitseks esitatakse mitmesuguseid argumente, sealhulgas tuuakse ka ajaloolisi paralleele (1940. aastani teostas eestkoste üle järelevalvet kohus). Aastail 1918–1938 saadud kogemus (vt Tartu VI,1939, 13–16; kus analüüsitakse Tartu Vaestelastekohtu tegevust) tõendab, et kohtu järelevalvega kindlustatakse majandustehingute seaduslikkus, raamatupidamise korrektsus jms, aga mitte tehingute suurem majanduslikkus.
Eelnõu ei muuda oluliselt perekonnaliikmete vastastikuse ülalpidamise kohustuse põhimõtet. Kuigi ülalpidamiskohustus on vertikaalne, võetakse otsuse langetamisel (näiteks kas võimaldada eakale kogukonnaliikmele tasuta või tasulist hooldusteenust) arvesse horisontaalseid suhteid. Ei arvestata seda, kas konkreetne hoolduskohustusega isik on võimeline oma ema või isa, vanaema või vanaisa, harva ka vanavanaema või vanavanaisa ülal pidama, vaid kas konkreetse isiku perekond on võimeline seda tegema. Selline lähenemine on ainuvõimalik praegu, kui juriidilises abielus kehtib varaühisuse põhimõte. Pole selge, kuidas hakkavad sotsiaaltöötajad langetama otsuseid eelnõu kavandatud uue vararežiimi rakendamisel. (Perekond võib ühe abielupoole edukuse tõttu elada materiaalselt heades tingimustes, teine abielupool, kelle suhtes on vaja rakendada ülalpidamiskohustust, võib olla iseseisva sissetuleku ja varata.) Sellises olukorras võib toimuda vastutuse (ülalpidamiskohustuse) üleandmine omavalitsusele. Seega võivad tulevikus avaliku hoolekande kulud suureneda. Avaliku hoolekande roll ei ole Eestis 1990–2000 tormiliselt kasvanud ja põhiraskust kannab nii laste ja noorte, puudega inimeste kui ka eakate hooldamisel endiselt erasektor (perekond). Sealjuures peab seadus perekonnas hooldamise puhul silmas, et hooldatavale kindlustatakse normaalseks peetav elustandard (seda arvestab üldjuhul perekonnaseadus, konkreetselt laste seisukohast ka lapse õiguste deklaratsioon). Avaliku hoolekande korraldamisel peetakse pigem silmas minimaalse, mitte normaalse toimetuleku kindlustamist (Annus, Aaviksoo 2002).
Riigid, kes rakendavad perekonna vara haldamisel abikaasade varalahusust, on perekonnaliikmete vastastikuse ülalpidamise kohustuse põhimõtet tugevalt modifitseerinud. Muutuste põhjused ei peitu ainult perekonnasuhetes ja neid reguleerivates seadustes, vaid on seotud ühiskonna üldise arenguga. Põhjamaades tühistati aastail 1950–1970 perekonnaliikmete ülalpidamiskohustus. Ülalpidamise või hoolduskulude katmise kindlustab üldjuhul isiku sissetulek (k.a sissetulek sotsiaalkindlustusest). Kui sellest ei piisa, katab puudujääva osa kohalik omavalitsus. Mõnes Mandri-Euroopa riigis, kus rakendatakse perekonnas varalahususe põhimõtet, kehtib endiselt ka perekonnaliikmete vastastikuse ülalpidamise kohustus, näiteks Saksamaal. Kuna Saksamaa halduskorraldus, sealhulgas hoolekanne, on üles ehitatud katoliikliku subsidiaarsuspõhimõtte alusel, on perekonnaliikmete vastutus üks osa pikast vastutusahelast. Madalamal tasandil abita jäämise korral on isikul õigus pöörduda kõrgema tasandi poole. Kuid 1996. aastast kehtib Saksamaal hoolduskindlustus, mis garanteerib isikule hooldusteenused (kindlustusmaksete suurus on 1,7% teenistuselt, sealhulgas pensionilt, 1940. aastal või hiljem sündinud lasteta isikul 1,95%; vt Social protection systems in Member States – MISSOC).
Seega on avaliku hoolekande seisukohast säästvam selline lahendus, mille puhul koos perekonna aluste muutmisega moderniseeritakse ka perekonnaliikmete vastastikuse ülalpidamise kohustuse põhimõtet. Perekonnaliikmete vastutust puudutavate ühiskonna hoiakute kontrollimiseks on sotsiaaltöötajad Eesti Sotsiaaltöötajate Assotsiatsiooni kaudu püüdnud diskussiooni algatada, kuid seni ei ole see algatus laiemat kõlapinda leidnud.
1. Perekonnaseaduse eelnõu on kooskõlas oluliste sotsiaalsete muutustega ühiskonnas (demokratiseerumine, individualiseerimine, läbirääkimistel baseeruvate otsustuste laienemine jms).
2. Eelnõu muudab senist varasuhete praktikat, mis on kujundanud teatavad käitumisviisid, väärtusorientatsioonid. On olemas risk, et nende ümberdefineerimine ohustab abielul põhineva perekonna (ühiskonna baasinstitutsiooni) püsimist.
3. Üleminekut ühisvaralt tasaarveldusõigusega lahusvararežiimile põhjendatakse eelnõu seletuskirjas sooviga paremini kaitsta nõrgema osapoole õigusi. Uus vararežiim peidab riski majanduslikult vähem kindlustatud osapoole seisukorra ebakindluse kasvuks, tema mõju vähenemiseks perekonnas ühe “majapidamiskassa” asemel kahe (ebavõrdse) “kassa” tekkimise tõttu.
4. Lapsega seotud muudatused on üldjuhul asjakohased, sest käsitlevad last senisest enam aktiivse sotsiaalse subjektina, arvestavad rohkem lapse huve.
5. Arvestades asjaolu, et Eestis kasvab taasloodud perekondade arv, on vajalik, et eelnõu käsitleks ulatuslikumalt mittebioloogilise lapse õigusi.
6. Eksperdid peavad otstarbekaks abielus olevate inimeste puhul kehtivast perekonnaseadusest tuleneva ühisvararežiimi säilitamist, andes ühtlasi abielupaaridele võimaluse soovi korral seda muuta.
7. Lähtudes asjaolust, et eelnõus sisalduvad põhimõtted erinevad oluliselt ühiskonnas juurdunud põhiväärtustest ja sotsiaalsest praktikast, on hädavajalik neid aktiivselt tutvustada erinevatele ühiskonnagruppidele.
Eri osapoolte aktiivsus lõi võimaluse enamiku eespool puudutatud probleemide avalikuks arutamiseks eelnõu esimese lugemise järel. Eelnõu tutvustus maakonnalehtedes aitas teemat teadvustada uute (varem aruteludest kõrvale jäänud) sihtrühmade hulgas. Spetsialistide poolt seaduseelnõuga tehtud töö tulemusena (eelnõu töövariant 16.05.2008) soovitatakse perekonnaseaduse eelnõus teha järgmised muudatused:
2) kohaldada olemasolevatele paaridele automaatselt eelnõus sätestatud varaühisus (kattuv praeguse seadusjärgse vararežiimiga), andes soovijatele võimaluse abieluvararegistrile avalduse esitamise korral valida uus vararežiim;
3) täpsustada vara jagamist abielu lõppemise korral, sealhulgas luua kaitsemehhanism vara perekonnast väljakantimise puhuks enne lahutamist;
6) kaheks protseduuriks lahutatud isaduse tuvastamine ja isale hooldusõiguse andmine liita üheks protseduuriks;
8) lülitada koostatavasse lepitusseadusesse paragrahvid, mis võimaldavad notaritel kinnitada abielu lõppemise korral vara jagamiseks tehtavaid kokkuleppeid.
Muu hulgas on spetsialistid arutanud võimalust koostada uue tervikseaduse asemel olemasoleva perekonnaseaduse muutmise seadus. Seda juhul, kui mõningad eelnõu baaspõhimõtted (näiteks vararežiimi puudutav muudatus) jääksid eelnõust välja.
Annus, T., Aaviksoo, B. (2002). Sotsiaalhoolekanne kui põhiõigus. Riigi, kohalike omavalitsuste, perekonna ja muude isikute kohustused põhiseaduslike õiguste tagamisel sotsiaalhoolekande valdkonnas. Tartu: Juridicum.
|
OSCAR-2019
|
||
Juhtus nii, et kuna kõigil oli meie esimesel ühistukoosolekul suu vett täis ja ainuke, keda sugulussuhete põhjal mõjutada sai ühistu vedamist enda kätte võtma, oli L, siis nüüd on meil olemas väike piilumisvõimalus kõigi teiste kanalisatsiooni ehk siis omab L ülevaadet terve maja korterite veekulust. Eile oli seoses kuu lõpuga taas see tore piilupäev ning kui eelmine kord pidasime seda mingiks sissekolimissegadustega seotud anomaaliaks, siis nüüd selgub, et me kasutame keskmiselt umbes poole vähem vett kui ülejäänud korterite elanikud. Eelmisest korterist mäletan, et rekordkogus kuus oli 4 ja pool kanti ning seda siis kui laps oli väike ja teda tuli vannitada (nüüd käib ta duši all). Hiljem on meie keskmine kulu nii 3 poole kandi peale jäänud. Võrdluseks võib tuua, et üksik vanem naine, kes meie vanasse korterisse kolis, kasutab nii 7 kanti vett kuus (ma saan ka tema arvetele netis siiani ligi ja kunagi võrdluse mõttes piilusin). Meie majas elav lastetu paarike on kahe kuuga suutnud kulutada rekordilised 22 kanti - sealne pereisa on ameeriklane ja seal teatavasti võetakse dušši vähemalt 2 korda päevas nii et see ehk veidi seletab seda. Et nagu kuidagi piinlik hakkab - mis me oleme mingid räpakotid või? No meil on A klassi pesumasin aga ilmselt on selline enamikul, samas on mul pidevalt teema, et pesumasinat ei saa täis (ses mõttes, et pestakse ju värvide järgi ja musta pesu võib olla aga kui "komplekti" kokku ei saa, on jama) ja mingi kahe särgi ja paari pükste pärast seda ju käima ei pane. Enamik ilmselt paneb? Ühe naabri pesumasin undab üsna kuuldavalt igal õhtul, tal on kaks väikest last ka aga isegi beebiga ei olnud mul seda teemat, et masin peaks kogu aega töötama - lapse riided on üsna väiksemahulised ning neid oli piisavalt palju ka, et alati oleks vahetuskomplekt võtta ja no mähkmed pidasid ikka midagi kinni ka. Iseasi, kui tõesti kasutad pestavaid mähkmeid aga üheks põhjuseks, miks mina neid kasutada pole soovinud ongi just see, et sel juhul peaks pesumasin kogu aeg töötama. Ennast peseme ikka ka vahel, kuigi tegelikult on enamik L-i sõpru punkarid ja need ju teadagi on üks kaltsakate kamp ning mul eriti sõpru pole, ehk on sinna see koer maetud? See oli tegelikult siiski naljana mõeldud...Hommikul lugesin karikate emanda blogist, kes kirjutab enam-vähem samast asjast aga just vastupidise nurga alt, et tema näiteks duši all seebitamise ajal laseb veel voolata. Mina nii ei tee. Mind kohe füüsiliselt häirib kui kuskil vesi kasutuseta lahiseb või tilgub. Hambaid ma ei pese ka voolava vee all vaid lasen kõigepealt loputusvee tassi. Selle minu kombe üle naerab isegi L. Mäletan, et kodus ema pesi pead kah kausis, loputusvett kannuga pähe valades - tema väitis, et nii on parem. Mina niimoodi ei saanud, erinevalt emast olid mul vist liiga pikad juuksed selle jaoks. Elektriga on vist enam-vähem samad lood - arved on kuidagi kahtlaselt väiksed aga eks ma käin pidevalt ja passin peale kah, et põrandaküte ei töötaks kui kedagi vannituppa minemas pole ja kustutan toast lahkumisel sekundi täpsusega tulesid. Ja meenub, et kui ma kord puhkusereisil käies elasin ühes toas neiuga, kes telefonilaadijat pidevalt seinas hoidis, tekitas see mulle peaaegu füüsilist valu...Mingiks ökoinimeseks ma ennast see-eest ei pea kuigi eeldusi ilmselt oleks - mingist hetkest kaalub mugavus ikka öko üle (n. ise toidupoolise kasvatamine), või siis hind, mis mõnede toodete (n. toidud) puhul ületab minu taluvuspiiri.
Nalja kah. Ikkagi minu geenid! Istub laps koos enam-vähem samaealise sugulasega söögilauas, sugulane võtab suust nätsu, paneb selle taldrikuäärele ja hakkab sööma. Minu laps vaatab seda pika pilguga, osutab nätsule ja pistab kisama: "Mis asi see on??! ÖÄKKKKK! Jälk! Võta see ära!" Kusjuures vähemalt kodunt pole ta sellist reaktsiooni õppinud, sest meil ometigi ei saaks selliseid situatsioone tekkida.
Hommikul oli postkasti potsatanud tore kiri, kus mind ähvardati sellega, et kui ma pappi ei maksa, siis näevad kõik, kuidas ma kodus pornot vahin. Kahjuks ei saanud sellele vastata, mitte et ma oleks tahtnud paluda neil jumalakeeli seda mitte teha, aga ma oleks tahtnud neile kraaksatada, et keda see huvitama peaks või no isegi kui huvitab, mis tohutut kahju ma seeläbi kannatama peaksin?! Kim Kardashian suisa seksis kaamera ees, Paris Hilton kah ja vaata, nemad said seeläbi hoopis rikkaks. Ok, võrdlus ei päde, see selleks, aga no kuulge - me kõik sööme, situme, seksime jne, keda peale padukonservatiivide see üllatama peaks?! Iseasi, kui midagi illegaalset tehtaks. Oh, ma tean, need on lihtsalt õngitsemiskirjad, äkki näkkab ja mõni hirmunud lollike maksabki raha. Samas kurb on, et säärane taktika ilmselt töötab, inimesed kardavad jubedalt oma privaatsuse kadumise pärast. Tõmbame kardinad ette ja käime selle palavusega oma toas kurguni kaetuna ringi, sest muidu äkki keegi näeb. Mis siis saab, kui näeb? Mitte et ma mingi nudist oleks, aga kas pole kummaline, et rannas kooserdavad kõik poolpaljalt ringi, kellelgi probleemi pole, aga kui sind aknast kasvõi pesuväel nähakse, peaks mark maani olema? Et tuleb siis mingi pervertide mass mulle igaõhtuselt akna alla binoklitega passima? Massi pole vaja, piisab ühestki? Minu maine teiste inimeste silmis. Vot see on selline naljakas asi, mille olemusest ma hästi aru ei saa. See on ju põhiliselt see, et pead olema säärane nagu teised tahaksid ja kui ei ole, siis on õudne probleem. Ma ju ise tean, kes või mis ma olen, miks mind peaks kõigutama see, kuidas teised mind näevad, õigesti nad mind niikuinii näha ei saa, neil on oma reaalsus ja mul oma.
Kui juba kehateemasid sai puudutatud, siis nüüd sport. Ma siin vaatasin, et meil on ette nähtud teise klassi õpilastele ujumisõpe, Mini läbis selle, kõik justkui ok, noh, kroolis hingamist tuleks veel harjutada. Mis on tegelikkus, on aga see, et laps ei oska üldse vee peal püsidagi. Kuidas ta läbi sai, ma ei tea, ju aeti basseinis lapsed omavahel segamini. Mul endal oli tegelikult sama lugu - alustati kroolist, aga vaadake enda ümber ringi, kui lähete suvel randa või spasse, mitte treeningbasseini - kuidas ujuvad tavalised inimesed. Nad ei pane pead vette, nad ei sahmi mingi hingamisega, aga ometi püsivad nad vee peal ja paistavad ujumist nautivat. Kuidagi omaette katsetades õppisin minagi koera ujuma, see olevat instinktipõhine, väideti. Aga miks sellest ei alustata? Krool on iseenesest palju keerulisem ja töömahukam. Jah, kroolis saab kiiremini, aga seda ei ole mulle vaja, kui ma tahan lihtsalt ujumist nautida, mitte ujumisvõistlustele minna. Jah, krooliga saad end kergemini päästa kui ära väsid või liiga kaugele juhtud ujuma, aga ebakindlal ujujal on see eelis, et üldiselt ta niimoodi ennast proovile panema ei kipugi. Ma ei uju tavaliselt üle pea vees, igaks juhuks. Ja mis eriti tähtis oli teismelisele minale - mismõttes ma pean ujudes pea vette panema - meik läheb laiali ju!? Tegelikult kindlasti on teistsuguseid treenereid ka, kes esmaseks peavad seda, et laps vee peal püsiks, mitte seda, kui õigesti ta krooli tehnikat valdab, millegipärast on nii minul kui ka Minil just sellistega kogemus.
Ja veel spordist. Minil on tulemas slaalomitrenni rattamatk. Temperatuuri alanemist selleks ajaks pole väga loota. Mini ei ole eriline rattahunt - linnas sõpradele külla sõidab (mis on muuseas vist ebaseaduslik, sest tal pole lube), aga mingit matka pole kunagi teinud. Minna ta tahab kasvõi elu hinnaga. Muidugi on kaasas ka täiskasvanud, aga...kas elu pole mitte õpetanud, et enda eest (ja oma lähikondlaste) tuleb ise vastutada? Minu elus on sellistele olukordadele olnud vaid ühtepidi reageeringuid: saan kõvasti karjuda "kas need inimesed on idioodid või! sellise ilmaga ei käi mitte keegi rattaga sõitmas! kas sa tahad emosse sattuda või! IDIOODID! kes see debiilik seda üritust korraldab, see tuleb ära keelata, ma helistan neile! See ei ole võimalik!!!" Ei helistata, aga minna ma ei võiks, pärast tuleks välja, et teistel oli maru tore. Kogetud, ma väga ei taha seda oma lapsele. Ma pigem lubaks, üritaks usaldada neid vastutavaid täiskasvanuid - nad ju ka inimesed, äkki ikka suudavad olukorda adekvaatselt hinnata, äkki ei tapa lapsi ära, äkki on isegi tore? Samas kuklas kõlaks ikka, äkki see ongi idiootne, läbimõtlemata, eluohtlik? Noh, Tai jalgpallipoisid läksid ju ka treeneriga sinna koopasse, eks. Kui Jumal mõistust jagas, olid sportlased trennis jne. Elame-näeme.
Lõpetuseks paar pilti minust festivalil, panin ikka kleidi ja plätud, kokkuvõttes kõndisime selle kahe päeva jooksul 35 km maha, ilmselgelt muud jalanõud poleks seda võimaldanud. Plätudega ville ei tulnud, lihtsalt veidi põrutas, aga see loomulik. (Fotode autorid Imre Pühvel ja Grete Laus-Evestus).
Praegune suvi meenutab mulle lapsepõlve. Tundub, et ikka olid toona suved soojemad ja rohi kollasem. Mis sest, et äsja jagati mingit uurimust, mille kohaselt 40% meie mälestustest on tegelikult fantaasia viljad. Seega, pole põhjust uskuda, mida ma räägin.
Ma ei käinud kolm päeva korterist väljas. Mitte et sees jahe oleks, 29 kraadi keskmiselt, aga lihtsalt tööd oli palju ja pärast enam ei viitsinud. Eile jalutasime poodi, mõnusalt apokalüptiline tunne tuli peale. Enamik inimesi on niikuinii linnast pagenud ja kuna siinkandis käivad parajasti suuremad asfaltteerimistööd (kuidas nad seda suudavad, ma ei tea), siis oli linn harjumatult inim- ja autotühi. Selle asemel olid kuskilt urgudest välja roomanud allilmaelukad - keegi sättis bussiootepaviljonis valmis oma õhtust einet - jogurtitopsis pruunikat värvi naps pluss mõned õlled, teepervel röökis kohalik punkpoeet Psaiko ja vehkis hiiglasliku puuseenega, mingi nõukogude madrust meenutav pruunikspõlenud maikas atleet marssis mööda. Paar normaalset inimest loivas ka vastu, aga üldmulje oli kõvasti kaldu kirjute poole .
Lapsi on seevastu hoovis palju. Hoopis teistmoodi kui minu lapsepõlves, kus ma üksinda põõsaste vahel oma kujuteldavate kaaslastega hängisin, sest kõik normaalsed lapsed olid maal vanaemade juures. Tänapäeval on maavanaemade populatsioon kõvasti vähenenud. "Oh sa vaene laps, pead suvi otsa linnas passima!" Tagantjärele ei oska kurta, võib-olla kui oleks kuskil paneelmajade vahel pidanud kügelema, siis ehk, aga meil oli niikuinii oma maja ja aed. Ja vanaemasid seal koguni kaks. Maavanaema oli mul tegelikult ka, aga tema elas Ida-Virus keset põldu, kus ümberringi taludes teisi lapsi ei olnud ega ka mingit veesilma (kuhu laps saaks uppuda...) või muud meelelahutust ka mitte. Loomadest ainult kanad. Kuivkäimla. Sinna mind ei saadetud.
Igatahes meenutasid hoovilapsed mulle mind ja mu naabriplikat, kohtasin teda juhuslikult nädal tagasi, ta oli just pool tundi hiljem bussile minemas, et lennujaama jõuda ja tagasi oma uuele kodumaale suunduda. Me polnud oma 10 aastat näinud. Tundub, et omal ajal me kraaklesime kogu aeg. L. väidab, et tema oma sõpradest midagi seesugust ei mäleta. Ilmselt neil ei olnud nii igav kui meil. Peamiselt kraaklesime vist selle üle, kes on targem. Me ei öelnud kunagi üksteise välimuse kohta midagi halba, sest teadsime, et see on õrn teema (tõeline sõprus ikkagi...). Kumbki meist endid eriliseks iluduseks ei pidanud. Meil mõlemil olid prillid, sellest piisas, et koledate leeri kuuluda. Huvitav, miks? Kas tänapäeval on ka nii? Mu ema alati rääkis, kuidas prillidega lapsed on nunnud, mina mõtlesin, et ta ei pea valetama, et mu tuju parandada. Prillipapa! Nohik! Kust see pärit on? Ma raiusin aastaid, et mina olen see inimene, kellele prillid lihtsalt absoluutselt ei sobi. Ja imestasin siiralt, kui põhikooli lõpus ohkas mu pinginaaber, et ta nii tahaks prille, kasvõi tavaliselt klassist, sest tal lihtsalt pole nägemisega probleeme. Oli see "prillid võrdub kole" lihtsalt minu peas? Aga miks? Ma pakun, et see on kusagilt raamatutest-filmidest pärit trauma. Prillidega käivad ainult nohikud ja tarkurid, mina tahtsin cool ja rebel olla. Praegu mul on prillid ekraanide vaatamiseks, mulle tundub, et need sobivad mulle ja teevad kuidagi kenamaks isegi....
Tegelikult on mul mure ka. Nädalavahetusel lähen festivalile - mida ma ometi selga pean panema? Ok, selga veel leiaks, aga jalga? Ja et jalga ja selga omavahel sobiks ka. Mulle meeldib suvi, ma olen igati rahul, aga tegelikult on vist ikka veidi liiga palav. Panna ilus kleit, aga jalga siis tennised? Kinnised jalanõud sellise palavaga? Kingad on mul ainult kõrged ja no need hakkavad raudselt hõõruma, lisaks on kõndimine raskendatud. Plätud ei sobi ju kleidiga ja rahvas võib varvastel talluda. Ma nägin inimesi tanksaabastes, aga minus vist pole niipalju vaimujõudu, et nõnda suuta. Pealegi Norras ma korra proovisin ja hävisin sellega. Peale plätude, saabaste ja spordijalanõude pole ma aastaid kohanud ühtki mugavat jalanõu.
Ahjaa, keegi muidu Ehalkivi juures on käinud? Me kangesti proovisime, aga kõrkjatest tuli tupik ette. Äkki mingil muul kõrkjavabal aastaajal? Kuskilt salateelt (me läksime sealt, kus silt)? Sest ma nägin fotosid, kus inimesed on selle juures.
Vahele ka kaubanduslikke teadaandeid. Kui Te just praegu tunnete, et vajate hädasti mõnd karvast kampsunit või tepitud jopet, siis seadke aga sammud lähima kaupluse poole. Kõik eelnimetatu ootab teid riiulites virnas. Ma nimelt läksin otsima üht õhulist hõlsti, aga seesuguseid riidetükke mulle kampsikute ja mantlite vahelt silma ei hakanud, ikka ainult säärased hilbud, millele pelgalt pealevaatamisest kuumarabanduse võis saada. Oletagem, et ma olin ehk lihtsalt liiga aeglane ja õrnad hõlstid rabati enne kiiremate poolt ära, aga pigem on mul karvane kahtlus, et need on poodidest teadlikult eemaldatud, et "teha ruumi sügishooaja kaubale". Mul on nimelt igal aastal augustis puhkus ja aega laialt, et eelseisvaks puhkuseks vajalikud suveriided leida, kuid enamasti on see võimatuks osutunud, sest kaubanduses on august selgelt sügiskuu - koolilaat ja kummikud. Ma lihtsalt ei eeldanud, et see jama juba juulis pihta hakkab.
Teisalt, kui üritasin kunagi aprilli lõpus bikiine leida (sest inimesed käivad reisil ja üllatus-üllatus, leidub maid kuhu said antud hoiule mu armutõotused kus suvi saabub muul ajal kui meil) ja siis pööritasid müüjad mulle silmi, et "praegu küll veel mingit valikut ei ole". Millal see valik siis on? Kahel kuul aastas ainult? Sama teema on näiteks talvel lahtise kinga otsimisega, mis näiteks kontoris või koolis sisejalatsina loogiline oleks - ei, pole ette nähtud talvisel ajal.
Kui juba kontorielu mainitud sai, siis selgus juuli alguses, et ilmselt saan ma kontorisse tagasi alles septembris, sest muidu jäävad lapsukesed järelvalveta. Teen kodus tööd senini. Ei olnud eriti vaimustav väljavaade, aga mis teha. Ma olen lihtsalt nii palju kodus töötanud, et pigem tõmbab rahva hulka. Siis selgus, et nagu traditsiooniks saanud, ütles kontoris ventilatsioonisüsteem üles. Eelmine aasta läks konditsioneer läbi, ootasime vajalikku juppi sügiseni, see aasta vendi mootor, õhk ei liigu üldse, alati juhtub see suvise kuumalaine ajal. Hõõrusin käsi - kodus saan vähemalt aknad lahti teha. Kohe peale seda sain teada, et lapsed siiski leiavad mõneks ajaks silmapealhoidja - kobigu ma aga kontorisse (ok, keegi ei käskinud, aga ma siiski eelistasin kodusele palavusele seltskondlikku õhupuudust kontoris). Ehk siis enamasti sa saad, mida soovid, aga mitte päris siis ja nõnda, nagu sa soovid. Vana tõde, muidugi.
Eelmise postituse valguses, kuulasin siin muusikat ja järsku hakkas kõrva teemaga haakuv sõnum. Ma tõepoolest ei tea, kas selles laulus üldse seesugust sõnumit mõeldud oli, aga igatahes, nagu gurule kohane, tegin ühe motivatsioonipostri. Või et ei ole ilus, proportsioonis, font on vale ja üldse? No kuulge, tähtis on sõnum, eks?
Kes aga aru ei saanud, siis maakeeli - eesmärk sinust kaugel ees varjutab seda, mis on parajasti sinu nina ees. Riimi läks ja puha, appi, ma olen nii andekas! Näe, vähemalt ühe praktilise asja õppisin ka täna - kuidas teha neid nõmedaid motivatsioonipilte, tavaliselt päikeseloojanguga taustal. Hoidke pöidlaid, et see nüüd mul harjumuseks ei saaks.
Lugesin eile igavusest seda postitust ja mõtlesin kiusu pärast proovida. Kiusu pärast seetõttu, et ma ei usu sellistesse asjadesse. Ma ei usu teadlikku planeerimist. Jah, kui sul on unistused, ehk pead nende poole püüdlema, aga kui sul ei ole? Mu meelest unistuste puudumine vabastab su sellest koledast kohustusest nende nimel pingutada (ja kokkuvõttes vähendab pettumiseohtu, kui asi ei õnnestu). Ole nagu oled, võta vastu, mis antakse ja katsu rahul olla. Ära võrdle end pidevalt teistega. Ära püüdle pidevalt millegi poole eesmärgiga "kui selle kätte saan, siis olen lõpuks õnnelik". Õnnelikkus pole eesmärk, õnnelikkus on protsess. (Hakka või guruks, vahi, mis sügavamõttelist teksti ma produtseerida suudan...).
Karjuvat vajadust otseselt millegi järele pole. Rahasse võiks alati uppuda ja vaba aega jalaga segada olla muidugi. Ja mõlemat korraga siis, eks. Ja ilma eelneva pingutuseta, paluks. (Vihje: hangi endale utoopilised unistused, mida täita pole võimalik, siis pole põhjust ka nende suunas pingutama hakata.)
See küsimus ju eeldab, et tunnistan end praegu õnnetuks. Miks ei võiks küsida, et mis teeb mind praegu õnnelikuks, oleks hoopis meeldivam. Õnnelikkus, muuseas, pole mingi asja saamine/oleku saavutamine, see on peas kinni.
Päris jube oleks, kui ma suudaks siia mingid momendid tuua, see tähendaks, et ülejäänud hetkedel ma mingit rõõmu ei tundnud ju!? Et nagu see hetk, kui sõin kooki, muu oli üks must hädaorg?
Päriselt keegi kaardistab oma elu nii või? Sügav kaastunne talle siis. Et sel nädalal edenesin nõnda ja nõnda palju ülima õnnelikkuse suunas või?! Võeh.
See, et keegi päris tõsiselt võtab säärast küsimustikku ja eeldab, et kellelgi võiks sellest kasu olla.
Enne selle jamaga õhtule saada, kui päris kopa ette viskab. (Vastused kirjutasin tegelikult valmis eile õhtul hilja).
Kohe lõi pähe „especially I hate everyone“ nagu Evestuse särgil, aga no ennast pole mul ka kombeks juppideks võtta, et seda tükki siin armastan ja seda teist kõvasti vähem. Mina olen mina, võta või jäta.
Esimene küsimus, kus ma nüüd isegi mõtlema pidin. „Ära põe!“ „Ole normaalne!“ (ses mõttes, et mitte aktsepteeritavalt normaalsuse piirides, eksju, vaid loogiliselt), „See on sinu elu, ära teisi kuula!“ vms.
Oi, nooremate suhtes kipun ma küll targutama, et oi, ära mine seda avalikku haldust õppima, see on nii igav jne, aga samas, kus mina tean, milleks see ehk hea oli? Ära eelda, et sa kunagi muutud, ehk seda. Nüüd juba järgin ka.
Miskit praktilist vist mitte, vene revolutsiooni kohta loen hetkel, see tundub absoluutselt uue infona, kuigi ilmselgelt kunagi omandatud. Seda, et maoori keel on kõlalt natuke soome keele sarnane, seda bändi kuulasin, päris äge näe:
Energiat jagub või noh, pigem on seda õnneks meeldivalt vähe, ei kipu igasugu jamadega ennast koormama.
Ideaalne? No ma ei tea – laest sajab raha, Hole tuleb taas kokku ja Tartusse esinema sellisel päeval, et ma saan minna, plaadi annavad ka välja ja see on hea, soovin, et kõik mu soovid täituvad jne. See on ideaal. Ideaali pole olemas. Koledat hommikut pole õnneks ka ammu olnud, kõik hommikud on head, kui sa vähemalt elus oled.
Elu ise. See ikka üllatab. Suvi, toredad inimesed, lahedad ettevõtmised. Kogu aeg on üldiselt tore. Va neil hetkil, mil pole, aga siis on ka tavaliselt tagantjärele naljakas - on millest rääkida vähemalt.
Elu ise ilmselt. Ikka juhtub asju ju. Miks on inspiratsioon atraktiivne? No ma ei tea, on ju, jube oleks, kui miski ei inspireeriks, käiks nagu tuim tükk ringi?!
Tõeliselt hea, parim, olen endaks olemises. Keegi teine ei saa ligilähedalegi. Tegelikult mõtlesin, et ma vist olen üpris naljakas, kui ma tahan. Ma olen kõik, kui ma vaid tahan. See on umbes selline hea turvaline usk nagu mul lapsena oli - ilmselt ma oskan ujuda, ma pole lihtsalt veel proovinud.
Mingeid hüppeid ehk, aga nüüd ma olen juba liiga mõistlik, et kuhugi hüpata, ma ilmselgelt katkestan ennast kuskilt ära. Unes hüppan niigi pidevalt.
Olla mõistlik, tasakaalukas ja malbe. Muahahahaaaa! Teate, et isegi ülikoolis eeldati, et sa juba tunned neid asju, mida sa õppima soovid minna, mulle oli see näiteks üllatus. Seega, neid asju, mida ma olen soovinud õppida, olen ma ka õppinud või vähemalt kuskilt otsast nuusutanud. Ei ole ju nii, et eluaeg unistan baleriiniks olemisest aga kordagi ei proovi. Või on tõesti nii ka?
P.S. Siia käib tegelikult see ka, mida ma ammu olen tahtnud öelda, aga VVN ka enamvähem kirjutas samast asjast st kui midagi tahad/tunned tee ära/ütle välja. "Ma ei ole mingi hiromant!" nagu mu vanaema tavatses öelda. Mul on olnud mitu korda nii, et vastassoost inimene on hiljem hirmus pahane olnud mu peale, oma arust õigustatult, et kuidas siis nii, sa ju meeldisid mulle, kuidas sa ometi aru ei saanud?! Vot ei saa aru, kui ei öelda, ei saagi. Inimesed mängivad nii palju mänge, pole mul tahtmist mõistatada, kas a)ma meeldin sulle b)ma meeldin sulle kui sõber c)sa oled lihtsalt viisakas d)sa narrid mind jne. Olen otsinud üht gif-i, kus Courtneylt küsitakse, et mis sa siis teed, kui keegi kena mees sulle silma jääb. Ta vaatab intervjueerijat üsna segaduses näoga ja vastab: "Eee...ütlen talle seda, et ta mulle meeldib?!" Ma ei saa aru, kuidas selline tegevusviis inimestele niiiii radikaalne tundub, eriti naiste puhul. "Ise ütlesidki talle, et ta sulle meeldib? Vau!"
Endaga oled ikka koos, ükskõik, kus kohas viibid, seega pole väga vahet. Mingis sõjakoldes vms muidugi ei sooviks, aga muudel kohtadel pole erilist erinevust. Jah, kliima, aga sellegi puhul on alati nii plusse kui miinuseid.
Ma ei viitsi enda eest hoolt kanda, ma tahan endaga hästi koos aega veeta. Vähemalt hetkel, eks pärast vaatame, kuidas hakkab olema. Jajah, „rohutirtsu mentaliteet“, nii sajatas kord juba mu klassijuhatajagi. Mis teha, ma ei viitsi muretseda, mis siiski ei tähenda, et ma seda ajuti ei teeks.
Ma ei ole kunagi mõelnud, et ma ei suudaks teha midagi, mis ilmselgelt on vaid kättevõtmise asi. Ma ei julge, ma ei taha, ma ei oska, jah, aga et ei suuda? Ilmselgelt on ju olemas asju, mida ma ei suuda, aga neid ma ei hakkagi suutma ja asi vask. Ok, ma ei suuda suruda rinnalt 160 kilo, aga pole nagu motivatsiooni end proovile panna ka.
Peab ikka lollilt ambitsioonikas olema, et nii mõelda. Teised näevad sinus täpselt seda, mis nende maailmapildiga seostub, ei enamat. Oi ma tahaks, et mind mäletataks sellise ja sellisena! See tähendab ju enda elu teiste jaoks elamist ega garanteeri lõpuks ikkagi, et keegi sind just soovitult mäletaks. Ok, pärand, see võib tähendada ju ka materiaalset asja. Materiaalne maailm on üsna kaduv, ma ei tahaks sellesse väga panustada. Näe, kirjutasin pisikeses Eesti keeles suurde internetti – piisav panus ju. Oli kord selline keel. Kes teab, mida tulevikus mäletatakse. Absoluutselt ei kehti see, et alati just neid, kes kõige rohkem ja paremini tegid, pigem juhuse asi.
Piisab mul vaid millegi kohta öelda, et "ei iial enam" kui see olukord minuga täpipealt samasugusena kordub. Kõige eredamalt meenus see mulle muidugi siis, kui Mikrot sünnitama minnes sattusin samasse sünnitustuppa, kus ma Mini välja olin "haudunud". Samuti tundub, et saatuslikuks sai ka siin blogis maha hõigatud "kui edaspidi ka kõik pekki keerab, on suvi ikkagi tore olnud", sest alates sellest hetkest keeraski kõik sinnasamusesse. Kahe nädalavahetuse plaanid läksid vett vedama ja selgus, et ka kolmandaks polnud meil kohta kus olla, aga lubas ju imelist suveilma. Seega olin ma üsna entusiastlikult nõus telkima minema.
Reede õhtul oli Tartus imeline ilm, aga mida rohkem lääne poole sõitsime, seda koledamad pilved ette jäid. Oma kavandatud sihtkohta Krapile jõudes sadas nagu oavarrest ja temperatuur oli ka umbes +17. Tüüpiline. See on ka vist meile omane, et enamasti juhtume mingitesse paikadesse halvimal ajal võimalikust, sest juba Tartus vangutasid inimesed meie plaane kuuldes pead, et no sinna küll sellise ilmaga ja reede õhtul kohta ei saa. No me ikka lootsime isegi hästi privaatset, rannalähedast, vaikset ja idüllilist kohta leida. Reaalsus lõigi kaikaga pähe - iga põõsa all oli keegi ees, hea, et metsa all autoga liikuma mahtus. Selgituseks selle kohta, et metsa on ju palju ja mine kuhu tahad - L. nõudis elavat tuld ja ametlikku platsi, olla turvalisem. Tegelikult me oleksime lõpuks olnud nõus ka sellest nõudmisest loobuma, aga ilm oli nii ilge, et lihtsalt ei olnud tahtmist kuhugi võsa vahele seiklema minna, et "äkki siit saab ka". Lemmest mööda sõites jõudsin siiski veel irvitada, et no siia me küll vähemalt tagasi ei tule, nelja aasta tagused mälestused olid sellised:
Käisime Lemme telkimisalal, kus muidu oli kõik väga tore - meri kohe telgisuu ees ja imeilus päikeseloojang. Aga miinusteks siis inimesed - eks ikka mõnus tümakas, mis küll suudeti kuskil peale südaööd kinni panna, seejärel mingid öised saabujad, kes otsustavad loomulikult oma telki sinu oma kõrvale püsti ajama hakata (kottpimedas) ja kasutavad madratsi täis pumpamiseks elektrilist pumpa, mis undab nagu hambapuur, seejärel kell viis ärkavad varesed, kõrvaltalu kukk ning kõrvaltelgi unetu vanamees, kes ümber telkide kooserdab ja pidevalt köhatab.
Panimegi algul üle piiri ajama, aga ilm kiskus üha hullemaks ja ühtki sobivat kohta ka ei paistnud. Keerasime otsa ümber ja otsustasime, et noh, vaatame selle Lemme siis ka igaks juhuks üle, kell oli ka juba pool üheksa õhtul, mine või tagasi Tartu muidu. Kummalisel kombel oli vaba üks koht ja see oli täpselt see sama koht, kus me neli aastat tagasi olime. Ilmselt halb aura või ma ei tea. Ei hakanud pirtsutama, lõime laagri laiali.Vihm jäi lõpuks järele ja järgnes imeilus päikeseloojang (pildil tegelikult laupäevane loojang, sest reedel olime liiga õhinas, et salvestada mujale kui ajju).
Tekkis tunne, et ma olen siiani elanud ilma ühtki päikeseloojangut korralikult nägemata. Päriselt. Kunagi suvilas Muinastulede ööl sai küll nähtud, aga mitte vaadatud. Lemmel see-eest läksid inimesed spetsiaalselt toolidega show ajaks randa.
Me tegelikult imestasime, miks ja mis inimesed sellistes kohtades käivad. On see valik või paratamatus? Selline pioneerilaagri meeleolu, massid koos, kuivkäimla ja 0 privaatsust. Muidugi on palju neid, kellel oma suvekodu pole, kes mugavuste eest maksta ei taha/saa jne, kuid pigem see vist siiski mingi elustiili teema. No mu vanemaid ei saaks peale maksteski sellisesse kohta ööbima, samas suure osa seltskonnast moodustasid just vanemaealised. Teine suur kontingent olid lastega pered. Sellest ma saan aru, sest rohkem kui ühe lapsega ongi majutust väga keeruline ja kulukas leida. Vanemad just proovisid Haapsallu Spa-sse koos lastega - ainus võimalus võtta kaks eraldi tuba ja see lõbu oleks kaheks ööks läinud 400 eurot, ainult majutus. Kui ette ei planeeri, siis enamasti nii ongi, aga ette planeerimine on laste puhul keeruline. Privaatsema koha kahjuks ehk räägib see, et just sellises kohas on lastel lihtsam sõpru leida, paljudele meeldib endale ka just melu.
Meil seekord vedas, tümakas tuli kusagilt kaugemalt, väga ei häirinud, aga ma tunnen kaasa neile, kes seal epitsentris olid ja seda ei saa ju ette näha. Varesed ärkasid endiselt kell 4 ja samuti oli häälekas naabertalu kukk. Kuna olime investeerinud korralikku madratsisse ja padja kaasa võtnud, siis väga kangeks ei jäänud, aga magada sain siiski vähe, sest kummalisel kombel uinun ma kenasti kui käib mingi üldine jõmin st õhtul, enne teiste uinumist või hommikul, kui kõik on juba üleval. Normaalsel magamise ajal häirib mind iga piuks, istun üleval ja kuulatan kikkis kõrvaga, ise paaniliselt magada püüdes. Mis mind telgi puhul siiski enim pelutab, on putukaoht. Seekord oli ka üks paganama koivik telki pugenud, kuigi ma paaniliselt (ei ole liialdatud siinjuures) jälgisin, et võrk alati kinni oleks. Iseenesest mõttetu teema, sest mõnes majas on rohkem ämblikke kui telgis, aga seal on oht kuidagi lähemal.
Kokkuvõttes oli muidugi väga tore ja tasus minna (nagu alati, kui kuskile plaan minna või mitte minna), aga päris selline inimene, kes telgipuhkust nädalaks planeeriks ma ei ole, pigem "elan üle". Nüüd on mul tore konditsioneerinohu (ma vandusin ju jälle, et iial ei kasuta, aga kui väliõhk ikka +30 ülespoole ronib, siis ei jäänud muud üle, aga isegi +22 kont paneb mulle põntsu ära...). L. ei saa kuni nädala lõpuni ujuda, sest käis ootamatul kosmeetilise iseloomuga opil (saaks suurelt hüüda, et mu mees teeb iluoppe, eks). Mul endal endiselt teema, millest kirjutasin paar postitust tagasi - seega selline säästusuvi keset kõige hullemat leitsakut. Peaaegu oleks puhkuseplaanid ka pekki keeratud, aga seda annab veel täitsa korraldada. Aga kuidagi lõputu suvi on sel aastal olnud küll, ei saaks nagu kurta, isegi kui asjaolud jooksevad kokku teistviisi kui planeerisid.
|
OSCAR-2019
|
||
Marcalt maailmale: Vähe minu lapsepõlves oli päiksekiiri, sest mul polnud Playstation kahte ja mobiili
Aktuaalsetel teemadel jõhverdamist ka siis ikka. Lugesin erinevaid allikaid ja imestasin, kui erinevalt inimesed ühest ja samast tekstist aru saavad ning mida samade sõnade tagant välja loevad. Ei saa salata, et tekkis mõte "milleks üldse see kõik?", aga noh, karavan peab ikka edasi minema ja üldse, niisama on igav.
Räägitakse vastutusest ja sellest, kuidas kodused olud meid hilisemas elus mõjutavad. Ei salga mõju, aga samas ringi vaadates on see kõik ka nii individuaalne. Isegi samas peres, samades tingimustes kasvanud lapsed mäletavad sageli lapsepõlve erinevalt (loomulikult võidigi peres lapsi erinevalt kohelda ka) ning saavad sellest erinevalt mõjutatud. Seesama materiaalne kindlustatus - on neid, kes tulevikus ennast mõõdutundetult premeerivad (kõik peab firmamärgiga olema, sellised, kes kraaksuvad, et "sellised, kes kaltsukatest asju ostavad, ei peaks lapsi saama!"), on selliseid, kes mõõdutunde säilitavad. Laste mittesaamisel materiaalse poole põhjuseks toojad (mõtlen siis neid, kes tegelikkuses endale keskklassi elu lubada saavad) kasutavad seda pigem ettekäändena, sest millegipärast on jube taunitav see, kui sa ütled, et sa lihtsalt lapsi ei soovi või ei soovi neid praegusel hetkel. "Me ei tule majanduslikult toime" on selline kena ebameeldiva teema lõpetamine, sest rahalises seisus üldiselt ei sorita, erinevalt muudest isiklikest teemadest.
Aga see vastutuse osa. Mulle tundub, et see vähemalt mu enda puhul sõltub taustast. Ma julgen vastutustundetult käituda, sest kunagi pole ju midagi juhtunud. Küll kõik läheb hästi nagu alati. Kui keegi teine tuleb näppu viibutama, et arvesta ikka halva variandiga ka, mõtle läbi, analüüsi, siis mina lähtun ikkagi oma kõhutundest, sest ma tean, et mul on olukorra kohta rohkem informatsiooni (mis põhineb kõhutundel, eks) kui sellel tüütul manitsejal, kelle arusaam põhineb statistilisel keskmisel või tema kogemusel. Aga mina ei ole ju statistiline keskmine ja mul ei ole ka tema kogemust, mul on minu enda kõhutunne ja kogemus, et kõik läheb enamasti ikka hästi ja sellest tulenevalt minge teie oma jutuga üldse kassisabaalla, sest mina teen ikka nii, nagu mina tahan. Ma ei tahaks uskuda, et ma selles ainus olen. Ma oskan halba kahtlustada ikka ainult seal, kus seda isiklikust kogemusest karta tean. Mulle tundub, et isiklik positiivne kogemus soodustab uljust.
Palju räägiti ka isiklikust lapsepõlvest ja selle taagast. Mind kasvatati üldiselt "vati sees" nagu vanaema ütles, mu ainus probleem lähtus sellest, et teismelisena pidasin seda kõike kuldpuuriks. Aga üks asi, mille ilmsest lapsepõlvekogemusest lähtuvaks võin vist pidada, on omadus vestluspartneriga nõustuda, isegi siis, kui räme kognitiivne dissonants tekib ja tegelikult virutada tahaks. Ma kasvasin koos kolme kange naisega, keda ma kõiki omamoodi armastasin, aga kes enamasti omavahel erimeelsusi omasid ning neid siis minuga arutasid ja oma vaatepunktile toetust ootasid. Mina kui armastav laps ei tahtnud aga neist kedagi reeta, niimoodi siis kiitsin ja laitsingi asju vastavalt vestluspartnerile. See ajab mind siiamaani hulluks, sest täiskasvanuna ma end tunda ei oska ja seetõttu läheb alati enne kõvasti aega, kuni ma aru saan, mida ma ise tegelikult mõtlen või tahan. Ma võin pikalt suhelda kellegagi, kelle seltskonnas ma end hästi ei tunne, temaga kaasa noogutada jne, kuni lõpuks jõuab kätte hetk (enamasti koos PMS-iga, eks), mil ma saan aru, et meil pole mitte midagi ühist, ta pole ka mu veresugulane ja mina pole laps ning kuna on juba liiga hilja asju mõistlikult paika panna, siis ma enamasti plahvatan ja saadan kõik kukele. Teine pool enamasti ei saa aru, ahmib õhku ja imestab, mis mul viga hakkas. Ja loomulikult olen mina siis kahepalgeline ja kergestiärrituv. A ma ju nii kaua kannatasin, eks. Mingi täiesti nõme, kahjulik suhtlemismudel ja üsna kindlasti lapsepõlvest pärit.
Lapsepõlv mõjutab, aga mu meelest ei saa siin mingeid selgeid reegleid välja tuua. Miks me sageli leiame, et ei taha kunagi käituda, nagu meie vanemad kunagi, aga hiljem leiame endas just selliseid jooni nagu neil? Miks enamasti saavad alkohoolikute lastest alkohoolikud, kuigi nad ilmselt lastena purjus vanemaid ei nautinud? Miks mõnest siiski alkohoolikut ei tule? Miks mõni allasurutu jääbki end madalamaks pidama, teine aga leiab just selles jõudu vastupidist tõestada? See geenide ja keskkonna kombinatsioon on huvitavam. Ma enamasti ei näe näiteks enda puhul seost igasugu lihtsate (pseudo)psühholoogiliste seletuste juures, kus tuuakse välja seoseid lapsepõlve ja hilisema isiksuse vahel. Kombinatsioone erinevatest tüüpidest, seda ehk, aga kindlasti mitte puhtaid tüüpe.
Olles end kokku korjanud, elupõhimõtted üle vaadanud ja taas enam-vähem tasakaalus olles leian, et täpselt nii ongi.
Sa annad oma parima, mis välja tuleb - no eks siis näeb, mis tuleb. Garantiisid pole ühelgi juhul ühtegi pidi, aga oma elukogemus ja oma "nii on hea!" tunne on parimad juhid, mis võtta on.
igasugused omaduste päritavuse asjad, mis ma vahepeal ühe inimesega vaidlemise pärast lugesin, rääkisid minu mäletamist mööda seda, et kui keskkonnas pole midagi drastiliselt valesti - umbes et pekstakse ja/või nälg on ja keegi ei hoolitse - või konkreetselt "koerad kasvatavad üles" -, siis tulenevad inimese omadused peaasjalikult geenidega päritavast. keskkond hakkab lugema sellisel juhtudel nagu mingitel ladina-ameerika orbudel, kellest osa lapsendati, osa mitte, ja hiljem oli nende kahe grupi vahel selge võimekuse vahe, kuigi alguses olid nad umbes ühe pulga peal. see, kui jõukasse perre lapsendati, luges märksa vähem, oluline oli just see, kas laps sai individuaalset hoolitsemist või mitte.
see, et ühe pere lapsed tulevad erinevad on tõenäoliselt nende iseloom ja eelkõige tundlikkus. mida tundlikum, seda kergem on lõhutud saada. ning see, et miks me käitume, nagu oma vanemad, kui endale ei meeldinud, on muster. mida ongi kuratlikult keeruline hilisemas elus lõhkuda. see oleks justkui vereringesse imbunud. esamalt tuleb see endale üldse teadvustada, paljud ei taha sedagi, sest see on enamasti jube valus. ja kui mõistusega juba saad aru, siis muutumine tuleb ikka kukesaamudega. kui kolmest kahel korral suudad juba ise samas olukorras teisti käituda, siis on tulemus ikka wonderful.
ohh, see oli nii huvitav jutt! see koht, et sulle õpetasid lapsena täiskasvanud seda, kuidas teistega nõus olla. Mul on see nii raske, ma võin küll vait olla, kui tundub, et mu teistsugune arvamus võiks tüli majja tuua, aga kui küsitakse, või kui mul parasjagu tüli vastu midagi pole, siis ma kohe pean oma vastupidise arvamuse välja ütlema. Ma arvasin, et teised kuidagi pingutavad end, et alati nõus olla või nad lihtsalt kardavad nii palju teistega vastuollu sattumist, et ei julge. Aga see su jutt avas mu silmad täiesti teise koha pealt - inimest saab niimoodi õpetada, et teistega nõustumine suva olukorras pole üldse mingi küsimus. Ära muretse, et sulle on selline oskus loomulikult sisse kasvatatud, see võimaldab sulle seda, milleks see õpetati - sul on lihtne endast sõbralikku muljet jätta. Ja see on ülioluline, inimesed enamuses usaldavad oma esimest muljet, vahet pole mida sa hiljem teed. Loomulikult on sul oma arvamus ka, aga seda oma arvamust pole ju kogu aeg vaja. Ma olen endaga nii rahul, et mind enam üldse ei häiri, kui kellelgi on poliitikas teistsugune arvamus kui mul. Väga hea oleks kui ma suudaks kogu aeg suva teemadel teiste arvamusega ilma probleemideta nõustuda. Seda oma arvamust ei lähe, tegelikult, seltskonnas vaja. Vahest harva ainult, siis kui on tegemist mingi kirejate seltskonnaga.
eks täpselt nii ongi. inimesed, taustad, kogemused, isiksuseomadused erinevad. arutelud on head, sest näitavad väga erinevaid võimalusi ja vaateid. ja selge on ka see, et valikud/otsused tulevad täiskasvanul oma nn paremast äratundmisest ja mis on ka õige. mis selle tundmise eelduseks on....igal oma maatriks. ja ilmselt on ka otsustel ja otsusel vahe.
minu tee on olnud väga äärmusterohke ning seetõttu olen pidanud kaevuma endasse väga sügavale, et lahti harutada teatud käitumis- ja mõttemustreid, mis elu segama hakkasid. ja nagu kirjutasid, et seni kuni kogemust pole, on julgust teha igasugu otsuseid. see on ka omaette põnev teema, st stiilis, kes on kõrvetada saanud, puhub ka külma vee peale (ja miks mõned seda teevad ja m õned mitte). kõik oleneb ka ilmselt armide sügavusest.
|
OSCAR-2019
|
Subsets and Splits
No community queries yet
The top public SQL queries from the community will appear here once available.